• 2. detsembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Anna Rubtsova doktoritöö „Стихосложение Владислава Ходасевичa” / „Vladislav Hodassevitši värsistus”. Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli lektor Grigori Utgof ja Tallinna Ülikooli professor Irina Belobrovtseva, oponendid Pisa ülikooli (Itaalia) professor Guido Capri ja Moskva riikliku ülikooli juhtivteadur Marina Akimova.
• 5. detsembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Olga Mjod doktoritöö „Писатель-протагонист в литературном произведении как частный случай „текста в тексте”” / „Kirjanikust peategelane kirjandusteoses kui ’tekst tekstis’ erijuhtum””. Doktoritöö juhendaja oli Tallinna Ülikooli professor Irina Belobrovtseva, oponendid Słupski Pomorze ülikooli (Poola) professor Galina Nefagina ja Euroopa ülikooli (Venemaa) professor Olga Demidova.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#336 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-30 10:45:18" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#546 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#547 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Kaitstud doktoritööd
Sada hetke eesti luules. Valinud, koostanud ja kommenteerinud Rein Veidemann. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 222 lk.
Kirjandusuurimises eristatakse lingvistilisi ja bibliograafilisi koode, mõeldes viimase all väljaande füüsilist olemisviisi (liik, paber, kujundus, tüpograafia, pildid, hind jms). Iga tekst paigutub füüsilisse ümbrusesse, mis hakkab tööle lugemist mõjutava koodina. Teisisõnu, iga uus bibliograafiline kood loob näiteks luuletuse uue versiooni, mille kaasautoriks on bibliograafilise koodi loojad.(1)
Alguses oli ajalehe Postimees nädalalõpulisa, kuhu suvalisi luuletusi oli pistetud Rein Veidemanni sõnul selleks, et „pikemate tekstide kõrval oleks tundelist hingamisruumi ja kujunduslikku vaheldust” (lk 6). Tegu oli juhtumiga, milles luuletus oli määratud olema pigem kujundusvahend ehk ise bibliograafilisse koodi kuuluv nähtus. Veidemann tegi sellest luuleloolise sarja, valis tekstid ja autorid, rühmitas luuletajad põlvkondade kaupa ja lisas kommentaarid, milles avanevad luuletajate „hierarhiad, panuste määr, eripärad ja kuuluvus” (lk 7). Ja liigutas luuletused vähemalt osalt bibliograafilisest koodist välja.
Selle järel raiusid Veidemann ja Eesti Keele Sihtasutus need sada luuletust raamatusse. Siin ei ole luuletused enam kujundusliku vahelduse kandjad. Vastupidi, neist on saanud primaarsed lingvistilise koodi loojad. Luuletus ei ole enam tundeline hetk poliitika, sotsiaalia jms vahel, tema ümber on teised luuletused, omasugused. Sealjuures on iga luuletus saanud omaette paariskülje, et suhelda ennekõike oma autori pildi ja koostaja kommentaariga. Ei maksa tähelepanuta jätta ka seda, et iga luuletus on saanud numbri. Kahe luuletuse lugemise vahele ei jää seitse päeva, vaid üksnes lehepööramise hetk. Kogumik ise paigutub teiste antoloogiate sekka, mida koostaja saatesõnas eraldi esile tõstab. Niisiis, see pole enam tarbeluule tarbekontekstis. See on antoloogiline luule, mille bibliograafilise koodi loob antoloogia kui nähtus.
Vahepala. Igasuguseid luuleantoloogiaid ilmub juba aastaid nagu seeni pärast vihma. Millal oli vihm, pole küll päris selge. Suur osa neist on silmaga nähtavalt kirjastuste rahamasinateks mõeldud (stiilis „XX armastusest”). Ega selles pole ju midagi halba. Sellisest antoloogiast on alati kasu. Saab tsitaate, saab luuletuse õnnitluskaardile kirjutamiseks ja kas või kartulisalati reklaamiks. Romantiline klišee luuletaja ja raha antagonismist peaks olema ammu surnud. Raha eest luuletuste kirjutamise tõstsid Eestis ausse juba etnofuturistid enam kui 25 aastat tagasi, avaldades märtsis 1989 ajalehes Edasi kuulutuse: „Kirjutame luuletusi [---]. Töö kiire ja korralik, tasu kokkuleppel.” Aga läheme selle antoloogia juurde.
Kõigepealt valik. Antoloogia on alati tihe valik ja see on põhimõtteliselt koostaja õigus. Seda ei saa kuidagi vigaseks või valeks kuulutada. Siis pole see enam selle koostaja õigus. Aga vaadata võib, keda ja mida on valitud.
Autorid katavad kogu eestikeelset luulelugu. Ligi kolmandik on naisi, geide/lesbide arvu ei tea, teada nimed on sees. Ühe-teksti-mehed/naised kõrvuti suurnimedega, keskpärasused kõrvuti geeniustega. Kõik oma üheainsa tekstiga võrdsed saatuse ja trükivärvi ees. Ega teha pole midagi. On ju selge, et eesti luules ei ole sadat geeniust. On mõni geenius ja heal juhul paarkümmend suurt luuletajat. Ja ühe-luuletuse-mehelt saabki valida vaid selle ühe luuletuse. Pigem ma mõtleksin vastupidi. On väga hea, et saja nime sekka on mahtunud ridamisi pooleldi või päriselt unustatuid. Sisukorda vaadates oli minu jaoks ainus täiesti tundmatu autor Arved Paul. Aga valik muutus selgeks, kui sain luuletuse saatesõnast teada, et see on Toomas Pauli isa. Siis pole midagi lisada.
Luuletuste valimise üheks aluseks on l u u l e h e t k. See tähendab luuletust, millesse koonduvad selle autori luule olulised tunnused (nii viitavad vähemalt Ivar Grünthali ja Jaan Kaplinski kommentaarid). Kui palju on antoloogias selliseid tüviluuletusi, vajaks iga luuletaja juures põhjalikku läbikatsumist. Minul neid teadmisi 100+1 luuletaja kohta ei ole. Aga nende kohta, kelle luulet ma tunnen, võib küll öelda, et väga vähe. Ja näiteks Kaplinski juures kirjutab Veidemann küll ühest sellisest tekstist, aga raamatusse valib hoopis teise. Nii et luulehetk selles mõttes ei ole kuigivõrd tegeliku valiku aluseks.
Teiselt poolt on valiku aluseks h e t k l u u l e t u s e s. Iga selline hetk on muidugi individuaalne, aga minu jaoks koorus välja viis selgemat keset (ühes luuletuses võib olla loomulikult koos mitu hetke, seetõttu on lisatud luuletajanimed üksnes näited).
Kaks hetke on armastus ja surm, vana hea romantika tipphetked. Siin on nii lihtsalt armastuse hetk (Anna Haava), armastuse tulematajäämise tajumise hetk (Debora Vaarandi) kui ka keelatud armastuse hetk (Karl Ristikivi). On seksuaalsuhte hetk (Marie Under) ja ka seksiöö järgne avastus, et neitsi oli juhtumisi „gonokokiline” (Ralf Rond). On surma tajumise hetk (Ilmi Kolla), isa surmahetk (Erni Krusten) ja ka enesetapuhetk (Toomas Liiv). Siiski oli eeskätt armastuse hetki üllatavalt vähe.
Teise olulise hetkepaari moodustavad veidi tinglikult öeldes tulevik ja minevik. Üks on tulevikku uskumise jõudu andev hetk, millega seostub ka usk Eestisse. Olgu hetk ise siis Kuldrannale jõudmine (Ado Reinvald), ööbiku laul (Gustav Wulff-Õis) või jürikuine kevade alguse aimus (Juhan Smuul). Selle paari teiseks pooleks on harras, vaikne hetk, mis tihti viitab kuhugi minevikku ja mille oluliseks tuumaks on headuse tajumine kõigele vaatamata. See võib olla lapsepõlve kaunis hetk keset maailma sünget elu (Arved Viirlaid), kodune õhturahu (Paul Haavaoks) või lihtsalt kodu jäävus (Ellen Niit). Aga see võib olla kas või õunasöömise hetk ja sellest kasvav maailma igavese kordumise mõte, milles on rahu ja rõõm (August Sang). Sellega koos käib eesti luulele nii omane aja kordumine erinevates eluhetkedes, eri kohtades ja aegades, taevast kuni Lasnamäe ja sitani (Ivar Grünthal, Hasso Krull, Aado Lintrop, Indrek Hirv, Kalev Kesküla, Karl-Martin Sinijärv).
Ja muidugi on üle kõige igavikku avav hetk. Suurim osa luuletustest kordab ikka vana tõdemust, mis kuulub romantilis-sümbolistliku luule tuuma: luule, see on hetkes avanev igavik, milles antakse näha Suurt Pilti (Juhan Viiding) või igavest teed (Ernst Enno). Selle teema servi raamivad hetke ja igaviku alatine pinge inimeses (Jaak Jõerüüt), aja seiskumine kodus (Mari Vallisoo), ainsana olemas olev ja alles jääv praegune hetk (Artur Alliksaar) ning kiirinimeste aeg, mil hetked ei ole enam meie päralt (Veronika Kivisilla).
Nende kõrval on muidugi luuletused, mis neisse viide põhirühma ei mahu, ning lisaks luuletused, milles hetke selles mõttes ei ole. On lihtsalt l u u l e t a m i s e h e t k, mil luuletaja kirjutab. Nende luuletuste teemad on üsna needsamad mis hetkedelgi, teisisõnu eesti romantilis-sümbolistliku luule tüüpteemad. Armastus, surm, tõde, aja igavene ringkäik, igavik jm. Tekste järjest lugedes hakkab aga kumama üks pidevalt korduv motiiv, mis koostajat teadlikult või ebateadlikult juhtinud on. Evangeelne kuulutus, soov anda lootust, lohutust ja julgustust. Miski peab olema püha.
Kõige huvitavam küsimus igas antoloogias on see, kes on puudu, väljas, teisel pool piire. Vanemast luuleajast on kanoonilistest nimedest puudu Jaan Bergmann, Jakob Liiv, Villem Grünthal-Ridala ning ikka ja jälle õnnetu luuletajasaatusega Marie Heiberg.(2) Uusim aeg on niikuinii alles segane ja subjektiivsus paratamatu (nt puuduvad Aare Pilv ja Kalju Kruusa). Aga mõni väljajätt torkab süsteemselt silma.
Puuduvad punkarid (Tõnu Trubetsky, Merca, Villu Tamme), Contra ja Priidu Beier. Ühesõnaga, puudub tänavakeelne ja tänavameelne madal maailm, samuti nali, mis on Euroopa kultuuris antiigist alates madalasse kihti kuulunud. Nendega koos puuduvad ka eesti luule madalad hetked.
Puuduvad Jürgen Rooste, fs ja Maarja Kangro. Ja muidugi (:)kivisildnik. Ehk siis viimase kolmekümne aasta kõige kriipivamad luuletajad, julmade hetkede kirjanikud. Ka tõeliselt julmad hetked pole selle raamatu jaoks. Aga ei ole igaühele antud kummardada tänulikult Kivisildniku ja mao ees. Ega ka vist Maarja (Kangro) ees.
Iga luuletuse juurde käib koostaja k o m m e n t a a r. Ütlen ette, nüüd muutun sapiseks, sest kommentaarid ei ole mu arvates tasemel.
Kõigepealt, nende ehituses ei paista mingit süsteemi ega loogikat. Iga kommentaar on ise nägu. See sobis üsna hästi ajalehte, kus ilmus üks kommentaar korraga ja keegi ei mäletanud eelmise nädala kommentaari sisu. Aga koos mõjuvad nad eklektilise ja juhusliku pudruna, mis vajanuks tugevat toimetajakätt.
Kommentaaride maht on paratamatult väike ja selle tõttu tekst tihti hüplik või katkendlik. Kahjuks on aga hulk ruumi kulutatud tühjalt. Liiga tihti kordab kirjutaja oma sõnadega üle luuletuse niigi selge sõnumi või teatab muud triviaalsust stiilis „suur kunst sünnib kannatusest”. Selliseid näiteid saaks üles lugemiseks liiga palju.
Kohati on kommentaarid pisikesed koolitaseme luulepedagoogika killud, mis aga teevad ka nende juurde käivast luuletusest hetke asemel pedagoogilise näitematerjali (Jaan Kärneri juurde käiv poeetikaõpetus, Kalju Kanguri juures soneti ehituse seletamine jpm). Kontrastina võib küll öelda, et mõnikord liigub kommentaator hooga kõrgele filosoofiasse, tsiteerides kas või saksa keeles Nietzschet ja Heideggeri.
Ja Veidemann ei oleks tema ise, kui ta ei teeks luuletajate suunas sügavaid pateetilisi kummardusi. Tulemus mõjub kõrvuti lugedes mõnikord üsna, kuidas öelda, imelikuna. Näiteks Betti Alveril olla kõik luuletused pärlid, Debora Vaarandi luuletustest võiks koostada „terve pärlikee”, Viivi Luik on aga kuuekümnendate põlvkonna kroonijuveel.
Aga olulisim on muu. Liiga paljud kommentaarid on lihtsalt halvasti kirjutatud. Põhjus on üha sama: ebatäpsed, lohakad sõnad ja ebatäpsed faktid või üldistused.
Ernst Enno „Kojuigatsuse” kohta öeldakse, et see on eesti koduluule klassikaks „peetav” luuletus (lk 33). Grammatiline vorm „peetav” tähendab siin, et autori arvates ta seda ei ole. Ehk ikka on?
Joel Sang „päris” oma vanematelt „arbujate ilmavaate ja kirjandusliku kogemuse” (lk 169). See on mulle uudne, pärida kogemus.
Jutt Juhan Jaigist läheb luuletusest hoopis kõrvale, proosasse ja müstikasse, mida luuletuses tegelikult ei ole. Ja müstiliseks kisub ka saatesõna enda tekst. Hasso Krullile omistatakse mõte, tsiteerin Veidemanni: „Jaigi „kaarnakivi” peab Krull võtmeliseks fantaasiaobjektiks” (lk 91). See krüptika saab tausta ja mõtte, kui lugeda Krulli ennast: „Kaarnakivi on Jaigi maailmas see võtmeline fantaasiaobjekt, mis vallandab ihaprotsessi ja päästab subjekti tungiprojektsioonide ähvardusest.”(3)
Karl Ristikivi puhul on loodud võimsaid maailmakirjanduslikke paralleele ja lisatud infot selle kohta, kust on pärit elu unenäoks saamise motiiv ja kes seda on pruukinud. Aga ehk võinuks lihtsalt hakata lõpuks rääkima Ristikivi homoseksuaalsusest? Vabalt ja häbitundeta. Siis saavad paljud tema tekstide olulised motiivid väga selgeks. Selle luuletuse põhi ka.
Valmar Adams olla debüteerinud Siuru ja Tarapita järellainetuses aastal 1924 (lk 49). Neile, kes ei mäleta: Siuru tegutses formaalselt 1920. aasta alguseni, tegelikult 1919. aasta kevadsuveni ja tema lained kustutasid siurulased ise oma 1919.–1923. aasta ekspressionismiga.
Käsu Hansu Tartu linna hävitamise lugu Vene vägede poolt aastal 1708 jäädvustavat „Põhjasõja traagilist finaali” (lk 13). Põhjasõda lõppes teadupärast 1721 ja kui soovitakse pidada silmas Eesti ala, siis 1710.
Bernard Kangro olla jõudnud tänapäeva mõttes doktorikraadini oma väitekirjaga „Eesti soneti ajalugu” (lk 59). Jääme ikka terve mõistuse juurde: 120 lk deskriptiivset teksti, millest üle 30 lk luuletuste ümbertrükke!? Jah, vahetult Teise maailmasõja järel atesteeriti Nõukogude Eestis tõepoolest osa magistritöid kandidaaditöödeks ümber ja nõukogude korra kukkumise järel võrdsustati kandidaadikraad doktorikraadiga (ka kandidaat Veidemannist sai doktor). Aga kontekst oli ju erinev. Või ei olnud? Muuseas, Teise maailmasõja järel tehti Nõukogude Eestis üldse huvitavaid asju, näiteks pandi lõpetamata gümnaasiumiharidusega Tuglas Tartu ülikooli kirjandusprofessoriks.
Või mida teha lausega, et Jaan Kärner oli „eesti kirjanikest kuulsaim elvakas enne Ain Kaalepit” (lk 47)? Eks ikka visata vabariigi aja suurim ja kuulsaim näitekirjanik Hugo Raudsepp tagasi ajaloo prügikasti.
Erni Hiire juurde käiv tekst lihtsalt vihastab. Hiir olevat „avanud” eestikeelse modernismi (lk 53). Sorry, kõigepealt Hiire varane luule kuulub selgelt futurismi alla ja selle „avas” juba aastal 1914 Henrik Visnapuu. Hiire „Armluul” „tahtnuvat” vastanduda underlikule „buduaari-erootikale”. Tahtiski. Juhan Smuul olevat nimetanud 1960. aastate algul „tärganud” rokkareid lõngusteks. Oi-jah, „Muhulaste imelikud juhtumised” koos lõngustega ilmus esimest korda aastal 1955. Ja soome slängilaenu punkar sidumine Hiire pungariga ei ole naljakas, ka hüpoteesina mitte.
Ja last, but not least. Luuletuste valiku eest tuleb Veidemanni üldiselt kiita. Tegu ei ole järjekordse saja hittluuletuse paraadiga. Õnneks on suurem osa tekstidest sellised, mis lugeja peas ei ela, mida koolis ei korrutata või surmakuulutuste salmideks ei valita. Aga vastupidine mõte hakkas tiksuma just Hiire juures. Panna antoloogiasse luuletaja vanapõlve kehv luuletus jäi mulle absoluutselt arusaamatuks. Sama tahaks küsida ka mõne teise luuletuse kohta, nimesid nimetamata. Miks peaks põhimõtteliselt panema antoloogiasse halba luulet? Mina ei tea.
PS. Kõige huvitavam nähtus oli antoloogia lõpus olev kohanimede register (selles on muuseas kaks nime, mille sagedus on kaugelt üle teiste: Tartu ja Eesti(maa)). Kõigepealt, sellist asja ei ole mulle seni luuleantoloogiates silma hakanud. Teiseks aga, antoloogia nimes ja sisus on määrav sõna „hetk”, mis teadupärast on ajaline kategooria. Aga ajanimede loendit antoloogias ei ole.
- J. J. M c G a n n, What is Critical Editing? – J. J. McGann, The Textual Condition. Princeton, New Jersey: Princeton University Press, 1991, lk 56 jm.
- Vt C. H a s s e l b l a t t, Cherchez la femme. – C. Hasselblatt, Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega. (Studia litteraria Estonica 15.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015, lk 181–183.
- H. K r u l l, Tung ja iha. Juhan Jaigi muinasjutulised fantaasiad. – Keel ja Kirjandus 1999, nr 9, lk 599.
Tiit Hennoste
„...igavust omale otsida?”
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
• 5. mail kaitses Kirsti Jõesalu Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Dynamics and tensions of remembrance in post-Soviet Estonia: Late socialism in the making” („Mäletamise dünaamika ja pinged nõukogudejärgses mälukultuuris: hilise nõukogude aja tähenduse loomine Eestis”). Juhendaja oli dotsent Ene Kõresaar (TÜ) ja oponendid dr Ana Luleva (Bulgaaria teaduste akadeemia) ja dr Art Leete (TÜ).
Doktoritöö analüüsis ühe ajalooperioodi – hilise sotsialismi – tähenduse kujunemist ja dünaamikat XXI sajandi alguse Eesti mälukultuuris. Hilise sotsialismi all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust 1980. aastate keskpaigani. Väitekirja lähtekohaks oli vaatepunkt, et 1990. aastate mäluprotsesside tulemusena käsitleti nõukogude aja argiseid kogemusi avalikkuses hegemoonse kannatuse ja vastupanu diskursuse raames. Hilist sotsialismi ei eristatud eelnevast, stalinismi ajajärgust. 1990. aastate lõpust alates väljendati aga järjest enam rahulolematust domineeriva käsitlusega. Iseäranis tähelepanuväärne panus hilise sotsialismi aja teema kui olulise probleemi sõnastamisel oli avalikus diskursuses elulookirjutajatel. Argieluline kogemus hilisest nõukogude perioodist tõusis esile just võrdluses keeruliste 1990-ndatega ja üleminekuga turumajandusele. Aastatel 2000–2010 polnud senine katkestuse diskursuse mälurežiim enam ainuvaldav. Praeguseks on kaasatud märgatavalt rohkem erinevaid nõukogudeaegseid kogemusi selle aja mäletamise kultuuri, kui oli 1990. aastatel. Need protsessid viitavad mälukultuuri diferentseerumisele ja demokratiseerumisele.
• 16. mail kaitses Elle-Mari Talivee Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritöö „Kuidas kirjutada linna. Eesti proosa linnamaastik aastail 1877–1903”. Juhendajad olid prof Piret Viires (TLÜ) ja emeriitprof Rein Veidemann (TLÜ), oponendid Helsingi Ülikooli külalislektor Sirje Olesk ja lektor Anneli Kõvamees (TLÜ). Autor otsis vastust küsimustele, kuidas, miks ja kes kujutas linna eesti proosakirjanduses ajal, kui hoogustus linnastumisprotsess – XIX sajandi lõpukümnendeil ja XX sajandi alguses. Töös anti lühiülevaade ilukirjanduses kajastust leidnud Eesti linnade, nagu Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, ajaloost. Kirjandusliku linna analüüsi keskmes oli mõiste „maastik”, mis kõige paremini haaras linna suhtumist: algul tajuti seda kauge ja visandlikuna, seejärel õpiti tundma, kaardistati ja süveneti sellesse, ning lõpuks sai linnast kirjandusteose tegelane. Ilukirjanduses on linna muutumist ja võimalusi sageli edasi antud just naise kujus. Ühes peatükis oli lähemalt analüüsitud kahte Eduard Vilde teost: „Raudsed käed” ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”.
• 23. mail kaitses Andrus Org Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktoritöö „Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika”. Juhendaja oli prof Arne Merilai (TÜ), oponendid dr Martin Carayol (Institut nacional des langues et civilisations orientales, Pariis) ja dr Jaak Tomberg (TÜ).
Väitekirjas uuriti eesti ulmekirjanduse žanre ja nende poeetikat üldiste žanriteoreetiliste arusaamade ning spetsiifiliste žanrikirjelduste taustal, kaasates käsitlusse arvukalt ulmekirjandustekste. Kirjeldati ja analüüsiti eesti ulmekirjanduse põhi- ja alamžanre, rakendades žanripoeetika vaatlusel deskriptiivset ja komparativistlikku lähenemisviisi. Töös anti põhjalik sissevaade eesti ulmekirjanduse ühte võimalikku žanrisüsteemi, mis hõlmab tekste alates XIX sajandi keskpaiga kunstmuinasjutust kuni XXI sajandi alguse aurupungini. Väitekiri koosneb seitsmest artiklist, milles tegeldakse ulmekirjanduse teoreetilise määratlemise ja mõtestamisega, aga ka mitmete žanrispetsiifiliste küsimustega peamiselt eesti ulmeproosale keskenduva žanrianalüüsi näitel. Autor lõpetas väitekirja diskursiivse tõdemusega, et eesti ulmekirjandust on paljuski mõjutanud ajalooline ja kultuuriline kontekst, peamiselt kas algupärane folkloorne ainestik, teaduslik-tehnilise maailmapildi muutused või angloameerikalikud žanrieeskujud.
• 31. mail kaitses Tartu Ülikoolis Liina Tammekänd doktoritöö „Narratological analysis of Võru-Estonian bilingualism”. Juhendajad olid prof Karl Pajusalu (TÜ) ja prof Anna Verschik (TLÜ), oponent oli prof Rita Franceschini (Libera Universita di Bolzano, Itaalia).
Individuaalne mitmekeelsus, mis tähendab inimese võimet kasutada igapäevaselt rohkem kui ühte keelt, on tihedas seoses sotsiaalse mitmekeelsusega. Kagu-Eestis kasutatakse igapäevases suhtluses nii kohalikku võru keelt kui ka eesti standardkeelt, aga mõlema keele kasutuse määr, koht ja aeg on iga rääkija enda otsustada. See ajendaski väitekirja kirjutajat küsima, kas kahe nii lähedase keelekuju rääkimine on mitmekeelsus, millised on keelekasutuse individuaalsete erinevuste seosed keelehoiakute ja -identiteediga ja kuidas väljendub individuaalne mitmekeelsus suulistes narratiivides. Kümme keskealist kagueestlast jutustasid samal teemal nii võru- kui ka eestikeelse loo. Ilmnes, et keelejuhtide räägitud samateemalised kakskeelsed lood on ülesehituselt sarnased, kuid neis on väikesi temaatilisi erinevusi. Uuringus osalenud keelejuhid seostasid võru keelega üldiselt positiivseid emotsioone. Mõned inimesed olid ühiskondlike ümberkorralduste käigus muutnud oma keeleidentiteeti ja sellega seoses ka emakeele määratlust: kui see kunagi oli eesti keel, siis nüüd on võru keel. Ka nende kõneldud võru keel ise on muutumises. Vanemad keelejuhid kasutasid noorematest järjekindlamalt võru keelele omasemaid tunnuseid. Samuti kasutasid rohkem markeeritud võru keelt need keelejuhid, kelle jaoks see on suure sümboolse väärtusega ning kes end selle kaudu identifitseerivad. Võru keelele vaid instrumentaalset väärtust omistavate keelejuhtide kõnes ilmnes aga vähem võru keelele eriomaseid tunnuseid. Uuringus osalenud inimesed valdavad ja kasutavad sageli veel mitmeid võõrkeeli, nagu näiteks vene, inglise ja soome keelt. Aktiivne mitmekeelsus ning sellega seotud elukogemused muudavad nende keelelise identiteedi ja selle avaldumise unikaalseks.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#340 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-07-05 11:28:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#550 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(83) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "7" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#551 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-07-01 11:26:51" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Kaitstud doktoritööd
6. juulil kaitses Kadri Tüür Tartu Ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö „Semiotics of Nature Representations: On the Example of Nature Writing” („Looduskujutuse semiootika: looduskirjanduse näitel”). Juhendajad olid prof Kalevi Kull (TÜ), prof Peeter Torop (TÜ) ja prof Ulrike Plath (TLÜ). Oponendid prof Kate Rigby (Bathi Spa ülikool, Suurbritannia) ja dots Julia Tofantšuk (TLÜ).
Töö eesmärk oli avada uusi perspektiive looduskirjanduse uurimisel, kombineerides selleks semiootika ja ökokriitika vahendeid.
Tartu–Moskva koolkonna semiootikutelt pärinevad primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõisted. Primaarseks modelleerivaks süsteemiks on nende käsitluses keel kui vahendatud inimsuhtluse põhiline vahend. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid, nagu kirjandus, film ning paljud teised kunstilise väljenduse liigid, põhinevad keelel kui märgisüsteemil, tegeledes meid ümbritseva maailma kunstilise modelleerimisega. Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok osutas, et neile, puhtalt inimliigile omastele modelleerivatele süsteemidele eelneb zoosemiootilise modelleerimise tasand, mis põhineb meie tajudel ja kehalisel kogemusel maailmaga suhestumisel. Jakob von Uexkülli mõistet kasutades põhineb zoosemiootiline modelleerimine omailmal (sks Umwelt) ehk liigispetsiifiliste taju- ja mõjuorganite koostoimel loodaval arusaamal oma keskkonnast ning sellega suhestumise viisidest.
Eesti looduskirjandus kitsamas mõttes on algupäraselt eesti keeles kirjutatud dokumentaalproosa, mis põhineb autori isiklikel looduskogemustel ning loodusteaduslikul informatsioonil ja annab seda edasi kirjanduslikus keeles. Looduskirjandus on tekstuaalse ülesehituse põhimõtetelt sarnane ilukirjandusega, mistõttu teda saab uurida kirjandusteaduslike vahenditega, nagu seda teeb ökokriitika. Iga tekst sisaldab varjatud või vähem varjatud kujul alati ka zoosemiootilise modelleerimise tasandit: tajud, teiste liikide omailmad, liikumis- ja toitumisviisid jm. Biosemiootika aitab seda kihistust nähtavaks teha.
Semiootilise mõttevahetuse seisukohalt on oluline töös esitatud mõistete tekst, omailm, mudel ja representatsioon omavaheline suhestamine näitamaks, kuidas looduskirjanduses nende abil tähendusi luuakse.
Väitekirja teoreetilises osas püstitatud hüpoteesidele võib vastused leida kuues artiklis: „Loomade kujutamine tekstides: semiootiline analüüs”, „Lindudest ja puudest tekstideni: ökosemiootiline vaade eesti looduskirjandusele”, „Linnuhääled looduskirjanduses: loomade kommunikatsioon inimeste nägemuses”, „Nagu kala kuival: kala kujutamine looduskirjanduses”, „Atlandi heeringas Eestis: rahvusvahelise majanduse ja rahvusliku ideoloogia murdlainetes” ja „Botaaniline looduskirjandus: kirjandusökoloogiline analüüs”. Lisas on valik autori koostatud eesti looduskirjanduse korpusest, mida on töö analüüsi alusmaterjalina kasutatud.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#342 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-10-02 14:16:03" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#552 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(85) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(2) "10" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#553 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-30 14:53:14" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Kaitstud doktoritööd
• 1. detsembril toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas loengusarja „Nõmme loeb” 3. õhtu, kus esines luuletaja Veronika Kivisilla.
• 1.–2. detsembril peeti Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele koolitusseminar „Naer ja nutt on kaksikvennad”, kus tutvustati emotsioonide temaatikat keeles, kultuuripärandis ja folklooris. Toimusid töötoad, milles õpiti, kuidas mängude kaudu rikastada tunnetealast sõnavara ja lahendada emotsioonidega seotud probleeme lasteaiakeskkonnas. Esinesid Signe Raudik (TÜ, „Laps räägib siis, kui ...”), Angela Jakobson (TÜ, „Tunnete kaardid – mis, kellele, kuidas?”), Liisi Laineste (EKM, „Mis tuleb pika ilu peale? Huumor kollektiivis”), Piret Voolaid (EKM, „Siin lasteaias on kõik sõbrased: Lapsesuunaljad kui emotsionaalne rühmapärimus”), Reet Hiiemäe (EKM, „Zombid, tulnukad ja Slenderman: üleloomulikud olendid tänapäeva laste pärimuses”) ja Ene Vainik (EKI, „Tunne tundeid nimepidi”). Praktilisi töötube juhendasid Janika Oras (EKM, „Ringmängu rõõm”) ja Virve Tuubel (ERM, „Koduga seotud emotsioonid”).
• 2.–3. detsembril korraldas Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskus IV eesti teaduskeele konverentsi. Kutsutud kõneleja oli TLÜ humanitaarteaduste instituudi Itaalia uuringute ja semiootika professor Daniele Monticelli, kes esines teemal „Vaidlus korralduse asemel: itaalia (oskus)keele rõõmudest ja valudest”. Ettekanded pidasid Peeter Järvelaid (TLÜ, „Eesti õiguskeel ja kirjakeel”), Silvi Tenjes (KVÜÕA, „Võimudiskursus, narratiiv ja teaduskeele semantiline väli”), Ülo Ugaste (TLÜ, „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduskeeleks?”), Peep Nemvalts (TLÜ, „Mõistestiku ja terminivara süsteemsus”), Ülle Sihver (EMÜ, „Doktorandi eestikeelne kirjalik väljendus”), Riina Reinsalu (TÜ, „Isikustamisest teadustekstides”), Merike Ristikivi (TÜ, „Ladina terminid eestikeelsetes õigusõpikutes”), Tauri Roosipuu (TTÜ, „Merekeel õppetöös ja -materjalides”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Raamatupidamise oskussõnavarast ja terminiarendusest kõrgkooliõpiku „Finantsarvestus” näitel”), Rein Laaneots (TTÜ, „Mõningatest metroloogia terminitest”), Jaanika Erne (TÜ, „Keele ja poliitika piiridest Euroopa Liidu ja rahvusvahelis-õiguslikus terminitöös”), Mait Kriipsalu ja Aleksander Maastik (EMÜ, „Keskkonnakaitse oskuskeel õigusaktides”), Indrek Viil (Eesti Biokeemia Selts, „Biokeemia tõlkesõnastiku koostamisest”), Tiina Selke (TLÜ, „Mõiste ’noot’ sisust eestikeelses muusikapedagoogika kirjasõnas”), Gerhard Lock (TLÜ, „Loomeprotsessi astmed ja faasid muusikas”).
• 7. detsembril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Inimõigused ja uurali rahvaste õigused”. Inimõiguste päevale pühendatud hõimuklubis arutlesid Vootele Hansen ja Mart Rannut, millises suhtes on üldised inimõigused rahvuste keeleliste ja kultuuriliste õigustega ning mis kasu saavad uurali vähemusrahvused inimõiguste deklaratsioonist, ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonist ja Euroopa Nõukogu vähemuskeelte hartast.
• 8. detsembril esines UTKK loengusarjas „Nõmme loeb” kirjanik ja ajakirjanik Tiit Pruuli.
• 8. detsembril Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus toimunud Paabeli Raamatukogu kirjanduskonverentsil „Mis meist saab” astusid üles kirjanik Tiit Aleksejev („Kirjandusest”), Jutukooli eestvedaja Piret Päär („Vigade parandus”), Marie Edala kirjastusest Sinisukk („Meie intellektuaalne jalajälg tulevastele põlvedele – kas paberil või pilves?”), režissöör Martti Helde („Erinemise julgusest ja julguse tolereerimisest”), vaimulik ja publitsist Sakarias Jaan Leppik („Tung tsikurati tippu”), kirjanik Jan Kaus („Düstoopia paratamatus, utoopia võimalikkus”) ja Tartu Kivilinna Kooli 9. kl õpilane Hanna Simona Allas („Tulevik on lahti, kuid kellele?”). Konverentsi lõpetas Tõnu Õnnepalu ja Jim Ashilevi vestlus teemal „Sõna surmast teatris”.
• 8.–10. detsembrini korraldas Tartu Ülikooli slavistika osakond rahvusvahelise interdistsiplinaarse teadusseminari „Tõlkestrateegiad ja riiklik kontroll”, kus Eesti, Läti, Rootsi, Saksamaa, Iisraeli ja Venemaa uurijad käsitlesid teemasid, mis iseloomustavad tõlkimise mehhanisme ning tõlkijate ja toimetajate strateegiaid Vene impeeriumi ja nõukogude võimu aastatel. Plenaarettekanded pidasid TÜ professor Peeter Torop („Ideoloogia tõlgitavuse probleemidest: semiootiline aspekt”) ja Uppsala ülikooli professor Susanna Witt („Nõukogude tõlkekool: kontsepti kujunemise probleemist”). Ettekannetega esinesid Daniele Monticelli (TLÜ, „Between language, text and culture: the places of translation in Y. Lotman’s work”), Natalja Kamovnikova (Peterburi, „Of passion and bondage: Soviet literary translations into Russian from languages of limited circulation”), Maria-Kristiina Lotman, Elin Sütiste (TÜ, „Between accuracy and freedom: on compensation strategies in Estonian literary translation of the 1960s”), Elena Zemskova (Moskva, „A. Tarkovski luuletus „Tõlkija” Stalini ajastu tõlkepraktika kontekstis”), Anne Lange (TLÜ, „Editing in the conditions of state control: the case of Loomingu Raamatukogu in 1957–1972”), Lea Pild (TÜ, „Aleksei Tolstoi romaan „Peeter I” Fr. Tuglase tõlkes: täpsuse ning keeleloomelise vabaduse tasakaalu otsingud”), Tatjana Frolova (TÜ, „Fr. Tuglase tõlkestrateegia eripäradest: Tšehhovi proosa tõlked nõukogude perioodil”), Natalia Azarova (Moskva, „Nõukogude luuletõlked hiina keelest ja Mao Zedongi poeesia”), Roman Leibov (TÜ, „Luuleteksti toimetamine kui tõlge”), Tatjana Stepaništševa (TÜ, „Tõlkija strateegiast: Fjodor Tjuttševi „lüüriline fragment” eesti keeles”), Katiliina Gielen, Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Norms under pressure: interruption in cultural situation as a trigger of the changes in translational situation”), Anastasia Šahova (Mainz, „Traveling theories: the ideas of the linguistic discussion in Soviet and East German translation studies”), Larissa Naiditš, Anna Pavlova (Jeruusalemm ja Mainz, „Nõukogude lugejale keelatud teemad (saksakeelse tõlkekirjanduse põhjal: Lion Feuchtwanger, Friedrich Dürrenmatt, Heinrich Böll, Wolfgang Koeppen)”), Vsevolod Bagno, Tatjana Misnikevitš (Peterburi, „Fjodor Sologubi Verlaine’i tõlked vene keelde: võimalike strateegiate valik”), Maria Borovikova (TÜ, „Baudelaire Marina Tsvetajeva tõlkes”), Sirje Kupp-Sazonov (TÜ, „Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita” kahest eestikeelsest tõlkest: tsensuuri küsimus”), Anna Veselko (TÜ, „Vene kirjandus eesti koolis nõukogude perioodil: ideoloogia piiridest”).
• 9. detsembril toimunud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminaril esinesid Mirjam Hinrikus (UTKK) ja Lola Annabel Kass (TLÜ doktorant) teemal „„Kurja lillede” lapsed. Sissevaade eesti dekadentlikku kunsti ja kirjandusse”. Lola Annabel Kass rääkis fataalerootikast ning selle põimumistest „groteski” ja „süngusega”. Mirjam Hinrikuse ettekande fookuses olid dekadentliku meeskunstniku kujutised eesti kunstis ja kirjanduses.
• 12.–13. detsembril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverents ja Kreutzwaldi päevade 60. konverents „Suuline ja kirjalik kultuuris: põimumised ja põrkumised”, kus võeti luubi alla suulise ja kirjaliku teabe vahekord (Eesti või laiemalt Baltimaade) kultuuris nii ajaloolises plaanis kui ka tänapäeval, kirjakultuuri näiliselt totaalse valitsemise ajal. Kavas olnud ettekanded käsitlesid keele, kõne ja teksti suulist ja kirjalikku vahendamist, teemaga seotud filosoofilisi ja eetilisi küsimusi, samuti kirjaliku, pildilise ja akustilise vahekorda kultuuris. Esinesid Andris Levans („Das Wort ist mein Gesicht. Überlegungen zum Verhältnis von Mündlichkeit, Schriftlichkeit und Gedächtnis im mittelalterlichen Livland”), Terry Gunnell („Performance and audience, time and space, sound and vision. The uses of the performance studies approach for the study of folklore past and present”), Gustavs Strenga („A written text in an oral environment. The beer carters and carters brotherhoods’ account books in Riga (1450–1530) as an example of interaction between oral and written”), Juhan Kreem („Chronist und Gerüchte. Mündliche Information in die Livländische Historien von Johann Renner”), Kristi Viiding („Der Anfang der Livländischen Gelegenheitsdichtung vor der Reformation: Johannes Lohmüller”), Raivis Bičevskis („Johann Georg Hamanns sinnliche Sprache der Natur im Kontext der Mündlichkeit und Schriftlichkeit in der Kultur”), Ulrike Plath („Die Predigt zwischen Mündlichkeit und Schriftlichkeit: Karl Gottlob Sonntags Reflexionen über das gelesene und gesprochene Wort”), Jürgen Beyer („Gotländische Grabsteine als Sagenkerne”), Ekaterina Anastasova („Constructing an identity in immigration – between folklore and classic literature”), Leena Kurvet-Käosaar („Diary on the margins of written culture”), Tiina Ann Kirss („Standing on the bridge: the passage of life stories between oral and written”). Teisel päeval esinesid Helle Metslang, Külli Habicht („Vahekeelne või emakeelne eesti kirjakeel?”), Liina Lindström, Kristel Uiboaed, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado („Murdekeele süntaks kui suuline süntaks”), Reet Bender („Alamsaksa keelest baltisaksa keeleni – mismoodi, miks ja kuidas?”), Aivar Põldvee („Loevad ja kirjutavad. Kirjakeel ja eesti talupojad Rootsi ajal”), Hille Pajupuu, Rene Altrov („Hääle meeldivuse aspekte”), Lya Meister, Einar Meister („Eesti laste kõne põhitooni ja vokaaliruumi areng”), Ell Vahtramäe („Vormilt kirjalik, sisult suuline: uurijana 10 aastat online-foorumites”), Anneli Baran („Vellerismist eesti traditsioonis – suulise ja kirjaliku piirimailt”), Tiiu Jaago („Suulisus kirjakultuuri ajajärgul – pidevalt jätkuv protsess”), Mare Kõiva („Unenäopäevik – kirjalik suuline rahvaluuleliik”), Liina Lukas („Grimmide kajad Eestis”), Zurab Japua („Герой Дыд и святилище Дыдрыпщ: о религиозных мотивах в эпосе”), Kärri Toomeos-Orglaan („Seto jututraditsioon suulise ja kirjaliku kultuuri piirimail”), Katre Kikas („Rahvaluulekogujad H. A. Schults ja J. Pint suulise ja kirjaliku, meenutatu ja unustatu vahel”), Kristel Vilbaste, Mikk Sarv („Suulisus ja kirjalikkus allikapärimuses Taevaskoja Emalätte näitel”), Eduard Parhomenko („Siin- ja teispool filosoofia kõnelisust Tõnu Luige loengutes”), Triinu Ojamaa („Armastusest diasporaaeestlaste intervjuude ja eksiilkirjanduse näitel”) ja Anneli Saro („Teatri emantsipeerumine kirjandusest?”).
• 14. detsembril peeti Tartus Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Milleks meile küsilaused?”. Ettekannetega esinesid Tiit Hennoste („Suulise keele tervikkäsitlus ja küsimused selle sees. Lause ja küsimus”), Andriela Rääbis („Sa aput kurki tahad või? Pakume küsilausega”), Kirsi Laanesoo („Miks sa torusse ei räägi? Miks-küsilaused”) ja Andra Rumm („Miks me oma küsimused ringi teeme?”).
• 14. detsembril korraldati Riias Läti ülikooli kirjanduse, folkloori ja kunsti instituudis eesti ja läti folkloristide ühine teadusseminar „Mission Possible”, mille eesmärk oli arutleda folkloristika uuemate suundumuste üle. Esinesid Sandis Laime („Tourist graffiti and magic signs on sandstone cliffs in Latvia: current research and future perspectives”), Piret Voolaid („A paremic glance at graffiti: database of graffiti”), Ieva Tihovska („Latvian Romani dance: notes on applied research”) ja Eda Kalmre („Self-created love stories in girls’ romantic culture: history and evolution”). Stendiettekannetega esinesid Tõnno Jonuks, Reet Hiiemäe, Mare Kalda, Mare Kõiva, Katre Kikas, Liisi Laineste, Anneli Baran, Aigars Lielbārdis, Andres Kuperjanov, Toms Ķencis, Ekaterina Anastasova ja Julia Prakofjewa.
• 21. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis meditsiiniantropoloogia konverents „Medica XI. Uurijanägemusest komplementaar- ja rahvameditsiinini”. Uurijad tutvustasid viimase aja uurimusi, materjale ja nende kohta tekkinud hüpoteese, optimaalseid ja uusi ravimisviise ning ka ajaloolise ainestiku analüüsitulemusi. Esinesid Maili Pilt („Isiklikud lood avalikus ruumis. Internetifoorumisse kirjutatud rasestumise, lapseootuse ja sünnitusega seotud lugude funktsioonidest www.perekool.ee näitel”), Mare Kõiva („Antroposoofilise meditsiini kasutamisest XXI sajandi linnamiljöös”), Anu Korb („Ida-Siberi Minussinski piirkonna eestlaste ravitsejad, haigusseletused ja ravivõtted. Traditsioonimuutused ja kogumiskontekst”), Ave Goršič („Rahvameditsiini kogumise-uurimise ajalugu”), Julia Prakofjewa (Minsk, „Protective Dolls in Modern Belorussia”), Renata Sõukand, Raivo Kalle („Saialille kasutus Saaremaal: motivatsioon ja allikad”) ja Reet Hiiemäe („Valuravi: pärimuse, meditsiini ja psühholoogia kokkupuuteid”).
• 28. detsembril toimus UTKK muuseumiosakonnas Toomas Liivi 70. sünniaastapäevale pühendatud kirjandusõhtu, kus esinesid Elo Lindsalu, Toomas Haug ja Maarja Vaino.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#344 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-30 10:46:08" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#554 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#555 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
KK 1/2017
Lühikroonika
• 10. augustil avati Kuusalus Eduard Ahrensi ausammas. Eesti Keele Instituudi, Emakeele Seltsi ja Õpetatud Eesti Seltsi korraldusel peetud konverentsil esinesid Andres Andresen (ÕES; „Ahrensi aeg”), Kristiina Ross (EKI, ES; „Hiiglaste õlgadel: Eduard Ahrensi kohast eesti kirjakeele loos”), Hannu Remes (ES-i välisliige; „Eduard Ahrens ja Elias Lönnrot”), Mati Hint (ES; „Eesti ortograafia ei vaja oma kaht põhireeglit”), Fred Puss (ÕES; „Uue kirjaviisi kasutamisest kirikuraamatutes”) ja Maire Raadik (EKI, ES; „Tänapäeva õigekirjalahingud”).
• 3.–6. septembrini käisid Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadlased Minskis, kus 5. septembril toimus Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse uurimiskeskuses Eesti-Valgevene ühisseminar „Миссия выполнима: Перспективы изучения фольклора 3” („Võimalik missioon: Folklooriuurimise perspektiivid 3”). Kirjandusmuuseumist esinesid Piret Voolaid, Eda Kalmre, Mare Kõiva, Liisi Laineste, Andres Kuperjanov, Katre Kikas, Tõnno Jonuks ja Reet Hiiemäe.
• 4.–6. septembrini toimus Tartus Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi ning keelte ja kultuuride kolledži korraldusel IX rahvusvaheline balti kirjakultuuri sümpoosion „Valgustusajastu meediumid” („Medien der Aufklärung. Aufklärung der Medien”). Saksamaa, Läti ja Eesti teadlaste ettekanded käsitlesid teemasid, nagu kuidas ja kelle vahendusel jõudsid uued ideed ja ideaalid Euroopa valgustuse keskustest Baltimaadesse, kus tekkisid valgustuslike ideede sõlmpunktid ja peamised kanalid, kes olid Balti valgustuse peamised vahendajad ja kes selle adressaat jpm. Eesti teadlastest pidasid ettekanded Liina Lukas, Silke Pasewalck, Juhan Maiste, Kairit Kaur, Kristel Pappel, Tiina-Erika Friedenthal, Eduard Parhomenko, Eva Piirimäe, Kadi Kähär-Peterson, Ulrike Plath, Merili Metsvahi, Epi Tohvri, Mati Laur ja Aira Võsa.
• 8. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis kõnekoosolekuga Emakeele Seltsi auliikme emeriitprofessor Mati Hindi 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Mati Hindi kolleegid ja õpilased: Karl Pajusalu („Ei saa me läbi liivita...”), Annekatrin Kaivapalu („Analoogia keeles ja keeleõppes”), Tõnu Tender („Mati Hint Keele ja Kirjanduse Instituudi „kirja pandud asjade maailmas””) ja Jaak Urmet („Keelekasutus. Vastalise märkmeid”).
• 8. septembril toimus Tallinnas rahvusvaheline selge sõnumi konverents, mille korraldas Eesti Keele Instituut koos Eesti Keeletoimetajate Liidu, Euroopa Komisjoni Eesti Esinduse, Eesti Kujundusgraafikute Liidu ja E-riigi Akadeemiaga. Avasõnavõtuga esinesid 2017. aasta selge sõnumi võistluse patroon, õiguskantsler Ülle Madise ja EKI direktor Tõnu Tender. Ettekannetega astusid üles Karin Aleksandrov (Maksu- ja Tolliamet; „Oleks ettepanek rääkida lihtsas eesti keeles”), Elina Pallasvirta (Soome; „Rewriting the Finnish tax administration’s letters and decisions”), Sissel Motzfeldt, Ragnhild Samuelsberg (Norra; „With a little help from my friends. Politicians, laws and rock and roll – changing the Norwegian law-making process”), Kiira Udu (Päästeamet; „Kuidas öelda vähesega palju ehk sotsiaalmeediaajastu väljakutsed Päästeametis”), Ingrid Olsson (Rootsi; „Sweden – plain language Nirvana?”), Aino Piehl (Soome; „How do government agencies get to enjoy benefits of plain language”), Margus Simson (Ziraff; „Lihtsus on ülekasutatud sõna. Mida see digitaalsetes teenustes tegelikult tähendab?”), Tanel Kärp (EKA; „Kasutajakeskne disain – moehullus või tulevik?”), Piret Reinson (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus; „Kas selleks, et rääkida maailmas Eesti lugu, on vaja märki?”) ja Katrin Hallik, Katre Kasemets (EKI; „Täna laual selge sõnum”).
• 8. septembril korraldas Eesti Piibliselts Tallinnas Eesti-Soome-Ungari konverentsi „Pühakiri – käsikirjast eestikeelse piiblini. Reformatsioon 500”. Esinesid Kristiina Ross („Eestikeelse piibli tee käsikirjast trükitud raamatuni”), Edina Éva Zvara („Ungarikeelse piibli ajalugu”), Anna Perälä („Mikael Agricola, soomekeelse piibli tõlkija ja väljaandja”), Marton Szentpeteri („Saalomoni templi arhetüüpsed versioonid ajaloos ja filosoofias”), Mart Rannut („Suulisest pärimusest piiblitõlkeni: mõjurid ja järelmid”) ja Jaan Bärenson („Pühakiri ja emakeelne piibel reformatsiooni kontekstis”).
• 14.–15. septembril toimus Rakveres Eesti Keele Instituudi korraldusel keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikooli raames seminar „Sõnavarauurimisest e-leksikograafiani”. Käsitletavad teemad puudutasid sõnavara uurimist (sünkrooniline, diakrooniline leksikoloogia, semantika, onomastika, etümoloogia, terminoloogia jne) ja leksikograafiat (korpusleksikograafia, õppeleksikograafia, e-rakendused, veebisõnastikud). Esinesid Anna Dziemianko (Poznani Adam Mickiewiczi ülikool), Carsten Levisen (Roskilde ülikool), Ene Vainik, Geda Paulsen ja Margit Langemets (EKI).
• 18. septembril pidasid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv ning Tartu Ülikooli semiootika ja filosoofia instituut Tartu Ülikoolis konverentsi „Eksiil ja mälu. Tähtpäevakonverents Tiina Kirsist ja Bernard Kangrost”. Ettekannetega esinesid Aija Sakova („Tiina Kirsi looming kui mitmeharulise puu tihedalt põimunud võra”), Jaan Undusk („Eksiili eelised. Siberi eesti kirjanik Jaan Kross”), Cornelius Hasselblatt („Seitsmenda rahukevade valeretseptsioon”), Tiina Kirss („Maakamar, tuiskliiv ja pagulus: Mõtteid Bernard Kangro proosaloomingust”), Aigi Rahi-Tamm („Kas üks või mitu Eestit: vaateid kodumaale ja kodumaatusele 1940.–50. aastate sündmuste kontekstis”), Leena Kurvet-Käosaar („Kodune äng ja lumm”), Siobhan Kattago („Hariduse pikk ja käänuline tee: miks uurimata elu ei ole elamist väärt”), Raili Marling („Soost, kirjandusest ja teooriast piirilseisja pilguga”) ning Eneken Laanes („Mõistus ja tunded: ääremärkusi Tammsaare „Kõrboja peremehele””).
• 20. septembril toimus Tartu Loodusmajas seminarisarja „Looduskirjeldus” uue hooaja „Kalad ja linnud” esimene koosviibimine. Avaseminaris vaadeldi kalade ja lindude kujutamist mütoloogias ja usundites: eepostes, pühakirjades ning müütides.
• 22. septembril toimus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses kirjanduslikule linnale pühendatud sümpoosion „Literature and the Multilingual City”. Esinesid Ivo Heinloo (TLÜ; „Heterotopia in Estonian literature”), Topi Lappalainen (Helsingi ülikool; „Helsinki and Tampere in prose poems with a paratextual dimension: Galleria by Kari Aronpuro and händelser by Henrika Ringbom”) ja Ene-Reet Soovik (TÜ; „Meelis Friedenthal and The Willow King”).
• 22. septembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis seminar rahvalikust värsiloomest Valgevenes. Juras Paciupa pidas venekeelse ettekande „Kuidas on moodustatud rahvalik värss? Mõningaid teoreetilisi, metodoloogilisi ja tekstoloogilisi probleeme valgevene materjali põhjal”.
• 25.–28. septembrini tähistas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv oma 90 aasta juubelit rahvusvahelise konverentsiga „Arhiivid kui teadmiste teejaamad: mõtteid ja mõjusid” („Archives as Knowledge Hubs: Initiatives and Influences”). Kutsutud esinejad olid Sadhana Naithani (Jawaharlal Nehru ülikool, New Delhi; „Related by contradiction: Folklore and archive”) ja Dace Bula (Läti kirjanduse, rahvaluule ja keele instituut; „Hidden tales: Contextualism, reflexivity and folklore archives”). Eestit esindasid Ave Goršič, Liina Saarlo, Mari Sarv, Ergo-Hart Västrik, Indrek Jääts, Marleen Metslaid, Katre Kikas, Taive Särg, Ülo Valk, Elo-Hanna Seljamaa, Sille Kapper, Eda Kalmre, Liisi Laineste ja Risto Järv. Peale Eesti teadlaste esinesid Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Soome, Venemaa, Läti, Ungari, Sloveenia, Brasiilia ja Islandi uurijad.
• 27. septembril leidis Tallinna Ülikoolis aset sügissemestri esimene seminar „Hübriidsus humanitaarias”, kus esines Aurika Meimre ettekandega „Tekst ja kommentaar: kellele ja milleks?”. Ettekande diskutant oli Märt Väljataga.
• 27. septembril toimus Tartu Loodusmajas seminarisarja „Looduskirjeldus” teine seminar. Ornitoloog Aire Orula abiga tegeldi Jüri Piigi jutustusega „Matsalu roostikus” ning Peep Ilmeti luulekoguga „Matsalu mailt”. Arutleti looduskirjelduse ja tegelikkuse suhete üle.
• 28. septembril tähistati Paides Hermann Hesse 140. sünniaastapäeva konverentsiga „Hermann Hesse – baltisaksa kirjanik?”. Hesse elust ja tegevusest kõneles Eva Pormeister, Hans-Jürgen Schmeizer rääkis teemal, kas ja kuidas mõjutas kirjanik Hesse baltisaksa päritolu tema loomingut, Janika Kronberg tutvustas Hesse mõju eesti kirjanike loomingule ja Liina Lukas seda, kuidas Baltimaade ajakirjandus suhtus Hesse loomingusse.
• 29. septembril peeti Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar „Kultuuripõimingust eesti moodi: Lennarti ja Jaani juhtum”. Ettekande pidas Rein Undusk, kes kõneles Lennart Merest ja Jaan Krossist kui eesti mälu hoidjaist.
• 29. septembril tähistas Emakeele Selts Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva üliõpilaskonverentsiga. Süntaksi ja semantika plokis esinesid Mari Aigro (Cambridge’i ülikool; „Polaarsed küsisõnad ja nende allikad – diakrooniline uuring ja mudel”), Tiina Vahtras (TLÜ; „Vaesuse metafooride kognitiivsed ja sotsiaalsed tähendused 2016–2017. a meediatekstide näitel”) ja Aimi Pikksaar (TÜ; „Katsed ja mitmemõõteline statistika polüseemia uurimisel”). Foneetika plokis astusid üles Enel Põld (TÜ; „Pika vokaali järgse konsonandi hääldus ühesilbilistes i-tüvelistes sõnades eesti murretes”) ja Katrin Leppik (TÜ; „Eesti keele vokaalikategooriad hispaania ja eesti emakeelega katseisikute tajus”).
• 29.–30. septembril toimus Tallinna Ülikoolis rahvusvaheline konverents „Frontiers in Comparative Metrics 3”, mis oli pühendatud väljapaistvale eesti värsiteadlasele Jaak Põldmäele, kes oleks sellel aastal saanud 75-aastaseks. Kutsutud esinejad olid Chris Golston (California Fresno ülikool, USA; „A quantitative meter for PIE using Greek, Sanskrit, and Old English”), Bruno Paoli (Lyoni Lumière’i ülikool; „Arabic metrics beyond the vicious circle of theories”), Geoffrey Russom (Browni ülikool, USA; „Optimality theory and poetic form”) ja David Chisholm (Arizona ülikool, USA; „Verse form as metaphor: Metrical, lexical and semantic aspects of German knittelvers”). Eestit esindasid Rebekka Lotman („Estonian sonnet: incidence, meter and rhyme”), Mari Sarv („Ideological interpretations of Estonian runosong meter: research and literary use”) ja Mihhail Lotman („Are there autonomic laws of verse rhythm?”).
• 29.–30. septembrini korraldas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetool rahvusvahelise seminari „Kooliõpik ideoloogilise tekstina”. Osalesid Venemaa, Bulgaaria, Soome ja Eesti teadlased.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#346 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-10-02 14:15:38" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#556 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(85) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(2) "10" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#557 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-30 14:53:14" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 10/2017
Lühikroonika
• 6. jaanuaril tähistati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva ettekandepäevaga „Müüdid ja tegelikkus”. Esinesid Toomas Muru (Betti Alveri muuseum, „Poetess ja nukker naabrimees”), Maarja Vaino (A. H. Tammsaare muuseum, „Kumb oli enne, muna või kana? Müütide loomisest”), Aule Sepp (Luunja keskkool, „Teatrietenduse „Nukitsamees” retseptsioonist esimeses kooliastmes”) ja Juuli Puusepp (TÜ, „Mati Undi „Täna õhtul viskame Lutsu” tegelaskonna analüüs”).
• 8. jaanuaril toimus Elva gümnaasiumis konverents „Elva luuletark. Karl Muru 90”. Kõnelesid kirjandusteadlased ja kultuuritegelased Arne Merilai („Murulugemine”), Rein Veidemann („Karl Muru luuleakadeemia”), Peeter Olesk („Kummardus lüürikale – ilma poeesiata”), Aare Pilv („Murkast alates”), Ly Seppel („Julgusest „kahte” välja panna”), Janika Kronberg („Professor Karl Muru juhatusel eesti kirjandusse”). Luulekavaga esines Eesti Naisüliõpilaste Selts.
• 10. jaanuaril toimus Tartus Kirjanduse Majas Värske Õhtu teemal „Luule piiridest”, mida juhatas Igor Kotjuh. Kõnelesid Kristjan Haljak, Berit Kaschan ja Siim Lill.
• 11. jaanuaril peeti Tartus TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ja Eesti-uuringute tippkeskuse usundi ja müüdiuurimise töörühma korraldusel Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi ettekandepäev „Places and processes of pilgrimage, past and present”. Esinesid Tõnno Jonuks (EKM, „Pagan pilgrimages? Some thoughts about Early Modern age superstition in Estonia”), Atko Remmel (TÜ, „Pilgrimage practices in contemporary Estonia: some (peculiar?) developments”), Kristel Kivari (TÜ, „Crop circles in England: gateways to the web of meanings”), Tiina Sepp (Yorki ülikool, TÜ, „From Canterbury to Durham: Pilgrimage to and at English cathedrals”), Lina Leparskiene (Leedu rahvuslik kultuurikeskus, „Our Lady of Trakai. Revival of the old cult”), Kikee D. Bhutia (TÜ, „Mapping the sacred landscape of Sikkim”).
• 18. jaanuaril peeti Tartu Loodusmajas Kaisa Lingi juhtimisel kaheksandat loodus- ja reisikirjanduse seminari, kus biograafilise lähenemise kaudu vaadeldi Gerald Durrelli loomingut.
• 19. jaanuaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis seminar „Approaches to trauma”, kus kõnelesid Maarja Hollo, Tiina Ann Kirss, Leena Kurvet-Käosaar, Kadri Naanu, Tais Leite de Moura ja Aija Sakova.
• 23.–27. jaanuaril leidis Tallinnas aset kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli kuues talvekool „New natures, entangled cultures: perspectives in environmental humanities”, korraldajaks Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut (TÜHI) koostöös Keskkonnaajaloo Keskusega. Iga päev toimus kaks avalikku loengut. Esinesid Timothy James LeCain (Montana osariigi ülikool, USA), Dolly Jørgensen (Luleå tehnikaülikool), David Moon (Yorki ülikool), Gregg Midman (Wisconsin-Madisoni ülikool, USA), Kate Soper (Londoni Metropoli ülikool), Harriet Hawkins (Londoni ülikooli Royal Holloway kolledž), Jamie Lorimer (Oxfordi ülikool), Bronislaw Szerszynski (Lancasteri ülikool, Suurbritannia). Ühel päeval korraldati viis paralleelset töötuba, mida juhatasid Anu Allas (Kumu) ja Linda Kaljundi (TLÜ), Kati Lindström (TÜ), Maros Krivy (EKA) ja Agata Marzecova (TLÜ), Patrick Laviolette (TLÜ) ja Tarmo Pikner (TLÜ), Kadri Tüür (TÜ) ja Kate Soper.
• 24. jaanuari teisipäevaseminaril Eesti Kirjandusmuuseumis esines Mait Sepp teemal „Eesti ilmavanasõnad ilmateadlase pilgu läbi”. Ta arutles pärtliraju näitel nende võimaluste ja väljakutsete üle, mida ilmavanasõnad ilmauurijatele pakuvad.
• 25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Kas eelmine aasta oli liivi aasta?”. Keeleteadlane ja akadeemik Karl Pajusalu tutvustas nelja 2016. aastal ilmunud väljaannet liivi keelest ja kultuurist: Eberhard Winkleri ja K. Pajusalu koostatud monograafiat Anders Johan Sjögreni salatsiliivi talletustest, eesti ja soome-ugri keeleteadlaste ajakirja liivi erinumbrit, Eduard Vääri liivi uurimuste kogumikku ja liivi aastaraamatut.
• 26. jaanuaril tähistas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus folklorist Mall Hiiemäe 80. sünnipäeva. Juubilar on tuntud eesti kalendrikombestiku ja usundi, jutustamistraditsiooni ning pärimusliku loodusteadmuse hea tundja ning mõtestajana. Ettekanded pidasid Eda Kalmre („Ühest rahvalikust ballaadist. Rahvalaul ja jutud Sambla Anust”), Ergo-Hart Västrik („Metsik ja muud kujud 20 aastat hiljem”), Aado Lintrop („Kosmogooniline hari ja selestiline kiik”) ja Eerik Leibak („Miks on lindudel sellised nimed?”). Järgnes raamatute ja näituse „Folklorist ja fotoaparaat” tutvustus.
• 27. jaanuaril esines Tartus Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kõnekoosolekul kauaaegne Rootsi Raadio soomekeelsete saadete toimetaja Juha Tainio ettekandega „Kohtumisi ingerisoomlastega Soomes ja Rootsis”.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#348 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-05-30 10:47:10" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#558 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(78) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#559 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-02-07 14:36:51" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 2/2017
LÜHIKROONIKA
• 3. veebruaril leidis Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Nõmmel aset järjekordne murdeluule hommik, kus näitleja Margus Tabor kõneles hiiu keelest ja meelest.
• 6. veebruaril avati Eesti Kirjandusmuuseumis Loomingu Raamatukogu 60. aastapäevale pühendatud näitus. Ettekannetega esinesid Sirje Olesk, Anu Saluäär, Kalle Kasemaa ja Janika Kronberg. Õhtu lõppes vestlusringiga LR ajaloost ja tänapäevast.
• 8. veebruaril toimunud Hõimuklubi õhtul Tallinnas esines Oliver Loode teemal „Soome-ugri rahvad maailma põlisrahvaste liikumises”. Eestit aastail 2014–2016 ÜRO põlisrahvaste püsifoorumil esindanud Loode rääkis, kuidas soome-ugri rahvad rahvusvahelisel areenil silma paistavad.
• 10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse soouuringute töörühma seminar. Diskursiivsete meetodite kasutamisest soouuringutes kõneles Raili Marling.
• 13. veebruaril toimus Tallinna Ülikoolis Enn Soosaare 80. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Kaitse vaim”. Enn Soosaare tõlgitud raamatutest rääkis Marek Tamm. Raul Rebase juhtimisel peetud vestlusringis „Räägime Ennust” analüüsiti muuhulgas Soosaare esseede aegumatust ja päevakajalisust. Sõnavõttudega esinesid kaitseväe juhataja kindral Riho Terras ja kirjanik Sofi Oksanen. Selle aasta eetilise esseistika auhinna pälvis helilooja Jüri Reinvere.
• 14. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril pidas Valgevene külalisuurija Tatjana Volodina venekeelse ettekande „Haiguse aksioloogilisest staatusest valgevene traditsioonilises kultuuris”. Haigus kui subjektiivne reaalsus lülitub kultuuriliste ettekujutuste süsteemi, organismi bioloogiline seisund aga jääb aktualiseeruva mütoloogia taustaks. Esineja kõneles haiguse ambivalentsest väärtuselisest staatusest: haigus ilmneb kui deemonlikkuse kehastus, millest tuleb vabaneda, ja kui inimeseks olemist moodustav komponent.
• 16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek, kus Mari-Ann Remmel pidas ettekande teemal „Kuidas portreteerida kohta? Nabala peegeldused pärimuses”.
• 17. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis Katre Õimu meenutuskonverents „Keel on teekond. Diakroonilise ja sünkroonilise keelekäsitluse piirimail”. Avasõnad lausus Tõnu Viik. Teemad, millest kõneldi, haakusid Katre Õimu tegevusvaldkondadega: kognitiivne lingvistika ja fraseoloogia, morfosüntaks ja sõnaloome, semantika ja korpuslingvistika, eestikeelse teksti automaatse analüüsi vahendite arendamine. Ettekannetega esinesid Pille Eslon („Lingvisti teekond” – luges ette Annekatrin Kaivapalu), Ann Veismann („Ajast ajametafoorides”), Mare Kõiva („Kuidas maailmad on struktureeritud. Fraseoloogia võimalusi”), Reet Kasik („Struktuurne tähendus ja leksikaalne tähendus sõnamoodustuses”), Mati Hint („Sihitise käände muutumine”), Pirkko Muikku-Werner („Virolaiset ja suomalaiset idiomeja lainaamassa”), Piret Voolaid („Folkloori lühivormide andmebaasid – keeleteekondade peegeldajad”), Jelena Kallas ja Margit Langemets („Püsiühendid sõnaraamatutes”) ning Asta Õim („Uuendatud fraseoloogiasõnaraamat: tulevikunägemus”).
• 17.–18. veebruaril toimus Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis Vene ja Ida-Euroopa uuringute akadeemilise suuna korraldatud XVIII rahvusvaheline noorfiloloogide konverents. Ettekannetega esinesid üliõpilased, magistrandid, doktorandid ja aspirandid Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Indiast, Hiinast jm, keskenduti võrdlevale kirjandusteadusele, vene ja slaavi kirjanduse ajaloole, kultuurile, poeetikale ja lingvistikale. Kutsutud esinejad olid professor Nikolai Bogomolov (Moskva riiklik ülikool) ning professor Oksana Issers (Omski riiklik ülikool).
• 21. veebruaril pidas Meelis Friedenthal Eesti-uuringute Tippkeskuse usundi ja müütide töörühma seminaril ettekande „Maagia varauusaja akadeemilistes tekstides”. Fookuseks oli Rootsi impeerium; juttu tehti nii deemonitest, talismanidest, astroloogilisest maagiast, Paracelsuse ideede järgimisest, rahvaliku maagia akadeemilisest tõlgendusest jms.
• 27. veebruaril peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis õigusfilosoof Ilmar Tammelo 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents „100 Eesti mõtlejast Eesti ja maailma mõtteloos”. Kolledži direktor Kristina Kallas kõneles Narva vaimuelust, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere geeniustest teaduses. Õigusteadlane Peeter Järvelaid rääkis teemal „Ilmar Tammelo (1917–1982) – Narvas sündinud rahvusvaheliselt tuntud õigusfilosoof”. Akadeemik Lauri Mälksoo arutles, kui kõrgele võib tõusta õigusteadus Eestis, Hando Runnel kõneles Ilmar Tammelo avastamisest kodumaal ning Kalle Hein Tammelo loomingust ajakirjas Akadeemia.
• 27. veebruaril esines Hasso Krull Tartus Utoopia raamatupoes kolmeosalise loengusarja „Nimetu Kogukond” esimese loenguga „Triksteri müüt kui filosofeem. Ambivalentsus, virtuaalsus, liminaalsus, diegeetilisus ja intensiivsus”.
• 28. veebruaril leidis Tartu Kirjanduse Majas aset Värske Õhtu, kus Marianne Lind, Anti Saar ja Tõnis Tootsen vestlesid žanridest. Arutleti, mis on žanrist saanud, mis on ta tähendus. Kas kirjutaja/lugeja võiks või peaks žanri peale mõtlema? Kas see, mida praegu avaldatakse romaani või luule nime all, on harjumuspärastes raamides ülepea liigitatav? Vestlust juhtis Indrek Koff.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#350 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-06-30 19:11:37" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#560 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(79) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#561 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-03-06 13:51:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
KK 3/2017
LÜHIKROONIKA
- 2. ja 3. märtsil peeti Jõgevamaal Voore puhkekeskuses folkloristide talvekonverents „Folkloor ja avalikkus”. Esinesid Elo-Hanna Seljamaa („Folkloori ja folkloristika avalikust kuvandist”), Mari Sarv („Rahvaluulekogud avalikkuse teenistuses”), Eda Kalmre („Kellele kuuluvad meie ajalugu ja kohanimed? Võnnu näide. Folkloristina haldusreformi keskel”), Ljudmila Lobanova („Остались от оленя рожки да ножки или Легенда об олене в современной фольклорной традиции вишерских коми”), Anatoli Panjukov („Феномен самосборки в фольклоре”), Anastasiya Fiadotava („Sharing humour within a family in the digital age: A case study of Belarusian dyadic traditions”), Anu Korb („Siberi eestlased: kogukond, uurija ja avalikkus”), Merili Metsvahi („Esimese öö õiguse teema 1910. ja 1920. aastate Eestis”), Mare Kõiva („25 minutid tarkade majas”), Pille Kippar („Avanemine: 20. sajandi teise poole rahvusvahelistest folkloorisuhetest”), Liisa Granbom-Herranen („Proverbs are a part of common language”), Antti Lindfors („Performance of moral accountability and the ethics of satire in stand-up comedy”), Bárbara Galarza („The Crazy Man from War in the context of folk therapy: A case study of a storytelling event from Argentina”), Mihály Hoppál („Some aspects of shamanism”), Mall Hiiemäe („Rahvakalendri elust ja elushoidmisest”), Piret Paal („Palliatiivravi ja meediamõjuline eutanaasiafantaasia patsientide narratiivides”), Liisi Laineste, Anneli Baran („Süljest ja südamest. Kujundkõne Tujurikkuja (2015) kommentaarides”), Anastasiya Astapova: („Selfreflexive metaphors among refugees in Estonia”), Ulla Savolainen („Understanding silence: Interplay of personal and public memories of the internment in Finland”) ja Baburam Saikia („Belief and politics in institutionalized system of Neo-Vaishnava religion: A study on the image of Sattra in contemporary Assam”).
- 8. märtsil Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul vaatles Riho Grünthal A. J. Sjögreni ja M. A. Castréni XIX sajandil toimunud Siberi uurimisreiside tähendust nii akadeemilise elu kui ka rahvusliku identiteedi kujunemise seisukohast.
- 8. märtsil korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse biograafika töörühma seminar, kus Aija Sakova pidas ettekande „Mäletamise poeetika: Ene Mihkelson, Christa Wolf, Walter Benjamin”.
- 8. märtsil viis Kaisa Ling Tartu loodusmajas läbi viimase, 10. looduskirjanduse seminari, kus esines Mehis Heinsaar.
- 10. märtsil anti Tallinnas kätte Keele ja Kirjanduse 2016. aasta parimate artiklite auhinnad. Sõnavõttudega esinesid laureaadid Madli-Johanna Maidla („Vallanimed 1930. aastate vallareformis”), Aivar Põldvee („Helme langemine”) ja Kairit Kaur („Anna Sophie ja Gustav Adolf Stackelbergi Euroopa-reisist 1797–1799”). Janek Kraavi artiklisse puutuval teemal („Transgressiivse kirjanduse poeetikast”) esines Johanna Ross.
- 14. märtsil korraldati Tallinnas Rahvusraamatukogus emakeelepäeva seminar „Kas emakeelele lüüakse hingekella?”. Üles astusid soome keeleteadlane Pirkko Nuolijärvi („Niinimetatud väikeste keelte elu selles maailmas”), kirjandusteadlane Pille-Riin Larm („Mida on meil õppida 1857. aastast?”), kirjanik Andrei Hvostov („Omariiklus ja rahvuskultuur – kas liiga suur koorem?”), kodanikuaktivist Sergei Metlev („Kuidas me ei kasuta võimalust eesti keelt suuremaks teha”), ajakirjanik Rain Kooli („Mürk või ravim – meedia roll väikekeelte elus püsimises (Soome ja Eesti näitel)”) ning kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt („Gustav Suits, Ernest Hemingway ja meie”).
- 15. märtsil toimus Valga Muuseumis sümpoosion „Naine kui kangelane”. Kõnelesid Merili Metsvahi („Eesti naine aastal 1200 – mida me temast teame?”), Johanna Ross („Naine nõukogude eesti naissõjaromaanis”), Mare Kõiva („Hiidnaised ja kangelased”), Loore Martma („Kangelanna kodus, metsas ja turbaväljal”) ning Fideelia-Signe Roots („Naine kui kangelane”).
- 15. märtsi peeti Eesti Keele Instituudis seminaril kodanikuteadusest ja rahvahankest (ingl crowdsourcing) ehk vabatahtlike abi kasutamisest keeleteaduses ja selle rakendustes kaks ettekannet: Jelena Kallas ja Maria Tuulik „Rahvahange leksikograafias ja keeleõppes” ning Ene Vainik „Kodanikuteadusest Eesti Keele Instituudis”.
- 17. märtsil kuulutati Vändra Gümnaasiumis välja Aasta keeletegu 2016 laureaadid. Peaauhinna pälvis EKI väljaanne „Eesti kohanimeraamat” ja rahvaauhinna Säutsupääsuke Keit Vilmsi kalambuurid sotsiaalmeedias.
- 21. märtsi Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril kõneles Nikolai Antropov valgevene traditsioonilise vaimse kultuuri tähenduslike elementide kaardistamisest. 1980.–1990. aastatel kogutud arhiivimaterjalide toel on algatatud Valgevene etnolingvistilis-folkloristliku atlase koostamise projekt.
- 23. märtsil toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek. Kavas oli kaks ettekannet: Riho Viigi „Folkloor ja avalikustuv kavalusmenetlus” ning Pille Kippari „Pühendusega raamat minu riiulil”.
- 24. märtsil peeti Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ettekande „Millest räägib hääl” pidas Hille Pajupuu. ES-i teadussekretär Killu Paldrok andis ülevaate Emakeele Seltsi 96. tegevusaastast. Üldkoosolek valis seltsi juhatuse ettepanekul auliikmeks Tiiu Erelti, vastu võeti üheksa uut tegevliiget. Valiti uus ES-i juhatus: Helle Metslang (esimees), Jüri Valge (abiesimees), Jüri Viikberg (abiesimees), Reili Argus, Kersti Lepajõe, Miina Norvik ja Karl Pajusalu.
- 29. märtsil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Maarja Hollo juhatusel kirjandusteooria seminar, kus arutati Walter Benjamini käsitlust mäletamisest.
KK 4/2017
Lühikroonika
• 4. aprillil andis president Kersti Kaljulaid kätte preemiad parimatele rahvaluulekogujatele. Preemiad pälvisid Maie Erik sisukate kaastööde eest aastatel 2009–2016, Merili Metsvahi Tartu Ülikooli tudengite folkloristlike välitöökursuste juhendajana korrastatud materjalide arhiivi üleandmise eest aastatel 2001–2016 ning Maria Peep silmapaistvate kaastööde eest rahvaluule kogumisvõistlustel 2009–2016.
• 5. aprillil korraldati Tallinna Ülikoolis esimene TÜHI teadusseminar, kus Ulrike Plath pidas ettekande „Kodustamine, pookimine ja emapiim: mõtisklusi hübriidsusest 18. sajandi Eesti- ja Liivimaal”. Kevadsemestri teadusseminaride üldteema on „Hübriidsus humanitaarias”.
• 5. aprillil Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul „Sõna kõndis tasa eesti-mari sillal” tutvustasid esimest eesti-mari sõnaraamatut keeleteadlane Sven-Erik Soosaar ja mari doktorantidest sõnaraamatu koostajad.
• 11. aprilli teisipäevaseminaril kirjandusmuuseumis pidas Katre Kikas ettekande „Nagu apteeker mürgiga... Jakob Hurda ja tema korrespondentide moraalsed dilemmad”.
• 12. aprillil toimus Eesti Keele Instituudi seminar-töötuba „Keeletehnoloogilised vahendid veebis”. Olga Gerassimenko ja Krista Liin tutvustasid Eesti Keeleressursside Keskuse korpuseotsingumootorit KORP (korp.keeleressursid.ee) ja keeletöötluskeskkonda Keeleliin (keeleliin.keeleressursid.ee).
• 20. aprillil pidas Livia Viitol Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas loengu „Eluaegne sõprus. Vilde ja Under”.
• 20. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek. Ettekannetega esinesid Liina Saarlo („Kohtumisi Laiusel. Murdekorrespondent Agu Tamme rahvaluule kirjapanekutest ja kogumispäevikutest”) ja Kärri Toomeos-Orglaan („Kirillitsas üleskirjutatud seto jutusõ’. Mitmekeelsusest munk Arkadi, Stepan Dimitrjevi ning Jüri Truusmanni kirjapanekutes”).
• 18.–19. aprillil toimus TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses MEKTORY konverents „Eesti Keeletehnoloogia 2017”, kus anti ülevaade 19 keeletehnoloogiaprojektist: kasutatav eesti masintõlge (projektijuht Mark Fišel), avatud keeletehnoloogia pilvetaristu struktureerimata avaandmete väärindamiseks (Peep Küngas), kõnetuvastus (Tanel Alumäe), EstNLTK: Pythoni teegid eestikeelsete vabatekstide lihtsamaks töötlemiseks (Sven Laur), töövahendite raamistik tekstikorpustest teadmuse tuletamiseks (Raul Sirel), TEXTA tööriistakomplekti jätkuarendus ja juurutamine (Raul Sirel), kõnetuvastuse toe lisamine Kõneravi.ee keskkonnale ja individualiseeritud kõnetreeningut toetavate mallide loomine (Andres Mellik), sihipärane süntaks korpuste jaoks (Kadri Muischnek), kõnesünteesi täiustamine ja kasutusvõimaluste laiendamine (Indrek Kiissel), heliraamatute genereerija ja Digari helindamisliides (Meelis Mihkla), multimeedia vormis e-raamatute publitseerimine (Meelis Mihkla), leksikaalsete ressursside tööriistad (Ülle Viks), eesti masintõlke kvaliteedi parendamine keeleteadmiste abil (Margit Kurm), eesti avatud paralleelkorpus (Margit Kurm), Eesti Keeleressursside Keskus (Kadri Vider), eesti Wordnet’i täiendamine (Heili Orav), võru ja seto integreeritud keeleressursid (Sulev Iva), eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse arendused (Pire Teras) ja kõnekorpuste arendus (Einar Meister). Eesti Keeleressursside Keskus korraldas kolm õpipaja: Vikipeedia masintõlkimine, Pythoni keeletöötlusvahendite kasutamine EstNLTK teegis, TEXTA tarkvara vabatekstiliste (suur)andmetega tutvumiseks ja nende analüüsimiseks.
• 20.–21. aprillil toimus Tallinnas Eesti Rakenduslingvistika Ühingu, Eesti Keele Instituudi, Tallinna Ülikooli, Eesti Keeleressursside Keskuse ja Eesti-uuringute Tippkeskuse korraldusel 16. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel kui ökosüsteem”. Kutsutud esinejad olid Euroopa Liidu tõlkekeskuse tõlkeosakonna juhataja Thierry Fontenelle („Translation and terminology for EU Agencies – new multilingual needs and challenges”), András Kornai (Budapesti tehnoloogiainstituut, „Are languages alive? Rethinking the biological metaphor in linguistics”) ja Elena Volodina (Göteborgi ülikool, „A friend in need? Language technology for second language learning”). Konverentsi töö toimus mitmes sektsioonis („Rakenduslingvistika”, „Keeletehnoloogia ja leksikograafia”), lisaks korraldati lastekeele, grammatika, teise keele ja sotsiolingvistika tööpajad. Satelliitsektsiooni „Kõne ja muusika” plenaarettekande pidasid Pärtel Lippus (TÜ) ja Jaan Ross (EMTA): „Temporaalne variatiivsus eestikeelsete laulude esitamisel kui kompromiss kõne ja muusika vahel”. Kokku esitati 65 ettekannet.
• 20.–22. aprillil peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis iga-aastane rahvusvaheline üliõpilaste teaduskonverents. Sel aastal korraldati konverents esmakordselt koostöös Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi magistrantidega. Konverentsil osales kokku 40 noort Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Türgist, Valgevenest, Saksamaalt, Lätist, Kasahstanist, Armeeniast, Horvaatiast, Itaaliast, USA-st, Austriast ja Aserbaidžaanist, ettekanded peeti filoloogia, kultuuriuuringute, pedagoogika, avaliku sektori, ettevõtluse, vene keele ja vene kultuuri, Venemaa ning rahvusvaheliste uuringute ja noorsootööga seotud teemadel.
• 26. aprillil korraldati Eesti Rahva Muuseumis noorte folkloristide ja etnoloogide konverents „Noorte hääled”. Esinesid Stsiapan Stureika („Actors of heritage: Conflicts, disregard and a need in new heritage studies”), Kadi Raal („Rahvapedagoogika – endisaegne kasvatusviis või elujõuline kultuuriline praktika? Probleeme mõiste „rahvapedagoogika” käsitlemisel”), Katre Koppel („Traditsioonilise Hiina meditsiini kajastamine meediatekstides aastatel 2009–2017”), Ene Suuvere („Kuidas portreteerida rahvapärast õigeusku? Oskar Looritsa käsikirja „Setukeste usuelu” saamislugu ja teemadering”), Laura Mäemets („Pelli kultus Mulgimaal: traditsioon, tuntus ja tähendus”), Hanna Muldma („Reisimälestused elulugudes”), Aivo Põlluäär („Kolhoosiaja mäletamine Viktor Kingissepa nimelises kolhoosis”), Liina Soosaar, Johanna Rannula („Märkmeid ekspeditsioonilt Moskva eestlaste juurde”).
• 27. aprillil peeti Väike-Maarja seltsimajas J. F. Wiedemanni keelepäev. Esinesid selle aasta Wiedemanni auhinna laureaat Marja Kallasmaa, Tiina Laansalu („Marja Kallasmaa – avara pilguga nimeuurija”), Peeter Päll („Mis jäi kohanimeraamatu raamide taha”), Birute Klaas-Lang („Eesti asutusele eesti nimi”) ja Annika Hussar („Tähendusega eesnimed”).
• 27.–29. aprillini toimus Eesti Kirjandusmuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis kultuuriuurijate konverents „Across Borders VII: Cultures in Dialogue”, kus arutleti keele ja kirjanduse kongnitiivsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste aspektide üle. Kolme päeva jooksul oli võimalik kuulata ühtekokku 100 ettekannet. Plenaarettekannetega esinesid Gerard McCann (Suurbritannia), Mariusz Misztal (Poola) ja Mihhail Lotman (Eesti). Konverentsi töö toimus sektsioonides, nagu tänapäeva folkloor, kirjandus ja identiteet, kultuur, kommunikatsioonistiilid, keelekontaktid, meedia, etnolingvistika, teater, interpretatsioon, tõlkimine, naised ja kirjandus, migratsioon ja vähemused, huumor, üleilmastumine ja keel; eraldi olid ka Soome-Eesti, Venemaa ja Saksamaa sektsioonid. Eesti uurijatest osalesid Mare Kalda, Marin Laak, Jaana Eigi, Katrin Velbaum, Endla Lõhkivi, Edit Talpsepp, Liisi Laineste, Andriela Rääbis, Kirsi Laanesoo, Tiit Hennoste, Andra Rumm, Tõnno Jonuks, Anneli Saro, Renate Pajusalu, Triinu Ojamaa, Anneli Baran, Piret Voolaid, Eda Kalmre, Kristel Rattus, Pille Runnel, Merilin Piipuu, Ene Vainik, Anneli Kõvamees, Agnes Aljas ja Pihla Maria Siim.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#354 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-30 14:15:28" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#564 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#565 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 5/2017
Lühikroonika
•3. mail Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Tõnu Viik teemal „Viimsi poolsaare koha- ja isikunimed keskaegse rootsi asustuse näitajatena”. Oma ettekandes toetus esineja suures osas ennesõjaaegse Tartu Ülikooli rootsi keele professori Per Wieselgreni raamatule Ida-Harjumaa ja Naissaare kohanimedest.
• 3. mai Hõimuklubi õhtul kõneles Natalia Abrosimova ersa kirjakeele kujunemisest, selle rollist ersa hõimu kultuuris ja kommunikatsioonis ning ersa keele olukorrast tänapäeval.
• 4. mail korraldas Aaviku Selts kõnekoosoleku Tallinnas. Tõnu Kollo kõneles Johannes Aavikust ühe kodu raamaturiiulil ja Keiti Vilms säutsukirjandusest. Helgi Vihma tutvustas mälestusteraamatut „Kilbaverest Siberisse”.
•5. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Sooteadliku kultuuriuurimise suundi Eestis”. Eri valdkondade esindajad arutlesid sootundlike meetodite kasutamise üle kirjanduses, filosoofias, kultuuriajaloos jm: Raili Marling („Afekt, diskursus, sugu”), Andreas Kalkun („Ajalugu, mida polnud. Homoseksuaalne iha 1920. aastate kohtuasjades”), Leena Kurvet-Käosaar („„Kõik mu „halb” on tungist hää, ilu – tõe järele välja läinud.” Marie Under traditsioonilise abieluinstitutsiooni kriitikuna”), Johanna Ross („Aira Kaalu nõukogude romaanid”), Kadri Simm („Filosoofia ja soouurimus. Feministlikust kriitikast poliitika- ning moraalifilosoofia näidetel”), Redi Koobak („Koostöö kui feministlik metodoloogia”), Tiina Ann Kirss („Sootundliku metodoloogia märgid Adriana Cavarero ja Julia Kristeva teostes”). Konverentsi lõpetas diskussioon soouurimuslikest ja sootundlikest lähenemistest.
•5. mail peeti Tartu Ülikoolis Emakeele Seltsi kõnekoosolek Ellen Uuspõllu 90 aasta juubeli tähistamiseks. Reet Kasik kõneles Ellen Uuspõllust teadlase ja õppejõuna. Ettekanded pidasid Auli Hakulinen („Fennistiikan muuttuminen ja sen rajat”), Helen Plado („Eesti keele des-konstruktsiooni tegija”) ja Katrin Olhovikov („Vastandav rinnastus eesti ja vene keeles”).
•6.–7. mail toimus Tartus Eesti Semiootika Seltsi konverents „Mõistma õppides”, millega tähistati Tartu Ülikooli semiootika osakonna rajamise 25. aastapäeva. Esinesid Peeter Torop („Mõistma õppimise semiootika”), Märt Läänemets („Tekst kui õpetaja – õpetaja kui tekst. Õppimise kultuurilistest mehhanismidest budistliku dharmateooria valguses”), Martin Oja („Kuidas internaliseerida müüti?”), Kai Pata („Digiruumiga toestatud iseseisev õppimine”), Anzori Barkalaja („Jää-äärel kõõlumise võlu: õpetamise ja õppimise, formaal- ja informaalhariduse, paistmise ja olemise kiuslikud küsimused. Kuidas semiootika võiks aidata õpetajakoolitust?”), Kalevi Kull („Õppimise mehhanism kui semiootika piir”), Silvi Salupere („Teaduse õpetamisest”), Tiit Remm („Semiootika e-kursusest gümnaasiumiõpilastele”), Egon Erkmann („Abitu habitus ehk Tasakaalupunkti otsing”), Mari Niitra („Ilukirjandusest kognitiivse tööriistana”), Ülle Pärli („Õppimisest kui põimiva mõistmise kujundamisest”), Maarja Vaikmaa („Semiootiline lähenemine kirjandusõpetuses luuleanalüüsi näitel”), Merit Rickberg („Ajalooõppe mitmekeelsus kui semiootiline probleem”).
•16. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis seminar folkloori avalikust kuvandist. Elo-Hanna Seljamaa ettekande fookuses olid avalikkuse esindajate arusaamad ja kirjeldused folkloorist ja folkloristikast ning folkloristide võime, soov ja soovimatus neile kujutelmadele ja ootustele – stereotüüpidele – vastata või vastu hakata.
•17.–18. mail korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus Tallinnas rahvusvahelise konverentsi „Siuru 100”. Pärast Tiit Aleksejevi ja Jaan Unduski avasõnavõtte kõnelesid Ago Pajur („Tallinn poliitilises keerises 1917–1918”), Lola Annabel Kass („Esteetiline mõte Euroopas esimese ilmasõja ajal”), Maarja Vaino („Meeletu vabadus. A. H. Tammsaare mõtetest ajavahemikus 1917–1919”). Järgnes ingliskeelne ettekandeplokk: Silja Vuorikuru („Finnish literature between 1917 and 1919”), Jānis Šiliņš („Heroes and traitors: Latvian writers and the War of Independence (1918–1920)”), Juri Kossenko, Olga Tõmtšõšõn („Ukrainian belletristic literature during Liberation Movement (1917–1921)”), Grigori Utgof („Russian literature after 1917: Some marginal notes”). Teisel päeval esinesid Mart Velsker („Artur Adson, Henrik Visnapuu ja lõunaeestikeelne kirjandus”), Merlin Kirikal („„Inimkonna kõrgeimad õied”: kunstnikukujust Johannes Semperi novellikogus „Hiina kett” ja August Gailiti romaanis „Muinasmaa””), Sirje Kiin („Tuglase rollid Underi luules”), Anneli Kõvamees („Siuru tundmatud kaasteelised”), Rein Veidemann („Pulbitsev sõna. Siuru kirjanduslik publitsistika”) ja Toomas Haug („Kuramaaži lõpp”).
•20. mail Eesti Kirjandusmuuseumis korraldatud ettekandepäeval „Venemaale veerenud VI. Eestlased Kaukaasiast Siberini” räägiti Kaukaasia eestlaste kohta arhiivides leiduvatest materjalidest (Leeni Langebraun), eestlastest Venemaa pealinnas Moskvas (Johanna Rannula ja Marika Alver) ning Siberi külades ja linnades (Eva Sepping). Oma 15 Siberi reisist kõneles Anu Korb. Tutvustati ERA küsitluskava „Imelik nimi”.
• 25. mail toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi aastakoosolek. Andreas Kalkun pidas ettekande „Veel kord elatud usust ja seto marioloogiast”. Kuulutati välja 2017. aasta Eesti folkloristika aastapreemia laureaat: Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur Reet Hiiemäe.
•25.–26. mail peeti Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse konverents „Entangled literatures and cultures: Systems of relations, intersections, reciprocity”. Konverentsil oli kaks peaesinejat: Stefan Helgesson (Stockholmi ülikool, „Entanglement, world literature and world-making”) ja Kevin Platt (Pennsylvania ülikool, „Wavelength, exchange and the temporality of the aesthetic: On liminality and avantgardism”). Ettekanded pidasid: Martin Klöker (UTKK, „The model of entanglement and change in literary history”), Kaisa Kaakinen (Turu ülikool, „The heterogeneous historicity of reading: Analyzing weak analogies of relation and comparison in twentieth-century literature”), Piret Peiker (TLÜ, „What do we see differently when we adopt a relational perspective?”), Diana Mistreanu (Luxembourg’i ülikool / Ida-Pariisi ülikool, „Russians exiles in interwar Paris – an example of cultural cross-fertilization?”), Jamie Korsmo (Georgia osariigi ülikool / Paris-Saclay ülikool, „Hemingway’s expats: The impact of place on cultural performance”), Margarita Smagina (Ecole Normale Supérieure, Lyon, „Entangled cultures, entangled species: The promise of „Alter-Globalization” in Ruth Ozeki’s A Tale for the Time Being and the denial of reciprocity in Karen Tei Yamashita’s Through the Arc of the Rainforest”), Kairit Kaur (TÜ / TLÜ raamatukogu, „Totentanz and graveyard poetry: How to grasp the Baltic German reception of English literature and culture?”), Ulrike Plath (UTKK / TLÜ) ja Linda Kaljundi (TLÜ, „Serfdom as entanglement: Narratives of a social phenomenon in literature and history writing”), Epp Annus (EKM, „Modernity with a smiley face: Soviet modernity, Soviet coloniality”), Diana Hitzke (Justus Liebigi ülikool, Gießen, „Sorbian literature as entangled literature. Cultural criss-crossing from ultra-minor perspectives”), Edward Muston (Beloit College, „Re-Entangling the cisnational state: Vladimir Vertlib in Lithuania and Austria”), Eneken Laanes (UTKK / TLÜ, „Against hybridity”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Nikolai Triik’s Martyr (1913) and A. H. Tammsaare’s Judith (1921) in the context of „Estonian” decadence”), Aare Pilv (UTKK, „Estonian red exile literature: Entangled alienation”), Rein Undusk (UTKK, „The invention of Estonia: Lennart Meri’s Silverwhite”), Ildikó Sirató (Ungari rahvuslik Széchényi raamatukogu, Budapest / Pannonia ülikool, Veszprém, „Understanding without borders: Central-European features of Estonian and contemporary Finnish plays”) ja Piret Kruuspere (UTKK, „Entangled dramatic art and entangled memory: Examples from Estonian plays and stage”).
•26.–28. maini korraldas SA Eesti Semiootikavaramu Tallinna Ülikoolis 9. Juri Lotmani konverentsi „Sümbol kultuurilises süsteemis”. Konverents oli pühendatud Zara Mintsi 90. ja Juri Lotmani 95. sünniaastapäevale. Kutsutud peaesinejad olid Eero Tarasti (Helsingi ülikool, „The cultural semiotics of Juri Lotman in the light of existential Semiotics”), Boris Gasparov (New Yorgi Columbia ülikool, „„Nicht diese Töne!”: Neoclassical style in the time of Armistice”) ja Irina Shevelenko (Wisconsini-Madisoni ülikool, „Русский модернизм, сто лет спустя: исследовательская традиция и взгляд из XXI века” („Vene modernism 100 aastat hiljem: uurimistraditsioon ja vaade XXI sajandist”)). Esinejaid oli Venemaalt, USA-st, Ukrainast, Iisraelist, Saksamaalt, Belgiast, Prantsusmaalt, Lätist, Hispaaniast, Sloveeniast, Poolast ja Tšehhist. Eestist osalesid Anneli Mihkelev, Lauri Linask, Sergei Dotsenko, Aleksandr Danilevski. Sektsioone juhatasid Mihhail Lotman, Piret Peiker, Ljubov Kisseljova, Jelena Pogosjan.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#356 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-30 15:00:10" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#566 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(82) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#567 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-06-02 19:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 6/2017
Lühikroonika
• 1. juunil peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi kaasaegsete uskumuste teemaline ettekandepäev. Esinesid Pille Runnel („Religiooniga seotud objektide eksponeerimisest muuseumis ERM-i püsinäituse näitel”), Madis Arukask („Puudega kõnelemise usundilistest aspektidest läänemeresoomlastel”), Triin Lees („Naine metsas kivi otsas. Uskumused naiste loomisväest”), Eva-Liisa Roht-Yilmaz („Romade pöördumine evangeelsesse kristlusesse Eestis ja Lätis”), Raivo Alla („Pikamaajooksja vaimsed maastikud”), Katre Koppel („Tervisest religiooni ja meditsiini piirimail Hiina meditsiini näitel”), Tenno Teidearu („Poolvääriskivide kandmise praktika materiaalse kultuuri uurimise perspektiivis”) ja Kristel Kivari („Fátima ime: sada aastat tõlgendusi”). Ettekandepäeva lõpetas seltsi aastakoosolek.
• 4.–6. juunini toimus Tartu Ülikooli juures II Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute konverents „The Russian Revolution and Its Legacies: Taking Stock a Century Later”, kus muuhulgas leidusid sektsioonid 1917. aasta kontseptuaalsest ja esteetilisest pärandist muusikas ja kirjanduses (Elina Viljanen, Meri Herrala, Susan Ikonen), trendidest nüüdisaegses vene kirjanduses (Julie Hansen, Sofya Khagi, Mattias Ågren, Elena Pavlova, Roman Voitehhovitš), revolutsioonimotiivist nüüdisaegses vene kirjanduses (Martina Napolitano, Boris Lanin, Maria Halina, Arkady Shtypel), postkoloniaalse perspektiivi rakendamisest Nõukogude Liidu piirialadele (Epp Annus, Violeta Davoliūtė, Rasa Baločkaitė, Liina Saarlo, Eva Eglāja-Kristsone, Johanna Ross, Benedikts Kalnačs, Eve Annuk, Lorraine Weekes, Oleksiy Polegkyi), tõlkimisest ja keeleülesusest (Olga Demidova, Piet Van Poucke, Hannu Kemppanen, Natalia Azarova, Adrian Wanner, Marja Sorvari, Zakhar Ishov, Miriam Rossi, Maria Malikova, Mariia Smirnova, Elena Ostrovskaya, Emily Finer), revolutsiooni intellektuaalsest ja kultuurilisest (eel)ajaloost (Sergei Akopov, Anna Nižnik, Sergei Veršinin), diskursuseanalüüsist postnõukogude-uuringutes (Veera Laine, Elena Psyllakou, Justyna Pierzynska, Ekaterina Grishaeva, Tatiana Romashko).
• 8. juunil toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses TLÜ Ajaloo, Arheoloogia ja Kunstiajaloo Keskuse, Keskkonnaajaloo Keskuse ning Keskaja Keskuse ühisseminar „Balti loomaajalugu 2: loomajäljed kirikus, õiguses, visuaalkultuuris”. Jaan Unduski avasõnavõtu järel esinesid Anu Mänd, Anneli Randla, Villu Kadakas, Lembi Lõugas, Kersti Markus, Inna Põldsam, Ken Ird, Ulrike Plath, Jaanika Anderson, Moonika Teemus ja Mai Levin. Ettekandeplokkidele järgnenud arutelusid juhtisid Marek Tamm, Marju Kõivupuu ja Linda Kaljundi.
• 9. juunil peeti Tallinnas Emakeele Seltsi ettekandekoosolek „Nimed, murded, keeled”, mis oli pühendatud seltsi auliikme prof Valdek Palli 90. sünniaastapäevale. Ettekanded pidasid Marja Kallasmaa („Valdek Pall ja kohanimed”), Jüri Viikberg („Valdek Pall murdesektoris ja sõnaraamatuga”), Jaan Õispuu („Valdek Pall, ajalooline grammatika ja tudengid”) ja Natalia Abrosimova („Valdek Pall, ersa keele austaja”).
• 14. juunil toimus Pärnu Muuseumis esimene üritus loengusarjast „ERA tuleb külla”. Ingrid Rüütel tutvustas oma koostatud värsket CD-plaati „Pärnumaa rahvalaule ja pillilugusid. Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 10”. Plaadile on koondatud valik helisalvestusi Audru, Tõstamaa, Tori ja Vändra kihelkondadest. Ettekannetega astusid üles Ave Goršič („Üleloomulikud kohtumised”) ja Astrid Tuisk („Lapsepõlv, mängud ja mängimine”). Selle aasta septembris täitub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivil (ERA) 90 tegevusaastat. Arhiiv tähistab juubelit Eesti eri paikades juunist detsembrini toimuva avaliku loengusarjaga, eesmärgiks on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat eriilmelist ainest, esinejateks on ERA teadurid ja arhivaarid.
• 15.–17. juunini toimus Tallinna Ülikoolis ülemaailmse emakeele- ja kirjandusõpetuse uurijate ühingu (ARLE) üleaastane konverents teemal „Cultures, Arts and Verbal Communication”. Ettekannetega esinesid ligi 200 keele õpetamise ja omandamise, mitmekeelse klassi, kirjandusõpetuse, videomängude vm digitaalmeediaõpetuse jms uurijat 35 riigist. Kutsutud peaesinejad olid prof Andrew Burn (Londoni ülikool, „Playful literacies: children’s designs of play from playground to videogame”), prof Adriana Bus (Leideni ülikool, „Toward decisive principles for digital storytelling”) ja prof Minna-Riitta Luukka (Jyväskylä ülikool, „From literacy to multiliteracies – current trends of L1 education in Finland”). ARLE tähistab sel aastal asutamise 20. aastapäeva, samuti oli konverents pühendatud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistusele, mis avati ülikooli eelkäijas, Tallinna Õpetajate Instituudis 70 aasta eest.
• 17.–18. juunil toimus Liinakurul noorte kirjandusteadlaste kevadkool, kus esinesid Erika Kaldvee („Modernistliku proosa tunnused Jaan Krossi romaanis „Taevakivi””), Indrek Ojam („Modernism eesti kirjanduses kui üleminekuajastu historiograafiline ja ideoloogiline probleem”), Mirjam Parve („Betti Alver inglise keeles”), Indrek Lillemägi („Oidipuse kompvek ehk kohustuslikust kirjandusest”), Maris Põkka („Kirjanduse võrgus õppimine”), Kadri Naanu („Kultuuritraumast”), Piret Põldver („Tehisintellekt ja feminism”), Kaisa Ling („Totaalne poeetika: XX sajandi autorid, kes on samal ajal nii praktikud kui teoreetikud”), Kairi Jets („Hirmunarratiivid: õudus- ja õõvalood”), Külliki Steinberg („Tõlkija, kontekst, tekst. Marta Sillaots ja Charles Dickensi „Pickwick-klubi järelejäänud paberid” 1948. aastal”), Oleg Sobchuk („Bricolage in literature: does art become more complex over time?”), Märten Rattasepp („Mässavad struktuurid ja ohjeldamatud võrgustikud”) ja Jaak Tomberg („Kirjandusest ja kliimakriisist”). Aruteluringis räägiti luule proosastumisest ning Hele-Mai Viiksaar vestles kirjanik Maarja Kangroga.
• 20. juunil räägiti Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril valgevene mõistatuste funktsionaalsusest ja transformatsioonidest tänapäeval (Iryna Vasilyeva) ning „Paradiisiaiast Valgevene moodi” ehk loovusest plastpudelite taaskasutusel (Yanina Hrynevich).
• 27. juunil korraldas Emakeele Selts Tartus J. V. Veski päeva teemal „Keel täis kujundeid”. Avasõnavõtuga esines Jüri Valge. Ettekanded pidasid Asta Õim („Kujundsõnast eesti fraseoloogias”), Ann Veismann („Ajametafooridest eesti keeles”), Reet Hendrikson („Ikka sõja- ja kujundkeele ristteel”), Ekaterina Kornilitsina („Metafooride tõlkimisest kognitiivse keeleteaduse seisukohalt”), Kadri Muischnek („Püsiühendid keeleressurssides”) ja Piret Voolaid („Kujundiloomest eesti mõistatuste alaliikides”).
• 29. juunil toimus Tartu Mänguasjamuuseumis ja Eesti Kirjandusmuuseumis eesti- ja ingliskeelne seminar „Kodukujutelmad nõukogude Eestis: kultuuripraktikad ja inimkogemuse ainutisus / Home imaginaries in Soviet Estonia: cultural practices and the singularity of human experience”. Vabas vormis suvesümpoosiumil eksperimenteeriti teadusliku arutelu formaadiga: 10–20-minutilised sõnavõtud kirjeldasid ja analüüsisid nõukogude aja kodukogemusi autoetnograafilisest, fenomenoloogilisest ja/või kirjanduskriitilisest perspektiivist. Mänguasjamuuseumis kõnelesid Arne Merilai, Eduard Parhomenko, Aare Pilv, Eret Talviste, Tiia Allas, Astrid Tuisk, Inga Sapunjan, Leena Kurve-Käosaar (ingl k) ja Zita Karkla (ingl k). Sümpoosion jätkus Eesti Kirjandusmuuseumis, kus plenaarettekande pidas Ben Highmore (Sussexi ülikool, „Form and feeling: writing about experience, domesticity, and culture”).
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#358 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-07-05 11:27:34" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#568 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(83) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "7" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#569 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-07-01 11:26:51" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 7/2017
Lühikroonika
• 7.–8. juulil peeti Liivi muuseumis Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse suvekool „Kirjanduse piirid”. Ettekannetega esinesid Rein Veidemann („Finis litteraturae? – 17 aastat hiljem”), Janika Kronberg („Ekslemisi (eesti) raamatu piirialadel”), Katre Talviste („Miks ma registreerusin kursusele „Jõusaali treeningkava koostamine”?”), Jaak Tomberg („Kirjandusest ja kliimakriisist”), Indrek Ojam („Modernism eesti kirjanduses kui üleminekuajastu historiograafiline ja ideoloogiline probleem”), Igor Kotjuh („Monostihhon eesti luules”), Aija Sakova („Kaks võimalust kirjutada valust ja vihast: Maarja Kangro ja Ingeborg Bachmann”), Sirel Heinloo („Jaan Kaplinski üle piiri luuletused”), Pauliina Kolde („Marie Underi kirjad Ivar Ivaskile”), Tõnis Parksepp („Richard Rohu „Hümnist Paanile””) ja Toomas Kiho („Ühed kirjandusepiirid Akadeemias”). Vestlusringis osalesid Maarja Kangro, Igor Kotjuh ja Aare Pilv.
• 16. juulil korraldasid Linda Kaljundi, Epp Annus ja Uku Lember Viimsis Eesti nõukogude aja uurijate II välksümpoosioni. Esinesid Andres Kurg, Anu Allas, David Ilmar Beecher, Aro Velmet, Krista Kodres, Kädi Talvoja, Johanna Ross ja Raili Nugin.
• 4. augustil toimus loengusarja „ERA tuleb külla” järjekordne üritus Saaremaal Mihkli talumuuseumis. Ettekannetega esinesid Mari Sarv („Mis lugu rahva mälestustest pidada: rahvaluulekogude tähtsus ja tähendus”), Risto Järv („Unes nähtud varandus – ehk mönda Saaremaa rahvajuttudest”), Taive Särg („Kihelkonna ja selle ümbruse rahvamuusikast ERA kogudes”) ja Mall Hiiemäe („Kalakull ja teised endelinnud rahvausundis”).
• 9. augustil korraldas Eesti-uuringute Tippkeskuse ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringute töörühm Tallinnas Eesti Keele Instituudis seminari „Humanitaarteaduste roll rahvuse (de)konstrueerimise protsessis”. Ajaloo- ja keeleteaduse plokis (juhatas Kristiina Ross) esinesid Anti Selart („Rahvuslik eneseväärtus ja ettekujutus ajaloost”), Helle Metslang („Kas rahvusel on kohta lingvisti peas?”) ja Lembit Vaba teksti ainetel Kristiina Ross („Võrdlev-ajaloolise fennougristika tõus ja langus”). Kirjandusteaduse ploki (juhatas Epp Annus) esinejad olid Piret Peiker („Kaasaegsest rahvusluse uurimisest”), Märt Väljataga („Kirjandusteadus ja eestlus”) ning Tiit Hennoste („Kolme kolbaga kodanik”). Seminari lõpetas folkloristika ja etnoloogia plokk (juhatas Mari Sarv), kus esinesid Kristin Kuutma („Folkloristika ja rahvusluse institutsioonid. Distsiplinaarse pärandi (de)konstruktsioon”) ja Indrek Jääts („Eesti etnograafiast nõukogude perioodil ja sellest, mis juhtus pärast seda”).
• 12. augustil oli sarja „ERA tuleb külla” loeng Pajustis.Kadri Tamm kõneles Eesti Rahvaluule Arhiivi tegemistest („Mida on meil pakkuda ja mida loodame koguda”) ja Anu Korb tutvustas Tomski oblasti eestlastelt kogutut Eesti Rahvaluule Arhiivis.
• 15.–18. augustini korraldasid Tallinna Ülikool ja Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus koostöös Helsingi ülikooli uurimisrühmaga Rethinking Realistic Worldmaking ja KUMU-ga Tallinnas ja Helsingis rahvusvahelise interdistsiplinaarse konverentsi „End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts”. Konverentsist võttis osa üle poolesaja oma ala asjatundja Euroopast, Põhja-Ameerikast, Põhja-Aafrikast, Aasiast ja Austraaliast. Eesti ja Soome esinejate hulgas oli ka mitmeid kraadiõppureid, sh TLÜ humanitaarteaduste instituudi magistrante ja doktorante. Tallinnas pidasid plenaarettekande prof Pirjo Lyytikainen („Sensing the End: Moods and Emotions in End Games”, Helsingi ülikool), prof Matthew D. Potolsky („Street Scenes: Revolutionary Affect and the Politics of Decadence”, Utah’ ülikool) ning Helsingis prof Patrizia Lombardo („On the Pleasure of Hating”, Genfi ülikool) ja prof Carolyn Burdett („Aesthetic Empathy, Group Psychology and World War: Vernon Lee’s Decadence”, Londoni ülikool).
• 24.–25. augustil toimus Tartus XIV soome-ugri kirjanike kongress „Ajalugu kirjanduses”. Esimese päeva ettekanded käsitlesid ajaloo kajastamist ja kajastumist kirjanduses, teise päeva ettekanded olid ajalootraumadest kirjanduses. Eestit esindasid Arvo Valton („Soome-ugri rahvaste ajalooaineliste romaanide ja eeposte eestikeelsed tõlked ning nende tähendus hõimurahvaste ajaloo mõistmisel”), Meelis Friedenthal („Alternatiiv ja ajalugu”), Aija Sakova („Valumälu ja mäluvalu: ajaloolised ja isiklikud traumad kirjanduses”), Heinike Heinsoo („Kirjutamine kirjakeeleta keeles”), Peeter Helme („Ajalugu uuemas eesti proosas”), Jan Kaus („„Selgroog ja hammasratas”. Eesti lähiajaloo käsitlemisest kahe vastandliku tegelase põhjal”).
• 30. augustil toimus Tartus Tartu Ülikooli kirjastuse sarjas „Eesti keele varamu” ilmunud kolmanda raamatu, kollektiivse monograafia „Eesti keele süntaks” esitlus. Raamatu autorid on Mati Erelt, Tiit Hennoste, Liina Lindström, Helle Metslang, Renate Pajusalu, Helen Plado ja Ann Veismann, toimetajad Mati Erelt ja Helle Metslang.
• 30. augustil peeti Tartus Kirjandusmuuseumis teisipäevaseminaride avaistung. Jelena Boganeva ja Mare Kõiva kõnelesid teemal „Rahvapiibli uurimine tänapäeva humanitaarteadustes. Eesti ja valgevene paralleele”. Vaadeldi rahvapiibli määratlust, folkloorsete piiblite uurimisajalugu Lääne-Euroopas ja Ida-Euroopas XX sajandi lõpus ja XXI sajandi alguses, aga ka põhilisi teemasid ja süžeid valgevene rahvapiiblis.
• 31. augustil esitleti Tartus Emakeele Seltsi toimetiste sarjas ilmunud Enn Ernitsa artiklikogumikku „Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni”. Autor pidas ettekande „Meenutusi sõnateedelt”, raamatu toimetaja Karl Pajusalu kõneles Enn Ernitsast keelte radadel.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#360 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-11 14:43:07" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#570 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#571 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 8-9/2017
Lühikroonika
Artikkel on mõeldud ülevaatena kõnehingamisest kui uurimisobjektist ning uurimistööst, mis kõnehingamise vallas eestikeelset andmestikku kasutades seni läbi viidud on. Lähemalt kirjeldatakse artiklis, kuidas eristub kõnehingamine organismi üldise gaasivahetuse eesmärgil toimuvast hingamisest, kuidas ja miks erinevad spontaanse ja loetud kõnega kaasnevad hingamismustrid, ning uuritakse, kuidas hingamine mõjutab argivestlusi.
Kõneplaneerimise lihtsustatud mudeli järgi muutub mõte kõneks sammhaaval ning vastab lõppstaadiumis nõuetele, mille määrab konkreetne suhtlussituatsioon. Kõneplaneerimist võib mõõta näiteks aju elektrilise aktiivsuse ja reaktsiooniaegade põhjal, ent ühtlasi peegeldub see näiteks hingamismustrites. Eriti selgelt on kõneplaneerimine vaadeldav loetud kõnega kaasnevates hingamismustrites. Spontaansele kõnele rakendub kognitiivne lisasurve, sest kuskilt maha lugeda pole võimalik ning kõnet tuleb samaaegselt planeerida. Seetõttu on spontaanses kõnes artikuleerimiseni jõudmise protsess keerulisem ja hingamismustrid ebakorrapärasemad. Sellest hoolimata on senised kõnehingamist käsitlevad uurimused näidanud, et spontaansele kõnele iseloomulikust hingamismustrist võib leida süstemaatiliselt esinevaid mehhanisme vooruvahetuse reguleerimiseks vestlustes (nt Schegloff 1996; French, Local 1983; Edlund jt 2014).
Artikli fookus on kahel kõneplaneerimise seisukohalt erineval uurimisobjektil. Esiteks keskendutakse sellisele objektile, mida ei ole võimalik ette planeerida: tagasisidepartiklite (nt mhmh, jajah, okei) ajastus hingamistsüklis. Teiseks on vaatluse all vooruvahetust reguleerivad vahendid, mida võib leida hingamismustritest ja mida üldjuhul planeeritakse vestluses ette. Eesmärk on välja selgitada, kuidas nende kõneüksuste erinev planeerimine väljendub kõnehingamises, eriti kõneüksustele vahetult eelnevate hingetõmmete ulatuses ja kõneüksuste ajastamises hingamisfaaside suhtes. Tulemused põhinevad kahe ja kolme osalejaga spontaansetel eestikeelsetel vestlustel, mis on salvestatud 2014. ja 2015. aastal Stockholmi ülikooli foneetika laboris. Tulemusi on varem osaliselt käsitletud artiklites Aare jt (2014) ning Aare jt (2015).
1. Kõnehingamine
Kõnehingamine tähendab hingamisorganite kasutusviisi, millega tagatakse hääle tekitamiseks vajalik õhuvoog. Kõnehingamine nõuab rohkem pingutust kui vaikne hingamine ning rääkimise ajal kontrollib sisse- ja väljahingamiste sagedust ja ulatust aju kõnekeskus. See eristab kõnehingamist tavalisest, metaboolsest hingamisest kõige enam: metaboolset hingamist kontrollib ajutüvi, aga kõnehingamist reguleeritakse ajukoores (Euler 1982; McKay jt 2003). Nimetatud erinevuse tähtsus seisneb selles, et ajukoor on närvisüsteemi kõrgeim tasand ning seal toimub kõrgem närvitalitlus kui ajutüves, mis kontrollib peamiselt eluks vajalike funktsioonide tööd (sh näiteks südame löögisagedust).
Kõnelemise ajal kasutatakse õhu liigutamiseks nii rindkeret kui ka alakõhtu. Mõnel kõnelejal võib domineerida neist üks, mõnel töötavad need võrdselt (Hixon 1982: 82). Kõnelejate individuaalsed harjumused, ent ka hääle kvaliteet, valjus ja artikuleeritava sõnumi foneetiline koostis (nt takistuse ulatus suuõõnes helilisi või helituid häälikuid produtseerides) mõjutavad seda, kui suurt pingutust hingamisaparatuurilt nõutakse (Clark jt 2007: 172–173).
Kui parasjagu ei räägita, on tegemist vaikse hingamisega. Vaiksel hingamisel korduvad sisse- ja väljahingamistsüklid minutis umbes 12 korda ning sisse- ja väljahingamisfaasid on üsna võrdse kestusega. Kõnelemise ajal vahelduvad faasid harvem, sisse hingatakse kiiresti ja välja väga aeglaselt (vt joonist 1).
J o o n i s 1. Näide hingamismustritest. Katkend on pärit 2014. aasta kevadel salvestatud eestikeelsest materjalist. Ülemine signaal on kõne helilaine, alumine signaal on hingamislaine.
Faaside suhtelised kestused muutuvad kõnehingamise ajal, sest oluliselt lühemate hingetõmmetega vähendatakse katkestuste osakaalu kõnevoos. Välja hingatakse seevastu kauem, sest hingamisteede ülemises osas takistab kõneaparaadi osade liikumine (nt keele asend, suu avatus) artikuleerimise ajal õhu vaba väljavoolu (Hixon 1987: 45–46).
Kõnehingamise uurimisel on kasutatud prosoodilise üksuse mõistet, mida eesti keeles võiks nimetada hingetõmberühmaks (ingl breath group). Hingetõmmete asukohtade uurimise tulemusel on selgunud, et kõne jagatakse hingetõmberühmadeks mitte üksnes õhuvajadusi arvestades, vaid ka grammatilise struktuuri järgi. Seetõttu koosnevad hingetõmberühmad üldjuhul üsna terviklikest lausetest, osalausetest, fraasidest vm. Hingetõmberühma mõiste loodigi selleks, et tähistada prosoodilist rütmi, mille ühe üksuse piiridesse jääb liht- või väitlause tavalises kõnes (Lieberman 1967: 2). Ühes hingetõmberühmas on järelikult ühe väljahingamisfaasi jooksul öeldu, selles sisalduvad mõttepausid, naer ja kõik muu, mis mahub kahe sissehingamisfaasi vahele. Joonisel 1 on kõnehingamise ajal vaadeldavad kolm tervet ja üks poolik hingetõmberühm, kus üksuse algust märgib hingamislainel amplituudi järsk tõus ja selle lõppu langemine lähtenivoole.
2. Kõneplaneerimine
Kuigi üldiselt ollakse ühel nõul, et kõneplaneerimine toimub inkrementaalselt ehk sammhaaval, ei ole siiski teada, milliseid samme see protsess täpselt hõlmab. Mõned uurijad arvavad, et tegemist on radikaalse inkrementaalsusega (nt Wheeldon, Lahiri 1997; Levelt 1989), mis tähendab, et korraga planeeritakse ette ühte rangelt määratud osa kõnest. Näiteks saab kõne artikuleerimine selle teooria kohaselt alata alles siis, kui kõneleja teab eeloleva lausungi esimest fonoloogilist sõna; selle väljaütlemise ajal peaks toimuma järgmise fonoloogilise sõna planeerimine. Teine grupp uurijaid arvab, et kõnet planeeritakse paindlikumalt ja otsitakse tasakaalu planeerimisele kuluva aja ning lausungi võimalikult kiire alustamise vahel. On leitud tõendeid, et ette võib planeerida fonoloogilisest sõnast suuremaid üksusi (Ferreira, Swets 2002: 76–80). Näiteks võib tuua väljendite kasutamise: vanasõnad, kollokatsioonid ja idioomid ei ole kõneleja töömälus üksikutest sõnadest koosnevad jadad, vaid moodustavad ühe tervikliku üksuse (nt Wray, Perkins 2000). Seega võib planeerimine toimuda ka nii, et kõigepealt keskendutakse suuremale ideele või mõnele loole, mida seejärel väiksemate üksustega sammhaaval täitma hakatakse, kuni eesmärk on saavutatud.
Kõneplaneerimist ja üksusteks organiseerimist on palju uuritud, eriti võrreldes kõne ja pauside ajastust ning proportsioone. Kõnes esinevaid pause mõjutavad näiteks kõnetempo, süntaktiliste piiride tugevus, tunderõhk, lause/lausungi pikkus jne. On väidetud, et pausid esinevad suuremate struktuuriüksuste piiril, enne pikki ja keerulise konstruktsiooniga sõnu või näiteks pärast intonatsioonirühma esimest sõna (Cruttenden 1986: 30–31). Pauside asukohti ja kõrgemate fonoloogiliste üksuste piire võrreldes on leitud, et kõnelejad planeerivad ette lauseid ja osalauseid, ent on võimelised planeerima veelgi kõrgemaid üksusi, mis koosnevad mitmest lausest ja moodustavad suurema semantilise terviku (Butterworth 1975: 84). Samuti näitavad uurimistulemused, et kuigi kõnet võib planeerida ette rohkem kui vaid esimese fraasi ulatuses, sõltub planeerimise ulatus siiski kõnelejast (Krivokapić 2010: 3). Pause kasutatakse vestlustes ka kommunikatiivsetel põhjustel: kui kõneleja ajastab pausid suuremate struktuuriüksuste piirile, saab ta sellega aidata vestluspartneril kõnet lihtsamini ja kiiremini mõista (Butterworth 1975: 84).
2.1. Kõneplaneerimine loetud kõnes
Kõneplaneerimise kohta uute teadmiste saamiseks on lähemalt uuritud peamiselt loetud kõne hingamismustreid ja hingamisega seotud muutujaid. Ette loetud saksakeelseid tekste uurides on selgunud, et 100 % hingetõmmetest toimuvad süntaktilisel piiril, mis on märgitud interpunktsiooni või sidesõnaga (Rochet-Capellan, Fuchs 2013: 1128). Veelgi täpsemalt, loetud kõnes võetakse uus hingetõmme alati enne uue lõigu algust, väga suure tõenäosusega lausete vahel ja mõnikord ka liitlause osalausete piiril (Conrad jt 1983: 224). Märkimisväärne on fakt, et isegi sellistes lugemiskatsetes, kus katseisikutel palutakse teksti lugeda vaikselt oma peas, muutub lugeja hingamismuster pigem kõnelemist iseloomustava mustri sarnaseks (Conrad, Schönle 1979: 266), mille puhul hingatakse sisse kiiresti ja välja väga aeglaselt.
Saksa keele põhjal on leitud hulk teksti süntaktilise ülesehitusega seotud hingamismustreid (Fuchs jt 2013). Näiteks on avastatud, et pikemad ja sügavamad hingetõmbed eelnevad pikematele lausetele, ent mitte tingimata süntaktiliselt keerukama ehitusega lausetele. Komplekssemate lausetega kaasneb selle kompenseerimiseks aga suurem arv hingetõmbeid lause sees (Fuchs jt 2013: 38). Whaleni ja Kinsella-Shaw’ uurimistulemused inglise keele kohta näitavad samuti, et hingetõmbe kestus on seda pikem, mida pikem on järgnev lause (nii ajaliselt kui ka silbiliselt), olenemata sellest, kas hingetõmbe kestust mõõdeti akustiliselt või füsioloogiliselt (Whalen, Kinsella-Shaw 1997: 145–146).
Grosjean ja Collins seevastu uurisid kõnetempo ja hingamispauside asukoha seoseid. Selgus, et aeglaselt ja normaalse tempoga kõneledes hingatakse tõepoolest sisse suuremate struktuuriüksuste piiril, aga tempo kiirenedes on hingetõmbeid märksa vähem ning neid võetakse vaid siis, kui kopsudes olevast õhust jätkamiseks ei piisa. Selliselgi juhul on hingetõmbed väga lühikese kestusega. Järelikult kiirendatakse kõnetempot osaliselt hingamispauside hulga ja kestuse arvelt. (Grosjean, Collins 1979: 104–107) Sarnasele käitumisele viitab Hixoni jt eksperiment, mille käigus katseisikutel paluti lugeda pikki lauseid väga väikese kopsudes oleva õhu hulgaga. Katse tulemused näitavad, et kui kõnelejal on kopsudes vähe õhku, muutuvad hingamise mehaanilised aspektid olulisemaks kui vajadus kõne fraasideks jaotamise järele. Väike õhuhulk sundis katseisikuid sisse hingama grammatiliselt ebasobivates kohtades, et jätkamine võimalik oleks. (Hixon jt 1973: 107)
2.2. Kõneplaneerimine spontaanses kõnes
Spontaanses kõnes pole kõnelejatel võimalust teksti kuskilt maha lugeda ning seetõttu ei saa rääkijad spontaanset kõnet nii mugavalt ja kiiresti ette planeerida ega uurijad kõnet ning sellega seotud hingamismustreid nii täpselt ennustada. Seni pole spontaanse kõnega seotud hingamismustreid uuritud nii palju kui loetud kõnega kaasnevaid, ent nende vähesest uurimisest on siiski saadud olulisi tulemusi.
Inglise keele põhjal on leitud, et hingetõmmete asukohad spontaanses kõnes järgivad võrreldes loetud kõnega lausungite süntaktilist struktuuri vähem, umbes 72 % ulatuses (Winkworth jt 1995: 132–139). Võrdlevalt on inglise spontaankõnes hingetõmbed umbes 13 % ulatuses mittegrammatilistes kohtades (vrd 2 % loetud kõnes) (Wang jt 2010: 300). See vahe on tõenäoliselt seotud kognitiivse lisasurvega, mis parasjagu käimasolevale spontaansele kõnele omane on. Reaalajas planeerimine on koormavam ülesanne kui teksti paberilt lugemine, ent sellegipoolest näitavad mõlemad esiletoodud uurimistulemused, et kõneplaneerimine on ka spontaanses kõnes väga organiseeritud. Winkworthi ja tema kaasautorite väitel on lisaks tähtsad individuaalsed erinevused, sest spontaanses kõnes peegeldab hingetõmberühm grammatiliste üksuste asemel pigem semantilisi; nende uurimusest selgus samuti ootuspäraselt, et pikemad hingetõmberühmad algavad märgatavalt kõrgema kopsude õhutasemega kui lühemad (Winkworth jt 1995: 139–140).
Saksa keele spontaankõnest on otsitud hingetõmmete sügavuse ja kestuse seoseid hingetõmberühmade süntaktilise sisuga. Nende tulemuste järgi sõltuvad nii hingetõmbe amplituud kui ka kestus järgneva hingetõmberühma ajalisest kestusest, ent olulist rolli mängib ka lausungit alustava osalause tüüp. Kui lausung algab pealausega, on eelnev hingetõmme sügavam. Lisaks leiti, et hingetõmbed olid sügavamad, kui hingetõmberühm sisaldas vähemalt ühte kõhkluspausi. (Rochet-Capellan, Fuchs 2013: 1130–1131)
3. Vooruvahetussüsteemi mõjutavad hingamismustrid
Spontaansetes vestlustes on kõne ja hingamismustrite ebakorrapärasus veelgi rõhutatum. Ka vooruvahetussüsteem, mis vestluste kulgemise määrab, on seetõttu keeruline.
Jaffe ja Feldsteini (1970: 19) järgi defineeritakse vestlust kui kahe või enama omavahel suhtluses oleva kõneleja häälesolekute ja vaikuste jada. Vestlusrütmi iseloomustab selle võnkuv muster – korraga on vaid ühel kõnelejal kõnevoor ning samaaegset rääkimist välditakse (Jaffe, Feldstein 1970: 3). Feldstein on kõnevooru defineerinud kui lausungit, mis koosneb ühe kõneleja häälesolekust ja pausidest ning on piiritletud vahetuspausidega, kus ühe kõneleja kõnevoor vahetub mõne teise vestluspartneri rääkimiskorraga. Sellise sujuva vahetuspausi puudumise korral on kõnevooru piirid mis tahes kohas, kus keegi teine rääkima hakkab ja ise kõnevooru haarab. (Feldstein 1973: 95) Vestlus on igal juhul partnerite koostöö tulemus: vooruvahetust reguleerivate vahendite abil määratakse nii osalejate rollid kui ka kõnevoorude alustamiseks ja lõpetamiseks sobivad hetked (McFarland 2001: 128).
Vooruvahetuse reguleerimiseks kasutatakse erinevaid strateegiaid, ehkki vestluspartnerid ei pruugi nende kasutamist teadlikult märgata, tajudes signaale pigem alateadlikult. On vahendeid, millega saavutatakse kõnevooru alustamise õigus, ent ka selliseid vahendeid, millega näidatakse, et voor pole veel lõppenud, või vastupidi, sai just läbi. Et need signaalid oma eesmärgi saavutaksid, peavad need olema piisavalt teadvustatavad ja üheselt mõistetavad (Gumperz 1982: 159). Sündmused vooruvahetussüsteemis, nagu kõnelejate vahetus, kus üks kõneleja kaotab kõnevooru ja teine selle haarab, on mõjutatavad näiteks intonatsiooni, rõhu, intensiivsuse ja hääle kvaliteedi, pauside ja kõnerütmi ning muude kõne- ja hääleomaduste varieerimise abil. Nende kasutamine sõltub paljuski sellest, mida vestluses osaleja püüab saavutada, kuid oma rolli mängib ka inkrementaalsus, sest lausungi prosoodilist sisu kujundatakse sammhaaval vastavalt sellele, kas ja kuidas vestlus jätkuda võiks (Couper-Kuhlen, Selting 1996: 29–30).
On väidetud, et vooruvahetusmehhanisme võib leida ka hingamismustritest. Näiteks on sissehingamisi peetud selgeks kõne alustamise märgiks (Schegloff 1996: 92–93). Enne kõnelemise alustamist tõmmatakse tavaliselt kopsud õhku täis ning selle tulemusel rindkere venib, mis reedab füüsilise signaalina potentsiaalse kavatsuse alustada kõnevooru. Suure kõnelejate grupi hingetõmmete sügavusi võrreldes on leitud, et hingetõmbed on kõnevooru alustajatel sügavamad kui neil, kes parasjagu ei alusta vooru ja satuvad kuulaja rolli (Ishii jt 2014: 23). Samuti on leitud, et vooru alustamise katsed on edukamad, kui nendele eelneb (kuuldav ja/või füüsiliselt märgatav) hingetõmme (Rochet-Capellan, Fuchs 2014: 12–13).
4. Eksperimendid
Artikli sissejuhatuses tõstatatud uurimisküsimustele vastuste leidmiseks salvestati Stockholmi ülikooli foneetikalaboris 2014. ja 2015. aastal hulk eestikeelseid spontaanseid vestlusi. Ehkki ühe eksperimendi jaoks kasutati dialooge ja teise jaoks kolme osalisega vestlusi, on ülejäänud salvestuspõhimõtted ja katsete tehniline ülesehitus samasugune.
Katsete käigus salvestati umbes 20-minutilisi spontaanseid eestikeelseid vestlusi. Osalejad olid vabatahtlikud, 20–35-aastased (kahe katse osalejate keskmine vanus salvestushetkel oli 25 a) ning keskmise kehamassiindeksiga 21,9. Vanus on oluline parameeter katseisikute valimisel, sest vananemisega väheneb kopsude elastsus, tagasitõmbumisvõime ning sisse- ja väljahingamisel olulist rolli mängivate lihaste jõud (Huber 2008: 323). Kehamassiindeksi väärtus(1) on oluline, sest normist suurema väärtuse korral väheneb nii maksimaalne õhuhulk, mida inimene on võimeline kopsude puhkeasendist välja hingama, kui ka puhkeasendi kopsumaht üldiselt.(2) Seda põhjustab ülekaalu mõju rindkere mehaanikale (Jones, Nzekwu 2006: 830).
Kõnelejad ei toonud esile kõne-, keele-, kuulmis-, hingamis- ega muid häireid, mis nende hingamist või vestlemist mõjutada oleksid võinud. Kõikide katsetes osalejate emakeel oli eesti keel. Ükski katseisik polnud suitsetaja ning kõik olid salvestuse toimumise ajal terved. Salvestussessioonil osalejad tundsid üksteist hästi, peamiselt kirjeldati oma suhteid sõprusena. Suurem osa katseisikuid reisis salvestuse jaoks Eestist Stockholmi, ent ühel katsel osalesid Stockholmis elavad eestlased. Salvestustel osalejad ei teadnud enne katse algust salvestuste täpset eesmärki ning neile ei antud ühtki suunist võimalike vestlusteemade kohta.
Vestlused salvestati samaaegselt nii helis kui ka videos. Lisaks sellele oli iga osaleja ülakeha ümber asetatud kaks spetsiaalset elastset rihma (Ambu RIP-mate), mis mõõtsid ja salvestasid muutusi kõneleja rindkere ümbermõõdus LabChart tarkvaraga (ADInstruments). Kahe rihma signaalid kombineeriti kaalutud summaks (Respiratory Inductance Plethysmography, Watson 1980), mis näitab laine kujul sisse- ja väljahingamisfaaside sügavuse ja kestuse muutumisi ajas paralleelselt helilainega (nagu näha joonisel 1). Signaali täpsuse huvides paluti katseisikutel kanda õhukesi liibuvaid riideid.
Salvestussessioonile eelnes rihmade kalibreerimine. Üks rihm mõõtis kehaümbermõõdu muutusi rinnaku ülaosalt ning teine alakõhu ümbert. Et need signaalid oleksid tasakaalus, tuli katseisikutel kõigepealt sooritada võrdmahu katse (ingl isovolume maneuvre; Konno, Mead 1967): hingata sisse mõõdukas hulk õhku, mida liigutatakse hinge kinni hoides alakõhu lihaste kokkusurumise abil rinnaku ülaossa ja lihaste lõdvaks laskmise abil tagasi alaossa. Nii leiti iga katseisiku jaoks rihmadevaheline tasakaalupunkt, mis fikseeriti Stockholmi ülikoolis välja töötatud spetsiaalse protsessoriga (RespTrack). Peale selle paluti katseisikutel hingata võimalikult palju õhku sisse ja võimalikult palju välja, et hiljem nende maksimum- ja miinimumväärtuste abil iga kõneleja hingamissignaalist mõõdetud väärtused normaliseerida suhtarvuna kopsumahust.
Salvestuse ajal seisid kõnelejad ümber 1 meetri kõrguse ümmarguse laua, millel oli iga kõneleja poole suunatud eraldi lainurkkaamera (mudel GoPro Hero 3+ Silver). Nii rihmade kalibreerimise kui ka vestluse vältel paluti katseisikutel olla võimalikult liikumatult, hoides käsi pidevalt laua peal, et vähendada žestide jm järskude liigutuste mõju salvestatavale hingamissignaalile. Kuna rihmad salvestavad muutusi kehaümbermõõdus, jäävad kogutud andmestikku ka kõik suuremad liigutused. Videosalvestuste abil saab sellised anomaalsed juhtumid signaalist üles leida ja andmestikust välja jätta.
Andmed segmenditi poolautomaatselt, kasutades programmi Praat (Boersma, Weenink 2015) ja programmeerimiskeeles Python loodud skripte (Buschmeier, Włodarczak 2013). Hingamissignaalide summa jagati sisse- ja väljahingamisfaasideks. Vähesel määral liigutati käsitsi eelnevalt skriptidega määratud segmendipiire, samuti lisati piire, kui automaatne süsteem oli need märkimata jätnud. Andmestikus märgiti ära ka vestluses osalejate tagasisidepartiklid, naermised, köhatused jm.
4.1. Eksperiment 1. Tagasisidepartiklid hingamismustris
Tagasisidepartiklid (ingl backchannels, Yngve 1970), nt mhmh, ahah, on tüüpiliselt lühikesed ühe- või kahesilbilised vastused, millega kuulaja reageerib kõneleja esitatud informatsioonile (Gardner 2001) ning on mõeldud märguandena, et ta mõistab ja jälgib partneri juttu, soovimata haarata kõnevooru (nt Heldner jt 2013). Tagasisidepartiklite lühiduse ja suhtelise vaiksuse tõttu on põhjust arvata, et nende planeerimine erineb muude lausungite planeerimisest ning see kajastub ka hingamismustris, esinedes nt sissehingamisfaasi jooksul. Sellest ajendatuna oli eksperimendi eesmärk välja selgitada, kuidas jaotuvad tagasisidepartiklite asukohad hingamismustris võrreldes muude lausungitega.
Eksperimendis kasutati dialoogidest kogutud andmeid. Helisignaal jagati käsitsi pausideks, lausungiteks ja tagasisidepartikliteks. Tagasisidepartiklite määramisel jälgiti, et need piirneksid mõlemalt poolt vähemalt 500 ms pikkuse pausiga. Lühem paus võib suurema tõenäosusega tähendada, et tagasisidepartikkel on seotud eelnenud kõneüksusega või et kuulajal on soov pärast selle ütlemist haarata kõnevoor. Pärast hingamisfaaside ja kõneüksuste algus- ning lõpuaegade väljaselgitamist normaliseeriti kõne algusajad vastavalt hingamisfaasile, millega need kokku sattusid: 1) kõneüksuse algus produtseerija väljahingamisfaasis, 2) kõneüksuse algus vestluspartneri sisse- või väljahingamisfaasis.
Analüüs põhineb 277 tagasisidepartiklil ja 732 lausungil. Väike arv tagasisidepartikleid eemaldati analüüsi esimesest osast, sest need toimusid sissehingamisfaasi jooksul (1) või vältasid üle mitme hingamisfaasi (4). Viimasel juhul on tõenäoliselt tegu mõõtmistulemuste ebatäpsusega. Kogutud tagasisidepartiklid olid enamasti nõusolekut väljendavad (mhmh, ahah, jajah, okei), aga esines ka üllatust väljendavaid partikleid (tegelt, ah).
Analüüsi esimeses osas keskenduti tagasisidepartiklite ja lausungite esinemisele väljahingamisfaasis. Ootuspäraselt selgus, et pikemad lausungid algavad kõige sagedamini (44 %) vahetult pärast hingetõmbe lõppu väljahingamisfaasi alguses (vt joonist 2). Tagasisidepartiklitest algas 27 % väljahingamisfaasi esimeses kümnendikus, teine tavapärane tagasisidepartiklite algus asub väljahingamisfaasi teises pooles. Lisaks võib jooniselt 2 näha, et tagasisidepartiklite alguspunktid on hingamistsüklis võrdsemalt jaotunud kui pikemate lausungite algused.
J o o n i s 2. Lausungite ja tagasisidepartiklite normaliseeritud algusaegade jaotumine väljahingamisfaasis.
Et välja selgitada, kas sellist jaotust põhjustab tagasisidepartiklite funktsioon või lühike kestus, jagati kogu andmestik kestuse järgi kaheks. 99 % tagasisidepartiklitest olid lühemad kui 800 ms, seetõttu jagati andmestik lühikesteks (< 800 ms) ja pikkadeks (> 800 ms) lausungiteks. Joonisel 3 on näha, et pikemad lausungid käituvad samamoodi nagu lausungid joonisel 2: peaaegu pooled algasid väljahingamisfaasi esimeses kümnendikus ning hiljem alustati järjest vähem lausungeid. Lühemad lausungid algavad sarnaselt tagasisidepartiklitega enamasti üsna väljahingamisfaasi alguses või siis, kui väljahingamisfaas on 70–80 % ulatuses juba läbi.
J o o n i s 3. Lühemate kui 800 ms ja pikemate kui 800 ms lausungite jaotumine kõneleja väljahingamisfaasis. Lausungite algusajad on normaliseeritud kõneleja väljahingamisfaasi alguse suhtes.
Analüüsi teises osas keskenduti tagasisidepartiklite esinemisele vestluspartneri hingamistsükli suhtes. Vaadeldud andmestikust enamik (67,5 %) esines vestluspartneri väljahingamisfaasi jooksul, kusjuures esinemissagedus suurenes seda rohkem, mida lähemale jõudis partneri väljahingamisfaasi lõpp. Ülejäänud, vestluspartneri sissehingamisfaasi jooksul esinevad tagasisidepartiklid näitasid vastupidist mustrit: kõige enam algavad need vahetult pärast sissehingamise algust. Mida kauem oli kestnud partneri sissehingamisfaas, seda vähem produtseeris kuulaja tagasisidepartikleid.
J o o n i s 4. Tagasisidepartiklite normaliseeritud jaotumine kõneleja välja- ja sissehingamisfaasides. Lausungite algusajad on normaliseeritud kõneleja sisse- ja väljahingamisfaaside algusaegade suhtes, mitte kuulaja tagasisidepartiklite hingamisfaaside suhtes.
Tulemused näitavad, et tagasisidepartikleid ei erine ülejäänud kõnevoost mitte ainult nende kestuse järgi. Samuti selgus, et tagasisidepartiklid esinevad kõige enam siis, kui vestluspartneri väljahingamisfaas läheb üle sissehingamisfaasiks. Järelikult esineb tagasisidepartikleid spontaansetes vestlustes kõige rohkem siis, kui vestluspartner on oma jutuga lõpule jõudmas või on äsja lõpetanud – väljahingamise lõppedes (sellega koos lõpeb ka jutt) või sissehingamise alguses (jutt on just lõppenud).
4.2. Eksperiment 2. Hingetõmbe ulatus rääkimise eel
Järgneva katsega püüti välja selgitada, kas ja kuidas on hingetõmbe sügavus seotud kõnevooru alustamise ja hoidmise kavatsusega nii tagasisidepartiklites kui ka kõnevoorudes. Täpsemalt uuriti, kas kõnevoorule või lausungile vahetult eelnevate ja kõnevoorusiseste hingetõmmete amplituudid erinevad ja kui nii, siis kas see peegeldub hingetõmbe alguses ja lõpus kopsudes oleva õhuhulga erinevas väärtuses. Saadud tulemusi võrreldi tagasisidepartiklitele eelnenud hingetõmmete ulatusega.
Katses kasutati kolme osalejaga spontaansete eestikeelsete vestluste materjali. Analüüsist tuli välja jätta sellised andmed, kus hingamissignaalis oli kõnega samaaegselt näha sissehingamist – see võis juhtuda näiteks mõne suurema liigutuse tõttu, mille rihmad automaatselt registreerisid. Samuti eemaldati andmestikust kõik kõnevoorud, mille algusele eelnes naermine, sest naerdes kasutatakse ära peaaegu kogu õhk mis võimalik ning seetõttu on kõnele eelnev hingetõmme pärast naermist alati väga sügav.
Katse esimeses osas keskenduti sellistele kõnevoorudele, mis koosnesid vähemalt kahest hingetõmberühmast, mille jooksul vestluspartnerid kõnelejale vahele ei seganud. Vahelesegamisena ei mõelda siinjuhul näiteks tagasisidepartikleid, sest neid ei planeerita vestluses ette ning seetõttu ei peeta nende produtseerimist ka kõnevooru haaramiseks (Heldner jt 2013: 137; Włodarczak, Heldner 2015).
Materjalile rakendatud piirangute tõttu vähenes analüüsitavate andmete hulk 50 sobiva kõnevooruni. Ehkki 19 kõnevooru sisaldasid kolme või rohkemat hingetõmmet, oli neid põhjalikuks analüüsiks liiga vähe. Seetõttu jäid vaatluse alla vaid igale kõnevoorule vahetult eelnev hingetõmme ja sama kõnevooru sees olev esimene hingetõmme. Iga katseisiku hingamislaine väärtused normaliseeriti salvestussessioonile eelnenud kalibreerimisel kogutud kõnelejate kopsude miinimum- ja maksimummahtude järgi.
Analüüsi statistiline osa viidi läbi ANOVA testidega programmis R (R Core Team 2015), kus sõltumatu muutujana analüüsiti hingetõmbe asukohta ja sõltuvate muutujatena hingetõmbe ulatust ning õhutaseme väärtusi hingetõmbe alguses ja lõpus.
Tulemused näitasid, et kahe hingetõmbe alguses kopsudes oleva õhuhulga väärtuste vahel ei olnud olulist erinevust. Kõnevoorule eelneva ja vooru algusele järgneva hingetõmbe lõpu õhutasemeid võrreldes selgus seevastu, et need erinevad statistiliselt olulisel määral (p < .05). Kõik hingetõmbed algasid seega enam-vähem samalt õhuhulga tasemelt, ent lõppesid oluliselt erinevatel tasemetel (seda illustreerib joonis 5). Hingetõmmete ulatust uurides selgus, et kõnevooru algusele eelneva ja sellele järgneva hingetõmbe sügavus on statistiliselt olulise erinevusega (p < .005).
J o o n i s 5. Kõnevoorueelse (1.) ja esimese kõnevoorusisese (2.) hingetõmbe alguse ja lõpu õhutaseme normaliseeritud väärtused. Õhuhulga % tähendab suhtarvu sellest õhuhulgast, mida inimene on võimeline välja hingama (ingl vital capacity, VC).
J o o n i s 6. Tagasisidepartiklitele eelneva hingetõmbe algus- ja lõppväärtused. Hingetõmmete väärtused on normaliseeritud kõneleja kopsude miinimum- ja maksimummahtude järgi. Tagasisidepartiklite algused on normaliseeritud samal ajal toimunud väljahingamisfaasi alguse ja lõpu järgi.
Katse teises osas keskenduti seevastu tagasisidepartiklitele, mille jaoks kasutati sama andmestiku vestlustes esinenud tagasisidepartikleid, mis olid lühemad kui 800 ms. Ehkki tagasisidepartikleid võib tekitada kogu hingamistsükli vältel, on fookus siin väljahingamisfaasi partiklitel. Eksperimendist 1 selgus, et tagasisidepartiklid algavad enamasti väljahingamisfaasi alguses, aga sageli ka oluliselt hiljem. Seetõttu jaotati tagasisidepartiklid kahte gruppi selle järgi, kus nende algused produtseerija väljahingamisfaasis asusid: esimeses pooles (N = 268) ja teises pooles (N = 193). Nagu lausungite puhul, vaadeldi ka siin, kui sügav on hingetõmme enne tagasisidepartikli produtseerimist (joonis 6).
Tulemused näitavad, et tagasisidepartiklitele eelnenud hingetõmbe ulatus ega algus- ja lõppväärtused ei sõltu sellest, millal need väljahingamisfaasis tekitatakse. Tagasisidepartiklitele eelneva hingetõmbe ulatus on oluliselt väiksem kui kõnevoorude algustele eelnevad hingetõmbed. Samuti on kõnevooru algusele eelneva hingetõmbe lõppväärtus suurem kui tagasisidepartikli algusele eelneva hingetõmbe lõppväärtus.
Kõnelejad alustavad kõiki mõõdetud hingetõmbeid umbes samalt puhkeasendi tasemelt (u 30 % väljahingatavast kopsumahust), ent hingavad kõnevoorueelse hingetõmbe ajal sisse oluliselt rohkem õhku kui kõnevoorusisese või tagasisidepartiklile eelneva hingetõmbe jooksul. Samas tuleb ära märkida, et keelejuhtidelt oli erinev hulk materjali ning individuaalsed erinevused võivad samuti rolli mängida.
5. Arutelu
Artikli fookus oli kahel kõneplaneerimise seisukohalt erineval uurimisobjektil, et uurida spontaansele kõnele iseloomulikke hingamismustreid ja käsitleda täpsemalt kahte vooruvahetuse seisukohalt olulist mehhanismi. Esiteks olid vaatluse all lausungid, mida planeeritakse ette. Täpsemalt olid fookuses nendega kaasnevad hingamismustrid, et uurida, kas lausungitele eelnevad hingetõmbed erinevad kõnevoorude alguses ja sees. Teiseks keskenduti tagasisidepartiklite (nt mhmh, jajah, okei) ajastusele hingamistsüklis ja neile eelnenud hingetõmmete sügavusele.
Eksperimendiga 1 püüti välja selgitada, kuidas jaotuvad tagasisidepartiklite asukohad hingamismustris võrreldes muude lausungitega. Nimelt oli tagasisidepartiklite lühiduse ja suhtelise vaiksuse tõttu põhjust arvata, et nende planeerimine erineb muude lausungite planeerimisest, kajastudes ka hingamismustris. Eksperimendiga 2 uuriti, kas ja kuidas on hingetõmmete sügavus seotud kõnevooru alustamise ja hoidmise kavatsustega. Otsiti, kas kõnevoorule vahetult eelneva ja kõnevoorusiseste hingetõmmete ulatused erinevad ja kas see peegeldub hingetõmbe alguses ja lõpus kopsudes oleva õhuhulga erinevas väärtuses. Saadud tulemusi võrreldi tagasisidepartiklitele eelneva hingetõmbe ulatuse ja algus- ning lõppväärtustega.
Esimese eksperimendi eesmärk oli välja selgitada, kas tagasisidepartiklid esinevad hingamismustris vabamalt kui lausungid ja kui nii, siis kas seda põhjustab nende omadus mitte haarata kõnevooru või on see pigem seotud nende lühikese kestusega. Kõigepealt vaadeldi tagasisidepartiklite ja muude lausungite suhtelisi algusaegu nende produtseerija hingamistsüklis. Seejärel vaadeldi, kuhu asetuvad tagasisidepartiklid vestluspartneri (kõnevooru hoidja) hingamistsükli suhtes, et uurida võimalikke seoseid vestluspartneri käitumisega. Selgus, et lausungi alguspunkti väljahingamisfaasis määrab selle kestus, mitte pragmaatiline funktsioon. Kui produtseeritav kõneüksus on piisavalt lühike, et selle jaoks ei pea õhku juurde hingama, öeldakse see kohe välja. Pikemateks lausungiteks tuleb aga valmistuda ja enne nende produtseerimist kopsude õhuvaru suurendada. Kuna tagasisidepartiklite esinemise määrab kõnelejalt tulev info, ei tea kuulaja täpselt, millal tagasisidepartikleid vestluses produtseerida, ja selleks on keeruline valmistuda.
Oluline on, et tagasisidepartikleid ei ole võimalik muust kõnevoost eristada pelgalt nende lühiduse abil, sest lühikesed lausungid, mis ei ole tagasisidepartiklid, käitusid väljahingamisfaasi suhtes tagasisidepartiklitega väga sarnaselt. Pikemad lausungid seevastu algavad enamasti vahetult pärast väljahingamisfaasi algust. Tagasisidepartiklite esinemine vestluspartnerite hingamistsükli suhtes näitas, et tagasisidepartiklite asukoht peegeldab nende funktsiooni kinnitada uue informatsiooni vastuvõttu ja infovoo jälgimist. Noogutuste asukohta hingamistsüklis uurides on Włodarczak jt (2015) sama tulemuse kinnituseks leidnud, et noogutused toimuvad samuti väljahingamis- ja sissehingamisfaasi piiril, kui kõneleja on oma jutuga lõpule jõudmas/jõudnud ja tagasisidepartikli andmine muutub relevantseks. Järelikult on võimalik, et kui tagasisidepartikli väljaütlemiseks on kopsudes liiga vähe õhku, asendatakse see noogutusega (Włodarczak jt 2015).
Teisest eksperimendist selgus, et sügav hingetõmme on tõenäoliselt suhtlemiseesmärki täitev märguanne – nii püütakse näidata, et osalejal on soov haarata kõnevoor. Ehkki sügav hingetõmme võib tähendada ükskõik kui madalalt õhusisalduse tasemelt alustatud suuremahulist hingetõmmet, algavad hingetõmbed kõnealustes katsetes kopsude puhkeasendist. Puhkeasendist allapoole sattumine on füüsiliselt ebamugav ja üldjuhul välditakse olukordi, kus kopsudes õhku nii väheks jääb. See seletab, miks suurem osa hingetõmbeid algas kopsude puhkeasendi tasemelt, mitte oluliselt madalamalt ega kõrgemalt tasemelt. Kopsude täitumisega venib ka rindkere – see on füüsiliselt märgatav ja saadab vestluspartneritele kiiresti vajaliku signaali selle kohta, et kaasvestleja on valmis rääkima hakkama. Niisiis on võimalik, et hingetõmbe ulatus üksi pole kõnevooru haaramiseks määrav, vaid kopsude õhutase hingetõmbe lõpus võib vestluse kulgu tugevamalt mõjutada.
Eelnevatest uurimustest on selgunud, et hingetõmbe sügavus korreleerub positiivselt ka järgneva lausungi pikkusega (Rochet-Capellan, Fuchs 2013). Seega on tõenäoline, et sügavam hingetõmme peegeldab pikema kõnevooru kavatsust, mis võib sisaldada mitut hingetõmmet ja lühemat kõneüksust. Kui kõnevooru alustaja annab märku (nt silmside, hingetõmbe vm abil), et tal on kavatsus edasi rääkida, võib see vähendada vestluspartnerite vahelesegamiskatsete hulka sel ajal, kui kõneleja peab tegema lühikese hingetõmbepausi. Samal ajal on võimalik, et need lühikesed hingetõmbepausid – kõnevoorusisesed madalama amplituudi ja madalama õhuhulga lõppväärtusega hingetõmbed – toimivad kui fraseerimisvahendid. Nende abil tükeldatakse kõne sobiva kestusega loogilisteks üksusteks, hõlbustades kõnest arusaamist ja selle produtseerimist.
On veel hulk lisategureid, mis võivad mängida vooruvahetussüsteemi ja hingamise vahekorras suurt rolli. Näiteks on võimalik, et kiiremad hingetõmbed nõuavad suuremat õhuvoogu, mis omakorda võib tõsta hingamismüra taset. Hingamismüra võib samuti olla oluline faktor lausungite piiride paigutamisel ning toimida samal ajal vooruhoidmisvahendina.
6. Lõpetuseks
Artikli peamine eesmärk oli kirjeldada kõneplaneerimise seisukohalt kahte erinevat uurimisobjekti, et näidata, kuidas need hingamismustris väljenduvad. Vaatluse all olid seetõttu nii vooruvahetust reguleerivad vahendid hingamismustris, mida üldjuhul planeeritakse vestlustes ette, kui ka tagasisidepartiklid, mida ei saa samamoodi ette planeerida.
Eksperimentide tulemused viitavad võimalusele, et erinevus kõnevoorudele ja tagasisidepartiklitele eelnevate hingetõmmete ulatuses ja lõppväärtustes on funktsionaalne ning seotud kõneüksuse kestusega. Eksperiment 1 näitas, et tagasisidepartiklid on väljahingamisfaasis ühtlasemalt jaotunud kui lausungid, mis algavad enamasti vahetult pärast hingetõmbe lõppu. Tagasisidepartiklid on tavaliselt vaiksed ja lühikesed, niisiis ei nõua nende tekitamine suurt õhuhulka või spetsiaalset valmistumist hingetõmbe kujul. Tagasisidepartikli saab suure tõenäosusega produtseerida olemasoleva õhuhulga abil just siis, kui see vestluspartneri kõne suhtes oluliseks muutub. Eksperiment 2 näitas, et tagasisidepartiklite eel on hingetõmbed väiksema ulatusega kui kõnevoorude eel. Järelikult põhjustab tagasisidepartiklite ja lühikeste lausungite võrdsemat jaotumist hingamistsüklis vähene õhuvajadus nende tekitamiseks. Seetõttu pole võimalik tagasisidepartikleid kõnevoos identifitseerida kestuse järgi, sest lühemad lausungid käituvad hingamistsükli suhtes väga sarnaselt. Lausungitele eelnevate hingetõmmete parameetrite analüüs viitab aga, et lausungitele eelnevate hingetõmmete lõppväärtus on tõenäoliselt peale lausungiks valmistumise ka suhtlemiseesmärki täitev märguanne – sellega püütakse näidata, et osalejal on soov haarata kõnevoor.
- Kehamassiindeksi väärtus arvutatakse järgmise valemiga: KMI = mass (kg) / (pikkus (m))2 ehk kehakaal jagatud pikkuse ruuduga.
- Inimene on võimeline välja hingama umbes 80 % kopsudesse mahtuvast õhust, ülejäänud 20 % on alati kopsudes olemas. Niisiis erineb kopsude üldine mahutavus puhkeasendis sellest õhuhulgast, mida samalt tasemelt päriselt välja suudetakse hingata. Kopsude puhkeasendiks loetakse seda hetke, mille kopsud saavutavad kerge ohke lõpus, kui ükski sise- ega välisjõud neile ei avaldu. Sel hetkel on kopsudes õhku umbes 40 % kasutatavast kopsumahust.
Keywords: phonetics, spontaneous speech, speech breathing, speech planning, turn taking, backchannels
The main aim of this article was to describe how two functionally different objects in terms of speech planning behave in the respiratory patterns of spontaneous speech. First, the focus was on the timing of utterances and backchannels (short feedback items signalling that the listener understands and follows the speaker) in the respiratory cycle. The second focus was on the parametres of the inhalations preceding utterances and backchannels. The article is an overview of research done in speech breathing using data from spontaneous Estonian conversations.
The data is made up of spontaneous dialogues and multiparty conversations held in Estonian and recorded at Stockholm University in 2014 and 2015. Each conversation lasted from 20–30 minutes and was recorded in high quality audio and video. Respiratory data from each participant was collected and recorded using respiratory inductance plethysmography.
The results indicate that the difference in the parametres of inhalations preceding utterances and backchannels is functionally motivated and connected to the duration of the speech units. Experiment 1 showed that the starting points of backchannels are more evenly distributed in the breathing cycle than the starting points of utterances. However, utterances as short as the majority of backchannels behave similarly and therefore backchannels cannot be distinguished in the speech flow based on their durational properties alone. Experiment 2 demonstrated that inhalations preceding utterances are considerably larger than those preceding backchannels. Backchannels are usually short and quiet, they can be produced whenever they become relevant in the course of the conversation, and as such are not produced as an attempt to take over the conversational floor. Therefore, they do not need to be planned in the same way as utterances. In addition, the amount of air in the lungs at the end of an inhalation preceding an utterance can function as a sign of taking over the floor.
Kätlin Aare (b. 1991), MA, Universiy of Tartu, PhD Student, katlin.aare@ut.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#362 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-30 14:12:12" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(12678) "A a r e, Kätlin, W ł o d a r c z a k, Marcin, H e l d n e r, Mattias 2014. Backchannels and breathing. – Proceedings from FONETIK 2014. Toim M. Heldner. Stockholm: US-AB, lk 47–52.
A a r e, Kätlin, W ł o d a r c z a k, Marcin, H e l d n e r, Mattias 2015. Inhalation amplitude and turn-taking in spontaneous Estonian conversations. – Proceedings from FONETIK 2015, June 8–10. Toim Malin Svensson Lundmark, Gilbert Ambrazaitis, Joost van de Weijer. Lund: Lund University, lk 1−5.
ADInstruments. LabChart software and PowerLab hardware. Version 8. [Arvutiprogramm.] New South Wales: ADInstruments, 2014.
B o e r s m a, Paul, W e e n i n k, David 2015. Praat: doing phonetics by computer. Version 5.3.84. [Arvutiprogramm.] http://www.praat.org
B u s c h m e i e r, Hendrik, W ł o d a r c z a k, Marcin 2013. TextGridTools: A TextGrid Processing and Analysis Toolkit for Python. – Tagungsband der 24. Konferenz zur elektronischen Sprachsignalverarbeitung (ESSV 2013). Toim P. Wagner. Dresden: TUDpress, lk 152–157.
B u t t e r w o r t h, Brian 1975. Hesitation and semantic planning in speech. – Journal of Psycholinguistic Research, kd 4, nr 1, lk 75–87.
C l a r k, John W., Y a l l o p, Collin, F l e t c h e r, Janet 2007. An Introduction to Phonetics and Phonology. 3rd ed. (Blackwell Textbooks in Linguistics.) Oxford: Blackwell Publishing.
C o n r a d, B., S c h ö n l e, P. 1979. Speech and respiration. – Archiv für Psychiatrie und Nervenkrankheiten, kd 226, nr 4, lk 251–268.
C o n r a d, B., T h a l a c k e r, S., S c h ö n l e, P. 1983. Speech respiration as an indicator of integrative contextual processing. – Folia Phoniatrica, kd 35, nr 5, lk 220–225.
C o u p e r - K u h l e n, Elizabeth, S e l t i n g, Margret (toim) 1996. Prosody in Conversation: Interactional Studies. Cambridge–New York: Cambridge University Press.
Cruttenden, Alan 1986. Intonation. Cambridge: Cambridge University Press.
E d l u n d, Jens, H e l d n e r, Mattias, W ł o d a r c z a k, Marcin 2014. Catching wind of multiparty conversation. – Proceedings of the LREC2014 workshop on Multimodal Corpora: Combining Applied and Basic Research Targets. Toim J. Edlund, Dirk Heylen, Patrizia Paggio. Reykjavík, lk 35–36.
E u l e r, C. von 1982. Some aspects of speech breathing physiology. – Speech Motor Control. Toim Sten E. Grillner, Björn Lindblom, James Lubker, Anders Persson. New York: Pergamon Press, lk 93–103.
F e l d s t e i n, Stanley 1973. Temporal patterns of dialogue: Basic research and reconsiderations. – Studies in Dyadic Communication. Toim Aron Wolfe Siegman, Benjamin Pope. New York: Pergamon Press, lk 91–113.
F e r r e i r a, Fernanda, S w e t s, Benjamin 2002. How incremental is language production? Evidence from the production of utterances requiring the computation of arithmetic sums. – Journal of Memory and Language, kd 46, nr 1, lk 57–84.
F r e n c h, Peter, L o c a l, John 1983. Turn-competitive incomings. – Journal of Pragmatics, kd 7, nr 1, lk 17–38.
F u c h s, Susanne, P e t r o n e, Caterina, K r i v o k a p i ć, Jelena, H o o l e, Philip 2013. Acoustic and respiratory evidence for utterance planning in German. – Journal of Phonetics, kd 41, nr 1, lk 29–47.
G a r d n e r, Rod 2001. When Listeners Talk: Response Tokens and Listener Stance. Amsterdam: J. Benjamins Publishing.
G r o s j e a n, François, C o l l i n s, Maryann 1979. Breathing, pausing and reading. – Phonetica, nr 36, lk 98–114.
G u m p e r z, John J. 1982. Discourse Strategies. Cambridge: Cambridge University Press.
H e l d n e r, Mattias, H j a l m a r s s o n, Anna, E d l u n d, Jens 2013. Backchannel relevance spaces. – Nordic Prosody: Proceedings of the XIth Conference, Tartu 2012. Toim Eva Liina Asu, Pärtel Lippus. Frankfurt am Main: Peter Lang, lk 137–146.
H i x o n, Thomas J. 1982. Speech breathing kinematics and mechanism inferences therefrom. – Speech Motor Control. Toim Sten E. Grillner, Björn Lindblom, James Lubker, Anders Persson. New York: Pergamon Press, lk 75–93.
H i x o n, Thomas J. 1987. Respiratory function in speech. – T. J. Hixon, Respiratory Function in Speech and Song. London: Taylor & Francis Ltd., lk 1–54.
H i x o n, Thomas J., G o l d m a n, Michael D., M e a d, Jere 1973. Kinematics of the chest wall during speech production: volume displacements of the rib cage, abdomen, and lung. – Journal of Speech and Hearing Research, kd 16, nr 1, lk 78–115.
H u b e r, Jessica E. 2008. Effects of utterance length and vocal loudness on speech breathing in older adults. – Respiratory Physiology & Neurobiology, kd 164, nr 3, lk 323–330.
I s h i i, Ryo, O t s u k a, Kazuhiro, K u m a n o, Shiro, Y a m a t o, Junji 2014. Analysis of respiration for prediction of who will be next speaker and when in multi-party meetings. – Proceedings of the 16th International Conference on Multimodal Interaction (ICMI ‘14), lk 18–25.
J a f f e, Joseph, F e l d s t e i n, Stanley 1970. Rhythms of Dialogue. New York: Academic Press.
J o n e s, R. L., N z e k w u, M. M. U. 2006. The effects of body mass index on lung volumes. – Chest, kd 130, nr 3, lk 827–833.
K o n n o, K., M e a d J. 1967. Measurement of the separate volume changes of rib cage and abdomen during breathing. – Journal of Applied Physiology, kd 22, nr 3, lk 407–422.
K r i v o k a p i ć, Jelena 2010. Speech planning and prosodic phrase length. – Proceedings of the 5th International Conference of Speech Prosody. Chicago, lk 1–4, artikkel nr 311.
L e v e l t, Willem J. M. 1989. Speaking: From Intention to Articulation. Cambridge: MIT Press.
L i e b e r m a n, Philip 1967. Intonation, Perception and Language. Cambridge: MIT Press.
M c F a r l a n d, David H. 2001. Respiratory markers of conversational interaction. – Journal of Speech, Language, and Hearing Research, kd 44, nr 2, lk 128–143.
M c K a y, L. C., E v a n s, K. C., F r a c k o w i a k, S. J., C o r f i e l d, D. R. 2003. Neural correlates of voluntary breathing in humans. – Journal of Applied Physiology, kd 95, nr 3, lk 1170–1178.
R Core Team 2015. R: A language and environment for statistical computing. R Foundation for Statistical Computing, Vienna, Austria. [Arvutiprogramm.] http://www.R-project.com
R o c h e t - C a p e l l a n, Amélie, F u c h s, Susanne 2013. The interplay of linguistic structure and breathing in German spontaneous speech. – Proceedings of INTERSPEECH 2013. 14th Annual Conference of the International Speech Communication Association, August 25–29. Lyon, lk 1128–1132.
R o c h e t - C a p e l l a n, Amélie, F u c h s, Susanne 2014. Take a breath and take the turn: how breathing meets turns in spontaneous dialogue. – Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences, kd 369, nr 20130399.
S c h e g l o f f, Emanuel A. 1996. Turn organization: One intersection of grammar and interaction. – Interaction and Grammar. Toim Elinor Ochs, E. A. Schegloff, Sandra A. Thompson. Cambridge: Cambridge University Press, lk 52–133.
W a n g, Yu-Tsai, G r e e n, Jordan R., N i p, Ignatius S. B., K e n t, Ray D., K e n t, Jane Finley 2010. Breath group analysis for reading and spontaneous speech in healthy adults. – Folia Phoniatrica et Logopaedica, kd 62, nr 6, lk 297–302.
W a t s o n, H. 1980. The technology of respiratory inductive plethysmography. – Proceedings of the Second International Symposium on Ambulatory Monitoring (ISAM 1979). Toim F. D. Stott, E. B. Raftery, L. Goulding. London: Academic Press, lk 537–556.
W h a l e n, D. H., K i n s e l l a - S h a w, J. M. 1997. Exploring the relationship of inspiration duration to utterance duration. – Phonetica, kd 54, nr 3–4, lk 138–152.
W h e e l d o n, Linda, L a h i r i, Aditi 1997. Prosodic units in speech production. – Journal of Memory and Language, kd 37, nr 3, lk 356–381.
W i n k w o r t h, Alison L., D a v i s, Pamela J., A d a m s, Roger D., E l l i s, Elizabeth 1995. Breathing patterns during spontaneous speech. – Journal of Speech, Language, and Hearing Research, kd 38, nr 2, lk 124–144.
W ł o d a r c z a k, Marcin, H e l d n e r, Mattias 2015. Respiratory properties of backchannels in spontaneous multiparty conversation. – ICPhS Proceedings 18. Glasgow: University of Glasgow.
W ł o d a r c z a k, Marcin, H e l d n e r, Mattias, E d l u n d, Jens 2015. Communicative needs and respiratory constraints. – Proceedings of INTERSPEECH 2015. 16th Annual Conference of the International Speech Communication Association, September 6–10. Dresden, lk 3051–3055.
W r a y, Alison, P e r k i n s, Michael R. 2000. The functions of formulaic language: an integrated model. – Language & Communication, kd 20, nr 1, lk 1–28.
Y n g v e, Victor H. 1970. On getting a word in edgewise. – Papers from the sixth regional meeting of the Chicago Linguistic Society. Chicago: Chicago Linguistic Society, lk 567–578.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#572 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#573 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Kätlin Aare
Vestluskavatsused hingamismustris
Tõnis Vilu. Kink psühholoogile. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 82 lk.
Pean tunnistama, et bipolaarsest häirest ei olnud mul enne Tõnis Vilu luulekogu „Kink psühholoogile” lugemist mingeid teadmisi. Pidin pisut guugeldama, et aimu saada, mis see on ja mida tähendab sellega elada, milliseid piire see haigus inimesele seab ja kuidas ümbritsevad peaksid sellega suhestuma. Ma ei ole kindel, kas Vilu luulekogu mõistmiseks on selline teadmine tingimata vajalik, sest luulest võiks ju aru saada ka ilma eelneva uurimistööta, aga see teadmine aitas siiski tekstidele konteksti luua.
Iseenesest ei ole psüühikahaiguse kujutamine luules midagi erakordset. Näiteks Ameerika luuletaja Anne Sextoni (1928–1974) looming kajastab luuletaja depressiooni kogemust.
Eesti kirjanduses on psüühikahäire luule ainesena märksa ebatavalisem, sest haigusi üleüldse ei ole peetud eriti poeetiliseks teemaks. Teisalt on haigused ümbritsetud tihedast kultuuriliste tähenduste võrgustikust, mis kujundab viise, kuidas teatud haigusi mõistetakse. Leidub nii romantiseeritud kui ka häbimärgistatud haigusi, nende hulka kuuluvad näiteks vähk ja tuberkuloos, millega seotud müütidest on kirjutanud Susan Sontag uurimuses „Haigus kui metafoor” (1978, e k 2002).
Üheks stigmatiseeritud haiguste grupiks on ka psüühikahäired. Tõenäoliselt ei ole nende põdemist väga kerge avalikult tunnistada, sest sellega võib kaasneda ümbritsevate inimeste mõistmatus või ka halvakspanu. Lihtsam võiks olla sellisest kogemusest kirjutada, olgu siis blogi pidades või oma haiguse kogemust kirjanduseks muutes.
Haiguse poetiseerimise muudab keerukaks see, et haiguse kehaline kogemus ei ole enamasti kuigi poeetiline. Psüühikahaigustega on ehk teisiti, sest need seostuvad rohkem vaimse kogemusega, mis võib teatud juhtudel vallandada inimeses loovuse. Psühhopatoloogia ja loovuse seostamine ongi üks vanemaid kultuuriarhetüüpe.
Haiguse kujutamine luules on oluline inimliku kogemuse väljendusena, mõtestades seda, mida tähendab olla haige, kuidas see mõjutab maailmapilti, igapäevareaalsuse tajumist, suhteid teistega jpm. Haige olemine võib anda erilisi kogemusi, mis tervena ei ole kättesaadavad ja millest luuletamine toob ühe individuaalse elamuse lugejale lähemale. Kas see on ka poeetiline, sõltub luuletajast, sellest, kuidas ta oma läbielamised sõnastab, millise vormi neile annab.
Nathan Gower on leidnud, et just metafoore kasutav poeetiline kujutusviis on võimeline psüühilise haiguse kogemust edasi andma nii, et meie, kel see kogemus puudub, seda mõistaksime.(1) Seega on kogemuse adekvaatseks väljendamiseks oluline mitte ainult vahetu teadmine, vaid ka poeetilise keele valdamine.
Tõnis Vilu püüabki oma psüühikahaiguse kogemust luuleks muuta. Raamatu tagakaanel selgitab ta, et elu bipolaarsena tähendab pidevat ootusärevust ja elu lõpuni tablettide võtmist, sest pole teada, millal midagi halba võib juhtuda: „Ja nii ma ootan õnnetust, püüdes ette arvata, millal ta tuleb.”
Tegemist on autobiograafilise luulega, mis annab edasi bipolaarse häire kogemust depressiooni ja kõrgenenud meeleolu vaheldumisi kujutamise kaudu, püüdes luua ettekujutust psüühiliste seisundite kõikumisest. Perioodid, kus „olin jõuetu ja tühi”, vahelduvad perioodidega, kus „Iha, iha täitis meeli” (lk 23).
Haiguse põhjustatud meeleseisundid ja maailma tajumise viis on otsekui filter, mille kaudu loodud tekstuaalne kujutis peaks lugeja viima bipolaarse häire kogemise maailma. Kuivõrd suudab lugeja sellesse kogemusse sisse elada, sõltub kindlasti ka tema eelhäälestusest ja teadmistest. Teisalt tekib küsimus, kuivõrd saab haiguse kogemust kujutada nii, et see mõjuks mitte ainult haiguse kirjeldusena, vaid poeetilise üldistusena.
Teemaasetuselt on Vilu luule sotsiaalne, sest see tegeleb tänapäeva ühiskonna olulise probleemiga – psüühiliste haigustega ja psühhofarmakonide rolliga mitte ainult nende haiguste ravis, vaid laiemalt isiksuse kujundajana või muutjana. Psühhofarmakone kasutatakse tänapäeval ehk liigagi laialdaselt ja see on toonud kaasa ka nendest sõltuvuse problemaatika, millest Vilugi oma luuletustes kirjutab.
Kas lisaks igapäevaelu ja inimsuhete mõjutamisele määratleb haigus ka identiteeti, seda, kes me oleme ja kuidas me maailma mõistame? Kuidas me peaksime suhtuma omaenda haigusesse? Luulekogu tõstatab neid küsimusi, näidates haiguse mõju isiksusele. Bipolaarse häire puhul võib see olla üsna destruktiivne, näiteks tuua kaasa mõtisklused enesetapuvõimaluste üle (lk 61). Ravimite tarvitamine on küll väljapääs, aga teisalt tekitab nende eluaegne tarvitamine sõltuvust ja muidki probleeme. Luuletustes puudutataksegi haiguse ravi, st psühhofarmakonide tarbimise tegelikke tagajärgi, mis toovad autorile kaasa uusi muresid: „valu, / igavene teadmine pöördepunktist, seinast, / mis oli, ja uutest varisemistest, / mis alles ees” (lk 26). Samuti kirjutab luuletaja lapse saamise hirmust, kartes, et äkki on tulevasel lapsel ravimite tõttu midagi viga.
Kas haigus on patsiendi oma või kuulub hoopis meditsiinile? Kui palju me saame ise raviprotsessis kaasa rääkida? Tänapäeval on küll võetud omaks vaatenurk, mille järgi patsient on raviprotsessis arstiga võrdväärne osaline, aga see eeldab ühelt poolt haritud patsienti ja teisalt arsti, kes on vaba nõukogude ajast pärit paternalistlikust hoiakust, mille järgi arst on kõikvõimas otsustaja ja patsient kuulekas käsutäitja, kes liigseid küsimusi ei esita.
Luuletaja mõtisklebki arsti ja patsiendi suhte üle: „Ma pidavat neid tablette võtma elu lõpuni ja / tablette saab Doktori käest. Kas ta jääb minuga / ikka päris lõpuni? Veel vanuigi kohtume tänaval, / patsient ja arst, aga kuna kohtume õitsevate pärnade / all, siis me teineteist ära ei tunne. Või tuleb mul neid / doktoreid veel kümneid?” (lk 26) See on otsekui sõltuvussuhe, samal ajal on see ka emotsionaalne, tuues kaasa nii vastastikust sümpaatiat kui ka antipaatiat. Ent nagu igas sõltuvussuhtes, on selleski oma võimumaatriks, oma tugevam ja nõrgem pool, ning üldjuhul on nõrgemaks pooleks patsient, kel puudub meditsiiniline kompetentsus oma ravi üle otsustamiseks. Luuletaja tajubki selle suhte olemuslikku ebavõrdsust. Näiteks kirjutab ta probleemsest suhtest psühhiaatriga, kes solvus, kui sai teada, kuidas autor on temast avalikult kirjutanud. Luuletajal tuli leida uus psühhiaater, et oma ravi jätkata.
Haigused seostuvadki tihedalt ühiskondlike võimusuhete ja võimukasutusega. Meie haiguste kohta on palju infot erinevates infosüsteemides ja selle kättesaadavus tähendab ka võimu meie üle. Kui saadakse teada meie haigusest, võidakse keelduda andmast meile pangalaenu või autojuhtimisõigust või keelduda meid tööle võtmast. Me ei saa ise eriti kontrollida sellise info kasutamist, kuigi andmekaitseseadus peaks meid justkui kaitsma. Ent tegelikkus on, nagu alati, teistsugune, kui abstraktsed seadused ette näevad.
Oleme loonud ühiskonna, kus mingi diagnoosi tõttu võidakse inimesi diskrimineerida, ja sellises ühiskonnas oma haigusest avalikult kirjutamine on otsekui vastupanuakt või isegi mäss nende diskursuste ja hoiakute vastu, mis sunnivad inimest oma haigust peitma ja häbenema või tundma end selle tõttu stigmatiseerituna. Me oleme omaks võtnud seisukohad, et teatud haigustest, nagu psüühikahäiretest, ei ole alati sobiv kõnelda või kirjutada. Kui keegi seda tabu rikub, siis vaadatakse teda haletsevalt või imestunult, harva mõistva empaatiaga.
Teisalt ümbritsevad meid diskursused, mille järgi haigus on inimese enda süü ja seetõttu otsekui karistus vale käitumise eest. Selline vaatenurk seostub arusaamaga, et haigused on ennetatavad, tuleb ainult „õigesti”, st tervislikult elada. Paraku ei anna ükskõik kui tervislik elustiil terve olemise garantiid, sest haigustel on palju erinevaid tekkepõhjusi. Ent haiguse tajumine karistusena ja sellega kaasnev süütunne muudab haige eriti haavatavaks.
Luuletaja kirjutabki sellest, kuidas haigus tekitab protesti maailma vastu, rõhutades: „Ma värvin endal huuled punaseks.” See metafoor kujundab luulekogu tähendust ka visuaalselt, kaanefoto kaudu.
Kas protest tuleneb haige olemise kogemusest, ümbritsevate suhtumisest luuletajasse kui haigesse või hoopis meditsiinisüsteemist, mis ümbritseb haigust oma spetsiifiliste jäikade raamidega? Süsteemi olemusse kuulub ka vajadus oma probleemist bürokraatlikus keeles kirjutada ehk siis tarve vormistada puue ja/või töövõimetus. Vilu kirjutab sellestki (lk 30–32) kui arusaamatust kogemusest, kus tuleb oma haigus suruda arvukate lahtrite bürokraatlikku keelde. Luuletaja protest on suunatud seega ühiskonna, meditsiinisüsteemi, aga võib-olla ka iseenda või oma haiguse vastu.
Viimase aja terviseedendamise teemalised arutlused on toonud esile mõtte, nagu ei tohikski enam haige olla, sest see muudab inimese töövõimetuks, koormaks ühiskonnale ja haige inimese ravimine „raiskab” riigi raha. Tõnis Vilu luule toob esile just vastupidise seisukoha, rõhutades õigust olla haige ja õigust oma eripära tunnustamisele. Ehk aitab konkreetse haiguse kogemusest kirjutamine kaasa ka ühiskonna hoolivamaks muutumisele, sest haiguste kirjanduslikud representatsioonid mängivad olulist rolli inimeste arusaamade kujundamises.
- N. G o w e r, Madness defamiliarized: The value of poetic description of mental illness. – Expositions. Interdisciplinary Studies in the Humanities 2014, kd 8, nr 1, lk 29–37.
Eve Annuk
Õigus olla eriline
Elulookirjutusi ja mälestusi uurimisobjektide ning allikatena ei vaidlusta tänapäeval ilmselt enam keegi, vaadeldagu neid pealegi teatud laadi ilukirjandusena. Viimastel kümnenditel Eestit tabanud omaelulookirjutuse buumi on nimetatud ka „mälukirjanduse üleujutuseks” (Hinrikus 2010: 20). Eestikeelne mälukirjandus on, nii nagu eesti ilukirjanduski, suhteliselt hiline ja kuni sõjajärgse ajani ka kaunis väikesearvuline. Ent Eesti mälukirjandus tervikuna, koos baltisaksa omaelulooliste tekstidega, on seevastu oluliselt tihedam ja arvukam. Üldpilti silmas pidades on täiesti õigustatud tõdemus, et „eesti kirjanduse – laiemas mõttes – ja samuti autobiograafilise kirjutuse algust otsides ei saa lähtuda üksnes keelest ja rahvusest, vaid peame lähtuma ka kultuuriruumist” (Hinrikus 2010: 25).
Käesolev artikkel annab ülevaate baltisaksa elulugude uurimisseisust ja allikatest ning vaatleb näidete varal baltisaksa elulugusid kui üht kollektiivsest ajaloomälust ära lõigatud ja unustatud osa Eesti (ja vaikimisi ka Läti) kultuurist, millel on ometi oluline roll kultuuriloolise tervikpildi kokkupanekul. Ainest vaadeldakse kolme alateema kaupa. Esmalt käsitletakse baltisaksa tekstipärandi hulka ja ajalises vaates seda, kuidas, miks ja mis alustel on tegeletud baltisaksa tekstide, sh mälestuste kogumise ja publitseerimisega. Seejärel vaadeldakse baltisaksa tekstide, sh mälestuste tõlkeid eesti keelde(1) ning baltisaksa elulugude uurimisseisu. Kolmanda teemana jõutakse elulugude endani, tutvustades seda, mida neist leida võib ja nende käsitlemise võimalusi.
Baltikumi mõistetakse käesolevas artiklis selle ajaloolises ulatuses, kolme omaaegse Balti provintsi Eesti-, Liivi- ja Kuramaa piires. Siinses kirjutises kasutatakse termineid autobiograafia, elulugu, mälestused ja memuaarid sünonüümsetena. Teoreetilise tausta moodustab viimasel veerandsajal aastal Balti kirjanduse uurimises edukalt rakendatud ühise kultuurivälja printsiip, mis tugineb Pierre Bourdieu kultuurivälja teooriale ja mida rakendades on baltisaksa kirjandusvälja kirjeldatud saksa kirjandusvälja alaväljana, „mis kujunes integreerituse ja autonoomia pingeväljas”, emantsipeerudes seejärel (vrd Lukas 2006: 40–42). Klaassein, rahvuslik traataed ja valged laigud sobivad iseloomustama siinse mitmekesise ja läbipõimunud kultuurivälja ühest osast mitteteadmise ja -teadlik olemise väljakujunemist. Siinpool Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödias” kujutatud ühtaegu nii seisuslikku, sotsiaalset, etnilist, rahvuslikku kui ka keelelist klaasseina (sks die gläserne Wand) on Balti kultuurilise välja kirjusus, teisel pool olev on ajapikku maha vaikitud, unustatud ja lõpuks tundmatuks muutunud. Hoolimata üleskutsetest ja katsetest vaadata üle „rahvusliku” traataia (Annist 1938), on ühisele kultuuriväljale aja jooksul ja erinevate ideoloogiate toel tekkinud valged laigud, nõnda et lõpuks ei teatagi enam, et midagi on maha vaikitud või üldse eksisteerinud. Ent kirjanduslugugi mõjub ainult eestlastele resp. lätlastele keskendudes „hüppelise ja eimillestki-tekkivana” ning kirjutusfaktid „üksitiste, katkeliste ja kistutena” (Undusk 2011: 564).
Klaasise metafoori on ühise kultuurivälja sümboliks valinud ka Tõnu Õnnepalu (2016), kirjutades klaasveranda rahvusüleseks mälupaigaks. Ühtse terviku moodustanud osised – mõisakultuur ja vana talupojakultuur – on tänaseks kadunud; üks pool, baltisaksa kultuur, aga mälust välja lõigatud, kuigi selle „fantoomvalud ikka vahetevahel tunda annavad” (Plath 2017: 171). Maareformi 100 aasta juubeli künnisel on ehk tekkinud juba piisav distants vaatamaks olnule tagasi sine ira et studio, nagu viitab ka Aadu Must baltlasi Esimeses maailmasõjas vaatleva monograafia eestikeelse versiooni lõppsõnas (Must 2016: 186).
Arvudest ja allikatest
Siinsete sakslaste koguarv ei ulatunud kunagi üle 180 000 (Schlau 1995: 177–178). 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli sel ajal veel Eestis elavate ja end sakslaseks pidavate isikute arv napilt üle 16 000, moodustades koos Läti sakslastega ca 65 000 isikut koondava rahvusgrupi. Seevastu nende kirjanduslik tegevus oli kirjandusleksikone või andmebaase vaadeldes ebaproportsionaalselt ulatuslik (Redlich 1989; Gottzmann, Hörner 2007; Lukas 2006; EEVA). Kuna Saksamaaga võrreldes olid naised Baltikumis haritumad, elu odavam, teenijaid ja seetõttu ka vaba aega rohkem, oli kaunis suur ka kirjandust harrastavate naiste osakaal, seda enam, et kirjandus polnud nagunii n-ö päris mehetöö (vt Undusk 1993).
Ühe osa baltisaksa tekstidest moodustavad mälestused. Kirjanduslikult liialdades võib väita, et peaaegu kõik baltisakslased on pannud kirja oma mälestused – või siis vähemalt need, kes õppisid Tartu ülikoolis, millel oli keskne roll baltisakslaste haridus- ja elukäigus. Sergei Issakov on hinnanud Tartu ülikooli käsitlevate memuaarteoste hulka tohutuks, saksa keeles on trükki jõudnud neist ca 150 (Issakov 1986: 5). 55 baltisakslase korporatsioonimälestusi XIX sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani koondab neljaköiteline kogumik „Student in Dorpat (und Riga)” (Bertrams 2004–2005), mille allikateks on eraldi ilmunud memuaarteosed, korporatsioonide väljaanded ning käsikirjalised tekstid. Korporatsioonid ise tegelesid vilistlaste mälestuste kogumisega põhiliselt seoses oma ajaloo ja liikmealbumite koostamise ning juubelitega.(2) Need albumid on väga head laiema isikuloo allikad, kuna sinna lisati ka andmed liikmete perekondliku ringi ja seoste kohta. Kaunis arvukas on ka naiste elulooliste materjalide hulk: nii on Anja Wilhelmi monograafias (2008) baltisaksa ülemkihi naiste elust aastatel 1800–1939 kasutanud pea 180 naise ülestähendusi, millest sadakond on trükis avaldatud, ülejäänud peamiselt pärit Carl-Schirren-Gesellschafti autobiograafiate kogust.
Baltisaksa mälestusi on aja jooksul ilmunud nii eraldi teostena, kogumikes kui ka perioodikas, näiteks kuukirjas Baltische Monatsschrift. XX sajandi algul hakati neid materjale kokku koondama ja uuesti välja andma. Üheks produktiivsemaks memuaristika kogujaks ja väljaandjaks oli baltisaksa ajaloolane Friedrich Bienemann jun. (1860–1915). Mälestustekogumiku „Altlivländische Erinnerungen” (1911, järg 1913) väljaandmist põhjendas ta ühelt poolt vajadusega tutvustada möödunud aegu nooremale põlvkonnale, kel pole endal aega laialipillutatud üksiktekstide tagaajamiseks, teisalt aga sooviga eelnenud generatsioonide tundmaõppimise kaudu iseennast mõista, pealegi pakkuvat need „kokku kogutuna avarat ja kütkestavat pilti elu- ja mõtteviisist vanal Liivimaal 19. sajandi esimesel poolel” (Bienemann 1911: III–IV). Memuaarset materjali sisaldab ka kogumik „1812. Baltische Erinnerungsblätter”: eraldi alapeatükis kajastatakse mälestuste, kirjade ja päevaraamatute põhjal Riia eeslinnade mahapõletamist (Bienemann 1912: 106–185). Bienemanni laadi jätkates andis endine Tallinna toomkooli direktor Alexander Eggers (1864–1937) Saksamaal välja baltisaksa mälestuste kogumiku (Eggers 1926), mille allikmaterjalid pärinesid ajakirjandusest, aga ka korporatsioon Estonia arhiivist.
Esimese maailmasõja eel tekkinud missioonitundlikkus nn baltisaksa asja ajamisel muutus kahe ilmasõja vahel eksistentsiaalselt oluliseks. Huvipakkuv on omaaegne elulugude aktsioon aastast 1931, mil ajalehe Rigasche Rundschau tellimusel ilmusid 16 Saksamaal elava baltisaksa kirjaniku meenutused. Toimetaja põhjendas seeriat vajadusega tutvustada Saksamaal elavaid Balti kirjanikke Balti lugejale ja tõsta neis nõnda ka „muidu kahjuks puudulikku huvi moodsa saksa kirjanduse vastu”. Hoolimata pikemast kodumaalt eemalviibimisest oli ikkagi tegu Balti autoritega, sest „tüüpiliselt baltilik olemus, tüüpiliselt baltilik olemine väljenduvad mingil moel kõigis inimestes, kes meie maailmanurgast pärit on. Ja selle tulemuseks on, et kõigi nende kunstnike teostes on siiski olemas midagi sellest balti sfäärist, kuigi seda pole mitte tihti võimalik otseselt tõendada” (Deutsche Dichter... 18. IX 1931).
Uuele tasemele jõudis baltisaksa memuaristika avaldamine Teise maailmasõja järel, mil senine maailm oli lõplikult kokku kukkunud. Kasvas eluloolise materjali kirjapanemise ja avaldamise maht eesmärgiga olnut, toimunut ja üleelatut jäädvustada nii perekonnale kui ka laiemalt järeltulevatele põlvedele, mõnikord on tegu ka enne Teist maailmasõda kirjapanduga. Tihti avaldasid neid tekste järeltulijad. Vahel tehti seda omal initsiatiivil, vahel teiste nõuandel, kui materjal pakkus laiemalt huvi. Nii näiteks avaldasid paruness Angelika (Gella) von Korffi (abielus Dragendorff, 1895–1982) lapsed 1991. aastal oma ema päeviku enamlaste terrori aegsest Riiast aastal 1919: „Sõbrad ja ajaloolased on meil ikka ja jälle palunud see – omal moel ainulaadne – ajastudokument avaldada. Pärast pikka kõhklemist tahame sellele soovile vastu tulla. [---] Meie ema saatus ei olnud tol ajal kindlasti erandlik. Ema leidis aga jõudu (või tröösti?) igapäevaselt üleelatu samal ajal ka kirja panna. Ta ei teadnud, mis võis juhtuda järgmisel päeval või järgmisel tunnil.” (Korff 1991) Korffi päevik avaldati Hirschheydti baltisaksa kirjastuses, ent tihti oli tegu ka omakirjastuslike ja pigem perekondlikuks tarbeks mõeldud väljaannetega, nagu näiteks Hagudis kasvanud Leonhard von Krusenstjerni (1873–1956) 1948. aastal kirja pandud mälestused (Krusenstjern 1979).
Iseloomulikuks jooneks on n-ö pedagoogiline moment: kohalike nähtuste, esemete ja keelendite seletamine, pidades silmas mittebalti lugejaskonda, sh järeltulijaid, kes pole enam Baltikumis sündinud ega kasvanud. Sõltuvalt väljaandjast on vahel lisatud kohanimede konkordants ja kommentaarid. Kohati seletavad võõraid väljendeid ja nähtusi lugejale autorid ise, ent mõne autori jaoks on need seletamiseks – ehkki lugejale oleks seda vaja – liiga loomulikud. Keeleliste eripärade ja toidukultuuri tutvustamise heaks näiteks on ajakirjanik Erik G. Vergi (1919–2005) (1995: 64–76, e k 2012) ja põlisest pastorite suguvõsast pärit Ingeborg Kentmanni (1916–1989) (1978: 65–70) mälestused. Nad kirjeldavad ja kommenteerivad eraldi peatükkides koduseid ja kohalikule köögile omaseid roogasid ning tähtpäevi, Kentmann ka Tallinna turu võlusid.
Sellise n-ö baltisaksa kultuuri kursuse juurde kuulub ka baltisaksa sõnavara ning eesti-, läti- või venekeelsete tekstikatkete kasutamine, vahel lahti seletatuna, vahel lihtsalt tsitaatsõnana autori isikliku leksika loomuliku osana. Näiteks kasutab Leonhard von Krusenstjern aidamees Mihklit ja temaga mängitud kiigutamismängu (tekstis eestikeelsena Kiigu-Paua) kirjeldades vaheldumisi nii baltisaksakeelset sõna Kletenkerl kui ka eestikeelset sõna Aidamees, seletades lugejale ainult neist esimest; vennastekoguduse liiget Mihklit kirjeldades seletab ta ühtlasi lahti kohaliku nähtuse Brüdergemeinde (Krusenstjern 1979: 19–20).
Organiseeritult tegeleti mälestuste kogumise ja avaldamisega Saksamaal baltisaksa ühendustes. Hulgaliselt memuaarset materjali leidub Lüneburgis asuvas baltisaksa kultuurikeskuses Carl-Schirren-Gesellschaft, mille aastaraamatus „Jahrbuch des baltischen Deutschtums” on mälestusi avaldatud, sh teemanumbreina, alates 1950. aastatest. Memuaaridele on pühendatud sari „Schriftenreihe der Carl-Schirren-Gesellschaft”. Väiksemaid palu on varasemal ajal ilmunud ka baltisaksa ajalehes Baltische Briefe. Palju mitmekesist, erinevate asutuste, perekondade ja üksikisikute materjali leidub Marburgis asuvas 1950. aastal asutatud Ida-Kesk-Euroopa uurimiskeskuse Herderi Instituudi arhiivis, kus asub suurim Baltica kogu väljaspool Balti riike (arhiivi kogumahust enam kui 80 %, Goeze, Wörster 2016).
Balti kirjavara väljaandmisel ja vahendamisel on teenekas 1950. aastal Lääne-Saksamaal asutatud Harro von Hirschheydti kirjastus ja antikvariaat, mis tegeles Baltica, sh memuaristika kirjastamisega. Lisaks raamatutele avaldati memuaarset materjali aastatel 1954–1977 ilmunud kvartalikirjas Baltische Hefte ja sarjas „Die Baltische Bücherei” (1959–1964), kus muust memuaarsest materjalist eristuvad kaks köidet baltisaksa kummituspärimusega (Koskull 1962, 1964). 1970. aastal alustati eraldi memuaristikasarjaga „Baltische Erinnerungen und Biographien”.
Tõlgetest eesti keelde
Tõlkimisel, sh mälestuste tõlkimisel võib tänasel päeval lisaks aja- ja kultuuriloolises kontekstis orienteerumise keerukustele osutuda komistuskiviks spetsiifiliste baltisaksa väljendite rohkus, mida „tavalistes” sõnaraamatutes ei leidu. Baltisaksa tekstide tõlkeloos on aja jooksul toimunud teatavad nihked selles, mida tõlgitakse. Eelmisel sajandivahetusel kestis tõlgete toel edasi ühine kultuuriväli, tõlgiti palju moes olevaid baltisaksa autoreid, nagu näiteks Panteniuse ajaloolisi romaane (vt Lukas 2006: 593–599). Tõlkimist motiveeris ka eestikeelsete algupärandite nappus.
Eesti Vabariigis orientatsioon muutus, siiski jälgiti baltisaksa kirjanduses toimuvat. Nii avaldati 1935. aastal Postimehes läbi mitme numbri kommenteeritud osaline tõlge Siegfried von Vegesacki romaanitriloogiast „Balti tragöödia”, küll jättis kommenteerija igaks juhuks oma nime panemata (Mida mõtles...). Siiski oli värskete haritlaste suhtumine baltisaksa kirjanduse „pitsiheegelduslikkusesse” (Tuglas 2008: 338–339) pigem eitav. Sealjuures jäi aga märkamata selle hoopis erinev eesmärgistatus, suunatus pigem tegudele kui tekstidele (Undusk 1993) ja enda mõistmine saksa kirjanduse osana, mistõttu selliseid „juba veidi hapuks läinud hinnanguid baltisaksa kirjanduse kesise kvaliteedi kohta” võib tagantjärele tõlgendada pigem võimetusena „tajuda ühe rahvakillu hingelist omapära” (Undusk 1993: 28). 1930. aastatel oldi eesti kultuuri väärtuses siiski piisavalt veendunud, et vähemalt kultuuriloolise käsitluse juures mõisteti laiema vaatenurga vajadust: „Miks peaksime end vabatahtlikult „rahvusliku” traataiaga eraldama nende kaugete aegade pärandusväärtustest, ainult selle pärast, et nende autorid polnud „verelt”, keelelt ega meelelt eestlased?” (Annist 1938: 988) Samal aastal väljendas sarnast seisukohta teiselt poolt baltisaksa publitsist Kurt Moritz, analüüsides ja võrreldes varasemat ja oma kaasaegset eesti kirjandust baltisakslaste kujutamise vaatenurgast (Moritz 1938: 93).
Teise maailmasõja järgset baltisaksa tekstide tõlkelugu võib iseloomustada kahe asjaolu kaudu: ühelt poolt dissidentluseks kvalifitseeruv üle traataia vaatamine, mille arengule Nõukogude okupatsioon omalt poolt tublisti kaasa aitas, lastes ajaloolisel „saksavihal” asenduda „venevihaga”. Teisalt tõusis just nüüd ja edaspidi esile tekstide teoline pool ehk erinevalt varasemast tõlgiti peamiselt mitteilukirjanduslikke tekste. Nõukogude ajal ilmus Eestis 31 baltisaksa teksti tõlget (neistki pooled ühtede kaante vahel; lisaks veel üheksa Välis-Eestis ilmunut), neist ainult üks ilukirjanduslik.
Laulvast revolutsioonist alates baltisaksa tõlgete vallas toimunut võiks aga nimetada tõlkeplahvatuseks. 1989. aastast kuni 2016. aasta kevadeni on kokku avaldatud pea 300 teksti eraldi väljaannetes, kogumikes või ajakirjanduses (sh kordustõlked ja -trükid ning ka audioraamatud). Umbes viiendik tekstidest on ilukirjanduslikud, ülejäänud kuuluvad ajaloo ja memuaristika valdkonda; memuaarteoste tõlkeid on neljandiku jagu (vrd Bender 2016). Mitteilukirjanduse suurt osakaalu selgitab ka valgete laikude perioodile järgnenud intensiivse mälutöö ja rahvusliku traataia ületamise faas. Oluline on tõlgete puhul kommentaaride ning ees- ja järelsõnade olemasolu: eesmärgiks pole meelelahutus, vaid lugeja informeerimine. Uuem täiendus tõlgetele on eestimaalaste mälestusi koondav kogumik (Wistinghausen 2016). Eraldi valdkonna moodustavad baltisaksa kunstnikud, kelle uurimisega tegeldi juba nõukogude ajal, nüüd on aga lisandunud kunstnike biograafiad ja päevaraamatud (näiteks Leopold von Pezold, Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, August Matthias Hagen ja Carl Timoleon von Neff). Lätis pole teadaolevatel andmetel olukord sugugi nii roosiline: kirjandusteadlane Heinrich Bosse mõne aasta tagustel andmetel oli aastatel 1995–2013 tõlgitud memuaarteoseid kümne ringis (vt Garleff, Bender 2014: 479).
Iseloomulik on baltisaksa tekstide ja memuaarse materjali väljaandmine sarjade koosseisus. Üsna rohkelt on neid ilmunud Loomingu Raamatukogus (vrd Bender 2016).(3) 2001. aastal alustas kirjastus Huma sarja „Liivimaa klassika”, mis ei jõudnud küll kaugemale neljast köitest (neist üks memuaarne). Baltisaksa autorid on memuaarse ainesega esindatud kirjastuse Ilmamaa sarjades „Ajajõe tagant” ja „Eesti mõttelugu”. Samast põhimõttest lähtuti ka Akadeemia ja Eesti Päevalehe raamatusarjas „Eesti mälu”, kus avaldati kahe Eestimaa rüütelkonna juhtfiguuri, Eduard von Dellingshauseni ja Eduard von Stackelbergi mälestused. Stackelbergi puhul on eriline, et eesti keeles on sellega olemas tema mälestuste täisväljaanne, kuna saksa keeles on neist avaldatud ainult osa.
Elulood ja mälupaigad
Baltisaksa memuaristika on viimasel ajal pälvinud tähelepanu ka uurimisobjektina. Baltisaksa memuaaride valguses on kirjutatud Riia (Schenk 2010) ja Tartu linnast (Bender 2014); aga ka kolmest kohalikust keelest (Bender 2017), Umsiedlung’ist (Saagpakk 2007; Bosse 2010), Esimesest maailmasõjast (Saagpakk 2006), vaadeldud baltisaksa kirjanike enesepilte (Garleff 2010) jne. Biograafilist andmestikku sisaldab käsitlus baltisaksa (juhu)luuletajannadest (Kaur 2013). Anja Wilhelmi (2008) on uurinud baltisaksa naiste mälestusi eluperioodide kaupa, käsitledes lapsepõlve, kooliaega, leeri, aega kuni abiellumiseni (sh töötamine ja kontaktid meessooga), abiellumist, emadust. Alternatiivi abielule käsitleb peatükk üksikutest naistest. Wilhelmi on lisanud kõigile teemadele ajaloolise konteksti ja tausta. Käsitletud autoritele on omane baltisaksa kogukonna eripärade iseloomustamine ja ajalooteadlikkus, samuti kollektiivse kogemuse rõhutamine. Huvitava ühisjoonena on esil loodus ja loodusarmastus, mis korreleerub muude Balti loodusmõtte ja keskkonnafilosoofia uurimise tulemustega (vrd Lukas jt 2011). Kuna käsitletud autobiograafiatest suur osa on kirjutatud XX sajandil, moodustas paljude mälestuste olulise kollektiivse mälupaiga kodumaa (sks Heimat), millest sai „turvalise ja endasse pööratud eluruumi kompensatoorne paik”, seotuna koduigatsuse (sks Heimweh) ja kodutusega (sks Heimatlosigkeit), mis omakorda viis ajalookontseptsiooni muutuseni (Wilhelmi 2008: 333) ning lepituseni eestlaste ja lätlastega ehk siis taas rahvusliku traataia ületamiseni, sel korral teiselt poolt vaadates.
Kui asuda lähemalt vaatlema baltisaksa elulugusid, tõusetub kohe küsimus kuidas?, sest aines on väga mahukas ning mitmetahuline, muutes lihtsustatud hinnangutest hoiduva käsitluse ka kriitilise massi tekstide läbitöötamise järel keerukaks.
Levinuim võimalus on lähtuda mingist kindlast aspektist või pöördelisest sündmusest, nagu seda on tehtud, uurides Umsiedlung’it või tudengimälestusi (Bender 2014). Teine võimalus on läheneda asjale kronoloogiliselt, mis eeldab üldistuste tegemiseks suure hulga tekstide läbitöötamist, nagu on seda teinud Wilhelmi. Kolmanda lähtealuse, mida vähemalt osaliselt üritatakse siinkohal rakendada, pakub välja Riiast pärit arhitekti Otto Pirangi (1895–1982) poolt 1947. aastal joonistatud kaardimäng „Heimatquartett” (CSG. Sp2602/89 DII). See kujutab endast kontsentreeritud teravmeelset valikut baltisaksa mälupaikadest: sellest maailmast, kaotatud kodumaast, „mis oli kolmes tähenduses – ruumi, aja ja inimeste poolest kaugele möödanikku jäänud” (Osteneck 2007). Pirangi eeskujuks oli 1925. aastal Riias valminud Balti provintside ehitisi tutvustav mäng „Baltisches Quartettspiel”, mille eesmärgiks oli kokku saada neli ühte kategooriasse kuuluvat kaarti. Pirang joonistas mängu esmalt tuttava lastele, tehes sellest käsitsi ja napilt koloreeritud trükiversiooni, mille 600-eksemplarine tiraaž aastail 1951–1952 baltisaksa nädalalehes Baltische Briefe ilmunud kuulutuse peale kiirelt läbi müüdi. Erinevuseks 1925. aasta mängust on aga Pirangi väga avaravaateline lähenemine mõistele baltisch. Tulemuseks on suurt üldistusjõudu omav memuaarartefakt, mis võtab kokku baltisaksa memuaristikas kirjeldatava maailma, mille ühe mälupaiga moodustab ka keel.
Nelja kaupa kokku kogutavaid kategooriaid on selles mängus viisteist: vapid, Riia tornid, Tallinna tornid, jõed, Riia tunnusmärgid, lossivaremed, saatusepöörded, Landeswehr’i väejuhid, tänavakaupmehed, rahvalikud kujud, rahvalikud kombed, napsid, toidud, praktilised esemed, pisiehitised.
Vaatleme mõningaid põhijooni, mida Pirang on oma joonistustega edasi andnud. Nimetatud kategooriad on jaotatavad suureks ja väikeseks ajalooks. Suurt ajalugu esindavad vapid, tornid, ehitised, jõed jm ehk n-ö ametlik osa. Eelkõige aga just pisiehitised (der Prahm ’praam’, die Pirte ’saun’, die Badebude ’supelmaja’, die Heukuje ’heinakuhi’), praktilised esemed (die Liniendroschke ’pikkvanker’, der Trumm ’trummel’, die Pasteln ’pastlad’ ja der Samowar ’samovar’), söögid-joogid, rahvalikud kujud (Ogorodnik, Maroschnik ehk jäätisemüüja, kardavoi ja barankamüüja) esindavad argi- ja keeleajaloolist uurimismaterjali, millel on suur kultuurilooline tähendus. Korrespondeerivas ja täiendavas efektis peitub baltisaksa memuaristika võlu. Baltisaksa mälestused, mis kohati näivadki koosnevat mälupaikadest, annavad asjale teisese vaate, täiendavad ja mitmekesistavad muidu ehk liialt üheülbaliseks kippuvat pilti, avades teatud perioodide ja sündmuste puhul tahke, mida eestlaste kirjutatud memuaarne materjal ei puuduta. Ühtlasi annavad need märku oluliselt suuremast läbipõimitusest siinsel kultuuriväljal, kui seda ehk vahel endale tunnistada tahetakse või ka osatakse. Baltisaksa memuaristikast võib leida üllatavaid paarikuid sarnastele elementidele eesti traditsioonis, mis võiks tegelikult viia ka mõningate seniste seisukohtade ümberhindamiseni.
Nii näiteks annab mõtteainest mardisanditamise kombe tagamaade üle Miitavi raesekretär Julius Eckardt sen. (1810–1885), meenutades oma tudengipõlve Tartut (1829–1833) ja sealseid maskeraadikombeid:
Mardi- ja kadripäeval tavatsesid Tartus ka kõige vaesemad tegelased ennast maskeerida, polnud aga sugugi harv juhus, kui auväärsed mehed, kel turjal viiskümmend ja enam eluaastat, endale paari punaseid laiu pükse jalga tõmbasid, kirju räti turbaniks pähe sidusid ja säärases rõivastuses „türklastena” mööda sõpru ja naabreid käisid. (Eckardt 1911: 179)
Samalaadset kombestikku meenutab baltisaksa naiskirjanik Theophile von Bodisco (1873–1944) oma lapsepõlveaegsest Tallinnast:
Mardipäeva ajal käisid maskid majast majja, enamasti oli loomulikult tegu vaid lähemalt tuttavate inimestega. [---] Pakuti õlut, veini ja üht-teist suupärast. Alles pärast mitut lõbusat tantsu võeti maskid eest, kuigi tegelikult oli ammu enne jõutud ära arvata, kellega tegu on. Mehed ja poisid riietusid näiteks naisteks või nõidadeks, aga ka ammedeks, kanti ka kuradi- või Kasperlimaski. (Bodisco 1997: 30)
Kui Eesti rahvakalendri andmebaas Berta mainib, et üliõpilasseltsis Veljesto oli tavaks mardikarnevali pidada, siis näib see justkui eimillestki tekkinud olevat. Rääkimata sellest, et Veljestos oli kombeks esitada ka päevakajalisi mardioopereid: traditsiooni alguses seisid jantlikud, kuid põhjalikult ettevalmistatud muusika ja tantsuga päevakajalised rebasteatrid baltisaksa korporatsioonides.(4)
Tihti on taoliste väikeste, kuid üldistusjõuliste detailide leidmine pigem juhuslik ja seosed erinevate tekstide ning autorite vahel sõlmuvad lektüüri mahu kasvades. Peale eesti tekstidele lisavaate avamise suhestuvad baltisaksa tekstid ka omavahel: isikute ring oli siiski suhteliselt piiratud, kirjutasid aga paljud, võimaldades ühtesid ja samu sündmusi või olukordi vaadelda erinevate isikute silme läbi. Teatud määral sarnaneb baltisaksa memuaristika lugemine õnneõngitsemisega: kunagi ei tea, mille otsa sattuda õnnestub, ja leida võib enam-vähem kõike. Teatud eelinfo annavad loomulikult autori nimi, eluaastad, seisus, amet jm, ent palju on oma tarbeks kirjutatud tekste, mille autor ei ole laialt tuntud ühiskonnategelane, nagu näiteks raamatukoguhoidjana töötanud Ingeborg Kentmann. Tema memuaaridest leiab palju argielulisi detaile, näiteks kuidas lahendati majade soojustamise eelsel ajal külma põranda probleem: „Talvel avastasime oma korteri varjuküljed: sel puudus kelder ja nii oli põrand väga külm. Saime jalgadele külmamuhud, mis öösiti voodis hirmsasti sügelesid. Kütmisest polnud siin üldse abi. Istudes torkasime kõige parema meelega jalad vateeritud jalakotti.” (Kentmann 1978: 110)
Läbipõimunud suur ja väike ajalugu 1918–1921
Kui vaadelda aga suurt ajalugu ja suuri sündmusi, siis ka nende juures võib leida väikeseid detaile, mis heidavad valgust hoopis teistele aspektidele. Nii kirjeldab Liivimaalt pärit Herbert von Blanckenhagen (1892–1985) oma mälestustes muuhulgas väeteenistust Landeswehr’is ja Riia vabastamist enamlaste käest, põigates korraks ka toidukultuuri valdkonda. Nimelt kirjeldab ta Landeswehr’i rahvusroa, ilmselt enamikule eestlastest tuttava koogelmoogeli valmistamist:
Koogelmoogeli kloppimise heli kuulus lihtsalt Landeswehr’i üksuste juurde. Mune löödi vahtu õhtul, hommikul, pärast tallitööd, lõuna ajal, rongi peal, varustust peale ja maha laadides, marsipausil ja ka lahingus. See muutus omamoodi maaniaks. Väga toitvaks maaniaks igatahes. Ma pole elus kunagi rohkem kaalunud kui tookord. Mune oli ju igal pool saada ja suhkrut jaotati nagunii. (Blanckenhagen 1966: 253)
Kui eesti ajalookirjutuses tõsteti 1930. aastate teisel poolel pjedestaalile Võnnu lahing ja oluliseks mälupaigaks on ka Paju lahing, siis baltisaksa traditsioonis oli kesksel kohal hoopis Riia vabastamine enamlaste käest Landeswehr’i poolt 22. mail 1919. Pirangi kaartidel pole see mälupaik pöördeliste sündmuste all – need on seotud pigem liikumiste ja ümberpaigutumistega, nagu Aufsegelung, Umsiedlung, Flucht ja Auswanderung (Liivimaa koloniseerimine, ümberasumine, põgenemine ja väljarändamine) –, kuid selle asemel on eraldi kategooria Landeswehr’i väejuhid: Fletcher, Medem, Engelhardt ja Manteuffel. Palju on kirjeldatud nn baltisaksa Kuperjanovi Hans von Manteuffeli (1894–1919) langemist Riia vabastamisel:
Ühes esimese käputäie vabatahtlikega oli ta tormanud üle silla, kohe paar meest kokku võtnud ja ühes nendega tsitadellini tunginud. Kui juba sillapea moodustunud eelvägi oli vaid pisike saareke keset vaenlasi..., siis oli tsitadellini tungimine vapruse tipp ja ühtlasi ka kogu ettevõtmise kroon. (Blanckenhagen 1966: 271)
Riia kindluseni jõudmine oli vajalik baltisaksa tsiviilelanikest vangide vabastamiseks, kelle seas panid enamlased toime samasuguse massimõrva nagu Tartus. Et need sündmused aga eesti vaatenurgast välja jäid, tõdeti ka Vegesacki „Balti tragöödia” arvustuses: „Ja et nimelt saksa kirjanik on võinud tuua Tartu Krediitkassa sündmustikku pea täiuslikult ning et Eesti kirjanikkude eest nagu varjule on jäänud enamlaste hirmuteod, see on iseloomulik ja sümptoomiline ühtlasi.” (Mida mõtles... 11. VI 1935)
Tõepoolest, bolševike hirmuvalitsus 1918–1919 moodustab olulise, kuigi hirmuäratava baltisaksa mälupaiga ning tollaseid sündmusi kajastatakse nende tagasivaadetes, kes selle aja Tartus, Riias või ka mujal üle elasid (või sellele distantsilt kaasa elasid). Nii meenutab Tartu ülikooli koguduse pastori Traugott Hahni (1875–1919) arreteerimist ja mõrva tema lesk Anny Hahn, kirjeldades muuhulgas ka luteri ja õigeusu vaimuliku seni võimatuna näinud nn teineteiseleidmist:
Mõni päev enne oma arreteerimist oli Traugott otsinud üles vene piiskopi Platoni, mõlemad mehed, kel seni polnud eri konfessioonide esindajatena olnud mingisuguseid kokkupuuteid, toetasid teineteist vastastikku otsuses oma koguduse juurde jääda. Vestluse lõpus oli piiskop öelnud: „Nüüd me näeme, et konfessioonid on vaid seinad, mida inimesed ehitavad, kõigi meie üle on aga üks ja seesama Jumal ja Õnnistegija.” (Hahn 1969: 83–87)
Hilisem botaanikaprofessor ja ökoloog Heinrich Walter (1898–1989) kirjeldab eesseisvate läbiotsimiste kartuses padrunite ja saabli peitmise aktsiooni Tartus. Padrunid viidi õe muhvi peidetuna Toomemäele ning poetati siis sügavasse lumme, saabel aga visati esmalt aeda lumme, öise sula saabumise järel korjati sealt salaja üles ning lasti mustadesse naistesukkadesse mässituna nööri otsas kahe maja vahelisse tulemüüri prakku, „kus see asub ilmselt veel tänagi, kui just ühte neist kahest majast pole vahepeal maha lammutatud” (Walter 1981: 35–37). Palju leidub sarnaseid kirjeldusi enamlaste 1918. aasta detsembrist kuni 1919. aasta maini kestnud võimuajast Riias, ühes arreteerimiste, pidevate läbiotsimiste, omavoli, hukkamiste, nälja ja kõrge suremusega.
Kohati ei puudu aga ka teatav koomika. Nii sõlmis 1895. aastal Kolga mõisas sündinud ja Riias kasvanud paruness Angelika von Korff fiktiivabielu – „mis on nagunii vaid formaalne, sest bolševike perekonnaseisubürool pole nagunii mingisugust legitiimsust” – oma venna sõbra, kodanikuseisusest arsti Alexander Arbusowiga, et pääseda enda kohustuslikust ülesandmisest pärast aadli lindpriiks kuulutamist. Teine kandidaat oli välisriigi kodanik Buwig Zalewsky, ent üleöö paberite ajamine konsuli juures võttis aega, mistõttu polnud „pulmapäeva” ennelõunal peigmehe isik veel paigas. Arbusow lubas abielu sõlmimisel igatahes kohal olla: „emma-kummana, kas mehe või tunnistajana, kuid meelsamini mehena!” Konkurent sai paberid korda, kuid preili Korff teatas talle, et „dr. Arbusow võttis juba pärastlõuna vabaks ja ma ei saa teda niimoodi ninapidi vedada”, mispeale konkurent siirdus neid perekonnaseisubüroosse kirja panema (Korff 1991: 128–132). Bolševike dokument tõepoolest ei kehtinud: Arbusow suri 1932. aastal ikka poissmehena (Album Fratrum Rigensium: 422). Seda fiktiivabielu mainib oma mälestustes ka kirjanik Gertrud von den Brincken, kes kirjeldab pikemalt ka Angelika noorema õe Erika vanglaelamusi. Erika oli üks väheseid ellujäänuid Riia keskvanglas, mis asus linnast väljas ja kuhu vabastajad jõudsid hilinemisega: enne olid bolševikud jõudnud vangid kuulipildujatulega mõrvata (Brincken 1977: 114–121).
Angelika noorpõlvesõbranna Camilla von Stackelberg (1894–1978) elas selle aja üle Tartus, oma mälestustes kirjeldab ta hirmuatmosfääri ja tegutsemisstrateegiaid, muuhulgas paberite peitmist nii madratsi kui ka lumekihi alla katusel (Stackelberg 2003: 122). Camilla arstist kihlatu ja esimene abikaasa Ricko von Staden aga laskis ennast „koos mitme teise ohtusattunud härraga paigutada Emajõe taga asuvasse hullumajja. Seal oli juhataja keegi juudist arst, meie suhtes heatahtlik inimene, kes kogu seda rühma varjas ja kaitses.” Vangistatuid valvati karmilt ja kokku õnnestus arreteeritutest põgeneda vaid kahel mehel: üks neist ronis aknast välja ja laskus vihmaveetoru mööda alla, et siis jalgsi kuuskümmend kilomeetrit vanaisa mõisani minna, kus ta „kohe tulevahetusse sattus”. Teine aga jalutas lahti ununenud vangikambri uksest lihtsalt välja ja „astus koridore mööda kõigist vahipostidest ja soldatitest niisuguse meelerahuga mööda, et kellelegi ei tulnud mõttessegi teda peatada”. (Stackelberg 2003: 123)
Riias elanud baltisaksa leksikograafi ja toonase kooliõpetaja Oskar Masingu (1874–1947) abikaasa Isa Masingu (1881–1967) päevikust võib samuti leida läbiotsimiste kirjeldusi ning asjade peitmisstrateegiaid:
Kell üheksa [õhtul] ilmusid kaks bolševikku, kes Erich Schultzi(5) küsisid ja pärast lühikest ülekuulamist kõik tema hõbeda ja 300 rubla ära võtsid. Kohe seejärel peitsime oma raha ja hõbeda veel paremini ära, et sellisteks röövretkedeks paremini valmis olla. Väiksemad lusikad peitsin ma üles kroonlühtri peale, nagu ka kuldasjad, suuremad lusikad ja kahvlid panin väljatõmmatava laua alla põikplaadi peale. Kui olime kraamimise lõpetanud, istusime Oskariga mõnusalt kirjutuslaua taha. Kell pool kaksteist kõlas uuesti uksekell. Sisse tormasid neli tüüpi revolvritega ja põrutasid magamistuppa, kus magasid lapsed. [---] Nad sorisid laste kappides, pärani lapsesilmad neid põrnitsemas, tulid seejärel välja ja hakkasid meie kirjutuslaudades tuhnima. Nad katsusid käega ka raamatute tagant, kuhu olin just raha peitnud, kuid kummalisel kombel ei leidnud seda. Siis otsiti veel läbi meie magamistuba, lõpuks veel ka köök ja käsikamber. [---] Olin juhuslikult leiba küpsetanud ja pakkusin seda neile kogu aeg, et neid veidi leebemalt meelestada. Kell kaks ütles üks neist, et Oskar peab kaasa minema. (Masing 14. II 1919)
Nii nagu paruness Korffi puhul, oli oluline oludega kohanemine: sellest võis sõltuda ellujäämine. Nii päästis Isa Masing altkäemaksu abil vanglast vabaks oma abikaasa, päästes ühes sellega ka baltisaksa keele uurimise. Tema poolvend Eduard ja vennapoeg Arved Sticinsky aga mõrvati, sest sugulased üritasid neid ausate inimestena endisaegsel moel advokaadi abil vabaks päästa. Pärast Riia vabastamist maeti mõrvatud massihauast ümber:
Soojas suveöös rändasime kaheksakümne inimesega Bickerni(6) metsa. [---] Enamikku ohvritest oli tulistatud pähe, mis laseb meil loota, et need vaesed hinged surid koheselt. [---] Arved ja Edi lebasid tihedalt kõrvu, ilmselt olid need vaesed teineteisele kuni lõpuni toeks. [---] Päike tõusis aegamööda ja valgustas kurba vaatepilti. Kella kaheksaks hommikul oli kõik möödas ja kirstud viidi edasi erinevatesse surnuaedadesse. [---] Meie perekond on nii kokku kuivanud, kolme kuu jooksul oleme kaotanud kolm meest. (Masing 11. VII, 16. VII 1919)
Baltisaksa isikuloolise ja memuaarse materjali puhul võib sageli leida võrreldavaid allikaid ja samas sündmuses osalenud inimes(t)e refleksioone. Eelkirjeldatud sündmust on meenutanud Isa Masingu sugulane Gertrud Sticinsky (1903–1997) aastatel 1976–1983 perekonnale kirjutatud ja seni avaldamata mälestustes: „Onu Edi ja Arved kaevati kuid hiljem ühishauast välja ja maeti Riia surnuaiale. Tädi Isa, Lori Masingu ema, oli väljakaevamise juures ja tundis nad ära kaelasidemete ja mansetinööpide järgi.” (Sticinsky: 22) Nagu näha, on tekst suunatud autori järeltulijatele, kellele esitatakse sugulussidemete kohta täpsustavaid andmeid, viidates Isa Masingu tütrele, kes sündmuste toimumisajal oli väike laps.
Enamlastega kaasnes alati nälg ja puhkes õitsele must turg. Nimekas baltisaksa ajaloolane, Isa Masingu nõbu ja toonane gümnasist Reinhard Wittram (1902–1973) on meenutanud toiduainete hankimist:
Ma ei tea, kuidas kõige paremini kirjeldada nälga. Mäletan kahte momenti, mil see pani omamoodi värisema, tekitas nõrkusetunde ja kalduvuse vägivallale: üks kord oli, kui ema andis sahvris mulle väljaspool söögiaega paar viilu punapeeti, mis ma alla kugistasin; teine kord retkel mitme kilomeetri kaugusele linnast välja, kus ma käisin koos oma nõo Anna Gulekega, et vahetada talumeeste juures kallis lauapesu, mis meil seljakottides kaasas oli, toiduainete vastu. Meil polnud palju õnne ja peamiseks saagiks oli suur ämber hapukapsaid. Tagasiteel oli nälg nii kohutav ja lõikav, et me ämbri, mida kahe vahel tassisime, iga kümne sammu järel tee peale maha panime ja käega suutäie hapukapsast võtsime. (Wittram 2002: 66–67)
Toonast suurt poliitikat ja oma väikest osalust selles meenutab Tartus sündinud advokaat Woldemar Hartmann (1874–1962), kes kirjutas oma mälestuste kõnealuse osa 1943. aastal Poolas, jättes kirjutamise katki enne Umsiedlung’ini jõudmist (vältimaks ebameeldivusi võimudega) ja lõpetades kirjutamise aastail 1946–1947 (Hartmann 2004: 8). Ta pajatab oma missioonist Konstantin Pätsi ülesandel 1918. aasta lõpul, mil ta pidi teejuhi ja tõlgina saatma lahkuvaid Saksa vägesid kuni Läti piirini. Kirjeldusse lipsab aga sisse pisidetail, mis on iseloomulik baltisaksa mälestuste keelelisele küljele: olles Viljandis Saksa vägedele järele jõudnud, peab ta ka univormi selga tõmbama, kiivriga on aga väga külm: „Varsti külmetasid mu pea ja kõrvad nii hirmsasti, et ma räpase teraskiivri soojema karvamütsi (tuisumüts(7)) vastu vahetasin.” (Hartmann 2004: 121) Pätsi korraldusel asus Hartmann täitma ka teist missiooni: hankima Eesti riigile Lätist Saksa vägedelt relvi ja varustust. Liepajas jõudiski ta kokkuleppele ja võis rõõmustava uudisega Tallinna naasta, koos Landeswehr’i esindajaga Pätsiga kohtudes tegid nad ettepaneku osa Landeswehr’i üksusi viia üle Narva rindele:
Ta palus mul kahe päeva pärast tagasi tulla, selleks ajaks on asja valitsusega arutatud ja otsus langetatud. Lahkudes kohtasin eestoas oma tuttavat Läti mereväeohvitseri kahe silmatorkavalt riietatud keskealise läti härra saatel, kes pärast meid sisse läksid. Nagu ma portjeelt kuulsin, oli tegu Läti diplomaatiliste esindajatega. Nähtavasti oli Päts neile Landeswehr’iga seotud ettepanekust rääkinud ja need olid andnud talle nõu see tagasi lükata, sest kui me kaks päeva hiljem uuesti tulime, ütles Päts meile, et valitsus olevat pärast pikemat arutelu selle ettepaneku siiski tagasi lükanud. Nagu hiljem selgus, olid sel suured ja halvad tagajärjed. (Hartmann 2004: 135–136)
Lõpetuseks
Nagu näha, leidub baltisaksa mälestustes nende pöördeliste aastate kohta väga erinevat informatsiooni. Ühel poolt täidavad meenutused lünka eesti kultuurimälus, mis puudutavad nende aastate traagilisi sündmusi, lähemale nihkub Riia, kus oli Balti provintside kõige suurem saksa elanikkond. Lisavarjundeid omandab eesti kollektiivses mälus muidu väga ühekülgselt kujutatud Landeswehr. Kirjeldustest ilmnevad ellujäämisstrateegiad: ellu jääb see, kel on õnne ja kes on kohanemisvõimelisem. Ähvardava ohu ees leiavad ühise keele luteri pastor ja vene õigeusu piiskop, mis kõiki varasemate aastakümnete vastuolusid arvestades on äärmiselt märkimisväärne. Lisandub huvitavaid vaateid suure poliitika pinnasondeerimistele, valikuvõimalustele ja -võimatustele. Tuisumüts ja koogelmoogel (sks Tuisomütze ja Goggelmoggel) annavad aimu ühisosast keeles ja toidukultuuris. Baltisaksa mälestusi tasub lugeda ja uurida: kunagi ei või kindel olla, mida leiab, kuid midagi leiab kindlasti.
Lõpetuseks saab Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamise kontekstis aktuaalsel Raadi lossiga seotud teemal sõna Woldemar Hartmann, kes advokaadina esindas maareformi aegu Saksamaale põgenenud baltisakslasi ja hoolitses nende vara, muuhulgas ka Raadi lossis olevate kunstiväärtuse eest, kirjeldades seda oma väga põnevates ja sisukates mälestustes:
Et Liphart Raadi galerii pärast muret tundis, on täiesti mõistetav. 1921. aastal turgatas talle lõpuks pähe õnnelik mõte. Ta kirjutas mulle, et on valmis Eesti riigile või Tartu ülikoolile – kes pidi Raadi hiljem endale õppe-katsejaamaks saama – kinkima mitmeid maale, skulptuure ning raamatuid tingimusel, et ülejäänu, talle jääva osa, tohib ta maalt välja viia. Selle asjaajamisega seoses sooritasin oma esimese ja ainsa teadliku võltsimise. Liphart kirjutas mulle, et ta on nõus kinkima 25 originaalmaali ja 10 originaalskulptuuri, neid nimeliselt üles lugedes. Ma lasin kirjutusmasinal kirja kinkimist puudutavast osast teha ärakirja, milles vähendasin kingitavate piltide arvu 10-le ja skulptuuride arvu 5-le. Tegelikult oli mul täievolilise esindajana formaalselt selleks ka õigus, kuid päris puhas mu südametunnistus siiski ei olnud. Pakkumine võeti Eesti valitsuse poolt, mida toona juhtis mulle ka isiklikult tuttav Tartu lehetoimetaja Jaan Tõnisson, rõõmu ja tänuga vastu, ja mul õnnestus – ma polnud selle üle mitte vähe uhke – saada vastutasuks mitte ainult tollivaba väljaveoluba, vaid ka Eesti valitsuse lubadus saata tasuta kohale kogu pakkematerjal ning pakkimine ja transport laevale katta riigi kuludest. (Hartmann 2004: 166–168)
Artikli valmimisel on abiks olnud teadusgrant IUT34-30 „Tõlkeideoloogia ja ideoloogia tõlkimine: kultuuridünaamika mehhanismid Eestis vene ja nõukogude võimu tingimustes 19.–20. sajandil”.
- Baltisaksa memuaristika uurimist ja tõlkelugu Lätis siin ei käsitleta, kuid artiklis kõneks tulevad tekstid käivad loomulikult terve ajaloolise Baltikumi kohta.
- Nii näiteks avaldati Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tagasivaade oma üliõpilasajale esmalt aastal 1901 korporatsioon Estonia albumi ühes lisas (Kreutzwald 1901), kordustrükina aga korporatsiooni 150 aasta juubeli puhul (Kreutzwald 1971).
- Omalaadse kurioosumi moodustavad Monika Hunniuse „Minu onu Hermanni” kaks konkureerivat tõlget, mis mõlemad ilmusid aastal 2000: üks Loomingu Raamatukogu väljaandena ja teine kirjastuselt Kupar.
- Rebasteatri ettevalmistust XX sajandi alguses korporatsioonis Livonia on oma tudengimälestustes kirjeldanud kirjanik Siegfried von Vegesack (1888–1974) (1963: 96–98), Riia notari poeg, arstiks õppinud Heinrich Bosse (1829–1869) (1897: 52–55) on elavalt meenutanud pool sajandit varasemat mardipäevaaegset etendust korporatsioonis Estonia.
- Allüürnik.
- Mets Riia lähedal, läti k Biķernieku.
- See baltisaksa keelepruugis levinud sõna on saksakeelses originaaltekstis eestikeelne. Kasutusel oli ka pooleldi saksakeelne variant Tuisomütze, vahel aga ka Läcki-Läcki, mille kirjaviis võis varieeruda.
Keywords: Baltic Germans, translation history, memoirs, memory places
The article addresses Baltic-German autobiographical texts as an organic part of Estonian cultural history and memory literature, which is, however, a severed and forgotten part of the collective historical memory. First, the article introduces the volume of the survived Baltic-German textual heritage, and analyses, in a historical perspective, how, why and on what grounds Baltic-German autobiographies have been collected and published. Secondly, the article examines the available Estonian translations of and the present state of research into Baltic-German autobiographies. Thirdly, some concrete biographies are used to exemplify the variety of possible study approaches. The Baltic-German autobiographies offer a different, sometimes opposite view of what is found in their Estonian counterparts. They supplement and vary the general picture, revealing certain aspects which were beyond the Estonians’ experience. Also, they imply that the local cultural field may have been much more intervowen than some people can think of or wish to admit.
Reet Bender (b. 1974), PhD, University of Tartu, College of Foreign Languages and Cultures, Lecturer in German Philology, reet.bender@ut.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#366 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-11 14:37:19" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(16061) "Käsikirjad ja arhiiviallikad
Masing = Isa [Louise] Masing. Tagebuch. Kladde II. 21. I 1917 – 6. VIII 1920. Käsikiri Gabriele von Mickwitzi valduses.
Sticinsky = Gertrud Sticinsky. Erinnerungen 1976–1983. Käsikiri Gabriele von Mickwitzi valduses.
CSG. Sp2602/89 DII (Archiv der Carl-Schirren-Gesellschaft) – Otto Pirang. Heimatquartett.
Internetiallikad
Berta – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-mardipaev.php (1. V 2017).
EEVA – Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu https://utlib.ut.ee/eeva/index.php?lang=et&do=index (1. IV 2016).
Kirjandus
Album Fratrum Rigensium. Fraternitas Rigensis 1823−1979. Bearbeitet von Robert Gross und Heintz Meyer-Eltz. Hrsg. im Auftrage des Philisterverbandes. München, 1981.
A n n i s t, August 1938. Meie valgustusaja kirjandus ja Krahv Manteuffel. (Aiawite peergo walgussel 100. a. juubeli puhul.) – Looming, nr 9, lk 987–1000.
Baltisches Quartettspiel 1925. Mit historischen Notizen von Dr. phil. K[arl] v. Löwis of Menar und Zeichnungen von S[iegfried] Bielenstein. Der baltischen Jugend gewidmet von Dr. Edgar v. Pickardt. Riga: Jonck & Poliewsky.
B e n d e r, Reet 2014. Tartu baltisaksa tudengimälestustes. Koht ja inimesed. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 203–224.
B e n d e r, Reet 2016. Baltisaksa tekstide tõlgetest eesti keelde alates Teise maailmasõja lõpust kuni tänase päevani. Lisandusi eesti tõlkeloole. Magistritöö tõlkeõpetuse erialal. Tartu: Tartu Ülikool. http://dspace.ut.ee/handle/10062/53501 (17. VIII 2017).
B e n d e r, Reet 2017. „Babel” im Baltikum. Die drei Ortssprachen Deutsch, Estnisch und Russisch in deutschbaltischen Lebenserinnerungen. – Zum Beispiel Estland. Das eine Land und die vielen Sprachen. (Valerio 19.) Koost Silke Pasewalck, Anna Bers, R. Bender. Göttingen: Wallstein, lk 50–64.
B e r t r a m s, Kurt U. (koost) 2004–2005. Student in Dorpat. Erinnerungen baltischer Korporierte. 4 Bde. Hilden: WJK-Verlag.
B i e n e m a n n, Friedrich (koost) 1911. Altlivländische Erinnerungen. Reval: F. Kluge.
B i e n e m a n n Friedrich (koost) 1912. 1812. Baltische Erinnerungsblätter. Herausgegeben von Dr. Fr. Bienemann. Mit zahlreichen Porträts und Ansichten. Riga: Jonck und Poliewsky.
B i e n e m a n n, Friedrich (koost) 1913. Aus vergangenen Tagen. Der „Altlivländischen Erinnerungen” Neue Folge. Reval: F. Kluge.
B l a n c k e n h a g e n, Herbert von 1966. Am Rande der Weltgeschichte. Erinnerungen an Alt-Livland 1913–1923. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
B o d i s c o, Theophile von 1997. Versunkene Welten. Erinnerungen einer estländischen Dame. Toim Henning von Wistinghausen. Weissenhorn: Konrad.
B o s s e, Heinrich 1897. Skizzen aus Dorpat. Von einem alten Dorpater Studenten. Riga: Schnakenburg. [Esmatrükk anonüümselt 1862.]
B o s s e, Jana Elena 2010. Siebzig Jahre nach der Umsiedlung – deutschbaltische Zeitzeugen erinnern sich. – Umgesiedelt – Vertrieben. Deutschbalten und Polen 1939–1945 im Warthegau. (Tagungen zur Ostmitteleuropa-Forschung 29.) Toim Eckhart von Neander, Andrzej Sakson. Marburg: Herder-Institut, lk 30–42.
B r i n c k e n, Gertrud von den 1977. Land unter. Erlebnisse aus zwei Weltkriegen, Bolschewikenzeit und Nachkriegsjahren. Darmstadt: Bläschke.
Deutsche Dichter… = Deutsche Dichter baltischer Herkunft über ihr Leben und Werk. – Rigasche Rundschau 18. IX, 19. IX, 26. IX, 3. X, 10. X, 17. X, 24. X, 30. X, 7. XI, 14. XI, 21. XI, 28. XI, 5. XII, 12. XII, 21. XII 1931, 2. I 1932.
E c k a r d t, Julius 1911. Altrigasche Jugenderinnerungen 1812–1834. – Friedrich Bienemann, Altlivländische Erinnerungen. Reval: F. Kluge, lk 155–190.
E g g e r s, Alexander (koost) 1926. Baltische Lebenserinnerungen. Gesammelt und herausgegeben von Alexander Eggers. Heilbronn: Eugen Salzer-Verlag.
G a r l e f f, Michael 2010. Selbstäußerungen deutschbaltischer Schriftsteller aus den Jahren 1931–1932. Die Artikelserie „Deutsche Dichter baltischer Herkunft über ihr Leben und Werk” in der Rigaschen Rundschau. – Berichte und Forschungen. Jahrbuch des Bundesinstituts für Ostdeutsche Kultur und Geschichte 17/2009. München: Oldenbourg Verlag, lk 215–269.
G a r l e f f, Michael, B e n d e r, Reet 2014. Baltisaksa kirjanduse retseptsioon XX sajandil. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 478–481.
G o e z e, Dorothee M., W ö r s t e r, Peter 2016. Die Dokumentesammlung im Herder-Institut. Geschichte und Profil. Marburg: Herder-Institut.
G o t t z m a n n, Carola, H ö r n e r, Petra 2007. Lexikon der deutschsprachigen Literatur im Baltikum und in St. Petersburg. Vom Mittelalter bis zur Gegenwart (I–III). Berlin–New York: Walter de Gruyter.
Hahn, Anny 1969. Es gibt einen lebendigen Gott. Metzingen: Brunnquell-Verlag der Bibel- und Missionsstiftung.
H a r t m a n n, Woldemar 2004. Erinnerungen 1874–1962. Als Jurist in Russisch-Polen, in Estland und im Warthegau. Kommentiert und herausgegeben von Heinz von zur Mühlen. (Schriftenreihe der Carl-Schirren-Gesellschaft 8.) Lüneburg: Carl-Schirren-Gesellschaft.
H i n r i k u s, Rutt 2010. Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist Teise maailmasõjani. – Methis. Studia humaniora Estonica, kd 4, nr 5–6, lk 20–37.
I s s a k o v, Sergei (koost) 1986. Mälestusi Tartu ülikoolist. (17.–19. sajand.) Tallinn: Eesti Raamat.
K a u r, Kairit 2013. Dichtende Frauen in Est-, Liv- und Kurland 1654–1800. Von den ersten Gelegenheitsgedichten bis zu den ersten Gedichtbänden. (Disserationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
K e n t m a n n, Ingeborg 1978. Eine Atempause lang. Kindheit und Jugend im Baltikum zwischen zwei Weltkriegen. Freiburg: Herder.
K o r f f, Angelika (Gella) von 1991. Riga 1919. Ein Tagebuch. Hannover–Döhren: Harro von Hirschheydt.
K o s k u l l, Josi von (koost) 1962. Spukhäuser im Baltikum. Erlebnisberichte und Mitteilungen. (Die baltische Bücherei 8.) Hannover–Döhren: Harro von Hirschheydt.
K o s k u l l, Josi von (koost) 1964. Spukhäuser im Baltikum. Erlebnisberichte und Mitteilungen 2. Folge. (Die baltische Bücherei 14.) Hannover–Döhren: Harro von Hirschheydt.
K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 1901. Brief des Dr. med. Friedrich Reinhold Kreutzwald. – Nachträge zum Album Estonorum. Heft 3, 1899/II–1900/II. Jurjew: C. Mattiesen, lk 27–31.
K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 1971. Brief des Dr. med. Friedrich Reinhold Kreutzwald. – Estonia 1821–1971. Gedenkschrift zu ihrem 150 Stiftungstag. Hrsg. vom Philisterverband. Marburg, lk 24–26.
K r u s e n s t j e r n, Leonhard von 1979. Erinnerungen. Aalen: A. von Krusenstjern.
L u k a s, Liina 2006. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. (Collegium litterarum 20.) Tartu–Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond.
L u k a s, Liina, P l a t h, Ulrike, T ü ü r, Kadri (koost) 2011. Umweltphilosophie und Landschaftsdenken im baltischen Kulturraum. Environmental Philosophy and Landscape Thinking. (Collegium litterarum 24.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Mida mõtles... = Mida mõtles balti sakslus. Surmatants Liivimaal. – Postimees 1935, 29. V, 30. V, 31. V, 1. VI, 2. VI, 3. VI, 4. VI, 6. VI, 7. VI, 8. VI, 11. VI.
M o r i t z, Kurt 1938. Der baltische Deutsche in der neuen estnischen Literatur. – Baltische Monatshefte. Riga: Ernst Plate, lk 93–98.
M u s t, Aadu 2016. Muutugu ja kadugu! Baltisakslased ja Esimene maailmasõda. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
O s t e n e c k, Dieter 2007. Baltische Quartette. Vortrag beim Treffen der Familienkartenspielesammler 2007 in Marburg. http://www.e-s-g.eu/sammelgebiete/themen/familienkartenspiele/quartettbaltische/ (1. VI 2017).
P l a t h, Ulrike 2017. Klaasveranda ilma klaasita. Kolm võimalust mõista mõisakultuuri 21. sajandil. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 171–175.
R e d l i c h, May 1989. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Köln: Wissenschaft und Politik Berend von Nottbeck.
S a a g p a k k, Maris 2006. Der Erste Weltkrieg in den autobiographischen Texten deutschbaltischer Autoren. – Journal of Baltic Studies, nr 37, lk 1–21.
S a a g p a k k, Maris 2007. Umsiedlung baltisaksa mälestuskirjanduses. – Tuna, nr 4, lk 38–51.
S c h e n k, Klaus 2010. Riga in der deutschbaltischen Erinnerungsliteratur zwischen Fakten und Fiktion. – Erinnerungsmetropole Riga. Deutschsprachige Literatur- und Kulturvielfalt im Vergleich. Toim Michael Jaumann, K. Schenk. Würzburg: Königshausen & Neumann, lk 189–207.
S c h l a u, Wilfried 1995. Zur Wanderungs- und Sozialgeschichte der baltischen Deutschen. – Tausend Jahre Nachbarschaft. Die Völker des baltischen Raumes und die Deutschen. Toim W. Schlau. München: Bruckmann, lk 177–185.
S t a c k e l b e r g, Camilla von 2003. Tuulde lennanud lehed. Mälestusi vanast Baltikumist. Tlk Vladimir Beekmann. Tallinn: Olion.
T u g l a s, Elo 2008. Tartu päevik 1928–1941. Tallinn: Tänapäev.
U n d u s k, Jaan 1993. Baltisaksa kirjandus: tegu ja tekst. – Vikerkaar, nr 10, lk 23–30.
U n d u s k, Jaan 2011. Baltisaksa kirjakultuuri struktuurist. Ärgituseks erinumbri lugejale. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 561–571.
V e g e s a c k, Siegfried von 1963. Meine Erinnerungen an die Livonia. – Beiträge zur Erinnerung an die Livonia Dorpati 1822–1962. Hrsg. vom Philisterverein der Livonia. Hamburg: Harry von Hoffmann-Verlag, lk 90–98.
V e r g, Erik G. 1995. Auf der Begeist’rung Schwingen. Erinnerungen an eine Kindheit und Jugend im Baltikum. Husum: Husum Druck- und Verlagsgesellschaft. [Tõlge eesti keelde: Verg, Erik. G 2012. Vaimustuse tiivul. Lapsepõlve- ja noorusmälestused Baltikumist. Tlk Iris Assad. Tallinn: Nornberg & Co.]
W a l t e r, Heinrich 1981. Bekenntnisse eines Ökologen. Erlebtes in acht Jahrzehnten und auf Forschungsreisen in allen Erdteilen. Stuttgart–New York: Gustav Fischer-Verlag.
W i l h e l m i, Anja 2008. Lebenswelten von Frauen der deutschen Oberschicht im Baltikum 1800–1939: Eine Untersuchung anhand von Autobiographien. Wiesbaden: Harrassowitz-Verlag.
W i s t i n g h a u s e n, Henning von (koost) 2016. Revali ja Peterburi vahel. Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist. Eestimaa rüütelkonna ülesandel koostanud Henning von Wistinghausen. Tallinn: Argo.
W i t t r a m, Reinhold 2002. Angst und Hunger. – Erlebte Geschichte. Deutschbalten im 20. Jahrhundert. Ein Lesebuch. Toim Elgin Berg jt. (Schriftenreihe der Carl-Schirren-Gesellschaft 7.) Lüneburg: Carl-Schirren-Gesellschaft, lk 65–67.
Õ n n e p a l u, Tõnu 2016. Klaasveranda. Tallinn: Varrak.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#576 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#577 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Reet Bender
Mõnda baltisaksa elulugudest ja mis seal sees leida võib
Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.
Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud ükski neist sõnadest küllalt lööv. Kui president Lennart Meri ütles oma kõnes, et Euroopa Liiduga ühinemisest tuleb rääkida nii, et ka tädi Maali aru saaks, saigi osava mõistestaja kasutatud väljend peagi üldtuntuks kui lihtkodaniku ühisnimetaja. Kasutussageduse tõttu on kujundi tähendusmaht avardunud, hõlmates mitte ainult lihtsakoelise mõtlemisega ja eluga mitte kursis olevat inimest, vaid ka (tehniliste) teadmisteta, võhiklikku inimest. Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning stereotüüpsel eeldusel, et vanemad naised ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemis- ega arutlusvõimelised. Tähendust ’ajast maha jäänu’, nt Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi, võimendab vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana. Eesnimi Maali ei ole praegu populaarne, seda ei ole kuigi tihti tüdrukutele pandud juba üle poole sajandi. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga on nimi Maali 20 naisel. Maali on populaarsuselt 1784. naisenimi.(1) Need asjaolud annavadki sisu tädi Maalile: arutleb tädi Maali tasemel; tunnen end tädi Maalina.
Kui vana on tädi Maali?
Millal tädi Maali hakkas eristuma muunimelistest tädidest ja üldistus kujundiks ning millal seda väljendit on eesti keeles esmakordselt kasutatud, sellele ei olegi nii lihtne jälile saada. Üldiselt kiputakse ekslikult arvama, et see väljend on president Lennart Meri fantaasia vili ning alguse saanud tema ametlikest kõnedest ja intervjuudest, eriti seoses Eesti pürgimisega Euroopa Liitu ja rahva teavitamise vajadusega: ... sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.(2) Tavaliselt nii ongi, et kui arvamusliider vm tuntud inimene kasutab eredat, mahlakat kujundit, siis on see õige pea väga paljude keelekasutajate suus ja sule all. Nii läks ka väljendiga tädi Maali ja ka näiteks hüüatusega Tule taevas appi!, millega Lennart Meri tavatses vahel absurdset olukorda illustreerida. Eriti populaarseks sai tädi Maali poliitikute keelepruugis ja meedias. Mõne harva erandiga jõudis see tarbe- ja poliitikatekstides ülekasutatud kujund ka nõudlikumasse teksti, nt käsitöömeister Aino Praakli on lausa pealkirjastanud oma elulooraamatu „Tädi Maali jutud” (Tartu, 2010). 2001. a 18. jaanuari Riigikogu stenogrammis seisab: Ühelt poolt pole me kõik suutnud Euroopa Liiduga liitumise tähendust ka tädi Maalile, nagu president armastab ütelda, lahti seletada. Juba sama aasta maikuus kirjutab sotsioloog Mari Uba: Kriis ja tädi Maali on mõisted, mis on vabastanud paljud seletamatust painest. Miski oli nagu keelel, mis lõpuks valla pääses. Ühiskonnas aset leidvatele protsessidele leiti ühtäkki sildid (Kantar Emor 10. V 2001). Rein Sikk alustab Eesti Päevalehes tädi Maali regulaarse kirjanurgaga.
Ent tädi Maali autor ei ole siiski Lennart Meri. Rahvaliku (maa)tädina oli see tuntud kindlasti palju varem. Guugeldamisega võib leida varasemat kasutust nt Eesti Ekspressist ja Postimehest juba 1990. aastatel, st palju varem, kui meie president seda kasutas: Kui tädi Maali oma emisega (jumal teab, kuidas) ikkagi Su kliinikusse ilmub, kas ajad ta uksest välja? (Eesti Ekspress 8. V 1994); Tädi Maali Uugametsast või Nikolai Narvast ei suudaks seda niikuinii nii vaadata, et labasus neid tegudele ei kihutaks (A. Walden, Postimees 10. XII 1996); Tädi Maali pole sedavõrd tuntud inimene, et ta eraelu lugeja huvi võiks köita (E. Vetemaa, Postimees 23. IX 1998); Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal (V. Lokk, Äripäev 29. X 1998); Tädi Maali mudel pensionisüsteemis (Äripäev 22. II 2000).
Riigikogu stenogrammides on tädi Maalit mainitud 31 korda enne Lennart Meri Euroopa Liidu teemalisi sõnavõtte (1997 – V. Raudnask, 1998 – A. Mölder, E. Parder, 2001 – M. Laar, A. Liiv, M. Treial, V. Rumessen, T. Toomsalu jpt): Seda enam, et kell on juba nii kaugel, et tädi Maali on kindlasti oma kanakoivad Keskturult kätte saanud (V. Raudnask, 10. IX 1997); Uno Mereste kolleegina on küsinud mitu korda, et kas see tädi Maali kohta ka käib (A. Mölder, 17. VI 1998).
Kus on tädi Maali juured?
Võimalik, et kujundi juured on meie ilukirjanduses. Kirjanduslikult eredaima tädi Maali leiab lookesest „Pärandusega tädi”, mis ilmus ajalehes Ühistegelised Uudised (nr 6, 6. II 1925). Ka Olivia Saare lühijutus „Vanaisa juubelipirukas” (Täheke 1975, nr 9) on üheks tegelaseks tädi Maali, Lehte Hainsalu kirjutab tädi Maalist oma ahelromaanis „Kellakuuljad” (Eesti Raamat, 2001) jpt. Kirjanduslikud Maalid on sümpaatsed, tagasihoidlikud, heatahtlikud, kellelegi olemiseks vajalikud vanemad naised. Need iseloomulikud omadused sobinuksid tädi Maali kujundi allikaks. Ent paistab, et üldistatud kujundit sellest siiski ei sündinud või kui sündiski, siis see kuigivõrd tuntuks ei saanud.
Teine võimalus on, et kujundi tekkes on teiste keelte mõjutusi, nagu see viimasel paaril aastakümnel eesti keeles sageli ette tuleb, otsetõlkeid kohtame ju hulgi.
Soome fraseoloogiauurija professor Pirkko Muikku-Werner juhatas lahkelt väljendi Pihtiputaan mummo(3) juurde, mis on tähenduse poolest tädi Maalile kõige lähemal. Erinevalt meie tädi Maalist on selle sünniaeg ja autorgi hästi teada. Väljendi esmakasutaja on ajakirjanik ja Tampere ülikooli ajakirjandusõppejõud Allan Liuhala, kes kirjutab 1960. aastate alguses: Pitää kirjoittaa niin, että Pihtiputaan mummokin se ymmärtää.(4)
Pihtiputaan mummo kujundimehhanism rajaneb kohanimel Pihtipudas (sellenimeline vald asub Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas) ja teadmisel, et mummo on vanem naine (kas a) vanaema või b) vanamemm, mutt, eit), ning eeldusel, et vanemad naised ei ole tõenäoliselt kuigi ärksad: Samaa kännykkää pystyy käyttämään niin Pihtiputaan mummo kuin naapurin insinööriopiskelijakin. Apple kehittää systeeminsä Pihtiputaan mummolle, koska ihminen on yksinkertainen olento (P. Muikku-Werneri näited, tema sõnutsi on see tähendus üldlevinud). Selle nimetuse keeleliseks aluseks on rühma inimeste (vanaemade) tunnuslike omaduste metonüümiline ülekanne: vanaema seondub soome rahvusluse, lihtsa inimese, eriti maanaise tublidusega. Fraasile Pihtiputaan mummo on omased ka positiivsed konnotatsioonid, eriti silmas pidades mummo tähendust ’vanaema’. Pihtipudase vallas on 1994. a alates vanaemadele välja antud Pihtiputaan mummo tiitlit.
Ehkki tädi Maali kujund ei tekita kuigivõrd negatiivseid assotsiatsoone, ei ole see ka sedavõrd positiivne, et oleks soome keele eeskujul aset leidnud kujundi sihtvaldkonna sisese ülekande muutus. Eesti keeles on pigem kujundit ära kasutatud kattevarjuks, et õigustada asjade lihtsustatud käsitlusi ja rõhutada lihtsate lahenduste otstarbekust: ... poliitikud on tädi Maali armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli (I. Tarand, Põhjarannik 23. VIII 2011).
Mis puutub aga auväärsete eakate naiste ja meeste tiitlitesse, siis on meilgi (nähtavasti Soome eeskujul) nende panuse tunnustusena ühiskonna arengusse oma austavad nimetused. Riigi tasandil on selleks külm ja kiretu Aasta Vanaema (ja/või Aasta Vanaisa), maakonna tasandil siiski soojem ja emotsionaalsem Memm (ja/või Taat): Järjekorras juba kuues Viru Memme ja Viru Taadi valimise pidu peetakse Roela lauluväljakul (Virumaa Teataja 21. VII 2005). Kujundliku nimetusena tädi Maali oma sisu poolest selleks ei kvalifitseeru.
Soome keeles on veel teinegi kujundlik keelend, mis tähistab mõistet KONSERVATIIVNE, UUENDUSKARTLIK INIMENE. See on kukkahattutäti ’lihtsakoeline, konservatiivne, vähese vastutusvõimega, moraalitsev inimene, eriti naisametnik’: Nyt kukkahattutädit haluavat kieltää tupakan mainostuksen.(5) Selle kujundliku liitsõna halvustav, negatiivne konnotatsioon(6) on säilinud ka otsetõlkena levival lillekübaratädil. Google’i otsimootoriga leiab seda eestikeelsetest foorumitest: Soome „lillekübaratädid” ehk sealne lastekaitsemaffia võtab neilt lapsed ära esimeste nädalate jooksul (Perekool 20. VIII 2016).
Eesti keeles katavad seda mõistet praegu adjektiiv tädilik ja substantiiv tädi: Kergelt sõrmevibutavalt tädilik lugu, inimeselt kes sinisilmselt näib uskuvat, et kui siin kirjutada, siis inimesed muudavad oma harjumusi (Äripäeva veebikommentaar 22. III 2016); Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik (Õpetajate Leht 23. I 2009); Ministeeriumi tädid arvavad, et noored võiksid vastuvõtu ootel ise esineda.... (Virumaa Teataja 26. VI 2004). Kui tekib vajadus erksama kujundi järele, siis see ka leitakse, kas laenatakse teistest keeltest, taaselustatakse mõni unustatud vana või luuakse päris uus.
- Nimede statistika. http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ (25. V 2017).
- Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks. Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Postimees 28. märtsil 2001; K. Õim, A. Õim, P. Muikku-Werner, Uudne metafoorne keelend: kas laen või diakroonilise arengu tulemus? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja 2013, nr 23, lk 428−456; https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4di_Maali (10. V 2017).
- https://fi.wikipedia.org/wiki/Pihtiputaan_mummo (10. V 2017).
- J. P i e t i l ä, Allan Liuhala – lehtimies. Edita, 2008.
- Urbaani Sanakirja Com. http://urbaanisanakirja.com/word/kukkahattutati/57088/ (10. V 2017).
- R. K l e m e t t i n e n, Kukkahattu kukkistelee. – Kielikello 2014, nr 3. http://www.kielikello.fi/index.php?mid=2&pid=11&aid=2659 (10. V 2017).
Asta Õim, Epp Ehasalu
Tädi Maalist tädi Maaliks
Jutuajamine kõrtsis
Otto Wilhelm Masing kirjutas 30. oktoobril 1821 õhinal oma sõbrale Johann Heinrich Rosenplänterile, et kahe päeva eest oli ta Porkuni kõrtsis kella 21 paiku öömajale jäädes tutvunud üheksa venelasega [Russen], kellest kolm olid osalenud Peterburis Iisaku kiriku graniitsammaste tahumisel; sambad olevat olnud lahti murtud Soomes (Kirjad III, saksa keeles lk 83–84, eestikeelne tõlge lk 87–88). Järgnevast selgub, et tegu polnud siiski etniliste venelastega.
Pärast seda, kui kirja autor oli meestele pool toopi viina välja teinud, lausus üks noorem mees tunnustavalt: „Waat hüwa kuma!” Sellele järgnes dialoog: „„Mis?” ütlesin mina, „kas sa ka soome keelt räägid?” – „Ei, härra! Aunuse keelt [Olonesisch].” – „Kas see on siis sama mis soome keel?” – „Ei, härra, see on karjala keel! [Karelisch]” Seepeale võttis üks vana mees sõna ja ütles: „Meie oleme veskikivitegijad ja kivitahujad, rändame maailmas laialt ringi [---] Usu poolest oleme venelased; Jumalat palume vene keeles; meie lapsed loevad ja kirjutavad vene keelt, aga meie kodukeeleks on старинная – i. e. vana või vananenu.”” Pärastpoole kostitas kirja autor kolme vanemat meest õllega ja neil olevat jätkunud juttu kella kaheni öösel.
Masing oli jutuajamisel hämmastunud sellest, et väidetav karjala keel pärineks nagu „peaaegu muutumatult Võru maakonnast”. Ta lisas: „Märkisin üles ilmatu hulga lauseid, mis on sulaselge tartu keel. Näit[eks] küsisin ma, kuidas öeldakse: täna ma suren? – minna täempä kolen; der Todt – surm. Lühidalt öeldes: need inimesed rääkisid karjala keelt ning mina nüüd eesti keelt; nemad said minust aru ja mina nendest. Ka ütlesid nad on asemel om; penni ja koer on sünonüümid; mõrsja on pruut tartu keeles, karjala keeles mursja. Nuga – tartu keeles weits, karjala keeles waits.”
Kas karjala või vepsa keeleaines?
Masing esitas vanas kirjaviisis väidetava karjala keele näidetena Rosenplänterile kaks kolmesõnalist lauset ja üksiksõnu, ühtekokku tosin lekseemi. Kirjapandust moodustavad noomenid poole. Peale selle leidub kogumis kaks verbi ning üks omadus-, ase-, määr- ja hüüdsõna. Kõik käändsõnad on nominatiivis. Üks tegusõna on oleviku ainsuse esimeses pöördes lõpuga -n, mis ei eritle keeli. Seevastu oleviku ainsuse kolmandas pöördes olev om on keelediagnostiliselt olulise tähtsusega (lähemalt allpool). Keelenäidetega tutvumisel tekkis siinkirjutajal kahtlus, kas on ikka tegemist mõne karjala keele teisendiga või hoopis vepsa keelega.
Graniidimonoliidid olid Some ránna kaljo murrus walmistud, kirjutas Masing lisaks kirjas mainitule ka oma nädalalehes (Peterpurrist 1822: 63). Huvi pakkus teada saada, kas see toimus Soome karjalaste aladel. Selgus, et mitte, vaid Lõuna-Soomes tänapäeva administratiivjaotuse järgi Kymenlaakso maakonnas Virolahti vallas Pyterlahtis, kus oli kivimurd avatud juba 1819. aastal, et varuda kaljuplokke Peterburi ehitiste, sh Iisaku kiriku tarvis. Töödeks värvati palju inimesi, kellest enamik oli toodud Venemaalt (Parkkinen 2013). Seetõttu mainiski Masing oma kirjas riigi järgi ja usu poolest kõigepealt venelasi. Ülimalt tõenäoliselt toodi kivimurdu töölisi peamiselt impeeriumi aladelt, kus leidus kaljusid. Kiviraiumine oli hästi arenenud Karjalas, kuid vähese nõudluse tõttu otsiti ja leiti tööd tihti Peterburis, Riias, Tallinnas ja mujal; eriti tuntud olid vepsa kiviraidurid (PNR: 228, 379). Niisiis pole võimatu, et Masingul oli juttu vepslastega. Siiski pole osaliselt välistatud aunusekarjalased ning nende ja vepslaste vahele jäävad, keele ehituselt ja sõnavaralt vahepealsed lüüdilased. Igatahes oli tegu, nagu kirjas juba märgitud, Aunuse kubermangu elanikega.(1)
Ülestähendatud näidete keeleline tuvastamine pole sugugi lihtne, sest a) sõnu ja nende muutevorme on väga napilt, b) sõnad pole noteeritud kuigi täpselt, c) kahe sajandi jooksul on keeled muutunud ning d) mainitud kolm läänemeresoome keelt on grammatilise ehituse ja leksika poolest üsna lähedased, mistõttu osa sõnu on isegi identsed. Parema ettekujutuse saamiseks on Masingu ülestähendatud sõnad ja kolme Aunuse kubermangus kõneldava murderühma / keele vasted paigutatud tabelisse; seejuures lähtuti sõnakujude lähedusest, mitte tähendustest. Tabeli aines on ammutatud sõnaraamatutest (KKS, LMS, SVJ ja SVK).
Tabel 1.
Masingu (M) kirja pandud sõnad ja nende häälikulised vasted Karjala keeltes
|
Masingu sõnakuju ja võimalik hääldus |
livviko |
lüüdi |
vepsa |
|
hüwa [hüüvä] |
hüvä |
hüvä |
hüvä |
|
koer |
koiru |
koir |
koir |
|
kolen [koolen] |
kuolen |
kuolen |
kolen |
|
kuma [kuuma] |
kuomu kuoma |
kuom |
kom |
|
minna [mina, minä] |
minä |
mina mińä |
minä |
|
mursja |
– |
– |
muŕźäin muŕźei |
|
om |
on |
on |
om |
|
penni [peni] |
peńi-kky |
– |
– |
|
surm |
surmu |
surm |
surm |
|
täempä |
tänäpäi |
ťänäpä tänämbä |
ťämbäi ťänambei |
|
waat |
vot |
vot |
– |
|
waits |
veičči |
veiťťš’ |
veič ~ viič |
Tabelist selgub, et M hüwa ’hea’ ja minna ’mina’ erinevad Aunuse kubermangus kõneldavate keelte sõnast üksnes vokaalharmoonia poolest, kuid on võimalik, et kirja autor toetus tartu keele tavale, milles seda järgsilbis väga sageli ei märgitud (Hint 2008: 553). M koer on ilmselt ebatäpne noteering: käsitletavad keeled ei toeta e-häälikut, vaid see on Masingul märgitud ilmselt tallinna keele mõjul. Livviko keeles esineb nii selles sõnas kui ka lekseemis surmu lõpp -u (nagu vienakarjalas -a), ent siinkohal ei saa olla päris kindel, et Masing pole eesti keelele toetudes teoretiseerinud. Nimisõnade apokoopilised vormid osutavad kas vepsa keelele või lüüdi murdele. Ka M waits ’väits, nuga’, mille diftong on väga tõenäoliselt just tähetäppide unustamise tõttu ebatäpne, näitab lõpukadu. Näikse, et Masing pole tajunud č-afrikaati, mis esineb kõigis Karjala keeltes.
Ka M kolen ’koolen, suren’, mis võiks osutada pigem vepsa keelele, milles erinevalt karjala murretest esineb, tõsi küll, lühike vokaal, pole kindel argument, sest kirja autor võis diftongi uo kõrvust mööda lasta. M penni [peni] ’peni, koer’ sõna käsitletavates keeltes pole leitud. Küll esineb keeleala lõunaosas livviko Salmi murrakus vastu Soomet peńikky kutsika tähenduses, vrd ka soome penikka ja vienakarjala peńikkä (KKS). Pelka peni, mis kuulub vähemalt läänemeresoome-permi tüvevarakihti (EES: 361), on kunagi tõenäoliselt kasutatud ka läänemeresoome keelte põhjarühmas ning võis Karjalas kahesaja aasta eest veel tuntud olla. Teisalt pole võimatu, et Masingul tekkis vestluse käigus assotsiatsioon vepsa sõnaga peń ’väike’ seoses tõigaga, et ’kutsikas’ on peń koir ’väike koer’.
Mõneti mõistatuslikuna näib M kuma [kuuma] ’vader; seltsiline’, millega on täiesti sarnased vaid vadja kuuma ja isuri kuuma (~ kooma) Ingerimaal (VKS: 525; IMS: 202, 226). a-lõpuline kuoma esineb vaid livviko ühes lõunapoolses murrakus vastu vepsa ala (KKS). Tegu on vene laensõnaga, vrd кум ja (naissoost) кума. M waat ’vaat, kae’ puhul Karjala keeltest ei leia vaatama-sõnale vastavat lekseemi, sest viimane esineb valva-tuletisena genuiinsena üksnes eesti keeles (EES: 589). Tõenäoliselt peegeldab waat vene keelest laenatud hüüdsõna vot, mille vokaal oli emfaatiliselt pikenenud, nagu ka tõenäoliselt sõnakujus hüwa. Teisalt võisid noorema mehe häälduses esisilbi vokaalid ollagi pikenenud vene keele mõjul. See seletaks ka kuuma esinemise. Vepsa sõnastikes vot ei kajastu, kuid seda tänapäeval kahtlemata tarvitatakse ja võidi kasutada juba ammugi, ent vaadeldavatest sõnadest koosnev lause ei tarvitse pärineda vepslase suust.
Ülejäänud Masingu kirjapandud sõnadel on enim sarnasust vepsa keelega. Nende hulka kuulub kõigepealt om ’on’, mida kirja autor on eraldi rõhutanud. Tõsi küll, seda sõnakuju leidub ka teistes keeleteisendites, kuid väga piiratult, üksnes p ja v ees, nt lüüdi Nügöi om vilud iumad ’nüüd on külmad ilmad’; Om puoľüöd ’on kesköö’; seevastu lind on harakk ’lind on harakas’ (LMS: 281, 288, 290; vt KKS sub olla). Ka M täempä ’täna’ on üsna sarnane vepsa sõnaga. Tänä-kuju oleks Masing põhjaeesti keelekuju oskaja ja pooldajana ehk suutnud eritleda. Ka M mursja sobib paremini ühte vepsa sõnakujudega muŕźäin ~ muŕźei ’noorik, noor abielunaine; minia, vennanaine, mehe vennanaine’. Tegu on balti laenuga, mis varem võis esineda ka livviko ja lüüdi murdes, on tänini säilinud nooriku tähenduses ka vienakarjala murdes (EES: 293; KKS sub morsien). Vaevalt et Masing võttis sõnade kõrvutamisel peale häälikulise kuju arvesse tähendust: mõrsja tähistamiseks on Karjala keeltes tarvitusel hoopis teised sõnad: viena antilaš, livviko andilas, lüüdi ńevest ja vepsa nevest ’mõrsja, pruut’.
Karjala rahvast nädalalehes
Kõnes oleva kohtumise põhjal publitseeris Masing 1822. aastal oma nädalalehes pikema artikli, milles kirjeldas Aunuse kubermangu elanikke: „K a r e l a rahwas. Seddasama wiimsest nimmetud, kutsutakse ka O l o n t s i-rahwaks, et ta Olonetsi kubbernemangus [---] ellab. Meie rahwas tunneb seda rahwast küllalte, sest et seält suisel ajal kiwwiteggijaid ja kaewokaewajaid meie male tuleb. Needsammad kiwwiteggijad nimmetawad ennast K a r e l t s i d.” Edasi põhjendatakse nende nime seost sõnaga karjalised (Hirtenvolk [’karjusrahvas’]), räägitakse usutunnistusest ning kodu- (issikeskes rägime Karela kele) ja kirikukeelest, millest oli juba juttu vaatluse all olnud kirjas. Masing lisas: „Olleme issi saggedaste selle rahwaga paljo räkinud [---] Ütlewad nemmad, et tagga Tartu maal, kõigeennamiste Rõugo, Põlwe ja weel tõistes kihelkondades,(2) nende kele pessa asse peab ollema; ning et nende ja Rõugo rahwa kele wahhel, ei seda wähhematki wahhet pea kuluma. Ütlewad, et nemmad ka weel sedda: et Tállina maal innimesed mitte nende juttu täieste ei mõista, ning et nemmad issi ennemine Tállina keelt mõistwad, kui et se rahwas nende keelt mõistaks.” (Teädused 1822: 386–387).
Näikse, et need sõnad on Masing vestluskaaslaste suhu ise pannud. Kirjutis peegeldab esmakordselt Eesti-Karjala sidemeid. Ilmselt pole meie kirjasõnas varem Karjala elanikkonda käsitletud. Vepslasi ja lüüdilasi toona teistest ei eristatud. Rahva enesenimetuseks oli märgitud Kareltsid, st karjalased, ent seda vene keeles (vrd карелец : карельцы), mis pole rahvaomane. Karela on tõenäoliselt Masingu enda moodustatud vene või saksa (< vene) keele baasil, nõnda samuti ka territooriumi järgi loodud Olontsi-rahwas (vn Олонец; vrd 1827 vps Anuksen ~ Olentsan lidn ’linn’; Branch 1973: 92). Pole teada, milline oli äänisvepslaste toonane enesenimetus: Irina Vinokurova (2015: 11) andmetel on viimasel ajal selleks lüdinik ja lüdilaińe, sõna-sõnalt ’lüüdilane’; vepsa sõnaraamatu ja Zaitseva (1981: 6) järgi on seda kasutatud üksnes Kesk-Vepsas, kuid oma keelepruugi kohta Äänisjärve-äärsetest küladest on teada, tõsi küll, ľüďikel ja ľüďikš (SVJ: 303–304).
Lõpetuseks
Masingu kirjas mainitud noorema mehe pillatud heakskiitev lause napsipakkuja kohta ei sisalda midagi vepsapärast, kuid seda on kellegi vanema mehe fraas, mis sisaldab vepsa sõnale sarnast *tämpäi ~ *tämbäi. Vepsa keelele viitab mõningatele küsitavustele vaatamata ka mitu eespool käsitletud üksiksõna. Peale laensõna kuuma pole ainustki näidet, mis räägiks vepsa keele oletuse vastu.
Seega on Masing talletanud vepsa keelt enam kui kaks aastat enne soome keeleteadlast Andreas Johan Sjögrenit, kes vepslaste ja nende keele teadusele avastajana, identifitseerijana ja kirjeldajana kirjutas neist oma päevaraamatus esimest korda 15. augustil 1824. Muide, esialgu pidas temagi vepslaste keeleuusust karjala keele livviko murde variandiks (vt Branch 1973: 83 jj). Niisiis oleks Masing ajaliselt teine isik, kes on teadaolevalt vepsa keelt kirja pannud. Esimeseks vepsa kirjamälestiseks on tavaliselt alates Eemil Nestor Setäläst peetud XVII sajandi teisest veerandist pärinevaid loitse, mille keelt on aga viimasel ajal Mõznikovi poolt käsitletud livviko, lüüdi ja vepsa keele eellasena [!] (Mõznikov 2010: 286; Osnovnõje 2010: 46 jj).
Siiski tuleb rõhutada, et andmete nappus ei võimalda keelt päris veenvalt välja selgitada. Kirja ja ajalehekirjutise põhjal otsustades võiks peale vepsa keele kõne alla tulla ka karjala keele murded, ent selle kinnituseks pole ühtki veenvat keelelist tõendit.
Masing võrdles vepsa (tema järgi küll karjala) keelt esimest korda ühe sugulaskeelega – tartu kirjakeelega (ja Võru murdega) ning nentis üllatavaid sarnasusi. Ent kirja autori tõeliseks eesmärgiks polnud keelesuguluse tõestamine, vaid veendunud, isegi kohati raevuka tartu keele vastasena kasutas ta sarnasust tõestusmaterjalina demonstreerimaks, et tartu keel on arengus samavõrd maha jäänud nagu kirja autori väitel vananenud, suuliselt tarvitatav karjala keel: „Mis alust on nüüd härradel oma [tartu] keelega uhkustada? See on ju kultuurilt pool tuhat aastat maha jäänud. Ja nüüd ütlevad need härrad, et neil on keele juur käes. Juur on paljudel taimedel kasutamiskõlblikum kui lehed, aga mitte alati pole see nii, kõige vähem keeles, sest keel on inimkultuuri produkt, selle tõusu ja languse dokument.” (Kirjad III: 88)(3) Tegelikult oli старинная tõlkimine ja tõlgendamine vananenuks (alte oder veraltet) Masingu lapsus, ent teisalt võis see olla soovunelm või tahtlik tegugi; õigupoolest on vene sõna tähenduseks ’vanaaegne, muistne’, mistõttu sel oli toonase keelejuhi meelest ilmselt positiivne konnotatsioon.
- Tänapäeval võib kõiki Karjalas kõneldavaid läänemeresoome keelekujusid peale vepsa keele käsitleda nii karjala keele murderühmadena kui ka regionaalkeeltena.
- Lausest võib jääda mulje, et nimetatud kihelkonnad asuvad Tartumaal. Tegelikult oli Võru maakond rajatud juba XVIII sajandi lõpuveerandil.
- Siinkirjutaja jätab Masingu öeldu teoreetilise põhja lähemalt uurimata. Metafoorselt kõneles keelest kui keelepuust (sks Sprachbaum) ning selle (mahlakatest) juurtest, pungadest ja viljadest juba XVII sajandi keskpaiku saksa luuletaja ja keeleteadlane Justus-Georgius Schottelius (Maurer, Rupp 1974: 19–20).
Keywords: history of Finno-Ugric studies, lexis, Finnic languages, Vepsian, Karelian
Otto Wilhelm Masing wrote in 1821 to Johann Heinrich Rosenplänter, that in a tavern he had met with Karelians from Olonets province. Masing presented in his letter two three-word sentences and six particular words by the old spelling system: hüwa ’good’, koer ’dog’, kolen ’(I) die’, kuma ’godfather; good mate’, minna ’I’, mursja ’bride’ (in fact ’young married woman’ and other meanings), om ’is’, penni ’dog’, surm ’death’, täempä ’today’, waat ’here’, waits ’knife’.
It is possible that Masing has noticed at least some Vepsian words but very scantily. This proofs lack of apocope (also in Lydic) and the words ?kolen, om, täempä (cf. Vepsian ťämbäi) and mursja (Vepsian muŕźäin ~ muŕźei). The other lexemes (except kuma) are neutral in the language diagnostical sense. Masing did it more than two years earlier that the Finnish linguist Andreas Johan Sjögren, who had mentioned the Vepses for first time in 1824. Chronologically Masing was the second person, which has recorded some Vepsian material. The first recording (charms) come from the second quarter of the 17th century. After Myznikov, they are not in Vepsian but a commune predecessor [!] language of Olonetsian, Lydic and Vepsian. Masing as first has compared the Vepsian (after him Carelian) words with a related language – South Estonian literary language (and Võru dialect).
Enn Ernits (b. 1945), PhD, DVM, Estonian University of Life Sciences, Associated Professor, enn.ernits@emu.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#370 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-30 10:29:25" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(4710) "B r a n c h, Michael 1973. A. J. Sjögren. Studies of the North. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 152.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.
EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim Iris Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.
H i n t, Mati 2008. Tartu keele avaliku kasutamise taandareng vajab täpset dokumenteerimist. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 553–556.
IMS = Inkeroismurteiden sanakirja. Toim R[uben] E[rik] Nirvi. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae 18.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1971.
Kirjad III = Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. Kolmas köide 1821–1823: Kirjad 117–215. Koost Leo Anvelt, Eva Aaver, Heli Laanekask, Abel Nagelmaa. Tartu, 1996.
KKS = Karjalan kielen sanakirja 1–6. Peatoim Pertti Virtaranta, Raija Koponen. Helsinki: Kotimaisten Kielten Tutkimuskeskus, Suomalais-Ugrilainen Seura, 1968–2005. http://kaino.kotus.fi/cgi-bin/kks/karjala.cgi (1. XI 2016).
LMS = Lyydiläismurteiden sanakirja. Ainekset keränneet Kai Donner, Jalo Kalima, Lauri Kettunen, Juho Kujola, Heikki Ojansuu, Elvi Pakarinen, Y. H. Toivonen ja E. A. Tunkelo. Toimittanut ja julkaissut Juho Kujola. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae 9.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1944.
M a u r e r, Friedrich, R u p p, Heinz 1974. Deutsche Wortgeschichte 2. 3., neuarbeitete Auflage. Berlin–New York: Walter de Gruyter.
Mõznikov 2010 = С. А Мызников, Карельско-вепсские заговоры Олонецкого сборника. – Русские заговоры из рукописных источников XVII – первой половины XIX в. Составление, подготовка текстов, статьи и комментарии А. Л. Топоркова. (Традиционная духовная культура славян. Публикация текстов.) Москва: Индрик, lk 286–310.
Osnovnõje 2010 = Основные проблемы публикации и изучения Олонецкого сборника. – Русские заговоры из рукописных источников XVII – первой половины XIX в. Составление, подготовка текстов, статьи и комментарии А. Л. Топоркова. (Традиционная духовная культура славян. Публикация текстов.) Москва: Индрик, lk 37–86.
P a r k k i n e n, Jukka 2013. Pyterlahden graniittilouhos, Virolahti. http://retkipaikka.fi/vapaa/pyterlahden-graniittilouhos-virolahti/ (1. XI 2016).
Peterpurrist. – Marahwa Näddala-Leht, 22. II 1822, nr 8, lk 62–63.
PNR = Прибалтийско-финские народы России. Ответственные редакторы Е. И. Клементьев, Н. В. Шлыгина. Москва: Наука, 2003.
SVJ = М. И. Зайцева, М. И. Муллонен, Словарь вепсского языка. Ленинград: Наука, 1972.
SVK = Tatjana Boiko, L’udmila Markianova 2011. Suuri ven’a-karjalaine sanakniigu (livvin murreh). Petroskoi: Verso.
Z a i t s e v a 1981 = М. И. Зайцева, Грамматика вепсского языка (Фонетика и морфология). Ленинград: Наука.
Teädused. – Marahwa Näddala-Leht, 6. XII 1822, nr 49, lk 383–387.
V i n o k u r o v a 2015 = И. Ю. Винокурова, Мифология вепсов. Энциклопедия. Петрозаводск: Издательство ПетрГУ.
VKS = Vadja keele sõnaraamat. Vad’d’aa tšeelee sõna-tširja. 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toim Silja Grünberg. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#580 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#581 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Enn Ernits
Kas Otto Wilhelm Masing vestles karjalaste ja/või vepslastega?
Peipsi järve kohta leidub sajandite jagu tekste eri rahvusest autoritelt. Nn Peipsi-kirjandus algas XVI sajandil saksa rännumehe Samuel Kiecheli reisikirjadega ning jätkus saksa ja vene reisikirjade, samuti luulevormis meeleolupildikestega kuni XIX sajandi keskpaigani. Siis lisandusid teekonnamuljetele eestlaste kodupaigakuvandid, olgu näiteks Juhan ja Jakob Liivi ning Anna Haava looming. Peipsi äärde jõudis ka eesti rahvuseepose „Kalevipoeg” nimitegelane. Noores Eesti Vabariigis rändasid Peipsil ja selle ääres lisaks rannarahvale kaugemalt pärit eestlased: Johannes Maide, August Gailit, Villem Ridala, looduskirjanik Johannes Piiper, kes ka oma rännumuljed jäädvustasid. Samal ajal ilmus Vjatšeslav Šiškovi üsna eestlastevaenulik teos „Sealpool Peipsit” (1926), milles ühena esimestest kujutatakse järve kahe väga vastandliku rahva ja kultuuri eraldajana. Pärast Eesti okupeerimist kirjutas Bernard Kangro paguluses teose „Peipsi” (1954), milles järvel on samuti tugev eraldav tähendus. Kodu-Eestis oli nõukogude ajal Peipsi-kirjanikuks Paul Haavaoks oma luulevormis kalurikülapildikeste ja -mõtisklustega. Pärast XX sajandi lõpu väikest mõõna(1) algas Peipsi-kirjanduse uus tõus 2000. aastatel, mil eesti kirjanduses üldiselt hoogustus perifeersete paikade kujutamine. Järvest on viimastel aastatel kirjutanud Valdur Mikita (2013), Andrus Kasemaa (2008, 2012), Vahur Afanasjev (2015) ja Mari Vallisoo (2013), aga ka Peipsi-äärsed vene- ja eestikeelsed kodukohaluuletajad, kelle looming on esindatud koguteoses „Peipsi hing” (2007).
Artikli eesmärgiks on geokriitika abil Peipsi-kirjanduses orienteeruda ja seda mõtestada. Geokriitika on selline kirjandusuurimise viis, mis minetab autorikesksuse ja on seega väga sobilik meetod analüüsimaks tihedamalt läbikirjutatud paikasid. Linnade kõrval on just Peipsi ja Peipsimaa üks läbi aegade märkimisväärsel määral kirjanduslikult kujutatud paiku.
Geokriitikast
Geokriitika juured ulatuvad 1980. aastate ruumilisse pöördesse, mille idee pärineb omakorda Michel Foucault’ juba 1967. aasta loengus käsitletud eemaldumisest Teise maailmasõjani vallanud positivistlikust, ajaloole keskenduvast mõtteviisist (vt Foucault 1984). Kui positivistliku mõtteviisi kohaselt kulges aeg lineaarselt progressi suunas, siis Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria laiemasse teadvusse jõudmine ning Teise maailmasõja õudused panid inimesi niisuguses idees kahtlema. Selle asemele tuli postmodernistlik arusaam progressi võimatusest ning aja fragmentaarsusest, raskesti mõistetavusest. Ajast olulisemaks sai ruum. (Westphal 2011: 11–12)
Ruumilise pöördega samal ajal edenes geotehnoloogia, mis samuti muutis ruumitunnetust. Postmodernne globaliseerunud ruum pole aga sugugi enam üheselt määratletav, kuna näiteks ruumis liikumise kiirus ei pruugi sõltuda üldse distantsist, vaid hoopis infrastruktuuridest, aga ka sellest, kas distantsi sisse jääb piiripunkte, mille ületamisega võib juhul, kui viisasid või sissesõidulube tuleb hakata pikalt ette taotlema, muutuda muidu ahta ruumi läbimine mitmekuiseks (Tally 2013: 13–16). Piiride ületamise kiirus sõltub muuhulgas ka sellest, kust inimene pärit on, ja see seab riigid ruumilisse hierarhiasse. Niisugused ruumitaju muutused on mõjutanud nii ruumi kujutamist kunstis ja kirjanduses kui ka teaduslikke käsitlusviise (Tally 2013: 37–43).
1990. aastatel arenes oluliselt ka kultuurigeograafia, mille huvivälja on tõusnud ruumi representatsioonid nii filmis, kunstis kui ka kirjanduses (Sooväli 2008: 654–656). XX sajandi alguses omaette valdkonnana välja kujunenud kirjandusgeograafia omandas praeguse kuju samuti 1990. aastatel, kui itaalia kirjandusteadlaselt Franco Morettilt ilmus 1997. aastal teos „Euroopa romaani atlas, 1800–1900” („Atlas of the European novel, 1800–1900”), kus kirjandusteoste käsitlemise käigus koostatud kaardid teoste tegevuspaikadest ei ole vaid illustratsioonid, vaid on osa sündmustiku analüüsist (Piatti jt 2009: 182). Kirjandusgeograafia eesmärgiks ongi tuua teoste kaardistamise kaudu välja ruumilisi tähendusi, mis lugedes nii ilmselged ei ole (Piatti jt 2009: 182).
Ometi leidis prantsuse kirjandusteoreetik Bertrand Westphal veel XXI sajandi alguseski, et ruumilises pöördes ja geograafia arengus on häbiväärselt vähe tuntud huvi ruumi kirjanduslike representatsioonide vastu. Selle parandamiseks panigi Westphal oma 2005. aastal ilmunud artikli „Geokriitiline lähenemine kirjandusele” („Pour une approche géocritique des textes”) ning 2007. aastal avaldatud monograafiaga „Geokriitika: reaalsed ja fiktsionaalsed ruumid” („La Géocritique, Réel, Fiction, Espace”, ingl „Geocriticism: Real and Fictional Spaces”, Westphal 2011) aluse geokriitikale. Oma uuenduslikus teoorias toetub Westphal suuresti varasemate kirjandusteadlaste ja filosoofide Michel Foucault’, Henri Lefebvre’i, Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari, Mihhail Bahtini ning geograafide Yi-Fu Tuani, Edward Relphi ja Edward Soja töödele. Niisiis on geokriitika kasvupinnas silmatorkavalt interdistsiplinaarne. Geokriitika on just postmodernsele fragmenteerunud ruumile kohane meetod, püüdes ületada mis tahes distsiplinaarseid piiranguid ning olukordi, kus analüüsitaks ainult ühe autori või ka ühe rahvuse vaadet ruumile. Selle asemel eelistab geokriitiline lähenemine võimalikult laia pilku – mitte ainult maastikul kodus olevate, vaid ka sealt läbi reisijate, (rahvus)vähemuste nägemusi jms. Westphal sätestas geokriitika neli põhielementi: 1) vaatepunktide paljusus (ingl multifocalization), 2) aistilisus (polysensoriality), 3) ruumi kihiline kujutlus (stratigraphic vision) ja 4) intertekstuaalsus (intertextuality) (Westphal 2011: 122).
Kuigi Westphali geokriitika laenab teoreetilisi elemente teistestki valdkondadest, nagu urbanistika, filmiuuringud, sotsioloogia, soouuringud, geograafia jms, on tema esmaseks uurimisobjektiks kirjandus.(2) Westphali (2011: 30–34) jaoks on oluline kirjaliku ja tegeliku maailma vaheline referentsiaalne suhe (mis ei ole ilmtingimata mimeetiline): kirjanduses käsitletud ruum peab olema mingis seoses reaalse ruumiga, et seda saaks „kaardistada” ja võrrelda teiste sama geograafilise paiga representatsioonidega. Viimane eristabki geokriitikat kirjandusgeograafiast: kirjandusgeograafid, nt Moretti (1997) ja Barbara Piatti (2008) uurivad seda, kuidas mingid konkreetsed teosed kaardile paigutuvad ning millised on maastikuelemendi kujutamist mõjutavad sotsiaalpoliitilised, geograafilised ja ajaloolised tegurid, pakkumata tekstilistele kujutustele võrdlevat lähenemist rohkemal määral, kui seda võimaldab erinevate tekstide samale kaardile paigutamine. Kirjandusgeograafide uurimiskeskmes on ruum, geokriitikutel aga ruumi representatsioon.
Sealjuures nendib Westphal (2011: 75–110), just nagu (kirjandus)geograafidki, et ruum ei ole staatiline – see, millisena mingit paika nähakse, muutub ajas, nagu ka paik ise.
Ajaliste nihete ja lugeja tajutava või ettekujutatava ning kirjutatud ruumi (muuhulgas ajaliste) erinevuste tõttu toimub tekstis teatud vilkumine (ingl transgression) reaalse ja fiktsionaalse maailma vahel, reaalsest ruumist saab omamoodi „kolmasruum”.(3) Selliste mitmuslike ning paradoksaalsete „kaartide” lugemist peabki Westphal (2011: 37–41) üheks geokriitikute ülesandeks.
Lisaks Westphalile on hakanud geokriitikaga tegelema teisedki kirjandusteadlased, kellest igaüks on lisanud sellesse uusi nüansse ja võimalusi. Üheks olulisemaks geokriitilise teooria edendajaks on Robert Tally Jr, kes seob tekstuaalsete ruumide uurimise tihedamalt nende sotsiaalse ja ühiskondliku kontekstiga, lähendades geokriitikat kirjandusgeograafiale. Tally toob geokriitika uurimisobjektiks ka geograafilise ruumiga seostamatud utoopilised maastikud, mis on samuti juba varem kirjandusgeograafidele huvi pakkunud. (Tally 2013: 113, 144–150)
Teiseks geokriitika edasiarenduse suunaks on lähenemine nn geopoeetikale, mis püüab leida seoseid kirjandusteose vormi, kujundite ja maastiku vahel. Sellega tegeleb nii Tally (2013) kui ka taani kultuuriteoreetika ja kirjandusteadlane Sten Pultz Moslund (2011), kes kasutab oma analüüsis mõisteid langscape (keelestik) ja landguage (maakeel). Moslundi (2011: 30–41) järgi on langscape maastikukuvand, mis lugejale tekstist tekib või mida ta autori kujutatud maastikust lugedes tajub, landguage tähistab keelt või keelelisi vahendeid, mida autor kasutab oma teoses maastiku kujutamiseks, mille abil ta „maalib” maastikku või teeb selle lugejale ettekujutatavaks.
Kolmandaks suunaks on ruumipraktikate uurimine sellistes kirjanduslikes ruumides, mida on raske kaardistada – kodustes ruumides ja perifeeriates. Sellega tegeleb näiteks California kirjandusteadlane Eric Prieto (2011). Robert Tally hiljuti algatatud raamatusarjast „Geocriticism and Spatial Literary Studies” võib leida mitmesuguseid geokriitika ruumiteoreetilisi edasiarendusi ning rakendusi. Peipsi-kirjanduse käsitlemisel olen lähtunud Westphali-Tally suunast, kuna see on siiski geokriitika lätteks ja tuumaks, samuti on see kõige referentsikesksem – ja seega Peipsi-kirjanduse puhul hõlpsasti rakendatav, pakkudes välja lahenduse sellise ulatuslikult läbikirjutatud maastikuüksuse analüüsiks.
Geokriitika neli põhialust ja Peipsi
Kuigi leidub kirjandusteoseid, mille tegevustik toimub Peipsi järvel, on enamikus teostest Peipsi pigem koht, mis paikneb maismaal asuvate tegevuspaikade vahetus läheduses. Niisiis olen analüüsi hõlmanud lisaks järvele ka selle lähiümbruse kujutused. See, kui realistlikult püüab iga autor Peipsit kirjeldada, sõltub muidugi selleks valitud žanrist. Geokriitika valguses pööran aga rõhuasetuse veidi ümber ning tõstan olulisemaks selle, kelle vaatenurgast järve on kujutatud, kuna selle kaudu saab selgeks ka see, miks on vastavat žanri kasutatud.
1. Vaatepunktide paljususes eristab Westphal (2011: 122–131) endogeenset, eksogeenset ja allogeenset vaadet ruumile. E n d o g e e n n e vaade tähendab kohaliku inimese pilku. Kuna see eeldab autori kodusolekut kirjanduslikuks kujutamiseks valitud paigas, seob see loomingulise ja autobiograafilise ruumi. Kodukohast kirjutades valivad autorid välja subjektiivselt tähenduslikemad ruumielemendid, mida oma tekstis edasi anda. Niisiis võiks endogeensest perspektiivist lähtuva ehk kohalike kirjanduse siduda kirjandusliku omailma mõistega.(4) Kohalike ruumikujutus tervikuna on justkui mitmete oma-ilmade kogum. Endogeense vaate esindajateks on nt Anna Haava, Juhan Liiv, Jakob Liiv ja Andrus Kasemaa, olulised on ka Peipsi-äärsed venelased (ent ma ei pea endogeense vaate esindajateks järvele mitte väga lähedal elanud baltisakslasi Lisa de Boori (1946) ja Fred Ottokar von Samson-Himmelstjernat (1944), nagu kaugemalt pärit eestlasigi).
E k s o g e e n s e lähtekohana tähistab Westphal kolonisaatori pilku teisele, võõrapärasele. Peipsi järve geokriitilises analüüsis kohandan eksogeense vaate mis tahes võõra, väljaspoolse pilguks (vt põhjalikumalt Fridolin 2015), niisiis tähendab see Peipsile ja Peipsi äärde sattunud eemalt tulija nägemust järvest. Puhtakujulist võõramaalase vaatepunkti esindavad peamiselt sakslased ja venelased, kes sõitsid läbi Eestimaa Kesk-Euroopast Venemaale või vastupidi peamiselt XVI–XIX sajandil. Mõnedeks oma teekonna kirja pannud autoriteks on saksa reisimees Samuel Kiechel (1563–1619; vt Kiechel 1866), dekabristid Fjodor Glinka (1786–1880; vt Glinka 1971) ja Faddei Bulgarin (1789–1859; vt Bulgarin 1971) ning saksa vaimulik Johann Friedrich Woltmann (1801–1858; vt Woltmann 1833). Ent lihtsalt Peipsi ääres võõra või turistina reisivat pilku esindavad mitmed eestlasedki (nt Ridala 1921; Maide 1934; Piiper 1948).
A l l o g e e n n e vaade on Westphali järgi (2011: 128) midagi endogeense ja eksogeense vahepealset: mingist paigast kirjutav autor tunneb ennast ise seal koduselt, kuid jääb sellele paigale või sealsele elanikkonnale võõraks. Kui varem oletasin, et selline võiks olla eestivenelaste positsioon, siis lähemal analüüsil ilmnes, et Peipsimaa on paik, kus venelased ei tekita eestlastes võõristust, vaid neid nähakse seal loomulikena – seega esindavad nemadki endogeenset vaatepunkti (Fridolin 2015: 11–12). Allogeenseks vaateks võiks aga lugeda seda, kui mingi paigaga ollakse tuttav vaid tekstuaalse vahenduse kaudu. Selle parimaks näiteks on Friedebert Tuglas, kelle Alatskivi kandi ruumitõlgendus lähtus suuresti Juhan Liivi loomingust. Talle lisanduvad kirjandusretkelised, kes on läinud Peipsi-maile Juhan Liivi kodutalu ning Peipsit külastama ning kes tõlgendavadki kohalikku maastikku ennekõike Liivi kujutuste (ning Tuglase Liivi-retseptsiooni) kaudu. Näiteks: „Üldiselt kujutad „Varju” järgi Kitselinna hoopis viletsama pinnasega, liivaseljandikuna soos. Kirjaniku vennapoeg Karl Liiv tõdeb, et Juhan kirjeldas Kitselinna nii kui’s ta oli, nüüd aga on Kitselinn kasvanud võssa ja meie ei näe seda enam nii nagu Juhan.” (Prees 1959)
Peamiseks oma ja võõra vaatepunkti erinevuseks on see, millises kirjandusžanris järve kujutatakse, millega omakorda seostub see, kuidas avatakse isiklikke paigaseoseid ning maastikutunnetuse põhjalikkust. Läbireisijad kirjeldavad maastikku peamiselt visuaalsest küljest, mõnikord avavad ka paiga ajalugu. Selle edasiandmiseks kasutatakse enamasti proosat – nt reisikirju või ajaloolist romaani. Kohalikud autorid seevastu keskenduvad pigem isiklikele sidemetele paigaga ning kajastavad rohkem erinevaid Peipsiga seotud aistinguid, samuti emotsioone, mida tihtilugu väljendatakse luulevormis. Enam kui kohalikele eestlastele on Peipsi-äärsete venelaste jaoks järv oluline identiteedi alalhoiu seisukohast(nt Peipsi hing 2007: 158). Peipsi minevikust rääkides annavad kohalikud edasi oma eluloo seoseid järvega, ent läbisõitjad jutustavad järve tähtsusest ajaloos, enamasti Jäälahingu näitel (nt Rohrbach 1892; Sivers 1846).
2. Ruumi kihiline kujutlus (Westphal 2011: 137–143) on oluline mingi paiga kohta kirjutatud tekstikorpuse korrastamiseks. Paikadest kirjutamise viis muutub ajas. Mõnikord on määrav maastiku enda muutumine, teinekord sõltub see parasjagu valitsevast kirjutamisviisist või autori stiilist. Kirjanduse kaudu tuleb välja ka ruumi ajaline mõõde, kuna tekstis jäädvustatakse konkreetne hetk: erinevaid tekste tundes ning mineviku-oleviku maastikku kõrvutades muutub ruum justkui neljamõõtmeliseks.
Viibides näiteks Liivi muuseumi õuel ja vaadates Peipsi poole jäävat metsa, võib kujutada ennast Liivi eluaega ja mõelda selle metsagi temaaegseks, sest nüüdki varjab see Peipsit. Ent lisades sellesse kujutelma Tuglase arvamuse, et Liiv mõtles metsa oma hullusehoogudes välja (Tuglas 2013: 40–42), kuna Tuglase sealkäigu ajal (esmakordselt 1904. aastal) oli see hiljuti maha võetud, siis tühistub metsatuka Liivi-aegsus ning konkreetse maastikupildi tõlgendus jääb võnkuma eri aegadest pärit kujutuste vahele.
Ajaränd toimub ka kirjandusteoste siseselt, kui need räägivad minevikust: autor kujutab ette, milline võis tema nähtav maastik kunagi varem välja näha ja kuidas seda siis tajuti. Ruumi ajalisust võib tõlgendada Mihhail Bahtini (1987) kronotoobi mõiste kaudu, kus aeg ja ruum on üksteisest lahutamatud. Geokriitika kontekstis tundub aga kõnekam rääkida s t r a t i g r a a f i l i s e s t r u u m i s t, mis piltlikult sarnaneb pinnaseläbilõikega geoloogias või arheoloogias, kus lähtekivimi peal paiknevad erinevad mullakihid oma sisseuhte- ja väljauhtehorisontidega ja kus looduslikul pinnasel lasuvad erinevate aegade kultuurkihid. Erinevus seisneb selles, et kirjanduse kultuurkihid on vaimsed ning tõlgenduslikud. Niisiis sõltub mingi tegeliku maastiku pilt ühtlasi vaataja lugemusest ning kultuurilistest taustateadmistest. Ilmselgelt on selles kujundlikus stratigraafias nähtavamal tuntumad ja kanooniliste autorite tekstid, kuna teadmised nende kohta on levinud suurema hulga inimeste teadvuses.
3. Intertekstuaalsus (Westphal 2011: 144–147) kerkib esile siis, kui paiga kohta on juba varem midagi kirjutatud ning kirjanduslik ruum on kultuuri või rahvuse „kollektiivses mälus” piisavalt kinnistunud. Sellisel juhul hakkavad olemasolevad tekstid mõjutama seda, kuidas samast paigast edaspidi kirjutada, sest see ei ole enam paik iseeneses, vaid sel on mingisugune kultuuriline kuvand, mida saab kas kinnitada, kummutada või sellega dialoogi astuda.
Peipsile on enim intertekstuaalseid sidemeid andnud Kreutzwaldi „Kalevipoeg” ning Juhan Liivi looming. „Kalevipojale” viitavad Johannes Maide teoses „Süstal ümber Eesti” (1934: 70), Mari Vallisoo luulekogus „Viimäne vihim” (2013: 45) ning Zoja Pekarskaja luuletuses „Georg Ots” (Peipsi hing 2007: 142–143). Kui Pekarskaja mainib „Kalevipoega” vaid viitena eesti mütoloogiale, mis seostub tema kodukohaga, siis otseseima Peipsi ning „Kalevipoja” seose esitab Maide (1934: 70), kellele järve lained justkui iseenesest toovad huulile värsid eeposest: „Laia laane minu tuba, / Tuules on mul tulease / Vihmas vihtlemise paika / Udus uinumise paika” (vt Kreutzwald 2011: 138).
Juhan Liivi loomingule viitavad looduskirjanduslikes tekstides Jüri Parijõgi (1937: 202–203) ning Endel Priidel (1968: 93–111). Nad seovad Liivi kodukoha tema loominguga ning mõtestavad maastikku just kirjanikust lähtuvalt: „Siinne loodus on andnud ta [Juhan Liivi] luuletustele värvi ja proosapaladele ainet. Kirjaniku fantaasia on saanud toetust just siit, Peipsi lagedalt veeväljalt, rannaliivikuilt, tagasihoidlikult, kuid ometi Peipsi ühelt kaunimalt maastikult.” (Priidel 1968: 94)
Ilukirjanduslikest tekstidest esineb viiteid Liivile näiteks Gustav Suitsu (Sõnarine 1989: 389–390), Andrus Kasemaa (2008: 28, 2012: 36) ning Marta Sillaotsa (1921: 32) loomingus. Sillaots on erandlik seetõttu, et tema tsiteerib oma teose „Peipsil” alguses Juhan Liivi luuletust „Üle vee”, samal ajal kui teised viitavad pigem proosale, tehes juttu näiteks „Varjust”, „Käkimäe käost” (Suits küll ise luulevormis) ja Kukulinnast/Kitselinnast.(5) „Varju” peategelase Villu Peipsi-igatsus seotakse Juhan Liivi Peipsi-lembusega. Juhanliivlus Kasemaa teostes ongi ennekõike Peipsi-ihalus: „Enne vihma tõusidki veed ja suur järv oli korraga kõrge ja sinine, lesed kuulasid seda kohinat kui midagi imearmast. Nagu väikesed juhanliivid olid nad kõik künka peal reas ja kuulasid seda kohinat.” (Kasemaa 2012: 56)
4. Maastikukuvandi loomisel on oluline ka aistilisus (Westphal 2011: 131–135), kuna ruumi tajutakse kõigi meelte abil. Elavamate kujutluspiltide pakkumiseks kasutatakse tekstis tihtilugu sünesteesiat, sest reaalsuse kujunditul, poeetikata kirjeldamisel ei pruugi olla mõjujõudu.
Reisikirjades antakse aistilist infot edasi vahetult, luues elava olustikupildi, seda ilmekaimalt ehk Georgi Karajevi ja Aleksandr Potressovi „Peipsi järve mõistatuses” (1969) ning Johannes Maide retkekirjeldustes (1934), samuti Johannes Piiperi maastikupiltides (1948). Need paistavadki silma sellega, et lisaks visuaalsele maastikukirjeldusele antakse aimu ruumikogemuse teistest aspektidest – helidest, ilmastikuoludest, temperatuurist ning muust. Näiteks: „S u m m u t a t u l t k r u u k s u d e s liigub sookurgede talbjas rivi lõuna poole. Järvel valendab naeru- ja kalakajakaid [---] K i l g a t e s liugleb neid õhus ja ujuskleb h e l k i v a s v e e s.” (Piiper 1948: 183; minu rõhutus – E. F.)Ilukirjanduslikes žanrites omandavad aistingud aga metafoorse tähenduse. Juhan Liivi „Varjus” tähistab Peipsi kohisemine kättesaamatut igatsust, mida rõhutab asjaolu, et järv ei paista metsa tagant. Peipsi on samal ajal väga tuttav ja tundmatu – helid teevad selle tuttavaks, ent silmale järv ei paista: „Ta [Villu] ei teagi, mis asi järv on: ema ütleb, et metsa taga on suur vesi ja see võib nii imelikult k o h a d a... Tõesti peab ta suur, vägev asi olema, see suur vesi.” (Liiv 2008: 45; minu rõhutus – E. F.)
Sümboltähendused
Geokriitika on rõhutatult ruumikeskne meetod (Tally 2013: 141–142), mis pöörab tähelepanu sellele, milliseid kuvandeid uuritav koht esile kutsub, kuidas üht ja sama kohta representeeritakse. Peipsi vaatlemisel geokriitika nelja elemendi kaudu ilmnevad järve erinevad sümboltähendused, samuti see, kuidas Peipsit on abstraheeritud kolmel tasemel: Peipsi kui koht, Peipsi kui mittekoht(6) ning kõige mõttelisemas tähenduses on järv kaotanud oma ruumilisuse ja muutunudki sümboliks või abstraktsiooniks, mille olen antud juhul nimetanud mitteruumiks. Koht oleks siinkohal selgesti määratletav ruumiosa, maa-ala kaardil. Mittekohana võiks mõista niisugust ruumi, mis ei toimi koha või paigana, milles ei saa „kohal olla” – siia alla kuuluvad piirid ja orientiirid, ühendusteed. Mitteruumi all mõistan ruumist tekkinud mitteruumiliste kvaliteetide – tunnete, identiteedi, igatsuste, müstilisuse – kogumit.
Peipsi kui koht
Keskkonnana kannab Peipsi järv ennekõike tausta andvat, miljööd visandavat tähendust (järv on vaatepilt, mida kirjeldatakse), siiski on koht oluline ka mineviku kujutamisel ja inimeste ning keskkonna vaheliste seoste markeerimisel. Tekstide vaatlusel selgub, et see, kas Peipsit on teoses kujutatud endogeensest või eksogeensest vaatepunktist, tingib ühtlasi selle, millist laadi aistilist infot tekstiga edasi antakse, millist žanri eelistatakse ning milline on teksti eesmärk. Samuti sõltub vaatepunktist see, kas ja kui tihedalt on kirjutaja identiteet seotud selle paigaga, millest tekstis juttu on. Eksogeensest perspektiivist lähtunud maastikukirjeldused, enamasti reisikirjelduste vormis, annavad edasi mitmekülgset kogemuslikku infot. Endogeenne pilk väljendab pigem tundeid kodu- või lapsepõlvemaastiku vastu ning minevikulise maastiku kujutamiselgi kirjutatakse eeskätt oma isiklikust minevikust seoses järvega. Viimasel juhul võrdub Peipsi enamasti lapsepõlve ideaalmaas-tikuga, mis on eriti esil kogumiku „Peipsi hing” autoritel, nt: „Kodujärv Peipsi / sündisin ja kasvasin ma seal. / Missugune sinine taevas, / Missugune udu järve kohal! // Millised koidud, ehad – / Kauge nooruspõlve unistused. / Siledal veepinnal – lodjad purjelised. / Armas lapsepõlv – kus oled sa?”(7) (Peipsi hing 2007: 232; toortõlge – E. F.) Kaugemat minevikku või mingeid ajaloo sõlmpunkte (Jäälahingut, Eesti iseseisvumist) käsitlevad nii endogeense kui ka eksogeense vaate esindajad.
Inimesed ja neid ümbritsev keskkond on seotud kahel viisil. Esiteks – autor tajub inimesi maastiku osana, see on tunnuslik nii kohalikele kui ka paigaga vaid põgusalt tutvunud autoritele. Kaldarahvas on justkui osa vahetust olustikupildist: „Taas värisevad kobrulehed / ja roostik hõljub lainetes... / Näe, juba tulevadki mehed, / on lained paadinina ees! / Sõud järvepeegli puruks lööb / ja paati saadab hele vööt...” (Haavaoks 1957: 31) Teiseks – minajutustaja ise sulab Peipsiga ühte. Seda kohtab luulelaadis, mis on omane Peipsi-äärsetele venelastele. Järvest lähtub nende enesemääratlus, näiteks seab Olga Kereketkina oma vanausulise identiteedi aluseks Peipsi, seda ristimisnõu metafoori kaudu: „Ime-järv, Peipsi! / Sa mu ristimisnõu. / Usult olen – vanausuline. / Vanausulised on vaimult tugevad.”(8) (Peipsi hing 2007: 158; toortõlge – E. F.)
Peipsi kui mittekoht
Mittekohana hõlmab Peipsi järv kolme tähendust: piir, ühendustee ja orientiir.
See, kuidas ja mil määral tajutakse Peipsit piirina, sõltub ajalisest kontekstist. Riike eraldav tähendus tuleb enim esile Eesti Vabariigi alguskümnendeil loodud või seda perioodi käsitlevates eesti- ja venekeelsetes teostes. Saksa ja baltisaksa autoritel on esil pigem kultuuriline piir Balti ja Vene alade vahel, samuti kirjutavad nad järvest kui Saksa ordurüütlite kaotuse ja Vene vägede võiduga lõppenud Jäälahingu õudsest toimumispaigast. Näide siin läbisõidul olnud baltisaksa mõisniku Jegor Julius von Siversi teosest „Lahing Peipsi järvel”: „Kahvatu läikega maalib / Kuu jääväljasid / Ja annab kartlikult / Edasi kohutavat surnupilti. / Tähed helgivad veriselt / Läbi öö ääretu pimeduse. / Pakane uuristab jääd, / Mis valjult praksub.”(9) (Sivers 1846: 7; toortõlge – E. F.)
Kõige teravamalt on Peipsi piirimomenti käsitlenud Vjatšeslav Šiškov uudisjutus „Sealpool Peipsit” (1926) ning Bernard Kangro romaanis „Peipsi” (1954). Esimene kujutab eestlasi elajalike ja mõrvarlikena, kes teevad kõik, et venelased ei pääseks oma armastatud kodumaale, st tagasi Venemaale. Sarnane julmus kandub üle ka Peipsi kirjeldustesse: „Surm lehvitas tiivu põgenejate laagri kohal. Ümberkeeru oli kõik surnud ja vaikne, ristideta surnuaed – Peipsi – lõi oodates valgendama” (Šiškov 1926: 180).
Sama terava eristuse teeb Kangro. Käsitledes Eesti Vabariigi viimaseid aastaid ning okupatsiooniohtu, omandab ka Peipsi just järve tagant ähvardava peatse kallaletungi varjus ohtliku ning julma ilme. Peipsi ääres leiavad aset tulekahjud, nõiaks peetav tüdruk Marta näeb und leegitsevatest hobustest, kes üle Peipsi Eestisse tulevad: „Üle järve tulevad punased hobused... Otse üle vee... üle laia vee... kaugelt. Neid on palju. Tuleb ikka rohkem ja rohkem. Kogu vesi on täis. Kallas on täis... Lakad lehvivad... kabjad peksavad vett... Soo on neid täis... mets... Nüüd nad tulevad... lähenevad...” (Kangro 1954: 92)
Samas on paljudes teostes kujutatud järve ühendusteena Eesti ja Venemaa, aga ka erinevate samale kaldale jäävate paikade vahel. Varasemas kirjanduses esineb Peipsi majandusliku sillana järve kaldal või sellega ühenduses olevate jõgede äärsete asulate vahel, seda eriti reisikirjades. Samuti tuleb varasemas kirjanduses juttu veeteedel liikumise raskusest, näiteks: „Kui me olime ainult 2 miili edasi liikunud, puhus tuul meile nõnda vastu, et me paremat kätt kaldal randusime; tuul oli nii kõva, et me läksime silma jäänud kalamehemajja, kuhu me jäime viieks tunniks peatuma....”(10) (Kiechel 1866: 113; minu tõlge – E. F.) Edaspidigi kulgeb Samuel Kiecheli ja tema kaaslaste reis tugeva tuule tõttu vaevaliselt, lõpuks jõutakse siiski Pihkvasse.
Ühendusteena esineb järv ka Juhan Liivi jutustuses „Peipsi peal”.
Eesti Vabariigi algusaegsetes tekstides kerkib sihtpunkti jõudmise asemel olulisemaks teekond, näiteks Villem Ridala reisikirjas „Ringi mööda kodumaad” (1921) ning Johannes Maide süstaretke päevikus (1934). Ridala kirjeldab Peipsit turisti vaatepunktist järgnevalt: „Järv lainetab pisut kerges virus, kuid laevas ei ole seda tundagi. [---] Oleme üsna ranna lähedale jõudnud. Võib palja silmagagi eraldada liivase ranna, männiku veeru, mis mustates kaugusesse ulatab. // Pisut alamal on Vene küla. Armetumad mustad ja räpased unarule jäetud majad paistavad laevale.” (Ridala 1921: 73) Ja hiljem Lohusuu sadamas: „Lähedal on väikesi laevu ankrus. On tundmus, nagu oleksid peaaegu merel, ainult õudne ranna maastik ja võõraste külade vaade ei lase tähelepanu eksida.” (Ridala 1921: 74)
Orientiirina aitab Peipsi eksogeense vaate esindajatel muidugi määratleda Peipsi-lähedaste paikade asukohta, kuid ühtlasi defineerida kogu Eesti ala. Näiteks baltisakslaste Fred Ottokar von Samson-Himmelstjerna (1944) ja Lisa de Boori (1946) teostes nimetatakse Eestit Peipsi-äärseks maaks. Võimalik, et selline mitte Eestist üldisemalt lähtuv, vaid just Peipsil põhinev määratlus tulenes ida poolt lähenevast Vene ohust, mis autoreile mõjus ning mis tekstide ilmumise ajaks oligi juba hävitanud Eesti iseseisvuse ning baltisaksa kultuuri viimased riismed.
Kohalike autorite teostes külgneb järv lihtsalt nende kodukohaga. Orientiirina esineb Peipsi Mari Vallisoo luuletuses, kus järve kohisemine aitas lüürilisel minal leida kodutee: „Kuulin – järv jo kohisi / siis saen selgess, kost / vaja mennä Ämmäle / saema ommokost” (Vallisoo 2013: 64).
Peipsi kui mitteruum
Eriti just kohalike kirjutatud tekstides omandab Peipsi tihti müstilise mõõtme, millega järv minetab oma maastikulisuse ning üleneb hoopis igatsuse, üliinimlikkuse, saatuse või nõiduslikkuse võrdkujuks. Sellist ruumilise konkreetsuse hajumisel tekkivat sümboltähenduslikku Peipsit nimetan mitteruumiks, mille all eristan järve pühalikku ja nõiduslikku ilmet.
Peipsi pühalikkus esineb ühelt poolt müstilisusena, saatuslikkusena – kohati peaaegu religioosse mõõtmena, ent see võib ilmneda ka armastuse kujutisena. Peipsi on aga kättesaamatu armastus. Heldi-Irene Sepa luuletuses kujutab naine Peipsit oma peiuna: „Minu kallis Peipsi, / Miks seisad sa täna nii mõtetes / Tahtsin su lähedal olla / Ja tulin rutates. [---] Nüüd olen siin / Sina ilusaim Peipsi peig / Võta mind oma sülle / Kallista, olen Sinu leid...”(Peipsi hing 2007: 81). Naine vestab Peipsiga, kes millegipärast ei rõõmusta oma neidu nähes, ning järgnev luuletus „Vihane Peipsi” seletab veekogu pahameelt: „Su südames on armastus / vist jahtund, / Su lainetes on palju / valget vahtu. / Sa oled kuri, et nii kaua / olin ära.”(Peipsi hing 2007: 82)
Pühaduse taju on omane kohalikule rahvale – endogeense vaatepunkti esindajatele, ja selle väljendamisel mängib muuhulgas rolli näiteks see, et nägemismeele usaldusväärsus mingil hetkel hajub, valitsema pääsevad järve teised omadused, näiteks helilisus. Ka Anna Haava luuletuses „Kuulsid sa ehk lainte laulu?” on visuaalse ja helilise info vahel kontrast: „Kuulsid sa ehk lainte laulu, / Mis nad udu hämarusel, / Pikkerpilli puudutusel, / Tuulte, tormi tõusemisel / Kuuldavale kohisevad? // Ehk mis koidul kuulutavad, / Päikesele pajatavad, / Vahest veidi vallatavad, / Ehahiilgel unistavad, / Tähevalgel sosistavad?... // Ise sõudvad kaugemale – / Ikka igaviku poole...” (Haava 1906: 1) Lained räägivad üht juttu, ise sõuavad aga igavikku.
Lihtsat hardust Peipsi vastu ilmutavad näiteks „Peipsi hinge” autorid. Peipsi pühalikkuse parimad näited leiduvad aga Juhan Liivi loomingus. „Varjus” on järv justkui kättesaamatu ja ülim unistus. Kuigi seda näha ei ole, kuuleb peategelane Villu pidevalt järve lähedalolu. Peipsi ulatub inimesteni, inimesed Peipsini aga mitte – küla ja järve vahele jääv mets toimib müürina, mis ei lase Kukulinna elanikel Peipsi ülevusest osa saada. See panebki Villu nukralt lausuma: „Kui seda metsa ees ei oleks!...” (Liiv 2008: 114) Kättesaamatus aga annabki järvele pühaduse.
Liivi novell „Peipsi peal” loob kuvandi ohtlikust ja ähvardavast Peipsist. Üle laguneva jääga järve tulevad mehed tunnevad pidevat hirmu oma saatuse pärast ning järv mõjub neile suure, hoomamatu – mere sarnasena. Siingi puudub visuaalne informatsioon ja oluline on helilisus: kuna nähtavus on halb, kuid kuulda on jää praksumist ning vee vulinat, tundub olukord eriti hirmsana. Nõnda pöörduvadki mehed palvetes jumala poole, et see nad päästaks – Peipsi raamib siin saatuslikkust ja religioossust. Kuigi sarnaselt õudsena mõjub ka Kangro kujutatud Peipsi, mida käsitlesin mittekohana, on kummagi järvekuvandi põhjused ometi erinevad. Liivil on esikohal järve enda ohtlikkus ja õudsus (mitteruumilisus), Kangrol peegeldab järv selle taha jääva Venemaa julmust – piirijärvena see siiski ka ühendab.
Ka Jakob Liivi novellis „Jää tulek” võib kuulda palveid, kui jää hakkab maa peale tungima ning kuure ja elumajugi lammutama: „Neist kivide ümber kogunenud jäätükkidest ehitab kangelane enesele silla, mille kaudu hõlpsamini maale pääseda. Ristimärki rinnale tehes ja jumalat paludes lõhuvad mehed tuuradega maale tungivat jääd, aga kangelane ei kohku, ei tagane inimese nõrga jõu ees! [---] Võimus on kangelasel. Kõige enne langevad vihtlemissaunad... [---] Nende järel tuleb kord tindikuivatusahjudele ja elumajadele. [---] Nagu kangelase sõrme liigutusel langeb maja maja järel maha ja hiiglasuured jäävirnad asuvad nende asemele.”(Liiv 1960: 369–370)
Nõiduslikuna kujutavad Peipsit kaugemalt tulijad – eksogeense vaate esindajad, kes järve külastades jäävad selle aura kütke – ning see avaldub kahel viisil. Esimesel juhul on järv personifitseeritud nõiaks, nagu näiteks Maide reisikirjas nõid Peipia kujul: „Kuid varsti algan uuesti ühes „Numiga” [süsta nimi] võitlust Peipia vastu. Igivõlur – nõid on aga tugevam ja varsti pean jälle maabuma. Uuesti tormijooks tormi vastu – kuid uuesti ka tagasilöök.” (Maide 1934: 62–63) Teisel juhul lasub Peipsil nõiduslik aura, mille lõksu järve ääres olevad inimesed satuvad ja mis mõjub neile lausa uimastavalt. Näiteks kirjeldab Vahur Afanasjev (2015: 13) nõiduslikku aurat, mille kütkeist päästab tuppa jõudes sisselülitatav televiisor, justkui taastaks see normaalolukorra ning kaotaks Peipsist tekkinud reaalsuse nihestatuse.
Kokkuvõtteks
Analüüsides Peipsi-kirjandust geokriitilise meetodiga, tulid selgelt välja ruumi kujutamise erinevad abstraktsuse tasemed, kus ruum esineb kas enam-vähem konkreetsena või sümbolina: Peipsi võib olla nii maastikuüksus, mittekoht piiri, ühendustee või orientiirina kui ka kättesaamatute igatsuste kehastus. Geokriitika põhielementidest oli ruumi uute aspektide väljatoomisel olulisim endogeense ja eksogeense vaate eristamine, samuti tähelepanu pööramine tekstides esinevale aistilisele informatsioonile. Mitme vaatepunkti arvessevõtmist ei saanud Peipsi-kirjanduse uurimisel tekstikorpuse mahukuse tõttu nagunii vältida. Intertekstuaalsuse märkamine aitas selgemini mõista, millised teosed on maastikul n-ö kindlamalt kanda kinnitanud ja hilisemat paigakuvandit mõjutanud: kirjanduslik Peipsi ja Peipsimaa on ennekõike ja senimaani „Kalevipoja” ja Juhan Liivi maastik.
- Sajandi lõpust võib leida vaid üksikuid Peipsi mainimisi Mari Vallisoo luules: „Lepatriinu ja tuul” (1975, ilmunud: 2015: 44), „Kuu” (1983: 29–30), „Kodavere” (1991: 7) ja „Keväde Kodaveren” (1991: 28).
- Oma hiljutises teoses „Meridiaanide vangis. Kirjandus ja moodne kunst globaliseerumise vaatenurgast” („La Cage des méridiens. La littérature et l’art contemporain face à la globalisation”, 2016) keskendub Westpahl ka teiste ruumirepresentatsiooniviiside uurimisele.
- Edward Soja termin Thirdspace ruumide kohta, kus reaalsus ja fiktsionaalsus on kokku sulandunud. Firstspace oleks tema järgi reaalne materiaalne ruum, Secondspace viitab kujuteldavale ruumirepresentatsioonile (Soja 1996: 6).
- Jakob von Uexkülli terminist Umwelt lähtudes on Brita Melts omailma mõiste lahti kirjutanud järgmiselt: tegu on „reaalse maastiku või keskkonna loomingus kehtestatud vaimse analoogiaga või koguni selle baasil kujundatud alternatiivmaailmaga. Selles maailmas võib omailma kujundavat subjekti/autorit ümbritseva tegelikkuse kirjeldamine saada kaetud väljamõeldise ähmastava ja mängulise looriga, mis hoiab ilukirjandusliku maailma täiel määral taandamisest tegelikele geograafilistele maastikele.” (Melts 2013: 399)
- Kitselinn kui geograafiline paik ja Kukulinn kui tolle baasil kirjutatud fiktsionaalne paik.
- Marc Augé (2012) termin koha või paiga jaoks, mida ainult läbitakse, kuid kus kunagi ei „koduneta” – nt lennujaamad, teed, piirid.
- „Родное озеро Чудское, / Родился я и вырос там. / Какое небо голубое, / Какой над озером туман! // Какие зори, а закаты – / Далёкой юности мечты. / Над гладью – лодьи парусаты. / Родное детство, где же ты?”
- „Чудо-озеро, Чудское! / Ты купель моя крестильная. / Я по вере – староверка. / Староверы духом сильные.”
- „Mit bleichem Glanz bemalet / Der Mond das Eisgefild / Und ziehet bang vorüber, / Ein schaurig Leichenbild. / Die Sterne funkeln blutig / Durch’s weite Schwarz der Nacht. / Der Frost wühlt in dem Eise, / Das berstend laut erkracht.”
- „Als wür nun bey 2 meil in düe seh kamen, wendet sich der wündt unns entgögen, das wür unns zur rechten hand dem landt zue begaben, wurd der windt so starckh, das wür an das landt fuehren zu einem einzechtigen vischerhaus, do wür dann bey finf stundt lanng verbliben....”
Keywords: geocriticism, literary theory of space, comparative literary studies, Bertrand Westphal, Peipus-literature.
The aim of the article is to analyse literature related to Lake Peipus from the perspective of geocriticism.
First, the article gives an overview about geocriticism and a brief introduction to its origins, that is, the spatial turn of the 1980s.
The second part of the article has its focus on Bertrand Westphal’s theory, especially the four elements of geocriticism: multifocalization, polysensoriality, stratigraphic vision and intertextuality. According to the principle of multifocalization, the geocritic is required to engage with many different points of view. Polysensoriality means that it is not only the visual landscape that is important but landscape as sensed with all senses. Stratigraphic vision means that topos is understood to comprise multiple layers of meaning. Intertextuality shows how a place is full of connections between different texts. All these elements are illustrated with examples from Peipus-literature.
The third part of the article analyses the symbolic meanings that emerge from Peipus-literature. The symbolic meanings of Lake Peipus can be divided into three groups: Lake Peipus as an environment (a space/place), Lake Peipus as a border or a communication route (a non-place), and Lake Peipus as a sanctuary or someone’s destiny (a non-geographical entity). In the analysis I primarily focus on which meanings seem more important to local authors and which ones to those who have visited the lake only once or just a couple of times.
In conclusion, Lake Peipus is still mainly the landscape of Juhan Liiv’s oeuvre.
Evelyn Fridolin (b. 1990), MA in World Literature; student of Applied Architecture at TTK University of Applied Sciences, evelynfridolin@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#372 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-30 14:11:58" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(8293) "A f a n a s j e v, Vahur 2015. Tünsamäe tigu. Tartu: NAK.
A u g é, Marc 2012. Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. Tlk Anti Saar. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
B a h t i n, Mihhail 1987. Valitud töid. Tallinn: Eesti Raamat.
D e B o o r, Lisa 1946. Hell glänzt der Peipussee. Erzählung. Kassel: Bärenreiter-Verlag.
B u l g a r i n, Faddei 1971. Matk mööda Livoniat. – Postitõllaga läbi Eestimaa. Eestimaa vene kirjanike kujutuses (XVIII sajandi lõpp – XX sajandi algus). Koost Sergei Issakov. Tallinn: Eesti Raamat, lk 230–251.
F o u c a u l t, Michel 1984. Of other spaces, Heterotopias. – Architecture, Mouvement, Continuité, nr 5, lk 46–49. http://foucault.info/documents/heteroTopia/foucault.heteroTopia.en.html (1. IX 2016).
F r i d o l i n, Evelyn 2015. Peipsi-kirjanduse geokriitiline analüüs. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, kultuuriteaduste ja kunstide instituut. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/47837/fridolin_evelyn.pdf
G l i n k a, Fjodor 1971. Kirjad sõbrale. – Postitõllaga läbi Eestimaa. Eestimaa vene kirjanike kujutuses (XVIII sajandi lõpp – XX sajandi algus). Koost Sergei Issakov. Tallinn: Eesti Raamat, lk 50–55.
H a a v a, Anna 1906. Lained. Tartu: Postimees. www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:36721
H a a v a o k s, Paul 1957. Peipsi rannalt. Luuletusi 1949–1957. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
K a n g r o, Bernard 1954. Peipsi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
K a r a j e v, Georgi, P o t r e s s o v, Aleksandr 1969. Peipsi järve mõistatus. Tallinn: Eesti Raamat.
K a s e m a a, Andrus 2008. Poeedirahu. Tartu: Ilmamaa.
K a s e m a a, Andrus 2012. Leskede kadunud maailm. Tallinn: Varrak.
K i e c h e l, Samuel 1866. Die Reisen des Samuel Kiechel: Aus drei Handschriften. Stuttgart: Literarischer Verein. http://reader.digitale-sammlungen.de/en/fs1/object/display/bsb10929848_00007.html?contextType=scan&contextSort=score%2Cdescending&contextRows=10&context=beybas (1. VIII 2016).
K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 2011. Kalevipoeg. Eesti rahvuseepos / The Estonian National Epic. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Kunst.
L i i v, Jakob 1960. Valitud teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
L i i v, Juhan 2008. Peipsi peal. Tallinn: Eesti Raamat.
M a i d e, Johannes V. 1934. Süstal ümber Eesti. Tallinn: Autori Kirjastus.
M e l t s, Brita 2013. Andrus Kasemaa kirjanduslik omailm. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 393–408.
M i k i t a, Valdur 2013. Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Tallinn: Grenader.
M o r e t t i, Franco 1997. Atlas of the European novel, 1800–1900. London–New York: Verso.
M o s l u n d, Sten Pultz 2011. The presencing of place in literature. Towards an embodied topopoetic mode of reading. – Geocritical Explorations: Space, Place, and Mapping in Literary and Cultural Studies. Toim Robert T. Tally Jr. New York: Palgrave Macmillan, lk 29–43.
P a r i j õ g i, Jüri 1937. Alutaguse metsades. Matkamälestusi. Tartu: Loodus.
Peipsi hing 2007 = Peipsi hing. XX sajandi lõpu XXI sajandi alguse Peipsi luuletajate luulekogu / Чудская душа. Сборник стихов поэтов Причудья конца ХХ–начала ХХI в. в. Koost Fjodor Maspanov. Mustvee: F. Maspanov.
P i a t t i, Barbara 2008. Die Geographie der Literatur. Schauplätze, Handlungsräume, Raumphantasien. Göttingen: Wallstein.
P i a t t i, Barbara, B ä r, Hans Rudolf, R e u s c h e l, Anne-Kathrin, H u r n i, Lorenz, C a r t w r i g h t, William 2009. Mapping literature: Towards a geography of fiction. – Cartography and Art. Toim W. Cartwright, Georg Gartner, Antje Lehn. Berlin–Heidelberg: Springer Verlag, lk 177–192. http://www.literaturatlas.eu/files/2012/01/Piatti2008_ArtAndCartography_Springer.pdf (15. IX 2016).
P i i p e r, Johannes 1948. Pilte ja hääli Eesti loodusest. Tartu: Teaduslik Kirjandus.
P r e e s, A. 1959. Kilde ja killukesi matkateilt kirjanike kodudesse. – Kolhoosi Küla 29. I.
P r i e t o, Eric 2011. Geocriticism, geopoetics, geophilosophy, and beyond. – Geocritical Explorations: Space, Place, and Mapping in Literary and Cultural Studies. Toim Robert T. Tally Jr. New York: Palgrave Macmillan, lk 13–27.
P r i i d e l, Endel 1968. Piki Peipsi piiri. Tallinn: Eesti Raamat.
R i d a l a, Villem 1921. Ringi mööda kodumaad. Tallinn: Maa.
R o h r b a c h, Paul 1892. Die Schlacht auf dem Eise: Eine Deutsch-Russische Entscheidung im Jahre 1242. Berlin.
S a m s o n-H i m m e l s t j e r n a, Fred Ottokar von 1944. Nebel am Peipussee. Stuttgart: Aehre.
S i l l a o t s, Marta 1921. Kodukäijad: jutustused ja pildid. Tallinn: Maa.
S i v e r s, Jegor Julius von 1846. Die Schlacht auf dem Peipus. – Balladen und Lieder. Dorpat: Franz Kluge’sche Buchhandlung, lk 7–16. http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/6002 (1. VIII 2016).
S o j a, Edward 1996. Thirdspace: Journeys to Los Angeles and Other Real-and-Imagined Places. Oxford: Blackwell.
S o o v ä l i, Helen 2008. Kultuurigeograafia. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 654–664.
Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 1. kd. Koost Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1989.
Š i š k o v, Vjatšeslav 1926. Sealpool Peipsit. Leningrad: Edasi.
T a l l y, Robert Jr. 2013. Spatiality. The New Critical Idiom. London–New York: Routledge.
T u g l a s, Friedebert 2013. Kogutud teosed 12. Juhan Liiv. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
V a l l i s o o, Mari 1983. Rändlinnud kõrvaltoas. Tallinn: Eesti Raamat.
V a l l i s o o, Mari 1991. Sünnisõnad ja surmasõnumid. Tallinn: Eesti Raamat.
V a l l i s o o, Mari 2013. Viimäne vihim. Tartu: Ilmamaa.
V a l l i s o o, Mari 2015. Mälestusi maailmast: 1966–2013. Tartu: Ilmamaa.
W e s t p h a l, Bertrand 2011. Geocriticism: Real and Fictional Spaces. New York: Palgrave Macmillan.
W o l t m a n n, Johann Friedrich August Ludolf 1833. Beschreibung einer Reise nach St. Petersburg, Stockholm und Kopenhagen. Hamburg: Hoffmann und Campe.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#582 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#583 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Evelyn Fridolin
Geokriitikast Peipsi järve näitel
Folkloristlikud välitööd. Madis Arukask, Tiiu Jaago, Risto Järv, Merili Metsvahi, Maili Pilt, Elo-Hanna Seljamaa, Pihla Maria Siim, Ergo-Hart Västrik. Koostanud Merili Metsvahi. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017. 358 lk.
M i k s minna välitöödele ning m i s saab materjalist hiljem, on esimesed küsimused, mida endale allikmaterjali otsinguile minnes esitama peab ja millest lähtub kogu järgnev tegevus. Materjali kogumine ja kasutamine on orgaaniline osa folkloristlikust teadustööst: tänapäevase ainese kogumine aitab mõista vanemat pärimuskihti ning varasemalt kogutu läbitöötamine selgitab omakorda uuema pärimuskihi tekkepõhja. „Kogumine”, „välitööd”, „ekspeditsioon” – nimetatagu rahvaluule kogumisretke kuidas tahes, selle vormi ja sisusse tuleb suhtuda ühtviisi tähelepanelikult ja ülesanne võib osutuda keerulisemaks, kui algul arvatud. Lisaks teaduslikule tegevusele on välitööd paljuski seotud emotsioonidega, sel põhjusel on ka praegust arvustust täiendatud omapoolsete kogemuslugudega.
Õpik „Folkloristlikud välitööd” sisaldab 18 peatükki. Õpiku autoriteks on Tartu Ülikooli folkloristid Madis Arukask, Tiiu Jaago, Risto Järv, Merili Metsvahi, Maili Pilt, Pihla Maria Siim, Elo-Hanna Seljamaa ja Ergo-Hart Västrik. Vahetekstide koostajateks on veel 11 folkloristi erinevatest institutsioonidest ja riikidest.
Õpik valmis Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna töötajate rohkem kui kahe aasta vältel toimunud ühiste arutelude tulemusena (lk 8). Kõikidel autoritel on pikaajaline kogemus nii koguja kui ka teadlasena. Mahult üsnagi koguka õpiku koostaja Merili Metsvahi pälvis 2017. aastal Eesti Vabariigi presidendi rahvaluule kogumispreemia Tartu Ülikooli tudengite folkloristlike välitööde kursuste juhendajana korrastatud materjalide üleandmise eest Eesti Rahvaluule Arhiivi aastatel 2001–2016. Kogemus nii koguja kui ka õppejõuna paistab õpikust selgelt silma, sest mõeldud on väga paljudele detailidele.
Enne „Folkloristlike välitööde” ilmumist oli välitööde alal üheks viimase aja põhilisemaks õpikuks ja käsiraamatuks Anu Korbi „Venemaal rahvuskaaslasi küsitlemas. Folkloristliku välitöö metoodilisi aspekte”.(1)
Koostaja sõnul on „Folkloristlikud välitööd” ennekõike mõeldud folkloristika ning naaberdistsipliinide üliõpilastele, kuid ka kõigile neile, „kes soovivad talletada, mõtestada ja analüüsida rahvaluulet” (lk 7). Eeldatav sihtauditoorium on seega üsna mitmekesine ning kogumise ja materjali arhiveerimise nüansse kõigile ühtmoodi arusaadavalt tutvustada keerukas.
Nagu Benjamin Britteni tuntud orkestripala Young Persons’ Guide to the Orchestra puhul, on õpikus ükshaaval läbi käidud erinevad välitööde toimumist ning tulemusi ühel või teisel viisil mõjutavad teemad, et kokkuvõttes kõlaks „orkester” (folklorist-väli-informant(2)) võimalikult harmooniliselt, või vähemalt dissonantse maandades ning neid ette näha püüdes.
Mida on autorid soovinud välitööde juures rõhutada, mida oluliseks on peetud? Raamatu üldisteks eesmärkideks on tutvustada välitöödega seotud põhilisi mõisteid ja Eesti välitööde ajalugu ning osutada praktilistele teadmistele erinevate välitöömeetodite ja -viiside kohta (lk 8). Õpik on üles ehitatud neljaosalisena. Esimeses osas on keskendutud rahvaluule kogumise ajaloolisele tähtsusele ja muutustele kogumise algusajast tänapäevani ning käsitletakse välja mõistet ja selle piiritlemist. Teine osa lahkab välitöödeks valmistumist ja kogumisel kogetu dokumenteerimist, tehnika kasutamist, aga ka ohte helisalvestamisel ja intervjueerimisel. Kolmas osa vaatleb uurija ja uuritavate, oma ja võõra suhteid, uurimiseetikat ja refleksiivsust, samuti uurija enda kehalisi kogemusi välitööde jooksul. Puudutatud on teemasid, nagu informantidega kontakti loomine ja selle hoidmine, seejuures antakse hulk praktilisi osutusi rollijaotusele ja esile kerkida võivatele probleemidele.
Viimane, neljas osa koondab juhendeid ja näpunäiteid välitöömaterjalide vormistamise kohta, käsitledes arhiveerimise olulisust materjali säilitamisel ning standardeid peamiselt Eesti Rahvaluule Arhiivis, kuid ka teistes arhiivides, konkreetsel juhul Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Põgusalt on viidatud ka Eesti Rahva Muuseumile (lk 304, 344) ning Rahvusarhiivile (nt lk 333–334). Lk 7 osutatust, kus Eesti Rahvaluule Arhiivis hoitavale vanemale materjalile ja selle põhjal tegemist ootavale mahukale uurimistööle viitamiselt minnakse üle lausega „ent folkloor ei ole ainult minevikuline”, võib teemakaugemale lugejale jääda ekslik mulje, nagu oleks ERA-s vaid vanem pärimus ning tänapäevast folkloori justkui ei kogutagi. Folklooriarhiivid üle maailma on siiski elavad teadmuskeskused ja nüüdisaegse (neti)folkloori talletamine on võrdväärselt oluline varasema pärimuse säilitamise kõrval.
Teoreetilised peatükid on vaheldatud illustratiivsete kogemuslugude ja välitöökirjelduste katketega. Väiksemas kirjas esiletõstete puhul ei ole siiski alati aru saada, kas tegu on konkreetse peatüki autoripoolse rõhutusega või tsitaadiga kelleltki teiselt. Väikeste toimetuslike lapsuste hulka lähevad puuduvad viited mõnede illustratiivsete esiletõstete all (nt lk 144).
Mitmete peatükkide juures viidatakse küsitleja ning intervjueeritava õigustele ning vastavatele seadustele, millega on välitöid ja arhiveerimist silmas pidades kindlasti kasulik tutvuda, seda eriti huvilistel või teiste erialade esindajatel. Selles kontekstis on oluliseks näiteks lastelt folkloori kogumise eripärad tänapäeval. Mitmel korral on välja toodud probleemid, mis kerkivad välitöödel üles koostöös kogukonna või asutusega (lk 309–312, 326–331).
Õpikus ei käsitleta kirjalikke küsitluslehti, fotovõistlusi ega muid kogumisviise, mis pole seotud vahetute kohtumistega. Siiski on koostatud, taas tänapäevast kogumist silmas pidades, oluline peatükk „Välitööd internetis” ning esitatud kogemuslugu „Intervjueerimine Skype’i teel”. Need välitööd ei tegele samuti vahetu kohtumisega, kuid on siiski välitööd ja nõuavad oma spetsiifilist lähenemist.
Põgusalt käsitletakse kogumise ja intervjuude näilisi ebaõnnestumisi, mida folkloristikas võib võtta ka kui positiivset kogemust. Mäletan enda õpingute ajast lihtsat tõde, et „ei” on folkloristikas jaatav vastus. Kuid tuleb osata näha, mis on sellise vastuse kontekst ja taust. Niisamuti ei tasu karta ootamatuid suunamuutusi plaanitud tegevustes või peljata vastu võtta otsust kuuldut-nähtut hoopiski mitte salvestada. Lisaks kõlab õpikus kogumise üks põhitõdedest, et kõike ei jõua koguda niikuinii (nt lk 328).
Pean oluliseks, et teooria ja praktiliste õpetuste kõrval kajastatakse õpikus emotsioone kui välitööde tähtsat osa, samuti tervislikku aspekti ehk välitööde vaimset ja füüsilist mõju kogujale ning emotsioonide tasakaalumängu indiviidi- ja uurijapositsiooni vahel. Välitööd on tõepoolest füüsiline kogemus ning sügavalt puudutav elamus: nii kogumismatkadel läbitehtu kui ka olmelised tingimused mõjuvad kehale ja vaimule. Et välitööde läbiviimine võib olla kurnav just vaimse surve ja füüsilise pingutuse tõttu ning kogetu võib lõppkokkuvõttes kujuneda uurimistööle takistuseks, on olnud juhust ka endal läbi elada. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et mõningast distantseerumist informantidest ja kogutud materjalist ei tasu häbeneda, kui see tundub tervise hoidmiseks oluline. Välitöid tehes (ja ka hiljem) on tähtis meenutada endale puhkuse vajalikkust!
Kahtlemata pole kerge tajuda ega adekvaatselt reageerida nii kaasvestleja kui ka lõpuks iseendagi tunnetele ning osata intuitiivselt üle saada rasketest hetkedest intervjueeritavaga. Üks emotsionaalselt rabav elamus õpetas mulle tudengina, et surmakultuurist, mis võib erinevate inimeste puhul olla küsitlemiseks üsna keerukas teema, saab rääkida ka siis, kui esmahetkel jääb mulje, et see on täiesti välistatud. Osaledes vabatahtlikuna TÜ rahvaluule õppetooli korraldatud välitööde praktikumil Setumaal, külastasin saatuse tahtel järjestikku suisa kolme naist, kes eri aegadel lähiminevikus oma abikaasa matnuna reageerisid kaotusele keset vestlust ühtviisi ootamatult ja valuliselt. Surmaga seotud uskumused ja kombestik ei jäänud kõrvale ühelgi juhul. Vastupidi, valuliste emotsioonide pehmendajaks oli toona mulle endalegi üllatuseks pöördumine otseselt surma ja matustega seotud küsimuste juurde. Intuitiivne käitumine väljal on oluline, rõhutatakse õpikuski erinevate välitöösituatsioonide kirjeldustes.
Samuti on tänuväärselt toodud mitmeid kogemuslugusid erinevates kultuurikontekstides kogumisest ja nüüdseks üha tavapärasemaks muutuvatest mitmepaiksetest välitöödest. Kuigi põgusalt viidatakse tõlgi ja tõlke vahendusel või puudusel tekkida võivatele probleemidele (nt lk 235 ja kogemuslugu lk 277–279), tahaksin omalt poolt rõhutada, et eri kultuuride ja keelte sees kogudes on lisaks kõigele muule oluline olla teadlik ka keeleväsimusest, mis kogumisel paratamatult tekib. Kogesin seda 15 aastat tagasi Iirimaal iiri folkloori- ja etnoloogiaõpingute käigus Clare’i maakonnas toimunud välitöödel ning sellele järgnenud õppeotstarbelise arhiivinimestiku koostamise vältel. Erinevalt mu inglise, ja osaliselt iiri keelt valdavatest kaastudengitest ei suutnud mina ühtlasel tasemel jälgida mitme tunni pikkuseid vestluseid. Hiljem nimestiku tarbeks helilinti lõpmatuseni edasi-tagasi kerides tekkis juba kartus, et enne kulub lindile auk sisse, kui suudan iiri aktsendiga räägitud sõnad dešifreerida. Suutsin siiski, ja lint jäi ka terveks. Mitmel puhul on lihtsam välitöid läbi viia ning kogutud ainest korrastada mitmekesi.
Õpiku põhjalikkus kajastub veel mitmetes küsitluskavade ja arhiivinimestike näidetes ning peatükkidele lisatud eriilmelistes harjutusülesannetes, mis kindlasti panevad lugeja süüvima kogumise sisulistesse aspektidesse. Lisaks seletab õpik lahti laia valiku mõisteid. Ühtlasi pakutakse arvestataval hulgal viiteid temaatilisele ja erialasele kodu- ja välismaisele kirjandusele, mida on mälu värskendamiseks või lisaallikate leidmiseks hea kiigata kogenumalgi välitöölisel, kuid on vältimatuks lugemisvaraks algajale.
Kas õpik täidab endale võetud eesmärke? Ehkki erinevate teadurite kirjutatud, on õpiku tekst sidus ja kergelt jälgitav, tihendatud paljude ristviidetega teistele asjakohastele alapeatükkidele ning avab välitöid nii sisulisest, vormilisest kui ka praktilisest küljest. Samal ajal esineb erinevates peatükkides mõnevõrra küsitavaid kordusi: samu mõisteid on seletatud mõningate variatsioonidega (nt väli, välitööpäevik, tehnika kasutamine, märkmete tegemine, (osalus)vaatlus – eriti II osa esimestes peatükkides), ehkki neid oleks saanud esitada kompaktsemalt ja sisult sarnase kordamist vältides. Teisalt on arusaadav, miks selline valik on langetatud: mõisteid ja tegevusi on tahetud lahata võimalikult mitmekülgselt ja püütud ammendavalt ennetada küsimusi, mis algajal välitöötegijal võivad tekkida, pakkudes mõtteainet nii välitööde ettevalmistamiseks kui ka ekspeditsioonil ilmnevate situatsioonide lahendamiseks. Välitööd on oma olemuselt väga mitmetahulised ja nõuavad eriplaanilist lähenemist, siiski tuleks konkreetsus seletuse juures pigem kasuks.
„Folkloristlikud välitööd” on laia haardega süvitsi ettevalmistatud ja koostatud käsiraamat, mis valmistab nii teoreetiliste õpetuste kui ka praktiliste kogemuslugude kaudu huvilist või tudengit ette mitte ainult välitöödeks Eestis, vaid mujalgi maailmas. Nagu õpikus rõhutatakse, tuleb folklorist välitöödelt reeglina tagasi teistsuguse inimesena, sest kogumistöödel osalemine muudab inimest. Järjekordne põhitõde, mida tasub kogumist silmas pidades uuesti tsiteerida, on: „Rahvaluule ei kao ega lõpe, seda on alati rohkem, kui me eales talletada ja uurida suudame” (lk 22). Igal juhul on välitööde teoreetilis-praktilised käsitlused saanud mahuka ja olulise lisa.
- A. K o r b, Venemaal rahvuskaaslasi küsitlemas. Folkloristliku välitöö metoodilisi aspekte. (Studia ethnologica et folkloristica Tartuensia 9.) Tartu: TÜ Kirjastus, 2005.
- Siinkohal pean tegema märkuse, et isiklikult minu jaoks kehtib tasand „informant” = „kaastööline”, ning „informant” ei märgi pelgalt vahendajat (lk 236). Selleks on kogumisel tekkivad seosed kaastöölise ja koguja vahel minu meelest liiga komplekssed (vt ka lk 252). Õpiku autorid on kaastöölise tähistamiseks soovitanudki mitmeid termineid (lk 236).
Ave Goršič
Algaja teejuht välitööde juurde
Tähtpäevad meelitavad tagasivaateid tegema.(1) 24. septembril 1927. aastal asutatud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv tähistab 2017. aasta septembris oma 90. sünnipäeva. 2018. aastal möödub aga 130 aastat Jakob Hurda ajaloolisest rahvaluulekogumise üleskutsest. Hurda kogu oli aluseks nii Eesti Rahva Muuseumi (ERM) asutamisele 1909. aastal kui ka Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) ellukutsumisele keskse folklooriarhiivi ja ERM-i autonoomse osakonnana. Need asutused olid omavahel seotud kuni mitmekordsete reorganiseerimisteni. 1940. aastal moodustati seni ERM-i alluvuses tegutsenud Arhiivraamatukogust, Eesti Bibliograafia Asutisest, Eesti Rahvaluule Arhiivist ja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (EKLA) Eesti NSV Riiklik Kirjandusmuuseum (edaspidi kirjandusmuuseum), mis hakkas hiljem alluma Eesti NSV Teaduste Akadeemiale (TA). Aastatel 1942–1944 likvideerisid Saksa võimud kirjandusmuuseumi iseseisva asutusena ning kogud liideti Tartu ülikooliga: ERA ja bibliograafia osakond filosoofia osakonnaga, EKLA ja arhiivraamatukogu ülikooli raamatukoguga. Uue Nõukogude okupatsiooniga taastati 1942. aasta olukord ning rahvaluule osakonnale (arhiivile) jäi peamiselt korraldav, teenindav ja publitseeriv funktsioon, millega püüti eelnevat traditsiooni jätkates siduda ka uurimistööd.
1946. aastal moodustati Tartus samuti Eesti NSV Teaduste Akadeemia alluvuses Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI) ning selle sees eraldi rahvaluule sektor, mis tegeles peamiselt teadustööga. 1947. aastal viidi KKI Tallinnasse, mistõttu raskenes nii sealsete teadurite ligipääs arhiivimaterjalidele kui ka folkloristide omavaheline koostöö. Kirjandusmuuseumil ei olnud Teaduste Akadeemia süsteemis instituudi staatust, mis võimaldanuks kõrgemat palgataset ja loomuldasa uurimistöö tegemise õigust. Selle tõttu liiguti ka muuseumi rahvaluule osakonnast mitmel juhul KKI rahvaluule sektorisse. Folkloristlik arhiivi- ja teadustöö nende muutuste tõttu muidugi ei lõppenud.
1960. aastate teisel poolel oli ühiskonnas nn sulaaeg, kuid võimud püüdsid taaskehtestada vahepeal mahenenud kontrolli. Oma mõju NSVL-i sisepoliitikale avaldasid sisepinged sotsialismimaades (Ungaris, Tšehhoslovakkias). Kiiresti arenes NSVL-is suhtlus välismaailmaga ning Eestisse tõi selles osas muutusi Soome presidendi Urho Kaleva Kekkose visiit 1965. aastal. Kirjandus ja ajakirjandus olid allutatud ideoloogilisele kontrollile (Eestis oli selle eest vastutav Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus ehk Glavlit). Tegelikkuses ei õnnestunud kultuurielu hoida rangelt kommunistliku ideoloogia raamides. Teatris, kunstis ja kirjanduses kasutati tõketest hoolimata ära loomingulise vabaduse võimalusi, toimus rahvuskultuuri taasärkamine. Teadusliku uurimistöö võimalused avardusid ennekõike reaalteadustes, aga ka humanitaarteadustes, nagu ajalugu, etnograafia (etnoloogia), kunsti- ja teatriajalugu, populaarseks sai kodu-uurimine. Laienesid võimalused kasutada arhiivimaterjale. Tartu Riiklikus Ülikoolis ja mujalgi tehti algust sotsioloogilise uurimistööga, mida võimud püüdsid samuti kontrolli all hoida, tekkis filosoofiaga tegelemise buum. (Kuuli 2002: 102–152)
Selles kontekstis arenes kahe ajalehe – Sirbi ja Vasara ning Edasi – veergudel 1967. ja 1968. aastal tõsine debatt humanitaarteaduste hetkeseisu ja arengusuundade üle. Sirbis ja Vasaras langes rõhk bibliograafia ja kultuuriloolise materjali alastele küsimustele ning teaduses kasutatava tehnika ja humanitaarteaduste üldistele probleemidele. Edasis väideldi kitsamalt folkloristliku teadus- ja arhiivitöö ning Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Riikliku Kirjandusmuuseumi(2) teemadel: arutleti rahvaluule osakonna (varasema ja praeguse ERA) ning laiemalt muuseumi kõikide osakondade funktsioonide ja tulevikulahenduste üle. Edasis avaldati ühtlasi artiklitest tõukunud laiema vestlusringi kokkuvõte (Edasi 1968). Tegu oli ajaga, kus humanitaaraladel kasvas nõudlus efektiivse infotöötluse ja tehnika järele. Selles raamistikus avanevad ühtlasi rahvaluule osakonna ja kirjandusmuuseumi toonane seis ja tulevikuplaanid.
Ajakirjanduses oli humanitaarteaduste olukorra, vajaduste ja arengute üle arutelusid peetud ja soovitusi jagatud varemgi, millele osutati käesoleva debatisarja esimeses artiklis (Kahk 1967: 3): hiljuti oli toimunud mõttevahetus eestikeelsetes ajalehtedes avaldatud materjali bibliografeerimise mahajäämuse üle.(3) Eestis ilmunud ajakirjanduse sisu retrospektiivne analüütiline bibliografeerimine oli kirjandusmuuseumi bibliograafia osakonna põhitöö, millega tegeleti vahelduva eduga ning muutuvate ja lisanduvate töösuundade kiuste. Põhimureks oli töö suur maht ja üliväike töötajaskond, samal ajal kasvas nõudlus kiirelt kättesaadavate andmete järele nii humanitaarteadlaste kui ka koduloouurijate seas. Mõnevõrra aitas olukorda leevendada 1968. aastal Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Eesti NSV Riikliku Rahvusraamatukogu juurde loodud rahvusbibliograafia osakond, mis toetas kirjandusmuuseumi bibliograafia osakonna tööd (Adamson 1990: 95–96).
Sama kehtis nii rahvaluule- kui ka kultuurilooliste kogude puhul: suure hulga materjali korrastamisega ei tuldud kirjandusmuuseumis toime nii kiiresti, kui kasutajad või muuseumi töötajad ise oleksid tahtnud. Rahvaluule osakonna jaoks tähendas arhiivitöö toona käsitsi kartoteegikaartide ja registrite kirjutamist: nii kirjutati üht ja sama kaarti mitmeid kordi, et süstematiseerida koopiaid erinevatesse üld- ja temaatilistesse kartoteekidesse, samuti kopeeriti kirjutusmasinal mitmes eksemplaris samu rahvaluuletekste. Kirjutusmasinal ja käsitsi kopeerimine oli tohutult tööjõu- ja ajakulukas. Seega oli tekkinud vajadus tehniliste uuenduste järele: paljundusmasinaid oli vaja nii koopiate kiiremaks tegemiseks uurijatele kui ka kartoteekide loomiseks ja varukoopiateks, mikrofilmimine võimaldas vältida väärtuslike käsikirjade korduvat kasutamist ja kulutamist. Samal põhimõttel ei anta tänapäeval uurijate kätte neid originaalmaterjale, mis on juba digiteeritud.
Tollast arhiivitööd ja kogumist käsitlenud Janika Oras on osutanud, et korraldustööde tagaplaanile jäämise põhjuseks oli hädavajalik rahvaluule kogumine, mille tingis kaastööliste kõrge iga ja hääbuvad folkloorižanrid, samuti hõivatus läänemeresoome vanasõnade väljaande juures.(4) Nii arhiivi- kui ka teadustöö tegemisel vastandusid kaks vaadet: rahvaluulearhiivi rajaja Oskar Looritsa ideedest lähtuv käsitlus (teadus, kogumine, korraldamine on omavahel seotud), mida jätkuvalt järgisid arhiivitöötajad, ja nõukogudeaegne teaduspoliitika (teadustööd teevad ainult Teaduste Akadeemia instituudid) (Oras 2008: 68–70), millest lähtuti väljaspool rahvaluule osakonda.
Infoteaduse kasutusvõimalused humanitaarteadustes
14. augustil 1967. aastal võttis Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee ühiskonnateaduste eesmärkide kohta vastu otsuse „Abinõudest ühiskonnateaduste edasiarendamiseks ja nende osa suurendamiseks kommunistlikus ülesehitustöös” (avaldati 23. augustil, vt Rahva Hääl 1967). Dokumendis mainitakse ühe eesmärgina arhiivide ja instituutide tehnilise võimekuse tõstmist ja vajadust organiseerida ühiskonnateaduste alal teadusliku informatsiooni instituut. Tegu oli programmilise tekstiga, kus teadust, sh humanitaarteadusi, nähti kommunismi ülesehitamise vahendina.(5) Informatsioonikeskuse loomise vajaduse mainimine otsuses andis n-ö ametliku põhjenduse selle kavatsuse üle avalikult arutleda (vt Palli 1970: 321).
1967. aasta septembris avaldas ajaloolane Juhan Kahk(6) (1928–1998) Sirbis ja Vasaras artikli, mille peamisteks arutelupunktideks olid ühiskonnateaduste hetkeolukord ja areng: mikrofilmiaparaatide,(7) arvutite ja matemaatiliste mudelite kasutusvõimalused suurte materjalihulkade kiirelt kättesaadavaks tegemiseks ja analüüsiks, samuti sotsioloogia võimalused ja valukohad. Illustratiivse näitena allikatest, mille puhul tehniliste võimaluste rakendamisega annaks palju ära teha, tõi Kahk kirjandusmuuseumi juba toona üpris suured kogud. Ta osutas, et kultuuripärandi uurija peab teadvustama ülesandeid, mis on hetkeprobleemide lahendamiseks vajalikud, suundudes samas tuleviku poole. (Kahk 1967)
Seejärel Sirbis ja Vasaras ilmunud arvamustes tõdeti valdavalt, et humanitaaria ja infotehnoloogia sidumine on hädavajalik valdkonna arenguks ning kohe tuleb alustada vastavate eeltöödega, valmistamaks ette täielikku materjali arvutitega töötlemist. Vaieldi aga sellegi üle, kas publikatsioonide arv võiks olla teadusliku potentsiaali mõõdupuu.
Et Kahk tõi näiteks kirjandusmuuseumi kogud, nägi toonane muuseumi teaduslik sekretär Ingrid Rüütel(8) (snd 1935) vajadust esitada asutuse seisukohad. Vastuses rõhutas Rüütel, et hetkel humanitaarteadlasi erutav probleemistik – kaasaegse tehnika ja matemaatiliste meetodite kasutuselevõtt – osutuvad kindlasti murranguliseks humanitaarteaduste arengus (edaspidi on niimoodi kujunenudki). Rüütel oli arvamusel, et Kahki mainitud moodne tehnika ei suuda lahendada muuseumi suurte kogude (sel hetkel miljon lehekülge rahvaluulet ja kolm miljonit lehekülge kirjandus- ja kultuuriloolisi käsikirju, üle 300 000 köite (aja)kirjandust) kõiki vajadusi. Rüütel rõhutas tarvidust tunda masinate iseärasusi enne vastavate tööde planeerimist, samuti materjalide ettevalmistamist ja kirjeldamist, koodide (märksõnastike) loomist, et nende masinaga töötlemisest üleüldse kasu oleks. Tehnikast aitaks suuremat kasu lõigata kõrgel tasemel ettevalmistatud suurem töötajaskond. Toona oletas Rüütel, et masin esialgu veel ei asenda tervikuna kartoteeksüsteeme, kuid ka käsitsi tehtavat korrastustööd võiks planeerida tehnilist arengut silmas pidades. (Rüütel 1967b)
Kirjastustöötaja Endel Pillau (1931–1998) kirjutas vanema perioodika bibliografeerimise probleemidest, leides, et töö aegluse peamiseks põhjuseks on seda tegevate inimeste vähesus ja materjali tohutu hulk. Pillau osutas, et ulatuslik bibliografeerimine nõuab vanema perioodika terviklike komplektide koondamist, mida läheb vaja, kui koostatud bibliograafia kasutamisel hakatakse tellima ka vähekasutatud materjale. Nii bibliografeerimiseks kui ka hävimisohus perioodika säilitamiseks peaksid sellised komplektid olema kättesaadavad erinevatel andmekandjatel (mikrofilmidel või -kaartidel) mitmes hoidlas. (Pillau 1967)
Ka ajaloolane Heldur Palli (1928–2003) tõdes, et informatsiooni leidmine humanitaarteadustes jääb kaugele maha täppisteaduste tasemest ja informatsioonitööd tuleb humanitaarteadustes paremini korraldada. Palli pidas otstarbekaks koostada ühiskonnateaduste märksõnastik (tesaurus) ning vajalikuks varustada artiklid ja raamatud märksõnadega (praegu on see täiesti tavapärane). (Palli 1967) Ta on hiljemgi osutanud vajadusele ja võimalustele arendada teatmetööd, näiteks võtta kasutusele perfokaardid, koostada indekseerimis- ja märksõnastikke. Ühtlasi on ta viidanud, et debatis nõutud ühiskonnateaduste informatsioonikeskust hakati 1960. aastate lõpus tõepoolest Eesti NSV TA Teadusliku Raamatukogu juurde looma. (Palli 1970: 319–321)
Raamatukogunduse ja infotöö pedagoog Enn Vatter(9) (snd 1937) vastas pika artikliga teaduslik-tehnilise informatsioonitöö teemadel. Ennekõike rõhutas ta teadusliku info üleküllust seoses aina kasvava publikatsioonide hulgaga ning informatsiooni otsimise, kogumise ja ümbertöötamise madalat kasutegurit tööviljakusele. Teaduslik-tehnilise informatsiooni põhiküsimuseks ei pidanud ta mitte automatiseerimist, vaid teadustööde taseme tõstmist ning neis esitatava teabe kontsentreerimist. (Vatter 1968)
Tartu ülikooli raamatukogu direktor Laine Peep(10) (1932–2001) kritiseeris Kahki mõtteid, osutades, et mikrofilmid on kergelt riknevad ja reklaamitud aparaadid ei ole end arhiivipraktikas tõestanud. Infotöötlemise sõlmküsimuseks on märksõnastamine, mis nõuab allikate igakülgset läbitöötamist. Peebu arvates olid arvutid humanitaaraladel kasulikud, kuid esialgu olevat masinate tehniline võimekus madal. Peep seadis kahtluse alla iseseisva ühiskonnateaduste informatsioonikeskuse rajamise, mis viiks olemasolevate asutuste fondide dubleerimiseni. Selle asemel soovitas ta korraldada erinevate raamatukogude, muuseumide ja arhiivide katalooge ja nimistuid. (Peep 1968)(11)
Õigusteadlaselt Hillar Randalult(12) (1915–1990) ilmus 1968. aasta septembris mõnes mõttes diskussiooni kokku võttev artikkel, mis osutas vajadusele kasutada informatsiooni analüüsiks masinate abi. Randalu soovis, nagu Palligi, luua tesauruseid, uuritavat materjali iseloomustavaid mõistete süsteeme, mis koondaks „informatsiooni-dinosaurused”: tema soovitus oli mitte pusida käsikartoteekidega, vaid alustada masinatele sobiva informatsioonikeele loomist. Randalu osutas ka Majanduse Instituudis juba perfokaartide abil saavutatud tulemustele. Ühtlasi tegi ta asjahuvilistele üleskutse koguneda informaatikaalasele arutelule. (Randalu 1968)
Debatt rahvaluule osakonna ja kirjandusmuuseumi üle
Paralleelselt aruteluga Eesti humanitaarteaduste tulevikuteedest käis ajalehes Edasi debatt kirjandusmuuseumi ning rahvaluule osakonna funktsioonide üle.(13) Siingi võib ärgitavaks alguspunktiks lugeda Juhan Kahki artiklit, kuid lisanduvad veel teisedki aspektid. Esiteks tähistas rahvaluule osakond 40 aasta juubelit, mille puhul ilmus 24. IX 1967. aastal Edasis rida lühiartikleid. Nende hulgas oli „Seitse soovi”, mille kirjutas rahvaluule osakonna nimel Ingrid Rüütel (1967a). Seal avaldati soovi väljaannete kiiremaks publitseerimiseks, kurdeti ruumipuudust ning pikaleveninud remonti, väljendati muuseumi lootusi saada instituudi staatus ja kõrgem palgatase, unistati arhiivi- ja teadustööks (nt rahvamuusika helisalvestiste dešifreerimine, tekstiotsingud) vajalike aparaatide ja arvutite ning andmebaaside olemasolust.
Teiseks pidas Herbert Tampere(14) (1909–1975) oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale pühendatud Tartu linna muuseumide teaduslikul konverentsil (6. X 1967) ettekande „Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Kirjandusmuuseumi folkloristlikest uurimustest ja väljaannetest”. Seal rõhutas Tampere kogumise, korraldamise, uurimise ja publitseerimise omavahelist tihedat seotust ning probleeme, mis kerkisid üles, kui folkloristid viidi eraldi osakonda Keele ja Kirjanduse Instituudis ning arhiivi endine positsioon teadusasutusena kadus. Sellega kaasnes koosseisu ja palkade vähenemine ning erinevad tööetapid kannatasid. Lisaks vahetusid pidevalt seisukohad tervikuna muuseumi ülesannete osas: kas tuleks tegeleda puhtalt museoloogilise tööga või ka teadustööga. Tampere leidis, et asutuse statuudist sõltumata peaks teooria ja praktika, tehniline ja teadustöö igal juhul omavahel seotud olema, rõhutades kirjandusmuuseumi folkloristide suurt erialast panust nii kodu- kui ka välismaal (Tampere 1971: 192–203; Oras 2008: 70–71). Kaastöötajate mälestuste järgi oli Tamperel unistus, et arhiivile omistataks instituudi staatus (Oras 2008: 71), mis võis ühtviisi põhineda ERA omaaegsel loomisel Eesti Rahva Muuseumi autonoomse osakonnana, sõjaeelsel plaanil asutada ERA eraldi sihtasutusena ning reaalsetel vajadustel.
Rüütli „Seitse soovi” ning ehk ka Tampere ettekanne algatasid Edasis omakorda folkloristide emotsionaalse mõtteavalduste ahela. Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) professor Eduard Laugaste (1909–1994)(15) kirjutas artikli muuseumitöö olukorrast, kritiseerides rahvaluule osakonna aeglast töökorraldust ja nurisedes pikalt korraldamata materjalide üle. Samuti olid Laugaste meelest põhjendamatud soovid, mis puudutasid arvutite hankimist ja uurimisinstituudiks muutumist. Viimane jätnuks Laugaste arvates museoloogilise töö üldse kõrvale. Kirjandusmuuseumi funktsioonide osas rõhutas Laugaste, et ERA loomisega tekkis asutusele ülesanne hoida, korraldada ja uurijatele kättesaadavaks teha sinna koondatud kogud, samal ajal neid ka järjepanu uurides ja avaldades, samuti olla praktikabaas ülikoolile. Ülejäänud arvamusavaldus keskendus sellele, kas ja mida siiski koguda (sh kirjandusest kopeeritud rahvaluule) ning kas peaks muutma kogumise meetodeid. Kindlasti aga järgis Laugaste joont, mille kohaselt pidi folkloristlik töö olema asutuste (kirjandusmuuseum, TRÜ ja KKI) vahel rangelt jaotatud ning igasugune teadustöö saanuks toimuda ainult koostöös KKI teadlastega. (Laugaste 1967)
Seisukoht, et arhiivil peaks olema vaid teenindav funktsioon, põhjustas aastakümnete jooksul arhiivitöötajate ja Laugaste vahel rohkelt vastasseisu (vt Oras 2008: 72). Vahetult enne Kreutzwaldi päevade toimumist Edasis 24. detsembril 1967 avaldatud vastulauses Laugastele rõhutas rahvaluule osakonna juhataja Ottilie Kõiva(16) (snd 1932), et muuseumitöötajad ei ole jäänud imemasinaid ootama: aktiivselt tegeldakse vahepeal seisnud mitmesuguse korraldustööga ning museoloogilise töö ja publikatsioonide kõrvalt ei jätku teaduse tegemiseks kaugeltki ametlikku tööaega.(17) Teatava kindaheitmisena Laugastele soovitas Kõiva TRÜ rahvaluule eriala üliõpilastel enne välipraktikat tutvuda olemasolevate rahvaluulekogudega. Uute töödena mainis Kõiva mikrofilmikoopiate korraldamist, helilintide dešifreerimist ning regivärsside tüpoloogilise koondkartoteegi koostamist. Kõiva leidis, et suurt osa arhiivitehnilisest tööst ei peaks tegema teaduskraadiga inimesed: olukord laheneks koosseisu suurendamisega ning „multiplikatsiooniaparaatide rakendamisega”. Temagi arvas, et instituudi staatus annaks finantsilist ja moraalset tuge. Artikli lõppmõte oli, et folklorist peab töötama seal, kus on materjalid. (Kõiva 1967)
27. detsembril 1967. aastal kirjandusmuuseumis toimunud Kreutzwaldi päevade teine päev oli pühendatud Eesti Rahvaluule Arhiivi juubelile. Ettekannetega esinesid Herbert Tampere („40 aastat Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamisest”), Richard Viidalepp („Kogumistööst Eesti Rahvaluule Arhiivi ajal”) ja Eduard Laugaste („Rahvaluule varakamber, vaadatuna Tartu Riikliku Ülikooli poolt”) (Laido 1967; EKM arhiiv, n 1, s 540, l 2(18)). Kreutzwaldi päevadest ilmus ülevaade Heino Kääni (snd 1935) sulest 1967. aasta lõpul.(19) Lisaks väga põgusale konverentsi kirjeldusele tõstis ta esile küsimusi muuseumi osakondade tehtud ja tegemata töödest, ning sedagi, et kirjandusmuuseumi kui vabariikliku tähtsusega asutuse probleeme ei peaks otsustama vaid majasiseselt (Kään 1967).
Kirjandusmuuseumi direktor Eduard Ertis(20) (1915–1994) mainis konverentsi avasõnades, et muuseumil on vaja tegeleda mitmesuguste uurimisteemadega, sest see hoiab võrdsel arengutasemel rahvusteaduste erinevaid alasid, samal ajal põhjustab teemade kirjusust ka teadusharude ja teadlaste spetsialiseeritus. Muuseumi kogumistöö tulemused olevat rikkalikud, kuid korraldustööde mahajäämuse põhjusena tõi Ertis välja jätkuvalt väikese koosseisu. (EKM arhiiv, n 1, s 540, l 28) Laugaste keskendus ettekande resümee järgi taas asutustevahelisele rollijaotusele, üliõpilaste rakendamisele arhiivi korraldustöös aastakümnete vältel ning arhiivimaterjalide kasutamisele üliõpilaste uurimistöödes, aga ka ühistele (tulevastele) uurimisteemadele ja publitseerimisele (EKM arhiiv, n 1, s 540, l 111–116v). Konverentsi protokolli järgi selgitasid Ottilie Kõiva ja Ingrid Rüütel arutelul, et rahvaluule osakonna põhiressursid on suunatud korraldustööle, kuid jätkata tuleb ka rahvaluule kogumist, sest mõndagi võib asendamatult kaduda (EKM arhiiv, n 1, s 540, l 18).(21)
1968. aasta jaanuaris jätkusid Edasis arvamusavaldused. August Annist(22) (1899–1972) möönis, et muuseumi peamine ülesanne on kogude täiendamine, kättesaadavaks tegemine ja publitseerimine. Ta pooldas „elektrofotograafiliste paljundusaparaatide” arhiivi toomist (nagu olid juba olemas Soome Kirjanduse Seltsil), mis lihtsustanuks materjalide korraldustööd ning edendanuks näiteks rahvalaulude trükki jõudmist. Annist osutas, et muuseum peab olema ka uurimisasutus. (Annist 1968)
KKI-st võttis sõna Ülo Tedre(23) (1928–2015), kes kahetses kunagist teadurite eraldamist materjalidest, mis ei võimalda KKI folkloristidel aidata kaasa korraldamistööle. Olles laias laastus nõus Laugaste väidetega korraldustöö osas, pooldas ta aga keskarhiivi ideed ning nii KKI kui ka ülikooli rahvaluule kateedri kogude toomist Tartusse (mõlemad kogud asuvadki tänaseks ERA-s). Siiski osutas Tedre, et kogude säilitaja ülesandeks on ühtlasi nende korraldamine ja kättesaadavaks tegemine, leides, et rahvaluule osakonna teadustöötajate osalus tehnilises töös on vältimatu ning paljundusaparaadid on küll vajalikud, kuid vaid osaliselt abistavad elemendid. Samuti leidis Tedre, et KKI teadlaste uurimust ettevalmistav tehniline töö arhiivimaterjalidega peaks olema kõige lihtsam ja vähem aeganõudev. Ka leidis ta, et väike arhiivikollektiiv on killustatud paljude ülesannete täitmise vahel. (Tedre 1968) Asutuste lahutamine ja sellest tõukunud probleemid oli üks teema, mida Tedre oma artiklites hiljemgi rõhutas (nt Tedre 2015: 161, 162, 169).
Kirjandusmuuseumi direktor Eduard Ertis kirjutas selle debati lõpetuseks muuseumi töödest ja plaanidest ning haprast tasakaalust nende vahel. Ertis rõhutas, et muuseumis tehakse palju lisatöid, nagu konsultatsioonid, ekskursioonid, retsensioonid, väljasõidud harulduste leidmiseks jne. Ta möönis, et 1950. aastail võeti ehk liiga innukalt ette mõningaid plaane. Ertis käis välja eraldi fondide osakonna loomise mõtte, kuid ei pidanud seda kõikide probleemide lahenduseks. Kirjandusmuuseum olla püüdnud soodustada ülikooli ja instituudi uurijate teenindamist kõikide võimaluste piires ning samas teinud koostööd mõlema asutusega korraldus- ja säilitustöös. (Ertis 1968)
Vestlusring kirjandusmuuseumis
Oma artiklites tegid osapoolte kokkusaamiseks üleskutse nii Laugaste, Tedre, Kään kui ka Ertis ning see toimus 25. jaanuaril 1968 kirjandusmuuseumis. Kohtumisest avaldati kokkuvõte „Edasi vestlusringis” (Edasi 1968), mille kaudu avalikkus sai aimu kirgliku arutelu teemadest. Lisaks ajalehes avaldatule on Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivis alles säilik kohtumise materjalidega, kus on enamiku Edasis avaldatud artiklite väljalõiked, ärakiri direktor Ertise koostatud kohtumise kokkukutsumise põhjendusest (ennekõike sooviga kõrvaldada kirjandusmuuseumi puudusi, osutusega Heino Kääni artiklile) Teaduste Akadeemia presiidiumile ja ühiskonnateaduste osakonnale, TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna dekaanile ja ajalehe Edasi toimetajale, ning kohtumise märkmed (EKM arhiiv, n 1, s 553). Kohtumisest võtsid osa ajakirjanduses sõna võtnud pooled, TRÜ, KKI, Zooloogia-Botaanika Instituudi, Ajaloo Instituudi ja kirjandusmuuseumi teadurid, lisaks teiste Tartu muuseumide ja ajalehe Edasi esindajad, samuti Teaduste Akadeemia ühiskonnateaduste osakonna akadeemik-sekretär Joosep Saat ning kirjastuse Eesti Raamat peatoimetaja Aksel Tamm (snd 1931) (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 7).
Edasis ilmunud kokkuvõttes nenditi, et kogumistöö tagaplaanile jätmine materjalide süstematiseerimiseks ja kättesaadavaks tegemiseks ei ole hea, kuna vanem rahvaluule ja trükisõna vajab kiiresti talletamist ning pole olemas teemat, mida saaks korrastamise huvides kõrvale jätta. Fondid ning osakondadele esitatud ülesanded ja nõuded on kasvanud, koosseis aga jäänud minimaalseks: kirjandusmuuseumis oli 1968. aasta alguse seisuga 33 töötajat,(24) vaja olnuks hinnanguliselt 70–80. Võrdluseks toodi Eesti Rahva Muuseumi kunagised osakonnad, nüüdsed eraldiseisvad muuseumid, mille koosseis oli kõvasti kasvanud (etnograafiamuuseumis üheksalt inimeselt 44-le, Tartu kunstimuuseumis kolmelt 26-le). Kõne all oli palkade väiksus võrreldes teiste asutustega,(25) võimalus, et muuseum tõepoolest võiks saada instituudi staatuse, publikatsioonide ilmumise kiirendamine, koostöö parandamine ülikooliga, muuseumi üldine suhtlus avalikkusega ning administratiivsed küsimused. Vahetult enne vestlusringi oli Teaduste Akadeemia presiidium võtnud vastu otsuse koostada kõigile allasutustele üksikasjalik viisaastakuplaan ja perspektiivplaan kuni aastani 1985. (Edasi 1968) Sellest lähtuvalt asuti arutelu järel ka vastavaid plaane koostama.
Kui Edasi juurest pöörduda kirjandusmuuseumis leiduvate arhiivimaterjalide poole,(26) avaneb oluliselt kirjum pilt, mida siinkohal saab avada vaid põgusalt. Esiteks laekus Edasi toimetusele kaks avaldamisele mitte kuulunud teksti: käsikirjade osakonna juhatajalt Helene Siimiskerilt (1924–2012) ja kirjandusteadlaselt Sergei Issakovilt (1931–2013). Siimisker viitas peavarahoidjate ja teaduslike sekretäride tihedale vahetumisele ja sellest tulenevatele juhtimisprobleemidele; muuseumi ennastohverdav kollektiiv olla muutunud ükskõiksemaks ning lahenduseks oleks osakondade juurde probleemnõukogu moodustamine. Issakov tegi oma kirjas ettepanekuid muuseumitöö praktiliseks korraldamiseks. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 10, 19–21)
Koosolekul tõdeti korduvalt, et kuidagi ei jõuta lahendusteni, kurdetakse vaid muresid, selgete vastusteta jäävad küsimused milliseid plaane luua? ja kuidas edasi? Arutelus, kas rõhuda korraldustööle, kogumisele või teaduslikele väljunditele, pakkus Paul Ariste(27) (1905–1990) välja lahenduse seada uus eesmärk: uus materjal korda, sest just selle kättesaamisega olevat rohkem probleeme. Ariste nentis samal ajal, et tema on kõik vajaliku oma tööks kätte saanud (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 12). Ingrid Rüütel kordas taas, et iga valmiv väljaanne peab endast järele jätma korras kartoteegi, ning kohatud on väited, et tahetakse teha puhast teadust (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 12). Etnograafiamuuseumi direktor Aleksei Peterson(28) (1931–2017) tõdes oma sõnavõtus, et etnograafia ja rahvaluule üksteisest kaugenemine pole normaalne. Samuti oli ta kategooriliselt vastu kogumistöö vähendamisele, põhjendades seda materjali kaotsiminekuga. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 13, 26)
Ottilie Kõiva väljendas koosolekul uuesti muret kunagise asutuste ja töötajate lahkulöömise üle, avaldades lootust, et probleemne olukord lahendub muuseumi ja KKI ühinemisega,(29) nii et igal folklooriliigil oleks oma korraldaja ja uurija. Ta leidis, et kui KKI oleks jäänud Tallinnasse viimata, oleks arhiivitöö jaoks kokku hoitud palju aega ja raha ning ära jäänud avalik vaidlus korraldustöö üle. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 21) Kõiva kommentaar näitab, kui palju tegid 1940. aastate ümberkorraldused inimestele haiget ja kui pikkadeks aastakümneteks see neid mõjutama jäi.
August Palm(30) (1902–1972) bibliograafiaosakonnast loetles võrdlevalt osakondade vajadused uue tööjõu järele, pani ette koostada vastav plaan koos tööjõu vajaduse loeteluga ning esitas terava küsimuse, kas kirjandusmuuseumil on olnud üldse kasu Teaduste Akadeemia süsteemi kuulumisest: Moskvale ei ole muuseum tähtis ning raha suunatakse loodusteadustele ja tehnikaaladele, jättes rahvuslikud teadused tagaplaanile (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 28–30).
Teaduste Akadeemiat esindav Joosep Saat (1900–1977) on vastuseks kommenteerinud, et muuseumi töötajaid ei ole süüdistatud laiskuses ning humanitaarteadustele on õigusega tähelepanu juhitud. Ta kaitses vaidlustes Teaduste Akadeemiat, öeldes, et arenguteks on vaja ühistööd ning TA-l pole võimalik kõiki ühiskonnateadusi arendada. Saat osutas, et kirjandusmuuseumi teemad ei ole kõrgemates komiteedes taotlustel läbi läinud ning kuigi hetkel tööjõudu juurde ei saa, ei maksa lootust kaotada. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 9v, 31) Võib arvata, et kohalolijaid selline vastus ei rahuldanud.
Folklorist Hilja Kokamägi (1923–2017) jõulistele etteheidetele Teaduste Akadeemia presiidiumi aadressil (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 14) vastas Heino Kään, et kui presiidium ei suuda küsimusi lahendada, tuleb pöörduda valitsuse poole. Kään tõdes ka, et planeerimine käib sageli tutvuste kaudu, väga vajalik on läbimõeldud plaan, ning kahetses, et arutelus jäi tagaplaanile tõsiasi, et kirjandusmuuseum on kultuuriasutus, mis peab kogusid populariseerima. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 14, 41, 42) Kunstimuuseumi direktor Vaike Tiik (1921–2016) leidis, et kirjandusmuuseumi probleemilahenduseks koostatav perspektiivplaan on vajalik, kuid kuna elu muudab plaane, oli tema nende osas skeptiline. Pearõhk võiks olla museoloogilisel tööl, kuid kvalitatiivne korraldustöö kaasneb siiski uurimustega. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 35–36)
Ajaloolane Ea Jansen (1921–2005) märkis, et ühiskonnateaduste arengu perspektiivide suhtes tuleb arvestada informatsiooniteenistuse viletsust. Esimeseks sammuks oleks ühiskonnateaduste asutuste esindajate vastav nõupidamine, kaugemas perspektiivis peaks silmas pidama masinate rakendamist ning uute meetodite tundmaõppimist. Jansen osutas, et inimkonna silmaks olevate humanitaarteaduste areng on aktuaalne kogu maailmas: kujunevad välja uued teadusharud ning otsitakse uusi meetodeid. Ühtlasi osutas Jansen, et teaduse populaarsemaks tegemiseks tuleb sellest ka huvitavalt kirjutada. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 8v, 39)
Avalikus debatis üheks tugevaks kriitikuks olnud Eduard Laugaste püüdis arutelul end mitmel juhul kaitsta, paludes end pigem võtta muuseumitöötajate nõuandjana. Samas oli ta TRÜ kogude muuseumisse toomise vastu, kuna üliõpilaste kogud kuuluvat ülikoolile. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 9, 11)
Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu linnakomitee ülesandel kohal viibinud Alice Habermann(31) (1905–1993) osutas, et humanitaaria saab end maksma panna vaid iseenda autoriteedi varal ning kõnesolevates küsimustes ollakse ise kõige kompetentsemad. Arutelu rõhuasetus olevat vale: igaüks on tahtnud saada vastust ainult ennast huvitavale küsimusele. Teaduslik efekt peaks aga olema maksimaalne ning tuleb planeerida, mida saab ära teha olemasolevate jõududega. Habermann pani omakorda ette moodustada kolleegium ning taktika ja strateegia küsimused läbi töötada: kui suudetakse näidata töö eesmärke ning tegelikke tulemusi, siis saadakse ka vajalikud vahendid. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 15, 43, 44)
Kokkuvõttes märkis Eduard Ertis, et ehkki vestlust oli raske organiseerida, on ta rahul koosoleku toimumise ja probleemidest rääkimisega. Ta pakkus samuti, et mitmete küsimustega võiks pöörduda kõrgematesse asutustesse ning majanduslikke probleeme lahendada ühiselt, lubades ühtlasi, et muuseumi teaduslik nõukogu hakkab teadusliku ja museoloogilise töö põhiprobleeme arutama järgmisest koosolekust alates. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 15, 45–46) On huvitav, et veidi varasemal osakonnajuhatajate koosolekul 15. jaanuaril 1968 osutas Ertis, et teadustööde planeerimisega tuleb olla ettevaatlik (ilmselt tööde mahtu ja venimist silmas pidades), ning tõdes, et aktuaalne remondi- ja majanduslik olukord ei lahene niipea (EKM arhiiv, n 1, s 552, l 1, 2).
Juhan Kahk kirjeldas debati algul toonast hetkeseisu üsna luuleliselt pimedas varandusekambris seismisena (Kahk 1967: 3), viidates kultuurivaradele, mis on jäänud uurijatele kättesaamatuks ja „surnuks”. Küsimus oli aga tehnilise olukorra piiratuses, vahel ehk ka selgema visiooni puudumises võimalikest efektiivsetest lahendustest. Folkloristide mõttevahetuse põhjuseks oli nende killustatus, mõningane personaalne vastasseis ja asutuste tööjaotus, arhiivimaterjalide suur hulk ja hoogne juurdekasv ning inimeste vähesus. Et kõnealused teemad puudutasid osalejaid üsna isiklikult, ei jätkunud laiemaks vaateks alati rahumeelsust. Samal ajal oli ühiseks eesmärgiks siiski olukordadele lahenduste leidmine, kuigi selgekujulist plaani ei tekkinud. Tehniliste abivahendite kasutamise ning üldise humanitaarteaduste arengu küsimused, sh eriti selles osas, mis puudutas humanitaarteaduste ühendamist infotehnoloogiaga, käisid läbi pea kõigi debattides osalenute arvamustest. Oli selge, et humanitaarteadustes oli tekkinud tugev soov ja vajadus suurema sidususe järele infotehnoloogiaga ning tegevusi püüti ka vastavalt suunata.
1968. aasta veebruari lõpus toimunud kirjandusmuuseumi teadusliku nõukogu koosolekul jätkusid kired tegemata ja tehtud tööde ümber. Kohalolijad arutlesid kirjandusmuuseumi perspektiivplaani ehk n-ö tööde soovnimekirja üle 1970. aastateks (vt EKM arhiiv, n 1, s 568). Nõukogu soovitas järjekindlalt nõuda Teaduste Akadeemialt tehnikat ja tööjõudu. Muuseumi töötajad osutasid, et vajaliku korraldustöö ja publikatsioonide hulk võrreldes töötajate pea olematu juurdekasvuga on tekitanud raskusi, kuid kõigega püütakse hakkama saada. Teaduslik nõukogu võttis perspektiivplaani siiski vastu. Arutati ka juurdeehituse ja töötajaskonna kasvu taotlusi TA-le. Muuhulgas soovisid rahvaluule osakonna töötajad teha suuremat koostööd KKI rahvaluule sektoriga nii korraldustöö kui ka ekspeditsioonide osas, millele protokollis selget vastust ei leidu; küll väljendas Ülo Tedre koosoleku teises pooles, et ootab muinasjuttudega tegelemisel rahvaluule osakonnalt abi KKI-le. (EKM arhiiv, n 1, s 555, l 1–10) Arutelu tehnilise töö ning teaduslike probleemide üle jätkati pikalt ka mais toimunud teadusliku nõukogu koosolekul (EKM arhiiv, n 1, s 555, l 11–18). Samuti maikuus toimunud muuseumi osakonnajuhatajate koosolekul arutleti TA presiidiumi otsuse üle, kus nõuti muuhulgas arhiivimaterjalide järjekindlat korrastamist (EKM arhiiv, n 1, s 552, l 18, 19).
Septembrikuise teadusliku nõukogu koosoleku protokolli kohaselt on TA muuseumile vastanud, et arvestab asutuse soovidega, kuid ei luba taotletud määral juurdeehitust ning töötajate arvu kasvu (EKM arhiiv, n 1, s 555, l 22). Ühtlasi nähtub protokollist, et jaanuaris tuliste sõnavõttude saatel räägitut ja otsustatut on püütud teostada: parandada korrastatud materjali seisu, rakendada tööle väiksemaid kolleegiume, anda avalikkusele ülevaade kogumisüleskutsetele vastuseks saadetust jm (EKM arhiiv, n 1, s 555, l 27–28).
Tehnika hankimine ja tööjõu suurendamine oli kirjandusmuuseumis läbiv tegevus ka järgmistel kümnenditel ning seis paranes järjepidevalt, sh materjalide korrastatus ja kättesaadavus. Küll jäi nõukogude ajal saamata instituudi staatus (samuti ei ühinenud kirjandusmuuseum KKI-ga) ja sellest tulenevad kõrgemad palgamäärad.
Arutelu seosed tänapäevaga
Tänapäeval oleme silmitsi mõnevõrra teistsuguse olukorraga kui viiekümne aasta eest. Paljud küsimused on lahendatud, kogusid korrastatud ja hulgaliselt juurde kogutud, nii trükitud kujul kui ka digitaalselt kättesaadavaks tehtud. Kogumis-, korraldus- ja uurimistöö on muutunud tehnilisemaks, uurimisaines digitaalsemaks. Toonastest aruteludest torkab silma mitme osaleja ettenägelikkus: tänagi on selge, et ühiskonna jaoks jätkusuutlike, atraktiivsete lahenduste loomiseks peavad humanitaaria ja infotehnoloogia tegutsema lähestikku. Samal ajal arutleme jätkuvalt selle üle, kuidas humanitaariat ja infotehnoloogiat paremini ühendada ning vastastikku valdkondlikke teadmisi vahendada. Digihumanitaaria võiks olla enesestmõistetav osa humanitaariast, mitte segadusttekitav täiend (Lindström, Uiboaed 2017).
Arvutite kasutamine folklooriandmete töötlemisel sai hoogu 1980. aastatel. Kuna 1967. aastast osutatud soovid puudutasid mitmel puhul etnomusikoloogiat, tuleb mainida, et kirjandusmuuseumi endises etnomusikoloogia osakonnas loodi pikaaegse töö tulemusena regiviiside andmebaas ning selle alusel arvutimeetod regiviiside tüpoloogia koostamiseks ja rahvamuusika võrdlevaks uurimiseks (Rüütel 2009: 208–209). Praeguseks on folkloristikas kasutusel kümneid eri aegadel projektipõhiselt loodud andmebaase. Käesoleval hetkel on probleemiks nende liidestamine.
Tehnilised võimalused on toonud teisi muresid: andmete ligipääsu juures peab ühelt poolt arvestama kaastööliste endi soovide, aga ka hirmudega, ning teisalt rangete nõuetega eetika, isiku- ja andmekaitse osas. Teaduses kehtib samal ajal üha rohkem avatud teaduse ja andmete vaba juurdepääsu nõue. Paradoksaalselt ei lase avatud teadus täiel määral kaitsta kaitsmist vajavat. Lisaks ei ole folklooriarhiivid „surnud”, vaid elavad teadmuskeskused, mis ühendavad eri sajanditest ja eri keeltest-kultuuridest pärit materjale, esindavad teaduslikke, õppe-eesmärgilisi, koduloolisi ja perepärimuslikke huve ning teevad koostööd nii teiste institutsioonide, kogukondade kui ka üksikisikutega. Avatuse-suletuse vahel balansseerimine on keeruline, ent loodetavasti mitte võimatu. Arhiivitöö tulevikku silmas pidades on oluline lahendada küsimus, millises formaadis ja vormis tuleks tänapäevast materjali säilitada ja arhiveerida, et see oleks uurijatele kasutuskõlblik mitmete aastakümnete pärast. See nõuab häid ennustajavõimeid tehnoloogiliste arengute osas. Ilmselgelt on siingi koostöövajadus infotehnoloogia ja humanitaaria vahel.
Väga paljud teadlased tegelevad keerulistele olukordadele lahenduste leidmise või leiutamisega. On ka mõistetav, et teadustööle lisanduvad uued ülesanded või projektid, plaane peab erinevatel põhjustel muutma. Tehnika, rahastuse ja tööjõu teemasid võiks korrutama jäädagi. Tipptulemusteni püüeldakse paraku teadlaste endi tervise ja pere arvelt, stabiilse tugistruktuuri puudumine ei lase ka püsivalt teha heal tasemel teadust.
Projektipõhisust siiski veel üsna suures ulatuses ette kirjutav teaduspoliitika suunab teadlasi tegelema rohkem administratiivsete ülesannetega: korraldustöö, taotluste ja aruannete koostamise, projektijuhtimise, lisaks ka juhendamise, loengupidamise ja muuga (nt Lukner 2016: 46). Nende ülesannete täitmine on muidugi eelduseks, et oleks üleüldse võimalik seatud eesmärke saavutada. Ka eduka uurimisprojekti puhul tuleb uurimisrühmadel loota jätkurahastusele, vältimaks teema järsku lõppemist. H e a j ä t k u s u u t l i k t e a d u s vajab rohkem aega ja püsivamaid ressursse, kui võimaldab mõne aasta pikkune projekt – sellel teemal on avalikult palju sõna võetud (nt Niinemets 2015; Ukrainski jt 2015; Koppel jt 2016; Maidla 2017). Uued eesmärgid rahastuses(32) ja karjäärimudelis (näiteks tenuuri rakendamine Tallinna Tehnikaülikoolis) ei paku esialgu lõplikke lahendusi. Tänase teaduspoliitika, rahastuspõhimõtete ja karjäärimudeli kaugemate tagajärgede osas tuleb loota, et muudatusi tehakse läbimõeldult ning neil arengutel on positiivseid külgi. Humanitaarteadused, olles jätkuvalt vägagi arenemisvõimelised, on tõepoolest inimkonna silm: meil on ka tänapäeval vajadus ühiskonnale silma vaadata, mõista ja seletada selles peegelduvat.
Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) ning Haridus- ja Teadusministeerium (uurimisprojekt IUT22-4 „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad”).
- Käesolev artikkel on välja kasvanud Ingrid Rüütli 80. sünnipäevale pühendatud etnomusikoloogia seminaril 6. XI 2015 Eesti Kirjandusmuuseumis peetud kõnest, mille tekst ilmus samal aastal ajakirjas Mäetagused (Goršič 2015).
- Sellist nimetust kandis muuseum aastatel 1953–1990.
- Vt Veersalu 1966; Annus 1966; Margus 1966; Kään 1966b. Ülevaate bibliografeerimise mureküsimustest annab veel Keel ja Kirjandus 1967.
- Väljaande koostamisest täpsemalt vt Krikmann 2000.
- Nõukogude aja alguses anti rahvaluuleuurimises ideoloogilisi suuniseid nii kogutava materjali sisu kui ka uurimiskõlblike teemade osas (vt Ahven 2007: 476–477, 515–518; Oras 2008: 60–65).
- Juhan Kahk võttis oma töödes kasutusele matemaatilis-statistilisi meetodeid ning oli ajaloolise sotsioloogia eestvedajaid. Kompartei liikmena kasutas ta oskuslikult häid sidemeid nõukogude võimuga. Aastatel 1968–1974 töötas Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi direktorina.
- Kahk suhtus soosivalt Eastman Kodaki arendatud mikrofilmide kodeerimissüsteemi Miracode, mis võimaldas masinal leida materjalile omistatud ühe või mitme kolmekohalise koodi järgi filmilt vajalik lehekülg. – Toim.
- Folklorist, on olnud nii kirjandusmuuseumi rahvamuusika- ja koreograafiasektori kui ka KKI rahvamuusika sektori juhataja.
- Vatter oli aastatel 1968–1969 Eesti Teadus- ja Tehnikainformatsiooni ning Majandusuuringute Instituudi (lühendatult: Eesti Informatsiooni Instituut) labori juhataja.
- Peep oli selles ametis aastatel 1962–1990.
- Artiklile kirjutas Juhan Kahk 31. V 1968 vastulause, vt Kahk 1968.
- Toona Eesti NSV TA Majanduse Instituudi õiguse sektori vanem teaduslik töötaja.
- Kirjandusmuuseumi probleemidest ja töistest taustadest vt ka Kään 1966b; Ertis 1967.
- Folklorist ja muusikateadlane, rahvaluule osakonna juhataja 1952–1966.
- Ühtlasi kirjandusmuuseumi teadusliku nõukogu liige.
- Folklorist, rahvaluule osakonna juhataja aastatel 1966–1977.
- [17] Teadustöö tegemist puhkuse ja une arvelt on maininud mitmed tollased töötajad (Oras 2008: 71).
- Artikkel järgib 2017. aasta kevade jooksul korrastatud EKM arhiivinimistu numeratsiooni.
- 1966. aasta sügisel avaldas Heino Kään Edasis viieosalise ülevaate muuseumi tegevusest, olles ka omajagu kriitiline (nt Kään 1966a, 1966b).
- Ametis aastatel 1954–1989.
- Muudeks arutlusteemadeks konverentsil olid publitseerimis- ja tehnilise töö raskused, humanitaarteaduste halb olukord, KKI tagasitoomine Tartusse ja mõned teaduslikud küsimused (EKM arhiiv, n 1, s 540, l 19–22).
- Rahvaluule- ja kirjandusteadlane, kirjanik ja tõlkija.
- Folklorist, KKI rahvaluule sektori juhataja 1962–1991.
- Osa kaadrist on jäetud üles lugemata, vt järgmist allmärkust.
- KKI-s töötas 1967. aasta 1. jaanuari seisuga 109 töötajat, kirjandusmuuseumis 46 (Ahven 2007: 416; EKM arhiiv, n 1, s 547). KKI-s oli 1967. aastal kraadita nooremate teaduslike töötajate palk kuni 98 rubla. NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riikliku Töö ja Töötasu Komitee määrusega 20. IX 1967 tõsteti miinimumpalk teadusasutustes 60 rublale. Nii tõsteti alates 15. XII 1967 palka 27 inimesel, v.a nooremad teaduslikud töötajad, bibliograafid ja insenerid. Vanemlaborantide palk oli 1968. aastaks seega 70 rubla (enne 55), bibliograafide kuupalgad 50–74 rubla. 1970. aastal KKI koosseisu üle toodud kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna vanem teaduslik töötaja Erna Normann sai uue töötasuna 210 rubla kuus, mida oli senisest kaks korda rohkem. 1971. aastal on vanema teadusliku töötaja palk 250 rubla (Ahven 2007: 421–422, 485, 515). Kirjandusmuuseumis oli aastail 1967–1968 vanema teadusliku töötaja kraaditasuta kuupalk 100–105 rubla, vanembibliograafil 105 rubla, bibliograafil 83 rubla (EKM arhiiv, n 1, s 547, l 51; EKM arhiiv, n 1, s 574, l 34–35).
- Arutelust on säilikus neli erinevat konspekti, millest siin on kasutatud kahte põhjalikumat.
- Keele- ja rahvaluuleteadlane, eesti fennougristika koolkonna rajaja, TRÜ soome-ugri keelte kateedri juhataja ja professor, akadeemik.
- Etnoloog, direktorina ametis aastatel 1958–1992.
- Uue hoone asukoht pidi olema Tartu. Lähemalt Ahven 2007: 475–476.
- Kirjandusteadlane ja bibliograaf.
- Kirjandusmuuseumi direktor aastatel 1945–1951.
- Vt lähemalt „Uurimistoetuste ja tegevustoetuse uus kontseptsioon” (2016) http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2016/10/Uurimistoetuste_ja_tegevustoetuse_uus_süsteem_ETAg_2016.pdf
Keywords: folkloristics,, history of science, 1960s, humanities, information technology, Estonian Literary Museum, Estonian Folklore Archives
The article recollects a debate between humanities scholars published in two Estonian newspapers – Sirp ja Vasar and Edasi – in 1967 and 1968. One of the main issues was the prospective implementation of computers and information technology in the preservation of humnities collections as well as in data processing and retrieval in the Estonian SSR. The other hub of the discussion was the Fr. R. Kreutzwald National Literay Museum at the ESSR Academy of Sciences and its folklore department (Estonian Folklore Archives), also touching upon the problems and functions of the collections and personnel of other departments of the museum
The prevailing results of the debate were that humanities should necessarily be encouraged to cooperate with information technology, possibly with the help of a prospective centre of information sciences, while manual handling of data and collections should be reorganised providing for a conversion to computer-based technologies. As for the Literary Museum, the debate explicated the needs of both the museum staff and the users of its collections, as well as the activities necessary to facilitate the arrangement and accessibility of the collections, including cooperation with other humanities institutions.
Notably, the public debate of 50 years ago reveals some interesting parallels between the then problems of uniting the forces of the humanities and information technology and the present-day field of digital humanities, considering the demand for it as well as its developmental requirements.
Ave Goršič (b. 1979), PhD, Estonian Literary Museum, Estonian Folklore Archives, Researcher, avegorsic@folklore.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#376 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-10-02 14:07:59" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(9400) "Käsikirjalised allikad
EKM arhiiv = Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv:
EKM arhiiv, n 1, s 540 – Kreutzwaldi-päeva teadusliku konverentsi materjalid.
EKM arhiiv, n 1, s 547 – 1967. a. eelarve, kinnitatud töötasufond ja kapitaalmahutuste plaanid.
EKM arhiiv, n 1, s 552 – Osakonnajuhatajate koosoleku protokollid.
EKM arhiiv, n 1, s 553 – „Edasi” vestlusringi materjalid.
EKM arhiiv, n 1, s 555 – Teadusliku Nõukogu koosolekute protokollid.
EKM arhiiv, n 1, s 568 – Osakondade (v.a Arhiivraamatukogu) museoloogilise töö perspektiivplaan alates 1968. a., eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia 20-aasta plaan (1963.–1982. a.) ja seletuskiri selle juurde.
EKM arhiiv, n 1, s 574 – 1968. a. eelarve, kinnitatud töötasufond ja kapitaalmahutuste plaanid.
Kirjandus
A d a m s o n, Virve 1990. Bibliograafia osakonna töösuunad ja kartoteegid. – Juurtega sajandite mullas. Kogumik Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi 50. aastapäevaks. Toim Meelis Kahu. Tallinn: Eesti Raamat, lk 92–98.
A h v e n, Eeva 2007. Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Toim Maria-Maren Sepper. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Annist, August 1968. Meie rahvaluule hiigla-aarded ootavad tõepoolest „imemasinaid”. – Edasi 14. I, nr 12, lk 3.
A n n u s, Endel 1966. Teadlaste ja spetsialistide teenistuses. – Sirp ja Vasar 28. X, nr 44, lk 2.
Edasi 1968 = Kirjandusmuuseumi probleemid ja perspektiivid. – Edasi 17. II, nr 41, lk 2.
E r t i s, Eduard 1967. Probleem kerkib probleemi kõrvale. – Edasi 21. III, nr 67, lk 2.
E r t i s, Eduard 1968. Kirjandusmuuseumis: plaanid – aruanded – töö – ettepanekud. – Edasi 24. I, nr 20, lk 2.
G o r š i č, Ave 2015. Seitse soovi. Ootused ja täitumised 1967–2015. – Mäetagused, nr 62, lk 95–100.
K a h k, Juhan 1967. Eilses, tänases ja homses. – Sirp ja Vasar 15. IX, nr 37, lk 3–5.
K a h k, Juhan 1968. Vastuseks Laine Peebule. – Sirp ja Vasar 31. V, nr 22, lk 7.
Keel ja Kirjandus 1967 = Bibliograafide saavutusi ja päevamuresid. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 58–59.
K o p p e l, Andres, J a a n s o n, Karin, R u t i k u, Siret 2016. Teaduse rahastamise süsteem vajab ümberkorraldamist. – Eesti Teadus 2016. SA Eesti Teadusagentuur, lk 45–46. http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2014/01/TA_teaduskogumik_veeb-1.pdf (28. VIII 2017).
K r i k m a n n, Arvo 2000. Eesti lühivormide allikaloost [võrguteavik], ptk 8. http://www.folklore.ee/~kriku/ALLIK/ (22. IX 2017).
K u u l i, Olaf 2002. Sula ja hallad Eesti NSV-s: kultuuripoliitikast aastail 1953–1969. Tallinn: O. Kuuli.
K õ i v a, Ottilie 1967. Muuseumitöötajad pole jäänud, käed rüpes, imemasinaid ootama. – Edasi 24. XII, nr 299, lk 3.
K ä ä n, Heino 1966a. Kirjandusmuuseumis 4. Ajakirjanduse koondnimistud. – Edasi 16. XI, nr 269, lk 2.
K ä ä n, Heino 1966b. Kirjandusmuuseumis 5. Iga päev pole pühapäev. – Edasi 17. XI, nr 270, lk 2.
K ä ä n, Heino 1967. Kreutzwaldi päevast ja Kreutzwaldi muuseumist. – Edasi 31. XII, nr 305, lk 3.
L a i d o, Evi 1967. Kreutzwaldi päev. – Edasi 24. XII, nr 299, lk 3.
L a u g a s t e, Eduard 1967. Mõningaid mõtteid museoloogilisest tööst eesti folkloristikas. – Edasi 17. XI, nr 293, lk 2–3.
L i n d s t r ö m, Liina, U i b o a e d, Kristel 2017. Valdkondade vastasseis? Digihumanitaaria – see ongi tänane humanitaaria. – Novaator. http://novaator.err.ee/600621/valdkondade-vastasseis-digihumanitaaria-see-ongi-tanane-humanitaaria (28. VIII 2017).
L u k n e r, Heli 2016. Järelkasv ja teadlaskarjäär. – Eesti Teadus 2016. SA Eesti Teadusagentuur, lk 46–47. http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2014/01/TA_teaduskogumik_veeb-1.pdf (28. VIII 2017).
M a i d l a, Margus 2017. Millist teadust vajab Eesti? Ehk Teadussüsteemi mitmekesisusest ja järjepidevusest. – Sirp 18. VIII. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/millist-teadust-vajab-eesti-ehk-teadussusteemi-mitmekesisusest-ja-jarjepidevusest/ (25. VIII 2017).
M a r g u s, Malev 1966. Metsandus, haljastamine ja retrospektiivne bibliograafia. – Edasi 29. X, nr 255, lk 1.
N i i n e m e t s, Ülo 2015. Eesti teadus Euroopa teadusruumis. – Sirp 11. XII. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/eesti-teadus-euroopa-teadusruumis/ (28. VIII 2017).
O r a s, Janika 2008. Viie 20. sajandi naise regilaulumaailm. Arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. (Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused 27.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
P a l l i, Heldur 1967. Millest siis alata? – Sirp ja Vasar 1. XII, nr 48, lk 4.
P a l l i, Heldur 1970. Ajaloobibliograafia ja teaduslik informatsioon. – Leninlik etapp eesti ajalooteaduses. Toim Endel Laul. Tallinn: Eesti Raamat, lk 310–321.
P e e p, Laine 1968. Alustada tuleb kohe – aga asjalikult! – Sirp ja Vasar 24. V, nr 21, lk 3, 7.
P i l l a u, Endel 1967. Vanema perioodika bibliografeerimisest. – Sirp ja Vasar 12. XI, nr 45, lk 7.
Rahva Hääl 1967 = Abinõudest ühiskonnateaduste edasiarendamiseks ja nende osa suurendamiseks kommunistlikus ülesehitustöös. – Rahva Hääl 23. VIII, nr 197, lk 1–2.
R a n d a l u, Hillar 1968. Tesaurus võidab dinosauruse. – Sirp ja Vasar 6. IX, nr 36, lk 4.
R ü ü t e l, Ingrid 1967a. Seitse soovi. – Edasi 24. IX, nr 226, lk 3.
R ü ü t e l, Ingrid 1967b. Tänasest, homsele mõeldes. – Sirp ja Vasar 13. X, nr 41, lk 5.
R ü ü t e l, Ingrid 2009. 30 aastat rahvamuusika sektori sünnist. – Paar sammukest XXV. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2008. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, lk 194–236.
T a m p e r e, Herbert 1971 [1967]. Kaks ettekannet Eesti folkloristika ajaloost. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. (Uurimusi ja materjale VII.) Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, lk 183–203.
T e d r e, Ülo 1968. Vaja on nii inimesi kui ka masinaid. – Edasi 21. I, nr 18, lk 2.
T e d r e, Ülo 2015 [1997]. Tagasivaateid KKI rahvaluulesektori tööle 1947–1990. – Mäetagused, nr 61, lk 161–170.
U k r a i n s k i, Kadri, K a n e p, Hanna, T i m p m a n n, Kadi 2015. Konkurents teadusrahale. – Sirp 25. IX. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/konkurents-teadusrahale/ (28. VIII 2017).
V a t t e r, Enn 1968. Kas oleme loonud uue dinosauruse. – Sirp ja Vasar 19. I, nr 3, lk 4.
V e e r s a l u, Ilse 1966. Ühe suure varaaida võtmed. – Edasi 3. VIII, nr 180, lk 2.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#586 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(85) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(2) "10" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#587 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-30 14:53:14" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Ave Goršič
Kirjandusmuuseumi ja humanitaarteaduste ümber toimunud avalik diskussioon aastatel 1967–1968
Verb saama on eesti keeles üks polüseemsemaid. Oleme varem Keeles ja Kirjanduses kirjeldanud semantilisi kategooriaid, mida selle verbiga eesti kirjakeeles väljendatakse.(1) Siinses artiklis tulevad vaatluse alla grammatilised kategooriad, mida saama-abiverb konstruktsioonis infiniitse põhiverbiga väljendada võimaldab. Lähtume eeldusest, et grammatilised kasutusjuhud on välja kujunenud kesksete leksikaalsete kasutusmustrite põhjal ning on nendega grammatiseerumise kaudu seotud (vt Hopper 1991; Heine, Kuteva 2002). Niisiis läheneme saama grammatiliste kasutusjuhtude kujunemisele kui grammatisatsiooniprotsessile, püüdes visandada grammatisatsiooniahela, mis kulgeb konkreetsetest (leksikaalsetest) abstraktsemate (grammatiliste) kasutuste suunas ning ühendab eri tüüpi ja eri grammatiseerumisastmel kasutusi. Grammatisatsiooniahela kirjeldamisel lähtume konstruktsioonidest kui vormi ja tähenduse kindlapiirilistest tervikutest. Jälgime saama grammatiliste kasutusmustrite puhul ka võimalikke kontaktimõju ilminguid. Modaaltähenduste eristamisel lähtume põhiliselt Johan van der Auwera ja Vladimir Plungiani vajalikkuse ja võimalikkuse liigitusel põhinevast modaalsuskäsitlusest (1998). Siinse kvalitatiivse uurimuse materjal pärineb Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpusest, eesti kirjakeele korpusest, eesti murrete korpusest ning veebilehtede korpusest etTenTen.
1. saama modaalkonstruktsioonides
Maailma keelte grammatisatsioonileksikonis (Heine, Kuteva 2002) on allikmõistel GET (’to get’, ’to receive’, ’to obtain’) palju sihtmõisteid, millest viis kuulub modaalsesse valdkonda: VÕIMELISUS (täpsemalt: osalejasisene VÕIMALIKKUS), KOHUSTUS (VAJALIKKUS), LUBAMINE/VÕIMALDAMINE (PERMISSIIVSUS), VÕIMAALIKKUS (täpsemalt: osalejaväline VÕIMALIKKUS) ja ÕNNESTUMINE. Neist kõik peale permissiivsuse on olemas ka eesti keele verbil saama.(2)
Läänemeresoome keelte saa-tüve tavalisim tähendus on ’võimeline, suuteline olema’ (Saukkonen 1966; Kangasniemi 1992; vt ka Habicht, Tragel 2014). Heikki Kangasniemi (1992: 329) toob saa-tüve kohta Pauli Saukkose (1966) andmed: selle tüve omandamise tähendust väljendav vaste esineb läänemeresoome keeltele lisaks ka saami keeles ja mõnes uurali keeles. Saukkonen (1966) esitab oletuse, et konstruktsiooni saada + infinitiiv praegused tähendused võivad olla arenenud konstruktsioonist saa- + O + Vda, nt saan kalaa syödä, mis algselt on tähendanud ’saan kala kätte ja söön ära’, kuid millele on lisandunud tähendus ’ma sain võimaluse kala süüa’ (Saukkonen 1966). Sellistest tähendustest oli lihtne tuletada osalejavälise võimalikkuse tähendus ’ma sain (välisoludest tingitud võimaluse) kala süüa’, sest tähendas ju kala kättesaamine seda, et jumalad olid olnud armulised ja saatnud toitu. (Vt ka Tragel 2007)
Mati Erelti (2003: 106–107) andmetel on saama kolmest eesti keele kesksest modaalverbist (teised on võima ja pidama) kõige vähem grammatiseerunud ning seda kasutatakse eelkõige võimalikkuse (võimelisuse) väljendajana, harvem mittetahtlike situatsioonide kirjeldamiseks üldistes väidetes. saama-verbi grammatiseerumist, selle poolabiverbilisust ja keskseid modaalkasutusi käsitleb Erelt oma eesti keele lauseõpetuse öeldise ülevaates (2013: 117–119).
Petar Kehayov ja Reeli Torn-Leesik (2009: 368) on eesti saama-verbi modaaltähendusi käsitlenud teiste soome-ugri keelte modaalverbidega võrreldes ja toonud kõigis soome-ugri keeltes esilduvatena välja võimalikkuse ja vajalikkuse tähenduse, rõhutades viimase esinemist piiratumal alal. Kehayovi ja Torn-Leesiku (2009: 371) kriteeriumide kohaselt on saama-verbil suur polüfunktsionaalsuse potentsiaal, kuivõrd see väljendab eesti, soome ja liivi keeles viit modaalset funktsiooni.
Tänapäeva eesti kirjakeeles väljendavad saama-modaalkonstruktsioonid peamiselt osalejavälist mittedeontilist modaalsust (võimalikkus), vähem esineb osalejasisest modaalsust (võimelisus). Selle põhjuseks on peetud sobivate, st ainult osaleja sisemisest ressursist sõltuvate situatsioonide harvemat väljendamise vajadust osalejavälise võimalikkusega võrreldes. saama-konstruktsioon on tänapäeva kirjakeeles ennekõike mittedeontilise mitteepisteemilise modaalsuse väljendamise vahend. (Penjam 2008: 133) Eesti murretes on kesksetena nimetatud saama + Vtud passiivi-, impersonaali-, resultatiivsus- ja possessiivse perfekti konstruktsioone ning saama + Vda impersonaali- ja modaalkonstruktsioone. Seevastu tulevikukonstruktsioone saama + Vma on murretes vähe (Uiboaed 2013).
Vanema kirjakeele andmestiku põhjal võiks eeldada, et modaaltähendused on arenenud tüüpilist grammatiseerumisteed pidi juurmodaalsustest (osalejasisesest ja osalejavälisest VÕIMALIKKUSEST ja VAJALIKKUSEST) episteemilise modaalsuse (episteemilise VÕIMALIKKUSE ja TÕENÄOSUSE) suunas. Eesti vanemas kirjakeeles hakkab aga seoses saama-modaalkonstruktsioonidega silma omapärane kasutustava: väga vähe näiteid leidub seal osalejasisese VÕIMALIKKUSE ja osalejavälise VAJALIKKUSE väljendamise kohta. Samal ajal on rohkesti näiteid episteemilise VÕIMALIKKUSE ja VAJALIKKUSE ning ka TULEVIKU väljendamise kohta. Seda võib seletada kontaktimõjulise grammatiseerumisega, millest on kirjutanud ka Bernd Heine ja Tania Kuteva (2003, 2005) ja mille kohaselt võib kontaktkeele tugev mõju suunata vastuvõtva keele grammatika kujunemist nii, et loomulikus grammatiseerumises jäetakse astmeid vahele (vt Habicht 2001: 168; Metslang 2011). Saksa keele mõju tingimustes on eesti varasemas kirjakeeles üle võetud kaugemale grammatiseerunud konstruktsioon: tõenäosuse väljendamine saama-konstruktsiooni abil ja järgmise arengujärguna ka tulevik. Need on olnud religioossete tekstide tõlkimisel vajalikud konstruktsioonid, mis on keelekorralduslike seisukohtade muutumisest põhjustatud tõusude ja mõõnadega kasutusel olnud XVII sajandist alates kuni tänapäevani.
saama-modaalkonstruktsioonid, mille struktuur, kaasa arvatud põhiverbi infinitiivivormi valik, varieerub XVII sajandi kirjakeeles märkimisväärselt, on vanemas kirjakeeles sagedased. Kui XVI sajandist ja XVII sajandi algusest pärinevates tekstides ei leidu näiteid võimalikkuse ja vajalikkuse kohta, mida oleks väljendatud saama-konstruktsiooni abil, siis leidub selliseid näiteid juba XVIII sajandi tekstides, kus taotleti teadlikult suuremat rahvakeelelähedust. Tõsi, ka XVII sajandi algul kirja pandud Georg Mülleri käsikirjalistes jutlustes esineb neljal korral konstruktsioon nägema saama ’nägijaks saama’, mis võib osutada, et rahvakeeles on sellel võimelisuse > võimalikkuse tähendus olemas olnud. Selline kasutusviis näitab ühtlasi loomulikku grammatiseerumist, mis peegeldab tugeva saksa kontaktimõju eelset seisu ja avab saama + Vma konstruktsiooni varasema kasutuse, mis seostub leksikaalselt tähenduselt muutumisega (vrd muutuskonstruktsiooni nägijaks saama). Olukord teiseneb aga juba XVII sajandi 30. aastatel, mil saksamõjuline keelekasutus muutub standardiks ning saksa werden-abiverbi tõlkevastena hakatakse järjest rohkem kasutama saama-futuurumi konstruktsioone. Need on tavapärased nt Heinrich Stahli, XVII sajandi eesti kirikukirjakeele algusperioodi enim mõjutanud autoriteetse misjonilingvisti keelekasutuses:
| (1) |
NJnck tehhet sahwat sündima sest pehwalickust / ninck kuhst / ninck techtest/ ninck mah pehl sahp selle rahwalle werriseminne olla / ninck sahwat wabbisema/ ninck se merri ninck needt merrewohdt sahwat murrisema .. |
Eelnevas näites on ühelt poolt näha saksa futuurumivormi täpset vastavusse seadmist eesti keele saama-konstruktsioonidega. See on XVII sajandi tõlkelise kirjakeele ilming, mis osutab sellele, et võõramaalastest pastoritele mõeldud tekstides eelistasid mitte-eestlastest autorid eestikeelses tekstis saksa keelega võrreldavaid konstruktsioone. Teisalt ilmneb näitelauses ka Stahli vormivaliku eripära: ta kasutab saama-konstruktsioonis enamiku põhiverbidega ma-infinitiivi, ühel juhul, koos olema-verbiga, aga da-infinitiivi. Ilmselt oli selle varieerimise taustaks autori isikupärane vormitaju, sest lisaks olema-verbile on sarnastes konstruktsioonides erandlikult ja küllaltki süsteemselt da-infinitiivi vormis kasutatud ka minema- ja tulema-verbi. Ei ole siiski alust arvata, et Stahl tõlgendanuks ma- ja da-infinitiivilist kasutust sarnases konstruktsioonis eri funktsioonidena.
Tänapäeva eesti keeles on eri tüüpi modaalkonstruktsioonidega seotud erinevad infinitiivivormid: da-infinitiiviga vormistatakse osalejasisest (2) ja osalejavälist (3) ning episteemilist VÕIMALIKKUST ’vähene tõenäosus’ (4), ma-infinitiiviga RESULTATIIVSUST, mis on seotud ÕNNESTUMISE tähendusega (5), ja TULEVIKKU (6).
| (2) | Aga loomekomplektiga saab koos mängida. (etTenTen, www.poogen.ee) |
| (3) | Ega sa lihtinimese ja töölisena ei saagi peale oma valimise hääle suurt teha. (etTenTen, www.mulje.ee) |
| (4) | Tegelikult ei olnud tema jaoks väljaspool kehalist olekut millelgi mõtet, nagu saaks inimene ja loom ilma kehata üldse olemas olla. (N717 ILU) |
| (5) | .. TÜ/Rock sai oma vankri õigesti jooksma alles teise veerandaja keskel. (basket.ut.ee) |
| (6) | See saab olema üks suur lust ja lillepidu kui siniste päevadega midagi jukerdama hakatakse. (etTenTen, happy.net.ut.ee) |
Eesti murretest puudub senini täpsem ülevaade saama erinevate modaalkasutuste jagunemise kohta,(3) kuid korpusematerjalis on rohkesti just osalejasisese võimalikkuse näiteid, nt
| (7) | mull jalad vigasest jäänuvad *ei saa `kõn’dida* (ÄKS) |
1.1. Võimalikkusmodaalsus
Eesti vanemas kirjakeeles leiduvad esimesed osalejavälise mittedeontilise VÕIMALIKKUSE näited XVII ja XVIII sajandi kirjakeeles. Verb saama on oleviku ainsuse 3. pöörde vormis, nt
| (8) | Küllab siis otse mönnusad sannad saab selle ue Testamenti ramato sees luggeda. (VAKK, Helle 1732, 386) |
Näiteid osalejasisese ja osalejavälise VÕIMALIKKUSE vahealalt leidub ka XIX sajandi tekstides.
| (9) | kas seddasinnast önsat ello kegi siin pärrida saab? (VAKK, Holtz 1817, 116) |
| (10) | Kül oli temal karta waewa ja häda teadmatagi, kas enam elusalt pöörab tagasi ja saab omastega röömustada! (VAKK, Schüdlöffel 1844, 11) |
Osalejavälise deontilise VÕIMALIKKUSE näiteid leidub osalejasisese mittedeontilise VÕIMALIKKUSEGA võrreldes oluliselt vähem. Vana kirjakeele materjalis see funktsioon ei esildunud, kuigi täpsem korpuseanalüüs võiks ilmselt mõne seda tüüpi haruldasema kasutusjuhu välja tuua. Osalejavälist deontilist VÕIMALIKKUST tänapäevases kasutuses ilmestab näide 11.
| (11) | Loomist ja hävitamist, rumalust ja tarkust, armastust ja vihkamist ei saa kuulutada „võrdselt õigeiks”. (etTenTen, www.ekspress.ee |
Eesti vanemas kirjakeeles leidub vaid üksikuid osalejavälise deontilise VÕIMALIKKUSE näiteid, mis sisaldavad viidet deontilisele autoriteedile, kes midagi võimalikuks teeb. Esimesed sellised kasutusjuhud leiduvad XVIII sajandi esimese poole tekstides, piiblikeele teadliku rahvapärastamise ajal, nt
| (12) | .. sest nemmad nutwad minno ees ja ütlevad: Anna meile lihha, et same süa. (VAKK, Piibel 1739, 4Ms 11:13) |
Võimalikkuskonstruktsioon on võinud oma arengus lähtuda omandamiskonstruktsiooni laienduseks tõlgendatavatest kognitiivverbide da-infinitiivi vormis kasutusjuhtudest, mida leidub ka varasemas kirjakeeles (vt ka Habicht, Tragel 2014: 833–836), nt
| (13) | Kes ütlevad: Tötko Jum̃al, ta tehko ruttuste omma tö, et same nähha; ja sago liggi, ja tulgo waid Israeli pühha Lunnastaja nou, et same teäda. (VAKK, Piibel 1739, Js 5:19) |
Ka tud-partitsiibiga saama-konstruktsioon väljendab osaleja võimelisust millegi tegemiseks välistest või sisemistest takistustest hoolimata. Selliselt on vanemas rahvakeeles väljendatud osalejasisest VÕIMALIKKUST. Samal ajal on konstruktsioon seotud ka üldisema ÕNNESTUMISE ja RESULTATIIVSUSE tähendusega. Tänapäeva kirjakeeles neid konstruktsioone niisuguses funktsioonis ei kasutata.
| (14a) | Kas sa saad kaa söödud oma hamba-waluga? (Ahrens 1853) |
| (14b) | möni saab nönda oldud (’tal on võime nii olla’) (Ahrens 1853) |
Võimalikkuskonstruktsioonidest on toimunud grammatiseerumine vajalikkuse väljendamise suunas.
1.2. Vajalikkusmodaalsus ja modaaltähenduste piiritlemise probleemid
Tänapäeva kirjakeeles võib saama-modaalkonstruktsioon lisaks osalejasisesele ja osalejavälisele VÕIMALIKKUSELE väljendada ka VAJALIKKUST, nagu on osutanud mh Kehayov ja Torn-Leesik (2009) ning Pille Penjam (2008: 133). Sellise tähendusega konstruktsioon on domineeriva võimalikkuskonstruktsiooni kõrval siiski harv ning VAJALIKKUSE tähendus järeldub sellistel juhtudel kontekstist ega ole tõlgenduslikult ühemõtteline, nt
| (15) | Teie saate veel kaua-kaua tema eest hellalt hoolitseda, võite õrnusevarud tervenisti mängu panna. (Penjam 2008: 133) |
Piir osalejasisese ja osalejavälise VÕIMALIKKUSE väljendamise vahel on hajus ning kirjakeeles leidub hulgaliselt sildkontekste, kus on võimalikud mõlemad tõlgendused, nt
| (16) | Se olli õ’nnega kóus, kes surnud hobbose küllest tükki lihha sai lõigata ja sedda omma jahhodega kéta. (VAKK, Suve Jaan 1841, 1344) |
Eelneva lause sisu on võimalik tõlgendada nii osalejasisesest VÕIMELISUSEST, st osaleja tegutsemisvalmidusest, kui ka osalejavälisest VÕIMALIKKUSEST, st soodsate (välis)tingimuste olemasolust lähtudes.
Verbi saama modaalkasutustele on iseloomulik ka see, et kõnelejal on võimalus jätta täpsem tõlgendus lahtiseks. Näite 17a kontekstist ei selgu, mis on selle põhjuseks, et kassiga ei saa õnnelik olla (st kas põhjus on seisukoha autoris või kassis). Näites 17b on keelekasutaja väljendanud end saama-verbiga, kuigi saanuks valida ka selgemalt näiteks keeldu väljendavad vahendid (ei või / ei tohi). Selline valik võib osutada, et kuigi lauset saab mitmeti mõista, on esiplaanil ikkagi osalejavälise VÕIMALIKKUSE tõlgendus.
| (17a) | Sest kassiga Ei Saa olla õnnelik. (etTenTen, pilleriin.ee) |
| (17b) | See ei saa nii olla! (etTenTen, www.mulje.ee) |
Veelgi komplitseeritum on modaalsuse liiki määratleda nn üldisikulistes näidetes (saama-verb ainsuse 3. pöördes), milles ei ole selge isegi modaalsuse agent. Näide 18a võiks kuuluda episteemilise modaalsuse valdkonda, st see väljendab kõneleja järeldust situatsiooni parameetrite põhjal. Oleme seisukohal, et sarnaselt Eve Sweetseri modaalsuskäsitlusega (1990) on ka eesti keele saama-verbi modaaltähendusi analüüsides mõttekas vaadata episteemilist modaaltähendust juurmodaalsusest pärinevana ja sellega seotuna. Sweetser ongi seda käsitlenud metafoorse ülekandena sotsiaalse (vrd osalejaväline VÕIMALIKKUS ja VAJALIKKUS) ja füüsilise/vaimse (vrd osalejasisene VÕIMALIKKUS) modaalsuse valdkonnast (ehk juurmodaalsusest) järeldustasandi (ingl reasoning) valdkondadesse (episteemiline modaalsus) (Sweetser 1990: 59). Järeldustasandi kasutuste tõlgendamisel on taas oluline roll ÕNNESTUMINE tähendusel (18b), nt mõistestajal on raskusi Kristina nimetamisega päris-suusatajaks (täpsemalt vt Habicht, Tragel 2014: 831–833).
| (18a) | Kuidas sellised asjad saavad sündida? (etTenTen, www.ekspress.ee) |
| (18b) | Verinoort Kristinat ei saanud päris-suusatajaks veel tituleeridagi, kui meedias ilmus tunnustatud ajakirjanikult kommentaar, et tüdrukust ei saa niikuinii midagi .. (etTenTen, www.ohtuleht.ee |
1.3. Episteemiline modaalsus (TÕENÄOSUS)
Selle kohta, kuidas osalejavälise VÕIMALIKKUSE tähendus läheb üle episteemilise VÕIMALIKKUSE ja VAJALIKKUSE tähenduseks, pakuvad vana kirjakeele tekstid vaid üksikuid näiteid:
| (19) | Kuida tedda keige parreminne paigale saab panna? Wie bringt man sie am füglichsten an ihrem Ort. (VAKK, Helle 1732, 395) |
Episteemilise kasutusega on seotud nii vanemates (piibli- ja rahvapärastes) tekstides kui ka tänapäeva keeles kasutusel olev kinnistunud (püsiühendiline) konstruktsioon saab näha, mis viitab lisaks TÕENÄOSUSELE ka TULEVIKULE, nt
| (20) | Agga need teised tülid: Oot/ saab nähha/ kas Elias tulleb/ ja awwitab tedda. (VAKK, UT 1715, Mt 27:49) |
saama + Vda konstruktsiooniga väljendatav tõenäosushinnang puudutab sellisel juhul kõrvallause sisu. XVIII sajandi tekstide põhjal otsustades on tegu püsiühendilaadse kasutusega, mis võib olla eesti keeles rahvapärane. Samal ajal leidub üksikuid näiteid näha saama vaba, st mittepüsiühendilise kasutuse kohta (ka minevikuvormis saama-verbiga) juba XVII sajandi esimese poole tekstides, nt
| (21) | Waidt ny pea, kudt Esau oma Nohremba welie se Iacobe say neha .. (VAKK, Müller 1605/23, 6) ’Vaid niipea, kui Eesav sai oma nooremat venda Jaakobit näha’ |
Tõenäosust väljendab saama + Vda konstruktsioon ka tänapäeva keeles, kuigi sellised kasutusjuhud on harvad, nt
| (22) | Igasugune küberrünnak saab tõhusalt kahjustada modernset ja rahu-rütmis tuksuvat ühiskonda. (etTenTen, www.ekspress.ee) |
Episteemilisest modaalkonstruktsioonist toimub grammatiseerumine tulevikukonstruktsioonide suunas, kusjuures üleminek järelduslikult tõenäosuslikkuselt tulevikulisusele ei ole selgelt piiritletav ning võib sildkontekstidena sisaldada kaheti analüüsitavaid juhtumeid (23). See ongi kontekst, mis ka vormiliselt (saama + Vma) sobib futuurumitõlgenduste aluseks (vt artikli 3. alajaotist).
| (23) | Aga Jumalale tänu, ka meie lootus kaswab, sest see aeg ei ole tõeste enam kaugel, kus selle „kedr-warre” rattad mite enam nii mõnusaste ei saa käima. (VAKK, Jakobson 1870, 43) |
1.4. saama-modaalkonstruktsiooni eituslembesus
Tänapäeva eesti keeles esindavad korpusematerjali põhjal otsustades kõige tavalisemat saama-konstruktsiooni Johan van der Auwera ja Vladimir Plungiani (1998) liigituse alusel osalejavälise mittedeontilise mitteepisteemilise modaalsuse näited (vt Penjam 2008: 133), täpsemalt võimalikkuskonstruktsioonid (vt näiteid 2 ja 3).
Oluline tähelepanek saama-verbi tänapäeva eesti keeles kasutamisest puudutab vormi: varasematele käsitlustele toetudes (Tragel 2004; Penjam 2008) võib väita, et saama-verbil on võrreldes teiste modaalsete verbidega tugev kalduvus esineda eitavas vormis, eriti osalejasisese ja -välise võimalikkuse ja vajalikkuse konstruktsioonides. Pille Penjami materjalist selgus, et 372-st analüüsitud saama modaalsest kasutusjuhust olid 181 (~49 %) eitavas vormis. Teiste sarnaste sagedaste verbide eitavate kasutuste osakaal on tavaliselt kõige rohkem umbes 20 %. Erandiks on siin vaid verbid suutma ja tohtima, mille eitavate kasutuste osakaal on isegi 80–90 % kõikidest kasutusjuhtudest (Penjam 2008: 136).
Vaadates näiteid, mis on saama modaaltähenduste kohta välja toodud eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS), leiame samuti, et kas teadlikult või intuitiivselt on koostajad valinud näitelaused nii, et 21-st osalejasisest või osalejavälist võimalikkust väljendavast modaalsest näitest on 15 eitavas vormis. Alltähenduse ’tohtima, võima’ viiest näitelausest on eitavad kolm.
Eitavate kasutuste sagedust on täheldatud ka eesti lastekeele uurimustes. Siinse käsitluse aluseks olevad andmed on pärit CHILDES-korpusest, kus sisaldub viie eesti lapse sarnastel tingimustel kogutud materjal. Korpusest on viiel lapsel vanuses 1;5–2;6 registreeritud verbi saama esmakasutused. Neljal lapsel viiest olid need kasutused eitavas vormis (ei saa – isikut, aega jm ei ole tavaliselt selle materjali põhjal veel võimalik üheselt määrata). Sellised kasutusjuhud, mille tähendust oli konteksti põhjal võimalik määrata, esindasid kõik negatiivset ÕNNESTUMIST (mitteõnnestumist). (Tragel 2003)
Eitavate kasutuste ülekaalul võib olla mitmeid põhjusi. Keeleajaloolisest ja grammatisatsiooni aspektist on näiteks ka inglise keele põhjal väidetud, et eitavates ümbrustes säilivad vanemad tähendused paremini (nt Traugott 1989: 52). Selle tendentsi kehtivust eesti keeles on siiski raske kommenteerida, sest modaaltähenduste ajalist järgnevust ei ole olemasolevate allikate põhjal võimalik täpselt määrata – saame vaid oletada, et eesti keel järgib siin universaalset grammatiseerumisskeemi.
Võimalik selgitus saama-konstruktsiooni eituslembesusele (vt ka näiteid 3, 7, 17a, 17b, 18b) on see, et tegelikus suhtluses esilduvad emotsionaalse varjundiga mitteõnnestumise olukorrad. Niisiis kasutatakse verbi saama olukorra mõistestamiseks pigem siis, kui mingi tegevus ei õnnestu / ei ole võimalik / ei ole lubatud. Samas võidakse n-ö positiivse olukorra väljendamiseks kasutada eelistatult muid keelevahendeid. Laste keelekasutuses on tavaline see, et õnnestumine ei vaja kommenteerimist, ei saa võib laste kasutuses implitseerida just seda, et nad ootavad abi oma tegevuse edukal lõpuleviimisel (vt ka Tragel 2003; Pajusalu jt 2004: 125, 127).
1.5. Järeldused
Niisiis on saama modaaltähenduste areng olnud konstruktsioonide sisu ja vormi arvestades keerukas ja läbipõimunud, kuid järginud siiski universaalseid grammatiseerumise seaduspärasusi, mille kohaselt on modaalkasutuste lähteks täistähenduslikud (leksikaalsed) kasutusjuhud. Areng on toimunud nn juurmodaalsusest tõenäosusmodaalsuse suunas ja jätkub sealt tuleviku abiverbi kujunemise poole.
Märkimist väärib asjaolu, et episteemilise VAJALIKKUSE väljendamiseks on eesti keeles kasutusel erineva infinitiivivormiga konstruktsioon (saama + Vma) kui episteemilise VÕIMALIKKUSE väljendamiseks (saama + Vda). Seega lähtub esimene neist grammatiseerumisahela sellest osast, mis läbib eelastmetena õnnestumise ja muutumise; teine aga ahela teisest harust, kus eelastmeteks on õnnestumine, omandamine ning osalejasisene ja -väline VÕIMALIKKUS.
J o o n i s 1. saama-verbi grammatisatsiooniahel.
2. Resultatiivsus
2.1. Resultatiivne-passiivne konstruktsioon
Resultatiivsed-passiivsed konstruktsioonid hõlmavad potentsiaalselt lõpuni jõudvaid või juba jõudnud tegevusi, mida vormistatakse saama-verbi vormi ja mineviku partitsiibi (-nud, -tud) abil.
Meie visandatud kaheharulises grammatisatsiooniahelas moodustab muutumistähenduse kaudu metafoorse ülekande teel tekkinud resultatiivkonstruktsioon omaette arenguetapi. Mõisteliselt võiks see konstruktsioon eelneda tulevikukonstruktsioonile, kuigi selle vorm on tulevikukonstruktsioonist erinev. Ühine on neile sündmuse projitseerimine tulevikku ja resultatiivsuse potentsiaal.
Tänapäeva eesti keeles on saama + tud-partitsiibi konstruktsioonidel oma kindel koht passiivi väljendusvahendite hulgas.
Siinses käsitluses oleme kõrvale jätnud täpsemad argumentstruktuuri vormistamisega seotud süntaktilised seigad ja lähtume vaid tüpoloogiliselt määratletud GET-verbi konstruktsioonide saama-tähenduse kaudu tõlgenduvast potentsiaalist vormistada eri tüüpi grammatilisi konstruktsioone, sh resultatiivsust. Eri keelte käsitlustes on kirjeldatud saamisverbidega seonduva GET-passiivi (sh saksa bekommen-passiivi) arenemist nn saajapassiivi konstruktsiooniks, kus GET on abiverbistunud ja subjekti positsioonis ei ole mitte agent, vaid retsipient (saaja). (Vt Diedrichsen 2012: 1198, samuti Nolan 2012: 1147–1151) Ka eesti keeles on märgatavad nn GET-passiivi alged. Seda tüüpi konstruktsioonid ei ole grammatiseerunud väga kaugele, kuid neil on oma hästi eristuvate funktsioonidega kasutusala. Mati Erelt (2013: 197) esitab konstruktsiooni saama + Vtud seisundipassiivina, nt Lauad saavad kaetud.
Samadest vahenditest lähtub ka teine, mõnevõrra erinevaid morfosüntaktilisi vahendeid kasutav konstruktsioon, possessiivne perfekt, nt Mul on/sai kiri kirjutatud (Lindström, Tragel 2007, 2010). Kummalgi konstruktsioonil on oma spetsiifiline funktsioon: neid eristab eelkõige agendi erinev kaasatus. Näide 24a esindab nn personaalset passiivi, mida väljendab resultatiivne konstruktsioon: saama-verb personaalis ja subjektina juurdemõeldav agent. Näide 24b on possessiivse perfekti konstruktsioon, milles agent vormistatakse adessiiviga. Võrreldes verbiga olema moodustatud possessiivse perfekti konstruktsiooniga lisab saama kasutamine tähendusele dünaamilisust, samuti on tajutav õnnestumise kaastähendus. Resultatiivne konstruktsioon on eriti ilmne juhul, kui saama-verb esineb mineviku vormis.
| (24a) | Sain lõpuks mähkud ka koju ostetud Pampersi Newborn 2–5 kg (etTenTen, www.nupsu.ee) |
| (24b) | Peale pikka seletamist sain pildi kätte, aga tal sai tehtud see ülesanne, mis ma ka just äsja ära tegin. (etTenTen, www.buduaar.ee) |
On huvitav tõdeda, et esimene saama-infiniittarindi grammatiline kasutus eesti kirjakeeles ongi just saama-futuurumi kohta passiivses konstruktsioonis. Et tegemist on kõrgel grammatiseerumisastmel konstruktsiooniga, on sellise kasutuse puhul ilmne saksa keele vastava konstruktsiooni eeskuju. Tegu on umbes 1600. aastast pärineva kohtuvandega, mis on tõlkelist päritolu:
| (25) | .. eht minna se asja sees, me perrast minnul nüht sahp küszitut sahma, se selgke n. puchta töszidusse kellekil hehx ech kahjux, welja reckima tahhan. (VAKK, kohtuvanne 1600, 1) |
2.2. Muud resultatiivsed ja passiivsed konstruktsioonid:
saama + Vnud ja saama + Vda
Vanas kirjakeeles on kasutusel aktiivne konstruktsioon, mis koosneb saama-verbi oleviku- või lihtminevikuvormist ja põhiverbi nud-kesksõnast. Konstruktsioon osutab enamasti tulevikulisele resultatiivsele tegevusele (tuleviku kohta vt ka 3. alajaotust). Vanemas kirjakeeles on see konstruktsioon arvukalt esindatud ja sellisena arvatavasti ka rahvakeeles olemas olnud, nt
| (26a) | Agga kui teie ühhe Linna ehk Allewe sisse sate läinud/ siis küsige/ kes selle sees sedda wäärt on .. (VAKK, UT 1715, Mt 10:11) |
| (26b) | kül ma saan seks ajaks söönud (Ahrens 1853) |
Possessiivse konstruktsiooni laiendusena võib käsitada agentadverbiaaliga vormistatud passiivseid saama-konstruktsioone, kus patsient on tõstetud subjektiks ning agent, mis on lauses olemas, vormistatakse adverbiaalsena. Agentadverbiaaliks võib olla muuhulgas käest- või poolt-adpositsioonifraas (27a) või ka ablatiivis substantiivifraas (27b) (vt ka Penjam 2008: 151–153).
| (27a) | Ma pole vist elusees ka nii palju nõgeste käest kõrvetada saanud kui seal. (etTenTen, www.geopeitus.ee) |
| (27b) | Oma pahameeleavalduste viisaka leebuse eest sai Uus-Meremaalt ja Austraalialt noomida ka Suurbritannia. (näide Penjam 2008: 153) |
Erelt nimetab oma uusimas öeldisekäsitluses sellist saama + Vda konstruktsiooni saama-tegevuspassiiviks ning osutab seoses kannatust ja proovimist ning taju ja teadmist väljendavate verbidega sisult negatiivse konstruktsiooni puhul selle seosele osalejavälise vajalikkusega (’pidama, sunnitud olema’), positiivse situatsiooni korral aga osalejavälise võimalikkusega (’võimalik olema’) (Erelt 2013: 198).
3. Tulevikukonstruktsioonid
Lähtudes sellest, et saama siin visandatud grammatisatsiooniahel algab LIIKUMISE ja ÕNNESTUMISE tähendusest, saab ka tulevikukonstruktsioonide teket vaadelda nende lähtetähenduste loogilise edasiarenguna. Lisaks mainitud algsetele tähendustele võivad TULEVIKU grammatilist kasutust mõjutada erinevaid füüsilisi või vaimseid seisundimuutusi väljendavad muutuskonstruktsioonid, episteemilised vajalikkuskonstruktsioonid saama + Vma ning resultatiivsed konstruktsioonid. Viimaste ja tulevikukonstruktsioonide sisuliseks ühisosaks on protsessi teostumise tõenäosuslikkus ja loodetav tulemuslikkus. Vormiline motivatsioon on ma-infinitiivi suunakäändelises päritolus.
Tulevikutähenduse selline kujunemiskäik on meie arvates nii sisuliselt kui ka vormiliselt motiveeritud ning järgib eesti keelt mõjutanud saksa keele werden-tuleviku kujunemise loogikat MUUTUMIST väljendavast leksikaalsest verbist abiverbiks. Tulevikukonstruktsiooni kujunemine oleks põhjendatav tähendusnihkega sarnase funktsiooni täitmiseks.
Eesti saama-verbi puhul on täidetud ka leksikaalse lähteverbi olulised tingimused: skemaatiline tähendus, suur kasutussagedus, sobivus paljudesse lausemallidesse, denotatiivne seos inimtunnetuses olulise ja suhtluses keskse valdkonnaga. Välistest teguritest soodustab abiverbistumist väljendusvajadus ning eeskujuks sobiva keelevahendi olemasolu kontaktkeeles (saksa keel). (Heine 1993; Metslang 1994a: 543–544)
3.1. saama + Vma kasutusest kirjakeeles
Korpusematerjali põhjal ilmneb, et saama-konstruktsioon on vanima kirjakeele perioodil, XVI sajandist kuni XVIII sajandi alguseni, kirjakeeles kasutusel kui regulaarne grammatiline konstruktsioon, mis koosneb abiverbist saama ja põhiverbi ma-infinitiivi vormist ning mille ülesandeks on osutada kõnehetkest hiljem toimuvale sündmusele, absoluutsele tulevikule. (Vt ka Ross 2013: 217–220)
Alates XX sajandi alguskümnenditest on saama-tulevikku kui germanismi eesti kirjakeelest teadlikult tõrjutud, kuid konstruktsioon pole siiski keelest kadunud. Kõige sagedamini esineb see tänapäeva eesti keeles koos üldises tähenduses olema-verbiga (28a), kuid leidub näiteid ka aktiivset tegevust väljendavate verbidega kasutatud saama-konstruktsioonide kohta (28b).
| (28a) | Mart Juur tunnistab, et arvas alguses, et see saade saab olema rohkem selline friikide sõu, nagu eesti reality-sarjad ikka .. (etTenTen, www.naisteleht.ee) |
| (28b) | Akadeemia on teinud, teeb ja saab tegema oma parima, et teadvustada ja tähtsustada teaduspõhist õpet. (etTenTen, www.akadeemia.ee) |
Võib öelda, et saama-futuurumit on eesti kirjakeeles kasutatud laineliselt. Kui esimestes eestikeelsetes kirjapanekutes leidub üksikuid sellekohaseid näiteid ja alamsaksamõjulised tekstid (nt Georg Mülleri jutlused 1600–1606) eelistavad tahtma-futuurumit, siis väga sagedaseks saavad saksa eeskujul moodustatud werden-futuurumi vormid XVII sajandi keskpaigast alates. XVII sajandi lõpust (Johann Hornungi grammatikas (1693) fikseerituna) hakkab nende konstruktsioonide osatähtsus kirjakeeles vähenema. Esimeses eestikeelses täispiiblis (1739) püütakse saama-futuurumit teadlikult vältida, ehkki üksikuid konstruktsioone, mis on ilmselt olnud rahvakeelsetega kõige sarnasemad, leidub sealgi. XVIII sajandi esimesel poolel võtsid rahvakeelelähedust väärtustavad piiblitõlkijad eesotsas Anton Thor Hellega teadlikult kasutusele rahvakeelse taustaga võtma-tuleviku. (Habicht jt 2015: 43) XVIII sajandi lõpupoole, kui suureneb tõlkelise valgustusliku kirjanduse ja ka ilukirjanduse osatähtsus, saavad saama-tuleviku konstruktsioonid taas sagedamini kasutatavaks ja juurduvad eesti kirjakeelde, nii et neid võib leida ka XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul kirjutanud eestlastest autorite tekstidest. Mõningane tagasilangus tabab neid konstruktsioone taas 1930. aastatel, mil neid kui germanisme soovitatakse õigekeelsuslikult vältida. Sellest hoolimata leidub saama-futuurumi näiteid nii XX sajandi teise poole kui ka XXI sajandi alguse kirjakeeles, viimasel ajal ennekõike ühendis olema-verbiga.
Maailma keeltes on tulevikuvormid sageli analüütilised ja sisaldavad mitmeid lisatähendusi võrreldes nt minevikuvormidega. Lisatähendused kannavad jälgi leksikaalsest lähtematerjalist. Tulevikust rääkimine saab olla kas kavandamine või ennustamine (Dahl 2000: 309; Metslang 1994a: 539). Niisiis võiksid saama-tuleviku leksikaalsed tausttähendused olla LIIKUMINE, ÕNNESTUMINE, TÕENÄOSUS. Neid tähendusi kajastab ka meie hüpoteetiline grammatisatsiooniahel (vt joonist 1).
Helle Metslang, kes on oma uurimustes korduvalt futuurumi problemaatikat käsitlenud, jõuab järeldusele, et saama-tulevikku pole eesti keel kuigivõrd omaks võtnud ning nii keele uurijad kui ka harijad on suhtunud sellesse konstruktsiooni enamasti kui võõrmõjulisse (Metslang 1997: 227). Seda ei saa siiski öelda saab olema-tüüpi futuurumikonstruktsiooni kohta, mida leidub kirjakeeles rohkesti. Muude verbidega seoses pole konstruktsioon tõepoolest nii produktiivne (vt ka Prass 2011). Tulevikukonstruktsiooni lõplikust juurdumatusest nii vana kirjakeele perioodil kui ka tänapäeva keeles annab tunnistust see, et piir TÕENÄOSUSE ja TULEVIKU tähenduse vahel on hajus (vt näidet 23) ning kõik saama + Vma konstruktsioonid ei saa tulevikulist tõlgendust. Sellisena kuulub saama-futuurum eesti grammatilise ajasüsteemi perifeeriasse, olemata täiesti regulaarne ajavorm. Metslangi väitel on saama-futuurum eesti kirjakeelde juurutatud sellisena, nagu oleks saama tõeline, kaugele grammatiseerunud abiverb, st futuurumi marker, milles ei ole varasemate tähenduste ja kasutuspiirangute jälgi. See ebaloomulik juurutamine sisaldabki tema arvates vastuolu, mis takistab saama-futuurumi levikut. (Metslang 1997: 228–229) Samavõrd tugev võib siin aga olla ka keelekorralduse ja keeletoimetamise mõju: saama-konstruktsioone on soovitatud normikirjakeeles pigem vältida (vt Erelt 2011: 23–24). Niisiis võib öelda, et tuleviku tekkepind on eesti keeles olemas olnud ning saksa keele mõju on tulevikukonstruktsioonide kasutussagedust suurendanud.
3.2. Tulevikukonstruktsioon saama + Vma vanas kirjakeeles
XVI–XIX sajandi kirjakeeles on tulevikku väljendav saama + Vma konstruktsioon sagedane (vt ka Habicht 2001: 168–172; Penjam 2008: 265), seda alates XVII sajandi esimesest poolest, kui põhjaeesti kirjakeeles levis saksa werden-futuurumi otsese tõlkevastena saama-tulevikukonstruktsioon. Grammatilise funktsiooni edasiarengu taustaks sobivad võimalikkuse ja resultatiivsuse tähendusega saama-konstruktsioonid olid selleks ajaks samuti kasutusel.
| (29) | meije sahme wissist se igkawesse Ello ninck önnistusse sahma. wir werden gewisz das Ewige Leben vnd die Seligkeit erlangen. (VAKK, Stahl 1641, 445) ’me saame kindlalt igavese elu ja õnnistuse’ |
Eelnevas lauses on kasutatud saama-tulevikukonstruktsiooni leksikaalse saama-verbiga, mis esineb tähenduses ’omandama’. Sellel kõrge grammatiseerumisastmega konstruktsioonil on eesti keeles ka sobiv lähtekonstruktsioon, mis ei ole siiski vana kirjakeele tekstides sagedane. Lähtekonstruktsioonis väljendub sisuliselt modaalsele lähedane ’takistusest hoolimata võimalikuks saamise’, üldisemalt ÕNNESTUMISE tähendus (vt Habicht, Tragel 2014: 831–833). Vormiliselt annab seda edasi saama-abiverb koos põhiverbi ma-infinitiiviga, st konstruktsiooni vorm on sama mis tulevikukonstruktsiooni puhul, nt
| (30) | .. temmast [elevandist] sõas ennam abbi sa ollema, sest et jo enne mahhalastakse, enne kui waenlase liggi saab jõudma. (VAKK, Masing 1818, 100) |
Ehkki täispiibli tõlkimisega seoses arutati ka saama-futuurumi kasutuskõlblikkuse üle ja otsustati seda võõrmõjulist vormi kirjakeeles vältida, leidub väga üksikuid tulevikukonstruktsioone siiski ka esimeses eestikeelses täispiiblis (1739), nt
| (31) | Se sullane, kes targaste ommad asjad aiab, saab wallitsema perre poia ülle .. (VAKK, Piibel 1739, Op 17:2) ’Sulane, kes oma asju targasti korraldab, [hakkab] valitsema perepoja üle’ |
Varasemates eesti keele grammatikates on erinevalt tänapäevastest futuurum omaette ajavormina välja toodud ning ka tekstides kasutatakse seda tulevikule viitavates grammatilistes konstruktsioonides sagedasti kuni XX sajandi alguseni, nt
| (32) | Lootus on, et eestuleval talvel kool korralikult töötama saab. (AJA1900\aja0002) |
Rahvakeelse saama + Vma konstruktsiooni kasutamisele on osutanud ka Julius Mägiste, kes on toonud näiteid varasematest tekstidest ja grammatikatest, nt kui saan tulema, siis olen pühiks teil; lammas saab kandma (Mägiste 1936: 77). Nendestki näidetest ilmneb seos resultatiivse tähendusega.
Mägiste toob näiteid ka Eesti murretes esineva saama-potentsiaali kohta, nt ta sai papp olema ’ta võis (ilmselt) papp olla’, ta sai seda ütlema ’ta võis (vist) seda öelda’, sii sai olema sii küla ’see võis olla see küla’ (Mägiste 1936: 78). Uiboaed kirjeldab selliseid konstruktsioone enda uuritud murdematerjalis kui mineviku sündmuse kontekstis tulevikulisusele osutavaid. saama-verb on sellistes konstruktsioonides imperfekti vormis. (Uiboaed 2013: 154) Seda tüüpi kasutusjuhud võiks siinse töö terminites lugeda episteemiliste hulka. Just sellistelt rahvapärastelt konstruktsioonidelt on tulevikule üleminek ka loogilist grammatiseerumiskäiku silmas pidades igati ootuspärane.
3.3. Tulevikukonstruktsioon saama + Vtud vanas kirjakeeles
Lisaks tavapärasele aktiivi futuurumile leidub vanas kirjakeeles alates esimestest kirjapanekutest hulgaliselt näiteid futuurumi passiivi vormide kasutamise kohta. Seda võib arvatavasti taas põhjendada religioossete tekstide stiilikaanoniga ning varasemate tekstide tõlkelise päritoluga. Eeskujutarindiks on siin saksa werden + mineviku partitsiip, nt Stahlil münno Tüttar sahp sest Kurratist kurjast waiwatut. Meine Tochter wird vom Teuffel übel geplaget. (VAKK, Stahl 1638, 49) Nii võib juba XVI sajandi lühikestes käsikirjalistes tekstides kohata näiteid saama-passiivikonstruktsioonide kohta (33). Konstruktsioon on väga sage ka XVII (34a) ja XVIII sajandi (34b) kirjakeeles.
| (33) | Jsa mede, egæs sina olet, taiva sise, Pühæt sako sinu nimi .. ’Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud saagu sinu nimi’ (VAKK, Völcker 1585, 1) |
| (34a) | Kui taema kaas say maha mattetuth, sysz say taema vche wöra Hauwa sisse pantuth. (VAKK, Müller 1601/4, 11) ’Kui ta sai maha maetud, sai ta pandud võõrasse hauda’ |
| (34b) | Ussu läbbi langsid Jeriko Mürid mahha/ kui seitse Päwa nende ümber sai käidud. (VAKK, UT 1715, He 11:30) |
Sellised konstruktsioonid lõimuvad tihti pidama-konstruktsiooniga ning on kasutusel veel ka XIX sajandi lõpu tekstides (näites 35 on pidada-vorm evidentsiaalsuse marker).
| (35) | Kuninga proua ei suutwat ennast liigutada ning pidada woodisse ja woodist wälja kantud saama. (AJA1890\val0604) |
saama-passiivikonstruktsioonid on grammatiliselt keerukad tervikud, mis võivad lähtuda rahvakeeles olemas olnud aktiivivormis resultatiivsetest konstruktsioonidest AGENT + saama + Vnud. Tulevikus lõpetatava tegevuse tähendus on ka aktiivikonstruktsioonis olemas, mistõttu võis kirjakeel selle hõlpsasti omaks võtta.
Saksa ja inglise keele mineviku kesksõnu (millel puuduvad selgelt aktiivi ja passiivi eristavad vormid) on nimetatud resultatiivseteks kesksõnadeks (Haspelmath 1994). Võib oletada, et eesti keele tud-partitsiibi resultatiivne kasutus on kujunenud saksa keele toel. Seda tõendavad selgelt vanema eesti kirjakeele tekstid, kus resultatiivsed partitsiibikonstruktsioonid on saama-verbiga seoses kõige sagedamad. Eriti puudutab see tud-partitsiibiga konstruktsioone, mis väljendavad tegevuse teostumist koos viitega tulevikulisusele (nt 36).
| (36) | Ja kui nemmad pissut sawad karristatud, tehhakse neile pärrast rohkeste head .. (VAKK, Piibel 1739, Trk 3:5) |
Tuleviku abiverbina kasutamine on saama-verbi siinses artiklis käsitletud funktsioonidest kõige kõrgemal grammatiseerumisastmel (AEG kui grammatiline kategooria), ehkki nagu eespool näidatud, on eesti kirjakeele algusaegade kontaktimõjuline grammatiseerumine tulevikukonstruktsioonide esinemissagedust kunstlikult suurendanud. Siiski on vähemalt saab olema futuurumikonstruktsioon ka tänapäeva eesti keeles produktiivne. Järjest rohkem leidub aga kasutusjuhte ka dünaamiliste verbidega (vt Prass 2011: 42), mis võimaldab arvata, et praegune inglise keele mõju hoiab tuleviku väljendamise malli kirjakeeles alal ja isegi võimendab seda.
4. Kokkuvõte
Artiklis andsime ülevaate eesti keele polüseemse saama-verbi grammatiliste funktsioonide kujunemisest. saama on eesti keeles vana ja tänapäevaks pika grammatiseerumistee läbinud verb, mis on algsest liikumistähendusega iseseisvast lekseemist arenenud modaalseks abiverbiks ning futuurumikonstruktsioonides kasutatavaks abiverbiks. saama on nii vanemas kui ka tänapäevases kirjakeeles olnud sagedase kasutusega, seda eriti tänu eri tüüpi grammatilistele funktsioonidele, mida saama-konstruktsioonid väljendavad ja millega on seotud ka eri käändeliste vormidega konstruktsioonid: ma-infinitiiv (latiivse lähtetähendusega – seos MUUTUMISEGA, mis on suunatud protsess), da-infinitiiv (objektilise lähtetähendusega – seos omandamisega, mis on objektiga seotud protsess), nud-, tud-partitsiibid (resultatiivse lähtetähendusega – seos MUUTUMISEGA).
Tabel 1.
Grammatilised konstruktsioonid, milles saama esineb
|
Tähendus |
Konstruktsioon |
Näide |
|
VÕIMALIKKUS |
Agent + saama + Teema + Vda |
Nad saavad vilja müüa. |
|
VAJALIKKUS tõenäosus tõenäosus |
Agent + saama + Vda Agent + saama + Vda Agent + saama + Vma |
Me ei saa siin olla. Me saame näha. Nad ei saa tagasi pöörama. |
|
RESULTATIIVSUS (impersonaalne) |
Teema + saama + Vtud |
Laul sai/saab lauldud. |
|
RESULTATIIVSUS (personaalne) |
Agent + saama + Vnud |
Ta saab söönud. |
|
TULEVIK (staatiline) |
Teema + saama + Vma + Omadus |
Kontsert saab olema tore. |
|
TULEVIK (dünaamiline) |
Agent + saama + Vma |
Ta saab töötama. |
saama-verbi keerukat grammatiseerumiskäiku pole senini põhjalikumalt avatud. Seetõttu visandasime siinse käsitluse tarbeks lihtsustatud grammatiseerumisahela, kuhu paigutasime olulisimad leksikaalsed ja grammatilised tähendused, mida saama-verb kannab (vt joonist 1). saama funktsioonide arengut käsitlesime pankrooniliselt, st kasutasime vanu andmeid sünkroonilise kasutuse seletamisel ja tänapäevaseid andmeid varasemate muutuste tõlgendamisel, arvestades seejuures vanimate kirjakeele tekstide tõlkelist algupära.
saama-verbi grammatiseerumine on kulgenud ühelt poolt grammatiseerumise universaalsetele seaduspärasustele vastavalt, st algsest liikumistähendusega leksikaalsest üksusest on erinevate järjest grammatilisemate vaheastmete kaudu kujunenud tuleviku abiverb. Tulevikukonstruktsioon on tänapäeva kirjakeeles produktiivsena kasutusel saab olema ühendis. Hoolimata keelekorralduse vastuseisust on seda tüüpi tulevikukonstruktsioonid levinud ka dünaamilisi tegevusi väljendavate verbidega (saab tegema, saab kavandama). Tuleviku abiverbi kujunemisel on täheldatav ka vana kirjakeele perioodil läbitud kontaktimõjulise grammatiseerumise etapp, kus saksa keele werden-futuurumi eeskujul võeti religioossete tekstide tõlkimisel tekkinud funktsionaalse tühiku täitmiseks kasutusele tõlkemõjuline saama-tulevikukonstruktsioon, mis ei olnud jõudnud keeles loomulikul teel välja areneda. Ka võõrmõjulised tulevikukonstruktsioonid ei tulnud keeles kasutusele tühjale kohale, sest rahvakeeles olid välja kujunenud poolabiverbi saama ja infinitiivi- või partitsiibivormiga konstruktsioonid, mis väljendasid ÕNNESTUMIST, RESULTATIIVSUST ja sedakaudu ka viidet tulevikulisusele (saab meile öeldud, töö sai tehtud). Selliste rahvakeelsete konstruktsioonide olemasolu (nt lehm saab lüpsma, kas sa saad juba minema) ühelt poolt ja teisalt saksa keele mõju kinnistasid keeles selliseid grammatilisi konstruktsioone nagu osalejasisese ja osalejavälise VÕIMALIKKUSE (mees sai sealt läbi pugeda; ta saab selle maha müüa) ja VAJALIKKUSE (riik ei saa keelduda) väljendamine ning sealt edasi episteemiliste, kogu lausesisu TÕENÄOSUST hindavate konstruktsioonide kujunemine (tema ei saanud see olla). Et kirjakeeles uuendusena kasutusele võetud saama-tulevikukonstruktsioon oli algusest peale väga sage, võisid rahvakeelsed üksikkasutused tagaplaanile jääda ja kirjakeelest kaduda. Tulevik on ka konstruktsiooniliselt (saama-abiverb + ma-infinitiiv) selgelt eristunud, selle motivatsioon episteemiliste kasutuste näol avaldub pigem tõlgendustasandil (see saaks teile liiga tegema).
Materjali esitades püüdsime järjestikku paigutada tähenduslikult ja funktsionaalselt kõige tihedamini seotud valdkonnad. Arvatavat grammatiseerumisahelat täpselt järgivat kirjeldust ei olnud võimalik pakkuda, sest grammatiseerumisahel ei ole lineaarne. Materjali analüüsides torkas silma asjaolu, et ÕNNESTUMISE tähendus on saama-verbil kirjakeele dokumenteeritud andmete põhjal otsustades pidevalt olemas olnud (vt Habicht, Tragel 2014). Episteemilist kasutust esindavad nii Vda kui ka Vma konstruktsioonid, millest viimane võimaldab ümbertõlgendust ka tüüpiliseks tulevikukonstruktsiooniks.
Kui vanemas eesti kirjakeeles on saama põhiliselt kasutusel resultatiivsetes ja tulevikukonstruktsioonides, siis tänapäeva eesti keeles on kõige sagedasemad osalejavälist VÕIMALIKKUST ja VJALIKKUST väljendavad modaalkonstruktsioonid. Seejuures torkab modaalkonstruktsioonide juures silma nende eituslembus. Seda saab seletada interpersonaalse, kommunikatiivse eesmärgiga: keelekasutaja vahendab vastuvõtjale teate sellest, et ta ei tule mingil põhjusel toime ja ootab reaktsiooni või otsest abi.
Artiklis osutame ka sellele, et eesti saama-passiivikonstruktsioon kannab endas tüpoloogiliselt nii nn GET-passiivi kui ka BECOME-passiivi omadusi ja tähendusi, sest ka leksikaalsel saama-verbil on need mõlemad tähendused olemas. Seda (mitte tingimata ajalises järgnevuses kujunemist) peaks kajastama ka meie visandatud ahel joonisel 1, mis algab liikumise ja õnnestumise kui leksikaalsete lähtetähendustega ja jaguneb konstruktsiooni sisu ja vormi arvestades kaheks OMANDAMISE ja MUUTUMISE tähenduse lahknemisega. Omandamise tähendusega on seotud VÕIMALIKKUS ja osalejaväline VAJALIKKUS; MUUTUMISE tähendusega osalejasisene VAJALIKKUS, TÕENÄOSUS, RESULTATIIVSUS ja TULEVIK. Ahela funktsioonide hargnemine kajastab ühtlasi ka vormilist eristust: OMANDAMISE tähendusega algava haru modaalkonstruktsioonid vormistatakse eesti keeles da-infinitiivis põhiverbiga, MUUTUMISE tähendusega harus, mis lõpeb TULEVIKUGA, aga ma-infinitiivis põhiverbiga. Omaette funktsiooni, RESULTATIIVSUST, esindavad mineviku partitsiipidega -nud ja -tud moodustatud konstruktsioonid.
Eesti keele saama-verbiga vormistatud erinevad konstruktsioonid vajaksid tulevikus siiski tunduvalt täpsemat kasutuspõhist analüüsimist, kui see praeguses esmases kvalitatiivses sissevaates võimalikuks sai. Süsteemne korpuseuuring võiks siinsete arutluskäikude kinnitamiseks või kummutamiseks mõndagi huvitavat pakkuda.
Külli Habichti uurimistööd on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) ning Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojekt PUT475 „Kirjakeele morfosüntaksi varieerumise integreeritud mudel: pilootuuring eesti keele näitel”.
- Verbiga saama väljendatud leksikaalsed kategooriad ja konstruktsioonid. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 826−844; vt ka Tragel, Habicht 2012.
- Eesti keele permissiivkonstruktsioon hõlmab kaht sündmust, ja konstruktsiooni tähenduse võiks kokku võtta ’kedagi oma autoriteediga midagi tegema mõjutama nii, et lõplik kontroll soorituse üle on tegevuse sooritajal’. Tegu on lubamist, võimaldamist, teha laskmist väljendava konstruktsiooniga, mida tüüpiliselt vormistavad verbid andma, käskima, laskma, lubama, paluma, võimaldama. (Klettenberg 2007: 3–4)
- Kristel Uiboaed ei ole doktoritöös (2013), mis analüüsib ka murretes esinevaid saama-konstruktsioone, eri modaaltähendustel vahet teinud.
Keywords: polysemy, grammaticalization, construction, verb saama ’to get’, written Estonian
In the present article an overview is given of the development of the grammatical functions of the Estonian polysemous and polyfunctional verb saama ’get; can, become’. The article is a follow-up to an overview of the lexical usages of the same verb (Habicht, Tragel 2014). saama is an old Estonian verb with a long history of grammaticalization from a lexical motion verb to a modal auxiliary and to an auxiliary verb used in future constructions. The verb saama is frequent both in early and modern written Estonian, in particular due to the various grammatical functions expressed by saama-constructions. The Estonian saama-constructions contain non-finite verb forms such as the -ma infinitive (the original function of which is lative, referring to change as a directed process), -da infinitive (the original function of which is object, referring to acquisition as an object-bound process), and -nud, -tud participles (the original function of theirs is resultative, referring to a change). The Estonian passive construction of saama is a typological vessel of the properties and functions of both get-passive and become-passive, because the full verb of saama used to have and still has both of the meanings. Considering the use of the word and its constructions from 16th to 21st centuries, we suggest a grammaticalisation chain for the Estonian saama.
Ilona Tragel (b. 1968), PhD, University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, Associate Professor of General Linguistics; Estonian Institute / Beijing Foreign Studies University, Lecturer of Estonian, ilona.tragel@ut.ee
Külli Habicht (b. 1964), PhD, University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, Senior Researcher, kulli.habicht@ut.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#378 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-30 10:51:19" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(9985) "Võrguviited
CHILDES. http://childes.psy.cmu.edu/data/other/
Eesti kirjakeele korpus. http://www.cl.ut.ee/korpused/baaskorpus
Eesti murrete korpus. http://www.murre.ut.ee/murdekorpus/
EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ekss/
etTenTen veebilehtede korpus. http://www2.keeleveeb.ee/dict/corpus/ettenten/about.html
Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpus (VAKK). http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused/korpused
Kirjandus
A h r e n s, Eduard 1853. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Zweite umgearbeitete Auflage. Reval: In Commission bei Kluge und Ströhm.
A u w e r a, Johan van der, P l u n g i a n, Vladimir 1998. Modality’s semantic map. – Linguistic Typology, nr2, lk 79–124.
D a h l, Östen 2000. The grammar of future time reference in European languages. – Tense and Aspect in the Languages of Europe. Toim Östen Dahl. Berlin: Mouton de Gruyter, lk 309–328.
D i e d r i c h s e n, Elke 2012. What you give is what you get? On reanalysis, semantic extension and functional motivation with the German bekommen-passive construction. – The Art of Getting: get verbs in European languages from a synchronic and diachronic point of view. Toim Alexandra N. Lenz, Gudrun Rawoens. Special Issue of Linguistics, kd 50, nr 6, lk 1163–1204.
E r e l t, Mati 2003. Syntax. – Estonian Language. (Linguistica Uralica Supplementary Series 1.) Toim Mati Erelt. Tallinn: Estonian Acadamy Publishers, lk 93–129.
E r e l t, Mati 2011. Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused. Tallinn: Emakeele Selts.
E r e l t, Mati 2013. Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis. (Tartu Ülikooli eesti keele osakonna preprindid 4.) Tartu.
H a b i c h t, Külli 2001. Eesti vanema kirjakeele leksikaalsest ja morfosüntaktilisest arengust ning Heinrich Stahli keele eripärast selle taustal. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 10.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
H a b i c h t, Külli, T r a g e l, Ilona 2014. Verbiga saama väljendatud leksikaalsed kategooriad ja konstruktsioonid. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 826–844.
H a b i c h t, Külli, P i i r o j a, Piret, T r a g e l, Ilona 2015. Eesti võtma-tuleviku lugu. – Emakeele Seltsi aastaraamat 60 (2014). Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 19–50.
H a s p e l m a t h, Martin 1994. Passive participles across languages. – Voice: Form and Function. Toim B. Fox, P. Hopper. Amsterdam–Philadelphia: Benjamins, lk 151–177.
H e i n e, Bernd 1993. Auxiliaries: Cognitive Forces and Grammaticalization. New York: Oxford University Press.
H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2002. World Lexicon of Grammaticalization. Cambridge: Cambridge University Press.
H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2003. On contact-induced grammaticalization. – Studies in Language, kd 27, nr 3, lk 529–572.
H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2005. Language Contact and Grammatical Change. Cambridge: Cambridge University Press.
H o p p e r, Paul J. 1991. On some principles of grammaticalization. – Approaches to Grammaticalization. Kd I. Toim Elizabeth Closs Traugott, Bernd Heine. Amsterdam–Philadelphia: Benjamins, lk 17–36.
K a n g a s n i e m i, Heikki 1992. Modal Expressions in Finnish. (Studia Fennica: Linguistica 2.) Helsinki: Finnish Literature Society.
K e h a y o v, Petar, T o r n – L e e s i k, Reeli 2009. Modal verbs in Balto-Finnic. – Modals in the Languages of Europe. (Empirical Approaches to Language Typology 44.) Toim Björn Hansen, Ferdinand de Haan. Berlin–New York: Mouton de Gruyter, lk 363–401.
K l e t t e n b e r g, Reet 2007. Permissiivkonstruktsioon eesti kirjakeeles. Magistritöö. Käsikiri TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudis. Tartu.
L i n d s t r ö m, Liina, T r a g e l, Ilona 2007.Eesti keele impersonaali ja seisundipassiivi vahekorrast adessiivargumendi kasutuse põhjal. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 532–553.
L i n d s t r ö m, Liina, T r a g e l, Ilona 2010. Possessive perfect construction in Estonian. – Folia Linguistica, kd 44, nr 2, lk 371–400.
M e t s l a n g, Helle 1994a. Temporal Relations in the Predicate and the Grammatical System of Estonian and Finnish. (Oulun yliopiston suomen ja saamen kielen laitoksen tutkimusraportteja 39.) Oulu: University of Oulu dissertation.
M e t s l a n g, Helle 1994b. Eesti ja soome – futuurumita keeled? – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 534–547; nr 10, lk 443–453.
M e t s l a n g, Helle 1997. Eesti keele ja teiste soome-ugri keelte futuurumi arenguid. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 226–231.
M e t s l a n g, Helle 2011. Some grammatical innovations in the development of Estonian and Finnish: Forced grammaticalization. – Linguistica Uralica, nr 4, lk 241–256.
M ä g i s t e, Julius 1936. Eesti saama-futuurumi algupärast ja tarvitamiskõlblikkusest. – Eesti Keel, nr 3, lk 65–92.
N o l a n, Brian 2012. The get constructions of Modern Irish and Irish English: get-passive and get-recipient variations. – The Art of Getting: get verbs in European languages from a synchronic and diachronic point of view. Toim Alexandra N. Lenz, Gudrun Rawoens. Special Issue of Linguistics, kd 50, nr 6, lk 1111–1161.
P a j u s a l u, Renate, T r a g e l, Ilona, V e i s m a n n, Ann, V i j a, Maigi 2004. Tuumsõnade semantikat ja pragmaatikat. (Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 5.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
P e n j a m, Pille 2008. Eesti kirjakeele da- ja ma-infinitiiviga konstruktsioonid. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 23.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
P r a s s, Kerli 2011. saama- ja hakkama-tulevik tänapäeva eesti kirjakeeles. – Oma Keel, nr 2, lk 39–47.
R o s s, Kristiina 2013. Vanad uuendused lõuna- ja põhjaeesti keeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat 58 (2012). Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 210–224.
S a u k k o n e n, Pauli 1966. Itämerensuomalaisten kielten tulosijainfinitiivirakenteiden historiaa I. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.
S w e e t s e r, Eve E. 1990. From Etymology to Pragmatics: Metaphorical and Cultural Aspects of Semantics Structure. (Cambridge Studies in Linguistics 54.)Cambridge: Cambridge University Press.
T r a g e l, Ilona 2003. Eesti keele tuumverbid. (Dissertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
T r a g e l, Ilona 2004. Tuumverbi ja da-infinitiivi ühendid. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli preprint I.) Tartu.
T r a g e l, Ilona 2007. Modaalverbide saama/saada ja võima/voida vastandkasutus eesti ja soome keeles. – Grammatika és kontextus – új szempontok az uráli nyelvek kutatásában. (Urálisztikai tanulmányok 17.) Toim M. Csepregi, V. Masonen. Eötvös Loránd Tudományegyetem, Finnugor Tanszék, Budapest, 2004. április 4-7. Eötvös Loránd University, lk 331−338.
T r a g e l, Ilona, Habicht, Külli 2012. Grammaticalization of the Estonian saama ’get’. – The Art of Getting: get verbs in European languages from a synchronic and diachronic point of view. Toim Alexandra N. Lenz, Gudrun Rawoens. Special Issue of Linguistics, kd 50, nr 6, lk 1371–1412.
T r a u g o t t, Elizabeth Closs 1989. On the rise of epistemic meanings in English: An example of subjectification in semantic change. – Language, kd 65, nr 1, lk 31–55.
U i b o a e d, Kristel 2013. Verbiühendid eesti murretes. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 34.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#588 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#589 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Ilona Tragel, Külli Habicht
saama-verb grammatilistes konstruktsioonides
Andres Tennuse foto.
2. detsembril 2016 lahkus meie hulgast teenekas keeleteadlane ja õppejõud, Tartu Ülikooli emeriitdotsent, Emakeele Seltsi auliige Jaak Peebo.
Jaak Peebo sündis 1933. aastal Tartus. 1952. aastal lõpetas ta Elva keskkooli ning tema hilisem elutee ja -töö oli peaasjalikult seotud Tartu ülikooliga, kus ta asus pärast keskkooli lõppu eesti filoloogiat õppima. 1957. aastal lõpetas J. Peebo Tartu ülikooli eesti filoloogina ning jätkas aastatel 1960–1963 eesti keele aspirantuuris. 1963. aastal sai temast tollase eesti keele kateedri vanemlaborant, kelle tööülesannete hulka kuulus ka vene osakonna üliõpilastele eesti keele õpetamine. Uut etappi õppejõutöös tähistas 1969. aastal vanemõpetaja ametikoht. 1981. aastast sai J. Peebo eesti keele dotsendi kutse ning tema õpetatavaks põhiaineks kujunes eesti keele vormiõpetus. Tema sellealased publikatsioonid, eeskätt raamat „Eesti keele muutkonnad” (Tartu, 1997), on oma süsteemsuse ja põhjalikkusega eeskujuks ka praegustele vormiuurijatele. Lisaks vormiõpetuse õpetamisele juhendas J. Peebo proseminare ja seminare, pidas loengukursusi eesti keele sõnavarast, eesti ja soome keele kontrastiivsest grammatikast ja lõunaeesti kirjakeelest ning juhendas üliõpilaste bakalaureuse- ja magistritöid. Ta õpetas eesti keelt ka Soomes, töötades aastatel 1974–1976 Helsingi ülikooli ja 1983–1984 Oulu ülikooli eesti keele lektorina.
Keeleuurijana keskendus Jaak Peebo huvi kahele teemale: vormiõpetus ja kirjakeele ajalugu. Ta uuris eesti kirjakeele vormistikku, selle tüübistamise võimalusi ning tegeliku kasutuse ja normingu vahekorda. Sellega on seotud mitmed tema teadustööd, nende hulgas artikkel „Kahetüvelisuse taandumisest hammas- ja tütar-tüüpi sõnades” (1999). Töö vormikasutuse uurimisel sai loogilise väljundi Vabariiklikus Õigekeelsuskomisjonis ja Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, kuhu J. Peebo aastaid kuulus, olles 1993–1995 keeletoimkonna vanem. Pikaajalisel uurijateel pakkusid talle pidevat huvi ka eesti vanema kirjakeele leksikaalsed ja vormilised rikkused ning ennekõike lõunaeesti vana kirjakeel. Nii on ta põhjalikult uurinud 1686. aastal ilmunud Wastse Testamendi keelekasutust („Wastse Testamendi lugu”, Tallinn, 2001). Artikkel „Eestikeelse Piibli ühe eelkäija sõnavarast” (1989) käsitleb samuti Wastse Testamendi arhailisi sõnu. Ta on tutvustanud Johannes Gutslaffi verbivormistikku ning avaldanud soomekeelse kokkuvõttekäsitluse „Eteläviron kirjakielestä” (1997). J. Peebo oli teadaolevalt parim lõunaeesti vanema kirjakeele asjatundja.
Oma kandidaadiväitekirja F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoja” sõnavarast kaitses J. Peebo 1973. aastal. Sellele, et väitekiri oli pikaajalise töö tulemus, osutab asjaolu, et esimesed teaduslikud artiklid Kreutzwaldi eepose sõnavara teemadel ilmusid temalt juba 1960. aastate keskel. Märkimisväärselt mahukast analüütilisest eeltööst annab aimu Keeles ja Kirjanduses ilmunud kaheosaline artikkel „„Kalevipoja” sõnavara Wiedemanni sõnaraamatus” (1969). Väga põhjalikult esitas J. Peebo „Kalevipojale” eriomast sõnavara kogumiku „Sõnasõel” 4. ja 5. köites välja antud kaheosalises publikatsioonis pealkirjaga „Kalevipoja sõnastik” (1980). See väärtuslik sõnakogu täitis tühimiku vanimate eesti-saksa sõnaraamatute ja XIX sajandi lõpu sõnaraamatute vahel ning tõi ilmekalt välja Kreutzwaldi rolli eesti sõnavara rikastajana.
Märkimisväärne ja meeldejääv oli J. Peebo panus Tartu Ülikooli vana kirjakeele uurimisrühma tegevusse. Rühma koosseisu kuulus ta 1995. aastast, selle loomisest alates, osaledes seminaride ja konverentside korraldamises ning töörühma väljaannete eeltöödes, nende hulgas nt kollektiivne kogumik „Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (1997). Ta oli Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetiste esimese numbri toimetaja („Läänemere rahvaste kirjakeelte ajaloost”, Tartu, 1995). Viimase paarikümne aasta jooksul aitas ta koostada ja toimetas mitut vana kirjakeele sõnastikku, nt Johannes Gutslaffi „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest” (Tartu, 1998), „Georg Mülleri jutluste sõnastik” (Tartu, 2000), „Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika” (Tartu, 2002), ning osales kaasautorina Georg Mülleri „Jutluseraamatu” (Tartu: Ilmamaa, 2007) koostamisel. Viimastel eluaastatel toimetas ta mitut kirjastuse Ilmamaa keele- ja kultuuriloolist väljaannet, nt Jakob Hurda artiklite kogumikku „Keelemees” (2012) ja Ferdinand Johann Wiedemanni mälestusteraamatut „Mälestusi minu elust” (2014).
J. Peebo Eesti kultuuri järjepidevust väärtustav tegevus on leidnud ka avalikku äramärkimist: 2012. aastal tunnustati teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ning 2013. aastal nimetati ta Elva linna aukodanikuks. Ta oli Soome-Ugri Seltsi liige ja Emakeele Seltsi auliige.
Kolleegid jäävad Jaak Peebot mäletama kui mitmekülgset ja sügavate teadmistega keeleteadlast ning sõbralikku inimest, kes oli oma vaadetes alati aus ja põhimõttekindel ning suhtumises siiras ja toetav.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#380 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-24 14:18:33" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#590 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(78) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#591 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-02-07 14:36:51" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Külli Habicht
In memoriam. JAAK PEEBO (25. X 1933 – 2. XII 2016)
Eeva Park. Lemmikloomade paradiis. [Tallinn:] Verb, 2016. 237 lk.
Pärast raamatu lugemist hakkasin pealkirja üle mõtlema ja küsisin endalt: kus Eeva Pargi paradiis siis on ning kes on siin (ja kelle?) lemmikloom? Ja kas on tegemist iroonia või koguni sarkasmiga, sest ega me siin mingit paradiisi kirjeldust ju ei leia. Või leiame siiski?
Lähemal tagasilehitsemisel ning täpsemal ülelugemisel selgus ometi ruttu, et paradiisi asukoht on – vähemalt minategelase Minna-Maria jaoks – üsna täpselt fikseeritud. See on nimelt Kreeta saarel, üks „helendavalt valge liivaga lahesopp, mäemüüridest ümbritsetud, puutumatu ja ainult meie päralt” (lk 91). Sõna „paradiis” esineb selles episoodis seoses noore armastajapaari puhkusereisiga mitu korda (lk 85, 90–92), ülejäänud raamatus aga peaaegu üldse mitte. Ainult üsna lõpuosas on ainsat korda kirjas raamatu pealkiri: peategelane Minna-Maria tahtis „kinni hoida oma kevadest lemmikloomade paradiisis” (lk 212). Veel mainitakse paradiisi vaid eelviimasel leheküljel, kus peategelane samuti mäletab mineviku õnnehetke.
Lemmikloomadega on lugu keerulisem, sest too sõna on – umbes sama napi esinemissagedusega nagu paradiiski – kogu raamatus laiali ning väga erinevate konnotatsioonidega (sellest allpool). Sellele lisaks leidub rohkelt lemmikuid ning koduloomi, koeri-kasse, aga ka „rebasenahkse kraega mantel ... kiiskavate klaassilmadega” (lk 219, samamoodi juba lk 6). Just võrdluses tõeliste loomadega sündiski lemmikloom kui armsama nimetus, pärast seda kui armastaja Mart oli Minna-Mariat kord inglise keeles kõnetanud („very impressive, my pet”, lk 60). Mõned leheküljed hiljem on Minna-Maria ise väljendi tõlkelaenuna üle võtnud ning kasutab seda endast rääkides (võrdluses koertega): „Nendest saab tavaliselt palju parema lemmiklooma kui minusugusest, aga....” (lk 68). Kuigi siin lihtsalt naljatatakse esmatutvuse käigus, on siiski tegemist raamatu võtmekohaga, nii et seda lõiku tasub tsiteerida tervena:
„„Jäta järele ... aitab ... ma sain aru ... I take the point, my dear pet. Tule, läheme siin maha. Ära punni vastu, mu lemmikloomake,” ütles ta, ning me läksimegi ja olime koos veel terve selle päeva ja öö, aga nii lähedal kui külmas Pirita rannas, ei olnud me enam kordagi, kuigi ta tuli minusse ja oli seal sileda, kuuma ja plahvatavana nii kaua, nii palju, et lõpuks lamasime me liikumatult ühtesulanutena, nagu oleks laine meid randa uhtunud.” (lk 68)
Võtmekohaks söandasin seda lõiku nimetada sellepärast, et siin on ühesainsas lauses kõik olemas ning välja öeldud: armastuse intensiivsus ja seletamatus, samuti selle problemaatilisus ja väljapääsu võimatus. Vähemalt käesoleva romaani armastuse oma, sest juba alguses on lõpp tunda, iialgi enam ei saavutata esimese hetke lähedust. Vastupidi, romaani teemaks olevat armastussuhet on mitmeti kirjeldatud võitlusena: „...meie kahe lugu ongi tegelikult pidev lahing, mis käib väga täpsete, nagu elu ja surma peale võitlevate duellantide reeglistiku järgi: astu kakskümmend sammu, pööra ümber, sihi ja tulista otse südamesse” (lk 10). See kordub hiljem: „Astu kakskümmend sammu, keera ringi ja tõsta aeglaselt relv sihtimiskõrgusele” (lk 141) või: „See polnud mingi duell, see oli lihtsalt tapmine” (lk 214).
Et sellest lootusetust armastuse vanglast pääseda, on noorest naisest peategelane põgenenud välismaale. Ta sai endalegi ootamatult (taotluse oli täitnud koos Mardiga naljatades ning liialdades-suurustades) stipendiumi, millega tal avaneb võimalus viibida mõnda aega ühes loomemajas Iirimaal. Asukohamaad pole küll romaanis kuskil otseselt välja öeldud, aga lk 25 mainitud Kylemore Abbey on ju hõlpsasti guugeldatav ning täitsa olemas olev loss Iirimaa läänerannikul. Ning miks seal ei võiks olla mingi kirjanduslembese rikka proua loomemaja?
Loomemaja lugusid eesti kirjandusest juba teame, kas või Maimu Bergi „Kirjutajad” (1987), mis osaliselt leiab aset Wiepersdorfis, või Maarja Kangro „Luule” (kogust „Hüppa tulle”, 2014), aga Pargi raamatu loomemaja sarnaneb pigem hullumaja või vanglaga, milles üks rikas metseen, pisut salapärane leedi M., kirjanikud „nagu loomad puuridesse sulges” (lk 72 – jälle looma motiiv!). Selle taga on arusaam, et muidu nad ju midagi korralikku ei kirjutaks, neid tuleb lihtsalt maailmast eraldada, levist ja võrgust välja lülitada, ning lubatud stipendium välja maksta alles tagantjärele, mitte kohe saabumise hetkel – siis sünnib kunst.
Ja ennäe imet – sünnibki! Peategelane Minna-Maria ei taha küll eriti sellisele režiimile alluda, ta tunneb ennast nagu „akvaariumis” (lk 6, jälle loomad!), ronib öösiti aknast välja ning pummeldab kohalikus pubis – aga lõpuks hakkab ta kirjutama. Ajendiks on ka tema pime naaber, Iraanis sündinud ning inglasest abikaasaga Londonis elav kurdi naine, kes hoogsalt kirjutab näidendit. Kui too küsib Minna-Maria käest, millega tema siis praegu tegeleb, tunnistab viimane ausalt, et tegelikult mitte millegagi, sest kõik olevat tal peas segi ning ta ei tea, millest alustada. Mille peale naaber vastab kuivalt: „„Sõnadest… Mina alustan kirjutamist alati sõnadega.”” (lk 54) Nii lihtne see ongi, järgmisel leheküljel algab kursiivis kirjutatud „tekst tekstis” ning edasi voolab vaheldumisi kaks liini läbi kogu raamatu, kuni need lõpuks elegantselt kokku sulavad.
Nõnda vaadatuna ongi „Lemmikloomade paradiis” osaliselt romaan kirjutamisest ning vabanemisest ja kirjutamise teel eneseleidmisest. Tükkhaaval saab lugeja teada, mida minategelane on kogenud ning millega ta on kimpus. Aga mitte kunagi rahulikult voolava narratiivina, vaid pigem hüppeliselt ning kaudselt – nii nagu ehtsas elus. Saame teada keerulisest vennast ning ka intensiivsest suhtest temaga, veel keerulisemast suhtest emaga (koos pika keeldude nimekirjaga, lk 118–119), isast, vanaemast, Mardi vanaisast ning ka nurisünnitusest, mille peategelane ilmselt läbi elas. Viimase abil võib näitlikustada, kuidas romaan on üles ehitatud, sest teadmisi sellest söödetakse meie ette tükkhaaval: „Mul oli ikka veel valus käia, eriti astmetest üles ja alla astuda. [---] Arvatavasti tuli see nõrkus lihtsalt verekaotusest….” (lk 17); miski „kogunes mu tühjaks kaabitud sisikonda” (lk 19); „Ta ei suutnud mu emakasse klammerduda. Ma olin mingilt loomalt oma verre nakkuse saanud … kellelt iganes lemmikloomalt….” (lk 124); „…nagu usuks ta [vend Silver] ikka, et ma käisin, Mardile midagi teatamata, medeialikuks kättemaksuks aborti tegemas” (lk 140–141).
Eelviimasest tsitaadist selgub, et lemmikloomadega võivad lood hoopis halvasti olla, nii et ühemõtteline pole siinses romaanis miski. Aga kas pole jälle nii, et see on nagu ehtsas elus? Kuni ilusa tõdemuseni välja, et „[m]eie
isa ei ole kunagi taevas olnud. Kui ta üldse kusagile tahtis, siis metsa, seenele, nii et mingit meieisapalvet lugeda oleks hoopis narr” (lk 152). Autorile, kes on varem luuletanud „meie isa, kes sa ei ole taevas / sinu nime me ei pühitse...”,(1) on selline jalad-maas-hoiak muidugi iseloomulik, järelikult pöördub ta tegelane oma palvetega puude poole, mis on laiali pillatud kogu romaanis, inspireeritud loomemaja botaanikaaia ladinakeelsetest puunimetustest.
Värskendavalt mõjub Park ka siis, kui ta nagu möödaminnes kirjutab peavoolu või „üldiste tõdede” vastu. Me oleme harjunud sellega, et turistid kiidavad igasuguseid sakraalehitisi, aga Pargil on üks „kivist kabel” lihtsalt „inetu niiskuselõhnaline hoone” (lk 42). Meie kõik armastame Arvo Pärti, aga Pargi minategelane ütleb meistri kohta, et ta „mulle tegelikult ei meeldigi” (lk 122). Ning kes meist poleks vaimustusega tsiteerinud Alliksaart, aga Pargi tegelane arvab, et „olematus peab olemas olema” (lk 148). Kuni äärmise aususeni välja: peategelane oli kõrgel mäel seistes „kavatsenud paluda, et mu ema sureks” (lk 171). Meie tavakultuuris on selline soov lihtsalt välistatud, aga ometi on mitmed sellise mõtte saabumist oma ajju kindlasti täheldanud – julgemata seda välja ütelda. Ka Minna-Maria sageli ei julge, selle asemel ta ropendab uuseesti keeles „Fuck you vittumainen paskahomma!” (lk 156).
Samasse ebakonventsionaalsuse lahtrisse kuulub veel Pargi ümberpööratud vanuse visioon: oleme harjunud ettekujutusega, et meie vanemad on meist vanemad, sellest ju ka nende eestikeelne nimetus, aga Pargi juures on lood nagu Priit Pärna Tagurpidi-Antsul. Tegelikult oleme meie, praegused inimesed, vanemad kui enne meid sündinud inimesed ja puud: „Ma olin juba sündinud temast 150 aastat hiljem, olin juba sündides poolteist sajandit vanem” (lk 42) – või: „Me sünnime üha vanematena...” (lk 74), samamoodi veel lk 123. Meis on säilinud eelkäijate ainestikku ja sellepärast on meil rohkem minevikku, järelikult oleme Pargi mõistesüsteemis „vanemad”.
See kõik teeb romaanist lihtsalt nauditava lugemiselamuse – ka tänu Pargi poeetilisele keelekasutusele. Näiteks kirjutab ta laia voodi kohta, „et sellisest voodist ei leia unest ärgates iseennastki üles” (lk 38). Ilus ju?
Lõppude lõpuks on armastus aga – vist – vilets. Sest otsustaval hetkel viimasel leheküljel, kui peategelane ei oska, ei julge, ei tea otsustada, kas astuda üle tee ja kohtuda armastatuga – või, muidugi, lihtsalt ei tea, kas see mees ikka on ta armastatu, kas ta üldse armastab teda –, võetakse otsustamine tema käest ära, autor võtab selle ära ühe võimsa lõpplausega, mida ma siin ei paljasta, mis aga oma plahvatuslikkusega selgesti mõista annab, et armastus on üks võimatu asi.
Lõpp halb, kõik halb? Ei, vastupidi. See, mis lõpus juhtub Pariisis, kuhu Minna-Maria on uue ülesandega läkitatud (läkitaja oli leedi M.-i abikaasa, kes sellega päästis Minna-Maria loomemajast väljaheitmise eest), on Pariisi jaoks võib-olla halb, aga see on ju fiktsioon. Romaani jaoks on see ülihea lõpplause, mis ühtlasi annab võimaluse edasiminekuks ning -mõtlemiseks. Niisiis: lõpp hea, kõik hea.
- E. P a r k, Homsed uudised. Tallinn: Verb, 2005, lk 33.
Cornelius Hasselblatt
Armastuse vangla
Karl August Hindrey. Kirjad noortele. (Eesti mõttelugu 130.) Koostaja Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2016. 536 lk.
Ühte lugu olen tahtnud Hando Runnelile rääkida, aga pole leidnud selleks sobivat hetke. Nüüd mõtlesin, et parem räägingi avalikult, mitte eraviisil.
Lugu oli nii. Ükskord Enn Soosaarele Kadriorgu külla minnes leidsin ta istumas oma raamaturiiuli ees ja silmitsemas „Eesti mõtteloo” sarja köiteid. Need olid riiulil hoolikalt õigesse järjekorda seatud. Istus seal mõtlikult ja ütles siis rõhuga: „Selle mehe ees ma võtan mütsi maha.” Lugu on seda enam rääkimist väärt, et Soosaar üldiselt niisuguseid verbaalseid hommage’e ei harrastanud. Tal oli kriitiliselt ettevaatlik natuur, muuhulgas häiris teda keskpärane rahvuslikkus, aga „Eesti mõtteloo” sarjas oli ta kahtlemata leidnud rahvusliku missiooni kõrgvaimse kehastuse. Nii me siis kummardasime seal riiuli ees, üks istus, teine seisis.
Nüüd vaatan üksinda seda sarja, ilma Soosaareta, ja näen, et Karl August Hindrey (1875–1947) „Kirjad noortele” on 200 raamatuna kavandatud sarja 130. raamat. Koostaja on mõistagi ikka s e e m e e s, sarja hing Hando Runnel. Ütlen m õ i s t a g i seetõttu, et seni ilmunud raamatutest on koguni poolsada tema koostatud (vahel on ta olnud kaaskoostaja). Kellel on küllalt kujutlusvõimet, see tajub niisuguses vaimude väljakaevamises omalaadset vägitööd. Mingil määral on koostamistöö ka tõlgendamine, mitte üksnes tekstide valiku, vaid ka esitusviisi poolest – kompositsioon, alaosade kõnekad vahepealkirjad, lühikesed tabavad saatesõnad – kuni raamatupealkirjadeni välja. (Esineb ületõlgendamistki, näiteks Marta Sillaotsale omistatud „Kirg ja kavalus”.) Kõigis neis raamatuis on soojust, kodusust, Eesti-keskset avarust. Võiksime isegi öelda, et mõtlejad astuvad meie ette runnellikult struktureerituna.
Nii ka Hindrey. Koostaja ütleb järelkirjas, et see kogumik on talle juba teine „katse mõistatada” Hindrey „olemust ja asendit eesti kultuuriloos” (lk 511). Paraku – rohkem Runnel oma mõistatamise tulemusi ei ava. Järelkirjas tsiteerib ta oma varasemat järelsõna Hindrey kogumikule „Poisid, koerad ja teised toredad” (1995), sellele järgneb Voldemar Kochi (Kurese) Hindrey-aineline artikkel 1935. aasta Vabast Maast. Midagi paneb aga paika sisukord. Hindrey sadakond kirjatööd on jaotatud „kirjadeks” nende kirjutamiskoha järgi: Pariis, kodu, Euroopa, Tartu, Eesti Vabariik. Kusjuures kodu langeb sellest kohamääratluste reast pisut välja: hakkame mõtlema, mida see tähendab, on’s kodu vaimses mõttes Hindreyle näiteks eesti kirjandus (ja teater), millest raamatus on palju juttu. Ja nii on koostaja meid oma väikse poeetilise liigutusega juba Hindrey stiihiasse kaasa tõmmanud. Raamatu ülesehitus osutab tõsiasjale, et Hindrey kuulus meie „pariislaste” sugupõlve, ta oli kahtlemata saanud eurooplaseks, aga jäänud ka eestlaseks. Sisukorda Pariisi-mälestustest kuni Ella Ilbaku tantsuarvustuseni (lk 499–500) silmitsedes on tajuda, et Hindreys oli loomupäraselt ja manifesteerimatult mõndagi sellist, mille poole nooreestlased programmiliselt (ja manifesteerides) pürgisid.
Artiklivaliku puhul torkab silma, et kõik kirjatööd (peale paari erandi) pärinevad ajavahemikust 1902–1926. Miks on koostaja just siin joone alla tõmmanud? Sirvisin igaks juhuks 1933. aasta Postimeest ja laadisin Hindrey ohtra kaastöö seast oma arvutisse kirjutisi, mida oli kahju maha jätta digiuniversumi kõledusse: Anton Jürgensteinist, Eesti Üliõpilaste Seltsist, baltisakslastest, vabadussõjalastest, Rudolf Sirgest, tõotuse andmisest... Raske on näha 1926. aastas piiriposti (isegi Tõnissoniga tülli läks Hindrey vist juba varem). Kas on kavas veel teine kogumik aastaist 1926–1944? Niisugused küsimused jääksid ära, kui koostaja oleks võtnud vaevaks oma valikuprintsiipe tutvustada. Ja kui juba ütlemiseks läks: „Eesti mõtteloo” köidetes on mind ikka häirinud kommentaaride puudumine keelelise toimetamise kohta. Mõistagi on varasemaid tekste vaja siluda, et arhailised keelendid ei häiriks sisu, mis pole kaotanud oma värskust. Küllap on Ilmamaas seda tööd alati parema äratundmisega tehtud. Kuidas me oleksime lugenud kas või sarja avaköidetest Juhan Luiga esseid, kui keeleliselt üsnagi kaugeks jäänud tekstide kallal poleks tehtud värskendustööd? Ometi ei leia raamatutest selle kohta mingit märget. Ja rangelt võttes on see siiski pisikene pettus. Hindrey puhul saame joonealustest märkustest vähemasti aimu, et ta on meie keelde üritanud juurutada iseäralikke võõrsõnu prantsuse keele eeskujul. See oli tema keeleuuendus.
Seesuguste raamatute koosseisu peaks kuuluma veerg, kus selgitatakse toimetamise ja koostamise põhimõtteid. Mõistan, et olen oma märkustega kohatult hiljaks jäänud, mõtteloo raamatute võimsa vaimumühina taustal võivad need mõjuda urgitsemisena, aga et olen hetkel võtnud kriitiku rolli, siis pole parata, seisus kohustab.
Hindrey asendi „mõistatamist” on pärssinud mitte ainult nõukogudeaegne tsensuur, vaid ka kirjandusloos kinnistunud nooreestlaste enesekuvand, milles oma vastaseid, nn Postimehe ringkonda kujutati poliitiliselt vana- ja esteetiliselt tömpmeelsena. Hindrey, kes pärast kunstiõpinguid Peterburis, Münchenis ja Pariisis asus tööle Postimehe toimetuses, niisugusesse kuvandisse ei sobitu. Eesti kultuuri tugevasti ideologiseeritud arengupildis, kus ikka on olnud oluline küsimus, „kelle poolt sa oled”, jääb ta ringkonda kuulumisele vaatamata kuidagi omaette. Hindrey oli vaimselt kultiveeritud, tundliku ja hästi kasvatatud inimese poolt. Pole kahtlust, et ta igatses parandada raske saatuspärandiga eesti inimest, nähes, „kui kaugel me Jumala kujust oleme, mille järgi meid olevat loodud” (lk 424). Kui otsida Hindrey konservatiivsust, siis on siin selle sügav juur. Niisuguse inimese kilbile tõstmine oli ehk Hindrey missioon kõige üldisemalt. („Oli küll armetu vähe neid, kel takti paistis olevat ja peentunnet”, nendib ta 1904. aastal Pariisist Tartusse tulnuna, lk 65.) Võib muidugi öelda, et Hindrey ei pühendunud nii kavakindlalt ülesehitustööle, nagu nooreestlased või tõnissonlased oma platvormidelt. Ta oli boheemlik, veetis aega Vanemuise puhvetis, poseeris vaimukustega ning hindas isiklikku sõltumatust. Ideoloogiliselt heitlevas ja kiirelt muutuvas ühiskonnas on oluline, et keegi, kellel on inimesele muutumatult kõrged nõudmised, reflekteeriks toimuvat kõrvalt. Hindrey iroonilist distantsi valdav vaim oli selleks sobiv.
Hindrey n-ö koha otsinguil vaadelgem korraks tema suhtumist Noor-Eestisse, eeskätt Tuglasesse. Kümmekond aastat vanema inimesena, kes oli Pariisis elanud nii kaua, kuni igav hakkas, ei olnud nooreestlaste Euroopa-õhin talle midagi uudset. Aga tagantjärele võime tunnustada Hindrey vaistu, nentida tema esteetiliste hinnangute paikapidavust. Nii märkab ta näiteks Noor-Eesti II albumi (1907) arvustuses kõike seda, mis oli alles eos, aga millest on nüüdseks ammugi saanud klassika: Tuglase stiilisuutlikkust, Liivi „sügavat tundmust”, K. J. Petersoni aegumatuid publikatsioone jm. Ja heidab prügikorvi Tuglase seni tundmatuks jäänud nimekaimu Eduard Mihkelsoni kiitva „mäletsemise” Ernst Petersoni „Rahvavalgustaja” kallal, mis liiatigi naelutab kirjaniku „poliitilise koha pääle kinni” (lk 97). Moralistlik Peterson pidanuks vanameelseile ometi armas olema!
Postimehe veergudel tekitas pahameelt Noor-Eesti III album (1909), kus oli muuhulgas Tuglase ülikriitiline käsitlus Eduard Vildest ja Ernst Petersonist. Hindreyl aga jagub sealtpeale Tuglasele ainult häid sõnu. Ta kirjutab Noor-Eesti ajakirjas ilmunud (1910) Tuglase Liivi- ja Tammsaare-arvustuste puhul: „Jälle seesama ilus põhjalikkus, mis ennast tundmusega ja tundmisega ühendab, nagu meie seda juba tema Eduard Wilde ja Ernst Petersoni arvustuse juures nägime, seesama haritud maitse, seesama hiiglasuur samm meie endisest arvustamise seisukohast eemal.” (lk 119) (Sealsamas lk 120 märgib Hindrey Tammsaare muinasjuttudega seoses prohvetlikult, et need veel „midagi Tammsaare-omast ei paku”, seesuguseid tabavaid kilde tasub otsida teistegi puhul.) Siin tunnustab vanem mees ausalt seda, et nooremast hakkab kasvama vaimselt kultiveeritud inimene. Ja veel enam, peagi kirjutab Hindrey, et Noor-Eesti ajakirjas ilmunud Tuglase „„Põhjamaa pärl” on kui poleemika-töö nii üleüldise tähtsusega, et ajalehed ta ära peaksid trükkima”(1) (lk 148). Tuglase kirjatöö tuumväide on, et Noor-Eesti „pääpüüe on selle poole sihitud, et Eesti rahvuslik kunst Euroopa kunstivoolu, selle praeguse „modernismuse” kõrgusele tõuseks”.(2) See on vägagi nooreestilik klausel, millega „Postimehe mees” Hindrey siin ühineb, kuigi kunstnikuna pakkus talle rahuldust ilmselt ka Aleksander Prometi kohta tehtud kriitika.
Teisal ei lähe Hindrey aga nooreestlaste kriitikaga sugugi kaasa. Tuglas kriipsutab kirjandusloost kõlbmatuna maha Jaan Lõo luulekogu „Nägemised” (1916), mida Postimehes mõõdutundetult serveeritakse rahvusliku suurteosena. Selles ideoloogilises laupkokkupõrkes proovib Hindrey mõista Lõod kui esteetilist nähtust, avada tema vähenõudlike värsside imeliku mõju saladust (kavakindel arhitektoonika, tugev rütmitunne, skaldide poeetika jm). Oleme Tuglast pidanud esteedi etaloniks, aga võib-olla peaks ka Hindrey peale mõtlema. Kuigi tal ei õnnestunud lehetöös oma kirjutisi kunagi nii täiuslikuks vormistada nagu nooremal kolleegil. Nende kanoniseerimisest rääkimata.
Siuru erotism ja Tuglase revolutsioonipaatos paneb Hindrey muigama ja parodeerima, aga ikka annab ta tõele au: Under on luuletaja „tingimata” (lk 339), Tuglase „Taevased ratsanikud” on „ilus ja õudne” allegooria (lk 341). Tüli ja tegelik lõhe sünnib alles pärast seda, Vabadussõja ajal ja järel. Hindrey heidab siurulaste loomingule ette apoliitilisust, vabadusvõitlusest kõrvale hoidmist, kodumaa unustamist. Tuglas vastab, Hindrey vastab, Tuglas valmistub uuesti sõna võtma, aga siis loobub sellest.(3) Poleemikates argumenteeris Tuglas kirjanikkonna kaitseks enamasti kannatlikult ja põhjalikult, kuni „lõppvõiduni”, aga mul on tunne, et Hindrey argumentide ees, mis koputasid südametunnistusele (lk 426–432), andis ta märkamatult loobumisvõidu.
Võib tunduda imelik, et teatrilaval õrna esteetilisust (Villmer, Ilbak) nautiv Hindrey on samamoodi sisse võetud lahingutandrist ja sõjakangelaste vaprusest (Pitka, Kuperjanov). Sellist tüüpi nooreestlaste ega siurulaste hulgas naljalt ei leidunud. Aga Hindreys väljendus arusaam, et vaimselt kultiveeritud inimene peab olema võimeline käiku vahetama. Kui rahva eksistents on ohus, peab ta olema valmis ka sõjamõttega lõpuni minema. („Ma arvan, et ennast niisamasuguste sõjariistadega peab kaitsma, millega selles seltskonnas, kus sa viibid, kallale tungitakse”, lk 195.) Tuglas seevastu jäi seisukohale, et vaimuinimesel tuleb sõja suhtes igal juhul säilitada mingi kriitiline distants. Sõjajärgsetel aastatel, mil kirjanike hulgas valitses patsifistlik vaim, oli Hindrey väheseid, kes arvas olevat näinud meie vabadussõja elementaarset sisemist suurust (lk 422), elamus, mis võib-olla leiab väljenduse romaani „Urmas ja Merike” (1938) lummavates lahingustseenides. Ka siin jääb Hindrey küllaltki üksi, oma tõe ja arusaamise juurde. Ta on esteet, aga mitte Felix Ormusson.
See on üks võimalus Hindreyd edasi mõistatada. Näha temas erandkuju, kelle kirjatöödes omapärase tundlikkusega kajastub meie ühise ajaloo vaimumaastik. Ta on midagi, mis häirib meil nii pikalt juurutatud kirjandusloolist arusaama progressiivsetest ja euroopalikest nooreestlastest ning vanameelsetest rahvuslastest. Sest Hindrey paistab olevat euroopalik vanameelne nooreestlane rahvuslane. Ta on midagi, mille puudumisest me oma senises kirjandusloopildis alles nüüd, Runneli koostatud kogumiku kaudu, korralikult teadlikuks saame.
Aga tulgem algusesse tagasi ja rääkigem veel kummardamisest. Ka „Eesti mõtteloo” raamatud on omamoodi kummardused. Sest olgem ausad, ega igaüks sellesse sarja ei pääse. Ja ega igaühe ees Runnel kummardama ei hakka. Kuigi see žanr iseenesest on talle omane, näiteks luules. Olles samamoodi iseseisva mõtte mees nagu Hindrey, on temagi olnud tähelepanelik teiste vaimude suhtes. (Vrd Hindrey „Kaasaegsed”, 1926, ja Runneli „Kiikajon ja Kaalepuu”, 1991.) Runneli rohketest verbaalsetest hommage’idest, mis tihti on küll kriukalikud ja vahel lausa kriitilised, kerkib lõpetuseks meelde üks omajagu pateetiline kummardus luuletsüklist „Viru vanne”: „Tuleks võtta see tuletungal, mille Tuglas on pillanud käest, / mitte kohkuda vaenlaste hulgast...”(4) jne. Need read olid ilmumisaegsetes oludes, 1980-ndate algul, tõsine vaimukinnitus, ja seetõttu olen ikka mõelnud, kuidas näeksid välja, kuidas struktureeruksid Tuglas ja tema tungal Runneli käe all „Eesti mõtteloo” sarjas. On küllaltki häbematu Runnelilt ikka veel midagi juurde soovida, aga nagu öeldud: olen hetkel võtnud kriitiku rolli, seisus kohustab.
- Tuglasel ja ka Hindreyl nimetavas „pärli”. Selle i märkamatu likvideerimine on olnud üks neist sadadest või isegi tuhandetest liigutustest, mida keelt kaasajastava toimetaja Katre Ligi käsi on pidanud tegema (selles tsitaadis varem veel polemika-töö ja peaksivad trükkima).
- F. T u g l a s, Üks põhjamaa pärli. – Noor-Eesti 1911, nr 5–6, lk 634.
- Vt A. A d s o n, F. T u g l a s, Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 352.
- H. Runnel, Punaste õhtute purpur. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 29.
Toomas Haug
Hindreyd mõistatades ja Runnelit kiites
Leo Luks. Nihilism ja kirjandus. Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel. (ACTA Universitatis Tallinnensis.) Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2015. 263 lk.
Ajastul, mil (enam) ei ole üldkehtivat tõde, ei ole ka alust tegelikkuse ja väljamõeldise eristamiseks. Kui oletada, et just tõetul ajastul me parajasti elamegi, siis tekib küsimus, mida see kaasa toob. Näiteks J. G. Ballard tuletab siit uue rolli kirjanikule: „Tasakaal fiktsiooni ja reaalsuse vahel on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt muutunud. Nende rollid on järjest rohkem ümber pööratud. Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid – lauskaubandus, reklaamitööstus, poliitika, mis on käsitletav reklaamitööstuse alamharuna, igasuguse kogemusele vastava originaalse reaktsiooni ennetav tühistamine teleekraani poolt. Me elame hiiglaslikus romaanis. Kirjanikul on nüüd üha vähem tarvis oma romaanile fiktsionaalset sisu leiutada. Fiktsioon on juba olemas. Kirjaniku ülesandeks on leiutada reaalsus.”(1)
Leo Luks on teoses „Nihilism ja kirjandus” valinud teise tee: üldse loobuda tegelikkuse mõistest, rahulduda olukorraga, kus saamegi rääkida vaid erinevatest väljamõeldistest. Sel juhul vajab uut rolli näiteks ka filosoofia, mis on traditsiooniliselt tegelenud just tegelikkusega. Luks ütlebki, et uues olukorras peavad filosoofia ja kirjandus ühte sulama. Kuidas nii tekkiv uus (ühis)valdkond toimib? Millised potentsiaalid siin avanevad? Umbes nii saab kokku võtta Luksi teose lähtepunkti. Siit tekib võimalus erinevateks vaatlusretkedeks uuele ühisalale. Raamat, mis ettevõetud ekspeditsioonide põhjal sündis (omamoodi reisikiri), ei sobi igaühele, kuid õigesti tarvitades on siin mõndagi naudingulist.
Luks on oma teose minategelasest(2) teinud üksjagu koomilise tegelaskuju, kes ühelt poolt adub, et uutes oludes ei ole vaja ega saagi enam oma tegevusi põhjendada, sest igasugune põhjendamine eeldab ühel või teisel moel midagi tegelikkuse-sarnast. Kuid teisalt tunneb ta selle järele ikka ja jälle vajadust. Põhjendused (aga ka ettevalmistuste kirjeldused) võtavadki enda alla kaks kolmandikku teosest. Mõneti saab seda selgitada asjaoluga, et osa reisirahast maksis kinni sponsor – Akadeemia –, kes elavat vähemasti tegudes õndsalt Tõe ajastus edasi ja nõudvat ka selle ajastu kohaseid aruandeid. Siiski jääb ebaselgeks, mil määral kirjutab minategelane oma aruandeid kohusetundest või lausa parodeerimislustist ja mil määral annab siin endast märku sisemine sund või halb harjumus, mida ta ei suuda kuidagi maha jätta.
Sestap on aruannete staatus üksjagu segane. Kas need pretendeerivad viimase tõe staatusele? Või on need juba osa uuest olukorrast, kus erinevad lood on põhimõtteliselt üheväärsed, nii et ainuke, mis paneb ühte eelistama teistele, on suurem veenmisjõud? Kas võib niisiis öelda, et aruannetes kajastub vaid üks versioon, mille kõrval võib olla palju teisigi? Ja üldse, kas aruanded jutustavadki enam ühte ja sama lugu või avaldub nende mitmuse taga ka lugude mitmus?
Igal juhul võib aimata, et aruannete taustaks on filosoofias mitmendat sajandit valitsev identiteedikriis. Aja jooksul on endisest teadmiste kuningast eraldunud aina enam eriteadusi: füüsika, matemaatika, sotsioloogia, psühholoogia jne. Ühel hetkel oli filosoofia juba sedavõrd „õhuke”, et pidi loovutama kuningatiitli teadusele. Ühtlasi tekkis küsimus, kas filosoofial on üldse iseomast objekti: iga kord, kui siin moodustub teadmistest mõni stabiilsemat sorti territoorium, eraldub see üsna ruttu uueks eriteaduseks. See on omakorda tekitanud küsimuse, kas filosoofiast on saanud igand: kui tal pole enam eriomast objekti, siis mis mõte tal üldse on? Nii et kui filosoofia oleks tegelane romaanis, siis iseloomustaksid tema hingeelu eneseotsingud, pidev allasurutud paanikaseisund ja kättemaksu sepitsemine uuele kuningale.
Nende eneseotsingute üks rada sai alguse kahtlusest, kas filosoofiat ikka peab tingimata määratlema objektiivsuspüüdluse kaudu. Võib-olla see ei peagi olema objektiivne (nagu teadus), vaid on (kunstile sarnaselt) juba loomu poolest s u b j e k t i i v n e? Selle raja peal sai rõhutada erinevaid asju: institutsioonide ja arusaamade ajaloolist sattumuslikkust; maailma muutuvust, selle protsessilist loomust; kogemusele omast tervikuloogikat ja ainulisust, mida ei anna lõhkuda analüütilisteks tükkideks (nagu teevad reaalteadused) ja mida tuleb sestap püüda teistsuguste vahenditega; inimese irratsionaalsust, tungilist iseloomu jne.
Ühel või teisel moel andsid kõik need aspektid alust maailma kirjeldamise kõrval või asemel iseendaga töötamiseks. Nii kirjutas Michel Foucault: „Ma tean väga hästi, ning ma arvan, et teadsin seda juba lapsest saati, et teadmiste abil maailma ümber muuta ei saa. [---] Ent samuti tean ma, et teadmine saab meid endid muuta, et tõde pole ainult maailma dešifreerimiseks (ja võib-olla ei dešifreeri see, mida me tõeks nimetame, üldse mitte midagi), vaid et kui ma tõde tean, siis see muudab mind.”(3)
Ka Leo Luks töötab subjektiivsuse rajal. Kuid tema jaoks (ja autorite jaoks, kellest ta lähtub) ei anna võimetus maailma või inimkogemust üldkehtivate seaduspärade abil paika panna alust pöördumiseks kuhugi mujale (näiteks endasse), vaid tekitab kiusatuse seda võimetust lähemalt uurida ja öelda, et see kätkeb midagi tuumset inimkogemuse või lausa maailma enda kohta. Ühismõõdutus eri inimeste kogemuste vahel ei ole siin probleem, mis vajaks ületamist, vaid tuumne omadus, mis vääriks omaette kogemist ja nautimist. Filosoofia oma uues ühenduses kirjandusega võikski tegelda just sedasorti mõjuvate luhtumiskogemuste loomisega, kusjuures seda kahel nõlval: esimesel, n-ö faablinõlval(4) keskenduda aina uute maailmade loomisele, mis ei laseks ühel faablil jõuda ainutõe staatusse; teisel, n-ö luulenõlval tuua esile luhtumise kogemus selle puhtal kujul.
***
Raamatu minategelase aruandeid lugedes tabas mind ühel hetkel rahutus. Need aruanded on paratamatult väljamõeldised, niivõrd kui kõik on väljamõeldis. Kuidas neid siis hinnata? Luks ise ütleb, et sel juhul loeb ennekõike nende retooriline veenvus. Kas tõesti? On olemas ju väljamõeldisi, mis on igati veenvad, aga ei paku meile mingit huvi. Ütleksingi, et väljamõeldisi hindame me ennekõike vastavalt sellele, kas nad pakuvad pinget. See ei nõua üksnes retoorilist veenvust, vaid on seotud laiemalt võimega pakkuda omanäolist kogemust.
Milles seisneb Luksi raamatu omanäolisus? Kindlasti on intrigeeriv juba lähtepunkt ise. See viib minategelase triivima erinevate mõttepositsioonide vahele, mis lähtepunkti potentsiaali on kuulda võtnud. Tema võime anda erinevate mõtlejate keerukaid mõttekäike selgelt ja kompaktselt edasi on muljet avaldav. On tunda, et tegu on kogenud pedagoogiga. Mitme muidu hämaraks jäänud mõtleja omailm sai mulle oluliselt tuttavamaks. Seda häirivamalt mõjus selle kõrval adumus, et minategelane näib järjekindlalt loobuvat kõikidest paljutõotavatest teeotstest, mida refereeritud autorite mõttemaailmad talle välja pakuvad, ning hoiab buldogi visadusega kinni ühest üksjagu lihtsamast positsioonist.
Lühidalt öeldes võiks seda nimetada s o f i s t i positsiooniks, kõikeläbivaks relativismiks, mida kehastavad väga hästi näiteks Protagorase ideed: inimene kui kõige mõõt, tõe subjektiivsus, inimestevaheline ühismõõdutus, retoorika primaarsus ülejäänud teadmiste ees jne. Paratamatult tekib küsimus, miks kaitsta seda üksjagu vaest positsiooni praegu, ligi 2500 aastat pärast Protagorast.
Kui Luksi minategelane usuks tõe olemasollu, võiks ta vastata, et positsioon võib olla lihtne, kuid sellegipoolest vastata tõele. Aga ta ei usu tõe olemasollu. Ja samas ei taotle ta ka kirjanduse kriteeriumide kohaselt huvipakkuva positsiooni loomist. Ometi on tekstis pinge olemas. Selles on huvitav liikuda, isegi kui (ja võib-olla eriti kui) seal sisalduvate mõtetega mitte nõustuda.
Neid küsimusi vaagides jõudis mulle pärale, et Luksi raamatu iseära ei tulene tema positsiooni iseäralikkusest, vaid millestki muust. Pinget pakub siin hoopis see, et erinevalt Protagorasest, kes tegutses e n n e suure metafüüsikatraditsiooni väljakujunemist, kirjutab Luks p ä r a s t selle väidetavat pankrotti, astudes tekkinud pankrotipesaga iseäralikku suhtesse. Tühjalt lehelt alustades ei suudaks tema tuumselt pidurdav häälestus käivitada midagi viljakat. Kui oleksime nii vaesed, et meil poleks midagi süüa, väljendaks näljatunne üksnes olukorra paratamatust. Kuid rikkana, paljude valikuvõimaluste ees muutub nälgimine juba üksjagu tähenduslikumaks ning naudingulisemaks.
Nii tuleb öelda, et Luksi raamatu minategelane vajab metafüüsikat, tõde ja tähendust, kuid vajab neid üksnes v a r e m e t e n a. Kummalisel mõttekalmistul, milles ta ringi luusib, sirnates siin seda ekstõde, seal toda ekstähendust, on vaid üks funktsioon: anda võimalus pilgu ärapööramiseks, pearaputuseks ja trotslikuks lausumiseks: tänan, ei!
Kui säärane protseduur lugejale pinget pakub, siis ennekõike põhjusel, et varemed, mille restaureerimisest Luksi minategelane keeldub, pääsevad resoneerima nende varemetega, mida lugeja tajub endas või enda asemel. Mida kiiremaks läheb nüüdisaegne elurütm, seda vähem jõuavad meie mõtted ja kogemused areneda n-ö täiskujule ning seda enam hakkab kogemus sarnanema sünesteetiku omaga: täiskujul mõttekäigud asenduvad audiovisuaalsete kaadrikatkete ja -kokutustega, mis imbuvad üksteisesse ning tekitavad lühiseid, mis omakorda kutsuvad esile aina uusi kaadreid ja lühiseid. Isiksus nii turbulentses kasvukohas hästi ei kasva. Selle asemel on üksnes kogum isikufragmente, -setteid. Ometi räägivad nii meedia kui ka suur osa kirjandusest meile terviklikest isiksustest, kellest maailm meie ümber kubisevat ja kes me ka ise peaksime olema, võib-olla ehk kunagi juba olimegi. Nii on järjest raskem endid kogeda teisiti kui e n d i s t e n a – isikuvaremetena ehk varisemisohtlike eksisikutena, kelle elulood ja pikaajalised plaanid ei ole enam terviklikud, õigemini, ei ole enam kunagi olnud terviklikud. Luksi trotsifilosoofiline häälestus kõlab säärase seisundiga üsna täiuslikult kokku.
***
Luksi minategelase reisiaruandeid lugedes ei saanud ma üle ega ümber adumusest, et ta on kahtlaselt filosoofia poole kaldu. Kui tegelikkus kaob ja jäävad vaid väljamõeldised, siis võiks arvata, et filosoofia ja kirjanduse ühtesulamises jääb tugevamaks pooleks just kirjandus. Seda mõtet äärmusse viies võiks lausa öelda, et mingist ühtelangemisest ei saagi juttu olla: kui jäävad vaid väljamõeldised, siis jääb üksnes kirjandus. See äärmuslik positsioon on siiski üsna ebahuvitav. Sellegipoolest tundub üllatav, et aruannetes on kirjandusele jäetud sedavõrd põdur roll. Ühes kohas ütleb minategelane otsesõnu: „filosoofia n õ r g e n e m i n e kirjanduseks” (lk 82, minu rõhutus – E. H.).
Kas tõesti on kirjandus midagi, milleks filosoofia saab n õ r g e n e d a? Kas igast läbikukkunud filosoofist saab tõesti automaatselt kirjanik? Milline arrogants! Sama hästi võiks küsida, mis peab kirjandusega juhtuma, et see nõrgeneks filosoofiaks, ja nentida, et kirjandus on miski, milleks saab ennekõike ü l e n e d a; et kirjanduseni jõudmine on saavutus, mis pole sugugi igaühele kontimööda, olgu ta filosoofina kui tahes võimekas. Veidi tasakaalukam oleks küsimus, mis peaks omakorda juhtuma kirjanduse poolel, et see muutuks leplikuks ja vastuvõtlikuks nõrgenenud filosoofia poolt pakutavale.
Minu jaoks kerkib filosoofia ja kirjanduse ühtesulamise potentsiaal ennekõike nende (endisest) erinevusest, sellest, et üks neist on ajalooliselt kohelnud maailma nagu tegelikkust ja teine loonud väljamõeldisi, mille sees ilmnevad tegelikkuseavaldused. Potentsiaali näen selles, et ühes valdkonnas välja töötatud nägemis- ja ütlemisviisid saavad viljakal moel põimuda ja sattuda otseühendusse teises valdkonnas väljakujunenuga.
Selles põimumises saab eristada kahte astet. Esimeses langevad kokku filosoofia ajalugu ja kirjandusteadus, nii et tekib võimalus kirjeldada filosoofia ajalugu kirjandusteoreetiliste vahenditega ja vastupidi. Siin säilib veel teoreetiline hoiak, siht ütelda midagi (kirjandusliku või filosoofilise) praktika k o h t a. Ka Luksi minategelane kirjutab taotlusest „teostada nihilismi mõtlemist lugemisviisina” (lk 140), st rakendada nihilistliku mõtte tulemeid eesti kirjanduse peal, avada seda uuel moel, tõestada, et ka kirjanduses on nii m õ t e l d u d.(5)
Selle astmega piirdumine eeldaks tegelikkusetasandi alalhoidmist. Luksi minategelane sellest teatavasti keeldub. See peaks teda paratamatult viima ühtesulamise järgmisele, radikaalsemale astmele: kui ainuke, mida saab kirjanduse k o h t a välja pakkuda, on väljamõeldised, siis kaotab teoreetiline hoiak kehtivuse ning muutub praktilisest poolusest eristamatuks. Sealjuures peaks domineeriva rolli saavutama praktika – (kirjanduslik ja filosoofiline) l o o m i n g oma võtete, vormide ja häälestuste kirevuses. Sel juhul ei taanduks kirjandus enam mõne filosoofilise positsiooni illustratsiooniks ja avaneda saaks talle eriomane potentsiaal, mille kokku- ja lahkukõlad filosoofiale eriomase potentsiaaliga võiksid sünnitada nii mõndagi huvitavat.
On üllatav, et Luksi raamatust me midagi sellist ei leia: on üksnes äratuntavalt teoreetilised mõttelõngad, mille nõrgenemine väljendub ennekõike häälestuses, noodijoonte kohale kirjutatud juhistes, mis asetavad teooriate väljamõeldisteks kujutlemise töö üheselt lugejate õlgadele.
Sellest, milline võiks olla kirjanduse ja filosoofia kokkulangemise viljakas potentsiaal, annab hoopis parema aimuse üks teine raamat – Toomas Raudami „Essee sõprusest”.(6) Siin on esialgu selgelt eritletavad kaks häält: esimene on distantseeritud, teoreetiline ja viitab endale kui „meiele”, teine on soe, isiklik ja kõneleb endast kui „minast”. „Meie” on referatiivne ja teoreetiline, „mina” aga jutustab asjakohaseid seiku enda elust ja väljamõeldud lugusid, jutustab õrnalt, andes ühtlasi mõista, et teooria toimib alati vaid mingi maani ja edasi tuleb midagi muud, kogemusala, milles väljapuhastatud mõttekonstruktsioonid alla annavad, segude ala, segatud tunded, mitte üks või teine, vaid alati korraga mitu kihti. Sellest lähtuvalt peavad segunema ka kaks häält või hääleregistrit ise. Nende lahushoidmise võimatus näibki olevat üks Raudami tuumsemaid häälestuslikke lähtepunkte. See on nagu kirjandus ja ei ole ka, nagu filosoofia ja ei ole ka, vahevorm, mille täpsel piiripealsel asendil on oma tugev lumm.
Miks Luks oma teoses sama kaugele minna ei saa? Kindlasti tuleb siin meeles pidada Luksi aruandekohuslust Akadeemia ees ja vajadust järgida nõutud formaati. Sel juhul tuleks nentida, et muudes oludes oleks tema teos võinud võtta sootuks teistsuguse vormi. Kuid ühtlasi saab küsida, kas ei tulene Luksi pidamajäämine teooriasse juba tema iseäralikust perspektiivist, mis pühendub ennekõike ei-le ja ei-misele.
Luksi minategelase loodud ei-mise mõiste on huvitav. Ta käsitab seda tuumselt protsessilisena ja hargnevana, vastandades seda ühtsusele, kindlale aluspõhjale, stabiilsetele väärtustele ja õnnestunud lõpptulemustele, mida ta seostab jaa-ga – kolmainsusega „Absoluut, olemine, Jumal” (lk 43). Ei-va protsessi viimast äärmust kehastab siin ülim umbisikulisus: „...eesti keeles on meil võimalik moodustada kõige ebamäärasem impersonaalne verb: ei-b (vrd sajab, koidab). Nihilismi mõtlemise kogemuslikuks taotluseks on püsida ei-mises, vaatamata tähendusintentsioonide pidevale täitumisele, tähenduslikkuse virr-varrile ei ümber” (lk 42).
Kui selle nägemusega nõustuda, siis ongi juba raske näha, mis kaalu võiks enam olla loomingu ja praktika positiivsel aspektil – millegi moodustamisel. Väljamõeldises kehastuvale moodustamise aspektile viitavad nii kreeka poiesis kui ka ladina fictio. Ent kui seame moodustamise asemel põhirõhu hävitusele, peatamisele, tagasihoidmisele – luhtumuslikule ei-misele –, siis võib teooriale omane toimeviis (astuda nähtustele vastu, vaadata neid neutraalsest kaugusest ja jahutada neid paika) ollagi juba mõjuvam tööstrateegia.(7)
Iseenesest võiks ju samas protsessilises võtmes tõlgendada ei-mise kõrval ka jaa-mist. On vähe alust jaa sidumisel ainult lõpptulemuste ja suurte väärtustega, saati siis õnnestumisega. Pigem märgib õnnestumine (nagu ka luhtumine) protsessi katkemist ja toob meid (vähemalt kujutluses) vaatepunkti, kus lugu on läbi ja tulemused käes. Nii mõeldes tuleks tõelist protsessilist jaa-mist otsida hoopis paljutõotavast pooleliolekust, mille puhul pole veel teada, kas ees ootab luhtumine või õnnestumine, ja see polegi tähtis; loeb üksnes elav potentsiaalsus, milles sisalduvat pinget oma võimete piiril edasi töödeldakse, et selle tuumne mitme- või eeltähenduslikkus jõuaks mõjuvaima vormi(s)tuseni. Just sellisena kujutan ette ka Luksi seisundit oma raamatu kirjutamise ajal.
Sellest perspektiivist näib, et Luksi minategelane ajab ei-misele ja jaa-misele omase protsessilisuse, nagu ka neile vastavad häälestused, pidevalt sassi. Nii ütleb ta näiteks, et Ilmar Laabani häälutusluule on nihilistlik ei-mine, katkestuste tekitamine tähendusse (lk 116). Kuid Laabanit tundes on ilmne, et nii tõlgendades moonutame me Laabani taotlusi. Sürrealistina katkestab ta teadvuse voogu ennekõike selleks, et paremini kutsuda esile puhast jaa-mist meie mitteteadvustes ja kehades, mida teadvus muidu takistaks ja nihestaks. Samuti tundub küsitav, kas Michel Foucault’ loometeed on ikka õige mõista tagasijuurdumisena „logose süsteemi” (lk 115). Foucault’le omase pideva enesehävitusliku ümbermõtlemissunni ei-lisus pole lihtsalt asi iseeneses, vaid on jätkuva hargnemise, umbisikulisele jaa-rajale jäämise teenistuses. Ja viimaks võib küsida, kas on ehk just võimetus eristada ei-mist ja jaa-mist see takistus, mis ei lase Luksi minategelasel taibata, et Nietzsche mõistestikus kuuluvad igavene taastulemine, võimetahe ja aktiivne nihilism lahutamatult kokku suures ettekujutuses absoluutsest loomingust ning jaa-misest, mille käigus igasugune eitus maamunalt pühitakse. Nii näib, et keskendudes kohalikule ei-misele ja tõstes selle absoluudiks, jääb Luksi minategelasel mitmel puhul märkamata laiema tasandi jaa-mine.
Ainult säärase jaa-mise najal näib tähenduse omandavat ka siinse arvustuse alguses mainitud Ballardi uus ülesanne kirjandusele – leiutada reaalsus. Mõte, et väljamõeldiste virvarris võiks veel üks väljamõeldis midagi muuta, pole igal juhul enam veenev.
Siiski, sama ebaveenev näib nüüdisajal olevat ka mõte absoluutsest loomingust. Ehk ongi loominguusk üksjagu tüütavaks muutunud, eriti kuna sellest on saanud järjekordne lööksõna, mis varjab enda taga sihitu ületootmise arutut ideaali ning klišeelahenduste standardkomplekti? Ehk peab ka see mõiste, nagu üldse kõik väärtuslik, teisenema enne tõelise mõjuvuse saavutamist tuleristsetes, mis saavad alguse luksilikust žestideseeriast – seisatamisest, pearaputusest ja tüdinud toonil lausutud sõnadest: tänan, ei!
- Vt J. G. B a l l a r d, eessõna romaanile „Crash”. Jaak Tombergi käsikirjaline tõlge.
- Luks oma tekstis eksplitsiitselt minategelast ei maini. Kuid kes muu saaks kirjanduse ja filosoofia ühtelangemise järel enam tekstis rääkida? Põhimõtteliselt võiks seda teha ka jutustaja. Kuid jutustaja termin seondub pigem neutraalse ja kirjeldava tooniga. Luksi teksti rääkija on aga aktiivne, tegutseb pidevalt, t e e b mõtet, isegi kui see jääb väljamõeldise staatusse. Nii ei ole muud võimalust kui pidada teda minategelaseks.
- M. F o u c a u l t, An interview by Stephen Riggins. – The Essential Works of Foucault, 1954–1984. Kd 1. Toim P. Rabinow. Tlk R. Hurley jt. New York: New Press, 2007, lk 130–131.
- „Faabel” viitab siin kokku klappivale loole, tähenduslikule ja vormilisele tervikule, mis tekitab omaenda tõe (lk 85). Seejuures ei mõisteta tõde enam tegelikkusele vastavuse tähenduses (selle võimalikkust nihilismi mõtlemine eitab), vaid avatusena valele. „Ei ole tegelikkust ja näivust, vaid lõputu hulk üksteisega põimuvaid ja üksteisest tõukuvaid faableid” (lk 86).
- Luksi minategelase võime kohta eesti kirjandust uudselt avada on põhjalikult kirjutanud Märt Väljataga ja Hasso Krull: vt M. V ä l j a t a g a, Nõrga mõistuse dogmaatika. – Vikerkaar 2016, nr 1–2, lk 170–175; H. K r u l l, Nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusesse. – Vikerkaar 2016, nr 1–2, lk 175–182.
- Vt T. R a u d a m, Essee sõprusest. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012.
- Margus Ott on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Luksi puhul on ei-mise ja moodustamise vahel suhe siiski olemas, kuigi see on väga iseäralik suhe. See ilmneb nt Luksi tegevuses ajakirja Sitatorn toimetajana ning sotsiaalmeedias avaldatud postitustes, milles ta pöörab tähelepanu „igasugu jääkidele, väljaheidetele, eritistele”. Moodustamine ongi siin ennekõike „väljaheite” moodustamine, „kus seedekulgla läbinud metafüüsika (ja võib-olla ka kirjandus) rõõmsalt segamini koos on”. Heideggeri etteheite ja heidetuse mõistetega ühte ritta paigutuv välja-heite mõiste juhib tähelepanu faasile bioloogilistes ja vaimsetes protsessides, kus satuvad kokku tagasihoidmine ja moodustamine (läbi väljaheite kogunemise aja jooksul), hävituslikkus (eelmiste maailmade purustamine) ja viljakus (tulevaste maailmade väetamine). (M. Oti isiklikust kirjavahetusest autoriga.)
Eik Hermann
Ei?
Maarja Kangro. Klaaslaps. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2016. 205 lk.
Oma uusimas raamatus, autobiograafilises esikromaanis „Klaaslaps” räägib Maarja Kangro peamiselt isiklikest asjadest: lapse saamise soovist, katsetest seda teostada, väärarenguga lootest ja abordist ning sellele järgnenud kaotusvalust, traumast ja leinast. Isiklike asjade kõrval tulevad romaanis jutuks suured eksistentsiaalsed teemad, nagu elu ja surm, iha ja kannatus, naise bioloogiline taak – emadus kui seesmine ja ühiskondlik sund – ning „uus orgaaniline metafüüsika”, nagu on Kangro sõnastanud lapsevanemaks olemise rõõmu kirjutises „Oma jama – teistsugune vaade emadusele”.(1) Isikliku trauma üksikasjaliku, aeg-ajalt peaaegu masohhismi kalduva läbivalgustamise käigus viib autor lugeja ajaliselt täpselt dokumenteeritud rännakule oma lähiminevikku (seda täpsust rõhutab ka päeviku vorm ja teose määratlus dokumentaalromaanina(2)), otse nende sündmuste keskele, mis muutsid tema elu maapealseks põrguks. See, mis kellelegi maises elus põrgus viibimise tunde tekitab, on mõistagi erinev: seda võib põhjustada nii füüsiline kui ka vaimne seisund, enamasti kurbus armastusobjekti kaotuse pärast, ent samamoodi võib põrgupiinu esile kutsuda iha, mida lämmatada või endast välja juurida näib olevat võimatu, olgugi et iha objekt kunagi teoks saada ei tarvitse. Kangro romaanis on põrgus viibimise tunne seotud võimatusega kogeda emaks olemist, mis toob endaga nii füüsilised piinad kui ka hingevalu, päädides lootusetuse ja väljapääsmatusega: lapsest ilmajäämise teadvustamine mõjub peategelasele nii, nagu loeks ta omaenda surmateadet, sest usub, et ühes sellega sureb tema võimalus kogeda maailma teisiti, uuel ja enneolematul moel.
Maapealse põrgu ühest võimalikust vormist on olnud juttu juba Kangro varasemas loomingus. Kogumikus „Ahvid ja solidaarsus” (2010) ilmunud novellis „Impotent ja surm” mõtiskleb naispeategelane meespartneri alatise ja seetõttu õõva tekitava impotentsuse üle, jõudes järeldusele, et see ongi sama hästi kui põrgu: „...unine, muutumatu, surematu impotents. Miski ei realiseeru.”(3) „Klaaslapse” peategelase jaoks on põrgulikult valus see, et tema plaanid küll realiseeruvad – rasedaks jääb ta koguni kahel korral –, kuid mitte soovitud viisil: esimene rasedus osutub emakaväliseks ja teisel korral avastatakse lootel väärareng, mis lõpeb esile kutsutud abordiga. Taoline fantoomemadus sünnitab omakorda kibestumist, viha ja lootusetust, mis annab „ajutiselt tunde, et jalad on põhjas. Sügavamale enam minna ei saa” (lk 122). Paradoksaalselt saab lootusetusest peategelasele teatav lohutus, seisund, kus hirm järjekordsete ebaõnnestumiste ees taandub ja teeb ruumi hingelisele tuimusele. Kui miski sellises olukorras haiget võib teha, siis saab see olla üksnes lootuse võimalik tärkamine, sest keegi ei saa ka väljapääsmatuses kunagi lõpuni kindel olla, mis tahes hetkel võib juhtuda, et ka „lootusetuse tugev põhi kaob ühel hetkel alt ja avaneb uus sügavik” (lk 122).
Põrgule kui „Klaaslapse” peategelast tabanud hingeseisundile vihjab juba üsna romaani algul itaaliakeelne tsitaat Dante „Jumaliku komöödia” esimesest osast, „Põrgu” kolmanda laulu algusest, mis kuulub kirja Põrgu väraval: „„Siitkaudu pääseb kannatuse linna, / siitkaudu pääseb igavesse piina, / siitkaudu pääseb hukkunute hulka. // Mu kõrge looja ajend oli õiglus, / mind rajanud on Jumala kõikvõimsus, / ta esimene arm ja ülim tarkus. // Mind igavesse olemisse seati, / ma olen esimene loodud asi. / Kõik lootus jätke, astudes siit sisse.”(4) Dante nägemuse kohaselt niisiis lõi Jumal Põrgu, et valitseks õiglus, mis lubab rahu üksnes õndsatele hingedele ja mõistab igavesti piinlema need, kes oma süüd ei kahetse. Põrgus piinlejatel pole õigust lootusele, sest kannatuste tee on nad ise teadlikult valinud. Ka Kangro romaanis ei ole asi teisiti: peategelase kannatuse allikas on peidus temas endas, tema jäägitus ja teda ennastki hämmastavas, kinnismõtteks kasvanud soovis last saada. „Miks see järglase-mõte tahab inimesse mõnikord nii lootusetult söövituda?” küsib „Klaaslapse” autor kirjutises „Oma jama”, kus ta lapse saamise soovi põhjalikult analüüsib, ja annab samas ühe võimaliku vastuse: „Pseudo-iseendana, mini-minana tahab inimene võib-olla veel kord või siis lõpuks ikkagi, lõputus edasilükkamises ülimaid väärtusi kujutleda. Uue olendi kaudu maailma auraatilisust tagasi saada. Elu mõttetusega silmitsi seismist natukenegi kellegi teise õlule veeretada, edasi lükata (väike olend ju veel ei tea, ja äkki õnnestub sellesse teadmatusse, asjade uudsusse koos temaga jälle sisse elada).”(5) „Klaaslapses” toob peategelane lapsesaamise soovi võimalike põhjustena eeltsiteeritu kõrval välja veel bioloogilise funktsiooni, usu kestmisse, usu paremasse tulevikku, usu korduvusse ja armastuse elu vastu. Ehkki ta leiab, et inimese surematuse perspektiivist on „märksa tugevam ja sisukam positsioon” looja, autori kui kirjaniku oma (lk 54), on temas endas ometi kõige järeleandmatum iha „[t]eha üks algusest peale oma inimene” (lk 55). Iha ja igatsus lapse kui oma inimese järele on ilmselt kõige egoistlikum põhjus lapse saamiseks, sest „Klaaslapse” peategelane kujutleb järeltulijat ennekõike uue võimalusena iseenda jaoks. Tagasi lapse tähenduse juurde tulen järgnevalt Dante „Põrgu” kaudu.
Kui Dantet juhib läbi Põrgu Vergilius, loomuliku mõistuse valgus, siis Kangro peategelasel on selliseid teejuhte rohkem kui üks: nendeks on vanemad, enamasti emad, kes on lapsekaotuse üle elanud ja oma lugu jagada soovinud, ning kirjanikud, kes on söandanud otsa vaadata Medusale, teisisõnu julgenud suhestuda elu võikuse ja õõvaga, kujutades oma loomingus valu, meeleheidet, lootusetust, läbikukkumist, katkisust, abjektsust, allakäiku või surma. Surm ja valu on nii kirjutamise ajendiks kui ka teemaks samuti itaalia kirjaniku ja ajakirjaniku Oriana Fallaci tuntuimas teoses „Kiri sündimata jäänud lapsele” (1975), mille pealkirja võinuks kanda Kangro endagi romaan. Fallaci mõtiskleb selles teoses naiseks olemise, emaduse, oma sündimata jäänud lapse, aga ka abordi üle, jõudes otsusele, et peab oma lapse lõpuni kandma, tõestamaks, et tema laps ei kuulu ei Jumalale, Riigile ega temale kui emale, vaid ainult iseendale. Kangro teosega seoses saab vabadusest kõnelda üksnes kui millestki, mis peategelase maailmas on koha kaotanud, mistõttu ka säärast lapse kui teise vabaks andmise paatost siit ei leia: vastupidi, peategelane leiab, samal ajal iseenda üle ironiseerides, et laps ongi see ainuke miski, mis on täielikult tema oma, „[o]ma tükike, imetletuke” (lk 55). Järeltulijas seega näeb ta kõigepealt väljapääsu omaenda elu mõttetusest, lunastajaga sarnanevat päästjat, uskudes, et just lapse kaudu saab tema maailm „tülpimusevaba olemise” (lk 55). Vähem utilitaristlikuna ei mõju ka mõttemäng lapsest kui absoluutse pühendumise objektist, mille abil oleks peategelasel kui emal võimalik vabaneda oma subjektsusest, „saada mõneks ajaks orgaaniliseks vabrikuks, lihatükiks, känkraks” (lk 56). Ent eneseiroonia on kindlasti olemas ka selles visioonis.
Nii Kangro kui ka Fallaci teoses leidub neid ühendav motiiv: lapsekaotuse traumaga kaasnev süütunne. Fallaci ja Kangro minajutustajad tunnevad end süüdi, et n-ö luhtusid naise kui elu edasikandjana, sest ei suutnud ilmale tuua tervet last. Fallaci teoses väljendab seda unenägu kohtu all viibimisest, kus jutustajat süüdistavad nii meesarst, ülemus, lapse isa kui ka sündimata jäänud laps, kes talle lõpuks andestab. Kangro romaanis tuleb süü motiiv esile pärast aborti, kui peategelane on lapse kaotuse tõsiasja sunnitud viimaks omaks võtma. See ongi ehk üks romaani mõjusamaid kohti, sest just süü kaudu teeb peategelase trauma end kõige vahetumalt ja täies alastuses lugejale nähtavaks: „Ikkagi keris end edasi ja tagasi süütunne lapse ees. See oli üks inimolend, kellel sina olid lasknud niisuguseks minna, keda sina polnud suutnud päästa. Kes sinu sees, sinu pärast jubedaks biomassiks moondus” (lk 177). Olulist abi ei paku ka veendumus, et süütunne ei ole midagi enamat kui kultuuriline mehhanism, mille töölehakkamise üle inimesel endal kontroll puudub, küll aga võib otsida viise selle väljalülitamiseks. Süütunde leevendamiseks ei pööra minajutustaja oma pilku loodusesse ega jumala poole (ehkki jumala ja tema tegude üle romaanis mitmel korral arutletakse, ei varjagi peategelane, et on ateist), vaid kirjaniku poole, kes luuletab peamiselt meeleheitest, lootusetusest ja surmast. Veel üheks teejuhiks läbi maapealse põrgu on peategelasele itaalia klassik Giacomo Leopardi, keda Kangro tutvustab eestikeelsele lugejale kirjaniku „Valitud teoste” järelsõnas kui üht läbi aegade süngeimat luuletajat.(6)
Leopardi loominguga kohtub peategelane Itaalias Perugia naistehaiglas, kui kuuleb õde lugemas tema tuntuimat luuletust „Lõpmatus”. Luuletus kõneleb ajast: olevikust, milles viibib lüüriline mina, ja igavikust, kuhu igatsus ta kannab, ning lüürilise mina, tema vahetu aja ja igaviku ühtesulamisest. Leopardi lüüriline mina kujutleb igavikuna üleinimlikku vaikust ja rahu ning neid kogeb ka Kangro romaani haiglas viibiv peategelane, kuid need mõjuvad närvesöövalt ja igal sammul ärritavalt: internetti pääsu nimel ähvardab ta personali rahvusvahelise meediaga, Jumalaema kuju inspireerib kirjutama sapise, ent viletsa luuletuse, kõige tipuks aga tärkab temas „tugev tahtmine minna kuhugi rindeajakirjanikuks” (lk 101–102). Ja siiski otsib Kangro just Leopardi loomingust vastuseid oma küsimustele, on Leopardiga dialoogis, aga leopardilikult kõlab ka see, kuidas peategelane põhjendab iseendale ja lugejale seda, miks peab ta vajalikuks kõik abordi ajal juhtunud sündmused ja kogemused üles tähendada: „Kas sellest kirjutisest kellelegi kasu on. // Kuigi iseenda põhjal arvasin, et on. See oli solidaarsus agoonias: üks maailma tähtsamaid asju. Teiste kannatused mõjuvad nagu päästeparv tühjal ja arulagedal merel” (lk 131). Leopardi loomingu, ühe iseenda päästeparvedest, usub ta kõige paremini sobivat haiglas valitsevasse meeleollu. Võtkem näiteks Leopardi luuletus „Iseendale”: „Nüüd puhka igavesti, / mu väsind süda. Hävis viimne pettus, / mis näis jääv. Hävis. Miski meis nüüd tajub, / et mitte ainult lootus, / vaid ka soov kallist pettust hoida hajub. / Puhka lõpuks. Said küllalt / pekselda.”(7) Säärane lootusetuse apoteoos jääb kõlama veel ühe Kangro romaanis esineva kirjaniku-teejuhi teosest, mida peategelane samal haiglas viibimise ajal meenutab.
Dante, Fallaci, Leopardi ja mitmete teiste kirjanike loomingu kõrval tuleb „Klaaslapses” juttu ühest peategelase kunagisest lemmikloost, Anton Tšehhovi novellist „Palat nr 6”. Nautimisväärseks tegi novelli tema jaoks see, kuidas selles kirjeldatakse tundlike tegelaste allakäiku, allavandumist toorele ja mõttetule elule, mille loogiliseks lõpuks on neist ühe absurdne, mõttetu surm. Sama mõttetu ja arusaamatu näib peategelasele tema päriselt sündimata jäänud lapse surm, lapse, kes küll isikukoodi, iseloomu ja mõtlemisvõimega inimeseks ei saanud, kuid on valmis inimene peategelase kujutlustes. Lapse leinamise käigus, mida Kangro oma romaanis ausalt ja hingekriipivalt kirjeldab, leinab peategelane seega ka iseenda luhtunud ootusi ja unistusi. Kas „Klaaslapse” peategelane jõuab kannatuse linnas rännates ja sellel rännakul kogetut üles tähendades puhastustulle või satub veelgi sügavamatesse põrgu ringidesse? Sellele küsimusele Kangro romaan vastust ei anna ega saagi anda, küll aga võib oletada, et koos jutustajaga tema kannatuse linnas ringi rännates leiab mõni lugeja väljapääsu omaenda põrgust ja jõuab ehk lõpuks ka ilusale mäele.
Kangro „Klaaslaps” näib mulle rohkem elus kui ükski teine viimase paari aasta jooksul ilmunud eesti romaan, mida olen juhtunud lugema. Võib-olla seepärast, et kirja on pandud päris valu ja kannatus, mitte väljamõeldud tegelaste väljamõeldud piinad. Võib-olla ka seepärast, et autor on oma kogemused üles tähendanud lootuses, et oskab neid lugejatega jagada, ja selles ei kahtle ilmselt ükski neist. Viimaks tuleneb „Klaaslapse” elusus autori tähelepanuväärsest eruditsioonist: lugejaid ei viida ühte kannatuse linna, vaid mitmetesse teistesse sarnastesse linnadesse, millega igaüks saab soovi korral ise põhjalikumat tutvust teha ning seeläbi oma empaatiavõimet kas äratada, arendada või täiustada.
- M. K a n g r o, Oma jama – teistsugune vaade emadusele. – Postimees 9. V 2016. http://arvamus.postimees.ee/3686545/maarja-kangro-oma-jama-teistsugune-vaade-emadusele
- Vt nt K. K a r r o, Maarja Kangro isiklik lugu: kuidas ma emaks ei saanud. – Eesti Ekspress 7. XII 2016.
- M. K a n g r o, Impotent ja surm. – M. Kangro, Ahvid ja solidaarsus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 54.
- D a n t e A l i g h i e r i, Jumalik komöödia. Põrgu. Tlk Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 41.
- M. K a n g r o, Oma jama – teistsugune vaade emadusele.
- M. K a n g r o, Giacomo Leopardi elu ja looming. – Giacomo Leopardi valitud teosed. Valik canto’sid ja proosapalu raamatust Operette morali. Tlk M. Kangro. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 197.
- Giacomo Leopardi valitud teosed, lk 73.
Maarja Hollo
Rännak kannatuse linnades
Käesoleva teemanumbri artiklid heidavad valgust eesti elulookirjutuse eri tahkudele, olles mõtteliseks jätkuks 2010. aastal ilmunud ajakirja Methis omaelulookirjutuse numbrile. Viimase sissejuhatavas artiklis selgitab koostaja ja toimetaja Leena Kurvet-Käosaar mõisteid omaelulookirjutus, autobiograafia ja autobiograafilisus, täpsustades, et omaelulookirjutus ei ole siiski „ingliskeelse mõiste life writing täpne vaste, sest viimane hõlmab peale indiviidi enese elule keskenduvate tekstipraktikate ka neid, mis keskenduvad kellegi teise elule (nt biograafia või ka historiograafia mõned vormid)” (Kurvet-Käosaar 2010: 9). Siinses saatesõnas katusmõistena kasutatav elulookirjutus on seega lähedasem ingliskeelsele mõistele life writing, sest see tähistab nii autobiograafilisi tekste (elulugusid, kvalitatiivseid intervjuusid, mälestusi, eluloolisi fakte selgitava küsimustiku vastuseid, isikukogemuse jutte ning autobiograafilisi refleksioone ja teoreetilisi arutlusi ühendavat proosat) kui ka biograafika huvisfääri kuuluvaid tekste.
Siinne teemanumber kasvas välja 5.–6. mail 2016 Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud konverentsist „Elust elulooks, eluloost kultuurilooks”. Konverents oli pühendatud eesti elulugude kogumise ja uurimise grand old lady Rutt Hinrikuse 70. sünnipäevale ja tema eestvõtmisel tegutseva ühenduse Eesti Elulood 20. tähtpäevale. Kahel päeval olid arutluse all elulookirjutuse ja eetika suhe, eluloolise mälu suulisus ja kirjalikkus, sündmus ja sündmusküllus elulugudes, eluloo konstrueerimine, folkloori osa elulugudes, biograafilise jutustuse identiteeti kujundav funktsioon, eluloolistes intervjuudes avalduvad narratiivsed mustrid ja palju muud. Silja Vuorikuru, Reet Benderi, Katre Kikase, Janika Orase, Raili Nugini ja Raili Marlingu ettekannetest valmisid käesoleva teemanumbri kaastööd, millele lisandus Aurika Meimre artikkel.
Konverentsil toimunud vestlusringis vaadati tagasi elulugude kogumise algusele 1980. aastate lõpus, vaeti kogumise ja uurimise hetkeseisu, samuti võimalikke tulevikuperspektiive.(1) Üks elulugude kogumise initsiaatoreist ja ühenduse Eesti Elulood algataja Marju Lauristin tõdes, et kogumise algusajal valitses avalikult kõneldu ning inimeste tunnete ja läbielamiste vahel sügav vastuolu, mida sai osaliselt lepitada, kutsudes inimesi üles oma lugusid kirja panema.(2) Mahavaikitud kogemuste kuuldavale toomise teraapiline funktsioon on paljudele oluline eluloo kirjutamise ajend ka praegu, sest eestlaste lähiminevikku jäänud traumade läbitöötamise protsess kollektiivsel tasandil kestab. Selles osalevad nii kodueestlased kui ka Teise maailmasõja ajal kodumaalt põgenenud eestlaste kogukonnad, mille liikmed tunnevad jätkuvalt vajadust oma minevikukogemuste sõnastamise järele. 2000. aastal hakkas Torontos Tartu kolledžis Tiina Kirsi eestvedamisel koos käima elulugude kirjutamise rühm, mis toimib tänaseni.(3) Kirssi huvitas see, „kuidas üksikisiku mälu seostub kogukonnas jagatava, peaaegu et endastmõistetavaks peetava mälupärimusega” (Kirss 2002: 4). Väliseestlased on osalenud ka Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud eluloovõistlustel. 2017. aasta algul lõppenud eluloovõistlusele „Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus” laekunud 193 kaastöö autorite hulgas on maailma eri paigus elavaid eestlasi. Võistlusele saadetud elulugudest valdava osa temaatilises fookuses on Teine maailmasõda ja selle järelmõjud. Ent ka okupatsiooniajale tagasi vaatavaid (oma)eluloolisi raamatuid ilmub rohkesti, ka nendelt autoritelt, kes olid tol ajal lapsed, kuid said täiskasvanuks iseseisvas Eestis.(4)
Raamatuna ilmunud elulugude, mälestuste, autobiograafiliste romaanide ja biograafiate jõuline esiletõus andis endast märku 2000. aastate lõpus, kui elulookirjandus osutus lugejate seas ilukirjandusest populaarsemaks, Leena Kurvet-Käosaare ja Rutt Hinrikuse hinnangul oli murranguaasta 2008 (Kurvet-Käosaar, Hinrikus 2013: 99). Elulookirjutuse liikumist kirjanduskultuuri perifeeriast selle keskmesse kui üht 2000. aastatele iseloomulikku joont on seostatud mälukultuuri tunnistusliku liiniga ehk sooviga „taastada ja nähtavaks teha nõukogude perioodil vaikuse- ja unustusemüüri taha kängitsetud mälu” (Kurvet-Käosaar, Hinrikus 2013: 106). Tunnistuskirjanduse kõige olulisema teosena esile tõstetud Jaan Krossi mälestusteraamatut „Kallid kaasteelised” (I 2003, II 2008) on Kurvet-Käosaar ja Hinrikus tõlgendanud avaliku pöördumisena „kaasteeliste, saatusekaaslaste, mingis mõttes ka kogu eesti rahva poole” (Kurvet-Käosaar, Hinrikus 2013: 107), sest autor ei kõnele siin üksnes omaenda kogemustest, vaid vahendab ka paljude saatusekaaslaste ning eluteel kohatud ja mällu sööbinud inimeste hääli. Aina enam on mahavaikitud mälu nähtavaks tegemise protsessis hakanud kaasa rääkima üksikisikud, kes on valmis kannatused avalikkuse ette tooma. Eneken Laanese väitel hakati Eestis nende mäletamiseks traumasõnavara kasutama alles 2000. aastate keskel eeskätt seoses Imbi Paju filmiga „Tõrjutud mälestused” (2005), millest alates on trauma vaatepunkt stalinistlike repressioonide käsitlemisel kunstilistes mälumeediumides saanud domineerivaks (Laanes 2017: 251).
Eestikeelse elulookirjutuse traditsioon ulatub XVIII sajandisse, mil Saksamaalt jõudis meie maile hernhuutlik liikumine. Hernhuutliku misjonitöö oluline osa oli käsikirjaliste usutekstide, aga ka koguduse liikmete elulugude (ümber)kirjutamine ning levitamine. Hernhuutlikud elulookirjeldused kuulusid ametliku usulise kirjanduse hulka ja moodustasid „ühe tähtsama osa vennastekoguduse kirjandusharrastuste süsteemis” (Põldmäe 1938: 385), nende kirjutamine oli eestlastest kirjaoskajatele koguduse liikmetele pooleldi kohustuslik ülesanne. Ehkki elulugude kirjapaneku peamiseks eesmärgiks oli teha äratustööd ja kirjutada tuli teatud kindlate mallide järgi, on eestlaste kirja pandud elulugudes Rudolf Põldmäe arvates siiski „tunda ka isikliku loomingu hõngu, elava inimese mõtte- ja tundepingutust, mis annab neile individuaalset ja intiimset värvingut” (Põldmäe 1938: 393). Mitmete eestlaste elulood ilmusid saksa keelde tõlgituna usuteaduslikus ajakirjas Evangelische Blätter, mõned neist ka hiljem Saksamaa ajakirjades (Põldmäe 1938: 393). Kõige silmapaistvamaks hernhuutlikuks kirjameheks ja ühtlasi autobiograafiks kujunes Tartus elanud Aleksander Raudjal(5) (Põldmäe 2011: 221).
Olulist täiendust uurimustele eesti elulookirjutuse algusaegadest pakub Katre Kikase artikkel „Rahvaluule kogujate elulood Jakob Hurda rahvaluulekogus”. XIX sajandi lõpus alguse saanud rahvaluulekogumise aktsiooni käigus jõudsid koos eestlaste pärimusega arhiividesse ka kogujate endi elude jäädvustused. On huvitav, et ehkki Hurt palus igal kogujal vastata vaid seitsmele küsimusele (nimi, sünniaeg ja -koht, elukutse, haridus, kogumispiirkond, tähtsamad pärimuse kandjad ja lõpuks muu koguja meelest tähelepanuväärne info), määratlesid paljud kogujad oma kirjutist just eluloona. Kõige kaasahaaravamaks neist peab Kikas Paulus Paurmanni 30-leheküljelist elulugu. Selle võib asetada ühte ritta teiste XIX sajandi lõpust või XX sajandi algusest pärit talupoja-autobiograafiatega, millest Rutt Hinrikus on esile tõstnud Jaan Kuldkepi ja Märt Miti eluloo käsikirjad: mõlemad esindavad krooniku vaatepunkti, andes „autori elu ja võitluste kõrval palju ruumi ülevaatele ajastust, oludest, ümbrusest, elulaadist ja kommetest (kool, kohtusüsteem, teoorjus jne)” (Hinrikus 2010: 30).
Vennastekogudusse kuulunud eesti talupoegade saksa keelde tõlgitud elulugude kõrval ei saa eesti elulookirjutusest ülevaadet tehes mööda minna baltisakslaste elulookirjutuse kultuurist. Baltisaksa elulugudest kui uurimisallikatest annab põhjaliku ülevaate Reet Benderi artikkel „Mõnda baltisaksa elulugudest ja mis seal sees leida võib”. Bender iseloomustab baltisaksa elulookirjutust ja seda koondavaid arhiive, tõlkeid eesti keelde, elulookirjutuse uurimisseisu ning tekste, lähtudes Riias elanud arhitekti Otto Pirangi 1947. aastal loodud kaardimängust „Heimatquartett” („Kodumaa kvartett”). See mäng on omalaadne kokkuvõte baltisaksa elulookirjutuses avanevast maailmast, baltisakslaste mälupaikadest, mis hõlmavad vappe, ehitisi, kohti, kombeid, toite, jooke, esemeid ning tähtsamaid ajaloolisi sündmusi ja isikuid (väejuhid) kollektiivses mälus. Kesksena tõusevad esile ajaloolised sündmused ehk saatusepöörded: Liivimaa koloniseerimine, ümberasumine, põgenemine ja väljarändamine. Bender vaatleb oma artiklis lähemalt seda, kuidas meenutavad baltisakslased aastaid 1918–1921, keskendudes neis kajastuvatele kõnekatele argielu detailidele ja seikadele.
Nagu eelnevalt osutatud, on elulookirjutuse mõistel (life writing) lai tähendusväli: sellega on tähistatud elu tekstuaalse kujutamise mitmesuguseid vorme, nagu autobiograafiad, päevikud, kirjad, tunnistused, suulised elulood, erinevad dokumendid, aga ka biograafiad (vt Kurvet-Käosaar 2010: 9). Biograafia kui žanri peamiseks eesmärgiks on luua „elav pilt huvitavast isikust, kelle elu läheb korda” (Backscheider 2001: xviii), teisisõnu isikust, kelle elu tajutakse mingis kultuuris teatud ajahetkel erandliku ja tähenduslikuna.(6) Eesti, aga ka Soome kultuuris on üheks selliseks isikuks Soomes sündinud, kuid Oskar Kallasega abiellunud ning aastail 1903–1918 ja 1934–1944 Eestis elanud kirjanik Aino Kallas. Käesoleval aastal ilmunud biograafia „Aino Kallas. Maailma südames” autor Silja Vuorikuru lahkab artiklis „Lõpuni elamatu elu. Aino Kallase biograafia” kaht selles eluloos esiplaanil olevat teemat: esiteks seda, mille poolest erinevad Kallase Soomes ja Eestis loodud kirjanikukuvandid ning mis on kummagi kujunemist mõjutanud, teiseks ja põgusamalt kirjaniku huvi kaasaja ühiskonna kitsaskohtade vastu (segregatsioon, pagulus).
Biograafikaga seotud küsimusi vaeb ka Janika Oras artiklis „Laulik jutustab laulikust. Marie Sepa elulooesitused suulise ja kirjaliku kultuuri piiril”. Oras portreteerib Viljandimaalt pärit rahvaluulekogujat Marie Seppa (1862–1943), kes pani kirja kohalikus kogukonnas silmapaistva isiku, laulja ja ämmaemandana tegutsenud Mari Pärtensi (1832–1919) eluloo. Oras tõlgendab seda kui rahvaliku elulookirjutuse üht näidet. Orast huvitab küsimus, kuidas Marie oma kunagisest kaasesitajast jutustades temaga suhestub, luues biograafilise protsessi käigus omaenda identiteeti. Mariest järele jäänud eluloolised tekstid jagab Oras kaheks: etteantud küsimustikust lähtunud autobiograafia ning „väiksed lood” ehk muistendid, pajatused ja isikukogemuse jutud Mari Pärtensist.
Kolmas artikkel, mis käsitleb biograafika problemaatikat, on Aurika Meimre „Kriitik Peeter Pilski eluloome strateegiad”. Artikli fookuses on omal ajal tuntud kirjandus- ja teatrikriitik Peeter (Pjotr) Pilski, kes elas aastail 1922–1927 Eestis. Ehkki Pilskit võib Boriss Tomaševski mõistet kasutades pidada „biograafiaga inimeseks”, osutub tema elukäigu uurimine komplitseeritud, ent põnevaks ülesandeks, kuna kriitik varjas isikliku elu fakte ja muutis neid pidevalt. Nagu teised vene hõbeajastu kultuuritegelased, kujundas ka Pilski teadlikult oma kuvandit kriitikuna. Tema avalikkusele suunatud eluloome iseloomulikeks komponentideks olid teatraalsus ja mängulisus (järgides ideaali olla huvitav ja tark inimene), mille juurde kuulusid eri rollide täitmine, arvukate pseudonüümide kasutamine ja mäng loomingulises suhtluses.
Vuorikuru, Orase ja Meimre artiklite kõrval kuulub biograafika valdkonda käesoleva teemanumbri allikapublikatsioon. Selle saatesõnas valgustab Kristi Metste hiljuti Betti Alveri mustandmaterjalide hulgast leitud märkmete tausta, paigutades need tema elust teada olevate faktide konteksti. Alver teatavasti esitati 1988. aastal Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks ja Metste arvates pani ta need märkmed paberile võimaliku auhinnakõne jaoks. Eriliselt väärtuslikuks biograafiliseks allikaks teeb märkmed asjaolu, et tänu täpsetele dateeringutele on lugejal võimalik jälgida luuletaja mõttearenduste geneesi ning teatud temaatiliste sõlmpunktide ja kinnismotiivide esilekerkimist. Alver ilmub lugeja ette vahetumalt kui luules, ent korduvad tuttavad motiivid ja teemad: looja vabadus kui loomise absoluutne eeldus, kannatuste ja loomise olemuslik suhe („Luule algab sealt, kus elava inimhääle saab valu”, luuletaja kui murelaulik), usu tähendus looja jaoks (usk hingeimedesse ja võimatusse) ning protest Looduse ettemääratuse vastu. Sellisena on Alveri teostamata jäänud sõnavõtt loetav tema poeetilise kreedona ja ühtlasi tunnistusena tulevastele lugejapõlvkondadele.
Elulookirjutuse mõiste alla liigituvad ka suulised elulood ja kvalitatiivsed intervjuud. Raili Nugini artikkel „Elulood ja põlvkondlikud mustrid” põhineb kümne aasta jooksul tehtud temaatilistel süvaintervjuudel kokku 47 inimesega, kes on sündinud aastatel 1970–1978. Artikli autor otsib vastust küsimusele, millise rolli omistavad intervjueeritavad oma elukäigu kujundamisest jutustades iseendale ja millise rolli ühiskondlikele muudatustele. Artikli valimisse on kaasatud dominantsed jutustused, mis kajastuvad peavoolumeedias ning mille autoritel on sümboolne, kultuuriline ja sotsiaalne kapital nende tegutsemisväljadel. Nugin toob informantide lugude põhjal välja teatud narratiivsed mustrid ning nende põhjused. 1970. aastatel sündinud informandid ei pidanud saavutatud edu põhjuseks niivõrd omaenda isiksuseomadusi, kuivõrd õnnelike võimaluste ärakasutamist kiiresti muutuval ajal.
Elulookirjutuse piirjuhtumitega, kus kohtuvad autori kogemusi vahendav ehk autobiograafiline ja teoreetiline diskursus, tegeleb Raili Marling artiklis „Autoteooria võimalused teooria ja omaeluloolisuse vahel”. Marling analüüsib võrdlevalt kaht teost: ameerika kirjaniku Maggie Nelsoni „Argonaute” (2015) ja Maarja Kangro „Klaaslast” (2016). Mõlemas teoses on kesksel kohal mõtisklused viljakuse ja emaduse üle, ent kui Nelsonit huvitab soolisuse ja identiteedi vahekord, siis Kangrot emadus kui traumaatiline kogemus, kuna emaks olemine jääb tema romaani peategelase jaoks traagiliselt lühikeseks. Neid teoseid ühendab ka teooria roll isiklike kogemuste üle mõtisklemisel. Marlingu sõnul kontrollib Nelson oma kogemuste kaudu teooriat, näidates selle mittekehtivust, Kangro peategelane seevastu arutleb selle üle, kuidas oma kogemusi kõige adekvaatsemalt ja arusaadavamalt edasi anda.
Lisaks seitsmele artiklile ja arhiiviallika tutvustusele leiab lugeja teemanumbrist kaks arvustust: Sirje Olesk kirjutab Silja Vuorikuru värskest Aino Kallase biograafiast ja Joosep Susi Aare Pilve luulekogust „Kui vihm saab läbi”. Veel intervjueerib Johanna Ross septembris 60. sünnipäeva tähistavat kirjandusteadlast Tiina Kirssi. Kirjanduse uurimise kõrval on Kirss tegelenud pühendunult väliseestlaste elulugude kogumise ja avaldamisega ning eestlaste elulugude tutvustamisega ingliskeelsele lugejaskonnale.(7) Ent sama oluline on olnud tema töö elulugude ja mälestuste tõlgendajana. Rohkem kui kümne aasta taguses vestluses Rutt Hinrikusega on Kirss sõnastanud kaks suunda elulugude uurimises: esiteks pöördumine eestikeelse mälupärimuse allikate ja traditsioonide poole ning teiseks Eesti Kirjandusmuuseumisse kogutud eluloolise materjali ehk eesti „mälupanga”(8) mõrade ja aukude kaardistamine (Hinrikus, Kirss 2006: 420). Intervjuus Rossile ütleb Kirss, et uurijana huvitab teda elulugude poeetika, aga ka see, mida mäletatakse ja kes tahab rääkida. Kirsi elulooteemaliste artiklite kobara iseloomulikuks jooneks ongi keskendumine millegi poolest erandliku elusaatusega inimeste elulugudele, mida käsitledes saavad osaliselt nähtavaks nii eelnimetatud mõrad ja lüngad kui ka nende võimalikud põhjused. Intervjuus Rossile tulevad jutuks ka Kirsi kaks teist uurimisvaldkonda – soouurimus ja kirjandus –, sealhulgas kirjanduse võimalused kujutada kannatusi ja valu.
Käesoleva teemanumbri kaastööd viivad lugeja elulookirjutuse žanriliselt ja temaatiliselt mitmekesisele maastikule, tutvustades ühtlasi elulookirjutuse uurimise teoreetilisi väljakutseid ja võimalikke tulevikusuundi. Elulookirjutuse uurimise ühe juhtiva ajakirja a/b: Auto/Biography Studies viimase, elulookirjutuse uuringute võimalikke arengusuundi kaardistava erinumbri toimetajad leiavad, et sel sajandil peavad antud valdkonna uurijad „pöörduma žanride poole, mis lubavad meil jutustada meie eludest uudsel viisil ja võib-olla muuta neid võtteid, kuidas me mõistame või isegi konstrueerime mina” (Hipchen, Chansky 2017: 146). Sellistest žanridest toovad nad esile tunnistuse, millel on oluline tähendus just praegusel poliitiliselt rahutul ajal. Ameerika näitel väidab Leigh Gilmore, et tunnistusele tähelepanu pöörates võime näha, kuidas minevikus toimunud (ülekohtused) sündmused kajastuvad praegustes kogemustes ja nende tunnistamises (Gilmore 2017: 307). Eesti kirjanduskultuuris võib leida oma elust jutustamise uudseid viise sellistest (auto)biograafilistest tekstidest, mis asuvad eri žanride piiridel, neid ühtlasi küsimuse alla seades. Loodetavasti sisaldavad ka käesoleva teemanumbri artiklid vastustest rohkem küsimusi, pannes elulookirjutusega seonduvate teemade üle edasi mõtlema ja uusi küsimusi esitama.
Teemanumbri „Elulood žanripiiridel” koostamist toetas institutsionaalne uurimisprojekt IUT22-2 „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” ning Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus).
- Vestlusringi kajastas ajaleht Sirp 10. VI 2016 pealkirja all „Protest tuleviku vastu”.
- Eesti Kirjandusmuuseumi ja ühenduse Eesti Elulood korraldatud eluloovõistluste põhjal on ilmunud kümme elulugude kogumikku: „Naised kõnelevad” (1997), „Kured läinud, kurjad ilmad” (1997), „Me tulime tagasi” (1999), „Eesti rahva elulood” I, II (2000) ja III (2003), „Võimas ja sünge Patarei. Mälestused Patarei vanglast 1924–1990” (2007), „Sõja ajal kasvanud tüdrukud. Eesti naiste mälestused Saksa okupatsioonist” (2006), „Sõjas kasvanud poisid. Eesti meeste mälestused sõjast ja Saksa okupatsioonist” (2011) ning „Mina, õpetaja. Valik eesti õpetajate mälestusi elust ja koolist 1940–2010” (2015). Käesoleval aastal on ilmumas üheteistkümnes kogumik, mis koondab viimase eluloovõistluse „Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus” parimaid kaastöid.
- Eluloorühma liikmete kirjutistest on ilmunud kuus omaelulooliste tekstide kogumikku pealkirjaga „Mälutunglad” (2002, 2003, 2004, 2008, 2011, 2013), neist viimane inglise keeles.
- Nt käesoleval aastal on ilmunud 1979. aastal sündinud Erni Kase autobiograafiline romaan „Leikude” ja samal aastal sündinud Jaak Urmeti Lasnamäel elatud aastatele pühendatud mälestused „Linn linnas. Minu raamat Lasnamäest”.
- Raudjali elulugu ilmus saksa keeles aastal 1858 hernhuutlaste ajakirjas Nachrichten aus der Brüdergemeinde ja hiljem ka ülevaateteose „Livland im 18. Jahrhundert” (1876) lisana.
- Maalehe raamatusarja „Eestile elatud elud” tutvustuses on sarja koondatud (oma)elulooliste tekstide valikukriteeriumi põhjendamisel rõhutatud ka nende väärtust rahvustunnet tugevdavate tekstidena: „Need on elud, mis on elatud just meile. Need on elud, mis haaravad teisi kaasa elama. Need on Eestile elatud elud.” (Eestile… 2017)
- Kirss on kogumiku „She who remembers survives. Interpreting Estonian Women’s post-soviet Life Stories” (2004) üks toimetajaist, samuti kogumiku „Estonian Life Stories” (2009) toimetaja. Koos Rutt Hinrikusega on valminud käsiraamat „Elust elulooks. Kuidas kirjutada elulugu – näiteid ja näpunäiteid” (2010).
- Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on praegu hoiul umbes 3000 elulugu. Elulugusid ja mälestusi on kogunud ka Eesti Rahva Muuseum ja mitmed teised institutsioonid, sealhulgas kohalikud muuseumid.
B a c k s c h e i d e r, Paula R. 2001. Reflections on Biography. Oxford: Oxford University Press.
Eestile elatud elud 2017. http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ (29. VIII 2017).
G i l m o r e, Leigh 2017. Testimony. – a/b: Auto/Biography Studies, kd 32, nr 2, lk 307–309.
H i n r i k u s, Rutt 2010. Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist Teise maailmasõjani. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 5/6, lk 20–37.
H i n r i k u s, Rutt, K i r s s, Tiina 2006. Mälu narratiivi ämblikuvõrgus. – Võim & Kultuur 2. Koost Mare Kõiva. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 419–452.
H i p s c h e n, Emily, C h a n s k y, Ricia Anne 2017. Looking Forward: The Futures of Auto/Biography Studies. – a/b: Auto/Biography Studies, kd 32, nr 2, lk 139–157.
K i r s s, Tiina 2002. Sissejuhatuseks. – Mälutunglad. Koost T. Kirss. Toronto: lk 3–6.
K u r v e t-K ä o s a a r, Leena 2010. Mõistete rägastikus: autobiograafiast omaelulookirjutuseni. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 5/6, lk 7–19.
K u r v e t-K ä o s a a r, Leena, H i n r i k u s, Rutt 2013. Omaelulookirjutus taasiseseisvumisest nullindateni. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 11, lk 97–115.
L a a n e s, Eneken 2017. Trauma keelde tõlgitud. Kultuurideülesed mäluvormid eesti laagri- ja küüditamismälestustes. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 241–257.
P õ l d m ä e, Rudolf 1938. Hernhuutlikud elulookirjeldused. – Eesti Kirjandus, nr 9, lk 385–403.
P õ l d m ä e, Rudolf 2011. Vennastekoguduse kirjandus. (Eesti mõttelugu 101.) Tartu: Ilmamaa.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#600 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#601 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Maarja Hollo
Elulood žanripiiridel
Aado Lintrop. Loomisaja laulud. Uurimusi eesti rahvalaulust. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused. Commentationes Archivi Traditionum Popularium Estoniae 35.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2016. 160 lk.
Kogumikus on kümme rahvalaulu uurimise alast artiklit, millest seitse on ilmunud ajavahemikus 1999–2006. Üheksa artikli keskmes on vanem, viimases uuem rahvalaul. Kogumik juhatatakse sisse algusaruteluga, lõpus esitatakse artiklite ingliskeelsed kokkuvõtted (lk 133–150).
Sissejuhatuses antakse lugejale kaks olulist juhtlõnga. Esmalt, laulmine ei tähenda üksnes olemasoleva laulu esitamist, vaid pakub võimalusi mõista ja mõtestada maailma korrastamise viise. Teiseks osutab autor sellele, et tema peamine uurimisvaldkond seostub soome-ugri rahvaste usundiga, millest tuleneb ka artiklites käsitletavate regilaulude tõlgendusraam.
Miks selline pealkiri: „Loomisaja laulud”? Ehk kuhu asetub eelosutatu suhtes loomine? Kuigi teaduslik tegevus ja uurimisprotsess võib olla märkimisväärselt loominguline, näib Lintropi käsitluses esil olevat siiski üks teine tahk. Nimelt laulukujundite (s.o küllaltki poeetilise keele) asetamine omaaegsete maailma korrastavate maailmapiltide konteksti. Kui nii toimida, saab selgeks, miks ei ole laulude ja laulukujundite tõlgendusi vaid üks ning miks need laulikutel ja uurijatel erinevad. Tõlgendused ei ole meelevaldsed, sest lähtuvad teatud kontekstidest ja on (nagu Aado Lintrop näitab) ka uute kontekstide jaoks kohandatavad.
„Kas regilaul on surnud?” (esmailmumine 2006) – lauljakogemusest lähtudes vastab Aado Lintrop sellele eitavalt, sest laulmine viitab loomisele, mis „ei lõpe kunagi”. Kuid mida kostab ta selle kohta uurija vaatevinklist? Vastust otsides kujutleb Lintrop laulmise võimalikkust erinevates ajaloolistes situatsioonides: kuidas võisid inimeste pärimusvajadust ja regilaulu viljelemist mõjutada sõjad, epideemiad, demograafiline situatsioon; mil määral oli sõdade ajal ja järel võimalik pulmi pidada ja lauludes kaasa mõelda asjadele, mida võiks pidada vaimse traditsiooni kestvuse seisukohast oluliseks? Oma lauljakogemusele tuginedes toob autor esiplaanile laulmist mõjutavate tegurite osatähtsuse laulutraditsioonis. See on tahk, mida arhiivitekste lugedes ei pruugi hoomata. Nendeks teguriteks on ühelt poolt „esituse tekstilis-viisiline potentsiaal” ja teisalt laulmise vajadus.
Autor jõuab järeldusele, et ühelt poolt muutis laulude kirjapanek traditsiooni ja selle arengut nõnda, et tõepoolest saab rääkida millegi lõppemisest. Teisalt tagas see traditsiooni kestmajäämise.
Artiklis „Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata” (esmailmumine 1999) analüüsib Lintrop „Suure tamme” laulu aastaringi ja pööripäevadega seotud usundi kontekstis. Kõrvutades lauluvihjeid rahvusvaheliste paralleelide ja teiste pärimusest pärit andmetega, on võimalik visandada usundilisse maailmapilti kuuluvaid tõiku. Üks neid laulu mitmetähenduslikke motiive seostub nelja (ka kolme) kuduva või merd pühkiva, aga ka heina niitva neiuga. Autor vaatleb neid kui üleloomulikke olendeid, kellest sõltub aastaaegade vaheldumine, samuti inimeste elukäik. Ühtlasi tuleb esile kalendritavade ja loomiskujutelmade omavaheline seotus ning erinevate arhetüüpide põimumine: näiteks üleilmselt tuntud kujutlus ilmapuust või -sambast, puu ja surma ning surematusega seotud kujutelmad, viited aegade vaheldumist ja inimeste elukäiku kujundavatele jumalustele.
Eelnevalt alustatud mõttekäike täiendab „Suur tamm ja õde-venda” (esmailmumine 2000). Siin vaatleb autor suure tamme motiivi mütoloogiliste (hiigel)puude traditsiooni taustal. Ühtlasi näeb Lintrop vaadeldavais lauludes („Suur tamm”, „Venna sõjalugu”, „Uppunud vend”, „Harja otsimine”, aga ka „Saani tegemine”, „Imelik maja”) viiteid jumalate maailmale. Lintrop küsib, miks neis lauludes on õde aktiivsem tegelane kui vend, kuigi õde vajab aeg-ajalt venna abi, sest just vend „taastab kõikumalöönud maailmakorra” (lk 47). Võib eeldada, arutleb autor, et regilaulu õe aktiivsuse tingib see, et neid laule laulsid peamiselt naised, mis on eesti laulude puhul ootuspärane seletus. Kuid sama kohtab ka obiugrilaste lugudes, mis olid valdavalt meeste repertuaar. Sellised andmed suunavad regilaulumotiividele paralleele otsima teistegi regioonide ja traditsioonide müütilistest loomislugudest ja just niiviisi jõuab autor regilaulumotiivides omaaegsete jumalate maailma kujutamiskihi märkamiseni. Veel kõneldakse selles käsitluses silla-, sauna- ja saanitegemise motiividest, kus samuti võib aimata müütilist tausta. Kuna Lintropi lauluanalüüs rajaneb mitmete rahvaste pärimuse võrdlemisel, toob ta esile, et märkimisväärselt palju paralleelandmeid leidub kalendri ja inimese eluringiga seotud pärimuses, sh nt itkudes.
Regilaulumotiivide erinevate aja- ja mõttetaustade teemat arendatakse artiklis „„Ema haual” lego ja lauluna” (esmailmumine 2001). Kui eelkirjeldatud käsitlustes näitas autor võimalusi, kuidas mõtestada ja tõlgendada laulu kujundeid müütilisest maailmapildist lähtudes, siis nüüd tuuakse esile see, miks uurija tõlgenduste kaudu ei saa kirjeldada laulikute maailmapilti. Siin astub Aado Lintrop dialoogi teiste uurijatega, et väidelda regilaulu analüüsi võttestiku üle: kuidas ja mil määral arvestada iga üleskirjutust kui tervikut ja samas analüüsida seda kui mitmetasandilist, erinevatest „tükkidest” koostuvat lugu. Sellest ka pealkirjas kasutatav võrdpilt – regilaul kui lego. On selge, et regilaulu loomisel kasutasid laulikud väljakujunenud sõnaseoseid ja motiive. Ent kuidas ja mis tingimustel kujunesid võtted olemasolevate koostisosade kohandamiseks ja kokku sobitamiseks nii, et neist saaks terviklik laul? Sellise küsimuseasetuse tõttu on kõnesolev artikkel eelmistega võrreldes enam uurimismeetodi keskne: hoolimata sellest, et siingi tõlgendatakse laulu üksikuid motiive, asetub fookus laulu kui terviku paigutamisele kindlasse ajaloolisse ajajärku.
„Ennustamisega seotud motiivid regilauludes” (esmailmumine 2004) jätkab tõlgendusküsimuste metoodiliste aspektide vaatlust. Autor väidab, et kui loobuda motiividele kindla tähenduse omistamisest, võib see avada tee nende tähenduste mitmekihilisuse ja -funktsionaalsuse mõistmiseks (lk 67). Mööngem, et nii kasutuse korduvus kui ka varieeruvus on mõlemad rahvaluulele tunnuslikud.
Esitatud küsimused suunavad Lintropi omakorda vaatlema lähemalt teooriaid. Motiivid, teemad ja vormelid on laulu-uurimise põhimõisted. Kuid teoreetilised kontseptsioonid aitavad materjali korrastada teisel viisil, kui seda tegid lauljad. Sellest tulenevalt ei pruugi uurija laulumotiive eristades, grupeerides ja tõlgendades jõuda lauliku loomemeetoditele lähemale. Mis võimalused on selles olukorras uurijal? Siin tuleb appi artikli alguses sedastatud polüfunktsionaalsuse idee. Lähemalt vaadeldakse seda lauludes ennustamist sisaldavate motiivide näitel (kus ennustamine on üleloomulike jõudude abil teabe hankimise viis). Motiivid jagunevad kaheks. Esmalt need, milles kirjeldatakse ärakäimist tavalisest-argisest kohast, teiseks need, kus ennustatakse esemete abil, sh näiteks kirves, mõõk, laastud, pühkmed, sõlg jne. Autor tõlgendab „Harja otsimise” laulu motiivi, kus laulutegelane läheb merest mõõka otsima, kui minategelase minekut allilma. Osalt on laulude ennustusesemed üldtuntud: näiteks õige tee leidmiseks sõle sõudma ja lehe lendama panemise motiiv.
Järgnevalt jõuab Aado Lintrop šamaanirännakute teemani: „Igavese sinitaeva kauged peegeldused – mõnest šamaanirännaku motiivist eesti regilaulus” (esmailmumine 2006). Artiklis süvenetakse nii lauluanalüüside kui ka tõlgenduste käsitlusse. Lähemalt vaadeldakse seto „Imelise koja” variante. Autor osutab taas sellele, et kuigi laulumotiivide tagant võib aimata müütilisi taustu, ei ole võimalik väita, et laulik on need motiivid laulu valinud just müütilistest aspektidest lähtudes. Sellegipoolest saab küsida: kas nende motiivide loomisel võidi lähtuda maagiast? Vastamaks sellele, eraldab autor laulutekstidest uuritavad motiivid, et neid seejärel omavahel võrrelda. Toiminud nõnda, leiab ta mitmeid pidepunkte, et väita: „Oleme sattunud väga võimsa metafoori peale, mis peegeldab ürgset müüti. Sinistest palkidest ehitatav maja sümboliseerib taevast, kolm kirvestega ehitajat on jumalused, kosmilised väed või loodusjõud, mis seda vormivad” (lk 86).
Järgnevad kolm artiklit, mis ei ole varem ilmunud: „Lood ma võtsin lutsu suust”, „Väravamängust nii ja teisiti” ning „Tee mul sarvesta hobune. Kitselaulu võimalikest tagamaadest”. Viimases jätkatakse šamaanirännakute teemat. Taas osutatakse sellele, et kuigi olemasolevad arhiivitekstid tervikuna ei ole kuidagi seostatavad šamanismiga, võib mõnede lauluosiste taga leida sellest maailmavaatest lähtuvaid elemente. „Lood ma võtsin …” on mõistagi pühendatud laulikule: nii tema tähendusele ühiskonnas kui ka tema loojavõimele. Taas tuginetakse teiste rahvaste pärimuskultuuri ja usunditraditsiooni andmetele, et tõlgendada mõistatuslikke väljendeid (näiteks „suude sulg”, kus sulg viitab tõenäoliselt linnusulest tehtud pillile).
„Väravamängust nii ja teisiti” kajastab värava (nagu ka läve) märkimisväärset tähendust ruumijaotusliku sümbolina, mõeldagu siis kas argielu ruumile, maailmaosi eraldavatele tähistele või hoopis värava maagilistele aspektidele kommetes (nt pulmad, matused). Lintrop seob väravamängu tõrjemaagiliste rituaalidega, mille osaks on väravast vms objektist läbi minemine või pugemine. Analüüs rajaneb taas nähtuste sarnasustel ja analoogiatel, kus ei eeldata nende nähtuste või motiivide genuiinseid või laenulisi seoseid.
Kogumiku viimane artikkel eristub esmapilgul seni kirjeldatutest diametraalselt: kui eelmised olid pühendatud regilaulule, mida käsitleti usundilisest maailmapildist lähtudes, siis nüüd tuleb vaatlusele lõppriimiline laul, mis kajastab XX sajandi alguse ajaloosündmusi: „Uhkest laevast Petropavlovskist, revolutsiooni kuulutajast” (esmailmumine 2006). Tõuke selle teemaga tegelemiseks andis saja aasta möödumine 1905. aasta sündmustest. Juttu tuleb laulust, mille on 1980. aastate lõpul kuulsaks laulnud „Untsakad” („See Vene riigi säädus …”). Arhiivimaterjalidele tuginedes väidab autor, et õieti on tegemist kahe lauluga, mis osaliselt kattuvad. Ühes laulus on fookus Vene-Jaapani sõjal, teisel juhul on tegemist revolutsioonilauluga. Lõppriimilisele laulule omaselt on tekstides esitatavaid sündmusi ja tegelasi võimalik kõrvutada ajalooliste sündmuste ja tegelastega. Mõistagi avanevad peale ajalooliste sündmuste ja tegelaste kujutamise ka teised tasandid, mis laululoomet on mõjutanud, sh nii kirjandus kui ka külalauludest lähtuvad eeskujud ja mustrid. Kokkuvõttes saab lugeja teada kahe suure laeva Aurora ja Petropavlovski saatusest Vene-Jaapani sõjas: esimene neist pääses ja sai aastaid hiljem revolutsiooni sümboliks, teine aga hukkus ja sobis sellisena tsaaririigi nõrkuse sümboliks.
Kokkuvõttes keskendub Lintrop võimalikele erinevatele tõlgendusviisidele. Nähtavaks saavad pärimuse mitmete elementide ja tasandite põimumised, nagu ka uurimismetoodika alased sügavuti minekud. Sellisena võiks raamat huvi pakkuda neile, kes on enam huvitatud laulumotiivide võimalikest tähendustest, nende pärimusseostest ja üldisemast kultuuripinnast. Teisalt pakub mõttearendus viljakaid ideid folkloristlikku laulu-uurimisse ja selle kaudu ka teooriasse.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#392 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-30 14:14:22" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#602 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#603 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Tiiu Jaago
Loomine laulus ja uurimuses
Alar Madissoni foto.
Ülo Tontsu kriitiku ja kirjandusteadlase tee algas 1950. aastate lõpus. Sel ajal alustasid paljud möödunud sajandi lõpukümnenditel eesti kriitika ja kirjandusteaduse ilmet kujundanud autorid: Maie Kalda (1929–2013), Endel Mallene (1933–2002), Oskar Kruus (1929–2007), Reet Krusten (snd 1934) jmt. Nad õppisid Tartu ülikoolis erineval ajal ja ka erinevaid erialasid (näiteks Endel Mallene kuulus hoopis Juhan Peegli esimesse ajakirjanike lendu). Maie Kalda on üsna kategooriliselt eitanud, et tema ja ta eakaaslased oleksid olnud mingi ühtekuuluv ja -hoidev põlvkond. Kuid nad on siiski elanud ühes ajas ja selle aja mõtteilmas, lugenud raamatuid, mida neil aastatel loeti, kirjutanud oma artikleid tolle areneva ja muutuva, kuid siiski paljuski veel suletud aja arusaamiste kohaselt.
Ülo Tontsu esimene arvustus ilmus Tartu ajalehes Edasi 1957. aastal. Järgnevatel aastatel kujunes temast viljakas kirjandus- ja teatrikriitik, kes kirjutas nii kodulinna ajalehes kui ka pea kõigis eesti kultuuriväljaannetes. Keele ja Kirjanduse autor oli Tonts alates 1962. aastast. Tema viimane arvustus meie ajakirjas ilmus 2010. aastal, see oli pühendatud Karl Asti kolmandale „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud raamatule.
Tontsu peaaegu 60 aastat väldanud kirjanduslikku tööpäeva mahub nii aktiivne ajakirjanduslik töö (kokku on ta kirjutanud ligi 700 artiklit ja arvustust) kui ka päris suur hulk raamatuid. Tema sulest on ilmunud monograafilised ülevaated Rudolf Sirgest (1974, J. Smuuli nim kirjanduse aastapreemia 1975) ja Juhan Smuulist (1979). Ta on koostanud osa Sirge teoste köiteid (IV–VII, 1978–1980), Smuuli „Teosed” (I–VII, 1986–1990) ja veel teistegi kirjanike loomingu väiksemaid kogumikke. Lisaks artiklikogud „Poolt ja vastu” (1975) ning „Vaateid ja väiteid” (1982).
Eesti iseseisvuse ajal on Ülo Tonts käsitlenud peamiselt pagulaskirjandust, avaldanud kolm monograafiat olulistest pagulaskirjanikest: „Valev Uibopuu” (2004), „Pedro Krusten” (2007) ja „Ilmar Talve” (2009).
Viimastel aastatel tegeles Tonts Mats Traadi proosaga, kuid see uurimus jäi pooleli. 2016. aasta Loomingu mainumbris ilmus üks osa sellest tööst – artikkel Mats Traadi „Rippsillast” (1980).
Ülo Tonts on kirjutanud rohkesti eesti proosakirjanike elu ja loomingu ülevaateid „Eesti kirjanduse ajaloo” viimastesse köidetesse, samuti koguteosesse „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008). Kirjandusloo raamatus on nii mõnegi olulise kirjaniku käsitlus saanud kaasautoriks peatoimetaja Endel Sõgla – see tähendab, et artikli ideoloogiline häälestus pärineb kaasautorilt.
Aastakümneid oli Ülo Tonts viljakas teatrikriitik, kes kirjutas peamiselt Vanemuise teatrist. Rõhutagem siinkohal, et teatud ajal oli Vanemuine eesti teatriuuenduse esirinnas, seal sündisid Jaan Toominga ja Evald Hermaküla silmapaistvad lavastused. Valik Tontsu teatrikirjutistest ilmus 2009. aastal: „Liiga palju head teatrit”. Kaarel Irdi juhitud Vanemuisest on ta kirjutanud raamatus „Kolmkümmend aastat teatriehitamist” (2006).
Ma ei olnud Ülo Tontsuga just lähedane tuttav, kuid meie harvad kohtumised olid alati sõbralikud ja meeldivad. Ta oli hea autor nii Sirbile ja Vasarale, mille toimetuses ma pikka aega töötasin, kui ka Keelele ja Kirjandusele.
Meeles on üks kohtumine Ülo Tontsu ja Heino Kiigega Moskva kirjanike keskmaja kohvikus, kus kunagi oli möllanud saatan ise. Kiik oli siis moskvalane, osales kaks aastat kestnud stsenaristide kursusel üleliidulises kinoinstituudis (1974–1975). Parajasti tol ajal vaatasid kursuslased välismaa tippfilmide piraatkoopiaid, millest mõned olid poola-, teised jälle tšehhi- või ungarikeelsete subtiitritega. Kiik võttis ka oma sõbra Tontsu kaasa filme vaatama ja hiljem nad vaidlesid, mis mõnes Bergmani või Antonioni unenäolises filmis toimuda võis. Sellises sürreaalses atmosfääris, Moskva filmiüliõpilaste ühiselamus ja somnambuulseid, enamasti ka arusaamatus keeles filme vaadates sündis Kiige romaani „Mind armastas jaapanlanna” idee, millest ta siis meile – peamiselt muidugi oma vanale sõbrale Ülo Tontsule – pajatas. Kiige auahne plaan oli kirjutada esimene eesti erootiline romaan. Teose esialgne pealkiri lähtus Tammsaarest: „Ma armastasin jaapanlannat”. Ülo Tonts oli see, kes Kiige põhjaliku, meespeategelasest ja tema enesekesksusest lähtuva jutustuse peale ütles, et raamatu õige pealkiri oleks hoopis „Mind armastab jaapanlanna”. Millest saigi selle teose pealkiri.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#394 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-24 14:03:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#604 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#605 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Mall Jõgi
In memoriam. Ülo Tonts (6. V 1931 – 19. XI 2016)
1917. aasta kevad oli lootusrikas: oli toimunud Veebruarirevolutsioon, tsaar oli võimust loobunud, 40 000 eestlast olid marssinud Petrogradis ja nõudnud oma riigile autonoomiat. Tallinnas põletati vanglaid ja marsiti samuti. 1905. aasta poliitilised pagulased hakkasid koju tagasi saabuma. „Lilletagem nad üle!” kirjutas Artur Adson Vilde ja Tuglase, eriti Tuglase kojusaabumise puhul (Adson 1917).
Kirjanike organiseerumine oli päevakorral. Mait Metsanurga juures Tallinna Teataja toimetuses käis koos suur osa kirjarahvast, arutati kirjandusliku parlamendi moodustamist (Adson 2007: 105). Kuid aeg polnud suuremaks ühisettevõtmiseks veel küps. Noorema põlve kirjanikud leidsid, et neil on külarealistidega vähe ühist: nemad on pigem uusromantikud, sümbolistid, isegi futuristid (Adson 2007: 105–106).
17. mail 1917 asutasid viis kirjanikku (Marie Under, Artur Adson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Henrik Visnapuu) ühingu Siuru. Sellest ajast pärineb Parikaste ateljees tehtud foto viiest siurulasest sulnipilgulise Marie Underiga keskel. Johannes Semper oli sel ajal sõjaväes, tema liitus seltskonnaga hiljem, siis tehti foto ka koos temaga. Siuru nime oli valmis mõelnud Tuglas, see on eesti rahvaluules ja ka „Kalevipojas” esinev müütiline lind, „kelle munast kord oli saanud taevas ja maa” (Visnapuu 1951: 291). Kirjanduslik ühing Siuru registreeriti ametlikult 10. juulil 1917, nüüd juba kuueliikmelisena. Esimeheks valiti Marie Under.
Ilm oli Siuru asutamise ajal haruldaselt ilus, „nagu sekundeerinuks loodus revolutsiooni ja Siuru rõõmsale elevusele,” on kirjutanud Artur Adson (1974: 54). Tulevik tundus paljutõotav, nädalate kaupa viibiti kõrgendatud meeleolus: „Möödunud kirjandusliku paastu lõpp, noorte kirjainimeste kokkusaamise uudus, respekt ja huvi üksteise vastu, väljavaade saada pakitsevalt trükkimist ootava raamatu autoriks ja kõige selle taustaks revolutsiooni kevad ning kogu rahva poliitilisele aktiivsusele ärkamine – tihedamate ja rohkemate meeliülendavate komponentide ühtesattumist võis enesele vaevalt ette kujutadagi ja nii kestis tol kevadel siurulastel pidulik meeleolu nädalaid ja rohkemgi.” (Adson 1974: 51) Ja Visnapuu: „Me olime tollal noored ja uljad. Ideed ja mõtted kujunesid ühisvaraks. Kes õieti teab, kelle algatusi ja kelle mõtteid teostati. Me ei koonerdanud vaimukusega. Iga kirjanduslik uljus leidis üldist tunnustamist ja poolehoidu.” (Visnapuu 1951: 282) Kirjanduslikult kõige kogenum siurulastest, Friedebert Tuglas, nägi asju laiemalt: „Elame hetkel, mis on eesti rahva kohta saatusliku tähendusega: kas üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole või jälle tagasi endise ainelise ja vaimse orjapõlve ahelaisse. [---] Nüüd või ei iialgi enam – teie loojad ühiselu ja poliitika, ajaloo ning kultuuri alal! Nüüd või ei iialgi enam – teie unistajad ja realistid, mõtlejad ja tegude tegijad, luuletajad ning sõjamehed!” (Tuglas 2001: 64–65)
Kohe algusest peale oli plaanis koguteose – Siuru albumi – väljaandmine, samuti raamatute kirjastamine. Avaldamist ootasid Underi „Sonetid”, Visnapuu „Amores”, Gailiti „Saatana karussell”, Semperi „Pierrot”. Olud revolutsioonide- ja sõdadeaegses Eestis olid äärmiselt ebasoodsad, kollitas paberipuudus, noortel kirjanikel polnud muidugi ka raha, Saksa ja punaste okupatsiooni ajal seati taas sisse tsensuur.
Kohe hakati kavandama Siuru õhtut Estonia teatris, mis toimus 25. septembril 1917. Sellest ja Siuru loteriist loodeti saada tulu trükikulude katmiseks. Õhtu proloog oli Sänna trubaduurilt Artur Adsonilt. Semper luges ette pika novelli „Üle kanarpikuse palu”, Under oma uue luuletuse „Kurvad rõõmud”, Tuglas novelli „Kangastus”, Visnapuu retsiteeris poeese, refrääniks rida „Ah, armastan, ah, armastan”, Gailit luges efektselt oma „Saatana karusselli”. Lõpuks esitasid Estonia näitlejad „halekoleda draama viies vaatuses” Kitzbergi „Veli Hennu” või „Hennu velje” ainetel, tegelikult lühikese groteski, peaosades Estonia näitlejad Paul Pinna ja Eduard Türk (Adson 1974: 56–57, 2007: 123; Adson, Tuglas 2011: 153).
Aegsasti oli hakatud kavandama ka loteriid, mille pileteid müüsid Gailit, Visnapuu ning nende sõpruskond aplombikalt „kogu suve”. Loteriivõitudeks olid muude hulgas Erna Villmeri suudlus, Marta Lepa pats, rendez-vous Ella Ilbakuga, August Gailit ja Henrik Visnapuu veerand tundi võitja käsutuses, pudel konjakit, kapsapea, hobune, lehm, siga jne. Kapsapea oli ehtne ja hiljem oli kapsalehti kõikjal Estonia koridorides, koduloomad seevastu pärinesid Stude kondiitriärist (Visnapuu 1951: 292).
Siuru õhtuks olid saanud valmis Underi sonetid, seda raamatut müüdi Estonia fuajees mõnisada eksemplari. Õhtu sissetulek andis võimaluse kuluka albumi väljaandmiseks (Adson 1974: 57).
Arvustajad olid õhtu kordamineku suhtes üsna kriitilised. Hugo Raudsepale jättis kogu see „individualismi internatsionalism” „vaimlise tühjuse tunde”, eelnevat reklaami nimetas ta „ameerikalikuks”; teatrimees Karl Menning kritiseeris kirjanike esitusi, kuid eriti pahandas teda pilaetendus auväärt Kitzbergi tekstiga(1) (Raudsepp 1917; Menning 1917).
Album sai valmis 10. novembriks 1917. Selle ilmumist tähistati Siuru õhtuga Viljandis. Tuglas pidas seal kõne „Kirjanduslikud väljavaated” (vt Tuglas 1917, 2001).
1917. aastal ilmus Siuru kirjastuse märgi all lisaks albumile ja „Sonettide” kahele trükile veel Adsoni „Henge palango”, Visnapuu „Amores”, Semperi „Pierrot”, Gailiti „Saatana karussell” – kokku kaheksa raamatut, mis on üks kuuendik 1917. aastal ilmunud ilukirjanduslike teoste koguarvust (Eelmäe 1981: 26).
Siurulaste ja Siuru väljaannetega oli seotud ka rühmitusse mittekuuluvaid kirjanikke: Aino Kallas, Villem Ridala, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Richard Roht. Raskelt haige Jaan Oks oli siurulaste, eriti Adsoni, hoolealune, hiljem anti välja tema teoseid. Siuru kirjanduslikest mängudest sündis ka üks eesti kirjanduse võluvamaid fiktsionaalseid tegelasi – Arthur Valdes, kelle luuletusi avaldati Siuru albumites. Tema elust ja teostest kirjutas Tuglas esseenovelli. Valdes oli kollektiivne pseudonüüm, lisaks Tuglasele kasutasid seda nime teisedki. Hiljutises minevikus ka Jaan Kross oma „Paigallennus”.
Siuru oli kirjanike ühing, kuid siurulastel oli palju sõpru ka noorema põlve kunstnike hulgas: Nikolai Triik, Ado Vabbe, Otto Krusten, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi jt. Nikolai Triik on Siuru embleemi autor, Vabbe illustreeris albumeid, Otto Krusten populariseeris Siurut karikaturistina ajakirjanduses.
1919 anti Siuru kirjastus üle Carl Sarapi Odamehele.(2) Siurulased said tasu trükilao ja paberi eest, Odamees kohustus välja andma siurulaste teoseid. Artur Adson peab seda Siuru lagunemise alguseks (Adson 2007: 167). Ka Visnapuu kahetseb kirjastusest loobumist nii oma allpool avaldatud kirjas kui ka paguluses ilmunud mälestustes. Tõeline konflikt sündis siiski Gailiti pamfletist „Sinises tualetis daam” Marie Underi kohta (Gailit 1919). Tekkinud tüli tõttu astusid „pahad poisid” Gailit ja Visnapuu Siurust välja. Uuteks liikmeteks – et oleks ikka kuus krüsanteemi,(3) kirjutab Visnapuu – said Alle ja Barbarus (Visnapuu 1951: 299).
Tundub, et teatav temperamentide ja stiilide konflikt oli Siurus algusest peale olemas. Kõik algas kevadest, vabanemisjoobumusest ja mängust, kusjuures esialgu haaras mäng kaasa kogu seltskonna. Üksteist kutsuti hüüdnimedega nii kõnes kui ka kirjas. Marie Under oli Printsess ja Artur Adson tema Paaž, Visnapuu oli Vürst, Gailit Ge. Tuglast kutsuti Felixiks nagu tema romaani „Felix Ormusson” tegelast. Semper oli Asm, vihje Otto Ernsti romaani „Asmus Semperi noorusmaa” nimitegelasele (sks k 1904, ee k 1928). Aga kui siurulased hakkasid end nimetama santlaagriteks, siis Adsonile see ei meeldinud – Printsess ei olnud ometi mingi santlaager! (Adson 2007: 113) Adsoni mälestustest jääb mulje, et temale ja Printsessile ei meeldinud nii mõnedki värvikad tembud ja boheemitsemised, mis ometi lisasid kirjanduslikule rühmitusele värvi ja tuntust. Ta nimetab Gailitit ja Visnapuud Siuru vasakpoolseks, Underit ja ennast aga parempoolseks tiivaks. Tuglas oli tasakaalustaja, Semper kõikus kord ühele, kord teisele poole (Adson 2007: 109).
Tagantjärele meenutavad oma Siuru kirjanduslikku noorpõlve hea sõnaga nii Visnapuu kui ka Adson.
Siuru lõpetas tegevuse 1919, tekkis sotsiaalsem Tarapita. Hakati tegema ettevalmistusi kõiki kirjanikke koondava ühingu loomiseks. Eesti Kirjanikkude Liit sündiski 8. oktoobril 1922, järgmisel aastal hakkas ilmuma Looming ja 1925. aastal sai ametliku heakskiidu Kultuurkapital, mis oli sündinud eeskätt kirjarahva kirjanikupalkade eest peetud võitlusest.
Visnapuu ja Gailiti ägedusel ja loomingulisel temperamendil oli oma roll selles, et Siuru lõpetas tegevuse. Siiski oli Siuru neile oluline, parlamentaarne ja tasakaalukas Eesti Kirjanikkude Liit koos oma vastasutatud ajakirjaga ei rahuldanud nende mängulist, tihtipeale üle piiride perutavat vaimsust eriti algusaastatel, nagu näitab siin avaldatud Visnapuu kiri. 1923. aastal viibisid mõlemad Siuru santlaagrid Saksamaal ja omavahelistest vestlustest on nähtavasti tekkinud idee: Siuru tuleb reanimeerida! Plaanid on konkreetsed ja utopistlikud: kõik peab jätkuma nagu 1917. aastal! 1924. aasta sügiseks peab ilmuma Siuru IV album! Me ei tea, mida vastasid Visnapuule Paaž ja Printsess, sellest Berliinist saabunud mõtteuiust pole Adson kirjutanud ka oma „Siuru-raamatus”. Ja Visnapuu ise pole seda samuti meenutanud oma mälestusteraamatus „Päike ja jõgi”. Tõenäoliselt poleks Adson olnud enam nõus pühendama end täielikult uue Siuru majandusasjade ajamisele. Ja albumite kokkupanija ning seltskonna tasakaalustaja Tuglase aeg kulus nüüd ju täielikult kirjanike ajakirja Looming toimetamisele. Ainsa töötajana, ka korrektorit polnud ametis.
Nii et käesolev kiri on omamoodi mineviku- ja nooruseigatsus, Siuru-igatsus, nostalgiline ja täitumatu katse naasta kunagisse kuldsesse ja lõbusasse noorusaega. Kõike seda saabuva keskea ja auväärseks klassikuks saamise künnisel.
Henrik Visnapuu Marie Underile ja Artur Adsonile1
Berliin
29. sep. 1923.
Väga armastet ning avvustet printsess ning paaž. Pidin teile juba varem kirjutama, kuid tahtsin ära oodata Liidu koosoleku2 tagajärgi. Ajalehtede järele on väga raske aru saada, mis sääl lahti oli, kuid üks on minule selge, et kui Liidu juhatus edaspidigi nii passiivseks jääb, et meie siis selle kirikuaia rahun varsti ära hallitada võime.
Ning see rahu ei vasta enam kaua elavale inimesele. Minu arvamise järele peab Liit jääma kui ametiühingline ettevõte ning sellen suunan tuleb teda ka tõugata, kuid et jälle aktiivselt elada, värskelt ja häätujulikult, selleks tuleb moodusta uued rühmitused, mille külge võiks panna oma teosügelevad käed. Olen oma „V. M.” arvustuse ka sellelt seisukohalt kirjutanud,3 et n e n d e Looming4 kindlad jalad alla saaks, see ametlik ning julgusetu Looming.
Aga selle kõrval elujõulisena ja vabana elagu uvvesti „Siuru”. Pole tarvis enam oma jõudu kuluta asutusele, mille impotents on silmaga nähtav.
Meie oleme kord teinud kõigesuurema lolluse sellega, et likviteerisime Siuru ning Siuru kirjastuse, oleksime praegu suure kirjastuse ning rahade juuren. Olime naiivid uskuden Sarapisse,5 kuid ei ole vaja uskuda nagu välja tuleb, teistesse, vaid endasse. Olime vast meie Gee’ga suuremad süüdlased.6
Kuid ei ole veel hilja kõike otsast alustada. Sellest tuleb jälle usku ning rõõmu; oleme kogenud, oleme vastamisi minnen õppind ära tundma ning äranägema, et meil aega veel küll een on: oleme veendund iga siurulase oma ning iseseisva kirjandusliku tegevuse väärtusesse ning oleme näinud, et üks uus noorpõlv, kes kirjandusen meie asemele võiks astuda, alles lapsemähkmein on. Nõnda siis, meil on aega ning jõudu.
Alustame oma kalkureerit kirjastuse uvvesti ning jätkame Siurut. Tuleva sügiseks Siuru IV, suur 15–18 trükipoognaline ning nõnda iga aasta suur raamat, mis oleks lugemiseväärt, müüme jälle kohvikuten ning turupääl. Tuleb jälle elulust tagasi. Kirjanikkude Liit ütleb, et olla jõudude puudus (milline bankroti tunnistus, et häbi nendel ei ole!), korraldame Siuru päevad, meil on poolehoidjaid ning ka jõude. Meie oleme vabad, meie teame, kes tahab meid toetada ning tunneb kaasa, olgu hääd, kes ei taha, käigu kuradille. Meil mõni mure või popsikoht Loomingu näol käen!
Kui teie pool veel vana Siuru arm roostetand pole, lööme käed, mis on aastate jooksul kogeden õppind vastastikku üks teist austama ja hindama, kokku ja purjed üles ning paks kollane siidi Siuru lipp masti.7
Meie kavatsus Gee’ga on järgmine. Meie tuleme tuleva juunikuul Eestisse, sirutame koivi, teeme eeltöid ning sügisel lööme lahti Siuru sügispäevad!
Albumi jaoks aga alaku eeltööd kohe. Minu poolt saaks 2000–3000 rida poeem, Geelt 6 trükipoognat romaan,8 tihedamalt trükkida, umbes 3–4 Loomingut. Esimen, s.o IV Siurun oleksid esindet ainult siurulased, järgmistesse võiks võtta jälle sõpru, aga ükskord peab ometi mõni asi ilma Grünthalita algama.
On lootust, et natukene raha võib laenuks saada, peaks teadma, kas „Päevalehe” kirjastuse juuren krediiti saaks, kui meie tahaksime albumi sügiseks Siuru päevaks välja saada. Hää oleks, kui paaž sen suhten ääriveeri maad kuulaks. Pikemaist albumi töist teeksime äratrükid ning kirjastusel oleks algus. Nüüd on tutvusring laienenud, võimalusi rohkem, paneme oma energia jälle tööse ning vahetame jälle ta kullaks ning kuulsuseks.
Kõige rohkem kardame meie Tuglase pärast. Loomulik oleks, et Loomingu toimetamine siis läheks kellegi mittesiurulase, näituseks Suitsi kätte. Kuid järele kaaludes võiks isegi Tuglas Loomingut toimetada. Oleks küll pahem, kuid Tuglas ei tahaks vist omast kohast lahkuda.
Eesti rahvale üks koguteos aastaks, milles ka lugemist oleks, nii 2000 eksemp. See peaks müübuma. Kuid ainult pikemad luuletusküklit, pikemad artiklid-esseed ning leheküljerikas koguteos!
Selle juuren võiks tarvilikul korral olla mõeldavad löökvihud, väikse arvulised ning lühiartiklilised. Mõtelge tööde pääle ning rääki[g]e ning selgitage asja kohapääl olevate siurulastega. Ning teadustage juba kohe omi arvamusi.
Kõige parema tervitusega
HVisna
Kommentaarid
1. KM EKLA, f 180, m 4: 29. Henrik Visnapuu kirjad Karl Arthur Adsonile. 24. XII 1917 – 1. X 1927 ja dat-ta.
2. Kirjanikkude Liidu korralised aastakoosolekud toimusid esimestel aastatel septembrikuus. Visnapuu nimetatud koosolek toimus 23. septembril 1923. Kohal viibis 12 kirjanikku, umbes kolmandik liikmeskonnast, lisaks mõned külalised. Vaba Maa sisukokkuvõtte põhjal (millest Visnapuu ilmselt oma kirjas kirjutab) arutati peamiselt mitmesuguseid majandusprobleeme, sh aprillikuust ilmuma hakanud Loomingu kulusid. Etteheiteid oli Loomingu sisule: Barbarus leidis, et äsja ilmuma hakanud ajakirjal ei ole piisavalt „vaimlist ilmet”. Arutati ka Visnapuu ettepanekut asutada Kirjanikkude Liidu kirjastus. Selle ettepanekuga tegelemine jäi liidu juhatuse ülesandeks. Vt Vaba Maa 25. IX 1923, nr 219.
3. Visnapuu on andnud ülevaate Loomingust nr 4: Vaba Maa 15. IX 1923, nr 211. Eriti kiidab ta selles numbris ilmunud Richard Rohu novelli „Viimne kevad”.
4. Visnapuu kõneleb „nende Loomingust”, ometi on ta ise olnud Loomingu algaegadel üks kõige enam avaldatud autoreid. 1923. aastal on tema luulet avaldatud ajakirja 1. ja 2. numbris, nr 6–7/8 on ilmunud poeem „Armastus – surm”. See poeem on lõpetatud 27. septembril, st kaks päeva enne siin avaldatud kirja kirjutamist.
5. Siuru kirjastus anti üle 1918. aastal Tartus asutatud Odamehele, mille omanik oli Carl Sarap (1892–1942). 1919. aastal andis see kirjastus välja kirjandus-, kunsti- ja teadusajakirja Odamees (tegevtoimetaja F. Tuglas), seejärel nädalalehte Odamees (tegevtoimetaja A. Alle), edaspidi (1922–1929) veel üht Odamehe nime kandvat kultuuriväljaannet. Kirjastus lõpetas 1927. aastal pankrotiga. Oma edasises elus huvitus Sarap fotograafiast ning pildistas kodumaa loodust, ehitisi, linnavaateid, talusid. Temast kujunes selle perioodi üks silmapaistvamaid fotograafe. 55 aastat hiljem käis fotograaf Peeter Tooming Carl Sarapi radadel ja pildistas samu kohti ja vaateid. Sarapi ja Toominga paralleelfotodega on ilmunud 9 fotoraamatut Eesti linnadest ja maakondadest.
6. Vt saatesõna.
7. Keiserliku Saksamaa kapituleerumise ja Eesti vabanemise puhul okupatsioonist kavandati Tartus 1918. aasta novembris manifestatsiooni. Selleks puhuks valmis kuldkollasest siidist lipp, millele kunstnikud maalisid Siuru embleemi – Siuru ingli, nagu seda kutsuti. Lipu olevat enamlaste kartuses hävitanud Konrad Mägi (Adson 2007: 165–166; Visnapuu 1951: 290).
8. 1922. aastal on Gailit teatanud, et tal kaks romaani valmis olevat (vt Odamees 1922, nr 1, lk 33). Võimalik, et üks neist romaanidest oli „Purpurne surm” (1924), mille üks katkend ilmus 1920. aastal ajakirjas Ilo (nr 9). Võimalik, et Visnapuu peab oma Siuru uue albumi kavandis silmas just seda romaani. Gailiti järgmine romaan – „Toomas Nipernaadi” – ilmus 1928.
Tänan Brita Meltsi ja Elle-Mari Taliveed, kes aitasid kaasa selle publikatsiooni teokssaamisele.
Saatesõna ja kommentaarid: MALL JÕGI
- August Kitzberg oli etenduseks loa andnud (Visnapuu 1951: 292).
- Juba 1918 oli Odamehe ja Siuru ühiskirjastamisel ilmunud „Siuru” II.
- Adson nimetab seda, nagu oleks siurulasi nimetatud „kuueks krüsanteemiks”, müüdikeseks, „millega taheti märkida, et me kõik krüsanteemidega uhkustasime. Peale Gailiti ja Visnapuu ei kandnud meist keegi krüsanteemi, ei nööpaugus ega käes.” (Adson 1974: 50–51)
A d s o n, Artur 1917. Lilletagem nad üle! – Tallinna Teataja 3. V, nr 96.
A d s o n, Artur 1974. Marie Underi eluraamat. I. [Lund]: Vaba Eesti.
A d s o n, Artur 2007. Siuru-raamat. Tallinn: Tänapäev.
A d s o n, Artur, T u g l a s, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
E e l m ä e, August 1981. Kirjanduselu revolutsioonide ja kodusõja aastail. – Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. Aastad 1917–1929. Tallinn: Eesti Raamat, lk 216.
Eesti kirjanikkude liit. Aastakoosolek 23. sept. s. a. Tallinnas. – Vaba Maa 25. IX, nr 219.
G a i l i t, August 1919. Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Underist). – Postimees 27. VIII, nr 182.
G a i l i t, August 1920. Katke romaanist „Purpurne surm”. – Ilo yheksas, lk 10–30.
Kirjanik August Gailit 1922. – Odamees, nr 1, lk 33.
M e n n i n g, Karl 1917. Siuru-õhtu „Estonias”. – Päevaleht 27. IX, nr 218.
R a u d s e p p, Hugo 1917. Siuru. – Tallinna Teataja 28. IX, nr 219.
T u g l a s, Friedebert 1917. Kirjanduslikud väljavaated. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis, 10. nov. 1917. – Sakala 13. XI, nr 131.
T u g l a s, Friedebert 2001. Kirjanduslikke väljavaateid. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis 10. novembril 1917. – F. Tuglas, Kogutud teosed 9. Kriitika V. Kriitika VI. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 61–65.
V i s n a p u u, Henrik 1923. Kirjandus. „Looming” nr 4, august. Eesti kirjanikkude liidu kirjastus. – Vaba Maa 15. IX, nr 211.
V i s n a p u u, Henrik 1923a. Kurbus tuli mu tuppa. – Looming, nr 1, lk 21.
V i s n a p u u, Henrik 1923b. Paratamattus. – Looming, nr 2, lk 84.
V i s n a p u u, Henrik 1923c. Armastus – surm. – Looming, nr 6, lk 401–405, nr 7/8, lk 481–485.
V i s n a p u u, Henrik 1951. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#606 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#607 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Mall Jõgi
Henrik Visnapuu kiri Berliinist
Kõiketeadev Google pakub päringule „maailma suurim rahvaluulekogu” arvukalt vasteid, mis kõik seostuvad Eesti Rahvaluule Arhiiviga. Nii saame lugeda lauseid „Meil on maailma suurim rahvaluulekogu”, või siis: „Eesti on tuntud ühe maailma suurima rahvaluulekogu poolest”.
Ingliskeelne infootsing „the largest folklore collection in the world” viitab seevastu aga enamikus tulemites hoopis Iirimaa rahvaluulekogule kui suurimale. Või siis teeb seda väikese mööndusega: „The National Folklore Collection at University College Dublin is one of the largest folklore collections in the world.” Sõnaühendit soome keelde pannes leiame jälle naabermaa folkloristide leheküljelt, et nende „perinnekokoelmat ovat tällä hetkellä todennäköisesti maailman suurimmat ja ainakin parhaiten järjestetyt”. Sellega pole folkloorne variatiivsus aga veel lõppenud: samasugust, väheke ettevaatlikumat sõnastust võime näha ka meie lõunanaabrite lätlaste rahvaluulekogusid tutvustaval koduleheküljel („one of the largest of its kind in Europe”) või siis ka leedulastel („one of the largest in Europe”).
Ilmselt pole tegu humanitaarteadlaste rumaluse ega oskamatusega arve kokku lugeda, vaid pigem on kõnekas just väidete taustaks olev poeetika. Süüvimata eri rahvaste rahvaluule-, folkloori- või pärimusarhiivi riiulimeetrite, lehekülgede või säilikute võrdlemise võimalusse, jätame siinkohal küsimuse „Kellel on kõige suurem?” lahendamise ajakirjanike või teadusbürokraatide hooleks ning vaatleme pigem kujundiloome süvahoovusi. Imestamisväärne see „suurim/üks-suurimatest”-tendents pole, pärimus on rahvuse identiteedi seisukohalt oluline. Kui varandust on vähe, tuleb asendada see muu kvaliteediga. Selge, et väikerahvastel on suurem eneseteadvustamise vajadus. Uudistevoogu pääsemiseks saabki mõjuda ikka pigem kvantiteediga, mitte kvaliteediga. Suur arv pälvib tähelepanu. Rahvuskeskselt vaateviisilt võikski Eesti pääseteeks rahvaluulekogude pjedestaalile olla meie väiksus – kui kogude suurused on enam-vähem võrreldavad, siis meil on nimetatud riikidest väikseim rahvaarv.
Küllap võime pidada väiteid maailma suurimate folkloorikogude kohta väikese või end väikeseks pidava rahva pärimusega tegelemisel suisa vältimatuks. Kuigi suurus pole eesmärk omaette, on kogude massiivsus tundunud ehk tarvilik teistega kaasarääkimisel. Sujuvalt sobitub siia kõrvale teine folkloorne näide, nimelt meie kaunist keelest, mille kohta käibib pärimuses lugu tasa üle silla sõitmise lausest keelte kaunidusvõistlusel. Ei tundugi eriti kummaline, et sarnase kirjelduse leiame soomlastelt: 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel olevat toimunud keelte iluduskonkurss, kus soomekeelne lause „Ajaa hiljaa sillalla” jäi oma kauni kõlaga itaalia keele järel teiseks... Niisiis seegi motiiv tundub eneseteadvust turgutavat mitmete rahvaste puhul, mis on jälle kõigiti mõistetav.
Suurte arvude maagiast hoolimata ei pälvi 1,5 miljonit käsikirjalehekülge enamasti meedias samasugust tähelepanu kui 1,5 miljonit rahaühikut. Samal ajal ei ole ka lehekülgede koguarv mingi näitaja, nagu selgub rahvaluulearhiivi mõnede tasustatud kogumisaktsioonide väljavenitatud käsikirjanäidetest. Suurust võib mõõta kvantiteedis, meetrites, aga raskem oleks suurust mõõta sisus, näiteks kogukondlikus teabes osalemises. Kuigi just eesti rahvaluulekogude ülemaalisusele ja kaude ka folkloristikale alusepanija Jakob Hurt sõnastas 1870. aastal üleskutse „peame saama suureks vaimult”, mida on erinevates kontekstides palju korratud, ei ole see sugugi alati piisav.
Muidugi ei ole lehekülgede arv olnud eesmärk omaette, vaid see on tulnud tasapisi ja omasoodu. Eesti Rahvaluule Arhiivi esimene juhataja Oskar Loorits on sõnastanud 1936. aastal esimeses Rahvapärimuste Selgitajas: „Me ei lase end meelitada välisest hiilgusest ega lehekülgedega rekorditsemisest” (RpS 1936, nr 1: 1). Ilmsesti on selle „rekorditsemis”-vastasuse puhul küll ajendiks ennekõike vastandus toona aktuaalsele seto vanavara suurkogumisele, mille kohta olid ajalehtedes ilmunud pealkirjad, nagu „Sommer lõi Hurda rekordi. Maailma suurim vanavara-kogu Petserimaal. Kümne aastaga 120 000 lehekülge vanavara” (Vaba Maa 9. III 1935) või siis: „Maailma suurim rahvaluule varaait – Setu 120 000 lehekülge rahvaluulet!” (Postimees 7. III 1936). Andreas Kalkuni uurimuses „Seto laul eesti folkloristika ajaloos” (2011) on ehedalt kirjeldatud, kuidas ajakirjanikud kasutasid just võistluslikku momenti esile tuues spordirubriigi sõnavara.
Tänapäevaks on ka Samuel Sommeri kogu jõudnud ERA-sse teiste kõrvale, aidates kaasa arhiivi eesmärgile olla mitmekülgne ja paljune. Nii koosneb meie rahvaluule keskarhiiv arvukaist eri kogudest, mille algsed nimed on eesti traditsioonis arhivaalides säilitatud, nii et eraldi on Hurda, Eiseni, Sommeri kogu jne, ja see kajastub arhiivisüsteemis. Sellele viitab ka asjaolu, et Eesti Rahvaluule Arhiiv kasutab oma ingliskeelses nimes arhiivile kui teabekogumile võimalikku mitmust (Estonian Folklore Archives) – siin on mitmeid eri kogusid. Ilmselt on ka folkloristika kerkimisel omaette oluliseks distsipliiniks rolli mänginud rahvaluulearhiivi olemasolu.
Septembris toimunud ERA 90. aastapäeva juubelikonverentsi „Arhiivid kui teadmiste teejaamad: mõtteid ja mõjusid” teemana polegi oluline, mis on kõige suurem, vaid pigem just iga arhiivi roll teadmiste liikumise sõlmpunktina, teadmiste mitmekülgsus, hea kättesaadavus ja varude igikestev olemasolu. See tähendab ka, et arhiivikogusid ei tohiks tsenseerida, nii nagu see on paraku mõnel ajastul kombeks olnud. Rahvaluulearhiivi – nagu mis tahes arhiivi – väärtus ei ole ainult üksikkirjapanekutes, vaid pigem just paljususes, selles kohati isegi vastuolulises virvarris, mis võimaldab meile mitmekesist tõde. Nii võime arhiivist leida ka erinevaid seisukohti näiteks sellesama suuruse teema kohta – suur võib olla hea („Suurest saab ika midagi, aga mis sa väiksega veel teed” – Karja khk 1888; vanasõnade tüübinumber EV 10944), aga hea võib olla ka väike („Veikene kivi lükkab ennemine koorma ümber kui suur” – Simuna khk 1889, EV 14468).
Viimastel aastatel on tõusnud värskendavaid tormituuli ka Eesti rahvaluule keskarhiivi enda ainususe osas. Mitmest pragmaatilisest põhjusest lähtudes otsustati aastal 2016 samasse uurimisasutusse rajada veel teine folkloristlik ehk rahvaluulearhiiv, mis võib pikas perspektiivis kaasa tuua küll folkloorikogumi tükkideks pudistamist või lahustumist. Tõsi, ERA mitmekülgsest vanasõnamassist leiame siingi vastakaid arvamusavaldusi: on nenditud „Paremb üts suur, kui kats väikeist” (Rõuge khk 1889; EV 14915), kuid teisalt ka „Ütskõik, kas üts suur, vai kats väikeist” (Rõuge khk 1889; EV 14983). Nagu neist samal aastal samas kihelkonnas (ent eri kirjapanijate poolt) talletatud tekstidest näeme, võivad otse vastandlikud vanasõnad edukalt ringelda samas aegruumis. Eks tule loota, et tulevik teab, mis tark on.
Keskendumine suurtele arvudele või suurtele sümbolitele ei tähenda, et muu võiks unarusse jätta. Kui 2009. aastal tõi taotlustöö võimaluse kirjandusmuuseumi digitaalarhiivi raames käsikirju digiteerida, siis valiti esmalt esindusainesena välja Jakob Hurda käsikirjakogu, mis sai nii füüsiliselt parandatud kui ka veebis kõigile kättesaadavaks. Teist suurt võimalust pole seejärel aga enam tulnud ning järge on pikalt oodanud Matthias Johann Eiseni kogu. Ka selle rahvaluulekogumise suurinitsiaatori kogu on halvas seisus: tuleb sirutada rullis leheservad, millel on peidus ka tekst, rebendid parandada ning suured kokkuvolditud katkised lehed köitest lahti võtta. Nii katki on need köited seetõttu, et neid on juba ligi sada aastat aktiivselt kasutatud ning see vajadus pole kuhugi kadunud. Pärast Eisenit ootavad järge Sommeri, Walter Andersoni ja teiste kogude köited. Kuigi esimest korda iseseisva Eesti ajal on 2016. aastast kolm arhiivitöötajat püsirahastusel, ei piisa arhiivitööks ettenähtud rahast näiteks mahuka restaureerimistöö tellimiseks. Nii oleks Eiseni kogule mõeldes ehk vaja samasugust ühiskondlikku abi nagu see, mille toel meie mahukad rahvaluulekogud loodud on. Sammuks edasi oleks digitud lehekülgedelt teksti tuvastamine ja otsitavaks tegemine, mida võiks teha näiteks rahvaluulearhiivi digitaalse kogukonna abil.
Ometi võiks rahvaluulearhiivi kogumistava tulevikuski olla pigem liiane kui puudujääv, eesmärgiks oleks n-ö tark kuhjamine arhiivi juurde kuuluvate teadlaste parima äratundmise kaudu. Arhiiv peaks ka edaspidi olema seotud teadlastega, mitte ainult arhiivifunktsiooni täitmisega. Tarvilik on dokumenteerida kultuurinähtusi võimalikult laiapõhjaliselt, mitte ainult konkreetse projektipõhise uurija konkreetse hetke uurimiseesmärgiks. See võimaldaks saada väiksegi sissevaate praegusel hetkel rahvasuus ja -mõtteis ringlevasse ning kogusid kasutada ka neil tuleviku-uurijatel, kelle soove me praegu aimatagi ei oska. Seetõttu võiks igapäevased kogumised ka elektrooniliselt olla palju ulatuslikumad. Nii poleks tänapäeva rahvaluulekogud ainult minevikuaja suuruse mälestus, vaid praeguse ajahetke peegelduste ehe kogum. Arhiivikogude sisuks ei ole ju ainult fiktsioon ehk „luule”, vaid need on „ka usu, teaduse, keele, vaimulaadi ja suurel määral isegi ajaloo varaait” (RpS 1936, nr 1: 1) – kui kasutada Looritsa (ajale omast) agraarkujundit.
Seoses pärimusekuhjaga veel ühest teemast. Juba mitu aastat on mind painanud küsimus, kas meil on rahvaluule ~ folkloor ~ pärimus ainsuses või on neid mitu – pärimused. Sellessamas, viidatud väljaandes Rahvapärimuste Selgitaja (1936) on Oskar Loorits juba pealkirjast peale kasutanud sõna „pärimus” mitmuses. Kas pigem ei peaks tegu aga olema nn ainsussõnaga keeleteaduslikus mõttes? Rahvaluule ehk folkloor ehk pärimus on meie ümber paljune, selle tunnuseks on mitmekülgsus. Meil pole Eestis kogutud mitte 1 500 000 pärimust, vaid ikka suur pärimuskogum pooleteisel miljonil leheküljel (ja 185 000 helipala, 62 000 foto ja 1600 videosäiliku kujul). Sellele lisandub veel suurem hulk pärimust, mida tallel pole: minu pärimus ja sinu pärimus ja tema pärimus. Kokku moodustab see üheainsa pärimuskogumi. Seega võiks olla see ainsuses – pärimus. See on elus kasutatav aines, materjal. Nii nagu jahu, millest teeme kooki, või piim, mida joome, meri, milles ujume, mõistus, millele loodame, või kuld, mille karva see pärimus ka on. Pärimus on õhk, milles me oleme ja elame, mille olemasolu me tihti tähelegi ei pane.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#398 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-10-02 14:10:59" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#608 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(85) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(2) "10" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#609 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-30 14:53:14" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Risto Järv
Maailma suurim rahvaluulekogu!? Eesti Rahvaluule Arhiiv 90
Eesti uuemate riimiliste rahvalaulude seas on mitmeid dramaatilistest ja traagilistest sündmustest jutustavaid laule. Enamik neist on kunagi levinud vaid kihelkonna ja naaberkihelkonna piires, mõned on ka laiemalt tuntuks saanud. Nii suuliselt kui ka käsikirjaliste laulikute kaudu levis näiteks rahvalaul „Viljandi kreisis Võisikul”, mis vahendab poeetilisel moel Viljandimaal tõenäoliselt reaalselt aset leidnud loo ühe kohaliku noormehe mõrvamisest. Ei ole teada, millal see lugu täpselt juhtus, aga laul on olnud populaarne veel XX sajandi teisel poolel mitte ainult Viljandimaal, vaid ka kaugemal. Folkloristid on välitöödel nii laulust lindistusi teinud kui ka selle sõnu üles märkinud. Laulus endas räägitakse pruudist ja peigmehest, nende peatselt plaanitavast pulmapeost ning peigmehe salakavalast tapmisest. Laulu kaudu vahendati ja tõlgendati omal moel seda traagilist sündmust, samal ajal ei saanud laulu poeetika ja vorm hõlmata kogu sündmusega seotud tähendusruumi. Koos lauluga levisid ka kuuldused sellest, mis inimeste arvates tegelikult juhtus. Näiteks asjaolu, et noormees mõrvati armukadeduse pärast, selgub alles ühele versioonile lisatud laulu esitaja kommentaarist: „Meil keegi oli teenimas Viljandimaalt, Suure Jaanist. See rääkis, et tüdrukul oli kaks peigmeest. Ja armastanud mõlemaid. Teine varitses teist ja tappis ära.” (RKM II 113, 271/2 (99) < Laiuse khk. Reastvere k. – P. Tammepuu < Anna Käpp, s 1937 (1962); vt ka Kalmre: 2005: 23)
Arvestades uuema rahvalaulu olulisust nii meelelahutuse kui ka eneseväljendusena XIX–XX sajandi alguse talupoja-ning linnakultuuris ja uuemate rahvalaulude väljapaistvalt kaalukat ja mitmekesist kogu Eesti Rahvaluule Arhiivis, ei ole selle valdkonna poeetikast, tüüpidest, versioonidest, levikust jms väljapoole jäävate sotsiaalsete ja ühiskondlike tähenduste tõlgendamisega ülearu tegeldud. Väheste käsitluste hulgast eristuvad mõned Ingrid Rüütli uurimused: „Kajastades kohalikku olustikku ning väljendades oma loojate ja kandjate elamusi, mõtteid, suhtumisi ja arusaamisi konkreetses kohas ja ajas, pakub külalaul ka mõnesugust lisamaterjali rahva, tema ajaloo ja sotsiaalpsühholoogia uurimisel” (Rüütel 1974: 233, vt ka 2012: 34). Eestis XIX sajandi teisel poolel feodalismi lagunemise ja kapitalismi arenemise ajal kujunenud, aktiivselt elunähtustele ja päevasündmustele reageeriv osa uuemast rahvalaulust(1) oli seotud ajalooliste ja sotsiaalpsühholoogiliste muudatustega. Selle väljakujunemist mõjutasid nii kirjandus kui ka naaberrahvaste folkloor (Rüütel 2012: 33). Erinevalt regivärsilise rahvalaulu anonüümsusest kerkis siin paljudel juhtudel üles ka laulu autori isik kui looja ja esitaja. Mitmete külakroonikate ning rahvalike ballaadide loojad olid külaühiskonnas tuntud ning nende looming leidis tee trükiste ning ajalehtedeni (Tedre 2003: 242–243).
Nii et üldiselt oli nende laulude autor teada, harv ei olnud juhus, kus laul küla värsisepalt mingi erilise juhtumi puhul ka telliti. Niisugune ballaad või külakroonika võiski alguse saada konkreetselt aset leidnud sündmusest ja selle tegelasteks võisid olla reaalselt elanud inimesed. Seetõttu saatsid laule või olid lauludega paralleelselt käibel jutud laulutegelaste ja -sündmuste, vahel ka laulu tekkeloo ja autori kohta (Rüütel 1974: 232; Tampere 1970: 240). Teisisõnu, lauluga samal ajal liikusid suust suhu ka (kuulu)jutud laulus kirjeldatud sündmusest, laulu tegemise asjaoludest ning tegelastest. Aja jooksul kujunes välja omamoodi jutustuse tüüp, mis koosnes nii proosast kui ka laulu osadest. Tihtilugu oli inimestele laulust meelde jäänud laulu kulminatsioon või markantsem osa ja ülejäänud lugu jutustati proosas.(2)
XIX sajandi lõpus ning XX sajandi alguses on kohalikke külalaule ja meestest laulumeistreid olnud kõikjal Eestis, arvukamalt vaesemapoolsetes ning tihedamalt asustatud saartel ning Peipsi järve äärsetes külades. Ingrid Rüütel on märkinud, et üks külakroonikate poolest rikas piirkond on olnud ülemöödunud sajandi lõpul ja XX sajandi alguses ka „jõukas, kuid sotsiaalsetest vastuoludest lõhestatud Mulgimaa”.(3) Tuntumaid sealseid laulumeistreid ülemöödunud sajandi lõpus on olnud Laulu Mihkel, kes ise koos tema laulude prototüüpide ja tekkeajenditega vääriks eraldi käsitlemist (Rüütel 1974: 232–233).(4) Ometi ei ole Laulu Mihkli fenomen ega tema looming siiani pälvinud folkloristide tähelepanu.
Lähtudes XIX sajandi lõpu ajaloolisest kontekstist, süvenen käesolevas kirjutises ühe Eesti traditsioonis hästi tuntud, ent samas mitmeti erandliku laulu tagamaadesse: see on „Saatuse vangis”, mille Mihkel Rätsep alias Laulu Mihkel tegi ühe konkreetse sensatsioonilise sündmuse põhjal. Ühtlasi püüan välja tuua, missuguseid tõlgendusi ja teavet võiks pakkuda nende kahe teineteisega kombineerunud žanri – laulu ja seda saatvate juttude – käsitlus. Muidugi huvitab mind ka ühe erilise naise, Sambla Anuga juhtunud lugu, mida laulus „Saatuse vangis” edasi antakse (vt ajakirja vahel olevat lisalehte).
Kogu selle juhtumi kajastamisel kasutan allikatena nii tollases ajakirjanduses ilmunud uudiseid kui ka ajaloolisi dokumente. Peale kirjalike allikate olen mõnevõrra kasutanud suulisi intervjuusid, sest samaväärselt lauluga huvitavad mind kogukonna kommentaarid juhtunule ja kogu see sündmus oma ajastu ning ajaloolises kontekstis.
Siinkohal oleks kohane märkida, et jõudsin selle teemani mitte laulu-uurijana, vaid pigem tänapäeva sotsiaalse sõnumiga juttude (muistendite, kuulu- ja mälestusjuttude) uurijana. Artiklis on lähtutud loogikast, et eri žanridest tekstid on poeetilised väljendusvormid, mis esindavad teatud maailmapilti ja suhet sotsiaalsesse tegelikkusse, ning oma tähenduse saavad tekstid ühiskondlikus käibes ning kontekstis (Bakhtin, Medvedev 1991: 133–135).
Rahvalik ballaad kui kuulujuttude, uudiste ja meelelahutuse substituut
Kitsama žanrimääratluse poolest võib „Saatuse vangis” pidada mitte lihtsalt külalauluks või luuletuseks, vaid rahvalikuks ballaadiks ehk lugulauluks, milles esitatakse luulevormis dramaatilist lugu. Jutustuse, luule ning sageli ka muusikaga koos esitatud ballaad ühendab Euroopa kultuuriruumis mitmeid nähtusi: vanaprantsuse tantsulaul, lüroeepiline lugulaul või legend, laada pingilaul või rändav salmikulugu, dramaatiline või lüüriline romanss, ilukirjanduslik jutustav või tundeline kunstballaad. Ballaadi iseloomulikumateks tunnusteks on peetud isikliku, erakordse ja mässumeelse väärtustamist, demokraatliku õiglustunde rõhutamist, ballaadi teemadeks võivad olla inimesed oma eksistentsiaalsetes piirsituatsioonides, perekondlikud teemad jms. Siin võib igaühe isiklik lugu pakkuda üldist huvi, iga tüüpiline laul võib omandada isikliku tähenduse (Merilai 2003: 797–798).
Naiste sotsiaalne ning õiguslik olukord on olnud populaarne teema juba XVIII ja XIX sajandi rahvalikes ning rahvapärasele ainesele tuginevates kirjanduslikes ballaadides. Eesti luuletajad on seda ainest käsitlenud Kreutzwaldist alates (Salu 1978: 7–59). Mõnevõrra uuenduslikud on need tänapäevased seisukohad, kus ballaade, nagu mitmeid teisi vanu žanre, on nähtud ajaloos tänapäevastega sarnaselt toimivatena. Nimelt võis lihtrahvas XIX ja ka eelnevatel sajanditel mingit konkreetset erutavat sündmust vastu võtta ja integreerida läbi mitmete talle omaste kommunikatsioonifiltrite: läbi kuulujuttude, naljade, uskumuste, laulude ja rahvalike ballaadide.(5) Meediaeelsel ajastul on rahvalikke ballaade samaväärselt kuulujuttudega peetud rahvaliku poliitika(6) osaks (Shagan 2001: 30). Näiteks XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse õnnetusi, mõrvu või dramaatilisi sündmusi kujutavaid uuemaid rahvalaule ehk rahvalikke ballaade võib mööndustega pidada värssides meediauudisteks, sest oma eesmärki – vahendada päevakajalisi šokeerivaid sündmusi, õnnetusi või mõrvu – teenisid nad nii kuulujuttudena, uudistena kui ka meelelahutusena (Kalmre 2005: 23).
Oluline on rõhutada, et niisuguste laululugude ehk rahvalike ballaadide levik oli seotud nii trükisõna kui ka rahvaliku kirjaliku kultuuriga. Levides juba alates XVII–XVIII sajandist odavahinnaliste pisitrükiste kaudu Euroopa ja Skandinaavia kultuuriruumis, vahendasid laulud põnevaid päevasündmusi, kui inimestel polnud ajalehte, raamatute levik oli alles vähene ja lugemisoskus kasin. Vastavalt ettekandmisviisile ja -kohale on niisuguseid laule kutsutud tänava-, uudiste- või pingilauludeks. See tähendab, et rahvast erutanud sündmuse, õnnetuse või mõrva värsistas mõni kohalik värsisepp, see trükiti ning spetsiaalsed laululehtedega varustatud inimesed (peamiselt naised) kandsid neid tänaval või turul ette, ise ühtlasi neid lehekesi müües.(7) Trükis koosnes enamasti kahest lehest, s.o neljast leheküljest, teksti kirjanduslikule väärtusele suuremat tähelepanu ei pööratud. Uudistelaulud kruvisid üles suurte rahvahulkade huvi dramaatika ning põnevuse järele, neid trükiti, loeti ja lauldi, kasutades selleks mõnd varem tuntud viisi (Salu 1978: 38–44; vt ka Würzbach 1990).
See nähtus oli seotud suulise kultuuri ning rahvaliku kirjanduse ja lugemisharjumuse kujunemisega. „Kuigi palju ballaade ringles trükituna, ei ole kahtlust, et nad ringlesid ka suuliselt. Kuni moodsate aegadeni tähendas lugemine eeskätt valjusti lugemist – ja ballaadi puhul laulmist – ning seeläbi muutis auditooriumi lugejate kogukonnaks (community of readers) või tekstuaalseks kogukonnaks (textual community).” (Atkinson 2013: 126)
Neid kõmulisi tänavatrükiseid ballaadidega on peetud ajakirjanduse eelkäijateks: just need aitasid välja kujuneda uusaegsel ajakirjandusel, täpselt niisama nagu XVIII sajandi pingilaulu tüüpi esitusviis (kus poodiumil lauldi muusika saatel erutavat lugu, osutades vastavatele piltidele tahvlil) oli nii filmikunsti kui ka popkontserdi eelkäijaks (Merilai 2003: 798).
Eespool kirjeldatud tänava-, uudiste- ja pingilaulud olid seotud nii äri kui ka meelelahutusega, turu ja laatadega, kus liikus palju rahvast, rohkem linnakultuuriga, samuti üldisema lugemisoskuse ning harjumusega ja trükivõimaluste olemasoluga. Eestis sellist varast trükitud tänava- ehk uudislaulude kultuuri ilmselt ei kujunenud, vähemalt pole sellest teateid. Sama funktsiooni – memoreerida, tõlgendada ja levitada mõne sündmuse kohta käivat infot – täitsid siin hiljem tegutsenud kohalikud laulumeistrid ja nende loodud külalaulud, sh rahvalikud ballaadid. Sisuliselt jäi see aeg XIX sajandi lõppu ja XX sajandi algusesse, mida peetaksegi Eestis rahvalaulu ja kirjanduse lähenemise ajaks, mil elavnes trükisõna, suurenes ajalehtede ja ajakirjade osatähtsus ning üksikuid külaluuletajate värsse trükiti ära nii ajakirjanduses kui ka eraldi vihkudena.(8) Sarnaste riimiliste rahvalaulude, aga ka luuletajate-kirjanike loodud luule levikule aitas oluliselt kaasa XIX sajandi lõpukümnenditest alguse saanud laialdane eestlaste personaalsete kirjalike arhiivide tekkimine, st kladed ja märkmeraamatud, kuhu enamasti kirjutatigi kohalikku salmi- ja lauluvara (vt Kalmre 2010, 2015; Tedre 2003: 243).
Mulgimaal tegutsenud Laulu Mihklist ja tema rahvalikust ballaadist „Saatuse vangis”
XX sajandi alguskümnendite Mulgimaad iseloomustatakse kui varakapitalistlikku ühiskonda, s.o piirkonda, kus oli toimunud märkimisväärne kihistumine: siin oli palju viljaka maa ja eeskujuliku harimistehnikaga suuri maaomandeid ja suuri talukomplekse ning enamik inimesi olid tegevad põllumajanduses. Kuna suured talud nõudsid rohkesti töökäsi, siis kasutati siin palgalist tööjõudu rohkem kui kusagil mujal Eestis. Samas oli siin madal abiellumiste protsent ning märkimisväärne hulk noori lahkus teistesse maakondadesse. Seda piirkonda iseloomustas ka suurem kesk- ja kõrgharidusega inimeste arv (Pullerits 1936: 26–27). Nendele muutustele pandi alus juba XIX sajandi teise poole rahvuslikul ärkamisajal, kui viljakate maadega Mulgimaast sai jõukuselt ja iseteadvuselt väljapaistev piirkond Eestis. Mulkide üheks oluliseks sissetulekuallikaks sai juba XVIII sajandi lõpust linakasvatus. Põhja-Ameerika kodusõja (1861–1865) tõttu tekkinud puuvillapuudus oli maailmaturul kergitanud lina hinda ja linast saadav tulu kiirendas nii talude päriseksostmist kui ka jõukuse kasvu Viljandimaal. Muutused siin olid toimunud XIX sajandi jooksul järk-järgult, siin oli ka mindud varem kui mujal Eestis teorendilt raharendile. On koguni arutletud, et mulke võiks pidada maa väikeaadliks, sest elasid nad ju moodsates härrastemajades, häärberites, kus ei puudunud pehme mööbel ning tihtilugu ka klaver (Riisalo 1968; Murakin 1936: 37 jt).
Laulu Mihkli, kodanikunimega Mihkel Rätsepa (1858–1900)(9) looming kerkis üles rahvusliku ärkamisaja lõpus. Teda on iseloomustatud „oma poeedina”, „kes laulab lihtsatest Viljandimaa inimestest, romantilistest armastuslugudest, igapäeva töödest ja kogukonna elus juhtunud traagilistest-dramaatilistest sündmustest, sobitus sellesse aega päris hästi.” (Valtšuk 2008: 19) Õigupoolest ei olnud Mihkel Rätsepa eluloolistest andmetest seni palju teada ja need teatedki, mida võib leida erineva usaldusväärsusega trükiallikatest, reisijuhtidest, Halliste kodu-uurimustest ja kirjanduse ülevaadetest, kipuvad olema pajatuselaadsed.
Oletatavasti ei olnud ta üldse Mulgimaalt pärit, vaid sündis Läänemaal Mihkli kihelkonnas Veltsal sauniku pojana.(10) Aga tööotsingud ajasid ta 1890. aastail Viljandimaale, nii et ta liikus ringi Laatres, Vana- ja Uue-Karistes, Abjas, Kõpus, Õisus, Rimmus, elas Mõisaküla ümbruses jm. Tema tööks oli talvel linakolkimine, suvel kraavikaevamine. Niisugustel rändavatel töötegijatel oli Mulgimaal ka oma nimi – neid kutsuti kotlasteks ehk kotimeesteks (Riisalo 1968: 11). Linakolkijana on ta ka ennast laulus „Linakolkija” tutvustanud: „Ma pole keelte tõlkija, ei tunne ka mis aabits, vaid kehva linakolkija, mu päralt vänt ja roobits.” Väidetavalt oskas ta vene ja saksa keelt ning kannelt ja lõõtsa mängida. Luuletuses „Kimbatus” (1902) ütleb ta end ka viiulit mängivat. Tavaliselt sai talu, kus ta parasjagu peatus, kohaks, kuhu ümberkaudu tuldi Laulu Mihkli laulu ja mängu kuulama. Peale selle mängis ja laulis ta muidugi kõrtsides. Juba enne Hallistesse asumist oli ta loonud laule suurest üllast armastusest ja neid pilli saatel ette kandnud. Hallistes sündisid laulud kohalike sündmuste kohta. Ta laulis Sepa kõrtsist – vaeste elu laastajast, laulis oma lõõtspillist, mis oksjonil maha müüdi, suurtalunike rahaahnusest ja nende suhtumisest kehvikuisse, sellest, kuidas ta palgast ilma jäeti jpm. Mihkel Rätsep suri ootamatult noore mehena Abja Perakülas Tõõtsimõisa talus. Laulu Mihkli hauakoht Halliste kalmistul pole teada (Priidel 1966: 123–124; Riisalo 1968: 7).
Mihkli ja Halliste koguduste kirikuraamatutest (saaga.ee) võib leida aga usaldusväärseimaid andmeid Mihkel Rätsepa elu ja päritolu kohta. Mihkel Retsep sündis Mihkli kihelkonnas kubjas Writs Retsepa ja Liso Ostmanni pojana 6. I 1858. Pere saksikutele sidemetele ja privaatsemale seisusele viitab see, et Mihkli kõik kolm vaderit olid sakslased ja leeris käis ta 1874. aastal hoopis Tallinnas Jaani kiriku juures. Mihkel abiellus 1894. aastal Hallistes Jula Saarahofiga ja suri 5. VIII 1900 42-aastasena. Surma põhjuseks on venekeelses sissekandes märgitud – sisemised kannatused. Nii et Laulu Mihkli puhul ei olnud tegemist päris tavalise maata juhutöölisega. Mihkel oli veidi ilma näinud ja ilmselt oskaski mitmeid keeli ja pille mängida.
Laulu Mihkli looming äratas huvi ka kohalike ärksamate inimeste hulgas. Näiteks koolmeister Mats Laarman (1872–1964) kogus tema laule ja eluloolisi andmeid. Endine koolmeister Mihkel Ilus vahendas Laulu Mihkli laulude trükkimist Viljandis. (Riisalo 1968: 11) 1895. aastal ilmuski esimene vihikukene Laulu Mihkli lauludega, teine ja selle kordustrükk peale autori surma, vastavalt 1902. ja 1903. aastal. Lauluvihkude trükiarvud on olnud üsna suured: 1895. aastal 1000, 1902. aastal 2000 ja 1903. aastal 3000 eksemplari. Esimeses lauluvihus puuduvad lauludel pealkirjad, teises väljaandes on need olemas. Trükitud lauluvihkusid iseloomustab ka autori pöördumine oma lugejate poole luuletustes „Kriitikale” (1895) ja „Eeskõne” (1903). Mõlemad kogumikud sisaldavad valdavalt armastusluulet („Armsamale”, „Selge armastus”, „Eksinud neiu”, „Petetud noormees”, „Raskelt petetud”, „Sinisilm” jt).
Laulu Mihkel on „Saatuse vangis” loonud tõenäoliselt 1890. aastate lõpus.(11) Ballaad on esimest korda ära trükitud 1902. aastal, pärast Mihkli surma ilmunud lauluvihus „Uus ja vana kannel”, ning ka kordustrükis 1903. aastal. Küllap Laulu Mihkel jõudis seda oma elu lõpuaastatel esitada ka viisi ja pilliga, aga järgnevate kümnendite jooksul sai ballaad tuntuks mitte ainult Mulgimaal, vaid laialt üle Eesti, seda kirjutati käsikirjalistesse laulikutesse ümber nii kuulmise-esitamise järgi kui ka trükitud laulikutest. Eesti Rahvaluule Arhiivi uuema laulu kartoteegi andmetel on laul levinud üle Eesti, seda on üles kirjutatud ka saartel. Kõige rohkem teisendeid on siiski kirja pandud Viljandi- ja Pärnumaalt. Laulu pealkirjad varieeruvad: „Saatuse vangis”, „Sambla Anu”, „Sambla Juula”, „Sambla Kaie saatus”, „Samle(12) Anu saatuse vangis”, „Samle Anu laul”, „Saatuse laul”, „Kurbus”, „Halliste surnuaial” jt. Traditsioonis koos lauluga liikunud kuuldused, sündmust seletavad jutustused on selle koosluse puhul olnud üsna olulised, mida näitab seegi, et hoolimata asjaolust, et ballaadi sõnad ei viita ju nimeliselt ühelegi konkreetsele isikule, seotakse ka 70 aastat hiljem laulu saatvates kommentaarides see nimeliselt konkreetse isiku (Sambla Anuga) ja kohaga ning juhtumi tõesuses üldiselt ei kahelda. Folklorist Ingrid Rüütel on 1970. aastal välitöödel Tartu lähedal lindistanud nii laulu kui ka väga iseloomuliku kommentaari laulu ning seda ajendanud sündmuse kohta. Sellest intervjuust nähtub, kui oluline oli ballaadi levikul rahva seas (kuulu)jutuna levinud lugu sellest sündmusest, laulu loomisest ja tegelastest.
I. Rüütel: Ei tea, kas see on mõni tõestisündinud lugu või?
J. Vään: Tõestisündind lugu jah. See on Viljandimaal tõestisündind lugu jah.
I. Rüütel: Kus te seda kuulsite?
J. Vään: Mina sain selle ühe tõise poisi käest. Sel oli tema üleskirjutatud.
I. Rüütel: Tal oli tähendab käsitsi kirjutatud?
J. Vään: Jah.
I. Rüütel: Ja kus te siis elasite, Kambjas või?
J. Vään: Mina elasin Kambjas jah.
I. Rüütel: Ja tema siis rääkis teile ka, et see on tõestisündinud lugu.
J. Vään: Temal oli üles kirjutatud lehe pääle ja mina võtsin selle lehe ja õppisin omale pähä.
I. Rüütel: Aga tema rääkis seda ka, et see lugu oli juhtunud?
J. Vään: Juhtunud. Minule rääkis üks vanainimene. Ma olin Sirvaku Lintsu pool Kambjan sulane. Ja siis sääl lauldi toda laulu ja sääl oli Viljandi poolt üt’s vanainimene, ma ei tea mis Mari ta ütles, kelle Mari laul, et too om tõestisündinud lugu.
I. Rüütel: Aga ega te ei tea, kes selle teinud on selle laulu?
J. Vään: Sulanepoiss olevat teinud, luuletanud. Selle naise sulane. Temal oli sulane, ja kui too lugu läbi oli siis olevat sulanepoiss luuletanu selle laulu.
I. Rüütel: Ega te selle sulase nime ei tea?
J. Vään: Ei tea. Ei tea.
RKM, Mgn II 1740 c < Tartu raj, Haaslava v < /Kambja/ < Krüdneri v – I. Rüütel < Juhan Vään, s 1881 (1970)
Ballaadi tuntus ei piirdunud ainuüksi laulmisega, näiteks ühte värssi sellest ballaadist – „tulgu kurbtus, viletsus, vanadus ehk mure, lapsepõlve mälestus elades ei sure” – tavatsesid neiud ja tüdrukud kirjutada üksteise salmialbumitesse veel 1950.–1960. aastatelgi.(13)
Laulu riimikeel ja viis on lihtne, kasutatakse lihtsaid riimuvaid sõnu, nii paaris- kui ka ristriimi: näha-teha, uus-suus, harvad-karvad, kaua-haua, lahti-vahti jne. Kui vaadata Laulu Mihkli teisi laule, siis on märgata sarnasusi sõnade kasutamisel ja nende riimimisel. Laulu viisis on kasutatud liidetult kahte mažoorsevõitu meloodiat.(14) Ei teagi täpselt, kas meloodiate liitmise tegi Mihkel Rätsep, kes sobitas sõnad juba valmis viisidele. See oli uuemate rahvalaulude (sh külalaulude) puhul tavapraktika. Igatahes on Sambla Anu laulu viis olnud XX sajandi algupoolel populaarne, sama viisiga on lauldud veel kakskeelset rahvalaulu „Vihma sajab kak s vedra, skoro budet Narva…”(15)
„Saatuse vangis” puhul ei ole tegu mitte lihtsalt ühe noore naisega juhtunud dramaatilise sündmuse poeetilise tõlgendusega, vaid rahvalikule ballaadile tüüpilise isikujutustusega, kus vahelduvad nimikangelase lüürilised ja retoorilised pöördumised, luuleline jutustus on üles ehitatud väikeste stseenide kaupa (vt ka Merilai 2003: 799). Tänu sellisele lähenemisviisile on laulu autor lihtsate väljendusvahenditega maalinud pildi tüdruku muretust lapsepõlvest armastavate vanemate juures. Neiuea muretusse olemisse murrab aga sisse vanemate karm ja ebaõiglane otsus: tütart sunnitakse noorelt ja ilma armastuseta naituma vana rikka mehega. Edasi kirjeldatakse esialgu kannatusterohket elu vana mehe kõrval, kuid peatselt antakse mõista, et sellega on võimalik leppida. Varsti vana mees suri, jättes noorele lesele hulga varandust. Pärandus ongi edasise tüli põhjuseks. Kõigepealt vaidlustavad sugulased testamendi, kuid see tunnistatakse õigeks ja jõustub (Vastaliste kaval püüd, / viimati läks nurja. / Testament ei kandnud süüd, ei ma kartnud kurja…). Naine saab tasuks raisatud nooruse eest nii mehe koha kui ka tema raha.
Noore naise kannatuste karikas ei olnud siiski veel täis. Sugulased tulevad nüüd lagedale mõrvasüüdistusega. Järgneb kohus ja haua lahtikaevamine kohtuliku ekspertiisi jaoks. Minategelane annab laulus mõista, et seda rasket süüdistust ei ole kerge taluda. Tundub, et kõik laheneb, ja noor naine osutub süütuks. Ent ometi dramaatiline lugu jätkub. Haud kaevati lahti veel teist korda, et võtta uus proov. Kaevamine toimus ka kolmandat korda (Ja kolmat korda, / said kaevjad murda). Laulu põhjal ei saagi päriselt aru, kas vale haud võeti lahti teisel või kolmandal korral. Ühel juhul oli surnul habe suus, mis ei saanud ju ometi hauas kasvada.
Sambla Anu lugu päevakajalistes ja ajaloolistes allikates
„Saatuse vangis” oli Laulu Mihkli loodud rahvalik tõlgendus ühest erakordsest juhtumist Mulgimaal. Tegelikult pälvis see skandaalne lugu XIX sajandi lõpus ka tollase ajakirjanduse tähelepanu ja seeläbi saame tollaste sündmuste arengut täpsemalt dateerida. Esmalt kirjutab 29. mai 1897. aasta Sakala,(16) vahendades uudiseid Pärnumaalt, et sama kuu 20. mail kaevati Halliste surnuaial üles kolme ja poole aasta eest maetud surnu, põhjuseks kihvtitamise kahtlus. Samast sündmusest kirjutab veidi detailsemalt ka Postimees 9. juunil 1897.
11. detsembril 1897 kirjutab Eesti Postimees: „Halliste surnuaial võeti üks surnu, keda nelja aasta eest maetud, teist korda ülesse. Nagu kuulda, olla võõras haud näidatud ja kolmat korda ülesvõtmine tulevat veel. Põhjus kihvtitamise pärast.”
Vähem kui kuu aja pärast (1. jaanuaril 1898) annab sama ajaleht kogu sündmusest pikema ülevaate, mis ajastuomaste rõhuasetuste kajastajana väärib tervikuna esitamist:
Ka ülemal nimetatud kihvtitamise lugu on enam kui üks kiusu kaebtus. Siin oli üks rikas karjamõisa omanik, aga vana, üle 50-aastane poiss. Ta kosis 15-aastase tütarlapse, keda vanemad temale sundisivad minema. Selle juures teinud kostja testamendi, et kui tema sureb, olgu hilja ehk vara, siis jääb kõik tema liikuv ja liikumata varandus tema noorele naisele üksipäinis, mille testamendi ta ka notariuse juures oli ära kinnitada lasknud. Aasta pärast jäi aga mees vähja haigusesse, ja ehk küll kõik tohtrid ja abid ära katsuti, pidi mees ometi selle kätte surema. Nüüd hakkas aga surnud mehe vend oma venna lese naese vastu kohut käima, et testament olla pärast surma alla pistetud, teiseks, et vend olla testamendi tegemise ajal hull olnud ja kolmandaks veel seda ja teist, nõnda et asi kolm korda palatis ära käinud ja lesele naisele ikka õigus oli jäänud. Et nüüd testamendi väänamine midagi ei avitanud, siis oli protestija alles mitme aasta taga kuulnud, et tema vend ära kihvtitatud olnud. Nüüd oli vaja jälle selle viisiga katsuda, ehk saab venna varanduse lese käest kätte. – Tema kaebuse pääle võeti ka kord surnu hauast ülesse, aga ei leitud kihvtitamisest mitte märki. Nüüd oli jälle see viga, et olla võlts haud näidatud, – aga kaebaja olla ise haua lahtivõtmise juures olnud ja ei olla oma teadmise järele õiget hauda näidanud. – Nüüd olla küll kord jälle seesama haud lahti võetud, aga mis säält otsitud, ei ole veel teada.
Et surnud mehel vähja haigus oli, mis tema keha seest oli ära purustanud, siis ei võinud ta sugugi enam elusse jääda. Ja et tema naene ka juba testamendi läbi ainsaks pärijaks oli kinnitatud, – mis tarvis oli siis haiget veel kihvtitada. – Ometi peab kohus kaebust kuulma, kui se ka iseenesest vast põhjata on.
Siiski, haud kaevati veel ka kolmandat korda lahti, nagu mainitakse ka laulus (Ja kolmat korda / said kaev’jad murda, / kirst oli näha, / mis jälle teha), sest ajaleht Sakala kirjutab 2. aprillil 1898: „Märtsi kuu 24. päeval kaeviti Volmari [Valmiera] maakonna kohtu uurija nõudmise pääle Halliste Lutheri usu surnuaial haud lahti, mis juba kolmas kaevamine oli. Järel uurimine sünnib kihvtitamise kahtluse pärast, mis kellegile pärandust järele jätja kohta tõusnud oli. Kuulu järele ei anna uurimine siiski mingit selgust.”
Niisugune oli tollane meediakajastus. Neist uudistest saame teada, et haua üleskaevamise põhjus oli tõesti mürgitamiskahtlus, ja et esimene kaevamine toimus alles kolm ja pool kuni neli aastat pärast Anu abikaasa surma. Kinnitust leiab see, et teisel kaevamiskorral eksiti algul hauaga ning alles hiljem kaevati üles õige mees. Umbes viis aastat peale matust toimus ka kolmas üleskaevamine. Viimase ajaleheteate juures torkab silma, et millegipärast toimus kolmas haua lahtikaevamine mitte enam kohaliku, vaid Valmiera kohtuvõimu nõudel. Nimetatud asjaolu paneb arvama, et kaebus võis olla läbinud tollase Liivimaa kohtusüsteemis mitu astet („nõnda et asi kolm korda palatis ära käinud”) ja lõpuks jõudnud Valmiera maakonna kohtu-uurijani. Laulu järgi oli esimesel korral surnuaial lesk ise, kes näitas õige koha. Teisel korral näitas vale koha kadunu sugulasest kaebaja ja Anu polnud sellega seotud, sest nagu lauluski öeldud, teda ennast surnuaial polnud.
Meediauudistes leiavad kinnitust laulus poeetilisel kujul esitatud põhilised asjaolud. Uudiste ja laulu sisusse süvenedes võib väita, et mõlemad vahendavad sarnast ajastule omast mõtteviisi väljendades teatud diskursside esiletulekut sajandivahetuse Mulgimaal.(17) Need on varandusliku ebavõrdsuse, sotsiaalse kihistumise ja nais(t)e saatuse teema. 1898. aasta 1. jaanuari Eesti Postimehe kogu sündmust kajastavas pikemas hinnangulises ülevaates antakse selgelt õigus noorele lesele ja taunitakse kadunu venna ahnust ning salakavalust päranduse enda kätte saamisel. Uudises rõhutatakse tütarlapse noorust (lausa 15-aastane!), kontrastiks tema kosija eakust ja rikkust ning vanemate sundi nende paariminekul.
Kõne all on Mulgimaal reaalselt aset leidnud sündmused ning sellega seotud inimesed. Küllap võiks põhjalikuma uurimistöö tulemusena arhiividest leida Anu ja ta perekonna saatuse kohta ka detailsemaid andmeid, kuid piirduksin siinkohal mõnede üldisemate andmetega, mis on saadud kirikuraamatutest (saaga.ee) ja suguvõsauuringutest (geni.com).(18)
Halliste kirikuraamatute järgi selgub, et jaanipäeval, 24. juunil 1890 abiellusid Jaagu ja Tina poeg Hen Kase Samla talust ning Hans ja Reet Raba tütar Anno(19) Raba Allika talust. Hennu vanuseks kiriku sissekandes on märgitud 50 ja Anul 17. Henn oli sündinud 18. märtsil 1840 ja Anu 28. oktoobril 1872. Nii et Anu oli küll noor, kuid mitte lausa 15-aastane, nagu ajaleheartiklis arvati, ja Henn pigem keskealine mees, kuigi vanusevahe üle kolmekümne aasta oli ikkagi üsna suur. Anu ja Henn jõudsid koos elada vaevalt kolm aastat (mitte ühe aasta nagu meediauudistes kirjutati), sest Henn Kase suri 20. oktoobril 1893. Tema surma põhjuseks oli kirikuraamatus märgitud vähk. Anul ja Hennul ei olnud lapsi, aga Henn Kasel oli neli venda ja kolm õde.
Anu abiellus oma teise mehe Hans Mikk’uga 25. märtsil 1899. aastal. See toimus peaaegu aasta pärast seda kui leidis aset kolmas ja viimane Henn Kase ekshumeerimine Halliste surnuaial. Anu ja Hans elasid koos pika elu. Anu suri 2. novembril 1949. aastal 76-aastaselt Abja vallas Veske talus ja surma põhjuseks on kirikuraamatus märgitud südamelihaste põletik. Anu teise abikaasa Hans Mikk’u sünniaastaks on märgitud 1864 ja surmadaatumiks 1937. Anu ja Hans on maetud Halliste surnuaiale, nendega samal, 30. kvartali 51. platsil puhkavad veel Anna Matson (1905–1982) , Ants Mikk (1908– ) ja Juhan Raba (1883–1970) . Suure hauamonumendi kiri – Perek. MIKK SAMLA – rõhutab lahkunute perekonna seost Mulgimaa kunagise suurtaluga.(20)
Ajalooallikaid silmas pidades pidi Laulu Mihkel ballaadi „Saatuse vangis” kirjutama pärast kolmandat ekshumeerimist 1898. aastal, sest laulus on viide ka kolmandale üleskaevamisele. Laul on loodud kas enne Anu teist abielu või abielu esimesel aastal. Nii et tegelikult sai Mihkel Rätsep ehk Laulu Mihkel seda kõmulisel sündmusel põhinevat uudistelaulu ehk rahvalikku ballaadi ise esitada kahel-kolmel viimasel eluaastal.
Anu laul ja lugu mälestuste voolusängis
Kahtlemata aitas selle erakordse juhtumi laululine tõlgendus kaasa selle levikule ja populaarsusele kaasaegsete seas ning kokkuvõttes tekitas pinnase kogu sündmuse mälus püsimiseks. Meiegi ei teaks praegu sellest XIX sajandi lõpus kõmu tekitanud juhtumist midagi ilma Laulu Mihkli „Saatuse vangis” olemasoluta. Samas võib arvata, et isegi laulu kõige aktuaalsemal leviku ajal teadsid vähesed kogu ballaadi peast, kindlasti teati ilmekaimaid fragmente sellest. Üks meeldejäävam sõnum peitus Laulu Mihkli värssides: „surnul näha habe suus, haudas habe tulnud.” Isegi kui muid sõnu laulust ei teatud ja lugu jutustati lihtsalt oma sõnadega ümber, siis seda värssi teati enamasti peast ning see Laulu Mihkli värssides edasi antud, ilmselt ka tõsieluline motiiv on nähtavasti ajendanud tema ballaadi mõjutustega tudengilaulu tekkimist. Selle lähiajaloos tuntud grotesksevõitu bravuurika laulu meloodialgi võib olla mõningaid sarnasusi Sambla Anu viisiga.(21)
Ma jutustan teil lugu,
Mis pole enne kuuldud.
On surnul hauas habe suus,
On surnul habe suus.
Ref: :,: Need pikad hirmsad karvad,
No mis sa arvad,
On surnu näos,
Kui imeteos. :,:
Kui surnu maha maeti,
Tal habe oli aetud,
Tal kasvas habe tagasi,
Kui sai ta maha maetud.
Haud sai lahti kaevatud,
Surnu välja võetud,
Habe maha aetud,
Ja siis jälle maetud.
Mester Tõnn ja Miku Märt
Surnukeha kandsid,
Igal vastutulijal
Teda hammustada andsid.
Nüüd me lähme lauluga
Vanapoiste riiki,
Kõik, mis siin jäi saamata,
Me saame topelt triiki.
Rahvaluule arhiivis on tallel kahest erinevast ajast jäädvustatud kommentaarid ja mälestused. Varasemasse aega kuuluvad välitööde ajal informantidelt saadud lühivastused laulu, selle tekkimise asjaolude, tegelaste ja aset leidnud sündmuse kohta. Vaatamata kommentaaride konspektiivsele iseloomule on ka siin tajutavad mitmed juba laulus ning ajakirjanduslikes tekstides esile tulnud teemad: varanduslik ebavõrdsus, sotsiaalne kihistumine ning naise saatus. Ühe varasema rahvaluule arhiivist leitud kommentaari Sambla Anu laulu kohta, mille leidsin, on üles kirjutanud Mari Sarv 1934. aastal. Sellest saame aimu laulu sünni, leviku, populaarsuse, Anu ja Laulu Mihkli kohta eraldi.
35 aastat tagasi siis oli see uus laul. Igaüks teda laulis, olgu suur ehk väike, nõnda et praegusaja inimestel on see laul siin pool enam vähem tuttav, ja ei ole ka palju neid kes sellest laulust mõnda salmi ei tea, aga järjekorda pole leidnud kellegilt. Juhtumisi sain ühe koolilapse kirjutatud lauliku, kus see üles kirjutatud 1927. aastal. Laulu algkodu teati olevat Karistes, kus üks noor, ilus emata talutütar pandud vägisi mehele, ühele vanale rikkale taluperemehele. Seda ma küll ei tea kas ta oli enne Sammlel, või sai sinna mehele, aga kui ta lesest pärast oli uhke hobuse ja vedru vankriga sõitnud Abja Paluojal, siis vaadatud ikka, näe kui Sammle Anu sõidab, siis ta vist ikka oli Sammlel viimati. Sel ajal elanud sääl pool üks läbi kukkunud sell keda kutsutud Laulu Mihkliks, see siis säädnud selle perenaise eluloo lauluks, mille eest perenaine tol isegi maksnud. Nii teati rääkida sel ajal.
ERA II 74, 321, Karksi khk, Nuia – Mari Sarv < Anton Sarv, 49 a (1934)
Jutustaja iseloomustus – „noor, ilus emata talutütar pandud vägisi ühele vanale rikkale taluperemehele” – mitte ainult ei väljenda juba laulus eneses kujutatud suhtumist selgelt ebavõrdse abielu suhtes, vaid jutustaja rõhutab seda veel eriliselt, kasutades juba rahvajuttudest tuttavat vormelit. Selle jutustava kommentaari järgi oli Anu abielu kaudu saanud jõukale ja auväärsele järjele ning ise oma eluloolaulu Laulu Mihklilt tellinud.
Kõige tavapärasem on siiski, et kommentaarides jutustati ümber laulu kaudu tuntuks saanud erakordse juhtumi sisu ja kommenteeriti sündmust oma vaatenurgast. Paljude ERA-st leitud kommentaaride sisuks, nagu ka ilmselt peale sündmust levinud kuulujuttude põhjuseks, oli selle sündmuse kriminaalne pool – arvatav mürgitamine ja haua üleskaevamine. Anu süü suhtes olid jutustajad erineval arvamusel. Enamasti oldi siiski Anu poolel, kuid nii nagu laulus puudus üheselt mõistetav lõpplahendus, nii väljendasid mitmed jutustajadki umbusku toimunu ja lõpplahenduse suhtes. Üldiselt iseloomustati neis juttudes/kommentaarides Anut kui hakkajat naist, kes hoolimata esialgsest karmist saatusest ja ebavõrdsest abielust kujundas oma elu ise ja oskas oma varandusega ümber käia. Ka laulu tellimist peeti osavaks ja kavalaks teoks. Kõiki eelmainitud teemasid ja rõhuasetusi võib kohata Ottilie Kõiva 1961. aastal Hallistest üles kirjutatud kommentaarides.
/Samla/ Anu oli talutütar. Pandi vana mehele – Veermann oli ta nimi. Vana Veermann oli äkitselt ära surnud. Siis kaevati ta hauast ülesse. Ta oli muidugi mürgitatud. Politsei nõudis, et ülesse võtta, aga sihilikult võeti vale haud – habe oli kasvand hauas. ...ta /Anu/ oli ka surnuaial, kui surnu üles võeti.
RKM II 103, 379/80 (12) < Halliste – O. Kõiva < Nelli Vomm, 63 a (1961)
/Samla Anu kohta/ tubli inime oli! Anu mees oli enne tükk aega haige olnud, põdes, ei surnud äkki, et oleks kifti saanud.
RKM II 103, 378 (11) < Halliste, Vana-Kariste – O. Kõiva < Mari Tamme, 79 a (1961)
Naisterahvas oli 18 aastat vana ja mees oli üle 70, aga igavene rikas. Vanemad panid vägisi mehele. Ta vist mürgitas selle mehe ära. Läks ise noorele mehele. Aasta pärast mehe vend laskis surnu üles võtta. Naisterahvas /Samla Anu/ laskis selle laulu teha.
RKM II 103, 399 (50) < Halliste, Vana-Kariste – O. Kõiva < Märt Tiks, 76 a (1961)
Sambla Anu oli lahke inimene, arusaaja ja hakkaja. Esimese mehega kaua ei elanud. 16-aastaselt abiellus, mees oli üle 60-ne. Anu oli Alliku talust. See oli ka suur talu, palju väiksem ei olnud kui Sambla. Mees suri tal ära, siis oli jutt, et kihvtitas. Sellega oli suur jant. Surnu kaevati Halliste aiast üles. Oli teine surnu. Võis ka selgesti olla, et Anu kihvtitas, aga seda ei saanud selgeks teha – rahad olid mängus.
Laulu-Mihkel oli rändaja poiss. Mujalt pärit. Kas mitte Saaremaa mees ei olnud? Vist kaks aastat oli Anu juures poisis. Siin samas tegi selle laulu. See oli just tegelikult nii. Anu maksis talle 25 rubla laulu eest.
Anu teine mees oli Mikk. Ehitusmees ja kivitöömees oli. Ehitas siin, siis said sõbraks ja abiellusid. Vana oli surnud kui tuttavaks said. Samblal oli kolm sulastemaja, äärberi teisel korrusel olid tüdrukud. Kivilööv oli metsas ja palju töölisi. Pärnus oli Anul kaks maja, laevade ja linavabriku aktsionär oli ka. Peipsi taga oli kaks metsamõisa – Loodna ja Sitinga.
RKM II 103, 300/302 (1) < Halliste, Abja, Sambla k – O. Kõiva < Mihkel Holtsmeier, 64 a (1961)
Eespool näiteks toodud varasemaid kommentaare täiendavad aastatel 2006–2008 tehtud pikemad intervjuud(22) Sambla Anust ja tema saatusest. Nimelt intervjueeris Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane Sirle Valtšuk oma uurimistöö raames viit oma koduküla Sarja ja Tõõtsimõisa küla elanikku.(23) (Sarja küla oli Sambla Anu elukoht, kus kunagi toimus ka kogu see dramaatiline lugu, Tõõtsimõisa oli Laulu Mihkli viimane elukoht.) Neid intervjuusid võib käsitleda mälestus- või eluloojutustustena, kus jutustatakse küll minevikust, aga lähtutakse oma eluloo või ka kogukonna ajaloo seotusest minevikuga (vt Jaago 2001: 231–233; Ukkonen 2000: 140 jj). 2006–2008 intervjueeritutest kolm olid sündinud 1930. aastatel ja kaks 1950. aastatel. Peale laulu ning seda põhjustanud sündmuste oli nendes intervjuudes põhirõhk sõjal ja sõjajärgsel ajal, kusjuures Anu saatust käsitletigi selles kontekstis. Ühes tekstis rõhutatakse mingi suurema võla katteks vägisi mehelepanekut ja seda, et Anu oli Mihklilt mitmekümne kuldrubla eest laulu tellinud ning kavalalt osa raha maksmata jätnud. Vanemate informantide juttudes iseloomustatakse Anu kui rikast eriseisuses naist („tema es ole töönaine, tema oli (k)raamikoguja”) ja rõhutatakse seika, kus ta sõja ajal kartmatult ühe oma koduküla mehe sakslaste vangistusest päästis: „Siuke vana (aja) ilus inimene oli (Sambla Anu).” Arvatavalt see või mõni teine asjaolu päästis Sambla eaka perenaise pikast Siberi-teest. Sirle Valtšuki tehtud intervjuudest ilmneb, et kogukonna mälus tallel ja jutuaineks on olnud lugu Sambla talu häärberi põletamisest 1941. aastal, ühe versiooni kohaselt hävituspataljoni poolt.
1953. ja 1956. aastal sündinud naised, kellel endil puudus otsene kokkupuude Anu ja tema ajaga ja kes olid Anuga juhtunust kuulnud vanavanematelt, jutustasid Sambla suurtalust kui olulisest kohast omaenda ja kogukonna elus nõukogude võimu aastatel, kui Samblast sai sovhoosi osakonna keskus. Laste ja noorte jaoks olid vana talu ja selle varemed põnev maailm, kus mängiti ja kus tammepargis ning küünis peeti tantsupidusid ja tehti jaanituld. Meenutati, et seda kohta olid ikka saatnud ka peidetud varanduse jutud, ja mõlemad naised mäletasid, et olid lastena siinsetes varemetes kaevanud. Selle juhtumi lõpetamatus – kindla ja ühese lahenduse puudumine – hoidis jätkuvalt kogukonnas üleval kuulujutte nii peidetud varandusest kui ka peidetud kadunukesest. „Anu elas praktiliselt seal Järvekurus.(24) Rehealune oli tehtud seal toaks puha. Aga rehe eendi kast on kõrge ja kahe lae vahel on puha tühimik. Rahvasuu ütlebki sedaviisi, et tegelikult see surnu maeti sinna või sellesse Järvekuru iluaeda. Lillesid kasvatas ta hirmsasti, hoidis seal oma meest, siis arvati. See on rahvajutt. Varandust otsiti kõige rohkem.”
Kokkuvõtteks
Möödunud sajandi algul loodi „Saatuse vangis” erakordset sündmust kirjeldanud uudislauluna, mis tõlgendas ja kirjeldas ühte Mulgimaal juhtunud skandaalset lugu. Teave selliste uudislaulude ehk rahvalike ballaadide tekkimise asjaolude, prototüüpide ja konteksti kohta on enamasti kaduma läinud ning „Saatuse vangis” on üks väheseid tollasel Mulgimaal ning ka Eestis laiemat kõlapinda leidnud lauludest, millest me nüüd midagi teame ja arvata oskame. Ehkki me ka Laulu Mihkli isikust ja loomingust vähe teame, võib ometi möönda, et tema ise ning ta looming oli sajandivahetuse paiku kultuuriliselt tähenduslik teerajajana kirjaliku ja suulise kultuuri vahel. „Saatuse vangis” eristub kaasaegse naise saatuse ja sisemaailma kujutamise ning tõsise ja aktuaalse sündmuse käsitlemise poolest teiste tolleaegsete laulumeistrite loomingust, ka Mihkel Rätsepa enda loodud sentimentaalsetest lauludest.
See kauge lugu ühe naise saatusest on meieni kandunud rahvaliku ballaadi, proosast ja laulukatketest koosnevate eriliste jutustuste, kuulujuttude ja ajalehtede uudislugude – erinevate suuliste ja kirjalike žanride vahendusel. See võimaldab sündmusi näha erinevatest vaatenurkadest, loob avarama pildi ühe populaarse teksti arengust ja tähendusest. On ju neid sündmusi interpreteerinud rahvaliku ballaadi mõjutused tajutavad pärimuskultuuris ning aktuaalsed paikkondlikus turismis ka tänapäeval.(25)
Juttude kaudu püsis traditsioonis teadmine laulust ning laulus kirjeldatud sündmus koos selle osalistega. Arvata võib, et laulu tervikteksti kontrollivõimalus kirjalikest allikatest, käsikirjalistest laulikutest ja trükistest oli selles protsessis samuti oluline. Küllap on õige see, et Laulu Mihkli laulikute trükis ilmumine ja n-ö loetavaks kirjanduseks saamine – sest niisugune laulik võis möödunud sajandi alguses olla sisuliselt igas mulgi peres – ilmselt mõjutas ning kinnitas traditsiooni Sambla Anust ja laulu loojast Laulu Mihklist (vt Valtšuk 2008: 9).
Lauluga koos levinud kuuldused, kommentaarid ning isiklikumat laadi mälestused aitasid sündmuse kaasaegsetel ja järgneval põlvkonnal toimunut mõista ning omal moel tõlgendada. Kogukonnas suust suhu liikunud jutustused selgitasid mitmeid „laulu taha” jäävaid asjaolusid ja neist võis leida jutustaja enda emotsioone ning hinnanguid juhtunu kohta, samuti kuuldusi Anu edasise saatuse ja Laulu Mihkli kohta. Nii on laulul ja sellega koos levinud juttudel ning kommentaaridel selgelt sotsiaalne mõõde. Laulu, jutustajate lühikommentaaride, ajaleheuudiste, kuulujuttude kaudu toimiv Mulgimaa külakogukonna avalik arvamus taunis nii varanduse pärast abiellumist kui ka suurt vanusevahet ja nais(t)e võimalus(t)e puudumist ise enda saatuse üle otsustada. XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse üldiselt rikkamal Viljandimaalgi ei olnud naiste võimalused kaugeltki meestega võrdsed ja naise osavõtt majandus- ning ärielust kuigi tavaline. Ometi oli see juba võimalik ja Anu sai sellega hakkama.
2006.–2008. aastal salvestatud mälestusjuttudes, kus hinnatakse juhtunut tänapäevast lähtuvalt, asetus Anu saatuse lugu laiemasse konteksti ning seostus pöördeliste sündmustega Eesti ajaloos, kusjuures ka nendes juttudes rõhutati valdavalt Anu positiivseid isikuomadusi.
Naise kurva-karmi saatuse kujutamise poolest asetub „Saatuse vangis” justkui samasse ritta XVIII ja XIX sajandi rahvaliku ja kirjandusliku ballaadipärandiga naiste haledast saatusest, Porkuni preilidest, kel on luba armastada seisuse, mitte oma soovi kohaselt. Ometi on sellel laulus erakordsena alanud lool mälestusjuttudes juba modernsele maailmale omane realistlik lõpp, õigemini võiks neid olla koguni mitu. Laulus viletsalt alanud naise lugu võiks ja saaks mälestusjuttudes lõppeda lausa õnnelikult, seal oleks õnnelik perekond, jõukas elujärg ja uhke häärber, kui ei oleks olnud sõda, mis paiskas laiali pere ja hävitas kodu. Nii on lugu ja laul Anu saatusest ka osa paljude eestlaste saatusest.
Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT22-5 („Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid”). Autor tänab Janika Orast ja Rein Saukast lahke nõu ja abi eest.
- Uuem lõppriimiline rahvalaul vahetas regivärsilise rahvalaulu välja XIX sajandil. Tegemist oli väga eritekkelise ja eriilmelise lauluvaraga, mille alla mahub temaatiliselt mitmekesine materjal alates sentimentaalsetest halearmsatest armastuslauludest kuni ringmängulaulude, meremehelaulude, külalaulude või kroonikate, rahvalike ballaadide, pilalauludeni.
- Laulu ja proosa seostest narratiivides vt ka Mägi, Toulouze 2003: 70, 81.
- Mulgimaaks on ajalooliselt määratletud Helme, Halliste ja Karksi kihelkonda, teisisõnu ka Lõuna-Viljandimaad ja Kagu-Pärnumaad. (Vt Pullerits 1936; Murakin 1936: 37.) Mõningates uuemates käsitlustes loetakse nende hulka ka Paistu ja Tarvastu kihelkonna alasid. (Vt entsyklopeedia.ee/artikkel/mulgimaa1)
- Ingrid Rüütel piirdub selle mööndusega, ta ise on andnud põhjalikuma ülevaate Ida-Saaremaa külalauludest ning laulumeistritest (Rüütel 1974).
- Võrdluseks. Tänapäeva meedia toimimispraktikates on sarnast nähtust nimetatud uudistefolklooriks. See tähendab, et mingi konkreetse meedias kajastamist leidnud sündmuse ümber tekkinud uudisloor (newslore) võib tänapäeva meedias ja suhtlusvõrgustikes samuti võtta väga erinevaid vorme: kuulujutud, naljad, linnalegendid, laulud ja lauluparoodiad, kommertslikud teadaanded, digitaalselt töödeldud pildid, pildilised naljad jms (Frank 2011: 7).
- Ingliskeelse popular politics eestikeelne vaste võiks olla ’rahvalik poliitika’, mis viitab poliitika rahvapärasele tõlgendusele.
- Ingliskeelses kultuuriruumis on sarnaseid trükiseid nimetatud ka broadside (printing). Ajalooliselt tähendas see ühepoolselt trükitud suurt paberilehte, posterit, mida oli võimalik ka seinale riputada. Varamoodsas Euroopas märkis trükitud moel kättesaadavaks tehtud rahvalikku kirjandust ka chapbook. See trükis võis koosneda ühest või mitmest (raamatu moel) kokku volditud leheküljest (vt ka Atkinson 2013).
- Riimilist rahvalaulu on peetud ka individuaalse loomingu ja kollektiivse loomingu vaheastmeks ehk üleminekuvormiks (Tedre 2003: 243).
- Mitmed allikad on talle seni pakkunud erinevaid sünnidaatumeid. Näiteks Unustatud luuletajad (siin viide 10) ja Priidel 1966 pakuvad Mihkel Rätsepa sünniaastaks 1853. Tiideberg 1994 ja Riisalo 1968 annavad sünniaastaks 1858.
- Vt Unustatud luuletajad – http://www.nlib.ee/eesti-looduse-fond/index.php?id=17953/
- „Saatuse vangis” kirjutamise orienteeruv aeg on kõigile olemasolevatele andmetele toetudes välja toodud siin artiklis edaspidi.
- Viljandimaal vastavalt murde eripärale on kasutuses rohkem Samla, Samle; mujal Eestis Sambla.
- ERA laulukartoteegi põhjal võivad need read olla ka mitmete lauluversioonide algusvärssideks. Trükisõnast nopitud tundesalmide levik neidude isiklikes salmikogudes saab Eestis alguse XX sajandi algusest. Peale mainitud värsside on salmikutes levinud veel värsid Laulu Mihkli luuletusest „Selge armastus”: „Ei puu, ei tule süsi / või nõnda põleta, / kui armastus, mis tõsi, / ja teistel teadmata.” (Laulu Mihkel 1902: 12)
- Vt noodistused ERA viisikartoteegis (vt ka Valtšuk 2008: 28).
- Kumb laul teiselt meloodia laenas, on raske öelda. Sambla Anu refrään meenutab ka vene tšastuška „Semjonovna” viisi. Teadaolevalt on sama viisi hiljem veel mitmetel puhkudel kasutatud, näiteks Paul Pinna ja Aleksander Arder on samal viisil laulnud „…kui ööbik laulu laksutab seal pärnapuude vilus”. Lauri Õunapuu oletas, et Sambla Anu laulu viis võib ollagi originaalmotiividest Laulu Mihkli kokku pandud ning Laulu Mihkel on sellega loonudki n-ö uue, hiljem populaarseks saanud rahvaviisi standardi. Lauluviisi metaandmed vt ERA, DK 384, Eda Kalmre kirjavahetusest Janika Orase ja Lauri Õunapuuga. Vene repertuaari kohta on kommentaari saatnud Žanna Pärtlas. Külalaulude viisidest vt ka Rüütel 1974: 294.
- See ja edaspidised andmed ajakirjanduse kohta pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu bibliograafia sisukartoteegist, viited andmebaasidest DEA ja DIGAR.
- Meediatekstide sotsiaalsest põhjast ja teatud diskursuste esiletoojatena ning mõjutusvahendina toimimisest vt Lõhmus 2000.
- Sambla Anu andmed on Geni.com-i sisestanud Priit Last, kes omaenda sõnul on saanud need põhiliselt saaga. ee-st.
- Tekstis kasutan edaspidi tänapäevasemaid nimekujusid: Henn ja Anu.
- Andmed haua leidmiseks saadud Halliste koguduse 2006–2007. aasta kalmistu inventeerimisest, vt Eduard Rajari, Halliste Koguduse kalmistu inventeerimine. 2007. Andmed hauakirjade kohta pärinevad artikli autori Halliste kalmistu külastamisest 12. IX 2016; vt fotod sellest käigust Eesti Rahvaluule Arhiivi fotokogus: ERA, DF 32843-32847.
- Andmed selle laulu ja meloodia kohta vt Lauri Õunapuu kirjast Janika Orasele ja Eda Kalmrele 17. XI 2016, arhiivis ERA, DK 384.
- Intervjuud asuvad Eesti Rahvaluule Arhiivis, kogus ERA, DH 71, vt ka Valtšuk 2008.
- Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakonna huvi- ja loovjuhtimise eriala üliõpilane Sirle Valtšuk, kelle juhendaja ma olin, tegi lõputöö „Rahvalaul ja -jutt Sambla Anust. Lauldud ja jutustatud tegelikkus” (Viljandi 2008). Lõputöö käigus tehtud intervjuud avasid selle teema puhul mitmeid huvitavaid nüansse.
- See olevat olnud Anu teine elukoht peale Sambla talu hävimist.
- Vt Viljandimaa Sarja küla kohta portaalis eestigiid.ee: http://www.eestigiid.ee/?CatID=102&ItemID=4154
Keywords: folk ballad, folk song, rumour, commonplace books, remembrances, vernacular literature
In principle, the new folksongs or folk ballads telling about dramatic events could as well be called versified media news, as their aim was to mediate topical shocking events, in particular accidents or murders, thus serving as rumours, news and entertainment all in one. In Estonia, the late 19th and early 20th century could be seen as a period of convergence of the local folklore and literature: the verses of the country poets were sometimes published in press or in booklets. The popular spread of the songs was further fostered by the commonplace books compiled by Estonians since the late 19th century. One of the country poets was Mihkel Rätsep alias Laulu Mihkel. He was the author of the popular ballad Saatuse vangis ’Bound by Fate’. The ballad tells a sensational story from southern Estonia: A young girl was made to marry a rich old man. The man soon died, while the young widow inherited everything. The man’s kin, however, suspected murder and took the case to court. During the proceedings, the deceased was disinterred several times.
The song spread together with hearsay concerning the central event, the circumstances of the making of the song, and the characters involved. Over time, there developed a specific type of story-telling, which mingled prose with parts of the song. More often than not, people would remember the culmination or the most pronounced part of the song, while the rest was told in prose.
The ballad together with the pertaining lore allows to view the described events from different aspects, which creates a broader picture of the development and meaning of a popular text. The rumours, comments and personal memories accompanying the song helped both the contemporary and the subsequent generation to understand and interpret the event. The stories spreading in the community by word of mouth addressed various circumstances „beyond the song”, the narrator’s own emotions and opinions on the matter, hearsay about Anu’s further fate and about Laulu Mihkel as the author of the song. Thus, the song and the pertaining stories and comments have a clear social dimension.
Eda Kalmre (b. 1958), PhD, Folklore Department of Estonian Literary Museum, Senior Researcher, eda@folklore.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#400 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-05-30 10:53:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(7573) "
Arhiiviviited
ERA, DF – Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalfoto kogu
ERA, DK – Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalkäsikirjade kogu
ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu (1927–1944)
RKM – Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna rahvaluulekogu (1944–1996)
RKM, Mgn II – magnetofonilindistuste kogu (1953–1993)
V a l t š u k, Sirle 2008. Rahvalaul ja -jutt Sambla Anust. Lauldud ja jutustatud tegelikkus. TÜ Viljandi Kultuurikolledži lõputöö. – ERA KK 468. [Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjade kogu]
Kirjandus
A t k i n s o n, David 2013. The ballad and its paradoxes. – Folklore, kd 124, nr 2, lk 123–138.
B a k h t i n, Mikhail, M e d v e d e v, Pavel 1991. The Formal Method in Literary Scholarship. A Critical Introduction to Sociological Poetics. Baltimore–London: The John Hopkins University Press.
F r a n k, Russell 2011. Newslore. Contemporary Folklore on the Internet. Jackson: University Press of Mississippi.
J a a g o, Tiiu 2001. Kuidas mõista pärimusjutu tõde? – Kultuur ja mälu. (Studia Ethnologica Tartuensia 4). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 227–243.
K a l m r e, Eda 2005. Rahvaluule tänapäeval. – Regivärsist netinaljadeni. Sissejuhatus rahvaluulesse. Tallinn: Koolibri, lk 13–28.
K a l m r e, Eda 2010. Tüdrukute materjalikogudest ja eneseesitlusest internetis rate.ee päevikute näitel. – Tulnukad ja internetilapsed. Uurimusi laste- ja noortekultuurist. (Tänapäeva folkloorist 8.) Tartu: EKM teaduskirjastus, lk 215–245.
K a l m r e, Eda 2015. Self-created love stories in girls’ romantic culture: history and evolution. – Begonya Enguix Grau, Jordi Roca (toim). Rethinking Romantic Love: Discussions, Imaginaries and Practices. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing, lk 241–270.
Laulu Mihkel 1895 = Laulu Mihkle vana kannel. Tema sõbra ja tutvatele mälestuseks. Viljandi: A. Peet.
Laulu Mihkel 1902 = Laulu Mihkli uus ja vana kannel: õnsa Mihkli järeljäänud kirjadest tema sõpradele ja tuttavatele mälestuseks väljaantud. Abja: J. Kalkuni raamatukauplus (Jurjev: Koppel).
Laulu Mihkel 1903 = Laulu Mihkli uus ja vana kannel õnsa Mihkli järeljäänud kirjadest tema sõpradele ja tuttavatele mälestuseks wäljaantud. Abja: J. Kalkuni raamatukauplus (Viljandi: A. Tõllasepp).
L õ h m u s, Maarja 2000. Kust otsida meediatekstide sotsiaalset põhja? – Meedia. Folkloor. Mütoloogia. Toim M. Kõiva. (Tänapäeva folkloorist III.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi rahvausundi töörühm, lk 153–160.
M e r i l a i, Arne 2003. Eesti ballaad. Antoloogia. XVII–XX sajand. Tallinn: Tänapäev.
M u r a k i n, Ants 1936. Paksem veri. Võrdlusi kahe hõimurahva „mulkidest”. – Mulkide almanak, nr 1, lk 36–38.
M ä g i, Kaur, Toulouze, Eva 2003. Laulu ja proosa seosed metsaneenetsi narratiivides. – Mäetagused, nr 20, lk 69–95. www.folklore.ee/tagused/nr20/metsaneenets.pdf
P r i i d e l, Endel 1966. Kirjanduslik Mulgimaa. Teejuht. Tallinn: Eesti Raamat, lk 123–124.
P u l l e r i t s, Albert 1936. Mulgid arvudes. – Mulkide almanak, nr 1, lk 26–29.
R a j a r i, Eduard 2007. Halliste Koguduse kalmistu inventeerimine. Pärnu. [CD].
R i i s a l o, Jaan 1968. Halliste. Tallinn: Eesti Raamat.
R ü ü t e l, Ingrid 1974. Ida-Saaremaa külalauludest ja laulumeistritest. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 232–243; nr 5, lk 287–294.
R ü ü t e l, Ingrid 2012. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus.
S a l u, Herbert 1978. Porkuni preili. – Esseid eesti kirjandusest. Stokholm: Spånga Tryckeri AB.
S h a g a n, Ethan H. 2001. Rumours and popular politics in the reign of Henry VIII. – Tim Harris (toim), The Politics of the Excluded, c. 1500–1850. Palgrave: St. Martin’s Press LLC Scholarly and Reference Division and Palgrave Publishers Ltd, lk 30–59.
T a m p e r e, Herbert 1970. Revolutsioon ja rahvalaul. – Priiusel raiume rada... Artiklite kogumik eesti revolutsioonilauludest. Tallinn: Eesti Raamat, lk 217–281.
T e d r e, Ülo 2003. Eesti mees ja tema sugu: XIX sajandi Eesti lõppriimilises rahvalaulus. Tallinn–Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
T i i d e b e r g, Aksel 1994. Halliste kihelkond. Viljandi: Viljandimaa Haridusamet.
U k k o n e n, Taina 2000. Storytelling personal experiences. – ARV. Nordic Yearbook of Folklore, nr 56, lk 139–148.
Viljandimaa 1939 = Viljandimaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
W ü r z b a c h, Natascha 1990. The Rise of the English Street Ballad 1550–1650. Cambridge–New York: Cambridge University Press.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#610 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(79) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#611 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-03-06 13:51:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Eda Kalmre
„Jälle uudist, mis on uus…”
Elle-Mari Talivee doktoritöö analüüsib aastatel 1877–1903 ilmunud kirjandusteostes esinevaid linnakirjeldusi ja nendes ilmnevaid ruumilisi kohanemisi. Töös esitatakse kirjelduste kolmene jaotus: esimeses etapis vaadeldakse linna kauge maastikuna, teises etapis liigutakse linnalisel maastikul ning seda lähedalt tajudes saab maastikust miljöö, kolmandas etapis on linnast saanud omaette tegelane (lk 25). Siinne ülevaade on kirjutatud kultuurigeograafia vaatepunktist, kus keskendun peamiselt Talivee välja pakutud linnakirjelduste kolmikjaotuse esimesele kahele etapile, siinses analüüsis üldistatult maastikulisele ja miljöölisele tunnustüübile, mis sobiksid soovituslikul ja emotsionaalsel tasandil mõtestama Eesti linnastumise algusaega ning sealses argimaastikus kujunenud kuulumistunnet. See tõlgendusviis tuleb Talivee uurimuses nähtavale selle kaudu, mil määral on tema analüüsitud tekstide tegelased uues paigas emotsionaalselt juurdunud.
Kuna doktoritöös on miljöö ja maastiku termineid põhjalikult ja veenvalt käsitletud (lk 19–23), vaatlen Talivee uurimuses esitatud linnakirjelduste jaotust põgusalt 1990. aastatel kujunenud uue liikuvuse (ingl new mobilities) paradigma kaudu. Selle raamistiku juhtmõtteks on uurida ühiskondlikke nähtusi inimeste, esemete ja ideede liikuvuse kaudu, rõhutades ühtaegu uuritavate objektide pidevalt muutuvat iseloomu ja vastava tähendusloome jätkumist nii ühiskondlikul kui ka isiklikul kogemustasandil.(1) Doktoritöö mahukas tekstis võib liikuvuse paradigma vaatenurgast esile tõsta mitmeidki kohti, kus ka Talivee ise toob analüüsitava perioodi eripärana välja üldistatult just ruumilise ja mentaalse liikuvuse: „19. sajandi märksõnu oli Eestis esiteks geograafilise liikumise võimaluse, teiseks liikumise sunduse tekkimine” (lk 27). Nii viidatakse näiteks Eduard Vilde romaani „Raudsed käed” vahendusel XIX sajandi lõpu mõjusaimale linnatulekule: „[---] on just rongisõidu kaudu ja vältel antud edasi uue elutempo tekkimist, maalt linna kolimist ja elukeskkonna vahetust” (lk 94). Uurimusse on põimitud antud perioodi sotsiaalsete, majanduslike ja ühiskondlike protsesside ning kirjanike biograafiate ülevaateid, esile on tõstetud kirjanike liikumist ja loomingulist ning tööalast enesetäiendamist erinevates suurlinnades (nt Peterburis, Riias, Moskvas).
Üheks oluliseks liikuvuse paradigma lähtepunktiks on argitasand, kus lisaks füüsilisele asukohale pööratakse tähelepanu ka kohavahetusest tingitud paigapõhisele tähendusloomele.(2) Kohanemist nõudvate elumuutuste taustal taaskujuneb ja -kinnistub ümberasuja identiteet ning sellega seonduv kuulumistunne. Ka argiste, igapäevaste liikumiste ja sellega tekkiva kuuluvuse mõtestamiseks antakse uurimuses kätte sobivad suunad, milleks on „liikumine ruumis, ruumiosade tõlgendamine, kaardistamine, kohanemine uues ruumiosas, selle maastiku vaatlemine, lähemalt tundmaõppimine ja omakskirjutamine, uues kohas emotsionaalselt juurdumine” (lk 5). Kvalitatiivse analüüsi kõrval on Talivee liikuvuse ideeni jõudnud muu hulgas, kasutades arvutiprogrammi WordSmith Tools. Talivee on statistiliselt analüüsinud Elisabeth Aspe jutustuste sõnavara, millest nähtub, et sõnaga linn seonduvad sooritusliku iseloomuga sõnad. Selgub, et „linna võiks tõlgendada kui paika, kuhu soovitakse pidevalt minna: sinna tullakse (külla), minnakse, saadetakse, viiakse, pääsetakse, rännatakse, tõtatakse, asutakse elama, saadakse ametisse või jäädakse, pöördutakse tagasi, sinna viib tee või jõgi, raudteerong või laev, linna sõidetakse (mürinal linnaväravast sisse)” (lk 49). Rakendades liikuvuse paradigmat Talivee uurimusele, kus analüüsitud kirjandusteosed ja biograafiad avavad linna tulnud inimeste elukäike ja kohanemisi, ilmneb seega hea võimalus tutvuda ajaloolise füüsilise ja mentaalse liikuvusega.
Uue liikuvuse paradigma üheks uurimisvaldkonnaks ongi kujunenud elustiilimigratsioon, milles analüüsitakse võõrsile, enamasti linnakeskkonda paremat elujärge otsima suunduva inimese kuulumistunnet ning tema isiklike identiteetide kujunemist. Mõjutavaid asjaolusid on mitmeid, alates eelnenud ja tekkivatest subjektiivsetest eneseteostuslikest ootushorisontidest, lõpetades uue ja varasema elupaiga olme pisivõrdlustega. Miljöö ja asukoht on selles kontekstis olulised paigapõhised terminid, mis võimaldavad analüüsida kohanemiskogemuse raskusi.(3)
Elustiilimigratsiooni teema kajastub ka Talivee uurimuses. Nagu juba ülal mainitud, on paikseid kohanemisi selles töös käsitletud emotsionaalsete juurdumistena: ilukirjandus vahendab ajaloolist siirdumist maalt linna ning sealses keskkonnas teistmoodi kujunevat linnalist kuulumistunnet. Nii näitab ilukirjanduslik aines ühelt poolt igatsust ja pürgimist modernse elustiili poole, kuid teisalt sedastab, et linnas paremat elujärge otsivad ja sinna sobituda üritavad inimesed kannavad enesega ikkagi kaasas varasemast maakeskkonnast pärit kihistusi ja kombeid. Uurimuses kirjeldatakse kohanemisel tekkivaid raskusi ja viidatakse emotsionaalselt erinevatesse paikadesse kuulumise koosesinemise võimalusele.
Talivee eristatud linnakirjelduste kaks esimest etappi kajastavad maalähedaste elamisviiside ning linnaliste kohanemiste põimitust. Esimeses etapis vahendatud maastik kui n ä g e m i s e v i i s oleks elustiilimigratsiooni uurimises samastatav terminiga asukoht, mis seondub kuvandi, vaatlemise, vahetu kontakti või paiga passiivse tarbimisega. Asukoht võib olla ka eesmärgistatud koht, kuhu alles hakatakse kuuluvust rajama. Enamikus esimese etapi linnakirjeldustes domineerib kas maaline elamise viis või suurlinnale orienteeritud ootuste horisont, mistõttu antud linnakirjeldused jäävadki maastiku kui nägemise viisi tasandile. Näiteks on arutletud, kuidas Ernst Peterson-Särgava jutustuse „Paised” tegelase Miina kohanemisraskused linnas on seotud maalise eluolu piiratusega, mis takistab linnas läbilöömist (lk 57). Lilli Suburgi jutustuse „Liina” nimitegelase kuulumistunde mentaalsed alged on kaugemasse tulevikku vaatavana unistuslikus suurlinnas, peegeldades võõrandumist maalisest kuuluvusest, aga ka soovimatust kohaneda kohaliku linliku miljööga (lk 42).
Kui linnakirjelduste esimeses etapis pole märgata kuigi palju vahetuid sidemeid ega suhteid ning kirjeldatavat ja kujuteldavat maastikku võib mõista pigem nägemise viisina, siis teise etapi linnakirjeldused seonduvad otsesel toimimisel kehtestuva subjektiivse e l a m i s e v i i s i g a, mida on süvendatumalt uuritud miljöö mõiste abil. Nii linnakirjelduste teises etapis kui ka elustiilimigratsioonis tähistab miljööline linnakirjeldus argist elamist ja igapäevaelu lahtiharutamist, mis toidab paralleelselt kuulumistunnet. Selline elamise viis on seotud kujuneva argise rutiini ja ümbritseva keskkonna koduks muutmisega, mida vahendatakse erinevate sotsiaalsete igapäevaste praktikate kaudu. Miljöö tekib kindlate linnareeglite märkamises ja tundmaõppimises, aga ka linnaliste sotsiaalsete positsioonide mõistmises ning nende saavutamises. Linnakirjelduste miljöötasand peegeldab ka töötuse tagajärjel tekkinud kuritegevust, alkoholismi ja prostitutsiooni (lk 97), mida võiks mõista kuulumistunde faasina, mil turvaline seljatagune puudub. Püsivast linnaga kohanemise protsessist antakse aimu miljööliste agulikirjelduste kaudu, milles ollakse orienteeritud soovile linnas toime tulla ja paremale elujärjele jõuda. See on nn vaheruum, mis sobib mõtestama linnas kohanemise raskusi.
Linnakirjelduste kolmas etapp vahendab juba modernset linlikku elukeskkonda, võimaldades keskenduda linnas eneses kujunenud identiteetidele, milles seos maalise olmega puudub ning kus linn tõstetakse esile eraldi tegelasena: „Linn pole enam taust ega tegevuspaik, sellesse on kirjutatud kodu loomise traagiline lugu” (lk 193). Vahendatud on nn vurlelikku identiteeti, mis on seotud eneseteadliku ning linna kuuluva inimesega, kes oskab linnaruumi kihistusi „kirjeldada, vaadata ja läbi näha” (lk 10–11).
Elle-Mari Talivee teadustöö linna kirjanduslikust vahendamisest täiendab linnauurimusi, mis käsitlevad linnade ajaloolist kogemuslikku, emotsionaalset ja soorituslikku tasandit. Kuigi esmane tähelepanu on linnast kirjutamise erinevatel ruumilistel faasidel, tegeletakse analüüsis üheaegselt olemuslikult muutuvate kohanemiste, kuulumistunnete ja mentaalsete liikuvustega, mis on mõjutatud linnade kuvandist ning füüsilisest liikumisest maa ja linna vahel. Uurimus vahendab XIX sajandi linnalist miljööd ja linlike elustiilide kujunemise algfaasi, kus linnalise igapäevaelu kogemuslikkus ja tunnetuslikkus on edasi antud autoripoolse ajaloolise teadlikkusega, mis seob ilukirjanduse analüüsi reaalse linnauurimisega. Tõstaksin antud kirjanduslikku uurimust esile kui võimalikku metodoloogiat analüüsimaks ajaloolise linnalise argielu ruumilisi ja mentaalseid liikuvusi.
- T. C r e s s w e l l, Mobilities I: Catching up. – Progress in Human Geography 2010, kd 35, nr 4, lk 550–558.
- Vt nt M. A. F a l l o v, A. J ø r g e n s e n, L. B. K n u d s e n, Mobile forms of belonging. – Mobilities 2013, kd 8, nr 4, lk 467–486; S. Wright, More-than-human, emergent belongings: A weak theory approach. – Progress in Human Geography 2015, kd 39, nr 4, lk 391–411.
- J. D ü r r s c h m i d t, The irresolvable unease about be-longing: Exploring globalized dynamics of homecoming. – European Journal of Cultural Studies 2016, kd 19, nr 5, lk 495–510; M. B e n s o n, Deconstructing belonging in lifestyle migration: Tracking the emotional negotiations of the British in rural France. – European Journal of Cultural Studies 2016, kd 19, nr 5, lk 481–494.
Kadri Kasemets
Liikuvus ja emotsionaalsed juurdumised ajaloolises linnas
|
|
Tuhat tänu annab Sulle kodupind, Tuhat tänu kannab Sull’ mu rahva rind.
|
Kogusid siin vilja, Kaunilt kosus töö, Kuni õhtu hilja Säras tähte vöö. |
|
|
Vara koidu valgel Virgalt astsid Sa, Astsid punapalgel Nurme sirbiga. |
Käisid viledasti Muistsel Runo ra’al Kusa Vanemuine Mängis muistsel a’al. |
Ülal tsiteeritud salmid pärinevad nimemärgi O. all 1891. aasta 10. mail nädalalehes Eesti Postimees ilmunud luuletusest, mis kandis pealkirja „Virgale vanavara korjajale. Helene Maasen’ile südamelikuks tänu tunnistuseks, tema viljarikka töö eest”. Mainitud vanavarakorjaja Helene Maasen oli hiljaaegu läkitanud Jakob Hurdale oma 25. rahvaluulesaadetise ning Hurt oli teda sel puhul Postimehes ilmunud vanavarakorjamise aruandes esile tõstnud. Ehkki võib-olla O. tundis Maasenit isiklikult või oli juba varem tema kogumistöö intensiivsust Hurda aruannetes tähele pannud, näib siiski tõenäolisem, et luuletuse tõukeks oli Hurda kiiduavaldus. Samavõrra kui luuletus soovis tõsta esile konkreetse koguja saavutusi, oli see ka täienduseks rahvaluulekogumist ümbritsevale avalikule tekstiväljale. Tõsi – luuletus jäi pigem selle äärealale nii žanri (välja keskmes olid üleskutsed ja aruanded) kui ka ilmumiseks valitud ajakirjandusväljaande mõttes (Eesti Postimees ei avaldanud Hurda vanavaraaruandeid). Samal ajal asetas see sündmuse Hurda aruandest (kui konkreetselt rahvaluule kogumisest huvitatud inimestele mõeldud tekstiliigist) mõnevõrra avaramasse eesti kultuuri loomise ja hoidmise konteksti.(1)
Lisaks tekstivälja toimimisele näitlikustab Maaseni kogumisjuubel ka seda, kuidas avalik ja privaatne kommunikatsioon rahvaluulekogumise kontekstis omavahel põimusid. Hurda aruanne ja viidatud luuletus olid küll avaliku kirjasõna osad, neile eelnes aga Hurda ja Maaseni erasuhtlus.Nii on Maasen 23. oktoobril 1890 oma 23. saadetise kaaskirjas märkinud: „…et ma vähemalt 25 kordagi saaksin saata ja siis jubileumi võiksin pidada” (H III 8, 795/7).
Järgneva artikli keskmes on ühe rahvaluulekoguja – Helene Maaseni – ja kogumistöö organiseerija – Jakob Hurda – vaheline suhtlus. Toetudes sellele, kuidas Hurt Maasenile oma aruannetes ja kirjades tagasisidet andis, ning mida Maasen Hurdale kirjutas, soovin esile tuua rahvaluulekogumisse kätketud kommunikatiivsuse. Rahvaluule kirjapanemine ei ole lihtsalt selle eraldamine algsest suulisest kontekstist, vaid see tähendab alati lugude ja laulude sattumist uutesse kontekstidesse. Kasutades Charles L. Briggsi (1993) mõistet, võib öelda, et intertekstuaalne lõhe algteksti ja hilisema kirjapaneku vahel on võrdlemisi suur. Kaasajal üritati lõhet pigem varjutada, seevastu tänapäeval pakub sellele erinevusele tähelepanu pööramine just põnevaid võimalusi tolleaegse kogumistöö taasmõtestamiseks.
Üldisemal tasandil on selle uue konteksti peamiseks märksõnaks ühiskonna moderniseerumine ning rahvuslik identiteet. Nagu on esile toonud folklorist Pertti Anttonen, oli rahvaluulekogumine (mineviku pärimuse kui olulise nähtuse esile tõstmine) mainitutega väga otseselt seotud:
XIX sajandi rahvuse ehitamise protsessi käigus muutus eelmodernseks peetavate nähtuste kohta info kogumine aktsepteeritavaks modernsuse ehitamise vahendiks, seda eriti rahvusterritooriumi määratlemisel ning rahvuse ajaloo kirjutamisel ja representeerimisel. (Anttonen 2005: 82)
Seda seost rõhutas ka Hurt, nimetades kogumist isamaaliseks tööks. Kogujate jaoks oli kogumistöös osalemine üheks võimaluseks siduda abstraktne (või kujutluslik, kui lähtuda Benedict Andersoni metafoorist imagined community, Anderson 1991) rahvuse mõiste millegi konkreetse ja isiklikuga. Kuivõrd rahvaluulekogumist organiseeriti ajakirjanduse vahendusel, andis kogumistöös osalemine igale kogujale võimaluse saada isiklikum suhe avaliku kirjaruumiga.
Lisaks neile üldistele aspektidele on aga oluline ka inimlik mõõde – dialoog rahvaluulekogumise organiseerija ja konkreetsete kogujate vahel. See dialoog on reeglina kirjalik (st osapooled silmast silma ei kohtu) ning hõlmab mitmeid erinevaid žanre, millest mõned on avalikud (kogumisüleskutsed ja -aruanded), mõned aga privaatsed (kirjad, rahvaluulesaadetised). Piir privaatse ja avaliku sfääri vahel pole päris selge: Hurt tsiteerib sageli oma aruandes kogujate kirju ning kogujad kasutavad kirjades metafoore, mida on näinud Hurda üleskutsetes-aruannetes. Sellise avaliku ja privaatse vahelise piiri hägususe tõttu saame rääkida ka omamoodi rahvaluulekogujate kogukonna tekkest (st kujunevad välja ühised teemad ja keelekujundid, viimaste kohta vaata Valk 2004; Kikas 2013). On oluline, et „vanavara” ei ole midagi suhtluse jaoks etteantut – erinevate osaliste dialoogis toimub selle piiride kompamine ja paikapanemine, kohati aga ka juba paika pandud piiride ületamine (Mikkola 2013a, 2013b; Kurki 2002; Korb 2013).
Žanrilise kirevuse tõttu võiks rahvaluulekogumisse kätketud kommunikatiivsust vaadelda mitmel eri moel. Antud juhtumi puhul olen otsustanud keskenduda kirjažanrile ehk epistolaarsele kirjalikkusele (Whyman 2009: 9). Viimane on ühelt poolt seotud kaasaegse kirjakirjutamiskultuuriga, teisalt aga konkreetsemalt rahvaluulekogumise kui eripärase kirjakirjutamiskontekstiga. Selle keskme puhul on oluline meeles pidada kahte asjaolu. Esiteks – kiri ei ole midagi, mis rahvaluulesaadetisega kindlasti pidi kaasnema. On kogujaid, kes lisasid igale saadetisele kirja, kuid on ka kaastöölisi, kes ei kirjutanud üldse kirju; enamik kogujaid lisas kaaskirja vaid mõnele saadetisele.(2) Teiseks ei saa Hurda ja tema korrespondentide suhtluse puhul rääkida kirjavahetusest kui protsessist, mille käigus osapooled teineteisele vastastikku kirju saadavad. Initsiatiiv üht või teist teemat kirja teel arutada võis tulla nii Hurdalt kui ka kogujalt. Teisel poolel oli alati vabadus valida, kas vastuseks eraldi kiri kirjutada või mitte – juba puhtpragmaatilistel põhjustel vastas Hurt reeglina ajalehes avaldatud aruandes.
Miks rahvaluulekogujad kirjutavad kirju? Ühelt poolt on need kanaliks, kus arutada kogumistöö praktilisi probleeme: mida ikkagi koguda, kuidas kirja panna jne. Teisalt aitavad kirjad hoida kontakti elavana (nt kui kahe saadetise vahele jääb pikem paus). Nii näiteks saatsid kogujad Hurdale ka õnnitlus- ja tänukirju ning mitmesuguseid abipalveid kõrvalistes küsimustes (nt tagasiside luulekogule, abi töö leidmiseks jms). Lisaks eelnevale võimaldasid kirjad nii mõnelgi korrespondendil oma koguja- ja kirjutajaidentiteeti mõtestada. Viimane on oluline eriti vähem haritud kaastööliste puhul, kelle jaoks rahvaluulekogumine võis olla ainsaks võimaluseks oma eestikeelset kirjaoskust kasutada. Võttes aluseks nn New Literacy Studies uurijate põhiteesi, „millal iganes inimesed osalevad kirjalikus sündmuses, teevad nad seda sotsiaalselt positsioonilt lähtuvalt” (Sheridan jt 2000: 4), võib öelda, et need kirjad andsid kogujatele võimaluse erinevate kirjutusviiside ja nendega seotud sotsiaalsete identiteetide katsetamiseks (Kikas 2014; vrd Sheridan jt 2000: 241–242, 249; Barton, Hall 2007: 6–8).
Milliselt positsioonilt kogujad oma kirju kirjutasid? Kõige selgemalt paistab silma suhete hierarhilisus: pastoriamet ja doktorikraad asetasid Hurda korrespondentidega võrreldes sotsiaalselt kõrgemale positsioonile. See tuleb esile näiteks kirjade erinevates pöördumisvormelites. Hoolimata sellest, et Hurt kasutas oma avalikes kirjutistes egalitaarsust rõhutavat vormelit „suguvennad ja -õed” ning erakirjades pöördus kogujate poole kõnetusega „härra” (vt Põldmäe 1959: 418–419), olid viimased seisuslikust erinevusest selgelt teadlikud. Näiteks väljendab koguja Mart Uus Palamuselt üllatust Hurdalt saadud kirja üle:
Teie väärt kirja, ühes kalli kingitusega, sain ma se 25. novembril kätte, ja – ja, oh! Teie tiate isigi, kuida üks niisugune ootamata asi mõjub, isiäranis siin, kus seisuse vahe seinad nii kõrged on, kui siin! Sellepärast ei püüa ma ka mitte siin seda kirjeldada, vaid ütlen aga lapseliku tõsidusega: Aitäh! Olge tuhandeks terve! (H II 27, 380a)
Kogujate Hurdale adresseeritud pöördumistes domineerivad vormelid, mida kaasaegsed kirjakirjutamiskäsiraamatud soovitavad kasutada rohkem või vähem ametlikel juhtudel: „härra”, „kõrgesti austatud doktori härra”, „väga austatud õpetaja”. Vaid vähesed vastavad kõnetusega „auustatud suguvend”.(3) Vormelitele lisanduvad sageli viited oma vähesele haridusele ja kehvale kirjaoskusele (nn enesemadaldusdiskursus,vt Kuismin 2013: 203–204).Mõningatel juhtudel lisandub seisuslikule erinevusele ka vanuseline aspekt – mitmed kogujad vabandavad, et just nende noorus ei lase neil õiget pärimust ära tunda.(4)
Hurda poolt vaadates tähendas suhte hierarhilisus aga vastutust. Tema vastutas selle eest, et kogumistöö ei meelitaks inimesi ära tööpostilt või koolipingist ega tekitaks küsimusi nende tegevuse kõlbelisuses – hõlmas ju vanavara väga palju sellist, millest haritud inimene oleks pidanud eemale hoidma. Põldmäe on viidanud, et Rudolf Kallas tegi Hurdale etteheiteid kogujate „härratamise” pärast (Põldmäe 1959: 418–419).Ka tõi Põldmäe esile, et Hurt sai mitmeid kirju inimestelt, kes vastustasid vanavarakorjamist justnimelt seetõttu, et see seadis kogujad ebausu või ebamoraalsete tõekspidamiste mõjuvälja.(5) Et teema ka Hurdale endale muret tegi, võib näha sellest, et oma 52. ja 54. aruande (Hurt 1889f, 1889g) lõppu on ta paigutanud pikema kirjutise, kus seesuguseid süüdistusi ümber lükkab. Küsimusele, kas kogumise käigus toimuv potentsiaalne kokkupuude moraalselt taunitavaga võib kogujatele halvasti mõjuda, vastab Hurt, et kõik algab inimese enda meelestatusest: „Puhtale on kõik puhas” (Hurt 1889f).
Lisaks hariduslikule ja vanuselisele ebasümmeetriale on käesoleva juhtumi juures mängus ka soolisuse küsimus: kas ja kuivõrd mõjutas koguja sugu suhteid Hurdaga (ning Hurda kaudu avaliku ruumiga). XIX sajandi rahvaluulekogumise soolisuse aspekti on varasemalt esile tõstnud Veera Pino oma käsitluses Leena Kase-Kauri rahvaluule üleskirjutuste saatusest. Ta viitab, et kui 1870ndatel oli naiste osalus avalikus elus (sh rahvaluulekogumises) pigem marginaalne ja sageli ka meeste vahendatud, siis Hurda kogumisaktsiooni ajaks oli ühiskond sedavõrd muutunud, et naisedki leidsid endas julgust kogumistööga ühineda (Pino 1989: 78–79). Ühiskondliku suhtumise muutmine kajastub ka Hurda enda tegevuses: 1871. aastal Aleksandrikooli heaks korjandust organiseerides pöördus ta oma üleskutsetes üheselt meeste poole,(6)ent 1888. aasta rahvaluulekogumise üleskutses olid mõlema soo esindajad välja toodud: „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Hurda vanavarakogumise aktsiooni kui naistele sobivat ettevõtmist reklaamis ka Lilli Suburgi toimetatud ajakiri Linda (Suburg 1889).(7) Samal ajal viitab asjaolu, et mitmed naiskogujad soovisid aruannetes varjunime kasutada, sellele, et naise esinemine avalikus ruumis polnud veel päris iseenesestmõistetav (Põldmäe 1989: 22).
Hurda naiskaastöölistest on teinud väikese ülevaate Rudolf Põldmäe, kes märgib, et korrespondentide hulgas oli naisi 2 % ehk umbes 60–70 ringis (Põldmäe 1986: 734–735). Kui arvestada, et Eesti Kirjameeste Seltsil oli vaid kaks naissoost korrespondenti (Pino 1989: 78), on edasiminek üsnagi märkimisväärne, küll aga ei saa väita, et naiste osakaal Hurda kogujate hulgas just suur oleks.
Kas Hurda suhtumises naiskogujatesse võib näha mingeid erijooni? Esiteks paistab silma, et Hurt tajus naiste liiga vähest kaasatust – mitmel puhul pöördus ta spetsiaalselt naiste kui potentsiaalsete kogujate poole (vt nt Hurt 1888i).Tõenäoliselt on sellega seotud seegi, et naiskaastööliste sugu on aruannetes alati esile toodud. Nii kirjutab ta näiteks aruandevastuses kõige esimesele aktsiooniga liitunud naiskogujale Julie Sepale: „Auus noorik on oma saatmisega nüüd ka tõistele noorikutele ja neidudele tee ette ajanud ja meie loodame, et neid õige rohkeste järele saab tulema” (Hurt 1888a). Pea pool aastat hiljem Sepa kogutust taas kord aru andes saab ta juba märkida: „Teie eeskuju on ka teisi suguõdesid äratanud ja selle eest täname veel iseäranis” (Hurt 1888g). Koguja Liisa Lepikule kirjutab ta aga: „Täname ja rõõmustame, et Paistus vendade kõrvas ka ärksaid õdesid lahkesti ja rõõmsasti töösse astub” (Hurt 1889c).
Meeskogujate puhul on tüüpiliseks pöördumisvormeliks aruannetes soo-neutraalne „auus/auustatud/armas koguja/kaastööline”; soostatud vormelid „suguvend” ja „vend”on pigem marginaalsed, ka ametile või seisusele viidatakse pigem juhuslikult. Naiste puhul on alati ära märgitud see, kas tegu on neiu, nooriku või perenaisega, ning ka tekstis endas viidatakse sageli õrnemale soole, suguõele vms – isegi kui teksti satub neutraalne „auus koguja”, on selle kõrval alati ka soole viitav väljend. Samal ajal on oluline, et naised polnud ainus sel viisil esiplaanile tõstetud kogujarühm: sarnasel moel markeeris Hurt ära ka näiteks noored või väljaspool Balti kubermange tegutsevad kaastöölised (vt nt vastust nekrut P. A Pitkale, Hurt 1888a). Ehkki kõik need rühmad on eripärased, ühendab neid see, et sinna kuuluvate inimeste osalemine on justkui tavatu, seetõttu on nad sobivaks eeskujuks neile, kes veel pole kogumistööga liitunud.
Kuivõrd saab nende väljatoodud rühmade puhul rääkida ka kogumismeetodite jms ühtsusest, on küsitav. Naiste kui spetsiifilise kogujarühma esiletoomise teeb keerukaks juba nende vähesus, neist vähestest vaid osa lisas saadetistele isiklikke tähelepanekuid ja kirju, s.o teavet nende isikliku suhtumise kohta. Väga kõnekas on soome folkloristi Laura Starki tähelepanek, et ajalehtede naissoost kirjasaatjad tegelesid eelkõige naistega seotud teemadega ning kõnetasid teisi naisi (Stark 2013: 159–171). Oleks põnev jälgida, kas samalaadne tendents tuleb esile ka eesti rahvaluulekogujate puhul.
Rahvaluulekoguja Helene Maasen: eluloolisi märkmeid
Helene Maasen (alates 1901. a-st Varik) sündis 1869. aasta 18. veebruaril Palamuse kihelkonnas Kuremaa vallas. Tema vanemad olid äripidajad ja taluomanikud. Lisaks kohalikule külakoolile õppis ta 5 aastat Tartus prl V. Ridhoffi erakoolis, kus omandatud hariduse kohta kirjutab ta ise: „...minu haridus ulatab ainult privat-elementa kooli õpetajanna eksamini” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 8/14). Kuivõrd koolis toimus õppetöö saksa keeles, vabandab Maasen Hurdale oma ohtraid kirjavigu, märkides: „...aga et ma oma emakeele kirjutamist nõnda nagu ütelda varastanud olen, ei mitte koolist õppinud” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18). Lisaks saksa keelele oskas ta ka vene keelt. Tartus elades käis ta läbi noorema põlve kirjanike ja avaliku elu tegelastega, tema lähimate sõbrannade ringi kuulusid näiteks Anna Haava ja Elise Aun (vt nt Haava 2014). Maasen tegi kaastööd mitmetele väljaannetele (Linda, Postimees, Olevik jt), kus avaldas peamiselt ilukirjandustõlkeid saksa ja vene keelest, kuid ka omaenda luuletusi, rahvaluuletekste jms.
Rahvaluulet saatis Maasen nii Hurdale kui ka M. J. Eisenile, kokku ca 1150 lehekülge laule, jutte, kombekirjeldusi, lühivorme jms. Maaseni koostöö Hurdaga kestis aastatel 1888–1896; eriti tihe oli kontakt esimesel kolmel aastal, mil Hurdani jõudis Maasenilt saadetisi keskmiselt kord kahe kuu jooksul. Kuivõrd Hurt järjestas kogujaid oma aruannetes vastavalt sellele, mitu korda keegi talle midagi saatnud oli (st esmakordsed saatjad kõige ees, kõige rohkem saatnud kõige lõpus), siis tähendas kontakti tihedus omakorda vägagi silmapaistvat kohta Hurda aruannetes – alates oma kuuendastsaadetisest paiknes neis Maaseni nimi kõige lõpus.
Koostöö alguses oli Maasen 19-aastane ning ehkki puuduvad täpsemad andmed tema Tartu õpingute aja kohta, võib eeldada, et koguma hakkas ta pärast õpingute lõppu kodukohta naasnuna. Koostöö katkes 1894. aastal, kui Maasen läks aastaks Kroonlinna tööle. Peale Kroonlinna-aasta lõppu saatis ta Hurdale veel üht-teist, kuid peamiselt teiste inimeste korjatud materjali. Kooliõelt Emilie Palmilt saadu on Maasen ise puhtaks kirjutanud (vt nt 32. saadetis H II 26, 123/52 (1895)). Viimane saadetis on aga Hans Karu kogutud ja kirjutatud, Maasenilt pärineb vaid kaaskiri, milles ta palub Hurdal uut kaastöölist julgustada (EKLA, f 43, m 19: 13, l 1/1).
Kokku saatis Maasen Hurdale ca 750 lk rahvaluulet. Enamik materjale pärineb Palamuse kihelkonnast: esimestel aastatel kogus ta Luua vallast, alates 1890. aasta kevadest Kaareperevallast, aga on ka Laiuse (tema ema päritolukoht), Nõo ja Karksi kihelkonnast pärinevat ainest. Folkloristid on Maaseni kirjapanekuid enamuses kõrgelt hinnanud: Põldmäe nimetab teda üldse üheks kõige paremaks kogujaks (Põldmäe 1986: 735), Viidalepp Hurda tähtsaimaks naiskaastööliseks (Viidalepp 1934: 247). Lühivormide osas on uurijad siiski viidanud, et mõned tema kirjapandud mõistatused ja vanasõnad pärinevad trükiallikatest (vt Saukas 2003: 115;Saukas, Krikmann 2012: 168–169; Krikmann, Sarv 1988: 486).
Helene Maaseni kirjad Jakob Hurdale: kogumistöö praktiline pool
Helene Maaseni kui koguja eripäraks on väga tihe kontaktihoidmine – ta saatis kaastööd sageli, pigem väikeste koguste kaupa. Maasen läkitas Hurdale 34 rahvaluulesaadetist, millest neljateistkümnele oli lisatud kaaskiri, neile lisandub veel kuus muud laadi kirja (mõned uusaastatervitused, tänukiri „Vana Kandle” eest, abipalve töö leidmiseks ning soovitus alustavale rahvaluulekogujale). Need ei jaotu päris ühtlaselt, märgata võib kirjarohkemaid ja -vaesemaid ajajärke. Mõnedes hilisemates saadetistes kompenseerib kirja puudumist kogutu lõpulehele märgitud nimi, kuupäev ja hüvastijätt (või lubadus edasi koguda); samas mitmed saadetised (sh ka kõige esimene) saabusid ilma igasuguse kommunikatiivse raamita. Lisaks kirjadele saatis Maasen Hurdale kaks fotot, ühe aastal 1889 (EKLA, f 43, m 14: 20, l 4/7), teise 1895 (H III 26, 151/2).
Hurt saatis Maasenile oma foto (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5), „Vana Kandle” (Maaseni tänukiri, EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12) ning neli (või viis) kirja.(8)Ebasümmeetria eri suundades liikunud kirjade hulga (20 vs. 4) vahel on rahvaluule kogumise kontekstis pigem tavapärane: esmane tagasisidekanal Hurda jaoks oli ajalehearuanne, kirja saatis ta vaid erilisematel puhkudel.Samal ajal on oluline, et kirjažanri tõi nende suhtlusesse siiski Hurt, kes vastas kirjaga Maaseni esimesele (kaaskirjata saabunud) rahvaluulesaadetisele. Esimesele saadetisele kirjaga vastamine on Hurda praktikas tavaline.See oli kaval taktika, sest kogujad tõlgendasid Hurda kirja kui midagi, millele pidi ilmtingimata vastama. Kuna sobivaks peeti vaid rahvaluulega seotud vastuseid, suurendas isikliku kirja saamine tõenäosust, et koguja jätkas rahvaluule saatmist.(9) Maaseni esimene kiri Hurdale (H II 27, 223/30) läks teele koos teise rahvaluulesaadetisega ning oli vastuseks Hurda läkitatud kirjale.
Millest Maasen Hurdale kirjutas? Laias laastus võib kirjadest välja tuua kolm üldisemat valdkonda: kogumistöö praktilise poolega seotud küsimused, üldisemad arutlused juhuslikel teemadel ning arutlused kogumistöö isiklikuma tähenduse üle.
Otsesed kogumistööga seotud teemapüstitused on võrdlemisi sarnased muredega, mida kohtame teistegi kogujate kirjades. Nii kaebab Maasen selle üle, et sobivat materjali on raske leida ja piisavalt täpselt kirja panna, leiduv võib mitte vastata Hurda ootustele ning olla vastuolus ühiskondliku moraaliga. Ka mõtiskleb ta selle üle, mis võib tingida vanavara vähesuse ja inimeste soovimatuse rahvaluulekogujatega suhelda (vt nt pikemat arutlust EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16–9/17).
Maaseni kirjades on mitmeid viiteid teistele rahvaluulekogujatele. Ta märgib näiteks, et on lugenud Hurda poolt Laiuse kihelkonnas tegutsenud Julie Sepale saadetud kirju (vt nt EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3), teisal kaebab aga, et materjali vähesus on osaliselt tingitud kohapealsete kogujate rohkusest (EKLA, f 43, m 14: 20, l 6/4). Mõni aeg hiljem muretseb ta aga jällegi kohapealse kogumistöö soikumise pärast ja kirjeldab oma katseid kaaskogujaid leida.Nii kirjutab Maasen, et laenab oma raamatuid vaid neile, kes vanavara vastu toovad: „Oma veikesest raamatu kogust olen ma raamatuid välja laenanud ja nõuan iga raamatu eest 2 vana laulu maksuks. Ülepea nõuan ma iga vähema teenistuse eest nüüd maksu – ikka vanavara ja jälle vanavara.” (H III 8, 796)
Mõnevõrra puudutab Maasen oma kirjades ka suhteid kohalike mitte-kogujatega. On mitmeid vihjeid nende taunivale suhtumisele, eelkõige tema kohta levitatavatele kuulujuttudele, samas ei arenda ta seda teemat kunagi väga põhjalikult.
Nagu eelnevalt viitasin, ei saa Hurda ja tema kaastööliste suhet rangelt võttes kirjav a h e t u s e k s pidada: Hurdal lihtsalt polnud füüsiliselt aega ega jõudu kõigi kogujate kirjadele isiklikult vastata, mis aga ei tähenda dialoogi puudumist suhtluses osalejate vahel. On põnev, et keskustelu võis erinevate teemade puhul kulgeda võrdlemisi erinevalt.
Hästi on jälgitav Hurda ja Maaseni dialoog laulude vanuse küsimuses. Teema sugenes nendevahelisse suhtlusesse Hurda initsiatiivil, kui ta oma tagasisides Maaseni esimesele saadetisele tegi märkuse laulude kaasaegsuse kohta. See sõnum jõudis Maasenini nii avaliku aruande (Hurt 1888d) kui ka erakirja kaudu (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18). Suhtluse hilisemaski etapis kohtame teemale viiteid nii kirjades (EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5) kui ka aruannetes (Hurt 1889d).
Näide mõnevõrra ebaselgemast dialoogist on aga küsimus, mida peaks koguja tegema siis, kui kogutav on vastuolus tema moraalsete tõekspidamistega. Maasen tõstatab selle teema kolmes kirjas (EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3; EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5; H III 8, 719), ent Hurda vastavates aruannetes puudub isegi õrn vihje neile küsimustele (vt Hurt 1889b, 1889d, 1890a). Kaudseks viiteks, et Hurt võis võtta teema jutuks erakirjades, on see, et Hurdalt Maasenile liikunud teadaolevast neljast kirjast kaks on järgnenud vahetult saadetistele, mille kaaskirjas on Maasen muretsenud kõlbluse pärast.(10) Nende kirjade täpsem sisu Maaseni vastusest aga ei selgu. Selles kontekstis on huvitav Maaseni kuuenda saadetise kaaskiri, kus ta märgib, et julguse seesugust materjali siiski üles märkida sai ta Hurda kirjast rahvaluulekoguja Julie Sepale:(11)
Palun väga vabandada, kui mõne koha lauludes ja kõnekäändudes natukene jämeda leiate olevat, ma ehk oleks säärased asjad üles kirjutamata jätnud, kui ma mitte Teie kirju noorik J. Sepp’ale lugenud ei oleks. Teie ütlete nimetud noorikule, et puhtale kõik puhas olla ja lubate kõik inetu ja halva vana kivide ümbert maha raiuda, nii et ilus ehituse kivi järele jäeb. Ehk jäeb siis ka minult saadetud lauludest, kui pehme mädand koore ümbert ära olete võtnud, veikene tuumakene, mis süüa kõlbab järele! (EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3)
Maaseni parafraas koguja Sepale saadetud Hurda kirjast on väga põnevaks näiteks, kuidas Hurt sellele kaastööliste kirjades sageli esilekerkivale probleemile vastas. Arvestades seda, kui paljud kogujad moraalsete dilemmadega kimpus olid, võib öelda, et teema oli avalikus ruumis selgelt alaesindatud. Põhjuseid tuleb ilmselgelt otsida mitte Hurda soovimatusest antud küsimuses sõna võtta, vaid tema sugugi mitteasjatust hirmust, et lühidalt aruande koosseisu surutud repliike võidaks liig kergelt rahvaluulekogumise kui säärase vastu kasutada.
Väike (aga kirglik) vanavarakoguja: Maaseni enesepositsioneerimisest
Ennist viitasin, et lisaks praktilisele funktsioonile (võimalus arutada kogumistöö käigus üleskerkivaid küsimusi) oli kogujate kirjadel ka identiteedi loomise funktsioon – need andsid vähekogenud kirjutajatele võimaluse leida positsioon, millelt kirjutada (Sheridan jt 2000: 249). See teema on eriti huvitav Maaseni puhul, kellele tänapäeval sagedasti viidatakse kui ajakirjanikule, tõlkijale ja omal ajal tuntud luuletajale (vt nt Põldmäe 1986: 735) ehk siis justkui inimesele, kelle jaoks kirjalik eneseväljendus pidanuks olema lihtne. Teisalt on oluline, et ajal, mil Maasen asus rahvaluulet koguma, ei tundnud teda veel keegi luuletaja või tõlkijana – oma esimesed kaastööd ajakirjandusele tegi ta alles 1890. aastal ehk kaks aastat peale koostöö algust Hurdaga.(12) Kronoloogiliselt on näha üsnagi selget seost rahvaluulekogumise intensiivsuse languse ja ajakirjanduses ilmuvate tekstide hulga suurenemise vahel – üks kirjalik tegevus asendus teisega.
Maaseni kirjades annavad tooni alandlikkus (soov teada oma kohta sotsiaalses hierarhias) ja emotsionaalsus (soov öelda välja täpselt seda, mida ta tunneb). Varasemates kirjades domineerib pigem esimene, hilisemates teine, kuid teatav pinge kahe laadi vahel on kogu aeg tuntav.
Enda positsioneerimine enesemadaldamise kaudu on kogujate kirjades tavaline. Siiski tuleb see aspekt Maaseni puhul esile võrdlemisi eripäraselt. Kui enamik kogujaid loob vastanduse haritud kirjameestega, rõhutades oma vähest kooliharidust, siis Maasen, kelle haridustee on kindlasti keskmisest pikem (ka Põldmäe hõlmab ta parema haridusega naiskogujate hulka, vt Põldmäe 1986: 735), rõhutab esimeses Hurdale saadetud kirjas oma e m a k e e l s e k i r j a o s k u s e puudulikkust:
Palun jällegi neid vigasid vabandata, kelledest mitte puudu ei saa olema, häbi on mull küll nii palju vigasid teha sest ma olen ju üks Eestlane, aga et ma oma emakeele kirjutamist nõnda nagu ütelda varastanud olen, ei mitte koolist õppinud, siis saab see ehk neid vigasid natuke vabandama. (EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18)
Ta vabandab alati ka siis, kui paneb kirja midagi, mis on teda ennast ühel või teisel viisil paelunud, kuid mille seos rahvaluulega pole ehk nii otsene. Näiteks on tal pikem kirjeldus vennastekoguduse koosolekust. Ehkki teema kasvas välja arutlusest selle üle, kas palvemajad on süüdi rahvaluule vähesuses, tunneb ta peale kirjelduse lõppu ometi, et kontekst polnud päris sobiv: „Palun vabandata, et Teid kõrvaliste asjadega tülitan, aga ma tahtsin üht pilti meie palvemaja lugemisest anda” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16–9/17). Teisal kirjutab ta pikemalt oma huvist ühe kiviristi vastu ning teadetest, mida ta sellega seoses on kogunud, lisades kirjutise lõppu märkuse: „Kas viimne poogen Teile meelejärele on, seda ma ei tea, aga ma ei leidnud enne rahu, kui seda kõik „kirja pannud” olin” (H III 8, 795/826).
Kõige läbivam enesemadaldusdiskursuse väljendus Maaseni kirjapanekutes on sage deminutiivide kasutus. Nii rõhutab ta igal võimalikul juhul kaaskirjades oma saadetu vähesust:„Jälle saadan Teile oma veikese korjanduse, mis olen jõudnud koguda” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16); „Jälle julgen Teile natukene vanavara pakkuda!” (H III 8, 387); „Tulen jälle ühe minu kõige pisema näputäiega, palun sedagi lahkesti vastu võtta, rohkem sell korral ei saanud, ehk küll püüdsin” (H III 8, 675).Samalaadseid väljendeid kohtame ka rahvaluulesaadetiste alapealkirjades, näiteks tema kuuendas saadetises (H II 27, 279/98) on alaosad: „Mõned terakesed rahvausku j.n.e.”, „Mõned lauluriismekesed Kudinalt”, „Mõned vanasõnad”, „Mõned kõnekäänud”. Päris mitmel puhul kasutab ta sama võtet ka kirjade hüvastijäturidades iseendale viidates, näiteks: „Teid aupaklikult tervitades veike vanavara korjaja Helene Maasen” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 1/1). Kui kogutu vähesuse rõhutamine mõjub pigem alandlikult, siis enese nimetamine „väikeseks kogujaks” on omajagu eneseteadlik ja familiaarne.
Ühel korral on Maaseni enesemadaldus ka sooliselt motiveeritud. 1889. aastal saatis Maasen Hurdale viimase palve peale oma foto. Teades, et Hurt palus fotosid plaanitava kogumise ajaloo albumi koostamiseks(vt Hurt 1889a), lisas ta kirjale märkuse:„P.S. Kui peale minu üksgi suguõde oma pilti ei saada, siis palun väga, minu omat tähelepanemata jätta, – ma ei tahaks sugugi üksi – kui naesterahvas – ajaraamatus – seista!!!” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 4/7). Samas võib see tagasihoidlikkus olla seotud ka noorusega: kuus aastat hiljem saadab ta Hurdale uue foto ja sellele ta vastavat märkust enam ei lisa. Rõhutab vaid, et uus foto on parem: „Seie juurde lisan ka oma kõige uuema päevapildi. Teie vanavara albumi jauks. Sest mu 6–7 aasta eest saadetud pilt ei olevat sugugi hää, tõendas veel täna siin neiu Anna Haavakivi. See olevat palju parem.”Tundub, et vahepealsed aastad erinevate ajakirjandusväljaannete (sh modernsele naisele adresseeritud Linda) kaastöölisena, samuti uue foto saatmisele eelnenud aasta iseseisvat elu Kroonlinnas on Maaseni iseteadlikkusele positiivselt mõjunud.(13)
Ent nagu öeldud, on see alandlikkus vaid üks pool sellest, millisena Maasen ennast näitab. Teise poole moodustavad kirjakohad, kus ta toob esile erinevaid kogumisega seotud emotsioone ning kirjeldab vastavaid plaane ja unistusi. Ehkki seda isiklikkust võib märgata ka varasemates kirjades, on omamoodi murranguhetkeks 17. saadetise kaaskiri 1890. aasta veebruaris (EKLA, f 43, m 14: 20, l 5/9).
Kirja alustab ta palvega, et korjanduste väiksuse tõttu ei tohiks teda teistele kogujatele eeskujuks seada – eeskujuks peaksid olema need, kes reaalselt palju koguvad, olenemata saadetiste hulgast. Seejärel selgitab ta, et otsus saata korraga vähe, aga sageli (mitte harvem suuremaid koguseid), on vägagi isiklik – selline meetod võimaldab kogujavaimu värskena hoida: „Kuna ma aga siis kui jälle näputäie ära olen saatnud hoopis uue elu ja lustiga tööle hakkan – et aga jälle pea midagi saata oleks” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 5/9).
Sellele selgitusele järgneb spontaanne ja tundeline lõpulause:
Vist küll surma tunnini õnnistan ma seda päeva, mil mulle mõte pähe tekkis – vanavara korjama hakata. Iial ei ole ma seda kahetsenud vaid oma ülesandeks teinud ikka edasi korjata, nii palju kui aga jõuan, kui Jumal aitab, siis korjamise lõpuni. (EKLA, f 43, m 14: 20, l 5/9)
Kuu aega hiljem kirjutatud kirjas rõhutab ta kogumistöö emotsionaalset olulisust veelgi tugevamas sõnastuses:
Ma olen vanavara korjamise enesele otsekohe elu ülesandeks võtnud, ta on ka mulle „passiooniks” saanud, nii et ma teda vististe jätta ei võiks, kui ka tahaksin, kuid Jumal hoidgu mind seda ial tahtmast. (H III 8, 675)
Järgnevatel kuudel kirjutab ta Hurdale ka negatiivsematest olukordadest. Näiteks rõhutab ta, et ei pane tähele tema kohta levitatavaid kuulujutte, sest „ega tühi jutt tükki ei võta, ega naer j.n.e” (H III 8, 751/2). Sama aasta sügisel kirjutatud kirjas paneb üks konkreetsema olukorra kirjeldus teda sõnastama unistust jõuda peagi oma 25. saadetiseni (tsitaat pärineb 23. saadetise kaaskirjast):
Dr. Weske matusel kuulsin kuidas keegi noormees ühe teise tundmata inimese vastu, kes minu nime temale nimetas – minu kohta tähendas „Die gehört ja schon selbst zu vanavara.”(14) Nii vähe meelitav ka see tähendus oli, siisgi teeb ta mulle palju nalja ja elustab mind mu ettevõttes, et ma vähemalt 25 kordagi saaksin saata ja siis jubileumi võiksin pidada. (H III 8, 796/7)
Püstitatud eesmärgi saavutamise järel (vahepealsetele saadetistele ta kirja ei lisanud) kirjutab ta, kui palju rõõmu ta oma jubileum’ist tundis:
Lubage, auustatud herra ja (vanavara) peremees, Teile lapselikult tunnistada, et mu vanavara jubel mulle põhjatu palju rõõmu on valmistanud! [---] Sagedasti mõtlen eneses, et kui teised korjajad ühte vaadet mu rõõmust täidetud südamesse heita võiksivad, nad siis ka selle rõõmule jõudmiseks veel poole virgemaks saaksivad.(H III 15, 57/8)
Viimased kaks siin viidatud kirja on põnevad selle poolest, et mõlemas mõtestab Maasen enda ja Hurda suhet isa ja lapse suhtena, näiteks: „Palun andeks, kui Teid oma lapsiku kirjaga ehk tülitanud olen, aga Teie olete meile vanavara korjajatele juba kui isa ja ei mitte võeras” (H III 8, 795/7). Ühelt poolt on tegu enese madaldamise variatsiooniga, samas püüab see justkui õigustada tundepuhanguid ning enesekeskseid unistusi.
Eelnevatest erineva tooniga on pool aastat hilisem kiri, kus Maasen tänab kingituseks saadud „Vana Kandle” eest. Kiri ei käsitle enam hetkeemotsioone või konkreetsemaid plaane, vaid pigem vaatab kogumisajale nostalgiliselt tagasi:
Tuhat, tuhat tänu Teile Teie kalli kingituse eest! Need raamatud saavad mulle ikka ja alati armast vanavara korjamise aega meelde tuletama, aega, mis mulle paraku küll ka kurbtust, aga siiski ikka rohkem rõõmu ja lõbu on toonud. (EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12)
Kiri on kirjutatud 1891. aasta augustis. Arvestades seda, et tolle aasta esimeses pooles oli Maaseni kogumisaktiivsus võrreldav 1888.–1890. aastate omaga, on see äkiline tagasivaatav noot mõneti ootamatu. Samal ajal tähistab see tõepoolest pöördepunkti: kuikirjale eelneva kolme ja poole aasta jooksul saatis Maasen Hurdale 27 saadetist, siis järgneva viie ja poole aasta jooksul vaid seitse. Järgmine kiri, mille ta kolm aastat hiljem Hurdale läkitab, pole enam saadetise kaaskiri, vaid abipalve töö leidmiseks (EKLA, f 43, m 14: 20, 8/14–8/15).
Seega võib öelda, et ajavahemik jaanuarist 1890 kuni augustini 1891 on Maaseni intensiivseim kogumisperiood. Sel ajal kogub ta kõige enam rahvaluulet ning julgeb vahetuimalt sellega seonduvat üles märkida, samuti – kui lähtuda kirjadest – näeb kõige enam vaeva, et ka teisi kogumistöösse meelitada. Võimalik, et kirjade emotsionaalsus on seotud reaalsete pingetega kodukohas: kirjad Hurdale olid tema jaoks võimalus mõtestada lahti teemasid, millest tal polnud kellegagi rääkida (ka katsed leida lähikonnast kaaskogujaid viitab sellele, et ta tundis ennast üksikuna).On märkimisväärne, et see aeg on ühtlasi tema ajakirjandusele tehtavate kaastööde tihenemise aeg. Küllaltki tõenäoliselt polnud tal veel 1888. aastal koguma asudes tuleviku suhtes konkreetseid plaane ja rahvaluulega tegelemine andis võimaluse kohe midagi ära teha. 1890. aastal oli situatsioon teine – võimalik, et just see pinge (soov jätkata alustatut vs. soov teha kaastööd ajalehtedele) pani teda kogumistöö tähendust enda jaoks selgemalt mõtestama, see omakorda andis jõudu rahvaluulet koguda ka olukorras, kus selleks aega enam nii palju ei olnud.
Nobeda käega virk vanavara korjaja: Maasen avalikus kirjaruumis
Piir privaatse ja avaliku ruumi vahel oli rahvaluulekogumise raamistuses pigem hägus – Hurt tsiteeris korrespondentide kirju oma aruannetes, nood omakorda kasutasid Hurdalt pärinevaid kujundeid oma kirjades.(15) Samal ajal pole ka õige rääkida privaatse ja avaliku ruumi ühtsusest, kuna avalikkusesse jõudis vaid väike – ja suhteliselt stereotüüpne – osa kogujate kirjadest, paljud teemad jäid üksnes erasuhtluse tasemele. Tsiteerimisele tulid näiteks kirjakohad, mis lubasid kogumistöö jätkumist või õhutasid ka teisi sama paiga inimesi kogumistööga liituma; väga sageli sisaldavad need tsitaatlaused metafoore, mida Hurtki rahvaluulest kirjutades kasutas.
Hurdale saadetud kirjade avalikkusele suunatus erineb kogujati suurel määral. On neid, kes keskendusidki kirjades peamiselt kogumistöö avalikule/rahvuslikule poolele, lisades ka teistele kogujatele suunatud üleskutseid, ning neid, kes keskendusid isiklikele teemadele. Maasen kuulub üsnagi selgelt viimasesse rühma, seda nii oma emotsionaalsete väljaütlemiste kui ka kirjade üldisema raamistuse poolest.
Maaseni kirjades puudub pea täiesti rahvuslik raamistus ehk see, millele suur hulk kogujaid viitab kui ühele peamisele motivaatorile. Maasen ei kirjuta ühisest isamaalisest tööst, vaid oma isiklikust passioonist. Rahvust mainib ta kogu kirjavahetuse jooksul vaid korra, märkides: „häbi on mul küll nii palju vigasid teha, sest ma olen ju üks Eestlane…” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18). Ka ei leia me kirjades katseid pöörduda kellegi muu kui Hurda poole. Maaseni kirjad on isiklikult Hurdale adresseeritud läkitused. Nende peamiseks eesmärgiks oli väljendada emotsioone ja kogumistööga seoses tekkinud mõtteid.
Maasen kasutab siiski teatud määral nn rahvaluulekogujate kõnepruuki kuuluvaid väljendeid. Esineb nii lubadusi koostööd jätkata (vt nt EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16–9/17; EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12) kui ka Hurda metafooride arendusi (vt nt EKLA, f 43, m 14: 20, l 1/1; EKLA, f 43, m 14: 20, l 6/4), kuid võrreldes paljude teiste kogujatega moodustavad need kujundid väga väikese osa tema kirjadest. See vähesus võib olla seotud sellega, et ta oli kirjutajana teistest korrespondentidest kogenum. Vähemharitud kogujatele võimaldas tuntud fraasidele ja kujunditele toetumine saada üle kirjutamisega seotud ebakindlusest – see haakub hästi Taru Nordlundi tõdemusega, et vähekogenud kirjutajad kasutavad kirjakirjutamisega seotud vormeleid enam kui haritumad kirjakirjutajad (Nordlund 2013: 130–131; sama viitab ka Kalkun 2015). Teisalt tundub mulle, et nii mitmedki kogujad tabasid ära fraasid, mida Hurt pidas tsiteerimisväärseks, ning hakkasid neid teadlikult oma kirjadele ja saadetistele lisama. Teisisõnu – nad taipasid, kuidas on võimalik jõuda oma sõnadega avalikku kirjasõnasse. Maasen ilmselgelt midagi sellist ei taotlenud.
Kui analüüsida Maaseni positsiooni Hurda aruannetes, tuleb esile omamoodi paradoks. Esiteks paikneb ta oma kogumismeetodi (korraga vähe, aga sageli) ja Hurda aruannete ülesehituse (kaastöölised on järjestatud saatmiskordade järgi) eripärade koosmõju tulemusena aruannetes üsnagi silmapaistval kohal ehk kõige lõpus. Positsiooni erilisusele viitab paaril korral ka Hurt ise, kirjutades näiteks oma 65. aruandes: „Täname väga ja rõõmustame, et aruandes ikka viimane olete. See seisukoht räägib ise ilma minu seletamata” (Hurt 1890b; vt ka Hurt 1892). Samal ajal ei tsiteeri Hurt Maasenit mitte ühelgi korral – ta on nähtav mitte oma sõnade, vaid Hurda esiletõstete kaudu. Siit tuleneb, et Maasen, keda kohtame kirjades, ja Maasen, keda kohtame aruannetes, on kui kaks erinevat inimest. Ühel pool seisab kirjade emotsionaalsus ja vahetus, kahtlused ja kõhklused, teisal aruannete kaine, arukas ja virk neiu: „Teie nobe käsi saab meile unustamata olema. Saadame elavat tänu ja tervitusi” (Hurt 1889e).
Siiski on aruannetes mõned kohad, kus Hurt parafraseerib Maaseni kirju. Ta ei tsiteeri (st jutumärke pole), kuid vastab Maaseni kirjast pärinevaid kujundeid kasutades. Neist juhtumitest põnevaim on Maaseni „vanavara juubel”, sündmus, millega ma oma artiklit alustasin. Hurda aruannet vaadates jääb mulje, et Hurdal on spontaanselt tekkinud soov kogujat selle verstaposti puhul õnnitleda: „Nagu silmadega näha, on Teil 25 kordse saatmise juubel osaks saanud, teie usinusele auuks, teaduste uurijatele rõõmuks. Tänu pärg, mis Teile pakume, ei saa närtsima.” (Hurt 1891a) Eelnevalt olen välja toonud, et juubelini jõudmise eesmärgi sõnastas Maasen ise oma 23. saadetise kaaskirjas – see on esitatud läbini isikliku soovina, millenagi, mis teda ennast edasi töötama motiveerib (H III 8, 795/7). Kui lisada siia kõrvale asjaolu, et see on üldse esimene kord, mil Hurt kedagi aruandes juubeli puhul õnnitleb, jääb üle vaid nentida, et õnnitlus on otsene vastus Maaseni soovile. Hurt tõstab küll erinevatel puhkudel esile häid kogujaid (vt nt kiitust Hindrik Prantsile, Hurt 1888c) või eriliselt silmapaistvaid saadetisi (vt kiitust J. Tammele,Hurt 1888d), ent saatmiskordade arvule ta kellegi teise puhul tähelepanu ei juhi.
Lisaks juubeliideele on antud juhul huvitav seegi, et Hurda spontaansena näiv väljaütlemine leidis kaasamõtlejaid, sealhulgas avaldati nimemärgi O. all Eesti Postimehes kaks luuletust. Luuletused ja aruanne on žanrid, mis ootuspäraselt võimaldavad erinevaid autoripositsioone. See tuleb selgelt esile näiteks viisis, kuidas autorid viitavad Maasenile kingitavale kujundlikule tänupärjale. Kui Hurt kõneleb sellest oma tavapäraselt ametlikult meie-positsioonilt („Tänu pärg, mis Teile pakume, ei saa närtsima”), siis luuletaja kõneleb mina-positsioonilt oma kodunurme lilledest: „Pärjaks Sulle punun / Lilled kaunimad, / Mis mu kodu nurme, / Aasa ehivad.”
Hoolimata autoripositsiooni erinevusest on luuletus väga tihedas dialoogis Hurda aruandega – pea igale luuletaja reale võib kõrvale seada sarnase rea Hurdalt. Nii näiteks on luulevormi valatud mitmed rahvaluulekogumise kirjeldamiseks kasutatavad metafoorid. On nii kogumistöö võrdlus põllutööga, lillede korjamisega kui ka varjatusest valguse kätte toomisega (vrd Valk 2004; Kikas 2013), ent kõige kõnekamaks paralleeliks aruannete ja luuletuse vahel on hoopiski nende viis Maasenit esitleda.Luuletus kätkeb viiteid samasugusele Maasenile, nagu kohtame Hurda aruannetes. See on pühendatud „Virgale vanavara korjajale…” ning sama epiteeti kohtame ka luuleridades: „Vara koidu valgel / virgalt astsid sa.” Luuletuse „Sina” ei ole kõhklev-kahtlev või lapselikult siiras, esiplaanil on taas kord koguja kohusetundlikkus ja virkus.
Kokkuvõtteks
Helene Maasen oli mitmes mõttes väga eripärane rahvaluulekoguja. Ta kuulus väikesearvulisse naiskogujate rühma, ta oli teistest kaastöölistest enam haritud, hoidis pisikeste, kuid sageli läkitatud rahvaluulesaadetistega Hurdaga tihedat sidet, võttis kogumistööd suure isikliku kirega ning hoidus rahvuslikust paatosest. Ühtlasi oli Maasen ka tüüpiline koguja: suhtluses Hurdaga rõhutas ta neid eristavat sotsiaalset hierarhiat, tõi esile oma kogutud materjali vähesust, pidas Hurdaga aru erinevate folkloorivormide sobivuse üle ning üritas lisada ainest, mida teadis Hurdale mitte meeldivat.
Käesoleva artikli tõukeks oli üks Maaseni kogumistöö silmatorkav joon ehk tiheda kontakti hoidmine, mis väljendus nii saadetiste kui ka kirjade rohkuses. Just selle iseärasuse tõttu oli ta heaks lähtepunktiks uurimaks rahvaluulekogumise epistolaarset konteksti, s.o kirjalikku kommunikatsiooni kahe inimese (koguja ja kogumise organiseerija) vahel. Ehkki paljud teemad, mis Maaseni kirjades esile tulid, on olemas ka teiste kaastööliste omades, muudab tema juhtumi põnevaks materjali tihedus, mis võimaldab näha diakroonilist mõõdet, suhete arengut.
Nagu teistegi korrespondentide jaoks, oli rahvaluulesaadetistele lisatud kirjadel Maaseni jaoks mitmene roll. Esmane oli kogumistöö praktilise poole arutamine – see teema sugenes tema ja Hurda suhtlusesse Hurda initsiatiivil, kui viimane vastas Maaseni esimesele korjandusele täpsemate kogumisjuhistega. Maasen lisas omalt poolt küsimused kogutava moraalsusest, kogumistöö aktiivsusest ning suhetest teiste kaastöölistega. Ent mida aeg edasi, seda kaugemale liikusid kirjad Hurda algatatud praktilistest küsimustest. Maasen haaras kinni võimalusest arutleda selle üle, miks ta kogub, ning kui oluline kogumistöös osalemine tema jaoks on. Ehkki ta neile teemadele Hurdalt kunagi võrreldavat isiklikku vastust ei saanud, võis Maasen kirjade kirjutamise kaudu sõnastada teemasid ja emotsioone, millest tal tõenäoliselt kellegi teisega rääkida ei olnud.
Rahvaluulekogumisse kätketud kommunikatsiooni puhul väärib rõhutamist selle paiknemine avaliku ja privaatse äärmiselt ebaselgel piiril, mille täpne asukoht sõltus nii koguja ambitsioonidest kui ka Hurda valikutest. Helene Maaseni kirjavahetuses on selgelt näha teemasid, mis läbivad nii avalikku kui ka privaatset sfääri (nt rahvaluule vanus), ning teemasid, mis erinevatel põhjustel jäävad vaid erakirjade tasandile (moraalsus, isiklikud tunded). Maaseni suhe avaliku kirjaruumiga on ambivalentne. Rahvaluule kogumises osalemine (täpsemalt viimasega kaasnev mainimine aruandes) oli tema esimene isiklikum kokkupuude avalikkusega. Kuid kogumistööga samaaegselt asus ta tegema ka kaastööd erinevatele ajalehtedele ning on näha, kuidas ajakirjandusele tehtava töö intensiivistudes hakkab rahvaluulekogumine järk-järgult vähenema. Tõsi, mitte päris kohe, sest hääbumisele eelneb Maaseni kõige intensiivsem ja kõige emotsionaalsemate kirjadega täidetud aasta kogumistööd. Oluline on seegi, et Maaseni suhe avalikkusega pole rahvaluulekogumise ja hilisema ajalehekaastöö kontekstis päris sama. Neist esimeses jõuab ta avalikkusse küll oma pärisnime all, kuid teiste poolt vahendatuna. Teises etapis on näha tema enda kirjapandud sõnad, kuid ta ise teatud mõttes kaob – enamik tema ajakirjanikutööst on tehtud erinevate varjunimede all.
Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT 22-5 „Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid” ja riikliku programmiga EKKM14-389 „Eesti keel ja kultuurimälu”.
- Küll aga leidub päris palju luuletusi rahvaluulekogumisega seotud privaatses (või poolavalikus) kirjaruumis. Hurda kogus on mitmeid luuletusi, milles kogujad väljendavad oma suhet rahvaluulesse ja selle kogumisse, õhutavad inimesi koguma või ülistavad Hurda tegevust. Vt näiteks H I 2, 201; H II 20, 264; H II 23, 27/8; H II 25, 379; H II 30, 691/2; H II 33, 452/5; H III 11, 183.
- Siin keskendun eraldiseisvatele (kaas)kirjadele, kuid kommunikatiivsust on võimalik saavutada ka nn kirisaadetistega: saadetise alguses on tervitus ning lõpus hüvastijätt, saadetis ise kirja sisuks. Erinevaid kommunikatiivseid võimalusi olen varem puudutanud artiklis M. J. Eiseni seitsme Moosese pärimuse kogumisest (vt Kikas 2015: 716–717).
- Kirjakirjutamise käsiraamatute mõju reaalsetele epistolaarsetele praktikatele on muidugi lahtine (Lea Laitinen ja Taru Nordlund märgivad, et nende mõju oli suurem ametlike kirjade puhul (2013: 177)), ometi on põnev, et XIX sajandi teisel poolel ilmus seda tüüpi raamatuid arvukalt ja enamik neist mitmes trükis (vt nt Jakobson 1889; Tõnisson 1892; Grünfeldt 1897). Kirjakirjutamiskultuuri seisukohalt on lisaks tehnilistele näpunäidetele oluline ka näitetekstide sisu, mille keskmes on sageli kaasaegsed teemad (karskus, majapidamise moderniseerimine, väljarändevastasus jms), st käsiraamatud asetasid kirjakirjutaja teatud maailmavaate keskmesse.
- Näiteks kirjutab 1874. aastal sündinud Jaak Hünerson Karksist 1890. aastal: „Mina vabandan end seega et ma aastade poolest noor olen ja minu vaimu jõud ehk vast niisuguse töö tegemiseks liig nõrk on: aga niisugusest tähtsast isamaa tööst ei tähaks mina ommeti osa võtmada jääda.” (H II 23, 344)
- Moraalselt pinnalt lähtuvate süüdistustega oli kimpus ka M. J. Eisen (vt Kikas 2013).
- Näiteks esimese üleskutse algus: „Pangem siis, armsad Eesti vennad, kõik ühtlasi omad nõuud kokku….” (Hurt 1871).
- „Olge, armsad suguõed, agarad ja nobedad oma rahhva vaimuvara mälestuse samma ehitamiseks kiva ja kivikesi kokku kandma! Teie ei jaksa praegust küll arvatagi, kui sügav, kaunis, kui meelitav armas, isi kui tore see kuldne vaimu kuju saab olema, mis meile: oma eesvanemate mõtte ja luulevallast, vanavarast vasta saab paistma.” (Suburg 1889) Ükski koguja ei viita küll sellele, et oleks just antud Linda kirjutise peale kogumistööga alustanud.
- Toetudes kirjades ja aruannetes olevatele viidetele, on näha, et Hurt on vastanud kirjaga Maaseni esimesele (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18), kuuendale (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5 ning märkus Hurda 30. aruandes 1889b), kahekümnendale (vt märkus H III 8, 751/3) ja kahekümne seitsmendale (vt märkus EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12) saadetisele. Võimalik, et kiri on järgnenud ka 17. saadetisele, kuivõrd 18. saadetise kaaskirjas rõhutab Maasen, et on oma juttude üleskirjutamise viisi Hurda näpunäidete järgi muutnud (H III 8, 675).
- Sama taktikat kasutas Hurt ka kogujatelt fotode saamiseks – otsesest küsimisest enam mõjus just enda foto saatmine. Fotosid soovis Hurt kogumise ajaloo teemalise albumi koostamiseks (vt Hurt 1889a, 1889c; ka Põldmäe 1989: 25).
- Maasen tänab Hurta kirja eest oma seitsmenda (EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5) ja kahekümne esimese (H III 8, 751/2) saadetise kaaskirjades. Kuuendale saadetisele saadetud vastusele viitab Hurt ka oma 30. aruandes (Hurt 1889b).
- Julie Sepp oli esimene Hurda kogumisaktsiooniga liitunud naiskoguja. Aastatel 1888–1893 saatis ta Hurdale rahvaluulet neljal korral (Laiuse, Simuna ja Sangaste kihelkonnast). Maasen viitab tõenäoliselt Sepa teise korjanduse kaaskirjale, kus viimane kirjutab: „Vana kombede ja tembutuste pärast ja kohta palun Teilt küll juhatust, sest sagedaste on nad nii lühikesed ja naeste rahva juures ning laste sündimisel nii veidrad, et üles kirjutada ei tihka, kartes et Teie kõrvale liig inetu kuulda on, ja naeste rahvale tema välja ütlemist liiaks panete.” (H III 9, 165/6)
- Kui kogumistööga liitusid kirjutava elualaga seotud inimesed, märkis Hurt selle enamasti aruande tagasisides ka ära, vt nt vastuseid luuletaja Elise Aunale (Hurt 1888b) ja kirjanik Jaan Jungile (Hurt 1888h).
- On kõnekas, et 1891. aastal reageeris Anna Haava (kirjas Elise Aunale) fotograaf Heinrich Tiidermanni ideele eesti luuletajaid koondavast postkaardist üsnagi samamoodi kui Maasen 1889. aastal: „Üks sõnadeta tundmus minu põues keelab mind oma pilti selle ühise „luuletajate pildi” tarvis saatmast, ma olen selleks liiga naesterahvas, mul ei ole südant pildina hulga meesterahva keskel, kes mulle päälegi vist enamasti tundmatad on, ilmuda” (Haava 2014: 33–34).
- Tõlge saksa keelest: „See kuulub juba ise vanavara hulka.” Tänan Kristi Metstet, kes aitas gooti kirjas fraasi välja lugeda.
- Mõnikord toimus kommunikatsioon ka teises suunas – avalik aruanne võis sisaldada vastuseid küsimustele, mille sisu aruandesse ei jõudnud. Näiteks Maaseni kirjutisele, mis oli seotud ühe kiviristiga, vastas Hurt aruande teksti sees: „Tähendatud Vana=aja märk peab vanem olema, kui Ungru-sõda” (Hurt 1890c).
Keywords: folklore collecting, epistolary culture, Helene Maasen, Jakob Hurt
The article is based on the correspondence between folklorist Jakob Hurt (1839–1907) and local folklore collector Helene Maasen (1869–1933). My main aim is to analyse the way Hurt communicated with his co-workers and to see how this communication was divided between public (reports about folklore collecting published in newspapers) and private spheres (letters). Maasen was one of the most prolific female co-workers of Hurt – in the years 1888–1896 she sent in 1150 pages of folkloric materials (tales, songs, minor forms etc.). Besides folklore she also sent Hurt several letters; some of them dealt with practical matters (what to collect), while in others she reflected quite emotionally on her role as a folklore collector. The article addresses the subjects that come up in their correspondence, showing that there were topics which were discussed equally in public and private spheres (for example the questions connected with the age of the songs), and those that were only discussed privately (for example the moral contents of the tales). Besides those themes, we can see how Maasen positions herself as a folklore collector, wavering between self-diminution (stressing the scarcity of her collected material) and sincere and heartfelt happiness about what she is doing. Compared to that ambivalence, the representations of Maasen in Hurt’s newspaper reports are rather plain – she is always referred to as a ‘diligent maiden’.
Katre Kikas (b. 1981), MA, Estonian Literary Museum, Department of Folklore, Researcher; University of Tartu, Doctoral Student, katreki@folklore.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#404 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-05 11:47:23" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(12977) "A n d e r s o n, Benedict 1991. Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. London–New York: Verso.
A n t t o n e n, Pertti J. 2005. Tradition through Modernity. Postmodernism and the Nation-State in Folklore Scholarship. Helsinki: Finnish Literature Society.
B a r t o n, David, H a l l, Nigel 2000. Introduction. – Letter Writing as a Social Practice. Toim David Barton, Nigel Hall. Amsterdam – Philadelphia: John Benjamin Publishing Company, lk 1–14.
B r i g g s, Charles L. 1993. Metadiscursive practices and scholarly authority in folkloristics. – Journal of American Folklore, kd 106, nr 422, lk 387–434.
G r ü n f e l d t, P. 1897. Uus mõistlik seltsiline. Tarviline õpetus igale noorele inimesele. Tartu: Trükitud J. Mäesepp’a kuluga.
H a a v a, Anna 2014. Rändaja Anna. Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale. Koostanud Sirje Endre. Tallinn: SEJS.
H u r t, Jakob 1871. Eesti Aleksandri-kool. Üks tähtis kuulutus ja palve kõigile Eestirahvale. – Eesti Postimees 1. XII.
H u r t, Jakob 1888a. Kolmas aruanne Eesti vana vara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 28. aprill 1888. – Olevik 2. V; Postimees 3. V.
H u r t, Jakob 1888b. Neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 18. mail 1888. – Olevik 23. V; Postimees 21. V.
H u r t, Jakob 1888c. Viies aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 1. juuni 1888. – Olevik 6. VI; Postimees 6. VI.
H u r t, Jakob 1888d. Kaheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 29. juuni 1888. – Olevik 1. VIII; Postimees 30. VII.
H u r t, Jakob 1888e. Üheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 10. augustil 1888. – Olevik 15. VIII; Postimees 13. VIII.
H u r t, Jakob 1888f. Kümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 8. septembril 1888. – Olevik 12. IX; Postimees 10. IX.
H u r t, Jakob 1888g. Kolmasteistkümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 6. oktobril 1888. – Olevik 10. X; Postimees 11. X.
H u r t, Jakob 1888h. Neljasteistkümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keele murrete uurimisest. 20. oktobril 1888. – Olevik 24. X; Postimees 25. X.
H u r t, Jakob 1888i. Viiestõistkümnes aruanne Eesti vanavarakorjamisest ja keelemurrete uurimisest. 27. oktobril 1888. – Olevik 31. X, 7. XI; Postimees 1. XI, 3. XI.
H u r t, Jakob 1889a. Kaheskümnes neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 10. veebruaril 1889. – Olevik 13. II; Postimees 18. II, 21. II.
H u r t, Jakob 1889b. Kolmaskümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 23. märtsil 1889. – Olevik 27. III; Postimees 30. III.
H u r t, Jakob 1889c. Kolmaskümnes esimene aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 30. märtsil 1889. – Olevik 3. IV; Postimees 4. IV, 8. IV.
H u r t, Jakob 1889d. Kolmaskümnes kolmas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 20. aprilil 1889. – Olevik 24. IV; Postimees 25. IV.
H u r t, Jakob 1889e. Neljaskümnes seitsmes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 20. september 1889. – Olevik 2. X; Postimees 3. X, 5. X.
H u r t, Jakob 1889f. Viieskümnes tõine aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 30. novembril 1889. – Olevik 4. XII; Postimees 16. I 1890.
H u r t, Jakob 1889g. Viieskümnes neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 14. detsembril 1889. – Olevik 18. XII; Postimees 8. II 1890.
H u r t, Jakob 1890a. Kuueskümnes esimene aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 2. mail 1890. – Olevik 7. V; Postimees 12. V.
H u r t, Jakob 1890b. Kuueskümnes viies aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 8. septembril 1890. – Olevik 24. IX; Postimees 9. X.
H u r t, Jakob 1890c. Kuueskümnes seitsmes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 12. detsembril 1890. – Olevik 17. XII, 21. XII; Postimees 10. I, 15. I 1891.
H u r t, Jakob 1891a. Kuueskümnes üheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 20. veebruaril 1891. – Olevik 4. III; Postimees 7. III.
H u r t Jakob 1891b. Seitsmeskümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 24. aprill 1891. – Olevik 6. V; Postimees 7. V.
H u r t, Jakob 1892. Seitsmeskümnes üheksas aruanne Eesti rahva vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 8. juunil 1892. – Olevik 15. VI; Postimees 11. VI.
J a k o b s o n, Peeter 1889. Kirjakirjutaja ehk juhatus, kuidasviisi tuleb mitmesugusi kirjasi, kontrahtisi, kvitungisi, võla- ja volikirjasi, testamentisi, rehnungisi ja vekslid kirjutada. Kirja pannud P. Jakobson. Rakvere: G. Ruhs.
K a l k u n, Andreas 2015. „Rohgem ei tiija mina teile kirjuda.” Kirjavormelid ning peresuhete kajastused Jakob Ploomi sõjakirjades. – Esimene maailmasõda eesti kultuuris. (Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi Toimetised 17.) Toim Mirjam Hinrikus, Ave Mattheus. Tallinn: Tallinna Ülikool, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 116–144.
K i k a s, Katre 2013. Ajakirjandus Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni tegevuse mõtestajana. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 333−350.
K i k a s, Katre 2014. Folklore collecting as vernacular literacy: establishing a social position for writing in the 1890s Estonia. – Vernacular Literacies – Past, Present and Future. Toim A-C. Edlund, S. Haugen, L-E. Edlund. Umeå: Umeå University, lk 221–235.
K i k a s, Katre 2015. Matthias Johann Eisen ja tema kaastöölised seitsme Moosese pärimust piiritlemas – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 711−727.
K o r b, Anu 2013. Rahvaluule osakonna Siberi kaastöölise Rosalie Ottessoni ja teadurite-arhivaaride dialoog aastatel 1969–1976. – Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, nr 54, lk 7−26.
K r i k m a n n, Arvo, S a r v, Ingrid 1988. Eesti vanasõnad. IV. Lisad. Tallinn: Eesti Raamat.
K u i s m i n, Anna 2013. Rahvaan runot. Tuli taas kynälle kyyti. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 185–214.
K u r k i, Tuulikki 2002. Heikki Meriläinen ja keskusteluja kansanperinteestä. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
L a i t i n e n, Lea, N o r d l u n d, Taru 2013. Language from below? Indexing identities in the writings of common people in 19th-century Finland. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim L. Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 169–189.
M i k k o l a, Kati 2013a. Kansanrunouden kokoelmat. Kerääjinä kuuliaisia avustajia ja visionäärejä. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 337–378.
M i k k o l a, Kati 2013b. Self-taught collectors of folklore and their challenge to archival authority. – White Field, Black Seeds. Nordic Literacy Practices in the Long Nineteenth Century. Toim Anna Kuismin, M. J. Driscoll. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 146–157.
N o r d l u n d, Taru 2013. Kirjeet. Keskustelua yli ajan ja paikan. – Kansanrunouden kokoelmat. Kerääjinä kuuliaisia avustajia ja visionäärejä. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 107–138.
O. 1891. Virgale vanavara korjajale. Helene Maasen’ile südamelikuks tänu tunnistuseks, tema viljarikka töö eest. – Eesti Postimees 10. V.
P i n o, Veera 1989. Leena Kase-Kaur – rahvalaulik, rahvaluulekoguja, Jakob Hurda kaastööline. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Tallinn: Eesti Raamat, lk 41–79.
P õ l d m ä e, Rudolf 1959. Kirikutegelaste vastuolusid Jakob Hurda rahvaluulekogumisega. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 409–421.
P õ l d m ä e, Rudolf 1986. Jakob Hurda koostööst korrespondentidega. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 726–735.
P õ l d m ä e, Rudolf 1989. Materjale J. Hurda vanavara kogumise loost. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed: uurimusi ja materjale, 12. kd. Uurimusi Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Tallinn: Eesti Raamat, lk 10–40.
S a u k a s, Rein 2003. Matthias Johann Eisen mõistatuste koguja ja publitseerijana 1869–1890. – Mäetagused, nr 21, lk 85–140.
S a u k a s, Rein, K r i k m a n n, Arvo 2012. Eesti mõistatused. III: 1. Kogujate register. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
S h e r i d a n, Dorothy, S t r e e t, Brian, Bloom, David 2000. Writing Ourselves. Mass-Observation and Literacy Practices. New Jersey: Hampton Press inc.
S t a r k, Laura 2013. Sanomalehtien maaseutukirjeet. Itseilmaisun into ja lehdistön portinvartijat. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 145–177.
S u b u r g, Lilli 1889. Vanavara korjamisest. – Linda, nr 6, lk 413.
T õ n i s s o n, Mats 1892. Aadressid ja Proovi-kirjad. Õpetus, kuidas kõiksugused aadressid ja kirjad tulevad kirjutada. Nimelt: palvekirjad kohtudele ja ülematele, sugulastele ning tutvatele, kontrahid, protokollid, võla-kirjad, kviitungid ja muud. Eesti ja Vene-keeles. Tallinn: Trükitud G. Pihlaka kuluga.
V a l k, Ülo 2004. On the discursive foundations of Estonian folkloristics: a farmer’s field of vision. – Everyday Life and Cultural Patterns: International Festschrift for Elle Vunder. (Studies in Folk Culture 3.) Toim Ene Kõresaar, Art Leete. Tartu: Tartu University Press, lk 265–272.
V i i d a l e p p [Viidebaum], Richard 1934. Jakob Hurda kaastöölistest. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat IX–X, 1933/4. Tartu: Sihtasutis „Eesti Rahva Muuseum”, lk 231–254.
W h y m a n, Susan 2009. The Pen and the People. English Letter Writers 1660–1800. Oxford: Oxford University Press.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#614 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(80) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#615 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-03 18:24:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Katre Kikas
Rahvaluulekogumine epistolaarses kontekstis
Jakob Hurda 1888. aastal alguse saanud rahvaluulekogumise aktsioon oli esmajoones suunatud hääbuva pärimuse talletamisele. Ent samavõrd kui Hurdani jõudnud rahvaluulesaadetised dokumenteerisid mineviku pärimust, jäädvustasid nad ka oma kaasaega ning kogumises osalenud inimeste mõttemaailma. Ehkki hea koguja tunnuseks oli oskus jääda tagaplaanile ning valmidus loobuda igasugustest omapoolsetest täiendustest, on rahvaluulearhiivis siiski märkimisväärses koguses tekstikatkeid, milles koguja kõneleb oma häälega oma elust. Eluloolisi kirjakohti võime kohata nii saadetistele lisatud kaaskirjades, rahvaluuleüleskirjutustele lisatud märkustes kui ka folklooriüleskirjutustes endis.
Artiklis heidan pilgu ühele konkreetsele elust kirjutamise kontekstile Jakob Hurda kogumisaktsiooni raamides: kuidas vastasid kogujad Hurda palvetele saata infot oma elu kohta. Esmakordselt esitas Hurt selle palve 1889. aasta veebruaris oma 24. vanavaraaruande lõpus (Hurt 1889b), palvet kordas ta 1891. aastal 70. aruandes (Hurt 1891b); mõnevõrra muudetud rõhuasetustega tuleb küsimus esile ka aruannetes 87, 109 ja 116, kus Hurt palub infot kogumistöö käigu ja allikate tausta kohta (Hurt 1893a, 1895a, 1895b). Kui hilisemates aruannetes viitab Hurt teemale pigem lapidaarselt, siis esimeses palves toob ta välja seitse küsimust, millele kogujad võiksid vastata:
Lõpetuseks palun auustatud kaastöötegijaid, et igaüks mulle iseenesest üles annaks: 1. Oma täie nime (ristinime ja liignime.) 2. Kus ja millas tema sündinud. 3. Mis ametis ehk seisuses tema elab. 4. Kus ta kooliõpetust saanud. 5. Kust ta oma vanavara korjas ehk sai. 6. Kes kõige tähtsamad vanavara teadjad, nimelt kõige osavamad laulikud olivad. 7. Mis muidu veel korjates tähelepanemise väärt ehk õpetlik oli. (Hurt 1889b)
Samas tekstis selgitab Hurt põhjalikult ka seda, miks ta neid andmeid vajab: tal on plaanis koostada kogumise ajalugu käsitlev raamat – „kogumise ajaraamat” – ning ta soovib, et see sisaldaks infot kõigi kohta, kes ettevõtmises kaasa on löönud. Hurt rõhutab, et selline teos on oluline, kuivõrd lisaks kogutava materjali enda väärtusele on kogumisaktsioon tõendus rahva võimest ühise eesmärgi nimel töötada:
Meie ettevõetud töö on liiga tähtjas ja saab veel tähtsamaks tõusma edespidi. Meie oleme väsimata töötegijatele ja teaduse kasvatajatele tänu võlgu ja tahame seda tänu ka tuleviku ees ülestunnistada. (Hurt 1889b)
See kiidukõne kogujatele ja nende tööle ilmus napilt aasta pärast kogumisaktsiooni alustanud kirjutist „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” (Hurt 1989: 45–56), kuu varem oli Hurt avaldanud suurejoonelise kokkuvõtte möödunud aasta kogumistööst (Hurt 1889a). Näib tõenäoline, et just viimase tegemine viis ta mõttele aktsiooni tulemusi ja seal osalevaid inimesi ajaleheveerust mõnevõrra kestvamas formaadis esile tõsta.
Planeeritud raamat (nagu paljud teisedki Hurda kavandatud väljaanded) kahjuks ei valminud ning pole isegi teada, et Hurt oleks reaalselt selle kallal tööle asunud. Samal ajal on see küsimine ning kogujate reaktsioonid sellele tänapäeva vaatepunktist põnev uurimismaterjal. Oluline on just see, et Hurt ei palunud lihtsalt teateid elust, vaid ta palus inimesi kirjutada oma elust ajalooraamatu, s.o avaliku auditooriumi jaoks. Mitmes mõttes on Hurda palve võrreldav kaastöödega erinevatele tänapäevastele keskkondadele, kus inimesed oma elu ja tegevust avalikult esitlevad – olgu selleks iseendast Vikipeedia artikli kirjutamine, ETIS-e konto täiendamine või blogi pidamine. Samas on oluline see, et kui tänapäeval on erineva taustaga üksikisikute elude jõudmine avalikkusse pigem tavaline, siis XIX sajandil oldi harjunud sellega, et avalikku ruumi jõuavad vaid nn suurmeeste elulood. Seega annab see juhtum meile võimaluse näha, kuidas reageerisid tavalised inimesed palvele kirjutada oma elust avalikule (tuleviku)auditooriumile.
1. Allikmaterjal
Nagu ülal näha, ei palunud Hurt, et kogujad paneksid kirja oma eluloo, vaid ta esitas konkreetsed küsimused, millele soovis vastust saada.(1) Siiski kasutab suur osa vastajaid oma vastuste pealkirjades vm raamistavas tekstis sõna elulugu. Nii et kui ma järgnevalt viitan oma analüüsiobjektile kui kogujate elulugudele, siis pean silmas just kirjutajate endi antud määratlust. Üldisemale taustale asetatuna pole need tekstid rangelt võttes autobiograafiad – selleks on nad enamikus liiga lühikesed ja katkendlikud –, küll aga kuuluvad nad avarama omaelulooliste tekstide mõiste alla (Kurvet-Käosaar 2010: 7).
Arhiivitekste läbi vaadates olen leidnud 60 vastust ning kümmekond teemat muul moel kommenteerivat kirjapanekut. Kuivõrd ma pole jõudnud läbi vaadata kogu Jakob Hurda rahvaluulekogu, siis pakun, et minu materjal moodustab kõige enam poole, aga pigem kolmandiku vastustest.
Enamik tekstidest (37) pärineb 1889. aastast, s.o järgneb ajaliselt Hurda esimesele üleskutsele 24. aruandes, 15 teksti on seostatavad 70. aruandega, kaks 109. aruandega ning kuue teksti kohta on raske öelda, kas inimene võttis lihtsalt pikema mõtlemisaja või sai ta kehutust mõnest Hurda saadetud kirjast. Mõned kogujad reageerisid Hurda palvele väga kiirelt: Hurda 24. aruanne ilmus Olevikus 13. veebruaril 1889 (Postimehes 21. veebruaril), esimene vastus on kirja pandud 25. veebruaril (Juhan Kuusik), enne märtsi lõppu on vastanud vähemalt 12 kogujat.(2) Mitme koguja loo reaalsele saatmisele eelneb lubadus palvele kunagi tulevikus vastata: nii lubavad näiteks Johan Ney (H II 14, 288a/c), Gustav Anniko (H III 13, 234), Jaak Sõggel (H III 19, 648), Karl Angelus (H III 3, 217/9) ja Jaan Lievoh (H II 17, 971), et saadavad vastuse järgmise kirjaga. Mõned juba vastuse saatnud kogujad pärivad aga hiljem omakorda aru raamatu valmimisaja kohta (vt nt Hans Martinsoni kirja H II 20, 273).
Kokku on valimis 54 inimese lood (51 on mehed ja 3 naised). Naiste osakaal võib näida väga väike, kuid kui võtta arvesse, et Hurda korrespondentidest vaid 2 % olid naised, siis lugusid kirja pannud isikute hulgas on naisi mõnevõrra rohkem – 5,6 %. Samal ajal tähendab väike arv siiski seda, et käesolev artikkel kajastab eelkõige meeste maailma. Lugude kirjapanijad on sündinud aastatel 1841–1880, neist noorim oli 15-aastane Aleksander Uuk (H II 28, 876) ja vanim 60-aastane Jakob Jagomann (H II 74, 121/3); kõige enam on esindatud vanusevahemik 18–33 aastat. Kirjutajad on väga erineva taustaga: põllumehed, maakäsitöölised, metsavahid, vallakirjutajad ja õpetajad, s.o nii inimesed, kelle jaoks kirjutamine oli osa igapäevatööst, kui ka need, kes tegid eelkõige füüsilist tööd; nii need, kes olid varanduslikult suhteliselt kindlustatud, kui ka need, kes seda pigem ei olnud.
Vastuste pikkus varieerub paarist reast mitmekümne leheküljeni, kuid enamik jääb vahemikku 0,5–2 lehekülge. Paljudel juhtudel ehk ei olegi õige rääkida narratiividest, mõnikord on kirjapanek napp ja fragmentaarne, teinekord vormistatud numereeritud vastustena Hurda küsimustele, kuid on ka pikemaid lugusid.
Järgnevalt piiritlen põgusalt konteksti, mis tõenäoliselt mõjutas vaadeldavate tekstide sündi. Seejärel analüüsin kogujate lugusid kahest eri vaatepunktist. Kõigepealt keskendun sellele, millest nad kirjutasid: mis teemad tulid kõige sagedamini esile, kuidas neid esitati. Seejärel vaatan vormilist poolt: kuidas kogujad lugusid saadetistes raamistasid ning mida saab nende raamistusvõtete kaudu väita kogujate ja avaliku ruumi suhete kohta.
2. Üldisi lähtekohti: kogujate elulood rahvaluulekogumise kontekstis
Oma varasemates uurimustes olen vaadelnud rahvaluulekogumist kui teatavat kirjutamiskonteksti. Toetudes nn New Literacy Studies põhiteesile, et „millal iganes inimesed osalevad kirjalikus sündmuses, teevad nad seda sotsiaalselt positsioonilt lähtuvalt” (Sheridan jt 2000: 4), olen keskendunud sellele, kuidas rahvaluulekogujad endid kui kirjutajaid mõtestasid, kirjutamise kaudu kehtestasid ning milliseid muudest kontekstidest pärinevaid kirjutusviise nad rahvaluulekogumise aktsioonide raames rakendasid (Kikas 2014; vrd Sheridan jt 2000). Käesolev uurimus asetub samasse ritta minu artiklitega seitsme Moosese lugude raamistamisest (Kikas 2015), rahvajuttude kasutamisest ajalooalastes aruteludes (Kikas 2016) ning kirjažanri rollist Helene Maaseni ja Hurda vahelises suhtluses (Kikas 2017), mis kõik keskenduvad mõnele konkreetsele žanrile ja selle erinevatele kasutustele rahvaluulekogumise kontekstis (või rahvaluulekogumisega seotud avalikus kirjaruumis üldisemalt).
Laias laastus võib esile tuua kaks selle kirjutuskonteksti tunnust, mis on olulised ka elulugude puhul: hierarhilisus ja eripärane suhe avaliku ruumiga.
Hierarhilisus. Enamik kogujaid tajub võrdlemisi suurt lõhet enda ja Hurda sotsiaalse positsiooni vahel, seetõttu pöörduvad nad Hurda poole pigem alandlikult nn enesemadalduslikus kõneviisis (Kikas 2017: 275, 280; mõiste kohta vaata Kuismin 2013a: 204). Tekstuaalselt rõhutab hierarhilisust see, et Hurt on valinud oma tagasiside andmise viisiks aruande – žanri, mida kohtab tolleaegses ajakirjanduses võrdlemisi sageli, kuid reeglina kasutasid erinevad institutsioonid seda oma tegevusest teada andmiseks. Sellega Hurt justkui institutsionaliseeris oma tegevuse (isegi kui reaalselt oli tegu ühe inimese loodud ja käigus hoitud aktsiooniga).(3)
Hurda aruannete funktsioon kogumistöös oli mitmetine: tagasiside andmine, saadetu hindamine, juhendamine. Antud teemaga seoses on aga oluline aruande žanri keskne positsioon kõigi teiste kogumistööga seotud žanride suhtes: andes aruande kaudu nõu, mida ja kuidas kirja panna, paneb Hurt ühtlasi ka paika selle, millistel žanridel on või ei ole kohta rahvaluulekogujate repertuaaris. Aruanded koosnesid kahest osast: teksti alguses andis ta igale kogujale individuaalset tagasisidet, teksti lõppu paigutas ta aga (vajadusel) üldisemaid, kõigile mõeldud teateid. Viimaste hulgas oli näiteks pikemaid teemaarendusi, mille eesmärgiks oli kogumisaktsiooni kaitsmine (Hurt 1889c, 1889d, 1893b), kuid enamasti olid aruande lõpus erinevad praktilised nõuanded, nagu kui suurt paberit kasutada (Hurt 1888), kuidas mahukaid saadetisi postiga kõige soodsamalt saata (Hurt 1891a), mis teemadele enim tähelepanu pöörata (Hurt 1892a, 1892b). Ka palve saata eluga seotud teateid paigutus aruannetes just üldisemasse lõpuossa.
Ambivalentne suhe avalikkusega. Rahvaluulekogumist ümbritseva tekstuaalse välja võib tinglikult jagada avalikuks (aruanded, raamatud, üleskutsed) ja privaatseks (kirjad), kuid piir nende vahel on liikuv, kuivõrd Hurt tsiteerib sageli oma aruannetes kogujate kirju ning neis võib leida lõike, mis ei ole adresseeritud mitte Hurdale, vaid avaramale kogujaskonnale. Seega võime vaadelda rahvaluulekogumist kui omamoodi poolavalikku ruumi ning on põnev näha, kui paljud kogujad nägid kogumistöös osalemises võimalust katsetada anonüümse (ja rahvusliku) avalikkuse kõnetamist (Kikas 2017: 283–284; vrd Kirsti Salmi-Niklanderi noorsooliikumise käsikirjaliste ajalehtede analüüsiga: ka tema toob esile, et need olid ruumiks, kus sai katsetada erinevaid kirjutusviise, vt 2013: 397–398, 407–409; vt ka Sheridan jt 2000: 236). Heaks näiteks kogujate poolt avalikkusele suunatud žanrist on nn äratussõnad – kaaskihelkondlastele või endise kodukoha inimestele adresseeritud üleskutsed kogumistööga ühineda. Need tekstid saadeti Hurdale, kes avaldas neist mitmeid oma aruannetes. Tänu avalikule väljundile on võimalik rääkida selle žanri kinnistumisest, sest lõpptulemusena olid tekstid suhtelisest sarnased.
Kuidas asetuvad sellesse konteksti kogujate elulood (või siis kogujate reaktsioonid Hurda küsimustele)? Esimesena torkab silma, et tegu on ülalt alla suunatud žanriloomega: tekstide lähtepunktiks on Hurda aruande koosseisus esitatud palve. Samal ajal võib näha mitmeid viiteid sellele, et kogujad üritavad läheneda ülesandele avaramalt: nt nad nimetavad oma tekste elulugudeks, s.o käsitlevad neid justkui narratiivsemalt (ja žanrilisemalt) kui Hurt. Teiseks on oluline see, et ehkki tekstid olid mõeldud avaldamiseks, puudus žanril omas ajas avalik väljund (s.o ükski kirjapandud tekst ei leidnud teed avalikku kirjasõnasse) ning seega on allikmaterjal äärmiselt heterogeenne.
Heterogeensus on muidugi seotud ka võimalike eeskujude paljususega. Rutt Hinrikus on eesti varaseima omaelulookirjutuse traditsiooni ülevaates märkinud, et enne 1930. aastaid ilmus väga vähe eestlaste kirjutatud omaeluloolisi tekste (Hinrikus 2016: 200). Samas toob ta käsikirjalistele arhiiviallikatele toetudes esile, et oma elust siiski kirjutati, kuid kirjutatu ringles pigem väiksemates kogukondades. Hinrikus toob eriliselt esile vennastekoguduse liikumise raames toimunud usulistele pöördumislugudele keskenduva elulugudetraditsiooni (Hinrikus 2016: 204–206) ning nn talupoeg-autobiograafide kirjutatud perekonna- või külaajalood (Hinrikus 2016: 211–215).(4) Lisaks sellistele käsikirjalistele ja avalikust ruumist välja jäänud tekstidele võisid kogujate arusaama sellest, kuidas üks kirjapandud elu välja peab nägema, mõjutada ka erinevad trükitekstid, sh näiteks tõlgitud või mugandatud suurmeeste elulood (neid ilmus nii eraldi raamatutena kui ka lehelugudena) või ilukirjanduslikud teosed. Lisaks tuleb arvestada ka nn CV-kultuuriga: ka tol ajal pidid inimesed teatud ametikohale taotledes esitama eluloo, s.o end kuidagi kirjalikult tutvustama. Võimalik, et Hurda ja kogujate suhte hierarhilisus tekitas mõningates kogujates (nt kooliõpetajates) tunde, et just ametlikes kontekstides käibel olev elulooformaat on ka antud juhul kõige sobivam.
3. Lugude sisu: ühendavad teemad
Kirjapandud lugude keskmes on eelkõige see, mida Hurt küsis, s.o sünniaeg, elukoht, haridus, amet ning rahvaluulekogumisega seonduv, siiski võib üks või teine teema ka ära jääda või arendatumalt esile tulla: on näiteks tekste, mis koosnevad haridustee kirjeldusest. Teema, mille kohta Hurt otseselt ei küsinud, aga mida paljud pikemalt kirjutavad kogujad oluliseks peavad, on perekond – see hõlmab nii vanemate päritolu kui ka enda perekonnaseisu. Ka on mõningaid toredaid lapsepõlve eluolu kirjeldusi (nt August Mauer, H II 28, 146/8), ehkki enamasti ilmub lapsepõlv seoses koolitee või emma-kumma vanema surmaga. Kuigi paljud – ja eriti just lühemad – kirjapanekud on pigem kuivad faktide loetelud, sisaldavad mitmed lood ka emotsionaalsemaid ja refleksiivsemaid lõike. Sealjuures tuleb emotsionaalsus esile nii sisuliselt kui ka vormiliselt – rohke hüüdsõnade ja hüüumärkide kasutuse kaudu.(5)
Muudest teemadest sagedamini saavad vastustes tähelepanu ameti, haridustee ja vanavarakogumisega seotu.
Amet
Küsimus ametist (ehk siis küsimus sellest, millega kirjutaja elatist teenib) nõuaks justkui ühest vastust, ent kogujatel on sageli raskusi sellele lihtsa vastuse andmisega.(6) Eriti just maata inimeste puhul tuleb sageli esile elatusalade kirjusus, elatist teenitakse väga erinevate tegevustega vastavalt sellele, mida elu parajasti ette toob. Elualade paljususe võtab hästi kokku Jakob Ploompuu: „Ammetile ei leia õiged nime. Olen puid saaginud, juurinud, istutanud, kraavi kaevanud, aeda harinud, kündnud j.n.e. Kui popsi poeg, kellel ka 3–4 tündrimaad põldu harida on, nimetaksin ma ennast siis ammeti poolest põllumeheks.” (H II 40, 634)
Siiski on mitmed kogujad õppinud mõne konkreetse ameti ning selle juurde jäänud: Tõnu Wiedemann õppis maalriks (H II 37, 532), Eduard Erme kingsepaks (H II 13, 409/10) ning Johann Ney rätsepaks (H II 38, 663/4). Esineb näiteid hilisematest eluala vahetustest: näiteks Ernst Hannov omandas küll kingsepa kutse, kuid võimaluse avanedes õppis hoopis telegrafistiks; samas kurdab ta Hurdale, et lootused veel paremale tööle saada on seni luhtunud:
Seda ametit on ta juba seitse aastat pidanud ja piab teda veel edasi pidama. Sest ilma teadmata põhjused ei luba temal mitte jaama ülema abi eksami ära teha. Ta on ennast juba seitse kord eksamile palunud aga iga kord on palve tagasi lükkatud saanud, ilma teadmata miks pärast võimalik ei ole. Tarvis oota paremid aegu! (H II 14, 585)
Hurda kogujate hulgas on ka mitmeid kergema või raskema puudega inimesi. Allikmaterjalis on esindatud neist kahe lood, mis annavad sissevaate sellesse, millised võimalused olid sellistel inimestel elatist teenida. Lapsest saati kehva nägemisega Juhan Holts töötas valla postimehena, oma kirjutises nendib ta aga, et just tänu sellele tööle on tal aega rahvaluulet üles kirjutada (H II 16, 788). Õnnetuses kätt vigastanud Johan Kill teeb aga lihtsamat puutööd:
Õnnetu juhtumise läbi tei mõne aasta iest oma tõese käele ka seantse vea manu, et raskemb orjamine, kost enamb sissi tules, kõrva peab jääma! Nõnda aja prilla enda elu päevi üsna kehva viisi avva poole. Suvel tie enämiste puutööd, nimelt ehituse manu. Talve nokitse nõnda sama mis saab; tie ka mõne sängi ja lavvakese, nõnda et vaeva viisi leivä saa! (H III 14, 254/5)
Killi loo muudab eripäraseks omamoodi pihtimuslik-kahetsev toon (võimalik, et tal on olnud kokkupuuteid vennastekoguduse elulookirjutustraditsiooniga). Nimelt käsitleb ta käega juhtunud õnnetust kui karistust noorpõlve alkoholilembuse eest, seda hoolimata sellest, et õnnetus juhtus ajal, kui ta oli juba joomise maha jätnud ja kohaliku karskusseltsiga liitunud: „Aga, nagu mede vana sõna ütlep, et: küdsänu enamb tuores ei või saia, – nõnda ka lugu miuga. Külü, mis mä vallalise ja poisme põlven külüsi, om abieluaal kurb ja valus lõegata!” (H III 14, 254)
Haridustee
Küsimus hariduse kohta on paljude jaoks tundlik teema. See on üks eluloolisi seiku, mis sageli ka spontaanselt kaaskirjades esile tuleb. Näiteks pöörduvad mõned kogujad Hurda poole, et saada nõu võimalike edasiõppimisvõimaluste kohta (vt nt Jaak Järve kirja H III 15, 713 või Johannes Sibula oma H III 11, 783/4). Väga paljud vähemharitud kogujad tunnevad aga, et kogumistöös osalemise kaudu tungivad nad haritud inimestele määratud väljale, oma julgust siiski midagi saata põhjendavad nad asjaoluga, et kohapealsed „suuremad sulemehed” pole seda ülesannet enda peale võtnud.(7)
Ehk siis – haridus kui teema tõstatub kogujate kirjades üsna spontaanselt ning Hurda küsimus andis võimaluse sellest pikemalt kirjutada. Kõik vastanud üritavad anda võimalikult põhjaliku ülevaate erinevatest koolidest, kus nad on õppinud, ning need, kel see nimekiri pole kuigi pikk, kirjutavad oma emotsioonidest seoses lühikeseks jäänud haridusteega. Sageli rõhutavad nad näiteks, et nii palju kui neil õnnestus haridusest osa saada, pälvisid nad õpetajate heakskiidu ja toetuse (vt nt Jaan Sandra lugu H I 6, 707/10). Haridustee katkemise põhjuseks on enamasti vaesus, s.o vajadus osaleda pere ülalpidamise hankimises. Aga selle taga võib olla ka väljarändamine (vt nt Jaan Pindi kurtmist KM EKLA, f 43, m 17: 38, l 3/6) või vanemate otsus:
Oma kooli algus õpetust sain ma Neeruti valla koolis Karl Ütsi juhatusel, ja viimati Otepää kihelkonna koolis 4 talve J. Austeri juhatusel, kus ma selle kooli aead lõpetasin, siis oli mul himu kül Tartusse suuremasse kooli minna aga isal tulli maea ostmine kätte ja se tegi minu kooli mineku võimatus, nõnda pidin siis kodu jääma isale abiks, kus ma viimaks ka selle talu omanikuks sain. (Jüri Illak, H II 44, 264)
Peremeeste lastel katkeb haridustee hiljem kui maata inimeste lastel, ka ei väljenda taluomanike järeltulijad alati otseselt kahetsust selle pärast. Mitmel juhul on vaeste perede laste hariduse eest hoolitsemise enda kanda võtnud linnas elavad lasteta sugulased. Tõnu Wiedemann kahetseb, et linnakooli aeg nii lühikeseks jäi (H II 37, 531), samas Johan Kill ja Jakob Ploompuu märgivad, et puuduva keeleoskuse tõttu (Kill õppis saksa- ja Ploompuu venekeelses koolis) oli see osa nende haridusteest üsna kasutu (H III 14, 252; H II 40, 633). Võrdlemisi erandlik on Andres Rull, kes avaldab lootust, et tal õnnestub vaesuse tõttu katkenud haridusteed jätkata ohvitseride koolis (H III 16, 410).
Ehk kõige sirgjoonelisema ja lõpetatuma haridustee näiteks on August Mauer ja Friedrich Karl Johan Kuhlbars – mõlemad kooliõpetajate pojad, kellest endistki said seminariharidusega kooliõpetajad (H II 28, 146/8; H III 7, 204). Neile vastanduvad aga madalaima astme kooliõpetajad, kes enamasti pärinevad kirju elutee ja katkendliku haridusega seltskonnast: see amet kuulub nii Paulus Paurmanni kui ka Jaan Sandra võrdlemisi pikka tegevusalade loetelusse (H II 37, 201/32; H I 6, 707/10).
Kogujad, kelle formaalne haridustee on katkenud, rõhutavad enamasti seda, et on hiljem üritanud leida võimalusi end ise harida. Väga põnev elulugu on Jaan Pindil, kes rändas 17-aastaselt vanematega Samaarasse ning sellega lõppes tema (konarlik, kuid suhteliselt pikk) formaalne haridustee; oma eluloo rändejärgse osa on ta aga sisustanud eranditult kirjeldusega oma hilisemast iseõppijateest (KM EKLA, f 43, m 17: 38, l 2/3–3/6). Sageli mainitakse loetavaid või tellitavaid ajalehti või ajalehtedele kaastöö tegemist (vt nt Killi jutustust H III 14, 255/6). Ajalehtedele viitamine näib olevat eriti oluline väiksema hariduse ja vaesema taustaga kogujatele, kes mõnikord panevad kirja sellegi, kust nad said raha esimese tellimuse vormistamiseks (vt nt Wiedemanni lugu H II 37, 532/3).
Ka kirjeldavad nad oma osalemist kohalikus kultuurielus, siingi tunduvad taluomanikud mõnevõrra paremal positsioonil olevat. Näiteks eespool tsiteeritud Jüri Illak jätkab oma jutustust märkusega „katsusin ka rahva kultuurielu edendada” ning kirjeldab kooli ja raamatukogu asutamist ning muud kohaliku elu hüvanguks tehtut. Samal ajal puusepatööst elatuv haige käega Johan Kill saadab ajalehtedesse teateid kohalikust elust ning peab ettekandeid karskusseltsis, kuid jääb sellest Hurdale kirjutades väga alandlikuks ning märgib:
Vaim on mull küll ega hää esamaalise asja ajamise pääle valmis aga keha om nõder! Sie om: ma ei saa ega või mitte tegudega avita, sest et mull sedä võrd aridus puudub. (H III 14, 256)
Vanavara kogumine
Hurda seitsmest küsimusest kolm olid seotud vanavarakorjamisega, kaks esimest puudutasid materjali päritolu (kust, kellelt?), kolmas oli mõnevõrra üldisem: „Mis muidu veel korjates tähelepanemise väärt ehk õpetlik oli?” (Hurt 1889b). Paljud kogujad asetavad rahvaluulekogumise veelgi avaramale taustale ning kirjutavad sellest, mis neid ajendas aktsioonis kaasa lööma.
Üheks korduvaks teemaks on see, kuidas kogujad kogumistöö või rahvaluule olulisuse enda jaoks avastasid. Mitmed märgivad ära, millisest ajalehest nad kogumistöö kohta esmakordselt teavet said. Näiteks Tõnu Wiedemann kirjutab:
1890ma aasta Oktoobrikuus [---] tellisin omale ajalehe ja leitsin aruandid Eestirahva vanavara korjamisest siis tuli minul ka tahtmine kätt adra külge panna ja esivanemate varandust väilla kündma hakata. (H II 37, 532)
Rahvaluule tähtsuse osas rõhutavad aga mitmed, et arusaam rahvaluulest kui millestki erilisest ja väärtuslikust oli neil olemas juba enne Hurda üleskutsete lugemist. Jaak Sõggel kirjutab, et see eelnes isegi kirjaoskuse omandamisele (H III 30, 417), Paulus Paurmann nendib, et pidi majandusliku olukorra halvenemise tõttu oma lõbuks ülestähenduste tegemisest loobuma:
Kui mina 1878 aastal T. mõisas elasin, oli seal töö rahva suus vana vara rohkeste liikumas. Kord võttsin jo sule kätte kirjutin mõned kümned vana sõna ja nõnda muud tähendust paberi peale; aga see kõrd ei õld ma veel sugugi uue kirjutuse viisiga arjunud; selle pärast jätsin töö seisu. Ja selle juure tuli veel, et mind tenistusest lahti ööldi; see hoop rõhus minu vaimu nii et ma vana vara korjanduse töö oopis välla unestin… (H II 37, 233)
Nii Johann Ney (H II 38, 664), August Mauer (H II 28, 148) kui ka Eduard Erme märgivad, et Hurdale saadetav materjal ongi varem kogutu ärakiri, viimane viitab ka algkäsikirjade sügavalt isiklikule tähendusele:
Jutusi on mul peale saja, mis ma juba kümne aastaselt, se on 1874 aastal, olen kirjutanud ülesse [---] Need jutud tahavad aga kõik ümber kirjutamist, sest, et ma oma Lapse põlve kirja määlestust tahan pidada, kui ma vähegi mahti saan, siis saadan kõik ära. (H II 13, 418 Eduard Erme)
Pea kõik kogujad nendivad, et kogumine on alanud liiga hilja, kõik nende lapsepõlveaegsed suured laulikud on juba siitilmast lahkunud. Seda mõtet kordavad ühtviisi nii need, kes juba varem rahvaluule väärtuse ära tabasid, kui ka need, kes jõudsid selle arusaamiseni tänu Hurdale. Nii näiteks kirjutab August Mauer, et asus rahvaluulet koguma 1881. aastal peale ühe tol ajal ilmunud Hurda üleskutse ilmumist: „Pääle selle kahe vai kolme aasta pärast olivad laulikud surnud” (H II 28, 148).
Ehkki käsitlesin siin haridust ja rahvaluulekogumist eraldiseisvate teemadena, näib, et paljude kogujate jaoks olid need kaks valdkonda tihedalt seotud. Rahvaluulekogumises osalemine oli üks võimalusi oma poolikut haridust täiendada või tõestada, et hoolimata ametliku haridustee lühidusest soovitakse siiski osaleda modernse kultuuri ülesehitamises. Pole ilmselt juhus, et rahvaluulekogumisega seotu tuleb pikemalt esile vähem haritud ja vaesema taustaga kogujate lugudes, haritumad keskenduvad pigem haridusteele või oma rollile kohalikus seltsielus.
Eelnevas andsin põgusa ülevaate sellest, millest kogujad kirjutasid, järgnevalt vaatlen nende vastuseid aga mõnevõrra teise nurga alt: kuidas nad neid vormistasid ning oma saadetistesse paigutasid. Kui sisuline pool andis mõningase pildi sellest, kuidas nad elasid, siis vormi kaudu võiks olla võimalik jõuda selleni, kellele nad oma lugusid adresseerisid ja kui enesekindlana nad end Hurdale vastates tundsid.
4. Lugude raamistamine
Saadetistes on elulood enamasti paigutatud kaaskirja lähedusse. Paigutus on üsnagi ootuspärane, kuivõrd kaaskiri on just see koht, kus antakse vajadusel vastus mõnele aruandes tõstatatud küsimusele. Ka elulooga seotud lugudele eelneb reeglina viide Hurda vastavale palvele. See viide on ühelt poolt märguanne, et Hurda soovi on tähele pandud ning täita püütud, teisalt mõjuvad sissejuhatavad laused ka enesemadalduslikuna: kogujad soovivad justkui ekstra rõhutada, et omast peast nad millegi sellise kirjapanemise peale poleks tulnud.
Nii märgib näiteks Juhan Holts: „Teie soovi peale et igaüks täiesti oma seisust ja ametid teile teada annaks, võib siin ka haavaldada….” (H II 16, 788) ning Mihkel Kiisk: „Siis katsun nüüd ka Teie poolt soovitud märkused siia ülestähendada…” (H II 21, 535/9). Mõned viitavad ka konkreetsemalt tulemusele, mida nad Hurdalt ootavad, nii on Jaak Hünerson pealkirjastanud oma loo: „Teatus korjamise albumi tarvis” (H II 42, 729/30) ning Mihkel Kampmann: „Eesti vanavara korjamise ajalooks” (H II 11, 424c/d). Mõnikord on küsimisele viitamine kombineeritud ka muude enesemadalduslike võtetega, näiteks kirjutab Jaak Kivisäk:
Kord seisis teil paari aasta eest 24 vanavara aruande lõpul, et teije vanavara kõrvas ka üht korjanduse ajaraamatud tahade teha, ja et selleks iga üks ennast üles annaks. Mina arvan ka et se väga sünnis on ja olen sule käte võtnud, ärge minu pääle selleperast rasked kohud moistke, et mino ka omast elust mõne reakese kirjutan sest mina ei ole mite kõneloogeline ega kõrgest koolitatud, vaid olen ainuld 3 talved külakoolis käinud. (H II 23, 179/81)
Elulugude paiknemise kaaskirja lähedal muudab põnevaks aga see, et ehkki kirjade peamine funktsioon on rahvaluulekogumisega seotud praktiliste probleemide üle arutamine, võivad kirjad sisaldada ka erinevaid omaeluloolisi seiku (s.o tegu on selle osaga saadetisest, kus kogujad kirjutavad oma elust ka teistel põhjustel). Enamasti on nende esitamine seotud mõne konkreetse eesmärgiga, näiteks Hurdalt abi palumine (vt nt Helene Maaseni abipalvet töö leidmiseks KM EKLA, f 43, m 14: 20, l 8/14–8/15) või pika kogumispausi põhjendamine (vt nt Jüri Saalvergi kirja H III 30, 164). Sarnaselt siin vaadeldud tekstidele on ka need spontaansed omaeluloo seigad reeglina raamistatud enesemadalduslikult: kogujad vabandavad, et nii ebaolulise teemaga Hurda aega raiskavad (vt nt Helene Maaseni vabandust KM EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/17). Mis aga eristab siin vaadeldavaid lugusid muudest kirjadesse põimitud eluloolistest seikadest, on see, et lisaks põhjendavale või enesemadalduslikule raamile kasutavad mõned kogujad oma vastustes ka muid vahendeid, et kirjapandavat kirja koest välja tõsta (samas kui muud elulooseigad on alati orgaaniline osa Hurdale adresseeritud kirjast).
Üheks selliseks võtteks on isikulise asesõna teistsugune kasutus. Mõned tekstid on näiteks kirjutatud kolmandas isikus, paljude puhul võib rääkida rõhutatud minavormi kasutusest, kus asesõna mina on tekstis alati tervenisti välja kirjutatud. Paljude tekstide asesõnakasutus on siiski markeerimata (näiteid asesõnakasutusest vt allpool).
Mitmel puhul rõhutatakse teksti eraldiseisvust vormistuslike võtetega, nt vastuste numereerimine, reavahetus, pealkiri jms. Vormistuslikus mõttes võib tekstid laias laastus jaotada kaheks (ehkki tegelikult on tegemist kontiinumiga): eraldi realt algavad pealkirjastatud kirjapanekud, mis lõpevad hetkeseisu nentimisega, ning spontaanse eluloojutustuse laadselt kirja sisse põimitud tekstid. Hea kompaktne näide esimesest võimalusest on Juhan Kuusiku kirjutis:
J. Kuusik
Juhan Kuusik on sündinud 10 Novembril aastal 1871 Olen Karksi revisjonis ja ka Karksis koolis käinud, 2 talve küla koolis ja 4 talve Vene usu kihelkonna koolis (ise olen Luteruse usku) kus ma väeteenistuseks kergituse eksami ära tegin. (H II 23, 107/8)
Teise näitena selgelt eraldatud tekstist võib esile tuua Paulus Paurmanni 1891. aastal kirjapandud 30-leheküljelise jutustuse „Paulus Paurmanni elu lugu” (H II 37, 201/32). Lugu on jaotatud kaheks peatükiks (sellist loo sisemist struktureerimist näeme veel vaid Jaak Sõgglal, vt H III 30, 416/38), neist esimene – „Lapsepõlv” – kirjeldab elu rikkaima talu lapsena, teine (kogu ülejäänud lugu hõlmav) peatükk „Õnnetus” kirjeldab aga elu pärast seda, kui tulekahju kogu vara hävitas. Edasise loo paiknemine selles lõputa peatükis rõhutab, et veel aastakümneid hiljem on just tulekahju see, mis tema elukäiku endiselt mõjutab. Loo muudab terviklikuks see, et kui kirjutaja jõuab oma jutustusega tänapäeva, lisab ta lõppu luuletuse, mis tõstab esile õnneliku lapsepõlve mälestuse olulisust.
Sageli aga ei ole tekstid nii selgelt kaaskirjast eristatud. Näiteks Hendrik Lusik paigutas oma vastuse kaaskirja teisele lehele:
Nenda kui teie auulik härra 24 aruantes teatustaside et ikka üks omast üllese anaks, siis anan mina omast Jaani poeg Hendrik Lusik, süntinud 1861 aastal Enge mõisas… (H II 41, 968)
Üleminek võib olla ka loolt kirjale. Näiteks Eduard Erme kirjapanek algab kui eraldiseisvalt vormistatud elulugu:
Minu lühike elu lugu
Mina, Johannes Eduard Erme, olen sündnud 21. Janu 1864. aastal Pillistvere kihel., Kõo vallas, Kirivere külas. Minu vanemad Mihkel Erme ja Caruline Henriette sünd Meister, elasivad…. (H II 13, 409)
Teksti lõpus pöördub Erme aga otse Hurda poole, s.o jutustus asendub kirjaga:
Oma Pääva pilti saadan ma ka edaspidi ligi, sest kui ma juba mittu kirja saadan pean ma oma eluga ka tuntud ja tutav olema. Auustusega teie vana tutav Ed Erme. (H II 13, 410)
Mida see vastuse väljaeraldamine või isikulise asesõna valik näitab? Ühelt poolt viitab see sellele, kellele kogujad oma kirjapaneku adresseerivad: kirja sisse põimitud lood (ja markeerimata asesõna kasutus) on adresseeritud Hurdale, eraldiseisvad (tugev mina- või temavorm) aga pigem mingile avaramale ja avalikumale auditooriumile. Teisalt toob see aga esile selle, kas ja kuivõrd soovivad kogujad omada kontrolli selle üle, millises sõnastuses nende lugu avalikkuse ette jõuab. Võib väita, et kui eraldiseisvate lugude autorid soovivad jõuda avalikkusesse omaenda sõnadega, siis kirja sisse põimitud lugude autorid jätavad raamatusse mineva loo vormistamise Hurdale.
Tõsi – selline sõnastuse kontrollimise soov on vastuolus lugude üldise enesemadaldusliku raamistusega, samal ajal kohtame selliseid vastuolulisi enesepositsioneerimisi ka kogujate kirjades üldisemalt. Seda meeles hoides saavad eriti kõnekaks muutuva raamistusega tekstid, mis toovad esile olukorra ambivalentsuse: koguja soovib kõnetada avalikkust, valada oma lugu mingisse vormi, mida peab sobivaks; samal ajal tabab teda aga äratundmine, et ehk ei ole ta sellise avaliku tähelepanu vääriline. Põnev on see, et vormi (kirja sisse põimimine vs. väljaeraldamine) valik ei ole korrelatsioonis haridusega, küll aga võib eristavaks pidada seda, kas valitud vorm säilib teksti lõpuni või mitte: vähem haritud kogujad kipuvad eelistama markeeritud, pidulikke algusi, ent see pidulikkus hajub sageli üsna kiiresti. Viimane võiks viidata sellele, et just nende jaoks oli keerukas end ja oma lugu avalikku ruumi paigutada (hoolimata sellest, et kohati võivad need lood olla väga pikad ja emotsionaalsed).
Allikmaterjalist võib leida ka mõne eripärasema juhtumi, mis viitab kogujate soovile kontrollida seda, mis neist ikkagi avalikku ruumi jõuab. Üheks selliseks võtteks on loo korduv saatmine: vähemalt viis kogujat on saatnud Hurdale kaks lugu. Enamik mitmekordselt laekunud tekste on võrdlemisi sarnased ja viitavad ilmselt eelkõige kogujate hirmule, et ehk pole eelmine tekst Hurdani jõudnud.(8) Mõnikord on tekstid aga võrdlemisi erinevad – koguja oleks justkui otsustanud, et varem saadetud tekst ei esinda teda enam sellisena, nagu ta end uuel ajahetkel näeb.
Kõige põnevam näide kordussaatmisest on Josep Freiman, kelle teine lugu erineb esimesest nii sisu kui ka raamistuse poolest. Esimese loo saatis ta mõni kuu peale Hurda esimest üleskutset. Teksti raamib viide Hurda üleskutse lugemisele ning tegu on kirja sees antud vastustega Hurda küsimustele. Vastustele järgneb vabandus: „Ärge pange pahaks, et mina nii noor, vähese kooliharidusega poisikene, olen ka julend vanavara korjata. Ärge tõugake mind sellepärast ära, et ma Teie seltsi olen julend vanavara pihutäiega astuda!!!” (H III 4, 264) Kaks aastat hiljem kirjutatud teine versioon on eraldi vormistatud tekst pealkirjaga „Luokesed minu elust ja vanavara korjamisest” (H II 38, 691/3). Uues tekstis on olemas kõik varasemas versioonis esitatud faktid päritolu ja hariduse kohta, kuid neile on koguja lisanud põhjaliku ülevaate oma vanematest ning vanavarakogumisest. Varasema versiooni noorusega seotud alandlikkus on kadunud, seda asendab koguja soov asjalikult analüüsida omaenda rahvaluulekogumise praktikate muutumist ajas.
Uue loo kirjutamisest veelgi radikaalsem viis kontrollida seda, kuidas end avalikus ruumis representeeritakse, on aga keeldumine üldse mingi info andmisest. Iseenesest on kogujaid, kes Hurda palvele ei vastanud, tunduvalt enam kui neid, kes vastasid, enamik teeb seda aga vaikimisi. Mõni koguja põhjendab eluloo saatmata jätmist konkreetsemalt: Mihkel Kurul ja Hans Vaabel leiavad näiteks, et nende panus kogumistöösse on olnud liiga väike (H II 41, 590; H III 16, 302). Koguja Jaan Raavel keeldub eluloo kirjapanemisest põhjusel, et tema elu on nii kole ja kurb, et kellelgi pole vaja sellest midagi teada:
Ehg saaksite keegi Teie hulgast küsima Kes olled sa nende ridade kirjutaja. Siis ütleksin lahgesti et ma üks kõige väätim issama poeg ollen ja et ma omma viletsad elulugu rõõmuga kellegile ei saaks ette näidata. Minu elluaasa peale ei õilmitse ühdegi rüümu õiekest. Kõik on külm ja murrelik nagu aud!!! (H I 2, 201)
Kirja pöördele on ta lisanud samas meeleolus luuletuse, mis algab ridadega: „Oh nuttu horg kui kauaks sinna! / Mind vaevas siin veel kinni pead!...” (H I 2, 201)
5. Kokkuvõte
Rahvaluulekogujad kirjutavad oma elust vägagi erinevatel puhkudel, käesolevas artiklis pöörasin tähelepanu sellele, kuidas vastasid kogujad Hurda palvele kirjutada üht-teist oma elust kogumistöö ajalugu käsitleva raamatu jaoks. Tulevikus peaks neid lugusid kindlasti kõrvutama muude omaelulooliste kirjapanekutega, mida kogujad olid erinevatel põhjustel Hurdale saatnud, kuid siinse artikli eesmärgiks oli anda esmane sissevaade selle konkreetse allikmaterjali pakutavatesse võimalustesse.
Hurt küsis kogujatelt teavet selleks, et vastuste alusel koostada kogumise ajalugu käsitlev raamat. Ta ei täpsustanud kusagil, milline see raamat olema hakkab või mis vormis need lood raamatusse jõuavad. Seetõttu on põnev jälgida, kuidas erinevad kogujad nende ees oleva ülesande lahendasid. Oli neid, kes paigutasid vastused kirja sisse ja jätsid kogumikku mineva teksti koostamise Hurdale, aga oli ka neid, kes (vähemalt ideaalis) soovisid kirjutada loo, mis võiks algsel kujul kogumikku minna. Mõne jaoks seostus elulookirjutus eelkõige ametlikes kontekstides loodavate kuivade sündmuste ja aastaarvude loeteluga, teine lahendas loo kronoloogilise narratiivina; mõnes jutustuses võib tunda ka vennastekoguduse elulugudele omast eneseanalüüsi- ja pöördumislugu.
Johtuvalt materjali iseloomust kajastab see käsitlus eelkõige meeste elulugusid, naiste lugusid on liiga vähe ning kõik kolm on võrdlemisi napid. Samas on oluline, et mehed on esindatud erinevate elualade, elukogemuste ning põlvkondliku kuuluvusega, ehkki tõsi – jutukamad (s.o pikemate narratiivide autorid) on eelkõige vähem haritud ja vaesema taustaga ning vanemaealised kogujad. Temaatiliselt tõusevad lugudes enim esile haridus, perekond ja rahvaluulekogumine – just need on valdkonnad, mille kohta kogujatel kõige enam öelda on. Neid teemasid on käsitletud nii konstateeriv-neutraalses kui ka emotsionaalses ja mõistmist ootavas toonis.
Paistab silma, et ohtralt viiteid ajalehtede lugemisele ja tellimisele on eriti just vähem haritud kogujate lugudes: see teema võib tulla esile üldisema viitena oma kultuurihuvidele, aga ka seoses kirjeldustega sellest, kust saadi teada rahvaluulekogumisest või elulugude küsimisest. Ehkki need kirjeldused on pea alati seotud muude teemadega, jääb ometi silma see, et viited ajalehtede lugemisele või tellimisele on kui tõendid inimese orienteeritusest kaasaegse kultuuri väärtustele. Teisalt tuleb neis kirjeldustes esile teinegi aspekt: see, kui juhuslik võis olla kogumisaktsiooni avastamine ning kui kiiresti küpses otsus sellega liituda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et pilt, mis nende lugude kaudu tolleaegsele ühiskonnale avaneb, on võrdlemisi kirju ja avar ning siin tutvustatud allikad vääriksid kindlasti edaspidi põhjalikumat analüüsi.
- Erandiks on aruanne number 116, kus Hurt kasutab eluloo sõna seoses allikatega: „Ühtlasi tahame sellega neid vendi ja õdesid auustada, kes omad vanavara hallikad teaduse kasuks ja Eesti rahva iluks keelamata lahti tegivad. Nii palju kui võimalik ja sünnis pandagu nende inimeste eluloost lühikesi sõnumid kirja ja saadetagu vanavara aita.” (Hurt 1895b)
- Mõne erandiga lähtun siin kuupäevadest, mille kogujad on ise saadetisele lisanud. Selle arvestuse järgi olid enne märtsi lõppu vastanud Eduard Erme (H II 13, 409/10), Jaan Gerberson (H II 21, 903), Ernst Hannov (H II 14, 585), Christian Koljo (H III 16, 577/8), Juhan Kuusik (H II 23, 27/8), Johanna Kuusik (H II 33, 572), Helene Maasen (KM EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3), Hans Martinson (H II 20, 232), Andres Rull (H III 16, 409/11), Ernst Saabas (H IIII 7, 396), Karl August Saks (H III 3, 32), Hans Sokrates (H III 3, 561/2). Nimekirjas on ka kaks kolmest naiskirjutajast.
- Hurda kogumistöö institutsionaalne aspekt on tegelikult mõnevõrra ambivalentsem, kuivõrd mitmed vanemad kogujad olid rahvaluulet kogunud juba Eesti Kirjameeste Seltsi aegadel ning tajusid neid kaht kogumistöö faasi omavahel seotuna. Žanrinimetuse erilisus tuleb esile aga võrdluses M. J. Eiseniga, kelle kogujatele tagasisidet andvate tekstide pealkirjad viitavad enamasti konkreetsetele teemadele (vt Kikas 2015).
- Rutt Hinrikuse käsitlusele siinsest kultuurist pakub head täiendust soome uurija Anna Kuismini uurimus XVIII–XIX sajandi soome talupoegade elulugudest. Kuismin toob võimalike mõjutajatena esile suulise kultuuri ja matusekõned, aga viitab samuti lahkusuliste ringkondadele kui ühele olulisele omaelulooliste tekstide loomise kontekstile (Kuismin 2013b).
- Siinjuures on hea viidata Kaisa Kaurasele, kes oma eessõnas soome töömeeste päevikute kogumikule „Työtä ja rakkautta. Kansanmiesten päiväkirjoja 1834–1937” toob esile, et nii mitmedki päevikud lükkavad ümber müüdi meeste vähesest emotsionaalsusest (Kauranen 2009).
- Hurda küsimus ei puudutanud mitte ainult ametit, vaid palus täpsustada, „mis ametis ehk seisuses tema elab”. Jätan siin seisuse teema lahtiseks, kuivõrd ka kogujad ise annavad sellele väga harva eksplitsiitse vastuse. Näiteks Aleksander Uuk kirjutab, et ta on „talurahva seisusest” (H II 28, 881), Jakob Ploompuu märgib „Seisus: Saunamehe poeg” (H II 40, 633) ning Hans Rebane: „Seisus: Kolga valla metsavahi poeg” (H II 40, 641); Karl Kukats seob küsimuse kaks poolt ja kirjutab: „ameti-seisus Rätsep” (H III 10, 493). Neid konkreetseid seisuse mainimisi muude vastustega võrreldes näib, et vaikimisi antaksegi vastus sellele küsimusele märkega selle kohta, kelle laps ollakse (nt talurahva laps, taluperemehe poeg vms), samas vääriks see, kuidas kogujad erinevate elualade esindajate omavahelisi suhteid mõtestasid, kindlasti põhjalikumat uurimist.
- Näiteks kirjutab Jaan Raavel: „Siin kirjutasin [---] neli rahva suust kuuldud juttu ja vabandan ennast selega, et ma mitte seda tööd ennem ei olle teinud, ja et mo kooli ja õpuse aeg väga lühike on olnud, Siis ärge pahandage kui naad mitte kõlbulised ei saaks ollema sest naad on mustast, ja arrimatta sullest tulnud.” (H I 2, 172)
- Selliste topelt saatjate hulka kuulusid näiteks Helene Maasen (KM EKLA, f 43, m 14: 20, l 4/7; KM EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3), Johan Kuusik (H II 23, 27/8; H II 23, 107/8) ja Jaan Leppik (H II 25, 1079; H III 14, 291).
Keywords: folklore collecting, life writing, Jakob Hurt
The focus of this article is on the life writing practices of the members of Jakob Hurt’s folklore collecting network. Jakob Hurt’s campaign of folklore collecting started in 1888. About a year later he felt that the process of collecting was as important as the collected texts and so he asked his correspondents to send him some details about their lives. Hurt’s aim was to publish a special book about the history of the campaign and the people who participated. Though Hurt never wrote the book, the results of his plea are still interesting in many respects.
First, as Hurt’s instructions were rather vague, it is interesting to observe how differently various writers have tackled the task – some texts consist of two sentences embedded in a longer letter, some others are clearly delineated texts with a title and conclusions, taking several pages. Some texts resemble life stories presented in bureaucratic settings, some others seem to be inspired by the confessional life stories in religious movements.
Secondly, it seems that for many Hurt’s co-workers it was the first time ever to write about themselves. It is therefore really intriguing to see how they overcome the feeling that the story of their life is hardly something worth recording.
In the article I discuss the main themes covered in the writings of many correspondents, as well as the way these narratives are embbeded in their folklore collections. Further, I am interested in the potential addressee they keep in mind while writing.
Katre Kikas (b. 1981), MA, Estonian Literary Museum, Department of Folklore, Researcher; University of Tartu, Doctoral Student, katreki@folklore.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#406 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":priva