• 2. detsembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Anna Rubtsova doktoritöö „Стихосложение Владислава Ходасевичa” / „Vladislav Hodassevitši värsistus”. Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli lektor Grigori Utgof ja Tallinna Ülikooli professor Irina Belobrovtseva, oponendid Pisa ülikooli (Itaalia) professor Guido Capri ja Moskva riikliku ülikooli juhtivteadur Marina Akimova.
• 5. detsembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Olga Mjod doktoritöö „Писатель-протагонист в литературном произведении как частный случай „текста в тексте”” / „Kirjanikust peategelane kirjandusteoses kui ’tekst tekstis’ erijuhtum””. Doktoritöö juhendaja oli Tallinna Ülikooli professor Irina Belobrovtseva, oponendid Słupski Pomorze ülikooli (Poola) professor Galina Nefagina ja Euroopa ülikooli (Venemaa) professor Olga Demidova.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#254 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-30 10:45:18" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#388 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#389 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Kaitstud doktoritööd
Sada hetke eesti luules. Valinud, koostanud ja kommenteerinud Rein Veidemann. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 222 lk.
Kirjandusuurimises eristatakse lingvistilisi ja bibliograafilisi koode, mõeldes viimase all väljaande füüsilist olemisviisi (liik, paber, kujundus, tüpograafia, pildid, hind jms). Iga tekst paigutub füüsilisse ümbrusesse, mis hakkab tööle lugemist mõjutava koodina. Teisisõnu, iga uus bibliograafiline kood loob näiteks luuletuse uue versiooni, mille kaasautoriks on bibliograafilise koodi loojad.(1)
Alguses oli ajalehe Postimees nädalalõpulisa, kuhu suvalisi luuletusi oli pistetud Rein Veidemanni sõnul selleks, et „pikemate tekstide kõrval oleks tundelist hingamisruumi ja kujunduslikku vaheldust” (lk 6). Tegu oli juhtumiga, milles luuletus oli määratud olema pigem kujundusvahend ehk ise bibliograafilisse koodi kuuluv nähtus. Veidemann tegi sellest luuleloolise sarja, valis tekstid ja autorid, rühmitas luuletajad põlvkondade kaupa ja lisas kommentaarid, milles avanevad luuletajate „hierarhiad, panuste määr, eripärad ja kuuluvus” (lk 7). Ja liigutas luuletused vähemalt osalt bibliograafilisest koodist välja.
Selle järel raiusid Veidemann ja Eesti Keele Sihtasutus need sada luuletust raamatusse. Siin ei ole luuletused enam kujundusliku vahelduse kandjad. Vastupidi, neist on saanud primaarsed lingvistilise koodi loojad. Luuletus ei ole enam tundeline hetk poliitika, sotsiaalia jms vahel, tema ümber on teised luuletused, omasugused. Sealjuures on iga luuletus saanud omaette paariskülje, et suhelda ennekõike oma autori pildi ja koostaja kommentaariga. Ei maksa tähelepanuta jätta ka seda, et iga luuletus on saanud numbri. Kahe luuletuse lugemise vahele ei jää seitse päeva, vaid üksnes lehepööramise hetk. Kogumik ise paigutub teiste antoloogiate sekka, mida koostaja saatesõnas eraldi esile tõstab. Niisiis, see pole enam tarbeluule tarbekontekstis. See on antoloogiline luule, mille bibliograafilise koodi loob antoloogia kui nähtus.
Vahepala. Igasuguseid luuleantoloogiaid ilmub juba aastaid nagu seeni pärast vihma. Millal oli vihm, pole küll päris selge. Suur osa neist on silmaga nähtavalt kirjastuste rahamasinateks mõeldud (stiilis „XX armastusest”). Ega selles pole ju midagi halba. Sellisest antoloogiast on alati kasu. Saab tsitaate, saab luuletuse õnnitluskaardile kirjutamiseks ja kas või kartulisalati reklaamiks. Romantiline klišee luuletaja ja raha antagonismist peaks olema ammu surnud. Raha eest luuletuste kirjutamise tõstsid Eestis ausse juba etnofuturistid enam kui 25 aastat tagasi, avaldades märtsis 1989 ajalehes Edasi kuulutuse: „Kirjutame luuletusi [---]. Töö kiire ja korralik, tasu kokkuleppel.” Aga läheme selle antoloogia juurde.
Kõigepealt valik. Antoloogia on alati tihe valik ja see on põhimõtteliselt koostaja õigus. Seda ei saa kuidagi vigaseks või valeks kuulutada. Siis pole see enam selle koostaja õigus. Aga vaadata võib, keda ja mida on valitud.
Autorid katavad kogu eestikeelset luulelugu. Ligi kolmandik on naisi, geide/lesbide arvu ei tea, teada nimed on sees. Ühe-teksti-mehed/naised kõrvuti suurnimedega, keskpärasused kõrvuti geeniustega. Kõik oma üheainsa tekstiga võrdsed saatuse ja trükivärvi ees. Ega teha pole midagi. On ju selge, et eesti luules ei ole sadat geeniust. On mõni geenius ja heal juhul paarkümmend suurt luuletajat. Ja ühe-luuletuse-mehelt saabki valida vaid selle ühe luuletuse. Pigem ma mõtleksin vastupidi. On väga hea, et saja nime sekka on mahtunud ridamisi pooleldi või päriselt unustatuid. Sisukorda vaadates oli minu jaoks ainus täiesti tundmatu autor Arved Paul. Aga valik muutus selgeks, kui sain luuletuse saatesõnast teada, et see on Toomas Pauli isa. Siis pole midagi lisada.
Luuletuste valimise üheks aluseks on l u u l e h e t k. See tähendab luuletust, millesse koonduvad selle autori luule olulised tunnused (nii viitavad vähemalt Ivar Grünthali ja Jaan Kaplinski kommentaarid). Kui palju on antoloogias selliseid tüviluuletusi, vajaks iga luuletaja juures põhjalikku läbikatsumist. Minul neid teadmisi 100+1 luuletaja kohta ei ole. Aga nende kohta, kelle luulet ma tunnen, võib küll öelda, et väga vähe. Ja näiteks Kaplinski juures kirjutab Veidemann küll ühest sellisest tekstist, aga raamatusse valib hoopis teise. Nii et luulehetk selles mõttes ei ole kuigivõrd tegeliku valiku aluseks.
Teiselt poolt on valiku aluseks h e t k l u u l e t u s e s. Iga selline hetk on muidugi individuaalne, aga minu jaoks koorus välja viis selgemat keset (ühes luuletuses võib olla loomulikult koos mitu hetke, seetõttu on lisatud luuletajanimed üksnes näited).
Kaks hetke on armastus ja surm, vana hea romantika tipphetked. Siin on nii lihtsalt armastuse hetk (Anna Haava), armastuse tulematajäämise tajumise hetk (Debora Vaarandi) kui ka keelatud armastuse hetk (Karl Ristikivi). On seksuaalsuhte hetk (Marie Under) ja ka seksiöö järgne avastus, et neitsi oli juhtumisi „gonokokiline” (Ralf Rond). On surma tajumise hetk (Ilmi Kolla), isa surmahetk (Erni Krusten) ja ka enesetapuhetk (Toomas Liiv). Siiski oli eeskätt armastuse hetki üllatavalt vähe.
Teise olulise hetkepaari moodustavad veidi tinglikult öeldes tulevik ja minevik. Üks on tulevikku uskumise jõudu andev hetk, millega seostub ka usk Eestisse. Olgu hetk ise siis Kuldrannale jõudmine (Ado Reinvald), ööbiku laul (Gustav Wulff-Õis) või jürikuine kevade alguse aimus (Juhan Smuul). Selle paari teiseks pooleks on harras, vaikne hetk, mis tihti viitab kuhugi minevikku ja mille oluliseks tuumaks on headuse tajumine kõigele vaatamata. See võib olla lapsepõlve kaunis hetk keset maailma sünget elu (Arved Viirlaid), kodune õhturahu (Paul Haavaoks) või lihtsalt kodu jäävus (Ellen Niit). Aga see võib olla kas või õunasöömise hetk ja sellest kasvav maailma igavese kordumise mõte, milles on rahu ja rõõm (August Sang). Sellega koos käib eesti luulele nii omane aja kordumine erinevates eluhetkedes, eri kohtades ja aegades, taevast kuni Lasnamäe ja sitani (Ivar Grünthal, Hasso Krull, Aado Lintrop, Indrek Hirv, Kalev Kesküla, Karl-Martin Sinijärv).
Ja muidugi on üle kõige igavikku avav hetk. Suurim osa luuletustest kordab ikka vana tõdemust, mis kuulub romantilis-sümbolistliku luule tuuma: luule, see on hetkes avanev igavik, milles antakse näha Suurt Pilti (Juhan Viiding) või igavest teed (Ernst Enno). Selle teema servi raamivad hetke ja igaviku alatine pinge inimeses (Jaak Jõerüüt), aja seiskumine kodus (Mari Vallisoo), ainsana olemas olev ja alles jääv praegune hetk (Artur Alliksaar) ning kiirinimeste aeg, mil hetked ei ole enam meie päralt (Veronika Kivisilla).
Nende kõrval on muidugi luuletused, mis neisse viide põhirühma ei mahu, ning lisaks luuletused, milles hetke selles mõttes ei ole. On lihtsalt l u u l e t a m i s e h e t k, mil luuletaja kirjutab. Nende luuletuste teemad on üsna needsamad mis hetkedelgi, teisisõnu eesti romantilis-sümbolistliku luule tüüpteemad. Armastus, surm, tõde, aja igavene ringkäik, igavik jm. Tekste järjest lugedes hakkab aga kumama üks pidevalt korduv motiiv, mis koostajat teadlikult või ebateadlikult juhtinud on. Evangeelne kuulutus, soov anda lootust, lohutust ja julgustust. Miski peab olema püha.
Kõige huvitavam küsimus igas antoloogias on see, kes on puudu, väljas, teisel pool piire. Vanemast luuleajast on kanoonilistest nimedest puudu Jaan Bergmann, Jakob Liiv, Villem Grünthal-Ridala ning ikka ja jälle õnnetu luuletajasaatusega Marie Heiberg.(2) Uusim aeg on niikuinii alles segane ja subjektiivsus paratamatu (nt puuduvad Aare Pilv ja Kalju Kruusa). Aga mõni väljajätt torkab süsteemselt silma.
Puuduvad punkarid (Tõnu Trubetsky, Merca, Villu Tamme), Contra ja Priidu Beier. Ühesõnaga, puudub tänavakeelne ja tänavameelne madal maailm, samuti nali, mis on Euroopa kultuuris antiigist alates madalasse kihti kuulunud. Nendega koos puuduvad ka eesti luule madalad hetked.
Puuduvad Jürgen Rooste, fs ja Maarja Kangro. Ja muidugi (:)kivisildnik. Ehk siis viimase kolmekümne aasta kõige kriipivamad luuletajad, julmade hetkede kirjanikud. Ka tõeliselt julmad hetked pole selle raamatu jaoks. Aga ei ole igaühele antud kummardada tänulikult Kivisildniku ja mao ees. Ega ka vist Maarja (Kangro) ees.
Iga luuletuse juurde käib koostaja k o m m e n t a a r. Ütlen ette, nüüd muutun sapiseks, sest kommentaarid ei ole mu arvates tasemel.
Kõigepealt, nende ehituses ei paista mingit süsteemi ega loogikat. Iga kommentaar on ise nägu. See sobis üsna hästi ajalehte, kus ilmus üks kommentaar korraga ja keegi ei mäletanud eelmise nädala kommentaari sisu. Aga koos mõjuvad nad eklektilise ja juhusliku pudruna, mis vajanuks tugevat toimetajakätt.
Kommentaaride maht on paratamatult väike ja selle tõttu tekst tihti hüplik või katkendlik. Kahjuks on aga hulk ruumi kulutatud tühjalt. Liiga tihti kordab kirjutaja oma sõnadega üle luuletuse niigi selge sõnumi või teatab muud triviaalsust stiilis „suur kunst sünnib kannatusest”. Selliseid näiteid saaks üles lugemiseks liiga palju.
Kohati on kommentaarid pisikesed koolitaseme luulepedagoogika killud, mis aga teevad ka nende juurde käivast luuletusest hetke asemel pedagoogilise näitematerjali (Jaan Kärneri juurde käiv poeetikaõpetus, Kalju Kanguri juures soneti ehituse seletamine jpm). Kontrastina võib küll öelda, et mõnikord liigub kommentaator hooga kõrgele filosoofiasse, tsiteerides kas või saksa keeles Nietzschet ja Heideggeri.
Ja Veidemann ei oleks tema ise, kui ta ei teeks luuletajate suunas sügavaid pateetilisi kummardusi. Tulemus mõjub kõrvuti lugedes mõnikord üsna, kuidas öelda, imelikuna. Näiteks Betti Alveril olla kõik luuletused pärlid, Debora Vaarandi luuletustest võiks koostada „terve pärlikee”, Viivi Luik on aga kuuekümnendate põlvkonna kroonijuveel.
Aga olulisim on muu. Liiga paljud kommentaarid on lihtsalt halvasti kirjutatud. Põhjus on üha sama: ebatäpsed, lohakad sõnad ja ebatäpsed faktid või üldistused.
Ernst Enno „Kojuigatsuse” kohta öeldakse, et see on eesti koduluule klassikaks „peetav” luuletus (lk 33). Grammatiline vorm „peetav” tähendab siin, et autori arvates ta seda ei ole. Ehk ikka on?
Joel Sang „päris” oma vanematelt „arbujate ilmavaate ja kirjandusliku kogemuse” (lk 169). See on mulle uudne, pärida kogemus.
Jutt Juhan Jaigist läheb luuletusest hoopis kõrvale, proosasse ja müstikasse, mida luuletuses tegelikult ei ole. Ja müstiliseks kisub ka saatesõna enda tekst. Hasso Krullile omistatakse mõte, tsiteerin Veidemanni: „Jaigi „kaarnakivi” peab Krull võtmeliseks fantaasiaobjektiks” (lk 91). See krüptika saab tausta ja mõtte, kui lugeda Krulli ennast: „Kaarnakivi on Jaigi maailmas see võtmeline fantaasiaobjekt, mis vallandab ihaprotsessi ja päästab subjekti tungiprojektsioonide ähvardusest.”(3)
Karl Ristikivi puhul on loodud võimsaid maailmakirjanduslikke paralleele ja lisatud infot selle kohta, kust on pärit elu unenäoks saamise motiiv ja kes seda on pruukinud. Aga ehk võinuks lihtsalt hakata lõpuks rääkima Ristikivi homoseksuaalsusest? Vabalt ja häbitundeta. Siis saavad paljud tema tekstide olulised motiivid väga selgeks. Selle luuletuse põhi ka.
Valmar Adams olla debüteerinud Siuru ja Tarapita järellainetuses aastal 1924 (lk 49). Neile, kes ei mäleta: Siuru tegutses formaalselt 1920. aasta alguseni, tegelikult 1919. aasta kevadsuveni ja tema lained kustutasid siurulased ise oma 1919.–1923. aasta ekspressionismiga.
Käsu Hansu Tartu linna hävitamise lugu Vene vägede poolt aastal 1708 jäädvustavat „Põhjasõja traagilist finaali” (lk 13). Põhjasõda lõppes teadupärast 1721 ja kui soovitakse pidada silmas Eesti ala, siis 1710.
Bernard Kangro olla jõudnud tänapäeva mõttes doktorikraadini oma väitekirjaga „Eesti soneti ajalugu” (lk 59). Jääme ikka terve mõistuse juurde: 120 lk deskriptiivset teksti, millest üle 30 lk luuletuste ümbertrükke!? Jah, vahetult Teise maailmasõja järel atesteeriti Nõukogude Eestis tõepoolest osa magistritöid kandidaaditöödeks ümber ja nõukogude korra kukkumise järel võrdsustati kandidaadikraad doktorikraadiga (ka kandidaat Veidemannist sai doktor). Aga kontekst oli ju erinev. Või ei olnud? Muuseas, Teise maailmasõja järel tehti Nõukogude Eestis üldse huvitavaid asju, näiteks pandi lõpetamata gümnaasiumiharidusega Tuglas Tartu ülikooli kirjandusprofessoriks.
Või mida teha lausega, et Jaan Kärner oli „eesti kirjanikest kuulsaim elvakas enne Ain Kaalepit” (lk 47)? Eks ikka visata vabariigi aja suurim ja kuulsaim näitekirjanik Hugo Raudsepp tagasi ajaloo prügikasti.
Erni Hiire juurde käiv tekst lihtsalt vihastab. Hiir olevat „avanud” eestikeelse modernismi (lk 53). Sorry, kõigepealt Hiire varane luule kuulub selgelt futurismi alla ja selle „avas” juba aastal 1914 Henrik Visnapuu. Hiire „Armluul” „tahtnuvat” vastanduda underlikule „buduaari-erootikale”. Tahtiski. Juhan Smuul olevat nimetanud 1960. aastate algul „tärganud” rokkareid lõngusteks. Oi-jah, „Muhulaste imelikud juhtumised” koos lõngustega ilmus esimest korda aastal 1955. Ja soome slängilaenu punkar sidumine Hiire pungariga ei ole naljakas, ka hüpoteesina mitte.
Ja last, but not least. Luuletuste valiku eest tuleb Veidemanni üldiselt kiita. Tegu ei ole järjekordse saja hittluuletuse paraadiga. Õnneks on suurem osa tekstidest sellised, mis lugeja peas ei ela, mida koolis ei korrutata või surmakuulutuste salmideks ei valita. Aga vastupidine mõte hakkas tiksuma just Hiire juures. Panna antoloogiasse luuletaja vanapõlve kehv luuletus jäi mulle absoluutselt arusaamatuks. Sama tahaks küsida ka mõne teise luuletuse kohta, nimesid nimetamata. Miks peaks põhimõtteliselt panema antoloogiasse halba luulet? Mina ei tea.
PS. Kõige huvitavam nähtus oli antoloogia lõpus olev kohanimede register (selles on muuseas kaks nime, mille sagedus on kaugelt üle teiste: Tartu ja Eesti(maa)). Kõigepealt, sellist asja ei ole mulle seni luuleantoloogiates silma hakanud. Teiseks aga, antoloogia nimes ja sisus on määrav sõna „hetk”, mis teadupärast on ajaline kategooria. Aga ajanimede loendit antoloogias ei ole.
- J. J. M c G a n n, What is Critical Editing? – J. J. McGann, The Textual Condition. Princeton, New Jersey: Princeton University Press, 1991, lk 56 jm.
- Vt C. H a s s e l b l a t t, Cherchez la femme. – C. Hasselblatt, Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega. (Studia litteraria Estonica 15.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015, lk 181–183.
- H. K r u l l, Tung ja iha. Juhan Jaigi muinasjutulised fantaasiad. – Keel ja Kirjandus 1999, nr 9, lk 599.
Tiit Hennoste
„...igavust omale otsida?”
• 1. detsembril toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas loengusarja „Nõmme loeb” 3. õhtu, kus esines luuletaja Veronika Kivisilla.
• 1.–2. detsembril peeti Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele koolitusseminar „Naer ja nutt on kaksikvennad”, kus tutvustati emotsioonide temaatikat keeles, kultuuripärandis ja folklooris. Toimusid töötoad, milles õpiti, kuidas mängude kaudu rikastada tunnetealast sõnavara ja lahendada emotsioonidega seotud probleeme lasteaiakeskkonnas. Esinesid Signe Raudik (TÜ, „Laps räägib siis, kui ...”), Angela Jakobson (TÜ, „Tunnete kaardid – mis, kellele, kuidas?”), Liisi Laineste (EKM, „Mis tuleb pika ilu peale? Huumor kollektiivis”), Piret Voolaid (EKM, „Siin lasteaias on kõik sõbrased: Lapsesuunaljad kui emotsionaalne rühmapärimus”), Reet Hiiemäe (EKM, „Zombid, tulnukad ja Slenderman: üleloomulikud olendid tänapäeva laste pärimuses”) ja Ene Vainik (EKI, „Tunne tundeid nimepidi”). Praktilisi töötube juhendasid Janika Oras (EKM, „Ringmängu rõõm”) ja Virve Tuubel (ERM, „Koduga seotud emotsioonid”).
• 2.–3. detsembril korraldas Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskus IV eesti teaduskeele konverentsi. Kutsutud kõneleja oli TLÜ humanitaarteaduste instituudi Itaalia uuringute ja semiootika professor Daniele Monticelli, kes esines teemal „Vaidlus korralduse asemel: itaalia (oskus)keele rõõmudest ja valudest”. Ettekanded pidasid Peeter Järvelaid (TLÜ, „Eesti õiguskeel ja kirjakeel”), Silvi Tenjes (KVÜÕA, „Võimudiskursus, narratiiv ja teaduskeele semantiline väli”), Ülo Ugaste (TLÜ, „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduskeeleks?”), Peep Nemvalts (TLÜ, „Mõistestiku ja terminivara süsteemsus”), Ülle Sihver (EMÜ, „Doktorandi eestikeelne kirjalik väljendus”), Riina Reinsalu (TÜ, „Isikustamisest teadustekstides”), Merike Ristikivi (TÜ, „Ladina terminid eestikeelsetes õigusõpikutes”), Tauri Roosipuu (TTÜ, „Merekeel õppetöös ja -materjalides”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Raamatupidamise oskussõnavarast ja terminiarendusest kõrgkooliõpiku „Finantsarvestus” näitel”), Rein Laaneots (TTÜ, „Mõningatest metroloogia terminitest”), Jaanika Erne (TÜ, „Keele ja poliitika piiridest Euroopa Liidu ja rahvusvahelis-õiguslikus terminitöös”), Mait Kriipsalu ja Aleksander Maastik (EMÜ, „Keskkonnakaitse oskuskeel õigusaktides”), Indrek Viil (Eesti Biokeemia Selts, „Biokeemia tõlkesõnastiku koostamisest”), Tiina Selke (TLÜ, „Mõiste ’noot’ sisust eestikeelses muusikapedagoogika kirjasõnas”), Gerhard Lock (TLÜ, „Loomeprotsessi astmed ja faasid muusikas”).
• 7. detsembril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Inimõigused ja uurali rahvaste õigused”. Inimõiguste päevale pühendatud hõimuklubis arutlesid Vootele Hansen ja Mart Rannut, millises suhtes on üldised inimõigused rahvuste keeleliste ja kultuuriliste õigustega ning mis kasu saavad uurali vähemusrahvused inimõiguste deklaratsioonist, ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonist ja Euroopa Nõukogu vähemuskeelte hartast.
• 8. detsembril esines UTKK loengusarjas „Nõmme loeb” kirjanik ja ajakirjanik Tiit Pruuli.
• 8. detsembril Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus toimunud Paabeli Raamatukogu kirjanduskonverentsil „Mis meist saab” astusid üles kirjanik Tiit Aleksejev („Kirjandusest”), Jutukooli eestvedaja Piret Päär („Vigade parandus”), Marie Edala kirjastusest Sinisukk („Meie intellektuaalne jalajälg tulevastele põlvedele – kas paberil või pilves?”), režissöör Martti Helde („Erinemise julgusest ja julguse tolereerimisest”), vaimulik ja publitsist Sakarias Jaan Leppik („Tung tsikurati tippu”), kirjanik Jan Kaus („Düstoopia paratamatus, utoopia võimalikkus”) ja Tartu Kivilinna Kooli 9. kl õpilane Hanna Simona Allas („Tulevik on lahti, kuid kellele?”). Konverentsi lõpetas Tõnu Õnnepalu ja Jim Ashilevi vestlus teemal „Sõna surmast teatris”.
• 8.–10. detsembrini korraldas Tartu Ülikooli slavistika osakond rahvusvahelise interdistsiplinaarse teadusseminari „Tõlkestrateegiad ja riiklik kontroll”, kus Eesti, Läti, Rootsi, Saksamaa, Iisraeli ja Venemaa uurijad käsitlesid teemasid, mis iseloomustavad tõlkimise mehhanisme ning tõlkijate ja toimetajate strateegiaid Vene impeeriumi ja nõukogude võimu aastatel. Plenaarettekanded pidasid TÜ professor Peeter Torop („Ideoloogia tõlgitavuse probleemidest: semiootiline aspekt”) ja Uppsala ülikooli professor Susanna Witt („Nõukogude tõlkekool: kontsepti kujunemise probleemist”). Ettekannetega esinesid Daniele Monticelli (TLÜ, „Between language, text and culture: the places of translation in Y. Lotman’s work”), Natalja Kamovnikova (Peterburi, „Of passion and bondage: Soviet literary translations into Russian from languages of limited circulation”), Maria-Kristiina Lotman, Elin Sütiste (TÜ, „Between accuracy and freedom: on compensation strategies in Estonian literary translation of the 1960s”), Elena Zemskova (Moskva, „A. Tarkovski luuletus „Tõlkija” Stalini ajastu tõlkepraktika kontekstis”), Anne Lange (TLÜ, „Editing in the conditions of state control: the case of Loomingu Raamatukogu in 1957–1972”), Lea Pild (TÜ, „Aleksei Tolstoi romaan „Peeter I” Fr. Tuglase tõlkes: täpsuse ning keeleloomelise vabaduse tasakaalu otsingud”), Tatjana Frolova (TÜ, „Fr. Tuglase tõlkestrateegia eripäradest: Tšehhovi proosa tõlked nõukogude perioodil”), Natalia Azarova (Moskva, „Nõukogude luuletõlked hiina keelest ja Mao Zedongi poeesia”), Roman Leibov (TÜ, „Luuleteksti toimetamine kui tõlge”), Tatjana Stepaništševa (TÜ, „Tõlkija strateegiast: Fjodor Tjuttševi „lüüriline fragment” eesti keeles”), Katiliina Gielen, Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Norms under pressure: interruption in cultural situation as a trigger of the changes in translational situation”), Anastasia Šahova (Mainz, „Traveling theories: the ideas of the linguistic discussion in Soviet and East German translation studies”), Larissa Naiditš, Anna Pavlova (Jeruusalemm ja Mainz, „Nõukogude lugejale keelatud teemad (saksakeelse tõlkekirjanduse põhjal: Lion Feuchtwanger, Friedrich Dürrenmatt, Heinrich Böll, Wolfgang Koeppen)”), Vsevolod Bagno, Tatjana Misnikevitš (Peterburi, „Fjodor Sologubi Verlaine’i tõlked vene keelde: võimalike strateegiate valik”), Maria Borovikova (TÜ, „Baudelaire Marina Tsvetajeva tõlkes”), Sirje Kupp-Sazonov (TÜ, „Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita” kahest eestikeelsest tõlkest: tsensuuri küsimus”), Anna Veselko (TÜ, „Vene kirjandus eesti koolis nõukogude perioodil: ideoloogia piiridest”).
• 9. detsembril toimunud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminaril esinesid Mirjam Hinrikus (UTKK) ja Lola Annabel Kass (TLÜ doktorant) teemal „„Kurja lillede” lapsed. Sissevaade eesti dekadentlikku kunsti ja kirjandusse”. Lola Annabel Kass rääkis fataalerootikast ning selle põimumistest „groteski” ja „süngusega”. Mirjam Hinrikuse ettekande fookuses olid dekadentliku meeskunstniku kujutised eesti kunstis ja kirjanduses.
• 12.–13. detsembril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverents ja Kreutzwaldi päevade 60. konverents „Suuline ja kirjalik kultuuris: põimumised ja põrkumised”, kus võeti luubi alla suulise ja kirjaliku teabe vahekord (Eesti või laiemalt Baltimaade) kultuuris nii ajaloolises plaanis kui ka tänapäeval, kirjakultuuri näiliselt totaalse valitsemise ajal. Kavas olnud ettekanded käsitlesid keele, kõne ja teksti suulist ja kirjalikku vahendamist, teemaga seotud filosoofilisi ja eetilisi küsimusi, samuti kirjaliku, pildilise ja akustilise vahekorda kultuuris. Esinesid Andris Levans („Das Wort ist mein Gesicht. Überlegungen zum Verhältnis von Mündlichkeit, Schriftlichkeit und Gedächtnis im mittelalterlichen Livland”), Terry Gunnell („Performance and audience, time and space, sound and vision. The uses of the performance studies approach for the study of folklore past and present”), Gustavs Strenga („A written text in an oral environment. The beer carters and carters brotherhoods’ account books in Riga (1450–1530) as an example of interaction between oral and written”), Juhan Kreem („Chronist und Gerüchte. Mündliche Information in die Livländische Historien von Johann Renner”), Kristi Viiding („Der Anfang der Livländischen Gelegenheitsdichtung vor der Reformation: Johannes Lohmüller”), Raivis Bičevskis („Johann Georg Hamanns sinnliche Sprache der Natur im Kontext der Mündlichkeit und Schriftlichkeit in der Kultur”), Ulrike Plath („Die Predigt zwischen Mündlichkeit und Schriftlichkeit: Karl Gottlob Sonntags Reflexionen über das gelesene und gesprochene Wort”), Jürgen Beyer („Gotländische Grabsteine als Sagenkerne”), Ekaterina Anastasova („Constructing an identity in immigration – between folklore and classic literature”), Leena Kurvet-Käosaar („Diary on the margins of written culture”), Tiina Ann Kirss („Standing on the bridge: the passage of life stories between oral and written”). Teisel päeval esinesid Helle Metslang, Külli Habicht („Vahekeelne või emakeelne eesti kirjakeel?”), Liina Lindström, Kristel Uiboaed, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado („Murdekeele süntaks kui suuline süntaks”), Reet Bender („Alamsaksa keelest baltisaksa keeleni – mismoodi, miks ja kuidas?”), Aivar Põldvee („Loevad ja kirjutavad. Kirjakeel ja eesti talupojad Rootsi ajal”), Hille Pajupuu, Rene Altrov („Hääle meeldivuse aspekte”), Lya Meister, Einar Meister („Eesti laste kõne põhitooni ja vokaaliruumi areng”), Ell Vahtramäe („Vormilt kirjalik, sisult suuline: uurijana 10 aastat online-foorumites”), Anneli Baran („Vellerismist eesti traditsioonis – suulise ja kirjaliku piirimailt”), Tiiu Jaago („Suulisus kirjakultuuri ajajärgul – pidevalt jätkuv protsess”), Mare Kõiva („Unenäopäevik – kirjalik suuline rahvaluuleliik”), Liina Lukas („Grimmide kajad Eestis”), Zurab Japua („Герой Дыд и святилище Дыдрыпщ: о религиозных мотивах в эпосе”), Kärri Toomeos-Orglaan („Seto jututraditsioon suulise ja kirjaliku kultuuri piirimail”), Katre Kikas („Rahvaluulekogujad H. A. Schults ja J. Pint suulise ja kirjaliku, meenutatu ja unustatu vahel”), Kristel Vilbaste, Mikk Sarv („Suulisus ja kirjalikkus allikapärimuses Taevaskoja Emalätte näitel”), Eduard Parhomenko („Siin- ja teispool filosoofia kõnelisust Tõnu Luige loengutes”), Triinu Ojamaa („Armastusest diasporaaeestlaste intervjuude ja eksiilkirjanduse näitel”) ja Anneli Saro („Teatri emantsipeerumine kirjandusest?”).
• 14. detsembril peeti Tartus Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Milleks meile küsilaused?”. Ettekannetega esinesid Tiit Hennoste („Suulise keele tervikkäsitlus ja küsimused selle sees. Lause ja küsimus”), Andriela Rääbis („Sa aput kurki tahad või? Pakume küsilausega”), Kirsi Laanesoo („Miks sa torusse ei räägi? Miks-küsilaused”) ja Andra Rumm („Miks me oma küsimused ringi teeme?”).
• 14. detsembril korraldati Riias Läti ülikooli kirjanduse, folkloori ja kunsti instituudis eesti ja läti folkloristide ühine teadusseminar „Mission Possible”, mille eesmärk oli arutleda folkloristika uuemate suundumuste üle. Esinesid Sandis Laime („Tourist graffiti and magic signs on sandstone cliffs in Latvia: current research and future perspectives”), Piret Voolaid („A paremic glance at graffiti: database of graffiti”), Ieva Tihovska („Latvian Romani dance: notes on applied research”) ja Eda Kalmre („Self-created love stories in girls’ romantic culture: history and evolution”). Stendiettekannetega esinesid Tõnno Jonuks, Reet Hiiemäe, Mare Kalda, Mare Kõiva, Katre Kikas, Liisi Laineste, Anneli Baran, Aigars Lielbārdis, Andres Kuperjanov, Toms Ķencis, Ekaterina Anastasova ja Julia Prakofjewa.
• 21. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis meditsiiniantropoloogia konverents „Medica XI. Uurijanägemusest komplementaar- ja rahvameditsiinini”. Uurijad tutvustasid viimase aja uurimusi, materjale ja nende kohta tekkinud hüpoteese, optimaalseid ja uusi ravimisviise ning ka ajaloolise ainestiku analüüsitulemusi. Esinesid Maili Pilt („Isiklikud lood avalikus ruumis. Internetifoorumisse kirjutatud rasestumise, lapseootuse ja sünnitusega seotud lugude funktsioonidest www.perekool.ee näitel”), Mare Kõiva („Antroposoofilise meditsiini kasutamisest XXI sajandi linnamiljöös”), Anu Korb („Ida-Siberi Minussinski piirkonna eestlaste ravitsejad, haigusseletused ja ravivõtted. Traditsioonimuutused ja kogumiskontekst”), Ave Goršič („Rahvameditsiini kogumise-uurimise ajalugu”), Julia Prakofjewa (Minsk, „Protective Dolls in Modern Belorussia”), Renata Sõukand, Raivo Kalle („Saialille kasutus Saaremaal: motivatsioon ja allikad”) ja Reet Hiiemäe („Valuravi: pärimuse, meditsiini ja psühholoogia kokkupuuteid”).
• 28. detsembril toimus UTKK muuseumiosakonnas Toomas Liivi 70. sünniaastapäevale pühendatud kirjandusõhtu, kus esinesid Elo Lindsalu, Toomas Haug ja Maarja Vaino.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#258 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-30 10:46:08" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#392 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#393 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
KK 1/2017
Lühikroonika
• 6. jaanuaril tähistati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva ettekandepäevaga „Müüdid ja tegelikkus”. Esinesid Toomas Muru (Betti Alveri muuseum, „Poetess ja nukker naabrimees”), Maarja Vaino (A. H. Tammsaare muuseum, „Kumb oli enne, muna või kana? Müütide loomisest”), Aule Sepp (Luunja keskkool, „Teatrietenduse „Nukitsamees” retseptsioonist esimeses kooliastmes”) ja Juuli Puusepp (TÜ, „Mati Undi „Täna õhtul viskame Lutsu” tegelaskonna analüüs”).
• 8. jaanuaril toimus Elva gümnaasiumis konverents „Elva luuletark. Karl Muru 90”. Kõnelesid kirjandusteadlased ja kultuuritegelased Arne Merilai („Murulugemine”), Rein Veidemann („Karl Muru luuleakadeemia”), Peeter Olesk („Kummardus lüürikale – ilma poeesiata”), Aare Pilv („Murkast alates”), Ly Seppel („Julgusest „kahte” välja panna”), Janika Kronberg („Professor Karl Muru juhatusel eesti kirjandusse”). Luulekavaga esines Eesti Naisüliõpilaste Selts.
• 10. jaanuaril toimus Tartus Kirjanduse Majas Värske Õhtu teemal „Luule piiridest”, mida juhatas Igor Kotjuh. Kõnelesid Kristjan Haljak, Berit Kaschan ja Siim Lill.
• 11. jaanuaril peeti Tartus TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ja Eesti-uuringute tippkeskuse usundi ja müüdiuurimise töörühma korraldusel Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi ettekandepäev „Places and processes of pilgrimage, past and present”. Esinesid Tõnno Jonuks (EKM, „Pagan pilgrimages? Some thoughts about Early Modern age superstition in Estonia”), Atko Remmel (TÜ, „Pilgrimage practices in contemporary Estonia: some (peculiar?) developments”), Kristel Kivari (TÜ, „Crop circles in England: gateways to the web of meanings”), Tiina Sepp (Yorki ülikool, TÜ, „From Canterbury to Durham: Pilgrimage to and at English cathedrals”), Lina Leparskiene (Leedu rahvuslik kultuurikeskus, „Our Lady of Trakai. Revival of the old cult”), Kikee D. Bhutia (TÜ, „Mapping the sacred landscape of Sikkim”).
• 18. jaanuaril peeti Tartu Loodusmajas Kaisa Lingi juhtimisel kaheksandat loodus- ja reisikirjanduse seminari, kus biograafilise lähenemise kaudu vaadeldi Gerald Durrelli loomingut.
• 19. jaanuaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis seminar „Approaches to trauma”, kus kõnelesid Maarja Hollo, Tiina Ann Kirss, Leena Kurvet-Käosaar, Kadri Naanu, Tais Leite de Moura ja Aija Sakova.
• 23.–27. jaanuaril leidis Tallinnas aset kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli kuues talvekool „New natures, entangled cultures: perspectives in environmental humanities”, korraldajaks Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut (TÜHI) koostöös Keskkonnaajaloo Keskusega. Iga päev toimus kaks avalikku loengut. Esinesid Timothy James LeCain (Montana osariigi ülikool, USA), Dolly Jørgensen (Luleå tehnikaülikool), David Moon (Yorki ülikool), Gregg Midman (Wisconsin-Madisoni ülikool, USA), Kate Soper (Londoni Metropoli ülikool), Harriet Hawkins (Londoni ülikooli Royal Holloway kolledž), Jamie Lorimer (Oxfordi ülikool), Bronislaw Szerszynski (Lancasteri ülikool, Suurbritannia). Ühel päeval korraldati viis paralleelset töötuba, mida juhatasid Anu Allas (Kumu) ja Linda Kaljundi (TLÜ), Kati Lindström (TÜ), Maros Krivy (EKA) ja Agata Marzecova (TLÜ), Patrick Laviolette (TLÜ) ja Tarmo Pikner (TLÜ), Kadri Tüür (TÜ) ja Kate Soper.
• 24. jaanuari teisipäevaseminaril Eesti Kirjandusmuuseumis esines Mait Sepp teemal „Eesti ilmavanasõnad ilmateadlase pilgu läbi”. Ta arutles pärtliraju näitel nende võimaluste ja väljakutsete üle, mida ilmavanasõnad ilmauurijatele pakuvad.
• 25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Kas eelmine aasta oli liivi aasta?”. Keeleteadlane ja akadeemik Karl Pajusalu tutvustas nelja 2016. aastal ilmunud väljaannet liivi keelest ja kultuurist: Eberhard Winkleri ja K. Pajusalu koostatud monograafiat Anders Johan Sjögreni salatsiliivi talletustest, eesti ja soome-ugri keeleteadlaste ajakirja liivi erinumbrit, Eduard Vääri liivi uurimuste kogumikku ja liivi aastaraamatut.
• 26. jaanuaril tähistas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus folklorist Mall Hiiemäe 80. sünnipäeva. Juubilar on tuntud eesti kalendrikombestiku ja usundi, jutustamistraditsiooni ning pärimusliku loodusteadmuse hea tundja ning mõtestajana. Ettekanded pidasid Eda Kalmre („Ühest rahvalikust ballaadist. Rahvalaul ja jutud Sambla Anust”), Ergo-Hart Västrik („Metsik ja muud kujud 20 aastat hiljem”), Aado Lintrop („Kosmogooniline hari ja selestiline kiik”) ja Eerik Leibak („Miks on lindudel sellised nimed?”). Järgnes raamatute ja näituse „Folklorist ja fotoaparaat” tutvustus.
• 27. jaanuaril esines Tartus Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kõnekoosolekul kauaaegne Rootsi Raadio soomekeelsete saadete toimetaja Juha Tainio ettekandega „Kohtumisi ingerisoomlastega Soomes ja Rootsis”.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#260 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-05-30 10:47:10" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#394 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(78) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#395 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-02-07 14:36:51" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 2/2017
LÜHIKROONIKA
• 3. veebruaril leidis Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Nõmmel aset järjekordne murdeluule hommik, kus näitleja Margus Tabor kõneles hiiu keelest ja meelest.
• 6. veebruaril avati Eesti Kirjandusmuuseumis Loomingu Raamatukogu 60. aastapäevale pühendatud näitus. Ettekannetega esinesid Sirje Olesk, Anu Saluäär, Kalle Kasemaa ja Janika Kronberg. Õhtu lõppes vestlusringiga LR ajaloost ja tänapäevast.
• 8. veebruaril toimunud Hõimuklubi õhtul Tallinnas esines Oliver Loode teemal „Soome-ugri rahvad maailma põlisrahvaste liikumises”. Eestit aastail 2014–2016 ÜRO põlisrahvaste püsifoorumil esindanud Loode rääkis, kuidas soome-ugri rahvad rahvusvahelisel areenil silma paistavad.
• 10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse soouuringute töörühma seminar. Diskursiivsete meetodite kasutamisest soouuringutes kõneles Raili Marling.
• 13. veebruaril toimus Tallinna Ülikoolis Enn Soosaare 80. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Kaitse vaim”. Enn Soosaare tõlgitud raamatutest rääkis Marek Tamm. Raul Rebase juhtimisel peetud vestlusringis „Räägime Ennust” analüüsiti muuhulgas Soosaare esseede aegumatust ja päevakajalisust. Sõnavõttudega esinesid kaitseväe juhataja kindral Riho Terras ja kirjanik Sofi Oksanen. Selle aasta eetilise esseistika auhinna pälvis helilooja Jüri Reinvere.
• 14. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril pidas Valgevene külalisuurija Tatjana Volodina venekeelse ettekande „Haiguse aksioloogilisest staatusest valgevene traditsioonilises kultuuris”. Haigus kui subjektiivne reaalsus lülitub kultuuriliste ettekujutuste süsteemi, organismi bioloogiline seisund aga jääb aktualiseeruva mütoloogia taustaks. Esineja kõneles haiguse ambivalentsest väärtuselisest staatusest: haigus ilmneb kui deemonlikkuse kehastus, millest tuleb vabaneda, ja kui inimeseks olemist moodustav komponent.
• 16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek, kus Mari-Ann Remmel pidas ettekande teemal „Kuidas portreteerida kohta? Nabala peegeldused pärimuses”.
• 17. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis Katre Õimu meenutuskonverents „Keel on teekond. Diakroonilise ja sünkroonilise keelekäsitluse piirimail”. Avasõnad lausus Tõnu Viik. Teemad, millest kõneldi, haakusid Katre Õimu tegevusvaldkondadega: kognitiivne lingvistika ja fraseoloogia, morfosüntaks ja sõnaloome, semantika ja korpuslingvistika, eestikeelse teksti automaatse analüüsi vahendite arendamine. Ettekannetega esinesid Pille Eslon („Lingvisti teekond” – luges ette Annekatrin Kaivapalu), Ann Veismann („Ajast ajametafoorides”), Mare Kõiva („Kuidas maailmad on struktureeritud. Fraseoloogia võimalusi”), Reet Kasik („Struktuurne tähendus ja leksikaalne tähendus sõnamoodustuses”), Mati Hint („Sihitise käände muutumine”), Pirkko Muikku-Werner („Virolaiset ja suomalaiset idiomeja lainaamassa”), Piret Voolaid („Folkloori lühivormide andmebaasid – keeleteekondade peegeldajad”), Jelena Kallas ja Margit Langemets („Püsiühendid sõnaraamatutes”) ning Asta Õim („Uuendatud fraseoloogiasõnaraamat: tulevikunägemus”).
• 17.–18. veebruaril toimus Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis Vene ja Ida-Euroopa uuringute akadeemilise suuna korraldatud XVIII rahvusvaheline noorfiloloogide konverents. Ettekannetega esinesid üliõpilased, magistrandid, doktorandid ja aspirandid Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Indiast, Hiinast jm, keskenduti võrdlevale kirjandusteadusele, vene ja slaavi kirjanduse ajaloole, kultuurile, poeetikale ja lingvistikale. Kutsutud esinejad olid professor Nikolai Bogomolov (Moskva riiklik ülikool) ning professor Oksana Issers (Omski riiklik ülikool).
• 21. veebruaril pidas Meelis Friedenthal Eesti-uuringute Tippkeskuse usundi ja müütide töörühma seminaril ettekande „Maagia varauusaja akadeemilistes tekstides”. Fookuseks oli Rootsi impeerium; juttu tehti nii deemonitest, talismanidest, astroloogilisest maagiast, Paracelsuse ideede järgimisest, rahvaliku maagia akadeemilisest tõlgendusest jms.
• 27. veebruaril peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis õigusfilosoof Ilmar Tammelo 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents „100 Eesti mõtlejast Eesti ja maailma mõtteloos”. Kolledži direktor Kristina Kallas kõneles Narva vaimuelust, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere geeniustest teaduses. Õigusteadlane Peeter Järvelaid rääkis teemal „Ilmar Tammelo (1917–1982) – Narvas sündinud rahvusvaheliselt tuntud õigusfilosoof”. Akadeemik Lauri Mälksoo arutles, kui kõrgele võib tõusta õigusteadus Eestis, Hando Runnel kõneles Ilmar Tammelo avastamisest kodumaal ning Kalle Hein Tammelo loomingust ajakirjas Akadeemia.
• 27. veebruaril esines Hasso Krull Tartus Utoopia raamatupoes kolmeosalise loengusarja „Nimetu Kogukond” esimese loenguga „Triksteri müüt kui filosofeem. Ambivalentsus, virtuaalsus, liminaalsus, diegeetilisus ja intensiivsus”.
• 28. veebruaril leidis Tartu Kirjanduse Majas aset Värske Õhtu, kus Marianne Lind, Anti Saar ja Tõnis Tootsen vestlesid žanridest. Arutleti, mis on žanrist saanud, mis on ta tähendus. Kas kirjutaja/lugeja võiks või peaks žanri peale mõtlema? Kas see, mida praegu avaldatakse romaani või luule nime all, on harjumuspärastes raamides ülepea liigitatav? Vestlust juhtis Indrek Koff.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#262 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-03-09 13:16:14" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#396 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(79) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#397 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-03-06 13:51:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
KK 3/2017
LÜHIKROONIKA
- 2. ja 3. märtsil peeti Jõgevamaal Voore puhkekeskuses folkloristide talvekonverents „Folkloor ja avalikkus”. Esinesid Elo-Hanna Seljamaa („Folkloori ja folkloristika avalikust kuvandist”), Mari Sarv („Rahvaluulekogud avalikkuse teenistuses”), Eda Kalmre („Kellele kuuluvad meie ajalugu ja kohanimed? Võnnu näide. Folkloristina haldusreformi keskel”), Ljudmila Lobanova („Остались от оленя рожки да ножки или Легенда об олене в современной фольклорной традиции вишерских коми”), Anatoli Panjukov („Феномен самосборки в фольклоре”), Anastasiya Fiadotava („Sharing humour within a family in the digital age: A case study of Belarusian dyadic traditions”), Anu Korb („Siberi eestlased: kogukond, uurija ja avalikkus”), Merili Metsvahi („Esimese öö õiguse teema 1910. ja 1920. aastate Eestis”), Mare Kõiva („25 minutid tarkade majas”), Pille Kippar („Avanemine: 20. sajandi teise poole rahvusvahelistest folkloorisuhetest”), Liisa Granbom-Herranen („Proverbs are a part of common language”), Antti Lindfors („Performance of moral accountability and the ethics of satire in stand-up comedy”), Bárbara Galarza („The Crazy Man from War in the context of folk therapy: A case study of a storytelling event from Argentina”), Mihály Hoppál („Some aspects of shamanism”), Mall Hiiemäe („Rahvakalendri elust ja elushoidmisest”), Piret Paal („Palliatiivravi ja meediamõjuline eutanaasiafantaasia patsientide narratiivides”), Liisi Laineste, Anneli Baran („Süljest ja südamest. Kujundkõne Tujurikkuja (2015) kommentaarides”), Anastasiya Astapova: („Selfreflexive metaphors among refugees in Estonia”), Ulla Savolainen („Understanding silence: Interplay of personal and public memories of the internment in Finland”) ja Baburam Saikia („Belief and politics in institutionalized system of Neo-Vaishnava religion: A study on the image of Sattra in contemporary Assam”).
- 8. märtsil Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul vaatles Riho Grünthal A. J. Sjögreni ja M. A. Castréni XIX sajandil toimunud Siberi uurimisreiside tähendust nii akadeemilise elu kui ka rahvusliku identiteedi kujunemise seisukohast.
- 8. märtsil korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse biograafika töörühma seminar, kus Aija Sakova pidas ettekande „Mäletamise poeetika: Ene Mihkelson, Christa Wolf, Walter Benjamin”.
- 8. märtsil viis Kaisa Ling Tartu loodusmajas läbi viimase, 10. looduskirjanduse seminari, kus esines Mehis Heinsaar.
- 10. märtsil anti Tallinnas kätte Keele ja Kirjanduse 2016. aasta parimate artiklite auhinnad. Sõnavõttudega esinesid laureaadid Madli-Johanna Maidla („Vallanimed 1930. aastate vallareformis”), Aivar Põldvee („Helme langemine”) ja Kairit Kaur („Anna Sophie ja Gustav Adolf Stackelbergi Euroopa-reisist 1797–1799”). Janek Kraavi artiklisse puutuval teemal („Transgressiivse kirjanduse poeetikast”) esines Johanna Ross.
- 14. märtsil korraldati Tallinnas Rahvusraamatukogus emakeelepäeva seminar „Kas emakeelele lüüakse hingekella?”. Üles astusid soome keeleteadlane Pirkko Nuolijärvi („Niinimetatud väikeste keelte elu selles maailmas”), kirjandusteadlane Pille-Riin Larm („Mida on meil õppida 1857. aastast?”), kirjanik Andrei Hvostov („Omariiklus ja rahvuskultuur – kas liiga suur koorem?”), kodanikuaktivist Sergei Metlev („Kuidas me ei kasuta võimalust eesti keelt suuremaks teha”), ajakirjanik Rain Kooli („Mürk või ravim – meedia roll väikekeelte elus püsimises (Soome ja Eesti näitel)”) ning kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt („Gustav Suits, Ernest Hemingway ja meie”).
- 15. märtsil toimus Valga Muuseumis sümpoosion „Naine kui kangelane”. Kõnelesid Merili Metsvahi („Eesti naine aastal 1200 – mida me temast teame?”), Johanna Ross („Naine nõukogude eesti naissõjaromaanis”), Mare Kõiva („Hiidnaised ja kangelased”), Loore Martma („Kangelanna kodus, metsas ja turbaväljal”) ning Fideelia-Signe Roots („Naine kui kangelane”).
- 15. märtsi peeti Eesti Keele Instituudis seminaril kodanikuteadusest ja rahvahankest (ingl crowdsourcing) ehk vabatahtlike abi kasutamisest keeleteaduses ja selle rakendustes kaks ettekannet: Jelena Kallas ja Maria Tuulik „Rahvahange leksikograafias ja keeleõppes” ning Ene Vainik „Kodanikuteadusest Eesti Keele Instituudis”.
- 17. märtsil kuulutati Vändra Gümnaasiumis välja Aasta keeletegu 2016 laureaadid. Peaauhinna pälvis EKI väljaanne „Eesti kohanimeraamat” ja rahvaauhinna Säutsupääsuke Keit Vilmsi kalambuurid sotsiaalmeedias.
- 21. märtsi Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril kõneles Nikolai Antropov valgevene traditsioonilise vaimse kultuuri tähenduslike elementide kaardistamisest. 1980.–1990. aastatel kogutud arhiivimaterjalide toel on algatatud Valgevene etnolingvistilis-folkloristliku atlase koostamise projekt.
- 23. märtsil toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek. Kavas oli kaks ettekannet: Riho Viigi „Folkloor ja avalikustuv kavalusmenetlus” ning Pille Kippari „Pühendusega raamat minu riiulil”.
- 24. märtsil peeti Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ettekande „Millest räägib hääl” pidas Hille Pajupuu. ES-i teadussekretär Killu Paldrok andis ülevaate Emakeele Seltsi 96. tegevusaastast. Üldkoosolek valis seltsi juhatuse ettepanekul auliikmeks Tiiu Erelti, vastu võeti üheksa uut tegevliiget. Valiti uus ES-i juhatus: Helle Metslang (esimees), Jüri Valge (abiesimees), Jüri Viikberg (abiesimees), Reili Argus, Kersti Lepajõe, Miina Norvik ja Karl Pajusalu.
- 29. märtsil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Maarja Hollo juhatusel kirjandusteooria seminar, kus arutati Walter Benjamini käsitlust mäletamisest.
KK 4/2017
Lühikroonika
• 4. aprillil andis president Kersti Kaljulaid kätte preemiad parimatele rahvaluulekogujatele. Preemiad pälvisid Maie Erik sisukate kaastööde eest aastatel 2009–2016, Merili Metsvahi Tartu Ülikooli tudengite folkloristlike välitöökursuste juhendajana korrastatud materjalide arhiivi üleandmise eest aastatel 2001–2016 ning Maria Peep silmapaistvate kaastööde eest rahvaluule kogumisvõistlustel 2009–2016.
• 5. aprillil korraldati Tallinna Ülikoolis esimene TÜHI teadusseminar, kus Ulrike Plath pidas ettekande „Kodustamine, pookimine ja emapiim: mõtisklusi hübriidsusest 18. sajandi Eesti- ja Liivimaal”. Kevadsemestri teadusseminaride üldteema on „Hübriidsus humanitaarias”.
• 5. aprillil Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul „Sõna kõndis tasa eesti-mari sillal” tutvustasid esimest eesti-mari sõnaraamatut keeleteadlane Sven-Erik Soosaar ja mari doktorantidest sõnaraamatu koostajad.
• 11. aprilli teisipäevaseminaril kirjandusmuuseumis pidas Katre Kikas ettekande „Nagu apteeker mürgiga... Jakob Hurda ja tema korrespondentide moraalsed dilemmad”.
• 12. aprillil toimus Eesti Keele Instituudi seminar-töötuba „Keeletehnoloogilised vahendid veebis”. Olga Gerassimenko ja Krista Liin tutvustasid Eesti Keeleressursside Keskuse korpuseotsingumootorit KORP (korp.keeleressursid.ee) ja keeletöötluskeskkonda Keeleliin (keeleliin.keeleressursid.ee).
• 20. aprillil pidas Livia Viitol Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas loengu „Eluaegne sõprus. Vilde ja Under”.
• 20. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek. Ettekannetega esinesid Liina Saarlo („Kohtumisi Laiusel. Murdekorrespondent Agu Tamme rahvaluule kirjapanekutest ja kogumispäevikutest”) ja Kärri Toomeos-Orglaan („Kirillitsas üleskirjutatud seto jutusõ’. Mitmekeelsusest munk Arkadi, Stepan Dimitrjevi ning Jüri Truusmanni kirjapanekutes”).
• 18.–19. aprillil toimus TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses MEKTORY konverents „Eesti Keeletehnoloogia 2017”, kus anti ülevaade 19 keeletehnoloogiaprojektist: kasutatav eesti masintõlge (projektijuht Mark Fišel), avatud keeletehnoloogia pilvetaristu struktureerimata avaandmete väärindamiseks (Peep Küngas), kõnetuvastus (Tanel Alumäe), EstNLTK: Pythoni teegid eestikeelsete vabatekstide lihtsamaks töötlemiseks (Sven Laur), töövahendite raamistik tekstikorpustest teadmuse tuletamiseks (Raul Sirel), TEXTA tööriistakomplekti jätkuarendus ja juurutamine (Raul Sirel), kõnetuvastuse toe lisamine Kõneravi.ee keskkonnale ja individualiseeritud kõnetreeningut toetavate mallide loomine (Andres Mellik), sihipärane süntaks korpuste jaoks (Kadri Muischnek), kõnesünteesi täiustamine ja kasutusvõimaluste laiendamine (Indrek Kiissel), heliraamatute genereerija ja Digari helindamisliides (Meelis Mihkla), multimeedia vormis e-raamatute publitseerimine (Meelis Mihkla), leksikaalsete ressursside tööriistad (Ülle Viks), eesti masintõlke kvaliteedi parendamine keeleteadmiste abil (Margit Kurm), eesti avatud paralleelkorpus (Margit Kurm), Eesti Keeleressursside Keskus (Kadri Vider), eesti Wordnet’i täiendamine (Heili Orav), võru ja seto integreeritud keeleressursid (Sulev Iva), eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse arendused (Pire Teras) ja kõnekorpuste arendus (Einar Meister). Eesti Keeleressursside Keskus korraldas kolm õpipaja: Vikipeedia masintõlkimine, Pythoni keeletöötlusvahendite kasutamine EstNLTK teegis, TEXTA tarkvara vabatekstiliste (suur)andmetega tutvumiseks ja nende analüüsimiseks.
• 20.–21. aprillil toimus Tallinnas Eesti Rakenduslingvistika Ühingu, Eesti Keele Instituudi, Tallinna Ülikooli, Eesti Keeleressursside Keskuse ja Eesti-uuringute Tippkeskuse korraldusel 16. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel kui ökosüsteem”. Kutsutud esinejad olid Euroopa Liidu tõlkekeskuse tõlkeosakonna juhataja Thierry Fontenelle („Translation and terminology for EU Agencies – new multilingual needs and challenges”), András Kornai (Budapesti tehnoloogiainstituut, „Are languages alive? Rethinking the biological metaphor in linguistics”) ja Elena Volodina (Göteborgi ülikool, „A friend in need? Language technology for second language learning”). Konverentsi töö toimus mitmes sektsioonis („Rakenduslingvistika”, „Keeletehnoloogia ja leksikograafia”), lisaks korraldati lastekeele, grammatika, teise keele ja sotsiolingvistika tööpajad. Satelliitsektsiooni „Kõne ja muusika” plenaarettekande pidasid Pärtel Lippus (TÜ) ja Jaan Ross (EMTA): „Temporaalne variatiivsus eestikeelsete laulude esitamisel kui kompromiss kõne ja muusika vahel”. Kokku esitati 65 ettekannet.
• 20.–22. aprillil peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis iga-aastane rahvusvaheline üliõpilaste teaduskonverents. Sel aastal korraldati konverents esmakordselt koostöös Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi magistrantidega. Konverentsil osales kokku 40 noort Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Türgist, Valgevenest, Saksamaalt, Lätist, Kasahstanist, Armeeniast, Horvaatiast, Itaaliast, USA-st, Austriast ja Aserbaidžaanist, ettekanded peeti filoloogia, kultuuriuuringute, pedagoogika, avaliku sektori, ettevõtluse, vene keele ja vene kultuuri, Venemaa ning rahvusvaheliste uuringute ja noorsootööga seotud teemadel.
• 26. aprillil korraldati Eesti Rahva Muuseumis noorte folkloristide ja etnoloogide konverents „Noorte hääled”. Esinesid Stsiapan Stureika („Actors of heritage: Conflicts, disregard and a need in new heritage studies”), Kadi Raal („Rahvapedagoogika – endisaegne kasvatusviis või elujõuline kultuuriline praktika? Probleeme mõiste „rahvapedagoogika” käsitlemisel”), Katre Koppel („Traditsioonilise Hiina meditsiini kajastamine meediatekstides aastatel 2009–2017”), Ene Suuvere („Kuidas portreteerida rahvapärast õigeusku? Oskar Looritsa käsikirja „Setukeste usuelu” saamislugu ja teemadering”), Laura Mäemets („Pelli kultus Mulgimaal: traditsioon, tuntus ja tähendus”), Hanna Muldma („Reisimälestused elulugudes”), Aivo Põlluäär („Kolhoosiaja mäletamine Viktor Kingissepa nimelises kolhoosis”), Liina Soosaar, Johanna Rannula („Märkmeid ekspeditsioonilt Moskva eestlaste juurde”).
• 27. aprillil peeti Väike-Maarja seltsimajas J. F. Wiedemanni keelepäev. Esinesid selle aasta Wiedemanni auhinna laureaat Marja Kallasmaa, Tiina Laansalu („Marja Kallasmaa – avara pilguga nimeuurija”), Peeter Päll („Mis jäi kohanimeraamatu raamide taha”), Birute Klaas-Lang („Eesti asutusele eesti nimi”) ja Annika Hussar („Tähendusega eesnimed”).
• 27.–29. aprillini toimus Eesti Kirjandusmuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis kultuuriuurijate konverents „Across Borders VII: Cultures in Dialogue”, kus arutleti keele ja kirjanduse kongnitiivsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste aspektide üle. Kolme päeva jooksul oli võimalik kuulata ühtekokku 100 ettekannet. Plenaarettekannetega esinesid Gerard McCann (Suurbritannia), Mariusz Misztal (Poola) ja Mihhail Lotman (Eesti). Konverentsi töö toimus sektsioonides, nagu tänapäeva folkloor, kirjandus ja identiteet, kultuur, kommunikatsioonistiilid, keelekontaktid, meedia, etnolingvistika, teater, interpretatsioon, tõlkimine, naised ja kirjandus, migratsioon ja vähemused, huumor, üleilmastumine ja keel; eraldi olid ka Soome-Eesti, Venemaa ja Saksamaa sektsioonid. Eesti uurijatest osalesid Mare Kalda, Marin Laak, Jaana Eigi, Katrin Velbaum, Endla Lõhkivi, Edit Talpsepp, Liisi Laineste, Andriela Rääbis, Kirsi Laanesoo, Tiit Hennoste, Andra Rumm, Tõnno Jonuks, Anneli Saro, Renate Pajusalu, Triinu Ojamaa, Anneli Baran, Piret Voolaid, Eda Kalmre, Kristel Rattus, Pille Runnel, Merilin Piipuu, Ene Vainik, Anneli Kõvamees, Agnes Aljas ja Pihla Maria Siim.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#266 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 21:48:35" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#400 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#401 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 5/2017
Lühikroonika
•3. mail Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Tõnu Viik teemal „Viimsi poolsaare koha- ja isikunimed keskaegse rootsi asustuse näitajatena”. Oma ettekandes toetus esineja suures osas ennesõjaaegse Tartu Ülikooli rootsi keele professori Per Wieselgreni raamatule Ida-Harjumaa ja Naissaare kohanimedest.
• 3. mai Hõimuklubi õhtul kõneles Natalia Abrosimova ersa kirjakeele kujunemisest, selle rollist ersa hõimu kultuuris ja kommunikatsioonis ning ersa keele olukorrast tänapäeval.
• 4. mail korraldas Aaviku Selts kõnekoosoleku Tallinnas. Tõnu Kollo kõneles Johannes Aavikust ühe kodu raamaturiiulil ja Keiti Vilms säutsukirjandusest. Helgi Vihma tutvustas mälestusteraamatut „Kilbaverest Siberisse”.
•5. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Sooteadliku kultuuriuurimise suundi Eestis”. Eri valdkondade esindajad arutlesid sootundlike meetodite kasutamise üle kirjanduses, filosoofias, kultuuriajaloos jm: Raili Marling („Afekt, diskursus, sugu”), Andreas Kalkun („Ajalugu, mida polnud. Homoseksuaalne iha 1920. aastate kohtuasjades”), Leena Kurvet-Käosaar („„Kõik mu „halb” on tungist hää, ilu – tõe järele välja läinud.” Marie Under traditsioonilise abieluinstitutsiooni kriitikuna”), Johanna Ross („Aira Kaalu nõukogude romaanid”), Kadri Simm („Filosoofia ja soouurimus. Feministlikust kriitikast poliitika- ning moraalifilosoofia näidetel”), Redi Koobak („Koostöö kui feministlik metodoloogia”), Tiina Ann Kirss („Sootundliku metodoloogia märgid Adriana Cavarero ja Julia Kristeva teostes”). Konverentsi lõpetas diskussioon soouurimuslikest ja sootundlikest lähenemistest.
•5. mail peeti Tartu Ülikoolis Emakeele Seltsi kõnekoosolek Ellen Uuspõllu 90 aasta juubeli tähistamiseks. Reet Kasik kõneles Ellen Uuspõllust teadlase ja õppejõuna. Ettekanded pidasid Auli Hakulinen („Fennistiikan muuttuminen ja sen rajat”), Helen Plado („Eesti keele des-konstruktsiooni tegija”) ja Katrin Olhovikov („Vastandav rinnastus eesti ja vene keeles”).
•6.–7. mail toimus Tartus Eesti Semiootika Seltsi konverents „Mõistma õppides”, millega tähistati Tartu Ülikooli semiootika osakonna rajamise 25. aastapäeva. Esinesid Peeter Torop („Mõistma õppimise semiootika”), Märt Läänemets („Tekst kui õpetaja – õpetaja kui tekst. Õppimise kultuurilistest mehhanismidest budistliku dharmateooria valguses”), Martin Oja („Kuidas internaliseerida müüti?”), Kai Pata („Digiruumiga toestatud iseseisev õppimine”), Anzori Barkalaja („Jää-äärel kõõlumise võlu: õpetamise ja õppimise, formaal- ja informaalhariduse, paistmise ja olemise kiuslikud küsimused. Kuidas semiootika võiks aidata õpetajakoolitust?”), Kalevi Kull („Õppimise mehhanism kui semiootika piir”), Silvi Salupere („Teaduse õpetamisest”), Tiit Remm („Semiootika e-kursusest gümnaasiumiõpilastele”), Egon Erkmann („Abitu habitus ehk Tasakaalupunkti otsing”), Mari Niitra („Ilukirjandusest kognitiivse tööriistana”), Ülle Pärli („Õppimisest kui põimiva mõistmise kujundamisest”), Maarja Vaikmaa („Semiootiline lähenemine kirjandusõpetuses luuleanalüüsi näitel”), Merit Rickberg („Ajalooõppe mitmekeelsus kui semiootiline probleem”).
•16. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis seminar folkloori avalikust kuvandist. Elo-Hanna Seljamaa ettekande fookuses olid avalikkuse esindajate arusaamad ja kirjeldused folkloorist ja folkloristikast ning folkloristide võime, soov ja soovimatus neile kujutelmadele ja ootustele – stereotüüpidele – vastata või vastu hakata.
•17.–18. mail korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus Tallinnas rahvusvahelise konverentsi „Siuru 100”. Pärast Tiit Aleksejevi ja Jaan Unduski avasõnavõtte kõnelesid Ago Pajur („Tallinn poliitilises keerises 1917–1918”), Lola Annabel Kass („Esteetiline mõte Euroopas esimese ilmasõja ajal”), Maarja Vaino („Meeletu vabadus. A. H. Tammsaare mõtetest ajavahemikus 1917–1919”). Järgnes ingliskeelne ettekandeplokk: Silja Vuorikuru („Finnish literature between 1917 and 1919”), Jānis Šiliņš („Heroes and traitors: Latvian writers and the War of Independence (1918–1920)”), Juri Kossenko, Olga Tõmtšõšõn („Ukrainian belletristic literature during Liberation Movement (1917–1921)”), Grigori Utgof („Russian literature after 1917: Some marginal notes”). Teisel päeval esinesid Mart Velsker („Artur Adson, Henrik Visnapuu ja lõunaeestikeelne kirjandus”), Merlin Kirikal („„Inimkonna kõrgeimad õied”: kunstnikukujust Johannes Semperi novellikogus „Hiina kett” ja August Gailiti romaanis „Muinasmaa””), Sirje Kiin („Tuglase rollid Underi luules”), Anneli Kõvamees („Siuru tundmatud kaasteelised”), Rein Veidemann („Pulbitsev sõna. Siuru kirjanduslik publitsistika”) ja Toomas Haug („Kuramaaži lõpp”).
•20. mail Eesti Kirjandusmuuseumis korraldatud ettekandepäeval „Venemaale veerenud VI. Eestlased Kaukaasiast Siberini” räägiti Kaukaasia eestlaste kohta arhiivides leiduvatest materjalidest (Leeni Langebraun), eestlastest Venemaa pealinnas Moskvas (Johanna Rannula ja Marika Alver) ning Siberi külades ja linnades (Eva Sepping). Oma 15 Siberi reisist kõneles Anu Korb. Tutvustati ERA küsitluskava „Imelik nimi”.
• 25. mail toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi aastakoosolek. Andreas Kalkun pidas ettekande „Veel kord elatud usust ja seto marioloogiast”. Kuulutati välja 2017. aasta Eesti folkloristika aastapreemia laureaat: Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur Reet Hiiemäe.
•25.–26. mail peeti Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse konverents „Entangled literatures and cultures: Systems of relations, intersections, reciprocity”. Konverentsil oli kaks peaesinejat: Stefan Helgesson (Stockholmi ülikool, „Entanglement, world literature and world-making”) ja Kevin Platt (Pennsylvania ülikool, „Wavelength, exchange and the temporality of the aesthetic: On liminality and avantgardism”). Ettekanded pidasid: Martin Klöker (UTKK, „The model of entanglement and change in literary history”), Kaisa Kaakinen (Turu ülikool, „The heterogeneous historicity of reading: Analyzing weak analogies of relation and comparison in twentieth-century literature”), Piret Peiker (TLÜ, „What do we see differently when we adopt a relational perspective?”), Diana Mistreanu (Luxembourg’i ülikool / Ida-Pariisi ülikool, „Russians exiles in interwar Paris – an example of cultural cross-fertilization?”), Jamie Korsmo (Georgia osariigi ülikool / Paris-Saclay ülikool, „Hemingway’s expats: The impact of place on cultural performance”), Margarita Smagina (Ecole Normale Supérieure, Lyon, „Entangled cultures, entangled species: The promise of „Alter-Globalization” in Ruth Ozeki’s A Tale for the Time Being and the denial of reciprocity in Karen Tei Yamashita’s Through the Arc of the Rainforest”), Kairit Kaur (TÜ / TLÜ raamatukogu, „Totentanz and graveyard poetry: How to grasp the Baltic German reception of English literature and culture?”), Ulrike Plath (UTKK / TLÜ) ja Linda Kaljundi (TLÜ, „Serfdom as entanglement: Narratives of a social phenomenon in literature and history writing”), Epp Annus (EKM, „Modernity with a smiley face: Soviet modernity, Soviet coloniality”), Diana Hitzke (Justus Liebigi ülikool, Gießen, „Sorbian literature as entangled literature. Cultural criss-crossing from ultra-minor perspectives”), Edward Muston (Beloit College, „Re-Entangling the cisnational state: Vladimir Vertlib in Lithuania and Austria”), Eneken Laanes (UTKK / TLÜ, „Against hybridity”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Nikolai Triik’s Martyr (1913) and A. H. Tammsaare’s Judith (1921) in the context of „Estonian” decadence”), Aare Pilv (UTKK, „Estonian red exile literature: Entangled alienation”), Rein Undusk (UTKK, „The invention of Estonia: Lennart Meri’s Silverwhite”), Ildikó Sirató (Ungari rahvuslik Széchényi raamatukogu, Budapest / Pannonia ülikool, Veszprém, „Understanding without borders: Central-European features of Estonian and contemporary Finnish plays”) ja Piret Kruuspere (UTKK, „Entangled dramatic art and entangled memory: Examples from Estonian plays and stage”).
•26.–28. maini korraldas SA Eesti Semiootikavaramu Tallinna Ülikoolis 9. Juri Lotmani konverentsi „Sümbol kultuurilises süsteemis”. Konverents oli pühendatud Zara Mintsi 90. ja Juri Lotmani 95. sünniaastapäevale. Kutsutud peaesinejad olid Eero Tarasti (Helsingi ülikool, „The cultural semiotics of Juri Lotman in the light of existential Semiotics”), Boris Gasparov (New Yorgi Columbia ülikool, „„Nicht diese Töne!”: Neoclassical style in the time of Armistice”) ja Irina Shevelenko (Wisconsini-Madisoni ülikool, „Русский модернизм, сто лет спустя: исследовательская традиция и взгляд из XXI века” („Vene modernism 100 aastat hiljem: uurimistraditsioon ja vaade XXI sajandist”)). Esinejaid oli Venemaalt, USA-st, Ukrainast, Iisraelist, Saksamaalt, Belgiast, Prantsusmaalt, Lätist, Hispaaniast, Sloveeniast, Poolast ja Tšehhist. Eestist osalesid Anneli Mihkelev, Lauri Linask, Sergei Dotsenko, Aleksandr Danilevski. Sektsioone juhatasid Mihhail Lotman, Piret Peiker, Ljubov Kisseljova, Jelena Pogosjan.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#268 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-06-15 13:17:41" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#402 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(82) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#403 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-06-02 19:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 6/2017
Lühikroonika
Artikkel on mõeldud ülevaatena kõnehingamisest kui uurimisobjektist ning uurimistööst, mis kõnehingamise vallas eestikeelset andmestikku kasutades seni läbi viidud on. Lähemalt kirjeldatakse artiklis, kuidas eristub kõnehingamine organismi üldise gaasivahetuse eesmärgil toimuvast hingamisest, kuidas ja miks erinevad spontaanse ja loetud kõnega kaasnevad hingamismustrid, ning uuritakse, kuidas hingamine mõjutab argivestlusi.
Kõneplaneerimise lihtsustatud mudeli järgi muutub mõte kõneks sammhaaval ning vastab lõppstaadiumis nõuetele, mille määrab konkreetne suhtlussituatsioon. Kõneplaneerimist võib mõõta näiteks aju elektrilise aktiivsuse ja reaktsiooniaegade põhjal, ent ühtlasi peegeldub see näiteks hingamismustrites. Eriti selgelt on kõneplaneerimine vaadeldav loetud kõnega kaasnevates hingamismustrites. Spontaansele kõnele rakendub kognitiivne lisasurve, sest kuskilt maha lugeda pole võimalik ning kõnet tuleb samaaegselt planeerida. Seetõttu on spontaanses kõnes artikuleerimiseni jõudmise protsess keerulisem ja hingamismustrid ebakorrapärasemad. Sellest hoolimata on senised kõnehingamist käsitlevad uurimused näidanud, et spontaansele kõnele iseloomulikust hingamismustrist võib leida süstemaatiliselt esinevaid mehhanisme vooruvahetuse reguleerimiseks vestlustes (nt Schegloff 1996; French, Local 1983; Edlund jt 2014).
Artikli fookus on kahel kõneplaneerimise seisukohalt erineval uurimisobjektil. Esiteks keskendutakse sellisele objektile, mida ei ole võimalik ette planeerida: tagasisidepartiklite (nt mhmh, jajah, okei) ajastus hingamistsüklis. Teiseks on vaatluse all vooruvahetust reguleerivad vahendid, mida võib leida hingamismustritest ja mida üldjuhul planeeritakse vestluses ette. Eesmärk on välja selgitada, kuidas nende kõneüksuste erinev planeerimine väljendub kõnehingamises, eriti kõneüksustele vahetult eelnevate hingetõmmete ulatuses ja kõneüksuste ajastamises hingamisfaaside suhtes. Tulemused põhinevad kahe ja kolme osalejaga spontaansetel eestikeelsetel vestlustel, mis on salvestatud 2014. ja 2015. aastal Stockholmi ülikooli foneetika laboris. Tulemusi on varem osaliselt käsitletud artiklites Aare jt (2014) ning Aare jt (2015).
1. Kõnehingamine
Kõnehingamine tähendab hingamisorganite kasutusviisi, millega tagatakse hääle tekitamiseks vajalik õhuvoog. Kõnehingamine nõuab rohkem pingutust kui vaikne hingamine ning rääkimise ajal kontrollib sisse- ja väljahingamiste sagedust ja ulatust aju kõnekeskus. See eristab kõnehingamist tavalisest, metaboolsest hingamisest kõige enam: metaboolset hingamist kontrollib ajutüvi, aga kõnehingamist reguleeritakse ajukoores (Euler 1982; McKay jt 2003). Nimetatud erinevuse tähtsus seisneb selles, et ajukoor on närvisüsteemi kõrgeim tasand ning seal toimub kõrgem närvitalitlus kui ajutüves, mis kontrollib peamiselt eluks vajalike funktsioonide tööd (sh näiteks südame löögisagedust).
Kõnelemise ajal kasutatakse õhu liigutamiseks nii rindkeret kui ka alakõhtu. Mõnel kõnelejal võib domineerida neist üks, mõnel töötavad need võrdselt (Hixon 1982: 82). Kõnelejate individuaalsed harjumused, ent ka hääle kvaliteet, valjus ja artikuleeritava sõnumi foneetiline koostis (nt takistuse ulatus suuõõnes helilisi või helituid häälikuid produtseerides) mõjutavad seda, kui suurt pingutust hingamisaparatuurilt nõutakse (Clark jt 2007: 172–173).
Kui parasjagu ei räägita, on tegemist vaikse hingamisega. Vaiksel hingamisel korduvad sisse- ja väljahingamistsüklid minutis umbes 12 korda ning sisse- ja väljahingamisfaasid on üsna võrdse kestusega. Kõnelemise ajal vahelduvad faasid harvem, sisse hingatakse kiiresti ja välja väga aeglaselt (vt joonist 1).
J o o n i s 1. Näide hingamismustritest. Katkend on pärit 2014. aasta kevadel salvestatud eestikeelsest materjalist. Ülemine signaal on kõne helilaine, alumine signaal on hingamislaine.
Faaside suhtelised kestused muutuvad kõnehingamise ajal, sest oluliselt lühemate hingetõmmetega vähendatakse katkestuste osakaalu kõnevoos. Välja hingatakse seevastu kauem, sest hingamisteede ülemises osas takistab kõneaparaadi osade liikumine (nt keele asend, suu avatus) artikuleerimise ajal õhu vaba väljavoolu (Hixon 1987: 45–46).
Kõnehingamise uurimisel on kasutatud prosoodilise üksuse mõistet, mida eesti keeles võiks nimetada hingetõmberühmaks (ingl breath group). Hingetõmmete asukohtade uurimise tulemusel on selgunud, et kõne jagatakse hingetõmberühmadeks mitte üksnes õhuvajadusi arvestades, vaid ka grammatilise struktuuri järgi. Seetõttu koosnevad hingetõmberühmad üldjuhul üsna terviklikest lausetest, osalausetest, fraasidest vm. Hingetõmberühma mõiste loodigi selleks, et tähistada prosoodilist rütmi, mille ühe üksuse piiridesse jääb liht- või väitlause tavalises kõnes (Lieberman 1967: 2). Ühes hingetõmberühmas on järelikult ühe väljahingamisfaasi jooksul öeldu, selles sisalduvad mõttepausid, naer ja kõik muu, mis mahub kahe sissehingamisfaasi vahele. Joonisel 1 on kõnehingamise ajal vaadeldavad kolm tervet ja üks poolik hingetõmberühm, kus üksuse algust märgib hingamislainel amplituudi järsk tõus ja selle lõppu langemine lähtenivoole.
2. Kõneplaneerimine
Kuigi üldiselt ollakse ühel nõul, et kõneplaneerimine toimub inkrementaalselt ehk sammhaaval, ei ole siiski teada, milliseid samme see protsess täpselt hõlmab. Mõned uurijad arvavad, et tegemist on radikaalse inkrementaalsusega (nt Wheeldon, Lahiri 1997; Levelt 1989), mis tähendab, et korraga planeeritakse ette ühte rangelt määratud osa kõnest. Näiteks saab kõne artikuleerimine selle teooria kohaselt alata alles siis, kui kõneleja teab eeloleva lausungi esimest fonoloogilist sõna; selle väljaütlemise ajal peaks toimuma järgmise fonoloogilise sõna planeerimine. Teine grupp uurijaid arvab, et kõnet planeeritakse paindlikumalt ja otsitakse tasakaalu planeerimisele kuluva aja ning lausungi võimalikult kiire alustamise vahel. On leitud tõendeid, et ette võib planeerida fonoloogilisest sõnast suuremaid üksusi (Ferreira, Swets 2002: 76–80). Näiteks võib tuua väljendite kasutamise: vanasõnad, kollokatsioonid ja idioomid ei ole kõneleja töömälus üksikutest sõnadest koosnevad jadad, vaid moodustavad ühe tervikliku üksuse (nt Wray, Perkins 2000). Seega võib planeerimine toimuda ka nii, et kõigepealt keskendutakse suuremale ideele või mõnele loole, mida seejärel väiksemate üksustega sammhaaval täitma hakatakse, kuni eesmärk on saavutatud.
Kõneplaneerimist ja üksusteks organiseerimist on palju uuritud, eriti võrreldes kõne ja pauside ajastust ning proportsioone. Kõnes esinevaid pause mõjutavad näiteks kõnetempo, süntaktiliste piiride tugevus, tunderõhk, lause/lausungi pikkus jne. On väidetud, et pausid esinevad suuremate struktuuriüksuste piiril, enne pikki ja keerulise konstruktsiooniga sõnu või näiteks pärast intonatsioonirühma esimest sõna (Cruttenden 1986: 30–31). Pauside asukohti ja kõrgemate fonoloogiliste üksuste piire võrreldes on leitud, et kõnelejad planeerivad ette lauseid ja osalauseid, ent on võimelised planeerima veelgi kõrgemaid üksusi, mis koosnevad mitmest lausest ja moodustavad suurema semantilise terviku (Butterworth 1975: 84). Samuti näitavad uurimistulemused, et kuigi kõnet võib planeerida ette rohkem kui vaid esimese fraasi ulatuses, sõltub planeerimise ulatus siiski kõnelejast (Krivokapić 2010: 3). Pause kasutatakse vestlustes ka kommunikatiivsetel põhjustel: kui kõneleja ajastab pausid suuremate struktuuriüksuste piirile, saab ta sellega aidata vestluspartneril kõnet lihtsamini ja kiiremini mõista (Butterworth 1975: 84).
2.1. Kõneplaneerimine loetud kõnes
Kõneplaneerimise kohta uute teadmiste saamiseks on lähemalt uuritud peamiselt loetud kõne hingamismustreid ja hingamisega seotud muutujaid. Ette loetud saksakeelseid tekste uurides on selgunud, et 100 % hingetõmmetest toimuvad süntaktilisel piiril, mis on märgitud interpunktsiooni või sidesõnaga (Rochet-Capellan, Fuchs 2013: 1128). Veelgi täpsemalt, loetud kõnes võetakse uus hingetõmme alati enne uue lõigu algust, väga suure tõenäosusega lausete vahel ja mõnikord ka liitlause osalausete piiril (Conrad jt 1983: 224). Märkimisväärne on fakt, et isegi sellistes lugemiskatsetes, kus katseisikutel palutakse teksti lugeda vaikselt oma peas, muutub lugeja hingamismuster pigem kõnelemist iseloomustava mustri sarnaseks (Conrad, Schönle 1979: 266), mille puhul hingatakse sisse kiiresti ja välja väga aeglaselt.
Saksa keele põhjal on leitud hulk teksti süntaktilise ülesehitusega seotud hingamismustreid (Fuchs jt 2013). Näiteks on avastatud, et pikemad ja sügavamad hingetõmbed eelnevad pikematele lausetele, ent mitte tingimata süntaktiliselt keerukama ehitusega lausetele. Komplekssemate lausetega kaasneb selle kompenseerimiseks aga suurem arv hingetõmbeid lause sees (Fuchs jt 2013: 38). Whaleni ja Kinsella-Shaw’ uurimistulemused inglise keele kohta näitavad samuti, et hingetõmbe kestus on seda pikem, mida pikem on järgnev lause (nii ajaliselt kui ka silbiliselt), olenemata sellest, kas hingetõmbe kestust mõõdeti akustiliselt või füsioloogiliselt (Whalen, Kinsella-Shaw 1997: 145–146).
Grosjean ja Collins seevastu uurisid kõnetempo ja hingamispauside asukoha seoseid. Selgus, et aeglaselt ja normaalse tempoga kõneledes hingatakse tõepoolest sisse suuremate struktuuriüksuste piiril, aga tempo kiirenedes on hingetõmbeid märksa vähem ning neid võetakse vaid siis, kui kopsudes olevast õhust jätkamiseks ei piisa. Selliselgi juhul on hingetõmbed väga lühikese kestusega. Järelikult kiirendatakse kõnetempot osaliselt hingamispauside hulga ja kestuse arvelt. (Grosjean, Collins 1979: 104–107) Sarnasele käitumisele viitab Hixoni jt eksperiment, mille käigus katseisikutel paluti lugeda pikki lauseid väga väikese kopsudes oleva õhu hulgaga. Katse tulemused näitavad, et kui kõnelejal on kopsudes vähe õhku, muutuvad hingamise mehaanilised aspektid olulisemaks kui vajadus kõne fraasideks jaotamise järele. Väike õhuhulk sundis katseisikuid sisse hingama grammatiliselt ebasobivates kohtades, et jätkamine võimalik oleks. (Hixon jt 1973: 107)
2.2. Kõneplaneerimine spontaanses kõnes
Spontaanses kõnes pole kõnelejatel võimalust teksti kuskilt maha lugeda ning seetõttu ei saa rääkijad spontaanset kõnet nii mugavalt ja kiiresti ette planeerida ega uurijad kõnet ning sellega seotud hingamismustreid nii täpselt ennustada. Seni pole spontaanse kõnega seotud hingamismustreid uuritud nii palju kui loetud kõnega kaasnevaid, ent nende vähesest uurimisest on siiski saadud olulisi tulemusi.
Inglise keele põhjal on leitud, et hingetõmmete asukohad spontaanses kõnes järgivad võrreldes loetud kõnega lausungite süntaktilist struktuuri vähem, umbes 72 % ulatuses (Winkworth jt 1995: 132–139). Võrdlevalt on inglise spontaankõnes hingetõmbed umbes 13 % ulatuses mittegrammatilistes kohtades (vrd 2 % loetud kõnes) (Wang jt 2010: 300). See vahe on tõenäoliselt seotud kognitiivse lisasurvega, mis parasjagu käimasolevale spontaansele kõnele omane on. Reaalajas planeerimine on koormavam ülesanne kui teksti paberilt lugemine, ent sellegipoolest näitavad mõlemad esiletoodud uurimistulemused, et kõneplaneerimine on ka spontaanses kõnes väga organiseeritud. Winkworthi ja tema kaasautorite väitel on lisaks tähtsad individuaalsed erinevused, sest spontaanses kõnes peegeldab hingetõmberühm grammatiliste üksuste asemel pigem semantilisi; nende uurimusest selgus samuti ootuspäraselt, et pikemad hingetõmberühmad algavad märgatavalt kõrgema kopsude õhutasemega kui lühemad (Winkworth jt 1995: 139–140).
Saksa keele spontaankõnest on otsitud hingetõmmete sügavuse ja kestuse seoseid hingetõmberühmade süntaktilise sisuga. Nende tulemuste järgi sõltuvad nii hingetõmbe amplituud kui ka kestus järgneva hingetõmberühma ajalisest kestusest, ent olulist rolli mängib ka lausungit alustava osalause tüüp. Kui lausung algab pealausega, on eelnev hingetõmme sügavam. Lisaks leiti, et hingetõmbed olid sügavamad, kui hingetõmberühm sisaldas vähemalt ühte kõhkluspausi. (Rochet-Capellan, Fuchs 2013: 1130–1131)
3. Vooruvahetussüsteemi mõjutavad hingamismustrid
Spontaansetes vestlustes on kõne ja hingamismustrite ebakorrapärasus veelgi rõhutatum. Ka vooruvahetussüsteem, mis vestluste kulgemise määrab, on seetõttu keeruline.
Jaffe ja Feldsteini (1970: 19) järgi defineeritakse vestlust kui kahe või enama omavahel suhtluses oleva kõneleja häälesolekute ja vaikuste jada. Vestlusrütmi iseloomustab selle võnkuv muster – korraga on vaid ühel kõnelejal kõnevoor ning samaaegset rääkimist välditakse (Jaffe, Feldstein 1970: 3). Feldstein on kõnevooru defineerinud kui lausungit, mis koosneb ühe kõneleja häälesolekust ja pausidest ning on piiritletud vahetuspausidega, kus ühe kõneleja kõnevoor vahetub mõne teise vestluspartneri rääkimiskorraga. Sellise sujuva vahetuspausi puudumise korral on kõnevooru piirid mis tahes kohas, kus keegi teine rääkima hakkab ja ise kõnevooru haarab. (Feldstein 1973: 95) Vestlus on igal juhul partnerite koostöö tulemus: vooruvahetust reguleerivate vahendite abil määratakse nii osalejate rollid kui ka kõnevoorude alustamiseks ja lõpetamiseks sobivad hetked (McFarland 2001: 128).
Vooruvahetuse reguleerimiseks kasutatakse erinevaid strateegiaid, ehkki vestluspartnerid ei pruugi nende kasutamist teadlikult märgata, tajudes signaale pigem alateadlikult. On vahendeid, millega saavutatakse kõnevooru alustamise õigus, ent ka selliseid vahendeid, millega näidatakse, et voor pole veel lõppenud, või vastupidi, sai just läbi. Et need signaalid oma eesmärgi saavutaksid, peavad need olema piisavalt teadvustatavad ja üheselt mõistetavad (Gumperz 1982: 159). Sündmused vooruvahetussüsteemis, nagu kõnelejate vahetus, kus üks kõneleja kaotab kõnevooru ja teine selle haarab, on mõjutatavad näiteks intonatsiooni, rõhu, intensiivsuse ja hääle kvaliteedi, pauside ja kõnerütmi ning muude kõne- ja hääleomaduste varieerimise abil. Nende kasutamine sõltub paljuski sellest, mida vestluses osaleja püüab saavutada, kuid oma rolli mängib ka inkrementaalsus, sest lausungi prosoodilist sisu kujundatakse sammhaaval vastavalt sellele, kas ja kuidas vestlus jätkuda võiks (Couper-Kuhlen, Selting 1996: 29–30).
On väidetud, et vooruvahetusmehhanisme võib leida ka hingamismustritest. Näiteks on sissehingamisi peetud selgeks kõne alustamise märgiks (Schegloff 1996: 92–93). Enne kõnelemise alustamist tõmmatakse tavaliselt kopsud õhku täis ning selle tulemusel rindkere venib, mis reedab füüsilise signaalina potentsiaalse kavatsuse alustada kõnevooru. Suure kõnelejate grupi hingetõmmete sügavusi võrreldes on leitud, et hingetõmbed on kõnevooru alustajatel sügavamad kui neil, kes parasjagu ei alusta vooru ja satuvad kuulaja rolli (Ishii jt 2014: 23). Samuti on leitud, et vooru alustamise katsed on edukamad, kui nendele eelneb (kuuldav ja/või füüsiliselt märgatav) hingetõmme (Rochet-Capellan, Fuchs 2014: 12–13).
4. Eksperimendid
Artikli sissejuhatuses tõstatatud uurimisküsimustele vastuste leidmiseks salvestati Stockholmi ülikooli foneetikalaboris 2014. ja 2015. aastal hulk eestikeelseid spontaanseid vestlusi. Ehkki ühe eksperimendi jaoks kasutati dialooge ja teise jaoks kolme osalisega vestlusi, on ülejäänud salvestuspõhimõtted ja katsete tehniline ülesehitus samasugune.
Katsete käigus salvestati umbes 20-minutilisi spontaanseid eestikeelseid vestlusi. Osalejad olid vabatahtlikud, 20–35-aastased (kahe katse osalejate keskmine vanus salvestushetkel oli 25 a) ning keskmise kehamassiindeksiga 21,9. Vanus on oluline parameeter katseisikute valimisel, sest vananemisega väheneb kopsude elastsus, tagasitõmbumisvõime ning sisse- ja väljahingamisel olulist rolli mängivate lihaste jõud (Huber 2008: 323). Kehamassiindeksi väärtus(1) on oluline, sest normist suurema väärtuse korral väheneb nii maksimaalne õhuhulk, mida inimene on võimeline kopsude puhkeasendist välja hingama, kui ka puhkeasendi kopsumaht üldiselt.(2) Seda põhjustab ülekaalu mõju rindkere mehaanikale (Jones, Nzekwu 2006: 830).
Kõnelejad ei toonud esile kõne-, keele-, kuulmis-, hingamis- ega muid häireid, mis nende hingamist või vestlemist mõjutada oleksid võinud. Kõikide katsetes osalejate emakeel oli eesti keel. Ükski katseisik polnud suitsetaja ning kõik olid salvestuse toimumise ajal terved. Salvestussessioonil osalejad tundsid üksteist hästi, peamiselt kirjeldati oma suhteid sõprusena. Suurem osa katseisikuid reisis salvestuse jaoks Eestist Stockholmi, ent ühel katsel osalesid Stockholmis elavad eestlased. Salvestustel osalejad ei teadnud enne katse algust salvestuste täpset eesmärki ning neile ei antud ühtki suunist võimalike vestlusteemade kohta.
Vestlused salvestati samaaegselt nii helis kui ka videos. Lisaks sellele oli iga osaleja ülakeha ümber asetatud kaks spetsiaalset elastset rihma (Ambu RIP-mate), mis mõõtsid ja salvestasid muutusi kõneleja rindkere ümbermõõdus LabChart tarkvaraga (ADInstruments). Kahe rihma signaalid kombineeriti kaalutud summaks (Respiratory Inductance Plethysmography, Watson 1980), mis näitab laine kujul sisse- ja väljahingamisfaaside sügavuse ja kestuse muutumisi ajas paralleelselt helilainega (nagu näha joonisel 1). Signaali täpsuse huvides paluti katseisikutel kanda õhukesi liibuvaid riideid.
Salvestussessioonile eelnes rihmade kalibreerimine. Üks rihm mõõtis kehaümbermõõdu muutusi rinnaku ülaosalt ning teine alakõhu ümbert. Et need signaalid oleksid tasakaalus, tuli katseisikutel kõigepealt sooritada võrdmahu katse (ingl isovolume maneuvre; Konno, Mead 1967): hingata sisse mõõdukas hulk õhku, mida liigutatakse hinge kinni hoides alakõhu lihaste kokkusurumise abil rinnaku ülaossa ja lihaste lõdvaks laskmise abil tagasi alaossa. Nii leiti iga katseisiku jaoks rihmadevaheline tasakaalupunkt, mis fikseeriti Stockholmi ülikoolis välja töötatud spetsiaalse protsessoriga (RespTrack). Peale selle paluti katseisikutel hingata võimalikult palju õhku sisse ja võimalikult palju välja, et hiljem nende maksimum- ja miinimumväärtuste abil iga kõneleja hingamissignaalist mõõdetud väärtused normaliseerida suhtarvuna kopsumahust.
Salvestuse ajal seisid kõnelejad ümber 1 meetri kõrguse ümmarguse laua, millel oli iga kõneleja poole suunatud eraldi lainurkkaamera (mudel GoPro Hero 3+ Silver). Nii rihmade kalibreerimise kui ka vestluse vältel paluti katseisikutel olla võimalikult liikumatult, hoides käsi pidevalt laua peal, et vähendada žestide jm järskude liigutuste mõju salvestatavale hingamissignaalile. Kuna rihmad salvestavad muutusi kehaümbermõõdus, jäävad kogutud andmestikku ka kõik suuremad liigutused. Videosalvestuste abil saab sellised anomaalsed juhtumid signaalist üles leida ja andmestikust välja jätta.
Andmed segmenditi poolautomaatselt, kasutades programmi Praat (Boersma, Weenink 2015) ja programmeerimiskeeles Python loodud skripte (Buschmeier, Włodarczak 2013). Hingamissignaalide summa jagati sisse- ja väljahingamisfaasideks. Vähesel määral liigutati käsitsi eelnevalt skriptidega määratud segmendipiire, samuti lisati piire, kui automaatne süsteem oli need märkimata jätnud. Andmestikus märgiti ära ka vestluses osalejate tagasisidepartiklid, naermised, köhatused jm.
4.1. Eksperiment 1. Tagasisidepartiklid hingamismustris
Tagasisidepartiklid (ingl backchannels, Yngve 1970), nt mhmh, ahah, on tüüpiliselt lühikesed ühe- või kahesilbilised vastused, millega kuulaja reageerib kõneleja esitatud informatsioonile (Gardner 2001) ning on mõeldud märguandena, et ta mõistab ja jälgib partneri juttu, soovimata haarata kõnevooru (nt Heldner jt 2013). Tagasisidepartiklite lühiduse ja suhtelise vaiksuse tõttu on põhjust arvata, et nende planeerimine erineb muude lausungite planeerimisest ning see kajastub ka hingamismustris, esinedes nt sissehingamisfaasi jooksul. Sellest ajendatuna oli eksperimendi eesmärk välja selgitada, kuidas jaotuvad tagasisidepartiklite asukohad hingamismustris võrreldes muude lausungitega.
Eksperimendis kasutati dialoogidest kogutud andmeid. Helisignaal jagati käsitsi pausideks, lausungiteks ja tagasisidepartikliteks. Tagasisidepartiklite määramisel jälgiti, et need piirneksid mõlemalt poolt vähemalt 500 ms pikkuse pausiga. Lühem paus võib suurema tõenäosusega tähendada, et tagasisidepartikkel on seotud eelnenud kõneüksusega või et kuulajal on soov pärast selle ütlemist haarata kõnevoor. Pärast hingamisfaaside ja kõneüksuste algus- ning lõpuaegade väljaselgitamist normaliseeriti kõne algusajad vastavalt hingamisfaasile, millega need kokku sattusid: 1) kõneüksuse algus produtseerija väljahingamisfaasis, 2) kõneüksuse algus vestluspartneri sisse- või väljahingamisfaasis.
Analüüs põhineb 277 tagasisidepartiklil ja 732 lausungil. Väike arv tagasisidepartikleid eemaldati analüüsi esimesest osast, sest need toimusid sissehingamisfaasi jooksul (1) või vältasid üle mitme hingamisfaasi (4). Viimasel juhul on tõenäoliselt tegu mõõtmistulemuste ebatäpsusega. Kogutud tagasisidepartiklid olid enamasti nõusolekut väljendavad (mhmh, ahah, jajah, okei), aga esines ka üllatust väljendavaid partikleid (tegelt, ah).
Analüüsi esimeses osas keskenduti tagasisidepartiklite ja lausungite esinemisele väljahingamisfaasis. Ootuspäraselt selgus, et pikemad lausungid algavad kõige sagedamini (44 %) vahetult pärast hingetõmbe lõppu väljahingamisfaasi alguses (vt joonist 2). Tagasisidepartiklitest algas 27 % väljahingamisfaasi esimeses kümnendikus, teine tavapärane tagasisidepartiklite algus asub väljahingamisfaasi teises pooles. Lisaks võib jooniselt 2 näha, et tagasisidepartiklite alguspunktid on hingamistsüklis võrdsemalt jaotunud kui pikemate lausungite algused.
J o o n i s 2. Lausungite ja tagasisidepartiklite normaliseeritud algusaegade jaotumine väljahingamisfaasis.
Et välja selgitada, kas sellist jaotust põhjustab tagasisidepartiklite funktsioon või lühike kestus, jagati kogu andmestik kestuse järgi kaheks. 99 % tagasisidepartiklitest olid lühemad kui 800 ms, seetõttu jagati andmestik lühikesteks (< 800 ms) ja pikkadeks (> 800 ms) lausungiteks. Joonisel 3 on näha, et pikemad lausungid käituvad samamoodi nagu lausungid joonisel 2: peaaegu pooled algasid väljahingamisfaasi esimeses kümnendikus ning hiljem alustati järjest vähem lausungeid. Lühemad lausungid algavad sarnaselt tagasisidepartiklitega enamasti üsna väljahingamisfaasi alguses või siis, kui väljahingamisfaas on 70–80 % ulatuses juba läbi.
J o o n i s 3. Lühemate kui 800 ms ja pikemate kui 800 ms lausungite jaotumine kõneleja väljahingamisfaasis. Lausungite algusajad on normaliseeritud kõneleja väljahingamisfaasi alguse suhtes.
Analüüsi teises osas keskenduti tagasisidepartiklite esinemisele vestluspartneri hingamistsükli suhtes. Vaadeldud andmestikust enamik (67,5 %) esines vestluspartneri väljahingamisfaasi jooksul, kusjuures esinemissagedus suurenes seda rohkem, mida lähemale jõudis partneri väljahingamisfaasi lõpp. Ülejäänud, vestluspartneri sissehingamisfaasi jooksul esinevad tagasisidepartiklid näitasid vastupidist mustrit: kõige enam algavad need vahetult pärast sissehingamise algust. Mida kauem oli kestnud partneri sissehingamisfaas, seda vähem produtseeris kuulaja tagasisidepartikleid.
J o o n i s 4. Tagasisidepartiklite normaliseeritud jaotumine kõneleja välja- ja sissehingamisfaasides. Lausungite algusajad on normaliseeritud kõneleja sisse- ja väljahingamisfaaside algusaegade suhtes, mitte kuulaja tagasisidepartiklite hingamisfaaside suhtes.
Tulemused näitavad, et tagasisidepartikleid ei erine ülejäänud kõnevoost mitte ainult nende kestuse järgi. Samuti selgus, et tagasisidepartiklid esinevad kõige enam siis, kui vestluspartneri väljahingamisfaas läheb üle sissehingamisfaasiks. Järelikult esineb tagasisidepartikleid spontaansetes vestlustes kõige rohkem siis, kui vestluspartner on oma jutuga lõpule jõudmas või on äsja lõpetanud – väljahingamise lõppedes (sellega koos lõpeb ka jutt) või sissehingamise alguses (jutt on just lõppenud).
4.2. Eksperiment 2. Hingetõmbe ulatus rääkimise eel
Järgneva katsega püüti välja selgitada, kas ja kuidas on hingetõmbe sügavus seotud kõnevooru alustamise ja hoidmise kavatsusega nii tagasisidepartiklites kui ka kõnevoorudes. Täpsemalt uuriti, kas kõnevoorule või lausungile vahetult eelnevate ja kõnevoorusiseste hingetõmmete amplituudid erinevad ja kui nii, siis kas see peegeldub hingetõmbe alguses ja lõpus kopsudes oleva õhuhulga erinevas väärtuses. Saadud tulemusi võrreldi tagasisidepartiklitele eelnenud hingetõmmete ulatusega.
Katses kasutati kolme osalejaga spontaansete eestikeelsete vestluste materjali. Analüüsist tuli välja jätta sellised andmed, kus hingamissignaalis oli kõnega samaaegselt näha sissehingamist – see võis juhtuda näiteks mõne suurema liigutuse tõttu, mille rihmad automaatselt registreerisid. Samuti eemaldati andmestikust kõik kõnevoorud, mille algusele eelnes naermine, sest naerdes kasutatakse ära peaaegu kogu õhk mis võimalik ning seetõttu on kõnele eelnev hingetõmme pärast naermist alati väga sügav.
Katse esimeses osas keskenduti sellistele kõnevoorudele, mis koosnesid vähemalt kahest hingetõmberühmast, mille jooksul vestluspartnerid kõnelejale vahele ei seganud. Vahelesegamisena ei mõelda siinjuhul näiteks tagasisidepartikleid, sest neid ei planeerita vestluses ette ning seetõttu ei peeta nende produtseerimist ka kõnevooru haaramiseks (Heldner jt 2013: 137; Włodarczak, Heldner 2015).
Materjalile rakendatud piirangute tõttu vähenes analüüsitavate andmete hulk 50 sobiva kõnevooruni. Ehkki 19 kõnevooru sisaldasid kolme või rohkemat hingetõmmet, oli neid põhjalikuks analüüsiks liiga vähe. Seetõttu jäid vaatluse alla vaid igale kõnevoorule vahetult eelnev hingetõmme ja sama kõnevooru sees olev esimene hingetõmme. Iga katseisiku hingamislaine väärtused normaliseeriti salvestussessioonile eelnenud kalibreerimisel kogutud kõnelejate kopsude miinimum- ja maksimummahtude järgi.
Analüüsi statistiline osa viidi läbi ANOVA testidega programmis R (R Core Team 2015), kus sõltumatu muutujana analüüsiti hingetõmbe asukohta ja sõltuvate muutujatena hingetõmbe ulatust ning õhutaseme väärtusi hingetõmbe alguses ja lõpus.
Tulemused näitasid, et kahe hingetõmbe alguses kopsudes oleva õhuhulga väärtuste vahel ei olnud olulist erinevust. Kõnevoorule eelneva ja vooru algusele järgneva hingetõmbe lõpu õhutasemeid võrreldes selgus seevastu, et need erinevad statistiliselt olulisel määral (p < .05). Kõik hingetõmbed algasid seega enam-vähem samalt õhuhulga tasemelt, ent lõppesid oluliselt erinevatel tasemetel (seda illustreerib joonis 5). Hingetõmmete ulatust uurides selgus, et kõnevooru algusele eelneva ja sellele järgneva hingetõmbe sügavus on statistiliselt olulise erinevusega (p < .005).
J o o n i s 5. Kõnevoorueelse (1.) ja esimese kõnevoorusisese (2.) hingetõmbe alguse ja lõpu õhutaseme normaliseeritud väärtused. Õhuhulga % tähendab suhtarvu sellest õhuhulgast, mida inimene on võimeline välja hingama (ingl vital capacity, VC).
J o o n i s 6. Tagasisidepartiklitele eelneva hingetõmbe algus- ja lõppväärtused. Hingetõmmete väärtused on normaliseeritud kõneleja kopsude miinimum- ja maksimummahtude järgi. Tagasisidepartiklite algused on normaliseeritud samal ajal toimunud väljahingamisfaasi alguse ja lõpu järgi.
Katse teises osas keskenduti seevastu tagasisidepartiklitele, mille jaoks kasutati sama andmestiku vestlustes esinenud tagasisidepartikleid, mis olid lühemad kui 800 ms. Ehkki tagasisidepartikleid võib tekitada kogu hingamistsükli vältel, on fookus siin väljahingamisfaasi partiklitel. Eksperimendist 1 selgus, et tagasisidepartiklid algavad enamasti väljahingamisfaasi alguses, aga sageli ka oluliselt hiljem. Seetõttu jaotati tagasisidepartiklid kahte gruppi selle järgi, kus nende algused produtseerija väljahingamisfaasis asusid: esimeses pooles (N = 268) ja teises pooles (N = 193). Nagu lausungite puhul, vaadeldi ka siin, kui sügav on hingetõmme enne tagasisidepartikli produtseerimist (joonis 6).
Tulemused näitavad, et tagasisidepartiklitele eelnenud hingetõmbe ulatus ega algus- ja lõppväärtused ei sõltu sellest, millal need väljahingamisfaasis tekitatakse. Tagasisidepartiklitele eelneva hingetõmbe ulatus on oluliselt väiksem kui kõnevoorude algustele eelnevad hingetõmbed. Samuti on kõnevooru algusele eelneva hingetõmbe lõppväärtus suurem kui tagasisidepartikli algusele eelneva hingetõmbe lõppväärtus.
Kõnelejad alustavad kõiki mõõdetud hingetõmbeid umbes samalt puhkeasendi tasemelt (u 30 % väljahingatavast kopsumahust), ent hingavad kõnevoorueelse hingetõmbe ajal sisse oluliselt rohkem õhku kui kõnevoorusisese või tagasisidepartiklile eelneva hingetõmbe jooksul. Samas tuleb ära märkida, et keelejuhtidelt oli erinev hulk materjali ning individuaalsed erinevused võivad samuti rolli mängida.
5. Arutelu
Artikli fookus oli kahel kõneplaneerimise seisukohalt erineval uurimisobjektil, et uurida spontaansele kõnele iseloomulikke hingamismustreid ja käsitleda täpsemalt kahte vooruvahetuse seisukohalt olulist mehhanismi. Esiteks olid vaatluse all lausungid, mida planeeritakse ette. Täpsemalt olid fookuses nendega kaasnevad hingamismustrid, et uurida, kas lausungitele eelnevad hingetõmbed erinevad kõnevoorude alguses ja sees. Teiseks keskenduti tagasisidepartiklite (nt mhmh, jajah, okei) ajastusele hingamistsüklis ja neile eelnenud hingetõmmete sügavusele.
Eksperimendiga 1 püüti välja selgitada, kuidas jaotuvad tagasisidepartiklite asukohad hingamismustris võrreldes muude lausungitega. Nimelt oli tagasisidepartiklite lühiduse ja suhtelise vaiksuse tõttu põhjust arvata, et nende planeerimine erineb muude lausungite planeerimisest, kajastudes ka hingamismustris. Eksperimendiga 2 uuriti, kas ja kuidas on hingetõmmete sügavus seotud kõnevooru alustamise ja hoidmise kavatsustega. Otsiti, kas kõnevoorule vahetult eelneva ja kõnevoorusiseste hingetõmmete ulatused erinevad ja kas see peegeldub hingetõmbe alguses ja lõpus kopsudes oleva õhuhulga erinevas väärtuses. Saadud tulemusi võrreldi tagasisidepartiklitele eelneva hingetõmbe ulatuse ja algus- ning lõppväärtustega.
Esimese eksperimendi eesmärk oli välja selgitada, kas tagasisidepartiklid esinevad hingamismustris vabamalt kui lausungid ja kui nii, siis kas seda põhjustab nende omadus mitte haarata kõnevooru või on see pigem seotud nende lühikese kestusega. Kõigepealt vaadeldi tagasisidepartiklite ja muude lausungite suhtelisi algusaegu nende produtseerija hingamistsüklis. Seejärel vaadeldi, kuhu asetuvad tagasisidepartiklid vestluspartneri (kõnevooru hoidja) hingamistsükli suhtes, et uurida võimalikke seoseid vestluspartneri käitumisega. Selgus, et lausungi alguspunkti väljahingamisfaasis määrab selle kestus, mitte pragmaatiline funktsioon. Kui produtseeritav kõneüksus on piisavalt lühike, et selle jaoks ei pea õhku juurde hingama, öeldakse see kohe välja. Pikemateks lausungiteks tuleb aga valmistuda ja enne nende produtseerimist kopsude õhuvaru suurendada. Kuna tagasisidepartiklite esinemise määrab kõnelejalt tulev info, ei tea kuulaja täpselt, millal tagasisidepartikleid vestluses produtseerida, ja selleks on keeruline valmistuda.
Oluline on, et tagasisidepartikleid ei ole võimalik muust kõnevoost eristada pelgalt nende lühiduse abil, sest lühikesed lausungid, mis ei ole tagasisidepartiklid, käitusid väljahingamisfaasi suhtes tagasisidepartiklitega väga sarnaselt. Pikemad lausungid seevastu algavad enamasti vahetult pärast väljahingamisfaasi algust. Tagasisidepartiklite esinemine vestluspartnerite hingamistsükli suhtes näitas, et tagasisidepartiklite asukoht peegeldab nende funktsiooni kinnitada uue informatsiooni vastuvõttu ja infovoo jälgimist. Noogutuste asukohta hingamistsüklis uurides on Włodarczak jt (2015) sama tulemuse kinnituseks leidnud, et noogutused toimuvad samuti väljahingamis- ja sissehingamisfaasi piiril, kui kõneleja on oma jutuga lõpule jõudmas/jõudnud ja tagasisidepartikli andmine muutub relevantseks. Järelikult on võimalik, et kui tagasisidepartikli väljaütlemiseks on kopsudes liiga vähe õhku, asendatakse see noogutusega (Włodarczak jt 2015).
Teisest eksperimendist selgus, et sügav hingetõmme on tõenäoliselt suhtlemiseesmärki täitev märguanne – nii püütakse näidata, et osalejal on soov haarata kõnevoor. Ehkki sügav hingetõmme võib tähendada ükskõik kui madalalt õhusisalduse tasemelt alustatud suuremahulist hingetõmmet, algavad hingetõmbed kõnealustes katsetes kopsude puhkeasendist. Puhkeasendist allapoole sattumine on füüsiliselt ebamugav ja üldjuhul välditakse olukordi, kus kopsudes õhku nii väheks jääb. See seletab, miks suurem osa hingetõmbeid algas kopsude puhkeasendi tasemelt, mitte oluliselt madalamalt ega kõrgemalt tasemelt. Kopsude täitumisega venib ka rindkere – see on füüsiliselt märgatav ja saadab vestluspartneritele kiiresti vajaliku signaali selle kohta, et kaasvestleja on valmis rääkima hakkama. Niisiis on võimalik, et hingetõmbe ulatus üksi pole kõnevooru haaramiseks määrav, vaid kopsude õhutase hingetõmbe lõpus võib vestluse kulgu tugevamalt mõjutada.
Eelnevatest uurimustest on selgunud, et hingetõmbe sügavus korreleerub positiivselt ka järgneva lausungi pikkusega (Rochet-Capellan, Fuchs 2013). Seega on tõenäoline, et sügavam hingetõmme peegeldab pikema kõnevooru kavatsust, mis võib sisaldada mitut hingetõmmet ja lühemat kõneüksust. Kui kõnevooru alustaja annab märku (nt silmside, hingetõmbe vm abil), et tal on kavatsus edasi rääkida, võib see vähendada vestluspartnerite vahelesegamiskatsete hulka sel ajal, kui kõneleja peab tegema lühikese hingetõmbepausi. Samal ajal on võimalik, et need lühikesed hingetõmbepausid – kõnevoorusisesed madalama amplituudi ja madalama õhuhulga lõppväärtusega hingetõmbed – toimivad kui fraseerimisvahendid. Nende abil tükeldatakse kõne sobiva kestusega loogilisteks üksusteks, hõlbustades kõnest arusaamist ja selle produtseerimist.
On veel hulk lisategureid, mis võivad mängida vooruvahetussüsteemi ja hingamise vahekorras suurt rolli. Näiteks on võimalik, et kiiremad hingetõmbed nõuavad suuremat õhuvoogu, mis omakorda võib tõsta hingamismüra taset. Hingamismüra võib samuti olla oluline faktor lausungite piiride paigutamisel ning toimida samal ajal vooruhoidmisvahendina.
6. Lõpetuseks
Artikli peamine eesmärk oli kirjeldada kõneplaneerimise seisukohalt kahte erinevat uurimisobjekti, et näidata, kuidas need hingamismustris väljenduvad. Vaatluse all olid seetõttu nii vooruvahetust reguleerivad vahendid hingamismustris, mida üldjuhul planeeritakse vestlustes ette, kui ka tagasisidepartiklid, mida ei saa samamoodi ette planeerida.
Eksperimentide tulemused viitavad võimalusele, et erinevus kõnevoorudele ja tagasisidepartiklitele eelnevate hingetõmmete ulatuses ja lõppväärtustes on funktsionaalne ning seotud kõneüksuse kestusega. Eksperiment 1 näitas, et tagasisidepartiklid on väljahingamisfaasis ühtlasemalt jaotunud kui lausungid, mis algavad enamasti vahetult pärast hingetõmbe lõppu. Tagasisidepartiklid on tavaliselt vaiksed ja lühikesed, niisiis ei nõua nende tekitamine suurt õhuhulka või spetsiaalset valmistumist hingetõmbe kujul. Tagasisidepartikli saab suure tõenäosusega produtseerida olemasoleva õhuhulga abil just siis, kui see vestluspartneri kõne suhtes oluliseks muutub. Eksperiment 2 näitas, et tagasisidepartiklite eel on hingetõmbed väiksema ulatusega kui kõnevoorude eel. Järelikult põhjustab tagasisidepartiklite ja lühikeste lausungite võrdsemat jaotumist hingamistsüklis vähene õhuvajadus nende tekitamiseks. Seetõttu pole võimalik tagasisidepartikleid kõnevoos identifitseerida kestuse järgi, sest lühemad lausungid käituvad hingamistsükli suhtes väga sarnaselt. Lausungitele eelnevate hingetõmmete parameetrite analüüs viitab aga, et lausungitele eelnevate hingetõmmete lõppväärtus on tõenäoliselt peale lausungiks valmistumise ka suhtlemiseesmärki täitev märguanne – sellega püütakse näidata, et osalejal on soov haarata kõnevoor.
- Kehamassiindeksi väärtus arvutatakse järgmise valemiga: KMI = mass (kg) / (pikkus (m))2 ehk kehakaal jagatud pikkuse ruuduga.
- Inimene on võimeline välja hingama umbes 80 % kopsudesse mahtuvast õhust, ülejäänud 20 % on alati kopsudes olemas. Niisiis erineb kopsude üldine mahutavus puhkeasendis sellest õhuhulgast, mida samalt tasemelt päriselt välja suudetakse hingata. Kopsude puhkeasendiks loetakse seda hetke, mille kopsud saavutavad kerge ohke lõpus, kui ükski sise- ega välisjõud neile ei avaldu. Sel hetkel on kopsudes õhku umbes 40 % kasutatavast kopsumahust.
Keywords: phonetics, spontaneous speech, speech breathing, speech planning, turn taking, backchannels
The main aim of this article was to describe how two functionally different objects in terms of speech planning behave in the respiratory patterns of spontaneous speech. First, the focus was on the timing of utterances and backchannels (short feedback items signalling that the listener understands and follows the speaker) in the respiratory cycle. The second focus was on the parametres of the inhalations preceding utterances and backchannels. The article is an overview of research done in speech breathing using data from spontaneous Estonian conversations.
The data is made up of spontaneous dialogues and multiparty conversations held in Estonian and recorded at Stockholm University in 2014 and 2015. Each conversation lasted from 20–30 minutes and was recorded in high quality audio and video. Respiratory data from each participant was collected and recorded using respiratory inductance plethysmography.
The results indicate that the difference in the parametres of inhalations preceding utterances and backchannels is functionally motivated and connected to the duration of the speech units. Experiment 1 showed that the starting points of backchannels are more evenly distributed in the breathing cycle than the starting points of utterances. However, utterances as short as the majority of backchannels behave similarly and therefore backchannels cannot be distinguished in the speech flow based on their durational properties alone. Experiment 2 demonstrated that inhalations preceding utterances are considerably larger than those preceding backchannels. Backchannels are usually short and quiet, they can be produced whenever they become relevant in the course of the conversation, and as such are not produced as an attempt to take over the conversational floor. Therefore, they do not need to be planned in the same way as utterances. In addition, the amount of air in the lungs at the end of an inhalation preceding an utterance can function as a sign of taking over the floor.
Kätlin Aare (b. 1991), MA, Universiy of Tartu, PhD Student, katlin.aare@ut.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#270 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-06-02 19:30:19" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(12678) "A a r e, Kätlin, W ł o d a r c z a k, Marcin, H e l d n e r, Mattias 2014. Backchannels and breathing. – Proceedings from FONETIK 2014. Toim M. Heldner. Stockholm: US-AB, lk 47–52.
A a r e, Kätlin, W ł o d a r c z a k, Marcin, H e l d n e r, Mattias 2015. Inhalation amplitude and turn-taking in spontaneous Estonian conversations. – Proceedings from FONETIK 2015, June 8–10. Toim Malin Svensson Lundmark, Gilbert Ambrazaitis, Joost van de Weijer. Lund: Lund University, lk 1−5.
ADInstruments. LabChart software and PowerLab hardware. Version 8. [Arvutiprogramm.] New South Wales: ADInstruments, 2014.
B o e r s m a, Paul, W e e n i n k, David 2015. Praat: doing phonetics by computer. Version 5.3.84. [Arvutiprogramm.] http://www.praat.org
B u s c h m e i e r, Hendrik, W ł o d a r c z a k, Marcin 2013. TextGridTools: A TextGrid Processing and Analysis Toolkit for Python. – Tagungsband der 24. Konferenz zur elektronischen Sprachsignalverarbeitung (ESSV 2013). Toim P. Wagner. Dresden: TUDpress, lk 152–157.
B u t t e r w o r t h, Brian 1975. Hesitation and semantic planning in speech. – Journal of Psycholinguistic Research, kd 4, nr 1, lk 75–87.
C l a r k, John W., Y a l l o p, Collin, F l e t c h e r, Janet 2007. An Introduction to Phonetics and Phonology. 3rd ed. (Blackwell Textbooks in Linguistics.) Oxford: Blackwell Publishing.
C o n r a d, B., S c h ö n l e, P. 1979. Speech and respiration. – Archiv für Psychiatrie und Nervenkrankheiten, kd 226, nr 4, lk 251–268.
C o n r a d, B., T h a l a c k e r, S., S c h ö n l e, P. 1983. Speech respiration as an indicator of integrative contextual processing. – Folia Phoniatrica, kd 35, nr 5, lk 220–225.
C o u p e r - K u h l e n, Elizabeth, S e l t i n g, Margret (toim) 1996. Prosody in Conversation: Interactional Studies. Cambridge–New York: Cambridge University Press.
Cruttenden, Alan 1986. Intonation. Cambridge: Cambridge University Press.
E d l u n d, Jens, H e l d n e r, Mattias, W ł o d a r c z a k, Marcin 2014. Catching wind of multiparty conversation. – Proceedings of the LREC2014 workshop on Multimodal Corpora: Combining Applied and Basic Research Targets. Toim J. Edlund, Dirk Heylen, Patrizia Paggio. Reykjavík, lk 35–36.
E u l e r, C. von 1982. Some aspects of speech breathing physiology. – Speech Motor Control. Toim Sten E. Grillner, Björn Lindblom, James Lubker, Anders Persson. New York: Pergamon Press, lk 93–103.
F e l d s t e i n, Stanley 1973. Temporal patterns of dialogue: Basic research and reconsiderations. – Studies in Dyadic Communication. Toim Aron Wolfe Siegman, Benjamin Pope. New York: Pergamon Press, lk 91–113.
F e r r e i r a, Fernanda, S w e t s, Benjamin 2002. How incremental is language production? Evidence from the production of utterances requiring the computation of arithmetic sums. – Journal of Memory and Language, kd 46, nr 1, lk 57–84.
F r e n c h, Peter, L o c a l, John 1983. Turn-competitive incomings. – Journal of Pragmatics, kd 7, nr 1, lk 17–38.
F u c h s, Susanne, P e t r o n e, Caterina, K r i v o k a p i ć, Jelena, H o o l e, Philip 2013. Acoustic and respiratory evidence for utterance planning in German. – Journal of Phonetics, kd 41, nr 1, lk 29–47.
G a r d n e r, Rod 2001. When Listeners Talk: Response Tokens and Listener Stance. Amsterdam: J. Benjamins Publishing.
G r o s j e a n, François, C o l l i n s, Maryann 1979. Breathing, pausing and reading. – Phonetica, nr 36, lk 98–114.
G u m p e r z, John J. 1982. Discourse Strategies. Cambridge: Cambridge University Press.
H e l d n e r, Mattias, H j a l m a r s s o n, Anna, E d l u n d, Jens 2013. Backchannel relevance spaces. – Nordic Prosody: Proceedings of the XIth Conference, Tartu 2012. Toim Eva Liina Asu, Pärtel Lippus. Frankfurt am Main: Peter Lang, lk 137–146.
H i x o n, Thomas J. 1982. Speech breathing kinematics and mechanism inferences therefrom. – Speech Motor Control. Toim Sten E. Grillner, Björn Lindblom, James Lubker, Anders Persson. New York: Pergamon Press, lk 75–93.
H i x o n, Thomas J. 1987. Respiratory function in speech. – T. J. Hixon, Respiratory Function in Speech and Song. London: Taylor & Francis Ltd., lk 1–54.
H i x o n, Thomas J., G o l d m a n, Michael D., M e a d, Jere 1973. Kinematics of the chest wall during speech production: volume displacements of the rib cage, abdomen, and lung. – Journal of Speech and Hearing Research, kd 16, nr 1, lk 78–115.
H u b e r, Jessica E. 2008. Effects of utterance length and vocal loudness on speech breathing in older adults. – Respiratory Physiology & Neurobiology, kd 164, nr 3, lk 323–330.
I s h i i, Ryo, O t s u k a, Kazuhiro, K u m a n o, Shiro, Y a m a t o, Junji 2014. Analysis of respiration for prediction of who will be next speaker and when in multi-party meetings. – Proceedings of the 16th International Conference on Multimodal Interaction (ICMI ‘14), lk 18–25.
J a f f e, Joseph, F e l d s t e i n, Stanley 1970. Rhythms of Dialogue. New York: Academic Press.
J o n e s, R. L., N z e k w u, M. M. U. 2006. The effects of body mass index on lung volumes. – Chest, kd 130, nr 3, lk 827–833.
K o n n o, K., M e a d J. 1967. Measurement of the separate volume changes of rib cage and abdomen during breathing. – Journal of Applied Physiology, kd 22, nr 3, lk 407–422.
K r i v o k a p i ć, Jelena 2010. Speech planning and prosodic phrase length. – Proceedings of the 5th International Conference of Speech Prosody. Chicago, lk 1–4, artikkel nr 311.
L e v e l t, Willem J. M. 1989. Speaking: From Intention to Articulation. Cambridge: MIT Press.
L i e b e r m a n, Philip 1967. Intonation, Perception and Language. Cambridge: MIT Press.
M c F a r l a n d, David H. 2001. Respiratory markers of conversational interaction. – Journal of Speech, Language, and Hearing Research, kd 44, nr 2, lk 128–143.
M c K a y, L. C., E v a n s, K. C., F r a c k o w i a k, S. J., C o r f i e l d, D. R. 2003. Neural correlates of voluntary breathing in humans. – Journal of Applied Physiology, kd 95, nr 3, lk 1170–1178.
R Core Team 2015. R: A language and environment for statistical computing. R Foundation for Statistical Computing, Vienna, Austria. [Arvutiprogramm.] http://www.R-project.com
R o c h e t - C a p e l l a n, Amélie, F u c h s, Susanne 2013. The interplay of linguistic structure and breathing in German spontaneous speech. – Proceedings of INTERSPEECH 2013. 14th Annual Conference of the International Speech Communication Association, August 25–29. Lyon, lk 1128–1132.
R o c h e t - C a p e l l a n, Amélie, F u c h s, Susanne 2014. Take a breath and take the turn: how breathing meets turns in spontaneous dialogue. – Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences, kd 369, nr 20130399.
S c h e g l o f f, Emanuel A. 1996. Turn organization: One intersection of grammar and interaction. – Interaction and Grammar. Toim Elinor Ochs, E. A. Schegloff, Sandra A. Thompson. Cambridge: Cambridge University Press, lk 52–133.
W a n g, Yu-Tsai, G r e e n, Jordan R., N i p, Ignatius S. B., K e n t, Ray D., K e n t, Jane Finley 2010. Breath group analysis for reading and spontaneous speech in healthy adults. – Folia Phoniatrica et Logopaedica, kd 62, nr 6, lk 297–302.
W a t s o n, H. 1980. The technology of respiratory inductive plethysmography. – Proceedings of the Second International Symposium on Ambulatory Monitoring (ISAM 1979). Toim F. D. Stott, E. B. Raftery, L. Goulding. London: Academic Press, lk 537–556.
W h a l e n, D. H., K i n s e l l a - S h a w, J. M. 1997. Exploring the relationship of inspiration duration to utterance duration. – Phonetica, kd 54, nr 3–4, lk 138–152.
W h e e l d o n, Linda, L a h i r i, Aditi 1997. Prosodic units in speech production. – Journal of Memory and Language, kd 37, nr 3, lk 356–381.
W i n k w o r t h, Alison L., D a v i s, Pamela J., A d a m s, Roger D., E l l i s, Elizabeth 1995. Breathing patterns during spontaneous speech. – Journal of Speech, Language, and Hearing Research, kd 38, nr 2, lk 124–144.
W ł o d a r c z a k, Marcin, H e l d n e r, Mattias 2015. Respiratory properties of backchannels in spontaneous multiparty conversation. – ICPhS Proceedings 18. Glasgow: University of Glasgow.
W ł o d a r c z a k, Marcin, H e l d n e r, Mattias, E d l u n d, Jens 2015. Communicative needs and respiratory constraints. – Proceedings of INTERSPEECH 2015. 16th Annual Conference of the International Speech Communication Association, September 6–10. Dresden, lk 3051–3055.
W r a y, Alison, P e r k i n s, Michael R. 2000. The functions of formulaic language: an integrated model. – Language & Communication, kd 20, nr 1, lk 1–28.
Y n g v e, Victor H. 1970. On getting a word in edgewise. – Papers from the sixth regional meeting of the Chicago Linguistic Society. Chicago: Chicago Linguistic Society, lk 567–578.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#404 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#405 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Kätlin Aare
Vestluskavatsused hingamismustris
Tõnis Vilu. Kink psühholoogile. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 82 lk.
Pean tunnistama, et bipolaarsest häirest ei olnud mul enne Tõnis Vilu luulekogu „Kink psühholoogile” lugemist mingeid teadmisi. Pidin pisut guugeldama, et aimu saada, mis see on ja mida tähendab sellega elada, milliseid piire see haigus inimesele seab ja kuidas ümbritsevad peaksid sellega suhestuma. Ma ei ole kindel, kas Vilu luulekogu mõistmiseks on selline teadmine tingimata vajalik, sest luulest võiks ju aru saada ka ilma eelneva uurimistööta, aga see teadmine aitas siiski tekstidele konteksti luua.
Iseenesest ei ole psüühikahaiguse kujutamine luules midagi erakordset. Näiteks Ameerika luuletaja Anne Sextoni (1928–1974) looming kajastab luuletaja depressiooni kogemust.
Eesti kirjanduses on psüühikahäire luule ainesena märksa ebatavalisem, sest haigusi üleüldse ei ole peetud eriti poeetiliseks teemaks. Teisalt on haigused ümbritsetud tihedast kultuuriliste tähenduste võrgustikust, mis kujundab viise, kuidas teatud haigusi mõistetakse. Leidub nii romantiseeritud kui ka häbimärgistatud haigusi, nende hulka kuuluvad näiteks vähk ja tuberkuloos, millega seotud müütidest on kirjutanud Susan Sontag uurimuses „Haigus kui metafoor” (1978, e k 2002).
Üheks stigmatiseeritud haiguste grupiks on ka psüühikahäired. Tõenäoliselt ei ole nende põdemist väga kerge avalikult tunnistada, sest sellega võib kaasneda ümbritsevate inimeste mõistmatus või ka halvakspanu. Lihtsam võiks olla sellisest kogemusest kirjutada, olgu siis blogi pidades või oma haiguse kogemust kirjanduseks muutes.
Haiguse poetiseerimise muudab keerukaks see, et haiguse kehaline kogemus ei ole enamasti kuigi poeetiline. Psüühikahaigustega on ehk teisiti, sest need seostuvad rohkem vaimse kogemusega, mis võib teatud juhtudel vallandada inimeses loovuse. Psühhopatoloogia ja loovuse seostamine ongi üks vanemaid kultuuriarhetüüpe.
Haiguse kujutamine luules on oluline inimliku kogemuse väljendusena, mõtestades seda, mida tähendab olla haige, kuidas see mõjutab maailmapilti, igapäevareaalsuse tajumist, suhteid teistega jpm. Haige olemine võib anda erilisi kogemusi, mis tervena ei ole kättesaadavad ja millest luuletamine toob ühe individuaalse elamuse lugejale lähemale. Kas see on ka poeetiline, sõltub luuletajast, sellest, kuidas ta oma läbielamised sõnastab, millise vormi neile annab.
Nathan Gower on leidnud, et just metafoore kasutav poeetiline kujutusviis on võimeline psüühilise haiguse kogemust edasi andma nii, et meie, kel see kogemus puudub, seda mõistaksime.(1) Seega on kogemuse adekvaatseks väljendamiseks oluline mitte ainult vahetu teadmine, vaid ka poeetilise keele valdamine.
Tõnis Vilu püüabki oma psüühikahaiguse kogemust luuleks muuta. Raamatu tagakaanel selgitab ta, et elu bipolaarsena tähendab pidevat ootusärevust ja elu lõpuni tablettide võtmist, sest pole teada, millal midagi halba võib juhtuda: „Ja nii ma ootan õnnetust, püüdes ette arvata, millal ta tuleb.”
Tegemist on autobiograafilise luulega, mis annab edasi bipolaarse häire kogemust depressiooni ja kõrgenenud meeleolu vaheldumisi kujutamise kaudu, püüdes luua ettekujutust psüühiliste seisundite kõikumisest. Perioodid, kus „olin jõuetu ja tühi”, vahelduvad perioodidega, kus „Iha, iha täitis meeli” (lk 23).
Haiguse põhjustatud meeleseisundid ja maailma tajumise viis on otsekui filter, mille kaudu loodud tekstuaalne kujutis peaks lugeja viima bipolaarse häire kogemise maailma. Kuivõrd suudab lugeja sellesse kogemusse sisse elada, sõltub kindlasti ka tema eelhäälestusest ja teadmistest. Teisalt tekib küsimus, kuivõrd saab haiguse kogemust kujutada nii, et see mõjuks mitte ainult haiguse kirjeldusena, vaid poeetilise üldistusena.
Teemaasetuselt on Vilu luule sotsiaalne, sest see tegeleb tänapäeva ühiskonna olulise probleemiga – psüühiliste haigustega ja psühhofarmakonide rolliga mitte ainult nende haiguste ravis, vaid laiemalt isiksuse kujundajana või muutjana. Psühhofarmakone kasutatakse tänapäeval ehk liigagi laialdaselt ja see on toonud kaasa ka nendest sõltuvuse problemaatika, millest Vilugi oma luuletustes kirjutab.
Kas lisaks igapäevaelu ja inimsuhete mõjutamisele määratleb haigus ka identiteeti, seda, kes me oleme ja kuidas me maailma mõistame? Kuidas me peaksime suhtuma omaenda haigusesse? Luulekogu tõstatab neid küsimusi, näidates haiguse mõju isiksusele. Bipolaarse häire puhul võib see olla üsna destruktiivne, näiteks tuua kaasa mõtisklused enesetapuvõimaluste üle (lk 61). Ravimite tarvitamine on küll väljapääs, aga teisalt tekitab nende eluaegne tarvitamine sõltuvust ja muidki probleeme. Luuletustes puudutataksegi haiguse ravi, st psühhofarmakonide tarbimise tegelikke tagajärgi, mis toovad autorile kaasa uusi muresid: „valu, / igavene teadmine pöördepunktist, seinast, / mis oli, ja uutest varisemistest, / mis alles ees” (lk 26). Samuti kirjutab luuletaja lapse saamise hirmust, kartes, et äkki on tulevasel lapsel ravimite tõttu midagi viga.
Kas haigus on patsiendi oma või kuulub hoopis meditsiinile? Kui palju me saame ise raviprotsessis kaasa rääkida? Tänapäeval on küll võetud omaks vaatenurk, mille järgi patsient on raviprotsessis arstiga võrdväärne osaline, aga see eeldab ühelt poolt haritud patsienti ja teisalt arsti, kes on vaba nõukogude ajast pärit paternalistlikust hoiakust, mille järgi arst on kõikvõimas otsustaja ja patsient kuulekas käsutäitja, kes liigseid küsimusi ei esita.
Luuletaja mõtisklebki arsti ja patsiendi suhte üle: „Ma pidavat neid tablette võtma elu lõpuni ja / tablette saab Doktori käest. Kas ta jääb minuga / ikka päris lõpuni? Veel vanuigi kohtume tänaval, / patsient ja arst, aga kuna kohtume õitsevate pärnade / all, siis me teineteist ära ei tunne. Või tuleb mul neid / doktoreid veel kümneid?” (lk 26) See on otsekui sõltuvussuhe, samal ajal on see ka emotsionaalne, tuues kaasa nii vastastikust sümpaatiat kui ka antipaatiat. Ent nagu igas sõltuvussuhtes, on selleski oma võimumaatriks, oma tugevam ja nõrgem pool, ning üldjuhul on nõrgemaks pooleks patsient, kel puudub meditsiiniline kompetentsus oma ravi üle otsustamiseks. Luuletaja tajubki selle suhte olemuslikku ebavõrdsust. Näiteks kirjutab ta probleemsest suhtest psühhiaatriga, kes solvus, kui sai teada, kuidas autor on temast avalikult kirjutanud. Luuletajal tuli leida uus psühhiaater, et oma ravi jätkata.
Haigused seostuvadki tihedalt ühiskondlike võimusuhete ja võimukasutusega. Meie haiguste kohta on palju infot erinevates infosüsteemides ja selle kättesaadavus tähendab ka võimu meie üle. Kui saadakse teada meie haigusest, võidakse keelduda andmast meile pangalaenu või autojuhtimisõigust või keelduda meid tööle võtmast. Me ei saa ise eriti kontrollida sellise info kasutamist, kuigi andmekaitseseadus peaks meid justkui kaitsma. Ent tegelikkus on, nagu alati, teistsugune, kui abstraktsed seadused ette näevad.
Oleme loonud ühiskonna, kus mingi diagnoosi tõttu võidakse inimesi diskrimineerida, ja sellises ühiskonnas oma haigusest avalikult kirjutamine on otsekui vastupanuakt või isegi mäss nende diskursuste ja hoiakute vastu, mis sunnivad inimest oma haigust peitma ja häbenema või tundma end selle tõttu stigmatiseerituna. Me oleme omaks võtnud seisukohad, et teatud haigustest, nagu psüühikahäiretest, ei ole alati sobiv kõnelda või kirjutada. Kui keegi seda tabu rikub, siis vaadatakse teda haletsevalt või imestunult, harva mõistva empaatiaga.
Teisalt ümbritsevad meid diskursused, mille järgi haigus on inimese enda süü ja seetõttu otsekui karistus vale käitumise eest. Selline vaatenurk seostub arusaamaga, et haigused on ennetatavad, tuleb ainult „õigesti”, st tervislikult elada. Paraku ei anna ükskõik kui tervislik elustiil terve olemise garantiid, sest haigustel on palju erinevaid tekkepõhjusi. Ent haiguse tajumine karistusena ja sellega kaasnev süütunne muudab haige eriti haavatavaks.
Luuletaja kirjutabki sellest, kuidas haigus tekitab protesti maailma vastu, rõhutades: „Ma värvin endal huuled punaseks.” See metafoor kujundab luulekogu tähendust ka visuaalselt, kaanefoto kaudu.
Kas protest tuleneb haige olemise kogemusest, ümbritsevate suhtumisest luuletajasse kui haigesse või hoopis meditsiinisüsteemist, mis ümbritseb haigust oma spetsiifiliste jäikade raamidega? Süsteemi olemusse kuulub ka vajadus oma probleemist bürokraatlikus keeles kirjutada ehk siis tarve vormistada puue ja/või töövõimetus. Vilu kirjutab sellestki (lk 30–32) kui arusaamatust kogemusest, kus tuleb oma haigus suruda arvukate lahtrite bürokraatlikku keelde. Luuletaja protest on suunatud seega ühiskonna, meditsiinisüsteemi, aga võib-olla ka iseenda või oma haiguse vastu.
Viimase aja terviseedendamise teemalised arutlused on toonud esile mõtte, nagu ei tohikski enam haige olla, sest see muudab inimese töövõimetuks, koormaks ühiskonnale ja haige inimese ravimine „raiskab” riigi raha. Tõnis Vilu luule toob esile just vastupidise seisukoha, rõhutades õigust olla haige ja õigust oma eripära tunnustamisele. Ehk aitab konkreetse haiguse kogemusest kirjutamine kaasa ka ühiskonna hoolivamaks muutumisele, sest haiguste kirjanduslikud representatsioonid mängivad olulist rolli inimeste arusaamade kujundamises.
- N. G o w e r, Madness defamiliarized: The value of poetic description of mental illness. – Expositions. Interdisciplinary Studies in the Humanities 2014, kd 8, nr 1, lk 29–37.
Eve Annuk
Õigus olla eriline
Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.
Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud ükski neist sõnadest küllalt lööv. Kui president Lennart Meri ütles oma kõnes, et Euroopa Liiduga ühinemisest tuleb rääkida nii, et ka tädi Maali aru saaks, saigi osava mõistestaja kasutatud väljend peagi üldtuntuks kui lihtkodaniku ühisnimetaja. Kasutussageduse tõttu on kujundi tähendusmaht avardunud, hõlmates mitte ainult lihtsakoelise mõtlemisega ja eluga mitte kursis olevat inimest, vaid ka (tehniliste) teadmisteta, võhiklikku inimest. Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning stereotüüpsel eeldusel, et vanemad naised ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemis- ega arutlusvõimelised. Tähendust ’ajast maha jäänu’, nt Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi, võimendab vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana. Eesnimi Maali ei ole praegu populaarne, seda ei ole kuigi tihti tüdrukutele pandud juba üle poole sajandi. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga on nimi Maali 20 naisel. Maali on populaarsuselt 1784. naisenimi.(1) Need asjaolud annavadki sisu tädi Maalile: arutleb tädi Maali tasemel; tunnen end tädi Maalina.
Kui vana on tädi Maali?
Millal tädi Maali hakkas eristuma muunimelistest tädidest ja üldistus kujundiks ning millal seda väljendit on eesti keeles esmakordselt kasutatud, sellele ei olegi nii lihtne jälile saada. Üldiselt kiputakse ekslikult arvama, et see väljend on president Lennart Meri fantaasia vili ning alguse saanud tema ametlikest kõnedest ja intervjuudest, eriti seoses Eesti pürgimisega Euroopa Liitu ja rahva teavitamise vajadusega: ... sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.(2) Tavaliselt nii ongi, et kui arvamusliider vm tuntud inimene kasutab eredat, mahlakat kujundit, siis on see õige pea väga paljude keelekasutajate suus ja sule all. Nii läks ka väljendiga tädi Maali ja ka näiteks hüüatusega Tule taevas appi!, millega Lennart Meri tavatses vahel absurdset olukorda illustreerida. Eriti populaarseks sai tädi Maali poliitikute keelepruugis ja meedias. Mõne harva erandiga jõudis see tarbe- ja poliitikatekstides ülekasutatud kujund ka nõudlikumasse teksti, nt käsitöömeister Aino Praakli on lausa pealkirjastanud oma elulooraamatu „Tädi Maali jutud” (Tartu, 2010). 2001. a 18. jaanuari Riigikogu stenogrammis seisab: Ühelt poolt pole me kõik suutnud Euroopa Liiduga liitumise tähendust ka tädi Maalile, nagu president armastab ütelda, lahti seletada. Juba sama aasta maikuus kirjutab sotsioloog Mari Uba: Kriis ja tädi Maali on mõisted, mis on vabastanud paljud seletamatust painest. Miski oli nagu keelel, mis lõpuks valla pääses. Ühiskonnas aset leidvatele protsessidele leiti ühtäkki sildid (Kantar Emor 10. V 2001). Rein Sikk alustab Eesti Päevalehes tädi Maali regulaarse kirjanurgaga.
Ent tädi Maali autor ei ole siiski Lennart Meri. Rahvaliku (maa)tädina oli see tuntud kindlasti palju varem. Guugeldamisega võib leida varasemat kasutust nt Eesti Ekspressist ja Postimehest juba 1990. aastatel, st palju varem, kui meie president seda kasutas: Kui tädi Maali oma emisega (jumal teab, kuidas) ikkagi Su kliinikusse ilmub, kas ajad ta uksest välja? (Eesti Ekspress 8. V 1994); Tädi Maali Uugametsast või Nikolai Narvast ei suudaks seda niikuinii nii vaadata, et labasus neid tegudele ei kihutaks (A. Walden, Postimees 10. XII 1996); Tädi Maali pole sedavõrd tuntud inimene, et ta eraelu lugeja huvi võiks köita (E. Vetemaa, Postimees 23. IX 1998); Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal (V. Lokk, Äripäev 29. X 1998); Tädi Maali mudel pensionisüsteemis (Äripäev 22. II 2000).
Riigikogu stenogrammides on tädi Maalit mainitud 31 korda enne Lennart Meri Euroopa Liidu teemalisi sõnavõtte (1997 – V. Raudnask, 1998 – A. Mölder, E. Parder, 2001 – M. Laar, A. Liiv, M. Treial, V. Rumessen, T. Toomsalu jpt): Seda enam, et kell on juba nii kaugel, et tädi Maali on kindlasti oma kanakoivad Keskturult kätte saanud (V. Raudnask, 10. IX 1997); Uno Mereste kolleegina on küsinud mitu korda, et kas see tädi Maali kohta ka käib (A. Mölder, 17. VI 1998).
Kus on tädi Maali juured?
Võimalik, et kujundi juured on meie ilukirjanduses. Kirjanduslikult eredaima tädi Maali leiab lookesest „Pärandusega tädi”, mis ilmus ajalehes Ühistegelised Uudised (nr 6, 6. II 1925). Ka Olivia Saare lühijutus „Vanaisa juubelipirukas” (Täheke 1975, nr 9) on üheks tegelaseks tädi Maali, Lehte Hainsalu kirjutab tädi Maalist oma ahelromaanis „Kellakuuljad” (Eesti Raamat, 2001) jpt. Kirjanduslikud Maalid on sümpaatsed, tagasihoidlikud, heatahtlikud, kellelegi olemiseks vajalikud vanemad naised. Need iseloomulikud omadused sobinuksid tädi Maali kujundi allikaks. Ent paistab, et üldistatud kujundit sellest siiski ei sündinud või kui sündiski, siis see kuigivõrd tuntuks ei saanud.
Teine võimalus on, et kujundi tekkes on teiste keelte mõjutusi, nagu see viimasel paaril aastakümnel eesti keeles sageli ette tuleb, otsetõlkeid kohtame ju hulgi.
Soome fraseoloogiauurija professor Pirkko Muikku-Werner juhatas lahkelt väljendi Pihtiputaan mummo(3) juurde, mis on tähenduse poolest tädi Maalile kõige lähemal. Erinevalt meie tädi Maalist on selle sünniaeg ja autorgi hästi teada. Väljendi esmakasutaja on ajakirjanik ja Tampere ülikooli ajakirjandusõppejõud Allan Liuhala, kes kirjutab 1960. aastate alguses: Pitää kirjoittaa niin, että Pihtiputaan mummokin se ymmärtää.(4)
Pihtiputaan mummo kujundimehhanism rajaneb kohanimel Pihtipudas (sellenimeline vald asub Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas) ja teadmisel, et mummo on vanem naine (kas a) vanaema või b) vanamemm, mutt, eit), ning eeldusel, et vanemad naised ei ole tõenäoliselt kuigi ärksad: Samaa kännykkää pystyy käyttämään niin Pihtiputaan mummo kuin naapurin insinööriopiskelijakin. Apple kehittää systeeminsä Pihtiputaan mummolle, koska ihminen on yksinkertainen olento (P. Muikku-Werneri näited, tema sõnutsi on see tähendus üldlevinud). Selle nimetuse keeleliseks aluseks on rühma inimeste (vanaemade) tunnuslike omaduste metonüümiline ülekanne: vanaema seondub soome rahvusluse, lihtsa inimese, eriti maanaise tublidusega. Fraasile Pihtiputaan mummo on omased ka positiivsed konnotatsioonid, eriti silmas pidades mummo tähendust ’vanaema’. Pihtipudase vallas on 1994. a alates vanaemadele välja antud Pihtiputaan mummo tiitlit.
Ehkki tädi Maali kujund ei tekita kuigivõrd negatiivseid assotsiatsoone, ei ole see ka sedavõrd positiivne, et oleks soome keele eeskujul aset leidnud kujundi sihtvaldkonna sisese ülekande muutus. Eesti keeles on pigem kujundit ära kasutatud kattevarjuks, et õigustada asjade lihtsustatud käsitlusi ja rõhutada lihtsate lahenduste otstarbekust: ... poliitikud on tädi Maali armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli (I. Tarand, Põhjarannik 23. VIII 2011).
Mis puutub aga auväärsete eakate naiste ja meeste tiitlitesse, siis on meilgi (nähtavasti Soome eeskujul) nende panuse tunnustusena ühiskonna arengusse oma austavad nimetused. Riigi tasandil on selleks külm ja kiretu Aasta Vanaema (ja/või Aasta Vanaisa), maakonna tasandil siiski soojem ja emotsionaalsem Memm (ja/või Taat): Järjekorras juba kuues Viru Memme ja Viru Taadi valimise pidu peetakse Roela lauluväljakul (Virumaa Teataja 21. VII 2005). Kujundliku nimetusena tädi Maali oma sisu poolest selleks ei kvalifitseeru.
Soome keeles on veel teinegi kujundlik keelend, mis tähistab mõistet KONSERVATIIVNE, UUENDUSKARTLIK INIMENE. See on kukkahattutäti ’lihtsakoeline, konservatiivne, vähese vastutusvõimega, moraalitsev inimene, eriti naisametnik’: Nyt kukkahattutädit haluavat kieltää tupakan mainostuksen.(5) Selle kujundliku liitsõna halvustav, negatiivne konnotatsioon(6) on säilinud ka otsetõlkena levival lillekübaratädil. Google’i otsimootoriga leiab seda eestikeelsetest foorumitest: Soome „lillekübaratädid” ehk sealne lastekaitsemaffia võtab neilt lapsed ära esimeste nädalate jooksul (Perekool 20. VIII 2016).
Eesti keeles katavad seda mõistet praegu adjektiiv tädilik ja substantiiv tädi: Kergelt sõrmevibutavalt tädilik lugu, inimeselt kes sinisilmselt näib uskuvat, et kui siin kirjutada, siis inimesed muudavad oma harjumusi (Äripäeva veebikommentaar 22. III 2016); Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik (Õpetajate Leht 23. I 2009); Ministeeriumi tädid arvavad, et noored võiksid vastuvõtu ootel ise esineda.... (Virumaa Teataja 26. VI 2004). Kui tekib vajadus erksama kujundi järele, siis see ka leitakse, kas laenatakse teistest keeltest, taaselustatakse mõni unustatud vana või luuakse päris uus.
- Nimede statistika. http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ (25. V 2017).
- Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks. Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Postimees 28. märtsil 2001; K. Õim, A. Õim, P. Muikku-Werner, Uudne metafoorne keelend: kas laen või diakroonilise arengu tulemus? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja 2013, nr 23, lk 428−456; https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4di_Maali (10. V 2017).
- https://fi.wikipedia.org/wiki/Pihtiputaan_mummo (10. V 2017).
- J. P i e t i l ä, Allan Liuhala – lehtimies. Edita, 2008.
- Urbaani Sanakirja Com. http://urbaanisanakirja.com/word/kukkahattutati/57088/ (10. V 2017).
- R. K l e m e t t i n e n, Kukkahattu kukkistelee. – Kielikello 2014, nr 3. http://www.kielikello.fi/index.php?mid=2&pid=11&aid=2659 (10. V 2017).
Asta Õim, Epp Ehasalu
Tädi Maalist tädi Maaliks
Jutuajamine kõrtsis
Otto Wilhelm Masing kirjutas 30. oktoobril 1821 õhinal oma sõbrale Johann Heinrich Rosenplänterile, et kahe päeva eest oli ta Porkuni kõrtsis kella 21 paiku öömajale jäädes tutvunud üheksa venelasega [Russen], kellest kolm olid osalenud Peterburis Iisaku kiriku graniitsammaste tahumisel; sambad olevat olnud lahti murtud Soomes (Kirjad III, saksa keeles lk 83–84, eestikeelne tõlge lk 87–88). Järgnevast selgub, et tegu polnud siiski etniliste venelastega.
Pärast seda, kui kirja autor oli meestele pool toopi viina välja teinud, lausus üks noorem mees tunnustavalt: „Waat hüwa kuma!” Sellele järgnes dialoog: „„Mis?” ütlesin mina, „kas sa ka soome keelt räägid?” – „Ei, härra! Aunuse keelt [Olonesisch].” – „Kas see on siis sama mis soome keel?” – „Ei, härra, see on karjala keel! [Karelisch]” Seepeale võttis üks vana mees sõna ja ütles: „Meie oleme veskikivitegijad ja kivitahujad, rändame maailmas laialt ringi [---] Usu poolest oleme venelased; Jumalat palume vene keeles; meie lapsed loevad ja kirjutavad vene keelt, aga meie kodukeeleks on старинная – i. e. vana või vananenu.”” Pärastpoole kostitas kirja autor kolme vanemat meest õllega ja neil olevat jätkunud juttu kella kaheni öösel.
Masing oli jutuajamisel hämmastunud sellest, et väidetav karjala keel pärineks nagu „peaaegu muutumatult Võru maakonnast”. Ta lisas: „Märkisin üles ilmatu hulga lauseid, mis on sulaselge tartu keel. Näit[eks] küsisin ma, kuidas öeldakse: täna ma suren? – minna täempä kolen; der Todt – surm. Lühidalt öeldes: need inimesed rääkisid karjala keelt ning mina nüüd eesti keelt; nemad said minust aru ja mina nendest. Ka ütlesid nad on asemel om; penni ja koer on sünonüümid; mõrsja on pruut tartu keeles, karjala keeles mursja. Nuga – tartu keeles weits, karjala keeles waits.”
Kas karjala või vepsa keeleaines?
Masing esitas vanas kirjaviisis väidetava karjala keele näidetena Rosenplänterile kaks kolmesõnalist lauset ja üksiksõnu, ühtekokku tosin lekseemi. Kirjapandust moodustavad noomenid poole. Peale selle leidub kogumis kaks verbi ning üks omadus-, ase-, määr- ja hüüdsõna. Kõik käändsõnad on nominatiivis. Üks tegusõna on oleviku ainsuse esimeses pöördes lõpuga -n, mis ei eritle keeli. Seevastu oleviku ainsuse kolmandas pöördes olev om on keelediagnostiliselt olulise tähtsusega (lähemalt allpool). Keelenäidetega tutvumisel tekkis siinkirjutajal kahtlus, kas on ikka tegemist mõne karjala keele teisendiga või hoopis vepsa keelega.
Graniidimonoliidid olid Some ránna kaljo murrus walmistud, kirjutas Masing lisaks kirjas mainitule ka oma nädalalehes (Peterpurrist 1822: 63). Huvi pakkus teada saada, kas see toimus Soome karjalaste aladel. Selgus, et mitte, vaid Lõuna-Soomes tänapäeva administratiivjaotuse järgi Kymenlaakso maakonnas Virolahti vallas Pyterlahtis, kus oli kivimurd avatud juba 1819. aastal, et varuda kaljuplokke Peterburi ehitiste, sh Iisaku kiriku tarvis. Töödeks värvati palju inimesi, kellest enamik oli toodud Venemaalt (Parkkinen 2013). Seetõttu mainiski Masing oma kirjas riigi järgi ja usu poolest kõigepealt venelasi. Ülimalt tõenäoliselt toodi kivimurdu töölisi peamiselt impeeriumi aladelt, kus leidus kaljusid. Kiviraiumine oli hästi arenenud Karjalas, kuid vähese nõudluse tõttu otsiti ja leiti tööd tihti Peterburis, Riias, Tallinnas ja mujal; eriti tuntud olid vepsa kiviraidurid (PNR: 228, 379). Niisiis pole võimatu, et Masingul oli juttu vepslastega. Siiski pole osaliselt välistatud aunusekarjalased ning nende ja vepslaste vahele jäävad, keele ehituselt ja sõnavaralt vahepealsed lüüdilased. Igatahes oli tegu, nagu kirjas juba märgitud, Aunuse kubermangu elanikega.(1)
Ülestähendatud näidete keeleline tuvastamine pole sugugi lihtne, sest a) sõnu ja nende muutevorme on väga napilt, b) sõnad pole noteeritud kuigi täpselt, c) kahe sajandi jooksul on keeled muutunud ning d) mainitud kolm läänemeresoome keelt on grammatilise ehituse ja leksika poolest üsna lähedased, mistõttu osa sõnu on isegi identsed. Parema ettekujutuse saamiseks on Masingu ülestähendatud sõnad ja kolme Aunuse kubermangus kõneldava murderühma / keele vasted paigutatud tabelisse; seejuures lähtuti sõnakujude lähedusest, mitte tähendustest. Tabeli aines on ammutatud sõnaraamatutest (KKS, LMS, SVJ ja SVK).
Tabel 1.
Masingu (M) kirja pandud sõnad ja nende häälikulised vasted Karjala keeltes
|
Masingu sõnakuju ja võimalik hääldus |
livviko |
lüüdi |
vepsa |
|
hüwa [hüüvä] |
hüvä |
hüvä |
hüvä |
|
koer |
koiru |
koir |
koir |
|
kolen [koolen] |
kuolen |
kuolen |
kolen |
|
kuma [kuuma] |
kuomu kuoma |
kuom |
kom |
|
minna [mina, minä] |
minä |
mina mińä |
minä |
|
mursja |
– |
– |
muŕźäin muŕźei |
|
om |
on |
on |
om |
|
penni [peni] |
peńi-kky |
– |
– |
|
surm |
surmu |
surm |
surm |
|
täempä |
tänäpäi |
ťänäpä tänämbä |
ťämbäi ťänambei |
|
waat |
vot |
vot |
– |
|
waits |
veičči |
veiťťš’ |
veič ~ viič |
Tabelist selgub, et M hüwa ’hea’ ja minna ’mina’ erinevad Aunuse kubermangus kõneldavate keelte sõnast üksnes vokaalharmoonia poolest, kuid on võimalik, et kirja autor toetus tartu keele tavale, milles seda järgsilbis väga sageli ei märgitud (Hint 2008: 553). M koer on ilmselt ebatäpne noteering: käsitletavad keeled ei toeta e-häälikut, vaid see on Masingul märgitud ilmselt tallinna keele mõjul. Livviko keeles esineb nii selles sõnas kui ka lekseemis surmu lõpp -u (nagu vienakarjalas -a), ent siinkohal ei saa olla päris kindel, et Masing pole eesti keelele toetudes teoretiseerinud. Nimisõnade apokoopilised vormid osutavad kas vepsa keelele või lüüdi murdele. Ka M waits ’väits, nuga’, mille diftong on väga tõenäoliselt just tähetäppide unustamise tõttu ebatäpne, näitab lõpukadu. Näikse, et Masing pole tajunud č-afrikaati, mis esineb kõigis Karjala keeltes.
Ka M kolen ’koolen, suren’, mis võiks osutada pigem vepsa keelele, milles erinevalt karjala murretest esineb, tõsi küll, lühike vokaal, pole kindel argument, sest kirja autor võis diftongi uo kõrvust mööda lasta. M penni [peni] ’peni, koer’ sõna käsitletavates keeltes pole leitud. Küll esineb keeleala lõunaosas livviko Salmi murrakus vastu Soomet peńikky kutsika tähenduses, vrd ka soome penikka ja vienakarjala peńikkä (KKS). Pelka peni, mis kuulub vähemalt läänemeresoome-permi tüvevarakihti (EES: 361), on kunagi tõenäoliselt kasutatud ka läänemeresoome keelte põhjarühmas ning võis Karjalas kahesaja aasta eest veel tuntud olla. Teisalt pole võimatu, et Masingul tekkis vestluse käigus assotsiatsioon vepsa sõnaga peń ’väike’ seoses tõigaga, et ’kutsikas’ on peń koir ’väike koer’.
Mõneti mõistatuslikuna näib M kuma [kuuma] ’vader; seltsiline’, millega on täiesti sarnased vaid vadja kuuma ja isuri kuuma (~ kooma) Ingerimaal (VKS: 525; IMS: 202, 226). a-lõpuline kuoma esineb vaid livviko ühes lõunapoolses murrakus vastu vepsa ala (KKS). Tegu on vene laensõnaga, vrd кум ja (naissoost) кума. M waat ’vaat, kae’ puhul Karjala keeltest ei leia vaatama-sõnale vastavat lekseemi, sest viimane esineb valva-tuletisena genuiinsena üksnes eesti keeles (EES: 589). Tõenäoliselt peegeldab waat vene keelest laenatud hüüdsõna vot, mille vokaal oli emfaatiliselt pikenenud, nagu ka tõenäoliselt sõnakujus hüwa. Teisalt võisid noorema mehe häälduses esisilbi vokaalid ollagi pikenenud vene keele mõjul. See seletaks ka kuuma esinemise. Vepsa sõnastikes vot ei kajastu, kuid seda tänapäeval kahtlemata tarvitatakse ja võidi kasutada juba ammugi, ent vaadeldavatest sõnadest koosnev lause ei tarvitse pärineda vepslase suust.
Ülejäänud Masingu kirjapandud sõnadel on enim sarnasust vepsa keelega. Nende hulka kuulub kõigepealt om ’on’, mida kirja autor on eraldi rõhutanud. Tõsi küll, seda sõnakuju leidub ka teistes keeleteisendites, kuid väga piiratult, üksnes p ja v ees, nt lüüdi Nügöi om vilud iumad ’nüüd on külmad ilmad’; Om puoľüöd ’on kesköö’; seevastu lind on harakk ’lind on harakas’ (LMS: 281, 288, 290; vt KKS sub olla). Ka M täempä ’täna’ on üsna sarnane vepsa sõnaga. Tänä-kuju oleks Masing põhjaeesti keelekuju oskaja ja pooldajana ehk suutnud eritleda. Ka M mursja sobib paremini ühte vepsa sõnakujudega muŕźäin ~ muŕźei ’noorik, noor abielunaine; minia, vennanaine, mehe vennanaine’. Tegu on balti laenuga, mis varem võis esineda ka livviko ja lüüdi murdes, on tänini säilinud nooriku tähenduses ka vienakarjala murdes (EES: 293; KKS sub morsien). Vaevalt et Masing võttis sõnade kõrvutamisel peale häälikulise kuju arvesse tähendust: mõrsja tähistamiseks on Karjala keeltes tarvitusel hoopis teised sõnad: viena antilaš, livviko andilas, lüüdi ńevest ja vepsa nevest ’mõrsja, pruut’.
Karjala rahvast nädalalehes
Kõnes oleva kohtumise põhjal publitseeris Masing 1822. aastal oma nädalalehes pikema artikli, milles kirjeldas Aunuse kubermangu elanikke: „K a r e l a rahwas. Seddasama wiimsest nimmetud, kutsutakse ka O l o n t s i-rahwaks, et ta Olonetsi kubbernemangus [---] ellab. Meie rahwas tunneb seda rahwast küllalte, sest et seält suisel ajal kiwwiteggijaid ja kaewokaewajaid meie male tuleb. Needsammad kiwwiteggijad nimmetawad ennast K a r e l t s i d.” Edasi põhjendatakse nende nime seost sõnaga karjalised (Hirtenvolk [’karjusrahvas’]), räägitakse usutunnistusest ning kodu- (issikeskes rägime Karela kele) ja kirikukeelest, millest oli juba juttu vaatluse all olnud kirjas. Masing lisas: „Olleme issi saggedaste selle rahwaga paljo räkinud [---] Ütlewad nemmad, et tagga Tartu maal, kõigeennamiste Rõugo, Põlwe ja weel tõistes kihelkondades,(2) nende kele pessa asse peab ollema; ning et nende ja Rõugo rahwa kele wahhel, ei seda wähhematki wahhet pea kuluma. Ütlewad, et nemmad ka weel sedda: et Tállina maal innimesed mitte nende juttu täieste ei mõista, ning et nemmad issi ennemine Tállina keelt mõistwad, kui et se rahwas nende keelt mõistaks.” (Teädused 1822: 386–387).
Näikse, et need sõnad on Masing vestluskaaslaste suhu ise pannud. Kirjutis peegeldab esmakordselt Eesti-Karjala sidemeid. Ilmselt pole meie kirjasõnas varem Karjala elanikkonda käsitletud. Vepslasi ja lüüdilasi toona teistest ei eristatud. Rahva enesenimetuseks oli märgitud Kareltsid, st karjalased, ent seda vene keeles (vrd карелец : карельцы), mis pole rahvaomane. Karela on tõenäoliselt Masingu enda moodustatud vene või saksa (< vene) keele baasil, nõnda samuti ka territooriumi järgi loodud Olontsi-rahwas (vn Олонец; vrd 1827 vps Anuksen ~ Olentsan lidn ’linn’; Branch 1973: 92). Pole teada, milline oli äänisvepslaste toonane enesenimetus: Irina Vinokurova (2015: 11) andmetel on viimasel ajal selleks lüdinik ja lüdilaińe, sõna-sõnalt ’lüüdilane’; vepsa sõnaraamatu ja Zaitseva (1981: 6) järgi on seda kasutatud üksnes Kesk-Vepsas, kuid oma keelepruugi kohta Äänisjärve-äärsetest küladest on teada, tõsi küll, ľüďikel ja ľüďikš (SVJ: 303–304).
Lõpetuseks
Masingu kirjas mainitud noorema mehe pillatud heakskiitev lause napsipakkuja kohta ei sisalda midagi vepsapärast, kuid seda on kellegi vanema mehe fraas, mis sisaldab vepsa sõnale sarnast *tämpäi ~ *tämbäi. Vepsa keelele viitab mõningatele küsitavustele vaatamata ka mitu eespool käsitletud üksiksõna. Peale laensõna kuuma pole ainustki näidet, mis räägiks vepsa keele oletuse vastu.
Seega on Masing talletanud vepsa keelt enam kui kaks aastat enne soome keeleteadlast Andreas Johan Sjögrenit, kes vepslaste ja nende keele teadusele avastajana, identifitseerijana ja kirjeldajana kirjutas neist oma päevaraamatus esimest korda 15. augustil 1824. Muide, esialgu pidas temagi vepslaste keeleuusust karjala keele livviko murde variandiks (vt Branch 1973: 83 jj). Niisiis oleks Masing ajaliselt teine isik, kes on teadaolevalt vepsa keelt kirja pannud. Esimeseks vepsa kirjamälestiseks on tavaliselt alates Eemil Nestor Setäläst peetud XVII sajandi teisest veerandist pärinevaid loitse, mille keelt on aga viimasel ajal Mõznikovi poolt käsitletud livviko, lüüdi ja vepsa keele eellasena [!] (Mõznikov 2010: 286; Osnovnõje 2010: 46 jj).
Siiski tuleb rõhutada, et andmete nappus ei võimalda keelt päris veenvalt välja selgitada. Kirja ja ajalehekirjutise põhjal otsustades võiks peale vepsa keele kõne alla tulla ka karjala keele murded, ent selle kinnituseks pole ühtki veenvat keelelist tõendit.
Masing võrdles vepsa (tema järgi küll karjala) keelt esimest korda ühe sugulaskeelega – tartu kirjakeelega (ja Võru murdega) ning nentis üllatavaid sarnasusi. Ent kirja autori tõeliseks eesmärgiks polnud keelesuguluse tõestamine, vaid veendunud, isegi kohati raevuka tartu keele vastasena kasutas ta sarnasust tõestusmaterjalina demonstreerimaks, et tartu keel on arengus samavõrd maha jäänud nagu kirja autori väitel vananenud, suuliselt tarvitatav karjala keel: „Mis alust on nüüd härradel oma [tartu] keelega uhkustada? See on ju kultuurilt pool tuhat aastat maha jäänud. Ja nüüd ütlevad need härrad, et neil on keele juur käes. Juur on paljudel taimedel kasutamiskõlblikum kui lehed, aga mitte alati pole see nii, kõige vähem keeles, sest keel on inimkultuuri produkt, selle tõusu ja languse dokument.” (Kirjad III: 88)(3) Tegelikult oli старинная tõlkimine ja tõlgendamine vananenuks (alte oder veraltet) Masingu lapsus, ent teisalt võis see olla soovunelm või tahtlik tegugi; õigupoolest on vene sõna tähenduseks ’vanaaegne, muistne’, mistõttu sel oli toonase keelejuhi meelest ilmselt positiivne konnotatsioon.
- Tänapäeval võib kõiki Karjalas kõneldavaid läänemeresoome keelekujusid peale vepsa keele käsitleda nii karjala keele murderühmadena kui ka regionaalkeeltena.
- Lausest võib jääda mulje, et nimetatud kihelkonnad asuvad Tartumaal. Tegelikult oli Võru maakond rajatud juba XVIII sajandi lõpuveerandil.
- Siinkirjutaja jätab Masingu öeldu teoreetilise põhja lähemalt uurimata. Metafoorselt kõneles keelest kui keelepuust (sks Sprachbaum) ning selle (mahlakatest) juurtest, pungadest ja viljadest juba XVII sajandi keskpaiku saksa luuletaja ja keeleteadlane Justus-Georgius Schottelius (Maurer, Rupp 1974: 19–20).
Keywords: history of Finno-Ugric studies, lexis, Finnic languages, Vepsian, Karelian
Otto Wilhelm Masing wrote in 1821 to Johann Heinrich Rosenplänter, that in a tavern he had met with Karelians from Olonets province. Masing presented in his letter two three-word sentences and six particular words by the old spelling system: hüwa ’good’, koer ’dog’, kolen ’(I) die’, kuma ’godfather; good mate’, minna ’I’, mursja ’bride’ (in fact ’young married woman’ and other meanings), om ’is’, penni ’dog’, surm ’death’, täempä ’today’, waat ’here’, waits ’knife’.
It is possible that Masing has noticed at least some Vepsian words but very scantily. This proofs lack of apocope (also in Lydic) and the words ?kolen, om, täempä (cf. Vepsian ťämbäi) and mursja (Vepsian muŕźäin ~ muŕźei). The other lexemes (except kuma) are neutral in the language diagnostical sense. Masing did it more than two years earlier that the Finnish linguist Andreas Johan Sjögren, who had mentioned the Vepses for first time in 1824. Chronologically Masing was the second person, which has recorded some Vepsian material. The first recording (charms) come from the second quarter of the 17th century. After Myznikov, they are not in Vepsian but a commune predecessor [!] language of Olonetsian, Lydic and Vepsian. Masing as first has compared the Vepsian (after him Carelian) words with a related language – South Estonian literary language (and Võru dialect).
Enn Ernits (b. 1945), PhD, DVM, Estonian University of Life Sciences, Associated Professor, enn.ernits@emu.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#276 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-30 10:29:25" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(4710) "B r a n c h, Michael 1973. A. J. Sjögren. Studies of the North. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 152.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.
EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim Iris Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.
H i n t, Mati 2008. Tartu keele avaliku kasutamise taandareng vajab täpset dokumenteerimist. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 553–556.
IMS = Inkeroismurteiden sanakirja. Toim R[uben] E[rik] Nirvi. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae 18.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1971.
Kirjad III = Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. Kolmas köide 1821–1823: Kirjad 117–215. Koost Leo Anvelt, Eva Aaver, Heli Laanekask, Abel Nagelmaa. Tartu, 1996.
KKS = Karjalan kielen sanakirja 1–6. Peatoim Pertti Virtaranta, Raija Koponen. Helsinki: Kotimaisten Kielten Tutkimuskeskus, Suomalais-Ugrilainen Seura, 1968–2005. http://kaino.kotus.fi/cgi-bin/kks/karjala.cgi (1. XI 2016).
LMS = Lyydiläismurteiden sanakirja. Ainekset keränneet Kai Donner, Jalo Kalima, Lauri Kettunen, Juho Kujola, Heikki Ojansuu, Elvi Pakarinen, Y. H. Toivonen ja E. A. Tunkelo. Toimittanut ja julkaissut Juho Kujola. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae 9.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1944.
M a u r e r, Friedrich, R u p p, Heinz 1974. Deutsche Wortgeschichte 2. 3., neuarbeitete Auflage. Berlin–New York: Walter de Gruyter.
Mõznikov 2010 = С. А Мызников, Карельско-вепсские заговоры Олонецкого сборника. – Русские заговоры из рукописных источников XVII – первой половины XIX в. Составление, подготовка текстов, статьи и комментарии А. Л. Топоркова. (Традиционная духовная культура славян. Публикация текстов.) Москва: Индрик, lk 286–310.
Osnovnõje 2010 = Основные проблемы публикации и изучения Олонецкого сборника. – Русские заговоры из рукописных источников XVII – первой половины XIX в. Составление, подготовка текстов, статьи и комментарии А. Л. Топоркова. (Традиционная духовная культура славян. Публикация текстов.) Москва: Индрик, lk 37–86.
P a r k k i n e n, Jukka 2013. Pyterlahden graniittilouhos, Virolahti. http://retkipaikka.fi/vapaa/pyterlahden-graniittilouhos-virolahti/ (1. XI 2016).
Peterpurrist. – Marahwa Näddala-Leht, 22. II 1822, nr 8, lk 62–63.
PNR = Прибалтийско-финские народы России. Ответственные редакторы Е. И. Клементьев, Н. В. Шлыгина. Москва: Наука, 2003.
SVJ = М. И. Зайцева, М. И. Муллонен, Словарь вепсского языка. Ленинград: Наука, 1972.
SVK = Tatjana Boiko, L’udmila Markianova 2011. Suuri ven’a-karjalaine sanakniigu (livvin murreh). Petroskoi: Verso.
Z a i t s e v a 1981 = М. И. Зайцева, Грамматика вепсского языка (Фонетика и морфология). Ленинград: Наука.
Teädused. – Marahwa Näddala-Leht, 6. XII 1822, nr 49, lk 383–387.
V i n o k u r o v a 2015 = И. Ю. Винокурова, Мифология вепсов. Энциклопедия. Петрозаводск: Издательство ПетрГУ.
VKS = Vadja keele sõnaraamat. Vad’d’aa tšeelee sõna-tširja. 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toim Silja Grünberg. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#410 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#411 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Enn Ernits
Kas Otto Wilhelm Masing vestles karjalaste ja/või vepslastega?
Peipsi järve kohta leidub sajandite jagu tekste eri rahvusest autoritelt. Nn Peipsi-kirjandus algas XVI sajandil saksa rännumehe Samuel Kiecheli reisikirjadega ning jätkus saksa ja vene reisikirjade, samuti luulevormis meeleolupildikestega kuni XIX sajandi keskpaigani. Siis lisandusid teekonnamuljetele eestlaste kodupaigakuvandid, olgu näiteks Juhan ja Jakob Liivi ning Anna Haava looming. Peipsi äärde jõudis ka eesti rahvuseepose „Kalevipoeg” nimitegelane. Noores Eesti Vabariigis rändasid Peipsil ja selle ääres lisaks rannarahvale kaugemalt pärit eestlased: Johannes Maide, August Gailit, Villem Ridala, looduskirjanik Johannes Piiper, kes ka oma rännumuljed jäädvustasid. Samal ajal ilmus Vjatšeslav Šiškovi üsna eestlastevaenulik teos „Sealpool Peipsit” (1926), milles ühena esimestest kujutatakse järve kahe väga vastandliku rahva ja kultuuri eraldajana. Pärast Eesti okupeerimist kirjutas Bernard Kangro paguluses teose „Peipsi” (1954), milles järvel on samuti tugev eraldav tähendus. Kodu-Eestis oli nõukogude ajal Peipsi-kirjanikuks Paul Haavaoks oma luulevormis kalurikülapildikeste ja -mõtisklustega. Pärast XX sajandi lõpu väikest mõõna(1) algas Peipsi-kirjanduse uus tõus 2000. aastatel, mil eesti kirjanduses üldiselt hoogustus perifeersete paikade kujutamine. Järvest on viimastel aastatel kirjutanud Valdur Mikita (2013), Andrus Kasemaa (2008, 2012), Vahur Afanasjev (2015) ja Mari Vallisoo (2013), aga ka Peipsi-äärsed vene- ja eestikeelsed kodukohaluuletajad, kelle looming on esindatud koguteoses „Peipsi hing” (2007).
Artikli eesmärgiks on geokriitika abil Peipsi-kirjanduses orienteeruda ja seda mõtestada. Geokriitika on selline kirjandusuurimise viis, mis minetab autorikesksuse ja on seega väga sobilik meetod analüüsimaks tihedamalt läbikirjutatud paikasid. Linnade kõrval on just Peipsi ja Peipsimaa üks läbi aegade märkimisväärsel määral kirjanduslikult kujutatud paiku.
Geokriitikast
Geokriitika juured ulatuvad 1980. aastate ruumilisse pöördesse, mille idee pärineb omakorda Michel Foucault’ juba 1967. aasta loengus käsitletud eemaldumisest Teise maailmasõjani vallanud positivistlikust, ajaloole keskenduvast mõtteviisist (vt Foucault 1984). Kui positivistliku mõtteviisi kohaselt kulges aeg lineaarselt progressi suunas, siis Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria laiemasse teadvusse jõudmine ning Teise maailmasõja õudused panid inimesi niisuguses idees kahtlema. Selle asemele tuli postmodernistlik arusaam progressi võimatusest ning aja fragmentaarsusest, raskesti mõistetavusest. Ajast olulisemaks sai ruum. (Westphal 2011: 11–12)
Ruumilise pöördega samal ajal edenes geotehnoloogia, mis samuti muutis ruumitunnetust. Postmodernne globaliseerunud ruum pole aga sugugi enam üheselt määratletav, kuna näiteks ruumis liikumise kiirus ei pruugi sõltuda üldse distantsist, vaid hoopis infrastruktuuridest, aga ka sellest, kas distantsi sisse jääb piiripunkte, mille ületamisega võib juhul, kui viisasid või sissesõidulube tuleb hakata pikalt ette taotlema, muutuda muidu ahta ruumi läbimine mitmekuiseks (Tally 2013: 13–16). Piiride ületamise kiirus sõltub muuhulgas ka sellest, kust inimene pärit on, ja see seab riigid ruumilisse hierarhiasse. Niisugused ruumitaju muutused on mõjutanud nii ruumi kujutamist kunstis ja kirjanduses kui ka teaduslikke käsitlusviise (Tally 2013: 37–43).
1990. aastatel arenes oluliselt ka kultuurigeograafia, mille huvivälja on tõusnud ruumi representatsioonid nii filmis, kunstis kui ka kirjanduses (Sooväli 2008: 654–656). XX sajandi alguses omaette valdkonnana välja kujunenud kirjandusgeograafia omandas praeguse kuju samuti 1990. aastatel, kui itaalia kirjandusteadlaselt Franco Morettilt ilmus 1997. aastal teos „Euroopa romaani atlas, 1800–1900” („Atlas of the European novel, 1800–1900”), kus kirjandusteoste käsitlemise käigus koostatud kaardid teoste tegevuspaikadest ei ole vaid illustratsioonid, vaid on osa sündmustiku analüüsist (Piatti jt 2009: 182). Kirjandusgeograafia eesmärgiks ongi tuua teoste kaardistamise kaudu välja ruumilisi tähendusi, mis lugedes nii ilmselged ei ole (Piatti jt 2009: 182).
Ometi leidis prantsuse kirjandusteoreetik Bertrand Westphal veel XXI sajandi alguseski, et ruumilises pöördes ja geograafia arengus on häbiväärselt vähe tuntud huvi ruumi kirjanduslike representatsioonide vastu. Selle parandamiseks panigi Westphal oma 2005. aastal ilmunud artikli „Geokriitiline lähenemine kirjandusele” („Pour une approche géocritique des textes”) ning 2007. aastal avaldatud monograafiaga „Geokriitika: reaalsed ja fiktsionaalsed ruumid” („La Géocritique, Réel, Fiction, Espace”, ingl „Geocriticism: Real and Fictional Spaces”, Westphal 2011) aluse geokriitikale. Oma uuenduslikus teoorias toetub Westphal suuresti varasemate kirjandusteadlaste ja filosoofide Michel Foucault’, Henri Lefebvre’i, Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari, Mihhail Bahtini ning geograafide Yi-Fu Tuani, Edward Relphi ja Edward Soja töödele. Niisiis on geokriitika kasvupinnas silmatorkavalt interdistsiplinaarne. Geokriitika on just postmodernsele fragmenteerunud ruumile kohane meetod, püüdes ületada mis tahes distsiplinaarseid piiranguid ning olukordi, kus analüüsitaks ainult ühe autori või ka ühe rahvuse vaadet ruumile. Selle asemel eelistab geokriitiline lähenemine võimalikult laia pilku – mitte ainult maastikul kodus olevate, vaid ka sealt läbi reisijate, (rahvus)vähemuste nägemusi jms. Westphal sätestas geokriitika neli põhielementi: 1) vaatepunktide paljusus (ingl multifocalization), 2) aistilisus (polysensoriality), 3) ruumi kihiline kujutlus (stratigraphic vision) ja 4) intertekstuaalsus (intertextuality) (Westphal 2011: 122).
Kuigi Westphali geokriitika laenab teoreetilisi elemente teistestki valdkondadest, nagu urbanistika, filmiuuringud, sotsioloogia, soouuringud, geograafia jms, on tema esmaseks uurimisobjektiks kirjandus.(2) Westphali (2011: 30–34) jaoks on oluline kirjaliku ja tegeliku maailma vaheline referentsiaalne suhe (mis ei ole ilmtingimata mimeetiline): kirjanduses käsitletud ruum peab olema mingis seoses reaalse ruumiga, et seda saaks „kaardistada” ja võrrelda teiste sama geograafilise paiga representatsioonidega. Viimane eristabki geokriitikat kirjandusgeograafiast: kirjandusgeograafid, nt Moretti (1997) ja Barbara Piatti (2008) uurivad seda, kuidas mingid konkreetsed teosed kaardile paigutuvad ning millised on maastikuelemendi kujutamist mõjutavad sotsiaalpoliitilised, geograafilised ja ajaloolised tegurid, pakkumata tekstilistele kujutustele võrdlevat lähenemist rohkemal määral, kui seda võimaldab erinevate tekstide samale kaardile paigutamine. Kirjandusgeograafide uurimiskeskmes on ruum, geokriitikutel aga ruumi representatsioon.
Sealjuures nendib Westphal (2011: 75–110), just nagu (kirjandus)geograafidki, et ruum ei ole staatiline – see, millisena mingit paika nähakse, muutub ajas, nagu ka paik ise.
Ajaliste nihete ja lugeja tajutava või ettekujutatava ning kirjutatud ruumi (muuhulgas ajaliste) erinevuste tõttu toimub tekstis teatud vilkumine (ingl transgression) reaalse ja fiktsionaalse maailma vahel, reaalsest ruumist saab omamoodi „kolmasruum”.(3)Selliste mitmuslike ning paradoksaalsete „kaartide” lugemist peabki Westphal (2011: 37–41) üheks geokriitikute ülesandeks.
Lisaks Westphalile on hakanud geokriitikaga tegelema teisedki kirjandusteadlased, kellest igaüks on lisanud sellesse uusi nüansse ja võimalusi. Üheks olulisemaks geokriitilise teooria edendajaks on Robert Tally Jr, kes seob tekstuaalsete ruumide uurimise tihedamalt nende sotsiaalse ja ühiskondliku kontekstiga, lähendades geokriitikat kirjandusgeograafiale. Tally toob geokriitika uurimisobjektiks ka geograafilise ruumiga seostamatud utoopilised maastikud, mis on samuti juba varem kirjandusgeograafidele huvi pakkunud. (Tally 2013: 113, 144–150)
Teiseks geokriitika edasiarenduse suunaks on lähenemine nn geopoeetikale, mis püüab leida seoseid kirjandusteose vormi, kujundite ja maastiku vahel. Sellega tegeleb nii Tally (2013) kui ka taani kultuuriteoreetika ja kirjandusteadlane Sten Pultz Moslund (2011), kes kasutab oma analüüsis mõisteid langscape (keelestik) ja landguage (maakeel). Moslundi (2011: 30–41) järgi on langscape maastikukuvand, mis lugejale tekstist tekib või mida ta autori kujutatud maastikust lugedes tajub, landguage tähistab keelt või keelelisi vahendeid, mida autor kasutab oma teoses maastiku kujutamiseks, mille abil ta „maalib” maastikku või teeb selle lugejale ettekujutatavaks.
Kolmandaks suunaks on ruumipraktikate uurimine sellistes kirjanduslikes ruumides, mida on raske kaardistada – kodustes ruumides ja perifeeriates. Sellega tegeleb näiteks California kirjandusteadlane Eric Prieto (2011). Robert Tally hiljuti algatatud raamatusarjast „Geocriticism and Spatial Literary Studies” võib leida mitmesuguseid geokriitika ruumiteoreetilisi edasiarendusi ning rakendusi. Peipsi-kirjanduse käsitlemisel olen lähtunud Westphali-Tally suunast, kuna see on siiski geokriitika lätteks ja tuumaks, samuti on see kõige referentsikesksem – ja seega Peipsi-kirjanduse puhul hõlpsasti rakendatav, pakkudes välja lahenduse sellise ulatuslikult läbikirjutatud maastikuüksuse analüüsiks.
Geokriitika neli põhialust ja Peipsi
Kuigi leidub kirjandusteoseid, mille tegevustik toimub Peipsi järvel, on enamikus teostest Peipsi pigem koht, mis paikneb maismaal asuvate tegevuspaikade vahetus läheduses. Niisiis olen analüüsi hõlmanud lisaks järvele ka selle lähiümbruse kujutused. See, kui realistlikult püüab iga autor Peipsit kirjeldada, sõltub muidugi selleks valitud žanrist. Geokriitika valguses pööran aga rõhuasetuse veidi ümber ning tõstan olulisemaks selle, kelle vaatenurgast järve on kujutatud, kuna selle kaudu saab selgeks ka see, miks on vastavat žanri kasutatud.
1. Vaatepunktide paljususes eristab Westphal (2011: 122–131) endogeenset, eksogeenset ja allogeenset vaadet ruumile. E n d o g e e n n e vaade tähendab kohaliku inimese pilku. Kuna see eeldab autori kodusolekut kirjanduslikuks kujutamiseks valitud paigas, seob see loomingulise ja autobiograafilise ruumi. Kodukohast kirjutades valivad autorid välja subjektiivselt tähenduslikemad ruumielemendid, mida oma tekstis edasi anda. Niisiis võiks endogeensest perspektiivist lähtuva ehk kohalike kirjanduse siduda kirjandusliku omailma mõistega.(4) Kohalike ruumikujutus tervikuna on justkui mitmete oma-ilmade kogum. Endogeense vaate esindajateks on nt Anna Haava, Juhan Liiv, Jakob Liiv ja Andrus Kasemaa, olulised on ka Peipsi-äärsed venelased (ent ma ei pea endogeense vaate esindajateks järvele mitte väga lähedal elanud baltisakslasi Lisa de Boori (1946) ja Fred Ottokar von Samson-Himmelstjernat (1944), nagu kaugemalt pärit eestlasigi).
E k s o g e e n s e lähtekohana tähistab Westphal kolonisaatori pilku teisele, võõrapärasele. Peipsi järve geokriitilises analüüsis kohandan eksogeense vaate mis tahes võõra, väljaspoolse pilguks (vt põhjalikumalt Fridolin 2015), niisiis tähendab see Peipsile ja Peipsi äärde sattunud eemalt tulija nägemust järvest. Puhtakujulist võõramaalase vaatepunkti esindavad peamiselt sakslased ja venelased, kes sõitsid läbi Eestimaa Kesk-Euroopast Venemaale või vastupidi peamiselt XVI–XIX sajandil. Mõnedeks oma teekonna kirja pannud autoriteks on saksa reisimees Samuel Kiechel (1563–1619; vt Kiechel 1866), dekabristid Fjodor Glinka (1786–1880; vt Glinka 1971) ja Faddei Bulgarin (1789–1859; vt Bulgarin 1971) ning saksa vaimulik Johann Friedrich Woltmann (1801–1858; vt Woltmann 1833). Ent lihtsalt Peipsi ääres võõra või turistina reisivat pilku esindavad mitmed eestlasedki (nt Ridala 1921; Maide 1934; Piiper 1948).
A l l o g e e n n e vaade on Westphali järgi (2011: 128) midagi endogeense ja eksogeense vahepealset: mingist paigast kirjutav autor tunneb ennast ise seal koduselt, kuid jääb sellele paigale või sealsele elanikkonnale võõraks. Kui varem oletasin, et selline võiks olla eestivenelaste positsioon, siis lähemal analüüsil ilmnes, et Peipsimaa on paik, kus venelased ei tekita eestlastes võõristust, vaid neid nähakse seal loomulikena – seega esindavad nemadki endogeenset vaatepunkti (Fridolin 2015: 11–12). Allogeenseks vaateks võiks aga lugeda seda, kui mingi paigaga ollakse tuttav vaid tekstuaalse vahenduse kaudu. Selle parimaks näiteks on Friedebert Tuglas, kelle Alatskivi kandi ruumitõlgendus lähtus suuresti Juhan Liivi loomingust. Talle lisanduvad kirjandusretkelised, kes on läinud Peipsi-maile Juhan Liivi kodutalu ning Peipsit külastama ning kes tõlgendavadki kohalikku maastikku ennekõike Liivi kujutuste (ning Tuglase Liivi-retseptsiooni) kaudu. Näiteks: „Üldiselt kujutad „Varju” järgi Kitselinna hoopis viletsama pinnasega, liivaseljandikuna soos. Kirjaniku vennapoeg Karl Liiv tõdeb, et Juhan kirjeldas Kitselinna nii kui’s ta oli, nüüd aga on Kitselinn kasvanud võssa ja meie ei näe seda enam nii nagu Juhan.” (Prees 1959)
Peamiseks oma ja võõra vaatepunkti erinevuseks on see, millises kirjandusžanris järve kujutatakse, millega omakorda seostub see, kuidas avatakse isiklikke paigaseoseid ning maastikutunnetuse põhjalikkust. Läbireisijad kirjeldavad maastikku peamiselt visuaalsest küljest, mõnikord avavad ka paiga ajalugu. Selle edasiandmiseks kasutatakse enamasti proosat – nt reisikirju või ajaloolist romaani. Kohalikud autorid seevastu keskenduvad pigem isiklikele sidemetele paigaga ning kajastavad rohkem erinevaid Peipsiga seotud aistinguid, samuti emotsioone, mida tihtilugu väljendatakse luulevormis. Enam kui kohalikele eestlastele on Peipsi-äärsete venelaste jaoks järv oluline identiteedi alalhoiu seisukohast(nt Peipsi hing 2007: 158). Peipsi minevikust rääkides annavad kohalikud edasi oma eluloo seoseid järvega, ent läbisõitjad jutustavad järve tähtsusest ajaloos, enamasti Jäälahingu näitel (nt Rohrbach 1892; Sivers 1846).
2. Ruumi kihiline kujutlus (Westphal 2011: 137–143) on oluline mingi paiga kohta kirjutatud tekstikorpuse korrastamiseks. Paikadest kirjutamise viis muutub ajas. Mõnikord on määrav maastiku enda muutumine, teinekord sõltub see parasjagu valitsevast kirjutamisviisist või autori stiilist. Kirjanduse kaudu tuleb välja ka ruumi ajaline mõõde, kuna tekstis jäädvustatakse konkreetne hetk: erinevaid tekste tundes ning mineviku-oleviku maastikku kõrvutades muutub ruum justkui neljamõõtmeliseks.
Viibides näiteks Liivi muuseumi õuel ja vaadates Peipsi poole jäävat metsa, võib kujutada ennast Liivi eluaega ja mõelda selle metsagi temaaegseks, sest nüüdki varjab see Peipsit. Ent lisades sellesse kujutelma Tuglase arvamuse, et Liiv mõtles metsa oma hullusehoogudes välja (Tuglas 2013: 40–42), kuna Tuglase sealkäigu ajal (esmakordselt 1904. aastal) oli see hiljuti maha võetud, siis tühistub metsatuka Liivi-aegsus ning konkreetse maastikupildi tõlgendus jääb võnkuma eri aegadest pärit kujutuste vahele.
Ajaränd toimub ka kirjandusteoste siseselt, kui need räägivad minevikust: autor kujutab ette, milline võis tema nähtav maastik kunagi varem välja näha ja kuidas seda siis tajuti. Ruumi ajalisust võib tõlgendada Mihhail Bahtini (1987) kronotoobi mõiste kaudu, kus aeg ja ruum on üksteisest lahutamatud. Geokriitika kontekstis tundub aga kõnekam rääkida s t r a t i g r a a f i l i s e s t r u u m i s t, mis piltlikult sarnaneb pinnaseläbilõikega geoloogias või arheoloogias, kus lähtekivimi peal paiknevad erinevad mullakihid oma sisseuhte- ja väljauhtehorisontidega ja kus looduslikul pinnasel lasuvad erinevate aegade kultuurkihid. Erinevus seisneb selles, et kirjanduse kultuurkihid on vaimsed ning tõlgenduslikud. Niisiis sõltub mingi tegeliku maastiku pilt ühtlasi vaataja lugemusest ning kultuurilistest taustateadmistest. Ilmselgelt on selles kujundlikus stratigraafias nähtavamal tuntumad ja kanooniliste autorite tekstid, kuna teadmised nende kohta on levinud suurema hulga inimeste teadvuses.
3. Intertekstuaalsus (Westphal 2011: 144–147) kerkib esile siis, kui paiga kohta on juba varem midagi kirjutatud ning kirjanduslik ruum on kultuuri või rahvuse „kollektiivses mälus” piisavalt kinnistunud. Sellisel juhul hakkavad olemasolevad tekstid mõjutama seda, kuidas samast paigast edaspidi kirjutada, sest see ei ole enam paik iseeneses, vaid sel on mingisugune kultuuriline kuvand, mida saab kas kinnitada, kummutada või sellega dialoogi astuda.
Peipsile on enim intertekstuaalseid sidemeid andnud Kreutzwaldi „Kalevipoeg” ning Juhan Liivi looming. „Kalevipojale” viitavad Johannes Maide teoses „Süstal ümber Eesti” (1934: 70), Mari Vallisoo luulekogus „Viimäne vihim” (2013: 45) ning Zoja Pekarskaja luuletuses „Georg Ots” (Peipsi hing 2007: 142–143). Kui Pekarskaja mainib „Kalevipoega” vaid viitena eesti mütoloogiale, mis seostub tema kodukohaga, siis otseseima Peipsi ning „Kalevipoja” seose esitab Maide (1934: 70), kellele järve lained justkui iseenesest toovad huulile värsid eeposest: „Laia laane minu tuba, / Tuules on mul tulease / Vihmas vihtlemise paika / Udus uinumise paika” (vt Kreutzwald 2011: 138).
Juhan Liivi loomingule viitavad looduskirjanduslikes tekstides Jüri Parijõgi (1937: 202–203) ning Endel Priidel (1968: 93–111). Nad seovad Liivi kodukoha tema loominguga ning mõtestavad maastikku just kirjanikust lähtuvalt: „Siinne loodus on andnud ta [Juhan Liivi] luuletustele värvi ja proosapaladele ainet. Kirjaniku fantaasia on saanud toetust just siit, Peipsi lagedalt veeväljalt, rannaliivikuilt, tagasihoidlikult, kuid ometi Peipsi ühelt kaunimalt maastikult.” (Priidel 1968: 94)
Ilukirjanduslikest tekstidest esineb viiteid Liivile näiteks Gustav Suitsu (Sõnarine 1989: 389–390), Andrus Kasemaa (2008: 28, 2012: 36) ning Marta Sillaotsa (1921: 32) loomingus. Sillaots on erandlik seetõttu, et tema tsiteerib oma teose „Peipsil” alguses Juhan Liivi luuletust „Üle vee”, samal ajal kui teised viitavad pigem proosale, tehes juttu näiteks „Varjust”, „Käkimäe käost” (Suits küll ise luulevormis) ja Kukulinnast/Kitselinnast.(5) „Varju” peategelase Villu Peipsi-igatsus seotakse Juhan Liivi Peipsi-lembusega. Juhanliivlus Kasemaa teostes ongi ennekõike Peipsi-ihalus: „Enne vihma tõusidki veed ja suur järv oli korraga kõrge ja sinine, lesed kuulasid seda kohinat kui midagi imearmast. Nagu väikesed juhanliivid olid nad kõik künka peal reas ja kuulasid seda kohinat.” (Kasemaa 2012: 56)
4. Maastikukuvandi loomisel on oluline ka aistilisus (Westphal 2011: 131–135), kuna ruumi tajutakse kõigi meelte abil. Elavamate kujutluspiltide pakkumiseks kasutatakse tekstis tihtilugu sünesteesiat, sest reaalsuse kujunditul, poeetikata kirjeldamisel ei pruugi olla mõjujõudu.
Reisikirjades antakse aistilist infot edasi vahetult, luues elava olustikupildi, seda ilmekaimalt ehk Georgi Karajevi ja Aleksandr Potressovi „Peipsi järve mõistatuses” (1969) ning Johannes Maide retkekirjeldustes (1934), samuti Johannes Piiperi maastikupiltides (1948). Need paistavadki silma sellega, et lisaks visuaalsele maastikukirjeldusele antakse aimu ruumikogemuse teistest aspektidest – helidest, ilmastikuoludest, temperatuurist ning muust. Näiteks: „S u m m u t a t u l t k r u u k s u d e s liigub sookurgede talbjas rivi lõuna poole. Järvel valendab naeru- ja kalakajakaid [---] K i l g a t e s liugleb neid õhus ja ujuskleb h e l k i v a s v e e s.” (Piiper 1948: 183; minu rõhutus – E. F.)Ilukirjanduslikes žanrites omandavad aistingud aga metafoorse tähenduse. Juhan Liivi „Varjus” tähistab Peipsi kohisemine kättesaamatut igatsust, mida rõhutab asjaolu, et järv ei paista metsa tagant. Peipsi on samal ajal väga tuttav ja tundmatu – helid teevad selle tuttavaks, ent silmale järv ei paista: „Ta [Villu] ei teagi, mis asi järv on: ema ütleb, et metsa taga on suur vesi ja see võib nii imelikult k o h a d a... Tõesti peab ta suur, vägev asi olema, see suur vesi.” (Liiv 2008: 45; minu rõhutus – E. F.)
Sümboltähendused
Geokriitika on rõhutatult ruumikeskne meetod (Tally 2013: 141–142), mis pöörab tähelepanu sellele, milliseid kuvandeid uuritav koht esile kutsub, kuidas üht ja sama kohta representeeritakse. Peipsi vaatlemisel geokriitika nelja elemendi kaudu ilmnevad järve erinevad sümboltähendused, samuti see, kuidas Peipsit on abstraheeritud kolmel tasemel: Peipsi kui koht, Peipsi kui mittekoht(6) ning kõige mõttelisemas tähenduses on järv kaotanud oma ruumilisuse ja muutunudki sümboliks või abstraktsiooniks, mille olen antud juhul nimetanud mitteruumiks. Koht oleks siinkohal selgesti määratletav ruumiosa, maa-ala kaardil. Mittekohana võiks mõista niisugust ruumi, mis ei toimi koha või paigana, milles ei saa „kohal olla” – siia alla kuuluvad piirid ja orientiirid, ühendusteed. Mitteruumi all mõistan ruumist tekkinud mitteruumiliste kvaliteetide – tunnete, identiteedi, igatsuste, müstilisuse – kogumit.
Peipsi kui koht
Keskkonnana kannab Peipsi järv ennekõike tausta andvat, miljööd visandavat tähendust (järv on vaatepilt, mida kirjeldatakse), siiski on koht oluline ka mineviku kujutamisel ja inimeste ning keskkonna vaheliste seoste markeerimisel. Tekstide vaatlusel selgub, et see, kas Peipsit on teoses kujutatud endogeensest või eksogeensest vaatepunktist, tingib ühtlasi selle, millist laadi aistilist infot tekstiga edasi antakse, millist žanri eelistatakse ning milline on teksti eesmärk. Samuti sõltub vaatepunktist see, kas ja kui tihedalt on kirjutaja identiteet seotud selle paigaga, millest tekstis juttu on. Eksogeensest perspektiivist lähtunud maastikukirjeldused, enamasti reisikirjelduste vormis, annavad edasi mitmekülgset kogemuslikku infot. Endogeenne pilk väljendab pigem tundeid kodu- või lapsepõlvemaastiku vastu ning minevikulise maastiku kujutamiselgi kirjutatakse eeskätt oma isiklikust minevikust seoses järvega. Viimasel juhul võrdub Peipsi enamasti lapsepõlve ideaalmaas-tikuga, mis on eriti esil kogumiku „Peipsi hing” autoritel, nt: „Kodujärv Peipsi / sündisin ja kasvasin ma seal. / Missugune sinine taevas, / Missugune udu järve kohal! // Millised koidud, ehad – / Kauge nooruspõlve unistused. / Siledal veepinnal – lodjad purjelised. / Armas lapsepõlv – kus oled sa?”(7) (Peipsi hing 2007: 232; toortõlge – E. F.) Kaugemat minevikku või mingeid ajaloo sõlmpunkte (Jäälahingut, Eesti iseseisvumist) käsitlevad nii endogeense kui ka eksogeense vaate esindajad.
Inimesed ja neid ümbritsev keskkond on seotud kahel viisil. Esiteks – autor tajub inimesi maastiku osana, see on tunnuslik nii kohalikele kui ka paigaga vaid põgusalt tutvunud autoritele. Kaldarahvas on justkui osa vahetust olustikupildist: „Taas värisevad kobrulehed / ja roostik hõljub lainetes... / Näe, juba tulevadki mehed, / on lained paadinina ees! / Sõud järvepeegli puruks lööb / ja paati saadab hele vööt...” (Haavaoks 1957: 31) Teiseks – minajutustaja ise sulab Peipsiga ühte. Seda kohtab luulelaadis, mis on omane Peipsi-äärsetele venelastele. Järvest lähtub nende enesemääratlus, näiteks seab Olga Kereketkina oma vanausulise identiteedi aluseks Peipsi, seda ristimisnõu metafoori kaudu: „Ime-järv, Peipsi! / Sa mu ristimisnõu. / Usult olen – vanausuline. / Vanausulised on vaimult tugevad.”(8) (Peipsi hing 2007: 158; toortõlge – E. F.)
Peipsi kui mittekoht
Mittekohana hõlmab Peipsi järv kolme tähendust: piir, ühendustee ja orientiir.
See, kuidas ja mil määral tajutakse Peipsit piirina, sõltub ajalisest kontekstist. Riike eraldav tähendus tuleb enim esile Eesti Vabariigi alguskümnendeil loodud või seda perioodi käsitlevates eesti- ja venekeelsetes teostes. Saksa ja baltisaksa autoritel on esil pigem kultuuriline piir Balti ja Vene alade vahel, samuti kirjutavad nad järvest kui Saksa ordurüütlite kaotuse ja Vene vägede võiduga lõppenud Jäälahingu õudsest toimumispaigast. Näide siin läbisõidul olnud baltisaksa mõisniku Jegor Julius von Siversi teosest „Lahing Peipsi järvel”: „Kahvatu läikega maalib / Kuu jääväljasid / Ja annab kartlikult / Edasi kohutavat surnupilti. / Tähed helgivad veriselt / Läbi öö ääretu pimeduse. / Pakane uuristab jääd, / Mis valjult praksub.”(9) (Sivers 1846: 7; toortõlge – E. F.)
Kõige teravamalt on Peipsi piirimomenti käsitlenud Vjatšeslav Šiškov uudisjutus „Sealpool Peipsit” (1926) ning Bernard Kangro romaanis „Peipsi” (1954). Esimene kujutab eestlasi elajalike ja mõrvarlikena, kes teevad kõik, et venelased ei pääseks oma armastatud kodumaale, st tagasi Venemaale. Sarnane julmus kandub üle ka Peipsi kirjeldustesse: „Surm lehvitas tiivu põgenejate laagri kohal. Ümberkeeru oli kõik surnud ja vaikne, ristideta surnuaed – Peipsi – lõi oodates valgendama” (Šiškov 1926: 180).
Sama terava eristuse teeb Kangro. Käsitledes Eesti Vabariigi viimaseid aastaid ning okupatsiooniohtu, omandab ka Peipsi just järve tagant ähvardava peatse kallaletungi varjus ohtliku ning julma ilme. Peipsi ääres leiavad aset tulekahjud, nõiaks peetav tüdruk Marta näeb und leegitsevatest hobustest, kes üle Peipsi Eestisse tulevad: „Üle järve tulevad punased hobused... Otse üle vee... üle laia vee... kaugelt. Neid on palju. Tuleb ikka rohkem ja rohkem. Kogu vesi on täis. Kallas on täis... Lakad lehvivad... kabjad peksavad vett... Soo on neid täis... mets... Nüüd nad tulevad... lähenevad...” (Kangro 1954: 92)
Samas on paljudes teostes kujutatud järve ühendusteena Eesti ja Venemaa, aga ka erinevate samale kaldale jäävate paikade vahel. Varasemas kirjanduses esineb Peipsi majandusliku sillana järve kaldal või sellega ühenduses olevate jõgede äärsete asulate vahel, seda eriti reisikirjades. Samuti tuleb varasemas kirjanduses juttu veeteedel liikumise raskusest, näiteks: „Kui me olime ainult 2 miili edasi liikunud, puhus tuul meile nõnda vastu, et me paremat kätt kaldal randusime; tuul oli nii kõva, et me läksime silma jäänud kalamehemajja, kuhu me jäime viieks tunniks peatuma....”(10)(Kiechel 1866: 113; minu tõlge – E. F.) Edaspidigi kulgeb Samuel Kiecheli ja tema kaaslaste reis tugeva tuule tõttu vaevaliselt, lõpuks jõutakse siiski Pihkvasse.
Ühendusteena esineb järv ka Juhan Liivi jutustuses „Peipsi peal”.
Eesti Vabariigi algusaegsetes tekstides kerkib sihtpunkti jõudmise asemel olulisemaks teekond, näiteks Villem Ridala reisikirjas „Ringi mööda kodumaad” (1921) ning Johannes Maide süstaretke päevikus (1934). Ridala kirjeldab Peipsit turisti vaatepunktist järgnevalt: „Järv lainetab pisut kerges virus, kuid laevas ei ole seda tundagi. [---] Oleme üsna ranna lähedale jõudnud. Võib palja silmagagi eraldada liivase ranna, männiku veeru, mis mustates kaugusesse ulatab. // Pisut alamal on Vene küla. Armetumad mustad ja räpased unarule jäetud majad paistavad laevale.” (Ridala 1921: 73) Ja hiljem Lohusuu sadamas: „Lähedal on väikesi laevu ankrus. On tundmus, nagu oleksid peaaegu merel, ainult õudne ranna maastik ja võõraste külade vaade ei lase tähelepanu eksida.” (Ridala 1921: 74)
Orientiirina aitab Peipsi eksogeense vaate esindajatel muidugi määratleda Peipsi-lähedaste paikade asukohta, kuid ühtlasi defineerida kogu Eesti ala. Näiteks baltisakslaste Fred Ottokar von Samson-Himmelstjerna (1944) ja Lisa de Boori (1946) teostes nimetatakse Eestit Peipsi-äärseks maaks. Võimalik, et selline mitte Eestist üldisemalt lähtuv, vaid just Peipsil põhinev määratlus tulenes ida poolt lähenevast Vene ohust, mis autoreile mõjus ning mis tekstide ilmumise ajaks oligi juba hävitanud Eesti iseseisvuse ning baltisaksa kultuuri viimased riismed.
Kohalike autorite teostes külgneb järv lihtsalt nende kodukohaga. Orientiirina esineb Peipsi Mari Vallisoo luuletuses, kus järve kohisemine aitas lüürilisel minal leida kodutee: „Kuulin – järv jo kohisi / siis saen selgess, kost / vaja mennä Ämmäle / saema ommokost” (Vallisoo 2013: 64).
Peipsi kui mitteruum
Eriti just kohalike kirjutatud tekstides omandab Peipsi tihti müstilise mõõtme, millega järv minetab oma maastikulisuse ning üleneb hoopis igatsuse, üliinimlikkuse, saatuse või nõiduslikkuse võrdkujuks. Sellist ruumilise konkreetsuse hajumisel tekkivat sümboltähenduslikku Peipsit nimetan mitteruumiks, mille all eristan järve pühalikku ja nõiduslikku ilmet.
Peipsi pühalikkus esineb ühelt poolt müstilisusena, saatuslikkusena – kohati peaaegu religioosse mõõtmena, ent see võib ilmneda ka armastuse kujutisena. Peipsi on aga kättesaamatu armastus. Heldi-Irene Sepa luuletuses kujutab naine Peipsit oma peiuna: „Minu kallis Peipsi, / Miks seisad sa täna nii mõtetes / Tahtsin su lähedal olla / Ja tulin rutates. [---] Nüüd olen siin / Sina ilusaim Peipsi peig / Võta mind oma sülle / Kallista, olen Sinu leid...”(Peipsi hing 2007: 81). Naine vestab Peipsiga, kes millegipärast ei rõõmusta oma neidu nähes, ning järgnev luuletus „Vihane Peipsi” seletab veekogu pahameelt: „Su südames on armastus / vist jahtund, / Su lainetes on palju / valget vahtu. / Sa oled kuri, et nii kaua / olin ära.”(Peipsi hing 2007: 82)
Pühaduse taju on omane kohalikule rahvale – endogeense vaatepunkti esindajatele, ja selle väljendamisel mängib muuhulgas rolli näiteks see, et nägemismeele usaldusväärsus mingil hetkel hajub, valitsema pääsevad järve teised omadused, näiteks helilisus. Ka Anna Haava luuletuses „Kuulsid sa ehk lainte laulu?” on visuaalse ja helilise info vahel kontrast: „Kuulsid sa ehk lainte laulu, / Mis nad udu hämarusel, / Pikkerpilli puudutusel, / Tuulte, tormi tõusemisel / Kuuldavale kohisevad? // Ehk mis koidul kuulutavad, / Päikesele pajatavad, / Vahest veidi vallatavad, / Ehahiilgel unistavad, / Tähevalgel sosistavad?... // Ise sõudvad kaugemale – / Ikka igaviku poole...” (Haava 1906: 1) Lained räägivad üht juttu, ise sõuavad aga igavikku.
Lihtsat hardust Peipsi vastu ilmutavad näiteks „Peipsi hinge” autorid. Peipsi pühalikkuse parimad näited leiduvad aga Juhan Liivi loomingus. „Varjus” on järv justkui kättesaamatu ja ülim unistus. Kuigi seda näha ei ole, kuuleb peategelane Villu pidevalt järve lähedalolu. Peipsi ulatub inimesteni, inimesed Peipsini aga mitte – küla ja järve vahele jääv mets toimib müürina, mis ei lase Kukulinna elanikel Peipsi ülevusest osa saada. See panebki Villu nukralt lausuma: „Kui seda metsa ees ei oleks!...” (Liiv 2008: 114) Kättesaamatus aga annabki järvele pühaduse.
Liivi novell „Peipsi peal” loob kuvandi ohtlikust ja ähvardavast Peipsist. Üle laguneva jääga järve tulevad mehed tunnevad pidevat hirmu oma saatuse pärast ning järv mõjub neile suure, hoomamatu – mere sarnasena. Siingi puudub visuaalne informatsioon ja oluline on helilisus: kuna nähtavus on halb, kuid kuulda on jää praksumist ning vee vulinat, tundub olukord eriti hirmsana. Nõnda pöörduvadki mehed palvetes jumala poole, et see nad päästaks – Peipsi raamib siin saatuslikkust ja religioossust. Kuigi sarnaselt õudsena mõjub ka Kangro kujutatud Peipsi, mida käsitlesin mittekohana, on kummagi järvekuvandi põhjused ometi erinevad. Liivil on esikohal järve enda ohtlikkus ja õudsus (mitteruumilisus), Kangrol peegeldab järv selle taha jääva Venemaa julmust – piirijärvena see siiski ka ühendab.
Ka Jakob Liivi novellis „Jää tulek” võib kuulda palveid, kui jää hakkab maa peale tungima ning kuure ja elumajugi lammutama: „Neist kivide ümber kogunenud jäätükkidest ehitab kangelane enesele silla, mille kaudu hõlpsamini maale pääseda. Ristimärki rinnale tehes ja jumalat paludes lõhuvad mehed tuuradega maale tungivat jääd, aga kangelane ei kohku, ei tagane inimese nõrga jõu ees! [---] Võimus on kangelasel. Kõige enne langevad vihtlemissaunad... [---] Nende järel tuleb kord tindikuivatusahjudele ja elumajadele. [---] Nagu kangelase sõrme liigutusel langeb maja maja järel maha ja hiiglasuured jäävirnad asuvad nende asemele.”(Liiv 1960: 369–370)
Nõiduslikuna kujutavad Peipsit kaugemalt tulijad – eksogeense vaate esindajad, kes järve külastades jäävad selle aura kütke – ning see avaldub kahel viisil. Esimesel juhul on järv personifitseeritud nõiaks, nagu näiteks Maide reisikirjas nõid Peipia kujul: „Kuid varsti algan uuesti ühes „Numiga” [süsta nimi] võitlust Peipia vastu. Igivõlur – nõid on aga tugevam ja varsti pean jälle maabuma. Uuesti tormijooks tormi vastu – kuid uuesti ka tagasilöök.” (Maide 1934: 62–63) Teisel juhul lasub Peipsil nõiduslik aura, mille lõksu järve ääres olevad inimesed satuvad ja mis mõjub neile lausa uimastavalt. Näiteks kirjeldab Vahur Afanasjev (2015: 13) nõiduslikku aurat, mille kütkeist päästab tuppa jõudes sisselülitatav televiisor, justkui taastaks see normaalolukorra ning kaotaks Peipsist tekkinud reaalsuse nihestatuse.
Kokkuvõtteks
Analüüsides Peipsi-kirjandust geokriitilise meetodiga, tulid selgelt välja ruumi kujutamise erinevad abstraktsuse tasemed, kus ruum esineb kas enam-vähem konkreetsena või sümbolina: Peipsi võib olla nii maastikuüksus, mittekoht piiri, ühendustee või orientiirina kui ka kättesaamatute igatsuste kehastus. Geokriitika põhielementidest oli ruumi uute aspektide väljatoomisel olulisim endogeense ja eksogeense vaate eristamine, samuti tähelepanu pööramine tekstides esinevale aistilisele informatsioonile. Mitme vaatepunkti arvessevõtmist ei saanud Peipsi-kirjanduse uurimisel tekstikorpuse mahukuse tõttu nagunii vältida. Intertekstuaalsuse märkamine aitas selgemini mõista, millised teosed on maastikul n-ö kindlamalt kanda kinnitanud ja hilisemat paigakuvandit mõjutanud: kirjanduslik Peipsi ja Peipsimaa on ennekõike ja senimaani „Kalevipoja” ja Juhan Liivi maastik.
- Sajandi lõpust võib leida vaid üksikuid Peipsi mainimisi Mari Vallisoo luules: „Lepatriinu ja tuul” (1975, ilmunud: 2015: 44), „Kuu” (1983: 29–30), „Kodavere” (1991: 7) ja „Keväde Kodaveren” (1991: 28).
- Oma hiljutises teoses „Meridiaanide vangis. Kirjandus ja moodne kunst globaliseerumise vaatenurgast” („La Cage des méridiens. La littérature et l’art contemporain face à la globalisation”, 2016) keskendub Westpahl ka teiste ruumirepresentatsiooniviiside uurimisele.
- Edward Soja termin Thirdspace ruumide kohta, kus reaalsus ja fiktsionaalsus on kokku sulandunud. Firstspace oleks tema järgi reaalne materiaalne ruum, Secondspace viitab kujuteldavale ruumirepresentatsioonile (Soja 1996: 6).
- Jakob von Uexkülli terminist Umwelt lähtudes on Brita Melts omailma mõiste lahti kirjutanud järgmiselt: tegu on „reaalse maastiku või keskkonna loomingus kehtestatud vaimse analoogiaga või koguni selle baasil kujundatud alternatiivmaailmaga. Selles maailmas võib omailma kujundavat subjekti/autorit ümbritseva tegelikkuse kirjeldamine saada kaetud väljamõeldise ähmastava ja mängulise looriga, mis hoiab ilukirjandusliku maailma täiel määral taandamisest tegelikele geograafilistele maastikele.” (Melts 2013: 399)
- Kitselinn kui geograafiline paik ja Kukulinn kui tolle baasil kirjutatud fiktsionaalne paik.
- Marc Augé (2012) termin koha või paiga jaoks, mida ainult läbitakse, kuid kus kunagi ei „koduneta” – nt lennujaamad, teed, piirid.
- „Родное озеро Чудское, / Родился я и вырос там. / Какое небо голубое, / Какой над озером туман! // Какие зори, а закаты – / Далёкой юности мечты. / Над гладью – лодьи парусаты. / Родное детство, где же ты?”
- „Чудо-озеро, Чудское! / Ты купель моя крестильная. / Я по вере – староверка. / Староверы духом сильные.”
- „Mit bleichem Glanz bemalet / Der Mond das Eisgefild / Und ziehet bang vorüber, / Ein schaurig Leichenbild. / Die Sterne funkeln blutig / Durch’s weite Schwarz der Nacht. / Der Frost wühlt in dem Eise, / Das berstend laut erkracht.”
- „Als wür nun bey 2 meil in düe seh kamen, wendet sich der wündt unns entgögen, das wür unns zur rechten hand dem landt zue begaben, wurd der windt so starckh, das wür an das landt fuehren zu einem einzechtigen vischerhaus, do wür dann bey finf stundt lanng verbliben....”
Keywords: geocriticism, literary theory of space, comparative literary studies, Bertrand Westphal, Peipus-literature.
The aim of the article is to analyse literature related to Lake Peipus from the perspective of geocriticism.
First, the article gives an overview about geocriticism and a brief introduction to its origins, that is, the spatial turn of the 1980s.
The second part of the article has its focus on Bertrand Westphal’s theory, especially the four elements of geocriticism: multifocalization, polysensoriality, stratigraphic vision and intertextuality. According to the principle of multifocalization, the geocritic is required to engage with many different points of view. Polysensoriality means that it is not only the visual landscape that is important but landscape as sensed with all senses. Stratigraphic vision means that topos is understood to comprise multiple layers of meaning. Intertextuality shows how a place is full of connections between different texts. All these elements are illustrated with examples from Peipus-literature.
The third part of the article analyses the symbolic meanings that emerge from Peipus-literature. The symbolic meanings of Lake Peipus can be divided into three groups: Lake Peipus as an environment (a space/place), Lake Peipus as a border or a communication route (a non-place), and Lake Peipus as a sanctuary or someone’s destiny (a non-geographical entity). In the analysis I primarily focus on which meanings seem more important to local authors and which ones to those who have visited the lake only once or just a couple of times.
In conclusion, Lake Peipus is still mainly the landscape of Juhan Liiv’s oeuvre.
Evelyn Fridolin (b. 1990), MA in World Literature; student of Applied Architecture at TTK University of Applied Sciences, evelynfridolin@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#278 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-06-02 19:29:33" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(8293) "A f a n a s j e v, Vahur 2015. Tünsamäe tigu. Tartu: NAK.
A u g é, Marc 2012. Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. Tlk Anti Saar. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
B a h t i n, Mihhail 1987. Valitud töid. Tallinn: Eesti Raamat.
D e B o o r, Lisa 1946. Hell glänzt der Peipussee. Erzählung. Kassel: Bärenreiter-Verlag.
B u l g a r i n, Faddei 1971. Matk mööda Livoniat. – Postitõllaga läbi Eestimaa. Eestimaa vene kirjanike kujutuses (XVIII sajandi lõpp – XX sajandi algus). Koost Sergei Issakov. Tallinn: Eesti Raamat, lk 230–251.
F o u c a u l t, Michel 1984. Of other spaces, Heterotopias. – Architecture, Mouvement, Continuité, nr 5, lk 46–49. http://foucault.info/documents/heteroTopia/foucault.heteroTopia.en.html (1. IX 2016).
F r i d o l i n, Evelyn 2015. Peipsi-kirjanduse geokriitiline analüüs. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, kultuuriteaduste ja kunstide instituut. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/47837/fridolin_evelyn.pdf
G l i n k a, Fjodor 1971. Kirjad sõbrale. – Postitõllaga läbi Eestimaa. Eestimaa vene kirjanike kujutuses (XVIII sajandi lõpp – XX sajandi algus). Koost Sergei Issakov. Tallinn: Eesti Raamat, lk 50–55.
H a a v a, Anna 1906. Lained. Tartu: Postimees. www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:36721
H a a v a o k s, Paul 1957. Peipsi rannalt. Luuletusi 1949–1957. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
K a n g r o, Bernard 1954. Peipsi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
K a r a j e v, Georgi, P o t r e s s o v, Aleksandr 1969. Peipsi järve mõistatus. Tallinn: Eesti Raamat.
K a s e m a a, Andrus 2008. Poeedirahu. Tartu: Ilmamaa.
K a s e m a a, Andrus 2012. Leskede kadunud maailm. Tallinn: Varrak.
K i e c h e l, Samuel 1866. Die Reisen des Samuel Kiechel: Aus drei Handschriften. Stuttgart: Literarischer Verein. http://reader.digitale-sammlungen.de/en/fs1/object/display/bsb10929848_00007.html?contextType=scan&contextSort=score%2Cdescending&contextRows=10&context=beybas (1. VIII 2016).
K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 2011. Kalevipoeg. Eesti rahvuseepos / The Estonian National Epic. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Kunst.
L i i v, Jakob 1960. Valitud teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
L i i v, Juhan 2008. Peipsi peal. Tallinn: Eesti Raamat.
M a i d e, Johannes V. 1934. Süstal ümber Eesti. Tallinn: Autori Kirjastus.
M e l t s, Brita 2013. Andrus Kasemaa kirjanduslik omailm. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 393–408.
M i k i t a, Valdur 2013. Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Tallinn: Grenader.
M o r e t t i, Franco 1997. Atlas of the European novel, 1800–1900. London–New York: Verso.
M o s l u n d, Sten Pultz 2011. The presencing of place in literature. Towards an embodied topopoetic mode of reading. – Geocritical Explorations: Space, Place, and Mapping in Literary and Cultural Studies. Toim Robert T. Tally Jr. New York: Palgrave Macmillan, lk 29–43.
P a r i j õ g i, Jüri 1937. Alutaguse metsades. Matkamälestusi. Tartu: Loodus.
Peipsi hing 2007 = Peipsi hing. XX sajandi lõpu XXI sajandi alguse Peipsi luuletajate luulekogu / Чудская душа. Сборник стихов поэтов Причудья конца ХХ–начала ХХI в. в. Koost Fjodor Maspanov. Mustvee: F. Maspanov.
P i a t t i, Barbara 2008. Die Geographie der Literatur. Schauplätze, Handlungsräume, Raumphantasien. Göttingen: Wallstein.
P i a t t i, Barbara, B ä r, Hans Rudolf, R e u s c h e l, Anne-Kathrin, H u r n i, Lorenz, C a r t w r i g h t, William 2009. Mapping literature: Towards a geography of fiction. – Cartography and Art. Toim W. Cartwright, Georg Gartner, Antje Lehn. Berlin–Heidelberg: Springer Verlag, lk 177–192. http://www.literaturatlas.eu/files/2012/01/Piatti2008_ArtAndCartography_Springer.pdf (15. IX 2016).
P i i p e r, Johannes 1948. Pilte ja hääli Eesti loodusest. Tartu: Teaduslik Kirjandus.
P r e e s, A. 1959. Kilde ja killukesi matkateilt kirjanike kodudesse. – Kolhoosi Küla 29. I.
P r i e t o, Eric 2011. Geocriticism, geopoetics, geophilosophy, and beyond. – Geocritical Explorations: Space, Place, and Mapping in Literary and Cultural Studies. Toim Robert T. Tally Jr. New York: Palgrave Macmillan, lk 13–27.
P r i i d e l, Endel 1968. Piki Peipsi piiri. Tallinn: Eesti Raamat.
R i d a l a, Villem 1921. Ringi mööda kodumaad. Tallinn: Maa.
R o h r b a c h, Paul 1892. Die Schlacht auf dem Eise: Eine Deutsch-Russische Entscheidung im Jahre 1242. Berlin.
S a m s o n-H i m m e l s t j e r n a, Fred Ottokar von 1944. Nebel am Peipussee. Stuttgart: Aehre.
S i l l a o t s, Marta 1921. Kodukäijad: jutustused ja pildid. Tallinn: Maa.
S i v e r s, Jegor Julius von 1846. Die Schlacht auf dem Peipus. – Balladen und Lieder. Dorpat: Franz Kluge’sche Buchhandlung, lk 7–16. http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/6002 (1. VIII 2016).
S o j a, Edward 1996. Thirdspace: Journeys to Los Angeles and Other Real-and-Imagined Places. Oxford: Blackwell.
S o o v ä l i, Helen 2008. Kultuurigeograafia. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 654–664.
Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 1. kd. Koost Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1989.
Š i š k o v, Vjatšeslav 1926. Sealpool Peipsit. Leningrad: Edasi.
T a l l y, Robert Jr. 2013. Spatiality. The New Critical Idiom. London–New York: Routledge.
T u g l a s, Friedebert 2013. Kogutud teosed 12. Juhan Liiv. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
V a l l i s o o, Mari 1983. Rändlinnud kõrvaltoas. Tallinn: Eesti Raamat.
V a l l i s o o, Mari 1991. Sünnisõnad ja surmasõnumid. Tallinn: Eesti Raamat.
V a l l i s o o, Mari 2013. Viimäne vihim. Tartu: Ilmamaa.
V a l l i s o o, Mari 2015. Mälestusi maailmast: 1966–2013. Tartu: Ilmamaa.
W e s t p h a l, Bertrand 2011. Geocriticism: Real and Fictional Spaces. New York: Palgrave Macmillan.
W o l t m a n n, Johann Friedrich August Ludolf 1833. Beschreibung einer Reise nach St. Petersburg, Stockholm und Kopenhagen. Hamburg: Hoffmann und Campe.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#412 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#413 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Evelyn Fridolin
Geokriitikast Peipsi järve näitel
Verb saama on eesti keeles üks polüseemsemaid. Oleme varem Keeles ja Kirjanduses kirjeldanud semantilisi kategooriaid, mida selle verbiga eesti kirjakeeles väljendatakse.(1) Siinses artiklis tulevad vaatluse alla grammatilised kategooriad, mida saama-abiverb konstruktsioonis infiniitse põhiverbiga väljendada võimaldab. Lähtume eeldusest, et grammatilised kasutusjuhud on välja kujunenud kesksete leksikaalsete kasutusmustrite põhjal ning on nendega grammatiseerumise kaudu seotud (vt Hopper 1991; Heine, Kuteva 2002). Niisiis läheneme saama grammatiliste kasutusjuhtude kujunemisele kui grammatisatsiooniprotsessile, püüdes visandada grammatisatsiooniahela, mis kulgeb konkreetsetest (leksikaalsetest) abstraktsemate (grammatiliste) kasutuste suunas ning ühendab eri tüüpi ja eri grammatiseerumisastmel kasutusi. Grammatisatsiooniahela kirjeldamisel lähtume konstruktsioonidest kui vormi ja tähenduse kindlapiirilistest tervikutest. Jälgime saama grammatiliste kasutusmustrite puhul ka võimalikke kontaktimõju ilminguid. Modaaltähenduste eristamisel lähtume põhiliselt Johan van der Auwera ja Vladimir Plungiani vajalikkuse ja võimalikkuse liigitusel põhinevast modaalsuskäsitlusest (1998). Siinse kvalitatiivse uurimuse materjal pärineb Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpusest, eesti kirjakeele korpusest, eesti murrete korpusest ning veebilehtede korpusest etTenTen.
1. saama modaalkonstruktsioonides
Maailma keelte grammatisatsioonileksikonis (Heine, Kuteva 2002) on allikmõistel GET (’to get’, ’to receive’, ’to obtain’) palju sihtmõisteid, millest viis kuulub modaalsesse valdkonda: VÕIMELISUS (täpsemalt: osalejasisene VÕIMALIKKUS), KOHUSTUS (VAJALIKKUS), LUBAMINE/VÕIMALDAMINE (PERMISSIIVSUS), VÕIMAALIKKUS (täpsemalt: osalejaväline VÕIMALIKKUS) ja ÕNNESTUMINE. Neist kõik peale permissiivsuse on olemas ka eesti keele verbil saama.(2)
Läänemeresoome keelte saa-tüve tavalisim tähendus on ’võimeline, suuteline olema’ (Saukkonen 1966; Kangasniemi 1992; vt ka Habicht, Tragel 2014). Heikki Kangasniemi (1992: 329) toob saa-tüve kohta Pauli Saukkose (1966) andmed: selle tüve omandamise tähendust väljendav vaste esineb läänemeresoome keeltele lisaks ka saami keeles ja mõnes uurali keeles. Saukkonen (1966) esitab oletuse, et konstruktsiooni saada + infinitiiv praegused tähendused võivad olla arenenud konstruktsioonist saa- + O + Vda, nt saan kalaa syödä, mis algselt on tähendanud ’saan kala kätte ja söön ära’, kuid millele on lisandunud tähendus ’ma sain võimaluse kala süüa’ (Saukkonen 1966). Sellistest tähendustest oli lihtne tuletada osalejavälise võimalikkuse tähendus ’ma sain (välisoludest tingitud võimaluse) kala süüa’, sest tähendas ju kala kättesaamine seda, et jumalad olid olnud armulised ja saatnud toitu. (Vt ka Tragel 2007)
Mati Erelti (2003: 106–107) andmetel on saama kolmest eesti keele kesksest modaalverbist (teised on võima ja pidama) kõige vähem grammatiseerunud ning seda kasutatakse eelkõige võimalikkuse (võimelisuse) väljendajana, harvem mittetahtlike situatsioonide kirjeldamiseks üldistes väidetes. saama-verbi grammatiseerumist, selle poolabiverbilisust ja keskseid modaalkasutusi käsitleb Erelt oma eesti keele lauseõpetuse öeldise ülevaates (2013: 117–119).
Petar Kehayov ja Reeli Torn-Leesik (2009: 368) on eesti saama-verbi modaaltähendusi käsitlenud teiste soome-ugri keelte modaalverbidega võrreldes ja toonud kõigis soome-ugri keeltes esilduvatena välja võimalikkuse ja vajalikkuse tähenduse, rõhutades viimase esinemist piiratumal alal. Kehayovi ja Torn-Leesiku (2009: 371) kriteeriumide kohaselt on saama-verbil suur polüfunktsionaalsuse potentsiaal, kuivõrd see väljendab eesti, soome ja liivi keeles viit modaalset funktsiooni.
Tänapäeva eesti kirjakeeles väljendavad saama-modaalkonstruktsioonid peamiselt osalejavälist mittedeontilist modaalsust (võimalikkus), vähem esineb osalejasisest modaalsust (võimelisus). Selle põhjuseks on peetud sobivate, st ainult osaleja sisemisest ressursist sõltuvate situatsioonide harvemat väljendamise vajadust osalejavälise võimalikkusega võrreldes. saama-konstruktsioon on tänapäeva kirjakeeles ennekõike mittedeontilise mitteepisteemilise modaalsuse väljendamise vahend. (Penjam 2008: 133) Eesti murretes on kesksetena nimetatud saama + Vtud passiivi-, impersonaali-, resultatiivsus- ja possessiivse perfekti konstruktsioone ning saama + Vda impersonaali- ja modaalkonstruktsioone. Seevastu tulevikukonstruktsioone saama + Vma on murretes vähe (Uiboaed 2013).
Vanema kirjakeele andmestiku põhjal võiks eeldada, et modaaltähendused on arenenud tüüpilist grammatiseerumisteed pidi juurmodaalsustest (osalejasisesest ja osalejavälisest VÕIMALIKKUSEST ja VAJALIKKUSEST) episteemilise modaalsuse (episteemilise VÕIMALIKKUSE ja TÕENÄOSUSE) suunas. Eesti vanemas kirjakeeles hakkab aga seoses saama-modaalkonstruktsioonidega silma omapärane kasutustava: väga vähe näiteid leidub seal osalejasisese VÕIMALIKKUSE ja osalejavälise VAJALIKKUSE väljendamise kohta. Samal ajal on rohkesti näiteid episteemilise VÕIMALIKKUSE ja VAJALIKKUSE ning ka TULEVIKU väljendamise kohta. Seda võib seletada kontaktimõjulise grammatiseerumisega, millest on kirjutanud ka Bernd Heine ja Tania Kuteva (2003, 2005) ja mille kohaselt võib kontaktkeele tugev mõju suunata vastuvõtva keele grammatika kujunemist nii, et loomulikus grammatiseerumises jäetakse astmeid vahele (vt Habicht 2001: 168; Metslang 2011). Saksa keele mõju tingimustes on eesti varasemas kirjakeeles üle võetud kaugemale grammatiseerunud konstruktsioon: tõenäosuse väljendamine saama-konstruktsiooni abil ja järgmise arengujärguna ka tulevik. Need on olnud religioossete tekstide tõlkimisel vajalikud konstruktsioonid, mis on keelekorralduslike seisukohtade muutumisest põhjustatud tõusude ja mõõnadega kasutusel olnud XVII sajandist alates kuni tänapäevani.
saama-modaalkonstruktsioonid, mille struktuur, kaasa arvatud põhiverbi infinitiivivormi valik, varieerub XVII sajandi kirjakeeles märkimisväärselt, on vanemas kirjakeeles sagedased. Kui XVI sajandist ja XVII sajandi algusest pärinevates tekstides ei leidu näiteid võimalikkuse ja vajalikkuse kohta, mida oleks väljendatud saama-konstruktsiooni abil, siis leidub selliseid näiteid juba XVIII sajandi tekstides, kus taotleti teadlikult suuremat rahvakeelelähedust. Tõsi, ka XVII sajandi algul kirja pandud Georg Mülleri käsikirjalistes jutlustes esineb neljal korral konstruktsioon nägema saama ’nägijaks saama’, mis võib osutada, et rahvakeeles on sellel võimelisuse > võimalikkuse tähendus olemas olnud. Selline kasutusviis näitab ühtlasi loomulikku grammatiseerumist, mis peegeldab tugeva saksa kontaktimõju eelset seisu ja avab saama + Vma konstruktsiooni varasema kasutuse, mis seostub leksikaalselt tähenduselt muutumisega (vrd muutuskonstruktsiooni nägijaks saama). Olukord teiseneb aga juba XVII sajandi 30. aastatel, mil saksamõjuline keelekasutus muutub standardiks ning saksa werden-abiverbi tõlkevastena hakatakse järjest rohkem kasutama saama-futuurumi konstruktsioone. Need on tavapärased nt Heinrich Stahli, XVII sajandi eesti kirikukirjakeele algusperioodi enim mõjutanud autoriteetse misjonilingvisti keelekasutuses:
| (1) |
NJnck tehhet sahwat sündima sest pehwalickust / ninck kuhst / ninck techtest/ ninck mah pehl sahp selle rahwalle werriseminne olla / ninck sahwat wabbisema/ ninck se merri ninck needt merrewohdt sahwat murrisema .. |
Eelnevas näites on ühelt poolt näha saksa futuurumivormi täpset vastavusse seadmist eesti keele saama-konstruktsioonidega. See on XVII sajandi tõlkelise kirjakeele ilming, mis osutab sellele, et võõramaalastest pastoritele mõeldud tekstides eelistasid mitte-eestlastest autorid eestikeelses tekstis saksa keelega võrreldavaid konstruktsioone. Teisalt ilmneb näitelauses ka Stahli vormivaliku eripära: ta kasutab saama-konstruktsioonis enamiku põhiverbidega ma-infinitiivi, ühel juhul, koos olema-verbiga, aga da-infinitiivi. Ilmselt oli selle varieerimise taustaks autori isikupärane vormitaju, sest lisaks olema-verbile on sarnastes konstruktsioonides erandlikult ja küllaltki süsteemselt da-infinitiivi vormis kasutatud ka minema- ja tulema-verbi. Ei ole siiski alust arvata, et Stahl tõlgendanuks ma- ja da-infinitiivilist kasutust sarnases konstruktsioonis eri funktsioonidena.
Tänapäeva eesti keeles on eri tüüpi modaalkonstruktsioonidega seotud erinevad infinitiivivormid: da-infinitiiviga vormistatakse osalejasisest (2) ja osalejavälist (3) ning episteemilist VÕIMALIKKUST ’vähene tõenäosus’ (4), ma-infinitiiviga RESULTATIIVSUST, mis on seotud ÕNNESTUMISE tähendusega (5), ja TULEVIKKU (6).
| (2) | Aga loomekomplektiga saab koos mängida. (etTenTen, www.poogen.ee) |
| (3) | Ega sa lihtinimese ja töölisena ei saagi peale oma valimise hääle suurt teha. (etTenTen, www.mulje.ee) |
| (4) | Tegelikult ei olnud tema jaoks väljaspool kehalist olekut millelgi mõtet, nagu saaks inimene ja loom ilma kehata üldse olemas olla. (N717 ILU) |
| (5) | .. TÜ/Rock sai oma vankri õigesti jooksma alles teise veerandaja keskel. (basket.ut.ee) |
| (6) | See saab olema üks suur lust ja lillepidu kui siniste päevadega midagi jukerdama hakatakse. (etTenTen, happy.net.ut.ee) |
Eesti murretest puudub senini täpsem ülevaade saama erinevate modaalkasutuste jagunemise kohta,(3) kuid korpusematerjalis on rohkesti just osalejasisese võimalikkuse näiteid, nt
| (7) | mull jalad vigasest jäänuvad *ei saa `kõn’dida* (ÄKS) |
1.1. Võimalikkusmodaalsus
Eesti vanemas kirjakeeles leiduvad esimesed osalejavälise mittedeontilise VÕIMALIKKUSE näited XVII ja XVIII sajandi kirjakeeles. Verb saama on oleviku ainsuse 3. pöörde vormis, nt
| (8) | Küllab siis otse mönnusad sannad saab selle ue Testamenti ramato sees luggeda. (VAKK, Helle 1732, 386) |
Näiteid osalejasisese ja osalejavälise VÕIMALIKKUSE vahealalt leidub ka XIX sajandi tekstides.
| (9) | kas seddasinnast önsat ello kegi siin pärrida saab? (VAKK, Holtz 1817, 116) |
| (10) | Kül oli temal karta waewa ja häda teadmatagi, kas enam elusalt pöörab tagasi ja saab omastega röömustada! (VAKK, Schüdlöffel 1844, 11) |
Osalejavälise deontilise VÕIMALIKKUSE näiteid leidub osalejasisese mittedeontilise VÕIMALIKKUSEGA võrreldes oluliselt vähem. Vana kirjakeele materjalis see funktsioon ei esildunud, kuigi täpsem korpuseanalüüs võiks ilmselt mõne seda tüüpi haruldasema kasutusjuhu välja tuua. Osalejavälist deontilist VÕIMALIKKUST tänapäevases kasutuses ilmestab näide 11.
| (11) | Loomist ja hävitamist, rumalust ja tarkust, armastust ja vihkamist ei saa kuulutada „võrdselt õigeiks”. (etTenTen, www.ekspress.ee |
Eesti vanemas kirjakeeles leidub vaid üksikuid osalejavälise deontilise VÕIMALIKKUSE näiteid, mis sisaldavad viidet deontilisele autoriteedile, kes midagi võimalikuks teeb. Esimesed sellised kasutusjuhud leiduvad XVIII sajandi esimese poole tekstides, piiblikeele teadliku rahvapärastamise ajal, nt
| (12) | .. sest nemmad nutwad minno ees ja ütlevad: Anna meile lihha, et same süa. (VAKK, Piibel 1739, 4Ms 11:13) |
Võimalikkuskonstruktsioon on võinud oma arengus lähtuda omandamiskonstruktsiooni laienduseks tõlgendatavatest kognitiivverbide da-infinitiivi vormis kasutusjuhtudest, mida leidub ka varasemas kirjakeeles (vt ka Habicht, Tragel 2014: 833–836), nt
| (13) | Kes ütlevad: Tötko Jum̃al, ta tehko ruttuste omma tö, et same nähha; ja sago liggi, ja tulgo waid Israeli pühha Lunnastaja nou, et same teäda. (VAKK, Piibel 1739, Js 5:19) |
Ka tud-partitsiibiga saama-konstruktsioon väljendab osaleja võimelisust millegi tegemiseks välistest või sisemistest takistustest hoolimata. Selliselt on vanemas rahvakeeles väljendatud osalejasisest VÕIMALIKKUST. Samal ajal on konstruktsioon seotud ka üldisema ÕNNESTUMISE ja RESULTATIIVSUSE tähendusega. Tänapäeva kirjakeeles neid konstruktsioone niisuguses funktsioonis ei kasutata.
| (14a) | Kas sa saad kaa söödud oma hamba-waluga? (Ahrens 1853) |
| (14b) | möni saab nönda oldud (’tal on võime nii olla’) (Ahrens 1853) |
Võimalikkuskonstruktsioonidest on toimunud grammatiseerumine vajalikkuse väljendamise suunas.
1.2. Vajalikkusmodaalsus ja modaaltähenduste piiritlemise probleemid
Tänapäeva kirjakeeles võib saama-modaalkonstruktsioon lisaks osalejasisesele ja osalejavälisele VÕIMALIKKUSELE väljendada ka VAJALIKKUST, nagu on osutanud mh Kehayov ja Torn-Leesik (2009) ning Pille Penjam (2008: 133). Sellise tähendusega konstruktsioon on domineeriva võimalikkuskonstruktsiooni kõrval siiski harv ning VAJALIKKUSE tähendus järeldub sellistel juhtudel kontekstist ega ole tõlgenduslikult ühemõtteline, nt
| (15) | Teie saate veel kaua-kaua tema eest hellalt hoolitseda, võite õrnusevarud tervenisti mängu panna. (Penjam 2008: 133) |
Piir osalejasisese ja osalejavälise VÕIMALIKKUSE väljendamise vahel on hajus ning kirjakeeles leidub hulgaliselt sildkontekste, kus on võimalikud mõlemad tõlgendused, nt
| (16) | Se olli õ’nnega kóus, kes surnud hobbose küllest tükki lihha sai lõigata ja sedda omma jahhodega kéta. (VAKK, Suve Jaan 1841, 1344) |
Eelneva lause sisu on võimalik tõlgendada nii osalejasisesest VÕIMELISUSEST, st osaleja tegutsemisvalmidusest, kui ka osalejavälisest VÕIMALIKKUSEST, st soodsate (välis)tingimuste olemasolust lähtudes.
Verbi saama modaalkasutustele on iseloomulik ka see, et kõnelejal on võimalus jätta täpsem tõlgendus lahtiseks. Näite 17a kontekstist ei selgu, mis on selle põhjuseks, et kassiga ei saa õnnelik olla (st kas põhjus on seisukoha autoris või kassis). Näites 17b on keelekasutaja väljendanud end saama-verbiga, kuigi saanuks valida ka selgemalt näiteks keeldu väljendavad vahendid (ei või / ei tohi). Selline valik võib osutada, et kuigi lauset saab mitmeti mõista, on esiplaanil ikkagi osalejavälise VÕIMALIKKUSE tõlgendus.
| (17a) | Sest kassiga Ei Saa olla õnnelik. (etTenTen, pilleriin.ee) |
| (17b) | See ei saa nii olla! (etTenTen, www.mulje.ee) |
Veelgi komplitseeritum on modaalsuse liiki määratleda nn üldisikulistes näidetes (saama-verb ainsuse 3. pöördes), milles ei ole selge isegi modaalsuse agent. Näide 18a võiks kuuluda episteemilise modaalsuse valdkonda, st see väljendab kõneleja järeldust situatsiooni parameetrite põhjal. Oleme seisukohal, et sarnaselt Eve Sweetseri modaalsuskäsitlusega (1990) on ka eesti keele saama-verbi modaaltähendusi analüüsides mõttekas vaadata episteemilist modaaltähendust juurmodaalsusest pärinevana ja sellega seotuna. Sweetser ongi seda käsitlenud metafoorse ülekandena sotsiaalse (vrd osalejaväline VÕIMALIKKUS ja VAJALIKKUS) ja füüsilise/vaimse (vrd osalejasisene VÕIMALIKKUS) modaalsuse valdkonnast (ehk juurmodaalsusest) järeldustasandi (ingl reasoning) valdkondadesse (episteemiline modaalsus) (Sweetser 1990: 59). Järeldustasandi kasutuste tõlgendamisel on taas oluline roll ÕNNESTUMINE tähendusel (18b), nt mõistestajal on raskusi Kristina nimetamisega päris-suusatajaks (täpsemalt vt Habicht, Tragel 2014: 831–833).
| (18a) | Kuidas sellised asjad saavad sündida? (etTenTen, www.ekspress.ee) |
| (18b) | Verinoort Kristinat ei saanud päris-suusatajaks veel tituleeridagi, kui meedias ilmus tunnustatud ajakirjanikult kommentaar, et tüdrukust ei saa niikuinii midagi .. (etTenTen, www.ohtuleht.ee |
1.3. Episteemiline modaalsus (TÕENÄOSUS)
Selle kohta, kuidas osalejavälise VÕIMALIKKUSE tähendus läheb üle episteemilise VÕIMALIKKUSE ja VAJALIKKUSE tähenduseks, pakuvad vana kirjakeele tekstid vaid üksikuid näiteid:
| (19) | Kuida tedda keige parreminne paigale saab panna? Wie bringt man sie am füglichsten an ihrem Ort. (VAKK, Helle 1732, 395) |
Episteemilise kasutusega on seotud nii vanemates (piibli- ja rahvapärastes) tekstides kui ka tänapäeva keeles kasutusel olev kinnistunud (püsiühendiline) konstruktsioon saab näha, mis viitab lisaks TÕENÄOSUSELE ka TULEVIKULE, nt
| (20) | Agga need teised tülid: Oot/ saab nähha/ kas Elias tulleb/ ja awwitab tedda. (VAKK, UT 1715, Mt 27:49) |
saama + Vda konstruktsiooniga väljendatav tõenäosushinnang puudutab sellisel juhul kõrvallause sisu. XVIII sajandi tekstide põhjal otsustades on tegu püsiühendilaadse kasutusega, mis võib olla eesti keeles rahvapärane. Samal ajal leidub üksikuid näiteid näha saama vaba, st mittepüsiühendilise kasutuse kohta (ka minevikuvormis saama-verbiga) juba XVII sajandi esimese poole tekstides, nt
| (21) | Waidt ny pea, kudt Esau oma Nohremba welie se Iacobe say neha .. (VAKK, Müller 1605/23, 6) ’Vaid niipea, kui Eesav sai oma nooremat venda Jaakobit näha’ |
Tõenäosust väljendab saama + Vda konstruktsioon ka tänapäeva keeles, kuigi sellised kasutusjuhud on harvad, nt
| (22) | Igasugune küberrünnak saab tõhusalt kahjustada modernset ja rahu-rütmis tuksuvat ühiskonda. (etTenTen, www.ekspress.ee) |
Episteemilisest modaalkonstruktsioonist toimub grammatiseerumine tulevikukonstruktsioonide suunas, kusjuures üleminek järelduslikult tõenäosuslikkuselt tulevikulisusele ei ole selgelt piiritletav ning võib sildkontekstidena sisaldada kaheti analüüsitavaid juhtumeid (23). See ongi kontekst, mis ka vormiliselt (saama + Vma) sobib futuurumitõlgenduste aluseks (vt artikli 3. alajaotist).
| (23) | Aga Jumalale tänu, ka meie lootus kaswab, sest see aeg ei ole tõeste enam kaugel, kus selle „kedr-warre” rattad mite enam nii mõnusaste ei saa käima. (VAKK, Jakobson 1870, 43) |
1.4. saama-modaalkonstruktsiooni eituslembesus
Tänapäeva eesti keeles esindavad korpusematerjali põhjal otsustades kõige tavalisemat saama-konstruktsiooni Johan van der Auwera ja Vladimir Plungiani (1998) liigituse alusel osalejavälise mittedeontilise mitteepisteemilise modaalsuse näited (vt Penjam 2008: 133), täpsemalt võimalikkuskonstruktsioonid (vt näiteid 2 ja 3).
Oluline tähelepanek saama-verbi tänapäeva eesti keeles kasutamisest puudutab vormi: varasematele käsitlustele toetudes (Tragel 2004; Penjam 2008) võib väita, et saama-verbil on võrreldes teiste modaalsete verbidega tugev kalduvus esineda eitavas vormis, eriti osalejasisese ja -välise võimalikkuse ja vajalikkuse konstruktsioonides. Pille Penjami materjalist selgus, et 372-st analüüsitud saama modaalsest kasutusjuhust olid 181 (~49 %) eitavas vormis. Teiste sarnaste sagedaste verbide eitavate kasutuste osakaal on tavaliselt kõige rohkem umbes 20 %. Erandiks on siin vaid verbid suutma ja tohtima, mille eitavate kasutuste osakaal on isegi 80–90 % kõikidest kasutusjuhtudest (Penjam 2008: 136).
Vaadates näiteid, mis on saama modaaltähenduste kohta välja toodud eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS), leiame samuti, et kas teadlikult või intuitiivselt on koostajad valinud näitelaused nii, et 21-st osalejasisest või osalejavälist võimalikkust väljendavast modaalsest näitest on 15 eitavas vormis. Alltähenduse ’tohtima, võima’ viiest näitelausest on eitavad kolm.
Eitavate kasutuste sagedust on täheldatud ka eesti lastekeele uurimustes. Siinse käsitluse aluseks olevad andmed on pärit CHILDES-korpusest, kus sisaldub viie eesti lapse sarnastel tingimustel kogutud materjal. Korpusest on viiel lapsel vanuses 1;5–2;6 registreeritud verbi saama esmakasutused. Neljal lapsel viiest olid need kasutused eitavas vormis (ei saa – isikut, aega jm ei ole tavaliselt selle materjali põhjal veel võimalik üheselt määrata). Sellised kasutusjuhud, mille tähendust oli konteksti põhjal võimalik määrata, esindasid kõik negatiivset ÕNNESTUMIST (mitteõnnestumist). (Tragel 2003)
Eitavate kasutuste ülekaalul võib olla mitmeid põhjusi. Keeleajaloolisest ja grammatisatsiooni aspektist on näiteks ka inglise keele põhjal väidetud, et eitavates ümbrustes säilivad vanemad tähendused paremini (nt Traugott 1989: 52). Selle tendentsi kehtivust eesti keeles on siiski raske kommenteerida, sest modaaltähenduste ajalist järgnevust ei ole olemasolevate allikate põhjal võimalik täpselt määrata – saame vaid oletada, et eesti keel järgib siin universaalset grammatiseerumisskeemi.
Võimalik selgitus saama-konstruktsiooni eituslembesusele (vt ka näiteid 3, 7, 17a, 17b, 18b) on see, et tegelikus suhtluses esilduvad emotsionaalse varjundiga mitteõnnestumise olukorrad. Niisiis kasutatakse verbi saama olukorra mõistestamiseks pigem siis, kui mingi tegevus ei õnnestu / ei ole võimalik / ei ole lubatud. Samas võidakse n-ö positiivse olukorra väljendamiseks kasutada eelistatult muid keelevahendeid. Laste keelekasutuses on tavaline see, et õnnestumine ei vaja kommenteerimist, ei saa võib laste kasutuses implitseerida just seda, et nad ootavad abi oma tegevuse edukal lõpuleviimisel (vt ka Tragel 2003; Pajusalu jt 2004: 125, 127).
1.5. Järeldused
Niisiis on saama modaaltähenduste areng olnud konstruktsioonide sisu ja vormi arvestades keerukas ja läbipõimunud, kuid järginud siiski universaalseid grammatiseerumise seaduspärasusi, mille kohaselt on modaalkasutuste lähteks täistähenduslikud (leksikaalsed) kasutusjuhud. Areng on toimunud nn juurmodaalsusest tõenäosusmodaalsuse suunas ja jätkub sealt tuleviku abiverbi kujunemise poole.
Märkimist väärib asjaolu, et episteemilise VAJALIKKUSE väljendamiseks on eesti keeles kasutusel erineva infinitiivivormiga konstruktsioon (saama + Vma) kui episteemilise VÕIMALIKKUSE väljendamiseks (saama + Vda). Seega lähtub esimene neist grammatiseerumisahela sellest osast, mis läbib eelastmetena õnnestumise ja muutumise; teine aga ahela teisest harust, kus eelastmeteks on õnnestumine, omandamine ning osalejasisene ja -väline VÕIMALIKKUS.
J o o n i s 1. saama-verbi grammatisatsiooniahel.
2. Resultatiivsus
2.1. Resultatiivne-passiivne konstruktsioon
Resultatiivsed-passiivsed konstruktsioonid hõlmavad potentsiaalselt lõpuni jõudvaid või juba jõudnud tegevusi, mida vormistatakse saama-verbi vormi ja mineviku partitsiibi (-nud, -tud) abil.
Meie visandatud kaheharulises grammatisatsiooniahelas moodustab muutumistähenduse kaudu metafoorse ülekande teel tekkinud resultatiivkonstruktsioon omaette arenguetapi. Mõisteliselt võiks see konstruktsioon eelneda tulevikukonstruktsioonile, kuigi selle vorm on tulevikukonstruktsioonist erinev. Ühine on neile sündmuse projitseerimine tulevikku ja resultatiivsuse potentsiaal.
Tänapäeva eesti keeles on saama + tud-partitsiibi konstruktsioonidel oma kindel koht passiivi väljendusvahendite hulgas.
Siinses käsitluses oleme kõrvale jätnud täpsemad argumentstruktuuri vormistamisega seotud süntaktilised seigad ja lähtume vaid tüpoloogiliselt määratletud GET-verbi konstruktsioonide saama-tähenduse kaudu tõlgenduvast potentsiaalist vormistada eri tüüpi grammatilisi konstruktsioone, sh resultatiivsust. Eri keelte käsitlustes on kirjeldatud saamisverbidega seonduva GET-passiivi (sh saksa bekommen-passiivi) arenemist nn saajapassiivi konstruktsiooniks, kus GET on abiverbistunud ja subjekti positsioonis ei ole mitte agent, vaid retsipient (saaja). (Vt Diedrichsen 2012: 1198, samuti Nolan 2012: 1147–1151) Ka eesti keeles on märgatavad nn GET-passiivi alged. Seda tüüpi konstruktsioonid ei ole grammatiseerunud väga kaugele, kuid neil on oma hästi eristuvate funktsioonidega kasutusala. Mati Erelt (2013: 197) esitab konstruktsiooni saama + Vtud seisundipassiivina, nt Lauad saavad kaetud.
Samadest vahenditest lähtub ka teine, mõnevõrra erinevaid morfosüntaktilisi vahendeid kasutav konstruktsioon, possessiivne perfekt, nt Mul on/sai kiri kirjutatud (Lindström, Tragel 2007, 2010). Kummalgi konstruktsioonil on oma spetsiifiline funktsioon: neid eristab eelkõige agendi erinev kaasatus. Näide 24a esindab nn personaalset passiivi, mida väljendab resultatiivne konstruktsioon: saama-verb personaalis ja subjektina juurdemõeldav agent. Näide 24b on possessiivse perfekti konstruktsioon, milles agent vormistatakse adessiiviga. Võrreldes verbiga olema moodustatud possessiivse perfekti konstruktsiooniga lisab saama kasutamine tähendusele dünaamilisust, samuti on tajutav õnnestumise kaastähendus. Resultatiivne konstruktsioon on eriti ilmne juhul, kui saama-verb esineb mineviku vormis.
| (24a) | Sain lõpuks mähkud ka koju ostetud Pampersi Newborn 2–5 kg (etTenTen, www.nupsu.ee) |
| (24b) | Peale pikka seletamist sain pildi kätte, aga tal sai tehtud see ülesanne, mis ma ka just äsja ära tegin. (etTenTen, www.buduaar.ee) |
On huvitav tõdeda, et esimene saama-infiniittarindi grammatiline kasutus eesti kirjakeeles ongi just saama-futuurumi kohta passiivses konstruktsioonis. Et tegemist on kõrgel grammatiseerumisastmel konstruktsiooniga, on sellise kasutuse puhul ilmne saksa keele vastava konstruktsiooni eeskuju. Tegu on umbes 1600. aastast pärineva kohtuvandega, mis on tõlkelist päritolu:
| (25) | .. eht minna se asja sees, me perrast minnul nüht sahp küszitut sahma, se selgke n. puchta töszidusse kellekil hehx ech kahjux, welja reckima tahhan. (VAKK, kohtuvanne 1600, 1) |
2.2. Muud resultatiivsed ja passiivsed konstruktsioonid:
saama + Vnud ja saama + Vda
Vanas kirjakeeles on kasutusel aktiivne konstruktsioon, mis koosneb saama-verbi oleviku- või lihtminevikuvormist ja põhiverbi nud-kesksõnast. Konstruktsioon osutab enamasti tulevikulisele resultatiivsele tegevusele (tuleviku kohta vt ka 3. alajaotust). Vanemas kirjakeeles on see konstruktsioon arvukalt esindatud ja sellisena arvatavasti ka rahvakeeles olemas olnud, nt
| (26a) | Agga kui teie ühhe Linna ehk Allewe sisse sate läinud/ siis küsige/ kes selle sees sedda wäärt on .. (VAKK, UT 1715, Mt 10:11) |
| (26b) | kül ma saan seks ajaks söönud (Ahrens 1853) |
Possessiivse konstruktsiooni laiendusena võib käsitada agentadverbiaaliga vormistatud passiivseid saama-konstruktsioone, kus patsient on tõstetud subjektiks ning agent, mis on lauses olemas, vormistatakse adverbiaalsena. Agentadverbiaaliks võib olla muuhulgas käest- või poolt-adpositsioonifraas (27a) või ka ablatiivis substantiivifraas (27b) (vt ka Penjam 2008: 151–153).
| (27a) | Ma pole vist elusees ka nii palju nõgeste käest kõrvetada saanud kui seal. (etTenTen, www.geopeitus.ee) |
| (27b) | Oma pahameeleavalduste viisaka leebuse eest sai Uus-Meremaalt ja Austraalialt noomida ka Suurbritannia. (näide Penjam 2008: 153) |
Erelt nimetab oma uusimas öeldisekäsitluses sellist saama + Vda konstruktsiooni saama-tegevuspassiiviks ning osutab seoses kannatust ja proovimist ning taju ja teadmist väljendavate verbidega sisult negatiivse konstruktsiooni puhul selle seosele osalejavälise vajalikkusega (’pidama, sunnitud olema’), positiivse situatsiooni korral aga osalejavälise võimalikkusega (’võimalik olema’) (Erelt 2013: 198).
3. Tulevikukonstruktsioonid
Lähtudes sellest, et saama siin visandatud grammatisatsiooniahel algab LIIKUMISE ja ÕNNESTUMISE tähendusest, saab ka tulevikukonstruktsioonide teket vaadelda nende lähtetähenduste loogilise edasiarenguna. Lisaks mainitud algsetele tähendustele võivad TULEVIKU grammatilist kasutust mõjutada erinevaid füüsilisi või vaimseid seisundimuutusi väljendavad muutuskonstruktsioonid, episteemilised vajalikkuskonstruktsioonid saama + Vma ning resultatiivsed konstruktsioonid. Viimaste ja tulevikukonstruktsioonide sisuliseks ühisosaks on protsessi teostumise tõenäosuslikkus ja loodetav tulemuslikkus. Vormiline motivatsioon on ma-infinitiivi suunakäändelises päritolus.
Tulevikutähenduse selline kujunemiskäik on meie arvates nii sisuliselt kui ka vormiliselt motiveeritud ning järgib eesti keelt mõjutanud saksa keele werden-tuleviku kujunemise loogikat MUUTUMIST väljendavast leksikaalsest verbist abiverbiks. Tulevikukonstruktsiooni kujunemine oleks põhjendatav tähendusnihkega sarnase funktsiooni täitmiseks.
Eesti saama-verbi puhul on täidetud ka leksikaalse lähteverbi olulised tingimused: skemaatiline tähendus, suur kasutussagedus, sobivus paljudesse lausemallidesse, denotatiivne seos inimtunnetuses olulise ja suhtluses keskse valdkonnaga. Välistest teguritest soodustab abiverbistumist väljendusvajadus ning eeskujuks sobiva keelevahendi olemasolu kontaktkeeles (saksa keel). (Heine 1993; Metslang 1994a: 543–544)
3.1. saama + Vma kasutusest kirjakeeles
Korpusematerjali põhjal ilmneb, et saama-konstruktsioon on vanima kirjakeele perioodil, XVI sajandist kuni XVIII sajandi alguseni, kirjakeeles kasutusel kui regulaarne grammatiline konstruktsioon, mis koosneb abiverbist saama ja põhiverbi ma-infinitiivi vormist ning mille ülesandeks on osutada kõnehetkest hiljem toimuvale sündmusele, absoluutsele tulevikule. (Vt ka Ross 2013: 217–220)
Alates XX sajandi alguskümnenditest on saama-tulevikku kui germanismi eesti kirjakeelest teadlikult tõrjutud, kuid konstruktsioon pole siiski keelest kadunud. Kõige sagedamini esineb see tänapäeva eesti keeles koos üldises tähenduses olema-verbiga (28a), kuid leidub näiteid ka aktiivset tegevust väljendavate verbidega kasutatud saama-konstruktsioonide kohta (28b).
| (28a) | Mart Juur tunnistab, et arvas alguses, et see saade saab olema rohkem selline friikide sõu, nagu eesti reality-sarjad ikka .. (etTenTen, www.naisteleht.ee) |
| (28b) | Akadeemia on teinud, teeb ja saab tegema oma parima, et teadvustada ja tähtsustada teaduspõhist õpet. (etTenTen, www.akadeemia.ee) |
Võib öelda, et saama-futuurumit on eesti kirjakeeles kasutatud laineliselt. Kui esimestes eestikeelsetes kirjapanekutes leidub üksikuid sellekohaseid näiteid ja alamsaksamõjulised tekstid (nt Georg Mülleri jutlused 1600–1606) eelistavad tahtma-futuurumit, siis väga sagedaseks saavad saksa eeskujul moodustatud werden-futuurumi vormid XVII sajandi keskpaigast alates. XVII sajandi lõpust (Johann Hornungi grammatikas (1693) fikseerituna) hakkab nende konstruktsioonide osatähtsus kirjakeeles vähenema. Esimeses eestikeelses täispiiblis (1739) püütakse saama-futuurumit teadlikult vältida, ehkki üksikuid konstruktsioone, mis on ilmselt olnud rahvakeelsetega kõige sarnasemad, leidub sealgi. XVIII sajandi esimesel poolel võtsid rahvakeelelähedust väärtustavad piiblitõlkijad eesotsas Anton Thor Hellega teadlikult kasutusele rahvakeelse taustaga võtma-tuleviku. (Habicht jt 2015: 43) XVIII sajandi lõpupoole, kui suureneb tõlkelise valgustusliku kirjanduse ja ka ilukirjanduse osatähtsus, saavad saama-tuleviku konstruktsioonid taas sagedamini kasutatavaks ja juurduvad eesti kirjakeelde, nii et neid võib leida ka XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul kirjutanud eestlastest autorite tekstidest. Mõningane tagasilangus tabab neid konstruktsioone taas 1930. aastatel, mil neid kui germanisme soovitatakse õigekeelsuslikult vältida. Sellest hoolimata leidub saama-futuurumi näiteid nii XX sajandi teise poole kui ka XXI sajandi alguse kirjakeeles, viimasel ajal ennekõike ühendis olema-verbiga.
Maailma keeltes on tulevikuvormid sageli analüütilised ja sisaldavad mitmeid lisatähendusi võrreldes nt minevikuvormidega. Lisatähendused kannavad jälgi leksikaalsest lähtematerjalist. Tulevikust rääkimine saab olla kas kavandamine või ennustamine (Dahl 2000: 309; Metslang 1994a: 539). Niisiis võiksid saama-tuleviku leksikaalsed tausttähendused olla LIIKUMINE, ÕNNESTUMINE, TÕENÄOSUS. Neid tähendusi kajastab ka meie hüpoteetiline grammatisatsiooniahel (vt joonist 1).
Helle Metslang, kes on oma uurimustes korduvalt futuurumi problemaatikat käsitlenud, jõuab järeldusele, et saama-tulevikku pole eesti keel kuigivõrd omaks võtnud ning nii keele uurijad kui ka harijad on suhtunud sellesse konstruktsiooni enamasti kui võõrmõjulisse (Metslang 1997: 227). Seda ei saa siiski öelda saab olema-tüüpi futuurumikonstruktsiooni kohta, mida leidub kirjakeeles rohkesti. Muude verbidega seoses pole konstruktsioon tõepoolest nii produktiivne (vt ka Prass 2011). Tulevikukonstruktsiooni lõplikust juurdumatusest nii vana kirjakeele perioodil kui ka tänapäeva keeles annab tunnistust see, et piir TÕENÄOSUSE ja TULEVIKU tähenduse vahel on hajus (vt näidet 23) ning kõik saama + Vma konstruktsioonid ei saa tulevikulist tõlgendust. Sellisena kuulub saama-futuurum eesti grammatilise ajasüsteemi perifeeriasse, olemata täiesti regulaarne ajavorm. Metslangi väitel on saama-futuurum eesti kirjakeelde juurutatud sellisena, nagu oleks saama tõeline, kaugele grammatiseerunud abiverb, st futuurumi marker, milles ei ole varasemate tähenduste ja kasutuspiirangute jälgi. See ebaloomulik juurutamine sisaldabki tema arvates vastuolu, mis takistab saama-futuurumi levikut. (Metslang 1997: 228–229) Samavõrd tugev võib siin aga olla ka keelekorralduse ja keeletoimetamise mõju: saama-konstruktsioone on soovitatud normikirjakeeles pigem vältida (vt Erelt 2011: 23–24). Niisiis võib öelda, et tuleviku tekkepind on eesti keeles olemas olnud ning saksa keele mõju on tulevikukonstruktsioonide kasutussagedust suurendanud.
3.2. Tulevikukonstruktsioon saama + Vma vanas kirjakeeles
XVI–XIX sajandi kirjakeeles on tulevikku väljendav saama + Vma konstruktsioon sagedane (vt ka Habicht 2001: 168–172; Penjam 2008: 265), seda alates XVII sajandi esimesest poolest, kui põhjaeesti kirjakeeles levis saksa werden-futuurumi otsese tõlkevastena saama-tulevikukonstruktsioon. Grammatilise funktsiooni edasiarengu taustaks sobivad võimalikkuse ja resultatiivsuse tähendusega saama-konstruktsioonid olid selleks ajaks samuti kasutusel.
| (29) | meije sahme wissist se igkawesse Ello ninck önnistusse sahma. wir werden gewisz das Ewige Leben vnd die Seligkeit erlangen. (VAKK, Stahl 1641, 445) ’me saame kindlalt igavese elu ja õnnistuse’ |
Eelnevas lauses on kasutatud saama-tulevikukonstruktsiooni leksikaalse saama-verbiga, mis esineb tähenduses ’omandama’. Sellel kõrge grammatiseerumisastmega konstruktsioonil on eesti keeles ka sobiv lähtekonstruktsioon, mis ei ole siiski vana kirjakeele tekstides sagedane. Lähtekonstruktsioonis väljendub sisuliselt modaalsele lähedane ’takistusest hoolimata võimalikuks saamise’, üldisemalt ÕNNESTUMISE tähendus (vt Habicht, Tragel 2014: 831–833). Vormiliselt annab seda edasi saama-abiverb koos põhiverbi ma-infinitiiviga, st konstruktsiooni vorm on sama mis tulevikukonstruktsiooni puhul, nt
| (30) | .. temmast [elevandist] sõas ennam abbi sa ollema, sest et jo enne mahhalastakse, enne kui waenlase liggi saab jõudma. (VAKK, Masing 1818, 100) |
Ehkki täispiibli tõlkimisega seoses arutati ka saama-futuurumi kasutuskõlblikkuse üle ja otsustati seda võõrmõjulist vormi kirjakeeles vältida, leidub väga üksikuid tulevikukonstruktsioone siiski ka esimeses eestikeelses täispiiblis (1739), nt
| (31) | Se sullane, kes targaste ommad asjad aiab, saab wallitsema perre poia ülle .. (VAKK, Piibel 1739, Op 17:2) ’Sulane, kes oma asju targasti korraldab, [hakkab] valitsema perepoja üle’ |
Varasemates eesti keele grammatikates on erinevalt tänapäevastest futuurum omaette ajavormina välja toodud ning ka tekstides kasutatakse seda tulevikule viitavates grammatilistes konstruktsioonides sagedasti kuni XX sajandi alguseni, nt
| (32) | Lootus on, et eestuleval talvel kool korralikult töötama saab. (AJA1900\aja0002) |
Rahvakeelse saama + Vma konstruktsiooni kasutamisele on osutanud ka Julius Mägiste, kes on toonud näiteid varasematest tekstidest ja grammatikatest, nt kui saan tulema, siis olen pühiks teil; lammas saab kandma (Mägiste 1936: 77). Nendestki näidetest ilmneb seos resultatiivse tähendusega.
Mägiste toob näiteid ka Eesti murretes esineva saama-potentsiaali kohta, nt ta sai papp olema ’ta võis (ilmselt) papp olla’, ta sai seda ütlema ’ta võis (vist) seda öelda’, sii sai olema sii küla ’see võis olla see küla’ (Mägiste 1936: 78). Uiboaed kirjeldab selliseid konstruktsioone enda uuritud murdematerjalis kui mineviku sündmuse kontekstis tulevikulisusele osutavaid. saama-verb on sellistes konstruktsioonides imperfekti vormis. (Uiboaed 2013: 154) Seda tüüpi kasutusjuhud võiks siinse töö terminites lugeda episteemiliste hulka. Just sellistelt rahvapärastelt konstruktsioonidelt on tulevikule üleminek ka loogilist grammatiseerumiskäiku silmas pidades igati ootuspärane.
3.3. Tulevikukonstruktsioon saama + Vtud vanas kirjakeeles
Lisaks tavapärasele aktiivi futuurumile leidub vanas kirjakeeles alates esimestest kirjapanekutest hulgaliselt näiteid futuurumi passiivi vormide kasutamise kohta. Seda võib arvatavasti taas põhjendada religioossete tekstide stiilikaanoniga ning varasemate tekstide tõlkelise päritoluga. Eeskujutarindiks on siin saksa werden + mineviku partitsiip, nt Stahlil münno Tüttar sahp sest Kurratist kurjast waiwatut. Meine Tochter wird vom Teuffel übel geplaget. (VAKK, Stahl 1638, 49) Nii võib juba XVI sajandi lühikestes käsikirjalistes tekstides kohata näiteid saama-passiivikonstruktsioonide kohta (33). Konstruktsioon on väga sage ka XVII (34a) ja XVIII sajandi (34b) kirjakeeles.
| (33) | Jsa mede, egæs sina olet, taiva sise, Pühæt sako sinu nimi .. ’Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud saagu sinu nimi’ (VAKK, Völcker 1585, 1) |
| (34a) | Kui taema kaas say maha mattetuth, sysz say taema vche wöra Hauwa sisse pantuth. (VAKK, Müller 1601/4, 11) ’Kui ta sai maha maetud, sai ta pandud võõrasse hauda’ |
| (34b) | Ussu läbbi langsid Jeriko Mürid mahha/ kui seitse Päwa nende ümber sai käidud. (VAKK, UT 1715, He 11:30) |
Sellised konstruktsioonid lõimuvad tihti pidama-konstruktsiooniga ning on kasutusel veel ka XIX sajandi lõpu tekstides (näites 35 on pidada-vorm evidentsiaalsuse marker).
| (35) | Kuninga proua ei suutwat ennast liigutada ning pidada woodisse ja woodist wälja kantud saama. (AJA1890\val0604) |
saama-passiivikonstruktsioonid on grammatiliselt keerukad tervikud, mis võivad lähtuda rahvakeeles olemas olnud aktiivivormis resultatiivsetest konstruktsioonidest AGENT + saama + Vnud. Tulevikus lõpetatava tegevuse tähendus on ka aktiivikonstruktsioonis olemas, mistõttu võis kirjakeel selle hõlpsasti omaks võtta.
Saksa ja inglise keele mineviku kesksõnu (millel puuduvad selgelt aktiivi ja passiivi eristavad vormid) on nimetatud resultatiivseteks kesksõnadeks (Haspelmath 1994). Võib oletada, et eesti keele tud-partitsiibi resultatiivne kasutus on kujunenud saksa keele toel. Seda tõendavad selgelt vanema eesti kirjakeele tekstid, kus resultatiivsed partitsiibikonstruktsioonid on saama-verbiga seoses kõige sagedamad. Eriti puudutab see tud-partitsiibiga konstruktsioone, mis väljendavad tegevuse teostumist koos viitega tulevikulisusele (nt 36).
| (36) | Ja kui nemmad pissut sawad karristatud, tehhakse neile pärrast rohkeste head .. (VAKK, Piibel 1739, Trk 3:5) |
Tuleviku abiverbina kasutamine on saama-verbi siinses artiklis käsitletud funktsioonidest kõige kõrgemal grammatiseerumisastmel (AEG kui grammatiline kategooria), ehkki nagu eespool näidatud, on eesti kirjakeele algusaegade kontaktimõjuline grammatiseerumine tulevikukonstruktsioonide esinemissagedust kunstlikult suurendanud. Siiski on vähemalt saab olema futuurumikonstruktsioon ka tänapäeva eesti keeles produktiivne. Järjest rohkem leidub aga kasutusjuhte ka dünaamiliste verbidega (vt Prass 2011: 42), mis võimaldab arvata, et praegune inglise keele mõju hoiab tuleviku väljendamise malli kirjakeeles alal ja isegi võimendab seda.
4. Kokkuvõte
Artiklis andsime ülevaate eesti keele polüseemse saama-verbi grammatiliste funktsioonide kujunemisest. saama on eesti keeles vana ja tänapäevaks pika grammatiseerumistee läbinud verb, mis on algsest liikumistähendusega iseseisvast lekseemist arenenud modaalseks abiverbiks ning futuurumikonstruktsioonides kasutatavaks abiverbiks. saama on nii vanemas kui ka tänapäevases kirjakeeles olnud sagedase kasutusega, seda eriti tänu eri tüüpi grammatilistele funktsioonidele, mida saama-konstruktsioonid väljendavad ja millega on seotud ka eri käändeliste vormidega konstruktsioonid: ma-infinitiiv (latiivse lähtetähendusega – seos MUUTUMISEGA, mis on suunatud protsess), da-infinitiiv (objektilise lähtetähendusega – seos omandamisega, mis on objektiga seotud protsess), nud-, tud-partitsiibid (resultatiivse lähtetähendusega – seos MUUTUMISEGA).
Tabel 1.
Grammatilised konstruktsioonid, milles saama esineb
|
Tähendus |
Konstruktsioon |
Näide |
|
VÕIMALIKKUS |
Agent + saama + Teema + Vda |
Nad saavad vilja müüa. |
|
VAJALIKKUS tõenäosus tõenäosus |
Agent + saama + Vda Agent + saama + Vda Agent + saama + Vma |
Me ei saa siin olla. Me saame näha. Nad ei saa tagasi pöörama. |
|
RESULTATIIVSUS (impersonaalne) |
Teema + saama + Vtud |
Laul sai/saab lauldud. |
|
RESULTATIIVSUS (personaalne) |
Agent + saama + Vnud |
Ta saab söönud. |
|
TULEVIK (staatiline) |
Teema + saama + Vma + Omadus |
Kontsert saab olema tore. |
|
TULEVIK (dünaamiline) |
Agent + saama + Vma |
Ta saab töötama. |
saama-verbi keerukat grammatiseerumiskäiku pole senini põhjalikumalt avatud. Seetõttu visandasime siinse käsitluse tarbeks lihtsustatud grammatiseerumisahela, kuhu paigutasime olulisimad leksikaalsed ja grammatilised tähendused, mida saama-verb kannab (vt joonist 1). saama funktsioonide arengut käsitlesime pankrooniliselt, st kasutasime vanu andmeid sünkroonilise kasutuse seletamisel ja tänapäevaseid andmeid varasemate muutuste tõlgendamisel, arvestades seejuures vanimate kirjakeele tekstide tõlkelist algupära.
saama-verbi grammatiseerumine on kulgenud ühelt poolt grammatiseerumise universaalsetele seaduspärasustele vastavalt, st algsest liikumistähendusega leksikaalsest üksusest on erinevate järjest grammatilisemate vaheastmete kaudu kujunenud tuleviku abiverb. Tulevikukonstruktsioon on tänapäeva kirjakeeles produktiivsena kasutusel saab olema ühendis. Hoolimata keelekorralduse vastuseisust on seda tüüpi tulevikukonstruktsioonid levinud ka dünaamilisi tegevusi väljendavate verbidega (saab tegema, saab kavandama). Tuleviku abiverbi kujunemisel on täheldatav ka vana kirjakeele perioodil läbitud kontaktimõjulise grammatiseerumise etapp, kus saksa keele werden-futuurumi eeskujul võeti religioossete tekstide tõlkimisel tekkinud funktsionaalse tühiku täitmiseks kasutusele tõlkemõjuline saama-tulevikukonstruktsioon, mis ei olnud jõudnud keeles loomulikul teel välja areneda. Ka võõrmõjulised tulevikukonstruktsioonid ei tulnud keeles kasutusele tühjale kohale, sest rahvakeeles olid välja kujunenud poolabiverbi saama ja infinitiivi- või partitsiibivormiga konstruktsioonid, mis väljendasid ÕNNESTUMIST, RESULTATIIVSUST ja sedakaudu ka viidet tulevikulisusele (saab meile öeldud, töö sai tehtud). Selliste rahvakeelsete konstruktsioonide olemasolu (nt lehm saab lüpsma, kas sa saad juba minema) ühelt poolt ja teisalt saksa keele mõju kinnistasid keeles selliseid grammatilisi konstruktsioone nagu osalejasisese ja osalejavälise VÕIMALIKKUSE (mees sai sealt läbi pugeda; ta saab selle maha müüa) ja VAJALIKKUSE (riik ei saa keelduda) väljendamine ning sealt edasi episteemiliste, kogu lausesisu TÕENÄOSUST hindavate konstruktsioonide kujunemine (tema ei saanud see olla). Et kirjakeeles uuendusena kasutusele võetud saama-tulevikukonstruktsioon oli algusest peale väga sage, võisid rahvakeelsed üksikkasutused tagaplaanile jääda ja kirjakeelest kaduda. Tulevik on ka konstruktsiooniliselt (saama-abiverb + ma-infinitiiv) selgelt eristunud, selle motivatsioon episteemiliste kasutuste näol avaldub pigem tõlgendustasandil (see saaks teile liiga tegema).
Materjali esitades püüdsime järjestikku paigutada tähenduslikult ja funktsionaalselt kõige tihedamini seotud valdkonnad. Arvatavat grammatiseerumisahelat täpselt järgivat kirjeldust ei olnud võimalik pakkuda, sest grammatiseerumisahel ei ole lineaarne. Materjali analüüsides torkas silma asjaolu, et ÕNNESTUMISE tähendus on saama-verbil kirjakeele dokumenteeritud andmete põhjal otsustades pidevalt olemas olnud (vt Habicht, Tragel 2014). Episteemilist kasutust esindavad nii Vda kui ka Vma konstruktsioonid, millest viimane võimaldab ümbertõlgendust ka tüüpiliseks tulevikukonstruktsiooniks.
Kui vanemas eesti kirjakeeles on saama põhiliselt kasutusel resultatiivsetes ja tulevikukonstruktsioonides, siis tänapäeva eesti keeles on kõige sagedasemad osalejavälist VÕIMALIKKUST ja VJALIKKUST väljendavad modaalkonstruktsioonid. Seejuures torkab modaalkonstruktsioonide juures silma nende eituslembus. Seda saab seletada interpersonaalse, kommunikatiivse eesmärgiga: keelekasutaja vahendab vastuvõtjale teate sellest, et ta ei tule mingil põhjusel toime ja ootab reaktsiooni või otsest abi.
Artiklis osutame ka sellele, et eesti saama-passiivikonstruktsioon kannab endas tüpoloogiliselt nii nn GET-passiivi kui ka BECOME-passiivi omadusi ja tähendusi, sest ka leksikaalsel saama-verbil on need mõlemad tähendused olemas. Seda (mitte tingimata ajalises järgnevuses kujunemist) peaks kajastama ka meie visandatud ahel joonisel 1, mis algab liikumise ja õnnestumise kui leksikaalsete lähtetähendustega ja jaguneb konstruktsiooni sisu ja vormi arvestades kaheks OMANDAMISE ja MUUTUMISE tähenduse lahknemisega. Omandamise tähendusega on seotud VÕIMALIKKUS ja osalejaväline VAJALIKKUS; MUUTUMISE tähendusega osalejasisene VAJALIKKUS, TÕENÄOSUS, RESULTATIIVSUS ja TULEVIK. Ahela funktsioonide hargnemine kajastab ühtlasi ka vormilist eristust: OMANDAMISE tähendusega algava haru modaalkonstruktsioonid vormistatakse eesti keeles da-infinitiivis põhiverbiga, MUUTUMISE tähendusega harus, mis lõpeb TULEVIKUGA, aga ma-infinitiivis põhiverbiga. Omaette funktsiooni, RESULTATIIVSUST, esindavad mineviku partitsiipidega -nud ja -tud moodustatud konstruktsioonid.
Eesti keele saama-verbiga vormistatud erinevad konstruktsioonid vajaksid tulevikus siiski tunduvalt täpsemat kasutuspõhist analüüsimist, kui see praeguses esmases kvalitatiivses sissevaates võimalikuks sai. Süsteemne korpuseuuring võiks siinsete arutluskäikude kinnitamiseks või kummutamiseks mõndagi huvitavat pakkuda.
Külli Habichti uurimistööd on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) ning Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojekt PUT475 „Kirjakeele morfosüntaksi varieerumise integreeritud mudel: pilootuuring eesti keele näitel”.
- Verbiga saama väljendatud leksikaalsed kategooriad ja konstruktsioonid. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 826−844; vt ka Tragel, Habicht 2012.
- Eesti keele permissiivkonstruktsioon hõlmab kaht sündmust, ja konstruktsiooni tähenduse võiks kokku võtta ’kedagi oma autoriteediga midagi tegema mõjutama nii, et lõplik kontroll soorituse üle on tegevuse sooritajal’. Tegu on lubamist, võimaldamist, teha laskmist väljendava konstruktsiooniga, mida tüüpiliselt vormistavad verbid andma, käskima, laskma, lubama, paluma, võimaldama. (Klettenberg 2007: 3–4)
- Kristel Uiboaed ei ole doktoritöös (2013), mis analüüsib ka murretes esinevaid saama-konstruktsioone, eri modaaltähendustel vahet teinud.
Keywords: polysemy, grammaticalization, construction, verb saama ’to get’, written Estonian
In the present article an overview is given of the development of the grammatical functions of the Estonian polysemous and polyfunctional verb saama ’get; can, become’. The article is a follow-up to an overview of the lexical usages of the same verb (Habicht, Tragel 2014). saama is an old Estonian verb with a long history of grammaticalization from a lexical motion verb to a modal auxiliary and to an auxiliary verb used in future constructions. The verb saama is frequent both in early and modern written Estonian, in particular due to the various grammatical functions expressed by saama-constructions. The Estonian saama-constructions contain non-finite verb forms such as the -ma infinitive (the original function of which is lative, referring to change as a directed process), -da infinitive (the original function of which is object, referring to acquisition as an object-bound process), and -nud, -tud participles (the original function of theirs is resultative, referring to a change). The Estonian passive construction of saama is a typological vessel of the properties and functions of both get-passive and become-passive, because the full verb of saama used to have and still has both of the meanings. Considering the use of the word and its constructions from 16th to 21st centuries, we suggest a grammaticalisation chain for the Estonian saama.
Ilona Tragel (b. 1968), PhD, University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, Associate Professor of General Linguistics; Estonian Institute / Beijing Foreign Studies University, Lecturer of Estonian, ilona.tragel@ut.ee
Külli Habicht (b. 1964), PhD, University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, Senior Researcher, kulli.habicht@ut.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#280 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-30 10:51:19" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(9985) "Võrguviited
CHILDES. http://childes.psy.cmu.edu/data/other/
Eesti kirjakeele korpus. http://www.cl.ut.ee/korpused/baaskorpus
Eesti murrete korpus. http://www.murre.ut.ee/murdekorpus/
EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ekss/
etTenTen veebilehtede korpus. http://www2.keeleveeb.ee/dict/corpus/ettenten/about.html
Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpus (VAKK). http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused/korpused
Kirjandus
A h r e n s, Eduard 1853. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Zweite umgearbeitete Auflage. Reval: In Commission bei Kluge und Ströhm.
A u w e r a, Johan van der, P l u n g i a n, Vladimir 1998. Modality’s semantic map. – Linguistic Typology, nr2, lk 79–124.
D a h l, Östen 2000. The grammar of future time reference in European languages. – Tense and Aspect in the Languages of Europe. Toim Östen Dahl. Berlin: Mouton de Gruyter, lk 309–328.
D i e d r i c h s e n, Elke 2012. What you give is what you get? On reanalysis, semantic extension and functional motivation with the German bekommen-passive construction. – The Art of Getting: get verbs in European languages from a synchronic and diachronic point of view. Toim Alexandra N. Lenz, Gudrun Rawoens. Special Issue of Linguistics, kd 50, nr 6, lk 1163–1204.
E r e l t, Mati 2003. Syntax. – Estonian Language. (Linguistica Uralica Supplementary Series 1.) Toim Mati Erelt. Tallinn: Estonian Acadamy Publishers, lk 93–129.
E r e l t, Mati 2011. Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused. Tallinn: Emakeele Selts.
E r e l t, Mati 2013. Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis. (Tartu Ülikooli eesti keele osakonna preprindid 4.) Tartu.
H a b i c h t, Külli 2001. Eesti vanema kirjakeele leksikaalsest ja morfosüntaktilisest arengust ning Heinrich Stahli keele eripärast selle taustal. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 10.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
H a b i c h t, Külli, T r a g e l, Ilona 2014. Verbiga saama väljendatud leksikaalsed kategooriad ja konstruktsioonid. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 826–844.
H a b i c h t, Külli, P i i r o j a, Piret, T r a g e l, Ilona 2015. Eesti võtma-tuleviku lugu. – Emakeele Seltsi aastaraamat 60 (2014). Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 19–50.
H a s p e l m a t h, Martin 1994. Passive participles across languages. – Voice: Form and Function. Toim B. Fox, P. Hopper. Amsterdam–Philadelphia: Benjamins, lk 151–177.
H e i n e, Bernd 1993. Auxiliaries: Cognitive Forces and Grammaticalization. New York: Oxford University Press.
H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2002. World Lexicon of Grammaticalization. Cambridge: Cambridge University Press.
H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2003. On contact-induced grammaticalization. – Studies in Language, kd 27, nr 3, lk 529–572.
H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2005. Language Contact and Grammatical Change. Cambridge: Cambridge University Press.
H o p p e r, Paul J. 1991. On some principles of grammaticalization. – Approaches to Grammaticalization. Kd I. Toim Elizabeth Closs Traugott, Bernd Heine. Amsterdam–Philadelphia: Benjamins, lk 17–36.
K a n g a s n i e m i, Heikki 1992. Modal Expressions in Finnish. (Studia Fennica: Linguistica 2.) Helsinki: Finnish Literature Society.
K e h a y o v, Petar, T o r n – L e e s i k, Reeli 2009. Modal verbs in Balto-Finnic. – Modals in the Languages of Europe. (Empirical Approaches to Language Typology 44.) Toim Björn Hansen, Ferdinand de Haan. Berlin–New York: Mouton de Gruyter, lk 363–401.
K l e t t e n b e r g, Reet 2007. Permissiivkonstruktsioon eesti kirjakeeles. Magistritöö. Käsikiri TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudis. Tartu.
L i n d s t r ö m, Liina, T r a g e l, Ilona 2007.Eesti keele impersonaali ja seisundipassiivi vahekorrast adessiivargumendi kasutuse põhjal. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 532–553.
L i n d s t r ö m, Liina, T r a g e l, Ilona 2010. Possessive perfect construction in Estonian. – Folia Linguistica, kd 44, nr 2, lk 371–400.
M e t s l a n g, Helle 1994a. Temporal Relations in the Predicate and the Grammatical System of Estonian and Finnish. (Oulun yliopiston suomen ja saamen kielen laitoksen tutkimusraportteja 39.) Oulu: University of Oulu dissertation.
M e t s l a n g, Helle 1994b. Eesti ja soome – futuurumita keeled? – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 534–547; nr 10, lk 443–453.
M e t s l a n g, Helle 1997. Eesti keele ja teiste soome-ugri keelte futuurumi arenguid. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 226–231.
M e t s l a n g, Helle 2011. Some grammatical innovations in the development of Estonian and Finnish: Forced grammaticalization. – Linguistica Uralica, nr 4, lk 241–256.
M ä g i s t e, Julius 1936. Eesti saama-futuurumi algupärast ja tarvitamiskõlblikkusest. – Eesti Keel, nr 3, lk 65–92.
N o l a n, Brian 2012. The get constructions of Modern Irish and Irish English: get-passive and get-recipient variations. – The Art of Getting: get verbs in European languages from a synchronic and diachronic point of view. Toim Alexandra N. Lenz, Gudrun Rawoens. Special Issue of Linguistics, kd 50, nr 6, lk 1111–1161.
P a j u s a l u, Renate, T r a g e l, Ilona, V e i s m a n n, Ann, V i j a, Maigi 2004. Tuumsõnade semantikat ja pragmaatikat. (Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 5.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
P e n j a m, Pille 2008. Eesti kirjakeele da- ja ma-infinitiiviga konstruktsioonid. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 23.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
P r a s s, Kerli 2011. saama- ja hakkama-tulevik tänapäeva eesti kirjakeeles. – Oma Keel, nr 2, lk 39–47.
R o s s, Kristiina 2013. Vanad uuendused lõuna- ja põhjaeesti keeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat 58 (2012). Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 210–224.
S a u k k o n e n, Pauli 1966. Itämerensuomalaisten kielten tulosijainfinitiivirakenteiden historiaa I. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.
S w e e t s e r, Eve E. 1990. From Etymology to Pragmatics: Metaphorical and Cultural Aspects of Semantics Structure. (Cambridge Studies in Linguistics 54.)Cambridge: Cambridge University Press.
T r a g e l, Ilona 2003. Eesti keele tuumverbid. (Dissertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
T r a g e l, Ilona 2004. Tuumverbi ja da-infinitiivi ühendid. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli preprint I.) Tartu.
T r a g e l, Ilona 2007. Modaalverbide saama/saada ja võima/voida vastandkasutus eesti ja soome keeles. – Grammatika és kontextus – új szempontok az uráli nyelvek kutatásában. (Urálisztikai tanulmányok 17.) Toim M. Csepregi, V. Masonen. Eötvös Loránd Tudományegyetem, Finnugor Tanszék, Budapest, 2004. április 4-7. Eötvös Loránd University, lk 331−338.
T r a g e l, Ilona, Habicht, Külli 2012. Grammaticalization of the Estonian saama ’get’. – The Art of Getting: get verbs in European languages from a synchronic and diachronic point of view. Toim Alexandra N. Lenz, Gudrun Rawoens. Special Issue of Linguistics, kd 50, nr 6, lk 1371–1412.
T r a u g o t t, Elizabeth Closs 1989. On the rise of epistemic meanings in English: An example of subjectification in semantic change. – Language, kd 65, nr 1, lk 31–55.
U i b o a e d, Kristel 2013. Verbiühendid eesti murretes. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 34.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#414 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#415 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Ilona Tragel, Külli Habicht
saama-verb grammatilistes konstruktsioonides
Andres Tennuse foto.
2. detsembril 2016 lahkus meie hulgast teenekas keeleteadlane ja õppejõud, Tartu Ülikooli emeriitdotsent, Emakeele Seltsi auliige Jaak Peebo.
Jaak Peebo sündis 1933. aastal Tartus. 1952. aastal lõpetas ta Elva keskkooli ning tema hilisem elutee ja -töö oli peaasjalikult seotud Tartu ülikooliga, kus ta asus pärast keskkooli lõppu eesti filoloogiat õppima. 1957. aastal lõpetas J. Peebo Tartu ülikooli eesti filoloogina ning jätkas aastatel 1960–1963 eesti keele aspirantuuris. 1963. aastal sai temast tollase eesti keele kateedri vanemlaborant, kelle tööülesannete hulka kuulus ka vene osakonna üliõpilastele eesti keele õpetamine. Uut etappi õppejõutöös tähistas 1969. aastal vanemõpetaja ametikoht. 1981. aastast sai J. Peebo eesti keele dotsendi kutse ning tema õpetatavaks põhiaineks kujunes eesti keele vormiõpetus. Tema sellealased publikatsioonid, eeskätt raamat „Eesti keele muutkonnad” (Tartu, 1997), on oma süsteemsuse ja põhjalikkusega eeskujuks ka praegustele vormiuurijatele. Lisaks vormiõpetuse õpetamisele juhendas J. Peebo proseminare ja seminare, pidas loengukursusi eesti keele sõnavarast, eesti ja soome keele kontrastiivsest grammatikast ja lõunaeesti kirjakeelest ning juhendas üliõpilaste bakalaureuse- ja magistritöid. Ta õpetas eesti keelt ka Soomes, töötades aastatel 1974–1976 Helsingi ülikooli ja 1983–1984 Oulu ülikooli eesti keele lektorina.
Keeleuurijana keskendus Jaak Peebo huvi kahele teemale: vormiõpetus ja kirjakeele ajalugu. Ta uuris eesti kirjakeele vormistikku, selle tüübistamise võimalusi ning tegeliku kasutuse ja normingu vahekorda. Sellega on seotud mitmed tema teadustööd, nende hulgas artikkel „Kahetüvelisuse taandumisest hammas- ja tütar-tüüpi sõnades” (1999). Töö vormikasutuse uurimisel sai loogilise väljundi Vabariiklikus Õigekeelsuskomisjonis ja Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, kuhu J. Peebo aastaid kuulus, olles 1993–1995 keeletoimkonna vanem. Pikaajalisel uurijateel pakkusid talle pidevat huvi ka eesti vanema kirjakeele leksikaalsed ja vormilised rikkused ning ennekõike lõunaeesti vana kirjakeel. Nii on ta põhjalikult uurinud 1686. aastal ilmunud Wastse Testamendi keelekasutust („Wastse Testamendi lugu”, Tallinn, 2001). Artikkel „Eestikeelse Piibli ühe eelkäija sõnavarast” (1989) käsitleb samuti Wastse Testamendi arhailisi sõnu. Ta on tutvustanud Johannes Gutslaffi verbivormistikku ning avaldanud soomekeelse kokkuvõttekäsitluse „Eteläviron kirjakielestä” (1997). J. Peebo oli teadaolevalt parim lõunaeesti vanema kirjakeele asjatundja.
Oma kandidaadiväitekirja F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoja” sõnavarast kaitses J. Peebo 1973. aastal. Sellele, et väitekiri oli pikaajalise töö tulemus, osutab asjaolu, et esimesed teaduslikud artiklid Kreutzwaldi eepose sõnavara teemadel ilmusid temalt juba 1960. aastate keskel. Märkimisväärselt mahukast analüütilisest eeltööst annab aimu Keeles ja Kirjanduses ilmunud kaheosaline artikkel „„Kalevipoja” sõnavara Wiedemanni sõnaraamatus” (1969). Väga põhjalikult esitas J. Peebo „Kalevipojale” eriomast sõnavara kogumiku „Sõnasõel” 4. ja 5. köites välja antud kaheosalises publikatsioonis pealkirjaga „Kalevipoja sõnastik” (1980). See väärtuslik sõnakogu täitis tühimiku vanimate eesti-saksa sõnaraamatute ja XIX sajandi lõpu sõnaraamatute vahel ning tõi ilmekalt välja Kreutzwaldi rolli eesti sõnavara rikastajana.
Märkimisväärne ja meeldejääv oli J. Peebo panus Tartu Ülikooli vana kirjakeele uurimisrühma tegevusse. Rühma koosseisu kuulus ta 1995. aastast, selle loomisest alates, osaledes seminaride ja konverentside korraldamises ning töörühma väljaannete eeltöödes, nende hulgas nt kollektiivne kogumik „Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (1997). Ta oli Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetiste esimese numbri toimetaja („Läänemere rahvaste kirjakeelte ajaloost”, Tartu, 1995). Viimase paarikümne aasta jooksul aitas ta koostada ja toimetas mitut vana kirjakeele sõnastikku, nt Johannes Gutslaffi „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest” (Tartu, 1998), „Georg Mülleri jutluste sõnastik” (Tartu, 2000), „Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika” (Tartu, 2002), ning osales kaasautorina Georg Mülleri „Jutluseraamatu” (Tartu: Ilmamaa, 2007) koostamisel. Viimastel eluaastatel toimetas ta mitut kirjastuse Ilmamaa keele- ja kultuuriloolist väljaannet, nt Jakob Hurda artiklite kogumikku „Keelemees” (2012) ja Ferdinand Johann Wiedemanni mälestusteraamatut „Mälestusi minu elust” (2014).
J. Peebo Eesti kultuuri järjepidevust väärtustav tegevus on leidnud ka avalikku äramärkimist: 2012. aastal tunnustati teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ning 2013. aastal nimetati ta Elva linna aukodanikuks. Ta oli Soome-Ugri Seltsi liige ja Emakeele Seltsi auliige.
Kolleegid jäävad Jaak Peebot mäletama kui mitmekülgset ja sügavate teadmistega keeleteadlast ning sõbralikku inimest, kes oli oma vaadetes alati aus ja põhimõttekindel ning suhtumises siiras ja toetav.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#282 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-05-30 10:46:39" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#416 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(78) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#417 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-02-07 14:36:51" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Külli Habicht
In memoriam. JAAK PEEBO (25. X 1933 – 2. XII 2016)
Eeva Park. Lemmikloomade paradiis. [Tallinn:] Verb, 2016. 237 lk.
Pärast raamatu lugemist hakkasin pealkirja üle mõtlema ja küsisin endalt: kus Eeva Pargi paradiis siis on ning kes on siin (ja kelle?) lemmikloom? Ja kas on tegemist iroonia või koguni sarkasmiga, sest ega me siin mingit paradiisi kirjeldust ju ei leia. Või leiame siiski?
Lähemal tagasilehitsemisel ning täpsemal ülelugemisel selgus ometi ruttu, et paradiisi asukoht on – vähemalt minategelase Minna-Maria jaoks – üsna täpselt fikseeritud. See on nimelt Kreeta saarel, üks „helendavalt valge liivaga lahesopp, mäemüüridest ümbritsetud, puutumatu ja ainult meie päralt” (lk 91). Sõna „paradiis” esineb selles episoodis seoses noore armastajapaari puhkusereisiga mitu korda (lk 85, 90–92), ülejäänud raamatus aga peaaegu üldse mitte. Ainult üsna lõpuosas on ainsat korda kirjas raamatu pealkiri: peategelane Minna-Maria tahtis „kinni hoida oma kevadest lemmikloomade paradiisis” (lk 212). Veel mainitakse paradiisi vaid eelviimasel leheküljel, kus peategelane samuti mäletab mineviku õnnehetke.
Lemmikloomadega on lugu keerulisem, sest too sõna on – umbes sama napi esinemissagedusega nagu paradiiski – kogu raamatus laiali ning väga erinevate konnotatsioonidega (sellest allpool). Sellele lisaks leidub rohkelt lemmikuid ning koduloomi, koeri-kasse, aga ka „rebasenahkse kraega mantel ... kiiskavate klaassilmadega” (lk 219, samamoodi juba lk 6). Just võrdluses tõeliste loomadega sündiski lemmikloom kui armsama nimetus, pärast seda kui armastaja Mart oli Minna-Mariat kord inglise keeles kõnetanud („very impressive, my pet”, lk 60). Mõned leheküljed hiljem on Minna-Maria ise väljendi tõlkelaenuna üle võtnud ning kasutab seda endast rääkides (võrdluses koertega): „Nendest saab tavaliselt palju parema lemmiklooma kui minusugusest, aga....” (lk 68). Kuigi siin lihtsalt naljatatakse esmatutvuse käigus, on siiski tegemist raamatu võtmekohaga, nii et seda lõiku tasub tsiteerida tervena:
„„Jäta järele ... aitab ... ma sain aru ... I take the point, my dear pet. Tule, läheme siin maha. Ära punni vastu, mu lemmikloomake,” ütles ta, ning me läksimegi ja olime koos veel terve selle päeva ja öö, aga nii lähedal kui külmas Pirita rannas, ei olnud me enam kordagi, kuigi ta tuli minusse ja oli seal sileda, kuuma ja plahvatavana nii kaua, nii palju, et lõpuks lamasime me liikumatult ühtesulanutena, nagu oleks laine meid randa uhtunud.” (lk 68)
Võtmekohaks söandasin seda lõiku nimetada sellepärast, et siin on ühesainsas lauses kõik olemas ning välja öeldud: armastuse intensiivsus ja seletamatus, samuti selle problemaatilisus ja väljapääsu võimatus. Vähemalt käesoleva romaani armastuse oma, sest juba alguses on lõpp tunda, iialgi enam ei saavutata esimese hetke lähedust. Vastupidi, romaani teemaks olevat armastussuhet on mitmeti kirjeldatud võitlusena: „...meie kahe lugu ongi tegelikult pidev lahing, mis käib väga täpsete, nagu elu ja surma peale võitlevate duellantide reeglistiku järgi: astu kakskümmend sammu, pööra ümber, sihi ja tulista otse südamesse” (lk 10). See kordub hiljem: „Astu kakskümmend sammu, keera ringi ja tõsta aeglaselt relv sihtimiskõrgusele” (lk 141) või: „See polnud mingi duell, see oli lihtsalt tapmine” (lk 214).
Et sellest lootusetust armastuse vanglast pääseda, on noorest naisest peategelane põgenenud välismaale. Ta sai endalegi ootamatult (taotluse oli täitnud koos Mardiga naljatades ning liialdades-suurustades) stipendiumi, millega tal avaneb võimalus viibida mõnda aega ühes loomemajas Iirimaal. Asukohamaad pole küll romaanis kuskil otseselt välja öeldud, aga lk 25 mainitud Kylemore Abbey on ju hõlpsasti guugeldatav ning täitsa olemas olev loss Iirimaa läänerannikul. Ning miks seal ei võiks olla mingi kirjanduslembese rikka proua loomemaja?
Loomemaja lugusid eesti kirjandusest juba teame, kas või Maimu Bergi „Kirjutajad” (1987), mis osaliselt leiab aset Wiepersdorfis, või Maarja Kangro „Luule” (kogust „Hüppa tulle”, 2014), aga Pargi raamatu loomemaja sarnaneb pigem hullumaja või vanglaga, milles üks rikas metseen, pisut salapärane leedi M., kirjanikud „nagu loomad puuridesse sulges” (lk 72 – jälle looma motiiv!). Selle taga on arusaam, et muidu nad ju midagi korralikku ei kirjutaks, neid tuleb lihtsalt maailmast eraldada, levist ja võrgust välja lülitada, ning lubatud stipendium välja maksta alles tagantjärele, mitte kohe saabumise hetkel – siis sünnib kunst.
Ja ennäe imet – sünnibki! Peategelane Minna-Maria ei taha küll eriti sellisele režiimile alluda, ta tunneb ennast nagu „akvaariumis” (lk 6, jälle loomad!), ronib öösiti aknast välja ning pummeldab kohalikus pubis – aga lõpuks hakkab ta kirjutama. Ajendiks on ka tema pime naaber, Iraanis sündinud ning inglasest abikaasaga Londonis elav kurdi naine, kes hoogsalt kirjutab näidendit. Kui too küsib Minna-Maria käest, millega tema siis praegu tegeleb, tunnistab viimane ausalt, et tegelikult mitte millegagi, sest kõik olevat tal peas segi ning ta ei tea, millest alustada. Mille peale naaber vastab kuivalt: „„Sõnadest… Mina alustan kirjutamist alati sõnadega.”” (lk 54) Nii lihtne see ongi, järgmisel leheküljel algab kursiivis kirjutatud „tekst tekstis” ning edasi voolab vaheldumisi kaks liini läbi kogu raamatu, kuni need lõpuks elegantselt kokku sulavad.
Nõnda vaadatuna ongi „Lemmikloomade paradiis” osaliselt romaan kirjutamisest ning vabanemisest ja kirjutamise teel eneseleidmisest. Tükkhaaval saab lugeja teada, mida minategelane on kogenud ning millega ta on kimpus. Aga mitte kunagi rahulikult voolava narratiivina, vaid pigem hüppeliselt ning kaudselt – nii nagu ehtsas elus. Saame teada keerulisest vennast ning ka intensiivsest suhtest temaga, veel keerulisemast suhtest emaga (koos pika keeldude nimekirjaga, lk 118–119), isast, vanaemast, Mardi vanaisast ning ka nurisünnitusest, mille peategelane ilmselt läbi elas. Viimase abil võib näitlikustada, kuidas romaan on üles ehitatud, sest teadmisi sellest söödetakse meie ette tükkhaaval: „Mul oli ikka veel valus käia, eriti astmetest üles ja alla astuda. [---] Arvatavasti tuli see nõrkus lihtsalt verekaotusest….” (lk 17); miski „kogunes mu tühjaks kaabitud sisikonda” (lk 19); „Ta ei suutnud mu emakasse klammerduda. Ma olin mingilt loomalt oma verre nakkuse saanud … kellelt iganes lemmikloomalt….” (lk 124); „…nagu usuks ta [vend Silver] ikka, et ma käisin, Mardile midagi teatamata, medeialikuks kättemaksuks aborti tegemas” (lk 140–141).
Eelviimasest tsitaadist selgub, et lemmikloomadega võivad lood hoopis halvasti olla, nii et ühemõtteline pole siinses romaanis miski. Aga kas pole jälle nii, et see on nagu ehtsas elus? Kuni ilusa tõdemuseni välja, et „[m]eie
isa ei ole kunagi taevas olnud. Kui ta üldse kusagile tahtis, siis metsa, seenele, nii et mingit meieisapalvet lugeda oleks hoopis narr” (lk 152). Autorile, kes on varem luuletanud „meie isa, kes sa ei ole taevas / sinu nime me ei pühitse...”,(1) on selline jalad-maas-hoiak muidugi iseloomulik, järelikult pöördub ta tegelane oma palvetega puude poole, mis on laiali pillatud kogu romaanis, inspireeritud loomemaja botaanikaaia ladinakeelsetest puunimetustest.
Värskendavalt mõjub Park ka siis, kui ta nagu möödaminnes kirjutab peavoolu või „üldiste tõdede” vastu. Me oleme harjunud sellega, et turistid kiidavad igasuguseid sakraalehitisi, aga Pargil on üks „kivist kabel” lihtsalt „inetu niiskuselõhnaline hoone” (lk 42). Meie kõik armastame Arvo Pärti, aga Pargi minategelane ütleb meistri kohta, et ta „mulle tegelikult ei meeldigi” (lk 122). Ning kes meist poleks vaimustusega tsiteerinud Alliksaart, aga Pargi tegelane arvab, et „olematus peab olemas olema” (lk 148). Kuni äärmise aususeni välja: peategelane oli kõrgel mäel seistes „kavatsenud paluda, et mu ema sureks” (lk 171). Meie tavakultuuris on selline soov lihtsalt välistatud, aga ometi on mitmed sellise mõtte saabumist oma ajju kindlasti täheldanud – julgemata seda välja ütelda. Ka Minna-Maria sageli ei julge, selle asemel ta ropendab uuseesti keeles „Fuck you vittumainen paskahomma!” (lk 156).
Samasse ebakonventsionaalsuse lahtrisse kuulub veel Pargi ümberpööratud vanuse visioon: oleme harjunud ettekujutusega, et meie vanemad on meist vanemad, sellest ju ka nende eestikeelne nimetus, aga Pargi juures on lood nagu Priit Pärna Tagurpidi-Antsul. Tegelikult oleme meie, praegused inimesed, vanemad kui enne meid sündinud inimesed ja puud: „Ma olin juba sündinud temast 150 aastat hiljem, olin juba sündides poolteist sajandit vanem” (lk 42) – või: „Me sünnime üha vanematena...” (lk 74), samamoodi veel lk 123. Meis on säilinud eelkäijate ainestikku ja sellepärast on meil rohkem minevikku, järelikult oleme Pargi mõistesüsteemis „vanemad”.
See kõik teeb romaanist lihtsalt nauditava lugemiselamuse – ka tänu Pargi poeetilisele keelekasutusele. Näiteks kirjutab ta laia voodi kohta, „et sellisest voodist ei leia unest ärgates iseennastki üles” (lk 38). Ilus ju?
Lõppude lõpuks on armastus aga – vist – vilets. Sest otsustaval hetkel viimasel leheküljel, kui peategelane ei oska, ei julge, ei tea otsustada, kas astuda üle tee ja kohtuda armastatuga – või, muidugi, lihtsalt ei tea, kas see mees ikka on ta armastatu, kas ta üldse armastab teda –, võetakse otsustamine tema käest ära, autor võtab selle ära ühe võimsa lõpplausega, mida ma siin ei paljasta, mis aga oma plahvatuslikkusega selgesti mõista annab, et armastus on üks võimatu asi.
Lõpp halb, kõik halb? Ei, vastupidi. See, mis lõpus juhtub Pariisis, kuhu Minna-Maria on uue ülesandega läkitatud (läkitaja oli leedi M.-i abikaasa, kes sellega päästis Minna-Maria loomemajast väljaheitmise eest), on Pariisi jaoks võib-olla halb, aga see on ju fiktsioon. Romaani jaoks on see ülihea lõpplause, mis ühtlasi annab võimaluse edasiminekuks ning -mõtlemiseks. Niisiis: lõpp hea, kõik hea.
- E. P a r k, Homsed uudised. Tallinn: Verb, 2005, lk 33.
Cornelius Hasselblatt
Armastuse vangla
Karl August Hindrey. Kirjad noortele. (Eesti mõttelugu 130.) Koostaja Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2016. 536 lk.
Ühte lugu olen tahtnud Hando Runnelile rääkida, aga pole leidnud selleks sobivat hetke. Nüüd mõtlesin, et parem räägingi avalikult, mitte eraviisil.
Lugu oli nii. Ükskord Enn Soosaarele Kadriorgu külla minnes leidsin ta istumas oma raamaturiiuli ees ja silmitsemas „Eesti mõtteloo” sarja köiteid. Need olid riiulil hoolikalt õigesse järjekorda seatud. Istus seal mõtlikult ja ütles siis rõhuga: „Selle mehe ees ma võtan mütsi maha.” Lugu on seda enam rääkimist väärt, et Soosaar üldiselt niisuguseid verbaalseid hommage’e ei harrastanud. Tal oli kriitiliselt ettevaatlik natuur, muuhulgas häiris teda keskpärane rahvuslikkus, aga „Eesti mõtteloo” sarjas oli ta kahtlemata leidnud rahvusliku missiooni kõrgvaimse kehastuse. Nii me siis kummardasime seal riiuli ees, üks istus, teine seisis.
Nüüd vaatan üksinda seda sarja, ilma Soosaareta, ja näen, et Karl August Hindrey (1875–1947) „Kirjad noortele” on 200 raamatuna kavandatud sarja 130. raamat. Koostaja on mõistagi ikka s e e m e e s, sarja hing Hando Runnel. Ütlen m õ i s t a g i seetõttu, et seni ilmunud raamatutest on koguni poolsada tema koostatud (vahel on ta olnud kaaskoostaja). Kellel on küllalt kujutlusvõimet, see tajub niisuguses vaimude väljakaevamises omalaadset vägitööd. Mingil määral on koostamistöö ka tõlgendamine, mitte üksnes tekstide valiku, vaid ka esitusviisi poolest – kompositsioon, alaosade kõnekad vahepealkirjad, lühikesed tabavad saatesõnad – kuni raamatupealkirjadeni välja. (Esineb ületõlgendamistki, näiteks Marta Sillaotsale omistatud „Kirg ja kavalus”.) Kõigis neis raamatuis on soojust, kodusust, Eesti-keskset avarust. Võiksime isegi öelda, et mõtlejad astuvad meie ette runnellikult struktureerituna.
Nii ka Hindrey. Koostaja ütleb järelkirjas, et see kogumik on talle juba teine „katse mõistatada” Hindrey „olemust ja asendit eesti kultuuriloos” (lk 511). Paraku – rohkem Runnel oma mõistatamise tulemusi ei ava. Järelkirjas tsiteerib ta oma varasemat järelsõna Hindrey kogumikule „Poisid, koerad ja teised toredad” (1995), sellele järgneb Voldemar Kochi (Kurese) Hindrey-aineline artikkel 1935. aasta Vabast Maast. Midagi paneb aga paika sisukord. Hindrey sadakond kirjatööd on jaotatud „kirjadeks” nende kirjutamiskoha järgi: Pariis, kodu, Euroopa, Tartu, Eesti Vabariik. Kusjuures kodu langeb sellest kohamääratluste reast pisut välja: hakkame mõtlema, mida see tähendab, on’s kodu vaimses mõttes Hindreyle näiteks eesti kirjandus (ja teater), millest raamatus on palju juttu. Ja nii on koostaja meid oma väikse poeetilise liigutusega juba Hindrey stiihiasse kaasa tõmmanud. Raamatu ülesehitus osutab tõsiasjale, et Hindrey kuulus meie „pariislaste” sugupõlve, ta oli kahtlemata saanud eurooplaseks, aga jäänud ka eestlaseks. Sisukorda Pariisi-mälestustest kuni Ella Ilbaku tantsuarvustuseni (lk 499–500) silmitsedes on tajuda, et Hindreys oli loomupäraselt ja manifesteerimatult mõndagi sellist, mille poole nooreestlased programmiliselt (ja manifesteerides) pürgisid.
Artiklivaliku puhul torkab silma, et kõik kirjatööd (peale paari erandi) pärinevad ajavahemikust 1902–1926. Miks on koostaja just siin joone alla tõmmanud? Sirvisin igaks juhuks 1933. aasta Postimeest ja laadisin Hindrey ohtra kaastöö seast oma arvutisse kirjutisi, mida oli kahju maha jätta digiuniversumi kõledusse: Anton Jürgensteinist, Eesti Üliõpilaste Seltsist, baltisakslastest, vabadussõjalastest, Rudolf Sirgest, tõotuse andmisest... Raske on näha 1926. aastas piiriposti (isegi Tõnissoniga tülli läks Hindrey vist juba varem). Kas on kavas veel teine kogumik aastaist 1926–1944? Niisugused küsimused jääksid ära, kui koostaja oleks võtnud vaevaks oma valikuprintsiipe tutvustada. Ja kui juba ütlemiseks läks: „Eesti mõtteloo” köidetes on mind ikka häirinud kommentaaride puudumine keelelise toimetamise kohta. Mõistagi on varasemaid tekste vaja siluda, et arhailised keelendid ei häiriks sisu, mis pole kaotanud oma värskust. Küllap on Ilmamaas seda tööd alati parema äratundmisega tehtud. Kuidas me oleksime lugenud kas või sarja avaköidetest Juhan Luiga esseid, kui keeleliselt üsnagi kaugeks jäänud tekstide kallal poleks tehtud värskendustööd? Ometi ei leia raamatutest selle kohta mingit märget. Ja rangelt võttes on see siiski pisikene pettus. Hindrey puhul saame joonealustest märkustest vähemasti aimu, et ta on meie keelde üritanud juurutada iseäralikke võõrsõnu prantsuse keele eeskujul. See oli tema keeleuuendus.
Seesuguste raamatute koosseisu peaks kuuluma veerg, kus selgitatakse toimetamise ja koostamise põhimõtteid. Mõistan, et olen oma märkustega kohatult hiljaks jäänud, mõtteloo raamatute võimsa vaimumühina taustal võivad need mõjuda urgitsemisena, aga et olen hetkel võtnud kriitiku rolli, siis pole parata, seisus kohustab.
Hindrey asendi „mõistatamist” on pärssinud mitte ainult nõukogudeaegne tsensuur, vaid ka kirjandusloos kinnistunud nooreestlaste enesekuvand, milles oma vastaseid, nn Postimehe ringkonda kujutati poliitiliselt vana- ja esteetiliselt tömpmeelsena. Hindrey, kes pärast kunstiõpinguid Peterburis, Münchenis ja Pariisis asus tööle Postimehe toimetuses, niisugusesse kuvandisse ei sobitu. Eesti kultuuri tugevasti ideologiseeritud arengupildis, kus ikka on olnud oluline küsimus, „kelle poolt sa oled”, jääb ta ringkonda kuulumisele vaatamata kuidagi omaette. Hindrey oli vaimselt kultiveeritud, tundliku ja hästi kasvatatud inimese poolt. Pole kahtlust, et ta igatses parandada raske saatuspärandiga eesti inimest, nähes, „kui kaugel me Jumala kujust oleme, mille järgi meid olevat loodud” (lk 424). Kui otsida Hindrey konservatiivsust, siis on siin selle sügav juur. Niisuguse inimese kilbile tõstmine oli ehk Hindrey missioon kõige üldisemalt. („Oli küll armetu vähe neid, kel takti paistis olevat ja peentunnet”, nendib ta 1904. aastal Pariisist Tartusse tulnuna, lk 65.) Võib muidugi öelda, et Hindrey ei pühendunud nii kavakindlalt ülesehitustööle, nagu nooreestlased või tõnissonlased oma platvormidelt. Ta oli boheemlik, veetis aega Vanemuise puhvetis, poseeris vaimukustega ning hindas isiklikku sõltumatust. Ideoloogiliselt heitlevas ja kiirelt muutuvas ühiskonnas on oluline, et keegi, kellel on inimesele muutumatult kõrged nõudmised, reflekteeriks toimuvat kõrvalt. Hindrey iroonilist distantsi valdav vaim oli selleks sobiv.
Hindrey n-ö koha otsinguil vaadelgem korraks tema suhtumist Noor-Eestisse, eeskätt Tuglasesse. Kümmekond aastat vanema inimesena, kes oli Pariisis elanud nii kaua, kuni igav hakkas, ei olnud nooreestlaste Euroopa-õhin talle midagi uudset. Aga tagantjärele võime tunnustada Hindrey vaistu, nentida tema esteetiliste hinnangute paikapidavust. Nii märkab ta näiteks Noor-Eesti II albumi (1907) arvustuses kõike seda, mis oli alles eos, aga millest on nüüdseks ammugi saanud klassika: Tuglase stiilisuutlikkust, Liivi „sügavat tundmust”, K. J. Petersoni aegumatuid publikatsioone jm. Ja heidab prügikorvi Tuglase seni tundmatuks jäänud nimekaimu Eduard Mihkelsoni kiitva „mäletsemise” Ernst Petersoni „Rahvavalgustaja” kallal, mis liiatigi naelutab kirjaniku „poliitilise koha pääle kinni” (lk 97). Moralistlik Peterson pidanuks vanameelseile ometi armas olema!
Postimehe veergudel tekitas pahameelt Noor-Eesti III album (1909), kus oli muuhulgas Tuglase ülikriitiline käsitlus Eduard Vildest ja Ernst Petersonist. Hindreyl aga jagub sealtpeale Tuglasele ainult häid sõnu. Ta kirjutab Noor-Eesti ajakirjas ilmunud (1910) Tuglase Liivi- ja Tammsaare-arvustuste puhul: „Jälle seesama ilus põhjalikkus, mis ennast tundmusega ja tundmisega ühendab, nagu meie seda juba tema Eduard Wilde ja Ernst Petersoni arvustuse juures nägime, seesama haritud maitse, seesama hiiglasuur samm meie endisest arvustamise seisukohast eemal.” (lk 119) (Sealsamas lk 120 märgib Hindrey Tammsaare muinasjuttudega seoses prohvetlikult, et need veel „midagi Tammsaare-omast ei paku”, seesuguseid tabavaid kilde tasub otsida teistegi puhul.) Siin tunnustab vanem mees ausalt seda, et nooremast hakkab kasvama vaimselt kultiveeritud inimene. Ja veel enam, peagi kirjutab Hindrey, et Noor-Eesti ajakirjas ilmunud Tuglase „„Põhjamaa pärl” on kui poleemika-töö nii üleüldise tähtsusega, et ajalehed ta ära peaksid trükkima”(1) (lk 148). Tuglase kirjatöö tuumväide on, et Noor-Eesti „pääpüüe on selle poole sihitud, et Eesti rahvuslik kunst Euroopa kunstivoolu, selle praeguse „modernismuse” kõrgusele tõuseks”.(2) See on vägagi nooreestilik klausel, millega „Postimehe mees” Hindrey siin ühineb, kuigi kunstnikuna pakkus talle rahuldust ilmselt ka Aleksander Prometi kohta tehtud kriitika.
Teisal ei lähe Hindrey aga nooreestlaste kriitikaga sugugi kaasa. Tuglas kriipsutab kirjandusloost kõlbmatuna maha Jaan Lõo luulekogu „Nägemised” (1916), mida Postimehes mõõdutundetult serveeritakse rahvusliku suurteosena. Selles ideoloogilises laupkokkupõrkes proovib Hindrey mõista Lõod kui esteetilist nähtust, avada tema vähenõudlike värsside imeliku mõju saladust (kavakindel arhitektoonika, tugev rütmitunne, skaldide poeetika jm). Oleme Tuglast pidanud esteedi etaloniks, aga võib-olla peaks ka Hindrey peale mõtlema. Kuigi tal ei õnnestunud lehetöös oma kirjutisi kunagi nii täiuslikuks vormistada nagu nooremal kolleegil. Nende kanoniseerimisest rääkimata.
Siuru erotism ja Tuglase revolutsioonipaatos paneb Hindrey muigama ja parodeerima, aga ikka annab ta tõele au: Under on luuletaja „tingimata” (lk 339), Tuglase „Taevased ratsanikud” on „ilus ja õudne” allegooria (lk 341). Tüli ja tegelik lõhe sünnib alles pärast seda, Vabadussõja ajal ja järel. Hindrey heidab siurulaste loomingule ette apoliitilisust, vabadusvõitlusest kõrvale hoidmist, kodumaa unustamist. Tuglas vastab, Hindrey vastab, Tuglas valmistub uuesti sõna võtma, aga siis loobub sellest.(3) Poleemikates argumenteeris Tuglas kirjanikkonna kaitseks enamasti kannatlikult ja põhjalikult, kuni „lõppvõiduni”, aga mul on tunne, et Hindrey argumentide ees, mis koputasid südametunnistusele (lk 426–432), andis ta märkamatult loobumisvõidu.
Võib tunduda imelik, et teatrilaval õrna esteetilisust (Villmer, Ilbak) nautiv Hindrey on samamoodi sisse võetud lahingutandrist ja sõjakangelaste vaprusest (Pitka, Kuperjanov). Sellist tüüpi nooreestlaste ega siurulaste hulgas naljalt ei leidunud. Aga Hindreys väljendus arusaam, et vaimselt kultiveeritud inimene peab olema võimeline käiku vahetama. Kui rahva eksistents on ohus, peab ta olema valmis ka sõjamõttega lõpuni minema. („Ma arvan, et ennast niisamasuguste sõjariistadega peab kaitsma, millega selles seltskonnas, kus sa viibid, kallale tungitakse”, lk 195.) Tuglas seevastu jäi seisukohale, et vaimuinimesel tuleb sõja suhtes igal juhul säilitada mingi kriitiline distants. Sõjajärgsetel aastatel, mil kirjanike hulgas valitses patsifistlik vaim, oli Hindrey väheseid, kes arvas olevat näinud meie vabadussõja elementaarset sisemist suurust (lk 422), elamus, mis võib-olla leiab väljenduse romaani „Urmas ja Merike” (1938) lummavates lahingustseenides. Ka siin jääb Hindrey küllaltki üksi, oma tõe ja arusaamise juurde. Ta on esteet, aga mitte Felix Ormusson.
See on üks võimalus Hindreyd edasi mõistatada. Näha temas erandkuju, kelle kirjatöödes omapärase tundlikkusega kajastub meie ühise ajaloo vaimumaastik. Ta on midagi, mis häirib meil nii pikalt juurutatud kirjandusloolist arusaama progressiivsetest ja euroopalikest nooreestlastest ning vanameelsetest rahvuslastest. Sest Hindrey paistab olevat euroopalik vanameelne nooreestlane rahvuslane. Ta on midagi, mille puudumisest me oma senises kirjandusloopildis alles nüüd, Runneli koostatud kogumiku kaudu, korralikult teadlikuks saame.
Aga tulgem algusesse tagasi ja rääkigem veel kummardamisest. Ka „Eesti mõtteloo” raamatud on omamoodi kummardused. Sest olgem ausad, ega igaüks sellesse sarja ei pääse. Ja ega igaühe ees Runnel kummardama ei hakka. Kuigi see žanr iseenesest on talle omane, näiteks luules. Olles samamoodi iseseisva mõtte mees nagu Hindrey, on temagi olnud tähelepanelik teiste vaimude suhtes. (Vrd Hindrey „Kaasaegsed”, 1926, ja Runneli „Kiikajon ja Kaalepuu”, 1991.) Runneli rohketest verbaalsetest hommage’idest, mis tihti on küll kriukalikud ja vahel lausa kriitilised, kerkib lõpetuseks meelde üks omajagu pateetiline kummardus luuletsüklist „Viru vanne”: „Tuleks võtta see tuletungal, mille Tuglas on pillanud käest, / mitte kohkuda vaenlaste hulgast...”(4) jne. Need read olid ilmumisaegsetes oludes, 1980-ndate algul, tõsine vaimukinnitus, ja seetõttu olen ikka mõelnud, kuidas näeksid välja, kuidas struktureeruksid Tuglas ja tema tungal Runneli käe all „Eesti mõtteloo” sarjas. On küllaltki häbematu Runnelilt ikka veel midagi juurde soovida, aga nagu öeldud: olen hetkel võtnud kriitiku rolli, seisus kohustab.
- Tuglasel ja ka Hindreyl nimetavas „pärli”. Selle i märkamatu likvideerimine on olnud üks neist sadadest või isegi tuhandetest liigutustest, mida keelt kaasajastava toimetaja Katre Ligi käsi on pidanud tegema (selles tsitaadis varem veel polemika-töö ja peaksivad trükkima).
- F. T u g l a s, Üks põhjamaa pärli. – Noor-Eesti 1911, nr 5–6, lk 634.
- Vt A. A d s o n, F. T u g l a s, Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 352.
- H. Runnel, Punaste õhtute purpur. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 29.
Toomas Haug
Hindreyd mõistatades ja Runnelit kiites
Leo Luks. Nihilism ja kirjandus. Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel. (ACTA Universitatis Tallinnensis.) Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2015. 263 lk.
Ajastul, mil (enam) ei ole üldkehtivat tõde, ei ole ka alust tegelikkuse ja väljamõeldise eristamiseks. Kui oletada, et just tõetul ajastul me parajasti elamegi, siis tekib küsimus, mida see kaasa toob. Näiteks J. G. Ballard tuletab siit uue rolli kirjanikule: „Tasakaal fiktsiooni ja reaalsuse vahel on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt muutunud. Nende rollid on järjest rohkem ümber pööratud. Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid – lauskaubandus, reklaamitööstus, poliitika, mis on käsitletav reklaamitööstuse alamharuna, igasuguse kogemusele vastava originaalse reaktsiooni ennetav tühistamine teleekraani poolt. Me elame hiiglaslikus romaanis. Kirjanikul on nüüd üha vähem tarvis oma romaanile fiktsionaalset sisu leiutada. Fiktsioon on juba olemas. Kirjaniku ülesandeks on leiutada reaalsus.”(1)
Leo Luks on teoses „Nihilism ja kirjandus” valinud teise tee: üldse loobuda tegelikkuse mõistest, rahulduda olukorraga, kus saamegi rääkida vaid erinevatest väljamõeldistest. Sel juhul vajab uut rolli näiteks ka filosoofia, mis on traditsiooniliselt tegelenud just tegelikkusega. Luks ütlebki, et uues olukorras peavad filosoofia ja kirjandus ühte sulama. Kuidas nii tekkiv uus (ühis)valdkond toimib? Millised potentsiaalid siin avanevad? Umbes nii saab kokku võtta Luksi teose lähtepunkti. Siit tekib võimalus erinevateks vaatlusretkedeks uuele ühisalale. Raamat, mis ettevõetud ekspeditsioonide põhjal sündis (omamoodi reisikiri), ei sobi igaühele, kuid õigesti tarvitades on siin mõndagi naudingulist.
Luks on oma teose minategelasest(2) teinud üksjagu koomilise tegelaskuju, kes ühelt poolt adub, et uutes oludes ei ole vaja ega saagi enam oma tegevusi põhjendada, sest igasugune põhjendamine eeldab ühel või teisel moel midagi tegelikkuse-sarnast. Kuid teisalt tunneb ta selle järele ikka ja jälle vajadust. Põhjendused (aga ka ettevalmistuste kirjeldused) võtavadki enda alla kaks kolmandikku teosest. Mõneti saab seda selgitada asjaoluga, et osa reisirahast maksis kinni sponsor – Akadeemia –, kes elavat vähemasti tegudes õndsalt Tõe ajastus edasi ja nõudvat ka selle ajastu kohaseid aruandeid. Siiski jääb ebaselgeks, mil määral kirjutab minategelane oma aruandeid kohusetundest või lausa parodeerimislustist ja mil määral annab siin endast märku sisemine sund või halb harjumus, mida ta ei suuda kuidagi maha jätta.
Sestap on aruannete staatus üksjagu segane. Kas need pretendeerivad viimase tõe staatusele? Või on need juba osa uuest olukorrast, kus erinevad lood on põhimõtteliselt üheväärsed, nii et ainuke, mis paneb ühte eelistama teistele, on suurem veenmisjõud? Kas võib niisiis öelda, et aruannetes kajastub vaid üks versioon, mille kõrval võib olla palju teisigi? Ja üldse, kas aruanded jutustavadki enam ühte ja sama lugu või avaldub nende mitmuse taga ka lugude mitmus?
Igal juhul võib aimata, et aruannete taustaks on filosoofias mitmendat sajandit valitsev identiteedikriis. Aja jooksul on endisest teadmiste kuningast eraldunud aina enam eriteadusi: füüsika, matemaatika, sotsioloogia, psühholoogia jne. Ühel hetkel oli filosoofia juba sedavõrd „õhuke”, et pidi loovutama kuningatiitli teadusele. Ühtlasi tekkis küsimus, kas filosoofial on üldse iseomast objekti: iga kord, kui siin moodustub teadmistest mõni stabiilsemat sorti territoorium, eraldub see üsna ruttu uueks eriteaduseks. See on omakorda tekitanud küsimuse, kas filosoofiast on saanud igand: kui tal pole enam eriomast objekti, siis mis mõte tal üldse on? Nii et kui filosoofia oleks tegelane romaanis, siis iseloomustaksid tema hingeelu eneseotsingud, pidev allasurutud paanikaseisund ja kättemaksu sepitsemine uuele kuningale.
Nende eneseotsingute üks rada sai alguse kahtlusest, kas filosoofiat ikka peab tingimata määratlema objektiivsuspüüdluse kaudu. Võib-olla see ei peagi olema objektiivne (nagu teadus), vaid on (kunstile sarnaselt) juba loomu poolest s u b j e k t i i v n e? Selle raja peal sai rõhutada erinevaid asju: institutsioonide ja arusaamade ajaloolist sattumuslikkust; maailma muutuvust, selle protsessilist loomust; kogemusele omast tervikuloogikat ja ainulisust, mida ei anna lõhkuda analüütilisteks tükkideks (nagu teevad reaalteadused) ja mida tuleb sestap püüda teistsuguste vahenditega; inimese irratsionaalsust, tungilist iseloomu jne.
Ühel või teisel moel andsid kõik need aspektid alust maailma kirjeldamise kõrval või asemel iseendaga töötamiseks. Nii kirjutas Michel Foucault: „Ma tean väga hästi, ning ma arvan, et teadsin seda juba lapsest saati, et teadmiste abil maailma ümber muuta ei saa. [---] Ent samuti tean ma, et teadmine saab meid endid muuta, et tõde pole ainult maailma dešifreerimiseks (ja võib-olla ei dešifreeri see, mida me tõeks nimetame, üldse mitte midagi), vaid et kui ma tõde tean, siis see muudab mind.”(3)
Ka Leo Luks töötab subjektiivsuse rajal. Kuid tema jaoks (ja autorite jaoks, kellest ta lähtub) ei anna võimetus maailma või inimkogemust üldkehtivate seaduspärade abil paika panna alust pöördumiseks kuhugi mujale (näiteks endasse), vaid tekitab kiusatuse seda võimetust lähemalt uurida ja öelda, et see kätkeb midagi tuumset inimkogemuse või lausa maailma enda kohta. Ühismõõdutus eri inimeste kogemuste vahel ei ole siin probleem, mis vajaks ületamist, vaid tuumne omadus, mis vääriks omaette kogemist ja nautimist. Filosoofia oma uues ühenduses kirjandusega võikski tegelda just sedasorti mõjuvate luhtumiskogemuste loomisega, kusjuures seda kahel nõlval: esimesel, n-ö faablinõlval(4) keskenduda aina uute maailmade loomisele, mis ei laseks ühel faablil jõuda ainutõe staatusse; teisel, n-ö luulenõlval tuua esile luhtumise kogemus selle puhtal kujul.
***
Raamatu minategelase aruandeid lugedes tabas mind ühel hetkel rahutus. Need aruanded on paratamatult väljamõeldised, niivõrd kui kõik on väljamõeldis. Kuidas neid siis hinnata? Luks ise ütleb, et sel juhul loeb ennekõike nende retooriline veenvus. Kas tõesti? On olemas ju väljamõeldisi, mis on igati veenvad, aga ei paku meile mingit huvi. Ütleksingi, et väljamõeldisi hindame me ennekõike vastavalt sellele, kas nad pakuvad pinget. See ei nõua üksnes retoorilist veenvust, vaid on seotud laiemalt võimega pakkuda omanäolist kogemust.
Milles seisneb Luksi raamatu omanäolisus? Kindlasti on intrigeeriv juba lähtepunkt ise. See viib minategelase triivima erinevate mõttepositsioonide vahele, mis lähtepunkti potentsiaali on kuulda võtnud. Tema võime anda erinevate mõtlejate keerukaid mõttekäike selgelt ja kompaktselt edasi on muljet avaldav. On tunda, et tegu on kogenud pedagoogiga. Mitme muidu hämaraks jäänud mõtleja omailm sai mulle oluliselt tuttavamaks. Seda häirivamalt mõjus selle kõrval adumus, et minategelane näib järjekindlalt loobuvat kõikidest paljutõotavatest teeotstest, mida refereeritud autorite mõttemaailmad talle välja pakuvad, ning hoiab buldogi visadusega kinni ühest üksjagu lihtsamast positsioonist.
Lühidalt öeldes võiks seda nimetada s o f i s t i positsiooniks, kõikeläbivaks relativismiks, mida kehastavad väga hästi näiteks Protagorase ideed: inimene kui kõige mõõt, tõe subjektiivsus, inimestevaheline ühismõõdutus, retoorika primaarsus ülejäänud teadmiste ees jne. Paratamatult tekib küsimus, miks kaitsta seda üksjagu vaest positsiooni praegu, ligi 2500 aastat pärast Protagorast.
Kui Luksi minategelane usuks tõe olemasollu, võiks ta vastata, et positsioon võib olla lihtne, kuid sellegipoolest vastata tõele. Aga ta ei usu tõe olemasollu. Ja samas ei taotle ta ka kirjanduse kriteeriumide kohaselt huvipakkuva positsiooni loomist. Ometi on tekstis pinge olemas. Selles on huvitav liikuda, isegi kui (ja võib-olla eriti kui) seal sisalduvate mõtetega mitte nõustuda.
Neid küsimusi vaagides jõudis mulle pärale, et Luksi raamatu iseära ei tulene tema positsiooni iseäralikkusest, vaid millestki muust. Pinget pakub siin hoopis see, et erinevalt Protagorasest, kes tegutses e n n e suure metafüüsikatraditsiooni väljakujunemist, kirjutab Luks p ä r a s t selle väidetavat pankrotti, astudes tekkinud pankrotipesaga iseäralikku suhtesse. Tühjalt lehelt alustades ei suudaks tema tuumselt pidurdav häälestus käivitada midagi viljakat. Kui oleksime nii vaesed, et meil poleks midagi süüa, väljendaks näljatunne üksnes olukorra paratamatust. Kuid rikkana, paljude valikuvõimaluste ees muutub nälgimine juba üksjagu tähenduslikumaks ning naudingulisemaks.
Nii tuleb öelda, et Luksi raamatu minategelane vajab metafüüsikat, tõde ja tähendust, kuid vajab neid üksnes v a r e m e t e n a. Kummalisel mõttekalmistul, milles ta ringi luusib, sirnates siin seda ekstõde, seal toda ekstähendust, on vaid üks funktsioon: anda võimalus pilgu ärapööramiseks, pearaputuseks ja trotslikuks lausumiseks: tänan, ei!
Kui säärane protseduur lugejale pinget pakub, siis ennekõike põhjusel, et varemed, mille restaureerimisest Luksi minategelane keeldub, pääsevad resoneerima nende varemetega, mida lugeja tajub endas või enda asemel. Mida kiiremaks läheb nüüdisaegne elurütm, seda vähem jõuavad meie mõtted ja kogemused areneda n-ö täiskujule ning seda enam hakkab kogemus sarnanema sünesteetiku omaga: täiskujul mõttekäigud asenduvad audiovisuaalsete kaadrikatkete ja -kokutustega, mis imbuvad üksteisesse ning tekitavad lühiseid, mis omakorda kutsuvad esile aina uusi kaadreid ja lühiseid. Isiksus nii turbulentses kasvukohas hästi ei kasva. Selle asemel on üksnes kogum isikufragmente, -setteid. Ometi räägivad nii meedia kui ka suur osa kirjandusest meile terviklikest isiksustest, kellest maailm meie ümber kubisevat ja kes me ka ise peaksime olema, võib-olla ehk kunagi juba olimegi. Nii on järjest raskem endid kogeda teisiti kui e n d i s t e n a – isikuvaremetena ehk varisemisohtlike eksisikutena, kelle elulood ja pikaajalised plaanid ei ole enam terviklikud, õigemini, ei ole enam kunagi olnud terviklikud. Luksi trotsifilosoofiline häälestus kõlab säärase seisundiga üsna täiuslikult kokku.
***
Luksi minategelase reisiaruandeid lugedes ei saanud ma üle ega ümber adumusest, et ta on kahtlaselt filosoofia poole kaldu. Kui tegelikkus kaob ja jäävad vaid väljamõeldised, siis võiks arvata, et filosoofia ja kirjanduse ühtesulamises jääb tugevamaks pooleks just kirjandus. Seda mõtet äärmusse viies võiks lausa öelda, et mingist ühtelangemisest ei saagi juttu olla: kui jäävad vaid väljamõeldised, siis jääb üksnes kirjandus. See äärmuslik positsioon on siiski üsna ebahuvitav. Sellegipoolest tundub üllatav, et aruannetes on kirjandusele jäetud sedavõrd põdur roll. Ühes kohas ütleb minategelane otsesõnu: „filosoofia n õ r g e n e m i n e kirjanduseks” (lk 82, minu rõhutus – E. H.).
Kas tõesti on kirjandus midagi, milleks filosoofia saab n õ r g e n e d a? Kas igast läbikukkunud filosoofist saab tõesti automaatselt kirjanik? Milline arrogants! Sama hästi võiks küsida, mis peab kirjandusega juhtuma, et see nõrgeneks filosoofiaks, ja nentida, et kirjandus on miski, milleks saab ennekõike ü l e n e d a; et kirjanduseni jõudmine on saavutus, mis pole sugugi igaühele kontimööda, olgu ta filosoofina kui tahes võimekas. Veidi tasakaalukam oleks küsimus, mis peaks omakorda juhtuma kirjanduse poolel, et see muutuks leplikuks ja vastuvõtlikuks nõrgenenud filosoofia poolt pakutavale.
Minu jaoks kerkib filosoofia ja kirjanduse ühtesulamise potentsiaal ennekõike nende (endisest) erinevusest, sellest, et üks neist on ajalooliselt kohelnud maailma nagu tegelikkust ja teine loonud väljamõeldisi, mille sees ilmnevad tegelikkuseavaldused. Potentsiaali näen selles, et ühes valdkonnas välja töötatud nägemis- ja ütlemisviisid saavad viljakal moel põimuda ja sattuda otseühendusse teises valdkonnas väljakujunenuga.
Selles põimumises saab eristada kahte astet. Esimeses langevad kokku filosoofia ajalugu ja kirjandusteadus, nii et tekib võimalus kirjeldada filosoofia ajalugu kirjandusteoreetiliste vahenditega ja vastupidi. Siin säilib veel teoreetiline hoiak, siht ütelda midagi (kirjandusliku või filosoofilise) praktika k o h t a. Ka Luksi minategelane kirjutab taotlusest „teostada nihilismi mõtlemist lugemisviisina” (lk 140), st rakendada nihilistliku mõtte tulemeid eesti kirjanduse peal, avada seda uuel moel, tõestada, et ka kirjanduses on nii m õ t e l d u d.(5)
Selle astmega piirdumine eeldaks tegelikkusetasandi alalhoidmist. Luksi minategelane sellest teatavasti keeldub. See peaks teda paratamatult viima ühtesulamise järgmisele, radikaalsemale astmele: kui ainuke, mida saab kirjanduse k o h t a välja pakkuda, on väljamõeldised, siis kaotab teoreetiline hoiak kehtivuse ning muutub praktilisest poolusest eristamatuks. Sealjuures peaks domineeriva rolli saavutama praktika – (kirjanduslik ja filosoofiline) l o o m i n g oma võtete, vormide ja häälestuste kirevuses. Sel juhul ei taanduks kirjandus enam mõne filosoofilise positsiooni illustratsiooniks ja avaneda saaks talle eriomane potentsiaal, mille kokku- ja lahkukõlad filosoofiale eriomase potentsiaaliga võiksid sünnitada nii mõndagi huvitavat.
On üllatav, et Luksi raamatust me midagi sellist ei leia: on üksnes äratuntavalt teoreetilised mõttelõngad, mille nõrgenemine väljendub ennekõike häälestuses, noodijoonte kohale kirjutatud juhistes, mis asetavad teooriate väljamõeldisteks kujutlemise töö üheselt lugejate õlgadele.
Sellest, milline võiks olla kirjanduse ja filosoofia kokkulangemise viljakas potentsiaal, annab hoopis parema aimuse üks teine raamat – Toomas Raudami „Essee sõprusest”.(6) Siin on esialgu selgelt eritletavad kaks häält: esimene on distantseeritud, teoreetiline ja viitab endale kui „meiele”, teine on soe, isiklik ja kõneleb endast kui „minast”. „Meie” on referatiivne ja teoreetiline, „mina” aga jutustab asjakohaseid seiku enda elust ja väljamõeldud lugusid, jutustab õrnalt, andes ühtlasi mõista, et teooria toimib alati vaid mingi maani ja edasi tuleb midagi muud, kogemusala, milles väljapuhastatud mõttekonstruktsioonid alla annavad, segude ala, segatud tunded, mitte üks või teine, vaid alati korraga mitu kihti. Sellest lähtuvalt peavad segunema ka kaks häält või hääleregistrit ise. Nende lahushoidmise võimatus näibki olevat üks Raudami tuumsemaid häälestuslikke lähtepunkte. See on nagu kirjandus ja ei ole ka, nagu filosoofia ja ei ole ka, vahevorm, mille täpsel piiripealsel asendil on oma tugev lumm.
Miks Luks oma teoses sama kaugele minna ei saa? Kindlasti tuleb siin meeles pidada Luksi aruandekohuslust Akadeemia ees ja vajadust järgida nõutud formaati. Sel juhul tuleks nentida, et muudes oludes oleks tema teos võinud võtta sootuks teistsuguse vormi. Kuid ühtlasi saab küsida, kas ei tulene Luksi pidamajäämine teooriasse juba tema iseäralikust perspektiivist, mis pühendub ennekõike ei-le ja ei-misele.
Luksi minategelase loodud ei-mise mõiste on huvitav. Ta käsitab seda tuumselt protsessilisena ja hargnevana, vastandades seda ühtsusele, kindlale aluspõhjale, stabiilsetele väärtustele ja õnnestunud lõpptulemustele, mida ta seostab jaa-ga – kolmainsusega „Absoluut, olemine, Jumal” (lk 43). Ei-va protsessi viimast äärmust kehastab siin ülim umbisikulisus: „...eesti keeles on meil võimalik moodustada kõige ebamäärasem impersonaalne verb: ei-b (vrd sajab, koidab). Nihilismi mõtlemise kogemuslikuks taotluseks on püsida ei-mises, vaatamata tähendusintentsioonide pidevale täitumisele, tähenduslikkuse virr-varrile ei ümber” (lk 42).
Kui selle nägemusega nõustuda, siis ongi juba raske näha, mis kaalu võiks enam olla loomingu ja praktika positiivsel aspektil – millegi moodustamisel. Väljamõeldises kehastuvale moodustamise aspektile viitavad nii kreeka poiesis kui ka ladina fictio. Ent kui seame moodustamise asemel põhirõhu hävitusele, peatamisele, tagasihoidmisele – luhtumuslikule ei-misele –, siis võib teooriale omane toimeviis (astuda nähtustele vastu, vaadata neid neutraalsest kaugusest ja jahutada neid paika) ollagi juba mõjuvam tööstrateegia.(7)
Iseenesest võiks ju samas protsessilises võtmes tõlgendada ei-mise kõrval ka jaa-mist. On vähe alust jaa sidumisel ainult lõpptulemuste ja suurte väärtustega, saati siis õnnestumisega. Pigem märgib õnnestumine (nagu ka luhtumine) protsessi katkemist ja toob meid (vähemalt kujutluses) vaatepunkti, kus lugu on läbi ja tulemused käes. Nii mõeldes tuleks tõelist protsessilist jaa-mist otsida hoopis paljutõotavast pooleliolekust, mille puhul pole veel teada, kas ees ootab luhtumine või õnnestumine, ja see polegi tähtis; loeb üksnes elav potentsiaalsus, milles sisalduvat pinget oma võimete piiril edasi töödeldakse, et selle tuumne mitme- või eeltähenduslikkus jõuaks mõjuvaima vormi(s)tuseni. Just sellisena kujutan ette ka Luksi seisundit oma raamatu kirjutamise ajal.
Sellest perspektiivist näib, et Luksi minategelane ajab ei-misele ja jaa-misele omase protsessilisuse, nagu ka neile vastavad häälestused, pidevalt sassi. Nii ütleb ta näiteks, et Ilmar Laabani häälutusluule on nihilistlik ei-mine, katkestuste tekitamine tähendusse (lk 116). Kuid Laabanit tundes on ilmne, et nii tõlgendades moonutame me Laabani taotlusi. Sürrealistina katkestab ta teadvuse voogu ennekõike selleks, et paremini kutsuda esile puhast jaa-mist meie mitteteadvustes ja kehades, mida teadvus muidu takistaks ja nihestaks. Samuti tundub küsitav, kas Michel Foucault’ loometeed on ikka õige mõista tagasijuurdumisena „logose süsteemi” (lk 115). Foucault’le omase pideva enesehävitusliku ümbermõtlemissunni ei-lisus pole lihtsalt asi iseeneses, vaid on jätkuva hargnemise, umbisikulisele jaa-rajale jäämise teenistuses. Ja viimaks võib küsida, kas on ehk just võimetus eristada ei-mist ja jaa-mist see takistus, mis ei lase Luksi minategelasel taibata, et Nietzsche mõistestikus kuuluvad igavene taastulemine, võimetahe ja aktiivne nihilism lahutamatult kokku suures ettekujutuses absoluutsest loomingust ning jaa-misest, mille käigus igasugune eitus maamunalt pühitakse. Nii näib, et keskendudes kohalikule ei-misele ja tõstes selle absoluudiks, jääb Luksi minategelasel mitmel puhul märkamata laiema tasandi jaa-mine.
Ainult säärase jaa-mise najal näib tähenduse omandavat ka siinse arvustuse alguses mainitud Ballardi uus ülesanne kirjandusele – leiutada reaalsus. Mõte, et väljamõeldiste virvarris võiks veel üks väljamõeldis midagi muuta, pole igal juhul enam veenev.
Siiski, sama ebaveenev näib nüüdisajal olevat ka mõte absoluutsest loomingust. Ehk ongi loominguusk üksjagu tüütavaks muutunud, eriti kuna sellest on saanud järjekordne lööksõna, mis varjab enda taga sihitu ületootmise arutut ideaali ning klišeelahenduste standardkomplekti? Ehk peab ka see mõiste, nagu üldse kõik väärtuslik, teisenema enne tõelise mõjuvuse saavutamist tuleristsetes, mis saavad alguse luksilikust žestideseeriast – seisatamisest, pearaputusest ja tüdinud toonil lausutud sõnadest: tänan, ei!
- Vt J. G. B a l l a r d, eessõna romaanile „Crash”. Jaak Tombergi käsikirjaline tõlge.
- Luks oma tekstis eksplitsiitselt minategelast ei maini. Kuid kes muu saaks kirjanduse ja filosoofia ühtelangemise järel enam tekstis rääkida? Põhimõtteliselt võiks seda teha ka jutustaja. Kuid jutustaja termin seondub pigem neutraalse ja kirjeldava tooniga. Luksi teksti rääkija on aga aktiivne, tegutseb pidevalt, t e e b mõtet, isegi kui see jääb väljamõeldise staatusse. Nii ei ole muud võimalust kui pidada teda minategelaseks.
- M. F o u c a u l t, An interview by Stephen Riggins. – The Essential Works of Foucault, 1954–1984. Kd 1. Toim P. Rabinow. Tlk R. Hurley jt. New York: New Press, 2007, lk 130–131.
- „Faabel” viitab siin kokku klappivale loole, tähenduslikule ja vormilisele tervikule, mis tekitab omaenda tõe (lk 85). Seejuures ei mõisteta tõde enam tegelikkusele vastavuse tähenduses (selle võimalikkust nihilismi mõtlemine eitab), vaid avatusena valele. „Ei ole tegelikkust ja näivust, vaid lõputu hulk üksteisega põimuvaid ja üksteisest tõukuvaid faableid” (lk 86).
- Luksi minategelase võime kohta eesti kirjandust uudselt avada on põhjalikult kirjutanud Märt Väljataga ja Hasso Krull: vt M. V ä l j a t a g a, Nõrga mõistuse dogmaatika. – Vikerkaar 2016, nr 1–2, lk 170–175; H. K r u l l, Nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusesse. – Vikerkaar 2016, nr 1–2, lk 175–182.
- Vt T. R a u d a m, Essee sõprusest. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012.
- Margus Ott on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Luksi puhul on ei-mise ja moodustamise vahel suhe siiski olemas, kuigi see on väga iseäralik suhe. See ilmneb nt Luksi tegevuses ajakirja Sitatorn toimetajana ning sotsiaalmeedias avaldatud postitustes, milles ta pöörab tähelepanu „igasugu jääkidele, väljaheidetele, eritistele”. Moodustamine ongi siin ennekõike „väljaheite” moodustamine, „kus seedekulgla läbinud metafüüsika (ja võib-olla ka kirjandus) rõõmsalt segamini koos on”. Heideggeri etteheite ja heidetuse mõistetega ühte ritta paigutuv välja-heite mõiste juhib tähelepanu faasile bioloogilistes ja vaimsetes protsessides, kus satuvad kokku tagasihoidmine ja moodustamine (läbi väljaheite kogunemise aja jooksul), hävituslikkus (eelmiste maailmade purustamine) ja viljakus (tulevaste maailmade väetamine). (M. Oti isiklikust kirjavahetusest autoriga.)
Eik Hermann
Ei?
Maarja Kangro. Klaaslaps. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2016. 205 lk.
Oma uusimas raamatus, autobiograafilises esikromaanis „Klaaslaps” räägib Maarja Kangro peamiselt isiklikest asjadest: lapse saamise soovist, katsetest seda teostada, väärarenguga lootest ja abordist ning sellele järgnenud kaotusvalust, traumast ja leinast. Isiklike asjade kõrval tulevad romaanis jutuks suured eksistentsiaalsed teemad, nagu elu ja surm, iha ja kannatus, naise bioloogiline taak – emadus kui seesmine ja ühiskondlik sund – ning „uus orgaaniline metafüüsika”, nagu on Kangro sõnastanud lapsevanemaks olemise rõõmu kirjutises „Oma jama – teistsugune vaade emadusele”.(1) Isikliku trauma üksikasjaliku, aeg-ajalt peaaegu masohhismi kalduva läbivalgustamise käigus viib autor lugeja ajaliselt täpselt dokumenteeritud rännakule oma lähiminevikku (seda täpsust rõhutab ka päeviku vorm ja teose määratlus dokumentaalromaanina(2)), otse nende sündmuste keskele, mis muutsid tema elu maapealseks põrguks. See, mis kellelegi maises elus põrgus viibimise tunde tekitab, on mõistagi erinev: seda võib põhjustada nii füüsiline kui ka vaimne seisund, enamasti kurbus armastusobjekti kaotuse pärast, ent samamoodi võib põrgupiinu esile kutsuda iha, mida lämmatada või endast välja juurida näib olevat võimatu, olgugi et iha objekt kunagi teoks saada ei tarvitse. Kangro romaanis on põrgus viibimise tunne seotud võimatusega kogeda emaks olemist, mis toob endaga nii füüsilised piinad kui ka hingevalu, päädides lootusetuse ja väljapääsmatusega: lapsest ilmajäämise teadvustamine mõjub peategelasele nii, nagu loeks ta omaenda surmateadet, sest usub, et ühes sellega sureb tema võimalus kogeda maailma teisiti, uuel ja enneolematul moel.
Maapealse põrgu ühest võimalikust vormist on olnud juttu juba Kangro varasemas loomingus. Kogumikus „Ahvid ja solidaarsus” (2010) ilmunud novellis „Impotent ja surm” mõtiskleb naispeategelane meespartneri alatise ja seetõttu õõva tekitava impotentsuse üle, jõudes järeldusele, et see ongi sama hästi kui põrgu: „...unine, muutumatu, surematu impotents. Miski ei realiseeru.”(3) „Klaaslapse” peategelase jaoks on põrgulikult valus see, et tema plaanid küll realiseeruvad – rasedaks jääb ta koguni kahel korral –, kuid mitte soovitud viisil: esimene rasedus osutub emakaväliseks ja teisel korral avastatakse lootel väärareng, mis lõpeb esile kutsutud abordiga. Taoline fantoomemadus sünnitab omakorda kibestumist, viha ja lootusetust, mis annab „ajutiselt tunde, et jalad on põhjas. Sügavamale enam minna ei saa” (lk 122). Paradoksaalselt saab lootusetusest peategelasele teatav lohutus, seisund, kus hirm järjekordsete ebaõnnestumiste ees taandub ja teeb ruumi hingelisele tuimusele. Kui miski sellises olukorras haiget võib teha, siis saab see olla üksnes lootuse võimalik tärkamine, sest keegi ei saa ka väljapääsmatuses kunagi lõpuni kindel olla, mis tahes hetkel võib juhtuda, et ka „lootusetuse tugev põhi kaob ühel hetkel alt ja avaneb uus sügavik” (lk 122).
Põrgule kui „Klaaslapse” peategelast tabanud hingeseisundile vihjab juba üsna romaani algul itaaliakeelne tsitaat Dante „Jumaliku komöödia” esimesest osast, „Põrgu” kolmanda laulu algusest, mis kuulub kirja Põrgu väraval: „„Siitkaudu pääseb kannatuse linna, / siitkaudu pääseb igavesse piina, / siitkaudu pääseb hukkunute hulka. // Mu kõrge looja ajend oli õiglus, / mind rajanud on Jumala kõikvõimsus, / ta esimene arm ja ülim tarkus. // Mind igavesse olemisse seati, / ma olen esimene loodud asi. / Kõik lootus jätke, astudes siit sisse.”(4) Dante nägemuse kohaselt niisiis lõi Jumal Põrgu, et valitseks õiglus, mis lubab rahu üksnes õndsatele hingedele ja mõistab igavesti piinlema need, kes oma süüd ei kahetse. Põrgus piinlejatel pole õigust lootusele, sest kannatuste tee on nad ise teadlikult valinud. Ka Kangro romaanis ei ole asi teisiti: peategelase kannatuse allikas on peidus temas endas, tema jäägitus ja teda ennastki hämmastavas, kinnismõtteks kasvanud soovis last saada. „Miks see järglase-mõte tahab inimesse mõnikord nii lootusetult söövituda?” küsib „Klaaslapse” autor kirjutises „Oma jama”, kus ta lapse saamise soovi põhjalikult analüüsib, ja annab samas ühe võimaliku vastuse: „Pseudo-iseendana, mini-minana tahab inimene võib-olla veel kord või siis lõpuks ikkagi, lõputus edasilükkamises ülimaid väärtusi kujutleda. Uue olendi kaudu maailma auraatilisust tagasi saada. Elu mõttetusega silmitsi seismist natukenegi kellegi teise õlule veeretada, edasi lükata (väike olend ju veel ei tea, ja äkki õnnestub sellesse teadmatusse, asjade uudsusse koos temaga jälle sisse elada).”(5) „Klaaslapses” toob peategelane lapsesaamise soovi võimalike põhjustena eeltsiteeritu kõrval välja veel bioloogilise funktsiooni, usu kestmisse, usu paremasse tulevikku, usu korduvusse ja armastuse elu vastu. Ehkki ta leiab, et inimese surematuse perspektiivist on „märksa tugevam ja sisukam positsioon” looja, autori kui kirjaniku oma (lk 54), on temas endas ometi kõige järeleandmatum iha „[t]eha üks algusest peale oma inimene” (lk 55). Iha ja igatsus lapse kui oma inimese järele on ilmselt kõige egoistlikum põhjus lapse saamiseks, sest „Klaaslapse” peategelane kujutleb järeltulijat ennekõike uue võimalusena iseenda jaoks. Tagasi lapse tähenduse juurde tulen järgnevalt Dante „Põrgu” kaudu.
Kui Dantet juhib läbi Põrgu Vergilius, loomuliku mõistuse valgus, siis Kangro peategelasel on selliseid teejuhte rohkem kui üks: nendeks on vanemad, enamasti emad, kes on lapsekaotuse üle elanud ja oma lugu jagada soovinud, ning kirjanikud, kes on söandanud otsa vaadata Medusale, teisisõnu julgenud suhestuda elu võikuse ja õõvaga, kujutades oma loomingus valu, meeleheidet, lootusetust, läbikukkumist, katkisust, abjektsust, allakäiku või surma. Surm ja valu on nii kirjutamise ajendiks kui ka teemaks samuti itaalia kirjaniku ja ajakirjaniku Oriana Fallaci tuntuimas teoses „Kiri sündimata jäänud lapsele” (1975), mille pealkirja võinuks kanda Kangro endagi romaan. Fallaci mõtiskleb selles teoses naiseks olemise, emaduse, oma sündimata jäänud lapse, aga ka abordi üle, jõudes otsusele, et peab oma lapse lõpuni kandma, tõestamaks, et tema laps ei kuulu ei Jumalale, Riigile ega temale kui emale, vaid ainult iseendale. Kangro teosega seoses saab vabadusest kõnelda üksnes kui millestki, mis peategelase maailmas on koha kaotanud, mistõttu ka säärast lapse kui teise vabaks andmise paatost siit ei leia: vastupidi, peategelane leiab, samal ajal iseenda üle ironiseerides, et laps ongi see ainuke miski, mis on täielikult tema oma, „[o]ma tükike, imetletuke” (lk 55). Järeltulijas seega näeb ta kõigepealt väljapääsu omaenda elu mõttetusest, lunastajaga sarnanevat päästjat, uskudes, et just lapse kaudu saab tema maailm „tülpimusevaba olemise” (lk 55). Vähem utilitaristlikuna ei mõju ka mõttemäng lapsest kui absoluutse pühendumise objektist, mille abil oleks peategelasel kui emal võimalik vabaneda oma subjektsusest, „saada mõneks ajaks orgaaniliseks vabrikuks, lihatükiks, känkraks” (lk 56). Ent eneseiroonia on kindlasti olemas ka selles visioonis.
Nii Kangro kui ka Fallaci teoses leidub neid ühendav motiiv: lapsekaotuse traumaga kaasnev süütunne. Fallaci ja Kangro minajutustajad tunnevad end süüdi, et n-ö luhtusid naise kui elu edasikandjana, sest ei suutnud ilmale tuua tervet last. Fallaci teoses väljendab seda unenägu kohtu all viibimisest, kus jutustajat süüdistavad nii meesarst, ülemus, lapse isa kui ka sündimata jäänud laps, kes talle lõpuks andestab. Kangro romaanis tuleb süü motiiv esile pärast aborti, kui peategelane on lapse kaotuse tõsiasja sunnitud viimaks omaks võtma. See ongi ehk üks romaani mõjusamaid kohti, sest just süü kaudu teeb peategelase trauma end kõige vahetumalt ja täies alastuses lugejale nähtavaks: „Ikkagi keris end edasi ja tagasi süütunne lapse ees. See oli üks inimolend, kellel sina olid lasknud niisuguseks minna, keda sina polnud suutnud päästa. Kes sinu sees, sinu pärast jubedaks biomassiks moondus” (lk 177). Olulist abi ei paku ka veendumus, et süütunne ei ole midagi enamat kui kultuuriline mehhanism, mille töölehakkamise üle inimesel endal kontroll puudub, küll aga võib otsida viise selle väljalülitamiseks. Süütunde leevendamiseks ei pööra minajutustaja oma pilku loodusesse ega jumala poole (ehkki jumala ja tema tegude üle romaanis mitmel korral arutletakse, ei varjagi peategelane, et on ateist), vaid kirjaniku poole, kes luuletab peamiselt meeleheitest, lootusetusest ja surmast. Veel üheks teejuhiks läbi maapealse põrgu on peategelasele itaalia klassik Giacomo Leopardi, keda Kangro tutvustab eestikeelsele lugejale kirjaniku „Valitud teoste” järelsõnas kui üht läbi aegade süngeimat luuletajat.(6)
Leopardi loominguga kohtub peategelane Itaalias Perugia naistehaiglas, kui kuuleb õde lugemas tema tuntuimat luuletust „Lõpmatus”. Luuletus kõneleb ajast: olevikust, milles viibib lüüriline mina, ja igavikust, kuhu igatsus ta kannab, ning lüürilise mina, tema vahetu aja ja igaviku ühtesulamisest. Leopardi lüüriline mina kujutleb igavikuna üleinimlikku vaikust ja rahu ning neid kogeb ka Kangro romaani haiglas viibiv peategelane, kuid need mõjuvad närvesöövalt ja igal sammul ärritavalt: internetti pääsu nimel ähvardab ta personali rahvusvahelise meediaga, Jumalaema kuju inspireerib kirjutama sapise, ent viletsa luuletuse, kõige tipuks aga tärkab temas „tugev tahtmine minna kuhugi rindeajakirjanikuks” (lk 101–102). Ja siiski otsib Kangro just Leopardi loomingust vastuseid oma küsimustele, on Leopardiga dialoogis, aga leopardilikult kõlab ka see, kuidas peategelane põhjendab iseendale ja lugejale seda, miks peab ta vajalikuks kõik abordi ajal juhtunud sündmused ja kogemused üles tähendada: „Kas sellest kirjutisest kellelegi kasu on. // Kuigi iseenda põhjal arvasin, et on. See oli solidaarsus agoonias: üks maailma tähtsamaid asju. Teiste kannatused mõjuvad nagu päästeparv tühjal ja arulagedal merel” (lk 131). Leopardi loomingu, ühe iseenda päästeparvedest, usub ta kõige paremini sobivat haiglas valitsevasse meeleollu. Võtkem näiteks Leopardi luuletus „Iseendale”: „Nüüd puhka igavesti, / mu väsind süda. Hävis viimne pettus, / mis näis jääv. Hävis. Miski meis nüüd tajub, / et mitte ainult lootus, / vaid ka soov kallist pettust hoida hajub. / Puhka lõpuks. Said küllalt / pekselda.”(7) Säärane lootusetuse apoteoos jääb kõlama veel ühe Kangro romaanis esineva kirjaniku-teejuhi teosest, mida peategelane samal haiglas viibimise ajal meenutab.
Dante, Fallaci, Leopardi ja mitmete teiste kirjanike loomingu kõrval tuleb „Klaaslapses” juttu ühest peategelase kunagisest lemmikloost, Anton Tšehhovi novellist „Palat nr 6”. Nautimisväärseks tegi novelli tema jaoks see, kuidas selles kirjeldatakse tundlike tegelaste allakäiku, allavandumist toorele ja mõttetule elule, mille loogiliseks lõpuks on neist ühe absurdne, mõttetu surm. Sama mõttetu ja arusaamatu näib peategelasele tema päriselt sündimata jäänud lapse surm, lapse, kes küll isikukoodi, iseloomu ja mõtlemisvõimega inimeseks ei saanud, kuid on valmis inimene peategelase kujutlustes. Lapse leinamise käigus, mida Kangro oma romaanis ausalt ja hingekriipivalt kirjeldab, leinab peategelane seega ka iseenda luhtunud ootusi ja unistusi. Kas „Klaaslapse” peategelane jõuab kannatuse linnas rännates ja sellel rännakul kogetut üles tähendades puhastustulle või satub veelgi sügavamatesse põrgu ringidesse? Sellele küsimusele Kangro romaan vastust ei anna ega saagi anda, küll aga võib oletada, et koos jutustajaga tema kannatuse linnas ringi rännates leiab mõni lugeja väljapääsu omaenda põrgust ja jõuab ehk lõpuks ka ilusale mäele.
Kangro „Klaaslaps” näib mulle rohkem elus kui ükski teine viimase paari aasta jooksul ilmunud eesti romaan, mida olen juhtunud lugema. Võib-olla seepärast, et kirja on pandud päris valu ja kannatus, mitte väljamõeldud tegelaste väljamõeldud piinad. Võib-olla ka seepärast, et autor on oma kogemused üles tähendanud lootuses, et oskab neid lugejatega jagada, ja selles ei kahtle ilmselt ükski neist. Viimaks tuleneb „Klaaslapse” elusus autori tähelepanuväärsest eruditsioonist: lugejaid ei viida ühte kannatuse linna, vaid mitmetesse teistesse sarnastesse linnadesse, millega igaüks saab soovi korral ise põhjalikumat tutvust teha ning seeläbi oma empaatiavõimet kas äratada, arendada või täiustada.
- M. K a n g r o, Oma jama – teistsugune vaade emadusele. – Postimees 9. V 2016. http://arvamus.postimees.ee/3686545/maarja-kangro-oma-jama-teistsugune-vaade-emadusele
- Vt nt K. K a r r o, Maarja Kangro isiklik lugu: kuidas ma emaks ei saanud. – Eesti Ekspress 7. XII 2016.
- M. K a n g r o, Impotent ja surm. – M. Kangro, Ahvid ja solidaarsus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 54.
- D a n t e A l i g h i e r i, Jumalik komöödia. Põrgu. Tlk Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 41.
- M. K a n g r o, Oma jama – teistsugune vaade emadusele.
- M. K a n g r o, Giacomo Leopardi elu ja looming. – Giacomo Leopardi valitud teosed. Valik canto’sid ja proosapalu raamatust Operette morali. Tlk M. Kangro. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 197.
- Giacomo Leopardi valitud teosed, lk 73.
Maarja Hollo
Rännak kannatuse linnades
Aado Lintrop. Loomisaja laulud. Uurimusi eesti rahvalaulust. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused. Commentationes Archivi Traditionum Popularium Estoniae 35.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2016. 160 lk.
Kogumikus on kümme rahvalaulu uurimise alast artiklit, millest seitse on ilmunud ajavahemikus 1999–2006. Üheksa artikli keskmes on vanem, viimases uuem rahvalaul. Kogumik juhatatakse sisse algusaruteluga, lõpus esitatakse artiklite ingliskeelsed kokkuvõtted (lk 133–150).
Sissejuhatuses antakse lugejale kaks olulist juhtlõnga. Esmalt, laulmine ei tähenda üksnes olemasoleva laulu esitamist, vaid pakub võimalusi mõista ja mõtestada maailma korrastamise viise. Teiseks osutab autor sellele, et tema peamine uurimisvaldkond seostub soome-ugri rahvaste usundiga, millest tuleneb ka artiklites käsitletavate regilaulude tõlgendusraam.
Miks selline pealkiri: „Loomisaja laulud”? Ehk kuhu asetub eelosutatu suhtes loomine? Kuigi teaduslik tegevus ja uurimisprotsess võib olla märkimisväärselt loominguline, näib Lintropi käsitluses esil olevat siiski üks teine tahk. Nimelt laulukujundite (s.o küllaltki poeetilise keele) asetamine omaaegsete maailma korrastavate maailmapiltide konteksti. Kui nii toimida, saab selgeks, miks ei ole laulude ja laulukujundite tõlgendusi vaid üks ning miks need laulikutel ja uurijatel erinevad. Tõlgendused ei ole meelevaldsed, sest lähtuvad teatud kontekstidest ja on (nagu Aado Lintrop näitab) ka uute kontekstide jaoks kohandatavad.
„Kas regilaul on surnud?” (esmailmumine 2006) – lauljakogemusest lähtudes vastab Aado Lintrop sellele eitavalt, sest laulmine viitab loomisele, mis „ei lõpe kunagi”. Kuid mida kostab ta selle kohta uurija vaatevinklist? Vastust otsides kujutleb Lintrop laulmise võimalikkust erinevates ajaloolistes situatsioonides: kuidas võisid inimeste pärimusvajadust ja regilaulu viljelemist mõjutada sõjad, epideemiad, demograafiline situatsioon; mil määral oli sõdade ajal ja järel võimalik pulmi pidada ja lauludes kaasa mõelda asjadele, mida võiks pidada vaimse traditsiooni kestvuse seisukohast oluliseks? Oma lauljakogemusele tuginedes toob autor esiplaanile laulmist mõjutavate tegurite osatähtsuse laulutraditsioonis. See on tahk, mida arhiivitekste lugedes ei pruugi hoomata. Nendeks teguriteks on ühelt poolt „esituse tekstilis-viisiline potentsiaal” ja teisalt laulmise vajadus.
Autor jõuab järeldusele, et ühelt poolt muutis laulude kirjapanek traditsiooni ja selle arengut nõnda, et tõepoolest saab rääkida millegi lõppemisest. Teisalt tagas see traditsiooni kestmajäämise.
Artiklis „Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata” (esmailmumine 1999) analüüsib Lintrop „Suure tamme” laulu aastaringi ja pööripäevadega seotud usundi kontekstis. Kõrvutades lauluvihjeid rahvusvaheliste paralleelide ja teiste pärimusest pärit andmetega, on võimalik visandada usundilisse maailmapilti kuuluvaid tõiku. Üks neid laulu mitmetähenduslikke motiive seostub nelja (ka kolme) kuduva või merd pühkiva, aga ka heina niitva neiuga. Autor vaatleb neid kui üleloomulikke olendeid, kellest sõltub aastaaegade vaheldumine, samuti inimeste elukäik. Ühtlasi tuleb esile kalendritavade ja loomiskujutelmade omavaheline seotus ning erinevate arhetüüpide põimumine: näiteks üleilmselt tuntud kujutlus ilmapuust või -sambast, puu ja surma ning surematusega seotud kujutelmad, viited aegade vaheldumist ja inimeste elukäiku kujundavatele jumalustele.
Eelnevalt alustatud mõttekäike täiendab „Suur tamm ja õde-venda” (esmailmumine 2000). Siin vaatleb autor suure tamme motiivi mütoloogiliste (hiigel)puude traditsiooni taustal. Ühtlasi näeb Lintrop vaadeldavais lauludes („Suur tamm”, „Venna sõjalugu”, „Uppunud vend”, „Harja otsimine”, aga ka „Saani tegemine”, „Imelik maja”) viiteid jumalate maailmale. Lintrop küsib, miks neis lauludes on õde aktiivsem tegelane kui vend, kuigi õde vajab aeg-ajalt venna abi, sest just vend „taastab kõikumalöönud maailmakorra” (lk 47). Võib eeldada, arutleb autor, et regilaulu õe aktiivsuse tingib see, et neid laule laulsid peamiselt naised, mis on eesti laulude puhul ootuspärane seletus. Kuid sama kohtab ka obiugrilaste lugudes, mis olid valdavalt meeste repertuaar. Sellised andmed suunavad regilaulumotiividele paralleele otsima teistegi regioonide ja traditsioonide müütilistest loomislugudest ja just niiviisi jõuab autor regilaulumotiivides omaaegsete jumalate maailma kujutamiskihi märkamiseni. Veel kõneldakse selles käsitluses silla-, sauna- ja saanitegemise motiividest, kus samuti võib aimata müütilist tausta. Kuna Lintropi lauluanalüüs rajaneb mitmete rahvaste pärimuse võrdlemisel, toob ta esile, et märkimisväärselt palju paralleelandmeid leidub kalendri ja inimese eluringiga seotud pärimuses, sh nt itkudes.
Regilaulumotiivide erinevate aja- ja mõttetaustade teemat arendatakse artiklis „„Ema haual” lego ja lauluna” (esmailmumine 2001). Kui eelkirjeldatud käsitlustes näitas autor võimalusi, kuidas mõtestada ja tõlgendada laulu kujundeid müütilisest maailmapildist lähtudes, siis nüüd tuuakse esile see, miks uurija tõlgenduste kaudu ei saa kirjeldada laulikute maailmapilti. Siin astub Aado Lintrop dialoogi teiste uurijatega, et väidelda regilaulu analüüsi võttestiku üle: kuidas ja mil määral arvestada iga üleskirjutust kui tervikut ja samas analüüsida seda kui mitmetasandilist, erinevatest „tükkidest” koostuvat lugu. Sellest ka pealkirjas kasutatav võrdpilt – regilaul kui lego. On selge, et regilaulu loomisel kasutasid laulikud väljakujunenud sõnaseoseid ja motiive. Ent kuidas ja mis tingimustel kujunesid võtted olemasolevate koostisosade kohandamiseks ja kokku sobitamiseks nii, et neist saaks terviklik laul? Sellise küsimuseasetuse tõttu on kõnesolev artikkel eelmistega võrreldes enam uurimismeetodi keskne: hoolimata sellest, et siingi tõlgendatakse laulu üksikuid motiive, asetub fookus laulu kui terviku paigutamisele kindlasse ajaloolisse ajajärku.
„Ennustamisega seotud motiivid regilauludes” (esmailmumine 2004) jätkab tõlgendusküsimuste metoodiliste aspektide vaatlust. Autor väidab, et kui loobuda motiividele kindla tähenduse omistamisest, võib see avada tee nende tähenduste mitmekihilisuse ja -funktsionaalsuse mõistmiseks (lk 67). Mööngem, et nii kasutuse korduvus kui ka varieeruvus on mõlemad rahvaluulele tunnuslikud.
Esitatud küsimused suunavad Lintropi omakorda vaatlema lähemalt teooriaid. Motiivid, teemad ja vormelid on laulu-uurimise põhimõisted. Kuid teoreetilised kontseptsioonid aitavad materjali korrastada teisel viisil, kui seda tegid lauljad. Sellest tulenevalt ei pruugi uurija laulumotiive eristades, grupeerides ja tõlgendades jõuda lauliku loomemeetoditele lähemale. Mis võimalused on selles olukorras uurijal? Siin tuleb appi artikli alguses sedastatud polüfunktsionaalsuse idee. Lähemalt vaadeldakse seda lauludes ennustamist sisaldavate motiivide näitel (kus ennustamine on üleloomulike jõudude abil teabe hankimise viis). Motiivid jagunevad kaheks. Esmalt need, milles kirjeldatakse ärakäimist tavalisest-argisest kohast, teiseks need, kus ennustatakse esemete abil, sh näiteks kirves, mõõk, laastud, pühkmed, sõlg jne. Autor tõlgendab „Harja otsimise” laulu motiivi, kus laulutegelane läheb merest mõõka otsima, kui minategelase minekut allilma. Osalt on laulude ennustusesemed üldtuntud: näiteks õige tee leidmiseks sõle sõudma ja lehe lendama panemise motiiv.
Järgnevalt jõuab Aado Lintrop šamaanirännakute teemani: „Igavese sinitaeva kauged peegeldused – mõnest šamaanirännaku motiivist eesti regilaulus” (esmailmumine 2006). Artiklis süvenetakse nii lauluanalüüside kui ka tõlgenduste käsitlusse. Lähemalt vaadeldakse seto „Imelise koja” variante. Autor osutab taas sellele, et kuigi laulumotiivide tagant võib aimata müütilisi taustu, ei ole võimalik väita, et laulik on need motiivid laulu valinud just müütilistest aspektidest lähtudes. Sellegipoolest saab küsida: kas nende motiivide loomisel võidi lähtuda maagiast? Vastamaks sellele, eraldab autor laulutekstidest uuritavad motiivid, et neid seejärel omavahel võrrelda. Toiminud nõnda, leiab ta mitmeid pidepunkte, et väita: „Oleme sattunud väga võimsa metafoori peale, mis peegeldab ürgset müüti. Sinistest palkidest ehitatav maja sümboliseerib taevast, kolm kirvestega ehitajat on jumalused, kosmilised väed või loodusjõud, mis seda vormivad” (lk 86).
Järgnevad kolm artiklit, mis ei ole varem ilmunud: „Lood ma võtsin lutsu suust”, „Väravamängust nii ja teisiti” ning „Tee mul sarvesta hobune. Kitselaulu võimalikest tagamaadest”. Viimases jätkatakse šamaanirännakute teemat. Taas osutatakse sellele, et kuigi olemasolevad arhiivitekstid tervikuna ei ole kuidagi seostatavad šamanismiga, võib mõnede lauluosiste taga leida sellest maailmavaatest lähtuvaid elemente. „Lood ma võtsin …” on mõistagi pühendatud laulikule: nii tema tähendusele ühiskonnas kui ka tema loojavõimele. Taas tuginetakse teiste rahvaste pärimuskultuuri ja usunditraditsiooni andmetele, et tõlgendada mõistatuslikke väljendeid (näiteks „suude sulg”, kus sulg viitab tõenäoliselt linnusulest tehtud pillile).
„Väravamängust nii ja teisiti” kajastab värava (nagu ka läve) märkimisväärset tähendust ruumijaotusliku sümbolina, mõeldagu siis kas argielu ruumile, maailmaosi eraldavatele tähistele või hoopis värava maagilistele aspektidele kommetes (nt pulmad, matused). Lintrop seob väravamängu tõrjemaagiliste rituaalidega, mille osaks on väravast vms objektist läbi minemine või pugemine. Analüüs rajaneb taas nähtuste sarnasustel ja analoogiatel, kus ei eeldata nende nähtuste või motiivide genuiinseid või laenulisi seoseid.
Kogumiku viimane artikkel eristub esmapilgul seni kirjeldatutest diametraalselt: kui eelmised olid pühendatud regilaulule, mida käsitleti usundilisest maailmapildist lähtudes, siis nüüd tuleb vaatlusele lõppriimiline laul, mis kajastab XX sajandi alguse ajaloosündmusi: „Uhkest laevast Petropavlovskist, revolutsiooni kuulutajast” (esmailmumine 2006). Tõuke selle teemaga tegelemiseks andis saja aasta möödumine 1905. aasta sündmustest. Juttu tuleb laulust, mille on 1980. aastate lõpul kuulsaks laulnud „Untsakad” („See Vene riigi säädus …”). Arhiivimaterjalidele tuginedes väidab autor, et õieti on tegemist kahe lauluga, mis osaliselt kattuvad. Ühes laulus on fookus Vene-Jaapani sõjal, teisel juhul on tegemist revolutsioonilauluga. Lõppriimilisele laulule omaselt on tekstides esitatavaid sündmusi ja tegelasi võimalik kõrvutada ajalooliste sündmuste ja tegelastega. Mõistagi avanevad peale ajalooliste sündmuste ja tegelaste kujutamise ka teised tasandid, mis laululoomet on mõjutanud, sh nii kirjandus kui ka külalauludest lähtuvad eeskujud ja mustrid. Kokkuvõttes saab lugeja teada kahe suure laeva Aurora ja Petropavlovski saatusest Vene-Jaapani sõjas: esimene neist pääses ja sai aastaid hiljem revolutsiooni sümboliks, teine aga hukkus ja sobis sellisena tsaaririigi nõrkuse sümboliks.
Kokkuvõttes keskendub Lintrop võimalikele erinevatele tõlgendusviisidele. Nähtavaks saavad pärimuse mitmete elementide ja tasandite põimumised, nagu ka uurimismetoodika alased sügavuti minekud. Sellisena võiks raamat huvi pakkuda neile, kes on enam huvitatud laulumotiivide võimalikest tähendustest, nende pärimusseostest ja üldisemast kultuuripinnast. Teisalt pakub mõttearendus viljakaid ideid folkloristlikku laulu-uurimisse ja selle kaudu ka teooriasse.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#292 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-06-02 19:33:04" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#426 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#427 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Tiiu Jaago
Loomine laulus ja uurimuses
Alar Madissoni foto.
Ülo Tontsu kriitiku ja kirjandusteadlase tee algas 1950. aastate lõpus. Sel ajal alustasid paljud möödunud sajandi lõpukümnenditel eesti kriitika ja kirjandusteaduse ilmet kujundanud autorid: Maie Kalda (1929–2013), Endel Mallene (1933–2002), Oskar Kruus (1929–2007), Reet Krusten (snd 1934) jmt. Nad õppisid Tartu ülikoolis erineval ajal ja ka erinevaid erialasid (näiteks Endel Mallene kuulus hoopis Juhan Peegli esimesse ajakirjanike lendu). Maie Kalda on üsna kategooriliselt eitanud, et tema ja ta eakaaslased oleksid olnud mingi ühtekuuluv ja -hoidev põlvkond. Kuid nad on siiski elanud ühes ajas ja selle aja mõtteilmas, lugenud raamatuid, mida neil aastatel loeti, kirjutanud oma artikleid tolle areneva ja muutuva, kuid siiski paljuski veel suletud aja arusaamiste kohaselt.
Ülo Tontsu esimene arvustus ilmus Tartu ajalehes Edasi 1957. aastal. Järgnevatel aastatel kujunes temast viljakas kirjandus- ja teatrikriitik, kes kirjutas nii kodulinna ajalehes kui ka pea kõigis eesti kultuuriväljaannetes. Keele ja Kirjanduse autor oli Tonts alates 1962. aastast. Tema viimane arvustus meie ajakirjas ilmus 2010. aastal, see oli pühendatud Karl Asti kolmandale „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud raamatule.
Tontsu peaaegu 60 aastat väldanud kirjanduslikku tööpäeva mahub nii aktiivne ajakirjanduslik töö (kokku on ta kirjutanud ligi 700 artiklit ja arvustust) kui ka päris suur hulk raamatuid. Tema sulest on ilmunud monograafilised ülevaated Rudolf Sirgest (1974, J. Smuuli nim kirjanduse aastapreemia 1975) ja Juhan Smuulist (1979). Ta on koostanud osa Sirge teoste köiteid (IV–VII, 1978–1980), Smuuli „Teosed” (I–VII, 1986–1990) ja veel teistegi kirjanike loomingu väiksemaid kogumikke. Lisaks artiklikogud „Poolt ja vastu” (1975) ning „Vaateid ja väiteid” (1982).
Eesti iseseisvuse ajal on Ülo Tonts käsitlenud peamiselt pagulaskirjandust, avaldanud kolm monograafiat olulistest pagulaskirjanikest: „Valev Uibopuu” (2004), „Pedro Krusten” (2007) ja „Ilmar Talve” (2009).
Viimastel aastatel tegeles Tonts Mats Traadi proosaga, kuid see uurimus jäi pooleli. 2016. aasta Loomingu mainumbris ilmus üks osa sellest tööst – artikkel Mats Traadi „Rippsillast” (1980).
Ülo Tonts on kirjutanud rohkesti eesti proosakirjanike elu ja loomingu ülevaateid „Eesti kirjanduse ajaloo” viimastesse köidetesse, samuti koguteosesse „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008). Kirjandusloo raamatus on nii mõnegi olulise kirjaniku käsitlus saanud kaasautoriks peatoimetaja Endel Sõgla – see tähendab, et artikli ideoloogiline häälestus pärineb kaasautorilt.
Aastakümneid oli Ülo Tonts viljakas teatrikriitik, kes kirjutas peamiselt Vanemuise teatrist. Rõhutagem siinkohal, et teatud ajal oli Vanemuine eesti teatriuuenduse esirinnas, seal sündisid Jaan Toominga ja Evald Hermaküla silmapaistvad lavastused. Valik Tontsu teatrikirjutistest ilmus 2009. aastal: „Liiga palju head teatrit”. Kaarel Irdi juhitud Vanemuisest on ta kirjutanud raamatus „Kolmkümmend aastat teatriehitamist” (2006).
Ma ei olnud Ülo Tontsuga just lähedane tuttav, kuid meie harvad kohtumised olid alati sõbralikud ja meeldivad. Ta oli hea autor nii Sirbile ja Vasarale, mille toimetuses ma pikka aega töötasin, kui ka Keelele ja Kirjandusele.
Meeles on üks kohtumine Ülo Tontsu ja Heino Kiigega Moskva kirjanike keskmaja kohvikus, kus kunagi oli möllanud saatan ise. Kiik oli siis moskvalane, osales kaks aastat kestnud stsenaristide kursusel üleliidulises kinoinstituudis (1974–1975). Parajasti tol ajal vaatasid kursuslased välismaa tippfilmide piraatkoopiaid, millest mõned olid poola-, teised jälle tšehhi- või ungarikeelsete subtiitritega. Kiik võttis ka oma sõbra Tontsu kaasa filme vaatama ja hiljem nad vaidlesid, mis mõnes Bergmani või Antonioni unenäolises filmis toimuda võis. Sellises sürreaalses atmosfääris, Moskva filmiüliõpilaste ühiselamus ja somnambuulseid, enamasti ka arusaamatus keeles filme vaadates sündis Kiige romaani „Mind armastas jaapanlanna” idee, millest ta siis meile – peamiselt muidugi oma vanale sõbrale Ülo Tontsule – pajatas. Kiige auahne plaan oli kirjutada esimene eesti erootiline romaan. Teose esialgne pealkiri lähtus Tammsaarest: „Ma armastasin jaapanlannat”. Ülo Tonts oli see, kes Kiige põhjaliku, meespeategelasest ja tema enesekesksusest lähtuva jutustuse peale ütles, et raamatu õige pealkiri oleks hoopis „Mind armastab jaapanlanna”. Millest saigi selle teose pealkiri.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#294 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-04-30 10:44:38" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#428 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(77) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "1" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#429 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-01-02 14:47:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Mall Jõgi
In memoriam. Ülo Tonts (6. V 1931 – 19. XI 2016)
1917. aasta kevad oli lootusrikas: oli toimunud Veebruarirevolutsioon, tsaar oli võimust loobunud, 40 000 eestlast olid marssinud Petrogradis ja nõudnud oma riigile autonoomiat. Tallinnas põletati vanglaid ja marsiti samuti. 1905. aasta poliitilised pagulased hakkasid koju tagasi saabuma. „Lilletagem nad üle!” kirjutas Artur Adson Vilde ja Tuglase, eriti Tuglase kojusaabumise puhul (Adson 1917).
Kirjanike organiseerumine oli päevakorral. Mait Metsanurga juures Tallinna Teataja toimetuses käis koos suur osa kirjarahvast, arutati kirjandusliku parlamendi moodustamist (Adson 2007: 105). Kuid aeg polnud suuremaks ühisettevõtmiseks veel küps. Noorema põlve kirjanikud leidsid, et neil on külarealistidega vähe ühist: nemad on pigem uusromantikud, sümbolistid, isegi futuristid (Adson 2007: 105–106).
17. mail 1917 asutasid viis kirjanikku (Marie Under, Artur Adson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Henrik Visnapuu) ühingu Siuru. Sellest ajast pärineb Parikaste ateljees tehtud foto viiest siurulasest sulnipilgulise Marie Underiga keskel. Johannes Semper oli sel ajal sõjaväes, tema liitus seltskonnaga hiljem, siis tehti foto ka koos temaga. Siuru nime oli valmis mõelnud Tuglas, see on eesti rahvaluules ja ka „Kalevipojas” esinev müütiline lind, „kelle munast kord oli saanud taevas ja maa” (Visnapuu 1951: 291). Kirjanduslik ühing Siuru registreeriti ametlikult 10. juulil 1917, nüüd juba kuueliikmelisena. Esimeheks valiti Marie Under.
Ilm oli Siuru asutamise ajal haruldaselt ilus, „nagu sekundeerinuks loodus revolutsiooni ja Siuru rõõmsale elevusele,” on kirjutanud Artur Adson (1974: 54). Tulevik tundus paljutõotav, nädalate kaupa viibiti kõrgendatud meeleolus: „Möödunud kirjandusliku paastu lõpp, noorte kirjainimeste kokkusaamise uudus, respekt ja huvi üksteise vastu, väljavaade saada pakitsevalt trükkimist ootava raamatu autoriks ja kõige selle taustaks revolutsiooni kevad ning kogu rahva poliitilisele aktiivsusele ärkamine – tihedamate ja rohkemate meeliülendavate komponentide ühtesattumist võis enesele vaevalt ette kujutadagi ja nii kestis tol kevadel siurulastel pidulik meeleolu nädalaid ja rohkemgi.” (Adson 1974: 51) Ja Visnapuu: „Me olime tollal noored ja uljad. Ideed ja mõtted kujunesid ühisvaraks. Kes õieti teab, kelle algatusi ja kelle mõtteid teostati. Me ei koonerdanud vaimukusega. Iga kirjanduslik uljus leidis üldist tunnustamist ja poolehoidu.” (Visnapuu 1951: 282) Kirjanduslikult kõige kogenum siurulastest, Friedebert Tuglas, nägi asju laiemalt: „Elame hetkel, mis on eesti rahva kohta saatusliku tähendusega: kas üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole või jälle tagasi endise ainelise ja vaimse orjapõlve ahelaisse. [---] Nüüd või ei iialgi enam – teie loojad ühiselu ja poliitika, ajaloo ning kultuuri alal! Nüüd või ei iialgi enam – teie unistajad ja realistid, mõtlejad ja tegude tegijad, luuletajad ning sõjamehed!” (Tuglas 2001: 64–65)
Kohe algusest peale oli plaanis koguteose – Siuru albumi – väljaandmine, samuti raamatute kirjastamine. Avaldamist ootasid Underi „Sonetid”, Visnapuu „Amores”, Gailiti „Saatana karussell”, Semperi „Pierrot”. Olud revolutsioonide- ja sõdadeaegses Eestis olid äärmiselt ebasoodsad, kollitas paberipuudus, noortel kirjanikel polnud muidugi ka raha, Saksa ja punaste okupatsiooni ajal seati taas sisse tsensuur.
Kohe hakati kavandama Siuru õhtut Estonia teatris, mis toimus 25. septembril 1917. Sellest ja Siuru loteriist loodeti saada tulu trükikulude katmiseks. Õhtu proloog oli Sänna trubaduurilt Artur Adsonilt. Semper luges ette pika novelli „Üle kanarpikuse palu”, Under oma uue luuletuse „Kurvad rõõmud”, Tuglas novelli „Kangastus”, Visnapuu retsiteeris poeese, refrääniks rida „Ah, armastan, ah, armastan”, Gailit luges efektselt oma „Saatana karusselli”. Lõpuks esitasid Estonia näitlejad „halekoleda draama viies vaatuses” Kitzbergi „Veli Hennu” või „Hennu velje” ainetel, tegelikult lühikese groteski, peaosades Estonia näitlejad Paul Pinna ja Eduard Türk (Adson 1974: 56–57, 2007: 123; Adson, Tuglas 2011: 153).
Aegsasti oli hakatud kavandama ka loteriid, mille pileteid müüsid Gailit, Visnapuu ning nende sõpruskond aplombikalt „kogu suve”. Loteriivõitudeks olid muude hulgas Erna Villmeri suudlus, Marta Lepa pats, rendez-vous Ella Ilbakuga, August Gailit ja Henrik Visnapuu veerand tundi võitja käsutuses, pudel konjakit, kapsapea, hobune, lehm, siga jne. Kapsapea oli ehtne ja hiljem oli kapsalehti kõikjal Estonia koridorides, koduloomad seevastu pärinesid Stude kondiitriärist (Visnapuu 1951: 292).
Siuru õhtuks olid saanud valmis Underi sonetid, seda raamatut müüdi Estonia fuajees mõnisada eksemplari. Õhtu sissetulek andis võimaluse kuluka albumi väljaandmiseks (Adson 1974: 57).
Arvustajad olid õhtu kordamineku suhtes üsna kriitilised. Hugo Raudsepale jättis kogu see „individualismi internatsionalism” „vaimlise tühjuse tunde”, eelnevat reklaami nimetas ta „ameerikalikuks”; teatrimees Karl Menning kritiseeris kirjanike esitusi, kuid eriti pahandas teda pilaetendus auväärt Kitzbergi tekstiga(1) (Raudsepp 1917; Menning 1917).
Album sai valmis 10. novembriks 1917. Selle ilmumist tähistati Siuru õhtuga Viljandis. Tuglas pidas seal kõne „Kirjanduslikud väljavaated” (vt Tuglas 1917, 2001).
1917. aastal ilmus Siuru kirjastuse märgi all lisaks albumile ja „Sonettide” kahele trükile veel Adsoni „Henge palango”, Visnapuu „Amores”, Semperi „Pierrot”, Gailiti „Saatana karussell” – kokku kaheksa raamatut, mis on üks kuuendik 1917. aastal ilmunud ilukirjanduslike teoste koguarvust (Eelmäe 1981: 26).
Siurulaste ja Siuru väljaannetega oli seotud ka rühmitusse mittekuuluvaid kirjanikke: Aino Kallas, Villem Ridala, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Richard Roht. Raskelt haige Jaan Oks oli siurulaste, eriti Adsoni, hoolealune, hiljem anti välja tema teoseid. Siuru kirjanduslikest mängudest sündis ka üks eesti kirjanduse võluvamaid fiktsionaalseid tegelasi – Arthur Valdes, kelle luuletusi avaldati Siuru albumites. Tema elust ja teostest kirjutas Tuglas esseenovelli. Valdes oli kollektiivne pseudonüüm, lisaks Tuglasele kasutasid seda nime teisedki. Hiljutises minevikus ka Jaan Kross oma „Paigallennus”.
Siuru oli kirjanike ühing, kuid siurulastel oli palju sõpru ka noorema põlve kunstnike hulgas: Nikolai Triik, Ado Vabbe, Otto Krusten, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi jt. Nikolai Triik on Siuru embleemi autor, Vabbe illustreeris albumeid, Otto Krusten populariseeris Siurut karikaturistina ajakirjanduses.
1919 anti Siuru kirjastus üle Carl Sarapi Odamehele.(2) Siurulased said tasu trükilao ja paberi eest, Odamees kohustus välja andma siurulaste teoseid. Artur Adson peab seda Siuru lagunemise alguseks (Adson 2007: 167). Ka Visnapuu kahetseb kirjastusest loobumist nii oma allpool avaldatud kirjas kui ka paguluses ilmunud mälestustes. Tõeline konflikt sündis siiski Gailiti pamfletist „Sinises tualetis daam” Marie Underi kohta (Gailit 1919). Tekkinud tüli tõttu astusid „pahad poisid” Gailit ja Visnapuu Siurust välja. Uuteks liikmeteks – et oleks ikka kuus krüsanteemi,(3) kirjutab Visnapuu – said Alle ja Barbarus (Visnapuu 1951: 299).
Tundub, et teatav temperamentide ja stiilide konflikt oli Siurus algusest peale olemas. Kõik algas kevadest, vabanemisjoobumusest ja mängust, kusjuures esialgu haaras mäng kaasa kogu seltskonna. Üksteist kutsuti hüüdnimedega nii kõnes kui ka kirjas. Marie Under oli Printsess ja Artur Adson tema Paaž, Visnapuu oli Vürst, Gailit Ge. Tuglast kutsuti Felixiks nagu tema romaani „Felix Ormusson” tegelast. Semper oli Asm, vihje Otto Ernsti romaani „Asmus Semperi noorusmaa” nimitegelasele (sks k 1904, ee k 1928). Aga kui siurulased hakkasid end nimetama santlaagriteks, siis Adsonile see ei meeldinud – Printsess ei olnud ometi mingi santlaager! (Adson 2007: 113) Adsoni mälestustest jääb mulje, et temale ja Printsessile ei meeldinud nii mõnedki värvikad tembud ja boheemitsemised, mis ometi lisasid kirjanduslikule rühmitusele värvi ja tuntust. Ta nimetab Gailitit ja Visnapuud Siuru vasakpoolseks, Underit ja ennast aga parempoolseks tiivaks. Tuglas oli tasakaalustaja, Semper kõikus kord ühele, kord teisele poole (Adson 2007: 109).
Tagantjärele meenutavad oma Siuru kirjanduslikku noorpõlve hea sõnaga nii Visnapuu kui ka Adson.
Siuru lõpetas tegevuse 1919, tekkis sotsiaalsem Tarapita. Hakati tegema ettevalmistusi kõiki kirjanikke koondava ühingu loomiseks. Eesti Kirjanikkude Liit sündiski 8. oktoobril 1922, järgmisel aastal hakkas ilmuma Looming ja 1925. aastal sai ametliku heakskiidu Kultuurkapital, mis oli sündinud eeskätt kirjarahva kirjanikupalkade eest peetud võitlusest.
Visnapuu ja Gailiti ägedusel ja loomingulisel temperamendil oli oma roll selles, et Siuru lõpetas tegevuse. Siiski oli Siuru neile oluline, parlamentaarne ja tasakaalukas Eesti Kirjanikkude Liit koos oma vastasutatud ajakirjaga ei rahuldanud nende mängulist, tihtipeale üle piiride perutavat vaimsust eriti algusaastatel, nagu näitab siin avaldatud Visnapuu kiri. 1923. aastal viibisid mõlemad Siuru santlaagrid Saksamaal ja omavahelistest vestlustest on nähtavasti tekkinud idee: Siuru tuleb reanimeerida! Plaanid on konkreetsed ja utopistlikud: kõik peab jätkuma nagu 1917. aastal! 1924. aasta sügiseks peab ilmuma Siuru IV album! Me ei tea, mida vastasid Visnapuule Paaž ja Printsess, sellest Berliinist saabunud mõtteuiust pole Adson kirjutanud ka oma „Siuru-raamatus”. Ja Visnapuu ise pole seda samuti meenutanud oma mälestusteraamatus „Päike ja jõgi”. Tõenäoliselt poleks Adson olnud enam nõus pühendama end täielikult uue Siuru majandusasjade ajamisele. Ja albumite kokkupanija ning seltskonna tasakaalustaja Tuglase aeg kulus nüüd ju täielikult kirjanike ajakirja Looming toimetamisele. Ainsa töötajana, ka korrektorit polnud ametis.
Nii et käesolev kiri on omamoodi mineviku- ja nooruseigatsus, Siuru-igatsus, nostalgiline ja täitumatu katse naasta kunagisse kuldsesse ja lõbusasse noorusaega. Kõike seda saabuva keskea ja auväärseks klassikuks saamise künnisel.
Henrik Visnapuu Marie Underile ja Artur Adsonile1
Berliin
29. sep. 1923.
Väga armastet ning avvustet printsess ning paaž. Pidin teile juba varem kirjutama, kuid tahtsin ära oodata Liidu koosoleku2 tagajärgi. Ajalehtede järele on väga raske aru saada, mis sääl lahti oli, kuid üks on minule selge, et kui Liidu juhatus edaspidigi nii passiivseks jääb, et meie siis selle kirikuaia rahun varsti ära hallitada võime.
Ning see rahu ei vasta enam kaua elavale inimesele. Minu arvamise järele peab Liit jääma kui ametiühingline ettevõte ning sellen suunan tuleb teda ka tõugata, kuid et jälle aktiivselt elada, värskelt ja häätujulikult, selleks tuleb moodusta uued rühmitused, mille külge võiks panna oma teosügelevad käed. Olen oma „V. M.” arvustuse ka sellelt seisukohalt kirjutanud,3 et n e n d e Looming4 kindlad jalad alla saaks, see ametlik ning julgusetu Looming.
Aga selle kõrval elujõulisena ja vabana elagu uvvesti „Siuru”. Pole tarvis enam oma jõudu kuluta asutusele, mille impotents on silmaga nähtav.
Meie oleme kord teinud kõigesuurema lolluse sellega, et likviteerisime Siuru ning Siuru kirjastuse, oleksime praegu suure kirjastuse ning rahade juuren. Olime naiivid uskuden Sarapisse,5 kuid ei ole vaja uskuda nagu välja tuleb, teistesse, vaid endasse. Olime vast meie Gee’ga suuremad süüdlased.6
Kuid ei ole veel hilja kõike otsast alustada. Sellest tuleb jälle usku ning rõõmu; oleme kogenud, oleme vastamisi minnen õppind ära tundma ning äranägema, et meil aega veel küll een on: oleme veendund iga siurulase oma ning iseseisva kirjandusliku tegevuse väärtusesse ning oleme näinud, et üks uus noorpõlv, kes kirjandusen meie asemele võiks astuda, alles lapsemähkmein on. Nõnda siis, meil on aega ning jõudu.
Alustame oma kalkureerit kirjastuse uvvesti ning jätkame Siurut. Tuleva sügiseks Siuru IV, suur 15–18 trükipoognaline ning nõnda iga aasta suur raamat, mis oleks lugemiseväärt, müüme jälle kohvikuten ning turupääl. Tuleb jälle elulust tagasi. Kirjanikkude Liit ütleb, et olla jõudude puudus (milline bankroti tunnistus, et häbi nendel ei ole!), korraldame Siuru päevad, meil on poolehoidjaid ning ka jõude. Meie oleme vabad, meie teame, kes tahab meid toetada ning tunneb kaasa, olgu hääd, kes ei taha, käigu kuradille. Meil mõni mure või popsikoht Loomingu näol käen!
Kui teie pool veel vana Siuru arm roostetand pole, lööme käed, mis on aastate jooksul kogeden õppind vastastikku üks teist austama ja hindama, kokku ja purjed üles ning paks kollane siidi Siuru lipp masti.7
Meie kavatsus Gee’ga on järgmine. Meie tuleme tuleva juunikuul Eestisse, sirutame koivi, teeme eeltöid ning sügisel lööme lahti Siuru sügispäevad!
Albumi jaoks aga alaku eeltööd kohe. Minu poolt saaks 2000–3000 rida poeem, Geelt 6 trükipoognat romaan,8 tihedamalt trükkida, umbes 3–4 Loomingut. Esimen, s.o IV Siurun oleksid esindet ainult siurulased, järgmistesse võiks võtta jälle sõpru, aga ükskord peab ometi mõni asi ilma Grünthalita algama.
On lootust, et natukene raha võib laenuks saada, peaks teadma, kas „Päevalehe” kirjastuse juuren krediiti saaks, kui meie tahaksime albumi sügiseks Siuru päevaks välja saada. Hää oleks, kui paaž sen suhten ääriveeri maad kuulaks. Pikemaist albumi töist teeksime äratrükid ning kirjastusel oleks algus. Nüüd on tutvusring laienenud, võimalusi rohkem, paneme oma energia jälle tööse ning vahetame jälle ta kullaks ning kuulsuseks.
Kõige rohkem kardame meie Tuglase pärast. Loomulik oleks, et Loomingu toimetamine siis läheks kellegi mittesiurulase, näituseks Suitsi kätte. Kuid järele kaaludes võiks isegi Tuglas Loomingut toimetada. Oleks küll pahem, kuid Tuglas ei tahaks vist omast kohast lahkuda.
Eesti rahvale üks koguteos aastaks, milles ka lugemist oleks, nii 2000 eksemp. See peaks müübuma. Kuid ainult pikemad luuletusküklit, pikemad artiklid-esseed ning leheküljerikas koguteos!
Selle juuren võiks tarvilikul korral olla mõeldavad löökvihud, väikse arvulised ning lühiartiklilised. Mõtelge tööde pääle ning rääki[g]e ning selgitage asja kohapääl olevate siurulastega. Ning teadustage juba kohe omi arvamusi.
Kõige parema tervitusega
HVisna
Kommentaarid
1. KM EKLA, f 180, m 4: 29. Henrik Visnapuu kirjad Karl Arthur Adsonile. 24. XII 1917 – 1. X 1927 ja dat-ta.
2. Kirjanikkude Liidu korralised aastakoosolekud toimusid esimestel aastatel septembrikuus. Visnapuu nimetatud koosolek toimus 23. septembril 1923. Kohal viibis 12 kirjanikku, umbes kolmandik liikmeskonnast, lisaks mõned külalised. Vaba Maa sisukokkuvõtte põhjal (millest Visnapuu ilmselt oma kirjas kirjutab) arutati peamiselt mitmesuguseid majandusprobleeme, sh aprillikuust ilmuma hakanud Loomingu kulusid. Etteheiteid oli Loomingu sisule: Barbarus leidis, et äsja ilmuma hakanud ajakirjal ei ole piisavalt „vaimlist ilmet”. Arutati ka Visnapuu ettepanekut asutada Kirjanikkude Liidu kirjastus. Selle ettepanekuga tegelemine jäi liidu juhatuse ülesandeks. Vt Vaba Maa 25. IX 1923, nr 219.
3. Visnapuu on andnud ülevaate Loomingust nr 4: Vaba Maa 15. IX 1923, nr 211. Eriti kiidab ta selles numbris ilmunud Richard Rohu novelli „Viimne kevad”.
4. Visnapuu kõneleb „nende Loomingust”, ometi on ta ise olnud Loomingu algaegadel üks kõige enam avaldatud autoreid. 1923. aastal on tema luulet avaldatud ajakirja 1. ja 2. numbris, nr 6–7/8 on ilmunud poeem „Armastus – surm”. See poeem on lõpetatud 27. septembril, st kaks päeva enne siin avaldatud kirja kirjutamist.
5. Siuru kirjastus anti üle 1918. aastal Tartus asutatud Odamehele, mille omanik oli Carl Sarap (1892–1942). 1919. aastal andis see kirjastus välja kirjandus-, kunsti- ja teadusajakirja Odamees (tegevtoimetaja F. Tuglas), seejärel nädalalehte Odamees (tegevtoimetaja A. Alle), edaspidi (1922–1929) veel üht Odamehe nime kandvat kultuuriväljaannet. Kirjastus lõpetas 1927. aastal pankrotiga. Oma edasises elus huvitus Sarap fotograafiast ning pildistas kodumaa loodust, ehitisi, linnavaateid, talusid. Temast kujunes selle perioodi üks silmapaistvamaid fotograafe. 55 aastat hiljem käis fotograaf Peeter Tooming Carl Sarapi radadel ja pildistas samu kohti ja vaateid. Sarapi ja Toominga paralleelfotodega on ilmunud 9 fotoraamatut Eesti linnadest ja maakondadest.
6. Vt saatesõna.
7. Keiserliku Saksamaa kapituleerumise ja Eesti vabanemise puhul okupatsioonist kavandati Tartus 1918. aasta novembris manifestatsiooni. Selleks puhuks valmis kuldkollasest siidist lipp, millele kunstnikud maalisid Siuru embleemi – Siuru ingli, nagu seda kutsuti. Lipu olevat enamlaste kartuses hävitanud Konrad Mägi (Adson 2007: 165–166; Visnapuu 1951: 290).
8. 1922. aastal on Gailit teatanud, et tal kaks romaani valmis olevat (vt Odamees 1922, nr 1, lk 33). Võimalik, et üks neist romaanidest oli „Purpurne surm” (1924), mille üks katkend ilmus 1920. aastal ajakirjas Ilo (nr 9). Võimalik, et Visnapuu peab oma Siuru uue albumi kavandis silmas just seda romaani. Gailiti järgmine romaan – „Toomas Nipernaadi” – ilmus 1928.
Tänan Brita Meltsi ja Elle-Mari Taliveed, kes aitasid kaasa selle publikatsiooni teokssaamisele.
Saatesõna ja kommentaarid: MALL JÕGI
- August Kitzberg oli etenduseks loa andnud (Visnapuu 1951: 292).
- Juba 1918 oli Odamehe ja Siuru ühiskirjastamisel ilmunud „Siuru” II.
- Adson nimetab seda, nagu oleks siurulasi nimetatud „kuueks krüsanteemiks”, müüdikeseks, „millega taheti märkida, et me kõik krüsanteemidega uhkustasime. Peale Gailiti ja Visnapuu ei kandnud meist keegi krüsanteemi, ei nööpaugus ega käes.” (Adson 1974: 50–51)
A d s o n, Artur 1917. Lilletagem nad üle! – Tallinna Teataja 3. V, nr 96.
A d s o n, Artur 1974. Marie Underi eluraamat. I. [Lund]: Vaba Eesti.
A d s o n, Artur 2007. Siuru-raamat. Tallinn: Tänapäev.
A d s o n, Artur, T u g l a s, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
E e l m ä e, August 1981. Kirjanduselu revolutsioonide ja kodusõja aastail. – Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. Aastad 1917–1929. Tallinn: Eesti Raamat, lk 216.
Eesti kirjanikkude liit. Aastakoosolek 23. sept. s. a. Tallinnas. – Vaba Maa 25. IX, nr 219.
G a i l i t, August 1919. Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Underist). – Postimees 27. VIII, nr 182.
G a i l i t, August 1920. Katke romaanist „Purpurne surm”. – Ilo yheksas, lk 10–30.
Kirjanik August Gailit 1922. – Odamees, nr 1, lk 33.
M e n n i n g, Karl 1917. Siuru-õhtu „Estonias”. – Päevaleht 27. IX, nr 218.
R a u d s e p p, Hugo 1917. Siuru. – Tallinna Teataja 28. IX, nr 219.
T u g l a s, Friedebert 1917. Kirjanduslikud väljavaated. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis, 10. nov. 1917. – Sakala 13. XI, nr 131.
T u g l a s, Friedebert 2001. Kirjanduslikke väljavaateid. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis 10. novembril 1917. – F. Tuglas, Kogutud teosed 9. Kriitika V. Kriitika VI. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 61–65.
V i s n a p u u, Henrik 1923. Kirjandus. „Looming” nr 4, august. Eesti kirjanikkude liidu kirjastus. – Vaba Maa 15. IX, nr 211.
V i s n a p u u, Henrik 1923a. Kurbus tuli mu tuppa. – Looming, nr 1, lk 21.
V i s n a p u u, Henrik 1923b. Paratamattus. – Looming, nr 2, lk 84.
V i s n a p u u, Henrik 1923c. Armastus – surm. – Looming, nr 6, lk 401–405, nr 7/8, lk 481–485.
V i s n a p u u, Henrik 1951. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#430 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#431 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Mall Jõgi
Visnapuu kiri Berliinist
Eesti uuemate riimiliste rahvalaulude seas on mitmeid dramaatilistest ja traagilistest sündmustest jutustavaid laule. Enamik neist on kunagi levinud vaid kihelkonna ja naaberkihelkonna piires, mõned on ka laiemalt tuntuks saanud. Nii suuliselt kui ka käsikirjaliste laulikute kaudu levis näiteks rahvalaul „Viljandi kreisis Võisikul”, mis vahendab poeetilisel moel Viljandimaal tõenäoliselt reaalselt aset leidnud loo ühe kohaliku noormehe mõrvamisest. Ei ole teada, millal see lugu täpselt juhtus, aga laul on olnud populaarne veel XX sajandi teisel poolel mitte ainult Viljandimaal, vaid ka kaugemal. Folkloristid on välitöödel nii laulust lindistusi teinud kui ka selle sõnu üles märkinud. Laulus endas räägitakse pruudist ja peigmehest, nende peatselt plaanitavast pulmapeost ning peigmehe salakavalast tapmisest. Laulu kaudu vahendati ja tõlgendati omal moel seda traagilist sündmust, samal ajal ei saanud laulu poeetika ja vorm hõlmata kogu sündmusega seotud tähendusruumi. Koos lauluga levisid ka kuuldused sellest, mis inimeste arvates tegelikult juhtus. Näiteks asjaolu, et noormees mõrvati armukadeduse pärast, selgub alles ühele versioonile lisatud laulu esitaja kommentaarist: „Meil keegi oli teenimas Viljandimaalt, Suure Jaanist. See rääkis, et tüdrukul oli kaks peigmeest. Ja armastanud mõlemaid. Teine varitses teist ja tappis ära.” (RKM II 113, 271/2 (99) < Laiuse khk. Reastvere k. – P. Tammepuu < Anna Käpp, s 1937 (1962); vt ka Kalmre: 2005: 23)
Arvestades uuema rahvalaulu olulisust nii meelelahutuse kui ka eneseväljendusena XIX–XX sajandi alguse talupoja-ning linnakultuuris ja uuemate rahvalaulude väljapaistvalt kaalukat ja mitmekesist kogu Eesti Rahvaluule Arhiivis, ei ole selle valdkonna poeetikast, tüüpidest, versioonidest, levikust jms väljapoole jäävate sotsiaalsete ja ühiskondlike tähenduste tõlgendamisega ülearu tegeldud. Väheste käsitluste hulgast eristuvad mõned Ingrid Rüütli uurimused: „Kajastades kohalikku olustikku ning väljendades oma loojate ja kandjate elamusi, mõtteid, suhtumisi ja arusaamisi konkreetses kohas ja ajas, pakub külalaul ka mõnesugust lisamaterjali rahva, tema ajaloo ja sotsiaalpsühholoogia uurimisel” (Rüütel 1974: 233, vt ka 2012: 34). Eestis XIX sajandi teisel poolel feodalismi lagunemise ja kapitalismi arenemise ajal kujunenud, aktiivselt elunähtustele ja päevasündmustele reageeriv osa uuemast rahvalaulust(1) oli seotud ajalooliste ja sotsiaalpsühholoogiliste muudatustega. Selle väljakujunemist mõjutasid nii kirjandus kui ka naaberrahvaste folkloor (Rüütel 2012: 33). Erinevalt regivärsilise rahvalaulu anonüümsusest kerkis siin paljudel juhtudel üles ka laulu autori isik kui looja ja esitaja. Mitmete külakroonikate ning rahvalike ballaadide loojad olid külaühiskonnas tuntud ning nende looming leidis tee trükiste ning ajalehtedeni (Tedre 2003: 242–243).
Nii et üldiselt oli nende laulude autor teada, harv ei olnud juhus, kus laul küla värsisepalt mingi erilise juhtumi puhul ka telliti. Niisugune ballaad või külakroonika võiski alguse saada konkreetselt aset leidnud sündmusest ja selle tegelasteks võisid olla reaalselt elanud inimesed. Seetõttu saatsid laule või olid lauludega paralleelselt käibel jutud laulutegelaste ja -sündmuste, vahel ka laulu tekkeloo ja autori kohta (Rüütel 1974: 232; Tampere 1970: 240). Teisisõnu, lauluga samal ajal liikusid suust suhu ka (kuulu)jutud laulus kirjeldatud sündmusest, laulu tegemise asjaoludest ning tegelastest. Aja jooksul kujunes välja omamoodi jutustuse tüüp, mis koosnes nii proosast kui ka laulu osadest. Tihtilugu oli inimestele laulust meelde jäänud laulu kulminatsioon või markantsem osa ja ülejäänud lugu jutustati proosas.(2)
XIX sajandi lõpus ning XX sajandi alguses on kohalikke külalaule ja meestest laulumeistreid olnud kõikjal Eestis, arvukamalt vaesemapoolsetes ning tihedamalt asustatud saartel ning Peipsi järve äärsetes külades. Ingrid Rüütel on märkinud, et üks külakroonikate poolest rikas piirkond on olnud ülemöödunud sajandi lõpul ja XX sajandi alguses ka „jõukas, kuid sotsiaalsetest vastuoludest lõhestatud Mulgimaa”.(3) Tuntumaid sealseid laulumeistreid ülemöödunud sajandi lõpus on olnud Laulu Mihkel, kes ise koos tema laulude prototüüpide ja tekkeajenditega vääriks eraldi käsitlemist (Rüütel 1974: 232–233).(4) Ometi ei ole Laulu Mihkli fenomen ega tema looming siiani pälvinud folkloristide tähelepanu.
Lähtudes XIX sajandi lõpu ajaloolisest kontekstist, süvenen käesolevas kirjutises ühe Eesti traditsioonis hästi tuntud, ent samas mitmeti erandliku laulu tagamaadesse: see on „Saatuse vangis”, mille Mihkel Rätsep alias Laulu Mihkel tegi ühe konkreetse sensatsioonilise sündmuse põhjal. Ühtlasi püüan välja tuua, missuguseid tõlgendusi ja teavet võiks pakkuda nende kahe teineteisega kombineerunud žanri – laulu ja seda saatvate juttude – käsitlus. Muidugi huvitab mind ka ühe erilise naise, Sambla Anuga juhtunud lugu, mida laulus „Saatuse vangis” edasi antakse (vt ajakirja vahel olevat lisalehte).
Kogu selle juhtumi kajastamisel kasutan allikatena nii tollases ajakirjanduses ilmunud uudiseid kui ka ajaloolisi dokumente. Peale kirjalike allikate olen mõnevõrra kasutanud suulisi intervjuusid, sest samaväärselt lauluga huvitavad mind kogukonna kommentaarid juhtunule ja kogu see sündmus oma ajastu ning ajaloolises kontekstis.
Siinkohal oleks kohane märkida, et jõudsin selle teemani mitte laulu-uurijana, vaid pigem tänapäeva sotsiaalse sõnumiga juttude (muistendite, kuulu- ja mälestusjuttude) uurijana. Artiklis on lähtutud loogikast, et eri žanridest tekstid on poeetilised väljendusvormid, mis esindavad teatud maailmapilti ja suhet sotsiaalsesse tegelikkusse, ning oma tähenduse saavad tekstid ühiskondlikus käibes ning kontekstis (Bakhtin, Medvedev 1991: 133–135).
Rahvalik ballaad kui kuulujuttude, uudiste ja meelelahutuse substituut
Kitsama žanrimääratluse poolest võib „Saatuse vangis” pidada mitte lihtsalt külalauluks või luuletuseks, vaid rahvalikuks ballaadiks ehk lugulauluks, milles esitatakse luulevormis dramaatilist lugu. Jutustuse, luule ning sageli ka muusikaga koos esitatud ballaad ühendab Euroopa kultuuriruumis mitmeid nähtusi: vanaprantsuse tantsulaul, lüroeepiline lugulaul või legend, laada pingilaul või rändav salmikulugu, dramaatiline või lüüriline romanss, ilukirjanduslik jutustav või tundeline kunstballaad. Ballaadi iseloomulikumateks tunnusteks on peetud isikliku, erakordse ja mässumeelse väärtustamist, demokraatliku õiglustunde rõhutamist, ballaadi teemadeks võivad olla inimesed oma eksistentsiaalsetes piirsituatsioonides, perekondlikud teemad jms. Siin võib igaühe isiklik lugu pakkuda üldist huvi, iga tüüpiline laul võib omandada isikliku tähenduse (Merilai 2003: 797–798).
Naiste sotsiaalne ning õiguslik olukord on olnud populaarne teema juba XVIII ja XIX sajandi rahvalikes ning rahvapärasele ainesele tuginevates kirjanduslikes ballaadides. Eesti luuletajad on seda ainest käsitlenud Kreutzwaldist alates (Salu 1978: 7–59). Mõnevõrra uuenduslikud on need tänapäevased seisukohad, kus ballaade, nagu mitmeid teisi vanu žanre, on nähtud ajaloos tänapäevastega sarnaselt toimivatena. Nimelt võis lihtrahvas XIX ja ka eelnevatel sajanditel mingit konkreetset erutavat sündmust vastu võtta ja integreerida läbi mitmete talle omaste kommunikatsioonifiltrite: läbi kuulujuttude, naljade, uskumuste, laulude ja rahvalike ballaadide.(5) Meediaeelsel ajastul on rahvalikke ballaade samaväärselt kuulujuttudega peetud rahvaliku poliitika(6) osaks (Shagan 2001: 30). Näiteks XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse õnnetusi, mõrvu või dramaatilisi sündmusi kujutavaid uuemaid rahvalaule ehk rahvalikke ballaade võib mööndustega pidada värssides meediauudisteks, sest oma eesmärki – vahendada päevakajalisi šokeerivaid sündmusi, õnnetusi või mõrvu – teenisid nad nii kuulujuttudena, uudistena kui ka meelelahutusena (Kalmre 2005: 23).
Oluline on rõhutada, et niisuguste laululugude ehk rahvalike ballaadide levik oli seotud nii trükisõna kui ka rahvaliku kirjaliku kultuuriga. Levides juba alates XVII–XVIII sajandist odavahinnaliste pisitrükiste kaudu Euroopa ja Skandinaavia kultuuriruumis, vahendasid laulud põnevaid päevasündmusi, kui inimestel polnud ajalehte, raamatute levik oli alles vähene ja lugemisoskus kasin. Vastavalt ettekandmisviisile ja -kohale on niisuguseid laule kutsutud tänava-, uudiste- või pingilauludeks. See tähendab, et rahvast erutanud sündmuse, õnnetuse või mõrva värsistas mõni kohalik värsisepp, see trükiti ning spetsiaalsed laululehtedega varustatud inimesed (peamiselt naised) kandsid neid tänaval või turul ette, ise ühtlasi neid lehekesi müües.(7) Trükis koosnes enamasti kahest lehest, s.o neljast leheküljest, teksti kirjanduslikule väärtusele suuremat tähelepanu ei pööratud. Uudistelaulud kruvisid üles suurte rahvahulkade huvi dramaatika ning põnevuse järele, neid trükiti, loeti ja lauldi, kasutades selleks mõnd varem tuntud viisi (Salu 1978: 38–44; vt ka Würzbach 1990).
See nähtus oli seotud suulise kultuuri ning rahvaliku kirjanduse ja lugemisharjumuse kujunemisega. „Kuigi palju ballaade ringles trükituna, ei ole kahtlust, et nad ringlesid ka suuliselt. Kuni moodsate aegadeni tähendas lugemine eeskätt valjusti lugemist – ja ballaadi puhul laulmist – ning seeläbi muutis auditooriumi lugejate kogukonnaks (community of readers) või tekstuaalseks kogukonnaks (textual community).” (Atkinson 2013: 126)
Neid kõmulisi tänavatrükiseid ballaadidega on peetud ajakirjanduse eelkäijateks: just need aitasid välja kujuneda uusaegsel ajakirjandusel, täpselt niisama nagu XVIII sajandi pingilaulu tüüpi esitusviis (kus poodiumil lauldi muusika saatel erutavat lugu, osutades vastavatele piltidele tahvlil) oli nii filmikunsti kui ka popkontserdi eelkäijaks (Merilai 2003: 798).
Eespool kirjeldatud tänava-, uudiste- ja pingilaulud olid seotud nii äri kui ka meelelahutusega, turu ja laatadega, kus liikus palju rahvast, rohkem linnakultuuriga, samuti üldisema lugemisoskuse ning harjumusega ja trükivõimaluste olemasoluga. Eestis sellist varast trükitud tänava- ehk uudislaulude kultuuri ilmselt ei kujunenud, vähemalt pole sellest teateid. Sama funktsiooni – memoreerida, tõlgendada ja levitada mõne sündmuse kohta käivat infot – täitsid siin hiljem tegutsenud kohalikud laulumeistrid ja nende loodud külalaulud, sh rahvalikud ballaadid. Sisuliselt jäi see aeg XIX sajandi lõppu ja XX sajandi algusesse, mida peetaksegi Eestis rahvalaulu ja kirjanduse lähenemise ajaks, mil elavnes trükisõna, suurenes ajalehtede ja ajakirjade osatähtsus ning üksikuid külaluuletajate värsse trükiti ära nii ajakirjanduses kui ka eraldi vihkudena.(8) Sarnaste riimiliste rahvalaulude, aga ka luuletajate-kirjanike loodud luule levikule aitas oluliselt kaasa XIX sajandi lõpukümnenditest alguse saanud laialdane eestlaste personaalsete kirjalike arhiivide tekkimine, st kladed ja märkmeraamatud, kuhu enamasti kirjutatigi kohalikku salmi- ja lauluvara (vt Kalmre 2010, 2015; Tedre 2003: 243).
Mulgimaal tegutsenud Laulu Mihklist ja tema rahvalikust ballaadist „Saatuse vangis”
XX sajandi alguskümnendite Mulgimaad iseloomustatakse kui varakapitalistlikku ühiskonda, s.o piirkonda, kus oli toimunud märkimisväärne kihistumine: siin oli palju viljaka maa ja eeskujuliku harimistehnikaga suuri maaomandeid ja suuri talukomplekse ning enamik inimesi olid tegevad põllumajanduses. Kuna suured talud nõudsid rohkesti töökäsi, siis kasutati siin palgalist tööjõudu rohkem kui kusagil mujal Eestis. Samas oli siin madal abiellumiste protsent ning märkimisväärne hulk noori lahkus teistesse maakondadesse. Seda piirkonda iseloomustas ka suurem kesk- ja kõrgharidusega inimeste arv (Pullerits 1936: 26–27). Nendele muutustele pandi alus juba XIX sajandi teise poole rahvuslikul ärkamisajal, kui viljakate maadega Mulgimaast sai jõukuselt ja iseteadvuselt väljapaistev piirkond Eestis. Mulkide üheks oluliseks sissetulekuallikaks sai juba XVIII sajandi lõpust linakasvatus. Põhja-Ameerika kodusõja (1861–1865) tõttu tekkinud puuvillapuudus oli maailmaturul kergitanud lina hinda ja linast saadav tulu kiirendas nii talude päriseksostmist kui ka jõukuse kasvu Viljandimaal. Muutused siin olid toimunud XIX sajandi jooksul järk-järgult, siin oli ka mindud varem kui mujal Eestis teorendilt raharendile. On koguni arutletud, et mulke võiks pidada maa väikeaadliks, sest elasid nad ju moodsates härrastemajades, häärberites, kus ei puudunud pehme mööbel ning tihtilugu ka klaver (Riisalo 1968; Murakin 1936: 37 jt).
Laulu Mihkli, kodanikunimega Mihkel Rätsepa (1858–1900)(9) looming kerkis üles rahvusliku ärkamisaja lõpus. Teda on iseloomustatud „oma poeedina”, „kes laulab lihtsatest Viljandimaa inimestest, romantilistest armastuslugudest, igapäeva töödest ja kogukonna elus juhtunud traagilistest-dramaatilistest sündmustest, sobitus sellesse aega päris hästi.” (Valtšuk 2008: 19) Õigupoolest ei olnud Mihkel Rätsepa eluloolistest andmetest seni palju teada ja need teatedki, mida võib leida erineva usaldusväärsusega trükiallikatest, reisijuhtidest, Halliste kodu-uurimustest ja kirjanduse ülevaadetest, kipuvad olema pajatuselaadsed.
Oletatavasti ei olnud ta üldse Mulgimaalt pärit, vaid sündis Läänemaal Mihkli kihelkonnas Veltsal sauniku pojana.(10) Aga tööotsingud ajasid ta 1890. aastail Viljandimaale, nii et ta liikus ringi Laatres, Vana- ja Uue-Karistes, Abjas, Kõpus, Õisus, Rimmus, elas Mõisaküla ümbruses jm. Tema tööks oli talvel linakolkimine, suvel kraavikaevamine. Niisugustel rändavatel töötegijatel oli Mulgimaal ka oma nimi – neid kutsuti kotlasteks ehk kotimeesteks (Riisalo 1968: 11). Linakolkijana on ta ka ennast laulus „Linakolkija” tutvustanud: „Ma pole keelte tõlkija, ei tunne ka mis aabits, vaid kehva linakolkija, mu päralt vänt ja roobits.” Väidetavalt oskas ta vene ja saksa keelt ning kannelt ja lõõtsa mängida. Luuletuses „Kimbatus” (1902) ütleb ta end ka viiulit mängivat. Tavaliselt sai talu, kus ta parasjagu peatus, kohaks, kuhu ümberkaudu tuldi Laulu Mihkli laulu ja mängu kuulama. Peale selle mängis ja laulis ta muidugi kõrtsides. Juba enne Hallistesse asumist oli ta loonud laule suurest üllast armastusest ja neid pilli saatel ette kandnud. Hallistes sündisid laulud kohalike sündmuste kohta. Ta laulis Sepa kõrtsist – vaeste elu laastajast, laulis oma lõõtspillist, mis oksjonil maha müüdi, suurtalunike rahaahnusest ja nende suhtumisest kehvikuisse, sellest, kuidas ta palgast ilma jäeti jpm. Mihkel Rätsep suri ootamatult noore mehena Abja Perakülas Tõõtsimõisa talus. Laulu Mihkli hauakoht Halliste kalmistul pole teada (Priidel 1966: 123–124; Riisalo 1968: 7).
Mihkli ja Halliste koguduste kirikuraamatutest (saaga.ee) võib leida aga usaldusväärseimaid andmeid Mihkel Rätsepa elu ja päritolu kohta. Mihkel Retsep sündis Mihkli kihelkonnas kubjas Writs Retsepa ja Liso Ostmanni pojana 6. I 1858. Pere saksikutele sidemetele ja privaatsemale seisusele viitab see, et Mihkli kõik kolm vaderit olid sakslased ja leeris käis ta 1874. aastal hoopis Tallinnas Jaani kiriku juures. Mihkel abiellus 1894. aastal Hallistes Jula Saarahofiga ja suri 5. VIII 1900 42-aastasena. Surma põhjuseks on venekeelses sissekandes märgitud – sisemised kannatused. Nii et Laulu Mihkli puhul ei olnud tegemist päris tavalise maata juhutöölisega. Mihkel oli veidi ilma näinud ja ilmselt oskaski mitmeid keeli ja pille mängida.
Laulu Mihkli looming äratas huvi ka kohalike ärksamate inimeste hulgas. Näiteks koolmeister Mats Laarman (1872–1964) kogus tema laule ja eluloolisi andmeid. Endine koolmeister Mihkel Ilus vahendas Laulu Mihkli laulude trükkimist Viljandis. (Riisalo 1968: 11) 1895. aastal ilmuski esimene vihikukene Laulu Mihkli lauludega, teine ja selle kordustrükk peale autori surma, vastavalt 1902. ja 1903. aastal. Lauluvihkude trükiarvud on olnud üsna suured: 1895. aastal 1000, 1902. aastal 2000 ja 1903. aastal 3000 eksemplari. Esimeses lauluvihus puuduvad lauludel pealkirjad, teises väljaandes on need olemas. Trükitud lauluvihkusid iseloomustab ka autori pöördumine oma lugejate poole luuletustes „Kriitikale” (1895) ja „Eeskõne” (1903). Mõlemad kogumikud sisaldavad valdavalt armastusluulet („Armsamale”, „Selge armastus”, „Eksinud neiu”, „Petetud noormees”, „Raskelt petetud”, „Sinisilm” jt).
Laulu Mihkel on „Saatuse vangis” loonud tõenäoliselt 1890. aastate lõpus.(11) Ballaad on esimest korda ära trükitud 1902. aastal, pärast Mihkli surma ilmunud lauluvihus „Uus ja vana kannel”, ning ka kordustrükis 1903. aastal. Küllap Laulu Mihkel jõudis seda oma elu lõpuaastatel esitada ka viisi ja pilliga, aga järgnevate kümnendite jooksul sai ballaad tuntuks mitte ainult Mulgimaal, vaid laialt üle Eesti, seda kirjutati käsikirjalistesse laulikutesse ümber nii kuulmise-esitamise järgi kui ka trükitud laulikutest. Eesti Rahvaluule Arhiivi uuema laulu kartoteegi andmetel on laul levinud üle Eesti, seda on üles kirjutatud ka saartel. Kõige rohkem teisendeid on siiski kirja pandud Viljandi- ja Pärnumaalt. Laulu pealkirjad varieeruvad: „Saatuse vangis”, „Sambla Anu”, „Sambla Juula”, „Sambla Kaie saatus”, „Samle(12) Anu saatuse vangis”, „Samle Anu laul”, „Saatuse laul”, „Kurbus”, „Halliste surnuaial” jt. Traditsioonis koos lauluga liikunud kuuldused, sündmust seletavad jutustused on selle koosluse puhul olnud üsna olulised, mida näitab seegi, et hoolimata asjaolust, et ballaadi sõnad ei viita ju nimeliselt ühelegi konkreetsele isikule, seotakse ka 70 aastat hiljem laulu saatvates kommentaarides see nimeliselt konkreetse isiku (Sambla Anuga) ja kohaga ning juhtumi tõesuses üldiselt ei kahelda. Folklorist Ingrid Rüütel on 1970. aastal välitöödel Tartu lähedal lindistanud nii laulu kui ka väga iseloomuliku kommentaari laulu ning seda ajendanud sündmuse kohta. Sellest intervjuust nähtub, kui oluline oli ballaadi levikul rahva seas (kuulu)jutuna levinud lugu sellest sündmusest, laulu loomisest ja tegelastest.
I. Rüütel: Ei tea, kas see on mõni tõestisündinud lugu või?
J. Vään: Tõestisündind lugu jah. See on Viljandimaal tõestisündind lugu jah.
I. Rüütel: Kus te seda kuulsite?
J. Vään: Mina sain selle ühe tõise poisi käest. Sel oli tema üleskirjutatud.
I. Rüütel: Tal oli tähendab käsitsi kirjutatud?
J. Vään: Jah.
I. Rüütel: Ja kus te siis elasite, Kambjas või?
J. Vään: Mina elasin Kambjas jah.
I. Rüütel: Ja tema siis rääkis teile ka, et see on tõestisündinud lugu.
J. Vään: Temal oli üles kirjutatud lehe pääle ja mina võtsin selle lehe ja õppisin omale pähä.
I. Rüütel: Aga tema rääkis seda ka, et see lugu oli juhtunud?
J. Vään: Juhtunud. Minule rääkis üks vanainimene. Ma olin Sirvaku Lintsu pool Kambjan sulane. Ja siis sääl lauldi toda laulu ja sääl oli Viljandi poolt üt’s vanainimene, ma ei tea mis Mari ta ütles, kelle Mari laul, et too om tõestisündinud lugu.
I. Rüütel: Aga ega te ei tea, kes selle teinud on selle laulu?
J. Vään: Sulanepoiss olevat teinud, luuletanud. Selle naise sulane. Temal oli sulane, ja kui too lugu läbi oli siis olevat sulanepoiss luuletanu selle laulu.
I. Rüütel: Ega te selle sulase nime ei tea?
J. Vään: Ei tea. Ei tea.
RKM, Mgn II 1740 c < Tartu raj, Haaslava v < /Kambja/ < Krüdneri v – I. Rüütel < Juhan Vään, s 1881 (1970)
Ballaadi tuntus ei piirdunud ainuüksi laulmisega, näiteks ühte värssi sellest ballaadist – „tulgu kurbtus, viletsus, vanadus ehk mure, lapsepõlve mälestus elades ei sure” – tavatsesid neiud ja tüdrukud kirjutada üksteise salmialbumitesse veel 1950.–1960. aastatelgi.(13)
Laulu riimikeel ja viis on lihtne, kasutatakse lihtsaid riimuvaid sõnu, nii paaris- kui ka ristriimi: näha-teha, uus-suus, harvad-karvad, kaua-haua, lahti-vahti jne. Kui vaadata Laulu Mihkli teisi laule, siis on märgata sarnasusi sõnade kasutamisel ja nende riimimisel. Laulu viisis on kasutatud liidetult kahte mažoorsevõitu meloodiat.(14) Ei teagi täpselt, kas meloodiate liitmise tegi Mihkel Rätsep, kes sobitas sõnad juba valmis viisidele. See oli uuemate rahvalaulude (sh külalaulude) puhul tavapraktika. Igatahes on Sambla Anu laulu viis olnud XX sajandi algupoolel populaarne, sama viisiga on lauldud veel kakskeelset rahvalaulu „Vihma sajab kak s vedra, skoro budet Narva…”(15)
„Saatuse vangis” puhul ei ole tegu mitte lihtsalt ühe noore naisega juhtunud dramaatilise sündmuse poeetilise tõlgendusega, vaid rahvalikule ballaadile tüüpilise isikujutustusega, kus vahelduvad nimikangelase lüürilised ja retoorilised pöördumised, luuleline jutustus on üles ehitatud väikeste stseenide kaupa (vt ka Merilai 2003: 799). Tänu sellisele lähenemisviisile on laulu autor lihtsate väljendusvahenditega maalinud pildi tüdruku muretust lapsepõlvest armastavate vanemate juures. Neiuea muretusse olemisse murrab aga sisse vanemate karm ja ebaõiglane otsus: tütart sunnitakse noorelt ja ilma armastuseta naituma vana rikka mehega. Edasi kirjeldatakse esialgu kannatusterohket elu vana mehe kõrval, kuid peatselt antakse mõista, et sellega on võimalik leppida. Varsti vana mees suri, jättes noorele lesele hulga varandust. Pärandus ongi edasise tüli põhjuseks. Kõigepealt vaidlustavad sugulased testamendi, kuid see tunnistatakse õigeks ja jõustub (Vastaliste kaval püüd, / viimati läks nurja. / Testament ei kandnud süüd, ei ma kartnud kurja…). Naine saab tasuks raisatud nooruse eest nii mehe koha kui ka tema raha.
Noore naise kannatuste karikas ei olnud siiski veel täis. Sugulased tulevad nüüd lagedale mõrvasüüdistusega. Järgneb kohus ja haua lahtikaevamine kohtuliku ekspertiisi jaoks. Minategelane annab laulus mõista, et seda rasket süüdistust ei ole kerge taluda. Tundub, et kõik laheneb, ja noor naine osutub süütuks. Ent ometi dramaatiline lugu jätkub. Haud kaevati lahti veel teist korda, et võtta uus proov. Kaevamine toimus ka kolmandat korda (Ja kolmat korda, / said kaevjad murda). Laulu põhjal ei saagi päriselt aru, kas vale haud võeti lahti teisel või kolmandal korral. Ühel juhul oli surnul habe suus, mis ei saanud ju ometi hauas kasvada.
Sambla Anu lugu päevakajalistes ja ajaloolistes allikates
„Saatuse vangis” oli Laulu Mihkli loodud rahvalik tõlgendus ühest erakordsest juhtumist Mulgimaal. Tegelikult pälvis see skandaalne lugu XIX sajandi lõpus ka tollase ajakirjanduse tähelepanu ja seeläbi saame tollaste sündmuste arengut täpsemalt dateerida. Esmalt kirjutab 29. mai 1897. aasta Sakala,(16) vahendades uudiseid Pärnumaalt, et sama kuu 20. mail kaevati Halliste surnuaial üles kolme ja poole aasta eest maetud surnu, põhjuseks kihvtitamise kahtlus. Samast sündmusest kirjutab veidi detailsemalt ka Postimees 9. juunil 1897.
11. detsembril 1897 kirjutab Eesti Postimees: „Halliste surnuaial võeti üks surnu, keda nelja aasta eest maetud, teist korda ülesse. Nagu kuulda, olla võõras haud näidatud ja kolmat korda ülesvõtmine tulevat veel. Põhjus kihvtitamise pärast.”
Vähem kui kuu aja pärast (1. jaanuaril 1898) annab sama ajaleht kogu sündmusest pikema ülevaate, mis ajastuomaste rõhuasetuste kajastajana väärib tervikuna esitamist:
Ka ülemal nimetatud kihvtitamise lugu on enam kui üks kiusu kaebtus. Siin oli üks rikas karjamõisa omanik, aga vana, üle 50-aastane poiss. Ta kosis 15-aastase tütarlapse, keda vanemad temale sundisivad minema. Selle juures teinud kostja testamendi, et kui tema sureb, olgu hilja ehk vara, siis jääb kõik tema liikuv ja liikumata varandus tema noorele naisele üksipäinis, mille testamendi ta ka notariuse juures oli ära kinnitada lasknud. Aasta pärast jäi aga mees vähja haigusesse, ja ehk küll kõik tohtrid ja abid ära katsuti, pidi mees ometi selle kätte surema. Nüüd hakkas aga surnud mehe vend oma venna lese naese vastu kohut käima, et testament olla pärast surma alla pistetud, teiseks, et vend olla testamendi tegemise ajal hull olnud ja kolmandaks veel seda ja teist, nõnda et asi kolm korda palatis ära käinud ja lesele naisele ikka õigus oli jäänud. Et nüüd testamendi väänamine midagi ei avitanud, siis oli protestija alles mitme aasta taga kuulnud, et tema vend ära kihvtitatud olnud. Nüüd oli vaja jälle selle viisiga katsuda, ehk saab venna varanduse lese käest kätte. – Tema kaebuse pääle võeti ka kord surnu hauast ülesse, aga ei leitud kihvtitamisest mitte märki. Nüüd oli jälle see viga, et olla võlts haud näidatud, – aga kaebaja olla ise haua lahtivõtmise juures olnud ja ei olla oma teadmise järele õiget hauda näidanud. – Nüüd olla küll kord jälle seesama haud lahti võetud, aga mis säält otsitud, ei ole veel teada.
Et surnud mehel vähja haigus oli, mis tema keha seest oli ära purustanud, siis ei võinud ta sugugi enam elusse jääda. Ja et tema naene ka juba testamendi läbi ainsaks pärijaks oli kinnitatud, – mis tarvis oli siis haiget veel kihvtitada. – Ometi peab kohus kaebust kuulma, kui se ka iseenesest vast põhjata on.
Siiski, haud kaevati veel ka kolmandat korda lahti, nagu mainitakse ka laulus (Ja kolmat korda / said kaev’jad murda, / kirst oli näha, / mis jälle teha), sest ajaleht Sakala kirjutab 2. aprillil 1898: „Märtsi kuu 24. päeval kaeviti Volmari [Valmiera] maakonna kohtu uurija nõudmise pääle Halliste Lutheri usu surnuaial haud lahti, mis juba kolmas kaevamine oli. Järel uurimine sünnib kihvtitamise kahtluse pärast, mis kellegile pärandust järele jätja kohta tõusnud oli. Kuulu järele ei anna uurimine siiski mingit selgust.”
Niisugune oli tollane meediakajastus. Neist uudistest saame teada, et haua üleskaevamise põhjus oli tõesti mürgitamiskahtlus, ja et esimene kaevamine toimus alles kolm ja pool kuni neli aastat pärast Anu abikaasa surma. Kinnitust leiab see, et teisel kaevamiskorral eksiti algul hauaga ning alles hiljem kaevati üles õige mees. Umbes viis aastat peale matust toimus ka kolmas üleskaevamine. Viimase ajaleheteate juures torkab silma, et millegipärast toimus kolmas haua lahtikaevamine mitte enam kohaliku, vaid Valmiera kohtuvõimu nõudel. Nimetatud asjaolu paneb arvama, et kaebus võis olla läbinud tollase Liivimaa kohtusüsteemis mitu astet („nõnda et asi kolm korda palatis ära käinud”) ja lõpuks jõudnud Valmiera maakonna kohtu-uurijani. Laulu järgi oli esimesel korral surnuaial lesk ise, kes näitas õige koha. Teisel korral näitas vale koha kadunu sugulasest kaebaja ja Anu polnud sellega seotud, sest nagu lauluski öeldud, teda ennast surnuaial polnud.
Meediauudistes leiavad kinnitust laulus poeetilisel kujul esitatud põhilised asjaolud. Uudiste ja laulu sisusse süvenedes võib väita, et mõlemad vahendavad sarnast ajastule omast mõtteviisi väljendades teatud diskursside esiletulekut sajandivahetuse Mulgimaal.(17) Need on varandusliku ebavõrdsuse, sotsiaalse kihistumise ja nais(t)e saatuse teema. 1898. aasta 1. jaanuari Eesti Postimehe kogu sündmust kajastavas pikemas hinnangulises ülevaates antakse selgelt õigus noorele lesele ja taunitakse kadunu venna ahnust ning salakavalust päranduse enda kätte saamisel. Uudises rõhutatakse tütarlapse noorust (lausa 15-aastane!), kontrastiks tema kosija eakust ja rikkust ning vanemate sundi nende paariminekul.
Kõne all on Mulgimaal reaalselt aset leidnud sündmused ning sellega seotud inimesed. Küllap võiks põhjalikuma uurimistöö tulemusena arhiividest leida Anu ja ta perekonna saatuse kohta ka detailsemaid andmeid, kuid piirduksin siinkohal mõnede üldisemate andmetega, mis on saadud kirikuraamatutest (saaga.ee) ja suguvõsauuringutest (geni.com).(18)
Halliste kirikuraamatute järgi selgub, et jaanipäeval, 24. juunil 1890 abiellusid Jaagu ja Tina poeg Hen Kase Samla talust ning Hans ja Reet Raba tütar Anno(19) Raba Allika talust. Hennu vanuseks kiriku sissekandes on märgitud 50 ja Anul 17. Henn oli sündinud 18. märtsil 1840 ja Anu 28. oktoobril 1872. Nii et Anu oli küll noor, kuid mitte lausa 15-aastane, nagu ajaleheartiklis arvati, ja Henn pigem keskealine mees, kuigi vanusevahe üle kolmekümne aasta oli ikkagi üsna suur. Anu ja Henn jõudsid koos elada vaevalt kolm aastat (mitte ühe aasta nagu meediauudistes kirjutati), sest Henn Kase suri 20. oktoobril 1893. Tema surma põhjuseks oli kirikuraamatus märgitud vähk. Anul ja Hennul ei olnud lapsi, aga Henn Kasel oli neli venda ja kolm õde.
Anu abiellus oma teise mehe Hans Mikk’uga 25. märtsil 1899. aastal. See toimus peaaegu aasta pärast seda kui leidis aset kolmas ja viimane Henn Kase ekshumeerimine Halliste surnuaial. Anu ja Hans elasid koos pika elu. Anu suri 2. novembril 1949. aastal 76-aastaselt Abja vallas Veske talus ja surma põhjuseks on kirikuraamatus märgitud südamelihaste põletik. Anu teise abikaasa Hans Mikk’u sünniaastaks on märgitud 1864 ja surmadaatumiks 1937. Anu ja Hans on maetud Halliste surnuaiale, nendega samal, 30. kvartali 51. platsil puhkavad veel Anna Matson (1905–1982) , Ants Mikk (1908– ) ja Juhan Raba (1883–1970) . Suure hauamonumendi kiri – Perek. MIKK SAMLA – rõhutab lahkunute perekonna seost Mulgimaa kunagise suurtaluga.(20)
Ajalooallikaid silmas pidades pidi Laulu Mihkel ballaadi „Saatuse vangis” kirjutama pärast kolmandat ekshumeerimist 1898. aastal, sest laulus on viide ka kolmandale üleskaevamisele. Laul on loodud kas enne Anu teist abielu või abielu esimesel aastal. Nii et tegelikult sai Mihkel Rätsep ehk Laulu Mihkel seda kõmulisel sündmusel põhinevat uudistelaulu ehk rahvalikku ballaadi ise esitada kahel-kolmel viimasel eluaastal.
Anu laul ja lugu mälestuste voolusängis
Kahtlemata aitas selle erakordse juhtumi laululine tõlgendus kaasa selle levikule ja populaarsusele kaasaegsete seas ning kokkuvõttes tekitas pinnase kogu sündmuse mälus püsimiseks. Meiegi ei teaks praegu sellest XIX sajandi lõpus kõmu tekitanud juhtumist midagi ilma Laulu Mihkli „Saatuse vangis” olemasoluta. Samas võib arvata, et isegi laulu kõige aktuaalsemal leviku ajal teadsid vähesed kogu ballaadi peast, kindlasti teati ilmekaimaid fragmente sellest. Üks meeldejäävam sõnum peitus Laulu Mihkli värssides: „surnul näha habe suus, haudas habe tulnud.” Isegi kui muid sõnu laulust ei teatud ja lugu jutustati lihtsalt oma sõnadega ümber, siis seda värssi teati enamasti peast ning see Laulu Mihkli värssides edasi antud, ilmselt ka tõsieluline motiiv on nähtavasti ajendanud tema ballaadi mõjutustega tudengilaulu tekkimist. Selle lähiajaloos tuntud grotesksevõitu bravuurika laulu meloodialgi võib olla mõningaid sarnasusi Sambla Anu viisiga.(21)
Ma jutustan teil lugu,
Mis pole enne kuuldud.
On surnul hauas habe suus,
On surnul habe suus.
Ref: :,: Need pikad hirmsad karvad,
No mis sa arvad,
On surnu näos,
Kui imeteos. :,:
Kui surnu maha maeti,
Tal habe oli aetud,
Tal kasvas habe tagasi,
Kui sai ta maha maetud.
Haud sai lahti kaevatud,
Surnu välja võetud,
Habe maha aetud,
Ja siis jälle maetud.
Mester Tõnn ja Miku Märt
Surnukeha kandsid,
Igal vastutulijal
Teda hammustada andsid.
Nüüd me lähme lauluga
Vanapoiste riiki,
Kõik, mis siin jäi saamata,
Me saame topelt triiki.
Rahvaluule arhiivis on tallel kahest erinevast ajast jäädvustatud kommentaarid ja mälestused. Varasemasse aega kuuluvad välitööde ajal informantidelt saadud lühivastused laulu, selle tekkimise asjaolude, tegelaste ja aset leidnud sündmuse kohta. Vaatamata kommentaaride konspektiivsele iseloomule on ka siin tajutavad mitmed juba laulus ning ajakirjanduslikes tekstides esile tulnud teemad: varanduslik ebavõrdsus, sotsiaalne kihistumine ning naise saatus. Ühe varasema rahvaluule arhiivist leitud kommentaari Sambla Anu laulu kohta, mille leidsin, on üles kirjutanud Mari Sarv 1934. aastal. Sellest saame aimu laulu sünni, leviku, populaarsuse, Anu ja Laulu Mihkli kohta eraldi.
35 aastat tagasi siis oli see uus laul. Igaüks teda laulis, olgu suur ehk väike, nõnda et praegusaja inimestel on see laul siin pool enam vähem tuttav, ja ei ole ka palju neid kes sellest laulust mõnda salmi ei tea, aga järjekorda pole leidnud kellegilt. Juhtumisi sain ühe koolilapse kirjutatud lauliku, kus see üles kirjutatud 1927. aastal. Laulu algkodu teati olevat Karistes, kus üks noor, ilus emata talutütar pandud vägisi mehele, ühele vanale rikkale taluperemehele. Seda ma küll ei tea kas ta oli enne Sammlel, või sai sinna mehele, aga kui ta lesest pärast oli uhke hobuse ja vedru vankriga sõitnud Abja Paluojal, siis vaadatud ikka, näe kui Sammle Anu sõidab, siis ta vist ikka oli Sammlel viimati. Sel ajal elanud sääl pool üks läbi kukkunud sell keda kutsutud Laulu Mihkliks, see siis säädnud selle perenaise eluloo lauluks, mille eest perenaine tol isegi maksnud. Nii teati rääkida sel ajal.
ERA II 74, 321, Karksi khk, Nuia – Mari Sarv < Anton Sarv, 49 a (1934)
Jutustaja iseloomustus – „noor, ilus emata talutütar pandud vägisi ühele vanale rikkale taluperemehele” – mitte ainult ei väljenda juba laulus eneses kujutatud suhtumist selgelt ebavõrdse abielu suhtes, vaid jutustaja rõhutab seda veel eriliselt, kasutades juba rahvajuttudest tuttavat vormelit. Selle jutustava kommentaari järgi oli Anu abielu kaudu saanud jõukale ja auväärsele järjele ning ise oma eluloolaulu Laulu Mihklilt tellinud.
Kõige tavapärasem on siiski, et kommentaarides jutustati ümber laulu kaudu tuntuks saanud erakordse juhtumi sisu ja kommenteeriti sündmust oma vaatenurgast. Paljude ERA-st leitud kommentaaride sisuks, nagu ka ilmselt peale sündmust levinud kuulujuttude põhjuseks, oli selle sündmuse kriminaalne pool – arvatav mürgitamine ja haua üleskaevamine. Anu süü suhtes olid jutustajad erineval arvamusel. Enamasti oldi siiski Anu poolel, kuid nii nagu laulus puudus üheselt mõistetav lõpplahendus, nii väljendasid mitmed jutustajadki umbusku toimunu ja lõpplahenduse suhtes. Üldiselt iseloomustati neis juttudes/kommentaarides Anut kui hakkajat naist, kes hoolimata esialgsest karmist saatusest ja ebavõrdsest abielust kujundas oma elu ise ja oskas oma varandusega ümber käia. Ka laulu tellimist peeti osavaks ja kavalaks teoks. Kõiki eelmainitud teemasid ja rõhuasetusi võib kohata Ottilie Kõiva 1961. aastal Hallistest üles kirjutatud kommentaarides.
/Samla/ Anu oli talutütar. Pandi vana mehele – Veermann oli ta nimi. Vana Veermann oli äkitselt ära surnud. Siis kaevati ta hauast ülesse. Ta oli muidugi mürgitatud. Politsei nõudis, et ülesse võtta, aga sihilikult võeti vale haud – habe oli kasvand hauas. ...ta /Anu/ oli ka surnuaial, kui surnu üles võeti.
RKM II 103, 379/80 (12) < Halliste – O. Kõiva < Nelli Vomm, 63 a (1961)
/Samla Anu kohta/ tubli inime oli! Anu mees oli enne tükk aega haige olnud, põdes, ei surnud äkki, et oleks kifti saanud.
RKM II 103, 378 (11) < Halliste, Vana-Kariste – O. Kõiva < Mari Tamme, 79 a (1961)
Naisterahvas oli 18 aastat vana ja mees oli üle 70, aga igavene rikas. Vanemad panid vägisi mehele. Ta vist mürgitas selle mehe ära. Läks ise noorele mehele. Aasta pärast mehe vend laskis surnu üles võtta. Naisterahvas /Samla Anu/ laskis selle laulu teha.
RKM II 103, 399 (50) < Halliste, Vana-Kariste – O. Kõiva < Märt Tiks, 76 a (1961)
Sambla Anu oli lahke inimene, arusaaja ja hakkaja. Esimese mehega kaua ei elanud. 16-aastaselt abiellus, mees oli üle 60-ne. Anu oli Alliku talust. See oli ka suur talu, palju väiksem ei olnud kui Sambla. Mees suri tal ära, siis oli jutt, et kihvtitas. Sellega oli suur jant. Surnu kaevati Halliste aiast üles. Oli teine surnu. Võis ka selgesti olla, et Anu kihvtitas, aga seda ei saanud selgeks teha – rahad olid mängus.
Laulu-Mihkel oli rändaja poiss. Mujalt pärit. Kas mitte Saaremaa mees ei olnud? Vist kaks aastat oli Anu juures poisis. Siin samas tegi selle laulu. See oli just tegelikult nii. Anu maksis talle 25 rubla laulu eest.
Anu teine mees oli Mikk. Ehitusmees ja kivitöömees oli. Ehitas siin, siis said sõbraks ja abiellusid. Vana oli surnud kui tuttavaks said. Samblal oli kolm sulastemaja, äärberi teisel korrusel olid tüdrukud. Kivilööv oli metsas ja palju töölisi. Pärnus oli Anul kaks maja, laevade ja linavabriku aktsionär oli ka. Peipsi taga oli kaks metsamõisa – Loodna ja Sitinga.
RKM II 103, 300/302 (1) < Halliste, Abja, Sambla k – O. Kõiva < Mihkel Holtsmeier, 64 a (1961)
Eespool näiteks toodud varasemaid kommentaare täiendavad aastatel 2006–2008 tehtud pikemad intervjuud(22) Sambla Anust ja tema saatusest. Nimelt intervjueeris Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane Sirle Valtšuk oma uurimistöö raames viit oma koduküla Sarja ja Tõõtsimõisa küla elanikku.(23) (Sarja küla oli Sambla Anu elukoht, kus kunagi toimus ka kogu see dramaatiline lugu, Tõõtsimõisa oli Laulu Mihkli viimane elukoht.) Neid intervjuusid võib käsitleda mälestus- või eluloojutustustena, kus jutustatakse küll minevikust, aga lähtutakse oma eluloo või ka kogukonna ajaloo seotusest minevikuga (vt Jaago 2001: 231–233; Ukkonen 2000: 140 jj). 2006–2008 intervjueeritutest kolm olid sündinud 1930. aastatel ja kaks 1950. aastatel. Peale laulu ning seda põhjustanud sündmuste oli nendes intervjuudes põhirõhk sõjal ja sõjajärgsel ajal, kusjuures Anu saatust käsitletigi selles kontekstis. Ühes tekstis rõhutatakse mingi suurema võla katteks vägisi mehelepanekut ja seda, et Anu oli Mihklilt mitmekümne kuldrubla eest laulu tellinud ning kavalalt osa raha maksmata jätnud. Vanemate informantide juttudes iseloomustatakse Anu kui rikast eriseisuses naist („tema es ole töönaine, tema oli (k)raamikoguja”) ja rõhutatakse seika, kus ta sõja ajal kartmatult ühe oma koduküla mehe sakslaste vangistusest päästis: „Siuke vana (aja) ilus inimene oli (Sambla Anu).” Arvatavalt see või mõni teine asjaolu päästis Sambla eaka perenaise pikast Siberi-teest. Sirle Valtšuki tehtud intervjuudest ilmneb, et kogukonna mälus tallel ja jutuaineks on olnud lugu Sambla talu häärberi põletamisest 1941. aastal, ühe versiooni kohaselt hävituspataljoni poolt.
1953. ja 1956. aastal sündinud naised, kellel endil puudus otsene kokkupuude Anu ja tema ajaga ja kes olid Anuga juhtunust kuulnud vanavanematelt, jutustasid Sambla suurtalust kui olulisest kohast omaenda ja kogukonna elus nõukogude võimu aastatel, kui Samblast sai sovhoosi osakonna keskus. Laste ja noorte jaoks olid vana talu ja selle varemed põnev maailm, kus mängiti ja kus tammepargis ning küünis peeti tantsupidusid ja tehti jaanituld. Meenutati, et seda kohta olid ikka saatnud ka peidetud varanduse jutud, ja mõlemad naised mäletasid, et olid lastena siinsetes varemetes kaevanud. Selle juhtumi lõpetamatus – kindla ja ühese lahenduse puudumine – hoidis jätkuvalt kogukonnas üleval kuulujutte nii peidetud varandusest kui ka peidetud kadunukesest. „Anu elas praktiliselt seal Järvekurus.(24) Rehealune oli tehtud seal toaks puha. Aga rehe eendi kast on kõrge ja kahe lae vahel on puha tühimik. Rahvasuu ütlebki sedaviisi, et tegelikult see surnu maeti sinna või sellesse Järvekuru iluaeda. Lillesid kasvatas ta hirmsasti, hoidis seal oma meest, siis arvati. See on rahvajutt. Varandust otsiti kõige rohkem.”
Kokkuvõtteks
Möödunud sajandi algul loodi „Saatuse vangis” erakordset sündmust kirjeldanud uudislauluna, mis tõlgendas ja kirjeldas ühte Mulgimaal juhtunud skandaalset lugu. Teave selliste uudislaulude ehk rahvalike ballaadide tekkimise asjaolude, prototüüpide ja konteksti kohta on enamasti kaduma läinud ning „Saatuse vangis” on üks väheseid tollasel Mulgimaal ning ka Eestis laiemat kõlapinda leidnud lauludest, millest me nüüd midagi teame ja arvata oskame. Ehkki me ka Laulu Mihkli isikust ja loomingust vähe teame, võib ometi möönda, et tema ise ning ta looming oli sajandivahetuse paiku kultuuriliselt tähenduslik teerajajana kirjaliku ja suulise kultuuri vahel. „Saatuse vangis” eristub kaasaegse naise saatuse ja sisemaailma kujutamise ning tõsise ja aktuaalse sündmuse käsitlemise poolest teiste tolleaegsete laulumeistrite loomingust, ka Mihkel Rätsepa enda loodud sentimentaalsetest lauludest.
See kauge lugu ühe naise saatusest on meieni kandunud rahvaliku ballaadi, proosast ja laulukatketest koosnevate eriliste jutustuste, kuulujuttude ja ajalehtede uudislugude – erinevate suuliste ja kirjalike žanride vahendusel. See võimaldab sündmusi näha erinevatest vaatenurkadest, loob avarama pildi ühe populaarse teksti arengust ja tähendusest. On ju neid sündmusi interpreteerinud rahvaliku ballaadi mõjutused tajutavad pärimuskultuuris ning aktuaalsed paikkondlikus turismis ka tänapäeval.(25)
Juttude kaudu püsis traditsioonis teadmine laulust ning laulus kirjeldatud sündmus koos selle osalistega. Arvata võib, et laulu tervikteksti kontrollivõimalus kirjalikest allikatest, käsikirjalistest laulikutest ja trükistest oli selles protsessis samuti oluline. Küllap on õige see, et Laulu Mihkli laulikute trükis ilmumine ja n-ö loetavaks kirjanduseks saamine – sest niisugune laulik võis möödunud sajandi alguses olla sisuliselt igas mulgi peres – ilmselt mõjutas ning kinnitas traditsiooni Sambla Anust ja laulu loojast Laulu Mihklist (vt Valtšuk 2008: 9).
Lauluga koos levinud kuuldused, kommentaarid ning isiklikumat laadi mälestused aitasid sündmuse kaasaegsetel ja järgneval põlvkonnal toimunut mõista ning omal moel tõlgendada. Kogukonnas suust suhu liikunud jutustused selgitasid mitmeid „laulu taha” jäävaid asjaolusid ja neist võis leida jutustaja enda emotsioone ning hinnanguid juhtunu kohta, samuti kuuldusi Anu edasise saatuse ja Laulu Mihkli kohta. Nii on laulul ja sellega koos levinud juttudel ning kommentaaridel selgelt sotsiaalne mõõde. Laulu, jutustajate lühikommentaaride, ajaleheuudiste, kuulujuttude kaudu toimiv Mulgimaa külakogukonna avalik arvamus taunis nii varanduse pärast abiellumist kui ka suurt vanusevahet ja nais(t)e võimalus(t)e puudumist ise enda saatuse üle otsustada. XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse üldiselt rikkamal Viljandimaalgi ei olnud naiste võimalused kaugeltki meestega võrdsed ja naise osavõtt majandus- ning ärielust kuigi tavaline. Ometi oli see juba võimalik ja Anu sai sellega hakkama.
2006.–2008. aastal salvestatud mälestusjuttudes, kus hinnatakse juhtunut tänapäevast lähtuvalt, asetus Anu saatuse lugu laiemasse konteksti ning seostus pöördeliste sündmustega Eesti ajaloos, kusjuures ka nendes juttudes rõhutati valdavalt Anu positiivseid isikuomadusi.
Naise kurva-karmi saatuse kujutamise poolest asetub „Saatuse vangis” justkui samasse ritta XVIII ja XIX sajandi rahvaliku ja kirjandusliku ballaadipärandiga naiste haledast saatusest, Porkuni preilidest, kel on luba armastada seisuse, mitte oma soovi kohaselt. Ometi on sellel laulus erakordsena alanud lool mälestusjuttudes juba modernsele maailmale omane realistlik lõpp, õigemini võiks neid olla koguni mitu. Laulus viletsalt alanud naise lugu võiks ja saaks mälestusjuttudes lõppeda lausa õnnelikult, seal oleks õnnelik perekond, jõukas elujärg ja uhke häärber, kui ei oleks olnud sõda, mis paiskas laiali pere ja hävitas kodu. Nii on lugu ja laul Anu saatusest ka osa paljude eestlaste saatusest.
Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT22-5 („Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid”). Autor tänab Janika Orast ja Rein Saukast lahke nõu ja abi eest.
- Uuem lõppriimiline rahvalaul vahetas regivärsilise rahvalaulu välja XIX sajandil. Tegemist oli väga eritekkelise ja eriilmelise lauluvaraga, mille alla mahub temaatiliselt mitmekesine materjal alates sentimentaalsetest halearmsatest armastuslauludest kuni ringmängulaulude, meremehelaulude, külalaulude või kroonikate, rahvalike ballaadide, pilalauludeni.
- Laulu ja proosa seostest narratiivides vt ka Mägi, Toulouze 2003: 70, 81.
- Mulgimaaks on ajalooliselt määratletud Helme, Halliste ja Karksi kihelkonda, teisisõnu ka Lõuna-Viljandimaad ja Kagu-Pärnumaad. (Vt Pullerits 1936; Murakin 1936: 37.) Mõningates uuemates käsitlustes loetakse nende hulka ka Paistu ja Tarvastu kihelkonna alasid. (Vt entsyklopeedia.ee/artikkel/mulgimaa1)
- Ingrid Rüütel piirdub selle mööndusega, ta ise on andnud põhjalikuma ülevaate Ida-Saaremaa külalauludest ning laulumeistritest (Rüütel 1974).
- Võrdluseks. Tänapäeva meedia toimimispraktikates on sarnast nähtust nimetatud uudistefolklooriks. See tähendab, et mingi konkreetse meedias kajastamist leidnud sündmuse ümber tekkinud uudisloor (newslore) võib tänapäeva meedias ja suhtlusvõrgustikes samuti võtta väga erinevaid vorme: kuulujutud, naljad, linnalegendid, laulud ja lauluparoodiad, kommertslikud teadaanded, digitaalselt töödeldud pildid, pildilised naljad jms (Frank 2011: 7).
- Ingliskeelse popular politics eestikeelne vaste võiks olla ’rahvalik poliitika’, mis viitab poliitika rahvapärasele tõlgendusele.
- Ingliskeelses kultuuriruumis on sarnaseid trükiseid nimetatud ka broadside (printing). Ajalooliselt tähendas see ühepoolselt trükitud suurt paberilehte, posterit, mida oli võimalik ka seinale riputada. Varamoodsas Euroopas märkis trükitud moel kättesaadavaks tehtud rahvalikku kirjandust ka chapbook. See trükis võis koosneda ühest või mitmest (raamatu moel) kokku volditud leheküljest (vt ka Atkinson 2013).
- Riimilist rahvalaulu on peetud ka individuaalse loomingu ja kollektiivse loomingu vaheastmeks ehk üleminekuvormiks (Tedre 2003: 243).
- Mitmed allikad on talle seni pakkunud erinevaid sünnidaatumeid. Näiteks Unustatud luuletajad (siin viide 10) ja Priidel 1966 pakuvad Mihkel Rätsepa sünniaastaks 1853. Tiideberg 1994 ja Riisalo 1968 annavad sünniaastaks 1858.
- Vt Unustatud luuletajad – http://www.nlib.ee/eesti-looduse-fond/index.php?id=17953/
- „Saatuse vangis” kirjutamise orienteeruv aeg on kõigile olemasolevatele andmetele toetudes välja toodud siin artiklis edaspidi.
- Viljandimaal vastavalt murde eripärale on kasutuses rohkem Samla, Samle; mujal Eestis Sambla.
- ERA laulukartoteegi põhjal võivad need read olla ka mitmete lauluversioonide algusvärssideks. Trükisõnast nopitud tundesalmide levik neidude isiklikes salmikogudes saab Eestis alguse XX sajandi algusest. Peale mainitud värsside on salmikutes levinud veel värsid Laulu Mihkli luuletusest „Selge armastus”: „Ei puu, ei tule süsi / või nõnda põleta, / kui armastus, mis tõsi, / ja teistel teadmata.” (Laulu Mihkel 1902: 12)
- Vt noodistused ERA viisikartoteegis (vt ka Valtšuk 2008: 28).
- Kumb laul teiselt meloodia laenas, on raske öelda. Sambla Anu refrään meenutab ka vene tšastuška „Semjonovna” viisi. Teadaolevalt on sama viisi hiljem veel mitmetel puhkudel kasutatud, näiteks Paul Pinna ja Aleksander Arder on samal viisil laulnud „…kui ööbik laulu laksutab seal pärnapuude vilus”. Lauri Õunapuu oletas, et Sambla Anu laulu viis võib ollagi originaalmotiividest Laulu Mihkli kokku pandud ning Laulu Mihkel on sellega loonudki n-ö uue, hiljem populaarseks saanud rahvaviisi standardi. Lauluviisi metaandmed vt ERA, DK 384, Eda Kalmre kirjavahetusest Janika Orase ja Lauri Õunapuuga. Vene repertuaari kohta on kommentaari saatnud Žanna Pärtlas. Külalaulude viisidest vt ka Rüütel 1974: 294.
- See ja edaspidised andmed ajakirjanduse kohta pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu bibliograafia sisukartoteegist, viited andmebaasidest DEA ja DIGAR.
- Meediatekstide sotsiaalsest põhjast ja teatud diskursuste esiletoojatena ning mõjutusvahendina toimimisest vt Lõhmus 2000.
- Sambla Anu andmed on Geni.com-i sisestanud Priit Last, kes omaenda sõnul on saanud need põhiliselt saaga. ee-st.
- Tekstis kasutan edaspidi tänapäevasemaid nimekujusid: Henn ja Anu.
- Andmed haua leidmiseks saadud Halliste koguduse 2006–2007. aasta kalmistu inventeerimisest, vt Eduard Rajari, Halliste Koguduse kalmistu inventeerimine. 2007. Andmed hauakirjade kohta pärinevad artikli autori Halliste kalmistu külastamisest 12. IX 2016; vt fotod sellest käigust Eesti Rahvaluule Arhiivi fotokogus: ERA, DF 32843-32847.
- Andmed selle laulu ja meloodia kohta vt Lauri Õunapuu kirjast Janika Orasele ja Eda Kalmrele 17. XI 2016, arhiivis ERA, DK 384.
- Intervjuud asuvad Eesti Rahvaluule Arhiivis, kogus ERA, DH 71, vt ka Valtšuk 2008.
- Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakonna huvi- ja loovjuhtimise eriala üliõpilane Sirle Valtšuk, kelle juhendaja ma olin, tegi lõputöö „Rahvalaul ja -jutt Sambla Anust. Lauldud ja jutustatud tegelikkus” (Viljandi 2008). Lõputöö käigus tehtud intervjuud avasid selle teema puhul mitmeid huvitavaid nüansse.
- See olevat olnud Anu teine elukoht peale Sambla talu hävimist.
- Vt Viljandimaa Sarja küla kohta portaalis eestigiid.ee: http://www.eestigiid.ee/?CatID=102&ItemID=4154
Keywords: folk ballad, folk song, rumour, commonplace books, remembrances, vernacular literature
In principle, the new folksongs or folk ballads telling about dramatic events could as well be called versified media news, as their aim was to mediate topical shocking events, in particular accidents or murders, thus serving as rumours, news and entertainment all in one. In Estonia, the late 19th and early 20th century could be seen as a period of convergence of the local folklore and literature: the verses of the country poets were sometimes published in press or in booklets. The popular spread of the songs was further fostered by the commonplace books compiled by Estonians since the late 19th century. One of the country poets was Mihkel Rätsep alias Laulu Mihkel. He was the author of the popular ballad Saatuse vangis ’Bound by Fate’. The ballad tells a sensational story from southern Estonia: A young girl was made to marry a rich old man. The man soon died, while the young widow inherited everything. The man’s kin, however, suspected murder and took the case to court. During the proceedings, the deceased was disinterred several times.
The song spread together with hearsay concerning the central event, the circumstances of the making of the song, and the characters involved. Over time, there developed a specific type of story-telling, which mingled prose with parts of the song. More often than not, people would remember the culmination or the most pronounced part of the song, while the rest was told in prose.
The ballad together with the pertaining lore allows to view the described events from different aspects, which creates a broader picture of the development and meaning of a popular text. The rumours, comments and personal memories accompanying the song helped both the contemporary and the subsequent generation to understand and interpret the event. The stories spreading in the community by word of mouth addressed various circumstances „beyond the song”, the narrator’s own emotions and opinions on the matter, hearsay about Anu’s further fate and about Laulu Mihkel as the author of the song. Thus, the song and the pertaining stories and comments have a clear social dimension.
Eda Kalmre (b. 1958), PhD, Folklore Department of Estonian Literary Museum, Senior Researcher, eda@folklore.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#298 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-05-30 10:53:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(7573) "
Arhiiviviited
ERA, DF – Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalfoto kogu
ERA, DK – Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalkäsikirjade kogu
ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu (1927–1944)
RKM – Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna rahvaluulekogu (1944–1996)
RKM, Mgn II – magnetofonilindistuste kogu (1953–1993)
V a l t š u k, Sirle 2008. Rahvalaul ja -jutt Sambla Anust. Lauldud ja jutustatud tegelikkus. TÜ Viljandi Kultuurikolledži lõputöö. – ERA KK 468. [Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjade kogu]
Kirjandus
A t k i n s o n, David 2013. The ballad and its paradoxes. – Folklore, kd 124, nr 2, lk 123–138.
B a k h t i n, Mikhail, M e d v e d e v, Pavel 1991. The Formal Method in Literary Scholarship. A Critical Introduction to Sociological Poetics. Baltimore–London: The John Hopkins University Press.
F r a n k, Russell 2011. Newslore. Contemporary Folklore on the Internet. Jackson: University Press of Mississippi.
J a a g o, Tiiu 2001. Kuidas mõista pärimusjutu tõde? – Kultuur ja mälu. (Studia Ethnologica Tartuensia 4). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 227–243.
K a l m r e, Eda 2005. Rahvaluule tänapäeval. – Regivärsist netinaljadeni. Sissejuhatus rahvaluulesse. Tallinn: Koolibri, lk 13–28.
K a l m r e, Eda 2010. Tüdrukute materjalikogudest ja eneseesitlusest internetis rate.ee päevikute näitel. – Tulnukad ja internetilapsed. Uurimusi laste- ja noortekultuurist. (Tänapäeva folkloorist 8.) Tartu: EKM teaduskirjastus, lk 215–245.
K a l m r e, Eda 2015. Self-created love stories in girls’ romantic culture: history and evolution. – Begonya Enguix Grau, Jordi Roca (toim). Rethinking Romantic Love: Discussions, Imaginaries and Practices. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing, lk 241–270.
Laulu Mihkel 1895 = Laulu Mihkle vana kannel. Tema sõbra ja tutvatele mälestuseks. Viljandi: A. Peet.
Laulu Mihkel 1902 = Laulu Mihkli uus ja vana kannel: õnsa Mihkli järeljäänud kirjadest tema sõpradele ja tuttavatele mälestuseks väljaantud. Abja: J. Kalkuni raamatukauplus (Jurjev: Koppel).
Laulu Mihkel 1903 = Laulu Mihkli uus ja vana kannel õnsa Mihkli järeljäänud kirjadest tema sõpradele ja tuttavatele mälestuseks wäljaantud. Abja: J. Kalkuni raamatukauplus (Viljandi: A. Tõllasepp).
L õ h m u s, Maarja 2000. Kust otsida meediatekstide sotsiaalset põhja? – Meedia. Folkloor. Mütoloogia. Toim M. Kõiva. (Tänapäeva folkloorist III.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi rahvausundi töörühm, lk 153–160.
M e r i l a i, Arne 2003. Eesti ballaad. Antoloogia. XVII–XX sajand. Tallinn: Tänapäev.
M u r a k i n, Ants 1936. Paksem veri. Võrdlusi kahe hõimurahva „mulkidest”. – Mulkide almanak, nr 1, lk 36–38.
M ä g i, Kaur, Toulouze, Eva 2003. Laulu ja proosa seosed metsaneenetsi narratiivides. – Mäetagused, nr 20, lk 69–95. www.folklore.ee/tagused/nr20/metsaneenets.pdf
P r i i d e l, Endel 1966. Kirjanduslik Mulgimaa. Teejuht. Tallinn: Eesti Raamat, lk 123–124.
P u l l e r i t s, Albert 1936. Mulgid arvudes. – Mulkide almanak, nr 1, lk 26–29.
R a j a r i, Eduard 2007. Halliste Koguduse kalmistu inventeerimine. Pärnu. [CD].
R i i s a l o, Jaan 1968. Halliste. Tallinn: Eesti Raamat.
R ü ü t e l, Ingrid 1974. Ida-Saaremaa külalauludest ja laulumeistritest. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 232–243; nr 5, lk 287–294.
R ü ü t e l, Ingrid 2012. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus.
S a l u, Herbert 1978. Porkuni preili. – Esseid eesti kirjandusest. Stokholm: Spånga Tryckeri AB.
S h a g a n, Ethan H. 2001. Rumours and popular politics in the reign of Henry VIII. – Tim Harris (toim), The Politics of the Excluded, c. 1500–1850. Palgrave: St. Martin’s Press LLC Scholarly and Reference Division and Palgrave Publishers Ltd, lk 30–59.
T a m p e r e, Herbert 1970. Revolutsioon ja rahvalaul. – Priiusel raiume rada... Artiklite kogumik eesti revolutsioonilauludest. Tallinn: Eesti Raamat, lk 217–281.
T e d r e, Ülo 2003. Eesti mees ja tema sugu: XIX sajandi Eesti lõppriimilises rahvalaulus. Tallinn–Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
T i i d e b e r g, Aksel 1994. Halliste kihelkond. Viljandi: Viljandimaa Haridusamet.
U k k o n e n, Taina 2000. Storytelling personal experiences. – ARV. Nordic Yearbook of Folklore, nr 56, lk 139–148.
Viljandimaa 1939 = Viljandimaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
W ü r z b a c h, Natascha 1990. The Rise of the English Street Ballad 1550–1650. Cambridge–New York: Cambridge University Press.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#432 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(79) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#433 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-03-06 13:51:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Eda Kalmre
„Jälle uudist, mis on uus…”
|
|
Tuhat tänu annab Sulle kodupind, Tuhat tänu kannab Sull’ mu rahva rind.
|
Kogusid siin vilja, Kaunilt kosus töö, Kuni õhtu hilja Säras tähte vöö. |
|
|
Vara koidu valgel Virgalt astsid Sa, Astsid punapalgel Nurme sirbiga. |
Käisid viledasti Muistsel Runo ra’al Kusa Vanemuine Mängis muistsel a’al. |
Ülal tsiteeritud salmid pärinevad nimemärgi O. all 1891. aasta 10. mail nädalalehes Eesti Postimees ilmunud luuletusest, mis kandis pealkirja „Virgale vanavara korjajale. Helene Maasen’ile südamelikuks tänu tunnistuseks, tema viljarikka töö eest”. Mainitud vanavarakorjaja Helene Maasen oli hiljaaegu läkitanud Jakob Hurdale oma 25. rahvaluulesaadetise ning Hurt oli teda sel puhul Postimehes ilmunud vanavarakorjamise aruandes esile tõstnud. Ehkki võib-olla O. tundis Maasenit isiklikult või oli juba varem tema kogumistöö intensiivsust Hurda aruannetes tähele pannud, näib siiski tõenäolisem, et luuletuse tõukeks oli Hurda kiiduavaldus. Samavõrra kui luuletus soovis tõsta esile konkreetse koguja saavutusi, oli see ka täienduseks rahvaluulekogumist ümbritsevale avalikule tekstiväljale. Tõsi – luuletus jäi pigem selle äärealale nii žanri (välja keskmes olid üleskutsed ja aruanded) kui ka ilmumiseks valitud ajakirjandusväljaande mõttes (Eesti Postimees ei avaldanud Hurda vanavaraaruandeid). Samal ajal asetas see sündmuse Hurda aruandest (kui konkreetselt rahvaluule kogumisest huvitatud inimestele mõeldud tekstiliigist) mõnevõrra avaramasse eesti kultuuri loomise ja hoidmise konteksti.(1)
Lisaks tekstivälja toimimisele näitlikustab Maaseni kogumisjuubel ka seda, kuidas avalik ja privaatne kommunikatsioon rahvaluulekogumise kontekstis omavahel põimusid. Hurda aruanne ja viidatud luuletus olid küll avaliku kirjasõna osad, neile eelnes aga Hurda ja Maaseni erasuhtlus.Nii on Maasen 23. oktoobril 1890 oma 23. saadetise kaaskirjas märkinud: „…et ma vähemalt 25 kordagi saaksin saata ja siis jubileumi võiksin pidada” (H III 8, 795/7).
Järgneva artikli keskmes on ühe rahvaluulekoguja – Helene Maaseni – ja kogumistöö organiseerija – Jakob Hurda – vaheline suhtlus. Toetudes sellele, kuidas Hurt Maasenile oma aruannetes ja kirjades tagasisidet andis, ning mida Maasen Hurdale kirjutas, soovin esile tuua rahvaluulekogumisse kätketud kommunikatiivsuse. Rahvaluule kirjapanemine ei ole lihtsalt selle eraldamine algsest suulisest kontekstist, vaid see tähendab alati lugude ja laulude sattumist uutesse kontekstidesse. Kasutades Charles L. Briggsi (1993) mõistet, võib öelda, et intertekstuaalne lõhe algteksti ja hilisema kirjapaneku vahel on võrdlemisi suur. Kaasajal üritati lõhet pigem varjutada, seevastu tänapäeval pakub sellele erinevusele tähelepanu pööramine just põnevaid võimalusi tolleaegse kogumistöö taasmõtestamiseks.
Üldisemal tasandil on selle uue konteksti peamiseks märksõnaks ühiskonna moderniseerumine ning rahvuslik identiteet. Nagu on esile toonud folklorist Pertti Anttonen, oli rahvaluulekogumine (mineviku pärimuse kui olulise nähtuse esile tõstmine) mainitutega väga otseselt seotud:
XIX sajandi rahvuse ehitamise protsessi käigus muutus eelmodernseks peetavate nähtuste kohta info kogumine aktsepteeritavaks modernsuse ehitamise vahendiks, seda eriti rahvusterritooriumi määratlemisel ning rahvuse ajaloo kirjutamisel ja representeerimisel. (Anttonen 2005: 82)
Seda seost rõhutas ka Hurt, nimetades kogumist isamaaliseks tööks. Kogujate jaoks oli kogumistöös osalemine üheks võimaluseks siduda abstraktne (või kujutluslik, kui lähtuda Benedict Andersoni metafoorist imagined community, Anderson 1991) rahvuse mõiste millegi konkreetse ja isiklikuga. Kuivõrd rahvaluulekogumist organiseeriti ajakirjanduse vahendusel, andis kogumistöös osalemine igale kogujale võimaluse saada isiklikum suhe avaliku kirjaruumiga.
Lisaks neile üldistele aspektidele on aga oluline ka inimlik mõõde – dialoog rahvaluulekogumise organiseerija ja konkreetsete kogujate vahel. See dialoog on reeglina kirjalik (st osapooled silmast silma ei kohtu) ning hõlmab mitmeid erinevaid žanre, millest mõned on avalikud (kogumisüleskutsed ja -aruanded), mõned aga privaatsed (kirjad, rahvaluulesaadetised). Piir privaatse ja avaliku sfääri vahel pole päris selge: Hurt tsiteerib sageli oma aruandes kogujate kirju ning kogujad kasutavad kirjades metafoore, mida on näinud Hurda üleskutsetes-aruannetes. Sellise avaliku ja privaatse vahelise piiri hägususe tõttu saame rääkida ka omamoodi rahvaluulekogujate kogukonna tekkest (st kujunevad välja ühised teemad ja keelekujundid, viimaste kohta vaata Valk 2004; Kikas 2013). On oluline, et „vanavara” ei ole midagi suhtluse jaoks etteantut – erinevate osaliste dialoogis toimub selle piiride kompamine ja paikapanemine, kohati aga ka juba paika pandud piiride ületamine (Mikkola 2013a, 2013b; Kurki 2002; Korb 2013).
Žanrilise kirevuse tõttu võiks rahvaluulekogumisse kätketud kommunikatiivsust vaadelda mitmel eri moel. Antud juhtumi puhul olen otsustanud keskenduda kirjažanrile ehk epistolaarsele kirjalikkusele (Whyman 2009: 9). Viimane on ühelt poolt seotud kaasaegse kirjakirjutamiskultuuriga, teisalt aga konkreetsemalt rahvaluulekogumise kui eripärase kirjakirjutamiskontekstiga. Selle keskme puhul on oluline meeles pidada kahte asjaolu. Esiteks – kiri ei ole midagi, mis rahvaluulesaadetisega kindlasti pidi kaasnema. On kogujaid, kes lisasid igale saadetisele kirja, kuid on ka kaastöölisi, kes ei kirjutanud üldse kirju; enamik kogujaid lisas kaaskirja vaid mõnele saadetisele.(2) Teiseks ei saa Hurda ja tema korrespondentide suhtluse puhul rääkida kirjavahetusest kui protsessist, mille käigus osapooled teineteisele vastastikku kirju saadavad. Initsiatiiv üht või teist teemat kirja teel arutada võis tulla nii Hurdalt kui ka kogujalt. Teisel poolel oli alati vabadus valida, kas vastuseks eraldi kiri kirjutada või mitte – juba puhtpragmaatilistel põhjustel vastas Hurt reeglina ajalehes avaldatud aruandes.
Miks rahvaluulekogujad kirjutavad kirju? Ühelt poolt on need kanaliks, kus arutada kogumistöö praktilisi probleeme: mida ikkagi koguda, kuidas kirja panna jne. Teisalt aitavad kirjad hoida kontakti elavana (nt kui kahe saadetise vahele jääb pikem paus). Nii näiteks saatsid kogujad Hurdale ka õnnitlus- ja tänukirju ning mitmesuguseid abipalveid kõrvalistes küsimustes (nt tagasiside luulekogule, abi töö leidmiseks jms). Lisaks eelnevale võimaldasid kirjad nii mõnelgi korrespondendil oma koguja- ja kirjutajaidentiteeti mõtestada. Viimane on oluline eriti vähem haritud kaastööliste puhul, kelle jaoks rahvaluulekogumine võis olla ainsaks võimaluseks oma eestikeelset kirjaoskust kasutada. Võttes aluseks nn New Literacy Studies uurijate põhiteesi, „millal iganes inimesed osalevad kirjalikus sündmuses, teevad nad seda sotsiaalselt positsioonilt lähtuvalt” (Sheridan jt 2000: 4), võib öelda, et need kirjad andsid kogujatele võimaluse erinevate kirjutusviiside ja nendega seotud sotsiaalsete identiteetide katsetamiseks (Kikas 2014; vrd Sheridan jt 2000: 241–242, 249; Barton, Hall 2007: 6–8).
Milliselt positsioonilt kogujad oma kirju kirjutasid? Kõige selgemalt paistab silma suhete hierarhilisus: pastoriamet ja doktorikraad asetasid Hurda korrespondentidega võrreldes sotsiaalselt kõrgemale positsioonile. See tuleb esile näiteks kirjade erinevates pöördumisvormelites. Hoolimata sellest, et Hurt kasutas oma avalikes kirjutistes egalitaarsust rõhutavat vormelit „suguvennad ja -õed” ning erakirjades pöördus kogujate poole kõnetusega „härra” (vt Põldmäe 1959: 418–419), olid viimased seisuslikust erinevusest selgelt teadlikud. Näiteks väljendab koguja Mart Uus Palamuselt üllatust Hurdalt saadud kirja üle:
Teie väärt kirja, ühes kalli kingitusega, sain ma se 25. novembril kätte, ja – ja, oh! Teie tiate isigi, kuida üks niisugune ootamata asi mõjub, isiäranis siin, kus seisuse vahe seinad nii kõrged on, kui siin! Sellepärast ei püüa ma ka mitte siin seda kirjeldada, vaid ütlen aga lapseliku tõsidusega: Aitäh! Olge tuhandeks terve! (H II 27, 380a)
Kogujate Hurdale adresseeritud pöördumistes domineerivad vormelid, mida kaasaegsed kirjakirjutamiskäsiraamatud soovitavad kasutada rohkem või vähem ametlikel juhtudel: „härra”, „kõrgesti austatud doktori härra”, „väga austatud õpetaja”. Vaid vähesed vastavad kõnetusega „auustatud suguvend”.(3) Vormelitele lisanduvad sageli viited oma vähesele haridusele ja kehvale kirjaoskusele (nn enesemadaldusdiskursus,vt Kuismin 2013: 203–204).Mõningatel juhtudel lisandub seisuslikule erinevusele ka vanuseline aspekt – mitmed kogujad vabandavad, et just nende noorus ei lase neil õiget pärimust ära tunda.(4)
Hurda poolt vaadates tähendas suhte hierarhilisus aga vastutust. Tema vastutas selle eest, et kogumistöö ei meelitaks inimesi ära tööpostilt või koolipingist ega tekitaks küsimusi nende tegevuse kõlbelisuses – hõlmas ju vanavara väga palju sellist, millest haritud inimene oleks pidanud eemale hoidma. Põldmäe on viidanud, et Rudolf Kallas tegi Hurdale etteheiteid kogujate „härratamise” pärast (Põldmäe 1959: 418–419).Ka tõi Põldmäe esile, et Hurt sai mitmeid kirju inimestelt, kes vastustasid vanavarakorjamist justnimelt seetõttu, et see seadis kogujad ebausu või ebamoraalsete tõekspidamiste mõjuvälja.(5) Et teema ka Hurdale endale muret tegi, võib näha sellest, et oma 52. ja 54. aruande (Hurt 1889f, 1889g) lõppu on ta paigutanud pikema kirjutise, kus seesuguseid süüdistusi ümber lükkab. Küsimusele, kas kogumise käigus toimuv potentsiaalne kokkupuude moraalselt taunitavaga võib kogujatele halvasti mõjuda, vastab Hurt, et kõik algab inimese enda meelestatusest: „Puhtale on kõik puhas” (Hurt 1889f).
Lisaks hariduslikule ja vanuselisele ebasümmeetriale on käesoleva juhtumi juures mängus ka soolisuse küsimus: kas ja kuivõrd mõjutas koguja sugu suhteid Hurdaga (ning Hurda kaudu avaliku ruumiga). XIX sajandi rahvaluulekogumise soolisuse aspekti on varasemalt esile tõstnud Veera Pino oma käsitluses Leena Kase-Kauri rahvaluule üleskirjutuste saatusest. Ta viitab, et kui 1870ndatel oli naiste osalus avalikus elus (sh rahvaluulekogumises) pigem marginaalne ja sageli ka meeste vahendatud, siis Hurda kogumisaktsiooni ajaks oli ühiskond sedavõrd muutunud, et naisedki leidsid endas julgust kogumistööga ühineda (Pino 1989: 78–79). Ühiskondliku suhtumise muutmine kajastub ka Hurda enda tegevuses: 1871. aastal Aleksandrikooli heaks korjandust organiseerides pöördus ta oma üleskutsetes üheselt meeste poole,(6)ent 1888. aasta rahvaluulekogumise üleskutses olid mõlema soo esindajad välja toodud: „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Hurda vanavarakogumise aktsiooni kui naistele sobivat ettevõtmist reklaamis ka Lilli Suburgi toimetatud ajakiri Linda (Suburg 1889).(7) Samal ajal viitab asjaolu, et mitmed naiskogujad soovisid aruannetes varjunime kasutada, sellele, et naise esinemine avalikus ruumis polnud veel päris iseenesestmõistetav (Põldmäe 1989: 22).
Hurda naiskaastöölistest on teinud väikese ülevaate Rudolf Põldmäe, kes märgib, et korrespondentide hulgas oli naisi 2 % ehk umbes 60–70 ringis (Põldmäe 1986: 734–735). Kui arvestada, et Eesti Kirjameeste Seltsil oli vaid kaks naissoost korrespondenti (Pino 1989: 78), on edasiminek üsnagi märkimisväärne, küll aga ei saa väita, et naiste osakaal Hurda kogujate hulgas just suur oleks.
Kas Hurda suhtumises naiskogujatesse võib näha mingeid erijooni? Esiteks paistab silma, et Hurt tajus naiste liiga vähest kaasatust – mitmel puhul pöördus ta spetsiaalselt naiste kui potentsiaalsete kogujate poole (vt nt Hurt 1888i).Tõenäoliselt on sellega seotud seegi, et naiskaastööliste sugu on aruannetes alati esile toodud. Nii kirjutab ta näiteks aruandevastuses kõige esimesele aktsiooniga liitunud naiskogujale Julie Sepale: „Auus noorik on oma saatmisega nüüd ka tõistele noorikutele ja neidudele tee ette ajanud ja meie loodame, et neid õige rohkeste järele saab tulema” (Hurt 1888a). Pea pool aastat hiljem Sepa kogutust taas kord aru andes saab ta juba märkida: „Teie eeskuju on ka teisi suguõdesid äratanud ja selle eest täname veel iseäranis” (Hurt 1888g). Koguja Liisa Lepikule kirjutab ta aga: „Täname ja rõõmustame, et Paistus vendade kõrvas ka ärksaid õdesid lahkesti ja rõõmsasti töösse astub” (Hurt 1889c).
Meeskogujate puhul on tüüpiliseks pöördumisvormeliks aruannetes soo-neutraalne „auus/auustatud/armas koguja/kaastööline”; soostatud vormelid „suguvend” ja „vend”on pigem marginaalsed, ka ametile või seisusele viidatakse pigem juhuslikult. Naiste puhul on alati ära märgitud see, kas tegu on neiu, nooriku või perenaisega, ning ka tekstis endas viidatakse sageli õrnemale soole, suguõele vms – isegi kui teksti satub neutraalne „auus koguja”, on selle kõrval alati ka soole viitav väljend. Samal ajal on oluline, et naised polnud ainus sel viisil esiplaanile tõstetud kogujarühm: sarnasel moel markeeris Hurt ära ka näiteks noored või väljaspool Balti kubermange tegutsevad kaastöölised (vt nt vastust nekrut P. A Pitkale, Hurt 1888a). Ehkki kõik need rühmad on eripärased, ühendab neid see, et sinna kuuluvate inimeste osalemine on justkui tavatu, seetõttu on nad sobivaks eeskujuks neile, kes veel pole kogumistööga liitunud.
Kuivõrd saab nende väljatoodud rühmade puhul rääkida ka kogumismeetodite jms ühtsusest, on küsitav. Naiste kui spetsiifilise kogujarühma esiletoomise teeb keerukaks juba nende vähesus, neist vähestest vaid osa lisas saadetistele isiklikke tähelepanekuid ja kirju, s.o teavet nende isikliku suhtumise kohta. Väga kõnekas on soome folkloristi Laura Starki tähelepanek, et ajalehtede naissoost kirjasaatjad tegelesid eelkõige naistega seotud teemadega ning kõnetasid teisi naisi (Stark 2013: 159–171). Oleks põnev jälgida, kas samalaadne tendents tuleb esile ka eesti rahvaluulekogujate puhul.
Rahvaluulekoguja Helene Maasen: eluloolisi märkmeid
Helene Maasen (alates 1901. a-st Varik) sündis 1869. aasta 18. veebruaril Palamuse kihelkonnas Kuremaa vallas. Tema vanemad olid äripidajad ja taluomanikud. Lisaks kohalikule külakoolile õppis ta 5 aastat Tartus prl V. Ridhoffi erakoolis, kus omandatud hariduse kohta kirjutab ta ise: „...minu haridus ulatab ainult privat-elementa kooli õpetajanna eksamini” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 8/14). Kuivõrd koolis toimus õppetöö saksa keeles, vabandab Maasen Hurdale oma ohtraid kirjavigu, märkides: „...aga et ma oma emakeele kirjutamist nõnda nagu ütelda varastanud olen, ei mitte koolist õppinud” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18). Lisaks saksa keelele oskas ta ka vene keelt. Tartus elades käis ta läbi noorema põlve kirjanike ja avaliku elu tegelastega, tema lähimate sõbrannade ringi kuulusid näiteks Anna Haava ja Elise Aun (vt nt Haava 2014). Maasen tegi kaastööd mitmetele väljaannetele (Linda, Postimees, Olevik jt), kus avaldas peamiselt ilukirjandustõlkeid saksa ja vene keelest, kuid ka omaenda luuletusi, rahvaluuletekste jms.
Rahvaluulet saatis Maasen nii Hurdale kui ka M. J. Eisenile, kokku ca 1150 lehekülge laule, jutte, kombekirjeldusi, lühivorme jms. Maaseni koostöö Hurdaga kestis aastatel 1888–1896; eriti tihe oli kontakt esimesel kolmel aastal, mil Hurdani jõudis Maasenilt saadetisi keskmiselt kord kahe kuu jooksul. Kuivõrd Hurt järjestas kogujaid oma aruannetes vastavalt sellele, mitu korda keegi talle midagi saatnud oli (st esmakordsed saatjad kõige ees, kõige rohkem saatnud kõige lõpus), siis tähendas kontakti tihedus omakorda vägagi silmapaistvat kohta Hurda aruannetes – alates oma kuuendastsaadetisest paiknes neis Maaseni nimi kõige lõpus.
Koostöö alguses oli Maasen 19-aastane ning ehkki puuduvad täpsemad andmed tema Tartu õpingute aja kohta, võib eeldada, et koguma hakkas ta pärast õpingute lõppu kodukohta naasnuna. Koostöö katkes 1894. aastal, kui Maasen läks aastaks Kroonlinna tööle. Peale Kroonlinna-aasta lõppu saatis ta Hurdale veel üht-teist, kuid peamiselt teiste inimeste korjatud materjali. Kooliõelt Emilie Palmilt saadu on Maasen ise puhtaks kirjutanud (vt nt 32. saadetis H II 26, 123/52 (1895)). Viimane saadetis on aga Hans Karu kogutud ja kirjutatud, Maasenilt pärineb vaid kaaskiri, milles ta palub Hurdal uut kaastöölist julgustada (EKLA, f 43, m 19: 13, l 1/1).
Kokku saatis Maasen Hurdale ca 750 lk rahvaluulet. Enamik materjale pärineb Palamuse kihelkonnast: esimestel aastatel kogus ta Luua vallast, alates 1890. aasta kevadest Kaareperevallast, aga on ka Laiuse (tema ema päritolukoht), Nõo ja Karksi kihelkonnast pärinevat ainest. Folkloristid on Maaseni kirjapanekuid enamuses kõrgelt hinnanud: Põldmäe nimetab teda üldse üheks kõige paremaks kogujaks (Põldmäe 1986: 735), Viidalepp Hurda tähtsaimaks naiskaastööliseks (Viidalepp 1934: 247). Lühivormide osas on uurijad siiski viidanud, et mõned tema kirjapandud mõistatused ja vanasõnad pärinevad trükiallikatest (vt Saukas 2003: 115;Saukas, Krikmann 2012: 168–169; Krikmann, Sarv 1988: 486).
Helene Maaseni kirjad Jakob Hurdale: kogumistöö praktiline pool
Helene Maaseni kui koguja eripäraks on väga tihe kontaktihoidmine – ta saatis kaastööd sageli, pigem väikeste koguste kaupa. Maasen läkitas Hurdale 34 rahvaluulesaadetist, millest neljateistkümnele oli lisatud kaaskiri, neile lisandub veel kuus muud laadi kirja (mõned uusaastatervitused, tänukiri „Vana Kandle” eest, abipalve töö leidmiseks ning soovitus alustavale rahvaluulekogujale). Need ei jaotu päris ühtlaselt, märgata võib kirjarohkemaid ja -vaesemaid ajajärke. Mõnedes hilisemates saadetistes kompenseerib kirja puudumist kogutu lõpulehele märgitud nimi, kuupäev ja hüvastijätt (või lubadus edasi koguda); samas mitmed saadetised (sh ka kõige esimene) saabusid ilma igasuguse kommunikatiivse raamita. Lisaks kirjadele saatis Maasen Hurdale kaks fotot, ühe aastal 1889 (EKLA, f 43, m 14: 20, l 4/7), teise 1895 (H III 26, 151/2).
Hurt saatis Maasenile oma foto (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5), „Vana Kandle” (Maaseni tänukiri, EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12) ning neli (või viis) kirja.(8)Ebasümmeetria eri suundades liikunud kirjade hulga (20 vs. 4) vahel on rahvaluule kogumise kontekstis pigem tavapärane: esmane tagasisidekanal Hurda jaoks oli ajalehearuanne, kirja saatis ta vaid erilisematel puhkudel.Samal ajal on oluline, et kirjažanri tõi nende suhtlusesse siiski Hurt, kes vastas kirjaga Maaseni esimesele (kaaskirjata saabunud) rahvaluulesaadetisele. Esimesele saadetisele kirjaga vastamine on Hurda praktikas tavaline.See oli kaval taktika, sest kogujad tõlgendasid Hurda kirja kui midagi, millele pidi ilmtingimata vastama. Kuna sobivaks peeti vaid rahvaluulega seotud vastuseid, suurendas isikliku kirja saamine tõenäosust, et koguja jätkas rahvaluule saatmist.(9) Maaseni esimene kiri Hurdale (H II 27, 223/30) läks teele koos teise rahvaluulesaadetisega ning oli vastuseks Hurda läkitatud kirjale.
Millest Maasen Hurdale kirjutas? Laias laastus võib kirjadest välja tuua kolm üldisemat valdkonda: kogumistöö praktilise poolega seotud küsimused, üldisemad arutlused juhuslikel teemadel ning arutlused kogumistöö isiklikuma tähenduse üle.
Otsesed kogumistööga seotud teemapüstitused on võrdlemisi sarnased muredega, mida kohtame teistegi kogujate kirjades. Nii kaebab Maasen selle üle, et sobivat materjali on raske leida ja piisavalt täpselt kirja panna, leiduv võib mitte vastata Hurda ootustele ning olla vastuolus ühiskondliku moraaliga. Ka mõtiskleb ta selle üle, mis võib tingida vanavara vähesuse ja inimeste soovimatuse rahvaluulekogujatega suhelda (vt nt pikemat arutlust EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16–9/17).
Maaseni kirjades on mitmeid viiteid teistele rahvaluulekogujatele. Ta märgib näiteks, et on lugenud Hurda poolt Laiuse kihelkonnas tegutsenud Julie Sepale saadetud kirju (vt nt EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3), teisal kaebab aga, et materjali vähesus on osaliselt tingitud kohapealsete kogujate rohkusest (EKLA, f 43, m 14: 20, l 6/4). Mõni aeg hiljem muretseb ta aga jällegi kohapealse kogumistöö soikumise pärast ja kirjeldab oma katseid kaaskogujaid leida.Nii kirjutab Maasen, et laenab oma raamatuid vaid neile, kes vanavara vastu toovad: „Oma veikesest raamatu kogust olen ma raamatuid välja laenanud ja nõuan iga raamatu eest 2 vana laulu maksuks. Ülepea nõuan ma iga vähema teenistuse eest nüüd maksu – ikka vanavara ja jälle vanavara.” (H III 8, 796)
Mõnevõrra puudutab Maasen oma kirjades ka suhteid kohalike mitte-kogujatega. On mitmeid vihjeid nende taunivale suhtumisele, eelkõige tema kohta levitatavatele kuulujuttudele, samas ei arenda ta seda teemat kunagi väga põhjalikult.
Nagu eelnevalt viitasin, ei saa Hurda ja tema kaastööliste suhet rangelt võttes kirjavahetuseks pidada: Hurdal lihtsalt polnud füüsiliselt aega ega jõudu kõigi kogujate kirjadele isiklikult vastata, mis aga ei tähenda dialoogi puudumist suhtluses osalejate vahel. On põnev, et keskustelu võis erinevate teemade puhul kulgeda võrdlemisi erinevalt.
Hästi on jälgitav Hurda ja Maaseni dialoog laulude vanuse küsimuses. Teema sugenes nendevahelisse suhtlusesse Hurda initsiatiivil, kui ta oma tagasisides Maaseni esimesele saadetisele tegi märkuse laulude kaasaegsuse kohta. See sõnum jõudis Maasenini nii avaliku aruande (Hurt 1888d) kui ka erakirja kaudu (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18). Suhtluse hilisemaski etapis kohtame teemale viiteid nii kirjades (EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5) kui ka aruannetes (Hurt 1889d).
Näide mõnevõrra ebaselgemast dialoogist on aga küsimus, mida peaks koguja tegema siis, kui kogutav on vastuolus tema moraalsete tõekspidamistega. Maasen tõstatab selle teema kolmes kirjas (EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3; EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5; H III 8, 719), ent Hurda vastavates aruannetes puudub isegi õrn vihje neile küsimustele (vt Hurt 1889b, 1889d, 1890a). Kaudseks viiteks, et Hurt võis võtta teema jutuks erakirjades, on see, et Hurdalt Maasenile liikunud teadaolevast neljast kirjast kaks on järgnenud vahetult saadetistele, mille kaaskirjas on Maasen muretsenud kõlbluse pärast.(10) Nende kirjade täpsem sisu Maaseni vastusest aga ei selgu. Selles kontekstis on huvitav Maaseni kuuenda saadetise kaaskiri, kus ta märgib, et julguse seesugust materjali siiski üles märkida sai ta Hurda kirjast rahvaluulekoguja Julie Sepale:(11)
Palun väga vabandada, kui mõne koha lauludes ja kõnekäändudes natukene jämeda leiate olevat, ma ehk oleks säärased asjad üles kirjutamata jätnud, kui ma mitte Teie kirju noorik J. Sepp’ale lugenud ei oleks. Teie ütlete nimetud noorikule, et puhtale kõik puhas olla ja lubate kõik inetu ja halva vana kivide ümbert maha raiuda, nii et ilus ehituse kivi järele jäeb. Ehk jäeb siis ka minult saadetud lauludest, kui pehme mädand koore ümbert ära olete võtnud, veikene tuumakene, mis süüa kõlbab järele! (EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3)
Maaseni parafraas koguja Sepale saadetud Hurda kirjast on väga põnevaks näiteks, kuidas Hurt sellele kaastööliste kirjades sageli esilekerkivale probleemile vastas. Arvestades seda, kui paljud kogujad moraalsete dilemmadega kimpus olid, võib öelda, et teema oli avalikus ruumis selgelt alaesindatud. Põhjuseid tuleb ilmselgelt otsida mitte Hurda soovimatusest antud küsimuses sõna võtta, vaid tema sugugi mitteasjatust hirmust, et lühidalt aruande koosseisu surutud repliike võidaks liig kergelt rahvaluulekogumise kui säärase vastu kasutada.
Väike (aga kirglik) vanavarakoguja: Maaseni enesepositsioneerimisest
Ennist viitasin, et lisaks praktilisele funktsioonile (võimalus arutada kogumistöö käigus üleskerkivaid küsimusi) oli kogujate kirjadel ka identiteedi loomise funktsioon – need andsid vähekogenud kirjutajatele võimaluse leida positsioon, millelt kirjutada (Sheridan jt 2000: 249). See teema on eriti huvitav Maaseni puhul, kellele tänapäeval sagedasti viidatakse kui ajakirjanikule, tõlkijale ja omal ajal tuntud luuletajale (vt nt Põldmäe 1986: 735) ehk siis justkui inimesele, kelle jaoks kirjalik eneseväljendus pidanuks olema lihtne. Teisalt on oluline, et ajal, mil Maasen asus rahvaluulet koguma, ei tundnud teda veel keegi luuletaja või tõlkijana – oma esimesed kaastööd ajakirjandusele tegi ta alles 1890. aastal ehk kaks aastat peale koostöö algust Hurdaga.(12) Kronoloogiliselt on näha üsnagi selget seost rahvaluulekogumise intensiivsuse languse ja ajakirjanduses ilmuvate tekstide hulga suurenemise vahel – üks kirjalik tegevus asendus teisega.
Maaseni kirjades annavad tooni alandlikkus (soov teada oma kohta sotsiaalses hierarhias) ja emotsionaalsus (soov öelda välja täpselt seda, mida ta tunneb). Varasemates kirjades domineerib pigem esimene, hilisemates teine, kuid teatav pinge kahe laadi vahel on kogu aeg tuntav.
Enda positsioneerimine enesemadaldamise kaudu on kogujate kirjades tavaline. Siiski tuleb see aspekt Maaseni puhul esile võrdlemisi eripäraselt. Kui enamik kogujaid loob vastanduse haritud kirjameestega, rõhutades oma vähest kooliharidust, siis Maasen, kelle haridustee on kindlasti keskmisest pikem (ka Põldmäe hõlmab ta parema haridusega naiskogujate hulka, vt Põldmäe 1986: 735), rõhutab esimeses Hurdale saadetud kirjas oma e m a k e e l s e k i r j a o s k u s e puudulikkust:
Palun jällegi neid vigasid vabandata, kelledest mitte puudu ei saa olema, häbi on mull küll nii palju vigasid teha sest ma olen ju üks Eestlane, aga et ma oma emakeele kirjutamist nõnda nagu ütelda varastanud olen, ei mitte koolist õppinud, siis saab see ehk neid vigasid natuke vabandama. (EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18)
Ta vabandab alati ka siis, kui paneb kirja midagi, mis on teda ennast ühel või teisel viisil paelunud, kuid mille seos rahvaluulega pole ehk nii otsene. Näiteks on tal pikem kirjeldus vennastekoguduse koosolekust. Ehkki teema kasvas välja arutlusest selle üle, kas palvemajad on süüdi rahvaluule vähesuses, tunneb ta peale kirjelduse lõppu ometi, et kontekst polnud päris sobiv: „Palun vabandata, et Teid kõrvaliste asjadega tülitan, aga ma tahtsin üht pilti meie palvemaja lugemisest anda” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16–9/17). Teisal kirjutab ta pikemalt oma huvist ühe kiviristi vastu ning teadetest, mida ta sellega seoses on kogunud, lisades kirjutise lõppu märkuse: „Kas viimne poogen Teile meelejärele on, seda ma ei tea, aga ma ei leidnud enne rahu, kui seda kõik „kirja pannud” olin” (H III 8, 795/826).
Kõige läbivam enesemadaldusdiskursuse väljendus Maaseni kirjapanekutes on sage deminutiivide kasutus. Nii rõhutab ta igal võimalikul juhul kaaskirjades oma saadetu vähesust:„Jälle saadan Teile oma veikese korjanduse, mis olen jõudnud koguda” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16); „Jälle julgen Teile natukene vanavara pakkuda!” (H III 8, 387); „Tulen jälle ühe minu kõige pisema näputäiega, palun sedagi lahkesti vastu võtta, rohkem sell korral ei saanud, ehk küll püüdsin” (H III 8, 675).Samalaadseid väljendeid kohtame ka rahvaluulesaadetiste alapealkirjades, näiteks tema kuuendas saadetises (H II 27, 279/98) on alaosad: „Mõned terakesed rahvausku j.n.e.”, „Mõned lauluriismekesed Kudinalt”, „Mõned vanasõnad”, „Mõned kõnekäänud”. Päris mitmel puhul kasutab ta sama võtet ka kirjade hüvastijäturidades iseendale viidates, näiteks: „Teid aupaklikult tervitades veike vanavara korjaja Helene Maasen” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 1/1). Kui kogutu vähesuse rõhutamine mõjub pigem alandlikult, siis enese nimetamine „väikeseks kogujaks” on omajagu eneseteadlik ja familiaarne.
Ühel korral on Maaseni enesemadaldus ka sooliselt motiveeritud. 1889. aastal saatis Maasen Hurdale viimase palve peale oma foto. Teades, et Hurt palus fotosid plaanitava kogumise ajaloo albumi koostamiseks(vt Hurt 1889a), lisas ta kirjale märkuse:„P.S. Kui peale minu üksgi suguõde oma pilti ei saada, siis palun väga, minu omat tähelepanemata jätta, – ma ei tahaks sugugi üksi – kui naesterahvas – ajaraamatus – seista!!!” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 4/7). Samas võib see tagasihoidlikkus olla seotud ka noorusega: kuus aastat hiljem saadab ta Hurdale uue foto ja sellele ta vastavat märkust enam ei lisa. Rõhutab vaid, et uus foto on parem: „Seie juurde lisan ka oma kõige uuema päevapildi. Teie vanavara albumi jauks. Sest mu 6–7 aasta eest saadetud pilt ei olevat sugugi hää, tõendas veel täna siin neiu Anna Haavakivi. See olevat palju parem.”Tundub, et vahepealsed aastad erinevate ajakirjandusväljaannete (sh modernsele naisele adresseeritud Linda) kaastöölisena, samuti uue foto saatmisele eelnenud aasta iseseisvat elu Kroonlinnas on Maaseni iseteadlikkusele positiivselt mõjunud.(13)
Ent nagu öeldud, on see alandlikkus vaid üks pool sellest, millisena Maasen ennast näitab. Teise poole moodustavad kirjakohad, kus ta toob esile erinevaid kogumisega seotud emotsioone ning kirjeldab vastavaid plaane ja unistusi. Ehkki seda isiklikkust võib märgata ka varasemates kirjades, on omamoodi murranguhetkeks 17. saadetise kaaskiri 1890. aasta veebruaris (EKLA, f 43, m 14: 20, l 5/9).
Kirja alustab ta palvega, et korjanduste väiksuse tõttu ei tohiks teda teistele kogujatele eeskujuks seada – eeskujuks peaksid olema need, kes reaalselt palju koguvad, olenemata saadetiste hulgast. Seejärel selgitab ta, et otsus saata korraga vähe, aga sageli (mitte harvem suuremaid koguseid), on vägagi isiklik – selline meetod võimaldab kogujavaimu värskena hoida: „Kuna ma aga siis kui jälle näputäie ära olen saatnud hoopis uue elu ja lustiga tööle hakkan – et aga jälle pea midagi saata oleks” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 5/9).
Sellele selgitusele järgneb spontaanne ja tundeline lõpulause:
Vist küll surma tunnini õnnistan ma seda päeva, mil mulle mõte pähe tekkis – vanavara korjama hakata. Iial ei ole ma seda kahetsenud vaid oma ülesandeks teinud ikka edasi korjata, nii palju kui aga jõuan, kui Jumal aitab, siis korjamise lõpuni. (EKLA, f 43, m 14: 20, l 5/9)
Kuu aega hiljem kirjutatud kirjas rõhutab ta kogumistöö emotsionaalset olulisust veelgi tugevamas sõnastuses:
Ma olen vanavara korjamise enesele otsekohe elu ülesandeks võtnud, ta on ka mulle „passiooniks” saanud, nii et ma teda vististe jätta ei võiks, kui ka tahaksin, kuid Jumal hoidgu mind seda ial tahtmast. (H III 8, 675)
Järgnevatel kuudel kirjutab ta Hurdale ka negatiivsematest olukordadest. Näiteks rõhutab ta, et ei pane tähele tema kohta levitatavaid kuulujutte, sest „ega tühi jutt tükki ei võta, ega naer j.n.e” (H III 8, 751/2). Sama aasta sügisel kirjutatud kirjas paneb üks konkreetsema olukorra kirjeldus teda sõnastama unistust jõuda peagi oma 25. saadetiseni (tsitaat pärineb 23. saadetise kaaskirjast):
Dr. Weske matusel kuulsin kuidas keegi noormees ühe teise tundmata inimese vastu, kes minu nime temale nimetas – minu kohta tähendas „Die gehört ja schon selbst zu vanavara.”(14) Nii vähe meelitav ka see tähendus oli, siisgi teeb ta mulle palju nalja ja elustab mind mu ettevõttes, et ma vähemalt 25 kordagi saaksin saata ja siis jubileumi võiksin pidada. (H III 8, 796/7)
Püstitatud eesmärgi saavutamise järel (vahepealsetele saadetistele ta kirja ei lisanud) kirjutab ta, kui palju rõõmu ta oma jubileum’ist tundis:
Lubage, auustatud herra ja (vanavara) peremees, Teile lapselikult tunnistada, et mu vanavara jubel mulle põhjatu palju rõõmu on valmistanud! [---] Sagedasti mõtlen eneses, et kui teised korjajad ühte vaadet mu rõõmust täidetud südamesse heita võiksivad, nad siis ka selle rõõmule jõudmiseks veel poole virgemaks saaksivad.(H III 15, 57/8)
Viimased kaks siin viidatud kirja on põnevad selle poolest, et mõlemas mõtestab Maasen enda ja Hurda suhet isa ja lapse suhtena, näiteks: „Palun andeks, kui Teid oma lapsiku kirjaga ehk tülitanud olen, aga Teie olete meile vanavara korjajatele juba kui isa ja ei mitte võeras” (H III 8, 795/7). Ühelt poolt on tegu enese madaldamise variatsiooniga, samas püüab see justkui õigustada tundepuhanguid ning enesekeskseid unistusi.
Eelnevatest erineva tooniga on pool aastat hilisem kiri, kus Maasen tänab kingituseks saadud „Vana Kandle” eest. Kiri ei käsitle enam hetkeemotsioone või konkreetsemaid plaane, vaid pigem vaatab kogumisajale nostalgiliselt tagasi:
Tuhat, tuhat tänu Teile Teie kalli kingituse eest! Need raamatud saavad mulle ikka ja alati armast vanavara korjamise aega meelde tuletama, aega, mis mulle paraku küll ka kurbtust, aga siiski ikka rohkem rõõmu ja lõbu on toonud. (EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12)
Kiri on kirjutatud 1891. aasta augustis. Arvestades seda, et tolle aasta esimeses pooles oli Maaseni kogumisaktiivsus võrreldav 1888.–1890. aastate omaga, on see äkiline tagasivaatav noot mõneti ootamatu. Samal ajal tähistab see tõepoolest pöördepunkti: kuikirjale eelneva kolme ja poole aasta jooksul saatis Maasen Hurdale 27 saadetist, siis järgneva viie ja poole aasta jooksul vaid seitse. Järgmine kiri, mille ta kolm aastat hiljem Hurdale läkitab, pole enam saadetise kaaskiri, vaid abipalve töö leidmiseks (EKLA, f 43, m 14: 20, 8/14–8/15).
Seega võib öelda, et ajavahemik jaanuarist 1890 kuni augustini 1891 on Maaseni intensiivseim kogumisperiood. Sel ajal kogub ta kõige enam rahvaluulet ning julgeb vahetuimalt sellega seonduvat üles märkida, samuti – kui lähtuda kirjadest – näeb kõige enam vaeva, et ka teisi kogumistöösse meelitada. Võimalik, et kirjade emotsionaalsus on seotud reaalsete pingetega kodukohas: kirjad Hurdale olid tema jaoks võimalus mõtestada lahti teemasid, millest tal polnud kellegagi rääkida (ka katsed leida lähikonnast kaaskogujaid viitab sellele, et ta tundis ennast üksikuna).On märkimisväärne, et see aeg on ühtlasi tema ajakirjandusele tehtavate kaastööde tihenemise aeg. Küllaltki tõenäoliselt polnud tal veel 1888. aastal koguma asudes tuleviku suhtes konkreetseid plaane ja rahvaluulega tegelemine andis võimaluse kohe midagi ära teha. 1890. aastal oli situatsioon teine – võimalik, et just see pinge (soov jätkata alustatut vs. soov teha kaastööd ajalehtedele) pani teda kogumistöö tähendust enda jaoks selgemalt mõtestama, see omakorda andis jõudu rahvaluulet koguda ka olukorras, kus selleks aega enam nii palju ei olnud.
Nobeda käega virk vanavara korjaja: Maasen avalikus kirjaruumis
Piir privaatse ja avaliku ruumi vahel oli rahvaluulekogumise raamistuses pigem hägus – Hurt tsiteeris korrespondentide kirju oma aruannetes, nood omakorda kasutasid Hurdalt pärinevaid kujundeid oma kirjades.(15) Samal ajal pole ka õige rääkida privaatse ja avaliku ruumi ühtsusest, kuna avalikkusesse jõudis vaid väike – ja suhteliselt stereotüüpne – osa kogujate kirjadest, paljud teemad jäid üksnes erasuhtluse tasemele. Tsiteerimisele tulid näiteks kirjakohad, mis lubasid kogumistöö jätkumist või õhutasid ka teisi sama paiga inimesi kogumistööga liituma; väga sageli sisaldavad need tsitaatlaused metafoore, mida Hurtki rahvaluulest kirjutades kasutas.
Hurdale saadetud kirjade avalikkusele suunatus erineb kogujati suurel määral. On neid, kes keskendusidki kirjades peamiselt kogumistöö avalikule/rahvuslikule poolele, lisades ka teistele kogujatele suunatud üleskutseid, ning neid, kes keskendusid isiklikele teemadele. Maasen kuulub üsnagi selgelt viimasesse rühma, seda nii oma emotsionaalsete väljaütlemiste kui ka kirjade üldisema raamistuse poolest.
Maaseni kirjades puudub pea täiesti rahvuslik raamistus ehk see, millele suur hulk kogujaid viitab kui ühele peamisele motivaatorile. Maasen ei kirjuta ühisest isamaalisest tööst, vaid oma isiklikust passioonist. Rahvust mainib ta kogu kirjavahetuse jooksul vaid korra, märkides: „häbi on mul küll nii palju vigasid teha, sest ma olen ju üks Eestlane…” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18). Ka ei leia me kirjades katseid pöörduda kellegi muu kui Hurda poole. Maaseni kirjad on isiklikult Hurdale adresseeritud läkitused. Nende peamiseks eesmärgiks oli väljendada emotsioone ja kogumistööga seoses tekkinud mõtteid.
Maasen kasutab siiski teatud määral nn rahvaluulekogujate kõnepruuki kuuluvaid väljendeid. Esineb nii lubadusi koostööd jätkata (vt nt EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16–9/17; EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12) kui ka Hurda metafooride arendusi (vt nt EKLA, f 43, m 14: 20, l 1/1; EKLA, f 43, m 14: 20, l 6/4), kuid võrreldes paljude teiste kogujatega moodustavad need kujundid väga väikese osa tema kirjadest. See vähesus võib olla seotud sellega, et ta oli kirjutajana teistest korrespondentidest kogenum. Vähemharitud kogujatele võimaldas tuntud fraasidele ja kujunditele toetumine saada üle kirjutamisega seotud ebakindlusest – see haakub hästi Taru Nordlundi tõdemusega, et vähekogenud kirjutajad kasutavad kirjakirjutamisega seotud vormeleid enam kui haritumad kirjakirjutajad (Nordlund 2013: 130–131; sama viitab ka Kalkun 2015). Teisalt tundub mulle, et nii mitmedki kogujad tabasid ära fraasid, mida Hurt pidas tsiteerimisväärseks, ning hakkasid neid teadlikult oma kirjadele ja saadetistele lisama. Teisisõnu – nad taipasid, kuidas on võimalik jõuda oma sõnadega avalikku kirjasõnasse. Maasen ilmselgelt midagi sellist ei taotlenud.
Kui analüüsida Maaseni positsiooni Hurda aruannetes, tuleb esile omamoodi paradoks. Esiteks paikneb ta oma kogumismeetodi (korraga vähe, aga sageli) ja Hurda aruannete ülesehituse (kaastöölised on järjestatud saatmiskordade järgi) eripärade koosmõju tulemusena aruannetes üsnagi silmapaistval kohal ehk kõige lõpus. Positsiooni erilisusele viitab paaril korral ka Hurt ise, kirjutades näiteks oma 65. aruandes: „Täname väga ja rõõmustame, et aruandes ikka viimane olete. See seisukoht räägib ise ilma minu seletamata” (Hurt 1890b; vt ka Hurt 1892). Samal ajal ei tsiteeri Hurt Maasenit mitte ühelgi korral – ta on nähtav mitte oma sõnade, vaid Hurda esiletõstete kaudu. Siit tuleneb, et Maasen, keda kohtame kirjades, ja Maasen, keda kohtame aruannetes, on kui kaks erinevat inimest. Ühel pool seisab kirjade emotsionaalsus ja vahetus, kahtlused ja kõhklused, teisal aruannete kaine, arukas ja virk neiu: „Teie nobe käsi saab meile unustamata olema. Saadame elavat tänu ja tervitusi” (Hurt 1889e).
Siiski on aruannetes mõned kohad, kus Hurt parafraseerib Maaseni kirju. Ta ei tsiteeri (st jutumärke pole), kuid vastab Maaseni kirjast pärinevaid kujundeid kasutades. Neist juhtumitest põnevaim on Maaseni „vanavara juubel”, sündmus, millega ma oma artiklit alustasin. Hurda aruannet vaadates jääb mulje, et Hurdal on spontaanselt tekkinud soov kogujat selle verstaposti puhul õnnitleda: „Nagu silmadega näha, on Teil 25 kordse saatmise juubel osaks saanud, teie usinusele auuks, teaduste uurijatele rõõmuks. Tänu pärg, mis Teile pakume, ei saa närtsima.” (Hurt 1891a) Eelnevalt olen välja toonud, et juubelini jõudmise eesmärgi sõnastas Maasen ise oma 23. saadetise kaaskirjas – see on esitatud läbini isikliku soovina, millenagi, mis teda ennast edasi töötama motiveerib (H III 8, 795/7). Kui lisada siia kõrvale asjaolu, et see on üldse esimene kord, mil Hurt kedagi aruandes juubeli puhul õnnitleb, jääb üle vaid nentida, et õnnitlus on otsene vastus Maaseni soovile. Hurt tõstab küll erinevatel puhkudel esile häid kogujaid (vt nt kiitust Hindrik Prantsile, Hurt 1888c) või eriliselt silmapaistvaid saadetisi (vt kiitust J. Tammele,Hurt 1888d), ent saatmiskordade arvule ta kellegi teise puhul tähelepanu ei juhi.
Lisaks juubeliideele on antud juhul huvitav seegi, et Hurda spontaansena näiv väljaütlemine leidis kaasamõtlejaid, sealhulgas avaldati nimemärgi O. all Eesti Postimehes kaks luuletust. Luuletused ja aruanne on žanrid, mis ootuspäraselt võimaldavad erinevaid autoripositsioone. See tuleb selgelt esile näiteks viisis, kuidas autorid viitavad Maasenile kingitavale kujundlikule tänupärjale. Kui Hurt kõneleb sellest oma tavapäraselt ametlikult meie-positsioonilt („Tänu pärg, mis Teile pakume, ei saa närtsima”), siis luuletaja kõneleb mina-positsioonilt oma kodunurme lilledest: „Pärjaks Sulle punun / Lilled kaunimad, / Mis mu kodu nurme, / Aasa ehivad.”
Hoolimata autoripositsiooni erinevusest on luuletus väga tihedas dialoogis Hurda aruandega – pea igale luuletaja reale võib kõrvale seada sarnase rea Hurdalt. Nii näiteks on luulevormi valatud mitmed rahvaluulekogumise kirjeldamiseks kasutatavad metafoorid. On nii kogumistöö võrdlus põllutööga, lillede korjamisega kui ka varjatusest valguse kätte toomisega (vrd Valk 2004; Kikas 2013), ent kõige kõnekamaks paralleeliks aruannete ja luuletuse vahel on hoopiski nende viis Maasenit esitleda.Luuletus kätkeb viiteid samasugusele Maasenile, nagu kohtame Hurda aruannetes. See on pühendatud „Virgale vanavara korjajale…” ning sama epiteeti kohtame ka luuleridades: „Vara koidu valgel / virgalt astsid sa.” Luuletuse „Sina” ei ole kõhklev-kahtlev või lapselikult siiras, esiplaanil on taas kord koguja kohusetundlikkus ja virkus.
Kokkuvõtteks
Helene Maasen oli mitmes mõttes väga eripärane rahvaluulekoguja. Ta kuulus väikesearvulisse naiskogujate rühma, ta oli teistest kaastöölistest enam haritud, hoidis pisikeste, kuid sageli läkitatud rahvaluulesaadetistega Hurdaga tihedat sidet, võttis kogumistööd suure isikliku kirega ning hoidus rahvuslikust paatosest. Ühtlasi oli Maasen ka tüüpiline koguja: suhtluses Hurdaga rõhutas ta neid eristavat sotsiaalset hierarhiat, tõi esile oma kogutud materjali vähesust, pidas Hurdaga aru erinevate folkloorivormide sobivuse üle ning üritas lisada ainest, mida teadis Hurdale mitte meeldivat.
Käesoleva artikli tõukeks oli üks Maaseni kogumistöö silmatorkav joon ehk tiheda kontakti hoidmine, mis väljendus nii saadetiste kui ka kirjade rohkuses. Just selle iseärasuse tõttu oli ta heaks lähtepunktiks uurimaks rahvaluulekogumise epistolaarset konteksti, s.o kirjalikku kommunikatsiooni kahe inimese (koguja ja kogumise organiseerija) vahel. Ehkki paljud teemad, mis Maaseni kirjades esile tulid, on olemas ka teiste kaastööliste omades, muudab tema juhtumi põnevaks materjali tihedus, mis võimaldab näha diakroonilist mõõdet, suhete arengut.
Nagu teistegi korrespondentide jaoks, oli rahvaluulesaadetistele lisatud kirjadel Maaseni jaoks mitmene roll. Esmane oli kogumistöö praktilise poole arutamine – see teema sugenes tema ja Hurda suhtlusesse Hurda initsiatiivil, kui viimane vastas Maaseni esimesele korjandusele täpsemate kogumisjuhistega. Maasen lisas omalt poolt küsimused kogutava moraalsusest, kogumistöö aktiivsusest ning suhetest teiste kaastöölistega. Ent mida aeg edasi, seda kaugemale liikusid kirjad Hurda algatatud praktilistest küsimustest. Maasen haaras kinni võimalusest arutleda selle üle, miks ta kogub, ning kui oluline kogumistöös osalemine tema jaoks on. Ehkki ta neile teemadele Hurdalt kunagi võrreldavat isiklikku vastust ei saanud, võis Maasen kirjade kirjutamise kaudu sõnastada teemasid ja emotsioone, millest tal tõenäoliselt kellegi teisega rääkida ei olnud.
Rahvaluulekogumisse kätketud kommunikatsiooni puhul väärib rõhutamist selle paiknemine avaliku ja privaatse äärmiselt ebaselgel piiril, mille täpne asukoht sõltus nii koguja ambitsioonidest kui ka Hurda valikutest. Helene Maaseni kirjavahetuses on selgelt näha teemasid, mis läbivad nii avalikku kui ka privaatset sfääri (nt rahvaluule vanus), ning teemasid, mis erinevatel põhjustel jäävad vaid erakirjade tasandile (moraalsus, isiklikud tunded). Maaseni suhe avaliku kirjaruumiga on ambivalentne. Rahvaluule kogumises osalemine (täpsemalt viimasega kaasnev mainimine aruandes) oli tema esimene isiklikum kokkupuude avalikkusega. Kuid kogumistööga samaaegselt asus ta tegema ka kaastööd erinevatele ajalehtedele ning on näha, kuidas ajakirjandusele tehtava töö intensiivistudes hakkab rahvaluulekogumine järk-järgult vähenema. Tõsi, mitte päris kohe, sest hääbumisele eelneb Maaseni kõige intensiivsem ja kõige emotsionaalsemate kirjadega täidetud aasta kogumistööd. Oluline on seegi, et Maaseni suhe avalikkusega pole rahvaluulekogumise ja hilisema ajalehekaastöö kontekstis päris sama. Neist esimeses jõuab ta avalikkusse küll oma pärisnime all, kuid teiste poolt vahendatuna. Teises etapis on näha tema enda kirjapandud sõnad, kuid ta ise teatud mõttes kaob – enamik tema ajakirjanikutööst on tehtud erinevate varjunimede all.
Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT 22-5 „Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid” ja riikliku programmiga EKKM14-389 „Eesti keel ja kultuurimälu”.
- Küll aga leidub päris palju luuletusi rahvaluulekogumisega seotud privaatses (või poolavalikus) kirjaruumis. Hurda kogus on mitmeid luuletusi, milles kogujad väljendavad oma suhet rahvaluulesse ja selle kogumisse, õhutavad inimesi koguma või ülistavad Hurda tegevust. Vt näiteks H I 2, 201; H II 20, 264; H II 23, 27/8; H II 25, 379; H II 30, 691/2; H II 33, 452/5; H III 11, 183.
- Siin keskendun eraldiseisvatele (kaas)kirjadele, kuid kommunikatiivsust on võimalik saavutada ka nn kirisaadetistega: saadetise alguses on tervitus ning lõpus hüvastijätt, saadetis ise kirja sisuks. Erinevaid kommunikatiivseid võimalusi olen varem puudutanud artiklis M. J. Eiseni seitsme Moosese pärimuse kogumisest (vt Kikas 2015: 716–717).
- Kirjakirjutamise käsiraamatute mõju reaalsetele epistolaarsetele praktikatele on muidugi lahtine (Lea Laitinen ja Taru Nordlund märgivad, et nende mõju oli suurem ametlike kirjade puhul (2013: 177)), ometi on põnev, et XIX sajandi teisel poolel ilmus seda tüüpi raamatuid arvukalt ja enamik neist mitmes trükis (vt nt Jakobson 1889; Tõnisson 1892; Grünfeldt 1897). Kirjakirjutamiskultuuri seisukohalt on lisaks tehnilistele näpunäidetele oluline ka näitetekstide sisu, mille keskmes on sageli kaasaegsed teemad (karskus, majapidamise moderniseerimine, väljarändevastasus jms), st käsiraamatud asetasid kirjakirjutaja teatud maailmavaate keskmesse.
- Näiteks kirjutab 1874. aastal sündinud Jaak Hünerson Karksist 1890. aastal: „Mina vabandan end seega et ma aastade poolest noor olen ja minu vaimu jõud ehk vast niisuguse töö tegemiseks liig nõrk on: aga niisugusest tähtsast isamaa tööst ei tähaks mina ommeti osa võtmada jääda.” (H II 23, 344)
- Moraalselt pinnalt lähtuvate süüdistustega oli kimpus ka M. J. Eisen (vt Kikas 2013).
- Näiteks esimese üleskutse algus: „Pangem siis, armsad Eesti vennad, kõik ühtlasi omad nõuud kokku….” (Hurt 1871).
- „Olge, armsad suguõed, agarad ja nobedad oma rahhva vaimuvara mälestuse samma ehitamiseks kiva ja kivikesi kokku kandma! Teie ei jaksa praegust küll arvatagi, kui sügav, kaunis, kui meelitav armas, isi kui tore see kuldne vaimu kuju saab olema, mis meile: oma eesvanemate mõtte ja luulevallast, vanavarast vasta saab paistma.” (Suburg 1889) Ükski koguja ei viita küll sellele, et oleks just antud Linda kirjutise peale kogumistööga alustanud.
- Toetudes kirjades ja aruannetes olevatele viidetele, on näha, et Hurt on vastanud kirjaga Maaseni esimesele (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18), kuuendale (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5 ning märkus Hurda 30. aruandes 1889b), kahekümnendale (vt märkus H III 8, 751/3) ja kahekümne seitsmendale (vt märkus EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12) saadetisele. Võimalik, et kiri on järgnenud ka 17. saadetisele, kuivõrd 18. saadetise kaaskirjas rõhutab Maasen, et on oma juttude üleskirjutamise viisi Hurda näpunäidete järgi muutnud (H III 8, 675).
- Sama taktikat kasutas Hurt ka kogujatelt fotode saamiseks – otsesest küsimisest enam mõjus just enda foto saatmine. Fotosid soovis Hurt kogumise ajaloo teemalise albumi koostamiseks (vt Hurt 1889a, 1889c; ka Põldmäe 1989: 25).
- Maasen tänab Hurta kirja eest oma seitsmenda (EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5) ja kahekümne esimese (H III 8, 751/2) saadetise kaaskirjades. Kuuendale saadetisele saadetud vastusele viitab Hurt ka oma 30. aruandes (Hurt 1889b).
- Julie Sepp oli esimene Hurda kogumisaktsiooniga liitunud naiskoguja. Aastatel 1888–1893 saatis ta Hurdale rahvaluulet neljal korral (Laiuse, Simuna ja Sangaste kihelkonnast). Maasen viitab tõenäoliselt Sepa teise korjanduse kaaskirjale, kus viimane kirjutab: „Vana kombede ja tembutuste pärast ja kohta palun Teilt küll juhatust, sest sagedaste on nad nii lühikesed ja naeste rahva juures ning laste sündimisel nii veidrad, et üles kirjutada ei tihka, kartes et Teie kõrvale liig inetu kuulda on, ja naeste rahvale tema välja ütlemist liiaks panete.” (H III 9, 165/6)
- Kui kogumistööga liitusid kirjutava elualaga seotud inimesed, märkis Hurt selle enamasti aruande tagasisides ka ära, vt nt vastuseid luuletaja Elise Aunale (Hurt 1888b) ja kirjanik Jaan Jungile (Hurt 1888h).
- On kõnekas, et 1891. aastal reageeris Anna Haava (kirjas Elise Aunale) fotograaf Heinrich Tiidermanni ideele eesti luuletajaid koondavast postkaardist üsnagi samamoodi kui Maasen 1889. aastal: „Üks sõnadeta tundmus minu põues keelab mind oma pilti selle ühise „luuletajate pildi” tarvis saatmast, ma olen selleks liiga naesterahvas, mul ei ole südant pildina hulga meesterahva keskel, kes mulle päälegi vist enamasti tundmatad on, ilmuda” (Haava 2014: 33–34).
- Tõlge saksa keelest: „See kuulub juba ise vanavara hulka.” Tänan Kristi Metstet, kes aitas gooti kirjas fraasi välja lugeda.
- Mõnikord toimus kommunikatsioon ka teises suunas – avalik aruanne võis sisaldada vastuseid küsimustele, mille sisu aruandesse ei jõudnud. Näiteks Maaseni kirjutisele, mis oli seotud ühe kiviristiga, vastas Hurt aruande teksti sees: „Tähendatud Vana=aja märk peab vanem olema, kui Ungru-sõda” (Hurt 1890c).
Keywords: folklore collecting, epistolary culture, Helene Maasen, Jakob Hurt
The article is based on the correspondence between folklorist Jakob Hurt (1839–1907) and local folklore collector Helene Maasen (1869–1933). My main aim is to analyse the way Hurt communicated with his co-workers and to see how this communication was divided between public (reports about folklore collecting published in newspapers) and private spheres (letters). Maasen was one of the most prolific female co-workers of Hurt – in the years 1888–1896 she sent in 1150 pages of folkloric materials (tales, songs, minor forms etc.). Besides folklore she also sent Hurt several letters; some of them dealt with practical matters (what to collect), while in others she reflected quite emotionally on her role as a folklore collector. The article addresses the subjects that come up in their correspondence, showing that there were topics which were discussed equally in public and private spheres (for example the questions connected with the age of the songs), and those that were only discussed privately (for example the moral contents of the tales). Besides those themes, we can see how Maasen positions herself as a folklore collector, wavering between self-diminution (stressing the scarcity of her collected material) and sincere and heartfelt happiness about what she is doing. Compared to that ambivalence, the representations of Maasen in Hurt’s newspaper reports are rather plain – she is always referred to as a ‘diligent maiden’.
Katre Kikas (b. 1981), MA, Estonian Literary Museum, Department of Folklore, Researcher; University of Tartu, Doctoral Student, katreki@folklore.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#300 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-05-30 10:58:48" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(12977) "A n d e r s o n, Benedict 1991. Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. London–New York: Verso.
A n t t o n e n, Pertti J. 2005. Tradition through Modernity. Postmodernism and the Nation-State in Folklore Scholarship. Helsinki: Finnish Literature Society.
B a r t o n, David, H a l l, Nigel 2000. Introduction. – Letter Writing as a Social Practice. Toim David Barton, Nigel Hall. Amsterdam – Philadelphia: John Benjamin Publishing Company, lk 1–14.
B r i g g s, Charles L. 1993. Metadiscursive practices and scholarly authority in folkloristics. – Journal of American Folklore, kd 106, nr 422, lk 387–434.
G r ü n f e l d t, P. 1897. Uus mõistlik seltsiline. Tarviline õpetus igale noorele inimesele. Tartu: Trükitud J. Mäesepp’a kuluga.
H a a v a, Anna 2014. Rändaja Anna. Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale. Koostanud Sirje Endre. Tallinn: SEJS.
H u r t, Jakob 1871. Eesti Aleksandri-kool. Üks tähtis kuulutus ja palve kõigile Eestirahvale. – Eesti Postimees 1. XII.
H u r t, Jakob 1888a. Kolmas aruanne Eesti vana vara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 28. aprill 1888. – Olevik 2. V; Postimees 3. V.
H u r t, Jakob 1888b. Neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 18. mail 1888. – Olevik 23. V; Postimees 21. V.
H u r t, Jakob 1888c. Viies aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 1. juuni 1888. – Olevik 6. VI; Postimees 6. VI.
H u r t, Jakob 1888d. Kaheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 29. juuni 1888. – Olevik 1. VIII; Postimees 30. VII.
H u r t, Jakob 1888e. Üheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 10. augustil 1888. – Olevik 15. VIII; Postimees 13. VIII.
H u r t, Jakob 1888f. Kümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 8. septembril 1888. – Olevik 12. IX; Postimees 10. IX.
H u r t, Jakob 1888g. Kolmasteistkümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 6. oktobril 1888. – Olevik 10. X; Postimees 11. X.
H u r t, Jakob 1888h. Neljasteistkümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keele murrete uurimisest. 20. oktobril 1888. – Olevik 24. X; Postimees 25. X.
H u r t, Jakob 1888i. Viiestõistkümnes aruanne Eesti vanavarakorjamisest ja keelemurrete uurimisest. 27. oktobril 1888. – Olevik 31. X, 7. XI; Postimees 1. XI, 3. XI.
H u r t, Jakob 1889a. Kaheskümnes neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 10. veebruaril 1889. – Olevik 13. II; Postimees 18. II, 21. II.
H u r t, Jakob 1889b. Kolmaskümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 23. märtsil 1889. – Olevik 27. III; Postimees 30. III.
H u r t, Jakob 1889c. Kolmaskümnes esimene aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 30. märtsil 1889. – Olevik 3. IV; Postimees 4. IV, 8. IV.
H u r t, Jakob 1889d. Kolmaskümnes kolmas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 20. aprilil 1889. – Olevik 24. IV; Postimees 25. IV.
H u r t, Jakob 1889e. Neljaskümnes seitsmes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 20. september 1889. – Olevik 2. X; Postimees 3. X, 5. X.
H u r t, Jakob 1889f. Viieskümnes tõine aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 30. novembril 1889. – Olevik 4. XII; Postimees 16. I 1890.
H u r t, Jakob 1889g. Viieskümnes neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 14. detsembril 1889. – Olevik 18. XII; Postimees 8. II 1890.
H u r t, Jakob 1890a. Kuueskümnes esimene aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 2. mail 1890. – Olevik 7. V; Postimees 12. V.
H u r t, Jakob 1890b. Kuueskümnes viies aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 8. septembril 1890. – Olevik 24. IX; Postimees 9. X.
H u r t, Jakob 1890c. Kuueskümnes seitsmes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 12. detsembril 1890. – Olevik 17. XII, 21. XII; Postimees 10. I, 15. I 1891.
H u r t, Jakob 1891a. Kuueskümnes üheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 20. veebruaril 1891. – Olevik 4. III; Postimees 7. III.
H u r t Jakob 1891b. Seitsmeskümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 24. aprill 1891. – Olevik 6. V; Postimees 7. V.
H u r t, Jakob 1892. Seitsmeskümnes üheksas aruanne Eesti rahva vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 8. juunil 1892. – Olevik 15. VI; Postimees 11. VI.
J a k o b s o n, Peeter 1889. Kirjakirjutaja ehk juhatus, kuidasviisi tuleb mitmesugusi kirjasi, kontrahtisi, kvitungisi, võla- ja volikirjasi, testamentisi, rehnungisi ja vekslid kirjutada. Kirja pannud P. Jakobson. Rakvere: G. Ruhs.
K a l k u n, Andreas 2015. „Rohgem ei tiija mina teile kirjuda.” Kirjavormelid ning peresuhete kajastused Jakob Ploomi sõjakirjades. – Esimene maailmasõda eesti kultuuris. (Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi Toimetised 17.) Toim Mirjam Hinrikus, Ave Mattheus. Tallinn: Tallinna Ülikool, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 116–144.
K i k a s, Katre 2013. Ajakirjandus Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni tegevuse mõtestajana. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 333−350.
K i k a s, Katre 2014. Folklore collecting as vernacular literacy: establishing a social position for writing in the 1890s Estonia. – Vernacular Literacies – Past, Present and Future. Toim A-C. Edlund, S. Haugen, L-E. Edlund. Umeå: Umeå University, lk 221–235.
K i k a s, Katre 2015. Matthias Johann Eisen ja tema kaastöölised seitsme Moosese pärimust piiritlemas – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 711−727.
K o r b, Anu 2013. Rahvaluule osakonna Siberi kaastöölise Rosalie Ottessoni ja teadurite-arhivaaride dialoog aastatel 1969–1976. – Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, nr 54, lk 7−26.
K r i k m a n n, Arvo, S a r v, Ingrid 1988. Eesti vanasõnad. IV. Lisad. Tallinn: Eesti Raamat.
K u i s m i n, Anna 2013. Rahvaan runot. Tuli taas kynälle kyyti. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 185–214.
K u r k i, Tuulikki 2002. Heikki Meriläinen ja keskusteluja kansanperinteestä. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
L a i t i n e n, Lea, N o r d l u n d, Taru 2013. Language from below? Indexing identities in the writings of common people in 19th-century Finland. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim L. Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 169–189.
M i k k o l a, Kati 2013a. Kansanrunouden kokoelmat. Kerääjinä kuuliaisia avustajia ja visionäärejä. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 337–378.
M i k k o l a, Kati 2013b. Self-taught collectors of folklore and their challenge to archival authority. – White Field, Black Seeds. Nordic Literacy Practices in the Long Nineteenth Century. Toim Anna Kuismin, M. J. Driscoll. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 146–157.
N o r d l u n d, Taru 2013. Kirjeet. Keskustelua yli ajan ja paikan. – Kansanrunouden kokoelmat. Kerääjinä kuuliaisia avustajia ja visionäärejä. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 107–138.
O. 1891. Virgale vanavara korjajale. Helene Maasen’ile südamelikuks tänu tunnistuseks, tema viljarikka töö eest. – Eesti Postimees 10. V.
P i n o, Veera 1989. Leena Kase-Kaur – rahvalaulik, rahvaluulekoguja, Jakob Hurda kaastööline. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Tallinn: Eesti Raamat, lk 41–79.
P õ l d m ä e, Rudolf 1959. Kirikutegelaste vastuolusid Jakob Hurda rahvaluulekogumisega. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 409–421.
P õ l d m ä e, Rudolf 1986. Jakob Hurda koostööst korrespondentidega. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 726–735.
P õ l d m ä e, Rudolf 1989. Materjale J. Hurda vanavara kogumise loost. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed: uurimusi ja materjale, 12. kd. Uurimusi Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Tallinn: Eesti Raamat, lk 10–40.
S a u k a s, Rein 2003. Matthias Johann Eisen mõistatuste koguja ja publitseerijana 1869–1890. – Mäetagused, nr 21, lk 85–140.
S a u k a s, Rein, K r i k m a n n, Arvo 2012. Eesti mõistatused. III: 1. Kogujate register. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
S h e r i d a n, Dorothy, S t r e e t, Brian, Bloom, David 2000. Writing Ourselves. Mass-Observation and Literacy Practices. New Jersey: Hampton Press inc.
S t a r k, Laura 2013. Sanomalehtien maaseutukirjeet. Itseilmaisun into ja lehdistön portinvartijat. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 145–177.
S u b u r g, Lilli 1889. Vanavara korjamisest. – Linda, nr 6, lk 413.
T õ n i s s o n, Mats 1892. Aadressid ja Proovi-kirjad. Õpetus, kuidas kõiksugused aadressid ja kirjad tulevad kirjutada. Nimelt: palvekirjad kohtudele ja ülematele, sugulastele ning tutvatele, kontrahid, protokollid, võla-kirjad, kviitungid ja muud. Eesti ja Vene-keeles. Tallinn: Trükitud G. Pihlaka kuluga.
V a l k, Ülo 2004. On the discursive foundations of Estonian folkloristics: a farmer’s field of vision. – Everyday Life and Cultural Patterns: International Festschrift for Elle Vunder. (Studies in Folk Culture 3.) Toim Ene Kõresaar, Art Leete. Tartu: Tartu University Press, lk 265–272.
V i i d a l e p p [Viidebaum], Richard 1934. Jakob Hurda kaastöölistest. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat IX–X, 1933/4. Tartu: Sihtasutis „Eesti Rahva Muuseum”, lk 231–254.
W h y m a n, Susan 2009. The Pen and the People. English Letter Writers 1660–1800. Oxford: Oxford University Press.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#434 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(80) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#435 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-03 18:24:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Katre Kikas
Rahvaluulekogumine epistolaarses kontekstis
Johannes Semper on eesti kultuurilukku kinnistunud eelkõige luuletaja, kriitiku ja tõlkijana. Proosakirjanikuna on ta aga jäänud tagaplaanile. Oma rolli mängivad selles Semperi poliitilised otsused ning tema hilise proosa – eelkõige sotsialistliku realismi vaimus kirjutatud „Punaste nelkide” (1955) – kaheldav ilukirjanduslik väärtus (Hasselblatt 2016: 479; Olesk 2002: 98). Ent Semper avaldas enne üsna tendentslikku romaani „Kivi kivi peale” (esmailmunud 1939) ja „Punaseid nelke” mitmeid eriilmelisi proosateoseid, mida ei ole üksikasjalikult uuritud, ehkki need vääriksid seda.
Üks omanäolisemaid neist on naisminajutustajaga novellikogu „Ellinor” (1927), millesse kaasaja kriitikud suhtusid nii tunnustavalt (Kärner 1928: 444–445; Sillaots 1928) kui ka jahedalt või lausa hävitavalt (Kivikas 1928a, 1928b). Viiest novellist koosnev „Ellinor” on nii eesti kirjandusloos kui ka Semperi loomingus ainulaadne kogumik kolmel põhjusel. Esiteks on selle läbiv minategelane noor keskklassi eesti naine Ellinor: meesautor on valinud sündmuste vahendajaks naisekuju,(1) kes on tegutsemisaldis ja ihaldab vabadust. Teiseks on selle kogu keskmes kehalised tegevused ja sport, mis loovad dünaamilist, modernset elutunnet. Seda võib seostada meelelisust, tunnetust, naudinguid ja optimismi esiplaanile seadva nähtusega, mida Semper nimetab oma kirjanduslike eeskujude Emile Verhaereni ja André Gide’i põhjal entusiasmikultuuriks(2) (Semper 1914, 1929: 35) ning mis on hiljemgi mõjutanud Semperi ilukirjandust ja esseistikat. Kogumikus „Prantsuse vaim” (1934) ütleb ta, et sport on „uus ala, mida eelkäiv põlv veel ei tundnud, mida aga järeltulijad austavad kui uut elutunnet”(3) (Semper 1934b: 175). Osalt just sellel uuel elutundel „Ellinor” rajanebki. Kolmandaks on „Ellinor” Eesti kontekstis silmatorkav „uue naise” ning eriti homoseksuaalsuse käsitlemise tõttu, mille kaudu jutustaja dekonstrueerib nii tollaseid traditsioonilisi soorolle kui ka normatiivset seksuaalsust. „Ellinor” on katse luua modernne sportlik ideaalnaine, kellele on antud hääl ning minavormi abil ka valitsev positsioon.(4)
Millist ideoloogiat kannavad (naiste)sport ja (sportlik) naisekeha „Ellinoris”? Semperi soolistatud kehakujutusi analüüsin lähtuvalt nüüdisaegsest kehauurimisest, mille tuumaks on esiteks arusaam, et keha ja mõistus toimivad koos, ning teiseks rõhutus, et enesetaju kujunemise ja subjektsuse analüüsimisel on tarvilik arvesse võtta ka kultuurilisi keharepresentatsioone (Hillman, Maude 2015: 1; Richardson, Locks 2014: ix). Süüvimine naise- ja mehekehade kujutustesse võimaldab mõtestada moderniseerumisega kaasnenud murranguid soosuhetes ning nihkeid hoiakutes ja elustiilis (Hillmann, Maude 2015: 2). Niisiis toetun eeldusele, et kehataju ja -režiimi muutused toovad nähtavale aktuaalsed sotsiaalkultuurilised ja (soo)ideoloogilised teemad (Turner 2012: 5). Lisaks pean Semperi naistegelaste analüüsimisel silmas XX sajandi esimese poole Eesti ja Euroopa ühiskondlikke tõekspidamisi, mida mõjutasid nii naisemantsipatsioon („uue naise” kuju) kui ka sellele vastanduvad antifeministlikud ideed ja nendega põimuv (soolistatud) rahvuslik ideoloogia. Vaatlen, kuidas need tegurid ilmnevad Semperi „Ellinoris”, milles kehad kannavad nii vabastavaid kui ka ühiskondlikule survele alluvaid tähendusi.
Neid tähendusi vahendab „Ellinori” energiline minategelane, kajastades oma muljeid, püüdlusi ja kaastegelaste vaatlemisest tulenevaid arvamusi. Novellide ajaplaan viitab Esimese maailmasõja ja Vene kodusõja aastatele (Karelson 2015: 274). Esimeses novellis „Karikakar” väljendab teismeeas Ellinor soovi elada täisväärtuslikumat elu, vabaneda ühiskondlikest kammitsaist ning armastada. Otseselt on sõjaga seotud teise novelli „Astrid” tegevustik: äsja kooli lõpetanud Ellinor on sattunud kauge sugulase maamajja ning võõrustab ja põetab seal soldateid. Sõjamärgid ilmnevad hiljemgi Ellinori märkustes, mida ta teeb meestegelaste häiritud hingeelu ja välimuse kohta. Kolmandas loos pealkirjaga „Niidukressid” sõidab Ellinor puhkusele lesbilise proua Liibeoni mõisa, kus teda ootab lauljatar Lilli. Sportides ja lõbutsedes tõrjuvad nad Liibeoni pealetükkivaid lähenemiskatseid ja põgenevad lõpuks. Novellis „Entsian” suvitab Ellinor Vahemere ääres – ujub, päevitab, loeb, vestleb ja tantsib. Temasse armub Lübecki poeet Siemsen, keda Ellinor õhutab aktiivsemale elule. Naine päästab mehe nii uppumissurmast kui ka kukkumisest. Viimases ja pikimas jutus „Karukollad” vestleb haritud inimeste seltskond kaasaja päevakajalistel teemadel (soosuhted, eugeenika, üliinimene, tehnika areng), mida Ellinor analüüsib pigem üleolevalt. Tegevust kannab Ellinori soov muuta eluvõõras teadlane Tuppmann elavaloomuliseks inimeseks.
Novellikogu telg on peategelase sirgumine tüdrukust naiseks, mistõttu võib „Ellinori” vaadelda naisminajutustaja arenguloona. Ellinori ambitsioonid ja eluvaated tulevad kõige kujundlikumalt esile esimeses kahes loos, hiljem annab ta pigem hinnanguid teistele tegelastele, jättes oma soovid ja motiivid analüüsita. Tegelase kujunemisloos otsingulisest õpilasest eneseküllaseks, liikuvaks ja analüütiliseks naiseks torkavad silma novellide lillenimedega pealkirjad.(5) Lisaks sellele, et lilled pakuvad novellidele teatava värvigamma, kannavad nad ka vastuolulisi tähendusi: peale traditsioonilise ilu, naiselikkuse ning hapruse (karikakar, niidukressid) on nad ka sõjakoleduste, kõdunemise ja tühjade loosungite (astrid), surma (entsian) ning pettumuse, häbi ja klammerdumise (karukollad) sümbolid.
„Ellinori” retseptsioonist
Novellikogu „Ellinor” vastuvõttu iseloomustab usk realismi kui „tõepärasesse” loomelaadi ning kindel arusaam eesti rahvuskirjandusest. Arvustustes tulevad esile kaks keskset probleemi: esiteks, mil määral on „Ellinor” originaalne teos ja mil määral väliskirjanduse järeleaimamine, ning teiseks, kuidas peaks „küpses” tekstis suhestuma sisu ja vorm. Kriitikud kiidavad Semperi laia silmaringi ning vaimukat sõnastust, aga puudu jäävat kandvast ideest, elamusterohkusest (Kärner 1928: 445; Sillaots 1928). Jaan Kärneri sõnutsi on „Ellinori” tegelaste elamused tühised (Kärner 1928: 445).
Marta Sillaots kirjeldab Ellinori äärmiselt ekstsentrilise, omalaadilise, impulsiivse, isemeelse ja ekstravagantsena (viimast sõna kasutab ka Kärner) ning rõhutab novellikogu uuenduslikkust: peategelase omadusi ja hoiakuid iseloomustatakse ainult kaudselt, selle abil, kuidas teised tegelased teda kõnetavad ja temaga käituvad (Sillaots 1928: 51). Viimane ei pea küll päriselt paika, sest mitmetes tekstikohtades avanevad peategelase enda vaated, tema ambitsioonid ja väärtushinnangud. Võib-olla viitab Sillaots nn neutraalse tegelaskirjelduse puudumisele: Ellinori päritolu, välimust ega haridust ei avata üksikasjalikult, neist saab aimu vaid tekstis leiduvatest vihjetest.
Ka Albert Kivikas peatub „Ellinori” vaatepunktil, tähendades, et see on „haiglusesse kalduv” (Kivikas 1928a). Küllap peab ta silmas seda, mida on Ellinori meelest vaja kajastada ja analüüsida ning mida mitte. Teised kriitikud ei ole novellide vaatepunkti hindamisel nii radikaalsed, ehkki nad märkavad jutustamisviisi erilaadsust ja uudsust tollases eesti kirjanduses. Kivikas heidab Semperile ette liigset Euroopa kirjanduse mõju, millega ta jätkab Noor-Eesti aegadest alanud poleemikat (Kivikas 1928a).(6) Bernhard Linde, kes vastupidiselt Kivikale peab prantsuse kirjanduse mõju Semperi loomingus loomulikuks ja peenekoelisekski, nendib siiski, et Semperi intellektuaalne looming jääb tihti kuivaks ja mõistatuslikuks (Linde 1928: 388–390).
Tolleaegsed arvustajad ei peatu aga kehalisusel ja spordil, vaadates mööda ka minategelase enesemääratlusest naisena, kel on „sportlanna keha ja hing” (Semper 1927: 105).(7) Ometi on just kehalisus ja sport see, mis kerkib esile igast novellist ning seob eri lood. „Niidukressides” ujutakse ja mängitakse tennist, „Entsianis” ujutakse ja sõidetakse süstaga, novellis „Karukollad” uisutatakse ning suusatatakse. Mainitakse spordiga seotud kohti ja tähendusi: „Karikakras” kõneleb Ellinor kaugus- ja kõrgushüppest, „Astrites” nimetatakse rohtu kasvanud staadione, „Entsianis” mõtleb Ellinor Rootsi gümnastikast.(8) „Entsianis” nimetatakse ka tollast kuulsat tennisisti Suzanne Lengleni ning kõikides novellides pööratakse teravdatud tähelepanu kehadele, sh žestidele ja liikumisele. Kui Semperi hilisemate romaanide naisekujud üksnes räägivad/mõtlevad spordist ning nende harrastusi kujutatakse kaude (mina)jutustaja silme läbi,(9) siis „Ellinoris” tegeldakse konkreetsete spordialadega. Dünaamilisust lisavad ka „Ellinori” sõnavara ja tekstikulg: tihti esinevad sõnad „hüppama”, „akrobaatika”, „gümnastika”, „musklid”, samuti personifitseeritud metafoorid („klaveri huuled”, lk 103; „semafori käsi”, lk 56; „suusatav päike”, lk 153) ning kärmelt vahelduvad tegevused ja mõttekäigud (peategelane mainib mitmel pool gide’ilikult,(10) et haub ärasõitu või tahab ära minna, nt lk 55, 171).
Eelöeldust johtuvalt küsingi: millega seda kõike põhjendada? Kuidas konstrueeritakse keha mina-vaatepunktist ja kuidas see haakub tollase kultuurisituatsiooniga?
Keha ja sport XX sajandi alguse Euroopas: täisväärtusliku elu otsingud
Johannes Semperi Ellinor usub, et igapäevane keha eest hoolitsemine muudab vaimu nõtkeks ja meele optimistlikuks. Tema huvi aktiivse elustiili, spordi ning keha ja vaimu dualismi (või selle lammutamise) vastu ei ole XX sajandi alguse Euroopas sugugi haruldane. Kultuuriuurija Tim Armstrongi sõnul on kehateema lääne modernsuses lausa kesksel kohal (Armstrong 2005: 65). See torkab silma näiteks teaduslik-filosoofilistes arengutes, kunstnike elustiilides ja manifestides ning ka kehakultuuri propageerivates rahvusideoloogiates. Seda illustreerib kehakeskse filosoofia võidukäik (eelkõige Nietzsche ja Bergson), Thomas Hardy, Henrik Ibseni, Walt Whitmani jt teoste kehaga seotud teemad ning näiteks Dorothy Richardsoni tasakaaluka toortoidu propageerimine, rääkimata Harlemi renessansi suurkuju Jean Toomeri kulturismiharrastusest (Armstrong 2005: 65–66). Kehateema jõuline ilmumine kultuuritekstidesse tõukub XIX sajandil alanud intellektuaalsetest ja tunnetuslikest murrangutest, mis seadsid dualistliku inimesekäsituse kahtluse alla ning pöörasid varasemast märgatavalt enam tähelepanu keha eest hoolitsemisele (Armstrong 2005: 65; Hillmann, Maude 2015: 7). Murrangute käivitajateks olid teiste hulgas näiteks Arthur Schopenhauer, kes olemisele ja tahtele keskendudes vastandus kartesiaanlikule ratsionaalsusele ning lääne kultuuris kinnistunud keha ja vaimu dualismile (Armstrong 2005: 65), ning Charles Darwin, kelle „Liikide teke” (1859) rõhutas tervise ja hea füüsilise vormi olulisust liigi püsimise seisukohalt (Childs 2008: 46–47). Keha kui mõiste aktuaalseks muutumine tekitas vajaduse kehaga argisel tasandil teadlikumalt suhestuda. Töötati välja uusi kehakujundusvõtteid (võimlemine, nudism, toortoitumine, paastumine jne) ning mõeldi ka vaimu ja isiksuse dünaamiliseks muutmise võimalustele (Armstrong 2005: 66–67).
Niisugust elustiili uuenduse vajalikkust kuulutabki Semperi „Ellinor”. Irooniliselt vaadeldakse novellis „Karukollad” ka XX sajandi alguse Eesti kultuuriruumis populaarset darvinistlikku eugeenikat,(11) õpetust pärilikest omadustest ja nende parandamisest. Samas kannab kõikide „Ellinori” novellide üldist kehaideaali – sitke, terve, liikuv – usk võimalusse inimest parandada. Niisugused kehaideed on sõnastanud Henri Bergson, Friedrich Nietzsche ja Sigmund Freud, kes olid teedrajavad selliste arusaamade lammutajatena nagu inimmõistuse autonoomia, eksistentsi eesmärgipärasus ning keha teisejärgulisus.
„Ellinori” peategelase tegevusi juhib nimelt rõõm, optimism, soov elada täisväärtuslikku ja intensiivset elu igas hetkes, mis ongi viide Bergsoni ja Nietzsche filosoofiale. Ent Semperi „Ellinor” ja selle peategelase erakordselt energiline elustiil juhinduvad muuhulgas XIX–XX sajandi vahetusel levinud energetismi teooriast, mille rajaja oli baltisaksa päritolu keemik ja Nobeli laureaat Wilhelm Ostwald (Tamm 2016: 31; Undusk 2013: 147).(12) Niisiis põimuvad Ellinori kujus tollal moodsad teaduslik-filosoofilised mõttesuunad, mis vaatasid elu läbi energia, kiiruse, tahtejõu ja optimismi prisma, soovides kehataju ja -tehnikaid uuendada.
Üks olulisemaid keha ümberkorraldamise mooduseid modernses lääne ühiskonnas oli sport. Kaudselt seostub spordi ja tervisliku elustiili osatähtsus tollases kultuuris Esimese maailmasõja mõjudega. Nimelt suunasid paljud Euroopa, Põhja-Ameerika ja Aasia riigid pärast sõja tohutuid inimkaotusi tähelepanu rahva füüsilisele vormile ja arendasid tervise parandamise ideid (Jensen 2013: 3). Nii USA-s, Suurbritannias, Prantsusmaal kui ka futurismist vallatud Itaalias levis saleda ja sportliku keha ideaal (Gori 2012: 167). Eestiski ei olnud futurism tundmatu – Johannes Semper oli üks esimesi, kes tutvustas siinsetele lugejatele seda suundumust, selle dünaamikalembust ja vilkuse kultust (Hennoste 2016: 324–325). Sarnased hoiakud levisid ka spordilembeses Weimari vabariigis,(13) kus vormis keha saavutamine ja hoidmine oli kodanike jaoks pea kohustuslik, sest iga keha esindas sümboolselt rahvust. Nii loodi Saksamaal riigi rahastatavaid terviseprogramme, reformiti perekonda ja seksuaalsust puudutavaid seadusi ning populaarseks said eugeenika, nudism, taimetoitlus ja karskusliikumine (Jensen 2013: 4).(14) 1919. aastal nõuti ajalehesIllustrierte Sport rahvuse kui keha tervendamist, kusjuures eeskujuks ei seatud mitte tervise-, vaid võistlussportlased ning seda nii meestele kui juba ka naistele (Jensen 2013: 4). See tähendab, et Weimari vabariigis ja mujal Euroopas oli sportimine soovituslik nii meestele kui ka naistele. Enamgi: XX sajandi alguse naisliikumises on märgata täiesti uusi keha ja spordiga seonduvaid ideid, mis lahknesid XIX sajandil ja veel XX sajandi alguse lääne kultuuris levinud koduse, haiglase ja õrna naise ideaalist.
Teisalt tasub meeles pidada, et naiste ligipääs sportimisvõimalustele ei olnud XX sajandi alguses iseenesestmõistetav. Seda enam, et domineerinud hoiakute kohaselt oli sitke ja täiesti terve naine ebaloomulik (Dijkstra 1986: 28–29). Selline naiselikkuse ideoloogia oli iseäranis visa kaduma katoliiklikes kultuurides. Näiteks väitis hispaania kultuurikriitik ja arst Gregorio Marañón essees „Sugu ja töö”, et sport on meeste pärusmaa: vallalised naised võivad hetkeks selles küll edu saavutada, kuid „feminiinne” naine ei tohiks sportida (Marañón 1924: 340). Ka 1920. aastate Itaalias püsis samaaegselt liberaalsemate seisukohtadega katoliiklik hoiak, mille kohaselt sport segas naise pühendumist olulisimale, s.o emarollile (Martin 2011: 78). Need konservatiivsed seisukohad tõukuvad ilmselt Maarja-kultusest, mis seostas naiselikkust emaduse, puhtuse ja õrnusega. Teised Euroopa riigid olid neis küsimustes mitmeti edumeelsemad, kuigi naisemantsipatsiooni, sh naissporti suhtuti valdavalt ikkagi halvakspanuga.
Tänapäevane kehalisuse uurimine on mitmeti seotud naiste võrdõiguslikkuse liikumisega, sest see on tõstnud keha tõsiseltvõetavaks uurimisobjektiks ja sotsiaalpoliitiliselt tähenduslikuks teemaks (Turner 2012: 6). XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses võitlesid naiste keha vabastamise eest eelkõige lääne keskklassi „uued naised”, kes rääkisid naiste sotsiaalsetest, poliitilistest ja majanduslikest õigustest. „Uute naiste” kehalist enesemääramisõigust on uurimustes sageli seostatud järglaste saamise ja seksuaalsusega, kuid sel juhul on tagaplaanile jäetud tollaste naiste soov end aktiivselt liigutada. Koduperenaise rolli küsimärgi alla seadev ja alternatiivseid enesemääratlemisviise otsiv „uus naine” vajas uute rollidega kohanemiseks teistlaadset energiat, välimust-riietust ja sitkemat füüsist. Silmanähtava muutuse naiste välimusse ja riietusse tõid korsetist loobumine ja reformkleidi tulek (Ots 2006: 19, 22). Sajandialguse sale, poisilik ja sportlik naisetüüp muutus sõdadevahelises Euroopas peavooluks, mis tähendab, et sportlik naine võis, aga ei pruukinud 1920. aastatel tingimata olla võitlev feminist.
Ent kuidas tulid eelmainitud ideed ja praktikad esile Eestis? XX sajandi alguse Eestis olid hoiakud „uute naiste” ja naiste sportimise suhtes vastandlikud. Sõdadevahelisel perioodil domineeris siin rahvuslik-konservatiivne sooideoloogia, millele Semperi „Ellinor” vastandub. Eesti 1920. aastate ajakirjanduses seostati naisliikumist eelkõige moeuuendustega, kuid sisulised küsimused jäid tagaplaanile (Kivimaa 2009: 70). Veel 1927. aastal tekitas poleemikat naiste kõrghariduse omandamise idee ja selle sobimatus harjumuspäraselt olulisima ehk emarolliga (Kirss 2011: 43). Naisemantsipatsiooni seostati enamasti traditsiooniliselt naiselikustatud valdkondadega ning emantsipeerumise võimalusena pakuti välja eelkõige isikliku sfääriga (koduga) seotud rollide muutmist elukutseks (nt kodumajapidamine) (Poska-Grünthal 1936: 91–92). See omakorda võimaldas rakendada naiste identiteedi rahvusliku ideoloogia teenistusse (Kivimaa 2009: 71). „Naisküsimust” käsitleti ka rahvastikupoliitikas: eesti eugeenikud eesotsas Juhan Luigaga nägid naiste „loomulike instinktide” nõrgenemises ja naisliikumises ohtu eestlaste tulevikule (Kalling 2013: 65). „Naiselik” naine oli valitseva mõttelaadi kohaselt pigem rahvuslikult meelestatud ema kui emantsipeerunud sportlane.
See aga ei tähenda, et eesti naised ei otsinud teistsuguseid olemisviise ega sportinud. Üks eesti esimesi kõrgharidusega võimlemisõpetajaid oli naine: 1915. aastal Helsingi ülikooli lõpetanud Anna Raudkats, kes õpetas muuhulgas ujumist. Viimane oli eestlaste hulgas kursuste arvu ja harrastusvõimaluste järgi otsustades populaarne. Ujumisvõistlustel – tollase nimega ujumispidudel – suplesid mehed ja naised koos (Lell 2013: 11). Esimesed eesti naissportlased, kes pääsesid 1936. aastal olümpiamängudele, olid traditsiooniliselt naiselikud iluuisutajad. Tollal tuntud Ilse Hesse ja Veera Nõmmik olid mitmekordsed Eesti meistrid tennises (vt nt Peterson, Lasn 1940: 18–19, 50). See tähendab, et väike hulk eesti naisi olid spordis tegevad, ehkki pigem naiselikuks peetud aladel.
Järgnevalt vaatlen kolme novelli Semperi „Ellinorist”. Milliseid tähendusi omistatakse sportivale naisekehale ning kuivõrd on need kehad naisemantsipatsiooni teenistuses?
Kehani jõudmine novellis „Karikakar”
„Ellinori” avanovell „Karikakar” on kui sissejuhatus Ellinori kehalisusse ning liikumine keha/mõistuse dihhotoomia lammutamise suunas. Varateismeline Ellinor selgitab oma arusaamu elust, mida ta seostab eelkõige armastuse ja ihaga.(15) Ta ütleb esmalt, et on tüdinud konventsioonidest (reveranssidest, vormiriietusest) ja rahulikust elust,(16) ning naudib eelaimust, et „midagi suurt” läheneb. Samal ajal ei saa ta eluga kontakti, sest tema siseilma kammitseb vorm, kest. Tema igatsusedki jäävad saavutamata, sest nende „käed”, nagu Ellinor neid kujutleb, „ei osanud veel kustki kinni haarata” (lk 9). Korraliku õpilasena oskab ta küll kõiki loodusseadusi loetleda (oluline on siin verb, mis ei viita nähtuste mõistmisele), kuid ta ei saa aru iseendast. Novelli kannab seega vabaks saamise soov ja nietzschelik iha „elule ligemale pääseda” (lk 9).
Seda soovi on aga keeruline täita, sest Ellinor ei taju end terviklikuna. Ta adub oma keha muutumist: „Kuid hing elas kes-teab kus, teispool seinu, teises maailmajaos” (lk 10). Vabadust ihalevatele väljaütlemistele lisab naine, et ta vajab kedagi endale suunda näitama, oma „liigutusi mõtestama” (lk 10), mis viitab tema eneseanalüüsi raskustele. Ellinor sõnastab oma ootusi ähmaselt (kas häbelikkuse või oskamatuse tõttu), järgides siiski ajastule omaseid võtteid elujanu, intiimsuhete ja seksuaalsete tungide väljendamiseks.
Vihjamisi selgub, et tammide purunemine, paisude murdumine, rongide kokkupõrge ja õidepuhkemine viitavad seksuaalenergia vallandumisele, ning ihasid, mille kaudu defineeritakse elu, kujutatakse jõulise liikumise, langemise ja tõusmise metafooridega. Tegemist on tavalise naise suguküpsuse saabumise kirjeldusega, kus põimuvad huvi ja kihk, samuti hirm ja oma keha vääritimõistmine (lk 11). Seega on „Karikakra” esimeses pooles kujutatud keha ja mõistust eraldi toimivaina ning keha juhib mõistust. Näiteks kirjeldab Ellinor esimest suudlust nelja huule juhusliku kohtamisena (lk 11),(17) mis välistab suudlemise tahtlikkuse. Taustaks sellele võib muuhulgas pidada Darwini postulaati teadvusest kui ühest keha funktsioonist, mitte inimeksistentsi keskmest (Hillmann, Maude 2015: 7). Ulrika Maude tõlgendabki kehade kummalise, justkui kontrollimatu tegutsemise kujutamist XIX lõpu ja XX sajandi alguse ilukirjanduses darvinistliku neuroloogiahuvi kaudu, uurides, mil määral on mina sõltumatu ja teadvus kontrollitav ning kuivõrd vabad me tegelikult oma keha juhtimisel oleme (Maude 2015: 200). Sellele vaatenurgale pakuvad lisandusi Ellinori sedastused keha ja hinge lahknevuse kohta ning hirm oma keha kui omatahtsi tegutseja ees. Sama probleem kerkib esile ka novellis „Karukollad”, kus Ellinor tõdeb, et küsib tihti hoopis midagi muud, kui oli planeerinud, ning tellib muud, kui oli otsustanud (lk 138–139). Ilmselgelt on tegemist vihjega freudistlikule teadvustamatuse rollile otsustamisprotsessis.
Novellis „Karikakar” on olulisel kohal kaks unenägu. Ühes üritavad oksad „kui suured mehekäed” takistada Ellinori jõudmist järve äärde (lk 12). Pääsenud siiski vette, märkab ta oma keha justkui esimest korda ning adub, et teda on „nii ehmatavalt palju, et ma kõike ei suutnud enam koos hoida” (lk 12). Ellinorile näib tema keha mitmesena, fragmentidest koosnevana, muuhulgas paljunemisvõimelisena. Ühelt poolt näitab järve jõudmine Ellinori võimet ületada takistusi, kuid teiselt poolt kinnitavad unenäos leiduvad sümbolid ja tegevused lääne kultuuriloos levinud arusaama naisest kui piiritust, voolavast ja ebamäärasest, seega analüüsivõimetust olendist(18) (Cranny-Francis jt 2003: 2; Hinrikus 2003: 13). Samuti seostub järve minemise kujund, ja eriti eeltoodud tammide purunemine, freudistlikus diskursuses levinud tungimetafooridega, mis viitavad irratsionaalsuse ja emotsioonide vallapääsemisele (Frosh 2003: 122). Ent erinevalt Freudi patsientidest, kes pelgasid ihade paljastamist, kartes ühiskondlikku hukkamõistu, on Ellinoril tammide murdumise üle hea meel ja ta usub, et sedasi jõuab ta täielikuma olemiskogemuseni.
Hiljem, ühel suveõhtul, sünnibki „see” (lk 14). Rongis ulatab kaassõitjast noormees Ellinorile karikakrakimbu, mis paneb naise tundma maailma avanemist. Kui mees rongist väljub ja kaob, tunneb Ellinor, et on „kaotanud kõik” (lk 16). Ellinor hüppab intensiivse tundepalangu ajel rongist välja ja püüab meeleheitlikult meest leida. Kohtumist meenutavad esemed muutuvad kirjeldustes personifitseerituks ja kehalikuks: lillekimbust saab piimanäljas imik, lillevartesse salvestub mehe soojus. Sellest kohtumisest sündinud tundetulv ja Ellinori „andumisvalmis” igatsus on feministlik, sest rõhutab naise iha olemasolu ja selle väljendamisvabadust ning mõtestab keha naudingupaigana (lk 21). Ihaleva Ellinori jaoks muutub looduski meheks: „Öö võiks mind siis meeleheites võtta ja üksik täht mind vägistada” (lk 21–22). Novelli nappuse tõttu ei selgu, mida Ellinor tegelikult ootas, kas „see” oli igavese armastuse ja pere (millele viitab lillede muutumine imikuks) või kire maandamise lootus. Novellikogu edasine käik annab alust uskuda viimast.
Juhtunust (mida Ellinor nimetab umbmääraselt „selleks”) väsinud Ellinor uinub aasal. See pilt – noor naine (ehk nümf) looduses magamas – on XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kunstis üsna levinud. Kuid Semperi loos muutub see kujund paroodiaks: Ellinor ärkab hommikul märgade jalgadega ning lillekimbu on ära söönud lambad, kes toibuvat naist hirmuga jõllitavad. Eelmise õhtu tundepalangust on alles vaid karikakra – tüdrukute armastusennustuse lille – kollane nutt, mis hakkab Ellinorile sümboliseerima ühiskondlikest normidest vabanemist ja ülesaamist jäägitust („selle”, st armastatu, ihaldatu, pereelu jms) ootamisest.
Ellinori üleolekut saadab tema energilis-sportlik elustiil, mida kujutavad reljeefselt kogu kolmas ja neljas novell.
„Uued naised” tenniseväljakul
Novellides joonistub selgelt välja peategelase areng: „Karikakras” on naise mina ja keha lahus, ent alates kolmandast loost kujutatakse teda oma kehast teadliku ja seda nautivana, kellele sport pakub võimalust elust mõnu tunda, hetke nautida ja letargiat vältida.
Novellis „Entsian” tuleb lõunamaal puhkav Ellinor ujumast ja läheb hotelli, kust kuuldub muusikat. Ta hiilib klaverimängija selja taha, vaatab teda pikalt salaja ja jätab meelde detailid. Tegemist on mehelikustatud pilgudünaamika ümberpööramisega, sest lääne kultuuritekstides on vaatajaks ja hindajaks olnud tavapäraselt mees, kes teeb naisest oma esteetilis-erootilise objekti (Mulvey 2003: 195; Parente-Čapková 2014: 120). Ellinori pilk, mis paigutab objektipositsiooni mehe, rõhutab naise isepäisust ja julgust. Klaverit mängivat poeeti Siemseni kujutab Ellinor ara ja alandlikuna, „truu penina” (lk 106), ning ta mõtiskleb, et eluvõõral ja emotsionaalsel poeedil võiks ehk abi olla Rootsi gümnastikast ja sügavast hingamisest (lk 117).
Hotellist vee äärde suundudes kohtuvad Ellinor ja Siemsen teiste suvitajatega, sealhulgas Klaudiaga, kelle ärritamiseks ja oma sõltumatuse manifesteerimiseks teeb Ellinor koos Siemseniga järgmist: „...kasvatasin tiritammi, lõin hundiratast, painutasin selja looka, panin jalad kaela taha ja tõusin üles, asetasin poeedi küürutama ja tegin ta üle hüppeid, sundides ka Siemseni seda tegema. Sellest veel vähe, ma panin poeedi pää pääl seisma, ise ta jalust kinni hoides, sundisin teda mustlas-maadlust proovima, mille ta häbenemisest kaotas. // Nõnda kuumutet ja väsitet Siemseni võtsin käsivarrest ja talutasin ta vette.” (Lk 108) „Naiselikku” poeeti kujutatakse siin tüüpiliselt saamatu ja eluvõõrana, mis on kooskõlas tollaste kindlaks kujunenud, n-ö feminiinseid mehi tauninud sooarusaamadega (Kivimaa 2009: 62). Samal ajal on Ellinorile omistatud otsustusvõimelise ja tegutsemisalti subjekti tunnusjooned. Mida vähem Siemsen oma keha tunneb – ta ei taju lõhnasid, ei märka kive teel, ei suuda süstas tasakaalu hoida ning häbeneb liigutamist (lk 109) –, seda enam kontrollib oma keha Ellinor. Naise sitkus ja musklite töö on Semperi tekstis positiivselt tähistatud ning Ellinori kehaline tunnetus peegeldab naisemantsipatsiooni sihte: unistust vabamast, energilisemast ja sportlikumast elustiilist ehk täisväärtuslikumast olemisest.(19) Aktiivne elustiil haakub tihti isegi enese võimete proovilepanekuga, mitte pelgalt tervisliku liigutamisega (lk 109). Kuid teised tegelased (ei tohi muidugi unustada, et nende hinnanguid tõlgendab minajutustaja), eelkõige Klaudia, suhtuvad Ellinori pigem etteheitvalt ja kadedusega. See omakorda osutab, et säärast lustlikku käitumist avalikus ruumis ei peetud konservatiivsete hoiakute kohaselt naisele sobilikuks. Ellinor ise aga usub, et on eluga vahetumas kontaktis kui kade Klaudia, „raamatutark” Siemsen või novellis „Karukollad” tegutsev Tuppman, kes kõik on pinges, abitud või kohmakad. Nii on novellikogu kahekordselt murranguline: esiteks väljendab see usku külluslikumasse ja hetke väärtustavasse ellu ning teiseks kannab aktiivsusideid naine, keda on traditsiooniliselt peetud passiivseks, vagaks ja koduseks.
Nii maa peal kui ka vees (ujumises, tennises, süstasõidus, maadluses, akrobaatikas, kõrgus- ja kaugushüppes, uisutamises, suusatamises jne) oskusliku „uue naise” Ellinori sportlikkust kirjeldatakse pigem tõsiselt, irooniavabalt. See tähendab, et Ellinori nn maskuliinsed omadused, k.a tema sportlikkus, ei pälvi tekstis etteheiteid erinevalt paljudest XX sajandi alguse kultuuritekstidest, mis rajanesid tollaste autoriteetide, nt Darwini, Spenceri, Weiningeri, Freudi ja Zola seisukohtadel, et meeste aktiivsuse ja naiste passiivsuse kao või nende omaduste segunemisega kaasneb ühiskondliku harmoonia allakäik ja hukk (Dijkstra 1986: 157). Ent konservatiivsed normid on aktuaalsed teise „maskuliinse” naise, „Niidukressidest” pärit lesbilise proua Liibeoni kujutamisviisides. Proua Liibeon peab maamõisa, kuhu ta palub algaja kunstimetseenina (millisesse rolli Ellinor suhtub skeptiliselt) külla noori naiskunstnikke. Liibeoni mõisas suvitav lauljatar Lilli kutsub maale ka Ellinori, kes analüüsib seal Liibeoni kaht poolust – n-ö mehelikku ja naiselikku. Pea kogu info proua kohta saab lugeja Ellinori sõnadest, ehkki teiste tegelaste käitumisest, nt Lilli eemalehoidmisest ja proua mehe vaiksest allumisest, nähtub „meheliku” naise kartus.
Novellis tegeletakse ohtrasti spordiga. Kui „Entsianis” harrastab Ellinor koos Siemseniga meelelahutuslikku spontaanset sporti (süstasõit, ujumine, liival müramine), siis novellis „Niidukressid” mängitakse tennist, mida tollal esitati näiteks Saksa ajakirjanduses kui seksuaalselt ja majanduslikult sõltumatute naiste ala ning mis oli üldse juba tollal Euroopas äärmiselt populaarne (Jensen 2013: 16). „Entsianiski” (lk 113) mainitud tennisist Suzanne Lenglen oli naisõigusluse sümbol. Nais- ja meestennisistide tollased kuvandid kaasasid omadusi, mida traditsiooniliselt naiselikuks või mehelikuks ei peeta: valdavalt kujutati meestennisiste nõrkade, edevate, frivoolsete, dändilikena; naistennisiste aga näidati ülimalt keskendunute, jõuliste ja võistlushimulistena (Jensen 2013: 19, 36). Eestis seostati tennist kui baltisakslaste hulgas populaarset mängu jõukuse ja edukusega – tenniseklubidega liitusid koguni spordikauged inimesed (Ulman jt 2013: 33).
Semperi „tennisjalgne” Ellinor (lk 105) mängibki tennist tehniliselt meisterlikult. Ta üritab võita domineerivat proua Liibeoni: „Küll katsusin teda igapidi väsitada, lõin palli pahemasse nurka, kui ta paremas viibis, ette, kui ta tagapool seisis, ja taha, kui ta võrgu ligidal oli. Ta jooksis raskete kontsade välkudes ja sügavaid jälgi jättes ning kui ma tõrelesin, tõmbas saapad otsast ja küttis paljajalu. [---] Ei aidanud mu seletused mõõdet ja tempereerit mängust: ta vehkis endiselt reketiga kui kurnikepiga.” (Lk 73) Sellisest kirjeldusest aimub nn uue naise mitmekülgne figuur. Sportiv ja võiduhimuline Ellinor säilitab mängides siiski „naiseliku” graatsilisuse ning kõiki tegevusi harrastab ta veatult ja nõtkelt. Samal ajal „uus naine” Liibeon spordib kohmakalt ja robustselt – tema tegutsemine on edasi antud negatiivselt. Mõlemad naised on küll kahtlemata „uued”, nii tehniline ja kiire Ellinor kui ka lahmiv ja suur Liibeon, kuid erineval moel.
Ellinori kuju ainulaadsus seisneb tema lahterdamatuses: ta ei sobitu ühessegi modernsesse kujutamisvormi. Femme enfant’i jaoks on ta liialt analüütiline (ehkki lapsnaisega ühendaks teda justkui mänguhimu ja spontaansus) ja vähe „emalik”, femme fragile’i jaoks liialt terve, tugev, rõõsa ja liikuv ning hukatusliku femme fatale’i jaoks liialt vähe meestest huvitatud ning lõbus-optimistlik. Ka ei ole ta XX sajandi alguse loomingulise muusakuju tüüpi (Kivimaa 2006: 224). Sellest johtuvalt muutub mõistetavamaks Sillaotsa ja Kärneri pakutud Ellinori iseloomustus, millel peatusin sissejuhatuses – ta on kahtlemata „omalaadiline” tegelane (Sillaots 1928: 51), st muretu ja rõõmus „uus naine”. Seevastu Liibeoni kui lesbilise günanderi(20) kujusse koonduvad irooniliselt ühiskondlikud hirmud, mille tõid kaasa naisemantsipatsioon ja eelkõige homoseksuaalsus.
„Uue naise” vastased kartsid nimelt võimuhierarhiate lagunemisega seoses traditsioonilise peremudeli kadumist ning naiste mehelikustumist. Proua Liibeonisse on humoorikas-irooniliselt üle kantud kõik need pelgused: spordialadest armastab Liibeon jõudu nõudvaid, agressiivsemaid, näiteks kurni ja jahti, „naiselikku” tennist ta põlastab; toidust eelistab liha, jälestades maiuseid, ning ta kannab meesteriideid. Oma abikaasa on naine pagendanud pööningule, mistõttu on mees muutunud sotsiaalselt ebakindlaks ning ei tee asja ka spordiväljakule, kus domineerivad amatsoonid – see sõna tähistab essees „Prantsuse vaim” tugevate lihastega sportlannasid (Semper 1934b: 160) ehk siinkirjutaja arvates „uusi naisi”. Ehkki meheriiete kandmist ja välimuse maskuliinseks kujundamist võib tõesti pidada naisemantsipatsiooni märgiks (Kivimaa 2009: 91), tühistab Liibeoni tõsiseltvõetavuse Ellinori irooniline toon, samuti Lilli ning Liibeoni abikaasa hirm naise ees.
Semper kõneleb homoseksuaalsusest oma 1929. aasta uurimuses André Gide’ist, kus ta põhjendab seda „inversiooni” range kasvatuse ning liigse kiindumisega emasse (Semper 1929: 8, 22, 36). Homoseksuaalsus on modernismile huvipakkuv teema. Esimest korda kasutas seda terminit ungarlane Karl Maria Kertenby aastal 1869. Homoseksuaalsust mõisteti XIX sajandi keskpaigast alates kartesiaanlikult kui ebakõla keha ja hinge vahel. Teise tollase levinud hoiaku kohaselt peeti homoseksuaalsuse põhjuseks probleemi reaalsuse tajumisega, mis kallutab fantaasiatesse, lõhkudes niimoodi sidemed igapäevaeluga (Laanes 2016: 161).
XIX sajandi lõpu seksuaalsuse uurijad ei rääkinud aga naiste omavahelistest intiimsuhetest, sest naisi ei seostatud seksuaalse enesemääratlemisega ning naisekehade peamise funktsioonina nähti naudingu asemel laste saamist (Bauer 2015: 103–104). XX sajandi alguskümnenditeks – mil ilmus ka „Ellinor” – kõneldi naistevahelisest ihast juba avameelsemalt, ehkki nii homo- kui ka heteroseksuaalsete aktide selge kujutamine oli jätkuvalt tabu. Seetõttu keelati näiteks nii lesbilist armastust kujutava Radclyffe Halli romaani „Üksinduse kaev” („The Well of Loneliness”, 1928) kui ka D. H. Lawrence’i romaani „Leedi Chatterley armuke” („Lady Chatterley’s Lover”, 1928) avaldamine (Bauer 2015: 110–115). Semperi „Niidukressid” käsitleb niisiis tollal Euroopas aktuaalset teemat, mis Eestis, kus selget homoainestikku kirjanduses veel ei kohta, kannab radikaalset tähendust. Samal ajal ei astu „Ellinor” üle kindlate piiride, sest naise iha naiste vastu saab külge iroonilise märgi: Liibeoni võrgutuskatsete alguses on juba aimata, et need ei jõua konkreetsete aktideni. Konservatiivsest hoiakust lähtuvalt ei ole homoseksuaalne Liibeon „Ellinoris” seksuaalset küllastumust otsiv vaba ja tegus naine, vaid ta näitlikustab kartesiaanlikku keha ja hinge vahelist ebakõla, st Liibeoni naisekehas pesitseb „mehelik” hing, mis põhjendab ka naise himu teiste naiste ja mitte meeste järele.
Seega kuulutab „Niidukressid” vabamat naissubjektsust ainult teatud piirini: androgüünsuse ideaali kandev „amatsoon” Ellinor on iseseisev, kuid ei imiteeri mingil moel füüsilist mehelikkust, ta säilitab liigutades, kõneldes, riietudes naiseliku graatsia, nõtkuse ja erootilise veetlevuse. Ellinor on mehepilgu jaoks positiivne „uus naine”, vastupidiselt eemaletõukavalt kujutatud Liibeonile kui günanderile. Seda vastandust rõhutab eriti Liibeoni ja Ellinori suhestumine veespordiga.
Vee vormiv kutse
Ellinor naudib (spontaanseid) kehalisi tegevusi, millest mitmed leiavad aset vees (ujumine, süstasõit). Naisolendi seotus veega ei ole XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kultuuris võõras teema: kujutavas kunstis esitati lisaks suplevatele naistele kaht peamist veest pärit naisfiguuri, passiivset kaldale uhutud undiini ning hävingut külvavat aktiivset sireeni (Dijkstra 1986: 258).
Ellinor astub novellis „Karikakar” unenäos külma vette ja jälgib seal oma keha distantsilt, novellis „Niidukressid” meelitab järv Ellinori alasti suplusele ning „Entsian” algab peategelase veest väljumisega. Vesi (passiivne, piiritu, hukutav) on eriti kujutavas kunstis traditsiooniliselt naiselikkuse sümbol (Dijkstra 1986: 265) ning see seletab ka Ellinori veelembust ja proua Liibeoni jonnakat kaldal istumist. Mehelik Liibeon ei lähe teiste naistega ujuma, vaid ta sõuab paadis või suitsetab veepiiril ujujaid jälgides. Ellinor täheldab, et kui Liibeon siiski ujub, mida novellis küll ei juhtu, siis alati kõhuli, mitte selili, nagu ta üldse armastab liikuda püsti asendis, tajudes endas „vertikaalseid tunge” (lk 76). See on jällegi proua otsene vastuhakk sellisele naiselikkusele, mis seostub lebamise, igavlemise ja mitte midagi tegemisega. Nõnda vastandub Liibeon nii sõnades kui ka tegudes traditsioonilisele naiselikule õrnusele ja passiivsusele. Ellinor mõtiskleb sooga seotud tähenduste üle, võttes naiselikkuse ja mehelikkuse piinlikult täpselt tükkideks ja asetades need teineteisega vastuollu, vaadeldes sooperspektiivist nii harrastusi, toite, värve, riietust, isikuomadusi kui ka žeste (lk 74–75). Ilmselgelt lähtub tema arutluskäik traditsioonilisest heteronormatiivsest soosüsteemist. Ellinor küsib küll retooriliselt, „miks peaks inimesi paigutetama ainult kahte leeri, nad on ju palju mitmekesisemad” (lk 79), kuid radikaalse vabadusnõude tühistavad läbivalt kahetised kommentaarid, mis naeruvääristavad lesbilise Liibeoni ihasid, pakkumata talle seda valikuvabadust, mida Ellinori küsimus justkui pooldaks. Ka Ellinor ei suhestu veega traditsiooniliselt. Ta üritab jälitava paadi eest ära ujuda ning naudib sukeldumist ja lihaste tööd, mistõttu ta ei sobitu, nagu Liibeongi, kummagi naisolendi kunstis kujutamise tavaga, ei undiini ega sireeniga. See tähendab, et Ellinor naudib lihtsalt sportimist, soovimata kellelegi silmailu pakkuda ega kedagi hukatusse ahvatleda. Veelgi iseseisvamaks muudab aga Ellinori tõik, et sireenid jäid tihti kalurite võrkudesse kinni; ent Ellinor rõhutab, kuidas ta põhjaõngesid järjekindlalt väldib (lk 60) ning vees valvsust ei kaota. Ellinor ujubki lihtsalt mõnu ja treeningu pärast, millel on laiem taust.
Ujumise efektiivsust modernsuse ideaaliks oleva harmoonilise kehakuju saavutamiseks propageeriti Euroopas ja ka Eestis (Gori 2012: 168; Lell 2013: 11). Näiteks Itaalias peetigi ujumist naisele sobivaimaks spordialaks: see vormivat keha ilusaks ja moekaks, „naiselikele” rollidele sobivaks, kusjuures eeskujuks seati põhjamaade ja ameerika harmoonilise kehaga naisujujad (Gori 2012: 168). Sportimine ei tähendanud lihtsalt meeldivat ettevõtmist, vaid konkreetse mõju ja tulemusega, ilusat ja moekat keha taotlevat tegevust. Füüsilise aktiivsuse populaarsusega Euroopas muutus ka sportlaste kehakuju normatiivseks: kitsaste puusade, väikeste rindade ja pingul kehaga naissportlased seati eeskujuks vastandina lopsakate emalike vormidega kehatüübile. 1920. aastate naised ei soovinudki näida emalike ja viljakatena, sest täisväärtuslik elamine – ujumine, sportimine, tantsimine – ei võimaldanud kehale lopsakust (Gilman 1999: 229–230). Seega kujunes kehamõtestus iseendasse sulguvaks: naised soovisid uut keha, et olla varasemast füüsiliselt aktiivsemad ja manifesteerida võrdõiguslikkust, kuid pidid ühtlasi olema järjepidevalt sportlikud, et seda uut keha hoida. Kehalise vabanemisihaga põimub ka soov meeldida, olla ihaldusväärne, mis jätab ilusat ja saledat keha taotlevad, „loomulike” kvaliteetide ja rangete kontuuridega naised siiski teatud määral patriarhaalsele loogikale alluvateks objektideks.
„Ellinoris” selliseid enesepiiramisi esile ei tule ning kõik Ellinori kehaga seotud tegevused tunduvad spontaansed ja lustlikud, mitte millestki konkreetsest ajendatud, samuti ei kasuta ta oma keha kujundamiseks teadlikke meetodeid, vähemalt ta ei kõnele neist. Samal ajal Ellinori mõtted teiste tegelaste kohta näitavad teadlikkust kehatehnikatest ja nende mõjust loomuliku, tasakaaluka kehaideaali saavutamisele. Näiteks usub Ellinor, et lisaks Siemsenile oleks spordist kasu ka „mehhaanilisele inimesele” Tuppmanile (lk 142). Sama tendents ilmneb Semperi hilisemas loomingus, kus naised väljendavad nii sõnades kui ka tegudes selget arusaama sellest, milline peaks olema kaunis naisekeha.
Kokkuvõte
Johannes Semperi novellikogu „Ellinor” avab 1920. aastate eesti kirjanduses uuendusliku naisvaatepunkti, samuti lõbusa, sportliku ja kehakeskse kujutamisviisi ning on eriline entusiasmikultuuri, ka homoseksuaalsuse käsitlemise tõttu. Peategelase, energilise „uue naise” keha kujutatakse liikuva, sitke, aktiivse ja nautivana, mis haakub tollaste euroopalike kunsti- ja elukäsitluste ning hoiakute ja praktikatega, osutades muuhulgas nii naisliikumisele, progressiideoloogiale kui ka rahvastikupoliitilistele iseärasustele. Novellidest nähtub usk aktiivsesse ellu ning keha sõltumatus, mis seostub XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse teadusfilosoofiliste arengutega, eelkõige keha ja vaimu dualismi murenemisega.
Niisiis on see novellikogu katseks sõnastada liikuvat, ent samas väga analüütilist elustiili ja mõtlemisviisi. Peategelase sportimise ja sõnade kaudu nihkub küllust otsiv „uus naine” elule lähemale. Neid mõtteid kannab usk „tõelisemasse-ürgsemasse” olemisse, mida ei paku eluvõõras raamatukultuur. Siiski ei ole naisekeha alati vabanemise teenistuses, novellidest ilmneb, et leidub „naiselikumaid” ja „loomulikumaid” viise keha liigutamiseks, mille tõttu tõuseb kontrastselt esile ka jõuline, „ebanaiselik” ja lesbiline Liibeon, kes on tollases eesti kirjanduses vaieldamatult äärmuslik karakter.
„Ellinor” on ilmekas näide naiselikkuse, seksuaalsuse ja kehalikkuse kontrastsest mõtestamisest XX sajandi alguse Euroopas. Hoolimata oma vastuoludest ja tihti lõikavast irooniast on Semperi novellikogu modernse, vaba ja täisväärtusliku elustiili manifest. Teist säärase rõhuasetusega ilukirjandusteksti on XX sajandi alguse eesti kirjandusest raske leida.
- Vastupidiseks näiteks samast ajast on Aino Kallase meesjutustajaga novellid „Barbara von Tisenhusen” (1923, e k 1924), „Reigi õpetaja” (1926, e k 1928) ja „Hundimõrsja” (1928, e k 1929), mis moodustavad triloogia „Surmav Eros”.
- Entusiasmikultuuril ja uuel elutundel või -laadil peatub Semper varemgi, muuhulgas essees „Lüürik ja meie aeg” (1912), kus ta räägib uuest inimesest ning „ergumast” ajavaimust (Semper 1977: 5). Lisaks Gide’ile (kellest Semper kirjutas magistritöö, vt Semper 1929) ja Verhaerenile seostab ta entusiasmikultuuri Walt Whitmani loominguga (Semper 1929: 35).
- Tiit Hennoste nimetab Semperit spordivihkajaks (Hennoste 2016: 298). Ma ei nõustu sellega, sest oma tekstides andis Semper spordile pigem positiivse tähenduse, hurjutades ainult noorte liigset sportimist, mis varjutab kõik teised ja eelkõige kultuurilised huvid (Semper 1928, 1969: 164).
- Sellega erineb Ellinor eesti kirjanduse vahest tuntuimast nn ideaalnaisest, J. Randvere Ruthist („Ruth”, 1909). Tiina Kirss rõhutab, et Ruth on tekstis küll kõigiti välja joonistatud, kuid ta ei lausu ise sõnakestki, olles vaikiv, justkui kõnevõimetu (Kirss 2006: 71–72).
- Lilli ja naisi on seotud eelkõige Lääne-Euroopa dekadentsis. Lill peegeldab XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kultuuritekstides naise hinge ning on ühtlasi naistele omaseks peetud ihade ja püüdluste sümbol (Dijkstra 1986: 15).
- Kivika ründavale arvamusele kirjutab Semper ka vastulause (vt Semper 1928). Kivikas süüdistas Semperit prantsuse kirjasõna (eriti Paul Morand’i) imiteerimises ning läänelike teemade, tegelaskujude (aktiivne sportlik naine) ja stiili matkimises (Kivikas 1928a, 1928b). Semper kukutab need arvamused, väites irooniliselt, et hoopis prantslased on tema tekste kopeerinud (Semper 1928), ja viidates ka oma varasemale novellikogule „Hiina kett” (1918), kus juba ammu enne Kivika mainitud tekste tuhises sportlik naistegelane – suusatav ja uisutav rootslanna Uta (nt Semper 1918: 106–107).
- Järgnevates „Ellinori” tekstinäidetes märgin ära ainult leheküljenumbri.
- Pehr Henrik Lingi (1776–1839) väljatöötatud võimlemistehnika, mis peegeldab „Rootsi rahva kehalisi, hingelisi ja sotsiaalseid iseäraldusi” (Idla 1928). Eesti tollase tunnustatud võimlemispedagoogi Ernst Idla sõnutsi mõjutas Rootsi kehalise hariduse süsteem ka Eesti kehalise kasvatuse õpetajaid.
- Näitena võib tuua romaani „Armukadedus” kangelanna Krista, kelle kohta peategelane Enn sedastab, et ta võimleb hommikuti (Semper 1934a: 161), ning romaani „Kivi kivi peale” Reeda, kelle spordiharrastus tervislikel põhjustel keelatakse ning naine möönab kahetsusega, et on talvel vähe suusatanud, ning kardab, et arst keelab ka kevadised tennisemängud (Semper 1947: 34).
- Oma magistritöös „André Gide’i stiili struktuur” (1929) toob Semper ära Gide’i tegelaste kinnisidee olla pidevalt liikumises, vahetada asupaikasid ja reisida, mida Semper nimetab rändamismotiiviks (Semper 1929: 22).
- Eesti kirjanikest on seda – kõnekeeli tõuteemat – käsitlenud näiteks Villem Grünthal-Ridala ja Johannes Aavik (Karjahärm 1993; Semper 1971: 138).
- Selle teooria järgi on kõik ilmas, sh kultuurinähtused, energia, selle edasikandumine ja võitlus selle pärast. Energetism oli XX sajandi alguses arvestatava levikuga mõtlemisviis, mille rajaja Ostwald sidus muuseas ka inimese „edukuse” – s.o elutöö mahu ja eri valdkondade saavutused – vaba energia ärakasutamise oskusega (Undusk 2013: 157). Teiste hulgas mõjutas see teooria Friedebert Tuglast (Undusk 2009: 556–559).
- Kuna Semper elas aastatel 1921–1925 Berliinis ning 1926–1927 Pariisis, oli ta ümbritsetud ja küllap (implitsiitselt) teadlik läänelikest kehatehnikatest ja -ideoloogiatest.
- Eesti eugeenika selts Tõutervis asutati 1924. aastal. Eugeenikaga oli tihedalt seotud ka karskusliikumine, nimelt pidasid rahvusmeelsed eestlased oluliseks omariikluse ja populatsiooni püsimise nimel hoiduda alkoholist (Kalling 2013: 49, 51).
- Hiljem täieneb see arusaamaga elust kui avantüürist, seiklusest. Ellinori väärtused sarnanevad Gide’i tegelaste omadega: „väljakippumistung kitsast maailmast”, irdumine „rahulikust sadamast” (vt Semper 1929: 20).
- Tollases eesti kirjanduses on sarnasteks naistegelasteks veel Ellu Romeldi Reed Morni „Andekas parasiidis” (1927) ja Lea Ring Betti Alveri „Tuulearmukeses” (1927), varasemast perioodist otsivad uusi, vabamaid olemisvorme näiteks Marta Sillaotsa naistegelased, sh nimitegelane „Anna Holmis” (1913) (Kirss 2006: 84, vt veel Hinrikus 2015: 177–178).
- Selline stseen, milles dramaatiline suudlus toimub justkui tegelaste tahtest sõltumatult, leiab aset ka Semperi romaanis „Armukadedus” (Semper 1934a: 84).
- Samal ajal omistab Ellinor säärased „naiselikud”, s.o ebamäärased jooned ka proua Liibeoni mehele Mehikule, kes elab pagendatult ärklitoas ja mängib „omaette viiulit, tundide-pikkust viisi, millel polnud algust, otsa ega selgroogu” (lk 65). Niisiis on siin ilmseid osutusi soosuhete ja -rollide tähenduste kõikumisele modernsuse kontekstis. Vormitust seostab Semper naiselikkusega ka oma „Päevaraamatutes” (Semper 2013: 43).
- Kindlasti oli sportlik elustiil üks „uue naise” võimalusi elada täisväärtuslikku elu, kuid see ei tähistanud tingimata tema võrdõiguslikkuse taotlusi. Seda märkab ka Semper, arvustades Rudolf Sirge kogu „Väikesed soovid” (1935). Semper tähendab halvustavalt: „Mehelik sporditar taltsutab tal viimaks leitnandist naisteküti ning mõlemad asuvad lõpuks Candide’i eeskujul „oma aeda harima”. Naisi lastakse rahulduda sellega, et nad ükskõik mil teel endale lapsed saavad või ka ainult tubli mehe.” (Semper 1971: 180)
- 1891. aastal ilmus prantslase Joséphin Péladani romaan „Günander”, kus ta määratles androgüüni kui noort ja feminiinset meest ning talle vastanduvat negatiivset günanderit kui maskuliinset naist, kes tähistas mandumist (Dijkstra 1986: 273).
Keywords: Johannes Semper, body studies, sports, New Woman, homosexuality
The article explores the depiction of the body of a sporting woman, especially of one playing tennis or swimming, in Johannes Semper’s short story collection„Ellinor” (1927). There are three reasons why „Ellinor” has a radical meaning in the Estonian literature of the time. Firstly, the activities are consistently portrayed through the female point of view; secondly, the stories are permeated by an enthusiastic and luxuriant sense of life, which defies the book culture as remote from life; and thirdly, both a sporting „new woman” and homosexuality were certainly novel subjects in the Estonian culture of the time.
The article analyses the aims and aspirations of „Ellinor’s” female protagonist, her active and sporting lifestyle and its connections with the modern social and cultural vibes. Semper’s sporting „new woman” has to do with the scientific and philosophical trends of the time, such as energetism, Freudianism and Darwin-based eugenics, while the focus on bodily perceptions bears obvious traces of Nietzsche and Bergson, referring at the same time to certain changes going on in modernising societies (female emancipation, population politics in the interwar period).
Using the key concepts „body”, „sports” and „new woman”, the stories are considered in the cultural context of the time, where femininity would rather refer to the home-making role of a woman, although the importance of physical fitness was also emphasised both as a basis of ethnic survival and the beauty ideal. „Ellinor” is a vivid example of the ambiguous interpretation of the „new femininity”, sexuality and corporeality in the early 20th-century European culture. Despite Semper’s ambivalence and often scathing irony, especially towards the lesbian character of Liibeon, his Ellinor stories are a remarkably bold manifesto of modern, free and fulfilling lifestyle and attitudes. There is hardly another text of fiction with such emphasis to be found in the early 20th-century Estonian literature.
Merlin Kirikal (b. 1986), Tallinn University, doctoral student of Cultural Studies, merlinkirikal@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#302 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-06-15 12:44:54" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(10760) "A r m s t r o n g, Tim 2005. Modernism. A Cultural History. Cambridge: Polity Press.
B a u e r, Heike 2015. Literary sexualities. – The Cambridge Companion to the Body in Literature. Toim David Hillman, Ulrika Maude. New York: Cambridge University Press, lk 101–115.
C h i l d s, Peter 2008. Modernism. Second Edition. London–New York: Routledge.
C r a n n y-F r a n c i s, Anne, W a r i n g, Wendy, S t r a v r o p o u l o s, Pam, K i r k b y, Joan 2003.Gender Studies. Terms and Debates. New York: Palgrave Macmillan.
D i j k s t r a, Bram 1986. Idols of Perversity. Fantasies of Feminine Evil in Fin-de-siècle Culture. New York–Oxford: Oxford University Press.
F r o s h, Stephen 2003. Psychoanalysis in Britain: „The Rituals of destruction”. – A Concise Companion to Modernism. Toim David Bradshaw. Oxford: Blackwell Publishing, lk 116–137.
G i l m a n, Sander 1999. Making the Body Beautiful: A Cultural History of Aesthetic Surgery. Princeton: Princeton University Press.
G o r i, Gigliola 2012. Italian Fascism and the Female Body: Sport, Submissive Women and Strong Mothers. London–New York: Routledge.
H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016. Värske vein vanas lähkris. – C. Hasselblatt, Eesti kirjanduse ajalugu. Tlk Mari Tarvas, Maris Saagpakk, Ave Mattheus. (Heuremata.) Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 478–482.
H e n n o s t e, Tiit 2016. Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I. (Heuremata.) Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
H i l l m a n n, David, M a u d e, Ulrika 2015. Introduction. – The Cambridge Companion to the Body in Literature. Toim D. Hillmann, U. Maude. New York: Cambridge University Press, lk 1–9.
H i n r i k u s, Mirjam 2003. Tammsaare „lapsnaised”: A. H. Tammsaare naistegelastest 19. ja 20. sajandi vahetuse kultuurikontekstis. Feministlik vaatenurk. – Haridus, nr 11, lk 12–17.
H i n r i k u s, Mirjam 2015. Tammsaare’s constructions of femininity in light of Weininger’s concept of sex difference. – Journal of Baltic Studies, kd 46, nr 2, June 2015, lk 171–197.
I d l a, Ernst 1928. Rootsi võimlemine Eesti kehakasvatusliikumise huvi keskpunktiks. – Eesti Spordileht 14. IX, nr 31.
J e n s e n, Erik N. 2013. Body by Weimar. Athletes, Gender and German Modernity. New York: Oxford University Press.
K a l l i n g, Ken 2013. The Application of Eugenics in Estonia 1918–1940. – Baltic Eugenics: Bio-Politics, Race and Nation in Interwar Estonia, Latvia and Lithuania 1918–1940. Amsterdam–New York: Rodopi, lk 49–80.
K a r e l s o n, Marit 2015. Kui kirjandus jäi aega kinni: sõjast ja kirjandusest Johannes Semperi loomingus. – Esimene maailmasõda Eesti kultuuris. Koost, toim Mirjam Hinrikus, Ave Mattheus. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised 17.) Tallinn: Tallinna Ülikool, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 261−283.
K a r j a h ä r m, Toomas 1993. Tõuküsimus Eestis iseseisvuse eel. Historiograafiline referaat. – Akadeemia, nr 7, lk 1347–1364.
K i r s s, Tiina 2006. Ruthi õed: sajandipöörde naiste reaalsus ja fantaasia. – J. Randvere „Ruth” 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Koost Mirjam Hinrikus. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 71–98.
K i r s s, Tiina 2011. Uus naine ja ENÜSi algaastad. – Eesti Naisüliõpilaste Selts 100. Koost Rutt Hinrikus, T. Kirss. Tartu: ENÜS, lk 35–44.
K i v i k a s, Albert 1928a. Kolm novellisti. Ülevaade III. August Gailit: „Ristisõitjad”. Johannes Semper: „Sillatalad” ja „Ellinor”. Mihkel Jürna: „Tavalised”. – Postimees 6. I, lk 4.
K i v i k a s, Albert 1928b. Johannes Semperi mõjutajad. Lisandusülevaade III. – Postimees 20. I, lk 4–5.
K i v i m a a, Katrin 2006. Ruthi tegelaskujust fin-de-siècle’i kunstiideaalide taustal. – J. Randvere „Ruth” 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Koost Mirjam Hinrikus. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 215–226.
K i v i m a a, Katrin 2009. Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850–2000. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
K ä r n e r, Jaan 1928. Eesti proosa 1927. – Looming, nr 5, lk 440–447.
L a a n e s, Eneken 2016. Autobiograafia ja enesekirjutus Rousseau’st Gide’ini. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 156–164.
L e l l, Daimar 2013. Mees esimesest reast. Anton Õunapuu 125. – Sport ja Muuseum, nr 2, lk 3–17.
L i n d e, Bernhard 1928. Mõtiskelud Johannes Semperi „Ellinori” ja „Sillatalade” puhul. – Eesti Kirjandus, nr 7, lk 387–390.
M a r a ñ ó n, Gregorio 1924. Sexo y trabajo. – Revista de Occidente, nr 6, lk 305–342.
M a r t i n, Simon 2011. Sport Italia. The Italian Love-Affair with Sport. London–New York: I.B. Tauris.
M a u d e, Ulrika 2015. Literature and neurology. – The Cambridge Companion to the Body in Literature. Toim David Hillman, U. Maude. New York: Cambridge University Press, lk 197–213.
M u l v e y, Laura 2003. Visuaalne nauding ja narratiivne kino. – Ariadne Lõng, nr 1/2, lk 192–200.
O l e s k, Sirje 2002. Tõdede vankuval müüril. Artikleid ajast ja luulest. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 1.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
O t s, Loone 2006.Ruth keset laineid: Randvere Ruthi ümbrus eesti kultuuriruumis. – J. Randvere „Ruth” 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Koost Mirjam Hinrikus. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 15–39.
P a r e n t e-Č a p k o v á, Viola 2014.Decadent New Woman (Un)Bound: Mimetic Strategies in L. Onerva’s Mirdja. Turu: University of Turku.
P e t e r s o n, I., L a s n, K. 1940. Tennis. Tartu: Loodus.
P o s k a-G r ü n t h a l, Vera 1936. Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
R i c h a r d s o n, Niall, L o c k s, Adam 2014. Body Studies. The Basics. London–New York: Routledge.
S e m p e r, Johannes 1914. Entusiasmi kultur. (E. Verhaereni Venemaal viibimise puhuks). – Vaba Sõna, nr 2, lk 74–77.
S e m p e r, Johannes 1918. Hiina kett. Tartu: Odamees.
S e m p e r, Johannes 1927. Ellinor. Tartu: Loodus.
S e m p e r, Johannes 1928. Järelmärkusi A. Kiwikale. – Postimees 22. I, lk 4.
S e m p e r, Johannes 1929. André Gide’i stiili struktuur. (Akadeemilise Kirjandusühingu toimetised VII.) Tartu: Akadeemilise Kirjandusühingu Kirjastus, http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/51450/semper_andre_7_1929_ocr.pdf?sequence=1&isAllowed=y (19. XII 2016).
S e m p e r, Johannes 1934a. Armukadedus. Tartu: Noor-Eesti.
S e m p e r, Johannes 1934b. Prantsuse vaim. Tartu: Noor-Eesti.
S e m p e r, Johannes 1947. Kivi kivi peale. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.
S e m p e r, Johannes 1969. Mõtterännakuid I. Artikleid ja esseid. Tallinn: Eesti Raamat.
S e m p e r, Johannes 1971. Mõtterännakuid II. Artikleid ja esseid. Tallinn: Eesti Raamat.
S e m p e r, Johannes 1977. Mõtterännakuid III. Artikleid ja esseid. Tallinn: Eesti Raamat.
S e m p e r, Johannes 2013. Päevaraamatud. Tartu: Ilmamaa.
S i l l a o t s, Marta 1928. Johannes Semper: Ellinor. Novellid. – Eesti Kirjandus, nr 1, lk 50–51.
T a m m, Marek 2016. Sissejuhatus. Mis on kultuur ja kultuuriteadused. – Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia. Koost, toim M. Tamm. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 7–50.
T u r n e r, Bryan S. 2012. Introduction: The turn of the body. – Routledge Handbook of Body Studies. London–New York: Routledge, lk 1–17.
U l m a n, Jaak, J ü r i n e, Jaan, P õ l d o j a, Ants, V ä r v, Maarja 2013. Eesti tennis 100. Tallinn: Best Print.
U n d u s k, Jaan (koost) 2009. Friedebert Tuglas, Valik proosat. Kommenteeritud autoriantoloogia. Tallinn: Avita.
U n d u s k, Jaan 2013. Energiageenius. Wilhelm Ostwaldi eluvaatest. – Teadusmõte Eestis (VIII). Teaduskultuur. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, lk 147–159.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#436 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(82) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#437 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-06-02 19:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Merlin Kirikal
Sportlanna keha ja hing Johannes Semperi novellikogus „Ellinor”
Lembit Vaba. Sõna sisse minek. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 73.) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, 2015. 495 lk.
Oma auliikme Lembit Vaba juubeli puhul on Emakeele Selts välja andnud tema artiklikogumiku „Sõna sisse minek”. Raamatusse on Lembit Vaba valinud aastail 1989–2015 valminud 47 kirjatööd, jagades need kolme ossa: „Balti-läänemeresoome keelekontaktid” (lk 13–206), „Läti-eesti-liivi ja eesti-liivi-läti kontaktid” (lk 207–334) ning „Sõnal on sõlmed sees” (lk 335–442). Peale eestikeelsete tekstide on kogumikus 12 saksaeelset ja nii soome, läti kui ka inglise keeles üks artikkel. Need teadustööd on varem ilmunud umbes 20 ajakirjas või raamatus, kusjuures kokku üle poole kas Keeles ja Kirjanduses (15 artiklit) või Linguistica Uralicas (10). Raamatu lõpetavad artiklites kasutatud lühendite (lk 423–428), kirjanduse (lk 429–471) ja võrgumaterjalide nimestik (lk 471–472) ning Lembit Vaba aastail 1973–2015 ilmunud tööde loetelu (lk 473–495). Juhiksin tähelepanu ka raamatu tagakaanetekstile, kust saab selgust, miks raamatul on just niisugune pealkiri.
Lembit Vaba kaks varasemat teadusraamatut „Läti laensõnad eesti keeles” (Tallinn: Valgus, 1977) ja „Uurimusi läti-eesti keelesuhetest” (Tallinn–Tampere: Eesti Keele Instituut, 1997) keskendusid läti laenudele ja kontaktidele, siin tutvustatavas raamatus aga on esiplaanil neist vanemad balti-läänemeresoome sidemed. Raamatu ja selle esimese osa juhatab sisse põhjalik, algselt 2011. aastal Keeles ja Kirjanduses avaldatud artikkel „Balti laenude uurimine avab meie kauget minevikku”. Selles antakse ülevaade balti keeltest ja balti-läänemeresoome kontaktide iseloomust ja nende uurimisloost ning laenude kronoloogiast, häälikustruktuurist, erivanuselistest kihistustest ja tähendusrühmadest jmt, aga samuti läänemeresoome keelte balti laenude tähtsusest balti keelte häälikuloo uurimisel. Enam-vähem samu teemasid käsitleb kokkusurutumalt ka teine, ingliskeelne artikkel, mis põhineb 2010. aastal XI fennougristide kongressil peetud ettekandel. Esimese osa ülejäänud artiklid on peale mõne üksiku ilmunud juba enne 2010. aastat. Niisiis on nad lisaks teiste uurijate panusele ja Lembit Vaba veel varasematele töödele samuti olulisel määral nende kahe üldistava artikli aluseks. Ometigi võib väita, et selle raamatu kontekstis moodustavad nood 26 artiklit vastupidi justkui kahe ülevaate laienduse.
Nii laiendavad ja täpsustavad seisukohta, et balti laene esineb küllaltki tihti tähendusrühmiti, artiklid „Balti laenud läänemeresoome maastikusõnavaras”, „Balti fragment eesti mesindussõnavaras”, „Kolm eventuaalset balti verbilaenu läänemeresoome keelte lõunarühmas: kurtma, kõngema, kärvama”, „Kust on tulnud meie langud?”, „rend ja laud. Kisklauast söögilauaks”. Osa mainitud artikleist rõhutab ka laenude levikuandmete olulisust, mida käsitleb veel artikkel „Über eine Wortgruppe baltischer Herkunft mit südestnischer Verbreitung” („Ühest balti päritolu lõunaeestilise levikuga sõnarühmast”). Seisukohale, et balti laenudes ilmnevad teatavad kindlad häälikulised ja fonotaktilised seigad, annavad üksikasjalikuma kinnituse artiklid „Sõnasisese Cm-järjendiga baltismid välmas ja värm”, „Heinrich Gösekeni sõnaraamatu hermet ja hürn”, „Lms pahmas balti päritolust”, „Ee varn, sm vaarna jt. võimalikust balti algupärast”, „Zu den baltischen m-Deverbalen in den ostseefinnischen Sprachen” („Balti m-tunnuseliste verbaalnoomenite laenamisest läänemeresoome keeltesse”), „Über die baltische Herkunft von est. rühm und seine ostseefinnischen Entsprechungen” („Sõna rühm ja selle läänemeresoome vastete balti päritolust”), „vagel – kas etümoloogiline umbsõlm?” jt. Üsna mitu juba mainitud artiklit juhivad tähelepanu ka sellele, kui olulist infot annavad läänemeresoome balti laenud balti keelte häälikuajaloo kohta, otsesemalt võib lisaks muule sellest lugeda näiteks artiklitest „Ostseefinnishes meri ’Meer’ – doch ein baltisches Lehnwort” („Läänemeresoome meri on ikkagi balti laensõna”) ja „Kust on tulnud meie langud?”.
Lembit Vaba artiklid paistavadki silma selle poolest, et nad on väga üksikasjalikud, neis on alati esitatud käsitletavate läänemeresoome sõnade ning nende läti ja leedu vastete ammendav loetelu ja analüüs, aga samal ajal on ka iga üksiksõna käsitlus (singas, katt, näri, keris, käblik, kähr, rahe, õisvesi) seostatud eespool mainitud laiema häälikulise, semantilise ja geograafilise taustaga. Niisviisi on tema artiklikogumik – peale selle, et teeb kokkuvõtte 27 aasta tööst – ühtlasi läänemeresoome balti laenude uurimise ja avastamise käsiraamat.
Kogumiku teine osa „Läti-eesti-liivi ja eesti-liivi-läti kontaktid” algab artikliga „Kuidas läti-eesti keelekontakt on mõjutanud eesti murdekeele grammatikat ja sõnamoodustust”, kust selgub, et läti mõju on olnud tugev või tuntav Leivu ja Lutsi keelesaarte murrakus, teiste eesti murrete puhul aga piirdunud peamiselt ainult Lätiga piirnevate Hargla, Karula ja Rõuge kihelkonnaga. Kolmes artiklis vaadeldakse, kuidas on läänemeresoome keeled mõjutanud läti keelt. „Läti keel läänemeresoome luubi all” annab läti keele ja selle ajaloo lühiiseloomustuse ning vaatleb läänemeresoome (liivi ja eesti) mõju ja laene ning läänemeresoome-läti ühisarenguid nii foneetika, morfoloogia, sõnamoodustuse kui ka süntaksi tasandil. Läänemeresoome laensõnu ja läänemeresoome-läti sõnavaralisi seoseid üldisemalt käsitlevad artiklid „Über Probleme bei der Erforschung der ostseefinnisch-lettischen lexikalischen Beziehungen” („Läänemeresoome-läti leksikaalsete suhete uurimise probleemidest”) ja „Kā tālāk? Dažas domas par Baltijas jūras somu valodu aizguvumu pētīšanu latviešu valodā” („Kuidas edasi? Mõningaid mõtteid läti keele läänemeresoome laenude uurimisest”). Ehk oleks võinud kaaluda selle artikli eesti keelde tõlkimist? Mõni algselt soome või saksa keeles ilmunud artikkel on ju tõlgitud (või avaldatud nende tõlkimiseelne eestikeelne variant?), aga neid keeli mõistetakse Eestis ometi paremini kui läti keelt. Tegemist on küll teadusraamatuga, kuid võib arvata, et ta äratab ka laiemat huvi ja et nii mõnigi lugeja tahaks rohkem teada just seda, kuidas eesti keel läti keelt on mõjutanud. Olgu niisiis artikli tutvustamiseks esitatud siin vahepealkirjade tõlked: „Kas laenud või substraat?”, „Kas häälikuasendused on järjekindlad?”, „Baltisaksa keel vahendajakeelena”, „Häälikuasendused laenuallika ja laenamisaja fikseerijana”, „Lõunaeesti murrete läti kontaktid”, „Võtmesõna kreevinid”, „Mida ikkagi deskriptiivsõnadega peale hakata?”. Sõnavarateemaga on seotud ka kolm retsensiooni: „Mis on läti meteoroloogilises sõnavaras pärit läänemeresoome keeltest ja vastupidi” analüüsib Benita Laumane 2005. aastal avaldatud vastavasisulist mahukat uurimust, „Liivi keel elab edasi läti slängis” tutvustab 2005. aastal ilmunud läti slängi sõnastikku põhiliselt liivi keelest lähtudes ja „Läti slängi sõnaraamatust eesti slängi(uurimise) taustal” – 2006. aastal ilmunud sõnaraamatut eesti keelt silmas pidades. Otsesemalt liivi keele kesksed on „Kura kaja liivi keeles”, millest ilmneb liivi keele olulisus XVII sajandi alguseks hääbunud kura keele häälikuehituse ja sõnavara uurimisel, ning kogumiku selle osa ainuke üksiksõna käsitlus, milles esitatakse liivi adverbile paldīn ’praegu, nüüd’ läti etümoloogia. Teistest artiklitest eristub mõneti oma teema poolest „Eesti-läti kakskeelsusest Valgas. Vaade ajalukku”, kust saab teavet ka Valga ajaloo ja eesti-läti etnilise piiri kujunemise kohta.
Raamatu kolmas osa „Sõnal on sõlmed sees”, kuhu Lembit Vaba on koondanud sõnavara ja selle päritolu uurimisega seotud üldisemaid käsitlusi, algab saksakeelse artikliga, milles analüüsitakse eesti keele näitel läänemeresoome laensõnavaras toimunud sõnaalguliste konsonantühendite asendusi (ühe või kahe konsonandi väljajätt, vokaali lisamine). Selle teemaga haakub ka raamatu esimese osa artikkel „Ergänzungen zur Substitution des baltischen wortanlautenden *st” („Täiendusi balti sõnaalgulise *st asendamise kohta”). Sõnasiseste konsonantidega tegeleb kaks artiklit, vastavalt nasaalide ning r-i kao ja lisandumisega nii meie oma sõnavaras kui ka laenudes. Artikkel „Need tüütud putukad” võtab vaatluse alla tähendusrühma, kus on suurel hulgal laensõnu: kirja- ja murdekeeles on indoiraani, balti, läti, vene, (alam)saksa, rootsi, soome, võib-olla poola ning piiblitõlgetes ka heebrea päritolu putukanimetusi. Mitmes artiklis esitatakse taas sõnaetümoloogiaid: saba (k.a selle tuletised), sarn, sarnane, sülem, kusal, räni, kreml. Selle teema ja kogu raamatu viimaseks artikliks on „Sõna sõlmed. Etümoloogilisi märkmeid üsked jt. ’tuulamata vili’ kohta”, kus arutletakse mõne sellise sõna päritolu üle, mille laenuallikas ei ole üheselt selge.
„Sõna sisse minek” annab Lembit Vaba viimase paari aastakümne teadustööst mitmekülgse ülevaate. Ent on väga loomulik, et tema töö jätkub, pärast selle raamatu trükkiandmist on ilmunud tal mitu kirjutist nii Keeles ja Kirjanduses kui ka mujal, sealhulgas läänemeresoome balti laenude olulisest rollist balti vokaalisüsteemi arengu selgitamisel(1) ning sõna lõõts etümoloogia(2), mis on erilise tähtsusega avastus, sest pakub lisatoe sõna mets balti päritolu kinnituseks.
- L. V a b a, Leisten die Baltismen in den ostseefinnischen Sprachen einen Beitrag zur Klärung der Entwicklungsetappen von balt. *ei? – Linguistica Uralica 2016, kd LII, nr 1, lk 26–31.
- L. V a b a, Über eine mögliche baltische Herkunft von frühostfi. *lēćća *’Blasebalg’. – Linguistica Uralica 2016, kd LII, nr 3, lk 161–167.
Väino Klaus
Väärtuslik teadusraamat
1. Vyvyan Evans. The Crucible of Language. Cambridge: Cambridge University Press, 2015. 359 lk.
2. Arefeh Farzindar, Diana Inkpen. Natural Language Processing for Social Media. (Synthesis Lectures on Human Language Technologies 30.) San Rafael: Morgan & Claypool Publishers, 2015. 146 lk.
3. Bing Liu. Sentiment Analysis. Mining Opinions, Sentiments, and Emotions. Cambridge: Cambridge University Press, 2015. 367 lk.
4. Natural Language Generation in Interactive Systems. Toimetanud Amanda Stent, Srinivas Bangalore. Cambridge: Cambridge University Press, 2014. 363 lk.
5. Rainer Schulze, Hanna Pishwa. The Exercise of Power in Communication. Devices, Reception and Reaction. Basingstoke–New York:Palgrave Macmillan, 2015. 337 lk.
Järgnevas ülevaateartiklis kirjeldame viithiljuti ilmunud (ja TÜ raamatukokku tellitud-saabunud) raamatut. Põhjus, miks neid koos käsitleme, on neid ühendav teema. Kõige lihtsamini võib seda iseloomustada väljendiga „inimsuhtlus ja selle analüüs”, kuid vahetu põhjus on see, et need raamatud (täpsemini 2–4) esindavat üht suhteliselt uut, kuid seejuures selgelt piiritletavat suunda selles valdkonnas. Selleks on suhtlusviisid, kus suhtlusvahendiks on keel, suhtluskeskkond on sotsiaalmeedia ning selle analüüsi- ja uurimisvahendina kasutatakse tekstide arvutitöötluse meetodeid. Nende raamatute kaudu püüame anda ülevaate selle temaatika käsitlemisest, probleemidest ja praegusest seisust. Ühtlasi loodame selgitada, miks see temaatika KK lugejale oluline on.
Kuivõrd inimloomus on eeldatavasti jäänud samaks, nagu ta aastatuhandeid on olnud, on vaadeldav probleem selline, mida ei lahenda suhtlusuurijad ega keeleteadlased omaette. Keel ja selle kasutus tuleb siduda kehtivate suhtlusvajadustega. Kunagi (nt kiviajal) olid selleks omad igapäevategevused, nüüd hakkamasaamine tänapäevase tsivilisatsiooni keskkonnas. Miski siiski seob neid keelekasutusi. Ja kui neid kasutusi tahetakse uurida, siis nüüd on lisandunud informaatikud-andmetöötlejad, seejuures võtmetegijatena. Siit ka siinse ülevaate algtõuge ja raamatute valik. Ülevaate esitame küll raamatute kaupa, kuid iga raamatu üldraamist nopime välja meid huvitava temaatikaga haakuva materjali ja keskendume sellele. Ning lisaks – ja see on ülevaate üks omaette eesmärke – kirjeldame, mida on sama problemaatika käsitlemisel Eestis ja konkreetselt eestikeelse andmestiku käsitlemisel tehtud.
1. Keel ja vaim kui tähenduse loojad
Vyvyan Evansi raamatu „Keele sulatusnõu” valisime ülevaate sissejuhatavaks teoseks mitte niivõrd sellepärast, et see on seni üks viimaseid ülevaateraamatuid kognitiivsest keeleteadusest, kuivõrd seetõttu, et selles on inimkeele ja eriti selle tähendussüsteemi käsitluses rõhk mitte inimese individuaalse maailmatunnetuse rollil selle süsteemi arengus selliseks, nagu see on, vaid inimliigi sotsiaalsel toimimiselja sellega seotud eripäraste isikutevaheliste suhtlemisviiside rollil selles toimimises (mis muuhulgas päädivad ka tänapäevases sotsiaalmeedias).
Algtõuge tuli niisiis sootsiumi liikmete vahelistes suhetes ja suhtluses toimunud evolutsioonilisest muutusest. Ja siinses kontekstis ongi esmatähtis, milles see muutus väidetavalt seisnes. See seisnes eelkõige sootsiumi liikmete vaheliste suhete ja neile tugineva koostöö iseloomus, mis ühelt poolt avaldus üksteise individuaalsete soovide-taotluste-eelistuste tundmises ja arvestamises mingi ühisettevõtmise (nt jahilkäigu) kavandamisel ning teostamisel ja teiselt poolt ka tulemuste (saagi) jagamisel (ka nt paljud kiskjad tegutsevad saagi hankimisel koordineeritult, kuid tabatud saagi jagamisel osalenute „panused” ei mängi rolli, kehtib tugevama õigus). Uue liigi eripära esiletoomiseks kasutatav tüüptermin on cooperative species ehk siis bioloogiline liik, kelle määratlevaks tunnuseks on koostöö-, ühistegevusvõime. Ühistegevus ei avaldunud mitte ainult ühistes ettevõtmistes, nagu toidu hankimine, vaid ka kogemuste, teadmiste teadlikus jagamises, ja seda indiviidide tasemel.
Siin tulevadki sisse Evansi käsitluse kesksed mõisted: tähendus (ingl meaning)javaim (mind); ja alles nende kaudu keel kui uue liigi suhtlusvahend. Raamatu 11 peatükki on jagatud kolme ossa ning iga osa keskne mõiste on tähendus: tähenduse välistamatus (ineffability of meaning), tähenduse roll vaimus (meaning in mind) ja tähenduse roll keeles (meaning in language). Tõsi, eesti keele tähendus ei kata siin kaugeltki kõiki inglise mõiste meaning tähendusi. Näiteks tegevuste vastena on eesti keeles kasutusel pigem mõte (mis on selle (tegevuse) mõte?, mis mõttega ta seda tegi?, mida sa sellega (öelduga) mõtled?). Kui jätta detailid kõrvale, siis võib raamatus esitatud arutluskäigu kokku võtta järgmiselt.
- Kõnealuse sotsiaalse süsteemi muutuse aluseks pidi olema muutus selle liikmete mõttesüsteemis, vaimus (mind). Sootsiumi liikmeid kui indiviide ja nende tegevusi hakati tajuma või mõtestama teistmoodi (mind > meaning).
- Milleks sellises uues sotsiaalses keskkonnas tegutsemiseks oli vaja teistsugust suhtlusvahendit? Sest uus mõtte- ja mõistesüsteem liigendas nii maailma kui ka kaaslaste tegevusi teistmoodi. Episoodiline mälu suutis salvestada eri aegadel ja kohtades toimunud sündmused ja näha nende seoseid. Tekkis vajadus mõtestada need seosed, luua maailma uut tüüpi kontseptuaalne mudel, omistades episoodidele mingi terviktähenduse (meaning-in-mind).
- Sellise tervikliku teadmise arendamiseks ja kasutamiseks oli vaja sellest kaaslastega rääkida. Kontseptuaalne mudel oli tervikstruktuur. Et teadmisi-arvamusi selle suvalistest osadest teistega arutada (seda eeldas kooperatiivsus), oli vaja oskust ja võimalust tervikstruktuuri tükeldada ning väljavalitud osi vastavalt vajadusele omavahel kombineerida. Ja siin tuligi mängu keel, pakkudes nii mõisteloomisvõimalusi (sõnad) kui ka teadete edastamise vahendeid – lauseid, grammatikat (meaning-in-language).
- Ja lõpuks (aga ajalises mõttes kindlasti mitte viimases järjekorras) võttis uus suhtlusvahend paljuski üle ka algsemate suhtlusvormide rolli, sulandudes nendegagi – pakkudes võimalust väljendada keeleliselt ka tundeid, suhtumisi, lihtsalt lobiseda. Et see valdkond kuulub inimloomuse ühte kõige ürgsemasse kihti, siis pole ime, et vastavad väljendusvahendid moodustavad ka kõigi keelte universaalse osa (mind > meaning, meaning-in-language).
Võib ilmselt öelda, et ka sotsiaalmeedias saavad kõik need aspektid kokku.
2. Sotsiaalmeedia analüüs
Kaks raamatut (Farzindar ja Inkpen 2015; Liu 2015) käsitlevad otseselt sotsiaalmeedia analüüsi. Viimastel aastatel on sotsiaalne suhtlus veebis plahvatuslikult suurendanud nn kasutajate genereeritud sisu mahtu ja variatiivsust. Andmete allikateks on sotsiaalvõrgustikud (Facebook, MySpace), blogid ja mikroblogid (Twitter), foorumid, netikommentaariumid jms. See keelematerjal avab uued võimalused ka sotsiaalse käitumise uurimiseks, mille eesmärk on luua sotsiaalselt intelligentseid suhtlussüsteeme. Sotsiaalmeedia analüüsil on mitmesuguseid praktilisi rakendusi: ettevõtluses (toodete ja teenuste soovitamine, meelelahutustööstus), poliitikas (nt valimistulemuste ennustamine), tervishoius (haiguste avastamine ja ennetamine), kaitses ja julgeolekus (kriiside ennetamine) jm. Tähtsal kohal on kasutaja modelleerimine soo, rahvuse, poliitilise orientatsiooni, terviseseisundi jms alusel.
2.1. Automaatne keeletöötlus sotsiaalmeedia analüüsis
Arefeh Farzindar ja Diana Inkpen rõhutavad oma raamatus „Loomuliku keele automaattöötlus sotsiaalmeedia jaoks”, et see valdkond nõuab traditsiooniliste meetodite kohandamist ja uute meetodite arendamist, sest erinevalt traditsioonilisest tekstist on sotsiaalmeedia tekst reaalajas postitatud sotsiaalne vestlus. Tekstid on struktureerimata, kirjutatud erinevate inimeste poolt erinevates formaatides, mitmes keeles ja erinevas stiilis, sageli esinevad keelevead ja släng, mistõttu on enne automaatset sisuanalüüsi vaja tekstide eeltöötlust.
Töö algab tüüpiliselt korpuse kogumisest ja märgendamisest, sest sageli kasutatakse analüüsis nn juhendatud masinõpet (tehisõpet), kus arvuti õpib teksti sisu analüüsima märgendatud treeningandmete alusel. Korpuse tekstide eeltöötlusel eraldatakse sõnavormid, morfoloogilisel analüüsil märgendatakse sõnaliigid jms, leitakse analüsaatorile tundmatud sõnad ja parandatakse õigekirjavead. Seejärel määratakse lausepiirid ja viiakse läbi lausete süntaktiline analüüs, märgendatakse nimeüksused, identifitseeritakse keeled, kui tegu on mitmekeelse tekstiga. Kõigi nende ülesannete täitmiseks saab küll kasutada olemasolevaid loomuliku keele automaattöötluse vahendeid, aga neid tuleb kohandada, nagu rõhutavad raamatu autorid.
Eeltöödeldud andmetest saab leida mitmesugust kasulikku infot: kasutajate geograafilisi asukohti, emotsioone ja hoiakuid, siduda üksteisega nimeüksusi jms. Teksti autori geograafilist asukohta, mis on vajalik näiteks turunduseesmärgil või võimaliku julgeolekuohu tuvastamiseks, saab määrata sotsiaalvõrgustiku teenuse tarbimiseks registreeritud kasutajaprofiili alusel. Vahel aga annavad kasutajad enda kohta valeinfot, mistõttu tuleb asukoha määramiseks teha järeldusi sotsiaalvõrgustiku taristu ja/või kasutaja tekstide sisu põhjal. Tekstides esinevate nimeüksuste sidumise tulemusel tekivad ühendatud andmed (linked data) – struktureeritud andmeressursid, mis luuakse semantilise veebi standardite kohaselt ning mida saavad kasutada automaatsed süsteemid.
Emotsioonide, arvamuste ja hoiakute tuvastamisega tegeleb uudne valdkond, mille eestikeelne nimetus võiks olla „hoiakute analüüs”, „tundmusanalüüs” või „meelestatuse analüüs” (ingl sentiment analysis, ka opinion mining(2)); ka „arvamus- ja hinnangu-uuringud”(3). See on ala, mille eesmärgiks on arvamuste ja tundmuste ekstraheerimine loomuliku keele tekstidest, kasutades arvutuslikke meetodeid.(4) Paljud hoiakute analüüsi meetodid põhinevad statistikal ja masinõppel ning kasutavad mitmesuguseid tunnuseid, nt sõnade või tähtede n-grammid, emotikonid, suurtähe info, sõnaliigi märgend, eitus (lk 50). Populaarsed statistilised meetodid on otsustuspuud (decision trees), naiivne Bayes (naïve Bayes ehk lühendina NB), tugivektormasinad (support vector machines, SVM), maksimaalne entroopia (maximal entropy), tingimuslik juhuslik väli (conditional random field), lineaarne regressioon (linear regression).
Omaette probleemina käsitlevad Farzindar ja Inkpen raamatus sarkasmi ja iroonia avastamist (nt see on küll hea seade: pärast esimest kasutamist läks rikki). Esmalt märgendatakse postitused (iroonia/mitte) ja kasutatakse liigitamisel mingit juhendatud masinõppemeetodit. Sellega sarnane on ka rämpsposti (spämmi) tuvastamine.
Sotsiaalmeedia analüüsi perspektiivikatest uurimisküsimustest on raamatus esile tõstetud järgmisi: millest inimesed räägivad sotsiaalmeedias, miks nad teevad postitusi, kuidas nad ennast väljendavad, kuidas on seotud keel ja sotsiaalvõrgustiku omadused; semantiline veeb, ontoloogiad ja valdkonnamudelid kui sotsiaalmeedia mõistmise vahendid; keel läbi vertikaalide (nt suhtlus ametiasutusega vs. sõpradega; sellega seostub ka võimu väljendamine, millest tuleb juttu tagapool), osalejate iseloomustus, käitumine sotsiaalmeedias, keele automaattöötluse tehnikad.
2.2. Hoiakute analüüs
Bing Liu käsitleb oma raamatus „Hoiakute analüüs: arvamuste, hoiakute ja emotsioonide kaeve” põhjalikult ühte valdkonda – hoiakute analüüsi: selle olemust, ülesandeid, meetodeid ja rakendusi.
Igasuguse tekstiinfo võib liigitada kaheks: faktid (kindlad teadmised) ja arvamused. Arvamusi on suhteliselt vähe uuritud, sest enne veebi tulekut nappis selleks materjali. Veeb on oluliselt muutnud inimeste vaadete ja arvamuste väljendamise viise, mistõttu on vaja luua automaatseid süsteeme arvamuste tuvastamiseks ja neist koondarvamuse loomiseks. Sellest vajadusest ongi välja kasvanud hoiakute analüüs (ehk hoiakute kaeve). Hoiakute analüüs hõlmab erinevaid uurimissuundi ja uurimisprobleeme. Üks oluline uurimisteema on toodete ja teenuste kohta väljendatud arvamuste kasulikkus.
Raamatu autor väidab, et hoiakute analüüs ei ole loomuliku keele automaattöötluse alamvaldkond, vaid on pigem omaette iseseisev loomuliku keele „minitöötlus”, sest siin on tegu semantilise analüüsi probleemiga, kus ei ole vaja teksti täielikku mõistmist (lk 14). Eesmärk on tuletada struktureerimata tekstidest struktureeritud andmed.
Hoiakud ja arvamused erinevad faktidest selle poolest, et nad on subjektiivsed. Subjektiivsus tuleneb mitmest asjaolust. Kõigepealt on inimestel erinevad kogemused. Näiteks keegi ostis teatud tüüpi kaamera ja on sellega väga rahul; tal on positiivne hoiak, meelestatus selle kaamera suhtes. Teine isik aga, kes ostis sama tüüpi kaamera, sai paraku defektiga toote ja tal on negatiivne kogemus ning seetõttu negatiivne hoiak. Teiseks võivad erinevad inimesed näha sama objekti erinevalt. Näiteks isik, kes ostis kaamera enne hinnalangust, on rahulolematu, samal ajal teine, kes ostis samasuguse kaamera pärast hinnalangust, on väga rahul.
Emotsioonid on meie subjektiivsed tundmused ja mõtted. Kui objektiivne lause väljendab faktilist infot, siis subjektiivne lause väljendab mingeid personaalseid tundmusi või arvamusi, eksplitsiitset või implitsiitset positiivset või negatiivset hoiakut.
Kõige enam on uuritud hoiakute ja subjektiivsuse liigitamist. Hoiakute analüüsi käsitletakse kui teksti klassifitseerimise probleemi: 1) hoiakut sisaldav dokument liigitatakse kas positiivset või negatiivset hoiakut väljendavaks (nn dokumendi hoiaku analüüs); 2) lause liigitatakse kas subjektiivseks, objektiivseks või neutraalseks (nn subjektiivsuse liigitamine) ning kui tegu on subjektiivse lausega, mis väljendab hoiakut, siis määratakse, kas see hoiak on positiivne, negatiivne või neutraalne (s.o lause hoiaku liigitamine).
D o k u m e n t i d e l i i g i t a m i s e l on kasutatud nii juhendatud kui ka juhendamata masinõpet. Juhendatud masinõppe meetoditest on populaarsemad (eespool mainitud) NB ja SVM. Seejuures kasutatakse tunnuseid, nagu näiteks terminid ja nende esinemissagedus, sõnaliikide märgendid, hoiakusõnad ja -fraasid, süntaktilised sõltuvused, eituse esinemine. Juhendamata masinõppel (mis erinevalt juhendatud masinõppest ei vaja eelnevalt märgendatud korpusi) on domineerivateks indikaatoriteks hoiakusõnad ja -fraasid.
L a u s e s u b j e k t i i v s u s e l i i g i t a m i s e l j a h o i a k u m ä ä r a m i s e l on kasutatud enamasti juhendatud masinõpet. Kitsaskohaks on siin käsitsitöö maht vajalike korpuste märgendamisel, mistõttu püütakse korpusi märgendada automaatselt. Seejuures on leidnud rakendamist „iseenda ülestöötamise” meetod (ingl bootstrapping), kus olemasoleva väikese korpuse põhjal moodustatakse juhuslikkuse alusel väga suur hulk uusi valimeid ja leitakse nende statistilised parameetrid, mis peaksid iseloomustama suvalisi (ka korpuses mitteesinevaid) lauseid.
Hoiakute analüüsis kasutatakse sageli märksõnu. Positiivset või negatiivset arvamust väljendavad sõnad (hoiakusõnad ehk polaarsed sõnad) koondatakse leksikoni. Positiivset hoiakut väljendavad näiteks sõnad ilus, hea; negatiivset hoiakut inetu, halb, vilets. Lisaks sõnadele võib leksikon sisaldada ka fraase ja idioome. Eesti keeles on kasutatud ka termineid „polaarsusleksikon”(5), „emotsioonileksikon”, „tundeleksikon”(6).
Leksikoni võib koostada käsitsi või genereerida automaatselt, kasutades selleks kas iseenda ülestöötamise meetodit, mis alustab väikesest hoiakusõnade hulgast („külvist”) ja kasutab seejärel selle hulga laiendamiseks mingit olemasolevat sõnastikku (nt Wordnet), või korpusepõhist meetodit, mis vajab algul samuti hoiakusõnade loendit ja leiab siis uusi hoiakusõnu suurest korpusest.
T u n n u s t e p õ h i n e h o i a k u t e a n a l ü ü s leiab esmalt sihtmärgid, mille kohta lauses väljendatakse arvamust, ja määrab siis, kas arvamus on positiivne, negatiivne või neutraalne. Sihtmärkideks võivad olla objektid, nende komponendid, atribuudid või tunnused. Objektiks võib olla mingi toode, teenus, institutsioon, sündmus vms. Näiteks tootearvustuse lauses identifitseerib analüüs toote tunnused, mida arvustaja kommenteerib, ja määrab, kas kommentaar on positiivne või negatiivne. Nt lauses selle kaamera patarei kestus on väike on objektiks kaamera, tunnuseks patarei kestus ja hoiak on negatiivne. Paljud praktilised rakendused vajavad just sellise detailsusega analüüsi, sest toote täiustamiseks peab tootja teadma, milliseid tema komponente või tunnuseid tuleb parandada. Ainult hoiakute ja subjektiivsuse liigitus ei avasta seda infot. Positiivne hoiak objekti suhtes ei tähenda veel, et hindajal on positiivne hoiak objekti kõigi aspektide ja tunnuste suhtes.
Mõnes rakenduses on kasulik identifitseerida ka h o i a k u k a n d j a, st seda hoiakut väljendanud isik või organisatsioon.
Omaette uurimisprobleem on v õ r d l e v a t e a r v a m u s t e a n a l ü ü s (nt selle kaamera pildi kvaliteet on parem kui kaameral X tähendab, et seda kaamerat tuleb eelistada kaamerale X).
D e b a t i d j a k o m m e n t a a r i d esindavad sotsiaalmeedia a r v u s t u s t e s t erinevat sisu. Need on dialoogid, milles osalejad vahetavad suhtlusaktide kaudu oma arvamusi ja argumente. Sellised sotsiaalmeedia vormid toovad sisse teist tüüpi hoiakuid, sh nõustumise või mittenõustumise varem väljendatud hoiakutega. Debattide ja diskussioonide analüüs viib ka sotsiaalteaduste sellistesse valdkondadesse nagu suhtlus ja poliitikateadus ning osalejate käitumine. S e i s u k o h a (ingl stance) tuvastamiseks debatis (st mitte ainult seda, kas kommentaar on positiivne või negatiivne, vaid missugusel seisukohal on kommentaari autor: kas kommenteeritava hoiaku toetaja või vastane) on kasutatud kahealuselist graafi, mille sõlmedeks on osalejad, ja SVM klassifitseerijat. Selles valdkonnas on töö alles alguses, enamasti tegelevad sellega arvutiteadlased, aga raamatu autori arvates oleks vaja kaasata ka sotsiaalteadlasi, näiteks selleks, et uurida, missugustel seisukohtadel asuti, hoiakute sisu, kirjeldada probleeme, uskumusi poliitika mõjust jne.
K a v a t s u s t e k a e v e on teine sotsiaalmeedia analüüsi ülesanne, mis on tihedalt seotud hoiakute kaevega, aga millele pole seni eriti palju tähelepanu pööratud. Ometi on sel suur potentsiaal kommertsrakendusteks. Nii näiteks on kommertshuvid, mida väljendatakse sotsiaalmeedias, kasulikud reklaami- ja soovitussüsteemides (kavatsen osta uue auto – soovitage).
Hoiakute analüüsil tuleb arvestada ka r ä m p s p o s t i g a. Pahatahtlikud kasutajad püüavad teisi kasutajaid desorienteerida, postitades nt halva restorani kohta positiivseid arvamusi. Et arvamustest oleks kasu, tuleb rakendada meetodeid rämpsposti filtreerimiseks. Arvamusspämmi uurimine annab lisavõimaluse valetamiseuurijatele. Ebaeetilised postitused on veebis kahjuks laialt levinud ja nende avastamine parandaks sotsiaalset kliimat. See uurimissuund on aga alles algusjärgus.
Hoiakute analüüs pakub suuri tehnilisi väljakutseid. Olgugi et juba on käsitletud paljusid alamprobleeme ja pakutud neile erinevaid lahendusviise, pole seni ükski alamprobleem rahuldavalt lahendatud. Pole isegi standardseid lähenemisi ühelegi alamprobleemile, sest meie teadmised on veel piiratud. Selle põhipõhjus on raamatu autori arvates, et siin on tegu loomuliku keele automaattöötluse ülesandega, kus ei eksisteerigi lihtsaid küsimusi. Teine põhjus on, et seni on valdav lahendusviis olnud masinõpe. Efektiivsed masinõppe algoritmid, nt juba mainitud SVM ja NB, töötavad kui „mustad kastid” ja produtseerivad tulemusi, mis ei ole inimesele vahetult arusaadavad. Kuigi nende meetoditega on saavutatud häid tulemusi, teatakse seni veel vähe selle kohta, kas ja kuidas need algoritmid jäljendavad inimese kasutatavaid tunnuste töötlemise protsesse ja miks nad seda teevad just nii.
Olukorra parandamise võimalusena on selles raamatus rõhutatud k e e l e t e a d m u s e olulist rolli, mis ütleb, missuguseid väljendeid inimesed sageli kasutavad selleks, et oma arvamusi kuuldavale tuua, ja kuidas saab neid väljendeid automaatselt ära tunda. Raamatu autor julgustab lingviste ühinema selle uurimissuunaga. Hoiak on loomuliku keele semantika oluline aspekt, aga samuti praktilise tähtsusega. See peaks pakkuma piisavat motivatsiooni arendada arvutilingvistilist teooriat hoiaku, arvamuse ja nendega seotud mõistete, nagu emotsioon, mood, afekt, kohta. Neid mõisteid on põhjalikult uurinud psühholoogid, neuropsühholoogid ja sotsioloogid, aga nemad keskenduvad inimeste vaimu psühholoogilistele seisunditele, mitte keelelistele konstruktsioonidele, mida kasutatakse selliste seisundite ja tundmuste väljendamiseks. Lisaks rakendustele hoiakute kaeves võib arvutilingvistiline teooria leida rakendust inimese vaimuseisundi analüüsis sotsiaalmeedia postituste alusel ja olla seega kasulik ühiskonnale. Nt koolid soovivad teada saada oma õpilaste vaimuseisundit, et avastada depressiooni, suitsiidikalduvusi. Kohtunikud soovivad ära tunda potentsiaalseid kriminaale, kes on ohtlikud ühiskonnale.
Sotsiaalmeedia andmete analüüs võimaldab uurijatel mõista paremini inimesi ja ühiskonda. Enamik varasemaid tulemusi sotsiaalteadustes on saadud väikeste laborieksperimentide põhjal. Suurandmete alusel saab aga läbi viia massiivseid uuringuid ja seeläbi paremini mõista inimloomust, aga ka iga inimese individuaalsust. Näiteks Facebooki ja Twitteri postituste analüüs võimaldab varakult avastada ohumärke.
Viimasel kümnendil on saavutatud edu nii uurimistöös kui ka rakendustes, on tekkinud palju firmasid, mis pakuvad hoiakute analüüsi teenuseid, mille järele on ühiskonnas suur vajadus. Ettevõtted on huvitatud sellest, kuidas nende tooteid vastu võetakse; tarbijad soovivad saada parimaid tooteid.
Paljulubavatena on raamatus esile toodud kaks suunda. 1) Arendada uusi masinõppe algoritme, mis õpivad suurandmetest nii üldisi kui ka valdkonnaspetsiifilisi teadmisi ja mida saab kasutada hoiakute analüüsis. 2) Koos uurimistööga tuleb luua uusi praktilisi süsteeme. Ei saa loota, et täiesti automaatsed ja korrektsed lahendused oleksid lähitulevik. Pigem tuleks arendada poolautomaatseid süsteeme. Siin arvatakse olevat vaja arvuti- ja sotsiaalteadlaste koostööd: ühed oskavad töödelda suurandmeid, teised tunnevad sisu. Kuna andmeteks on keeleliselt vormistatud tekstid, siis seostuvad mõlemad probleemid vältimatult ka loomuliku keele automaattöötlusega.
2.3. Mis on Eestis tehtud?
On kogutud mitmeid korpusi, mis sisaldavad sotsiaalmeedia tekste, sh uue meedia korpus(7) (jututubade, uudisegruppide, foorumite ja netikommentaaride tekstid) ja netiallkeelte korpus Tartu Ülikoolis ning eestikeelsete veebilehtede korpus etTenTen(8) Eesti Keele Instituudis. Korpuste abil on uuritud internetikeele iseärasusi(9), kirjakeele jaoks loodud morfoloogilise analüsaatori kohandamist(10) ning internetis publitseeritud arvamusartiklite kohta avaldatud kommentaaride liigitamist ja suhtlusruumi kui erilise mentaalse ruumi mõõtmete väärtuste liigitamist positiivseteks, negatiivseteks ja neutraalseteks, eesmärgiga edaspidi kasutada hoiakute analüüsi(11).
2006. aastal algas Eestis kõneemotsioonide süstemaatiline uurimine, kui riikliku keeletehnoloogia programmi raames alustati Eesti Keele Instituudis emotsionaalse kõne korpuse loomist.(12) Eesmärgiks on nii kirjaliku teksti emotsionaalsuse tuvastamine, mis võimaldaks kõnesünteesi puhul kindlaks teha loetava teksti emotsionaalsuse ja seda sünteeskõnes arvesse võtta, kui ka kõne emotsionaalsuse tuvastamine, mis võimaldaks arvutil sellele adekvaatse emotsiooniga vastata.(13)
Emotsiooni automaatset tuvastamist eestikeelses kirjalikus lauses sisalduva info põhjal uurinud Ene Vainik tõdeb, et „automaatse emotsioonituvastaja loomisel ei ole võimalik otse üle võtta välismaiseid eeskujusid, kuna emotsioonide väljendamine on mõningal määral kultuurisidus ja nende väljendus kirjalikus tekstis ripub ära konkreetse keele eripärast”.(14)
Keeletehnoloogia riikliku programmi käigus on loodud veebis kasutatav kirjaliku teksti polaarsuse määraja,(15) mis märgendab eestikeelses tekstis positiivset ja negatiivset hoiakut väljendavad sõnad ning leiab ühtlasi, kas tekst tervikuna kannab positiivset või negatiivset hoiakut. Emotsioonidetektor annab teksti emotsioonile nii leksikonipõhise kui ka statistilise hinnangu. Leksikonipõhises meetodis kasutab detektor reegleid ja valentsileksikoni, mis sisaldab sagedasemaid eesti keele emotsioonisõnu.(16) Statistilise klassifitseerija treenimiseks on kasutatud juhendatud masinõpet (NB-meetod) ja valentsikorpust – märgendatud tekstilõigukorpust, mida inimesed on hinnanud positiivseks, negatiivseks, neutraalseks või vastuoluliseks.(17)
Emotsioonidetektori rakendus – veebis toimiv meediainspektor(18) – kogub erinevate Eesti uudisteportaalide artikleid ja uurib nende poliitilist sisu. Poliitiliste artiklite pealkirjadele ja juhtlõikudele tehakse emotsioonidetektori abil hoiakute analüüs, mille tulemusena liigitatakse artikkel positiivseks, negatiivseks või neutraalseks.
Hoiakute analüüsi on rakendatud mitmes üliõpilastöös. Siim-Toomas Marran on koostanud programmi uudisetekstide kommentaaride analüüsimiseks sõnastiku ning statistilise klassifitseerija põhjal. Rakenduses kasutatakse inglise keele jaoks loodud vabavara, mis põhineb Bayesi klassifitseerijal.(19) Birgitta Ojamaa on loonud Tartu Ülikooli õppeinfosüsteemist saadud üliõpilaste tagasiside korpuses väljendatud hoiakuid analüüsiva programmi. Programm kasutab eestikeelsete positiivsete ja negatiivsete sõnade leksikoni ja regulaaravaldistena esitatud reegleid.(20) Sama lähenemisega on hiljem uuritud hoiakuid esmakohtujate kõnelustes.(21) Tanel Pärnamaa uurib ühe probleemina lausete meelsuse (viha või rõõmu) tuvastamist, kasutades eesti emotsionaalse kõne korpust ja tehisnärvivõrke. Pärnamaa rakendab keeltevahelist siirdeõpet (ingl transfer learning), üldistades olemasolevat ingliskeelsete tekstide liigitajat eesti keelele. Aluseks võetakse ajaleheartiklite pealkirjade ingliskeelne andmestik, kus on märgendatud viha ja rõõm. Keeltevaheline siirdeõpe võib töö autori arvates olla perspektiivikas hoiakute analüüsis, sest sageli ei ole vajalikku eestikeelset korpust olemas, samas võib leiduda mitu sobivat võõrkeelset andmestikku.(22)
(järgneb)
- V. E v a n s, The Language Myth: Why Language is not an Instinkt. Cambridge University Press, 2014. http://www.vyvevans.net/Books
- Bing Liu kasutab neid kahte mõistet sünonüümidena, sest tänapäevane hoiakute analüüs rakendab enamasti statistilisi andmekaeve meetodeid, B. Liu, Sentiment Analysis; vt ka E. V a i n i k, Kuidas õpetada kõnesüntesaatorile empaatiat? Emotsiooni automaatse tuvastuse võimalustest eestikeelses kirjalikus lauses sisalduva info põhjal. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2010, nr 6, lk 327–347; B. O j a m a a, Tartu Ülikooli üliõpilaste tagasiside hoiakute analüüs. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, eesti ja üldkeeleteaduse instituut, 2014. http://hdl.handle.net/10062/44256; M. K o i t, H. Õ i m, Modelling communicative space. From human communication to conversational agents. – INTELLI 2015. The Fourth International Conference on Intelligent Systems and Applications, St. Julians, Malta, October 11–16. Toim Ingo Schwab, Leo van Moergestel, Gil Gonçalves. International Academy, Research, and Industry Association (IARIA) XPS Press, 2015, lk 1−5; M. K o i t, H. Õ i m, Suhtlusruum ja selle modelleerimine. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2016, nr 12, lk 113–124.
- H. P a j u p u u, Kõne ja teksti emotsionaalsuse statistilised mudelid. – Eesti keeletehnoloogia kolmas konverents. Teesid. Tartu, 2015, lk 42.
- B. L i u, Sentiment Analysis, lk xi.
- S-M. M a r r a n, Sentimentaalne analüüs eestikeelse peavoolumeedia veebiartiklite kommentaaride baasil. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, arvutiteaduse instituut, 2012.
- B. O j a m a a, Tartu Ülikooli üliõpilaste tagasiside hoiakute analüüs, lk 6, 27.
- https://keeleressursid.ee/et/keeleressursid-cl-ut/korpused/83-article/clutee-lehed/212-koondkorpus-uus-meedia
- https://www.sketchengine.co.uk/etTenTen-corpus/
- A. O j a, Eesti keel internetis. – Keel ja arvuti. (Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 6.) Tartu, 2010, lk 259–267; K. S o o d l a, Morfoloogilisi, morfosüntaktilisi ja sõnamoodustuslikke erijooni eesti internetikeeles. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti keele osakond. Tartu, 2010. http://hdl.handle.net/10062/15263; K. K e r g e, Veebikommentaariumi mitmetahuline maailm. – Tekstid ja taustad III. Lingvistiline tekstianalüüs. Tartu: TÜ Kirjastus, 2004, lk 51–73; S. S a l l a, Jututuba kui võrgusuhtlusvorm. – Tekstid ja taustad. Artikleid tekstianalüüsist. Tartu: TÜ Kirjastus, 2002, lk 128–156.
- K. M u i s c h n e k, H-J. K a a l e p, R. S i r e l, Korpuslingvistiline lähenemine eesti internetikeele automaatsele morfoloogilisele analüüsile. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2011, nr 7, lk 111−127.
- M. K o i t, Debate formed by Internet comments: Towards the automatic analysis. – Proceedings of the 7th International Joint Conference on Knowledge Discovery, Knowledge Engineering and Knowledge Management (KEOD), Lissabon. Toim A. Fred, J. Dietz, D. Aveiro, K. Liu, J. Filipe. Portugal: SCITEPRESS – Science and Technology Publications, LDA, 2015, lk 328−333; M. K o i t, H. Õ i m, Suhtlusruum ja selle modelleerimine.
- H. P a j u p u u, Emotsioonid – kõnetehnoloogia olevik ja tulevik. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 8–9, lk 629–643; vt ka R. A l t r o v, The Creation of the Estonian Emotional Speech Corpus and the Perception of Emotions. (Dissertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 18.) Tartu: University of Tartu Press, 2014.
- H. P a j u p u u, Kõne ja teksti emotsionaalsuse statistilised mudelid.
- E. V a i n i k, Kuidas õpetada kõnesüntesaatorile empaatiat?; vt ka E. Vainik, Kuidas määrata eesti keele sõnavara tundetoone? – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2012, nr 8, lk 257–274; E. V a i n i k, T. K i r t, H. O r a v, Conceptual co-presence of motion and emotion in the Estonian terms of personality. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2010, nr 6, lk 349–368; E. V a i n i k, T. K i r t, The structure of Estonian concepts of emotion: A self-organizational approach. – Trames: Journal of the Humanities and Social Sciences 2008, nr 4, lk 382−399.
- H. P a j u p u u, R. A l t r o v, J. P a j u p u u, Identifying polarity in different text types. – Folklore. Electronic Journal of Folklore 2016, nr 64, lk 25−42. http://www.folklore.ee/ folklore/vol64/polarity.pdf; H. Pajupuu, Kõne ja teksti emotsionaalsuse statistilised mudelid; Emotsioonidetektor. http://193.40.113.56:5000/valence
- H. P a j u p u u, K. K e r g e, R. A l t r o v, Lexicon-based detection of emotion in different types of texts: Preliminary remarks. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2012, nr 8, lk 109–122.
- H. P a j u p u u, Kõne ja teksti emotsionaalsuse statistilised mudelid.
- Meediainspektor. http://www.meediainspektor.ee/
- S-M. M a r r a n, Sentimentaalne analüüs.
- B. O j a m a a, Tartu Ülikooli üliõpilaste tagasiside hoiakute analüüs.
- B. O j a m a a, P. K. Jokinen, K. Muischnek, Sentiment analysis on conversational texts. – Proceedings of NODALIDA, 2015, lk 233–237. http://www.aclweb.org/anthology/W/W15/W15-1829.pdf
- T. P ä r n a m a a, Piltide automaatne kirjeldamine eesti keeles – visuaalse ja semantilise ühisesituse õppimine neurovõrkudega. Magistritöö. Tartu Ülikool, matemaatilise statistika instituut, 2015. http://dspace.ut.ee/handle/10062/47568
Haldur Õim, Mare Koit
Suundumusi inimsuhtluse keelelises analüüsis ja modelleerimises (I)
3. Keele genereerimine suhtlussüsteemides
Amanda Stenti ja Srinivas Bangalore’i toimetatud raamat „Loomuliku keele genereerimine interaktiivsetes süsteemides” ühendab kahte valdkonda: loomuliku keele genereerimist ja dialoogsüsteemide (DS) loomist.
Interaktiivsed (dialoog)süsteemid on sellised arvutisüsteemid, mis suhtlevad ühe või mitme kasutajaga. Suhtlus võib esineda erinevates vormides: näiteks interaktiivne fotoalbum suhtleb kasutajaga piltide kaudu, robot füüsiliste tegevuste kaudu. Raamatus keskendutakse sellistele süsteemidele, mis kasutavad suhtlemisel loomulikku keelt – teksti või kõnet. Peatükkidel on erinevad autorid ja käsitletakse erinevaid teemasid, alustades suhtluskavatsuste modelleerimisest ja mõistmise saavutamise vahenditest kuni kultuuriliste tegurite modelleerimiseni ja genereerimissüsteemide hindamiseni.
3.1. Genereerimistehnikad
Varased kommertssüsteemid kasutasid tekstiväljundi genereerimiseks mallipõhist lähenemist, st DS-is oli hulk lünkadega valmisšabloone, mida ta vastuseks kasutaja päringule täitis konkreetse infoga. Seevastu uue põlvkonna intelligentsetes personaalassistentides (s.o DS-ides, mis on häälestatud kindlale kasutajale ja annavad kiiresti talle kasulikku infot) on vaja rakendada keerulisemaid genereerimistehnikaid. Mõned DS-id produtseerivad üksnes loomulikku keelt, teised kasutavad multimodaalseid vahendeid (nt virtuaalagentides lisanduvad keelelisele väljundile agendi näoilmed ja žestid), kolmandad on füüsilised suhtlusagendid (robotid, mis suhtlevad inimesega tavalises maailmas ja sooritavad teatavaid füüsilisi tegevusi).
Loomuliku keele genereerimise süsteemid täidavad kolme põhiülesannet (lk 1): sisu valimine (mida ütelda), pindrealiseerimine (kuidas ütelda) ja produtseerimine (genereeritud materjali esitamine kasutajale, mis sõltuvalt DS-ist võib lisaks keelele produtseerida ka näiteks žeste või kehahoiakuid).
Praegustes DS-ides määrab selle, mida ütelda, dialoogihaldur ning kasutatakse kas planeerimist, käsitsi loodud reegleid, lõplikke automaate või (viimasel ajal enamasti) masinõppe strateegiaid. Kuidas ütelda, see määratakse sageli mallide või reeglitega.
On olemas kaht liiki süsteeme, mis genereerivad teksti: 1) tekstist tekstiks (kus nii sisendiks kui ka väljundiks on tekst, nagu näiteks kasutajale lähikonnas asuvaid restorane soovitavas ja sisukokkuvõtteid tegevas DS-is Have2eat, kus sisendiks on varasemate kasutajate ingliskeelsed restoraniarvustused) või 2) andmetest tekstiks (sisend on mittekeeleline, nagu teises restoranisoovitusi jagavas DS-is MATCH, kus sisendiks on numbrid ja sümbolid).
Keele genereerimisel DS-is tuleb arvesse võtta, et diskursus konstrueeritakse osalejate koostöös. Iga dialoogis osaleja annab oma panuse nii vestluse temaatikasse kui ka vormi ja kasutatavasse keelde. Igal osalejal on diskursuse kohta omaenda mentaalne mudel. See toob sisse ebamäärasuse, sest ükski osaleja ei tea teise täpset mudelit. Ebamäärasust aitavad vähendada (suhtlustõrgete) m a a n d a m i n e (ingl grounding; siia kuuluvad näiteks tagasiside andmine, täpsustavate küsimuste esitamine, paranduste algatamine), partneri järgi j o o n d u m i n e (alignment; nt dialoogis osaleja võtab omaks partneri leksikaalsed valikud või prosoodia), partneri k a a s a h a a r a m i n e (engagement, st sellise sisu ja vormi valik, mis oleks oluline konkreetsele partnerile).
Genereerimise põhiprobleem on, mida ütelda. Genereerimissüsteem peab suutma kohaneda muutuva kontekstiga, seega on vaja modelleerida suhtluskontekst ning leida strateegiad, mis reageerivad paindlikult konteksti muutustele. Siin on edukalt rakendatud masinõpet, eeskätt stiimulõpet (reinforcement learning), kus agent (DS) õpib hüvitise suurusest, taotledes suurimat kasu.
Masinõppeks vajatakse korpusi. Raamatus kirjeldatakse stiimulõpet korpuse GIVE alusel, mis koosneb käske andva inimese ja käske täitva virtuaalse agendi ingliskeelsetest dialoogidest. Agent õpib sooritama mitmesuguseid tegevusi, nt suudab vastavalt korraldusele pöörduda 90 kraadi vasakule ja liikuda virtuaalse ruumi teise otsa.
Stiimulõppe eelised on kohanemine väikeste muutustega dialoogi kontekstis; andmepõhine arendustsükkel; tõestatavalt optimaalsed tegevusstrateegiad koos täpsete matemaatiliste mudelitega tegevuste valikuks; oskus üldistada seniseid teadmisi varem mitteesinenud dialoogiseisunditele.
Selleks et määrata, kuidas ütelda, peab genereerimissüsteem valima väljendatava sisu struktuuri, süntaktilise struktuuri, viitamisväljendid, ellipsi kasutamise, aga ka näiteks sünteeskõne intonatsiooni markerid. Inimestevahelises suhtluses kasutab kõneleja kuulaja mudelit, et genereerida viitamisväljendeid, mis üheselt identifitseeriksid sihtobjekte ning aitaksid realiseerida ka teisi suhtlusfunktsioone. Kõneleja peab lühikese ajaga suutma konstrueerida lühida, informatiivse ja ühese viitamisväljendi. Nii peab ka DS mõistma ja genereerima viiteid vestluses esinevatele reaalse maailma olemitele, nende võimalikele seisunditele ja tegevustele. Viitamist tuleb arvestada nii kasutaja sisendi tuvastamisel kui ka väljundi produtseerimisel. Palju on uuritud viitamisväljendite genereerimist, kasutades korpusi ja masinõpet. Näiteks on loodud ingliskeelsete viitamisväljendite korpus TUNA, kus teemaks on mööbli ostmine (sisaldab 2000 kirjet). Edinburghi ülikoolis on simuleerimismeetodil kogutud korpus (213 dialoogi 18 kasutaja ja kahe „võluriga”, kes simuleerisid DS-i), kus teemaks on restoranid, ja selle abil läbi viidud eksperimente nii reaalsete kui ka simuleeritud kasutajatega, kasutades stiimulõpet.
K e e l e l i s e s t i i l i juhtimiseks on kasutatud samuti andmepõhiseid meetodeid. Neist ülegenereerimise ja järjestamise meetodi (ingl overgenerate and rank) korral järjestatakse algul genereeritud kandidaatlausungid statistilise mudeli abil ja treenitakse generaatorit, et maksimeerida lausungi esinemise tõenäosust korpuses, kasutajate antud keskmist lausungi kvaliteedi hinnangut, individuaalseid stilistilisi eelistusi, veebilogide autorite personaalsust. Selle meetodi puhul on kasutatud tõenäosuslikke kontekstivabu grammatikaid ja lineaarseid regressioonimudeleid. Teine stiili juhtimiseks kasutatud meetod on parameetrite hindamine (parameter estimation). Kolmanda meetodina treenitakse generaatorit semantiliselt ja stilistiliselt märgendatud andmetel faktoriseeritud keelemudeli (factored language model) abil. Raamatus avaldatakse arvamust, et stiili modelleerimine peaks keskenduma otsingupõhiste tõenäosuslike meetodite laiendamisele.
Sõltumata mudelist jääb aga statistilise genereerimise põhiprobleemiks semantiliselt märgendatud korpuste vähesus. Seni pole olemas ka märgendusstandardit. Andmete saamiseks arvatakse üks väljapääs olevat r a h v a l o o m e (crowdsourcing; eesti keeles ka ühishange(1), rahvahange). Näiteks infoametnikuna toimiva DS-i BAGEL genereerimiskomponenti treeniti edukalt lausungitega, mida sisestasid korpusesse varasema kogemuseta märgendajad, kes said ülesandeks genereerida lausungeid, mis vastaksid lihtsale predikaat-argument kirjeldusele. Seda meetodit saab hõlpsasti üldistada, et rakendada erinevaid stilistilisi elemente, nt modifitseerides lausungit, et see väljendaks teatavat kindlat stiili.
Stiil on oluline mitmes valdkonnas. Nt õpetamissüsteemis on tähtis viisakus. Enamasti soovib kasutaja, et DS suhtleks temaga samas stiilis; mitteinimliku (arvutipärase) stiili kasutamine koormab kasutajat rohkem.
Virtuaalsete karakterite käitumismudelitesse tuleb lõimida ka kultuurilised tegurid. Näitena võrreldakse raamatus Saksamaa ja Jaapani kultuurilisi profiile. Saksamaa kultuur on keskmise kontaktiga, väga madala kontekstiga, monokroonne (tegeldakse ühe asjaga korraga, iga asi algab ja lõpeb kindlal ajal), aga Jaapani kultuur, vastupidi, väikese kontaktiga, väga kõrge kontekstiga, polükroonne (tehakse paralleelselt mitut asja, suhtlemine on tähtsam kui ajakava). Käitumuslikud ootused erinevad eri kultuurides. Virtuaalsetes agentides tuleb formaliseerida kultuurispetsiifilisi käitumisiseärasusi.
Üks peatükk on pühendatud keele genereerimisele kõnepuudega inimeste jaoks loodavates tehnoloogilistes lahendustes. Lihtsaim vahend on suhtlustahvel või raamat, kuhu on koondatud teated (sõnad või fraasid), millele kasutaja saab viidata. See suhtlusviis on muidugi aeglane ega võimalda ladusat vestlust. Oluline on uurida, kuidas abistada erivajadustega kasutajaid pikemate lugude jutustamisel. Näitena kirjeldatakse projekti „Kuidas koolis läks?” kõnevõimetute lastega. Süsteem genereerib automaatselt loo selle kohta, kuidas võis mööduda koolipäev, ja laps, kelle suhtluspartneriks on näiteks lapsevanem, võib seda lugu kasutajaliidese abil toimetada. Lapsevanem saab esitada küsimusi ja laps kasutajaliidese vahendusel vastata.
Palju tähelepanu on pööratud genereerimissüsteemide hindamisele. Raamatus leitakse, et genereerimine on võrreldes analüüsiga olnud otsekui „vaene sugulane”, sest kaks loomuliku keele automaattöötluse valdkonda, mida on varem kasutatud generaatorite hindamiseks – (reeglipõhine) masintõlge ja (reeglipõhine) sisukokkuvõtete koostamine –, on taandunud ning reeglipõhiste asemel on ülekaalus statistilised meetodid. Tihti on keelegeneraatorid paigutatud praktilistesse rakendustesse, mis on mõeldud konkreetsete ülesannete lahendamiseks. See aga teeb raskeks erinevate genereerimistehnikate võrdlemise.
Hindamismõõdikud sõltuvad genereerimise etapist: sisu genereerimisel hinnatakse enamasti üksikuid komponente; vormi genereerimisel kasutatakse nii sisemisi (väljundi kvaliteet, kasutaja rahulolu) kui ka väliseid mõõdikuid (kasutaja ülesande edukus, süsteemi eesmärgi edukus). Seni on kõige mõjusamalt arendatud viitamisväljendite genereerimist. Kuna inimese suhtlus arvutiga on järjest multimodaalsem, saab suhtluse kvaliteeti oluliselt parandada, võttes arvesse erinevaid tegureid seoses DS-i kõnesisendi ja -väljundiga. Näiteks on uuritud prosoodia mõju kõnesünteesis ja jõutud järeldusele, et sünteeskõnet kuulavate inimeste silmaliigutuste jälgimine võiks olla täiendav mõõdik hindamaks sünteeskõne häälduse kvaliteeti. Eksperimendid näitavad, et sünteeskõne tunnus F0 mängib tähtsat rolli kõne mõistmises, eriti suhtluse kontekstis.
On korraldatud mitmeid rahvusvahelisi genereerimissüsteemide võistlusi, kus osalejatele antakse üks ja sama, nn jagatud ülesanne (ingl shared task). Tuntud inglise teadlane Karen Spärck Jones (1935–2007) märkis juba 1980. aastatel, et kollektiivne hindamine on valdkonna arengu oluline stimulaator (see käis tookord küll infootsingu kohta, kuid kehtib ka muudes keeletöötluse valdkondades). Jagatud ülesannet lahendati näiteks kõnedialoogsüsteemide võistlusel 2010. aastal, kus kasutati Pittsbourghi linna bussiinfosüsteemi Let’s Go. Osales neli DS-i ja hinnati kasutaja rahulolu, ülesande lahendamise edukust ning süsteemi eesmärkide saavutamise edukust.
Viitamisväljendite genereerimist, mis on seni olnud generaatorite enim arendatud osa, hinnati jagatud ülesande lahendamisel aastatel 2007–2009, kus kasutati (eespool mainitud) TUNA korpust. Väljundi kvaliteeti (soravust, selgust ja sidusust) hinnati jagatud ülesande lahendamisel aastal 2009. Seal kasutati korpust GREC, mis koosneb 2000 ingliskeelse Wikipedia artikli sissejuhatustest.
Edukad DS-id on näiteks COMIC – multimodaalne keskkond vannitoa sisustamiseks, kus kasutaja saab anda ingliskeelseid korraldusi ning DS kirjalikke ja/või suulisi soovitusi; ILEX – muuseumieksponaatide elektronkataloogide lehitseja, mis dünaamiliselt genereerib näituste ülevaateid, ja M-PIRO, mis põhineb eelmisel, aga genereerib ka eksponaatide kirjeldusi.
Kõnedialoogsüsteemide hindamisel on viimase 15 aasta jooksul tehtud jõupingutusi ühtse hindamisraamistiku väljatöötamiseks. Selleks on läbi viidud eksperimente nii reaalsete kui ka simuleeritud kasutajatega. Tuntud on näiteks hindamisraamistikud PARADISE (PARAdigm for DIalogue System Evaluation, aastast 2000, täiendatud 2008), SERVQUAL (SERVice QUALity, 2004) ja Contender (2010). Raamatus tõdetakse, et laborieksperimendid ei ole efektiivsed, kuna rakendavad ebarealistlikke stsenaariume ja kunstlikke kasutajaeesmärke. Uurimused on näidanud, et dialoogi kvaliteedinäitajad varieeruvad tugevasti, sõltudes sellest, kas tegu on reaalsete kasutajatega reaalsetes situatsioonides või motiveerimata kasutajatega kunstlikus situatsioonis.
3.2. Mis on Eestis tehtud?
Margus Treumuth on loonud mitmeid kasutajaga eesti keeles suhtlevaid DS-e, alustades lennuinfo andmebaasi liidesest, mis teatab Tallinna lennujaamast väljuvate lendude väljumisaegu (2002), kuni veebis töötava virtuaalse hambaravinõustajani. Tema Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö(2) esitab dialoogsüsteemide loomise raamistiku, mis töötleb kasutaja eestikeelset päringut (teeb morfoloogilise analüüsi, kasutades Filosoftis valminud analüsaatorit ESTMORF, parandab õigekirjavead, tuvastab ajaväljendid), seejärel koostab päringu formaalses päringukeeles SQL, kasutades ainevaldkonna võtmesõnu või fraase ja regulaaravaldistena esitatud reegleid, ning leiab andmebaasist vastuse, mille sõnastab kasutaja jaoks eesti keeles, sisustades selleks etteantud malle. Väljund antakse kasutajale kas teksti või kõnena, s.o lõimitud on ka (TTÜ-s valminud) kõnesüntesaator. Raamistik hõlbustab DS-i loomist uue valdkonna jaoks: tuleb vaid komplekteerida uus andmebaas, DS-i muud osad jäävad muutmata.
Eestikeelse teksti genereerimisega tegeleb Ülle Pettai diplomitöö. Programmi sisendiks on tulevase teksti freim. Programm läbib genereerimisel reeglite kohaselt semantilise, süntaktilise ja morfoloogilise etapi, kusjuures kasutab ka mõningaid (mitmelauselise teksti) ladususe saavutamise vahendeid, nagu sõnajärje muutmine, eristamaks teemat ja reemat, ning asesõnade kasutamine sõnakorduste vältimiseks.(3)
Emilia Käsperi bakalaureusetöö käsitleb pindrealiseerimise etappi (kuidas öelda) ja kasutab eestikeelse lause genereerimisel funktsionaalse unifitseerimise formalismi, kohandades olemasolevat mitmekeelset süntaksigeneraatorit FUF eesti keelele.(4)
Kõnesünteesi (tekstist eestikeelse kõne produtseerimist) on arendatud TTÜ küberneetika instituudis ja Eesti Keele Instituudis. Esimesed, 1980-ndatel loodud kõnesüntesaatorid modelleerisid helisignaalide tähtsamaid füüsikalisi parameetreid. Hiljem rakendati difoonipõhist kõnesünteesi, kasutades selleks otstarbeks loodud eesti difoonide andmebaasi, ja sajandivahetusest alates kompileerimismeetodit, kus sünteeskõne pannakse kokku korpusesse kogutud loomuliku inimkõne segmentidest.(5) Kõnesünteesi on rakendatud filmisubtiitrite helindamisel ja audioraamatute genereerimisel. Sünteeskõne kvaliteet on jõudnud järjest lähemale loomulikule kõnele, lisandunud on emotsioonide väljendamine;(6) vt ka osa 2.3. Tegeldakse audiovisuaalse kõnesünteesiga, modelleerides inimese suuliigutusi ja näoilmeid eestikeelse kõne produtseerimisel.(7)
4. Võim suhtluses
Rainer Schulze ja Hanna Pishwa toimetatud raamat „Võimu kasutamine suhtluses. Vahendid, vastuvõtt ja reageerimine” vaatleb, mida kujutab endast võim kui sotsiaalne suhe, kuidas võimusuhted mõjutavad suhtluses osalejate käitumist suhtlusprotsessis ning konkreetsemalt – mis roll selles on suhtlejate keelekasutusel. Alates sellest, kuidas keelekasutus kajastab juba fikseeritud võimusuhteid, ja lõpetades sellega, kuidas keelekasutuse abil võivad suhtluspartnerid (üritada) kehtestada võimusuhteid suhtlussituatsioonis, kus need pole enne üheselt paika pandud. See valdkond ühendab erinevaid distsipliine – keeleteadust, sotsioloogiat, suhtlusuuringuid, sotsiaalpsühholoogiat.
Raamatus käsitletakse üksnes inimestevahelist kirjalikku või suulist suhtlust loomulikus keeles ega ole püstitatud eesmärki modelleerida võimusuhteid suhtluses arvutiga. Kuid sisuliselt katavad raamatus kirjeldatud uuringud sama valdkonna, mida käsitlesime 2. alajaotises seoses sotsiaalmeedia analüüsiga, keskendudes aga vaid ühele dimensioonile – suhtlejatevahelisele domineerimissuhtele. Koostajad määratlevad termini võim (ingl power) sisu järgmiselt: see on inimestevaheline asümmeetriline suhe, mis ei ole aga jäigalt seotud osaliste „püsiomadustega”, nagu jõukus, suurem sissetulek, kõrgem haridus, autoriteet või asjatundja mingil alal, vaid on sõltuvalt suhtlussituatsioonist dünaamiliselt kehtestatav, „konstrueeritav” ja ka vaidlustatav. Ses mõttes on see eelkõige kognitiivse ja sotsiaalse sisuga mõiste.
Raamatus on lisaks teoreetilisele sissejuhatusele 12 artiklit. Järgnevas kirjeldame lühidalt nendes käsitletud teemasid ja uurimistulemusi.
4.1. Võimusuhete väljendamine keelekasutuses
Inimsuhtluses saab eristada kahte dimensiooni: vertikaalset (võimu) ja horisontaalset (solidaarsust). Võim avaldub juhtimise, domineerimise, jõu, asjatundmise, institutsionaalse autoriteedi või staatuse kaudu; solidaarsus aga põhineb kiindumusel, lähedusel, sõbralikkusel, armastusel, soojusel. Kahe (või enama) suhtluses osaleja vahel kehtivad võimusuhted, kui nad saavad kontrollida ja juhtida üksteise käitumist ja mõtteid. Võimusuhted võivad olla ebasümmeetrilised, kui üks suhtleja saab kontrollida teise käitumist (domineerib), kuid teine ei saa seda teha esimese suhtes (nt õpetaja ja õpilane, ülemus ja alluv). Võimusuhteid määravad mitmed tegurid, sh erinev ressursside jaotus, positsioon, domineeriv käitumine. Isik, kellel puudub teatav ressurss, sõltub teisest, kellel on see ressurss olemas, näiteks õigus kedagi karistada või tunnustada.
Sotsiaalsus on kaasaegses keeleteaduses oluline mõiste. Nii kognitiivne lingvistika, freimisemantika kui ka leksikaalne grammatika kannavad arusaama keele sotsiaalsest olemusest. Keele esmane funktsioon on suhtlus ning inimesed, olles sotsiaalsed olendid, kasutavad keelt kui suhtlemise vahendit.
Suhtluses on palju viise võimu väljendamiseks: vooruvahetuse reguleerimine, tagasiside, sagedasemad kõneaktide tüübid, teema, kasutatav keel (leksika, semantika, süntaks, morfoloogia, fonoloogia), ka mitteverbaalsed vahendid. Näiteks kui suhtluses eeldab üks eriline roll vooru kontrollimist (nagu ärikohtumisel), saab see osaleja (koosoleku juhataja) määrata, kes millal räägib ja kui kaua. Võimu võib väljendada positiivse tagasiside (jah, mhmh) andmatajätmisega ja suhtluspartneri tagasiside blokeerimisega.
Loomulikku keelt võib kasutada suhtluspartneri mõjutamiseks mitmel viisil. Näiteks jutustav, küsi- ja käsklause on kõik seotud kindlat tüüpi mõjutamisega. Neist kõige iseloomulikum võimu väljendusviis on imperatiivi kasutamine. Selle abil saab otse kontrollida teise isiku mõtlemist või käitumist.
Võimule alluja üldine käitumismall suhtluses on võimu rakendava partneri aktsepteerimine. Alluja püüab täita võimu omaja korraldusi, mida too väljendab kas otseselt imperatiivsete käskluste kaudu või kaudselt soovidena küsivas või deklaratiivses vormis. Siiski ei avaldu võimusuhted alati domineeriva või alistuva käitumisena ning teiselt poolt, domineeriv või alistuv käitumine ei märgi alati vastavat võimusuhet. Tavaliselt pole teada, kas mingi suhtlussündmus on võimusuhte väljendus või ei, kuni pole uuritud selle tausta.
On erinevaid keelelisi mehhanisme, mis kannavad võimu. Poliitilised terminid omandavad aja jooksul uusi tähendusi ja seda kasutavad ära poliitikud oma võimu väljendamiseks (näiteks on raamatus uuritud terminit populism Kreeka kriisi näitel). Analüüsides USA presidendi Barack Obama kahte poliitilist intervjuud (millest üks käsitleb samasooliste abielu, teine aga rõhutab saavutusi majanduses ja poliitikas eesmärgiga saada tagasivalituks), on näidatud, et tuleb vaadata ka konteksti, tekstiväliseid aspekte, nt presidendi võimuloleku faasi, et osata tõlgendada tema intervjuusid. Kõneleja võib viidata oma teadmiste allikale, selleks et tõsta sõnumi usaldusväärsust (Grice’i kvaliteedimaksiim). Keelt võib kasutada ka relvana, nagu näitab antisemitismi verbaalsete avalduste analüüs selles raamatus.
Võimu veenmismõju vastuvõtjale on uuritud raadiosaadete salvestuste alusel. Naise ja mehe hääle akustiliste parameetrite erinevatest väärtustest sõltub, kas kõneleja hääl kõlab rohkem või vähem võimukana.
Mõjukad inimesed kalduvad olema need, kes suudavad teisi veenda. Erinevad keelelised markerid ja stiil (nt retoorilised küsimused, keelelised äärmused) võivad kaasa aidata suhtluspartneri mõjutamisele soovitaval viisil.
Suhtlust saab lihtsaimal juhul vaadelda kui sõnumite vahetamist kahe osaleja vahel: kõneleja produtseerib sõnumi ja kuulaja tõlgendab seda. Kõneleja väljendab võimu, kui kuulaja tajub tema sõnumeid võimukate ja dominantsetena või kui kuulaja omistab sõnumitele võimu keeleliste või stilistiliste tunnuste alusel. Selline võimu ja domineerimise tajumine on seotud Grice’i implikatuuridega. Üldiselt on neid implikatuure käsitletud kui sõnumite kaudseid tähendusi, mida kuulaja järeldab kooperatiivsuse printsiibist lähtudes. Aga samas võivad implikatuurid olla ka järeldused kõneleja isiku ja omaduste kohta. Kui näiteks kõneleja kasutab alistuvat kõnestiili või selle teatud elemente, nagu kõhklust väljendavad funktsionaalsed häälitsused, sage üleküsimine või vastusest kõrvalepõiklemine, siis saab kuulaja teha järeldusi kõneleja kohta. Võimukas stiil toob kaasa võimu tunnetamise ja võimuga manipuleerimise ning see peegeldub sõnumi vastuvõtjate hoiakutes sõnumi teema suhtes.
Poliitilised liidrid jt avaliku elu tegelased kasutavad avalikkuse mõjutamiseks intensiivset keelt. Selliste leksikaalsete üksuste tarvitamine, mida vastuvõtjad tajuvad intensiivsetena (nt väga, eriti), on universaalne viis võimu näitamiseks hoiakute muutmise eesmärgil, näiteks debattides argumentide esitamisel. Hääle intensiivsus on samuti seotud võimu väljendamisega; selle mõju kuulajatele on uuritud katses (285 katsealusega), kus USA presidendi George Bushi kõnet Iraagile sõja kuulutamisel 1991. aastal loeti ette madala, keskmise ja kõrge intensiivsusega. Intensiivne kõne tõstab sõnumi veenvust.
Suhtluses on oluline õige suhtlusstiili valik. Kui näiteks kuulajate poole pöörduda kindlate, üheselt mõistetavate käskudega, siis võib see tekitada vastupanu ja protesti, sest otsene võimu väljendamine, mis võib ähvardada indiviidi isikuvabadusi, toob kaasa negatiivse reaktsiooni. Eksplitsiitsed käsud (tee seda!) mõjuvad üldiselt teisiti kui implitsiitsed (võiksid teha/peaksid tegema seda; kas sa ei teeks seda?).
Mitmeid debatte analüüsides (protestandid vs. katoliiklased Iirimaal, USA vs. al-Qaeda, homoabielude pooldajad ja vastased USA-s) on raamatus jõutud tulemusele, et kui suhtlus, kus üks pool domineerib ja teine allub, on konfliktne, siis võib kujuneda olukord, kus alluv pool ei soovi enam alluda, kuid samas puudub tal ka soov ise domineerida, vastupidiselt domineeriva poole oletusele.
Võimu mõistetakse ja kasutatakse sageli kui võimalust oma eesmärkide saavutamiseks. Aga oma võimu tunnetamine võib stimuleerida ka vastutustundlikumaid tegevusi, nagu suhtluspartnerite individuaalsete vajaduste arvestamine või isegi sotsiaalsete normide rikkumine teiste huvides. Sellisel juhul käsitavad võimukandjad võimu kui vastutust oma tegevuse tagajärgede eest ja selline käitumine on oluline edukaks suhtlemiseks. Sotsiaalne kontekst ja keel mõjutavad võimu kasutamist, kutsudes esile kas individualistlikumat või vastutustundlikumat võimu rakendamist.
4.2. Mis on Eestis tehtud?
Autoritele teadaolevalt pole keeleteadlased ja informaatikud võimusuhete analüüsimise ega modelleerimisega eestikeelses suhtluses otseselt tegelnud. Saab viidata mõnele uurimusele, mis on üksnes kaudselt seotud võimu väljendamisega.
Koit ja Õim on töötanud välja argumenteerimisdialoogi mudeli,(8) kus suhtluse alustaja eesmärk on mõjutada oma suhtluspartnerit tegema teatavat tegevust. Alustaja saab ahvatleda, veenda või ähvardada partnerit, tuues igal puhul esile erinevat liiki argumente tegevuse tegemise kasuks. Samas argumentide keelelist väljendamist selles mudelis ei vaadelda, implementeeritud dialoogsüsteem (DS) kasutab etteantud lauseid. Koit ja Õim modelleerivad suhtlusruumi, käsitledes selliseid (osaliselt ka võimu rakendamisega seotud) parameetreid nagu suhtluse kooperatiivsus, modaalsus (sõbralik, vaenulik), osalejatevaheline sotsiaalne kaugus jmt.(9) On uuritud soovide esitamist eestikeelsetes ametikõnedes ja leitud, et neis esineb piiratud hulk verbivorme ja kindlad verbid on süstemaatiliselt seotud kindlate kontekstitingimustega.(10) Hennoste jt on rakendanud rühmakuuluvuse analüüsi poliitikute kategoriseerimiseks netikommentaarides.(11) Küsimuste vormi, episteemilist staatust ja episteemilist hoiakut eestikeelses suhtluses käsitleb Tiit Hennoste.(12)
Rannut jt on käsitlenud keeleprotsesside juhtimist ühiskonnas, sh keele sotsiaalset aspekti, keelekorraldust, keelelisi inimõigusi, keele ja võimu vahekorda jm.(13)
5. Kokkuvõte
Eelnenud ülevaatest sai loodetavasti selgemaks, mida kujutab endast tekstide arvutitöötlus sellises valdkonnas nagu sotsiaalmeedia selle erinevates vormides. Üldise kokkuvõttena võib öelda, et see on midagi muud kui keele arvutianalüüs klassikalise arvutilingvistika mõttes. Seda võib küll vaadelda kui arvutilingvistika rakendusala, kuid nii materjal kui ka selle töötlemise eesmärgid ja meetodid on väga spetsiifilised – nii ei ole näiteks teksti semantilise analüüsi eesmärk teksti sisu „täielik” mõistmine, vaid ainult mingite semantiliselt määratletud andmete tuvastamine tekstis. Vastavalt varieeruvad ka meetodid, mida teksti analüüsimiseks kasutatakse. See keskendumine konkreetsetele rakenduslikele eesmärkidele ongi ilmselt vaadeldud valdkonna iseloomulikem joon.
Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) ja see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT20-56 „Eesti keele arvutimudelid”.
- L. K a l j u n d i, Oleme nõukogude aja pärandist hästi lahti saanud. (Intervjuu Tõnu Tannbergiga.) – Sirp 1. IV 2016. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/oleme-noukogude-aja-parandist-hasti-lahti-saanud/
- M. T r e u m u t h, A Framework for Asynchronous Dialogue Systems: Concepts, Issues and Design Aspects. (Dissertationes mathematicae Universitatis Tartuensis 72.) Tartu: Tartu University Press, 2011.
- Ü. P e t t a i, Eestikeelse teksti süntees arvutil. Diplomitöö. Tartu Ülikool, programmeerimise kateeder, 1985.
- E. K ä s p e r, Eesti keele lausete automaatne genereerimine. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, arvutiteaduse instituut, 2004.
- M. M i h k l a, I. H e i n, M-L. K a l v i k, I. K i i s s e l, R. S i r t s, K. T a m u r i, Estonian speech synthesis: Applications and challenges. – Computational Linguistics and Intellectual Technologies, Papers from the Annual International Conference „Dialogue”. Toim A. E. Kibrik. Moskva: РГГУ, 2012, lk 443−453; M. M i h k l a, E. M e i s t e r, Eesti keele tekst–kõne-süntees. – Keel ja Kirjandus 2002, nr 2, lk 88−97; nr 3, lk 173−182.
- K. T a m u r i, M. M i h k l a, Expression of basic emotions in Estonian parametric text-to-speech synthesis. – ESUKA / JEFUL 2015, kd 6, nr 3, lk 145−168.
- E. M e i s t e r, R. M e t s v a h i, S. F a g e l, Evaluation of the Estonian audiovisual speech synthesis. – Human Language Technologies – the Baltic Perspective: Proceedings of the Sixth International Baltic Conference, Baltic HLT 2014. (Frontiers in Artificial Intelligence and Applications 268.) Toim A. Utka, G. Grigonytė, J. Kapočiūtė-Dzikienė, J. Vaičenonienė. Amsterdam: IOS Press, 2014, lk 11−18.
- M. K o i t, H. Õ i m, A computational model of argumentation in agreement negotiation processes. – Argument & Computation 2014, nr 5, lk 209−236.
- M. K o i t, H. Õ i m, Suhtlusruum ja selle modelleerimine. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2016, nr 12, lk 113−124.
- O. G e r a s s i m e n k o, T. H e n n o s t e, R. K a s t e r p a l u, M. K o i t, A. R ä ä b i s, K. S t r a n d s o n, M. V a l d i s o o, E. V u t t, Kliendi soovide automaatne tuvastamine eestikeelsetes infodialoogides. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2007, nr 3, lk 135−154.
- T. H e n n o s t e, O. G e r a s s i m e n k o, R. K a s t e r p a l u, M. K o i t, K. M i h k e l s, K. L a a n e s o o, A. O j a, A. R ä ä b i s, Naabruspaarid ja kategoriseerimine netikommentaarides kui sidusa dialoogi loomise vahendid. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2011, nr 7, lk 43−58.
- T. H e n n o s t e, Küsimuse vorm, episteemiline staatus ja episteemiline hoiak. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 8–9, lk 674−695.
- M. R a n n u t, Ü. R a n n u t, A. V e r s c h i k, Keel, võim, ühiskond. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjastus, 2003.
Haldur Õim, Mare Koit
Suundumusi inimsuhtluse keelelises analüüsis ja modelleerimises (II)
„Loomingu Raamatukogu” kuuskümmend aastat 1957–2016. Bibliograafia. (Loomingu Raamatukogu.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2016. 176 lk.
Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu. Koostanud Arvo Krikmann. (Loomingu Raamatukogu, nr 1–2.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 112 lk.
Sirje Olesk, Anu Saluäär. Palat nr. 6. Kaks artiklit „Loomingu Raamatukogu” ajaloost. (Loomingu Raamatukogu.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 64 lk.
1957. aastal hakkas ilmuma Loomingu Raamatukogu. Väljaande 60. sünnipäeva tähistati suurelt ja pidulikult, ilmus koguni kolm juubeliväljaannet. Kõik ajakirja tänavuse aasta numbrid ilmuvad tähisega LR 60 (selle all on siiski täpsustus: LXI aastakäik).
Loomingu Raamatukogu bibliograafiaraamatud hakkasid ilmuma 20 aastat tagasi, st siis, kui nende ilmumine võimalikuks sai: kui oli võimalik nimetada autoreid, kelle LR-is ilmunud teosed olid nõukogude ajal raamatukogudest ära korjatud ja hävitatud. Kõige tuntumana muidugi Solženitsõn („Üks päev Ivan Denissovitši elus”, 1963, „Asja huvides”, 1964), aga vist ka Anatoli Kuznetsov („Legendi järg”, 1958), Vladimir Maksimov („Inimene on elus”, 1961), Georgi Vladimov („Rikas maak”, 1963), Vladimir Voinovitš („Tahan olla aus”, 1964) ja ehk veel mõni, kes oli kas Nõukogude Liidust lahkunud või muidu võimu suhtes halvasti käitunud. Võib-olla oli nende hulgas ka mõni välismaa autor, ei tea, enamasti siiski mässulised venelased.
Anu Saluäär nimetab oma kunagist töötuba palatiks nr 6 (see pika koridori lõpus asunud tuba kandis saatuse tahtel numbrit 6). Ta on leidnud toimetuse sahtlitest mõned vanad protokollid, toetub oma kirjatöös nendele, tsiteerib ja kommenteerib neid. Ka kirjandusteadlane Sirje Olesk kirjutab LR-st „järelejäänud paberite valgusel”. Edaspidi ootaks Anult ka omaenda pikemaid mälestusi 40-aastasest tööst LR toimetuses, jätkamaks ja täiendamaks Lembe Hiedeli mälestusi(1) samast palatist.
42 aastat pärast esmatrükki ja hävitamist jõudis lugejateni Arvo Krikmanni koostatud vanasõnavalimik „Laustud sõna lagub”. Krikmann oli nende aastate jooksul jõudnud tegelda nii vanasõnade, mõistatuste kui ka muude folkloristika probleemidega, saada Eesti TA akadeemikuks. Enne lahkumist jõudis ta siiski ära näha oma esimese vanasõnakogumiku (taas)ilmumise. Kogumikule lisatud artiklis kirjutab ta selle raamatu hävitamisega seotud folkloorist. Lisaksin veel ühe loo: omal ajal räägiti sellestki, et vanasõnad tuli vene keelde tõlkida, et Moskva tsensorid neid kontrollida saaksid. Ja – oh õudust! – mõni eestikeelne või murdeline ropp sõna mõjunud vene keeles hoopis sündsusetumana kui eesti keeles. Nõukogude ühiskond oli väga moraalne: raamatust ei tohtinud rahvas selliseid sõnu lugeda. See olnud üks selle raamatu pattudest.
Siiski arvan – nagu ka Krikmann –, et teose hävitamise peapõhjus oli lõppu lisatud bibliograafia, kus kajastusid ka hiljem Nõukogude Liidus keelatud, kuid omal ajal avaldatud teosed. Need, mida eespool nimetatud.
M. J.
Pro Folkloristica XVIII. Ristteel. Toimetajad Ave Goršič, Inge Annom. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2017. 116 lk.
Pärast nelja-aastast pausi on taas ilmunud noorte kultuuriuurijate konverentsi „Noorte hääled” ettekannetel põhinev artiklikogumik sarjast „Pro Folkloristica”. Järjekorras juba 18. köide kannab alapealkirja „Ristteel”, mis raamatu koostajate sõnul osutabkergematele ja raskematele valikutele, „millega on pidanud silmitsi seisma nii noored uurijad oma teemaga tegeldes kui ka inimesed, kes on olnud nende huviorbiidis”.(2) Kogumiku seitsmest tekstist neli põhinevad 2016. aasta kevadkonverentsi ettekannetel, 2013.–2015. aastal noorteadlaste peetud pea poolesajast ettekandest on kaante vahele saanud vaid kaks.
Väljaandest leiab peamiselt kaasaegseid protsesse, kogukondi ning meetodeid vaatlevaid uurimusi. Avaartikkel Keiu Telvelt, mis ei põhine konverentsiettekandel, tutvustab rakendusliku antropoloogia mõistet ning antropoloogide (ja teiste humanitaaride) ametialasel teel olevat ristmikku, kus on valida puhtalt akadeemilisele uurimistööle pühendumise ning ettevõtluse, kogukondade, riigisektori vms tarbeks kultuuriuurimuslikku vaatepunkti nõudvate rakendusuuringute tegemise vahel. Teatud mõttes joonistuvad need valikud välja ka kogumiku artiklites: Liis Serki sissevaade Saaremaa tühjenenud küladesse võiks pakkuda huvi omavalitsustele või riigihaldusministrile. Serk näitab, et erinevalt avalikus ja poliitilises retoorikas juurdunud katastroofi äärel oleva maaelu kujundist peegeldab suur lahkumine (mõiste, millega Lätis märgitakse maapiirkondade tühjenemist, lk 48) teistmoodi mobiilsust ja muutunud maaelukogemust, mis vääriks omaette küsimuseasetusi ja detailsemat uurimist. Anna Caroline Haubold seevastu esindab akadeemilist lähenemist, vaagides XXVI üldlaulupidu üksikasjalikult rituaali, festivali ja performance’i kontseptsioonist. Traditsioonilist laadi jätkavad Liis-Marii Roosnupu (seekord ainus folkloristikaalane) uurimus naise kujutamisest imemuinasjututüübi „Imeline põgenemine” Eesti teisendites ja Jevgenia Abroskina tekst Alam-Võtšegda komide identiteedist.
Kaks artiklit puudutavad etnograafilise ainese esitlemist näitusevormis, tuues rakendusliku ja akadeemilise suuna kõrvale ka uurimuste kunstilise esituse võimaluse. Nagu kirjeldavad Marika Alver ja Ave Taavet, pakub kunstiline projekt oluliselt mängulisemat lähenemist välitöödel kogutu esitamiseks, kuid sääraselt vormistatud sisu võib langeda ka ootamatu tsensuuri ohvriks (lk 113). Kõrge kunstiväärtusega tundlik ja täpne visuaalantropoloogiline materjal äratab tänapäeva pildikeskses maailmas palju tähelepanu, aidates sel viisil avalikkusele tutvustada varjatuks jäävate, marginaalsete ja stereotüüpide all kannatavate kogukondade elu, nagu näitab Annika Haasi auhinnatud fotoseeria Eestis elavatest romadest (kuraator Reena Purreti ülevaade näituse „Meie, mustlased!” loomisprotsessist).
V. S.
Juhani Salokannel. Nuoren Viron omatunto. Kansalliskirjailija A. H. Tammsaare. Vastapaino, 2017. 271 lk.
Juhani Salokannel tõlkis aastatel 2002–2013 soome keelde kõik „Tõe ja õiguse” viis osa. Nüüd on ta kirjutanud raamatu pealkirjaga „Noore Eesti südametunnistus. Rahvakirjanik A. H. Tammsaare”. Soomes tuntakse Tammsaaret ja tema loomingut kurvastavalt vähe: varasemad tõlked on vananenud ja teatrilavastused, mis eestlastele on Tammsaare loomingu aktuaalsena hoidnud, pole seal mõistagi tuttavad. Hiljuti tõlgitud (ja nüüdseks läbi müüdud) „Tõde ja õigus” annab aga soome lugejatele maitseproovi autori loomingust ja on tekitanud huvi meie klassiku vastu.
Salokannel rõhutab, et ta on kirjutanud üldhuvitava raamatu, mitte teadusliku uurimuse. „Ma refereerin Tammsaare romaanide ja novellide sisu ning annan neist loodetavasti piisava ülevaate, enne kui hakkan neid analüüsima ja tõlgendama, paigutama neid oma aega ja eesti identiteeti” (lk 7). Nii ongi autor osavalt põiminud omavahel kirjaniku eluloo, sissevaated XX sajandi I poole eesti vaimumaailma ja klassiku teoste tõlgendused. Raamatu kompositsioon on üllatav: raamat algab Tammsaare surmaga ja seejärel arutletakse, kuidas sai Tammsaarest eesti suurim klassik just nõukogude ajal ning mismoodi on tema loomingut tõlgendatud vabas Eestis. Salokannel tunneb hästi allikaid, ta viitab nii vanematele (August Annist, Leenu Siimisker, Heino Puhvel) kui ka uutele käsitlejatele (Toomas Liiv, Epp Annus, Jaan Undusk, Mirjam Hinrikus ja Maarja Vaino) ning on teost kirjutades usutlenud Vainot, Toomas Haugi ja Elmo Nüganeni. Tammsaare muuseumist on Salokannel leidnud huvitavaid fakte Anton Hanseni eraelu kohta. Raamatu originaalseim osa, mille tõttu see kindlasti ka eestindamist väärib, on aga teoste tõlgendused. Eriti põhjalikud on need „Tõe ja õiguse” kõikidest köidetest, kuid mööda pole vaadatud ka muudest teostest, näiteks on põhjalikumalt tutvustatud „Raha-auku”, „Kärbest” ja „Varjundeid”, eriti huvitavalt aga „Põrgupõhja uut Vanapaganat”. Teos on mõeldud eelkõige soomlastele, kuid eesti lugejad leiavad siit eeskuju, kuidas intelligentsel viisil kirjutada kirjanikust ja kirjandusest ka neile, kes ei ole kirjandusteadlased. Kui Salokandle raamat Jaan Krossist sidus autori elu peamiselt Eesti poliitilise ajalooga, siis Tammsaaret käsitledes kirjeldab Salokannel eesti vaimumaailma (Tammsaare kui filosoof/mõtleja) ja eesti mentaliteeti.
Eesti Keele Sihtasutus on kuuldavasti valmis avaldama teose eestikeelse tõlke, mis rikastab kindlasti meie kujutlust klassikust.
SIRJE OLESK
Mart Laar. Eesti suured armastuslood. Tallinn: Varrak, 2017. 319 lk.
Raamatu tagakaas reklaamib seda, kuidas „[a]jaloodoktor ja endine peaminister Mart Laar kirjutab kõige märgilisematest, kaunimatest ja põnevamatest armastuslugudest Eesti lähiajaloos”. Ometi tunnistab autor saatesõnas, et „Eesti armastustest pole lihtne kirjutada”, sest eestlasi on ikka peetud kiretuteks ja tuimadeks inimesteks, kellele äärmuslikud tundepuhangud võivad „näida pealiskaudsete ja kerglastena” (lk 8). Milles seisnevad siis need „kauneimad ja põnevaimad” armastuslood? Nimelt abielus. Juba raamatu teises lõigus paneb Laar armastuse võrduma abieluga (üksikute eranditega, nt Lui ja Minni Oleski skandaalihõnguline laulatamata kooselu ning noorelt surnud metsavendade, Karl Tähe ja Aino Tamme lühikeseks jäänud lõõm). Ja suhteportreedes mõõdab ta armastuse suurust, st abielu kui liidu soojust ja õnnelikkust silmatorkavalt sageli järglaste hulgaga: „...abielu oli siiski õnnelik, perre sündis kuus last....” (lk 64); „...abielu kujunes algusest peale õnnelikuks. Esimene laps Ilmar sündis 1911. aastal, seejärel riburada neli järgmist....” (lk 83); „Abielu oli väga õnnelik, peresse sündis arvukalt lapsi” (lk 140). Jne. Niisugustes sedastustes ei häiri üksnes sõnavara, millega laste saamist väljendatakse (neid „sündis riburada”, „vorbiti valmis trobikond”), vaid just tunnete mõõtmiseks ja õnne hindamiseks valitud raamistik. Laar ei ava, milliste allikate või kelle, kas osapoolte endi hinnangul „püsis armastus seni, kuni surm nad lahutas” (lk 67), eriti kui samasuguste väidete juures märgitakse ära ohtrad tülid, koguni abielu sagedane purunemisoht. Või kuidas on jõutud järelduseni, et „tülid tulenesid pigem siiski suurest armastusest kui põhimõttelistest lahkhelidest” (lk 74)?
Sedalaadi küsitavused jäävad teisejärguliseks, kui raamatu pealkirja sõnade rõhud ümber mängida: suured pole mitte armastused, vaid lood – need, mis Laari kirjeldatud inimestega, Eesti kultuuri- ja ajaloos kaasas käivad. „Esitatud valik on selgelt subjektiivne, lähtudes ka kättesaadavast materjalist” (lk 9), tunnistab autor, ent mõne (nt Juhan Luiga) kaasamine raamatusse näib põhjenduvat vaid kuuluvusega Eesti Üliõpilaste Seltsi, mille liige on ka Laar.
Ühelt poolt saab raamatust küll päris huvitava pildi 50-st silma paistnud paarist alates ärkamisajast kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni, ning seda enam-vähem kronoloogilisel teljel Jannsenitest ning Kreutzwaldidest kuni Alliksaarte ja Jaaksoniteni. Teisalt aga torkab silma ajaloodoktori huvi mitte niivõrd armastuse, kuivõrd just rahvuslikult meelestatud tüüpide, riigi- ja sõjameeste isikulugude vastu – tekst muutub kirglikuks siis, kui kirjeldatakse lahinguid ja iseseisvuse eest võitlemist (nt kindral Ernst Põdderi „armastusloo” kokkuvõttes, kus naist peaaegu ei mainitagi). Nii ei õnnestu päriselt eessõnas seatud taotlus – kummutada kerglasi üldistusi, mis jätavad kuulsa inimese abikaasa sageli teenimatult varju ja väärtustamata. Ent raamatu vaieldamatuks plussiks on mitmete perekonnalugude läbikirjutus (kõrvuti kütkestavate fotodega), ka perekondlike põimumiste (kes kelle väimees, õde-vend jne) ja huvitavate niidistike väljatoomine (nt oli Koidula abikaasa vaderiks Kreutzwald, lk 33), mis oleks võinud kajastuda ka nimeregistrina.
B. M.
100 silmapaistvat Eesti naist. Koostaja Martin Kivirand. Tallinn: Kirjastus Paradiis, 2017. 216 lk.
Saja silmapaistva Eesti naise eluloo kogumikku on valitud naisi akadeemikutest poplauljateni, vaadates ühelt poolt ajalukku ja otsides „esimesi”, teisalt libistades pilku üle tänase päeva. Suurkujusid on Eestis otsitud varemgi, kuid näiteks XX sajandist jõudis nende sekka(3) vaid seitse daami, seega naistest omaette nimekirja tegemine on põhjendatud: lugejale esitatakse küll valikuline, kuid siiski huvipakkuv läbilõige meie ajaloo ühiskondlikult aktiivsetest ja loovatest naistest.
Tegemist on laiemale avalikkusele suunatud kerge lektüüriga. Elulood on lühidalt ülevaatlikud, faktid ei koorma. Esiplaanil on iga naisterahva karjääri pöördehetked, loomingu tähtteosed ning olulisus omas ajas. Järjestus on tähestikuline, igaühele on pühendatud napp lehekülg, lisaks foto. Koostaja sõnul on tegemist subjektiivse valiku ning silmaringi avardava raamatuga, mis ei taotle entsüklopeedilisust.
Nimekirja põhimõte jääb tervikuna mõneti hämaraks. Ajalooline pool on huvipakkuv ja mälu värskendav, tuues varjust välja üldsusele vähetuntud naisi ja nende saavutusi, samuti nimetades neid, kes on kaasa aidanud eesti naiste emantsipatsioonile või pannud oma tööga aluse olulistele institutsioonidele Eestis. Samas mõnele tänapäevasele naisele tundub kuuluvat koostaja isiklik sümpaatia, kuid küsitav on, kas nad ka ajalukku püsima jäävad. On märgata, et tiitlitel „Aasta naine”, „Aasta sportlane” jne, samuti saadud teenetemärkidel on nimekirja koostamisel olnud oma osa. Siin on neid, kelle kaalukat elutööd on raske lühibiograafias kokku võtta, ja neid, kes tunduvad olevat valikusse jõudnud oma nähtaval oleku tõttu.
Saame teada, et eesti naine on läbi aja leidnud eneseteostuse just kaunite kunstide alal: üle poole valitutest on tegevad olnud kirjanduses, kunstis, muusikas või tantsumaailmas (tantsijaid on valikus rohkemgi kui näiteks (maali)kunstnikke). Mõnes valdkonnas (nt poliitikute ja ühiskonnategelaste osas) jääb pilt puudulikuks, sest välja on jäänud mitmed olulised nimed (Alma Ostra-Oinas, Lagle Parek, Siiri Oviir). Tänapäeva eesti naistest on eelistatud neid, kes on rahvusvaheliselt tuntud. Õnneks on meil nii ajaloost kui ka kaasajast nimetada siiski rohkem kui sada silmapaistvat naist! Valikusse on millegipärast sattunud ka üks väljamõeldud tegelane, Raja Teele, ent edasiminek on märgatav: 2015. aastal pidi vägevate Eesti naiste nimekirja täitma lausa viie ilukirjandusliku tegelasega!(4) Vaevalt Joosep Toots või Andres Paas leiaks sajandi suurkujudena äramärkimist…
V. S.
Pilt ja sõna. Hullunud Tartu 2010–2012. Crazy Tartu 2010–2012. Picture and Word. Tartu: Luul, 2013. 312 lk.
Pilt ja sõna. Hullunud Tartu teine 2013–2015. Crazy Tartu 2013–2015. Picture and Word. [Tartu:] Luul, 2016. 431 lk.
Alates 2010. aastast on igas novembris Tartu kaamost kirgastanud rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival „Hullunud Tartu”, mille üks eesmärke on olnud „pakkuda piire kompavaid elamusi piire kompavas novembrikuus” niisuguste loominguliste esitustega, mida „avalikkus pole varem kuulnud-näinud” (I, lk 5). Elamuslikkusele on aidanud kaasa ka iga kord erineva toimumispaiga valik: vana psühhoneuroloogiahaigla (esimene koht, mis justkui ei jätnudki festivali nimele muid võimalusi), TÜ endine anatoomikum ja kirik, kunagine trükikoda ja paberimuuseum, vana võimla jne. Festivali peakorraldaja Jaan Malin, kes „[k]onservatiivse inimesena ei usu ... eriti jutte internetiavarustesse paisatud tekstide jäävusse” (II, lk 5), on otsustanud juba traditsiooniks kujunenud üritus talletada kirjandust ja kunsti ühendavate kogumikena. Kahes seni ilmunus on esindatud üle 70 festivalil osalenud kirjaniku (peamiselt luule vormis, üksikute proosapaladega) ja oma teoste värviliste reprodega ligi 40 kunstnikku. Muidugi on nii mõnigi esineja osalenud festivalil korduvalt, kuid kooslus on ometi muljetavaldavalt mitmekesine nii loomelaadidelt kui ka päritolult. Kahju, et kogumikes ei kajastu igal aastal festivali osaks olnud muusikalised etteasted, mis ei ole pildist ja sõnast vähem kombanud elamuste piire.
Kirjanduslikule poolele keskendudes on kogumikel mitu väärtust peale tavapärase seltskondliku melumälu alalhoiu, mis üldjuhul festivaliraamatutega kaasneb. Esiteks on suurepärasel viisil pandud mõjuma ennekõike tekst ja mitte autori isik: küljenduslik lahendus juhib lugeja pilgu autori nimeni alles pärast tema teksti lugemist ning väljavõte iga kirjaniku CV-stki on esitatud pärast loomingut; sootuks puudu on aga foto, mis üldjuhul kipub kogumikes ja mis tahes uuemates antoloogiateski olema esiplaanil. Niisiis – kogumikud pakuvad puhast tekstimõju. Teiseks – siit tuleb kokku päris efektne pilt kaasaegse maailma luulest, autorite geograafiline ja kultuuriline taust on väga erinev. Siiski, iga eestikeelse tõlke kõrval oleks võinud tekst esineda algkeeles, mitte inglise keelde ümberpanduna, nagu üksikute keelte puhul (nt araabia) on miskipärast tehtud. Kolmandaks on neil raamatuil leksikonlik väärtus: iga autori teksti(de)le järgnev lühielulugu, mille igaüks on küllap ise enda kohta esitanud, keskendub loomealasele edule ja rahvusvahelistele saavutustele/tunnustustele. Ei saa ju siis pahaks panna, kui neist edukokkuvõtteist tuleb liiga selgelt esile ka igaühe edevuse määr. Ometi oleks võinud keegi neid ühtlustada, vähemalt selle tasandinigi, et eesti- ja ingliskeelne teave ei esitaks erinevaid andmeid ning et infost tuleks välja iga autori vanus ja päritoluriik.
B. M.
Tõnu Tender. Keel + haridus = poliitika. Valik kirjutisi ja ettekandeid. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 2016. 319 lk + fotod (23 lk).
Tõnu Tenderi raamat on kogumik artiklitest ja ettekannetest, mis on avaldatud või esitatud umbes viimase veerandsajandi jooksul. Autor on keeleteadlane ja keeleametnik, kes tunneb suurepäraselt valdkonda, millest kirjutab. Pikaaegne kogemus ja ametialane kohustus vastutada Eesti keelepoliitika eest nii heas kui ka halvas jätab paljudel juhtudel autori neutraalseks. Tõnu Tender on pidanud aja jooksul võimalikult objektiivselt ja faktitruult seletama, selgitama ja ka õpetama, mis on mis Eesti keelepoliitikas. Tasakaaluka lähenemisnurga ja oskusliku ning piltliku sõnaseadmise abil on arusaadavus artiklites tagatud ja eesmärk saavutatud.
Autori tugev külg ongi süsteemsus. Kogumiku artiklid ja ettekanded on jaotatud kuueks peatükiks: „Eesti keel Eesti riigis”, „Eesti keel ja meel mujal”, „Keeleilu”, „Väikese kõnelejaskonnaga keeled”, „Euroopa keelemapp”, „Võõrkeelte õpe ja mitmekeelsus”. Saatesõnas on autor välja toonud neli laiemat valdkonnajaotust Eesti keelepoliitikas: eesti keel emakeelena, eesti keel teise keelena, eesti keel välismaal ja võõrkeeled Eestis. Sellest jaotusest lähtuvalt on süstematiseeritud ka artiklid ja ettekanded, pühendades eraldi tähelepanu eesti keele erikujudele ja Euroopa keelemapile. Viimase eestindamine on suures osas autori teene. Kogumikku on mahtunud kirjatöid ka eelmisest sajandist (1987. aastast), kui autor noore inimesena keele ja tuleviku pärast südant valutas.
„Keel + haridus = poliitika” on kompaktne ülevaade Eesti keelepoliitikast ajas ning aitab valdkonnaspetsiifilisi mõisteid ja tegevusi üldarusaadavaks muuta. Autor tunneb teemat ja armastab valdkonda, millest kirjutab. Viited, vihjed ja osundused on täpsed, kaasautorid nimetatud. Aja-, koha- ja faktitäpsust lisab seegi, et tegemist pole tagantjärele ümberkirjutustega või meenutustega möödunust, vaid alles on hoitud ja kokku koondatud just sel ajal kirjutatud artiklid, kui teema oli ühiskonnas aktuaalne.
Kogumikku võib lühidalt iseloomustada märksõnadega asjatundlik, loogiline, selge ja arusaadav. Heakeelse sõnaseadjana oskab autor lugemishuvi äratada ka keelekaugetes inimestes, kuid haridus- ja keeleinimestele on käesolev kogumik käsiraamatuks nii mõnegi teema süvitsi mõistmisel.
Artiklitest ja ettekannetest paistab, et keele teemal kirjutamine ja sõna võtmine on pikki aastaid olnud autori südame sund, mitte ametialane kohustus, seetõttu on keelemõtete ajaline ja temaatiline koondamine ühtede kaante vahele vajalik ettevõtmine.
RIINA KOOLMEISTER
- L. H i e d e l, Loomingu Raamatukogu alaeast. Märkmeid ja meenutusi. – Vikerkaar 1995, nr 5–6, lk 138–149; nr 7, lk 80–85; nr 8, lk 67–75.
- http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat =89 (11. V 2017).
- Sajandi sada Eesti suurkuju. Koostaja Tiit Kändler. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002.
- 100 vägevat eesti naist – Lydia Koidulast Anu Saagimini. – Õhtuleht 7. III 2015.
Mall Jõgi, Vivian Siirman, Sirje Olesk, Brita Melts, Riina Koolmeister
Lühidalt
Hindrik Prants. Eesti asi ja maailma lugu. Koostanud Hando Runnel. (Eesti mõttelugu 128.) Tartu: Ilmamaa, 2016. 416 lk.
Hindrik Prantsu (1858–1932) on ühes tema nekroloogis nimetatud Eesti vanimaks ajakirjanikuks ja ajaloo andmete kogujaks,(1) rõhutades seega paralleelselt tema ülipikka ajakirjanduslikku aktiivsust ning eluaegset huvi ajaloo ja muinasteaduste vastu. Umbes samasugusest arusaamast Prantsu tegevuse kohta lähtub ka Hando Runneli koostatud artiklikogumiku pealkiri „Eesti asi ja maailma lugu”. Nagu koostaja on märkinud (lk 403), on teose kaante vahele mahtunud tekste peamiselt kahest kitsamast ainevaldkonnast: veidi alla poole raamatust moodustavad Setumaa ja Lõuna-Eesti (st Prantsu enda lapsepõlvekodu) teemalised kirjutised, ülejäänu võtavad enda alla Eesti ja selle lähemate sugulas- ja naaberrahvaste ajaloo käsitlused. Raamatust saab välja tuua mõned temaatilised dominandid, mis Prantsu loomingut tervikuna iseloomustavad.
Esimese asjana võib öelda, et Hindrik Prants oli oma aja inimene kõige paremas mõttes: mõneti lausa krestomaatiline järelärkamisaja tegelase tüüp, kes püüdis kehvade olude kiuste jätkata oma eelkäijate (eriti Jakob Hurda) aateid ning tegi isamaalise liikumise heaks tohutut tööd. Seejuures ei tõusnud Prants kunagi oma kaasaegse Villem Reimaniga võrreldavaks poliitiliseks suurkujuks, rääkimata kümmekond aastat nooremast Jaan Tõnissonist. Oma osa nn Tartu renessansis oli aga temalgi ja üldjoontes võib nõustuda Kristiina Tiidebergiga, et Prants pole siiski nii tundmatu, kui kogumiku järelsõna põhjal võib mulje jääda.(2)
Hindrik Prantsu ajakirjanduslik-ajaloolist tegevust oleks ehk kõige täpsem nimetada rahvavalgustuslikuks – kogumiku kõiki tekste läbib lakkamatu püüd omaaegset lugejaskonda (st eesti rahvast) harida ning ühtlasi suunata õigesti mõtlema ja tegutsema. Järgnevalt vaatlen neid kahte aspekti lähemalt.
Oma kaasaegsetelt on Prants üle võtnud rahvavalgustusliku tegevuse põhiülesande, milleks on uinunud rahvuse äratamine ning, viimase tähtsa osana, rahvale tema ajaloo (tagasi)andmine. See siht ei muutunud Prantsu jaoks ka Eesti iseseisvuse kättejõudmise järel: veel aastal 1930 kajab tema kirjutistes vastu ammune vaidlus ajalooliste ja ajalootute rahvaste üle, kui ta kinnitab, et „[k]üll on olnud meie rahva senine ajalugu koguni k u r b l o o l i k, aga ta o n o l e m a s” (lk 139). Ajaloo „tagasiandmise” eetosest tuleneb ühtlasi see, et igasuguse teabe asjakohasuse peamine kriteerium on selle uudsus emakeelse lugeja jaoks. Prants sedastab korduvalt, et ühest või teisest sündmusest on selle küllaldase tuttavlikkuse tõttu lähemalt rääkimata jäetud (nt lk 396) või, vastupidi, just vähese tuntuse tõttu tuleb see põhjalikumalt jutuks võtta (nt lk 255). Järelsõnas mainitud Prantsu akadeemiline harimatus (lk 403) ei mängi seejuures suuremat rolli: polnud ju autori eesmärk isegi Rootsi riigiarhiivis primaarallikatega tutvumas käies mitte akadeemilises ajalooteaduses kaasa rääkida, vaid ikka midagi sellist leida, „mis meil uudiseks on” (lk 330). Ja uusi teadmisi leiab ka tänapäevane lugeja Prantsu laia haardega kirjutistest hulganisti, olgu need pealegi vananenud või ebatäpsed (faktivigu on osalt korrigeeritud toimetaja allmärkustes). Seejuures tuleb lisada, et Prantsule pole võõras ka allikakriitika, näiteks antiiksetest kirjandusteostest eestlaste jälgede otsimisega seoses (lk 215).
Rahvavalgustuse teine aspekt informeerimise kõrval, lugeja õigesti mõtlema ja tegutsema suunamine, on Prantsu tekstides subtiilsem, kuid siiski täiesti olemas, ja selles ilmnevad selgelt tema enda alalhoidlikud poliitilised sümpaatiad. Ajal, kui ka Eestis olid ammuilma pead tõstnud radikaalsed vasakpoolsed poliitilised liikumised, rõhutab Prants, et „mässulisus” on „hoopis minu loomu vastu” (lk 16), ning mõistab üheselt hukka 1863. aasta Poola ülestõusu, mille tulemusena „[v]abadusepüüete peale oli halb vari langenud” (lk 327), ja keiser Aleksander II tapmise narodnikute poolt (lk 356–357), millega uuendusmeelse tsaari plaanidele ots peale tehti.
Poola ülestõusu ebaõnnestumine pidi Prantsu meelest olema ka eestlastele tõenduseks sellest, kuhu viib „kitsarinnaline seisusekasu otsimine ja ebaviisiline „võimsate voolude” peale toetamise lootus” (lk 328). Selle asemel et revolutsioonilise vägivalla najal „täite purjedega” „täielise iseseisvuse poole sõita” (lk 326), nagu Poolamaal oli toimunud, oli Prantsu meelest eelistatavam tasane kultuuritöö, rahva haridustaseme järkjärguline tõstmine ning olude uuendamine vastaspoolte vahel lepitust otsides. Eesti rahvusliku liikumise ajalugu iseloomustab ta sõnadega: „Vahel vapralt tegutsedes vaenuväljal, vahel kadaklises kannatuses end edasi viies oma rahulikus vastupidavas töös” (lk 139). End ja omaaegset eesti rahvast loeb ta küll pigem viimase töö tegijate hulka, lipukirjaks ühise „Eesti koja ehitamine” (lk 88).
Sellele rahumeelsele arenguaatele lisandub Prantsu kaljukindel usk rahvuste põhimõttelisse igikestvusse ning ühtlasi äge vastumeelsus nende igasuguse poliitilise, rahvusliku ja usulise fragmenteerumise suhtes. Kirjutades Setumaast, rõhutab ta positiivse nähtusena seda, et eestlaste ümberasumine sinna ja üleüldine Eesti mõju kasv avab Setumaale uusi ja paremaid väljavaateid (lk 109, 115), tänu millele võib lõpuks sinnagi jõuda „kosutav ja elustav korraldaja võim ning hariduse õhk” (lk 29). Eestlaste ajalugu laiemalt näeb Prants suurte lõhkumiste jadana, mille käigus edenema hakanud ülesehitustöö on ikka ja jälle uuesti põrmuks löödud. Seejuures pole Eesti rahvasoo algõnnetuseks mitte allajäämine muistses vabadusvõitluses, vaid hoopis eesti hõimude kaasasutatud (vt lk 111, 121–123, 128, 268) muistse Vene riigi slaavistumine (lk 145), mille tõttu eestlased pidid viimasest paratamatult uuesti lahku lööma ja tugeva keskvõimu puudumise tõttu seejärel XIII sajandi „vabadussõjas” ristirüütlitele alla vanduma.
Viimane lüüasaamine viis mõistagi juba edasise, eriti vaimse killustumise ja allakäiguni. Eestlaste vanemate hukkumine vabadusvõitluses ja Jüriöö ülestõusu ajal tähendas, et „kadus iga pide, mille najal rahva ühistunne ja iseteadvus end veel alal hoida oleks saanud” (lk 152), ning ajaloo edasine kulg jäi tumedaks kuni XIX sajandi ärkamisajani, mõned heledamad laigud välja arvatud. Viimaste seas kerkib Prantsu jaoks esile vana hea Rootsi aeg, mis tõi eestlastele juba varakult seda „korraldaja võimu ja hariduse õhku”, millest setud ilma jäid ning mille traditsioone eeskätt tänu hernhuutlastele mõnel määral ka XVIII sajandil jätkata õnnestus (lk 131).
Erinevatest fragmenteerimisohtudest on Prantsule tõsiuskliku inimesena iseäranis vastumeelne ateism, see „kirjanduslik umbrohi” (lk 281), ning hukka mõistab ta ka usuvaenu laiemalt, nähes selles otsest rahvuslikku õnnetust ja Eesti laastamise põhjust, kui protestantlikud rootslased sõdisid katoliiklike poolakate ja õigeusklike venelaste vastu, nii et „inimene unustas ära, et ta inimene on” (lk 26). Suur õnnetus oli tema jaoks ka XIX sajandi usuvahetusliikumine, mis jällegi oli eestlasi asjata killustanud (lk 160–161).
Prantsu suhtumine võõrvõimu kui niisugusesse on ambivalentne. Ta arvab, et „[i]seenesest ei tarvitse kellegi rahva võõra võimu alla minek veel olla hukatuseks, vaid sellest võib tulla ta arenemiseks tulugi” (lk 152), nagu seda olevat näha Rootsi alla läinud soomlaste juures, kus „võõras valitsus mõjus rahvuse ü h i s t a j a n a, Eestis mõjus ta otse l õ h k u v a l t” (lk 153). Ent ka baltisakslasi ei kiirusta ta lõpuni hukka mõistma, vaid rõhutab, et Eesti on heas ja halvas Saksa „vaimliste vooludega” ühenduses seisnud (lk 36), pidades positiivsetena silmas eeskätt ristiusku ja reformatsiooni, kuigi mõlema saabumine oleks kahtlemata võinud paremini toimuda. Eesti rahva põliste vaenlastena näeb Prants pigem Venemaad ja õigeusku, mis juba muistsetest aegadest peale oli Läänemere ääres oma võimu kindlustada püüdnud, eestlasi seejuures korduvalt ümberusustada ja ümberrahvustada püüdes. Eesti iseseisvusele eelnenud kirjutistes leidub Vene-suunalist kriitikat muidugi vähe, kuid hiljem ei kohku Prants Venemaad iseloomustamast „kurjakuulutava „ida-hallana”” (lk 147), mille imperiaalsete ambitsioonide täitmatus viis Vene-Jaapani sõjani (lk 379–380) ja Esimese maailmasõja puhkemiseni (lk 390).
Esimese maailmasõja aastatel arenes Prantsu Vene-vaenulikkus ning ühtlasi Rootsi- ja Soome-sõbralikkus kompromissivalmiduseks Saksamaaga. 1916. aastal Rootsis viibides oli ta ühenduses Saksa välisministeeriumi finantseeritud propagandaorganisatsiooniga Venemaa Võõrrahvaste Liiga ning väga lähedal sellele, et sinna eestlaste esindajana liikmeks astuda.(3) Ilmselt Soome aktivisti Herman Gummeruse vahendusel teatas Prants Rootsi kindralstaabile, et Eestis, kus sõja alguse meeleolu oli olnud saksavaenulik, oodatakse nüüd Saksa sõjavägesid vabastajatena.(4) 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal oli Prants eestikeelse Tallinna Päevalehe peatoimetaja, käis Saksa võimude kutsel Eesti ajakirjanike esindajana Saksamaal ringreisil[5] ning võeti 1919. aasta suvel kollaboratsionismis kahtlustatuna Eesti sõjaväevõimude poolt mõneks ajaks isegi vahi alla (ERA.1.7.8., l 29).
Need võib-olla üllatuslikud faktid osutavad, et Prantsu mõttemaailmas leidub aspekte, mille mõistmiseks kogumikus avaldatust päriselt ei piisa, kuid milleta ta Eesti mõtteloos oma õigele kohale ei asetu. Kergelt naiivne, XIX sajandi ärkamisaegseid traditsioone edasi kandev isamaalisus ja koduloolisus, mis raamatu tekste iseloomustab, annab pildi, mis pole küll vale, kuid mida tuleks vähemalt kahes osas täiendada. Esiteks on pisut hagiograafiline Lincolni-biograafia selles raamatus ainuke tekst, mis esindab Prantsu vaimulikku külge, viimasel oli tema mõtlemises aga vähemalt sama oluline roll kui ajaloohuvil. Teiseks tuleks hoiduda Prantsu alahindamisest Eesti asja ajajana. Esindades Eesti rahvusluse n-ö hallparunlikku ja Saksa-sõbralikku suunda, mis on küllap mõistetavatel põhjustel unustusehõlma vajunud, mängis ta Esimese maailmasõja aastatel salajast poliitilist rolli, mis pole laiemalt tuntud, kuid vääriks enam tähelepanu.
Lõpetuseks võib taas kord nentida, et mõtteloo marginaalsematel kujudel on tihti oma varjatud küljed ning mõnikord on nad marginaliseerunud põhjustel, mis pole võimalikest kõige ootuspärasemad. Kahtlemata leidub teisigi Prantsu-sarnaseid enam või vähem unustuse hõlma vajunud varase eesti rahvusliku liikumise heeroseid ja loodetavasti maldab kirjastus Ilmamaa ka tulevikus mõnele tähelepanu pöörata.
- Hindrik Prants U. Eesti vanim ajakirjanik ja ajalooliste andmete koguja. Hoolsa sulemehe kirju elukäik. – Sakala 19. XI 1932, lk 2.
- K. T i i d e b e r g, Saada venelaseks või eestlaseks. – Sirp 19. VIII 2016.
- S. Z e t t e r b e r g, Die Liga der Fremdvölker Russlands 1916–1918. Helsinki: Suomen historiallinen seura, 1978, lk 151–152.
- Krigsarkivet (Stockholm), Generalstaben, Utrikesavdelningen, E I d, kd 6, nr 2994.
- J. K r u u b e r g, Okupatsiooniaegne „Tallinna Päevaleht”. Viimane Saksa leht eesti keeles. – Vaba Maa 26. VI 1932, lk 5.
Mart Kuldkepp
Üks väsimatu rügaja vaimupõllul
Kui Imbi Paju 2005. aastal Soomes esilinastunud filmi „Tõrjutud mälestused” näidati sama aasta novembris esmakordselt Eestis, tõi see uue viisi stalinistlike repressioonide ja võib-olla kogu nõukogude aja mäletamisse Eestis. Film tekitas suure emotsionaalse vastukaja nii väljapaistvate kultuurikriitikute kui ka laiema publiku hulgas, justkui oleks küüditamisest ja Nõukogude vangilaagritest räägitud esimest korda (vt nt Luik 2005). Jäi mulje, et nende sündmuste mõju inimeste elule õnnestus pärast pea kaht aastakümmet kestnud mälutööd näidata alles selles filmis.
„Tõrjutud mälestused” oli uudne mitmes mõttes. Esiteks on see väga isiklik lugu režissööri emast ja tädist, kaksikõdedest, kes võeti vaevalt täisealiseks saanutena 1948. aastal NKVD poolt kinni kahtlustatuna metsavendade aitamises ja saadeti vangilaagrisse Arhangelski oblastis. Kuid film räägib ka selle suuresti mahavaikitud loo mõjust režissöörile, kes püüab filmi tegemise käigus mõista ema ja tädi läbielamisi, pannes nende loo kokku teiste represseeritute, ekspertide tunnistuste ja arhiivimaterjalide põhjal. Teiseks oli Paju film erakordne, sest see räägib vangilaagritest naiste soolise kogemuse kaudu ning käsitleb seksuaalse alanduse ja vägivalla teemat riikliku terrori kontekstis. Kolmandaks kasutab Paju loo jutustamiseks mõjusat filmimeediumit, mida ei oldud repressioonidest rääkimiseks Eestis varem kuigi palju pruugitud. Neljandaks, film valmis osaliselt Soomes ja ka esilinastus seal ning on teadlikult suunatud rahvusvahelisele publikule. Kõik need asjaolud muutsid filmi uudseks ja aitasid kaasa selle edule nii Eestis kui ka välismaal.
Kuid filmi ühes esimestest arvustustest, mis kannab kõnekat pealkirja „Nii hilja valmis siis Eesti esimene holokaustidokk!”, pakub Jürgen Rooste välja veel ühe filmi suure mõju põhjuse. Pangem tähele, film ei räägi holokaustist. See räägib Nõukogude vanglatest ja vangilaagritest ning isegi ei võrdle neid holokaustiga. Miks nimetab kriitik seda siis holokaustifilmiks? Ta põhjendab oma valikut nii: „Moodsa dokfilmikunsti ajaloovalla lingua franca on kindlasti holokausti-filmindus, lausa omaette žanr”, ja lisab, et „toda head keelt, millega õukonda, suure ilma akadeemilisse või siis vähemasti avalikku, üldkasutatavasse ruumi pääseks, räägivad siin veel vähesed” (Rooste 2005). Rooste näib ütlevat, et holokaustiteemalised filmid on loonud ajaloost rääkimiseks teatava keele, mis on „suures ilmas” arusaadav, aga mida Eestis veel hästi ei vallata. „Tõrjutud mälestused” on erakordne seetõttu, et kasutab Nõukogude repressioonidest rääkimiseks esmakordselt seda keelt. Kuigi film ei viita vähemalgi määral holokaustile, tunneb kriitik ära just selles mälukultuuris kujunenud keele, mida on aga võimalik kasutada ka teistest vägivaldsetest ajaloosündmustest rääkimiseks. Enne kui asuda täpsemalt uurima, mis keel see on ja kuidas see on kujunenud, tuleks selgitada, mida mõeldakse siin keele all.
Rooste tähistab sõnaga keel seda, mida mälu-uurijad nimetavad mäluvormiks. Ann Rigney on juhtinud tähelepanu sellele, et minevikust ei saa rääkida ükskõik kuidas. Selleks saab kasutada vaid seda keelt, neid mäluvorme, mis on vastavas ajaloolises ja kultuurilises kontekstis käepärast. Isegi kui eri inimgruppide ajalugu on alati unikaalne, on mäluvormid ja mäletamise tehnoloogiad sageli sarnased, kultuurideülesed, üksteiselt laenatud ja taaskasutatud (Rigney 2005: 24). Rahvusülese mälu uurijad ongi viimastel aastatel huvitunud sellest, kuidas jutustused, pildid ja mäluvormid kultuuride vahel rändavad ja kuidas ühes kultuurilises kontekstis kujunenud vorme kasutatakse ajalooliselt ja poliitiliselt hoopis erineva mineviku mäletamiseks (Erll 2011: 4). Kuid mis on siis see mäluvorm, millest Rooste räägib, ja kuidas see on kujunenud?
Rahvusülene mälukultuur ja trauma
Nüüdisaegne Teist maailmasõda puudutav mälukultuur, nagu me seda praegu tunneme, kujunes välja ajapikku. Kui vahetult pärast sõda pühendus Euroopa ülesehitustööle, pööramata suuremat ühiskondlikku tähelepanu sõja ajal toime pandud inimsusvastastele kuritegudele, siis alates 1960.–1970. aastatest tõusis ilmasõja mäletamise keskmesse Euroopa juutide hävitamine natside poolt. Varasemad modernistlikud tulevikuutoopiad ja progressiusk asendusid XX sajandi ajalooliste katastroofide mäletamisega.
Järgnevatel aastakümnetel leidis holokausti mäletamine laia kultuurilise kandepinna ka väljaspool Euroopat ja Põhja-Ameerikat ning 1990. aastate alguseks oli see kujunenud rahvusüleseks mäluks. Daniel Levy ja Natan Sznaider nimetavad seda ka kosmopoliitseks mäluks ning on näidanud, kuidas alates 1990. aastatest olid paljud riigid sunnitud suhestama oma rahvuslikku mälu selle ajaloosündmusega (Levy, Sznaider 2006). Lisaks kujunes holokaustist globaalne mäluimperatiiv, mõõdupuu, mis aitaks vastustada genotsiidi ja inimõiguste rikkumisi tulevikus. See tähendas ka seda, et holokausti abil sai rääkida teistestki vägivaldsetest ajaloosündmustest mujal maailmas. Michael Rothberg on näidanud, kuidas orjandusemälu USA-s ja Euroopa kolonialismi ajalugu hakati üha enam teadvustama just võrdluses ja võistluses holokaustimäluga (Rothberg 2009).
Seoses holokausti esiletõusuga muutus mitte ainult see, mida minevikust mäletati – inimsusvastased kuriteod sõja kangelastegude asemel –, vaid ka see, kuidas seda tehti. Alates XX sajandi lõpust on läänemaailm keskendunud mineviku mäletamisel mitte kollektiivsetele kangelastegudele, vaid üksikisikute psühholoogilistele kannatustele ja traumadele, pöörates tähelepanu sellele, kuidas tulla toime vägivaldsete sündmuste järelmõjuga inimeste eludele.
Antropoloogid Didier Fassin ja Richard Rechtman on uurinud, kuidas traumast on viimase kolmekümne aasta jooksul saanud keskne moraalne kategooria, mille abil mõtestada suhet minevikuga, ja nad on näidanud, et trauma esiletõusu taga ei olnud vaid psühhiaatria edenemine, mis võimaldas diagnoosida varem tähelepanuta jäänud nähtusi (Fassin, Rechtman 2009: 6). Pigem andis psühhiaatria nime nähtusele, mis oli kerkinud keskpunkti seoses ajalooliste arengutega, muutunud kultuurilise tundlikkuse ja kollektiivsete väärtustega.(1) Trauma tõusis esile 1970. aastatel, kui USA-s hakati tunnistama Vietnami sõja veteranide psühholoogilisi probleeme ja võitlema naiste õiguste eest. Ajaloolise vägivalla mõtestamisel sai trauma paradigma valdavaks aga 1990. aastatel seoses holokausti ohvrite tunnistustega. Tänaseks on traumast saanud mäluvorm, kultuurikeel, mille abil on võimalik rääkida vägivaldsetest ajaloosündmustest üle kogu maailma ja mis on rahvusvaheliselt arusaadav.
Fassini ja Rechtmani trauma kui moraalse kategooria sotsiaalajalugu on minu jaoks eriti huvitav, kuna see kaardistab moraalse sõnavara muutumist. See näitab, et trauma on keel, mille abil on alates XX sajandi viimasest veerandist hakatud mõtestama poliitilisi konflikte ja ebaõiglust, aga see ei ole olnud ainus keel – see asjaolu torkab silma eesti laagri- ja küüditamismälestustes.(2)
Artiklis uuringi seda, kuidas on muutunud stalinistlike repressioonide mäletamine Eestis viimaste aastakümnete jooksul. Artikli järgmine osa annab ülevaate laagri- ja küüditamismälestustest enne „Tõrjutud mälestusi”: kuidas need kerkisid esile alates 1970. aastatest eesti pagulaskogukondades ja alates 1980. aastate lõpust Eestis ning kuidas neist räägiti, kasutades ebaõigluse ja vahel vastupanu sõnavara. Näitan, et esimesed katsed mälestada küüditamist ja vangilaagreid olid kohaliku iseloomuga ja kasutasid tol ajal kultuuris käibivaid mäluvorme. Isegi kui holokaustimälu globaliseerumine ja trauma muutumine universaalseks moraalseks kategooriaks langes laias laastus kokku repressioonide avalikustamisega Eestis 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, jäi taasiseseisvunud Eesti mälukultuur traumaparadigmast esialgu suuresti puutumata.
Trauma keel jõuab repressioonide mälukultuuri alles 2000. aastate keskel filmiga „Tõrjutud mälestused”. Artikli teises pooles näitan, kuidas Paju film erineb varasematest laagri- ja küüditamismälestustest, sest see keskendub üksikisikute psühholoogilistele kannatustele. Film juhatas sisse uue ajastu stalinistlike repressioonide mäletamises, sest alates sellest filmist on ebaõigluse ja vastupanu sõnavara tasapisi asendunud psühholoogiliste traumade omaga kui mitte mälukultuuris laiemalt, siis vähemalt kunstilistes mälumeediumites. Samuti on repressioonide mäletamine nüüd suuresti suunatud väljapoole, rahvusvahelisele publikule ja kasutab kultuurideüleseid mäluvorme, mis muudavad Eesti ajaloo rahvusvaheliselt arusaadavamaks.
Traumateooria seletab tunnistusi, kus ei kasutata traumasõnavara, latentsusega. Traumat määratletakse varjatud hingehaavana, mis on tekkinud mingi sündmuse tagajärjel, mida inimene ei ole suutnud oma kogemusse põimida ja mis seetõttu annab endast tunda alles hiljem, põhjustades hingehädasid just oma nähtamatuse ja mõistetamatusega (Caruth 1995: 4). Traumadiskursuse seisukohalt võiks öelda, et kui taasiseseisvunud Eesti mälukultuur ei kasuta repressioonide mäletamiseks esialgu traumasõnavara, siis tuleneb see sellest, et traumad on latentses staadiumis. Fassini ja Rechtmani traumaajalugu lubab aga oletada, et kannatuste mittetraumaatilise mäletamise puhul võib olla tegemist teistsuguse mäluvormiga. Catherine Merridale, kes on uurinud stalinistlike repressioonide sotsiaalset mälu Venemaal, tunnistab, et tema jaoks ei olnud trauma mõiste uurimistöös kuigi kasulik: „Eesmärk ei ole seada kahtluse alla kannatuse ja trauma suurt ulatust Nõukogude Venemaal, vaid näidata, et inimesed suhtusid sellesse teistmoodi” (Merridale 2010: 381). Ta väidab, et isegi kui kannatused on universaalsed, on nendega toimetuleku viisid kultuuriti erinevad.
Laagri- ja küüditamismälestused enne „Tõrjutud mälestusi”
Kuna vangilaagrid ja küüditamine(3) olid Nõukogude Eesti avalikkuse üheks kõige suuremaks tabuks kuni režiimi lõpuni, siis ilmusid esimesed stalinistlikke repressioone käsitlevad tekstid paguluses, peamiselt alates 1970. aastatest Rootsis. Nende autorid olid Siberist tagasi tulnud ja siis läände emigreerunud inimesed või olid need kirja pandud Eestis ja siis Rootsi smugeldatud.(4) Kui vaadata esimeste aruannete vormi, siis on nende peamiseks eesmärgiks informatsiooni andmine: vangilaagris ja küüditamisel kogetud vintsutuste, nälja, külma, äärmise puuduse ja haiguste võimalikult täpne dokumenteerimine. Need kained isiklikud tunnistused ei psühhologiseeri kogemust ja kasutavad pigem ebaõigluse kui trauma keelt.(5) Mõeldud tõstma pagulaskogukonna teadlikkust, oli nende mõju kodumaal piiratud. Kui mõni tekst smugeldatigi tagasi Eestisse, siis ei pääsenud see kuni 1980. aastate lõpuni avalikku sfääri mõjutama.
Taasiseseisvumise perioodil 1980. aastate lõpus sai just repressioonide avalikustamisest ühiskonna uuenemise üks vedureid. Laagri- ja küüditamismälestused, mis olid säilinud erasfääris, tungisid avalikku ruumi ajakirjanduse, ajalooliste ülevaadete, ilukirjanduse ja teatri (Merle Karusoo, Jaan Kruusvalli, Rein Saluri) kaudu (Anepaio 2003: 209–214). Stalinismi pärandi esilekerkimist toetasid esimesed seadusandlikud katsed anda repressioonidele juriidiline hinnang, seoses 1949. aasta küüditamise 40. aastapäevaga 1989. aasta märtsis aset leidnud mälestusrituaalid, samuti teaduslikud lähenemiskatsed.(6) Ometi pärinevad esimesed mahukamad ja terviklikumad aruanded ilukirjandusest. Teiste hulgas torkavad silma kolm teksti: Heino Kiige „Maria Siberimaal”(Loomingus 1987, raamatuna 1988) ja Arvo Valtoni „Masendus ja lootus” (1989), mis räägivad 1949. aasta küüditamisest, ning Raimond Kaugveri „Kirjad laagrist” (1989), mis põhineb tema kogemustel Vorkuta vangilaagris.
Ilukirjandusliku vormi valik repressioonidest rääkimiseks oli kindlasti tingitud tekstide kirjutamisajast.Nagu Gulagi-kirjanduse puhul üldisemalt, lubas vaid kunstilisele vabadusele toetumine hellitada ilmumislootust (Toker 2000: 123).(7) Kuid ilukirjanduslik vorm toimis ka teatava enesetsensuuri vahendina ja selle valik mõjutas oluliselt tunnistuse andmise viise. Kuigi Kiige, Valtoni ja Kaugveri tekstid on üsnagi erinevad, ei keskendu ükski neist traumaatilistele kannatustele.
Esimene ja omas ajas kõige mõjukam küüditamise kujutus, Kiige „Maria Siberimaal” põhineb autori 1949. aastal Novosibirski oblastisse saadetud ema ja noorema venna mälestustel. Peategelase Maria silmade läbi esitatud romaan on otsekohene ja realistlik kolmandas isikus aruanne küüditamise erinevatest tahkudest. Isegi kui räägitakse tundejõuliselt laste nälgimise ja surmaga seotud hirmudest ja valust, ei kujutata neid traumaatilises võtmes. Romaan algab äärmise puuduse kirjeldusega, kuid jutustab loo edenevast võitlusest ellujäämise nimel, mille käigus küüditatud ehitavad oma elu nullist jälle üles. Samuti on see lugu maaharijatest, kes eesti talupojaeetikale toetudes loovad põllumajandusliku oaasi keset kollektiviseerimise hädaorgu. Romaani vastuvõtt oli kahetine. Mitmed kriitikud märkisid, et isegi kui see oli kirjutatud liiga vara, selleks et saada avaldamisluba, ilmus see siiski liiga hilja. Arvati, et oma lepitava tooni ja karmi reaalsuse liiga leebe kirjeldusega oli Kiik maksnud suurt lõivu (enese)tsensuurile (Uibo 1989: 125; Mikli 1987). Kuid kriitikute nurin ei kahandanud selle romaani kui küüditamiskogemuse esimese avaliku aruande mõju nii represseeritute hulgas kui ka laiemalt.
Valtoni 1949. aasta küüditamise mälestustel põhinev „Masendus ja lootus” on palju rusuvam aruanne pikkadest nälja- ja puuduseaastatest küüditatute kogukonnas Novosibirski oblastis, kuid ka see ei keskendu kannatustele. Valtoni vormivalik on eriti huvitav, oli ta ju teinud endale nime modernistliku autorina. „Masendus ja lootus” on aga pigem traditsiooniline kolmandas isikus panoraamromaan, mis kasutab vahelduvat sisemist fookust ja näitab sündmusi seega väga paljude inimeste vaatepunktist. Sellisena keskendub jutustus sotsiaalse maailma ja asumisega toimetulemise viiside erinevustele küüditatute kogukonna lõikes. Isegi kui Valton lõpetab oma romaani sõnadega: „Mida pidi ta ütlema kokkuvõtteks siinveedetud aastate kohta? Ta ei mõistnud ütelda muud, kui et kogu see asi ei tulnud kellelegi ega millelegi kasuks. [---] Seda kõike ei olnud tarvis, sellele ei pidanud vaatama kui paratamatusele. [---] Inimestele oli tehtud ränka ülekohut ja seda ei saanud andeks anda” (Valton 1989: 606), jääb tema noortele inimestele, nende hariduspüüdlustele ja kõige-kiuste-elujanule keskenduva romaani lõpus siiski kõlama lootuse noot.Hiljutises intervjuus ütleb Valton, et see mitte täiesti lohutu pilt küüditamisest võib olla tingitud noorest east, mil ta neid sündmusi koges (Valton 2013).
Novellikogu „Kirjad laagrist” räägib Kaugveri kogemustest Vorkuta vangilaagris, kus ta pärast lühikest perioodi kaevanduses töötas laagrihaiglas. Autori eessõna andmeil on novellid kirjutatud juba laagris ja saadetud kirjadega Eestisse.(8) Kuigi Kaugver rõhutab teose tunnistuslikku iseloomu, juhib ta tähelepanu tekstide kirjanduslikule vormile. Tõepoolest, novellid on väga maupassantilikud, surudes jubedad seigad traditsioonilise novelli, vahel isegi anekdoodi vormi. Selline kujutus, kus jutustaja ei anna tagantjärele hinnangut tegelase moraalselt kahtlasele käitumisele laagrioludes – võte, mis iseloomustab näiteks paljusid Varlam Šalamovi lugusid –, pani mõned kriitikud nurisema (Hinrikus 1990: 554; Kiin 1991: 996). Kuid seda võib vaadata ka kui ilustamata tõde laagris ellujäämiseks vajalikust moraalsest mugandumisest.
Kaugveri juhtumi põhjalikum uurimine, mis peab paraku jääma edaspidiseks, võiks avada veelgi huvitavamaid tahke laagrielu ja selle kujutamise kohta. Nimelt oli Kaugveril 1980. aastate lõpus olemas veel üks käsikiri, novellikogust täiesti erineva tooniga romaan „Põhjavalgus”, mis oli kirjutatud vahetult pärast vabanemist, kuid mida ta 1980. aastate lõpus teadmata põhjustel trükki ei lasknud (ilmus alles 2010). Kaugveri kirjade võrdlus ilukirjanduslike tekstidega („Põhjavalgus”, „Kirjad laagrist”, „Nelikümmend küünalt”) annaks süvasissevaate sellesse, kuidas kirjutamis- ja ilmumisaja ühiskondlik situatsioon mälestusi vormib.
Samasugune mittetraumaatiline hoiak, mis iseloomustab esimesi ilukirjanduslikke tekste, on omane ka paljudele nõukogude ajal kirjutatud ja pärast Eesti taasiseseisvumist avaldatud laagrimälestustele. Kõige silmapaistvam neist on kahtlemata Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susi „Võõrsil vastu tahtmist” (2011). Susi võeti kinni 1944. aastal ja saadeti kaheksaks aastaks vangilaagrisse ja veel viieks asumisele. Lisaks sellele, et ta oli üks kõrgemaid ellujäänud võimuesindajaid, on tema lugu huvitav ka seetõttu, et 1945. aastal sõbrunes ta Lubjanka vanglas Aleksander Solženitsõniga ja võõrustas teda Eestis aastatel 1965–1967, mil Solženitsõn töötas oma „Gulagi arhipelaagi” kallal (Solzhenitsyn 1997: 42–58).
Susi enda „Võõrsil vastu tahtmist”, mis oli kirjutatud 1950. aastate lõpus Abakanis asumisel ja mida Solženitsõn kasutas oma suurteose kirjutamisel (Solzhenitsyn 1997: 52), on äärmiselt kaine ja vaoshoitud isiklik, aga mitte psühhologiseeritud aruanne oma läbielamistest. Tema memuaarid on kõige terviklikumad ja ülevaatlikumad eesti laagrimälestused ning neil on kõik tüüpilised Gulagi-mälestuste tunnused, nagu isikliku sidumine kollektiivsega, vangipõlve erinevate etappide ning teemade (vangistamine, nälg ja puudus, kriminaalkurjategijate vägivald, alaealiste kurjategijate kius jne) väljatoomine (Toker 2000: 74). Tekst on kirja pandud asumisel, ilma ligipääsuta laiemale kontekstile, ja on seega suletud klaustrofoobilisse laagrimaailma, kuid ometi on Susil oma kindel vaatenurk. Juristina oli Susi huvitatud Nõukogude repressioonide (väärastunud) juriidilisest küljest ja kirjutab seepärast justkui kujuteldavale kohtule tunnistusi andes. Tema peamine eesmärk ei ole kannatuste kirjeldamine, vaid Nõukogude repressioonisüsteemi, topograafia ja laagrirutiini võimalikult täpne dokumenteerimine. Jääb üle vaid kahetseda, et eesti kõige põhjalikumad ja paremini kirjutatud laagrimälestused ilmusid nii hilja ega pääsenud mõjutama mälukultuuri juba 1990. aastatel.
See paratamatult põgus ülevaade näitab, et esimeste nii memuaarses kui ka ilukirjanduslikus vormis kirjutatud laagri- ja küüditamismälestuste siht oli dokumenteerida kogemusi, mis olid küll olemas represseeritute sotsiaalses mälus, kuid mille üksikasjad olid nõukogude ajal laiemale avalikkusele suures osas teadmata. Selle eesmärgi täitmiseks kasutati pigem traditsioonilisi autobiograafilise jutustuse vorme ja ilukirjanduslikke žanre, mis olid eesti kultuuris tol ajal käepärast, kuid millest üheski ei keskendutud traumaatilistele kannatustele (Hinrikus 2011).(9) Läbielatu psühholoogilise tahu asemel rõhutavad need aruanded ellujäämise asjaolusid või harvemini kasutavad sõjaka vastupanu retoorikat. Esimesed ülevaatlikud tekstid 1980. aastate lõpust olid olulised, kuna mõjutasid teatud määral seda, kuidas mäletati stalinistlikke repressioone 1990. aastatel taasiseseisvunud Eestis.
1990. aastatel said küüditamis- ja laagrikogemuste lahtirääkimise peamiseks meediumiks elulood, mida hakati süstemaatiliselt koguma alates 1980. aastate lõpust. Kuna represseeritud said tänu seadusandlikele algatustele ja mälestusrituaalidele ühiskonnas üha rohkem tähelepanu, põhjalikud ajaloolised ülevaated eestlaste käekäigust Nõukogude vangilaagrites ja asumisel aga viibisid, siis sai just üksikisikute elulugude rolliks täita nõukogude ajalookirjutuse „valged laigud” (Kõresaar 2005: 19). Elulugusid koguti avalike võistluste kaudu, mida organiseerisid Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv ja alates 1996. aastast eraldi selleks loodud Ühendus Eesti Elulood.(10)
Elulugudes avanev pilt sellistest valusatest kogemustest nagu perekondade lahutamine ja hävitamine, pikaajaline nälg, puudus ja kurnatus on palju karmim kui 1980. aastate lõpu ilukirjanduslikes kujutustes. Ometi ei kasutata elulugudes trauma sõnavara, vaid pigem „õiguslik-poliitilist repertuaari” (Kõresaar 2005: 73). Tiina Kirss väidab, et traumateooria ei sobi eesti küüditatute elulugude analüüsimiseks, sest nende autorid ei taha loobuda teovõimelise subjekti positsioonist. Kirsi osutus ühele eluloole, kus autori rõhk on „trotsliku, isegi dissidentliku moraalse hoiaku väljajoonistamisel, enese määratlemisel aktiivse tegutseja, mitte passiivse ohvrina” (Kirss 2004: 123), näib iseloomustavat ka paljusid teisi elulugusid.
Vaprust säilitav ja vastupidamist rõhutav kujutusviis võib olla seotud avalike üleskutsete abil kogutud elulugude žanri ja selle normatiivsete piirangutega. Ene Kõresaar on juhtinud tähelepanu sellele, et 1990. aastate üleskutsed ja võistlusekuulutused olid rahvusliku mündiga ja asetasid üksikisikute elulood ning nende kogumise rahvusliku ajaloo taastamise konteksti (Kõresaar 2004: 89). Sellest tulenevalt tõlgendasid autorid oma elu kogukondlikust identiteedist lähtuvalt ning rõhutasid nii isiklikku kui ka kollektiivset ellujäämist ja vastupanu (Kurvet-Käosaar 2013: 132). Catherine Merridale on samuti märganud, et kollektiivne fookus aitab inimestel oma isiklike läbielamistega toime tulla (Merridale 2010: 381). Kui Leena Kurvet-Käosaare jaoks toimib kollektiivne raam varjuna, mis katab kinni trauma, mida on kogetud, aga millest jäetakse rääkimata,(11) siis Merridale pakub välja, et kogukondlik jutustamisviis võib tõepoolest aidata valusatest mälestustest üle saada. Siit kasvab välja idee, et kannatustest rääkimise ja nende läbitöötamise viisid võivad olla ajalooliselt ja kultuuriliselt erinevad.
Tiina Kirss väidab, et eesti elulugusid on mõjutanud „kultuuriliselt olulised ja ajalooliselt spetsiifilised tõlgendusfiltrid ning metanarratiivid subjektsuse, agentsuse, soolisuse ja suuremas kollektiivis osalemise kohta” (Kirss 2004: 114). Vielda Skultans ja Ene Kõresaar on näidanud, et Läti ja Eesti kontekstis on üheks selliseks filtriks rahvuslik kirjandustraditsioon (Skultans 1998: xii; Kõresaar 2005: 78–80). Tundubki, et 1990. aastatel kogutud Eesti elulugusid oli mõjutanud ka 1980. aastate ilukirjanduslikud aruanded, eriti romaan „Maria Siberimaal”, millega elulugude autorid kinnitavalt või kriitiliselt suhestuvad.(12)
„Tõrjutud mälestused” kui traumaatiline järelmälu
Erinevalt 1980. aastate ilukirjanduslikest tekstidest ja 1990. aastatel mälukultuuri vallanud elulugudest kasutab Imbi Paju film „Tõrjutud mälestused” teistsuguseid tõlgendusfiltreid ning keskendub vangilaagrikogemuse traumaatilistele tahkudele ja ohvrite psühholoogilistele kannatustele. Ta alustab filmi viitega mitte ainult vangistatute ja küüditatute, vaid ka nende laste ja lastelaste repressioonidest tingitud hingehaavadele: „Lapsepõlves ma ärkasin tihti selle peale, et mu ema nägi luupainajalikke unenägusid ja hüüdis unes appi. Tema unenägude õudused olid Stalini sunnitöölaagrid ja tema elu ohustavad Nõukogude sõdurid. Neis unenägudes ei pääsenud ta kunagi tagasi oma ema juurde. Need unenäod viisid mind lapsena häireseisundisse. Selle loo stsenaarium hakkaski minus kujunema juba lapsepõlves. Sunnitöölaagrid ja surmalaagrid tulid minu alateadvusesse ema unenägude kaudu.” Lisaks kaadritagusele jutustajahäälele, mis positsioneerib end ühemõtteliselt repressioonide ohvrina, on režissöör filmis kohal ka visuaalselt, saates ema, tädi ja teisi naisi käikudel valusate mälestustega seotud paikadesse.
Tulenevalt režissööri väga isiklikust seotusest filmi ainesega, on Nõukogude repressioone käsitletud perekondliku kujundi kaudu. Claire Kahane on näidanud, et holokaustimälus kujutatakse äärmuslikku ajaloosündmust väga tihti ema ja lapse suhte hävitamise kaudu, mis peaks psühhoanalüüsi järgi olema inimese psüühika kaitsekilbiks: „Kui imikuea esimene trauma on ema kaotus, siis on ema-lapse suhte traumaatilise lõhkumise kasutamine raskesti edasi antava ajaloolise trauma kujutamiseks nii loogiliselt möödapääsmatu kui ka universaalselt mõjus” (Kahane 2000: 164). Ema-lapse suhe, mille kaudu Paju käsitleb stalinistlikke repressioone, ei puuduta vaid tema suhet oma emaga. Tema ema ja tädi kannatused on samuti seotud emast lahutamisega ja hiljem kaksikõdede eraldamisega, mille meenutamine on filmi emotsionaalselt kõige raskem hetk.
Fookus kannatanute lastel teeb „Tõrjutud mälestustest” järelmälu filmi. Marianne Hirsch kirjeldab järelmälu mõiste abil holokaustis ellujäänute laste või lastelaste suhet oma vanemate ja vanavanemate läbielamistega, „mida nad „mäletavad” jutustuste ja piltide kaudu, millega nad on üles kasvanud, kuid mis on nii võimsad, monumentaalsed, et moodustavad omaette mälestusi” (Hirsch 1999: 8). „Tõrjutud mälestused” on järelmälu akt, sest see on ennekõike teise põlvkonna esindaja retk minevikku. Režissöör püüab saada selgust loos, mida esimene põlvkond ei taha mäletada, seda asjaolu on filmis korduvalt rõhutatud. Peategelased ütlevad mitut puhku, et ei soovi oma läbielamistest rääkida. Kui Hirsch nimetab jutustusi ja pilte, siis Paju rõhutab, et temani jõudis ema ja tädi läbielatu pigem vaikimise kaudu. Et minevikult katet kergitada, intervjueerib Paju ema ja tädi saatusekaaslasi, eksperte ja isegi repressioonide täideviijaid ning kasutab arhiivimaterjale.
Põhjus, miks „Tõrjutud mälestuste” peategelased ei soovi minevikku meenutada, on osaliselt seotud sooliste kogemustega. Paju film püüab käsitleda teemat, millele ei oldud repressioonide mälukultuuris varem kuigi palju tähelepanu pööratud – naiste elu vangilaagris ja asumisel. Nagu eelnev põgus ülevaade laagrikirjandusest näitas, on nende autorite ja peategelaste hulgas palju naisi, seda ka seetõttu, et küüditati rohkem naisi ja rohkem naisi jäi ellu.(13) Kuid kuna 1990. aastate mälukultuur oli pigem meestekeskne, rõhutades vastupanu nõukogude režiimile ja seega meeste võitlust Saksa sõjaväes ja metsavendadena, siis jäi suur osa naistele eriomaseid kogemusi mälukultuuris tähelepanuta (Kirss 2005: 17; Kurvet-Käosaar 2003). Neile osaks saanu, mis oli vastuolus 1990. aastate mälukultuuri meheliku heroismiga ja millest Paju üritab rääkida, puudutab ennekõike seksuaalset alandust ja vägivalda.(14) Isegi filmis ei saa ta seda teemat otse käsitleda. Tema ema ja tädi meenutavad seksuaalse alanduse olukordi, kuid jätavad palju asju ütlemata ja anuvad võimalust mitte rääkida.
Selleks et küsimust siiski uurida, koostab Paju mõttelise arhiivi ema ja tädi saatusekaaslaste tunnistustest. Ta intervjueerib teisi naisi, keda peeti kinni NKVD Tallinna peakorteris Pagari tänaval või Patarei vanglas ja kes annavad ülevaate seal aset leidnud julmustest. Kõige tähelepanuväärsem on ehk Hilja Rüütli meenutus, kelle lugu on meile tuttav paguluses ilmunud raamatutest. Nii seal kui ka filmis kirjeldab ta piinamise ja seksuaalse alanduse episoode läbi musta huumori prisma, mis näib olevat tema viis kogetuga toime tulemiseks. Kuid hoolimata Rüütli otsekohesusest näib seksuaalse vägivalla küsimus filmitegijat siiski painavat. Seepärast kasutab ta teema avamiseks lisaks naiste tunnistustele NKVD Kresti vangla valvuri Danzig Baldajevi (1925–2005) joonistusi, püüdes piltide abil justkui täita lünki tunnistajate jutustustes.
Baldajevi joonistuste kasutamine toob meid tagasi järelmälu juurde. Hirsch rõhutab, et teine ja kolmas põlvkond kasutavad esimese põlvkonna kogemuse mõtestamisel lisaks nende mälestustele (ja vaikimise korral nende asemel) olemasolevaid kultuurilisi representatsioone, aga ka kujutlust ja projektsiooni (Hirsch 1999: 8). Järelmälu on seega kultuuriliselt vahendatud, kasutab igasuguseid kättesaadavaid tekstilisi ja visuaalseid allikaid, et varasemate põlvkondade läbielamisi mõtestada. Kuid Baldajevi joonistused ei ole „Tõrjutud mälestuste” seisukohalt siiski probleemitu leid ja seda mitte ainult tema mineviku, vaid ka nende viiside tõttu, kuidas ta seksuaalset vägivalda kujutab.
130 Briti kirjastuse Fuel väljaandesse koondatud Baldajevi joonistust (Baldaev 2010)(15) annavad osalt kronoloogiliselt, osalt temaatiliselt korrastatud ülevaate nõukogude režiimist. Kuid Baldajevi piltide põhirõhk on NKVD piinamismeetoditel, sealhulgas seksuaalsel vägivallal. Pildid on nii võikad, et mõned kriitikud on pidanud neid kiimalisteks (Brown 2010). Baldajev keskendub oma kujutuses kurjategijatele ja naudingule, mida nad piinamisest tunnevad. Visuaalset rõhku kurjategijatel tugevdavad piltide tekstiosad, mis annavad edasi nende kõnet. Ohvrid on neil piltidel vaid tummad seksualiseeritud kehad. Kui Paju näitab Baldajevi pilte oma filmis, siis leevendab ta neid sellega, et fragmenteerib pilte kaamera liikumise abil. Kaamera peatub vaid ohvritel ja näitab kogu pilti episoodi lõpus.
Kuigi pole põhjust kahelda joonistuste faktitruuduses, on kunstilised valikud need, mis on ilmselt ajendanud väljaande toimetajaid pilte täiendama ja justkui tõendama viidetega Gulagi-kirjanduse klassikale, Solženitsõnile, Šalamovile jt. Pildid ei ole raamatus seega Nõukogude repressioonide vahetud tõendid, nagu Paju kasutab neid oma filmis, vaid vajavad ise tekstiliste allikatega tõendamist. Joonistuste kasutamine filmis näitab, kui suurt rolli mängivad kultuurilised representatsioonid selles, kuidas järgnevad põlvkonnad mõtestavad vägivaldsetes ajaloosündmustes ellujäänutele osaks saanut.
Vahekokkuvõtteks võib öelda, et „Tõrjutud mälestused” tõi eesti mälukultuuri täiesti uue vangilaagrite ja küüditamise mäletamise viisi, mis keskendub üksikisikute traumale ja selle järelmõjudele järgnevates põlvkondades. Hoolimata teema tundlikkusest õnnestub Pajul tuua avalikkuse ette naistele eriomased seksuaalse alanduse ja vägivalla kogemused. Kuid see film on ka või isegi ennekõike teisest põlvkonnast, autorit painavast teadmatusest, mis tema lähedastele täpselt osaks sai ja kuhu asetada nende läbielatu filmi tehes kokku kogutud jutustuste ja piltide kontekstis.(16)
Alates sellest filmist on lähenemine stalinistlikele repressioonidele trauma vaatepunktist muutunud kunstilistes mälumeediumides valdavaks. Mõelgem siin kas või Sofi Oksase romaanile „Puhastus” (2008), mis kujutab repressioone samuti naistevastasest seksuaalsest vägivallast tingitud psühholoogiliste traumade vaatepunktist, või Leelo Tungla raamatutele „Seltsimees laps” (2008) ning „Samet ja saepuru” (2009), mis kujutavad Siberisse saadetud ema ja vanaemata jäänud lapse hingeelu. Torkab silma, et kunstiliste mäluteoste tasandil on mälukultuuri fookus kandunud meeste vastupanuvõitluselt naistevastasele seksuaalsele vägivallale ja psühholoogilistele kannatustele.
Mäletamine kui tõlge
Viimase kümnendi mäluteoste, psühholoogilistele kannatustele keskenduvat mäluvormi kasutavate filmide ja raamatute juures torkab silma veel üks ühisjoon. Need on suunatud rahvusvahelisele, mitte kohalikule publikule. „Tõrjutud mälestused” oli osaliselt tehtud Soomes ja esilinastus Helsingis. Film raamib peategelaste lugu põhjaliku, eesti vaataja jaoks üleliigsegi ajaloolise kontekstiga ja on seega suunatud teadlikult Eestist väljapoole. See lubab oletada, et kultuurideüleste mäluvormide kasutamise taga on muuseas soov kõnetada rahvusvahelist publikut. Meenutagem, et Rooste iseloomustab oma arvustuses Paju mäletamisviisi kui keelt, millega pääseb õukonda, suure ilma akadeemilisse või vähemalt üldkasutatavasse ruumi (Rooste 2005). Kui mälutööd peetakse tavaliselt oluliseks asjasse puutuva kogukonna sidususe seisukohalt, siis miks jutustavad viimase kümnendi mäluteosed Eesti ajaloost ennekõike rahvusvahelisele publikule? Et seda mõista, tuleb lühidalt peatuda mäletamise poliitilistel aspektidel.
Väljapoole, rahvusvahelisele areenile suunatus on iseloomustanud taasiseseisvunud Eesti mälukultuuri juba alates 1990. aastate algusest ja sellel on mitu põhjust. Kuna pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa korduvalt eitanud Balti riikide okupeerimist 1940. aastal ega ole riiklikul tasandil tegelenud stalinistlike repressioonide uurimise, hukkamõistu ega mäletamisega (Etkind 2013), siis on Balti riigid ajaloolise õigluse jaluleseadmise eesmärgil otsinud oma kohalikule minevikule rahvusvahelist tunnustust. Teisalt, nagu juba öeldud, langes liberaliseerumine Ida-Euroopas kokku murrangutega üleilmses mälukultuuris, kui holokaustimälust sai rahvusülene mälu. Sellega kaasnes rahvusvaheline poliitiline ja kultuuriline ootus lõimida holokaustimälu ka Ida-Euroopas taastatud rahvusriikide kujunemises olevasse rahvuslikku mällu ning tegeleda kohaliku holokausti ajalooga. 1990. aastatel suhtusid paljud Ida-Euroopa riigid sellesse survesse vaenulikult, sest stalinistlike repressioonide pärandi uurimine tundus palju pakilisem (Blacker, Etkind 2013: 4; Pettai 2011: 159). Vastuolu kohalike huvide ja rahvusvahelise surve vahel tekitas vajaduse seletada oma ajalugu välismaal.
Euroopa Liidu laienemine andis Ida-Euroopa riikidele uue võimaluse teha oma hääl kuuldavaks erinevates Euroopa foorumites. Alates sellest ajast on tehtud mitmeid katseid Nõukogude Liidu inimsusvastaste kuritegude rahvusvaheliseks hukkamõistmiseks. Maria Mälksoo on näidanud, et Ida-Euroopa riikide algatused kasutavad selleks holokaustimälu malli ja püüavad oma ajaloole tunnustust otsida universaalsetes inimsusvastaste kuritegude hukkamõistu terminites (Mälksoo 2014: 84).
Kui poliitilisel tasandil on holokausti mallide kasutamine ja rahvusvaheline selgitustöö olnud selgesti nähtaval, siis kultuurilisel tasandil on üleilmse mälukultuuri mõju olnud märksa varjatum. Nagu näidatud, on kultuuriline protsess, mille käigus stalinistlikke repressioone hakati nägema läbi holokausti prisma, olnud üsnagi aeglane. Esimesed katsed mäletada Nõukogude vangilaagreid ja küüditamist olid kohaliku iseloomuga ja kasutasid varasemast kultuuritraditsioonist pärinevaid mäluvorme. Otsustav muutus, mille film „Tõrjutud mälestused” endaga kaasa tõi, seisneb trauma ja tunnistuse mäluvormide kasutamises järelmälu kujul. Paju lähenemine oli Eesti kontekstis uus, kuid on olnud rahvusvaheliselt edukas, sest kasutab kultuurideüleseid mäluvorme, mis on sellele publikule arusaadavad. Film ei viita küll otseselt holokaustile,(17) kuid on seotud holokausti mälukultuuriga nii mäluvormide kui ka mäletamise esteetika mõttes.
Kuid viimase kümnendi mäluteosed on huvitavad mitte ainult seetõttu, et neis kasutatakse Nõukogude repressioonidest rääkimiseks kultuurideüleseid mäluvorme, vaid ka selle poolest, kuidas kultuurideülesed mäluvormid võimaldavad kohalikul ajalool rahvusvaheliselt rännata. Need tõlgivad kohaliku minevikukogemuse üleilmses kontekstis arusaadavasse keelde. Üks kõige huvitavamaid sellise tõlke näiteid on Martti Helde mängufilm „Risttuules” (2014), mis kasutab „Tõrjutud mälestustega” sarnast trauma ja tunnistuse keelt. Linateost määratletakse pärimusel põhineva loona ja see jutustab noore eesti naise Erna ning tema perekonna küüditamisest, kasutades selleks filmimeediumile võõrast elavate piltide tehnikat. Rohkem kui tosin elavat pilti annavad edasi küüditamisloo erinevaid etappe. Neid saadab peategelase kaadritagune kirjade vormis jutustus oma elust. Sellised kunstilised valikud teevad filmi emotsionaalselt mõjusaks ja on pälvinud rahvusvaheliselt suurt tähelepanu ning tunnustust.
„Risttuules” ongi teadlikult suunatud rahvusvahelisele vaatajaskonnale ja tehtud üleilmses mälukultuuri kontekstis, selle traditsioone ja tavasid arvesse võttes. Tõlke element on kõige nähtavam filmi ikonograafias ja lõputiitrites. Film kasutab mitmeid holokausti mälukultuuri kujundeid ja ikonograafilisi motiive, nagu aja peatumine, mis on filmis edasi antud elavate piltide abil, või hukatute jalanõude hunnik, mis on holokausti visuaalkultuuri üks kõige äratuntavamaid ikoone. Otsesõnu viitab film holokaustile lõputiitrites: „Film on pühendatud kõigile nõukogude holokausti ohvritele.” Siinkohal võiks küsida, millised on režissööri eesmärgid sellise viite lisamisel filmi lõppu? Holokaust toimib siin globaalse ikoonina,(18) mille abil püüab Helde avada rahvusvaheliselt vähemtuntud ajaloosündmuse tähendust, võrreldes seda paljude jaoks tuttavama ja režissööri arvates sarnase sündmusega.(19) Nagu juba öeldud, on holokaustimälust saanud orientiir, mille abil mõista ka teiste ajaloosündmuste tähendust.
Kokkuvõte
Põgus ülevaade taasiseseisvunud Eesti mälukultuurist näitas, et Teise maailmasõja ja Nõukogude repressioonide mäletamises on viimase veerandsajandi jooksul toimunud suured muutused. Muutunud on nii mäluvorm kui ka kesksed teemad. Mälukultuuri kese on liikunud Saksa sõjaväes võidelnutelt ja metsavendade vastupanuvõitluselt küüditamise ja repressioonidega põhjustatud kannatustele. Meeste lugude kõrvale ja asemele on tõusnud naiste eriomased kogemused, mida mäletatakse mitte vastupanu, vaid psühholoogilise trauma võtmes. Kõige rohkem tähelepanu pälvinud lood ei ole enam jutustatud ajaloosündmustes osalenute, vaid teise ja kolmanda põlvkonna poolt, kes tunnevad end kodus globaalses mälukultuuris ja oskavad rääkida Eesti ajaloost selle kultuuri keeles. Kuidas neid muutusi hinnata?
Psühholoogilistele traumadele keskenduva mäletamisviisi suureks vooruseks on selle universaliseeriv jõud. Fassin ja Rechtman juhivad tähelepanu sellele, et trauma mõistel on kaks poolt: kliiniline ja kollektiivne-kultuuriline. Trauma tähistab nii üksikisikute psühholoogilisi probleeme kui ka laiaulatuslikke vägivaldseid ajaloosündmusi – poliitilisi konflikte ja repressioone, aga ka looduskatastroofe –, mis on jätnud jälje kollektiivsesse mällu. See kahetisus loob vastastikku kinnitava seose inimese psüühika ja kultuuri vahele: „Kollektiivne sündmus põhjustab trauma, mida sõnastatakse individuaalses kogemuses, ja vastupidi, isiklikud kannatused on tunnistuseks kollektiivse sündmuse traumaatilisest iseloomust” (Fassin, Rechtman 2009: 18). Just see üksikisiku ja kollektiivi vaheline seos muudab ajaloolise trauma universaalseks. Kuna inimesed kannatavad ühtmoodi, siis on ühe inimese läbielatule toetudes võimalik tänu empaatiale mõista mitte ainult teise inimese, vaid ka teiste rahvaste vägivaldset ajalugu. Traumast saab side erinevate kogukondade ja nende ajaloo vahel ning selle tunnistuseks on ka rahvusvaheline edu, mis on saatnud trauma vaatenurgast jutustatud eesti lugusid.
Samas hoiatavad Fassin ja Rechtman trauma kui mäluvormi eest, kuna selle tulemuseks on sageli „ajalugu ilma ajaloota” (Fassin, Rechtman 2009: 214). Keskendumine üksikisikutele, üha sagedamini ka näiteks kurjategijatele ja nende kogemuse psühholoogilistele tahkudele võib viia tähelepanu eemale ajaloolise konteksti spetsiifikalt ja takistada mineviku ajaloolist ja poliitilist analüüsi. Me saame rohkem teada sellest, mida inimesed tundsid, ja vähem sellest, milles poliitiline konflikt või sõda seisnes, kes olid selle osapooled ja milline oli nende ajalooline roll ning vastutus. Üheks näiteks sellest, kuidas kohaliku mineviku tõlkimine kultuurideüleste mäluvormide keelde võib ajalookäsitlust lihtsustada, on filmis „Risttuules” loodud pilt küüditamisest, mis ei erista selle kaht lainet 1941. ja 1949. aastal, vaid sulatab need üheks kogemuseks. Filmi peategelane viiakse perega ära 1941. aastal, kuid kaadritaguses tekstis kahetseb ta, et otsustas „mitte koos lähedastega üle mere põgeneda”, selleks et küüditamisest pääseda. See repliik on tõlgendatav vaid kui osutus suurele põgenemisele 1944. aasta septembris, mis oli aga kaotatud võimalus vaid 1949. aasta küüditatute jaoks. Rahvusvahelisele publikule ei pruugi see eristus olla oluline, kuid kui arvestame, et väljapoole jutustatud lood jõuavad bumerangina koju tagasi ja mõjutavad kohalikku mälukultuuri, siis on see lihtsustamine märkimisväärne.
Trauma kui mäluvormi üheks probleemiks on ka selle ligitõmbavus rahvusliku mälupoliitika jaoks. Mälu-uurijad on juhtinud tähelepanu sellele, et ohvrite kannatustele keskendumine varjutab rahvusliku mälu kontekstis tihti kohanemise ja koostööga seotud ajaloo tahke, mida ei taheta kollektiivsel tasandil mäletada. Eva-Clarita ja Vello Pettai on näidanud, et Balti nõukogudejärgset mälukultuuri iseloomustab vastutuse välistamine ja kollektiivne ohvristaatus (Pettai, Pettai 2015: 58, 63). Kuigi on tervitatav, et viimasel kümnendil on Eesti mälukultuuri rõhk nihkunud varem alaesindatud rühmade, nagu naiste ja laste kogemusele, teeb samas ettevaatlikuks see, kuidas need lood on tõstetud rahvusliku mälu kilbile ja riiklikult levitatud kui ainsaid ja kõige tüüpilisemaid lugusid Eesti ajaloost. „Tõrjutud mälestustest” sai kiiresti film, mis on esindanud eestlaste kannatusi nõukogude korra all väga erinevates foorumites alates kultuurifestivalidest kuni linastusteni Euroopa Parlamendis.(20) Arvestades filmi raskusi seksuaalse vägivalla teema esiletoomisel, on olnud üllatav, kui kiiresti on rahvuslik mälupoliitika need mälestused hõlvanud.
Tänan Ene Kõresaart ja anonüümset retsensenti läbinägelike kommentaaride eest sellele artiklile.
- XX sajandi esimesel poolel anti vabrikutes vigastatud tööliste ja Esimeses maailmasõjas mürsušoki diagnoosi saanud sõdurite psühholoogilistele probleemidele negatiivne moraalne hinnang – neid peeti argpüksideks ja simulantideks (Fassin, Rechtman 2009: 39).
- Fassin ja Rechtman väidavad, et trauma vaatepunkt on asendanud rõhumise ja ebaõigluse sõnavara, mida varem kasutati mitmel pool maailmas. Nad juhivad tähelepanu sellele, et kasutatud sõnavara mõjutab oluliselt seda, kuidas inimesed tajuvad end poliitiliste subjektidena (Fassin, Rechtman 2009: 162, 212).
- Siinses artiklis käsitlen vangilaagri ja küüditamise mälestusi koos. Kuigi elu laagris ja asumisel oli väga erinev, on need mälestused moodustanud nõukogudejärgses Eestis ühise mälukehandi. See on seletatav asjaoluga, et mõlemal juhul paigutati inimesed ümber võõrasse kultuurikeskkonda, nende liikumisvabadus oli piiratud ja nad pidid tegema sunnitööd.
- Maria Kopperman „Minu 12 aastat Siberis” (1972); Rutt Eliaser „Passita ja pajata” (1985), „Üheksa ametit” (1986); Aili Helm „Kuradil ei ole varju: märkmeid nõukogude naistevanglast 1946” (1979), „Vägivallamaa” (1982), „Režiim – see kõlab uhkelt” (1984). Maria Kopperman represseeriti kaks korda: 1941. aastal saadeti ta vangilaagrisse, 1949. aastal asumisele. Ta vabanes 1955 ja emigreerus Rootsi 1968. aastal. Rutt Eliaser represseeriti samuti kaks korda, ta emigreerus 1977. aastal. Aili Helm on Hilja Rüütli pseudonüüm. Rüütli vangistati 1945. aastal ja saadeti 11 aastaks Vorkuta laagrisse. Ta kirjutas oma ilukirjanduslikud memuaarid koostöös kaasvang Helmut Tarandiga.
- Oma lugu ellujäämise imena esitav Kopperman kasutab uskliku inimesena ka jumaliku ettehoolduse motiivi. Helm kujutab oma kogemusi vangilaagris sarkastiliselt ja sõjakalt vastupanu võtmes.
- Esimene seadusandlik initsiatiiv tuli ENSV Ülemnõukogult juba 1988. aasta detsembris. Kahe massiküüditamise, 14. juuni 1941 ja 25. märtsi 1949 aastapäevi hakati ametlikult tähistama 1994. aastal. Esimese repressiivpoliitika ja inimsusvastaste kuritegude uurimise komisjoni lõi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium 1992. aastal. Vt Tamm 2012: 138, 143, 149.
- Kiik kirjutas „Maria Siberimaal” 1978. aastal ja levitas seda käsikirjas. Valton kirjutas „Masenduse ja lootuse” 1983–1984, kuid ei saanud veel 1987. aastalgi ilmumisluba.
- Kaugveri kirjad oma tulevasele abikaasale Sigrid Kurvisele näivad seda väidet kinnitavat. Kuigi novellide käsikirjad ei ole usutavasti säilinud, on kirjades viiteid kaasapandud ilukirjanduslikele tekstidele. Tänan Katrin Kaugveri võimaluse eest lugeda tema isa kirju tema emale.
- Käsitledes Susi meenutusi „Võõrsil vastu tahtmist”, ütleb Rutt Hinrikus: „Nii Susil kui ka teistel tema sugupõlve inimestel on eeskujuks eelkõige varasem traditsioon. Vastavalt sellele püütakse kirjutada objektiivselt, viha ja eelistusteta (sine ira et studio) ja mitte liiga palju tähelepanu pöörata jutustaja isikule, vaid kirjeldada ümbrust ja olusid, lubada endale mõni arutlus inimloomuse üle.” (Hinrikus 2011)
- Elulugude kogumise kohta vt Hinrikus 2003; Hinrikus, Kõresaar 2004.
- Leena Kurvet-Käosaar väidab, et elulugude autorid alarõhutavad teadlikult oma kogemuse traumaatilisi aspekte, et tulla vastu rahvusliku identiteedi vajadustele, mis on ehitatud vastupidamisele ja ellujäämisele (Kurvet-Käosaar 2013: 132).
- Vt nt Valli-Anette lugu raamatus „Siberilood: eestlaste siberiteekond ja selle järelkajad” (Kirss 1998: 131).
- 1949. aastal Baltikumist küüditatutest olid kaks kolmandikku naised ja lapsed (Strods, Kott 2002: 20). Enamik 1941. aastal küüditatud mehi lasti maha või saadeti laagrisse ning neist jäi ellu vähem kui 50 %, samal ajal kui enamik naisi saadeti asumisele (Pettai, Pettai 2015: 46, 55), kus ellujäämisvõimalused olid mõnevõrra paremad.
- Tiina Kirss on näidanud, et elulugudes kohtab üksikuid viiteid seksuaalse vägivalla ohule või katsele, kuid need jäävad äärmiselt reserveerituks (Kirss 2005: 30).
- Paju kasutab joonistusi oma filmis enne, kui need 2010. aastal Fueli väljaandel laiemalt kättesaadavaks said.
- Filmiga samanimelises raamatus „Tõrjutud mälestused” (2007), mille fookus on filmi omast laiem, rõhutab Paju korduvalt selle ebakindluse piinavat mõju. Vt Paju 2007: 235.
- Paju viitab holokaustile oma raamatus „Tõrjutud mälestused”, kus nimetab eeskujudena selliseid holokausti mälukultuuri suurkujusid nagu Imre Kertész, Primo Levi, Claude Lanzmann (Paju 2007: 57, 187).
- Aleida Assmann ütleb, et holokausti kasutatakse globaalse ikoonina siis, kui see on lahti haagitud ajaloolisest kontekstist ja „rändab takistusteta üleilmse kommunikatsiooni mitteametlikke kanaleid pidi. See kontekstist väljarebitud ajalooline viide ringleb kanooniliste piltide kujul, sellele osundatakse, viidatakse kaudselt ja see on mõistetav kogu maailmas” (Assmann 2010: 113).
- Filmi linastusel 2015. aasta mais selgitas Helde, et kaalus viite eemaldamist pärast filmi pooleaastast ringlemist erinevatel festivalidel, kuid loobus sellest filmi Prantsuse levitaja õhutusel, kuna levitaja arvates ei suudaks prantsuse vaataja seda ilma sellise viiteta konteksti asetada ega mõista.
- Filmi raamatuversioonile kirjutas eessõna Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Filmi näidati 2009. aasta novembris Euroopa Parlamendis ja paljudel Eesti saatkondade korraldatud sündmustel.
Keywords: transcultural memory, transnational memory, trauma, Estonian memory culture, the Gulag, Imbi Paju
The article deals with a transformation in the ways of remembering the Soviet deportations and the Gulag in Estonia. Of particular interest is the new vocabulary of testimony and trauma that emerged in the Estonian memorial culture about those events in the mid-2000s, mainly in the aesthetic media of memory. While the first attempt to remember these aspects of Estonian history among expatriate Estonians in the 1970s and in Estonia at the end of the 1980s, in fiction, used the vocabulary of resistance and survival, the article shows how in the new millennium the rendering of those experiences is focused on the psychological traumas of the survivors. The article associates this transformation with the use of certain transcultural memorial patterns borrowed from the transnational memory of the Holocaust and discusses the advantages and problems of the use of those patterns.
Eneken Laanes (b. 1972), PhD in World Literature, Under and Tuglas Literary Centre, Senior Researcher; Tallinn University, Associate Professor of Comparative Literary Studies, eneken@utkk.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#314 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-05-30 10:57:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(9555) "A n e p a i o, Terje 2003. Eesti mäletab!? Repressiooniteema retseptsioon Eesti ühiskonnas. – Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. (Studia Ethnologica Tartuensia 6.) Toim Ene Kõresaar, T. Anepaio. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 206–230.
A s s m a n n, Aleida 2010. The holocaust – a global memory? Extensions and limits of a new memory community. – Memory in a Global Age: Discourses, Practices, Trajectories. Toim A. Assmann, Sebastian Conrad. Basingstoke: Palgrave Macmillan, lk 97–117.
B a l d a e v, Danzig 2010. Drawings from the Gulag. London: FUEL.
B l a c k e r, Uilleam, E t k i n d, Alexander 2013. Introduction. – Memory and Theory in Eastern Europe. Toim U. Blacker, A. Etkind. New York–Basingstoke: Palgrave Macmillan, lk 1–22.
B r o w n, Roland Elliott 2010. Drawings from the Gulag by Danzig Baldaev – Review. – The Observer 17. X, lk 4.
C a r u t h, Cathy 1995. Introduction. – Trauma: Explorations in Memory. Toim C. Caruth. Baltimore–London: The Johns Hopkins University Press, lk 3–12.
E r l l, Astrid 2011. Travelling memory. – Parallax, kd 17, nr 4, lk 4–18.
E t k i n d, Alexander 2013. Warped Mourning: Stories of the Undead in the Land of the Unburied. Stanford: Stanford University Press.
F a s s i n, Didier, R e c h t m a n, Richard 2009. The Empire of Trauma: An Inquiry Into the Condition of Victimhood. Princeton–Oxford: Princeton University Press.
H i n r i k u s, Rutt 1990. Proosamaastik 1989; unustada või loota. – Looming, nr 4, lk 551–559.
H i n r i k u s, Rutt 2003. Eesti elulugude kogu ja elulugude uurimise perspektiive. – Võim ja kultuur. Koost Arvo Krikmann, Sirje Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 171–213.
H i n r i k u s, Rutt 2011. Arnold Susi „Võõrsil vastu tahtmist”. – Eesti Päevaleht 18. II.
H i n r i k u s, Rutt, K õ r e s a a r, Ene 2004. A brief overview of life history collection and research in Estonia. – She Who Remembers Survives. Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Toim Tiina Kirss, E. Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, lk 19–34.
H i r s c h, Marianne 1999. Projected memory: Holocaust photographs in personal and public fantacy. – Acts of Memory: Cultural Recall in the Present. Toim Mieke Bal, Jonathan Crewe, Leo Spitzer. Hanover: University Press of New England, lk 3–23.
K a h a n e, Claire 2000. Dark mirrors: A feminist reflection of holocaust narrative and the maternal metaphor. – Feminist Consequences: Theory for the New Century. (Gender and Culture Series.) Toim Elizabeth Bronfen, Misha Kavka. New York: Columbia University Press, lk 161–188.
K a u g v e r, Raimond 1989. Kirjad laagrist. Tallinn: Eesti Raamat.
K i i k, Heino 1988. Maria Siberimaal. Tallinn: Eesti Raamat.
K i i n, Sirje 1991. Laagrikirjandus eesti moodi. – Looming, nr 7, lk 995–997.
K i r s s, Tiina (toim) 1998. Siberilood. Eestlaste siberiteekond ja selle järelkajad, 1940–1996. Tartu–Toronto: Eesti Kirjandusmuuseum.
K i r s s, Tiina 2004. Three generations of Estonian women: selves, lives, texts. – She Who Remembers Survives. Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Toim T. Kirss, Ene Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, lk 112–143.
K i r s s, Tiina 2005. Survivorship and the Eastern exile: Estonian women’s life narratives of the 1941 and 1949 Siberian deportations. – Journal of Baltic Studies, kd 36, nr 1, lk 13–38.
K u r v e t - K ä o s a a r, Leena 2003. „Other things happened to women”: World War Two, violence, and national identity in A Sound of the Past by Käbi Laretei and A Woman in Amber by Agate Nesaule. – Journal of Baltic Studies, kd 34, nr 3, lk 313–331.
K u r v e t - K ä o s a a r, Leena 2013. Voicing trauma in the deportation narratives of Baltic women. – Haunted Narratives: Life Writing in an Age of Trauma. Toim Gabriele Rippl, Philipp Schweighauser, Tiina Kirss, Margit Sutrop, Therese Steffen. Toronto–Buffalo–London: University of Toronto Press, lk 129–151.
K õ r e s a a r, Ene 2004. Private and public, individual and collective in Linda’s life story. – She Who Remembers Survives. Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Toim Tiina Kirss, E. Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, lk 89–111.
K õ r e s a a r, Ene 2005. Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes. (Eesti Rahva Muuseumi sari 6.) Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
L e v y, Daniel, S z n a i d e r, Natan 2006. Holocaust and the Memory in the Global Age. Philadelphia: Temple University Press.
L u i k, Viivi 2005. Tõrjutud mälestused. – Eesti Ekspress 3. XI, lk B5.
M e r r i d a l e, Catherine 2010. Soviet memories: Patriotism and trauma. – Memory: History, Theories, Debates. Toim Susannah Radstone, Bill Schwarz. New York: Fordham University Press, lk 376–389.
M i k l i, Marika 1987. Läbi mitme pilgu Maria. – Sirp ja Vasar 25. XII, lk 4.
M ä l k s o o, Maria 2014. Criminalizing communism: Transnational mnemopolitics in Europe. – International Political Sociology, nr 8, lk 82–99.
P a j u, Imbi 2007. Tõrjutud mälestused. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
P e t t a i, Eva-Clarita 2011. Establishing „Holocaust memory” – A comparison of Estonia and Latvia. – Geschichtspolitik im erweiterten Ostseeraum und ihre aktuellen Symptome – Historical Memory Culture in the Enlarged Baltic Sea Region and its Symptoms Today. Toim Oliver Rathkolb, Imbi Sooman. Göttingen: V&R unipress; Wien: Vienna University Press, lk 159–173.
P e t t a i, Eva-Clarita, P e t t a i, Vello 2015. Transitional and Retrospective Justice in the Baltic States. Cambridge: Cambridge University Press.
R i g n e y, Ann 2005. Plenitude, scarcity and the circulation of cultural memory. – Journal of European Studies, kd 35, nr 1, lk 11–28.
R o o s t e, Jürgen 2005. Nii hilja valmis siis Eesti esimene holokaustidokk! – Sirp 4. XI, lk 14.
R o t h b e r g, Michael 2009. Multidirectional Memory: Remembering the Holocaust in the Age of Decolonization. Stanford, California: Stanford University Press.
S k u l t a n s, Vieda 1998. The Testimony of Lives. Narrative and Memory in Post-Soviet Latvia. London–New York: Routledge.
S o l z h e n i t s y n, Alexandr 1997. Invisible Allies. London: The Harvill Press.
S t r o d s, Heinrihs, Kott, Matthew 2002. The file on operation „Priboi”: a re-assessment of the mass deportations of 1949. – Journal of Baltic Studies, kd 33, nr 1, lk 1–36.
S u s i, Arnold 2011. Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest. Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia.
T a m m, Marek 2012. Kadunud aja otsinguil. Taasiseseisvunud Eesti mälupoliitikast. – Monumentaalne ajalugu. Loomingu Raamatukogu, nr 28–30. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 130–159.
T o k e r, Leona 2000. Return From the Archipelago: Narratives of Gulag Survivors. Bloomington–Indianapolis: Indiana University Press.
U i b o, Udo 1989. Siber Maarjamaal. Sotsialistlik realism. – Looming, nr 1, lk 125–126.
V a l t o n, Arvo 1989. Masendus ja lootus. Tallinn: Eesti Raamat.
V a l t o n, Arvo 2013. Siber oli tahte kool. Kirjanik pole küüditajaile andestanud, kuid ei kanna endas kurjust. Intervjueerinud Martin Pau. – Tartu Postimees 25. III, lk 2.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#448 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(80) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#449 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-03 18:24:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Eneken Laanes
Trauma keelde tõlgitud
Vello Paatsi. Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa, 2016. 544 lk.
Ei juhtu iga päev, et ühe raamatu ilmumisele pühendatakse sümpoosion. Geograafi, kultuuri- ja teadusloolase Vello Paatsi (1948–2015) artiklikogumikule „Rännates Gutenbergi galaktikas” see au osaks sai. Sümpoosionil „Olemise ja teaduse piiridest” Eesti Kirjandusmuuseumis pidasid 30. septembril 2016 ettekande Ülo Matjus, Tõnu Tannberg ja Erki Tammiksaar. Imestasin kuulates, kui vähe ikkagi Vello Paatsist tean. Jagades huvi XIX sajandi eesti kirjanduse ja kultuuriloo vastu, olen temaga korduvalt kokku puutunud konverentsidel, veebikeskkonna „Kreutzwaldi sajand” sisu koostamisel ja toimetamisel, aga näiteks seda ei teadnud, et Paatsi oli kirglik bibliofiil ja haruldaste raamatute koguja. Ei olnud jutuks tulnud.
Vello Paatsi oli hariduselt geograaf. ESTER-i kataloogis on „Rännates Gutenbergi galaktikas” tema 70. kirje. Huvitaval kombel tundub n-ö pärisraamatuid Paatsi nimekirjas vähe olevat: 70 nimetuse seas leidub küll käsikirjalisi ülikoolitöid, reklaambrošüüre, mitme peale kirjutatud teoseid jpm, kuid mahukama raamatuks saanud tööna võib esile tuua vaid tema dissertatsiooni „Eesti talurahva loodusteadusliku maailmapildi kujunemine rahvakooli kaudu (1803–1918)” (2003). Ka pealtnäha monograafia „Tundmatu Carl Robert Jakobson” (2006) on rohkem Jakobsoni enda teos. Lisaks on Paatsi raamatuid toimetanud, ees- ja järelsõnastanud ning avaldanud kaugelt üle 100 artikli. „Kreutzwaldi sajandiski” on „Eesti kultuuri ja olude” ajateljel sadu Paatsi kirjeid, neid kogus ta arhiivis omaaegsetest ajalehtedest.
„Kogumine” on märksõna, mis võiks iseloomustada ka käesolevat raamatut. „Rännates Gutenbergi galaktikas” pakub Paatsi kirjutisi kahest viimasest aastakümnest, mil ta töötas Eesti Kirjandusmuuseumis. Need on valinud autor ise, teine koostaja ja toimetaja Kristi Metste muutis vaid nende järjestust ning lisas viimase artikli „Jaan Jõgever tsensori ja inimesena”. Algab aga raamat artikliga „„Terre, armas Eesti rahwas!””, milles on juttu sellest, kuidas maarahvast ja maakeelest sai eesti rahvas, eestlased ja eesti keel. Sellele järgnevad kirjutised päevapiltnike jõudmisest Pärnu, kultuurinähtuste ja asjade „tungimisest” eesti talurahva ellu XIX sajandil, Eesti Kirjameeste Seltsi eelloost ja Tartu Eesti Vallakoolmeistrite Seminarist. Raamatu see osa teeb Metste sõnul „väikese sissevaate kirjutaja avarasse huvide ringi” (lk 524). Nii see on, ainult et sissevaade on isegi väga väike: siit osast ja üleüldse raamatust on välja jäänud Paatsi geograafiaalased kirjutised, hulk koolihariduse käsitlusi, isiku-uurimusi jm. Aga nagu öeldud, artiklite esialgse valiku tegi autor ise ja ei ole põhjust seda vaidlustada, ka tervikule on tulnud teema kitsendamine kahtlemata kasuks.
Raamatu teine osa keskendub raamatule ja trükisõna levikule XIX sajandil peamiselt vaimuliku raamatu ja perioodika näitel. Kolmandas on juttu toonastest silmapaistvatest isikutest, nagu Johann Heinrich Rosenplänter, Berend Gildenmann, Johann Voldemar Jannsen, Villem Reiman ja Hugo Treffner (kelle rajatud kooli kasvandik on ka Paatsi ise), samuti Carl Robert Jakobsoni perekonnaloost. Neljas osa tegeleb tsensuuri küsimusega XIX sajandil. „Jaan Jõgever tsensori ja inimesena” sobiks sisuliselt ka kolmandasse ossa, ent on raamatu lõpupunktina igati omal kohal. Viimaks veel ilmumisandmed, viited ja märkused, Kristi Metste ja Erki Tammiksaare järelsõnad ning nimeloend.
Kokku 21 artiklit – vaid killuke Paatsi pärandist, ehkki raamatuna enam kui 500 lehekülge. Kogumine on aga põhimõttelisem kui kaante vahele koondamine. Kõik need 21 artiklit on äärmiselt faktitihedad, kõik faktid omakorda viidetega varustatud. Humanitaarias ei ole just tavaline kohata ühes artiklis 215 viidet nagu Paatsi uurimuses „Raamat eestlase eluringis”. Pea sama arvukalt on viiteid artiklil „Piibliseltsid Eesti kultuuri arengus 19. sajandi esimesel poolel”, üle 100 viitega on varustatud juba mainitud käsitlused Jaan Jõgeverist ja mõiste „eesti” käibeleminekust. See, mida Paatsi kogub, on nimelt faktid. Asi ei ole seejuures ainult kohusetundes, mis ei luba äärmiselt põhjalikul uurijal faktidele viitamata jätta – asi on ka loodusteadlase taustaga uurija metoodikas, mis tähendab seda, et väitel on kaalu ainult täpselt dokumenteeritud empiirilise uurimuse toel. Humanitaarias on see küll samamoodi, kuid viis, kuidas materjalile lähenetakse ja seda esitatakse, kipub seal olema veidi mängulisem. Paatsi ei fantaseeri ega tõlgenda, tema ennekõike registreerib ja järeldab. Mida rohkem tõsiasju, seda vettpidavam järeldus.
Näib, et uurijat on sageli juhtinud konkreetne huvi või küsimus, millele ta on lihtsalt asunud sirgjooneliselt vastust otsima. Vahel on teda vististi tiivustanud kahtlus mõne kolleegi väite suhtes. Kuidas tegelikult maarahvast ja maakeelest sai eesti rahvas, eestlased ja eesti keel? Mis keeles õpiti eestlaste vallakoolmeistrite seminaris? Kui palju leidus pühakirja Eesti eri kihelkondades? Kust pärineb Kaarma kihelkonna raamaturikkus? Kui suur oli Eesti Postimehe trükiarv aastail 1870–1880? Kui palju maksis Eesti Postimehe ja Eesti Põllumehe tegemine? Kas Jannsen oli ostetav? Kas Jakobsoni ema oli venelane? Kuidas sai Reimanist Kolga-Jaani kirikuõpetaja? Kuidas hinnata tsensor Jüri Truusmanni? Kui palju raamatuid Jõgever ära keelas? Jne.
Küsimused. Faktid. Loetelud, tabelid. Autorile on raske vastu vaielda ja kõik järgmised uurijad peavad talle viitama. Faktitihedus tingib paraku probleemi, et kogumiku artiklid on erihuvita lugejale kohati rasked, neid iseloomustab pigem kuiv akadeemilisus kui esseistlik säde. Stiilis on ometi märgata erinevust üksi ja koos tütre Kristi Paatsiga kirjutatud artiklite vahel. Viimaseid on kogumikus kaks: „Raamat eestlase eluringis” ja „Jaan Jõgever tsensori ja inimesena”. Need tuginevad hoolikale faktitööle nagu teisedki, aga on arutlevamad, poleemilisemalt esitatud. Siinkirjutajale olid need ühtlasi raamatu põnevaimad, lisaks kirjutis pealkirjaga „Kultuurinähtuste ja asjade tungimine eesti talurahva ellu 19. sajandil. Järelmõtteid”. Mäletan ka elevust Jannseniga seotud artiklite „„Terre, armas Eesti rahwas!”” ja „Kas Jannsen oli ostetav?” esmatrükkide(1) järel.
Jätkakem aga Vello Paatsi eripära tutvustamist järelsõnaga Jaak Sõggeli kirjatööle „Teateid Halliste kihelkonnast”.(2) Vaid viie lehekülje pikkusest järelsõnast „Kultuurinähtuste ja asjade tungimine eesti talurahva ellu 19. sajandil” saame üllatavalt palju teada selle kohta, kuidas Eestis saapaid hakati kandma ning millega omal ajal valgust tehti. Miniatuurnegi kirjutis on äärmiselt faktitihe! Ühtlasi võib välja tuua veel ühe kirjutaja omapära (mis on õigupoolest elementaarne): allikate mitmekesisus. Paatsi viitab isegi napis kirjutises oma eelkäijate uurimustele, tutvustab arvukalt arhiivileide ja põimib nendega näiteid ilukirjandusest. Ta tugineb nii eesti-, saksa- kui ka venekeelsetele allikatele (mis on eesti kultuuriloolasele samuti elementaarne). Sõna otseses mõttes asju, mis vajavad tema hinnangul veel uurimist, on palju: „Üsna nõrgalt on uuritud kellade, põllutöömasinate, riide-, tarbe- ja hügieeniesemete (näiteks hambahari), toiduainete, puuviljade ja vürtside jne. saabumist ja levikut Eestis” (lk 46). Vähe sellest. Olgu järgmine loetelu ühtlasi paatsiliku huumori näiteks: „19. sajandi elu ebameeldiv ja kuritegelik pool on enamasti uurimata. Sajandi teise poole talurahva argielu lahutamatuks osaks said hobusevargused. Lisaks hobusevarastele ilmusid aidalõhkujad ja kelmid, laatadele taskuvargad, valerahategijad ja -levitajad. Vaestemajadest, haiglatest, vanglatest, politseist ega kohtute tegevusest ei tea me suurt midagi. Me ei või kiidelda ka fotograafide, rändkaupmeeste, tõsiste leiutajate ja perpetuum mobile ehitajate tegevuse tundmisega. Loetelu võib pikendada veel sadade asjade ning kultuuri- ja ka kultuuritute nähtustega – oleks vaid uurijaid ja huvilisi.” (lk 46) Kahju, et autor ise ei leidnud mahti kõigele sellele valgust heita. Siit terendub mitu head mikroajaloolist uurimust.
Teostunud mikroajalooks võib aga nimetada õigusega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna saanud artiklit Jaan Jõgeverist.(3) See vaatleb päevaraamatu kaudu aastatel 1892–1903 ehk sügaval venestusajal tsensori ametit pidanud mehe tööd ja tema seisukohti selle suhtes: „Äraneetud olgu see tsensori amet! Kustutad maha, on häda: oled reformide vastane. Lased läbi – jälle häda: oled seaduse vastane (14. II 1898).” (lk 362) Paatsid kirjeldavad küllalt avameelselt Jõgeveri sisepingeid ja tülpimust, õigupoolest teeb Jõgever seda ise. Eesti kirjandus oli Jõgeveri arvates „Eesti rahva kohta kaunis hea, aga Eesti ajalehed – sarnasid elukaid küll teisi enam maailmas ei leia. Just nagu kuked, kes enne vihma sõnniku huniku otsas kaagutavad. Iga kord peale lugemise on niisugune tundmine, nagu oleks tosina mädamune ära söönud, päris okse tikub peale (23. V 1898).” (lk 388) Intriigid, pealekaebamised, joomahood... Jõgeveri päevik ei aita mõista ainult teda ennast ega ava üht peatükki Eesti tsensuuri ajaloost, vaid valgustab tervet epohhi. Artikli lõpus tõdetakse sarnaselt Sõggeli teksti järelsõnaga: „Nii Jaan Jõgeveri kui ka Ado Grenzsteini mõistmiseks on ees veel pikk uurimistee. Loomulikult ei ole selles keerulises ajastus elanud mehi ja kadunud maailma lõplikult mõista võimalik, kuid mustvalgeid otsuseid ei peaks siiski tegema” (lk 402). Antakse koguni juhtnöörid, mis allikatega uurijail jätkata tuleks. Suurepärase artikli eest pidi paraku auhinna vastu võtma juba Kristi Paatsi üksi. Jääb soovida, et andekal uurijal püsib huvi ja jaksu isaga alustatut jätkata.
„Raamat eestlase eluringis” tutvustab vaimulikku raamatut alates selle siginemisest taluperre kuni ateistliku nõukogude ajani. Artikkel tugineb valdavalt rahvaluulearhiivi allikatele, aga samamoodi kirjanike mälestustele. Tuuakse välja, et vanemas rahvatraditsioonis oli raamat püha ese ning vaimulikest raamatutest oli kõige levinum lauluraamat, isegi levinum kui piibel, hämmastavalt vähe on aga rahvapärimuses üleskirjutusi katekismuse ja aabitsa kohta. Artikkel saab justkui liiga vara otsa, kuid olemasolev annab kinnitust Kristiina Rossi veendumusele, et sakslaste vahendatud euroopaliku kultuuri omaksvõtmisel oli just kirikulaulul otsustav roll: „Katekismuse ja palveraamatu tekste õpiti küll pähe ja öeldi vajadusel üles, ent pole teada, kas ja kui palju neid tekste ise tegelikult korrati. Seevastu kirikulaule laulsid eestlased luterliku koguduse liikmetena igal pühapäeval ja suuremate pühade aegu jumalateenistusel kindlasti aktiivselt kaasa. Päheõpitud ja ise kaasa lauldud teksti kaudu pidi uus keel ja mõtlemine kõige järjekindlamalt pärale jõudma. [---] Lauludel oli suur mõju eestlaste mentaliteedi kujunemisele…, samuti kogu eesti kirjakeele arengule ning XIX sajandil tekkiva eesti kunstluule vormikaanonitele.”(4) Remargi korras veel ühe laulude ja kunstluule seose kohta: XIX sajandist ja XX sajandi algusest on jõudnud kirjanduskaanonisse suur hulk viisistatud luuletusi. Võib arvata, et muusikud ei ole viisistamiseks välja valinud iseäranis kunstiväärtuslikke tekste, vaid mõnedki tekstid on parnassile tõstetud alles siis, kui need on populaarse lauluna kultuurimälus kinnistunud ja folklooristunud.(5)
Küsimusele, miks ikkagi oli lauluraamat kaua aega eestlaste seas kõige levinum raamat, leiab paar võimalikku vastust artiklist „Raamat Saaremaa talurahvakoolides ja Kaarma kihelkonnas 1840. aastatel”. Paatsi toob selles 1845. aasta raamatuloenduse põhjal välja, et Kaarma kihelkonnas oli paljudes peredes mitu lauluraamatut, kohati koguni viis kuni kümme. Autori arvates pidi selleks olema mingi väga oluline põhjus. Ta oletab – seekord tõesti oletab –, et võib-olla nõuti igalt täiskasvanult kirikusse tulles oma lauluraamatu kaasa võtmist, samuti võidi vajada mitut lauluraamatut kodustes palvetundides. Lisaks võidi lauluraamatuid kinkida leeris käinutele, mistõttu neid kogunes ajapikku igasse kodusse mitu. Lauluraamatuid kasutati laialdaselt ka Saaremaa koolides.
Vello Paatsi pärand tundub pealtnäha hoomamatu ja alles ootab uurimist – selge, et „Rännates Gutenbergi galaktikas” on vaid killuke faktofiili enda galaktikast. Ja oldagu kui produktiivne ja entsüklopeediline tahes, suudab üks inimene läbi kirjutada vaid murdosa XIX sajandi eesti kultuuriloost. Kogumik „Rännates Gutenbergi galaktikas” on justkui hoolikalt vitriini paigutatud ja sildiga varustatud faktirariteetide väljapanek. Publik tänab ja ootab lisa.
- Akadeemia 2012, nr 2; Keel ja Kirjandus 2001, nr 5. Loetagu ka: M. S a l u p e r e, J. V. Jannsen pietismi ja sotsialismi vahel. – Keel ja Kirjandus 1999, nr 12, lk 859–860; M. S a l u p e r e, Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Tallinn: Tänapäev, 2006.
- Tuna 2013, nr 2.
- Esmailmunud Akadeemias 2015, nr 12; 2016, nr 1.
- K. R o s s, Regivärsist kirikulauluni. Kuidas ja milleks kõrvutada vanu allkeeli. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 7, lk 458.
- Vt P-R. L a r m, Ühest eesti kirjanduslugude painavast mõistest: epigonism. – Keel ja Kirjandus 2011, nr 4, lk 243.
Pille-Riin Larm
Faktofiili galaktika
I. KÜMME EREDAT HETKE
ESIMENE. Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel”
„Ainus, mida kunst tõeliselt suudab, on äratada meie südames natuke rõõmu. Õnnetunnet, ükskõik kui võltsi. Ta ei muuda maailma, ta ei pane inimesi mõistma oma eksitusi, või kui, siis vaid mõnda ja pisut, kui elu neid juba nii kaugele on küpsetanud. Ta ei tee meid targemaks, sest mitte miski ei tee meid targemaks, kui me juba oleme. Aga natuke rõõmu südames. Sellega saab ta mõnikord hakkama. Mõnikord väga harva. See ongi ainuke suur kunst.” (Õnnepalu 2015: 54–55) Tõnu Õnnepalu mõtisklused liiguvad paradokside ja vastuolude kaudu kunsti, iseäranis kirjanduse ja luule olemuse lähistel, analüüsides – kui nii võib sedavõrd empiirilis-esseistliku teksti kohta väita – nii kunstniku tööd kui ka kunstiteost ja selle vastuvõttu, sidudes selle kõik õnnepalulikult üldinimlike abstraktsete kategooriatega, nagu armastus ja surm. Kriitika par excellence! Või nagu Hasso Krull tabavalt täheldab, on see Õnnepalu kunsti- või täpsemalt „piiratud minasust ületava luule manifest” (Krull 2015: 49). Eriti oluline näib, et Õnnepalu keskendub oma poeetiliselt ja sügavalt isiklikult positsioonilt lähtudes pigem kunsti ja kirjanduse ontoloogiale, selmet võtta eestkõneleja hääl ja põhistada kirjanduse autonoomsust.
Õnnepaluga mõneti sarnase retoorikaga paistab silma Kaur Kender. Mõlemal on oma väljakujunenud – teineteisest siiski radikaalselt erinev – poeetika; mõlema jaoks on kirjandus elu ja keskkonna laiemalt mõtestamise vahend. Kender tahab näiteks öelda, et Maarja Kangro „Klaaslaps” on ilus ja kurb ühtaegu: „Loed ja mõtled, et meil peaks olema inimkonnana aega olnud mingi vähemalt 50 000 aastat, et sellele tõdemusele jõuda. Aga ei ole. Igaühel on endal vaja põrgus ära käia. Valu ära tunda. Ja siis mõtled, et ainus, mida kunst ja kirjandus tegelikult teha saab inimeste jaoks, inimkonna jaoks, on empaatia õpetamine. Et sinu valu on minu valu. Minu valu on sinu valu. Et nende valu on meie valu.” (Kender 2016: 200) Kas kriitika suudab öelda midagi ka laiemat? Mitte üksnes kirjanduse, vaid elu, ühiskondlike protsesside ja eksistentsi kohta?
TEINE. Vigade parandus
Eks ole tegelikult iga uus tekst mingil määral kriitika. Iga uus raamat on loojale vigade parandus, varasema täiustamine, parendamine või peegeldab vähemasti autori arusaama sellest, mis on kirjandus või missugune see ideaalis olema peaks. Ja iga uue tekstiga suhestutakse kirjandusväljaga ka laiemalt, täidetakse puudu olevat nišši.(1) Niisiis on iga tekst hoiakuline. Kriitika võib olla otsesõnaline või implitsiitne: ka miinusvõtteline retseptsioon kirjandusele on pidev (nt rahastamata, kirjutamata või mõne teksti arvustuseta jätmine).
Kui Õnnepalu kriitika objektiks oli nii kunst kui ka elu ja Õnnepalu ise, siis samal ajal on see vigade parandus, enda varasema loomingu kontekstualiseerimine, täpsustamine, nihestamine, teisendamine. Vahest midagi sarnast, aga oluliselt kitsamalt, tegi 2014. aastal – ja olgu teos esile toodud, kuigi see ei kuulu otseselt vaadeldavasse ajavahemikku – Andrus Kasemaa romaan „Minu viimane raamat”. Brita Melts sõnastab väga täpselt, et „paratamatult asetub „Minu viimane raamat” suhtesse Kasemaa senise loominguga ja seda enam hakkab see lõpuks toimima kui üks kokkuvõtlik arveteklaarimine Poeedirahuga” (Melts 2015). Kasemaa ongi siin autorina kriitik, kelle objektiks on nii tema varasem looming kui ka tema ise.
KOLMAS. Igav on teiega, härrased!
Kirjandus- ja keeleteadlane Tiit Hennoste väitis 2016. aasta 28. märtsi ETV2 saates „Plekktrumm”, et kirjandus on ammendunud, selles puudub kirg, eesti kirjandus on liiga formaaditud. Hennoste ütleb: „Igavapoolne on, igav on teiega, härrased!” Kindlasti on tegemist viimaste aastate ühe silmatorkavama, konkreetsema ja otsesema hinnanguga eesti kirjanduse hetkeseisule.
Hennoste väljaütlemist kommenteerides on kunstiteadlane Tõnis Tatar kirjutanud: „Tahaksin juhtida tähelepanu positsioonile, millelt kirjandusteadlane kõneleb. Hennoste ei astu avalikkuse ette kirjanike advokaadi, mänedžeri ega PR-esindajana. Talle teeb muret pigem poelettidele jõudev „makulatuur” kui ühe või teise kirjaniku prestiiž, tiraaž või enesetunne. [---] Kui kirjanike enesetunne on nende eraasi, siis kirjandus kui selline on avalik.” (Tatar 2016: 67)
Tatar näib lisaks meelde tuletavat, et kriitikul on vastutus! Selle vastutuse võiks kokku võtta lausega neli kümnendit tagasi ilmunud artiklist „Kriitika ja selle kriitika”: „Kriitika moraalne kohus on seista kunstikriteeriumide eest, nende lõtvumine viib ande ja kirjandusväärtuste devalveerimisele, nõudlikkuse vähenemine kunstikriteeriumide likvideerimisele.” (Kriitika 1977: 127)
Semukriitikale ja klannistumisele on tähelepanu juhitud juba pikemat aega (ja vaevalt sellest tulevikuski pääseb). Erandiks pole ka viimased aastad (toimunud on siiski oluline murrang – kui näiteks Sirbi 2005. aasta kriitikanumbris pälvis semukriitika ohtralt tähelepanu, siis praeguseks on tegemist oluliselt sekundaarsema murekohaga kui toona). Näiteks alustab Ilona Martson arvustust Mudlumi raamatule „Tõsine inimene” näpuviibutusega kriitikavälja semutsevale tendentsile: „Nimelt näib, et mida aeg edasi, seda enam kipub meie kirjanduselu määrama mitte niivõrd isegi põlvkondlik kui poolparatamatult sõpruskondlik kuuluvus. Sa oled see, kes on su sõbrad, mitte see, kuidas kirjutad. Või mida.” Vana teema muidugi, aga Martson toob ka ühe konkreetse näite: „Aga kui „lapsekummardamine” võtab sellised värdjalikud vormid nagu siis, kui Eesti suurima ajalehe omanik, vananev härra, laseb oma lehe veergudel mõõdutundetult reklaamida labast romaanikest, mille ta on kirjutanud kahasse endast palju aastaid noorema naisalluvaga, siis tahaks lihtsalt kõrvad kinni katta: põle kuuld, põle näind, ei tea ka midagi.” (Martson 2015: 293)
Hennoste hinnang sobib laiemaltki kirjandussituatsiooni, st ka kriitika kohta. Igavaks kisub! Kui laiast isikupärade paletist esile kerkivad üksikud õnnestumised (tavaliselt kogenud kirjutajatelt) suudavad üldpilti soliidsena hoida, siis (rea)arvustusi iseloomustab valdavalt vähene ambitsioon (nii stiililine kui ka sisuline), hambutus, vähene üldistustaotlus. Jääb mulje, nagu oleks suur osa tekste olemas seetõttu, et on ruumi ja et on vajadus mingist teosest kirjutada. Kriitiline tekst ise pole sellises kontekstis sugugi kunstiteose vääriline ja kriitika pole autonoomne, vaid hoopis vahend kinnistamaks kirjanduse positiivset rolli ühiskonnas, autorite geniaalsust. Ja kriitik oleks nagu see, kes peab avalikkuse ette astuma kirjanike advokaadi, mänedžeri ja PR-esindajana.
NELJAS. Milleks poputada kirjandust?
Jaak Tomberg kirjutas 2015. aasta hakul ühes mõtiskluses, haarates kinni maineka itaalia ajaloolase Carlo Ginzburgi väitest Eestis esinemisel: „Kirjanduse käsitlejal pole võimalik kirjandusele häält laenata või kirjanduse nimel kõneleda, sest kirjandus räägib ise omaenese nimel ning teeb seda palju valjemalt ja ülemäärasemalt, kui teoreetik tema nimel eales rääkida saaks” (Tomberg 2015a: 165). Tõepoolest, „kirjandus räägib liiga kõvasti”, miks on tarvis teda siis nagu väikelast poputada? Kirjandus on autonoomne ja suudab selletagi väga hästi hakkama saada. Tomberg jätkab: „Igal juhul seisneb kirjandusteoreetilise mängu keerukus selles, et kirjandus räägib ja tähendab liiga palju, see annab käsitlejale juba olemuslikult liiga palju „jälgi ja juhtlõngu”” (Tomberg 2015a: 166); „...kirjandus ei vasta kellelegi, kes räägib või küsib; kirjandus räägib ise ning pigem tuleb temale vastata” (Tomberg 2015a: 164). Tuleb vastata! Et kirjanduse röökimist summutada, mitte teda heleroosade prillidega kaitsta. Kirjandus on vaba, olgu seda siis ka kriitika!
VIIES. Marie Underi sonettide radikaaltõlked
Viimaste aastate ilmselt kõige jõulisema kriitilise ambitsiooniga publikatsioon on Hasso Krulli ja Carolina Pihelga koostatud kogumik Marie Underi sonettide radikaaltõlkeist. 50 eesti luuletajat kirjutavad igaüks ühe luuletuse, kusjuures Underi sonetid on vahendiks, kogemuse või isikliku elamuse aluseks. Eesmärk on lausa hämmastavalt pretensioonikas: „...jäädvustada hetkelise ülesvõttena kogu tänase luule poeetiline küllus” (Krull, Pihelgas 2015a: 9). Kuigi selle õnnestumises tuleks pigem kahelda (tekstide kvaliteet jääb valdavalt alla luuletajate tavapärasele tasemele), siis kontseptuaalselt on tegemist tähelepanuväärse projektiga. Kas või seetõttu, et samal ajal ja väga lihtsa võttega üritatakse mõtestada ja määratleda nii minevikku (Under) kui ka olevikulist luulesituatsiooni. Mis puutub teose olemuslikku eesmärki, siis eks liigkõrge latt tingib paratamatult lati alt läbijooksmise.(2) Aga proovida tasub. Kindlasti tasub!
KUUES. Kaur Kenderi kohtusaaga
Kui tihti seda ikka juhtub, et kirjandusest saab sündmus! Isegi selline, et valveargumenteerijad Mihkel Kunnus ja Ahto Lobjakas vaidlevad selle üle prime-time’il televisiooni otsesaates „Vabariigi kodanikud”.(3) Saate tutvustus võtab Kenderi novelli „Untitled 12” ümber puhkenud poleemika kokku: „Vabas Eestis on sündimas pretsedent – kirjanik on oma ilukirjandusliku teksti eest astumas kohtu ette. Süüdistuseks on lapsporno valmistamine ja levitamine. Paljude arvates rünnatakse sellega sõnavabadust, kuid kõlab ka arvamusi, et kirjanik peab oma teksti eest vastutama ning lastevastane vägivald on taunitav mis tahes vormis.” (Vabariigi kodanikud) Eks ole seda kirjandusloos juba luge