object(Article)#229 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1142) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(11) "KK 1-2/2019" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(7) ["pdf"]=> string(19) "LÜHIKROONIKA20.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(13) "Lühikroonika" ["title_en"]=> string(6) "Review" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(9761) "

• 6. detsembril 2018 toimus Eesti Keele Instituudis soome-ugri sügis­seminar „Keelesugulus, keeletüpoloogia ja areaallingvistika”. Esinesid Sven-Erik Soosaar (EKI, „Protoeuroopa substraadist läänemeresoome keeltes: tüpoloogiline perspektiiv”), Karl Pajusalu (TÜ, „Uurali keelte fonoloogilisest tüpoloogiast”), Miina Norvik ja Gerson Klumpp (TÜ, „Sugulaskeelte tüpoloogiline andme­baas: miks ja kuidas?”), Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Komi keeled ja komi keel(t)e grammatikograafia”), Petar Kehayov (Leibnizi Ida- ja Kagu-Euroopa Uuringute Instituut, „Mis jääb läänemeresoome keelte uurijatele märkamata? Keeleajalooliselt „igavatest” keelekujudest karjala murrete näitel”), Szilárd Tóth (TÜ Narva Kolledž, TLÜ, „Makro- ja mikroglobaliseerumise küsimusi Venemaa soome-ugri kogukondade ja eesti kirjakeele ajaloo näitel”), Iris Metsmägi (EKI, „Kaks võimalikku vene laenu”), Vilja Oja (EKI, „Läänemere­soome deskriptiivsõnade algupärast”) ning Meeli Sedrik ja Udo Uibo (EKI, „Trips, traps, trull, sina oled kull”).

• 7. detsembril peeti Tallinnas Rahvusraamatukogus kirjandus- ja kul­tuuri­konverents „Hüüdja hääl”. Esinesid Toomas Haug („Kas eesti kirjandus on olemas?”), Ingrid Velbaum-Staub („Kassidest ja kirjandusest. Isiklikult ja üldiselt”), Elle-Mari Talivee („Linnuhääled raamatus”), Grigori Utgof („Vladimir Nabokovi „Kutse tapalavale”. Paar-kolm sõna romaani struktuurist”), Maria Esko („Annie Saumont’i hääled ja nende tõlkimine”), Heili Sepp („Kõik kohad on täis salakaupa ehk õigus armastada eesti keelt”), Imar Kutšukali („Eduard Bornhöhe ja Friedebert Tuglase vaadetest islamiusule”) ja Yngve Rosenblad („Kui Lars hüüdis, jäi harp vaiki: Lars Öster­blomi teeraja fataalsest ristumisest vana-vormsi kultuuriga”).

• 7. detsembril korraldas Eesti Teaduskeele Keskus Tallinna Ülikoolis VI teaduskeele konverentsi. Ettekannetega esinesid Birute Klaas-Lang (TÜ, „Eesti keel kõrghariduses – lähiminevik, hetke­seis ja tuleviku terendused”), Karl Pajusalu (TÜ, „Eesti Teaduste Akadeemia ja eesti teaduskeel”), Helvi Hödrejärv (TTÜ, „Keemiateaduse algus­aastad ja areng Eestis”), Mati Hint (TLÜ, „Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel”), Janika Leoste (TLÜ, „Õpilaste funktsionaalsest lugemisoskusest ja õpetajate termini­tarvitusest robomatemaatika tundides”), Helena Sepp (Turu ülikool) ja Alar Sepp (Tampere ülikool, „Tallinna Ülikoolis aastatel 2003–2017 kaitstud ajaloo lõputööde eesti keel juhendaja seisukohast”), Kaire Viil (TTÜ Virumaa kolledž, „Kas tehnikaerialade üliõpilaste lõputööde faktid ja arvud on alati veenvad?”), Heido Ots („Mida teha suurte arvudega?” – vt lk 117–120 käesolevas numbris), Priit Kulu, Jakob Kübarsepp ja Rein Laaneots (TTÜ, „Eesti tehnikateaduskeele ja terminite arendusest TTÜ-s”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Uus ja vana muusikaloo kategooriatena”) ja Alar Veraksitš (TÜ, „Teaduskeelest meditsiinis ühe õpiku näitel”). Kadri Sõrmus, Kadi Vare (HTM) ja Sirli Zupping (TÜ) korraldasid töötoa „Kuhu lähed, eesti oskuskeel?”.

• 13. detsembril leidis Eesti Kirjandusmuuseumis aset Ruth Mirovi 90. sünnipäevale pühendatud pidulik ettekandekoosolek „Küll on värsilla vägeda”. Esinesid Arne Merilai („Regivärsi setted”) ja Madis Arukask („Igatsetud eeposed”). Esitleti akadeemilise regilaulu­väljaande „Vana Kannel” XII köidet.

• 13. detsembril toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes Utoopia üritus „Kirjandus ja konservatiivsus II. Oswald Spengler”, külaliseks Mihkel Kunnus.

• 13.–15. detsembrini toimus Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents „Translation and performative practices: Itineraries in translation history”. Plenaarettekannetega esinesid Carol O’Sullivan (Bristoli ülikool, „Itineraries in audiovisual translation history: translator studies”) ja Geraldine Brodie (University College London, „Itineraries of Hedda Gabler: interpretive instabilities of translation, dramaturgy and performance”). Esinejaid oli rekordiliselt paljudest riikidest, nagu Soome, Läti, Leedu, Poola, Inglismaa, Hispaania, Portugal, Saksamaa, Itaalia, Belgia, Rumeenia, Tšehhi, Ukraina, Venemaa, Türgi, USA, Hiina, Austraalia, Kanada, India ja Maroko. Eestit esindasid Tallinna ja Tartu ülikooli teadlased Anne Lange, Elin Sütiste, Karin Sibul, Katiliina Gielen, Anne Lill, Maria-Kristiina Lotman, Eva Rein, Heili Einasto, Raili Marling, Kaarina Rein.

• 14. detsembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi muinasjuttude töörühm seminari „Õnnelik lõpp ja lõputa õnn”. Järje­korras üheksas muinasjutuseminar toimus Setomaal Väiko-Härma külas Piusa ürgoru puhkekeskuses. Esinesid Inge Annom („Lutsimaa vägimeestest pöialpoisini”), Merili Metsvahi („Kasutütred, sõsarad ja kooljasööja naine”), Andreas Kalkun („Aolugu ilosah jutuh. Pankjavitsa kerigo pühädsist ja vannust aśost”), Risto Järv ja Terje Lillmaa („Õnne otsingud muinasjutu abiga”).

• 18.–19. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 62. Kreutzwaldi päevade konverents „Kas keelata või lubada: tsensuur Eestis XX sajandil”. Kristi Metste avasõnade järel andsid Merike Kiipus, Risto Järv, Vilve Asmer ja Mare Kõiva ülevaate Eesti Kirjandus­muuseumi tegemistest aastal 2018. Järgnesid ettekanded: Hannes Vallikivi („Ajakirjanduse poliitiline tsensuur Eestis 1920. ja 1930. aastatel juristi pilgu läbi”), Anu Raudsepp („Erakirjad infoallikana Eesti ja Lääne-Euroopa vahel stalinismist sulani”), Anu Pallas („Oleviku toimetaja Ado Grenzsteini poleemiliste kirjutiste takerdumine tsensuuri kitsa värava taha XIX sajandi lõpukümnenditel”), Mari Sarv, Andreas Kalkun („Seksuaalfolkloor ja akadeemilised praktikad: tsensuur ja moraal”), Anneli Kõvamees („Kirjanik muutuvas ajas: Johannes Semperi reisikirjad Itaaliast”), Kaarel Piirimäe („Nõukogude välis­propaganda Balti küsimuses 1940. aastatel”), Roosmarii Kurvits („Kunagiste ajakirjanike mälestused nõukogude­aegsest tsensuurist”), Galina Ponomarjova („Tartu tsensor Mihhail Sõštšikov (1911–1980)”), Liina Saarlo („Välditud poliitika ja mahavaikitud olme 1950. aastate rahvaluule välitööpäevikutes”), Airi Liimets, Reet Liimets („Johannes Käisi teaduslike mõjude avaldumisviisidest Nõukogude Eestis ehk Käisile viitamisest ja mitteviitamisest”), Anneli Saro („Nõukogude tsensuuri mehhanismid, strateegiad ja tabuteemad Eesti teatris”) ja Immanuel Volkonski („Religiooni­alane tsensuur Nõukogude Eestis ja sellega toimetuleku strateegiad vaimuliku kirjanduse väljaandmisel”).

• 9. jaanuaril 2019 toimus Eesti Keele Instituudis „Eesti-soome sõnaraamatu” esitlus. Sõnaraamat on valminud Soome kodumaiste keelte instituudi ja Eesti Keele Instituudi koostööna. Esinesid Soome-poolne peatoimetaja Heikki Hurtta, EKI poolt Margit Langemets.

• 18. jaanuaril möödus 30 aastat keele­seaduse vastuvõtmisest. Selle tähistamiseks toimus Tallinnas Filmimuuseumis konverents „Keeleseadus 30”. Videotervitusega esines Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas. Keeleseaduse vastuvõtmise aega meenutasid president Arnold Rüütel, Rein Veidemann ja Mart Nutt. Ettekanded pidasid Ülle Madise („Meie väärtuslik salakeel”), Urmas Sutrop („Keeleseaduse väärtused”), Tõnu Tender („Keeleseadus (1989): loits, manifest, õigusakt”), Mart Rannut („Eesti keeleseadus võrdluses”) ja Ilmar Tomusk („ENSV keeleseaduse sätted 30 aastat hiljem”).

• 24. jaanuaril toimus eesti keele aasta 2019 avaüritusena Eesti Teaduste Akadeemia, Emakeele Seltsi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna korraldusel konverents „Eesti riigi­keele sajand”. Avakõnega esines Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, kokkutulnuid tervitas haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Eesti keelest kui hariduskeelest kõneles Martin Ehala (TÜ) ja eesti keelest kui rahvusvahelisest rahvuskeelest Raimo Raag (Uppsala ülikool). Akadeemik Urmas Varblane (TÜ) tutvustas eesti keele suhet Eesti majandusega, Ilmar Tomuski (Keeleinspektsioon) ettekanne oli pealkirjastatud „Sajand Eesti Vabariigi riigikeelt”. Esitleti kaht raamatu­sarjas „EV 100” ilmunud teost: akadeemik Karl Pajusalu raamatut „Eesti keele 100 aastat” ning Uppsala ülikooli professori Raimo Raagi raamatut „Välis-Eesti 100 aastat”. 

• 30. jaanuaril Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul kõneldi vepsa eeposest „Virantanaz”. See on vepsa folk­looril põhinev eepos, mille autoriks on vepsa keeleteadlane, literaat ja ühiskonnategelane Nina Zaitseva. Folklorist Madis Arukask ja keeleteadlane Jaan Õispuu rääkisid eeposest ja selle tõlkimise eelloost.

• 30. jaanuaril toimus Eesti Rahvus­raamatukogus ümarlaud „Kas eesti kirjandus lahkub koolist?”, mille korraldasid Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Emakeeleõpetajate Selts, Tallinna Kirjanduskeskus ning Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts. Arutlesid Rein Veidemann, Anu Kell, Ivika Hein, Anneli Kõvamees, Jaanus Kõuts ja Mihkel Rebane. Ümarlauda juhtis Maarja Vaino.

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#230 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:07:08" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#338 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#339 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#231 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1151) ["menu_id"]=> int(111) ["author"]=> string(10) "KJK 3/2019" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(7) ["pdf"]=> string(19) "LÜHIKROONIKA21.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(13) "Lühikroonika" ["title_en"]=> string(6) "Review" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(6678) "

• 13. veebruaril korraldas ajakiri Keel ja Kirjandus Tallinnas konverentsi „Tõde ja tõed humanitaarias”. Teemad jagunesid nelja plokki: I – „Tõde ja vale” (Martin Ehala „Identiteet ja tõde: massi­kommunikatsioonist masside kommunikatsioonini”, Tiit Hennoste „Paralleelsete valede maailm ja tema asukad”), II – „Tõde ja ajastu” (Raili Marling „Asetatud teadmine tõejärgsel ajastul”, Tiiu Hallap „Kognitiivne autonoomia – hääbuv ideaal?”, Daniele Monticelli „Tõejärgne ajastu 20. sajandi analüütilise ja eksistentsiaalse tõe valguses: humanitaaria vastutus”), III – „Tõde ja distsipliin” (Piret Kuusk „Tõe-line füüsikamaailm”, Janika Päll „Kogu tõde klassikalises filoloogias”) ja IV – „Tõde ja kultuurimälu” (Risto Järv „Muna on/pole targem kui kana. Vastuolulised vanasõnad”, Mari Sarv „Igas loos on tera tõtt: moraalsed valikud kultuurimälu loomisel”, Ene Kõresaar „Elulood ja faktijärgne muuseum”). Konverentsi järel kuulutati välja Keele ja Kirjanduse aasta­auhinnad 2018.

• 14. veebruaril toimus Viljandi linna­raamatukogus eesti keele aasta maakondlik keelepäev „Hando Runnel, poeetiline keel ja eestlus”. Kersti Lepajõe pidas ettekande „Sissejuhatus keeleaastasse. Keelest ja poeetilisest keelest ehk kuidas tavakeelest saab luulekeel” ja Janika Kronberg kõneles Hando Runneli poeetilisest keelest ja identiteedist. EMTA lavakunsti osakonna esimese aasta üliõpilased esitasid luulekava „Sõnapidu” Hando Runneli luulest.

• 14. veebruaril esitletiEesti Keele Instituudis uut portaali Sõnaveeb. Margit Langemets tutvustas Sõnaveebis „Eesti keele sõnaraamatut 2019” ja Kristina Koppel „Eesti keele naabersõnu 2019”. Sõnaveebis ilmub ka kaks uuendatud kakskeelset sõnaraamatut: „Eesti-vene õpilase ÕS 2019” (1. tr 2011) ja „Eesti-vene sõnaraamat 2019” (1. tr 1997–2009), millest kõneles Jelena Kallas. Arvi Tavast andis ülevaate, kuidas OÜ TripleDev abiga sündis dünaamiline sõnastike halduse platvorm, mille tulemused on nüüd näha ka Sõnaveebis.

• 15. veebruaril toimus Tallinna Kirjanike Majas Kultuuriministeeriumi, Rahvakultuuri Keskuse ja UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni korraldusel ÜRO põliskeelte aasta avaüritus. Ettekannetega esinesid Karmen Laus („Rahvusvaheline põliskeelte aasta ja Eesti osalus selle juhtkomitees”) ja Karl Pajusalu („Eesti põliskeeled ja -murded”). Toimus arutelu, milles osalesid Piret Kärtner (Eesti keele aasta juhtkomitee), Eino Pedanik (Kultuuriministeerium), Kadi Raudalainen (MTÜ Fenno-Ugria Asutus) ja Oliver Loode (MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskus). Arutelu juhtis Meelis Kompus.

• 19. veebruaril korraldasid Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus Narva-Jõesuus lasteaiaõpetajate eesti keele õppeseminari „Üle metsa, vurr! Keel ja keskkond”. Esinesid Ilmar Tomusk (Keeleinspektsioon, „Kuidas lastekirjandusega lapse keelt ja mõtlemist arendada?”), Tiiu Jaago (TÜ, „Loodus regilaulus: Ma laulan mere maaksi”), Piret Voolaid (EKM, „Kõik maailm ehib – loodus eesti mõistatustes”) ja Astrid Tuisk (EKM, „Looduslike vahenditega mängimine”). Toimus kaks praktilist töötuba, mille viisid läbi Virve Tuubel (ERM, „Mis keeles, see meeles”) ja Janika Oras (EKM, „Loodus, laul ja mäng”).

• 20. veebruaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse biograafika ja soouuringute töörühmade ühisseminar „Biograafiakirjutus ja sugu Aino Kallase biograafia näitel”. Eve Annuk ja Maarja Hollo arutlesid, kuidas kirjutada naisautori biograafiat, kasutades näitetekstina Silja Vuorikuru kirjutatud Aino Kallase elulugu.

• 20. veebruaril Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas Agnes Neier ettekande „Eesti kirjanikud fotoaparaadi ees ja taga”. Ettekandes vaadeldi, kuidas suhtusid eesti kirjanikud fotograafia algusaegadel uude tehnoloogiasse ning kas on võimalik täheldada fotograafia mõju autorite ilukirjanduslikus loomingus. 

• 22. veebruaril korraldasid Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool ja Eesti Keele­toimetajate Liit Tallinna Ülikoolis Vikipeedia keeletoimetamise töötoa. Riina Reinsalu andis soovitusi Vikipeedia artikli keeletoimetamiseks ja Sirli Zupping tutvustas toimetamise tehnilist poolt.

 • 26. veebruaril esitleti Eesti Keele Instituudis aastatel 2017–2019 elektroonilises sõnastikusüsteemis EELex koostatud eesti-ersa veebisõnaraamatut, mis kuulub EKI väikeste sugulaskeelte sõnastike sarja. Sõnaraamat sisaldab üle 6000 märksõna. Sõnaraamatu koostasid Natalia Abrosimova ja Natalia Ermakov, toimetaja oli Olga Erina ning peatoimetaja ja projektijuht Sven-Erik Soosaar.

• 27. veebruaril Tallinnas toimunud hõimuklubi õhtul „Liivlased täna ja homme” kõneles Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keeleteadlane Valts Ernštreits mullu asutatud Liivi instituudist, liivi kultuuriruumi kandmisest UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja, Liivi rahvamaja asutamise 80. aastapäeva tähistamisest sel suvel, aga ka sellest, millised tulevikuväljavaated on liivlastel ja liivi keelel, mida ema­keelena ei kõnele enam keegi.

• 28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvausundile ja -juttudele pühendatud konverents „Kultuuri usundilised ja narratiivsed aspektid”, millega tähistati eesti folkloristi ja rahvausundiuurija, EKM-i juhtivteaduri ja Eesti-uuringute Tippkeskuse juhi Mare Kõiva 65. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Urmas Sutrop („Jääst ja lumest”), Renate Pajusalu („Üksainus narratiivis”), Kalle Voolaid, Piret Voolaid („Cristiano Ronaldo on mees, kelle peatab ainult peegel: Spordireporterite ütlused rahvahuumori alaliigina”), Irina Belobrovtseva („Ühest õnneks eba­õnnestunud plaanist ja ühest laialt tuntud müüdist”), Ülo Valk („Lõppematu nõiakunst: maagiliste teadmiste edasiandmisest tänapäeva Indias”), Aimar Ventsel („Dolgaani keelest ja meelest 15 aasta möödudes”), Nikolai Anisimov, Eva Toulouze („Udmurdi vaimne kultuur XXI sajandil: välitööde tähele­panekuid”) ja Aado Lintrop („Ühest mansi loitsust”). 

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#232 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-03-01 11:30:13" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#340 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(111) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#341 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-02-28 18:44:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#233 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1152) ["menu_id"]=> int(111) ["author"]=> string(10) "KJK 3/2019" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(7) ["pdf"]=> string(27) "KAITSTUD_DOKTORITÖÖD9.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(22) "Kaitstud doktoritööd" ["title_en"]=> string(0) "" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(7447) "

• 14. detsembril 2018 kaitses Kaidi Rätsep Tartu Ülikoolis doktoritöö „Colour terms in Turkish, Estonian and Russian: How many basic blue terms are there?” („Türgi, eesti ja vene keele värvisõnavara: Millised on põhivärvi­nimed?”). Juhendajad olid professor Urmas Sutrop (TÜ) ja dotsent Mari Uusküla (TLÜ), oponent Anetta Kopecka (Lyoni ülikool). Brent Berlin ja Paul Kay loodud põhi­värvinimeteooria sai alguse ideest, et teatud värvinimed on universaalsed. Nad eeldasid, et igas keeles on olemas piiratud arv sõnu värvi tähistamiseks. Neid universaalseid värvinimesid nimetasid nad põhivärvinimedeks. Kas keeles võib olla vaid üks sinine? Eelnevad uurimused kinnitavad, et sinine võib jaguneda kaheks: vene keeles on omaette kategooriad kahele sinise kategooriale, sinij ’sinine’ ja goluboj ’helesinine’. Järelikult on ka teisi võimalusi peale üheainsa sinise kategooria. Sinise jagunemine toetab keelelise relatiivsuse teooriat. Kas eesti ja türgi keeles on samuti kaks sinise kategooriat? Vastuse saamiseks küsitleti türgi, eesti ja eestivene keelejuhte. Sorteerimis- ja nimeandmiskatses kasutati spetsiaalselt sinise värviruumi uurimise tarbeks valitud stiimuleid. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/62629, 27. II 2019)

• 19. detsembril kaitses Eva Velsker Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ajaväljendid eesti murretes”. Juhendajad olid Tartu Ülikooli professorid Karl Pajusalu ja Helle Metslang, oponent prof Riho Grünthal (Helsingi ülikool). Doktoritöös käsitleti ajaväljendeid ja nende varieerumist eesti murretes. Töö põhineb Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis arendataval eesti murrete korpusel ja hõlmab sellisena kõiki murdeid. Kui kirjakeeles väljendatakse toimumisaega enamasti kohakäänete abil (hommikul, õhtul, pühapäeval), siis murretes on varieeruvus palju suurem, kasutatakse näiteks ka omastavat või osastavat käänet (päeva, hummogu). Väitekirja eesmärk oli selgitada ajamääruste varieerumise kaudu ilmnevaid muutusprotsesse, adverbistumise või kaassõnastumise etappe. Ühe grammatiseerumis- ja leksikaliseerumisprotsesside mõjurina on nimetatud sagedust ja see tuleb ilmseks ka ajasõnades: hulk ajasõnu (päev, öö, suvi, talv jms) on murdekorpuses kõige sagedasemate hulgas ja teatud käändevormid (nt alal­ütlev või omastav) kalduvad kuhjuma, mis viitab sõnavormi kinnitumisele. Sagedasti kasutatud vormid võivad olla keelde kinnistunud uue terviküksusena, sõna käändevormist võib olla kujunenud adverb (nt öösi) või kaassõna. Sõnavormide ebamäärasele kuuluvusele viitab seegi, et korpuse märgendajatel on olnud mõnikord raske otsustada, kas tegu on käänd-, määr- või kaassõnaga. Töös uuriti ka, millised piirkondlikud erinevused ajaväljendite kasutamisel ilmnevad. Murretes kasutatakse l-lõpulisi vorme tunduvalt vähem kui kirjakeeles, seejuures kasvab kohakäändeliste vormide kasutus lääne poolt ida poole liikudes. Ka teistes uuemates uurimustes on leitud, et lauseehituslikul tasandil on ida- ja läänepoolsete murrete erinevused suuremad kui põhja- ja lõunaeesti murretes, mille erinevus on suurem sõnavaratasandil. Teatud määral mõjutab vormi kinnistumist ka see, kas viidatakse konkreetsele ajahetkele või ajale üldisemalt. Ühtlasi pakub uurimus võimalust kõrvutada muutusi keele erinevates registrites. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/62593, 27. II 2019)

• 19. detsembril kaitses Kirsi Laanesoo doktoritööd „Polüfunktsionaalsed küsilaused eesti argivestluses”. Juhendajad Andriela Rääbis (TÜ), professor Helle Metslang (TÜ) ja Tiit Hennoste (TÜ), oponent Anna Vatanen (Oulu ülikool). Tavapäraselt seostatakse küsilauseid küsimuste küsimisega, kuid selle doktoritöö teemaks olid küsilaused, millega tehakse vestluses midagi muud, kui küsitakse puuduvat infot. Kui vestluses kuuleme küsimusi „Kas me ei ela demokraatlikus vabariigis?” või „Mida sa lödistad?”, siis keegi ei oota nendele tavapärast vastust. Töös uuriti, mis suhtluseesmärkidel selliseid küsilauseid igapäevavestlustes kasutatakse ja kas uuritud küsilaused erinevad „päris” küsimustest. Selgus, et need küsilaused on polüfunktsionaalsed ehk samaaegselt toimub mitu suhtlustegevust. Peamised suhtlustegevused, mida uuritud küsilausetega sooritatakse, on seisukohavõtud, hinnangud, õigustamised, vaidlustused, kaeblemised, süüdistused, etteheited, küsimused, keelud, käsud ja nõuanded. Käsitletud küsilauseid kasutatakse tihti vaidlusolukordades, kus väljendatakse negatiivset suhtumist kaasvestleja arvamusse või tegevusse. Varasemalt on selliseid küsilauseid kirjeldatud kui retoorilisi küsimusi, mis ei oota vastust, kuna vastus on küsilausega juba ette antud. Doktoritöös näidati, et argivestlustes neile siiski teatud moel reageeritakse. (https://dspace.ut.ee/handle/10062/62654, 27. II 2019)

• 30. jaanuaril 2019 kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Halliki Põlda doktoritöö „Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis”. Doktoritöö juhendaja oli Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge, oponendid Tartu Ülikooli emeriitdotsent vanemteadur Reet Kasik ning Tartu Ülikooli dotsent Helin Puksand. Doktoritöö arvustust vt lk 230–233.

• 6. veebruaril kaitses Riina Reinsalu Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis doktoritöö „Juhendavad haldustekstid žanriteoreetilises raamistikus”. Juhendaja oli TÜ emeriit­dotsent Reet Kasik, oponent professor Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa keelte keskus, Soome). Väitekirja eesmärk oli välja selgitada kirjutajate tekstistrateegilised valikud, mida nad teevad eri žanre esindavates haldustekstides, et täita seatud suhtlus­eesmärke. Uurimistulemustest ­ilmnes, et töövõtu- ja käsunduslepingud ning korraldused, otsused ja käskkirjad koosnevad kindla struktuuriskeemi alusel järjestatud sisuelementidest ja väljakujunenud sõnastus- ja lausestusviisidest, mille kaudu viiakse ellu üldtuntud eesmärke. Seevastu avaldused, teabenõuded ja kaebused, mille eraisikud esitavad ametiasutusele, varieeruvad oma struktuurilt ja keelekasutuselt tugevasti, võimaldades peale standardsete eesmärkide täita ka varjatud eesmärke, nt kritiseerida ameti­asutuse tegevust. Niisamuti erinevad vaatlusalused tekstid selle poolest, mil viisil antakse neis tegevusjuhiseid. Kui lepingutele on omased modaalverbid ja mittemodaalsed väitlaused ning korraldustele, otsustele ja käskkirjadele da-tegevusnime vormid, mis esindavad käskimisstrateegiat, siis avalduste ja teabenõuete vahendusel pöördutakse ameti­asutuse poole peamiselt palve ja soovi vormis. Eri­pärasena paistavad teiste tekstide hulgas silma kaebused, kus rakendatakse peamiselt küsimisstrateegiat, mis on tihti iroonilis-emotsionaalse alatooniga. Haldustekstide struktuuri- ja keeleanalüüsi tulemused võimaldavad anda nende tekstide koostajatele praktilisi soovitusi, kuidas tagada tekstide vastavus selge keele põhi­mõtetele ning õige- ja hea­keelsustavadele. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/62838, 26. II 2019)

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#234 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-03-01 11:30:39" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#342 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(111) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#343 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-02-28 18:44:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#235 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1162) ["menu_id"]=> int(112) ["author"]=> string(10) "KJK 4/2019" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(7) ["pdf"]=> string(19) "LÜHIKROONIKA22.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(13) "Lühikroonika" ["title_en"]=> string(6) "Review" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(13576) "

• 28. veebruarist kuni 2. märtsini korraldas Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledž Juri Lotmani seminari. Mainekate Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Tšehhi, Venemaa, Ukraina ja Eesti teadlaste kõrval esinesid noored teadlased, hiljuti TÜ-s väitekirja kaitsnud värsked doktorid ja praegused vene kirjanduse doktorandid. Eestit esindasid Tatjana Kuzovkina („Juri Lotmani eluloost 1945–1946”), Mihhail Lotman („Ikoonilisus ja autometakirjel­dus eesti luules”), Maria Nesterenko („„Mida tähendab naiskirjanik?”: 1820.–1830. aastate naiskirjanike loomingu kriitika”), Ljubov Kisseljova, Karina Novaševskaja („A. Šahhovskoi vaadete kujunemine rahvusliku teatri esteetikale”), Timur Guzairov („V. Žukovski F. Guizot’ teoste lugejana „Rahvaste kevade” ajajärgul”), Maria Borovikova („Maria Tsvetajeva luuletsüklist „Luule­tused Puškinile””), Roman Voitehhovitš („Piiblikujundid Maria Tsvetajeva loomingus”), Anti Selart („Episood paavsti saadikutest Aleksandr Nevski „Eluloos””), Madis Arukask („Vepslaste ja ingerisoomlaste autorieepostest”), Anastassia Astapova („Poliitilised meta­anekdoodid ja hirm: näited tänapäeva Valgevenest”), Roman Leibov („Kuidas suri pioneer: Bagritski poeemi teksti dünaamika”), Anne Lange („Tõlkeuuringute valdkondlik sidusus”), Peeter Torop („Tõlkimise ideoloogilistest parameetritest”), Lea Pild („Jutustaja ebastabiilsus romaani „Vennad Karamazovid” eestikeelsetes tõlgetes”) ja Tatjana Stepaništševa („Johannes Aaviku Dostojevski tõlked”).

• 1. märtsil toimus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar, kus Tallinna Ülikooli doktorant Merlin Kirikal esines teemal „Taimnaine ja tantsijatar Johannes Semperi loomingus”. Ettekande fookuses olid Semperi naisekeha ideaalide kujundusvõtted ja nende seos tollase kultuuripildiga. Et peamiste võrdpiltidena ilmuvad Semperi loomes naine kui taim ja naine kui tantsijatar, keskendus Kirikal nende kujundite tõlgendamisele ning sellele, kuidas need seostuvad tollase lääne kultuuriga.

• 4. märtsil korraldas Emakeele Selts Võrus eesti keele aasta maakondliku keelepäeva. Avasõnavõtuga esines Jüri Valge. Ettekanded pidasid Jüri Viikberg („Keelemurdest ja murde­keelest”), Evar Saar („Hariligu kotussõ­nime ja esieräline Võrumaa”), Külli Habicht („F. R. Kreutzwaldi eesti keel”) ja Rainer Kuuba („Võro keelest ja ta pruukmisest”). Võru Gümnaasiumi õpilaste ettekandest sai teada, missugune on tänapäeva gümnasisti eesti keel.

• 6.–7. märtsil peeti Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi korraldusel Põlvamaal Cantervilla lossis folkloristide 14. talvekonverents „Piiritu muinasjutumaailm”. Ettekannetega esi­nesid Katre Kikas („Kana pahema tiiva alla oli kirjutatud… Kirjutamine ja kirjutatud tekst imemuinasjuttudes”), Anu Korb („Ottessoni Roosi vanamesi jutud”), Merili Metsvahi („Naistegelased esimestes eesti imemuinasjuttude üleskirjutustes”), Ants Parktal („Muinaslooline meele­sõõlamine”), Mairi Kaasik („Loodushäälenditest ja looduskõnelustest looma­muinasjuttudes: žanripiire otsimas”), Liisa Granbom-Herranen („Vanasõnad muinasjuttudes, õpetus ja ajaviide”), Airika Harrik („­Tuhkatriinu sai printsilt kinga: muinasjuttudest innustatud aines Facebooki grupis „KalambuuR””), Mall Hiiemäe („Reinuvader Rebasest ja arast jänesest muinasjututegelastena”), Riho Viik („Reinuvader Rebase strategeemid”), Risto Järv („Rebasejuttude kuube värskendamas. Ernst Peterson-Särgava „Ennemuistsete juttude…” versioonidest”), Pille Kippar („Eesti muinasjutt ning muinas­jutu-uurija ida ja lääne vahel”), Eda Kalmre („Varjusurmajutud eesti traditsioonis: muinasjuttudest ning romantilise motiiviga muistenditest pajatuste, kuulujuttude ja tõsieluteadeteni”), Inge Annom („Kuningatütre haiguse ravi”), Aado Lintrop („Pühad ja profaansed pühalood”), Mare Kalda („Kauged (muinas)jutud kodusteks muistenditeks: ATU 1645 ja ATU 1645A”), Urmas Sutrop („Lumivalgukese muinasjutt ja Shakespeare’i näidend „Cymbeline””), Heili Einasto („Muinasjutt „Kulla­ketrajad” balletilaval”), Kärri Toomeos-Orglaan („Päri- ja vastukarva lood. Intertekstuaalsusest Toomas Raudami ja Andrus Kivirähki muinasjuttudes”), Tiiu Jaago („Kas elulool ja muinas­jutul on midagi ühist?”), Andreas Kalkun („Pankjavitsa kiriku ikoonide jäljed arhiivis. Pühad esemed ja pärimus”) ja Jonathan Roper („Kas ainult Once upon a time ja Happy ever after?”).

• 7.–10. märtsini toimusid ­Helsingis 10. üleilmsed väliseesti õpetajate emakeelepäevad, mille korraldas Eestikeelse Hariduse Selts. Eesti keele muutumisest kõnelesid Maire Raadik (EKI) ja Helen Plado (TÜ), eesti identiteedi muutumise üle arutlesid Martin Ehala (TÜ/Helsingi ülikool) ja Marju Kõivupuu (TLÜ). Kuidas noortes keelehuvi tekitada, soovitasid Ilmar Tomusk (Keeleinspektsioon) ja Keiti Vilms.

• 13. märtsil leidis Eesti Rahva Muu­seumis aset kohtumine Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna 2019. aasta laureaadi, Tallinna Ülikooli rakenduskeeleteaduse professori Krista Kergega, kes rääkis teemal „Meie avarduv vaimu- ja keeleruum”. 

• 13. märtsil toimus Tartus Miina Härma gümnaasiumis keeleteokonkursi lõpuaktus, kus kuulutatati välja 2018. aasta parimad keeleteod. Aasta keeleteoks valiti „Eesti õigekeelsus­sõnaraamat ÕS 2018”, sellega koos ilmus „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat 1918” kommenteeritud väljaanne veebis. Rahva­auhinna pälvis Peetri laste­aed-algkooli õpetaja Helen Pullinen, kes mõtles õpilaste lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamiseks välja vihikud „Iga päev on seiklus”. Tema eesmärk oli nende vihikute abil arendada õpilaste lugemis- ja kirjutamisoskust. Juba kolmandat aastat kirjutavad lapsed iga päev õhinaga harilikesse joonelistesse vihikutesse üles enda jaoks olulisi sündmusi.

• 13. märtsil Tallinnas toimunud hõimu­klubi õhtul vaatles Mari Sarv oma ettekandes „Mina, sina ja vana Väinämöinen” läänemeresoome regilaulu­alasid, tuginedes eelkõige sõnavormide esinemissagedusele. Regilaulud viitavad ka erinevatele kontaktidele läänemeresoome rahvaste vahel. Kõige sagedasem sõna regilauludes on isa.

• 14. märtsil peetiEesti Rahvusraamatukogus emakeelepäeva konverents „Kas tõesti häbeneme riigikeelt?”. Esinejate seas olid õiguskantsler Ülle Madise („Ilusa selge eesti keele ülistuseks”), ajakirjanik Piret Kriivan („Uueaegne kadaklus – valehäbist või eksi­arvamustest”), kirjanik Rein Raud („Keel kui vahend ja kui eesmärk”), ajakirjanik Märt Treier („Vastulöök”), TLÜ emakeele õpetuse lektor Merilin Aruvee („Iga õpetaja on keeleõpetaja”) ja keeleteadlane Martin Ehala („Eesti keel kiirenevas ajas”).

• 14. märtsil pidas Liina Lindström Tartu Ülikoolis emakeelepäeva avaliku loengu „Kuidas mõjutab digitehnoloogia areng eesti keele kasutust?”.

• 14. märtsil korraldati Tallinna Ülikoolis traditsiooniline emakeelepäeva üliõpilaskonverents, mille töö toimus kahes sektsioonis. Keelesektsioonis esi­nesid Andra Kütt („Käitu, ole ilusti nüüd palun ehk eelkooliealisele ­lapsele suunatud direktiivsed lausungid”), Maria Iqbal („Eesti tatarlaste perekonna keele­poliitika ja noorte hoiakud selle suhtes”) ja Kaisa Norak („Ilmselt ja ilmsesti tähendused ja kollokatsioonid”). Kirjanduse sektsioonis astusid üles Triinu Viires („Mehelikkuse konstrueerimine Teet Kallase romaanis „Eiseni tänav” (1979)”), Johanna Aus („Unenäopoeetika Madis Kõivu loomingus”), Helen Pärk („A. H. Tammsaare „Elu ja armastus” – romaanist teatrilavale”) ja Riin Luks („„Seltsimees laps” jutustuse ja filmi võrdlus”). Humanitaarteaduste instituut andis välja TLÜ täppiskeeleauhinna: selle pälvis akadeemiline raamatukogu, mille ametikeel hinnati selgeimaks ja ladusaimaks.

• 14. märtsil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ERA kaastööliste päeva. Maarja Hollo ja Anu Korb andsid ülevaate kahest kogumisvõistlusest: „Minu (vanaema) lugu” ja „Minu aed, lilled ja puud”. Tiiu Jaago kuulutas välja uue kogumisvõistluse „Esemed meie rännakuil”. Vabariigi Presidendi rahvaluule­preemia pälvisid Maie Matvei silmapaistvate kaastööde eest aastatel 2009–2018, Ene Raudkats sisuka koostöö eest aastatel 2002–2018, Asael Truupõld mitmekülgse rahvaluuleainese kogumise eest aastatel 2009–2018 ning Ergo-Hart Västrik läänemeresoome rahvaste pärimuse jäädvustamise ning Tartu Ülikooli tudengite juhendamise ja inspireerimise eest aastatel 2009–2018.

• 15. märtsil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis soouuringute töörühma seminar „XX sajandi alguse Eesti kväärimine”. Esinesid Rebeka Põldsam ja Uku Lember („Eesti LGBT historiograafia ülevaade”), Andreas Kalkun („Magnus Hirschfeldi loengud Eestis ja diskussioonid homoseksuaalsuse üle”), Johanna Ross („Lesbid ja androgüünid XX sajandi eesti kirjanduses”) ja Kai Stahl („Natalie Mei ja soolisus”).

• 20. märtsil Tallinna Ülikoolis toimunud TÜHI teadusseminaril esines semiootika ja kirjandusteooria professor Mihhail Lotman ettekandega „(Täppis)­teadmised ja arvamused filoloogias”. Ettekande diskussant oli TÜHI tõlke­uuringute dotsent Anne Lange.

• 22. märtsil peeti Tallinnas Emakeele Seltsi  aastakoosolek. ES-i juhatuse liige Miina Norvik esines akadeemilise ettekandega „Muutust väljendavad predikaadid läänemeresoome keeltes”.  Emakeele Seltsi 98. tegevusaasta ülevaate esitas ES-i teadussekretär Killu Mei. Auliikmeks valiti juhatuse ette­panekul murdeuurija Ellen Niit ning vastu võeti 13 uut tegevliiget. 

• 27. märtsil Tallinnas toimunud ­hõimuklubi õhtul esines ajaloolane Aivar Põldvee teemal „Eesti pseudo­mütoloogia algus ja allikad”. Ta vaatles varajasi soome ja saami eeskujusid meie mütoloogias, nende vahendamist näiteks Thomas Hiärne kroonikas, samuti jumalate kirjeldusi alates Soome reformaatorist Mikael Agricolast, lõpetades baltisaksa kirjaniku Garlieb Merkeli ja teistega. Osa Soomest pärit jumalaid, nagu laulujumal Vanemuine, on leidnud väärika koha meie pseudomütoloogias.

• 27. märtsil korraldas TÜ eetikakeskus Tartus hea teadustava seminari „Mida teha plagiaadiga?”. Esinesid Margit Sutrop („Hea teadustava rakendamine ülikoolis”), Diana Lõvi („Mida Urkund aitab avastada ja mida mitte?”) ja Tiina Ann Kirss („Tüüpilised libastuskohad akadeemilises kirjutamises”).

• 28. märtsil toimus Minskis Valge­vene Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse instituudi kunstiteaduste, etnograafia ja folkloori filiaali ja Eesti Kirjandusmuuseumi folk­loristika osakonna ühiskonverents „Võimalik missioon 4: Folklooriuurimise perspek­tiivid”. Ettekannete teemadeks olid piiblimotiivid loitsudes, folkloorne suhtlus visuaalses linnakeskkonnas, puud narratiivides-legendides, lendava lohe kujundist valgevene ja eesti vene materjali näitel, värvisõnad ja -sümbolid eesti mõistatustes, Eesti Kirjandusmuuseumis leiduvate vene folkloori kogujate päevikud jpm. Eesti teadlastest esinesid Mare Kõiva („Palve ja loits. Piibli­motiivid ja -tegelased loitsudes”), Andres Kuperjanov („Puudega seotud narratiivid”), Piret Voolaid („Lillede nimed ja lillesümbolid eesti mõistatustes”). Stendiettekannetega esinesid Eda Kalmre („Eesti varjusurmapärimus. Mõned traditsiooni kujunemise ajaloolised seigad”), Mare Kalda („Eesti legendid ja pärimused peidetud varandusest ja nende iseloomulikud jooned”) ning Liisi Laineste, Anastassia Fiadotava ja Tõnno Jonuks („Vaimulik kui nalja sihtmärk – eesti ja valgevene materjali võrdlus”).

• 29. märtsil toimus Emakeele Seltsi kaaskorraldusel Raplas maakondlik keelepäev. Esinesid Peeter Päll („Rapla­maa vanu kohanimesid”), Jüri Metssalu („Kohapärimuse andmebaasist ja kaardi­rakendusest”), Jüri Viikberg („Hans Tiismann, Alust pärit keelemees”), Ilmar Tomusk („Keeleinspektsiooni igapäevatööst põhiseaduse kontekstis”), Katrin Hallik („Selge keel kui mõtteviis ja tööriist”) ja Liisi Piits („Kuidas rääkida masinatega”).

• 29. märtsil toimus veel teinegi maakondlik keelepäev – ­Põltsamaal. Lisaks Jõgevamaa õpilaste ettekannetele esinesid Pire Teras („Väldete hääldusest ja õigekirjast”), kirjanikudMart Kivastik („Emotsioonidest biifini”) ja Veronika Kivisilla („Mõtisklusi ema­keelest ja emakeeles kirjutamisest”) ningTiina Paet („100 aastat ÕS-i. Kuidas muutub keel?”).

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#236 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-04-02 11:54:36" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#344 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(112) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#345 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-03-31 20:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#237 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1171) ["menu_id"]=> int(113) ["author"]=> string(9) "KK 5/2019" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(7) ["pdf"]=> string(19) "LÜHIKROONIKA23.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(13) "Lühikroonika" ["title_en"]=> string(6) "Review" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(10408) "

• 3. aprillil korraldati Tallinna Toomkoolis IV Eduard Ahrensi konverents „Meil oma sõna kinnita”. Esinesid Heiki Haljasorg („Eduard Ahrens ja Tallinna Toomkool XIX sajandil”), Sulev Valdmaa („Eduard Ahrens – Kuusalu koguduse kroonikakirjutaja”), Kristiina Ross („Eduard Ahrensi panusest eesti keele arengusse ehk mida iga haritud eestlane võiks sellest teada”), Aivar Põldvee („Külakeelest ja kirikukeelest”) ja Rasmus Puur („Laulupidu meie põhiväärtuste hoidjana”). Kuulati ka kahe õpilase ettekandeid: Mikk Metsmägi Tallinna Toomkoolist kõneles kümnest Eesti keelemehest ja Sanne Säär Kolga koolist esines teemal „Eesti rahva- ja alternatiivmeditsiin, selleteemaliste vanasõnade tundmine kodukohas”.

• 9. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril folkloori lühivormidest esines kirjandusmuuseumi teadur Saša Babič teemal „Traditsioonist ja innovatsioonist ehk kuidas väikse kühvliga Terve põld üles kaevata / Tradition and innovation … or how to take a big bite with a small spoon”.

• 9. aprillil tähistas ajakiri Akadeemia oma 30. sünnipäeva Eesti Rahva Muuseumis konverentsiga „Paberil või ilma?”. Ettekanded peeti „Universalia”, „Humaniora et socialia” ja „Naturalia” sektsioonis. Üle anti Akadeemia iga valdkonna aastaauhinnad.

• 10.–11. aprillil peeti Tartus noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Esimene päev Eesti Rahva Muuseumis oli pühendatud rahvus­vahelistele teemadele. Plenaarettekande pidas Saša Babič („Short forms of folklore and contemporary cultural dialogues”). Ettekanded olid jaotatud sektsioonidesse „Rituaalid ja kombed”, „Kogukonnad ja sotsiaalsed suhted”, „Identiteedid ja sümbolid”. Teine päev Eesti Kirjandusmuuseumis oli eesti­keelsete ettekannete päralt. Sektsioonis „Alternatiivsed igapäeva­praktikad” esinesid Terje Lill („Kurgikasvatus kui vaimne kultuuri­pärand Eesti-Kasepää eestlaste kogukonnas”), Mona Menets („Dumpster diving ehk võitlus toidu raiskamisega”), Kaspar Metsar („Haltuura (lisatöö) põhjused ja avaldumine nõu­kogudeaegse Tallinna Juveeli­tehase töötajate näitel”); sektsioonis „Verbaalsed praktikad” astusid üles Airika Harrik („Facebooki grupp KalambuuR kui väike­rühm: käitumismustrid ja demograafilised aspektid”), Imar ­Koutchoukali („Eesti laenudest baltisaksa keeles ja nende kultuuriline ning sotsiaalne tähtsus”); sektsioonis „Pärand uues kontekstis” esinesid Eliis Vaino („Kunstiga kiusamise vastu” – haridusprogramm kui muuseumi võimalus panustada kiusuennetusse”), Liis Luhamaa („Pärandiloomest rahva­rõivastes Lõuna-Läänemaa rahvarõiva­seelikute näitel”), Jaan Sudak („Hakkame santima! Mardikombestiku hetke­seisust 2018. aasta ankeetküsitluse põhjal”).

• 11.–13. aprillini korraldati Tartu Ülikoolis viiendat korda eesti ja soome keeleteadlaste ühiskonverents „Grammatikat lüpsmas / Kielioppia lypsämässä”. Eesti teadlastest esinesid ettekannetega Liina Lindström ja Ilona Tragel (TÜ, „Võtsime (kätte) ja tegime ära”), Jane Klavan (TÜ, „Eesti keele välis­kohakäänete ja kaassõnade peal, peale, pealt kasutus eestikeelses veebis”), Mirjam Ruutma (TÜ, „Komitatiiv ja sarnaste funktsioonidega kaassõnad murde­korpuses”), Maarja-Liisa Pilvik (TÜ, „mine-sufiksi produktiivsusest eesti keele allkeeltes”), Aive Mandel (TÜ, „Eesti V2-sõnajärjest võrdluses soome ja läti keelega”), Carl Eric ­Simmul (TÜ, „Eesti keele konverbitarindi sõnajärg”), Heete Sahkai (EKI, „Põhja ja laiendite järjekord eesti keele verbifraasis”), Anne­katrin Kaivapalu (Turu ülikool/TLÜ, „Eesti ja soome mitmuse partitiiv: tüpoloogiast ja sarnasuse tunnetamisest”), Renate Pajusalu, Maria Reile, Helen Hint, Tiina Nahkola, Piia Taremaa (TÜ, „Relatiivlause funktsioonid ja vorm eesti, soome ja vene keeles: katseline lüpsmine”), Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik (TÜ, „Eituse väljendamine seto keeles – millest sõltub eitussõna asukoht?”). Soomet esindasid Helsingi ja Turu ülikooli teadlased.

• 12. aprillil pidas Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kõnekoosolekul ettekande Rootsi Ingeri Liidu sekretär ja ajalehe Ingria toimetaja Viktor Pajunen. Ta kõneles Rootsi ingerisoomlaste ajaloost ja tänapäevast, aga ka ingeri rahva­killu võimalikust tulevikust Rootsis.

• 15. aprillil korraldas Tallinna Ülikool koostöös Balti-Saksa kõrgkoolide büroo ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega ajaloolise mitmekeelsuse seminari „Facetten der Mehrsprachigkeit im 17. Jahrhundert” („Mitmekeelsuse eri tahkudest XVII sajandil”). Esinesid Helmut Glück (Bambergi ülikool, „Mehrsprachigkeit in Europa im 17. Jahrhundert”), Mark Häberlein (Bamberg, „Adel, Kaufmannschaft und Mehrsprachigkeit im Europa des 17. Jahr­hunderts”), Kristi Viiding (TÜ, „Die Mehrsprachigkeit der Inschriften in den estnischen Kirchen in der Frühen Neuzeit”), Aivar Põldvee (TLÜ, „Language in change: Some sociolinguistic aspects of spoken and written Estonian in the 17^th century”), Marin Jänes (UTKK, „Zu gesellschaftlichen und institutionellen Rahmenbedingungen der Mehrsprachigkeit im 17. Jahrhundert anhand von Kirchenvisitationen”), Inna Jürjo (TLÜ, „Die Mehrsprachigkeit in den est- und livländischen Gerichts- und Visitationsprotokollen des 17. Jahrhunderts”), Kaidi Kriisa (TÜ, „Some examples of multilingual practices in the academic texts of the Early Modern Academia Dorpatensis (1632–1710)”), Anna Verschik (TLÜ, „Jiddische und Baltendeutsche Sprachkontakte”), Szilárd Tibor Tóth (TÜ Narva kolledž, „Mehrsprachigkeit in den estnischen Grammatiken des 17. Jahrhunderts”) ja Aigi Heero (TLÜ, „Die Mehrsprachigkeit in den „Anotationes” (ca 1650–1658) des Revaler Kantors David Gallus”).

• 16.–17. aprillil toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse konverents „Kirjakultuur, õigus ja kohtud Poola-aegsel Liivimaal David Hilcheni epistolaarpärandi valguses”. Esinesid Kristi Viiding (UTKK, „Introduction to David Hilchen’s written legacy, especially to his epistolography”), Hesi Siimets-Gross (TÜ) ja Thomas Hoffmann (UTKK/­TalTech, „David Hilchens Juristenkorrespondenz vs. juristische Korrespondenz”), Peter Oestmann (Münsteri ülikool, „Contumacia: Ladungsungehorsam im frühneuzeitlichen Prozessrecht”), Marju Luts-Sootak (TÜ, „„Nobilis sum, cur Nobilitatis jure excludor?” – Ein Versuch, den Prozess gegen David Hilchen nach landrechtlichen Maßstäbe zu beurteilen”), Adam Moniuszko (Varssavi ülikool, „King’s courts in the Polish-Lithuanian Commonwealth at the turn of 16^th century”), Maciej Jońca (Lublini ülikool, „David Hilchen and Jan Zamoyski – a short story of an extraordinary friendship”), Łukasz Marzec (Krakówi ülikool, „Studium Generale. Legal education in Kraków University in the 16^th and 17^th century”), Valentina Lepri (Varssavi filosoofia ja sotsioloogia instituut, „Shaping a Renaissance scholar: Remarks on David Hilchen’s educational paths at the Akademia Zamojska”).

• 17. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis eluloopäev, mis keskendus Tartuga seotud mälestuste kogumisele ja esitlemisele erinevates mäluasutus­tes. Sellealast tegevust tutvustasid Katrin Raid Tartu ­Linnaraamatukogust, Terje Lõbu Tartu Ülikooli muuseumist ja Elmar Gams suulise ajaloo portaalist „Kogu Me Lugu”. Oma Tartust kõneles 2018. aasta Tartu linnakirjanik Mika Keränen.

• 17. aprillil Tallinnas toimunud ­Hõimuklubi õhtul „Ersa keelemeel” rääkis Helsingi ülikooli fennougrist Jack Rueter Mordvamaal elavate ersade ja mokšade erinevatest identiteetidest, samuti ersa keele võimalustest digiajastul. Sven-Erik Soosaar tutvustas EKI-s koostatud elektroonilist eesti-ersa sõnaraamatut.

• 17. aprillil Eesti Kirjandusmuuseumis peetud ingliskeelsel seminaril esines Jekaterina Anastassova ettekandega „Usundi, maagia ja esoteerika vahel: Püha Cyprianus ja tema riitus”, milles andis ülevaate Püha Cyprianuse palve päritolust ja ajaloost Bulgaarias ning arutles selle tähenduse üle tänapäeva linnakultuuris.

• 24. aprillil korraldas Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond seminari Ida-Euroopa konspiratsiooni­teooriatest. Osalesid nii vandenõude uurimisvõrgustikku (Comparative Analysis on Conspiracy Theories) kuuluvad teadlased kui ka üksikuurijad Rumeeniast, Venemaalt ja Soomest, kelle huvi keskmes on ennekõike Ida-Euroopas toimuv, millele läheneti ajaloolisest, etnoloogilisest, folkloristlikust ja semiootilisest perspektiivist. Tartu Ülikoolist osalesid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel („Attention-grabbing function of conspiracy theories”) ja Anastassia Astapova („In pursuit of nationhood vis-à-vis Russia: the search for lost manuscripts in post-Soviet countries”).

• 25.–26. aprillil toimus Tallinnas 18. rakenduslingvistika kevadkonverents „Eesti keele aasta. Rakenduslingvistika vaatenurk”. Kutsutud esinejad olid Bolette Sandford Pedersen (Kopenhaageni ülikool, „Lexicography in natural language processing – is it useful?”), Jean-Marc Dewaele (Londoni ülikool, „If classroom emotions were music, teachers would be conductors and learners would be members of the orchestra”) ja Kristiina Praakli (TÜ, „Eesti keeled globaalsel ajastul”). Peale üldsektsiooni toimus töö „Keeleõpetuse ja tekstide”, „Korpuslingvistika ja ­keeletehnoloogia” ning „Leksikoloogia ja leksikonide” sektsioonis. Aset leidsid lastekeele, teise keele ja sotsiolingvistika tööpajad. Peeti Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aasta­koosolek.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#238 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-02 12:12:49" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#346 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(113) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#347 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-04-30 17:45:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#239 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1180) ["menu_id"]=> int(114) ["author"]=> string(9) "KK 6/2019" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(7) ["pdf"]=> string(19) "LÜHIKROONIKA25.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(13) "Lühikroonika" ["title_en"]=> string(6) "Review" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(8493) "

• 3. mail toimus Väike-Maarjas Wiedemanni keeleauhinna keelepäev. Auhinna tänavune laureaat, Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge esines ettekandega „Keel kui kogemus”. Keelepäeval esinesid veel Katrin Aava (TLÜ, „Koostöisest õpikultuurist uue haridusstrateegiani”), Riina Reinsalu (TÜ, „Kirjaliku ametisuhtluse kultuuri(tuse)st”), esinesid ka Väike-Maarja gümnaasiumi õpilased. Krista Kerge istutas kohalikku Keeletammikusse oma puu.

• 8. mail toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu, kus ajaloolane Andres Adamson pidas ettekande Vene riigi soome­ugrilisest algupärast. Loengu teema sai tõuke Enn Haabsaare postuumselt ilmunud raamatust „Vene riigi saamine. Novgorodi föderatiivne feodaalvabariik” (Argo, 2019). Raamatu autor väidab, et algselt tekkis Vene riik slaavlaste osaluseta ja laienes alles hiljem – jõuga – slaavi aladele.

• 15. mail Tartus korraldatud Eesti-uuringute Tippkeskuse biograafika töörühma seminaril pidas ettekande Elmar Gams, kes kõneles projektist „Kogu Me Lugu”.

• 15. mail toimus Tallinnas Fenno-Ugria ruumes ÜRO põliskeelte aastale pühendatud komi keele tund. Sündmus oli pühendatud komi kirjakeele päevale, mida tähistatakse Komimaal alates 1992. aastast.

• 16. mail peeti Tartus Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva konverents. Üles astusid Tiit Rosenberg („Eestlaste rahvusliku liikumise eeldused”), Malle Salupere („J. V. Jannseni päritolu ja perekond”), Valter Haamer („Vanemuise Seltsi asutamine ja selle tähendus”), Alo Põldmäe („Esimene üldlaulupidu  –  J. V. Jannseni muusikalise tegevuse kroonijuveel”), Roos­marii Kurvits („J. V. Jannsen ja ajakirjandusuuendus”) ning Rein Veidemann („J. V. Jannseni evangeelium”).

• 16. mail korraldati Tallinnas teadusseltside terminoloogiapäev, millel esinesid Sirli Zupping (HTM-i keeleosakond, „Oskuskeelekorraldus – kuidas edasi?”), Jakob Kübarsepp, Priit Kulu (Inseneride Liit, „Terminiarendusest inseneriteaduste alal”), Toomas Kukk (Eesti Looduseuurijate Selts, „Uute eestikeelsete taimenimetuste sünniloost”) ja Tiina Soon (EKI terminoloogiaosakond, „Terminikirje osised – kahe silma vahelt välja”). Ekilexi arendaja Arvi Tavasti juhtimisel arutleti, millist tõuget vajab eesti oskuskeel.

• 16. mail toimus Tallinnas sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” 13. konverents „Mineviku lähivaade. Nüüdiskultuuri ajaloostamine”, mille korraldasid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut ning Eesti Kirjanike Liit. Ettekannetega esinesid Riina Oruaas („Mälu ja arhiiv. Kuidas saada iseenda teadmiste arheoloogiks?”), Anneli Saro („Teatriajalugu, etendusanalüüs ja amneesia”), Piret Kruuspere („Teatriajaloost ja -historiograafiast: eesti teatrikirjutuse näitel”), Epp Annus („Afektiivne mõtlemine ja teaduslikud häälestused”), Andrei Hvostov („Komberuum, talupojamõistus, süvariik: kuidas seletada seletamatut?”), Marin Laak („Kriitikast, kirjanduslooliselt lähivaates”), Kristina Jõekalda („Kaasaegne kunst baltisaksa ja esimestes eesti kunstiajaloo üld­käsitlustes”), Ingrid Ruudi („Näitus kui lähiajaloo dünaamiline uurimisvahend”) ja Rein Veidemann („Kirjanduslugu kui kultuurimälu avaldis”).

• 17. mail tähistati Tartus Juhan Peegli 100. sünniaastapäeva juubeli­konverentsiga. Ettekanded pidasid Halliki Harro-Loit, Epp Lauk („Akadeemiline uurimistöö ja ajakirjanduskultuur”), Roosmarii Kurvits („Mida ajakirjandusajaloo tundmine tänapäeval annab?”), Rein Veidemann („Ajakirjandus ja kirjandus”), Reet Kasik („Juhan Peegel keelehoidjana: regilaulust ajakirjanduseni”) ja Marju Lauristin („Juhanist tänapäevani: mis sellest kõigest on saanud?”).

• 20. mail toimus Vormsi Lasteaed-Põhikoolis Emakeele Seltsi keelepäev. Helle Metslang tervitas keelepäevalisi Emakeele Seltsi juhatuse poolt ja Jüri Valge andis ülevaate eesti keele aasta tähistamisest. Tuuli Rehemaa tutvustas viimast õigekeelsussõnaraamatut. Toimus neli töötuba: murretest kõneles Jüri Viikberg (1.–4. kl), õigekeelsus­sõnaraamatust Tuuli Rehemaa (5.–9. kl ja täiskasvanutele), haridusterminoloogiast Helin Puksand (täiskasvanutele) ja  eestirootsi keelest Eva-Liina Asu-Garcia (kõikidele).

• 24. mail tutvustati Tartu Ülikooli Narva kolledžis uut keeleõppemängu Käänuk. Tegemist on digimängu ning sõnastikuga eesti keele grammatika õppeks B1-, B2- ja kõrgemale tasemele. Mängu pildikeeles kasutatakse koomikseid ning kaasahaaravaid ja elulisi situatsioone. Mängu üks looja, Helena Metslang, on öelnud, et tegemist on poolpoliitkorrektse mänguga, kus muiged ja naer on garanteeritud. Mängu taga on TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituut ning mängu visuaalne pool valmis koostöös firmaga Interactive Fate.

• 27. mail toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar, kus esinesid Kristi Viiding ja Thomas Hoffmann ettekandega „David Hilcheni historiseerimine”. Riia humanisti David Hilchenit (1561–1610) võiks vähemalt osaliselt võrrelda nt August Kotzebue või Johann Voldemar Jannseniga. Ettekande eesmärk oli uurida, kuidas algas juba Hil­cheni kaasajal tema isiku historiseerimine teiste literaatide poolt ja kuidas see on jätkunud kuni XX sajandini.

• 28. mail esitleti Tallinnas Eesti Keele Instituudis sõnastike ja terminibaaside koostamise tarkvaraplatvormi Ekilex, kuhu on plaanis lähiajal koondada senised Termekis ja muudes terminihaldussüsteemides tehtud terminibaasid.

• 29. mail toimus Tartus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 90. sünnipäevale pühendatud konverents „Kultuuriloo puhastel allikatel”. Esinesid Janika Kronberg („Allikaäärne”), Tiina Ann Kirss („Peitekirjad ja siirus: kirjade omaeluloolisus”), Maarja Hollo („Arhiiv kui kohtumispaik”), Epp Annus („Kodu Eesti NSV-s: kultuurilised kujutelmad ja argised asjad”), Marin Laak („Semperi ja Barbaruse kirjavahetus kui kultuurilooline dokument”) ja Maarja Vaino („Minevik muutub sügavamaks”).

• 30. mail toimus EKI terminihalduskeskkonna Ekilex esitlus Tartus haridus- ja teadusministeeriumis.

• 30. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi aastakoosolek. Alates 2011. aastast on Akadeemiline Rahvaluule Selts koostöös Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitaliga andnud välja Eesti folk­loristika aastapreemiat. Sel aastal pälvis preemia Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk. Laureaadi puhul tõsteti esile tema teadustöö rahvusvahelisust ja kõrgetasemelisust, panust teadlaskontaktide loomisel ja hoidmisel, teadusorganisatoorset tegevust ning suurt pühendumust magistrantide ja doktorantide juhendamisel. Preemia väljakuulutamisele eelnes eelmise aasta laureaadi Anu Korbi ettekanne „Siberi eestlased Eestis: paiga­seosed ja võrgustikud”, milles tutvustati Siberisse väljarännanud eestlaste järeltulijaid Eestis ja nende võimalusi sotsiaalsete suhete kaudu väärtustada ja kinnitada oma paigasidemeid. Järgnes Akadeemilise Rahvaluule Seltsi aastakoosolek.

• 31. maist 2. juunini korraldas Tallinna Ülikooli Juri Lotmani semiootika­varamu Tallinnas 11. Juri Lotmani konverentsi „Aeg, ajalugu, elulugu”. Konverentsi peaesinejad olid Maria Pljuhanova (Perugia, „Juri Lotman Itaalias”), Laura Gherlone (Buenos Aires, „Ilukirjanduse ja tõe vahel: ajaloolised sündmused, elulooseigad ja väljamõeldud lood Juri Lotmani ja Umberto Eco teostes”) ja Vadim Parsamov (Moskva, „Dostojevski Vladimir Solovjovi loomingulises biograafias”). Konverentsil esinesid Venemaa, Ukraina, Itaalia, Saksamaa, Poola, Gruusia, Läti, USA, Lõuna-Korea, Suurbritannia, Belgia, Horvaatia, Iisraeli ja Eesti teadlased.

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#240 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-06-05 12:20:55" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#348 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(114) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#349 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 20:57:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#241 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1172) ["menu_id"]=> int(114) ["author"]=> string(9) "Epp Annus" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "E.ANNUS_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(19) "Maakodu Eesti NSV-s" ["title_en"]=> string(37) "Countryside homes in the Estonian SSR" ["subtitle_ee"]=> string(41) "Kultuurilised kujutelmad ja argised asjad" ["subtitle_en"]=> string(39) "Cultural imaginaries and quotidian life" ["contents_ee"]=> string(49684) "

Ometi on õigesti mõistetud kodukultuur just see alus,

millel põhineb kogu rahva ja ühiskonna üldine kultuuriline

tase; see kasvupinnas, millest võivad välja kasvada

kogu ühiskonna üldised kultuurilised taotlused.

(Mirov 1968: 1)

 

Kodu kui ühiskonna alus ja kasvupinnas, kodu kui paik, mis on intiimne, varjatud ja avalikust elust eraldatud – kuidas mõista ja kuidas ana­lüüsida kodu rolli iseduse, jagatud kultuuri, ühiskondlike normide seisukohalt? Selles artiklis visandan eestlaste nõukogudeaegse kodukogemuse kontuure, mõeldes sealjuures kodule kui traditsioonide, jagatud praktikate ning väärtuste ruumile, aga ka kodule kui sotsiaalsete pingete võimalikule avaldumiskohale. Artikli maht sunnib fookust piirama, sestap keskendun siinses kirjutises maakodule ja selle tähendusele nõukogude­aegses kultuuriruumis.(1) Tegu on osaga laiemast eksperimentaalsest, interdistsiplinaarsest uurimusest, mis kasutab uurimismaterjalina ilukirjandust, oma­eluloolisi allikaid(2) ja ajastu meediatekste.

Iris Marion Youngi järgi on kodu keha jätk, identiteedi kombatav mani­festatsioon.

Kodu on igapäevasest tegevusest hõivatud elava keha laiendus ja peegelpilt [---] Kodu kui identiteedi materialiseerumine ei fikseeri identiteeti, vaid ankurdab selle füüsilises olekus, loob järjepidevuse mineviku ja oleviku vahel. Ilma niisuguse asjade ankruketita oleme me sõna otseses mõttes kadunud. (Young 2001: 271–272)(3)

Ideaalis peaks kodu pakkuma rahuliku olemise ja kindlustunde ruumi, hingetõmbe ja lihtsa heaolu võimalust. Turvaline kodu on inimese isedusele sedavõrd tähtis, et koduse sfääri kokkuvarisemine – olgu põhjuseks sõjast tingitud materiaalne häving, sundvõõrandamine võõrvõimu sõdurite poolt või sunniviisiline ümberasumine võõrasse paika – võib rängalt vapustada koduta jäänu enesetaju. Kes ma olen, kui ma ei saa ennast tuttavas ruumis laiali laotada, kui mul pole võimalik oma isedust kuidagi välispidiselt toestada – eriti juhul, kui koos omase ruumiga on kadunud ka omad inimesed ja harjumus­pärased eneseteostusviisid?

David Crowley ja Susan Reidi sõnul oli Kesk- ja Ida-Euroopa riikide sotsialistlikku, NSV Liidu domineeritud ruumi inkorporeerimise ning 1991. aastal toimunud idabloki lagunemise vahele jääv ajajärk „tunnistajaks läbivatele jõupingutustele küllastada ideoloogilise tähendusega mitte üksnes töökohad ja avalike tseremooniate toimumiskohad, vaid ka kõige intiimsemad argised paigad” (Crowley, Reid 2002: 2–3). Kuidas sai kodu niisuguses olukorras toimida oma asukate identiteedi materiaalse toena? Millised olid nõukogude­aegsete eesti kodukujutelmade eripärad? Neile küsimustele vastuseid otsides on abiks nii ilukirjandus kui ka omaelulooline kirjutus. Pole ju eriline uudis, et realistlik kirjandus annab ülevaate ajastu pingetest ja probleemidest, seda eriti ajajärgul, mil ilukirjandus on üks olulisi kultuurilisi väljedusvahendeid. Nõukogude perioodil tuleb sealjuures arvesse võtta, et mitte kõigist ajastu painetest ei saanud kirjutada, kindlasti ei saa me ilukirjanduse põhjal koostada nõukogude aja enimlevinud probleemide ja konfliktide hierarhiat. Küll aga annavad romaanid ja novellid üsna hästi edasi ajastu kultuuriliste kujutelmade(4) ja praktikate „esituskõlblikku” sfääri – neid aspekte, millest tsensuur võimaldas juttu teha. Poliitilise tsensuuriga käis kaasas ka kultuuriline tsensuur: oli teemasid, millest ei peetud sobivaks ei kirjutada ega laiemas ­ringis rääkida. Omaelulooline materjal võimaldab ajastu kujutelmade ampluaad laiendada ja süvendada, ent omad tabud jäävad sealgi väljendusruumi pärssima.

 

Eellugu: maakodu sõjajärgsetel aastatel

Sõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel jäi paljudel vajaka esmasest turvatundest, lisaks jäädi massiliselt ühel või teisel põhjusel senisest kodust ilma. Küüditamine puudutas maal kõiki: kui ka enda kodu jäi puutumata, oli ära­viiduid tuttavate ja sugulaste seas. Kõige raskem oli kindlasti küüditatutel, kes pidid hakkama saama täiesti võõras keskkonnas, ent lihtne polnud ka neil, kes pidid kodumaal endale uue elupaiga leidma. Juta Pihlamägi meenutab, kuidas nende külas olid paljud talud sõjas kas osaliselt või täielikult hävinud, tema enda kodutalu kaasa arvatud.

Meie ilusa kodu hävimine oli mulle väga raske. [---] Elumajast oli alles korsten koos leivaahju ja pliidiga, aidast saviseinad, kõik teised hooned olid maatasa põlenud. Aga aias punetasid õunapuudel õunad, sügislillede värvikirevus oli lummav. Läksin elumaja vundamendile, tuhk ulatus poole sääreni. Avasin ahjuukse: seal oli praepann. Avasin praeahju ukse: seal oli keedupott. Köögi­riiuli kohal siblides leidsin kümmekond terveksjäänud taldrikut, kahvleid, nuge ja lusikaid. [---] Mitmel korral keetsime oma kesist toidukest lausa lageda taeva all pliidil. (Pihlamägi 2003: 46–47)

Paljud on meenutanud kodu vägivaldset hõivamist, enamasti Nõukogude sõjaväelaste ja nende perede poolt (Juta Pihlamäe pere korteri Valgas hõivasid samuti vene keelt rääkivad inimesed, Pihlamägi 2003: 47). Rein (snd 1938) mäletab oma ema kibedaid meenutusi, kuidas teda, lihtsat karjatalitajat ja lesknaist, oli sõimatud „kuradi kapitalistiks” ja toore jõuga omaenese kodulävelt minema kihutatud, kui ta pärast teiste naiste, laste ja Vodja riigimõisa tõulehmakarjaga metsas redutamist söandas oma korterisse (mõisa töölistemajas) tagasi pöörduda. Ema katsed asja napi vene keele oskuse varal hea sõnaga lahendada ei viinud kuhugi (Oras, Oras 2013).(5) Oli ka neid, kes jätsid oma kodu, püüdes varjuda küüditamise või vangistuse eest, ning paljud kaotasid kodu sõjaaegsete pommitamiste ja tulekahjude käigus.

Rüüstamised ja röövid, vägivald, läbiotsimised ja vahistamised – kõik see muutis kodud vahetult pärast sõda ebaturvalisteks, ebakodusteks paikadeks, ning lisas seeläbi ka sõjajärgsete identiteetide alustugedesse täiendava ebakindluse mõõtme. Ent milline oli olukord stalinismi ajastule järgnenud suhte­liselt stabiilsetel kümnenditel? Enne selle küsimusteringi juurde liikumist tuleb lühidalt selgitada kodu ja iseduse vastassuhet.

 

Identiteet ja iseduse kujutluslik sidusus

Koduteema toob esile inimlike subjektiivsuste olulise aspekti: selleks et säilitada oma terviklikkust ja enesesidusust, tuleb ennast näha vähemalt mingil määral teistest erinevana. Jacques Lacan kirjeldab isedustundeni jõudmist peegli kaudu: kui väikelaps näeb oma kujutist peeglis, tekitab see ning lapse­vanema kinnitus „vaata, see oled sina!” lapses arusaama teistest eristuvast isest. Lacan rõhutab selle olukorra kujutluslikku iseloomu: laps näeb enda kujutist peeglis; pole võimalik tõeliselt näha iseennast kui tervikut (Lacan 1966).

Peegelkujutise abil luuakse ettekujutus omaenda kehalisest sidususest, mis on möödapääsmatu selleks, et luua ning säilitada arusaama omaenese terviklikkusest. Kui me laiendame Lacani peeglistseeni kultuurilise iseduse kujunemisele, siis näeme, kuidas subjekt ehitab oma enesetaju kultuuriliste kujutelmade najal. Peeglisse vaatamine võib anda väikelapsele aimu tema keha piiridest, ent see ei muuda teda veel sotsiaalseks olendiks: selleks tuleb pöörduda kultuuriliste „peeglite” poole. Kultuurilised kujutelmad pakuvad meile lõputul hulgal samastumiseks sobilikke käitumismudeleid ja väärtussüsteeme. Aegamööda tekib arusaamine, kuidas käituda erinevates olukordades, mida antud kultuuris peetakse heaks tavaks, mis on taunitav, mis naeru­väärne – õpitakse käituma nii nagu iga teine kogenud kultuurisfääri liige.

Ent kultuurialale sisenemisega kaasneb teine, vastassuunaline protsess: omaenese inimolemise ainulisuse toestamine. Ainulisuse tunne sõltub suuresti inimmälu võimest jäädvustada olulisi hetki, suhteid, tundeid ja sündmusi: isiklikult läbielatu ladestub elukogemuseks. Elukogemus sisaldab küll kultuuriliselt jagatud väärtusi ja võib olla taandatav tüüpilise elu, tüüpiliste kordaminekute või luhtumiste mudelitele, ent on sellegipoolest tajutud isiklikuna, on märgistatud omaste kohtade, inimeste ja mälestustega. Kujutluse pinnal toimuv kultuuriliste tüüpmudelitega samastumine teeb meist sotsiaalsed olendid, ent ärgitab samal ajal piiritlema mõnd paika kui üksnes meie oma, tasakaalustamaks teiste nõudmiste pinget. Isiklik, omaseks muutunud (või omaseks muudetav) ruum on eluliselt tähtis enesesidususe säilitamiseks ja toestamiseks. Seda tunneb Viivi Luige romaanis „Seitsmes rahukevad” Vanatare Augusti ema: August on saadetud „külmale maale”; tema maja seisab tühjalt, uksel ripub avaliku teadaandega pitser. Ema, nüüd juba vana naine, hiilib ülepäeviti majja, et perekonna suurt kella üles keerata: „Kell ei tohtinud seisma jääda. Kui kell seisma jääb, saab August külmal maal hukka.” (Luik 1985: 10) Vana Juuli tunneb, et hoiab selle lootuserituaali abil poega elus: kui ta hoolitseb selle eest, et kell tiksuks, et maja süda lööks, hoiab ta kodu elavana. Juulile on Augusti kodu paik, mis toimib Augusti enda jätkuna, paik, mille nüüdseks kõledatesse tubadesse on August kinnitanud oma identiteedi. Kuni kodu on elus, püsib elus ka August.

Niisiis, inimlik isedus pole piiratud füüsilise kehaga, vaid ulatub kehast väljapoole, püüab ennast kehtestada lähedases ruumis, tähistades ümbritsevat kui omaruumi. Isedus vajab materiaalseid tugipunkte. Samal ajal saab omaruum sageli olla oma vaid tinglikult ja osaliselt; enamasti jagatakse ruume, erinevad rajad viivad läbi omaruumi, mis on alati mingil määral ka võõras ruum.

Muidugi on iga kodu mingis mõttes teistest erinev, igal perel on oma lugu, oma kodukohad. XX sajandi teisel poolel kuulus eestlaste kodulugudesse valdavalt ka teekond erinevate koduste paikade vahel: kolimised, uued algused. Sellest teekonnast jutustades võib rõhu asetada ühele või teisele momendile, luues nii tähendust erineval moel. Mälestustes võivad esile kerkida erilise tähtsusega hetked või stseenid, mis on kristalliseerunud mingi olulise emotsiooni ümber – selliseid momente leidub omaeluloolistes jutustustes, aga ka kirjandusteostes.

Samal ajal suhestuvad isiklikud kodukujutelmad jagatud kultuuriliste väärtussüsteemidega. Järgnevalt peatun kadunud kodu nostalgial (ja seotud tähendusväljadel) kui laiemal sotsiaalsel fenomenil. Tegemist oli rahvus­ülese, edenenud modernsusega kaasneva nähtusega, mille variatsioone kogeti nii NSV Liidu eri paigus kui ka erinevates lääne kultuurides. Siinkohal on huvitav jälgida, kuidas nostalgia põimub ajastu tegelikkusega erinevates tähendus­kooslustes: vahel kaob täiesti, vahel tõuseb dominandiks, vahel asendub ajatu jätkuvuse tunnetusega.

 

Kodutalu kultuurilistes kujutelmades: rahvuslik nostalgia ja ­kolhoosiajastu materiaalne tegelikkus

XX sajandi esimesel poolel oli kodutalul tähtis roll eestlaste kultuurilistes kujutelmades. Pärast sõjapurustusi, küüditamisi ning senise talukeskse põllu­majandusmudeli hävitamist sai eesti talust ja talukesksest elumudelist kultuuriline valukoht. Enne Nõukogude invasiooni oli iseseisvas Eesti Vabariigis (mille rahvaarv oli ligikaudu 1 134 000) umbes 140 000 talu, neist 55 000 olid rajatud iseseisvusaastate jooksul (Viires, Vunder 1998: 59). Sõjaeelses Leedus oli maaelanike osakaal veel suurem ja sestap järgnenud kriis ka teravam: umbes 80% Leedu rahvastikust elas enne sõda maal, linnaelanikud aga olid enamasti juudi, saksa ja poola rahvusest ning suurt osa neist tabas sõja ajal (või pärast sõda) surm või ümberasustamine (Davoliūtė 2016: 51).

Eesti kirjanduskaanoni tuumteosed – ja pidagem meeles, et kirjanduskaanoni tuum on identiteediloomes oluliste kultuuriliste kujutelmade rahvuslikult tunnustatud, rahvuspedagoogiliseks otstarbeks sobitatud kontsentraat – olid enne Teist maailmasõda kujutanud valdavalt taluelu; linnaelu kujutustel oli sageli juures kerglase elustiili maik (nt A. H. Tammsaare romaanis „Elu ja armastus” ning „Tõe ja õiguse” neljandas osas). Sõjaeelsed väärtussüsteemid hindasid kõrgelt talumajapidamisse panustatud hoolt, vaeva ja pühendumust, parimates kirjandusteostes omandas talupidaja suhe maaga metafüüsilise mõõtme. Tammsaare kujutab Vargamäe Andrese põllutööd, mis on kantud pühendunud loojavaimustusest:

Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel omalt põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisuguse esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga. (Tammsaare 1981 [1926]: 33)

1952. aastaks polnud eesti talumehel enam võimalik kaevata seda teokssaanud unistuste metafüüsiliselt tähenduslikku mulda: 97% põllumajandusmaast oli kollektiviseeritud, talukeskne põllumajandusmudel hävitatud.(6) Juta Pihlamägi meenutab, kuidas ukrainlasest ohvitser oli ta emale nõu andnud, et too ei hakkaks sõjas hävinud talumaja taastama, vaid katsuks pigem linna jääda, sest „kolhoosnik olevat Venemaa kõige vaesem inimene” (Pihlamägi 2003: 48). Maainimeste kodusele turvatundele olid oma jälje jätnud sõjajärgsed hirmud. Oli talusid, mis jäid peale küüditamist tühjaks, ent paljudes elati siiski edasi,(7) nii ühismajandis kui ka oma allesjäänud maalapil töötades. Tühjaksjäänud taludesse majutati ka mujalt tulnuid. Sageli juhtus, et noored lahkusid linna ja maakodust sai suvepuhkuste veetmise paik, kus lõpetas oma eluaastaid ajavoolust räsitud vanainimene koos koera, paari kassi ja kanadega. Peale vanainimese surma või linna lastelaste juurde kolimist võis endine kodu aga hoopis tühjalt seista, jääda suvekoduks või siis aegamööda laguneda.

Ametlikus nõukogude kultuuris kuulus põllumajanduse edendamisele oluline koht, uudistesaadeteski edastati teateid põllutööde edenemisest. Sellegi­poolest nihutas nõukogude võim põllumajandusliku tootmissfääri kultuuriliste kujutelmade unaralale, nõukogude põllumajandustsoon muutus ihaldusväärse kodumaastiku vastandiks. Kirjandusteosed aitavad avada ajastu domineerivaid, kultuuriliselt jagatud kujutelmi: Mats Traadi romaanis „Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga” teeb peategelane Ruttar linna õppima pääsemiseks ränki jõupingutusi, suutmata siiski ületada ajastuomaseid bürokraatlikke tõkkeid, ning on määratud masendavasse oleskellu, ajades hobust ringiratast mööda räpast suletud hoovi, et kolhoosi loomadele vett pumbata (Traat 1973).(8) Mari Saadi romaanis „Võlu ja vaim” ei suuda Eed emale kolhoosilauta appi minna, sest lehmad on seal otsekui vangid: „Talle tundus, nagu varjaks see hoone midagi võigast, musta, kurja” (Saat 1990: 48).

Tõsi, hilisnõukogude aastatel hakkas ühismajand pakkuma elu edendamise võimalusi: seal võis hästi teenida, sinna võis saada elamispinna. Kui Ruttar oli Mats Traadi 1973. aasta romaanis kolhoosis kui lõksus, siis Traadi 1980. aasta romaani „Rippsild” peategelane Ola otsustab vastu võtta kolhoosi klubijuhataja koha, sest sellega käis kaasas uue elu alustamise väljavaade, lasteaiakoht lapsele ja erakordne luksus – kolmetoaline korter senise ühis­korteri asemel. Sellegipoolest, kuigi mitmed Eesti NSV ühismajandid jõudsid hiljem jõukale järjele, ei taastanud need paigad kultuurilistes kujutelmades oma mainet kunagi lõplikult. „Rippsilla” Ola läheb kolhoosi tööle mitte sisemise vaimustusega, vaid vajaduse sunnil, ja arutleb ise samas, kas ta oli oma elus kunagi päriselt vaba. Ola rändab ajas tagasi kolhoosieelsesse lapsepõlve: „Olin vaba, kui ema elas ja rukis oli hakis. See oli veel enne kolhoose. Rukkihakid olid kingul reas ja päike paistis ning niidukaelal rohetas ädal ja rehepeksumasin undas talus.” (Traat 1979: 126–127)

1980. aastatel ehitati kolhoosides mitmeid arhitektuuriliselt tähelepanuväärseid komplekse (Kalm 2013: 435–438), ent need keskused ei kujunenud ihaldusväärseteks elupaikadeks, millele kultuurilistes kujutelmades võinuks omistada kaheldamatut positiivset väärtust. Kolhoosikeskustes jäi puudu isegi kõige põhilisemast maal oleku tundest: nõukogude kolhoosikultuuri eesmärgiks oli kaotada erinevus maa ja linna vahel, kolhoositöötajatele ehitati kortermaju ja linnalikud kolhoosikeskused muutusid normiks (Rausing 2004). Siiski ei olnud kolhoosi- või sovhoosikeskused tingimata läbinisti nõukogulikud kohad: Eesti maastikes püsisid edasi (ja püsivad ikka veel) eri ajastute lademed, mõisa- ning vabariigiaegsed ehitised säilisid mitmel pool, kandes küll ajastukohaseid funktsioone, ent lisades kohalike elanike tajuvälja ambivalentsi. Näiteks Margus Vihalema Lustivere kolhoosikeskuse kirjelduses (1980. aastatest) näeme mõisaaegsete ja uuemate hoonete kooslust:

[---] endises mõisa meiereis paiknev kolhoosikontor, uusgooti stiilis endine mõisahäärber (kus nõukogude ajal asus kohalik haigla-sanatoorium, olin seal korra kopsupõletikuga ravilgi) ja seda ümbritsev mõisapark; suur ja üsna korratu töökodade ala, selle taga vanade kruusakarjääride ala, mis pakkus seiklusrõõmu ja samal ajal oli mahajäetud ja veidi kõhegi; hajusalt paiknev lautade kompleks, kuhu kuulus kuivati ning veel mitmeid hooneid. (Vihalem 2019: 148–149)

Keskuse elanikud võisid hilisnõukogude ajal olla oma eluoluga üsna rahul – nii mäletab näiteks Astrid Tuisk oma lapsepõlve 1970.–1980. aastate kolhoosikeskuses helgetes värvides, sealne ümbrus oli tema sõnutsi „lastele lausa paradiis” (Tuisk 2019: 132). Kirsti (snd 1976) meenutab samuti lapsepõlve sovhoosikeskuses, mis oli kujunenud endise mõisasüdame ümber, põnevaid mängukohti mõisapargis koos tiikide ja saarekestega, aga ka uude kolme­korruselisse majja kolimisel saadud omaette tuba (e-kiri autorile 7. V 2019). Ent laiemale rahvuskultuuriliste kujutelmade tasandile kolhoosikeskuse paradiis ei jõudnud,(9) eesti kirjanikud kirjeldasid pigem detailselt uutesse linna­rajoonidesse kolimise õhinat ja uute paneellinnakute keskkonda.

Küll aga säilis kujutelm – või pastoraalne ideaal – sõjaeelsest talust kui idüllilisest ja maalähedasest paigast, kus elamine tagas otsekui ehedama eksistentsi. Nostalgiline igatsus taluelu järele omandas erilise rolli 1960. aastate lõpust alates; leedu kultuuris kõneldakse ajajärgu „rustikaalsest pöördest” (Davoliūtė 2014), samalaadsed protsessid said alguse ka Eestis, Lätis ning teistes kultuurides nii NSV Liidus kui ka väljaspool.(10) Ühelt poolt oli tegu minevikku kuuluva kujuteldava autentsuse ihalusega, teiselt poolt säilis varasemast ajast pärit talumaastikel – vähemasti linnarahva silmis – omalaadne eluehedus, mida oli võimalik suviti ka tegelikult kogeda. Talud said ihaldusväärseks suvituskohaks, ajastukohaseks elueheduse mudeliks sai looduse, lihtsa eluviisi ja võimalikult „Eesti-aegse” elukeskkonna ühendus. Sellesse kombinatsiooni lisandusid aegamööda modernsed mugavused, külmkapp, elektripliit, radiaator, raadio, televiisor.

Unelmatel pole tarvis peret toita – nostalgilistes visioonides osutuvad esteetilised omadused praktilistest kaalukamaks. Ühe kõneka lausega meenutab Juta Pihlamägi oma (sõjas hävinud) lapsepõlvekodu rajamist: „Vanemad ehitasid Sooru maatükile taluhooned, mäenõlvale rajati saja õunapuuga aed, elumaja ümber istutati hulgaliselt elupuid ja lilli” (Pihlamägi 2003: 44). Pihlamägi ei loenda mitte kasvatatud põllukultuure, vaid mäletab puid ja lilli – nostalgilisest jutustusest jääb mulje, otsekui olnuks kodupaik ehitatud ennekõike ilule mõeldes. Hävinud sõjaeelne kodu toimis veel üksnes nostalgia allikana, mida ei koormanud materiaalsed mured.

Kristiina Ehin kirjeldab külaskäike vanaisa kodutallu:

Kevaditi tuli talle peale kange säina ja vimma isu. Siis sõitis ta Läänemaale mõnda tuttavasse rannakülla kalakaupa tegema. Sel teekonnal käidi ikka vaatamas ka tema metsa uppunud kodutalu – Ristemäe talu. Vanaisa seisis seal tikripõõsaste, pojengide ja kreegipuude vahel, mis olid kasvanud taluvaremetest läbi ja ulatasid talle poolde rinda. Ta seisis ja vaatas. [---]

Vanaisa vaatas ja õunapuud olid õisi täis. Küll saab alles sügisel õunu, kui nüid öökülma ei annaks, kui nüid sooja piaks, arutas ta. Iga kord, kui seal käisime, olid õunapuud ja kreegipuud õites. Õunu ja kreeke korjama ei tulnud aga keegi. Iga kord oli Ristemäel kevad. (Ehin 2013: 15)

 

Niisugused paigad nagu Ristemäe talu asusid unistuste ja tegelikkuse vahelises ebamugavas ruumis: endine elanik võis veel üksnes õite ilu imetleda, ja ikkagi uitas mõte puuviljasaagi juurde. Vanaisa igatses oma kaotatud kodu ning see igatsus avaldus märksa konkreetsemas himus värske kala järele. Otsekui oleks värskest kalast saanud kodu aseaine – kala oli vähemasti võimalik süüa ja seedida. Kodu aga oli korvamatult kadunud.

Kultuuriliste kujutelmade nostalgilised kihistused püsisid laiemas kultuuri­mälus visalt, ent nende jaoks, kel polnud enam püsivat sidet tegelike sõjaeelsete kodudega, hakkasid need kihistused irduma elu argipäevast. Sellest, mis kunagi oli olnud elava kultuuri tähtis osa, sai peatükk möödunud aegade nostalgilises narratiivis. Ent mitte ainult – võimalusi mööda­nikuga suhestuda leidus mitmeid. Vaadelgem lähemalt sõjaeelsete kodude edasi­kestmise viise – nii materiaalseid kui ka kultuurikujutelmade jagatuid – nende pilgu läbi, kes tulid linnast maale käima 1960.–1980. aastatel. Just seesugust vaadet kohtab enim hilisnõukogude perioodi ilukirjanduses.

 

Maakodud ja kodu-käijad

Hoolimata kadunud taluelu kujutletud võludest hakkasid nõukogude linnaelu modernsed (kuigi mitmeski mõttes piiratud) mugavused ja linlik elurütm kujundama Stalini ajale järgnenud aastakümnete kultuurilisi norme. Hando Runneli tuntud värsiread ütlevad: „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, / kui kõndima õpid parkettide pääl, / sääl ununeb loodus ja loomise lugu / ja kõrvadest kustub sul põldude hääl” (Runnel 1978: 49).(11) Runneli luuletus kinnistab linnastumisele haiglasliku tooni, linna kolinute sugu ähvardab kängumisoht, veelgi „värdjamaks” jäämine (Runnel 1978: 49) – nagu Tammsaaregi linna­romaanides, ilmneb ka siin linnastumine kui kultuuriline vaesumine: linnaelu on siin kujutatud mingis olulises mõttes puudulikuna.

Ent suvel linnastumisprotsess seiskus: maale saabusid lapsed ja lapse­lapsed,(12) kodu-käijad, nagu Runnel selle suhte tabavalt on sõnastanud.(13) Linna­lastele säilitasid sõjaeelsetes kodudes vanavanemate hoole all veedetud suved sideme mitte üksnes perekonna minevikuga, vaid ka traditsioonipõhise elulaadiga. Kindlasti aitasid need maasuved hoida sidet sõjaeelse iseseisvusaja kultuuriliste hoiakute ja praktikatega.(14) See oli üks nõukogude aja mälurežiime korraldavaid dünaamikaid: sellal kui vanemad hoidusid lastega kõnelemast Stalini ajal juhtunust,(15) võisid vanavanemad jagada mälestusi nõu­kogude-eelsest ajast ning väljendada otseselt nõukogudevastaseid meeleolusid.(16) Kui ka minevikust ei räägitud, kandus mingit laadi teadmine edasi Eesti ajast pärit mööbli, igapäevaste esemete, teistlaadi tajuilma kaudu.(17) Mitu põlvkonda Baltimaade lastekirjanikke on kirjutanud maal vanaema juures veedetud suvedest; neid kanoonilisi lugusid nautisid ka need lapsed, kelle pered olid kaotanud sideme sõjaeelsete kodudega.(18) Siin erinesid põliseestlaste elustiilid ja kujutelmad nõukogudeaegsete uusasukate omadest, kelle jaoks oli kommunismiehitus alanud 1920. aastatel ning kel elav side varasemate traditsioonidega oli hilisnõukogude perioodiks kas katkenud või oluliselt nõrgenenud.

Sõjaeelsest ajast pärit kodudes segunesid mälestused iseseisvuse ajast, stalinismiajastu traumade jäljed, aga ka nõukogude perioodi argised asjad (värske ajaleht laual). Need olid kodud, kus mineviku jätkuvat kohalolu oli tunda nii vanaemade mälestuste kui ka sõjaeelsete materiaalsete objektide kaudu. Mujalt tulnutele tundus, otsekui poleks need paigad kehtiva ühiskonna­korraga sünkroonsed. Samal ajal ei peaks seda olukorda liigselt romantiseerima: sõjaeelseid kodusid ei pruukinud vahetud omanikud tingimata näha nostalgilise pilguga. Lagunevatest majadest oli saanud ka probleem – kuidas leida ehitusmaterjali lekkiva katuse parandamiseks? Mis siis, kui seinapalgid on läbi mädanenud? Nostalgilise kihistuse võisid enda alla matta uuema aja praktilised vajadused. Raivo (snd 1942) meenutab, kuidas maale tädi juurde jõudes ootas ees nimekiri tegemist vajavatest töödest ja tädi oli muidugi sügavalt puudutatud, kui noor abielupaar otsustas endale osta suvekoduks omaenda maamaja, selle asemel et suved tädi juures veeta (intervjuu, juuli 2018). Samal ajal võisid intensiivsed lühiajalised töörügamised pakkuda ka siirast rahuldust – töö sai ära tehtud. Jaan Kruusvalli novell „Ühe inimese päevik” kirjeldab külaskäiku maale kui omalaadset maskuliinsuse pühitsust, kus mees ajab jõuliselt korda lahendamist ootavad probleemid, riisub heina kokku, lõikab hobusel kabjad, püüab vankrit parandada – teeb ära uskumatu hulga töid, samal ajal kui naispere ahhetab ja teenindab tagaplaanil. „Mulle töö meeldis. Meeldis isegi see, kuidas higi voolas. Las aurub organismist viin ja nikotiin, mõtlesin ma. Õhtul paneb ämm jälle pekki pannile, mis nii elul viga.” (Kruusvall 1973: 99–100)(19)

Suurem osa nõukogude-eelseid kodusid püsis nõukogude perioodi jooksul suhteliselt muutumatuna. Tihtipeale tehti vaid kõige häda­pärasemaid parandustöid – üksnes sedavõrd, et maja kokku ei variseks, kuna majaomanike jõupingutused nurjas alatasa ehitusmaterjalide nappus. „Vanad talumajad olid ettekavatsematult traditsioonilised, neid oli hoitud muutumatuna läbi nõu­kogude aastate vaesuse ning need moodustasid jõulise kontrasti moodsate, kuigi samavõrd hooletusse jäetud kortermajadega külakeskuses,” kirjeldab Sigrid Rausing (2004: 10).(20) Nende jaoks, kes saabusid külla linnade uus­rajoonidest, mõjusid talumajad nõukogude-eelse mineviku kehvasti hooldatud monumentidena.

Sõjaeelsed kodud olid mõistagi dünaamilised paigad, kus kõikvõimalike „kummitavate” mälupiltide tähendused ajapikku muutusid. Uued kogemused ladestusid minevikutraumade peale. Väljasurevas külas asuva vana talumaja ostsid linnaelanikud, kes ei tahtnud selle minevikust midagi teada. Elavast külast sai vaikne suvituskoht, mille uued asukad pärisid küll järjepidevuse tunde, ent ilma ajaloo ebakodususeta. Jaan Kruusvalli novellis „Sortsi leib” (1973) veedab Antu nädalaid ühes seesuguses külas, õe äsja ostetud ja pooleldi lagunenud majas; küla püsielanikest on alles vaid Meeta, Antu kaugelt sugulane. Meeta töötab hommikust õhtuni, Antu kõnnib ringi ja jälgib suvitajaid:

Kõik need võõrad inimesed olid kõvad kalamehed: nad pidasid meres põhjaõngi sees ja loopisid karidel lanti. Naised aga käisid lastega marjul: korjasid maasikaid ja mustikaid. Neil kõigil oli oma kindel tegevus. [---] Neil teistel inimestel olid väikesed raadiod, mis üürgasid rannas kividel ja pilliroos. (Kruusvall 1973: 74)

Antu vaatab võõraid eemalt. Tal endal pole maal kaasas ei raadiot, ajalehti ega raamatuid, ta lebab rannas, ujub, jalutab, aitab Meetat, matab hobuse, ronib kirikutorni. Aegamööda sulab ta üha rohkem kokku mere ja maastikuga:

Ta keeras end selili. Lained lõid tal üle pea ja suhu tungis soolast vett. Ta sülitas selle jälle välja. Suur meri õõtsus tema keha all ja selles oli tunda ookeani hingamist ning jõudu. See oli suur vesi. Siis ta sukeldus. Põhjani oli mitu meetrit. Kui ta mööda põhja ujus, paitasid vetikad ta kõhtu. Ta nägi suurt kivi­kammeljat. Nagu välk sööstis see tema eest minema. (Kruusvall 1973: 77)

Antu tunneb ennast tugevamana ja puhtamana (Kruusvall 1973: 87). Looduse, maaelu puhastav ja elustav mõju – see oli üks olulisi ajastu kujutelmi, kõrvuti teise, mõnevõrra iroonilise vaatega suvitajatesse, kes seda puhtust ja eluärksust on taga otsima tulnud, aga samal ajal veavad endaga kaasa maal ülearusena mõjuvat linlikku modernsust, millest nad enam vabaneda ei suuda. Antu tüüpi „tegelikult ka elustunud” tegelased on tihtipeale mingit jätkuvusliini pidi maakohaga seotud: Antu vanemad on maetud sinnasamasse kalmistule. Taluelu ja -inimeste eluehedus kõrvuti linnavurlede poosetamisega – selle vastanduse mängisid kuulsaks Ervin Abel, Lia Laats, Karl Kalkun jt filmis „Siin me oleme”, kus poosekas linnamaadam ja tema kuulekas abikaasa saabuvad Muhumaale puhta looduse rüppe puhkama. Film põhines Juhan Smuuli kogu „Muhu monoloogid” (1968) juttudel(21) – suvitajate ja maa- või saarerahva vastandus ning linnainimeste puutumatu looduse ihalus (ja selle naljaks pööramine) ulatus tagasi vähemalt 1960. aastatesse.

Teine levinud tolleaegne maakodu kujutelm suutis täiesti kustutada nõukoguliku modernsuse, unustada traktorid, joodikud, linna, ja kirjutada maast ajatus vaimulaadis, luues inimese, töö ja maa poetiseeritud ühenduse. Selle laadi meistriks sai Hando Runnel. Tema luuletuste viisistuste kaudu levis see laialt rahva teadvusse, ehk teisipidi – kuna Runnel tabas midagi olulist ajastu igatsuste ja unistuste tasandilt, said tema luuletuste viisistustest ajastu hitid.(22) Runneli 1978. aasta 200-leheküljelises koondkogus „Kodu-käija” leidub vaevalt paar viidet muutustele maaelus. Valdav on ajatu maa- ja kodukujutus, rusked piimakarjad, künnivaod, herneaed, lepistikud, lambad tallis, talulaut, savikauss ja hapnev piim, laste lumivalged saunasärgid, kaltsukangad põrandal, kirikukellad – kõik kokku „ikka see talutare” (Runnel 1978: 65).(23) Ehk üks tabavamaid jätkuvuse väljendusi leidub luuletuses „Üks naine lehmaga läks üle mäe” (varem avaldatud 1967. aasta kogus „Laulud tüdrukuga”):

 

Üks naine lehmaga läks üle mäe,

Nii aastaid läks, nii läheb iga päev.

Ja tõusku luik või tähelaev,

ei unune see lihtne maine vaev –

üks naine lehmaga läks üle mäe.

(Runnel 1978: 74)(24)

 

Müütilisele maamudelile võis teisal lisanduda ka kahetsust ja distantsi – tõdemust, et see maailm on nüüdseks kadunud. Runneli luules leidub ka seesuguseid meeleolusid, ent ehk kõnekamalt ja mitmekihilisemalt võtab hääbumise ja kao teema kokku Mati Undi visioon surevast talust. 1973. aasta lühipala „Igavesti surev talu” on undilikult mitmekihiline. Siin on talu, mis jääb igaveseks surema, aga ei sure kunagi lõplikult – aastad mööduvad, talu sureb endiselt. Minajutustaja jalutab majas ringi kui „laiba kõhus, surnu sisemuses” – või ehk maja siiski hingab veel, nagu elusad majad hingavad? Minajutustaja kujutab ette filmitegemist talu lõppematust suremisest: „Päike tõuseks ja läheks looja, rohi tärkaks ja koltuks, lumi sajaks ja sulaks, aga surev talu oleks oma suremises surematu, ja sellega oleks ometi kord tõestatud, et protsess on üheaegselt liikumine ja paigalseis” (Unt 1985: 185). Surevat talu pole siin idealiseeritud: talus oli elanud joodik, ruumid on haisvad ja hallitanud, minajutustaja ise linnainimene, kelle esteetilis-filosoofiline huvi sureva talu vastu on nostalgiast vaba. „Mina elan linnades,” teatab jutustajahääl, distantseerudes „kolkast”, kus ta ülemäära aega veeta ei kavatse (Unt 1985: 185).

Undi eneseteadliku minajutustaja pilk oli enesekindlalt eemalolev ja võis sellisena mõjuda võõristavalt elitaarsena, ent jutustus avaldas siiski ka paljude seisukohta: sureb jah, aga see on võõras surm; mul pole siin muud teha kui hääbumist kaameraga jäädvustada. Runneli 1970. aastate luulest leiame aga ka üleskutse kadunu ja käest lastu uuesti ellu äratamiseks. Las noored tulla ja alustada uuesti: „Oh tule noor ja tugev mees / [---] / Tee veskikivid teravaks, / löö aknad puhtaks, säravaks, / küll tuleb rahvas rõõmuga / siis kõrge veskikoormaga.” (Runnel 1978: 75)(25)

Tõsi, Runneli luuletuse võtab kokku esimese salmi, mahajäetud veski kujutuse kordus, andes nii aimu, et eelnenud kutse jäi vastuseta. Luuletuse populaarseks saanud viisistuses aga korratakse lõpus „oh tule noor ja tugev mees”, nii et kõlama jääb üleskutse uuestisünnile. Seda kutset mõisteti 1980. aastatel nii sõnasõnaliselt (noored, tulge maale!) kui ka metafoorselt Eesti uuestisünni tähenduses.(26) Las noor mees tuleb ja paneb veskirattad veerema, las koorma kõrval kõndiv neid tuleb temaga veskisse elama – see on unistus „Tõe ja õiguse” alguslehekülgede stiilis: maa, töö ja koduse õnne ühendus. Selline visioon suutis 1980. aastatel leida laia kõlapinna ja saada ajastu rahvusluse üheks tuumkujutelmaks. Kuna see kujutelm seisis lahus modernse ajastu tegelikkusest, oli selge, et peale iseseisvumist pidi saabuma tagasilöök ja pettumus.(27)

Taluteema lõpetuseks tasub veel kord meelde tuletada, et mitte kõik talud ei jäänud tühjaks, mitte kõik lapsed ei kolinud linna elama. Elu perekonna­talus oli paljudele (ja on ikka veel ka XXI sajandil) endiselt argine enesestmõistetavus, kuhu nõukogude ajal lisandus siiski ühismajandi tegelikkus.(28) Elu veeres oma argises loomulikkuses. Tehti tööd, elati. Sõjaeelsest ajast pärinevad kodud pakkusid jätkuvus- ja ühtekuuluvustunnet, arusaama kodust kui kestmisest, ja seda nii püsielanikele kui ka kodu-käijaile. Isiklikus vaates võisid need kodud asuda nii maal kui ka linnas. Rahvuslike, jagatud maakodu-kujutelmade hulgas troonis aga maa ja talukodu nostalgia, mis ühelt poolt seostus traumaatiliste muutustega, kolhooside rajamisega, küüditamistega, uue ühiskonnakorraldusega, teiselt poolt üldisema linnastumise ja modernsuse võidukäiguga, mis eesti kultuuriruumis oli alanud enne Teist maailmasõda. Vargamäe Andrese ajad olid möödas juba selleks ajaks, kui Indrek „Tõe ja õiguse” viiendas osas tagasi Vargamäele pöördus. Kujutelm jõudu andvast maast säilis siiski moderniseerumisele ja ühiskondlikele muutustele vaatamata – või ehk just reaktsioonina sotsiaalpoliitilistele protsessidele. 1960.–1980. aastatel võis luuletada ja laulda sellest, kuis üks naine lehmaga läheb üle mäe, olgugi et kolhoosipõldudel lõikasid vilja kombainid ja maailmaruumis vihisesid sputnikud. Ja nii ta oligi: üks naine lehmaga kõndis ikka veel varahommikuti heinamaale, olgugi et sealt edasi tuli suunduda kolhoosipõllule.

 

Epp Annus (snd 1969), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur (Vanemuise 14, 51003 Tartu), epp.annus@gmail.com

 

" ["contents_en"]=> string(3006) "

Keywords: Estonian Soviet era literature, Hando Runnel, sense of self, kolkhoz, summer homes, Estonian life writing

 

The article is interested in the interconnection of cultural imaginaries and every­day materialities; these phenomena are explored in the context of commonly shared ideas about countryside home-life in Soviet Estonia. Based on Soviet-era fiction and poetry, and supported by life-writing and interviews, the essay outlines some basic strategies that are foregrounded in cultural imaginaries of the era: a nostalgic regard for the “authenticity” of pre-Soviet Estonian farm life, a belief in the salutary nature of countryside surroundings, and an ironical attitude towards summerhoming as it is performed by modern city dwellers.

The poetry of Hando Runnel, as it presented in the 200-page volume of his collected poetry Kodu-käija (A Visitor of One’s Own Home, 1978), offers many images of countryside life, while references to Soviet style collectivized agriculture are notable for their absence in this oeuvre. Runnel’s visions occasionally include, however, markers of urbanization and images of country people settling into cities – as well as their corollary: abandoned farm homes. Like many of Runnel’s poems, his poem Üks veski seisab vete pääl (A Water Mill Stands over the Water) was adapted for a pop song lyric and gained huge popularity. In the 1980s, this poem came to represent dreams of a new beginning: the water mill is empty and abandoned, but the poetic voice calls for a “young and strong man” to come set it to work again, with a young maiden invited to share this home and this life with him. The call of this poem exemplifies the paradoxes of restoring the independent Estonian republic: the hope and desire was to restore the country and, with it, a way of life that had once existed. As the essay observes, however, such countryside ideals had already perished, even before WWII. Thus the longing to restore an “authentic” countryside life with its farmsteads and traditional small-scale agriculture was destined to bring disappointment. The restoration of national independence had no power, at this late stage of modernity, to bring to life these images of a premodern, idyllic world.

 

Epp Annus (b. 1969), PhD, Estonian Literary Museum (Vanemuise 14, 51003 Tartu), Senior Researcher, epp.annus@gmail.com

 

 

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#242 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-06-19 09:52:07" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(9225) "

Käsikirjalised allikad

Eesti Rahva Muuseum (ERM)

KV – Korrespondentide vastused. 1996. Asjad minu elus.

O r a s, Rein, O r a s, Anne 2013. Kodu loomine nõukogude ajal. Digitaalne käsikiri perekonna ja artikli autori valduses.

 

Intervjuud

Raivo (nimi muudetud, snd 1942). Juuli 2018.

Anu (snd 1964). Juuli 2015, 2016.

Kirsti (snd 1976). E-kiri autorile 7. V 2019.

 

Kirjandus

A a r e l a  id-T a r t, Aili 2012. Nõukogude aeg nähtuna erinevate mälukogukondade silmade läbi. – Acta Historica Tallinnensia, nr 18, lk 142–158.

A n n u s, Epp 2016. Armastusest. Tõerežiimid, kultuurilised kujutelmad ja kehaline ilmakogemus. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 17–18, lk 124–139.

A n n u s, Epp 2019. Sotskolonialism Eesti NSV-s. Võim, kultuur, argielu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus (ilmumas).

A n n u s, Epp, M e l t s, Brita (koost) 2019. Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Tallinn: EKSA.

C r o w l e y, David, R e i d, Susan E. 2002. Socialist spaces: Sites of everyday life in the Eastern bloc. – Socialist Spaces: Sites of Everyday Life in the Eastern Bloc. Toim D. Crowley, S. E. Reid. Oxford–New York: Berg, lk 1–22.

D a v o l i ū t ė, Violeta 2014. The Making and Breaking of Soviet Lithuania: Memory and Modernity in the Wake of War. London–New York: Routledge.

D a v o l i ū t ė, Violeta 2016. The Sovietization of Lithuania after WWII: Modernization, transculturation and the Lettered City. – Journal of Baltic Studies, kd 47, nr 1, lk 49–63.

E h i n, Kristiina 2013. Paleontoloogi päevaraamat. (Aja lugu.) Tartu: Petrone Print.

E p n e r, Luule 2019. Kaks lapsepõlvekodu. – Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Koost Epp Annus, Brita Melts. Tallinn: EKSA, lk 39–54.

F e e s t, David 2007. Zwangskollektivierung im Baltikum: Die Sowjetisierung des Estnischen Dorfes 1944–1953. Köln: Böhlau.

F e h é r v á r y, Krisztina 2013. Politics in Color and Concrete: Socialist Materialities and the Middle Class in Hungary. Indiana University Press.

K a l m, Mart 2013. Modernistliku ehitatud keskkonna kujunemine (1955–1960. aastad). – Eesti kunsti ajalugu 6, I osa. 1940–1991. Tallinn: Eesti Kunsti­akadeemia, lk 414–438.

K a n n i k e, Anu 2005. Privaatsuse otsinguil. Üksikisiku strateegiad ja kultuuri­muutused Nõukogude Eestis. – Võistlevad õnned. Elukeskkond külma sõja perioodil. Constructed Happiness. Domestic Environment in the Cold War Era. (Eesti Kunstiakadeemia toimetised 16.) Koost Mart Kalm, Ingrid Ruudi. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituut, lk 77–83.

K a p l i n s k i, Jaan 1985. Õhtu toob tagasi kõik. Tallinn: Eesti Raamat.

K o f f, Indrek 2013. Kui ma oleksin vanaisa. Tallinn: Päike ja Pilv.

K r u u s v a l l, Jaan 1973. Armastuse esimene pool. Tallinn: Eesti Raamat.

K u r v e t-K ä o s a a r, Leena 2019. Memme ja Taadi maailmad. – Minu lapse­põlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Koost Epp Annus, Brita Melts. Tallinn: EKSA, lk 60–73.

L a c a n, Jacques 1966. Le Stade du Miroir comme Formateur de la Fonction du Je. – J. Lacan, Écrits. Paris: Seuil, lk 93–100.

L e m b e r, Uku 2016. Inter-generational transmission of pasts in late Soviet Estonia: Oral history perspective in inter-marriage setting. – Generations in Estonia: Contemporary Perspectives on Turbulent Times. (Approaches to Culture Theory 5.) Toim Raili Nugin, Anu Kannike, Maaris Raudsepp. Tartu: University of Tartu Press, lk 159–187.

L u i k, Viivi 1985. Seitsmes rahukevad. Tallinn: Eesti Raamat.

L u k s, Leo 2018. Ebaõdus kojutulek eesti kirjanduses. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 177–198.

M i r o v, Boris 1968. Kodukultuurist. – Kunst ja Kodu, nr 3, lk 1–3.

P i h l a m ä g i, Juta 2003. Juta Pihlamägi. Sünniaasta 1927. – Eesti rahva elulood. III osa. Elu Eesti NSV-s. Koost Rutt Hinrikus. Tallinn: Tänapäev, lk 44–54.

R a u s i n g, Sigrid 2004. History, Memory, and Identity in Post-Soviet Estonia: The End of a Collective Farm. Oxford: Oxford University Press.

R u n n e l, Hando 1978. Kodu-käija. Tallinn: Eesti Raamat.

S a a t, Mari 1990. Võlu ja vaim. Tallinn: Õllu.

S o o v i k, Ene-Reet 2013. Kodu käsitlused Jaan Kaplinski luules. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 12, lk 91–105.

S o o v i k, Ene-Reet 2015. Kodukoht ja teeleidmine. Kaplinski kirjutatust. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 73–87.

T a l i v e e, Elle-Mari 2009. Minek maalt linna. Kodu-käija staatus. – Minemise pidevus ja astumise katkendlikkus. Hando Runnel 70. Toim Õnne Kepp, Elo Lindsalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 53−64.

T a m m s a a r e, A. H. 1981 [1926]. Tõde ja õigus. I. – A. H. Tammsaare, Kogutud teosed 6. Tallinn: Eesti Raamat.

T r a a t, Mats 1973. Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga. Tallinn: Eesti Raamat.

T r a a t, Mats 1979. Rippsild. Tallinn: Eesti Raamat.

T u i s k, Astrid 2019. Minu lapsepõlvekodu ja kodutunne. – Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Koost Epp Annus, Brita Melts. Tallinn: EKSA, lk 132–139.

U n t, Mati 1985. Igavesti surev talu. – M. Unt, Valitud teosed 2. Tallinn: Eesti Raamat, lk 184–185.

V i h a l e m, Margus 2019. Ühe minevikuutoopia tähendusväljast. Kodukogemus nõukogude ühismajandis. – Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Koost Epp Annus, Brita Melts. Tallinn: EKSA, lk 143–151.

V i i k, Tõnu 2003. Tõnu Viik. Sünniaasta 1939. – Eesti rahva elulood. III osa. Elu Eesti NSV-s. Koost Rutt Hinrikus. Tallinn: Tänapäev, lk 263–278.

V i i r e s, Ants, V u n d e r, Elle 1998 (toim). Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti ­Entsüklopeediakirjastus.

Y o u n g, Iris Marion 2001. House and home: Feminist variations on a theme. – Feminist Interpretations of Martin Heidegger. Toim Nancy Holland, Patricia Huntington. University Park: Pennsylvania State University Press, lk 252–288.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#350 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(114) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#351 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 20:57:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#243 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1167) ["menu_id"]=> int(113) ["author"]=> string(11) "Pille Arnek" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(12) "P.ARNEK_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(42) "Kohanimed XVII–XIX sajandi hauatähistel" ["title_en"]=> string(61) "Place names on the 17th–19th century Estonian grave markers" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(61601) "

Vanimad eestlastele püstitatud ja tänini säilinud kiviristid Eesti kalmistutel pärinevad XVI sajandi lõpust. Need, sageli üsna uhked Malta ja ratasristid on tunnistused jõukamate eestlaste eneseteadvuse ja ühiskondliku positsiooni tõusust. Ka toonaste kiviraidurite seas oli palju eestlasi (Üprus 1987: 130, 180), seetõttu võib eeldada, et nii mõnegi teksti on kivisse raiunud eesti keelt emakeelena kõnelenud inimene. Eestikeelseid kirjapanekuid on sellest ajast vähe teada, mistõttu väärivad vanimad kiviristid kirjakeele allikana kindlasti tähelepanu.

Käesolevas artiklis keskendun hauatähistel olevatele kohanimedele. Vanim daatumiga tähis, millel on selgelt loetav kohanimi, pärineb 1611. aastal Harju-Risti kirikuaeda püstitatud ratasristilt. Praegu asub tähis kiriku ees­kojas. Analüüsitud materjali hulgas on kõik teadaolevad eestlaste nimesid kandvad XVII sajandi tähised, mis on koondatud ratasristide kataloogi (vt Arnek 2015). Kohanimesid esines neist ligi viiekümnel. XVIII sajandist on teada vaid üksikud eesti nimedega tähised. Näljahädad, katk ning Põhjasõda jätsid sedavõrd tugeva jälje, et kivist ratasristide traditsioon eestlaste seas katkes, kuid seevastu hakkasid XVIII sajandi keskpaiku siinmail ratasriste kasutama hoopis rannarootslased. Raudriste eestlased veel ei kasutanud ning puuristid pole säilinud, seetõttu XVIII sajandist eestlaste tähiste kohta materjal praktiliselt puudub. XIX sajandi alguses ilmuvad haudadele tillukesed külaseppade valmistatud separistid ning peagi ka juba suuremad tööstuslikult toodetud sepised ning valuristid. Nende kõrval kasutatakse jätkuvalt kiviriste, kuid nagu öeldud, ratasristi vormi kohtab nüüd peamiselt rannarootslaste asualadel. Eestlased on eelistanud paekivist tahuda tavapärasemaid sirgete haaradega ladina või otstest laienevate harudega Malta riste. XIX sajandist on materjali säilinud lugematul hulgal. Andmekogusse olen valinud tuhatkond teksti, kohanimesid on neile märgitud 193 korral.

Kohanimed on hauatähistele märgitud täiendina ristinime ette, nii nagu neid muidu eluski kasutati. Selline traditsioon jätkus ka pärast perekonnanimede panekut: üha sagedamini tuli siis küll ette seda, et küla-, mõisa- või vallanimi märgiti eesnime järele, kuid talunimi säilitas oma koha eesnime ees. XVII sajandi hauakirjad on valdavalt kirjutatud läbivate suurtähtedega, hiljem kasutati rohkem väiketähti. Kõik tekstinäited, mis tähistel olid kirjutatud läbivalt suurtähtedega, on siingi märgitud suurtähtedega.

 

1. Kohanimed XVII sajandi tähistel

XVII sajandi tähistel eesnime ees olevaid täiendeid on kohati keeruline määrata: tegu võib olla lisanime, kohanime või nende sümbioosiga (nt Jüri kiriku­aias: HEROTHA JERGEN, BVXSV IAHN; Karusel: REPS IACK). Kui selline oletatav kohanimi ei ole tuvastatav mõisa- ega külanimena, siis on kõige tõenäolisemalt tegu talukoha nime või mõne mikrotoponüümiga. Peeter Päll kirjutab, et mikrotoponüümid ehk pisikohanimed on väikeste objektide nimed, mille kasutajaskond on piiratud näiteks ühe perega. Mikrotoponüümid on suhteliselt ebapüsivad ning võivad põlvkondade vahetuse või väiksemagi asustuspildi muutumisega kergesti kaduda või asenduda (Päll 2009: 229). Samas võib mikrotoponüümist kujuneda ka püsivam nimi. Jaak Simm loeb mikrotoponüümide hulka ka talude hüüdnimed (Simm 1972: 152–156). XVII sajandi ristikirjadel, aga kohati hiljemgi, on piir talu pärisnime ja hüüdnime vahel üsna hägune.

Paljud talukohad on nime saanud (kunagise) peremehe järgi. Selline tava on ilmselt palju vanem, kui suudavad näidata vanimad säilinud vakuraamatud (Troska 1995: 34–35). Võimalik, et pererahvas ei vajanudki täpsemat määratlust, kas tegu on isiku- või kohanimega. Selgemalt hakati talu- ja isiku­nimedel vahet tegema alles XIX sajandi I poolel, kui talupojad said perekonnanimed (Päll 2018: 40). Nime kasutati praktilisest vajadusest lähtuvalt: millise talupere hulka keegi kuulus. Harv ei ole ka juhus, kus lähestikku on mitu samanimelist talu. Sellisel juhul on sama talu maad jagatud mitmeks või on ühest talust pärit mehed rajanud lähedusse uusi talukohti ja nime kaasa võtnud. Mõnel juhul võis sellisest nimest saada külanimi, teisal on need jäänud lähestikku asuvateks talunimedeks, mis kuuluvad mõne muu küla koosseisu. Aja jooksul võis sellistele sama talunime kandvatele taludele lisanduda uue peremehe nimi ning talunimeks kujunes liitnimi. Toonaste määratluste järgi võiks neid nimetada paiganimedeks või talukohtadeks. Eesti hajaasustust arvestades on tänapäevane talude küladesse jagamine kohati meelevaldne – üksiktalu on ikka üksiktalu ja sellistel kohtadel on sageli tänini säilinud paiganimi, mis ei ole seotud haldusüksuse nimega. Sellised nimed võivad olla välja kasvanud mõnest varasemast mikrotoponüümist.

Toon näite tänapäevast. Minu vanemate talu on rajatud XX sajandi alguskümnenditel Põltsamaa ja Palamuse kihelkonna piiril asunud metsatukka, mida rahvasuus tunti Sihversaare metsana ja seda juba XIX sajandil. Sama nimega hakati kutsuma sinna rajatud talu. Nõukogude ajal sai talu ajastu­kohaselt nimeks Võidu talu, mida kohalik rahvas kunagi kasutusele ei võtnud. Praegu kuulub talu Kõpu küla alla, kuid ka seda seost teab vaid postiljon. Ümbruskonna inimeste jaoks on tegu ikka Sihversaare metsaga, millel puudub seos lähedal asuvate küladega. Nüüdseks on talu ümber nimetatud ­Sihversaare taluks.

XVII sajandi kohanimede esialgsesse analüüsi olen võtnud kõik lisa­nimed, mis asuvad ristinime ees ja mis ei ole äratuntavalt isikunimed (vrd Piibli nimed ISAK, LUCKA). Analüüsitud tähiste hulgas oli selliseid potentsiaalseid kohanimesid 48, neist 14 nime jäi tuvastamata. Tuvastamata nimed on tõenäoliselt olnud selliste talukohtade nimed, mis hiljem on saanud teise nime või sootuks kadunud. Külade ja mõisate nime muutumine on kirjanduse jms materjalide toel paremini jälgitav. Ülejäänud analüüsitud nimedele leidsin sobilikud vasted „Eesti kohanimeraamatu” (KNR) ja Maa-ameti geoportaali kaardirakenduste vahendusel. Palju abi oli katastriüksuste nimedest, kus on säilinud ajalooline talukoha või paiganimi, isegi kui talu ennast enam ei eksisteeri. Tähistel olevate kohanimede vasteid otsisin sama kihelkonna piirest, kuhu inimene oli maetud. Üksikutel juhtudel segas nime tuvastamist liiga laialt levinud või üldsõnaline määratlus, näiteks HALLIKA ehk Allika, MENNICO ehk Männiku. Või tekitas kahtlusi liiga suur kirjapildi erinevus, kus seos tähisel oleva ja tänapäevase kohanime kirjapildi vahel oli pigem meelevaldne ja tõsikindlalt arvesse seda võtta ei saanud. Nõrgalt seotud nimede juures olid abiks „Eesti kohanimeraamatus” välja toodud sama paiga varasemad nimevariandid.

Tabelis 1 on toodud kohanimede näiteid XVII sajandi hauatähistelt ning lisaks kolm näidet XVIII sajandist. Tähised kuuluvad nimede järgi eestlastele, tekstikirjutajate päritolu ja rahvus ei ole üheselt tuvastatav. Küll aga on teada, et kohalike kiviraidurite seas oli palju eestlasi. Seetõttu on tõenäoline, et tähistele kirjutatud nimed sarnanevad kohalike kõnepruugiga rohkem kui kirikuraamatutesse ja mujale dokumentidesse kirjutatud kohanimed. Nimede normeeritud kirjapildist ei saa aga juttugi olla, sest selliseid kokkuleppeid ei eksisteerinud veel pea kaks sajandit ja kirjapilt võiski olla väga muutlik.

Peale Vilivalla kalmistu pärinevad kõik näited kirikuaedades asuvatelt kalmistutelt. Märkustesse on lisatud sama koha tänapäevane nimi ning valik varasemaid nimekujusid „Eesti kohanimeraamatust” (KNR).

 

Tabel 1.

Näiteid XVII–XVIII sajandi kohanimedest hauatähistel

Aasta	Kirikuaed	Kohanimi tähisel	Märkused
–	Viru-Nigula	RANOKYLA NNARDILA	Rannu küla ja [tuvastamata] talu. KNR: 1547 Randen, 1583 Rannokyll
–	Keila	JOESTE	Jõeste talukoht
–	Lääne-Nigula	HAVKASTE	Auaste küla. KNR: 1591 Hauckias, 1686 Haukaste By
–	Märjamaa	RINGOTTO	Ringuta küla. On olnud ka karjamõis ja kõrts. Varaseid nimevariante pole rohkem teada.
–	Rapla	WAHARA	Vaharu talukoht. Algselt liitsõna Vahaaru. KNR: 1725 Wahara, 1861 Waha-arro
–	Rapla	CIELDAMA	Sildema talu (hilisem Otto Tiefi sünnikoht)
–	Vigala	PAIBA	Araste küla, Paiba talu
1611	Risti	SOSO	Sooltsu küla (ka Soo-otsa, Sootse). KNR: 1609 Sosala, 1691 Sosall
1621	Kullamaa	SITTA KODT	Samanimeline talu (või talud). Mainitud 1586 adramaarevisjonis: Sittakodt
1629	Viru-Nigula	KVLTSARVEEL	Kutsala küla. KNR: 1560 Kutzyal, 1796 Kutsola
1632	Martna	KASSOMEHS	Kesu küla. KNR: 1589 Kesse, 1598 Kesso by, 1798 Kässo
1638	Vilivalla	WASSAMA	Vasalemma mõis. KNR: 1690 Wassallama
1641	Viru-Nigula	SAMMA	Samma mõis või küla. KNR: 1241 Samma, 1585 Samme
1644	Hageri	MENNICKO CVRTNA	Männiku talu (?) ja Kurtna mõis või küla. KNR: 1530 Kurtena, 1725 Kurna, Kurtna
1644	Lääne-Nigula	IETZE	Jõesse mõis või küla. KNR: 1498 Jesse mõis, 1732 Josa, hiljem ka Jõesoo, Jõesuu
1647	Kose	SERKE	Särge küla. KNR: 1469 Serks, 1494 Serkes
1647	Märjamaa	MOSEKVLL	Moosi talukoht Märjamaa kandis on, kuid küla mitte. Võimalik on seos Mõisaküla karjamõisaga. KNR: 1586 Moiszernküll, 1699 Moissenküll
1649	Keila	TAMMOKAN	Tõmmiku küla või kõrtsitalu. KNR: 1689 Tömmiko
1649	Pirita	HIRROKVLLA MEHE	Iru küla. KNR: 1490 Hirweden, 1693 Hirwekylla Mähe. KNR: 1625 Mehe, 1689 Meheperre (talu), 1798 Mähha (küla)
1650	Keila	LIPPO	Lipu talu (?)
1651	Türi	TVIRRE	Türi küla. KNR: 1564 Turgell
1653	Viru-Nigula	PADA KVLAST	Pada küla. KNR: 1726 Paddas
1653	Türi	WANA EWA	talukoht
1656	Keila	KAWATE	talu (?)
1656	Rapla	MEEPERE	Mäepere talu Ülejõel
1669	Keila	OHWESTE	Ohtu küla või mõis. KNR: 1534 Ochter, 1694 Ockylla
1675	Viru-Nigula	PILLE	talu- või isikunimi
1677	Keila	KODDA ASSEME	Kodasema talukoht või küla. KNR: 1457 Coddesam, 1687 Kodasme, 1796 Koddaasem
1687	Juuru	PAIA	Pae küla või mõis. KNR: 1725 Payell, 1871 Paela
1691	Viru-Nigula	PURTZ	Purtse mõis. KNR: 1732 Purtsi
1718	Väike-Maarja	WISTLAST MICHKKLE	Vistla küla ja Mihkli talu. KNR: 1616 Wisell, 1796 Wistla
1756	Tuhala	ORRO	Oru mõis. KNR: 1529 Orekulle, 1637 Orro, 1726 Orrenhoff
1796	Ilumäe	IANIOIA	Jaanioja küla või talu

 

 

Analüüsitud XVII sajandi kohanimed on Eesti kohanimedele omaselt kirja pandud omastavas käändes, välja arvatud neli nime, mis on seestütlevas või alaltütlevas käändes (Väike-Maarja: WISTLAST; Lüganuse: ERRALT), mis võib olla saksakeelsetel tähistel esineva sõna von mõju, ning üks nimi, mida võiks lugeda nimetavas käändes olevaks liitsõnaks (SITTA KODT). Nimi MOSEKVLL näib esmapilgul samuti nimetavas käändes, kuid siin on tegu pigem eesti nimelõpule -küla tekkinud saksa vastega -küll.

 

1.1. Liigisõnad ehk determinandid ja järelkomponendid

Sõna talu ei kasutata XVII sajandi tähistel ega ka hiljem kordagi, küll aga esineb seda alates XVI sajandi lõpust muudes allikates nii iseseisva perenimena (Tallo), liitsõna osana (Nuckotallo) kui ka põhisõnast lahkukirjutatult (Kaske Tallo). Sealjuures vanimates kirjapanekutes esines nimedes talu-sõna koos mõistega uus (Vstall, Vstallo). (Troska 1995: 32–34)

Majapidamise tähistamiseks on hauatähistel korra kasutatud täiendsõna ase (KODDA ASSEME), sõna küla on kuuel tähisel (HIRROKVLLA, PADA KVLAST). Ülejäänud tähistel kasutatakse kohanimesid ilma täiendita, mistõttu ei saa alati tuvastada, kas on silmas peetud mõisat või selle ümber asuvat samanimelist küla. Eesti külade ja mõisate nimed kujunesid üksteist mõjutades: varasemad mõisad võtsid üle samas paigas asunud külade nimed, XVIII–XIX sajandil said aga, vastupidi, mõisanimed sageli ka neile kuulunud külade nimeks (Päll 2018: 40). Mõisat mainitakse sagedamini mõisatöötajate tähistel, kuid hilisemate tähiste tekste arvestades võidi seda teha ka märkimaks, millise mõisa valdusesse talupoeg oma taluga kuulus. Mõnel juhul on märgitud küla- (või mõisa-) ja talunimi, kuid küla- ja mõisanime korraga üheltki XVII sajandi tähiselt ei leia. Eelistus mainida kas pigem talu või mõisat võib tuleneda sellest, millega end rohkem seostatakse. Mõisatöötajate enese­määratlusse kuulus reeglina mõis, talupoegade eelistusi võisid mõjutada rohkemad asjaolud.

Liigisõnu leidub üldistuste tegemiseks liiga vähe, kuid siiski on huvitav jälgida nende kokku-lahkukirjutust põhisõnast: kas tegu on kujuneva järelkomponendiga või endiselt determinandi ehk liigisõnaga. Sõna küla on kirjutatud mõlemat moodi: nii põhisõnaga kokku kui ka lahku (PADA KVLAST, RANOKYLA), kusjuures hilisemas kasutuses ja tänapäeval on needsamad kohanimed kirjutatud lahku. Sellest võib oletada, et toonane kokkukirjutus nime edasist arengut veel ei mõjutanud, pigem oli kokkukirjutus juhuslik.

Nimes KODDA ASSEME on aseme teksti kirjutamise ajal olnud kasutusel eraldi liiginimena, hiljem nime lühenemise käigus muutunud järelkomponendiks ning tänapäevane nimetus Kodasema on etümoloogiliselt vähe läbipaistev, st ta ei reeda nime kunagist päritolu enam kuigi hästi. Selle kohanime päritolu seletab Valdek Pall samuti sõnadega koda+aseme (Pall 1969: 75), mida tähisel olev nimevariant ilmekalt kinnitab. Seega põhinime ja liigisõna kokkukirjutus võib olla juhuslik või märk ebajärjekindlast kirjutustavast, nagu seda oli toonane alles kujunemisjärgus kirjakeel. Lahkukirjutus on aga kõnekam ja näitab selgemalt, et sõnas nimetatakse või tajutakse mõlemat komponenti eraldi.

Eraldi saab vaadelda topoformantide kasutamist ehk selliseid nimelõppe, mis ei ole tavalised tuletusliited, vaid lähtuvad kas liitkohanime teisest komponendist või on üldistunud mõnest grammatilisest vormist (Päll 2009: 270). KIHLAVERE on ainus vere-formanti sisaldav nimi analüüsitud XVII sajandi materjalis, kuid vere-lõpp on olnud püsiv ja säilinud nime tänapäevaseski kujus Kihlevere (Kadrina khk). Lauri Kettunen on nime algusosa seostanud sõnaga kihl : kihla ’pant, kihlvedu, leping’ mitmusevormiga (KNR: 199). Tähisel olev nimevariant toetab Kettuneni oletust. Eelnevalt teada olnud varasemate ­perioodide nimevariandid on saksapärased: 1586 Kyliwer, Killifer; 1782 Kiglefer (KNR: 199) ning nii üksühest seost Kettuneni oletusega neis näha ei ole.

Kolmel tähisel olid ste-formandiga nimed. Neist kahel on formant säilinud (JOESTE ’Jõeste’, HAVKASTE ’Auaste’). Viimase külanime lähtekohaks on kohanimeraamatus peetud sõna haugas, tänapäevane nimevariant ei ole enam läbipaistev, kuid tähisel olev variant jällegi toetab seda oletust. Formant on aga kadunud nimes OHWESTE (Keila khk), tänapäeval Ohtu.

 

1.2. Muid tähelepanekuid XVII sajandi kohanimedest

Nagu juba öeldud, annavad tähistel olevad nimed lisa seni teadaolevatele nimekujudele. Toonane kirjapilt oli sedavõrd varieeruv, et kattuvaid nimesid tähistelt ja varasematest allikatest leiab üksikjuhtudel. Nii mõnigi kord on kirjapilt sedavõrd erinev, et seos jääb ebakindlaks. Teisalt, nagu eespool näidetest juba selgus, võib tähisel olev nimekuju anda lisainfot nime päritolu kohta või kinnitada seniseid oletusi. Näiteks Ringuta küla nime päritolu ega varasemaid nimekujusid ei ole senini teada olnud. Märjamaa kirikuaia kiviristil on sama küla nimekujuga RINGOTTO, mida mujal ei esine. Ühe võimaliku variandina on tegu lühenenud liitnimega. Ehk annab see lisainfot nime võimaliku kujunemise kohta.

Mõned rannikualade külad on varasemates allikates märgitud täiendi või järelkomponendiga by, mis tähendab rannarootslaste keelepruugis küla. Sellised on näiteks Lääne-Nigulas külanimi HAVKASTE TONNO tähisel, sama sajandi muudes allikates Haukaste By; Martna kirikus asuvat tähist KASSOMEHS LAUR võib seostada Kesu külaga (XVI sajandi lõpul muudes allikates Kesso By). Kas need mehed võisid olla rannarootslased või kas üldse mõni XVII sajandi ratasrist võis kuuluda rannarootslasele, jääb siiski selgusetuks, sest toonased dokumendid ja neis kajastatud kohanimede liiginimed olidki rootsi keeles. Tähiste omanike päritolu ja kodune keel sellest ei selgu. Esimene kirjeldatud hauatähistest on määratlemata kujuga tähise katke, mis on müüritud Lääne-Nigula kiriku pastoraadiseina, tekst sellel on napp ning keelt ei ole võimalik tuvastada. Teine on aga saksakeelne püstplaat Martna kirikus. Seega rannarootslaste ratasristide kasutuselevõtu aega nende tähiste põhjal seni teadaolevast varasemasse perioodi nihutada ei saa. Eesti alade esimene kindlalt rannarootslastele kuulunud ratasrist pärineb XVIII sajandi kesk­paigast ja asub Vormsi kalmistul.

Märjamaa kirikuaias on ühel tähisel külanimi MOSEKVLL (1647), mida võiks tõlgendada kui Mõisaküla. Kohanimeraamatus on Marja Kallasmaa märkinud, et Märjamaa kihelkonnas Naistevalla küla piiril asus varem Väike­mõisa ehk Mõisaküla karjamõis. Mõisa varasemad nimekujud annavad alust tähist selle paigaga seostada (vt tabelit 1). Teisalt nimekuju Mose (tänapäeval Moosi) ja oletatav seos sõnaga mõis on omane rannarootslaste aladele (KNR). Märjamaa kandis asub Moosi talukoht ning seega ei saa välistada sedagi võimalikku seost.

Huvitavatest täienditest jääb silma oletatav talunimi Pille Viru-Nigula kirikuaia ratasristil: PILLE: IACK MIT SEIN WEIB EDDO PILLE: HANS PILLE MARDT VNDT SEINE PILLE SO(H)NS 1675 DE [---]. Lääne-Nigula kandis sellenimelist ega ka ligilähedast kohanime ei esine, ilmselt on tegu kadunud talu- või paiganimega, mis on tulnud isikunimest. Lõuna-Eestis on samanimeline küla ja paaril üksikjuhul on nimi eesnime eestäiend (talu või koha määratlus). Kohanimeraamatus pakutakse välja, et Eesti Pilli-talu­nimesid võiks võrrelda ristinimega Philipp. Hästi sobiks alamsaksa-rootsi isiku­nimi Bille (KNR: 488). Viimane variant sobiks ka Viru-Nigula tähise teksti lahtiseletamiseks.

Viru-Nigula kirikuaias on veel teinegi huvitava tekstiga tähis, millel on kohanimi KVLTSARVEEL, mis sobib asukoha (kuid siiski mitte nimekuju) järgi Kutsala külaga. Kohanimeraamatus tuuakse Kutsala küla kohta välja nimevariante varasematest perioodidest (1241 Kuscælæ, 1560 Kutzyal, 1796 Kutsola), nime järelosist seostatakse liitega -jala, kuid usutavat seletust Kutsala nime kujunemisele ei ole siiski leitud. Võimalik, et nimi kõlaski rahvasuus Kuldsarve või sellesarnaselt või leidis saksastunud nimi XVII sajandil rahvaetümoloogias uue kuju (Kuldsarve). Rahvaetümoloogiaks nimetatakse sellist nimemuutust, kus nime algvorm on ähmastunud ning seda on muudetud mõne tuntud sõna või nime sarnaseks (Päll 2009: 236). Teisalt on tõenäolisem, et tegu on siiski eraldiseisva tuvastamata kohanimega.

Ühe grammatilise detailiga jääb XVII sajandi tähistelt silma kohanimi Tammokan. Peeter Päll (2009: 235) kirjutab, et Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani hindamisraamatus ei olnud sisekadu eestikeelsetes isiku- ja koha­nimedes veel alanud (Kuckarus ’Kukruse’), lõpukadu oli toimumas, omastava käände n-lõpp oli enamasti säilinud. Pälli sõnul võimaldavad paari järgneva sajandi kirjapanekud nende keeleliste muutuste edasiarengut jälgida. Kui XVI sajandil märgiti omastavat käänet veel vaheldumisi n-tunnusega ja ilma, siis XVII sajandil oli n-tunnus säilinud vaid vähestes kinnistunud väljendites (Viht 2018: 135). Kas neid protsesse on näha ka hauatähistel? Ühe näite tõesti saab tuua hauakirjadest, kus omastava käände n-lõpp on alles: TAMMOKAN MART TAMMOKAN IRVGEN 1649. Tähis asub Keila kirikuaias ning silmas on peetud Tõmmiku küla või kõrtsitalu ja sealseid peremehi või perepoegi.

 

2. Kohanimed XIX sajandi tähistel

2.1. Piirkondlikud erinevused

Analüüsitud XIX sajandi materjalis (1072 tähist valdavalt Põhja-Eesti murde­aladelt, autori erakogu) on kohanimesid mainitud 146 tähisel (u 14%). Koha­nimede märkimise tava sõltub piirkonnast. Näiteks Pirita kloostrikalmistu 435 inventeeritud hauatähisest on külanimi kirjas vaid ühel ning seegi pärineb XVII sajandist, teistel sealsetel tähistel ei ole kohanimesid mainitud. Samuti ei ole kohanimesid märgitud Kassari kalmistul, välja arvatud kahel erandlikul tähisel. Saarel on neli küla ja rahvaarv ei olnud suur, ehk seetõttu ei olnud vajadust külasid mainida. Kassaris puuduvad ka talunimed või muud lisa­nimed ristinime ees ning perekonnanimi on eranditult eesnime järel. Vilivalla ja Keila kalmistu tähistel on seevastu kohanimesid sageli märgitud ning nende koguhulk (87 kohanime) moodustab poole kõigist analüüsitud koha­nimedega tähistest.

Kokku oli kõigil analüüsitud tähistel 193 kohanime, mis omakorda tähendab, et ligi viiekümnel tähisel on kaks kohanime. Enam kui kaks nime pole aga kusagil kombeks kirja panna. Üldjuhul märgitakse tähisele koht, kus inimene viimati elas. Kuid kuna toonane eluviis oli üsna paikne, siis pärast sünni­kodust lahkumist (kui sedagi) muutis talurahvas oma elukohta harva. Vaid Põltsamaa kalmistult ning ühel tähisel Kullamaa kirikuaias leiab näited, kus on kirjas nii sünni- kui ka surmakoht küla või mõisa täpsusega. Mujal kirjutati tähisele mitu kohanime sel juhul, kui mainiti lisaks talunimele ka küla, mõisat või valda. Lisaks eelnevatele on üksikjuhtudel mainitud ka kõrtsi nime, köstrite puhul kirikut ning vaid korra saart, kihelkonda, linna või riiki.

Kolmandikul tähistest on liiginimi eraldi välja kirjutatud (nt Keila kirikuaias: Rannawallast Kallaste Körtsu; Kassaris: Muho Kansi walla Löetsa Külla poiss), ülejäänud tähistel liiginimi puudub (Leesi: Tapparlost; Pihlaspea: Wörgist Närismäe; Halliste: Pernoja Löksi Juhhan Luts). XIX sajandi tähistel jäi tuvastamata kuus kohanime, neist viis on ilmselt kadunud talunimed, mida ei leia ka varasematest allikatest (Vilivalla: Päärpe, Laari jt) ning kuuenda tähendus jääb küsitavaks (Esku Haljala khk: LIGEDAMA). Hoolimata asjaolust, et kohanimede tänapäevased vasted olid valdavalt leitavad, ei olnud võimalik alati hinnata, kas silmas peeti mõisat, mõisaga samanimelist küla või (mõisa)valda. Külad, mis nime poolest ühegi mõisaga seotud ei ole, olid kergemini äratuntavad ning seetõttu saab öelda, et enim mainiti tähistel küla ja talu ning sageduselt järgmisena mõisat ja/või valda.

 

Joonis 1. Eri kategooria kohanimede esinemissagedus.

 

Kuid ka küla mainimine ei pruugi tähendada, et talu asus keset küla. Kullamaa kirikuaias on valurist tekstiga LONAT KÄKKI JUHHAN TASMUTH aastast 1856. Loodna külakeskusest umbes kilomeetri kaugusel on täna­päevalgi Käki-Tasmuthi talukoht. Tihtilugu käibki määratlus piirkonna, nn külakeskuse mõjuvälja järgi: milline küla on selle talu jaoks lähim (sama kehtis kirikukihelkondade kujunemise kohta). Sama olukord on mõisa valdusalade mainimisega maarahva hauatähistel. Talu ei pruukinud asuda mõisa vahetus läheduses, vaid kuulus mainitud mõisa valdusesse.

 

2.2. Liigisõnad ja järelkomponendid

XVII sajandi tähistest esines kohanime liigisõna vaid seitsmel (15% kõigist kohanimedega tähistest), neist sõna küla kuuel ja sõna ase/aseme ühel tähisel. XIX sajandi tähistel esineb liigisõnu juba 35%-l kohanimedega tähistest ning variatsioonid on mitmekesisemad. Tähistel on kirja pandud järgmisi liiginimesid või järelkomponente:

1) mõis 16 tähisel, nt Sikka Kariamoisa (Halliste); Palmse moissast (Ilumäe); Suremoisa (Pühalepa);

2) vald 15 tähisel, nt Harko Waallast, Rannawalla (Keila); Muho Kansi walla (Kassari);

3) toa 9 tähisel, nt Keibu Toa, Lauripeetri Uuetoa, Keibo teisetoa, Jürri toa (Vilivalla);

4) küla 6 tähisel, nt Vekülla (Ilumäe); Löetsa külla (Kassari); Merrkülla (Keila); Kalbaküla (Halliste);

5) kõrts 4 tähisel, nt Kertre körtsis (Kärdla); Halli Kotti körtsmikko (Keila); Mäniko körtso (Harju-Madise);

6) pere 2 tähisel, nt Kallapere (Keila); Risse berre (Nissi);

7) saar 1 tähisel, nt Rammosaarest (Jõelähtme).

Mõlemad pere-lõpulised tähised olid XIX sajandiks juba külad, mitte enam ühele perele kuuluvad talukohad. Kuigi Risse berre kirjapilt viitab veel liigi­nimele, siis kasutati neid sel ajal juba pärisnime osana ehk järelkomponendina. Jürri toa on viide peremehe nimele, mis mingil hetkel talukoha nimeks kujunes. Sõna tuba kasutati tähenduses ’elumaja’ (ETY: 548). Toa-lõpulised talukohad on kirja pandud seitsmele Vilivalla kalmistu tähisele, kuid üksikuid selliseid leiab ka Keila ja Harju-Risti kihelkonnakalmistutelt, seega piirkond on üks. Keibotoa ja Keibo teisetoa asusid Keibu külas, selles külas on tänini säilinud mitmed Keibo-nimelised majapidamised või katastriüksused, külanimest aitavad neid eristada täiendid või järelkomponendid (Keibo-Mäe, Keibu-Vahi, Keibu-Aasa, Keibu-Toa).

Keilas ja Saaremaal Kaarma kihelkonnas kasutatakse tihti sõna vald, mida analüüsitud tekstides mujal ei kasutata (Kaarma: Tahhula wallast; Keila: Rannawallast, Harko Wallast). Algselt on need olnud mõisavaldused ehk mõisavallad, alates 1866. aastast nimetati need haldusüksustena valdadeks ning tähistel samasugune märkimisviis jätkub. Inimeste jaoks oli vahe puhtformaalne, sisu (piirkond ja piirkonnanimi) jäi samaks.

Nii nagu mõisatöötajate juures rõhutatakse mõisat, on köstrite ja vöörmündrite tähistel märgitud kirik või kogudus (Kusallo koggoduses, Wasalema kiriku wöörmünder). Selliseid tähiseid oli kokku kuus. Eranditena on ühel tähisel kirja pandud kihelkond, kuid seda samuti seoses ametinimetusega (Harju-Jaani kihelkonna köster), ning ühele tähisele on kirjutatud Poolamaa ([---] kes Poolamaa muldas hingab).

Peeter Pälli järgi (2009: 289) võivad talunimede järelkomponendina varasemale determinandile viidata lõpud -aseme, -toa, -õue, -elu ja -rahva. Analüüsitud hauatähistel esines neist vaid kaks esimest. Muudest nimelõppudest ja topoformantidest esineb hauatähistel veel järgmisi (käänded näidetes on muutmata kujul):

1. -oja: Pernoja (küla; tähis Halliste kalmistul).

2. -mäe: Nairismäe (ilmselt talu, tänapäevast vastet ei leidnud; tähis Pihlaspeal).

3. -palu / -palo: Wihterpallo / Wihter Palo / Wihterpallust / Wihterpallost / Wiherpallo / Wiehterpalusd. Erinevatel tähistel peetakse selle nime all silmas mõisat, mõisaküla või mõisavaldust. Nime kirjapilt on üsna varieeruv, kirjutatakse nii kokku kui ka lahku, samuti varieerub järgsilbis o- ja u-täht. Erinevates kirjapiltides on märgata nii rahvaetümoloogia kui ka kantseleietümoloogia märke (vt osa 2.3).

4. -salu: Kersalusd (küla; tähis Vilivalla kalmistul), Kusalo / Kusallo / Kuusalu (kirik ja/või kogudus). Viimases nimes on järgsilbis jällegi vahelduvalt kasutatud o- ja u-tähte.

5. -neeme: Kaberneemest (küla, sama nimekuju ka tänapäeval).

6. -ma: Tummerma (talu, tänapäeval Tummermaa; tähis Vilivalla kalmistul), Poisma (ebaselge; tähis Ilumäe kalmistul), Englema (küla, tänapäeval Änglema). Änglema nime päritolu on ebaselge ja ei pruugi olla seotud -ma lõpuga. Kohanimeraamatus pakutakse erinevaid nime kujunemise variante, nime algusosa lähtub tõenäoliselt isikunimest. Küla asub ajaloolisel rannarootslaste asualal ning arvestades küla nimearengut, siis võib XVIII sajandil kujunenud ja püsima jäänud nimevariant olla rahva­etümoloogia tulem varasemast saksapärasest nimekujust: 1314 Enlande, 1402 Engheuen, 1565 Engenum, 1602 Engnum, 1798 Engelkülle (KNR: 800–801). XVIII sajandil esinenud -külle on tõenäoliselt rootsikeelse sõna kulle ’küngas’ häälduspärane variant. XVI sajandil käibel olnud nime kirjaliku kuju võimaliku seletusena on kohanimeraamatus toodud Eng+num, kus nime algusosa lähtub isikunimest (selle algusest) ning teine osa tuleneks sõnast nõmm. Veelgi varasemate nimekujude järelosised viitavad sõnadele maa (sks lande) ja heinamaa (sks heuen). Seega saab öelda, et nimekujude järelkomponendid on aja jooksul varieerunud, kuid viitavad alati looduslikule maa-alale (heinamaa, nõmm, küngas, maa) ning algusosa võib tuleneda isikunimest (Angel), mis on kasutuses lühenenud ning XVII sajandil rannarootslaste mõjul muutunud uuesti nii kõlalt kui ka tähenduselt sarnasemaks sõnaga ingel (engle+ma / ängle+ma). Selline rahvaetümoloogiliselt osaliselt muutunud nimekuju võis kasutusele tulla alamsaksa keelest murdekeelde jõudnud sõna engel ehk ingel eeskujul (vt Viikberg 2016) või mis veelgi tõenäolisem, see on häälduslik variant rootsi­keelsest sõnast ängel.

7. -jala: Altjalalt (küla, tänapäeval Altja, Haljala khk), Kautjalast (küla, tänapäeval sama nimekuju). Kautjala küla on ühel tähisel märgitud ka saksapäraselt Kautel. Tänapäevasel Altja külal on olnud palju nimesid ja nimekujusid, kuid ükski varasem ega hilisem variant ei kattu Altjalaga (KNR: 1744 Hallja, Halldja, 1796 Haltja, 1871 Haldja). Tekib kahtlus, et siin on eksinud pigem ristikirja kirjutaja ning selline nimekuju on kirja pandud analoogia alusel.

8. -vere: Randwerest (küla, sama nimekuju ka tänapäeval), Kollowere (küla, tänapäeval Koluvere). Koluvere nime kõigis varasemates nime­variantides ja ka tähisel on järgsilbis o-täht.

9. -pä / -pe: Pihlaspält (küla, tänapäeval Pihlaspea). Selline nimelõpp  on iseloomulik rannikualade kohanimedes ning ka -pea ja -pä vaheldumine on tavapärane. Sõna pea ~ pää kasutatakse tähenduses ’neem’ (KNR). Päärpe (küla või talu; tähis Vilivalla kalmistul) tänapäeval nimena ei esine, seetõttu võiks oletada, et tegu on olnud talunimega. Nime lõpuosa -pe tuleneb samuti lõpust -pea, mis viitaks pigem külanimele.

10. -lõpe: Bottralobbe / Bodraloppe / Pöttralopbe (talu, tänapäeval Põdra­lõpe; tähised Ilumäe kalmistul). Sama nimi esineb kolmel korral, kirjapilt varieerub, kuid tähendus ja nimeosad jäävad samaks.

11. -sti: Prasti (talu, tänapäeval Praski-Rehe; tähis Vilivalla kalmistul), Pallasti / Pallastist (küla ja mõis, tänapäeval Pallaste). Kohanimi Praski on kiviristile kirjutatud t-ga ilmselt valesti või on k-täht ristilt osaliselt kulunud. Sellele viitavad kõik varasemad nimekujud (KNR: 1402 Brasce, Braske, 1562 Braske By, 1798 Praski) ning nime päritolu. Kahele Vilivalla kiviristile raiutud mõisa nimi Pallasti on tuntud sellisena ka rahvasuus, kuigi tänapäevane nimekuju on ste-lõpuga.   

12. -ste: Kallaste (kunagine kõrts; tähis Keilas), Ue Karristes (küla, tänapäeval Uue-Kariste), Haudaste (küla, tõenäoliselt on silmas peetud Aude küla). Viimane nimi on Vilivalla kalmistu kiviristilt. Piirkonnas asub kõlalt sarnane Hindaste küla, kuid nimede varasemaid kirjapilte analüüsides sobib pigem Aude külaga (KNR: 1527 Haudi, 1798 Audo). Samas kui Hindaste varasemad nimekujud on KNR-i järgi olnud 1402 Intas, Inthosz ja 1535 Hintast.

13. -tu: Aarbatu (talu, tänapäevast vastet ei leidnud; tähis Vilivalla kalmistul). Kõige sarnasem nimi piirkonnas on Haraku, kuid erinevus on siiski liiga suur.

14. -lo / -la: Kusilo (ilmselt talu, tänapäevast vastet ei leidnud, tähis Vilivalla kalmistul).  Ugla / Ugla Mäe (talu või talud Alliklepa külas, tänapäeval sama nimekuju), Tulast / Thula (küla ja mõis, tänapäeval Tuula), Lahola (mõis ja küla, tänapäeval Lehola, tähisel ebaharilik nimekuju), Nabbalast / nablast (küla ja mõis, tänapäeval Nabala), Tapparlo(st) (küla, täna­päeval Tapurla), Tahhula / Tahula (vald ja küla, tänapäeval Tahula), Medla (vald, tänapäeval Meedla), Karrolast (küla, tänapäeval Karula).

15. -ku: Mennigo (küla, tänapäeval Männiku; tähis Keilas), Mäniko (Männiku kõrtsitalu; tähis Harju-Madisel).

 

2.3. Kohanimede eriarengud

Kohanimede eriarengud jagatakse kolme peamisse gruppi: ebareeglipärased lühenemised, rahvaetümoloogia ja kantseleietümoloogia. Viimase grupi nimemoonutused on põhjustanud inimene, kes tegelikku nime tundmata laseb käibele etümoloogiliselt või vormiliselt „usutavama nime” (Päll 2009: 236). ­Viimast hauatähistel märgata ei ole, sest üldjuhul ongi tegu kohaliku keelekasutajaga. Kuigi XVII sajandi 84 analüüsitud ristikirjast olid 32 võõrkeelsed, siis kohanimedes märkimisväärset võõrmõju ei ole. Ka XIX sajandil on koha­nimed valdavalt kirjas eestipäraselt. XIX sajandi tekstidest vaid kahel on kasutatud kohanime saksapärast kuju (Jüri: Kautel vs. Kautjala; Kaarma: Tahul vs. Tahula) ja kolmel juhul on kirjapildis näha saksa keele mõju (Vilivalla: Wiechterpalusd vs. Vihterpalust; Keila: Thula vs. Tuula; Kullamaa: Wächi vs. Vähi), kuid sellised kirjapildi varieeruvused ei ole püsivad. Nimede normimise mõju on hilisem ja XIX sajandi hauatähistel seda jälgida ei saa.

Vilivalla kalmistul on paerist tekstiga Siin hingab Jumala rahuga Tummerma Kristjan Timmermann. Sünd. 25. Dets. 1796 surnud 17. August 1849. Wanaks saand 52 a. 7 k. 3 p. ja tema naene Mari. Sellel tähisel on näha, et perenimi on saadud talunimest, kusjuures perenimi on kas perepea enda soovil teadlikult saksapärastatud või on tegu kantseleietümoloogiaga perenimede panekul, kus kirjapanija on nime muutnud kuulmise või oma heaksarvamise järgi justkui sobivamaks. Kantseleietümoloogiat võib märgata veel meetrikaraamatute sissekannetes, kus sissekannete tegijaks oli sageli muu ema­keelega inimene.

Vanadele kohanimedele on eriomane tugev ebareeglipärane lühenemine (Päll 2009: 236). Valdek Pall on nentinud, et kõige sagedamini on lühenenud liitkohanimede teine komponent, kusjuures sagedamini on lühenenud teise komponendi esimene pool ning lõpuosa on säilinud (Pall 1977: 40–41). Nimede ebareeglipärast lühenemist võis sarnaselt kohanimedega jälgida ka perekonnanimede muutumises. Seda eelkõige neil juhtudel, kui perenimeks oligi võetud talunimi või kui perenimi oli mõne muu kohanime analoog. Näiteks perenimi Proosahallik esines Pirita kloostrikalmistul kuuel korral ning tegi hauatähistel paari kümnendi jooksul läbi mitu muutust, esinedes ka lühenenud kujul Broosalik ja Prosallik. Kirjapilt oli iga kord erinev. Kohanimedes nii kiireid muutusi ei ole, võrdluseks tuleb kasutada tänapäevaseid nimesid ning varasematest allikatest pärit andmeid. Eelpool mainitud Altja küla on 1882. aastal Esku kalmistu (Haljala khk) ühel tähisel märgitud nimega Altjala, kuigi sel juhul võib olla tegu ka kirjutaja teadmatusega. 1886. aastal on Halliste kalmistule pandud rist mehele nimega Pernoja Löksi Juhhan Luts. Selle­nimelist küla Halliste kihelkonnast ei leia, küll aga on kihelkonnas Penuja mõis ja küla, mille lähistel asub Lõksi talukoht. Kas see on ristil mainitud talu, jääb selgusetuks.

Nimi Vääna on kohanimeraamatu järgi lühenenud liitnimest vägi-väe ja oja, kus n on omastava käände jäänuk. 1886. aasta hauakirjalt Keila kirikuaias leiab nimekuju Wäenast, mis toetab eelnevat selgitust.

Keila kirikuaias on väike sepisrist kirjaga Jöggise Möldri tüttar [---] 1875. Tänapäevane kohanimi on Jõgisoo, mis on rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud variant nimest Jõgise (KNR: 132).

Ainuüksi hauatähiste nimedes kohanimede eriarenguid jälgida on siiski keeruline, vaja on materjali pikemast perioodist, kuid olulist lisa teadaolevatele nimekujudele annab ristikirjadelt saadud materjal küll.

 

2.4. Kohanimede käänamine

Eesti kohanimed on üldjuhul omastavas käändes. Subjektiivselt võttes tekib suulises kõnes üldse vähe olukordi, kus kohanimesid oleks asjakohane nimetavas käändes kasutada, kuid põhjusi tuleb otsida pigem mujalt. Marja ­Kallasmaa kirjutab (2000: 75), et genitiivsed on eeskätt asustusnimed, mis on säilitanud ainult nime tuuma, liigisõna on ära langenud. Samas nendib ta, et liigisõna esinemine või mitteesinemine sõltub kontekstist. XIX sajandi hauatähistelt leiab hulgaliselt kohanimesid, kus liigisõna on olemas (nt Palmse moisast, Laoküllast, Rammosaarest, Tahhula wallast, Keibo teisetoa), aga ka neid, kus liigisõna puudub ehk elliptilisi (nt Munalaskmest, Tahulast, Päärpe, Vintsi). Harvad ei ole juhud, kus ka liigisõna on omastavas käändes. Selle tingib teksti ülesehitus tähisel: Siin hingawad Jumala rahuga Englema Lauri­peetri Uuetoa Hindriki tüttar [---] 1884 (Vilivalla). Teine näide koos liigisõnadega: Muhu Kansi walla Löetsa Külla pois [---] 1878.

Kuni XIX sajandi lõpuni kasutati eesnimedena suhteliselt väikest hulka nimesid, mistõttu ka väikestes külades oli mitu samanimelist inimest. Eristamiseks kasutati täiendeid (lisanimesid) eesnime ees ka igapäevases kõnepruugis – oli selleks siis isanimi, talunimi, ametinimi või mõni muu tunnus, kus liiginime polnud tarvidust kasutada. Seda tava ei murdnud ka perekonna­nimede panek XIX sajandi esimesel poolel. Lisanimede asukoht eesnime ees tingis nendes sõnades omastava käände kasutamise. Seetõttu võib vähemalt talunimede osas oletada, et omastav kääne talunimedes ei pruugi olla tingitud üksnes liiginime puudumisest, vaid ka selle tegelikust kasutusvajadusest risti­nime ees igapäevases kõnes. Liiginime pole ilmselt sellises kontekstis kuigi sageli kunagi kasutatudki: kuivõrd oli talupojal vajadust oma kodukohta/talu tavalises kõnepruugis teiste külameestega mingi liigisõnaga määratleda või millal selline vajadus tekkis? XVII sajandi ja XIX sajandi tähiste võrdlus näitab, et liiginime kasutamine kohanimedes pigem tasapisi kasvas kui kahanes. Tänapäevane süsteemne liiginimega aadressikasutus tunduks XIX sajandi I poole suhteliselt paiksele talupojale tarbetu ja suulises kõnes kohmakas.

 

2.5. Eripärased näited ja muud tähelepanekud

Ristikirjades hakkab silma, et kohanimedes esineb sageli järgsilbis u asemel o. Tegu on põhja- ja lõunaeesti peamurde erinevusega, sest põhjaeestis on järgsilbi o asendunud häälikuseaduslikult u-ga, lõunaeestis (ja soome keeles) on aga o järgsilbis püsima jäänud (Must, Univere 2002: 174–175; Pajusalu 2009: 77). XVII sajandi ristikirjades on kümme sellist kohanime, kus u ja o kasutust järgsilbis vaadelda saab, neist üheksa nime on kirjutatud järgsilbis o-ga (nt RANOKYLA, KASSOMEHS, SOSO, MENNICO) ja vaid üks oletatav kohanimi u-ga (BVXSV). Kõik näited on Põhja-Eestist. XIX sajandi tekstinäidete hulgas on selliseid kohanimesid 51, neist 29 lõppevad o-ga (nt Kollowere, Porkoni, Keibo, Sakko, Muho, Wönno) ning 22 u-ga (nt Tapiku, Tahhula, Kersalusd), seega mõnevõrra sagedamini esineb järgsilbis veel o. Selgeid piirkondlikke erinevusi sealjuures märgata ei ole. XIX sajandi näidete hulgas olid lisaks Põhja-Eesti kalmistutele ka Võnnu ja Halliste kalmistud. Korduvate nimede juures on näha, et mõlemat varianti kasutatakse vaheldumisi ka samal kümnendil või veelgi väiksema ajavahega kuni XIX sajandi lõpuni. Näiteks Vihterpalu nimes on neljal korral seitsmest kirjutatud järgsilpi o: Wihterpallo vs. Wihterpallu. Järgsilbis esineb o ka teistes sõnades, mitte ainult kohanimedes, näiteks Siin hingab Jumala Rahho sees Wassalema Mäniko Körtso Maddise Poeg [---] 1863, või teine näide Keilast: Siin hingawad Jummala rohhoga Hüerost Tiitso Pritso Raude tüttar Liso [---] 1888. Seega saab öelda, et hauakirjades kasutati järgsilbis o-d samaväärselt u-tähega veel kuni XIX sajandi lõpuni. Võimalik, et sellist kirjutustava kasutati vanast harjumusest ning suulises kõnes hääldati järgsilbis o asemel juba u.

Liitkohanimede kokku-lahkukirjutus on XIX sajandil samuti ebajärje­kindel ning ei ole tingimata seotud nime muutumise või kujunemisega. Kohati on tegu ajastule iseloomuliku variatiivsusega (sagedamini lahkukirjutustes), teisal aga jälle püsivama muutusega:

Wiherpallo Uuetoa Bottralobbe Rannawalla Kallapere

Wihter Palo Tõnise toa Halli Koti Ranna Wallast Risse berre Ue Karriste Wana Põltsamaa

 

Kirjapildi iseärasusest jääb veel silma d-tähe kasutus seest- ja alaltütleva käände lõpus: Sareld, Saueld, Harkusd, Kersalusd, Wiehterpalusd. Selliselt kirjutatud kohanimesid oligi kokku viis ning enamasti kasutati tavapärast varianti: Tulast, Hürost jne.

 

2.6. Kohanimed tähistel ja meetrikaraamatutes

Võrdlesin hauatähistel olevaid kohanimesid surmameetrikate sissekannetega. Kokku tegin meetrikaraamatutest väljakirjutusi 60 inimese elukoha kohta, kelle ristikirjal oli samuti mõnda kohanime mainitud. Isikunimede kirja­panekutes võis täheldada kadakasakslust: nimi tähisel oli saksapäraselt kirja pandud, kirikuraamatus aga eestipärane. Esines ka vastupidist olukorda, kus nimi tähisel oli eestikeelne (või eestipärane), kirikuraamatus aga saksa keelele omases kirjapildis. Kohanimede kirjutuses on olukord homogeensem: kirikuraamatus on reeglina kasutatud saksakeelset nimekuju (nt Neukarrishof, Cournal), hauatähistel aga eestikeelset (nt Ue Kariste, Kurna). Vaid ühel juhul oli tähisel kasutatud saksapärast tähekombinatsiooni Wächi, samal ajal kui meetrikaraamatusse märgitud variant oli Wehhi.

Leidub ka näiteid, kus hauatähise kirjutaja on traditsioonide muutumisega kiiremini kaasa läinud kui meetrikaraamatusse sissekande tegija. Harju-Madise vanal kalmistul on tähis tekstiga JOHANN STREIMANN [---] PALLASTIST 1879, meetrikas on sama mehe kohta tehtud sissekanne Mäe Juhhan Streimann, Leetz. Tähisel on vanast lisanimest (talunimi) loobutud, kuid meetrikaraamatu sissekandes on see alles. Veel ühe iseäraliku näite leiab Keila kirikuaiast, kus 1879. aastal on tähisele märgitud kohanimi Lahola, kiriku­raamatus on Lihhula, tänapäeval on selle küla nimeks aga hoopis Lehola.

 

3. Kokkuvõtteks

Kui XIX sajandil võis isikunimede kirjutamisel märgata saksapärase kirjapildi eelistamist, siis saksapäraseid kohanimesid esineb eestlaste haua­tähistel harva (Thula vs. Tuula, Kautel vs. Kautjala jt). Kohanimede kirjapilt võib varieeruda, kuid korduvaid nimesid ei ole palju, et seda põhjalikumalt analüüsida. Võib oletada, et ühes piirkonnas kasutasid eestlased kohanimesid suulises kõnes ühtemoodi, kuid kohanimede kirjapilt oli alles välja kujunemas ja seetõttu varieeruv. Isiku­nimed puudutavad otseselt ühte perekonda, kuid kohanime kujunemisel on roll suuremal kogukonnal, mistõttu muutused ei saa olla nii kiired ja kerge­käelised. Igal juhul annavad hauatähiste kirjed huvitavat lisateavet kohanimede arengu ja kasutuse kohta: mõni tähisel esinenud kohanime­variant annab uut teavet, mõni aga aitab kinnitada seniseid oletusi.

 

Pille Arnek (snd 1982), doktorant, Tallinna Ülikool (Narva mnt 29, 10120 Tallinn), pille.arnek@gmail.com

 

 

 

" ["contents_en"]=> string(2775) "

Keywords: epitaphs, Estonian language history, place names

 

The oldest survived stone crosses commemorating Estonians date back to the late 16th century. Many of these Maltese and wheel crosses are rather rich, giving evidence of a rise of the self-awareness and social position of the wealthier Estonians. As many of the stonemasons were Estonians, too, it can be assumed that a number of the epitaphs have been engraved by a native Estonian. As survived records written by an Estonian hand are few, those old stone crosses are certainly a valuable source of written Estonian.

The article analyses the place names engraved on the grave markers of deceased Estonians from the 17th–19th century. The research material consists of 48 17th-century place names, three place names from the 18th-century, which, as we know, began with the Great Northern War and the plague, and 193 place names selected from the abundant ones representing the 19th century.

As far as morphology is concerned, most of the place names are in the genitive case. This is due to the pre-nominal position of place names as well as other cognomina. After all, a place name would often serve as a cognomen in oral speech. The assumption that the genitive case might be a trace of a generic term (village, farm etc) once following the place name was not confirmed for the epitaphs analysed, where the use of such generic terms was increasing rather than decreasing with time.

Solid writing of the principal name and the generic term (if given) may have been either occasional or a sign of inconsistent usage typical of the development phase of any standard language. Separate writing, however, is more eloquent of a separate perception of the two components (e.g. Kodda asseme ‘place of home’).

The texts engraved on grave markers provide interesting additional information on the development and use of place names, in particular on their shortening, folk etymology and bureaucratic etymology, while some variants found add new information, some help to confirm current assumptions.

 

Pille Arnek (b. 1982), PhD Student, Tallinn University (Narva mnt 29, 10120 ­Tallinn), pille.arnek@gmail.com

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#244 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-02 12:09:47" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(3138) "

Võrgumaterjalid

A r n e k, Pille 2015. Eesti ratasristid. Kataloog. Tartu. https://www.muinsuskaitse­amet.ee/sites/default/files/content-editors/uuringud/ratasristide_kataloog_i_osa.pdf (8. IV 2019).

Maa-ameti geoportaali kaardirakendus. https://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis (8. IV 2019).

V i i k b e r g, Jüri 2016. Alamsaksa laensõnad eesti keeles. [Võrguteavik.] Tallinn: Eesti Keele Instituut. http://www.eki.ee/dict/asl/ (8. IV 2019).

 

Kirjandus

ETY = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

K a l l a s m a a, Marja 2000. Saaremaa kohanimed II. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

KNR = Eesti kohanimeraamat. Toim Peeter Päll, Marja Kallasmaa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.

M u s t, Mari, U n i v e r e, Aili 2002. Põhjaeesti keskmurre. Häälikulisi ja morfo­loogilisi peajooni. (Eesti Keele Instituudi toimetised 10.) Toim Eevi Ross. Tallinn.

P a j u s a l u, Karl 2009. Peamurded: põhjaeesti ja lõunaeesti. – K. Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg, Eesti murded ja kohanimed. 2., täiendatud trükk. Toim T. Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 74–80.

P a l l, Valdek 1969. Põhja-Tartumaa kohanimed I. Toim Madis Norvik. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

P a l l, Valdek 1977. Põhja-Tartumaa kohanimed II. Toim Madis Norvik. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

P ä l l, Peeter 2009. Eesti kohanimed. – Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, P. Päll, Jüri Viikberg, Eesti murded ja kohanimed. 2., täiendatud trükk. Toim T. Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 223–297.

P ä l l, Peeter 2018. Eesti kohanimed. – Raimo Raag, Jüri Valge, Sõida tasa üle silla. Raamat eesti keelest ja meelest. Tallinn–Tartu: EKSA, lk 39–47.

S i m m, Jaak 1972. Mõningaid märkmeid Setumaa mikrotoponüümidest. – Emakeele Seltsi aastaraamat 18 (1972). Tallinn: Eesti Raamat, lk 151–156.

T r o s k a, Gea 1995. Talunimed läbi aegade. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

V i h t, Annika 2018. Märkmeid eesti käändsõnavormistiku ajaloost. – Raimo Raag, Jüri Valge, Sõida tasa üle silla. Raamat eesti keelest ja meelest. Tallinn–Tartu: EKSA, lk 135–142.

Ü p r u s, Helmi 1987. Raidkivikunst Eestis XIII–XVII sajandini. Tallinn: Kunst.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#352 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(113) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#353 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-04-30 17:45:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#245 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1165) ["menu_id"]=> int(113) ["author"]=> string(10) "Krista Aru" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(10) "K.ARU_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(28) "Kaks teerajajat ja õpetajat" ["title_en"]=> string(32) "Two groundbreakers, two teachers" ["subtitle_ee"]=> string(39) "Johann Voldemar Jannsen ja Juhan Peegel" ["subtitle_en"]=> string(40) "Johann Voldemar Jannsen and Juhan Peegel" ["contents_ee"]=> string(36741) "

Vana-Vändras sündis 16. mail 1819 Johann Voldemar Jannsen ja Saare­maal Pöide vallas 19. mail 1919 Juhan Peegel. Sada aastat, ühiskonna ja kogu elukorralduse peaaegu võrreldamatud vahed lahutavad nende kahe mehe sündi ja tegutsemisaega. Ometi, vaatamata aegruumilisele kaugusele ja suurele hulgale erinevustele, on Jannsenis ja Peeglis midagi, mis muudab nende kahe nime kõrvutamise sobilikuks ja isegi loomulikuks.

Hea tahte ja kujutlusvõimega võiks ju sarnasust ette kujutada Jannseni ja Peegli välimuses. Kuid kardan, et see oleks siiski rohkem vaid ettekujutuse vili. Ei usu, et Jannsenil oli Juhan Peegli hallide silmade avarat ja esmapilgul leebet, kuid tegelikult hinge põhjani tungivat pilku. Pole lihtsalt Jannsenit kunagi näinud. Juhan Peegli õpetajapilgu ees olin aga alati veidi kohmetu: mulle tulid meelde kõik tegemata tööd ja täitmata lubadused. Tegelikult ongi Jannseni ja Peegli juures rohkem erinevat kui sarnast, isegi kui aeg, võimalused ja tingimused kõrvale jätta. Jannsen pigem vist nautis korraldustööd ja esinemisi (meenutagem kas või tema poolt 1865. aastal Tartus ellu kutsutud Vanemuise Seltsi või esimest üldlaulupidu 1869. aastal), tema südamepõhjas elas soov rikkuse, hea elu, maailmalõbude ja -rõõmude järele (Kalda 1976: 76). Juhan Peeglile olid aga igasugused esinemised ja veelgi enam korraldamised vastukarva. Tal polnud ka vähimatki kihku raha ega elunaudingute järele. Peeglile oli rõõmuks ja kosutuseks istuda Saaremaa koduõues, juua koduõlut, süüa kuivatatud, suitsutatud või küpsetatud kala ning ajada juttu tuttavate külameestega.

Mis aga siiski teeb kuidagi iseenesest mõistetavaks ja loomulikukski Juhan Peegli ja Johann Voldemar Jannseni kõrvutamise? Nad mõlemad muutsid ja kujundasid eestikeelse ajakirjanduse lugu. 1857. aasta juunist algas järje­pideva eestikeelse ajakirjanduse aeg. Sada aastat ­hiljem, 1957. aasta juunis, lõpetasid Tartu Riikliku Ülikooli esimesed eesti filoloogia eriharus ajakirjanduskoolituse saanud tudengid. Jannsen ja Peegel on need mehed, kes, luues eestikeelset ajakirjandust, tagasid selle, et rahval oleks oma kulgemise lugu.

 

Jannsen tahtis ajakirjandusse

Johann Voldemar Jannsen oli Vändra mõisa möldri poeg, kelle esimesed eluaastad möödusid muretult veski eesruumis rahva keskel. Mitte ainult rahva­jutud, vaid ka mahlase ja tollele ajale iseloomuliku eesti keele sai ta seal kenasti selgeks. Ta õppis Vändra köstri Kochi juures ja kihelkonnakoolis, peale eesti keele oskas hästi ka saksa keelt.

Jannsen oli juba noorena innustunult ja vaimustunult lugenud Otto Wilhelm Masingu toimetatud Marahva Näddala-Lehte ning arvas endal olevat küllalt oskust ja teadmisi, et ka ise teha sellesarnast lehte. Ta saatis Vändrast võimudele palve hakata välja andma nädalalehte, kuid sai eitava vastuse. Nikolai I valitsemisajal polnud teretulnud perioodilise väljaande asutamine tsaaririigi ääreala maarahva keeles. Jannsen kasutas siis oma tahtmise elluviimiseks teistsugust teed. Ta laenas oma ristiisalt mõisahärra Woldemar von Ditmarilt 300 rubla ja hakkas välja andma aastaraamatut „Sannumetoja”. 1848. aastal ilmus rahvajuttudest, salmidest, manitsustest ja naljakatest paladest koosneva aastaraamatu esimene number. Kaheteistkümne aastaga avaldati seda kokku seitse annet. Rahvalik ladus keel ja huvitavad lood tõid „Sannumetojale” palju lugejaid. Võõrsilt (enamasti saksa keelest) laenatud moraalipedagoogilised jutukesed oli Jannsen ümber pannud vabalt kodustesse oludesse, need olid lugejaile arusaadavad ja lihtsad lugeda. Jutud olid soojas ja sõbralikus toonis, vähenõudlikud ja jumalakartlikud.

Jannsenil oli tahtmist ja hakkamist, soe süda ja kerge sulg. Otsides avaramat tegutsemisruumi, kolis ta 1850. aastal perega Pärnusse. Temast sai koolmeister Ülejõe koolis. Koolmeistrina olnud ta üsna äkiline, kasutanud koolitundides korra hoidmiseks nii joonlauda kui ka nurkapanemist. Jätkates rahva valgustamist, asutas ta Pärnus laulukoori ja korraldas selle etteasteid. Tööd oli Jannsenil Pärnus küllaga, aga ajaleht ei olnud tal meelest läinud. 1850. aastal palus ta taas võimudelt luba hakata välja andma ajalehte ­Ma-rahva ku-lehhed, kuid sai jälle eitava vastuse (Issakov 1983: 44). Siis pöördus ta abi saamiseks Pärnu trükikoja omaniku Friedrich Wilhelm Bormi poole. Borm andis Pärnus välja saksakeelset ajalehte Pernausches Wochen­blatt, kuid oli valmis ka Jannsenit aitama ja esitas enda nimel kindralkubernerile taotluse eestikeelse nädalalehe väljaandmiseks. Aleksander II ajal olid olud muutunud lahedamaks ja ajaleheluba tuli 1856. aasta detsembris. See ei olnud Jannseni ajaleht, ent Jannsenist sai ajalehe toimetaja. 1857. aasta jaani­kuu 5. päeval tervitas Perno Postimees oma teretamislauluga „Terre, armas Eesti rahvas! / Minna, „Perno Postimees”, / Kulutama olen vahvas, / Keik, mis sünnib ilma sees…” oma tulevasi lugejaid, maarahvast, nagu oma vanu tuttavaid või sõpru. Pealehe kõrval hakkasid ilmuma ka lisalehed: jutukesi pakkunud Löbbus Juttustaja armsaks aeaviiteks (1856–1866) ning kristlik Pagganatte ö ja koit ehk Missioni-leht (1861–1865). 1862. aastaks oli Perno Postimehel üle maa rohkem kui 2200 tellijat ja lugejaid veel palju rohkem. Eestikeelne ajaleht oli alustanud oma võidukäiku.

Perno Postimees lükkas talupojatare ukse lahti ning tõi sinna kauged tundmatud maad ning rahvad, senikuulmata sündmused ja olukorrad. Jannsen rääkis ajalehes asjust, mille nimetamiseks eesti keeles veel isegi sõnad puudusid (nt põllutöönäitust nimetati „loomade katsumiseks” jms). Ajaleht lõi maarahvale uue maailma, ja kuna keel, mida Jannsen kasutas, oli elav, pildirikas ja mahlakas rahvakeel, võeti see maailm ka hõlpsasti vastu. Jannsen nimetas oma ajalehes senist maarahvast esimesena eestlasteks ning andis neile ka lootust paremale elule, kui nad vaid ise küllalt püüavad, selleks usinalt tööd teevad ning iseend ja oma lapsi harivad. Rahvust ja rahvuslikku kuuluvustki teadvustas Jannsen hariduse kaudu: eestlane on samasugune nagu teised rahvad, suudab õppida, et paremaks saada. Häbenema aga ei pea mitte oma rahvust, vaid rumalust: „[---] Eestlane wõib sekssammaks sada, mis igga mu inniminne, kui wahwa mees ja middagi on õppinud? Suggu ei teota keddagit innimest, waid temma ommad teud ja ellokombed, kui need kõlwatumad on.” (Mis peaks ollema... 1861) Jannsen uskus, et igal Jumalast loodud rahval on päikese all oma koht ning pole suuremat häbi kui salata maha oma rahvus: „Kissendage temmale nelja silma al kõrwa sisse: S u r e m a t h ä b b i e i v ö i i n n i m e n n e e n n e s e l e t e h h a k u i o m m a s t i s s a s t j a e m m a s t e n n a s t h ä b b e n e d a!” (Kirjavastussed 1863: 177) Ajalehe toimetamine ja kokkukirjutamine (kaastöölisi oli lehel vähe) oli Jannseni elu loomulik osa. Perno Postimehe üldine meelsus oli kristlik ja leplik sakste, kiriku ja maarahva olukorraga. Jannsen ja tema ajaleht ei arvustanud talupoegade rasket elu ega eestlaste ebavõrdsust, vaid kutsus leppima jumalast seatud seisuslike vahedega. Jannseni tegevust ei saa võrrelda näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi või Friedrich Robert Faehlmanni tegevusega, rääkimata võrdlusest hilisemate järeltulijatega. Jannsen külvas seemneid ju seni pea täiesti harimata pinda, tegi seda iseenda tarkusest, ajendatuna oma tahtmisest ja loomusunnist.

Kõik eelnenud eestikeelsed väljaanded(1) olid ilmumise lõpetanud, vaatamata väljaandjate ja toimetajate suurele tahtmisele ja headele kavatsustele. Põhjus oli enamasti üks ja seesama: maarahval polnud raha, et väljaannet tellida, harjumust ega aega, et seda lugeda. Mis siis kindlustas Jannseni ajalehele edu ja püsima­jäämise? Kindlustas tõsiasi, et toimetaja ja artiklite autor suutis muuta ajalehe lugejale lähedaseks. Jannsenil polnud see raske: vaatamata oma välisele ja suhtelisele majanduslikule edukusele, kuulus ta ise ju ikkagi maarahva hulka. Rahva vaimsus ja hing olid talle tuttavad, tema kultuuritunnetus oli üldjoontes sarnane rahva omaga. Ta ei pidanud kirjutades ega toimetades teesklema ja mõjus seetõttu igati usaldusväärselt. Pealegi oli Jannsen osav, ta oskas lähedust oma tekstidesse ka juurde luua. Ta kasutas selleks üsna lihtsaid võtteid: esitas isegi kaugeid sündmusi nii, nagu oleks ise kohal olnud ja toimunut vahetult näinud. Eriti selgelt paistab see silma lehe välispoliitilistes sõnumites. Jannsen kohendas neid eesti lugeja jaoks saksa lehtedest, selgitas lugejale tundmatuid sõnu ja mõisteid, lisas emotsionaalseid hüüatusi ning väljendeid, mis andsid tunde ajalehe seotusest kirjeldatud sündmusega ja võib-olla isegi kohalolekust sellel kaugel maal ja sündmuse juures. Nii kirjutas ta 1857. aastal Hispaania mässust, nagu tunneks ise mässajaid: „Kui ma nende kärsito Hispania rahva peäle mõtlen, siis lähhab mull varsi harri punaseks. Nemmad mustlased ei moista ühhe teisega rahhul ellada. Minnewa sui teggid nemmad sedda jummalakartmatta hullo tempo, et ühhe teise wilja wälja peäl põllema sütasid, tännawo jälle. Üllemad peawad järgest seisma, piits peus, muido nendega läbbi ei sa. Kaebawad siis isse weel, üllemad olla liig waljud, anda neile mitte lubba, sedda ja sedda, ei tea issegi, mis tehha.” (Sannumed voõralt maalt 1857: 54) Läheduse taotlust kandsid ajalehes ka dialoogid lugejaga, otsesed pöördumised lugeja poole ja küsimused talle. Jannsen alustas Tallinna laulupüha kirjeldust näiteks nii: „Kas ma rägin, voi ei rägi? / Mis asjast? / No eks sest, mis hilja aego Tallinnas ni suurt rõmo teggi. / No mis seäl siis olli?” (Sannumed ommalt maalt 1857b: 51) Loominguliselt ja ohtralt kasutas Jannsen piltlikkust ja võrdlusi lugejale tuttava asja või olukorraga. Raudteed selgitas ta elust tuttava võrdluse abil: „Raudteel ei olle mitte röped tee sees, waid rattaste sees, nago wokki rattastel, kus nörid peäl jookswad. Joud, mis rattad wurrama panneb, on kewa wee aur, mis massingi sees essimesse wankre peäl järgeste kötakse.” (Sannumed ommalt maalt 1857a) Lugejaga läheduse saavutamiseks, mis oli Jannsenile eriti tähtis, lisas ta kirjutistesse küllalt julgelt ja lõbuga lopsakat nalja ja piltlikkust.

Jannsen haris nii rahva mõistust kui ka hinge ning lõi sellega olulise aluse edasiseks – teadmise oma rahvast ja oma keelest. Jannseni enda mõnus ja eluterve loomus suutis selle hoiaku sõnastada nii, et see meeldis lugejale.

1863. aastal kolis Jannsen koos perega Tartusse ja 1. novembril ilmus seal tema uue ajalehe Eesti Postimees proovinumber. 1864. aastast alustas uus ajaleht järjepidevat ilmumist. Selle lehega sai Jannsenist Eesti esimene elukutseline ajakirjanik, alaliseks abiliseks vaid tütar Lydia. Võib öelda, et seda lehte juba oodati: väike haritlaskond, kes alles sõnastas isamaalisi püüdlusi, lootis selleks ajalehelt abi ja toetust. Eesti Postimehele hakkasid alguses kaastööd tegema peaaegu kõik, kelle mõtteis või tundeis oli ärganud püüe töötada eestluse heaks. Ajalehe esimeste kaastööliste seas olid Jakob Hurt, Johann Köler, Carl Robert Jakobson jt.

Jannseni anded ja oskused leidsid Tartus väärilise vastuvõtu ja rakenduse. 1865. aastal asutas ta esimese laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, oli esimese Eesti üldlaulupeo organiseerija ja peakorraldaja 1869. aastal. Tema eest­vedamisel alustas tegevust Tartu Eesti Põllumeeste Selts. Jannsen lõi kaasa ka Eesti Kirjameeste Seltsis ja Eesti Aleksandrikooli liikumises. Kui suurt tööd ja vaeva see kõik tähendas, ei oska meie täna arvatagi.

Kuid aeg läks edasi ja muutus. Kui 1878. aastal hakkas Viljandis Carl Robert Jakobsoni toimetamisel ilmuma ajaleht Sakala, kus ei kasutatud jannsenlikult ladusat ja rahvalikku stiili, kuid mis sellest hoolimata võitis rahva hulgas suure poolehoiu, oli selge, et Jannseni pakutud lootus keisrile, jumalale ja kõrgematele seisustele rahva elujärje parandamiseks ei rahulda enam lugejaid. Jannseni enda viimaseks suurürituseks jäi 1879. aasta laulupidu. Järgmisel aastal tabas teda raske haigus, millest ta enam täielikult ei paranenudki. Eesti Postimees ilmus küll edasi uute toimetajatega, kuid ei olnud enam eestlastele juhtiv ajaleht. Jannsenist Pärnusse maha jäänud Perno ­Postimees ilmus samuti edasi, koguni paarkümmend aastat, ent ülemaalist edu sel pärast Jannsenit enam ei olnud. 1885. aasta lõpul tõi kirja-, keele- ja muusikamees Karl August Hermann ajalehe Tartusse ja hakkas ilmuma ajaleht Postimees.

Oma loengutes eesti ajakirjanduse ajaloost ja Johann Voldemar Jannsenist ei käsitlenud Juhan Peegel Jannseni ja Jakobsoni vahelisi lahkhelisid ega isegi mitte asjaolu, et Jannsen sai rüütelkonna nõudmistele vastutulemise eest raha, ühe õiguse ja teise eksimusena. Ta kirjeldas kõike toimunut muutusena, mis viis Eestit edasi, kus üks oli eelkäijaks ja teerajajaks teisele. Peegel kinnitas: „Minu meelest peaks inimese hindamisel olema peamine ikka see, palju ta teistele suudab anda – oma lastele, külale või rahvale” (Šank 1999: 8–9). Jannsen oli andnud endast parima, kooskõlas oma aja, iseenda loomuse, teadmiste ja oskustega.

 

Peegel tahtis ajakirjandusest eemale

Juhan Peeglist sai ajakirjanik kohe pärast Saaremaa Ühisgümnaasiumi lõpetamist 1938. aastal. Nimelt pakuti talle siis tööd kohaliku ajalehe Meie Maa toimetuses. Ta hakkas seal tööle, et koguda raha õpinguteks Tartu Ülikoolis. Lehte tehti kahekesi koos tegevtoimetaja Viktor Sepaga ning tööd oli rohkesti. Noor toimetuseliige eelistas küll kirjutada rahvapidudest, seltsiliikumisest, teatrist ja koolielust, kuid pidi koostama ka ülevaateid majanduselust ja välispoliitikast, kohtuistungitest ja põllumajandusest. Oma tööga tuli ta hästi toime ja hakkas mõtisklema võimalusest jäädagi tööle mõne ajalehe juurde, sest kirjutada talle meeldis. Ainuke, mis talle ajakirjanikutöö juures ei sobinud, oli aktiivne suhtlemine inimestega ja avalik esinemine (Otsides 2006: 48).

Peegel lahkus Saaremaalt 1939. aastal ja sooritas sisseastumiseksamid Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda sooviga hakata õppima eesti keelt ja kirjandust. Sama aasta oktoobris astus ta Eesti Vabariigi kaitseväkke ja asus teenima kolmandas suurtükiväegrupis, esialgu Võru lähedal Nursis, 1940. aastal juba Tartus. Viimastel eluaastatel meenutas ta sageli Eesti kaitseväes valitsenud korda, sealset vastastikust lugupidamist ning kaitseväe üldist isamaalist meelsust. Seejuures ei unustanud ta kinnitamast, et Eesti ei oleks tohtinud 1939. aastal Nõukogude Venemaale vaikides alistuda, vaid oleks pidanud vastu hakkama. Peegel oli seisukohal, et võideldes ei oleks kaotused olnud tegelikkusest suuremad ja inimeste hingel oleks kergem olnud.

Rindeaastatest rääkis Peegel vaid küsimise peale ja siis ka ainult nendest headest inimestest, kellega saatus oli teda sõjas kokku viinud. Neid oli Peegli meenutustes palju. Halbadest ta ei rääkinud, nemad lihtsalt ei väärinud meenutamist. Üksinda olles sirvis ta sageli oma väikest märkmikku, sõja-aastate kõige vahetumat tunnistajat, millesse ta oli kirja pannud pikemaid ja lühemaid mõtteid nii väga halbadel kui ka lihtsalt halbadel päevadel. Peegli sõjamehetee algas 1940. aasta sügiseks formeeritud 22. Eesti territoriaalkorpuse koosseisus, viis Porhovi lahingusse, tööpataljoni Sverdlovskis, haiglatesse ja jälle lahingutesse. 1945. aasta lõpus vabanes ta sõjaväest muutunud inimesena, sest kes noorena nii palju surma on näinud, ei unusta seda iialgi, nagu Juhan ise tavatses öelda. Kodu Saaremaalgi oli tühjaks tehtud: 1941. aasta juunis olid küüditatud ema, isa, vanem vend koos perega. Ema ja vennanaise tõi ta 1946. aasta varasügisel ise Saaremaale tagasi.

1946. aasta oktoobris tuli Peegel uuesti Tartusse, tagasi ülikooli, alustades sellest, et õppis õppima, ise paljas kui püksinööp. Kuid õnneks sai ta kohe ka ametisse, jälle ajalehe juurde, ülikooli peahoonest üle tee asunud Postimehe toimetusse. Sinna aitas teda sõjakaaslane Kalju Kääri, kes Juhanit teadis ja tundis ning kes ise töötas Postimehe kultuuriosakonnas. Ju aitas selle koha saamisele kaasa ka Peegli varasem ajakirjanduslik kogemus, aasta aega oli ta ju siiski ajalehte teinud ja teadis, kuidas töö käib. Kuigi teadmisega ­kolmekümnendate aastate eesti ajakirjandusest oli nüüd vähe peale hakata: nõukogude ajaleht oli eelkõige suuresõnaline propagandaleht, milles oli tähtis ainult õige ideoloogiline hoiak. Alustanud Postimehe tööstusosakonnast, liikus Peegel varsti kultuuriosakonda. Selle osakonna teemad olid talle märksa enam meele järele. Kirjutamine, oma mõtete avaldamine kirjasõnas, oli talle armsaks saanud juba enne sõda. Saaremaa Ühisgümnaasiumi ­käsikirjalises almanahhis „Kume Rivi” oli Juhanilt ilmunud vanaemalt kuuldud lugu „Väina­vaim”, kui ta oli gümnaasiumi eelviimases klassis. Eesti gümnaasiumi­õpilaste ajakirjas Tuleviku Rajad oli 1937. ja 1938. aastal trükivalgust näinud kaks tema proosapala: Saaremaale ja saarlaseks olemisele pühendatud „Karmid rannad” ja noore inimese eneseotsinguid kajastav „Muinasjutud vee ääres”. Ilukirjandusega jätkas Peegel üsna pea ka pärast sõjaväljalt naasmist. 1946. aastal ilmus ajakirjas Looming temalt kimp lühijutte ühispealkirjaga „Saaremaa motiive” („Käbilaev”, „Saare õlu”, „Mereaju”, „Paetarad”, „Vaesed”, „Kosjasõit”). Järgmisel aastal avaldas ajakiri Stalinlik Noorus paar tema lühijuttu („Koju­tulek” ja „Uus maja”).

1952. aastal kirjutas Peegel mitmeid arvustusi, avaldades neid ajalehtedes Edasi (1948. aasta mais nimetati Postimees Edasiks), Noorte Hääl ning Sirp ja Vasar. Kuid samal aastal otsustas ta ka lahkuda ajakirjandusest. Teda oli väsitanud see kaksikmoraal, mida nõudis tolleaegne ajalehetöö: ajakirjanik pidi – kuigi ta südames tunnistas nõukogude süsteemi valelikuks, häbiväärseks ja ülekohtuseks – kirjutades alati vähem või rohkem valetama. Sest kuigi toimetuses olid toredad inimesed, keda Peegel korduvalt hea sõna ja tänuga meenutas ka pensionipõlves, ning parteilise sunni ja kontrolli all oli toimetuse üldises õhustikus peidus ka midagi muud, väsitas teda see pidev peale­sunnitud võitlus, mida tuli pidada, väsitas kultuuri­väärtuste vulgaarne ümberhindamine ajal, kui rahvale oluline ja tähtis pidi olema peidus ja varjus (Otsides 2006: 85).

Nii noorena kui ka vanana masendasid ja tüütasid Juhan Peeglit kõige rohkem tühi loba ja asjatoimetused, mis ei lubanud tal olla tema ise. Temas tekitasid piinlikkust suuresõnalised ja kõlavad lubadused, millel puudus kokkupuude tegelikkusega. Pärast Edasi toimetusest lahkumist asus ta tööle hoopis eesti keele ja rahvaluule alal. Seda enam, et aasta varem, pärast ülikooli lõpetamist, oli ta astunud aspirantuuri ning tema kandidaaditöö teema oli „Eesti vanade rahvalaulude morfoloogiast”, mille eest talle 1954. aasta novembris omistati kandidaadikraad. Tema töö juhendaja oli akadeemik Johannes Voldemar Veski, kes oli Peeglile akadeemilise vaimsuse, inimliku aususe ja töökuse kehastuseks elu lõpuni ning kelle kohta on ta kirjutanud, et Veski esindas kaduma määratud elustiili ka surveaastail: „[---] kehastades meile vana ausa akadeemilise põlvkonna hoiakuid, sügavat lugupidamist teaduse ees, kõikumatut missioonitunnet oma rahva ees. Ta ei tahtnudki aru saada asjadest, mis tema maailma ei sobinud. [---] see oli sissekasvanud veendumus õiglusest, mis oli tema põlvkonna elustiiliks.” (Peegel 1994: 13)

Miks Juhan Peegel valis oma uurimistööks eesti keele, kuigi ta oli ülikooli tulnud huvist eesti kirjanduse vastu? Seda muutust on selgitanud ta ise: eesti kirjandust tahtis ta ülikoolis õppida 1939. aastal. Pärast sõda, aastal 1948, valis ta pärast kolmandat kursust süvendatud õppeks eesti keele, sest tema lemmikautorid, nagu Tuglas, Under, Gailit, Mälk ja mitmed teised, ei kuulunud ühtäkki enam eesti kirjandusse. (Peegel 1994: 12) Ehk eesti kirjandus, mida tema oli tahtnud õppida, oli keelatud, seda taheti ka rahva mälust kustutada.

Oma mõju Peegli keelehuvi kasvamisele ja hiljem tema süvenemisele eesti regilaulu nimisõnade poeetiliste sünonüümide maailma võis olla ka ühel 1947. aastal juhtunud seigal. Postimehel oli Eesti Vabariigi aastatel korralik raamatukogu, 1947. aastal see hävitati. Peeglil õnnestus selle hävitustöö käigus ühest toast üles korjata regilaulude väljaanne „Vana Kannel IV. Karksi vanad rahvalaulud I” (Tartu, 1941). Ta viis köite koju, st ühiselamusse. Sellest raamatust luges ta esimest korda regilaulude maagilist keelt ja arhailist Mulgi murret. Regilaulu keel ja murded võitsid Peegli südame terveks eluks. Aastakümneid hiljem antud intervjuus on ta kinnitanud: „Murdekeel on elus keel, kuuldud vahetult rahva enese suust. Tal on loomulikku kordumatut omapära, tal on oma hing, mis võlub ja tihtipeale üllatab. Ta seob meid märkamatult meie rahva ja maaga, ajalooga. Ta on omamoodi rikas ja tabav.” (Šank 1999)

1952. aastal Postimehest lahkudes uskus ta ise, et tegi ajakirjandusega lõpparve. Ning eesti keel pakkus suurt ja sügavat huvi: „Keel, milles me elame ja milles on elanud kümnete ja kümnete põlvkondade kestel meie esivanemad, on tohutu rikas ja huvitav. See pole kuivavõitu grammatikaõpik, mida tunned õpingupäevilt keskkoolis, vaid terve põnev ja avastusi pakkuv maailm, milles on niisama palju uurimisromantikat kui igas teises teaduses.” (Peegel 1997: 46)

Ajakirjanduse õpetamise idee ei tulnud Peeglilt. Selle võttis esimest korda kõne alla ülikooli väliskirjanduse õppejõud Villem Alttoa. Just tema hakanud Peeglile rääkima, et eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule kõrval võiks eesti filoloogia eriharuna õpetada ka ajakirjandust. Alttoa oli tark inimene, ta teadis, kellega rääkida. Sellega, kelle süda oli õiges kohas ja kes mõistis, et kui eestlased tahavad rahvusena püsima jääda, on vaja seista vaimse alistumise vastu. Sellega, kes teadis, et vaimse alistamatuse võti on kultuuris ja oma kultuuri hoidmiseks on vaja tööd teha. Oli ju ette teada, et see tee ei saa kerge olema: akadeemilisel tasemel polnud eesti keeles ajakirjandust mitte kunagi õpetatud ning nii oli lisaks nõukogude korra loodud takistustele ees ootamas sisuliselt tühi maa, mida tuli targalt ja ettenägelikult harima hakata.

Eesti keele kateeder ja filoloogiateaduskonna dekanaat ei olnud vastu ettepanekule luua eesti filoloogia juurde veel üks kõrvalharu. Toetav oli ka ülikooli tollane rektor Feodor Klement. Akadeemilises maailmas oli veel seda vaimsust, mis ei lubanud leppida pealiskaudsuse ja rumalusega, endiselt osati ja taheti väärtustada haritust ja isikupära, sest õnneks töötas ülikoolis veel palju õppejõude, kes endas seda kõike kandsid. Peegel on näinud neid inimesi kui Tartu vaimu kandjaid: „Kuigi ametlik ideoloogia püüdis meid jätta ilma oma ajaloost ja kultuuripärandist – sellest rahvusliku identiteedi väga tähtsast osast –, siis tänu neile see siiski säilis ja selles ongi ehk see nn. Tartu vaim” (Peegel 1994: 12).

Ajakirjanike õpetamine algas tagasihoidlikul moel aastal 1954 eesti filoloogia eriharuna. See tähendas, et spetsialiseerumine ajakirjandusele oli võimalik alates kolmandast kursusest. Esimene lend eriharus õppinuid lõpetaski 1957. aastal kirjade järgi veel õpetajatena. Alates 1964. aastast oli diplomile märgitud juba filoloog-toimetustöötaja. 1965. aastal hakati ülikooli juures korraldama vabariiklikke ajakirjanike ja kirjastustöötajate täienduskursusi, mis toimusid 1987. aastani. Nende algataja ja sisuline eestvedaja oli Peegel ja nii hakatigi neid nimetama Juhan Peegli eraülikooliks.

Algus oli raske, sest polnud ei õppematerjale ega isegi selget ettekujutust, mida ja kuidas õpetada. Lisaks bürokraatlikele tõketele oli palju vastuseta küsimusi, neist üks olulisemaid: kuidas õpetada ajakirjanikku nii, et ta jääks ausaks inimeseks, kes kaitseb ja juhib lugejat, võitleb kõige halva vastu, aga ei saa samal ajal ise ametliku võimu ohvriks? Küsimused olid põhimõttelised, nende lahendamine nõudis aja ja võimaluste tunnetamist, aga ka tarkust. Võib-olla eelkõige inimlikku tarkust ja selle kõrval vääramatut usku, et seda kõike on vaja. Need küsimused said vastatud ja tõkked ületatud tänu Peegli töökusele ja lihtsale selgele veendumusele, et ennekõike peab ajakirjanik olema hea inimene, kes tunneb vastutust oma maa ja rahva ees. Peegel rõhutas korduvalt: „[---] kogu selle õpetuse aluseks on olnud põhimõte: valmistada ette eetiliselt vastutavaid ajakirjanikke, kelle sõna ja teo vahel vahet ei ole. Me teeme ajakirjandust rahva jaoks ja seda ei saa ilma südametunnistuseta teha.” (Peegel 1987: 10) Sellega on seotud teinegi Peegli põhimõte, üks tema ajakirjandusõpetuse aluseid: „Ajakirjanikule on vaja head üld- ja ainealast ettevalmistust ning tal peab olema suur missiooni­tunne, vastutus ja karm enesekriitika” (Peegel 1987: 10). Ajalehes töötanud ja elu näinud inimesena oli Peeglile kommunikatsiooniteooriatetagi selge, et ajakirjanduses edastatut peetakse tegelikkuseks. Ajakirjanikul on selles kahepalgelises maailmas vaja teada, kuidas kõike edasi anda, kuidas kasutada teksti varjatud tähendusi ja seisukohti, võtmesõnu, keelefraase, info­allikaid. Ehk lihtsamalt: ajakirjanikule on vaja korralikku haridust.

Tugeva üld- ja ainealase ettevalmistuse andis õppekava, mis oli algusest peale koostatud vaimus, et õpetada ajakirjanikuks pürgijaid eristama olulist ebaolulisest, vältima loogika- ja faktivigu ning teadma, millal ja miks on vaja teavet edastada olukirjelduse, arvamus­artikli või sõnumina. Ülikoolihariduse tugevale üldhumanitaarsele põhjale lisati spetsiifiliselt ajakirjandusega seotud kursused. Nende kursuste ettevalmistamiseks alustas tööd Peegel ise ja kaasas oskuslikult nooremaid õppejõude. Esimesel võimalusel hakati koostama ja välja andma eestikeelset õppe­kirjandust: 1964. aastal ilmus esimene number ajakirjandusalaste teadustööde kogumikust „Fakt. Sõna. Pilt”, 1965. aastal lisandus kokkuvõtlik ülevaade teiste maade ja riikide ajakirjanduse arengust „Rotatsioonimasinad mürisevad”, järgmisel aastal ilmus esimene väljaanne sarjast „Eesti ajakirjanduse ajaloost”. Nimetatutele lisandus peatselt ajakirjanike käsiraamatuks kujunenud ülevaade ajalehe tegemisest, žanridest, stiilist jms – „Ajaleht” (1968). Peegli enda 1966. aastal ilmunud monograafia „Eesti ajakirjanduse algus (1766–1857)” kinnitas eestikeelse ajakirjanduse väärikat kohta rahva kultuuriloos. Samale teemale oli pühendatud ka Peegli doktoritöö (1973).

Aastatel 1964–1967 oli Peegel filoloogiateaduskonna dekaan, kuigi tahtmist ja annet tal selle töö peale ei olnud – tema enda jutu järgi. Aga ta oskas end ebameeldiva kohustuse eest ka kaitsta. Usun, et kirjeldades jutustuses „Ja ongi kogu elu. Aplikatsioonid akadeemilisel foonil” professor Metsa ära­käimisi ehk libajooksu igavatelt kohustuslikelt koosolekutelt (Peegel 1988), jagas autor iseenda kogemusi, sest seda, kuidas ta koosolekutel oma mõtteis vahel kaugel oli, märkasime meiegi, tema tollased tudengid. Mingil ajal leidis Peegel endale vaimselt sobiva akadeemilise põgenemistee: ta hakkas bürokraatliku administratiivtöö eest kaduma kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi. Peegel asus enda lõbuks, vaimseks rahulduseks ja turgutuseks uurima regilaulu poeetilist sõnavara. Aastaid hiljem valmis ja ilmus Emakeele Seltsi väljaandel tema koostatud põhjalik ja sisukas „Nimisõna poeetilised süno­nüümid eesti regivärssides” I–V (1982–1992). Muidugi oli regivärsilise rahvalaulu keel talle huvi pakkunud juba varem: 1961. aastal oli ilmunud tema pikk ülevaade „Eesti regivärsiliste rahvalaulude keelest”. Milleks üldse neist vanadest asjadest kirjutada, on ta kord endalt küsinud ja ise ka vastanud: „Võib-olla selleks, et näidata, kuidas me ammusest ajast peale oleme Euroopasse kuulunud...” Samas lisas ta, et oluline on teinegi põhjus: võib-olla peab neist asjadest rääkima hoopis varjatud üleskutseks noortele innustunud uurijatele, et julgustada neid uurimistööd jätkama. (Peegel 1999: 159) Peegel oli ju seisukohal, et rikas on vaid see rahvas, kelle iga uus sugupõlv teeb tõeliselt omaks oma eelkäijate pärandi, ehk uurib selle ise läbi, teeb oma avastused ja vajadusel oma parandused. Peegli jaoks kajastus rahva vaimsus, rahva vaimne alistamatus kõige vahetumalt ja tõetruumalt just rahvaluules (Peegel 1989: 15).

1972. aasta septembrist asus Peegli kõrvale täiskoormusega ajakirjandus­õppejõuna tööle Marju Lauristin. 1976. aastal võeti vastavatud žurnalistika erialale konkursiga õppima 25 tudengit, kes said ülikooli lõpetades lõpu­diplomile ametiks „žurnalist-ajakirjanik”. Õppejõudude read täienesid, õppekavasse lisandusid uued ained, mis juba oma nimetusega viitasid maailma ajakirjanduse arengule. Žurnalistika õppekava aitas kaasaegsemaks ja ühiskonnakesksemaks muuta lähedane koostöö Ülo Vooglaiu juhitud sotsioloogialaboriga (1966–1975).

1979. aasta 30. novembril sai Juhan Peeglist žurnalistika kateedri juhataja ja osakonnas õppis juba kolm kursust tudengeid. Peegel oli kõigi poolt armastatud ja hinnatud. Ta oli Peegel. Sellest piisas, et hoida osakonna vaimsust, luua õhkkond, milles oli küll erimeelsusi, aga polnud kahepalgelisust, kus õpetati, et ennekõike ja kõigepealt peab ajakirjanik olema hea inimene, kõik teised oskused on kergemini õpitavad.

1987. aasta jaanuarist andis Peegel kateedri juhtimise üle Marju Lauristinile ja taandus professor-konsultandi kohale. Ta polnud siis veel seitsekümmendki, oli heas tööhoos, aga aeg ülikoolis oli selline, et need, kel eluaastaid kuuskümmend viis, pidid noorematele ruumi tegema. Peegel läks ise varem ära. Ta ei tahtnud, et talle öeldaks, et tuleb lahkuda. Tegelikult tõmbus ta ajakirjanike õpetamisest kõrvale liialt vara.

 

Mõlemad olid õpetajad

Johann Voldemar Jannsen õpetas rahva ajalehte lugema ja ajaleht muutus kiiresti sõnumitoojaks, mida oodati ja usaldati, sest ajalehes kirjutatut mõisteti. Jannsenist tegi oma aega ja kogu eesti kultuuri kandnud ja kasvatanud Posti­papa mitte ainult tema töö ajalehes, vaid ka see, milline ta oli kirja­mehena, koolmeistrina, koorilaulu ja seltsielu edendajana.

Juhan Peegel oli akadeemilise eestikeelse ajakirjandusõppe looja. Tema soov oli, et eestikeelne ajakirjandus oleks ka rasketel aegadel osa rahvus­kultuurist, selle hoidja ja edendaja. Peegli enda keelemehevaist ja tema kirjanikuanne andsid talle eeldused tunnetada ajakirjandust kultuuri loova ja kujundava tegurina. Peegel ajakirjandusõppejõuna ei ole lahutatav temast kui kirjanikust või keelemehest. Neis kõigis rollides oli ta üdini inimlik, aus ja töökas.

Juhan Peegli ühes tähtsamas ilukirjanduslikus teoses, 1978. aastal aja­lehes Sirp ja Vasar ilmunud fragmentaariumis „Ma langesin esimesel sõja­suvel” (raamatuna 1979, samal aastal ka lavastusena Vanemuises) on koos tema avatus ja suurus. Olev Jõgi, Peegli kaasaegne ja sõber, on teose arvustuses kõige täpsemalt kokku võtnud selle, mis iseloomustab mitte ainult fragmentaariumit, vaid minu meelest Peegli kogu ilukirjanduslikku loomingut. Jõgi kirjutas, et „fragmentaariumis on ühelt poolt faktitõde oma avastuslikkuses ja tunnetuslikus veenvuses, teiselt poolt kunstitõde oma elamuslikkuses, mis on siin seatud ühe ja sama eesmärgi teenistusse” (Jõgi 1979). Nende kahe külje kooskõlas mõjuvad ka teoses kujutatud traagilised sündmused inimlikult helgelt ja puhastavalt.

Helge ja puhastav oli Peegel ka õppejõu ja inimesena.

Nüüd, kakssada ja sada aastat hiljem, näibki kõik Jannseni ja Peegli juures selge ja loogilisena: mehed tegid seda, mis tundus neile õige ja vajalik. Tegid oma parima oskuse ja teadmisega, tundes ja mõistes oma aja vaimu.

Kui Jannsen oma südame põhjas ihkaski jõukust ja mugavust, ei kujundanud see soov tema tegevuse peamist sisu. Seda ei kujundanud isegi tema kuuletumine rüütelkonna nõudmisele sulgeda Postimees Carl Robert Jakobsoni kirjutustele. Seda suunas vaid tema vastutus iseenda, oma rahva ja oma pere ees, sellises sisus, väljenduses ja suuruses, nagu see olla sai.

Kuigi Juhan Peegli südamele olekski olnud lähedasem ja kergem eesti rahvaluule ning murrete uurimine, andis ta oma tegusad aastakümned selleks, et Eestil oleksid ajakirjanikud, kes tööd tehes jääksid ausateks ja teisi austavateks inimesteks. „Inimene saab siis inimeseks, kui ta vastutab. Enda ees. Teiste ees. Oma rahva ees,” ei väsinud Peegel meile kordamast ning need sõnad pani ta kirja ka oma akadeemilistesse aplikatsioonidesse (Peegel 1988).

Võib-olla jäi neil mõlemal puudu võitlejaloomusest, sest üksmeelt ja kokku­kõla, head sõna ja lahket olekut hindasid nad rohkem kui tulist vaidlust. Jannsen kamandas ja kasvatas koolipoisse, Peegel tudengeid ei kamandanud ja õpetussõnugi luges pigem vähe kui palju. Kui üldse, tegi ta seda vanasõna või kõnekäänuna, koos südamest tulnud sügava ohke või saarlase naljana. Head nalja armastas Peegel alati rohkem kui pikka seletust ning elu lõpuni otsis ta selgitust, kuhu kadusid vaba Eesti ajakirjandusest hea följeton, lahe huumor, sisukas ja inimlik veste.

Jannsen kirjutas Perno Postimehes: „Jah, ilm lähhäb ikka pääw päwalt wannemaks ja targemaks; agga kas p a r r e m a k s ka, se on jälle teine assi” (Sannumed ommalt maalt 1857a: 5). Rohkem kui sada aastat pärast Jannsenit kirjutas Peegel: „Maailm (inimesed) oleksid pidanud selle ajaga hulga targemaks saama – no pole midagi, on halastamatu tapmine” (Peegel 1990: 39). Seletust, miks see ikkagi nii on, neil kummalgi ei olnud. Ei saanudki olla, aga nii Jannsen kui ka Peegel ise tegid maailma paremaks. Jannsen pani rahva ajalehte lugema ja usaldama. Peegel õpetas ajalehte tegema ja aja­kirjanik olema. Õpetas, et eesti ajakirjanikul, olgu ta valgustaja, harija, võitleja, poliitika- või ühiskonnategelane, peab olema missioonitunne, vastutus, südametunnistus ja karm enesekriitika (Peegel 1987: 10).

 

Krista Aru (snd 1958), PhD, ajakirjandusloolane ja museoloog, kristaaru@gmail.com

 

" ["contents_en"]=> string(1497) "

Keywords: consistent Estonian journalism, Perno Postimees, Eesti Postimees, academic journalism training at the University of Tartu, the role of Estonian-medium journalism, Estonian cultural history

 

May 16, 2019 is the 200^th anniversary of Johann Voldemar Jannsen and May 19, 2019 is the centenary of the birth of Juhan Peegel. In June 1857 Jannsen started as editor of the weekly Perno Postimees, thus laying the foundation of consistent Estonian journalism. A hundred years later, in June 1957 the first students who had been trained as journalists graduated from the University of Tartu. The initiative for introducing such training to students of Estonian Philology (preparing them for work in Soviet Estonian press) had come from Juhan Peegel. The article emphasises that Jannsen taught the Estonian people to read a newspaper and to trust it, while Peegel taught his students to create one. He underlined that a journalist should have a sense of mission and self-criticism and always be responsible for their words.

 

Krista Aru (b. 1958), PhD, historian of journalism and museologist (Poe 8–12, Tartu 51004), kristaaru@gmail.com

 

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#246 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-24 08:39:22" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(3142) "

I s s a k o v, Sergei 1983. Eesti kultuuriloo ainestik Leningradi arhiivides. – S. Issakov, Arhiivide peidikuist. Tallinn: Eesti Raamat, lk 42–59.

J õ g i, Olev 1979. Tuulepuhang kagust – üle nimetute haudade. – Sirp ja Vasar 5. V, nr 18, lk 4.

K a l d a, Maie 1976. Jannsenist ja tema jumalatest. – M. Kalda, Kirjandusest ja kriitikast. Tallinn: Eesti Raamat, lk 75–79.

K a m p m a a, Mihkel 1912. Eesti kirjanduseloo peajooned. 1. jagu. Tallinn: August Buschi kirjastus.

Kirjawastussed 1863. – Perno Postimees 5. VI, nr 22, lk 177.

Mis peaks ollema... 1861 = Mis peaks ollema, agga weel mitte ei olle. – Perno Posti­mees 15. II, nr 7, lk 50.

Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt. Vestluste põhjal koostanud Maarja Lõhmus. Tallinn: Tänapäev, 2006.

P e e g e l, Juhan 1966. Eesti regivärsilise rahvalaulu keelest. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder.

P e e g e l, Juhan 1978. Komissar. – J. Peegel, Teed ja ristteed. Üks vanamoeline jutuahel. Tallinn: Eesti Raamat, lk 125–135.

P e e g e l, Juhan 1987. Ajakirjandus, ajalugu, ajakirjanik. – Eesti ajakirjanduse ajaloost. V. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 5–10.

P e e g e l, Juhan 1988. Ja ongi kogu elu. Aplikatsioonid akadeemilisel foonil. – Looming, nr 4, lk 435–477.

P e e g e l, Juhan 1989. Mis on meie rahvuskultuuri aluseks ja kas tal üldse on veel mingit sidet kaasajaga („Viimase kella” loeng žurnalistikaosakonna lõpetajatele 1987. a. kevadel.) – Fakt. Sõna. Pilt. XII. Tartu: Tartu Ülikool, lk 4–19.

P e e g e l, Juhan 1990. Aegade jäljed. Kaks habrast juttu. Tallinn: Eesti Raamat.

P e e g e l, Juhan 1994. Iseendaks jäämisest. (120 aastat J. V. Veski sünnist.) – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 12–14.

P e e g e l, Juhan 1997. Väljakaevamistöödelt… eesti keele alal. – J. Peegel, Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu: Eesti Kirjandus­muuseum, lk 42–46.

P e e g e l, Juhan 1999. Meenutusi kohtumistest Kalevi ja tema pojaga. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 145–159.

Sannumed ommalt maalt 1857a. – Perno Postimees 5. VI, nr 1, lk 3–4.

Sannumed ommalt maalt 1857b. – Perno Postimees 14. VIII, nr 7, lk 51.

Sannumed voõralt maalt 1857. – Hispaniamaalt. Perno Postimees 14. VIII, nr 7, lk 54.

Š a n k, Ester 1999. Intervjuu Juhan Peegliga. – Maaleht 20. V, nr 20, lk 8–9.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#354 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(113) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#355 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-04-30 17:45:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#247 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1129) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(12) "Martin Ehala" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "M.EHALA_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(33) "Eesti keelest pikas perspektiivis" ["title_en"]=> string(33) "Estonian language in the long run" ["subtitle_ee"]=> string(44) "Keele- ja identiteedi­poliitiline analüüs" ["subtitle_en"]=> string(28) "Identity and language policy" ["contents_ee"]=> string(46439) "

Hea keele- ja identiteedipoliitika eesmärk on riigi etnolingvistilisest koostisest ja geopoliitilisest olukorrast lähtuvalt vähendada ressursi- ja väärtuspõhiste konfliktide ohtu erinevate rahvakihtide vahel ning tagada toimiv ja sidus ühiskond, mis on võimeline tegutsema ühiste eesmärkide nimel. Samas peab see poliitika jätma piisavalt ruumi arvamuste ja kultuuripraktikate paljususele, et mitte alla suruda innovatsiooni ja ühiskonna võimet reageerida muutustele.

Viimase paarikümne aasta arengud näitavad, et keele- ja kultuuriökoloogiline keskkond on pöördumatult teisenenud. Madal sündimus, elanikkonna vananemine, sisseränne, rahvusvaheliste organisatsioonide ja korporatsioonide mõjuvõimu suurenemine koos moraalsete tõekspidamiste muutusega on suurendanud keelelist ja kultuurilist mitmekesisust arenenud riikides ega jäta puutumata ka Eestit. Tuleb tõdeda, et rahvusriik ei ole enam keele- ja identiteedipoliitiline suverään: see ei ole ainus ega isegi mitte määrav ühiskonna keelelist ja kultuurilist mitmekesisust haldav tegur, vaid pigem üks toimija paljude teiste hulgas, mis ei pruugi sugugi kokku langeda kohaliku keele- ja kultuuriruumi huvidega (Brown jt 2017).

Eesti praeguse keele- ja identiteedipoliitika alused rajati 30 aastat tagasi hoopis teistsuguses maailmas ja teistsugust arengukeskkonda – suveräänseid, kindlate piiridega eraldatud rahvusriike – silmas pidades. Maailm on vahepeal muutunud ja edasises arengus osutub määravaks, kas ja kuidas suudab Eesti keele- ja identiteedipoliitika sellele reageerida.

Järgnevalt analüüsin eesti keele- ja kultuurikeskkonna arengu peamisi väljakutseid pikas perspektiivis ja võrdlen võimalikke valikuid nendega toime­tulekuks. Seejärel vaatlen kriitiliselt viimasel aastakümnel Euroopa mõtteruumis toimunud keele- ja identiteedipoliitilisi arenguid ning nende võimalikku mõju keele- ja kultuuriökoloogiale üldiselt. Artikli kolm viimast osa on pühendatud otsestele keele- ja identiteedipoliitilistele suunamuutustele, mis tuleb ette võtta, et tulevikus vähendada väärtuspõhiste konfliktide ohtu erinevate rahvakihtide vahel ning tagada edaspidigi Eesti territooriumil vähemalt sama sidus ja toimiv ühiskond, nagu see on praegu.

 

Arengualternatiivid

Eesti rahvuse, keele ja kultuuri pikaajalise arengu ohtusid on hea ilmestada haiguste analoogiaga. On selliseid ohte nagu infarkti- ja insuldirisk – inimene teab, et selline asi võib juhtuda, eriti kui elada stressirohket elu, aga võib-olla õnnestub neid vältida. Venemaa naabrusest tingitud oht on just selline. Teine lugu on vähiga: kui seda välja ravida ei õnnestu, siis on kindel minek. Eesti demograafiline kriis on just selline vähkkasvaja.

Rahvastikuprognoosid väidavad, et kui sündimus saavutaks taastootmise taseme, oleks siiski selle sajandi lõpuks juurde vaja umbes 200 000 sisse­rännanut, kui soovime, et rahvaarv püsiks praegusel tasemel. Kui sündimus ei saavuta taastootmise taset, oleks juurde vaja 400 000 inimest, millega etnilised eestlased jääks Eestis vähemusse (Sakkeus jt 2017). Samas on toimunud ka rändepööre. Juba alates 2015. aastast on Eestisse sisse rännanud rohkem inimesi kui välja (Tammur jt 2017). Võib arvata, et sisserändesurve püsib või pigem kasvab. Seega on Eesti ühiskonna pikaajalise arengu alternatiiv selle demograafilise vähkkasvaja ravimine.

Ajaloolise kogemuse ja Euroopa migratsioonikriisi halva eeskuju tõttu on paljude eestlaste jaoks igasugune sisseränne ja rahvuslik segunemine suurem eksistentsiaalne oht kui demograafiline hääbumine. Eks taju ju sisserändest tingitud pingeid igaüks omal nahal, samal ajal kui hääbumine toimub vargsi ja selle lõppfaasi paljud oma silmaga ei näe. Nii loodetakse probleemi lahendada, piirates sisserännet ja kergitades sündimus taastoote tasemele majanduslike vahenditega. Arvestamata jäetakse aga noorte väljaränne, mistõttu sündimuse tõus taastootmise tasemele ei suuda peatada protsessi, mida Rein Taagepera on tabavalt nimetanud demograafiliseks WC-potiks: fertiilses eas põlvkondade arvukuse kahanemine on tekitanud pöördumatu kahanemise ka taastootmistasemel sündimuse korral.

Paraku ei ole nii kõrget sündimust, kui Eesti vajaks praegu demograafilise vähkkasvaja raviks, võimalik saavutada ilma revolutsioonilise kultuurimuutuseta, mis hindaks põhjalikult ümber praeguse üksikisiku arengule toetuva individualistliku väärtussüsteemi ja asendaks selle taas traditsioonilise laste­rikkust väärtustava peremudeliga. Selleks oleks vaja mingit üleüldist religioosset ärkamist või totalitaarset äratamist, mis on ilmselgelt utoopiline ja tooks kaasa nii terava kultuurikonflikti, et suur osa tänapäeva isikuvabadusega harjunud noori pageks Eestist ilmselt hirmuga välja vabasse maailma. Seega peaks see „usurevolutsioon” käima käsikäes väljarände sulgemisega. Meie praegune üldiselt aktsepteeritud lootus demograafilise kriisiga toime­tulekuks majanduslikult mõjutatud sündimuse kasvuga on rajatud valele eeldusele – et elame endiselt rahvusriikide maailmas, kus piirid on kinni ja rahvas eriti ei rända. Tegelikkus on midagi muud. Seega jääb alles vaid üks stsenaarium: praeguste ja tulevaste sisserändajate edukas lõimimine nii, et eesti keelel ja kultuuril põhinev ühiskond kasvaks niihästi arvuliselt kui ka sidususelt.

Sisserändega kaasnevad riskid, mida maandamata võib olukord kergesti halveneda. Vaatleme sisserände struktuuri viimastel aastatel: umbes 50% on Eestisse tagasipöördujad, 30% on Vene ja Ukraina kodanikud, 10% on Euroopa Liidu kodanikud ja 10% on mujalt maailmast (Tammur jt 2017).

On täiesti mõistetav, miks Eesti on ihaldusväärne just Venemaa ja Ukraina kodanikele: Eestis on esmane hakkamasaamine kerge, sest vene keelt saab kasutada teeninduses, võimalik on saada venekeelset haridust ning luua kontakte kohalikus vene kogukonnas. Kui riik ei leia viisi selle sisserändajate rühma tõhusaks lõimimiseks Eesti ühiskonda, kasvatab see venekeelse kogukonna osakaalu ja segregatsiooni, mis on lisaks muule tõsine sise- ja välis­poliitiline julgeolekuoht (iseäranis arvestades Krimmi ja Ida-Ukraina sündmusi 2014. aastal).

Üks võimalus seda ohtu maandada oleks püüda sisserännet Venemaalt ja Ukrainast sulgeda ning toetada sisserännet mujalt. Paraku on raske leida teisi võimalikke sisserändajaid, kes oleks kultuuriliselt ja rassiliselt sama lähedased ning kellel oleks Eestis samavõrd kerge kohaneda. Sisserändajad Lätist, Leedust ja Soomest lõimuks ehk kõige kergemini, kuid rändevoog neist riikidest on nii väike, et see ei suudaks rahuldada Eesti vajadust. Ida-Aasia sisserändajad on tuntud oma hea kohanemise poolest, kuid nad on ka väga tugeva etnilise võrgustikuga. Kõige keerukam oleks eesti kultuuriruumi lõimida Aafrika ja/või islami taustaga sisserändajaid, keda eestlastest eristaks muu hulgas ka kõrge sündimus. Seega on olemasolevatest võimalustest siiski kõige perspektiivikam sisseränne Ukrainast ja Venemaalt.

Seda muidugi juhul, kui Eesti suudab rakendada tõhusat ja iseseisvat keele- ja identiteedipoliitikat, milleks on vaja kriitiliselt ümber hinnata mõned Euroopast üle võetud ideoloogilised seisukohad ja mõned liiga kauaks kehtima jäänud keelepoliitilised põhimõtted.

 

Taktikaline ja strateegiline multikulturalism

XX sajandi integratsioonimudel (Berry 1977) lähtub hüpoteesist, et ühiskonna multikultuurne orientatsioon vähendab etniliste vähemuste liikmetes eksistentsiaalset hirmu assimileerimise ees, samal ajal avades vähemuse liikmetele tee põhirahvuse hulka. Sellist lähenemist võiks nimetada taktikaliseks multikulturalismiks, mille pikaajaline mõju on vähemuse vabatahtlik sulandumine. Rootsikeelse vähemuse lõimumine Soome ühiskonda XX sajandi jooksul on hea näide taktikalisest multikulturalismist. Taktikalise multikulturalismi põhimõtted on selgelt väljendunud näiteks 1992. aastal vastu võetud Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartas, milles nähakse ette kaitse­meetmed põlistele vähemuskeeltele, et nende liikmed jätaks „seljataha mineviku vimma­tunded, mis takistasid neid oma koha omaksvõtmist riigis, kus nad elavad, samuti Euroopas tervikuna” (Harta 1992: 5). Harta kaitse ei laiene immigrantkeeltele, samas rõhutatakse riigikeele oskamise vajadust ja integratsiooni.

Alates XXI sajandi algusest on multikultuursust käsitlevates diskussioonides domineerivaks kujunenud strateegiline multikulturalism, mis lähtub hüpoteesist, et kultuuriline mitmekesisus on hüve iseeneses, mille säilimist ja suurenemist tuleb riiklike poliitikatega toetada. Strateegiline multikulturalism seab mis tahes vähemuse (põlise või hilise) liikmete etnilise eripära säilitamise õiguse kõrgemale põhirahvusega lõimumise vajadusest ja vaatleb vähemuste kultuurilise kohandamise püüdu assimilatsioonina.

Strateegiline multikulturalism on seotud konstitutsioonilise patriotismi ja rahvusjärgse ühiskonna ideaalidega, mida alates 1980. aastate teisest poolest on teiste hulgas arendanud Jürgen Habermas (1998). Konstitutsiooniline patriotism on poliitiline teooria, mille kohaselt riik on neutraalne niihästi enamuse kui ka vähemuste suhtes, nii et kõik etnokultuurilised rühmad säilitavad oma eripära ja neid ühendab terviklikuks ühiskonnaks lojaalsus riigi poliitilisele korraldusele ja seadustele.

Praktikas ei ole konstitutsiooniline patriotism Euroopas eriti hästi toiminud: põhirahvus, põlisvähemused ja sisserännanud on jäänud eraldiseisvate kultuuriidentiteetidega kogukondadeks ning sisserände kasvades on tekkinud täiesti uus olukord, nn ülimitmekesisus, mis avaldub ühiskonna absoluutse kultuurilise enamuse kadumises (Vertovec 2007). Näiteks moodustavad etnilised britid Londoni rahvastikust vaid napi 45%, ülejäänud 55% on mitmesugused vähemused (valgenahalised vähemused 13%, Aasia ja Briti-Aasia taustaga vähemused 20%, mustanahalised vähemused 13%, segarassiline rahvastik 5% ja muud väikesed vähemused kokku 4%). Ühtekokku kõnelevad londonlased emakeelena rohkem kui 300 keelt.

Paradoksaalselt on selle arengu kõrval järjest tugevamaks muutunud ideoloogia, mis otsesõnu eitab kohaliku keele ja kommete „pealesurumist”, väites, et igasugune mitmekesisust ohjeldav või vähendav tegevus on ahistamine. Nii ahistavat koolisüsteem kõiki, kelle emakeeleks ei ole kooli õppekeel, sest nad ei suuda selles süsteemis sama vabalt end väljendada kui nn privilegeeritud õpilased, kes kõnelevad kirjakeelt emakeelena. Samamoodi ahistab tava ja nõue kasutada ametlikus asjaajamises ühiskonna ametlikku keelt või keeli kõiki neid, kes neid keeli halvasti valdavad. Rahvusidentiteedid ja rahvuslikud kirjakeeled on kuulutatud strukturaalse ja institutsionaliseeritud ebavõrdsuse allikaks, mis pidevalt loovad eeliseid põlisrahvale ja marginaliseerivad vähemusi (Makoni, Pennycook 2007).

Struktuurse ebavõrdsusega toimetulekuks on osa sotsiaalteadlasi soovitanud, et rahvused ja rahvuslikud kirjakeeled tuleb lihtsalt lammutada. Nende argumentatsioon põhineb nn transkeelsuse (ingl translanguaging) ideel, mille kohaselt mitmekeelne inimene ei valda erinevaid keeli, vaid tema jaoks on kõik kokku üks keeleliste võimaluste varasalv, kust ta valib väljendeid ja väljendusvahendeid vastavalt oma suhtluseesmärkidele. Vaid tinglikult võib öelda, et fraasid on pärit eri keeltest, mitmekeelse kõneleja jaoks on see üks terviklik süsteem. Väidetavalt ongi selline keeleliste piiride puudumine inimsuhtlusele omane ja kõik korrastatud kirjakeeled on vaid patriarhaalse ühiskonna leiutatud survevahendid. Õnneks asendavat ülimitmekesisus diskrimineeriva enamuskultuuri ja nii on võimalik luua uus mitmekesisust väärtustav ühiskond. (García 2017)

Ebamugav on vaielda teooria vastu, mis on moraalselt õige; samas ei tähenda moraalne õigsus automaatselt seda, et õpetus oleks ka empiiriliselt tõene. Kõigepealt on alust kahelda selles, et globaliseerumisega kaasnev ülimitmekesisus ja transkeelsus on areneva ühiskonna uus faas, mis on tulnud selleks, et jääda.

Donald Winford (2013) on põhjalikult analüüsinud pidžin- ja kreoolkeelte tekkimise aluseks olevaid protsesse. Ta näitab veenvalt, et nn transkeelsus ei ole kaugeltki omane üksnes praegusele globaliseerumisajale, vaid on tekkinud ka mitmeid kordi varem mitmel pool maailmas intensiivse migratsiooni tagajärjel (nt orjakaubandus või koloniseerimine).

Kui selline paljurahvuseline populatsioon stabiliseerub, siis hakkab algne transkeelne pidžin laienema uutesse keelekasutusvaldkondadesse. Winfordi (2013) järgi juhtub see siis, kui eri etnilise taustaga teismelised hakkavad ­pidžinit kasutama peamise omavahelise suhtluskeelena. Väljendusvõimaluste laiendamiseks kaasavad nad pidžinkeelde materjali oma emakeeltest. Nii tekib kreoolkeel koos seda emakeelena kasutava kogukonnaga, kelle jaoks see muutub identiteedi põhiliseks tunnuseks (Ehala 2017). Mõned sellised hiljuti tekkinud kreoolkeeled on näiteks tsotsitaal või isicamtho Lõuna-Aafrika vabariigis (Winford 2013) ning hübriidne türgi-saksa keelevorm, mida kasutavad Saksamaa vähemusse kuuluvad noored, kellest kaugeltki kõik ei ole türgikeelse taustaga (Auer 2005).

Seega pakub pidžinkeelte teke ja nende areng kreoolideks piisavalt tõendusmaterjali selle kohta, et transkeelsusele iseloomulik hübriidsus, konteksti­sõltuvus ja vähene standardiseeritus ei ole üleilmastumisega kaasnev ajalooline paratamatus, mis taastab keelekasutuse algse loomuliku ja rikkumatu vabaduse. See on hoopis kiirete migratsiooniprotsessidega kaasnev ajutine keeleline segadus, mis annab maad keerukama struktuuriga keelevariandi tekkimisele niipea, kui elanikkond stabiliseerub ja tekib uus põlvkond, kes vajab oma identiteedi ja autentsuse kinnistamiseks igapäevast avara funktsionaalsusega loomulikku keelt.

On muidugi iseküsimus, kas kõrgelt struktureeritud kirjakeeled on millegi poolest kunstlikud ja konstrueeritud ning seega vastuolus keele loomuliku voolava hoiakuga. Näiteks integratsioonilise lingvistika (ingl integrational linguistics, Harris 1990) esindajad on tõele lähedal, väites, et keeleline suhtlus moodustab mitteverbaalse kommunikatsiooniga loomuliku terviku ning et lausungite tähendused sõltuvad suures osas kontekstist. Verbaalse ja mitteverbaalse kommunikatsiooni ühtsus on põhjuseks, miks inimesed saavad kuidagimoodi suheldud ka siis, kui neil omavahelist ühist verbaalset keelt polegi.

Samal ajal tuleb arvestada, et kommunikatsioon ilma ühise keeleta toimib vaid küllaldase kontekstiga suhtlusolukordades, kus suhtlusteemade ja ­-rollide valik on üsna piiratud (näiteks tänaval teed küsides või turul). Konteksti­vaestes suhtlusolukordades, kus tuleb edasi anda uudseid ideid mis tahes teemal ja kõrgel üldistusastmel – nagu näiteks teaduses või juuras –, on vaja korrastatud kirjakeelt, et teineteisest ajas ja ruumis lahutatud suhtluspartnerid mõistaks teksti ühemõtteliselt ka ilma toetava kontekstita.

Seega on vastus kirjakeele kui rõhumisvahendi probleemile üsna ühe­mõtteline: kui ühiskonna prioriteediks on tagada kõigi inimeste võrdsus, siis tuleb ametlik kirjakeel kui struktuurse rõhumise vahend kõrvaldada ning kellelgi ei ole keelelisi eeliseid teiste ees. Sellisel juhul tuleks loobuda abstraktsetest standardkeelt eeldavatest tegevusvaldkondadest, nagu näiteks haridus, teadus või juura. Need valdkonnad on juba olemuselt eksklusiivsed, sest neis toimimiseks on vaja õppida valdama ainet, mõistma neis kasutatavat keele­varianti ja oma ideid selles keeles teistele edastama.

Transkeelsuse ideoloogia paradoksaalsus avaldub kõige ilmekamalt asjaolus, et selle ideoloogia autorid avaldavad oma mõtteid kõige lihvitumas inglise teaduskeeles, ajakirjades, mis kasutavad elukutselisi toimetajaid, et tagada mitte ainult keeleline korrektsus, vaid ka viitestiku täpsus. Samas esitavad nad ideid, mille kohaselt rahvuslike kirjakeelte arendamine ja kaitsmine on peaaegu rassistlik tegevus ning migratsioonivood, mis viivad kirjakeelte ­pidžiniseerumisele, on progressiivse arengu teetähiseks. Selle ideoloogia üks levinumaid pooltõdesid väljendab hüüdlause „Mitmekesisuses on jõud!”.

 

Mitmekesisus kui jõud ja nõrkus

Palju on viimasel aastakümnel kulutatud vaimset energiat väitmaks, et mitme­kesisuses peitub jõud. See on alguse saanud organisatsioonipsühholoogiast, kuid mitmekesisema töötajate tausta ja pädevustega organisatsioonid ongi edukamad kui väga ühtlustatud kogemustega töötajaskonnad. Väidet on kasutatud feministlikus liikumises eesmärgiga laiendada ennekõike valgete keskklassi naiste seas levinud liikumist, kaasates teistest rassidest naisi – selge, et mitmekesisuse suunas laienemine annab liikumisele jõudu juurde.

Samas ei pea väide kindlasti paika kõigis kontekstides. Hiljutiste võrdlevate uuringute põhjal on geneetiline, rassiline ja kultuuriline mitmekesisus seotud etniliste rahutuste ja kodusõja puhkemise tõenäosusega. Näiteks Arbatli, Ashrafi ja Galori (2015) analüüs näitas, et geneetilise mitmekesisuse üheprotsendipunktine tõus on seotud etnilise konflikti puhkemise tõenäosuse 0,65-protsendipunktise kasvuga.

Samuti on empiirilisi tõendeid selle kohta, et kõrgem etnokultuuriline homogeensus on seotud kõrgema sotsiaalse kapitali määraga. Joonisel 1 on kujutatud Ameerika Ühendriikide osariikide etnilise homogeensuse seos osariigi sotsiaalse kapitali tasemega (sotsiaalse kapitali andmeid vt Putnam 2000, rassiline homogeensus esitatud USA 2000. a rahvaloen­duse andmetel). Horisontaalteljel on kujutatud valgenahaliste proportsioon osariigis nii, et 0,4 on 40% ja 1,0 on 100%. Vertikaalteljel on antud sotsiaalse kapitali määr skaalal –2 (madalaim) kuni 2 (kõrgeim). Iga andmepunkt tähistab üht osariiki. Andmepunktide paigutus maatriksis näitab, et kõrgema sotsiaalse kapitaliga osariigid on homogeensema rahvastikuga. Korrelatsioon nende kahe muutuja vahel on märkimisväärselt kõrge (r = 0,61).

 

 

J o o n i s 1. Rassiline mitmekesisus ja sotsiaalne kapital USA osariikides 2000. aastal.

 

Eeltoodud positiivsed ja negatiivsed näited mitmekesisuse vastakast mõjust viitavad, et see võib mingil viisil sõltuda kollektiivsest identiteedist. Kõigi positiivsete näidete juures on tegemist sama kollektiivset identiteeti (feministlikku või töökollektiivi identiteeti) jagavate inimeste omavahelise mitmekesisusega, mitmekesisuse seos etniliste rahutustega näib olevat tüüpiline juhtumite puhul, kus ühendav kollektiivne identiteet puudub (Ehala 2017).

Seda seost on hiljuti uurinud Klaus Desmet, Ignacio Ortuño-Ortín ja Romain Wacziarg (2017). Nad mõõtsid maailma väärtusuuringu (World Values Survey) andmestiku põhjal, kuidas on kultuuriline mitmekesisus seotud tõsiste rahvarahutuste ja kodusõja puhkemise tõenäosuse ning ühiskonnas pakutavate avalike teenuste hulgaga. Uuring põhines 76 riigi andmetel ning hõlmas ligi 200 küsimust.

Ilmnes, et etniline identiteet on üsna tugevasti seotud kultuuriliste väärtustega, nii et 43%-l juhtudest on võimalik ennustada väärtushinnanguid inimese etnilise tausta põhjal. Tulemused toetavad teooriat, mille kohaselt on identiteediga seotud kindlad tuumväärtused, mida selle identiteediga inimesed omaks peavad (Ehala 2017). Rühma liikmeid seob tuumväärtustega emotsionaalne side, mis võib olla tugevam või nõrgem. Kui rühma liikmeid seob tuumväärtustega tugev emotsionaalne side, siis on tegu nn „kuuma rühmaga”, mis on võimeline kollektiivseks käitumiseks puhtalt tuumväärtustega seotud emotsionaalse käitumise najal. Kui emotsionaalne side tuumväärtustega on enamusel rühma liikmetel nõrk, siis ei suuda rühm käituda aktiivse kollektiivse toimijana rühmadevahelistes suhetes.

Kuigi etnilisus on seotud tuumväärtustega, ei ole etniline mitmekesisus iseenesest korrelatsioonis kultuurilise mitmekesisusega – on olemas ühiskondi, mis on etniliselt mitmekesised, kuid kultuuriliselt ja väärtustelt suhteliselt homogeensed, näiteks mõned Põhja-Aafrika riigid on etniliselt kirjud, kuid väärtuste osas ülekaalukalt islamiusulised. Nii mõnedki Lääne-Euroopa ühiskonnad on etniliselt suhteliselt homogeensed, aga viimase aja kiire moraali­normide muutumise tõttu väärtuseliselt üsnagi lõhestunud.

Desmeti, Ortuño-Ortíni ja Wacziargi (2017) analüüs näitas sedagi, et kultuuriline mitmekesisus ei ole seotud kõrgema kodusõja- ja konfliktiohuga. Üksnes juhtudel, kui kultuuriline mitmekesisus langeb kokku etnilise mitmekesisusega, st ühiskonna erinevatel etnilistel rühmadel on erinevad ja oma­vahel vastukäivad tuumväärtused, suureneb konflikti tõenäosus – kui väärtuste killustatus tõuseb ühe standardhälbe võrra, siis suureneb tsiviilkonflikti oht 26%, samas väheneb ühiskondlike teenuste valik lausa 46%.

Uuringute tulemustest lähtudes on piisavalt alust väita, et mitmekesisus on jõud vaid juhul, kui seda tasakaalustab ühine jagatud kollektiivne identiteet. Juhtudel, kus kultuuriline mitmekesisus langeb kokku etnilise mitmekesisusega, ei ole tegemist jõu, vaid otseselt nõrkusega. Seda tuleb arvestada iseäranis Eestis, kus taasalanud sisseränne võib strateegilise multikulturalismi tingimustes suurendada eeskätt destruktiivset mitme­kesisust. Seetõttu on vaja põhimõttelisi muutusi ka Eesti üld- ja kõrghariduse keelepoliitikas ning lõimimise metoodikas.

 

Eestikeelne üldharidus

Taasiseseisvunud Eesti keele- ja identiteedipoliitika on lähtunud taktikalisest multikulturalismist: venekeelsele elanikkonnale on tagatud omakeelne haridus, riiklikult finantseeritud teater, raadio ja telekanal, toetatakse kultuuriseltse ja kultuurivahetust Venemaaga. Samas on Eesti integratsiooniprogrammid rõhutanud vene emakeelega inimeste keelelise, poliitilise ja majandusliku lõimimise vajadust Eesti ühiskonnaga, pöörates aga üsna vähe tähelepanu vähemuse etnilise identiteedi säilitamisele ja tugevdamisele. Sellest lähtudes on osa teadlasi kasutanud Eesti lõimimispoliitika jaoks terminit „integratsioon” jutumärkides, kuna see ei vasta strateegilise multikulturalismi ideele, vaid pigem viitab assimileerivale poliitikale (Kus-Harbord, Ward 2015).

Teisalt näitas Larissa Kus-Harbordi ja Colleen Wardi (2015) uuring, et Eesti ühiskonnas iseloomustab kõrgem eluga rahulolu neid vähemuse liikmeid, kes on keeleliselt ja kultuuriliselt edukalt põhirahvusega lõimunud, mitte neid, kes on omandanud küll Eesti kodakondsuse, kuid määratlevad end kultuuriliselt venelastena või venekeelsetena. Ka etniliste eestlaste enamus eeldab, et venekeelne vähemus lõimub põhirahvusega, säilitades oma varasema identiteedi eelistatult üksnes sümboolsena. Sellest lähtuvalt teevad autorid järelduse, et Eesti etnokultuurilist konteksti arvestades on vene vähemuse liikmetele psühholoogiliselt kõige kergem valida assimilatsiooni strateegia. Kõige stressi­rohkem Eesti tingimustes on aga jääda n-ö lõimumata venelaseks.

Halja Pilvisto ja Aune Valk (2018) on vaadelnud, kuidas eestlastest enamuse lõimumishoiakud mõjutavad venekeelse elanikkonna usaldust Eesti riigi vastu. Kultuurilist mitmekesisust toetavad hoiakud, st strateegiline multi­kulturalism avaldas positiivset mõju üksnes lõimumata venelastele. Tulemus näitab, et lõimumissurve puudumine tekitab suuremat usaldust Eesti vastu põhiliselt nendes inimestes, kes ei soovigi lõimuda. Samas on mitmed uuringud näidanud, et eesti rahvusidentiteet on tugevam nende venekeelsete hulgas, kellel on eestlastega tihedamad kontaktid (Valk jt 2011; Ehala 2013; Pilvisto, Valk 2018). See tähendab, et senise identiteedipoliitika tõhustamiseks tuleks toetada eestlaste ja vähemusse kuuluvate inimeste tihedamate kontaktide tekkimist.

Tänapäeva killustunud informatsioonimaailmas on üldharidus sisuliselt viimane kogu rahvastikku haarav identiteedipoliitiline vahend. Ajaloolistel põhjustel on see Eestis nõukogude ajast alates olnud paralleelselt eesti ja vene õppekeelega, mis on kindlasti üks kaalukamaid põhjusi, miks rahvuspõhine eraldatus on olnud nii visa kaduma, kuigi noorema põlve vene noorte keele­oskuse taseme järgi võiksid sidemed olla üsna tihedad. Et Eestil ei ole pikas perspektiivis sisserändele alternatiivi ja kaalukas osa sisserändajaid saabub idast, tuleb eesti- ja venekeelsed koolid ühendada, ükskõik kui valulisi reaktsioone see samm rahvusvaheliselt või ka Eestis eneses (olgu siis rahvus­puhtust hindavates eestlastes või assimileerumist kartvates venelastes) esile ei kutsuks.

Koolide ühendamise tegevuskavas tuleb siiski olla paindlik, sest meil on vähemalt kolm erinevat keelekeskkonda, kus eesti ja muu emakeelega õpilaste suhtarvud erinevad. Keeruliseks kujuneb ühise koolisüsteemi loomine Ida-Virumaal, kus pole piisavalt palju eesti emakeelega õpilasi koolide rajamiseks, mille õpilaskond oleks emakeele põhjal enam-vähem võrdselt jagunenud. Juba praegu õpib piirkonna vähestes eesti õppekeelega koolides lõimumiseks liiga palju vene emakeelega noori. Sama probleem on ka Maardus ja teistes venekeelse enamusega väikelinnades. Vältida tuleks lahendust, kus nõrga eesti keele oskusega õpetajad ja veelgi nõrgema keeleoskusega õpilased suhtlevad koolis omavahel eesti keeles, samas kui väljaspool kooli pole eesti keelt võimalik kellegagi rääkida. Nii tuleks Ida-Virumaal üleminekut alustada vabatahtlikkusega, luues kõigepealt kõrgetasemelise õpikeskkonna ja tagades väga head õpetajad, mis motiveeriks perekondi eesti õppekeelega kooli eelistama vene koolile.

Koolide ühendamise suurim võimalik kasutegur on Tallinnas, kus on nii eesti kui ka vene emakeelega noori piisavalt, et luua tõhusaid ühiskoole. Olukorda komplitseerib mõnevõrra Tallinna linnaosade keeleline erinevus, mistõttu näiteks Lasnamäel on eesti õpilaste vähesuse tõttu keerukam luua etniliselt tasakaalustatud õpilaskonnaga lasteaedu ja koole. Seda probleemi on võimalik ületada, kui kujundada koolipiirkonnad nii, et Lasnamäe äärealad satuvad samasse koolipiirkonda Kose, Maarjamäe, Kadrioru ja Pae piirkonnaga. Samal ajal ei ole koolide ühendamine piisav, kui eesti õpetajaskonnal ei jätku lõimimispädevust, et vene ja eesti noori üheks koolikollektiiviks kujundada. Siin on vaja niihästi prioriteetide täpsustamist kui ka täiend­koolitust.

 

Lõimimise metoodika

Vähemuste lõimimine põhirahvusega peab olema kaasav. Kuid mitte selle sõna äraspidises tähenduses, mis on levinud praegu Euroopas ja tähendab eritingimuste loomist, et inimene tunneks end mugavalt just sellisena, nagu ta on, säästes teda niiviisi sisulisest lõimumisest. Selline äraspidine „kaasamine” on sama halb kui tõrjumine: mõlemal juhul seatakse meie ja nende vahele piir, inimesel lastakse olla ja elada võõrana ja teisena. Euroopa püüab seda vastuolu lahendada enamusidentiteeti lammutades, kuid tulemus ei muuda kindlasti ühiskonda sidusamaks – pigem tekib ühiskond, mille liikmete vahel puudub igasugune ühisest identiteedist tingitud solidaarsus.

Sisuline lõimimine tähendab sihipärast sotsialiseerimist, et inimene saaks lisada oma mitmikidentiteedi kimpu ühe uue identiteedi. Iga uue identiteedi omandamine nõuab aega ja pühendumist. Kaasamine tähendab inimesele võimaluse andmist uue identiteedi harjutamiseks. Ta peab saama läbi käia inimestega, kes seda identiteeti valdavad, kes on selle juba omandanud. Inimesele tuleb anda võimalus olla meie hulgas ja olla nagu meie, muu hulgas teha kaasa meie rituaale ja tähistada tähtpäevi, käia metsas ja rabas ning tervitada laulupeo rongkäiku, kuulata meie muusikat ja tantsida meie tantse. Ühesõnaga, elada koos meiega meie elu. Siis kujuneb vähehaaval niihästi uus identiteet kui ka emotsionaalne side sellega.

Sellise lähenemise korral tähendab lõimumine ühe uue kultuuripädevuse omandamist. Ja nii nagu mis tahes uue pädevuse omandamine ei tühista varasemaid, ei eelda ka eesti identiteedi omandamine varasemate identiteetide hülgamist või kustutamist. Selline lähenemine erineb strateegilise multi­kulturalismi põhimõtetest. Viimase kohaselt tähendab lõimimine enamusrühma ja vähemusrühma vaheliste võimusuhete reguleerimist, enamasti erinevate rühmapõhiste kompensatsioonimeetmete rakendamist vähemuse liikmetele, et tasandada väidetavaid strukturaalseid tõkkeid ühiskonnas, mille üles­ehitus ei luba neil selles olla edukad sellisena, nagu nad on (vt Vetik 2017).

Kuid edukas lõimimine ei ole eri rühmade vaheliste suhete reguleerimine, vaid inimese kultuuripädevuste avardamine. Seetõttu ei tohiks inimestesse suhtuda kui etniliste rühmade esindajatesse (st vähemuse ja põhirahva liikmetesse) ega istutada neisse juba ette ohvri- ja ahistajaidentiteeti. See ei tähenda, et inimese etnilist identiteeti peaks ignoreerima – see on osa tema isikupärasest kultuuripädevusest, mis on väärtus iseeneses, kuid see ei saa olla erikohtlemise ega diskrimineerimise aluseks.

Eelnevast lähtuvalt tuleks ühendatud eestikeelses koolis luua õhkkond, milles:

1. kõik noored võiksid koos eestikeelse haridusega omandada eesti identiteedi ja olla eestlaste hulka vastu võetud, kui nad seda soovivad;
2. eesti rahvusidentiteedi kui kultuuripädevuse omandamist ei seostata oma etnilise identiteedi hülgamise või salgamisega;
3. õpilaskonnas toetatakse väärtushinnanguid, milles kaksikidentiteediga õpilasi ei peeta teisejärguliseks, vaid neid hinnatakse rikka kultuuripädevuse tõttu;
4. silmapaistvad kaksikidentiteediga inimesed oleks sagedaseks külaliseks pidulikel üritustel ja teemapäevadel.

Selline lähenemine on vajalik eesti ja vene noorte edukaks lõimimiseks eestikeelses koolis, kuid see peab rakenduma ka uutele sisserändajatele ning Eestisse tagasipöördujatele, kelle hulgas võib olla väga eripäraseid identiteedi­kombinatsioone, milles eesti identiteet ei pruugi sugugi olla domineeriv.

 

Kakskeelne ülikool

Alates 2010. aastast on Eestis välisüliõpilaste osakaal ja absoluutarvud väga kiiresti kasvanud. Haridusministeeriumi hiljutise analüüsi kohaselt (Selliov 2018) on praegu 25% magistritaseme õppekavadest ingliskeelsed ja neil õppivatest üliõpilastest 70% on välisüliõpilased. Juba leidub valdkondi, kus õpe on täiesti ingliskeelne, nt filosoofia TÜ-s, infotehnoloogia TTÜ-s (Haavapuu, Vihand 2016). Sotsiaalteadustes asus 2017. aastal eestikeelsetele kavadele õppima vaid 30% üliõpilastest, samas on sotsiaalteaduste ingliskeelse õppekava tudengeist vaid kolmandik välisüliõpilased. See tähendab, et üle poole (55%) eesti emakeelega sotsiaalteaduste üliõpilasi õpib Eesti ülikoolides inglise keeles. Kuna 45% nende kaasüliõpilasi tõenäoliselt eesti keelt ei oska, tähendab see, et ka loenguväline üliõpilassuhtlus on suuresti ingliskeelne. Kindlasti on selline praktika kasulik eesti üliõpilaste inglise keele arenguks, aga protsessi kurvem tagajärg on see, et nii muutub inglise keele kui ühise suhtluskeele kasutamine Eestis loomulikuks, ja seda ka kohalike eestlaste ja venelaste vahel.

Soovime seda või mitte, kuid praeguseks on ilmselge, et inglise keel on tulnud kõrgharidusse selleks, et jääda. Kui kogu maailma üliõpilaskandidaadid on ühel meelel, et nad on valmis õppima inglise keeles, kui saavad seda teha parimates ülikoolides, siis ei saa seda tagasi pöörata ega tohi seda eirata.

Samas on inglise keel kiiresti muutunud üldiseks olukorras, kus kõrg­haridusseadus sätestab, et Eesti ülikoolide õppekeel on eesti keel ning riiklikud arengukavad on eesti keele kaitse kõrghariduses seadnud prioriteediks. Nii tuleb tunnistada, et senine kõrghariduse keelepoliitika on olnud rahvus­vahelistumisega kohanemisel abitu. Vaja on selget ja konkreetset seaduse­muudatust, mis tunnustaks toimunud pööret kakskeelsuse suunas, kuid annaks selged garantiid eesti keele kasutusele.

Kõigepealt tuleks loobuda püüdest reguleerida seda, kui suur osa õppekavu tohib olla inglise keeles. Praeguses sõnastuses kõlav eesti keelt kaitsev säte („eestikeelse õppe säilimine kõigis õppekavarühmades kõigil õppeastmetel”, EKAK 2011) tagab üksnes selle, et vähemalt üks õppekava kümne või enamagi õppekavaga rühmas oleks eestikeelne. Esiteks on see väga madal lävi, teiseks on see läbinisti formaalne: nõue on täidetud, isegi juhul kui õppe­kavarühma ainsal eestikeelsel kaval õpib kas või üks üliõpilane.

Samuti tuleb asendada senine lõtv õppekeele määratlus ülikooliseaduses („Ülikooli õppekeel on eesti keel. Muude keelte kasutuse otsustab ülikooli nõukogu”), sest see pole siiani takistanud ingliskeelset õpet ega saagi seda teha, kuna pole määratletud, mis asi on ülikooli õppekeel ja mille poolest see erineb õppekava õppekeelest, mida seadus samuti mainib seoses ingliskeelsete õppekavadega. Praeguse seaduse järgi pole aru saada, kas ülikooli õppekeel on endiselt eesti keel, isegi kui kõigi õppekavade õppekeel oleks mingi muu keel. On arusaadav, et selline eesti keele staatust kinnitav sõnastus on üksnes sümboolne ega anna eesti keele kasutusele kõrghariduses mingit garantiid.

Selle asemel tuleks ülikooli töökeeleks kehtestada eesti keel. Töökeeles toimub kogu asjaajamine, aktused, struktuuriüksuste koosolekud (loetelu tuleks üsna täpselt määratleda). Lisaks tuleb ülikooli- või keeleseaduses kehtestada ülikooli kõigile töötajatele eesti keele valdamise nõue. See peaks kehtima põhikohaga töötajatele ja selle täitmiseks oleks näiteks kolme aasta pikkune viibeaeg, mida võiks erandkorras kaks aastat pikendada – mis võimaldaks keelt õppida neil, kes soovivad end pikemalt Eestiga siduda, või siis õppimisest loobuda neil, kes plaanivad lühiajalist Eestis viibimist. Põhimõtteliselt on võimalik töötada rahumeeli viieaastase projekti lõpuni ilma eesti keele oskuse pärast muretsemata ja seejärel lahkuda mujale.

Eesti keele oskuse nõue võimaldaks ülikoolil kasutada ametlikes olukordades ametlikku keelt ja looks olukorra, milles igal inimesel on seaduslik õigus tööalaselt ülikooli töötajatega suhelda eesti keeles – ja vaid erandkorras, kui inimene pole veel piisavalt kaua töötanud, tuleks teha mööndus ja kõnelda inglise keelt. Selline seadusemuudatus aitaks tühistada praeguse praktika, mille kohaselt ei eeldata välisõppejõududelt eesti keele oskust, mille tulemusena dubleeritakse kogu kirjalik info ja kasutatakse automaatselt inglise keelt, kui koosolekul osalejaist mõni eesti keelt ei oska. Õppetöö võib ju toimuda ka inglise keeles, aga ülikool ise on siiski eesti ülikool ja selle töö käib kõigil tasanditel eesti keeles. Olen veendunud, et range töökeele ja õppekeele eristamine tagaks eesti keelele ülikoolis kokkuvõttes parema positsiooni kui praegune hiiliv üleminek inglise keelele, säilitades mõned eestikeelsete õppekavade saarekesed.

Selle asemel tuleks sätestada, et iga õppekava mahust vähemalt kolmandik peab olema eesti keeles. See nõue ei sea piiri ingliskeelsete õppekavade hulgale, kuid garanteerib, et ükski õppekava ei muutu täiesti ingliskeelseks. Samamoodi nagu töötajate keelenõue, peaks eestikeelse õppe mahu nõue ja selle suurus olema sisse kirjutatud ülikooliseadusesse. Eestikeelse õppe sisu peaks erinema välisüliõpilastele ja neile, kes on omandanud eestikeelse keskhariduse. Välisüliõpilastele oleks eestikeelse õppe sisuks praktilist eesti keelt, ühiskonda ja kultuuri puudutavad kursused ning eestikeelne erialane praktika. Eesti üldhariduse taustaga üliõpilastele oleks eestikeelse õppe sisu erialane (terminoloogia, suuline ja kirjalik eestikeelne eneseväljendus, eriala populariseerimine eesti keeles, eestikeelne bakalaureuse- ja magistritöö). Näiteks oleks mingi õppeaine, ütleme „Digihumanitaaria alused”, eesti kesk­haridusega üliõpilastele 5 ainepunkti mahus, millest 3 ainepunkti oleks inglis­keelseid loenguid ja 2 ainepunkti eestikeelseid seminare. Välisüliõpilastele oleks sama aine maht 3 ainepunkti ja selle kõrval oleks 2-ainepunktine „Praktiline eesti keel”.

Kohustusliku eesti keele õpetuse kehtestamine kõigile välisüliõpilastele ja samas mahus eestikeelse aineõpetuse tagamine Eesti taustaga üliõpilastele loob niihästi tõhusa vahendi targa sisserände toetamiseks kui ka efektiivsema kaitse eesti teaduskeele arengule, sest ei võimalda ühtegi õppekava muuta täielikult võõrkeelseks. Samas avab see ülikoolidele tee ingliskeelse õppe laiendamiseks vastavalt nõudlusele. Seega oleks kõrghariduse keelepoliitika otsustav muutmine oluline samm eestikeelse kultuuriruumi pikaajalise kestlikkuse tagamiseks, samas ülikoolide rahvusvahelistumist pärssimata. Tegemist oleks ka olulise sammuga eesti keele mainekujunduses.

 

Eesti keele mainekujundus

Kõige tugevamalt kujundab keele mainet selle turuväärtus, st eelised, mida keele oskamine annab tööturul ja igapäevaeluga hakkamasaamisel. Nii nagu mis tahes valdkonnas määrab keele turuväärtuse seda keelt kasutava ühiskonna majanduslik ja kultuuriline võimsus – see on ka põhjus, miks suurte rahvaste keelte maine on kõrge ja väikeste oma mitte sedavõrd.

Et väikeste keelte kõnelejad on elu paratamatuse ja keeleliste majandussuhete tõttu nagunii kakskeelsed, siis sõltub nende emakeele turuväärtus sellestki, kuivõrd efektiivselt ja järjekindlalt nad muudavad selle keele oma territooriumil ihaldusväärseks kapitaliks, mis annab oskajale igapäevaelus olulist majanduslikku, ühiskondlikku ja kultuurilist kasu. Selleks on kaks omavahel seotud viisi: riiklik keelepoliitika ja põhirahvuse keelehoiakud. Kõlab ehk julmalt, kuid kui riik ja rahvas käituvad ja toimivad nii, et keeleoskuseta inimene kaotab majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt, siis viib see keele turuväärtuse üles ja inimesed hakkavad seda õppima.

Suurrahvad käituvadki nii iseenesestmõistetava loomulikkusega, kuid paljude väikerahvaste madal hinnang oma keelele on hoidnud madala ka nende keelte turuväärtuse: näiteks on eestlased, lätlased, tšehhid, sloveenid jt nii vastutulelikud võõrkeelte kasutajad, et muulastel, kes vastavat keelt õpivad, on raske seda omandada, sest põliselanikud oma vastutulelikkusega ei anna erilist võimalust seda praktiseerida.

Suhtumine oma keelesse on osa eesti identiteedi tuumväärtustest. Varasemad uuringud on näidanud, et kuigi eesti keelt hoitakse ja väärtustatakse, ei hinnata eesti keele võimet olla eri rahvusest inimeste tõhus suhtlusvahend isegi Eesti territooriumil, rääkimata rahvusvaheliselt (vt Tammemägi, Ehala 2012). Samas on Eesti riik ja ühiskond viimase 30 aasta jooksul niivõrd palju majanduslikult ja tehnoloogiliselt arenenud, et oleks aeg ühiskondlikke keelehoiakuid järele aidata.

On selge, et Eesti ühiskond vajab rahvusvahelisi kontakte niihästi majanduslikuks, kaitsealaseks kui ka tehnoloogiliseks arenguks. Samas ei tohiks me ingliskeelset õpet laiendades käituda nagu röövkapitalistid, kes rentaabluse nimel on valmis tootmisega kaasneva saasta südamerahus Eesti loodusesse maha kallama. Ka keelekeskkond on keskkond, ja need (olgu ettevõtted, organisatsioonid või üksikisikud), kes sujuvama suhtluse nimel on valmis Eesti territooriumil südamerahus võõrkeeles toimima, saastavad süüdimatult siinset keelekeskkonda, mis muudab järeltulevatele põlvedele raskemaks säilitada ja arendada siin sidusat ja kultuuriliselt omanäolist ühiskonda.

Iga riigi keele- ja identiteedipoliitika ülesanne on tagada ühiskonna rahumeelsus, sidusus ning pikaajaline jätkusuutlikkus. Need väärtused on olulised kõigile ühiskonnaliikmetele, olgu siis põhirahvas, vähemused või sisserännanud, ja vaieldamatult tuleb nende saavutamiseks pidevalt vastastikku kohaneda – sisserännanutel rohkem, kohalikel vähem. Keele- ja identiteedipoliitika ülesanne on tagada, et kohanemine oleks paindlik, kuid pidev, et lõimumatusest tingitud väärtuslõhed ei lahvataks ühel hetkel konfliktideks, mis mürgitavad kogu ühiskonna heaolu. Eesti keele- ja identiteedipoliitika vajab olulisi muutusi, et seda saavutada tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas.

Artikkel on kirjutatud uurimisteema IUT20-3 „Eesti keele kestlikkus avatud maailmas (EKKAM)” raames.

Martin Ehala (snd 1963), Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse professor, keele­sotsioloogia vanemteadur (Ülikooli 18, 50090 Tartu); Helsingi ülikooli eesti keele külalisprofessor, ehalam@gmail.com

" ["contents_en"]=> string(2455) "

Keywords: language ecology, integration of immigrants, language of education, English in higher education, metrolingualism, linguistic diversity

 

The main trends over the last couple of decades indicate that language ecological conditions have changed radically in Estonia. After a long period of being a country of emigration, Estonia has become attractive to immigration again. Many are returnees, but the second largest group of immigrants comes from Russia and Ukraine. As Estonia needs immigration due to low birth rates and an ageing population, the new immigrants set a new challenge to Estonia’s ability to integrate its Russian-speaking minority, not to mention others from very different backgrounds. To cope with this challenge, the Estonian language and identity politics need first to reject the ultra-liberal ideology that celebrates diversity to the extent that no pressure to integrate with the host society is put on the immigrants. Second, to avoid further segregation of the Russian-speaking minority, the historically parallel Estonian and Russian language school systems need to be integrated into one with Estonian as the language of instruction, but with a wide support for Russian speaking students, including the use of Russian to teach their mother tongue, literature and cultural history. Further, Estonian identity politics should aim to promote the understanding that a person may successfully have two or even more linguistic identities without one necessarily replacing another. As to the internationalisation of higher education, Estonian universities need to find a working balance between using Estonian and English in teaching and research. As Estonia needs smart immigration, the best way to promote this is to provide international students with a working knowledge of the Estonian language and society by their graduation with a possibility to stay and work in Estonia.

 

Martin Ehala (b. 1963), Professor of Literacy Education at the Institute of Estonian and General Linguistics of the University of Tartu (Ülikooli 18, 50090 Tartu); Visiting Professor of Estonian at the University of Helsinki, ehalam@gmail.com

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#248 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 20:59:29" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(6573) "

A r b a t l i, Cemal Eren, A s h r a f, Quamrul, G a l o r, Oded 2015. The Nature of Civil Conflict. https://www.brown.edu/academics/economics/sites/brown.edu.academics.economics/files/uploads/2013-15_paper.pdf (28. XII 2018).

A u e r, Peter 2005. A postscript: Code-switching and social identity. – Journal of Pragmatics, kd 37, nr 3, lk 403–410.

B e r r y, John W. 1977. Multiculturalism and Ethnic Attitudes in Canada. Ottawa: Ministry of Supply and Services.

B r o w n, Kara D., K o r e i n i k, Kadri, S i i n e r, Maarja 2017. Introductory chapter: Questioning borders. – Language Policy Beyond the State. Toim M. Siiner, K. Koreinik, K. D. Brown. Cham: Springer, lk 1–21.

D e s m e t, Klaus, O r t u ñ o-O r t í n, Ignacio, W a c z i a r g, Romain 2017. Culture, ethnicity, and diversity. – American Economic Review, kd 107, nr 9, lk 2479–2513.

E h a l a, Martin 2013. Russian-speakers in the Baltic countries: Language use and identity. – Negotiating Linguistic Identity: Language and Belonging in Europe. Toim Virve-Anneli Vihman, Kristiina Praakli. Oxford: Peter Lang Verlag, lk 89–110.

E h a l a, Martin 2017. Signs of Identity. The Anatomy of Belonging. London: Routledge.

EKAK 2011 = Eesti keele arengukava 2011–2017. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

G a r c í a, Ofelia 2017. Problematizing linguistic integration of migrants: The role of translanguaging and language teachers. – The Linguistic Integration of Adult Migrants: Some Lessons from Research. L’intégration linguistique des migrants adultes: Les enseignments de la recherche. Toim Jean-Claude Beacco, Hans-Jürgen Krumm, David Little, Philia Thalgott. Berlin: De Gruyter, lk 11–26.

H a a v a p u u, Hanna, V i h a n d, Tiia 2016. TTÜ keelepoliitikast. Tallinn: TTÜ. https://www.ttu.ee/public/h/haridustehnoloogiakeskus/pdf/Keelepoliitika_ettekanne.pdf (8. IX 2018).

H a b e r m a s, Jürgen 1998. Inclusion of the Other: Studies in Political Theory. Cambridge, MA: MIT Press.

H a r r i s, Roy 1990. On redefining linguistics. – Redefining Linguistics (RLE Linguistics A: General Linguistics). Toim Hayley G. Davis, Talbot J. Taylor. London: Routledge, lk 18–52.

Harta 1992 = Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta ja selgitav aruanne. Strasbourg: Euroopa Nõukogu. https://rm.coe.int/explrpt-charter-ee-doc/168071ba06 (25. X 2018).

K u s-H a r b o r d, Larissa, W a r d, Colleen 2015. Ethnic Russians in post-Soviet Estonia: Perceived devaluation, acculturation, well-being, and ethnic attitudes. – International Perspectives in Psychology: Research, Practice, Consultation, kd 4, nr 1, lk 66–81.

M a k o n i, Sinfree, P e n n y c o o k, Alastair 2007. Disinventing and reconstituting languages. – Disinventing and Reconstituting Languages. Toim S. Makoni, A. Pennycook. Clevedon: Multilingual Matters, lk 1–41.

P i l v i s t o, Halja, V a l k, Aune 2018. The effect of a majority group’s orientation toward acculturation on a minority group’s feelings of national identity. – Applied Psychology. https://doi.org/10.1111/apps.12154

P u t n a m, Robert D. 2000. Bowling Alone: The Collapse and Revival of American Community. New York: Simon and Schuster.

S a k k e u s, Luule, M c K i b b e n, Jerome, P u u r, Allan, R a h n u, Leen, A b u l a d z e, Liili 2017. Rahvastikuprognoos erinevate rändestsenaariumide korral. – Eesti rändeajastul. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Toim Tiit Tammaru, Raul Eamets, Kristina Kallas. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu, lk 57–65.

S e l l i o v, Reena 2018. Õppekeel Eesti kõrgkoolides EHISe andmetel. Statistiline ülevaade. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/oppekeel_eesti_korgkoolides_statistiline_ylevaade.pdf (8. IX 2018).

T a m m e m ä g i, Anni, E h a l a, Martin 2012. Koolinoorte keelehoiakud 2011. aastal. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 241–260.

T a m m u r, Alis, P u u r, Allan, T a m m a r u, Tiit 2017. Kas Eestis toimub rändepööre? Välisrände suundumused 2000–2015. – Eesti rändeajastul. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Toim T. Tammaru, Raul Eamets, Kristina Kallas. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu, lk 35–42.

V a l k, Aune, K a r u-K l e t t e r, Kristel, D r o z d o v a, Marianna 2011. Estonian open identity: Reality and ideals. – TRAMES: A Journal of the Humanities & Social Sciences, kd 15, nr 1, lk 33–59.

V e r t o v e c, Steven 2007. Super-diversity and its implications. – Ethnic and Racial Studies, kd 30, nr 6, lk 1024–1054.

V e t i k, Raivo 2017. Riigirahva identiteet eestlaste ja eestivenelaste seas. – Acta Politica Estica, nr 8, lk 85–104.

W i n f o r d, Donald 2013. Social factors in contact languages. – Contact Languages: A Comprehensive Guide. (Language Contact and Bilingualism 6.) Toim Peter Bakker, Yaron Matras. Boston–Berlin: de Gruyter, lk 363–416.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#356 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#357 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#249 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1134) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(16) "Guntars Godiņš" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(14) "G.GODINŠ_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(34) "Minu eesti luule tõlkespetsiifika" ["title_en"]=> string(43) "My specifics of translating Estonian poetry" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(51638) "

Eesti keelt hakkasin õppima täiesti juhuslikult. Mulle meeldis eesti keele musikaalsus, kuid kuskil alateadvuses oli mul juba plaangi valmis – tahtsin tõlkima hakata. Enne seda olin ette võtnud indoneesia keele, kuid mul polnud sellele konkreetseid rakendusvõimalusi, ja polnud ka kedagi, kellega oleks olnud võimalik selles keeles rääkida. Kirjutasin oma Tallinnas ilmunud eestikeelse luulekogumiku „Öö päike” eessõnas: „Ei teagi, miks mul aastaid tagasi väikeses Läti linnas Viesītes tekkis huvi eesti keele ja kirjanduse vastu. Seal meenutab see rohkem eksootilist unenägu, midagi väga-väga kauget ja mõeldamatut.” (Godiņš 2000: 5) Võin vaid tõdeda, et tolles väikeses linnakeses mõjusid nii indoneesia kui ka eesti keel ühevõrra eksootiliselt.

Minu esimesed luuletused ilmusid möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate alguses, 1985. aastal avaldati mu esimene luulekogu (Godiņš 1985), kust tsensor oli pooled luuletused välja rookinud. Pärast seda ei saanud ma paari aasta jooksul Lätis omaenda luuletusi avaldada, kuid olin just parajasti hakanud tõlkima eesti luulet ja – eesti luulet võis juba avaldada. Jaan Kaplinski oli esimene eesti luuletaja, kelle luulet ma tõlkida võtsin. Oma esimestel Eesti-sõitudel ostsin endale Kaplinski luuleraamatud ja hakkasingi tõlkima.

Nüüdseks on mu tõlkes ilmunud luulet, proosat, lasteraamatuid, näidendeid jne. Tõlgitud autorite seas on Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Artur Alliksaar, Ilmar Laaban, Paul-Eerik Rummo, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu, Mats Traat, Ene Mihkelson, Jaak Jõerüüt, Andrus Kivirähk, (:)kivisildnik, Contra jt.

 

Rahvaluuletekstide tõlkimine

Olen juba mitu aastat tegelenud nii soome kui ka eesti rahvaluule tõlkimisega. Minu esimene tõlkeraamat ilmus 1993. aastal – see oli soome kangelaslugude, ballaadide ja legendide kogumik „Kanteletar” (Godiņš 1993). Juba tollal uurisin väga põhjalikult soome-ugri mütoloogiat ja poeetikat. Hiljem võtsin käsile eesti rahvaluule tõlkimise. 2002. aastal ilmus mu tõlkes eesti rahvaluulevalimik „Ozols auga debesīs” (e k „Tamm kasvas taeva’esse”), mis pälvis Läti kirjanduse aastapreemia.

Eesti rahvaluule poeetika on olnud mu aastatepikkune uurimisteema ja selle tulemusena olen välja töötanud tõlkepõhimõtted soome-ugri rahvaluule lätindamiseks. Üheks olulisemaks nüansiks on seejuures keele musikaalsus: sage assonantside, alliteratsiooni, epifooride, korduste kasutamine.

Kirjandusteadlased on püstitanud hüpoteesi, et regivärss on välja kujunenud balti hõimude mõjul, ajal, kui soome-ugri ja balti hõimud elasid kõrvuti. Kuigi eesti ja soome rahvalaulu värsirida koosneb üldjuhul neljast trohheili sest värsijalast (kaheksast silbist), on siiski tegemist komplitseerituma ilminguga, sest tuginetakse kvantiteerivale (vältelisele) värsivormile, silpide arvule (süllaabiline põhimõte), rõhkude arvule ja kordustele (tooniline põhimõte). Eesti värsimeetrika uurija Jaak Põldmäe (1978) on ilmingut nimetanud kvantiteeriv- süllabotooniliseks põhimõtteks. Eesti rahvalaulu (regivärsi) meetrikavariandid jagunevad sümmeetrilise (korrapärase) rütmiga värssideks (4+4; 2+4+2; 2+2+4; 4+2+2 silbiga sõnade ühendus) ja assümmeetrilise rütmiga (murtud) värssideks (2+3+3; 3+2+3; 3+3+2). (Põldmäe 1978: 151–157)

Eesti rahvalaulu keel erineb eesti kirjakeelest juba seetõttu, et nende ajalooline kujunemine pole ühtinud. Regilaulu keeles esinevad morfoloogilised erandid tekkisid peaasjalikult kõlalisuse ja rütmilisuse pärast, samuti dialektoloogiliste iseärasuste tõttu. Nimetatud erandeid on põhjalikult käsitlenud eesti rahvaluuleteadlane Eduard Laugaste (1977), Juhan Peegel (1982–1989) on koostanud sõnastiku „Nimisõnade poeetilised sünonüümid eesti regivärssides”.

Eesti rahvalaulu erilise kõlalisuse üks põhjuseid on rahvalaulude suhteliselt tagasihoidlik muusikaline materjal. Eesti rahvalaulude esitus, erinevalt läti rahvamuusikast, meenutab rohkem skandeerimist, retsiteerimist, mitte laulmist. Sestap võib öelda, et muusikaline materjal loob omalaadse rütmilise raamistiku, teksti kohandatakse meloodia ladusa voo nimel, seejuures muudetakse meetrilisi aktsente (need erinevad omakorda sõnas olevatest loogilistest rõhkudest).

Suhteliselt kasinast muusikalisest materjalist tingituna on kujunenud värvirikas sõnakõla, mida iseloomustavad mitmesugused kordused: p a r a l l e l i s m (sünonüümne, analoogiline, nende kombinatsioon), s t e r e o t ü ü p s u s (öeldut korratakse ilma mõtteliste muutusteta või minimaalsete mõtteliste muutustega: Kui mina hakkan laulamaie, / laulamaie, luulemaie), sõnade, v ä r s i r i d a d e k o r d u s (Paras, paras, peremeesi, / lina ütleb: liigu, liigu). (Laugaste 1977: 151–164)

Läti rahvaluuleski leiame algriime, kuigi vähem kui eesti rahvaluules. Nt Riti, riti, rīta rasa (’Kõnni, kõnni, koidu kaste’) või Gludu, gludu galvu glaudu (’Siledat, siledat silepead silitan’).

Eesti ja soome rahvalaule on läti keelde tõlgitud ainult neljajalgse trohheuse abil. Samas on läti rahvalaulu värss valdavalt kaheksasilbiline, tema rütm trohheiline, kuid mitte päris trohheus, pigem võiks rääkida trohheilisest tendentsist. Muidugi, oma rolli mängib ka eesti ja läti rahvaluule struktuur. Läti rahvalaulud koosnevad põhimõtteliselt neljast reast, eesti rahvalaulud on pikemad.

Eesti vanade rahvalaulude tõlkimisel olen püüdnud tabada nii keele musikaalsust kui ka rütmilist struktuuri.

 

Loomine	Radīšana
Üks on õunapuu mäella,	Viena ābele stāv kalnā,
üks on oksa õunapuussa,	ābele ar vienu zaru,
üks on õile oksa päällä,	zied viens zieds uz garā zara,
üks on õuna õile päällä.	aug viens ābols no tā zieda.
Sie õuna mõnesugune:	Ābols tas tik daudzu veidu:
kuu puolt kumerikene,	mēness pusē apalītis,
päävä puolt on punasikene,	saules pusē sarkanītis,
Riia puolt on ristiline,	Rīgas pusē krustanītis,
Narva puolt on naastuline.	Narvas pusē plakanītis.
Harju puolt on aukuline.	Harju pusē caurumītis.
Tuli üksi suuri tuuli,	Nāca virsū lieli vēji,
sai üksi sadune ilma,	nesa līdzi lietus laiku,
vieretas õuna vedeje,	ābols ripoja ūdenī,
ajas õuna allikaie.	ābols iekrita avotā.
Mis sest õunast sündinekse?	Kas no ābolīša dzima?
Sinikirja linnukene,	Zilspārnītis, mazspārnītis,
sinikirja, siibakirja.	zilspārnītis, zīdspārnītis.
Luogelekse linnukene,	Lokus meta mazais putniņš,
luogelekse, lendelekse,	lokus meta, laidelējās,
lendas meie lepikuie,	alsknājā tas ielaidās,
kukkus meie koppelie,	aplokā tas nolaidās,
arvas meie haavikuie,	apsājā tas pasēdēja,
määras meie männikuie.	priedājā tas palika.
Meie koplis kolme põesast:	Mūsu aplokā trīs krūmi:
üks oli sinine põesas,	vienam krūmam zilas lapas,
teine on punane põesas,	otram sarkanas ir lapas,
kolmas kullakarvaline.	trešam krūmam zelta lapas.
Sinikirja linnukene,	Zilspārnīti, mazspārnīti,
ära puoe sinise põesa,	nesēdies tu zilā krūmā,
ära puoe punase põesa,	nesēdies tu sarkanā,
puoe kullakarvasesse!	sēdies zelta krāsas krūmā!
Võttas kuldase omaksi,	Sēdās putniņš zelta krūmā,
hõbedaise arma’aksi.	sudrabiņa krūmā sēdās.
Sinisiiba linnuke	Zilspārnītis, mazspārnītis
hakkas siis pesa tegema.	ligzdu vija zelta krūmā.
Sai siis pesa valmi’eksi,	Ligzda gatava kad tika,
hakkas siis mune munema.	olas dēja zelta krūmā.
Sai siis munad munetud,	Olas izdētas kad tika,
hakkas poegi haudumaie.	perēt bērnus sēdās putniņš.
Said pojad verisulije,	Tad, kad spalva bērniem tika,
hakkas puoegi pillutama:	sāka bērnus izmētāt:
ühe pani kuuks Kuuramaale,	viens lai mēness Kurzemē,
teised pani täheks taeva’aie,	otrs zvaigzne debesjumā,
kolmas päevaks pääle ilma.	trešais saule pasaulē.
(Eesti rahvalaulud I: 13)	(Godiņš 2002: 15–16)

 

Keele musikaalsus on suurel määral tingitud sagedasest algriimide kasutamisest (alliteratsioon ja assonants). Mitmed eesti ja soome teadlased on nimetatud nähtust põhjendanud vajadusega pidada meeles pikki tekstimassiive. Läti rahvalauludes on alliteratsioon ja assonants juhuslik, mittekonsekventne, seevastu eesti rahvalauludes on see aja kestel kujunenud pea miseks loomepõhimõtteks. Sõna otsib justkui parema kokkukõla nimel teist sõna, sel viisil luuakse tähendus, kujund, kirjeldus, võrdlus.

Eesti vanematel rahvalauludel ei ole läti rahvalauludele omast lakoonilisust, need on tihtipeale sajarealised ja pikemadki, seepärast pididki ammused esitajad kasutama keele kõlalisust: assonantse, alliteratsioone, epifoore, refrääne, kordusi jne, mis olid ühtaegu omalaadsed rütmiloomeelemendid. Sõnade kokkukõla nimel ohverdati tihtipeale mõtteloogika; paljude sõnaühendite esialgne tähendus on kadunud või muutunud, ent kõlaline sobivus on jäänud päranduseks otsekui ornament. Sõnatähenduste kokkukõla uurimine on justkui omamoodi keelearheoloogia – see nõuab vanade vormide tundmist. Olen eesti folkloristidelt pärinud, mida tähendab eesti vana rahvalaulu pealkiri „Riia rikkumine”. Enamjaolt arvatakse, et Riia hävitamisega pole sel pealkirjal mingit seost, tegemist on lihtsalt heakõlaga – see on eesti rahvalaulu poeetikast tulenev näide, kus alliteratsiooniga loodi nimetatud sõnaühend. Eesti rahvalauludes võib hulganisti leida taolisi tähendusloogika ja heakõla vahelisi mittevastavusi. See on regilauludes sünnitanud ülikummalisi paradokse, omalaadseid modernisme, näiteks Sibulasta tegin sillad või Ma laulan mere maaks jt.

Eesti vanema rahvalaulu üheks peamiseks loomepõhimõtteks on sajandite kestel kinnistunud vormelite (kindlaksmääratud sõnakombinatsioonide) kasutamine, mida tuleb ka tõlkimisel järgida. Seejuures ei tohi nimetatud vormeleid tõlkida täht-tähelt, ei tohi ka ühe keele rahvalaulude keele ja poeetika struktuuri asendada teise keele rahvalauludele omaste vormelitega. Sutsu vabama läti rahvalaulu traditsioonide interpreteerimisega olen loonud eesti rahvalaulu vormelite lätikeelsed vasted, nõndaviisi sünnib ettekujutus vastavast süsteemist. (Godiņš 2002: 7)

Läti rahvaluule vorm meenutab haiku struktuuri. Läti rahvalaul on neljarealine, keskel on tsesuur. Paus ei tohi kunagi poolitada sõna. Nii on kujunenud stilistika, kus sõna nagu iseenesest lülitub rütmisüsteemi. Sel moel tekib otsekui rahvalaulu vertikaalne läbilõige.

Kõigi rahvaste laulud tunnevad võrdlust, tegemist on õigupoolest inimest ning ümbritsevat maailma iseloomustava parallelismiga. Läti rahvalaul on lakooniliselt lüüriline, reflektiivselt aforistlik, temas puudub väljaarendatud süžee. Üheks läti rahvalaulu eritunnuseks on arhailisus. (Skujenieks 2003: 407–409)

Eesti vanema rahvalaulu spetsiifikast, poeetikast ja keelest lähtudes olengi üritanud läti rahvalaule eesti keelde ümber panna.

 

Kas to teica, kas redzēja,	Kesse ütles, kesse nägi,
Kā jūrā(i) miežus sēja.	Otra merre külvatie.
Tad jūrā(i) miežus sēja,	Otra merre külvatie,
Kad saulīte meita bija.	Siis kui päike neiu oli.
Pūti, pūti, vēja māte,	Puhu, puhu, Tuule ema,
Met jel mieru vakarā.	Ole vakka õhtu eeli.
Dažas labas dvēselītes	Head, hellad hingekesed
Uz ūdeņa līgojās.	Üle vee veel liikumas.
Labāk dziedu, nekā raudu,	Parem laulan, kui ma nutan,
Lai raud mana ļauna diena.	Nutku minu kuri päev.
Dod, Dieviņi, vieglu mūžu	Anna, Jumal, kerget elu
Ar dziesmiņu nodzīvot!	Lauldes mulle elada.
Igauniski strazdiņš dzied	Eesti keeles laulab kuldnokk,
Liela ceļa maliņā;	Maantee ääres valjusti.
Es gribēju mācīties	Tahan ise õppida
Igauniski runāties.	Eesti keeles rääkima.

 

„Kalevipoja” tõlkimise spetsiifika

2018. aasta novembris ilmus minu tõlkes „Kalevipoja” lätikeelne uusversioon (Godiņš 2018) – mahukas ja väga raske töö. Elīna Zālīte tõlkes 1929. aastal ilmunud „Kalevipoja” lätikeelne tõlge on paljuski vananenud, mittetäielik, vigaderohke. Zālīte tõlkis ilmselt enamjaolt saksa keelest, sestap pole järgitud eesti vanema rahvalaulu poeetilist eripära, samuti pole 1929. aasta väljaandes kommentaare ega muud vajalikku informatsiooni.

„Kalevipoja” lätikeelne uustõlge ilmus kommentaaridega; kui eepose autor F. R. Kreutzwald on kasutanud autentset vanemat eesti rahvalaulu või selle fragmente, siis olen kommentaariumisse lisanud konkreetse rahvalaulu täieliku lätikeelse tõlke. Tänu Eesti Kirjandusmuuseumile olen kogunud väga palju informatiivset materjali eepose loomispõhimõtete, erinevate redaktsioonide, eesti mütoloogia, rahvalaulu poeetika ja keele kohta.

„Kalevipoega” tõlkides olen rangelt järginud rütmi, et tohutut tekstimassiivi oleks võimalik korrastada, et seda oleks hõlpsam lugeda, et kogu teost oleks võimalik tajuda terviklikuna. Algtekstis on väga paljudes kohtades taganetud konsekventsest rütmikast, sest eesti vanema rahvalaulu skandeerimisel (retsiteerimisel) sobitatakse sõna rütmilise raamistikuga, seejuures muudetakse loogilisi rõhke, esineb isegi silpide lisamist. Räägitud/skandeeritud/loetud tekst muutub nõndaviisi ülimalt rütmiliseks. Nagu autentsegi rahvalaulu tõlkimisel, olen ka eepose lätindamisel pööranud suurt tähelepanu heakõlale. Nii olen kasutanud mitmeid vahendeid, et lätikeelne tekst annaks selgelt edasi eesti rahvalaulule omast põhimõtet – keele musikaalsust. Mõned näited:

 

Lehvi muiste mälestusi,	Plandiet, senie stāstījumi,
Kalevide kuulutusi	Kaleviešu klāstījumi,
Kalmu künkast kerkimaie,	Kapu kalnā pakāpdamies,
Udu-aurust paisumaie,	Miklā miglā miglodamies,
Hämarikust ärkamaie,	Sirmā stundā atmozdamies,
Kanarpikust kasvamaie,	Viršiem pāri paaugdamies,
Samblasoosta suitsemaie!	Sūnu dūnās dūmodamies!
Kussa varjud vaikusela,	Tur, kur slapstās senas ēnas,
Pikad piinad peitusela,	Slēpjas raizes, bēdu ēdas,
Kurnatused kaane alla	Zemzemē zem smaga vāka
Põrmu põues põõnutavad,	Gurdi gulšņā plikos pīšļos,
Uku hõlmas uinutavad,	Uku azotē snauž saldi,
Maarja rüpessa magavad.	Māras klēpī liekas miegā.
(Kreutzwald 1857: 4)	(Godiņš 2018: 19)
Tuule tuhing tuiskas vile	Brāzmas brāžas svilpodamas,
Laane ladvil laulemaie,	Biezā biežņā dziedādamas,
Piki puida puhumaie,	Lielos kokus lauzīdamas,
Mööda metsi mõuramaie;	Meža malā maurodamas;
Sundis suvel sõudevaida	Vasarās tām zarus cilāt,
Lehekesi lehvimaie,	Lapām liegi pretī pamāt,
Käskis kaske kahiseda,	Bērzam braši šalkt un šalkot,
Haava lehti argelikult	Baigās bailēs apsēm drebēt,
Varga küüsil vabiseda,	Zagļa nagos trīsās trīsēt.
Röövli kohkel kabiseda.	Laupītāja plestās ķetnās.
(Kreutzwald 1857: 6–8)	(Godiņš 2018: 19)

 

„Kalevipoja” keel

„Kalevipoja” tõlkimisel oli tükk tegemist Kreutzwaldi keelega. Mõned eesti folkloristid ja kirjandusteadlased on rõhutanud, et eepos on kirjutatud kehvas, vananenud, suisa sandistatud eesti keeles. Teised on olnud hoopiski teisel arvamusel ning on ülihoolikalt analüüsinud iga Kreutzwaldi loodud sõna. XIX sajandi esimese poole eesti keel, eriti kirjakeel, elas üle suuri muutusi. (Peegel 1961: 453–454) „Kalevipoeg” pandi kirja sel ajal, mil noorlätlane Juris Alunāns (1832–1864) polnud veel lagedale tulnud oma lennuka ütlemisega: „Neid rahvalaule tõlkides mõtlesin nõndaviisi: tahtsin näidata läti keele jõulisust ja toredust...” Nii ütles see luuletaja ja tõlkija oma 1856. aastal ilmunud raamatu „Dziesmiņas, latviešu valodai pārtulkotas” (e k „Laulukesed, läti keelde tõlgitud”) eessõnas – kuid eestlaste kui rahvuse enesetõestuse soov ja eneseteadvuse kasv edestas lätlasi.

„Kalevipoja” lätindamisel olen juhindunud Kreutzwaldist: 1) nimisõnadest olen moodustanud tegusõnu: näiteks dūre – dūrēt (’rusikas’ > rusikaga lööma), taka – takot (’rada’ > rada mööda kõndima), velve – velvēt (’(katuse) kumm’ > kummi tegema); 2) nagu Kreutzwaldki, olen palju kasutanud vanu kesksõnavorme (-dams, -dama, -damies, -damās); 3) teksti kõlaefekti saavutamiseks olen konkreetseid sõnu asendanud sünonüümidega: murdesõnade, regionalismide, arhaismide või rahvakeelsete sõnadega, mis näisid kõlaliselt sobivamana ning olid ühtaegu samatähenduslikud.

Sõnu kombineerides kasutasin tihti kontekstist tulenevat loogikat ja kujundlikkust (assotsiatiivne põhimõte). Eeposes on mitu korda mainitud: Soome tuuslar, tuuletarka. Otsisin sõnale tuuslar sobivat lätikeelset vastet, kasutasin sõna regionalismi bāslis, mis tähendab sama mis burvis (’nõid’, ’tuuslar’), kuid esineb harva. Eepose süžee kohaselt röövib tuuslar pettusega Kalevipoja ema, leseks jäänud Linda. Eestikeelse sõna tuuletark (’vēja gudrais’) asendasin sõnaga tuisupea (’vējagrābslis’), saades tähenduslikult täpsema, ent algtekstiga samavõrd heakõlalise värsirea – Somu bāslis, vējagrābslis (Soome tuuslar, tuuletarka).

 

Uuemate luuletajate luule tõlkimine

Võin öelda, et Artur Alliksaar on üks minu lemmikluuletajatest. Tema luuletuste läti keelde tõlkimiseks läks vaja põhjalikku arusaamist eesti keele instrumenteerimisvõtetest ja Alliksaare-aegse luuletaja hingelisest ilmatunnetusest, lisaks konkreetseid faktiteadmisi. Kõik minu tõlkeraamatud on olnud mulle otsekui järjekordseks ülikooliks, sest iga kord olen pidanud mitte ainult värsiridu tõlkima, vaid ka uurima ja puurima, et leida lõppude lõpuks neid õigeid sõnu õiges järjekorras: et mitte lõhkuda algallika originaalset kõlapilti, rütmi ja et leida õige viis, kuidas panna neid „minu keelde” – just „minu keele” vahendeid ja võimalusi kasutades. Võiks ju arvata, et Alliksaare luuletusi pole võimalik tõlkida, kuid sel juhul jääksid need läti lugejatel avastamata. Alliksaare lätikeelse tõlkevalimikuga on seotud üks minu kõige meeldivaimaid mälestusi. Istusin ühes Tartu kohvikus, kui mulle astus ligi üks inimene ning kostis, et keegi lätlane luges talle läti keeles ette tema isa Artur Alliksaare luuletusi minu tõlkes. Jaa, see kohvikus kohatud inimene oli Artur Alliksaare poeg ning tema sõnad olid mulle kõige kõrgemaks tunnustuseks.

Olen tõlkinud kaks Alliksaare luulevalimikku. Eelnevalt olin tõlkinud palju soome ja eesti vanu rahvalaule, seepärast suutsin läti lugejatele avada mitte ainult Alliksaare paradoksaalse mõttemaailma, vaid ka tema luuletuste spetsiifika – ikka tollesama keele musikaalsuse. Nii kõlab Artur Alliksaare luule läti keeles:

 

*

Mõnikord tuled sa tasa nagu tuul ja kuulad mu kummaliste

laulude kuminat.

Sind veetleb mu juttude jumi.

Ma ei tea, milline esiema esitas neid esmakordselt mu hälli ees.

Üheski ees ei ole ainult vilja, vaid ka lilli.

Teinekord toob su hooga voogav tooga väärikalt välja mu rõõmude ääred.

Siis sa tunnetad mu läheduse tähendust. [---] (Alliksaar 1997: 354)

*

Dažreiz tu atnāc klusi kā vējš un klausies manu dīvaino dziesmu dimdu.

Tevi valdzina manas runas duna.

Es nezinu, kāda vecāmāte man tās pirmoreiz dziedājusi pie šūpuļa.

Visam ir ne tikai augļi, bet arī ziedi.

Citreiz tu parādies plānas drānas togā no tāliem tālumiem manu prieku krastā.

Tad tu jūti mana tuvuma guvumu. [---] (Godiņš 2013a: 78)

 

Tualettide kontsert

Täna toimub kolossaalne kontsert.

Osavõtjaid on mitusada korda rohkem kui osi, mida võtta.

Algus ei välta enam kui hetke.

Avatakt on tava-akt.

Järgneb järk-järgult jäsenev närvide pinge.

See pole aga põrmugi ohtlik, sest ansambel sarnaneb ambulatooriumiga.

Klaveri kurgukatarr ei keela keda kõnelemast.

(Tal on palju keeli.)

Tromboonil on tromboos, aga ta ei tee sellest eraldi numbrit

ja jätkab jooksu teistega koos.

Oboe on omaks võtnud omapärase kiunumise moe.

Okariin on nagu okassiga ja teda kuulata on päris piin.

Metsasarv on unustanud, et ta pole metsas, ja kisendab kõigest kõrist.

Fagott on fagotsüütidest auklikuks näritud.

Flöödil on lööved, mis eritavad kahtlast fluidumit. [---] (Alliksaar 1997: 310)

 

Tualešu koncerts

Šodien notiks kolosāls koncerts.

Dalībnieku ir simtiem reižu vairāk nekā daļu, ko dalīt.

Sākums sāksies jau pēc īsa brīža.

Pirmā takts ir prīmā akts.

Šurpu turpu rukā trakā nervu spriedze.

Tā nemaz īsti nav bīstama, jo ansamblis līdzinās ambulancei.

Klavieru kakla katars kāri klāsta savu stāstu.

(Klavierēm ir pulka dzēlīgu mēļu.)

Trombonam ir tromboze, bet tas nemaz nesatraucas

un turpina traukties kopā ar citiem.

Oboja kā orators operē ar spilgtiem smilkstiem.

Okarīna ir kā dzēlīga dzeloņcūka, tās klausīšanās ir rūgta un grūta.

Mežrags ir aizmirsis, ka nav mežā un kliedz klaigā kaklā.

Fagots no fagocītiem ir caurumu caurumos.

Flautai ir izsitušies izsitumi, kas izdala šaubīgus fluīdus. [---]

(Godiņš 2013a: 88)

 

Ilmar Laabani luuletuste lätindamisel õnnestus mul veel enne autori surma temaga kirjavahetust pidada. Ta oli väga rõõmus, et olen ette võtnud tema luuletuste läti keelde tõlkimise, sest see oli tema emakeel – Laabani ema oli ju lätlanna, ja Ilmar oli vaid 13-aastane, kui ema suri... Mul on tänini alles Laabani kirjad, kus ta andis mulle nõu ja selgitusi oma luuletuste läti keelde tõlkimiseks. Rõõmu teeb seegi, et läti keelde tõlgitud Laabani luulevalimik on ka Läti noore põlvkonna luuletajaid mõjutanud.

Palju luuletusi olen tõlkinud tema raamatust „Ankruketi lõpp on laulu algus”, aga olen tõlkinud ka luuletusi ja aforisme tema omapärasest raamatust „Rroosi Selaviste” (läti nimekuju Rroza Selaviste), mis ilmus 1957. aastal Stockholmis.

*

Rroosi Selaviste on iseenda nimekaim nimekaim.

Rroza Selaviste ir pati savas vārdamāsas vārdamāsa.

 

*

Aga mamma, miks magma ei lähe magama?

Bet mammu, kam gan magma gulēt nemanās?

 

*

Rroosi Selaviste jahvatab kirju käsikiviga oma käsikirju.

Rroza Selaviste ar rokas dzirnām maļ rakstā savu rokrakstu.

 

*

Stiilne nafta on enam kui fantastiline.

Stilistiska nafta ir vairāk nekā fantastiska.

 

*

Kõik roomad roomavad Rooma.

Visi romieši romā uz Romu.

 

*

Okkaist ja kokaiinist küpsetab kokk Kain kokku oma koogi.

Koku un kokaīnu pavārs Kains lūko visu kopā klāt savā kūkā.

 

*

Gorillade koor laulab loori taga „Gloriat”.

Gorillu koris aiz gardīnes gaudo „Gloriju”.

 

*

Kümnehambuline dekadent.

Desmitzobains dekadents.

(Laaban 2004: 156–170 / Godiņš 2013b: 72–75)

 

Olen läti keelde tõlkinud mitte ainult neid eesti luuletajate teoseid, mida iseloomustab peaasjalikult nn keele musikaalsus, vaid ka nn klassikalises luulekeeles kirjutatud luuletusi. Kuulake, kuidas kõlavad läti keeles Juhan Liivi värsid:

 

Lauliku talveüksildus	Dziesminieka ziemas vientulība
Lumi tuiskab, mina laulan,	Sniegi sijā, un es dziedu,
laulan kurba laulukest,	dziedu skumju dziesmu es,
lumi keerleb tuulehoodest,	sniegi virpuļo no vēja,
minu süda valudest.	sāpes nāk no pasaules.
Lumi tuiskab, mina laulan,	Sniegi sijā, un es dziedu,
laulan kurba laulukest;	dziedu skumju dziesmu es,
lumi kogub aia ääre,	sniegi krāsies tālā malā,
valu minu südame.	sirds ar sāpēm pierietēs.
Lumi tuiskab, mina laulan,	Sniegi sijā, un es dziedu,
laulan kurba laulukest,	dziedu skumju dziesmu es,
laulan, kuni hauas kaetud	kamēr vēji manam kapam
olen jääst ja lumedest.	pāri ledu, sniegu nes.
(Liiv 1969: 50)
Sa tulid nagu päikene	Tu nāci tā kā saulīte
Sa tulid nagu päikene	Tu nāci tā kā saulīte
kui hommik tulid sa,	tu atnāci kā rīts,
sa tulid nagu päikene	tu nāci tā kā saulīte
ja ilm lõi särama.	viss apkārt gaismas tīts.
Sa tulid nagu päikene	Tu nāci tā kā saulīte,
ja paistsid südame,	man spīdēt dvēselē,
ja kadusid kui päikene	tu pazudi kā saulīte
öö musta hõlmasse!	nakts melnā azotē.
(Liiv 1969: 69)

 

Mainisin, et Jaan Kaplinski oli esimene eesti luuletaja, kelle luuletusi läti keelde tõlkisin. Läti keeles on ilmunud kaks mahukat Kaplinski luulevalimikku. Kaplinski on kirjutanud palju luuletusi vabavärsis, ent on ka üsna palju range kõla- ja rütmivormiga kirjutatud luulet. Üks näide:

 

*	*
Vaikivad maa ja marjad	Klusē zeme un ogas
leib suhkur ja sool	maize cukurs un sāls
vaikijaid on palju	klusētāji ir daudzi
ikka igal pool	visur klusums tāls
vaikivad pilved valged	klusē mākoņi baltie
taevasinagi	zilās debesīs
oota küllap varsti	gaidi gan klusēsi
vaikid sinagi	pats tu arī drīz
(Kaplinski 1984: 43)	(Godiņš 2014: 309)

 

Sama kehtib ka Hando Runneli luule kohta. Nii kõlab läti keeles tema tuntud luuletus „Punaste õhtute purpur”:

 

PUNASTE ÕHTUTE PURPUR,	SARKANO VAKARU PURPURS,
siniste lootuste lõng,	zilais cerību diegs,
kuulduks kui tasane kur-kur,	klusi ieskanas kur-kur,
hõljuks kui imiku hõng,	trausls kā zīdaiņa miegs,
magaja kurgu kur-kur,	krācot rīklē skan kur-kur,
hinge isekas hõng,	elpo dvēseles prieks,
pulsi pimestav purpur,	asins žilbinošs purpurs,
lootuste lõputa lõng.	bezgalīgs cerību diegs.
(Runnel 2008: 80)	(Godiņš 1998: 91)

 

Siinkohal pole võimalik põhjalikumalt käsitleda eesti lasteluule tõlkespetsiifikat. Läti keeles avaldatud Leelo Tungla lasteluulevalimik „Daudzpusīgais ronis” („Mitmekülgne hüljes”, 2012) pälvis kena vastukaja nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. Üks Leelo Tungla luuletus:

 

Lätikeelne jäätis	Latviešu valodas saldējums
Sulab lätikeelne jäätis	Viegli mēlei pieskaroties,
kergelt keele peal:	karlumps! ātri kārums izkūst mums!
Lätikeelne jäätis – näed siis! –	Latvieši ir lepni toties,
kõlab uhkelt: saldejums!	tiem ir vārdiņš: saldējums!
Ära jäätisega liiga	Kakls savelkas kā stīga,
tee, kui sul on gripp või mumps!	angīna vai gripa: bums!
Oled terve – sõida Riiga,	Esi vesels – brauc uz Rīgu,
hüüa uljalt: „Saldejums!”	braši saki: „Saldējums!”
Võlusõna kaunilt kõlab –	Mums ir skaistu vārdu pāri –
näiteks „liirum-laarum-lumps!”	„līrum-lārum, tīrum-lums!”
Läti laste võlusõnad –	Latviešiem ir burvju vārdi –
need on „Karums! Saldejums!”	tie ir: „Kārums!”, „Saldējums!”
(Tungal 2006: 85)	(Godiņš 2012: 67)

 

Hoopis teised reeglid kehtivad Contra, (:)kivisildniku, Veiko Märka irooniliste luuletuste tõlkimisel. Siin on oluline läti keelest üles leida vastavad sõnamängud ja ütlemised. Näiteks üks Contra luuletus:

 

***	***
hulludel päevadelt	trakajās dienās
ei ostnud midagi	neko nenopirku
lihtsalt hea oli tunda	vienkārši bija jauki just
higiseid kehasid	sasvīdušas miesas
tomatipastas	ar spageti
enese vastas	man pretī
(Contra 2012: 137)	(Godiņš 2009: 63)

 

Contral on tomatipastas / enese vastas, mina asendasin läti keelde tõlkides tomatipasta spagetiga: ar spageti / man pretī (’spagetiga / enese vastas’).

Ameerika luuletaja Robert Frost on öelnud: „Poetry is what gets lost in translation” („Luule on see, mis tõlkes kaotsi läheb”). Oma pikaajalise kogemuse pealt olen aru saanud, et luuletõlkija peab end keeles vabana tundma, ta peab olema loov, mitte mingil juhul algtekstist hüpnotiseeritud. Ainult siis on võimalik säilitada kõige olulisemat – luule tähenduslikku ja vormilist ühtsust, heakõlalisust jne.

Lõpetan ühe luuletusega, mille kirjutasin aastate eest eesti keeles ja mis käsitleb samuti tõlkimist:

 

***

Suits on kurb.

Ons suits tule kurbus?

Mille järgi igatseb tuli?

Mis tuli on?

 

Tõlgin tuld läti keelde.

Mul kodus on hea

tuha-läti

ja suitsu õigekeelsussõnaraamat.

(Godiņš 2000: 55)

 

Guntars Godiņš (snd 1958), luuletaja ja tõlkija, guntars.godins@inbox.lv

 

Guntars Godiņš (b. 1958), poet and translator, guntars.godins@inbox.lv

" ["contents_en"]=> string(2154) "

Keywords: translation, poetry, Estonian literature, Estonian, Latvian

 

The author shares his experience, spanning close to forty years, translating Estonian and Finnish poetry. In the process of translating, he has gained knowledge and developed his own system for dealing with ancient Estonian folksongs, the epic poem Kalevipoeg, as well as the poems by such authors as Ilmar Laaban, Artur Alliksaar, Andres Ehin, Juhan Liiv, Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Hasso Krull and others.

The highlights of the paper are as follows: the specifics of Estonian as compared to Latvian; the common and the distinctive (lack of grammatical gender and future, musical qualities of Estonian etc.); the specifics of the form and poetics of the old Estonian folksong (regivärss), representing the form, metrics, sound (alliteration, assonance) of Estonian in Latvian; the specifics of translating Kalevipoeg, its most important differences compared to the ancient Estonian folksongs (coining new word forms and words, translating the special language of Friedrich Reinhold Kreutzwald into modern Latvian); the peculiarities of Ilmar Laaban’s poetics and wordplays in his book of surrealist poetry Rroosi Selaviste as translated into Latvian; expressing the musical nature, thought and feeling in Artur Alliksaar’s poetic language; translating the classical Estonian poems (metre, rhythm, rhymes, intonation) by Juhan Liiv, Hando Runnel, Jaan Kaplinski and others; the possibilities and principles of translating the wordplays of Contra, (:)kivisildnik, Veiko Märka and others.

The author brings many examples from Estonian and Latvian to illustrate his conclusions. The author emphasizes that in addition to representing the form, rhythmical structure and intonation, equally important is the ability of the translator to improvise, to feel free in his/her language and poetics, for this is the only way to lose less in translation.

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#250 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:01:40" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(3587) "

A l l i k s a a r, Artur 1997. Päikesepillaja. Tartu: Ilmamaa.

C o n t r a 2012. Urvaplaaster. Tallinn: Ilmapress.

Eesti rahvalaulud I. Antoloogia. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1969.

G o d i ņ š, Guntars 1985. Tas nepasacītais. Rīga: Liesma.

G o d i ņ š, Guntars (tlk) 1993. Kanteletara. Somu tautas senās dziesmas un balādes. Eliass Lēnrots. Rīga: Nordik.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 1998. Hando Runnels. Sarkano vakaru purpurs. Rīga: Minerva.

G o d i ņ š, Guntars 2000. Öö päike. Tallinn: Huma.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2002. Igauņu tautasdziesmas. Ozols auga debesīs. Rīga: Nordik.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2009. Contra. Kaunis gorjačij igaunis. Rīga: Jāņa Rozes apgāds.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2012. Lēlo Tungala. Daudzpusīgais ronis. Rīga: Liels un mazs.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2013a. Arturs Alliksārs. Dzeja. Rīga: Mansards.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2013b. Ilmars Lābans. Putnu mistiskais mugurkauls. Rīga : Neputns.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2014. Jāns Kaplinskis. Balts papīrs un laiks. Rīga: Mansards.

G o d i ņ š, Guntars (tlk) 2018. Frīdrihs Reinholds Kreicvalds. Kalevdēls. Igauņu tautas eposs. Rīga: Neputns.

K a p l i n s k i, Jaan 1984. Tule tagasi helmemänd. Tallinn: Eesti Raamat.

[K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold] 1857. Kalewipoeg. Eine Estnische Sage. Verdeutscht

von Carl Reinthal. Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Vierter B B a n d, Erstes Heft. Dorpat: Heinrich Laakmann. http:// krzwlive.kirmus.ee/et/kalevipoeg/tekstiversioon?book_id=16 (23. I 2019).

L a a b a n, Ilmar 2004. Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost Jaan Malin ja Ain Kaalep. Tartu: Ilmamaa.

L a u g a s t e, Eduard 1977. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus.

L i i v, Juhan 1969. Väike luuleraamat. Koost August Sang. Tallinn: Eesti Raamat.

P e e g e l, Juhan 1961. Lingvistiline pilk „Kalevipojale”. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 453–457.

P e e g e l, Juhan 1982–1989. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. 1.–4. Tallinn: Eesti Raamat.

P õ l d m ä e, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

R u n n e l, Hando 2008 [1982]. Punaste õhtute purpur. Tartu: Ilmamaa.

S k u j e n i e k s, Knuts 2003. Daži ceļrāži latviešu tautasdziesmu ceļos. Raksti. Rīga: Nordik.

T u n g a l, Leelo 2006. Lätikeelne jäätis ja teisi luuletusi. Tallinn: Tuum.

Z ā l ī t e, Elīna (tlk) 1929. Kalevipoegs. Igaunu tautas eps. Frīdrihs Reinholds Kreicvalds. Rīga: Izglītības ministrijas izdevums.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#358 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#359 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#251 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1133) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(21) "Cornelius Hasselblatt" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(18) "C.HASSELBLATT_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(27) "Eesti kirjandusest Euroopas" ["title_en"]=> string(49) "On the reception of Estonian literature in Europe" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(27103) "

Euroopas teatavasti kirjutatakse ja loetakse kirjandust mitmes keeles. Samas loetakse ühes kirjakultuuris enamasti ainult ühes keeles, olgugi et siin on teatud erandid. Igas kultuuris on väike grupp intellektuaale, kes loeb ka teises keeles või koguni teistes keeltes. Samuti kasvab koos globaliseerumisega nende arv, kes loevad lisaks oma emakeelele ka ainsas globaalses keeles, see tähendab inglise keeles, kuigi olenevalt poliitilisest olukorrast on olemas ka teisi kombinatsioone. Näiteks loeti nõukogude ajal Eestis võrdlemisi palju soome keeles, kuna see oli suhteliselt hõlpus õppida ning soome keeles oli lihtsalt kättesaadav palju rohkem maailmakirjandust kui eesti keeles. Ning seda teatavasti mitte ainult sellepärast, et soome keeleala on viis korda suurem, vaid puuduva tsensuuri tõttu. Seda kõike teades ning silmas pidades jään aga oma väite juurde: enamasti loetakse ainult ühes keeles.

Ühes keeles lugemine muidugi ei tähenda, et lugejad lähtuksid rahvus­kirjanduse kontseptsioonist. Kes tahab midagi lugeda, vaatab raamatupoes, raamatukogus või oma tutta­vate juures ringi, loeb ajakirjandust või saab kuskilt asotsiaalsest meediast viiteid – iga­sugused kanalid ja võimalused on mõeldavad. Sealjuures pole valiku tegemisel üldiselt esma­tähtis, mis keeles teos algupäraselt on kirjutatud. Vaadatakse raamatu peal­kirja ja võib-olla autorit, samuti kaaneteksti, ning otsustatakse seejärel, kas võtta või mitte. Nii mõnigi kord me ei teagi midagi oma emakeeles lugedes, kus autor selle välja mõtles ning mis keeles see on algselt kirja pandud. Üldiselt vaadatakse konkreetse huviobjekti tege­likku keelt, mitte algupärandit või päritolu.

Nii tuleb mängu uus tegur: tõlge, tõlkimine, tõlkijad. Sedakaudu mitmekesistub kirjanduse retseptsioon, sest tõlke väljaandmisega ei kasva ainult kulud, vaid lisanduvad ka iga­sugused uued kanalid, valiku- ja hindamisprotsessid. Sellepärast sõltub ühe kirjanduse vastu­võtt, antud juhul niisiis eesti kirjanduse vastuvõtt, mingil maal alati eri tegu­ritest.

Üks näide: kui pakkusin 1985. aastal – kohe pärast ilmumist Eestis – Viivi Luige „Seits­mendat rahukevadet” vaimustatult mitmele saksa kirjastajale, oli reaktsioon üpris ebalev, tagasi­hoidlik ja koguni tõrjuv. „Sõjajärgseid lapse­põlvejutte on meil ka saksa kirjanduses piisa­valt palju, mida erilist või missugust lisaväärtust see siis tooks?” – umbes selline oli tavaline vastus. Muidugi oli keelduvate vastuste üks põhjuseid asjaolu, et mina olin tol ajal tund­matu tudeng. Me ju teame, kuidas kirjandusväli toimib. Aga ikkagi, see polnud kõik. 1985. aasta kevadel, kui need äraütlemised sain, oli Eesti lihtsalt Lääne-Saksa­maal liiga tund­matu. Mihhail Gorbatšov oli alles kaks kuud pukis olnud ning traditsiooniliselt ainult suurte keelte ja kultuuride poole vaatav Saksamaa pidi harjuma mõttega, et Nõukogude Liit on peale Vene­maa veel midagi. Ja et sel millelgi on isegi oma kultuur ja kirjandus. Teis­tes ning väiksemates kultuurides oli asi teistmoodi. „Seitsmes rahukevad” ilmus soome keeles 1986. aastal, rootsi ja norra keeles 1988. aastal. Saksamaal üllitati raamat alles 1991. aastal – kuigi see aastaarv on eksitav. Otsus, et raamat tõlgitakse, oli tehtud juba 1987. aasta lõpus, ainult eri põhjustel läks veel neli aastat selle teostumiseni (vt Hasselblatt 2011: 342–343). Aga tähtis on, et nende kahe aasta jooksul – minu esimeste pakkumiste ning hoopis teise kirjastuse lõpliku vastuvõtmise vahel – oli nii mõndagi juhtunud, näiteks oli alanud fosforiidisõda. Sellega jõudis Eesti olemasolu ka läänemaailma teadvusse. Ning kirjas­tajate teadvusse. Ja alles siis hakkavad tõlked sündima.

Niisiis peab rõhutama, et heast kirjandusest kui sellisest veel ei piisa. Ka selle hea kirjanduse potentsiaalse vastuvõtumaa või -keele kultuuriline ümbrus peab olema ette valmistatud. Ja siin on eesti kirjanduse puhul lihtsalt hiigelsuured erinevused Soome ning näiteks Prantsusmaa või Hispaania vahel. See peaks selge olema.

Aga see pole veel kõik. Lisaks heale kirjandusele peab olema veel midagi, ning keegi ei oska täpselt öelda, mis see „veel miski” võiks olla. See on ebaõiglane, aga nii ta on: kui tahad tõlgituna vallutada mingit teist kultuuri, pead olema eriti silmapaistev. Lugu on pisut nagu soolise võrdõiguslikkusega meeste domineeritud maailmas: kui naine tahab kuskile välja jõuda, siis ei pea ta olema ainult sama hea kui mehed, vaid veel pisut parem, ning muide seegi ei aita alati. Pole midagi parata, maailm on karm ja ebaõiglane.

Sellepärast kaalun pärast mingi eesti kirjanduse uudisteose läbilugemist sageli: jah, kena, tore, ilus romaan. Kena, et ta eesti ajakirjanduses positiivsed arvustused sai. Huvitav teema, hea keelekasutus, põnevgi. Aga millise argumentatsiooniga pakuksin ma seda mõnele välis­kirjastajale, et ta oleks tõlkest huvitatud? Seda võiks nimetada tõlkija moonutatud luge­miseks. Tõlkija ei naudi enam kirjandust kui sellist, vaid peab nauditavust ja nauditavuse põhju­seid kogu aeg analüüsima. Ta on kogu aeg otsimas seda mainitud „veel midagit”. Ta küsib pidevalt: kuidas välismaal üldse tähelepanu äratada? Kuidas end kuuldavaks teha? Kui eksootiline tohib olla? Sest eksootika ju äratab ikka tähelepanu. Aga teisest küljest: kui normaalne peab olema? Sest liigne eksootika võib ju lugejaid, kõigepealt aga muidugi kirjas­tajaid eemale peletada.

Nõnda vaadatuna on eesti kirjanduse Euroopasse toomine üks igavene köietants – aga köietantsuga on eesti kirjandusel ju omad head kogemused. Meenutagem ainult Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel” avastseeni või üldse eesti kirjanikke Nõukogude ajal!

Järgnevas katsun seda köietantsu pisut lähemalt vaadata nelja juhtumi alusel. Nende tekstide ainus ühiselement on see, et nad pärinevad eesti kirjandusest. Ja muidugi veel, et kõik autorid ja peaaegu kõik tekstid algavad k-tähega (mis pole eriti üllatav, kui silmas pidada, et üleüldse üks kuuendik eesti sõnadest selle kaashäälikuga algab). Niisiis: Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, Krossi „Keisri hull”, Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” ning Kangro „Klaaslaps”.

Küsiksin niisiis, kuidas nendes teostes on lood eksootikaga, või teiste sõnadega: kas neil on see „veel miski”, ning kui jah, milles see seisneb?

 

Kreutzwaldi „Kalevipoeg”

F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg” on loomulikult erijuhtum, ning mitte ainult sellepärast, et ta seisab teatavasti enam-vähem eesti moodsa kirjanduse alguses. Eriliseks ning pisut erandlikuks teeb ta asjaolu, et algu­pärand, see tähendab esimene väljaanne ajavahemikus 1857–1861, oli vähemalt osaliselt juba saksa keeles. Nagu teada, olid olud XIX sajandi keskpaigas Eestis sellised, et saksa- ja eesti­keelse teksti kõrvuti trükkimine oli kõige soodsam. Kas see oli nüüd trikk tsensuuri üle­kaval­da­miseks või teisiti põhjendatav, jätame praegu kõrvale, igatahes teame Kreutzwaldi kirja­vahetusest, et aastal 1854 oli ta veel kõvasti saksakeelse paralleelteksti vastu (vt Hasselblatt 2016a: 32–33). Aga olgu kuidas tahes, fakt on, et „Kalevipoja” esmailmumisega saigi kohe kättesaadavaks saksakeelne tekst.

See pole mitte ainult otsustavalt hõlbustanud teose retseptsiooni väljaspool Eestit, vaid ka Ees­tis endas. Sest siin polnud ju „Kalevipoja” ilmumise ajal mingit pinda sellise teose vastu­võtuks. Keegi ei jaksanud osta kallist kolm ja pool rubla maksnud teost, selle läbi­lugemisest rääkimata. Kuid välismaal pandi teost tähele. Mida omakorda pandi kodumaal tähele. „Kalevipoja” tõeline lugemine algas alles põlvkond hiljem, 1880. aastatel.

Meid aga huvitab nüüd, miks Vene keisririigi ääremaal trükitud teos üldse äratas tähele­panu Saksamaal. Millega? Ning just siin tuleb mängu eksootika, tundmatu, mis hälbib tuttavatelt radadelt ning toob sisse midagi uut. Selleks on muidugi vaja uudishimulikku ning ärgast põlvkonda vastuvõtval poolel, aga selline oli Herderi, romantismi ja tärkava võrdleva keele­teaduse taga­järjel Kesk-Euroopas XIX sajandil täitsa olemas, eriti Saksamaal. Kõige parem näide on siin Jacob Grimm, kes on koos oma vennaga koostatud muinas­jutu­kogumike tõttu surematu. Samuti on ta võrdleva keeleteaduse ajaloolise metoodika ja germanistika viljeleja või koguni alusepanija. Sellisena oli ta kontaktis kogu ülejäänud teadusliku maa­ilmaga ning tellis endale iga­suguseid ajakirjandusväljaandeid – näiteks ka Rosenplänteri „Bei­träged” ja Õpetatud Eesti Seltsi toimetised. Need leiduvad Grimmide raamatukogus (Denecke, Teitge 1989). Kuidas nad sinna sattusid, on iseküsimus, aga peame silmas pidama, et ülemöödunud sajandil polnud igas kolkas oma ülikooli koos tuhandete publikatsioonidega. Maailm oli veel suhteliselt hoomatav ning Tartu ülikooli olemasolust oldi teadlik ka Berliinis, Göttingenis või mujalgi. Nii pole väga imestamisväärne, et Grimm sai teada eesti keele ning sellega seonduva kultuuri olemasolust ning publitseeris oma mahukas monograafias „Reinhart Fuchs” (1834, üle 700 lehekülje) omaette peatüki eesti rebase­­juttudest, mis ta Rosenplänteri „Beiträge” kaheksandast vihikust oli noppinud. Nagu ta kirjutab: „Alles neil päevil sattus mulle Rosenplänteri „Beiträge” kaheksandas vihikus, Pärnu 1817, lk 120–142, ette üks veet­lev rida eesti loomavalme, millest kõige tähtsamad käesolevasse monograafiasse kuulu­vad.” Veel huvitavam on aga, kuidas ta jätkab: „[---] kuna neile polnud tõlget lisatud, palun vaban­dada minu vahendamist mulle võõrast keelest.” (Grimm 1834: CCLXXXIII–CCLXXXIV) See polnud muud kui viisakas captatio benevolentiae, sest nagu võrdlusest origi­naaliga selgub, oskas Jacob Grimm suhteliselt hästi eesti keelt. (Pisemaid vigu on tähele pannud Päss 1933.) Vähemalt oskas ta Hupeli sõnaraamatu abil – ka see leidus tema raamatu­kogus – muinasjutu laadis teksti eesti keelest oma emakeelde tõlkida.

Miks ta seda tegi ja mida ta sealt leida lootis, selgus kümme aastat hiljem, kui ta oma „Kalevala”-vaimustuses (vt Kunze 1952) tunnistas, et „soome keelt võib üldiselt vaadelda kui üht maailma kaunimatest ja loogilisematest keeltest” (Grimm 1865 [1845]: 82). Tema kuulus „Kalevala”-essee mõjutas isegi selle autorit ennast, sest teatavasti arvestas Lönnrot „Kalevala” teist trükki ette valmistades Grimmi kommentaaridega (Kaukonen 1963).

„Kalevala” oli oma ilmumise ajal, niisiis 1835. aastal, „juba seetõttu läbinisti ligitõmbav, et ta pakub just meile, lääneeuroopa lugejaile, midagi pea täiesti uut ja tungib nagu värske tervendav tuuleõhupuhang ammutuntu ja igapäevase pisut läppunud atmosfääri” (Schott 1841: 455). Seda kirjutas Grimmi kolleeg Berliini ülikoolis, saksa orientalist, sinoloog ja ida­keelte uurija Wilhelm Schott 1841. aastal. Ning see seletab tegelikult kõik. Ta oli lumma­tud eksootikast, talle meeldis mitteigapäevane ning ta tahtis lugejaskonnale sisendada, et nii­suguste asjadega tegelemine võiks olla kasulik ja hingekosutav. See oli Schotti esimene sõna­võtt eesti kultuuri alal, aga aja­vahemikus 1841–1880 avaldas ta saksa keeles üle 50 artikli eesti folkloorist ja kirjandusest (vt Hasselblatt 2014). Ta tegi seda niisiis ajal, kui „Kalevi­poja” retseptsioon Eestis alles tasapisi hakkas pead tõstma. Schott kirjutas juba 1855. aastal, et varsti ilmub Eestis üks „Kalevipoja”-nimeline eepos, sest Õpetatud Eesti Seltsi toime­tiste kolmanda köite esimeses vihikus oli ju eelteade sellest antud (Schott 1855). Ning kui vihik „Kalevipoja” esimeste lugudega oli välja tulnud, avaldas Schott otsemaid tolle­aeg­ses kolm korda nädalas ilmuvas kirjandus­lehes nimega Magazin für die Literatur des Auslandes juubeldava vastukaja, mis paigutati isegi ajalehe esimesele leheküljele – nii et 24. septembril 1857 loevad saksakeelsed haritlased kõige esmalt „Kalevipojast”. Vaimustus uue avastuse üle on endine, st sama mis kuusteist aastat varem, kui Schott kirjutas värskest tuule­õhupuhangust. Nüüd kirjutab ta nõnda: „Eesti rahva muistendid on õilsate, aga leina­looriga ümbritsetud piltide galerii. Nende põhitoon on raskemeelne [---], kuid mitte põrmugi jõuetu igatsus kaotatud, õnneliku iseseisvuse järele. [---] Pärast seda, kui need fantaasialoome kaunid viljad on paljude sajandite vältel kiratsenud vaeste pärisorjade keskel Peip­si järve ümbruses, astuvad nad nüüd lõpuks otsekui käsikäes naabermaa Soome hõimlaslike vaimu­õitega suure euroopaliku ilma näitelavale, tuues ehk omaltki poolt kaasa värskendava tuule­hoo meie kaasaja läppunud ning umbsesse atmosfääri.” (Schott 1857)

See on lihtne ja selge vastus meie küsimusele. Eesti folkloristika sisaldas XIX sajandil vaja­likku portsu eksootikat, mis soodustas tema vastuvõttu välismaal.

 

Jaan Krossi „Keisri hull”

Tuleme teise juhtumi, Jaan Krossi „Keisri hullu” juurde. See on vist eesti kirjanduse tõlgi­tuim teos, mille algupärand avaldati 1978. aastal, sügaval stagna­ajal. Selle romaani esimene tõlge ilmus – sugugi mitte üllatavalt – soome keeles, 1982. aastal. Võrdlemisi ruttu pärast seda kaaluti ühe soome-saksa koostööprojekti raames, mis tegeles pisut ka eesti kirjandusega, kas anda saksa keeles välja „Keisri hull”. See on juba iseenesest huvitav fakt: algatus tuli Soomes elavatelt sakslastelt, kes loomulikult teadsid, et selline maa nagu Eesti on olemas. Saksamaal oli see teadmine palju vähem levinud. Aga tookord otsustati siiski vana, turvalise ja tuntu kasuks, st võeti üks tekst, mis oli juba saksa keeles ilmunud, nimelt Ida-Saksamaal, kus Krossi saksakeelne ­­debüüt raamatu „Neli monoloogi Püha Jüri asjus” tõlkega oli toimunud 1974. aastal. „Keisri hullu” tõlke hankimisest loobuti, see oli 1983. aastal veel liiga tundmatu pind (Hasselblatt 2016b: 84). Selle tõlge ilmus alles 1988. aastal Ida-Saksamaal. Ka siin näeme, nagu algul mainitud Viivi Luige „Seitsmenda rahu­kevade” puhul, et teised keeled olid ees: 1982 soome, 1983 rootsi ja ungari, 1984 vene ja bulgaaria, 1985 tšehhi ja slovaki, 1986 norra keel. Läänes oli see ilmselt veel kahtlane värk, nagu tõestab ka prantsuskeelse väljaande tekke­lugu. Selle tõlkija Jean-Luc Moreau oli samuti soomekeelse versiooni läbi lugenud ning vaimustusse sattunud, nii et ta küsis kohe Krossi käest, kas teost tohiks tõlkida. Aga Moreau ei leidnud Prantsusmaal kirjastajat ning asi jäi toppama. Alles 1988. aastal värskelt Poolas ilmunud poolakeelse tõlkega (Veiper 1990) õnnestus tal ühele Prantsusmaa kirjastajale auk pähe rääkida, nii et prantsuskeelne „Keisri hull” ilmus 1989. aastal. See on, muide, huvitav kõrval­fakt ning näitab, kuidas tõlked üksteist mõjutavad või, teisiti öeldes, uusi tõlkeid sünnitavad. Prantsuse-poola kultuuri­kontakt on sajandeid vana ning põhjendatav eelkõige sama vaenlasega, Saksamaaga. Kui Vene tsaar rõhus poola ülestõusjaid, põgenesid nood Pariisi, mitte Berliini. Nii saabus ka XX sajandi lõpus „Keisri hull” Poola kaudu Prantsusmaale.

See oli aeg, mil isegi Pariisis ja Berliinis oli tähele pandud, et Eesti on olemas. Ning et seal osatakse ka kirjutada. See on eeldus – mitte rohkemat. Nüüd oli vaja leida sobiv teos. Ning siin osutus Jaan Kross väga õnnelikuks kandidaadiks: autor oma kodumaal juba küllaltki tuttav või isegi kuulus, teemal kindel põhi, sest ajalooline proosa on selles mõttes turvaline kaup, et kindel lugejaskond on olemas, pealegi kui tegemist on suure Venemaaga, millest ju igaüks kuulnud on. „Keisri hulluga” asi nii oli, sest kes muu see keiser siis oli kui venelane? Ajaloolisele taustale lisandus veel hulk teisi tõsiseid, üldiseid ja filosoofilisi probleeme, nagu vabadus, lojaalsus, tõde jne. Ühesõnaga, see oli segu, millest ka lääne kirjastajad ei saanud ära öelda. (Krossi retseptsiooni kohta Saksamaal vt ka Hasselblatt 2016c.)

 

Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”

Kolmandaks näiteks olgu Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” – kodumaal muljet­avaldav bestseller, aga välismaal? Kuidas edasi anda eesti folkloori täis tuubitud, fantaasiasugemetega romaani teistele rahvastele, kel pole aimugi eesti metsadest, ussisõnadest ega Põhja Konnast? Rääkimata Eesti ajaloost oma rüütlite, munkade ja tuuletarkadega. See paistab päris võimatu olevat, teos tuleb joonealuste märkustega varustada, et inimesed vähegi aru saaksid. Aga võta näpust, kümme aastat hiljem on romaan ilmunud kümnes keeles. Kuidas see õnnestus?

Kõigepealt tuleb muidugi viidata asjaolule, et ajad on tublisti muutunud ja 2007. aastal ilmunud „Ussisõnad” asuvad teises ümbruses kui XIX sajandi Kreutzwald või nõu­kogu­de­aegne Kross. XXI sajandil on eestlased ise palju nähtavamaks muutunud, kuna nad lihtsalt reisivad palju. Ja reisidel on neil tihti mõni raamat kaenla all, nii et eksport toimub üsna loomu­likul viisil. Seda illustreerib kas või anekdoot, mida lugesin seitse aastat tagasi aja­kirjast Looming ning mille alla oli trükitud: „Tõesti sündinud lugu”. Lugu, mida Ott Heina­puu edastab, on selline: „Läinud seltskond eesti turiste pakettreisiga Egiptusesse. Astuvad seal poodi sisse, yhel on kaasas Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” köide. Egiptlasest poe­pidaja vaatab ja saab kohe aru: „Oi, teil on see sinine raamat – te olete eestlased. See sinine raamat on ju teie pyhakiri?”” (Heinapuu 2011: 419)

Pühakiri pühakirjaks, kuid igal juhul on raamatu levik kodumaal üks oluline tegur. Samuti auhinnad ning positiivne vastuvõtt. Kuid see pole veel kaugeltki kõik, nagu teame. Ühtlasi pole ühe teose teekonda maailma võimalik ette näha ning see ei kulge sama teed pidi. „Ussisõnade” puhul oli algus aeglane ja konarlik. Esimesed tõlked ilmusid neli aastat hiljem, aastal 2011, läti ja tšehhi keeles. See on tegelikult huvitav valik, sest silma torkab, et soom­la­sed polnud seekord esimesed. Veel huvitavam: romaan pole siiamaani soome keelde tõlgitud! Siin võib üks põhjus olla, et temaatika pole piisavalt eksootiline, pigem juba tuttav. Ka „Kalevi­poeg” on alles hiljuti täielikult soome keelde tõlgitud (Kettunen 2005), varem oli olemas ainult osaline tõlge (Winter 1957), sest asjast huvitatud püüdsid ilmselt originaaliga tutvuda.

„Ussisõnade” võidukäik algas seekord Prantsusmaalt, kus tõlge ilmus peaaegu juhuslikult: tõlkijale oli teos meeldinud ning ta tõlkis esialgu sahtlisse, leides pärast siiski väikse kirjastuse (Tamm 2013: 596–597). Aga siis, jaanuaris 2013. aastal, läks lahti: raamat sattus õigetesse kätesse, nimelt Prantsusmaa kõige suurema ajalehe kultuurilisa toimetaja kätte, tänu kellele ilmus üks väga kiitev arvustus. Prantslaste meelest oli romaan kõrge fantaasia­lennuga, kiideti selle huumorit ja irooniat, aga ühtlasi olnuvat see ka üks parimaid kaasaegseid romaane üksildusest (Tamm 2013: 596–597). Kõik järgnev on muinasjutuline: Kivirähk sai Prantsus­maal järgmisel aastal tähtsa kirjandusauhinna ning raamatut müüdi poolteise aasta jooksul umbes 13 000 tükki (Mellik 2014), mis on Prantsus­maal ühe tõlkeraamatu kohta tohutult palju.

Siis ärkasid teised maad. Venemaal avaldati tõlge järgmisel aastal, aastal 2015 ilmus „Ussisõnad” neljas keeles: inglise, hollandi, taani ja ungari keeles. Kaks aastat hiljem järg­nesid saksa ja hispaania keel, ning arvatavasti pole võidukäik veel lõppenud.

Huvitav on siinjuures, et võidukäik ühel maal ei tähenda veel menu teisel. Jälle ujuvad pinnale erinevad tegurid. Saksamaal ostis selle romaani tõlkimiseks õigused väga suur ja auväärne kirjastus, mis tegelikult on suur eelis tähelepanu saavutamisel. Siis aga pani see kirjas­tus Kivirähki ühte fantaasia-nimelisse sarja, mis tähendas väljasorteerimist nn tava­kirjan­dusest – mis iganes see olla võiks. Lugejaskonnana kujutati ette mitte kõiki kultuuri­inimesi, mis nn kõrgkirjanduse puhul ju loogiline oleks, vaid teatud segmenti, antud juhul fantaasiasõpru, kes loevad näiteks ka J. R. R. Tolkieni. Ning see tähendab võimaliku lugejaskonna ning ostjaskonna kitsendamist – aga ka arvustajate mõjutamist. Pole välistatud, et suurte ajalehtede toimetused ei vaata sinna­poolegi, kui nad kaaluvad, mida iganädalasest hiigla­saagist raamatu­turul võiks seekord arvustada või esile tõsta. Ja nõnda on raamatu saatus otsustatud. Autoril on vale märk küljes – „ega ma mingeid fantaasialugusid küll ei loe” – ja tema läbilöök on takistatud. Ma ei ole kindel, kas see Saksa­maal nõnda toimus, sest aeg selleks on veel liiga varajane, aga esialgsed müügi­numbrid pole eriti kõrged. Kuid karta on, et nii läheb.

 

Maarja Kangro „Klaaslaps”

Neljandaks ja viimaseks tulen eriti tänapäevase kirjanduse – ning ühtlasi isiklike kogemuste – juurde: Maarja Kangro 2016. aastal ilmunud „Klaaslaps”. Ka siin on tegemist hinnatud tänapäeva kirjanikuga, pealegi mitme­külgse ­kirjanikuga, kes kirjutab nii luulet kui ka proosat. Kõnealune teos on kodumaal menukas, selle läbimüük on minu andmetel (mis pärinevad autorilt) päris hea ja üle keskmise, ning – mis on tegelikult üllatav – teose vastu­võtt on väga hea ja positiivne. Miks see üllatav on? Eks sellepärast, et raamat pole „ilus” ses mõttes, et seal juhtuks palju ilusaid asju ilusate inimestega. See raamat on toores ja jõhker ja kole ja kurb, sest ta räägib – muuhulgas – sündimata lapse kaotamisest ja sellega seon­du­va­test valudest. Või täpsemalt: lapse kaotamisest enneaegse, teadlikult esilekutsutud sünnituse kaudu, kuna lapsel oli arenguhäire, mis oleks talle arvatavasti ainult suhteliselt lühikese elu võimaldanud. Ilusaks teeb raamatu selle autori rikas keel ning loomulikult ka üldised eetilised ja filosoofilised kaalutlused.

Aga kuidas on lood eksootika või muude huvipakkuvate asjadega? Autor ise on ühes intervjuus nimetanud oma romaani dokumentaalfiktsiooniks (Kirss 2017: 13), ning nüüd võib küsida, miks välismaal peaks sellisest asjast huvitatud oldama. Kus on siin see eriline, mida vajatakse? Kas pole nii, et pidevalt sünnitatakse ja nurisünnitatakse kogu maailmas? Ega see Eestis ju väga teistmoodi ei toimu kui mujal läänemaailmas. Kas pole endal varnast midagi võtta, miks eesti keelest tõlkida ja importida? Umbes nii, ütlen ausalt, mõtlesin ka mina, kui olin „Klaaslapse” läbi lugenud. Teos oli muljetavaldav, lugesin seda huvi ja isegi mõnuga, kuigi juttu on karmidest asjadest ja kogemustest. Ning pärast – see oli umbes kaks aastat tagasi – kirjutasin autorile, teda ühtlasi õnnitledes ning tänades, et oleksin kohe nõus raamatut tõlkima. Kuid oma sisimas mõtlesin, et vaevalt keegi Saksamaal seda tahab.

Läks teisiti. Aasta pärast oli „Klaaslaps” saksa keeles olemas ning 2018. aasta oktoobris ilmus see raamatuna. Miks kirjastaja, üks väike Zürichi kirjastus, selle kasuks otsustas? Vastus on suhteliselt lihtne ning selgitab ühtlasi, miks tõlkijatest ja pakkujatest sõltub ainult väike osa. Nemad nimelt ei pruugi teada kõike, mida teab mõni teine, antud juhul niisiis kirjastaja. Viimane ütles lihtsalt, et selliseid tekste on maailmakirjanduses väga vähe. Selliseid saatusi on tohutult palju, aga keegi ei taha, julge ega oska sellest kirjutada. Sedasama ütleb muide ka autor ise juba mainitud intervjuus (Kirss 2017: 10). Teema on tabu, seda kogenud naised on pea­aegu et häbimärgistatud. Ning kui siis tuleb keegi Eestist ja kirjeldab seda osavalt – loomu­­li­kult võtame asja kohe tõlkida. Teiste sõnadega: siingi on teatud mõttes eksootika olemas, ning see osutus piisavaks.

Nõnda on tõepoolest kõigis raamatutes, mis raiuvad endale tee Euroopasse, midagi erilist, meil tuleb see ainult üles leida. Meie – see ei ole ainult tõlkijad, vaid ka toimetajad, vahendajad, ajakirjanikud, kirjastajad, reisijad, tegelikult meie kõik. Ja muidugi kirjutajad, kirjanikud. Kuni eesti kirjanikud kirjutavad, kirjutavad nad end ka Euroopasse, see on väljas­pool kahtlust.

 

Cornelius Hasselblatt (snd 1960), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige (Kohtu 6, 10130 Tallinn), cornelius@hasselblatt.com

 

 

" ["contents_en"]=> string(1210) "

Keywords: translations, foreign reception, Estonian literature, Kalevipoeg, ­Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jaan Kross, Andrus Kivirähk, Maarja Kangro

 

The article investigates the foreign reception of Estonian literature and concentrates on why some piece of literature is chosen for translation and how its distribution works. It comprises four case studies, i.e. the Estonian epic „Kalevipoeg” by Friedrich Reinhold Kreutzwald, the novel „The Czar’s Madman” by Jaan Kross, „The Man Who Spoke Snakish” by Andrus Kivirähk, and „Child of Glass” by Maarja Kangro. It shows how different times, different language areas and different approaches constitute various versions of reception.

 

Cornelius Hasselblatt (b. 1960), PhD, member of the Academy of Sciences of Estonia (Kohtu 6, 10130 Tallinn), cornelius@hasselblatt.com

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#252 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:01:21" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(4254) "

D e n e c k e, Ludwig, T e i t g e, Irmgard 1989. Die Bibliothek der Brüder Grimm. Annotiertes Verzeichnis des festgestellten Bestandes. Toim Friedhilde Krause. Stuttgart: Hirzel.

G r i m m, Jacob 1834. Reinhart Fuchs. Berlin: Reimer.

G r i m m, Jacob 1865 [1845]. Über das finnische Epos. – J. Grimm, Kleinere Schriften II. Berlin: Dümmler, Harrwitz und Gossmann, lk 75–113.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2011. Estnische Literatur in deutscher Übersetzung. Eine Rezeptionsgeschichte vom 19. bis zum 21. Jahrhundert. Wiesbaden: Harrassowitz.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2014. Wilhelm Schott als Wegbereiter der deutschen Finnougristik. – Finnisch-Ugrische Forschungen, kd 62, lk 77–183.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016a. Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic. (Studia Fennica Folkloristica 21.) Helsinki: Finnish Literature Society – SKS.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016b. Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked. Tlk Katrin Kaugver. Tallinn: Tuum.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016c. Kirjandusvälja toimimisviisist Jaan Krossi saksa retseptsiooni näitel. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 249–267.

H e i n a p u u, Ott 2011. Ussisõnad kauge põhja ja veel kaugema Euroopa vahel. Taevapõdra rahvastest, etno­futu­ris­mist ja karudest Andrus Kivirähki kultus­romaanis. – Looming, nr 3, lk 419–426.

K a u k o n e n, Väinö 1963. Jacob Grimm und das Kalevala-Epos. – Deutsches Jahr­buch für Volkskunde, kd 9, lk 229–239.

K e t t u n e n, Kyösti (tlk) 2005. Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg. Kalevanpoika. Viron sankarieepos. Tampere: Pilot-kustannus Oy.

K i r s s, Tiina 2017. The pain threshold. An interview with the author Maarja Kangro. – Estonian Literary Magazine, nr 45 (Autumn), lk 8–13.

K u n z e, Erich 1952. Kalevalan vaikutus Jacob Grimmiin. – Kalevalaseuran vuosikirja, kd 32, lk 57–72.

M e l l i k, Juhan 2014. Kivirähk sai Prantsusmaal ulmeauhinna. – Õhtuleht 10. VI.

P ä s s, Elmar 1933. Jakob Grimm eesti rebasejuttude tõlkija. – Eesti Kirjandus, kd 27, nr 12, lk 586–590.

S c h o t t, Wilhelm 1841. Verhandlungen der gelehrten Esthnischen Gesellschaft zu Dorpat. – Archiv für wissen­schaftliche Kunde von Russland, kd 1, lk 454–460.

S c h o t t, Wilhelm 1855. Verhandlungen der Gelehrten Ehstnischen Gesellschaft. (Dritten Bandes erstes Heft. 1854.) – Archiv für wissenschaftliche Kunde von Russland, kd 14, lk 437–446.

S c h o t t, Wilhelm 1857. Kalewi-poeg (der Sohn des Kalew), eine estnische Sage. – Magazin für die Literatur des Auslandes, nr 115, 24. IX, lk 457–458.

T a m m, Triinu 2013. Prantslased ussisõnade lummuses. – Looming, nr 4, lk 596–598.

V e i p e r, Ene 1990. Jaan Krossi reisid. – Reede 21. XII.

W i n t e r, Helmer (tlk) 1957. Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. Viron sankarieepos. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#360 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#361 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#253 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1154) ["menu_id"]=> int(112) ["author"]=> string(12) "Ott Heinapuu" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(15) "O.HEINAPUU_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(88) "Eesti looduslikud pühapaigad suulises ja kirjalikus kultuuris „Kalevipoja” näitel " ["title_en"]=> string(105) "Estonian sacred natural sites in oral and literary culture on the example of the Estonian epic Kalevipoeg" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(56622) "

Looduslikke pühapaiku mõtestatakse, kirjeldatakse ja kujutatakse suuliselt levinud folkloorsetes tekstides teisiti kui eesti kirjakultuuri tekstides. Eesti kirjakultuuri on ühe tüvitekstina oluliselt mõjutanud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos „Kalevipoeg”, mis oma allikate poolest asub suulise ja kirjakultuuri piiri lähedal, kuid jääb siiski kirjakultuuri valda. Järgnevalt võtan vaatluse alla „Kalevipojas” esinevad viited looduslikele pühapaikadele, soovides heita valgust sellele, millist mõju on eepos ja selle metatekstid avaldanud looduslike pühapaikade ja vast ka laiemalt sümboolsete maastike representatsioonile tänapäeva eesti kultuuris. Siinne artikkel jätkab minu varasemaid ja üldisemaid käsitlusi (Heinapuu 2010, 2018) kultuuriliste murrangute ajel Eestis XIX sajandist alates toimunud looduslike pühapaikade ümbermõtestamisest, kuid võtab kitsamalt ja ehk täpsemalt fookusesse ühe teksti: vaatlen, kuidas ja millistes kontekstides esineb püha tammiku sümbol rahvuseeposes võrrelduna teistlaadi püha­paikadega. Et asetada käsitletud motiivid laiemale taustale, visandan esmalt üldisemalt looduslike pühapaikade kujutamise erinevused suulises ja kirjalikus kultuuris, tuginedes põhiliselt Walter J. Ongi ja Juri Lotmani kultuuritüpoloogia kontseptuaalsele raamistikule. Lõpetuseks puudutan kultuuritekstidest mõjutatud uute rahvuslike pühapaikade rajamise maastikupraktikaid(1), et näitlikustada kirjutatud sõna maastikuks saamist.

Loodusliku pühapaigana mõistab rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) kaitsejuhend „maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus” (Looduslikud pühapaigad 2011: xxiv). Kohalikus vaates on muinsuskaitseseaduse järgi ajalooline looduslik pühapaik „olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad.” (MuKS § 11 lg 6) Eesti looduslike pühapaikade hoidmise ja uurimise arengukava võtab nende vormilise mitmekesisuse kokku nii: „Need võivad olla üksikud puud, puuderühmad ja metsad, allikad, jõed, ojad vm veekogud, erinevad maastikuvormid nagu künkad, orud, pangad, kivid, mitmesugused ohvri­paigad jm. Looduslike pühapaikade hulka on arvatud ka ristipuud, millega seostub ajalooline matusekombestik.” (Eesti looduslikud pühapaigad 2015: 3)

Eesti looduslikud pühapaigad on kujunenud kohaliku maakasutuse mustri ning inimese ja looduse omavaheliste muutuvate (ka religioossete) suhete osana. Valdavalt XIX–XXI sajandil talletatud pärimusest tuntud pühapaiku on kujundanud praktikad, milles väljendub kohalik arusaamine loodusest ja üleloomulike vägede ning olendite tegevusest, elukohtadest ja harjumustest. Keeldudega on osaliselt piiratud maa ja loodusvarade kasutamine (nt ­kündmis- ja raiumiskeelud), tavad määravad kohti, kus pöörduda üleloomulike olendite poole ja anda neile ande või tähistada aastaringi pühi. Säärase nii negatiivse kui ka positiivse inimmõju tõttu võiks vähemalt osa looduslikke pühapaiku pidada ka poollooduslikeks (vt Heinapuu 2016: 164–169). Selline looduslike pühapaikade roll kultuuris on ilmselt kultuuritüpoloogiliselt omane agraar­ühiskondadele pärast neoliitilist revolutsiooni ja enne tööstusrevolutsiooni.

 

Suuline ja kirjalik kultuur

Lähtudes suulise ja kirjaliku mõtlemise põhimõttelisest erinevusest (Ong 2002), saab käsitada suulist ja kirjakultuuri Juri Lotmani kultuuritüpoloogia mõttes kultuuri erisuguste allsüsteemidena (Lotman 2010: 72). Traditsioonilise kogukondliku suulise kultuuri kõrval arenes eestikeelne autonoomne kirjakultuur XIX aastasajal ühes koolihariduse, kirjaoskuse ja ajakirjanduse levikuga. Ühiskeelse kirjakultuuriga sai võimalikuks eesti kultuur ja rahvuslus. Seda võib käsitada kultuuri uue allsüsteemina, mis võimaldas suhtlust ja tõlget seni eraldi eksisteerinud kogukondlike kultuurisüsteemide vahel ja seega ka uue eesti ühiskonna teket laiemal pinnal kujutletud kogukonnana Benedict Andersoni (2006) mõttes. Kirjakultuur muutus kultuurisüsteemis suulise kultuuri asemel selgelt domineerivaks allsüsteemiks XX sajandil.

Kultuurikood, milles toimisid looduslikud pühapaigad, oli suuline ja selles andsid tooni folkloorsed tekstid. Lotmani neljast kultuuritüübist (semantiline, süntaktiline, asemantiline-asüntaktiline, semantiline-süntaktiline, vt Lotman 2010: 36–60) võiks see kuuluda semantilisse ehk sümbolilisse kultuuri-tüüpi, mis on orienteeritud kogu inimest ümbritseva reaalsuse ja ka selle osade semantiseerimisele ehk keskkonnas tähenduste omistamisele ja sarnaneb keskaegse kultuuritüübiga (Lotman 2010: 40). Arusaamine maailma­korrast on seotud kohalugudega: konkreetsete paikadega seotakse kosmoloogilise sisuga lood, sh rahvusvahelise levikuga motiivid ja süžeed. Sel kombel maailma sidusust hoidev kohapärimus on „kultuurmaastiku objektide teket, nimesaamist jm seletav rahvatraditsioon, mis toimib eeskätt mingi kohaliku kogukonna kollektiivse eneseteadvuse toetajana” (Remmel 2014: 13). Suur osa mütoloogilistest teadmistest võibki edasi kanduda lühikestes kohapärimuslikes lugudes, mis on kinnistatud konkreetse maastiku külge ja isiklikku kogemusse. Võtame näiteks loo ühest Rapla-lähedasest teeäärsest kivist:

Kalevipoeg visand sinna selle kivi. Jaanilaupäeva öösel näinud Kalevipoeg Hiiemäelt, Palukülast, et hunt seal varssa murdnud. Ta tahtnud hunti kiviga surmata, kuid kivi matnud ka varsa oma alla. Nüüd kuuldakse selle kivi alt iga jaanilaupäeva öösel kell 12 hundi ulumist ja varsakella kõlksumist. Kivil on Kalevipoja sõrmejäljed praegugi näha. (Pühad kivid Eestimaal 2011: 142 (E StK 11, 39/40 (12) < Rapla khk – L. Pärt (1921))

Lugu ühendab maastikuobjekti ja selle läheduses kogetud üleloomulikud seigad muude oluliste nähetega. Kivi on seotud piirkonna keskse pühapaiga, Paluküla hiiemäega (mäge puudutavat hiiupärimust vt Laugaste, Normann 1959: 138–139; vt ka Koski 1967: 61, nr 448). Loo vähem kui viies tosinas sõnas sisaldub viide pühale ja ohtlikule ajale jaanilaupäeva öösel (mis on üleloomulike nähete poolest tüüpiliselt rikas), samuti hiid Kalevipojale (kelle tegemised seostuvad tihtipeale pühapaikadega; sageli on hiidude heidetud kive peetud pühaks ja vahel nimetatud hiiekivideks, vt Remmel 1998: 18). Loos aktualiseeruvad karjakasvataja igapäevased kiskjatega seotud riskid, mis on rahvausu kujunemist mõjutanud, põimudes mütoloogiliselt olulise hiidude ja huntide vastasseisuga.

Säärased pärimuskillud koondavad rahvaliku teadmise eri külgi ja toimivad tihendatud mnemooniliste abivahenditena, mis aitavad maailma paremini mõista. Kirjapanduna ja kirjakultuuri kaudu tõlgendatuna võivad säärased muistendid tunduda arusaamatutena, kui kosmoloogia seletamise põhiline mudel on hierarhiliselt struktureeritud ja kirjalikult jäädvustatud mahukas tekst. Nii on mõistetav kosmoloogilist süsteemi pigem pika tekstina mõtestava kirjakultuuri igatsus fikseeritud ja struktureeritud pühakirjade ja eeposte järele ning nõutus üksikute mütoloogiliste pudemetega kokku puutudes.

Vene keskaegsel kultuuril põhinev semantilise kultuuritüübi kirjeldus märgib, et see „maailmapilt oli põhimõtteliselt akrooniline” (Lotman 2010: 46). Toodud lugu seob ühe rändrahnuga mitu ajahetke: selle saabumine üleloomuliku viskega kunagi muiste; igal aastal korduv jaaniöö, kui kivi juures võib hääli kuulda; praegune aeg, kui igaüks võib näha Kalevipoja sõrmejälgi. Selline lugu aktualiseerub kõige elavamalt, kui kivi näha, kuid samuti kivist mööduva teekonna kirjeldamisel või jaaniööga seoses. Muistend ei organiseeri sündmusi mitte kronoloogiliselt, vaid mütoloogiliselt, meenutades maastikuobjekti sünni aega ja tõstes esile korduvaid erilisi pühi aegu.

Folkloorses kultuurikoodis edastatavate sõnumite ajalooline sügavus sõltub suulisest mälust ja seetõttu ei ulatu ajas nii kaugele kui klassikalise kirja­kultuuri võimalik ajalooline sügavus. Mälestused, mis ei seostu enam olevikuga, ununevad. Seega on suulise kultuuri ajalootaju teistsugune: minevikust ei hoita alles fakte, mis pole enam kultuuriliselt olulised (Ong 2002: 46–48). Suuline ajalooline mälu on paratamatult ebatäpne: üksikisiku kogemusest kaugemale jäävate minevikusündmuste ajas paika panemisel tekib pärimuses vigu ja ebamäärasusi, kaugem minevik sulab kokku muistseks ajaks.

Möödunud aega hakati tajuma ühe kõiki sündmusi ajalisse järgnevusse seadva loona pärast nende kirjalikku dokumenteerimist, aastast aastasse tähtsündmusi loendavate kroonikate kirjutamist. Lõplikult kinnistus selline aja tajumisviis alles pärast trükiste laiemat levikut (Lowenthal 1985: 220–222). Sel taustal on mõistetav, kuidas püha puu võib olla pärimuse järgi kasvama läinud nii muistse hiiu kui ka Põhjasõja-aegse valitseja maasse torgatud kepist. Kalevipoeg esineb tammede istutaja rollis Kuremäel, kus asub kuulus püha tamm (Eisen 1920: 95–96), Rootsi kuningas või Karl XII vähemalt 115 puu juures, Vene keiser, Peeter I või keisrinna Katariina kümne puu juures, samuti olla puid istutanud neitsi Maarja ja vanapagan (Puss 1995: 9–12). Põhjasõja sündmuste kajastused ei seisa pärimuses kaugel müto­loogiast ega maastiku kujunemise algaegade lugudest.

Suulised kultuurid on alalhoidlikud, innovatsioon ja originaalsus avalduvad neis teisiti kui kirjaliku dominandiga kultuurides. Lotmani järgi pole neis „põhimõtteliselt võimalik uute ja samas tõeste tekstide loomine. Uus tekst on alati avastatud vana”. Kunstniku roll on avastada „eelnenu ja igavene”, tal on õigus „astuda vahendaja, „ilmutaja” rolli, mille kaudu igavesed ja ettemääratud tähendused peavad maailmale ilmnema”. (Lotman 2010: 46) Olemasolevaid teadmisi tuleb korrata, et teadmised ei kaoks ega ununeks; teadmine, mida suhtluses ei korrata, on kiire kaduma. Kirjaoskus ja veel rohkem trükikunsti levik vähendab suulise mälu kandjate ja vanade teadmiste kordajate prestiiži nende arvel, kes midagi uut avastavad (Ong 2002: 40–41). Uued tähendused ja muud suulise kultuuri sisemised muutused näitavad Ongi sõnul, et originaalsus on siiski võimalik ka korduvatele vormelitele ja standardsetele teemadele toetuvas mõtteilmas. Neid uuendusi ei esitleta uuendustena, vaid traditsioonidele vastavatena: innovatsioonile leitakse õigustused traditsiooni kaudu (Ong 2002: 41–42).

Vanad pühapaigad võivad ununeda mõne põlvkonna jooksul pärast aktiivse kasutuse lõppemist, kuid samuti võidakse käibele võtta uusi, mis ajalooteaduse seisukohalt lühikese aja jooksul võivad muutuda mäletamata aegadest pärinevateks traditsioonilisteks pühapaikadeks. Ilmselt seotakse uute pühapaikadega vanu ja rahvusvaheliselt levinud rahvajutumotiive (nt peidetud varandus, kiviks või puuks muutunud inimene, härgade veetud või kohale lennanud mägi, vt Eisen 1996 [1918]: 49–54), mis toimivad paiga pühaduse staatuse märkidena.

 

Kirjalik kultuurikood ja looduslikud pühapaigad

Kirjakultuuri levikuga kahaneb muististe olulisus kultuuris, märgib David Lowenthal. Mälu kandjatena jäävad muististega seotud lood alla kirjutatud ajaloole. XX sajandi Eestis pole mineviku seletamisel maastikumärgid, nagu hiiu heidetud kivid, enam nii olulised – minevik seotakse lahti nähtavast maastikust. Olulisemaks muutub rahvuskeskselt kirjutatav ajalugu. Pärimuslikest maatundmise viisidest täpsemate ning erinevalt pärimusest füüsiliste artefaktidena fikseeritud kaartide levides väheneb teisalt vajadus kasutada muistiseid maamärkide ja piiritähistena, mille järgi orienteeruda või valduste ja kinnisasjadega seotud õiguste ulatust määrata (Lowenthal 1985: 255–257).

Kirjalik kultuurikood on tsentraliseeriv. Eesti rahvuse ülesehitamine tänapäevases mõttes sai võimalikuks pärast selle koodi juurutamist. Lotmani klassifikatsioonis kuulub see süntaktilisse kultuuritüüpi: „Kultuurilise tähtsuse tunnuseks kujuneb kuulumine mingi terviku juurde: eksisteerida tähendab olla osa. Tervik pole väärtuslik seetõttu, et sümboliseerib midagi sügavamat, vaid iseeneses – seetõttu, et ta on kirik, riik, isamaa, seisus.” (Lotman 2010: 48) Eesti rahvust ehk tervikut, millesse inimesed ja kultuurinähtused osana kuuluvad, hakkasid haritlased teadlikult looma XIX sajandil. Rahvuse hierarhilises süsteemis vajalikeks komponentideks saavad selle loojate meelest lisaks kirjakeelele veel ajalugu ja eepos. Õpetatud Eesti Seltsi estofiilist liige Georg Julius Schultz-Bertram küsis 1839. aastal peetud kõnes: „„Kuidas peab nüüd meie Selts ühe täisealiseks kuulutatud, pärisorjusest vabastatud ja ometi oma mittetäisealisuse ja julgusetuse koorma all edasi ägava rahva valgustamist ja vaimset taassündi kõige jõudsamini edendama?” Ja ta oli ise vastanud: „Ma arvan, kahe asja läbi. Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!”” (Oinas 1994: 33) Rahvuste kujunedes (Ladina-Ameerikas ja Euroopas valdavalt XIX sajandil, Euroopa kolooniates XX sajandil, vt Anderson 2006) süsteem aegapidi kasvab, selle komponentideks saavad Eestis omakeelne haridus (sh ülikool), oma riik jm institutsioonid rahvusooperi, -­balleti, -raamatukogu ning rahvus­teaduste õppetoolideni. Rahvuse kui süntaktilisse kultuuritüüpi kuuluva süsteemi iga üksiku elemendi omadused pole nii olulised kui süsteemi elemendi olemasolu ise (eepos või ballett on igapäeva­kommunikatsioonis perifeersed). Kohustuslike osade nimekiri on kokkuleppeline, ajas muutuv ja rahvuseti erinev.

Rahvuse ehituskividena on kasutatud erisuguseid kultuuritekste. Olulist osa on mänginud laia leviga ajalehed, nagu Postimees ja Sakala, ja nende kaudu levinud poliitilised tekstid, kuid ka rahvusromantilised kunstilised tekstid, nagu Kreutzwaldi „Kalevipoeg” (Kreutzwald 2003 [1862]) ja teiste poeetide lüürilisem isamaaluule. Kirjakultuuril põhinev kultuurikood on väga ajalooteadlik. C. R. Jakobsoni 1868. aastal peetud aastaarvudega pikitud isamaakõnest on läinud käibele 700-aastase orjaöö motiiv, mis on ajavahemikuna üsna täpselt määratletud ja on eesti rahvusliku ajaarvamise üks tihedamini kasutatavaid mõõte. Eesti rahvusliku identiteedi ja ideoloogia kujundamisel on olnud otsustav roll ka ilukirjandusse kuuluvatel ajaloolistel jutustustel ja romaanidel, mis kujutavad rahvuse ajaloo pöördelisi sündmusi (Laanes, Kaljundi 2013; Tamm 2012: 60–61, 65–81).

 

Kirjakultuur põimub kohaliku suulise pärimusega

Hiiekohad, mida tuntakse valdavalt XIX–XXI aastasajal kogutud ja fikseeritud suulise pärimuse varal, on rahvusliku ajaloo ja ideoloogia uues süsteemis leidnud oma koha muinasaegse, ristiusueelse ajaloo lahtris. Neis nähakse risti­sõjale eelnenud ajaloo ühte kehastust, kuigi napib usaldusväärseid allikaid, mille toel suulises pärimuses tuntud paiku nii kauge minevikuga tõsikindlalt või isegi usutavalt siduda. Kuna looduslikest pühapaikadest on keskaegsetes ajalooallikates juttu põgusalt ja ebamääraselt, on see tinginud vajaduse täita lünki oletustega muistsete pühapaikade kohta. Osa oletusi omakorda on läinud liikvele kindlate faktide pähe.

Üks selline näide on Ebavere mäe seostamine Henriku Liivimaa kroonikas esitatud looga, kuidas Tharapita lendas Saaremaale ühelt kauni metsaga Virumaa mäelt, kus ta kohalike jutu järgi sündinud oli. Kroonika andmeil raiusid misjonärid mäel maha jumalate pildid ja kujud, mille peale kohalikud imestanud, et need ei veritse (HCL XXIV 5: 216). Pastor Georg Magnus Knüpffer identifitseeris Henriku viidatud paiga Ebavere mäena pärast Väike-Maarja kihelkonna elanikelt kohalugude kogumist (Jonuks 2007). On ka arvatud, et Henrik võis viidata Sinimägedele (Sutrop 2002: 7); õigupoolest võinuks olla tegu ka mõne muu Virumaa rajamaade hiiemäega (vt võimalikke paiku Koski 1967: 62–65, nr 501–555).

Knüpfferi hüpotees on käibel eestikeelses kirjanduses ja sealtkaudu on see jõudnud kohapärimuse vastu huvi tundvate haritud inimeste teadvusse. Seetõttu on see hakanud tulema teise ringi pärimusena rahvaluulekogudesse ­rahvajuttude üleskirjutuste kaudu, kus sellele viidatakse kui pärimust legitimeerivale motiivile. M. J. Eiseni korrespondent J. Karelson Ambla kihel­konnast kirjutab: „Virumaal, kolm versta Väike-Maarja kiriku juurest, Vao mõisa maa peal on Ebavere mägi. See mägi, mille harjal vanal ajal kuulus hiiemets kasvanud ja mille all vanad eestlased oma avitaja Taara ees käinud palvetamas.” Seejärel esitab ta rahvaehtsa ilmega loo Ebavere mäe jalamile eksinud õitsilisest, kes nägi seal uhket linna, kust ta ostis pastlad, nahk­kindad ja vöö ning jõi kõrtsis õlut. Ärkamise järel oli linn kadunud, kuid pastlad-kindad-vöö alles (Eisen 2000 [1958]: 81–82). Siin kohtub muinasteaduse hüpoteesiga rahvus­vaheline jutusüžee, kus inimene satub üleloomulike olendite (nt haldjate, kuradite, maa-aluste) peole, ent pärast ärkamist näeb, et uhke peopaik on kadunud. Sama rahvusvaheline süžee on seotud hulga teiste paikadega; näiteks on peategelane hommikul avastanud ennast kivil keset Ülemiste järve või järve kõrval.(2)

Nii on Henriku kroonika teade saanud kirjalike allikate vahendusel osaks kohalikust pärimusest, mis ei toimi enam puhtalt suulise süsteemina, vaid vastastikmõjus kirjakultuuriga. Umbes samasuguse mehhanismi kaudu, nagu Ebavere mäe identifitseerimine kroonikas mainitud paigana, pannakse sobivad XIX–XX sajandi suulise maastikupärimuse elemendid tähistama kaugemat rahvuslikku minevikku, mille ajalugu kirjutatakse suures osas kroonikate ja muude baltisaksa tekstide põhjal (seda nii „Kalevipojas” kui ka näiteks Eesti „muinasparlamendi” paigutamisel Raikkülla, vt Metssalu 2008). Sealjuures võib paikadega suulises kultuuris seotud pärimusvara jääda kirjakultuuri motiivide varju (Ebavere mäge mainitakse praegu rohkem Henrikule viidates muistsete eestlaste palvepaiga kui üleloomuliku linna asupaigana), nii et pärimus allutatakse rahvusliku ajaloo kaanonile. Pärimuspaiku on hakatud tõlgendama ja tutvustama rahvusliku ajaloo kaudu, samal ajal kui suuline pärimus lähtub pigem kohalikust vaatest.

 

Kättesaamatute tammikute istutamine eesti kultuuri

Kultuuri kalduvus mitmekeelsusele ilmneb ka „Kalevipojas” (Kreutzwald 2003 [1862], edaspidi viited lugudele ja värssidele), mille kokkupanemisel on kasutatud kultuuri eri allkeeltes käibinud tekste. Seetõttu on tekst kasutatavate kultuurikoodide poolest eripalgeline. August Annist eristab Kreutzwaldi loodusekujutuses kolme kõnelemise viisi: „naiivürgset” ehk rahvalikku, mis sarnaneb folkloori konkreetse ja napisõnalise loodusekujutusega ning pigem viitab ja loendab, kui kirjeldab, ja seejärel kaht Kreutzwaldi kui poeedi isiku-pärasemat loodusekujutuse viisi, mida Annist seostab vastavalt vararomantilise ja klassitsistliku traditsiooniga (Annist 2005: 829–831). See kolmik­jaotus peegeldab ka looduslike pühapaikade kujutamist eeposes. Annist märgib rahvalik-naiivse ja Kreutzwaldi isikupärasema ratsionalistlik-sentimentaalse loodusekujutuse vahelist ebakõla, mis tähistabki veelahet suulist ja kirjalikku tüüpi tekstide vahel. „Kalevipoja” rahvalikumas loodusekujutuses on palju ühist kohapärimuslike muistendite loodusepildiga, kuna suure osa eepose tekstist moodustavadki kreutzwaldlikku regivärssi ümber pandud koha­muistendid. Siia kuuluvad näiteks Ülemiste järve ja selle keskel oleva kivi tekke­lugu, mida ka vanem pärimus seostab üleloomulike nähetega (II: 443–479), ja Linda muutumine ohvrikiviks, mis on tuntud Iru ämmana (III: 374–383, Iru ämmaga seotud pärimust vt Remmel 2005; Laugaste, Normann 1959, nr 179), samuti lugu sellest, kuidas Raudoja saab alguse surnud nõianeitsist (XV: 260–419). Konkreetse paigaga sidumata ja kunstipärasem – kuid siiski muistendivõtmes – on lugu, kuidas Kalevipoeg künnab ja väsib, heidab mäekaldale puhkama ning tema higist sünnivad allikad, kust saab väsimuse ja valu vastu kosutust, parema silmanägemise ja jume (VIII: 737–778).

Annisti hinnangul võib eepose looduskujutust iseloomustada „kui võrdlemisi klišeelist ja üldsõnalist ning peajoontes mitte just eesti- või rahvalaulupärast”. Ta lisab, et Kreutzwaldi „isiklik, meeleolutaotlev looduskujutus seevastu on paiguti õige tunderikas, eriti öö ja kaugusvaadete luulenduses, ja etendab võrdlemisi suurt osa eepose kui terviku meeleolulisel ilmestamisel”. Siin esineb paksudes värvides edasi antud tundelisi õhkamisi ning Taara tammik kui hingemaastik, samuti muud kaduvikku rõhutavad hingematvad maastikud. Säärased lüürilised värsid esinevad eepose lugusid raamivates sissejuhatustes monoloogidena „vana lauliku” ehk eepose fiktiivse esitaja suus. (Annist 2005: 829–830)

Monoloogides tulevad jutuks ka Taara tammikud ja märgilised tammed: „Kuulge juttusid jumekaid, [---] Mis mulle puistand pihlakasta, / Tulnud teised toomingasta, / Taara tamme tüvikusta” (Sissejuhatuseks: 302, 307–309); „Veeretelen vanu viise, / Mis ma Harjusta arvasin, [---] Taara hiiesta tabasin” (VIII: 68–69, 72); „Taeva küünal, ehatähti, [---] Vaikselt vaatas sinu silma / Muistepõlve muudendusi, / Vaatas Taara tammikuida, / Hiiepuida ilusaida / Haljendavas leheehtes” (VIII: 1, 7–11). Laulik kinnitab, et Kalevipoja-lugusid tuntakse üle maa, loeb üles kõik maakonnad ja nimetab ka Taara tammikuid: „Mine, poega, Pärnumaale, [---] Taara tammiku tahaje, [---] Igas paigas idanevad / Kalevipoja sõnumid” (II: 92, 98, 101–102). Nagu Annist on näidanud, oli vana lauliku kuju eelromantilises Euroopa eepikas laialt levinud ja Kreutzwaldi lauliku üks eeskuju näib olevat James Macphersoni „Ossiani laulude” nimikangelane (Annist 2005: 611–614).

Kolmas loodusekujutamise viis esineb eepose muinasjutulikes-seikluslikes osades ja ligineb stiililt klassitsismile, Annist seostab seda koidu ja keskpäeva meeleoluga (Annist 2005: 829). Kalevipoeg on siin muinaseesti kuningas, kes elab Taara hiie lähedale ehitatud linnuses, laseb laevasõidu kordaminekuks ohverdada Uku kivile ja kogub sõjaretke eel oma sõjaväe Taara tammikusse. Siin kujundavad looduslike pühapaikadena antiikset-heroilist meeleolu Taara hiied või tammikud ja Uku kivid. Pühad tammesalud meenutavad antiikse Kreeka või Rooma piksejumala pühamuid. Eepose kirjeldused Uku kivile ohverdamisest sarnanevad „Iliases” kujutatud kreeklaste ohvritalitustega (nt Homeros 1960: 31–32, teise laulu värsid 394–431).

Sellist antiikeepose väärilist pühapaigakujutust võib näha pärast Kalevi­poja võitu oma vendade üle jõukatsumisel Saadjärve-äärses hiies („Paistis päeva­veeru vastu / Taara ilus hiiekene, / Mäeharjalt haljendelles / Läikivailla lehtedella. / Õnnerikkas orus voolas / Emajõgi väsimata” (VIII: 236–241)). Võidu järel kraabib Kalevipoeg ohvrianniks hõbevalget Vetevaimule. Episood märgib kangelase saamist maastikku kujundavast hiiust kuningaks, kuid ­põhineb kohapärimusel: Kalevipoja visatud ohvrikivi ja Saadjärve-lähedane hiis, mille kohalik mõisahärra hävitada lasknud, on pärimusest tuntud (Meriste 1976). Teine ruumis konkreetsemalt juhatatud Taara pühamu on eepose tekstis ­Taaramägi Emajõe ääres, millele Kalevipoeg ehitas oma linna („Teise linna Taaramäele, / Emajõe kalda äärde, / Varjuks Taara varvikulle” (X: 787–789); „Kutsus rahvast kauge’elta / Taaramäele mängimaie” (XII: 484–485); „Tulin hilja Taara mäelta” (XV: 510)). Siin on ilmselt silmas peetud Tartu Toomemäge ja küllap sama kohta on eeposes kutsutud „Taara paigaks” („Laevad tulid Ema laineil / Lustil veteveeretusel / Peipsi rannast Taara paika” (XII: 487–489)) ja „Taara aiaks” („Jumalaga, Taara aeda, / Emajõekene ilusa!” (VIII: 582–583)).

Ülejäänud tammesalud, mis meenutavad antiikseid piksejumala pühakohti (vrd ka Philostratose kirjeldust Zeusile pühendatud Dodone tammikust teoses „Eikones” II: 33, Philostratorum 1825: 103), jäävad eeposes asukohalt ebamäärasemaks. Eestist välja, vast Norrasse, saaks paigutada Taara tamme­metsa Kalevi kodumaal: „Põhja piiril seisis pere, / Tugev talu kaljudella / Taara tammemetsa ääres” (I: 80–83). Ühtlasi öeldakse samas: „Kange Kalevite seltsi, / Mehed kui tammed tugevad” (I: 78–79). Sama võrdlust kasutab autor palju kordi vormelina Kalevipojale viidates.

Ülejäänud kolme mainitud Taara tammikut võib ruumilise ebamäärasuse tõttu pidada üheks ja samaks paigaks või sama hästi kaheks või kolmeks eri paigaks. Kõik kolm esinevad Kagu-Eesti, Vene-Läti piirimaade ning Pihkva- ja Peipsi-lähedaste paikade kontekstis. 19. loos tuuakse valitseja Kalevi­pojale sõjasõnumeid: „Pihkva piirilt tõttas poissi, / Teine Läti lagedalta, / Teiselt poolt Taara tammikut / Kurvastusta kuulutama, / Sõjalugu sõnaldama” (XIX: 755–759). Vastuseks Kalevipoeg „Sõitis sõjaratsu seljas / Tulist Taara hiie poole, / Kuhu väge kogutie” (XX: 233–235). Kalevipoeg toob ka ehituspuud Taara tammikust: „Kalev kandis koormakaupa / Linna tarbeks laudasida / Pikal teel Peip­si tagant, / Kandis kokku tarbepuida, / Tüvikuida tuhandeida / Vana Taara tammikusta” (XV: 595–600). Viimane värss on omapärane seetõttu, et püha ehk puutumatu metsasalu puude kasutamine ehituspuuks on eesti ja rahvusvahelises traditsioonis keelatud ning toob levinud uskumuse järgi kaasa pühade puude raiuja või siis tema pere kariloomade surma või haigestumise.

Eeposes mainitakse neljal korral Uku kivile ohverdamist. Enne linna­ehituse alustamist ohverdab Olevipoeg Uku kivile (XV: 549–553). Kalevipoeg toob laevasõidu eel teadjad reisiõnne nimel ohverdama („Tarkasid veel tahetie, / Sõnamehi sunnitie, / Tuuletarku tarvitati, / Manatarku meelitati / Uku kivil ohverdama, / Teele õnne toimetama” (XVI: 281–286)), samuti soovitatakse Uku kivile ande anda enne laevaga teeleminekut (XVI: 1050–1056). Õndsa priiuse­aja kirjelduses „Värsket leenta viidanekse / Uku kivile kingiksi” (XIX: 480–481). Siiski jäävad kõik viited Uku kividele ebamääraseks, nii et pole võimalik viidata ühegi konkreetse kivi asukohale.

Samasse muinasjutulisse-klassitsistlikku liiki võib eeposes lugeda pühade hiite ja tammede mainimised, mis ilmuvad lüüriliste motiividena lauludes, mis on ühe või teise eeposetegelase suhu pandud. Peale Kalevipoja enda kuuluvad lauljate hulka pseudomütoloogilised Murueide tütred. Sääraseid Taara tammikuid võib käsitada muinasjutuliste-fiktsionaalsete paikadena, millele tuntud geograafias ei peagi midagi vastama.

Seega esineb Taara tammik „Kalevipojas” pigem kättesaamatu idealiseeritud mineviku, muistse vabadusaja või meelerahu tähistajana, mitte konkreetselt määratletud paigana. Säärased motiivid ei viita üldiselt paikadele, kuhu oleks võimalik lugejal minna või mida kaardil näidata, vaid pigem kadunud minevikule, mida vana laulik taga igatseb, või mõnele muule abstraktsemale kujutlusele. See on iseloomulik ka teistele uuematele kultuuritekstidele, kus „Taara tammikut” kasutatakse samal kombel, kui Kreutzwaldi „vana laulik” seda teeb. Tihtipeale lisandub aimdus, et Taara tammikud on kunagi ammu maha raiutud, mispuhul võib lisaks viitele puuslike raiumisele Henriku kroonikas kahtlustada kaudset püha Bonifatiuse legendi mõju: seal raius hessenlaste juurde lähetatud misjonär maha püha tamme.

Kreutzwaldi ja tema kaasaegsete kirjutiste diskursusse kuulub C. R. Jakobsoni luuletus „Veel pole kadund kõik” (Linnutaja 1870: 11), mis ühendab muistse vabadusaja, rahva orjastamise ja vabadusaate kaasaegse jalge alla tallamise motiivid Taara tammikutega. Võrreldes Macphersoni ja Kreutzwaldiga on Jakobson optimistlikum, öeldes: „Ei enam kurbuskeelil / Nüüd taha kaevata.” Ta soovib Taara tammikutest kostva hääle toel taas vabadust taotleda: „Te’ Taara muistsed tuuled, / Oh tõuske jälle teal!”; „Sest Taara tammikutes / Veel kuulen kanget healt; / Kõik ennemuistsed tuuled / Ei ole kadund sealt!” (Linnutaja 1870: 11) Luuletus on Aleksander Kunileiu viisistatuna levinud ka koorilauluna, mis on andnud sellele laiema kandepinna kui üksnes raamatus avaldatud tekstile: seda on peast teadnud mitu põlvkonda koorilauljaid ja kuulnud suur hulk kuulajaid pidulikel sündmustel. Jakobsoni Taara tammik viitab territoriaalselt kogu Eestile, mitte ühelegi konkreetsele paigale, tähistades kodumaad ja vabaduseiha üldiselt. Seda tammikut ei ole võimalik tee ääres näidata, erinevalt Kalevipoja heidetud kivist. Samal kombel esitab „püha pärnapuud” Gustav Wulff-Õie kirjutatud koorilaul „Õrn ööbik” (sõnad Karl Rammi viisile, esmakordselt ilmus 1883. aastal Eesti Postimehe lisa­lehes). Siin on vastandatud mõisa õu ja püha pärnapuu talupoja akna all. Seegi on pigem rahvuse kujutletud pühapaik, mitte külakonna ühine mälupaik.

Näidet, kuidas linnamägede, kalmete ja osa looduslike pühapaikade muististena arvele võtmise ja maastikul tähistamise järgselt on jätkatud romantilist leiutatud traditsiooni, pakuvad ansambli Metsatöll plaadi „Hiiekoda” (Metsatöll 2004) mõne laulu sõnad. Laulus „Lahinguväljal näeme, raisk!” esinevad värsid „Täna lähme võitlemaie, / läbi hiie, läbi laane” ja „külmast kanged kivikalmed”. Kodu, võitlus ja pühad tammed on mitmel puhul ühendatud hiie mõistega: „me hinges võitluses on hiiekoda / ja kodu Taara tammede all!” (laul „Merepojad”); „Ma mäletan sõda mis röövis mu aated / Ma mäletan sõda mis tormina laastas mu maad / Ma mäletan hiit kus ohvrina lamas mu isa / Ma mäletan hiit kus voolas mu vendade veri”, „Mu maa on minu hiie koda” (laul „Hiiekoda”).

Tänapäeva eesti kultuuris vastab igale Kreutzwaldi looduslike püha­paikade kujutamise viisile ka maastikupraktikate kimp. Esiteks: vanale suulisele traditsioonile on lähim pühapaikade dokumenteerimine ja meelespidamine konkreetsete maastikuobjektidena. See on endale aseme leidnud kirjakultuuri perifeerias, kus assimileeritakse suulisi tekste kirjaliku dominandiga kultuuri. Tähtsaimad info valdajad on siin head suulise kultuuri tundjad (vastandina on vast iga kohapärimuse koguja kohanud kirjakultuuri mallides mõtlevaid inimesi, kes suunavad ta muuseumi või raamatukokku või viitavad raamatule, kus olla kõik kirjas). Samuti kuulub sellele väljale koduloolaste tegevus, kes leiavad seoseid suulise maastikupärimuse ja kirjutatud rahvusliku ajaloo vahel ja kellelt pärineb hulk Henriku kroonikas mainitud paikade äratundmisi kohalike pärimuspaikadena.

Teiseks toimib Taara tammik rahvuse kujutletud, virtuaalse pühapaigana. Rahvusromantilist tammesümboolikat viljeletakse kinnitusega, et muistsete eestlaste püha puu oli tamm (vt lähemalt Heinapuu 2010). See suhtumine kannab edasi Kreutzwaldi moodi õhkamist kadunud muinaseesti hiite järele, näiteks lihtsustunud arusaamas, et hiied hävitati ristisõja ajal ja hiieasemetele on ehitatud kirikud, mistõttu peetakse hiisi praktiliselt kättesaamatuteks, kuigi tegelikult on Eestis avalikkusele kättesaadavad näiteks 452 kultuurimälestiseks tunnistatud ajaloolist looduslikku pühapaika (Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad 2008: 12).

Kolmandaks: „Kalevipoja” klassitsismile läheneva loodusekujutusega (Annist 2005: 829) sarnaneva pühapaikade käsituse jätkuks on viimasel ajal hoogu kogunud tava istutada tammikuid, millega viidatakse otse või kaude Taara tammiku mõistele. Selle üks varasemaid näiteid oli Teise maailmasõja eelne algatus rajada Sõjamäe hiis (vt Vakker 2012: 190–191). Praegu kannab see paik Jüriöö pargi nime, selle ümber on kasvanud Lasnamäe linnaosa. Pargi klassitsistlike sammastega tsiviilreligioosses rajatises tähistatakse igal aastal sõjaväeliste kombetalitustega vabariigi aastapäeva, võidupüha ja mälestatakse Jüriöö ülestõusu, samuti annavad seal pidulikult Eesti Vabariigile vannet Vahipataljoni noorsõdurid. Sarnase funktsiooniga on Harjumaale Loo alevikku rajatud Vabaduse hiis, mille kombestik on seotud maakaitsepäeva pidamisega 23. juunil. Hiis moodustub tammedest, mida on istutanud Harju maakonna omavalitsusjuhid ja Kaitseliidu Harju maleva juhatuse liikmed 2005. aastast alates. Paik on rajatud XI–XIII aastasajal kasutatud ja seega muistse vabadusvõitlusega seostatava Proosa kivikalme lähedusse (vt nt Loo aleviku arengukava 2010: 8). Aastail 2004–2007 Tartu linnapeana teeninud Laine Jänese (praegu Randjärv) algatusel on rajatud Tartu linna tammik, kuhu istutavad tammesid linna aukodanikud ja endised linnapead, seda nimetati mõtte idanemise aegu otsesõnu Taara tammikuks. Lisaks sellele on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks võetud Riigikantselei eest­vedamisel istutada tammikuid üle Eesti. Säärased algatused seovad tänapäeva Eesti institutsioone muistsete Taara tammikutega.

Noori tammesid on suuremal hulgal istutatud vähemalt ühel juhul ka pärimuses tuntud vanasse pühapaika pärast seda, kui koduloolane Helmut Elstrok koos Viru-Nigula muinsuskaitseseltsiga algatas 1988. aasta sügisel Samma ehk Tammealuse hiie „taastamise” Viru-Nigula lähedal. Algatusega liitusid Tartu muinsuskaitseklubi Tõlet taara- ja maausuhuvilised. Sonda metskonna kaasabil toodi kohale tammeistikud, pilda ehk vitsaga määrati istutamiskohad ning 20. mail 1989 istutati Tõleti ja Viru-Nigula muinsuskaitseseltsi korraldusel sadakond noort tamme. (Kaasik 2017: 256; Heinapuu 2010: 128)

 

Rahvuslik identiteet ja rahvusvahelised motiivid

Et tasakaalustada rahvusliku eripära rõhutamist, tuleks meeles pidada, et nii kirjakultuur kui ka suuline kultuur on avatud suhtluseks oma lähemast kultuuripiirist väljaspoolsetega, kumbki on laiema rahvusvahelise kultuuripildi osa. Nii on rahvuslus olnud rahvusvaheline moenähtus, mis kohandab samu malle ja lugusid eri rahvustele, säilitades rõhuasetuse, et just see rahvus on eriline ja teistest erinev. Andersoni järgi oli rahvusluse kujunemiseks Euroopas ja sealhulgas Ida-Euroopas vaja kahte komponenti: rahvuslikku kirjakeelt ja rahvusvahelist rahvuse malli, mida „piraatluse” korras teistelt rahvustelt üle võtta ja kohalikele oludele kohandada (Anderson 2006: 67–82).

Eesti rahvuslus kordab ühe oma põhiloona varianti saksa rahvusluses ­tuntud suurest vabadusvõitlusest impeeriumi vastu (Schama 1995; Tamm 2012). Agressorist suurvõim üritab alistada vabadust armastavat ja looduslähedast väiksemat rahvast, mis lõpuks ei õnnestu. Loo saksa variandis on impeeriumi rolli täitnud nii Rooma impeerium (Rooma väepealike katsed alistada germaanlasi ja lüüasaamine Arminiuselt) kui ka Napoleoni Prantsuse keisririik. Eesti variandis on agressoriteks sakslased: saksa päritolu ristirüütlid ja hiljem Landeswehr. Säärast Andersoni nimetatud „piraatlust” leidub eesti rahvuse kujundamisel ka põhinarratiivist väiksemate ehituskivide juures.

Nii rahvuslus kui ka rahvalik usk on rahvusvahelise kultuurisüsteemi osad, mis võtavad lokaalselt eripäraseid kujusid, korraldades laiemalt levinud elemente kohalikesse konfiguratsioonidesse ja kohandades neid. Suulise folkloori ehitusklotsid on rahvusvahelised: värvikamad motiivid, lood ja uskumused rändavad ja on levinud laial alal ja paljudes keeltes. Samuti on Euroopa kirjakultuuris antiikajast saati palju ühist, mis on sugenenud ja püsinud üle keelepiiride käivas pidevas suhtlus- ja tõlkeprotsessis. Need kaks rahvusvahelist kultuuri põimuvad ka XIX aastasaja eesti rahvaluule üles­kirjutustes, mis on üks suulise ja kirjaliku kultuuri omavahelise suhtluse paiku (vt nt Kikas 2010: 65−72).

Kuigi pühapaigad ja olulisena tajutud paigad on tugevalt seotud kohaliku identiteediga, on ka looduslikud pühapaigad üle ilma tuntud nähtus. Siiski tuleb ette, et jõukamatel aegadel on neisse püha­kodasid ehitatud. Ka Akropoli mägi Ateena linna kohal on looduslik pühapaik, millele on rajatud templid, Paani koopaid mäekülje sees võib siiani pidada olulise inimmõjuta looduslikuks pühapaigaks. Praeguseks kõikjal kättesaadavate Akropoli templite ­pildid on varjutanud teadmise, et usulised toimingud mäel keskendusid varem linna kaitsja Athena õlipuule ja väikesele soolase veega lohule, mis märgib kohta, kus maad tabas Poseidoni kolmhark lahingus, milles veejumal jäi alla ­Athenale, kes siis sai Ateena kaitsjaks. Kuigi lohu ümber on ehitatud ­Erechteioni tempel, pidi lohk jääma taevale avatuks. (Burkert 1985: 85–87)

Samamoodi, kui pühadele mägedele ehitatakse jõukuse ja poliitilise tahte toel või religioonivahetuse ajel pühakodasid (ka varasemaid usulisi keelde rikkudes), võib püha allikas saada kaevurangid (nt Karkuse hiiekaev Ambla kihelkonnas, vt Remmel 1998: 135) või purskkaevu – mitmel pool Lääne-Euroopas on kombeks purskkaevudele münte ohverdada nagu allikatesse – või siis muutuda linnapargi tiigiks, nagu on juhtunud Soomes Turu linnas Kupittaa allikaga, mis on pärimuse järgi seotud Soome ristiusustaja piiskop Henrikuga ning oli ilmselt püha allikas ka ristiusustamise eel. On hakanud kõlama väited, nagu oleks Euroopa looduslikud pühapaigad enamasti hävinud (nt Ramakrishnan 2003). See üldistus võib laias plaanis paika pidada (kui võrrelda tööstusrevolutsiooni järgset Lääne-Euroopat teiste maailmajagudega, vt nt Valk 2017: 151–155), kuid selle vaatenurga tasakaalustamiseks võib viidata Simon Schama käsitlusele, mille eesmärk on näidata õhtumaiste traditsioonide varal, et „inimsoo kultuurilised harjumused on alati jätnud ruumi looduse pühadusele” (Schama 1995: 18).

Kreeka kultuur avastas oma ajaloolise sügavuse romantismiajal, kui klassikaline kirjavara sai ligipääsetavaks kreeka haritlastele eksiilis ja kodumaal; sellele järgnes pärast iseseisva Kreeka kuningriigi asutamist uue kreeka kultuuri loomine, mis pidi olema antiikse vääriline (Anderson 2006: 72–73). Ühise mälu olulisust vene rahvuse kujunemisel on märkinud Juri Lotman: „Ühise rahvusliku mälu olemasolu oli märgiks rahvuskollektiivi eksistentsist ühtse organismina” (Lotman 2010: 34). Samalaadset rolli, nagu antiikne kirja­vara kreeka kultuuris, on eesti kultuuris mänginud ehk enim üksiku tekstina Henriku Liivimaa kroonika, mis on andnud lähtekohad eesti kultuuri ajaloolise sügavuse ning muistse eesti kultuuri väljajoonistamiseks, vastavalt romantismi­aja arusaamadele. Nii on loodud rahvuse ühist mälu, mis pidi kohalikud kogukonnad liitma üheks rahvuskogukonnaks. Tegu on leiutatud traditsiooniga Eric Hobsbawmi (1983) mõttes, mis tekkiva ühiskonna rahvuseks kokku liidab.

Ärkamisajajärgne eesti identiteet ja selle tähistamise viisid on suures osas rajatud XIX sajandi romantismi vaimus loodud müütidele. Tänapäeva eesti identiteet eeldab rahvuse kujutletud kogukonda. Erinevalt sunnismaise agraar­ühiskonna paikkondlikult kokkukuuluvast külakogukonnast, mida ühendasid maakasutus ja sugulus- ning põlvnemissuhted, hoiab rahvuse kujutletud kogukonda koos ühine kirjutatud ajalugu, mida levitatakse kooliõpikute kaudu. Nähtavates ja kogetavates paikades muinasaega rahvusliku mäluga siduvaid mälupaiku on loodud pärast 1920. aastat, säärased mälupaigad on aidanud Eesti riiki legitimeerida ja eestlastel minna lähemale oma rahva kujutletud muistsetele juurtele.(3) Eesti rahvuslikule identiteedile olulised maastiku­märgid erinevad paikkondlikest maastikumärkidest, mis olid olulised agraarsetele kogukondadele.

Eesti looduslike pühapaikade kujutamisel on kirjakultuuri eri traditsioonide vaheline dialoog olnud viljakam kui tõlge suulisest kultuurist kirjalikku. Tänapäeva eesti kirjakultuuris valitsevad looduslike pühapaikade motiivid, nagu püha tammepuu või tammik Taarale pühendatud hiiesaluna, pole mitte eesti kultuurile ainuomased, vaid on pärit kirjakultuurist ja levinud kogu Euroopas. Siiski on nende motiividega nüüdseks seotud allusioon, justnagu kannaksid nad midagi eesti kultuurile ainuomast. On paradoksaalne, et kimp märke ja motiive, mis kuuluvad tugevaimate rahvusliku identiteedi tähistajate hulka ja kannavad eestluse ürgse ja kõige põlisema tuuma tähendust, on õigupoolest laenatud Euroopa rahvusvahelisest kultuuripärandist, millele on kombeks muistsele eestlusele viidates pigem vastanduda.

Rääkides sümboolsetest maastikest, märgib Kati Lindström, et eesti ja läti rahvussümbolid on väga sarnased, kuid neid tajutakse puhtalt eesti või puhtalt läti sümbolitena, lugedes Edmunds V. Bunkše (1999, 2004) järgi näidetena üles eraldi talukohtade kujutised ühes äratuntavate ehitiste ja ümbritsevate põldude-metsadega, hajaasustuse mustrid, suured tammepuud, ­lilleaasad ja võimsad rändrahnud (Lindström 2008: 228).

Haritlaste ringist on koos rahvusliku ideoloogia, eestikeelse kirjavara ja ametliku haridusega laiemalt levinud looduslike püha­paikade mõistmise mall, mis allutab endale kohalikke pühapaiga- ja muid maastikutraditsioone. Pärimusmaastike tõlgendamisel on kirjanduslikku päritolu motiivid ladestunud uue kihina paikkondlikku kohapärimusse (vrd nt Metssalu 2008). Ülo Valgu sõnul (2012: 856) nähti romantismiajal folklooris muinaspärandit, mis löödi lahku selle kandjatest, esitajatest ja nende argielust. Hiiemäest saab muistse vabadusvõitluse mälestis, mille juures pole enam oluline kohaliku tähtsusega üleloomulike olendite lepitamine uudse­andidega ega talupoja argielulised õnne- ja tervisemured („argielu kordaminek”, vt Valk 2017: 143). Pühast männi­tukast võib rahvuslikult ärganud kirjatundja abiga saada Lembitu-aegne Taara tammik.

 

Looduslikud pühapaigad tänapäeva kultuuris

Kohaliku traditsiooni osad, mis ei ühildu valitseva malliga, võivad kaduda või nihkuda kultuuri perifeeriasse – mittekultuuri ehk kultuuri unustatud või tõrjutud ossa, mis funktsionaalselt kuulub küll kultuuri hulka, kuid ei täida selle reegleid (Lotman 2010: 31). Eesti pühapaigad, mis haakuvad kinnistunud rahvusliku ideoloogiaga halvemini, ei leia väärtustamist võrd­väärselt nendega, mis seonduvad paremini muistse vabadusvõitluse või tamme­saludega. Pühade tammede hegemoonia kirjakultuuris võib raskendada juurdepääsu varasemale pärimusele, juhul kui on omaks võetud arusaamine, et pühapaik peaks olema eelkõige tammik. Nii võib muistse priiuseaja paleus takistada lähema mineviku talupojakogukonna maastikupärimuse mõistmist.

Tänapäeva kultuuri seisukohalt on küsimus selles, kas ja mil viisil rahvaliku usu looduslikud pühapaigad on tähenduslikud: kas nad on pelgalt materiaalse elu faktid ehk mittemärgid või on neil täiendav sotsiaalne ehk märgiline mõte, laenates väljendust Lotmanilt (2010: 38). Võib küsida, millistele kultuuri allsüsteemidele vanad looduslikud pühapaigad tähenduslikud on. Pühapaiku võib mõtestada a) rahvaliku usu kontekstis ehk kogukonnas suuliselt ja jäljendamisega edasi antud traditsiooni jätkates; b) olulise nähtusena territoriaalselt hajusa ja väikese grupi kultuuris (nt maausulised ja taarausulised); c) loodusväärtustena; d) ajaloolise või rahvusliku mälu kandjatena või e) kohaliku kogukonna kokkukuuluvust tähistavate märkidena.

Sellest, kuidas ja kas nende süsteemide kultuurikoodid on vastastikku tõlgitavad või arusaadavad, sõltub, kas kultuuri eri allsüsteemid on oma­vahel kooskõlas või konfliktsed. Kui tähistused on vastastikku tõlgitavad, võib rahvusliku mälu ühine pind anda võimalusi säilitada allsüsteemide ühisosa. Konflikte võib sündida siis, kui kirjakultuuril põhineva ruumilise planeerimise korra kujundajad ei tunnista suulist kultuuri võrdväärse vestluspartnerina ja suuline kultuur jääb nende jaoks mittekultuuri ning vastupidi, suulise kultuuri tundjate ja väärtustajate jaoks jääb ametkondlik asjaajamine bürokraatlikku mittekultuuri, mis ahendab omavahelise mõtteka dialoogi võimalusi. Suulist maastikupärimust võib ka pärast kirjapanemist pidada ebausaldusväärseks, kuna see ei vasta samadele tõeväärtuse kriteeriumidele kui kirjaliku asja­ajamise dokumendid. Juhul kui vanu pühapaiku ei tunta enam väärtuslikena ja pole kergesti kättesaadavaid kirjalikke jälgi nende staatusest pühapaikadena, võib teadmatus avada tee nende paikade materiaalsele ümberkujundamisele, isegi kui arhiivides või erialakirjanduses on olemas raskemini kättesaadavaid üleskirjutusi neid paiku puudutavast suulisest pärimusest, mis ei kuulu enam käibivasse kultuuri.

Üldjuhul ei ole suulisel kultuuril, erinevalt kirjalikust, täpset, aasta­sadade taha ulatuvat ajaloolist mälu (Ong 2002: 64–69, 78–98). Kohaliku kirjakultuuri arenedes nähti vajadust koguda, luua või leiutada eesti rahvusele teiste kirjakultuuridega võrreldav ajalooline mälu, kuna kirjalik kultuur vajab ajaloolist sügavust. See annab võimaluse vanema traditsiooni elementidel kohaneda ja edasi kesta, ristudes uuemate kultuurinähtustega ja leides oma koha uues kultuurisüsteemis. Osa varasemat suulist pärimust on maastiku, ühiskonna ja kultuuri muudatuste tõttu jäänud mittekultuuri ning seejärel kas käibelt kadunud ja säilinud üksnes sõnadena paberil (kirjalikult talletatud pärimus) või siis jäljetult kadunud (talletamata suuline vm käitumuslik pärand). See kinnitab Lotmani tähelepanekut, et „ainult ühte või teise märkide süsteemi üleviidu võib saada mälu omanduseks [---]. Ei ole juhuslik, et igasugune kultuuri hävitamine kulgeb läbi mälu hävitamise, tekstide puhastamise ja seoste unustamise.” (Lotman 2010: 33)

Kirjakultuurile aktsepteeritava ajalise sügavuse andmiseks oleks raske looduslike pühapaikade kasutuselevõtu aega dateerida üksnes suulise pärimuse põhjal, kuna traditsiooniline pühapaik võib olla olnud kasutuses tuhat või sada aastat (vt nt Jonuks jt 2014). Puht teadusliku metodoloogia vaate­nurgast oleks täpsema uurimiseta ebakorrektne eeldada nii seda, et kõik teada­olevad traditsioonilised looduslikud pühapaigad on kasutusele võetud suhteliselt hiljuti, kui ka seda, et need paigad on pühad olnud väga kaua. Dateerida tuleks iga paika eraldi, ühendades pärimusteaduste, arheoloogia, ajaloo ja loodusteaduste meetodeid (vt ka Äikäs 2011; Valk 2007; Leibak 2007), võttes arvesse paiga liigikooslusi, kohanimeajalugu ning muid kaudsemaid andmeid. Põhjalikumate uuringutega valmiva representatiivse valimi pühapaigabiograafiate põhjal saaks teha järeldusi Eesti looduslike pühapaikade ringluse ajaloolise dünaamika ja kiiruse kohta.

Domineeriva kultuurikoodi vahetus on langenud ühte maastiku murrangutega (linnastumine ja maaomandi-maakasutuse ümberkorraldamine), mis kokku tähendab üleminekut ühelt kultuuritüübilt teisele, samuti kui murrangud, millest vene kultuuris räägib Lotman (2010: 40–60). Eesti looduslike pühapaikade saatus kinnitab Denis Cosgrove’i (1998) teesi, et iga ühiskonnakord loob endale ise sümboolsed maastikud. Siiski säilib kultuuris ajas muutunud kujul olulistena vanu maastikke või vähemalt nende elemente, nagu näiteks maharaiumisest pääsenud osa hiiest või üksik pühapuu või hävinud pühapuu kohale kasvanud uus puu (nt Ülendi hiiepärn Hiiumaa lääneotsas), kuigi neid mõtestatakse teisiti kui varem.

Arhiividesse kogutud kohapärimuse digiteerimine ja looduslike püha­paikade inventeerimine annab võimaluse praegustele kogukondadele ja huvirühmadele sääraste varasemates ühiskonnakordades oluliste maastikega suhestuda ja neid ära tunda, nii et maastikutundmises võiks püsida järjepidevus ka hoolimata ühiskondlike olude muutumisest.

 

Kokkuvõtteks

Suulises agraarkultuuris on looduslikud pühapaigad osa pärandmaastikust: igapäevase maakasutuse tavadega põimuvad pärimuses mütoloogilised motiivid ja maailmakorda selgitavaid lood (sh rahvusvahelise levikuga motiivid ja süžeed), mis on seotud konkreetsete kohtadega. Sel kombel hoiab pühapaikade pärimus maailma sidusust, kogukondlikud ühised rituaalid pühapaikades aga ka kogukonna sidusust ja kogukonnale olulisi suhteid üleloomulike olenditega.

Seevastu eesti kirjalikus kultuuris on vanema maastikupärandi hulka kuuluvad looduslikud pühapaigad, aga ka looduslike pühapaikade või vastavate antiiksete või Lääne-Euroopa sümboolsete maastike eeskujul uuemal ajal loodud maastikud asunud tähistama kaugemat rahvuslikku minevikku, mis enamasti seostub muistse vabadusvõitluse eelsete ja aegsete sündmustega. Kohalikud pärimuspaigad toetavad sedakaudu rahvuslikku identiteeti.

Samal ajal valitseb eesti kirjakultuuris pühapaikadest kõnelemise viis, mis ühendab eesti kultuuri baltisaksa kirjakultuuri kaudu ülejäänud Lääne-Euroopa ja antiigi pärandiga. Seda kinnitab ka „Kalevipoja” teksti lähem vaatlus. Looduslikest pühapaikadest nimetatakse eepose tekstis otsesõnu kõige enam tammikuid. Enamasti esinevad Taara tammikud eeposes idealiseeritud muistse priiuseaja hõllandustena ning neid viiteid on raske siduda konkreetsete kohtadega ruumis. Säärane hiitest ja muudest looduslikest püha­paikadest kõnelemise viis, mis igatseb taga maharaiutud pühi tammesalusid, esineb tihti ka hilisemates kultuuritekstides. Erandlikult viitab „Kalevipoja” tekst täpsemalt hiiele Saadjärve lähistel ja ilmselt ka Tartu Toomemäele, mida on võimalik konkreetsete paikadena tuvastada.

Viited Uku kivile ohverdamisest kannavad eepose tekstis sarnast antiikset-heroilist vaimu kui pühad tammesalud. Kuid teisalt on kangelaseepose keelde tõlgitud ka teksti kohapärimusse kuuluva muistendivaraga ühendav lugu Iru ämma ning Ülemiste järves oleva rändrahnu sünnist. Sarnaselt kandub kirja­kultuuri tekstide allhoovustes edasi ka üksikasjalikku koha­pärimust, mis sel viisil leiab kokkupuutepunkte uuemale kirjakultuurile omase maastike mõtestamise kontseptuaalse süsteemiga. Niisugused kokkupuuted on näited sellest, kuidas kultuuri suuline ja kirjalik allsüsteem omavahel suhtlevad, nii et tekste tõlgitakse ühest allsüsteemist teise. Kuid tõlke käigus tekstid ja motiivid muutuvad, et kohaneda allsüsteemiga, millesse neid tõlgitakse. Sel kombel kujunenud maastikukäsitus annab omakorda võimaluse hakata looma uusi sümboolseid maastikke, mis sobiksid kirjeldatud elementidest sündinud käsitusega paremini kui vanemas suulises koha­pärimuses kirjeldatud paigad.

 

Ott Heinapuu (snd 1979), ottheinapuu@gmail.com

 

 

" ["contents_en"]=> string(2102) "

Keywords: nationalism, landscapes, site heritage, Estonian National Awakening, semiotics of culture, cultural typology

 

The article demonstrates differences between the symbolic landscapes of an oral vernacular culture and a literate culture, drawing on examples of perceiving and depicting sacred natural sites in Estonia. Vernacular oral culture and written national culture are considered as subsystems of a wider cultural system, following Yuri Lotman. In the literate Estonian culture from the 19th century onward, references to oak groves dominate as a typical image of ancient Estonian sacred sites. The symbol of the sacred oak grove is literary in origin, deriving from European examples of the Romantic Era. An important source contributing to the spread of the idea of ancient oak groves has been the Estonian national epic Kalevipoeg by Fr. R. Kreutzwald, first published as a full edition in 1862. An analysis of the text of the epic shows that most references to sacred oak groves and oaks in the epic are rhetorical in nature, featuring as poetic devices, figures of speech or abstract symbols signifying the idea of an ancient golden era. Only in two instances can they be considered to refer to concrete landscapes that can be precisely located. In the 20th century, sacred natural sites known to the local vernacular religion are increasingly interpreted in written national history as monuments of pre-Christian times. This is evidence of the hybridisation of certain features of written and oral culture after the national written culture has become established as the dominant sub­system.

 

Ott Heinapuu (b. 1979), ottheinapuu@gmail.com

 

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#254 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-04-01 14:34:51" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(12824) "

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA)

            E – Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu

 

Kirjandus

A n d e r s o n, Benedict 2006. Imagined Communities. Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. Revised edition. London–New York: Verso.

A n n i s t, August 2005. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

B u n k š e, Edmunds V. 1999. Reality of rural landscape symbolism in the formation of post-Soviet, postmodern Latvian identity. – Norsk Geografisk Tidsskrift – Norwegian Journal of Geography, kd 53, nr 2–3, lk 121–138.

B u n k š e, Edmunds V. 2004. Of oaks, erratic boulders, and milkmaids: The poet Imants Ziedonis and art as mediator between discourses about rural land­scapes. – European Rural Landscapes: Persistence and Change in a Globalising Envi­ronment. Toim Hannes Palang, Helen Sooväli, Marc Antrop, Gunhild Setten. Dordrecht: Springer, lk 137–149.

B u r k e r t, Walter 1985. Greek Religion. Tlk John Raffan. Cambridge, MA: Harvard University Press.

C o s g r o v e, Denis E. 1998. Social Formation and Symbolic Landscape. 2nd edition. Madison: Wisconsin University Press.

Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2008–2012. Tallinn: Kultuuriministeerium, 2008. https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/looduslikud_pyhapaigad_arengukava_2008_2012.pdf (17. II 2019).

Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2015–2020. Tallinn: Kultuuriministeerium, 2015. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/ALPAK/alpak_arengukava_2015-2020.pdf (17. II 2019).

E i s e n, Matthias Johann 1920. Eesti kohalikud muistejutud. Tallinn: Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Seltsi raamatukauplus.

E i s e n, Matthias Johann 1996 [1918]. Esivanemate ohverdamised. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Mats.

E i s e n, Matthias Johann 2000 [1958]. Esivanemate varandus. Kordustrükk. Koost, toim Herbert Tampere. Tallinn: Sinisukk.

HCL = Heinrici Chronicon Livoniae. Henriku Liivimaa kroonika. Tlk ­Richard Kleis, toim ja komm Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.

H e i n a p u u, Ott 2010. Taara tammikud: ideaalse pühapaiga tung tekstist maastikule. – Acta Semiotica Estica, kd 7, lk 102–138.

H e i n a p u u, Ott 2016. Agrarian rituals giving way to Romantic motifs: Sacred natural sites in Estonia. – Sign Systems Studies, kd 44, nr 1–2, lk 164–185.

H e i n a p u u, Ott 2018. Reframing sacred natural sites as national monuments in Estonia: Shifts in nature-culture interactions. – Framing the Environmental Humanities. Toim Hannes Bergthaller, Peter Mortensen. Leiden: Brill, lk 86–102.

H o b s b a w m, Eric 1983. Introduction: Inventing traditions. – The Invention of Tradition. Toim E. Hobsbawm, Terence Ranger. London: Cambridge University Press, lk 1–14.

H o m e r o s 1960. Ilias. Tlk August Annist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

I n g o l d, Tim 2000. The perception of the environment. London: Routledge.

J o n u k s, Tõnno 2007. Holy groves in Estonian religion. – Estonian Journal of Arch­aeology, kd 11, nr 1, lk 3–35.

J o n u k s, Tõnno, V e l d i, Martti, O r a s, Ester 2014. Looduslikud pühapaigad – uue ja vana piiril. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 93–108.

K a a s i k, Ahto 2017. Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad. Tallinn: Pegasus.

K i k a s, Katre 2010. Rahvaluulekoguja raamatuid otsimas. Hans Anton Schults. – Acta Semiotica Estica, kd 7, lk 64−101.

K o s k i, Mauno 1967. Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue. I kd. Turku: Turun yliopiston julkaisuja.

K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 2003 [1862]. Kalevipoeg. Üks ennemuistne jutt kahekümnes laulus. 18. trükk. Tallinn: SE&JS.

L a a n e s, Eneken, K a l j u n d i, Linda 2013. Eesti ajalooromaani poeetika ja poliitika. Sissejuhatuseks. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 561–578.

L a u g a s t e, Eduard, N o r m a n n, Erna 1959. Muistendid Kalevipojast. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

L e i b a k, Eerik 2007. Hiied kui loodusobjektid. – Looduslikud pühapaigad: Väärtused ja kaitse. Koost Ahto Kaasik, Heiki Valk. Tartu: Tartu Ülikool, Maavalla Koda, Õpetatud Eesti Selts, lk 173–182.

L i n d s t r ö m, Kati 2008. Landscape image as a mnemonic tool in cultural change: The case of two phantom sceneries. – Koht ja paik. Place and Location. Studies in Environmental Aesthetics and Semiotics VI. Toim Eva Näripea, Virve Sarapik, Jaak Tomberg. Tallinn: Estonian Academy of Arts, Estonian Semiotics Association, lk 227–238.

Linnutaja 1870 = Lauliku C. R. Linnutaja laulud. Esimene krantsikene. Tartu: H. Laakmanni kulu ja kirjadega trükkitud.

Loo aleviku arengukava 2010–2020. Jõelähtme vald: Loo aleviku eestseisus, 2010. http://www.looalevik.ee/wp-content/uploads/2012/05/LOO_ALEVIKU_ARENGUKAVA-2010-2020.pdf (16. III 2019).

Looduslikud pühapaigad. Juhend kaitsealade valitsejatele. Kaitsealade kultuuriliste ja vaimsete väärtuste töörühm koostöös UNESCO programmiga „Inimene ja biosfäär”. (Maailma Kaitsealade Komisjon. Kaitsealade hea tava suunised 16.) Toim Richard Wild, Christopher McLeod. Tlk Anna-Liisa Lutsar. Tartu: Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2011. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/ALPAK/iucn_sns_estonia.pdf (17. II 2019).

L o t m a n, Juri 2010. Kultuuritüpoloogiast. Tlk Kadri Tamm, Tanel Pern, Silvi Salupere. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

L o w e n t h a l, David 1985. The Past is a Foreign Country. Cambridge: Cambridge University Press.

M e r i s t e, Valev 1976. Kalevipoja lingukivid Saadjärve ääres. – Eesti Loodus, nr 6, lk 408–410.

Metsatöll 2004. Hiiekoda. [CD-plaat.] Tallinn: Nailboard Records. 

M e t s s a l u, Jüri 2008. Ajalookirjutuse mõjust kohapärimusele Raikküla näitel ehk katse tuvastada maa-alune tee munkade juurest muistsete vanemateni. – Kes kõlbab, seda kõneldakse. Pühendusteos Mall Hiiemäele. Toim Eda Kalmre, Ergo-Hart Västrik. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 317–353.

MuKS = Muinsuskaitseseadus. Riigi Teataja I, 19.03.2019, 13. https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019013

N o r a, Pierre 1989. Between memory and history: Les Lieux de Memoire. – Representations, kd 26, Spring, lk 7–24.

O i n a s, Felix 1994. Kalevipoeg kütkeis. – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, lk 11–37.

O n g, Walter J. 2002. Orality and Literacy: The Technologizing of the Word. London–New York: Routledge.

Philostratorum Imagines et Callistrati Statuae. Toim Friedrich Jacobs. ­Leipzig: Libraria Dyckiana, 1825.

P u s s, Fred 1995. Puudega seotud pärimused ja traditsioonid Eesti rahvakultuuris. Proseminaritöö. Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumis.

Pühad kivid Eestimaal 2011. Koost Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat.

R a m a k r i s h n a n, Palayanoor Sivaswamy 2003. Conserving the sacred: The protective impulse and the origins of modern protected areas. – The Full Value of Parks: From Economics to the Intangible. Toim David Harmon, Allen D. Putney. Lanham, MD: Rowman & Littlefield, lk 27–42.

R e m m e l, Mari-Ann 1998. Hiie ase: hiis eesti rahvapärimuses. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

R e m m e l, Mari-Ann 2005. Iru Ämm ja Linda kivi. – Eesti Loodus, nr 6, lk 38–40.

R e m m e l, Mari-Ann 2014. Kohapärimuse mõiste, uurimislugu ja tunnusjooned. – Muistis, koht ja pärimus. II kd. Pärimus ja paigad. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond, lk 13–70.

S c h a m a, Simon 1995. Landscape and Memory. New York: Vintage Books.

S u t r o p, Urmas 2002. Taarapita – saarlaste suur jumal. – Mäetagused, nr 16, lk 7–38.

T a m m, Marek 2012. Monumentaalne ajalugu. Esseid Eesti ajalookultuurist. Tallinn: SA Kultuurileht.

V a k k e r, Triin 2012. Rahvusliku religiooni konstrueerimise katsed 1920.–1930. aastate Eestis – taara usk. – Mäetagused, kd 50, nr 1, lk 175–198.

V a l k, Heiki 2007. Looduslikud pühapaigad kui muistised: arheoloogia vaatenurk. – Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse. Koost Ahto Kaasik, H. Valk. Tartu: Tartu Ülikool, Maavalla Koda, Õpetatud Eesti Selts, lk 135–182.

V a l k, Heiki 2017. Eesti maarahva kultuuripildist keskajal ja varauusajal arheoloogia andmetel: olud ja koht laiemal taustal. – Eesti Vabariigi preemiad 2017. Teadus. F. J. Wiedemanni keeleauhind. Kultuur. Sport. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, lk 138–161.

V a l k, Ülo 2012. Regivärsist rahvuslikku esoteerikasse. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 854–858.

Ä i k ä s, Tiina 2011. From fell tops to standing stones: Sacred landscapes in North­ern Finland. – Archaeologica Baltica, kd 15, nr 1, lk 16–22.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#362 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(112) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#363 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-03-31 20:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#255 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1139) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(13) "Tiit Hennoste" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(16) "T.HENNOSTE_2.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(25) "Kuidas luuletada keelest?" ["title_en"]=> string(36) "How to write poetry about language? " ["subtitle_ee"]=> string(116) "Keele maitsest. Luuleantoloogia. Koostaja Mart Velsker. Idee autor ja kaaskoostaja Tõnu Tender. Tallinn: EKSA, 2018" ["subtitle_en"]=> string(116) "Keele maitsest. Luuleantoloogia. Koostaja Mart Velsker. Idee autor ja kaaskoostaja Tõnu Tender. Tallinn: EKSA, 2018" ["contents_ee"]=> string(19729) "

Keele maitsest. Luuleantoloogia. Koostaja Mart Velsker. Idee autor ja kaaskoostaja Tõnu Tender. Tallinn: EKSA, 2018. 463 lk.

„Arvustajal on alati raske, ei suuda tema loojaga võistelda.” Nii algab iga arvustaja lugu, enamasti küll vaikselt ja omaette öelduna, sest arvustamise raskustest kõnelemine ei kuulu toimetajate-tellijate jaoks hea tooni juurde. Ei suuda arvustaja ammugi antoloogia koostajaga võistelda, kuna too on luuletusi kokku kogudes näinud ära ka igasugused piiritlemise, liigendamise jne võimalused ja variandid. Mõnikord on koostaja arvustajale halastanud, pannud tekstid lihtsalt ajalisse järjekorda või jätnud oma teadmised ja põhimõtted välja ütlemata. Selle antoloogia tegija Mart Velsker on ise kriitik ja uurija. Tema nii ei tee. Ta on suurema osa kriitiku tööst ära teinud (vt lk 429–439). Mida ma siis pean tegema? Ma vestlen Velskriga.

Velsker jagab luule kõigepealt hääleks ja kirjaks (lk 429). Ja leiab, et eesti luules on mingi murranguhetk Betti Alveri luules (siis 1930. aastatel), sealt alates saab hoogu üleminek arusaamale, et luuletaja just nimelt kirjutab. Kirjutamine hakkab elama iseseisvat elu, kuni saavad iseseisvaks ka kirjavahemärgid paberil.

Siin ma sattusin segadusse. Kõigepealt, luule on mu arvates alati hääl. Ilma hääleta ei ole näiteks alliteratsiooni, korrastatud värsimõõtu või värsi organiseerimisel nii olulisi välteid lihtsalt olemas. Teiseks, mu jaoks on luules oluline vahe kahe hääle, lauluhääle ja kõnehääle vahel. Ja kolmandaks, ma usun, et Velskri mõte käib keeleteemalise luule kohta. Sest üldiselt minu silmad sellist tendentsi eesti luuleloos ei näe. Pigem paistab seal kaks hoovust. Põhjas, eesti luule all, on pidevalt hääl, ennekõike lauluhääl, ja pinnal käib kirja ja hääle, kõne ja laulu vaheldumine.

Kindlasti oli XIX sajandi eesti luule ennekõike lauluhääl. Samamoodi kõneleb luulest ka näiteks 1920. aastate algul Henrik Visnapuu, kelle jaoks luule on viiulil leitud viisid. Samas, luule muutub just sel ajal. Silbilis-rõhuline ja ka rõhuline luule sobis hästi Liedertafel’iks ja sobib ka tänapäeva rokiks (kas või Ernst Enno Ruja lauludes). Ekspressionistlik vabarütmiline, vahelduva meetrumiga luule ei ole enam sel viisil lauldav. Sellest saab mõnikord džässi, aga mõnikord tuleb piirduda kõnega. Ja päris vabavärss on küll väga hästi öeldav, kuid veel halvemini lauldav. Lisaks sõnad. Kuidas laulda nt Barbarust: „3 (kolm) 7 (seitse) 2 (kaks), / oo, – see propeller + tiib, – / lend – õgujoon”. Ehk räppides?

Aga see aeg saab vaikselt otsa. 1930. aastatel minnakse tagasi vana hea lauldava luule juurde, et 1960. aastatel kõnelemise või kirjutamise juurde tulla (Kross, Rummo) ja 1970-ndatel taas tagasi minna (Üdi, Runnel). Alles 1990. aastatel saab mu arust laulu asemel eesti luule põhipõhjaks kirjutus. Lisaks tundub mulle, et kogu sellel vaheldumisel on mingi seos tunnete ja mõistuse igivana dihhotoomiaga. Seesama Alver oleks hästi lauldav, aga lauldud teda peaaegu ei ole (vaid Põhja Konn, muuseas Mart Velskri abiga). Tunded laulavad, mõistus kirjutab.

Siis toob Velsker sisse kolmanda luule­viisi, milles tõeline tähenduslik maailm on hoopis keeletu (lk 431). Maailm, milles kasutatakse sõnu, aga püütakse samas nendest lahti saada. Velsker seob selle müstilise luulega (täpsemalt Ennoga). Mu jaoks on asjad nii, aga lisaks veidi teisiti. Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus. Aga selle kõrval on oluline ka keeletuse teine variant. Selles on hääl, aga puudub tähendus. On vaid kasutus, pragmaatika. Selle üks näide on onomatopoeetiline luule, teine nt häälutus või muu sarnane luule. Ja on ka kolmas variant: keelevõimetus, mis tahab, aga ei suuda anda edasi seda, mida luuletaja tahaks, olgu tema eripärast siseilma või muutunud maad ja ilma.

Edasi käsitleb Velsker keelest luuletamise perioode ja tüüpe. Ta toob välja kolme tüüpi tekstid: luuletused, milles keel on rahvusliku ideoloogilise võitluse objekt ja relv; „luuletused, kus mõeldakse keele üle” ja luule, milles tekst kasvab välja keelest ehk keeleluule (lk 432). Ja lisab ajajärgud, mis neile tüüpidele üsna täpselt vastavad: alguses on luule keelest rahvuslikus võtmes, siis muudmoodi mõtlemine keelest ja lõpuks elu keele juhtimisel. See on üldistusena vägagi usutav. Raamatus ei ole luuletused siiski niimoodi liigitatud, vaid teemade kaupa. Ja antoloogia läheb keskelt pooleks.

Alguses on muidugi Kristian Jaak ja temast tõukuvad luuletused. Otsekui sissejuhatus ja väljajuhatus korraga. Siis tuleb neli tsüklit, mille sisemine ehitus kordab suhteliselt hästi järelsõnas pakutud liikumist. Nad algavad pateetika või vähemalt tõsise luulega ja liiguvad paroodiasse, irooniasse, naeru jms.

Esimene on rahvusliku identiteedi ja rahvusliku võitluse luule. Need on luuletused emakeele, selle ilu ja kõla, aga tegelikult ennekõike eesti identiteedi kiituseks. Eestlase identiteedi põhi on teadupärast keel, täpsemalt uue aja ühiskirjakeel. Nii võiksime öelda, et need on luuletused eesti identiteedi ilust. Tüütavavõitu ja ennast kordav see luule natuke on. Huvitavaks läheb asi siis, kui sisse astub hoopis teistmoodi mõtlev Kaplinski, kelle maailma ei valitse teadlikult omaks võetud keeleline identiteet, vaid juhus („kord sattusin siia keelde”, lk 45). Nagu üksik metsalind kanasupi sees. Aga Kaplinski, nagu ka samas tsüklis Ivar Ivask näitavad kätte teeotsa, millest tasub mõelda. Mida luule­tajad enda ja keele suhte kohta kuulutavad ja milline see suhe neis endis tegelikult on.

Siia sobib teinegi mõte, mis käib tegelikult raamatu kohta laiemalt. Kogu antoloogia kuulutab keele ilu, olgu otse või kaude. Samas, seal peaaegu puudub luule keele inetusest. Alguses jäi mulle see arusaamatuks, aga pikapeale mõistus selgines. Identiteedi ilu on ilus, identiteedi inetus on midagi, mis ei lähe mitte.

Aga üldiselt, mulle endale oleks selleks tsükliks piisanud Runneli geniaalsest värsipaarist „Isatul vaid ema keel. / Ema. Kauaks teda veel?” (lk 53).

Siia haakub järgmine tsükkel, luule eesti keelest ja teistest keeltest. Lingvistika terminites võiks see olla sotsiolingvistiline ja keelesotsioloogiline luule. Algul kadakasaksa keel ja keelevahetuse teema, emakeele mahasalgamine, siis keel paguluses ja koodivahetused. Keele elu ja keele surm. Sekka mõtted eesti keele prestiižist, milles kord valjult, kord varjamisi kordub ikka sama arusaam: eesti keel on tõrjutud, aga ometi peaks tal olema koht teiste suurte hulgas.

Mind hakkas ühel hetkel häirima üks koostamisvõte. Mitu korda on sama luuletaja mitu teksti paigutatud järjest. Järele mõeldes sain aru, et temaatilistes antoloogiates nii ei tehta, ikka tehakse „kirju rida”. Aga see tõdemus tegi järsku huvitavaks muu. Nimelt need korrad, kui sama luuletaja sama teemaga luuletused kõrvuti pandud ei olnud. Nagu tsüklis „Räägiksin kõik keeled” kaks Kalju Lepiku keelehävitamise luuletust, „Needmine” („Kui teie hävitate meie keele”, lk 75) ja „Jävla utlänning” („algpagulase murdes / oh ma bordsfan”, lk 79).

Järgmine tsükkel on murdeluule. Siin hakkas tee mu jaoks kõrvale kiskuma. Tõsi, mõnikord on neis luuletustes ka keelest juttu, aga üldiselt on see murde kui omaette luulekeele manifesteerimine lihtsalt selles keeles luuletamise kaudu. Ja sellega muidugi ka oma keelelise eriidentiteedi manifestatsioon. Aga taas lõhub keegi vaasi ära. Siin Betti Alver oma tõdemusega suure tüli põhjusest: „Räägiti / eri murrakut” (lk 137). Keeleteadlane ütleks muidugi murret, aga see ei läheks luuletuses riimi. Aga asi pole selles. Asi on mõistmises. Murdest saab järsku midagi muud kui hõllanduslik ühendav kodukeel. Keegi kõneleb meiega keeles, mida me nagu mõistame ja samas nagu päris hästi ei mõista ka. Murdest saab keel mõistmise ja mittemõistmise piiril. Mille üle tasub mõtelda, kui aega juhtub olema.

Siis tuleb eraldi tsükkel keeleteadlastest ja keelekorraldajatest, keele ajaloost ja sõnaraamatutest. Keele­teadlasena ütleks, noh, las ta siis olla. Tõsi, sellest tsüklist leidsin endale kõige huvitavama unustatud pala, Jaan Krossi täiesti postmodernistliku „Kümme ­ÕS-ilist õssitust” (lk 168–171). Ja teise, mind ikka ja jälle vaevava asja. Kui murde­identiteedist on saanud terve tsükkel, siis argikeelt, slängi ja sellega seotud igapäevast keelelist identiteeti saame kopika eest. Täpsemalt, Wimbergi programmilise kuulutuse „päris” eesti keelest, maanteede eesti keelest (lk 164). Mis omakorda tuletas meelde sajandivanuse Majakovski, kes kutsus tegema tänavate kõnekeelest luulet. Ja see pani mõtlema, tänavast ja uulitsast, rajast ja teest. Ja identiteedist kui teest ja teest kui identiteest. Just õigel hetkel, sest siia lõppes mu jaoks üks antoloogia ja algas uus.

Martin Ehala on öelnud, et identiteet on teatud pädevus, mille inimene omandab ja siis omab.(1) Kui ma sellest õigesti aru olen saanud, siis see on ühelt poolt välimus, identiteedi väline külg, aga teiselt poolt sisemus, teatud väärtushinnangud. Neid identiteete on inimesel muidugi mitu, kuid osa neist on olulisemad kui teised. Muuhulgas rahvus ja eestlaste puhul muidugi keel. Teadmine oma staatusest teistega võrreldes on alati osa identiteedist. Ja sellesse kuulub omakorda teadmine sellest, kas ja kuivõrd teised minu keelt ja keelelist identiteeti väärtuslikuks peavad. Selle raamatupoole keelest luuletamises on identiteedi ilu ja identiteedi irooniat. Aga kusagilt alt immitseb pidevalt välja valu selle üle, et tegelikult ei piisa vaid sellest, et ise oma keelt ja keelelist identiteeti omada ja kalliks pidada.

Kui raamatu esimene pool oli üsna selgelt ühiskonna ja sotsioloogia luule, siis teist poolt päris ühe sildi alla panna ei saa. Seda kannab pigem suund, teekond, mis algab ürgkeelest ja liigub üle kirjutamise, kõnelemise ja keelega mängimise lõpuks sõna ja luule kui puhta kunstini. Mille taga omakorda aimub (ainult aimub) kunagi ammu loodud eesti luuleilm, mille tipuks Betti Alveri ja tema teekaaslaste suur ja puhas luule­kunst.

Antoloogia teise poole esimene tsükkel kannab pealkirja „Kõnele kivide keeles”, sisuks on aga lühidalt öeldes ürg ja alg. See on osalt liikumine alg­elementidest (Barbarus) keeleni, milles on tähistaja ja tähistatav (Kalju Kruusa). Osalt aga lausa kaplinskilik tahtmine olla keegi väljaspool keelt. Olla lind, olla kala, kõnelda tigude keeles. Miskipärast jäid kõlama kivid, mitte muld, ja see oli mulle uus. Olgu pealegi, ikkagi eestlase element maa, mitte tuli, vesi või õhk. Ja õnneks mitte ka rändrahnud.

Selle järel tuleb kohe luule kirjast. Kirjaoskusest ja kirjutama õppimisest, kirjutamisest ja sõnaraamatutest, saadetud kirjadest ja lugemata kirjadest, tähtedest ja kirjavahemärkidest, morsest ja viipekeelest. Valdavalt igava­võitu. Või ei osanud mina siit välja lugeda mingit kirjutamise kui tegevuse sügavamat mõtet eesti luuletaja peas, kuigi olemas see ju on (mõtlen väljaspool pead). Aga samas, just siia oli pandud Vihalemma kaks võluvat kirjavahe­märgilugu: minu suurlemmik Paul-Eeriku „Vihma maitsest” (lk 255) ja Kaur Riismaa „mittekirjutamine on see / kui vaatad tetrapakil on kiri piim / ja hakkad heldimusest nutma // kui täpne jumal milline täpsus” (lk 251). Just.

Siis järgneb luule kõnelemisest ja vaikimisest. Siin hakkas mu jaoks side keelega hapraks minema. Tihti on see luule, milles on vaid mainitud sõna või kõnelemist, mõnikord ka keele kõla (ilma isamaata). Aga üldiselt on see enamasti luule armastusest ja selle avaldamisest. Põnevaks läheb vaid seal, kus luuletaja räägib sellest, kuidas me oskame rääkida (Hasso Krull), kus tulevad mängu norskamise hääled (Kalju Kruusa) või pannakse kirja lingvisti pikalt mõtlema panev tõdemus, et vaikus on taga­vokaalne (Ene Mihkelson). (Mittemäletajale, eesti tagavokaalid on a, o, õ ja u. A on eesti keele kõige sagedasem vokaal kõigis allkeelis. Keskmise sagedusega o ja u suhted järgsilpides on teadupärast teema, mille ümber on luules palju kaikaid puruks pekstud. Ja õ on perelemmik, mis samas jagab eesti murded mitmesse ossa ja millest eesti keelt õppivad võõramaalased kõige parema meelega tõepoolest vaikiksid.)

Siis tuleb keelemängu tsükkel, mille kohta ei tahaks midagi öelda. Neid tekste tuleb ise lugeda või vaadata. Vaid niipalju, et punnitatud on. Ma muidugi oleks oodanud ka teistmoodi mängu. Seda, mis manifesteerib hääle abiga maailma, mis on sõnadega öeldamatu. Mis toob esile keele võimaluste võimetuse ning vead, mida luuletaja kasutab selleks, et leida teed uue keele poole.

Siis ilmub Sõna. Elu sõna, sõna kui looja, sõna, millest kõik algab... Siin võiks poeet hakata mõtlema Sõnast kui jumala sõnumist. Aga eesti luuletaja ei mõtle sellest kuigi palju. Pigem sobib talle Juhan Saare laulurida „Ütled kurat ja sirguvad õlad / ja tuju on korraga hää” (lk 365). Nii jäi sõna siin minu jaoks ennekõike formaalseks märgiks, millest luuletaja saab kergesti peale hakata. On muidugi huvitav vaadata, kui erinevatesse suundadesse saab sellest lähtudes minna.

Ja lõpuks löövad read helisema. Sünnib luule luulest. Siin tuleb antoloogia taas lauliku juurde, kes tõuseb keele tiivul aina üles ja üles. See tsükkel viib raamatu saba kõrgele, pakkudes palju väga head ja kuulsat luulet. Aga keelega on see siiski vaid õrnalt ja servapidi kokku liimitud.

Velsker toob välja, et keelest kirjutati palju luulet XIX sajandil, siis teema taandus ja tõusis uuesti alates XX sajandi teisest poolest (lk 433–434). Nii on. Ma proovisin selle üle mõtelda. Muidugi oli XIX sajandi teine pool aeg, mil keel oli kogu rahvusliku võitluse kese. Aga nagu ütlesin, see oli luule identiteedist. Keel oli vaid selle komponent, märk, kui soovite. XX sajandi alguseks, nooreestlaste, siurulaste ja avangardi ajaks oli eesti rahvuse ja keele dilemma lahendatud.

Samas, sajandi algus oli aeg, kus eesti kirjakeel muutus nii radikaalselt, et mõnikord paistavad keel 1890 ja keel 1930 täiesti erinevad asjad. Lisaks, Euroopa südames tõusis just sel ajal üles uus mõtlemine keelest. Keel oli sajandialguse avangardi teema number üks. Keelt ei mõistetud lihtsalt kui vahendit, vaid kui miskit, mis seostub sügavalt uue maailmaga, uute tunnetega, uute kiiruste ja rütmidega. Sel ajal lihtsalt pidi küsima, milline saab ja peab olema lennukite, autode, telegraafide ja raadiote ajastu (luule)keel. Tegelikult mõtlesid ja kirjutasid tollased eesti luuletajad ja luulekriitikud keelest väga palju. Nii muutuvast kirjakeelest kui ka uut aega vahendavast uuest keelest. Tasub vaid lugeda Visnapuu, Semperi, Aaviku ja teiste esseid ja manifeste. Jah, nad ei kirjutanud luuletusi keelest, aga tegelikult ei kirjuta keelest ka suur osa neid luuletajaid, kes selles antoloogias sõna saavad. Samas on sajandialguse luules näha ja kuulda otsene kaja sellest võitlusest, kus erinevate identiteetide põrkes kõnelevad ka erinevad keeled. Olgu Aaviku keele teema või avangardi kasutatud lõunaeesti morfoloogia, mis mängib kahe identiteedi keelelistel piiridel.

Mis aga juhtus 1960. aastatel? Velsker pakub, et keel muutus ja sundis sellega endast luuletama (lk 437). Ma ei usu seda. Lihtsalt mingit sajandi algusega võrreldavat murrangut eesti keeles tollal ei toimunud. Kui mitte pidada murranguks seda, et kümnendi lõpuks oli murdekeel igapäevaelu keelena sisuliselt kadunud. Aga see polnud murrang, vaid aeglase suretamise lõpp­vaatus. Asi võib muidugi olla tollal hoogu saanud keelearutlustes ja sõnaloomises ning tugevas tahtmises tõmmata selge piir stalinistliku keele ja iseenda (või vabaneva) keele vahele. Aga ma pakun siiski, et keskne tõuge tuleb maailmaluule muutumisest ja selle uue maailma avanemisest eesti luuletajatele. Seega taustaks on tolleks ajaks tõusnud uus avangardi laine, milles väga keskseks teemaks sai keel. Olgu konkreetne luule, keeleluule, häälutused, uusdada, argikeele tulemine proosasse jne. Ja oluline on tohutult avardunud tõlkemaailm, mis sundis luuletajaid-tõlkijaid mõtlema hoopis teistest keelenähtustest kui eesti luules tavaks olnud.

Last but not least. Kas ma sain neid luuletusi lugedes teada midagi (eesti) keele kohta, mida ma varem ei teadnud? Ei saanud. Kas ma sain midagi teada (eesti) luule kohta? Sain. Et eesti luuletaja mõtleb ennekõike sõnadest, vähem lausetest, veel vähem grammatikast ja pragmaatikast. Et eesti luuletaja on keelest kirjutades ennekõike sotsio ja üsna harva midagi muud. Et tegelikult on suur osa luuletusi keelest ikka luuletused armastusest, identiteedist, jumalast, luuletajast. Keel tuleb vaid hetkeks, üksiku sõna või fraasina, mis muidugi näitab, et keel on alati enam kui keel, ta on alati ka midagi, mis pole keel. Et eesti keeleluule on ennekõike suhtumise ja tunnete luule ja luuletajate suhtumuslik palett on väga rikas. See algab ülistusest ja lõpeb ahastuse, nalja või sapiga. Aga eesti luuletaja on vaid harva sügavalt keelest mõtleja. Mis tundub iseendast imelik, sest keeles on meie identiteedi tüvi. Aga see vist ongi koera matmise paik. Liiga nähtav, liiga ilmne. Pole saladust, ei salapära.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#256 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:04:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#364 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#365 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#257 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1178) ["menu_id"]=> int(114) ["author"]=> string(7) "Ken Ird" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(11) "K.IRD_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(32) "Kontvõõrana vanas eesti pulmas" ["title_en"]=> string(38) "Gate crashing an old Estonian wedding " ["subtitle_ee"]=> string(149) "Vanaaja pulm. Valitud tekste ja pilte 16. sajandi keskpaigast 19. aasta­saja viimase veerandini. Kok-ku seadnud Ants Hein. Tallinn: Tänapäev, 2018" ["subtitle_en"]=> string(149) "Vanaaja pulm. Valitud tekste ja pilte 16. sajandi keskpaigast 19. aasta­saja viimase veerandini. Kok-ku seadnud Ants Hein. Tallinn: Tänapäev, 2018" ["contents_ee"]=> string(16038) "

Vanaaja pulm. Valitud tekste ja pilte 16. sajandi keskpaigast 19. aasta­saja viimase veerandini. Kokku seadnud Ants Hein. Tallinn: Tänapäev, 2018. 423 lk.

„Elu kauneim pidu on kõige ülevamate ja rõõmuküllasemate päevade keskpunktiks ka meie rootslaste juures, kusjuures vastavate ettevalmistustega alustatakse juba pikka aega varemalt, sest neist vanadest ja väga mitme­palgelistest kommetest ei tohi vähimatki kõrvale jätta või ära unustada” (lk 345). Nõnda alustab oma panust Eesti alal elanud rahvaste pulmakommete üles­tähendamisse Ratzeburgist pärit haridustegelane ja literaat Carl Friedrich Wilhelm Rußwurm – „kontvõõras”, kes tegi siin karjääri XIX sajandi keskpaigas.

Pulmad on inimeste meeli köitnud sajandeid ega ole oma võlu kaotanud ka tänapäeval: kui 2018. aasta kevadel abiellusid lääne ühiskonna tuntuimas sinivereliste perekonnas, Briti kuningakojas prints Harry ja Meghan Markle, jälgisid seda tseremooniat otseülekandes sajad miljonid glamuurijanused silmapaarid üle kogu maailma. Niisamuti pakub rohkesti eksootikat – aga miks mitte ka glamuuri – kunsti- ja arhitektuuriajaloolase Ants Heina kokku seatud „Vanaaja pulm”, viies lugeja ajarännakule praegusel Eesti alal elanud kohalike rahvaste pulmadega seotud kommete ja ettekirjutuste maailma.

Kogumikul on kaks peamist lähtekohta. Esiteks on koostaja soovinud koondada ühiste kaante vahele põhiliselt eestlaste, aga ka nende kõrval elanud setude, rannarootslaste ja vadjalaste kosimis-, abiellumis-, pulma- ning riietumiskommete tekstilisi ja pildilisi kirjeldusi, mis oleksid pärit nimelt Jakob Hurda XIX sajandi lõpukümnenditel algatatud pärandvara kogumise kampaania eelsest ajast. Sellisel viisil tahab Ants Hein lugejale tutvustada „vana ja traditsioonilist, algrahvuslikku, poolmuistset Eestit”, mida viimase 120–130 aastaga kogutud pärimuslik ainestik tema hinnangul ei ole võimeline kajastama (lk 14). Teiseks on kogumiku eesmärk näidata siin elanud rahvaste kombeid võõramaalase vaatenurgast: „Suures plaanis vaadatuna mõjub selline „eemaltpilk” kui omamoodi tõlge: ühtpidi on selle osaks olla tahes-tahtmata vaesem kui originaal – selles võib jääda edastamata nii mõnigi mahlakas kihistus –, teistpidi on aga mõned originaali põhiväärtused selles selgemalt esil” (lk 17). Nii on kogumikus katked umbes 120 allikast, mille on üles tähendanud eeskätt võõrad läbireisijad, külalised või mujalt siiamaile karjääri tegema tulnud isikud XVI sajandi keskpaigast kuni 1870. aastate lõpuni.

„Vanaaja pulmas” kui esmajoones siinse paikkonna vanemate kosimis- ja pulmakommete kirjelduste antoloogias on palad järjestatud kronoloogiliselt ning pealkirjastatud aastaarvudega. Niisamuti on võimaluse korral pealkirjas ära toodud konkreetsem paikkond, kust valitud kirjeldus pärineb. Lisaks hulgale kirjatöödele ja piltidele on Ants Hein nõuks võtnud (taas)avaldada välja­võtteid vanade pulmalaulude üleskirjutustest – koos mõningate laulu- ja tantsuviiside noodistustega – ning ühel juhul on koostaja soovinud ära trükkida koguni ülestähendaja, XVIII sajandi ühe kuulsama Eesti valgustaja August Wilhelm Hupeli autograafi (lk 309–313).

Koostaja ettevõetud tõlketöö on muljet avaldav, sest valdav osa raamatu tekste ei ole olnud algselt eestikeelsed või varemalt eesti keelde tõlgitud. Tõlked on ladusad ning tulemus sümpaatselt ühtlane. Siinkohal tuleb koostajat ja toimetajat eriti tunnustada varauusaegsete seadusandlike ja regulatiivsete tekstide arusaadavasse eesti keelde vormimise eest, sest traditsiooniliselt iseloomustab neid kohmakas saksa õigus- ja kantseleikeel. Suuremalt jaolt saksa keelest tehtud tõlgete tähtsust tõstab asjaolu, et selle kunagise kohaliku keele valdamine taandub Eesti ühiskonnas üha kiirenevas tempos. Nii tuleb nõustuda Marek Tamme seisukohaga, et meie saksakeelse valgustusliku, romantilise või akadeemilise etnograafia täies mahus eesti keelde tõlkimine võiks olla oluline riiklik ülesanne, eesmärgiga mitte kaotada sidet möödunud aegadega ja suurendada meie ajalooteadvust.(1)

Eesti akadeemiliste ringkondade huvi niisugust tõlkeüleskutset järgida näitab kas või see, et lisaks Ants Heina tõlkele (lk 138–145) on Hupeli artikli „Ueber den Werth der Jungfrauschaft unter Ehsten und Letten”(2) eestindus ilmunud ka 2016. aastal ajakirjas Tuna (tõlkijad Mati Laur ja Merili Metsvahi).(3) Hein on oma raamatus sellele alternatiivsele tõlkele viidanud, nii et nähtavasti võis tal Hupeli artikli omapoolne eestindus Lauri ja Metsvahi tõlke ilmumise ajaks juba olemas olla, ent ta ei näinud enam põhjust oma töö tulemust tagantjärele asendada.

Raamatu edenedes saab kiiresti selgeks, et üldjoontes on Eesti kohalike talupoegade kosimis- ja pulmakombed püsinud aastasadade jooksul võrdlemisi muutumatuna. Vanaaja eestlaste pulmale on ikka eelnenud kosimine, mille kohustuslik žargoon nõuab pruudi vanematele seletamist, et kaduma olla läinud mullikas, lambuke või kitseke, keda tuleb tingimata pruudi talust otsida (lk 60). Seoses mõisates kange alkoholi destilleerimise laienemisega sai hiljemalt XVII sajandi lõpust kihlade lahutamatuks osaks kosjaviin: „Kui kosjad on meele järgi, võetakse põletatud viin vastu, kui mitte, siis ei võta seda keegi, vaid isamehed toovad selle jälle tagasi ja siis on peig korvi saanud. Mõnes paigas on kombeks, et lesed, kui nad tahavad jälle abielluda ja on valinud kellegi, kelle järele neil himu käib, ratsutavad ise jutustatud kombel pudeli põletatud viinaga kosja.” (lk 73)

Pulmi pidasid eesti talupojad vanasti ühtekokku mitu päeva, kõigepealt pruudi-, seejärel peiukodus ning kombe­kohaseid talitusi aitasid toimetada selleks puhuks määratud ametikandjad (isamehed, peiupoisid, pruuttüdrukud, pruutvennad ja teised). Pulmakommetest olulisim oli kindlasti pruudi tanutamine, tähtsad olid andide jagamine pulmalistele ning vastuandide kogumine, laulud ja tantsud, aga ka mitmed ennustustoimingud: „Järgmise päeva hommikul äratatakse noor abielurahvas lauluga. Saa naddu toob vett ja noorpaar peseb end ning see, kes suudab seejuures esimesena teist pritsida, elab kauem” (lk 117).

Eestlaste pulmakommete aasta­sadade pikkust järjepidevust kinnitab kogumikus avaldatud Johann Wolfgang Boecleri 1685. aastast pärit pulmakommete kirjeldus, millele Hein on lisanud 1854. aastast pärit Friedrich Reinhold Kreutzwaldi põhjalikud Boecleri teksti selgitused ja täiendused (lk 65–72). Kreutzwaldi kommentaarid veenavad, et üldjoontes olid XVII sajandil käibinud traditsioonid jäänud püsima ka XIX sajandil, nagu näiteks komme minna kosja ja pidada pulmi noorel kuul: „Sellist kuu-usku kosjade ja pulmade pidamist leidus mõne aasta eest kõigis eestlastega asustatud piirkondades, mistõttu võiksime uskuda, et see suur sugu pole veel päris jäljetult kadunud ega ka meie „hea kuu” selle maa põliselanike silmis veel sedavõrd ebasoosingusse sattunud, et nad selle võimsa mõjuga ei arvestaks ega sõlmiks oma abielu kui hobusekaupa” (lk 66).

Neil põhjustel hakkavad raamatus toodud kirjutised üksteist tahes-tahtmata küllaltki ruttu kordama. Lugejat ähvardavat hiilivat üksluisust aitavad edukalt lõhkuda koostaja pakutud 13 kõrvalepõiget, milles avatakse mitme­kesistes valdkondades (igapäevakombed, seadusandlus, kiriku- ja kohtupraktika, tundeelu, seksuaalsus, söök ja jook, tants ja laul) peateema mõistmiseks nii vajalikku ühiskonna-, argielu- ja tundeajaloolist tausta. Ees­kujusid, konteksti, laenamisi ja žanriomadusi selgitavaid kommentaare oleks võinud konkreetsete tekstide juures koostajalt oodata ehk rohkemgi, kuigi peab tõdema, et see oleks suur ettevõtmine. Siiski näitavad juba esimesed ajakirjanduses ilmunud ülevaated Ants Heina „Vanaaja pulmast”,(4) kui määravad on tavalugejale väiksemadki koostaja lisatud kommentaarid (näiteks pruudiröövi kombe kohta XVII sajandil, lk 34): ilma nendeta oleks olnud lihtne võtta kogu kirjutatut sõnasõnalise tõena. Igal juhul on koostaja – ehk isegi taotluslikult – jätnud kogumikku tulevastele eesti uurijatele sügavamaks analüüsimiseks hulga algmaterjali.

„Vanaaja pulma” tekstide valik on ­žanriliselt lai, ulatudes reisikirjeldustest, etnograafilistest uurimustest, mälestustest ja kirjavahetustest, seadus­loomest, eeskirjadest, käsiraamatutest ja aruandlusest kuni ilukirjanduseni. Teaduslikult on väga väärtuslik arhiividest kogutud allikmaterjali publitseerimine ning eriti tänuväärt on siinkohal teave, mis on pärit Läti mäluasutustest, kuhu Eesti uurijad paraku tihti ei satu. Kui raamatut järjest lugedes millestki puudust tunda, siis vaid baltisaksa kihlus- ja pulmakommete kirjeldustest. Kuigi koostaja ise kinnitab saatesõnas, et neid kirjeldusi palju ei leidugi, oleks ka selle vähese lisamine olemasolevale tekstikorpusele olnud võrdleva materjalina põnev ja teema­kohane. Seda enam kui koostaja ise möönab, et baltisakslaste jaoks oli tegemist ühe kõige üksikasjalikumalt reguleeritud valdkonnaga (lk 19).

Raamatusse koondatud kirjutised pärinevad kümnetelt autoritelt, mistõttu on lugejale nii nende kui ka tsiteeritud teoste tausta avamine möödapääsmatult vajalik. Selle ülesandega on Ants Hein hiilgavalt hakkama saanud: autorite biograafilised lõigud on küll lühikesed, kuid sisutihedad ja kogumiku jaoks ammendavad. Toonaste Eesti olude kirjeldajate auväärsest nimekirjast puudub XVIII sajandi osas üllatavalt vaid kuulus pärisorjuse kriitik, Torma pastor Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (1717–1779). Tema vähetuntud lühike kirjutis „Gedanken vom Kindermord und der Sodomiterei in Ansehung Liv- und Estlandes” (u 1773)(5) – kus Eisen põhjendab talutüdrukute lapsetappe muu hulgas mõisnike vastumeelsusega anda neile abiellumiseks lubatähte ning loomapilastamise levimist noorte talupoegade seas suuri kulutusi nõudvate paganlike pulma­tavadega – oleks kõrvale­põikena sellesse kogumikku kindlasti sobinud.

Nagu eespool mainitud, on koostaja olnud tekstide kommenteerimisel pigem tagasihoidlik. Seevastu on vanad eesti­keelsed rahvalaulud raamatus rohkem läbi töötatud, et pakkuda lugejale mitmete arhailiste või murdevormide ning arvatavalt vigaselt üles kirjutatud sõnade kirjakeelseid seletusi. Kindlasti aitab see vana rahvaluuleteksti kergemini jälgida, kuigi paratamatult sõltub seletuste valik paljuski koostaja ja toimetaja keelevaistust. Nii võib lugeja kohati tunda, et midagi on üle-, midagi hoopis alaseletatud. See märkus aga ei varjuta kogu raamatuga tehtud igati ­korralikku toimetajatööd, nii et arvustajale jäid silma vaid väga üksikud trüki­vead. Sisulisest küljest sooviks täiendada üksnes koostaja märkust, et Liivimaal eksisteerinud politseiasutuse, silla­kohtu (sks Ordnungsgericht) paralleelnimi oli maakohus (lk 58). Kuigi sellist nimevormi sillakohtu kohta ajalooliselt paiguti tõepoolest kasutati, on mõiste maakohus praeguses eesti ajalookirjutuses kinnistunud siiski selgelt Liivimaal XVII–XIX sajandil tegutsenud alama astme kohtutele (sks Landgericht).(6)

Pildimaterjal on haarav ning üld­juhul tekste täiendav, kusjuures sellel on eriline roll just vanade riietumis­viiside tutvustamisel. Pea igale pildile on lisatud selle olemust, päritolu või sisu avav kommentaar või tsitaat. Piltide trükikvaliteet on üldjoontes hea, üksnes Elizabeth Rigby akvarelli repro­duktsioon (lk 261) torkab oma kehvuses teistest selgelt silma. Viimast võib vahest seletada asjaoluga, et erakogusse kuuluvast joonistusest oli raamatu tarbeks keerulisem hankida parema kvaliteediga versiooni.

End ei etnoloogiks ega folkloristiks pidav Ants Hein on „Vanaaja pulmas” lähenenud allikmaterjalile piediteedi­tundega ning teinud ära aukartustäratava kogumis- ja uurimistöö paljudes muuseumides, raamatukogudes ja arhiivides. Täidetud saab raamatu eessõnas püstitatud eesmärk tutvustada eesti lugejale XIX sajandi lõpukümnenditest varasemaid võõramaalaste tehtud kihlus- ja pulma­kommete kirjeldusi. Seejuures on täheldatav, kuidas veel XVI sajandil eeskätt eksootilisi teemasid (näiteks pruudiröövi) otsiv võõras pilk muutub XVII sajandi teises pooles peamiselt moraliseerivaks (pillamise ja toreduse piiramise rõhutamine) ning XVIII–XIX sajandil järk-järgult üha etnograafilisemaks. Sellest hoolimata ei kao kõikidest teoses esitatud kohalike pulma- ja kihlakommete kirjeldustest kuni lõpuni ebaharilik ja kummastav alatoon, ehk nagu kinnitab keegi Briedise-nimeline kirjasaatja Koiva maarahva kohta veel 1878. aastal: „Ilzenelaste pidustused on täiesti pentsikud. Kas ristsetel, matustel või pulmas, kõikjal kostitatakse külalisi ühe ja sama toiduga.” (lk 411)

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et „Vanaaja pulmas” tehtud rohked ja eripalgelised temaatilised kõrvalepõiked annavad aimu, et Ants Heina siin elanud rahvaste igapäevaelu kirjelduste varasalv on – tema enda sõnu kasutades – vägagi „ohter ja annikas”. Loodetavasti jätkub tal tahet ning jaksu kõigi nende aarete avaldamiseks. Esimese sellelaadse raamatu „Vanaaja pulm” koostajana jääb Ants Hein väljavalitud teema käsitlemisel küll sarnaselt talle materjali pakkunud „võõrastega” eeskätt eemalt jälgijaks, kuid ta kutsub endaga koos endisaegse lihtrahva kihlusele ja pulmapeole kontvõõraks iga eesti kultuuriloost huvitatud lugeja ning sellest ettepanekust kergekäeliselt keelduda ei soovita.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#258 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-06-05 12:18:25" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#366 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(114) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#367 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 20:57:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#259 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1158) ["menu_id"]=> int(112) ["author"]=> string(10) "Mall Jõgi" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(13) "M.JÕGI_2.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(55) "Kuninglikud kaelkirjakud ja hingevõlgade koputav tuhk " ["title_en"]=> string(137) "Authors heart to heart: Eeva Park’s ‘royal giraffes’ and Maimu Berg’s ‘ashes of debts of the soul’, both beating on the heart" ["subtitle_ee"]=> string(169) "Eeva Park. Minu kuninglikud kaelkirjakud. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018; Maimu Berg. Meie hingede võlad. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018" ["subtitle_en"]=> string(169) "Eeva Park. Minu kuninglikud kaelkirjakud. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018; Maimu Berg. Meie hingede võlad. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018" ["contents_ee"]=> string(18078) "

Eeva Park. Minu kuninglikud kaelkirjakud. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018. 157 lk; Maimu Berg. Meie hingede võlad. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018. 223 lk.

Kirjastus Hea Lugu on juba saanud kiita oma kirjanikesarja eest. Lühikese aja jooksul on ilmunud kümne autori raamatud, teemaks kolleegid kirjanikud ja kirjandus. Lugejana ja raamatutest kirjutajana tundub mulle, et kirjastus on olnud liiga rutakas: miks nii palju ja nii kiiresti? Need raamatud võinuksid ilmuda mõnekuuliste vahedega paari aasta jooksul. Tõenäoliselt saanuks nad sel juhul rohkem ka kriitikakajastust ja pikema aja jooksul avalikkuse tähelepanu.

Kangelasliku lugemis- ja arvustamistöö on ära teinud Vilja Kiisler, kes on Postimehes andnud ülevaate kõigist „Kirjanikud omavahel” raamatutest.(1) Mul oli esialgu raske aru saada, miks rõhutab ajakirjanik just sarja kollasust. Guugeldades aga leidsin ühe Eeva Pargi raamatu tutvustuse, kus kirjutati sellestki, et Kroonikas on avaldatud selle sarja leheküljesuurune reklaam.(2) Nii et ilmselt on kirjastajal olnud mingi lootus inimlikule argihuvile. Iseasi, kas ja kuivõrd kirjanikud oma teostega on seda ootust õigustanud. Miks peaksid kirjanike omavahelised probleemid – enamasti ammused – Kroonika glamuuri­januseid lugejaid huvitama?

Eeva Pargi teose irooniline ja samas hellitav pealkiri „Minu kuninglikud kaelkirjakud” viitab Mark Twainile, Maimu Bergi tõsitundelisema pealkirja „Meie hingede võlad” võti on teose viimases lõigus: „Ei, kahe looja kooselu ei pea olema põrgu. See oleks liiga lihtne. Ja need, mille ületamiseks sul ei piisanud jõudu, ei olnud meie deemonid. Pigem on need meie hingede võlad, mida me ikka ja igavesti maksame nii siin- kui ka teispoolsuses.” (lk 223) Kriitikud on rõhutanud nende kahe raamatu suuremat ilukirjanduslikkust võrreldes teiste selle sarja teostega. Janika Kronbergi väitel on Maimu Bergi raamatut kõige rohkem kiidetud.(3) Kirjanduse aastapreemia žürii auhindas siiski Eeva Pargi „Minu kuninglikke kaelkirjakuid”. Mina ei oleks osanud eelistada üht teisele, mõlemad autorid on oma minevikukogemusest – Maimu abielust Vaino Vahinguga, Eeva lapsepõlve- ja noorusaastatest – kirjutanud isikupäraselt, tundelise süvenemisega, erinevalt. Nende kahe raamatu ülejäänud meenutused – Maimul raamatu algus-, Eeval lõpuosas – lisavad huvitavaid nüansse nii oma­vahelistele suhetele kirjandus­ilmas kui ka selle rahvusvahelistumisele.

Omal kombel kirjutavad mõlemad kirjanikud oma „kuninglikest kael­kirjakutest” ja „hingede võlgadest”, mälestuste tuhk koputab kummagi südamele. Eeva on oma ema Minni Nurmet meenutades uurinud dokumente, käinud arhiivides, kasutanud ema kirju ja vanaisa päevikut. Maimule ei ole kunagised kirjapanekud vajalikud olnud, temal on oma mälestused kahe loovinimese armastusest ja abielust. Ka Eeva lapsepõlvemälestuste taustaks on kahe kirjaniku, Minni Nurme ja Aadu Hindi kunagine abielu. Muide, Vahing on tundnud huvi Hindi loomingu vastu, kirjutanud essee tema psühhoanalüütilisest noorpõlveromaanist „Kuldne värav”,(4) milles ta teost kõrgelt hindab.

Eeva Pargi raamat algab mälestustega Debora Vaarandist, ainsast inimesest, kellest Minni Nurme halvasti rääkis, aga kes oli Eeva aastavanuselt surnud poolvenna Jüri ema (lk 7). Ta käib Deboral külas, peab temaga pikki telefonikõnesid, nad räägivad kõigest – eluolust, kirjandusest, armastusest, filosoofiast jms –, neist saavad sõbrad. Debora on hoopis teistsugune kui Minni sõbrannad – „lääged inglid” (lk 7). Eeva kahetseb, et ta ei talletanud õigel ajal luuletaja omapärast võimet tajuda häälikuid värvilistena, kuigi Debora ütles talle „lausa tähthaaval, mis on mis tooni” (lk 28). Sellest on tõesti kahju.

Minni Nurmet meenutavad peatüki „Tuhk, mis koputab” kaks osa: „Minni Nurmest, pühapäevakarjusest” ja „Min­ni Nurme, kirjanik ja luuletaja”(5). Suure pere noorimana on Eeval olnud võimalik emaga kahekesi olla rohkem kui teistel lastel. Minni kodutalus Piirojal käivad nad palju kahekesi, sealsetest kohtadest ja inimestest on raamatus kauneid mälestusi. Aga meeleolukad on ka maale­sõidud kogu perega: talvel rongiga ja rohkete kompsudega (lk 48–49), suvel puupüsti lapsi, sõpru ja pakke täis laaditud väikese Moskvitš 400-ga (lk 58).

Mäletan minagi malbet, leebet ja pisut nagu hajameelset Minni Nurmet, olen temaga vestelnud vist ühel korral, nii et mulje on küllalt põgus. Olen kunagi lugenud ka Minni Raudsepa noorpõlveromaani „Kentaurid” (1939). Tuttavad mäletavad teda „läbinisti heleda ja meeldejäävalt kergena” (lk 36). Kindlameelsust pidi sel kergel ja heledal olendil olema siiski rohkem kui mõnel teisel naisolevusel. Tema esimene laps vahetati sünnitusmajas ja tuli aastavanusena pärast kohtuskäimist tagasi vahetada (lk 125). Lahutus oma viie lapse (esimene ühine poeg Martin suri aastavanusena ja maeti Araali mere äärde, lk 126) isast oli valus ja dramaatiline. Oma neli last kasvatas ta üles üksikemana, tõlkides luulet ja võideldes majandusliku kitsikusega. Ta sõitis igivana ja alalõpmata parandamist vajava autoloksuga (neil aastatel ei olnud kuigi palju naisi autorooli taga, autosid oli üldse vähe), ei peljanud keravälku ega Elo Tuglast, kes ta väikesele tütrele nii mällusööbivalt mõjus. Ega ka aktiivselt sekeldavat Aadu Hinti, kuigi abielu­lahutus pidi naisele olema tõeliselt ränk.

Ma ei teadnud varem, et just Minni Nurme on olnud mitme mu lapsepõlve lemmikraamatu tõlkija. Laps ei pööra ju tähelepanu tõlkijale ja Minni Nurme oli mulle esialgu tundmatu nimi. Aga Byroni ja Shelley eestindusi (ilmusid 1957 ja 1960) lugesin üsna varakult, mõni toona loetud luulerida kõlab veel praegugi kõrvus. Hiljem lisandus Robert Frosti luulekogu „Lehtedel sammuja” (1965). 1950. aastatel tõlgiti väliskirjandust peamiselt vene keelest. Minni Nurme eestindused Harriet Beecher-Stowe „Onu Tomi onnikesest” ja Robert Stevensoni „Aarete saarest” (esmatrükid vastavalt 1951 ja 1949) on seevastu tehtud inglise keelest. Nii et malbe ja naiselik Minni Nurme on tõlkinud ka bravuurika mereröövlite laulu „Surnu­kirstul viisteist meest, hoirassaa ja pudel rummi”.

Kui Eeva kirjutab, et linnas oli Minni põhitöö tõlkimine (lk 71), siis oli see luule tõlkimine. Tema vahendatud proosa­raamatuid teatmeteosed rohkem ei nimeta.

Eeva Pargi raamatus avaneb ka Neumannide/Nurmede perekonna igieestilik saatus: Saksa ajal seisis kogu pere püssi­torude ees, Vene ajal hukkusid kaks Minni venda vangilaagrites (lk 80), õde Salme leidis uue kodu Torontos.

Minni kirjad õele on ilukirjanduslikud ja poeetilised, kahju, et ta pärast oma esimesi romaane (lisaks „Kentaurile” ka „Ratastool”, 1941) rohkem proosat ei kirjutanud. Lüüriliseks lühiproosaks oleks tal igatahes olnud häid eeldusi.

Eeva mälestused annavad vastuse ka küsimusele, miks Rudolf Sirge soovis Torontos viibides just Salme Ekbau­miga kohtuda: Minni Nurme Põllu tänava kodu sagedase külalisena (lk 86) tõi Sirge Kanada-reisile kaasa nii Minni kirja õele (lk 135–137) kui tõenäoliselt ka suulisi sõnumeid, mida neil aastatel kirja panna ei söandatud. Salme ­Ekbaumi romaani „Ristitants” põhjal jääb aga mulje, et vendade saatusest, mis autoril kõige rohkem südamel oli, tookord veel ei teatud.(6) Võimudelt oli noil aastatel üsna raske sedalaadi informatsiooni saada, paljude inimeste saatus (või õigemini elulõpp) on selgunud alles aastakümneid hiljem, pärast rohkeid järelepärimisi. Salme Ekbaum ise erines Eeva arvates tema lüürilisest, tundelisest ja huumorikaugest emast, temas oli „parasjagu pipart”, tal oli „ülikriitiline loomus” ja suurepärane huumorisoon (lk 111). Kindlasti oli nii, kuid Ekbaumi loomingut lugedes tundub, et ka see tundelisem ja luulelisem pool oli temas täiesti olemas.

Eeva Pargi raamat on kirjutatud ausalt ja suure taktitundega. Ta suhtub kahtlevalt nii mõnessegi Minni väitesse, ei söanda esialgu minna külla Debora Vaarandile, sest see tundub ema reetmisena. Suhtumise oma isa Aadu Hindi aktiivsesse tegutsemisse abielulahutuse ajal kirjutab autor lahti, andes hinnangu Elo Tuglase päevikule (lk 93–99). Aadu Hinti kujutab Eeva üsna punktiirselt ja diskreetselt: isa haigevoodis nähes puhkeb ta nutma, aga matustel ei nuta, lapsemälestustes on isa mingil ajal veel nendega, laseb ennast ja peret Minnil sõidutada (lk 58), õpetab lapsi Loonalaiul ujuma (lk 11) jms. Debora räägib Eevale oma esimesest abielust Hindiga, mis tõi ta välja Saaremaa külast, Jaan Roos käib Minnil ja Aadul külas ning peab neid kenadeks inimesteks jne.

Maimu Bergi raamatu esimeses osas räägitakse kõigepealt saksa ja soome kirjanikest, ka sümpaatsest venelasest ja heast kirjanikust Anatoli Pristavkinist, kellega autor kohtus Soomes. Teos algab suurepärase novellimõõtu meenutusega „Mandariinpart”. Järgneb lapse- ja noorpõlvemälestusi eesti kirjanikest (Leida Kibuvits, Ralf Rond jt) ning autori kursusekaaslastest, kelle hulgas on mitu praegu tuntud kirjanikku. Võiks isegi öelda, et uue aastatuhande alguse parimad eesti naiskirjanikud on õppinud samal eesti filoloogide kursusel – lisaks Maimu Bergile ka Ene Mihkelson ja Asta Põldmäe. Samuti on Maimu kursusekaaslane kirjastaja ja tõlkija Andres Jaaksoo (tema eestvõttel hakkas ilmuma muinasjutusari „Saja rahva lood”). Ülikooliaastate meenutuses ei ole nimetatud kirjanikku ja Ameerika Hääle kunagist töötajat Maret Aronovichi, kes õppis umbes samal ajal eesti filoloogiat, aga võib-olla siis aasta ees- või tagapool. Tulevasi kirjanikke oli Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas 1960. aastatel pea igal kursusel.

Esimene osa võiks ehk olla hoopis pikem, küllap on Maimul veel rohkesti mälestusi nii eesti kirjanikest kui ka teiste maade kolleegidest, eriti saksa ja soome autoritest. Ta töötas ju aastaid Tallinna Soome instituudis, korraldades soome kirjanduse tutvustamist ja kohtumisi kirjanikega.

Aga muidugi on selle raamatu olulisem osa „Lootusetu armastus”, omamoodi romaan miniatuurides. Või ka hulk mõttelisi vestlusi kunagise abikaasaga, sest lood on enamasti sinavormis. Juba teose esimesse osasse on poetatud selle romaani kilde („Hem ja Vaintsa”, „Dialoogi kolm surma”).

Maimu loodud pilt Vainost on teistsugune, kui Vahing ise oma eluloolistes lugudes on kirja pannud, mehe päeviku­märkmed nende ühistest aastatest jäävad naisele „ehmatavalt võõraks” (lk 26). Ka Vahingu kaasteeliste mälupildid temale pühendatud raamatus(7) räägivad teistsugusest inimesest kui see, keda Maimu tundis (lk 26). Naist solvab, kui kõrvalised inimesed arvavad teadvat nende suhtest kõike – sest Vahing on sellest ju kirjutanud! (lk 128)

Kunagi 1960. aastatel jooksis ka Eesti kinodes Prantsuse film ühest abielust Marie-José Nati ja Jacques Charrier’ga peaosades (prantsuse keeles on pealkiri „La vie conjugale”, toonast eestikeelset tõlget paraku enam ei mäleta, kas „Ühe abielu lugu” või midagi niisugust), kus mees ja naine kumbki rääkisid oma abielu loo.(8) Need olid kaks täiesti erinevat koos elatud elu: naine rääkis asjadest, mida mees ei mäletanud, mis polnud talle olulised olnud, ja vastupidi. Ja kui nad mäletasidki mõnd sama juhtumit nende ühisest elust, oli seegi täiesti teistmoodi nähtud.

Ka Vaino Vahingu ja Maimu Bergi lood on erinevad. Vahing kirjutas iseenda elu, aga koos sellega oma lähedaste elu kirjanduseks. Tegi seda talle eriomasel, dramaatilisel, probleeme ja suhteid teravdaval, mõnikord kõverpeeglilisel moel. Maimule tundub, et mõnes töös on ta teinud liiga mitte ainult naisele, vaid ka oma vanematele.

Naise mälestuskildudes on palju eneses kahtlemist, kurbust, lootusetust. Maimu Bergi noorusaastate Tartu on troostitu: poolpime, Vene lennukitest rüvetatud, salastatud ja salastamata tehastest ahistatud, räpaseks muudetud jõega, „Haisev, räpane, auklike tänavatega endassetõmbunud linn”, mida autor kõik seal elatud aastad vihkas (lk 218–219).

Salong sellises linnas, vanas viletsas puumajas mõjub võõra ja kohatuna ja küllap selles nimetuses oli ka omal ajal üksjagu irooniat. Raamatu põhjal jääb mulje, et Maimu ei tundnud ennast ei selles salongis ega ka nende aastate Tartus just liiga hästi. Vahingu isa­talus Aravul tehtud tiigikaevamise pildil on üks ilmetu rätikuga naine, keda peetakse Vahingu nõrgamõistuslikuks tädiks. Aga see on hoopis Maimu, tunnistab ta ise (lk 148).

Maimu esimene raamat „Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal” ilmus 1987. Aga juba 1969. aastal oli tal Leen Kaiste varjunime all ilmunud kimp lühijutte ajakirjas Noorus.(9) Omaaegsesse Kabli loomelaagrisse, millest ka raamatus on kirjutatud, ei olnud ta kutsutud Vahingu kaaslasena, vaid ajakirja autorina. Võimalik, et tema hilises tulekus kirjandusse on oma osa nii Tartu-aastate rusutisel kui ka sealt saadud inspiratsioonil.

Omaaegsest Vahingute salongist on palju kirjutatud, mitte aga sellest, et setupoiss Vahingule meeldis käia kevadistel paadiretkedel ja kala püüdmas. Loos „Lüüriline vahepala – kahekesi ­ajajõel” meenutab Maimu nii varakevadist Taevaskoda ja seal toimunud etendust, millest sündis omal ajal „kirjandus­huvilisi vaidlema ärgitanud” „Etüüd” (lk 122–124), aga ka kahekesi tehtud paadi­matku ja spinninguloopimist Lõuna-Eesti jõgedel, millest Vahing ei ole kirjutanud. Päris koomiliselt mõjub Vahingu katsetus püüda kala Saaremaal Taga­lahes piirivalvehelikopterite mürina saatel ja mundrimeeste valvsa pilgu all.

Raamatus on nimetatud üsna paljusid 1960.–1970-ndate ja ka hilisemate aastate eesti kultuuri mõjutanud inimesi, nagu Mati Unt, Linnart Mäll, Jaan Kaplinski, Tiia Toomet, Joel Sang, Ene Mihkelson, Lembe Hiedel jpt. Mitmes lootusetu noorusarmastuse loos kohtub Maimu ka minevikutegelastega. Nende kehvakeses Tartu üürikorteris käivad külas Hella, Henrik, Jaan, Juhan, Marie, Paul jpt. Aga Rahumäe vaestekalmistule maetud Jaan Oksal käivad nad Vainoga ise korduvalt külas, mõnikord koos tütrega. Ja Vahing kirjutab näidendi mehest, kes ei mahtunud kivile. Mängib ka ise Vanemuise laval seda meest.

Aino Kallas on 1950. aastatel kirjutanud Vahingu omamoodi teisiku ja ameti­kaaslase, õnnetu Juhan Liivi tohtri kohta XX sajandi alguse Tartust: „Luiga oli tõesti tark, süvaloodija, aga deemonit temas ei olnud.”(10) Deemonit ei ole ka Maimu kujutatud Vahingus, süvaloodija küll.

Kuid inimloomuse ja ühiskonna süvaloodija on ka Maimu Berg ise.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#260 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-04-02 11:05:54" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#368 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(112) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#369 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-03-31 20:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#261 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1136) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(10) "Reet Kasik" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(3) ["pdf"]=> string(12) "R.KASIK_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(44) "Kirjakeele väärtus: muutumine ja püsimine" ["title_en"]=> string(54) "The value of a literary language: change and stability" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(19636) "

Riik vajab kirjakeelt

Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardi­seeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone  ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti kirja­keel üleöö koos Eesti riigiga. Aktiivne emakeelne kultuurielu oli tekkinud Eestis rahvusliku liikumise ajal XIX sajandi viimasel kolmandikul. Vabariigi sünni ajaks oli Johannes Aaviku eestvedamisel juba mitu aastat kestnud keeleuuendus­liikumine ja Johannes Voldemar Veski oli samal, 1918. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi keele­toimkonna ülesandel valmis saanud „Eesti keele õige­kirjutuse sõnaraamatu”.

Omakeelse riigi esimesel aastakümnel kasvas elujõuliseks eestikeelne Tartu ülikool, õigekeelsussõnaraamatute ja õpikute abiga kinnistati ühtne, ühesuguste normidega kirjakeel kogu Eesti jaoks. Seda hakati õpetama koolides, samuti võeti ajalehtede toimetustesse ja kirjastustesse tööle keeletoimetajad. Mõnikord arvatakse, et normikeel tõrjus keeleuuenduse kõrvale. Aga nii see ei olnud. Normitud kirjakeelde ja sõnaraamatutesse leidis tee ka suur osa keeleuuendajate ettepanekutest.

Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ega muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist. Me ei saa kunagi öelda, et eesti keel on valmis, et ta on piisavalt viimistletud ja lihvitud nagu hea tööriist ja sellisena alatiseks kasutuskõlblik. Eesti keele kasutamine on samal ajal eesti keele loomine, aga on ka eesti kultuuri loomine.

 

Muutumine hoiab keelt värskena

Eesti keel ei saa loodetavasti kunagi valmis. Kui keel enam ei arene, ei muutu ega kaasajastu, siis me võime ta muuseumi panna. Sest maailm areneb eest ära, keel ei tohi maha jääda. Me ju näeme, kuidas uusi sõnu tuleb keelde kogu aeg juurde. Kuna elame mitmekeelses kultuurikeskkonnas, siis on üsna loomulik, et võtame üle võõrkeelseid sõnu ja kohendame nad eesti sõnade sarnaseks, näiteks allutame nad eesti astmevaheldussüsteemile (laikima, mei­lima, surfama, klikkama) või lisame eesti tuletusliiteid (guugeldama, skannerdama, internetistuma, innovaatiline). Et säilitada emakeele kõla ja omapära, pakuvad keelekorraldajad sageli võõrkeelsete laenude asemele sobivaid eesti­keelseid vasteid, nt kommunikeerima asemel edastama, teatama või suhtlema; ­hashtag’i asemel teemaviide; proaktiivne asemel ennetav, ettevaatav; moderaatori asemel (koosoleku või väitluse) juhataja. Uue mõiste jaoks võib teha ka uue sõna, kõige lihtsam on teha liitsõna, mis sageli seletab ennast ise. Viimases ÕS-is esinevad näiteks eelpension, jagamismajandus, näotuvastus, tänava­toit, viipekaart.

Mõnikord hakkab jõudsalt levima mõni liitsõnatüüp, näiteks uuemal ajal põhine- ja laadne-lõpuga liitsõnad: ­veebi­põhine, internetipõhine, aatepõhine, väärtuspõhine või eriti populaarseks saanud õhinapõhine. Meie irooniasoont toidavad väljendid juustulaadne toode, luulelaadne looming, demokraatialaadne riigikord jts. Kahjuks moesõnadega juhtub sageli nii, et neid püütakse matkida ka siis, kui nende täpse tähenduse peale ei mõelda. Näiteks õhina­põhine tegevus on vabatahtlik tegevus, mille eest palka eriti ei maksta või raha pole tähtis. Hiljaaegu aga ilmus Posti­mehes töökuulutus, kus otsiti kooli õhina­põhiseid õpetajaid. Siin oli ilmselt küll mõeldud midagi muud: kool igatses vaimustusega või õhinaga töötavaid õpetajaid, vaevalt aga selliseid, kes üksnes õhina põhjal oleksid nõus töötama.

Mõnikord on sõna küll olemas, aga mingil põhjusel vahetame ta teise vastu, näiteks hakkame ütlema trükkima asemel printima või plakati asemel poster või makaronide asemel pasta. Nii esimesed kui ka teised on laensõnad, aga kuna meie kultuuritaust on muutunud, siis võtame üle inglise (või mõnes muus) keeles kasutusel oleva sõna. Sageli võetakse üle otse inglise keelest tõlgitud väljendeid. Näiteks keegi, kes tahtis öelda „mulle ei meeldi”, „ei ole just minu maitse”, tõlkis selle asemel inglise keelest „ei ole just minu tassike teed”. Alguses oli lõbus ja naljakas, siis hakkasid teised inglise keele oskajad seda samuti matkima ja nüüd on see sotsiaalmeedias juba üsna levinud. Või „ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis”. Need on praegu veel ainult kõnekeeles või sotsiaalmeedias kasutatavad ja paljudele tundmatud, aga mitmed niisugused väljendid on levinud juba üldkirjakeelde. Näiteks eesti keeles on vana hea väljend „keegi on kellegi mantlipärija”, moodsamad inimesed aga räägivad ja kirjutavad selle asemel juba üsna laialt „kellegi kingadesse astumisest”. Ja „kirss tordil” on vist juba peaaegu välja tõrjunud vana hea eesti väljendi „täpp i peal”. Sellisteks muutusteks pole tegelikult mingit objektiivset põhjust peale vaheldusrikkuse, ja ega me isegi ei tea, kas nad jäävad eesti keelde püsima või on siin ainult juhukülalised. Näeme mõnekümne aasta pärast. Ja igal juhul ei saa me sinna midagi parata. Läheb, nagu läheb. Kui keelekasutajatele meeldib, siis nad hakkavad kasutama, kui ei meeldi, siis unustavad ära. Ei ole erilist põhjust neid ka aktiivselt tõrjuda.

Seevastu mõned väljendid on küll sellised, mille kohta saab öelda, et parem, kui nad ei tuleks. Need on sellised, millel on juba eesti keeles mingi teine tähendus ja mis seetõttu tekitavad segadust. Näiteks „Päeva lõpuks ehitame selle tselluloositehase niikuinii”. Normaalne eestlane saab sellest aru nii, et õhtuks on valmis. Või „Täna on kultuurisaade OP eetris iga nädal”. Täna ja iga nädal on eesti keeles vastandlikud mõisted. Ka paljud eesti keele sõnadega sarnased soome laenud tekitavad segadust, kui neil on kummaski keeles eri tähendus. Näiteks spordireporterite keeles levinud hävima tähenduses ’kaotama’, kestma tähenduses ’vastu pidama’ või võim tähenduses ’jõud’. Niisuguseid laene tõrjuvad keele­korraldajad küll üsna aktiivselt ja pakuvad nende asemele sobivamaid väljendusviise.

Üks suur ümberütlemise ja uute väljendite keelde toomise põhjus on nn poliitiline korrektsus – soov hoiduda asjade, inimeste või nähtuste nimetamisel negatiivse suhtumis­värvinguga sõnadest. Kuigi küsimus ei ole sõnas, vaid mõistes, tundub keelekasutajale, et muutes nimetuse ära, muutub ka suhtumine. See ei ole tegelikult mingi uus asi, näiteks juba rohkem kui pool sajandit tagasi soovitas ÜRO hakata mahajäänud maade asemel kasutama väljendit arengumaad. Samuti ei piirdu see nähtus üldse poliitikaga või rahvusvahelise keele­kasutusega. Kui meie ajakirjandus ei räägi vaesusest, vaid toimetulekupiirist; ei räägi invaliididest, vaid erivajadustega inimestest, siis võib selle taga näha poliitikute keele­kombeid. Kui aga näiteks pornograafia nimetatakse ümber täiskasvanute meelelahutuseks ja prostitutsiooni kutsutakse intiim­teenusteks, siis sellel on puhtärilised kaalutlused. Samal põhjusel leiutasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandajad hiljaaegu koleda haisu asemele „poliitkorrektse” termini lõhnahäiring. Muidugi sõltub sõnavalik sageli kontekstist: ühe poole luurajad on teise poole jaoks spioonid; ühe poole vabadusvõitlejad on teise poole jaoks mässajad.

Siingi on vahel tarbetut otsetõlkimist inglise keelest, näiteks inglise tõlke­laenud kõneisik ja vilepuhuja. Kõneisik ei ole ju kõnemehe sooneutraalne vaste nagu inglise keeles. Meil polnuks uut terminit vaja, sest meil on juba sooneutraalsed eestkõneleja, eesträäkija või pressiesindaja. Kui väärnähtuste avalikustajat ei sobi nimetada peale­kaebajaks, keelekandjaks või koputajaks, vaid tuleks leida positiivse varjundiga või vähemalt neutraalne sõna, siis võinuks ju kasutada teavitajat, informeerijat, rikkumisest teatajat või lekitajat. Siiski elab vilepuhuja keelekorraldajate pahandamisest hoolimata ajakirjanduses oma elu.

Muidugi ei ole metafoore või muid kujundlikke väljendeid alati vaja laenata, ka eesti keele sõnamoodustus­vahendid võimaldavad isikupärast väljendust ja keelemängu. Näiteks nimetas keegi hiljaaegu Delfis lasteta naisi iibepuudelisteks, keegi teine kutsus sagedase liikmetevahetusega linnavolikogu rahvaste rändlaks. Kultuurikiht on muidugi ka väga oluline – meie saame aru, aga üsna keeruline on teistesse keeltesse tõlkida näiteks selliseid sõnu nagu teeme­äralised, rehepaplus või kavalantslus. Sotsiaalmeedias väitis keegi viletsa ilma kohta, et ilm koeratab, keegi teine andis teada, et koeratas terve tunni mööda linna, pidades silmas hoopis koeraga jalutamist. Neid sõnu ei ole üheski sõnaraamatus, nad on sündinud ja elavad oma elu ajakirjanduses või sotsiaalmeedias, aga ega nad sellepärast kehvemad sõnad ei ole.

Sõnavara kasvatamine ja laenamine on loomulik ja see ei ohusta ega muuda meie keele omapära kuigivõrd. Rohkem muret teevad need muutused, mis toimuvad võõrkeelte mõjul meie grammatikaga. Näiteks inglise keeles ei ole käände­vorme ja nii levivad ka eesti keeles nimetavas käändes täiendid, nagu Samsung telerid, Kodak filmid, Fiskars tooted, Solaris keskus, Vaal galerii. Alguses firma- ja tootenimedes, aga see kipub laienema, näiteks öeldakse, et elab Lai tänaval, mitte Laial tänaval; vaatab Tartu Uus Teatri etendusi, mitte Uue Teatri etendusi või emakeele päev on neliteist märts, mitte neljateistkümnendal märtsil. Ühelt poolt on need võõrmõjud, teiselt poolt keele lihtsustamine. Keelekasutaja püüab alateadlikult keelt lihtsustada. Keeleteadlased on märganud, et viimasel ajal hakkab meil isegi täissihitise kasutamine vähenema, sihitis seostub üha rohkem vaid osastava käändega, näiteks: Nii saame teada rahva arvamust, selle asemel et öelda Nii saame teada rahva arvamuse. Või veel üks muutus, mida me enam tähelegi ei pane, on see, et eestäiendite asemel on maad võtnud järeltäiendite kasutamine. Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde kriminaaljutu „Musta mantliga mees”. Mees mustas mantlis oleks olnud tollases eesti keeles väga võõras. Aastakümneid hiljem aga kirjutas Paul Kuusberg romaani „Inimesed sõduri­sinelis”. Keele­korraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatri­piletid, mitte piletid teatrisse. Aga ei midagi. Kui 50 aastat on õpetatud, aga tulu ei ole, siis tuleb vist leppida, et keele grammatika on võõra struktuuri omaks võtnud. Mõni muutus võib meile rohkem meeldida, teine üldse mitte, aga ükski muutus ei ole keelele ohtlik, ei sõnavara ega grammatika muutumine. Muutused on paratamatud ja aja jooksul me harjume nendega või hakkab neid omaks pidama vähemalt järgmine põlvkond.

Eesti keel on piisavalt rikas, et seda saab lahedalt kasutada kodusuhtlusest kuni ilukirjanduse ja kõrgteaduseni. Kogu sellest rikkalikust ja hästi kätte­saadavast ainestikust on aga vähe abi, kui keelekasutajad sellest ei huvitu. Meie olulisim ülesanne on seista selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav.

 

Hoolimine hoiab keelt elus

Väikerahvas on mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt palju haavatavam kui suurrahvas. Füüsilised piirid ei kaitse ega varja meie vaimset iseolemist, piirideta suhtlus toob kaasa ka niisuguseid mõjusid, mis muudavad suhtumisi ja hoiakuid. Siin on meie emakeelele kaks ohtu. Üks oht on keele kestlikkuse nõrgenemine olukorras, kus osa avaliku suhtluse valdkondi kipub üle minema inglise keelele. Teine oht on see, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirja­keelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda.

Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks, osa avalikust elust muutus venekeelseks ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi tagasi saime, siis emakeele kasutusvald­kondade hulk laienes, näiteks vahetas see välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmed keelekasutusvaldkonnad majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutavad üha rohkem inglise keelt. Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks. Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilu­kirjanduskeelt, ametikeelt. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab.

Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest. Riigi ja rahva kestmiseks on vaja emakeelset ülikooli, kust kasvab peale uus eestikeelne haritlaskond. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes eestikeelse hariduse eelistamist ingliskeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üheks ohumärgiks on mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigi­eksami mõnes osas. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keele­kasutus on üksnes koolihinde teema. Kui hinnet ei panda, siis faktiteadmiste kõrval on väljendusviis ja korrektne kirja­keel teisejärguline. Haridusjuhtidel on ununenud või nad ei ole selle peale mõelnud, et keel on töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eelduseks. Riik ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta, isegi magistriõppesse või doktoriõppesse võiks saada mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elu- ja töökogemust. Aga ülikoolis või doktori­õppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama; vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui seda ei tähtsustata, siis ei väärtustata ka emakeelt. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirja­keelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist seadu­sega juurutada. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madal­stiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuri­liste väärtushinnangutega, keele­kasu­taja ei taju vastutust emakeele ees.

Vahel ongi arvatud, et vabas ühiskonnas kirjakeele roll niikuinii taandub kõnekeele või ühiskeele ees. See võib nii olla isiklikus suhtluses ja argielus. Suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele ees. Aga töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab kõvasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame vaatama, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab ja milles Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Globaliseerumine ei pruugi tähendada keelevahetust, kui me ise seisame selle eest, et eesti keel oleks Eestis võimalikult laialt kasutatav.

 

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#262 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:02:30" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#370 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#371 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#263 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1149) ["menu_id"]=> int(111) ["author"]=> string(10) "Reet Kasik" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(13) "R._KASIK_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(19) "Andekuse mitu nägu" ["title_en"]=> string(27) "The varied faces of talent " ["subtitle_ee"]=> string(150) "Halliki Põlda. Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis. (Humanitaarteaduste dissertatsioonid 48.) Tallinn: Tallinna Ülikool, 2018" ["subtitle_en"]=> string(150) "Halliki Põlda. Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis. (Humanitaarteaduste dissertatsioonid 48.) Tallinn: Tallinna Ülikool, 2018" ["contents_ee"]=> string(12069) "

Tallinna Ülikooli haridusteaduste insti­tuudi lektor Halliki Põlda kaitses 30. jaanuaril 2019 oma koduülikoolis doktoriväitekirja teemal „Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis”. Väitekiri koosneb neljast temaatiliselt seotud artiklist ja analüütilisest ülevaatest, mis võtab kokku, seostab ja ühtlustab mõne aasta jooksul erineva metoodikaga ja probleemi­püstitusega kirjutatud artiklite tulemused. Kaks esimest artiklit keskenduvad andekuse mõistele ja teema käsitlusele meedias, kolmas ja neljas artikkel analüüsivad hariduse sidusrühmade, lapsevanemate ja laste suhtumist andekusse.

Väitekirja fookuses on andekuse käsitlus haridusdiskursuses. Haridusteema on ühiskonnas aktuaalne ja seega on igati põhjendatud, et dissertant on piiritlenud andekusfenomeni uurimise eeskätt lapseea andekusega ning selle peegeldusega meedias ja haridus­süsteemis. Enne Põldat pole seda olulist teemat eesti teaduskirjanduses sellise põhjalikkusega uuritud, tänapäevastest süvakäsitlustest on autoril olnud viidata vaid Viire Sepa 2008. aastal kaitstud õpilasolümpiaadide-teemalisele doktori­tööle. Praeguses võistlevate elitaarsuse ja egalitaarsuse ideoloogiate kontekstis on laste hariduse eesmärgid ja lähte­kohad suure tähtsusega. Üks osa uurimusest keskendubki andekuse käsitlemise muutumisele aja jooksul.

Väitekiri on loogilise ülesehitusega. Artiklid koos ülevaatega moodustavad sisulise terviku ja vastavad väitekirja sissejuhatuses seatud eesmärgile. Autor valdab hästi eesti teaduskeelt ja eriala terminoloogiat, tekst on kergesti loetav, väljendus on selge, tihe ja konkreetne. Ma ei ole siiski kindel, et tähenduse tõlgitsemise termini sissetoomine on hea mõte. See on mõeldud sünonüümina levinumale terminile tähenduse konstrueerimine ja tähendab autori seletuse järgi oma mõtete sõnadesse panekut ehk tähenduste loomist (lk 11), aga tekitab paratamatult mõtteseose tähenduse tõlgendamisega, st lugejapoolse interpreteerimisega. See paronüümiline tähenduse tõlgitsemise ja tõlgendamise vahekord vajanuks ehk põhjalikumat lahtikirjutamist.

Ülevaatepeatükk koosneb peale sisse­juhatuse ja kokkuvõtte neljast põhiosast, milles selgitatakse uurimuse tausta, teoreetilist ja metoodilist raami, kujundust ja korraldust ning esitatakse kokkuvõtlikult põhitulemused. Uurimuse taust tundub esmalugemisel isegi liiga avaralt raamistatuna, hõlmates üsna põhjalikult keelekasutuse filosoofilist, poliitilist, sotsiaalset ja kultuurilist konteksti käsitlevaid teooriaid. Kas nii laiaulatuslik taustakäsitlus on vajalik, on diskuteeritav, aga autori väited ja põhjendused töö aluspõhimõtete ja lähte­kohtade seostamisel taustateooriatega on tõsiselt võetavad.

Teises peatükis uurimuse teoreetilist ja metoodilist raami esitledes keskendub Põlda andekusmõistele, andekusteooriatele ja andekuse seostele hariduspoliitikaga. Töö teoreetiline raam sobib ning on uurimuse selge ja järjekindla ülesehituse üheks aluseks. Ehk oleks võinud kaaluda kriitilist diskursuseanalüüsi tutvustava alajaotuse tõstmist esimesse peatükki muude keelekasutusega seostuvate teooriate juurde. Aga küllap on autoril oma põhjendused, miks ta uurimuse põhialuseks oleva metoodika just andekusteooriate, mitte aga taustateooriate peatükis esitas.

Kolmandas peatükis esitletakse uurimuse kujundust ja korraldust. Siin sõnastatakse sissejuhatuses esitatud uurimiseesmärki avavad ja täpsustavad uurimisküsimused, millele väitekirja koostisartiklites keskendutakse. Selline uurimismudel aitab analüüsil püsida sobivas raamistikus, samuti on uurimisküsimused olnud konkreetseks aluseks töö kokkuvõtte ja järelduste osa kirjutamisel. Kuigi juba eessõnas on väidetud, et andekusest kõneldes tuleb võimsaimana esile haridusdiskursus, ja eelmistes peatükkides on vaadeldud andekuse käsitlust haridusstrateegias ja haridusseadustikus, on alles selles peatükis (lk 42) põhjendatud, kuidas ja miks tõusis uurimuse fookusse haridusdiskursus. See on oluline tähelepanek ja muutub uurimuse edenedes üha kesksemaks, mistõttu võinuks ehk kaaluda haridusdiskursuse nimetamist juba väitekirja pealkirjas.

Hästi on selgitatud ja põhjendatud, kuidas on valitud kvalitatiivanalüüsi aluseks olevad meediatekstid, see valik on igati usaldusväärne. Autor arutleb kvantitatiivse ja kvalitatiivse analüüsi võimaluste ja eeliste üle ning mul on hea meel, et ta on keskendunud kvalitatiivsele analüüsile, mis on võimaldanud kriitilise tekstianalüüsi meetoditega olulisi sisulisi seoseid ja tähendusi kõnekamalt esile tuua. Selles peatükis on kriitiliselt arutletud ka valitud meetoditega läbiviidud uurimuse tugevate ja nõrkade külgede üle laiemalt ning visandatud võimalusi uurimuse jätkamiseks ja uute vajalike aspektide kaasamiseks. See arutelu osutab, et autor valdab nii tekstiuurimise meetodeid kui ka uuritavat teemat avaramalt kui üksnes väitekirjas kasutatud instrumentaariumi piires. Teema mitmekülgsele valdamisele osutavad samuti kokkuvõttepeatükis esitatud ettepanekud andekuse käsitlemiseks õpetajakoolituses ning tulevases põhikooli- ja gümnaasiumiseadustikus.

Neljandas peatükis esitatakse kokku­võtlikult uurimuse põhitulemused, läh­tudes eespool sõnastatud uurimisküsi­mustest. Selles peatükis pean eriti väärtuslikuks olulisemate uurimistulemuste, seoste ja järelduste konkreetset, punktide kaupa esiletoomist kõigi kolme uurimisküsimuse kohta. Selline loetelu on tähendusrikas ja loob hea lähtekoha tulevaste uuringute kavandamisele.

Üks oluline tähelepanek kogu ühiskonna arengut silmas pidades on väitekirja teises artiklis välja toodud tõsiasi, et meediatekstide andekuskäsitlustes tõuseb XXI sajandil esile eliididiskursus XX sajandi egalitaardiskursusega võrreldes. Oleks olnud huvitav tulemuste peatükist lugeda, kas uusliberalistlike väärtuste rõhutamine seoses andekusega piirdub meediaga või on jõudnud ka hariduse sidusrühmadeni ja kas nad kuidagi suhestuvad selliste väärtustega.

Uurimisteemad on süvendatult lahti kirjutatud väitekirja koosseisu kuuluvates teadusartiklites, mis on ilmunud aastatel 2014–2018.

Esimeses artiklis „Andekusmõistestik teadus- ja üldkeeles ning andekuse diskursuse diakrooniline konstrueerimine meediatekstides” tegeldakse andekusterminoloogiaga eesti keeles ja nn eesti keele mõjukeeltes. Andekusmõistega seotud sünonüümsetest ja lähedase tähendusega sõnatüvedest on lähema uurimise alla võetud neli: anne, talent, intelligentsus, geniaalsus. Esile on toodud nende tüvede etümoloogia ja keele­ajalooline taust eesti keeles ja nende vasted mõjukeeltes, sõnaseletused entsüklopeediates ja sõnaraamatutes ning keelekorpuste põhjal on uuritud nende tüvede esinemust XX sajandi meediatekstides (täpsemalt 1890–1990). Nende terminite tähenduspiirid ja vastastikused seosed jäävad kohati ebamääraseks. Ülevaatepeatükis väidetakse kokku­võtlikult, et teadusmõistena on andekus, talent, geniaalsus ja intelligentsus olnud kasutusel sünonüümselt, aga praegu on neil teadusmaailmas, k.a siinses uurimuses, erinev taust ja tähendus (lk 27), defineerimata siiski täpsemalt, milles see erinevus seisneb. Samas väidetakse, et erinevalt mõjukeeltest ei tehta meil eristust andekuse ja talendi vahel (lk 26), ning hiljem lisatakse, et meedia­keeles neil sõnadel vahet ei tehta (lk 47).

Tervikuurimust need vastamata küsimused siiski eriti ei mõjuta, sest järgmistes artiklites käsitlusviis muutub: kasutatud terminitele küll viidatakse ka edaspidi, aga uurimuse keskmesse tõuseb andekus kui nähtus keeleülese mõistena. Tundub, et terminoloogia­küsimustele keskenduv esimene artikkel jääb tervikuurimust silmas pidades mõnevõrra tagaplaanile, ülejäänud kolm artiklit on omavahel tugevamini seotud. Küllap on see artikliväitekirjaga kaasnev paratamatu nähtus ja töö koguväärtust see märkimisväärselt ei nõrgenda.

Teine artikkel „Andekuse diskursuse keeleline konstrueerimine ajaloolistes ja digiajastu meediatekstides” näitab andekuskäsitluse muutumist läbi ajaloo ning selle olulisimaks tulemuseks pean tõdemust uusliberaalsete väärtuste ja ideoloogia olulisest tugevnemisest XXI sajandi meedias. Just sellel nn digiajastul hakatakse andekust seostama eeskätt lastega ning diskursuse fookusesse tõusevad elitaarsus-, haridus-, võitja-, äri- ja rahateema. Väited on illustreeritud kõnekate tabelite ja hästi valitud näidetega. Selles käsitluses ma mingeid põhimõttelisi probleeme märgata ei oska. Just selle artikli tulemused on järgmiste osauurimuste lähte­kohaks.

Kolmas artikkel „Andekuse kui haridusliku erivajaduse tähenduse konstrueerimine Eesti muutunud õpikäsituse kontekstis” kirjeldab fookusgrupi intervjuudega kogutud materjali põhjal, milliste keeleliste valikutega konstrueerivad hariduslikke erivajadusi, eriti andekust, haridusvaldkonna sidusrühmad: haridusametnikud, koolijuhid, õpetajakoolituse õppejõud, õpetajad. Tundub, et andekuse käsitlemine haridusliku erivajadusena ei ole eriti õnnestunud kontseptsioon ja tekitab intervjueeritavate vastuste analüüsis kohati segadust. Samale järeldusele on ülevaatepeatükis uurimistulemusi kokku võttes tulnud ka väitekirja autor ise. Üllatav on, et erinevalt õpetajatest ja õppejõududest on haridusametnike vastustes rohkem negatiivseid hoiakuid: nohik, tuupur, tõrjutu, tüütu, õnnetu inimene, raske laps. 

Neljandas artiklis „Andekuse kollokatsioonid keelekorpustes ning laste ja lastevanemate andekustõlgitsused” lisatakse haridustegelastele laste ja laste­vanemate andekuskäsitluste uuring. Kolmanda ja neljanda artikli intervjuud haridusdiskursuse osalistega annavad üldjoontes hea ja usaldusväärse ülevaate hariduse sidusrühmade suhtumisest andekusse ja andekatesse lastesse. Võib-olla ainult õpilaste endi arvamuste usaldusväärsus oleks eeldanud suuremat erinevate vanuserühmade esindatust (laste valimisse kuulus üks poiss ja üks tüdruk igalt vanuseastmelt).

Ühe huvitava lähtekoha arutluse ja järelduste jaoks pakub see, et meediatekste ja hariduse sidusrühmade intervjuusid on analüüsitud sarnase meetodiga: uuritakse, missugused alateemad tõusevad diskursuse fookusesse. Selgub, et meediatekstides ja haridusdiskursuse osaliste intervjuudes on need täiesti erinevad. Kahjuks on autor oma artiklite võrdlusvõimaluste kasutamisel jäänud napisõnaliseks. Minu meelest olnuks nende erinevuste põhjuste üle arutlemine oluline. Näiteks kas või vaatepunkt, kuivõrd mõjutab diskursust see, kas jutt on andekusest kui abstraktsest nähtusest või andeka lapse kui kollektiivi liikme käitumisest ja õpetamisest. Aga möönan, et väitekirjal on mahulised piirid. Mitmeid vaatepunkte, mida võinuks või võiks edaspidi uurida, on töö kokkuvõttes esile toonud ka autor ise.

Väitekiri on väärtuslik ja huvipakkuv uurimus. See süveneb olulisse teemasse, teoreetiline taust on tugev ja hästi argumenteeritud, uuringud on asjakohased ja usaldusväärsed, järeldused on põhjendatud ja loogilised. Ma loodan, et haridusvaldkonnaga seotud inimesed mõistavad selle uurimuse rakenduslikku väärtust ega jäta seda raamaturiiulisse tolmu koguma.

 

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#264 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-03-01 11:29:24" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#372 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(111) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#373 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-02-28 18:44:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#265 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1130) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(12) "Mare Kitsnik" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(15) "M.KITSNIK_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(72) "Eesti keele kui teise keele õppimine: kas raske töö või kerge lõbu?" ["title_en"]=> string(65) "Learning Estonian as a second language – hard work or easy fun?" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(50464) "

Eesti keelt teise keelena on Eestis aktiivselt õpitud ja õpetatud juba ligi kolm­kümmend aastat. Vaatamata sellele on paljudel täiskasvanutel eesti keele oskusega probleeme. Centari 2018. aasta uuringu järgi ei ole pooltel muu emakeelega täis­kasvanuist aktiivset eesti keele oskuse taset. Sama uuring näitab, et inimeste soov eesti keelt õppida on kõrge, kuid nende sõnul takistab õppimist eesti keele liigne raskus, vähesed võimalused eesti keeles suhelda, heade kursuste, õpetajate ja õpikute puudus, aga ka õppimisstiimuli puudumine või viitsimatus õppida. Hinnates pakutava eesti keele õppe kvaliteeti, peetakse kõige tõhusamateks suhtlemis­oskust arendavaid kursusi, kuid samal ajal tunnetatakse, et kursustel pööratakse sellele osaoskusele liiga vähe tähelepanu. Õppijad väärtustavad ka aktiivõppemeetodite kasutamist eesti keele õppes ning peavad traditsioonilist grammatikaõpet üldiselt vähem oluliseks. (Centar 2018)

Seega on õppemetoodikal ja õpetajakoolitusel veel arenguruumi, et muuta eesti keel õppijaile kergemaks ning selle õppimine kaasahaaravamaks. Käesolevas artiklis arutan selle üle, milline oleks hea täiskasvanute eesti keele kursus. Arutlen, kas see peaks olema eelkõige tõsine töö, ilma milleta ei olevat võimalik head keeleoskust saavutada, kuid mis toob sageli kaasa ka eksimishirmu ja soovimatuse eesti keeles rääkida. Või võiks kursus olla süsteemse ülesehitusega, kuid tunduda osalejaile pigem kerge ja lõbusana ning tekitada neis huvi ja hasarti eesti keelt kasutada. Toetun oma arutlustes nii kognitiivlingvistika kui ka psühholoogia seisukohtadele teise keele õppe kohta.

Esiteks käsitlen autentse keele kuulmise-nägemise ja ise kasutamise olulist rolli keele omandamisel. Teiseks arutlen motivatsiooni ja positiivsete emotsioonide vajalikkuse üle õppeprotsessis ning kirjeldan mängustatud-­improvisatsioonilise õppemeetodi põhimõtteid. Lõpuks vaatlen, kuidas käsitletud põhimõtteid rakendatakse täiskasvanute mängustatud-improvisatsioonilisel eesti keele kursusel.

 

1. Autentse sisendi ja suhtlemise tähtsus teise keele omandamisel

1.1. Keel koosneb konstruktsioonidest

Et rääkida keeleomandamisest, on vaja kõigepealt mõelda, mida peame keele­oskuseks. Traditsiooniliselt on keeleoskuse all mõistetud grammatikareeglite ja sõna­vara tundmist, mis peaks iseenesest tooma kaasa ka suhtlusoskuse. Juba pool sajandit on siiski mõistetud, et grammatika- ja sõnavarateadmised ei lähe ise üle suhtlus­oskuseks, ning on hakatud keeleoskuseks pidama kommunikatiivset keelepädevust ehk võimet keele abil erisuguseid suhtlus­ülesandeid täita (nt kohvikus kohvi tellida või töökoosolekul sõna võtta). Kuidas on aga suhtlusoskuse ning sõnavara ja grammatika areng omavahel täpsemalt seotud? Seda on viimasel ajal kõige rohkem uuritud Euroopa keele­õppe raamdokumendi (CEFR 2007) kommunikatiivsete keele­oskustasemete leksikaalgrammatiliste kirjelduste koostamise jaoks (vt nt English Profile). Teise keele omandamise tänapäevased uurimissuunad ei vaatle keelt enam eraldiseisva struktuurina, vaid uuritakse keelelise arengu seoseid inimese üldiste kognitiivsete võimete ja psühholoogiliste, sotsiaalsete ning kultuuriliste seadus­pära­sustega. Käes­olevas artiklis lähenen sellele komplekssele teemale konstruktsiooni­grammatika (Gold­berg 1995; Croft 2001) ja keele kasutuspõhise omandamise (Larsen-­Freeman 1997; Ellis 2002; Tomasello 2003; Mac­Whinney 2004; Eskildsen 2008) teooriatest lähtudes (vt lähemalt Kitsnik 2018: 31–41).

Konstruktsioonigrammatika järgi ei koosne keel suheldes eraldi sõnadest (nt andma, mina, raamat) ja nende kasutusreeglitest ehk grammatikast (nt käskiva kõneviisi ainsuse vorm, isikuline asesõna, alaleütlev kääne, täis­sihitis), vaid konstruktsioonidest – sõnade ja grammatika omavahel põimunud terviküksustest (nt anna mulle raamat). Konstruktsioonid esinevad eri keele­tasanditel ja eri kujul, enamasti vaadeldakse konstruktsioonidena mitme­suguse pikkusega fraase (vt Goldberg 1995, 2003; Tomasello 2003; Eskildsen 2008; Ellis 2013). Konstruktsioonid on tekkinud inimeste mõtete-tunnete keelelisel väljendamisel sagedamini esinenud väljenduste üldistumisel. Nii on konstruktsioonis koos vorm (sõnad ja nende kujud), tähendus (kuidas keele­kogukond üldiselt seda konstruktsiooni mõistab) ja kasutus (mis situatsioonis ja mis eesmärgil seda konstruktsiooni üldiselt kasutatakse). Neid osi on võimalik eristada metatasandil, kuid mitte suhtlemisel.

Konstruktsioonid võivad esineda nii konkreetsete keeletükkidena (ingl chunks) kui ka abstraktsemate skeemidena (ingl abstract patterns) (Tomasello 2000, 2003; Ellis 2002, 2003; Eskildsen 2008; Ellis, Larsen-Freeman 2009). Keeletükke (nt ma ei tea, hakkame lõpetama, ära küsi minu käest) kasutab keele­kasutaja valmiskujul, ise midagi muutmata. Abstraktsemate skeemide abil saab keelekasutaja produtseerida ka selliseid väljendeid, mida ta täpselt sellisel kujul varem kuulnud-näinud pole. Näiteks poolavatud skeemi isik + ei tea abil saab produt­seerida väljen­du­si ta ei tea, Mari ei tea, keegi ei tea jne.

Konstruktsioonid on omavahel põimunud, moodustades keeruka võrgus­tiku. Kui inimesed oma mõtteid väljendavad, siis panevad nad need kokku teadvuses ole­vatest konstruktsioonidest, mitte ei loo iga kord sõnu ja reegleid kombineerides uuesti. Seega vajab ka teise keele õppija keele sujuvaks kasutamiseks konstruktsioonide varu. Vormi-tähenduse-kasutuse terviküksusi saab omandada autentsetes suhtlussituatsioonides. Kui inimene on õppinud sõnu ja grammatika­reegleid autentsetest kasutussituatsioonidest lahus, ei suuda ta vajalikus situatsioonis pahatihti keelelise väljendusega ikkagi toime tulla. Tal ei ole piisavalt automaatsust ja ta ei jõua keele osasid analüüsides neid kokku panna; samuti moodustab õppija grammatiliselt korrektseid väljendeid, mis situatsiooni ometi ei sobi. Kuidas konstruktsioonide varu kasutamine tegelikus elus realiseerub, seda mõjutavad ka isiku psühholoogilised omadused, kaaslased jm.

 

1.2. Keelekonstruktsioonide omandamine algab autentsest sihtkeele sisendist

Kuidas teise keele õppija sihtkeele konstruktsioonivõrgustiku omandab? ­Kasutuspõhise teooria järgi saab see toimuda vaid autentses keele­­keskkonnas keelt tajudes ja ise kasutades. Selles mõttes toimub teise keele omandamine vaatamata teatud eripärale üldjoontes sarnaste mehhanismide alusel kui laste esimese keele omandamine.

Keelekeskkonnas saab keeleomandaja kõigepealt autentse keelelise sisendi. See tähendab mingi suhtluseesmärgi saavutamiseks kasutatud keele­lisi väljendeid, mida looja pole välja mõelnud õppe-eesmärgil. Selleks võib olla ka õpetaja kõne tunnis, kui ta annab tööjuhiseid või suhtleb õpilastega. Autentne sisendkeel erineb spetsiaalselt õpiku jaoks kirjutatud keelest selle poolest, et selles esineb korraga palju eri tüüpi konstruktsioone, mis pole raskuse, teemade vm järgi rühmitatud. Autentse keele konstruktsioonid on aga alati seotud konkreetsete suhtlussituatsioonidega, mis annab neile vormi-tähenduse-kasutuse seose. See aitab keeleomandajal konstruktsioone sihtkeele massist eristada ja mõistma hakata. Et konstruktsioone on väga palju, ei suuda inimene neist kõigist korraga aru saada, vaid see toimub järk-järgult. Mis järjekorras keeleomandaja konstruktsioone märkab ning mõistab, sõltub kind­latest faktoritest: konstruktsioonide esinemissagedusest (ingl frequency) sisendkeeles, esine­mise hiljutisusest (ingl recency), esilduvusest (ingl salience) jm (Ellis 2002, 2003, 2013; Ellis, Larsen-Freeman 2009).

 

1.2.1. Konstruktsioonide omandamine sõltub nende ­esinemis­sagedusest sisendkeeles

Üheks olulisemaks omandamist mõjutavaks faktoriks on konstruktsiooni sage­dus sisend­­keeles. Kõigile inimkeelte võrgustikele on tüüpiline, et väike osa kon­struk­tsioone esineb neis väga kõrge sagedusega ning ülejäänud järjest langeva sage­du­sega (Zipf 1949). Seega kuuleb-näeb keeleomandaja loomulikus keelekeskkonnas mõnesid kon­struk­tsioone väga sageli ja paljusid harvem. Sagedamini esinevaid konstruktsioone töötleb aju kergemini ning inimene hakkab neid kiiremini märkama ja mõistma. See­juures eristatakse kaht tüüpi sagedust: sõnesagedus (ingl token-frequency) ja tüübi­sage­dus (ingl type-frequency) (Ellis 2002, 2003, 2013; Ellis, Larsen-Freeman 2009). Sõne­­sage­dus tähendab konkreetse tervikliku keeletüki (nt ma ei tea, tule siia, mis sa arvad) sagedust keeles. Kõrge sõnesagedusega keeletükid kinnistuvad keele­omandaja tead­vu­ses muu­tu­­matul kujul. Tüübisagedus tähendab aga konstruktsiooni abstraktse skeemi esinemissagedust. Näiteks kuuldes sageli keeletükke ma ei tea, ma ei taha, ma ei kuule, ma ei näe, hakkab keeleomandajal tekkima abstraktne skeem ma ei + tegevust väljendav sõna ilma lõputa. Keele­omandamise seisukohalt on oluline ka kon­struk­tsiooni esinemise hiljutisus. Hiljuti ­keeleomandajale ilmunud konstruktsioone töötleb aju samuti ­kergemini ja tõhusamalt. Seega omandatakse konstruktsioonigrammatika järgi ka teist keelt levinud arusaamale vastupidises järjekorras: mitte enne üksikud sõnad ja nende kasutusreeglid ning seejärel nende ­kombinatsioonid, vaid enne kombi­nat­sioo­nid, mille põhjal üldistatakse seaduspärasused (­Eskildsen 2008; Martin jt 2010; Mustonen 2015). Kui teise keele omandajad õpivad keelt peamiselt traditsioonilises keeletunnis traditsiooniliste õpikute järgi, saavad nad liiga vähe autentset keelelist sisendit ja loomulikud keelekonstruktsioonid nende teadvuses ei jõua välja kujuneda (Ellis 2003).

 

1.2.2. Konstruktsioonide omandamine sõltub nende ­esilduvusest sisendkeeles

Kõiki sagedasi ja hiljutisi konstruktsioone ei pane keeleõppija siiski ühte­moodi tähele ega omanda samal ajal. Konstruktsiooni märkamiseks on oluline, et see oleks keele­omandaja jaoks millegi poolest suurest sisendkeele massist esilduv. Kõigepealt on oluline konstruktsiooni asukoht lauses (nt lause lõpus olevad keeleüksused on esildu­va­mad) ja rõhk. Esilduvust määrab ka konstruktsiooni pikkus ja tema olulisus edastatava sõnumi mõistmisel (Ellis 2013). Grammatilised tunnused kui abstraktse konstruktsiooni osad on sageli madala esilduvusega, sest need on keele evolutsioonis rohke kasutuse tõttu lühenenud ja neid töödeldakse sageli koos sõnaga tervikuna (Bybee 2000). Kui sõnum on esimese keele ja üldiste maailmateadmiste mõjul mõistetav ka ilma konstruktsiooni märkamata, siis väheneb konstruktsiooni esilduvus teise keele omandaja jaoks veelgi. Nii on näidatud, et inglise keele kui teise keele õppijate jaoks on lihtminevikku märkivad verbi­tunnused sageli madalama esildu­vu­sega kui aega märkivad määr­sõnad (eile, eelmisel aastal vm), mis annavad sõnumi tähenduse kergemini edasi (Ellis, Sagarra 2013).

Samuti on esilduvuse seisukohalt tähtis vormi ja tähenduse seose usaldatavus (Ellis 2013). Kui sama vorm kannab enamasti sama tähendust (nt -si kui lihtmineviku tunnus eesti verbidel, siis on see seos keeleomandaja jaoks usaldatav ja kognitiivselt kergem ning esilduvam. Kui sama vorm võib kanda erisuguseid tähendusi (nt -nud kui lihtmineviku eitava vormi tunnus ja täismineviku jaatava vormi tunnus) või kui sama tähendust esitab mitu eri­sugust vormi (nt mitmuse osastava lõpud -id, -sid, -e, -i, -u), on keeleomandaja jaoks vormi ja tähenduse seose usaldatavus madalam. See muudab konstruktsioonid kognitiivselt keerukamaks ja vähem esilduvaks.

Autentses sisendis madalama esilduvusega konstruktsioonide omandamise tõhusust võib tõsta konstruktsioonile teadliku tähelepanu juhtimine (Spada 1997; Schmidt 2001; Ellis 2005). Konstruktsioonile tähelepanu juhtimine võib olla nii deduktiivne (õppijale antakse reegel) kui ka induktiivne (õppijal lastakse näidiste põhjal ise reegel tuletada). Konstruktsioonide märkamine ja töötlemine on seotud kognitiivse jõuga. Keeleoskuse tõusuga muutub järjest enam konstruktsioone, sh kognitiivselt keerukamaid, keele­oman­daja jaoks esilduvaks – mida suurem osa sisendkeelest on arusaadav, seda enam vabaneb kognitiivset jõudu uute nüansside märkamiseks.

 

1.3. Keelekonstruktsioonid omandatakse ise keelt kasutades

Pärast märkamist ja mõistmist hakkab keeleomandaja proovima ka ise konstruktsioone kasutada ehk ta hakkab end kuidagi keeleliselt väljendama. Tavaliselt algab see terviklike keeletükkide katsetamisest. Üldjuhul on nen­deks mingi kategooria proto­tüüpsed esindajad, mis on sisendkeeles sagedased ja esil­duvad (Ellis, Larsen-Freeman 2009). On näidatud, et teise keele õppijad kasu­ta­vad eri verbi-argumendi struk­tuu­rides esimesena iga struktuuri jaoks proto­tüüpset üldise tähen­dusega verbi (nt inglise verbi-lokatiivi konstruktsioonis verbi go (’minema’), verbi-objekti-loka­tiivi konstruktsioonis verbi put (’panema’) (Ellis, Ferreira-Junior 2009)). Edasi haka­takse järk-järgult rohkem kasutama abstraktseid konstruktsioo­ni­skeeme, mis võimal­da­vad asendada kõige sagedasemad verbid teistega (Clark 1978; Pinker 1989; Ninio 1999). Eesti keele kui teise keele tingiva kõneviisi arengu kohta on samuti näidatud, kuidas B1-taseme kirjalikus keeles esineb tingiv kõneviis kokku kaheksa verbiga ja neist peamiselt kahega (tahtma, saama), B2-tasemel aga juba 23 verbiga ja neist sagedamini kuuega (tahtma, pidama, olema, võima, soovima, soovitama) (Kitsnik 2018: 89). Seega arenevad keele­omandaja konstruktsioonid algsetest prototüüpsetest piiratud vormi ja tähendusega keeletükkidest aja jooksul abstraktsete konstruktsiooniskeemideni, mille alusel saab inimene ise endale vajalikke väljendusi luua.

Nii ei võta teise keele omandaja keelekogukonnalt keelt kunagi otse üle, vaid kon­struee­rib selle põhjal oma keelevõrgustiku. Teise keele õppijate konstruktsioonid on sageli üsna ebastabiilsed ehk sihtkeele normidega võrreldes „vigased”. Põhjuseks võib siinjuures olla nii ebapiisav keeleline sisend, esimese keele mõju kui ka vähene keele kasutus. Teist keelt õpitakse küllalt sageli formaalses keskkonnas, mis ei võimalda konstruktsioone piisavalt tajuda ega lase neil kindlalt juur­duda (Ellis 2003). Esimese keele konstruktsiooni­võrgustik ühelt poolt toetab teise keele õppimist, sest osa konstruktsioonitüüpe on keeltes alati sarnased (Kaivapalu 2005; Ellis 2013). Teiselt poolt segavad esimese keele konstruktsioonid kohati uue keele omandamist, nõudes olemasoleva võrgustiku ümberstruktureerimist (MacWhinney 2002, 2004).

Uuringud on näidanud, et konstruktsioonide üldised arengurajad on üsna sarnased: arenedes muutuvad õppijate konstruktsioonid nii keerukamaks, sujuvamaks kui ka täpsemaks (vt lähemalt Kitsnik 2018; Martin jt 2010; Mustonen 2015), kuid see ei toimu ühtlaselt. Kui leiab aset arenguhüpe keerukuses ehk õppijad hakkavad ise aktiivselt uusi konstruktsioone moodustama, et oma tähendusi väljendada, toob see sageli kaasa täpsuse ajutise languse. Seega võib „vigade” arvu kasv tähendada kiiret keelelist arengut, mitte halvasti õpitud keelt. Samas võib ka „vigaseid” õppijakeele konstruktsioone pidada mõnikord täieõiguslikeks. Nii on näidatud, et kui õppijate vajadus end väljendada ületab keelelised oskused, siis loovad nad ise keele­keskkonnast üles korjatud väljendite põhjal konstruktsioone, mis pole täpsed reegli­pärase grammatika mõttes, kuid täidavad oma suhtlusfunktsiooni (Paavola 2008; Seilonen 2013).

Mida rohkem autentset ja motiveerivat sisendit keeleomandaja tajub ning mida roh­kem saab ta ise keelt autentsetes, motiveerivates ja turvalistes suhtlus­situat­sioo­ni­des kasutada, seda kiiremini ta konstruktsioonid arenevad ja seda loomulikumaks need muutuvad (Mustonen 2015). Seega peaks ­keeleõppe põhisisuks olema mitte situatsioonist eral­da­tud keelendite õppimine ja grammatikateemade harjutamine, vaid õppijat huvi­ta­vate autent­sete tekstide kuulamine-lugemine ning oma mõtete rohke väljendamine nii suu­li­selt kui ka kirjalikult. Keeleõppijad vajavad võimalust suhelda teiste keelekasutajatega, koostööd, tähenduste „läbirääkimist” (ingl negotiating for meaning), mille käigus jõutakse ühistele arusaamadele (Long 1983, 1996). Keeleõppe ees­märk ei ole mitte „ideaalse” keele selgeks­õppimine, vaid funktsionaalse keeleoskuse saavutamine ehk suutlikkus tulla toime vajalike suhtlusülesannetega: saavutada oma eesmärgid ning kujundada head suhted kaaslastega (Larsen-Freeman 2007).

 

2. Kaasahaaratuse olulisus teise keele omandamisel

Oluline õppimise edukust määrav tegur on õppijate kaasahaaratus (ingl involvement) (vt nt Niemi, Vainiomäki 1999; Wagenaar jt 2003). Kaasahaaratuse rolli keele­omanda­misel on uurinud Jan Hulstijn ja Batia Laufer (2001) ning näidanud, et uue sõnavara omandamise tõhusus sõnavaraõppe ülesannetes on seotud kognitiivsete protsessidega, mida ülesanne nõuab. Kaasahaaratus koosneb a) motivatsiooni komponendist, mis sisaldab vajadust (ingl need) uue sõna mõistmise järele, ja b) kognitiivsest kompo­nendist, mis sisaldab sõna tähenduse leidmist (ingl search; näiteks sõnastikust) ja hindamist (ingl evaluation; näiteks kas sõnastikust leitud tähendus sobib nii verbaalsesse kui ka mitteverbaalsesse konteksti). Mida rohkem kognitiivseid protsesse on töös, seda suurem on kaasahaaratuse määr (ingl involvement load) ning seda tõhusam on uute sõnade esmane omandamine ja seda kauem sõnad mälus säilivad. See põhi­mõte kehtib nii eri tüüpi ülesannete kui ka eri keeleoskustasemete kohta ning on autorite arvates laiendatav ka grammatikale.

 

2.1. Motivatsioon kaasahaaratuse tekitajana

Seega algab kaasahaaratus motivatsioonist. Motivatsiooni osas erinevad esimese ja teise keele omandamine üsna palju. Esimest keelt omandaval lapsel on alati tugev motivatsioon, sest ta omandab keelt endale kallitelt inimestelt ja tal on eluline vajadus saada keelekogukonna liikmeks (Ellis 2003). Teise keele omandamisel on motivatsioon palju mitmekesisem ja keerukam. Mitte alati ei ole inimestel sisemist vajadust teist keelt omandada, vaid nad teevad seda pigem kohustuse tõttu (näiteks koolis või töötamise jaoks keele­eksami sooritamiseks; Centar 2018). Samuti ei õnnestu sugugi kõigil teise keele omandajail õppida keelt inimestelt, keda nad armastavad või kes neile väga meeldivad. Madal õpimotivatsioon võib mõjuda teise keele omandamist oluliselt aeglustavalt (Dörnyei 2001; Gardner 2007).

Sageli peetakse eesti keele kui teise keele õpimotivatsiooni eest vastutavaks õppijate kodu ja ühiskonda ehk kultuurikonteksti Robert Gardneri (2007) mudelis: eesti keele õppimise väärtuslikkust ja usku keele selgeks saamise võimalikkusse. Samas ei saa mingil juhul alahinnata hariduskonteksti osa õpimotivatsiooni kujunda­mises. Zoltán Dörnyei (1994) on näidanud õpitavate teemade, õppemeetodite ja -ülesannete ning õpetaja olulist osa õppijate õpi­motivatsiooni kujundamisel. Seejuures on õpetaja roll määrav (Dörnyei, Csizér 1998; Chambers 1999) – just tema paneb aluse kõigele muule.

Õppeteemade motiveerivuse osas on peamine nende tähenduslikkus õppija jaoks (Tomlinson 2012). Tähenduslikud teemad on autentsed ehk pärit päriselust, mitte õppeotstarbel kunstlikult loodud. Tähenduslikud teemad puudutavad õppijaid isiklikult või käsitlevad üldisi maailma asju uudsel või intrigeerival moel (Stansbury 2011; Brophy 2004). Kui teemad on õppijate jaoks tähenduslikud ja kaasahaaravad, siis tahavad õppijad nende teemadega tegeleda, nende üle arutleda ja oma arvamust väljendada. Nii töötlevad nad õpitavat materjali sügavamalt ja omandavad selle tõhusamalt kui mittetähenduslike teemade korral (Tomlinson 2012).

Ka õppemeetoditel ja -ülesannetel on väga oluline roll õpimotivatsiooni kujundamises. Motiveerivamad on üldjuhul aktiivõppemeetodid ja päris­elulised või päriselu realistlikult jäljendavad ülesanded. Need haaravad õppijaid tegevusse: nad saavad kõiges osaleda, mõelda, omavahel suhelda, õpitavat keelt eri olukordades kasutada (Mehisto jt 2010; Karm 2013; Brophy 2004). Tugeva motiveeriva mõjuga on vaheldusrikkus, mängulisus, ootamatus, huumor ja omavaheline suhtlemine (Hadfield 2010). Eri tüüpi aktiivõppemeetodite kasutamine tekitab õppijail õpitavaga palju eri liiki seoseid, mis aitavad õpitavat sügavamalt töödelda ja paremini omandada.

 

2.2. Emotsioonide roll kaasahaaratuse tekitajana

Emotsioonidel on õppetegevusse haaratusel samuti oluline roll. Negatiivsed emotsioonid kitsendavad inimese tähelepanuvälja ja soodustavad tähelepanu kontsent­ree­rumist mingitele spetsiifilistele tendentsidele ehk vähendavad üldist tegevusse haaratust. Positiivsed emotsioonid (huvi, uudishimu, rõõm jt) aga laiendavad tähele­panuvälja ja annavad juurde ressursse täielikumaks tegevusse kaasahaaratuseks (Csikszentmihalyi 1990; Ryan, Deci 2000; Egbert 2003).

Kõige enam uuritud negatiivne emotsioon teise keele omandamisel on ärevus. See on paratamatult teise keele õppega kaasnev nähtus, sest teist keelt kõneldes on suur tõenäosus väljenduda ebatavaliselt, teha vigu ja jätta endast seega rumal mulje (Dörnyei 2001). Õppijate liigse ärevuse vähendamine ning positiivsete emotsioonide tekitamine on õpetaja üks peaülesandeid, et soodustada kaasa­haaratust ja tõhusamat keeleõpet. Selle saavutamiseks peab õpetaja suutma kujundada psühholoogiliselt turvalise ja motiveeriva õpikeskkonna. Meeldiv ja innustav õpi­kesk­kond tähendab nii füüsiliselt mõnusat keskkonda kui ka vaimselt turvalist atmosfääri. Head õpikeskkonda saab õpetaja teadlikult kujundada. Esiteks peab õpetaja ise olema sõbralik ja rõõmsameelne ning näitama kõigi suhtes välja positiivsust. Teiseks tuleb suunata õppijaid pidevalt koostööle eri kaaslastega. Kolmandaks on oluline õpetaja enda rolli­eeskuju õppijate keelekasutusse, vigadesse ning kaaslastesse humaanselt suhtumisel, lisaks tuleb vajaduse korral kehtestada ka vastavad grupi­normid (Hadfield 2010; Brophy 2004).

Positiivseid emotsioone saab õpetaja esile kutsuda õpiülesannete esitamise, käivitamise ja nende täitmise toetamisega. Ülesanded tuleks esitada ja käivitada nii, et need tekitaksid uudishimu ja tegutsemisrõõmu. Üles­annete täitmise ajal on õpetaja roll pidev jälgimine, vajaduse korral toetamine ja innustamine (Tomlinson 2012; Dörney, Csizér 1998). Jõukohane ülesanne on õppijate hetketasemest veidi eespool, et õppijad saaksid väljuda turvatsoonist ja nautida väljakutsega hakkamasaamise tunnet (Brophy 2004; Csikszentmihalyi 1997). Selleks peab õpetaja tundma keele arengurada ehk teadma, millised konstruktsioonid on millal jõukohased. Uuringud on näidanud, et ülesande raskus sõltub peamiselt sellest, kuidas õpetaja ülesannet läbi viib (Tharp, Gallimore 1988). Oluline on ka õpetaja seletuste ja tagasiside mõju õppijaile. Seletused ja tagasiside peavad olema esitatud õppijaile arusaadaval viisil ning positiivsel ja innustaval moel. See julgustab õppijaid uue keelega katsetama ja seda kasutades eksima, kartmata negatiivset tagasisidet.

Tunnis peaks valitsema rõõmus ja lõbus meeleolu ning kõik õppijad peaksid kogema edutunnet. Kui õppijad on tugevalt tegevusele motiveeritud ja kogevad selle käigus palju positiivseid emotsioone, võib parimatel hetkedel tekkida vootunne (ingl flow). See tähendab nii intensiivset kaasahaaratust käimasoleva tegevusega, et tekib sellesse imendumise ja igapäevaelu reaalsusest väljumise tunne (Csikszentmihalyi 1990; Egbert 2003).

 

2.3. Kaasahaaratuse saavutamine mängustatud-improvisatsiooniliste õppe­tegevuste abil

Üks tõhus kaasahaaratuse suurendaja õppeprotsessis on mängustamine (ingl gamification) – mänguelementide lisamine tavapäraselt mittemängulistele tege­vus­tele (vt nt Sillaots 2016). Mängustamist mõtestas esmakordselt Nick Pelling 2002. aastal (2011) ning laiemalt kasutatavaks sai see termin 2010. aastal. Praegu kasutatakse mängustamist palju ärimaailmas, eriti turunduses ja juhtimises. Mängus­ta­mise element on näiteks ostude eest kleepsude kogumine ja selle eest kingituse saamine. Viimasel ajal on mängustamine aga üha enam populaarsust kogumas ka eri vanuses inimeste koolitamisel (Kim 2015).

Põhilised mängustamise mehhanismid tulevad psühholoogiast ja nende ees­märk on tekitada õppijais positiivseid emotsioone ja haarata nad sügavalt õppe­protsessi. Kõige sagedamini kasutatakse mängudes välist motivatsiooni tekitavaid elemente – erisuguseid võistluselemente ja auhindade jagamist. Tunduvalt tõhusamad on siiski sisemist motivatsiooni käivitavad mängustamise elemendid: võimalus tunda positiivseid emotsioone, olla loominguline, kuuluda gruppi, suhelda kaaslastega, naerda. Kõige olulisemad ja ilmtingimata vajalikud mängustamise elemendid on välja­kutsed ja interaktiivsed tegevused, mida sooritatakse väljakutsetega toime­tulekuks. Suur osa mängustamise elemente on tänapäeval seotud arvuti- või telefonirakendustega, kuid mitte ainult (Kim 2015). Mängustamine on võimas vahend, mis aitab muuta igasuguses õppeprotsessis vajaliku, kuid sageli tüütu kordamise köitvaks ja tähenduslikuks ning seega tõsta ka selle tõhusust. Mängustamise tulemus on tõhus areng ja samal ajal ka heaolutunne.

Improvisatsioon ehk impro (ingl impro­visation) on üks oluli­semaid mängu­elemente. Impro tähendab ootamatust, ettemääratuse puudumist. Inimene ei ole selleks valmistunud, mis juhtuma hakkab, kuid peab situatsiooniga ikkagi toime tulema. See sunnib teda võtma kasutusse oma loovuse ja loogika ning ülesandega toimetulek vallandab tugevad positiivsed emotsioonid. Algselt on impro olnud teatri alaliik – spontaanne komöö­dia, mis sünnib kohapeal, publiku silme all. Improteatri algatajad Viola Spolin ja Keith Jonstone on oma meetodi väljatöötamist alustanud just koolikeskkonnas ning liikunud sealt edasi teatrimaailma. Viimasel ajal on impro­meetodid jõudnud jälle tagasi haridusse, sest need on end õigustanud, haarates tänapäeva õppijaid kaasa ja aidates nii õppeprotsessi tunduvalt tõhustada.(1) Impromeetodid rikastavad traditsioonilist haridust. Mängustatud impro­tege­vuste abil loovad õppijad enda jaoks õpitavate teemade ja tekstide tegelikud tähendused (vt Spolin 1986; Lobman, Lundquist 2007), sest nad elavad sisse teksti­põhistesse rollidesse ja suhtlevad neis päriselu lähedaselt. Lisaks on impromängud aktiivsed ja emotsionaalsed ning aitavad tekitada õppimissoovi ka neis õppijates, keda tavatunnid ei käivita piisavalt. Heas improtegevuses on välja­kutsed osalejaile paraja raskusega ja võimaldavad areneda. Kui väljakutsed käivad üle jõu, tekib osalejail frustratsioon ja nad loobuvad mängimast. Kui väljakutsed on aga liiga kerged, tunnevad inimesed tüdimust ja võivad selle tõttu tegevuse pooleli jätta. Siinkohal on oluline roll õpetajal, kes kavandab õppetegevused vastavalt grupi ja selle iga liikme tasemele.

Mängustatus ja improvisatsioon sobivad eeldatavalt ka teise keele õppe tõhusta­miseks ja rõõmsamaks muutmiseks, sest puudutavad keeleomandamise protsessi tuuma – tähenduse teket autentses suhtlusolukorras, mis on väga kaasa­haarav. Lisaks arendavad improtegevused õppijate üldisi suhtlemisoskusi, mis on suhtlus­situatsioonis edukaks toimimiseks sama vajalikud kui keelekonstruktsioonide valdamine. Nendeks oskusteks on keskendumis- ja tähelepanuvõime, suhtlemisjulgus, verbaalne ja mitteverbaalne enese­väljendusoskus, esinemisoskus, eneseteadlikkus, enda ja kaaslaste ideede aktsepteerimine, empaatia, loovus, spontaansus, intuitsioon, analüütiline ja kriitiline mõtlemine, probleemide lahendamine, aktiivne kuulamine jmt. Mängustatud tegevustel on seega suur potentsiaal õppijate kaasahaaramiseks ja õppimise tõhustamiseks. Samuti aitab mängustamine murda arusaama, et tõhus õppimine peab tingimata olema tõsine ja raske töö.

 

3. Mängustatud-improvisatsiooniline eesti keele kui teise keele suhtluskursus

Järgnevalt vaatlen juhtumianalüüsi põhjal, kuidas konstruktsioonide kasutus­põhise omandamise ja kaasahaaratuse olulisuse põhimõtted on realiseerunud täis­kasvanute eesti keele kui teise keele mängustatud-improvisatsioonilisel keelekursusel „Juhan”. Kursuse on välja töötanud Mare Kitsnik ja Lyosha Razin ning kursust on mitteformaalse koolituse firmas GameClub läbi viinud Mare Kitsnik. Kursuse pea­mine sihtrühm on inimesed, kes on eesti keelt õppinud ja mitmed ka eksami sooritanud, aga kes sellele vaatamata ei suuda keelt igapäevaelus kasutada. Kursusel osalemiseks ei ole ette nähtud kindlat keeletaset, kuid kursuse programm on koostatud B1-tasemele ehk igapäevase suhtluskeele harjutamise jaoks. Üsna sageli osaleb rühmas ka mõni inimene, kes on alles hiljuti Eestisse kolinud ja kelle tase on umbes A1. Samuti osaleb kursusel inimesi, kes on juba sooritanud B2-eksami, kuid soovivad saada rääkimispraktikat ja -julgust. Kursuse pikkus on 20 kohtumist ehk 53 akadee­mi­list tundi. Kohtumised toimuvad kaks korda nädalas õhtuti kella 18–20 (120 minutit ilma vaheajata). Kursused on toimunud alates 2016. aasta sügisest ja 2018. aasta lõpu seisuga on kursuse lõpetanud kümme õpperühma. Keskmine õpperühma suurus on 12–15 inimest.

Kursuse mõju esialgses analüüsis olen kasutanud enda kui õpetaja tunni­järgselt kirja pandud vaatlusandmeid ning kursusel osalenute tagasiside­küsitluse vastuseid. Osas 3.1 arutlen õppijate kaasahaaramise põhimõtete üle, osas 3.2 paraja väljakutse ja toetuse üle kursusel ning osas 3.3 keelekonstruktsioonide arengu üle kursuse käigus.

 

3.1. Õppijate kaasahaaramise põhimõte

Alates kursuse algusest pööratakse suurt tähelepanu kõigi õppijate aktiivsesse tegevusse kaasahaaramisele. Selleks on loodud hea füüsiline õpikeskkond (vaipkattega põrand, laudade puudumine, mugavad kergelt liigutatavad toolid) ning turvaline ja positiivne vaimne õhkkond (vt lähemalt osas 3.2). Kõik kursusel toimuvad tegevused on mängulised ning kursus on vaheldusrikas, sama tegevust üldjuhul ei korrata. Enamasti tegutsetakse kõik korraga paarides või kolme-neljakaupa rühmades ja suhtluspartnereid sageli vahetades. Tegevusi, milles osaleb vaid paar inimest ja ülejäänud on pealtvaataja rollis, on vähe (enamasti vaid mõne mängu esmased demonstrat­sioonid).

Kohtumised on üles ehitatud nii, et sujuvalt liigutakse lihtsamatelt ja lühematelt tegevustelt nõudlikumate ja pikemate suunas. Iga kohtumine algab kiire füüsilise soojendusmänguga (nt Laste-Aliase piltide kujutamine pantomiimiga), mille eesmärk on päevapingetest vabaneda ning mängukeskkonda sisse elada. Järgneb sõnaline soojendusmäng (nt kahekesi assotsiatsiooniketi moodustamine), mis aitab inimestel eesti keele üles soojendada.

Õpetaja kommentaar: Assotsiatsiooniketis peavad paarilised ütlema esimese sõna, mis neil mingi sõnaga pähe tuleb, ja nii ketti jätkama, nt piim – lehm – sarved – kaljukits jne. Harjutus soojendab üles inimeste teadvuses oleva eesti keele konstruktsioonivõrgustiku. Mulle meeldib eriti, et siin pole õigeid ja valesid vastuseid, mis vähendab inimeste ärevust ja kartust eksida.

Edasi järgneb ühe olulise konstruktsioonitüübi lühitutvustus ja seejärel selle mänguline harjutamine. Käskiva kõneviisi konstruktsioone drillitakse näiteks üks­teisele käske andes ja neid reaalselt või kujuteldavalt täites. Täismineviku konstruktsioone harjutatakse mänguga „Mina olen detektiiv”, milles tuleb küsimuste abil leida mõistatusliku loo lahendus.

Õpetaja kommentaar: Kursuse ülesehituses on kindel süsteem – harjutatavad konstruktsioonid on valitud nende olulisuse järgi B1-taseme õppijaile ning harjutamiseks on loodud tegevused, milles konstruktsioonid esinevad oma loomulikes tähendustes ja suhtlusfunktsioonides. Situatsioonid on seejuures aktiivsed, loovad ja lõbusad.

Õppija kommentaar: Me tegutsesime nagu mingis imelises maailmas, mängisime, naersime kogu aeg, tegime palju nalja, lamasime põrandal, joonistasime, mõtlesime asju välja. Ja seda kõike eesti keeles!

Kohtumise teises pooles on osalejad juba üles soojenenud ning liigutakse vabamat suhtlust nõudvate improdialoogide, lugude ja muude suhtlus­mängude juurde, mis imiteerivad tegelikus elus ettetulevaid suhtlussituatsioone looval ja lõbusal moel. Teemad ja rollid tekivad osalejate loominguna kohapeal ning on seotud mingi intriigi või naljaka nüansiga, mis suhtluse käivitab.

Õpetaja kommentaar: Kui inimesed vabanevad hirmudest, muutuvad nad väga loovaks. Nii on välja pakutud dialoogiteemasid „Stjuuardess ja lennu­reisija, kes on pahane, et talle kana ei serveerita”, „Ilukirurg ja tema pettunud patsient”, „Rõõmus laps ja tüdinud isa loomaaias” jpm.

Lisaks intrigeerivale teemale on oluline dialoogi käivitav formaat. Näiteks improformaadis „Tähestik” peavad dialoogis osalejad vestlema nii, et kui esimene osaleja alustab oma vestlusvooru tähega K, siis teine peab vastust alustama tähestikus järgmise ehk L-tähega jne. Selline lisatingimus toob osalejate teadvusest esile ootamatuid sõna- ja fraasikombinatsioone ning tekitab pidevalt pöördeid, mis teeb dialoogi ettearvamatuks, lõbusaks ja huviga jälgitavaks. Õppijad ei tea kunagi ette, mis situatsioonidesse nad satu­vad, kuidas situatsioon areneb ja mida nad täpselt rääkima hakkavad. See käivitab nende ajutegevuse ning tekitab sisemise motivatsiooni keelt kasutada.

Õpetaja kommentaar: On väga tore jälgida, kuidas täiesti tavalised inimesed loovad selliseid dialooge, et neid kuulates ei saa kuidagi tõsiseks jääda. Olen ka märganud, et mõnigi kord osutuvad keeleliselt mitte kõige tugevamad õppijad sellistes dialoogides väga andekaks. Oluline on, et mina dialoogide sisusse ei sekku. Õppijaile on vaja anda aega ja rahu, et nende mõte saaks jooksma hakata.

Õppija kommentaar: Siin su aju kogu aeg töötab. Sa ei tea, mis sinuga järgmine hetk toimub. Olin president ja viie minuti pärast olin koristaja. Siin kõik kuulavad üksteist, sest see on huvitav, mitte nagu tavalisel kursusel, kus keegi teist ei kuula. Ma ei ole kunagi varem eesti keeles nii palju rääkinud ja nii palju mõelnud.

Tänu aktiivsetele, põnevatele ja loovatele mängulistele tegevustele möödub 120-minutiline kohtumine kiiresti. Üldjuhul on inimesed tegevustesse nii kaasa haaratud, et ei märka, kuidas aeg möödub. Võib öelda, et parimail hetkil tekib vootunne. Pärast kohtumist on inimestes palju rõõmu, hasarti ja energiat.

Õppija kommentaar: Kartsin juba, et kohtumine lõpeb. Olin juba nii kurb. Aga siis selgus õnneks, et olin valesti arvestanud ja meil on pool tundi veel.

Õppija kommentaar: Pärast kursust tunnen, et läheks kohe tööle tagasi, nii palju energiat on.

 

3.2. Paraja väljakutse ja toetamise põhimõte

Mängulised tegevused pakuvad õppijaile väljakutset – inimesed peavad oma turva­tsoonist väljuma, tegutsema ja kasutama keelelisi vahendeid, mis on nende jaoks uued või mille kasutamises pole nad varem edukad olnud. Kursus tervikuna ja iga kohtumine üksikuna on kavandatud nii, et liigutakse vähenõudlikematest ja rohkem toetatud tegevustest keeru­ka­mate ja vabamat keelekasutust nõudvate suunas. Samuti saavad keeleõppijad (eriti kursuse esimeses pooles) igal kohtumisel töö­lehe fraasidega, mida võivad soovi korral järgnevates mängudes kasutada. Samas ei pruugi tugevama tasemega õppijad töölehte tarvitada.

Igal kohtumisel tegeldakse veidi põhjalikumalt mõne konstruktsiooni­tüübiga, mis on sellel arenguetapil vajalik ja jõukohane. Seletusi antakse lihtsas eesti keeles ja vajaduse korral ka õppijate emakeeles. Konstruktsioonide tutvustamise ja kohese mängustatud harjutamise peaeesmärk on muuta vastav konstruktsioonitüüp õppijate jaoks esilduvamaks ja kasutuses automaatsemaks. Kõigi mänguliste tegevuste juhised antakse selgelt ja lühidalt ning tegevused näidatakse üldjuhul ka ette.

Õppija kommentaar: Kõik tegevused toimuvad kerges õhkkonnas, mis ei meenuta üldse kooliajast vastikuks muutunud tuupimist.

Vabamat keelekasutust nõudvad eri tüüpi impromängud on mitmekesised ning pakuvad varieerimisvõimalusi. Nii saavad sama ülesannet täita tugevama tasemega õppijad keerukamal viisil ning madalama tasemega õppijad vähemnõudlikul kujul.

Õppija kommentaar: Õppisin palju teisi, parema keeleoskusega inimesi kuulates.

Õppija kommentaar: On huvitav, et iga grupiliige rikastab õppeprotsessi oma sõnade ja oma teemadega, mis võimaldab saada üsna palju uut infot.

Kohtumisel hoitakse kogu aeg positiivset ja rõõmsat meeleolu. Õpetaja on alguses ise õppijatele rollimudeliks, näidates oma käitumisega ette, kuidas reageerida kaaslaste jutule huvitatult ja keelelistele ebatäpsustele rahulikult. See aitab inimeste ärevust ja hirme alandada.

Õppija kommentaar: See õpetaja oskab niimoodi su vigu parandada, et sa tunned, et sul tulebki välja, et oskadki eesti keelt.

Õppija kommentaar: Eraldi tahaks tänada õpetajat, kes nii pehmelt lõi kerge ja heasoovliku õhkkonna, alati aitas, ütles ette ja lihtsalt eemaldas hirmu, et keegi hakkab kritiseerima vigade pärast.

Oluline eesmärk on ka arendada õppijate suhtlemisjulgust ja loovust: oskust oma olemasoleva keelepagasiga elus vajaduse korral hakkama saada.

Õppija kommentaar: Olin Eestis elanud aasta ja oskasin eesti keeles öelda vaid vabandust ja palun. Selle kursuse kolmandal nädalal seletasin müüjale, et mul on vaja osta koitõrjevahendit. Kui olin öelnud fraasi „sööb riided”, sai müüja must kohe aru. Peamine ongi see, et hirm rääkida ja hirm, et sind ei mõisteta, oli kadunud kahe nädalaga!

 

3.3. Keelekonstruktsioonide loomuliku arenemise põhimõte

Kursusel osalejate keeleline pädevus kursuse alguses on erisugune. Osal on märgata mitmesuguseid teoreetilisi teadmisi, mida nad on varasematelt kursustelt omandanud, kuid mida nad praktilises suhtluses kasutada ei suuda. Teisel osal teoreetilised teadmised puuduvad või on väga vähesed. Kursusel ei õpita grammatikat teoreetiliselt ega tehta ühtegi kirjalikku harjutust.

Õpetaja kommentaar: Konstruktsioone käsitleme alati vormi-tähenduse-kasutuse komplektina, seejuures pöörame tähelepanu tegelikus elus sageli vajalikele funktsioonidele, näiteks tingiva kõneviisi puhul harjutame kindlasti viisakuse funktsiooni.

Konstruktsiooni mängulise drillimise etapis saavad õppijad kätte konstruktsiooni õiged kujud, näiteks paberlipikud, millele on kirjutatud fraasid lihtmineviku vormis (nt ma kallistasin sõpra, ma sõitsin lennukiga, ma hilinesin kohtumisele). Mängides kasutatakse neid õiges vormis konstruktsioone korduvalt.

Õppija kommentaar: Mulle jääb mõni fraas meelde just seoses kaaslasega, kes seda näiteks pantomiimiga näitas.

Kuigi konstruktsioonide mänguline drillimine on kaasahaarav ja kasulik, hakkavad konstruktsioonid päriselt arenema siiski alles vaba suhtluse mängudes. Improvisatsioonilised igapäevaelu tekstid ei ole küll täiesti autentsed, kuid autentsele lähedased. Neid tekste luues tekib õppijatel kogu aeg vajadus keeles sagedamini esinevate konstruktsioonide järele. Seega saavad nad just neid sageli kuulda, kasutada ning soovi korral üles kirjutada. Konstruktsioonid on ka alati seotud konkreetse suhtlussituatsiooniga, kinnistudes nii osalejate teadvuses vormi ja tähenduse tervik­üksusena. Seejuures tuleb sisendkeel nii õpetajalt kui ka osalejailt endilt – ka õppijakeel on autentne sisendkeel, mis muutub arenedes üha paremaks.

Õpetaja kommentaar: Kui alguses teeme konstruktsioonid mängulise drillharjutusega esilduvaks, siis ei tähenda see veel kaugeltki omandamist. Kui aga korduvalt on vaja minevikuvormi näiteks improjuttudes kasutada, et enda soovitud tähendust edasi anda, on märgatav, kuidas see konstruktsioon järk-järgult areneb ja hakkab mingil hetkel juba ilma mõtlemata välja tulema. See ongi konstruktsiooni tegelik omandamine.

Õppija kommentaar: Nüüd ma julgen vigadega rääkida. Ma tean, et minust saadakse aru ja küll ma hakkan varsti õigesti ka ütlema. Ütlen ükskord valesti. Ütlen teine kord valesti ja juba tunnen ise, et oli valesti. Ja kolmas kord tulebki juba õigesti.

Õppija kommentaar: Ootasin seda kursust väga ja olen väga tänulik. Hakkasin rääkima palju julgemalt ja paremini.

 

4. Kokkuvõte

Õppijate kommentaar: See kursus erineb varasematest kardinaalselt. See oli lõbus, huvitav, ebatavaline, ootamatu, vaba, liikuv, loominguline, seikluslik, suurepärane!

Õppija kommentaar: Õpetaja ütles kohe alguses, et keelt õppida on super­huvitav ja et kõik hakkavad rääkima. Ja tal oli õigus. Nii läkski – kõik hakkasid rääkima.

Õppija kommentaar: Ma arenesin siin kursusel ka isiksusena. Kui sa mängid, siis sinuga hakkavad juhtuma imelikud asjad, mida kunagi varem ei juhtunud! Aitäh!

Õppija kommentaar: Aitäh, et tegite õppimisest rõõmu! Mul on nüüd suur hasart eesti keelt igal pool märgata ja kasutada proovida.

Eesti keel teise keelena areneb nagu kõik muudki keeled tõhusalt ja loomulikult siis, kui keeleõppijad saavad suuremahulise autentse keelelise sisendi ja võimaluse ise keelt aktiivselt kasutada. Kui inimesed vabanevad keeleõppega seotud hirmudest ja stressist ning tunnevad, et nendega tahetakse suhelda ja neist saadakse aru, siis julge­vad ja tahavad nad palju keelt kuulda ja kasutada ning nende keel areneb. Teise keele hea õpe ei tekita õppijais kartust ega suhtlusbarjääri, vaid muudab keeleõppe rõõm­saks, aktiivseks ja loomulikuks ning toetab õppijate motivatsiooni. Keeleõppes tasuks julgelt proovida rohkem mängustatud-improvisatsioonilisi meetodeid, kasutades neid süsteemse kursuse raames. Need võimaldavad intensiivset ja tähendus­rikast keelekasutuspraktikat, muudavad keeleõppe õppijaile kergeks ja lõbusaks ning tekitavad hasarti keeleõpet autentses keelekeskkonnas jätkata.

 

Mare Kitsnik (snd 1962), PhD, Tartu Ülikool, eesti ja üldkeeleteaduse instituut, rakenduslingvistika osakond, eesti keele võõrkeelena didaktika vanemteadur (Jakobi 2-437, 51005 Tartu), mare.kitsnik@ut.ee

 

" ["contents_en"]=> string(2220) "

Keywords: Estonian as a second language, language acquisition, language constructions, usage-based approach, gamification

 

The article tries to answer the question whether Estonian as a second language can be learned in a way that is not only effective, but also easy and fun. First, the principles of second language development are discussed. This discussion is based on the view that language consists of constructions – linguistic units in which words and grammar are inextricably intertwined and whose form and meaning form a whole (e.g. I do not know) (Goldberg 1995; Croft 2001). Constructions develop in the learner language on a usage-based way (Eskildsen 2008; Martin et al. 2010; Mustonen 2015; Kitsnik 2018). This means that to acquire a second language a person needs much input from an authentic language environment, as well as a lot of opportunities to try and use the language.

To support the teaching of a second language in language classes, there is a need to use as authentic linguistic inputs as possible and create a lot of motivating ways to use the language in realistic situations. To achieve these goals the innovative methodology of gamification seems very suitable. Using this methodology learners are really involved in exciting situations, which needs a lot of improvisation and offers challenges. Active and realistic activities, a good atmosphere and support make language learning easy and allow constructions to develop effectively. Joint performing of fun tasks give learners a lot of positive emotions and make language learning fun.

 

Mare Kitsnik (b. 1962), PhD, University of Tartu, Department of Applied Linguistics, Senior Research Fellow in Estonian as Foreign Language (Jakobi 2-437, 51005 Tartu), mare.kitsnik@ut.ee

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#266 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:00:04" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(14513) "

B r o p h y, Jere 2004. Motivating Students to Learn. Mahwah–New Jersey–London: Lawrence Erlbaum Associate.

B y b e e, Joan 2000. Lexicalization of sound change and alternating environments. – Language Acquisition and the Lexicon. (Papers in Laboratory Phonology V.) Toim Michael B. Broe, Janet B. Pierrehumbert. Cambridge: Cambridge University Press, lk 250–268.

CEFR 2007 = Euroopa keeleõppe raamdokument. Õppimine, õpetamine ja hindamine. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.

Centar 2018 = Eesti keelest erineva emakeelega täiskasvanute eesti keele õpe lõimumis- ja tööhõivepoliitikas: kvaliteet, mõju ja korraldus. Tallinn: Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar, Tallinna Ülikool.

C h a m b e r s, Gary N. 1999. Motivating Language Learners. Clevedon: Multilingual Matters.

C s i k s z e n t m i h a l y i, Mihaly 1990. Flow: The Psychology of Optimal Experience. New York: Harper and Row.

C s i k s z e n t m i h a l y i, Mihaly 1997. Intrinsic motivation and effective teaching: A flow analysis. – Teaching Well and Liking It: Motivating Faculty to Teach Effectively. Toim James L. Bess. Baltimore: The Johns Hopkins Press, lk 72–89.

C l a r k, Eve V. 1978. Discovering what words can do. – Papers from the Parasession on the Lexicon, Chicago Linguistics Society, April 14–15, 1978. Toim Donka Farkas, Wesley M. Jacobsen, Karol W. Todrys. Chicago: Chicago Linguistics Society, lk 34–57.

C r o f t, William 2001. Radical Construction Grammar: Syntactic Theory in Typological Perspective. Oxford: Oxford University Press.

D ö r n y e i, Zoltán 1994. Motivation and motivating in the foreign language classroom. – Modern Language Journal, kd 78, nr 3, lk 273–284.

D ö r n y e i, Zoltán 2001. Motivational Strategies in the Language Classroom. Cambridge: Cambridge University Press.

D ö r n y e i, Zoltán, C s i z é r, Kata 1998. Ten commandments for motivating language learners: Results of an empirical study. – Language Teaching Research, kd 2, nr 3, lk 203–229.

E g b e r t, Joy 2003. A study of flow theory in the foreign language classroom. – The Modern Language Journal, kd 87, nr 4, lk 499–518. 

E l l i s, Nick C. 2002. Frequency effects in language acquisition: A review with implications for theories of implicit and explicit language acquisition. – Studies in Second Language Acquisition, kd 24, nr 2, lk 143–188.

E l l i s, Nick C. 2003. Chapter 4: Constructions, chunking and connectionism. The emergence of second language structure. – The Handbook of Second Language Acquisition. Toim Catherine J. Doughty, Michael H. Long. Oxford: Blackwell Publishing, lk 63–103.

E l l i s, Nick C. 2005. Introduction to Part 1: Acquisition. – Handbook of Bilingualism: Psycholinguistic Approaches. Toim Judith F. Kroll, Annette M. B. de Groot. Oxford: Oxford University Press, lk 3–7.

E l l i s, Nick C. 2013. Second Language Acquisition. – The Oxford Handbook of Construction Grammar. Toim Thomas Hoffmann, Graeme Trousdale. Oxford: Oxford University Press, lk 365–378.

E l l i s, Nick C., F e r r e i r a-J u n i o r, Fernando 2009. Construction learning as a function of frequency, frequency distribution, and function. – Modern Language Journal, kd 93, nr 3, lk 370–385.

E l l i s, Nick C., L a r s e n-F r e e m a n, Diane 2009. Constructing a second language: Analyses and computational simulations of the emergence of linguistic constructions from usage. – Language Learning, kd 59, nr S1, lk 93–128.

E l l i s, Nick C., S a g a r r a, Nuria 2013. From seeing adverbs to seeing verbal morphology: Language experience and adult acquisition of L2 tense. – Studies in Second Language Acquisition, kd 35, nr 2, lk 261–290.

English Profile. http://www.englishprofile.org (7. I 2019).

E s k i l d s e n, Søren Wind 2008. Constructing a Second Language Inventory: The Accumulation of Linguistic Resources in L2 English. (PhD dissertation.) Odense: Institute of Language and Communication University of Southern Denmark.

G a r d n e r, Robert C. 2007. Motivation and second language acquisition. – Porta Linguarum, nr 8, lk 9–20.

G o l d b e r g, Adele 1995. Constructions. A Construction Grammar Approach to Argument Structure. Chicago: The University of Chicago Press.

G o l d b e r g, Adele 2003. Constructions: A new theoretical approach to language. – Trends in Cognitive Sciences, kd 7, nr 5, lk 219–224.

H a d f i e l d, Jill 2010. Rühmadünaamika võõrkeeletunnis. Tlk Ursula Erik. Tallinn: Argo.

H a r m e r, Jeremy 2007. How to Teach English. Harlow: Pearson Education Ltd.

H u l s t i j n, Jan H., L a u f e r, Batia 2001. Some empirical evidence for the involvement load hypothesis in vocabulary acquisition. – Language Learning, kd 51, nr 3, lk 539–558.

K a i v a p a l u, Annekatrin 2005. Lähdekieli kielenoppimisen apuna. (Jyväskylä Studies in Humanites 44.) Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

K a r m, Mari 2013. Õppemeetodid kõrgkoolis. Tallinn: SA Archimedes. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:121275 (7. I 2019).

K i m, Bohyun 2015. Understanding Gamification. (Library Technology Reports, kd 51, nr 2.) Chicago: American Library Association.

K i t s n i k, Mare 2018. Iga asi omal ajal: eesti keele B1- ja B2-taseme verbikonstruktsioonid keeleoskuse arengu näitajana. (Humanitaarteaduste dissertatsioonid 43.) Tallinn: Tallinna Ülikool.

L a r s e n-F r e e m a n, Diane 1997. Chaos/complexity science and second language acquisition. – Applied Linguistics, kd 18, nr 2, lk 141–165.

L a r s e n-F r e e m a n, Diane 2007. Reflecting on the cognitive-social debate in second language acquisition. – The Modern Language Journal, kd 91, nr S1, lk 773–787.

L o b m a n, Carry, L u n d q u i s t, Matthew 2007. Unscripted Learning: Using Improv Activities Across the K-8 Curriculum. New York: Teachers College Press.

L o n g, Michael H. 1983. Native speaker/non-native speaker conversation and negotiation of comprehensible input. – Applied Linguistics, kd 4, nr 2, lk 126–141.

L o n g, Michael H. 1996. The role of linguistic environment in second language acquisition. – Handbook of Second Language Acquisition. Toim William C. Ritchie, Tej K. Bhatia. San Diego: Academic Press, lk 413–468.

M a c W h i n n e y, Brian 2002. The Competition Model: The Input, the Context, and the Brain. (Paper 219.) Pittsburgh, PA: Carnegie Mellon University, Department of Psychology.

M a c W h i n n e y, Brian 2004. A unified model of language acquisition. – Handbook of Bilingualism: Psycholinguistic Approaches. Toim Judith Kroll, Annette de Groot. Oxford: Oxford University Press, lk 49–67.

M a r t i n, Maisa, M u s t o n e n, Sanna, R e i m a n, Nina, S e i l o n e n, Marja 2010. On becoming an independent user. – Communicative Proficiency and Linguistic Development: Intersections Between SLA and Language Testing Research. (Eurosla Monographs Series 1). Toim Inge Bartning, M. Martin, Ineke Vedder. EUROSLA, lk 57–80.

M e h i s t o, Peeter, M a r s h, David, F r i g o l s  M a r t í n, María Jesús, V õ l l i, Kai, A s s e r, Hiie 2010. Lõimitud aine- ja keeleõpe. Tallinn: Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed.

M u s t o n e n, Sanna 2015. Käytössä kehittyvä kieli. Paikat ja tilat suomi toisena kielenä oppijoiden teksteissä. (Jyväskylä Studies in Humanities 255.) Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

N i e m i, Päivi M., V a i n i o m ä k i, Paula T. 1999. Medical students’ distress, coping and achievement strategies during the preclinical years. – Teaching and Learning in Medicine, nr 11, lk 125–134.

N i n i o, Anat 1999. Pathbreaking verbs in syntactic development and the question of prototypical transitivity. – Journal of Child Language, kd 26, nr 3, lk 619–653.

P a a v o l a, Vilja 2008. Haluatko menna muunkansa kalastaman? Verbiketjujen kehkeytyminen suomi toisena kielenä -oppijoiden kielessä. (Suomen kielen pro gradu-tutkielma.) Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

P e l l i n g, Nick 2011. The (short) prehistory of „gamification”. http://nanodome.wordpress.com/2011/08/09/the-short-prehistory-of-gamification (7. I 2019).

P i n k e r, Steven 1989. Learnability and Cognition: The Acquisition of Argument Structure. Cambridge, MA: Bradford Books.

R y a n, Richard M., D e c i, Edward L. 2000. Self-determination theory and the facilitation of intrinsic motivation, social development, and well-being. – American Psychologist, kd 55, nr 1, lk 68–78.

S c h m i d t, Richard 2001. Attention. – Cognition and Second Language Instruction. Toim Peter Robinson. Cambridge: Cambridge University Press, lk 3–32.

S e i l o n e n, Marja 2013. Epäsuora henkilöön viittaaminen oppijansuomessa. (Jyväskylä Studies in Humanities 197.) Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

S i l l a o t s, Martin 2016. Creating the Flow: The Gamification of Higher Education Courses. (Dissertations on social sciences 107.) Tallinn: Tallinn University.

S p a d a, Nina 1997. Form-focussed instruction and second language acquisition: A review of classroom and laboratory research. – Language Teaching, kd 30, nr 2, lk 73–87.

S p o l i n, Viola 1986. Theater Games for the Classroom. A Teacher’s Handbook. Evanston, Illinois: Northwestern University Press.

S t a n s b u r y, Meris 2011. Five things students say they want from education. – eSchool News, 28. VII. http://www.eschoolnews.com/2011/07/28/five-things-students-say-they-want-from-education (7. I 2019).

Z i p f, George Kingsley 1949. Human Behavior and the Principle of Least Effort. Addison: Wesley Press.


T h a r p, Roland G., G a l l i m o r e, Ronald G. 1988. Rousing Minds to Life. Teaching, Learning, and Schooling in Social Context. Cambridge: Cambridge University Press.

T o m a s e l l o, Michael 2000. First steps toward a usage-based theory of language acquisition. – Cognitive Linguistics, kd 11, nr 1–2, lk 61–82.

T o m a s e l l o, Michael 2003. Constructing a Language: A Usage-Based Theory of Language Acquisition. Cambridge, MA: Harvard University Press.

T o m l i n s o n, B. 2012. Materials development for language learning and teaching. – Language Teaching, kd 45, nr 2, lk 143–179.

W a g e n a a r, A., S c h e r p b i e r, A. J., B o s h u i z e n, H. P. A., V a n d e r V l e u t e n, C. P. M. 2003. The importance of active involvement in learning: A qualitative study on learning results and learning processes in different traineeships. – Advances in Health Sciences Education, nr 8, lk 201–212.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#374 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#375 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#267 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1138) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(12) "Paavo Kivine" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(4) ["pdf"]=> string(13) "P.KIVINE_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(23) "Eestlase Lurichi maailm" ["title_en"]=> string(43) "Lurich as champion and advocate for Estonia" ["subtitle_ee"]=> string(33) "Kõne Georg Lurichi kuju avamisel" ["subtitle_en"]=> string(58) "Speech held at the opening of the monument to Georg Lurich" ["contents_ee"]=> string(20176) "

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan, et saab! Poiss pühendas end atleetikale. Veel hakkas ta koos vanema vennaga koguma pärimusi ja neid Hurdale saatma, lisades ühes kaaskirjas, et ta on „katsuma hakkand esi­vanemate varandusest midagi unustamise eest hoidma”. Kordame: sel ajal õppis ta sakste venekeelses koolis.

Küllap oli ikkagi Järva hariduslembesest suguvõsast pärit ema Julie Caroline see, kes temas rahvusluse äratas. Oma osa lisasid Väike-Maarja kooli­mehed Jakob Tamm ja Gustav Mälk. Paradoksaalsel moel peame isa Georgile tänulikud olema, sest just mõni­tusi ja alandusi pakkunud parunilaste kool oli see, mis pojast kirgliku eestlase, suur­sportlase, rahvuskangelase kujundas, andes selle kõrvale hea hariduse ja „oskuse kanda frakki”.

Võtkem kokku. Sakste kool oli poisile muidugi mürk. Ometigi oli see mürk, mis vaktsineeris tema organismi edaspidi kõigele saksikule vastu seisma.

Inimest vaadeldakse ikka tema ajas. Kui noor atleet 1894. aastal kooli lõpe­tas, oli venestamine jõudnud seisu, kus õppe- ja ametiasutused olid võõrkeelsed, aja­kirjandus tsenseeritud, ühiskondlik tegevus keelatud. Pealegi olid Jannsen ja Jakobson, Koidula ja Kreutzwald juba lahkunud, Hurt ja Köler kodumaalt eemal, omad haritud vältisid „matsikeelt” ning mitmed vanemad rahva­tegelased rõivastusid eesti rahva matuste puhuks. Läbikukkumisega olid lõppenud kaks suurt rahvuslikku ettevõtmist: Linda laevaselts ja Aleksandrikool. Veel ei olnud oma lehtedega alus­tanud Tõnisson ega Päts.

See oli aeg, mille üle Tammsaare laseb Vargamäe Indrekul ahastada: „Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. [---] Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?”

Hiljem kinnitab Jaan Kross, et Lurichi ilmumine ja esinemised sündisid „kõige tinasemal ja verisemal ja mustasajalisemal ajal”.

Sellisele lohutule maastikule astus noor, haritud, end juba atleediks vorminud mees. Oleks vale öelda, et maa, kuhu see noor mees astus, oli lausa tühi ja paljas. Ükski maa pole seda, kuni elab ootus ja lootus. Tühi tundus see olevat ootuste-lootuste täideviijatest. Kirja­mehed võisid õhutada lootust, rääkida sellest, mis kunagi oli ja mis kunagi jälle võiks olla. Ehkki kosutavad, olid need siiski ainult sõnad, mis olevat ei muutnud ega saanudki muuta. Puudu jäi tegudest, mis pakkunuks käega­katsu­tavat kinnitust: meie, matsirahvas, oleme ja suudame ka midagi.

On küll õige, et tühi ja paljas oli ruum, kuhu Lurich astus sportlasena. Ta ei võrsunud spordipinnasest, enne teda polnud Eesti sporti olemaski. Ta oli täielikult iseenda looja. See oli ühiskondlik pinnas, mis ta kergitas. Tahaks väita, et temasuguse sünnitas ning lükkas etteotsa ajahetk, et see ilmumine oli vältimatu.

Füüsikast teame, et igale survele on olemas vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Sama „füüsika” kehtib rahvaste puhul. Üle­määrase surve all võivad kaduda ja ongi kadunud paljud rahvad. Kel ei ole jõudu olemas olla, see kaob, olgu see taim või rahvas, nii nagu teistel on jõudu ellujäämiseks, kui vaid kriitilisel hetkel on võimalik survele vastu seistes millelegi või kellelegi toetuda.

1905. aastal kuulutas Gustav Suits oma tuntud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Ükskõik, kui kitsa või laia tähenduse tema oma sõnadele andis, tundub, et tänapäeval on sama üleskutse kordajate mõte teine. Meile öeldakse: omandagem Euroopa tavad ja kombed! Ehk siis: jätkem oma, võtkem võõras. Justkui oleks meil, eestlastel, midagi puudu, et seista väärilistena teiste kõrval.

Samal ajal kuulutas Lurich oma tegude ja kõnedega risti vastupidist. Tundes ära, et puudu on just nimelt eestlusest, kutsus ta üles: kõigepealt olgem eestlased! Ütles: seni oleme ikka olnud k e l l e g i, olgem nüüd lõpuks k e e g i, olgem m e i e  i s e. Kinnitades: „Mina olen pesueht mats ja minu süda tuksub labajalavalsi taktis!”

Tema tulek oli ilmutuslik, ta ilmus otsekui eikuskilt. See oli veel aeg, mil jõud oli reaalne väärtus, mehe mõõdupuu. Mida turskem oli jõumees, seda uhkem. See oli sünnipärane kvaliteet, looja and. Nüüd aga tuli keegi, kes ilmutas jõudu ja suutmist täiesti uues vormis. Keegi, kes oli mõõtudelt „nagu me kõik”, kuid kes ladus ristseliti endast kaks korda raskemaid mehemürakaid, kergitas kergita­ma­tuid raskusi; keegi, kes oli end ise loonud, end ise selliseks vorminud. Seda poldud varem nähtud, seega ka mitte usutud, et niisugune ime üldse võimalik on, kusjuures all­tekstina kõlas erutavalt laiahaardeline sõnum: mis tahes suurt ei pea kartma!

Kujutlegem korraks: võrdpildina pidi see olema meeli segavalt võimas! Ajalugu oli eestlast järjepanu seljatanud, tema lugu oli olnud kaotuste aja­lugu. Aga kes käisid selili nüüd? Käisid saks ja venelane, otsekui tasumise korras ennekõike just need. Mede meeste võit!

Tõstes rauda, tõstis Lurich tegelikult muud. Spordirahvas rääkis ennekõike tema etteastete numbrilisest, intelligents tähenduslikust küljest. Rahvas nägi esimest ja tundis teist. Kaasmaalasi maha pannes tõstis ta nad teisalt üles. Kui suudan mina, suudate ka teie – selline oli ta sõnum. Ta soov oli näidata vähem enda üleolekut ja enam teed teistele, esitletav jõud oli üksnes peibutav teeviit tervisele.

Lurich võis kirjutada: „Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see või teine jõumees endale midagi võidaks, ega ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab – sellega on inimsugu vähe aidatud, niisama on isamaa vähe kaotanud, kui ta tugevam poeg maha pannakse.” Laiemas mõttes see ju oligi õige. Aga kitsamas? Kitsamas mõttes oli nii, et kaasmaalane luges seda ja mõtles: inimsugu võib oodata, meie ei või.

Aastatel 1898–1901 sooritas ta oma peamised kodumaised äratusretked. Neil oli silmi avav tähendus siis, aga veel aastaid hiljemgi meenutatakse olnut. Tema esine­miste mõju ulatus kõigisse ühiskonnakihtidesse. Kainelt võttes ei muutunud sellest midagi käegakatsutavat, oma mehe võidud ei toonud rohkem leiba lauale ega juurde priiust, tõid üksnes uhkust rinda. Aga just viimast oli võimatu kainelt võtta. Tema etteastetest tõusis uimastav aur meeltesse ja ihusse. Tammsaarel on selle nimeks „uim”, Lutsul ja Metsanurgal „taud”, Pinnal „fluidum”, Lintrop räägib „närvide vapustusest” ning Bauman „hüpnoosist”.

See, mis fluideeris ja hüpnotiseeris, ei olnud pelk liha ja jõu uim. Ennekõike oli see rahvusluse uim. See, millest kõnelesid oma rahva kunstimeistrid sõna, pintsli, peitli või heli keeles, sellest kõneles Lurich keha keeles. Mida kõnes või kirjas sai öelda üksnes ümberütlevalt või mõistu, seda ütles tema matil selges eesti keeles, kusjuures see keel polnud arusaadav üksnes vähestele valitutele, vaid kõigile. Aga mis peaasi: selles keeles kõnelemist ei saanud keelata keegi, ei pristav, parun ega isegi keiser kõrgel. Ja nagu ei­kunagi varem – keegi ei saanud matsil keelata selle peale hõisata.

Seda kõike nägi pealt ja elas kaasa Lurichist paar talve noorem Väike-Maarja kooli­õpilane Anton Hansen. Mitukümmend aastat hiljem aga tundis kirjanik Tamm­saare vajadust väljendada seda hingesopitunnet oma pea­teoses Mauruse suu läbi: „Aga nüüd räägin ma teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin [---] kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. [---] Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees.”

Hiljem võeti Eesti Spordilehes kokku: „Eesti renessanss, ärkamisaeg, äratas meie mehes tunde endast kui inimtervikust, inimväärtuslikust olendist. [---] Laiade masside silmis oman­das jõustik isegi esmajärgulise tähtsuse, see oli, mis kõige reaalsemalt, reljeef­se­malt pidi väljendama ja väljendas ka värske, ärkava rahva elukirge.”

Neile aga, kes eelistavad tunnetele numbritega kinnitatud fakte, olgu öeldud: esimesel iseseisvusajal võitis Eesti olümpiamängudelt 21 medalit, Läti kolm ja Leedu mitte ainsatki. Seletus sellele uskumatule erinevusele on: naabritel puudus Lurichi-taoline ärataja.

Kui Lurich laia ilma läks, muutusid nii aktsendid kui ka mastaabid. Kodus oli ta näidanud ette, et eestlane suudab. Võõrsil oli ta sõnum: see, kes suudab, on eestlane. On üks asi, kui omad tahavad kiita, ja hoopis teine, kui võõrad on sunnitud kiitma. Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, põhjamaad, Austria-Ungari – kõikjal toimus üks ja seesama. Ilmudes areenidele, kus seni valit­se­nud kõhukad-kaalukad mehemürakad, pani ta kui ammu unustatud antiikne atleedikuju ahhetama rahva ja vaimustuma kunstnikud. Ta oli maailma maadluses ühteaegu nii moelooja kui ka esimodell.

Saksa ajakirjanduses kirjutati: „Veel kunagi pole ükski elukutseline atleet Müncheni laval esinenud selliste jõunumbritega nagu Lurich. Ka pole ükski teine saanud sellist kestvat, otse tormilist aplausi. Teda kutsuti õhtu jooksul välja seitse korda.” Peterburis ja Moskvas kippus maadlustele kultuuri­eliit: Tšehhov, Bunin, Kuprin, Šaljapin, Sobinov, Stanislavski, Brjussov, Blok, Repin, Jessenin, Andrejev. Võitude kõrval lõi eestlane ka ühiskondliku kujundi. Vene ajakirjanduses kirjutati: „Selles sumbunud õhus­tikus sai legendaarseks sümboliks Lurichi sild.”

Väikesel tuleb ikka sundida suuri end märkama. Lurich oma kirjas tädile: „Ega ühe suure rahvaga soagi muidu, kui et teda tuleb sundida, alles siis võtab ta mõista ja märgata.”

Venemaal sai ta nimeks tšuhhonski bog ’eesti jumal’. Eks ole nii, et „tšuhnaa” võisid nad öelda, aga „jumal” pidid nad ütlema, sest ühegi oma kaas­maalase kohta seda sõna kasutada polnud võimalik.

Kui lubate, siis veel üks isiklik lugu. 1870. aastal laulatati Järva-Peetri kirikus, mis on minugi kodukirik, Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich ja Kareda valla Öötla küla neiu Julie Caroline Rute. Seega voolab Lurichis ka minu kodukandi verd ning seegi on põhjus, miks olen järvakana võtnud temast rääkida. Sama kiriku peaukse kõrval seisab rõngasrist, millel kiri: „Odrese Andres ja Andrese Mart”. Miski pidi olema tegu ja sund, millega need kaks eesti verd meest said aupaiga juma­la­kojale lähemale kui ükski kirikhärra.

Jõudnud lõpuks Ameerikasse, pani Lurich kihama sellegi hiiglasliku maa. Lurich kirjutas: „Nüüd tahan kaks nädalat ameerika võitlust õppida ja siis – hakkan peale. Siis saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist ja San Franciscost. [---] Mina ei võitle mitte enese pärast, sest nõnda palju on mul juba ammugi, et ma võidelda ei pruugi. Mis mind siia tõi, oli sport. Ma võitlen siin kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu ja loodan, et mina siin ka eestlastele häbi ei saa tegema, sest üle 3000 võidu olen mina juba võitnud 15 aasta sees.”

Siia kõrvale tsiteerin veel kord Tammsaaret. Kirjas vend Indrekule ütleb Vargamäe noor Andres: „Armas vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, vaid ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. [---] Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva nimel.”

Võtnud kaasa Abergi, käivitas ja hoidis Lurich mitme aasta vältel toimimas pro­jekti nimega „Eesti”. Kujutlegem pilti: areenile sammuvad üksteise järel Amee­rika, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Austria, Rootsi, Itaalia vägilased. Ja siis astub nende kõrvale olematu, tundmatu maa esindaja – Aleksander Aberg, Esthonia. Ei, isegi mitte kõrvale, sest kui maadlemised maadeldud, oli see Esthonia kõige esimene. Kõikjal, alati. Just nii see käis: üks neist pakkus enda komponeeritud etenduste hiilgust, teine lisas sellele hüüumärgilise võitmatuse. Lurich tegi jälle sedasama, mida oli varem teinud Venemaal – sundis suurt Ameerikat kuulma ja meelde jätma: me kaks oleme eestlased!

Ent seegi polnud veel kõik. Järgnes midagi sellist ja suurt, mis oli meile tead­mata terve sajandi. Räägin sellest ainult mõne sõnaga, sest detailsemalt on see usku­matu lugu kajastatud dokumentaalteoses „Lurichi sõda” (2018).

Niisiis, alanud Esimene maailmasõda sundis Lurichi ja Abergi jääma Ameerikasse. Seal avastas Lurich, et Vene relvaostuametnikud on müümas sõja­saladusi Saksa–Austria luurele. Ta jättis maadluse ja keskendus reetjate paljastamisele. Pöördunud tulutult Vene konsulaadi poole, kandis ta avastatust ette Ameerika ja Inglise vastu­luurele, samuti usaldusväärsetele inimestele Venemaa võimuladvikust. Lugu on ­tuntud kui Lurich’s case ning see on leidnud kajastamist mitmetes uurimustes kui Esimese maailmasõja üks suuremaid spionaažijuhtumeid. Spionaaži­võrk purustati, Lurichist aga sai üks maa­ilmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi.

Sportlased lahkuvad areenilt noortena, elades oma teist elu meie keskel edasi. Lurich ja Aberg lahkusid noortena ka elust. Võime kahetseda, et see juhtus nii vara, nagu võime kahetseda sedagi, et nad kadusid jäljetult hullu aja kurku. Maurus öelnuks: „Kalevi mõõk maeti iga­veseks võõramaa mulda.”

Kuid nende suremise aegki oli sümboolne: otsekui kinnituseks, et töö, mille tarvis aeg neid kunagi välja valis, on lõpuni tehtud, lahkusid nad päevil, kui Vene riik oli sunnitud tunnistama eestlaste õigust oma riigi olemasolule.

Kõne on peetud 22. aprillil 2018. aastal Väike-Maarjas.

 

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#268 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:03:51" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#376 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#377 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#269 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1143) ["menu_id"]=> int(111) ["author"]=> string(16) "Hanna Linda Korp" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(16) "H._L_._KORP_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(33) "Igapäevase nähtuse taastootmine" ["title_en"]=> string(36) "Reproduction of an everyday practice" ["subtitle_ee"]=> string(38) "2017. ja 2018. aasta kriitikaülevaade" ["subtitle_en"]=> string(61) "A survey of the literary criticism published in 2017 and 2018" ["contents_ee"]=> string(68999) "

Sirbi kirjandustoimetaja Pille-Riin Larm juhatas 8. detsembril 2018 Ants Orase nimelise kriitikaauhinna üleandmise sisse „Kalevipoja” läti keelde tõlkinud Guntars Godiņši sõnadega: „Kultuuriväljaannetes [mis majanduskriisi ajal suleti] oli tähtsal kohal kriitika. Praegu, kui seda ei ole, puudub tagasiside: iga raamat, mis ilmub, näib olevat väärtuslik ja iga kirjanik geenius. [---] Kui puudub professionaalne kriitika, muutub ka kirjandus ebaprofessionaalseks, sest kaob kvaliteediskaala.” (Larm 2018) Majanduskriisi ajal suletud läti kultuuriajakirju pole senini taastatud ning lõunanaabritele tundub meie väljaannete – ja sestap ka kriitika – rohkus lausa uskumatu. Tõsi: ainuüksi SA Kultuurilehe alla kuuluvates ning kirjanduskriitikat regulaarselt avaldavates väljaannetes ilmus 2017.–2018. aastal ligikaudu 400 arvustust, rääkimata erameedias, Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis ja blogides ilmunud arvustustest. Niisiis ei saa kirjanik Eestis ennast ja oma raamatut sugugi hõlpsasti ise geniaalseks tituleerida: kriitik teeb (või ei tee) seda autori eest. „Igaüks on kirjutanud ja peab saama arvustuse,” ütleks Dodo raamatus „Alice Imedemaal” ning Maarja Kangro „Minu auhindades”, juhul kui ta oleks hoopis kirjanduskriitikast kirjutanud.

Selle tõdemusega võiks käesolevale ülevaatele joone alla tõmmata – milleks kritiseerida toimivat ja täies elujõus süsteemi? Hea, et see üldse olemas on! Tõenäosus, et arvustajad võtaks edaspidi arvesse eelnevates kriitika­ülevaadetes välja toodud kitsaskohti ja parandusettepanekuid, ei saa väga suur olla, sest miks muidu heidetakse eesti kriitikale juba viisteist aastat ette samu vigu. Kirjanduskriitikat iseloomustab dialoogilisuse, avarama pilgu ja üldistavate probleemartiklite puudumine (Laak 2003: 341–342), ebaprofessionaalsus, deskriptiivsus ja mandumine (Rooste 2010: 264), kambakraatlikkus ning ajaloolise tõepära, mitte kirjandusliku kvaliteedi hindamine (Kronberg 2015: 258), staatilisus, metodoloogia puudumine (Larm, Susi 2017: 170, 179). Üldistustega kipub paraku olema nii, et need, kelle kohta mingi hinnang käib, ei tee sellest välja, ning samas tehakse liiga autoritele, kes positiivselt eristuvad. Seetõttu teen siinses ülevaates üldistusi võimalikult objektiivsete statistiliste näitajate põhjal,(1) hoidudes liialt põhjapanevate hinnangute andmisest, kuid samal ajal pööran tähelepanu ka temaatiliselt ajakohastele üksikarvustustele ja toon neist näiteid.

Ülevaate aluseks on SA Kultuurilehe alla kuuluvates regulaarselt kirjanduskriitikat avaldavates väljaannetes (Värske Rõhk, Sirp, Keel ja Kirjandus, Vikerkaar, Müürileht(2), Looming) 1. jaanuarist 2017 kuni 12. oktoobrini 2018(3) ilmunud arvustused, kuid põgusalt peatun ka erameedias ning ERR-i kultuuri­portaalis avaldatud arvustustel. Kitsendasin valikut ennekõike põhjalikkuse säilitamiseks, teisalt, nagu eelnevates ülevaadetes ning mujalgi(4) on märgitud, võib erameedia kasutada lehepinda raamatute reklaamimiseks, mitte analüüsimiseks(5), mida riigieelarveliselt rahastatud SA Kultuurileht välja­anded endale lubada ei saa. Samas peaks ülevaade nimetatud ajakirjadest ja ­-lehtedest andma eesti kriitikamaastikule piisava hinnangu, sest nii era- kui ka riigimeedias avaldavad arvustusi (üksikute eranditega) samad inimesed.

 

Statistilist

Statistilise ülevaate hulka kuuluvad 2017. ja 2018. aastal SA Kultuurileht väljaannetes ilmunud 388 kirjandusarvustust.(6) Olen seega välja jätnud ­Keeles ja Kirjanduses ilmunud keeleteaduslike ja kultuurilooliste teoste ­retsensioonid, Sirbist jätsin välja sotsiaalia külgedel ilmunud arvustused ning pikemad esseed.

Enim tekste ilmus nädalalehes Sirp (144 arvustust), millele järgneb ­Looming 87 ning Vikerkaar 70 arvustusega, Keeles ja Kirjanduses ilmus 38, Värskes Rõhus 31 ja Müürilehes 18 retsensiooni.

Mida on võimalik statistilises ülevaates eritleda? Võimalik on välja tuua, kes on sagedasemad arvustajad ja kellest on enim kirjutatud, mis soost on arvustajad ja arvustatavad, kas kriitika objektiks on algupärane või tõlke­teos, kas arvustatakse kirjanduskogumikku, luule- või proosateost.

 

Kes kellest kirjutab? Arvustajate ja arvustatavate sooline jaotus

Alustan positiivsega: meeste ja naiste kriitikatekste on ilmunud võrdselt (193 ja 194) (vt tabelit 1). Meeskriitikute tekstid on kerges ülekaalus Sirbis, Loomingus ning Keeles ja Kirjanduses. Vikerkaares, Värskes Rõhus ja Müüri­lehes on aga enam avaldatud naiste kirjutatud arvustusi. Meenutagem, et aastal 2010 andis Jürgen Rooste eesti kirjanduskriitikale karmi hinnangu: „Kui nüüd kokku võtta teravamate ja mürgisemate üldistuste põhjal lahtirulluv pilt eesti kirjandusest, siis on see üks väike ja väiklane, (oma)meestekeskne ja -vaheline asi” (Rooste 2010: 268). Nende andmete põhjal võib järeldada, et ka naistele on vahepeal sõnaõigus antud.

 

Tabel 1.

Meeste ja naiste kirjutatud kriitikatekstide arv (jaanuar 2017 – oktoober 2018) 

Väljaanne	Mees-arvustaja	Nais-arvustaja	Meesarvustajate osakaal	Naisarvustajate osakaal
Sirp	79	65	55%	45%
Looming*	46	40	53%	47%
Vikerkaar	34	36	49%	51%
Keel ja Kirjandus	22	16	58%	42%
Värske Rõhk	7	24	23%	77%
Müürileht	5	13	28%	72%
Kokku	193	194	50%	50%

* Ühe Loomingus ilmunud arvustuse autori sugu ei olnud võimalik tuvastada (vt Karutald 2017).

 

Pilt muutub mitmekesisemaks, kui võtta vaatluse alla arvustatavate teoste autorid (vt tabelit 2).(7) Kui meeste kirjutatud teoseid on arvustatud 249 korral, siis naisautorite teoseid vaid 117 korral. Kõige vähem kajastust saavad naisautorid Sirbis ning Vikerkaares (vastavalt 28% ja 21% teostest), ka Keeles ja Kirjanduses ning Loomingus arvustatakse naiskirjanikke võrdlemisi vähe (vastavalt 31% ja 37% teostest). Üldpilti tasakaalustavad aga Müürileht ja Värske Rõhk (47% ja 53%). Siinkohal võib oletada, et kuna Värske Rõhu kriitikakülgedel keskendutakse ennekõike debüütide arvustamisele, siis ehk on debütantide seas rohkem naisi.

 

Tabel 2.

Arvustatavate teoste autorite sooline jaotus (jaanuar 2017 – oktoober 2018) 

Väljaanne	Meeskirjanik	Naiskirjanik	Meeskirjanike osakaal	Naiskirjanike osakaal
Sirp	93	36	72%	28%
Looming	55	32	63%	37%
Vikerkaar	53	14	79%	21%
Keel ja Kirjandus	25	11	69%	31%
Värske Rõhk	14	16	47%	53%
Müürileht	9	8	53%	47%
Kokku	249	117	68%	32%

 

Kas naisautorite väiksem kajastus on tingitud sellest, et nad avaldavad vähem kirjandusteoseid? Paraku leiab Vikergallupi jaoks koostatud 2017. aastal ilmunud eesti algupäraste teoste loetelust 117 naiskirjaniku ning 154 meeskirjaniku teost (st naiskirjanike teosed moodustavad 43% ilmunud raamatutest), seega on kriitikas naiste teoste osakaal väiksem kui avaldatud teoste hulgas. Keskmiselt kirjutatakse iga meesautori teose kohta 0,86 arvustust ning iga naisautori teose kohta 0,54 arvustust. Tegelikkuses on loomulikult suur hulk raamatuid, millest ei kirjutata üldse, ning teised, mille kohta ilmub mitu arvustust. Kui taas Rooste tsitaati meenutada, paistab, et kriitikas räägivad naised n-ö meesteasjadele kaasa...

 

Tabel 3.

Arvustajate ja arvustatavate sooline jaotus (jaanuar 2017 – oktoober 2018) 

Väljaanne	Meeskriitik- meeskirjanik	Meeskriitik- naiskirjanik	Naiskriitik- meeskirjanik	Naiskriitik- naiskirjanik
Sirp	59	9	34	27
Looming	36	10	18	22
Vikerkaar	31	1	22	13
Keel ja Kirjandus	15	5	10	6
Värske Rõhk	3	3	11	13
Müürileht	4	1	5	7
Kokku	148	29	100	88
%	40%	8%	27%	24%

 

Kriitika meestekesksus joonistub iseäranis teravalt välja siis, kui vaadelda, kes keda arvustab (vt tabelit 3). Nimelt on m e e s k r i i t i k u d n a i s a u t o r i t e s t kirjutanud ainult 29 korral 365-st, s.o 8% arvustustest. Seejuures tundub Vikerkaare üldist suunitlust vaadates lausa anomaalne, et ajakirjas ilmus vaadeldava ajavahemiku jooksul vaid üks arvustus, kus mees käsitleb naise kirjutatud teost (vt Loog 2018). Kui Loomingus, Keeles ja Kirjanduses ning Värskes Rõhus on pisut rohkem tasakaalu, siis Sirbis kirjutavad meeskriitikud meestest kuus korda sagedamini kui naistest. Samas kirjutavad naised enam-vähem võrdselt nii meestest kui ka naistest. Kui seda tõsiasja teise külje pealt vaadata, siis näeme, et naiskirjanike teostest kirjutavad enamjaolt naised, meeskirjanike teosed saavad aga kõigilt tähele­panu. Siit ka väga lihtne ja praktiline soovitus kriitikatoimetajatele, kes tahavad, et arvustaja ja arvustatava vahelised seosed oleksid huvitavamad: soovitage meeskriitikutel naiskirjanike teoseid arvustada.

Selle osutusega ei soovi ma väita, et kriitikatoimetajad peaksid edaspidi arvustusi tellides sookvoodid kasutusele võtma, pigemini leian kinnitust asjaolule, mis on ka eelmistes kriitikaülevaadetes välja toodud: arvustajate ja arvustatavate vahelised seosed on etteaimatavad. Nii tõdeb Jürgen Rooste vastulauses Janika Kronbergi kriitikaülevaatele: „[---] kergem on ju võtta kirjutama keegi, kes on päriselt lugenud, tunneb ja teab autorit, eks. Palju keerulisem on paluda näiteks Toomas Raudamil kirjutada Kaur Riismaast, Riismaal Nasta Pinost, Nasta Pinol ZA/UM-ist kui nähtusest.” (Rooste 2015)(8) Ka Pille-Riin Larm ja Joosep Susi nendivad, et väljaannete püsiautorid ja nende arvustusobjektid ei üllata, nagu ka nendevaheline suhe (Larm, Susi 2017: 169). Luulekriitikale keskenduvas ülevaates jõudsin ka mina sama järelduseni, muuhulgas soovitades kriitikatoimetajatel mitte tellida naisluuletajate arvustusi ainult naisluuletajailt endilt (Korp 2017: 139). Ann Viisileht tõi möödunud aastal Eesti Kirjanduse Seltsis toimunud ülevaatekoosolekul välja, et toimetajad võiksid olla kursis kriitiku eelnevate tekstide ja ampluaaga. Samas mainis Viisileht, et alati leidub üllatajaid ning mõne arvustaja puhul polegi sobivus niivõrd oluline, tuues näiteks Berk Vaheri, Märt Väljataga ja Jaak Tombergi tekstid (Viisileht 2018).

 

Algupärased teosed või tõlketeosed?

Järgnevalt vaatlen algupäraste ning tõlketeoste arvustuste osakaalu (vt tabelit 4). Seejuures tuleb märkida, et nagu Susi ja Larm eelmises ülevaates osutasid,(9) ilmub tõlkekriitikat endiselt kahetsusväärselt vähe.(10) Aga ehk täidab seda nišši hoopis Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni almanahh „Tõlkija hääl”?

 

Tabel 4.

Algupäraste ja tõlketeoste arvustused, tõlketeoste osakaal (jaanuar 2017 – oktoober 2018) 

Väljaanne	Algupärane teos	Tõlketeos	Tõlketeoste osakaal
Sirp*	84	62	42%
Looming	83	4	5%
Vikerkaar	57	13	19%
Keel ja Kirjandus	32	6	16%
Värske Rõhk	28	3	10%
Müürileht	16	2	11%
Kokku	300	90	23%

* Kahes tekstis oli arvustamisel korraga nii algupärane kui ka tõlketeos (vt Kunnus 2017; Vaik 2017).

 

Pole just üllatav, et tõlketeoseid arvustatakse mitu korda vähem kui eesti algupärandit, seejuures ilmub enim väliskirjanduse kriitikat Sirbis (42% arvustustest, enamjaolt kirjutatakse tõlkeproosast). Sirbile järgneb Vikerkaar 13 tõlketeose arvustusega, millest enamuse moodustavad kogumike ja monograafiate retsensioonid; Loomingu kui eesti kirjanduse häälekandja neli tõlkearvustust on Eestiga seotud autorite teoste kohta (Jan Kaplinski, Pekka Lilja, Astrid Ivask, Elin Toona Gottschalk). Keeles ja Kirjanduses arvustati nimetatud ajavahemikul kuut samuti Eestiga seotud tõlkekogumikku või -elulugu (Martin Opitzi „Raamat saksa luulekunstist”, Madli Puhveli „Lydia Koidula. Elu ja aeg”, Ado Grenzsteini „Tunne ja tarkus”, Silja Vuorikuru „Aino Kallas – Maailman sydämessä”, Pekka Lilja „Koos lahus. Uurimusi ja kriitikat eesti ja soome kirjandusest”, Cornelius Hasselblati „Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked”).

Eesti kirjanduskriitika vaeslapserollis on tõlkeluule (vt tabelit 5). Vaadeldaval ajavahemikul ilmus vaid 14 tõlkeluule arvustust, neist suurem osa Sirbis. Kirjutati nii inglise, läti, vene, tšehhi, ungari, soome, makedoonia, leedu kui ka hispaania keelest vahendatud luuleteostest. Ainus kriitik, kes arvustas tõlkeluulet rohkem kui ühel korral, oli Mathura. Seejuures tuleb tõdeda, et need vähesed arvustused on enamjaolt sisukad, põhjalikult argumenteeritud, läbimõeldud kompositsiooniga tekstid, mida paraku eesti luulekriitika kohta alati öelda ei saa.

 

Tabel 5.

Tõlketeoste arvustuste arv ja jaotus (jaanuar 2017 – oktoober 2018) 

Väljaanne	Tõlkeluule arvustused	Tõlkeproosa arvustused	Muude tõlketeoste arvustused
Sirp	12	43	7
Looming	2	1	1
Vikerkaar	0	2	11
Keel ja Kirjandus	0	0	6
Värske Rõhk	0	3	0
Müürileht	0	1	1
Kokku	14	50	26

 

Pärlina tõuseb teiste seast esile Sirbis ilmunud Mihhail Trunini kaksik­arvustus, milles on vaatluse all Jan Kaplinski „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus” ning Igor Kotjuhi „Loomulikult eriline lugu”. Esmalt põhjendab Trunin, miks ta teoseid kõrvuti vaatab: „Esiteks on üldteada, et Kaplinski nimetab Kotjuhit oma sõbraks ning Kotjuh peab Kaplinskit oma mentoriks. Teiseks tegutsevad mõlemad autorid vähemalt kahes keeleruumis, tõestades sellega, et kultuur on põhimõtteliselt rahvusülene nähtus. Kolmandaks, vanusevahest hoolimata on need autorid oma poeetilise visiooni ja tehnika poolest teine­teisele tõesti väga lähedased.” (Trunin 2018) Kahe raamatu võrdlus on Truninil igati õnnestunud, ta ei kõrvuta autoreid kohmakalt, vaid jõuab elegantse sünteesini, lähtudes autorite suurimast ühisosast ehk keelest kui „luuletaja peamisest tööriistast, mille refleksioonide päralt on Kaplinski ja Kotjuhi metapoeetilistes mõtisklustes märkimisväärne koht” (Trunin 2018). Keele fookuses hoidmine ongi Trunini teksti üks peamisi tugevusi: ta ei kaldu arutlusest kõrvale, nagu eesti luulekriitikas pahatihti tavaks, vaid näitab laiahaardeliselt ning tundlikult, kuidas luule on Kaplinski ja Kotjuhi jaoks keel selle laias tähenduses. Seejuures tunneb kriitik ka luule poeetikat ega käsitle teoseid proosa või narratoloogilisest vaatepunktist. Kokkuvõttes on tegu nauditava ning professionaalse luulearvustusega, mis kindlasti väärib esiletõstmist.

Ka Mathura kaks tõlkearvustust väärivad lugemist, eriti makedoonia luuletaja Nikola Madzirovi „Valguse ja tolmu” (tlk Carolina Pihelgas) käsitlus. Peale raamatu ja autori põhjaliku tutvustamise ning põhjendamise, miks peaks Madzirov eesti lugejale huvitav olema, kirjutab kriitik ka üldisemalt luule tõlkimisest ja tõlkeluule avaldamisest, nentides: „Tõlkeluule välja­andmine on kirjastajale majanduslikus mõttes peaaegu alati tulutu ette­võtmine, sest luule niigi marginaalsest turuosast moodustab tõlkeluule pisikese protsendi – ja seda mitte ainult Eestis, vaid enam-vähem üle maailma” (­Mathura 2017). Eelnevates kriitikaülevaadetes on märgitud, et kriitikapildi üle polemiseerivaid artikleid ilmub pigem vähe ning eesti arvustamiskultuuri kohta kiputakse arvamust avaldama retsensioonide sabas, seejuures arvustatavat teost või üldse teksti eelnevat loogikat eirates (vt Korp 2017: 136–137). Selles arvustuses on aga mõtisklus tõlkeluule kirjastamise kohta järgnevaga sisuldasa seotud. Mathura pöörab tähelepanu ka tõlkele, märkides: „Luuletõlke täpsus seisneb minu meelest ennekõike autori hääle äratundmises, tema ja elu vahelise nähtamatu, tunnetusliku suhte tajumises. Ning ennekõike ­sellest seisukohast on mul tunne, et tõlkeid oleks saanud voolida siin-seal veelgi täpsemaks ja nõtkemaks.” (Mathura 2017)

Märksa teravamalt kritiseerib aga Kai-Mai Olbri kakskeelset kogu „Elujooned. Líneas de la vida” Klaarika Kaldjärv. Arvustaja on küll proovinud peenetundeliselt sõnastada asjaolu, et Olbri ei oska hispaania keelt piisavalt hästi, et omaenda luuletusi sellesse keelde tõlkida, kuid siin-seal torkab Kaldjärv päris vahedalt: „Tõlgetest on aimata, et võõrkeele omandamisel ollakse poolel teel, et see pole igapäevane suhtluskeel ja teatud karisid ei suudeta vältida. Mõnikord oleks vaja tublisti grammatilis-süntaktilis-sõnavaralisi kohendusi, et tähendus oleks enam-vähem vastav eestikeelsele variandile (kui tähendus muidugi peab olema vastav) või et oleks üldse arusaadav.” (Kaldjärv 2017) Ehkki arvustusest leiab mitmeid põhimõttelisi etteheited Olbri luule­kogule („Paraku takistab teises võõrapärasuse ülistamine nägemast toda teist kui samasugust, oma probleemide, argipäeva ja pimedate räpaste nurgatagustega. Muidugi, kes ei tahaks leida sellist paika, kus muresid ei ole, kus on soe ja sünnib puhas luule [---].” (Kaldjärv 2017)), proovib Kaldjärv autorit ja tema valikuid siiski mõista, mitte täielikult põrmustada.

Loomingus ilmunud tõlkeluulearvustused (Julius Ürt Jan Kaplinskist, Sirje Kiin Astrid Ivaskist) tõlget nii põhjalikult ei eritle.(11) Ürt proovib leida Kaplinski luulekogust vastuseid selle põhiküsimustele: „Kus ma olen täna, kes ma olen täna, mida mäletan, mida kogen, mis meist saab?” (Ürt 2018: 881) Arvustuse esimeses pooles on Ürdi mõttekäik huvitav ning seda toetavad peale vene kirjandusklassikutega kõrvutamise ka andmed raamatukogude infosüsteemist ESTER, kuid teises pooles avab Ürt põhiliselt Kaplinski tsitaate, mistõttu kaob tekstil fookus, seda enam, et tekstianalüüs ei toetu luule poeetikale, vaid teemade lahkamisele. Sirje Kiini arvustus on aga pigem tutvustavat laadi ning kriitiku eesmärgiks näib olevat Astrid Ivaski eesti lugejale lähemale toomine.

Kas tõlkeluulekriitika eesmärk peakski olema võõrkeelest tõlgitud luule põgus tutvustamine või hoopis põhjalik tõlkeanalüüs? Kui palju peaks arvustaja algupärandit ja selle keelt tundma ja kajastama? Kas välisluulest saaks samamoodi kirjutada nagu eesti luulest? Nende küsimuste üle võiks pikemalt arutada. Arutelule aitaks kaasa ka see, kui tõlkeluulest kirjutataks rohkem ning mitmekesisemalt. Samas võib seni avaldatud tekstidega suuresti rahul olla ning loodetavasti saab tõlkeluulearvustusi edaspidi peale Sirbi lugeda ka teistest väljaannetest.

 

Algupäraste teoste arvustused

Erinevalt tõlketeostest on algupärase kirjanduse kriitika enam-vähem tasakaalus: luulearvustusi ilmus 111 korral, proosateoste arvustusi 136 korral (vt tabelit 6). Nii algupäraseid proosa- kui ka luuleteoseid arvustati kõige rohkem Loomingus (mõlemaid 38 korda). Järgnesid Sirp (37 ja 31 korda) ja Vikerkaar (29 ja 17 korda). Kõige vähem luulearvustusi ilmus Müürilehes (viis arvustust) ning kõige vähem algupärase proosa arvustusi ilmus Keeles ja Kirjanduses (seitse arvustust). Algupäraste kogumike või monograafiate arvustusi ilmus kokku 54: kõige rohkem Keeles ja Kirjanduses (17 arvustust), Sirbis (16 arvustust) ning Vikerkaares (11 arvustust).

Vaadeldava ajavahemiku enim arvustatud teos on Urmas Vadi „Neverland”, mida käsitleti kõigis kuues väljaandes. Viis arvustust pälvis Tõnis Vilu „Kink psühholoogile”, Mudlumi „Linnu silmad” ja Kelly Turgi „Rakenduslik teoloog”. Ainsa artiklikoguna pääses esikümnesse Hasso Krulli „Mõistatuse sild” nelja arvustusega (vt tabelit 7).

 

Tabel 6.

Eesti algupäraste teoste arvustuste arv ja jaotus (jaanuar 2017 – oktoober 2018)

Väljaanne	Algupärase luule arvustusi	Algupärase proosa arvustusi	Algupäraste kogumike või monograafiate arvustusi
Sirp	31	37	16
Looming*	38	38	8
Vikerkaar	17	29	11
Keel ja Kirjandus	8	7	17
Värske Rõhk	12	15	1
Müürileht	5	10	1
Kokku	111	136	54

* Ühes tekstis arvustati korraga nii luule- kui ka proosateost (vt Kepp 2018).

 

Tabel 7.

Enim arvustatud teosed SA Kultuurileht väljaannetes (jaanuar 2017 – oktoober 2018) 

Teos	Arvustusi
Urmas Vadi „Neverland” (2017)	6
Tõnis Vilu „Kink psühholoogile” (2016)	5
Mudlum „Linnu silmad” (2016)	5
Kelly Turk „Rakenduslik teoloog” (2017)	5
Hasso Krull „Mõistatuse sild” (2016)	4
Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed” (2017)	4
Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016)	4
Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan” (2017)	4
Friedrich Reinhold Kreutzmatsin „Must päike” (2017)	4
fs „Tätoveerimata inimene” (2017)	4

 

Enim arvustatud teoste retsensioonid

Urmas Vadi „Neverlandi” arvustuste üldtoon on positiivne ja muljekeskne. Pigem keskendutakse tegelaste ja sündmustiku analüüsimisele ning lugemiselamuse kirjeldamisele kui teose kitsaskohtade sõnastamisele. Kuna Vadi uut raamatut oodati kaua, on tekstides enne teose analüüsini jõudmist püütud tema loomingut laiemalt iseloomustada ja leida selle seoseid värske teosega. Enim võrreldakse „Neverlandi” Vadi eelmise romaaniga „Tagasi Eestisse” (2012). Arvustajaid köidab tegelaskonna realistlik ja vastuoluline psühholoogia, infantiilsed meestegelased, suhtlemisprobleemid ning soorollid laiemalt.

Johanna Ross uurib Vadi maskuliinsust, täpsemalt „„vana kooli mehelikkuse” ja „pehmo­mehelikkuse”” kokkupõrget (Ross 2017: 952), jõudes järeldusele, et kõikidel mehelikkustel on sama suur eluõigus. Ross käsitleb arvustajatest ainsana „Neverlandi” poeetikat: „Vormilises plaanis imiteerib see [pidev küsimine, tagasivõtmine ja ümbermõtlemine] mõtlemise protsessi (või ka suulist kõnet), kuid tihti kandub see üle mõtetele endile – tegelased kõhklevad, kahtlevad ja muretsevad ka sisuliselt, igaüks mõne enesele olulise valdkonna pärast, olgu siis seks, inimsuhted või ühiskondlik-ametialane tunnustus. Tehniliselt annab võttest märku kaudse kõne tempimine siirdkõnega, seda pedantsema analüüsija jaoks isegi moel, mis päriselt ortograafiareeglitele ei vasta, kuid toimib seda paremini [---].” (Ross 2017: 951) Soovitan Rossil ja teistel kriitikutel ka edaspidi analüüsida Vadi ning muude proosaautorite loomingu poeetikat, sest nagu kõnealusest tsitaadist näha, võib see huvitavate järeldusteni viia.

Müürilehe meheteemalises numbris (11/2017) ilmunud Marja Undi käsitluses domineerib aga enesele osutamine: arvustaja alustab teksti üha uuesti, et teosele järgmise nurga alt läheneda, kuid paraku see võte kaotab arvustusest fookuse. Samas jõuab Unt Veiko Märka arvustusega dialoogi astudes põneva tõlgenduseni: „[---] võiks küsida, kas pole ehk nii, et Vadi loomingu üks omadusi lisaks igapäevase ja üleloomuliku põimimisele on pidev liikumine argise ja abstraktse, väikese ja suure (olgu siis või eksistentsiaalse) mõõtme vahel” (Unt 2017). Unt on püüdnud mõista Vadi taotlust. Arvustuses kordub ka aina küsimus „lilla m*nni” kohta, mis „lõpuks jääb olnust kõnelema”. Ka Meelis Oidsalu väidab, et „Neverlandi” keskmes on peenis, ning tema arutlus lähtubki freudistlikust paradigmast: patriotism tähendab kriitiku sõnul lähisuhet ning isamaa-armastus seksuaalset frustratsiooni (Oidsalu 2017: 181).

Samas kinnitab Oidsalu üllatavalt, et Vadi naistegelased esindavad feministlikku hoiakut. Sellele vaidleks Johanna Ross aga vastu. Võrrelgem kahte väidet: „Kui „Neverlandi” mehed on ebaadekvaatselt infantiilsed, naistest lapselikus sõltuvuses olevad kobakäpad (isegi unelmate mees Allan osutub oma liigses püüdlikkuses eluvõõraks tropiks), siis muidu igati adekvaatse ja intelligentse mulje jätvatest Elinast ja Sigridist on Vadi voolinud nende feministliku emantsipatsioonitaotluse ohvrid” (Oidsalu 2017: 180). „Lasteaialapse ema ja start-upper’i Elina stseenid jällegi on teistest kuidagi tuimemad ja lamedamad; monoloogimasinasse üritatakse sisse sööta klišeid „tänapäeva naise” kohta, kuid vähemalt minu jaoks ei taha masin hästi käima minna” (Ross 2017: 952).

Kaupo Meiel käsitleb samu teemasid mis eeltoodud retsensioonides, kuid erinevalt teistest kriitikutest mõtleb Meiel ka sellele, milline võiks olla Vadi järgmine teos, samuti jõuab ta tõdemuseni, et Vadi paistab vadilikkusest väsinud olevat (Meiel 2017: 924). Jaanika Regi (2017) tegelastekeskses lühianalüüsis avatakse pisut pikemalt ka Neverlandi kui imaginaarse paiga tähendus. Mari Niitra (2017) arvustus on aga teiste tekstidega võrreldes referatiivsem ja akadeemilisem: lisaks eespool mainitud teemadele seletab Niitra pikemalt lahti teose inter- ja metafiktsionaalsed viited.

„Neverlandi” vastukajas põhjalikke vasturääkivusi ei leidu ning eelnevate arvustustega astuvad dialoogi vaid Marja Unt ja Johanna Ross.

2016. aasta lõpus ilmunud Tõnis Vilu luulekogu „Kink psühholoogile” pälvis kriitikute tähelepanu alles pärast Gustav Suitsu nimelise luulepreemia saamist, mis anti välja emakeelepäeval 2017. Teose vastukaja on aga märksa mitmekülgsem kui „Neverlandil”, sest peaaegu igas arvustuses püütakse jõuda laiema tõlgenduseni. Jämedalt üldistades: kõik kriitikud seovad kirjandust päriseluga, sest „Kink psühholoogile” annab selleks lihtsalt väga hea võimaluse, ent seejuures püsitakse ilukirjanduse analüüsi piirides ega püüta objektiivset tõde leida seal, kus seda olla ei saa.

Kõige üldsõnalisemalt on Vilu teost arvustanud Eve Annuk. Ta küll alustab paljulubavalt, refereerides Nathan Gowerit, kes „on leidnud, et just metafoore kasutav poeetiline kujutusviis on võimeline psüühilise haiguse kogemust edasi andma nii, et meie, kel see kogemus puudub, seda mõistaksime” (Annuk 2017: 472). Sellele väitele oleks saanud põneva arutluskäigu rajada, kuid paraku on arvustus pigem teema- kui teosepõhine: Annuk käsitleb psüühikahaiguste rolli ühiskonnas ning üldse haiguse ja võimu suhet, aga ei põhjenda oma seisukohti süvitsi ning kordab aina juba sissejuhatuses postuleeritud ideid. Tsitaadid on kriitikul argumendi kaunistamiseks, mitte analüüsi käivitamiseks.

Sirel Heinloo sedastab arvustuse alguses: „Seega ajendab mind kirjutama – lisaks uuele ilmunud raamatule – soov põhjendada, miks ma aina Tõnis Vilu loen, juba esimesest raamatust alates” (Heinloo 2017: 182). Arvustus piirdubki pigem luule üldiseloomustusega kui teose analüüsimise ja hindamisega, kuid muuhulgas jõuab kriitik Vilut Kaplinskiga võrreldes huvitava seoseni: „Mõlemal kaalub eetiline hoiak üles esteetilise, kuid tegelikult ei saa ka viimaseta mitte kuidagi hakkama ning vormiotsingulisus tõuseb omamoodi ka eetilise hoiaku aluseks” (Heinloo 2017: 183). Heinloo asetab Vilu loomingu 1960. aastate kultuurirevolutsiooni konteksti, kuid paraku jääb kriitikul raamatu arvustamine selle varju. Kui tekst oleks vormistatud pikema, Tõnis Vilu luulet laiemalt vaatleva esseena, mitte raamatuarvustusena, oleks tegu väga põneva käsitlusega.

Merle Purre ja Mirjam Parve (2017) dialoogivormis arvustus käsitleb võrdselt nii teose temaatikat kui ka seda, kuidas teos on kirjutatud. Esmalt küsivad kriitikud: mis žanris võiks teos olla, kas tegu on luulega? Kes on jutustaja? Arvustuse keskpaigas jõutakse aga põhjuseni, miks on haigusest rääkimine oluline, ja selleni, kuidas Vilu seda teeb. Erinevalt teistest arvustajatest on Parve ja Purre teemat pisut eritlenud ka psühholoogia diskursuse kaudu: „Lars-Christer Hyden on hoolega mõtestanud viise, kuidas võivad haigused ja narratiivid omavahel suhestuda. (Haiguse) narratiiv on vorm, milles patsiendid kujundavad ja annavad hääle oma kannatustele. Ta tõdeb, et oma eluloo raamistikus kroonilistest haigustest jutustades on võimalik anda tähendus sündmustele, mis inimese elukulgu on katkestanud ja muutnud. Nii pöördub Vilu ikka ja jälle tagasi sündmuse juurde, millest algas roll patsiendina.” (Purre, Parve 2017: 137) Kriitikud oleksid võinud isegi rohkem interdistsiplinaarsust sisse tuua, arvustus on heas mõttes lugemismuljekeskne nagu paljud Värske Rõhu arvustused. Tegu on ainsa tekstiga, mis suhestub teiste arvustustega, mille üheks põhjuseks on ilmselt see, et Purre ja Parve käsitlus ilmus kõige hiljem.

Ehkki enamik luulekogu „Kink psühholoogile” tõlgendusi tõuseb harilike arvustuste seast esile tänu teose sidumisele laiema kontekstiga, pärinevad tuumakaimad tekstid aga Brita Meltsilt ja Aare Pilvelt, kes kirjandusvälisega nii väga ei suhestu, vaid keskenduvad ennekõike Vilu kogu ilukirjanduslikule loomingule, mitte inimlikule või ühiskondlikule funktsioonile. Nii toob Brita Melts (2017a) välja, et teose juures ei ole oluline mitte selle teema, sest vaimsetest haigustest on ennegi ilukirjanduses kirjutatud, vaid tekst ise. Raamatu ülesanne on kriitiku sõnul efektse punkti panemine „kõigile Vilu püüetele sõnastada seda, kuidas tunnetab maailma üks iseäraliku perspektiiviga subjekt, kes on maailmas justkui kohatu” (Melts 2017a).

Aare Pilve (2017) retsensiooni põhifookus on enesetunnetusel: kes olen mina? Kuna arvustusel on üks kese, jõuab Pilv ühe, mitte mitme erineva üldistuseni (nagu mõned eelnimetatud arvustajad), ning see haakub ka Meltsi järeldusega: „Küsimus on selles, kas ma olen vaba end jutustama, kas ma olen võimeline end vabalt kujundama, kas ma olen vaba kõnelema endast kui kellestki teisest või kolmandast. Ja see pole enam miski, mis on spetsiifiliselt „Kingi” teemaks oleva häirega seotud. See ongi see, mida kirjandus teeb, milleks teda vaja on.” (Pilv 2017: 603)

 

Debüüdid ja auhinnad

On selge, et debüütteoseid tuleb arvustada. Kuidas muidu noored autorid kirjutama õpivad ja kirjutamist jätkavad? Ka riiklike preemiatega auhinnatud teostest tuleb kirjutada, sest muidu juhtub nii nagu Lätis: iga (auhinnatud) raamat on väärtuslik, iga autor geenius. Ja ka žürii otsus tuleb aeg-ajalt kahtluse alla seada.

2017.–2018. aastal ilmus Eestis ligi 150 esikteost. Kui palju, kus ja kes neist kirjutas? Vastukaja pälvis vaid 23 debüüti (15% kõikidest debüütidest),(12) neist 15 olid proosa- ja seitse luuleraamatute arvustused, lisaks Keiti Vilmsi säutsukogumiku retsensioonid. Arvustamist leidnud debütantide seas oli 14 nais- ja 9 meesautorit. Enim debüüdiarvustusi ilmus Värskes Rõhus (11), millele järgnevad Vikerkaar üheksa, Looming kaheksa ning Sirp seitsme arvustusega. Kõige rohkem ehk kolmes väljaandes käsitleti Manfred Dubovi luulekogu „Täna leitakse kõik üles”, Hanneleele Kaldmaa luulekogu „Oliver”, 2017. aastal Betti Alveri debüüdipreemia pälvinud Andris Feldmanise romaani „Viimased tuhat aastat” ning Brigitta Davidjantsi noorteromaani „(Mitte just) armastuslugu”.

Võib öelda, et debütant on edukas, kui teda on arvustatud, mõistetud ning konstruktiivselt kritiseeritud. Kõige rohkem hoiab debüütidel silma peal Brita Melts, kes ühendab kaks pealtnäha vastandlikku lähenemist: ühelt poolt on ta teravalt otsekohene (arvustus võib alata küsimusega: „Mida hakata peale raamatuga, mis algab eriti igavalt” (Melts 2017b: 603)), teisalt proovib ta noore autori taotlusest aru saada ja seda väärikalt tõlgendada. Seejuures ei tee Melts hinnaalandusi.

Kui tähtsa auhinnaga pälvitud teosed leiavad kriitikas enamasti tähelepanu (näiteks retsenseeriti neli korda Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse ning kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia saanud Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani”, nagu ka Tõnu Õnnepalu „Valede kataloogi. Inglise aeda” ja Aare Pilve luulekogu „Kui vihm saab läbi”), siis leidub ka selliseid teoseid, mis vastukaja ei leia. Nii juhtus kirjanike liidu romaani­võistlusel Eva Koffiga teist kohta jaganud Triinu Merese „Lihtsate valikutega”, mida ei ole SA Kultuurileht väljaannetes siiani arvustatud. Samas on Merese düstoopiline romaan leidnud põhjalikku vastukaja lisaks raamatublogidele ka ulmeajakirjas Reaktor (Rüütel 2017) ning Postimehes, kus seda nimetati lausa „maailmaklassi ulmekaks” (Kagovere 2017). See näitab, et eesti kirjanduskriitika vajab riiklikult finantseeritud väljaannete kõrval ka muid avaldamiskohti.

Kirjandusfestivalil Eesti Lugeja 2018 aasta kirjaniku tiitli pälvinud Eva Koffi debüütromaani „Sinine mägi” kohta ilmus vaid kaks Sirbis avaldatud arvustust. Seejuures ei ole ju tegu kirjandusväljal tundmata autoriga, vaid juba üle 17 aasta lasteraamatuid ja näidendeid avaldanud kirjanikuga. 2017. aastal Betti Alveri debüüdiauhinna saanud Madli Lippuri romaanist „June/Julien” kirjutati ühel korral Vikerkaares. On arusaamatu, miks Merese, Koffi ja Lippuri teostest on nii vähe kirjutatud. Kui juba auhinnatud teoseid pole arvustatud, siis millised väärtuslikud raamatud on veel kultuuriajakirjanduse radarilt välja jäänud?

 

Viljakaimad arvustajad

„Ma võiks ju pakkuda, mida saaks paremini teha: et oleks rohkem päris palgalisi kriitikuid, kes teeksidki nõnda tööd raamatutega (praegu on suure jao kaasaegse eesti kirjanduse läbilugemine ikkagi hobi, kogujale ja introverdile ka kallis hobi), et toimetused leiaks ka tavameedias suurema ruumi, et ühe arvustuse eest makstaks nädala, no olgu, 3–4 päeva normaalne palk, mida saavad „normaalse” töö tegijad …” (Rooste 2015). Sellise ettepaneku tegi ­Jürgen Rooste ainult mõni kuu enne seda, kui Kultuuriministeerium hakkas katsetama kirjanikupalga projekti. Nüüdseks on riiklikult palgatud kirjanikke juba seitseteist, aga kutselisi kriitikuid mitte ühtegi. Küll aga võiks viljakaimate arvustajate nimekirja vaadates tõdeda, et mõned kirjutavad nii palju, nagu oleksidki juba kutselised kriitikud (vt tabelit 8).

 

Tabel 8.

SA Kultuurileht väljaannetes enim arvustusi kirjutanud autorid (jaanuar 2017 – oktoober 2018) 

Arvustaja	Arvustusi
Andrus Kasemaa	18
Made Luiga	12
Janika Läänemets	9
Boris Veizenen	9
Leo Luks	8
Pille-Riin Larm	8
Rauno Alliksaar	8
Brita Melts	8
Maia Tammjärv	7
Johanna Ross	6
Peeter Sauter	6
Paavo Matsin	6
Joosep Susi	5

 

Kuue SA Kultuurileht väljaande kõige produktiivsem kriitik on Andrus Kasemaa, kes on vaadeldaval ajavahemikul avaldanud 18 arvustust, neist kümme Sirbis, seitse Loomingus ning ühe Vikerkaares. Peaaegu eranditult kirjutab Kasemaa eesti luulest (välja arvatud arvustused Veiko Märka raamatu „Tiigriaasta hullumajas” ning india kirjaniku Sudeep Seni luulekogu „Vaikus” kohta), mees- ja naisautoreid käsitleb ta üsna võrdselt (10 ja 8). Kasemaa kriitikustiili võiks nimetada sentimentaalseks: nagu ilukirjanduslikus loomingus, meenutab ta ka arvustustes heldimusega minevikku, lapsepõlve („Olen veel noor inimene, aga suur ajaloohuviline. Olen palju kuulanud vanade inimeste jutte ja pean ütlema, et kõik need Traadi lautade ja kolhooside kirjeldused on nii tuttavad.” (Kasemaa 2017a)). Samas on lugemine ja arvustamine tema jaoks sügavalt isiklik eneseleidmise viis ja iga loetud raamat võib Kasemaa vaimse kirgastumiseni viia. Kui ei vii, siis kriitik pettub: „Aga seekord tundsin, et ma ei kõla enam tema värssidega päriselt kokku, et ma ei kuula enam kannatlikult Kristiina häält, ei usu enam kõike, mida ta räägib, et ma tahan vastu vaielda. Väsisin seekord natuke ära kristiinaehinlikust maailmast.” (Kasemaa 2017b) Tuleb nõustuda Ann Viisilehe tõdemusega, et Kasemaa ei arvusta, vaid pigem jagab lugemismuljeid (Viisileht 2018), ning kui luules ja proosas on tema sügav isiklikkus mõjuv, siis kriitikas muutub see paraku üksluiseks.

Janika Läänemets avaldab arvustusi peamiselt Sirbis (vaadeldaval aja­vahemikul kuus arvustust), aga ka Värskes Rõhus (kaks arvustust) ning Müürilehes (üks arvustus). Läänemets kirjutab (ühe erandiga) proosateostest ning pigem nais- kui meesautoritest (6 ja 3), aga ka romaanide tõlgetest (3). Kui arvesse võtta ka vaadeldaval perioodil ERR-i kultuuriportaalis avaldatud 23 arvustust, siis on Läänemets praegu kõige tegusam eesti kirjanduskriitik. Ta on n-ö ohutu ja lugejasõbralik kriitik, sest tema arvustused keskenduvad ennekõike teose ümberjutustamisele ning sellele üldiste tähenduste andmisele. Peale selle on tekstidel eeskujuliku klassikirjandi kompositsioon: kindel algus ja lõpp, selge struktuur, väited ja näited ning tihtipeale ka klišeelised lõpulaused, nt: „„Maa, kus puudel pole varju” on maitsev sõnaroog, aga lõpuks jääb kõht ikkagi natuke tühjaks” (Läänemets 2018). Kasemaa isiklike arvustuste kõrval näivad Läänemetsa tekstid peaaegu et impersonaalsed: ehkki ta teeb korralikult eeltööd (refereerib teisi arvustusi, intervjuusid jm metatekste), puudub tema arvustustes konkreetne vaatenurk või isiklik arvamus. Võiks ju arutleda, kas kriitik peab alati isiklikku hoiakut esitlema: kui ta keskendub näiteks teose narratoloogiliste eripärade, intertekstuaalsete vihjete või tegelaste psühholoogia avamisele, ei peagi teda näha ega kuulda olema. Ent kuna Läänemets ei vali oma tekstile temaatilist fookust ega anna arvustatavale teosele ka hinnangut, siis on tema arvustused sageli kiretud „tarbetekstid”.

Made Luiga (ühel juhul Mudlumi) retsensioonid ilmuvad põhiliselt Sirbis (8), aga ka Vikerkaares (2), Loomingus ja Müürilehes (kummaski üks). Peamiselt kirjutab Luiga proosateostest (ainus luulearvustus ilmus Mudlumi nime all ning käsitles Charles Bukowski tõlkekogumikku) ning pigem meeste kui naiste loomingust (9 ja 3). Suure osa tema arvustustest moodustavad (auto)­biograafiliste teoste käsitlused: Luiga kirjutab Astrid Lindgreni, Elin Toona Gottschalki, Lauri Räpi, Urve Sõmera jt elulugudest, aga ka Köstri „KrattPunktKommist”, Kai Kase ja Janar Ala novellikogudest, kaks korda tõlkekirjandusestki. Võrreldes Kasemaa ja Läänemetsaga on Luiga arvustused ühtlasema tasemega: tema ümberjutustav arvustamisviis on aastate jooksul üha üksikasjalikumaks ja elegantsemaks muutunud, tihti on teose ümberjutustus põnevam kui teos ise. Ent tema jutuvestmisoskus ei pääse mõjule tõlkeproosa arvustustes – väliskirjanduse kriitika võiks olla pisut konkreetsem ja vähem heietav. Nagu Kasemaa, kirjutab ka Luiga tihti iseendast ning peab minevikuga seotud esemeid, tundeid ja mälestusi oluliseks (või mainib neid sageli), ent liigsest sentimentaalsusest lahutab teda eneseiroonilisus (vt ka Luiga 2016).

Produktiivseimate arvustajate esikümnest jäid teiste hulgas välja Olev Remsu ja Kaupo Meiel (mõlemalt neli arvustust Loomingus) ning Ave Taavet (neli arvustust Vikerkaares).

 

Eredaimad hetked

Järgnevalt tutvustan statistikast väsinuile eredaimaid hetki 2017. ja 2018. aasta kirjanduskriitikast. Pole juhuslik, et paljud allpool nimetatud autoritest on olnud nomineeritud Ants Orase nimelisele kirjanduskriitika auhinnale.

Piret Karro (2018) arvustus „Laku v...u, Nihilist”(13) on inetuimate tsitaatidega arvustus, mida eales lugenud olen. Samas on tegu põhjendatud, üliterava ja väga vajaliku kriitikaga, sest toob välja aspekti, mille teised „NIHILIST.FM Final cut’i” arvustajad kahe silma vahele jätsid: „Tundub, et end vastupanuliikumiseks tituleerinud autorid ei suutnud läbi näha niigi levinud alavääristavat ja objektistavat suhtumist naistesse ja midagi uut, vabastavat, võimestavat asemele pakkuda. Selles mõttes ei ole tegu avangardse, kirjanduse piire või ühiskondlikke norme avardava tekstiloomega, vaid igapäevase nähtuse taastootmisega, mis vaatab vastu Postimehest, veebikommentaariumidest, Toompealt, Pärnumaa küladest, väikelinnade valgustatud akendest õhtusel ajal, Põhja-Tallinna tänavatelt jne. Same old.” (Karro 2018: 209)

Elle-Mari Talivee (2018) arvustus Vahur Afanasjevi romaanile „Serafima ja Bogdan” pälvis Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna, sest tegu on mitmes mõttes eeskujuliku arvustusega. Esiteks, Talivee seostab raamatu autori varasema loominguga ja üldise kirjandusmaastikuga, uurib selle võimalikke arhetekste ja tegelaste prototüüpe. Teiseks eritleb ta võimalikke tähendustasandeid (ökotemaatika, Põhjamaade saagad, geokriitika), andes lugejale kätte suundi, kuidas raamatule läheneda. Autor on leidnud varasemale kriitikale (tegelased pole piisavalt psühhologiseeritud) mõjusa vastulause, sidudes teost saagadele omaste süžeeliinidega. Ette võib heita kohatist ümberjutustamist, samas on see enamjaolt põhjendatud. Talivee arvustus on oluline, kuna see suhestub nii varasema kirjandusloo kui ka tulevase kirjandusega. Sisutihe, aga kompaktne tervik.

Joosep Susi tegemisedjäävad kirjanduskriitikat lugedes tahes-tahtmata silma. Tuletagem meelde, mida Susi koos Pille-Riin Larmiga eelmises kriitika­ülevaates kirjutas: „Luule retseptsioon vajab uut metodoloogiat! Arusaama, kuidas luulele ülepea läheneda. Praegune situatsioon on pehmelt öeldes nõme – iseäranis noored luuletajad võtavad arvustajatena ette luuleraamatuid, toovad esile teemasid, lugusid, ideid, stseene, maailmavaatelisi pidepunkte, aga jätavad luulelised tunnused justkui puutumata. Lühidalt, keskmes on üksnes see, m i l l e s t autor kirjutab, mitte aga see, k u i d a s ta seda teeb.” (Larm, Susi 2017: 170) Susi käib oma sõnade järgi: ta on kujundanud toimiva metodoloogia uuema, proosalähedaste tunnustega luule arvustamiseks. Susi näitab edukalt, et ka sellisel luulel võib olla poeetika ja et seda ei pea tingimata arvustama nagu proosat. Soovitan lugeda arvustust Aare Pilve luulekogule „Kui vihm saab läbi” (Susi 2017) või fs-i „Tätoveerimata inimesele” (Susi 2018).

Maarja Helena Meriste (2018) arvustus Tõnu Õnnepalu „Valede kataloogi. Inglise aia” kohta(14) on hea näide sellest, et noor kriitik võib vanema põlvkonna autorist kirjutada põhjalikult ja nüansirikkalt, vajadusel ka kriitiliselt. Arvustuse lõpus jõuab Meriste eesti kirjanduse hetkeseisu tabava üldistuseni: „Kui kõrvutada kõnealuse teosega Maarja Kangro „Klaaslast”, Tõnis Vilu „Kinki psühholoogile”, Neoon Musta „Ma tahan olla tema”, isegi Andris Feldmanise düstoopilist „Viimast tuhandet aastat”, teravneb tunne, et ilukirjandusse on kolinud miski, mis (sotsiaal)meedia kiirtähelepanu eest võitlevas aruteluruumis endale kohta ei leia. Kas on ilukirjandusest saanud viimne pelgupaik pikkadele, põhjalikele, nüans[s]eeritud monoloogidele, kuhu lisaks mõtetele saab kirjutada ka tunnet ja kogemust?” (Meriste 2018: 119–120)

Leo Luks väärib tähelepanu seetõttu, et Susi kõrval on ta üks vähestest selge ja kindla meetodiga arvustajatest, kes sõnastab peaaegu igas retsensioonis oma lugemis- ja kirjutamisviisi, mistõttu on tema arutlused selged, tugeva raamistikuga ning põhjendatult kriitilised. Luks ei heieta, vaid sedastab lühidalt ja konkreetselt seda, mida ta öelda soovib. Heaks näiteks on arvustus Värske Rõhu kogumikule „Kivipilvede all” (Luks 2018), sest see annab esiteks noorte autorite loomingule põhjaliku iseloomustuse, kuid teiseks jagab ka häid nõuandeid kogumiku koostajatele. Kui midagi arvustusele ette heita, siis ehk patroneerivat hoiakut, kuigi Luks ise märgib: „Noorkirjanikele pole sobilik nõu anda – tõeline noorus ei võta nõuandeid kuulda” (Luks 2018: 497).

Rita Niineste (2017) arvustus Maarja Kangro „Klaaslapse” kohta eristub teistest Kangro teose retsensioonidest seetõttu, et tuletab meelde lihtsa tõsiasja: ka autobiograafilise taotlusega ilukirjandusteost lugedes ja arvustades võiks silmas pidada, et tegu on siiski fiktsiooniga, mitte päriselu ümber­kirjutusega: „Kui me aga läheme raamatust fakte otsima ja nende põhjal peategelasele kaasa tunneme, siis oleme tegelikult kahe silma vahele jätnud raamatu kui kunstilise teksti ja asunud iseennast õnnitlema oma eeskujuliku empaatiavõime puhul. Seepärast tundub, et kirjaniku suhtes aus ja teksti kui kunstiteost respekteeriv viis seda raamatut lugeda on unustada igasugune tekstiväline eelteadmine ja keskenduda rangelt uuskriitilises vaimus sõnadele paberil.” (Niineste 2017: 606–607)

Margus Oti (2017) arvustus Aare Pilve luulekogule „Kui vihm saab läbi”sisaldab Otile omaselt analüütilist lähenemist (sõnastatakse teose läbivad teemad, tunnused, dominandid), millest võrsuvad tõlgendamise käigus üldistusjõulised järeldused: „Võiks mõelda niimoodi, et poeetiline sõna toimib keelesse natuke nagu unenägu tajusse: sulatab üles sealsed meetrilised suhted, muudab tähenduse paindlikumaks, nihutab selle vahemaid ja -aegu, osutab tähenduse väesolevatele olulistele, iseäralikele punktidele” (Ott 2017: 917).

Kätlin Kaldmaa (2017) arvustus Joanna Ellmanni luulekogule „Olemise maa” on aga ere näide sellest, kuidas arvustust mitte kirjutada. Kaldmaa on teinud ühe, aga see-eest kapitaalse vea: tema kriitika on suunatud autori, mitte raamatu pihta: „Ma loodan, et sa loed ja kirjutad ja teed edasi asju, mida sa hästi oskad, ja õpid juurde neid, mida veel ei oska. Isegi kui sa praegu mu peale hästi kurjaks saad. See läheb mööda.” (Kaldmaa 2017: 1824) Tsiteerides kõnealust arvustust: „No mis sa selle peale oskad kosta.”

 

Vähem, aga rohkem!

Iga ülevaate tegemine eeldab mingeid valikuid ning antud juhul on lähemast käsitlusest välja jäänud kirjandusteaduslike monograafiate, doktoritööde, artikli- ja esseekogumike retsensioonid. Samuti ei kirjeldanud ma süvitsi tõlke­luule- ja -proosakriitikat ega võrrelnud kriitikakülgede sisulisi eripärasid (neid, muide, leidub). Vaatluse alt jäid paraku välja ka Vikerkaare raamatusoovitused Postimehes. Sellest hoolimata julgen 2017. ja 2018. aastal ilmunud eesti kirjanduskriitika kohta järeldusi teha ning toimetajatele ja kriitikutele mõningaid soovitusi anda.

Esiteks, kriitikamaastikul oleks rohkem põnevaid leide, kui arvustajate valik oleks mitmekesisem. Kui mehed kirjutaksid rohkem naistest, noored vanadest, vanad noortest, kui leiduks rohkem interdistsiplinaarset lähenemist.

Teiseks, naiskirjanike looming tuleb võtta luubi alla! Naisautoritest kirjutatakse poole vähem kui meestest, hoolimata preemiate hulgast, müüginumbritest või laenutuste arvust.

Kolmandaks, ka tõlkeluule tuleb kirbule võtta! Tõlkeluulet ilmub küll vähe, aga seda enam tuleb sellest kirjutada. On selgemast selgem: kui tõlkeluulet arvustada, jõuab see enamate lugejateni ning motiveerib rohkem tõlkima.

Neljandaks, romaanivõistluste teised ja kolmandad kohad ning parimad debüüdid ei tohi jääda tähelepanuta! Kirjanduskriitika oluline ülesanne on anda tagasisidet ja toetada järelkasvu. Kui seda ülesannet ei täideta, siis areng peatub.

Viiendaks, mis oleks, kui igas väljaandes ilmuks arvustusi kolmandiku võrra vähem, aga neid kirjutataks, toimetataks ja tasustataks poole põhjalikumalt?

Lõpuks jõuan äärmiselt ebaoriginaalse järelduseni: eesti kirjandus elab hästi ning ega kriitikalgi väga kehvasti ei lähe. Igapäevast taset hoitakse, aga... tahaks rohkem (ja) kestvamaid sähvatusi.

 

 

Hanna Linda Korp (snd 1992), ajakirja Värske Rõhk kriitikatoimetaja (Vanemuise 19, 51003 Tartu), hannakorp@gmail.com

 

" ["contents_en"]=> string(2262) "

Keywords: literary criticism, cultural journalism, current literature, statistical overview

 

The survey addresses the literary criticism published in 2017 and 2018 in the publications of SA Kultuurileht. For the sake of objectivity, a statistical approach was applied. Out of the 388 reviews, 144 appeared in the cultural weekly Sirp, 87 in the literary magazine Looming, 70 in the cultural magazine Vikerkaar, 38 in the journal Keel ja Kirjandus, 31 in the literary magazine Värske Rõhk and 18 in the cultural monthly Müürileht. Although there is an equal number of texts from male and female critics, only 32 percent of the reviews dealt with works by female authors. Moreover, male critics reviewed female authors in only eight percent of all cases. This confirms the fact also noted in some earlier surveys: the relationships between authors and reviewers are rather predictable. Out of the reviews, 77 percent dealt with original works and 23 percent with translations. The least attention was paid to translated poetry, which received but 13 reviews over the two-year period. As for the original poetry and prose, the output was more or less equal (111 vs 136 reviews, respectively). The greatest number of reviews (six) were earned by Neverland by Urmas Vadi. Regrettably, few reviews were dedicated to debuts and prize-winners, which have, however, received some attention from private media and book blogs. In addition, the article analyses the styles of the three most prolific critics, highlights the brightest reviews from the period and introduces the critics with the most engaging style of writing. By way of conclusion, some recommendations are offered regarding how editors and critics could contribute to the general improvement of our reviewing culture.

 

Hanna Linda Korp (b. 1992), review editor, literary magazine Värske Rõhk (Vanemuise 19, 51003 Tartu), hannakorp@gmail.com

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#270 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-03-01 11:26:37" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(6960) "

A l l i k, Heli 2017. Tõlkekriitika kitsikusest päästaks blogi või mingit liiki veebi­väljaanne. – ERR-i kultuuriportaal 1. X. https://kultuur.err.ee/633581/heli-allik-tolkekriitika-kitsikusest-paastaks-blogi-voi-mingit-liiki-veebivaljaanne (1. II 2019).

A n n u k, Eve 2017. Õigus olla eriline. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 472–474.

H e i n l o o, Sirel 2017. Närvilõpmete semiootika: aja kuju, elukuju, kehakujund. – Vikerkaar, nr 4–5, lk 182–186.

K a g o v e r e, Karoliina 2017. Toss ja löga! Maailmaklassi ulmekas! – Postimees 27. XII.

K a l d j ä r v, Klaarika 2017. Tundeluule tunnete emakeeles. – Sirp 7. VII.

K a l d m a a, Kätlin 2017. Kiri noorele luuletajale. – Looming, nr 12, lk 1823–1824.

K a r r o, Piret 2018. Laku v...u, Nihilist. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 207–211.

K a r u t a l d, Meelas 2017. Roman à clef ehk Nomina sunt odiosa. – Looming, nr 5, lk 766–769.

K a s e m a a, Andrus 2017a. Kuidas kord maailma ehitati. – Sirp 24. III.

K a s e m a a, Andrus 2017b. See lahe ostukärukujuline maailm. – Sirp 12. V.

K e p p, Õnne 2018. Rändaja tütarlaps õnnetähe valgel. – Looming, nr 4, lk 424–426.

K i i n, Sirje 2017. Luuletaja Astrid Ivask jõudis päriselt eesti keelde. – Looming, nr 10, lk 1520–1522.

K o r p, Hanna Linda 2017. Me proosaline luulekriitika. – Värske Rõhk, nr 50, lk 133–139.

K r o n b e r g, Janika 2015. Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 248–261.

K u n n u s, Mihkel 2017. Quo vadis, Euroopa? Quo vadis, Eesti? – Sirp 7. IV.

L a a k, Marin 2003. Kirjatäht kriitika kammitsas. Arvustus ja kirjandusuurimine aastal 2002. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 331–344; nr 6, lk 436–447.

L a r m, Pille-Riin 2016. Kriitikakülgede kaleidoskoop. – Sirp 29. IV.

L a r m, Pille-Riin 2018. „Kalevdēlsi”-ülikool. – Sirp 16. XI.

L a r m, Pille-Riin 2019. Kõigepealt soovitan ma... – Sõbramehekriitika ja iseenda soovitamine. – Sirp 25. I.

L a r m, Pille-Riin, S u s i, Joosep 2017. Me kiretu kirjanduskriitika. 2015. ja 2016. aasta kriitikaülevaade. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 161–182.

L o o g, Alvar 2018. Mis on teispool ootust? – Vikerkaar, nr 9, lk 98–101.

L u i g a, Made 2016. Kriitikast, subjektiivselt. – ERR-i kultuuriportaal 6. XI. https://kultuur.err.ee/314505/made-luiga-kriitikast-subjektiivselt (4. II 2019).

L u k s, Leo 2018. Iseenda läppunud õhu käes. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 491–497.

L ä ä n e m e t s, Janika 2018. Vaikne mäss. – Sirp 25. V.

M a t h u r a 2017. Pagulus on õiteta vaas. – Sirp 12. V.

M e i e l, Kaupo 2017. Teekond lõtvunud peenistega. – Looming, nr 6, lk 923–927.

M e l t s, Brita 2017a. Diagnoosi trotsiv loovus. – Sirp 17. III.

M e l t s, Brita 2017b. Meeliskleva tuiutaja pärlendav hallus. – Looming, nr 4, lk 603–606.

M e r i s t e, Maarja Helena 2018. Üks maailmalõpp, palun! Seni kirjutan, kaevan kraavi. – Värske Rõhk, nr 53, lk 115–120.

N i i n e s t e, Rita 2017. Kannatuse andmekandja. – Looming, nr 4, lk 606–608.

N i i t r a, Mari 2017. Kus on see aed, mida Jumal käskis harida? – Sirp 21. IV.

O i d s a l u, Meelis 2017. Kui mehi polnud vaja. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 179–182.

O t t, Margus 2017. Elususe lahvandus keset aega. – Looming, nr 6, lk 915–920.

P i l v, Aare 2017. Vabadus olla teine. – Looming, nr 4, lk 601–603.

P u r r e, Merle, P a r v e, Mirjam 2017. Kingitud ausus. – Värske Rõhk, nr 51, lk 134–140.

R e g i, Jaanika 2017. Tavalised inimesed meie keskelt. – Värske Rõhk, nr 51, lk 128–130.

R o o s t e, Jürgen 2010. Institutsionaliseeritud atavism. Märkmeid 2009. aasta eesti kirjanduskriitika kohta. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 263–279.

R o o s t e, Jürgen 2015. Kirjanduskriitika allakäik. – ERR-i kultuuriportaal 30. IV. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/22a10a76-fd5a-4767-8b8a-b3ff1c3248dd/jurgen-rooste-kirjanduskriitika-allakaik (1. II. 2019).

R o s s, Johanna 2017. Urmas Vadi psühholoogiline realism. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 950–953.

R ü ü t e l, Indrek 2017. Raamatuarvustus „Lihtsad valikud”. – Reaktor. https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-lihtsad-valikud (3. II 2019).

S u s i, Joosep 2017. Märkmeid Aare Pilve luulest. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 728–732.

S u s i, Joosep 2018. Katkestusi pärast katkestust. – Looming, nr 8, lk 1174–1178.

T a l i v e e, Elle-Mari 2018. Serafima ja Hariton. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 579–583.

T r u n i n, Mihhail 2018. Loomuliku keele otsinguil. – Sirp 6. VII.

U n t, Marja 2017. Pealkirja puudutamata ehk midagi sellega on. – Müürileht, nr 68, november, lk 38.

V a i k, Mait 2017. Kahe elava klassiku lühivormid. – Sirp 20. I.

V e i d e m a n n, Rein, T a l v e t, Jüri 2016. Rahutuse kirglikul rajal. – Looming, nr 10, lk 1449–1459.

V i i s i l e h t, Ann 2018. Variatsioonid teemal kirjanduskriitika 2017. – Ettekanne Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul, 17. IV 2018.

Ü r t, Julius 2018. Tõeluse servakesel. – Looming, nr 6, lk 880–882.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#378 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(111) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#379 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-02-28 18:44:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#271 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1177) ["menu_id"]=> int(114) ["author"]=> string(15) "Janika Kronberg" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(16) "J.KRONBERG_3.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(15) "Kogutud Amadeus" ["title_en"]=> string(18) "Collected Amadeus " ["subtitle_ee"]=> string(163) "Raimond Kolk. Peo pääl elu hõpõ. ­Luulõtusõ. Luuletused. Kogunud ja koostanud Õnne Kepp, toi-metanud Õnne Kepp ja Tiia Allas. Võru: Võru Instituut, 2018" ["subtitle_en"]=> string(163) "Raimond Kolk. Peo pääl elu hõpõ. ­Luulõtusõ. Luuletused. Kogunud ja koostanud Õnne Kepp, toi-metanud Õnne Kepp ja Tiia Allas. Võru: Võru Instituut, 2018" ["contents_ee"]=> string(9749) "

Raimond Kolk. Peo pääl elu hõpõ. Luulõtusõ. Luuletused. Kogunud ja koostanud Õnne Kepp, toimetanud Õnne Kepp ja Tiia Allas. Võru: Võru Instituut, 2018. 400 lk.

2014. aastal nägi ilmavalgust Õnne Kepi koostatud ja koos Tiia Allasega toimetatud Artur Adsoni mahukas (535 lk) luule­kogumik „Varjuliste puie all”. Sama tandemi koostöös ja sama hästi õnnestunud kujunduslikus kuues on teostunud ka teise Võrumaa poeedi ja kirjaniku, Raimond Kolga luuleraamat. Adson avaldas oma eluajal kaheksas uudisluulet koondavas võrukeelses kogus teadaolevalt kõik, mis ta võru keeles kirjutanud oli, koostaja-toimetajad lisasid sellele ka lasteraamatu „Nakits” (1944) ja Adsoni toimetamise ajal Laste Rõõmus kirjakeeles ilmunu ning esinduslik koondkogu oli valmis.

Kolk avaldas eluajal vaid neli kogu uudisluulet, lisades nii neljandasse kui ka koondkogusse „Võõral maal kirjutatud laulud” (1984) paarkümmend nooremast peast kirjutatud ja senistes kogudes ilmumata luuletust. Autori enda koostatud ja mõningate kärbetega valikkogu „Ütsik täht” ilmus Tallinnas pagulaskirjanduse avastamise laineharjal 1989. aastal ja varasemaga võrreldes midagi uut ei sisaldanud. „Peo pääl elu hõpõ” on seega esinduslikem Kolga luuleraamat, pakkudes vähe tuntut või suisa uudset ligi kolmandiku ulatuses. Tegijatele on see küllap olnud väga tõsine väljakutse, sest osa luuletusi on tulnud välja valida käsikirjadest ja osa Kolga noorpõlves kirjutatud luuletusi on ilmunud varjunimede all kooli­almanahhis ja Õpilas­lehes või sõjaeelses ja -aegses Nõukogude Eesti ja soomepoiste perioodikas. Abiks on olnud küll kirjaniku enese koostatud bibliograafia (mitte asjata ei vallanud Kolk ka raamatupidamise kunsti!) ja Oskar Kruusi kirjutatud biograafia (1995), kuid tekstide valimine, järjestamine ja vajadusel kommenteerimine eeldab üksjagu maitsekat loomingulisust, mida koostajail on jagunud. Vahest paarikümne aasta eest polnuks sünnis võtta sellisesse soliidsesse pagulaskirja­niku kogumikku ka „punasel aastal” raha pärast treitud propagandistlikke värsse, kuid nüüd juba võib. Nii puhutine poliitiline naiivsus kui ka vahetult ja kobamisi värsistatud esimene linna­sõit kuuluvad looja elukaarde, mis selliste näideteta oleks kahtlemata lünklik. Raamat on igati asjakohaselt varustatud toimetajate juhatusega ning Õnne Kepi kirjakeelse ja Tiia Allase võrukeelse saatesõnaga. Joonealustes on lisatud sõnaseletusi ning mõnel juhul ka olulisi märkusi kirjutamise või ilmumise aja ja koha kohta. Eraldi lisana murdekeelsete sõnade seletustest on loobutud. (Ehkki ise võrukeelsena tundsin mõnel juhul selle järele vajadust, Kolga keel on mulle Adsoni luulekeelest väheke võõram.)

Kolga luuletajateed on enamasti nähtud vaibuvas joones alates esimesest ja tervenisti murdekeeles kirjutatud kogust „Ütsik täht” (1946) kuni kirjakeele täieliku domineerimiseni pretensioonitu pealkirjaga kogus „Kiri” (1977). Vastses, kahtlemata „kogutuile” pretendeerivas kogumikus avaldatud varasemad, kirjakeelsed värsikatsetused seda kujutelma osaliselt siiski korrigeerivad. Lauliku lapsepõlv oli pigem kakskeelne, vahest veidi arglikult Visnapuu-mõjuline mõnes luuletuses, ent alles pagulus sütitas Kolgas kodumurde lüürilise sisesunni. Luulest murdekeele taandumise üle kurta aga ei näe ma põhjust: ju siis oli poeet oma laulud – algul lüürilised pildid kodumurdes, siis ka üha üldisemad, poliitilised ja filosoofilisemad kirja­keeles – laulnud, ja üha rohkem kulus aega proosale ja muudele tegevustele. Kolk oli ju kogu oma elu ka seltskondlik perekonnainimene, kahe poja isa, Rootsi ametiasutuse büroojuhataja ja hiljem majandusdirektor, selle kõrvalt toimetas oma sotsiaaldemokraatlikku väljaannet Side, ajas Eesti asja ja kirjutamast ei lakanud elu lõpuni. Seetõttu on mu jaoks minu 56. eluaastal ainuke sisemist võpatust ja kõhedustki tekitav väide Õnne Kepi muidu igati nauditavas saatesõnas „Luutmine vere seen edesi oius”, et Kolga 54. eluaastal ilmunud luulekogu „Kiri” on „vana väsinud mehe laulud, mida kannab elusügisesse jõudva inimese nukrus” (lk 374). Riigitööd teha jäi Kolgal siis tervelt tosin aastat ja temalt ilmus veel kuus proosaraamatut. Aga tõsi, teatud resignatsiooni märkide vastu luules ei saa vaielda. Maapagu ja eluraskused, hiljem terviseprobleemid polnud Kolgale tundmata.

Küsimärgiga väikse märkuse tahaksin siiski teha saatesõnade mõiste­kasutuse kohta, eriti põhjusel, et tegemist on Võru Instituudi raamatuga. Mis keel(t)est või murdest me ikkagi räägime? Tekstides kohtame mõisteid: võru ja eesti keel, kirjakeel, kirjakeelsus, murde­keelsed, kodukeel, korra isegi võru-saru keelsed luuletused. Vahest sobiks Kolga murdekeelse luule kohta kõige paremini ja täpsemini öelda, et see on kirjutatud Hargla murrakus?

Erinevalt mitmest teisest Eesti taasiseseisvumiseni Rootsis elanud eesti kirjanikust jäid mu kokku­puuted Kolgaga kahetsusväärselt napiks. Ent ­piibumehed on tavaliselt ka head jutumehed ja mõnel korral õnnestus mul tema vestval toonil kõneldud mälestusi kuulda. Aga elutarkuse kõrval oli selles ka nooruslikku kirge. Amadeus, nagu teda sõprade ringis kutsuti (sellise hüüdnime tähenduseks annab Arvo Mägi „jumalat armastav” ega viita Mozartile), võis tõepoolest jätta pehme, lepliku ja isegi kergeuskliku mulje, mille all oli aga kindel hoiak ja vahest üksjagu sõjakustki.(1) Amadeuse nime all esines Kolk juba soomepoiste häälekandjas Malevlane. Mingi erutav intriig siin vahest siiski peitub. Luuletajana mõne teisega võrreldes vähemalt mahu poolest suhteliselt tagasihoidlik, tundub Kolga kui inimese juures igasugune Salieri-kompleks olevat täiesti välistatud. Kolk tunnustas teisi ja teda tunnustati kolleegide hulgas, ent igasugune konkurentide­vaheline kiivus tundus olevat talle loomu poolest võõras. Samas on alati ka neid, kelle jaoks luule on võistlus ja tuleb välja selgitada parim.

Ei saa jätta märkimata, et Stockholmi eesti kirjanike seltskonnast distantseeritumad kriitikud, nagu Ilmar Mikiver, Ilmar Laaban, Hellar Grabbi, aga eriti Ivar Grünthal, tõstsid omal ajal esile just Kolga luulet. Nii Oskar Kruusi Kolga biograafia kui ka kõnesoleva raamatu saatesõnad viitavad 1970. aasta paiku Eesti Kirjanike Kooperatiivi sarjas „Meie kirjanikke” ilmumata jäänud Ivar Grünthali lühimonograafiale „Raimond Kolk”. See kummaline enam kui 60 masinakirjalehest koosnev käsikiri(2) sisaldab kirjandus­loolise lühimonograafia kohta mõõdutundetult tsiteeritud Kolga päevikumärkmeid ja Grünthali enese mälestusi, jättes siiski väheke mahtu ka loomingu analüüsile. Selle käsikirja lehitsemisel jääb hõlpsasti mulje, et luuletajate võidurivistamises kippus esiplaanile hoopis end tõrjutuna tundnud Ivar Grünthal ise. Kuna konkurents pagulasparnassil käis (või arvati käivat) esmajoones Kangro ja Lepiku vahel, siis Grünthal oli mõlemaga opositsioonis. Ent jõuvahekordade murendamiseks tõstis ta esile hoopis Kolga, kelles ta tollal ise veel aktiivse ja avaldava luuletajana ei näinud ohtu oma positsioonile. Opositsionäärina ja samas sotsiaaldemokraadina, nagu oli seda ka Kolk, ei jäta Grünthal rõhutamata, et nende kohtumine ja kõnelus leidis aset ajal ja kohas, mis tavalisele poliitilisele pagulasele oli ebasünnis – nimelt Göteborgis 1. mai rongkäigus!

Aga laenakem selle hüpoteetilise väite ja ühtlasi arvustuse lõpetuseks Ivar Grünthali barokses keeles lühi­monograafiast paar lõiku, milles ­Grünthal iseloomustab võrukeelset luulet ja tema sõnul tuhatkunstnik Raimond Kolga rolli selles: „Võrumaa laulikutest, kes veerandsada aastat tagasi võõrsile veeresid, oli Raimond Kolk noorim ja, värske murdekeel küll suus, just oma vähese ea tõttu kõige kasinama pärimusliku pagasiga varustatud. Kaaskannatajate hällid olid Kagu-Eestis kiikunud veel tsaariajal. Poeetide piiris püsides olid neil eelkäijail teised tuuled talla all. Omariikluse edu moodse orjusega käsikäes oli kunagise Sänna trubaduuri pannud pealinnas paigale kui alalhoidliku filmitsensori. Rõuge kiriku kella traalinud Juhan Jaik talletas Toompeal esivanemate kulda kultuurinõunikuna. Bernard Kangro, kes Tartus Gustav Suitsu käe all valmistus kirjandusteaduse professuurile, kohandas oma noorusluule põhjatut unede kaevu laialdast ammendamist võimaldava kirja­keele torukujule.”

Ja teine lõik, mille lahtimõtestamine võiks olla kontrollküsimuseks noorele kirjandusteadlasele: „Lepik raius oma kivimurrus minakeskseid hauakirju. Tema kollased nõmmed ulatasid kaares tagasi raagus kõivu ümber heidetud kuldsest rõngast Kolgi akna alla. Meister ise oli sellest väärtmetallist valmis sepitsenud müüdava sõrmuse.”

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#272 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-06-05 12:17:42" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#380 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(114) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#381 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 20:57:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#273 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1164) ["menu_id"]=> int(113) ["author"]=> string(11) "Hasso Krull" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "H.KRULL_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(21) "Uuspaganlik Vanapagan" ["title_en"]=> string(20) "A neopagan Old Pagan" ["subtitle_ee"]=> string(75) "August Kitzbergi „Maimu” kui ajalooline romaan ja mütograafiline essee" ["subtitle_en"]=> string(71) "Maimu by August Kitzberg as a historical novel and a mythographic essay" ["contents_ee"]=> string(59648) "

Ajaloolise romaani paradoksid

Ajalooline romaan asub teiste romaanivormide seas kahemõttelisel positsioonil. Ühest küljest on see küllaltki auväärne žanr, ulatudes tagasi mitte üksnes XIX sajandi romantilise historismini, vaid juba XVII sajandi prantsuse romaanideni. Lugejate seas on ajaloolised jutud alati olnud menukad, vahetut kaasaega kujutav realistlik proosa suudab ainult harva nendega võistelda. Seejuures pole ajalooline romaan mitte historiograafia parasiit, vaid just ajaloolise teadvuse kujundaja: tänu neile romaanidele on paljud lugejapõlvkonnad omandanud arusaama, et ajalugu pole lihtsalt kuivade faktide rida, vaid selle võib kujutleda elavaks. Ajalugu visualiseerub jõulisteks piltideks. Ja need ajaloolised pildid polegi tänapäeval nii kohatud – vastupidi, nad kanduvad nüüdsesse ellu üle, mõjutades seda kas varjatult või avalikult. Populaarne kirjandusliik on hiljem mõistagi kolinud ajalooteemalistesse filmidesse, teleseriaalidesse ja viimaks arvutimängudesse. Nii võib küll väita, et rahvalik ettekujutus ajaloost on piparkoogimaja, kuid just see piparkoogimaja varjab ebamugavat tõsiasja, et „ajalugu on meetod ilma konkreetse objektita” (Lévi-Strauss 2001: 385), st ajalooline kujutis on kadunud tegelikkuse imaginaarne rekonstruktsioon.

Teisest küljest aga tuleneb siit ajaloolise romaani pealesunnitud marginaalsus. Muidugi, ajalooline romaan on r o m a a n, aga kui seda võrreldakse kaasaegse realistliku romaaniga, muutub see automaatselt teisejärguliseks: see on küll romaan, aga mitte p ä r i s r o m a a n, mis koondaks autori kogemusi või nägemusi oma ajast ning muudaks need fiktsiooni kaudu kirjanduseks. Ajalooline romaan justkui ei saa sedasama teha, sest autor ei saanud tunnistajaks olla ühelegi kirjeldatud sündmusele ega ajahetkele: tema fantaasia ei põhine mitte esmasel kogemusel, vaid kombineerib kirjapandud fakte enam-vähem tõenäoliste oletustega. Seetõttu arvas juba XVII sajandi prantsuse filosoof Pierre Bayle, et ajaloolises jutus võiks tõde ja väljamõeldis selgelt lahus olla, ning aastal 1830 leidis itaalia kirjanik Alessandro Manzoni, et ajalooline romaan tallab väljapääsmatus nõiaringis: kui ajalugu ja väljamõeldist ei õnnestu lõimida, kaob jutustuse ühtsus, kui see aga õnnestub, lähevad need lootusetult segi ja kogu lugu muutub mõttetuks (Maxwell 2009: 11–12). Ajalooline romaan ei saa olla puhas fiktsioon ja seega ei saa see olla puhas romaan; kuid see ei saa olla ka puhtalt ajalooline, sest sisaldab liiga palju fiktsiooni elemente.

Eestikeelsesse proosasse ilmus Eesti ajaloo teema 1880. aastatel ja sellega on seostatud ka romaanivormi saabumist.(1) Ajalooaineline proosa muutus kiiresti populaarseks ja sellest sai rahvusluse ideoloogiline tugi (seesama kordus 1930. aastatel ja hiljem seoses Jaan Krossi romaanidega, vt Kaljundi 2013; Väljataga 2013). Kuna realistlik romaan polnud sellal veel kanda kinnitanud, võib väita, et romaanide lugemise komme saabki alguse ajalooliste romaanide lugemisest – st just ajaloolist romaani võiks eesti kirjanduses pidada romaani prototüübiks, mille najal hiljem kerkib esile tänapäevaelu kujutav romaan. Kõigepealt ajalugu ja alles siis tänapäev! Modernsus moodustub, vähemalt romaani puhul, ajaloo omaksvõtmise kaudu: tänapäev ongi see, mis j u s t p r a e g u on kiiresti ajalooks saamas. Sellesama vormeli saab ka ümber pöörata: ajalugu on see, mis tänapäevas lakkamatult lõppeb, modernsusena otsa saab – see ei tule enam kunagi tagasi, aga on ometi kohal lakkamatu möödumise tundena.

Siin võib muide teha ühe olulise tähelepaneku. Kui lähtuda eesti romaanist, jääb mulje, et modernsuse tulek langeb fiktsioonis kokku muinasaja lõpuga, sest kõik varasemad ajaloolised romaanid dramatiseerivad seda kui keskse tähtsusega sündmust. Rahvuslus algab muistse kaotuse leinast: alles siis, kui see kaotus on omaks võetud ja ka lein lõplikult omaks võetud, võib alata rahvuslik emantsipatsioon. Nii on muinasaeg ja modernsus ootamatult tihedasti kokku seotud. See ühendus hakkab hiljem lõdvenema ega mängi praeguses ajalookäsituses enam olulist rolli, aga see on ikkagi nähtamatu lähte­punkt, milleta ei saaks kujutleda ka hilisemat vaatepunkti nihkumist. Balti­saksa kultuuri lähemale toomine ja tänapäeva eesti kultuuriga lõimimine saab toimuda ainult selle ühenduse taustal, aeglase assimileerimise kaudu. Märkimisväärne on seegi, et meie vanemat pärimuslikku kultuuri ei ole tänapäevani samavõrd lõimida suudetud: see on endiselt folkloor, mida samastatakse lõppenud muinasajaga, nii et sel justkui ei olekski modernsusesse enam asja. Vanem suuline pärimus on modernsusest välja tõrjutud, see ilmub meile üksnes eksootilise tulnukana või arusaamatu rudimendina. Nõnda võib öelda, et assimilatsiooniprotsess ei ole päriselt lõpule jõudnud. Ärkamisaeg kestab ikka veel. Kui see ükskord otsa saaks, viibiksime hoopis teistsuguses, pigem kosmopoliitilises kui rahvuslikus ruumis.

 

August Kitzbergi „Maimu” saamislugu

August Kitzbergi „Maimu” sai 1889. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi kirjandusvõistluse auhinna, olemata enne trükis ilmunud. Tõsi küll, veidi enne auhinda­mist oli autor pakkunud teost ajalehele Olevik, kuid toimetaja Andres Saal oli selle tagasi lükanud, kirjutades hiljem oma saksakeelsesse päevikusse: „Ebaküpse stiili ja ajalooliste tõsiasjade jämeda kujutamise tõttu ei julgenud ma seda romaani lugejate kätte anda”(2) (Ojasson 1935: 354). Kolm aastat hiljem ilmus „Maimu” ometi Postimehes kuueteistkümnes jaos (Kitzberg 1892). Teos osutus väga populaarseks ja avaldati kohe ka raamatuna ning järgmisel aastal kirjastas Karl August Hermann juba „Maimu” teise, parandatud trüki (Kitzberg 1893). Neid raamatuid oli tõepoolest hädasti vaja, sest nagu üks lugeja Kitzbergile 1892. aasta septembris kirjutas: „[---] Maimu jut olli nii rahva käest teise käte ära ilbetanud, et [Postimehe numbrid] enam koku keitagi ei kõlba [---]” (Ojasson 1935: 307). Kolmas trükk ilmus 1911. aastal ning mõni aasta hiljem taasavaldati „Maimu” Kitzbergi „Külajuttude” esimeses köites, tublisti ümbertöötatud kujul (Kitzberg 1915).

Tänapäeval on romaanist olemas kolm versiooni. Esimene on juba 1887 valminud käsikiri, mille Kitzberg tõenäoliselt saatiski Eesti Kirjameeste Seltsile (Ojasson 1935: 309). Käsikirjas on leheküljed nummerdamata. Teine on 1892. aastal Postimehes ilmunud versioon, kus autor on teinud mõned sisulised muudatused, ilmselt Eesti Kirjameeste Seltsi soovituste põhjal.(3) Kolmas on 1915. aastal Noor-Eesti kirjastatud „Külajuttudes” avaldatud versioon, millel põhinevad kõik hilisemad väljaanded ja viimase saja aasta üldine ettekujutus „Maimust”. Rangelt võttes ei väljenda see siiski mitte autori viimast tahet, vaid pigem Noor-Eesti esteetilisi hoiakuid. „Külajuttude” toimetaja Friedebert Tuglas töötas teksti uue väljaande jaoks põhjalikult ümber, sest Kitzberg ise ei tahtnud seda teha, aga palus toimetajal „julgesti ja ohtrasti punast tarvitada ja kõik maha tõmmata, mis sääl ilmaaegist ja vananenut on” (Tuglas 1935: 317).

Kuigi „Maimu” ilmus alles 1892, oli Kitzberg teose ainega tegelenud juba pikemat aega. Oskar Ojasson leiab „Maimu” esimesi jälgi 1877. aastal ilmunud Eesti Postimehe lisalehest, kus kirjeldatakse Karksi lossikiriku varemeid (Ojasson 1935: 312; Kitzberg 1877); aasta hiljem ilmus seesama kirjeldus veidi lühendatult Kitzbergi koostatud pärimustekogus „Kodu-kurukesest” (Kitzberg 1878: 25–27). Ühes vanas vihikus on Ojasson aga leidnud elemente „Maimu” varasemast redaktsioonist, kus on juba olemas teose algus ja lõpp (Ojasson 1935: 314). „Maimu” on kirjutatud ajal, mil Kitzberg elas Karksi kihelkonnas, olles korraga Polli, Pöögli ja Karksi vallakirjutaja (Alttoa 1960a: 71). Teise trüki eessõnas tunnistab ta ise tagasihoidlikult, et „Maimu” olevatki „esimeses reas Karksi suguvendadele kirjutatud” (samuti nagu „Kodu-kurukesest”), kuid teatab ühtlasi, et romaani „kava oleks ainult kuuskord nii suures raamatus äratarvitada võidud” (Kitzberg 1893: v). Võime siit järeldada, et Kitz­bergil oli teost kirjutades rohkesti allikmaterjale ja külluslikult ideid, mida ta ei suutnud või ei osanud romaanis ära kasutada. Oma mälestustes seletab ­Kitzberg, et olevat tollal olnud „agar raamatute ostja [---], aga mul oli see haigus, et kui hää raamatuga kokku juhtusin, seda ka teistele lugeda anda püüdsin [---]”. Tagasi raamatuid enamasti ei toodud, ja seetõttu „peab ümbruses, kus kunagi kord elanud olen, igalpool minu raamatuid leida olema ja nõnda on mul palju haruldast „baltikat”, v. Bock’i, Jegor v. Siversi kirjad ja hulk filosoofilisi raamatuid laiali jäänud”. (Kitzberg 1925: 20) Millised olid Karksis laiali jagatud „filosoofilised raamatud”, seda Kitzberg ei täpsusta, kuid igatahes on ilmne, et neid oli rohkesti ja kaduma läksid just teosed, mis olid avaldanud talle tugevamat mõju.

 

„Maimu” kui hübriidne palimpsest

Kõik see lubab väita, et „Maimu” on pikaajalise mõtiskluse vili, millesse koondub autori ajaloo-, filosoofia- ja mütoloogiahuvi. Sellest tuleneb ka teose ebatavaline vorm, kus ajalugu ja pärimus seisavad külg külje kõrval ja põimuvad katkendlikult fiktsiooniga. Seetõttu on Kitzbergi romaan silmatorkavalt fragmentaarne, meenutades paiguti pigem esseed või selle visandit; teiste XIX sajandi ajalooliste romaanide seas mõjub see küllaltki omapärasena, isegi eksperimentaalsena. Kui lähtuda Georg Lukácsi kunagisest määratlusest, peaks ajalooline romaan olema „ajaloolise reaalsuse luuleline näitamine”, mille käigus esitatakse „ajalooliste olude ja kujude eksistentsi, niisugusena-olemist” (Lukács 1955: 38). Seesugune „luuleline näitamine” ei paista aga olevat Kitzbergi peamine eesmärk, samuti ei püüa ta kontrastselt vastandada „alalhoidlikke” ja „maailma-ajaloolisi” indiviide (Lukács 1955: 60), kellest esimesed tajuksid ajaloosündmusi ebamugavustena, teised aga püüaksid rahvast juhtida. „Maimu” ei ole mingil juhul „progressi ajalooline õigustus” (Lukács 1955: 60), kuid see ei ole ka selle vastand, „keskaja apologeetiline ülistus” (Lukács 1955: 65). Pigem on tegemist teatava kogukonnakeskse nägemusega, millele on antud ajaloolise jutustuse vorm.

Tänapäevastele määratlustele vastab „Maimu” siiski märksa paremini. Nii on Ann Rigney pidanud ajaloolise romaani põhiliseks žanritunnuseks h ü b r i i d s u s t: just seetõttu on see tekitanud „teoreetilist hämmingut niihästi ilukirjanduse kui ka ajaloo teoreetikute seas” (Rigney 2001: 16). Rigney leiab, et olemusliku hübriidsuse tõttu pole ajalooline romaan kunagi autonoomne kunsti­teos. Siit lähtudes võiks ka väita, et Kitzbergi teos viib ajaloolise romaani loomupärase hübriidsuse lihtsalt äärmise piirini, olles „hübriidsest veel hübriidsem”. Niisama täpselt sobib „Maimu” iseloomustamiseks Tom ­Braggi sõnastatud „palimpsesti paradigma”, mille algse idee pakkus juba 1874. aastal välja Friedrich Nietzsche oma „Ajakohatutes vaatlustes”. Ajalooline romaan kui p a l i m p s e s t – või p o l ü p s e s t(4) – ei seo omavahel mitte ainult ajalugu ja väljamõeldist, vaid koondab palakesi paljudest teistest žanritest – luulest ja näitekirjandusest, ballaadidest, legendidest ja muistejuttudest.

Kuna ajalooline romaan näib tihti olevat kokku pandud fragmentidest, mahatõmbamistest ja pealekirjutustest – see on tekst, kus segunevad ja põimuvad kõikvõimalikud tähendused, pinnapealsed ja rudimentaarsed –, peab jutustuse palimpsesti teataval määral dekodeerima, et sealt tähendusi välja lugeda. [---] Romaanikirjanik komponeerib ühtaegu esiplaanil olevat narratiivi ja samas ka fragmentaarseid, osaliselt tuhmunud palakesi selle veerel, nii et tulemuseks on järeletehtud või võltsitud žanriline palimpsest. (Bragg 2016: 14)

Kui mõistame ajaloolist romaani hübriidse palimpsestina, on Kitzbergi „Maimu” justkui selle žanri musternäide: erinevalt peavoolust pole siin aga tegu mitte varjatud ja implitsiitse, vaid a v a l i k u j a e k s p l i t s i i t s e h ü b r i i d s u s e g a. Eriti iseloomulik on Kitzbergi katse kõrvutada müütilist kohapärimust ajalooliste teadmistega, ladudes nende ümber mosaiikse armastusloo. Neid kolme heterogeenset kihti pole ta kokku sulatanud, jättes ülemineku­kohad selgesti nähtavale – kuid tänapäeval oleks mõttetu seda autorile ette heita, sest just see annabki teosele ainulaadse, erinevaid vaatepunkte rinnastava ja vastandava jõu. Tähelepanuväärne on seegi, et Kitzberg ise kaitses oma romaani hübriidsust tolleaegsete vahenditega nii, kuidas oskas. Teise trüki eessõnas väidab ta kõigepealt, et „Maimu” olevat „arvustamisel eksikombel a j a l o o l i s t e jut[t]ude hulka arvatud”, kuigi tegelaste seas pole ühtki ajaloolist isikut; seejärel liigitab ta teose „muinasjutuks”, mööndes küll, et kui tahetakse „ühte muinasjuttu kirjandusliselt tarvitada, siis peab selleks ikka mõni ajajärk võetama”; viimaks aga kuulutab, et tegu polevatki kunstiteosega, sest „[k]unstimõõtu „Maimu” külge panna ei või” (Kitzberg 1893: iii–iv).

Võime seega väita, et Kitzbergi kavatsusi pole tänini päriselt mõistetud. Nii on see hoolimata autori enda läbipaistvast selgitusest: 1) „Maimu” pole „ajalooline jutt”, 2) vaid minevikku paigutatud muinasjutt, 3) mis ei taotle kunstipärasust, 4) vaid pärimuse meenutamist ja mõtestamist. Tänapäeval võiks ka öelda, et Kitzberg ei orienteeru mitte historiograafiale, vaid pigem sellele, mida Maurice Halbwachs nimetas k o l l e k t i i v s e k s m ä l u k s: „Kollektiivne mälu ja ajalugu ei ole üks ja seesama. [---] Ajalugu algab alles seal, kus lõpeb traditsioon, sotsiaalse mälu hääbumise ja lagunemise momendil.” (Halbwachs 1997: 130) Kitzbergi soov oli kohalikku pärimust „uuesti elavaks õhutada” (Kitzberg 1893: v), ja see õnnestus tal loodetust märksa paremini. Kirjandusloolasi pole see kaitsekõne paraku mõtlema pannud. Nii arvab ­Mihkel Kampmaa, et kuigi teos „ajaloolise tõe illusiooni äratab ja muistse aja vaimust hõõgab”, vaevab seda „paiguti kahvatu iseloomude joonistus”; eriti häirib Kampmaad romaani eksperimentaalne, esseistlik laad: „Vahel võtab jutustaja ajaloolase kombel arvamisi ja tõendusi jutustuse vahele, millest mulje saame, nagu hakkaks näitleja publikumiga juttu vestma” (Kampmann 1923: 57–58). Marta Sillaotsa lühike Kitzbergi-käsitlus läheb „Maimust” üldse mööda (Silla­ots 1925), Villem Alttoa aga kurdab ajaloolise külje nõrkuse üle (Alttoa 1935: 13, 1956: 515), tunnistades küll viimaks, et Kitzberg polekski saanud ajaloolist tõepära taotleda (Alttoa 1960b: 14). Samu seisukohti kordab Cornelius Hasselblatt, kellele on eriti vastumeelne teosesse toodud pärimuslik materjal (Hasselblatt 2016: 337). Lühidalt, „Maimu” nõrkusteks peetakse järje­kindlalt just neid omadusi, mis muudavad teose huvitavaks ja eksperimentaalseks ning mis ilmselt olid ka tema populaarsuse põhjuseks.

Järgnev käsitlus lähtubki eeldusest, et eksplitsiitne hübriidsus ja palimpsestlikkus on Kitzbergi teose tugevad küljed, võrreldes teiste kaasaegsete ajalooliste romaanidega, kus hübriidsust osavamalt varjati. Analüüsin Kitzbergi teost kolmest aspektist. Esiteks huvitab mind „Maimu” mütograafiline külg, kus selge pärimuslik aine paigutatakse lõdvalt kujutatud ajaloolisse konteksti. Kitzbergi anakronismid pole seejuures olulised, sest tegu pole ajalookirjutuse, vaid kollektiivse mälu värskendamise katsega – pealegi on anakronism ajaloolistes romaanides tavaline ilming.(5) Teiseks on vaatluse all „Maimu” religioosne sisu, seal silmanähtavalt tärkav uuspaganlik idee, mille juures seni on esile tõstetud tugevat antiklerikaalsust (Alttoa 1960a: 105; Hasselblatt 2016: 337) või rõhutatud, vastupidi, esivanemate kultusega sobimatut kristlikku meelsust (Ojasson 1935: 364). Siinkirjutaja on seisukohal, et „Maimu” ongi programmiliselt uuspaganlik romaan ja selle peamiseks tunnuseks on vana ja uue usundi ühendamise püüd. Kolmandaks tahan tähelepanu juhtida „Maimu” jutustusse peidetud kogukondlikule utoopiale, mis osalt tuleneb müütilisest ainest ja uuspaganlikust ideest, osalt aga ilmub iseseisva väärtusena, viidates ühtaegu XVIII sajandi valgustusfilosoofiale, romantilisele minevikunostalgiale ja modernsuse pealetungist tingitud „kadunud kogukonna” otsingule.

 

Pärimus ja intertekstuaalsus

„Maimu” on minevikku projitseeritud müüt. Selle tõsiasja mõistmine asetab Kitzbergi teose hoopis uude valgusesse, sest mütograafilise katsena on see omas ajas särav ja silmapaistev. Müütiline aine tuuakse sisse juba neljandas peatükis, pealkirjaga „Vanapagan”, kus koopa kirjeldusele järgneb selgitus:

Rahvasuus hüütakse koobas Mäkitse (Mägiste) põrguhauaks ja räägitakse, et temas ennevanasti vanapagan elanud ja sääl oma veidraid tempusid teinud. Pärast, kui ristiusk meie maal võimust võtnud ja juba lapsed karja hoides Jumala sõna laulusid laulma hakanud, ei ole vanapagan seda pahandust enam väljakannatada suutnud, vaid ära läinud. Minnes olla ta veel sajatanud: „Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!” – Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja tüdrukud ei olla enam nõnda karsked ja kasinad kui enne. (Kitzberg 1892, 118)(6)

Pärimusest saab siin jutustuse liikumapanev jõud: vanapagan on uue võimu eest pakku pugenud rahvavanem Venda, kes ennast koopas varjab ja on sinna sisse seadnud toreda elamise. Rahvasuus levivast jutust saab aga ebausk, mis seostab paika haiguste ja surmaga:

Mitugi meest, isegi rüütlid, olivad jahil käies sääl mõistmata viirastusi näinud ja ebausku vanapagana ja kuradi sisse sakslastel ei puudunud. Keegi ei usaldanud asja põhjust uurima minna: nõnda sai tähendatud mets viimati nii kardetavaks kohaks, et keegi rüütlitest ei öösel ega päeval sinna sisse minna ei tahtnud. Kardeti isegi iga murtud oksakesest hädaohtu ja haigust algavat. (Kitzberg 1892, 118)

Siin ilmub tegelikult nähtavale kolm erinevat pärimuslikku kihti: 1) nõiutud mets, 2) koopad kui sissepääs allilma, 3) müütilise ürgolendi lahkumine uue aja saabudes. Nõiutud metsa motiiv on omane keskaegsetele rüütli­romaanidele ja mängib tähtsat rolli Torquato Tasso eeposes „Vabastatud Jeruusalemm”, mille 13. laulus samuti on juttu metsast, kust keegi ei julge oksaraagugi võtta (V stroof); rüütlid ei hooli sellest, mistõttu nõid Ismeno (mago) paneb kurivaimud metsa valvama, lugedes üle kõik puud (VIII stroof) (Tasso 1961: 184–185). Kitzberg on selle motiivi ilmselgelt ümber pööranud: Venda ei ole nõid, aga aitab kuuldustele kaasa, „kavalal kombel võõraid inimesi hirmutades ja kõiksugu veidraid tempusid tehes selle eest, et seda juttu põhjendatuks arvati” (Kitzberg 1892, 118); nii kaitseb tema varjupaika metsas rüütlite eneste ebausk. Motiiv on sedavõrd tassolik, et seda võiks pidada isegi varjatud allusiooniks: okste murdmist puudutav fraas võiks pärineda Johann Diederich Griesi saksakeelsest tõlkest (Tasso 1885), mis ilmus esmakordselt aastatel 1800–1803, kuid oli tuntud ka sajandi teisel poolel. Muidugi võis folkloorist huvitunud Kitzberg teada ka eesti hiiepärimust, kus pühast metsast okste murdmine mõnikord on tabu ja võib kaasa tuua karistuse (Remmel 1998: 27; Kütt 2007: 190–192). Sellisel juhul oleks okste murdmine Mägiste metsas topelt kodeeritud, viidates ühtaegu rüütlikirjandusele ja suulisele traditsioonile: rüütlite jaoks on mets tontlik ja pahaendeline, mistõttu sealt ei tohi midagi kaasa võtta; eestlaste jaoks on mets aga püha ja elus, mistõttu seal ei tohi puudele viga teha.

Niisama jõuliselt tõlgendab Kitzberg ümber koopa kui allilma sissepääsu kujutelma. Venda on kujundanud „vanapagana koopa” mugavaks maa-aluseks korteriks, kus pole midagi õudset, küll aga on kasutatud ettevaatusabinõusid sissepääsu varjamiseks:

Venda koobas oli juba õieti elatav ruum, isegi ahi ja keedukoht ei puudunud sääl sees, kuna suits läbi puutoru maa alt koguni teisele kohta kaugele välja viis. Seinad ja põrand olivad puhas kuiv liiv ja koopa suu oli nõndaviisi ära seatud, et teda sissetungiva külma ja kurja ilma vastu [ära]varjata võis. Koopast läbijooksva hallika oli Venda niiviisi kinnimüürinud, et see niiskust ei andnud, enne kui väljas koopa suu ees päevavalgele pääsis. Teeradagi ei viinud koopasse, esimesed sammud koopast välja ja koopasse sisse tulivad läbi vee astuda, kuhu jälgi ei jäänud. Laed ja seinad koopa sees olivad täis kuivama pandud rohtusid, juurikaid ja marjavarsi, mida Venda oma rohtudeks tarvitas, siin ja sääl kõlkusivad kuivanud metsloomade nahad, mis kauba jaoks valmis hoitud. Ka lauakene ja nikerdatud seljatoega põdrasarvest istmed ei puudunud. (Kitzberg 1892, 118)

Koobas kui eksiil, ebasoodsate poliitiliste olude sunnil valitud varjupaik on ajaloolisele romaanile iseloomulik motiiv. Esimene selline koobas ilmub abee Prévost’ romaanis „Cleveland” (1731–1739), kus peategelane end koos emaga varjab. Koobast kutsutakse Rumneyhole’iks ja selle kirjeldus sarnaneb väga Venda koopaga Kitzbergi romaanis. Koopa ümbrus on asustamata, sisse­pääs kitsas ja koopasuust voolab välja allikas, mille läte on teadmata: „Loodusliku võlvina laskub kaljune lagi mõnikord nii madalale ja allika servad on kohati nii järsud, et ohutult edasi minna ei saa. Aga vasakule ja paremale viivad nii avarad ja kõrged maa-alused käigud, et tuleb lakkamatult imetleda loodust, kes teab-miks on vorminud need tohutud saalid, kust nüüd läbi võib jalutada.” (Prévost 1810: 69) Eluruum asub ühes tagumises koopas ja on küllaltki mugav, kuna välisõhk sinna otse ei jõua ning ruumis valitseb „otsekui igavene kevad” (Prévost 1810: 69–70). Mägiste koopa sarnasust Rumneyhole’iga vähendab muidugi asjaolu, et Prévost kujutleb koobast, mis asub Inglismaal, Kitzberg aga kirjeldab paika, kus ta on korduvalt käinud; nii mõjub Kitzbergi loodud pilt veidi realistlikumalt. Siiski on kirjanduslik kujund hämmastavalt sarnane, isegi sümmeetriline. Cleveland kasvab koopas üles koos oma emaga, Maimu koos oma isa Vendaga; Cleveland lahkub koopast pärast ema surma, kui on kohanud Fannyt, kellesse ta armub; Maimu viiakse koopast jõuga ära, kui ta on pärast isa surma abiellunud munk Bernhardiga. Oluline pöördepunkt mõlemas romaanis on hetk, kus kangelane saab teadlikuks väljaspool toimuvast ja „kaotab ajaloole oma süütuse”; niihästi Prévost’d kui ka Kitzbergi näib „ühtviisi köitvat nii ajaloo käest pagemine kui ka ajaloo lõksu langemine”, nagu Richard Maxwell (2009: 33) Prévost’d iseloomustades väidab. Märkimisväärne on koobaste utoopilise ruumi lähedus üksiku saare atmosfääriga, millele Prévost’ puhul ongi osutatud.(7) Koobas on ajaloolise romaani kõige utoopilisem paik: koopasse pagetakse ajaloo õuduste eest, kuid ühtlasi võib koopas sündida midagi uut, millele ühiskonnas veel kohta ei ole.

 

Vanapagan kui müütiline ürgolend

„Clevelandi” saksakeelne tõlge ilmus Berliinis juba 1736–1740, mistõttu pole võimatu, et mõni hilisem väljaanne jõudis Karksi-perioodil Kitzbergi lugemis­lauale. See seletaks mõnda sümmeetrilist sarnasust ja koopas valitsevat utoopilise eksiili atmosfääri. Kuid seegi motiiv on Kitzbergil pärimuse kaudu topelt kodeeritud. Vanapagana koobas on tema eluase, kuid ühtlasi sissepääs allilma: tegu on müütilise ürgolendiga, kes kuulub ühte teise, ristiusueelsesse (ja seega modernsuse-eelsesse) aega, olles ennemuistse aja ja tänapäeva ühendus­lüliks. Kitzbergi enda seletus vanapagana-pärimusele on leebelt euhemeristlik ja põhjendab hästi, miks müüdist on saanud jutustuse liikuma­panev jõud. 1889. aasta veebruaris saatis ta „Maimu” käsikirja lugemiseks ja hindamiseks Jakob Hurdale, esitades kaaskirjas oma oletuse pärimuse lätete kohta:

Kas olete selle peale tulnud, mis tähendus sõnal „vanapagan” võib olla, kes alati põrguhaudades, kuristik[k]udes ja n. e. elasivad? Mina arvan: Vana­paganad olivad vanad Eestlased, kes ristiusku vastu ei võtnud ja üksikutesse kohtadesse ärapõgenesivad. Nemad ehk tegivadki seal veidraid tempusi, et neid oma urkades rahule pidi jäetama. Siis üteldi esi otsa: „Seal elab üks vana p a g a n (kes kristlane ei ole), pärast tegi luule ja ebausk vanapaganast k u r a d i. (Ojasson 1935: 316)

Kitzberg on siiski ettevaatlik ja kõneleb siin ainult s õ n a päritolust, väitmata, et kogu vanapagana-pärimus olekski just nõnda tekkinud. Selge on see, et ürgolendi lahkumise müüt sisaldab palju enamat: tegemist on piiritõmbamisega kahe ajastu vahele, mis on üks püsivamaid müütilisi motiive ja leidub kõige vanemates kultuurides Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Austraalias. Ühele poole jääb müütiline esiaeg, mil praegune kosmiline kord veel ei kehtinud, teisele poole nüüdisaeg, kus on kindlad reeglid, kuid ka mitmeid kosmilisi vigu. Ürgolendi lahkumine (ja vahel ka needus) on üks selgemaid märke, et muistne loomisaeg on läbi saanud: sellest veel kindlam on vaid tõsiasi, et loomad ei oska enam rääkida, mida Claude Lévi-Strauss pidas kõige tähtsamaks müütiliseks motiiviks (Lévi-Strauss, Éribon 2001: 193). Lahkumine on isegi täpsem piir kui suur veeuputus, sest paljudes kosmoloogiates võib müütiline loomis­aeg ka pärast veeuputust mõnda aega edasi kesta, ehkki eelnevasse aega ­projitseeritakse lennukaid kujutelmi, nagu näiteks pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest (Annus 2007). Kitzbergi esitatud müüdi kõige lähem paralleel on Väinämöise lahkumine „Kalevalas” pärast seda, kui Virokannas on ristinud Marjatta poja (st Jeesuse) Karjala kuningaks. Väinämöinen lubab siiski tagasi tulla, aga alles aegade lõpus, kui praegune ajastu läbi saab ning kuud ja päikest enam ei ole: ta lahkub vaskses venes, minnes kuhugi ülailma. (Lönnrot 1975: 724–725) Kuhu läheb Mägiste vanapagan, ei ole Kitzbergi toodud teates öeldud, aga maa peale ta ilmselt ei jää. Kuna koobas on allilma sissepääs, on tõenäoline seletus, et vanapagan läheb tagasi allilma, kust ta on tulnudki: koopas elades on ta seega toiminud allilma valvurina ja võib-olla sidepidajana.

Venda samastamine vanapaganaga lubab Kitzbergil teha kaks olulist käiku. Esiteks saab ta nii välja pakkuda oma euhemeristliku teooria, mille järgi „Vanapaganad olivad vanad Eestlased, kes ristiusku vastu ei võtnud ja üksikutesse kohtadesse ärapõgenesivad” (Ojasson 1935: 316). Teiseks aga omandab rahvavanem Venda müütilise mõõtme, temast saab muistse olemise jätkuvalt püsiv järelpilt, monumentaalne meenutus. Koopas Venda surra ei taha, kuid õnnistab ja neab siiski: „Minu õnnistus olgu mu rahvaga, minu ära needmine saagu sakslastele” (Kitzberg 1892, 122). Kitzberg ei ütle, kuhu Venda maetakse, kuid annab järgmise pärimusteate:

Vanapagan tahtnud põllemäelt kuni Mägiste põrguhauani kivi silda üle oru ehitada. Kui ta esimese põlletäie kividega põllemäele jõudnud, laulnud kukk ja vanapaganal kukkunud hirmuga kivid põlle seest maha ning sild jäänud ehitamata. [---] Tõepoolest on koht oma kivilademikuga vististi vana, muistse aja matusekoht, nagu neid siin ja sääl leida. (Kitzberg 1892, 122)

Nii on Venda seotud veel teisegi müütilise motiiviga: tema hauakohalt kulgeb mõtteline sild ürgolendi koopani. Müütiline sillaehitus, mis kunagi aktuaalselt ei teostu, pole lihtsalt „silla projekt”, vaid kehastab nähtamatut ühendusteed, mis virtuaalselt eksisteerib ikkagi sillana (Krull 2016: 302–303). Püha mägi on müütilises ühenduses püha koopaga, mida Kitzberg järgnevalt nimetab maa-aluseks Eedeniks, sest nüüd kolib sinna noorpaar: Maimu ja munk Bernhard, kelle abielu kehastab juba uut religioosset ideed. Nähtamatu sild kuulub aga muistsesse universumisse ja kujutab endast kõige otsemat teed esivanemate ilma, vanapaganate valdustesse.

 

Kitzbergi uuspaganlik programm

Kirjandusloolased on sageli esile tõstnud „Maimu” tugevat religioosset värvingut (nt Ojasson 1935: 365). Seejuures jääb aga ebaselgeks, kas see religioossus on kristlik või mitte, sest romaan võimaldab mõlemat tõlgendust; tõtt öelda ei saa ühemõtteliselt mõista isegi seda, kas Kitzberg suhtub ristiusku jaatavalt või eitavalt. Eitavat suhtumist rõhutab kõige tugevamalt Villem Alttoa oma suures monograafias. Ta imestab, mis võis anda „muidu nii mõõdukale Kitzbergile tõuke sääraseks teravaks rünnakuks”, ja oletab Carl Robert Jakobsoni ideede mõju (Alttoa 1960a: 105). Jakobsoni mõju ei saa tõepoolest salata, sest nagu Kitzberg ise oma mälestustes kirjutab, oli Jakobson 1870. aastate lõpus lakkamatu intellektuaalse diskussiooni allikas: „Kui kaks inimest kokku juhtusid, ei olnud sääl muust juttu kui Jakobsonist ja „Sakalast”. Inimesed läksid kodust, et üksteisega kokku saada ja Jakobsoni ja „Sakala” üle kõnelda; kus juba kaks olid, sinna kogus ka teisi, – majadesse ja maanteele kogus inimesi salka, et Jakobsonist rääkida, end temast vaimustada.” (Kitzberg 1924: 144–145) Siiski ei seleta see Kitzbergi hoiaku tavatut ambivalentsust, sest eituse kõrval lööb niisama jõuliselt välja ka jaatus. Jaatusega seoses tõuseb esile kaks olulist momenti: üks neist on kristlik soterioloogia, Jeesuse kuulutatud evangeelium, teine aga kristlik külakogukond. Kogukonnale viitab juba teose alguses „väikese valge kiriku torn”, kust pühapäeva hommikul „kella­hääl pühalikult alla laenetab, edasi virvendab, kuni ta kaugusesse kaob, kui kirikulised vaga südamega kiriku poole tõttavad” (Kitzberg 1892, 114); kogukonna kriis ongi õigupoolest „Maimu” peidetud põhiprobleem, mis aja­loolised, filosoofilised ja mütoloogilised küsimused omavahel ühendab. Kristliku soterioloogia toetamisest hakkab aga paradoksaalsel kombel välja kasvama ristiusu eitamine. Kristlus on nimelt vallutajate ideoloogia, mille eesmärk on õigustada koloniseerimist ja põhjendada rahva maksustamist. Kuna ristijad ei mõista kohalikku keelt, pole rahval kristlusest mingit kasu, sest „õndsaks tegevast armuõpetusest” ei tea nad midagi. „Nõnda oli ristiusk eestlasele alles ainult ristiks” (Kitzberg 1892, 114). Eriti vaenulik on Kitzberg kristluse ­destruktiivse külje suhtes, mis vana kultuuri valimatult hävitab.

Kiiresti valmistati üleüldse hulgana ristimise vastu, aga õpetusest enne ja pärast ristimist ei olnud kõnetgi. Preestrid hävitasivad ainult eestlaste endiste jumalate hiied ja ohvri asemed ära ja ütlesivad Eesti endiste jumalate teenistuse kuradiorjamise olevat, aga sellepääle nad ei mõtelnudgi, rahva mõistust ja südameid ristiusule selgeks ja soojaks teha. Välimised kombed ja pruugid olivad pääasjaks saanud. Keda ristitud oli, seda arvati ristiinimeseks. (Kitzberg 1892, 115)

Just vana ja uue vastanduses ilmnebki esmakordselt Kitzbergi uuspaganlik programm. Selle sissetoomine on autoril hoolikalt läbimõeldud, nähtavasti on tegu kaua küpsenud ideega. Kitzbergi omaaegse sõbra Jaan Rootsi meenutuste järgi olevat Kitzberg „Maimut” kirjutanud „kindlasti aasta, kui mitte rohkem; ja ta olevat seda ümber töötanud mitu korda” (Ojasson 1935: 315). 1888. aasta märtsis on ta Jaan Jungilt palunud kirjutada teosele „ilus ajalooline ja nõia usuline järel sõna” (Ojasson 1935: 316). Kiri näitab selgelt, et Kitzberg on teost kavandanud teatava uuspaganliku manifestina, mille „nõia usulised” eeldused võiks keegi asjatundja täpsemalt välja tuua. Miks Jung seda palvet ei täitnud, võime praegu üksnes oletada.

Kui „Maimu” on manifest, võib selle põhilise kava kokku võtta kolme teesiga: 1) munga ja looduslapse abielu on kristluse ja paganluse sümboolne liit; 2) ajaloo käigus vahetavad uus ja vana kohad ning vanast saab jälle uus; 3) ambivalentsus on taotluslik, sest nii saab narratiivsete vahenditega väljendada kadunud kogukonna otsingut. Maimu ja Bernhardi abielu on Kitzbergi „uuspaganliku evangeeliumi” mõistmiseks võtmeline, sest seda valmistab ette pikk hermeneutiline protseduur, mille kestel mõlemad püüavad teineteist mõista. Bernhardi teadvus on ajalooline. Kui Maimu küsib: „Kas saksad on need, kes eestlasi rõhuvad?”, vastab Bernhard: „Sakslased on need, kes eestlasi äravõitsivad ja – see kes allaheidetud, peab hääks võtma, mis võitja temale pääle paneb.” (Kitzberg 1892, 121) Maimu teadvus on ajaloost puutumata, ta on „rikkumata looduse-laps looduse süles”, kelle maailmanägemine on pigem müütiline: „Ristiusust ja oma ema kurvast loost ei teadnud ta midagi, sellest ei kannatanud isa süda temale rääkida. Seda enam teadis ta oma esivanemate luulelisest usust, Vanaisast, Ukust, Taaralaste õnnepäevadest, Kalevipojast ja Eesti vägimeestest, nende vägevusest, vahvusest, ja tarkusest.” (Kitzberg 1892, 118) Kuuldes Bernhardi ladinakeelset laulu, küsib Maimu mungalt: ­„[M]­iks ei tarvita sa sõnu, kui sa laulad?” Talle on tuttav vaid müütiline linnu­keel, mida Bernhardi arvates „ei oska keegi” (Kitzberg 1892, 121). Bernhard läheneb Maimu uskumustele nagu võrdlev usundiloolane, kõrvutades neid talle tuntud religioossete ideedega, Maimu seevastu võtab kristluse ­lihtsalt omaks: „Bernhard oli oma sõbrannale uuest – ristiusust rääkinud, oli Maimu usku endiste Eesti jumalate, Vanaisa, Tara ehk Uku sisse, Kristuse usuga võrrelnud ja kõrvu seadnud – neid oli Kristuse armukuulutava usuga, põhjendatud Jumala ja inimeste vastastiku armastuse pääle, täitsa tuttavaks saanud. Uus usk näitas temale ilus, armas ja arusaadav.” (Kitzberg 1892, 121)

Rahvavanem Vendast saab Kitzbergi romaanis esimene vanapagan, munk Bernhardist aga esimene uuspagan. Kui Bernhardi hakatakse süüdistama Maimu äranõidumises, peab ta Annemäel vanematekohtu ees pika kaitse­kõne, kus ta oma usulised tõekspidamised selgesti esitab:

Küll olen mina sündimise poolest eestlane, aga – minu isa ja mina sattusime vangi kui mina alles veel laps olin. Kloostris, uue – ristiusu süles olen ma üleskasvanud ja meheks saanud. Ma ei ole mitte oma isade usust äralangenud, sellest, Eesti endisest usust olen ma alles siin, selle minu naese läbi, tõsiseid teadusi saanud. Mina ei põlga Teie usku. – Teie usute Vanaisa sisse, mina niisamati – kõige taeva ja maa looja Jumala aga [sic!] ja tema püha Poja sisse, kes inimeste pattusi kandes ristipuu pääl suri, et ükski kes tema sisse usub, ei pea hukka saama. Kus on vahe? Mõlemaid uskusi ühendab see põhjusmõte: karda Jumalat ja armasta ligimest. Aga – seda rahu, seda magusat troosti-tundmist, mis usk Kristuse sisse langenud ja eksija inimese südamesse toob, mis ütleb, et üksgi kes tema sisse usub ei pea igavest surma surema vaid õndsaks saama, – seda teile teie usk ei too. (Kitzberg 1892, 125)

Kohtuasi on siin konstrueeritud kristliku teoloogia põhjal: Bernhardi süüdistatakse, et ta olevat „oma isade usust äralangenud”, tema aga eitab seda, seletades, et õppis seda tundma alles tänu Maimule. Vanapaganlik teoloogia oleks justkui kristlike arusaamade peegelpilt: usust taganemise pattu ei saa olla, kui „paganlikku evangeeliumit” veel pole kuuldud, järelikult on Bernhard süütu. Seevastu Bernhardi enda filosoofia läheb kristlikust teo­loogiast oluliselt lahku. Bernhard ei põlga vanapaganlikku usundit, vaid tahab seda üksnes kristliku soterioloogiaga täiendada; ühtlasi eraldab ta religiooni ideoloogiast, feodaalsest seisusteühiskonnast, muutes oma kristluse-versiooni pigem vabastusteoloogiaks. Bernhardi maailmavaade on põhimõtteliselt uuspaganlik, sest tema arvates ei pea eestlased vanast religioonist loobuma ning seda eitama – vastupidi, kristlike ideede varal võiks see hoopis täiustuda, jõudes uue sünteesini. Seesugust arusaama religioonist, kus erinevaid usundeid vaadeldakse võrdsetel alustel kui inimvaimu loomingut, nimetas Mircea Eliade hiljem „uueks humanismiks” (Eliade 1969: 1–11).

 

„Maimu” ja Jean-Jacques Rousseau „Émile”

Romaani nimitegelane Maimu paistab esialgu olevat lihtsalt vanapaganluse ja uuspaganluse vaheline ühenduslüli. Oma isalt Vendalt saab ta kõik pärimuslikud teadmised: „Ilma märgid, kuu-loomine, taevatähtede nimed, nende tähendused ja seisukoht, olivad temale teada, kui viis sõrme, nende käigist oskas tema aega arvata parem kui kellegi tunnikella järele – öösel; päeval tundis ta aega päikese seisust, iseenese varju pikkust labajalaga mõõtes. Loodus oli temale uur ja kompass.” (Kitzberg 1892, 118) Bernhardi kaudu õpib Maimu tundma kristlust, omandab ajaloolisi teadmisi ja võiks saada uuspaganliku kultuuri elavaks kehastuseks, kui teda enneaegu kinni ei võetaks ja tule­riidal ära ei põletataks. Kitzbergi mõttekäik näib aga olevat keerukam. Maimu ei ole mitte juhuslikult „looduse-laps”, tema kasvatuse kujutamist romaanis on ilmselgelt mõjutanud Jean-Jacques Rousseau „Émile” (1762), millega ­Kitzberg mõne tõlke või muganduse kaudu kindlasti tuttav oli.(8) Maimu kasvatus ­sarnaneb märkimisväärselt Émile’i kasvatusega: kumbki neist ei õpi keeli (Rousseau 1997: 154), ajalugu (Rousseau 1997: 156) ega katekismust ­(Rousseau 1997: 223), küll aga käsitööd, mida Rousseau pidas loodusseisundile (pr l’état de nature) kõige lähemaks(9) (Rousseau 1997: 198, 2002: 151). Émile’i kasvatus on looduskasvatus (pr l’éducation de la nature; Rousseau 1997: 78, 2002: 9), ta „saab oma õpetuse looduselt, aga mitte inimestelt” (Rousseau 1997: 160), ning analoogiliselt seletab Maimu kasvatust ka Kitzberg: „Looduse-laps looduse süles. Tema mõistis, mis tal hädasti tarvis, mis tal tarvis ei olnud, seda ta ei mõistnud. Mis isa temale ei mõistnud õpetada, õpetas temale kasuema, Kaski perenaene, aga – looduse-lapseks jääma õpetas teda loodus ise.” (Kitzberg 1892, 118) Kuna Maimu kasvab üles koopas ega puutu välisilmaga kuigi­võrd kokku, on ta teatud mõttes puhas leht ja nii saabki loodus segamatult oma tööd teha, eeldusel, et „inimese südames pole algupäraseid pahesid [pr point de perversité originelle]” (Rousseau 1997: 138, 2002: 58).

Ühesõnaga, Maimu pole mitte lihtsalt vana ja uut paganlust ühendav lüli, vaid uue inimese prototüüp. Selles mõttes on ta palju enamat kui Venda või Bernhard, kes püsivad oma ajaloolises olukorras, ehkki nad sellega ei lepi. Maimu on kasvanud väljaspool ajalugu ja seetõttu on tal ajaloo ületamise võime. Tänu sellele saab Maimu veel tuleriidalgi nägijaks, ta kuulutab ette Liivi ordu hävingut ja isegi Vene impeeriumi tulekut: „Ma näen kotkast kahe pääga kõrges õhus keeritavat, tema tiibade otsad ulatavad ühest merest teise, ühest maa otsast teise maa otsani, ma näen tema tiibasid üle oma isade v a b a m a a varjavat. Ma näen.....”(10) (Kitzberg 1892, 129) Nõnda jääb Maimu kuni lõpuni „ilmsüüta olemiseks”, mis Bernhardile nende esimesel kohtumisel sedavõrd muljet avaldas, et see enesele mõttes hüüdis: „Kui niipalju ilmsüüta olemist pagan on, siis olen mina ise püsti pagan!” (Kitzberg 1892, 120) Maimu puhtus ja süütus on nii ainulaadne, et väljub inimlikest piiridest ja esindab pigem jumalikku mõõdet. Romaani varasemas käsikirjas ongi stseen, kus valge tuvi toob Maimule jumalate sõnumi, meenutades Maarja kuulutamist: „Mis lipendas üle sinaja metsa, kaugel ja veikene kui valge täpikene, siis kui valge liblikas, siis suuremaks ja suuremaks kasvades? Tuikene lendas üle neitsi pea ja jäi silmapilguks tema kohale õhusse lehvitama, enne kui jälle kaugusesse kadus.” (Ojasson 1935: 310) Seda stseeni on Kitzberg Postimehe-versioonis pehmendanud, asendades ikonograafilise linnu võrdlusest laenatud olevusega, nii et tuikesest saab „valge liblikas, hiline sügise laps” (Kitzberg 1892, 123). Sellest asendusest paistab aga läbi Kitzbergi algne mõttekäik. Maimu on sedavõrd puhas ja rikkumatu, et teda võib võrrelda jumalaemaga – ja ühtlasi on just tema „tõsine vanapagan” (Kitzberg 1892, 125), st tõeline uuspaganlik vanapagan.

 

Kaks nõiaprotsessi ja koloniaalne mimikri

Maimu põletamine on Kitzbergi romaani kulminatsioon, kuid ühtlasi ajalooliselt pöördelise tähtsusega sündmus. Juba Maimu vangistamine vallandab kogukonnas kiire teisenemisprotsessi, mida Kitzberg kirjeldab ilmselge irooniaga:

Eestlased aga? Nende ärritatud meelte pääle tuli Maimu kinnivõtmine kui pange täis külma vett, mis kõike kuumust jahutab; nemad saivad vaheajal ime ruttu risti inimesteks. Neil oli sakste kuuldes alati neitsi Maarja nimi suus, nad käisivad hoolega kirikus ja – teol. Lossi laiad väljad tarvitasivad palju teolisi! Rahvasuu teab rääkida: teolisi olnud nii palju, et nende arvu ei ole lugeda jõutud. Õhtul laotud teoliste härjaikked riita ja riidad mõõdetud süllapuuga üle. (Kitzberg 1892, 126)

Imekiire kristianiseerumine ei tähenda muidugi, et repressioonid soodustaksid kristliku religiooni mõistmist. Tegemist on pigem ilminguga, mida Homi Bhabha on nimetanud m i m i k r i k s: korratakse koloniaalkultuuri väliseid vorme, ilma neid tegelikult esindamata. Mimikri tähendab vallutajate kultuuri ülepingutatud jäljendamist, nii et tulemus on „peaaegu sama, aga mitte päris” (Bhabha 2004: 122): tekib olukord, kus „fetišeeritud koloniaal­kultuur on potentsiaalselt ja strateegiliselt mässuline vastuhagi” (Bhabha 2004: 129), sest ta õõnestab iseenda eeskuju ja ihaldusobjekti. Kogukonna seisu­kohast märgib mimikri ilmumine aga tõsist muutust, sest varasem autarkiline kogukondlikkus asendub kollektiiviga, kus üksikud indiviidid alluvad hierarhilistele võimusuhetele, mida nad ise pole kehtestanud. Kogukonnast saab kogudus. Selline uut tüüpi ühiskond on hõlpsamini manipuleeritav, kuid ühtlasi potentsiaalselt mässuline.

Kaht vastandlikku võimusuhete süsteemi esindavad romaanis kaks vastandlikku nõiaprotsessi. Esimene toimub Annemäel, kus süüalune on munk Bernhard ja kohtumõistjateks vanematekogu, st rahva hulgast valitud kaksteist vana meest. Enne kohtumõistmise algust pöördub kõige vanem otse kogukonna liikmete poole, et kohtunike sobivust kinnitada: „On kellegil meie, teie kohtumõistjate vastu midagit ütlemist ehk mingit põhjust, auuta teo ehk äraandmise poolest, mõnda meie seast tagasi lükata, see avaldagu seda nüüd!” (Kitzberg 1892, 124) Bernhard mõistetakse süüst vabaks, aga ta peab pühaliku tõotusega vanduma, et rääkis kohtu ees tõtt. Selleks kasutatakse rituaali, mille Kitzberg arvatavasti laenas Adam Oleariuse XVII sajandi reisikirjast: „Võta siit haljendav mätas ja pane oma pää pääle, võta kuiv kepikene oma kätte, ja vannu meile siis, et kui see mis sa ütelnud, tõsi ei ole, siis saagu sinu liha äralagunema nagu see mätas, ja sinu luud ärakuivama kui see kepikene, kui veel Vanaisa päikene nende pääle paistab!” (Kitzberg 1892, 125; Ojasson 1935: 358) Kõik see osutab, et tegu on algupärase anarhilise kogukonnaga, mis tuleb enesega ise toime ega vaja välist sundi. Selline kogukond vastab ­Rousseau mõistes inimeste algsele ja loomulikule seisundile, kus headus ja lähedus pole veel hävinud; siin on võimalik „puhas eneseläbipaistvus” ja vahetu kommunikatsioon, sest kogukond on iseenese jaoks vahetult kohal ja kedagi pole vaja esindada (Devisch 2013: 33).

Teine nõiaprotsess toimub Karksi lossis. Siin on peamine süüalune Maimu, kellelt ei küsita mingit seletust, vaid nõutakse üksnes ülestunnistust: „Tunnista, et sa nõid oled, tunnista, mil viisil sa ennast kuradiga oled kihla­nud [---]” (Kitzberg 1892, 126). Kohtunike autoriteeti ei kinnita rahva seast keegi, sest kohalikku kogukonda protsessi juures ei olegi. Kui Maimu end süüdi ei tunnista, pöetakse tal pea paljaks ja pannakse ta pühapäeval kirikus häbipinki. Rahvakoosolek Annemäel reageerib sellele protestiga: kõik naised otsustavad oma juuksed maha lõigata. Protestile järgneb repressioon. Pärast jumalateenistust lukustatakse värav ja naised jäävad lossiõue vangi. Iga kümnes jäetakse lossi, et naisi väljaastumise eest julmalt nuhelda: „Lossis elanud kuri päälik, see lasknud naestel rinnad ära ja seljapäält rihmad välja­lõigata” (Kitzberg 1892, 127). Nii on kohtumõistmine kogukonnast ära lõigatud, kohtu printsiipidel puudub igasugune läbipaistvus ja kohtunike autoriteeti ei saagi kahtluse alla seada, sest siis järgneb karistus. Lossikohus on rikutud ühiskonna äärmuslik näide, headusest ja lähedusest pole siin enam juttugi ja inimese algne süütus hävitatakse institutsionaalsete vahenditega. Valikuline repressioon taotleb kogukonna lõhkumist, pihustamist atomaarseteks indi­viidideks, kelle vahel puuduks solidaarsus ja kes alluksid võimule lootuses, et võivad kannatusest pääseda, kui liisk langeb kellelegi teisele.

 

Anarhistlik utoopia

Indiviidide ühiskond vajab kogudust: kogudus koosneb eksinud lambukestest, kellele on vaja hingekarjast, et see neid lohutaks ja nende üle valitseks. Kõik sellise ühiskonna liikmed on allutatud seisundis, st nad on faktiliselt orjad ka siis, kui nad on juriidiliselt vabad. Niisuguse ühiskonna areng viib viimaks demokraatiani, mis omakorda suubub neoliberalismi: neoliberaalses ühiskonnas on kõik liikmed vormiliselt võrdsed ja vabad, kuid sisuliselt allutatud absoluutsele ekspluateerimisele, sest iga indiviid ekspluateerib nüüd ise­ennast. (Han 2017: 1–8) Kitzberg ei saanud seesugust arengut ette näha, sest ta kirjutas „Maimu” Vene impeeriumis, kus veel kehtis range seisuste süsteem. Ometi oli see süsteem juba kriisi olukorras, mida väljendasid jõuliselt sotsialistlikud, anarhistlikud ja nihilistlikud liikumised. 1878. aastal oli Peterburis toimunud Vera Zassulitši protsess kolonel Trepovi tulistamise pärast, kus kaebealune mõisteti õigeks: protsess äratas laialdast tähelepanu ja vallandas arutelu Venemaa olukorra üle (Koni 1977). Kõik see mõjutas kindlasti Kitzbergi poliitilist mõtlemist. Otsene viide Vene impeeriumile Maimu tuleriidakõnes („Ma näen kotkast kahe pääga kõrges õhus keeritavat [---] ma näen tema tiibasid üle oma isade v a b a m a a varjavat.” (Kitzberg 1892, 129)) näitab selgesti, et Kitzberg ei mõtisklenud üksnes kodu-kurukesest, vaid nägi kohalikke probleeme märksa laiemas kontekstis. Maimu kotka-nägemus on ka silmatorkavalt ambivalentne, sest ühest küljest võib seda tõlgendada aupakliku kummardusena keisrivõimu ees (vrd „Seep se Eesti muiste põli / Enne Vene valitsuse / Armu tiiva kaitsemista”, Kreutzwald 1862: 4), teisest küljest aga varjutavad kotkatiivad „isade v a b a m a a”, st maa on langenud Vene impeeriumi alla ja kaotanud taas oma vabaduse. Tegemist on seega järje­kordse mimikriga, sest „mimikri diskursus konstrueeritakse ambivalentsuse kaudu” (Bhabha 2004: 122). Samuti on tõlgendatav avalõigus kirjeldatud maastik vagade kirikulistega, mis teose lõpus uuesti silme ette manatakse, aga nüüd juba rõhuga varemetel: ajalugu muutub siin farsiks ja koloniaal­kultuuri monumentaalsus muutub vähetähtsaks.

Kitzbergil on meeles mõlkunud anarhistlik utoopia, mida ta ei saanud otse kirjeldada, kuid millele ta käepäraste narratiivsete vahenditega ikkagi selgesti osutab. On väga tähelepanuväärne, et selle narratiivi on ta raamistanud müütiliste fragmentidega, muutes jutustuse rõhutatult palimpsestlikuks, isegi polüpsestlikuks. Müütiline ja utoopiline mõõde käivad siin käsikäes, need on justkui sama mündi kaks külge. Muidugi pole see enam klassikaline utoopia, mille tunnusteks on dogmaatiline ratsionalism, vahendite õigustamine eesmärgi kaudu ja eeldus, et utoopiline visioon on kõigile ühtviisi meelepärane. Aimata võib aga sugulust hilisemate, XX sajandi anarhistlike utoopiatega, nagu Ursula K. Le Guini kujutatud Anarres, mida iseloomustab pigem täiuse puudumine (Curtis 2005: 266–269). Mütograafilise esseena on „Maimu” omakorda võimas katse kõrvutada pärimust ja ajalugu nii, et müüdi autonoomia jääb alles ega segune päriselt autori loodud fiktiivse universumiga. Ühtlasi lahendab Kitzberg Maimu pärimusliku hariduse kaudu primitivismi ja evolutsionismi dilemma, mis Rousseau looduskasvatuses tekib, sest „kui looduslikku rangelt eristada ajaloolisest, siis ei saa inimest, kellest Rousseau alustab, looduslikuks inimeseks pidada” (Marks 2005: 25). Seetõttu mõjub Kitzbergi romaan värskelt ka tänapäeval, ennetades ühtlasi hilisemat ulmet, fantasy-kirjandust ja maagilist realismi.

Kitzbergi uuspaganlus avant la lettre kannab samuti mitmeid hilisema uuspaganluse tunnuseid. Esiteks torkab silma tugev keskendatus loodusele, mis on paljude paganlike liikumiste „ühine nimetaja”, ehkki võib sama hästi põhjustada konflikte (Bowman 2009: 122). Kitzbergi looduslähedus on valgustusfilosoofilist algupära ja osutab Jean-Jacques Rousseau mõjule, samuti nagu tema kogukonnautoopia. Teiseks paistab Kitzbergi nägemuses välja paganlike ja kristlike elementide segunemine, mida on samuti peetud tänapäeva uuspaganlusele tunnuslikuks: „Üllatavalt paljud uuspaganad [---] peavad ennast ühtaegu paganateks ja kristlasteks. Usutakse, et kristluse tõeline esoteeriline tuum on paganliku maailmavaatega täiesti ühitatav ja seepärast ei pea kõrvale heitma mitte kristlust kui niisugust, vaid ainult selle teatavat tõlgendust, mis on kiriklikes asutustes juhtumisi valitsevaks saanud.” (Hanegraaff 1996: 77) Kitzbergi puhul viib segunemine tõelise ambivalentsuseni, mis on ühtlasi iseloomulik koloniaalsele mimikrile. Kolmandaks on tähtis seegi, et Kitzberg pole kirjutanud traktaati, vaid esitab oma utoopia ilukirjanduslikus vormis. Sõnumi peitmine kirjandusliku mängu taha on uuspaganlikele tekstidele väga omane. Nii selgitab Graham Harvey: „Viimase paarisaja aasta paganlik renessanss on enamasti avaldunud loovkirjanduses. Harva kirjutavad paganad traktaate, kreedosid, manifeste, jutlusi või muid poleemilisi tekste. Pigem kalduvad nad väljendama oma kogemusi ja nägemusi luuletuste või romaanidena.” (Harvey 2000) Muidugi ei vähenda see „Maimu” omapära ajaloolise romaanina – pigem vastupidi. Romaani peategelastele võib siis lisada veel ühe uuspaganliku vanapagana: see on Kitzberg ise.

 

Hasso Krull (snd 1964), kirjanik, tõlkija, toimetaja (Eesti Kirjanike Liit, Tartu osakond, Vanemuise 19, 52014 Tartu), krull.hasso@gmail.com

 

" ["contents_en"]=> string(2636) "

Keywords: August Kitzberg, Estonian mythology, historical novel, hybridity, intertextuality, neopaganism, Jean-Jacques Rousseau

 

The Estonian historical novel dates back to the 1880s. One the first such novels was August Kitzberg’s Maimu (1892) depicting the relations between local people and the Livonian order in the 14^th century. Maimu was extremely popular and has been abundantly reprinted. However, literary scholars have always been reluctant to admit its merits because of its hybrid form and historical anachronisms. Meanwhile they have noticed its religious commitment and a critical attitude towards Christianity.

Drawing from some recent researches, this paper argues that hybridity (Ann Rigney) and the palimpsest paradigm (Tom Bragg) have been essential generic traits of the historical novel from the very beginning. The distinctive feature of Maimu is its explicit hybridity, allowing the reader to distinguish between its fictional, mythical and historical layers without any effort. This feature should not be considered a weakness today. Nonetheless, Kitzberg’s novel is also conspicuous for its intertextual affluence, ranging from local oral tradition and old chronicles to Torquato Tasso, Abbé Prévost and Jean-Jacques Rousseau.

In closer inspection it becomes clear that Kitzberg’s intention was not restricted to a simple description of the foregone milieu and mentality. Maimu is a neopagan manifesto combining a mythical dimension with a utopian vision of a new community that refers to pre-Christian direct democracy. This utopian vision does not resemble classical utopianism, which was characterized by a dogmatic rationalism and a justification of means by ends. On the contrary, it is closer to the anarchist utopias of the 20^th century, lacking the idea of perfection. Kitzberg’s vision of a utopian community is equally oriented to nature, associating him with later neopagan literature. Hence, Maimu can be considered a unique literary achievement anticipating in many respects the postromantic and postmodern developments.

 

Hasso Krull (b. 1964), writer, translator, editor (Estonian Writers Union, Department of Tartu, Vanemuise 19, 51014 Tartu), krull.hasso@gmail.com

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#274 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-02 12:05:39" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(9384) "

A l t t o a, Villem [V. Alto] 1935. August Kitzbergi elu ja kirjanduslik tegevus. Tartu: Loodus.

A l t t o a, Villem 1956. August Kitzbergi proosalooming. Kirjandusloolisi kommentaare. – August Kitzberg, Valitud teosed. II köide, jutustused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 513–534.

A l t t o a, Villem 1960a. August Kitzberg. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

A l t t o a, Villem 1960b. August Kitzberg. (Eesti kirjamehi.) Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

A n n u s, Amar 2007. Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest. Vaimuloolisi seiku Lähis-Idast. – Loomingu Raamatukogu, nr 19–20. Tallinn: Kultuurileht.

B h a b h a, Homi 2004. The Location of Culture. London–New York: Routledge.

B o w m a n, Marion 2009. Nature, the natural, and pagan identity. – Paganism, I kd. Toim Barbara Jane Davy. London–New York: Routledge, lk 112–123.

B r a g g, Tom 2016. Space and Narrative in the Nineteenth-Century British Historical Novel. London–New York: Routledge.

C u r t i s, Claire P. 2005. Ambiguous choices: Skepticism as a ground for utopia. – The New Utopian Politics of Ursula K. Le Guin’s The Dispossessed. Toim Laurence Davis, Peter Stillman. Lanham: Lexington, lk 265–282.

D e m o s, John 2009. The Enemy Within: A Short History of Witch-hunting. New York: Penguin.

D e v i s c h, Ignaas 2013. Jean-Luc Nancy and the Question of Community. London: Bloomsbury.

E l i a d e, Mircea 1969. The Quest: History and Meaning in Religion. Chicago–London: The University of Chicago Press.

G i n z b u r g, Carlo 2009. Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine. Tlk Meelis Rohtla. Tallinn: Kirjastuskeskus.

H a l b w a c h s, Maurice 1997. La mémoire collective. Paris: Albin Michel.

H a n, Byung-Chul 2017. Psychopolitics: Neoliberalism and New Technology of Power. Tlk Erik Butler. London–New York: Verso.

H a n e g r a a f f, Wouter J. 1996. New Age Religion and Western Culture: Esoter­icism in the Mirror of Secular Thought. Leiden: Brill.

H a r v e y, Graham 2000. Fantasy in the study of religions: Paganism as observed and enhanced by Terry Pratchett. – Diskus, kd 6. http://jbasr.com/basr/diskus/diskus1-6/harvey-6.txt (26. II 2019).

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016. Eesti kirjanduse ajalugu. (Heuremata.) Tlk Mari Tarvas, Maris Saagpakk, Ave Mattheus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

K a l j u n d i, Linda 2013. Väljatung kui väljakutse. Eesti viikingiromaanid ja mälupoliitika 1930. aastatel. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 623–644.

K a m p m a n n, Mihkel 1923. Eesti kirjandusloo peajooned. Näidete varal seletanud M. Kampmann. Kolmas jagu. Tallinn: G. Pihlakas.

K i t z b e r g 1877 = Valge kirik kivivaremete seas ehk rõõm ja kurbtus kaksik­vennad. – Eesti Postimehe lisaleht ehk Jututuba 2. III, nr 9, lk 58.

K i t z b e r g, August 1878. Kodu-kurukesest. Mõnda ilusalt isamaalt. Pöögle lastepidu mälestuseks aastal 1878. Tartu: Schnakenburgi trükk.

K i t z b e r g, August 1892. Maimu. Jutt Eesti muinasajast. Rahvajuttude riismete varal kokkupalminud A. Kitzberg. – Postimees 28. V, nr 114; 29. V, nr 115; 30. V, nr 116; 1. VI, nr 117; 2. VI, nr 118; 3. VI, nr 119; 4. VI, nr 120; 5. VI, nr 121; 6. VI, nr 122; 8. VI, nr 123; 9. VI, nr 124; 10. VI, nr 125; 11. VI, nr 126; 12. VI, nr 127; 13. VI, nr 128; 15. VI, nr 129.

K i t z b e r g, August 1893. Maimu. Jutt Eesti muinasajast. Tartu: K. A. Hermanni kulu ja kirjadega.

K i t z b e r g, August 1915. Külajutud. I kd. Tartu: Noor-Eesti.

K i t z b e r g, August 1924. Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused. I kd. Tartu: Noor-Eesti.

K i t z b e r g, August 1925. Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused. II kd. Tartu: Noor-Eesti.

K o n i, Anatoli 1977. Mälestusi Vera Zassulitši kohtuasjast. Tlk A. Lukas. – Loomingu Raamatukogu, nr 41–43. Tallinn: Perioodika.

K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 1862. Kalevi poeg. Üks ennemuistene Eesti jut, kaheskümnes laulus. Kuopio: P. Aschan ja Co.

K r u l l, Hasso 2016. Soome sild. – H. Krull, Mõistatuse sild. Kirjutisi aastatest 2009–2016. Tartu: Kaksikhammas, lk 299–306.

K ü t t, Auli 2007. Maarahva pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid. – Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse. Koost Ahto Kaasik, Heiki Valk. Tartu: Maavalla Koda, Tartu Ülikool, Õpetatud Eesti Selts.

L é v i - S t r a u s s, Claude 2001. Metsik mõtlemine. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Kaia Sisask. Tallinn: Vagabund.

L é v i - S t r a u s s, Claude, Éribon, Didier 2001. De près et de loin. Paris: Odile Jacob.

L u k á c s, Georg 1955. Der historische Roman. Berlin: Aufbau-Verlag.

L ö n n r o t, Elias 1975. Kalevala. Helsinki: Werner Söderström Osakeyhtiö.

M a r k s, Jonathan 2005. Perfection and Disharmony in the Thought of Jean-Jacques Rousseau. New York: Cambridge University Press.

M a x w el l, Richard 2009. The Historical Novel in Europe, 1650–1950. New York: Cambridge University Press.

N i e t z s c h e, Friedrich 1988. Die Geburt der Tragödie. Unzeitgemäße Betrachtungen I–IV. Nachgelassene Schriften 1870–1873. Kritische Studienausgabe. Toim Giorgio Colli, Mazzino Montinari. Berlin–New York: Walter de Gruyter.

N i e t z s c h e, Friedrich 1997. Untimely Meditations. Toim Daniel Breazeale. Tlk R. J. Hollingdale. New York: Cambridge University Press.

N i r k, Endel 1966. E. Bornhöhe ja teised ajaloolise jutustuse viljelejad. – Eesti kirjanduse ajalugu. II kd. Toim E. Nirk. Tallinn: Eesti Raamat, lk 462–506.

O j a s s o n, Oskar 1935. August Kitzbergi „Maimu” tekkelugu. – Eesti Kirjandus, nr 7, lk 305–317; nr 8, lk 354–365.

Prévost 1810. Histoire de M. Cleveland, fils naturel de Cromwel, écrite par lui-même, et traduite de l’anglois. Œuvres choisies de Prévost avec figures. IV kd. Paris: Leblanc.

P r i n c i p a t o, Aurelio 1993. La caverne de Cleveland. – Cahiers de l’Association international des études françaises, nr 46, lk 297–311.

R e m m e l, Mari-Ann (koost) 1998. Hiie ase. Hiis eesti rahvapärimuses. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

R i g n e y, Ann 2001. Imperfect Histories: The Elusive Past and the Legacy of Romantic Historicism. Ithaca–London: Cornell University.

R o u s s e a u, Jean-Jacques 1997. Émile. Koost, tlk Hans Roos. Tallinn: Olion.

R o u s s e a u, Jean-Jacques 2002. Émile ou de l’Éducation. Kd I–III. Université du Québec à Chicoutimi. http://classiques.uqac.ca/classiques/Rousseau_jj/emile/emile.html (26. II 2019).

S i l l a o t s, Marta 1925. A. Kitzberg’i toodang. Tartu: Noor-Eesti.

T a s s o, Torquato 1885. Befreites Jerusalem. Tlk Johann Diederich Gries. Stuttgart: J. G. Cotta’sche Buchhandlung.

T a s s o, Torquato 1961. Gerusalemme liberata. Milano: Feltrinelli Editore.

T u g l a s, Friedebert 1935. Lisandeid „Maimu” tekkeloo juurde. – Eesti Kirjandus, nr 7, lk 317–318.

U u s p u u, Villem 1938. Surmaotsused Eesti nõiaprotsessides. – Usuteadusline Ajakiri, nr 2, lk 79–87; nr 3–4, lk 114–126. Taastrükk: Mäetagused, nr 19, lk 155–175. http://www.folklore.ee/tagused/nr19/uuspuu.pdf (17. IV 2019).

V i n k e l, Aarne 1958. J. J. Rousseau teoste tõlkest ja tundelisest kirjandusest XVIII sajandi Eestimaal. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 21–24.

V ä l j a t a g a, Märt 2013. Dialoog ja demarkatsioonijoon ajalooteaduse ja kirjanduse vahel. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 680–697.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#382 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(113) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#383 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-04-30 17:45:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#275 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1148) ["menu_id"]=> int(111) ["author"]=> string(13) "Mart Kuldkepp" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(16) "M._KULDKEPP_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(33) "Mälestusväärne Karl Konstantin" ["title_en"]=> string(30) "The memorable Karl Konstantin " ["subtitle_ee"]=> string(128) "Kröits ehk Risti­kivi. Mälestusi ja vestlusi. Koostanud ja kommenteerinud Janika Kronberg ja Brita Melts. Tallinn: EKSA, 2018" ["subtitle_en"]=> string(128) "Kröits ehk Risti­kivi. Mälestusi ja vestlusi. Koostanud ja kommenteerinud Janika Kronberg ja Brita Melts. Tallinn: EKSA, 2018" ["contents_ee"]=> string(11486) "

Karl Ristikivi, kahtlemata üks välja­paistvamaid eesti kirjanikke läbi aegade, oli inimesena veidi mõistatuslik: haruldaselt kinnise iseloomuga mees, kes valis hoolega, millises seltskonnas ja kellele ennast avada. Tema sisemaailmast oli ka lähimatel sõpradel ainult üsna ähmane aimus. Ilmselt sellepärast käisid ja käivad Ristikiviga kaasas teatavad müüdid ja kuulujutud. Kas ta oli põhimõtteline inimpelgur või homo­seksuaal, kes pidi oma soodumust kaasaegsete eest varjama? Ja kui ühte või teist, siis kas sellel on tema loomingu seisukohalt mingit tähtsust?

Käesolevasse mälestusteraamatusse on kokku kogutud suur hulk Ristikivi elu ja loomingu teemalisi mälestuskilde ja muid tekste nii autorilt endalt, tema sõpradelt-tuttavatelt kui ka ajakirjanikelt ja teistelt Ristikiviga kokku puutunud inimestelt. Koostajad on seejuures jäänud väga pieteeditundeliseks: käsitlusviis on valitud selline, „mis koostajate meelest jäädvustab Risti­kivist ja tema elust võimalikult tõepärase versiooni” (lk 21), ning vaid napi saatesõna ja fakti­kommentaaridega varustatud teos jätab peategelasele hinnangu andmise peamiselt lugeja ülesandeks. Kohati tekib küll küsimus, milline võiks olla see sihtgrupp, kes raamatu algusest lõpuni hoolega läbi loeb, aga võib-olla see polegi eesmärk omaette.

Kui siiski otsida mingit tekstide rõhuasetust, siis ilmselt seisneb see soovis Ristikiviga seotud müüte kui mitte just ümber lükata, siis vähemalt nüansseerida. Eeskätt püütakse näidata, et Risti­kivi ei olnud kogu oma tagasihoidlikkusele vaatamata siiski mitte erak ega üksiklane (vt saatesõna lk 8) ning autori elukäiguga vähe tuttav lugeja leiab selle kohta tõepoolest hulgaliselt tõendeid. Nimetada võib Ristikivi osalemist EYS Veljesto akadeemilises seltsielus (lk 97–100), teenistust Saksa armees (lk 150), sõjaaegset kontoritööd Soomes viibivate eestlaste heaks (lk 152–153), kohusetundlikku tegevust eesti pagulas­organisatsioonides Rootsis (lk 426–427) jm. Ilmselt on paljudele uudiseks Ristikivi tegevus pagulaskirjanduse tutvustaja ja arvustajana ning mõni ülemeelik episood kirjanduslike ambitsioonidega rahvuskaaslaste pilamiseks (lk 296–297, 368). Kõrvale vajub ka arvamus Ristikivi võimalikust homoseksuaalsusest, millele on teatavaks vastukaaluks Salme Niilend-Leetmaa (lk 125, 282) ja Spyros Arvanitise mälestused (lk 380).

Mis veel eraku-müüti puutub, siis Ristikiviga isiklikult suhelnud kaasaegsed ikkagi tunnistasid, et niisugune (esma)­mulje võis temast jääda. Nagu sedastab Laur Tamm: „Esimesed mälestused Ristikivist on mul sellised, et ta ei rääkinud peaaegu üldse, temaga jutule ei saanud. Tema oli vaatleja, kuulaja. Hiljem kogesin, et kui olime kahekesi, saime Ristikiviga väga hästi rääkida ­[---]”. (lk 110) Hilja Vihalem lisab: „[---] ei saaks väita, et ta oleks olnud erak. Ta ei eraldanud ennast teistest, vaid oli alati lahke ja sõbralik. Kuigi oma eraelust ta tõepoolest rääkis vähe.” (lk 116) Vello Salo arvates oli Ristikivi „meeldiv inimene, kellega oli kerge suhelda. Ta ei olnud eriti jutukas inimene, pigemini tagasihoidlik, aga kunagi ei jäänud ta vastust võlgu.” (lk 324) Leidub muidugi ka reljeefsemaid arvamusi, eelkõige Enn Nõu oma, kelle ette Ristikivi trükis avaldatud päevikuid(1) lugedes „kerkis õnnetu, üksildane inimene, kes pelgas teisi inimesi, kartis haigusi, kartis järgmist päeva, uusi ülesandeid ja kartis surma” (lk 343–344).

Mingisuguse abstraktse eraklikkuse või häbelikkuse asemel tõusevad Ristikivi mõttemaailma oluliste teguritena kogumikus esile hoopis religioossus ja konservatiivsus. Arvo Mägi jaoks ei tulnud Ristikivi usklikkus „kuidagi demonstratiivselt välja, aga tagant­järele, lugedes tema kirju ja päevikut, on näha, et ta oli tõsiselt usklik inimene, isiklikult, mitte kirikuusklik mingi skeemi järgi” (lk 354). Tundub, et Risti­kivi religioossust süvendas surmast napilt pääsemine 1943. aasta 27. jaanuaril, mil Tartus Laia ja Rüütli tänava nurgal asunud Majandusgeograafia Instituuti, kus Ristikivi parajasti tööl viibis, tabas lennukipomm (vt nt lk 140). Müstilisel kombel pomm ei lõhkenud; Ristikivi mõttemaailma sugenes aga arusaam, nagu oleks ta seeläbi saanud „ajapikenduse” (lk 142), mille ta pidi pühendama loomingule.

Ka Ristikivi konservatiivsus oli intro­spektiivset laadi ning seisnes Mägi sõnul „ühiskondlikus mõtlemises, vanade heade kommete hoidmises – see oli isiklik konservatiivsus” (lk 354). Sellest mõtte­laadist ei jäänud puutumata ka looming: midagi taolist pandi tähele juba Ristikivi esimeses, märkimisväärse tunnustuse osaliseks saanud romaanis „Tuli ja raud” (1938), millega noor Risti­kivi jättis mulje endast kui oluliselt vanemast ja suurema elukogemusega autorist. Bernard Kangro sõnul põhjustasid sellist muljet „ainevalik ja autori ellusuhtumine, ta realistlik asjalikkus ja nukravõitu, vanainimeslik meeleolu” (lk 76). Ristikivi võttis alalhoidliku maailmavaate kaitseks siiski ka avalikult sõna ajakirjas Vabariiklane (vt lk 183, 285) ning hiljem „Eesti kirjanike vastuses Artur Lundkvistile” (lk 216–217), mis kinnitab Arvo Mägi sõnu, et Ristikivi isikuvabadusi hindav konservatiivsus vastandus tolleaegse Rootsi järjest tugevnevale vasakradikaliseerumisele (vt lk 354).

Peale Ristikivisse kui isikusse puutuvate mälestuste tehakse raamatus omajagu juttu ka Ristikivi loomingust, seda nii sisu, retseptsiooni kui ka kirjaniku loomepiinade seisukohast. Märkimisväärne osa teose autoritest käitub suuremal või vähemal määral kirjandusloolasena, tuues välja võimalikke mõjutusi, prototüüpe ja muud sellesarnast. Võib-olla ilmekaim näide on Bernard Kangro pikk essee „Karl Ristikivi 80. Mälestusi temast kui eakaaslasest ja kirjanikust” (lk 392–402) või tema Ristikivi küsitlemisel põhinev tekst „Paar sammukest Ristikivi noorusmail” (lk 76–94), millest jääb mulje, et Kangrol on justkui kõik teada, mida Ristikivi oma noorpõlves luges või nägi. Katseid kirjaniku (vallas)­lapsepõlve kaudu tema loomingut avada leidub teisigi (nt Karl Jõgise kirjutis, lk 43–53).

Võib-olla keskne mõistatus Ristikivi kui kirjaniku elus on tema loominguline pööre küpsel loomeperioodil ja kujunemine edukast eesti kirjanikust alatunnustatud Euroopa kirjanikuks, kelle keskajas toimuva sündmustikuga romaanidel polnud Eesti oludega õieti midagi pistmist. Ilmselt oli see muutus kuidagi seotud tema konservatiiv-kristliku mõttemaailmaga ning Eesti oludest suuremaks kasvanud murega õhtumaa, selle väärtuste ja tulevikuperspektiivi pärast (vt lk 234). Aeg-ajalt kumab kaasteeliste mälestustest läbi pettumus, et Ristikiviga niiviisi läks; pikemalt aga selle üle mõtiskleda ei taheta või ei osata. Ilmselt peitub just siin ülesanne tõsisema biobibliograafilise uurimistöö jaoks.

Mälestuste ja rohkem või vähem kirjandusteaduslike kirjutiste kõrval leidub raamatus tekste veel mitmest žanrist, nende seas Voldemar Kurese luureraportitele lähenevas stiilis kirjutised, mitmed nekroloogid ning ühtesid ja samu küsimusi kordavad ajakirjanduslikud intervjuud. Ühtekokku 61 autori pilgu läbi antakse Ristikivist mitmekülgne pilt, milles jäävad domineerima Ristikivi isiklikult tundnud kirjaniku- ja ajakirjanikuambitsioonidega mehed. Tekstide arvu järgi reastades on kõige viljakam Ristikivi meenutaja Arvo Mägi tervelt kuue kirjutisega; temale järgnevad Ilmar Talve ja Harri Kiisk kumbki viiega, Valev Uibopuu ja Kalju Lepik neljaga ning seejärel Bernard Kangro ja Ristikivi ise kumbki kolme tekstiga.

Ristikivi enda üksikuid mälestustekste võib Kangro sõnul võtta „risti­kiviliku paradoksina, milles on veidi tõde, veidi asjade pea peale pööramist” (lk 94). Teadmata jääb aga, mil määral võiks midagi sarnast oletada teiste autorite kirjutiste kohta. Koostajate abi olnuks siinkohal teretulnud, ehkki näib, et sellistest kommentaaridest hoidumine on teadlik valik. Peale selle tundub, et olles läinud kirjaniku enesepeegelduse kaasamise teed, oleks mingil kujul tulnud arvesse võtta Ristikivi päevaraamatuid nende enam kui 1000-leheküljelises mahus. Praegusel kujul jääb Risti­kivi pagulaselu kajastav osa millekski päeva­raamatute järel- või ääremärkuste taoliseks, millele tuleb tervikpildi saamiseks oluliselt lisa lugeda. Koostajate viited asjasse puutuvatele päevikusissekannetele võinuks huvilist aidata.

Vigu on raamatusse sisse lipsanud väga vähe ning selle eest tuleb koostajaid tunnustada. Oma lapsepõlve poliitikutest kõnelev Ristikivi (lk 38) pidas silmas ilmselt siiski tolleaegset Prantsusmaa presidenti Raymond Poincaréd (1860–1934), mitte aga teadlast Jules Henri Poincaréd (1854–1912). Väga vähesel määral on kirjavigu („Tartu karnisoni arst”, lk 146; „babtisti vaimulik”, lk 313).

Üht-teist oleks saanud täiendada. Ancestry.com andmetel suri Ristikivi ülikooliaegne korterinaaber Raik Aegna (vt lk 92) 1983. aastal Austraalias ning on maetud Eastern Suburbs Memorial Parki surnuaiale (Matraville, Randwick City, New South Wales). „Teadmata autorsusega” 1901. aastal Tartus Jaan Kure tõlkes ilmunud jutustuse „Kordowa were-roosid ehk Kohutaw sündmus pulma saalis” (vt lk 168) autor oli Ladislaus Tarnowski („Die Blutrosen von Cordova”, 1844). Lisaks laulurea „Die Preise hoch, die Läden all ge­schlossen” (lk 115) tõlkimisele oleks olnud kohane viidata, mille paroodiaga on täpsemalt tegu.

Ühe isiku eluteele keskenduvatel mälestuskogudel on ilmselt žanrist tulenev kalduvus öelda korraga liiga palju ja liiga vähe. Ühest küljest kipuvad paljudest eri allikatest (sh peategelaselt endalt) pärinevad tekstid ja katked toimetamistööle vaatamata üksteist kordama, teisest küljest aga jääb lugejal vajaka sünteesist, kontekstist ja järeldustest. Nii ka praegu: kümnete eri autorsusega peatükkide vahel hakitud teos ei saagi olla kuigivõrd ühtlane ja ladus ning paneb õigupoolest igatsema Ristikivi-teemalise monograafia järele, mille kirjutamist võiks raamatu koostajatele soojalt soovitada, kuna materjal selleks on neil ilmselgelt koos.(2) Seni on mälestusteraamatul täita vähemalt asendusülesanne: pika tunnistajate rea kaudu läheneb lugeja Ristikivile kui mõistatusele, kellest arusaamiseni saabki jõuda vaid pikkamööda, aeglaselt ja kildhaaval. Olgu tal selleks ainult kannatust!

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#276 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-03-01 11:29:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#384 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(111) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#385 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-02-28 18:44:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#277 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1159) ["menu_id"]=> int(112) ["author"]=> string(13) "Mihkel Kunnus" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(13) "M.KUNNUS_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(56) "Madam Verhovenskaja keeletundlik vastuhakk unustamisele " ["title_en"]=> string(56) "A linguistically sensitive revolt against social amnesia" ["subtitle_ee"]=> string(125) "Tiina Kirss. Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid. Koostanud Aija Sakova. Tallinn: EKSA, 2018" ["subtitle_en"]=> string(125) "Tiina Kirss. Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid. Koostanud Aija Sakova. Tallinn: EKSA, 2018" ["contents_ee"]=> string(21661) "

Tiina Kirss. Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid. Koostanud Aija Sakova. Tallinn: EKSA, 2018. 587 lk.

Erinevus ja empaatia

„Ühes eksperimendis kasutasid uurijad peeglikatset – määramaks, kas loom tunneb ära omaenese peegelpildi. Nad asetasid peegli väljapoole elevandi­aedikut põrandale. Peegel, mille mõõtmeteks oli kõigest 105x240 cm, oli seatud sellise nurga alla, et elevant nägi tõenäoliselt enamasti oma jalgu, mis liikusid kahekordsete trellide taga (kuna peegel neid kahekordistas). Kui elevandi kehale oli tehtud märk, mida võis näha ainult peegli abil, ei õnnestunud tal seda kombata. Otsustati, et sel liigil puudub eneseteadvus.”(1) See on üks väga paljudest vigadest, millega tunnustatud etoloog ja primatoloog Frans de Waal näitlikustab seda tohutut empaatiapuudust, millega on teadlased teistele liikidele lähenenud.

Frans de Waal on võrratu empaatiaõpetaja ning just see on ühisosa, mille pärast pean heaks alustada teda tsiteerides Tiina Kirsi kogumiku tutvustamist. Teine märksõna, mis mulle nende mõlemaga seostub, on erinevus ja selle ületamine. Nende empaatiakoolitus seisneb millegi esmapilgul ja harjumuspäraselt väga kauge lähemale toomises ja mõistetavamaks tegemises. Nad mõlemad püüavad piiluda teiste (liikide) sisemusse, üritades neid mõista nende endi oludes.

Primatoloogi ja kirjandusteadlase kõrvutamisega pole ma hetkel üldse provokatiivne, küll aga püüan sellega markeerida enese autoripositsiooni.

Ainuüksi empaatia all võib mõista vägagi erinevaid asju. Üsna levinud, eriti sotsiaalmeedias kajastuvana, on n-ö afektiivne empaatia, mis samastab empaatia ägeda protestitunde ja raevuga, mis tekib süütute ja nunnude olevuste füüsilistest piinadest videosid nähes. Selle rafineeritum versioon oleks pieteediga suhtumine kellegi teise olemis­kannatusse, sellele on lähedal ka lojaalsus ohvrile (või ­ohvri stereotüübile), aga tunnetuslikuks empaatiaks loeks ma enese võimalikult adekvaatset kujutlemist teise olevuse kehasse ja psüühikasse. Tunnetuslik empaatia – teise elava olendi motivatsioonidünaamika ja kognitiivsete mustrite äratabamine – on anne, mis on möödapääsmatult vajalik nii etoloogile kui ka kirjandusteadlasele (ja ajaloolasele), ent samas on see miski, mida on ääretult raske formaliseerida metodoloogiliseks algoritmiks või bürokraatlikuks aru­andeks ehk millekski, mida akadeemiline maailm üha ägedamalt nõuab.

 

Kas lunastab amnestia või amneesia?

Kogumiku koostaja ja Tiina Kirsi õpilane Aija Sakova kirjutab eessõnas: „Et tegemist on esimese puhtal kujul Tiina Kirsi enda mõttemaailma esindava raamatuga, ei ole ehk asjakohatu peatuda mõnel Tiina elu ja loominguga seotud faktil, mis vaieldamatult on vorminud tema kujunemist mõtlejaks ja uurijaks. Ehkki „Sõel” ei ole kuidagi isiklik või elulooline raamat, väljendavad selles sisalduvad artiklid väga sageli (või peaaegu alati) ka Tiinat ennast, tema mõtlemist ja maailmas olemise tunnetust. Ja just nii see peabki olema, sest nagu hea kirjandus on enamasti isiklik, ei välista ka hea kirjandus- või muud laadi uurimus kirjutajat-uurijat ennast.” (lk 12)

Olen Sakovaga nõus. Tunnetusliku empaatia üks osa on adekvaatne kujutelm sellest, kust jookseb piir puht­isikliku ja üldinimliku vahel, mil määral ja kus saab öelda „nagu mina”. Uurijana tähendaks see oma autoripositsiooni võimalikult head teadvustamist (taas miski, mida ei ole lihtne formaliseerida või algoritmi põhjal teha). Siinkirjutaja on juba esmaselt nähtavate tunnuste alusel käsitletavast autorist väga erineva elutajuga – ma olen vähemasti põlvkonna jagu noorem, teisest soost, olen sünnist saati elanud kodukultuuris, üdini paikne ja kohalik jne. Aga võib-olla suurimaks erinevuseks oleks vaistlikult vastandsuunaline suhtumine unustusse ja ebaõiglusesse, katkuhauda.

Selgitan seda veidi pikemalt, sest see tundub olevat suurema üldistusjõuga osutus. Milan Kundera kirjutab romaanis „Nali”: „[E]namik inimesi laseb end petta kahest väärast usust: nad usuvad igavesse mälusse (inimeste, asjade, tegude, rahvaste mälusse) ja sellesse, et olnut (teod, vead, patud, ülekohus) saab olematuks teha. Mõlemad usud on väärad. Tegelikkuses on kõik just vastupidi: kõik unustatakse ja miski ei muutu olematuks. Olematuks ­muutmise üles­annet (kättemaks ja andeksandmine) täidab unustamine. Keegi ei tee tehtud ülekohut olematuks, kuid kogu üle­kohus vajub unustuse hõlma.”(2)

Kuidas sellesse suhtuda? Kas ikkagi panustada mäletamisele ja heastamisele või hoopis lunastavale unustamisele? See küsimus on kõike muud kui triviaalne. See küsimus on väga sügav. Sügav, nõnda nagu Niels Bohr seda määratles, tähendab seda, et kui triviaalse väite antitees on absurd, siis sügava tõe antitees on teine sügav tõde (siin võib tõe asemel öelda ka näiteks eksistentsiaalne häälestus või hoiak).

Romaani „Nali” kirjutas Kundera aastal 1965, aga unustuse ja mälu vahekorra selitamine on saatnud teda kogu teadliku elu (nagu Tiina Kirssigi, võib siinkohal vist öelda). Nelikümmend aastat hiljem kirjutas Kundera mahuka essee „Eesriie” (e k 2008), kus leidub lausa alapeatükk pealkirjaga „Romaan kui utoopia maailmast, milles puudub unustamine”.

Aastal 1994 kirjutas Milan Kundera, olles traumeeritud sellest, kui vabalt tõlkijad käisid ümber ta romaaniga „Nali”, seletuse kuuekümne kahele sõnale, mis on ta loomingus olulised. Tsiteerin ühte:

„UNUSTUS [oubli]. „Inimese võitlus võimu vastu on mälu võitlus unustuse vastu.” Seda Mireki lauset „Naeru ja unustuse raamatust” tsiteeritakse tihti kui selle romaani sõnumit. Sest lugeja tunneb romaanis kõigepealt ära selle, mis on „juba teada”. Selle romaani „juba teada” on Orwelli kuulus teema: totalitaarse võimu poolt pealesunnitud unustamine. Kuid mina nägin Mireki loo omapära hoopis mujal. Mirek, kes kõigest jõust võitleb selle eest, et teda ei unustataks (teda, tema sõpru ja nende poliitilist võitlust), teeb samal ajal kõik võimaliku, et unustataks teine inimene (tema eksarmuke, keda ta häbeneb). Enne kui unustamistahe muutub poliitiliseks probleemiks, on see antropoloogiline probleem: alati on inimesel olnud soov kirjutada ümber oma elulugu, muuta minevikku, kustutada jälgi, nii enda kui ka teiste omi. Unustamistahe pole sugugi labane kiusatus petta. Sabinal pole mingit põhjust midagi varjata, ometi tõukab teda tagant irratsionaalne soov panna end unustama. Unustus: ühtaegu nii absoluutne ebaõiglus kui ka absoluutne lohutus.”(3)

Mul on tunne, et kuskil siin on see radikaalne erinevus olemishäälestustes, millele osutasin ja mida eeltoodud Kundera tsitaadid aitavad ehk valgustada. Keskne erinevus on lausa teoloogiline: selles ristuvad suundumused, mille lõppekstrapolatsioonides on katse unustada unustamatut ja katse taluda talumatut. Kui Kundera näeb unustuses ravimit, lunastajat ja lohutust, siis Tiina Kirsi mõttemaailm esindab pigem vastandsuunda – sellised võimed omistatakse mäletamisele. Käsitledes Siberisse küüditatute elulugude kogumikku, kirjutab Kirss lõpetuseks: „Niisiis mõjuvad elulood nagu Ariadne lõngakera labürindis ekslevale Theseusele, võimaldades tal ohuta väljuda Minotauruse mürgisest puurist. Kui labürindile vastab eesti rahva kollektiivne mälutrauma ühel pöörasel sajandil, siis ehk pakuvad Siberi-lood oma raviva jutulõngaga teed tagasi päikese juurde.” (lk 369)

Kui rääkida Tiina Kirsist kui õpetajast – ja ta on mu hinnangul Õpetaja suure algustähega –, siis seisneb tema mõju just selles, kuidas ta isikliku karisma ja eeskujuga juhatab inimest unustuse ja unustamatuse pingeväljas. Näiteks, mille ta on edasi andnud oma õpilasele Aija Sakovale? Mul on tunne, et see on just nimelt suhe isiklikkusesse ja mäletamisse, mitte aga mingi teoreetiline instrumentaarium. Kas vaadata pimedusse, võidelda sellega, või keerata nägu valguse poole ja minna lihtsalt selle suunas? Kas vooruste taotlus või pahedega võitlemine? Kas Freud või Jung?

 

Kui isiklik on poliitiline?

Teemad, mida Tiina Kirss käsitleb, on rohkem või vähem isiklikud. Ja pigem ikka rohkem. Kogumiku alguses on pühendus ema perekonnale, kellest peaaegu kõik hukkusid 1944. aastal, kui neid vedanud põgenikelaev põhja lasti. Tiina Kirsi ema elas ainsana oma perekonnast selle laevahuku üle, ent sellest saadud trauma ja sellega võimsalt resoneeruv kodumaa kaotamise trauma ning sellest omakorda väga tugevalt mõjutatud kodune atmosfäär on kaheldamatult andnud põhihäälestuse Tiina Kirsi kui akadeemilise uurija kujunemisloole ja eluvalikutele. Raamat on jagatud viieks osaks, millest ainult viimane ja lühim räägib spetsiifilistest ühiskondlikest kitsaskohtadest, täpsemalt ülikooli põhifunktsioonide kahjustumisest üha kiirenevas kaasajas, teised neli osa on ikka kuidagi seotud üksikinimese kannatusega suurtes üleisikulistes ajalooprotsessides. Siberi-lood, paguluse ja küüditamise traumad ning neile näkku vaatamine, nendega toime tulemine jne. See kõlab võib-olla küüniliselt ja jõhkraltki, aga see, et ta enese elulugu sisaldab neid asju, tuleb kogumikule tunnetuslikus mõttes kasuks. Ometi tasub meenutada Mary Ellmani teravmeelset vastust süüdistusele, et naised võtavad kõike isiklikult: „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!”(4)

Inimene, kelle elukogemus kattub arvestataval määral uurimisobjekti omaga, satub ju paratamatult vastakuti tunnetusliku probleemiga: mil määral on mingi kogemus ja sisekaemuslikult kaardistatud fenomen universaalne ja vähemalt tüübi tasandil üldinimlik ning mil määral ainukordne ja puhtisiklik?(5)

Siit johtub Tiina Kirsi puhul mitu traagilist tõsiasja. Näiteks neid inimesi, kes vajavad sedalaadi pagulusest ja küüditamisest üle saamise teraapiat, jääb üha vähemaks. Traagilisus ei seisne muidugi mitte selles, et uusi küüditamiskogemusi ei tule peale, vaid selles, et need tekstid muutuvad ravimist hauakirjadeks. Teatud leinapaatos on Kirsi tekstides üsna valdav (ses mõttes on kogumiku pühendus iseäranis tabav ja kõnekas). Ma ei taha sellega öelda, nagu oleks siin mingit sentimentaalsust ja pisaraid (sest neid pole), vaid osutada sellele, et Tiina Kirsi kirjutatu kohta kehtib sama, mida ta ütleb Maire Jaanuse kohta – need on „Harold Bloomi mõttes „jõulised lugemised”: neile on raske, kui mitte võimatu vastanduda, neis on sisendav veenvus, ilma et nad välistaksid teisi (näiteks uushistoorilisi) võimalikke samade tekstide lugemisi” (lk 192).

Kui võtta Kirsi tekstide suhtes tubli filosoofiatudengi hoiak ehk selline lugemisviis, millega loetakse teaduslikke tekste, teisisõnu hoiak, mis on maksimaalselt kriitiline ja ebausaldav, siis ei ole oht paljastada enese või Tiina Kirsi loogiline küündimatus või arutlusvead, vaid olla taktitundetu ja ebaviisakas. Nii nagu paadunud insener oleks matustel ebaviisakas („Surnd mis surnd, siin pole midagi teha. Auk kinni ja eluga edasi!”). Seega leinapaatos on siin kohmakas koondtähis hoiakukompleksile, milles põimuvad trauma, pöördumatus, psühholoogiline reaktsioon ja kaduvikku pööratud pilk, miski, millega vaidlemine oleks mingit sügavamat laadi kategooriaviga.

 

Madam Verhovenskaja traagika

Oma romaani „Kurjad vaimud” tegelasse Stepan Trofimovitš Verhovenskisse on Dostojevski koondanud jooni Aleksander Herzenilt ja Timofei Granovskilt, ta on idealistlik liberaal, kes oma õnnetuseks inspireerib nihilistlikke revolutsionääre. Tiina Kirsi ja Verhovenski võrdlus on ebamugav eelkõige seetõttu, et Dostojevski kujutab Verhovenskit üsna õela satiirilisusega, aga see paradoks, kuidas mingid parimas mõttes õilsad ideed muutuvad väikese lihtsustuse ja „pööbeldumise” tingimustes lausa enese vastandiks ja hakkavad algsetele sihtidele vastu töötama, tundub olevat adekvaatne ja tabav. Eriti mis puudutab Tiina Kirsi üht peateemat, nimelt feminismi: see on teinud praeguseks läbi üsna sarnase teisenemise, mille tegid Stepan Trofimovitši õilsad ideaalid Dostojevski kirjeldatud ajal. Aga see iseloomustab näiteks ka inglise keele rolli ülikoolis. Hea inglise keele oskus on rahvusvahelistumiseks hädavajalik, aga selle pöördumine maises ebatäiuslikkuses enese vastandiks tuleb Kirsi kogumiku lõputekstides hästi välja: „Kuigi ideaalis tähendab ingliskeelne õppekava, et kõrvuti ja õlakuti istuvad seminaris eesti ja välisüliõpilased, kes koos sünergiliselt üksteist täiendavad, on samahästi võimalik, et nad saavad veelgi poolikuma hariduse” (lk 559). Kaks aastat hiljem kirjutatud artikli pealkiri kõneleb juba enda eest: „Estlish ja no-language” (lk 561).

Heaks näiteks on ka artikkel „Vaiksest kõrgharidusrevolutsioonist”, kus (õigustatult!) kurdetakse õppesüsteemi liigse formaliseerumise üle, väliste mõõdikute ja muu taolise domineerimise üle. „Õppejõu, kahe õppekava juhi ja professorina tean, et õppekava täitmine ei ole haridus. See on vaid hariduse väline ja ametlik vorm, millele on hakanud viimase viie aasta jooksul kuluma üha rohkem õppejõu jõudu. [---] Õppekava täitmine (ehk „mõistlik edasijõudmine kraadi poole”) tähendab paratamatut akadeemilist raamatupidamist ja mõõtmist (üliõpilaste atesteerimist). Tegelikult ja elulähedasemalt tähendab see halastust, isiklikke kokkuleppeid, pikenduste andmist ning suvepuhku­se ajal magistrantide ja doktorantide kirjatööde lugemist.” (lk 557–558)

Halastus on üks voorus seaduse ja normi eiramiseks. Isiklik kontakt tähendab formaliseerimata kontakti, sellist bürokraatiast puutumata ruumi tudengi ja õppejõu vahel, millesse mahub sooline diskrimineerimine. Nagu ka valik, kelle töid vabast ajast, suvepuhkusel lugeda. Verhovenskilik traagika seisnebki kujundlikult selles, et „Sõela” viies, ülikoolis toimuvaid murekohti kajastav osa kirjeldab vähemasti osaliselt seda lämbumistunnet, mille on tekitanud neljandas, naisküsimusi käsitlevas osas esitatud soovide ja kõlbeliste ideaalide realiseerimispüüd. Igasugusest inimlikkusest tulenevaid diskrimineerimisi saab bürokraatlike mehhanismidega kaotada, aga selle hinnaks on ka muude inimlikkuse võimaluste – näiteks halastuse ja isiklike kokkulepete – kadu. Ma saan aru, miks Marju Lepajõe – üks võimsamalt inspireerivamaid isiksusi praeguses humanitaarias – pidi oma õpetamisõiguse säilitamiseks kaitsma doktoritöö, aga midagi üheselt juubeldamisväärset selles, et ta selleks sunnitud oli, ma ei näe.

 

Lõpetav joonealune

Kõik eelöeldu oli kirjutatud eeldusel, et Keele ja Kirjanduse lugejale ei pea Tiina Kirssi eraldi tutvustama. Need olid mõned tähelepanekud, mis olid tehtud ühelt küllaltki kaugel asuvalt mättalt. Ja ehk neidki tasub vahel tähele panna. Mulle tundub, et minu suhe Tiina Kirsi feminismi aluseeldustesse on umbes sarnane, nagu võiks olla Marek Tammel Lauri Vahtre positsioonidesse, või teisisõnu: Simone de Beauvoiri ja Hannah Arendti kõrvutuses olen selgelt viimase poolel, või kolmandat moodi: Sherry Ortner kehastab minu jaoks üpris kontsentreeritult seda, mis on feminismis valesti („Pean naiste universaalset sekundaarset staatust eelduseks ja jätkan juba sealt”(6)). Ent Tiina Kirss on üks neist, kes on mind pannud soo­kvootidesse pisut tõsisemalt suhtuma. Ja seda mitte oma sõnade, vaid isiksusega. Või täpsemalt: oma õpilastega. See, et kõige suurema pedagoogilise mõjuga on karismaatiline isiksus, mitte aga n+1 kraadiga ja meetripikkuse CV-ga igavene täiendkoolituja, on minu jaoks päevselge.(7) Aga tundub, et see innustav eeskuju ja isiksus kipub paremini toimima, kui õpilane on samast soost (umbes nii nagu „tüdrukute kümnest populaarsemast juutuuberist kaheksa on naissoost, poiste kümne eelistatuma sekka ei mahu naisi aga üldse”(8)). Vaja on mõistagi nii nais- kui ka meesisiksusi, samas kvoot saab määrata pelgalt sugu, sest sugu on formaliseeritav, aga isiksus pole. „Sõela” neljanda osa „Kui küsimusi esitavad naised” aluseetost lahutab vimmakoolkonnast(9) vist just selline varjundierinevus ja põlvnevussuhe, mille geniaalne psühholoog Dostojevski püüdis Verhovenski kujusse ja mõjusse.

Aga pole ka võimatu, et totaalse sooneutraalsuse igatsust mäletatakse ehk juba sajandi pärast pelgalt kui üht XX sajandi utoopilist püüdlust, mitte nii väga kauges suguluses rassipuhtus­hõllanduste ja tuhandeaastase kommunistliku rahuriigiga. Ja mulle ei meeldi see, mida ma usun.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#278 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-04-02 11:19:18" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#386 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(112) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#387 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-03-31 20:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#279 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1147) ["menu_id"]=> int(111) ["author"]=> string(21) "Leena Kurvet-Käosaar" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(23) "L._KURVET-KÄOSAAR_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(76) "Tegelikult palju cool’im ehk võimendamise ja tasalülitamise dünaamikast" ["title_en"]=> string(78) "A palimpsest by a cool prize-winner: the dynamics of highlighting and leveling" ["subtitle_ee"]=> string(59) "Maarja Kangro. Minu auhinnad. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2018" ["subtitle_en"]=> string(59) "Maarja Kangro. Minu auhinnad. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2018" ["contents_ee"]=> string(18515) "

(Kirjandus)teadlase elukorraldust väljendavad hästi erinevad aruande- ja taotlusvormid, mille hulk sõltub sellest, mitmes kohas ametis ollakse ja kui paljudes projektides osaletakse. Perioodidel, mil niisugused vormid nõuavad suure osa mu ajast ja mõtteenergiast, taban end sageli unistamas elust, mis kätkeks endas midagi enamat kui järje­kordse veebipõhise vormi arvukate sakkide all paiknevate lugematute kastide täitmine teaduskantseliidiga kindla täheruumi piires. Elust, kus võib lihtsalt lugeda, mõelda, kirjutada ja ehk ka reisida. Elust, mida minu arvates elavad kirjanikud.

Maarja Kangro „Minu auhinnad” ühelt poolt kinnitab mu arusaama, et kirjaniku (igapäeva)elu on kirjandusteadlase omast üsna erinev, vähemalt väliste tunnuste põhjal: kirjanikuks olemise sisemisi maastikke Kangro ju tegelikult lugejaga ei jaga. Teisalt tõstab teos fookusesse selle, et ka kirjanikel on oma „plaanimajandus”, mis nende elu rütmistab. Nagu teose pealkirigi viitab, põhineb „Minu auhindades” vahendatud elurütm suuremas osas kirjandus­auhindade nominendi- ja laureaadistaatuse ja žüriides osalemise episoodidel. Möödaminnes puudutab Kangro veel mõnd tänapäeva kirjaniku­elu juurde kuuluvat enam-vähem kohustuslikku tahku, näiteks osalemist kirjandus­festivalidel ja viibimist erinevates loomemajades, millest viimased auhindadest vahel efektiivsemalgi viisil osutavad, et ollakse muutunud „usaldusväärseks tegijaks” (lk 142). Muutuda võib küll ka hõljumiks, „kes loob komisjonidele ja žüriidele, liigub mööda festivale ja loome­maju” (lk 144). Piir usaldusväärsuse ja hõljumlikkuse vahel on hägune ning sõltub tegija ja tema hindaja(te) arusaamadest ja kriteeriumidest. Sellegipoolest peab Kangro auhinnandust kirjanike kui loovisik(s)u(s)te eksistentsi vajalikuks osaks. Ideaalse stsenaariumi kohaselt toetab see nende enesepilti loojana ja on oluliseks sotsiaalse sidususe kinnituseks, kannustamata siiski kedagi looma vaid auhindade nimel ega saadud auhindadega (liialt) kiitlema. „Minu auhindades” ornamentaalse fakti­rohkusega väljajoonistatud ülevaade kinnitab ka, et Eesti ühiskonna võrdlemisi rikkalik tunnustus­struktuur 76 erineva kirjandusauhinnaga (lk 192–195) pakub selles osas head tuge. Kinnitus sellest, „et sa oled vajalik ja sind tunnustatakse”,(1) tuleb küll vaid juhul, kui auhinnatuks osututakse piisaval määral. „[T]unnustus vajab pidevat uuendamist: ammune võit ei pruugi enam literaadi meelerahu toita”, arutleb Kangro, leides, et tundlikuma natuuriga kirjanikud võivad juba kolme-nelja aastase auhinnapausi juures „tajuda end pildilt välja nihkununa” (lk 205).

On omaette küsimus, mis on auhindade loomise ja väljaandmise tugevaim motivatsioon ning milline on auhinna­dünaamikas suhe loovisiku toetamise ning kirjanduse või üldse igasuguse loova tegevuse ühiskondlik-kultuurilisele väljale paigutamise vahel. Kangro pakub välja, et eriti juhul kui tegu on ambitsioonikate auhindadega, sünnivad need sageli „teatavast kogukondlikust kadedusest” (lk 239) ehk ulatuslikud, ideaalis kogu maailma kirjanikke hõlmavad kopsaka preemiarahaga auhinnad on sündinud soovist üle trumbata teised samalaadsed preemiad, eelkõige Nobeli kirjandusauhind. Prestiižsust võivad lisada ka hoolikalt valitud kitsad väljaandmiskriteeriumid, sümboolse suurusega või üldse puuduv auhinnafond ja muidugi auhinna määramine sobivalt prestiižsele autorite ringile. Auhinnad jällegi annavad sümboolset kapitali kirjanikele ja pole sugugi kindel, kas täielikult väljaspool auhinna­ökonoomikat üldse ongi tänapäeval võimalik seda koguda.

Kas ja kuivõrd võiks auhinnad usaldusväärselt kinnitada auhinnatud loomingu kõrget kunstilist väärtust laiemas ajalises plaanis, mõjutades niisugusena ka näiteks kirjanduskaanoni kujunemist? „Minu auhindu” lugedes jääb mulje, et sedasorti küsimused ei haaku tänapäeva auhinnadünaamika või üldse kirjanduse institutsionaalsete toimemehhanismidega. Eks kirjanduse väärtustamise parameetreid ole juba pea pool sajandit nii intensiivselt kahtluse alla seatud, et vähegi tänapäevasena mõjuda sooviv kirjandusinimene söandab neile läheneda vaid tugeva irooniaga või siis kasutades neid lammutustegevuse näitliku platvormina. „Minu auhindades” vaheldubki rahulolevalt demonstratiivne eneseiroonia kohati liialdatud detailsuses samuti iroonilisena mõjuva tunnustusküsimuse „lahti­monteerimisega” (lk 14), tühistamata siiski (kirjandus)auhindade tähtsust üldiselt ega saadud auhindade tähtsust isiklikult. „Et kunstist saaks kõnelda, peab keegi selle kunstina ära tundma”, toonitab Kangro raamatu alguses (lk 12), väites, et (auhinna)­karikas või aukiri on, paljuski tänu oma füüsilisele hoomatavusele, suurepärane ­kinnitus kunsti väärtustavast äratundmis­hetkest. Muud sorti (esemelised) kinnitused millegi äratundmisest kunstina ei näi niisugust mõju omavat, järelikult on oluline just institutsionaalne äratundmine. Niisugune seisukoht on küll osa „Minu auhindade” retoorilisest koest, milles tõusevad esile kolm üksteist stiililt võimendavat ja tõeväärtuselt tasalülitavat telge. Esimene neist põhineb kultuurieruditsiooni ja nüansseeritud analüüsivõime demonstreerimisel. Sel­le tõsiseltvõetavuses ei oleks justkui põhjust kahelda, kui seda ei esitataks läbisegi loosunglike, vahel ka kirjaniku­žargoonile (või idiolektide kimbule) üles ehitatud väidetega, nt: „Tõsine looja [---] ei jälgi skoori. Oh ei, ta sülitab konjunktuurile, kui öelda viisakalt!” (lk 12) Sellele lisanduvad kangrolikud, vahetult kõnekeelsed, sageli sisemonoloogina esitatud kommentaarid: „Mitte mingil juhul ei tohiks paista, nagu ma oleksin kirjanduspreemiast liialt erutunud, üles sulanud, ära keeranud. Uu, mmm, ooh, uuh, auhind, jaa, jaa! No ei.” (lk 74)

Ise mitmeid auhindu saanuna ei sobiks või ei oleks Kangrol oma kirjandusliku reputatsiooni seisukohast ehk ka arukas anda põhjapanevat hinnangut sellele, millisel määral peaks auhinnad mõjutama kirjaniku staatust kirjanduselus ja kirjandusloos. Küsimused, mida on igati sünnis käsitleda ja milles minu jaoks peitub ka teose enesest teadliku palimpsestlikkusega esitatud võlu, koonduvad selle ümber, kuidas see, et auhinnaökonoomika paigutab kirjaniku alatisele auhinnaootuse horisondile või laureaadipüünele, suuremal või vähemal määral mõjutab ja vormib tema enese­pilti loovisikuna. Siinkohal on ühevõrra oluline nii teoses vahendatud informatsioon kirjandusauhindadest üldises ja isiklikus plaanis kui ka see, mis settib niisugusest enese (ja kogukonna) esitamise laadist. Teose esimene osa pakub end lugejale päevikuna, mille dateeringud lähtuvad autorile omistatud või tema osalusega žüriide poolt välja antud auhindadest ning mille detailsed sissekanded vahendavad veenva täpsusega autori marsruute, tegemisi, mõtteid ja nende emotsionaalset fooni. Lugedes mängisin mõnevõrra küll ka mõttega, et teose esimene osa võib olla nn liba­päevik, ent päeviku tõesust toetavad auhinnad, mis autor tõepoolest on saanud, ja žüriid, mille koosseisu ta tõepoolest on kuulunud.

Libapäeviku kahtlus tekkis raamatut tagantpoolt ehk osast „Meie auhinnad” lugema asudes. Kirjandus­auhindade kandidatuuride ning liiklusõnnetuses hukkunute ja tahtlike tapmiste detailirohkelt lahtikirjutatud statistilisi võrdlusi ei saa iseenesest pidada libastatistikaks. Arvud on ju õiged. Võõristusefekti loob aga erinevate võrdluskategooriate rakendamine, mis samal ajal näitab, et vähemalt humanitaari silmale üsna fantaasiavaesena tunduvaid statistilisi meetodeid on võimalik kasutada küllaltki loominguliselt. Faktiliselt ei saa vastu vaielda ka autori järeldusele, et võttes kotist, „kus on aastasündmusega märgistatud Eesti elanikud”, ühe neist elanikest välja, on tõenäolisem, „et loosiga tõmmatud inimene osutub mõne kirjanduspreemia kandidaadiks, kui et teda ootab liikluses ees kuri saatus” (lk 200). Niisugune positiivne ja optimistlik järeldus haakub kenasti eelmise aasta EV100 õnnitluste ja kingituste meeleoluga – ehk vaid õige pisukese iroonilise noodiga. Kangro pakub niisugusi võrdlusi välja kujutlusliku mänguna. Kas pole aga raamatu teist osa võimalik lugeda kirjandusliku statistikamänguna? Ehk on siin tajutavad uue kirjandusstiili alged, mille võimalusi teoses vaid pinnapealselt kombatakse? Samuti mängib see osa tõega, luues niiviisi soodsa pinnase ka teose esimese osa tõemänguliseks tõlgendamiseks.

Teose tõe või tõsielulisusega seotud aspektidele juhib autor tähelepanu ka raamatu eessõnas, rõhutades, et „[i]­ni­mesed, kellest siin juttu tuleb, on kõik tegelikud isikud”, ning lisades: „Nagu teame, saab samadest faktidest luua üpris erinevaid tõsielulugusid ning kujundada erinevaid mina- ja kõrvaltegelasi” (lk 16). Niisugune vaatepunkt klapib hästi üldlevinud arusaamadega autobiograafilisest tõest, mille kohaselt on autobiograafia keskmes autori sisemine tõde, mille täpne avaldumisvorm oleneb sellest, missugused kriteeriumid autobiograafiline teos ise tõe esitamisele seab.(2) Kriteeriumide osas tehakse lugejale teatavaks ka autori taotlus „materjaliga piisavalt delikaatselt” ümber käia (lk 16) ning rõhutatakse mitmekordselt, et teose aluseks on austria kirjaniku Thomas Bernhardi 2009. aastal postuumselt ilmunud teos „Minu auhinnad” („Meine Preise”). Nimetatud teosest pärineb esimese osa süžeeline struktuur ja ehk ka (enese)irooniline toon, mis on küll omane Kangro loomingule laiemalt. Kas viide eeskujuks olnud mudeli üsna täpsele järgimisele pigem kinnitab teose tõeväärtust või vastupidi, annab mõista mängulisest, sh ka žanrimängulisest lähenemisest omaelulookirjutuslikule ainesele, kus on vastamisi kitsamalt isiklikku ja autobiograafilist vaatenurka vahendav päevikuline osa ning laiemat, objektiivset ja ehk isegi teaduslikku perspektiivi väljendav esseeline osa?(3)

Tõe tajumise seisukohast on oluline ka see, et teose keskmes on piiratud arvust inimestest koosnev üksteisega ühel või teisel viisil seotud kirjandusringkond, kus vastamisi on oldud tunnistajaks pea igale ringkonda kuuluva inimese sammule, mõtteavaldusele või ettevõtmisele, intiimsemat sorti seosed kaasa arvatud. Nii ei tee Kangro saladust järgmisest asjaolust: „Olen olnud žüriides, mis on andnud auhinna inimesele, kellega mul on olnud – kuidas seda ilusti öelda – intiimseid ljesoone, ja saanud preemia žüriidelt, mille liikmega mul on kunagi sellised ilusad suhted olnud” (lk 134). See omakorda loob tekstile, mis sellele ringkonnale keskendub, teistsugused, eelkõige kogukondlikud, tõe-eeldused. Sellest, et niisugused kogukondlikud arusaamad eksisteerivad, annab tunnistust näiteks Hasso Krulli repliik teose tagakaanel, et „raamat on konteksti tundjale väga erutav lugemine”, või Kaupo Meieli hinnang, et tegu on tsunftisisese kirjandusega.(4)

Niisugune kontekstuaalse tõe võimalikkus aga tõstatab omakorda küsimuse, kas teos ongi üldse laiemale lugejaskonnale mõeldud ning kas teose lugemise ja mõistmise viisid võiksid kontekstisisese ja kontekstivälise lugeja jaoks oluliselt erineda. Kontekstivälise lugejana olen tundnud end mõnevõrra kammitsetuna eeldusest, et n-ö võõrast aknast sisse piilumine peab ilmtingimata olema ihaldusväärne. Päevikužanri juures pole niisugune tunne iseenesest üllatuslik ja vastab teatud laadi isikliku päeviku (nn journal intime) puhul pigem lugeja ootustele. Kui journal intime’i tüüpi päevikut lugedes võib kohmetustunne või ka hasart tekkida kokkupuutest autori (sise)maailma sügavalt isiklike, vahel ka delikaatsete teemadega, siis „Minu auhinnad” ei ava aknaid mitte niivõrd autori isiklikku sisemaailma, kuivõrd tänapäeva Eesti ja natuke ka Euroopa ja muugi maailma kirjanikkonna eluolu sopikestesse. Nagu Kaupo Meiel teose teatavat eksklusiivsuse­hõngu (või -taotlust) tabades märgib, räägib teos „üsna kitsast ringkonnast niigi kitsa ringkonna sees”.(5) Natuke on see ju köitev ka, eriti teose neis osades, mis paigutavad mõne auhinna laiemale kultuuritaustale. Niisugune on Kangro lähenemine näiteks Itaalia XX sajandi tõlkevõistluse auhinnale, millele keskenduv peatükk on põnev kirjanduslik retk Eestis üsna tundmatusse tänapäeva itaalia luule maailma. Paljudel muudel juhtudel ei ole ma kindel, et ülevaated sellest, kes mis seltskonnas millises kampsunis millist sorti veini jõi ja mida sinna juurde lausus või lausumata jättis, annavad midagi juurde kirjandusauhindade või kirjanike eluolu mõistmisele. Muidugi on võimalik, et tegu on lugejaootuste sihiliku petmisega laadis, et „kui lootsite teada saada midagi loomise kõrgest kunstist, siis seda te siit küll ei leia” või et „kui te arvate, et kirjanike, toimetajate ja tõlkijate elu kulgeb tavasurelikule kättesaamatutes loovates kõrgustes, siis pean teile paraku pettumuse valmistama”. Ühesõnaga, midagi david-lodge’ilikku, aga fookusega kirjanikel ja žüriiliikmetel, mitte kirjandusteadlastel ega -teoreetikutel. Siiski, mingit aimu „Minu auhindu” lugedes ju ikkagi saab sellest, kuidas autor end ja ümbritsevaid inimesi mõtestab. Kui lugeda esimest osa just päevikuna ja võtta eelduseks, et ka välisele lugejaskonnale suunatud päevikusissekannete esmaseks lugejaks ja tõlgendajaks on autor ise, siis on niisugused mõtestamisprotsessid suunatud ka autorile enesele. Läbivalt enese- ja kogukonnairooniline toon ja situatsiooni­koomilised vahe­palad loovad küll distantsi, aga vahenduse mõtestavat mõju päriselt nullida ei suuda. Suure osa niisugusest enese­vahendusest moodustavad erinevad mööndused, selgitused ja vabandused, mille taga näib olevat soov ja vajadus üldaktsepteeritava kirjaniku või loomeinimese imidžiga klappida.

Standardi ja imidži küsimusi käsitleb Kangro nauditava põhjalikkusega, mainides näiteks julguse puudumist olla „tüüp ilma kohvirahata” (lk 27), sõprade ja tuttavate (liigset) sõidutamist autoga (lk 30), luule halba deklameerimist (lk 37), vajadust ette kujutada, et ta on „intelligentne, nonšalantne, kirjanduslikult taibukas inimene” (lk 44), tähenärijalikkust (lk 41), seda, kuidas teleesinemisest jääb „õõvas mekk suhu” (lk 49), (sobimatut) ebalapselikkust lapse­põlves (lk 49), riietusstiili plusse ja miinuseid (lk 59, 74), tunnet, et on „suhteliselt kaine, tavaline kodanlane” (lk 60), ja „mingi[t] imelik[ku] autsaiderluse taju” (lk 68). Seda osa võiks nimetada ka kunstniku portreeks algaja auhinna­saajana. Kangro võtab selle ise kokku järgmiselt: „See, mis mina siin praegu teen, on pask selle kõrval, mida inimene kui selline, väärt inimene, ideaalinimene korda peaks saatma. [---] [S]ee, mis ma praegu tegin, on pask selle kõrval, mida ma tegelikult suudaksin!” (lk 25–26) Muuseas, kirjaniku, loovisiku või üldse igasuguse haritud, intelligentse ja oma alal väljapaistva inimese ideaalne eksistents ja enesekuvand on põhjalikult vahendatud osas „Hiilgus ja solidaarsus” (lk 310–328).

Mida enam auhindu Maarja Kangrole osaks saab ja mida enam ta žüriides osaleb, seda karikatuursemaks muutub teda ümbritsev (auhinna)keskkond („mis seal nii väga, see oli aktuste postmodernne vorm” (lk 160)), mööndused ja vabandused jäävad aga üha harvemaks („Mis kuradi Kivisildnik [---]. Mida võrdlust. Ma olin, nagu ma olin.” (lk 109)). Kuidas seda nüüd võtta, kas puhta tõe pähe või eeldusega, et Kangro (tekst) on „tegelikult palju cool’im” (lk 49)?

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#280 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-03-19 11:37:24" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#388 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(111) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#389 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-02-28 18:44:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#281 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1166) ["menu_id"]=> int(113) ["author"]=> string(17) "Roosmarii Kurvits" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(14) "R.KURVITS_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(20) "Täitumata unistused" ["title_en"]=> string(63) "A historiographic outline of the history of Estonian journalism" ["subtitle_ee"]=> string(54) "Eesti ajakirjanduse ajaloo kirjutamise ajaloo konspekt" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(46125) "

Ajakirjandusel ja ajakirjanikel on olnud oluline roll eesti rahvuslikus ärkamises XIX sajandi keskel, samuti nii Eesti riigi loomises 1918. aastal kui ka taastamises 1991. aastal. Johann Voldemar Jannsen ja tema nädalalehed Perno Postimees ja Eesti Postimees olid need, mis õpetasid ja harisid maarahvast, lõid eesti avalikkuse, süstisid eneseuhkust ja andsid enesekindlust. Ka Eesti Vabariigi kaudne algus on ajalehtedes, keskses rollis XX sajandi alguse suurleht, Jaan Tõnissoni Postimees. Ajalehtede kaudu tehti poliitikat ja nende ümber loodi erakonnad, ajakirjanikest said poliitikud, kes Eesti Vabariiki juhtima asusid. Ja uus rahvuslik ärkamine 1980. aastate lõpul algas taas aja­kirjandusest: raadio- ja telesaadetes hakati kõnelema fosforiidi kaevandamise ohtudest ja eestlaste tagaplaanile surumisest Eestis. Aga ei saa unustada ka teistpidiseid murranguid, aastaid 1940, 1941 ja 1944, kui ajakirjanduse ülevõtmine ja okupatsioonivõimudele allutamine läks üsnagi libedalt.

Murrangute vahele jäävad XX sajandil väga erinevad perioodid: 1920. aastate ajakirjandusvabaduse aeg, Pätsi riigipöördega alanud ajajärk, mis ajakirjanduses oli tõepoolest vaikiv ajastu, ja nõukogude aeg. Need olid ajad, mil ajakirjanduse osa oli Eestis üsna vastuoluline.

Poliitilise ja ideoloogilise rolli teisenemise kõrval on ajakirjandus ka ise pidevalt muutunud. XIX sajandi talurahvalehest sai XX sajandi teisel kümnendil sisult ja vormilt moodne uudisleht ja samal ajal parteipoliitiline ajaleht, mis nõukogude ajal muutus läbinisti propagandaleheks, põhiülesandega kasvatada tõelist nõukogude inimest. Perestroika käigus hakkas ajaleht muutuma, kuni sellest sai taas kaasaegne läänelik uudisteleht ja avalikkuse foorum. Lisame siia raadio ja televisiooni mõjud ja arengud. Kokku on see keeruline ja mitmetahuline maailm, mille muutused on tugevalt seotud Eesti, eestluse ja eesti kultuuri ajalooga.

Eelnevast peaks olema selge, miks ajakirjandus vajab oma ajalugu, nii nagu kirjanduski, millega sel on kogu aeg olnud tihedad suhted. XX ja XXI sajandi jooksul on kirjutatud vähemalt viis pikemat eesti kirjanduse ajalugu, lisaks hulk lühi- ja koolikirjanduslugusid. Samal ajal on ajakirjanduse ajalooga läinud teisiti. Selle uurimise seisu on viimase poolsajandi jooksul revideeritud viis korda (Peegel 1967; Kahu 1981; Weinrauch 1983; Jansen, Lauk 1992; Lauk 2002). Esimene revideerija oli Juhan Peegel eesti ajakirjanduse 200 aasta juubeli ajal. Vaikimisi kuulusid toonasesse ülevaatesse ainult nõukogude ajal tehtud tööd ja ilmunud käsitlused. Viimane ülevaade pärineb Epp Laugult Õpetatud Eesti Seltsi taastamise kümnenda aastapäeva konverentsil 1998. aasta lõpus.

Eesti ajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannseni 200. ja eesti aja­kirjanduse akadeemilise uurimise isa Juhan Peegli 100. sünniaastapäeva eel on põhjust taas tagasi vaadata ajakirjanduse ajaloo uurimise alal tehtule. Seekord pisut laiemalt, pidades silmas 50 aasta vanust ideed kirjutada eesti ajakirjanduse ajaloo tervikkäsitlus, mis võtaks kokku ja süstematiseeriks kogu eesti ajakirjanduse selle mitmekülgsuses. Selleks võtan siinses üle­vaates trüki­ajakirjanduse kõrval arvele ka tele- ja raadioajaloo, samuti väliseesti ­aja­kirjanduse käsitlused, ning puudutan n-ö apokriivat, mis annab olulist lisa ajakirjanduse ajaloo mõistmiseks: bibliograafiad, populaarteaduslikud üle­vaated, juubeliteosed, memuaarid, biograafiad, väljaannete juubelinumbrid jms.

 

XX sajandi algusest esimese Nõukogude okupatsioonini

Ajakirjanduse uurimisloo esimene periood kestis XX sajandi algusest esimese Nõukogude okupatsioonini. Esimene ülevaade eesti ajakirjanduse ajaloost ilmus 1901. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi kuuendas albumis, autoriks tollal 23-aastane Jurjevi ülikooli usuteaduse tudeng Peeter Põld. Ta andis 39 leheküljel kompaktse ülevaate eesti keeles ilmunud ajalehtedest-ajakirjadest, alustades Lühhikesest öppetusest (1766) ja jõudes välja Paide kolmkeelse nädalaleheni Вейсенштейнський указатель = Weissensteiner Anzeiger = Paide Teataja (alustas ilmumist 1900). Põllu käsitlusviis oli kronoloogiline ning tema peatähelepanu all olid väljaannete ilmumiskäigud, lehtede omavahelised suhted ja ideoloogiline võitlus. Etteruttavalt võib öelda, et selline lähenemine jäi ajakirjanduse ajaloo uurimisel domineerivaks nõukogude aja lõpuni.

Teine oluline teos oli Postimehe juubelialbum „Postimees 1857–1907. 50-aastase kestuse mälestuseks” (1909), mille ühes pooles andis Postimehe ajakirjanik Anton Jürgenstein ülevaate lehe ajaloost ja teises pooles ilmusid Postimehe ärijuhi Jaan Kitsbergi korraldamisel kogutud lehe kaasautorite elulood nii, nagu saatjad need ise kirja olid pannud. Pea 30 aastat hiljem järgnes sellele Heinrich Helmi populaarteaduslik ülevaade „Lühike eesti aja­kirjanduse ajalugu” (1936), mille toimetaja ja järelsõna autor oli Oskar Urgart. Hoolimata lubavast pealkirjast keskendub raamat XIX sajandile ja üksnes markeerib vabariigiaegset ajakirjandust. Kokkusurutud faktitihe ajakirjanduse arengu ülevaade ilmus ka „Eesti entsüklopeedia” I köites (1932). Siia ritta tuleb lisada Richard Antiku koostatud „Eesti ajakirjandus 1766–1930. Bibliograafia ühes toimetajate ja väljaandjate loeteluga” (1932), mis koondas ja loetles süstemaatiliselt kõik senised eestikeelsed ajakirjandusväljaanded. Sellest raamatust sai 70 aastaks hädavajalik abivahend igale ajakirjandusloolasele.

Üldpiltide kõrval leiab mitmeid eraldi käsitlusi ajakirjanikest ja ka välja­annetest. Kõige rohkem kirjutati Johann Voldemar Jannsenist ja Juhan ­Liivist, ka Carl Robert Jakobsonist ja Ado Grenzsteinist. Aastal 1926 ilmus mõjukaim töö, Friedebert Tuglase uurimus „Ado Grenzsteini lahkumine. Peatükke meie ajakirjanduse ja tsensuuri ajaloost”, mis analüüsis 1890. aastate eesti aja­kirjanduse liidrite Ado Grenzsteini ja Jaan Tõnissoni ning tsensor Jaan Jõgeveri konflikte. See oli ennekõike ideoloogiline analüüs, mille ­kurvaks ­saavutuseks on Grenzsteini maine allakiskumine, mis ei lasknud aasta­kümneid näha tema olulist rolli eesti ajakirjanduse uuendajana.

Oma ajas väga innovaatilise metoodikaga oli Eesti Ajakirjanike Liidu tellitud ja ajakirjanik Karl Kesa koostatud põhjalik sotsioloogiline uurimus „Ajakirjanike töötingimused Eestis ja teistes riikides” (1936). Lisaks ilmus arvukalt artikleid, peamiselt ajakirjanike liidu aastaalbumis „Õitsituled” ning ajakirjades (eelkõige Eesti Kirjanduses, aga ka Ajaloolises Ajakirjas ja Loomingus). Kõige järjekindlam ja laiahaardelisem ajakirjanduse ajaloo uurija oli Hindrik Prants, kihelkonnakooliharidusega literaat ja ajakirjanik, kes avaldas ülevaate­artikleid XIX sajandi ajakirjandusväljaannetest. Olulisi üksik­artikleid ajakirjandusest kirjutasid Jaan Jõgever, Karl August Hindrey, Ilse Org ja Jaan Roos. Mitmed tollased uurimused puudutasid ajakirjandust ainult serva­pidi, sest suur osa varaseid olulisi eesti poliitikuid ja kirjanikke (nt Juhan Liiv, Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson) oli ka ajakirjanduses tegutsenud, teiseks käsitlesid uurijad ajakirjandust trükindus- ja raamatuajaloo kontekstis. Põhilised autorid olid ajaloolane Hans Kruus, kirjanik ja kirjandus­uurija ­Friedebert Tuglas, kirjanduskriitik Oskar Urgart, raamatuloolased Friedrich Puksov (Puksoo) ja Richard Antik.

Uurimuste kõrval annavad ajakirjanduse ajaloo mõistmiseks olulist lisa tollal ilmunud mälestused – peaaegu iga tollane meenutaja oli mingil perioodil ajakirjandusele kaastööd teinud või toimetuses töötanud. Kõige enam infot ajakirjanduse kohta pakuvad Karl August Hindrey „Tõnissoni juures” (1931), Heinrich Rosenthali „Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel” (1912), Anton Jürgensteini „Minu mälestused” II osa (1927), samuti Jaan Tõnissoni juubeliteosed (1928, 1938).

Peale selle koostasid vabariigiaegsed väljaanded arvukalt omaenda sünni- ja arenguloole tagasi vaatavaid mahukaid juubelinumbreid, millest kõige põhjalikumad ilmusid Postimehes (12. XII 1926, 12. XII 1931, 17. VI 1937), Sakalas (23. III 1928, 23. III 1938) ja Päevalehes (16. XII 1930, 16. XII 1935), aga ka nooremates ja väiksemates lehtedes, nagu Vaba Maa (5. XII 1923, 5. XII 1928, 5. XII 1932), Kaja (7. IV 1928), Võru Teataja (24. XII 1929, 16. XII 1933), Lõuna-Eesti (10. V 1935), Ühistegelised Uudised (10. XII 1937) ja Meie Maa (5. V 1939).

Kokkuvõttes oli see ajakirjanduse ajaloo uurimisel väheste üksikkäsitluste aeg, mida iseloomustavad kolm põhiaspekti: uurimused keskendusid XIX sajandi ajakirjandusele, ajakirjandust käsitleti eelkõige kui maa­ilmavaadete võitlust (kõrvale jäeti žurnalistlik pool, nt žanriline areng, aja­kirjanikkond jne), raamatuloolased vaatlesid ajakirjandust kirjanduse alaliigina.

 

Stalinismist perestroikani

Maailmasõda ja okupatsioonid seiskasid ajakirjanduse ajaloo uurimise aastateks 1940–1955 peaaegu täielikult. Uus algus tuli 1955.–1956. aastal. Nimelt ilmus 1955. aastal Tartu ülikooli eesti keele kateedri õpetajalt, filoloogiakandidaat Juhan Peeglilt Loomingus artikkel Jüri Jürisonist, kes oli avaldanud esimese pikema eestikeelse reisikirja nädalalehes Eesti Postimees (1867–1869). Ajalooteaduste kandidaat, Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud Ksenja Tarmisto avaldas 1956. aastal ajakirjas Eesti Kommunist artikli eesti esimesest bolševistlikust ajalehest Kiir (anti välja Narvas aastatel 1912–1914). Stockholmis aga ilmusid samal aastal kogumiku „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” 3. köites artiklid eesti ajakirjanduse ülevõtmisest ja pööramisest nõukogudemeelseks 1940. aasta suvel. Mainitud tööd näitavad nõukogude aja lõpuni püsima jäänud ajakirjanduse ajaloo käsitlemise kolme erinevat suunda, uurijaskonda ja uurimiskohta.

Esiteks jätkus Nõukogude Eestis ajakirjanduse uurimine ideoloogiate võitluse ja kirjanduskultuuri kontekstis. Uuriti seda, mida Nõukogude oludes uurida sai. Kuna Eesti Vabariigi aeg oli osalt tabu, osalt objektiivselt käsitletamatu, siis keskenduti endiselt XIX sajandile. Aga haare oli võrreldes varasemaga hoopis laiem ja tase kõrgem. Selle aja paljudest uurimustest saab märkida vaid osa.

1960.–1970. aastatel kaitsti ajakirjanduse ajaloo alal esimesed teadus­kraadid. Ajaloolane Ea Jansen kaitses doktorikraadi Jakobsoni Sakalast (1968) ning filoloogiharidusega rahvaluule keele uurija Juhan Peegel eestikeelse ajakirjanduse algusaastatest (1973). Kandidaadikraadid kaitsesid biblio­graafiharidusega ajakirjanik Vello Lään tööga „Ringhääling kodanlikus Eestis (1924–1940)” (1968) ja bibliograaf Meelik Kahu tööga Tartu Eesti Seitungist (1971). Doktoridissertatsioonid ilmusid ka monograafiatena: Juhan Peegel avaldas aastal 1966 käsitluse „Eesti ajakirjanduse algus (1766–1857)”, Ea Jansenilt ilmus „C. R. Jakobsoni „Sakala”” (1971), lisaks avaldas Ivar Trikkel ülevaate „Ringhääling eile ja täna” (1977). Neile lisandus kaks ajakirjanduse ajaloo artiklikogumikku: „Läbi kahe sajandi” (1971) alustas valgustajast August Wilhelm Hupelist ja lõpetas mitme kommunistliku väljaande toimetaja Valter Kaaveriga; „C. R. Jakobsoni „Sakala” ja eesti ajakirjanduse teed” (1979) alustas Jakobsoni ja Jannseni suurest sulesõjast ning lõpetas Soome küsimusega eesti ajakirjanduses enne Esimest maailmasõda.

Kõige enam uuritud ajakirjanik oli konkurentsitult Jakobson koos oma Sakalaga, siis Eduard Vilde ja seejärel kaugel tagapool Jannsen, Jaak Järv, Koidula, Lilli Suburg jt. Ajakirjandust uurisid ajaloolased, kirjandus- ja raamatuteadlased jt: Juhan Peegel, Karl Taev, Ea Jansen, Jaan Depman, Voldemar Miller, Rudolf Põldmäe, Meelik Kahu, Sergei Issakov, Aino Undla-Põldmäe, Kyra Robert, Otu Ibius jt.

Nõukogude aja uurimisvaldkonnad ja -temaatika olid surutud ideoloogilistesse raamidesse (tollane termin on dissertaabel teema – aktsepteeritav teema aspirantuuri astumiseks, uurimiseks, väitekirja kirjutamiseks). Aja­kirjandusest sobis uurimiseks eelkõige XIX sajand. Et mitte langeda vulgaarsotsioloogiasse, oli mõistlik valida uurimiseks näiteks vene orientatsiooniga tegelasi ja vältida neid, kes tegutsesid edasi hilisemas Eesti Vabariigis. See seletab näiteks Jakobsonile ja Sakala-leerile pühendatud ebaproportsionaalset tähelepanu ning Jaan Tõnissoni ja Postimehe ignoreerimist. Ajaliselt uuritigi kõige rohkem 1890. aastate eelset perioodi, hilisemad olulised ajalehed (Posti­mees, Olevik, Valgus) jäid juba kõrvale. Kogu vabariigiaegne ajakirjandus oli aga suletud raamatukogude erifondidesse, seda uuriti väga vähe ja peamiselt tudengitöödes. Artiklites on käsitletud üksikuid ajakirju (Eesti Kirjandus, Looming) ja üksikuid vestekirjanikke. Vello Lääne kandidaadi­väitekiri vabariigiaegsest ringhäälingust oli nendes oludes väike ime.

Toonane uurimisviis oli endiselt kirjeldav-kronoloogiline. Käsitleti peamiselt üksikuid ajakirjandusväljaandeid või nende kitsamaid aspekte (keele­kasutus, kirjanduskriitika, geograafiline horisont, juhtkirjad, vested jms). Endiselt keskenduti väljaannete temaatikale ja nende omavahelisele ideo­loogilisele võitlusele. Olulised on Sergei Issakovi ja Jaan Depmani arhiivi­allikatele tuginevad uuringud tsaristliku tsensuuri toimimispõhimõtetest ja üksikute väljaannete tsenseerimisest. Ajakirjanduse enda spetsiifikat kirjeldati vaid tudengitöödes ja sedagi üksikutel juhtudel, käsitlemist leidsid nt žanride areng, ajakirjanikkond, tehnoloogilised võimalused, visuaalne pool (nii joonistused, fotod kui ka kujundus); üldse ei kirjutatud nt väljaannete majandamisest.

Uurimusi publitseeriti paljudes väljaannetes. Tartu Riiklikus Ülikoolis pandi 1960. aastatel käima kaks sarja: „Fakt, sõna, pilt. Artikleid ja uurimusi ajakirjanduse ajaloo, teooria ja praktika alalt” (I–XIII, 1964–1989, 2001) ning „Eesti ajakirjanduse ajaloost” (I–X, 1966–1996). Esimene oli mõeldud ajakirjandusuurimuste avaldamiseks, teine ajakirjanduse ajaloo õppematerjalide publitseerimiseks üliõpilaste jaoks. Üksikartikleid ajakirjanduse kohta ilmus eelkõige Keeles ja Kirjanduses, Loomingus, kirjandusmuuseumi aastaraamatus „Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed”, uurijate autori­kogumikes (Rudolf Põldmäe, Voldemar Miller, Sergei Issakov jt), lühi­käsitlusi aga eesti raamatuteaduse konverentside teesibrošüürides (1969–1990).

Oluline uus samm oli ajakirjanduse süstemaatiline uurimine tudengitööde abiga. Ülikoolis hakati ajakirjandust õpetama aastal 1954. Kohe suunati üliõpilased uurima XIX sajandi ajalehti-ajakirju, nende temaatikat, keelt, autorkonda, samuti XX sajandi alguse ajakirjanduse satiiri, vesteid, vestekirjanikke ja karikaturiste. Ajakirjandusõpetuse esimestel aastakümnetel kirjutasid tudengid kaks kursusetööd (eesti filoloogia ühe spetsialiseerumisvõimalusena algas ajakirjanduse õppimine kolmandal õppeaastal), hiljem neli (alates 1976. aastast, kui ajakirjandusest sai eraldi eriala), lisaks diplomitöö, mille tegemiseks anti aega terve viimane semester. Nii kirjutasid üliõpilased aastakümnete jooksul kokku sadu kursuse- ja diplomitöid. Hilisematel aastatel tehti juba ülevaateid (lehtede tiraažid aastatel 1920–1940, XIX sajandi ajalehtede välimus, ajakirjade teke, Hiiumaa ajakirjandus, filmiajakirjandus, spordiajakirjandus jne), lisandus sotsioloogilisi ja muid uurimusi. Iga üliõpilane kirjutas oma esimese kursusetöö tingimata ajakirjanduse ajaloost, edasine teema ja metoodika valik oli vabam. Just ajakirjanduse ajalugu, selle uurimine ja tundmine oli see, mis tõstis rahvusliku identiteedi ja rahvuskultuuri tolle aja ajakirjandushariduse aluseks.

Teine nõukogude aja suund oli ideoloogiliselt olulise bolševistliku ajakirjanduse (ehk tollase terminiga töölisajakirjanduse) uurimine, millega tegelesid peamiselt ajaloolased Teaduste Akadeemia ajaloo instituudis ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee partei ajaloo instituudis. See valdkond moodustab kogu eesti ajakirjanduse ajaloost väga marginaalse osa (kui panna piir 1944. aastasse, siis saab kokku ehk sadakond väljaannet, needki põhiosas lühiajalised ja väiksemahulised). Aga uurimistöö oli intensiivne ja põhjalik, alustades XX sajandi alguse lendlehtedest ja lõpetades ajakirjanduse pööramistega aastatel 1940–1944.

Bolševistliku ja kommunistliku ajakirjanduse kohta ilmus neli monograafiat, millest igaüks käsitles lühemat perioodi. Endel Laulu „Eesti töölisaja­kirjanduse ajaloost” (1962) vaatles aastaid 1903–1917, Kalev Tammistu „„Saarlaste Matsist” „Sõnumini”” (1971) aastaid 1920–1924, Jüri Anti „Sõjariist kodanluse vastu” (1975) aastaid 1926–1930 ja Georg Reitsaku „Sõna sai relvaks” (1979) aastaid 1941–1944. Kaitsti väitekirju: Endel Laul bolševistliku ajakirjanduse algusest (1962) ja Ellen Plotnik Hans Pöögelmannist (1986). Lisaks ilmusid ajakirjandusalaste artiklite ja mälestuste kogumikud „Ees­liinil” (1962) ja „Kui kõik alles tärkas” (1973), mis käsitlesid peamiselt aastaid 1940–1944. Ajakirjandusest oli juttu ka monograafiates Jaan Anveltist, Viktor Kingissepast, Johannes Lauristinist, Hans Pöögelmannist, samuti mälestuste kogumikes „Saabus päev” (1960), „Trellide taga” (1962) ja „Eilsest tänasesse” (1965). Üksikväljaandeid tutvustavaid artikleid avaldati pidevalt nende juubelite puhul ja üle­liidulisel ajakirjanduspäeval.

Uurimisviis oli kirjeldav, põhitähelepanuga väljaannete ilmumis­käigul, õigetel ideoloogilistel seisukohtadel ja võitlusel vastastega, jättes täielikult kõrvale ajakirjandusspetsiifilised jooned. Käsitlused olid tollasest ideoloogiast kammitsetud, näiteks bolševistlike publitsistide ja väljaannete kaasautorite elulood jäid 1930. aastatega pooleli – kuna enamik neist hukati Nõukogude Liidus stalinistliku puhastustöö käigus, siis sellest uurijad rääkida ei saanud.

Kaks vaadeldud uurimissuunda omavahel eriti ei segunenud. Siiski ilmus kaks ühist artiklikogumikku: USA-s ilmuva ja Eestist finantseeritud kommunistliku pisilehe juubelit märkiv „„Uus Ilm” 70” (1980) ning „ETA. Kogumik materjale informatsiooniagentuuri 70. aastapäevaks” (1988).

Eraldi terviklikke ajakirjanduslugusid Nõukogude Eestis ei ilmunud. Ajakirjanduse ajalugu katvad ülevaated olid konspektiivsed faktiloetelud entsüklopeediates: ENE-s (1970, 1987) ja koguteoses „Nõukogude Eesti” (1975, 1978). Kõige täielikumad ülevaated ajakirjanduse varasemast arengust (fookusega kirjandusel ajakirjanduses) ilmusid jupikaupa hoopis viieosalise „Eesti kirjanduse ajaloo” köidetes (1965–1991) ja ajaloolises ülevaates „Eesti raamat 1525–1975” (1978).

Lisaks ilmus kaks paari olulisi teatmeteoseid. Raamatupalat andis välja Nõukogude Eesti ajakirjandusväljaannete bibliograafiad aastate 1940–1970 kohta (1968, 1975) ning Meelik Kahu koostas pseudonüümide leksikonid „Väljaspool Eestit ilmunud eestikeelse töölis- ja nõukogude trükisõna pseudonüümide sõnastik (1905–1940)” (1978) ja „Eesti pseudonüümide leksikon 1821–1900” (1. köide 1991).

Ajakirjanduse ajaloo seisukohalt olulisi memuaare ilmus Nõukogude Eestis vähe. Kõige huvitavamad on keeleteadlase ja ajakirjaniku Johannes Voldemar Veski „Mälestuste raamat” (1974) 1910. aastatest ja KGB-seostega ajakirjaniku Andrus Roolahe (Otto Roseri) „Nii see oli…” 1930. aastate propaganda­talitusest, mis ilmus juba perestroika tuules (1990). Biograafiaid väärisid aja­kirjanikest ainult karikaturistid Gori (1960) ja Otto Krusten (1972).

Väljaannete juubelinumbreidki ilmus sel ajal vähe, enamasti piirduti ühe-kahe juubelikirjutisega, pikemaid ülevaateid avaldasid üksikud ajalehed-ajakirjad, näiteks Looming (1973, nr 4; 1983, nr 4), Noorus (1976, nr 11; 1986, nr 11), Tee Kommunismile (23. III 1978), Nõukogude Õpetaja (14. VIII 1982).

Kolmandaks algas ajakirjanduse ajaloo talletamine väljaspool Eestit, pagulaskonnas. Siin oli kaks peamist teemavaldkonda. Esmalt kirjutati Eesti ajakirjanduse ülevõtmisest, pööramisest ja ilmumisoludest Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal 1940–1941 ja 1941–1944. Selleteemalisi (mälestuslikke) ülevaateid ilmus kogumikes „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” III, VI, VIII (Stockholm, 1956, 1958, 1959) ja „Eesti saatusaastad 1945–1960” IV (­Stockholm, 1966). Lisaks ilmus järjekindlalt lühikesi üksikartikleid aja­lehtedes-ajakirjades, Erich Ernitsa kokkupandud kalendrisarjas „Välis­eestlase kalender” (New York, 1949–1981), samuti üliõpilasseltside ja korporatsioonide koguteostes ja muudes väljaannetes.

Seejärel hakati kirjutama juba pagulasajakirjandusest, algul ajalehtedes-ajakirjades (peamiselt juubelinumbrites), hiljem monograafiates, nagu „Eestlased Kanadas” (Toronto, 1975), Bernard Kangro „Eesti Rootsis” (Lund, 1976), „Eestlased Austraalias II ja Uus-Meremaal” (Melbourne, 1993), „Pool sajandit eestlust paguluses” (Stockholm, 1995), Ferdinand Kooli „DP Kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944–1951” (Lakewood, 1999). Enamasti on need kokku­surutud kirjeldav-kronoloogilised ülevaated, mis kaardistasid olulisemaid pagulasväljaandeid.

Paguluses ilmus ka teine Eesti ajakirjanduse ajaloo tervikkäsitlus: Leho Lumiste populaarteaduslik „Eesti ajakirjanduse ajalugu” (Stockholm, 1977). See alustas Rigische Novellenist aastal 1681 ja jõudis välja Nõukogude Eesti ajakirjandussüsteemini (jättes aga vahele vaikiva ajastu 1933–1940). Siiski kõneleb ülevaate kaks kolmandikku taas omariikluse-eelsest ajakirjandusest. Eesti ajakirjandusest tervikuna pakkus kompaktse ülevaate ka artikkel „Eesti entsüklopeedia” I köites (Stockholm, 1957). Hugo Salasoo ja Vello Salo aga koostasid Eesti Arhiivis Austraalias olemas olevate väljaannete alusel biblio­graafia „Välis-Eesti perioodika 1944–1975” (Rooma, 1976), loetledes lisaks teada olevad, kuid arhiivist puuduvad väljaanded.

Paguluses ilmus arvukalt mälestusteraamatuid, kus juttu ka ajakirjandusest. Kõige põhjalikumad on kunagise Postimehe ajakirjaniku Arno Raagi mälestuste kolm köidet „Kõuepilvede saatel”, „Saatuslikus kolmnurgas” ja „Läbi varemete” (Lund, 1971, 1974, 1978) ning teatrikriitiku Voldemar Mettuse mälestuste kolm köidet „Ainus paradiis”, „Mask ja nägu” ning „Soovimata külalised” (Lund, 1967, 1969, 1971). Mõlemad mehed räägivad ajakirjandusest aastail 1920–1949.

Mis oli olemas selle perioodi lõpuks? Põhjalikud ideoloogilised käsitlused bolševistlikust ajakirjandusest aastatel 1905–1930, samuti üpris põhjalikud uurimused eesti ajakirjandusväljaannetest kuni 1880. aastateni ja ülevaade ringhäälingust aastatel 1926–1940. Muust olid olemas vaid üksikud tükid: Nõukogude aja kohta käsitlused mõnest ajakirjanikust (Valdo Pandist), tudengite käsitlused mõnest telesaatest, televisioonivaldkonnast või üksikajalehest, mõnest ajakirjanikust (Felix Moorist, Evald Jalakust), pagulasajakirjanduse alal kompaktsed loetlevad ülevaated Kanada ja Rootsi ajakirjandusest. Kokku­võttes oli tervikpilt ajakirjanduse ajaloost tugevalt moonutatud ja auklik.

 

Perestroikast tänapäevani

Uus algus tuli perestroika järel, kui kadusid senised ideoloogilised piirangud uurimisperioodide, -teemade ja käsitlusviiside valikul. Vabanemise sümboolseks alguseks võib pidada raamatuloolase Uno Liivaku artiklit „Eestikeelne ajakirjandus 1918–1940”, mis ilmus 1988. aasta maikuu Loomingus. Esimest korda sai Eesti lugeja väga kokkusurutud kujul (2,5 lk) ülevaate vabariigi­aegsest ajakirjandusest (põhiosas küll ajakirjadest).

Uue aja ajaloouurimises saab välja tuua mitu erinevat keset. Ühe suunana asuti hoogsalt uurima seni käsitlemata või suisa keelu all olnud teemasid ja valdkondi: esmalt vabariigiaegset ajakirjandust, stalinistliku ajakirjanduse propagandavõtteid, nõukogude tsensuuri, pisut hiljem perioodideüleseid arengutrende, nagu meediamajandus ja -regulatsioonid, žanrid, ajakirjanikuameti areng, naisajakirjanikud, ajakirjanike mälestused ja elulood, ajalehtede kujundus jne.

Teisalt hakati seni valitsenud klassikalise ajalookirjutuse kõrval kasutama uusi või seni vähekasutatud lähenemisi, eelkõige sotsioloogilisi ja tekstianalüütilisi meetodeid. Peeter Vihalemma ja Marju Lauristini juhtimisel ilmusid sotsioloogilise suunitlusega artiklikogumikud, millest nüüdseks on saanud juba ajakirjanduse ajaloo uurimused: „Baltic Media in Transition” (2002), mis käsitles aastaid 1987–2001, ning „Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004” (2004), mis andis muu hulgas ülevaate trükiajakirjanduse, raadio ja televisiooni arengust 40 aasta jooksul, samuti meediamajandusest ja venekeelsest trükiajakirjandusest 1990. aastatel.

Ajakirjanduse ajaloo uurimise keskuseks oli endiselt Tartu Ülikooli žurnalistika kateeder (mis hiljem toimis teiste nimede all ja praegu enam eraldi allüksus ei ole; ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala õpetatakse ühiskonnateaduste instituudis). Teiseks oluliseks keskuseks kujunes alates 1990. aastate keskpaigast Eesti Kirjandusmuuseum, kus toonase direktori Krista Aru juhtimisel uuriti peamiselt Jaan Tõnissoni ja tema kaasaegseid, korraldati konverentse ja publitseeriti uurimistulemusi muuseumi kogumikes, eelkõige aastaraamatus „Paar sammukest”. Kultuuriloolane Vello Paatsi hakkas uurima tsaristlikku tsensuuri ja XIX sajandi olulisi tegelasi (Rosenplänter, Jannsen, Jakobson, Jõgever).

Uurimissuundadelt jaguneb iseseisvuse aeg kaheks: 1990. aastad ja hilisem aeg. 1990. aastatel ilmusid lühemad ja üksikud pikemad ülevaated. Ülikooli sarjas „Eesti ajakirjanduse ajaloost” ilmusid näiteks Krista Aru „Eesti Vabariigi ajakirjad” (1991), Epp Laugu „Eesti Vabariigi ajakirjandusest 1920.–1930. aastatel” (1991), Halliki Harro „Eesti ajakirjanduse ja riigivõimu suhted 1917–1920” (1991), Peeter Maimiku „Ajakirjandus nõu­kogude tsensuuri all” (1994), Epp Laugu „Eesti ajakirjanduse süsteemi kujunemine” (1996). Halliki Harro avaldas monograafia „Ajakirjanduse õiguslik regulatsioon Eestis aastail 1918–1940 ja 1990–1993” (1994). Kogumikud „Meediaorganisatsioon” I–II (1998–1999) kaardistasid tollaste ajalehtede ja raadio organisatsioonilist ja majanduslikku poolt ning ajalehtede erastamist. Tartu Ülikoolis kujunes keskseks ajakirjanduse ajaloo uurijaks Epp Lauk, kes avaldas muu hulgas kolm kontseptuaalset artiklit: „Ajakirjanduse ajaloo periodiseerimisest. Eesti ajakirjanduse arenguetapid (kuni 1944)” (Keel ja Kirjandus 1996, nr 11), „Demokraatia kriis ja ajakirjandusvabaduse piiramine Eesti Vabariigis 1930-ndail aastail” (Keel ja Kirjandus 1998, nr 9) ning „Practice of Soviet Censorship in the Press. The Case of Estonia” (Nordicom Information 1999, kd 21, nr 3). 1997. aastal kaitses ta doktorikraadi ajakirjanduse ajaloo alal.

2000. aastatel on olulisi ülevaateid ilmunud märgatavalt vähem. Ilmumise olid lõpetanud mõlemad ajakirjandussarjad „Fakt, sõna, pilt” ja „Eesti aja­kirjanduse ajaloost”. 2010. aastal hakati välja andma „Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamatut”, kus ilmub ka ajakirjanduse ajaloo alaseid artikleid (sh olulisemate ajakirjandust puudutavate dissertatsioonide ja tudengitööde põhjal).

Tudengitööde raameski on ajakirjanduse ajaloo uurimine järjest vähenenud. Eesti ajakirjanduse ajalugu õpitakse Tartu Ülikoolis ühel loengukursusel ühe semestri vältel (bakalaureusetasemel). Kursusetöid enam ei kirjutata, selle asemel kirjutatakse üks seminaritöö. Ülikooli saab nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes lõpetada ka ilma lõputööd kirjutamata (eksami või praktilise projektiga). Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni lõputööde teemavaldkondade seas on ajakirjandus üks paljudest (avalikkussuhted, organisatsioonikommunikatsioon, sotsiaalmeedia, YouTube, nutiseadmed jne).

Kõige olulisem uurimissuund on 2000. aastatel olnud ajakirjanikkonna uurimine elulugude kaudu, mis sai alguse 1990. aastate lõpul. Epp Laugu ja Anu Pallase juhtimisel koguti ajakirjanike mälestusi ja anti välja kogumikud „Eesti ajakirjanike elulood” I–III (2004, 2006, 2009; kokku peaaegu 1500 lk). Nemad kirjutasid ka ülevaateartiklid ajakirjaniku elukutse arengust ja eesti ajakirjanikkonnast kuni 1940. aastani. Pikkade pausidega on koostatud varasema ajakirjanduse biograafilist leksikoni, millega alustati juba 1981. aastal peamiselt tudengitöödes. Aastatel 2012–2018 on leksikoni tehtud järjepidevalt kahe väikse projekti käigus.

Doktorikraade, mis seostuvad vähemalt osaliselt ajakirjanduse ajalooga, on uuel sajandil kaitstud varasemast palju enam: kaitsnud on Halliki Harro (2001), Maarja Lõhmus (2002), Krista Aru (2010), Roosmarii Kurvits (2010), Kertu Saks (2011), Tiiu Kreegipuu (2011), Indrek Treufeldt (2012), Marek Miil (2015) ja Andres Kõnno (2016). Nende seast on tulnud ka olulisemad ajakirjanduse ajaloo uurijad. Krista Aru on kirjutanud põhjalikult Postimehest ja Jaan Tõnissonist, krooniks monograafia „Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom” (2008). Halliki Harro on analüüsinud ajakirjandusžanride arengut mõnel üksik­perioodil. Roosmarii Kurvits on uurinud eesti ajalehtede välimust ja avaldanud doktorimonograafia „Eesti ajalehtede välimus 1806–2005” (2010). See on eesti ajakirjanduse ajaloos esimene süstemaatiline ja metodoloogiliselt järjekindel käsitlus ühest ajakirjandusvaldkonnast alates selle algusest kuni täna­päevani. Tiiu Kreegipuu on avaldanud ülevaateartikleid nõukogude ajakirjanduse juhtimisest ja tsensuurist. Maarja Lõhmus on uurinud raadio­ajalugu ja nõukogude tsensuuri toimimist Eesti Raadios 1980. aastate alguses, Kertu Saks ajalehenduse ja keeletoimetamise muutumist aastatel 1988–2005, Marek Miil EKP võitlust Soome televisiooni vaatamise vastu. Maarja Lõhmus, Ragne Kõuts, Andres Kõnno ja Agnes Aljas on võrdlevalt analüüsinud olulisemaid tekste ühes päevalehes Eestis, Soomes ja Venemaal aastatel 1905–2010 ning selle kaudu ajakirjanduse toimimisloogika muutumist. Ajakirjanduse ajaloo alaseid artikleid on ilmunud lisaks eesti ajakirjadele ja kogumikele ka rahvusvahelistes ingliskeelsetes väljaannetes (Nordicom Information, Nordicom Review, Central European Journal of Communication, Javnost – The Public jt), vähem saksa keeles.

Ajaloolaste roll, samuti ajakirjanduse ajaloo uurimine kirjandus- ja raamatuajaloo kontekstis, on kahanenud. Ea Jansen uuris tsaristlikku tsensuuri ja baltisaksa ajakirjandust. Ajaloolane Tõnu Tannberg leidis 1994. aasta lõpul Peterburi arhiivist seni kadunud esimese eestikeelse ajalehe kümme numbrit 1806. aastast ja tema initsiatiivil ilmus samanimeline artiklikogumik „Tarto maa rahwa Näddali-Leht” (1998). Ka ajalootudengid on uurinud ajakirjanduse ajalugu, näiteks ajakirjandusvabaduse piiramist aastatel 1933–1934, Saksa okupatsiooni aegset ajakirjandust tollase propaganda­süsteemi raames ja sotsialistide ajalehte Rahva Sõna aastatel 1927–1938. Ilona Martson on kirjutanud ülevaateid kultuuriajakirjanduse muutustest aastatel 1988–2000 (Looming 2003, nr 7, 9, 11) ning eesti laste- ja noorte­ajakirjandusest. Aja­kirjandusest on juttu Malle Salupere monograafiates Jannsenist (2006) ja ­Koidulast (2017) ning Livia Viitoli monograafias Eduard Vildest (2012). Pagulas­ajakirjandust on uurinud Anne Valmas, Janika Kronberg ja Raimo Raag.

Uuel ajal on oluliselt laienenud tele- ja raadioajaloo uurimine. Teleajaloo alal on avaldanud ülevaateartikleid Hagi Šein ja 2005. aastal ilmus temalt „Suur teleraamat”, mis kaardistas televisiooni arengu Eestis aastatel 1955–2004. Teleajaloo talletamisel on olulised ka kronoloogiakogumikud „Eesti Televisioon. Arvud, faktid, sündmused” (1995, 2005), tänapäeva arengutest aga artiklid Andres Jõesaarelt. Raadioajaloo alal on ilmunud Vello Läänelt populaarteaduslikud raamatud: „Päev ja öö Eesti Raadios” (1991), „Eesti Raadio. Esimesed 70” (1996), „Raadio näitab pilti” (2001, koos Urmas Loidiga), „Ringhäälingukroonika Felix Moorist Valdo Pandini” (2006). Raadio üldpilti täiendab Vello Ederma mälestuslik ülevaade „Siin Ameerika Hääl, Washington!” (2016), samuti Maarja Lõhmuse ja Andres Jõesaare artiklid. Nii raadio- kui ka teleajakirjanduse hetkeseisu 2000. aasta paiku jäädvustab kogumik ­„Avalik-õiguslik ringhääling Eestis” (2001), mis koondab peamiselt tudengi­töid.

Et näidata olemasolevate ülevaadete hulka ja killustatust, võiks siinjuures mainida eri ajakirjandusvaldkondi, mille lühemad ja pikemad ülevaated on laiali monograafiates ja väga erinevates kogumikes. Nt lasteajakirjanduse ülevaade leidub Reet Krusteni „Eesti lastekirjanduses” (1995) ja kogumikus „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012” (2014), kirjandusajakirjadest paguluses saab pildi monograafiast „Eesti pagulaskirjandus 1944–1992” (1995), ajakirjandusest Saksa okupatsiooni ajal kogumikest „Uurimusi tsensuurist” (1995) ja „Kultuur Eestis sõja-aastail 1941–1944” (1998), spordiajakirjandusest paguluses Tiit Lääne raamatus „Välis-Eesti spordielu 1940–1991” (2000), Janika Kronbergi ülevaade Stockholmi ajalehe Teataja ilmumiskäigust aastatel 1944–2002 ilmus Olev Mikiveri vestekogus „Heites pilku tagasi” (2004), ülevaated põllumajandusajakirjandusest on kolmeköitelises koguteoses „Eesti põllumajandus XX sajandil” (2006–2009), ülevaateid piirkondlikust ajakirjandusest on ilmunud maakondade ja linnade koguteostes „Virumaa” (1996), „Saaremaa” (2002), „Tallinn” (2004), „Tartu” (2005), „Järvamaa. 2” (2009), „Hiiumaa” (2015). Jne.

Väga palju on uuel ajal ilmunud ajakirjanduseteemalisi mälestusi, mälestuste kogumikke ja ka päevikuid (nt Voldemar Kurese „Seitsme lukuga suletud raamat”, 2006–2009). Enamasti meenutatakse nõukogudeaegset ajakirjandust, aga trükki on jõudnud ka mälestusi hoopis varasemast ajast, nt Mait Metsanurga „Koolipoisist kirjanikuks” (2005), ja ka uuest ajast, nt Mart Kadastiku „Nüüd ma siis kirjutan” (2016). Suuresti mälestuslikud on aja­kirjandusväljaannete koostatud juubeliraamatud, mida on välja andnud Eesti Ekspress (1999), Eesti Päevaleht (2005), Maaleht (2012), Eesti Naine (2014). Taas on koostatud väljaannete mahukaid juubelinumbreid, kõige põhjalikumad ehk Lääne Elul (11. VII 2009, 12. VII 2014), Äripäeval (9. X 2014) ja Maalehel (28. IX 2017), aga ka nt Kultuurilehel (5. X 1995), Noorusel (1996, nr 11), Eesti Ekspressil (23. IX 1999), Vabal Eestlasel (28. XII 2001). Kirjutatud on ajakirjanike biograafiaid (nt Hans H. Luik, Gori, Edmund Valtman, Valdo Pant, Toomas Uba, Urmas Ott). Avaldatud on Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni kirjavahetus (2017) ning Tõnissoni kirjad Oskar Kallasele (2017).

Oluline abimaterjal uurijale on bibliograafiad võõrkeelsest ajakirjandusest Eestis 1675–1940 (1993), eestikeelsest ajakirjandusest 1766–1940 (2002) ja Eesti ajakirjandusest 1941–1944 (2009), samuti Kalev Siku koostatud bibliograafia eesti ajakirjanduses ilmunud järjejuttudest 1918–1944 (2014). Roosmarii Kurvitsa ja Anu Pallase koostatud leksikon „Brendekenist Peeglini. Eesti ajakirjanduse biograafiline lühileksikon 1689–1940” (2014) võtab esimest korda kaante vahele 349 varasema aja Eesti/eesti ajakirjandustegelase biograafilised andmed.

 

Eesti ajakirjanduse ajaloo tervikkäsitlus

1967. aastal, eesti ajakirjanduse 200 aasta juubelil käis Juhan Peegel esimest korda välja idee anda välja „põhjalik, süsteemikindel, metoodiliselt ja käsitluselt kaasaegsel tasemel olev eesti ajakirjanduse ajalugu” (Peegel 1967: 3). 1979. aastal Tartu ülikooli žurnalistika kateedri loomise järel kordas Meelik Kahu ideed taas:

Viimasel ajal on välja antud Eesti NSV, EKP, eesti kirjanduse, raamatu, teatri, kunsti jm. ajalood, valmimas on rahvahariduse ajalugu jne. Kas aeg ei ole ikka veel küps täieliku marksistliku eesti ajakirjandusloo koostamiseks? Perioodika kui kultuuriteguri osa meie rahva arengus on olnud niivõrd järjepidev, intensiivne ja tulemusrikas, et sellele küsimusele saab anda ainult jaatava vastuse. Viimase 10–15 aasta kestel on sellest korduvalt ja murega räägitud ning kirjutatud, aga alati on välja jõutud teise probleemini – vajaduseni luua ajakirjanduse uurimiskeskus. Ometi pole seni midagi muutunud: seltsimehed, kes suunavad ühiskonnateaduste arendamist meie vabariigis, pole pidanud vajalikuks astuda ühtki praktilist sammu seesuguse keskuse loomise suunas. [---] Praegu tundub kõige reaalsem loota TRÜ-s 1979. a. asutatud žurnalistika kateedrile, kus üliõpilaste kaasabil tahetakse töötada kolmes suunas [---].” (Kahu 1981: 93)

Perestroika alguses Sirbile ja Vasarale antud intervjuus sõnastas Juhan Peegel sihi uuesti. Ta oli 1987. aasta algul lahkunud žurnalistikakateedri juhataja kohalt konsultandi ametikohale. Kateedri juurde oli moodustatud kolmeliikmeline töögrupp (Peegel ise, õpetaja (lektor) Epp Lauk ja äsja ülikooli lõpetanud Halliki Harro), eesmärgiks panna kokku eesti ajakirjanduse ajalugu algusest kuni kaasajani. Peegel selgitas:

Eeltööd on tehtud, seni lihtsalt polnud ühtegi päris vaba inimest, kes oleks ainult selle töö peal olnud. Mõistagi palume selles töös osalema TA Ajaloo Instituudi ning Partei Ajaloo Instituudi teadurid. Kui mõelda, siis on olukord muidugi raske: kirjandusajalooga tegelevad teadupärast vastava instituudi sektorid, ajakirjandusajalooga väike töögrupp. Võrreldav pole ju ka läbitöötamist vajava materjali maht. Aga noh, see töö tuleb ära teha. Võib-olla on isegi parem, et see töö on hilinenud praeguste, paremate aegadeni. Kümme-viisteist aastat tagasi kokkupandud ja igapidi katkutud ajalugu oleks praegu sant lugeda olnud. (Mis on valmis, teoksil, kavas?)

Viis aastat hiljem olid Ea Jansen ja Epp Lauk konkreetsemad: „On [---] alustatud lühikese üldistava eesti ajakirjanduse ajaloo kirjutamist” (1992: 742). 1993. aastal ilmus ingliskeelne kollektiivne monograafia „Towards a Civic Society. The Baltic Media’s Long Road to Freedom”, mis vaatas kolme Balti riigi ajakirjandust poliitiliste muutuste kontekstis läbi aegade (Eesti aja­kirjanduse arengust on juttu umbes 65 leheküljel). Aasta hiljem ilmus Eesti Teadusfondi grandi toel 350-leheküljeline monograafia „Eesti aja­kirjanduse teed ja ristteed” ajakirjanduse arengust XVII–XIX sajandil. See oli esimene põhjalik Eesti ajakirjanduse ajaloo ülevaade, mis alustas päris algusest ja haaras lisaks eestikeelsele ka Eestis ilmunud saksa- ja venekeelse ajakirjanduse. Raamat pidi olema esimene osa pikemast üldkäsitlusest, mis jõuab välja tänapäeva.

Kahjuks jäi tervikliku ajaloo kirjutamine pärast seda monograafiat pooleli. 1993. aastal likvideeriti Tartu Ülikoolis laborid (sh ajakirjanduse ajaloo labor) ja seejärel lagunes ka ajakirjanduse ajaloo töörühm. Juhan Peegel läks pensionile. Krista Aru lahkus ülikoolist ja asus paari aasta pärast juhtima Eesti Kirjandusmuuseumi. Ajakirjanduse osakond viidi 1995. aastal filoloogiateaduskonnast üle sotsiaalteaduskonda, ajakirjanduse kõrval hakati õpetama ka avalikkussuhteid ja teabekorraldust. Humanitaarteadusliku suuna asemel hakkas domineerima sotsiaalteaduslik suund. See tähendas ajakirjanduse ajaloo tähtsuse vähendamist nii teadustöös kui ka õpetamisel.

Siiski ilmus 2000. aastal uue grandi abiga Epp Laugu juhtimisel koostatud artiklikogumik „Peatükke Eesti ajakirjanduse ajaloost 1900–1940”, mis pakkus ülevaateid ajakirjanduse arengust sellel perioodil (ajaleheturunduse algus, ajakirjandusžanride areng, venekeelne ajakirjandus 1920. aastatel, ajakirjanikuameti kujunemine, naisajakirjanikud, lisaks valik oluliste ajakirjanike lühibiograafiaid). Edasi jäi töö soiku. Teaduse rahastamise süsteem muudeti projektipõhiseks ja sellisel kujul polnud eesti ajakirjanduse ajaloo uurimine, vahendamine ja populariseerimine eestlaste eneste jaoks enam „dissertaabel teema”. Aastal 2008 lahkus Epp Lauk Jyväskylä ülikooli ajakirjandusprofessoriks. Järgmine artiklikogumik oli Halliki Harro-Loidi juhtimisel koostatud ingliskeelne „The Curving Mirror of Time” (2013), mis on temaatikalt palju kitsam ja paigutub mälu-uuringute konteksti, sisaldades neli artiklit mineviku ja tähtpäevade kajastamisest ajalehtedes, lisaks artikkel naiste pildilisest kujutamisest eesti ajakirjanduses aastatel 1848–1940.

Eesti ajakirjanduse loo ülevaated leiame endiselt üksnes erinevates kogu- ja teatmeteostes: Uno Liivaku „Eesti raamatu loos” (1995), Eesti Entsüklopeedia 11. köites (2002), TEA entsüklopeedia 1. köites (2008), TEA koguteostes „Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur” (2013) ja „Eesti Vabariik 100” (2017). Lisaks Krista Aru kompaktne ja infotihe ülevaade ajakirjanduse arengu­suundadest bibliograafias „Eestikeelne ajakirjandus 1766–1940” I (2002).

2019. aasta kevadel ilmub kaks raamatut, mis käsitlevad Eesti ajakirjanduse ajalugu algusest tänapäevani, autoriteks Roosmarii Kurvits ja Tiit Hennoste. „101 Eesti ajakirjanduspala” pakub lugusid ajakirjanduse ajaloo olulistest nähtustest, tegelastest, väljaannetest, saadetest jms. „EV100” raamatusarja raames ilmuv „Eesti ajakirjanduse 100 aastat” annab ülevaate viimase saja aasta ajakirjandusest kogu selle mitmekesisuses: ajakirjanduse süsteem ja ajakirjanikkond, ajakirjanduspoliitika ja tsensuur, provintsilehed ja suured lehed, lehtede sisu ja vorm, ajakirjad, raadio, televisioon ja võrguajakirjandus. Tõsi, sarja mahupiirangute sunnil on kogu ajakirjanduslugu 130 tekstileheküljele kokku surutud.

On selge, et need kaks raamatut pole ei eraldi ega koos see eesti ajakirjanduse ajalugu, mida on pool sajandit igatsetud ja plaanitud ning mille kohta Juhan Peegel ütles 32 aastat tagasi, et see töö tuleb ära teha. Kui lähedal me oleme tõelisele ajakirjanduse ajaloo monograafiale? Esiteks, lähemal kui 32 aastat tagasi, sest nüüdseks on olemas hulk käsitlusi tollal uurimata perioodide ja valdkondade kohta. Teiseks, sama kaugel, sest ajakirjandus elab ja muutub ning seega kasvab üha ka uurimisvaldkond. Peale selle on ikka alasid, millest korralik ülevaade puudub, nagu Saksa okupatsiooni aegne ajakirjandus, XX–XXI sajandi ajalehtede (isegi ainult kõige olulisemate) tervikülevaated, ajakirjandusžanride arengupilt, ülevaated nõukogude aja ja hilisematest ajakirjadest, eraraadiojaamade arengust, võrguajakirjandusest… Kolmandaks, veel kaugemal, sest kui 1987. aastal tegutses Tartu ülikoolis kolme­liikmeline ajakirjanduse ajaloo uurimisrühm, siis 2019. aastal ei ole Tartu Ülikoolis ametis enam kedagi, kelle otsene tööülesanne oleks ajakirjanduse ajaloo uurimine. Sellist inimest ei ole mulle teadaolevalt ka üheski teises asutuses Eesti Vabariigis.

 

Tänan Epp Lauku kasulike märkuste eest artikli kirjutamisel.

 

Roosmarii Kurvits (snd 1969), PhD, Tartu Ülikool, projekti­juht (Lossi 36, Tartu, 51003), roosmarii.kurvits@ut.ee

 

 

" ["contents_en"]=> string(1909) "

Keywords: history of Estonian journalism, historiography

 

The article provides a historiographic survey of studying and recording the history of Estonian journalism from the first review article published in 1901 to this day. The history can be divided into three periods. The first period lasted from the beginning of the 20^th century to Soviet occupation. The few studies published addressed 19^th-century journalism, which was treated either as an arena of ideological battles or as a subdivision of literature. The second period began in 1955–1956 and lasted until the late 1980s. The studies of that period can be divided into three groups: (a) continuation of the previous tradition (as far as possible, considering the Soviet conditions), (b) studies of the Bolshevist press of 1900–1944 (done mainly by historians from the Institute of Party History), expatriate publications on the fate of journalism in 1940–1944 and on jourmalism in exile. The third period began in the late 1980s, bringing a thematic and methodological diversification. The most prolific decade was the 1990s, which produced several substantial survey articles and a collection intended as the first part of an integrated history of Estonian journalism. Besides academic studies, the article points out some “apocryphic” material such as bibliographies, jubilee books, memoirs, biographies, popular articles, jubilee issues of newspapers and magazines, etc. as substantial sources of additional information.

 

Roosmarii Kurvits (b. 1969), PhD, University of Tartu, Project Manager (Lossi 36, 51003 Tartu), roosmarii.kurvits@ut.ee

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#282 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-02 12:07:23" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(1128) "

J a n s e n, Ea, L a u k, Epp 1992. Ajakirjandusajaloo uurimisest meil ja mujal. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 734–742.

K a h u, Meelik 1981. Eesti ajakirjanduse ajaloo uurimine. – Eesti raamat ja raamatukogu. (Nõukogude Eesti raamatukogundus 11.) Tallinn: ENSV Kultuuriministeerium, Fr. R. Kreutzwaldi nim ENSV Riiklik Raamatukogu, lk 89–94.

L a u k, Epp 2002. Eesti ajakirjanduse uurimissuundadest 1990. aastatel. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1994–1999. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 252–263.

Mis on valmis, teoksil, kavas? [Intervjuu Juhan Peegliga.] – Sirp ja Vasar 18. IX 1987, nr 38, lk 5.

P e e g e l, Juhan 1967. Eesti ajakirjanduse ajaloo uurimise ülesannetest. – Fakt, sõna, pilt, nr 3, lk 1–5.

W e i n r a u c h, Epp [= Epp Lauk] 1983. „Kaks sajandit eesti ajakirjandust ootab”. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 265–269.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#390 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(113) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#391 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-04-30 17:45:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#283 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1173) ["menu_id"]=> int(114) ["author"]=> string(12) "Kaisa Langer" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(14) "K.LANGER_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(60) "Kolhoosifolkloori kogumine ja uurimine varajases Eesti NSV-s" ["title_en"]=> string(77) "About collecting and researching kolkhoz folklore in the early Soviet Estonia" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(61515) "

Elu uus ond üle kõegõ,

kolhoosikord ond kõegõ kaellim,

sestäp täna laolamõgi,

uuta elu ülistäme,

kolhoosi korda kiidamõ.(1)

 

Nii lauldi 1950. aasta juulis rahvakunstiõhtul Pärnus. Kuigi laul lubas, et „Tervitusi tuõmõ teile / Kihnu suarõlta kaugõlt”, oli see tegelikult pärnaka Kalev Raave kirjutatud ning hiljem Kihnu murrakusse tõlgitud. Laulu kohaselt ei tundnud kihnlased enam millestki puudust, nad olid oma elu peremehed ning tänu Stalinile ja parteile olid neil töötamiseks parimad vahendid. See kiitus uuele korrale arhiveeriti samal aastal folkloorina. Sääraste laulude ja muude kolhoosifolkloorina kogutud tekstide põhjal kirjeldas Heldur Niit ajalehes Sirp ja Vasar kolhoosifolkloori uue nähtusena, mis vägisi tähelepanu ja eluõigust nõuab (Niit 1950: 7).

Rahva seast kogutud laulud, jutud ja ütlused, mis näitasid kolhoosikorra eeliseid, võimaldasid rahvaluuleteadusel kinnitada enda kasu uuele korrale. 1949. aastal toimunud põllumajanduse massilise kollektiviseerimise järel (vt nt Jääts 2004: 138–139), stalinismi kõrgajal otsisid eesti folkloristid poliitilisel tellimusel kolhoose kirjeldavat folkloori:  selle jaoks korraldati 1950. aastate alguses tudengite välitööpraktikaid ja kolhoose külastasid rahvaluuleteadlased. Artiklis vaatlen materjale, mis arhiveeriti kolhoosifolkloorina, ja osutan säärase rahvaluule leidmise raskustele kollektiviseerimisjärgses külaühiskonnas. Tutvustan praktilisi ja teoreetilisi vastuolusid, mis tekkisid värsketes kolhoosides positiivse ja nõukogudemeelse folkloori otsimisel – just sellisena tuli eesti rahvaluulet esitada nii kodumaises ajakirjanduses kui ka üleliidulistel teadusüritustel.

Artikli allikaks on rahvaluulekogude kõrval folkloristide diskussioonikoosolekute protokollid. Koosolekud, mida sageli asutustevaheliselt korraldati, näitavad, kuidas kolhoosifolkloor ja laiemalt nõukogude rahvaluule said neil aastatel folkloristika huviobjektiks, kuidas muutusid mõistekasutus ning senised seisukohad uurimismaterjali leidmise ja loomise osas. Vaatlen ka seda, kuidas esitleti uut rahvaluulet ajakirjanduses ja kooliõpikutes.

Represseeritud või maalt lahkunud kolleegid, uued eesmärgid ja nõuded kogumisele ning uurimistööle, senise teadustöö ümberhindamine, arhiivi­ainese tsenseerimine, vajadus orienteeruda venekeelses teaduslikus ja ideoloogilises kirjanduses ning oma töö kaudu nõukogude ideoloogia populariseerimine – see kõik iseloomustas Teise maailmasõja järel valitsenud uut reaalsust, kus oma ametil tööd jätkavatel ja alustavatel folkloristidel, nagu ka teistel (rahvus)teaduste esindajatel, oli keeruline leida õiget suunda.(2) Eesti folk­loristika meetodid, uurimis- ja kogumissuunad(3) joondusid stalinismiperioodil nõu­kogude mudelite järgi. Seni oli eesti rahvaluuleteadlastel nõukogude folk­loristikaga olnud vähe kokkupuuteid ja uue paradigmaga kohanemine võttis mitu aastat. Filosoofilised ideed, poliitiline võim ja teaduslikud argumendid olid Nõukogude süsteemis uurimistöös ja selle korralduses üksteisega läbi­põimunud (Pollock 2006: 13–14). Nõukogude teadus pidi täitma kommunistliku partei eesmärke, olema patriootlik ja praktiline (Krementsov 1997: 220). Teaduse politiseeritus väljendus muu hulgas ka selles, et Nõukogude Liidus olid teadlased sageli osa riiklikust kontrolliaparaadist (Krementsov 1997: 5).

Nõukogude Liidus polnud folkloristika esimesel kümnel aastal pärast oktoobrirevolutsiooni kuigi suure ideoloogilise ega poliitilise mõju all – seda on nimetatud lausa rahvaluuleteaduse kuldajaks (Oinas 1973: 45). Mõnikord kirjeldati folkloori eelneva sotsiaalse korra kasutu jäänukina (Miller 1990: 6). Oli vähe viise, kuidas rahvaluulet sai nõukogude ühiskonna ülesehitamisel rakendada – „kasutu” uurimismaterjal tähendas, et folkloristika oli teadusena marginaalne. Nõukogude teadlaskonnal oli kuni 1930. aastate alguseni uurimistöös suhteliselt palju vabadusi, näiteks olid võimalikud kontaktid välismaa kolleegidega. 1931. aastast alates olid aga teaduslike uurimistööde plaanid partei kontrolli all (Pollock 2006: 4). Ka folkloristika tähendus muutus 1930. aastate alguses, mil Nõukogude Liidus toimusid mitmed diskussioonid rahvaluule määratlemise üle: rahvaluulena otsustati näha kirjalikke, näiteks seinalehtede materjale ning tekste, mille loomisele folkloristid on kaasa aidanud (Howell 1992: 260, 284). 1933. aastal algas suuremates kirjandusajakirjades kampaania folkloori kogumise ja uurimise toetuseks. Mõjukas nõu­kogude vene folklorist Juri Sokolov määratles 1934. aastal folkloristika kirjandusteaduse alaosana (Miller 1990: 9) ning edaspidi uuritigi rahvaluulet selles võtmes; rahvajutustajatest ja -laulikutest võisid saada Nõukogude Kirjanike Liidu liikmed (Oinas 1973: 52).

Murranguks oli Maksim Gorki kõne 1934. aastal esimesel üleliidulisel nõukogude kirjanike kongressil (Gorky 1977), kus ta väitis, et rahvaluule kirjeldab optimistlikus laadis rahvamasside püüdlusi parema elu poole, ja rõhutas rahva­luuleliste allikate väärtust sotsiaalsete suhete uurimisel. Gorki kõne näitas poliitikutele folkloori potentsiaali propagandavahendina ja sellest alates oli rahvaluulekogumisel tugev riiklik toetus. Folkloristika ideoloogiline kasu nõukogude ühiskonnas oligi kõige paremini näha kaasaegse nõukogude folkloori kogumise kaudu. Laiemalt oli rahvaluule määratletud rahvamasside kunstilise loominguna (Sokolov 1947 [1938]: 4), selle alaliigiks olevat nõu­kogude folkloori defineeriti sisu ja laadi kaudu: nimetusega tähistati rahvaloomingut, mis kujutas positiivselt mitmesuguseid kaasaegseid nõukogulikke teemasid, nagu Suur Isamaasõda, töölised, revolutsioonid või kolhoosid. Venemaal ning teistes liiduvabariikides koguti nõukogude folkloori alates 1930. aastatest. Folkloristide osalus rahvaluulena käsitletud tekstide loomisel oli eriti sage just nõukogude folkloori osas: folkloristid ja ka kirjanikud olid lauljatele ja jutustajatele abiks, nad tutvustasid fakte ja toimetasid tekste (Oinas 1973: 52).

Kui Eestist sai Nõukogude Liidu osa, pidi eesti rahvaluuleteadus kohanema nõukogude folkloristikaga, näiteks pakkuma materjali ajalooteadusele ja kunstidele. Esimestel nõukogude aastatel ilmunud artiklites ja ülevaadetes väitsid Eesti teadlased, et Eesti senine rahvaluulekogumine olla kõrvale jätnud mitmeid sotsiaalseid kihte puudutavat folkloori, ühiskonnakriitilist ja kaasaegset materjali (vt nt Kogumistöö... 1948: 5–6; Haberman 1949: 17–19). Muutuma pidid nii rahvaluule kogumise metoodika kui ka teemad. Need seisu­kohad rahvaluule kogumises ja uurimises said tõuke üleliidulistest teaduslikest üritustest. Seal anti suuniseid uurimissuundade ja meetodite kohta ning oodati eestlaste konverentsiettekandeid nõukogulikel teemadel (Saarlo 2018: 137). Kolhoosifolkloori kogumine Eestis sai alguse NSV Liidu Teaduste Akadeemia etnograafia instituudi teaduslikust sessioonist Moskvas 1950. aasta kevadel. Seal edastati eesti folkloristidele kaasaegse, näiteks kolhooside rahvaluule kogumise kõrval nõue juba kogutud rahvaluulet rohkem populariseerida ja folkloori loomist juhendada, näiteks kunstilise isetegevuse kaudu.(4)

Nõukogude rahvaluuleteaduse mõjul muutus rahvaluule mõiste ka Eestis. 1936. aastal oli Oskar Loorits defineerinud rahvaluulet kui suulise traditsioonina rahva mälus säilinud ja levinud vaimset loomingut, mille autoreid nimepidi harilikult ei teata (EE 1936). Stalinistlikul perioodil polnud suulisus ega anonüümsus rahvaluule määratlemisel enam olulised kriteeriumid. Ühel eesti rahvaluuleteadlaste diskussioonikoosolekul leiti, et lausa iga­sugune mitte­professionaalne looming on rahvalooming ning seeläbi rahvaluuleteadlaste huviobjekt.(5) Rahvaluuleks peeti niisiis ka üksikisikute loodud tekste, mille sisu ja laadi riiklikul nõudmisel suunati. Nõukogudeaegse rahvaluule uurijad on selliste tekstide kohta kasutanud pseudofolkloori mõistet: neid küll esitleti rahvaluulena, kuid sisuliselt oli tegu autoriloominguga (vt nt Miller 1990). Eestis arhiveeriti nõukogude folkloorina erisuguseid materjale, mida varasema määratluse järgi rahvaluuleks poleks peetud, näiteks harrastusluuletajate loomingut ja olustikukirjeldusi. Nende tekstide loomise ajendid ja nende seosed traditsioonilise rahvaluule tunnuste või motiividega on mitmekesised ja seetõttu ei vaatle ma neid halvustava kõlaga pseudofolkloori mõiste abil, vaid näitena, kuidas teadlased ja nende intervjueeritud inimesed otsisid viise nõukogude diskursusega kohanemiseks.

Nõukogude Eestis toimus Teise maailmasõja järel sovetiseerimine küll institutsionaalsel tasandil, kuid selle täpsemad praktikad olid alles kujunemas. Folkloristikaga tegelesid esmalt kaks asutust: Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond(6) ning Tartu Riikliku Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule kateeder. Neile lisaks moodustati 1947. aastal Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI), millel oli rahvaluule sektor. Rahvaluule­teaduse tudengite kogutud materjalid olid esialgu teiste asutuste kogudes, 1950. aastal rajati kateedri enda folkloorifond. Esimestel sõjajärgsetel aastatel koguti nõukogude folkloori pigem juhuslike kampaaniatega. Näiteks 1946. aastal toimus maipühade tähistamiseks kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna liikmete vahel sotsialistlik võistlus Suure Isamaasõja folkloori kogumises.(7) Sääraseid materjale laekus aga vähe. Suuremad muutused kogumismetoodikas leidsid aset 1948. aastal, mil Tartus toimus kaks museoloogilist konverentsi,(8) kus folkloristid, etnoloogid ja keeleteadlased arutlesid materjali kogumise ja arhiveerimise üle. Rahvaluuleteaduse osas otsustati, et nii folkloristide kui ka korrespondentide kogumistöö peaks olema võimalikult kollektiivne. Sooviti uusi kaastöölisi, et leida materjali linnadest ja tööstusasulatest. Konverentsi otsused mõjutasid nii folkloristide korraldatud välitöid kui ka kaastööliste juhendamist.

 

Kas kolhoosist kogutud või kolhoosi kohta räägitud folkloor?

Nõukogude folkloori üheks alaliigiks oli kolhoosifolkloor, mille kogumine sai Eestis alata pärast ühismajandite moodustamist: 1948. aastal, enne massilist kollektiviseerimist avaldatud kogumistöö juhendis oli nõukogude rahvaluulena soovitatud koguda tööstuse, revolutsioonide, Suure Isamaasõja ja kaasaegse eluga seostuvaid materjale (Kogumistöö… 1948: 6). Juhendis on esile tõstetud põllumajanduslike kommete kogumise vajadust ning selles kontekstis on ka ühismajandeid põgusalt mainitud: „Maapidamise uued, kollektiivsed vormid kolhooside ja sovhooside näol toovad kaasa uusi kombeid ja tavasid, mida samuti tuleb jälgida ja kirjas jäädvustada” (Kogumistöö… 1948: 26). Mõned aastad hiljem olid 1948. aasta juhendi küsitluskavad aga „Nõukogude korrale iseloomulike kiirete edusammude tõttu” aegunud ja kaastöölistele saadeti selle asemel hoopis mitmesuguseid muid küsitluskavu, muu hulgas kolhooside kohta (Lätt 1951), kuid kolhoosifolkloori saabus neilt siiski harva. Kui ühismajanditest kirjutati, siis pigem üldistes, kolhoosielu argipäeva kirjeldustes.(9) Sellistest olustikukirjeldustest raskemini olid leitavad folkloristlikuks uurimiseks ja publitseerimiseks sobivad žanrid: laulud, vanasõnad, ütlused, mõistatused ja jutud.

Eestis rajati esimesed sovhoosid ehk riigimajandid juba 1940. aastal, kolhoosid ehk ühismajandid 1941. aastal. Sõjajärgselt loodi esimesed kolhoosid 1947. aastal. Kolhoosifolkloori käidi kogumas juba 1950. aasta suvel – siis oli see üliõpilaste välitööpraktika teema. Kolhoositraditsioonide kohta küsimine vaid aasta pärast massilist kollektiviseerimist viitas kolhooside ajatusele – folkloorikogumine aitas hiljutistele muutustele ajaloolist sügavust lisada. Kui varem tähendas rahvaluule enamasti midagi vana ja traditsioonilist, siis millegi rahvaluuleks nimetamine muutis selle ühtaegu ajalooliseks.

Kolhoosifolkloori täpne määratlus oli eesti folkloristide seas eri asutustes erinev. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas tähendas kolhoosifolkloor rahvaluulet, mille teemaks oli elu ühismajandis. KKI rahvaluule sektoris liigitati aga teemast hoolimata kolhoosifolklooriks kõik, mis kolhoosidest oli kogutud (sh näiteks pulmakombed, mardilaulud jne). Artiklis käsitlen kolhoosi­folkloorina materjale, mida kolhooside kohta 1950. aastatel folklooriga tegelevates institutsioonides arhiveeriti, niisiis mitte kõiki ühismajandites toimunud kogumisretkedel jäädvustatud materjale. Kirjeldan rahvaluule­tekstide kõrval seda, mida intervjueeritavad rääkisid üldistele kolhoosialastele küsimustele vastates: rahvaluulekogudesse on jõudnud ka palju kirjeldavat ja olustikulist materjali näiteks majandustegevuse ja harrastuskultuuri kohta. Oluline on märkida, et kolhoosides ja kolhooside kohta võis käibel olla mitme­sugust rahvaluulet, mida folkloristidele ei esitatud või mida viimased kirja ei pannud. Rahvaluule peamiseks dokumenteerimisviisiks Teise maailmasõja järel olid kirjapanekud ja välitööde käiku kirjeldavad kogumispäevikud. Need sündisid (enese)tsensuuri kontekstis: iga välitööline pidi ise otsustama, milline materjal ja mil viisil jõudis folklooriköidetesse ja seega potentsiaalsesse avalikku kasutusse. Intervjuude need osad, mis võisid kogujale või esitajale probleeme tekitada, sai lihtsalt maha vaikida. Seega ei anna artikkel ülevaadet rahvaluulest 1950. aastate alguse kolhoosikülas, vaid toonaste maaelanike vastustest folkloristide kolhoositeemalistele küsimustele – ning eelkõige sellest, mida folkloristid oma tähelepanekutest ja intervjuudest kirjapanemise ja arhiveerimise jaoks sobivaks pidasid.

Kolhoosifolkloori kogusid eesti rahvaluuleteadlased stalinismiperioodil. Folkloristikale avaldatud poliitilise surve kõrgperioodil oli nõukogude folkloori kogumine ja uurimine folkloristide ellujäämisstrateegia, kohandumine. Kui oli võimalik leida ideoloogiaga sobivaid strateegiaid, mille abil sai nõu­kogude folkloori asemel tegeleda klassikaliste folkloorižanridega, tegid nad pigem seda (Saarlo 2018: 148). Stalini surma järel kritiseeris venekeelne teadlaskond mõningaid nõukogude folkloori žanre (Oinas 1973: 55–56), kuid diskussioonid sellise rahvaluule üle jätkusid veel 1960. aastate lõpuni ning vanemaid tekste avaldati uuesti kuni 1980. aastateni. (Panchenko 2012: 433) Ka Eestis lõppes nõukogude folkloori otsimine pärast Stalini surma, ehkki mõned kaastöölised saatsid nõukogulikke, sealhulgas kolhoosidega seostuvaid tekste arhiivile hiljemgi, mõndagi arhiveeriti, kuid neid sattus kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas ka arhiveerimata jäetud materjalide sekka.(10) Rahvaluule uurimise ekspeditsioonid toimusid ka edaspidi maa­piirkondades ja seega ühismajandites, kuid folkloristid ja tudengid ei jäädvustanud enam spetsiifiliselt kolhooside ega sovhoosidega seostuvat folkloori.

 

Nõukogude metoodikat järgivad välitööd

1948. aastal otsustati hakata rahvaluulet dokumenteerima kollektiivsemas laadis. Seniste üksi või kahekesi ettevõetud kogumismatkade asemel korraldati asutuste ja erialade ühisekspeditsioone (Oras 2008: 61). Kolhoosifolkloori kogusid folkloristid või tudengid siiski sageli üksi või kahekesi, kuid kolhooside kohta esitasid kogujad küsimusi ka mõnel suuremal ekspeditsioonil, näiteks 1951. aastal Helme kihelkonnas Riidajal toimunud KKI ja kirjandus­muuseumi ühis­ekspeditsioonil. Võimalusi rahvaluule kogumiseks pakkus peale selle nõu­kogude töökorraldus, mille kohaselt linnaelanikud pidid šefluse korras põllu­töödel abiks käima. Näiteks Richard Viidalepp oli 1951. aasta sügisel kaks nädalat Vastseliina kolhoosides saagikoristusel abiks ning tegeles seal õhtuti rahvaluule kogumisega.(11)

Uutes teemades orienteeruvate informantide leidmiseks otsiti kontakti kohalike ametnikega. Kui näiteks KKI 1951. aasta Setomaa ekspeditsioon uude kolhoosi jõudis, veetis Richard Viidalepp esimese päeva kolhoosikeskuses, kus ta sirvis koosolekute protokolle, vestles kontoriametnikega ja luges seinalehte.(12) Kui ka mõned tudengid said kolhooside kohta infot kohalikult täitevkomiteelt,(13) siis teised kogujad ei saanud võimudelt alati oodatud abi: „Hommikupoolikul veendume, et sadama hakkab alati just siis, kui meie läheme välja, ja et täitevkomiteega asjaajamine on ajaraisk.”(14) Ametiasutusi oli tarvis külastada elukoha registreerimiseks ning komandeeringuaruannete kinnitamiseks, kuid ametnike ja kolhoosi juhtkonna intervjueerimine oli vajalik ka tudengite välitööpraktika aluseks olnud kolhoosifolkloori küsitluskava tõttu, sest see algas küsimustega kolhoosi majandusliku edasijõudmise kohta. Mõnel korral satuti jutuka esimehe või arveametniku juurde, kes arvude, protsentide ja tabelite juurest edasi minna ei tahtnudki,(15) teinekord olid asjaosalised ehmatanud, et statistilisi andmeid tuleb esitada võõrastele inimestele.(16) Üks kolhoosijuht ütles, et tal pole rahvaluuleks aega.(17) Küsitluskava abil kirjeldati kolhooside hoonestust ja punanurki, raamatukogusid ja ajalehtede tellimist, aga folkloori uuriti ka kitsamas mõttes kui suulises traditsioonis levivat vaimset kultuuri. Kogumisjuhendi järgi oli vajalik, et kogujad teeksid intervjuude kõrval ise tähelepanekuid. Need kajastusid enamasti kogumispäevikutes.

Kolhoosifolkloori koguti mitmel pool, rohkem materjale on Kesk-Eestist, Pärnumaalt ja Setomaalt. Asutustevahelisel koosolekul, kus analüüsiti 1951. aastal Moskvas toimunud üleliidulise etnograafide konverentsi seisukohti, otsustasid folkloristid, et eelkõige tuleks koguda eesrindlikes kolhoosides ja tehastes, sest seal olla „kasvatuslikult paremat materjali”.(18) Viidalepp oli seda printsiipi juba varem Nõo ja Torma kandi kolhoose külastades järginud,(19) tudengid olid aga 1950. ja 1951. aastal oma välitööpraktikaks valitud piirkondades külastanud kõiki kolhoose, mitte vaid silmapaistvaid, nii ei saanud sellest nõukogude kolleegide soovitusest reeglit.

 

Uue korra kiitus kirjeldustes ja lauludes

Folkloorikogudesse jõudnud tekstide levinud teema oli parem elu nõukogude korra tingimustes. Oli positiivses laadis laule ja vanasõnu elust ühismajandis, kolhoositähtpäevade tähistamise kirjeldusi. Kolhoosis on piisavalt leiba,(20) töölised näevad kõvasti vaeva, kuid saavad ka head palka.(21) Kolhoosikorra eelistajad tõid enamasti välja materiaalse kasu: „Meil on õks väga hüa kolloos: vilja saa ja kraami saa.”(22) Rahvaluulekogudes on ka aktustel esitatud tekste: näiteks on arhiveeritud Kündja kolhoosis maipühade ajal etendatud näidend. See on esitatud kahe naise dialoogina, kes kohtuvad ja kiidavad kolhoosielu: viimaks on küllalt süüa, töödel on abiks tehnika, vanurite ja laste eest kantakse hoolt.(23) Selliseid kolhoosielu heas valguses kajastavaid tekste said folk­loristid kasutada näidetena ettekannetes ja artiklites. Värsketes kolhoosides olid tegelikult rasked tingimused: tootmisplaanid olid nii kõrged, et töötajatele maksmiseks jäi vaevalt midagi üle; talunike omand oli võõrandatud ning isiklik majapidamine lubatud vaid väga piiratud vormis; lisaks kõrgetele maksudele oodati kolhoosnikelt töökohustuste, näiteks teede korrashoiu, tasuta täitmist (Mertelsmann 2009: 84). Mõned informantide väljendatud seisukohad jätsid küll positiivse mulje, kuid neist võis välja lugeda irooniat: „Ei, nüüd kolhoosis on küll tore. Pole muud kui anna takka, kui elu ja tervist on, siis on kohe tore. Siin lõhu või pühapäevad ja ööd läbi, keski ei keela. Palgapäeval saad 100 napsu kah.”(24)

Tudengid püüdsid oma kogumispäevikutes esitada nõukogude ideaalidele vastavaid töökuse, hariduspüüdluse ja kultuuriharrastuse näiteid. Nii nägi Maret Jäger kommunistlikku töösse suhtumist,(25) Ellen Niit kiitis seda, kuidas Tõstamaa kandi rahvas kolhoosikeskuses pühapäeviti raadiot kuulates ennast haris.(26) Mõni kiitus on üldisem: nii olla paljud Härmi Pärkma informandid head nõukogude kodanikud.(27) Folkloristid on märkinud uue töö­korralduse head mõju ja seda, millise usinusega kollektiivselt töötati. Sääraseid seisu­kohti on väljendatud ilmselt ajakirjanduse mõjul. Põllumajanduse statistikast paistab hoopis tööviljakuse langus, ebatasuva kolhoositöö asemel keskendusid maaelanikud oma aiamaal tegutsemisele (Mertelsmann 2009: 87–88).

Tähelepanuväärseimad kolhoosielu kiitused on loodud seto regilaululistes improvisatsioonides, milles laulikud kiitsid uue korra toodud uskumatut küllust. Nagu Andreas Kalkun ja Janika Oras on välja toonud, võib säärastes hüperboolsetes kirjeldustes, mis kolhoosiküla argipäevast tugevalt erinesid, näha irooniat ja huumorit, aga ehk ka sõnamaagiat, mille kaudu laulus kirjeldatud rikkused tõeks saavad (Kalkun, Oras 2018: 55). Näiteks Anne Vabarna laulis kolhoosidest, mida ta nägi Venemaal 1947. aastal, kui ta oli kutsutud laulma Moskva linna 800. sünnipäevale. Eestis oli sel ajal vaid mõni üksik kolhoos.

 

Koh õks jo eĺĺi kolhoos,

Oĺĺ tüsse tüü rahvas.

Sääl oĺĺi õks ka kulladsõ kotusõ

Maŕa hüä’ maakõsõ’.

Sääl õls oĺĺi võiju võso’,

Kohopiimä sääl kotusõ’.(28)

 

Seto laulikud olid poliitilistel teemadel esinenud juba XX sajandi esimesel poolel. Aktuaalsetest asjadest laulmine ning lauludega oma kogukonnast väljapoole pöördumine näitas regilaulukultuuri moderniseerumist ning laulikute kohanemisvõimet (Arukask 2004: 53–54). Arhiiviallikate põhjal on keeruline otsustada, kas selliseid laule esitati ka siis, kui folkloriste või muud nõu­kogude folkloorist huvituvat publikut seto külades ei olnud (Kalkun, Oras 2018: 48–49). Suurema osa nõukogudeteemalistest regilauluimprovisatsioonidest lõid ja esitasid seto laulikud. Kolhoosist rääkivaid laule, sh regilaulu­vormis tekste, on aga folkloristidele esitatud mujalgi (vt artikli alguses tsiteeritud teksti). Regilaul oli eesti folkloori esindusvorm ning näiteks õpikutes pühendati rahvaluulealastes peatükkides kõige rohkem tähelepanu eelkõige just sellele (Saarlo 2017a: 119). Regivärsivormis nõukogudeteemalisi tekste avaldati eesti rahvakultuuri uue õitsengu näitena ka ajakirjanduses.

1950. aastate alguses oli suuremas osas Eestis aga regilaulu asemel elava folkloorižanrina levinud lõppriimiline rahvalaul. Erinevalt regilauludest lõid ja laulsid uuemaid rahvalaule sageli mehed, autorid olid enamasti teada. Lõpp­riimilisi kolhoosilaule leidus paljudes ühismajandites üle Eesti, tihti esitati neid mõne teise tuntud laulu viisil. Laulud nagu „Sööni valss” kirjeldasid tublit tööd, tehnoloogia arengut ning soovi kolhoosiga liituda: „Möödas vaevalt aasta, / mis meid kokku tõi / Üksiktalupoegadest / võimas kolhoos siis sai.”(29)

Sugugi mitte kõikides kolhoosides ei olnud aktiivset laulutraditsiooni: näiteks Tõstamaa vallas Kungla kolhoosis olla vanad laulikud surnud ning uusi tulemas ei olnud, seepärast polnud ka laule kolhoosist.(30) Enamasti räägiti folkloristidele, et üldiselt lauldakse koolis õpitud,(31) raadiost või laulikutest tuttavaid laule.(32) Kolhoosist rääkivaid laule otsides on noored folkloristid sattunud soovitustele intervjueerida meest, kes purjuspäi teistest kolhoosi­liikmetest laule teeb – ent temagi ei esitanud mitte midagi, mis arhiveerimiseks jäädvustatud oleks.(33) Kogujad kohtasid niisiis erinevaid põhjuseid, miks külastatud ühismajandis ei lauldud, ja said soovitusi informantide külastamiseks, kelle looming nõukogulikku positiivsesse raami ei sobinud.

Folkloristidelt oodati lisaks, et nad osaleksid rahvaloomingu tekkeprotsessis, nõnda külastas ja juhendas Richard Viidalepp Riidaja kolhoosis noori luuletajaid. Pikemalt küsitles ta Silvia Põtra, kes oli kirjutanud mitmesugustel nõukogulikel teemadel: kolhoosi asutamine, Nõukogude armee, ülemaailmse rahu soov. Noorel neiul oli oma luuletustest mitmeid versioone ja ta esitas neid ilma käsikirjata mälu järgi. Juba 1949. aastal oli Silvia Põder kirjutanud seinalehele luuletuse Kärstnas asuvast Töö kolhoosist: „Kõige hiljem loodi Töö kolhoos / siis kui teised olid juba täies hoos. / Kõhklejaid küll palju oli, / siiski liikmeid ikka tuli.”(34)

 

Uskumused ja kombed uues kontekstis

Kombestik ja uskumused olid folkloorikogujate huviobjektiks alates rahvaluulekogumise algusaegadest Eestis. Nõukogude ateistlikku maailmapilti ei sobinud ametlik religioon ega rahvausund, ent viimast salliti kui rahva maailmavaate arengu näitajat. Nii polnud rahvausundi teema prioriteetne, kuid seda tuli siiski küsitluskavades ja intervjuusituatsioonides ette, peamiselt tavandi kontekstis. Ka kolhoosifolkloori uurijad küsisid mitmesuguste põllupidamisega seotud tavade kohta, kuuldes vastuseks külvist ja kartulipanekust kuuseisu järgi või kuidas esimest kündjat veega kastetakse. Eesti rahva­usundit, tavandeid ja kombestikku tundsid vanemad folkloristid juba varasemast ning ka tudengite jaoks oli see rahvaluule. Kolhoosifolkloor pidi aga esindama edasi­püüdlikkust – nõukogude retoorika kohaselt puhkes uue korra tingimustes rahvakultuur õitsele, kuid see tähendas peamiselt laulude ja ütluste rohkust, samal ajal kui rahvausund taandus ning kombestikus asendus suur osa varasemaid pühi nõukogude tähtpäevadega.

Ka mitmed kolhoosnikud taandasid end rahvausundilistest seisukohtadest, kirjeldades varasemaid tavasid ja uskumusi kui igandlikke. Nii mainiti, et järgitakse vanemaid kombeid, kuid räägiti ka uue korra eelistest vanade tavade ees. Paala kolhoosis alustati heinateo ja puuderaiumisega ilmamärkide ja kuufaaside järgi.(35) Pärnumaal Jüriöö kalurikolhoosis pidasid vanemad mehed paadipuude raiumisel silmas kuufaase ja uskusid, et esimene vastutulija mõjutab kalaõnne.(36) Teisal olid säärased uskumused ja kombed kõrvale jäetud: näiteks Rutikvere kolhoosi liikmed soovisid heinateo ning teiste põllu­töödega alustada vanade tavade järgi, kuid noor brigadir otsustas, et tööde alguse ja lõpu määravad tema plaanid.(37) Märjamaa kolhoosiski ei tehtud enam töid ilmamärkide järgi: vanemad inimesed kurtsid selle üle esimesel aastal, kuid teiseks aastaks olid nad näinud uue lähenemise eeliseid.(38)

Kolhoosifolkloori sekka on lisaks tavade kirjeldustele sattunud mitme­suguseid rahvausundilisi teateid. Nii jutustas üks 26-aastane brigadir kurjast silmast ning väitis, et keegi ühest teisest kolhoosist oli sel viisil põrsa ära kaetanud.(39) Kurja silma kohta räägiti kogujatele mujalgi, kuid enamasti minevikuliselt: näiteks Pajusis olla mõisahärra loomi kaetanud.(40) Folkloristide uued huvid tekitasid intervjueeritavates mõningast segadust. Anna Lindvere, kellelt Selma Lätt rahvameditsiini kohta küsis, kõneles nii sellest, et kolhoosis on loomaarstid, kui ka mitmesugustest rahvameditsiinilistest haigete lehmade ravimisviisidest.(41) Rahvausundilisi teateid on muude žanritega võrreldes kirja pandud vähe.

Peaaegu kõikides kolhoosides, kus küsiti nõukogulike pühade kohta, oldi neid üheskoos tähistatud. Kolhoositraditsioonidena nimetati kõige sagedamini kogunemisi kiige all, pidulikke aktusi ning söömaaegu. Suurem osa kolhoosidest oli tähistanud oktoobripühi, lõikuspüha, aga ka ENSV aastapäeva ning mõnikord naistepäeva ja maipüha. Mõnel pool loodi pühade puhuks laule, esinesid isetegevuskollektiivid või koolilapsed. Peole kutsuti neidki, kes polnud veel kolhoosiga liitunud.(42) Huvitav on see, kuidas kirjeldatakse traditsioonilisust. Virve Murumaa on 1950. aasta augustis Padu kolhoosi kohta kirja pannud, et „on saanud kombeks tähistada kolhoosi aastapäeva peoga”,(43) vaatamata sellele, et kolhoosid olid üldiselt tegutsenud pisut enam kui aasta ning Padu kolhoos oli juba jõudnud teise kolhoosiga liituda. Eripärasematest üritustest räägiti folkloristidele pikemalt. Näiteks Sööni kolhoos korraldas naaberkolhoosiga võistlused, mille kaotajad pidid teise kolhoosi heaks tegema ühe normipäeva.(44)

Kuid oli ka kolhoose, kus nõukogude tähtpäevade puhul ühisüritusi ei korraldatud. Põltsamaa vallas Punalipu kolhoosis, mis asutati juba 1947. aastal, ei tähistatud riiklikke pühi. Ka maipüha puhul ei korraldatud koosolekut, vaid hoopis maituli. Kirikupühade, nagu lihavõtete, jõulude ja suvistete ajal selles kolhoosis tööle ei mindud, ainult lastel oli koolipäev.(45) Vaba päeva saamisest olenes ka teistes kolhoosides pühade tähistamine. Märjamaa vallas Tasuja kolhoosis tähistati jõule ja lihavõtteid siis, kui need sattusid nädalavahetusele,(46) mujal on mainitud, et inimesed on jõulude ja muude pühade ajal tööl, aga pole teada, mida nad õhtuti kodus teevad.(47) Nõukogude tähtpäevakalendri ees­märgiks oligi kiriklike pühade pidamise lõpetamine (Kreegipuu 2011: 72). Kuid ka muud traditsioonid olid hääbumas: „Marti ei joosta, sõdur tuleb kohe sineliga, mis sa siin jooksed. Lapsed ka vist ei käi. Ei ma pole näind. See pole enam moes.”(48) On võimalik, et pühasid tähistati edasi, kuid viisil, mis sobis uue ideoloogiaga, näiteks Vastseliina rajooni ühes kolhoosis peeti paabapraasnikut ehk naistepüha põhjendusega: „Vaja iks kokko minna, sis kolhoos edenes ja lät häste.”(49)

 

Nõukoguliku diskursusega sobitumine

Ootused, millist rahvaluulet maarahvas esitama peaks, olid kõrged juba enne kolhooside loomist. 1948. aasta suvel toimunud ekspeditsioonil koguti Setomaalt ainult üheksa nõukogudeteemalist improvisatsiooni ning needki – nagu leidis Veera Pino – ei olnud oma laadilt piisavalt deklaratiivsed. Kuid Pino arvates ei olnud probleemiks mitte laulikute oskused, vaid see, et Setomaal ei olnud veel kolhoose ning seetõttu ei saanudki lauljad olla kursis nõu­kogude külaeluga (Pino 1950: 76–77). Hiljemgi improviseerisid seto laulikud küll nõukogude teemadel, muu hulgas elust kolhoosikülas, kuid sageli ei sobinud neis esitatud väljendid või isegi terve laul sellega, mida nõukogude folkloorina otsiti. Nii võisid laulud lähemal uurimisel paista lausa riigivastased. Lauludes kohtusid kaks omavahel sobimatut vormelkeelt: nõukoguliku diskursuse stampväljendid ja regilaulu kujundlik keel (Kalkun, Oras 2018: 53). Richard Viidalepp, kes käis 1951. aastal rahvaluulet kogumas Vastseliina piirkonnas, ootas lauljatelt senisest rohkemate teemade käsitlust ja kaasaegsemat kujundikeelt. Tüüpiline oli oma kolhoosi kiitus, regilaulu vormielementidega lauludes muutus aga kolhoosielu kirjeldus fantastiliseks, näiteks „kus need kuked söövad kulda, kuked kulda, kanad karda” – seda pidas Viidalepp aga ebasobivaks.(50)

Tudengite ootused leida mitmekesist kolhoosidest rääkivat rahvaluulet sageli ei täitunud, nii nentis üliõpilane Maret Jäger:

Kokkuvõtteks võib öelda, et olin välja läinud tegelikult suuremate lootustega saada head kolhoosiainelist folkloori, kuid nagu selgub, on seda seal võrdlemisi vähe. Minu kogu põhjal võib järeldada, et alget on aga siiski olemas. Leidub aga siiski ka veel mõningaid vanade kommete rudimente (seda küll peamiselt vanemate kolhoosnike juures). Noorem generatsioon loob aga uut sotsialistlikku kultuuri.(51)

Üliõpilased olid loengutes tutvunud nõukogude folkloori näidete ja teooriaga. 1950. ja 1951. aastal kogumispraktika keskseks teemaks valitud kolhoosi­folkloori leidmine oli raske, aga tudengite tööd hindasid õppejõud enamasti küllaldaseks. Ainsa kriitikana on neile ette heidetud, et kogutud materjalid ei näidanud seda, kuidas on muutunud „kolhoosnike sotsialistliku teadlikkuse arenemine”.(52) Seega olid tudengid täitnud kogumisülesande nii hästi, kui neilt oodati, kuigi nad ise sageli oma tööga rahule ei jäänud.

Kolhoosifolkloori koguma saadetud tudengitel olid ootused ka folkloori üleüldise laadi osas – nad otsisid materjale, mis paistsid neile autentsed ja arhailised. Tudengid Maret Jäger ja Härmi Pärkma külastasid metsanurgas asuvat Umbusi küla, mille kohta leidis Jäger: „Üldiselt olime Umbusist täiesti pettunud, sest siin polnud jälgegi ebausust ega muust taolisest, mida lootsime leida.”(53) Ellen Niit kirjutab kolhoosist Tõusev Täht, et kolhoos ei paku erilist huvi, kuna asub keskusele (Tõstamaale) liiga lähedal.(54) Intervjueeritavatel oli endalgi ettekujutus sellest, milline rahvaluule olema peaks. Nii öeldi Tõstamaa kandis 1950. aastal sealseid kolhoose külastanud folkloristidele sageli, et seal pole mingit rahvaluulet ning otsitava jaoks tasuks Kihnu minna.(55) Sellest paistab, et nii kogujad kui ka uuritavad kogukonnad ei hinnanud kolhoosi­külas loodud ja käibivat kultuuri niivõrd uurimisväärseks kui rahvaluule vanemaid vorme.

Folkloristid ja tudengid puutusid kokku nähtustega, mis ei sobinud ei nende ootuste ega ametliku ideoloogiaga. Kogumispäevikus üritati siiski enamasti lisada positiivseid seisukohti nõukoguliku arengu kohta. Ebasobivad väited sai lihtsalt minevikuliseks muuta: näiteks Ellen Niit kirjutas oma päevikus, et Pootsi kandis suhtutakse kooliharidusse sallimatult, ent arhiveeritud käsikirjas on verb parandatud minevikuvormi.(56) Päevikud esitati arhiivile puhtaks kirjutatud hästiloetavas vormis, kus kirjavigu ette ei tulnud – säärane parandus on niisiis ette võetud ideoloogiliselt sobivama seisukoha väljendamiseks.

Otsest kolhooside kriitikat on rahvaluulekogujad mahendanud või pole seda kirja pannud. Kolhoosid polnud veel igal pool tavaliseks nähtuseks saanud. Viidalepp kuulis 1949. aastal, kuidas mööduvaid kolhoosnikke eriliseks peetakse: „Nende kohta üteldi: „Näe, Mõla kolhoosnikud lähevad heinamaale!” Kolhoos näib siin rajoonis olevat veel uudiseks ja harulduseks.”(57) 1940. aastatel tuli rahulolu uue süsteemiga harva ette ning kui kogujad puutusid kokku positiivse suhtumisega, võis see isegi üllatav paista: „Äärmiselt korras tubades näen laual ÜK(b)P ajaloo lühikursust ja kuulen esmakordselt pooldavat suhtumist kolhoosisüsteemi.”(58) Selle tekstikoha kõrvale on arhiiviköites kirjutatud hariliku pliiatsiga küsimärk, kuid seda pole köitest kustutatud.

Vaid üksikuil juhtudel on rahvaluulekogujad intervjueerinud kolhoosiküla elanikke, kes ei olnud ühismajandiga liitunud. Toon oli neutraalne, mitte hukkamõistev.(59) Kui folkloristidele kirjeldati võitlust kulakute vastu, kasutasid intervjueeritud selleks enamasti ajakirjandusest tuntud väljendeid. Nõu­kogulikus käsitluses identifitseeriti kulakuid majanduslike kriteeriumide järgi, kuid eelkõige oli kulakuks määramine poliitiline otsus. Kulakutalude maksu­koormus oli suurem kui teistel majapidamistel, neil oli keelatud kolhoosi astuda (Jääts 2004: 138–139). Enamasti räägiti kulakutest minevikus: see klass olevat likvideeritud või mainitakse kulakutest tühjaks jäänud talusid, kus nüüd olla uued elanikud.(60) Kuid mõnes kolhoosis oli kokkupuuteid kulakutega hiljemgi: „Üks neist suutis pugeda ka kolhoosi, kuid avastati ja heideti kolhoosist välja.”(61) Selles nõukogulikus diskursuses oli aga ka erandeid: Tapiku kolhoosis öeldi, et osa talunikke tehti kulakuteks ilma põhjuseta või isiklikel põhjustel.(62) Kuigi kulakuid enam ei olnud, paistis ühele informandile, et kolhoosiski olid klassivahed: „Ega moonakat ei sallitud. Praegugi veel kolhoosis vahe, peremees põlastab asunikku, aga see on sama kolhoosnik, vaata, et parem veel.”(63) Kulakute ja üleüldiselt sotsiaalse kihistumise kriitika sobis hästi nõukogude diskursusega.

Kuid ka kriitika teiste kolhoosnike kohta oli kolhoosifolkloori tüüpiline osa. Teistest vähem töötanud kolhoosiliikmetest tehti pilkavaid laule,(64) neile anti hüüdnimesid(65) või kurdeti nende väidetava laiskuse üle.(66) Mainiti alkoholi­probleeme: „Rahvas sui töötab küll, talvel joob ka küll.”(67) Sageli olid sellised kriitilised tekstid esitatud seinalehtedes, mille materjali kohta tegid folkloristid välitööde käigus kolhoosikeskuses märkmeid. Näiteks kolhoosi Võidulipp esimeses seinalehes oli kirja pandud laul, milles räägiti kolhoosnike vigadest: esimees ei teinud vajalikke muudatusi ja karjafarmi juht oli laisk; seda lauldi edaspidigi.(68) Tekstide kõrval ilmus seinalehtedes pilte: Paala kolhoosis näiteks karikatuurid laiskadest töölistest.(69) Kriitika tööluusi vastu oli levinud ka ajakirjanduses, propagandaelementide kõrval on oluline märgata, et teiste kolhoosnike töökus ja laiskus olid midagi, millega maa­inimesed igapäevaelus kokku puutusid (Kalkun, Oras 2018: 48). Kuigi selline pilkav kriitika oli ajakirjandusest mõjutatud, ei paista need materjalid mitte ainult nende loojate ja levitajate uue korraga sobiva meelsuse sümbolitena, vaid eelkõige külas levivate pingete väljendamise vahendina.

Folkloristid olid kolhooside kohta esitatud kriitika välitöömärkmetesse üleskirjutamisel üsna ettevaatlikud. Kui kolhoosifolkloori kontekstis kirjeldati folkloristidele kohalikke probleeme, siis enamasti olid need seotud mõne isikuga või konkreetse kolhoosi töökorraldusega, mitte uue korra kriitikaga. Nii olla näiteks esimehe vahetus rikkunud tööatmosfääri.(70) Kirjaoskamatu laulik Taarka kurtis Viidalepale, et ta ei tea, kas tema tööpäevad kolhoosis on õigesti kirja pandud.(71) Vaid harva pani mõni koguja kirja põhjalikuma kriitika mõne kolhoosi suhtes: Tapiku kolhoos oli rahvaluuletudengitele ehmatav näide halvasti organiseeritud tööst ja ühistegevustest.(72) Maret Jäger arvas, et „Tapiku vabariigiks” kutsutud küla vastuseisus kolhoosikorrale tasub põhjusi otsida probleemidest varasema juhtkonnaga, kuid lisas teisal ka, et „klassivaenlased” tunnevad end sellises kauges nurgas tõenäoliselt paremini.(73) Kuid sellised kriitilised noodid jäid erandiks, enamik kolhooside kirjeldustest tõi eelkõige esile ühismajandite positiivset mõju külaühiskonnale.

 

Ühismajandid artiklites ja uurimustes

1951. aasta veebruaris osalesid Richard Viidalepp, Selma Lätt, Salme Lõhmus ja Erna Normann Moskvas teaduslikul sessioonil. Viidalepp tutvustas Eesti kolhoosifolkloori ettekandes, mille peamiseks allikaks olid 1950. aasta suvel kogutud materjalid. Seni kogutud folkloori puudusi õigustas Viidalepp sellega, et kolhoositeema on kogujatele uus ning kaasnevaid probleeme ei pane kogujad veel nii hästi tähele kui materjalide puhul, mida nad on harjunud koguma. (Ahven 2007: 98) Selline tähelepanek on huvitav: paljud kogujad olid tudengid, keda ei oleks tohtinud väljakujunenud harjumused rahvaluulekogumisel veel segada. Viidalepp väitis, et kogutud materjalide põhjal on siiski näha folkloori muutumist kolhoosisüsteemis. Problemaatiline oli see, et välitööd toimusid enamasti suvel, mil polnud võimalik jälgida erinevate nõukogude tähtpäevade tähistamist.(74) Kuid igal juhul näitas Viidalepp, et Eestiski levib nõukogude folkloor ning uurijad on selle kogumisest huvitatud.

Uue ainese tutvustamine Eesti ajakirjanduses oli üks folkloristide ülesannetest. Nii kirjutas Heldur Niit 1950. aastal ajalehes Sirp ja Vasar artikli „Kolhoosifolkloor nõuab endale täit eluõigust”. Artikli pealkirja kohaselt on folklooril aktiivne roll, see tekib tahes-tahtmata ning rahvaluule levikut paistavad takistavat hoopis välised faktorid (Niit 1950: 7). Aasta hiljem kirjutas kirjandusmuuseumi teaduslik töötaja Selma Lätt artikli nõukogude folkloorist, kirjeldades kolhoosifolkloori tüüpilisima žanrina rahvalaulu, aga mainis ka vanasõnu ja isetegevuslaste loodud näidendeid (Lätt 1951: 6). Folkloristid kirjutasid nii kohalikes kui ka üleriigilistes ajalehtedes ülevaateid välitöödest, tsiteerisid huvitavamaid palasid ning kirjeldasid tööde käiku (nt Viidalepp 1951). Sellised artiklid üritasid kolhoosifolkloori normaliseerida, lastes sel paista tavalise ja igal pool esineva fenomenina.

Kolhoosifolkloorist ei ilmunud Eestis – erinevalt Lätist (Ancelāne, Greble 1952) – ühtegi teaduslikku erikäsitlust. Siiski avaldati kolhoosifolkloori käsitlevaid tekste õpikutes, näiteks kaheksanda klassi kirjandusõpikus oli nõukogude folkloori all eraldi alapeatükk kolhoosifolkloorist (Sõgel 1953). Kohe pärast ilmumist toimus õpiku sisu üle põhjalik diskussioon, sealjuures oli oluliseks kriitikapunktiks õpikus esitatud nõukogude folkloor (nt Niit 1954: 877; Kään 1954). Uus, redigeeritud väljaanne ilmus neli aastat hiljem ilma nõukogude folkloori peatükita (Sõgel 1957). Ka tudengid ei kirjutanud kolhoosi­folkloorist lõputöid. Isegi stalinismiperioodil olid diplomitööde teemad nn vanema folkloori valdkonnast.

Nii jäigi kolhoosifolkloor peamiselt ajaleheartiklite ning arhiivimaterjalide teemaks. See ei paistnud 1950. aastate alguses olevat folklooriliik, mille järele arhiivis sageli küsiti: vaid mõnel harval korral on see rahvaluule osakonna külalisteraamatus uurimisteemana kirja pandud. Eesti rahvaluule­teadlased tegid nii palju, kui neilt oodati: kolhoosifolkloori koguti, seda tutvustati nõukogude kolleegidele ning laiemale avalikkusele. Kuid seda ei analüüsitud teaduslikult ega koostatud ainult sellist folkloori tutvustavaid tekstikogumikke. Ajakirjandusest jäi mulje kolhoosifolkloori rohkusest ja mitme­kesisusest, kuid ajastuomases positiivses stiilis kirjutatud artiklites ei kajastunud kolhoose optimistlikus laadis kirjeldavate rahvaluuletekstide leidmise probleemid.

 

Kokkuvõte

Stalinismiperioodil koguti ja arhiveeriti kolhoosifolkloorina mitmesuguseid materjale. Kolhoosifolkloori küsitluskava laadist tulenevalt on arhiveeritud palju kultuuriharrastuse ja majandusliku edasijõudmise kirjeldusi, kuid ka mitmesuguseid rahvaluuletekste: kõige enam laule ja tähtpäevade tähistamise kirjeldusi, aga toonasest rahvaluulemääratlusest tulenevalt ka seina­lehtedes avaldatud luuletusi. Mõned vanemast pärimusest tuntud laulud, nagu ka mitme­sugused folkloori lühivormid olid kohandatud kolhoositeemaliseks. Tänapäeval on raske öelda, kas need olid päriselt käibel või peeti selliseid materjale lihtsalt folkloristidele esitamiseks sobivaks.

Kolhoosifolkloori kogusid suures osas tudengid, kellele see oli üks esimesi välitöökogemusi. Kuigi nad olid ülikoolis tutvunud nõukogude folkloori teooriaga ning nende eesmärgiks oli informatsiooni leidmine just kolhooside kohta, olid nad huvitatud ka muust, sageli vanemast rahvaluulest, ning pettunud neile esitatud materjalide laadis – mõlema kohta jäi näiteid vajaka. Nii õppisid tudengid vähem seda, kuidas ülikoolis nõukogude folkloori kohta õpitut praktikas rakendada, rohkem aga seda, kuidas materjali ootuspäraselt ja sobivalt esitada. Kogumisest tekkinud frustratsiooni on näha eriilmelistes välitööpäevikutes.

Kolhoosifolkloori olukord paistab teistsugune, kui vaadata selle kohta ajakirjanduses ilmunut. Artiklites toretsevad väited uue korra tingimustes õitsele puhkenud rahvakultuurist ning tsiteeritakse mitmesuguseid folkloori­palasid, eelkõige laule. Nii jääb mulje, et üle Eesti oli levinud ühis­majandite ülistamine ning kolhoosikorra tingimustes oli rahvakultuur paremas seisus kui kunagi varem. Kolhoosifolkloori tutvustanud kirjutised tekitasid illusiooni nõukogude rahvaloomingu rohkusest ja mitmekesisusest, see paistis paljude inimeste igapäevaelu normaalse osana. Seeläbi sai folkloristika õigustada oma olemasolu teadusharuna, kirjeldades uut nõukogulikku kultuuri, aga ka pakkuda allikmaterjali ajaloolastele, kirjanikele ja kunstnikele.

Tänapäeval on kolhoosifolkloorina kogutud materjalid Teise maailmasõja järgset külaolustikku kirjeldavad huvitavad allikad. Folkloristide küsimustele antud vastused näitasid mõistagi eelkõige seda, mida küsitlejaile esitleda taheti – suhtumine kulakutesse või rahvausundisse olid tundlikud teemad, kus üleskirjutajatele anti tõenäoliselt ideoloogiliselt õigeid vastuseid. (Enese)­tsensuurist hoolimata peegelduvad ühismajanditest kogutud materjalid rahva­kultuuri teisenemist: uue töökorralduse mõjul muutus näiteks põllundus- ja kalendrikombestik. Eelkõige on kolhoosifolkloori kogumine näide sellest, kuidas folkloristid, rahvaluuletudengid ja värskete ühismajandite liikmed nõukoguliku diskursusega kohaneda püüdsid.

 

Kaisa Langer (snd 1988), MA, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi ­doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), kaisa.langer@ut.ee

 

" ["contents_en"]=> string(2818) "

Keywords: Soviet folklore, Stalinism, fieldwork, representation

 

In early Soviet Estonia, folkloristics had to conform to the new ideology. The institutions were reorganised, the previous work was re-evaluated, while new folklore on Soviet topics was expected to be collected, published and studied. The directions on what and how to study came from Soviet research conferences visited by Estonian scholars.

Recommendable Soviet folklore such as, for example, materials about the Great Patriotic War or worker movement being hard to find, kolkhozes looked a more promising terrain. As soon as in 1950, a year after mass collectivisation in Soviet Estonia, folklorists and folklore students were interviewing kolkhoz members in the hope of finding suitable folklore. The material archived as kolkhoz folklore includes songs, proverbs, sayings, descriptions of traditions and also the fading of certain customs, but a bulk of this material consists merely of information about the kolkhozes without any folkloric content. Especially for students, this was an unwelcome outcome.

The materials that did match the Soviet paradigm were analysed and pres­ented at conferences, but kolkhoz folklore never made a topic of research in Soviet Estonia as after the death of Stalin folklorists gave up the endeavour altogether. Nevertheless the examples gained were optimistically presented in newspapers and school books as the typical folklore of the time.

The very fact that kolkhoz folklore was collected and the ways it was presented served to normalise the system of collective farms. The work on Soviet folklore instrumentalised the discipline of folklore studies. Although folklorists themselves abandoned this kind of ideological work after Stalinism, there were some volunteer collectors who still regarded kolkhoz folklore as a relevant topic. In summary, for the folklorists kolkhoz folklore was a tool to survive the politically complicated years and for the discipline to be fitted in the Soviet model in order to enable folkloristic research to go on.

 

Kaisa Langer (b. 1988), MA, University of Tartu, doctoral student (Ülikooli 16, 51003 Tartu), kaisa.langer@ut.ee

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#284 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-06-05 12:14:49" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(8754) "

Käsikirjalised allikad

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) käsikirjalised kogud

EKM arhiiv – Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv

EKM ERA, EFAM – Eesti Folkloristika Ajaloo materjale

KKI – Keele ja Kirjanduse Instituudi käsikirjaline rahvaluulekogu

RKM – Eesti TA Fr. R. Kreutzwaldi nim (Riikliku) Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna käsikirjaline rahvaluulekogu

Rahvusarhiiv (RA)

ERA.R-2345 – Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut

EAA.5311.63 – Tartu Ülikool, Kirjanduse ja rahvaluule osakond

 

Kirjandus

A h v e n, Eeva 2007. Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

A n c e l ā n e, Alma, G r e b l e, Vilma 1952. Latviešu padomju folklora. Riga: Latvijas PSR zinatnu akademijas izdevnieciba.

A r u k a s k, Madis 2004. 20. sajand setu regilaulukultuuris ning Anne Vabarna pöördumislaulud. – Setumaa kogumik 2. Tallinn: Tallinna Ülikooli Ajaloo Insti­tuut, lk 41–55.

EE 1936 = Eesti Entsüklopeedia VI. Peatoim R. Kleis. Tartu: Loodus.

G o r k y, Maksim 1977. Soviet literature. – Maxim Gorky, Karl Radek, Nikolai ­Bukharin, Andrey Zhdanov jt, Soviet Writers’ Congress 1934. Debate on Socialist Realism and Modernism. London: Lawrence & Wishart, lk 25–69.

G o r š i č, Ave 2019. ‘All material is available’ – the contribution of Mary Kaasik and Gustav Kallast. – Track Changes: Reflecting on a Transforming World. SIEF, Santiago de Compostela, 14–17th of April 2019. Göttingen.

H a b e r m a n, Alice 1949. Riiklik Kirjandusmuuseum teadusliku uurimisbaasina. – Riikliku Kirjandusmuuseumi aastaraamat 1. Tartu: Teaduslik Kirjandus, lk 5–31.

H o w e l l, Dana Prescott 1992. The Development of Soviet Folkloristics. New York: Garland Publishing.

J ä ä t s, Indrek 2004. Sotsialistlik põllumajandus. Varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal. – Akadeemia, nr 1, lk 132–168; nr 2, lk 393–422.

K a l k u n, Andreas, O r a s, Janika 2018. „Stalin is a wise man, Lenin was a little bird.” On creating soviet folklore in the Seto region during the Stalin era. – Res Musica, nr 10, lk 41−62.

Kogumistöö… 1948 = Kogumistöö juhendaja rahvaluule alal 1. Tartu: Teaduslik Kirjandus.

K r e e g i p u u, Tiiu 2011. Tähtpäevakalendri kujunemisest Nõukogude Eestis aastatel 1945−1985. − Tuna, kd 14, nr 2, lk 68−90.

K r e m e n t s o v, Nikolai 1997. Stalinist Science. Princeton, NJ: Princeton University Press.

K u l a s a l u, Kaisa 2013. Immoral obscenity: Censorship of folklore manuscript collections in late Stalinist Estonia. – Journal of Ethnology and Folkloristics, nr 7, lk 49−64.

K u l a s a l u, Kaisa 2017. From Estonian Folklore Archives to Folklore Department of the State Literary Museum: Sovietization of folkloristics in late Stalinist Estonia. − Mapping the History of Folklore Studies: Centers, Borderlands and Shared Spaces. Toim Dace Bula, Sandis Laime. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing, lk 132−153.

K ä ä n, Heino 1954. Mõtteid „Eesti kirjanduse ajaloo” I osa puhul. – Nõukogude Õpetaja, nr 19, lk 3.

L ä t t, Selma 1951. Kaasaegse rahvaluule kogumisest. – Sirp ja Vasar 12. V, lk 6.

M e r t e l s m a n n, Olaf 2009. Living on a Stalinist kolkhoz: Peasant survival strategies in Estonia. – Daugavpils Universitate Humanitāro Zinātņu Vēstnesis, nr 15, lk 83−94.

M i l l e r, Frank J. 1990. Folklore for Stalin: Russian Folklore and Pseudofolklore of the Stalin Era. Armonk, NY–London: M.E. Sharpe.

N i i t, Heldur 1950. Kolhoosifolkloor nõuab endale täit eluõigust. – Sirp ja Vasar 23. IX, nr 38, lk 7.

N i i t, Heldur 1954. Eesti kirjanduse ajaloo õpikust. Õpik, mida on vaja põhjalikult parandada. – Looming, nr 7, lk 875–878.

O i n a s, Felix J. 1973. Folklore and politics in the Soviet Union. – Slavic Review, kd 32, nr 1, lk 45–58.

O r a s, Janika 2008. Viie 20. sajandi naise regilaulumaailm: arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

P a n c h e n k o, Alexander 2012. Russia. – A Companion to Folklore. Chichester: Wiley–Blackwell, lk 426–441.

P i n o, Veera 1950. ENSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi 1948. a. ekspeditsioon Kagu-Eestisse: kriitiline analüüs. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. [Auhinnatöö.]

P o l l o c k, Ethan 2006. Stalin and the Soviet Science Wars. Princeton–Oxford: Princeton University Press.

S a a r l o, Liina 2017a. Regilaul in the political whirlpool: On collecting regilaul in Northeast Estonia in the second half of the 1950s. − Folklore. Electronic Journal of Folklore, nr 67, lk 115−142.

S a a r l o, Liina 2017b. Regilaul tuulte pöörises. Eesti folkloristid poliitiliste muutuste ajajärgul 20. sajandi keskel. − Methis. Studia humaniora Estonica, nr 20, lk 27−54.

S a a r l o, Liina 2018. Sovetiseerimine kui eesti rahvusliku folkloristika konservant. – Keel ja Kirjandus, nr 1–2, lk 136−152.

S a a r l o, Liina 2019. Kalevipoeg ja Dobrõnja. Rahvaluule kogumisest Alutagusel 1950. aastatel. − Pildi sisse minek. (Tänapäeva folkloorist 11.) Toim Eda Kalmre. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, lk 15−58.

S o k o l o v, Juri 1947 [1938]. Folkloori olemus ja folkloristika historiograafia. Tlk Rudolf Kulpa. Tartu: Teaduslik Kirjandus.

S õ g e l, Endel 1953. Eesti kirjanduse ajalugu 1. Õpik keskkooli VIII klassile. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

S õ g e l, Endel 1957. Eesti kirjanduse ajalugu 1. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

V i i d a l e p p, Richard 1951. Rahvaloomingu õitseng kolhoosikorra tingimustes. – Uus Elu, 14. VII.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#392 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(114) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#393 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 20:57:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#285 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1170) ["menu_id"]=> int(113) ["author"]=> string(50) "Brita Melts, Neeme Näripä, Maria-Maren Linkgreim" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(14) "LÜHIDALT9.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(9) "Lühidalt" ["title_en"]=> string(11) "Annotations" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(15029) "

Sõnad on õhk. 13 intervjuud tänapäeva kirjanikega. Koostas ja küsitles Carolina Pihelgas. [Tartu:] Kaksik­hammas, 2018. 151 lk.

„Sõnad on õhk” koondab aastatel 2013–2017 Loomingus ilmunud 12 usutlust, mis Carolina Pihelgas on teinud erinevate autoritega, ning üht intervjuud aastast 2018, milles kogumiku koostaja on tegelikult hoopis ise küsitletava rollis. Kuigi intervjueeritavate seas domineerivad selgelt Pihelga enam-vähem eakaaslased, ei piirdu kogumik selle põlvkonnaga: küsitletavate sünni­aastad jäävad vahemikku 1966–1990 (raamatus seda siiski märgitud ei ole, nagu ei ole autorite isikuid esile tõstetud ka tekste illustreerivate fotodega, mis on tavaks Värskes Rõhus, aga mitte Loomingus). Ilmselt on niisuguse valiku taga nii huvi konkreetsete isiksuste vastu kui ka vahetu loominguline kõnekus – valitud autorid on neil aastatel olnud pidevalt pildil oma tekstidega, aga mitte vestlejatena –, kuigi seda võinuks saatesõnas pisut lähemalt avada. Praegu selgitatakse saatesõnas autorite valikut pelgalt Loomingu toimetaja ettepanekuga teha intervjuusid „noorema põlvkonna kirjanikega” ja küsitleja sooviga valida vestluspartneriteks need, „kes olid juba raamatuid avaldanud, aga kellega Looming polnud pikemat intervjuud teinud” (lk 143).

Intervjuusid on ikka huvitav lugeda, ka uues kuues üle lugeda, ehkki siis juba võiks selliseid fraase nagu „viimases luulekogus” (lk 8), „ilmus tänavu” (lk 19), „eelmisel aastal” (lk 105) jne kohandada uuele väljaandele vastavaks (seda enam, kui ilmumisandmeid tuleb otsida raamatu lõpust ja autorite ilmunud teoste nimestikku ei ole intervjuude juures esitatud). Pihelgas on hea küsitleja: ta läheneb igaühele eri moodi asjatundlikkusega, vastavalt igaühe loomingu iseärasustele. Küsimused olulisel määral ei kordu (ja kui korduvad, siis õigustatult, puudutades nt kirjanduse juurde või kirjutamiseni jõudmist, lugemiselamusi, keeletunnetust) ning suunavad autoreid rääkima avaramalt kui üksnes iseenda loomingule keskendudes. Põnev on jälgida vestlustest välja kooruvaid ühisosi (nt tarbimiskultuuri kriitika, infovooga toimetulek, empaatia vajalikkus) ja erinevusi (nt kirjutamise kaudu kirjanikuks arenemine vs. vaiki olemise ja jälgimisega kirjutamiskunsti omandamine; internetis avaldatu hindamine samaväärseks vs. pretensioonitumaks kui raamatus). Ehkki sageli on kogumiku intervjuud üsna ootuspäraste mõttekäikude ja tonaalsusega, olles kooskõlas autorite teoste põhjal kujunenud kuvandiga, paneb mõnigi vestlus ümber hindama või uues valguses nägema ka kirjaniku seniseid ilukirjanduslikke tekste.

B. M.

 

Tõlkija hääl VI. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat. Tallinn: SA Kultuurileht, 2018. 228 lk.

Tänavu viieaastaseks saav tõlkimisprobleemide ja -rõõmude üle arutlemise platvorm „Tõlkija hääl” on esimese numbriga võrreldes kasvanud mahult enam kui kahekordseks ning ka sisuliselt on tegu mitmekesise ja üllatavalt üldhuvitava lugemisvaraga. See võib muidugi johtuda sellest, et kogumik on moodustunud juhuslikult õigeks ajaks kätte saadud tekstidest, mine tea, ent žanriline ja sisuline lai haare tuleb siin kahtlemata kasuks.

Kuuendas numbris leidub intervjuusid (Peeter Volkonski ja Keiti Vilmsiga), vestlusringide üleskirjutusi (arutlus hispaaniakeelse kirjanduse vahendami­sest, jutuajamine mõttekirjanduse tõlke auhinna nominentide vahel), autobiograafilisi sissevaateid tõlkijatöösse (Krisztina Lengyel Tóth, Daniele Monticelli, oma teose autoriseeritud soomenduse sündimise näitel Kai Aareleid) ning ka teadusartikli mõõtu käsitlusi: arhiivi­põhine ülevaade toimetamispraktikast (Anne Lange Loomingu Raamatukogust aastatel 1957–1972), Tuglase tõlketöö lähivaade (Lea Pild), võrdlev tõlkepoeetiline visand (Aare Pilv), üleskutse heterorütmilisele luuletõlkele (Hasso Krull). Raamatu lõpus on traditsiooniliselt kultuurkapitali tõlkeauhindade nominentide vastused neile kogumiku tarbeks esitatud küsimustele. Samuti leiab siit ülevaate 2012. aastal Sirbis ilmunud tõlkekirjanduse kriitikast, mis ühest küljest tutvustab hästi tõlketeoste hindamise viise, ent mõjub teiselt poolt pisut aegununa. Veidra lugemistõrke tekitavad vestlussaate üleskirjutuse algusse alles jäetud laused „Tere õhtust kõigile! Kultuurivestlussaade on taas otse-eetris” (lk 177) – kui intervjuu tekst ilmub nagunii „veidi-veidi toimetatud kujul”, oleks ehk võinud kaaluda ka avangu sättimist.

Almanahh tervikuna juhib tähele­panu ühele olulisele asjaolule. Kui kultuurimeedias on pidevalt juttu tõlke­kriitika kiratsemisest ja on avaldatud lootust, et tekkinud tühimiku võiks täita just „Tõlkija hääl”, siis ehk ei tuleks tõlkekriitikat otsida niivõrd üksik­arvustustest, kuivõrd teistlaadi kirjutistest – vestlustest, artiklitest, esseedest jne. Ja veelgi avaramalt: näiteks Aare Pilv nimetab parimaks tõlkekriitikuks „selle sõna sisulises mõttes” oma tõlke toimetajat (lk 149), seega tasuks aktiivsemalt ja ulatuslikumalt märgata eriti niisuguseid tõlkekriitika varjatud vorme.

B. M.

 

Hellenostephanos. Humanist Greek i