object(Article)#145 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1142) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(11) "KK 1-2/2019" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(7) ["pdf"]=> string(19) "LÜHIKROONIKA20.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(13) "Lühikroonika" ["title_en"]=> string(6) "Review" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(9761) "

• 6. detsembril 2018 toimus Eesti Keele Instituudis soome-ugri sügis­seminar „Keelesugulus, keeletüpoloogia ja areaallingvistika”. Esinesid Sven-Erik Soosaar (EKI, „Protoeuroopa substraadist läänemeresoome keeltes: tüpoloogiline perspektiiv”), Karl Pajusalu (TÜ, „Uurali keelte fonoloogilisest tüpoloogiast”), Miina Norvik ja Gerson Klumpp (TÜ, „Sugulaskeelte tüpoloogiline andme­baas: miks ja kuidas?”), Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Komi keeled ja komi keel(t)e grammatikograafia”), Petar Kehayov (Leibnizi Ida- ja Kagu-Euroopa Uuringute Instituut, „Mis jääb läänemeresoome keelte uurijatele märkamata? Keeleajalooliselt „igavatest” keelekujudest karjala murrete näitel”), Szilárd Tóth (TÜ Narva Kolledž, TLÜ, „Makro- ja mikroglobaliseerumise küsimusi Venemaa soome-ugri kogukondade ja eesti kirjakeele ajaloo näitel”), Iris Metsmägi (EKI, „Kaks võimalikku vene laenu”), Vilja Oja (EKI, „Läänemere­soome deskriptiivsõnade algupärast”) ning Meeli Sedrik ja Udo Uibo (EKI, „Trips, traps, trull, sina oled kull”).

• 7. detsembril peeti Tallinnas Rahvusraamatukogus kirjandus- ja kul­tuuri­konverents „Hüüdja hääl”. Esinesid Toomas Haug („Kas eesti kirjandus on olemas?”), Ingrid Velbaum-Staub („Kassidest ja kirjandusest. Isiklikult ja üldiselt”), Elle-Mari Talivee („Linnuhääled raamatus”), Grigori Utgof („Vladimir Nabokovi „Kutse tapalavale”. Paar-kolm sõna romaani struktuurist”), Maria Esko („Annie Saumont’i hääled ja nende tõlkimine”), Heili Sepp („Kõik kohad on täis salakaupa ehk õigus armastada eesti keelt”), Imar Kutšukali („Eduard Bornhöhe ja Friedebert Tuglase vaadetest islamiusule”) ja Yngve Rosenblad („Kui Lars hüüdis, jäi harp vaiki: Lars Öster­blomi teeraja fataalsest ristumisest vana-vormsi kultuuriga”).

• 7. detsembril korraldas Eesti Teaduskeele Keskus Tallinna Ülikoolis VI teaduskeele konverentsi. Ettekannetega esinesid Birute Klaas-Lang (TÜ, „Eesti keel kõrghariduses – lähiminevik, hetke­seis ja tuleviku terendused”), Karl Pajusalu (TÜ, „Eesti Teaduste Akadeemia ja eesti teaduskeel”), Helvi Hödrejärv (TTÜ, „Keemiateaduse algus­aastad ja areng Eestis”), Mati Hint (TLÜ, „Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel”), Janika Leoste (TLÜ, „Õpilaste funktsionaalsest lugemisoskusest ja õpetajate termini­tarvitusest robomatemaatika tundides”), Helena Sepp (Turu ülikool) ja Alar Sepp (Tampere ülikool, „Tallinna Ülikoolis aastatel 2003–2017 kaitstud ajaloo lõputööde eesti keel juhendaja seisukohast”), Kaire Viil (TTÜ Virumaa kolledž, „Kas tehnikaerialade üliõpilaste lõputööde faktid ja arvud on alati veenvad?”), Heido Ots („Mida teha suurte arvudega?” – vt lk 117–120 käesolevas numbris), Priit Kulu, Jakob Kübarsepp ja Rein Laaneots (TTÜ, „Eesti tehnikateaduskeele ja terminite arendusest TTÜ-s”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Uus ja vana muusikaloo kategooriatena”) ja Alar Veraksitš (TÜ, „Teaduskeelest meditsiinis ühe õpiku näitel”). Kadri Sõrmus, Kadi Vare (HTM) ja Sirli Zupping (TÜ) korraldasid töötoa „Kuhu lähed, eesti oskuskeel?”.

• 13. detsembril leidis Eesti Kirjandusmuuseumis aset Ruth Mirovi 90. sünnipäevale pühendatud pidulik ettekandekoosolek „Küll on värsilla vägeda”. Esinesid Arne Merilai („Regivärsi setted”) ja Madis Arukask („Igatsetud eeposed”). Esitleti akadeemilise regilaulu­väljaande „Vana Kannel” XII köidet.

• 13. detsembril toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes Utoopia üritus „Kirjandus ja konservatiivsus II. Oswald Spengler”, külaliseks Mihkel Kunnus.

• 13.–15. detsembrini toimus Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents „Translation and performative practices: Itineraries in translation history”. Plenaarettekannetega esinesid Carol O’Sullivan (Bristoli ülikool, „Itineraries in audiovisual translation history: translator studies”) ja Geraldine Brodie (University College London, „Itineraries of Hedda Gabler: interpretive instabilities of translation, dramaturgy and performance”). Esinejaid oli rekordiliselt paljudest riikidest, nagu Soome, Läti, Leedu, Poola, Inglismaa, Hispaania, Portugal, Saksamaa, Itaalia, Belgia, Rumeenia, Tšehhi, Ukraina, Venemaa, Türgi, USA, Hiina, Austraalia, Kanada, India ja Maroko. Eestit esindasid Tallinna ja Tartu ülikooli teadlased Anne Lange, Elin Sütiste, Karin Sibul, Katiliina Gielen, Anne Lill, Maria-Kristiina Lotman, Eva Rein, Heili Einasto, Raili Marling, Kaarina Rein.

• 14. detsembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi muinasjuttude töörühm seminari „Õnnelik lõpp ja lõputa õnn”. Järje­korras üheksas muinasjutuseminar toimus Setomaal Väiko-Härma külas Piusa ürgoru puhkekeskuses. Esinesid Inge Annom („Lutsimaa vägimeestest pöialpoisini”), Merili Metsvahi („Kasutütred, sõsarad ja kooljasööja naine”), Andreas Kalkun („Aolugu ilosah jutuh. Pankjavitsa kerigo pühädsist ja vannust aśost”), Risto Järv ja Terje Lillmaa („Õnne otsingud muinasjutu abiga”).

• 18.–19. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 62. Kreutzwaldi päevade konverents „Kas keelata või lubada: tsensuur Eestis XX sajandil”. Kristi Metste avasõnade järel andsid Merike Kiipus, Risto Järv, Vilve Asmer ja Mare Kõiva ülevaate Eesti Kirjandus­muuseumi tegemistest aastal 2018. Järgnesid ettekanded: Hannes Vallikivi („Ajakirjanduse poliitiline tsensuur Eestis 1920. ja 1930. aastatel juristi pilgu läbi”), Anu Raudsepp („Erakirjad infoallikana Eesti ja Lääne-Euroopa vahel stalinismist sulani”), Anu Pallas („Oleviku toimetaja Ado Grenzsteini poleemiliste kirjutiste takerdumine tsensuuri kitsa värava taha XIX sajandi lõpukümnenditel”), Mari Sarv, Andreas Kalkun („Seksuaalfolkloor ja akadeemilised praktikad: tsensuur ja moraal”), Anneli Kõvamees („Kirjanik muutuvas ajas: Johannes Semperi reisikirjad Itaaliast”), Kaarel Piirimäe („Nõukogude välis­propaganda Balti küsimuses 1940. aastatel”), Roosmarii Kurvits („Kunagiste ajakirjanike mälestused nõukogude­aegsest tsensuurist”), Galina Ponomarjova („Tartu tsensor Mihhail Sõštšikov (1911–1980)”), Liina Saarlo („Välditud poliitika ja mahavaikitud olme 1950. aastate rahvaluule välitööpäevikutes”), Airi Liimets, Reet Liimets („Johannes Käisi teaduslike mõjude avaldumisviisidest Nõukogude Eestis ehk Käisile viitamisest ja mitteviitamisest”), Anneli Saro („Nõukogude tsensuuri mehhanismid, strateegiad ja tabuteemad Eesti teatris”) ja Immanuel Volkonski („Religiooni­alane tsensuur Nõukogude Eestis ja sellega toimetuleku strateegiad vaimuliku kirjanduse väljaandmisel”).

• 9. jaanuaril 2019 toimus Eesti Keele Instituudis „Eesti-soome sõnaraamatu” esitlus. Sõnaraamat on valminud Soome kodumaiste keelte instituudi ja Eesti Keele Instituudi koostööna. Esinesid Soome-poolne peatoimetaja Heikki Hurtta, EKI poolt Margit Langemets.

• 18. jaanuaril möödus 30 aastat keele­seaduse vastuvõtmisest. Selle tähistamiseks toimus Tallinnas Filmimuuseumis konverents „Keeleseadus 30”. Videotervitusega esines Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas. Keeleseaduse vastuvõtmise aega meenutasid president Arnold Rüütel, Rein Veidemann ja Mart Nutt. Ettekanded pidasid Ülle Madise („Meie väärtuslik salakeel”), Urmas Sutrop („Keeleseaduse väärtused”), Tõnu Tender („Keeleseadus (1989): loits, manifest, õigusakt”), Mart Rannut („Eesti keeleseadus võrdluses”) ja Ilmar Tomusk („ENSV keeleseaduse sätted 30 aastat hiljem”).

• 24. jaanuaril toimus eesti keele aasta 2019 avaüritusena Eesti Teaduste Akadeemia, Emakeele Seltsi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna korraldusel konverents „Eesti riigi­keele sajand”. Avakõnega esines Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, kokkutulnuid tervitas haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Eesti keelest kui hariduskeelest kõneles Martin Ehala (TÜ) ja eesti keelest kui rahvusvahelisest rahvuskeelest Raimo Raag (Uppsala ülikool). Akadeemik Urmas Varblane (TÜ) tutvustas eesti keele suhet Eesti majandusega, Ilmar Tomuski (Keeleinspektsioon) ettekanne oli pealkirjastatud „Sajand Eesti Vabariigi riigikeelt”. Esitleti kaht raamatu­sarjas „EV 100” ilmunud teost: akadeemik Karl Pajusalu raamatut „Eesti keele 100 aastat” ning Uppsala ülikooli professori Raimo Raagi raamatut „Välis-Eesti 100 aastat”. 

• 30. jaanuaril Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul kõneldi vepsa eeposest „Virantanaz”. See on vepsa folk­looril põhinev eepos, mille autoriks on vepsa keeleteadlane, literaat ja ühiskonnategelane Nina Zaitseva. Folklorist Madis Arukask ja keeleteadlane Jaan Õispuu rääkisid eeposest ja selle tõlkimise eelloost.

• 30. jaanuaril toimus Eesti Rahvus­raamatukogus ümarlaud „Kas eesti kirjandus lahkub koolist?”, mille korraldasid Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Emakeeleõpetajate Selts, Tallinna Kirjanduskeskus ning Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts. Arutlesid Rein Veidemann, Anu Kell, Ivika Hein, Anneli Kõvamees, Jaanus Kõuts ja Mihkel Rebane. Ümarlauda juhtis Maarja Vaino.

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#146 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:56:55" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#178 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#179 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#147 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1129) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(12) "Martin Ehala" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "M.EHALA_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(33) "Eesti keelest pikas perspektiivis" ["title_en"]=> string(33) "Estonian language in the long run" ["subtitle_ee"]=> string(44) "Keele- ja identiteedi­poliitiline analüüs" ["subtitle_en"]=> string(28) "Identity and language policy" ["contents_ee"]=> string(46439) "

Hea keele- ja identiteedipoliitika eesmärk on riigi etnolingvistilisest koostisest ja geopoliitilisest olukorrast lähtuvalt vähendada ressursi- ja väärtuspõhiste konfliktide ohtu erinevate rahvakihtide vahel ning tagada toimiv ja sidus ühiskond, mis on võimeline tegutsema ühiste eesmärkide nimel. Samas peab see poliitika jätma piisavalt ruumi arvamuste ja kultuuripraktikate paljususele, et mitte alla suruda innovatsiooni ja ühiskonna võimet reageerida muutustele.

Viimase paarikümne aasta arengud näitavad, et keele- ja kultuuriökoloogiline keskkond on pöördumatult teisenenud. Madal sündimus, elanikkonna vananemine, sisseränne, rahvusvaheliste organisatsioonide ja korporatsioonide mõjuvõimu suurenemine koos moraalsete tõekspidamiste muutusega on suurendanud keelelist ja kultuurilist mitmekesisust arenenud riikides ega jäta puutumata ka Eestit. Tuleb tõdeda, et rahvusriik ei ole enam keele- ja identiteedipoliitiline suverään: see ei ole ainus ega isegi mitte määrav ühiskonna keelelist ja kultuurilist mitmekesisust haldav tegur, vaid pigem üks toimija paljude teiste hulgas, mis ei pruugi sugugi kokku langeda kohaliku keele- ja kultuuriruumi huvidega (Brown jt 2017).

Eesti praeguse keele- ja identiteedipoliitika alused rajati 30 aastat tagasi hoopis teistsuguses maailmas ja teistsugust arengukeskkonda – suveräänseid, kindlate piiridega eraldatud rahvusriike – silmas pidades. Maailm on vahepeal muutunud ja edasises arengus osutub määravaks, kas ja kuidas suudab Eesti keele- ja identiteedipoliitika sellele reageerida.

Järgnevalt analüüsin eesti keele- ja kultuurikeskkonna arengu peamisi väljakutseid pikas perspektiivis ja võrdlen võimalikke valikuid nendega toime­tulekuks. Seejärel vaatlen kriitiliselt viimasel aastakümnel Euroopa mõtteruumis toimunud keele- ja identiteedipoliitilisi arenguid ning nende võimalikku mõju keele- ja kultuuriökoloogiale üldiselt. Artikli kolm viimast osa on pühendatud otsestele keele- ja identiteedipoliitilistele suunamuutustele, mis tuleb ette võtta, et tulevikus vähendada väärtuspõhiste konfliktide ohtu erinevate rahvakihtide vahel ning tagada edaspidigi Eesti territooriumil vähemalt sama sidus ja toimiv ühiskond, nagu see on praegu.

 

Arengualternatiivid

Eesti rahvuse, keele ja kultuuri pikaajalise arengu ohtusid on hea ilmestada haiguste analoogiaga. On selliseid ohte nagu infarkti- ja insuldirisk – inimene teab, et selline asi võib juhtuda, eriti kui elada stressirohket elu, aga võib-olla õnnestub neid vältida. Venemaa naabrusest tingitud oht on just selline. Teine lugu on vähiga: kui seda välja ravida ei õnnestu, siis on kindel minek. Eesti demograafiline kriis on just selline vähkkasvaja.

Rahvastikuprognoosid väidavad, et kui sündimus saavutaks taastootmise taseme, oleks siiski selle sajandi lõpuks juurde vaja umbes 200 000 sisse­rännanut, kui soovime, et rahvaarv püsiks praegusel tasemel. Kui sündimus ei saavuta taastootmise taset, oleks juurde vaja 400 000 inimest, millega etnilised eestlased jääks Eestis vähemusse (Sakkeus jt 2017). Samas on toimunud ka rändepööre. Juba alates 2015. aastast on Eestisse sisse rännanud rohkem inimesi kui välja (Tammur jt 2017). Võib arvata, et sisserändesurve püsib või pigem kasvab. Seega on Eesti ühiskonna pikaajalise arengu alternatiiv selle demograafilise vähkkasvaja ravimine.

Ajaloolise kogemuse ja Euroopa migratsioonikriisi halva eeskuju tõttu on paljude eestlaste jaoks igasugune sisseränne ja rahvuslik segunemine suurem eksistentsiaalne oht kui demograafiline hääbumine. Eks taju ju sisserändest tingitud pingeid igaüks omal nahal, samal ajal kui hääbumine toimub vargsi ja selle lõppfaasi paljud oma silmaga ei näe. Nii loodetakse probleemi lahendada, piirates sisserännet ja kergitades sündimus taastoote tasemele majanduslike vahenditega. Arvestamata jäetakse aga noorte väljaränne, mistõttu sündimuse tõus taastootmise tasemele ei suuda peatada protsessi, mida Rein Taagepera on tabavalt nimetanud demograafiliseks WC-potiks: fertiilses eas põlvkondade arvukuse kahanemine on tekitanud pöördumatu kahanemise ka taastootmistasemel sündimuse korral.

Paraku ei ole nii kõrget sündimust, kui Eesti vajaks praegu demograafilise vähkkasvaja raviks, võimalik saavutada ilma revolutsioonilise kultuurimuutuseta, mis hindaks põhjalikult ümber praeguse üksikisiku arengule toetuva individualistliku väärtussüsteemi ja asendaks selle taas traditsioonilise laste­rikkust väärtustava peremudeliga. Selleks oleks vaja mingit üleüldist religioosset ärkamist või totalitaarset äratamist, mis on ilmselgelt utoopiline ja tooks kaasa nii terava kultuurikonflikti, et suur osa tänapäeva isikuvabadusega harjunud noori pageks Eestist ilmselt hirmuga välja vabasse maailma. Seega peaks see „usurevolutsioon” käima käsikäes väljarände sulgemisega. Meie praegune üldiselt aktsepteeritud lootus demograafilise kriisiga toime­tulekuks majanduslikult mõjutatud sündimuse kasvuga on rajatud valele eeldusele – et elame endiselt rahvusriikide maailmas, kus piirid on kinni ja rahvas eriti ei rända. Tegelikkus on midagi muud. Seega jääb alles vaid üks stsenaarium: praeguste ja tulevaste sisserändajate edukas lõimimine nii, et eesti keelel ja kultuuril põhinev ühiskond kasvaks niihästi arvuliselt kui ka sidususelt.

Sisserändega kaasnevad riskid, mida maandamata võib olukord kergesti halveneda. Vaatleme sisserände struktuuri viimastel aastatel: umbes 50% on Eestisse tagasipöördujad, 30% on Vene ja Ukraina kodanikud, 10% on Euroopa Liidu kodanikud ja 10% on mujalt maailmast (Tammur jt 2017).

On täiesti mõistetav, miks Eesti on ihaldusväärne just Venemaa ja Ukraina kodanikele: Eestis on esmane hakkamasaamine kerge, sest vene keelt saab kasutada teeninduses, võimalik on saada venekeelset haridust ning luua kontakte kohalikus vene kogukonnas. Kui riik ei leia viisi selle sisserändajate rühma tõhusaks lõimimiseks Eesti ühiskonda, kasvatab see venekeelse kogukonna osakaalu ja segregatsiooni, mis on lisaks muule tõsine sise- ja välis­poliitiline julgeolekuoht (iseäranis arvestades Krimmi ja Ida-Ukraina sündmusi 2014. aastal).

Üks võimalus seda ohtu maandada oleks püüda sisserännet Venemaalt ja Ukrainast sulgeda ning toetada sisserännet mujalt. Paraku on raske leida teisi võimalikke sisserändajaid, kes oleks kultuuriliselt ja rassiliselt sama lähedased ning kellel oleks Eestis samavõrd kerge kohaneda. Sisserändajad Lätist, Leedust ja Soomest lõimuks ehk kõige kergemini, kuid rändevoog neist riikidest on nii väike, et see ei suudaks rahuldada Eesti vajadust. Ida-Aasia sisserändajad on tuntud oma hea kohanemise poolest, kuid nad on ka väga tugeva etnilise võrgustikuga. Kõige keerukam oleks eesti kultuuriruumi lõimida Aafrika ja/või islami taustaga sisserändajaid, keda eestlastest eristaks muu hulgas ka kõrge sündimus. Seega on olemasolevatest võimalustest siiski kõige perspektiivikam sisseränne Ukrainast ja Venemaalt.

Seda muidugi juhul, kui Eesti suudab rakendada tõhusat ja iseseisvat keele- ja identiteedipoliitikat, milleks on vaja kriitiliselt ümber hinnata mõned Euroopast üle võetud ideoloogilised seisukohad ja mõned liiga kauaks kehtima jäänud keelepoliitilised põhimõtted.

 

Taktikaline ja strateegiline multikulturalism

XX sajandi integratsioonimudel (Berry 1977) lähtub hüpoteesist, et ühiskonna multikultuurne orientatsioon vähendab etniliste vähemuste liikmetes eksistentsiaalset hirmu assimileerimise ees, samal ajal avades vähemuse liikmetele tee põhirahvuse hulka. Sellist lähenemist võiks nimetada taktikaliseks multikulturalismiks, mille pikaajaline mõju on vähemuse vabatahtlik sulandumine. Rootsikeelse vähemuse lõimumine Soome ühiskonda XX sajandi jooksul on hea näide taktikalisest multikulturalismist. Taktikalise multikulturalismi põhimõtted on selgelt väljendunud näiteks 1992. aastal vastu võetud Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartas, milles nähakse ette kaitse­meetmed põlistele vähemuskeeltele, et nende liikmed jätaks „seljataha mineviku vimma­tunded, mis takistasid neid oma koha omaksvõtmist riigis, kus nad elavad, samuti Euroopas tervikuna” (Harta 1992: 5). Harta kaitse ei laiene immigrantkeeltele, samas rõhutatakse riigikeele oskamise vajadust ja integratsiooni.

Alates XXI sajandi algusest on multikultuursust käsitlevates diskussioonides domineerivaks kujunenud strateegiline multikulturalism, mis lähtub hüpoteesist, et kultuuriline mitmekesisus on hüve iseeneses, mille säilimist ja suurenemist tuleb riiklike poliitikatega toetada. Strateegiline multikulturalism seab mis tahes vähemuse (põlise või hilise) liikmete etnilise eripära säilitamise õiguse kõrgemale põhirahvusega lõimumise vajadusest ja vaatleb vähemuste kultuurilise kohandamise püüdu assimilatsioonina.

Strateegiline multikulturalism on seotud konstitutsioonilise patriotismi ja rahvusjärgse ühiskonna ideaalidega, mida alates 1980. aastate teisest poolest on teiste hulgas arendanud Jürgen Habermas (1998). Konstitutsiooniline patriotism on poliitiline teooria, mille kohaselt riik on neutraalne niihästi enamuse kui ka vähemuste suhtes, nii et kõik etnokultuurilised rühmad säilitavad oma eripära ja neid ühendab terviklikuks ühiskonnaks lojaalsus riigi poliitilisele korraldusele ja seadustele.

Praktikas ei ole konstitutsiooniline patriotism Euroopas eriti hästi toiminud: põhirahvus, põlisvähemused ja sisserännanud on jäänud eraldiseisvate kultuuriidentiteetidega kogukondadeks ning sisserände kasvades on tekkinud täiesti uus olukord, nn ülimitmekesisus, mis avaldub ühiskonna absoluutse kultuurilise enamuse kadumises (Vertovec 2007). Näiteks moodustavad etnilised britid Londoni rahvastikust vaid napi 45%, ülejäänud 55% on mitmesugused vähemused (valgenahalised vähemused 13%, Aasia ja Briti-Aasia taustaga vähemused 20%, mustanahalised vähemused 13%, segarassiline rahvastik 5% ja muud väikesed vähemused kokku 4%). Ühtekokku kõnelevad londonlased emakeelena rohkem kui 300 keelt.

Paradoksaalselt on selle arengu kõrval järjest tugevamaks muutunud ideoloogia, mis otsesõnu eitab kohaliku keele ja kommete „pealesurumist”, väites, et igasugune mitmekesisust ohjeldav või vähendav tegevus on ahistamine. Nii ahistavat koolisüsteem kõiki, kelle emakeeleks ei ole kooli õppekeel, sest nad ei suuda selles süsteemis sama vabalt end väljendada kui nn privilegeeritud õpilased, kes kõnelevad kirjakeelt emakeelena. Samamoodi ahistab tava ja nõue kasutada ametlikus asjaajamises ühiskonna ametlikku keelt või keeli kõiki neid, kes neid keeli halvasti valdavad. Rahvusidentiteedid ja rahvuslikud kirjakeeled on kuulutatud strukturaalse ja institutsionaliseeritud ebavõrdsuse allikaks, mis pidevalt loovad eeliseid põlisrahvale ja marginaliseerivad vähemusi (Makoni, Pennycook 2007).

Struktuurse ebavõrdsusega toimetulekuks on osa sotsiaalteadlasi soovitanud, et rahvused ja rahvuslikud kirjakeeled tuleb lihtsalt lammutada. Nende argumentatsioon põhineb nn transkeelsuse (ingl translanguaging) ideel, mille kohaselt mitmekeelne inimene ei valda erinevaid keeli, vaid tema jaoks on kõik kokku üks keeleliste võimaluste varasalv, kust ta valib väljendeid ja väljendusvahendeid vastavalt oma suhtluseesmärkidele. Vaid tinglikult võib öelda, et fraasid on pärit eri keeltest, mitmekeelse kõneleja jaoks on see üks terviklik süsteem. Väidetavalt ongi selline keeleliste piiride puudumine inimsuhtlusele omane ja kõik korrastatud kirjakeeled on vaid patriarhaalse ühiskonna leiutatud survevahendid. Õnneks asendavat ülimitmekesisus diskrimineeriva enamuskultuuri ja nii on võimalik luua uus mitmekesisust väärtustav ühiskond. (García 2017)

Ebamugav on vaielda teooria vastu, mis on moraalselt õige; samas ei tähenda moraalne õigsus automaatselt seda, et õpetus oleks ka empiiriliselt tõene. Kõigepealt on alust kahelda selles, et globaliseerumisega kaasnev ülimitmekesisus ja transkeelsus on areneva ühiskonna uus faas, mis on tulnud selleks, et jääda.

Donald Winford (2013) on põhjalikult analüüsinud pidžin- ja kreoolkeelte tekkimise aluseks olevaid protsesse. Ta näitab veenvalt, et nn transkeelsus ei ole kaugeltki omane üksnes praegusele globaliseerumisajale, vaid on tekkinud ka mitmeid kordi varem mitmel pool maailmas intensiivse migratsiooni tagajärjel (nt orjakaubandus või koloniseerimine).

Kui selline paljurahvuseline populatsioon stabiliseerub, siis hakkab algne transkeelne pidžin laienema uutesse keelekasutusvaldkondadesse. Winfordi (2013) järgi juhtub see siis, kui eri etnilise taustaga teismelised hakkavad ­pidžinit kasutama peamise omavahelise suhtluskeelena. Väljendusvõimaluste laiendamiseks kaasavad nad pidžinkeelde materjali oma emakeeltest. Nii tekib kreoolkeel koos seda emakeelena kasutava kogukonnaga, kelle jaoks see muutub identiteedi põhiliseks tunnuseks (Ehala 2017). Mõned sellised hiljuti tekkinud kreoolkeeled on näiteks tsotsitaal või isicamtho Lõuna-Aafrika vabariigis (Winford 2013) ning hübriidne türgi-saksa keelevorm, mida kasutavad Saksamaa vähemusse kuuluvad noored, kellest kaugeltki kõik ei ole türgikeelse taustaga (Auer 2005).

Seega pakub pidžinkeelte teke ja nende areng kreoolideks piisavalt tõendusmaterjali selle kohta, et transkeelsusele iseloomulik hübriidsus, konteksti­sõltuvus ja vähene standardiseeritus ei ole üleilmastumisega kaasnev ajalooline paratamatus, mis taastab keelekasutuse algse loomuliku ja rikkumatu vabaduse. See on hoopis kiirete migratsiooniprotsessidega kaasnev ajutine keeleline segadus, mis annab maad keerukama struktuuriga keelevariandi tekkimisele niipea, kui elanikkond stabiliseerub ja tekib uus põlvkond, kes vajab oma identiteedi ja autentsuse kinnistamiseks igapäevast avara funktsionaalsusega loomulikku keelt.

On muidugi iseküsimus, kas kõrgelt struktureeritud kirjakeeled on millegi poolest kunstlikud ja konstrueeritud ning seega vastuolus keele loomuliku voolava hoiakuga. Näiteks integratsioonilise lingvistika (ingl integrational linguistics, Harris 1990) esindajad on tõele lähedal, väites, et keeleline suhtlus moodustab mitteverbaalse kommunikatsiooniga loomuliku terviku ning et lausungite tähendused sõltuvad suures osas kontekstist. Verbaalse ja mitteverbaalse kommunikatsiooni ühtsus on põhjuseks, miks inimesed saavad kuidagimoodi suheldud ka siis, kui neil omavahelist ühist verbaalset keelt polegi.

Samal ajal tuleb arvestada, et kommunikatsioon ilma ühise keeleta toimib vaid küllaldase kontekstiga suhtlusolukordades, kus suhtlusteemade ja ­-rollide valik on üsna piiratud (näiteks tänaval teed küsides või turul). Konteksti­vaestes suhtlusolukordades, kus tuleb edasi anda uudseid ideid mis tahes teemal ja kõrgel üldistusastmel – nagu näiteks teaduses või juuras –, on vaja korrastatud kirjakeelt, et teineteisest ajas ja ruumis lahutatud suhtluspartnerid mõistaks teksti ühemõtteliselt ka ilma toetava kontekstita.

Seega on vastus kirjakeele kui rõhumisvahendi probleemile üsna ühe­mõtteline: kui ühiskonna prioriteediks on tagada kõigi inimeste võrdsus, siis tuleb ametlik kirjakeel kui struktuurse rõhumise vahend kõrvaldada ning kellelgi ei ole keelelisi eeliseid teiste ees. Sellisel juhul tuleks loobuda abstraktsetest standardkeelt eeldavatest tegevusvaldkondadest, nagu näiteks haridus, teadus või juura. Need valdkonnad on juba olemuselt eksklusiivsed, sest neis toimimiseks on vaja õppida valdama ainet, mõistma neis kasutatavat keele­varianti ja oma ideid selles keeles teistele edastama.

Transkeelsuse ideoloogia paradoksaalsus avaldub kõige ilmekamalt asjaolus, et selle ideoloogia autorid avaldavad oma mõtteid kõige lihvitumas inglise teaduskeeles, ajakirjades, mis kasutavad elukutselisi toimetajaid, et tagada mitte ainult keeleline korrektsus, vaid ka viitestiku täpsus. Samas esitavad nad ideid, mille kohaselt rahvuslike kirjakeelte arendamine ja kaitsmine on peaaegu rassistlik tegevus ning migratsioonivood, mis viivad kirjakeelte ­pidžiniseerumisele, on progressiivse arengu teetähiseks. Selle ideoloogia üks levinumaid pooltõdesid väljendab hüüdlause „Mitmekesisuses on jõud!”.

 

Mitmekesisus kui jõud ja nõrkus

Palju on viimasel aastakümnel kulutatud vaimset energiat väitmaks, et mitme­kesisuses peitub jõud. See on alguse saanud organisatsioonipsühholoogiast, kuid mitmekesisema töötajate tausta ja pädevustega organisatsioonid ongi edukamad kui väga ühtlustatud kogemustega töötajaskonnad. Väidet on kasutatud feministlikus liikumises eesmärgiga laiendada ennekõike valgete keskklassi naiste seas levinud liikumist, kaasates teistest rassidest naisi – selge, et mitmekesisuse suunas laienemine annab liikumisele jõudu juurde.

Samas ei pea väide kindlasti paika kõigis kontekstides. Hiljutiste võrdlevate uuringute põhjal on geneetiline, rassiline ja kultuuriline mitmekesisus seotud etniliste rahutuste ja kodusõja puhkemise tõenäosusega. Näiteks Arbatli, Ashrafi ja Galori (2015) analüüs näitas, et geneetilise mitmekesisuse üheprotsendipunktine tõus on seotud etnilise konflikti puhkemise tõenäosuse 0,65-protsendipunktise kasvuga.

Samuti on empiirilisi tõendeid selle kohta, et kõrgem etnokultuuriline homogeensus on seotud kõrgema sotsiaalse kapitali määraga. Joonisel 1 on kujutatud Ameerika Ühendriikide osariikide etnilise homogeensuse seos osariigi sotsiaalse kapitali tasemega (sotsiaalse kapitali andmeid vt Putnam 2000, rassiline homogeensus esitatud USA 2000. a rahvaloen­duse andmetel). Horisontaalteljel on kujutatud valgenahaliste proportsioon osariigis nii, et 0,4 on 40% ja 1,0 on 100%. Vertikaalteljel on antud sotsiaalse kapitali määr skaalal –2 (madalaim) kuni 2 (kõrgeim). Iga andmepunkt tähistab üht osariiki. Andmepunktide paigutus maatriksis näitab, et kõrgema sotsiaalse kapitaliga osariigid on homogeensema rahvastikuga. Korrelatsioon nende kahe muutuja vahel on märkimisväärselt kõrge (r = 0,61).

 

 

J o o n i s 1. Rassiline mitmekesisus ja sotsiaalne kapital USA osariikides 2000. aastal.

 

Eeltoodud positiivsed ja negatiivsed näited mitmekesisuse vastakast mõjust viitavad, et see võib mingil viisil sõltuda kollektiivsest identiteedist. Kõigi positiivsete näidete juures on tegemist sama kollektiivset identiteeti (feministlikku või töökollektiivi identiteeti) jagavate inimeste omavahelise mitmekesisusega, mitmekesisuse seos etniliste rahutustega näib olevat tüüpiline juhtumite puhul, kus ühendav kollektiivne identiteet puudub (Ehala 2017).

Seda seost on hiljuti uurinud Klaus Desmet, Ignacio Ortuño-Ortín ja Romain Wacziarg (2017). Nad mõõtsid maailma väärtusuuringu (World Values Survey) andmestiku põhjal, kuidas on kultuuriline mitmekesisus seotud tõsiste rahvarahutuste ja kodusõja puhkemise tõenäosuse ning ühiskonnas pakutavate avalike teenuste hulgaga. Uuring põhines 76 riigi andmetel ning hõlmas ligi 200 küsimust.

Ilmnes, et etniline identiteet on üsna tugevasti seotud kultuuriliste väärtustega, nii et 43%-l juhtudest on võimalik ennustada väärtushinnanguid inimese etnilise tausta põhjal. Tulemused toetavad teooriat, mille kohaselt on identiteediga seotud kindlad tuumväärtused, mida selle identiteediga inimesed omaks peavad (Ehala 2017). Rühma liikmeid seob tuumväärtustega emotsionaalne side, mis võib olla tugevam või nõrgem. Kui rühma liikmeid seob tuumväärtustega tugev emotsionaalne side, siis on tegu nn „kuuma rühmaga”, mis on võimeline kollektiivseks käitumiseks puhtalt tuumväärtustega seotud emotsionaalse käitumise najal. Kui emotsionaalne side tuumväärtustega on enamusel rühma liikmetel nõrk, siis ei suuda rühm käituda aktiivse kollektiivse toimijana rühmadevahelistes suhetes.

Kuigi etnilisus on seotud tuumväärtustega, ei ole etniline mitmekesisus iseenesest korrelatsioonis kultuurilise mitmekesisusega – on olemas ühiskondi, mis on etniliselt mitmekesised, kuid kultuuriliselt ja väärtustelt suhteliselt homogeensed, näiteks mõned Põhja-Aafrika riigid on etniliselt kirjud, kuid väärtuste osas ülekaalukalt islamiusulised. Nii mõnedki Lääne-Euroopa ühiskonnad on etniliselt suhteliselt homogeensed, aga viimase aja kiire moraali­normide muutumise tõttu väärtuseliselt üsnagi lõhestunud.

Desmeti, Ortuño-Ortíni ja Wacziargi (2017) analüüs näitas sedagi, et kultuuriline mitmekesisus ei ole seotud kõrgema kodusõja- ja konfliktiohuga. Üksnes juhtudel, kui kultuuriline mitmekesisus langeb kokku etnilise mitmekesisusega, st ühiskonna erinevatel etnilistel rühmadel on erinevad ja oma­vahel vastukäivad tuumväärtused, suureneb konflikti tõenäosus – kui väärtuste killustatus tõuseb ühe standardhälbe võrra, siis suureneb tsiviilkonflikti oht 26%, samas väheneb ühiskondlike teenuste valik lausa 46%.

Uuringute tulemustest lähtudes on piisavalt alust väita, et mitmekesisus on jõud vaid juhul, kui seda tasakaalustab ühine jagatud kollektiivne identiteet. Juhtudel, kus kultuuriline mitmekesisus langeb kokku etnilise mitmekesisusega, ei ole tegemist jõu, vaid otseselt nõrkusega. Seda tuleb arvestada iseäranis Eestis, kus taasalanud sisseränne võib strateegilise multikulturalismi tingimustes suurendada eeskätt destruktiivset mitme­kesisust. Seetõttu on vaja põhimõttelisi muutusi ka Eesti üld- ja kõrghariduse keelepoliitikas ning lõimimise metoodikas.

 

Eestikeelne üldharidus

Taasiseseisvunud Eesti keele- ja identiteedipoliitika on lähtunud taktikalisest multikulturalismist: venekeelsele elanikkonnale on tagatud omakeelne haridus, riiklikult finantseeritud teater, raadio ja telekanal, toetatakse kultuuriseltse ja kultuurivahetust Venemaaga. Samas on Eesti integratsiooniprogrammid rõhutanud vene emakeelega inimeste keelelise, poliitilise ja majandusliku lõimimise vajadust Eesti ühiskonnaga, pöörates aga üsna vähe tähelepanu vähemuse etnilise identiteedi säilitamisele ja tugevdamisele. Sellest lähtudes on osa teadlasi kasutanud Eesti lõimimispoliitika jaoks terminit „integratsioon” jutumärkides, kuna see ei vasta strateegilise multikulturalismi ideele, vaid pigem viitab assimileerivale poliitikale (Kus-Harbord, Ward 2015).

Teisalt näitas Larissa Kus-Harbordi ja Colleen Wardi (2015) uuring, et Eesti ühiskonnas iseloomustab kõrgem eluga rahulolu neid vähemuse liikmeid, kes on keeleliselt ja kultuuriliselt edukalt põhirahvusega lõimunud, mitte neid, kes on omandanud küll Eesti kodakondsuse, kuid määratlevad end kultuuriliselt venelastena või venekeelsetena. Ka etniliste eestlaste enamus eeldab, et venekeelne vähemus lõimub põhirahvusega, säilitades oma varasema identiteedi eelistatult üksnes sümboolsena. Sellest lähtuvalt teevad autorid järelduse, et Eesti etnokultuurilist konteksti arvestades on vene vähemuse liikmetele psühholoogiliselt kõige kergem valida assimilatsiooni strateegia. Kõige stressi­rohkem Eesti tingimustes on aga jääda n-ö lõimumata venelaseks.

Halja Pilvisto ja Aune Valk (2018) on vaadelnud, kuidas eestlastest enamuse lõimumishoiakud mõjutavad venekeelse elanikkonna usaldust Eesti riigi vastu. Kultuurilist mitmekesisust toetavad hoiakud, st strateegiline multi­kulturalism avaldas positiivset mõju üksnes lõimumata venelastele. Tulemus näitab, et lõimumissurve puudumine tekitab suuremat usaldust Eesti vastu põhiliselt nendes inimestes, kes ei soovigi lõimuda. Samas on mitmed uuringud näidanud, et eesti rahvusidentiteet on tugevam nende venekeelsete hulgas, kellel on eestlastega tihedamad kontaktid (Valk jt 2011; Ehala 2013; Pilvisto, Valk 2018). See tähendab, et senise identiteedipoliitika tõhustamiseks tuleks toetada eestlaste ja vähemusse kuuluvate inimeste tihedamate kontaktide tekkimist.

Tänapäeva killustunud informatsioonimaailmas on üldharidus sisuliselt viimane kogu rahvastikku haarav identiteedipoliitiline vahend. Ajaloolistel põhjustel on see Eestis nõukogude ajast alates olnud paralleelselt eesti ja vene õppekeelega, mis on kindlasti üks kaalukamaid põhjusi, miks rahvuspõhine eraldatus on olnud nii visa kaduma, kuigi noorema põlve vene noorte keele­oskuse taseme järgi võiksid sidemed olla üsna tihedad. Et Eestil ei ole pikas perspektiivis sisserändele alternatiivi ja kaalukas osa sisserändajaid saabub idast, tuleb eesti- ja venekeelsed koolid ühendada, ükskõik kui valulisi reaktsioone see samm rahvusvaheliselt või ka Eestis eneses (olgu siis rahvus­puhtust hindavates eestlastes või assimileerumist kartvates venelastes) esile ei kutsuks.

Koolide ühendamise tegevuskavas tuleb siiski olla paindlik, sest meil on vähemalt kolm erinevat keelekeskkonda, kus eesti ja muu emakeelega õpilaste suhtarvud erinevad. Keeruliseks kujuneb ühise koolisüsteemi loomine Ida-Virumaal, kus pole piisavalt palju eesti emakeelega õpilasi koolide rajamiseks, mille õpilaskond oleks emakeele põhjal enam-vähem võrdselt jagunenud. Juba praegu õpib piirkonna vähestes eesti õppekeelega koolides lõimumiseks liiga palju vene emakeelega noori. Sama probleem on ka Maardus ja teistes venekeelse enamusega väikelinnades. Vältida tuleks lahendust, kus nõrga eesti keele oskusega õpetajad ja veelgi nõrgema keeleoskusega õpilased suhtlevad koolis omavahel eesti keeles, samas kui väljaspool kooli pole eesti keelt võimalik kellegagi rääkida. Nii tuleks Ida-Virumaal üleminekut alustada vabatahtlikkusega, luues kõigepealt kõrgetasemelise õpikeskkonna ja tagades väga head õpetajad, mis motiveeriks perekondi eesti õppekeelega kooli eelistama vene koolile.

Koolide ühendamise suurim võimalik kasutegur on Tallinnas, kus on nii eesti kui ka vene emakeelega noori piisavalt, et luua tõhusaid ühiskoole. Olukorda komplitseerib mõnevõrra Tallinna linnaosade keeleline erinevus, mistõttu näiteks Lasnamäel on eesti õpilaste vähesuse tõttu keerukam luua etniliselt tasakaalustatud õpilaskonnaga lasteaedu ja koole. Seda probleemi on võimalik ületada, kui kujundada koolipiirkonnad nii, et Lasnamäe äärealad satuvad samasse koolipiirkonda Kose, Maarjamäe, Kadrioru ja Pae piirkonnaga. Samal ajal ei ole koolide ühendamine piisav, kui eesti õpetajaskonnal ei jätku lõimimispädevust, et vene ja eesti noori üheks koolikollektiiviks kujundada. Siin on vaja niihästi prioriteetide täpsustamist kui ka täiend­koolitust.

 

Lõimimise metoodika

Vähemuste lõimimine põhirahvusega peab olema kaasav. Kuid mitte selle sõna äraspidises tähenduses, mis on levinud praegu Euroopas ja tähendab eritingimuste loomist, et inimene tunneks end mugavalt just sellisena, nagu ta on, säästes teda niiviisi sisulisest lõimumisest. Selline äraspidine „kaasamine” on sama halb kui tõrjumine: mõlemal juhul seatakse meie ja nende vahele piir, inimesel lastakse olla ja elada võõrana ja teisena. Euroopa püüab seda vastuolu lahendada enamusidentiteeti lammutades, kuid tulemus ei muuda kindlasti ühiskonda sidusamaks – pigem tekib ühiskond, mille liikmete vahel puudub igasugune ühisest identiteedist tingitud solidaarsus.

Sisuline lõimimine tähendab sihipärast sotsialiseerimist, et inimene saaks lisada oma mitmikidentiteedi kimpu ühe uue identiteedi. Iga uue identiteedi omandamine nõuab aega ja pühendumist. Kaasamine tähendab inimesele võimaluse andmist uue identiteedi harjutamiseks. Ta peab saama läbi käia inimestega, kes seda identiteeti valdavad, kes on selle juba omandanud. Inimesele tuleb anda võimalus olla meie hulgas ja olla nagu meie, muu hulgas teha kaasa meie rituaale ja tähistada tähtpäevi, käia metsas ja rabas ning tervitada laulupeo rongkäiku, kuulata meie muusikat ja tantsida meie tantse. Ühesõnaga, elada koos meiega meie elu. Siis kujuneb vähehaaval niihästi uus identiteet kui ka emotsionaalne side sellega.

Sellise lähenemise korral tähendab lõimumine ühe uue kultuuripädevuse omandamist. Ja nii nagu mis tahes uue pädevuse omandamine ei tühista varasemaid, ei eelda ka eesti identiteedi omandamine varasemate identiteetide hülgamist või kustutamist. Selline lähenemine erineb strateegilise multi­kulturalismi põhimõtetest. Viimase kohaselt tähendab lõimimine enamusrühma ja vähemusrühma vaheliste võimusuhete reguleerimist, enamasti erinevate rühmapõhiste kompensatsioonimeetmete rakendamist vähemuse liikmetele, et tasandada väidetavaid strukturaalseid tõkkeid ühiskonnas, mille üles­ehitus ei luba neil selles olla edukad sellisena, nagu nad on (vt Vetik 2017).

Kuid edukas lõimimine ei ole eri rühmade vaheliste suhete reguleerimine, vaid inimese kultuuripädevuste avardamine. Seetõttu ei tohiks inimestesse suhtuda kui etniliste rühmade esindajatesse (st vähemuse ja põhirahva liikmetesse) ega istutada neisse juba ette ohvri- ja ahistajaidentiteeti. See ei tähenda, et inimese etnilist identiteeti peaks ignoreerima – see on osa tema isikupärasest kultuuripädevusest, mis on väärtus iseeneses, kuid see ei saa olla erikohtlemise ega diskrimineerimise aluseks.

Eelnevast lähtuvalt tuleks ühendatud eestikeelses koolis luua õhkkond, milles:

1. kõik noored võiksid koos eestikeelse haridusega omandada eesti identiteedi ja olla eestlaste hulka vastu võetud, kui nad seda soovivad;
2. eesti rahvusidentiteedi kui kultuuripädevuse omandamist ei seostata oma etnilise identiteedi hülgamise või salgamisega;
3. õpilaskonnas toetatakse väärtushinnanguid, milles kaksikidentiteediga õpilasi ei peeta teisejärguliseks, vaid neid hinnatakse rikka kultuuripädevuse tõttu;
4. silmapaistvad kaksikidentiteediga inimesed oleks sagedaseks külaliseks pidulikel üritustel ja teemapäevadel.

Selline lähenemine on vajalik eesti ja vene noorte edukaks lõimimiseks eestikeelses koolis, kuid see peab rakenduma ka uutele sisserändajatele ning Eestisse tagasipöördujatele, kelle hulgas võib olla väga eripäraseid identiteedi­kombinatsioone, milles eesti identiteet ei pruugi sugugi olla domineeriv.

 

Kakskeelne ülikool

Alates 2010. aastast on Eestis välisüliõpilaste osakaal ja absoluutarvud väga kiiresti kasvanud. Haridusministeeriumi hiljutise analüüsi kohaselt (Selliov 2018) on praegu 25% magistritaseme õppekavadest ingliskeelsed ja neil õppivatest üliõpilastest 70% on välisüliõpilased. Juba leidub valdkondi, kus õpe on täiesti ingliskeelne, nt filosoofia TÜ-s, infotehnoloogia TTÜ-s (Haavapuu, Vihand 2016). Sotsiaalteadustes asus 2017. aastal eestikeelsetele kavadele õppima vaid 30% üliõpilastest, samas on sotsiaalteaduste ingliskeelse õppekava tudengeist vaid kolmandik välisüliõpilased. See tähendab, et üle poole (55%) eesti emakeelega sotsiaalteaduste üliõpilasi õpib Eesti ülikoolides inglise keeles. Kuna 45% nende kaasüliõpilasi tõenäoliselt eesti keelt ei oska, tähendab see, et ka loenguväline üliõpilassuhtlus on suuresti ingliskeelne. Kindlasti on selline praktika kasulik eesti üliõpilaste inglise keele arenguks, aga protsessi kurvem tagajärg on see, et nii muutub inglise keele kui ühise suhtluskeele kasutamine Eestis loomulikuks, ja seda ka kohalike eestlaste ja venelaste vahel.

Soovime seda või mitte, kuid praeguseks on ilmselge, et inglise keel on tulnud kõrgharidusse selleks, et jääda. Kui kogu maailma üliõpilaskandidaadid on ühel meelel, et nad on valmis õppima inglise keeles, kui saavad seda teha parimates ülikoolides, siis ei saa seda tagasi pöörata ega tohi seda eirata.

Samas on inglise keel kiiresti muutunud üldiseks olukorras, kus kõrg­haridusseadus sätestab, et Eesti ülikoolide õppekeel on eesti keel ning riiklikud arengukavad on eesti keele kaitse kõrghariduses seadnud prioriteediks. Nii tuleb tunnistada, et senine kõrghariduse keelepoliitika on olnud rahvus­vahelistumisega kohanemisel abitu. Vaja on selget ja konkreetset seaduse­muudatust, mis tunnustaks toimunud pööret kakskeelsuse suunas, kuid annaks selged garantiid eesti keele kasutusele.

Kõigepealt tuleks loobuda püüdest reguleerida seda, kui suur osa õppekavu tohib olla inglise keeles. Praeguses sõnastuses kõlav eesti keelt kaitsev säte („eestikeelse õppe säilimine kõigis õppekavarühmades kõigil õppeastmetel”, EKAK 2011) tagab üksnes selle, et vähemalt üks õppekava kümne või enamagi õppekavaga rühmas oleks eestikeelne. Esiteks on see väga madal lävi, teiseks on see läbinisti formaalne: nõue on täidetud, isegi juhul kui õppe­kavarühma ainsal eestikeelsel kaval õpib kas või üks üliõpilane.

Samuti tuleb asendada senine lõtv õppekeele määratlus ülikooliseaduses („Ülikooli õppekeel on eesti keel. Muude keelte kasutuse otsustab ülikooli nõukogu”), sest see pole siiani takistanud ingliskeelset õpet ega saagi seda teha, kuna pole määratletud, mis asi on ülikooli õppekeel ja mille poolest see erineb õppekava õppekeelest, mida seadus samuti mainib seoses ingliskeelsete õppekavadega. Praeguse seaduse järgi pole aru saada, kas ülikooli õppekeel on endiselt eesti keel, isegi kui kõigi õppekavade õppekeel oleks mingi muu keel. On arusaadav, et selline eesti keele staatust kinnitav sõnastus on üksnes sümboolne ega anna eesti keele kasutusele kõrghariduses mingit garantiid.

Selle asemel tuleks ülikooli töökeeleks kehtestada eesti keel. Töökeeles toimub kogu asjaajamine, aktused, struktuuriüksuste koosolekud (loetelu tuleks üsna täpselt määratleda). Lisaks tuleb ülikooli- või keeleseaduses kehtestada ülikooli kõigile töötajatele eesti keele valdamise nõue. See peaks kehtima põhikohaga töötajatele ja selle täitmiseks oleks näiteks kolme aasta pikkune viibeaeg, mida võiks erandkorras kaks aastat pikendada – mis võimaldaks keelt õppida neil, kes soovivad end pikemalt Eestiga siduda, või siis õppimisest loobuda neil, kes plaanivad lühiajalist Eestis viibimist. Põhimõtteliselt on võimalik töötada rahumeeli viieaastase projekti lõpuni ilma eesti keele oskuse pärast muretsemata ja seejärel lahkuda mujale.

Eesti keele oskuse nõue võimaldaks ülikoolil kasutada ametlikes olukordades ametlikku keelt ja looks olukorra, milles igal inimesel on seaduslik õigus tööalaselt ülikooli töötajatega suhelda eesti keeles – ja vaid erandkorras, kui inimene pole veel piisavalt kaua töötanud, tuleks teha mööndus ja kõnelda inglise keelt. Selline seadusemuudatus aitaks tühistada praeguse praktika, mille kohaselt ei eeldata välisõppejõududelt eesti keele oskust, mille tulemusena dubleeritakse kogu kirjalik info ja kasutatakse automaatselt inglise keelt, kui koosolekul osalejaist mõni eesti keelt ei oska. Õppetöö võib ju toimuda ka inglise keeles, aga ülikool ise on siiski eesti ülikool ja selle töö käib kõigil tasanditel eesti keeles. Olen veendunud, et range töökeele ja õppekeele eristamine tagaks eesti keelele ülikoolis kokkuvõttes parema positsiooni kui praegune hiiliv üleminek inglise keelele, säilitades mõned eestikeelsete õppekavade saarekesed.

Selle asemel tuleks sätestada, et iga õppekava mahust vähemalt kolmandik peab olema eesti keeles. See nõue ei sea piiri ingliskeelsete õppekavade hulgale, kuid garanteerib, et ükski õppekava ei muutu täiesti ingliskeelseks. Samamoodi nagu töötajate keelenõue, peaks eestikeelse õppe mahu nõue ja selle suurus olema sisse kirjutatud ülikooliseadusesse. Eestikeelse õppe sisu peaks erinema välisüliõpilastele ja neile, kes on omandanud eestikeelse keskhariduse. Välisüliõpilastele oleks eestikeelse õppe sisuks praktilist eesti keelt, ühiskonda ja kultuuri puudutavad kursused ning eestikeelne erialane praktika. Eesti üldhariduse taustaga üliõpilastele oleks eestikeelse õppe sisu erialane (terminoloogia, suuline ja kirjalik eestikeelne eneseväljendus, eriala populariseerimine eesti keeles, eestikeelne bakalaureuse- ja magistritöö). Näiteks oleks mingi õppeaine, ütleme „Digihumanitaaria alused”, eesti kesk­haridusega üliõpilastele 5 ainepunkti mahus, millest 3 ainepunkti oleks inglis­keelseid loenguid ja 2 ainepunkti eestikeelseid seminare. Välisüliõpilastele oleks sama aine maht 3 ainepunkti ja selle kõrval oleks 2-ainepunktine „Praktiline eesti keel”.

Kohustusliku eesti keele õpetuse kehtestamine kõigile välisüliõpilastele ja samas mahus eestikeelse aineõpetuse tagamine Eesti taustaga üliõpilastele loob niihästi tõhusa vahendi targa sisserände toetamiseks kui ka efektiivsema kaitse eesti teaduskeele arengule, sest ei võimalda ühtegi õppekava muuta täielikult võõrkeelseks. Samas avab see ülikoolidele tee ingliskeelse õppe laiendamiseks vastavalt nõudlusele. Seega oleks kõrghariduse keelepoliitika otsustav muutmine oluline samm eestikeelse kultuuriruumi pikaajalise kestlikkuse tagamiseks, samas ülikoolide rahvusvahelistumist pärssimata. Tegemist oleks ka olulise sammuga eesti keele mainekujunduses.

 

Eesti keele mainekujundus

Kõige tugevamalt kujundab keele mainet selle turuväärtus, st eelised, mida keele oskamine annab tööturul ja igapäevaeluga hakkamasaamisel. Nii nagu mis tahes valdkonnas määrab keele turuväärtuse seda keelt kasutava ühiskonna majanduslik ja kultuuriline võimsus – see on ka põhjus, miks suurte rahvaste keelte maine on kõrge ja väikeste oma mitte sedavõrd.

Et väikeste keelte kõnelejad on elu paratamatuse ja keeleliste majandussuhete tõttu nagunii kakskeelsed, siis sõltub nende emakeele turuväärtus sellestki, kuivõrd efektiivselt ja järjekindlalt nad muudavad selle keele oma territooriumil ihaldusväärseks kapitaliks, mis annab oskajale igapäevaelus olulist majanduslikku, ühiskondlikku ja kultuurilist kasu. Selleks on kaks omavahel seotud viisi: riiklik keelepoliitika ja põhirahvuse keelehoiakud. Kõlab ehk julmalt, kuid kui riik ja rahvas käituvad ja toimivad nii, et keeleoskuseta inimene kaotab majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt, siis viib see keele turuväärtuse üles ja inimesed hakkavad seda õppima.

Suurrahvad käituvadki nii iseenesestmõistetava loomulikkusega, kuid paljude väikerahvaste madal hinnang oma keelele on hoidnud madala ka nende keelte turuväärtuse: näiteks on eestlased, lätlased, tšehhid, sloveenid jt nii vastutulelikud võõrkeelte kasutajad, et muulastel, kes vastavat keelt õpivad, on raske seda omandada, sest põliselanikud oma vastutulelikkusega ei anna erilist võimalust seda praktiseerida.

Suhtumine oma keelesse on osa eesti identiteedi tuumväärtustest. Varasemad uuringud on näidanud, et kuigi eesti keelt hoitakse ja väärtustatakse, ei hinnata eesti keele võimet olla eri rahvusest inimeste tõhus suhtlusvahend isegi Eesti territooriumil, rääkimata rahvusvaheliselt (vt Tammemägi, Ehala 2012). Samas on Eesti riik ja ühiskond viimase 30 aasta jooksul niivõrd palju majanduslikult ja tehnoloogiliselt arenenud, et oleks aeg ühiskondlikke keelehoiakuid järele aidata.

On selge, et Eesti ühiskond vajab rahvusvahelisi kontakte niihästi majanduslikuks, kaitsealaseks kui ka tehnoloogiliseks arenguks. Samas ei tohiks me ingliskeelset õpet laiendades käituda nagu röövkapitalistid, kes rentaabluse nimel on valmis tootmisega kaasneva saasta südamerahus Eesti loodusesse maha kallama. Ka keelekeskkond on keskkond, ja need (olgu ettevõtted, organisatsioonid või üksikisikud), kes sujuvama suhtluse nimel on valmis Eesti territooriumil südamerahus võõrkeeles toimima, saastavad süüdimatult siinset keelekeskkonda, mis muudab järeltulevatele põlvedele raskemaks säilitada ja arendada siin sidusat ja kultuuriliselt omanäolist ühiskonda.

Iga riigi keele- ja identiteedipoliitika ülesanne on tagada ühiskonna rahumeelsus, sidusus ning pikaajaline jätkusuutlikkus. Need väärtused on olulised kõigile ühiskonnaliikmetele, olgu siis põhirahvas, vähemused või sisserännanud, ja vaieldamatult tuleb nende saavutamiseks pidevalt vastastikku kohaneda – sisserännanutel rohkem, kohalikel vähem. Keele- ja identiteedipoliitika ülesanne on tagada, et kohanemine oleks paindlik, kuid pidev, et lõimumatusest tingitud väärtuslõhed ei lahvataks ühel hetkel konfliktideks, mis mürgitavad kogu ühiskonna heaolu. Eesti keele- ja identiteedipoliitika vajab olulisi muutusi, et seda saavutada tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas.

Artikkel on kirjutatud uurimisteema IUT20-3 „Eesti keele kestlikkus avatud maailmas (EKKAM)” raames.

Martin Ehala (snd 1963), Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse professor, keele­sotsioloogia vanemteadur (Ülikooli 18, 50090 Tartu); Helsingi ülikooli eesti keele külalisprofessor, ehalam@gmail.com

" ["contents_en"]=> string(2455) "

Keywords: language ecology, integration of immigrants, language of education, English in higher education, metrolingualism, linguistic diversity

 

The main trends over the last couple of decades indicate that language ecological conditions have changed radically in Estonia. After a long period of being a country of emigration, Estonia has become attractive to immigration again. Many are returnees, but the second largest group of immigrants comes from Russia and Ukraine. As Estonia needs immigration due to low birth rates and an ageing population, the new immigrants set a new challenge to Estonia’s ability to integrate its Russian-speaking minority, not to mention others from very different backgrounds. To cope with this challenge, the Estonian language and identity politics need first to reject the ultra-liberal ideology that celebrates diversity to the extent that no pressure to integrate with the host society is put on the immigrants. Second, to avoid further segregation of the Russian-speaking minority, the historically parallel Estonian and Russian language school systems need to be integrated into one with Estonian as the language of instruction, but with a wide support for Russian speaking students, including the use of Russian to teach their mother tongue, literature and cultural history. Further, Estonian identity politics should aim to promote the understanding that a person may successfully have two or even more linguistic identities without one necessarily replacing another. As to the internationalisation of higher education, Estonian universities need to find a working balance between using Estonian and English in teaching and research. As Estonia needs smart immigration, the best way to promote this is to provide international students with a working knowledge of the Estonian language and society by their graduation with a possibility to stay and work in Estonia.

 

Martin Ehala (b. 1963), Professor of Literacy Education at the Institute of Estonian and General Linguistics of the University of Tartu (Ülikooli 18, 50090 Tartu); Visiting Professor of Estonian at the University of Helsinki, ehalam@gmail.com

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#148 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 11:51:33" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(6573) "

A r b a t l i, Cemal Eren, A s h r a f, Quamrul, G a l o r, Oded 2015. The Nature of Civil Conflict. https://www.brown.edu/academics/economics/sites/brown.edu.academics.economics/files/uploads/2013-15_paper.pdf (28. XII 2018).

A u e r, Peter 2005. A postscript: Code-switching and social identity. – Journal of Pragmatics, kd 37, nr 3, lk 403–410.

B e r r y, John W. 1977. Multiculturalism and Ethnic Attitudes in Canada. Ottawa: Ministry of Supply and Services.

B r o w n, Kara D., K o r e i n i k, Kadri, S i i n e r, Maarja 2017. Introductory chapter: Questioning borders. – Language Policy Beyond the State. Toim M. Siiner, K. Koreinik, K. D. Brown. Cham: Springer, lk 1–21.

D e s m e t, Klaus, O r t u ñ o-O r t í n, Ignacio, W a c z i a r g, Romain 2017. Culture, ethnicity, and diversity. – American Economic Review, kd 107, nr 9, lk 2479–2513.

E h a l a, Martin 2013. Russian-speakers in the Baltic countries: Language use and identity. – Negotiating Linguistic Identity: Language and Belonging in Europe. Toim Virve-Anneli Vihman, Kristiina Praakli. Oxford: Peter Lang Verlag, lk 89–110.

E h a l a, Martin 2017. Signs of Identity. The Anatomy of Belonging. London: Routledge.

EKAK 2011 = Eesti keele arengukava 2011–2017. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

G a r c í a, Ofelia 2017. Problematizing linguistic integration of migrants: The role of translanguaging and language teachers. – The Linguistic Integration of Adult Migrants: Some Lessons from Research. L’intégration linguistique des migrants adultes: Les enseignments de la recherche. Toim Jean-Claude Beacco, Hans-Jürgen Krumm, David Little, Philia Thalgott. Berlin: De Gruyter, lk 11–26.

H a a v a p u u, Hanna, V i h a n d, Tiia 2016. TTÜ keelepoliitikast. Tallinn: TTÜ. https://www.ttu.ee/public/h/haridustehnoloogiakeskus/pdf/Keelepoliitika_ettekanne.pdf (8. IX 2018).

H a b e r m a s, Jürgen 1998. Inclusion of the Other: Studies in Political Theory. Cambridge, MA: MIT Press.

H a r r i s, Roy 1990. On redefining linguistics. – Redefining Linguistics (RLE Linguistics A: General Linguistics). Toim Hayley G. Davis, Talbot J. Taylor. London: Routledge, lk 18–52.

Harta 1992 = Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta ja selgitav aruanne. Strasbourg: Euroopa Nõukogu. https://rm.coe.int/explrpt-charter-ee-doc/168071ba06 (25. X 2018).

K u s-H a r b o r d, Larissa, W a r d, Colleen 2015. Ethnic Russians in post-Soviet Estonia: Perceived devaluation, acculturation, well-being, and ethnic attitudes. – International Perspectives in Psychology: Research, Practice, Consultation, kd 4, nr 1, lk 66–81.

M a k o n i, Sinfree, P e n n y c o o k, Alastair 2007. Disinventing and reconstituting languages. – Disinventing and Reconstituting Languages. Toim S. Makoni, A. Pennycook. Clevedon: Multilingual Matters, lk 1–41.

P i l v i s t o, Halja, V a l k, Aune 2018. The effect of a majority group’s orientation toward acculturation on a minority group’s feelings of national identity. – Applied Psychology. https://doi.org/10.1111/apps.12154

P u t n a m, Robert D. 2000. Bowling Alone: The Collapse and Revival of American Community. New York: Simon and Schuster.

S a k k e u s, Luule, M c K i b b e n, Jerome, P u u r, Allan, R a h n u, Leen, A b u l a d z e, Liili 2017. Rahvastikuprognoos erinevate rändestsenaariumide korral. – Eesti rändeajastul. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Toim Tiit Tammaru, Raul Eamets, Kristina Kallas. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu, lk 57–65.

S e l l i o v, Reena 2018. Õppekeel Eesti kõrgkoolides EHISe andmetel. Statistiline ülevaade. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/oppekeel_eesti_korgkoolides_statistiline_ylevaade.pdf (8. IX 2018).

T a m m e m ä g i, Anni, E h a l a, Martin 2012. Koolinoorte keelehoiakud 2011. aastal. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 241–260.

T a m m u r, Alis, P u u r, Allan, T a m m a r u, Tiit 2017. Kas Eestis toimub rändepööre? Välisrände suundumused 2000–2015. – Eesti rändeajastul. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Toim T. Tammaru, Raul Eamets, Kristina Kallas. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu, lk 35–42.

V a l k, Aune, K a r u-K l e t t e r, Kristel, D r o z d o v a, Marianna 2011. Estonian open identity: Reality and ideals. – TRAMES: A Journal of the Humanities & Social Sciences, kd 15, nr 1, lk 33–59.

V e r t o v e c, Steven 2007. Super-diversity and its implications. – Ethnic and Racial Studies, kd 30, nr 6, lk 1024–1054.

V e t i k, Raivo 2017. Riigirahva identiteet eestlaste ja eestivenelaste seas. – Acta Politica Estica, nr 8, lk 85–104.

W i n f o r d, Donald 2013. Social factors in contact languages. – Contact Languages: A Comprehensive Guide. (Language Contact and Bilingualism 6.) Toim Peter Bakker, Yaron Matras. Boston–Berlin: de Gruyter, lk 363–416.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#180 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#181 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#149 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1134) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(16) "Guntars Godiņš" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(14) "G.GODINŠ_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(34) "Minu eesti luule tõlkespetsiifika" ["title_en"]=> string(43) "My specifics of translating Estonian poetry" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(51638) "

Eesti keelt hakkasin õppima täiesti juhuslikult. Mulle meeldis eesti keele musikaalsus, kuid kuskil alateadvuses oli mul juba plaangi valmis – tahtsin tõlkima hakata. Enne seda olin ette võtnud indoneesia keele, kuid mul polnud sellele konkreetseid rakendusvõimalusi, ja polnud ka kedagi, kellega oleks olnud võimalik selles keeles rääkida. Kirjutasin oma Tallinnas ilmunud eestikeelse luulekogumiku „Öö päike” eessõnas: „Ei teagi, miks mul aastaid tagasi väikeses Läti linnas Viesītes tekkis huvi eesti keele ja kirjanduse vastu. Seal meenutab see rohkem eksootilist unenägu, midagi väga-väga kauget ja mõeldamatut.” (Godiņš 2000: 5) Võin vaid tõdeda, et tolles väikeses linnakeses mõjusid nii indoneesia kui ka eesti keel ühevõrra eksootiliselt.

Minu esimesed luuletused ilmusid möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate alguses, 1985. aastal avaldati mu esimene luulekogu (Godiņš 1985), kust tsensor oli pooled luuletused välja rookinud. Pärast seda ei saanud ma paari aasta jooksul Lätis omaenda luuletusi avaldada, kuid olin just parajasti hakanud tõlkima eesti luulet ja – eesti luulet võis juba avaldada. Jaan Kaplinski oli esimene eesti luuletaja, kelle luulet ma tõlkida võtsin. Oma esimestel Eesti-sõitudel ostsin endale Kaplinski luuleraamatud ja hakkasingi tõlkima.

Nüüdseks on mu tõlkes ilmunud luulet, proosat, lasteraamatuid, näidendeid jne. Tõlgitud autorite seas on Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Artur Alliksaar, Ilmar Laaban, Paul-Eerik Rummo, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu, Mats Traat, Ene Mihkelson, Jaak Jõerüüt, Andrus Kivirähk, (:)kivisildnik, Contra jt.

 

Rahvaluuletekstide tõlkimine

Olen juba mitu aastat tegelenud nii soome kui ka eesti rahvaluule tõlkimisega. Minu esimene tõlkeraamat ilmus 1993. aastal – see oli soome kangelaslugude, ballaadide ja legendide kogumik „Kanteletar” (Godiņš 1993). Juba tollal uurisin väga põhjalikult soome-ugri mütoloogiat ja poeetikat. Hiljem võtsin käsile eesti rahvaluule tõlkimise. 2002. aastal ilmus mu tõlkes eesti rahvaluulevalimik „Ozols auga debesīs” (e k „Tamm kasvas taeva’esse”), mis pälvis Läti kirjanduse aastapreemia.

Eesti rahvaluule poeetika on olnud mu aastatepikkune uurimisteema ja selle tulemusena olen välja töötanud tõlkepõhimõtted soome-ugri rahvaluule lätindamiseks. Üheks olulisemaks nüansiks on seejuures keele musikaalsus: sage assonantside, alliteratsiooni, epifooride, korduste kasutamine.

Kirjandusteadlased on püstitanud hüpoteesi, et regivärss on välja kujunenud balti hõimude mõjul, ajal, kui soome-ugri ja balti hõimud elasid kõrvuti. Kuigi eesti ja soome rahvalaulu värsirida koosneb üldjuhul neljast trohheili sest värsijalast (kaheksast silbist), on siiski tegemist komplitseerituma ilminguga, sest tuginetakse kvantiteerivale (vältelisele) värsivormile, silpide arvule (süllaabiline põhimõte), rõhkude arvule ja kordustele (tooniline põhimõte). Eesti värsimeetrika uurija Jaak Põldmäe (1978) on ilmingut nimetanud kvantiteeriv- süllabotooniliseks põhimõtteks. Eesti rahvalaulu (regivärsi) meetrikavariandid jagunevad sümmeetrilise (korrapärase) rütmiga värssideks (4+4; 2+4+2; 2+2+4; 4+2+2 silbiga sõnade ühendus) ja assümmeetrilise rütmiga (murtud) värssideks (2+3+3; 3+2+3; 3+3+2). (Põldmäe 1978: 151–157)

Eesti rahvalaulu keel erineb eesti kirjakeelest juba seetõttu, et nende ajalooline kujunemine pole ühtinud. Regilaulu keeles esinevad morfoloogilised erandid tekkisid peaasjalikult kõlalisuse ja rütmilisuse pärast, samuti dialektoloogiliste iseärasuste tõttu. Nimetatud erandeid on põhjalikult käsitlenud eesti rahvaluuleteadlane Eduard Laugaste (1977), Juhan Peegel (1982–1989) on koostanud sõnastiku „Nimisõnade poeetilised sünonüümid eesti regivärssides”.

Eesti rahvalaulu erilise kõlalisuse üks põhjuseid on rahvalaulude suhteliselt tagasihoidlik muusikaline materjal. Eesti rahvalaulude esitus, erinevalt läti rahvamuusikast, meenutab rohkem skandeerimist, retsiteerimist, mitte laulmist. Sestap võib öelda, et muusikaline materjal loob omalaadse rütmilise raamistiku, teksti kohandatakse meloodia ladusa voo nimel, seejuures muudetakse meetrilisi aktsente (need erinevad omakorda sõnas olevatest loogilistest rõhkudest).

Suhteliselt kasinast muusikalisest materjalist tingituna on kujunenud värvirikas sõnakõla, mida iseloomustavad mitmesugused kordused: p a r a l l e l i s m (sünonüümne, analoogiline, nende kombinatsioon), s t e r e o t ü ü p s u s (öeldut korratakse ilma mõtteliste muutusteta või minimaalsete mõtteliste muutustega: Kui mina hakkan laulamaie, / laulamaie, luulemaie), sõnade, v ä r s i r i d a d e k o r d u s (Paras, paras, peremeesi, / lina ütleb: liigu, liigu). (Laugaste 1977: 151–164)

Läti rahvaluuleski leiame algriime, kuigi vähem kui eesti rahvaluules. Nt Riti, riti, rīta rasa (’Kõnni, kõnni, koidu kaste’) või Gludu, gludu galvu glaudu (’Siledat, siledat silepead silitan’).

Eesti ja soome rahvalaule on läti keelde tõlgitud ainult neljajalgse trohheuse abil. Samas on läti rahvalaulu värss valdavalt kaheksasilbiline, tema rütm trohheiline, kuid mitte päris trohheus, pigem võiks rääkida trohheilisest tendentsist. Muidugi, oma rolli mängib ka eesti ja läti rahvaluule struktuur. Läti rahvalaulud koosnevad põhimõtteliselt neljast reast, eesti rahvalaulud on pikemad.

Eesti vanade rahvalaulude tõlkimisel olen püüdnud tabada nii keele musikaalsust kui ka rütmilist struktuuri.

 

Loomine	Radīšana
Üks on õunapuu mäella,	Viena ābele stāv kalnā,
üks on oksa õunapuussa,	ābele ar vienu zaru,
üks on õile oksa päällä,	zied viens zieds uz garā zara,
üks on õuna õile päällä.	aug viens ābols no tā zieda.
Sie õuna mõnesugune:	Ābols tas tik daudzu veidu:
kuu puolt kumerikene,	mēness pusē apalītis,
päävä puolt on punasikene,	saules pusē sarkanītis,
Riia puolt on ristiline,	Rīgas pusē krustanītis,
Narva puolt on naastuline.	Narvas pusē plakanītis.
Harju puolt on aukuline.	Harju pusē caurumītis.
Tuli üksi suuri tuuli,	Nāca virsū lieli vēji,
sai üksi sadune ilma,	nesa līdzi lietus laiku,
vieretas õuna vedeje,	ābols ripoja ūdenī,
ajas õuna allikaie.	ābols iekrita avotā.
Mis sest õunast sündinekse?	Kas no ābolīša dzima?
Sinikirja linnukene,	Zilspārnītis, mazspārnītis,
sinikirja, siibakirja.	zilspārnītis, zīdspārnītis.
Luogelekse linnukene,	Lokus meta mazais putniņš,
luogelekse, lendelekse,	lokus meta, laidelējās,
lendas meie lepikuie,	alsknājā tas ielaidās,
kukkus meie koppelie,	aplokā tas nolaidās,
arvas meie haavikuie,	apsājā tas pasēdēja,
määras meie männikuie.	priedājā tas palika.
Meie koplis kolme põesast:	Mūsu aplokā trīs krūmi:
üks oli sinine põesas,	vienam krūmam zilas lapas,
teine on punane põesas,	otram sarkanas ir lapas,
kolmas kullakarvaline.	trešam krūmam zelta lapas.
Sinikirja linnukene,	Zilspārnīti, mazspārnīti,
ära puoe sinise põesa,	nesēdies tu zilā krūmā,
ära puoe punase põesa,	nesēdies tu sarkanā,
puoe kullakarvasesse!	sēdies zelta krāsas krūmā!
Võttas kuldase omaksi,	Sēdās putniņš zelta krūmā,
hõbedaise arma’aksi.	sudrabiņa krūmā sēdās.
Sinisiiba linnuke	Zilspārnītis, mazspārnītis
hakkas siis pesa tegema.	ligzdu vija zelta krūmā.
Sai siis pesa valmi’eksi,	Ligzda gatava kad tika,
hakkas siis mune munema.	olas dēja zelta krūmā.
Sai siis munad munetud,	Olas izdētas kad tika,
hakkas poegi haudumaie.	perēt bērnus sēdās putniņš.
Said pojad verisulije,	Tad, kad spalva bērniem tika,
hakkas puoegi pillutama:	sāka bērnus izmētāt:
ühe pani kuuks Kuuramaale,	viens lai mēness Kurzemē,
teised pani täheks taeva’aie,	otrs zvaigzne debesjumā,
kolmas päevaks pääle ilma.	trešais saule pasaulē.
(Eesti rahvalaulud I: 13)	(Godiņš 2002: 15–16)

 

Keele musikaalsus on suurel määral tingitud sagedasest algriimide kasutamisest (alliteratsioon ja assonants). Mitmed eesti ja soome teadlased on nimetatud nähtust põhjendanud vajadusega pidada meeles pikki tekstimassiive. Läti rahvalauludes on alliteratsioon ja assonants juhuslik, mittekonsekventne, seevastu eesti rahvalauludes on see aja kestel kujunenud pea miseks loomepõhimõtteks. Sõna otsib justkui parema kokkukõla nimel teist sõna, sel viisil luuakse tähendus, kujund, kirjeldus, võrdlus.

Eesti vanematel rahvalauludel ei ole läti rahvalauludele omast lakoonilisust, need on tihtipeale sajarealised ja pikemadki, seepärast pididki ammused esitajad kasutama keele kõlalisust: assonantse, alliteratsioone, epifoore, refrääne, kordusi jne, mis olid ühtaegu omalaadsed rütmiloomeelemendid. Sõnade kokkukõla nimel ohverdati tihtipeale mõtteloogika; paljude sõnaühendite esialgne tähendus on kadunud või muutunud, ent kõlaline sobivus on jäänud päranduseks otsekui ornament. Sõnatähenduste kokkukõla uurimine on justkui omamoodi keelearheoloogia – see nõuab vanade vormide tundmist. Olen eesti folkloristidelt pärinud, mida tähendab eesti vana rahvalaulu pealkiri „Riia rikkumine”. Enamjaolt arvatakse, et Riia hävitamisega pole sel pealkirjal mingit seost, tegemist on lihtsalt heakõlaga – see on eesti rahvalaulu poeetikast tulenev näide, kus alliteratsiooniga loodi nimetatud sõnaühend. Eesti rahvalauludes võib hulganisti leida taolisi tähendusloogika ja heakõla vahelisi mittevastavusi. See on regilauludes sünnitanud ülikummalisi paradokse, omalaadseid modernisme, näiteks Sibulasta tegin sillad või Ma laulan mere maaks jt.

Eesti vanema rahvalaulu üheks peamiseks loomepõhimõtteks on sajandite kestel kinnistunud vormelite (kindlaksmääratud sõnakombinatsioonide) kasutamine, mida tuleb ka tõlkimisel järgida. Seejuures ei tohi nimetatud vormeleid tõlkida täht-tähelt, ei tohi ka ühe keele rahvalaulude keele ja poeetika struktuuri asendada teise keele rahvalauludele omaste vormelitega. Sutsu vabama läti rahvalaulu traditsioonide interpreteerimisega olen loonud eesti rahvalaulu vormelite lätikeelsed vasted, nõndaviisi sünnib ettekujutus vastavast süsteemist. (Godiņš 2002: 7)

Läti rahvaluule vorm meenutab haiku struktuuri. Läti rahvalaul on neljarealine, keskel on tsesuur. Paus ei tohi kunagi poolitada sõna. Nii on kujunenud stilistika, kus sõna nagu iseenesest lülitub rütmisüsteemi. Sel moel tekib otsekui rahvalaulu vertikaalne läbilõige.

Kõigi rahvaste laulud tunnevad võrdlust, tegemist on õigupoolest inimest ning ümbritsevat maailma iseloomustava parallelismiga. Läti rahvalaul on lakooniliselt lüüriline, reflektiivselt aforistlik, temas puudub väljaarendatud süžee. Üheks läti rahvalaulu eritunnuseks on arhailisus. (Skujenieks 2003: 407–409)

Eesti vanema rahvalaulu spetsiifikast, poeetikast ja keelest lähtudes olengi üritanud läti rahvalaule eesti keelde ümber panna.

 

Kas to teica, kas redzēja,	Kesse ütles, kesse nägi,
Kā jūrā(i) miežus sēja.	Otra merre külvatie.
Tad jūrā(i) miežus sēja,	Otra merre külvatie,
Kad saulīte meita bija.	Siis kui päike neiu oli.
Pūti, pūti, vēja māte,	Puhu, puhu, Tuule ema,
Met jel mieru vakarā.	Ole vakka õhtu eeli.
Dažas labas dvēselītes	Head, hellad hingekesed
Uz ūdeņa līgojās.	Üle vee veel liikumas.
Labāk dziedu, nekā raudu,	Parem laulan, kui ma nutan,
Lai raud mana ļauna diena.	Nutku minu kuri päev.
Dod, Dieviņi, vieglu mūžu	Anna, Jumal, kerget elu
Ar dziesmiņu nodzīvot!	Lauldes mulle elada.
Igauniski strazdiņš dzied	Eesti keeles laulab kuldnokk,
Liela ceļa maliņā;	Maantee ääres valjusti.
Es gribēju mācīties	Tahan ise õppida
Igauniski runāties.	Eesti keeles rääkima.

 

„Kalevipoja” tõlkimise spetsiifika

2018. aasta novembris ilmus minu tõlkes „Kalevipoja” lätikeelne uusversioon (Godiņš 2018) – mahukas ja väga raske töö. Elīna Zālīte tõlkes 1929. aastal ilmunud „Kalevipoja” lätikeelne tõlge on paljuski vananenud, mittetäielik, vigaderohke. Zālīte tõlkis ilmselt enamjaolt saksa keelest, sestap pole järgitud eesti vanema rahvalaulu poeetilist eripära, samuti pole 1929. aasta väljaandes kommentaare ega muud vajalikku informatsiooni.

„Kalevipoja” lätikeelne uustõlge ilmus kommentaaridega; kui eepose autor F. R. Kreutzwald on kasutanud autentset vanemat eesti rahvalaulu või selle fragmente, siis olen kommentaariumisse lisanud konkreetse rahvalaulu täieliku lätikeelse tõlke. Tänu Eesti Kirjandusmuuseumile olen kogunud väga palju informatiivset materjali eepose loomispõhimõtete, erinevate redaktsioonide, eesti mütoloogia, rahvalaulu poeetika ja keele kohta.

„Kalevipoega” tõlkides olen rangelt järginud rütmi, et tohutut tekstimassiivi oleks võimalik korrastada, et seda oleks hõlpsam lugeda, et kogu teost oleks võimalik tajuda terviklikuna. Algtekstis on väga paljudes kohtades taganetud konsekventsest rütmikast, sest eesti vanema rahvalaulu skandeerimisel (retsiteerimisel) sobitatakse sõna rütmilise raamistikuga, seejuures muudetakse loogilisi rõhke, esineb isegi silpide lisamist. Räägitud/skandeeritud/loetud tekst muutub nõndaviisi ülimalt rütmiliseks. Nagu autentsegi rahvalaulu tõlkimisel, olen ka eepose lätindamisel pööranud suurt tähelepanu heakõlale. Nii olen kasutanud mitmeid vahendeid, et lätikeelne tekst annaks selgelt edasi eesti rahvalaulule omast põhimõtet – keele musikaalsust. Mõned näited:

 

Lehvi muiste mälestusi,	Plandiet, senie stāstījumi,
Kalevide kuulutusi	Kaleviešu klāstījumi,
Kalmu künkast kerkimaie,	Kapu kalnā pakāpdamies,
Udu-aurust paisumaie,	Miklā miglā miglodamies,
Hämarikust ärkamaie,	Sirmā stundā atmozdamies,
Kanarpikust kasvamaie,	Viršiem pāri paaugdamies,
Samblasoosta suitsemaie!	Sūnu dūnās dūmodamies!
Kussa varjud vaikusela,	Tur, kur slapstās senas ēnas,
Pikad piinad peitusela,	Slēpjas raizes, bēdu ēdas,
Kurnatused kaane alla	Zemzemē zem smaga vāka
Põrmu põues põõnutavad,	Gurdi gulšņā plikos pīšļos,
Uku hõlmas uinutavad,	Uku azotē snauž saldi,
Maarja rüpessa magavad.	Māras klēpī liekas miegā.
(Kreutzwald 1857: 4)	(Godiņš 2018: 19)
Tuule tuhing tuiskas vile	Brāzmas brāžas svilpodamas,
Laane ladvil laulemaie,	Biezā biežņā dziedādamas,
Piki puida puhumaie,	Lielos kokus lauzīdamas,
Mööda metsi mõuramaie;	Meža malā maurodamas;
Sundis suvel sõudevaida	Vasarās tām zarus cilāt,
Lehekesi lehvimaie,	Lapām liegi pretī pamāt,
Käskis kaske kahiseda,	Bērzam braši šalkt un šalkot,
Haava lehti argelikult	Baigās bailēs apsēm drebēt,
Varga küüsil vabiseda,	Zagļa nagos trīsās trīsēt.
Röövli kohkel kabiseda.	Laupītāja plestās ķetnās.
(Kreutzwald 1857: 6–8)	(Godiņš 2018: 19)

 

„Kalevipoja” keel

„Kalevipoja” tõlkimisel oli tükk tegemist Kreutzwaldi keelega. Mõned eesti folkloristid ja kirjandusteadlased on rõhutanud, et eepos on kirjutatud kehvas, vananenud, suisa sandistatud eesti keeles. Teised on olnud hoopiski teisel arvamusel ning on ülihoolikalt analüüsinud iga Kreutzwaldi loodud sõna. XIX sajandi esimese poole eesti keel, eriti kirjakeel, elas üle suuri muutusi. (Peegel 1961: 453–454) „Kalevipoeg” pandi kirja sel ajal, mil noorlätlane Juris Alunāns (1832–1864) polnud veel lagedale tulnud oma lennuka ütlemisega: „Neid rahvalaule tõlkides mõtlesin nõndaviisi: tahtsin näidata läti keele jõulisust ja toredust...” Nii ütles see luuletaja ja tõlkija oma 1856. aastal ilmunud raamatu „Dziesmiņas, latviešu valodai pārtulkotas” (e k „Laulukesed, läti keelde tõlgitud”) eessõnas – kuid eestlaste kui rahvuse enesetõestuse soov ja eneseteadvuse kasv edestas lätlasi.

„Kalevipoja” lätindamisel olen juhindunud Kreutzwaldist: 1) nimisõnadest olen moodustanud tegusõnu: näiteks dūre – dūrēt (’rusikas’ > rusikaga lööma), taka – takot (’rada’ > rada mööda kõndima), velve – velvēt (’(katuse) kumm’ > kummi tegema); 2) nagu Kreutzwaldki, olen palju kasutanud vanu kesksõnavorme (-dams, -dama, -damies, -damās); 3) teksti kõlaefekti saavutamiseks olen konkreetseid sõnu asendanud sünonüümidega: murdesõnade, regionalismide, arhaismide või rahvakeelsete sõnadega, mis näisid kõlaliselt sobivamana ning olid ühtaegu samatähenduslikud.

Sõnu kombineerides kasutasin tihti kontekstist tulenevat loogikat ja kujundlikkust (assotsiatiivne põhimõte). Eeposes on mitu korda mainitud: Soome tuuslar, tuuletarka. Otsisin sõnale tuuslar sobivat lätikeelset vastet, kasutasin sõna regionalismi bāslis, mis tähendab sama mis burvis (’nõid’, ’tuuslar’), kuid esineb harva. Eepose süžee kohaselt röövib tuuslar pettusega Kalevipoja ema, leseks jäänud Linda. Eestikeelse sõna tuuletark (’vēja gudrais’) asendasin sõnaga tuisupea (’vējagrābslis’), saades tähenduslikult täpsema, ent algtekstiga samavõrd heakõlalise värsirea – Somu bāslis, vējagrābslis (Soome tuuslar, tuuletarka).

 

Uuemate luuletajate luule tõlkimine

Võin öelda, et Artur Alliksaar on üks minu lemmikluuletajatest. Tema luuletuste läti keelde tõlkimiseks läks vaja põhjalikku arusaamist eesti keele instrumenteerimisvõtetest ja Alliksaare-aegse luuletaja hingelisest ilmatunnetusest, lisaks konkreetseid faktiteadmisi. Kõik minu tõlkeraamatud on olnud mulle otsekui järjekordseks ülikooliks, sest iga kord olen pidanud mitte ainult värsiridu tõlkima, vaid ka uurima ja puurima, et leida lõppude lõpuks neid õigeid sõnu õiges järjekorras: et mitte lõhkuda algallika originaalset kõlapilti, rütmi ja et leida õige viis, kuidas panna neid „minu keelde” – just „minu keele” vahendeid ja võimalusi kasutades. Võiks ju arvata, et Alliksaare luuletusi pole võimalik tõlkida, kuid sel juhul jääksid need läti lugejatel avastamata. Alliksaare lätikeelse tõlkevalimikuga on seotud üks minu kõige meeldivaimaid mälestusi. Istusin ühes Tartu kohvikus, kui mulle astus ligi üks inimene ning kostis, et keegi lätlane luges talle läti keeles ette tema isa Artur Alliksaare luuletusi minu tõlkes. Jaa, see kohvikus kohatud inimene oli Artur Alliksaare poeg ning tema sõnad olid mulle kõige kõrgemaks tunnustuseks.

Olen tõlkinud kaks Alliksaare luulevalimikku. Eelnevalt olin tõlkinud palju soome ja eesti vanu rahvalaule, seepärast suutsin läti lugejatele avada mitte ainult Alliksaare paradoksaalse mõttemaailma, vaid ka tema luuletuste spetsiifika – ikka tollesama keele musikaalsuse. Nii kõlab Artur Alliksaare luule läti keeles:

 

*

Mõnikord tuled sa tasa nagu tuul ja kuulad mu kummaliste

laulude kuminat.

Sind veetleb mu juttude jumi.

Ma ei tea, milline esiema esitas neid esmakordselt mu hälli ees.

Üheski ees ei ole ainult vilja, vaid ka lilli.

Teinekord toob su hooga voogav tooga väärikalt välja mu rõõmude ääred.

Siis sa tunnetad mu läheduse tähendust. [---] (Alliksaar 1997: 354)

*

Dažreiz tu atnāc klusi kā vējš un klausies manu dīvaino dziesmu dimdu.

Tevi valdzina manas runas duna.

Es nezinu, kāda vecāmāte man tās pirmoreiz dziedājusi pie šūpuļa.

Visam ir ne tikai augļi, bet arī ziedi.

Citreiz tu parādies plānas drānas togā no tāliem tālumiem manu prieku krastā.

Tad tu jūti mana tuvuma guvumu. [---] (Godiņš 2013a: 78)

 

Tualettide kontsert

Täna toimub kolossaalne kontsert.

Osavõtjaid on mitusada korda rohkem kui osi, mida võtta.

Algus ei välta enam kui hetke.

Avatakt on tava-akt.

Järgneb järk-järgult jäsenev närvide pinge.

See pole aga põrmugi ohtlik, sest ansambel sarnaneb ambulatooriumiga.

Klaveri kurgukatarr ei keela keda kõnelemast.

(Tal on palju keeli.)

Tromboonil on tromboos, aga ta ei tee sellest eraldi numbrit

ja jätkab jooksu teistega koos.

Oboe on omaks võtnud omapärase kiunumise moe.

Okariin on nagu okassiga ja teda kuulata on päris piin.

Metsasarv on unustanud, et ta pole metsas, ja kisendab kõigest kõrist.

Fagott on fagotsüütidest auklikuks näritud.

Flöödil on lööved, mis eritavad kahtlast fluidumit. [---] (Alliksaar 1997: 310)

 

Tualešu koncerts

Šodien notiks kolosāls koncerts.

Dalībnieku ir simtiem reižu vairāk nekā daļu, ko dalīt.

Sākums sāksies jau pēc īsa brīža.

Pirmā takts ir prīmā akts.

Šurpu turpu rukā trakā nervu spriedze.

Tā nemaz īsti nav bīstama, jo ansamblis līdzinās ambulancei.

Klavieru kakla katars kāri klāsta savu stāstu.

(Klavierēm ir pulka dzēlīgu mēļu.)

Trombonam ir tromboze, bet tas nemaz nesatraucas

un turpina traukties kopā ar citiem.

Oboja kā orators operē ar spilgtiem smilkstiem.

Okarīna ir kā dzēlīga dzeloņcūka, tās klausīšanās ir rūgta un grūta.

Mežrags ir aizmirsis, ka nav mežā un kliedz klaigā kaklā.

Fagots no fagocītiem ir caurumu caurumos.

Flautai ir izsitušies izsitumi, kas izdala šaubīgus fluīdus. [---]

(Godiņš 2013a: 88)

 

Ilmar Laabani luuletuste lätindamisel õnnestus mul veel enne autori surma temaga kirjavahetust pidada. Ta oli väga rõõmus, et olen ette võtnud tema luuletuste läti keelde tõlkimise, sest see oli tema emakeel – Laabani ema oli ju lätlanna, ja Ilmar oli vaid 13-aastane, kui ema suri... Mul on tänini alles Laabani kirjad, kus ta andis mulle nõu ja selgitusi oma luuletuste läti keelde tõlkimiseks. Rõõmu teeb seegi, et läti keelde tõlgitud Laabani luulevalimik on ka Läti noore põlvkonna luuletajaid mõjutanud.

Palju luuletusi olen tõlkinud tema raamatust „Ankruketi lõpp on laulu algus”, aga olen tõlkinud ka luuletusi ja aforisme tema omapärasest raamatust „Rroosi Selaviste” (läti nimekuju Rroza Selaviste), mis ilmus 1957. aastal Stockholmis.

*

Rroosi Selaviste on iseenda nimekaim nimekaim.

Rroza Selaviste ir pati savas vārdamāsas vārdamāsa.

 

*

Aga mamma, miks magma ei lähe magama?

Bet mammu, kam gan magma gulēt nemanās?

 

*

Rroosi Selaviste jahvatab kirju käsikiviga oma käsikirju.

Rroza Selaviste ar rokas dzirnām maļ rakstā savu rokrakstu.

 

*

Stiilne nafta on enam kui fantastiline.

Stilistiska nafta ir vairāk nekā fantastiska.

 

*

Kõik roomad roomavad Rooma.

Visi romieši romā uz Romu.

 

*

Okkaist ja kokaiinist küpsetab kokk Kain kokku oma koogi.

Koku un kokaīnu pavārs Kains lūko visu kopā klāt savā kūkā.

 

*

Gorillade koor laulab loori taga „Gloriat”.

Gorillu koris aiz gardīnes gaudo „Gloriju”.

 

*

Kümnehambuline dekadent.

Desmitzobains dekadents.

(Laaban 2004: 156–170 / Godiņš 2013b: 72–75)

 

Olen läti keelde tõlkinud mitte ainult neid eesti luuletajate teoseid, mida iseloomustab peaasjalikult nn keele musikaalsus, vaid ka nn klassikalises luulekeeles kirjutatud luuletusi. Kuulake, kuidas kõlavad läti keeles Juhan Liivi värsid:

 

Lauliku talveüksildus	Dziesminieka ziemas vientulība
Lumi tuiskab, mina laulan,	Sniegi sijā, un es dziedu,
laulan kurba laulukest,	dziedu skumju dziesmu es,
lumi keerleb tuulehoodest,	sniegi virpuļo no vēja,
minu süda valudest.	sāpes nāk no pasaules.
Lumi tuiskab, mina laulan,	Sniegi sijā, un es dziedu,
laulan kurba laulukest;	dziedu skumju dziesmu es,
lumi kogub aia ääre,	sniegi krāsies tālā malā,
valu minu südame.	sirds ar sāpēm pierietēs.
Lumi tuiskab, mina laulan,	Sniegi sijā, un es dziedu,
laulan kurba laulukest,	dziedu skumju dziesmu es,
laulan, kuni hauas kaetud	kamēr vēji manam kapam
olen jääst ja lumedest.	pāri ledu, sniegu nes.
(Liiv 1969: 50)
Sa tulid nagu päikene	Tu nāci tā kā saulīte
Sa tulid nagu päikene	Tu nāci tā kā saulīte
kui hommik tulid sa,	tu atnāci kā rīts,
sa tulid nagu päikene	tu nāci tā kā saulīte
ja ilm lõi särama.	viss apkārt gaismas tīts.
Sa tulid nagu päikene	Tu nāci tā kā saulīte,
ja paistsid südame,	man spīdēt dvēselē,
ja kadusid kui päikene	tu pazudi kā saulīte
öö musta hõlmasse!	nakts melnā azotē.
(Liiv 1969: 69)

 

Mainisin, et Jaan Kaplinski oli esimene eesti luuletaja, kelle luuletusi läti keelde tõlkisin. Läti keeles on ilmunud kaks mahukat Kaplinski luulevalimikku. Kaplinski on kirjutanud palju luuletusi vabavärsis, ent on ka üsna palju range kõla- ja rütmivormiga kirjutatud luulet. Üks näide:

 

*	*
Vaikivad maa ja marjad	Klusē zeme un ogas
leib suhkur ja sool	maize cukurs un sāls
vaikijaid on palju	klusētāji ir daudzi
ikka igal pool	visur klusums tāls
vaikivad pilved valged	klusē mākoņi baltie
taevasinagi	zilās debesīs
oota küllap varsti	gaidi gan klusēsi
vaikid sinagi	pats tu arī drīz
(Kaplinski 1984: 43)	(Godiņš 2014: 309)

 

Sama kehtib ka Hando Runneli luule kohta. Nii kõlab läti keeles tema tuntud luuletus „Punaste õhtute purpur”:

 

PUNASTE ÕHTUTE PURPUR,	SARKANO VAKARU PURPURS,
siniste lootuste lõng,	zilais cerību diegs,
kuulduks kui tasane kur-kur,	klusi ieskanas kur-kur,
hõljuks kui imiku hõng,	trausls kā zīdaiņa miegs,
magaja kurgu kur-kur,	krācot rīklē skan kur-kur,
hinge isekas hõng,	elpo dvēseles prieks,
pulsi pimestav purpur,	asins žilbinošs purpurs,
lootuste lõputa lõng.	bezgalīgs cerību diegs.
(Runnel 2008: 80)	(Godiņš 1998: 91)

 

Siinkohal pole võimalik põhjalikumalt käsitleda eesti lasteluule tõlkespetsiifikat. Läti keeles avaldatud Leelo Tungla lasteluulevalimik „Daudzpusīgais ronis” („Mitmekülgne hüljes”, 2012) pälvis kena vastukaja nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. Üks Leelo Tungla luuletus:

 

Lätikeelne jäätis	Latviešu valodas saldējums
Sulab lätikeelne jäätis	Viegli mēlei pieskaroties,
kergelt keele peal:	karlumps! ātri kārums izkūst mums!
Lätikeelne jäätis – näed siis! –	Latvieši ir lepni toties,
kõlab uhkelt: saldejums!	tiem ir vārdiņš: saldējums!
Ära jäätisega liiga	Kakls savelkas kā stīga,
tee, kui sul on gripp või mumps!	angīna vai gripa: bums!
Oled terve – sõida Riiga,	Esi vesels – brauc uz Rīgu,
hüüa uljalt: „Saldejums!”	braši saki: „Saldējums!”
Võlusõna kaunilt kõlab –	Mums ir skaistu vārdu pāri –
näiteks „liirum-laarum-lumps!”	„līrum-lārum, tīrum-lums!”
Läti laste võlusõnad –	Latviešiem ir burvju vārdi –
need on „Karums! Saldejums!”	tie ir: „Kārums!”, „Saldējums!”
(Tungal 2006: 85)	(Godiņš 2012: 67)

 

Hoopis teised reeglid kehtivad Contra, (:)kivisildniku, Veiko Märka irooniliste luuletuste tõlkimisel. Siin on oluline läti keelest üles leida vastavad sõnamängud ja ütlemised. Näiteks üks Contra luuletus:

 

***	***
hulludel päevadelt	trakajās dienās
ei ostnud midagi	neko nenopirku
lihtsalt hea oli tunda	vienkārši bija jauki just
higiseid kehasid	sasvīdušas miesas
tomatipastas	ar spageti
enese vastas	man pretī
(Contra 2012: 137)	(Godiņš 2009: 63)

 

Contral on tomatipastas / enese vastas, mina asendasin läti keelde tõlkides tomatipasta spagetiga: ar spageti / man pretī (’spagetiga / enese vastas’).

Ameerika luuletaja Robert Frost on öelnud: „Poetry is what gets lost in translation” („Luule on see, mis tõlkes kaotsi läheb”). Oma pikaajalise kogemuse pealt olen aru saanud, et luuletõlkija peab end keeles vabana tundma, ta peab olema loov, mitte mingil juhul algtekstist hüpnotiseeritud. Ainult siis on võimalik säilitada kõige olulisemat – luule tähenduslikku ja vormilist ühtsust, heakõlalisust jne.

Lõpetan ühe luuletusega, mille kirjutasin aastate eest eesti keeles ja mis käsitleb samuti tõlkimist:

 

***

Suits on kurb.

Ons suits tule kurbus?

Mille järgi igatseb tuli?

Mis tuli on?

 

Tõlgin tuld läti keelde.

Mul kodus on hea

tuha-läti

ja suitsu õigekeelsussõnaraamat.

(Godiņš 2000: 55)

 

Guntars Godiņš (snd 1958), luuletaja ja tõlkija, guntars.godins@inbox.lv

 

Guntars Godiņš (b. 1958), poet and translator, guntars.godins@inbox.lv

" ["contents_en"]=> string(2154) "

Keywords: translation, poetry, Estonian literature, Estonian, Latvian

 

The author shares his experience, spanning close to forty years, translating Estonian and Finnish poetry. In the process of translating, he has gained knowledge and developed his own system for dealing with ancient Estonian folksongs, the epic poem Kalevipoeg, as well as the poems by such authors as Ilmar Laaban, Artur Alliksaar, Andres Ehin, Juhan Liiv, Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Hasso Krull and others.

The highlights of the paper are as follows: the specifics of Estonian as compared to Latvian; the common and the distinctive (lack of grammatical gender and future, musical qualities of Estonian etc.); the specifics of the form and poetics of the old Estonian folksong (regivärss), representing the form, metrics, sound (alliteration, assonance) of Estonian in Latvian; the specifics of translating Kalevipoeg, its most important differences compared to the ancient Estonian folksongs (coining new word forms and words, translating the special language of Friedrich Reinhold Kreutzwald into modern Latvian); the peculiarities of Ilmar Laaban’s poetics and wordplays in his book of surrealist poetry Rroosi Selaviste as translated into Latvian; expressing the musical nature, thought and feeling in Artur Alliksaar’s poetic language; translating the classical Estonian poems (metre, rhythm, rhymes, intonation) by Juhan Liiv, Hando Runnel, Jaan Kaplinski and others; the possibilities and principles of translating the wordplays of Contra, (:)kivisildnik, Veiko Märka and others.

The author brings many examples from Estonian and Latvian to illustrate his conclusions. The author emphasizes that in addition to representing the form, rhythmical structure and intonation, equally important is the ability of the translator to improvise, to feel free in his/her language and poetics, for this is the only way to lose less in translation.

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#150 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:34:51" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(3587) "

A l l i k s a a r, Artur 1997. Päikesepillaja. Tartu: Ilmamaa.

C o n t r a 2012. Urvaplaaster. Tallinn: Ilmapress.

Eesti rahvalaulud I. Antoloogia. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1969.

G o d i ņ š, Guntars 1985. Tas nepasacītais. Rīga: Liesma.

G o d i ņ š, Guntars (tlk) 1993. Kanteletara. Somu tautas senās dziesmas un balādes. Eliass Lēnrots. Rīga: Nordik.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 1998. Hando Runnels. Sarkano vakaru purpurs. Rīga: Minerva.

G o d i ņ š, Guntars 2000. Öö päike. Tallinn: Huma.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2002. Igauņu tautasdziesmas. Ozols auga debesīs. Rīga: Nordik.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2009. Contra. Kaunis gorjačij igaunis. Rīga: Jāņa Rozes apgāds.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2012. Lēlo Tungala. Daudzpusīgais ronis. Rīga: Liels un mazs.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2013a. Arturs Alliksārs. Dzeja. Rīga: Mansards.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2013b. Ilmars Lābans. Putnu mistiskais mugurkauls. Rīga : Neputns.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2014. Jāns Kaplinskis. Balts papīrs un laiks. Rīga: Mansards.

G o d i ņ š, Guntars (tlk) 2018. Frīdrihs Reinholds Kreicvalds. Kalevdēls. Igauņu tautas eposs. Rīga: Neputns.

K a p l i n s k i, Jaan 1984. Tule tagasi helmemänd. Tallinn: Eesti Raamat.

[K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold] 1857. Kalewipoeg. Eine Estnische Sage. Verdeutscht

von Carl Reinthal. Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Vierter B B a n d, Erstes Heft. Dorpat: Heinrich Laakmann. http:// krzwlive.kirmus.ee/et/kalevipoeg/tekstiversioon?book_id=16 (23. I 2019).

L a a b a n, Ilmar 2004. Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost Jaan Malin ja Ain Kaalep. Tartu: Ilmamaa.

L a u g a s t e, Eduard 1977. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus.

L i i v, Juhan 1969. Väike luuleraamat. Koost August Sang. Tallinn: Eesti Raamat.

P e e g e l, Juhan 1961. Lingvistiline pilk „Kalevipojale”. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 453–457.

P e e g e l, Juhan 1982–1989. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. 1.–4. Tallinn: Eesti Raamat.

P õ l d m ä e, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

R u n n e l, Hando 2008 [1982]. Punaste õhtute purpur. Tartu: Ilmamaa.

S k u j e n i e k s, Knuts 2003. Daži ceļrāži latviešu tautasdziesmu ceļos. Raksti. Rīga: Nordik.

T u n g a l, Leelo 2006. Lätikeelne jäätis ja teisi luuletusi. Tallinn: Tuum.

Z ā l ī t e, Elīna (tlk) 1929. Kalevipoegs. Igaunu tautas eps. Frīdrihs Reinholds Kreicvalds. Rīga: Izglītības ministrijas izdevums.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#182 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#183 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#151 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1133) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(21) "Cornelius Hasselblatt" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(18) "C.HASSELBLATT_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(27) "Eesti kirjandusest Euroopas" ["title_en"]=> string(49) "On the reception of Estonian literature in Europe" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(27103) "

Euroopas teatavasti kirjutatakse ja loetakse kirjandust mitmes keeles. Samas loetakse ühes kirjakultuuris enamasti ainult ühes keeles, olgugi et siin on teatud erandid. Igas kultuuris on väike grupp intellektuaale, kes loeb ka teises keeles või koguni teistes keeltes. Samuti kasvab koos globaliseerumisega nende arv, kes loevad lisaks oma emakeelele ka ainsas globaalses keeles, see tähendab inglise keeles, kuigi olenevalt poliitilisest olukorrast on olemas ka teisi kombinatsioone. Näiteks loeti nõukogude ajal Eestis võrdlemisi palju soome keeles, kuna see oli suhteliselt hõlpus õppida ning soome keeles oli lihtsalt kättesaadav palju rohkem maailmakirjandust kui eesti keeles. Ning seda teatavasti mitte ainult sellepärast, et soome keeleala on viis korda suurem, vaid puuduva tsensuuri tõttu. Seda kõike teades ning silmas pidades jään aga oma väite juurde: enamasti loetakse ainult ühes keeles.

Ühes keeles lugemine muidugi ei tähenda, et lugejad lähtuksid rahvus­kirjanduse kontseptsioonist. Kes tahab midagi lugeda, vaatab raamatupoes, raamatukogus või oma tutta­vate juures ringi, loeb ajakirjandust või saab kuskilt asotsiaalsest meediast viiteid – iga­sugused kanalid ja võimalused on mõeldavad. Sealjuures pole valiku tegemisel üldiselt esma­tähtis, mis keeles teos algupäraselt on kirjutatud. Vaadatakse raamatu peal­kirja ja võib-olla autorit, samuti kaaneteksti, ning otsustatakse seejärel, kas võtta või mitte. Nii mõnigi kord me ei teagi midagi oma emakeeles lugedes, kus autor selle välja mõtles ning mis keeles see on algselt kirja pandud. Üldiselt vaadatakse konkreetse huviobjekti tege­likku keelt, mitte algupärandit või päritolu.

Nii tuleb mängu uus tegur: tõlge, tõlkimine, tõlkijad. Sedakaudu mitmekesistub kirjanduse retseptsioon, sest tõlke väljaandmisega ei kasva ainult kulud, vaid lisanduvad ka iga­sugused uued kanalid, valiku- ja hindamisprotsessid. Sellepärast sõltub ühe kirjanduse vastu­võtt, antud juhul niisiis eesti kirjanduse vastuvõtt, mingil maal alati eri tegu­ritest.

Üks näide: kui pakkusin 1985. aastal – kohe pärast ilmumist Eestis – Viivi Luige „Seits­mendat rahukevadet” vaimustatult mitmele saksa kirjastajale, oli reaktsioon üpris ebalev, tagasi­hoidlik ja koguni tõrjuv. „Sõjajärgseid lapse­põlvejutte on meil ka saksa kirjanduses piisa­valt palju, mida erilist või missugust lisaväärtust see siis tooks?” – umbes selline oli tavaline vastus. Muidugi oli keelduvate vastuste üks põhjuseid asjaolu, et mina olin tol ajal tund­matu tudeng. Me ju teame, kuidas kirjandusväli toimib. Aga ikkagi, see polnud kõik. 1985. aasta kevadel, kui need äraütlemised sain, oli Eesti lihtsalt Lääne-Saksa­maal liiga tund­matu. Mihhail Gorbatšov oli alles kaks kuud pukis olnud ning traditsiooniliselt ainult suurte keelte ja kultuuride poole vaatav Saksamaa pidi harjuma mõttega, et Nõukogude Liit on peale Vene­maa veel midagi. Ja et sel millelgi on isegi oma kultuur ja kirjandus. Teis­tes ning väiksemates kultuurides oli asi teistmoodi. „Seitsmes rahukevad” ilmus soome keeles 1986. aastal, rootsi ja norra keeles 1988. aastal. Saksamaal üllitati raamat alles 1991. aastal – kuigi see aastaarv on eksitav. Otsus, et raamat tõlgitakse, oli tehtud juba 1987. aasta lõpus, ainult eri põhjustel läks veel neli aastat selle teostumiseni (vt Hasselblatt 2011: 342–343). Aga tähtis on, et nende kahe aasta jooksul – minu esimeste pakkumiste ning hoopis teise kirjastuse lõpliku vastuvõtmise vahel – oli nii mõndagi juhtunud, näiteks oli alanud fosforiidisõda. Sellega jõudis Eesti olemasolu ka läänemaailma teadvusse. Ning kirjas­tajate teadvusse. Ja alles siis hakkavad tõlked sündima.

Niisiis peab rõhutama, et heast kirjandusest kui sellisest veel ei piisa. Ka selle hea kirjanduse potentsiaalse vastuvõtumaa või -keele kultuuriline ümbrus peab olema ette valmistatud. Ja siin on eesti kirjanduse puhul lihtsalt hiigelsuured erinevused Soome ning näiteks Prantsusmaa või Hispaania vahel. See peaks selge olema.

Aga see pole veel kõik. Lisaks heale kirjandusele peab olema veel midagi, ning keegi ei oska täpselt öelda, mis see „veel miski” võiks olla. See on ebaõiglane, aga nii ta on: kui tahad tõlgituna vallutada mingit teist kultuuri, pead olema eriti silmapaistev. Lugu on pisut nagu soolise võrdõiguslikkusega meeste domineeritud maailmas: kui naine tahab kuskile välja jõuda, siis ei pea ta olema ainult sama hea kui mehed, vaid veel pisut parem, ning muide seegi ei aita alati. Pole midagi parata, maailm on karm ja ebaõiglane.

Sellepärast kaalun pärast mingi eesti kirjanduse uudisteose läbilugemist sageli: jah, kena, tore, ilus romaan. Kena, et ta eesti ajakirjanduses positiivsed arvustused sai. Huvitav teema, hea keelekasutus, põnevgi. Aga millise argumentatsiooniga pakuksin ma seda mõnele välis­kirjastajale, et ta oleks tõlkest huvitatud? Seda võiks nimetada tõlkija moonutatud luge­miseks. Tõlkija ei naudi enam kirjandust kui sellist, vaid peab nauditavust ja nauditavuse põhju­seid kogu aeg analüüsima. Ta on kogu aeg otsimas seda mainitud „veel midagit”. Ta küsib pidevalt: kuidas välismaal üldse tähelepanu äratada? Kuidas end kuuldavaks teha? Kui eksootiline tohib olla? Sest eksootika ju äratab ikka tähelepanu. Aga teisest küljest: kui normaalne peab olema? Sest liigne eksootika võib ju lugejaid, kõigepealt aga muidugi kirjas­tajaid eemale peletada.

Nõnda vaadatuna on eesti kirjanduse Euroopasse toomine üks igavene köietants – aga köietantsuga on eesti kirjandusel ju omad head kogemused. Meenutagem ainult Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel” avastseeni või üldse eesti kirjanikke Nõukogude ajal!

Järgnevas katsun seda köietantsu pisut lähemalt vaadata nelja juhtumi alusel. Nende tekstide ainus ühiselement on see, et nad pärinevad eesti kirjandusest. Ja muidugi veel, et kõik autorid ja peaaegu kõik tekstid algavad k-tähega (mis pole eriti üllatav, kui silmas pidada, et üleüldse üks kuuendik eesti sõnadest selle kaashäälikuga algab). Niisiis: Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, Krossi „Keisri hull”, Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” ning Kangro „Klaaslaps”.

Küsiksin niisiis, kuidas nendes teostes on lood eksootikaga, või teiste sõnadega: kas neil on see „veel miski”, ning kui jah, milles see seisneb?

 

Kreutzwaldi „Kalevipoeg”

F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg” on loomulikult erijuhtum, ning mitte ainult sellepärast, et ta seisab teatavasti enam-vähem eesti moodsa kirjanduse alguses. Eriliseks ning pisut erandlikuks teeb ta asjaolu, et algu­pärand, see tähendab esimene väljaanne ajavahemikus 1857–1861, oli vähemalt osaliselt juba saksa keeles. Nagu teada, olid olud XIX sajandi keskpaigas Eestis sellised, et saksa- ja eesti­keelse teksti kõrvuti trükkimine oli kõige soodsam. Kas see oli nüüd trikk tsensuuri üle­kaval­da­miseks või teisiti põhjendatav, jätame praegu kõrvale, igatahes teame Kreutzwaldi kirja­vahetusest, et aastal 1854 oli ta veel kõvasti saksakeelse paralleelteksti vastu (vt Hasselblatt 2016a: 32–33). Aga olgu kuidas tahes, fakt on, et „Kalevipoja” esmailmumisega saigi kohe kättesaadavaks saksakeelne tekst.

See pole mitte ainult otsustavalt hõlbustanud teose retseptsiooni väljaspool Eestit, vaid ka Ees­tis endas. Sest siin polnud ju „Kalevipoja” ilmumise ajal mingit pinda sellise teose vastu­võtuks. Keegi ei jaksanud osta kallist kolm ja pool rubla maksnud teost, selle läbi­lugemisest rääkimata. Kuid välismaal pandi teost tähele. Mida omakorda pandi kodumaal tähele. „Kalevipoja” tõeline lugemine algas alles põlvkond hiljem, 1880. aastatel.

Meid aga huvitab nüüd, miks Vene keisririigi ääremaal trükitud teos üldse äratas tähele­panu Saksamaal. Millega? Ning just siin tuleb mängu eksootika, tundmatu, mis hälbib tuttavatelt radadelt ning toob sisse midagi uut. Selleks on muidugi vaja uudishimulikku ning ärgast põlvkonda vastuvõtval poolel, aga selline oli Herderi, romantismi ja tärkava võrdleva keele­teaduse taga­järjel Kesk-Euroopas XIX sajandil täitsa olemas, eriti Saksamaal. Kõige parem näide on siin Jacob Grimm, kes on koos oma vennaga koostatud muinas­jutu­kogumike tõttu surematu. Samuti on ta võrdleva keeleteaduse ajaloolise metoodika ja germanistika viljeleja või koguni alusepanija. Sellisena oli ta kontaktis kogu ülejäänud teadusliku maa­ilmaga ning tellis endale iga­suguseid ajakirjandusväljaandeid – näiteks ka Rosenplänteri „Bei­träged” ja Õpetatud Eesti Seltsi toimetised. Need leiduvad Grimmide raamatukogus (Denecke, Teitge 1989). Kuidas nad sinna sattusid, on iseküsimus, aga peame silmas pidama, et ülemöödunud sajandil polnud igas kolkas oma ülikooli koos tuhandete publikatsioonidega. Maailm oli veel suhteliselt hoomatav ning Tartu ülikooli olemasolust oldi teadlik ka Berliinis, Göttingenis või mujalgi. Nii pole väga imestamisväärne, et Grimm sai teada eesti keele ning sellega seonduva kultuuri olemasolust ning publitseeris oma mahukas monograafias „Reinhart Fuchs” (1834, üle 700 lehekülje) omaette peatüki eesti rebase­­juttudest, mis ta Rosenplänteri „Beiträge” kaheksandast vihikust oli noppinud. Nagu ta kirjutab: „Alles neil päevil sattus mulle Rosenplänteri „Beiträge” kaheksandas vihikus, Pärnu 1817, lk 120–142, ette üks veet­lev rida eesti loomavalme, millest kõige tähtsamad käesolevasse monograafiasse kuulu­vad.” Veel huvitavam on aga, kuidas ta jätkab: „[---] kuna neile polnud tõlget lisatud, palun vaban­dada minu vahendamist mulle võõrast keelest.” (Grimm 1834: CCLXXXIII–CCLXXXIV) See polnud muud kui viisakas captatio benevolentiae, sest nagu võrdlusest origi­naaliga selgub, oskas Jacob Grimm suhteliselt hästi eesti keelt. (Pisemaid vigu on tähele pannud Päss 1933.) Vähemalt oskas ta Hupeli sõnaraamatu abil – ka see leidus tema raamatu­kogus – muinasjutu laadis teksti eesti keelest oma emakeelde tõlkida.

Miks ta seda tegi ja mida ta sealt leida lootis, selgus kümme aastat hiljem, kui ta oma „Kalevala”-vaimustuses (vt Kunze 1952) tunnistas, et „soome keelt võib üldiselt vaadelda kui üht maailma kaunimatest ja loogilisematest keeltest” (Grimm 1865 [1845]: 82). Tema kuulus „Kalevala”-essee mõjutas isegi selle autorit ennast, sest teatavasti arvestas Lönnrot „Kalevala” teist trükki ette valmistades Grimmi kommentaaridega (Kaukonen 1963).

„Kalevala” oli oma ilmumise ajal, niisiis 1835. aastal, „juba seetõttu läbinisti ligitõmbav, et ta pakub just meile, lääneeuroopa lugejaile, midagi pea täiesti uut ja tungib nagu värske tervendav tuuleõhupuhang ammutuntu ja igapäevase pisut läppunud atmosfääri” (Schott 1841: 455). Seda kirjutas Grimmi kolleeg Berliini ülikoolis, saksa orientalist, sinoloog ja ida­keelte uurija Wilhelm Schott 1841. aastal. Ning see seletab tegelikult kõik. Ta oli lumma­tud eksootikast, talle meeldis mitteigapäevane ning ta tahtis lugejaskonnale sisendada, et nii­suguste asjadega tegelemine võiks olla kasulik ja hingekosutav. See oli Schotti esimene sõna­võtt eesti kultuuri alal, aga aja­vahemikus 1841–1880 avaldas ta saksa keeles üle 50 artikli eesti folkloorist ja kirjandusest (vt Hasselblatt 2014). Ta tegi seda niisiis ajal, kui „Kalevi­poja” retseptsioon Eestis alles tasapisi hakkas pead tõstma. Schott kirjutas juba 1855. aastal, et varsti ilmub Eestis üks „Kalevipoja”-nimeline eepos, sest Õpetatud Eesti Seltsi toime­tiste kolmanda köite esimeses vihikus oli ju eelteade sellest antud (Schott 1855). Ning kui vihik „Kalevipoja” esimeste lugudega oli välja tulnud, avaldas Schott otsemaid tolle­aeg­ses kolm korda nädalas ilmuvas kirjandus­lehes nimega Magazin für die Literatur des Auslandes juubeldava vastukaja, mis paigutati isegi ajalehe esimesele leheküljele – nii et 24. septembril 1857 loevad saksakeelsed haritlased kõige esmalt „Kalevipojast”. Vaimustus uue avastuse üle on endine, st sama mis kuusteist aastat varem, kui Schott kirjutas värskest tuule­õhupuhangust. Nüüd kirjutab ta nõnda: „Eesti rahva muistendid on õilsate, aga leina­looriga ümbritsetud piltide galerii. Nende põhitoon on raskemeelne [---], kuid mitte põrmugi jõuetu igatsus kaotatud, õnneliku iseseisvuse järele. [---] Pärast seda, kui need fantaasialoome kaunid viljad on paljude sajandite vältel kiratsenud vaeste pärisorjade keskel Peip­si järve ümbruses, astuvad nad nüüd lõpuks otsekui käsikäes naabermaa Soome hõimlaslike vaimu­õitega suure euroopaliku ilma näitelavale, tuues ehk omaltki poolt kaasa värskendava tuule­hoo meie kaasaja läppunud ning umbsesse atmosfääri.” (Schott 1857)

See on lihtne ja selge vastus meie küsimusele. Eesti folkloristika sisaldas XIX sajandil vaja­likku portsu eksootikat, mis soodustas tema vastuvõttu välismaal.

 

Jaan Krossi „Keisri hull”

Tuleme teise juhtumi, Jaan Krossi „Keisri hullu” juurde. See on vist eesti kirjanduse tõlgi­tuim teos, mille algupärand avaldati 1978. aastal, sügaval stagna­ajal. Selle romaani esimene tõlge ilmus – sugugi mitte üllatavalt – soome keeles, 1982. aastal. Võrdlemisi ruttu pärast seda kaaluti ühe soome-saksa koostööprojekti raames, mis tegeles pisut ka eesti kirjandusega, kas anda saksa keeles välja „Keisri hull”. See on juba iseenesest huvitav fakt: algatus tuli Soomes elavatelt sakslastelt, kes loomulikult teadsid, et selline maa nagu Eesti on olemas. Saksamaal oli see teadmine palju vähem levinud. Aga tookord otsustati siiski vana, turvalise ja tuntu kasuks, st võeti üks tekst, mis oli juba saksa keeles ilmunud, nimelt Ida-Saksamaal, kus Krossi saksakeelne ­­debüüt raamatu „Neli monoloogi Püha Jüri asjus” tõlkega oli toimunud 1974. aastal. „Keisri hullu” tõlke hankimisest loobuti, see oli 1983. aastal veel liiga tundmatu pind (Hasselblatt 2016b: 84). Selle tõlge ilmus alles 1988. aastal Ida-Saksamaal. Ka siin näeme, nagu algul mainitud Viivi Luige „Seitsmenda rahu­kevade” puhul, et teised keeled olid ees: 1982 soome, 1983 rootsi ja ungari, 1984 vene ja bulgaaria, 1985 tšehhi ja slovaki, 1986 norra keel. Läänes oli see ilmselt veel kahtlane värk, nagu tõestab ka prantsuskeelse väljaande tekke­lugu. Selle tõlkija Jean-Luc Moreau oli samuti soomekeelse versiooni läbi lugenud ning vaimustusse sattunud, nii et ta küsis kohe Krossi käest, kas teost tohiks tõlkida. Aga Moreau ei leidnud Prantsusmaal kirjastajat ning asi jäi toppama. Alles 1988. aastal värskelt Poolas ilmunud poolakeelse tõlkega (Veiper 1990) õnnestus tal ühele Prantsusmaa kirjastajale auk pähe rääkida, nii et prantsuskeelne „Keisri hull” ilmus 1989. aastal. See on, muide, huvitav kõrval­fakt ning näitab, kuidas tõlked üksteist mõjutavad või, teisiti öeldes, uusi tõlkeid sünnitavad. Prantsuse-poola kultuuri­kontakt on sajandeid vana ning põhjendatav eelkõige sama vaenlasega, Saksamaaga. Kui Vene tsaar rõhus poola ülestõusjaid, põgenesid nood Pariisi, mitte Berliini. Nii saabus ka XX sajandi lõpus „Keisri hull” Poola kaudu Prantsusmaale.

See oli aeg, mil isegi Pariisis ja Berliinis oli tähele pandud, et Eesti on olemas. Ning et seal osatakse ka kirjutada. See on eeldus – mitte rohkemat. Nüüd oli vaja leida sobiv teos. Ning siin osutus Jaan Kross väga õnnelikuks kandidaadiks: autor oma kodumaal juba küllaltki tuttav või isegi kuulus, teemal kindel põhi, sest ajalooline proosa on selles mõttes turvaline kaup, et kindel lugejaskond on olemas, pealegi kui tegemist on suure Venemaaga, millest ju igaüks kuulnud on. „Keisri hulluga” asi nii oli, sest kes muu see keiser siis oli kui venelane? Ajaloolisele taustale lisandus veel hulk teisi tõsiseid, üldiseid ja filosoofilisi probleeme, nagu vabadus, lojaalsus, tõde jne. Ühesõnaga, see oli segu, millest ka lääne kirjastajad ei saanud ära öelda. (Krossi retseptsiooni kohta Saksamaal vt ka Hasselblatt 2016c.)

 

Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”

Kolmandaks näiteks olgu Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” – kodumaal muljet­avaldav bestseller, aga välismaal? Kuidas edasi anda eesti folkloori täis tuubitud, fantaasiasugemetega romaani teistele rahvastele, kel pole aimugi eesti metsadest, ussisõnadest ega Põhja Konnast? Rääkimata Eesti ajaloost oma rüütlite, munkade ja tuuletarkadega. See paistab päris võimatu olevat, teos tuleb joonealuste märkustega varustada, et inimesed vähegi aru saaksid. Aga võta näpust, kümme aastat hiljem on romaan ilmunud kümnes keeles. Kuidas see õnnestus?

Kõigepealt tuleb muidugi viidata asjaolule, et ajad on tublisti muutunud ja 2007. aastal ilmunud „Ussisõnad” asuvad teises ümbruses kui XIX sajandi Kreutzwald või nõu­kogu­de­aegne Kross. XXI sajandil on eestlased ise palju nähtavamaks muutunud, kuna nad lihtsalt reisivad palju. Ja reisidel on neil tihti mõni raamat kaenla all, nii et eksport toimub üsna loomu­likul viisil. Seda illustreerib kas või anekdoot, mida lugesin seitse aastat tagasi aja­kirjast Looming ning mille alla oli trükitud: „Tõesti sündinud lugu”. Lugu, mida Ott Heina­puu edastab, on selline: „Läinud seltskond eesti turiste pakettreisiga Egiptusesse. Astuvad seal poodi sisse, yhel on kaasas Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” köide. Egiptlasest poe­pidaja vaatab ja saab kohe aru: „Oi, teil on see sinine raamat – te olete eestlased. See sinine raamat on ju teie pyhakiri?”” (Heinapuu 2011: 419)

Pühakiri pühakirjaks, kuid igal juhul on raamatu levik kodumaal üks oluline tegur. Samuti auhinnad ning positiivne vastuvõtt. Kuid see pole veel kaugeltki kõik, nagu teame. Ühtlasi pole ühe teose teekonda maailma võimalik ette näha ning see ei kulge sama teed pidi. „Ussisõnade” puhul oli algus aeglane ja konarlik. Esimesed tõlked ilmusid neli aastat hiljem, aastal 2011, läti ja tšehhi keeles. See on tegelikult huvitav valik, sest silma torkab, et soom­la­sed polnud seekord esimesed. Veel huvitavam: romaan pole siiamaani soome keelde tõlgitud! Siin võib üks põhjus olla, et temaatika pole piisavalt eksootiline, pigem juba tuttav. Ka „Kalevi­poeg” on alles hiljuti täielikult soome keelde tõlgitud (Kettunen 2005), varem oli olemas ainult osaline tõlge (Winter 1957), sest asjast huvitatud püüdsid ilmselt originaaliga tutvuda.

„Ussisõnade” võidukäik algas seekord Prantsusmaalt, kus tõlge ilmus peaaegu juhuslikult: tõlkijale oli teos meeldinud ning ta tõlkis esialgu sahtlisse, leides pärast siiski väikse kirjastuse (Tamm 2013: 596–597). Aga siis, jaanuaris 2013. aastal, läks lahti: raamat sattus õigetesse kätesse, nimelt Prantsusmaa kõige suurema ajalehe kultuurilisa toimetaja kätte, tänu kellele ilmus üks väga kiitev arvustus. Prantslaste meelest oli romaan kõrge fantaasia­lennuga, kiideti selle huumorit ja irooniat, aga ühtlasi olnuvat see ka üks parimaid kaasaegseid romaane üksildusest (Tamm 2013: 596–597). Kõik järgnev on muinasjutuline: Kivirähk sai Prantsus­maal järgmisel aastal tähtsa kirjandusauhinna ning raamatut müüdi poolteise aasta jooksul umbes 13 000 tükki (Mellik 2014), mis on Prantsus­maal ühe tõlkeraamatu kohta tohutult palju.

Siis ärkasid teised maad. Venemaal avaldati tõlge järgmisel aastal, aastal 2015 ilmus „Ussisõnad” neljas keeles: inglise, hollandi, taani ja ungari keeles. Kaks aastat hiljem järg­nesid saksa ja hispaania keel, ning arvatavasti pole võidukäik veel lõppenud.

Huvitav on siinjuures, et võidukäik ühel maal ei tähenda veel menu teisel. Jälle ujuvad pinnale erinevad tegurid. Saksamaal ostis selle romaani tõlkimiseks õigused väga suur ja auväärne kirjastus, mis tegelikult on suur eelis tähelepanu saavutamisel. Siis aga pani see kirjas­tus Kivirähki ühte fantaasia-nimelisse sarja, mis tähendas väljasorteerimist nn tava­kirjan­dusest – mis iganes see olla võiks. Lugejaskonnana kujutati ette mitte kõiki kultuuri­inimesi, mis nn kõrgkirjanduse puhul ju loogiline oleks, vaid teatud segmenti, antud juhul fantaasiasõpru, kes loevad näiteks ka J. R. R. Tolkieni. Ning see tähendab võimaliku lugejaskonna ning ostjaskonna kitsendamist – aga ka arvustajate mõjutamist. Pole välistatud, et suurte ajalehtede toimetused ei vaata sinna­poolegi, kui nad kaaluvad, mida iganädalasest hiigla­saagist raamatu­turul võiks seekord arvustada või esile tõsta. Ja nõnda on raamatu saatus otsustatud. Autoril on vale märk küljes – „ega ma mingeid fantaasialugusid küll ei loe” – ja tema läbilöök on takistatud. Ma ei ole kindel, kas see Saksa­maal nõnda toimus, sest aeg selleks on veel liiga varajane, aga esialgsed müügi­numbrid pole eriti kõrged. Kuid karta on, et nii läheb.

 

Maarja Kangro „Klaaslaps”

Neljandaks ja viimaseks tulen eriti tänapäevase kirjanduse – ning ühtlasi isiklike kogemuste – juurde: Maarja Kangro 2016. aastal ilmunud „Klaaslaps”. Ka siin on tegemist hinnatud tänapäeva kirjanikuga, pealegi mitme­külgse ­kirjanikuga, kes kirjutab nii luulet kui ka proosat. Kõnealune teos on kodumaal menukas, selle läbimüük on minu andmetel (mis pärinevad autorilt) päris hea ja üle keskmise, ning – mis on tegelikult üllatav – teose vastu­võtt on väga hea ja positiivne. Miks see üllatav on? Eks sellepärast, et raamat pole „ilus” ses mõttes, et seal juhtuks palju ilusaid asju ilusate inimestega. See raamat on toores ja jõhker ja kole ja kurb, sest ta räägib – muuhulgas – sündimata lapse kaotamisest ja sellega seon­du­va­test valudest. Või täpsemalt: lapse kaotamisest enneaegse, teadlikult esilekutsutud sünnituse kaudu, kuna lapsel oli arenguhäire, mis oleks talle arvatavasti ainult suhteliselt lühikese elu võimaldanud. Ilusaks teeb raamatu selle autori rikas keel ning loomulikult ka üldised eetilised ja filosoofilised kaalutlused.

Aga kuidas on lood eksootika või muude huvipakkuvate asjadega? Autor ise on ühes intervjuus nimetanud oma romaani dokumentaalfiktsiooniks (Kirss 2017: 13), ning nüüd võib küsida, miks välismaal peaks sellisest asjast huvitatud oldama. Kus on siin see eriline, mida vajatakse? Kas pole nii, et pidevalt sünnitatakse ja nurisünnitatakse kogu maailmas? Ega see Eestis ju väga teistmoodi ei toimu kui mujal läänemaailmas. Kas pole endal varnast midagi võtta, miks eesti keelest tõlkida ja importida? Umbes nii, ütlen ausalt, mõtlesin ka mina, kui olin „Klaaslapse” läbi lugenud. Teos oli muljetavaldav, lugesin seda huvi ja isegi mõnuga, kuigi juttu on karmidest asjadest ja kogemustest. Ning pärast – see oli umbes kaks aastat tagasi – kirjutasin autorile, teda ühtlasi õnnitledes ning tänades, et oleksin kohe nõus raamatut tõlkima. Kuid oma sisimas mõtlesin, et vaevalt keegi Saksamaal seda tahab.

Läks teisiti. Aasta pärast oli „Klaaslaps” saksa keeles olemas ning 2018. aasta oktoobris ilmus see raamatuna. Miks kirjastaja, üks väike Zürichi kirjastus, selle kasuks otsustas? Vastus on suhteliselt lihtne ning selgitab ühtlasi, miks tõlkijatest ja pakkujatest sõltub ainult väike osa. Nemad nimelt ei pruugi teada kõike, mida teab mõni teine, antud juhul niisiis kirjastaja. Viimane ütles lihtsalt, et selliseid tekste on maailmakirjanduses väga vähe. Selliseid saatusi on tohutult palju, aga keegi ei taha, julge ega oska sellest kirjutada. Sedasama ütleb muide ka autor ise juba mainitud intervjuus (Kirss 2017: 10). Teema on tabu, seda kogenud naised on pea­aegu et häbimärgistatud. Ning kui siis tuleb keegi Eestist ja kirjeldab seda osavalt – loomu­­li­kult võtame asja kohe tõlkida. Teiste sõnadega: siingi on teatud mõttes eksootika olemas, ning see osutus piisavaks.

Nõnda on tõepoolest kõigis raamatutes, mis raiuvad endale tee Euroopasse, midagi erilist, meil tuleb see ainult üles leida. Meie – see ei ole ainult tõlkijad, vaid ka toimetajad, vahendajad, ajakirjanikud, kirjastajad, reisijad, tegelikult meie kõik. Ja muidugi kirjutajad, kirjanikud. Kuni eesti kirjanikud kirjutavad, kirjutavad nad end ka Euroopasse, see on väljas­pool kahtlust.

 

Cornelius Hasselblatt (snd 1960), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige (Kohtu 6, 10130 Tallinn), cornelius@hasselblatt.com

 

 

" ["contents_en"]=> string(1210) "

Keywords: translations, foreign reception, Estonian literature, Kalevipoeg, ­Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jaan Kross, Andrus Kivirähk, Maarja Kangro

 

The article investigates the foreign reception of Estonian literature and concentrates on why some piece of literature is chosen for translation and how its distribution works. It comprises four case studies, i.e. the Estonian epic „Kalevipoeg” by Friedrich Reinhold Kreutzwald, the novel „The Czar’s Madman” by Jaan Kross, „The Man Who Spoke Snakish” by Andrus Kivirähk, and „Child of Glass” by Maarja Kangro. It shows how different times, different language areas and different approaches constitute various versions of reception.

 

Cornelius Hasselblatt (b. 1960), PhD, member of the Academy of Sciences of Estonia (Kohtu 6, 10130 Tallinn), cornelius@hasselblatt.com

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#152 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:05:13" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(4254) "

D e n e c k e, Ludwig, T e i t g e, Irmgard 1989. Die Bibliothek der Brüder Grimm. Annotiertes Verzeichnis des festgestellten Bestandes. Toim Friedhilde Krause. Stuttgart: Hirzel.

G r i m m, Jacob 1834. Reinhart Fuchs. Berlin: Reimer.

G r i m m, Jacob 1865 [1845]. Über das finnische Epos. – J. Grimm, Kleinere Schriften II. Berlin: Dümmler, Harrwitz und Gossmann, lk 75–113.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2011. Estnische Literatur in deutscher Übersetzung. Eine Rezeptionsgeschichte vom 19. bis zum 21. Jahrhundert. Wiesbaden: Harrassowitz.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2014. Wilhelm Schott als Wegbereiter der deutschen Finnougristik. – Finnisch-Ugrische Forschungen, kd 62, lk 77–183.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016a. Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic. (Studia Fennica Folkloristica 21.) Helsinki: Finnish Literature Society – SKS.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016b. Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked. Tlk Katrin Kaugver. Tallinn: Tuum.

H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016c. Kirjandusvälja toimimisviisist Jaan Krossi saksa retseptsiooni näitel. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 249–267.

H e i n a p u u, Ott 2011. Ussisõnad kauge põhja ja veel kaugema Euroopa vahel. Taevapõdra rahvastest, etno­futu­ris­mist ja karudest Andrus Kivirähki kultus­romaanis. – Looming, nr 3, lk 419–426.

K a u k o n e n, Väinö 1963. Jacob Grimm und das Kalevala-Epos. – Deutsches Jahr­buch für Volkskunde, kd 9, lk 229–239.

K e t t u n e n, Kyösti (tlk) 2005. Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg. Kalevanpoika. Viron sankarieepos. Tampere: Pilot-kustannus Oy.

K i r s s, Tiina 2017. The pain threshold. An interview with the author Maarja Kangro. – Estonian Literary Magazine, nr 45 (Autumn), lk 8–13.

K u n z e, Erich 1952. Kalevalan vaikutus Jacob Grimmiin. – Kalevalaseuran vuosikirja, kd 32, lk 57–72.

M e l l i k, Juhan 2014. Kivirähk sai Prantsusmaal ulmeauhinna. – Õhtuleht 10. VI.

P ä s s, Elmar 1933. Jakob Grimm eesti rebasejuttude tõlkija. – Eesti Kirjandus, kd 27, nr 12, lk 586–590.

S c h o t t, Wilhelm 1841. Verhandlungen der gelehrten Esthnischen Gesellschaft zu Dorpat. – Archiv für wissen­schaftliche Kunde von Russland, kd 1, lk 454–460.

S c h o t t, Wilhelm 1855. Verhandlungen der Gelehrten Ehstnischen Gesellschaft. (Dritten Bandes erstes Heft. 1854.) – Archiv für wissenschaftliche Kunde von Russland, kd 14, lk 437–446.

S c h o t t, Wilhelm 1857. Kalewi-poeg (der Sohn des Kalew), eine estnische Sage. – Magazin für die Literatur des Auslandes, nr 115, 24. IX, lk 457–458.

T a m m, Triinu 2013. Prantslased ussisõnade lummuses. – Looming, nr 4, lk 596–598.

V e i p e r, Ene 1990. Jaan Krossi reisid. – Reede 21. XII.

W i n t e r, Helmer (tlk) 1957. Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. Viron sankarieepos. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#184 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#185 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#153 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1139) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(13) "Tiit Hennoste" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(16) "T.HENNOSTE_2.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(25) "Kuidas luuletada keelest?" ["title_en"]=> string(36) "How to write poetry about language? " ["subtitle_ee"]=> string(116) "Keele maitsest. Luuleantoloogia. Koostaja Mart Velsker. Idee autor ja kaaskoostaja Tõnu Tender. Tallinn: EKSA, 2018" ["subtitle_en"]=> string(116) "Keele maitsest. Luuleantoloogia. Koostaja Mart Velsker. Idee autor ja kaaskoostaja Tõnu Tender. Tallinn: EKSA, 2018" ["contents_ee"]=> string(19729) "

Keele maitsest. Luuleantoloogia. Koostaja Mart Velsker. Idee autor ja kaaskoostaja Tõnu Tender. Tallinn: EKSA, 2018. 463 lk.

„Arvustajal on alati raske, ei suuda tema loojaga võistelda.” Nii algab iga arvustaja lugu, enamasti küll vaikselt ja omaette öelduna, sest arvustamise raskustest kõnelemine ei kuulu toimetajate-tellijate jaoks hea tooni juurde. Ei suuda arvustaja ammugi antoloogia koostajaga võistelda, kuna too on luuletusi kokku kogudes näinud ära ka igasugused piiritlemise, liigendamise jne võimalused ja variandid. Mõnikord on koostaja arvustajale halastanud, pannud tekstid lihtsalt ajalisse järjekorda või jätnud oma teadmised ja põhimõtted välja ütlemata. Selle antoloogia tegija Mart Velsker on ise kriitik ja uurija. Tema nii ei tee. Ta on suurema osa kriitiku tööst ära teinud (vt lk 429–439). Mida ma siis pean tegema? Ma vestlen Velskriga.

Velsker jagab luule kõigepealt hääleks ja kirjaks (lk 429). Ja leiab, et eesti luules on mingi murranguhetk Betti Alveri luules (siis 1930. aastatel), sealt alates saab hoogu üleminek arusaamale, et luuletaja just nimelt kirjutab. Kirjutamine hakkab elama iseseisvat elu, kuni saavad iseseisvaks ka kirjavahemärgid paberil.

Siin ma sattusin segadusse. Kõigepealt, luule on mu arvates alati hääl. Ilma hääleta ei ole näiteks alliteratsiooni, korrastatud värsimõõtu või värsi organiseerimisel nii olulisi välteid lihtsalt olemas. Teiseks, mu jaoks on luules oluline vahe kahe hääle, lauluhääle ja kõnehääle vahel. Ja kolmandaks, ma usun, et Velskri mõte käib keeleteemalise luule kohta. Sest üldiselt minu silmad sellist tendentsi eesti luuleloos ei näe. Pigem paistab seal kaks hoovust. Põhjas, eesti luule all, on pidevalt hääl, ennekõike lauluhääl, ja pinnal käib kirja ja hääle, kõne ja laulu vaheldumine.

Kindlasti oli XIX sajandi eesti luule ennekõike lauluhääl. Samamoodi kõneleb luulest ka näiteks 1920. aastate algul Henrik Visnapuu, kelle jaoks luule on viiulil leitud viisid. Samas, luule muutub just sel ajal. Silbilis-rõhuline ja ka rõhuline luule sobis hästi Liedertafel’iks ja sobib ka tänapäeva rokiks (kas või Ernst Enno Ruja lauludes). Ekspressionistlik vabarütmiline, vahelduva meetrumiga luule ei ole enam sel viisil lauldav. Sellest saab mõnikord džässi, aga mõnikord tuleb piirduda kõnega. Ja päris vabavärss on küll väga hästi öeldav, kuid veel halvemini lauldav. Lisaks sõnad. Kuidas laulda nt Barbarust: „3 (kolm) 7 (seitse) 2 (kaks), / oo, – see propeller + tiib, – / lend – õgujoon”. Ehk räppides?

Aga see aeg saab vaikselt otsa. 1930. aastatel minnakse tagasi vana hea lauldava luule juurde, et 1960. aastatel kõnelemise või kirjutamise juurde tulla (Kross, Rummo) ja 1970-ndatel taas tagasi minna (Üdi, Runnel). Alles 1990. aastatel saab mu arust laulu asemel eesti luule põhipõhjaks kirjutus. Lisaks tundub mulle, et kogu sellel vaheldumisel on mingi seos tunnete ja mõistuse igivana dihhotoomiaga. Seesama Alver oleks hästi lauldav, aga lauldud teda peaaegu ei ole (vaid Põhja Konn, muuseas Mart Velskri abiga). Tunded laulavad, mõistus kirjutab.

Siis toob Velsker sisse kolmanda luule­viisi, milles tõeline tähenduslik maailm on hoopis keeletu (lk 431). Maailm, milles kasutatakse sõnu, aga püütakse samas nendest lahti saada. Velsker seob selle müstilise luulega (täpsemalt Ennoga). Mu jaoks on asjad nii, aga lisaks veidi teisiti. Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus. Aga selle kõrval on oluline ka keeletuse teine variant. Selles on hääl, aga puudub tähendus. On vaid kasutus, pragmaatika. Selle üks näide on onomatopoeetiline luule, teine nt häälutus või muu sarnane luule. Ja on ka kolmas variant: keelevõimetus, mis tahab, aga ei suuda anda edasi seda, mida luuletaja tahaks, olgu tema eripärast siseilma või muutunud maad ja ilma.

Edasi käsitleb Velsker keelest luuletamise perioode ja tüüpe. Ta toob välja kolme tüüpi tekstid: luuletused, milles keel on rahvusliku ideoloogilise võitluse objekt ja relv; „luuletused, kus mõeldakse keele üle” ja luule, milles tekst kasvab välja keelest ehk keeleluule (lk 432). Ja lisab ajajärgud, mis neile tüüpidele üsna täpselt vastavad: alguses on luule keelest rahvuslikus võtmes, siis muudmoodi mõtlemine keelest ja lõpuks elu keele juhtimisel. See on üldistusena vägagi usutav. Raamatus ei ole luuletused siiski niimoodi liigitatud, vaid teemade kaupa. Ja antoloogia läheb keskelt pooleks.

Alguses on muidugi Kristian Jaak ja temast tõukuvad luuletused. Otsekui sissejuhatus ja väljajuhatus korraga. Siis tuleb neli tsüklit, mille sisemine ehitus kordab suhteliselt hästi järelsõnas pakutud liikumist. Nad algavad pateetika või vähemalt tõsise luulega ja liiguvad paroodiasse, irooniasse, naeru jms.

Esimene on rahvusliku identiteedi ja rahvusliku võitluse luule. Need on luuletused emakeele, selle ilu ja kõla, aga tegelikult ennekõike eesti identiteedi kiituseks. Eestlase identiteedi põhi on teadupärast keel, täpsemalt uue aja ühiskirjakeel. Nii võiksime öelda, et need on luuletused eesti identiteedi ilust. Tüütavavõitu ja ennast kordav see luule natuke on. Huvitavaks läheb asi siis, kui sisse astub hoopis teistmoodi mõtlev Kaplinski, kelle maailma ei valitse teadlikult omaks võetud keeleline identiteet, vaid juhus („kord sattusin siia keelde”, lk 45). Nagu üksik metsalind kanasupi sees. Aga Kaplinski, nagu ka samas tsüklis Ivar Ivask näitavad kätte teeotsa, millest tasub mõelda. Mida luule­tajad enda ja keele suhte kohta kuulutavad ja milline see suhe neis endis tegelikult on.

Siia sobib teinegi mõte, mis käib tegelikult raamatu kohta laiemalt. Kogu antoloogia kuulutab keele ilu, olgu otse või kaude. Samas, seal peaaegu puudub luule keele inetusest. Alguses jäi mulle see arusaamatuks, aga pikapeale mõistus selgines. Identiteedi ilu on ilus, identiteedi inetus on midagi, mis ei lähe mitte.

Aga üldiselt, mulle endale oleks selleks tsükliks piisanud Runneli geniaalsest värsipaarist „Isatul vaid ema keel. / Ema. Kauaks teda veel?” (lk 53).

Siia haakub järgmine tsükkel, luule eesti keelest ja teistest keeltest. Lingvistika terminites võiks see olla sotsiolingvistiline ja keelesotsioloogiline luule. Algul kadakasaksa keel ja keelevahetuse teema, emakeele mahasalgamine, siis keel paguluses ja koodivahetused. Keele elu ja keele surm. Sekka mõtted eesti keele prestiižist, milles kord valjult, kord varjamisi kordub ikka sama arusaam: eesti keel on tõrjutud, aga ometi peaks tal olema koht teiste suurte hulgas.

Mind hakkas ühel hetkel häirima üks koostamisvõte. Mitu korda on sama luuletaja mitu teksti paigutatud järjest. Järele mõeldes sain aru, et temaatilistes antoloogiates nii ei tehta, ikka tehakse „kirju rida”. Aga see tõdemus tegi järsku huvitavaks muu. Nimelt need korrad, kui sama luuletaja sama teemaga luuletused kõrvuti pandud ei olnud. Nagu tsüklis „Räägiksin kõik keeled” kaks Kalju Lepiku keelehävitamise luuletust, „Needmine” („Kui teie hävitate meie keele”, lk 75) ja „Jävla utlänning” („algpagulase murdes / oh ma bordsfan”, lk 79).

Järgmine tsükkel on murdeluule. Siin hakkas tee mu jaoks kõrvale kiskuma. Tõsi, mõnikord on neis luuletustes ka keelest juttu, aga üldiselt on see murde kui omaette luulekeele manifesteerimine lihtsalt selles keeles luuletamise kaudu. Ja sellega muidugi ka oma keelelise eriidentiteedi manifestatsioon. Aga taas lõhub keegi vaasi ära. Siin Betti Alver oma tõdemusega suure tüli põhjusest: „Räägiti / eri murrakut” (lk 137). Keeleteadlane ütleks muidugi murret, aga see ei läheks luuletuses riimi. Aga asi pole selles. Asi on mõistmises. Murdest saab järsku midagi muud kui hõllanduslik ühendav kodukeel. Keegi kõneleb meiega keeles, mida me nagu mõistame ja samas nagu päris hästi ei mõista ka. Murdest saab keel mõistmise ja mittemõistmise piiril. Mille üle tasub mõtelda, kui aega juhtub olema.

Siis tuleb eraldi tsükkel keeleteadlastest ja keelekorraldajatest, keele ajaloost ja sõnaraamatutest. Keele­teadlasena ütleks, noh, las ta siis olla. Tõsi, sellest tsüklist leidsin endale kõige huvitavama unustatud pala, Jaan Krossi täiesti postmodernistliku „Kümme ­ÕS-ilist õssitust” (lk 168–171). Ja teise, mind ikka ja jälle vaevava asja. Kui murde­identiteedist on saanud terve tsükkel, siis argikeelt, slängi ja sellega seotud igapäevast keelelist identiteeti saame kopika eest. Täpsemalt, Wimbergi programmilise kuulutuse „päris” eesti keelest, maanteede eesti keelest (lk 164). Mis omakorda tuletas meelde sajandivanuse Majakovski, kes kutsus tegema tänavate kõnekeelest luulet. Ja see pani mõtlema, tänavast ja uulitsast, rajast ja teest. Ja identiteedist kui teest ja teest kui identiteest. Just õigel hetkel, sest siia lõppes mu jaoks üks antoloogia ja algas uus.

Martin Ehala on öelnud, et identiteet on teatud pädevus, mille inimene omandab ja siis omab.(1) Kui ma sellest õigesti aru olen saanud, siis see on ühelt poolt välimus, identiteedi väline külg, aga teiselt poolt sisemus, teatud väärtushinnangud. Neid identiteete on inimesel muidugi mitu, kuid osa neist on olulisemad kui teised. Muuhulgas rahvus ja eestlaste puhul muidugi keel. Teadmine oma staatusest teistega võrreldes on alati osa identiteedist. Ja sellesse kuulub omakorda teadmine sellest, kas ja kuivõrd teised minu keelt ja keelelist identiteeti väärtuslikuks peavad. Selle raamatupoole keelest luuletamises on identiteedi ilu ja identiteedi irooniat. Aga kusagilt alt immitseb pidevalt välja valu selle üle, et tegelikult ei piisa vaid sellest, et ise oma keelt ja keelelist identiteeti omada ja kalliks pidada.

Kui raamatu esimene pool oli üsna selgelt ühiskonna ja sotsioloogia luule, siis teist poolt päris ühe sildi alla panna ei saa. Seda kannab pigem suund, teekond, mis algab ürgkeelest ja liigub üle kirjutamise, kõnelemise ja keelega mängimise lõpuks sõna ja luule kui puhta kunstini. Mille taga omakorda aimub (ainult aimub) kunagi ammu loodud eesti luuleilm, mille tipuks Betti Alveri ja tema teekaaslaste suur ja puhas luule­kunst.

Antoloogia teise poole esimene tsükkel kannab pealkirja „Kõnele kivide keeles”, sisuks on aga lühidalt öeldes ürg ja alg. See on osalt liikumine alg­elementidest (Barbarus) keeleni, milles on tähistaja ja tähistatav (Kalju Kruusa). Osalt aga lausa kaplinskilik tahtmine olla keegi väljaspool keelt. Olla lind, olla kala, kõnelda tigude keeles. Miskipärast jäid kõlama kivid, mitte muld, ja see oli mulle uus. Olgu pealegi, ikkagi eestlase element maa, mitte tuli, vesi või õhk. Ja õnneks mitte ka rändrahnud.

Selle järel tuleb kohe luule kirjast. Kirjaoskusest ja kirjutama õppimisest, kirjutamisest ja sõnaraamatutest, saadetud kirjadest ja lugemata kirjadest, tähtedest ja kirjavahemärkidest, morsest ja viipekeelest. Valdavalt igava­võitu. Või ei osanud mina siit välja lugeda mingit kirjutamise kui tegevuse sügavamat mõtet eesti luuletaja peas, kuigi olemas see ju on (mõtlen väljaspool pead). Aga samas, just siia oli pandud Vihalemma kaks võluvat kirjavahe­märgilugu: minu suurlemmik Paul-Eeriku „Vihma maitsest” (lk 255) ja Kaur Riismaa „mittekirjutamine on see / kui vaatad tetrapakil on kiri piim / ja hakkad heldimusest nutma // kui täpne jumal milline täpsus” (lk 251). Just.

Siis järgneb luule kõnelemisest ja vaikimisest. Siin hakkas mu jaoks side keelega hapraks minema. Tihti on see luule, milles on vaid mainitud sõna või kõnelemist, mõnikord ka keele kõla (ilma isamaata). Aga üldiselt on see enamasti luule armastusest ja selle avaldamisest. Põnevaks läheb vaid seal, kus luuletaja räägib sellest, kuidas me oskame rääkida (Hasso Krull), kus tulevad mängu norskamise hääled (Kalju Kruusa) või pannakse kirja lingvisti pikalt mõtlema panev tõdemus, et vaikus on taga­vokaalne (Ene Mihkelson). (Mittemäletajale, eesti tagavokaalid on a, o, õ ja u. A on eesti keele kõige sagedasem vokaal kõigis allkeelis. Keskmise sagedusega o ja u suhted järgsilpides on teadupärast teema, mille ümber on luules palju kaikaid puruks pekstud. Ja õ on perelemmik, mis samas jagab eesti murded mitmesse ossa ja millest eesti keelt õppivad võõramaalased kõige parema meelega tõepoolest vaikiksid.)

Siis tuleb keelemängu tsükkel, mille kohta ei tahaks midagi öelda. Neid tekste tuleb ise lugeda või vaadata. Vaid niipalju, et punnitatud on. Ma muidugi oleks oodanud ka teistmoodi mängu. Seda, mis manifesteerib hääle abiga maailma, mis on sõnadega öeldamatu. Mis toob esile keele võimaluste võimetuse ning vead, mida luuletaja kasutab selleks, et leida teed uue keele poole.

Siis ilmub Sõna. Elu sõna, sõna kui looja, sõna, millest kõik algab... Siin võiks poeet hakata mõtlema Sõnast kui jumala sõnumist. Aga eesti luuletaja ei mõtle sellest kuigi palju. Pigem sobib talle Juhan Saare laulurida „Ütled kurat ja sirguvad õlad / ja tuju on korraga hää” (lk 365). Nii jäi sõna siin minu jaoks ennekõike formaalseks märgiks, millest luuletaja saab kergesti peale hakata. On muidugi huvitav vaadata, kui erinevatesse suundadesse saab sellest lähtudes minna.

Ja lõpuks löövad read helisema. Sünnib luule luulest. Siin tuleb antoloogia taas lauliku juurde, kes tõuseb keele tiivul aina üles ja üles. See tsükkel viib raamatu saba kõrgele, pakkudes palju väga head ja kuulsat luulet. Aga keelega on see siiski vaid õrnalt ja servapidi kokku liimitud.

Velsker toob välja, et keelest kirjutati palju luulet XIX sajandil, siis teema taandus ja tõusis uuesti alates XX sajandi teisest poolest (lk 433–434). Nii on. Ma proovisin selle üle mõtelda. Muidugi oli XIX sajandi teine pool aeg, mil keel oli kogu rahvusliku võitluse kese. Aga nagu ütlesin, see oli luule identiteedist. Keel oli vaid selle komponent, märk, kui soovite. XX sajandi alguseks, nooreestlaste, siurulaste ja avangardi ajaks oli eesti rahvuse ja keele dilemma lahendatud.

Samas, sajandi algus oli aeg, kus eesti kirjakeel muutus nii radikaalselt, et mõnikord paistavad keel 1890 ja keel 1930 täiesti erinevad asjad. Lisaks, Euroopa südames tõusis just sel ajal üles uus mõtlemine keelest. Keel oli sajandialguse avangardi teema number üks. Keelt ei mõistetud lihtsalt kui vahendit, vaid kui miskit, mis seostub sügavalt uue maailmaga, uute tunnetega, uute kiiruste ja rütmidega. Sel ajal lihtsalt pidi küsima, milline saab ja peab olema lennukite, autode, telegraafide ja raadiote ajastu (luule)keel. Tegelikult mõtlesid ja kirjutasid tollased eesti luuletajad ja luulekriitikud keelest väga palju. Nii muutuvast kirjakeelest kui ka uut aega vahendavast uuest keelest. Tasub vaid lugeda Visnapuu, Semperi, Aaviku ja teiste esseid ja manifeste. Jah, nad ei kirjutanud luuletusi keelest, aga tegelikult ei kirjuta keelest ka suur osa neid luuletajaid, kes selles antoloogias sõna saavad. Samas on sajandialguse luules näha ja kuulda otsene kaja sellest võitlusest, kus erinevate identiteetide põrkes kõnelevad ka erinevad keeled. Olgu Aaviku keele teema või avangardi kasutatud lõunaeesti morfoloogia, mis mängib kahe identiteedi keelelistel piiridel.

Mis aga juhtus 1960. aastatel? Velsker pakub, et keel muutus ja sundis sellega endast luuletama (lk 437). Ma ei usu seda. Lihtsalt mingit sajandi algusega võrreldavat murrangut eesti keeles tollal ei toimunud. Kui mitte pidada murranguks seda, et kümnendi lõpuks oli murdekeel igapäevaelu keelena sisuliselt kadunud. Aga see polnud murrang, vaid aeglase suretamise lõpp­vaatus. Asi võib muidugi olla tollal hoogu saanud keelearutlustes ja sõnaloomises ning tugevas tahtmises tõmmata selge piir stalinistliku keele ja iseenda (või vabaneva) keele vahele. Aga ma pakun siiski, et keskne tõuge tuleb maailmaluule muutumisest ja selle uue maailma avanemisest eesti luuletajatele. Seega taustaks on tolleks ajaks tõusnud uus avangardi laine, milles väga keskseks teemaks sai keel. Olgu konkreetne luule, keeleluule, häälutused, uusdada, argikeele tulemine proosasse jne. Ja oluline on tohutult avardunud tõlkemaailm, mis sundis luuletajaid-tõlkijaid mõtlema hoopis teistest keelenähtustest kui eesti luules tavaks olnud.

Last but not least. Kas ma sain neid luuletusi lugedes teada midagi (eesti) keele kohta, mida ma varem ei teadnud? Ei saanud. Kas ma sain midagi teada (eesti) luule kohta? Sain. Et eesti luuletaja mõtleb ennekõike sõnadest, vähem lausetest, veel vähem grammatikast ja pragmaatikast. Et eesti luuletaja on keelest kirjutades ennekõike sotsio ja üsna harva midagi muud. Et tegelikult on suur osa luuletusi keelest ikka luuletused armastusest, identiteedist, jumalast, luuletajast. Keel tuleb vaid hetkeks, üksiku sõna või fraasina, mis muidugi näitab, et keel on alati enam kui keel, ta on alati ka midagi, mis pole keel. Et eesti keeleluule on ennekõike suhtumise ja tunnete luule ja luuletajate suhtumuslik palett on väga rikas. See algab ülistusest ja lõpeb ahastuse, nalja või sapiga. Aga eesti luuletaja on vaid harva sügavalt keelest mõtleja. Mis tundub iseendast imelik, sest keeles on meie identiteedi tüvi. Aga see vist ongi koera matmise paik. Liiga nähtav, liiga ilmne. Pole saladust, ei salapära.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#154 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:54:01" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#186 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#187 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#155 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1136) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(10) "Reet Kasik" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(3) ["pdf"]=> string(12) "R.KASIK_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(44) "Kirjakeele väärtus: muutumine ja püsimine" ["title_en"]=> string(54) "The value of a literary language: change and stability" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(19636) "

Riik vajab kirjakeelt

Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardi­seeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone  ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti kirja­keel üleöö koos Eesti riigiga. Aktiivne emakeelne kultuurielu oli tekkinud Eestis rahvusliku liikumise ajal XIX sajandi viimasel kolmandikul. Vabariigi sünni ajaks oli Johannes Aaviku eestvedamisel juba mitu aastat kestnud keeleuuendus­liikumine ja Johannes Voldemar Veski oli samal, 1918. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi keele­toimkonna ülesandel valmis saanud „Eesti keele õige­kirjutuse sõnaraamatu”.

Omakeelse riigi esimesel aastakümnel kasvas elujõuliseks eestikeelne Tartu ülikool, õigekeelsussõnaraamatute ja õpikute abiga kinnistati ühtne, ühesuguste normidega kirjakeel kogu Eesti jaoks. Seda hakati õpetama koolides, samuti võeti ajalehtede toimetustesse ja kirjastustesse tööle keeletoimetajad. Mõnikord arvatakse, et normikeel tõrjus keeleuuenduse kõrvale. Aga nii see ei olnud. Normitud kirjakeelde ja sõnaraamatutesse leidis tee ka suur osa keeleuuendajate ettepanekutest.

Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ega muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist. Me ei saa kunagi öelda, et eesti keel on valmis, et ta on piisavalt viimistletud ja lihvitud nagu hea tööriist ja sellisena alatiseks kasutuskõlblik. Eesti keele kasutamine on samal ajal eesti keele loomine, aga on ka eesti kultuuri loomine.

 

Muutumine hoiab keelt värskena

Eesti keel ei saa loodetavasti kunagi valmis. Kui keel enam ei arene, ei muutu ega kaasajastu, siis me võime ta muuseumi panna. Sest maailm areneb eest ära, keel ei tohi maha jääda. Me ju näeme, kuidas uusi sõnu tuleb keelde kogu aeg juurde. Kuna elame mitmekeelses kultuurikeskkonnas, siis on üsna loomulik, et võtame üle võõrkeelseid sõnu ja kohendame nad eesti sõnade sarnaseks, näiteks allutame nad eesti astmevaheldussüsteemile (laikima, mei­lima, surfama, klikkama) või lisame eesti tuletusliiteid (guugeldama, skannerdama, internetistuma, innovaatiline). Et säilitada emakeele kõla ja omapära, pakuvad keelekorraldajad sageli võõrkeelsete laenude asemele sobivaid eesti­keelseid vasteid, nt kommunikeerima asemel edastama, teatama või suhtlema; ­hashtag’i asemel teemaviide; proaktiivne asemel ennetav, ettevaatav; moderaatori asemel (koosoleku või väitluse) juhataja. Uue mõiste jaoks võib teha ka uue sõna, kõige lihtsam on teha liitsõna, mis sageli seletab ennast ise. Viimases ÕS-is esinevad näiteks eelpension, jagamismajandus, näotuvastus, tänava­toit, viipekaart.

Mõnikord hakkab jõudsalt levima mõni liitsõnatüüp, näiteks uuemal ajal põhine- ja laadne-lõpuga liitsõnad: ­veebi­põhine, internetipõhine, aatepõhine, väärtuspõhine või eriti populaarseks saanud õhinapõhine. Meie irooniasoont toidavad väljendid juustulaadne toode, luulelaadne looming, demokraatialaadne riigikord jts. Kahjuks moesõnadega juhtub sageli nii, et neid püütakse matkida ka siis, kui nende täpse tähenduse peale ei mõelda. Näiteks õhina­põhine tegevus on vabatahtlik tegevus, mille eest palka eriti ei maksta või raha pole tähtis. Hiljaaegu aga ilmus Posti­mehes töökuulutus, kus otsiti kooli õhina­põhiseid õpetajaid. Siin oli ilmselt küll mõeldud midagi muud: kool igatses vaimustusega või õhinaga töötavaid õpetajaid, vaevalt aga selliseid, kes üksnes õhina põhjal oleksid nõus töötama.

Mõnikord on sõna küll olemas, aga mingil põhjusel vahetame ta teise vastu, näiteks hakkame ütlema trükkima asemel printima või plakati asemel poster või makaronide asemel pasta. Nii esimesed kui ka teised on laensõnad, aga kuna meie kultuuritaust on muutunud, siis võtame üle inglise (või mõnes muus) keeles kasutusel oleva sõna. Sageli võetakse üle otse inglise keelest tõlgitud väljendeid. Näiteks keegi, kes tahtis öelda „mulle ei meeldi”, „ei ole just minu maitse”, tõlkis selle asemel inglise keelest „ei ole just minu tassike teed”. Alguses oli lõbus ja naljakas, siis hakkasid teised inglise keele oskajad seda samuti matkima ja nüüd on see sotsiaalmeedias juba üsna levinud. Või „ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis”. Need on praegu veel ainult kõnekeeles või sotsiaalmeedias kasutatavad ja paljudele tundmatud, aga mitmed niisugused väljendid on levinud juba üldkirjakeelde. Näiteks eesti keeles on vana hea väljend „keegi on kellegi mantlipärija”, moodsamad inimesed aga räägivad ja kirjutavad selle asemel juba üsna laialt „kellegi kingadesse astumisest”. Ja „kirss tordil” on vist juba peaaegu välja tõrjunud vana hea eesti väljendi „täpp i peal”. Sellisteks muutusteks pole tegelikult mingit objektiivset põhjust peale vaheldusrikkuse, ja ega me isegi ei tea, kas nad jäävad eesti keelde püsima või on siin ainult juhukülalised. Näeme mõnekümne aasta pärast. Ja igal juhul ei saa me sinna midagi parata. Läheb, nagu läheb. Kui keelekasutajatele meeldib, siis nad hakkavad kasutama, kui ei meeldi, siis unustavad ära. Ei ole erilist põhjust neid ka aktiivselt tõrjuda.

Seevastu mõned väljendid on küll sellised, mille kohta saab öelda, et parem, kui nad ei tuleks. Need on sellised, millel on juba eesti keeles mingi teine tähendus ja mis seetõttu tekitavad segadust. Näiteks „Päeva lõpuks ehitame selle tselluloositehase niikuinii”. Normaalne eestlane saab sellest aru nii, et õhtuks on valmis. Või „Täna on kultuurisaade OP eetris iga nädal”. Täna ja iga nädal on eesti keeles vastandlikud mõisted. Ka paljud eesti keele sõnadega sarnased soome laenud tekitavad segadust, kui neil on kummaski keeles eri tähendus. Näiteks spordireporterite keeles levinud hävima tähenduses ’kaotama’, kestma tähenduses ’vastu pidama’ või võim tähenduses ’jõud’. Niisuguseid laene tõrjuvad keele­korraldajad küll üsna aktiivselt ja pakuvad nende asemele sobivamaid väljendusviise.

Üks suur ümberütlemise ja uute väljendite keelde toomise põhjus on nn poliitiline korrektsus – soov hoiduda asjade, inimeste või nähtuste nimetamisel negatiivse suhtumis­värvinguga sõnadest. Kuigi küsimus ei ole sõnas, vaid mõistes, tundub keelekasutajale, et muutes nimetuse ära, muutub ka suhtumine. See ei ole tegelikult mingi uus asi, näiteks juba rohkem kui pool sajandit tagasi soovitas ÜRO hakata mahajäänud maade asemel kasutama väljendit arengumaad. Samuti ei piirdu see nähtus üldse poliitikaga või rahvusvahelise keele­kasutusega. Kui meie ajakirjandus ei räägi vaesusest, vaid toimetulekupiirist; ei räägi invaliididest, vaid erivajadustega inimestest, siis võib selle taga näha poliitikute keele­kombeid. Kui aga näiteks pornograafia nimetatakse ümber täiskasvanute meelelahutuseks ja prostitutsiooni kutsutakse intiim­teenusteks, siis sellel on puhtärilised kaalutlused. Samal põhjusel leiutasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandajad hiljaaegu koleda haisu asemele „poliitkorrektse” termini lõhnahäiring. Muidugi sõltub sõnavalik sageli kontekstist: ühe poole luurajad on teise poole jaoks spioonid; ühe poole vabadusvõitlejad on teise poole jaoks mässajad.

Siingi on vahel tarbetut otsetõlkimist inglise keelest, näiteks inglise tõlke­laenud kõneisik ja vilepuhuja. Kõneisik ei ole ju kõnemehe sooneutraalne vaste nagu inglise keeles. Meil polnuks uut terminit vaja, sest meil on juba sooneutraalsed eestkõneleja, eesträäkija või pressiesindaja. Kui väärnähtuste avalikustajat ei sobi nimetada peale­kaebajaks, keelekandjaks või koputajaks, vaid tuleks leida positiivse varjundiga või vähemalt neutraalne sõna, siis võinuks ju kasutada teavitajat, informeerijat, rikkumisest teatajat või lekitajat. Siiski elab vilepuhuja keelekorraldajate pahandamisest hoolimata ajakirjanduses oma elu.

Muidugi ei ole metafoore või muid kujundlikke väljendeid alati vaja laenata, ka eesti keele sõnamoodustus­vahendid võimaldavad isikupärast väljendust ja keelemängu. Näiteks nimetas keegi hiljaaegu Delfis lasteta naisi iibepuudelisteks, keegi teine kutsus sagedase liikmetevahetusega linnavolikogu rahvaste rändlaks. Kultuurikiht on muidugi ka väga oluline – meie saame aru, aga üsna keeruline on teistesse keeltesse tõlkida näiteks selliseid sõnu nagu teeme­äralised, rehepaplus või kavalantslus. Sotsiaalmeedias väitis keegi viletsa ilma kohta, et ilm koeratab, keegi teine andis teada, et koeratas terve tunni mööda linna, pidades silmas hoopis koeraga jalutamist. Neid sõnu ei ole üheski sõnaraamatus, nad on sündinud ja elavad oma elu ajakirjanduses või sotsiaalmeedias, aga ega nad sellepärast kehvemad sõnad ei ole.

Sõnavara kasvatamine ja laenamine on loomulik ja see ei ohusta ega muuda meie keele omapära kuigivõrd. Rohkem muret teevad need muutused, mis toimuvad võõrkeelte mõjul meie grammatikaga. Näiteks inglise keeles ei ole käände­vorme ja nii levivad ka eesti keeles nimetavas käändes täiendid, nagu Samsung telerid, Kodak filmid, Fiskars tooted, Solaris keskus, Vaal galerii. Alguses firma- ja tootenimedes, aga see kipub laienema, näiteks öeldakse, et elab Lai tänaval, mitte Laial tänaval; vaatab Tartu Uus Teatri etendusi, mitte Uue Teatri etendusi või emakeele päev on neliteist märts, mitte neljateistkümnendal märtsil. Ühelt poolt on need võõrmõjud, teiselt poolt keele lihtsustamine. Keelekasutaja püüab alateadlikult keelt lihtsustada. Keeleteadlased on märganud, et viimasel ajal hakkab meil isegi täissihitise kasutamine vähenema, sihitis seostub üha rohkem vaid osastava käändega, näiteks: Nii saame teada rahva arvamust, selle asemel et öelda Nii saame teada rahva arvamuse. Või veel üks muutus, mida me enam tähelegi ei pane, on see, et eestäiendite asemel on maad võtnud järeltäiendite kasutamine. Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde kriminaaljutu „Musta mantliga mees”. Mees mustas mantlis oleks olnud tollases eesti keeles väga võõras. Aastakümneid hiljem aga kirjutas Paul Kuusberg romaani „Inimesed sõduri­sinelis”. Keele­korraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatri­piletid, mitte piletid teatrisse. Aga ei midagi. Kui 50 aastat on õpetatud, aga tulu ei ole, siis tuleb vist leppida, et keele grammatika on võõra struktuuri omaks võtnud. Mõni muutus võib meile rohkem meeldida, teine üldse mitte, aga ükski muutus ei ole keelele ohtlik, ei sõnavara ega grammatika muutumine. Muutused on paratamatud ja aja jooksul me harjume nendega või hakkab neid omaks pidama vähemalt järgmine põlvkond.

Eesti keel on piisavalt rikas, et seda saab lahedalt kasutada kodusuhtlusest kuni ilukirjanduse ja kõrgteaduseni. Kogu sellest rikkalikust ja hästi kätte­saadavast ainestikust on aga vähe abi, kui keelekasutajad sellest ei huvitu. Meie olulisim ülesanne on seista selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav.

 

Hoolimine hoiab keelt elus

Väikerahvas on mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt palju haavatavam kui suurrahvas. Füüsilised piirid ei kaitse ega varja meie vaimset iseolemist, piirideta suhtlus toob kaasa ka niisuguseid mõjusid, mis muudavad suhtumisi ja hoiakuid. Siin on meie emakeelele kaks ohtu. Üks oht on keele kestlikkuse nõrgenemine olukorras, kus osa avaliku suhtluse valdkondi kipub üle minema inglise keelele. Teine oht on see, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirja­keelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda.

Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks, osa avalikust elust muutus venekeelseks ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi tagasi saime, siis emakeele kasutusvald­kondade hulk laienes, näiteks vahetas see välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmed keelekasutusvaldkonnad majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutavad üha rohkem inglise keelt. Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks. Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilu­kirjanduskeelt, ametikeelt. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab.

Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest. Riigi ja rahva kestmiseks on vaja emakeelset ülikooli, kust kasvab peale uus eestikeelne haritlaskond. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes eestikeelse hariduse eelistamist ingliskeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üheks ohumärgiks on mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigi­eksami mõnes osas. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keele­kasutus on üksnes koolihinde teema. Kui hinnet ei panda, siis faktiteadmiste kõrval on väljendusviis ja korrektne kirja­keel teisejärguline. Haridusjuhtidel on ununenud või nad ei ole selle peale mõelnud, et keel on töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eelduseks. Riik ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta, isegi magistriõppesse või doktoriõppesse võiks saada mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elu- ja töökogemust. Aga ülikoolis või doktori­õppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama; vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui seda ei tähtsustata, siis ei väärtustata ka emakeelt. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirja­keelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist seadu­sega juurutada. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madal­stiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuri­liste väärtushinnangutega, keele­kasu­taja ei taju vastutust emakeele ees.

Vahel ongi arvatud, et vabas ühiskonnas kirjakeele roll niikuinii taandub kõnekeele või ühiskeele ees. See võib nii olla isiklikus suhtluses ja argielus. Suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele ees. Aga töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab kõvasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame vaatama, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab ja milles Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Globaliseerumine ei pruugi tähendada keelevahetust, kui me ise seisame selle eest, et eesti keel oleks Eestis võimalikult laialt kasutatav.

 

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#156 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:39:09" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#188 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#189 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#157 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1130) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(12) "Mare Kitsnik" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(15) "M.KITSNIK_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(72) "Eesti keele kui teise keele õppimine: kas raske töö või kerge lõbu?" ["title_en"]=> string(65) "Learning Estonian as a second language – hard work or easy fun?" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(50464) "

Eesti keelt teise keelena on Eestis aktiivselt õpitud ja õpetatud juba ligi kolm­kümmend aastat. Vaatamata sellele on paljudel täiskasvanutel eesti keele oskusega probleeme. Centari 2018. aasta uuringu järgi ei ole pooltel muu emakeelega täis­kasvanuist aktiivset eesti keele oskuse taset. Sama uuring näitab, et inimeste soov eesti keelt õppida on kõrge, kuid nende sõnul takistab õppimist eesti keele liigne raskus, vähesed võimalused eesti keeles suhelda, heade kursuste, õpetajate ja õpikute puudus, aga ka õppimisstiimuli puudumine või viitsimatus õppida. Hinnates pakutava eesti keele õppe kvaliteeti, peetakse kõige tõhusamateks suhtlemis­oskust arendavaid kursusi, kuid samal ajal tunnetatakse, et kursustel pööratakse sellele osaoskusele liiga vähe tähelepanu. Õppijad väärtustavad ka aktiivõppemeetodite kasutamist eesti keele õppes ning peavad traditsioonilist grammatikaõpet üldiselt vähem oluliseks. (Centar 2018)

Seega on õppemetoodikal ja õpetajakoolitusel veel arenguruumi, et muuta eesti keel õppijaile kergemaks ning selle õppimine kaasahaaravamaks. Käesolevas artiklis arutan selle üle, milline oleks hea täiskasvanute eesti keele kursus. Arutlen, kas see peaks olema eelkõige tõsine töö, ilma milleta ei olevat võimalik head keeleoskust saavutada, kuid mis toob sageli kaasa ka eksimishirmu ja soovimatuse eesti keeles rääkida. Või võiks kursus olla süsteemse ülesehitusega, kuid tunduda osalejaile pigem kerge ja lõbusana ning tekitada neis huvi ja hasarti eesti keelt kasutada. Toetun oma arutlustes nii kognitiivlingvistika kui ka psühholoogia seisukohtadele teise keele õppe kohta.

Esiteks käsitlen autentse keele kuulmise-nägemise ja ise kasutamise olulist rolli keele omandamisel. Teiseks arutlen motivatsiooni ja positiivsete emotsioonide vajalikkuse üle õppeprotsessis ning kirjeldan mängustatud-­improvisatsioonilise õppemeetodi põhimõtteid. Lõpuks vaatlen, kuidas käsitletud põhimõtteid rakendatakse täiskasvanute mängustatud-improvisatsioonilisel eesti keele kursusel.

 

1. Autentse sisendi ja suhtlemise tähtsus teise keele omandamisel

1.1. Keel koosneb konstruktsioonidest

Et rääkida keeleomandamisest, on vaja kõigepealt mõelda, mida peame keele­oskuseks. Traditsiooniliselt on keeleoskuse all mõistetud grammatikareeglite ja sõna­vara tundmist, mis peaks iseenesest tooma kaasa ka suhtlusoskuse. Juba pool sajandit on siiski mõistetud, et grammatika- ja sõnavarateadmised ei lähe ise üle suhtlus­oskuseks, ning on hakatud keeleoskuseks pidama kommunikatiivset keelepädevust ehk võimet keele abil erisuguseid suhtlus­ülesandeid täita (nt kohvikus kohvi tellida või töökoosolekul sõna võtta). Kuidas on aga suhtlusoskuse ning sõnavara ja grammatika areng omavahel täpsemalt seotud? Seda on viimasel ajal kõige rohkem uuritud Euroopa keele­õppe raamdokumendi (CEFR 2007) kommunikatiivsete keele­oskustasemete leksikaalgrammatiliste kirjelduste koostamise jaoks (vt nt English Profile). Teise keele omandamise tänapäevased uurimissuunad ei vaatle keelt enam eraldiseisva struktuurina, vaid uuritakse keelelise arengu seoseid inimese üldiste kognitiivsete võimete ja psühholoogiliste, sotsiaalsete ning kultuuriliste seadus­pära­sustega. Käes­olevas artiklis lähenen sellele komplekssele teemale konstruktsiooni­grammatika (Gold­berg 1995; Croft 2001) ja keele kasutuspõhise omandamise (Larsen-­Freeman 1997; Ellis 2002; Tomasello 2003; Mac­Whinney 2004; Eskildsen 2008) teooriatest lähtudes (vt lähemalt Kitsnik 2018: 31–41).

Konstruktsioonigrammatika järgi ei koosne keel suheldes eraldi sõnadest (nt andma, mina, raamat) ja nende kasutusreeglitest ehk grammatikast (nt käskiva kõneviisi ainsuse vorm, isikuline asesõna, alaleütlev kääne, täis­sihitis), vaid konstruktsioonidest – sõnade ja grammatika omavahel põimunud terviküksustest (nt anna mulle raamat). Konstruktsioonid esinevad eri keele­tasanditel ja eri kujul, enamasti vaadeldakse konstruktsioonidena mitme­suguse pikkusega fraase (vt Goldberg 1995, 2003; Tomasello 2003; Eskildsen 2008; Ellis 2013). Konstruktsioonid on tekkinud inimeste mõtete-tunnete keelelisel väljendamisel sagedamini esinenud väljenduste üldistumisel. Nii on konstruktsioonis koos vorm (sõnad ja nende kujud), tähendus (kuidas keele­kogukond üldiselt seda konstruktsiooni mõistab) ja kasutus (mis situatsioonis ja mis eesmärgil seda konstruktsiooni üldiselt kasutatakse). Neid osi on võimalik eristada metatasandil, kuid mitte suhtlemisel.

Konstruktsioonid võivad esineda nii konkreetsete keeletükkidena (ingl chunks) kui ka abstraktsemate skeemidena (ingl abstract patterns) (Tomasello 2000, 2003; Ellis 2002, 2003; Eskildsen 2008; Ellis, Larsen-Freeman 2009). Keeletükke (nt ma ei tea, hakkame lõpetama, ära küsi minu käest) kasutab keele­kasutaja valmiskujul, ise midagi muutmata. Abstraktsemate skeemide abil saab keelekasutaja produtseerida ka selliseid väljendeid, mida ta täpselt sellisel kujul varem kuulnud-näinud pole. Näiteks poolavatud skeemi isik + ei tea abil saab produt­seerida väljen­du­si ta ei tea, Mari ei tea, keegi ei tea jne.

Konstruktsioonid on omavahel põimunud, moodustades keeruka võrgus­tiku. Kui inimesed oma mõtteid väljendavad, siis panevad nad need kokku teadvuses ole­vatest konstruktsioonidest, mitte ei loo iga kord sõnu ja reegleid kombineerides uuesti. Seega vajab ka teise keele õppija keele sujuvaks kasutamiseks konstruktsioonide varu. Vormi-tähenduse-kasutuse terviküksusi saab omandada autentsetes suhtlussituatsioonides. Kui inimene on õppinud sõnu ja grammatika­reegleid autentsetest kasutussituatsioonidest lahus, ei suuda ta vajalikus situatsioonis pahatihti keelelise väljendusega ikkagi toime tulla. Tal ei ole piisavalt automaatsust ja ta ei jõua keele osasid analüüsides neid kokku panna; samuti moodustab õppija grammatiliselt korrektseid väljendeid, mis situatsiooni ometi ei sobi. Kuidas konstruktsioonide varu kasutamine tegelikus elus realiseerub, seda mõjutavad ka isiku psühholoogilised omadused, kaaslased jm.

 

1.2. Keelekonstruktsioonide omandamine algab autentsest sihtkeele sisendist

Kuidas teise keele õppija sihtkeele konstruktsioonivõrgustiku omandab? ­Kasutuspõhise teooria järgi saab see toimuda vaid autentses keele­­keskkonnas keelt tajudes ja ise kasutades. Selles mõttes toimub teise keele omandamine vaatamata teatud eripärale üldjoontes sarnaste mehhanismide alusel kui laste esimese keele omandamine.

Keelekeskkonnas saab keeleomandaja kõigepealt autentse keelelise sisendi. See tähendab mingi suhtluseesmärgi saavutamiseks kasutatud keele­lisi väljendeid, mida looja pole välja mõelnud õppe-eesmärgil. Selleks võib olla ka õpetaja kõne tunnis, kui ta annab tööjuhiseid või suhtleb õpilastega. Autentne sisendkeel erineb spetsiaalselt õpiku jaoks kirjutatud keelest selle poolest, et selles esineb korraga palju eri tüüpi konstruktsioone, mis pole raskuse, teemade vm järgi rühmitatud. Autentse keele konstruktsioonid on aga alati seotud konkreetsete suhtlussituatsioonidega, mis annab neile vormi-tähenduse-kasutuse seose. See aitab keeleomandajal konstruktsioone sihtkeele massist eristada ja mõistma hakata. Et konstruktsioone on väga palju, ei suuda inimene neist kõigist korraga aru saada, vaid see toimub järk-järgult. Mis järjekorras keeleomandaja konstruktsioone märkab ning mõistab, sõltub kind­latest faktoritest: konstruktsioonide esinemissagedusest (ingl frequency) sisendkeeles, esine­mise hiljutisusest (ingl recency), esilduvusest (ingl salience) jm (Ellis 2002, 2003, 2013; Ellis, Larsen-Freeman 2009).

 

1.2.1. Konstruktsioonide omandamine sõltub nende ­esinemis­sagedusest sisendkeeles

Üheks olulisemaks omandamist mõjutavaks faktoriks on konstruktsiooni sage­dus sisend­­keeles. Kõigile inimkeelte võrgustikele on tüüpiline, et väike osa kon­struk­tsioone esineb neis väga kõrge sagedusega ning ülejäänud järjest langeva sage­du­sega (Zipf 1949). Seega kuuleb-näeb keeleomandaja loomulikus keelekeskkonnas mõnesid kon­struk­tsioone väga sageli ja paljusid harvem. Sagedamini esinevaid konstruktsioone töötleb aju kergemini ning inimene hakkab neid kiiremini märkama ja mõistma. See­juures eristatakse kaht tüüpi sagedust: sõnesagedus (ingl token-frequency) ja tüübi­sage­dus (ingl type-frequency) (Ellis 2002, 2003, 2013; Ellis, Larsen-Freeman 2009). Sõne­­sage­dus tähendab konkreetse tervikliku keeletüki (nt ma ei tea, tule siia, mis sa arvad) sagedust keeles. Kõrge sõnesagedusega keeletükid kinnistuvad keele­omandaja tead­vu­ses muu­tu­­matul kujul. Tüübisagedus tähendab aga konstruktsiooni abstraktse skeemi esinemissagedust. Näiteks kuuldes sageli keeletükke ma ei tea, ma ei taha, ma ei kuule, ma ei näe, hakkab keeleomandajal tekkima abstraktne skeem ma ei + tegevust väljendav sõna ilma lõputa. Keele­omandamise seisukohalt on oluline ka kon­struk­tsiooni esinemise hiljutisus. Hiljuti ­keeleomandajale ilmunud konstruktsioone töötleb aju samuti ­kergemini ja tõhusamalt. Seega omandatakse konstruktsioonigrammatika järgi ka teist keelt levinud arusaamale vastupidises järjekorras: mitte enne üksikud sõnad ja nende kasutusreeglid ning seejärel nende ­kombinatsioonid, vaid enne kombi­nat­sioo­nid, mille põhjal üldistatakse seaduspärasused (­Eskildsen 2008; Martin jt 2010; Mustonen 2015). Kui teise keele omandajad õpivad keelt peamiselt traditsioonilises keeletunnis traditsiooniliste õpikute järgi, saavad nad liiga vähe autentset keelelist sisendit ja loomulikud keelekonstruktsioonid nende teadvuses ei jõua välja kujuneda (Ellis 2003).

 

1.2.2. Konstruktsioonide omandamine sõltub nende ­esilduvusest sisendkeeles

Kõiki sagedasi ja hiljutisi konstruktsioone ei pane keeleõppija siiski ühte­moodi tähele ega omanda samal ajal. Konstruktsiooni märkamiseks on oluline, et see oleks keele­omandaja jaoks millegi poolest suurest sisendkeele massist esilduv. Kõigepealt on oluline konstruktsiooni asukoht lauses (nt lause lõpus olevad keeleüksused on esildu­va­mad) ja rõhk. Esilduvust määrab ka konstruktsiooni pikkus ja tema olulisus edastatava sõnumi mõistmisel (Ellis 2013). Grammatilised tunnused kui abstraktse konstruktsiooni osad on sageli madala esilduvusega, sest need on keele evolutsioonis rohke kasutuse tõttu lühenenud ja neid töödeldakse sageli koos sõnaga tervikuna (Bybee 2000). Kui sõnum on esimese keele ja üldiste maailmateadmiste mõjul mõistetav ka ilma konstruktsiooni märkamata, siis väheneb konstruktsiooni esilduvus teise keele omandaja jaoks veelgi. Nii on näidatud, et inglise keele kui teise keele õppijate jaoks on lihtminevikku märkivad verbi­tunnused sageli madalama esildu­vu­sega kui aega märkivad määr­sõnad (eile, eelmisel aastal vm), mis annavad sõnumi tähenduse kergemini edasi (Ellis, Sagarra 2013).

Samuti on esilduvuse seisukohalt tähtis vormi ja tähenduse seose usaldatavus (Ellis 2013). Kui sama vorm kannab enamasti sama tähendust (nt -si kui lihtmineviku tunnus eesti verbidel, siis on see seos keeleomandaja jaoks usaldatav ja kognitiivselt kergem ning esilduvam. Kui sama vorm võib kanda erisuguseid tähendusi (nt -nud kui lihtmineviku eitava vormi tunnus ja täismineviku jaatava vormi tunnus) või kui sama tähendust esitab mitu eri­sugust vormi (nt mitmuse osastava lõpud -id, -sid, -e, -i, -u), on keeleomandaja jaoks vormi ja tähenduse seose usaldatavus madalam. See muudab konstruktsioonid kognitiivselt keerukamaks ja vähem esilduvaks.

Autentses sisendis madalama esilduvusega konstruktsioonide omandamise tõhusust võib tõsta konstruktsioonile teadliku tähelepanu juhtimine (Spada 1997; Schmidt 2001; Ellis 2005). Konstruktsioonile tähelepanu juhtimine võib olla nii deduktiivne (õppijale antakse reegel) kui ka induktiivne (õppijal lastakse näidiste põhjal ise reegel tuletada). Konstruktsioonide märkamine ja töötlemine on seotud kognitiivse jõuga. Keeleoskuse tõusuga muutub järjest enam konstruktsioone, sh kognitiivselt keerukamaid, keele­oman­daja jaoks esilduvaks – mida suurem osa sisendkeelest on arusaadav, seda enam vabaneb kognitiivset jõudu uute nüansside märkamiseks.

 

1.3. Keelekonstruktsioonid omandatakse ise keelt kasutades

Pärast märkamist ja mõistmist hakkab keeleomandaja proovima ka ise konstruktsioone kasutada ehk ta hakkab end kuidagi keeleliselt väljendama. Tavaliselt algab see terviklike keeletükkide katsetamisest. Üldjuhul on nen­deks mingi kategooria proto­tüüpsed esindajad, mis on sisendkeeles sagedased ja esil­duvad (Ellis, Larsen-Freeman 2009). On näidatud, et teise keele õppijad kasu­ta­vad eri verbi-argumendi struk­tuu­rides esimesena iga struktuuri jaoks proto­tüüpset üldise tähen­dusega verbi (nt inglise verbi-lokatiivi konstruktsioonis verbi go (’minema’), verbi-objekti-loka­tiivi konstruktsioonis verbi put (’panema’) (Ellis, Ferreira-Junior 2009)). Edasi haka­takse järk-järgult rohkem kasutama abstraktseid konstruktsioo­ni­skeeme, mis võimal­da­vad asendada kõige sagedasemad verbid teistega (Clark 1978; Pinker 1989; Ninio 1999). Eesti keele kui teise keele tingiva kõneviisi arengu kohta on samuti näidatud, kuidas B1-taseme kirjalikus keeles esineb tingiv kõneviis kokku kaheksa verbiga ja neist peamiselt kahega (tahtma, saama), B2-tasemel aga juba 23 verbiga ja neist sagedamini kuuega (tahtma, pidama, olema, võima, soovima, soovitama) (Kitsnik 2018: 89). Seega arenevad keele­omandaja konstruktsioonid algsetest prototüüpsetest piiratud vormi ja tähendusega keeletükkidest aja jooksul abstraktsete konstruktsiooniskeemideni, mille alusel saab inimene ise endale vajalikke väljendusi luua.

Nii ei võta teise keele omandaja keelekogukonnalt keelt kunagi otse üle, vaid kon­struee­rib selle põhjal oma keelevõrgustiku. Teise keele õppijate konstruktsioonid on sageli üsna ebastabiilsed ehk sihtkeele normidega võrreldes „vigased”. Põhjuseks võib siinjuures olla nii ebapiisav keeleline sisend, esimese keele mõju kui ka vähene keele kasutus. Teist keelt õpitakse küllalt sageli formaalses keskkonnas, mis ei võimalda konstruktsioone piisavalt tajuda ega lase neil kindlalt juur­duda (Ellis 2003). Esimese keele konstruktsiooni­võrgustik ühelt poolt toetab teise keele õppimist, sest osa konstruktsioonitüüpe on keeltes alati sarnased (Kaivapalu 2005; Ellis 2013). Teiselt poolt segavad esimese keele konstruktsioonid kohati uue keele omandamist, nõudes olemasoleva võrgustiku ümberstruktureerimist (MacWhinney 2002, 2004).

Uuringud on näidanud, et konstruktsioonide üldised arengurajad on üsna sarnased: arenedes muutuvad õppijate konstruktsioonid nii keerukamaks, sujuvamaks kui ka täpsemaks (vt lähemalt Kitsnik 2018; Martin jt 2010; Mustonen 2015), kuid see ei toimu ühtlaselt. Kui leiab aset arenguhüpe keerukuses ehk õppijad hakkavad ise aktiivselt uusi konstruktsioone moodustama, et oma tähendusi väljendada, toob see sageli kaasa täpsuse ajutise languse. Seega võib „vigade” arvu kasv tähendada kiiret keelelist arengut, mitte halvasti õpitud keelt. Samas võib ka „vigaseid” õppijakeele konstruktsioone pidada mõnikord täieõiguslikeks. Nii on näidatud, et kui õppijate vajadus end väljendada ületab keelelised oskused, siis loovad nad ise keele­keskkonnast üles korjatud väljendite põhjal konstruktsioone, mis pole täpsed reegli­pärase grammatika mõttes, kuid täidavad oma suhtlusfunktsiooni (Paavola 2008; Seilonen 2013).

Mida rohkem autentset ja motiveerivat sisendit keeleomandaja tajub ning mida roh­kem saab ta ise keelt autentsetes, motiveerivates ja turvalistes suhtlus­situat­sioo­ni­des kasutada, seda kiiremini ta konstruktsioonid arenevad ja seda loomulikumaks need muutuvad (Mustonen 2015). Seega peaks ­keeleõppe põhisisuks olema mitte situatsioonist eral­da­tud keelendite õppimine ja grammatikateemade harjutamine, vaid õppijat huvi­ta­vate autent­sete tekstide kuulamine-lugemine ning oma mõtete rohke väljendamine nii suu­li­selt kui ka kirjalikult. Keeleõppijad vajavad võimalust suhelda teiste keelekasutajatega, koostööd, tähenduste „läbirääkimist” (ingl negotiating for meaning), mille käigus jõutakse ühistele arusaamadele (Long 1983, 1996). Keeleõppe ees­märk ei ole mitte „ideaalse” keele selgeks­õppimine, vaid funktsionaalse keeleoskuse saavutamine ehk suutlikkus tulla toime vajalike suhtlusülesannetega: saavutada oma eesmärgid ning kujundada head suhted kaaslastega (Larsen-Freeman 2007).

 

2. Kaasahaaratuse olulisus teise keele omandamisel

Oluline õppimise edukust määrav tegur on õppijate kaasahaaratus (ingl involvement) (vt nt Niemi, Vainiomäki 1999; Wagenaar jt 2003). Kaasahaaratuse rolli keele­omanda­misel on uurinud Jan Hulstijn ja Batia Laufer (2001) ning näidanud, et uue sõnavara omandamise tõhusus sõnavaraõppe ülesannetes on seotud kognitiivsete protsessidega, mida ülesanne nõuab. Kaasahaaratus koosneb a) motivatsiooni komponendist, mis sisaldab vajadust (ingl need) uue sõna mõistmise järele, ja b) kognitiivsest kompo­nendist, mis sisaldab sõna tähenduse leidmist (ingl search; näiteks sõnastikust) ja hindamist (ingl evaluation; näiteks kas sõnastikust leitud tähendus sobib nii verbaalsesse kui ka mitteverbaalsesse konteksti). Mida rohkem kognitiivseid protsesse on töös, seda suurem on kaasahaaratuse määr (ingl involvement load) ning seda tõhusam on uute sõnade esmane omandamine ja seda kauem sõnad mälus säilivad. See põhi­mõte kehtib nii eri tüüpi ülesannete kui ka eri keeleoskustasemete kohta ning on autorite arvates laiendatav ka grammatikale.

 

2.1. Motivatsioon kaasahaaratuse tekitajana

Seega algab kaasahaaratus motivatsioonist. Motivatsiooni osas erinevad esimese ja teise keele omandamine üsna palju. Esimest keelt omandaval lapsel on alati tugev motivatsioon, sest ta omandab keelt endale kallitelt inimestelt ja tal on eluline vajadus saada keelekogukonna liikmeks (Ellis 2003). Teise keele omandamisel on motivatsioon palju mitmekesisem ja keerukam. Mitte alati ei ole inimestel sisemist vajadust teist keelt omandada, vaid nad teevad seda pigem kohustuse tõttu (näiteks koolis või töötamise jaoks keele­eksami sooritamiseks; Centar 2018). Samuti ei õnnestu sugugi kõigil teise keele omandajail õppida keelt inimestelt, keda nad armastavad või kes neile väga meeldivad. Madal õpimotivatsioon võib mõjuda teise keele omandamist oluliselt aeglustavalt (Dörnyei 2001; Gardner 2007).

Sageli peetakse eesti keele kui teise keele õpimotivatsiooni eest vastutavaks õppijate kodu ja ühiskonda ehk kultuurikonteksti Robert Gardneri (2007) mudelis: eesti keele õppimise väärtuslikkust ja usku keele selgeks saamise võimalikkusse. Samas ei saa mingil juhul alahinnata hariduskonteksti osa õpimotivatsiooni kujunda­mises. Zoltán Dörnyei (1994) on näidanud õpitavate teemade, õppemeetodite ja -ülesannete ning õpetaja olulist osa õppijate õpi­motivatsiooni kujundamisel. Seejuures on õpetaja roll määrav (Dörnyei, Csizér 1998; Chambers 1999) – just tema paneb aluse kõigele muule.

Õppeteemade motiveerivuse osas on peamine nende tähenduslikkus õppija jaoks (Tomlinson 2012). Tähenduslikud teemad on autentsed ehk pärit päriselust, mitte õppeotstarbel kunstlikult loodud. Tähenduslikud teemad puudutavad õppijaid isiklikult või käsitlevad üldisi maailma asju uudsel või intrigeerival moel (Stansbury 2011; Brophy 2004). Kui teemad on õppijate jaoks tähenduslikud ja kaasahaaravad, siis tahavad õppijad nende teemadega tegeleda, nende üle arutleda ja oma arvamust väljendada. Nii töötlevad nad õpitavat materjali sügavamalt ja omandavad selle tõhusamalt kui mittetähenduslike teemade korral (Tomlinson 2012).

Ka õppemeetoditel ja -ülesannetel on väga oluline roll õpimotivatsiooni kujundamises. Motiveerivamad on üldjuhul aktiivõppemeetodid ja päris­elulised või päriselu realistlikult jäljendavad ülesanded. Need haaravad õppijaid tegevusse: nad saavad kõiges osaleda, mõelda, omavahel suhelda, õpitavat keelt eri olukordades kasutada (Mehisto jt 2010; Karm 2013; Brophy 2004). Tugeva motiveeriva mõjuga on vaheldusrikkus, mängulisus, ootamatus, huumor ja omavaheline suhtlemine (Hadfield 2010). Eri tüüpi aktiivõppemeetodite kasutamine tekitab õppijail õpitavaga palju eri liiki seoseid, mis aitavad õpitavat sügavamalt töödelda ja paremini omandada.

 

2.2. Emotsioonide roll kaasahaaratuse tekitajana

Emotsioonidel on õppetegevusse haaratusel samuti oluline roll. Negatiivsed emotsioonid kitsendavad inimese tähelepanuvälja ja soodustavad tähelepanu kontsent­ree­rumist mingitele spetsiifilistele tendentsidele ehk vähendavad üldist tegevusse haaratust. Positiivsed emotsioonid (huvi, uudishimu, rõõm jt) aga laiendavad tähele­panuvälja ja annavad juurde ressursse täielikumaks tegevusse kaasahaaratuseks (Csikszentmihalyi 1990; Ryan, Deci 2000; Egbert 2003).

Kõige enam uuritud negatiivne emotsioon teise keele omandamisel on ärevus. See on paratamatult teise keele õppega kaasnev nähtus, sest teist keelt kõneldes on suur tõenäosus väljenduda ebatavaliselt, teha vigu ja jätta endast seega rumal mulje (Dörnyei 2001). Õppijate liigse ärevuse vähendamine ning positiivsete emotsioonide tekitamine on õpetaja üks peaülesandeid, et soodustada kaasa­haaratust ja tõhusamat keeleõpet. Selle saavutamiseks peab õpetaja suutma kujundada psühholoogiliselt turvalise ja motiveeriva õpikeskkonna. Meeldiv ja innustav õpi­kesk­kond tähendab nii füüsiliselt mõnusat keskkonda kui ka vaimselt turvalist atmosfääri. Head õpikeskkonda saab õpetaja teadlikult kujundada. Esiteks peab õpetaja ise olema sõbralik ja rõõmsameelne ning näitama kõigi suhtes välja positiivsust. Teiseks tuleb suunata õppijaid pidevalt koostööle eri kaaslastega. Kolmandaks on oluline õpetaja enda rolli­eeskuju õppijate keelekasutusse, vigadesse ning kaaslastesse humaanselt suhtumisel, lisaks tuleb vajaduse korral kehtestada ka vastavad grupi­normid (Hadfield 2010; Brophy 2004).

Positiivseid emotsioone saab õpetaja esile kutsuda õpiülesannete esitamise, käivitamise ja nende täitmise toetamisega. Ülesanded tuleks esitada ja käivitada nii, et need tekitaksid uudishimu ja tegutsemisrõõmu. Üles­annete täitmise ajal on õpetaja roll pidev jälgimine, vajaduse korral toetamine ja innustamine (Tomlinson 2012; Dörney, Csizér 1998). Jõukohane ülesanne on õppijate hetketasemest veidi eespool, et õppijad saaksid väljuda turvatsoonist ja nautida väljakutsega hakkamasaamise tunnet (Brophy 2004; Csikszentmihalyi 1997). Selleks peab õpetaja tundma keele arengurada ehk teadma, millised konstruktsioonid on millal jõukohased. Uuringud on näidanud, et ülesande raskus sõltub peamiselt sellest, kuidas õpetaja ülesannet läbi viib (Tharp, Gallimore 1988). Oluline on ka õpetaja seletuste ja tagasiside mõju õppijaile. Seletused ja tagasiside peavad olema esitatud õppijaile arusaadaval viisil ning positiivsel ja innustaval moel. See julgustab õppijaid uue keelega katsetama ja seda kasutades eksima, kartmata negatiivset tagasisidet.

Tunnis peaks valitsema rõõmus ja lõbus meeleolu ning kõik õppijad peaksid kogema edutunnet. Kui õppijad on tugevalt tegevusele motiveeritud ja kogevad selle käigus palju positiivseid emotsioone, võib parimatel hetkedel tekkida vootunne (ingl flow). See tähendab nii intensiivset kaasahaaratust käimasoleva tegevusega, et tekib sellesse imendumise ja igapäevaelu reaalsusest väljumise tunne (Csikszentmihalyi 1990; Egbert 2003).

 

2.3. Kaasahaaratuse saavutamine mängustatud-improvisatsiooniliste õppe­tegevuste abil

Üks tõhus kaasahaaratuse suurendaja õppeprotsessis on mängustamine (ingl gamification) – mänguelementide lisamine tavapäraselt mittemängulistele tege­vus­tele (vt nt Sillaots 2016). Mängustamist mõtestas esmakordselt Nick Pelling 2002. aastal (2011) ning laiemalt kasutatavaks sai see termin 2010. aastal. Praegu kasutatakse mängustamist palju ärimaailmas, eriti turunduses ja juhtimises. Mängus­ta­mise element on näiteks ostude eest kleepsude kogumine ja selle eest kingituse saamine. Viimasel ajal on mängustamine aga üha enam populaarsust kogumas ka eri vanuses inimeste koolitamisel (Kim 2015).

Põhilised mängustamise mehhanismid tulevad psühholoogiast ja nende ees­märk on tekitada õppijais positiivseid emotsioone ja haarata nad sügavalt õppe­protsessi. Kõige sagedamini kasutatakse mängudes välist motivatsiooni tekitavaid elemente – erisuguseid võistluselemente ja auhindade jagamist. Tunduvalt tõhusamad on siiski sisemist motivatsiooni käivitavad mängustamise elemendid: võimalus tunda positiivseid emotsioone, olla loominguline, kuuluda gruppi, suhelda kaaslastega, naerda. Kõige olulisemad ja ilmtingimata vajalikud mängustamise elemendid on välja­kutsed ja interaktiivsed tegevused, mida sooritatakse väljakutsetega toime­tulekuks. Suur osa mängustamise elemente on tänapäeval seotud arvuti- või telefonirakendustega, kuid mitte ainult (Kim 2015). Mängustamine on võimas vahend, mis aitab muuta igasuguses õppeprotsessis vajaliku, kuid sageli tüütu kordamise köitvaks ja tähenduslikuks ning seega tõsta ka selle tõhusust. Mängustamise tulemus on tõhus areng ja samal ajal ka heaolutunne.

Improvisatsioon ehk impro (ingl impro­visation) on üks oluli­semaid mängu­elemente. Impro tähendab ootamatust, ettemääratuse puudumist. Inimene ei ole selleks valmistunud, mis juhtuma hakkab, kuid peab situatsiooniga ikkagi toime tulema. See sunnib teda võtma kasutusse oma loovuse ja loogika ning ülesandega toimetulek vallandab tugevad positiivsed emotsioonid. Algselt on impro olnud teatri alaliik – spontaanne komöö­dia, mis sünnib kohapeal, publiku silme all. Improteatri algatajad Viola Spolin ja Keith Jonstone on oma meetodi väljatöötamist alustanud just koolikeskkonnas ning liikunud sealt edasi teatrimaailma. Viimasel ajal on impro­meetodid jõudnud jälle tagasi haridusse, sest need on end õigustanud, haarates tänapäeva õppijaid kaasa ja aidates nii õppeprotsessi tunduvalt tõhustada.(1) Impromeetodid rikastavad traditsioonilist haridust. Mängustatud impro­tege­vuste abil loovad õppijad enda jaoks õpitavate teemade ja tekstide tegelikud tähendused (vt Spolin 1986; Lobman, Lundquist 2007), sest nad elavad sisse teksti­põhistesse rollidesse ja suhtlevad neis päriselu lähedaselt. Lisaks on impromängud aktiivsed ja emotsionaalsed ning aitavad tekitada õppimissoovi ka neis õppijates, keda tavatunnid ei käivita piisavalt. Heas improtegevuses on välja­kutsed osalejaile paraja raskusega ja võimaldavad areneda. Kui väljakutsed käivad üle jõu, tekib osalejail frustratsioon ja nad loobuvad mängimast. Kui väljakutsed on aga liiga kerged, tunnevad inimesed tüdimust ja võivad selle tõttu tegevuse pooleli jätta. Siinkohal on oluline roll õpetajal, kes kavandab õppetegevused vastavalt grupi ja selle iga liikme tasemele.

Mängustatus ja improvisatsioon sobivad eeldatavalt ka teise keele õppe tõhusta­miseks ja rõõmsamaks muutmiseks, sest puudutavad keeleomandamise protsessi tuuma – tähenduse teket autentses suhtlusolukorras, mis on väga kaasa­haarav. Lisaks arendavad improtegevused õppijate üldisi suhtlemisoskusi, mis on suhtlus­situatsioonis edukaks toimimiseks sama vajalikud kui keelekonstruktsioonide valdamine. Nendeks oskusteks on keskendumis- ja tähelepanuvõime, suhtlemisjulgus, verbaalne ja mitteverbaalne enese­väljendusoskus, esinemisoskus, eneseteadlikkus, enda ja kaaslaste ideede aktsepteerimine, empaatia, loovus, spontaansus, intuitsioon, analüütiline ja kriitiline mõtlemine, probleemide lahendamine, aktiivne kuulamine jmt. Mängustatud tegevustel on seega suur potentsiaal õppijate kaasahaaramiseks ja õppimise tõhustamiseks. Samuti aitab mängustamine murda arusaama, et tõhus õppimine peab tingimata olema tõsine ja raske töö.

 

3. Mängustatud-improvisatsiooniline eesti keele kui teise keele suhtluskursus

Järgnevalt vaatlen juhtumianalüüsi põhjal, kuidas konstruktsioonide kasutus­põhise omandamise ja kaasahaaratuse olulisuse põhimõtted on realiseerunud täis­kasvanute eesti keele kui teise keele mängustatud-improvisatsioonilisel keelekursusel „Juhan”. Kursuse on välja töötanud Mare Kitsnik ja Lyosha Razin ning kursust on mitteformaalse koolituse firmas GameClub läbi viinud Mare Kitsnik. Kursuse pea­mine sihtrühm on inimesed, kes on eesti keelt õppinud ja mitmed ka eksami sooritanud, aga kes sellele vaatamata ei suuda keelt igapäevaelus kasutada. Kursusel osalemiseks ei ole ette nähtud kindlat keeletaset, kuid kursuse programm on koostatud B1-tasemele ehk igapäevase suhtluskeele harjutamise jaoks. Üsna sageli osaleb rühmas ka mõni inimene, kes on alles hiljuti Eestisse kolinud ja kelle tase on umbes A1. Samuti osaleb kursusel inimesi, kes on juba sooritanud B2-eksami, kuid soovivad saada rääkimispraktikat ja -julgust. Kursuse pikkus on 20 kohtumist ehk 53 akadee­mi­list tundi. Kohtumised toimuvad kaks korda nädalas õhtuti kella 18–20 (120 minutit ilma vaheajata). Kursused on toimunud alates 2016. aasta sügisest ja 2018. aasta lõpu seisuga on kursuse lõpetanud kümme õpperühma. Keskmine õpperühma suurus on 12–15 inimest.

Kursuse mõju esialgses analüüsis olen kasutanud enda kui õpetaja tunni­järgselt kirja pandud vaatlusandmeid ning kursusel osalenute tagasiside­küsitluse vastuseid. Osas 3.1 arutlen õppijate kaasahaaramise põhimõtete üle, osas 3.2 paraja väljakutse ja toetuse üle kursusel ning osas 3.3 keelekonstruktsioonide arengu üle kursuse käigus.

 

3.1. Õppijate kaasahaaramise põhimõte

Alates kursuse algusest pööratakse suurt tähelepanu kõigi õppijate aktiivsesse tegevusse kaasahaaramisele. Selleks on loodud hea füüsiline õpikeskkond (vaipkattega põrand, laudade puudumine, mugavad kergelt liigutatavad toolid) ning turvaline ja positiivne vaimne õhkkond (vt lähemalt osas 3.2). Kõik kursusel toimuvad tegevused on mängulised ning kursus on vaheldusrikas, sama tegevust üldjuhul ei korrata. Enamasti tegutsetakse kõik korraga paarides või kolme-neljakaupa rühmades ja suhtluspartnereid sageli vahetades. Tegevusi, milles osaleb vaid paar inimest ja ülejäänud on pealtvaataja rollis, on vähe (enamasti vaid mõne mängu esmased demonstrat­sioonid).

Kohtumised on üles ehitatud nii, et sujuvalt liigutakse lihtsamatelt ja lühematelt tegevustelt nõudlikumate ja pikemate suunas. Iga kohtumine algab kiire füüsilise soojendusmänguga (nt Laste-Aliase piltide kujutamine pantomiimiga), mille eesmärk on päevapingetest vabaneda ning mängukeskkonda sisse elada. Järgneb sõnaline soojendusmäng (nt kahekesi assotsiatsiooniketi moodustamine), mis aitab inimestel eesti keele üles soojendada.

Õpetaja kommentaar: Assotsiatsiooniketis peavad paarilised ütlema esimese sõna, mis neil mingi sõnaga pähe tuleb, ja nii ketti jätkama, nt piim – lehm – sarved – kaljukits jne. Harjutus soojendab üles inimeste teadvuses oleva eesti keele konstruktsioonivõrgustiku. Mulle meeldib eriti, et siin pole õigeid ja valesid vastuseid, mis vähendab inimeste ärevust ja kartust eksida.

Edasi järgneb ühe olulise konstruktsioonitüübi lühitutvustus ja seejärel selle mänguline harjutamine. Käskiva kõneviisi konstruktsioone drillitakse näiteks üks­teisele käske andes ja neid reaalselt või kujuteldavalt täites. Täismineviku konstruktsioone harjutatakse mänguga „Mina olen detektiiv”, milles tuleb küsimuste abil leida mõistatusliku loo lahendus.

Õpetaja kommentaar: Kursuse ülesehituses on kindel süsteem – harjutatavad konstruktsioonid on valitud nende olulisuse järgi B1-taseme õppijaile ning harjutamiseks on loodud tegevused, milles konstruktsioonid esinevad oma loomulikes tähendustes ja suhtlusfunktsioonides. Situatsioonid on seejuures aktiivsed, loovad ja lõbusad.

Õppija kommentaar: Me tegutsesime nagu mingis imelises maailmas, mängisime, naersime kogu aeg, tegime palju nalja, lamasime põrandal, joonistasime, mõtlesime asju välja. Ja seda kõike eesti keeles!

Kohtumise teises pooles on osalejad juba üles soojenenud ning liigutakse vabamat suhtlust nõudvate improdialoogide, lugude ja muude suhtlus­mängude juurde, mis imiteerivad tegelikus elus ettetulevaid suhtlussituatsioone looval ja lõbusal moel. Teemad ja rollid tekivad osalejate loominguna kohapeal ning on seotud mingi intriigi või naljaka nüansiga, mis suhtluse käivitab.

Õpetaja kommentaar: Kui inimesed vabanevad hirmudest, muutuvad nad väga loovaks. Nii on välja pakutud dialoogiteemasid „Stjuuardess ja lennu­reisija, kes on pahane, et talle kana ei serveerita”, „Ilukirurg ja tema pettunud patsient”, „Rõõmus laps ja tüdinud isa loomaaias” jpm.

Lisaks intrigeerivale teemale on oluline dialoogi käivitav formaat. Näiteks improformaadis „Tähestik” peavad dialoogis osalejad vestlema nii, et kui esimene osaleja alustab oma vestlusvooru tähega K, siis teine peab vastust alustama tähestikus järgmise ehk L-tähega jne. Selline lisatingimus toob osalejate teadvusest esile ootamatuid sõna- ja fraasikombinatsioone ning tekitab pidevalt pöördeid, mis teeb dialoogi ettearvamatuks, lõbusaks ja huviga jälgitavaks. Õppijad ei tea kunagi ette, mis situatsioonidesse nad satu­vad, kuidas situatsioon areneb ja mida nad täpselt rääkima hakkavad. See käivitab nende ajutegevuse ning tekitab sisemise motivatsiooni keelt kasutada.

Õpetaja kommentaar: On väga tore jälgida, kuidas täiesti tavalised inimesed loovad selliseid dialooge, et neid kuulates ei saa kuidagi tõsiseks jääda. Olen ka märganud, et mõnigi kord osutuvad keeleliselt mitte kõige tugevamad õppijad sellistes dialoogides väga andekaks. Oluline on, et mina dialoogide sisusse ei sekku. Õppijaile on vaja anda aega ja rahu, et nende mõte saaks jooksma hakata.

Õppija kommentaar: Siin su aju kogu aeg töötab. Sa ei tea, mis sinuga järgmine hetk toimub. Olin president ja viie minuti pärast olin koristaja. Siin kõik kuulavad üksteist, sest see on huvitav, mitte nagu tavalisel kursusel, kus keegi teist ei kuula. Ma ei ole kunagi varem eesti keeles nii palju rääkinud ja nii palju mõelnud.

Tänu aktiivsetele, põnevatele ja loovatele mängulistele tegevustele möödub 120-minutiline kohtumine kiiresti. Üldjuhul on inimesed tegevustesse nii kaasa haaratud, et ei märka, kuidas aeg möödub. Võib öelda, et parimail hetkil tekib vootunne. Pärast kohtumist on inimestes palju rõõmu, hasarti ja energiat.

Õppija kommentaar: Kartsin juba, et kohtumine lõpeb. Olin juba nii kurb. Aga siis selgus õnneks, et olin valesti arvestanud ja meil on pool tundi veel.

Õppija kommentaar: Pärast kursust tunnen, et läheks kohe tööle tagasi, nii palju energiat on.

 

3.2. Paraja väljakutse ja toetamise põhimõte

Mängulised tegevused pakuvad õppijaile väljakutset – inimesed peavad oma turva­tsoonist väljuma, tegutsema ja kasutama keelelisi vahendeid, mis on nende jaoks uued või mille kasutamises pole nad varem edukad olnud. Kursus tervikuna ja iga kohtumine üksikuna on kavandatud nii, et liigutakse vähenõudlikematest ja rohkem toetatud tegevustest keeru­ka­mate ja vabamat keelekasutust nõudvate suunas. Samuti saavad keeleõppijad (eriti kursuse esimeses pooles) igal kohtumisel töö­lehe fraasidega, mida võivad soovi korral järgnevates mängudes kasutada. Samas ei pruugi tugevama tasemega õppijad töölehte tarvitada.

Igal kohtumisel tegeldakse veidi põhjalikumalt mõne konstruktsiooni­tüübiga, mis on sellel arenguetapil vajalik ja jõukohane. Seletusi antakse lihtsas eesti keeles ja vajaduse korral ka õppijate emakeeles. Konstruktsioonide tutvustamise ja kohese mängustatud harjutamise peaeesmärk on muuta vastav konstruktsioonitüüp õppijate jaoks esilduvamaks ja kasutuses automaatsemaks. Kõigi mänguliste tegevuste juhised antakse selgelt ja lühidalt ning tegevused näidatakse üldjuhul ka ette.

Õppija kommentaar: Kõik tegevused toimuvad kerges õhkkonnas, mis ei meenuta üldse kooliajast vastikuks muutunud tuupimist.

Vabamat keelekasutust nõudvad eri tüüpi impromängud on mitmekesised ning pakuvad varieerimisvõimalusi. Nii saavad sama ülesannet täita tugevama tasemega õppijad keerukamal viisil ning madalama tasemega õppijad vähemnõudlikul kujul.

Õppija kommentaar: Õppisin palju teisi, parema keeleoskusega inimesi kuulates.

Õppija kommentaar: On huvitav, et iga grupiliige rikastab õppeprotsessi oma sõnade ja oma teemadega, mis võimaldab saada üsna palju uut infot.

Kohtumisel hoitakse kogu aeg positiivset ja rõõmsat meeleolu. Õpetaja on alguses ise õppijatele rollimudeliks, näidates oma käitumisega ette, kuidas reageerida kaaslaste jutule huvitatult ja keelelistele ebatäpsustele rahulikult. See aitab inimeste ärevust ja hirme alandada.

Õppija kommentaar: See õpetaja oskab niimoodi su vigu parandada, et sa tunned, et sul tulebki välja, et oskadki eesti keelt.

Õppija kommentaar: Eraldi tahaks tänada õpetajat, kes nii pehmelt lõi kerge ja heasoovliku õhkkonna, alati aitas, ütles ette ja lihtsalt eemaldas hirmu, et keegi hakkab kritiseerima vigade pärast.

Oluline eesmärk on ka arendada õppijate suhtlemisjulgust ja loovust: oskust oma olemasoleva keelepagasiga elus vajaduse korral hakkama saada.

Õppija kommentaar: Olin Eestis elanud aasta ja oskasin eesti keeles öelda vaid vabandust ja palun. Selle kursuse kolmandal nädalal seletasin müüjale, et mul on vaja osta koitõrjevahendit. Kui olin öelnud fraasi „sööb riided”, sai müüja must kohe aru. Peamine ongi see, et hirm rääkida ja hirm, et sind ei mõisteta, oli kadunud kahe nädalaga!

 

3.3. Keelekonstruktsioonide loomuliku arenemise põhimõte

Kursusel osalejate keeleline pädevus kursuse alguses on erisugune. Osal on märgata mitmesuguseid teoreetilisi teadmisi, mida nad on varasematelt kursustelt omandanud, kuid mida nad praktilises suhtluses kasutada ei suuda. Teisel osal teoreetilised teadmised puuduvad või on väga vähesed. Kursusel ei õpita grammatikat teoreetiliselt ega tehta ühtegi kirjalikku harjutust.

Õpetaja kommentaar: Konstruktsioone käsitleme alati vormi-tähenduse-kasutuse komplektina, seejuures pöörame tähelepanu tegelikus elus sageli vajalikele funktsioonidele, näiteks tingiva kõneviisi puhul harjutame kindlasti viisakuse funktsiooni.

Konstruktsiooni mängulise drillimise etapis saavad õppijad kätte konstruktsiooni õiged kujud, näiteks paberlipikud, millele on kirjutatud fraasid lihtmineviku vormis (nt ma kallistasin sõpra, ma sõitsin lennukiga, ma hilinesin kohtumisele). Mängides kasutatakse neid õiges vormis konstruktsioone korduvalt.

Õppija kommentaar: Mulle jääb mõni fraas meelde just seoses kaaslasega, kes seda näiteks pantomiimiga näitas.

Kuigi konstruktsioonide mänguline drillimine on kaasahaarav ja kasulik, hakkavad konstruktsioonid päriselt arenema siiski alles vaba suhtluse mängudes. Improvisatsioonilised igapäevaelu tekstid ei ole küll täiesti autentsed, kuid autentsele lähedased. Neid tekste luues tekib õppijatel kogu aeg vajadus keeles sagedamini esinevate konstruktsioonide järele. Seega saavad nad just neid sageli kuulda, kasutada ning soovi korral üles kirjutada. Konstruktsioonid on ka alati seotud konkreetse suhtlussituatsiooniga, kinnistudes nii osalejate teadvuses vormi ja tähenduse tervik­üksusena. Seejuures tuleb sisendkeel nii õpetajalt kui ka osalejailt endilt – ka õppijakeel on autentne sisendkeel, mis muutub arenedes üha paremaks.

Õpetaja kommentaar: Kui alguses teeme konstruktsioonid mängulise drillharjutusega esilduvaks, siis ei tähenda see veel kaugeltki omandamist. Kui aga korduvalt on vaja minevikuvormi näiteks improjuttudes kasutada, et enda soovitud tähendust edasi anda, on märgatav, kuidas see konstruktsioon järk-järgult areneb ja hakkab mingil hetkel juba ilma mõtlemata välja tulema. See ongi konstruktsiooni tegelik omandamine.

Õppija kommentaar: Nüüd ma julgen vigadega rääkida. Ma tean, et minust saadakse aru ja küll ma hakkan varsti õigesti ka ütlema. Ütlen ükskord valesti. Ütlen teine kord valesti ja juba tunnen ise, et oli valesti. Ja kolmas kord tulebki juba õigesti.

Õppija kommentaar: Ootasin seda kursust väga ja olen väga tänulik. Hakkasin rääkima palju julgemalt ja paremini.

 

4. Kokkuvõte

Õppijate kommentaar: See kursus erineb varasematest kardinaalselt. See oli lõbus, huvitav, ebatavaline, ootamatu, vaba, liikuv, loominguline, seikluslik, suurepärane!

Õppija kommentaar: Õpetaja ütles kohe alguses, et keelt õppida on super­huvitav ja et kõik hakkavad rääkima. Ja tal oli õigus. Nii läkski – kõik hakkasid rääkima.

Õppija kommentaar: Ma arenesin siin kursusel ka isiksusena. Kui sa mängid, siis sinuga hakkavad juhtuma imelikud asjad, mida kunagi varem ei juhtunud! Aitäh!

Õppija kommentaar: Aitäh, et tegite õppimisest rõõmu! Mul on nüüd suur hasart eesti keelt igal pool märgata ja kasutada proovida.

Eesti keel teise keelena areneb nagu kõik muudki keeled tõhusalt ja loomulikult siis, kui keeleõppijad saavad suuremahulise autentse keelelise sisendi ja võimaluse ise keelt aktiivselt kasutada. Kui inimesed vabanevad keeleõppega seotud hirmudest ja stressist ning tunnevad, et nendega tahetakse suhelda ja neist saadakse aru, siis julge­vad ja tahavad nad palju keelt kuulda ja kasutada ning nende keel areneb. Teise keele hea õpe ei tekita õppijais kartust ega suhtlusbarjääri, vaid muudab keeleõppe rõõm­saks, aktiivseks ja loomulikuks ning toetab õppijate motivatsiooni. Keeleõppes tasuks julgelt proovida rohkem mängustatud-improvisatsioonilisi meetodeid, kasutades neid süsteemse kursuse raames. Need võimaldavad intensiivset ja tähendus­rikast keelekasutuspraktikat, muudavad keeleõppe õppijaile kergeks ja lõbusaks ning tekitavad hasarti keeleõpet autentses keelekeskkonnas jätkata.

 

Mare Kitsnik (snd 1962), PhD, Tartu Ülikool, eesti ja üldkeeleteaduse instituut, rakenduslingvistika osakond, eesti keele võõrkeelena didaktika vanemteadur (Jakobi 2-437, 51005 Tartu), mare.kitsnik@ut.ee

 

" ["contents_en"]=> string(2220) "

Keywords: Estonian as a second language, language acquisition, language constructions, usage-based approach, gamification

 

The article tries to answer the question whether Estonian as a second language can be learned in a way that is not only effective, but also easy and fun. First, the principles of second language development are discussed. This discussion is based on the view that language consists of constructions – linguistic units in which words and grammar are inextricably intertwined and whose form and meaning form a whole (e.g. I do not know) (Goldberg 1995; Croft 2001). Constructions develop in the learner language on a usage-based way (Eskildsen 2008; Martin et al. 2010; Mustonen 2015; Kitsnik 2018). This means that to acquire a second language a person needs much input from an authentic language environment, as well as a lot of opportunities to try and use the language.

To support the teaching of a second language in language classes, there is a need to use as authentic linguistic inputs as possible and create a lot of motivating ways to use the language in realistic situations. To achieve these goals the innovative methodology of gamification seems very suitable. Using this methodology learners are really involved in exciting situations, which needs a lot of improvisation and offers challenges. Active and realistic activities, a good atmosphere and support make language learning easy and allow constructions to develop effectively. Joint performing of fun tasks give learners a lot of positive emotions and make language learning fun.

 

Mare Kitsnik (b. 1962), PhD, University of Tartu, Department of Applied Linguistics, Senior Research Fellow in Estonian as Foreign Language (Jakobi 2-437, 51005 Tartu), mare.kitsnik@ut.ee

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#158 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 11:52:15" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(14513) "

B r o p h y, Jere 2004. Motivating Students to Learn. Mahwah–New Jersey–London: Lawrence Erlbaum Associate.

B y b e e, Joan 2000. Lexicalization of sound change and alternating environments. – Language Acquisition and the Lexicon. (Papers in Laboratory Phonology V.) Toim Michael B. Broe, Janet B. Pierrehumbert. Cambridge: Cambridge University Press, lk 250–268.

CEFR 2007 = Euroopa keeleõppe raamdokument. Õppimine, õpetamine ja hindamine. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.

Centar 2018 = Eesti keelest erineva emakeelega täiskasvanute eesti keele õpe lõimumis- ja tööhõivepoliitikas: kvaliteet, mõju ja korraldus. Tallinn: Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar, Tallinna Ülikool.

C h a m b e r s, Gary N. 1999. Motivating Language Learners. Clevedon: Multilingual Matters.

C s i k s z e n t m i h a l y i, Mihaly 1990. Flow: The Psychology of Optimal Experience. New York: Harper and Row.

C s i k s z e n t m i h a l y i, Mihaly 1997. Intrinsic motivation and effective teaching: A flow analysis. – Teaching Well and Liking It: Motivating Faculty to Teach Effectively. Toim James L. Bess. Baltimore: The Johns Hopkins Press, lk 72–89.

C l a r k, Eve V. 1978. Discovering what words can do. – Papers from the Parasession on the Lexicon, Chicago Linguistics Society, April 14–15, 1978. Toim Donka Farkas, Wesley M. Jacobsen, Karol W. Todrys. Chicago: Chicago Linguistics Society, lk 34–57.

C r o f t, William 2001. Radical Construction Grammar: Syntactic Theory in Typological Perspective. Oxford: Oxford University Press.

D ö r n y e i, Zoltán 1994. Motivation and motivating in the foreign language classroom. – Modern Language Journal, kd 78, nr 3, lk 273–284.

D ö r n y e i, Zoltán 2001. Motivational Strategies in the Language Classroom. Cambridge: Cambridge University Press.

D ö r n y e i, Zoltán, C s i z é r, Kata 1998. Ten commandments for motivating language learners: Results of an empirical study. – Language Teaching Research, kd 2, nr 3, lk 203–229.

E g b e r t, Joy 2003. A study of flow theory in the foreign language classroom. – The Modern Language Journal, kd 87, nr 4, lk 499–518. 

E l l i s, Nick C. 2002. Frequency effects in language acquisition: A review with implications for theories of implicit and explicit language acquisition. – Studies in Second Language Acquisition, kd 24, nr 2, lk 143–188.

E l l i s, Nick C. 2003. Chapter 4: Constructions, chunking and connectionism. The emergence of second language structure. – The Handbook of Second Language Acquisition. Toim Catherine J. Doughty, Michael H. Long. Oxford: Blackwell Publishing, lk 63–103.

E l l i s, Nick C. 2005. Introduction to Part 1: Acquisition. – Handbook of Bilingualism: Psycholinguistic Approaches. Toim Judith F. Kroll, Annette M. B. de Groot. Oxford: Oxford University Press, lk 3–7.

E l l i s, Nick C. 2013. Second Language Acquisition. – The Oxford Handbook of Construction Grammar. Toim Thomas Hoffmann, Graeme Trousdale. Oxford: Oxford University Press, lk 365–378.

E l l i s, Nick C., F e r r e i r a-J u n i o r, Fernando 2009. Construction learning as a function of frequency, frequency distribution, and function. – Modern Language Journal, kd 93, nr 3, lk 370–385.

E l l i s, Nick C., L a r s e n-F r e e m a n, Diane 2009. Constructing a second language: Analyses and computational simulations of the emergence of linguistic constructions from usage. – Language Learning, kd 59, nr S1, lk 93–128.

E l l i s, Nick C., S a g a r r a, Nuria 2013. From seeing adverbs to seeing verbal morphology: Language experience and adult acquisition of L2 tense. – Studies in Second Language Acquisition, kd 35, nr 2, lk 261–290.

English Profile. http://www.englishprofile.org (7. I 2019).

E s k i l d s e n, Søren Wind 2008. Constructing a Second Language Inventory: The Accumulation of Linguistic Resources in L2 English. (PhD dissertation.) Odense: Institute of Language and Communication University of Southern Denmark.

G a r d n e r, Robert C. 2007. Motivation and second language acquisition. – Porta Linguarum, nr 8, lk 9–20.

G o l d b e r g, Adele 1995. Constructions. A Construction Grammar Approach to Argument Structure. Chicago: The University of Chicago Press.

G o l d b e r g, Adele 2003. Constructions: A new theoretical approach to language. – Trends in Cognitive Sciences, kd 7, nr 5, lk 219–224.

H a d f i e l d, Jill 2010. Rühmadünaamika võõrkeeletunnis. Tlk Ursula Erik. Tallinn: Argo.

H a r m e r, Jeremy 2007. How to Teach English. Harlow: Pearson Education Ltd.

H u l s t i j n, Jan H., L a u f e r, Batia 2001. Some empirical evidence for the involvement load hypothesis in vocabulary acquisition. – Language Learning, kd 51, nr 3, lk 539–558.

K a i v a p a l u, Annekatrin 2005. Lähdekieli kielenoppimisen apuna. (Jyväskylä Studies in Humanites 44.) Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

K a r m, Mari 2013. Õppemeetodid kõrgkoolis. Tallinn: SA Archimedes. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:121275 (7. I 2019).

K i m, Bohyun 2015. Understanding Gamification. (Library Technology Reports, kd 51, nr 2.) Chicago: American Library Association.

K i t s n i k, Mare 2018. Iga asi omal ajal: eesti keele B1- ja B2-taseme verbikonstruktsioonid keeleoskuse arengu näitajana. (Humanitaarteaduste dissertatsioonid 43.) Tallinn: Tallinna Ülikool.

L a r s e n-F r e e m a n, Diane 1997. Chaos/complexity science and second language acquisition. – Applied Linguistics, kd 18, nr 2, lk 141–165.

L a r s e n-F r e e m a n, Diane 2007. Reflecting on the cognitive-social debate in second language acquisition. – The Modern Language Journal, kd 91, nr S1, lk 773–787.

L o b m a n, Carry, L u n d q u i s t, Matthew 2007. Unscripted Learning: Using Improv Activities Across the K-8 Curriculum. New York: Teachers College Press.

L o n g, Michael H. 1983. Native speaker/non-native speaker conversation and negotiation of comprehensible input. – Applied Linguistics, kd 4, nr 2, lk 126–141.

L o n g, Michael H. 1996. The role of linguistic environment in second language acquisition. – Handbook of Second Language Acquisition. Toim William C. Ritchie, Tej K. Bhatia. San Diego: Academic Press, lk 413–468.

M a c W h i n n e y, Brian 2002. The Competition Model: The Input, the Context, and the Brain. (Paper 219.) Pittsburgh, PA: Carnegie Mellon University, Department of Psychology.

M a c W h i n n e y, Brian 2004. A unified model of language acquisition. – Handbook of Bilingualism: Psycholinguistic Approaches. Toim Judith Kroll, Annette de Groot. Oxford: Oxford University Press, lk 49–67.

M a r t i n, Maisa, M u s t o n e n, Sanna, R e i m a n, Nina, S e i l o n e n, Marja 2010. On becoming an independent user. – Communicative Proficiency and Linguistic Development: Intersections Between SLA and Language Testing Research. (Eurosla Monographs Series 1). Toim Inge Bartning, M. Martin, Ineke Vedder. EUROSLA, lk 57–80.

M e h i s t o, Peeter, M a r s h, David, F r i g o l s  M a r t í n, María Jesús, V õ l l i, Kai, A s s e r, Hiie 2010. Lõimitud aine- ja keeleõpe. Tallinn: Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed.

M u s t o n e n, Sanna 2015. Käytössä kehittyvä kieli. Paikat ja tilat suomi toisena kielenä oppijoiden teksteissä. (Jyväskylä Studies in Humanities 255.) Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

N i e m i, Päivi M., V a i n i o m ä k i, Paula T. 1999. Medical students’ distress, coping and achievement strategies during the preclinical years. – Teaching and Learning in Medicine, nr 11, lk 125–134.

N i n i o, Anat 1999. Pathbreaking verbs in syntactic development and the question of prototypical transitivity. – Journal of Child Language, kd 26, nr 3, lk 619–653.

P a a v o l a, Vilja 2008. Haluatko menna muunkansa kalastaman? Verbiketjujen kehkeytyminen suomi toisena kielenä -oppijoiden kielessä. (Suomen kielen pro gradu-tutkielma.) Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

P e l l i n g, Nick 2011. The (short) prehistory of „gamification”. http://nanodome.wordpress.com/2011/08/09/the-short-prehistory-of-gamification (7. I 2019).

P i n k e r, Steven 1989. Learnability and Cognition: The Acquisition of Argument Structure. Cambridge, MA: Bradford Books.

R y a n, Richard M., D e c i, Edward L. 2000. Self-determination theory and the facilitation of intrinsic motivation, social development, and well-being. – American Psychologist, kd 55, nr 1, lk 68–78.

S c h m i d t, Richard 2001. Attention. – Cognition and Second Language Instruction. Toim Peter Robinson. Cambridge: Cambridge University Press, lk 3–32.

S e i l o n e n, Marja 2013. Epäsuora henkilöön viittaaminen oppijansuomessa. (Jyväskylä Studies in Humanities 197.) Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

S i l l a o t s, Martin 2016. Creating the Flow: The Gamification of Higher Education Courses. (Dissertations on social sciences 107.) Tallinn: Tallinn University.

S p a d a, Nina 1997. Form-focussed instruction and second language acquisition: A review of classroom and laboratory research. – Language Teaching, kd 30, nr 2, lk 73–87.

S p o l i n, Viola 1986. Theater Games for the Classroom. A Teacher’s Handbook. Evanston, Illinois: Northwestern University Press.

S t a n s b u r y, Meris 2011. Five things students say they want from education. – eSchool News, 28. VII. http://www.eschoolnews.com/2011/07/28/five-things-students-say-they-want-from-education (7. I 2019).

Z i p f, George Kingsley 1949. Human Behavior and the Principle of Least Effort. Addison: Wesley Press.


T h a r p, Roland G., G a l l i m o r e, Ronald G. 1988. Rousing Minds to Life. Teaching, Learning, and Schooling in Social Context. Cambridge: Cambridge University Press.

T o m a s e l l o, Michael 2000. First steps toward a usage-based theory of language acquisition. – Cognitive Linguistics, kd 11, nr 1–2, lk 61–82.

T o m a s e l l o, Michael 2003. Constructing a Language: A Usage-Based Theory of Language Acquisition. Cambridge, MA: Harvard University Press.

T o m l i n s o n, B. 2012. Materials development for language learning and teaching. – Language Teaching, kd 45, nr 2, lk 143–179.

W a g e n a a r, A., S c h e r p b i e r, A. J., B o s h u i z e n, H. P. A., V a n d e r V l e u t e n, C. P. M. 2003. The importance of active involvement in learning: A qualitative study on learning results and learning processes in different traineeships. – Advances in Health Sciences Education, nr 8, lk 201–212.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#190 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#191 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#159 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1138) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(12) "Paavo Kivine" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(4) ["pdf"]=> string(13) "P.KIVINE_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(23) "Eestlase Lurichi maailm" ["title_en"]=> string(43) "Lurich as champion and advocate for Estonia" ["subtitle_ee"]=> string(33) "Kõne Georg Lurichi kuju avamisel" ["subtitle_en"]=> string(58) "Speech held at the opening of the monument to Georg Lurich" ["contents_ee"]=> string(20176) "

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan, et saab! Poiss pühendas end atleetikale. Veel hakkas ta koos vanema vennaga koguma pärimusi ja neid Hurdale saatma, lisades ühes kaaskirjas, et ta on „katsuma hakkand esi­vanemate varandusest midagi unustamise eest hoidma”. Kordame: sel ajal õppis ta sakste venekeelses koolis.

Küllap oli ikkagi Järva hariduslembesest suguvõsast pärit ema Julie Caroline see, kes temas rahvusluse äratas. Oma osa lisasid Väike-Maarja kooli­mehed Jakob Tamm ja Gustav Mälk. Paradoksaalsel moel peame isa Georgile tänulikud olema, sest just mõni­tusi ja alandusi pakkunud parunilaste kool oli see, mis pojast kirgliku eestlase, suur­sportlase, rahvuskangelase kujundas, andes selle kõrvale hea hariduse ja „oskuse kanda frakki”.

Võtkem kokku. Sakste kool oli poisile muidugi mürk. Ometigi oli see mürk, mis vaktsineeris tema organismi edaspidi kõigele saksikule vastu seisma.

Inimest vaadeldakse ikka tema ajas. Kui noor atleet 1894. aastal kooli lõpe­tas, oli venestamine jõudnud seisu, kus õppe- ja ametiasutused olid võõrkeelsed, aja­kirjandus tsenseeritud, ühiskondlik tegevus keelatud. Pealegi olid Jannsen ja Jakobson, Koidula ja Kreutzwald juba lahkunud, Hurt ja Köler kodumaalt eemal, omad haritud vältisid „matsikeelt” ning mitmed vanemad rahva­tegelased rõivastusid eesti rahva matuste puhuks. Läbikukkumisega olid lõppenud kaks suurt rahvuslikku ettevõtmist: Linda laevaselts ja Aleksandrikool. Veel ei olnud oma lehtedega alus­tanud Tõnisson ega Päts.

See oli aeg, mille üle Tammsaare laseb Vargamäe Indrekul ahastada: „Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. [---] Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?”

Hiljem kinnitab Jaan Kross, et Lurichi ilmumine ja esinemised sündisid „kõige tinasemal ja verisemal ja mustasajalisemal ajal”.

Sellisele lohutule maastikule astus noor, haritud, end juba atleediks vorminud mees. Oleks vale öelda, et maa, kuhu see noor mees astus, oli lausa tühi ja paljas. Ükski maa pole seda, kuni elab ootus ja lootus. Tühi tundus see olevat ootuste-lootuste täideviijatest. Kirja­mehed võisid õhutada lootust, rääkida sellest, mis kunagi oli ja mis kunagi jälle võiks olla. Ehkki kosutavad, olid need siiski ainult sõnad, mis olevat ei muutnud ega saanudki muuta. Puudu jäi tegudest, mis pakkunuks käega­katsu­tavat kinnitust: meie, matsirahvas, oleme ja suudame ka midagi.

On küll õige, et tühi ja paljas oli ruum, kuhu Lurich astus sportlasena. Ta ei võrsunud spordipinnasest, enne teda polnud Eesti sporti olemaski. Ta oli täielikult iseenda looja. See oli ühiskondlik pinnas, mis ta kergitas. Tahaks väita, et temasuguse sünnitas ning lükkas etteotsa ajahetk, et see ilmumine oli vältimatu.

Füüsikast teame, et igale survele on olemas vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Sama „füüsika” kehtib rahvaste puhul. Üle­määrase surve all võivad kaduda ja ongi kadunud paljud rahvad. Kel ei ole jõudu olemas olla, see kaob, olgu see taim või rahvas, nii nagu teistel on jõudu ellujäämiseks, kui vaid kriitilisel hetkel on võimalik survele vastu seistes millelegi või kellelegi toetuda.

1905. aastal kuulutas Gustav Suits oma tuntud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Ükskõik, kui kitsa või laia tähenduse tema oma sõnadele andis, tundub, et tänapäeval on sama üleskutse kordajate mõte teine. Meile öeldakse: omandagem Euroopa tavad ja kombed! Ehk siis: jätkem oma, võtkem võõras. Justkui oleks meil, eestlastel, midagi puudu, et seista väärilistena teiste kõrval.

Samal ajal kuulutas Lurich oma tegude ja kõnedega risti vastupidist. Tundes ära, et puudu on just nimelt eestlusest, kutsus ta üles: kõigepealt olgem eestlased! Ütles: seni oleme ikka olnud k e l l e g i, olgem nüüd lõpuks k e e g i, olgem m e i e  i s e. Kinnitades: „Mina olen pesueht mats ja minu süda tuksub labajalavalsi taktis!”

Tema tulek oli ilmutuslik, ta ilmus otsekui eikuskilt. See oli veel aeg, mil jõud oli reaalne väärtus, mehe mõõdupuu. Mida turskem oli jõumees, seda uhkem. See oli sünnipärane kvaliteet, looja and. Nüüd aga tuli keegi, kes ilmutas jõudu ja suutmist täiesti uues vormis. Keegi, kes oli mõõtudelt „nagu me kõik”, kuid kes ladus ristseliti endast kaks korda raskemaid mehemürakaid, kergitas kergita­ma­tuid raskusi; keegi, kes oli end ise loonud, end ise selliseks vorminud. Seda poldud varem nähtud, seega ka mitte usutud, et niisugune ime üldse võimalik on, kusjuures all­tekstina kõlas erutavalt laiahaardeline sõnum: mis tahes suurt ei pea kartma!

Kujutlegem korraks: võrdpildina pidi see olema meeli segavalt võimas! Ajalugu oli eestlast järjepanu seljatanud, tema lugu oli olnud kaotuste aja­lugu. Aga kes käisid selili nüüd? Käisid saks ja venelane, otsekui tasumise korras ennekõike just need. Mede meeste võit!

Tõstes rauda, tõstis Lurich tegelikult muud. Spordirahvas rääkis ennekõike tema etteastete numbrilisest, intelligents tähenduslikust küljest. Rahvas nägi esimest ja tundis teist. Kaasmaalasi maha pannes tõstis ta nad teisalt üles. Kui suudan mina, suudate ka teie – selline oli ta sõnum. Ta soov oli näidata vähem enda üleolekut ja enam teed teistele, esitletav jõud oli üksnes peibutav teeviit tervisele.

Lurich võis kirjutada: „Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see või teine jõumees endale midagi võidaks, ega ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab – sellega on inimsugu vähe aidatud, niisama on isamaa vähe kaotanud, kui ta tugevam poeg maha pannakse.” Laiemas mõttes see ju oligi õige. Aga kitsamas? Kitsamas mõttes oli nii, et kaasmaalane luges seda ja mõtles: inimsugu võib oodata, meie ei või.

Aastatel 1898–1901 sooritas ta oma peamised kodumaised äratusretked. Neil oli silmi avav tähendus siis, aga veel aastaid hiljemgi meenutatakse olnut. Tema esine­miste mõju ulatus kõigisse ühiskonnakihtidesse. Kainelt võttes ei muutunud sellest midagi käegakatsutavat, oma mehe võidud ei toonud rohkem leiba lauale ega juurde priiust, tõid üksnes uhkust rinda. Aga just viimast oli võimatu kainelt võtta. Tema etteastetest tõusis uimastav aur meeltesse ja ihusse. Tammsaarel on selle nimeks „uim”, Lutsul ja Metsanurgal „taud”, Pinnal „fluidum”, Lintrop räägib „närvide vapustusest” ning Bauman „hüpnoosist”.

See, mis fluideeris ja hüpnotiseeris, ei olnud pelk liha ja jõu uim. Ennekõike oli see rahvusluse uim. See, millest kõnelesid oma rahva kunstimeistrid sõna, pintsli, peitli või heli keeles, sellest kõneles Lurich keha keeles. Mida kõnes või kirjas sai öelda üksnes ümberütlevalt või mõistu, seda ütles tema matil selges eesti keeles, kusjuures see keel polnud arusaadav üksnes vähestele valitutele, vaid kõigile. Aga mis peaasi: selles keeles kõnelemist ei saanud keelata keegi, ei pristav, parun ega isegi keiser kõrgel. Ja nagu ei­kunagi varem – keegi ei saanud matsil keelata selle peale hõisata.

Seda kõike nägi pealt ja elas kaasa Lurichist paar talve noorem Väike-Maarja kooli­õpilane Anton Hansen. Mitukümmend aastat hiljem aga tundis kirjanik Tamm­saare vajadust väljendada seda hingesopitunnet oma pea­teoses Mauruse suu läbi: „Aga nüüd räägin ma teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin [---] kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. [---] Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees.”

Hiljem võeti Eesti Spordilehes kokku: „Eesti renessanss, ärkamisaeg, äratas meie mehes tunde endast kui inimtervikust, inimväärtuslikust olendist. [---] Laiade masside silmis oman­das jõustik isegi esmajärgulise tähtsuse, see oli, mis kõige reaalsemalt, reljeef­se­malt pidi väljendama ja väljendas ka värske, ärkava rahva elukirge.”

Neile aga, kes eelistavad tunnetele numbritega kinnitatud fakte, olgu öeldud: esimesel iseseisvusajal võitis Eesti olümpiamängudelt 21 medalit, Läti kolm ja Leedu mitte ainsatki. Seletus sellele uskumatule erinevusele on: naabritel puudus Lurichi-taoline ärataja.

Kui Lurich laia ilma läks, muutusid nii aktsendid kui ka mastaabid. Kodus oli ta näidanud ette, et eestlane suudab. Võõrsil oli ta sõnum: see, kes suudab, on eestlane. On üks asi, kui omad tahavad kiita, ja hoopis teine, kui võõrad on sunnitud kiitma. Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, põhjamaad, Austria-Ungari – kõikjal toimus üks ja seesama. Ilmudes areenidele, kus seni valit­se­nud kõhukad-kaalukad mehemürakad, pani ta kui ammu unustatud antiikne atleedikuju ahhetama rahva ja vaimustuma kunstnikud. Ta oli maailma maadluses ühteaegu nii moelooja kui ka esimodell.

Saksa ajakirjanduses kirjutati: „Veel kunagi pole ükski elukutseline atleet Müncheni laval esinenud selliste jõunumbritega nagu Lurich. Ka pole ükski teine saanud sellist kestvat, otse tormilist aplausi. Teda kutsuti õhtu jooksul välja seitse korda.” Peterburis ja Moskvas kippus maadlustele kultuuri­eliit: Tšehhov, Bunin, Kuprin, Šaljapin, Sobinov, Stanislavski, Brjussov, Blok, Repin, Jessenin, Andrejev. Võitude kõrval lõi eestlane ka ühiskondliku kujundi. Vene ajakirjanduses kirjutati: „Selles sumbunud õhus­tikus sai legendaarseks sümboliks Lurichi sild.”

Väikesel tuleb ikka sundida suuri end märkama. Lurich oma kirjas tädile: „Ega ühe suure rahvaga soagi muidu, kui et teda tuleb sundida, alles siis võtab ta mõista ja märgata.”

Venemaal sai ta nimeks tšuhhonski bog ’eesti jumal’. Eks ole nii, et „tšuhnaa” võisid nad öelda, aga „jumal” pidid nad ütlema, sest ühegi oma kaas­maalase kohta seda sõna kasutada polnud võimalik.

Kui lubate, siis veel üks isiklik lugu. 1870. aastal laulatati Järva-Peetri kirikus, mis on minugi kodukirik, Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich ja Kareda valla Öötla küla neiu Julie Caroline Rute. Seega voolab Lurichis ka minu kodukandi verd ning seegi on põhjus, miks olen järvakana võtnud temast rääkida. Sama kiriku peaukse kõrval seisab rõngasrist, millel kiri: „Odrese Andres ja Andrese Mart”. Miski pidi olema tegu ja sund, millega need kaks eesti verd meest said aupaiga juma­la­kojale lähemale kui ükski kirikhärra.

Jõudnud lõpuks Ameerikasse, pani Lurich kihama sellegi hiiglasliku maa. Lurich kirjutas: „Nüüd tahan kaks nädalat ameerika võitlust õppida ja siis – hakkan peale. Siis saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist ja San Franciscost. [---] Mina ei võitle mitte enese pärast, sest nõnda palju on mul juba ammugi, et ma võidelda ei pruugi. Mis mind siia tõi, oli sport. Ma võitlen siin kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu ja loodan, et mina siin ka eestlastele häbi ei saa tegema, sest üle 3000 võidu olen mina juba võitnud 15 aasta sees.”

Siia kõrvale tsiteerin veel kord Tammsaaret. Kirjas vend Indrekule ütleb Vargamäe noor Andres: „Armas vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, vaid ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. [---] Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva nimel.”

Võtnud kaasa Abergi, käivitas ja hoidis Lurich mitme aasta vältel toimimas pro­jekti nimega „Eesti”. Kujutlegem pilti: areenile sammuvad üksteise järel Amee­rika, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Austria, Rootsi, Itaalia vägilased. Ja siis astub nende kõrvale olematu, tundmatu maa esindaja – Aleksander Aberg, Esthonia. Ei, isegi mitte kõrvale, sest kui maadlemised maadeldud, oli see Esthonia kõige esimene. Kõikjal, alati. Just nii see käis: üks neist pakkus enda komponeeritud etenduste hiilgust, teine lisas sellele hüüumärgilise võitmatuse. Lurich tegi jälle sedasama, mida oli varem teinud Venemaal – sundis suurt Ameerikat kuulma ja meelde jätma: me kaks oleme eestlased!

Ent seegi polnud veel kõik. Järgnes midagi sellist ja suurt, mis oli meile tead­mata terve sajandi. Räägin sellest ainult mõne sõnaga, sest detailsemalt on see usku­matu lugu kajastatud dokumentaalteoses „Lurichi sõda” (2018).

Niisiis, alanud Esimene maailmasõda sundis Lurichi ja Abergi jääma Ameerikasse. Seal avastas Lurich, et Vene relvaostuametnikud on müümas sõja­saladusi Saksa–Austria luurele. Ta jättis maadluse ja keskendus reetjate paljastamisele. Pöördunud tulutult Vene konsulaadi poole, kandis ta avastatust ette Ameerika ja Inglise vastu­luurele, samuti usaldusväärsetele inimestele Venemaa võimuladvikust. Lugu on ­tuntud kui Lurich’s case ning see on leidnud kajastamist mitmetes uurimustes kui Esimese maailmasõja üks suuremaid spionaažijuhtumeid. Spionaaži­võrk purustati, Lurichist aga sai üks maa­ilmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi.

Sportlased lahkuvad areenilt noortena, elades oma teist elu meie keskel edasi. Lurich ja Aberg lahkusid noortena ka elust. Võime kahetseda, et see juhtus nii vara, nagu võime kahetseda sedagi, et nad kadusid jäljetult hullu aja kurku. Maurus öelnuks: „Kalevi mõõk maeti iga­veseks võõramaa mulda.”

Kuid nende suremise aegki oli sümboolne: otsekui kinnituseks, et töö, mille tarvis aeg neid kunagi välja valis, on lõpuni tehtud, lahkusid nad päevil, kui Vene riik oli sunnitud tunnistama eestlaste õigust oma riigi olemasolule.

Kõne on peetud 22. aprillil 2018. aastal Väike-Maarjas.

 

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#160 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:53:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#192 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#193 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#161 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1137) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(9) "Heido Ots" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(14) ["pdf"]=> string(10) "H.OTS_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(25) "Suured ja väikesed arvud" ["title_en"]=> string(21) "Big and small numbers" ["subtitle_ee"]=> string(37) "Kuidas nendega ja nendeta toime tulla" ["subtitle_en"]=> string(35) "How to manage with and without them" ["contents_ee"]=> string(28655) "

Alustan sõrendusega: suurten u m b r i t emuret Eestis pole, sest suurim võimalik number on 9 (sellest väitest tuleb küll välja arvata n u m b e r t ä h i s e d,nt pangakonto-, telefoni- ja rahatähenumbrid; maja- ja saapanumbrid väga suured pole). Inglisekeeles aga on teisiti: meie numbrile vastav sõna on seal digit, nende number on eesti keeles arv.

Eesti Entsüklopeedia V köites (1990) öeldakse artiklis kümnendsüsteem, et kõrgemate järguühikute nimetustel, mida palju ei kasutata, on eri maades erisugune tähendus, kusjuures vene keeles on need olnud kasutusel prantsuse, eesti keeles inglise eeskujul. Sellega on tahetud öelda, et Eesti on olnud (ka sovetiajal?!) p i k k s a m m u m a a (nimetus näitabmiljoniastmeid, st arvu nullide hulk võrdub arvu nimetuses sisalduva ladinapõhjalise arvu ja arvu 6 korrutisega, nt biljonil 2 × 6 = 12), Venemaa aga l ü h i s a m m u m a a (samm on miljoni asemel tuhat, aga nimetus selle astmeid ei näita, nii et otsest seost nimetuse ja nullide arvu vahel pole(selles biljonis on üheksa nulli, sama palju kui pikksammu-miljardis)). Inglise keeles nimetatakse neid ridasid long scale ja short scale (vt tabelit 1). Kuid see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud sisuliselt õige tekst polnud toonagi juba ammu õige vormiliselt: Prantsus­maa, traditsiooniline tuhandesammu-nimiriik (koos USA-ga) oli 1961. aastal tulnud miljonisammule tagasi. Inglismaa aga, kauane nn Briti süsteemi ehk pikk­sammu­maa, oli 1974. aastal hakanud lühisammumaaks nagu USA. Meie entsüklopedistid pidanuksid eeskujuriike nimetama täpselt vastupidi.

 

Õige on see, et kõrgemate järguühikute nimetusitavaelus palju ei kasutata. Miljarditest, 10⁹, piisab kõigi Maa inimeste loendamiseks ja enamasti ka nii era- kui ka avaliku raha ülelugemiseks. Kuid ka vähe kasutatava, harva esineva suure arvu puhul (seoses rikkaks saanud suurettevõttega, tohutus riigivõlas või kappavas inflatsioonis sipleva riigiga või mõne täheteadusuudisega) tahab tavaline inimene tabada selle s u u r u s j ä r k u. Ta võib küsida hoopis lihtsalt: „Kui palju nulle?” („Apple’ist on saanud triljoniettevõte!” vs. „Apple’ist on saanud biljoniettevõte!” – üks uudis tuli USA-st, teine Soomest.) Nagu eelnevast näha, on see tabamine praegu keeruline. Peame teadma, mis maalt ja mis ajast sõnum pärineb. Hea oleks ka, kui iga eestlane teaks, mis maa Eesti ikkagi ise on.

Omaette probleemid on täppisteadustes. Teadlased ei saa leppida oluliste sõnade mitmetähenduslikkusega ning on leidnud viisi üldse vältida oma põhitöös neid segaste nimetustega suuri arve. Kuidas siis? Mida teevad näiteks astronoomid? On ju meie lähimgi täht Proxima Centauri Päikesesüsteemist 40 biljoni (resp. triljoni) kilomeetri kaugusel. Mis siis rääkida universumi põhjatutest sügavustest… Küsisin asja kohta akadeemik Jaan Einastolt ja sain vastuse: „Kasutame arvu 10⁹ tähenduses miljardit, enamasti liidet giga-, näiteks gigaparsek. Biljoni kasutamist püüame vältida, et mitte segadust tekitada. Triljon on seega 10¹²”.

Kui jätta kõrvale mitteteadlasest küsijale vastamisel vabandatav loogika­viga (eelnevast otseselt ei järeldu, et arvu 10¹² tuleks tähistada sõnaga triljon) ja keskenduda olulisele, siis näeme, kuidas see s u u r t e a r v u d e v ä l t i m i n e käib: esiteks valitakse nähtusega sobiv mõõtühik (need populaarartiklisse sobivad 40 biljonit km lähima täheni on teaduskirjutistes 1,31 pc), edasi tuleb Gpc ehk miljard parsekit (1 Gpc = 31 triljardit (sekstiljonit) kilomeetrit) ja kui tarvis, siis on varnast võtta veel tera-, peta-, eksa-, zetta- ja jottaparsek – iga järgmine eelmisest 1000 korda suurem. Viimasel oleks 24 nulli ja järguühik kvadriljon (resp. septiljon). Aga oma põhitöös teadlased nendega ei tegele. Neile piisab Ypc-st. Ka vastava kilomeetrite arvu suurusjärku näitab kümne aste 37 (10³⁷). Ükski teadlane ei kirjuta kuhugi ega loe üle nii paljusid nulle.

Suurtest arvudest pääsemisel abiks võetavad mõõtühikute eesliited, mis näivad oma iseäralikkuses küll kui eriti eksklusiivse maitsega vanemate lastetoakaunistused (Zetta Zuma Zefirella, AtoAzzo Antropollo), on tegelikult võrdlemisi vabalt konstrueeritud kreeka ja ladina arvsõnadest: nt tera- > tetra 1000⁴,eksa- >heksa 1000⁶. Nende muude ühikutähistega kokkusobimatud (kattuvad) esitähed on asendatud tähestiku lõputähtedega: nt yotta- >okto 1000⁸; o ↔ 0). Soovitatud on valida mõõtühik koos eesliitega nii, et suuruse väärtusarv ei väljuks vahemikust 0,1 … 1000. Elegantne möödapõige ülemaailmsest segadusest ei aita kahjuks juhtudel, kui mõõtühik on üks (1). Ei saa öelda *Min (megainimene pro miljon inimest), *ktk (kilotükk pro tuhat tükki). Ka tabeli 1 all lugeda olev 1 TEUR (teraeuro) tolle Apple’i varanduse selgeks mõõduks biljoni-triljonisegaduse asemel veel laiemalt ei kõlba, kuigi ettepanek SI-ees­liidete rakendamiseks ka rahanduses on tehtud.

Enne okupatsioone oli Eesti Vabariik pikksammumaa, nagu kinnitab lisaks toonasele „Väikesele õigekeelsussõnaraamatule” ka pikksammuastmikule omane vahejärguühik miljard,10⁹. Vastavalt tajubsuuri arve ka vanem põlvkond, kes tõlgib peaaegu automaatselt kõik ameerika ppb-d, triljonid jms endale ümber. Omamata siiski täit kindlust, sest ega kõik sõnumid pruugi tulla inglise keele kaudu. Eriti sage moonutus on 1000-kordne, nt Soomest, Rootsist või Saksast tulnud biljoni „tõlkimine” miljardiks.

Mingil põhjusel on eesti keelekorraldajad hakanud pidama pikksammu termineid vananenuks ja vaid „mõnel maal”kehtivaks (ÕS 2018, sub biljon ja triljon). Tegelikult on need „mõned maad” Hispaania, Holland, Island, Itaalia, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani, üldse enamik Mandri-Euroopa riike – meie partnerid Euroopa Liidus ja ihaletavas Põhjalas (ihalus ulatub vahel kuni lipuvahetusettepanekuteni, aga siin miskipärast lõpeb).

Mul pole õnnestunud leida ühtki valitsuse või akadeemia otsust (nagu Suurbritannias ja Prantsusmaal siirde puhul tehti) siirduda USA-Venemaa süsteemile. Ka AS-ilt Metrosert ega MTÜ-lt Eesti Standardikeskus pole teada asjakohaseid seisukohavõtte ega anta sealt vastuseid päringuile.

Õigekeelsussõnaraamatutes toetub nihe arvatavasti vaid nende võrdlemisi harvade sõnade korpusestatistikale. Ja korpusesse tulevad need harvad sõnad põhiliselt ajakirjandusest, kus vähegi haruldasem aines „tõlgitakse” paratamatult papagoimeetodil (vrd Mailandi hertsogid, Beringstraßed ja Moai kujud Ida-Islandil). See aga ei tundu kuigi soliidse alusena niisugusele kultuuri­poliitilisele, mitte kitsalt keelelisele muudatusele. Kas me rahvana ikka tõepoolest soovime selles asjas loobuda restitutsioonist ja jääda postsovetlikuks maaks? Kas me tõesti ei soovi eelistada läbipaistvaid, meie senise teadmusega hästi lõimuvale arvule ehitatud nimetusi (ladina arv­sõnad on kas või muusika­terminite järgi peaaegu sama mõistetavad kui omad – bis, trio, kvartett, kvintett jne), mis kuuega korrutatult annavad arvu ilmselgelt kätte? Meenutada sobib ka 1948. aastal toimunud IX kaalude ja mõõtude peakonverentsil tehtud ettepanekut kasutada pikksammuastmikku kogu maailmas (kuigi otsuseni ei jõutud).

Teine – minu arvates halvem – valik segadikust pääsemiseks saab olla vaid järsk loobumine (pikksammu)miljardist ja selle asendamine (lühisammu)biljoniga. ÕS-i esitatav sünonüümsus kahe tuhandekordselt erineva sisuga sõna vahel tuleks siis resoluutselt kaotada.

Olgu lõpuks mainitud, et pärast pikemaidki eksirännakuid on järelemõtlemisest mõnel pool olnud abi. Kui Prantsusmaa oli XVIII sajandi algul üle läinud lühisammuastmikule, siis prantsuse kirjasõna alandas terve XIX sajandi teise ja XX sajandi esimese poole vältel pikksammu­astmikku „vananenud süsteemiks”. Nüüd on prantslased juba 57 aastat selles „vananenud süsteemis” tagasi. Ka meil oleks aeg tulla tagasi Euroopasse. Kes otsustab? Valitsus? Akadeemia? Igatahes ei peaks otsustaja olema lihtsalt minnalaskmine.

Kui oskaksin joonistada, teeksin siia pildi arhetüüpsest paarist – Kalevipojast koos nõunik siiliga. Ta seisaks „Beringstraßel”, üks jalg USA-s ja teine Venemaal, rõngaste (nullide?) parv keerleks silma ees; jutumullis: „Kus ma olen?” – Siil: „Säh, võta rätik ja pühi silmad puhtaks. Lähme koju Europasse.”

P.S. Kui Jäämere laevaliiklus kliima soojenemisega tiheneb ja hakkab tulema rohkem uudiseid Beringi väinas juhtuvast – nt saksa keele kaudu (inglise keele mõnesuguse taandumise tõttu mandrilt – Brexit!), hakkab meie lehtedeski olema senisest rohkem Beringstraße’t. Kas siis ristime korpusestatistika põhjal Beringi väina ümber?

 

Tekst põhineb VI teaduskeele konverentsil Tallinna Ülikoolis 7. XII 2018 peetud ettekandel.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#162 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-04 13:41:30" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#194 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#195 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#163 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1132) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(12) "Heiki Pisuke" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "H.PISUKE_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(44) "Tõlkimisest Euroopa Liidu institutsioonides" ["title_en"]=> string(40) "About translation in the EU institutions" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(48599) "

Aastal 2118 võiks olla konverentsiteeside algus tõe­näo­­liselt selline: „Kristian Jaak Petersoni 1818. aastal püstitatud visioonini jõudmiseks („kas siis selle maa keel”) kulus ligi kaks sajandit. XX sajandil sai eesti keelest iseseisva riigi riigi­keel. Eesti Vabariik oli alates 1921. aastast Rahvasteliidu liige. Eesti kuulus mitte­vaba­taht­likult NSV Liitu (1940–1941; 1944–1991), kuid ka riigikaotuse perioodil toi­mus ulatuslik tõlkimine teistesse NSVL-i rahvaste keeltesse ja keeltest.

XXI sajandil väljus eesti keele ametlik kasutusala esmakordselt ajaloos emamaa piiri­dest. See toimus Euroopa Liiduga (EL) ühinemisel 2004. aastal. Eesti keelest sai üks EL-i ametlik keel. Selle sajandi esimese veerandi jooksul kindlustus eesti keele staatus maailmas, seda eeskätt tõlkimise vahendusel. XXI sajandi algusest oli Eesti rohkem kui 150 rahvus­vahe­lise organi­sat­siooni liige. Liikmelisus võimaldas vajadusel eestikeelset suhtlemist ja eesti kultuuri tutvus­ta­mist tõlkimise vahendusel.

XXI sajandi esimesel poolel muutus oluliselt traditsioonilise tõlkija ja tõlgi staatus, kuna tõlkimise põhifunktsioonid läksid üle esmalt masintõlkele, hiljem tehisintellektile. Tõlki­jast sai toimetaja, laiemas plaanis aga kultuuri- ja informatsiooni vahendaja, kelle töö põhi­funktsioon on kommunikatsioon.

XXI sajandi keskpaigast alates tõlgiti ulatuslikult, kasutades neuroproteese ja aju implan­­taate. Alates XXI sajandi lõpust toimub „tõlkimine” mõtte jõul, võõrkeelest aru­saa­mine ja enda võõrkeeles väljendamine on XXII sajandil inimaju üks funktsioone. Traditsiooniline tõlki­mine, nagu seda mõisteti kuni XXI sajandi alguseni, on marginaalne ja see kuulub pigem kõrgkultuuri.”

Mõtelda on mõnus, nagu on ütelnud Hando Runnel, fantaseerida veelgi mõnusam. Igasuguse tuleviku­­­fan­taa­sia juured on tänases reaalsuses. Siinse artikli ülesandeks on uurida, mida on andnud ja annab Euroopa Liidu liikmelisus eesti tõlkepraktikale ja -teooriale. See on rohkem kui kümme aastat Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni (edaspidi vastavalt nõukogu ja komisjon) eesti tõlkeosakondi juhtinud tõlke­tööstuse administraatori ja õigusteadlase kogemus ja nägemus (vt ka Ilja 2011; Dreving 2014; Pisuke 2013, 2015; Teras 2017).

Artikli uurimisobjektiks on EL-i institutsioonides tehtav kirjalik tõlge. Tõlkija (ingl trans­lator) ja (suuline) tõlk (ingl interpreter) on sisuliselt, õigus­likult ja organisatsiooniliselt eri­ne­vad erialad, mille tööprotsess ja probleemid on erinevad.(1) Suulise tõlke küsimusi EL-i insti­tut­sioo­nides ja nende muutuvat rolli XXI sajandi tõlketööstuses selles artiklis ei käsitleta.

Artiklis keskendun järgmistele teemadele: 1) EL-i mitmekeelsuspoliitika mõju eesti keelele; 2) tõlkimise roll mitmekeelsuspoliitikas, sh tõlkimine kui lahutamatu osa EL-i õigus­loomest; 3) tööstuslik tõlkimine ja tõlketööstus; 4) tõlkija rolli muutumine.

 

„Euroopa keel on tõlkimine” (Umberto Eco)

Euroopa Liidu keelepoliitika on andnud eesti keelele sellise staatuse, mida sel pole olnud kunagi varem. Eesti keel on rohkem kui 500-miljonilise ühenduse üks ametlikke keeli (nõukogu määrus nr 1, 15. IV 1958). Euroopa Komisjoni mitmekeelsuspoliitika (ingl multi­lingualism) sea­dis kolm ees­märki: 1) ergutada keeleõpet ja edendada ühiskonna keelelist mitmekesisust, 2) eden­­dada tuge­vat mitmekeelset majandust ja 3) muuta EL-i õigus­aktid, menetlused ja teave kodanikele nende omas keeles kättesaadavaks (Uus mitme­keelsuse raamstrateegia: 3).

Ametliku keele staatus väljendub eesti keele kasutamise võimalustes, eriti selgelt aga tõlki­mises. Kõik olulisemad EL-i dokumendid tõlgitakse eesti keelde võrdsetel alustel kõigi teiste EL-i ametlike keeltega, mida 2018. aastal oli kokku 24. Eesti keel on iga päev nähtav, kuul­dav ja kasutatav Brüsselis, Luxembourgis, Strasbourgis jm Euroopas, kus kogunevad komisjoni ja nõukogu töögrupid ning toimuvad Euroopa Parlamendi (edaspidi: parlamendi) istungid jm üle­euroo­pa­lised kohtumised. Eesti keele kasutamine kodanike ja organisatsioonide ametliku asja­aja­miskeelena, võimalus saada oma ema­keeles infot ja tutvuda kõigi olulisemate liidu toimimise doku­mentidega on õigused, mida Eesti varasem ajalugu ei tunne.(2)

Õigusteooria üks põhimõtteid on, et õigustele vastavad alati kohustused. Mitme­­keelsuspoliitikast tulenevaks kohustuseks on tõlkida eesti keelde kõik EL-i õigusaktid ja tähtsaimad poliitilised, majandus-, rahandus-, sotsiaal- ja infodokumendid (edaspidi: euro­­tekstid). Liikmesriigid on vastu võtnud poliitilise otsuse, millised dokumendid tõlgi­takse EL-i ametlikesse keeltesse. Liikmesriigil ega mis tahes muul füüsilisel või jurii­di­lisel isikul pole reeglina õigust sellisest tõlkimisest keelduda või seda takistada. Seega võib EL-i mitme­keelsuse põhimõtet nimetada ka kohustavaks mitmekeelsuseks.

„Emakeelne Euroopa Liit” ei lähe Eesti inimestele palju maksma. Kõik tõlkimisega seo­tud kulud tasutakse EL-i ühisest eelarvest ja tõlkimine toimub EL-i institutsioonides, mitte liikmesriikides. Kirjalikule ja suulisele tõlkimisele kulub vähem kui 1% EL-i aasta­sest eelarvest ja kulu iga liidu kodaniku kohta on umbes kaks eurot aastas (Pisuke 2015: 2).

Tõlkimine kõigisse ametlikesse keeltesse toimub EL-i institutsioonides Brüsselis, Luxembourgis ja Frankfurdis nende institutsioonide enda kehtestatud reeglite alusel. EL-i insti­tutsioonid on oma tegevuses iseseisvad ja liikmesriikidest sõltumatud. Samal ajal peavad nad oma missiooniks tagada rahvus­keelte areng. Näiteks Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke pea­direk­to­raadi (DGT, Directorate General for Translation) 2016. aasta aruandes on öeldud: „DGT missioon on olla täieõiguslik partner EL-i õigusloome- ja suhtlusprotessis, [---] ning ühtlasi kaasa aidata EL-i iga ametliku keele arendamisele” (DGT Annual Activity Report 2016: 3).

Kuivõrd on Euroopa Liidu reeglid kooskõlas eesti keele arendamise huvidega? Millised on võima­­­likud riskid ja probleemid? Sama küsimuse saab esitada kõigi ametlike keelte kohta, kuigi nn suurte ja väikeste keelte huvid on erinevad. Eurotekstide suur mass avaldab kindlasti mõju kõigile ametlikele keeltele. Kuid samal ajal on EL-i mitmekeelsuse põhimõte eesti keele säilimise ja arengu garantiiks, vähemalt sel ajal, mil me oleme selle liidu liikmed. Eesti keel on koos teiste suurte ja väikeste keeltega sama staatusega ja ühtemoodi nähtav. Liikmesriigid saavad võrdselt tõstatada keelte ja tõlkimisega seotud poliitilisi küsimusi ja vaja­dusel algatada õigusaktide muutmist.

Eesti keele kvaliteetse kasutamise lisatagatisena saame vaadelda neid ­tõlkijaid, kes EL-i institutsioonides tõlgivad eurotekste eesti keelde. Need on valdavalt meie enda tõlki­jad, kes on lõpetanud Eestis ülikooli ja saanud Eestis ka oma esimese praktilise tõlke­koge­muse. Tõlkijate valik on valdavalt toimunud Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO, European Personnel Selection Office) kaudu võistleval põhimõttel.(3) Seega on Eesti tõlketiim EL-is just nii tugev, kui me oleme selle suutnud ja tulevikus suudame Eestis ette valmistada ja seda täiendavalt koolitada. Kas eesti rahvas on sellist mitmekeelsust tahtnud? Jah, see on esindusdemokraatia tulemus, mis vormistati õiguslikult rahvahääletusega Euroopa Liiduga liitumise küsimuses 14. sep­temb­ril 2003.(4)

 

Tööstuslik tõlkimine ja tõlketööstus

Tõlkija elukutset on alates tema kaitsepühaku Hieronymuse aegadest (347–420) peetud nn autorsuse romantilise kontseptsiooni üheks parimaks näiteks. Romantilist tõlkimist,(5) kus üks või mõned tõlkijad teevad algusest lõpuni kogu tõlketöö, peetakse ka tänapäeval normiks ilukirjanduse ja luule alal. Traditsiooniline tõlketeooria on üles ehitatud just ajaloolis-romantilise tõlkimise pikaaegsele kogemusele ja põhimõtetele. EL-i insti­tut­sioo­­nides toimub tööstuslik tõlkimine. See on sise­miselt kor­ras­­­tatud staadiumidega protsess, mis võimaldab toota tõlkeid tööstuslikus ulatuses ja töös­tusele omaste meetoditega.

Kui liita kokku EL-i institutsioonide tõlketeenistuste toodang, siis on EL-i aastane tõlkemaht liikmesriikide keeltesse mõõdetav miljonite lehe­külgedega. 2017. aastal tõlgiti Euroopa Komisjonis ametlikesse keeltesse üle 2 miljoni ja 2018. aastal ligi 2,2 miljonit lehekülge EL-i dokumente jm tekste (1 lehekülg = 1500 tähe­märki). Rekordaastatel on komisjoni tõlke­maht kõigisse keeltesse olnud üle 2,2 miljoni lehekülje (DGT Annual Activity Report 2017: 4). Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke ­peadirektoraadi eesti keele osakond tõlkis 2017. aastal eesti keelde üle 75 000 lehekülje ja 2018. aastal ligi 86 000 lehekülge euro­­tekste. Kõigi EL-i institut­sioonide eesti keelde tõlgitavate eurotekstide maht on 200 000–250 000 lehekülge aastas.(6) Seega, igal aastal lisandub Brüsselist ja Luxembourgist eestikeelse kultuuri hulka sadu tuhandeid lehekülgi õigus­tekste, nende välja­töötamise kavat­susi ja eelnõusid, poliitilisi, majanduslikke, rahanduse ja eelarve valdkonna, infor­mat­sioo­nilisi jms dokumente, pressitekste ning teisi avalikkusele mõeldud publi­katsioone. Need tekstid on Eestis nähtavad. EL-i institutsioonide tõlketeenistused ja nendes töötavad inimesed on Eestile enamasti nähtamatud.

Eurotekste tõlgitakse eesti keelde kaheksas EL-i institutsioonis ja asu­tu­ses.(7) Praktikas tähendab see seda, et eesti keelde tõlkijad töötavad üksteisest eraldi eri lin­na­des oma institutsiooni sisemiste tõlkereeglite alusel. Sellisel tõlkekogukonna fragmentee­ri­tusel on oma riskid, eriti tõlkijate koolitamisel ja kodumaaga sidemete arendamisel. Samuti võivad insti­tut­sioo­niti erineda tõlkimise metoodika, kvaliteedikontroll, terminitöö ja tõlkimise orga­ni­­sat­sioo­niline ning tehniline protsess. EL-i ühtse tõlkekeskuse loomine on ideena olnud eri­ala­ringkondades päevakorras juba pikka aega, kuid 2018. aastal liikmesriikide poliitilist otsust tõlketöö selliseks tsentraliseerimiseks lähiajal ette näha ei ole.

Tööstuslik tõlkeprotsess erineb tavatõlkimisest. Selle staadiumid on originaali tehni­line eeltöötlemine (ingl pre-processing; sh varasemate tõlkemäludega võrdlemine, masintõlke faili lisamine, teh­ni­line töötlus vastavas töö­formaadis), tõlkimine, toimetamine (jm kvali­teedi­kontrolli vormid), terminoloogiatöö, tõlke tehniline järeltöötlemine jms. See ühtne töö­prot­sess on reeglina jaotatud tõlkijate ja tõlkeassistentide vahel. Nõukogus ja komisjonis kuulu­vad tõlkija tuumikülesannete (ingl core functions) hulka kolm omavahel üheks protsessiks seotud tegevust: tõlkimine, toimetamine (ingl revision) ja terminoloogiatöö. Lisaks pakutakse mitmeid teisi tõlkimisega seotud keeleteenuseid: dokumendi toimetamine enne tõlkimist ehk origi­naali toimetamine (ingl editing); kirjalike ja suuliste kokkuvõtete tegemine sihtkeeles jms. EL-is on tõlki­mine teenus, mis peab olema kättesaadav katkestusteta. Sageli tuleb ette dokumente, mille tõlkimise täht­ajaks on antud paar tundi. See eeldab nn kiirreageerimistõlkimise süsteemi olemasolu.

Õigusaktide tõlkimisel lisanduvad tööprotsessi ka keelejuristid (ingl lawyer-linguists). Organisatsiooniliselt ei kuulu keelejuristid tõlketeenistuse, vaid reeglina õigus­tee­nis­tuse koosseisu. Just Brüsselis töötavad nõukogu ja parlamendi keelejuristid on need, kes vastu­­tavad kõigi Euroopa Liidu Teatajas avaldatavate õigusaktide ja EL-i rahvusvaheliste lepin­gute eestikeelse tõlke lõppteksti kvaliteedi eest. EL-i tõlkijate ja keelejuristide abis­ta­miseks on välja töötatud mitmeid üldisi ja keelepõhiseid metoodilisi dokumente (vt Insti­tut­sioonidevaheline stiilijuhend 2011).

EL-i institutsioonides tõlgitakse erinevaid dokumenditüüpe: õigusakte (määrusi, direk­­tiive, otsuseid; parlamendis ka eelnõude parandusettepanekuid jms), polii­ti­lisi ja majan­dusdokumente, eelarve- jm rahandusdokumente, pressiteateid, veebitekste, insti­tut­sioonide protsessuaalseid dokumente (päeva­korrad, protokollid, õigustalituste arvamused, koda­nike arvamused jms), infomaterjale avalikkusele (mõned nendest on ilu­kir­jan­dus­likus stiilis tekstid) jms. Tõlgitavate dokumenditüüpide arv ületab paari tosina piiri. Eesti keeles on saadaval kogu EL-i õigusnormistik (pr acquis communautaire), kogu jooksev päeva­kajaline teave EL-i kohta (pressiteated) ja informatsioon kõigi EL-i tegevusvaldkondade kohta. Üksi­kutel juhtudel on EL-i tõlkijal võimalus end teostada ka ilukirjanduse või luule alal, näiteks tõlkisid minu kolleegid nõu­kogus ühe avalikkusele mõeldud infoväljaande jaoks nõu­kogu endise ­presidendi Herman Van Rompuy haikusid. Samal ajal läbiti ka sellisel ilu­kir­jan­duse tõlki­­misel kõik meie tööstusliku tootmise traditsioonilised ­staadiumid.

EL-i institutsioonide tööstuslik tõlkimine mõjutab ka Eesti tõlketurgu. Mitmed insti­tut­sioo­nid (sh komisjon, parlament, Euroopa Kohus, komiteed) tellivad arvestatavas koguses tõlke­töid lepingu alusel väljastpoolt. Nende osakaal on institutsiooniti erinev, kuid jääb praegu 20–30% vahele.(8) Suuremas osas teevad selle tõlketöö ära Eesti tõlketurul Eesti tõlkebürood ja üksikettevõtjad, kes on selleks valitud range EL-i avaliku hanke menetluse alusel. Ei ole haruldane, et sellise hanke võidab Poola, Kreeka või mõne teise riigi suur tõlke­büroo, kes allhanke korras tellib tõlked ikkagi Eestist. Teeme veel ühe järelduse: EL-i insti­­tut­sioonid ja Eesti tõlketurg on majanduslike sidemete kaudu rohkem seotud, kui seda sageli osatakse arvata. Lähiaja perspektiivis on Eesti tõlketurult tellitavate dokumentide maht ligi kolmandik komisjoni ja parlamendi tõlkemahust.

 

Keeletööstuse uurimine

Akadeemik Karl Pajusalu väidab, et riik peab hoidma korras oma keele­majanduse.(9) Ta rõhutab, et keelemajandus ilma seda koos ­hoidva kultuurita ei saa olla majanduslikult edukas (Pajusalu 2018). Ka minu arvates oleks vaja uurida Eesti keeletööstuse olukorda ja eraldi tõlketööstuse osa selles. Euroopa Komisjon on tellinud või osalenud mitmes keeletööstuse-alases uuringus ja omab vastavat metoodikat. Komisjoni DGT kodulehel on iseseisev keeletööstuse veebileht Language Industry Web Platform (LIND-Web).(10) Samast leiab ka värskeima uuringu Euroopa keele­tööstuse kohta (Language Industry Survey 2018).

On märgilise tähendusega, et 2018. aasta Wiedemanni konverentsi järel on nii Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke pea­direktoraadi eesti keele osakonnal kui ka Tartu Ülikoolil ühine huvi Eesti keele­töös­tuse kaardistamise ja teadusliku uurimise vastu. Oluline roll sellise uurimuse läbiviimisel on haridus- ja teadusministeeriumil: viimase osavõtuta ei oleks selline uurimis­töö esinduslik ega omaks praktilist väljundit.

 

Euroopa õigust luuakse tõlkimise protsessis

Tõlkimine on lahutamatu osa Euroopa Liidu õigusloomest. Tõlkijatel ja keelejuristidel on oluline roll Eesti õiguskeele loomisel ja arendamisel. Sellepärast vaadeldaksegi komisjonis tõlkimist otsustus­protsessi ühe osana (Translation as Part of the Commission’s Decision-making Process).

Õigusaktide tõlkimisel on tõlkijal eriline vastutus. Tõlkides luuakse käitumis­­reegleid, mis on Eestis täitmiseks kohustuslikud (määrused, komis­jonile dele­geeritud õigus­aktid ja rakendusaktid). Eesti seadusandja võtab direktiivid sageli üle eesti­keelse tõlke sõnastuses.

EL-i õiguse ja õiguskeele loomine on küllaltki keerukas protsess, millega eri etappides on seotud komisjon, nõukogu ja parlament, nii tõlkijad kui ka keelejuristid. Luule tõlkimist on võrreldud viiulisonaadi esitamisega tromboonil. Õigusakti tõlkimist võib aga võrrelda selle akti ise kirjutamisega. Üks EL-i õigusloome risk on, et selles osaleb palju õigus­hari­du­seta inimesi, kes loovad spetsiifilisi õigustekste nii originaalis kui ka neid tõlkides. Ka eesti tõlke­­kogukond koosneb peamiselt (võõr)filoloogidest, oluliselt väiksem on muude humanitaar-, sotsiaal- ja reaal­tea­duste taustaga tõlkijate arv. Õigusharidusega tõlkijad töötavad Euroopa Liidu Kohtu tõlketeenistuses ja ka nõukogu ning parlamendi keelejuristidena, tõlke­osa­kon­dades on neid mõni üksik.

Üldlevinud on müüt, et tõlkija vastutab kõige eest, mis Brüsselist ja Luxembourgist tuleb. Ei, kõigi EL-i õigusaktide puhul, mis läbivad komisjonis, nõukogus ja parlamendis sea­dus­­andliku protsessi, on keelejuristidel viimase sõna õigus EL-i õigusakti ja rahvusvahelise lepingu terminoloogia ja sõnastuse osas. Seega on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud eestikeelne õigus­akt tõlkijate mõttetöö tulemus, kuid selle lõppvariandi osas jaga­takse vastutust keelejuristidega.

Kui palju seda Euroopa õigust üldse on, mis Eesti õigussüsteemi ja õiguskultuuri mõjutab? Allpool on antud mõned suhtarvud suurusjärgust ülevaate saamiseks.

Enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga 2004. aastal tõlgiti Eesti Õigustõlke Keskuses 91 674 lehekülge EL-i õigustekste. Horvaatia ühinemisel 2013. aastal oli EL-i õigustiku ja järe­li­kult ka tõlgitavate õigustekstide maht kasvanud 154 000 leheküljeni (Pisuke 2015: 4). Praegu ületab liikmesriike siduvate erineval tasemel õigusdokumentide maht 200 000 lehekülje piiri. Osa EL-i õigusakte (määrused) on Eestile vahetult siduvad selles eestikeelses sõnastuses, mis neile Luxem­bour­gis ja Brüsselis antakse. Direktiivid ühtlustatakse liikmesriikides, kasutades selleks reeglina institutsioonide tõlgetes antud mõiste­aparaati ja sageli ka täpset sõnastust. EL-i õigus­aktide hulka kuuluvad ka otsused, millest paljud tõlgitakse eesti keelde. Mitut liiki komisjoni õigus­aktid (delegeeritud aktid ja rakendusaktid) on Eestis samuti otse­kohal­da­tavad komisjoni tehtud tõlke sõnastuses.

Viimase viie ja poole aasta jooksul (2013 kuni 2018. aasta aprill) on EL-is vastu võetud 171 parlamendi ja nõukogu määrust ning muudetud 147 määrust. Vastu on võetud 71 parla­mendi ja nõukogu direktiivi ja muudetud 45 direktiivi. Komisjoni otsekohalduvate aktide hulk on järgmine: 285 uut delegeeritud määrust ja 212 määruse muutmist, üks uus ja kolm muudetud komisjoni direktiivi. Komisjonis on selle perioodi jooksul vastu võetud 1802 ja muudetud 1057 rakendus­määrust, kaheksa uut rakendusdirektiivi ja 19 rakendusdirektiivi muutmist. Need arvud illustreerivad nii õigusloome üldist suhtarvu kui ka eesti keelde tõlgitavate õigus­aktide hulka.(11)

 

Tõlkimine ja terminoloogiatöö

Terminoloogiatöö on komisjoni ja nõukogu, samuti parlamendi ja kohtu tõlke­­protsessi lahutamatu osa. Lõppväljundiks on uus kanne või varasema kande täpsustamine või kustu­ta­mine Euroopa interaktiivses terminibaasis IATE (Interactive Terminology for Europe). Tege­li­kult on olemas kolm IATE andmebaasi, millest kaks on kõigile huvilistele avatud (nn IATE Public ja Download IATE).(12)

Miks mitte kasutada Eesti õigusaktide termineid? Seda ka tehakse, kuid see on võimalik vaid teatud ulatuses. EL-i institutsioonides tehtaval terminoloogiatööl on oma spetsiifika ja metoodika. On valdkondi, mis pole Eesti õigusega reguleeritud ja kus vastav eesti­keelne terminoloogia tuleb alles luua. Ka kattuvates valdkondades peetakse silmas Euroopa Liidu Kohtu lahendites antud tõlgendusi ja soovitusi. Näiteks on kohus väitnud, et EL-i õigusaktides kasutatakse vaid Euroopa õigusele omast terminoloogiat, seega liikmesriigi õiguses kasutatavaid mõisteid ja terminoloogiat tuleks vältida (vt Pisuke 2015: 2). Vaid nii on võimalik saavutada terminoloogiline ühtsus kõigis EL-i ametlikes keeltes.

Esitan mõne näite. Koostöös Eesti ekspertidega loodi nõukogus hulgaliselt uusi termineid Iraaniga sõlmitud tuumakokkuleppe dokumentide tõlkimisel eesti keelde. IATE-sse on sisestatud eetikeelsed EL-i dokumentides esinevad kala-, linnu- ja taimenimed. Eesti Looduseuurijate Seltsi botaanika terminoloogia komisjoni ning Euroopa Komisjoni tõlkijate ja termino­­loo­gide koostöös leiti eesti keeles suur hulk sobivad vasteid (näiteks Archidendron pauciflorum – haisev koerakaunapuu; Citrus natsudaidai – jaapani mõru apelsinipuu; Solanum torvum – hernesbaklažaan jne).(13)

IATE andmebaas sisaldab termineid kõigi Euroopa Liidu tegevusvald­kondade kohta. 2018. aasta 30. septembri seisuga oli IATE-s 60 249 eestikeelset terminit. Ühel terminikaardil võib olla ka mitu terminit. Komisjoni eesti keele osakonnas loodi 2018. aastal koostöös Eesti ekspertidega ligi 1900 uut terminit. Kui lisada siia nõukogus ja parlamendis loodud terminid, siis näitab 2018. aasta statistika IATE andmebaasi stabiilset kasvu 2500–3000 uue termini võrra aastas.

Eestikeelsete terminite arvu IATE andmebaasis aastate lõikes näitab tabel 1. IATE statistika avaldatakse Eestis esmakordselt.(14)

Institutsioonide terminoloogiatöö toimub tihedas koostöös Eesti Keele Instituudi (EKI), mitmete termino­loogia­­komis­jonide ja Eesti ekspertidega. Ilma Eesti ekspertide osavõtuta ei looda ühtegi uut ter­minit ega muudeta vana. See on institutsioonide eesti keelekogukonna tava (mitte õiguslik kohustus). Euroopa õigus ei kohusta kasutama EL-i õigusaktide tõlgetes rahvuslikes õigus­aktides kasutatavat terminoloogiat. Sellepärast on eriti tähtis, et EL-i institutsioonide ja Eesti minis­­teeriumide, ülikoolide ja ekspertide koostöö toimiks ladusalt.

EL-i institutsioonidel on terminoloogiatöös väga konkreetsed huvid koostööks Eestiga: 1) saada võimalikult kiiresti asjakohane ja ekspertide omavahel koos­kõlastatud vastus oma küsimustele (märksõnad: kiirus, kooskõlastamine, kvaliteet); 2) jõuda võimalikult kiiresti ja ilma vaheetappideta õige eks­perdini (vajalik on võrgustik ja ühtne kontaktpunkt); 3) ühendada sisuline eriala­ekspertiis eesti keele ekspertiisiga (EKI oluline roll tagasiside protsessis).

Eestis loodav terminoloogiavõrgustik saab viia kogu siinse koostöö suure sammu võrra edasi. Haridus- ja teadusministeeriumile ja Eesti avalikkusele on edastatud EL-i institutsioonide seisu­kohad ja ette­panekud terminoloogiavõrgustiku võimaliku ülesehituse kohta (Pisuke 2017: 4–6).

EL-i institutsioonide terminoloogiatöö annab olulise panuse eesti oskuskeele aren­da­misse. Selliseks väiteks annab aluse nii IATE statistika kui ka nende valdkondade, mille raames institutsioonide terminoloogid ja tõlkijad eesti keele oskussõnavara arendamisse panustavad, keerukus.

 

  

Muutused tõlkija elukutses ja staatuses

Tööstusliku tõlke tingimustes erineb tõlkija töö oma n-ö romantilise ametivenna tööst. Kuigi ka viimane ei saa läbi tänapäevaste tehniliste abivahenditeta, on ta tõlkevalikutes oluliselt vabam. Institutsioonide tõlkemetoodika nõuab võimalikult täpset teksti mõtte ja sõnastuse edasi­andmist. See võib tunduda sisuliselt kohmakas ja mitte täielikus vastavuses keele­reeg­litega, kuid kui lähte­teksti sõnastus nõuab, tuleb see ka eesti keeles täpselt edasi anda. Õigusaktide eelnõud ja poliitilised avaldused luuakse sageli liikmesriikide tuliste vaid­luste tingimustes ja kompromisside teel. Sageli on üheselt mitte­arusaadavus ja teatud tõlgen­­damise võimalus sisse kirjutatud originaali teksti. Tõlkija peab olema võimeline sellise eelnõu või dokumendi vahendama eesti keelde ilma oma­­poolsete loominguliste ilustusteta.

Tehniliselt keeruline tõlkeprotsess on sisenemas uude arenguetappi. Arvuti­­põhiste töö­vahendite (ingl computer assisted translation (CAT) tools) hulka kuuluvad EL-i insti­tut­­sioonides SDL Trados Studio, tõlkemälud (Euramis jms), andmebaasid (EUR-Lex, Eurovoc jms), meta­otsingu­süsteemid (Quest metasearch), masin­tõlge jms.

2018. aasta juunis mindi komisjonis statistiliselt masintõlkelt MT@EC üle neuro­masin­tõlkele eTranslation.(15) Lähiajal saab kasutada paralleelselt mõlemat süsteemi. Komisjonis aren­da­tud masintõlget kasutavad ka teised EL-i institutsioonid. Võimalus komisjoni neuro­masin­­tõlke kasu­tamiseks on ka liikmesriikide riigiasutustel ja European Master in Translation (EMT) võrgustikku kuuluvatel ülikoolidel. Statistika näitab, et võrreldes mõnede teiste liikmes­­riiki­dega ei kasutata Eesti riigiasutustes komisjoni masintõlget just väga aktiivselt. EMT võrgus­tikku ükski Eesti ülikool 2018. aasta seisuga ei kuulu.

Mis puutub praegusesse komisjoni eestikeelse masintõlke praktilisse rakendatavusse ja tõlke­­­kvaliteeti, siis on see veel dünaamilises arenguprotsessis (vt Sibul 2018: 7). Tulemused on paranenud iga aastaga. Mõne teise keelepaari (näiteks inglise-hispaania, ing­lise-prantsuse, inglise-portugali jms) tõlke kvaliteet on juba praegu teatud dokumenditüüpide puhul väga hea. Eesti, soome, ungari ja saksa keele tõlkemootoritega tegeletakse aga eraldi, arves­ta­des nende keelte eripära. Võimalikult rohke kasutamine ja kasutajate tagasiside annab komisjonile võimaluse eestikeelset tõlkemootorit arendada. Tuleb arvestada, et Euroopa Komisjoni masin­tõlke arendamine on suunatud esmajoones EL-is loodavate dokumendi­tüüpide tõlkimisele ja seda arendatakse tõlketööstuse rakenduslikel eesmärkidel. See ei ole mõeldud armastus­kir­jade ega luule tõlkimiseks, see ei võistle näiteks TILDE(16) ega Tartu Ülikooli(17) masin­tõlke­mootoritega igapäevatekstide tõlkimisel.

Kas masin hakkab tõlkima eesti keelde ka õigusakte? Tuleviku perspektiivis kindlasti, kuid mitte ilma inimese abita. Tuleb silmas pidada, et on erinevat liiki õigusdokumente. Mõnda nendest saab masinale usaldada, mõnda aga ka tulevikus nähtavasti mitte.

2018. aasta tõlketuru uuringust selgus, et masintõlge on Euroopa tõlketööstuse üks päeva­­kajalisemaid ja eriarvamusi tekitavamaid küsimusi (Language Industry Survey 2018: 29–30).

Tõlkemasin ei võta tõlkijalt tööd. Aga tõlkija töö, profiil ja staatus muutuvad. Tõlkija tööl on rohkem tehnilisi funktsioone, see sisaldab toimetamist, projektijuhtimist ja kommu­ni­kat­siooni. Euroopa Parlamendis on kaalutud isegi tõlkija ametinimetuse muutmist, et selles väljen­duks kultuuride vahendaja roll ja et see hõlmaks kõiki tõlkija tegevusvaldkondi, sh tõlki­mist, toimetamist, kohandamist, terminoloogiatööd, keelenõu andmist jms. Uue aja tõlkija tege­vust väljendavaks terminiks on inglise keeles pakutud intercultural linguistic mediation. Kõiki neid arenguid tuleks Eesti üli­koo­lides arvestada tõlkijate ettevalmistamisel. Nende hulgas õpetatakse ka tulevasi eurotekstide tõlkijaid.

European Master in Translation on praegune Euroopa tõlkeõpetuse stan­dar­deid seadev võrgustik ja tõlkeõpetuse kvaliteedimärk. Uues tõlkija kompetentside raamistikus tuuakse välja viis nüüdisaja tõlketuru nõuetele vastavat tõlkija kompetentsivaldkonda ja 35 vajalikku oskust (EMT competence frame­work: 3–11).

 

Kas sellist eurokeelt me siis tahtsimegi ehk eurokeele müüdid ja tegelikkus

2018. aasta Wiedemanni konverentsil märkisid mitmed esinejad, et nn eurokeel on silmale kole vaadata ja kõrvale valus kuulata. Arvan, et näiteid sellise väite illustreerimiseks leidub küll. Aga vaatleme asja laiemas kontekstis. Lööge lahti suvaline Eesti õigusakt ja analüüsige õigus­norme sama silmailu ja kõrvapaitamise kriteeriumi alusel. Ja pole vist üllatus, kui me enda eesti­maisest ja EL-iga üldse mitte seotud õigusloomingust leiame täpselt samadele tunnustele vastavaid näiteid – ja mitte vähe. Siin tuleb püstitada küsimus, kas nn õiguskeelele kui oskus­keele ühele osale tuleks läheneda üldse teiste kriteeriumide alusel? Väidan, et tuleb, sest õigusloome Euroopa Liidus ja ka Eestis erineb oluliselt tava­liste kirjalike tekstide loomisest.

Vaatleme asja lühidalt EL-i õiguse seisukohalt. Rahvusvaheline õigusakt, nii rahvus­vahelise organisatsiooni konventsioon kui ka EL-i määrus või direktiiv, kujuneb samm-sammult erinevate etappide läbimisel. Eesti­keelse lõppteksti analüüsimisel tuleb teha vahet kahe väga selgelt erineva dokumendi vahel: 1) õigusakti originaaltekst ja 2) selle tõlge. Originaaltekst kannab oma väljatöötamise esimeses etapis alati mingit kindlat poliitilist, majan­­­duslikku või sotsiaalset ideed ja on struktureeritud väljatöötaja loogika alusel. See, reeglina Euroopa Komisjoni väljatöötatud terviktekst, satub järgnevalt eri­alaekspertide ja lobi­rühmade mõju­tussfääri ning järgnevatel etappidel liikmesriikide ametlike ekspertide (Euroopa Liidu Nõu­kogus) ja poliitikute (Euroopa Parlamendis) kätte. Igaühel on oma erialased, isiklikud, grupi- või riik­li­kud huvid ja eelistused. Ei ole raske aru saada, et algsest, reeglina ühtsele loogikale ja termi­no­loogiale tuginevast õigusaktist jäävad pärast nõu­kogus ja parlamendis vastu­võtmist tihti järele vaid riismed. On üldse XX sajandi üks suurimaid sotsiaalseid arenguid, et 28 liik­mes­riiki oma erinevate traditsioonide, kultuuride ja huvidega on loonud sellise töötava süsteemi, mis viib ühtse tulemuseni. Jah, kui imperaator või monarh andis välja õigusakte, siis oli see ühe inimese või väikese grupi tahe. Tänapäeva Euroopa Liidu õigusaktid väljendavad vähe­malt õigusteooria tasandil 28 liikmesriigi rahvaste tahet. Ja tahame seda või mitte, õigus­aktide originaaltekstid on just niisama segased, nagu me neid eesti keeles loeme.

Analüüsi tulemusel jõuame järelduseni, et kriitika käib EL-i õigusakti kui sellise, ja mitte selle tõlke kohta. Tõlge vastab enamikul juhtudel täpselt originaali mõttele ja sõnastusele. Miks siis halvustada õigusakti eesti keelt ja naeruvääristada tõlkijat, kelle pihta selline kriitika – ükskõik kas otseselt või peidetud pilkega – kõige esimesena lendab?

Vaadakem peeglisse. Mitte ükski Euroopa Liidu õigusakt ei ole vastu võetud ilma Eesti riigi esin­dajate osavõtuta nõukogu töögruppides. Kõigi õigus­aktide vastuvõtmisele on andnud lõpliku ametliku heakskiidu Eesti valitsus vastava ala ministri eelneval soovitusel. Eestist vali­tud poliitikud on olnud akti valmimise või vastuvõtmise juures Euroopa Parlamendis. Seega on igal EL-i õigusaktil Eesti riigiaparaadi heakskiitev või nõustuv pitser. Eesti minis­tee­riumidest, nende professionaalsetest ekspertidest ja juhtkonnast sõltub olulisel määral see, kuidas õigusakt hakkab eesti keeles välja nägema ja kõlama ning kas ava­likkus saab õigeaegselt teada uue õigusakti filosoofiast ja terminikasutusest. Üldine riigi­hal­duse praktika paljudes maades on näidanud, et mitte alati ei ole riigiaparaat valmis EL-i debattides professionaalselt osalema ja oma maa avalikkusega infot jagama. Ministeeriumide eesti keele alase professionaalsuse tõstmine on üks tee nii õigusaktide originaalide kui ka nende tõlgete kvaliteedi parandamisel.

Kas tõlkimine on täiesti iseseisev või on see keeleteaduse, semiootika või hoopis raken­dus­lingvistika osa? Kõigile neile küsimustele võib erialakirjanduses leida jaatavaid vastu­seid. Brüsselist ja Luxembourgist vaadatuna on teooriast olulisem leida vastus praktilise koostöö küsimustele. Millisele Eesti telefoninumbrile helistades saab kiire ja kvaliteetse vastuse eesti keelt puudutavates küsimustes? Kellega Eestis üldse rääkida tööstus­liku või rakendusliku tõlkimise või eurokeele teemadel?

Teooria tasandil saaksid institutsioonid panustada eurokeele (eurolekti) määratlemisse, mis peaks olema iseseisev süsteemne uurimisobjekt (Pisuke 2016: 9). Institutsioonidel on oma raken­duslik lähenemine siht- ja lähte­keelele (ingl target language ja source language) ja vastavatele tekstidele, millega oleks võimalik panustada näiteks tüviteksti uurimisse (Merilai 2017: 737). Eesti keele seisundi uurimise üheks kriteeriumiks võiks olla ka eesti keelde ja eesti keelest tõlkimine, mis praeguses keeleseisundi uuringus ei kajastu (Eesti keele­seisund 2017: 3–4). On õigustatult märgitud, et eesti kultuur on tõlke­kultuur ning tõlkimine on seotud eesti keele arendamisega (Kaldjärv 2017: 939).

Seni on EL-i institutsioonide põhiliseks koostööpartneriks olnud Eesti Keele Instituut ja selle eurokeelehooldajad.(18) EKI-ga on toimunud üle kümne aasta hea koostöö terminoloogia ja tõlkijate koolituse alal Brüsselis ja Luxembourgis. EL-i insti­tut­sioonid näevad Eesti Keele Instituudi juhtivat rolli ka võimalikus tulevases terminoloogiavõrgustikus.

 

Kokkuvõte

Tõlkimine pole üksnes praktiline tegevus ja elukutse, vaid see on ka filosoofia ja elustiil. Tõlkimine on üksiku professionaali tegevusest muutunud dünaamiliseks tööstusharuks. Tõlgete masstootmine on muutnud inimeste- ja kultuuridevahelist kommunikatsiooni. Lisaks professionaalidele tõlgivad kõik, sealhulgas taksojuhid, kelnerid ja tarbijad. XXI sajandi tehnoloogiliste arengute ja globaalsete kommu­ni­kat­sioo­ni­vahendite ja -võrkude tingimustes muutub tõlkimise filosoofia, teooria ja praktika. Need arengud on hästi jälgitavad ka Euroopa Liidu institutsioonide tööstuslikus tõlke­protsessis ja tõlkija muutuvas elukutses. See ei jäta puutumata ka eesti keelt. Eesti keel on praegu palju globaalsem ja väljastpoolt tule­vatele mõjutustele avatum, kui ta on olnud kunagi varem. Põhiline mõjutaja praegu ja lähiajal on Euroopa Liit seoses õiguste ja kohustustega, mis tulenevad liidu mitmekeelsuspoliitikast. Igal aastal lisandub eesti kultuurile üle 200 000 lehekülje EL-i institutsioonides tõlgitud eurotekste ja tuhandeid uusi või kohendatud termi­neid.

Kas EL-i mõju kujutab meie keelele ohtu? Mina seda ei näe. Ohtu võib oodata pigem keelelises protektsionismis ja kapseldumises oma traditsioonilisele terri­too­­riumile. Me saame praegu kasutada neid otseseid ja kaudseid võimalusi, mida eesti keele arendamisele ja levitamisele pakub Euroopa Liit. Eesmärgiks ei ole eesti keele globaliseerimine, aga see protsess toimub omasoodu. Meil on võimalik kasutada meie ajaloo suurimat turgu oma keele kommertsialiseerimiseks ja kultuuri levitamiseks. Eesti keele sellise globali­see­ri­mise põhiline meetod on tõlkimine.

Minu arvates on tõlkimine ja sellega seotud terminoloogiatöö meie senises eesti keele alases tegevuses olnud alahinnatud. Tõlkijad on sageli teenimatult sattunud esime­sena kriitika alla kui koleda eurokeele autorid. Kuid ärgem unustagem, et tõlkija ei saa kanda vastutust originaali kvaliteedi eest. Euroopa Liidu ametlikku dokumenti ei tohi tõlkida ilusamaks, kui see on. Eurodokumendi tõlkimine toimub mitme EL-i institutsiooni ning tõlkijate ja keelejuristide (juristide-lingvistide) koostöös. Kõigi õigusaktide tõlkeprotsessis kuulub viimase sõna õigus keelejuristidele.

Tõlkimine on ja jääb ülitähtsaks tegevuseks ka siis, kui inimest abistavad või kohati asendavad tõlkivad masinad. Selliseid arenguid tuleb ette näha ja nendeks valmis olla. Eesti üli­koole ootavad suured väljakutsed: valmistada ette uue põlvkonna tõlkijaid ja saada Euroopa Komisjoni hallatava võrgustiku European Master in Translation liikmeks.

Tõlkimine on Eesti jaoks riikliku tähtsusega äriidee. Tõlkijate tõstmine poodiumile koos teiste eesti keele arendajatega mõjub hästi nii eesti keelele kui ka selle mainekujundusele. Tõlkimine, nii traditsiooniline ajaloolis-romantiline kui ka tööstuslik, ja sellega seotud termi­no­­loogiatöö võiksid olla eraldi alaosaga tähtsustatud väljatöötatavas uues eesti keele arengu­kavas (Arengukava 2018).

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tänas Wiedemanni juubelikonverentsi avades „kõiki, kes eesti keele heaks töötavad”. Tänusõnadele järgnenud eesti keelde panustajate loet­elus tõlkijaid, sh EL-i institutsioonide tõlkijaid, ei mainitud. Sajad tuhanded leheküljed Brüsselis, Luxembourgis ja Frankfurdis tõlgitud tekste ja tuhanded uued terminid on Eestis nähtavad. Nähtamatud on aga veel need inimesed, kes seda tähelepanuväärset tõlketööd teevad.

2018. aasta nimetas Euroopa Komisjon kultuuripärandi aastaks. 2019. aastat tähistatakse ÜRO Peaassamblee ettepanekul kui rahvusvahelist põliskeelte aastat ja Eestis kui eesti keele aastat. Eesti keel on maailma kultuuri­pärandi osa. Tõlkimine kui spetsiifiline inimtegevus keelte ja kultuuride vahendamisel loob uut ühiskondlikku väärtust ja kultuuripärandit nii Eesti kui ka kogu maailma jaoks. Tänu tõlkijale!

 

Kõik artiklis avaldatud arvamused ja ette­panekud kuuluvad autorile ega esinda Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.

 

Heiki Pisuke (snd 1955), PhD, Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadi eesti keele osakonna juhataja (European Commission DGT, ARIA 00/B040, L-2920, Luxembourg); Tartu Ülikooli külalisprofessor, heiki.pisuke@ec.europa.eu

 

" ["contents_en"]=> string(2650) "

Keywords: translation, translators, translation studies, legislation, translation industry, machine translation

 

This article examines mainly four topics: 1) the impact of the European Union’s multilingualism policy on the Estonian language, 2) the role of translation in implementing multilingualism, 3) the translation pipeline in EU institutions, and 4) changes in the translator’s profession. Based on statistics, the author shows that the Estonian language entities in eight EU institutions translate yearly more than 200,000 pages of EU documents into Estonian. At the same time terminologists and translators of the Commission, Council and European Parliament introduce several thousand new terms into the IATE database (InterActive Terminology for Europe). The total number of Estonian terms in IATE covering all fields of the activity of the EU is 60,249 (by 30.09.2018). The author argues that the multilingualism policy and the status of being one of the 24 official languages creates favourable conditions for the development of the Estonian language. At the same time, the author highlights some problematic areas and risks which may affect the Estonian culture due to the so-called Eurolanguage, a by-product of EU legislation drafting and translations.

The author also looks into the role of translation in the EU legislative procedure, issues related to machine translation and changes in the translator’s profession, based on the new European Master in Translation (EMT) Competence Framework. The author makes some proposals to enhance cooperation between the translation departments of EU institutions and Estonian authorities, as well as suggests some joint research topics (e.g. translation industry, Eurolanguage/Eurolect, etc.). The main idea underlying the article is that the current industry based translation process and methodology used in the EU institutions differs from the traditional romantic concept of authorship used for centuries in translation theory and practice.

 

Heiki Pisuke (b. 1955), PhD, European Commission, Directorate General for Translation, Head of the Estonian Language Department (European Commission DGT, ARIA 00/B040, L-2920, Luxembourg); Visiting Professor at the University of Tartu (Law); heiki.pisuke@ec.europa.eu

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#164 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:04:28" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(5759) "

Arengukava 2018 = Eesti keelevaldkonna arengukava 2018–2027. Keel loob väärtust. (Eelnõu.) Haridus- ja Teadusministeerium, märts 2018. https://www.hm.ee/sites/default/files/eesti_keelevaldkonna_arengukava_eelnou_8.03.2018.pdf (31. XII 2018).

DGT Annual Activity Report 2016 = Annual Activity Report. Directorate-General for Translation, European Commission. https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/file_import/aar-dgt-2016_en_0.pdf (31. XII 2018).

DGT Annual Activity Report 2017 = Annual Activity Report. Directorate-General for Translation, European Commission. https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/file_import/dgt_aar_2017_final.pdf (31. XII 2018).

D r e v i n g, Marek 2014. Pidurdamatult kasvav infohulk nõuab tõlkimiselt uutmoodi käsitlusviisi. – Õiguskeel, nr 3. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/marek_dreving._pidurdamatult_kasvav_infohulk_nouab_tolkimiselt_uutmoodi_kasitusviisi.pdf (31. XII 2018).

Eesti keeleseisund 2017 = Eesti keeleseisund. Aruanne mai 2017. TÜ sotsiaal­teaduslike rakendusuuringute keskus, Balti Uuringute Instituut. https://www.ibs.ee/wp-content/uploads/aruanne_2017.pdf (31. XII 2018).

EMT Competence Framework = European Master’s in Translation Competence Framework 2017. https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/emt_competence_fwk_2017_en_web.pdf (31. XII 2018).

IATE = InterActive Terminology for Europe. http://iate.europa.eu/SearchByQueryLoad.do;jsessionid=86Vre5e3faVbNr9BC0Y5kwqVDzlRs7SacuZIfeMbtbnpczizeBL7!-2090179866?method=load (31. XII 2018).

I l j a, Merit 2011. Eurotekstide tõlkimise põhimõtetest ja probleemidest. – Õiguskeel, nr 1. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/merit_ilja._eurotekstide_tolkimise_pohimotetest_ja_probleemidest.pdf (31. XII 2018).

Institutsioonidevaheline stiilijuhend. Brüssel–Luxembourg: Euroopa Liidu Välja­annete Talitus, 2011. http://publications.europa.eu/code/et/et-000100.htm (31. XII 2018).

K a l d j ä r v, Klaarika 2017. Teooria ja praktika vahel ehk ikka puuduvast tõlkekriitikast. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 939–943.

Language Industry Survey 2018 = Expectations and concerns of the European Language Industry 2018. https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/2017_language_industry_survey_report_en.pdf (31. XII 2018).

M e r i l a i, Arne 2017. Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 737–752.

Nõukogu 15. aprilli 1958. a. määrus nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled. – Euroopa Ühenduste Teataja (EÜT) 17, 6.10.1958, Euroopa Liidu Teataja (ELT) eriväljaanne 01/01, lk 3.

P a j u s a l u, Karl 2018. Uuenev eesti keel: mida on õppida saja aasta kogemusest. – Ettekanne Ferdinand Johann Wiedemannile pühendatud rahvusvahelisel konverentsil „Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa III” 24. IV 2018 Rakveres.

P i s u k e, Heiki 2013. Eurokeelest, eurotekstide tõlkimisest ja tõlkijatest. – Riigi­kogu Toimetised, nr 27, lk 9−20. https://rito.riigikogu.ee/eelmised-numbrid/nr-27/eurokeelest-eurotekstide-tolkimisest-ja-tolkijatest/ (31. XII 2018).

P i s u k e, Heiki 2015. Õigusaktide tõlkimine Euroopa Liidu institutsioonides. – Õiguskeel, nr 2. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/heiki_pisuke._oigusaktide_tolkimine_euroopa_liidu_institutsioonides.pdf (31. XII 2018).

P i s u k e, Heiki 2016. Kus on eurokeele kodu? – Õiguskeel, nr 1. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/heiki_pisuke._kus_on_eurokeele_kodu.pdf (31. XII 2018).

P i s u k e, Heiki 2017. Tõlkimine ja uus eesti keelestrateegia. – Õiguskeel, nr 3. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/heiki_pisuke._tolkimine_ja_uus_eesti_keelestrateegia.pdf (31. XII 2018).

Rahvahääletuse tulemuste kinnitamine. Vabariigi Valimiskomisjoni 05.10.2003 otsus. Vastu võetud 03.10.2003 nr 90. RT I 2003, 63, 426. https://www.riigi­teataja.ee/akt/630398 (31. XII 2018).

S i b u l, Ingrid 2018. Masintõlge ja eestikeelsed õigustekstid – ühe tõlkija senised koge­mused Euroopa Komisjonis. − Õiguskeel, nr 2. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/ingrid_sibul._masintolge_ja_eestikeelsed_oigustekstid_-_uhe_tolkija_senised_kogemused_euroopa_komisjonis.pdf (31. XII 2018).

T e r a s, Liina 2017. Õigustõlke võlud ja valud Euroopa Liidu kohtusüsteemis. −Kohtute aastaraamat 2017, lk 83–93. http://www.ekou.ee/mat/Kohtute-aastaraamat-2017.pdf (31. XII 2018).

Translation as Part of the Commission’s Decision-making Process. Communication to the Commission. Brussels, 22.4.2016 C(2016) 2000 final. http://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/3/2016/EN/3-2016-2000-EN-F1-1.PDF (31. XII 2018).

Uus mitmekeelsuse raamstrateegia = Uus mitmekeelsuse raamstrateegia. Euroopa Komisjoni teatis Nõukogule, Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Brüssel 22.11.2005, KOM(2005) 596 lõplik. https://www.hm.ee/sites/default/files/mitmekeelsuse_raamstrateegia.pdf (31. XII 2018).

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#196 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#197 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#165 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1141) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(14) "Külli Prillop" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(15) "K.PRILLOP_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(30) "Statistikaga värsse mõõtmas" ["title_en"]=> string(52) "A comprehensive statistical study of Estonian verse " ["subtitle_ee"]=> string(175) "Mihhail Lotman, Maria-Kristiina Lotman. Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. [Tallinn]: EKSA, 2018" ["subtitle_en"]=> string(175) "Mihhail Lotman, Maria-Kristiina Lotman. Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. [Tallinn]: EKSA, 2018" ["contents_ee"]=> string(16779) "

Mihhail Lotman, Maria-Kristiina Lotman. Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. [Tallinn]: EKSA, 2018. 508 lk.

„Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses” on mahukas uurimus, mille koostamine on võtnud üle kümne aasta. Aimu teoksil olevast suurprojektist andis monograafia autorite Mihhail Lotmani ja Maria-Kristiina Lotmani juba 2004. aastal loodud internetilehekülg „Eesti värss”,(1) mis sisaldab (muu hulgas) kõiki uuringu aluseks olnud tekste ning võimaldab teha statistikapäringuid. Neliktroh­heuste ja ‑jambide valim andmebaasis on väga esinduslik, kokku 15 046 värsirida 20 autorilt.

Monograafia põhieesmärk on statistiline värsianalüüs, mille paratamatuteks eeltöödeks on olnud meetrumi- ning rütmimudelite loomine ning eesti keele jaoks sobiva analüüsimetoodika väljatöötamine. Et esile tuua selgelt just värsile omaseid tendentse, on värsirütmika statistilise analüüsi tulemusi võrreldud tavateksti rütmiga. Sügavuti on käsitletud rõhkude, väldete ning sõnapiiride paiknemist erinevates värsipositsioonides, kusjuures nii rõhk, välde kui ka sõnapiirid on määratud gradatsiooniliselt. Nii täpset analüüsi ei ole varem läbi viidud (osa uurimistöö tulemusi on autorid siiski avaldanud artiklitena).

Kuigi uurimuse põhisisu on statistiline – u 500 leheküljel on esitatud 360 graafikut –, leiavad sealt küllaga huvitavat needki lugejad, keda arvumaailm ei köida. Muude põnevate teemade hulgas käsitlevad M. Lotman ja M-K. Lotman näiteks fonoloogiateooria probleeme, värsiuurimise ajalugu, terminoloogia kujunemist (kes teab, mis on jooksik ja viskaja?) ning isegi üht võltsingulugu.

Statistiliseks analüüsiks pole valitud liigkeerulisi meetodeid, mille korrektne rakendamine nõuaks vastavat eriharidust. Piirdutakse protsentarvutuse ja standardhälvetega. Selline tagasihoidlikkus on digihumanitaaria ajastul üllatav, aga ikkagi õigustatud. Algandmed on kõigile kättesaadavad (veebilehel „Eesti värss” ja raamatu lisas tabelitena) ning huviline lugeja saab ise lisaarvutusi teha.

Sümpaatsed on põhiteemast kõrvale põikavad arutlused ning tõdemused, et üks või teine aspekt vajaks edaspidi veelgi täpsemat analüüsi (nt lk 72 rõhuastmestiku või lk 77 sõnapiiride liigituse kohta). Vaielda tahaks nii mõnegi sõnavormi licentia poetica’ks pidamise vastu (ptk 7): nd-partitsiibid (sündind, läind) on XIX sajandi kirjakeeles tavalised, erinevaid lühendatud vorme (nt saand pro saanud, tereta pro teretada, lõhut pro lõhutud) propageerisid keele­uuendajad.(2) Ent sellegi teema juurde pöörduvad autorid raamatu lõpus (ptk 20) ise tagasi, kinnitades, et võrdlus proosatekstidega aitaks selgitada, kas tegu on ikka poeetilise vabadusega või lihtsalt tollase kirjakeele tavaga. Lisa­infot saaks ka metatekstidest: laadi­vahelduslike sõnade nõrgas astmes tekkivad diftongid (mäe, sae jt) on esitatud kahesilbilistena veel Wiedemanni sõnaraamatuski.(3)

Kõige enam kõhklusi tekitab vältelise struktuuri analüüs (ptk 3.3, 10, 11, 14). Paraku tuleb nõustuda, et me, eesti fonoloogid, oleme aegade jooksul tekitanud mulje väldetest kui millestki ainukordsest ning kirjeldamatust. Nii nendivad ka M. Lotman ning M-K. Lotman (lk 74): „Välde on üks keerulisemaid probleeme eesti prosoodias. Sellele on pühendatud hulganisti artikleid ja raamatuid, kuid vastuolud näivad olevat lahenemisest kaugel [---].” „Eesti keele hääldus”(4) seletab küll kenasti ära probleemkohad, mille üle M. Lotman ja M-K. Lotman on kõige pikemalt arutlenud (neljas välde, rõhutute silpide välde), aga ilmus vististi liiga hilja, et oleks saanud olla kõnealuse värsi­analüüsi aluseks.

Julgen loota, et väldete põhiolemuses on tegelikult üksmeel olemas. Sõna­tähendusi eristavaid välteid on kolm ning keele pindstruktuuris määravad välte rõhulise silbi riimi häälikute kestused (mis mõjutavad häälikukestusi rõhutus silbis) ja kõnetakti toonikontuur (mille osatähtsus on paikkonniti erinev).(5) Mis puutub lk 74 esitatud väitesse, justkui Tiit-Rein Viitso veel tänapäevalgi pooldaks neljavältelist süsteemi, siis viidatud käsitlus(6) on õigupoolest ligi 40 aastat vana väljaande(7) uustrükk, mis on varustatud ka postskriptumiga. Selles selgitab Viitso lühidalt eesti fonoloogide kunagisi neljanda välte otsinguid ja oma toonaseid seisukohti.

Keeleteadlased on vaielnud eelkõige väldete fonoloogilise esituse üle. Kas häälikukestuste erinevus tähendab kestuse poolest erinevaid foneeme, mille muud tunnused on identsed, ühesuguste foneemide erineva pikkusega järjendeid või prosodeeme; erinevat hulka X-positsioone, CV-positsioone(8) või moorasid? Kas erinev toonikontuur tähendab tooni­aktsenti, erinevat kõnetaktistruktuuri või hoopis erinevat rõhku, mis täpsemat seletust ei vajagi? Kas prosoodiline struktuur ehitatakse foneemidele või täidetakse foneemidega? Enamasti on need vaidlused käinud paralleelselt üldiste fonoloogiateooriate arenguga ja on ajastu‑ ning teooriaspetsiifilised: iga universaalsusele püüdleva fonoloogiateooria raames peaks ju olema võimalik luua ka eesti väldete mudel. Teooriate paljususega kaasneb terminoloogilise sünonüümia vajadus. See omakorda paneb teoreetikud vahel üksteisest mööda rääkima, eriti kui üks ei süvene teise kasutatud teooria nüanssidesse või teine pole oma kasutatavat mõistestikku piisavalt lahti seletanud. Just nõnda näib olevat sündinud häälikuvälte tont. 

Kuni pole olemas ideaalset, kogu maailma keelelist rikkust seletada suutvat üleüldist fonoloogiateooriat, ei saa olla ka vältemudelit, mille võiks kuulutada lõplikuks tõeks ja mis kõigile sobiks. Erinevad praktilised ülesanded võivad vajada erinevaid lähenemisi. Ent rägastikus, kus teoreetikud püüavad tonte, on praktikutel keeruline orienteeruda, ning ainus võimalus tundub olevat konstrueerida omaenese vältemudel. M. Lotman ja M-K. Lotman kirjutavad (lk 74): „Samas ei saa me kasutada ühtegi juba valmis süsteemi, kuna erinevalt enamikust keeleteadlastest ei piirdu me vaid pearõhusilpidega, vaid määrame kvantiteedi kõikidel silpidel, sellal kui erinevalt luuletajatest ja varasematest värsiuurijatest järgime kolmevältelist süsteemi.”

Niisiis on autorid loonud mudeli, mis lubab eristada ka rõhutute silpide väldet. See on vajalik, sest eesmärgiks on uurida värsipositsioonide ja silbikvantiteedi seoseid, kaasates kõik silbid. Ent eesti keeleteaduse terminit välde pole siin kasutatud oma tavalisimas tähenduses. Esmalugemisel ja analüüsi­peatükkide graafikuid vaadates jääb kergesti mulje, nagu oleks rõhuta silpidel samasugused kolm väldet nagu rõhulistel silpidel. Tegelikult, kui õigesti aru sain, jagavad autorid rõhuta silbid lihtsalt kergeteks ja rasketeks, kusjuures kerged on CV- ja CVC-struktuuriga silbid. Mõlemad silbitüübid koos rõhuliste CV-silpidega identifitseeritakse käsitluses esmavältelistena ja näiteks selle kohta, kui palju on värsijala tõusus kolmesilbiliste sõnade lühikesi või üksikkonsonandiga suletud lõpusilpe, kui palju I-välteliste sõnade algussilpe, otsest infot ei saa.

II välte määramise juures tuleb välja üks kaasrõhu omistamise nüanss, mida rõhuanalüüsi kirjeldavas peatükis (3.2) pole käsitletud, kuid mis võib selgitada rõhuliste silpide üllatavalt suurt osakaalu nõrkades värsipositsioonides. Näiteks Koidulal ja Visnapuul on neliktrohheuse 2. värsijala languses väidetavalt pea kolmandik silpe rõhulised (vt tabelit 10 lk 117). Kindlasti on rõhuliseks loetud diftongilised järgsilbid, nagu lk 43 esitatud näitesõnades liiteid ja papjaid, aga arvatavasti ka kaashäälikuühendiga lõppevad järgsilbid. Lk 76 loeme: „Esmavältelised on need järgsilbid, mis ei sisalda diftongi ega lõpe geminaadi või konsonantühendiga (pikk vokaal esineb algupärastes sõnades üksnes pearõhupositsioonidel). Vastasel korral on tegu teisevälteliste silpidega, kuid ainult (kaas)rõhulisel positsioonil.” Järgmisel leheküljel on näitesõna suureks järgsilp määratud teisevälteliseks, seega peab see esitatud reegli järgi olema ka kaasrõhuline. Teise silbi kaasrõhku on eesti keeles muidu võimalikuks peetud vaid III-vältelistes sõnades ja neiski pole see iseenesestmõistetav, nähtavasti on keel selles osas aja jooksul muutunud.(9) 

Mõningate ühesilbiliste sõnade vältemääratluses on M. Lotman ja M-K. Lotman lähtunud süntaktilistest seostest ja rõhust, nagu eesti keeles küllap ongi õige. Iseküsimuseks jääb, kas statistilise mudeli jaoks, kus rõhku käsitletakse eraldiseisva nähtusena, on vaja seda nii olulisel määral arvestada ka väldete määramisel. Lisaks on arvesse võetud sõna traditsioonilist kirjapilti, nt ma on üldjuhul I vältes, aga see II vältes, kuigi tegelikku häälduserinevust ei pruugi olla, vrd Lilled, mis ma kasvatanud(10) ja Kulla rahvas, mis see on(11). Lk 75–76 selgitatakse: „Keerulisem on ühesilbiliste kliitikute välte määramine. [---] Sõnad, mis sisaldavad pikka vokaali, diftongi või lõppevad geminaadiga (see, too, ei, neid, ning, et jt) on teisevältelised, kolmandavältelisteks muutuvad nad emfaatilisel positsioonil või omaette süntagmana.” On tõsi, et osa ühesilbilisi asesõnu, kaassõnu jm liituvad kliitikutena eelneva või järgneva sõna külge ja on seega käsitletavad prosoodilise sõna kaasrõhuliste või rõhuta silpidena, ent tekstist ei selgu, kuidas täpselt on nii­suguste sõnade hulk piiritletud. Inimeste keeletunnetus võib siin olla üsna erinev. Hinnanguliselt, otsustades sõnapiiride ja rõhuandmete järgi, puudutab see küsimus 5–10% silpidest, olles analüüsitulemuste tõlgendamisel oluline. Lk 77 näitena esitatud luulereas armas ema, küll siis nääd on rõhumäärsõna küll ja asemäärsõna siis mõlemad arvatud II-vältelisteks. Osa lugejaid ütleks küll selles värsis kindlasti III vältes ja siis päris lühikese vokaaliga. Tõenäoliselt ei tundu küll kõigile ühtviisi II-vältelisena isegi nõrgas värsipositsioonis (sõltumata emfaatilise rõhu olemasolust või puudumisest), nt Teda pilv küll varjab vahel(12). Lisaks muule tuleb siin mängu ju ka lugemise tempo. Mõnikord põhjustaks kiirustav, II-välteline kokku­hääldus kentsakaid tähendusmuutusi, nt järgmiste värsiridade alguses: see me vaimuilma naba(13), Oh mu väike Uuria naine(14). Igal juhul on konteksti mõju vältele huvitav probleemistik, millega tasuks fonoloogidelgi põhjalikumalt tegelda. 

Rõhuliste silpide välted muus osas küsimusi ei tekita ja M. Lotman ning M-K. Lotman on leidnud mitmeid eesti luulele iseloomulikke seaduspärasid. Eriti huvitavad on autoritevahelised erinevused II ja III välte dissimilatsiooni osas. Näiteks Juhan Liiv on teise ja neljanda värsijala tõusus eelistanud III väldet, esimese ja kolmanda värsijala tõusus II väldet, aga Marie Underil on kõikides tugevates positsioonides ülekaalus III välde (ptk 10.5). Üks ohukoht selliste järelduste tegemisel ikkagi on: kui statistika aluseks on terviklikud luuletused, siis võib värsiridade vastastikune mõju analüüsi tulemusi kallutada.

Rõhkude analüüsiks (ptk 3.2, 8, 9 ja 13) on M. Lotman ja M-K. Lotman määranud silpide rõhulisuse gradatsiooniliselt nõnda, et silp võib olla kas ilma rõhuta, kaasrõhuline, tüverõhuline, pearõhuline või fraasirõhuline. Selline lähenemisviis on võimaldanud jõuda tõdemuseni, et eri ajastutele on omane erinev sekundaarne rütm nii nelik­trohheustes kui ka -jambides. Eespool kirjeldatud kaasrõhu määramise omapära ei mõjuta seda tulemust kuigivõrd ega ole ka muude järelduste juures väga oluline, sest huvitavad tendentsid ilmnevad pigem tüve-, pea- ning fraasirõhu paiknemisel.

Sõnapiiride käsitlus (ptk 3.4, 12 ja 15) pakub taas mitmeid avastusi, näiteks mees- ja naislõpuliste värsside erinev struktuur või neljajalalise trohheuse selge dipoodilisus, millele varem polegi tähelepanu pööratud.

Sekundaarse rütmi tüpoloogiat käsitlevas kokkuvõtlikus peatükis (19) on võrdlusmaterjalina avaldatud ülevaated muude rahvaste luuletraditsioonidest. Seejuures saab kinnitust, et M. Lotmani ja M-K. Lotmani väljatöötatud metoodika avardab teistegi värsitraditsioonide uurimisvõimalusi – lisaks sellele, et aitab eesti värsi rütmi seni teadvustamata seaduspärasid ja mitmetasandilisust avastada ning esile tuua.

Loodetavasti saame tulevikus lugeda sarnast statistilist uurimust rohkemate värsimõõtude ja muude ajastute kohta; samuti stroofirütmi ja eri värsimõõtude sõnavara kohta, nagu autorid lubavad. Ehk inspireerib M. Lotmani ja M-K. Lotmani töö ka fonolooge pöörama suuremat tähelepanu luulele kui väärtuslikule allikale eesti keele välte- ning rõhusüsteemi arengu selgitamisel.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#166 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:56:24" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#198 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#199 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#167 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1135) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(12) "Peeter Päll" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(3) ["pdf"]=> string(12) "P.PÄLL_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(61) "Pilk eesti kirjakeele korraldamise sajandile ja tänapäevale" ["title_en"]=> string(60) "A century of language planning in Estonia: history and today" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(20791) "

Eesti kirjakeel, mis suures osas rajaneb põhjamurretel, tegi keelekorraldajate pingutusel XX sajandil läbi märkimisväärse kohandamise selleks, et olla kõigis valdkondades sobiv kompromislik kirjavahend. Erinevalt rahvuslikest liikumistest muudes maades on võõrlaenud olnud sallitud, osaliselt ajendatuna soovist hõlbustada ligipääsu Lääne-Euroopa kultuurile. Selle tulemusel tekkinud normingud on aga eestlasi üldiselt sundinud abi otsima mahukast õigekeelsuskäsi­raamatust, et teada õigekirjutus- ja morfoloogianorme.(1)

Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga normingu­usku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühi­grammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.

2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese ÕS-i ilmumisest. Raamatu täpne pealkiri oli „Eesti keele õigekirju­tuse-sõnaraamat” ja väljaandja Eesti Kirjanduse Selts. Selle eellugu on mõistagi pikem: nimelt 1905. aasta revolutsiooni järel hakati aastast 1906 lubama eestikeelse erahariduse andmist ja tekkis suur vajadus eestikeelse õppekirjan­duse järele.(2) Et Eesti jagunes kahe kubermangu vahel, tekkisid kirja­keelt korraldavad kogud algul eraldi: augustis 1906 asutati Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts, mille juurde sama aasta 10. detsembril moodustati kirjandusosakond. See hakkas arutama kirjaviisi küsimusi, korraldades 1907. aastal keele­koosolekuid, ning kavatses kokku kutsuda keeletundjate kongressi. Tegevad olid Ernst Peterson-Särgava, Johannes Voldemar Veski jt. Tartus asutati aastal 1907 Eesti Kirjanduse Selts (EKS), mille juurde 6. augustil loodi kirjaviisikomisjon, kus olid tegevad Kaarel Leetberg, Jaan Jõgever, Hans Einer, Karl August Hermann, Juhan Kurrik jt; hiljem nimetati see keele­toimkonnaks. Need kaks kogu võistlesid algul mingil määral oma­vahel, kuid suutsid siiski kokku leppida, korraldades aastatel 1908–1911 Tapal, Tallinnas ja Tartus neli keele­konverentsi, mis sõnastasid otsused tollal kõige enam vaieldud teemadel: kas pea või pää, kas sõna algusse h kirjutada või mitte, kuidas kirjutada ki-liidet jne.

Koostöömeeles sündis ka normiva sõnaraamatu idee. EKS-i sõnaraamatu kava seati kokku aastal 1908, alustati 1910 või 1911. See oli üks seni väheseid sõnaraamatuid, mis pandi kokku täiesti kollektiivselt, kokku 153 „istangul”, töö sai enamjaolt valmis 1916 ja põhiline teksti kokkukirjutaja oli Jaan Tamme­mägi.

Sõnaraamatu koostajatel oli kadestamisväärne ettenägemisvõime, sest see sai valmis just õigel ajal, õieti veel isegi enne seda. 1918. aastal, veel Saksa okupatsiooni ajal trükki antud sõnaraamatut hakati reklaamima septembris(3) ja kaks kuud hiljem, 11. novembril 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus faktilise võimu üle võttis, oli kirjakeele normi allikas kohe võtta. Ametlik keele­kasutus vajab normi või autoriteeti. On tähele­panuväärne, et veel Vabadussõja ajal pidas sõjaminister oma päevakäskudes, arvatavasti 1919. aasta I poolel, vajalikuks kaht keeleteemalist otsust: nr 36 (õigekirjutuse alal Eesti Kirjanduse Seltsi sõnaraamat juhtnööriks võtta) ja nr 51 (ametlikud dokumendid tuleb eesti keeles välja anda; tõlge võib juures olla)(4). Ka haridus­ministeerium võttis õpetuses aluseks selle sõnaraamatu, nagu näitavad 1921. aasta mais kinnitatud algkooli õppe- ja tunnikavad(5). Raamatu menu näitab asjaolu, et 1921. aastal ilmunud esimeses Raamatu Teatajas on märgitud: trükk otsas.

Et pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist lõpetas Eestimaa Rahvahariduse Selts tegevuse ning tegutsema jäi vaid Eesti Kirjanduse Selts, siis vaadati edaspidi EKS-i keele­toimkonna kui autoriteedi peale. Sellega paralleelselt andis keelesoovitusi ka 1920. aastal loodud Emakeele Seltsi juhatus, kes vastas keeleteemalistele küsimustele, eriti nimesid puudutavatele. Põhiliseks jäi siiski keeletoimkond, kelle otsused avaldati ajakirjades Eesti Keel ja Eesti Kirjandus.

Kaks asjaolu on sellest ajast jäänud eesti keelekorraldusele organisatoorses mõttes iseloomulikuks: keelekorraldusega tegeleb asjatundjate kogu, mitte riigiasutus, ja tulemused kajastuvad sõnaraamatus, mille traditsiooniliseks nimetuseks kujunes teisest trükist (1925) alates õigekeelsussõnaraamat. Riik on kogu selle aja usaldanud keelenormingute välja­töötamise kollektiivse otsustuskogu kätte; ei meenu ühtegi keelekorralduslikku otsust, mille oleks teinud Eestis riigiasutus. Lätis näiteks kehtestas riik 1919 iseseisvudes läti uue kirja­viisi – mille oli välja töötanud Läti Seltsi ortograafiakomisjon 1908 – ja 1940. aastal otsustas valitsus muuta ladina-kreeka päritoluga võõr­sõnade kirjutusviisi, kaotades neist pikad vokaalid, mida antiigiihalejad olid täpsema algupära jäljendamiseks ette kirjutanud. Ka Nõukogude Venemaal kehtestas hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski detsembris 1917 parandatud kirjaviisi, ilma jättide ja kõvendusmärkideta. Eestis, tõsi, oli uus kirjaviis juba 1870. aastatel juurdunud tänu Eesti Kirjameeste Seltsi tegevusele. On kuulda olnud väiteid, et Eesti enamlased ei leidnud hiljem eesti kirjaviisis midagi muud parandamisväärset kui kaotada sõnaalguse h, mida niigi ei hääldata, aga olid sellestki sunnitud loobuma.

1920.–1930. aastatel riik keele­korraldusse ei sekkunud, kuid tunnustas selle tulemusi ja ilmselt ka toetas seda tegevust rahaliselt. Oli riigi ülesehitamise aeg, ümber tuli korraldada terve haridussüsteem, arendada terminoloogiat jne. Tagantjärele mõeldes oli imetlusväärne see, et kahekümne aastaga jõuti eesti keelele anda nii tugev vundament, mis pidas vastu veel 50 aastat Nõu­kogude aega. Kui see praegu tundub enesestmõistetav, siis võrreldagu Eesti riigi ja eesti keele saatust Nõukogude Liidu vabariikidega, mis ei olnud vahepeal iseseisvad ja kus keeled olid eriti Nõukogude lõpuperioodil pigem dekoratiivse staatusega. Faktiliselt neid asjaajamises ei kasutatud.

Edasine eesti keelekorralduse ajalugu näeb korralduslikust küljest lühidalt välja järgmine. Eesti Kirjanduse Selts likvideeriti 1940. aastal ja seetõttu kadus ka keeletoimkond. Vahest mõtteliselt vaadati normiküsimustes seejärel Eesti Riikliku Kirjastuse poole, kus moodustati oma keeletoimkond, ent selle otsustest on suhteliselt vähe teada, vaid mõned ülevaated: näiteks revideeriti vene nimede transkribeerimise juhiseid. Kui 1947. aastal loodi Keele ja Kirjanduse Instituut, siis hakati normiküsimustes pöörduma selle asutuse, eeskätt sõna­raamatute sektori poole. Mõneks ajaks said keelekorralduses määravaks üksikisikud, näiteks Ernst Nurm, ent natuke vabamate aegade tulles 1950. aastate lõpus pöörduti tagasi kollektiivse keelekorraldusorgani poole. 1960. aastal moodustas Eesti NSV Ministrite Nõukogu vabariikliku õigekeelsus­komisjoni, mis sai tuttavaks lühendi VÕK all. See oli ka ainus kord, kui riigi­võim moodustas keelekorraldusorgani. Tuleb tunnistada, et väga bürokraatlikult moodustatud kogu ei hakanudki korralikult tööle ning pärast 1965. aastat sisulist tööd ei tehtud. Tööle hakkas hoopis VÕK-i teine koosseis, mille ­moodustas seekord juba teaduste akadeemia 1972. aastal ning mis tegi mitu otsust morfoloogia ja nt nimekirjutuse kohta. Vahepealsel ajal, kui VÕK ei toiminud, tegutses Emakeele Seltsi keeletoimkond (1969–1972), kelle tähtsündmuseks sai 1972. aastal toimunud uute sõnade võistlus, mis tõi käibele sõnad kohuke, pardel, linnak jms. Kõige tulemuslikumaks on Tiiu Erelt pidanud VÕK-i kolmanda koosseisu tööd (moodustati 1979, tegutses aktiivselt kuni 1983. aastani, paberi peal veel aastani 1997). Selle ajal tehti palju mor­foloogiaotsuseid (muuseum-tüübi, kõnelema-tüübi kohta jne) ning õigekirja­otsuseid, sh uus lühendireeglistik, kokku- ja lahkukirjutus jne.

Vaba riigi taas tekkides ei sobitunud vabariiklik õigekeelsuskomisjon uutesse oludesse enam hästi, mh oma nimetuse tõttu, ja seepärast on pöördutud tagasi keeletoimkonna, täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkonna nimetuse juurde. Toimkond moodustati 1993. aastal ja tegutseb tänini, keeletoimkonna vanema valib iga kahe aasta tagant ES-i üldkoosolek, praegu on vanem Maire Raadik. Kuigi riik tegevusse ei sekku, on erinevalt sõjaeelsest Eestist praegu kirjakeele norm määratud keeleseadusega ja kirjakeele normi rakendamise korraga.

Vaadakem otsa ka ÕS-ide pikale reale. Nagu öeldud, sai 1918. aasta „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” kohe otsa ja Eesti Kirjanduse Selts hakkas koostama selle teist trükki, mis aga paisus mahult mitmeks köiteks. 1925. aastal ilmus I köide, mille puhul Johannes Aavik rõõmustas, et keeleuuendusest on paljugi omaks võetud, kuigi mitte piisavalt. II köide ilmus 1930 ja III köide 1937, kavandatud lisadega IV köide jäigi ilmumata. Selle pika aja jooksul oli I köide juba osalt vananenud ning praktiliseks abivahendiks sai hoopis Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat”, mille esimene trükk ilmus 1933 ja millest peaaegu igal aastal ilmus uus, parandatud trükk kuni aastani 1946. Nõu­kogude ajal alustati 1948 „Suure õigekeelsuse-sõnaraamatu” koostamist, mis jäi pooleli, 1953. aastal ilmus nõukogulike põhimõtete järgi koostatud „Väike õigekeelsuse sõnaraamat” ning järgnevalt on õigekeelsus­sõnaraamatud, natuke erinevate pealkirjade all, ilmunud 1960, 1976, 1999, 2006 ja 2013. Sügisel 2018 ilmus ÕS-ide saja aasta tähistamiseks uus ÕS koos oma sajandivanuse paarilisega, mis annab ühtlasi võimaluse vaadelda kirjakeele normi muutumist saja aasta jooksul.

Selline on vormiline tagasivaade sajandi keelekorraldusele, ent milline on olnud keelekorralduse sisuline tähendus selle aja jooksul? Kuidas on ühiskond sellesse suhtunud? Siin tuleb paratamatult natuke meelevaldselt üldistada, kuid mulle näib, et sõjaeelses Eestis suhtuti keelekorraldusse entusiasmiga – eesti keel oli ju riigikeelena algaja ja kõike peeti võimalikuks. Vaieldi tuliselt ning mõnikord pälviti ka ajakirjanduse pilkavat tähelepanu – nagu Aaviku sõjas sõna uulits vastu –, kuid üle kõige lehvis vaba vaim, mis lubas ametlikesse normidesse suhtuda ka paindlikult. Palju on kuuldud Johannes Aaviku kirglikust keele­uuendusest ja sellele vastanduvast J. V. Veski keele­korraldusest (siin on see sõna kitsamas tähenduses), kuid see näib olevat hiljem belletristlikult suureks puhutud vastandus. Tegelikkus oli kirevam, ka Aavik järgis nt koolide inspektorina ametliku keele norme, kuigi tal oli eri­arvamusi, ja J. V. Veski mõnda uudissõna võiks ka Aaviku omadega võrrelda. Elmar Muuk seekõrval oli praktilise meelega keelekorraldaja, kes püüdis eri suundi ühendada, aga kõige enam jälgis ta tegelikku pruuki, jõudes seega päris lähedale tänapäevasele vaatele.

Ent poliitilised olud muutusid ja uutes, nõukogude korra viljastavates tingimustes kumas oht juba keelele endale. Seetõttu sai keelekorraldusele ja täpsemalt praktilisele keelehooldele omaseks kaitseseisundile tüüpiline hoiak: võideldi võõrmõjude vastu. Ajastule omane jäikus tingis ka keelekorralduse jäikuse, kohati tigedaltki võideldi kas keele rahvalikkuse säilitamise nimel või teadusliku lähenemise kaitseks ning vaidlused olid – selle aja kõnepruuki kasutades – printsipiaalsed. Keelekorral­dajad tajusid neile antud suurt võimu keele üle ja tegutsesid vastavalt. Ühiskond vaatas neile kui autoriteetidele ja ootas neilt eeskätt keeleasjade paika­panekut. Avalik kritiseerimine ei tulnud kõne alla. 

Mõistagi on see lihtsustus ja keelekorralduski teisenes aja jooksul natuke ühiskonnast erinevalt. Eriti ilmnes see 1970. aastate teisel poolel, kui olid taastunud kontaktid Soomega ja tegutsema asus keelekorraldajate uus põlvkond. Keeleelu elavnes 1970. aastatel lausa erandlikult, 1972. aasta sõnavõistlus lõi selleks soodsa fooni; ilmus palju keele­teemalisi raamatuid. Keele­korraldus muutus jälle kritiseeritavaks, mis tähendas vähemalt keeleküsimuste osas ühiskonnas vaba arutelu. Mulle tundub, et selle vabaduse kasutamisega kompenseeriti poliitiliste vabaduste puudumist. Toon näiteks kas või võõrnimede kirjutuse üle vaidlemise. Kui kunagi uurisin nende vaidluste ajalugu, siis algul imestasin väga, et 1920.–1930. aastatel ei olnud nii kirglikke vaidlusi kui näiteks 1980-ndatel, kui VÕK tegi oma otsuse maade ja pealinnade nimede kirjutamise kohta. Ma enam ei imestanud, kui kätte jõudsid 1990. aastad ning võõrnimede teema vajus jälle kuhugi hämariku piirile, see ei erutanud enam murdosagi neist, kes nüüd ei pidanud enam asendustegevusega tegelema, vaid võisid end välja elada näiteks poliitikas.

Jõuamegi tänasesse päeva ja mulle tundub, et kohati me elame endiselt üleminekuajas. Me peaksime keelekorraldust võtma kui praktilist tegevust keele funktsionaalsuse tagamiseks, suhtuma sellesse paindlikult, teadvustama, et keelekorraldus ei ole kõikvõimas, vaid üksnes soovitav, nõuandev ja mõnikord ka suunav. Paljude eestlaste ihalus rangete normide järele või ideaalkeele taotlus on jäänud silma ka väljaspool Eestit, nagu näitab alguses esitatud Robert T. Harmsi tsitaat.(6) Keelekorraldus taandus käskimiselt-keelamiselt juba 1970. aastatel; tasapisi on otsuseid hakatud nimetama soovitusteks, sest vabas ühiskonnas ei saa inimesi käskida, ning tundub, et edaspidi võiks soovituste asemel või kõrval rääkida ka normi kirjeldamisest, st keele­korraldajate ülesandeks saab suurel määral kirjeldada seda, mis kogutud andmete põhjal on ühiskonnas kujunenud keelenormiks.

Tunnustatud arusaama järgi on kaht liiki norme: objektiivne keelenorm, mis mingis keeleühiskonnas vaikimisi kehtib, ja normingud, mida annavad autoriteetsed kogud näiteks mingite üksik­küsimuste reeglistamiseks. Vahel on neid nimetatud normiks A ja normiks B ning mõni keelekorraldaja, nt Henn Saari, on defineerinud ka normi C, ideaalkeele, mille suunas liikuda soovitakse. Keelenormi kirjeldus märgibki seda, et püütakse kindlaks teha objektiivne norm ja kasutajaid sellest informeerida. Alati ei ole see muidugi võimalik, sest keele­kasutajad on eri tausta ja huvidega ja ühtset normi siis pole.

Keelekorralduse enda teisenemise kohta võib ehk üldistada nii, et algus­aegade vahel heitlikud üksikküsimuste otsused on hiljem arenenud süsteemsemate muutuste tunnustamiseni, eriti puudutab see morfoloogiat. Ja üha enam on tuginetud keelekasutuse uurimise tulemustele.

On kaks vaikimisi eeldust, mida on läbi aegade silmas peetud: 1) senised normingud jäävad uute normingute kõrval samuti õigeks; 2) kirjakeele ehk standardkeele ning „tegeliku” keele vahe ei tohi kujuneda liiga suureks. Tõsi, me oleme olukorras, kus kirjakeele mõiste on kasutajate teadvuses hägustunud. Kirjakeel terminina ei tähenda kindlasti sama mis kirjutatud keel, tänapäeval on meie ümber teksti väga palju ja sellest suur osa ei ole kirjakeel ehk normikeel ehk standardkeel. Keelekasutajal tuleb valida, mis olukorras ta üldse kirjakeelt vajab. Ning ühiskond peab kokku leppima, millises olukorras kirjakeele kasutamist eeldatakse.

Keelekorralduse põhiülesandeks võiks tänapäeval olla seista vastu keele vaesumisele, selgitada keelekasutajale keele rikkusi ja õpetada neid teadlikult kasutama.

Keelekorraldus tugineb ka vabas ühiskonnas autoriteedile ja mõni seisu­koht paistab dogmana. Nagu sõjanduses on täheldatud, et võideldakse mineviku sõdu, nii ka keele­korralduses võideldakse vahel keelejoontega, mida on pikalt taunitud, kuid mis sellest hoolimata ei taandu. Vahel võib õigustatult küsida: kaua veel?

Rääkides keelekorraldaja rollist tänapäeva ühiskonnas, tundub mulle, et edukas keele­korraldaja peaks olema ühtlasi suhtekorraldaja, kes peab kannatlikult oma vaateid ja ettepanekuid selgitama ning hoolitsema ühtlasi selle eest, et sellele kõigele ei riputataks külge mõnda naeruväärset silti, nagu juhtus poolteist aastakümmet tagasi, kui muidu asjalik ülevaade ilmus ajalehes pealkirja all „Keelefüürerite käsud ja keelud”. Tänapäeva sildistamis­himuline ajakirjandus paneb vähegi tõsisema keelekorraldaja muretsema libastumisohu pärast ja kui oled sildi külge saanud, siis see jääb internetti igaveseks. Teisalt, kui ise sõna ei võta, siis täidavad selle ruumi teised „arvajad”, kes kinnistavad keele­korralduse kohta kujunenud stereotüüpe, näiteks et nüüd on kõik vabaks antud, reegleid polegi.

Üks raske teema on see, et ühiskond on vastandlike huvidega. Lihtsad mustvalged reeglid oleksid head kooliõpetuses ja neist on huvitatud ka keele­toimetajad, kes kõiki keele­korraldajate soovitusi rakendavad imetlusväärse innuga. Keelereegleid aga ei õnnestu peaaegu kunagi mustvalgeks sõnastada, ikka jääb piiripealseid asju. Näiteks on keeletoimkond otsustanud edaspidi mitte tõmmata kujundlike koha- ja isiku­nimede algustähe puhul piiri (sellised nagu Uus Maailm, Must Mander, tõusva päikese maa, igavene juut) ja jätta keele­tarvitaja otsustada, kas ta peab seda nimeks või mitte. Senine esitus jättis mulje, nagu oleks meil sahtlis mingi nimekiri, mille põhjal otsustada, ent niisugust pole kunagi olnud. Kindlasti on neid, keda see häirib.

Keelekorraldus peab kokku sobima ühiskonnaga ja kui see on demokraatlik, siis ei saa keelekorraldus olla autoritaarne. Paljud muidu sümpaatsed mõtted, mida keelekasutuse kohta sageli esitatakse, on sümpaatsed niikaua, kuni ei peeta silmas nende ellurakendamist. Viimane eeldab sageli hoopis teistsugust ühiskonda, mis ei ole nii sümpaatne, nt sisaldab tsensuuri.

Sajandile tagasi vaadates mõelgem eesti kirjakeelele kui aja- ja kultuuri­loolisele varandusele, keele esindus­kujule, mis on mitme põlvkonna kokku kantud ja mis on väärt, et seda edasi arendada.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#168 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:35:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#200 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#201 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#169 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1131) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(14) "Kristiina Ross" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(12) "K.ROSS_3.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(28) "Meie ja teie eesti kirjakeel" ["title_en"]=> string(41) "Estonian literary language: ours vs yours" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(33843) "

Eestlaseks olemise juures peetakse tänapäeval üksmeelselt kõige tähtsamaks eesti keelt (Ehala 2017: 171). Üldiselt tugineb rahvuslik identiteet lisaks keelele veel teistelegi ühistunnustele, nagu päritolu, traditsioonid, ajalooline mälu, religioon jms. Siiski on eestlaste jaoks viimased poolteist sajandit just ühine kirjakeel olnud see, mis kõiki rahvusena ühte seob. Järgnevas arutletakse, keda on eesti keele oskamine ja arendamine läbi varasema ajaloo ühte sidunud ning kuidas tekkis kirjakeele ühtsusele tuginev rahvuslik identiteet.

Moodsas mõttes rahvusliku identiteedi alustalaks on ühtne kirjakeel, mis on üsna hiline nähtus ja välja kujunenud ainult õige pisut enne moodsat rahvust ennast. Kirjakeelelise ühtsuse eelloona tuleb aga paratamatult arvestada etnilist identiteeti kindlustanud ühtselt mõiste­tava kõneldud keele ajaga. Tähendab olukorraga, kus teatud alal elanud inimesed rääkisid mõnevõrra erinevaid, kuid vastastikku enam-vähem mõistetavaid keelevariante. Meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel ja teise alguses oli praegune Eesti territoorium arvatavasti üks osa läänemeresoome keelealast, mida Tiit-Rein Viitso on kirjeldanud katkematu murde­kontiinumina (Viitso 2008: 11). Selleks et osast murretest kujuneks iseseisev keel, oli vaja nende sisemist integreerumist ning samaaegset eraldumist teistest sugulasmurretest, mida võisid soodustada kontaktid võõraste keeltega. Eesti keel usutakse tekkinuvat vanade hõimu­murrete alusel teise aastatuhande esimesel poolel (Rätsep 1989). Iga­tahes tundub, et selleks ajaks, kui ristisõdijad Eesti ala XIII sajandil vallutama asusid, oli vastastikku enam-vähem mõiste­tavale keelekasutusele ja teatud ühistele huvidele tuginev eestlaste etniline identiteet juba kujunemisel. Kindlasti ei saa seda samastada XIX sajandi teisel poolel välja arenenud rahvusliku identiteediga, aga Henriku Liivimaa kroonika tunnistab, et mingi ühisnimetaja alla pidid eesti keele kõnelejad vähemasti väljast tulnu silmis juba tol ajal paigutuma. Sest ehkki sageli määratleb Henrik oma kroonikas siinseid elanikke tõesti maakondliku kuuluvuse järgi (sakalased, ugalased, järvalased, virulased jne, vt nt HLV 1982: 198/199), kasutab ta päris tihti ka üldistavat nimetust eestlased (estones) ning eristab selle sõnaga viidatuid liivlastest (lyvones; vt nt HLV 1982: 88/89 jm). See on seda tähelepanuväärsem, et keeleliselt ei saanud eestlased ja liivlased kuigi drastiliselt erineda (Murray 2009: 561–562). Tõsi, Henrik usutakse kirjutanuvat oma kroonika suuresti tagasivaatelisena, aastatel 1224–1227 (Tarvel 1982: 6), mis võis soodustada suuremate üldistuste tegemist, kui jooksvalt sündmusi kajastades oleks olnud loomulik. (Pealegi on kõik säilinud kroonika käsikirjad veelgi hilisemad – vt Tarvel 1982: 10–12.) Kahe rühma, liivlaste ja eestlaste eristamisel võis risti­sõdijate poolelt sündmusi kajastanud Henriku jaoks kulgeda oluline eraldusjoon nende vahel, kes varem ja suhteliselt valutult ristiusu vastu võtsid, ja nende vahel, kellega asi keerulisemaks osutus. Aga nii või teisiti on selge, et Henriku jaoks moodustasid eestlased üsna tervikliku rühma, mille üheks tunnuseks pidi – eriti Henriku kui tõlgi jaoks – olema nende keel. Kuivõrd eestlaste vaate­nurka on kroonikast väga keeruline välja lugeda, siis pole selge, kas ja mil määral eestlased ise end ühtsena nägid. Kroonikas edastatud otseses kõnes paneb Henrik näiteks Viljandi linnuse piiramisel Sakala eestlased endid liivlastele ja lätlastele vastandama, aga pole selge, kui usaldusväärseks niisugust edastust saab pidada, ega seegi, kas tsiteeritud otsekõnes tähendab „meie” kitsalt linnuses olijaid või kõiki eestlasi (Murray 2009: 567). Samas on usutav, et mingi ühistunne pidi erinevaid, kuid vastastikku mõistetavaid eesti murdeid kõnelevatel kohalikel omavahel tekkima, niipea kui nad puutusid kokku kroonikas mainitavaid võõraid keeli (saksa, taani, vene ja läti keelt) kõnelevate inimestega, kellest ilma tõlgi vahenduseta aru ei saadud.

Oli XIII sajandiga, kuidas oli, järgnenud sajanditel domineerisid seisus­likud eristused, mis, tõsi küll, Eesti alal suuresti etniliste ning keeleliste piiridega kattusid: kõrgemate seisuste esindajad kõnelesid saksa (või rootsi) keelt, alamrahvas eesti keelt. Samas kehtis keskajal kõikjal Euroopas keeleline hierarhia, mille tipus valitses ladina keel, mis teised keeled teatud mõttes omavahel võrdsustas. Kiriku ja hariduse keel oli ladina keel, rahvakeeled käibisid eeskätt suulises suhtluses. Väidetavalt iseloomustas n-ö klassikalist keskaega seetõttu keeleline ja rahvuslik sallivus ning rahvuslik ja sellest tulenev keele­line vastasseis hakkas süvenema alles hiliskeskajal ja varauusajal (Kala 2002). Seetõttu ei peeta tõenäoseks, et keskajal võinuks eestlaste etniline enese­teadvus kuigi tugev olla. Keeleteaduse poolt vaadatuna tundub siiski usutav, et mingit rolli pidi mis tahes grupi liikmete keeleoskus kesk­ajalgi eri kogukondade meie-tunde kujunemisel mängima. Ent kuivõrd erinevate sotsiaalsete rühmade omavaheline suhtlus oli piiratud, ei olnud keelteoskus enamiku inimeste jaoks aktuaalne.

Olukord muutus alates XVI sajandist. Ühelt poolt tõi reformatsioon luterlikel aladel kaasa rahvakeelte tormilise arengu. Seni peamiselt suulises suhtluses käibinud keeltele loodi kirja­keeled, sest Martin Luther nõudis, et jumalasõna tuleb õpetada igaühele kõnes ja kirjas tema emakeeles ning Piibel tuleb tõlkida kõigisse rahvakeeltesse (Lepajõe 2013). Sellega kaasnes Eesti oludes eesti keele kui madalaima sotsiaalse kihistuse keele kinnitumine keelehierarhias selgelt kõige alamale positsioonile, kuivõrd rahvakeel, mille maine siinmail reformatsiooni tagajärjel hoogsalt tõusuteele asus, oli ju hoopis kohaliku eliidi omavaheline suhtluskeel – st alguses alam-, hiljem ülemsaksa keel. Vähemalt kirikuelus tõmbas reformatsioon seeläbi eestlaste ja sakslaste vahele varasemast kindlama eraldusjoone ning on koguni kaheldav, kas eestikeelse usulise sõnumi kättesaadavus esimestel reformatsiooni­järgsetel aastakümnetel võrreldes katoliku ajaga üldse paraneski (Kala 2017: 59).

Samas jääb vaieldamatuks, et just reformatsiooni mõjul hakati siiski ka eesti kõnekeele baasil looma kirjakeelt. Sealjuures vahetult pärast reformatsiooni, mil eraldusjoon eri rahvuste vahel ei pruukinud veel olla ületamatu, võis eesti kirjakeele arendajate hulgas leiduda ka eesti emakeelega tegelasi. On spekuleeritud, et näiteks esimese osaliselt säilinud eestikeelse raamatu, 1535. aastal ilmunud luterliku katekismuse eesti tõlke autor, Pühavaimu kiriku eesti koguduse pastor Johann Koell võis olla eesti päritolu (Mägiste 1970: 61). Ja kaheldamatult oli eesti päritolu Pühavaimu kirikuõpetaja kasvandik Hans Susi, kes pandi XVI sajandi keskpaiku perikoope ja kiriku­laule eesti keelde tõlkima (Johansen 1935; Masing 1964). Päris kindlasti oli eesti emakeelega inimesi ka nende jesuiitide hulgas või juures, kes XVI sajandi lõpul ja XVII sajandi alguses reformatsiooni tõrjumiseks Lõuna-Eesti aladel hoogsalt kirjakeelt arendasid (Helk 2003: 247, 254–265). Eesti päritolu ja eesti emakeelsust on püütud välja lugeda ka Georg Mülleri saatusest ja tekstidest (Masing 1999), kuid sellele oletusele võib leida ka vastuargumente. Ning vähemasti kõigi hilisemate XVII ja XVIII sajandi eesti kirjakeele arendajate esimeseks keeleks oli juba kindlasti saksa keel, mõnel ka rootsi. 

Puht lingvistiliselt kirjakeele ajaloost rääkides ongi eestlaste (ja lätlaste) probleem või eripära teiste Euroopa praeguste rahvastega võrreldes see, et eesti kirjakeele lõid teiskeelsed inimesed. Osa neist olid sündinud siinmail, osa mujal. Näiteks kaks kõige prominentsemat eesti kirjakeele loojatest, esimese grammatika autor ja ühtlasi esimeste suuremate kirjalike tekstimassiivide publitseerija Heinrich Stahl (159?–1657) ning piiblitõlkija Anton Thor Helle (1683–1748) olid sündinud Tallinnas ning tõenäoliselt puutusid vähemalt linnas kõneldud eesti keelega juba noorest peast kokku. Seevastu XVII sajandi teisel veerandil ja keskpaigas tegutsenud jõulise nn barokk-koolkonna esindajad olid kõik sündinud väljaspool Eestit: Georg Salemann (1597–1657), Reiner Brockmann (1609–1647), Johannes Gutslaff (161?–1657), Heinrich Göseken (1612–1681) saksa keelealal, Martin Gilläus (1610–1686) Rootsis. Eestisse tulid nad pärast ülikooliõpinguid ning puutusid eesti keelega esimest korda kokku järelikult alles täiskasvanueas.

Omaette rühma moodustasid siinsete maapastorite kohapeal sündinud pojad, kes n-ö pääsesid löögile XVII sajandi 80-ndatel aastatel tänu tollase Liivi­maa kindralsuperintendendi Johann Fischeri toele ja eestkostele. Fischer tuli Saksamaalt Liivimaale (Riiga) kirikujuhiks 1674. aastal ja ise kohalikke keeli ei osanud. Erinevalt Eestimaa konsistooriumi juhtkonnast ja selle hoovuses tegutsenud pastoritest oli Fischer veendunud, et kirjakeele arendamisel ei saa lähtuda õpetatud keelte eeskujust ja abstraktsetest analoogiareeglitest, vaid ülimaks autori­teediks tuleb pidada neid, kes arendatavat keelt ema­keelena valdavad. Värvikalt väljendab ta oma seisukohta kirjas Eestimaa konsistooriumile 29. augustil 1687, öeldes: „Sest oletagem, et ma tulen Prantsusmaale keelt õppima ja leian sealt sakslase, kes on 50 aastat seal olnud ja oskab prantsuse keelt, aga tema ja ühe noore prantslase vahel, kes pole peale oma emakeele ühtegi teist keelt kuulnud, tekib tüli, kumb räägib õigesti, kumb valesti. Siis õpetab mind ju mõistus, et ma pean sünnipärast, ehkki noort prantslast selles asjas rohkem uskuma kui vana sakslast. Ja igaüks naeraks viimase välja, kui ta üritaks väita, et Prantsusmaa peab sakslastelt õppima prantsuse keeles rääkima, sellepärast et tema grammatikas olla nii ja nii kirjas.” (Fischer 1687; vt ka Piiblikonverentsid 2003: 138; Põldvee 2009: 658). Päriselt emakeelseid noori eestlasi ei olnud XVII sajandi lõpu Eesti- ja Liivimaalt eesti keelt õpetama paraku võtta. Seepärast koondusid Fischeri ideede ümber kohalike maa- või väikelinnapastorite pojad, kes juba lapse­põlvest peale eesti eakaaslastega olid suhelnud: Adrian Virginius, kes oma varast eesti keele oskust ka oma eluloos rõhutab, Johann Hornung ja Bengt Gottfried Forselius. Ehkki kahe esimese kodune lapsepõlvekeel oli saksa keel ja kolmandal tõenäoliselt rootsi keel, paistsid nad oma hea eesti keele oskuse poolest silma ning olid selle üle varjamatult uhked. Oma eluloos nimetabki Adrian Virginius ennast ja oma mõttekaaslasi koguni „noorteks eestlasteks”, kirjutades Pilistvere piiblikonverentsi kohta: „Ülejäänud aga, kes eelmisel konverentsil olid olnud, tulid jälle kohale, ja peale selle tuli sinna härra studioosus Johann Hornung, praegune Karula pastor, kes oli minu poolel. Siin läksid nüüd asjad väheke leebemalt kui Liepas ja vanad pastoriisandad jätsid õiguse juba nii mõneski asjas noortele eestlastele (denen jungen Ehsten).” (Virginius 1706)

Vaatamata XVII sajandi lõpu keelereformijate seesugusele enesenimetusele võib arvata, et isegi nemad tajusid end kokku kuuluvat pigem saksa pastorkonnaga kui eestikeelse talu­rahvaga. Oma enesenimetusega tõmbasid nad lihtsalt piiri endi ja kehvema eesti keele oskusega pastorite vahele. Kõigile tollastele pastoritele oli eesti kirjakeel praktiline tööriist, mida läks vaja oma tööülesannete täitmiseks. Veel XIX sajandi keskel põhjendas Eduard Ahrens, kes oli koostanud esimese soome-orientatsioonilise eesti keele grammatika, oma pühendumust eesti keelele vajadusega täiustada keelt kui vaimuliku tööriista, et selle abil harimatuid eestlasi paremini õigele kristlikule teele juhatada (Vilbaste 1961: 14). Kohalike eesti koguduste vaimulike ametialase identiteedi juurde selle keele oskamine XVI–XVIII sajandil mingil algeliselgi viisil kindlasti kuulus, aga see ei olnud neist enamiku minapildis kuigi esil. Ja kui pietistlike vaadete kohaselt oli talupoegade tegeliku keelepruugi tundma­õppimine pastorile hädavajalik, siis valgustusliku ratsionalismi levides distantseerus vähemalt osa eesti keele arendamisega tegelevatest saksa literaatidest XVIII sajandi teisel poolel oma objektist aina kaugemale. Üleolev suhtumine talupoegade eesti keelde väljendub kõige markantsemalt valgustusliku lingvistika kohalikus musternäidises, Tallinna gümnaasiumi õpetaja ja tollase rektori Friedrich Arveliuse 1792. aastal avaldatud brošüüris „Eesti keele kultuurist”, milles autor kurdab: „Peaaegu iga avalik keskustelu eesti rahva (Nation) teadmistepuudusest ning vaimu ja südame ebapiisavast haritusest, armetust kodusest olukorrast, laiskusest ja puudulikust tööalasest usinusest viib lõpuks välja selleni, et juba selle rahva keel on nii kehv ja kultiveerimata, et sageli tundub lausa võimatu selles paljude asjade kohta käivaid inimlikke kujutelmi rikastada, õigemaks parandada, tundmusi peenendada, ja üleüldse neid inimesi hüvedele vastuvõtlikumaks muuta ning neis suuremat ja tegusamat huvi äratada nende endi tõelise heaolu vastu” (tsiteeritud Undusk 2012: 83 järgi).

Sama didaktilist üleolekut või akadeemilist distantseeritust võib aduda kõigi XIX sajandi saksa literaatide hoiakus, ükskõik kui hinnatava panuse nad eesti keele uurimisse ja arendamisse ka andsid, ehkki romantiliste mõtte­mudelite tõusmisel valgustuslike kõrvale ning asemele teisenes suhtumine väikekeeltesse olulisel viisil. Nagu palju rõhutatud, oli üheks keskseimaks mõtlejaks, kes aitas äratada huvi erinevate keelte ja rahvaste ning nende mõtte­maailmade vastu, Johann Gottfried Herder. Just Herderi ideede levikuga seostatakse ka balti­saksa estofiilide tegevust, sest „Herderi ja ta poolehoidjate mõjul tõstetakse kilbile iga üksiku rahva keele ja kultuuri omapära kui iseväärtus” (Laanekask 1982: 126). „Säärases mõtte­voolus muutus rahvuskeel ehk rahvuse emakeel peaaegu pühaks asjaks, maailmavaate intellektuaalseks ja emotsionaalseks hoidjaks – millekski võrratult enamaks kui on tunnetus­vahend või reguleeritav instrument” (Undusk 2012: 88). Ometi ei tähendanud huvi tekkimine ja väikekeelte kui eksootiliste uurimisobjektide väärtustamine kaugeltki mitte nende kultuuride võrdsustamist uurijate omakultuuriga ja neid keeli kõnelevate rahvaste tunnustamist võrdsete partneritena. Post­kolonialistliku diskursuse argumentatsiooni järgi aitas Herderi mõtteviis, vastupidi, tõmmata n-ö arenenud ja arenemata keelte ja rahvaste vahele just varasemast veelgi sügavama teadliku piiri: „Herder kehtestas põhimõttelise asümmeetria nende vahele, kes kõnelevad lihvitumaid keeli (nagu Herder ja meie) ja on seeläbi võimelised teadma, ning nende vahele, kes lihvimata keelte kõnelejatena on määratud olema need, keda teatakse” (Errington 2008: 55).

Veel XIX sajandi esimesel poolel oli Eestis ja Lätis võimalik t e a d a ainult saksa keeles, ehkki teadjates tekkis huvi juba ka läti ja eesti keele ning nende­keelsete mõtteruumide vastu. Keele ühendava või lahutava rolli üle arutledes tasub siinjuures läti ja eesti kirjakeele üldiselt väga paralleelset arengut mööndes meenutada sedagi, mis Joseph Errington ütleb XIX sajandil hoogu kogunud võrdlev-ajaloolise filoloogia kohta tervikuna, käsitledes seda kui „vahendit, mille abil keelelist mitmekesisust rahvusriikide ja impeeriumide maailmas ära kasutada” (Errington 2008: 88). Nimelt oli läti keel saksa taustaga uurijatele huvipakkuv kui vähemalt ositi „oma”, kuivõrd see balti keelena aitas paremini välja joonistada samasse indoeuroopa keelkonda kuuluvate germaani keelte arengulugu. Eesti keel jäi soome-ugri keelena aga eksootiliseks objektiks, mis sai huvi pakkuda ainult „teisena”. Ulrike Plath on eestlaste ja lätlaste „teisestamise” ajalugu kirjeldades uue filoloogilise paradigma kohta nentinud: „Selle konstruktsiooniga tõmmati kultuuriline piir lätlaste ja eestlaste vahele, keda enne vaadeldi koos kas metsikute paganate või hiljem orjadena” (Plath 2008: 51).

Eestlaste ja lätlaste vahele kerkinud uus piir selgitab ilmselt mingil määral sedagi, miks eesti keele kohta ei koostanud baltisaksa uurijad korralikku kaasaegset võrdlev-ajaloolist käsitlust, läti keele kohta aga koostasid. Ferdinand Johann Wiedemann pani küll kokku tänini eesti kirjarahvale enese­rikastamisel oluliseks ja tänuväärseks allikaks jäänud sõnaraamatu (1869) ning deskriptiivse grammatika (1875), mille põhjalikkus siiamaani aukartust äratab. Ometi on see ainult kokkukogutud aines, mida autor ei püüdnudki mõtestada, vaid üksnes süstematiseeris, tunnistades oma tööjuubeli sõna­võtus: „Minu osaks langenud soome keeltega pole küll tegeldud nii pikalt ja nii põhjalikult nagu aaria keeltega, mis on sajandite jooksul sadade tublide õpetlaste poolt läbi ja lõhki üksikasjadeni läbi uuritud. See on pigem alles söötis põld, mida on siit ja sealt haritud, sellel põllul tegutsemine ei seisne niivõrd loovas ülesehitavas töös, kuivõrd vaevalises ja tähelepandamatus kogumises, korrastamises ja nähtavale toomises, kuni ehk hilisemate põlvede jaoks on kogunenud küllaldaselt materjali imposantsete ehitiste jaoks.” (Wiedemann 2014: 391) Seesuguse „imposantse ehitise” ehk kaasaegse võrdlev-­ajaloolise käsitluse oli läti keele tarvis püstitanud teine baltisaksa uurija, August Bielen­stein (1826–1907) oma kaheköitelise käsitlusega („Die lettische Sprache, nach ihren Lauten und Formen”, 1863–1864), rajades sellega võrdlev-­ajaloolise letoloogia eeskätt tänu asjaolule, et nõudlus niisuguse uurimuse järele oli võrdlev-­ajaloolises saksa lingvistikas parasjagu väga tungiv. Tõsi küll, keelelisele lähedusele või kaugusele vaatamata nägid mõlemad uuritavas aineses eeskätt teaduslikku objekti, ilmutamata kuigivõrd huvi kummagi rahva saatuse vastu. Ent teatud erinevust võib nende poolt üles näidatud leiguse astmes siiski tajuda (ehkki on muidugi raske hinnata, kuipalju see on tingitud kummagi isiksuse­omadustest, kuipalju uurimisobjekti keele­sugulaslikust kaugusest või lähedusest). Wiedemanni erapooletu kogujaloomus ja kaine asjalikkus tuleb eriti selgelt esile asjaolus, et oma päevikumärkmetes ei maini ta eestlasi peaaegu üldse või kui, siis ainult võimalike informantidena keelenüansside selgitamisel, nagu teisigi mittesakslasi. Nii näiteks pillab ta seoses ühe Lätis-käiguga, et kohtas seal ka mõnda eestlast – sama registreerivalt, nagu ta järgmisel leheküljel konstateerib: „Nägin ka esimesi kurgi” (Wiedemann 2014: 346, 347). Polüglotina suhtus ta eesti keelde lihtsalt kui ühte võimalikku uurimis­objekti kõigi teiste soome-ugri keelte kõrval, keeldudes võtmast eestlaste rahvusliku liikumise suhtes mingitki ideoloogilist seisukohta (Rätsep 2005: 20). Bielensteini hoiakut illustreerivalt tsiteeritakse tihti lõiku tema auto­biograafiast: „Meile, Läti Kirjanduse Seltsile, heideti tookord avalikult ette, et me näeme läti rahvas ja tema keeles ainult uurimisobjekti ja pakume oma uuringute tulemusi ainult rahvusvahelisele teadusele ega edenda läti rahva teadmisi, haridust ja vaimset heaolu [---] Pean tunnistama, et mina isiklikult olen tõesti soovinud ennekõike töötada rahvusvahelise teaduse heaks, ehkki ma olen kogu jõust seisnud [ka] selle eest, et meie selts ei kannaks läti sõprade nime (Latviešu draugi) mitte lihtsalt kui tühja silti.” (Tsiteeritud Kļaviņa 2002 järgi.)

Niisiis, kõigist saksa (ja rootsi) emakeelega haritlastest, kes XVI–XIX sajandil eesti keelt uurisid ja arendasid, pidas võib-olla ainult väike rühm XVII sajandi lõpu mässumeelseid pastoreid, kes end „noorteks eestlasteks” nimetasid, seda keelt kuidagi „omaks”. Kõigile teistele oli see (esialgu) ainult praktiliselt vajalik töövahend või (hiljem ka) põnev teadusliku uurimise objekt.

Seepärast pole ime, et kirikukirjanduse tarbeks loodud kirjakeel oli talupoegade kõneldud keelest üsna erinev. Kirjandusliku etalonkeele ja (liht)rahva kõnekeele suhe on läbi ajaloo olnud vaidluskohaks muidugi kõigi keelte korral: kas eeskuju pakkuv kirjanduskeel peaks olema võimalikult universaalne ja tuginema ratsionaalsetele ning selgetele reeglitele või lähtuma mingi konkreetse paiga keeletarvitusest ning arvestama keele varieerumist ja eba­reegli­pärasust? Eri aegadel on erinevad keelearendajad olnud neis küsimustes erinevatel seisu­kohtadel. Saksa keeleteadust innustas XVII sajandil soov kehtestada saksa keel (prantsuse keelega võrdväärse) kõrgkeelena. Aga arusaamad lahknesid selles osas, kui reeglipäraseks ja kunstlikuks kirjakeelt tasub lihvida või kui palju tuleks arvestada mingis kindlas piirkonnas väljakujunenud keelekasutust (Gardt 1999: 128–135). Saksa mõtteruumis käärivad arutlused mõjutasid muidugi ka Eestis tegutsenud keelearendajaid. Asjaolu, et eesti keel oli kõigi selle keelega tegelejate jaoks võõrkeel, kallutas aga lõpptulemust paratamatult selles suunas, et vahe kirjakeele ehk kirikukeele ja kõnekeele ehk talurahva keele vahel oli eriti suur, ilmsesti suurem kui saksa keele enda alal (niipalju kui niisugust vahet üldse kvantitatiivselt hinnata saab). Sealjuures pidasid need, kes eesti kõnekeelt viletsamini tundsid, reeglipärasust ja ühtlasi võimalikult üksühest vastavust saksa keelele kui etalonile ootuspäraselt heaks ja vajalikuks. Need, kes eesti kõnekeelt ja selle variatsioone paremini tundsid, püüdsid kirikukeelt kõnekeelele lähendada.

Kõigist reformipüüetest hoolimata oli Eduard Ahrens XIX sajandi keskpaiku endiselt sunnitud nentima, et kirikukeel on talupoegade tegelikust kõnepruugist väga erinev. Seal­juures tegi selle muutmise Ahrensi sõnul eriti keeruliseks asjaolu, et eestlased olid selleks ajaks saksapärase keelevariandi ära õppinud ning hindasid seda kõrgelt: „Eestlane ei kuule oma kirikuõpetaja suust muud kui ainult kirikuraamatute vigast keelt ja vastab talle enamasti ka ainult sellessamas keeles, sest ta peab seda haritumaks ja tahab näidata, et ta seda tunneb” (Ahrens 2003b [1853]: 433).

Eestlaste seisukohavõtte ja hinnanguid kirjakeelele pole kirjalikul kujul ja otseses sõnastuses kusagilt võtta. Võib ainult oletada, et XVII sajandi alguse puine ja saksa­pärane või sajandi keskpaiga barokselt tehislik keel pidi talupoegades võõristust tekitama, sest see polnud paiguti üldse arusaadav. XVII sajandi lõpukümnendi eelpietistide rahvapärastatud keele­variant ning sellele tuginev XVIII sajandi keelevariant, mida kasutati ka ülimalt populaarseks saanud ning laialt levinud pietistlikus lauluraamatus, kujunes aga haritud keele etaloniks. Seepärast pole üllatav, et see sai rahvusliku ärkamise ajal ka inimesi koondava ning innustava ühise kirjakeele aluseks. Igati ootuspäraselt kõlab see vastu köstritütre Lydia Koidula kirjalikust keelepruugist, ehkki oma isa talurahvale suunatud kirjatükkidest võinuks ta õppida ka hoopis teist­sugust keelt. Saksapärase pietistliku keele vaimu­kõrgendavast mainest ja sellele vastanduva rahvapärase stiiliga usutavasti kaasnenud konnotatsioonidest saab võib-olla kõige parema ettekujutuse, võrreldes Otto Wilhelm Masingu ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi valikut rahva­pärase ja kirikukeele vahel.

Otto Wilhelm Masing (1763–1832) oli kahtlemata kõige parema, puhtama, ehedama ja eestilikuma eesti keelega kirjamees XIX sajandil (vähemalt enne Jakobsoni). Tema keelt on nii palju ülistatud (vt nt Laanekask 1982), et seda hinnangut pole vaja siinkohal tõestama hakata. Nagu teada, oli ta isa poolt ka geneetiliselt eestlane ning Eduard Ahrens kiidabki tema keele­oskust just rõhudes tema sünnipärasele eestlusele: „[Otto Wilhelm Masingus] tuleb näha sünnipärast eestlast, sest tema isa oli Lohusuu köster ja ta rääkis poisipõlves eesti keelt kui oma emakeelt. Sellele õnnelikule asjaolule võlgnes ta võime veel hiljemgi, mehena, eesti keeles mõtelda.” (Ahrens 2003a [1853]: 86–87) Kust Ahrens võtab, et Masing poisipõlves eesti keelt „kui oma emakeelt” rääkis, kui ta ema teatavasti hoopis saksa aadlisoost oli, pole selge. Igatahes Masingu hilisemate positsioonivõttude taustal jääb kahtlaseks, kas ta ise ennast eestlaseks pidas. Päris nii küsimust muidugi püstitada ei saagi, sest XVIII sajandi lõpus ei olnud rahvuslik identiteet sellisena veel kuigi aktuaalne ning „meie” ja „teie” vastandustes mängis olulisemat rolli seisuslik kuuluvus. Ent igal juhul torkab silma, et Masing tõmbab selge piiri iseenda ja oma eestikeelsete tekstide sihtgrupi vahele. Ehtsa valgustajana kirjutab ta oma head mahlakat eesti keelt kõrgemalt positsioonilt kellelegi teisele, madalamale, õpetuseks. See hea mahlakas keel on talurahva ehk „teie / nende” keel. Nii kirjutab ta „Pühapäeva vahe­lugemiste” „Ees-kõnes” 1818. aastal lugeja poole pöördudes otsesõnu, et ta oleks tahtnud „neile” juba varem kirjutada, aga ei osanud „nende keelt” küllalt hästi:

Agga sest et omma waesust makele polest wägga hästi tundsin, ei sanud mul sedda julgust ollema, et warreminne sulge olleksin ussaldand kättewõtta, enne kui t e i e [minu sõrendus – K. R.] kele olleksin oskand ilma wiggata kirjutada. Ollen siis selle õppimissega kolmkümmend aastad kullutand, egga siiski weel mitte t e i e [minu sõrendus – K. R.] keelt põhjani kätte sanud, et kül murret ollen piddanud. Kui siis selle ramato sees, mis praego teie kätte pakkun, weel mõnda süüd ja wigga kele polest leiate, siis ärge laitke sellepärrast mo nõud, sest ma ollen teinud, mis ollen jõudnud; ja arwan nenda: et se teile kahjuks olleks olnud, kui sedda mis teie heaks ollen püüdnud kirjutada, olleks jänud teie kätte tullemata. (Masing 1818: III)

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1883) pidas ennast pärisorjast kingsepa ja toatüdruku pojana kindlasti eestlaseks ja omandas eesti keele kaheldamatult igati emakeelena. XIX sajandi haritlasena vaatas ta hiljem talu­rahvast muidugi samuti mingis mõttes kõrvalt ja küllap isegi ülevalt, aga tundis end siiski ühena nende ehk eestlaste seas. Nagu kõik tollased eesti keele arendajad, hindas temagi väga kõrgelt Masingu keelt, nimetades Masingut esimeseks, „kes julges üle minna pentsikust ja äpardanud raamatukeelest elava rahvakeele vormide juurde” (Kreutzwald 1959 [1869]: 410). Aga tema enda eesti keel on õigust öelda üsna kehv ja saksa­pärase lauseehitusega. Saksa­pärasus ei iseloomusta mitte ainult tema teoreetilisemat laadi arutlusi, kus seda võiks pidada XIX sajandil võib-olla paratamatuseks, vaid ka näiteks „Eesti rahva ennemuistsete juttude” keelt. Kreutzwaldi keele saksapärasuse väljavabandamise ja põhjendamisega oli hädas August Annist, kes püüdis oma käsitluses (Annist 1966) tõestada justnimelt juttude üleüldist rahvapärasust. Võrreldes Kreutzwaldi süntaktilisi erijooni oma analüüsi kirjutamise aegse, st 1960. aastate eesti kirjakeelega, oli Annist sunnitud möönma: 

Neidki erinevusi on kokku üsna palju ja just need annavad Kreutzwaldi sõnastusstiilile teatud võõra- ja raskepärase ilme. Kreutzwaldi l a u s e g i on suhteliselt palju pikem ja komplitseeritum kui rahval. Tema sõnade järjekorda on raske nimetada rahva­päraseks [---]. Nõnda jääb mõnestki Kreutzwaldi pikast lausest raske, vanamoeline või isegi saksapärane mulje [---]. (Annist 1966: 331)

Eespool Ahrensi sule läbi Masingu eesti keelele antud hinnangut para­fraseerides tohib arvata, et Kreutzwald mõtles saksa keeles või vähemalt saksa­pärastes konstruktsioonides.

Otto Wilhelm Masingu ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi keele võrdlus toob ilmekalt esile, kuidas oma ja võõras eestikeelses mõttemaailmas XIX sajandil väga kummalisel moel sassi läksid või kohad vahetasid. Ennast saksa pastorkonnaga identifitseerinud Masing kasutas justnagu lugejaskonna mada­luse ja võõruse rõhutamiseks eriti head ja mahlakat eesti keelt, seevastu ennast ühena esimestest haritlastest eestlasena identifitseerinud Kreutzwald kasutas justnagu iseenda ja lugejaskonna ülendamiseks ja kõrgendamiseks rasket, saksapärast keelt.

Niisiis, ehkki saksa pastorid lõid eesti kirikukeele selleks, et oma õpetust levitada, võtsid eestlased rahvusliku ärkamise ajal selle keele üle ja hakkasid seda omaenda huvides ja õigupoolest sakslaste huvide vastu ära kasutama. Miks see nii läks? Kas see oli eestlaste eriti osav ja kaval kübaratrikk (vanas mustkunstniku viguri tähenduses) või täiesti ootuspärane asjade käik? Seda näib olevat kõige kohasem kirjeldada koloniaallingvistika terminites. Mõningate lisaselgitustega saaks siinkohal küllap kasutada enesekolonisatsiooni mõistet, mille tõi Eesti kontekstis käibele Tiit Hennoste (2003: 88–89). Ent veelgi täpsemalt kirjeldab juhtunut Erringtoni juba viidatud raamatus kasutatud kaaperdamise mõiste. Selgub, et eesti kirjakeele kaasus võib küll Euroopa piires tunduda peaaegu unikaalne, kuid laiemas plaanis vastab see nii mõneski mõttes väga hästi koloniaal­lingvistika praktikatele. Nimelt kirjeldab Errington suahiili ja malai (indo­neesia) keele näitel, kuidas belglased ja hollandlased lõid Ida-Aafrika ja Kagu-Aasia rahvastele kirjakeeled selleks, et kehtestada oma kultuuri ja uskumusi, ent sobival hetkel võtsid koloniseeritud kogukonnad n-ö ohjad enda kätte ja hakkasid neile loodud kirjakeeli kasutama oma eesmärkide saavutamiseks, mis olid koloniseerijate huvidele täiesti vastandlikud: „Koloniseeritud kaaperdasid [pirated] ’oma’ keeled omaenese eesmärkide saavutamiseks, näidates, kuidas keele õpetamine sarnaneb mõneti informatsiooni või raha jagamisega: kui need on kord juba välja antud, kaotab andja kontrolli nende kasutamise üle” (Errington 2008: 125).

Suahiili ja malai kirjakeele tekkelool on kahtlemata eripärasid, millega eesti kaasuse kirjeldamisel pole midagi peale hakata. Ent lisaks kaaperdamise analoogiale võib nende keelte lugudest leida „meie ja teie kirjakeele” teemat puudutavana muidki ootamatult tuttavaid mustreid. Esiteks muidugi juba seetõttu, et tegemist on kirjakeele loojatele (belglastele ja hollandlastele) võõraste ja kaugete keeltega (mis kuuluvad vastavalt bantu või austroneesia keelte hulka). Aga ootamatu analoogia võib leida sellestki, et ehkki nende keelte emakeelena kõnelejate hulk on (suahiili keelel) alla kümne või (indoneesia keelel) alla kahekümne miljoni, kasutab neid suhtluskeelena vastavalt 80 või 250 miljonit inimest. Postkolonistliku selgituse järgi annab see tunnistust eurooplaste suutlikkusest taandada kohalik keeleline paljusus ühele keele­variandile, mida saab efektiivsemalt kasutada võimu instrumendina (Errington 2008: 16). Suurusjärgud ja proportsioonid on erinevad, aga kirjeldatud muster on ilmsesti rakendatav ka lõunaeesti ja põhjaeesti kirjakeele ajalooliste suhete selgitamisel. Eks olnud ju küsimus kummagi eesti kirjakeele läbilöögivõimest XVII sajandil samuti seotud Liivi­maa ja Eestimaa konsistooriumi omavahelise võimuvõitlusega ning lõppkokkuvõttes otsustas põhjaeesti kirjakeele võidu ja selle pealesurumise lõunaeestlastele lihtsalt asjaolu, et kahe asemel ühe keele arendamine oli odavam ja selle abil sai eliit efektiivsemalt oma võimu teostada.

 

Kirjutise valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG34 „Võimu­suhted ja identiteet 16.–18. sajandi eesti kirjakeeles” ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus).

Kristiina Ross (snd 1955), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), kristiina.ross@eki.ee

 

 

" ["contents_en"]=> string(2720) "

Keywords: history of literary Estonian, colonial linguistics

 

Estonian national identity is nowadays based on standard literary Estonian. The article discusses which groups of people may have shared the knowledge and development of Estonian earlier in history and what the developers’ aims and options were in the 19th century, during the preliminary and early phases of national awakening.

Early modern times was the period of the growth of ethnic and linguistic confrontations underpinning the emergence of natonal self-awareness. For several historico-political and socio-cultural reasons the task of developing written Estonian befell native German (and Swedish) pastors in the 16th–18th centuries. Their Estonian competence varied and their attitudes to the peasant language differed, but even for the most talented of them the language was foreign, not native. As a result, the 19th century witnessed a particularly sharp conflict between the artificial, German-like learned version of Estonian and the vernacular one. The connotations of the two usages can be inferred from a comparison of the linguistic behaviours of Otto Wilhelm Masing and Friedrich Reinhold Kreutzwald. Masing, who identified with German pastorship, emphasised the distance and alienness of his readers by using a particularly vernacular and idiomatic Estonian, whereas Kreutzwald, who was one of the first intellectuals to identify himself as an Estonian, used a heavy, German-like version in order to elevate his readers. The fact that it was the German-like learned Estonian that was chosen to write the texts of the national movement fits well with the colonial linguistic approach by Joseph Errington suggesting that first the colonisers created a written language for their colonised to imbibe the coloniser’s culture and religious beliefs, but at an appropriate moment the colonised community would take over and pirate the literary language developed for them, in order to use it for purposes of their own, which were quite the opposite to those of the colonisers.

 

Kristiina Ross (b. 1955), PhD, Institute of the Estonian Language (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), Lead Research Fellow, kristiina.ross@eki.ee

 

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#170 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 11:55:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(7783) "

Allikad

Fischer 1687 = Johann Fischeri kiri Eestimaa konsistooriumile. Rahvusarhiiv, f 1187, n 2, s 371, l 220–222p. Kai Tafenau käsikirjaline tõlge.

Virginius 1706 = Adrian Virginiuse autobiograafia. Läti Riiklik Ajalooarhiiv, f 214, n 6, s 144a/12, l 320–340. Kai Tafenau käsikirjaline tõlge.

 

Kirjandus

Ahrens 2003a [1853]. Eesti keele Tallinna murde grammatika. Tlk Kristiina Ross, Kristi Mets, Kristiina Rebane, Mailis Salvet. – Uue ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200. Koost ja toim K. Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 75–429.

Ahrens 2003b [1853]. Eesti piibli keelevead. Tlk Kristiina Ross. – Uue ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200. Koost ja toim K. Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 430–525.

A n n i s t, August 1966. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Raamat.

E h a l a, Martin 2017. Keele rollidest eesti rahvusidentiteedis. – Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Eesti rändeajastul. Toim Tiit Tammaru, Raul Eamets, Kristina Kallas. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu, lk 171–178.

E r r i n g t o n, Joseph 2008. Linguistics in a Colonial World. A Story of Language, Meaning, and Power. Oxford: Blackwell Publishing.

G a r d t, Andreas 1999. Geschichte der Sprachwissenschaft in Deutschland. Vom Mittelalter bis ins 20. Jahrhundert. Berlin–New York: Walter de Gruyter.

H e l k, Vello 2003. Jesuiidid Tartus 1583–1625. Vastureformatsiooni eelpost Põhja-Euroopas. Tlk Kaarel Piirimäe. Tartu: Ilmamaa.

H e n n o s t e, Tiit 2003. Postkolonialism ja Eesti. Väga väike leksikon. – Vikerkaar, nr 4–5, lk 85–100.

HLV 1982 = Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis. Toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat.

J o h a n s e n, Paul 1935. Wanradt-Koell’i katekismuse tundmatuist järglastest. – Eesti Kirjandus, nr 10, lk 433–436.

K a l a, Tiina 2002. Keeled ja nende kõnelejad keskaegses Tallinnas: edenemine või taandareng? – Tuna, nr 2, lk 8–22.

K a l a, Tiina 2017. Eesti keel pärisnimede ja etnonüümide näitel mõnedes varauusaegsetes Tallinna allikates. – Vana Tallinn 28 (32). Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, lk 57–82.

K ļ a v i ņ a, Sarma 2002. Die Werke von August Bielenstein – eine bedeutende Quelle der Indoeuropäistik des 19. Jahrhunderts. http://www.vvk.lv/index.php?sadala=157&id=371 (7. IX 2018).

Kreutzwald 1959 [1869] = Kiri J. Krohnile 21. märtsil/2. aprillil 1869. – Fr. R. Kreutzwaldi kirja­vahetus IV. Kirjad G. Schultz-Bertramile ja teistele 1859–1874. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 407–412.

L a a n e k a s k, Heli 1982. O. W. Masingu keeleteaduslikust vaatepiirist. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 122–133.

L e p a j õ e, Marju 2013. Wotzu ist die tzung? Martin Lutheri keele- ja hariduskäsitusest. – Kroonikast kantaadini. Muusade kunstid kesk- ja varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal. Koost Katre Kaju. Eesti Ajalooarhiivi toimetised. Acta et commentationes Archivi historici Estoniae 20 (27), lk 69–92.

M a s i n g, Otto Wilhelm 1818. Pühhapäwa Wahhe-luggemissed. Essimenne jaggu. Tartu: Schünmanni kirjadega.

M a s i n g, Uku 1964. Hans Susi 1551. a. tõlkest. – Emakeele Seltsi aastaraamat, nr 10, lk 121–136.

M a s i n g, Uku 1999. Somnium umbrae. – U. Masing, Eesti vanema kirjakeele lood. Tartu: Ilmamaa, lk 135–239; 259–296.

M u r r a y, Alan V. 2009. Eesti keel Henriku kroonikas. Suulisus ja suhtlus XIII sajandi Liivimaa misjonis. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 559–572.

M ä g i s t e, Julius 1970. Vanhin vironkielinen painotuode (vuodelta 1535). – J. Mägiste, Vanhan kirjaviron kysymksiä. (Tietolipas 64.) Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 52–62.

Piiblikonverentsid 2003 = Piiblikonverentsid ja keelevaidlused. Põhjaeestikeelse Piibli tõlkimise ajaloost (1686–1690). Allikapublikatsioon. Koost Leino Pahtma, Kai Tafenau. Toim Jürgen Beyer. (Ex fontibus archivi historici Estoniae.) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

P l a t h, Ulrike 2008. „Euroopa viimased metslased”: eestlased saksa koloniaal­diskursuses 1770–1870. – Rahvuskultuur ja tema teised. (Collegium litterarum 22). Toim Rein Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 37–64.

P õ l d v e e, Aivar 2009. Eesti „tähesõja” taust ja retoorika. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 642–667.

R ä t s e p, Huno 1989. Eesti keele tekkimise lugu. – Akadeemia, nr 7, lk 1503–1524.

R ä t s e p, Huno 2005. Wiedemanni fenomen. – Oma Keel, nr 1, lk 14–20.

T a r v e l, Enn 1982. Sissejuhatus. – Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud E. Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, lk 5–21.

U n d u s k, Jaan 2012. Luterlik, valgustuslik ja romantiline keeleideoloogia meie vanemas kirjakultuuris. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 73–90.

V i l b a s t e, Gustav 1961. Eduard Ahrensi katseid eesti kirikukeele parandamiseks. – Emakeele Seltsi aastaraamat XII, lk 11–16.

V i i t s o, Tiit-Rein 2008. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut, Eesti Keele Instituut. Tartu–Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Wiedemann, Ferdinand Johann 2014. Mälestusi minu elust. Teateid ja üles­tähendusi minu sugulaste kohta, kogutud St. Peterburis 1858. aastast alates. Tlk Anti Lääts, toim Jaak Peebo. Tartu: Ilmamaa.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#202 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#203 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#171 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1140) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(11) "Henrik Sova" ["topic_id"]=> int(2) ["subtopic_id"]=> int(2) ["section_id"]=> int(1) ["pdf"]=> string(12) "H.SOVA_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(22) "Tervitused keeleverest" ["title_en"]=> string(30) "The poetic function of errors " ["subtitle_ee"]=> string(67) "Tõnis Vilu. Libavere. ­Mõned üksikud luuletused. Häämaa, 2018" ["subtitle_en"]=> string(67) "Tõnis Vilu. Libavere. ­Mõned üksikud luuletused. Häämaa, 2018" ["contents_ee"]=> string(27417) "

Tõnis Vilu. Libavere. Mõned üksikud luuletused. Häämaa, 2018. 67 lk.

Tõnis Vilu kuues luulekogu „Libavere” on vigaselt kirjutatud – seal on ainult üksikud ortograafiliselt korrektsed luule­read. Samal ajal pole tekst asemantiline, sõnad säilitavad piisava läheduse normkeelele, nii et nende tavatähendus on arusaadav. Esmalt selgitan, kuidas normist kõrvalekaldumine võib luua uusi tähendusi, ja seejärel kirjeldan, kuidas Vilul on normist kõrvale kaldudes õnnestunud luua teos, mille sisu ja vorm moodustavad teineteist vastastikku toetava terviku.

 

Tähendus, normid ja kõrvalekalded

Tähenduslikku keelemängu valitsevad normid.(1) Süntaktilised normid kehtestavad lause grammatilise korrektsuse. Semantilised normid aga kehtestavad selle, millistel tingimustel on lause tõene või õigustatud. Nende normideta ei saaks olla tähenduslikku keelt. Tähenduslikku lauset eristab tähendusetust justnimelt see, et tähenduslik lause ütleb meile korrapäraselt midagi selle kohta, kuidas asjalood peaksid olema, et lause oleks tõene. Normide kehtestatud tingimused aga ei pruugi alati täidetud olla. Süntaktilist normi rikutakse juhul, kui kirjutatakse vigaselt; semantilist normi juhul, kui asjaolud polegi sellised, nagu lause ütleb. Ent kui süntaktilised ja semantilised normist kõrvalekalded muutuvad piisavalt regulaarseks, siis me ei arva enam, et kõneletakse vigaselt või valetatakse. Me hakkame pigem arvama, et kõneleja kasutab teistsugust keelt või ta polegi kõneleja. Viimasel juhul jätame ta tõlkimatuna meie keele­mängust välja, määratledes ta kas hullumeelseks või mitteinimeseks. Kui otsustame regulaarset kõrvalekallet siiski tõlkida meie keelemängu, siis eeldame, et kõrvalekaldeid juhivad mingisugused uued salapärased normid. Niisiis, regulaarne normist kõrvalekaldumine muutub sobivas kontekstis ise normiks ja sellisel juhul pole enam tegemist pelgalt veaga. Uuenenud normid võimaldavad kehtestada uusi tähendusi ja nii muutuvad kõrvalekalded tähenduste loomise vahendiks.

Eesti kirjakeel on rangelt normeeritud – ja see tõik võimaldab palju peene­koelisi, aga regulaarseid kõrvalekaldeid. Tühine, aga korduv viga võib muutuda tähenduslikuks. Näiteks väikesed erinevused normkeelest võivad kirjalikus tekstis sageli viidata kindla kogukonna kõnekeelele. Nii muutub rangelt normeeritud kirjakeel omaette väärtuseks, sest lõdvemate normide korral kahaneks võimalike tähenduslike kõrvalekallete mitmekesisus ja peenekoelisemad registrierinevused sulanduks kokku. Kuna kõrvalekalde tähenduslikkuseks peab see olema süsteemne, siis sobivad kõrvalekalde tekitamiseks hästi uued tehnoloogilised tekstiloomisvõimalused. Nii luuakse juurde ka uusi kirjutamis- ja lugemisstrateegiaid, mis võimaldavad meil kokkuvõttes nüansseeritumalt suhelda. Kontekst, kus keelenorme mingil määral eiratakse, meelitab ümber hindama ka muid norme, nt mida ja kuidas üldse tohib öelda, millist maailma tohib öelduga esitada. Seeläbi luuakse uus tähendusväli, kus kehtivad veidi teistsugused reeglid kui algses keelemängus. Sageli markeeribki normist kõrvalekalle mõnd subkultuuri. Selles uues keelemängus saab väljendada midagi, mis vanas oli võimatu. Kogu see semantiline rikkus võimaldab meil üksteisest ja maailmast mitmekesisemalt aru saada.(2)

Vilu kõrvalekaldumine ortograafianormist on eriline selle poolest, et see on küll regulaarne, ent ei seostu selgelt mõne kindla subkultuuri, keelemängu või kirjutamistehnikaga. Pähe turgatas erinevaid hüpoteese – nt kas ta tippis luuletusi nutitelefoniga ega parandanud juhuslikult tekkinud vigu või püüdis jäljendada suulist keelt –, aga ükski neist ei tundunud veenev.(3) Niisiis, kõrvalekalle on regulaarne, ent selle loomis­meetod jääb tabamatuks. Ja lugedes jõudsin veendumusele, et see salapära on luule­kogu käivitav jõud – nimelt nii kerkib esile normist kõrvalekaldumine, ilma et seda hägustaks vihjed subkultuurile või kirjutamistehnikale. Tekib muster, mis ise kehtestab teatud normatiivsuse, ootuste horisondi, ja kannab seetõttu omalaadset tähenduspotentsiaali.(4)

 

Keskne kujund: tervitused ­Libaverest

„Libavere” vormi ja sisu kooskõla ilmneb juba esimestes ridades:

 

Mida vanemaks saaan seda

olulisem mulle tunndeselgus on.

Vanhasti oli mõttepuhtus tähtis

kuid tõttütelda mõteluhtus on

lihtsalt kitsarinnaline . [---]

 

Niisiis, süntaktiline kõrvalekalle on regulaarne, ent säilib salapära – me ei oska täpselt öelda, kuidas see tekitati ja milline peaks olema korrektne tõlge normkeelde. Kas õigem oleks „puhtus” või „luhtus”? Ehk väljendati seda, et mõttepuhtus pole tähtis? Kui aga seda väljendada veatult või kui kõrvale­kalle muutuks kindlalt tõlgitavaks, siis algaks luulekogu silmakirjalikkusega – mõttepuhtus poleks nagu tähtis, ent ometigi näib selle väljendamiseks vaja olevat selget keelt, milles peegeldub mõtete aredus. Üks viis – võib-olla ainus – sellest kitsikusest väljatulemiseks on väljendada mõttepuhtuse tähtsusetust vigases ja  segases keeles. Aga mõõdukalt segases keeles, sest asemantilises kaoses ei saaks ju enam midagi mõttepuhtuse kohta väljendada. Vilu loob kõrvalekaldeid parasjagu nii palju, et teksti semantika lööb kõikuma, ent jääb siiski arusaadavaks. Meid viiakse keele ja tähenduslikkuse piirile, just nii kaugele, kui üldse minna saab, et sellest piiril olemisest ennast tühistamata rääkida.

Avaluuletuse süntaktiline ja semantiline kooskõla annab lugemisvõtme tervele luulekogule. Korduvalt püütakse distantseeruda mõtlemisest (lk 12, 32 ja 62), aga loomulikult on see määratud luhtumisele, sest sedasama igatsust väljendatakse vähemalt osaliselt tähenduslikus, mõtet omavas keeles: „Mina agga tahan irrmsasti / vastata „„Mitte ku midagist / ei mõttle!! !”...” (lk 12). Samasugune dialektika kerkib esile siis, kui väljendatakse igatsust vaikuse (lk 10) või rahu (lk 20) järele, misjärel tervitatakse meid Libaverest. Nt lk 10:

 

Paistb et igalühel on miski

enese vaikus või vähhemasti

piaks olema.

Mu kõrvas kummiseb ja

maileia oma vaikust ülesse.

[---]

Tervitused Libaverest!

 

Luuleridade nihestatud ja vigane vorm hoiab tähelepanu sellel keelel, milles kirjutatakse vaikusest. Seeläbi kerkib esile inimlik, aga traagiliselt paratamatu vastuolu, et väljendades kas või omaette hõllandust vaikuse, rahu, mittemõtlemise järele, ollakse end juba reetnud, vaikuse ja rahu minetanud, midagi mõelnud, kooskõlalisusest kõrvale kaldunud. Selle vastuolu näitamiseks osutub vigane vorm ausaks vahendiks. Korrektsete ja viimistletud lausetega sama väljendades tekiks tunne, et kõigeks selleks on läbimõeldud keelt juba liiga palju – ja kogu ettevõtmine muutuks võltsiks. Justkui hüüaksime valjult, et tuleks sosistada. Vigases keeles aga hakkab tähendus kuhtuma ja nii saab ehk veidi näidata seda, mida otse öelda ei saa.

Niisiis, tahtes iseendale ja teistele rääkida vaikusest, rahust ja mittemõtlemisest, langetakse lõksu. Seda inim­olemise vastuolulisust on õnnestunud väljendada teose keskse kujundiga „tervitused Libaverest”.(5) Nimi viitaks nagu vale- või võltskohale, kus ehk ei peaks asuma. Luulekogu edenedes aga jõutakse tõdemuseni, et libakoht, see kõrvalekalle polegi nii halb (lk 22–23):

 

Asi põle läbkukkumisess ei

kaotamisses,, asi põle unistamise

katkemiss eiei mõttete tyhhjuses,

kõik se toimub nisamagi igga päiv

pinnapääl. Asi on kõrvalkaldumses

ja se on parim asi.. säält tulepki

LIBavere ----seal ta olegi. Nigu

[---]

minu salajajane LIBAVERE.

Huvitav mis riik se sünni ku riikki

ülesehitada ei taha .kas keegist yltse

teab?? On se mingi kõwer koht,

NIIÜTLEDA?Koht kus yksildus

pole templedatud ohhtlikuks

iddeeks? Mumeelest põlegi nõnna

halb sis leida end NIÖELDA

vales kohhas.

 

Seda avastust ja leppimist, et Libavere osutub õigeks hingekohaks, näib kinnitavat ka luuletus, kus sõna „Libavere” kasutatakse viimast korda (lk 60):

 

„Maitaha    keegist olla

  kas eikeegi –olemine viib

mind  anklaavi   teis ruumi

    minu oma ruuumi””

öeldakse öeldass  öeldase ett

hing olegi   jüba alati

    sääl on  Libavere

 

Ka siin kerkib esile ennastkummutav dialektika: vihjatakse, et eikeegi olemine viib mind minu oma ruumi, mis annab eikeegile kindla koha ja teeb temast ainulaadse kellegi. Seda oletatavat sõnumit markeeritakse jutumärkidega ja lisatakse, et nii öeldakse. Siingi vihjatakse millelegi paratamatult inimese juurde kuuluvale, mida aga ei saa ilma vastuoluta väljendada. Eikeegi-olemist soovides, oma kohast kõrvale kaldudes ja oma pidetust tunnistades, sellega leppides ja seda välja öeldes me tegelikult paratamatult asetame ennast tähenduslikku universumi. Kuid tähenduslikus universumis ehk kosmoses selle vana­kreekalikus tähenduses(6) kehtestatakse igale asjale oma koht – kohatuid asju ei saa seal olla. Kohatu inimene muutub ennast väljendades kohalikuks ja on keegi. Inimene aga pole kunagi lõpuni arusaadav, ta ei leia kunagi endale päris õiget kohta, mistõttu on inimene alati veidi kohatu, oma tähenduslikkust kaotamas. Seda inimolemise vastuolulisust väljendabki sobivalt „Libavere”, kus asjad on nihkes, need ei kipu olema oma õigel kohal, mistõttu Libavere kosmos nihkub tähenduslikkuse piirimaile. Ja tähenduslikkuse piirilt saabki tervitada ainult vigases keeles.

Niisiis, Vilu on leidnud tabava kujundi ja vormi rääkimaks sellest, kuidas inimene on j u s t k u i  k o h a t u – mitte päris kohatu, sest nii ei saa üldse olla, aga päris kohal ka mitte, sest inimesel lasub tabamatu salapära. Sedasi tõlgendades haakub „Libavere” Vilu eelmise teosega „Kink psühholoogile”, mille Brita Melts võttis kokku nii, et Vilu püüab sõnastada, „kuidas tunnetab maailma üks iseäraliku perspektiiviga subjekt, kes on maailmas justkui kohatu”.(7) Kuid „Libaveres” astutakse kaks sammu edasi. Esiteks pole tegemist iseäraliku perspektiiviga, vaid üldinimliku kimbatusega. Ja teiseks tõdetakse, et kuna inimene – niivõrd, kuivõrd ta ennast üldse väljendab – on paratamatult mõistetud Libaverre, siis võiks sellega samahästi leppida. Veelgi enam, iseenda vastuolulisusega silmitsi seistes võib selles ummikseisus leida ka kergendust: „[---] Oehh ma eitea / maitea , tunnne on igattahes / ääretult ÕIGE ku ytlen et / olen VALE....” (lk 28).

 

Üksinduse paratamatu sotsiaalsus

Järjekordne vastuolu, mis meid Libaverre paiskab, on soov olla korraga üksinda ja koos teistega. Ühelt poolt käivad peal üksinduse-neelud (lk 11):

 

Üskindus on selles aiast

piale nigu väike narks.

Vahest nagu tahass

jällegist süstalt ja viskan

kotti selga ja lähen är

 

Teiselt poolt väärtustatakse armastust (lk 30) ja sotsiaalsust laiemalt (lk 56), soovitakse õppida armastama, koos teistega olema (lk 31). Seda dilemmat väljendatakse otsesõnu (lk 20):

 

Peass nagu olema rahu.... Tervitused

Libaverest !! Ma tahan et sa

ärkaksid ja näessid et olen ikka

veel ülevall Aga samas tahan et

magaksd häirimatult edesi. Se on

nigu se hinge-dillemagi. Ja maisaa

aru kuda on voimalik samalajal

yksildusets jõudu ammmutata jja

teist nõnna paljo arrmastada ku mina

 

Üksinduse ja sotsiaalsuse vahelisest pingest vigases keeles kirjutades paljastub äng, mida võiks nimetada üksinduse paradoksiks – üksindusest pole võimalik tähenduslikult mõelda ega rääkida ilma teisteta. Paljud keelefilosoofid on inspireeritud Ludwig Wittgensteini arutlustest „Filosoofilistes uurimustes”,(8) mille järgi pole tähenduslikkus võimalik väljaspool keelekõnelejate kogukonda, nt täielikus üksinduses. Ületamatu takistus seisneb selles, et privaatselt pole võimalik kehtestada sellist normatiivsust, millest piisaks tähenduslikuks keelemänguks. Täielikus üksinduses on tähenduslikkus võimatu. Seal võib olla küll igatsetud totaalne rahu ja vaikus, aga sellisel juhul ei saa sellest rääkida. Ehk vajamegi sotsiaalsust eelkõige selleks, et oma üksindust väljendada – aga just seeläbi üksindus ka tühistub ja nii me ei saagi enda kohta rääkida päris seda, mida tahaksime. Mulle näib, et „Libaveres” sellise kimbatusega silmitsi seistaksegi: kuidas püsida viivu siiral piirialal, hetk enne seda, kui väljenduse kaudu reedetakse oma paratamatu sotsiaalsus ja paljastub üksinduse vale? Ilmselt ikka vigases, segases, ent siiski veel (või juba!) tähenduslikus keeles.

Piirialal viibimise õnnestunud kokku­võte on luulekogu viimane luuletus, mille esimene rida on „Kallis ärkka üless ma ole sind terve ööö vaadand” (lk 63) ja mida seejärel ortograafiat varieerides korratakse 25 korda. Kui ennastkummutavusele lähenev avaluuletus andis kätte lugemisvõtme, siis see viimane korduv, mustriline nihestatus võtab kokku luulekogu vastandite mängu. Üksinduses ja vaikuses vaadatakse magavat kallimat. Ent päris üksinda ja vaikuses pole sellest tähenduslikult mõtlemine ega rääkimine võimalik. Nii peabki selles üksinduses olema ka sotsiaalsus: vaadatakse üksinda teist inimest, kellega ei räägita, sest ta magab, aga kellega peab olema võimalik rääkida, st saab ta üles äratada. Üks samm siia või sinna – ja kõik variseb kokku: kui kallimat pole võimalik äratada, kaob sotsiaalsus ja koos sellega tähenduslik keelevõime; kui aga sõnum tähenduslikuna kohale jõuab ja kallim ärkab, kaob üksindus ja vaikus. See nihestatud poeetiline kujund pääseb üksinduse ja vaikuse väljendamisele ootamatult lähedale, kehtestades piiripealse ruumi, kus vasturääkivuse absurdsus pole end veel täiel määral sisse seadnud.

Niisiis, et mitte kuhtuda millekski tähendusetuks, vajame sotsiaalset ruu­mi, kus oleks võimalik armastada ka kedagi teist peale iseenda. Seega on viimane luuletus kahtlemata ka armastus­luuletus, kus väljendub armastuse pinge – kuidas kedagi teist armastada nii, et jäädaks iseendaks? Selle vastuolu väljendamiseks on Vilu leidnud tabava vormi: just vigase lausega antakse märku, et ei taheta oma autonoomsest üksindusest loobuda, äratussõnum ja lähenemispüüd kallimale on ebaselge, ent samal ajal ihatakse teda äratada ja armastada, mis annabki sõnumile tähenduse. Selle poeetiliseks kujutamiseks ongi 26-kordne vigane lause – mis ise on ikkagi ühe korrektse ja selge tähendusega lause variatsioon – sobiv lahendus ja luulekogule täpne lõpp.

 

Vigane sõna kui noovum

Arvustajad on määratlenud Vilu teoseid ulmekirjanduseks(9) ja ühtlasi rõhutanud, kuidas Vilul on esimesest kogust peale olnud erilises fookuses just keel, lausa nii, et „keelega maadeldakse seni, kuni „langeb luudelt viimnegi inimlikkus””(10). „Libaveres” hoitaksegi keelt tähelepanu all juba ebainimlikult, selle süstemaatiline vigasus ei seostu otseselt ühegi inimkeelse kõrvalekaldega ja mõjub digitehnoloogiliselt: nii väljendab end võib-olla mõni tehisintellekt, kes tahab läbida Turingi testi. „Libavere” ulmeline keel võõritab nii, et vigane sõna muutub noovumiks – vastuolulise või ennustamatu informatsiooni kandjaks, mis näib ebamaine, ent siiski usutav. See on üks põhilisi võtteid ulmekirjanduses(11) ja nii ongi „Libavere” ulme ja keele põiming selles mõttes, et seal rakendatakse keelele ulmekirjanduse strateegiat.

Keelt noovumina näidates paneb Vilu lugejat küsima kogu tähendusliku keele­võime enese järele. Samasugusele semantilisele pinge­seisundile Vilu loomingus on viidanud ka Jaak Tomberg, kirjeldades ulme­luulekogu „Ilma” arvustuses lugemis­kogemust, kus viibitakse tähistamisvõime ja subjektsuse hääbumise piiril, ent siiski veel kõneletakse, veel tähistatakse.(12) Kui arvata, et ulme püüab ühel või teisel viisil meie iga­päevase keelemängu piirest väljapoole vaadata, võib-olla isegi kujutada tõlkimatut, siis saabki seda teha vaid tähenduslikkuse piiril balansseerides. Ebamaisega kontakteerumisel lahvatab sissepoole käänduv küsimus, mis asi see tähenduslik suhtlus ülepea on, olgu siis inimeste või ulmeliste olendite vahel. Ja sama küsimus kumisebki pidevalt „Libavere” taustal, kus sõna ise kerkib meie ette mõistetamatu tulnukana, ja selgub, et kontakt ebamaisega oli algusest peale siinsamas, kõige lähemal – suhtluses iseenda ja teiste inimestega.

Nii ulme kui ka „Libavere” noovumid meelitavad meid mõtisklema tähistamisvõime üle ja sellele kutsele järele andes peame kuigivõrd oma keelest loobuma. Nii aga tekib lootus, et sedasorti võõritus võimaldab ehk meie endi kohta esitada midagi sellist, mis tavakeelele kättesaamatu. Minu tõlgenduses on selle võtte abil õnnestunud „Libaveres” esile tuua seda, kuidas inimene peab iseendas hakkama saama oksüümoronide reaga: kohatu viibimine, mõtete tühjus, väljendatud vaikus, üksinduse sotsiaalsus, eikellegi mina. Neid vastuolusid endas kandes paiskame end Libaverre ja siis tervitame sealt üksteist – jõudmata üksteiseni, aga samal ajal jõudes ka. Nende ennastkummutamiste tõttu ei saa inimest lõpuni ära öelda, täielikult esitada. Inimene on selles mõttes pidev luhtaminek. Täielikult nurjumata saabki seda täbarat inimolukorda kirjeldada vigases keeles, sest sirgjooneliselt ja selge tähenduslikkusega neid asju välja öeldes tühistatakse see, mida väljendada taheti. Ent vilulikult nihestatud keel näitab just seda, mida otse öelda ei saa. Seetõttu leiangi, et luulekogu vorm ja sisu moodustavad mõjuva terviku: sisu on selline, mida saab öelda ainult selle vormi abil, ja see vorm omakorda ei sobiks enamiku muude asjade ütlemiseks.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#172 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 12:56:01" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#204 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#205 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#173 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1127) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(12) "Tõnu Tender" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(14) "T.TENDER_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(26) "Ferdinandi mantlipärijad " ["title_en"]=> string(25) "Ferdinand’s successors " ["subtitle_ee"]=> string(10) "Saatesõna" ["subtitle_en"]=> string(8) "Foreword" ["contents_ee"]=> string(12514) "

Tähtsaim eesti keele auhind – teenete eest eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel – kannab väljapaistva keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887) nime.(1) Keeleauhinna algatamise mõttele tulid 1988. aasta sügisel Irma ja Jüri Sild. Esimene keeleauhind anti üle 1989. aastal. Esialgu andis auhinda välja Energia kolhoos, Nõukogude korra ja kolhooside lõppemise järel rahastasid auhinna väljaandmist Jüri Sild (kolhoosi endine esimees), seejärel Väike-Maarja vald ja Eesti Keele Sihtasutus ning eraalgatusliku keeleauhinna paaril viimasel korral Haridus- ja Teadus­ministeerium. (Põhjalikumalt vt Ross 2005, 2008, 2013.) Alates 2004. aastast on auhind riiklik.

Kuidas ja miks sai keeleauhind just akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni nime? Sellele küsimusele ei ole selget vastust. Perekond Sildki ei tea täpselt või ei mäleta enam seda: „Kindlat vastust ei ole, kuid Wiedemanni nime sai keeleauhind kohe algul. Ühes vestluses mainis Rudolf Rimmel,(2) et Wiedemann on käinud ka Väike-Maarjas.” (Sild, Sild 2013: 15)

1989. aasta veebruaris polnud asutataval keeleauhinnal veel nime: Rudolf Rimmel teatas 22. veebruaril 1989 Jüri Sillale adresseeritud kirjas, et ta kõneles Keele ja Kirjanduse Instituudi direk­tori kt Joel Sangaga „„Energia” võimalikust keeleauhinnast” (siin ja edaspidi minu sõrendus – T. T.). Rimmel jätkab oma kirja: „Kuigi ülevaatlik, oli jutt siiski suhteliselt põgus ja saame uuesti kokku järgmisel teisipäeval, s.o. kuu viimasel päeval, kui ­Kirjanike Liidus toimub suurem kohtumine ideoloogiasekretäri Mikk Titmaga” (Ross 2013: 36–37). Kuid 17. märtsil 1989 kirjutas Rimmel J. Sillale, et auhind on Wiedemanni-nimeline: „Jõudu, esimees! Saadan sulle tutvumiseks Wiedemanni-nimelise (nii me otsustasime ta ristida) keele­auhinna põhikirja või -määruse esialgse või ka lõpliku variandi [---].” (Ross 2013: 37)

Kellega koos Rimmel auhinna Wiedemanni-nimeliseks ristis või kellelt inspiratsiooni sai? Kas neilt, kes 16. märtsil 1989. aastal auhinna põhikirja koostada aitasid, s.o Mart Remmelilt, Paul-Eerik Rummolt, Joel Sangalt ja Mart Susilt (Ross 2005: 13)? Auhinna sünnilugu ja kulgu uurinud Eevi Ross on siin­kirju­tajale 14. novembril 2018. aastal vestluses öelnud, et tagant­järele ei ole seda võimalik enam kindlaks teha. Võime ainult oletada ning fantaseerida.

Võimalik, et keeleauhinnale soovitas nime akadeemik Paul Ariste. Viimane pidas Wiedemanni väljapaistvaks keeleteadlaseks ja oli muuhulgas koostanud ülevaatliku raamatukese „Ferdinand Johann Wiedemann” (1973). Jüri Viikberg, Paul Ariste kunagine üliõpilane, on maininud, et Ariste võrdles ennast mõnikord lõbusamalt, mõnikord tõsisemalt Wiedemanniga, pidades end ehk isegi tema taas­kehas­tuseks sajandilise rütmiga: Wiedemann oli sündinud 1805. aastal, Ariste 1905. aastal; mõlemad olid käinud ühes koolis – Gustav Adolfi Gümnaasiumis; esimene sai akadeemikuks (kirja­vahetajaliikmeks) 1854, teine 1954 jne. Paul Ariste oli toona elus ning võis auhinnale nime soovitada.

Pea 30 aastat pärast keeleauhinna asutamist uuris siinkirjutaja Joel ­Sangalt, kas ta mäletab veel asutatavale keeleauhinnale nime otsimist. Sang vastas (26. X 2018) lakooniliselt: „Ei mäleta sellest ajast suurt midagi. Minu juurde tuli selle jutuga, et tuleks asutada Wiedemanni auhind, Mart Remmel.”

Siinkirjutaja lisab keeleauhinna nimevaliku võimalike või kaudsete mõjutajate nimekirja veel ühe isiku: Vaino Väljase. 1988. aasta juunis kutsuti Nõukogude Liidu suur­saadik Nicaraguas Vaino Väljas kiiresti Moskvasse. Seal teatas NLKP Kesk­komitee pea­sekretär Mihhail Gorbatšov, et Väljasel tuleb asuda Karl Vaino asemel Eestimaa Kommu­nis­tliku Partei (EKP) Keskkomitee I sekretäri ameti­kohale.

Siinkirjutaja mälupildi kohaselt 1988. aasta hilis­sügisel – aga inimmälu võib olla ekslik – küsis keegi Eesti Televisiooni ajakirjanikest kaamera ees Väljaselt, millist raamatut ta sel õhtul loeks. Küsitletav vastas umbes nõnda: „Täna sirviksin ma ehk Wiedemanni sõna­raamatut, imetleksin eesti keele väljendus­rikkust ja ilu.”

Laiema silmaringiga inimeste seas oli akadeemik F. J. Wiedemanni nimi tuntud, samuti oli tuntud tema eesti-saksa sõna­raamat (nt selle neljas trükk, 1973). Eesti filoloogia esma­kursuslaste rebaseks löömine toimus sageli ­Wiedemanni sõnaraamatuga.(3) Vaino Väljase abi­kaasa Mai Väljas oli eesti filoloog (vt Tender 2018).

Diplomaatlik Vaino Väljas tajus ühiskonna meele­olusid, mõistis eesti keele õppimise ja kasutamise tähtsust.(4)

Oletust Väljase võimaliku mõju kohta toetab veidi ehk seegi, et 1) oma seisukohtade väljendamisel toetuti toona veel marksismi-leninismi klassikute tsitaatidele ning parteijuhtide seisu­kohtadele. Miks siis mitte ka Väljase omadele, kuna ta oli uuendus­meelse parteijuhina eestlaste seas suhteliselt populaarne; 2) Rimmel jt keeleauhinna asutajad kohtusid kirjanike liidus EKP ideo­loogia­sekretäri Mikk Titmaga (vt eespool tsitaati Rimmeli kirjast 22. II 1989). Kindlasti oli ideoloogiasekretär kursis partei esimese sekretäri ehk oma ülemuse seisukohaga. Seega võis Väljase tele­intervjuus öeldud lause auhinna nimevalikut mõjutada. Mõju võisid üheaegselt avaldada ka mitu isikut ning mitu sündmust. Kuid nagu eespool juba mööndud, lõplikku tõde me ei tea.

Eesti keele mainekal auhinnal on seega Ferdinand Johann Wiedemanni nimi(5) ja auhinna laureaate võib nimetada lühidalt Ferdinandi mantlipärijateks. Riiklikku keeleauhinda antakse välja igal aastal Eesti Vabariigi sünni­päeval. Väike-Maarjas peetakse kevadel Wiedemanni keeleauhinna päeva – laureaat istutab sealsesse Keele­tammikusse oma tamme ning peab ettekande. Mõneaastase sammuga on korraldatud rahvusvahelist konverentsi „Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa”, suulises kõnepruugis Wiedemanni konverentsi. Kaks esimest toimusid 2008. ja 2013. aastal Väike-Maarjas. Seni viimane, kolmas konverents peeti 2018. aastal Väike-Maarjas ja Rakveres. Kahel varasemal korral avaldati konverentsi ettekanded või nende lühi­kokkuvõtted raamatuna. Konverentsil „Ema­keelne Eesti, emakeelne Euroopa III” kõlanud ettekannete valimik ilmub nüüd ajakirja Keel ja Kirjandus topeltnumbris. „Ferdinandi mantlipärijad” viitab nii akadeemik Wiedemanni ühele ees­nimele, keele­auhinnale ja selle laureaatidele, Wiedemanni konverentsile kui ka seal ettekandeid pidanud inimestele.

Siinse, eesti keele aasta puhul välja antud teemanumbri artiklite rubriiki mahuvad nii keele- kui ka kirjandusvaldkonda kuuluvad kaastööd. Anna Verschik käsitleb mitmekeelsust ning tutvustab ja selgitab mitmekeelse teadlikkuse juhtumeid. Martin Ehala pakub välja praktilisi samme: mida ette võtta, millist poliitikat ajada olukorras, kus Eesti iive on negatiivne, kuid soovime majandusliku heaolu jätkumist ning eesti keele ja kultuuri kestmist. Mare Kitsnik ­analüüsib kogemustele toetudes keeleõppe tulemuslikkust. Keeleõppija areng on kiirem, kui ta asub kohe keelt kasutama. Selleks on vaja õppijad vabastada õppimisega seotud hirmudest ja stressist, sel juhul on neil julgust keelt aktiivsemalt kasutada ja õppimise  motivatsioon kasvab.

Kristiina Ross näitab oma kirjakeele ajaloo teemalises artiklis, mis­suguseid inimrühmi on eesti keele oskamine ja arendamine varasemal ajal ühte sidunud ning millised olid kirjakeelte arendajate eesmärgid ja valiku­võimalused.

Heiki Pisuke keskendub tõlkimisele Euroopa Liidu institutsioonides. Autor on valdkonna kogenud praktik. Kirjutis tõstab esile tõlkimise ja tõlketööstuse kui eesti keele arendamise olulise tahu, tutvustab tõlkija elukutse muutumist ajas, sh tõlkemasinat, tõlkimise eripärasid ja keerukust.

Kaks kirjandusartiklit tuginevad samuti nende autorite pikaajalisele kogemusele. Cornelius Hasselblatt tutvustab mõne konkreetse näite põhjal – Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, Jaan Krossi „Keisri hull”, Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” ja Maarja Kangro „Klaaslaps” –, kuidas ning miks on eri keeltes-kultuurides eesti kirjandust vastu võetud. Guntars Godiņš vahendablugejale oma pikaajalist ning väärtuslikku tõlkijakogemust eesti keelest läti keelde. Ta on läti keelde tõlkinud eesti rahvaluulet ja nüüdisautoreid – luulet, proosat, lasteraamatuid, näidendeid.

Esseede ja lühikirjutistegi seas sisaldub mitu huvitavat teksti. Peeter Päll vaatleb keelekorralduse teisenemist sajandi jooksul. Wiedemanni keele­auhinna seni viimane laureaat Reet Kasik kirjutab kirjakeele tähtsusest ja väärtusest ning sellest, mis võiks tagada eesti keele kestmise ja arendamise tulevikuski. Heido Otsa kaastöö on siinses ajakirjas ainus, mis ei pärine ­Wiedemanni konverentsilt, vaid Tallinna Ülikooli korraldatud teaduskeele konverentsilt. Ots näitab, et suured arvud võivad eri keelest tõlkides tekitada eesti keeles suurt segadust.

Paavo Kivine kirjutab Eesti suurmees Georg Lurichist: meie moodsa spordi loojast ning rahvustunde äratajast. Ajakirjas sisaldub ka kolm keele ja kirjanduse suhteid uurivat arvustust: Tiit Hennoste vaatleb luuleantoloogiat „Keele maitsest”, Henrik Sova Tõnis Vilu luulekogu „Libavere” ning Külli Prillop Mihhail Lotmani ja Maria-Kristiina Lotmani monograafiat „Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses”.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#174 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 11:47:26" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(2011) "

Berta. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. Rebaseks löömine (rebaste ristimine, rebaste retsimine, rebaste pidu, jukude pidu) – oktoober. http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-rebased.php (20. I 2019).

N a g e l, Veronika 2006. Hariduspoliitika ja üldhariduskorraldus Eestis aastatel 1940–1991. (Sotsiaalteaduste dissertatsioonid 22.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

P i l v e, Eli 2013. Nõukogude noorte kasvatamisest paberil ja tegelikkuses. Ideoloogiline ajupesu Eesti NSV kooli(tunni)s 1953–1991. – Tuna, nr 3, lk 82–100; saadaval ka http://www.mnemosyne.ee/old/wp-content/uploads/2014/04/Eli_Pilve_-_Noukogude_noore_kasvatus.pdf, lk 1–19.

R o s s, Eevi (koost ja toim) 2005. F. J. Wiedemanni keeleauhind 1989–2003. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

R o s s, Eevi 2008. F. J. Wiedemanni keeleauhind ja selle laureaadid. – Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa. Koost Urmas Sutrop, Jüri Valge. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 17–26.

R o s s, Eevi 2013. Tagasi minevikku. – Ferdinand Johann Wiedemanni keele­auhind 25. Koost Jüri Valge. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 21–38.

R ä t s e p, Huno 2008. Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann ja eesti keel. – Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa. Koost Urmas Sutrop, Jüri Valge. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 27–34.

S i l d, Jüri, S i l d, Irma 2013. Keeleauhind meie elus. – Ferdinand Johann ­Wiedemanni keeleauhind 25. Koost Jüri Valge. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 11–19.

T e n d e r, Tõnu 2018. Maine asi. Eesti keele maine ja selle kujundamine. Ettekanne  J. V. Veski päeval „Kuidas elad, eesti keel?” 27. VI 2018 TÜ peahoone J. V. Veski auditooriumis.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#206 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#207 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#175 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(1128) ["menu_id"]=> int(110) ["author"]=> string(13) "Anna Verschik" ["topic_id"]=> int(1) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(15) "A.VERSCHIK_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(52) "Mitmekeelsus, keelekontaktid ja keeleline teadlikkus" ["title_en"]=> string(65) "Multilingualism, language contacts and (meta)linguistic awareness" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(57470) "

Keeleline teadlikkus (ingl linguistic awareness), mõnikord ka metalingvistiline teadlikkus (ingl metalinguistic awareness) on termin, mis viitab keele formaalsete aspektide teadlikule tajule, tundlikkusele keeleõppes, -õpetamises ja -kasutuses. Huvi keelelise teadlikkuse vastu on tärganud viimasel paaril kümnendil, samuti on suhteliselt hiljuti tekkinud ajakiri Language Awareness ja vastav teadusselts Association for Language Awareness, mille kodulehel leidubki esitatud definitsioon.(1) Ingliskeelses kirjanduses kasutatakse termineid linguistic awareness ja metalinguistic awareness sageli sünonüümselt; siin kasutatakse lühiduse mõttes varianti „keeleline teadlikkus” mõlema ingliskeelse termini vastena. Artikli põhi­seisukohti on avaldatud inglise keeles (Verschik 2017a), kuid siinses artiklis on kasutatud teisi näiteid, samuti on nende rõhuasetused erinevad.

Mõni autor eristab termineid language awareness ja linguistic awareness, millest esimene hõlmab võimet kõrvutada esimese keele ja õpitava ehk sihtkeele vorme ja teine viitab keeleainese käsitsemisele (Masny 1997). Et siinses artiklis ei käsitleta keele omandamist, siis sellel jaotusel rohkem ei peatuta. Mitmekeelsuse uurijate hulgas on keelelisest teadlikkusest huvitatud eelkõige teise ja kolmanda keele omandamise ning mitme­keelsuse pedagoogiliste aspektide uurijad. Kuid kontaktlingvistilgi oleks kasulik sellele rohkem tähele­panu pöörata.

Pisut teistsugust definitsiooni pakub Ulrike Jessner (2014: 177), kirjeldades keelelist teadlikkust kui võimet vormile keskenduda ning lülituda ümber tähenduselt vormile ja tagasi. Keeleline teadlikkus ei ole sama mis suutlikkus kirjeldada keele omadusi või keelekasutuse näiteid korrektsetes keeleteaduslikes terminites, vaid pigem oskus analüüsida, kõrvutada, ammutada vajalikku informatsiooni leksikaalse ja grammatilise tähenduse kohta, püstitada hüpoteese, teha järeldusi.

Näiteks nähes või kuuldes lähedast sugulaskeelt, võib eesti keele kõneleja tähele panna häälikute vastavusi (eesti oo : soome uo, nt too : tuo, loo : luo). Kohates kakskeelses menüüs eestikeelset loetelu pannkoogid kohupiimaga, pannkoogid moosiga, pannkoogid jäätisega, võib välismaalane järeldada, et -ga on selline element, mis tähendab ’koos’; ta ei pruugi seejuures teada, mis on grammatiline tähendus või kaasaütlev kääne või isegi kääne kui selline, kuid sellegipoolest suudab ta tuletada nende näidete põhjal abstraktse tähenduse.

Nagu neist näidetest selgub, võib keeleline teadlikkus olla ka mitmekeelne: keele­kasutaja opereerib rohkem kui ühe keele süsteemiga, seega ­suudab ­keskenduda vormile ja tähendusele mitmes keeles ja kõrvutada erinevaid keeli. Just mitmekeelne teadlikkus (ingl multilingual language / linguisticawareness) ongi selle artikli teema.

Võrreldes teise, kolmanda jne keele omandamise uurimisega, on kontaktlingvistikas millegipärast keelelisest teadlikkusest väga vähe juttu, kui, siis pigem juhuslikult. Ilmselt on asi rõhuasetuse erinevustes. Keeleomandamise uurija esitab muuhulgas küsimuse, milline on keelte vastastikune mõju (ingl cross-linguistic influence), kuidas keeleõppija teadvustab esimese ja teise keele erinevusi jne. Kuigi viimasel ajal räägitakse nn ülekande kahesuunalisusest (esimese ja teise keele vastastikusest mõjust), on traditsiooniliselt rohkem tähelepanu pühendatud sellele, kuidas mõjub esimene keel teisele keelele. Kontaktlingvistikas aga ei räägita vigadest, nende põhjustest ega teadvustamisest, vaid hoopis keelekontaktidest johtuvatest keele­muutustest (ingl contact-induced language change), kusjuures keskendutakse pigem teise, kolmanda jne keele mõjule esimesele keelele.

Veel suhteliselt hiljuti räägiti keelekontaktide tulemustest põhiliselt strukturalistlikes terminites, hiljem (Thomason, Kaufman 1988) lisandus arusaam sotsiolingvistilistest teguritest, mis otseselt ei põhjusta muutusi, küll aga panevad keelekogukonnad (või indiviidid) tegema teatud valikuid ja määravad muutuste suuna. Seega on lähenemine olnud valdavalt kas keeleainese keskne või sotsiolingvistiline, mitte kognitiivne. Kontakt­lingvistiliste ja kognitiivsete vaatenurkade süntees on väga hiljutine ja toimub alles praegu.

Järgnevates alajaotistes antakse ülevaade keelelise teadlikkuse ning mitme­keelsuse ja keelekontaktide uurimise võimalikest seostest, seejärel vaadeldakse mitmekeelsuse, keele­kontaktide ja keelelise teadlikkuse koosmõju korpuskorralduses, isiklikus keelevalikus (idiolekti kujundamisel, k.a inter­netisuhtluses, nagu blogides, foorumites jne), retseptiivses mitmekeelsuses ning mitmekeelses loovuses.

 

1. Mitmekeelsuse uurimine ja keeleline teadlikkus: üldvaade

Nagu eespool mainitud, kirjutatakse kõige rohkem teadlikkusest teise, kolmanda jne keele omandamise uuringutes: nt Jessner (2014) arvab, et just mitmekeelse teadlikkuse tõttu on mitmekeelne õppija eriline juhtum, sest ta erineb õppijast, kes pole kunagi teisi keeli õppinud. Siinkohal on oluline mitmik­pädevuse (ingl multicompetence) mõiste, mille pakkus 1990-ndate keskel välja Vivian Cook (vt ülevaade Cook 2016), kes on seda sestsaadik arendanud, hiljem ka Jean-Marc Dewaele (2016). Mitmikpädevus on selline kognitiivne seisund, mil isiku kognitsioonis on rohkem kui üks keelesüsteem. Võib öelda, et just mitmikpädevuse tõttu ei ole mitmekeelne keelekasutaja mitme ükskeelse kasutaja mehhaaniline summa (piltlikult väljendudes: 1 + 1 on rohkem kui 2), kuna sellise inimese esimese (emakeele, tavakeele jms) keele oskus on olemuslikult erinev ükskeelse inimese omast. Ükskeelsel puudub võrdlus­moment, mis on mitmekeelsel paratamatult olemas, isegi kui teise keele oskus on tagasi­hoidlik. Ka siis, kui mitmekeelne inimene, rühm või kogukond peab ideaaliks keelte eraldatust, pole ükski keel täiesti välja lülitatud. Keeled ei ole eraldatud kognitiivsel tasemel, keelesüsteemid mõjutavad vastastikku üksteist nagunii.

Mõnevõrra on keelelist teadlikkust puudutanud sotsiolingvistika, kuigi mitte tingimata seda terminit kasutades, vaid pigem sisuliselt, nt keele ja identiteedi seoste korral (teadlik keelekuju valik või konkreetse keelendi valik, sõltuvalt keelendi sotsiaalsest tähendusest, vt kirjandust etnolektide kohta, nt Cornips 2008), samuti mitmekeelse vestluse uurimustes (Auer 1998). Viimasel ajal on sotsiolingvistid uurinud ka metalingvistilist kommenteerimist (ingl meta-linguistic comments) ehk keelekasutajate endi sõnastatud tähelepanekuid ja seisukohti keele kui sellise või konkreetsete keelekasutusjuhtumite kohta (vt metalingvistilisele kommentee­ri­misele pühendatud Applied Linguistics Review erinumbrit: Dorleijn, Nortier 2017). Enamasti on metalingvistilise kommenteerimise käsitlused sotsiolingvistilist laadi: uuritakse nn rahvalikku lingvistikat, keelekasutajate refleksiooni keelevaliku ja -kasutuse sümboolse tähenduse kohta; samas on võimalik kujutada metalingvistilist kommenteerimist keelelise teadlikkuse erijuhtumina (Verschik 2017a). Teadlikkusel on teatud koht polüglotismi uuringutes (nt Todeva, Cenoz 2009), kuigi neid on suhteliselt vähe. Varajase kakskeelsuse kirjelduses on üsna näitlik François Grosjeani (1982: 206–207) tähelepanek, et kakskeelsed lapsed mõistavad varakult, kuidas eri keelte süsteemid toimivad, ja mängivad keelega (näiteks kasutades ühe keele tüvesid ja teise keele grammatilist raamistikku).

Kontaktlingvistilistes mudelites teadlikkuse element peaaegu puudub. Oma klassikalises teoses „Languages in Contact” nendib Uriel Weinreich (1953: 71), et kakskeelsuse asupaik on kakskeelse inimese ajus, kuid ei arenda seda edasi (tema käsitlus on esmajoones strukturalistlik ja mõnevõrra sotsio­lingvistiline, kuid arusaadavatel põhjustel mitte kognitiivne, sest tollal oli kontaktlingvistika alles tekkimas ja oli valdavalt strukturalistlik).

Üks erandeid on Sarah Grey Thomason (1997, 2007), kes nimetab kahte keelelise teadlikkusega otseselt seotud keelemuutuse mehhanismi: kokku­leppimine (ingl negotiation) ja teadlik muudatus (ingl change by deliberate decision). Kokkuleppimine ei tähenda otsest arutlust keelekasutuse üle, vaid oma keelekasutuse mugandamist vastavalt sellele, mida kaasvestleja mõista suudab ja mida kommunikatiivne situatsioon nõuab. Teadliku muudatuse näitena võib tuua korpuskorralduslikud otsused (nt keeles A on element/mall X, mingil põhjusel tundub mõistlik kopeerida see keelde B, kas otse või luues oma materjaliga selle ekvivalendi Y), aga ka kogukonna keelekasutuse kirjutamata reeglistiku. Thomason (2007) kirjeldab Montana sališi, USA-s elava üsna ohustatud põliskeele kõnelejate kogukonna kirjutamata reeglit: nimelt väldivad nad teadlikult leksikaalseid laene inglise keelest (mis ei takista aga morfo­süntaktiliste mallide kopeerimist). See viib kohe järgmise arutluse juurde.

Yaron Matras (2012) püüab oma MAT- ja PAT-mudelis leida seaduspära, milliste kontaktlingvistiliste muutuste korral mängib rolli keeleline teadlikkus (mudeli enda kohta vt Matras, Sakel 2007; Matras 2009; eestikeelset käsitlust ja terminoloogiat vt Verschik 2012). MAT (ingl material replication) on teise keele sõnade, tüvede, väljendite replikatsioon, mis on Matrasi järgi teadlik; PAT (ingl pattern replication) on aga mallide, reeglite jm abstraktsete omaduste ebateadlik ülevõtmine. Thomasoni (2007) käsitletud juhtumi puhul tundubki, et erinevalt morfosüntaktilistest uuendustest on leksikaalsed uuendused n-ö palja silmaga nähtavad, seetõttu suudab keelekogukond nende suhtes seisu­koha võtta. Siiski tundub Matrasi väide liiga kategooriline, sest, nagu näeme allpool, teise keele grammatilist mõju võib teatud juhtudel teadlikult soodustada või takistada, seda nii kogukonna kui ka üksiku keelekasutaja tasemel. Teadlikest muudatustest grammatikas räägib ka Alexandra Aikhenvald (2013), kes toob näiteks keelekorraldajate sekkumise.

 

2. Keelekontaktid: võtta või jätta? Korpuskorraldus

Loomulikult on keelekorraldajate töös kesksel kohal keeleline teadlikkus. Kuid kontaktlingvistikas ei ole kuni viimase ajani eraldi vaadeldud kontaktidest johtuvaid muutusi, mis on n-ö kunstlikku päritolu ehk keelekorraldajate juurutatud. Mainitud Aikhenvaldi (2013) töö on pigem erand. Samal ajal peaks korpuskorralduslikke muudatusi käsitlema kontakt­lingvistikas süstemaatiliselt, need pole sugugi vähem olulised kui omasoodu, ilma sekkumiseta tekkinud muutused.

Pealkirjast ilmneb, et korpuskorralduses on tihti tegemist otsusega, kas soodustada keelekontaktidest johtuvaid muutusi või mitte, või koguni teadlikult tekitada ja juurutada teise keele mõjulisi malle, mida varem antud keeles pole esinenud. Olukorras, kus ollakse silmitsi niisuguse valikuga, on tihti mängus põhjapanevad keelevälised tegurid, nimelt identiteet, keeleideoloogia ja sellest tulenev ettekujutus keele ideaalist, aga ka sotsiolingvistiline olukord ja diskursus keele kui sellise kohta. Väga näitlik on suhtumine lähedase sugulaskeele juba tekkinud ja juurdunud või potentsiaalselt võimalikku mõjusse.

Siin tuleb pöörduda Heinz Klossi (1967) jaotuse juurde, mille järgi on olemas Abstand-keeled ja Ausbau-keeled (ka ingliskeelses kirjanduses kasutatakse Klossi pakutud saksa termineid). Abstand tähendab eraldiseismist, s.o kaks keelt on kasutajate silmis piisavalt erinevad (meenutagem, et tavakasutaja ja keeleteadlase jaoks pole keelte sarnasus tingimata üks ja sama), nii et ei teki küsimust, kas tegemist on ühe keele eri variantidega, kirjakeele ja murdega vms. Teisisõnu, kasutades William Stewarti (1968) määratlust, pole küsimus autonoomsuses (ingl autonomy, sotsiokultuuriliselt seisukohalt omaette keelena tajutav keelekuju; autonoomsus on tegur, mis soodustab keele ametliku staatuse teket). Ausbau tähendab umbkaudu ’lahkuehitamist’ ehk auto­noom­suse saavutamiseks prestiižikast sugulaskeelest võimalikult erinevate mallide valikut. Kui lähedast sugulaskeelt või sotsiolingvistiliselt domineerivat keelt (nt saksa keel enne ärkamisaega Lätis ja Eestis, poola keel Leedus jms) võetakse pidevalt arvesse korpuskorralduses, võib seda nimetada kontrastiivseks teadlikkuseks. Siin on võimalik vähemalt kolm suhtumismalli.

(a) Lähedases sugulaskeeles on element/mall X, seda võiks kopeerida ja teha kohustuslikuks/soovitavaks.

Heaks näiteks on soome keele eeskujul essiivi käände eesti kirjakeelde juurutamine. Arusaadav, et XIX sajandil ei teadvustatud soome keelt ja kultuuri ohuna, autonoomsus või selle puudumine ei olnud sel juhul üldse oluline. Pigem oli keelesugulus plussiks, mis aitas ärkamisajal distantseeruda suurtest mõjukeeltest, nagu saksa ja vene keel. Ka identiteediloomes sai rõhutada keelesugulust, et põhjendada vastandumist domineerivatele keeltele. Kontaktlingvisti seisu­kohalt pole see midagi muud kui laen või täielik koopia, ainult et tegemist on seotud grammatilise morfeemiga, mille kopeerimine on selle abstraktse tähenduse tõttu suhteliselt haruldane, kuigi mitte võimatu (Backus, Verschik 2012). Võib küsida, kas teadliku muudatuse tulemused erinevad nn loomulike keelekontaktide omadest, kus klassikaline skeem eeldab esialgu sõnavara laenamist, seejärel pehmet strukturaalset muutust (prosoodia, häälikute kombinatsioonid, morfosüntaktilised mallid, tähendused jms) ja alles hiljem (kui üldse) grammatiliste kategooriate, tunnuste jms laenamist. Selle üle arutletakse 5. peatükis.

(b) Element/mall X on olemas lähedases sugulaskeeles A ja just seetõttu on see ebasoovitav keeles B.

See on tüüpiline mõtteviis Ausbau lähenemise taga, sest ajaloolised keelte­vahelised sotsiolingvistilised suhted on sellised, et keelel B puudub A- (ja mõningate B-) keele kasutajate silmis autonoomsus ja seetõttu puudub ka auväärne ajalooline traditsioon (ingl historicity; Stewart 1968 järgi). Selle­pärast soovitakse nimme rõhutada erinevusi, soovitakse takistada A-keele mõju ja A-mõjulised jooned välja juurida. Laiemalt võib olla küsimus nn autentsuses (arhaiseeriv/etnograafiline purism, purismi liikidest täpsemalt vt Thomas 1991): asja kujutatakse nii, et A-mõjulised keelendid polevatki autentsed.

Markantne autonoomsuse eest võitlemise näide on üks jidiši keele standardiseerimise mõttesuundi, mida esindas esmajoones Max Weinreich. 1930-ndatel oli jidiš moodsa ilu­kirjanduse, teaduse, hariduse, ajakirjanduse, teatri jms keel, kuid ilmselt ei olnud see mõne jaoks piisav argument, et tunnistada jidiši autonoomsust saksa keelest. Nõnda ilmus Max Weinreichi (1938) programmiline artikkel pealkirjaga „Dajtšmeriš tojg nit” („Saksa­pärasus ei kõlba”). Siiski ei ole Weinreichi purismi taotlus mitmel põhjusel soovitavaid tulemusi toonud.

Kontaktlingvistikas on lähedaste sugulaskeelte vahelised kontaktid suhteliselt kõrvaline teema, kuid on üldteada, et materiaalsed ja struktuurilised sarnasused soodustavad laenamist või kopeerimist ning sugulaskeeltes on selliseid sarnasusi alati rohkem kui mittesugulaskeeltes. Igal juhul tekib lumepalli efekt: mida suurem sarnasus, seda suurem on kopeerimise tõenäosus, ja mida rohkem kopeeritakse, seda rohkem tekib nn ühispinda. Seega on Ausbau tegevus mingis mõttes alati vastuvoolu liikumine.

(c) Lähedases sugulaskeeles A võib olla mis tahes element/mall, kuid see asjaolu ei tohiks B-keele kasutajatele korda minna, kui kõnealune element/joon on B-keeles laialt levinud.

Dovid Katz nimetab seda strukturalistlikuks mõtteviisiks vastandatuna Ausbau-mõtteviisile (Katz 1993: 37, 41). Nimetus „strukturalistlik” pole kuigi selge, aga mõeldakse seda, et kõnealune element või joon kuulub de facto B-keele süsteemi ja muu ei puutu asjasse. Nõnda oleks ebaproduktiivne ­rääkida, et näiteks sõna langzam ’aeglane’ ei ole jidiši keeles „õige sõna” (kasutatagu selle asemel hoopis pamelax ’aeglane’) ja tuleb välja juurida saksa­pärasuse tõttu (sks langsam). Mõnel murdealal, kus puudus slaavi keelte kõnelejaskond ja samas elas (balti)sakslasi, näiteks Eestis ja osaliselt Lätis, võisidki germanismid välja tõrjuda slavismid.

Seega on näha, et valikute taga on seisukoht, kas ja kuivõrd takistada keele­kontaktidest johtuvat keelemuutust. Sellepärast tuleb ka küsida, kas muudatus või muutmata jätmine on alati tavapärane ja loomulik asjade käik. Äärmuslikel juhtudel pole valik vaba, vaid ideoloogiast tingitud. Nõnda osutusid 1927. aasta Harkivi keelekorralduskonverentsil kehtestatud ukraina keele normingud ühtäkki kodanlikeks ja vaenulikeks, kuna keskvõim hakkas neis nägema vene keelest distantseerumise katset.

Kas kaugenemine vene keelest oli tõepoolest varjatud ideaal ja põhiline muutusi käivitav mootor, on raske öelda, igatahes nõukogude ideoloogid tõlgendasid näiteks internatsionalismide kuju valikut kui Ausbau mõtteviisi vene keele suhtes ja seega nähti selles natsionalismi ilmingut. Nõnda kehtestati uus norming, mis asendas 1920-ndate lõpus juurutatud normingu vene­päraste vastetega: vrd varasem кляса ’klass’, етер ’eeter’, лямпа ’lamp’, міт ’müüt’ ja vastavalt клас, ефір, лампа, міф (rohkem venestamise kohta vt Bilaniuk 2005: 84–89). Ideoloogid esitasid asja nii, et venepärasemad valikud olevat tõelised, autentsed, kõik muud aga konservatiivsed, loomult kodanlikud ja oma aja ära elanud elava keele moonutised. Näiteks võib tuua tolleaegse hariduse rahvakomissari asetäitja Andrij Hvõlja (1933) brošüüri pealkirja „Викорінити, знищити націоналістичне коріння на мовному фронті” („Välja juurida, hävitada natsionalistlikud juured keelerindel”) (Kočerga 2004).

 

3. Individuaalne keelekorraldus

Oleme harjunud mõtlema keelekorraldusest ja keelepoliitikast kui millestki, mis toimub üksnes keelekogukonnas või terves riigis ja tingimata ülevalt alla. Kuid ka üksikisik võib enam või vähem teadlikult kujundada oma idiolekti. Individuaalne keelekorraldus on tinglik nimetus, mille alla kuuluvad mitmekeelse isiku mitmesugused valikud. Ka siin toimib teadliku muudatuse mehhanism. Oluline on valiku olemasolu, mis ükskeelsel keelekasutajal puudub.

Järgmine näide on pärit ühe mõnda aega Ida-Virumaal töötanud eestlase keele­kasutusest. Venekeelsed töökaaslased püüdsid rääkida temaga eesti keeles nii, nagu oskasid. Nad ei teadnud, et eesti keeles öeldakse kellaaja kohta kümne (minuti) pärast viis, vaid kopeerisid vene malli без десяти (минут) пять, seega ilma kümneta / kümne minutita viis. Eestlasele tundus see naljakas, ootamatu ja uudne, nii et ta hakkas seda malli vähemalt mingil määral kasutama, ka teiste eestlastega suheldes. Teatud mõttes on see kohanemine, kui viisakusest ja solidaarsusest minnakse kaasa kaasvestleja valikutega ja kopeeritakse tema keelekasutust. Siinkohal on aga määrav just valikuvõimalus: too eestlane oleks võinud kasutada edasi konventsionaalset eesti malli, aga otsustas teisiti. Kindlasti oli ta teadlik, et eesti keeles nii ei räägita. Arvatavasti kaalus uudsus ja värskus tolle kõneleja silmis üles kõik muud asjaolud. Selline valik võib olla puhtesteetiline, keelekasutaja omaenda lõbuks.

Näites 1 avaldub kõrge mitmekeelne teadlikkus: arutatakse Vilniuse tänava­nime Smetonos käänamise üle. Viimane kõnevoor on märkimisväärne.

 

(1) A: 2001. aastal elasime Smetonos tänaval.

B: Miks sa ütled Smetonos? Miks mitte Smetonose või Smetona?

A: Sest Smetonos on genitiiv perekonnanimest Smetona ja ma ei saa teha nägu, et ma seda ei teaks.

 

Kontaktlingvistilises kirjanduses on vaieldud vastu seisukohale, et üksiku sõna täielik morfosüntaktiline integratsioon viitab laenamisele ja integrat­siooni puudumine on koodi­vahetuse näitaja (Leisiö 2001; Zabrodskaja, ­Verschik 2014). Larisa Leisiö (2001) seletab soome-vene kakskeelsuse materjali näitel, et kakskeelne ei pruugi vajada samasuguseid inte­gratsiooni mehhanisme, sest ta valdab mõlemat keelt ja saab igal juhul aru, kuidas lause toimib. Võidakse öelda, et näites 1 on siiski perekonnanimi, mis on erilise staatusega. Samas on selge, et s-lõpulisi nimesid võib käänata ne-/s-tüübi järgi (nt Sabonis : Sabonise). Kui eesti keele kõneleja tajub Smetonos nimetavana (ja kui ta leedu keelt ei oska, on see üsna ootuspärane), siis oleks genitiiv Smetonose loomulik. Haritud eestlane võib aga teada, et tegu on Leedu presidendi Antanas Smetonaga (1874–1944), ja mõista, et Vilniuse tänav on nimetatud tema auks. Sellisel juhul langevad nominatiiv ja genitiiv kokku, sest nominatiiv lõpeb vokaaliga (Smetona : Smetona).

Kõneleja A ei suuda aga ignoreerida fakti, et nimi Smetona kuulub leedu keele nimi­sõnade 2. käändkonda (a- ja ė-lõpulised nimisõnad, mille genitiiv on vastavalt lõpuga -os ja -ės). See näitab ilmekalt, mida tähendab mitmikpädevus, ja ka seda, et mitmekeelse inimese keeletaju erineb ükskeelse omast.

Selliseid näiteid on suulises keelekasutuses üsna raske tuvastada, sest oma valikuid kommenteeritakse harva ja isegi kui kommenteeritakse, ei saa metalingvistilist materjali kergelt kätte. Kergem on täheldada teadlikke valikuid internetisuhtluses, nt blogides ja foorumites, kus keelekasutus ei ole kuidagi piiratud, samas võivad teised osalejad esitada küsimusi ja valikuid kommenteerida (mitmesuguste näidete kohta Eestis elavate venelaste blogidest vt Verschik 2017c). Järgmises näites arutleb blogija, et ta on juba harjunud eesti­pärase väljendusega kohalikes venekeelsetes raadiouudistes. Toodud on blogija tähelepanek ja kommentaar:

 

(2) Blogija:Новостные редакторы с Радио 4 часто используют кальку с эстонского „продолжаем с зарубежными новостями”(jätkame välisuudistega), что я к такой конструкции уже начинаю потихоньку привыкать и она мне уже не так режет слух.

’Raadio 4 uudiste toimetajad kasutavad tihti otsetõlget eesti keelest „jätkame välis­uudistega”, nii et hakkan juba pikkamööda harjuma selle konstruktsiooniga ja see enam ei häiri mind nii.’

Kommentaar: А разве это не правильно по-русски?

’Kas see on siis vene keeles valesti?’

Blogija: Наверное, правильно: „продолжаем зарубежные новости”.

’Ilmselt on õige „jätkame välisuudiseid”.’

 

Blogija arutleb selle üle, et otsetõlge eesti keelest on nüüd harjumus­pärane ega häiri, kommenteerija aga ei tajugi, et midagi võiks olla teistmoodi. Tegelikult ei ole blogija pakutud variant päriselt õige tähenduse poolest, see tähendab ’jätkame välisuudiseid’, s.o välisuudiste sees tekkis paus (reklaam vms) ja nüüd jätkatakse seda, mis on jäänud pooleli. Tavapärane väljend oleks hoopis переходим к зарубежным новостям, sõna-sõnalt ’läheme üle / siirdume välis­uudiste juurde’. Näitest 2 võib järeldada, et blogija tajub väljendi eestipärasust, kuid tegelikult ei tea enam, mis oleks n-ö kontaktieelne vorm.

Teadlikkus ei avaldu ainuüksi arutlustes keelekasutuse üle, vaid ka implitsiitselt, näiteks ortograafia, tähestiku vms valikul. Ortograafiast mitmekeelses internetisuhtluses on kirjutatud küllalt palju (nt Hinrichs, White-Sustaíta 2011; Ivkovic 2015), kuid siiski mitte eraldi kontaktlingvistilisest vaatenurgast. Näites 3 edastab ortograafia, õigupoolest, eesti õ-tähe kasutamine muidu venekeelses tekstis erilist teavet blogija mitmekeelsusest ja ka sotsiokultuurilisest tajust (vt analüüsi Verschik 2017a: 22–23).

 

(3) Весь путь от Õйсмяэ до центра проехал.

’Sõitsin maha kogu tee Õismäest kesklinnani.’

 

Venekeelsetes blogides kirjutatakse tihti (kuid mitte alati) eesti sõnu ja pikemaid lõike vene tähestikus, põhjus võib olla tehniline, aga kindlasti on mängus mugavus ja soovimatus pidevalt klaviatuuri vahetada. See blogija aga ei põlga vaeva ja vahetab tähestikku kaks korda: et trükkida eesti õ ja pärast vene tähestikule tagasi minna.

Kuigi on olemas tava, mille järgi eesti õ-le vastab vene ы koha- ja päris­nimede translitereerimisel, tajub blogija, et häälikud on tegelikult erinevad (IPA transkriptsioonis õ /ɤ/ ja ы /ɨ/). Ka selles avaldub mitmikpädevus: teise keele oskus annab justkui uue nägemise. Kakskeelsuse uurijad, nt Aneta Pavlenko (2003), on kirjeldanud (kuigi teist terminoloogiat kasutades), kuidas ka küpses eas inglise keele omandanud vene immigrandid USA-s tunnetavad, et vene keeles puudub vaste paljudele inglise keele väljenditele (lünk ei ole ainult leksikaalne, vaid ka kontseptuaalne ja pragmaatiline; laias laastus vajab lünga tajumise teema ka kontaktlingvistilist käsitlust). Ta kasutab õ-tähte ka siis, kui kirjutab eesti keeles vene tähestikus, näiteks нõус ’nõus’. Seega ei näita ta välja mitte ainult keelelist teadlikkust (kahe keele sarnaste häälikute erinevus), vaid ka sotsiokultuurilist teadlikkust, sest õ on eesti keele ajaloos eriline täht (2016. aastal pühendati selle 200. aastapäevale koguni terve konverents) ja maailma tähestikes esineb see harva. Seega võib õ-tähte pidada teatud mõttes Eesti märgiks.

Mõnikord aga ei puuduta otsus üksikuid väljendeid või vorme, vaid tervet keele­varianti. Seejuures n-ö sotsiaalne hind (kuidas muud, põhivoolu variandi kõnelejad suhtuvad keelekasutajasse) võib olla ränk (põlgus, stigmatiseerimine), kuid valik on seotud identiteediga, identiteet aga kontaktkeele­variandiga (ingl contact variety). Etnolektid on esimese keele sugemetega enamuskeele variandid, mis ei jää ajutiseks (s.o ainuüksi õppijavariandiks), vaid juurduvad ka järgmistes põlvkondades, muutudes registriks, identiteedi markeriks ja mõnikord mõjutades ka peavoolu keelekuju. Leonie Cornips (2008) on kirjeldanud, et nn immigrantide hollandi keele üheks markeriks on üks sugu kahe asemel ja sisserändaja taustaga hollandi keele kõnelejad kasutavad seda keelevarianti, kuigi oskavad ka „pärishollandi” keelt; veel enamgi, mittesisserändajatest noored hollandlased teevad seda ka, vaatamata õpetajate ja vanema põlvkonna pahameelele. Kuid selline otsus võib olla ka individuaalne. See on nii identiteedi kui ka maitse küsimus.

Üks kolleeg, kellega autor suhtleb jidišis, vestles 1999. aastal autori kuuldes telefonis vene keeles. Sellel vene keele kujul oli selgelt jidišipärane intonatsioon, iseloomulik uvulaarne [R], mitmed jidišist pärit morfosüntaktilised mallid, mis on iseloomulikud n-ö vene juudi etnolektile (Verschik 2017b). Kolleeg tajus autori tähelepanu ja lausus nüüd vene keeles hoopis teistsuguse, Moskva-pärase hääldusega: Muidugi, võin rääkida nii nagu venelane Moskvast, aga milleks mulle see?

Selle osa mitmekeelse teadlikkuse näited puudutasid identiteedi ja/või esteetiliste eelistustega seotud valikuid. Kontaktlingvistilisest vaatevinklist on tegemist vähem (üksik­juhtum) või rohkem (otsus kasutada läbivalt etnolekti jooni) stabiilsete teadlike muudatustega. Kuid mõnikord muudetakse mitmekeelses vestluses keelekasutust eelkõige suhtluse tõhustamiseks. Seda käsitletakse järgmises osas.

 

4. Retseptiivne mitmekeelsus

Nn kontaktkeelte hulka kuuluvad pidžinid ja kreoolkeeled (viimased kujunevad välja esimestest). Prototüüpse pidžinkeele teke algab n-ö tühjalt alalt, kus eri keelte kõnelejad saavad kokku, ühine keel puudub, samuti puuduvad välja­kujunenud ja üldaktsepteeritud suhtlusmallid, ent suhtlemisvajadus on olemas (kaubandus, teenused jms). Kahe rühma vahelise suhtluse mallid on üsna paindlikud: temaatika on piiratud, võib osutada esemetele kätega, žestiku­leerida ja nõnda kehtestada tava, mis mida tähendab. Pikkamööda muutub prototüüpne pidžin vähem paindlikuks, võib tekkida reeglistik (nt mõni nimisõna või adverb grammatiseerub kaassõnaks, kujuneb välja sõnajärg jms). Selge, et siin kehtib kaks Thomasoni (2007: 43–44) nimetatud mehhanismi: juba mainitud teadlik muudatus ja kokkuleppimine. Oma keelekasutust modifitseeritakse teadlikult nii, et see oleks kaas­vestlejale arusaadav; kui ei saada aru, siis tuleb uuesti katsetada ja püüda jõuda ühiselt vastuvõetava tulemuseni.

Mingil määral sarnane loogika toimib retseptiivse mitmekeelsuse puhul (Rehbein jt 2012). See on suhtlusviis, kus kõik kaasvestlejad räägivad oma emakeelt või vajadusel modifitseerivad seda nii, et olla n-ö poolel teel. Tegemist võib olla lähedaste sugulaskeeltega (igaüks on näinud soomlastest turistide ja eestlastest müüjate jm teenindajate suhtlust), aga ka muude keeltega, kui kummalgi kaasvestlejal on kas või passiivne teise keele oskus (Bahtina-Jantsikene 2013 analüüsib eksperimentide näitel, kuidas isegi piiratud teise keele oskusega eestlased ja venelased suudavad kokku leppida ja mängida edukalt pakutud mängu).

Lähemalt vaadates tähendab modifitseerimine teise keele reeglite imiteerimist: nagu alguses mainitud, võib eestlane märgata, et tihtilugu vastab soome diftongile uo eesti pikk vokaal oo jne. See on nn oletatud sarnasus (Ring­bom 2007), sest mall ei ole universaalne. Näiteks eesti koor (piimatoode) ei ole soome keeles kuori (vt näidet Verschik 2012: 279). Kui toetuda ainult vastavuste otsimise strateegiale, ei pruugi kommunikatiivseid eesmärke saavutada. Äärmuslik näide on Ukraina endine peaminister Mõkola Azarov, kes ei suvatsenud ukraina keelt ära õppida ja kasutas igal pool ükskord tuvastatud vastavust: vene o = ukraina i (vene кот ’kass’ = ukraina кіт, vene ровный ’ühtlane, tasane’ = ukraina рівний jne). Nimelt pidas ta piisavaks, kui asendada peaaegu kõik vene vokaalid i-ga, mistõttu sai tema hüüd­nimeks Azirov ja tema pseudoukraina ütlused muutusid meemideks: vene каска на голове ’kiiver peas’ = pseudoukraina кіска на голові ’kassike peas’, vrd ukraina каска на голові. On tekkinud mitu internetilehekülge, kus koguti tema kõne näiteid ja lisati midagi samas vaimus. Samas tuleb tunnistada, et Azarovi ukraina keele oskuse hindamisel ja tema kulul naljaheitmisel ei mängi rolli mitte ainult tema apsakad (paar koor : kuori ei ole loogika poolest erinev paarist каска:кіска), vaid teadaolev ülbe suhtumine ukraina keelde. Kui kaas­vestleja kavatsused on heatahtlikud ja tema jõupingutused on silmanähtavad, võidakse möödalaskmised ka andestada.

Tavaliselt on retseptiivse mitmekeelsuse režiimiga (ingl language mode) harjunud kõnelejatel korraga mitu strateegiat (nt sihtkeele tüved pluss oma keele käändelõpud, koodivahetus vms, vt Verschik 2012: 278). Oleks eba­produktiivne öelda, et nad räägivad teist keelt vigaselt: esiteks, nad ei pruugi olla seda keelt õppinud, teiseks, nad ei kujutagi ette, et on selle keele oskajad. Nad on teadlikud oma võimalustest ja mõnikord on niisugusel vahe­pealsel suhtlusmoodusel omaette nimi, nt iseloomustamaks eesti müüjate, juuksurite, takso­juhtide jt soome keele kuju, kasutatakse mõnikord ka silti „Tallinna soome keel”.

Suhtlus poes, juuksuris, kohvikus, turul ei ole kuidagi reglementeeritud, võib proovida mitmesuguseid variante. Näites 4 on poolpaksus kirjas näidatud soome elemendid või sellised, mis on pigem soomepärased (puudub ainult vokaalharmoonia), allajoonitud on ambivalentsed elemendid (mõlemas keeles ühesugused või üsna sarnased), püstkirjas on elemendid, mis on vormilt soome­keelsed, aga eesti semantikaga (nn tõlkija valesõbrad). Müüja seletab kliendile sokkide ja põlvikute sortimenti.

(4) Aga tämä ei ole viela hooaeg, se(e)kauppa tulee siis, kui on hooaika.

Müüja kõnetempo on üsna kiire, millest järeldub, et ta on harjunud nii­suguse suhtlus­moodusega. Kuigi hooaeg või hooaika ei pruugi olla eraldi võetuna soomlasele arusaadav, võib siiski tabada, et jutt on sellest, et saabub teatud aeg. Eesti kaup ei ole küll soome keeles kauppa, kuid see ei sega. Selles lühikeses kõnenäites on näha ka variatsiooni (hooaeg – hooaika); kõneleja muudab sõna soomepärasemaks.

Põhimõtteliselt võib mugandamine olla mõlemasuunaline; ka mõni soome klient proovib oma keelekasutust teadlikult muuta, tsiteerides eestikeelseid silte (Verschik 2012). Eesti-soome retseptiivse mitmekeelsuse puhul on eestlaste keelekasutuse mugandamise põhjuseks vajadus kokku leppida ja end kliendile arusaadavaks teha, kuid kui soomlastest kliendid mugandavad oma keelekasutust, võib olla tegemist viisakusega ja soovimatusega oma keelt peale suruda.

Selles mõttes on kasulik vaadata, mis toimub praegu ukraina-vene retseptiivses kakskeelsuses. Viimasel ajal, eriti pärast 2013. aasta Ukraina revolutsiooni, on sagenenud juhtumid, kus isegi televisioonis ei räägi venekeelsed kaasvestlejad vene keele üks­keelset varianti, vaid nihkuvad vene-ukraina skaalal rohkem ukraina keele suunas. Selle taga on sotsiaalsed tegurid, eelkõige opositsiooniline identiteet ehk soov distantseeruda Venemaast. Nn suržik’u (stigmatiseeritud, madala sotsiaalse staatusega ukraina-vene vahe­pealsete keelevariantide „kimbu”, vt Bilaniuk 2005: 104) teema on Ukraina ühiskonnas üsna terav, kuna suržik’us nähakse vene keelele ülemineku lõpuni viimata katset, kuid juba 2005. aastal nentis Laada Bilaniuk (2005: 121, 125–135), et suržik’uid on mitmeid ja oluline on eristada suunda, sest nüüd on olemas ka ukrainasuunalisi variante. Siin on jutt vastupidisest liikumisest, vene keele juurest ukraina keele suunas, kus venekeelne inimene püüdleb ukraina keele poole ja räägib nii, nagu oskab. Puristlik suhtumine on siiski üsna levinud (vt ülevaadet Verschik 2010: 98–103), seetõttu on vestlussaadetes siiani pigem sallitud seda, et kumbki räägib oma keelt, ainult mitte suržik’ut: Bilaniuk (2010) nimetab seda mugandusteta kakskeelsuseks (ingl non-accommodating bilingualism).

Pärast Maidani revolutsiooni aga tundus loomulik veelgi rõhutada oma kuuluvust Ukraina ühiskonda ja seetõttu hakati mitme telekanali vestlus­saadetes keelekasutusse vabamalt suhtuma. Mõistagi, pika kontaktide ajalooga lähedaste sugulaskeelte puhul on suhteliselt raske eristada, kus on enam või vähem konventsionaalsed, väljakujunenud sulamvariandid (Auer 1999 terminoloogias fused lects) ja kus on koodivahetus. Järgnevates katkendites (näide 5) ei oska intervjueeritav (vabatahtlik sõdur) rääkida soravalt ukraina keelt, kuid ta kasutab ukraina sõnu ja ukrainapäraseid kohanimede variante (poolpaksus kirjas) seal, kus saab:

 

(5) Intervjueeritav: они ехали без зброї

’nad sõitsid ilma relvadeta’

vene: Они ехали без оружия

ukraina: Вони їхали без зброї

 

Intervjueeritav: у меня….в Сніжном(у) родственники

’Mul on Snižnes sugulasi’

vene: у меня в Снежном родственники

ukraina: у мене в Сніжному родичи

 

Intervjueeritav: дела о массовых заворушеннях

’kriminaalasjad massirahutuste kohta’

vene: Дела о массовых беспорядках

ukraina: Справи о масових заворушеннях

(Hromadske TV, 13. VI 2014)

 

Toodud näidetes on ukraina keele elementide sissetoomine tingitud soovist tulla saatejuhile vastu: kõneleja tunneb Ukraina keelelist tegelikkust ja teab, et saatejuht saab niisugusest ukrainapärasest vene keelest aru. Vähemalt teoreetiliselt tekib võimalus, et selline tinglikult nimetatud ukrainapärane vene keele variant muutub tavapäraseks kompromissi­registriks nende jaoks, kes ei suuda rääkida ukraina keelt.

 

5. Keeleline loovus

Keelte „segamist” taunitakse tihtilugu tõsistes žanrites, kuid peetakse täiesti võimalikuks naljades ja paroodiates. „Segamine” on jutumärkides sellepärast, et antud juhul pole see keeleteaduslik termin, vaid tavainimese tähistus (segakeeled selle sõna rangemas mõttes on eriline kontaktkeelte tüüp, vt allpool). Nn makaroonilistes lauludes tekib naljaefekt mitme keele materjali teadlikul vaheldumisel ja sellest sündinud kontrasti kaudu. Klassikaline näide on Paul Ariste (1981: 68) toodud saksa-eesti-vene lauluke „Eines Tages / tahtsin minna / über Strasse / встретиться” ’ühel päeval tahtsin minna üle tänava kohtuma’. Siin on suhteliselt lihtne mehhanism, keel vahetub autonoomsete sõnade või osalausete piiril.

Kuid koodivahetus rahvaluules ei ole iseenesest koomilise žanri tunnus. Juudi rahva­traditsioonis on üsna tavaline, kui ühte salmi korratakse järjest mitmes keeles: jidiš, poola, ukraina vms. Sisu on sama, muutub ainult keel. Teine võimalus on, et iga keel toob sisse oma teema: nt igapäevamured vs. kõrgem mateeria. Järgnevas juudi laulus (näide 6) vaheldub ukraina keel, mõni ukraina-vene vahepealne keelend, jidiš ja heebrea keel, kusjuures mõnikord on raske vahet teha jidišil ja heebrea keelel, sest jidišis on olemas heebrea päritolu leksikaalne komponent. Ukraina keel on tavalises kirjas, vene keel on versaalis, jidiš on kursiivis, heebrea keel on poolpaksus kirjas. Ambivalentsed vene-ukraina (või ukraina-vene vahepealsed) ja jidiši-heebrea elemendid on allajoonitud.

 

(6) Став я пити, став я пити во неділю

Та пропив я всю надію.

Треба знати, треба знати, як гуляти,

Треба знати, треба знати, як брехати,

Hešbn-tsedek отдавати

Перед паном ХОЗЯИНОМ отвечати

Ой ми пьем, ми пьем, да ми ГУЛЯЕМ

Un mir trinken vajn azoj vi majim

Un mir zogn ale tsuzamen: le-xajim!

Ve oto tišmo min-ha-šomajim

 

’Hakkasin jooma, hakkasin jooma pühapäeval

Ja jõin maha kogu lootuse.

Peab teadma, peab teadma, kuidas pidu pidada,

Peab teadma, peab teadma, kuidas valetada,

Oma annetusi anda,

Härra PEREMEHE ees vastutada

Aga me joome, joome, aga me PIDUTSEME

Ja joome veini nagu vett

Ja kõik koos ütleme: terviseks!

Ja sina kuulad taevast’

 

Sellise ülesehitusega salm on iga nädalapäeva kohta. Kuigi kohati on ambivalentseid või vahepealseid keelendeid, ei ole siiski suvaline, mis keel mis teemat esindab: siin ilmneb selgelt di- või triglossia (kohaliku enamuse keeled – jidiš kui oma kogukonna kõnekeel, heebrea kui liturgia, pühakirja ja kommentaaride keel).

Keerukam loovuse avaldus, mis nõuab ka kõrgemat keelelise teadlikkuse astet, on nn naljareleksifikatsioon. Releksifikatsioon (ühe keele leksikaalsete morfeemide süstemaatiline asendamine teise keele omadega) on ühe segakeele tüübi tekkemehhanism, nt Media Lengua, kus on ketšua morfosüntaks ja hispaania tüved. Segakeelte teke on siiski pigem erandlik ning tavaliselt ükskõik kui tihe sisestav koodivahetus (ingl insertional code-switching) ei anna selliseid tulemusi (Backus 2000: 103).

Naljareleksifikatsiooni võib näha nt paroodias, stiliseeringus, imiteerimises jms, seda nii humoorikates lauludes ja salmides kui ka suulises kõnes ja internetisuhtluses. Näites 7 on autoparoodia: 1980-ndate lõpus kurtis vanem proua Narvast sealse kandi eesti keele venepärasuse üle ja tõi näite, kuidas tema arust kohalikud eestlased räägivad (vene tüved on paksus kirjas ja eraldatud kriipsudega eesti tunnustest ja lõppudest):

 

(7) Kirpiits-i zavood-i truuba tõmii-ta-b

’Telliskivitehase korsten suitseb’

vene: Труба кирпичного завода дымит

eesti: Telliskivitehase korsten suitseb

 

Nagu näha, säilib eesti morfosüntaks ja grammatilised morfeemid, tüved on aga vene keelest. On olemas ka vastupidine võimalus, kus säilivad esimese keele leksikaalsed morfeemid ning asendatakse just grammatilised morfeemid ja sõnad. Nõnda toimib nn kvaasi-jidiš (autori pakutud esialgne termin, vt allpool). See on justkui vastuolus teadaoleva seaduspärasusega, et seotud grammatilisi morfeeme laenatakse harva. Samas pole see võimatu, nt klassikaline Mednõi saare aleuudi murde juhtum (laenatud on kogu vene finiitse verbi paradigma).

Analoogiliselt releksifikatsiooniga võiks seda protsessi nimetada regrammati­sat­sioo­niks; pole teada, kas seda mehhanismi on uuritud ja mis juhtudel see esineb (ilmselt siiski mitte tavapäraste keelekontaktide korral). Tundub, et tüvede asendamine on kognitiivselt nii-öelda vähem kulukas, sest tegemist on konkreetsete, spetsiifiliste tähendustega (vt Backus, ­Verschik 2012) vastupidiselt abstraktsetele grammatilistele tähendustele. Vajadus konkreetsete tähenduste järele on loogiline (sellepärast tekibki prototüüpne sisestav koodivahetus, mis hiljem võib muutuda üldaktsepteeritavaks laenuks); abstraktse tähenduse vajadust on juba raskem ette kujutada.

Tuleb arvestada sellega, mis on kvaasi-jidiši funktsioon. See ei ole igapäevase suhtlemise vahend, vaid pigem naljaregister. See on osale tänapäeva venekeelsetest juutidest kättesaadav viis imiteerida jidišit. Kõneleja tahab näidata iroonilist suhtumist või rääkida ilmekalt, viidata kellegi kõnele, mis võis kunagi aset leida jidišis. Sellistel keelekasutajatel on olemas mõningane kogemus jidišiga: nad on kuulnud vanemate põlvkondade käest ja meelde jätnud üksikuid jidiši sõnu ja väljendeid ning jidišis juurdunud slavismide põhjal saavad kätte mõned grammatilised morfeemid, nt verbi tuletusliited, mitmuse tunnused jne (nt javen zix ’välja ilmuma’, vrd vene явиться, ukraina явитися; tsatskes ’mänguasjad; pudi-padi, tarbetud kaunistused’, vrd vene цацки, ukraina цацки). Slavismides on kohe tajutavad tuttavad tüved ja morfoloogia on seetõttu hästi eraldatav. Kohati esineb ka analüüsimata jidiši fraase (nt eessõna pluss artikkel, artikkel pluss omadussõna).

Näites 8 on rakendatud jidišis tuntud slavismide integratsioonimehhanismi (a-lõpuline nimisõna muutub e-lõpuliseks, mitmuse lõpp on sellisel juhul -es):

 

(8) Он уже вынес вещ-ес фун комнат-е.

’Ta on juba asjad toast välja viinud.’

vene: вещи ’asjad’, комната ’tuba’

jidiš: fun ’välja, ära’

 

Näites 9 on blogipostituse kommentaar. Kommenteerija kirjutab, et on ühe moodsa vene-jidiši kakskeelse laulu mõju all (laul vääriks omaette analüüsi, milleks siin pole ruumi) ning laulust ajendatuna ja vaimustatuna saatis oma abikaasale sõnumi vastavas vaimus (ortograafia muutmata). Allajoonitud on vene asesõnade vormid, kui nende sugu/arv on ootamatu, poolpaksus kirjas on jidiši tüved ja morfeemid.

 

(9) Рыдаю: только что отправил смс с текстом „и хде мой ледерне курткес, там были нужные бумажкес” – на шо получаю ответ „u mine menee 1$, korotko, tvoj kurtkes v Rostove, ja po4inu emu zamochkes”.

’Olen endast väljas: just saatsin sms-i tekstiga „ja kus on mu nahktagid, seal olid vajalikud paberid”, mille peale saan vastuse „mul on vähem kui 1$, lühidalt, sinu tagid on Rostovis, lasen parandada tal lukud”.’

 

Kommenteerija muudab vene sõna куртка ’tagi, jope’ jidišipärasemaks ja lisab mitmuse lõpu (куртка > kurtk-e-s). Samamoodi on toimitud sõnaga бумажки ’paberid, paberijupid, sedelid’. Vene keeles on see sõna naissoost ja hüpoteetiline jidiši kurtke ’jope’ oleks samuti naissoost, kuid kommenteerija ei tunne jidiši grammatikat ja kasutab meessoost possessiivpronoomeneid мой, твой (mitte моя, твоя) ning meessoost anafoorilist pronoomeni daativi vormi ему(mitte ей). Jidiši omadussõna lederne ’nahk-, nahkne’ on kas mitmuses või naissoo/kesksoo ainsuse nimetavas, aga kirjutaja ei oska seda analüüsida ega näe ebakõla venekeelse meessoost possessiivpronoomeni ja mitmuses omadussõna ja nimisõna vahel.

Nagu näha, on ka keelelise loovuse näidetes tavapärased kontaktlingvistilised ilmingud (koodivahetus, releksifikatsioon vms), samas on õigustatud Jevgeni Golovko (2003) küsimus, kas on vahet ettekavatsetud mitmekeelse manipuleerimise ja spontaanse mitme­keelse kõne vahel. Golovkoga sarnaselt eristab Yaron Matras (2012: 44) tavapärast koodivahetust lavastatud koodi­vahetusest (ingl theatrical codeswitching): terminist endast on selge, et tegemist on kavatsusliku koodivahetusega. Siiski jääb küsimus vastuseta, kuna uuringuid on väga vähe ja tuleb mõelda, kuidas ja kust saada materjali ning kui iseloomulik või juhuslik selline materjal on.

 

6. Kokkuvõte

Mõte, et keeleline teadlikkus (antud juhul mitmekeelne teadlikkus) võib mängida olulist rolli keelekontaktidest johtuvas keelemuutuses, tundub üsna loomulik, siiski on peavoolu keeleteaduses sellele vähe tähelepanu pööratud. Pigem räägitakse ebamäärastes terminites, et keeles X on tendents Y, taandades analüüsi struktuurinähtustele. Teiselt poolt, korpuskorralduslikud otsused ei ole tihti midagi muud kui Thomasoni (1997) kirjeldatud teadliku muudatuse (lisame: ka muutmata jätmise) mehhanism; väikese kõnelejaskonnaga keelte puhul on mängus alati ka mõni suurkeel (kontrastiivne teadlikkus). Teisiti sõnastades, need on mitmekeelsest teadlikkusest tingitud otsused. Samadel alustel toimivad ka kogukonnad, kellel puuduvad formaalsed institutsioonid.

Mitmekeelne teadlikkus avaldub idiolekti kujundamises. Seda on iga­päevases suulises kõnes raske fikseerida, kuid palju hõlpsam on jälgida ­internetisuhtlust, kus on näha eksplitsiitsed, mõnikord üsna üksikasjalised kommentaarid keelekasutuse kohta, ja milles on oluline ka kirjaviisi valik. Valik mitmekeelsete variantide kasuks võib olla seotud identiteediga (nt etniliselt markeeritud keelendid kui kuuluvuse näitajad), aga ka pragmaatiliste eesmärkidega (iroonia, ilmekus). Kindlasti on mitmekeelne teadlikkus kesksel kohal retseptiivse mitme­keelsuse puhul, kui oma kõnet mugandatakse nii, et ta oleks kaasvestlejale mõistetav. Selleks peaks olema kas või väga üldine ettekujutus kaasvestleja keelest ja teatud paindlikkus (toimivad mehhanismid on jällegi teadlik muudatus ja kokkuleppimine).

Mitmekeelne loovus on kontaktlingvistikas suhteliselt vähe kajastatud teema. Pole teada, kas nn lavastatud, ettekavatsetud muudatus erineb kvantitatiivselt või kvalitatiivselt n-ö loomulikust, ettekavatsemata muudatusest.Näiteks naljareleksifikatsioon näeb välja nagu süstemaatiline sisestav (ingl insertional) koodivahetus, kuid reaalses elus on isegi väga tihe koodivahetus muutlik: kord on see sisestav, kord vahelduv (ingl alternational), kord puudub ütluses teise keele leksikaalne materjal, kuid morfosüntaks on teise keele oma jne. Oleks oluline teada, kas küsimus on releksifikatsiooni ulatuses ja järjekindluses (Backus 2000: 104) või milleski muus.

Teooria seisukohalt oleks kontakt­ling­vistikas kasulik arvestada keelelise teadlikkusega; põhjus, et seda pole seni tehtud, on keeleteaduslike distsipliinide eraldatus, erinev metakeel, erinevad traditsioonid, aga ka selles, et nn kognitiivne pööre kontaktlingvistikas on üsna hiljutine.

Rakenduslikust küljest on oluline mõista, et mitmekeelne teadlikkus avaldub üsna paljudes situatsioonides, ent seda ei esine keeleideoloogiates ja -ideaalides. Mitme­keelset teadlikkust oleks kasulik arendada nii lastel kui ka täiskasvanud keeleõppijatel.

 

Anna Verschik (snd 1968), PhD, Tallinna Ülikooli üldkeeleteaduse professor (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), annave@tlu.ee

 

" ["contents_en"]=> string(1071) "

Keywords: linguistic awareness, multilingualism, language contacts

 

The article discusses the concept of (meta)linguistic awareness and its importance for contact linguistic research. The concept is used on a regular basis in second and third language acquisition and in multilingualism studies but not in contact linguistics. The reason is the prevalence of formal approaches in contact linguistics. Few scholars have so far acknowledged the role of conscious decisions in contact-induced language change. The article analyses the following instances of multilingual linguistic awareness: its role in corpus planning, which results, among other things, in contact-induced language change; individual language planning, including computer-mediated multilingual communication; receptive bilingualism and multilingual creativity.

 

Anna Verschik (b. 1968), PhD, Tallinn University (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), Professor of General Linguistics, annave@tlu.ee

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#176 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-02-01 11:46:55" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(8387) "

A i k h e n v a l d, Alexandra 2013. Multilingual fieldwork, and emerging grammars. –Proceedings of the 33^rd Annual Meeting of the Berkeley Linguistics Society, 9–11 February 2007. Berkeley, CA, USA, lk 3–17, http://aikhenvaldlinguistics.com/images/pdfs/publications/Aikhenvald%20BLS%20paper.pdf (16. VIII 2018).

A r i s t e, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.

A u e r, Peter (toim) 1998. Codeswitching in Conversation. London: Routledge.

A u e r, Peter 1999. From codeswitching via language mixing to fused lects: Toward a dynamic typology of bilingual speech. – International Journal of Bilingualism, kd 3, nr 4, lk 309–332.

B a c k u s, Ad 2000. Insertional codeswitching in an immigrant language: „just” borrowing or lexical re-orientation? – Bilingualism: Language and Cognition, kd 3, nr 2, lk 103–105.

B a c k u s, Ad, V e r s c h i k, Anna 2012. Copyability of (bound) morphology. – Copies Versus Cognates in Bound Morphology. Toim Lars Johanson, Martine Robbeets. Leiden: Brill, lk 123–149.

B a h t i n a – J a n t s i k e n e, Daria 2013. Mind Your Languages: Lingua Receptiva in Estonian-Russian Communication. (LOT dissertation series 338.) Utrecht: Utrecht University.

B i l a n i u k, Laada 2005. Contested Tongues. Ithaca–London: Cornell University Press.

B i l a n i u k, Laada 2010. Language in the balance: the politics of non-accommodation on bilingual Ukrainian-Russian television shows. – International Journal of the Sociology of Language, kd 201, lk 105–133.

C o o k, Vivian 2016. Premises of multi-competence. – The Cambridge Handbook of Linguistic Multi-Competence. Toim V. Cook, Li Wei. Cambridge: Cambridge University Press, lk 1–25.

C o r n i p s, Leonie 2008. Loosing grammatical gender in Dutch: the result of bilingual acquisition and/or act of identity? – International Journal of Bilingualism, kd 12, nr 1–2, lk 105–124.

D e w a e l e, Jean-Marc 2016. Multicompetence and personality. – The Cambridge Handbook of Linguistic Multi-Competence. Toim Vivian Cook, Li Wei. Cambridge: Cambridge University Press, lk 403–419.

G r o s j e a n, François 1982. Life with Two Languages. Harvard: Harvard University Press.

D o r l e i j n, Margreet, N o r t i e r, Jacomine (toim) 2017. Metalinguistic discourse on multilingual urban and youth speech styles and linguistic practices. – Ap­plied Linguistics Review (erinumber).

G o l o v k o, Evgeniy 2003. Language contact and group identity: The role of ‘folk’ linguistic engineering. – The Mixed Language Debate. Toim Yaron Matras, Peter Bakker. Berlin: Mouton de Gruyter, lk 177–207.

H i n r i c h s, Lars, W h i t e - S u s t a í t a, Jessica 2011. Global Englishes and sociolinguistics of spelling. A study of Jamaican blog and email writing. – English World-Wide, nr 32, kd 1, lk 46–73.

H v õ l j a, Andrij 1933. Vikoriniti, zniščiti nacionalistične korinnja na movnomu fronti. – Bil’šovik Ukraini 7 (Partvidav CK KP(b)U) [Хвиля, Андрій. Викорінити, знищити націоналістичне коріння на мовному фронті. – Більшовик України 7 (Партвидав ЦК КП(б)У)], lk 42–56.

I v k o v i c, Dejan 2015. Cyber-Latinica: A comparative analysis of latinization in Internet Slavic. http://www.languageatinternet.org/articles/2015/ivkovic2 (16. VIII 2018).

J e s s n e r, Ulrike 2014. On multilingual awareness or why the multilingual learner is a specific language learner. – Essential Topics in Applied Linguistics and Multilingualism. Studies in Honour of David Singleton. Toim Mirosław Pawlak, Larissa Aronin. Heidelberg: Springer, lk 175–184.

K a t z, Dovid 1993. Tiknei takones. Frages fun jidišer stilistik. Oxford: Oxford Centre for Hebrew and Jewish Studies.

K l o s s, Heinz 1967. ‘Abstand languages’ and ‘Ausbau languages’. – Anthropo­logical Linguistics, kd 9, nr 7, lk 29–41.

K o č e r g a, Olga 2004 Movoznabči represiji. – Ji, nr 35 [Кочерга, Ольга. Мово­знавчі репресії 1933. – Ї], nr 35. http://www.ji.lviv.ua/n35texts/kocherha.htm (16. VIII 2018).

L e i s i ö, Larisa 2001. Integration and gender assignment in Finland Russian. – SKY Journal of Linguistics, nr14, lk 87–119.

M a s n y, Diana 1997. Linguistic awareness and writing: Exploring the relation­ship with language awareness. – Language Awareness, kd 6, nr 2–3, lk 105–118.

M a t r a s, Yaron 2009. Language Contact. Cambridge–New York: Cambridge University Press.

M a t r a s, Yaron 2012. An activity-oriented approach to contact-induced language change. – Dynamics of Contact-Induced Change. Toim Isabelle Leglise, Claudine Chamoreau. Berlin: Mouton de Gruyter, lk 18–52.

M a t r a s, Yaron, S a k e l, Jeannette 2007. Investigating the mechanism of pattern replication in language convergence. – Studies in Language, nr 31, lk 829–865.

P a v l e n k o, Aneta 2003. ‘I feel clumsy speaking Russian’: L2 influence on L1 in narratives of Russian L2 users of English. – Effects of the Second Language on the First. Toim Vivian Cook. Clevedon: Multilingual Matters, lk 32–61.

R e h b e i n, Jochen, t e n  T h i j e, Jan, V e r s c h i k, Anna 2012. Lingua Receptiva (LaRa) – Remarks on quintessence of receptive multilingualism. – International Journal of Bilingualism, kd 16, nr 3, lk 248–264.

R i n g b o m, Håkon 2007. The Importance of Cross-Linguistic Similarity in Foreign Language Learning: Comprehension, Learning and Production. Clevedon, UK: Multilingual Matters.

S t e w a r t, William A. 1968 Sociolinguistic typology of multilingualism. – Readings in the Sociology of Language. Toim Joshua Fishman. The Hague: Mouton Publishers, lk 531–545.

Z a b r o d s k a j a, Anastassia, V e r s c h i k, Anna 2014. Morphology of Estonian items at the interface of Russian-Estonian language contact data. – Sociolinguistics Studies, kd 8, nr 3, lk 449–474.

T h o m a s, George 1991. Linguistic Purism. London–New York: Longman.

T h o m a s o n, Sarah Grey 1997. On mechanisms of interference. – Language and its Ecology. Essays in Memory of Einar Haugen. Toim Stig Eliasson, Ernst H. Jahr. Berlin–New York: Mouton de Gruyter, lk 181–207.

T h o m a s o n, Sarah Grey 2007. Language contact and deliberate change. – Journal of Language Contact, kd 1, nr 1, lk 41–62.

T h o m a s o n, Sarah Grey, K a u f m a n, Terrence 1988. Language Contact, Creolization and Genetic Linguistics. Berkeley–Los Angeles–Oxford: University of California Press.

T o d e v a, Elka, C e n o z, Jasone (toim) 2009. The Multiple Realities of Multilingualism. Berlin–New York: Mouton de Gruyter.

V e r s c h i k, Anna 2010. Contacts of Russian in the post-Soviet space. – Applied Linguistics Review, kd 1, lk 85–128.

V e r s c h i k, Anna 2012. Practicing receptive multilingualism: Finnish-Estonian communication in Tallinn. – International Journal of Bilingualism,kd 16, nr 3, lk 265–286.

V e r s c h i k, Anna 2017a. Language contact, language awareness and multilingualism. – Language Awareness and Multilingualism. Encyclopedia of Lan­guage and Education. Toim Jasone Cenoz, Durk Gorter, Stephen May. Springer https://link.springer.com/referenceworkentry/10.1007/978-3-319-02325-0_21-2 (16. VIII 2018).

V e r s c h i k, Anna 2017b. Jewish Russian. – Handbook of Jewish Languages. Toim Lily Kahn, Aaron D. Rubinstein. Leiden–Boston: Brill, lk 594–599.

V e r s c h i k, Anna 2017c. Metalinguistic comments and multilingual awareness: Estonian-Russian language contacts in blogs. – Applied Linguistics Review. https://www.degruyter.com/view/j/alr.ahead-of-print/applirev-2017-0049/applirev-2017-0049.xml (16. VIII 2018).

W e i n r e i c h, Max 1938 = Vajnrajx, Maks. Dajtšeriš tojg nit! – JIVO Bleter, nr 4, lk 98–106.

W e i n r e i c h, Uriel 1953. Languages in Contact. The Hague: Mouton.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#208 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#209 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }