• 4. juunil kaitses Rebekka Lotman Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Eesti sonett” doktorikraadi taotlemiseks maailmakirjanduse alal. Juhendaja oli professor Jüri Talvet (TÜ), oponent doktor Satu Grünthal (Helsingi ülikool).
Sonett jõudis eesti keelde meie kirjaliku luule algusaegadel – esimesed sonetid ilmusid trükis 1881. aastal. Sellest ajast kuni tänapäevani on see luulevorm eesti kirjanduslugu läbinud enam-vähem katkematu niidina. Milline on eesti soneti spetsiifika? Väitekiri otsib sellele küsimusele vastust mitmeaspektilise analüüsi kaudu. Töö allikateks on kõik kuni 2015. aastani (k.a) trükiraamatutes, varasemal perioodil ka perioodikas ilmunud eestikeelsed algupärased sonetid, kokku 4551 luuletust. Töös uuritakse eesti soneti vormimustreid: värsimõõte ja riimiskeeme, samuti selle kanoonilise vormi tähtsust eri ajajärkude luules. Diakrooniliselt analüüsiti eesti sonetilugu, lähtudes semiootilisest vaatenurgast luulele: vaatluse all on üksikteoste, samuti eri autorite ja ajajärkude sonettide tähendusmehhanismid ja nende muutumine ajas. Ehkki sonetti peetakse ettemääratud vormireeglite tõttu kinnisvormiks, on selle ajalugu eesti luules tähendanud teisenemiste ajalugu. Analüüs näitas, et eesti sonett on olemuslikult leiutlev, mänguline ja eneseteadlik. Ehkki tihti implitsiitselt, iseloomustab seda tugev (auto)metapoeetilisus: sonetti kirjutades öeldakse midagi uut ka selle luulevormi kohta, kas otse väljendudes või dialoogis varasemate sonettidega. Nii on see luulevorm oma 135-aastase ajaloo vältel eesti luules püüdnud seista masinlikkuse vastu: sonette on kirjutatud vormi iseloomulike tunnustega, võideldes aga samal ajal automatiseerumise vastu. Ajajärguti on selleks kasutatud eri strateegiaid. Iga uus pööre eesti luuleloos on kaasa toonud sonetiõitsengu ning sonetist ongi saanud üks märgiline meedium, milles neid murranguid on manifesteeritud, püüdes seeläbi avardada mitte üksnes üht luulevormi, vaid kõnelda luulest üldisemalt. (https://dspace.ut.ee/handle/ 10062/63752, 20. VI 2019)
• 17. juunil kaitses Katrin Kangur Tartu Ülikoolis maailmakirjanduse erialal doktoritöö „Poetics of Adaptation and Point of View: Literary and Documentary Sources of the Historical-Biographical Film” („Adaptsiooni ja vaatepunkti poeetika: ajaloolis-biograafilise filmiteose kirjanduslikud ja dokumentaalsed allikad”). Juhendajad olid professor Marina Grišakova (TÜ) ja professor Jakob Lothe (Oslo ülikool), oponent professor Asbjørn Grønstad (Bergeni ülikool).
Teine maailmasõda on andnud ainest tuhandetele ajaloolistele filmidele, mis eri žanrides ja eri vaatenurkadest lähtuvalt vormivad meie ajaloomälu. Tänapäeval moodustavad nii eluloofilmid kui ka ajaloolised filmid märkimisväärse osa sellest pagasist, mis mõjutab publiku arusaamist, kuidas ajaloolised sündmused aset leidsid. Kui tahes erinevaid ajalootõlgendusi kaasaegses kultuuriruumis ka ei esine, paneb miski vaataja lähenema ajaloolisele ja biograafilisele filmile teisiti kui väljamõeldud süžeel põhinevale mängufilmile. Doktoritöös keskendutakse ajaloolis-biograafiliste draamafilmide kui filmimuganduste uurimisele. Tuginedes kolmele näitele – Roman Polanski holokaustiteemalisele filmile „Pianist” (2002), Max Fäberböcki Teise maailmasõja lõpusündmustest jutustavale „Naine Berliinis” (2008) ning Jan Troelli kirjanikuportreele Knut Hamsunist („Hamsun”, 1996) –, on doktoritöös tähelepanu all, milliseid eetilisi ja filmitehnilisi väljakutseid esitab filmitegijatele (auto)biograafiliste tekstide filmikeelde ümberpanek ning kuidas sellised filmid vaataja jaoks toimivad kui adaptsioonid: peale ajaloolise tõepära on nende filmide juures oluline peategelase isik, tema lugu, kogemus ja nägemus sündmustest. Kuigi ajaloolis-biograafilised filmid ja (auto)biograafiad moodustavad olulise osa meie ajalooteadmiste kujunemisest, on nende filmiadaptsioone seni vähe uuritud. Ometi peegeldavad need filmitekstid keerulisi valikuid, mida filmitegijad peavad langetama, püüdes filmitekstis edasi anda niihästi autobiograafilise jutustuse „mina” kui ka esitada tõetruult ajaloosündmusi. (https://dspace.ut.ee/handle/ 10062/63780, 20. VI 2019)
• 19. juunil kaitses Maria Reile Tartu Ülikoolis üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „Estonian Demonstratives in Exophoric Use: An Experimental Approach” („Eesti keele demonstratiivide kasutamine ruumis. Katsed demonstratiivpronoomenite ja demonstratiivadverbidega”). Juhendaja oli professor Renate Pajusalu (TÜ), oponent emeriitprofessor Ritva Laury (Helsingi ülikool).
Demonstratiivid – sõnad see ja too ning siin ja seal – saavad oma tähenduse kontekstis. Maailma keeltes on ruumilises kontekstis ehk ruumis viitamisel peamine demonstratiivide valikut mõjutav tegur referendi kaugus kõnelejast. Eesti keele demonstratiivide kasutust on ruumilises kontekstis aga vähe käsitletud. Doktoritöö eesmärgiks oli uurida, kas eesti keeles mõjutavad demonstratiivide valikut peale kauguse ka teised tegurid. Peale selle vaadeldi, kuidas nende tegurite mõju erineb eesti, vene ja soome keele demonstratiivide kasutuses ning kuidas on demonstratiivid seotud teiste viitevahendite (nt noomenifraaside ja personaalpronoomenite) kasutusega. Tööst selgus, et eesti keele demonstratiivide valikut mõjutavad referendi kaugus kõnelejast, referendi eristatavus ja kontrastiivne olukord. Mida kaugemal on referent, seda rohkem kasutatakse demonstratiive too ja seal, mida lähemal on referent, seda rohkem demonstratiive see ja siin. Referendi eristatavuse mõju ei avaldu mitte selles, kas kõneleja valib raskesti eristatavale referendile viidates demonstratiivi see või too, vaid selles, kuidas kasutatakse demonstratiivi seal. Kui referenti on keeruline märgata, alustatakse lauset demonstratiiviga seal, millele lisatakse seejärel täpsem referendi kirjeldus, nt sealt kolmesest rühmast kõige parempoolsem klots. Kontrasti mõju ilmnemiseks peavad omavahel võrreldavad referendid aga asuma nii kõneleja kui ka üksteise suhtes kaugel. Kauguse ja kontrasti mõju osas sarnaneb eesti keel vene ja soome keelega, kuid kõik need keeled erinevad üksteisest teiste viitevahendite kasutamise poolest. Soome keeles eelistatakse demonstratiive, vene keeles noomenifraase ja personaalpronoomeneid. Eesti keel jääb viitevahendite kasutuse poolest nende kahe keele vahele. Doktoritööst järeldus, et eesti keeles mõjutab demonstratiivide valikut eelkõige kaugus. Teiste viitevahendite kasutust mõjutab aga demonstratiivide arv keeles. Mida rohkem on keeles demonstratiive, seda rohkem funktsioone nad täidavad ning seda vähem läheb vaja teisi viitevahendeid. (https://dspace.ut.ee/handle/10062/63779, 20. VI 2019)
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#338 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-11-01 18:45:32" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#546 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(115) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "7" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#547 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-07-02 08:23:15" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Kaitstud doktoritööd
• 6. detsembril 2018 toimus Eesti Keele Instituudis soome-ugri sügisseminar „Keelesugulus, keeletüpoloogia ja areaallingvistika”. Esinesid Sven-Erik Soosaar (EKI, „Protoeuroopa substraadist läänemeresoome keeltes: tüpoloogiline perspektiiv”), Karl Pajusalu (TÜ, „Uurali keelte fonoloogilisest tüpoloogiast”), Miina Norvik ja Gerson Klumpp (TÜ, „Sugulaskeelte tüpoloogiline andmebaas: miks ja kuidas?”), Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Komi keeled ja komi keel(t)e grammatikograafia”), Petar Kehayov (Leibnizi Ida- ja Kagu-Euroopa Uuringute Instituut, „Mis jääb läänemeresoome keelte uurijatele märkamata? Keeleajalooliselt „igavatest” keelekujudest karjala murrete näitel”), Szilárd Tóth (TÜ Narva Kolledž, TLÜ, „Makro- ja mikroglobaliseerumise küsimusi Venemaa soome-ugri kogukondade ja eesti kirjakeele ajaloo näitel”), Iris Metsmägi (EKI, „Kaks võimalikku vene laenu”), Vilja Oja (EKI, „Läänemeresoome deskriptiivsõnade algupärast”) ning Meeli Sedrik ja Udo Uibo (EKI, „Trips, traps, trull, sina oled kull”).
• 7. detsembril peeti Tallinnas Rahvusraamatukogus kirjandus- ja kultuurikonverents „Hüüdja hääl”. Esinesid Toomas Haug („Kas eesti kirjandus on olemas?”), Ingrid Velbaum-Staub („Kassidest ja kirjandusest. Isiklikult ja üldiselt”), Elle-Mari Talivee („Linnuhääled raamatus”), Grigori Utgof („Vladimir Nabokovi „Kutse tapalavale”. Paar-kolm sõna romaani struktuurist”), Maria Esko („Annie Saumont’i hääled ja nende tõlkimine”), Heili Sepp („Kõik kohad on täis salakaupa ehk õigus armastada eesti keelt”), Imar Kutšukali („Eduard Bornhöhe ja Friedebert Tuglase vaadetest islamiusule”) ja Yngve Rosenblad („Kui Lars hüüdis, jäi harp vaiki: Lars Österblomi teeraja fataalsest ristumisest vana-vormsi kultuuriga”).
• 7. detsembril korraldas Eesti Teaduskeele Keskus Tallinna Ülikoolis VI teaduskeele konverentsi. Ettekannetega esinesid Birute Klaas-Lang (TÜ, „Eesti keel kõrghariduses – lähiminevik, hetkeseis ja tuleviku terendused”), Karl Pajusalu (TÜ, „Eesti Teaduste Akadeemia ja eesti teaduskeel”), Helvi Hödrejärv (TTÜ, „Keemiateaduse algusaastad ja areng Eestis”), Mati Hint (TLÜ, „Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel”), Janika Leoste (TLÜ, „Õpilaste funktsionaalsest lugemisoskusest ja õpetajate terminitarvitusest robomatemaatika tundides”), Helena Sepp (Turu ülikool) ja Alar Sepp (Tampere ülikool, „Tallinna Ülikoolis aastatel 2003–2017 kaitstud ajaloo lõputööde eesti keel juhendaja seisukohast”), Kaire Viil (TTÜ Virumaa kolledž, „Kas tehnikaerialade üliõpilaste lõputööde faktid ja arvud on alati veenvad?”), Heido Ots („Mida teha suurte arvudega?” – vt lk 117–120 käesolevas numbris), Priit Kulu, Jakob Kübarsepp ja Rein Laaneots (TTÜ, „Eesti tehnikateaduskeele ja terminite arendusest TTÜ-s”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Uus ja vana muusikaloo kategooriatena”) ja Alar Veraksitš (TÜ, „Teaduskeelest meditsiinis ühe õpiku näitel”). Kadri Sõrmus, Kadi Vare (HTM) ja Sirli Zupping (TÜ) korraldasid töötoa „Kuhu lähed, eesti oskuskeel?”.
• 13. detsembril leidis Eesti Kirjandusmuuseumis aset Ruth Mirovi 90. sünnipäevale pühendatud pidulik ettekandekoosolek „Küll on värsilla vägeda”. Esinesid Arne Merilai („Regivärsi setted”) ja Madis Arukask („Igatsetud eeposed”). Esitleti akadeemilise regilauluväljaande „Vana Kannel” XII köidet.
• 13. detsembril toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes Utoopia üritus „Kirjandus ja konservatiivsus II. Oswald Spengler”, külaliseks Mihkel Kunnus.
• 13.–15. detsembrini toimus Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents „Translation and performative practices: Itineraries in translation history”. Plenaarettekannetega esinesid Carol O’Sullivan (Bristoli ülikool, „Itineraries in audiovisual translation history: translator studies”) ja Geraldine Brodie (University College London, „Itineraries of Hedda Gabler: interpretive instabilities of translation, dramaturgy and performance”). Esinejaid oli rekordiliselt paljudest riikidest, nagu Soome, Läti, Leedu, Poola, Inglismaa, Hispaania, Portugal, Saksamaa, Itaalia, Belgia, Rumeenia, Tšehhi, Ukraina, Venemaa, Türgi, USA, Hiina, Austraalia, Kanada, India ja Maroko. Eestit esindasid Tallinna ja Tartu ülikooli teadlased Anne Lange, Elin Sütiste, Karin Sibul, Katiliina Gielen, Anne Lill, Maria-Kristiina Lotman, Eva Rein, Heili Einasto, Raili Marling, Kaarina Rein.
• 14. detsembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi muinasjuttude töörühm seminari „Õnnelik lõpp ja lõputa õnn”. Järjekorras üheksas muinasjutuseminar toimus Setomaal Väiko-Härma külas Piusa ürgoru puhkekeskuses. Esinesid Inge Annom („Lutsimaa vägimeestest pöialpoisini”), Merili Metsvahi („Kasutütred, sõsarad ja kooljasööja naine”), Andreas Kalkun („Aolugu ilosah jutuh. Pankjavitsa kerigo pühädsist ja vannust aśost”), Risto Järv ja Terje Lillmaa („Õnne otsingud muinasjutu abiga”).
• 18.–19. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 62. Kreutzwaldi päevade konverents „Kas keelata või lubada: tsensuur Eestis XX sajandil”. Kristi Metste avasõnade järel andsid Merike Kiipus, Risto Järv, Vilve Asmer ja Mare Kõiva ülevaate Eesti Kirjandusmuuseumi tegemistest aastal 2018. Järgnesid ettekanded: Hannes Vallikivi („Ajakirjanduse poliitiline tsensuur Eestis 1920. ja 1930. aastatel juristi pilgu läbi”), Anu Raudsepp („Erakirjad infoallikana Eesti ja Lääne-Euroopa vahel stalinismist sulani”), Anu Pallas („Oleviku toimetaja Ado Grenzsteini poleemiliste kirjutiste takerdumine tsensuuri kitsa värava taha XIX sajandi lõpukümnenditel”), Mari Sarv, Andreas Kalkun („Seksuaalfolkloor ja akadeemilised praktikad: tsensuur ja moraal”), Anneli Kõvamees („Kirjanik muutuvas ajas: Johannes Semperi reisikirjad Itaaliast”), Kaarel Piirimäe („Nõukogude välispropaganda Balti küsimuses 1940. aastatel”), Roosmarii Kurvits („Kunagiste ajakirjanike mälestused nõukogudeaegsest tsensuurist”), Galina Ponomarjova („Tartu tsensor Mihhail Sõštšikov (1911–1980)”), Liina Saarlo („Välditud poliitika ja mahavaikitud olme 1950. aastate rahvaluule välitööpäevikutes”), Airi Liimets, Reet Liimets („Johannes Käisi teaduslike mõjude avaldumisviisidest Nõukogude Eestis ehk Käisile viitamisest ja mitteviitamisest”), Anneli Saro („Nõukogude tsensuuri mehhanismid, strateegiad ja tabuteemad Eesti teatris”) ja Immanuel Volkonski („Religioonialane tsensuur Nõukogude Eestis ja sellega toimetuleku strateegiad vaimuliku kirjanduse väljaandmisel”).
• 9. jaanuaril 2019 toimus Eesti Keele Instituudis „Eesti-soome sõnaraamatu” esitlus. Sõnaraamat on valminud Soome kodumaiste keelte instituudi ja Eesti Keele Instituudi koostööna. Esinesid Soome-poolne peatoimetaja Heikki Hurtta, EKI poolt Margit Langemets.
• 18. jaanuaril möödus 30 aastat keeleseaduse vastuvõtmisest. Selle tähistamiseks toimus Tallinnas Filmimuuseumis konverents „Keeleseadus 30”. Videotervitusega esines Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas. Keeleseaduse vastuvõtmise aega meenutasid president Arnold Rüütel, Rein Veidemann ja Mart Nutt. Ettekanded pidasid Ülle Madise („Meie väärtuslik salakeel”), Urmas Sutrop („Keeleseaduse väärtused”), Tõnu Tender („Keeleseadus (1989): loits, manifest, õigusakt”), Mart Rannut („Eesti keeleseadus võrdluses”) ja Ilmar Tomusk („ENSV keeleseaduse sätted 30 aastat hiljem”).
• 24. jaanuaril toimus eesti keele aasta 2019 avaüritusena Eesti Teaduste Akadeemia, Emakeele Seltsi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna korraldusel konverents „Eesti riigikeele sajand”. Avakõnega esines Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, kokkutulnuid tervitas haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Eesti keelest kui hariduskeelest kõneles Martin Ehala (TÜ) ja eesti keelest kui rahvusvahelisest rahvuskeelest Raimo Raag (Uppsala ülikool). Akadeemik Urmas Varblane (TÜ) tutvustas eesti keele suhet Eesti majandusega, Ilmar Tomuski (Keeleinspektsioon) ettekanne oli pealkirjastatud „Sajand Eesti Vabariigi riigikeelt”. Esitleti kaht raamatusarjas „EV 100” ilmunud teost: akadeemik Karl Pajusalu raamatut „Eesti keele 100 aastat” ning Uppsala ülikooli professori Raimo Raagi raamatut „Välis-Eesti 100 aastat”.
• 30. jaanuaril Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul kõneldi vepsa eeposest „Virantanaz”. See on vepsa folklooril põhinev eepos, mille autoriks on vepsa keeleteadlane, literaat ja ühiskonnategelane Nina Zaitseva. Folklorist Madis Arukask ja keeleteadlane Jaan Õispuu rääkisid eeposest ja selle tõlkimise eelloost.
• 30. jaanuaril toimus Eesti Rahvusraamatukogus ümarlaud „Kas eesti kirjandus lahkub koolist?”, mille korraldasid Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Emakeeleõpetajate Selts, Tallinna Kirjanduskeskus ning Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts. Arutlesid Rein Veidemann, Anu Kell, Ivika Hein, Anneli Kõvamees, Jaanus Kõuts ja Mihkel Rebane. Ümarlauda juhtis Maarja Vaino.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#340 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:07:08" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#548 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#549 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 1-2/2019
Lühikroonika
• 5.–7. septembrini toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse üheksas aastakonverents „Perception and performativity in arts and culture in the age of technological change” („Taju ja performatiivsus kunstis ja kultuuris tehnoloogiliste muutuste ajastul”). Kutsutud esinejad olid kultuuriteoreetik Mieke Bal Amsterdami ülikoolist („Theatricality for the world: meeting Don Quijote”), kirjandusteooria professor Marina Grišakova Tartu Ülikoolist („Cinematic Realism and Digital Artifice”) ja professor Władysław Chłopicki Krakówi Jagiello ülikoolist (astus üles Arvo Krikmannile pühendatud ettekandepäeval). Esinesid kultuuriuurijad Lätist, Leedust, Soomest, Indiast, Venemaalt, Bulgaariast, Valgevenest, Poolast, Saksamaalt, Austriast, Rumeeniast, Iirimaalt ja Eestist.
• 7. septembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverentsi raames ingliskeelse ettekandepäeva, mis oli pühendatud akadeemik Arvo Krikmanni 80. sünniaastapäevale. Päev algas Arvo Krikmanni isikuraamatukogu avamisega. Ettekannetega esinesid Władysław Chłopicki (Jagiello ülikool, „Study of folklore and humour through creative imagination”), Liisa Granbom-Herranen (Turu ülikool, „With sense and sensibility. Academic Arvo Krikmann’s studies in paremiology”), Jonathan Roper (TÜ, „Dictionaries as a source for folklore: Advantages and disadvantages”) ja Sergei Troitski (Sankt-Peterburgi riiklik ülikool, „Between fun, gun and ban. Is parody dangerous for official discourse?”).
• 19. septembril peeti Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Heidelbergi Jochmanni Seltsi ja Baltisaksa Kultuuri Seltsi Eestis teadusseminar mõistatuslikust baltisaksa kirjamehest Carl Gustav Jochmannist (9. II 1789 Pärnu – 24. VII 1830 Naumburg). Saksakeelsete lühiettekannetega teemal „Carl Gustav Jochmann, der anonyme Aufklärer aus Pernau” esinesid Jochmanni Seltsi esimees Ulrich Kronauer, seltsi liikmed Markus Käfer ja Horst Gundlach ning UTKK direktor, Jochmanni Seltsi auliige Jaan Undusk.
• 19. septembril toimus Eesti Rahvusraamatukogus eluloopäev „Tartu minu elus”. Astrid Tuisk andis ülevaate eluloovõistlusest „Mälestused Tartust”. Ettekanded pidasid Rein Veidemann („Koht ja kohavaim”), Kaisa Luik („„Minu laulupeo lugu”: mälestuste kogumisaktsiooni ootused ja tegelikkus”), Mari Tarand („Tartu ja Tallinna vahel”) ja Jürgen Volmer („Elulookirjutis draamateksti alusena. Filmiprojekt „Kohtumised””).
• 20. septembril tähistasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Tallinnas piduliku kõnekoosolekuga kolme juubelit. Ettekanded pidasid Jüri Viikberg („Paul Kokla 90. Tähelepanuväärse keelemehe tähelepanuväärne tähtpäev”), Reili Argus („Silvi Vare 80. Sõnaperega ja sõnapereta”) ja Lembit Vaba („Enam kui leivatöö. Väino Klaus 70”, vt lk 841–843).
• 24. septembril toimus Tartus Riia-Tartu keeleretke lõpukonverents „Kas siis selle maa keel ...?” Jüri Valge avasõnavõtu järel esinesid Krista Aru (TÜ, „Keel on mõtte ja ilu kodupaik ja luuletaja selle hoidja”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Keelepoliitika sõlmprobleemid rohujuurest riigini”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Keel, milles me haridusest räägime”) ja Sandra Oksaar (Jaan Poska gümnaasium, „Eesti keel kirjanduse kaudu väärtushinnanguid kujundamas”).
• 26. septembril korraldas Emakeele Selts eesti keele päeva Paides, mis algas infotahvli avamisega keelekorraldaja Elmar Muugi sünnikohas Eiveres. Ettekannetega esinesid Maire Raadik (EKI, „Keelekorraldaja Elmar Muuk”), Annika Viht (TLÜ, „Usin keelekoguja August Wilhelm Hupel”), Janika Ojamäe (Tabasalu Ühisgümnaasium, „Lambasihvrid, prouad ja preilid. Pöördumisvormid läbi „Tõe ja õiguse” köidete”), Triin Aasa (Koeru Keskkool, TÜ, „Algustäheortograafia muutumine ajas ja tundmine tänapäeval”) ning Jaanus Vaiksoo (kirjastus Ärkel, „Kirjandusteose keelest”). Maire Raadik viis läbi õigekeelsussõnaraamatu töötoa.
• 26. septembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek, mis oli pühendatud Jakob Hurdale, kelle sünnist möödus suvel 180 aastat. Katre Kikas (EKM) pidas ettekande „Moderniseerumine ja/kui valikud. Vaade XIX sajandi lõpukümnendi rahvaluulekogujate modernsuskogemustele”. Esineja keskendus valikutele, mida moderniseerumine üksikisiku ette seadis, ning küsimusele, kuivõrd võib neid valikuid arhiivitekstide kaudu uurida. Indrek Jääts (ERM) otsis ettekandes „Miks meil ei ole lõunaeesti rahvust?” vastust küsimusele, kust pärineb ja kui vana on arusaam ühest eesti rahvast (varasema nimega maarahvas), kes kõneleb kaht peamurret (põhja- ja lõunaeesti).
• 27. septembril toimus Tallinna Ülikoolis Emakeele Seltsi korraldusel Euroopa keelte päeva üliõpilaskonverents, kus astusid üles TÜ ja TLÜ üliõpilased.
• 27. septembril korraldasid Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum ja Hugo Treffneri Gümnaasium Tartus humanitaarainete õpilaskonverentsi HUNTS 2019. HUNTS on mõeldud 9.–12. klassi õpilastele ja sellega soovitakse laiemalt teadvustada humanitaarainete vajalikkust Eesti riigile ja ühiskonnale. Teist korda toimuval konverentsil esines üle 30 koolinoore mitmelt poolt Eestist, kes arutlesid keele, kirjanduse, arhitektuuri, filmi, muusika, pärimuse ning nendega seostuvate teemade üle. Toimus ühisarutelu „Humanitaarteaduste eripära, roll ja väljundid muutuvas ühiskonnas”, kus peale õpilaste osalesid TÜ teadlased Riina Oruaas, Sulev Iva ja Ragnar Saage ning Risto Järv Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist.
• 27. septembril toimus Raikkülas mõisapärandi konverents, kus uuriti neid nähtusi eesti kultuuris, mis on meieni jõudnud tänu baltisakslastest mõisnikele, olgu selleks siis lastemängud või laulupeod, milleta ei kujuta me oma elu ettegi. Esinesid Reet Bender (TÜ, „Mängime neid mänge jälle. Tuntud ja tundmatud baltisaksa lastemängud ja nende kajastus memuaarides”), Liina Lukas (TÜ, „Baltisakslased ja eesti luule”), Inna Jürjo (TLÜ, „Mõisapärandi vanimate kihistuste peegeldusi eesti toidukultuuris”), Heiki Pärdi (Eesti Vabaõhumuuseum, „Mõis – maarahva argielu kujundaja”) ja Katrin Välja („Laulupidu kui kultuurilaen baltisakslastelt – kuidas see meieni jõudis?”).
• 30. septembrist 1. oktoobrini toimus Tartus Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni ning TÜ kirjanduse ja teatriteaduse osakonna 13. rahvusvaheline konverents „Kirjandusteooria, kirjandusuurimise ja -kriitika tänapäevane seisund („keskuse”-välistes) rahvuskultuurides”, mis oli pühendatud ülikooli esimesele kirjandusprofessorile, luuletaja Gustav Suitsule. Osales teadlasi Slovakkiast, Makedooniast, USA-st, Venemaalt, Brasiiliast, Poolast, Prantsusmaalt, Lätist, Leedust, Itaaliast, Indiast, Ungarist, Albaaniast, Hispaaniast jm. Eesti teadlastest pidasid ettekande Anneli Niinre (Kõvamees), Katre Talviste, Susanna Soosaar, Anneli Mihkelev, Raili Marling, Kaisa Ling, Sven Vabar, Tanel Lepsoo ja Jüri Talvet.
• 30. septembril peeti Tartus EVKA konverentsi raames Gustav Suitsule pühendatud ettekandepäev. Esinesid Elle-Mari Talivee („Eesti kirjanikud ja 1905. aasta tuli”), Lauri Pilter („Õitsilise motiiv Juhan Liivi jutustuses „Vari” ja Karl Eduard Söödi varase loomeperioodi (1893–1910) luules”), Tanar Kirs („Juhan Liivist Gustav Suitsuni. Luulevõrdlusi”), Hasso Krull („Luxembourgi aias: Gustav Suits ja Euroopa Liit”), Liina Lukas („Gustav Suits, Georg Brandes ja baltisaksa kirjanduskriitika”), Marin Laak („Gustav Suitsu mõjukriitikast”), Mirjam Hinrikus ja Tiina Kirss („Gustav Suitsu kirjandusteoreetilistest ideedest”) ning Arne Merilai („Murulugemine ja peebujutt”).
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#342 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-09-28 11:32:33" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#550 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(117) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(2) "10" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#551 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-10-01 09:56:36" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KJK 10/2019
Lühikroonika
• 26. augustil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Olga Gaitšenja doktoritöö „Venekeelsete eesti keele õppijate kirjutamisprotsess”. Doktoritöö juhendajad olid Turu ülikooli professor ja TLÜ dotsent Annekatrin Kaivapalu ning Jyväskylä ülikooli professor Åsa Palviainen; oponendid Jyväskylä ülikooli emeriitprofessor Maisa Martin ning TÜ professor Renate Pajusalu.
Väitekirjas selgus, et venekeelsetel eesti keele õppijatel on eestikeelse teksti koostamisel kolm peamist raskust: sõnavara kasutamine, planeerimine ning ülevaatamise ja parandamise protsess. Keeleoskuse paranemisele osutas B2-tase, kuid seda ei iseloomustanud kohene korrektne keelekasutus. Suur paranduste arv näitas intensiivset keele harjutamist, teksti rohket töötlemist ning keeleoskuse kasvu.
Olga Gaitšenja uurimisteema on nii eesti keele kui teise keele omandamise uurimisel kui ka Eesti keeleteaduses tervikuna uudne. Seni on uuritud peamiselt õppija kirjalikke tekste, kui need on täiesti valmis, mitte kirjutamisprotsessi tervikuna. Metoodika põhineb klaviatuuri klahvivajutuste salvestusel ning ScriptLog-programmil, mis salvestab kirjutaja tegevuse klaviatuuril: klahvivajutused, peatumised, tagasipöördumised, parandused, lisandumised ja hiire liigutamised koos ajaliste andmetega.
• 29. augustil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Szilárd Tibor Tóth doktoritöö „Tartu kirjakeele raamid Johannes Gutslaffi grammatikast (1648) „Kodolaste raamatuni” (1913)”. Juhendajad olid TLÜ professor Reili Argus ning TÜ professor Helle Metslang, oponendid TÜ dotsent Külli Habicht ning TLÜ emeriitdotsent Jüri Viikberg.
Väitekiri on esimene teaduslik uurimistöö tartu keele ajaloost. Tóth annab tartu keele lühikirjelduse misjonilingvistika (tartukeelne Wastne Testament) ja keelekorralduse vaatenurgast. Kirjaliku tartu keele raamid on tema kontseptsiooni järgi XVII sajandi keskpaigast kuni 1913. aastani, mil ilmus viimane tartukeelne õpik „Kodolaste raamat”.
Tóth vaatleb oma väitekirjas tartu keele sündi ja surma ning püüab keelest välja sõeluda selles leiduvaid rahvakeele (murdekeele) elemente ning eristada neid keelekorralduse käigus tekkinud kirjakeele elementidest. Tartu kirjakeele hääbumine langes kokku üleminekuga vanalt kirjaviisilt uuele: tartu keel ei suutnud muutustega kaasa minna.
Tóth toob välja, et esimese lõunaeesti grammatika autori ja piiblitõlkija Johannes Gutslaffi erinevates eestikeelsetes tekstides saab eristada kaht kirjaviisi süsteemi. Esiteks, tema oma grammatika kirjaviisi, mida iseloomustab diakriitikute kasutamine. Teiseks Vana Testamendi tõlke kirjaviisi, milles on tüüpiline pikendus-h rakendamine.
• 30. augustil kaitses Helen Türk Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteaduse alal doktoritöö „Consonantal quantity systems in Estonian and Inari Saami”. Juhendajad olid Pärtel Lippus (TÜ), professor Karl Pajusalu (TÜ), oponent professor Martti Vainio (Helsingi ülikool).
Kolme pikkuskategooriaga konsonandikeskne vältesüsteem esineb teadaolevalt ainult soome-ugri keeltes: eesti, liivi ja inarisaami keeles ning veel mõningates saami keeltes. Doktoritöö keskendub neist kahele – eesti ja inarisaami keelele. Eesti keeles esineb keerukas kolmevältesüsteem, kus vastandus moodustatakse nii vokaalide, konsonantide kui ka mõlema põhjal. Inarisaami keeles leiab kolm pikkuskategooriat vaid konsonantidel, vokaalidel esineb kahene vastandus.
Töö tulemused näitavad, et kolme konsonandikeskset väldet eristab nii eesti kui ka inarisaami keeles konsonandi enda kestus, mis on suuremas vältes pikem. Keeltevahelised erinevused tulevad välja kategooriate omavaheliste kestussuhete kaudu: eesti keeles eristuvad teineteisest rohkem I ja II välde, inarisaamis aga II ja III välde.
Doktoritöö eesti keele artikulatsioonikatse tulemused näitavad, et kolmese konsonandikeskse välte avaldumisel on oluline osa segmentaalsel kontekstil. Kui mõningates artikulatoorsetes liigutustes saab näha vältega seotud kolmeseid mustreid (huulte sulgemisliigutuse kestuses konsonandi hääldamisel, keeleliigutuste kestuses üleminekul konsonandile eelnevalt vokaalilt järgnevale), siis erineva sõnaalgulise konsonandi ja ümbritseva vokaalikonteksti tõttu esineb varieerumist, kus I ja II välde vastanduvad III-le või vastandub I välde II-le ja III-le.
• 30. augustil kaitses Andra Rumm Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteaduse dissertatsiooni „Avatud küsimused ja nende vastused eesti suulises argivestluses”.(1) Juhendaja oli Tiit Hennoste (TÜ), oponent Maria Frick (Oulu ülikool).
Küsimused on lahutamatu osa igapäevaelust. Esitame küsimusi enamjaolt seepärast, et täiendada puudulikke teadmisi. Tegelikkuses tehakse küsimuste abil palju muudki. Väitekirja uurimisobjekt on avatud küsimused. Need ei anna vastajale potentsiaalset vastust ette (nt Kus sa eile olid? – Kodus. / Koolis. / Tartus. jne) ja selliselt vastanduvad need suletud küsimustele (nt Kas sa olid eile kodus?). Väitekirja eesmärk oli välja selgitada, kuidas inimesed igapäevaselt suheldes avatud küsimusi vormistavad, mida nad nendega teevad ja kuidas neile vastavad. Töö materjaliks on sõprade ja pereliikmete igapäevavestluste lindistused. Uurimistulemustest ilmneb, et avatud küsimus on igapäevasuhtluses oluline vahend: selle abil saab hankida infot, lahendada vestluses ettetulevaid suhtlusprobleeme, esitada etteheiteid, seisukohti, keelde. Töös väidetakse, et avatud küsimuse tüüp ja suhtluskontekst annavad vihjeid vastuse ootuse kohta. Osa küsimusi eeldavad vastuseks konkreetset infokildu (nt Kus koolis sa käid?) ja osa küsimusi pikka jutustust (Kuidas sul läheb?). Väitekirjas analüüsitakse, missuguseid suhtlusnorme inimesed järgivad ning milliseid eesmärke nad keele abil täidavad. Saadud tulemusi võrreldakse teiste keelte andmetega.
- Autor on siinses ajakirjas avaldanud samal teemal artikli: A. R u m m, Kas vastata lühidalt või pikalt? Avatud küsimuste vastused eesti suulises suhtluses. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 4, lk 297–313.
KJK 10/2019
Kaitstud doktoritööd
• 2. oktoobril korraldas Eesti Rahvusraamatukogu koostöös Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsiga hõimunädala raames Tallinnas seminari „Ingerimaa mälupaigad: järjepidevus ja katkestus”, mille eesmärgiks oli tuua kokku inimesi, kellele Ingeri on lähedane kas uurimisteemana või kultuurilise kogemusena. Esinesid Enn Küng (TÜ, „Ingerimaa arhiiviallikatest”), Elo Jakobson (RR, „Ingerimaad käsitlevatest trükistest Rahvusraamatukogus”), Piret Lotman (RR, „„Pisarad olid meie ainuke söök ja jook.” Põhjasõja ajal Narvast küüditatute saatusest”), Enn Ernits (Eesti Maaülikool, „Vadja kohanimede struktuurist ja algupärast”), Miina Pärn („Veljo Tormise tuules ingerisoome laulude radadel”), Madis Tuuder (Narva linnavalitsus, „Eesti-Ingeri haridusolud, kirikuelu ja logistilised probleemid”) ja Taisto Raudalainen (Eestisoomlaste kultuuriomavalitsus, „Eesti koorimuusikute Aleksander Saebelman-Kunileiu ja Gustav Evert Mesiäise seostest Kolppana õpetajate seminariga Ingerimaal”).
• 4. oktoobril kuulutati Tallinnas Eesti Keele Instituudis välja võistluse „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2019” laureaadid: OÜ Päevapoeg tootmisettevõtte kategoorias, Nelijakk OÜ teenindusettevõtte kategoorias, MTÜ Vaimupuu vabaühenduste kategoorias, Künnimees OÜ haridus- ja kultuuriasutuste kategoorias ning OÜ Viljahunt aasta uustulnuka kategoorias. Žüriisse kuulusid Emakeele Seltsi, Eesti Keelenõukogu, Keeleinspektsiooni, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni esindajad. Ettevõttenimede headest ja kehvadest külgedest kõnelesid Peeter Päll ja Ilmar Tomusk; auhinnasaajad tutvustasid oma ettevõtte nime sünnilugu.
• 9.–11. oktoobrini toimus Tallinnas Euroopa riiklike keeleinstitutsioonide ühenduse (European Federation of National Institutions for Language ehk EFNIL) aastakoosolek ja rahvusvaheline konverents „Keel ja majandus: keeletööstus mitmekeelses Euroopas”, mille korraldasid Eesti Keele Instituut, Eesti Keelenõukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Emakeele Selts ja Euroopa Komisjon (EL-i Eesti esindus, kirjaliku tõlke peadirektoraat ja suulise tõlke peadirektoraat). Eesti esindajatena kuuluvad EFNIL-i Eesti Keele Instituut ning Eesti Keelenõukogu. Avaettekande „Economic theory and the diffusion of languages” pidas keeleteadlane Florian Coulmas (Duisburg-Esseni ülikool). Järgnesid viis teemaplokki: keeleökonoomia, keeletööstus ja Euroopa Liit, võõrkeeleoskus ja haridus, selge keel ning keeletehnoloogia. Esinejaid oli Saksamaalt, Hollandist, Itaaliast, Poolast, Belgiast, Norrast, Taanist, Leedust. Eesti teadlastest esinesid Mark Fišel (TÜ, „Applied natural language processing at Tartu University”), Katrin Hallik (EKI, „How to build clear language strategy in Estonia”), Margit Langemets, Jelena Kallas ja Tõnu Tender (EKI, „Opening up Estonian dictionaries for European communities and language technology”).
• 11. oktoobril toimus Tallinnas hõimupäevade konverents „Põlisrahvad ja keeled globaliseeruvas maailmas. Väljakutsed, võimalused ja ohud”, mille korraldasid MTÜ Fenno-Ugria Asutus koos Tallinna Ülikooli ja Eesti Keele Instituudiga. Rahvusvahelise põliskeelte aasta puhul oli konverents pühendatud põlis- ja vähemuskeeltele. Sektsioone oli kolm, neis kuulati ettekandeid ja arutleti soome-ugri keelte digitaliseerimise, mitmekeelsuse ja keele prestiiži teemadel. Esinejad olid Marina Fedina (Komi riigiteaduste instituut), Andrei Tšemõšev (Mari keele, kirjanduse ja ajaloo instituut), Jack Rueter (Helsingi ülikool), Svetlana Jedõgarova (Helsingi ülikool), Fedor Rozhansky ja Elena Markus (TÜ), Jüvä Sullõv (TÜ), John Shaun Nolan (Kopenhaageni majandusülikool), Konstantin Zamyatin (Durhami ülikool) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool).
• 17. oktoobril korraldas Emakeele Selts eesti keele aasta raames Lääne-Viru maakondliku keelepäeva Rakvere Gümnaasiumis. Ettekande pidasid Mari Uusküla (TLÜ, „Kas ja kuidas väljendame eesti keeles värve, lõhnu ja maitseid?”), Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel kui pärandihoidja”), Airika Harrik (EKM, „Kirjutada raamatuid ja postitada kalambuure – keele kasutuse praktilisi näiteid”) ja Aado Lintrop (EKM, „Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas”). Lääne-Virumaa koolide õpilased esinesid ettekannetega värvidest muinasjuttudes, fraseologismides ja regilaulus.
• 17.–18. oktoobril toimus Narva-Jõesuus lasteaiaõpetajate eesti keele õppeseminar „Kus on kodukoht? Eesti keel mitmekultuurilises lasteaias”. Seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine mitmekultuurilises lasteaias. Kõneleti keelega seotud väljendusviisidest, suhetest eri kultuuridega meie õppekavades, kirjanduses ja lastefolklooris laiemalt. Esinesid Mare Kitsnik (TÜ), lastekirjanik Mika Keränen ja Aina Alunurm Johannes Käisi Seltsist. Toimus kaks töötuba: „Keelemängu rõõm” Mare Kitsniku ja „Rahvuslikud mänguasjad” Virve Tuubeli eestvedamisel (ERM) .
• 18.–19. oktoobril peeti Tartus konverents „Elu. Aeg. Lugu. Kirjanik Ene Mihkelson 75”, mille korraldasid Ene Mihkelsoni Selts, Eesti Kirjandusmuuseum ja Tartu Ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse osakond. Esimesel päeval esinesid ettekannetega Arne Merilai („Tetraeeder läbilõikes. Ene Mihkelsoni looming”), Johanna Ross („Ühiskorteri naised: Mihkelson ja Grekova”), Aigi Rahi-Tamm („Häälte püüdmise kunst. Dialoogid elu ja ajaloo piiridelt”), Aija Sakova („Hüljatud ja ristilöödud. Nime vaev”). Ene Mihkelsoni Selts ja Tartu Kultuurkapital kuulutasid välja Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia laureaadi, kelleks sai Joonas Hellerma. Teise päeva esinejad olid: Tanar Kirs („Ene Mihkelsoni ja Paul-Eerik Rummo ühe luuletuse võrdlus”), Ene-Reet Soovik („Küülikuaugust alla: Ene Mihkelsoni luule ruumid”), Joosep Susi, Marju Taukar („Lüürilisuse ja narratiivsuse vastastikmõju Ene Mihkelsoni luules. Kvantitatiivne uurimus”), Kristiine Kikas („Olekud ja olematused (luulekogu „Algolekud”)”), Toomas Kiho („Ene Mihkelsoni ja Johnny B. Isotamme ühine ruum”), Henrik Sova („Ene Mihkelsoni romaanide pragmatistlik semantika”), Agnes Neier („Ekfraasi kasutusest „Ahasveeruse unes””), Indrek Ojam („Jutustuse lõhustumine Ene Mihkelsoni romaanide kõrgmodernismis”) ja Tiina Kirss („Elevandi uni. Mäletamisest ja unustamisest Ene Mihkelsoni proosas ja luules”).
• 18.–19. oktoobril korraldas TÜ Narva kolledž hõimupäeva konverentsi „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes V”, mis oli pühendatud Ungari keeleteadlase, folkloristi, etnograafi, antropoloogi, kartograafi, kaasaegse fennougristika rajaja Antal Reguly 200. sünniaastapäevale (temast kõnelesid Soome, Ungari, Venemaa ja Eesti esindajad eraldi sektsioonis). Eesti keele ja kirjanduse sektsioonis esinesid Sirje Kiin („Ene Mihkelsoni saladus”), Jaanus Vaiksoo („Vaated vabadusele: kirjanik Richard Roht esimeses ilmasõjas”), Kauksi Ülle („Luuletajate roll vabaduse kuulutaja ja teostajana Lõuna-Eesti kirjanduses”), Hannes Korjus („Rahvaloendused ja lutsi maarahvas”), Piret Norvik („Vabaduse teema kajastus eesti keele rannamurde lugudes”) ja Enda Trubok („Tammsaare võistulugemiste ajaloost”). Venemaa ja Soome teadlaste ettekanded puudutasid idapoolsete uurali rahvaste ning soome ja saami kirjandust.
• 22. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühisseminar „Laps kirjanduses”, kus seekord arutleti huumori olemuse üle lastekirjanduses. Esinesid Jaanika Palm („Mis on lastekirjanduses naljakat?”), Mare Müürsepp („Lasteluule ja huumor: millised luuletused on laste arvates naljakad”), Mari Laaniste („Pildi veetlus”), Tauno Vahter („Mõningaid tähelepanekuid: mida peetakse naljakaks”), Piret Voolaid („Elevant külmkapis ja kaelkirjak akna taga: naljapärimus laste lugemislaual”), Krista Kumberg („Naissoost ja mitte enam noor – tädi lastekirjanduses”), Elle-Mari Talivee („Tuglas ja Meelejahutaja”), Ilmar Tomusk („Kuidas kirjutada naljakat lasteraamatut?”) ja Heiki Ernits („Illustratsioon ja huumor”).
• 22. oktoobri teisipäevaseminaril Eesti Kirjandusmuuseumis pidas külalisloengu Tuulikki Kurki (Ida-Soome ülikool), kes kõneles piiride ja mobiilsusega seotud traumanarratiivide interdistsiplinaarsest uurimisest.
• 23. oktoobril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu fennougristika rajaja Antal Reguly 200. sünniaastapäeva tähistamiseks. Keeleteadlane Szilárd Tibor Tóth rääkis väljapaistvast ungari teadlasest, tema panusest soome-ugri rahvaste etnograafia, folkloori, kartograafia ja keeleteaduse uurimisse. Tema kogutud folkloor on pannud aluse paljude Venemaa soome-ugri rahvaste ilukirjandusele. Svetlana Karm (ERM) andis ülevaate oma viimatisest uurimisreisist Handi- ja Mansimaale. Sai näha ka uurimisreisi materjalidel põhinevat dokumentaalfilmi (režissöör Maido Selgmäe).
• 24. oktoobril pidas Piret Voolaid Tartu Ülikoolis kursuse „Internetifolkloor” raames külalisloengu „Varasema pärimuse uued elud internetis”, keskendudes varateismeliste ahelpostitustele, visualiseeritud keerdküsimustele ja vanasõnadele ning muudele meemilist uudisfolkloori puudutavatele teemadele.
• 29. oktoobril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse soouuringute töörühma seminar. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi teadur Kalle Voolaid pidas ettekande „Kübar, kulp ja korsett ehk õrnem sugu astub spordiväljale”. Ta kõneles sellest, millega pidid vastamisi seisma esimesed naissoost spordihuvilised XIX sajandi meestekeskses maailmas.
• 30. oktoobril korraldasid Eesti-uuringute Tippkeskuse biograafika töörühm ning Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond Eesti Kirjandusmuuseumis seminari „Traumateooriad ja kultuurikontekstid”, kus esinesid Tuulikki Kurki (Ida-Soome ülikool, „Trauma and the context of borderlands”) ja Leena Kurvet-Käosaar (TÜ, EKM, „The possibilities and limits of trauma theory”).
• 31. oktoobril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi 16. sügiskonverents „Vaikimisest välitööde kontekstis”. Vaikimine kätkeb endas mitmesuguseid sotsiokultuurilisi aspekte, mis avaldavad mõju kõigile välitöösituatsioonis osalejatele ning on määravaks teguriks ka arhiivikogude kujunemisel. Rahvaluulekogusid on kritiseeritud neis leiduvate n-ö valgete laikude pärast ja arutletud arhiiviainese representatiivsuse üle. Vaikimise ja vältimise aspekti tõstatamine annab võimaluse uurida mitmesuguseid normatiivsest käitumisest hälbivaid nähtusi ja delikaatseid teemasid (nt vägivald, seksuaalsus, poliitilised hoiakud, religioon jms). Ettekannetega esinesid Pille Kippar („Ära päri – saad ruttu vanaks! Peredes kõigest ei räägitud”), Taavi Koppel („100 aastat armastust: mälestuste kogumise võistlus Harjumaa Muuseumis”), Daniel Rygovskiy („Eschatology and conspiracy theories in fieldwork encounters”), Ilya Magin („Echo of silence or contiguous transmission: a ballad retold by a neighbor”), Kikee D. Bhutia („Who is telling the story? The relationship between the story and the teller”), Elo-Hanna Seljamaa („Milline oleks elu ilma meesteta? Tähelepanekuid Kihnu turundamisest”), Mari-Ann Remmel („Vaiksed kohad”), Mare Kõiva („Dialoogid Nepaalis”), Anu Korb („Valged laigud Siberi eestlaste pärimusekogus”) ja Andreas Kalkun („Petserimaa pimetähnid. Vanavene rahvalaule ja slaavi mütoloogiat otsimas”).
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#346 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-11-08 14:20:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#554 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(118) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(2) "11" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#555 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-11-01 18:45:46" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 11/2019
Lühikroonika
• 13. veebruaril korraldas ajakiri Keel ja Kirjandus Tallinnas konverentsi „Tõde ja tõed humanitaarias”. Teemad jagunesid nelja plokki: I – „Tõde ja vale” (Martin Ehala „Identiteet ja tõde: massikommunikatsioonist masside kommunikatsioonini”, Tiit Hennoste „Paralleelsete valede maailm ja tema asukad”), II – „Tõde ja ajastu” (Raili Marling „Asetatud teadmine tõejärgsel ajastul”, Tiiu Hallap „Kognitiivne autonoomia – hääbuv ideaal?”, Daniele Monticelli „Tõejärgne ajastu 20. sajandi analüütilise ja eksistentsiaalse tõe valguses: humanitaaria vastutus”), III – „Tõde ja distsipliin” (Piret Kuusk „Tõe-line füüsikamaailm”, Janika Päll „Kogu tõde klassikalises filoloogias”) ja IV – „Tõde ja kultuurimälu” (Risto Järv „Muna on/pole targem kui kana. Vastuolulised vanasõnad”, Mari Sarv „Igas loos on tera tõtt: moraalsed valikud kultuurimälu loomisel”, Ene Kõresaar „Elulood ja faktijärgne muuseum”). Konverentsi järel kuulutati välja Keele ja Kirjanduse aastaauhinnad 2018.
• 14. veebruaril toimus Viljandi linnaraamatukogus eesti keele aasta maakondlik keelepäev „Hando Runnel, poeetiline keel ja eestlus”. Kersti Lepajõe pidas ettekande „Sissejuhatus keeleaastasse. Keelest ja poeetilisest keelest ehk kuidas tavakeelest saab luulekeel” ja Janika Kronberg kõneles Hando Runneli poeetilisest keelest ja identiteedist. EMTA lavakunsti osakonna esimese aasta üliõpilased esitasid luulekava „Sõnapidu” Hando Runneli luulest.
• 14. veebruaril esitletiEesti Keele Instituudis uut portaali Sõnaveeb. Margit Langemets tutvustas Sõnaveebis „Eesti keele sõnaraamatut 2019” ja Kristina Koppel „Eesti keele naabersõnu 2019”. Sõnaveebis ilmub ka kaks uuendatud kakskeelset sõnaraamatut: „Eesti-vene õpilase ÕS 2019” (1. tr 2011) ja „Eesti-vene sõnaraamat 2019” (1. tr 1997–2009), millest kõneles Jelena Kallas. Arvi Tavast andis ülevaate, kuidas OÜ TripleDev abiga sündis dünaamiline sõnastike halduse platvorm, mille tulemused on nüüd näha ka Sõnaveebis.
• 15. veebruaril toimus Tallinna Kirjanike Majas Kultuuriministeeriumi, Rahvakultuuri Keskuse ja UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni korraldusel ÜRO põliskeelte aasta avaüritus. Ettekannetega esinesid Karmen Laus („Rahvusvaheline põliskeelte aasta ja Eesti osalus selle juhtkomitees”) ja Karl Pajusalu („Eesti põliskeeled ja -murded”). Toimus arutelu, milles osalesid Piret Kärtner (Eesti keele aasta juhtkomitee), Eino Pedanik (Kultuuriministeerium), Kadi Raudalainen (MTÜ Fenno-Ugria Asutus) ja Oliver Loode (MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskus). Arutelu juhtis Meelis Kompus.
• 19. veebruaril korraldasid Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus Narva-Jõesuus lasteaiaõpetajate eesti keele õppeseminari „Üle metsa, vurr! Keel ja keskkond”. Esinesid Ilmar Tomusk (Keeleinspektsioon, „Kuidas lastekirjandusega lapse keelt ja mõtlemist arendada?”), Tiiu Jaago (TÜ, „Loodus regilaulus: Ma laulan mere maaksi”), Piret Voolaid (EKM, „Kõik maailm ehib – loodus eesti mõistatustes”) ja Astrid Tuisk (EKM, „Looduslike vahenditega mängimine”). Toimus kaks praktilist töötuba, mille viisid läbi Virve Tuubel (ERM, „Mis keeles, see meeles”) ja Janika Oras (EKM, „Loodus, laul ja mäng”).
• 20. veebruaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse biograafika ja soouuringute töörühmade ühisseminar „Biograafiakirjutus ja sugu Aino Kallase biograafia näitel”. Eve Annuk ja Maarja Hollo arutlesid, kuidas kirjutada naisautori biograafiat, kasutades näitetekstina Silja Vuorikuru kirjutatud Aino Kallase elulugu.
• 20. veebruaril Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas Agnes Neier ettekande „Eesti kirjanikud fotoaparaadi ees ja taga”. Ettekandes vaadeldi, kuidas suhtusid eesti kirjanikud fotograafia algusaegadel uude tehnoloogiasse ning kas on võimalik täheldada fotograafia mõju autorite ilukirjanduslikus loomingus.
• 22. veebruaril korraldasid Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool ja Eesti Keeletoimetajate Liit Tallinna Ülikoolis Vikipeedia keeletoimetamise töötoa. Riina Reinsalu andis soovitusi Vikipeedia artikli keeletoimetamiseks ja Sirli Zupping tutvustas toimetamise tehnilist poolt.
• 26. veebruaril esitleti Eesti Keele Instituudis aastatel 2017–2019 elektroonilises sõnastikusüsteemis EELex koostatud eesti-ersa veebisõnaraamatut, mis kuulub EKI väikeste sugulaskeelte sõnastike sarja. Sõnaraamat sisaldab üle 6000 märksõna. Sõnaraamatu koostasid Natalia Abrosimova ja Natalia Ermakov, toimetaja oli Olga Erina ning peatoimetaja ja projektijuht Sven-Erik Soosaar.
• 27. veebruaril Tallinnas toimunud hõimuklubi õhtul „Liivlased täna ja homme” kõneles Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keeleteadlane Valts Ernštreits mullu asutatud Liivi instituudist, liivi kultuuriruumi kandmisest UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja, Liivi rahvamaja asutamise 80. aastapäeva tähistamisest sel suvel, aga ka sellest, millised tulevikuväljavaated on liivlastel ja liivi keelel, mida emakeelena ei kõnele enam keegi.
• 28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvausundile ja -juttudele pühendatud konverents „Kultuuri usundilised ja narratiivsed aspektid”, millega tähistati eesti folkloristi ja rahvausundiuurija, EKM-i juhtivteaduri ja Eesti-uuringute Tippkeskuse juhi Mare Kõiva 65. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Urmas Sutrop („Jääst ja lumest”), Renate Pajusalu („Üksainus narratiivis”), Kalle Voolaid, Piret Voolaid („Cristiano Ronaldo on mees, kelle peatab ainult peegel: Spordireporterite ütlused rahvahuumori alaliigina”), Irina Belobrovtseva („Ühest õnneks ebaõnnestunud plaanist ja ühest laialt tuntud müüdist”), Ülo Valk („Lõppematu nõiakunst: maagiliste teadmiste edasiandmisest tänapäeva Indias”), Aimar Ventsel („Dolgaani keelest ja meelest 15 aasta möödudes”), Nikolai Anisimov, Eva Toulouze („Udmurdi vaimne kultuur XXI sajandil: välitööde tähelepanekuid”) ja Aado Lintrop („Ühest mansi loitsust”).
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#348 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-07-02 08:22:08" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#556 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(111) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#557 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-02-28 18:44:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
KJK 3/2019
Lühikroonika
• 14. detsembril 2018 kaitses Kaidi Rätsep Tartu Ülikoolis doktoritöö „Colour terms in Turkish, Estonian and Russian: How many basic blue terms are there?” („Türgi, eesti ja vene keele värvisõnavara: Millised on põhivärvinimed?”). Juhendajad olid professor Urmas Sutrop (TÜ) ja dotsent Mari Uusküla (TLÜ), oponent Anetta Kopecka (Lyoni ülikool). Brent Berlin ja Paul Kay loodud põhivärvinimeteooria sai alguse ideest, et teatud värvinimed on universaalsed. Nad eeldasid, et igas keeles on olemas piiratud arv sõnu värvi tähistamiseks. Neid universaalseid värvinimesid nimetasid nad põhivärvinimedeks. Kas keeles võib olla vaid üks sinine? Eelnevad uurimused kinnitavad, et sinine võib jaguneda kaheks: vene keeles on omaette kategooriad kahele sinise kategooriale, sinij ’sinine’ ja goluboj ’helesinine’. Järelikult on ka teisi võimalusi peale üheainsa sinise kategooria. Sinise jagunemine toetab keelelise relatiivsuse teooriat. Kas eesti ja türgi keeles on samuti kaks sinise kategooriat? Vastuse saamiseks küsitleti türgi, eesti ja eestivene keelejuhte. Sorteerimis- ja nimeandmiskatses kasutati spetsiaalselt sinise värviruumi uurimise tarbeks valitud stiimuleid. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/62629, 27. II 2019)
• 19. detsembril kaitses Eva Velsker Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ajaväljendid eesti murretes”. Juhendajad olid Tartu Ülikooli professorid Karl Pajusalu ja Helle Metslang, oponent prof Riho Grünthal (Helsingi ülikool). Doktoritöös käsitleti ajaväljendeid ja nende varieerumist eesti murretes. Töö põhineb Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis arendataval eesti murrete korpusel ja hõlmab sellisena kõiki murdeid. Kui kirjakeeles väljendatakse toimumisaega enamasti kohakäänete abil (hommikul, õhtul, pühapäeval), siis murretes on varieeruvus palju suurem, kasutatakse näiteks ka omastavat või osastavat käänet (päeva, hummogu). Väitekirja eesmärk oli selgitada ajamääruste varieerumise kaudu ilmnevaid muutusprotsesse, adverbistumise või kaassõnastumise etappe. Ühe grammatiseerumis- ja leksikaliseerumisprotsesside mõjurina on nimetatud sagedust ja see tuleb ilmseks ka ajasõnades: hulk ajasõnu (päev, öö, suvi, talv jms) on murdekorpuses kõige sagedasemate hulgas ja teatud käändevormid (nt alalütlev või omastav) kalduvad kuhjuma, mis viitab sõnavormi kinnitumisele. Sagedasti kasutatud vormid võivad olla keelde kinnistunud uue terviküksusena, sõna käändevormist võib olla kujunenud adverb (nt öösi) või kaassõna. Sõnavormide ebamäärasele kuuluvusele viitab seegi, et korpuse märgendajatel on olnud mõnikord raske otsustada, kas tegu on käänd-, määr- või kaassõnaga. Töös uuriti ka, millised piirkondlikud erinevused ajaväljendite kasutamisel ilmnevad. Murretes kasutatakse l-lõpulisi vorme tunduvalt vähem kui kirjakeeles, seejuures kasvab kohakäändeliste vormide kasutus lääne poolt ida poole liikudes. Ka teistes uuemates uurimustes on leitud, et lauseehituslikul tasandil on ida- ja läänepoolsete murrete erinevused suuremad kui põhja- ja lõunaeesti murretes, mille erinevus on suurem sõnavaratasandil. Teatud määral mõjutab vormi kinnistumist ka see, kas viidatakse konkreetsele ajahetkele või ajale üldisemalt. Ühtlasi pakub uurimus võimalust kõrvutada muutusi keele erinevates registrites. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/62593, 27. II 2019)
• 19. detsembril kaitses Kirsi Laanesoo doktoritööd „Polüfunktsionaalsed küsilaused eesti argivestluses”. Juhendajad Andriela Rääbis (TÜ), professor Helle Metslang (TÜ) ja Tiit Hennoste (TÜ), oponent Anna Vatanen (Oulu ülikool). Tavapäraselt seostatakse küsilauseid küsimuste küsimisega, kuid selle doktoritöö teemaks olid küsilaused, millega tehakse vestluses midagi muud, kui küsitakse puuduvat infot. Kui vestluses kuuleme küsimusi „Kas me ei ela demokraatlikus vabariigis?” või „Mida sa lödistad?”, siis keegi ei oota nendele tavapärast vastust. Töös uuriti, mis suhtluseesmärkidel selliseid küsilauseid igapäevavestlustes kasutatakse ja kas uuritud küsilaused erinevad „päris” küsimustest. Selgus, et need küsilaused on polüfunktsionaalsed ehk samaaegselt toimub mitu suhtlustegevust. Peamised suhtlustegevused, mida uuritud küsilausetega sooritatakse, on seisukohavõtud, hinnangud, õigustamised, vaidlustused, kaeblemised, süüdistused, etteheited, küsimused, keelud, käsud ja nõuanded. Käsitletud küsilauseid kasutatakse tihti vaidlusolukordades, kus väljendatakse negatiivset suhtumist kaasvestleja arvamusse või tegevusse. Varasemalt on selliseid küsilauseid kirjeldatud kui retoorilisi küsimusi, mis ei oota vastust, kuna vastus on küsilausega juba ette antud. Doktoritöös näidati, et argivestlustes neile siiski teatud moel reageeritakse. (https://dspace.ut.ee/handle/10062/62654, 27. II 2019)
• 30. jaanuaril 2019 kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Halliki Põlda doktoritöö „Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis”. Doktoritöö juhendaja oli Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge, oponendid Tartu Ülikooli emeriitdotsent vanemteadur Reet Kasik ning Tartu Ülikooli dotsent Helin Puksand. Doktoritöö arvustust vt lk 230–233.
• 6. veebruaril kaitses Riina Reinsalu Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis doktoritöö „Juhendavad haldustekstid žanriteoreetilises raamistikus”. Juhendaja oli TÜ emeriitdotsent Reet Kasik, oponent professor Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa keelte keskus, Soome). Väitekirja eesmärk oli välja selgitada kirjutajate tekstistrateegilised valikud, mida nad teevad eri žanre esindavates haldustekstides, et täita seatud suhtluseesmärke. Uurimistulemustest ilmnes, et töövõtu- ja käsunduslepingud ning korraldused, otsused ja käskkirjad koosnevad kindla struktuuriskeemi alusel järjestatud sisuelementidest ja väljakujunenud sõnastus- ja lausestusviisidest, mille kaudu viiakse ellu üldtuntud eesmärke. Seevastu avaldused, teabenõuded ja kaebused, mille eraisikud esitavad ametiasutusele, varieeruvad oma struktuurilt ja keelekasutuselt tugevasti, võimaldades peale standardsete eesmärkide täita ka varjatud eesmärke, nt kritiseerida ametiasutuse tegevust. Niisamuti erinevad vaatlusalused tekstid selle poolest, mil viisil antakse neis tegevusjuhiseid. Kui lepingutele on omased modaalverbid ja mittemodaalsed väitlaused ning korraldustele, otsustele ja käskkirjadele da-tegevusnime vormid, mis esindavad käskimisstrateegiat, siis avalduste ja teabenõuete vahendusel pöördutakse ametiasutuse poole peamiselt palve ja soovi vormis. Eripärasena paistavad teiste tekstide hulgas silma kaebused, kus rakendatakse peamiselt küsimisstrateegiat, mis on tihti iroonilis-emotsionaalse alatooniga. Haldustekstide struktuuri- ja keeleanalüüsi tulemused võimaldavad anda nende tekstide koostajatele praktilisi soovitusi, kuidas tagada tekstide vastavus selge keele põhimõtetele ning õige- ja heakeelsustavadele. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/62838, 26. II 2019)
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#350 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-07-02 08:22:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#558 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(111) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#559 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-02-28 18:44:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KJK 3/2019
Kaitstud doktoritööd
• 28. veebruarist kuni 2. märtsini korraldas Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledž Juri Lotmani seminari. Mainekate Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Tšehhi, Venemaa, Ukraina ja Eesti teadlaste kõrval esinesid noored teadlased, hiljuti TÜ-s väitekirja kaitsnud värsked doktorid ja praegused vene kirjanduse doktorandid. Eestit esindasid Tatjana Kuzovkina („Juri Lotmani eluloost 1945–1946”), Mihhail Lotman („Ikoonilisus ja autometakirjeldus eesti luules”), Maria Nesterenko („„Mida tähendab naiskirjanik?”: 1820.–1830. aastate naiskirjanike loomingu kriitika”), Ljubov Kisseljova, Karina Novaševskaja („A. Šahhovskoi vaadete kujunemine rahvusliku teatri esteetikale”), Timur Guzairov („V. Žukovski F. Guizot’ teoste lugejana „Rahvaste kevade” ajajärgul”), Maria Borovikova („Maria Tsvetajeva luuletsüklist „Luuletused Puškinile””), Roman Voitehhovitš („Piiblikujundid Maria Tsvetajeva loomingus”), Anti Selart („Episood paavsti saadikutest Aleksandr Nevski „Eluloos””), Madis Arukask („Vepslaste ja ingerisoomlaste autorieepostest”), Anastassia Astapova („Poliitilised metaanekdoodid ja hirm: näited tänapäeva Valgevenest”), Roman Leibov („Kuidas suri pioneer: Bagritski poeemi teksti dünaamika”), Anne Lange („Tõlkeuuringute valdkondlik sidusus”), Peeter Torop („Tõlkimise ideoloogilistest parameetritest”), Lea Pild („Jutustaja ebastabiilsus romaani „Vennad Karamazovid” eestikeelsetes tõlgetes”) ja Tatjana Stepaništševa („Johannes Aaviku Dostojevski tõlked”).
• 1. märtsil toimus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar, kus Tallinna Ülikooli doktorant Merlin Kirikal esines teemal „Taimnaine ja tantsijatar Johannes Semperi loomingus”. Ettekande fookuses olid Semperi naisekeha ideaalide kujundusvõtted ja nende seos tollase kultuuripildiga. Et peamiste võrdpiltidena ilmuvad Semperi loomes naine kui taim ja naine kui tantsijatar, keskendus Kirikal nende kujundite tõlgendamisele ning sellele, kuidas need seostuvad tollase lääne kultuuriga.
• 4. märtsil korraldas Emakeele Selts Võrus eesti keele aasta maakondliku keelepäeva. Avasõnavõtuga esines Jüri Valge. Ettekanded pidasid Jüri Viikberg („Keelemurdest ja murdekeelest”), Evar Saar („Hariligu kotussõnime ja esieräline Võrumaa”), Külli Habicht („F. R. Kreutzwaldi eesti keel”) ja Rainer Kuuba („Võro keelest ja ta pruukmisest”). Võru Gümnaasiumi õpilaste ettekandest sai teada, missugune on tänapäeva gümnasisti eesti keel.
• 6.–7. märtsil peeti Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi korraldusel Põlvamaal Cantervilla lossis folkloristide 14. talvekonverents „Piiritu muinasjutumaailm”. Ettekannetega esinesid Katre Kikas („Kana pahema tiiva alla oli kirjutatud… Kirjutamine ja kirjutatud tekst imemuinasjuttudes”), Anu Korb („Ottessoni Roosi vanamesi jutud”), Merili Metsvahi („Naistegelased esimestes eesti imemuinasjuttude üleskirjutustes”), Ants Parktal („Muinaslooline meelesõõlamine”), Mairi Kaasik („Loodushäälenditest ja looduskõnelustest loomamuinasjuttudes: žanripiire otsimas”), Liisa Granbom-Herranen („Vanasõnad muinasjuttudes, õpetus ja ajaviide”), Airika Harrik („Tuhkatriinu sai printsilt kinga: muinasjuttudest innustatud aines Facebooki grupis „KalambuuR””), Mall Hiiemäe („Reinuvader Rebasest ja arast jänesest muinasjututegelastena”), Riho Viik („Reinuvader Rebase strategeemid”), Risto Järv („Rebasejuttude kuube värskendamas. Ernst Peterson-Särgava „Ennemuistsete juttude…” versioonidest”), Pille Kippar („Eesti muinasjutt ning muinasjutu-uurija ida ja lääne vahel”), Eda Kalmre („Varjusurmajutud eesti traditsioonis: muinasjuttudest ning romantilise motiiviga muistenditest pajatuste, kuulujuttude ja tõsieluteadeteni”), Inge Annom („Kuningatütre haiguse ravi”), Aado Lintrop („Pühad ja profaansed pühalood”), Mare Kalda („Kauged (muinas)jutud kodusteks muistenditeks: ATU 1645 ja ATU 1645A”), Urmas Sutrop („Lumivalgukese muinasjutt ja Shakespeare’i näidend „Cymbeline””), Heili Einasto („Muinasjutt „Kullaketrajad” balletilaval”), Kärri Toomeos-Orglaan („Päri- ja vastukarva lood. Intertekstuaalsusest Toomas Raudami ja Andrus Kivirähki muinasjuttudes”), Tiiu Jaago („Kas elulool ja muinasjutul on midagi ühist?”), Andreas Kalkun („Pankjavitsa kiriku ikoonide jäljed arhiivis. Pühad esemed ja pärimus”) ja Jonathan Roper („Kas ainult Once upon a time ja Happy ever after?”).
• 7.–10. märtsini toimusid Helsingis 10. üleilmsed väliseesti õpetajate emakeelepäevad, mille korraldas Eestikeelse Hariduse Selts. Eesti keele muutumisest kõnelesid Maire Raadik (EKI) ja Helen Plado (TÜ), eesti identiteedi muutumise üle arutlesid Martin Ehala (TÜ/Helsingi ülikool) ja Marju Kõivupuu (TLÜ). Kuidas noortes keelehuvi tekitada, soovitasid Ilmar Tomusk (Keeleinspektsioon) ja Keiti Vilms.
• 13. märtsil leidis Eesti Rahva Muuseumis aset kohtumine Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna 2019. aasta laureaadi, Tallinna Ülikooli rakenduskeeleteaduse professori Krista Kergega, kes rääkis teemal „Meie avarduv vaimu- ja keeleruum”.
• 13. märtsil toimus Tartus Miina Härma gümnaasiumis keeleteokonkursi lõpuaktus, kus kuulutatati välja 2018. aasta parimad keeleteod. Aasta keeleteoks valiti „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018”, sellega koos ilmus „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat 1918” kommenteeritud väljaanne veebis. Rahvaauhinna pälvis Peetri lasteaed-algkooli õpetaja Helen Pullinen, kes mõtles õpilaste lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamiseks välja vihikud „Iga päev on seiklus”. Tema eesmärk oli nende vihikute abil arendada õpilaste lugemis- ja kirjutamisoskust. Juba kolmandat aastat kirjutavad lapsed iga päev õhinaga harilikesse joonelistesse vihikutesse üles enda jaoks olulisi sündmusi.
• 13. märtsil Tallinnas toimunud hõimuklubi õhtul vaatles Mari Sarv oma ettekandes „Mina, sina ja vana Väinämöinen” läänemeresoome regilaulualasid, tuginedes eelkõige sõnavormide esinemissagedusele. Regilaulud viitavad ka erinevatele kontaktidele läänemeresoome rahvaste vahel. Kõige sagedasem sõna regilauludes on isa.
• 14. märtsil peetiEesti Rahvusraamatukogus emakeelepäeva konverents „Kas tõesti häbeneme riigikeelt?”. Esinejate seas olid õiguskantsler Ülle Madise („Ilusa selge eesti keele ülistuseks”), ajakirjanik Piret Kriivan („Uueaegne kadaklus – valehäbist või eksiarvamustest”), kirjanik Rein Raud („Keel kui vahend ja kui eesmärk”), ajakirjanik Märt Treier („Vastulöök”), TLÜ emakeele õpetuse lektor Merilin Aruvee („Iga õpetaja on keeleõpetaja”) ja keeleteadlane Martin Ehala („Eesti keel kiirenevas ajas”).
• 14. märtsil pidas Liina Lindström Tartu Ülikoolis emakeelepäeva avaliku loengu „Kuidas mõjutab digitehnoloogia areng eesti keele kasutust?”.
• 14. märtsil korraldati Tallinna Ülikoolis traditsiooniline emakeelepäeva üliõpilaskonverents, mille töö toimus kahes sektsioonis. Keelesektsioonis esinesid Andra Kütt („Käitu, ole ilusti nüüd palun ehk eelkooliealisele lapsele suunatud direktiivsed lausungid”), Maria Iqbal („Eesti tatarlaste perekonna keelepoliitika ja noorte hoiakud selle suhtes”) ja Kaisa Norak („Ilmselt ja ilmsesti tähendused ja kollokatsioonid”). Kirjanduse sektsioonis astusid üles Triinu Viires („Mehelikkuse konstrueerimine Teet Kallase romaanis „Eiseni tänav” (1979)”), Johanna Aus („Unenäopoeetika Madis Kõivu loomingus”), Helen Pärk („A. H. Tammsaare „Elu ja armastus” – romaanist teatrilavale”) ja Riin Luks („„Seltsimees laps” jutustuse ja filmi võrdlus”). Humanitaarteaduste instituut andis välja TLÜ täppiskeeleauhinna: selle pälvis akadeemiline raamatukogu, mille ametikeel hinnati selgeimaks ja ladusaimaks.
• 14. märtsil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ERA kaastööliste päeva. Maarja Hollo ja Anu Korb andsid ülevaate kahest kogumisvõistlusest: „Minu (vanaema) lugu” ja „Minu aed, lilled ja puud”. Tiiu Jaago kuulutas välja uue kogumisvõistluse „Esemed meie rännakuil”. Vabariigi Presidendi rahvaluulepreemia pälvisid Maie Matvei silmapaistvate kaastööde eest aastatel 2009–2018, Ene Raudkats sisuka koostöö eest aastatel 2002–2018, Asael Truupõld mitmekülgse rahvaluuleainese kogumise eest aastatel 2009–2018 ning Ergo-Hart Västrik läänemeresoome rahvaste pärimuse jäädvustamise ning Tartu Ülikooli tudengite juhendamise ja inspireerimise eest aastatel 2009–2018.
• 15. märtsil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis soouuringute töörühma seminar „XX sajandi alguse Eesti kväärimine”. Esinesid Rebeka Põldsam ja Uku Lember („Eesti LGBT historiograafia ülevaade”), Andreas Kalkun („Magnus Hirschfeldi loengud Eestis ja diskussioonid homoseksuaalsuse üle”), Johanna Ross („Lesbid ja androgüünid XX sajandi eesti kirjanduses”) ja Kai Stahl („Natalie Mei ja soolisus”).
• 20. märtsil Tallinna Ülikoolis toimunud TÜHI teadusseminaril esines semiootika ja kirjandusteooria professor Mihhail Lotman ettekandega „(Täppis)teadmised ja arvamused filoloogias”. Ettekande diskussant oli TÜHI tõlkeuuringute dotsent Anne Lange.
• 22. märtsil peeti Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. ES-i juhatuse liige Miina Norvik esines akadeemilise ettekandega „Muutust väljendavad predikaadid läänemeresoome keeltes”. Emakeele Seltsi 98. tegevusaasta ülevaate esitas ES-i teadussekretär Killu Mei. Auliikmeks valiti juhatuse ettepanekul murdeuurija Ellen Niit ning vastu võeti 13 uut tegevliiget.
• 27. märtsil Tallinnas toimunud hõimuklubi õhtul esines ajaloolane Aivar Põldvee teemal „Eesti pseudomütoloogia algus ja allikad”. Ta vaatles varajasi soome ja saami eeskujusid meie mütoloogias, nende vahendamist näiteks Thomas Hiärne kroonikas, samuti jumalate kirjeldusi alates Soome reformaatorist Mikael Agricolast, lõpetades baltisaksa kirjaniku Garlieb Merkeli ja teistega. Osa Soomest pärit jumalaid, nagu laulujumal Vanemuine, on leidnud väärika koha meie pseudomütoloogias.
• 27. märtsil korraldas TÜ eetikakeskus Tartus hea teadustava seminari „Mida teha plagiaadiga?”. Esinesid Margit Sutrop („Hea teadustava rakendamine ülikoolis”), Diana Lõvi („Mida Urkund aitab avastada ja mida mitte?”) ja Tiina Ann Kirss („Tüüpilised libastuskohad akadeemilises kirjutamises”).
• 28. märtsil toimus Minskis Valgevene Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse instituudi kunstiteaduste, etnograafia ja folkloori filiaali ja Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ühiskonverents „Võimalik missioon 4: Folklooriuurimise perspektiivid”. Ettekannete teemadeks olid piiblimotiivid loitsudes, folkloorne suhtlus visuaalses linnakeskkonnas, puud narratiivides-legendides, lendava lohe kujundist valgevene ja eesti vene materjali näitel, värvisõnad ja -sümbolid eesti mõistatustes, Eesti Kirjandusmuuseumis leiduvate vene folkloori kogujate päevikud jpm. Eesti teadlastest esinesid Mare Kõiva („Palve ja loits. Piiblimotiivid ja -tegelased loitsudes”), Andres Kuperjanov („Puudega seotud narratiivid”), Piret Voolaid („Lillede nimed ja lillesümbolid eesti mõistatustes”). Stendiettekannetega esinesid Eda Kalmre („Eesti varjusurmapärimus. Mõned traditsiooni kujunemise ajaloolised seigad”), Mare Kalda („Eesti legendid ja pärimused peidetud varandusest ja nende iseloomulikud jooned”) ning Liisi Laineste, Anastassia Fiadotava ja Tõnno Jonuks („Vaimulik kui nalja sihtmärk – eesti ja valgevene materjali võrdlus”).
• 29. märtsil toimus Emakeele Seltsi kaaskorraldusel Raplas maakondlik keelepäev. Esinesid Peeter Päll („Raplamaa vanu kohanimesid”), Jüri Metssalu („Kohapärimuse andmebaasist ja kaardirakendusest”), Jüri Viikberg („Hans Tiismann, Alust pärit keelemees”), Ilmar Tomusk („Keeleinspektsiooni igapäevatööst põhiseaduse kontekstis”), Katrin Hallik („Selge keel kui mõtteviis ja tööriist”) ja Liisi Piits („Kuidas rääkida masinatega”).
• 29. märtsil toimus veel teinegi maakondlik keelepäev – Põltsamaal. Lisaks Jõgevamaa õpilaste ettekannetele esinesid Pire Teras („Väldete hääldusest ja õigekirjast”), kirjanikudMart Kivastik („Emotsioonidest biifini”) ja Veronika Kivisilla („Mõtisklusi emakeelest ja emakeeles kirjutamisest”) ningTiina Paet („100 aastat ÕS-i. Kuidas muutub keel?”).
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#352 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-08-19 10:20:40" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#560 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(112) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#561 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-03-31 20:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KJK 4/2019
Lühikroonika
• 3. aprillil korraldati Tallinna Toomkoolis IV Eduard Ahrensi konverents „Meil oma sõna kinnita”. Esinesid Heiki Haljasorg („Eduard Ahrens ja Tallinna Toomkool XIX sajandil”), Sulev Valdmaa („Eduard Ahrens – Kuusalu koguduse kroonikakirjutaja”), Kristiina Ross („Eduard Ahrensi panusest eesti keele arengusse ehk mida iga haritud eestlane võiks sellest teada”), Aivar Põldvee („Külakeelest ja kirikukeelest”) ja Rasmus Puur („Laulupidu meie põhiväärtuste hoidjana”). Kuulati ka kahe õpilase ettekandeid: Mikk Metsmägi Tallinna Toomkoolist kõneles kümnest Eesti keelemehest ja Sanne Säär Kolga koolist esines teemal „Eesti rahva- ja alternatiivmeditsiin, selleteemaliste vanasõnade tundmine kodukohas”.
• 9. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril folkloori lühivormidest esines kirjandusmuuseumi teadur Saša Babič teemal „Traditsioonist ja innovatsioonist ehk kuidas väikse kühvliga Terve põld üles kaevata / Tradition and innovation … or how to take a big bite with a small spoon”.
• 9. aprillil tähistas ajakiri Akadeemia oma 30. sünnipäeva Eesti Rahva Muuseumis konverentsiga „Paberil või ilma?”. Ettekanded peeti „Universalia”, „Humaniora et socialia” ja „Naturalia” sektsioonis. Üle anti Akadeemia iga valdkonna aastaauhinnad.
• 10.–11. aprillil peeti Tartus noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Esimene päev Eesti Rahva Muuseumis oli pühendatud rahvusvahelistele teemadele. Plenaarettekande pidas Saša Babič („Short forms of folklore and contemporary cultural dialogues”). Ettekanded olid jaotatud sektsioonidesse „Rituaalid ja kombed”, „Kogukonnad ja sotsiaalsed suhted”, „Identiteedid ja sümbolid”. Teine päev Eesti Kirjandusmuuseumis oli eestikeelsete ettekannete päralt. Sektsioonis „Alternatiivsed igapäevapraktikad” esinesid Terje Lill („Kurgikasvatus kui vaimne kultuuripärand Eesti-Kasepää eestlaste kogukonnas”), Mona Menets („Dumpster diving ehk võitlus toidu raiskamisega”), Kaspar Metsar („Haltuura (lisatöö) põhjused ja avaldumine nõukogudeaegse Tallinna Juveelitehase töötajate näitel”); sektsioonis „Verbaalsed praktikad” astusid üles Airika Harrik („Facebooki grupp KalambuuR kui väikerühm: käitumismustrid ja demograafilised aspektid”), Imar Koutchoukali („Eesti laenudest baltisaksa keeles ja nende kultuuriline ning sotsiaalne tähtsus”); sektsioonis „Pärand uues kontekstis” esinesid Eliis Vaino („Kunstiga kiusamise vastu” – haridusprogramm kui muuseumi võimalus panustada kiusuennetusse”), Liis Luhamaa („Pärandiloomest rahvarõivastes Lõuna-Läänemaa rahvarõivaseelikute näitel”), Jaan Sudak („Hakkame santima! Mardikombestiku hetkeseisust 2018. aasta ankeetküsitluse põhjal”).
• 11.–13. aprillini korraldati Tartu Ülikoolis viiendat korda eesti ja soome keeleteadlaste ühiskonverents „Grammatikat lüpsmas / Kielioppia lypsämässä”. Eesti teadlastest esinesid ettekannetega Liina Lindström ja Ilona Tragel (TÜ, „Võtsime (kätte) ja tegime ära”), Jane Klavan (TÜ, „Eesti keele väliskohakäänete ja kaassõnade peal, peale, pealt kasutus eestikeelses veebis”), Mirjam Ruutma (TÜ, „Komitatiiv ja sarnaste funktsioonidega kaassõnad murdekorpuses”), Maarja-Liisa Pilvik (TÜ, „mine-sufiksi produktiivsusest eesti keele allkeeltes”), Aive Mandel (TÜ, „Eesti V2-sõnajärjest võrdluses soome ja läti keelega”), Carl Eric Simmul (TÜ, „Eesti keele konverbitarindi sõnajärg”), Heete Sahkai (EKI, „Põhja ja laiendite järjekord eesti keele verbifraasis”), Annekatrin Kaivapalu (Turu ülikool/TLÜ, „Eesti ja soome mitmuse partitiiv: tüpoloogiast ja sarnasuse tunnetamisest”), Renate Pajusalu, Maria Reile, Helen Hint, Tiina Nahkola, Piia Taremaa (TÜ, „Relatiivlause funktsioonid ja vorm eesti, soome ja vene keeles: katseline lüpsmine”), Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik (TÜ, „Eituse väljendamine seto keeles – millest sõltub eitussõna asukoht?”). Soomet esindasid Helsingi ja Turu ülikooli teadlased.
• 12. aprillil pidas Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kõnekoosolekul ettekande Rootsi Ingeri Liidu sekretär ja ajalehe Ingria toimetaja Viktor Pajunen. Ta kõneles Rootsi ingerisoomlaste ajaloost ja tänapäevast, aga ka ingeri rahvakillu võimalikust tulevikust Rootsis.
• 15. aprillil korraldas Tallinna Ülikool koostöös Balti-Saksa kõrgkoolide büroo ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega ajaloolise mitmekeelsuse seminari „Facetten der Mehrsprachigkeit im 17. Jahrhundert” („Mitmekeelsuse eri tahkudest XVII sajandil”). Esinesid Helmut Glück (Bambergi ülikool, „Mehrsprachigkeit in Europa im 17. Jahrhundert”), Mark Häberlein (Bamberg, „Adel, Kaufmannschaft und Mehrsprachigkeit im Europa des 17. Jahrhunderts”), Kristi Viiding (TÜ, „Die Mehrsprachigkeit der Inschriften in den estnischen Kirchen in der Frühen Neuzeit”), Aivar Põldvee (TLÜ, „Language in change: Some sociolinguistic aspects of spoken and written Estonian in the 17th century”), Marin Jänes (UTKK, „Zu gesellschaftlichen und institutionellen Rahmenbedingungen der Mehrsprachigkeit im 17. Jahrhundert anhand von Kirchenvisitationen”), Inna Jürjo (TLÜ, „Die Mehrsprachigkeit in den est- und livländischen Gerichts- und Visitationsprotokollen des 17. Jahrhunderts”), Kaidi Kriisa (TÜ, „Some examples of multilingual practices in the academic texts of the Early Modern Academia Dorpatensis (1632–1710)”), Anna Verschik (TLÜ, „Jiddische und Baltendeutsche Sprachkontakte”), Szilárd Tibor Tóth (TÜ Narva kolledž, „Mehrsprachigkeit in den estnischen Grammatiken des 17. Jahrhunderts”) ja Aigi Heero (TLÜ, „Die Mehrsprachigkeit in den „Anotationes” (ca 1650–1658) des Revaler Kantors David Gallus”).
• 16.–17. aprillil toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse konverents „Kirjakultuur, õigus ja kohtud Poola-aegsel Liivimaal David Hilcheni epistolaarpärandi valguses”. Esinesid Kristi Viiding (UTKK, „Introduction to David Hilchen’s written legacy, especially to his epistolography”), Hesi Siimets-Gross (TÜ) ja Thomas Hoffmann (UTKK/TalTech, „David Hilchens Juristenkorrespondenz vs. juristische Korrespondenz”), Peter Oestmann (Münsteri ülikool, „Contumacia: Ladungsungehorsam im frühneuzeitlichen Prozessrecht”), Marju Luts-Sootak (TÜ, „„Nobilis sum, cur Nobilitatis jure excludor?” – Ein Versuch, den Prozess gegen David Hilchen nach landrechtlichen Maßstäbe zu beurteilen”), Adam Moniuszko (Varssavi ülikool, „King’s courts in the Polish-Lithuanian Commonwealth at the turn of 16th century”), Maciej Jońca (Lublini ülikool, „David Hilchen and Jan Zamoyski – a short story of an extraordinary friendship”), Łukasz Marzec (Krakówi ülikool, „Studium Generale. Legal education in Kraków University in the 16th and 17th century”), Valentina Lepri (Varssavi filosoofia ja sotsioloogia instituut, „Shaping a Renaissance scholar: Remarks on David Hilchen’s educational paths at the Akademia Zamojska”).
• 17. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis eluloopäev, mis keskendus Tartuga seotud mälestuste kogumisele ja esitlemisele erinevates mäluasutustes. Sellealast tegevust tutvustasid Katrin Raid Tartu Linnaraamatukogust, Terje Lõbu Tartu Ülikooli muuseumist ja Elmar Gams suulise ajaloo portaalist „Kogu Me Lugu”. Oma Tartust kõneles 2018. aasta Tartu linnakirjanik Mika Keränen.
• 17. aprillil Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul „Ersa keelemeel” rääkis Helsingi ülikooli fennougrist Jack Rueter Mordvamaal elavate ersade ja mokšade erinevatest identiteetidest, samuti ersa keele võimalustest digiajastul. Sven-Erik Soosaar tutvustas EKI-s koostatud elektroonilist eesti-ersa sõnaraamatut.
• 17. aprillil Eesti Kirjandusmuuseumis peetud ingliskeelsel seminaril esines Jekaterina Anastassova ettekandega „Usundi, maagia ja esoteerika vahel: Püha Cyprianus ja tema riitus”, milles andis ülevaate Püha Cyprianuse palve päritolust ja ajaloost Bulgaarias ning arutles selle tähenduse üle tänapäeva linnakultuuris.
• 24. aprillil korraldas Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond seminari Ida-Euroopa konspiratsiooniteooriatest. Osalesid nii vandenõude uurimisvõrgustikku (Comparative Analysis on Conspiracy Theories) kuuluvad teadlased kui ka üksikuurijad Rumeeniast, Venemaalt ja Soomest, kelle huvi keskmes on ennekõike Ida-Euroopas toimuv, millele läheneti ajaloolisest, etnoloogilisest, folkloristlikust ja semiootilisest perspektiivist. Tartu Ülikoolist osalesid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel („Attention-grabbing function of conspiracy theories”) ja Anastassia Astapova („In pursuit of nationhood vis-à-vis Russia: the search for lost manuscripts in post-Soviet countries”).
• 25.–26. aprillil toimus Tallinnas 18. rakenduslingvistika kevadkonverents „Eesti keele aasta. Rakenduslingvistika vaatenurk”. Kutsutud esinejad olid Bolette Sandford Pedersen (Kopenhaageni ülikool, „Lexicography in natural language processing – is it useful?”), Jean-Marc Dewaele (Londoni ülikool, „If classroom emotions were music, teachers would be conductors and learners would be members of the orchestra”) ja Kristiina Praakli (TÜ, „Eesti keeled globaalsel ajastul”). Peale üldsektsiooni toimus töö „Keeleõpetuse ja tekstide”, „Korpuslingvistika ja keeletehnoloogia” ning „Leksikoloogia ja leksikonide” sektsioonis. Aset leidsid lastekeele, teise keele ja sotsiolingvistika tööpajad. Peeti Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastakoosolek.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#354 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-09-02 10:13:01" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#562 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(113) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#563 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-04-30 17:45:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
KK 5/2019
Lühikroonika
• 3. mail toimus Väike-Maarjas Wiedemanni keeleauhinna keelepäev. Auhinna tänavune laureaat, Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge esines ettekandega „Keel kui kogemus”. Keelepäeval esinesid veel Katrin Aava (TLÜ, „Koostöisest õpikultuurist uue haridusstrateegiani”), Riina Reinsalu (TÜ, „Kirjaliku ametisuhtluse kultuuri(tuse)st”), esinesid ka Väike-Maarja gümnaasiumi õpilased. Krista Kerge istutas kohalikku Keeletammikusse oma puu.
• 8. mail toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu, kus ajaloolane Andres Adamson pidas ettekande Vene riigi soomeugrilisest algupärast. Loengu teema sai tõuke Enn Haabsaare postuumselt ilmunud raamatust „Vene riigi saamine. Novgorodi föderatiivne feodaalvabariik” (Argo, 2019). Raamatu autor väidab, et algselt tekkis Vene riik slaavlaste osaluseta ja laienes alles hiljem – jõuga – slaavi aladele.
• 15. mail Tartus korraldatud Eesti-uuringute Tippkeskuse biograafika töörühma seminaril pidas ettekande Elmar Gams, kes kõneles projektist „Kogu Me Lugu”.
• 15. mail toimus Tallinnas Fenno-Ugria ruumes ÜRO põliskeelte aastale pühendatud komi keele tund. Sündmus oli pühendatud komi kirjakeele päevale, mida tähistatakse Komimaal alates 1992. aastast.
• 16. mail peeti Tartus Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva konverents. Üles astusid Tiit Rosenberg („Eestlaste rahvusliku liikumise eeldused”), Malle Salupere („J. V. Jannseni päritolu ja perekond”), Valter Haamer („Vanemuise Seltsi asutamine ja selle tähendus”), Alo Põldmäe („Esimene üldlaulupidu – J. V. Jannseni muusikalise tegevuse kroonijuveel”), Roosmarii Kurvits („J. V. Jannsen ja ajakirjandusuuendus”) ning Rein Veidemann („J. V. Jannseni evangeelium”).
• 16. mail korraldati Tallinnas teadusseltside terminoloogiapäev, millel esinesid Sirli Zupping (HTM-i keeleosakond, „Oskuskeelekorraldus – kuidas edasi?”), Jakob Kübarsepp, Priit Kulu (Inseneride Liit, „Terminiarendusest inseneriteaduste alal”), Toomas Kukk (Eesti Looduseuurijate Selts, „Uute eestikeelsete taimenimetuste sünniloost”) ja Tiina Soon (EKI terminoloogiaosakond, „Terminikirje osised – kahe silma vahelt välja”). Ekilexi arendaja Arvi Tavasti juhtimisel arutleti, millist tõuget vajab eesti oskuskeel.
• 16. mail toimus Tallinnas sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” 13. konverents „Mineviku lähivaade. Nüüdiskultuuri ajaloostamine”, mille korraldasid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut ning Eesti Kirjanike Liit. Ettekannetega esinesid Riina Oruaas („Mälu ja arhiiv. Kuidas saada iseenda teadmiste arheoloogiks?”), Anneli Saro („Teatriajalugu, etendusanalüüs ja amneesia”), Piret Kruuspere („Teatriajaloost ja -historiograafiast: eesti teatrikirjutuse näitel”), Epp Annus („Afektiivne mõtlemine ja teaduslikud häälestused”), Andrei Hvostov („Komberuum, talupojamõistus, süvariik: kuidas seletada seletamatut?”), Marin Laak („Kriitikast, kirjanduslooliselt lähivaates”), Kristina Jõekalda („Kaasaegne kunst baltisaksa ja esimestes eesti kunstiajaloo üldkäsitlustes”), Ingrid Ruudi („Näitus kui lähiajaloo dünaamiline uurimisvahend”) ja Rein Veidemann („Kirjanduslugu kui kultuurimälu avaldis”).
• 17. mail tähistati Tartus Juhan Peegli 100. sünniaastapäeva juubelikonverentsiga. Ettekanded pidasid Halliki Harro-Loit, Epp Lauk („Akadeemiline uurimistöö ja ajakirjanduskultuur”), Roosmarii Kurvits („Mida ajakirjandusajaloo tundmine tänapäeval annab?”), Rein Veidemann („Ajakirjandus ja kirjandus”), Reet Kasik („Juhan Peegel keelehoidjana: regilaulust ajakirjanduseni”) ja Marju Lauristin („Juhanist tänapäevani: mis sellest kõigest on saanud?”).
• 20. mail toimus Vormsi Lasteaed-Põhikoolis Emakeele Seltsi keelepäev. Helle Metslang tervitas keelepäevalisi Emakeele Seltsi juhatuse poolt ja Jüri Valge andis ülevaate eesti keele aasta tähistamisest. Tuuli Rehemaa tutvustas viimast õigekeelsussõnaraamatut. Toimus neli töötuba: murretest kõneles Jüri Viikberg (1.–4. kl), õigekeelsussõnaraamatust Tuuli Rehemaa (5.–9. kl ja täiskasvanutele), haridusterminoloogiast Helin Puksand (täiskasvanutele) ja eestirootsi keelest Eva-Liina Asu-Garcia (kõikidele).
• 24. mail tutvustati Tartu Ülikooli Narva kolledžis uut keeleõppemängu Käänuk. Tegemist on digimängu ning sõnastikuga eesti keele grammatika õppeks B1-, B2- ja kõrgemale tasemele. Mängu pildikeeles kasutatakse koomikseid ning kaasahaaravaid ja elulisi situatsioone. Mängu üks looja, Helena Metslang, on öelnud, et tegemist on poolpoliitkorrektse mänguga, kus muiged ja naer on garanteeritud. Mängu taga on TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituut ning mängu visuaalne pool valmis koostöös firmaga Interactive Fate.
• 27. mail toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar, kus esinesid Kristi Viiding ja Thomas Hoffmann ettekandega „David Hilcheni historiseerimine”. Riia humanisti David Hilchenit (1561–1610) võiks vähemalt osaliselt võrrelda nt August Kotzebue või Johann Voldemar Jannseniga. Ettekande eesmärk oli uurida, kuidas algas juba Hilcheni kaasajal tema isiku historiseerimine teiste literaatide poolt ja kuidas see on jätkunud kuni XX sajandini.
• 28. mail esitleti Tallinnas Eesti Keele Instituudis sõnastike ja terminibaaside koostamise tarkvaraplatvormi Ekilex, kuhu on plaanis lähiajal koondada senised Termekis ja muudes terminihaldussüsteemides tehtud terminibaasid.
• 29. mail toimus Tartus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 90. sünnipäevale pühendatud konverents „Kultuuriloo puhastel allikatel”. Esinesid Janika Kronberg („Allikaäärne”), Tiina Ann Kirss („Peitekirjad ja siirus: kirjade omaeluloolisus”), Maarja Hollo („Arhiiv kui kohtumispaik”), Epp Annus („Kodu Eesti NSV-s: kultuurilised kujutelmad ja argised asjad”), Marin Laak („Semperi ja Barbaruse kirjavahetus kui kultuurilooline dokument”) ja Maarja Vaino („Minevik muutub sügavamaks”).
• 30. mail toimus EKI terminihalduskeskkonna Ekilex esitlus Tartus haridus- ja teadusministeeriumis.
• 30. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi aastakoosolek. Alates 2011. aastast on Akadeemiline Rahvaluule Selts koostöös Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitaliga andnud välja Eesti folkloristika aastapreemiat. Sel aastal pälvis preemia Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk. Laureaadi puhul tõsteti esile tema teadustöö rahvusvahelisust ja kõrgetasemelisust, panust teadlaskontaktide loomisel ja hoidmisel, teadusorganisatoorset tegevust ning suurt pühendumust magistrantide ja doktorantide juhendamisel. Preemia väljakuulutamisele eelnes eelmise aasta laureaadi Anu Korbi ettekanne „Siberi eestlased Eestis: paigaseosed ja võrgustikud”, milles tutvustati Siberisse väljarännanud eestlaste järeltulijaid Eestis ja nende võimalusi sotsiaalsete suhete kaudu väärtustada ja kinnitada oma paigasidemeid. Järgnes Akadeemilise Rahvaluule Seltsi aastakoosolek.
• 31. maist 2. juunini korraldas Tallinna Ülikooli Juri Lotmani semiootikavaramu Tallinnas 11. Juri Lotmani konverentsi „Aeg, ajalugu, elulugu”. Konverentsi peaesinejad olid Maria Pljuhanova (Perugia, „Juri Lotman Itaalias”), Laura Gherlone (Buenos Aires, „Ilukirjanduse ja tõe vahel: ajaloolised sündmused, elulooseigad ja väljamõeldud lood Juri Lotmani ja Umberto Eco teostes”) ja Vadim Parsamov (Moskva, „Dostojevski Vladimir Solovjovi loomingulises biograafias”). Konverentsil esinesid Venemaa, Ukraina, Itaalia, Saksamaa, Poola, Gruusia, Läti, USA, Lõuna-Korea, Suurbritannia, Belgia, Horvaatia, Iisraeli ja Eesti teadlased.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#356 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-10-01 09:59:56" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#564 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(114) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#565 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 20:57:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 6/2019
Lühikroonika
• 4. juunil toimus Kuressaares Saaremaa maakondlik keelepäev „Saaremaa keelt mandrile ja tagasi”. Keelepäev algas Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilase Liisa Õunpuu ettekandega „Värvid rahvaluules”. Veel esinesid Peep Nemvalts (TLÜ, „Oskuskeel ja keeleoskus”), Ülo Tuulik („Saare kirjanik ja ta keelekasutus”), Olavi Pesti (Saaremaa Muuseum, „Johannes Aaviku „Päevaraamatu” retseptsioonist”), Jaan Õispuu (Õismäe gümnaasium, „Saaremaa murdeuurija Aadu Toomessalu”) ja Jüri Viikberg (EKI, „Saaremaa keelt mandrile ja tagasi”).
• 6. juunil peeti Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses suvealguse seminar „Kuusevõrse maitse suus: valgustatud keskkonnad, aistilised maastikud ja ajalooliste tehnikate taaselustamise katsed”. Ettekande pidas UTKK vanemteadur, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi professor Ulrike Plath. Juba 1804. aastal pani Wilhelm Christian Friebe kirja esimese kohaliku kuusevõrseõlle retsepti. Abiks tudengid ja Humalakoja pruulimeister, TÜ ajaloomagistrant Jaan Unt, katsetati seda ja hulka teisi retsepte, et luua augustikuus Tallinnas toimuvaks keskkonnaajaloo suurkonverentsiks eripruul. Ulrike Plath tutvustaski, millised on mineviku maitsete taaselustamise ja praeguse õllekultuuri võimalused ja piirid.
• 8. juunil tähistati 110 aasta möödumist silmapaistva folkloristi ja etnomusikoloogi Herbert Tampere sünnist tema kodukohas Rannu kihelkonnas Väike-Rakkes. Ettekannetega esinesid Taive Särg („Rahvalaul elab”), Pille Kippar („Keerulised 1940-ndad”) ja Mall Hiiemäe („Isiksuse rollist rahvaluuleteaduses. Aasta oli siis 1965”).
• 8.–9. juunini toimus traditsiooniline kirjandus- ja teatriteaduse tudengite kevadkool Liinakurus. Oma tänavu kaitstud teatriteaduse bakalaureusetöid tutvustasid Madlen Siniallik ja Karmel Helena Kokk. Ettekannetega esinesid Roland Sinirahu („Prohvetlusest Ain Kalmuse teoste „Prohvet” ja „Juudas” põhjal”), Mart Tšernjuk („Klassikaliste vanahiina tekstide tõlkimisest eesti keelde”), Olle Paas („Dualism moodsal ajal”), Andrus Laansalu („Miks tõmmati esimene kriips kivile?”), Hele-Mai Viiksaar („Ema ja lapse kujutamine kirjanduses”), Piret Põldver („Vanaduse ja vanade inimeste kujutamine kirjanduses”) ja Ann Viisileht („Nikolai Baturinist ja tema loomingust”). Oliver Issak juhatas NO99 vestlusringi, kus osalesid Madli Pesti, Riina Oruaas ja Anneli Saro; vestlusringi „Kirjanduse tõlgendus – kas kõik on maitse asi?” juhatas Arne Merilai.
• 8.–15. juunini toimus Riia–Tartu keeleretk „Kristjan Jaak Petersoni radadel”. 8. juunil peeti keeleretke avakonverents Eesti Vabariigi suursaatkonnas Riias. Suursaadik Arti Hilpuse tervitusele järgnesid ettekanded: Jüri Valge („Eesti keele aasta 2019”), Kristi Metste („Kristjan Jaak Petersoni roll eesti keele arendamisel”), Risto Järv („Eesti mütoloogia keel/teel”), Guntars Godinš („Kuidas tõlkida eesti luulet läti keelde”) ja Triin Jürgenstein („Eesti keele õpetamisest Riias”). Vahekonverentsid toimusid retke teele jäänud kohtades: 10. juunil Võnnu kirikus (esinesid Ilmar Tomusk, Ago Pajur, Tiit Rosenberg, Tuuli Tuisk), 11. juunil Rubene kirikus (Külli Habicht, Heiki Valk, Taavi Pae, Mariko Faster), 12. juunil Valga muuseumis (Tiit Rosenberg, Janika Kronberg, Jüri Viikberg, Lembit Vaba) ja Rõngu rahvamajas (Mari-Liis Vanaisak, Külli Prillop, Mart Velsker, Jüri Valge, Kadri Koreinik). Teemadest tulid käsitlemisele eesti keel riigikeelena, eesti vana kirjakeel, eesti murdekeeled, eesti ja läti keele suhted, liivi keel ja liivlased, Henriku kroonika, Johann Köler ja Läti, Cimze seminar, August Gailit eesti ja läti kultuuritegelasena, Võnnu lahing jpm.
• 10. juunil esitleti Viinistu kunstimuuseumis „Kuusalu rannakeele sõnaraamatut”, mis on Eesti Keele Instituudi väikeste murdesõnastike sarja kuues raamat. Sõnaraamatusse on koondatud üle 7000 märksõna, mis iseloomustavad rannarahva elukeskkonda ja traditsioonilist elujärge, kuhu kuuluvad meresõit ja kalapüük, käsitöömeistrid ja rahvalaulikud. Sõnaraamat valmis EKI ja Juminda Poolsaare Seltsi ühistööna, selle koostasid Piret Norvik ja Heli Kendra, toimetas Vilja Oja.
• 10.–14. juunini toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse 8. aastakonverents koostöös rahvusvahelise võrdleva mütoloogia assotsiatsiooniga „Theoretical Approaches to Comparative Mythology, including Transitions and Metamorphoses in Myth”. Müüdid kui ajatu ja uuenev inimvaimu väljendus olid vaatluse all erinevate perioodide ja levilate näitel. Teadlasi oli tulnud USA-st, Venemaalt, Poolast, Prantsusmaalt, Jaapanist, Saksamaalt, Tšehhist, Suurbritanniast, Hollandist, Hiinast, Mehhikost, Lätist, Armeeniast, Iraanist, Norrast ja Valgevenest. Tavakohase teisi tippkeskusi esindava loengu pidas 10. juunil Tumeda Universumi Tippkeskuse vanemteadur Antti Tamm teemal „Kosmilised müüdid”. Eesti teadlastest osalesid Urmas Sutrop, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Anneli Mihkelev ja Indrek Ojam.
• 14.–15. juunil peeti Juhan Liivi muuseumis Rupsi külas Eesti Kirjandusmuuseumi IX kirjandusteaduse suvekool „Kirjanduse empaatiline hääl”. Ettekannetega esinesid Merike Reiljan („Empaatia tähenduslik ja moraalne mitmekülgsus”), Leo Luks („Keerulise empaatia lihtsustamine autori ohvri abil”), Mihkel Kunnus („Kuidas mõista erinevaid vaimusuurusi, kui need suurused tulenevad erinevatest arengupeetustest ehk paar mõtet empaatiast neoteenia valguses”), Heidy Meriste („Empaatilise süütunde anatoomiast Jaan Krossi loomingus”), Eduard Parhomenko („Sensus communis Madis Kõivu „Filosoofipäevas” ja Marius Ivaškevičiuse „Kantis””), Tanar Kirs („Luulevajadusest XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse eesti kultuuris”), Joosep Susi („Kes kõneleb luuletust?”), Kristiine Kikas („Tundmine luule lugemises”), Johanna Ross („Empaatia ja ühiskorter”), Piret Põldver („Vanaduse tähendus (kirjanduses)”) ja Aija Sakova („Isiklikust kirjanduses: Ene Mihkelson”). Kriitikute arutelu teemal „Kriitika ja empaatia” juhtisid Joosep Susi ja Maia Tammjärv.
• 17.–18. juunil toimus Sagadi mõisas Eesti Keele Instituudi suveseminar. Instituudi töötajad esinesid leksikograafia, kõneuurimise ning keeleajaloo ja selge keele plokkides, juhtkond tutvustas EKI hetkeseisu. Samuti räägiti lähemalt uutest uurimisprojektidest, nagu „Eesti keele e-kogud ja diagnostilised testid”, „Koolieelikute ja I, II ning III kooliastme õpilaste eesti keele kui teise keele leksikaalne ja grammatiline profiil” ja „Eesti-komi veebisõnastik”.
• 18. juuni teisipäevaseminaril Eesti Kirjandusmuuseumis kõneldi nutirakenduste kasutusvõimalustest folkloristlikel välitöödel. Informaatikatudeng Airis Kruus tutvustas bakalaureusetööd „Mobiilirakendus Eesti Kirjandusmuuseumi grafitibaasile” ja grafiti andmebaasi koostaja Piret Voolaid selgitas, milliseid funktsionaalsusi peaks selline välitöörakendus sisaldama.
• 25.–29. juunini toimus Tartus Euroopa religiooniuuringute assotsiatsiooni 17. aastakonverents „Religioon – järjepidevused ja katkestused”. Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja kultuuriteaduste instituudi ning Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi korraldatud rahvusvahelisele tippüritusele saabus ligi 700 religiooniuurijat, töötas kuus paralleelsektsiooni. Konverents tõi kokku eri uurimissuundade spetsialistid: usundilugu, religiooniantropoloogia, -sotsioloogia, -psühholoogia, -pedagoogika, materiaalse religiooni uuringud jt. Peeti kuus plenaarettekannet: Michael Stausberg (Norra, „Endangered Religions”), Zvi Bekerman (Iisrael, „Negotiating Historical Narratives and Identity in Conflict Ridden Societies: Historical and Anthropological Perspectives”), David Thurfjell (Rootsi, „On Secularity, Muslim Immigrants and the Post-Lutheran Mindset”), Lotte Tarkka (Soome, „Vernacular Mythic Imagination – Representing Emergent and Other Worlds in Finnic Oral Poetry”), Sonja Luehrmann (Kanada, „Institutional Rupture and Personal Continuity: Defining the „Post” in Post-Soviet Religion”), Timothy Insoll (Suurbritannia, „Continuations and Disruptions in African Religions and Ritual Practices from an Archaeological Perspective”).
• 27. juunil peeti Tartus LII Veski päev „Eesti keele mitu nägu”. Kavas oli kuus ettekannet: Tiit Hennoste („Allkeeled. 20 aastat hiljem”), Andriela Rääbis, Tiit Hennoste, Andra Rumm („Jumala värdjas mutt. Negatiivsete emotsioonide väljendamine suulises argisuhtluses”), Kirsi Laanesoo („omggggggggg:D:D:D:D:D. Emotsioonide väljendamisest netikeeles”), Tõnu Tender („Etüüd slängi näost: kriimus koon või klants sihverplaat?”), Peep Nemvalts („Sõnakas või sõnatu eesti teaduskeel?”) ning Eva ja Mart Velsker („Ilukirjanduse keel ja selle enneolematud võimalused”). Asetati ka lilled akadeemik J. V. Veski kalmule Raadi kalmistul.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#358 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-11-01 18:44:54" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#566 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(115) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "7" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#567 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-07-02 08:23:15" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }KK 7/2019
Lühikroonika
• 26.–29. juulini peeti Tallinna Ülikoolis rahvusvahelise kultuuriajaloo seltsi (International Society for Cultural History) 12. aastakonverents globaalse kultuuriajaloo teemal. Konverentsile saabus üle 200 kultuuriajaloolase 35 riigist, kes esinesid 53 paneelis ja kahes töötoas. Kutsutud oli viis plenaaresinejat: Peter Burke (Cambridge’i ülikool, „Globalising the renaissance: the role of the Jesuits”), Anne Gerritsen (Warwicki ülikool, „Merchant crossings in late imperial China: a Micro-global approach to the porcelain trade”), Matthias Middell (Leipzigi ülikool, „Transregional dimensions of global cultural history”), Maria Lúcia Garcia Pallares-Burke (Cambridge’i ülikool / São Paolo ülikool, „Globalising the Enlightenment: the example of Brazil”) ja Sujit Sivasundaram (Cambridge’i ülikool, „Making the globe: A cultural history of science from the Bay of Bengal”).
• 26. juulist 2. augustini korraldasid Tallinna Ülikool ja Eesti Kirjandusmuuseum Tallinanas rahvusvahelise suvekooli „The Soviet otherwise: Affects, margins, and imaginaries in the Late Soviet era” („Nõukogude teistsugusus: hilisnõukogude aja afektid, äärealad ja kujutelmad”). Suvekoolis toimus kolm ingliskeelset avalikku loengut. Anne Gorsuchi (Briti Columbia ülikool, Kanada; „Võõras või oma? Eesti ja Kuuba nõukogudeaegsetes kujutelmades”) võrdles Eestit ja Kuubat kui „teistsuguseid” piirkondi. Jonathan Flatley (Wayne’i riiklik ülikool, Detroit, USA; „Meie sõber Angela: mustanahaline kommunistlik staar”) rääkis kuulsast USA naisõiguste aktivistist ja kommunistist Angela Davisest, tema visiidist Nõukogude Liitu ja „meie sõbra” kujutamisest NSVL-s. Sergei Ušakin (Princetoni ülikool, USA; „Tüüpilisuse grotesksus: maskeeritud naljad nõukogude komöödias”) kõneles nõukogude stand-up-komöödiast ja satiirist, peamiselt kuulsa humoristi Arkadi Raikini eluloo ja isiksuse näitel.
• 28. juulist 4. augustini toimus Roostal Põhjamaade Suveülikooli (Nordic Summer University) sessiooni raames rahvusvaheline sümpoosion „Ohvrid, kurjategijad, seotud subjektid: mõtestades vastutust narratiivi ja mälu väljal”, mille korraldasid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ja Turu ülikool keskus SELMA (Centre for the Study of Storytelling, Experientiality and Memory). Sümpoosionil tegeleti ajaloolise vägivallaga seotud subjektipositsioonide ja vastutuse küsimustega nüüdisaegsete narratiivi- ja mälu-uuringute kontekstis. Kutsutud esineja oli Anna Reading (Londoni King’s College), kes pidas kaks loengut: ühe ökoloogilisest mälust ja neuromitmekesisusest ning teise mälust ja migratsioonist. Osalesid teadlased ja kunstnikud Soomest, Taanist, Poolast, Inglismaalt, Hollandist, USA-st, Kanadast, Indiast, Saksamaalt ja Eestist.
• 9. augustil peeti Raikkülas Uku Masingu 110. sünniaastapäevale pühendatud kirjanduskonverents „Pillipuhujad oleme…”. Esinesid Tõnu Tender („„Kellamees” Uku Masing. Eestikeelse piibli 280. ja Uku Masingu 110. sünniaastapäevaks”), Indrek Peedu („Arengu ja evolutsiooni ideedest Uku Masingu mõttemaailmas”), Rein Veidemann („Uku Masingu „Ehatuule maad” meenutades ja järel lugedes”) ja Vallo Kepp („Arbuja Uku Masing”). Küllike Kuusk tutvustas kirjastuse Ilmamaa ja Masingu Kolleegiumi tegevust looja mälestuse jäädvustamisel ja Masingu kodukandi inimeste nimel kõneles Anne Kalf.
• 10. augustil korraldasid Laurentsiuse Selts, Emakeele Selts ja Kuusalu vallavalitsus Kuusalus V Eduard Ahrensi konverentsi. Esinesid Ulvi Meier („Kuusalulaste ja soomlaste suhetest läbi aegade Kolga muuseumi pilgu läbi”), Sulev Valdmaa („Eduard Ahrens. Mis andmeid on leida tema elust?”), Hannu Remes („Eduard Ahrensi grammatika ja soomlased”), Jüri Valge („Lauri Kettunen ja Emakeele Selts”), Auli Hakulinen („Eesti keele grammatika 1993 – Iso suomen kielioppi 2004 – Eesti keele varamu 2017: kogemusi ja mälestusi grammatikatööst traditsiooni ja innovatiivsuse vahel”). Piret Norvik tutvustas Kuusalu rannakeele sõnaraamatut.
• 21.–25. augustini peeti Tallinna Ülikooli keskkonnaajaloo keskuse (KAJAK) korraldusel Tallinnas Euroopa suurim keskkonnaajaloo konverents, millel osales ligi 500 teadlast kogu maailmast. Tegu oli Euroopa keskkonnaajaloo ühingu ESEH (European Society for Environmental History) iga kahe aasta tagant peetava konverentsiga „Boundaries in/of Environmental History”. Plenaarettekanded pidasid Kate Brown (Massachusettsi tehnoloogiaülikool, USA, „The great Chernobyl acceleration”) ja Alf Hornborg (Lundi ülikool, „The power of signs: Environmental history as the interfusion of meanings and metabolism”). Eestlastest osales ümarlauadiskussioonil Kalevi Kull (TÜ).
• 30. augustil pidas Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu tänavune baltika stipendiumi laureaat Dorin-Ioan Rus (sündinud Rumeenias, elab Grazis Austrias) ettekande kuu aega kestnud uurimistööst raamatukogu baltika osakonnas. Tema ettekanne „„Das Jahr ohne Sommer” 1816 in Estland und Lettland widergespiegelt in den lokalen deutschsprachigen Medien” („1816 ehk aasta ilma suveta Eesti- ja Liivimaal kohaliku saksakeelse ajakirjanduse peegelduses”) käsitles 1816.–1817. aasta näljahäda Eestis ja Põhja-Lätis tollaste kliimamuutuste taustal ja mõjul (1815. aasta Tambora vulkaanipurse, näljahäda samaaegselt mitmel maal jmt).
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#360 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-09-08 13:47:23" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#568 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(116) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#569 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-09-06 13:36:49" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
KK 8-9/2019
Lühikroonika
Ometi on õigesti mõistetud kodukultuur just see alus,
millel põhineb kogu rahva ja ühiskonna üldine kultuuriline
tase; see kasvupinnas, millest võivad välja kasvada
kogu ühiskonna üldised kultuurilised taotlused.
(Mirov 1968: 1)
Kodu kui ühiskonna alus ja kasvupinnas, kodu kui paik, mis on intiimne, varjatud ja avalikust elust eraldatud – kuidas mõista ja kuidas analüüsida kodu rolli iseduse, jagatud kultuuri, ühiskondlike normide seisukohalt? Selles artiklis visandan eestlaste nõukogudeaegse kodukogemuse kontuure, mõeldes sealjuures kodule kui traditsioonide, jagatud praktikate ning väärtuste ruumile, aga ka kodule kui sotsiaalsete pingete võimalikule avaldumiskohale. Artikli maht sunnib fookust piirama, sestap keskendun siinses kirjutises maakodule ja selle tähendusele nõukogudeaegses kultuuriruumis.(1) Tegu on osaga laiemast eksperimentaalsest, interdistsiplinaarsest uurimusest, mis kasutab uurimismaterjalina ilukirjandust, omaeluloolisi allikaid(2) ja ajastu meediatekste.
Iris Marion Youngi järgi on kodu keha jätk, identiteedi kombatav manifestatsioon.
Kodu on igapäevasest tegevusest hõivatud elava keha laiendus ja peegelpilt [---] Kodu kui identiteedi materialiseerumine ei fikseeri identiteeti, vaid ankurdab selle füüsilises olekus, loob järjepidevuse mineviku ja oleviku vahel. Ilma niisuguse asjade ankruketita oleme me sõna otseses mõttes kadunud. (Young 2001: 271–272)(3)
Ideaalis peaks kodu pakkuma rahuliku olemise ja kindlustunde ruumi, hingetõmbe ja lihtsa heaolu võimalust. Turvaline kodu on inimese isedusele sedavõrd tähtis, et koduse sfääri kokkuvarisemine – olgu põhjuseks sõjast tingitud materiaalne häving, sundvõõrandamine võõrvõimu sõdurite poolt või sunniviisiline ümberasumine võõrasse paika – võib rängalt vapustada koduta jäänu enesetaju. Kes ma olen, kui ma ei saa ennast tuttavas ruumis laiali laotada, kui mul pole võimalik oma isedust kuidagi välispidiselt toestada – eriti juhul, kui koos omase ruumiga on kadunud ka omad inimesed ja harjumuspärased eneseteostusviisid?
David Crowley ja Susan Reidi sõnul oli Kesk- ja Ida-Euroopa riikide sotsialistlikku, NSV Liidu domineeritud ruumi inkorporeerimise ning 1991. aastal toimunud idabloki lagunemise vahele jääv ajajärk „tunnistajaks läbivatele jõupingutustele küllastada ideoloogilise tähendusega mitte üksnes töökohad ja avalike tseremooniate toimumiskohad, vaid ka kõige intiimsemad argised paigad” (Crowley, Reid 2002: 2–3). Kuidas sai kodu niisuguses olukorras toimida oma asukate identiteedi materiaalse toena? Millised olid nõukogudeaegsete eesti kodukujutelmade eripärad? Neile küsimustele vastuseid otsides on abiks nii ilukirjandus kui ka omaelulooline kirjutus. Pole ju eriline uudis, et realistlik kirjandus annab ülevaate ajastu pingetest ja probleemidest, seda eriti ajajärgul, mil ilukirjandus on üks olulisi kultuurilisi väljedusvahendeid. Nõukogude perioodil tuleb sealjuures arvesse võtta, et mitte kõigist ajastu painetest ei saanud kirjutada, kindlasti ei saa me ilukirjanduse põhjal koostada nõukogude aja enimlevinud probleemide ja konfliktide hierarhiat. Küll aga annavad romaanid ja novellid üsna hästi edasi ajastu kultuuriliste kujutelmade(4) ja praktikate „esituskõlblikku” sfääri – neid aspekte, millest tsensuur võimaldas juttu teha. Poliitilise tsensuuriga käis kaasas ka kultuuriline tsensuur: oli teemasid, millest ei peetud sobivaks ei kirjutada ega laiemas ringis rääkida. Omaelulooline materjal võimaldab ajastu kujutelmade ampluaad laiendada ja süvendada, ent omad tabud jäävad sealgi väljendusruumi pärssima.
Eellugu: maakodu sõjajärgsetel aastatel
Sõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel jäi paljudel vajaka esmasest turvatundest, lisaks jäädi massiliselt ühel või teisel põhjusel senisest kodust ilma. Küüditamine puudutas maal kõiki: kui ka enda kodu jäi puutumata, oli äraviiduid tuttavate ja sugulaste seas. Kõige raskem oli kindlasti küüditatutel, kes pidid hakkama saama täiesti võõras keskkonnas, ent lihtne polnud ka neil, kes pidid kodumaal endale uue elupaiga leidma. Juta Pihlamägi meenutab, kuidas nende külas olid paljud talud sõjas kas osaliselt või täielikult hävinud, tema enda kodutalu kaasa arvatud.
Meie ilusa kodu hävimine oli mulle väga raske. [---] Elumajast oli alles korsten koos leivaahju ja pliidiga, aidast saviseinad, kõik teised hooned olid maatasa põlenud. Aga aias punetasid õunapuudel õunad, sügislillede värvikirevus oli lummav. Läksin elumaja vundamendile, tuhk ulatus poole sääreni. Avasin ahjuukse: seal oli praepann. Avasin praeahju ukse: seal oli keedupott. Köögiriiuli kohal siblides leidsin kümmekond terveksjäänud taldrikut, kahvleid, nuge ja lusikaid. [---] Mitmel korral keetsime oma kesist toidukest lausa lageda taeva all pliidil. (Pihlamägi 2003: 46–47)
Paljud on meenutanud kodu vägivaldset hõivamist, enamasti Nõukogude sõjaväelaste ja nende perede poolt (Juta Pihlamäe pere korteri Valgas hõivasid samuti vene keelt rääkivad inimesed, Pihlamägi 2003: 47). Rein (snd 1938) mäletab oma ema kibedaid meenutusi, kuidas teda, lihtsat karjatalitajat ja lesknaist, oli sõimatud „kuradi kapitalistiks” ja toore jõuga omaenese kodulävelt minema kihutatud, kui ta pärast teiste naiste, laste ja Vodja riigimõisa tõulehmakarjaga metsas redutamist söandas oma korterisse (mõisa töölistemajas) tagasi pöörduda. Ema katsed asja napi vene keele oskuse varal hea sõnaga lahendada ei viinud kuhugi (Oras, Oras 2013).(5) Oli ka neid, kes jätsid oma kodu, püüdes varjuda küüditamise või vangistuse eest, ning paljud kaotasid kodu sõjaaegsete pommitamiste ja tulekahjude käigus.
Rüüstamised ja röövid, vägivald, läbiotsimised ja vahistamised – kõik see muutis kodud vahetult pärast sõda ebaturvalisteks, ebakodusteks paikadeks, ning lisas seeläbi ka sõjajärgsete identiteetide alustugedesse täiendava ebakindluse mõõtme. Ent milline oli olukord stalinismi ajastule järgnenud suhteliselt stabiilsetel kümnenditel? Enne selle küsimusteringi juurde liikumist tuleb lühidalt selgitada kodu ja iseduse vastassuhet.
Identiteet ja iseduse kujutluslik sidusus
Koduteema toob esile inimlike subjektiivsuste olulise aspekti: selleks et säilitada oma terviklikkust ja enesesidusust, tuleb ennast näha vähemalt mingil määral teistest erinevana. Jacques Lacan kirjeldab isedustundeni jõudmist peegli kaudu: kui väikelaps näeb oma kujutist peeglis, tekitab see ning lapsevanema kinnitus „vaata, see oled sina!” lapses arusaama teistest eristuvast isest. Lacan rõhutab selle olukorra kujutluslikku iseloomu: laps näeb enda kujutist peeglis; pole võimalik tõeliselt näha iseennast kui tervikut (Lacan 1966).
Peegelkujutise abil luuakse ettekujutus omaenda kehalisest sidususest, mis on möödapääsmatu selleks, et luua ning säilitada arusaama omaenese terviklikkusest. Kui me laiendame Lacani peeglistseeni kultuurilise iseduse kujunemisele, siis näeme, kuidas subjekt ehitab oma enesetaju kultuuriliste kujutelmade najal. Peeglisse vaatamine võib anda väikelapsele aimu tema keha piiridest, ent see ei muuda teda veel sotsiaalseks olendiks: selleks tuleb pöörduda kultuuriliste „peeglite” poole. Kultuurilised kujutelmad pakuvad meile lõputul hulgal samastumiseks sobilikke käitumismudeleid ja väärtussüsteeme. Aegamööda tekib arusaamine, kuidas käituda erinevates olukordades, mida antud kultuuris peetakse heaks tavaks, mis on taunitav, mis naeruväärne – õpitakse käituma nii nagu iga teine kogenud kultuurisfääri liige.
Ent kultuurialale sisenemisega kaasneb teine, vastassuunaline protsess: omaenese inimolemise ainulisuse toestamine. Ainulisuse tunne sõltub suuresti inimmälu võimest jäädvustada olulisi hetki, suhteid, tundeid ja sündmusi: isiklikult läbielatu ladestub elukogemuseks. Elukogemus sisaldab küll kultuuriliselt jagatud väärtusi ja võib olla taandatav tüüpilise elu, tüüpiliste kordaminekute või luhtumiste mudelitele, ent on sellegipoolest tajutud isiklikuna, on märgistatud omaste kohtade, inimeste ja mälestustega. Kujutluse pinnal toimuv kultuuriliste tüüpmudelitega samastumine teeb meist sotsiaalsed olendid, ent ärgitab samal ajal piiritlema mõnd paika kui üksnes meie oma, tasakaalustamaks teiste nõudmiste pinget. Isiklik, omaseks muutunud (või omaseks muudetav) ruum on eluliselt tähtis enesesidususe säilitamiseks ja toestamiseks. Seda tunneb Viivi Luige romaanis „Seitsmes rahukevad” Vanatare Augusti ema: August on saadetud „külmale maale”; tema maja seisab tühjalt, uksel ripub avaliku teadaandega pitser. Ema, nüüd juba vana naine, hiilib ülepäeviti majja, et perekonna suurt kella üles keerata: „Kell ei tohtinud seisma jääda. Kui kell seisma jääb, saab August külmal maal hukka.” (Luik 1985: 10) Vana Juuli tunneb, et hoiab selle lootuserituaali abil poega elus: kui ta hoolitseb selle eest, et kell tiksuks, et maja süda lööks, hoiab ta kodu elavana. Juulile on Augusti kodu paik, mis toimib Augusti enda jätkuna, paik, mille nüüdseks kõledatesse tubadesse on August kinnitanud oma identiteedi. Kuni kodu on elus, püsib elus ka August.
Niisiis, inimlik isedus pole piiratud füüsilise kehaga, vaid ulatub kehast väljapoole, püüab ennast kehtestada lähedases ruumis, tähistades ümbritsevat kui omaruumi. Isedus vajab materiaalseid tugipunkte. Samal ajal saab omaruum sageli olla oma vaid tinglikult ja osaliselt; enamasti jagatakse ruume, erinevad rajad viivad läbi omaruumi, mis on alati mingil määral ka võõras ruum.
Muidugi on iga kodu mingis mõttes teistest erinev, igal perel on oma lugu, oma kodukohad. XX sajandi teisel poolel kuulus eestlaste kodulugudesse valdavalt ka teekond erinevate koduste paikade vahel: kolimised, uued algused. Sellest teekonnast jutustades võib rõhu asetada ühele või teisele momendile, luues nii tähendust erineval moel. Mälestustes võivad esile kerkida erilise tähtsusega hetked või stseenid, mis on kristalliseerunud mingi olulise emotsiooni ümber – selliseid momente leidub omaeluloolistes jutustustes, aga ka kirjandusteostes.
Samal ajal suhestuvad isiklikud kodukujutelmad jagatud kultuuriliste väärtussüsteemidega. Järgnevalt peatun kadunud kodu nostalgial (ja seotud tähendusväljadel) kui laiemal sotsiaalsel fenomenil. Tegemist oli rahvusülese, edenenud modernsusega kaasneva nähtusega, mille variatsioone kogeti nii NSV Liidu eri paigus kui ka erinevates lääne kultuurides. Siinkohal on huvitav jälgida, kuidas nostalgia põimub ajastu tegelikkusega erinevates tähenduskooslustes: vahel kaob täiesti, vahel tõuseb dominandiks, vahel asendub ajatu jätkuvuse tunnetusega.
Kodutalu kultuurilistes kujutelmades: rahvuslik nostalgia ja kolhoosiajastu materiaalne tegelikkus
XX sajandi esimesel poolel oli kodutalul tähtis roll eestlaste kultuurilistes kujutelmades. Pärast sõjapurustusi, küüditamisi ning senise talukeskse põllumajandusmudeli hävitamist sai eesti talust ja talukesksest elumudelist kultuuriline valukoht. Enne Nõukogude invasiooni oli iseseisvas Eesti Vabariigis (mille rahvaarv oli ligikaudu 1 134 000) umbes 140 000 talu, neist 55 000 olid rajatud iseseisvusaastate jooksul (Viires, Vunder 1998: 59). Sõjaeelses Leedus oli maaelanike osakaal veel suurem ja sestap järgnenud kriis ka teravam: umbes 80% Leedu rahvastikust elas enne sõda maal, linnaelanikud aga olid enamasti juudi, saksa ja poola rahvusest ning suurt osa neist tabas sõja ajal (või pärast sõda) surm või ümberasustamine (Davoliūtė 2016: 51).
Eesti kirjanduskaanoni tuumteosed – ja pidagem meeles, et kirjanduskaanoni tuum on identiteediloomes oluliste kultuuriliste kujutelmade rahvuslikult tunnustatud, rahvuspedagoogiliseks otstarbeks sobitatud kontsentraat – olid enne Teist maailmasõda kujutanud valdavalt taluelu; linnaelu kujutustel oli sageli juures kerglase elustiili maik (nt A. H. Tammsaare romaanis „Elu ja armastus” ning „Tõe ja õiguse” neljandas osas). Sõjaeelsed väärtussüsteemid hindasid kõrgelt talumajapidamisse panustatud hoolt, vaeva ja pühendumust, parimates kirjandusteostes omandas talupidaja suhe maaga metafüüsilise mõõtme. Tammsaare kujutab Vargamäe Andrese põllutööd, mis on kantud pühendunud loojavaimustusest:
Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel omalt põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisuguse esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga. (Tammsaare 1981 [1926]: 33)
1952. aastaks polnud eesti talumehel enam võimalik kaevata seda teokssaanud unistuste metafüüsiliselt tähenduslikku mulda: 97% põllumajandusmaast oli kollektiviseeritud, talukeskne põllumajandusmudel hävitatud.(6) Juta Pihlamägi meenutab, kuidas ukrainlasest ohvitser oli ta emale nõu andnud, et too ei hakkaks sõjas hävinud talumaja taastama, vaid katsuks pigem linna jääda, sest „kolhoosnik olevat Venemaa kõige vaesem inimene” (Pihlamägi 2003: 48). Maainimeste kodusele turvatundele olid oma jälje jätnud sõjajärgsed hirmud. Oli talusid, mis jäid peale küüditamist tühjaks, ent paljudes elati siiski edasi,(7) nii ühismajandis kui ka oma allesjäänud maalapil töötades. Tühjaksjäänud taludesse majutati ka mujalt tulnuid. Sageli juhtus, et noored lahkusid linna ja maakodust sai suvepuhkuste veetmise paik, kus lõpetas oma eluaastaid ajavoolust räsitud vanainimene koos koera, paari kassi ja kanadega. Peale vanainimese surma või linna lastelaste juurde kolimist võis endine kodu aga hoopis tühjalt seista, jääda suvekoduks või siis aegamööda laguneda.
Ametlikus nõukogude kultuuris kuulus põllumajanduse edendamisele oluline koht, uudistesaadeteski edastati teateid põllutööde edenemisest. Sellegipoolest nihutas nõukogude võim põllumajandusliku tootmissfääri kultuuriliste kujutelmade unaralale, nõukogude põllumajandustsoon muutus ihaldusväärse kodumaastiku vastandiks. Kirjandusteosed aitavad avada ajastu domineerivaid, kultuuriliselt jagatud kujutelmi: Mats Traadi romaanis „Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga” teeb peategelane Ruttar linna õppima pääsemiseks ränki jõupingutusi, suutmata siiski ületada ajastuomaseid bürokraatlikke tõkkeid, ning on määratud masendavasse oleskellu, ajades hobust ringiratast mööda räpast suletud hoovi, et kolhoosi loomadele vett pumbata (Traat 1973).(8) Mari Saadi romaanis „Võlu ja vaim” ei suuda Eed emale kolhoosilauta appi minna, sest lehmad on seal otsekui vangid: „Talle tundus, nagu varjaks see hoone midagi võigast, musta, kurja” (Saat 1990: 48).
Tõsi, hilisnõukogude aastatel hakkas ühismajand pakkuma elu edendamise võimalusi: seal võis hästi teenida, sinna võis saada elamispinna. Kui Ruttar oli Mats Traadi 1973. aasta romaanis kolhoosis kui lõksus, siis Traadi 1980. aasta romaani „Rippsild” peategelane Ola otsustab vastu võtta kolhoosi klubijuhataja koha, sest sellega käis kaasas uue elu alustamise väljavaade, lasteaiakoht lapsele ja erakordne luksus – kolmetoaline korter senise ühiskorteri asemel. Sellegipoolest, kuigi mitmed Eesti NSV ühismajandid jõudsid hiljem jõukale järjele, ei taastanud need paigad kultuurilistes kujutelmades oma mainet kunagi lõplikult. „Rippsilla” Ola läheb kolhoosi tööle mitte sisemise vaimustusega, vaid vajaduse sunnil, ja arutleb ise samas, kas ta oli oma elus kunagi päriselt vaba. Ola rändab ajas tagasi kolhoosieelsesse lapsepõlve: „Olin vaba, kui ema elas ja rukis oli hakis. See oli veel enne kolhoose. Rukkihakid olid kingul reas ja päike paistis ning niidukaelal rohetas ädal ja rehepeksumasin undas talus.” (Traat 1979: 126–127)
1980. aastatel ehitati kolhoosides mitmeid arhitektuuriliselt tähelepanuväärseid komplekse (Kalm 2013: 435–438), ent need keskused ei kujunenud ihaldusväärseteks elupaikadeks, millele kultuurilistes kujutelmades võinuks omistada kaheldamatut positiivset väärtust. Kolhoosikeskustes jäi puudu isegi kõige põhilisemast maal oleku tundest: nõukogude kolhoosikultuuri eesmärgiks oli kaotada erinevus maa ja linna vahel, kolhoositöötajatele ehitati kortermaju ja linnalikud kolhoosikeskused muutusid normiks (Rausing 2004). Siiski ei olnud kolhoosi- või sovhoosikeskused tingimata läbinisti nõukogulikud kohad: Eesti maastikes püsisid edasi (ja püsivad ikka veel) eri ajastute lademed, mõisa- ning vabariigiaegsed ehitised säilisid mitmel pool, kandes küll ajastukohaseid funktsioone, ent lisades kohalike elanike tajuvälja ambivalentsi. Näiteks Margus Vihalema Lustivere kolhoosikeskuse kirjelduses (1980. aastatest) näeme mõisaaegsete ja uuemate hoonete kooslust:
[---] endises mõisa meiereis paiknev kolhoosikontor, uusgooti stiilis endine mõisahäärber (kus nõukogude ajal asus kohalik haigla-sanatoorium, olin seal korra kopsupõletikuga ravilgi) ja seda ümbritsev mõisapark; suur ja üsna korratu töökodade ala, selle taga vanade kruusakarjääride ala, mis pakkus seiklusrõõmu ja samal ajal oli mahajäetud ja veidi kõhegi; hajusalt paiknev lautade kompleks, kuhu kuulus kuivati ning veel mitmeid hooneid. (Vihalem 2019: 148–149)
Keskuse elanikud võisid hilisnõukogude ajal olla oma eluoluga üsna rahul – nii mäletab näiteks Astrid Tuisk oma lapsepõlve 1970.–1980. aastate kolhoosikeskuses helgetes värvides, sealne ümbrus oli tema sõnutsi „lastele lausa paradiis” (Tuisk 2019: 132). Kirsti (snd 1976) meenutab samuti lapsepõlve sovhoosikeskuses, mis oli kujunenud endise mõisasüdame ümber, põnevaid mängukohti mõisapargis koos tiikide ja saarekestega, aga ka uude kolmekorruselisse majja kolimisel saadud omaette tuba (e-kiri autorile 7. V 2019). Ent laiemale rahvuskultuuriliste kujutelmade tasandile kolhoosikeskuse paradiis ei jõudnud,(9) eesti kirjanikud kirjeldasid pigem detailselt uutesse linnarajoonidesse kolimise õhinat ja uute paneellinnakute keskkonda.
Küll aga säilis kujutelm – või pastoraalne ideaal – sõjaeelsest talust kui idüllilisest ja maalähedasest paigast, kus elamine tagas otsekui ehedama eksistentsi. Nostalgiline igatsus taluelu järele omandas erilise rolli 1960. aastate lõpust alates; leedu kultuuris kõneldakse ajajärgu „rustikaalsest pöördest” (Davoliūtė 2014), samalaadsed protsessid said alguse ka Eestis, Lätis ning teistes kultuurides nii NSV Liidus kui ka väljaspool.(10) Ühelt poolt oli tegu minevikku kuuluva kujuteldava autentsuse ihalusega, teiselt poolt säilis varasemast ajast pärit talumaastikel – vähemasti linnarahva silmis – omalaadne eluehedus, mida oli võimalik suviti ka tegelikult kogeda. Talud said ihaldusväärseks suvituskohaks, ajastukohaseks elueheduse mudeliks sai looduse, lihtsa eluviisi ja võimalikult „Eesti-aegse” elukeskkonna ühendus. Sellesse kombinatsiooni lisandusid aegamööda modernsed mugavused, külmkapp, elektripliit, radiaator, raadio, televiisor.
Unelmatel pole tarvis peret toita – nostalgilistes visioonides osutuvad esteetilised omadused praktilistest kaalukamaks. Ühe kõneka lausega meenutab Juta Pihlamägi oma (sõjas hävinud) lapsepõlvekodu rajamist: „Vanemad ehitasid Sooru maatükile taluhooned, mäenõlvale rajati saja õunapuuga aed, elumaja ümber istutati hulgaliselt elupuid ja lilli” (Pihlamägi 2003: 44). Pihlamägi ei loenda mitte kasvatatud põllukultuure, vaid mäletab puid ja lilli – nostalgilisest jutustusest jääb mulje, otsekui olnuks kodupaik ehitatud ennekõike ilule mõeldes. Hävinud sõjaeelne kodu toimis veel üksnes nostalgia allikana, mida ei koormanud materiaalsed mured.
Kristiina Ehin kirjeldab külaskäike vanaisa kodutallu:
Kevaditi tuli talle peale kange säina ja vimma isu. Siis sõitis ta Läänemaale mõnda tuttavasse rannakülla kalakaupa tegema. Sel teekonnal käidi ikka vaatamas ka tema metsa uppunud kodutalu – Ristemäe talu. Vanaisa seisis seal tikripõõsaste, pojengide ja kreegipuude vahel, mis olid kasvanud taluvaremetest läbi ja ulatasid talle poolde rinda. Ta seisis ja vaatas. [---]
Vanaisa vaatas ja õunapuud olid õisi täis. Küll saab alles sügisel õunu, kui nüid öökülma ei annaks, kui nüid sooja piaks, arutas ta. Iga kord, kui seal käisime, olid õunapuud ja kreegipuud õites. Õunu ja kreeke korjama ei tulnud aga keegi. Iga kord oli Ristemäel kevad. (Ehin 2013: 15)
Niisugused paigad nagu Ristemäe talu asusid unistuste ja tegelikkuse vahelises ebamugavas ruumis: endine elanik võis veel üksnes õite ilu imetleda, ja ikkagi uitas mõte puuviljasaagi juurde. Vanaisa igatses oma kaotatud kodu ning see igatsus avaldus märksa konkreetsemas himus värske kala järele. Otsekui oleks värskest kalast saanud kodu aseaine – kala oli vähemasti võimalik süüa ja seedida. Kodu aga oli korvamatult kadunud.
Kultuuriliste kujutelmade nostalgilised kihistused püsisid laiemas kultuurimälus visalt, ent nende jaoks, kel polnud enam püsivat sidet tegelike sõjaeelsete kodudega, hakkasid need kihistused irduma elu argipäevast. Sellest, mis kunagi oli olnud elava kultuuri tähtis osa, sai peatükk möödunud aegade nostalgilises narratiivis. Ent mitte ainult – võimalusi möödanikuga suhestuda leidus mitmeid. Vaadelgem lähemalt sõjaeelsete kodude edasikestmise viise – nii materiaalseid kui ka kultuurikujutelmade jagatuid – nende pilgu läbi, kes tulid linnast maale käima 1960.–1980. aastatel. Just seesugust vaadet kohtab enim hilisnõukogude perioodi ilukirjanduses.
Maakodud ja kodu-käijad
Hoolimata kadunud taluelu kujutletud võludest hakkasid nõukogude linnaelu modernsed (kuigi mitmeski mõttes piiratud) mugavused ja linlik elurütm kujundama Stalini ajale järgnenud aastakümnete kultuurilisi norme. Hando Runneli tuntud värsiread ütlevad: „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, / kui kõndima õpid parkettide pääl, / sääl ununeb loodus ja loomise lugu / ja kõrvadest kustub sul põldude hääl” (Runnel 1978: 49).(11) Runneli luuletus kinnistab linnastumisele haiglasliku tooni, linna kolinute sugu ähvardab kängumisoht, veelgi „värdjamaks” jäämine (Runnel 1978: 49) – nagu Tammsaaregi linnaromaanides, ilmneb ka siin linnastumine kui kultuuriline vaesumine: linnaelu on siin kujutatud mingis olulises mõttes puudulikuna.
Ent suvel linnastumisprotsess seiskus: maale saabusid lapsed ja lapselapsed,(12) kodu-käijad, nagu Runnel selle suhte tabavalt on sõnastanud.(13) Linnalastele säilitasid sõjaeelsetes kodudes vanavanemate hoole all veedetud suved sideme mitte üksnes perekonna minevikuga, vaid ka traditsioonipõhise elulaadiga. Kindlasti aitasid need maasuved hoida sidet sõjaeelse iseseisvusaja kultuuriliste hoiakute ja praktikatega.(14) See oli üks nõukogude aja mälurežiime korraldavaid dünaamikaid: sellal kui vanemad hoidusid lastega kõnelemast Stalini ajal juhtunust,(15) võisid vanavanemad jagada mälestusi nõukogude-eelsest ajast ning väljendada otseselt nõukogudevastaseid meeleolusid.(16) Kui ka minevikust ei räägitud, kandus mingit laadi teadmine edasi Eesti ajast pärit mööbli, igapäevaste esemete, teistlaadi tajuilma kaudu.(17) Mitu põlvkonda Baltimaade lastekirjanikke on kirjutanud maal vanaema juures veedetud suvedest; neid kanoonilisi lugusid nautisid ka need lapsed, kelle pered olid kaotanud sideme sõjaeelsete kodudega.(18) Siin erinesid põliseestlaste elustiilid ja kujutelmad nõukogudeaegsete uusasukate omadest, kelle jaoks oli kommunismiehitus alanud 1920. aastatel ning kel elav side varasemate traditsioonidega oli hilisnõukogude perioodiks kas katkenud või oluliselt nõrgenenud.
Sõjaeelsest ajast pärit kodudes segunesid mälestused iseseisvuse ajast, stalinismiajastu traumade jäljed, aga ka nõukogude perioodi argised asjad (värske ajaleht laual). Need olid kodud, kus mineviku jätkuvat kohalolu oli tunda nii vanaemade mälestuste kui ka sõjaeelsete materiaalsete objektide kaudu. Mujalt tulnutele tundus, otsekui poleks need paigad kehtiva ühiskonnakorraga sünkroonsed. Samal ajal ei peaks seda olukorda liigselt romantiseerima: sõjaeelseid kodusid ei pruukinud vahetud omanikud tingimata näha nostalgilise pilguga. Lagunevatest majadest oli saanud ka probleem – kuidas leida ehitusmaterjali lekkiva katuse parandamiseks? Mis siis, kui seinapalgid on läbi mädanenud? Nostalgilise kihistuse võisid enda alla matta uuema aja praktilised vajadused. Raivo (snd 1942) meenutab, kuidas maale tädi juurde jõudes ootas ees nimekiri tegemist vajavatest töödest ja tädi oli muidugi sügavalt puudutatud, kui noor abielupaar otsustas endale osta suvekoduks omaenda maamaja, selle asemel et suved tädi juures veeta (intervjuu, juuli 2018). Samal ajal võisid intensiivsed lühiajalised töörügamised pakkuda ka siirast rahuldust – töö sai ära tehtud. Jaan Kruusvalli novell „Ühe inimese päevik” kirjeldab külaskäiku maale kui omalaadset maskuliinsuse pühitsust, kus mees ajab jõuliselt korda lahendamist ootavad probleemid, riisub heina kokku, lõikab hobusel kabjad, püüab vankrit parandada – teeb ära uskumatu hulga töid, samal ajal kui naispere ahhetab ja teenindab tagaplaanil. „Mulle töö meeldis. Meeldis isegi see, kuidas higi voolas. Las aurub organismist viin ja nikotiin, mõtlesin ma. Õhtul paneb ämm jälle pekki pannile, mis nii elul viga.” (Kruusvall 1973: 99–100)(19)
Suurem osa nõukogude-eelseid kodusid püsis nõukogude perioodi jooksul suhteliselt muutumatuna. Tihtipeale tehti vaid kõige hädapärasemaid parandustöid – üksnes sedavõrd, et maja kokku ei variseks, kuna majaomanike jõupingutused nurjas alatasa ehitusmaterjalide nappus. „Vanad talumajad olid ettekavatsematult traditsioonilised, neid oli hoitud muutumatuna läbi nõukogude aastate vaesuse ning need moodustasid jõulise kontrasti moodsate, kuigi samavõrd hooletusse jäetud kortermajadega külakeskuses,” kirjeldab Sigrid Rausing (2004: 10).(20) Nende jaoks, kes saabusid külla linnade uusrajoonidest, mõjusid talumajad nõukogude-eelse mineviku kehvasti hooldatud monumentidena.
Sõjaeelsed kodud olid mõistagi dünaamilised paigad, kus kõikvõimalike „kummitavate” mälupiltide tähendused ajapikku muutusid. Uued kogemused ladestusid minevikutraumade peale. Väljasurevas külas asuva vana talumaja ostsid linnaelanikud, kes ei tahtnud selle minevikust midagi teada. Elavast külast sai vaikne suvituskoht, mille uued asukad pärisid küll järjepidevuse tunde, ent ilma ajaloo ebakodususeta. Jaan Kruusvalli novellis „Sortsi leib” (1973) veedab Antu nädalaid ühes seesuguses külas, õe äsja ostetud ja pooleldi lagunenud majas; küla püsielanikest on alles vaid Meeta, Antu kaugelt sugulane. Meeta töötab hommikust õhtuni, Antu kõnnib ringi ja jälgib suvitajaid:
Kõik need võõrad inimesed olid kõvad kalamehed: nad pidasid meres põhjaõngi sees ja loopisid karidel lanti. Naised aga käisid lastega marjul: korjasid maasikaid ja mustikaid. Neil kõigil oli oma kindel tegevus. [---] Neil teistel inimestel olid väikesed raadiod, mis üürgasid rannas kividel ja pilliroos. (Kruusvall 1973: 74)
Antu vaatab võõraid eemalt. Tal endal pole maal kaasas ei raadiot, ajalehti ega raamatuid, ta lebab rannas, ujub, jalutab, aitab Meetat, matab hobuse, ronib kirikutorni. Aegamööda sulab ta üha rohkem kokku mere ja maastikuga:
Ta keeras end selili. Lained lõid tal üle pea ja suhu tungis soolast vett. Ta sülitas selle jälle välja. Suur meri õõtsus tema keha all ja selles oli tunda ookeani hingamist ning jõudu. See oli suur vesi. Siis ta sukeldus. Põhjani oli mitu meetrit. Kui ta mööda põhja ujus, paitasid vetikad ta kõhtu. Ta nägi suurt kivikammeljat. Nagu välk sööstis see tema eest minema. (Kruusvall 1973: 77)
Antu tunneb ennast tugevamana ja puhtamana (Kruusvall 1973: 87). Looduse, maaelu puhastav ja elustav mõju – see oli üks olulisi ajastu kujutelmi, kõrvuti teise, mõnevõrra iroonilise vaatega suvitajatesse, kes seda puhtust ja eluärksust on taga otsima tulnud, aga samal ajal veavad endaga kaasa maal ülearusena mõjuvat linlikku modernsust, millest nad enam vabaneda ei suuda. Antu tüüpi „tegelikult ka elustunud” tegelased on tihtipeale mingit jätkuvusliini pidi maakohaga seotud: Antu vanemad on maetud sinnasamasse kalmistule. Taluelu ja -inimeste eluehedus kõrvuti linnavurlede poosetamisega – selle vastanduse mängisid kuulsaks Ervin Abel, Lia Laats, Karl Kalkun jt filmis „Siin me oleme”, kus poosekas linnamaadam ja tema kuulekas abikaasa saabuvad Muhumaale puhta looduse rüppe puhkama. Film põhines Juhan Smuuli kogu „Muhu monoloogid” (1968) juttudel(21) – suvitajate ja maa- või saarerahva vastandus ning linnainimeste puutumatu looduse ihalus (ja selle naljaks pööramine) ulatus tagasi vähemalt 1960. aastatesse.
Teine levinud tolleaegne maakodu kujutelm suutis täiesti kustutada nõukoguliku modernsuse, unustada traktorid, joodikud, linna, ja kirjutada maast ajatus vaimulaadis, luues inimese, töö ja maa poetiseeritud ühenduse. Selle laadi meistriks sai Hando Runnel. Tema luuletuste viisistuste kaudu levis see laialt rahva teadvusse, ehk teisipidi – kuna Runnel tabas midagi olulist ajastu igatsuste ja unistuste tasandilt, said tema luuletuste viisistustest ajastu hitid.(22) Runneli 1978. aasta 200-leheküljelises koondkogus „Kodu-käija” leidub vaevalt paar viidet muutustele maaelus. Valdav on ajatu maa- ja kodukujutus, rusked piimakarjad, künnivaod, herneaed, lepistikud, lambad tallis, talulaut, savikauss ja hapnev piim, laste lumivalged saunasärgid, kaltsukangad põrandal, kirikukellad – kõik kokku „ikka see talutare” (Runnel 1978: 65).(23) Ehk üks tabavamaid jätkuvuse väljendusi leidub luuletuses „Üks naine lehmaga läks üle mäe” (varem avaldatud 1967. aasta kogus „Laulud tüdrukuga”):
Üks naine lehmaga läks üle mäe,
Nii aastaid läks, nii läheb iga päev.
Ja tõusku luik või tähelaev,
ei unune see lihtne maine vaev –
üks naine lehmaga läks üle mäe.
(Runnel 1978: 74)(24)
Müütilisele maamudelile võis teisal lisanduda ka kahetsust ja distantsi – tõdemust, et see maailm on nüüdseks kadunud. Runneli luules leidub ka seesuguseid meeleolusid, ent ehk kõnekamalt ja mitmekihilisemalt võtab hääbumise ja kao teema kokku Mati Undi visioon surevast talust. 1973. aasta lühipala „Igavesti surev talu” on undilikult mitmekihiline. Siin on talu, mis jääb igaveseks surema, aga ei sure kunagi lõplikult – aastad mööduvad, talu sureb endiselt. Minajutustaja jalutab majas ringi kui „laiba kõhus, surnu sisemuses” – või ehk maja siiski hingab veel, nagu elusad majad hingavad? Minajutustaja kujutab ette filmitegemist talu lõppematust suremisest: „Päike tõuseks ja läheks looja, rohi tärkaks ja koltuks, lumi sajaks ja sulaks, aga surev talu oleks oma suremises surematu, ja sellega oleks ometi kord tõestatud, et protsess on üheaegselt liikumine ja paigalseis” (Unt 1985: 185). Surevat talu pole siin idealiseeritud: talus oli elanud joodik, ruumid on haisvad ja hallitanud, minajutustaja ise linnainimene, kelle esteetilis-filosoofiline huvi sureva talu vastu on nostalgiast vaba. „Mina elan linnades,” teatab jutustajahääl, distantseerudes „kolkast”, kus ta ülemäära aega veeta ei kavatse (Unt 1985: 185).
Undi eneseteadliku minajutustaja pilk oli enesekindlalt eemalolev ja võis sellisena mõjuda võõristavalt elitaarsena, ent jutustus avaldas siiski ka paljude seisukohta: sureb jah, aga see on võõras surm; mul pole siin muud teha kui hääbumist kaameraga jäädvustada. Runneli 1970. aastate luulest leiame aga ka üleskutse kadunu ja käest lastu uuesti ellu äratamiseks. Las noored tulla ja alustada uuesti: „Oh tule noor ja tugev mees / [---] / Tee veskikivid teravaks, / löö aknad puhtaks, säravaks, / küll tuleb rahvas rõõmuga / siis kõrge veskikoormaga.” (Runnel 1978: 75)(25)
Tõsi, Runneli luuletuse võtab kokku esimese salmi, mahajäetud veski kujutuse kordus, andes nii aimu, et eelnenud kutse jäi vastuseta. Luuletuse populaarseks saanud viisistuses aga korratakse lõpus „oh tule noor ja tugev mees”, nii et kõlama jääb üleskutse uuestisünnile. Seda kutset mõisteti 1980. aastatel nii sõnasõnaliselt (noored, tulge maale!) kui ka metafoorselt Eesti uuestisünni tähenduses.(26) Las noor mees tuleb ja paneb veskirattad veerema, las koorma kõrval kõndiv neid tuleb temaga veskisse elama – see on unistus „Tõe ja õiguse” alguslehekülgede stiilis: maa, töö ja koduse õnne ühendus. Selline visioon suutis 1980. aastatel leida laia kõlapinna ja saada ajastu rahvusluse üheks tuumkujutelmaks. Kuna see kujutelm seisis lahus modernse ajastu tegelikkusest, oli selge, et peale iseseisvumist pidi saabuma tagasilöök ja pettumus.(27)
Taluteema lõpetuseks tasub veel kord meelde tuletada, et mitte kõik talud ei jäänud tühjaks, mitte kõik lapsed ei kolinud linna elama. Elu perekonnatalus oli paljudele (ja on ikka veel ka XXI sajandil) endiselt argine enesestmõistetavus, kuhu nõukogude ajal lisandus siiski ühismajandi tegelikkus.(28) Elu veeres oma argises loomulikkuses. Tehti tööd, elati. Sõjaeelsest ajast pärinevad kodud pakkusid jätkuvus- ja ühtekuuluvustunnet, arusaama kodust kui kestmisest, ja seda nii püsielanikele kui ka kodu-käijaile. Isiklikus vaates võisid need kodud asuda nii maal kui ka linnas. Rahvuslike, jagatud maakodu-kujutelmade hulgas troonis aga maa ja talukodu nostalgia, mis ühelt poolt seostus traumaatiliste muutustega, kolhooside rajamisega, küüditamistega, uue ühiskonnakorraldusega, teiselt poolt üldisema linnastumise ja modernsuse võidukäiguga, mis eesti kultuuriruumis oli alanud enne Teist maailmasõda. Vargamäe Andrese ajad olid möödas juba selleks ajaks, kui Indrek „Tõe ja õiguse” viiendas osas tagasi Vargamäele pöördus. Kujutelm jõudu andvast maast säilis siiski moderniseerumisele ja ühiskondlikele muutustele vaatamata – või ehk just reaktsioonina sotsiaalpoliitilistele protsessidele. 1960.–1980. aastatel võis luuletada ja laulda sellest, kuis üks naine lehmaga läheb üle mäe, olgugi et kolhoosipõldudel lõikasid vilja kombainid ja maailmaruumis vihisesid sputnikud. Ja nii ta oligi: üks naine lehmaga kõndis ikka veel varahommikuti heinamaale, olgugi et sealt edasi tuli suunduda kolhoosipõllule.
Epp Annus (snd 1969), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur (Vanemuise 14, 51003 Tartu), epp.annus@gmail.com
- Laiemat käsitlust, mis hõlmab ka nõukogudeaegse linnakorteri ja ajastuomase suvilaehituse, vt Annus 2019 (ilmumas), peatükk 7. Nii siinne kirjutis kui ka viidatud monograafia peatükk on siiski vaid suurema, seni lõpetamata uurimisprojekti sissejuhatus.
- Uurimisprojektis kasutatud omaelulooliste allikate hulka kuuluvad avaldatud elulooraamatud ja lühemad esseed (nt Eesti Kirjandusmuuseumi kogumisvõistluste kogumikud), aga ka Eesti Rahva Muuseumi küsitluste „Asjad minu elus” (1996) ning „Kodu ja pere” (1993) vastused. Kuna selle artikli kirjutamisega paralleelselt koostasin kogumikku „Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad” (Annus, Melts 2019), siis viitan sageli kogumiku esseedele. Kogu selle materjali juures tuleb teadvustada, et nii nimetatud kogumiku autorid kui ka Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi omaeluloolise materjali saatjad kuuluvad n-ö kirjutamishuvilisse elanikkonda – täielikku ülevaadet „eesti eludest” nende põhjal ei saa. Olen materjali täiendanud ka intervjuudega, aga nende osakaal kogu uurimuses on praeguse seisuga suhteliselt väike. Omaeluloolise ainese juures tuleb muidugi alati silmas pidada mälu valikulisust ja mäletamise kogukondlikke aspekte (teatud tõlgendusstrateegiate domineerimist kindlal ajajärgul, kirjutajate põlvkondlikku kuuluvust).
- Ingliskeelsete tsitaatide tõlked siin ja edaspidi – Aet Varik.
- Kultuurilistest kujutelmadest olen pikemalt kirjutanud Annus 2016.
- Vt ka perekond Viigi lugu (Viik 2003: 264). Luule Epneri pere ennesõjaaegses kodus seadsid end sisse raudteelased, ent perel õnnestus see üsna uskumatul viisil uuesti üle võtta (Epner 2019: 40–41).
- Samalaadsed protsessid toimusid kõikjal üle Nõukogude Liidu. Kollektiviseerimisest Eesti NSV-s annab põhjaliku ülevaate Feest 2007.
- Eesti Rahva Muuseumi 1993. aasta küsitluse „Kodu ja pere” ja 1996. aasta küsitluse „Asjad minu elus” vastustes leidub mitmeid kirjeldusi nõukogudeaegsest elust asuniku- või põlistalus: nt Alice (snd 1903) elas rehielamus (ERM KV 805:17/207–215), Evi (snd 1925) ümarpalkidest talumajas keset suuri metsi (ERM KV 805:18/216–231).
- Romaan lõpeb siiski (pealtnäha) lootusrikkal noodil: kolhoosile on tellitud elektripump, samal ajal tunneb lugeja romaani lõpuks, et seda on liiga vähe ja see tuleb liiga hilja, et leevendada Ruttari (ja lugeja) üleüldist pettumust.
- Erandeid muidugi oli, näiteks Tallinna näidislinnuvabrik-sovhoos oli üks 1980. aastate suuri ja laialt teatud edulugusid.
- Krisztina Fehérváry osutab sarnastele protsessidele Ungaris (Fehérváry 2013: 5–6).
- Selle luuletuse laulis tuntuks ansambel Ruja.
- Aili Aarelaid paigutab laste suveks maale saatmise traditsiooni alguse Eestis 1930. aastatesse. Aarelaid ise meenutab, et tema emal maal sugulasi polnud, sestap üüris ema endale ja lapsele võõraste talus pööningutoa. (Aarelaid-Tart 2012: 143)
- „Kodu-käija” on Runneli 1978. aasta luulekogu pealkiri, mis viitab linnaelaniku suhtele maakoduga. Runnel oli ka ise hakanud linnameheks ja maal kodu-käijaks. Siinne arutelu liigub teises suunas Leo Luksi samuti kodukäijateemalisest arutelust (Luks 2018). Luksi kodukäija on õõvastav ja kummituslik; mina kasutan väljendust kodu-käija Runneli jälgedes ennekõike kodus käimise tähenduses; vt sama kasutust ka Talivee 2009. Selles tähenduses on kaasnev tunneteskaala mitmekesisem, kummituslik õhkkond on vaid üks võimalikke varjundeid. Luks analüüsib Runneli luuletust „Lähed kodust või tuled koju”, mis „püsib ebaõdususe piiril” (Luks 2018: 187): nälginud kojutulijat ei ole teiste koduste jaoks justkui olemaski. Minu mulje järgi on selline kergelt õõvastav kujutelm Runneli loomingus pigem erandlik.
- Oma maalapikest hariti mitmel pool edasi sõjaeelsel viisil. Raivo (snd 1942) meenutab, et hobustki oli kolhoosist raske saada, traktorist rääkimata (intervjuu, juuli 2018). Mõnel pool aitas siiski traktor kartulivaod lahti ajada ja heina kokku vedada; väiksemal oma pere maalapil kaarutati heina sageli masina abita.
- Uku Lember on sellise hoiaku sõnastanud eesti-vene segaperekondade kontekstis: „Üksikasjalikke teadmisi minevikust ei peetud väärtuslikuks kultuuriliseks kapitaliks” (Lember 2016: 179). Suhtumisi oli erinevaid, ent ilmselt domineeris hilisnõukogude ajal pigem keerulistest aegadest vaikimine.
- Anu (snd 1964) mäletab palju vanaema räägitud lugusid (intervjuud, juuli 2015, 2016). Vt ka Leena Kurvet-Käosaare mälestusi oma linnavanaemast (Kurvet-Käosaar 2019). Minu enda isapoolne vanatädi oli otseselt ja demonstratiivselt vaenulik „vene võimu” suhtes, emapoolne vanatädi aga jutustas lastelaste palvel sageli Siberi-lugusid.
- „Asjade ainulaadne keel võib aidata ületada kultuuridilemmasid ja võimaldada säilitada kultuuri järjepidevust,” kirjutab Anu Kannike (2005: 77).
- Indrek Koffi lasteraamat „Kui ma oleksin vanaisa” annab tunnistust selle mudeli jätkuvast tähtsusest eesti kultuurilistes kujutelmades. Koffi raamatus kujutleb väike poiss end just nimelt niisuguse maavanaisana, kelle pool elab suvel terve hulk lapselapsi (Koff 2013). Loo inspiratsiooniallikaks on Koffi enda vanaisa ja hilisnõukogude ajal maal veedetud lapsepõlvesuved.
- Minategelane elab linnas kergekoelist, alkoholirohket, eetiliselt üsnagi küsitavat elu. Lugeja ei suuda uljast töörügamist päris tõsiselt võtta, kolhoosi hooletusse jäetud hobuse kapjade lõikamise stseen aga toob loosse soojust ja hoolivust.
- Sigrid Rausing tegi Eesti külades välitöid aastail 1993–1994.
- Film valmis 1978. aastal, esilinastus toimus 1979. aasta 1. jaanuaril. Film on vändatud Smuuli monoloogi „Suvitajad” ainetel, ent materjali on ammutatud ka teistest „Muhu monoloogidest”.
- Jaan Kaplinski hilisnõukogude aja luule pakub toreda kontrasti oma elukujutuse lihtsusega ja rõhutatult argise väljenduslaadiga, millele vahel liitub kosmiline mõõde: „Öösel kusel käies / nägin esimest korda linnuteed” (Kaplinski 1985: 89). Kaplinski luule kodukujutuse analüüsi vt Soovik 2013, 2015.
- Varasemates kogudes on viiteid kolhoosiajale rohkem, „Kodu-käija” valikust on need kõrvale jäetud.
- Elle-Mari Talivee on osutanud Runneli luuletuste maakujutuse tsüklilisusele (Talivee 2009). Selles luuletuses ilmneb tõepoolest eluringi tsüklilisus selgesti. Minu lugejakogemus seda siiski Runneli maaluule keskse, pidevalt korduva tunnusena ei tajunud, pigem lugesin maaelupilte kui igavest olevikku: aeg ei liigu tuleviku suunas, vaid kristalliseerub eenduvates hetkedes ja stseenides.
- Varem ilmunud kogus „Lauluraamat ehk mõõganeelaja ehk kurbade kaitseks” (1972).
- Mäletan, kuis ma lapsena kuulasin neid lauluridu siira lootusega, et ehk keegi läheb ja teebki veski korda, mõtlemata, et enam pole kuskilt võtta neidki, kes koormaga veskile sõidaksid.
- Pettumus väljendus ikka veel kuulduvates süüdistustes, nagu oleks uus Eesti Vabariik hävitanud Eesti küla – otsekui oleks võimalik XX sajandi lõpul või XXI sajandil naasta XX sajandi alguse põllumajanduslike meetodite juurde. Kujutelm veskimehest, kes tuleb ja paneb asjad käima, elab edasi, viimasel paaril aastakümnel saab seda seostada ideega toota rohelist energiat: vt nt https://kodus.ee/artikkel/maa-kus-aeg-seisab-ja-vesi-voolab-mooda (9. V 2019).
- Eesti Rahva Muuseumi 1996. aasta küsitluslehe täitnute hulgas oli rohkelt neid, kes toona ikka veel elasid nõukogude-eelses maamajas: Lembit (snd 1924) elas 1930. aastatel ehitatud talus (ERM KV 811:7/123–135); Eha (snd 1926) elas paari sajandi vanuses rehielamus (ERM KV 813:121/57–88); Maarjus (snd 1981) elas „suures ja vanas majas” (ERM KV 805:1/11–16); Eva (snd 1982) elas talumajas (ERM KV 805:7/89–103); Ilmar (snd 1928) 1928. aastal ehitatud maamajas, mille ehitamisel oli eeskujuks kohalik uus koolimaja (ERM KV 805:12/142–158) jne.
Keywords: Estonian Soviet era literature, Hando Runnel, sense of self, kolkhoz, summer homes, Estonian life writing
The article is interested in the interconnection of cultural imaginaries and everyday materialities; these phenomena are explored in the context of commonly shared ideas about countryside home-life in Soviet Estonia. Based on Soviet-era fiction and poetry, and supported by life-writing and interviews, the essay outlines some basic strategies that are foregrounded in cultural imaginaries of the era: a nostalgic regard for the “authenticity” of pre-Soviet Estonian farm life, a belief in the salutary nature of countryside surroundings, and an ironical attitude towards summerhoming as it is performed by modern city dwellers.
The poetry of Hando Runnel, as it presented in the 200-page volume of his collected poetry Kodu-käija (A Visitor of One’s Own Home, 1978), offers many images of countryside life, while references to Soviet style collectivized agriculture are notable for their absence in this oeuvre. Runnel’s visions occasionally include, however, markers of urbanization and images of country people settling into cities – as well as their corollary: abandoned farm homes. Like many of Runnel’s poems, his poem Üks veski seisab vete pääl (A Water Mill Stands over the Water) was adapted for a pop song lyric and gained huge popularity. In the 1980s, this poem came to represent dreams of a new beginning: the water mill is empty and abandoned, but the poetic voice calls for a “young and strong man” to come set it to work again, with a young maiden invited to share this home and this life with him. The call of this poem exemplifies the paradoxes of restoring the independent Estonian republic: the hope and desire was to restore the country and, with it, a way of life that had once existed. As the essay observes, however, such countryside ideals had already perished, even before WWII. Thus the longing to restore an “authentic” countryside life with its farmsteads and traditional small-scale agriculture was destined to bring disappointment. The restoration of national independence had no power, at this late stage of modernity, to bring to life these images of a premodern, idyllic world.
Epp Annus (b. 1969), PhD, Estonian Literary Museum (Vanemuise 14, 51003 Tartu), Senior Researcher, epp.annus@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#362 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-06-19 09:52:07" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(9225) "
Käsikirjalised allikad
Eesti Rahva Muuseum (ERM)
KV – Korrespondentide vastused. 1996. Asjad minu elus.
O r a s, Rein, O r a s, Anne 2013. Kodu loomine nõukogude ajal. Digitaalne käsikiri perekonna ja artikli autori valduses.
Intervjuud
Raivo (nimi muudetud, snd 1942). Juuli 2018.
Anu (snd 1964). Juuli 2015, 2016.
Kirsti (snd 1976). E-kiri autorile 7. V 2019.
Kirjandus
A a r e l a id-T a r t, Aili 2012. Nõukogude aeg nähtuna erinevate mälukogukondade silmade läbi. – Acta Historica Tallinnensia, nr 18, lk 142–158.
A n n u s, Epp 2016. Armastusest. Tõerežiimid, kultuurilised kujutelmad ja kehaline ilmakogemus. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 17–18, lk 124–139.
A n n u s, Epp 2019. Sotskolonialism Eesti NSV-s. Võim, kultuur, argielu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus (ilmumas).
A n n u s, Epp, M e l t s, Brita (koost) 2019. Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Tallinn: EKSA.
C r o w l e y, David, R e i d, Susan E. 2002. Socialist spaces: Sites of everyday life in the Eastern bloc. – Socialist Spaces: Sites of Everyday Life in the Eastern Bloc. Toim D. Crowley, S. E. Reid. Oxford–New York: Berg, lk 1–22.
D a v o l i ū t ė, Violeta 2014. The Making and Breaking of Soviet Lithuania: Memory and Modernity in the Wake of War. London–New York: Routledge.
D a v o l i ū t ė, Violeta 2016. The Sovietization of Lithuania after WWII: Modernization, transculturation and the Lettered City. – Journal of Baltic Studies, kd 47, nr 1, lk 49–63.
E h i n, Kristiina 2013. Paleontoloogi päevaraamat. (Aja lugu.) Tartu: Petrone Print.
E p n e r, Luule 2019. Kaks lapsepõlvekodu. – Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Koost Epp Annus, Brita Melts. Tallinn: EKSA, lk 39–54.
F e e s t, David 2007. Zwangskollektivierung im Baltikum: Die Sowjetisierung des Estnischen Dorfes 1944–1953. Köln: Böhlau.
F e h é r v á r y, Krisztina 2013. Politics in Color and Concrete: Socialist Materialities and the Middle Class in Hungary. Indiana University Press.
K a l m, Mart 2013. Modernistliku ehitatud keskkonna kujunemine (1955–1960. aastad). – Eesti kunsti ajalugu 6, I osa. 1940–1991. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 414–438.
K a n n i k e, Anu 2005. Privaatsuse otsinguil. Üksikisiku strateegiad ja kultuurimuutused Nõukogude Eestis. – Võistlevad õnned. Elukeskkond külma sõja perioodil. Constructed Happiness. Domestic Environment in the Cold War Era. (Eesti Kunstiakadeemia toimetised 16.) Koost Mart Kalm, Ingrid Ruudi. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituut, lk 77–83.
K a p l i n s k i, Jaan 1985. Õhtu toob tagasi kõik. Tallinn: Eesti Raamat.
K o f f, Indrek 2013. Kui ma oleksin vanaisa. Tallinn: Päike ja Pilv.
K r u u s v a l l, Jaan 1973. Armastuse esimene pool. Tallinn: Eesti Raamat.
K u r v e t-K ä o s a a r, Leena 2019. Memme ja Taadi maailmad. – Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Koost Epp Annus, Brita Melts. Tallinn: EKSA, lk 60–73.
L a c a n, Jacques 1966. Le Stade du Miroir comme Formateur de la Fonction du Je. – J. Lacan, Écrits. Paris: Seuil, lk 93–100.
L e m b e r, Uku 2016. Inter-generational transmission of pasts in late Soviet Estonia: Oral history perspective in inter-marriage setting. – Generations in Estonia: Contemporary Perspectives on Turbulent Times. (Approaches to Culture Theory 5.) Toim Raili Nugin, Anu Kannike, Maaris Raudsepp. Tartu: University of Tartu Press, lk 159–187.
L u i k, Viivi 1985. Seitsmes rahukevad. Tallinn: Eesti Raamat.
L u k s, Leo 2018. Ebaõdus kojutulek eesti kirjanduses. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 177–198.
M i r o v, Boris 1968. Kodukultuurist. – Kunst ja Kodu, nr 3, lk 1–3.
P i h l a m ä g i, Juta 2003. Juta Pihlamägi. Sünniaasta 1927. – Eesti rahva elulood. III osa. Elu Eesti NSV-s. Koost Rutt Hinrikus. Tallinn: Tänapäev, lk 44–54.
R a u s i n g, Sigrid 2004. History, Memory, and Identity in Post-Soviet Estonia: The End of a Collective Farm. Oxford: Oxford University Press.
R u n n e l, Hando 1978. Kodu-käija. Tallinn: Eesti Raamat.
S a a t, Mari 1990. Võlu ja vaim. Tallinn: Õllu.
S o o v i k, Ene-Reet 2013. Kodu käsitlused Jaan Kaplinski luules. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 12, lk 91–105.
S o o v i k, Ene-Reet 2015. Kodukoht ja teeleidmine. Kaplinski kirjutatust. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 73–87.
T a l i v e e, Elle-Mari 2009. Minek maalt linna. Kodu-käija staatus. – Minemise pidevus ja astumise katkendlikkus. Hando Runnel 70. Toim Õnne Kepp, Elo Lindsalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 53−64.
T a m m s a a r e, A. H. 1981 [1926]. Tõde ja õigus. I. – A. H. Tammsaare, Kogutud teosed 6. Tallinn: Eesti Raamat.
T r a a t, Mats 1973. Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga. Tallinn: Eesti Raamat.
T r a a t, Mats 1979. Rippsild. Tallinn: Eesti Raamat.
T u i s k, Astrid 2019. Minu lapsepõlvekodu ja kodutunne. – Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Koost Epp Annus, Brita Melts. Tallinn: EKSA, lk 132–139.
U n t, Mati 1985. Igavesti surev talu. – M. Unt, Valitud teosed 2. Tallinn: Eesti Raamat, lk 184–185.
V i h a l e m, Margus 2019. Ühe minevikuutoopia tähendusväljast. Kodukogemus nõukogude ühismajandis. – Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad. Koost Epp Annus, Brita Melts. Tallinn: EKSA, lk 143–151.
V i i k, Tõnu 2003. Tõnu Viik. Sünniaasta 1939. – Eesti rahva elulood. III osa. Elu Eesti NSV-s. Koost Rutt Hinrikus. Tallinn: Tänapäev, lk 263–278.
V i i r e s, Ants, V u n d e r, Elle 1998 (toim). Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Y o u n g, Iris Marion 2001. House and home: Feminist variations on a theme. – Feminist Interpretations of Martin Heidegger. Toim Nancy Holland, Patricia Huntington. University Park: Pennsylvania State University Press, lk 252–288.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#570 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(114) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#571 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 20:57:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Epp Annus
Maakodu Eesti NSV-s
Vanimad eestlastele püstitatud ja tänini säilinud kiviristid Eesti kalmistutel pärinevad XVI sajandi lõpust. Need, sageli üsna uhked Malta ja ratasristid on tunnistused jõukamate eestlaste eneseteadvuse ja ühiskondliku positsiooni tõusust. Ka toonaste kiviraidurite seas oli palju eestlasi (Üprus 1987: 130, 180), seetõttu võib eeldada, et nii mõnegi teksti on kivisse raiunud eesti keelt emakeelena kõnelenud inimene. Eestikeelseid kirjapanekuid on sellest ajast vähe teada, mistõttu väärivad vanimad kiviristid kirjakeele allikana kindlasti tähelepanu.
Käesolevas artiklis keskendun hauatähistel olevatele kohanimedele. Vanim daatumiga tähis, millel on selgelt loetav kohanimi, pärineb 1611. aastal Harju-Risti kirikuaeda püstitatud ratasristilt. Praegu asub tähis kiriku eeskojas. Analüüsitud materjali hulgas on kõik teadaolevad eestlaste nimesid kandvad XVII sajandi tähised, mis on koondatud ratasristide kataloogi (vt Arnek 2015). Kohanimesid esines neist ligi viiekümnel. XVIII sajandist on teada vaid üksikud eesti nimedega tähised. Näljahädad, katk ning Põhjasõda jätsid sedavõrd tugeva jälje, et kivist ratasristide traditsioon eestlaste seas katkes, kuid seevastu hakkasid XVIII sajandi keskpaiku siinmail ratasriste kasutama hoopis rannarootslased. Raudriste eestlased veel ei kasutanud ning puuristid pole säilinud, seetõttu XVIII sajandist eestlaste tähiste kohta materjal praktiliselt puudub. XIX sajandi alguses ilmuvad haudadele tillukesed külaseppade valmistatud separistid ning peagi ka juba suuremad tööstuslikult toodetud sepised ning valuristid. Nende kõrval kasutatakse jätkuvalt kiviriste, kuid nagu öeldud, ratasristi vormi kohtab nüüd peamiselt rannarootslaste asualadel. Eestlased on eelistanud paekivist tahuda tavapärasemaid sirgete haaradega ladina või otstest laienevate harudega Malta riste. XIX sajandist on materjali säilinud lugematul hulgal. Andmekogusse olen valinud tuhatkond teksti, kohanimesid on neile märgitud 193 korral.
Kohanimed on hauatähistele märgitud täiendina ristinime ette, nii nagu neid muidu eluski kasutati. Selline traditsioon jätkus ka pärast perekonnanimede panekut: üha sagedamini tuli siis küll ette seda, et küla-, mõisa- või vallanimi märgiti eesnime järele, kuid talunimi säilitas oma koha eesnime ees. XVII sajandi hauakirjad on valdavalt kirjutatud läbivate suurtähtedega, hiljem kasutati rohkem väiketähti. Kõik tekstinäited, mis tähistel olid kirjutatud läbivalt suurtähtedega, on siingi märgitud suurtähtedega.
1. Kohanimed XVII sajandi tähistel
XVII sajandi tähistel eesnime ees olevaid täiendeid on kohati keeruline määrata: tegu võib olla lisanime, kohanime või nende sümbioosiga (nt Jüri kirikuaias: HEROTHA JERGEN, BVXSV IAHN; Karusel: REPS IACK). Kui selline oletatav kohanimi ei ole tuvastatav mõisa- ega külanimena, siis on kõige tõenäolisemalt tegu talukoha nime või mõne mikrotoponüümiga. Peeter Päll kirjutab, et mikrotoponüümid ehk pisikohanimed on väikeste objektide nimed, mille kasutajaskond on piiratud näiteks ühe perega. Mikrotoponüümid on suhteliselt ebapüsivad ning võivad põlvkondade vahetuse või väiksemagi asustuspildi muutumisega kergesti kaduda või asenduda (Päll 2009: 229). Samas võib mikrotoponüümist kujuneda ka püsivam nimi. Jaak Simm loeb mikrotoponüümide hulka ka talude hüüdnimed (Simm 1972: 152–156). XVII sajandi ristikirjadel, aga kohati hiljemgi, on piir talu pärisnime ja hüüdnime vahel üsna hägune.
Paljud talukohad on nime saanud (kunagise) peremehe järgi. Selline tava on ilmselt palju vanem, kui suudavad näidata vanimad säilinud vakuraamatud (Troska 1995: 34–35). Võimalik, et pererahvas ei vajanudki täpsemat määratlust, kas tegu on isiku- või kohanimega. Selgemalt hakati talu- ja isikunimedel vahet tegema alles XIX sajandi I poolel, kui talupojad said perekonnanimed (Päll 2018: 40). Nime kasutati praktilisest vajadusest lähtuvalt: millise talupere hulka keegi kuulus. Harv ei ole ka juhus, kus lähestikku on mitu samanimelist talu. Sellisel juhul on sama talu maad jagatud mitmeks või on ühest talust pärit mehed rajanud lähedusse uusi talukohti ja nime kaasa võtnud. Mõnel juhul võis sellisest nimest saada külanimi, teisal on need jäänud lähestikku asuvateks talunimedeks, mis kuuluvad mõne muu küla koosseisu. Aja jooksul võis sellistele sama talunime kandvatele taludele lisanduda uue peremehe nimi ning talunimeks kujunes liitnimi. Toonaste määratluste järgi võiks neid nimetada paiganimedeks või talukohtadeks. Eesti hajaasustust arvestades on tänapäevane talude küladesse jagamine kohati meelevaldne – üksiktalu on ikka üksiktalu ja sellistel kohtadel on sageli tänini säilinud paiganimi, mis ei ole seotud haldusüksuse nimega. Sellised nimed võivad olla välja kasvanud mõnest varasemast mikrotoponüümist.
Toon näite tänapäevast. Minu vanemate talu on rajatud XX sajandi alguskümnenditel Põltsamaa ja Palamuse kihelkonna piiril asunud metsatukka, mida rahvasuus tunti Sihversaare metsana ja seda juba XIX sajandil. Sama nimega hakati kutsuma sinna rajatud talu. Nõukogude ajal sai talu ajastukohaselt nimeks Võidu talu, mida kohalik rahvas kunagi kasutusele ei võtnud. Praegu kuulub talu Kõpu küla alla, kuid ka seda seost teab vaid postiljon. Ümbruskonna inimeste jaoks on tegu ikka Sihversaare metsaga, millel puudub seos lähedal asuvate küladega. Nüüdseks on talu ümber nimetatud Sihversaare taluks.
XVII sajandi kohanimede esialgsesse analüüsi olen võtnud kõik lisanimed, mis asuvad ristinime ees ja mis ei ole äratuntavalt isikunimed (vrd Piibli nimed ISAK, LUCKA). Analüüsitud tähiste hulgas oli selliseid potentsiaalseid kohanimesid 48, neist 14 nime jäi tuvastamata. Tuvastamata nimed on tõenäoliselt olnud selliste talukohtade nimed, mis hiljem on saanud teise nime või sootuks kadunud. Külade ja mõisate nime muutumine on kirjanduse jms materjalide toel paremini jälgitav. Ülejäänud analüüsitud nimedele leidsin sobilikud vasted „Eesti kohanimeraamatu” (KNR) ja Maa-ameti geoportaali kaardirakenduste vahendusel. Palju abi oli katastriüksuste nimedest, kus on säilinud ajalooline talukoha või paiganimi, isegi kui talu ennast enam ei eksisteeri. Tähistel olevate kohanimede vasteid otsisin sama kihelkonna piirest, kuhu inimene oli maetud. Üksikutel juhtudel segas nime tuvastamist liiga laialt levinud või üldsõnaline määratlus, näiteks HALLIKA ehk Allika, MENNICO ehk Männiku. Või tekitas kahtlusi liiga suur kirjapildi erinevus, kus seos tähisel oleva ja tänapäevase kohanime kirjapildi vahel oli pigem meelevaldne ja tõsikindlalt arvesse seda võtta ei saanud. Nõrgalt seotud nimede juures olid abiks „Eesti kohanimeraamatus” välja toodud sama paiga varasemad nimevariandid.
Tabelis 1 on toodud kohanimede näiteid XVII sajandi hauatähistelt ning lisaks kolm näidet XVIII sajandist. Tähised kuuluvad nimede järgi eestlastele, tekstikirjutajate päritolu ja rahvus ei ole üheselt tuvastatav. Küll aga on teada, et kohalike kiviraidurite seas oli palju eestlasi. Seetõttu on tõenäoline, et tähistele kirjutatud nimed sarnanevad kohalike kõnepruugiga rohkem kui kirikuraamatutesse ja mujale dokumentidesse kirjutatud kohanimed. Nimede normeeritud kirjapildist ei saa aga juttugi olla, sest selliseid kokkuleppeid ei eksisteerinud veel pea kaks sajandit ja kirjapilt võiski olla väga muutlik.
Peale Vilivalla kalmistu pärinevad kõik näited kirikuaedades asuvatelt kalmistutelt. Märkustesse on lisatud sama koha tänapäevane nimi ning valik varasemaid nimekujusid „Eesti kohanimeraamatust” (KNR).
Tabel 1.
Näiteid XVII–XVIII sajandi kohanimedest hauatähistel
|
Aasta |
Kirikuaed |
Kohanimi tähisel |
Märkused |
|
– |
Viru-Nigula |
RANOKYLA NNARDILA |
Rannu küla ja [tuvastamata] talu. KNR: 1547 Randen, 1583 Rannokyll |
|
– |
Keila |
JOESTE |
Jõeste talukoht |
|
– |
Lääne-Nigula |
HAVKASTE |
Auaste küla. KNR: 1591 Hauckias, 1686 Haukaste By |
|
– |
Märjamaa |
RINGOTTO |
Ringuta küla. On olnud ka karjamõis ja kõrts. Varaseid nimevariante pole rohkem teada. |
|
– |
Rapla |
WAHARA |
Vaharu talukoht. Algselt liitsõna Vahaaru. KNR: 1725 Wahara, 1861 Waha-arro |
|
– |
Rapla |
CIELDAMA |
Sildema talu (hilisem Otto Tiefi sünnikoht) |
|
– |
Vigala |
PAIBA |
Araste küla, Paiba talu |
|
1611 |
Risti |
SOSO |
Sooltsu küla (ka Soo-otsa, Sootse). KNR: 1609 Sosala, 1691 Sosall |
|
1621 |
Kullamaa |
SITTA KODT |
Samanimeline talu (või talud). Mainitud 1586 adramaarevisjonis: Sittakodt |
|
1629 |
Viru-Nigula |
KVLTSARVEEL |
Kutsala küla. KNR: 1560 Kutzyal, 1796 Kutsola |
|
1632 |
Martna |
KASSOMEHS |
Kesu küla. KNR: 1589 Kesse, 1598 Kesso by, 1798 Kässo |
|
1638 |
Vilivalla |
WASSAMA |
Vasalemma mõis. KNR: 1690 Wassallama |
|
1641 |
Viru-Nigula |
SAMMA |
Samma mõis või küla. KNR: 1241 Samma, 1585 Samme |
|
1644 |
Hageri |
MENNICKO CVRTNA |
Männiku talu (?) ja Kurtna mõis või küla. KNR: 1530 Kurtena, 1725 Kurna, Kurtna |
|
1644 |
Lääne-Nigula |
IETZE |
Jõesse mõis või küla. KNR: 1498 Jesse mõis, 1732 Josa, hiljem ka Jõesoo, Jõesuu |
|
1647 |
Kose |
SERKE |
Särge küla. KNR: 1469 Serks, 1494 Serkes |
|
1647 |
Märjamaa |
MOSEKVLL |
Moosi talukoht Märjamaa kandis on, kuid küla mitte. Võimalik on seos Mõisaküla karjamõisaga. KNR: 1586 Moiszernküll, 1699 Moissenküll |
|
1649 |
Keila |
TAMMOKAN |
Tõmmiku küla või kõrtsitalu. KNR: 1689 Tömmiko |
|
1649 |
Pirita |
HIRROKVLLA MEHE |
Iru küla. KNR: 1490 Hirweden, 1693 Hirwekylla Mähe. KNR: 1625 Mehe, 1689 Meheperre (talu), 1798 Mähha (küla) |
|
1650 |
Keila |
LIPPO |
Lipu talu (?) |
|
1651 |
Türi |
TVIRRE |
Türi küla. KNR: 1564 Turgell |
|
1653 |
Viru-Nigula |
PADA KVLAST |
Pada küla. KNR: 1726 Paddas |
|
1653 |
Türi |
WANA EWA |
talukoht |
|
1656 |
Keila |
KAWATE |
talu (?) |
|
1656 |
Rapla |
MEEPERE |
Mäepere talu Ülejõel |
|
1669 |
Keila |
OHWESTE |
Ohtu küla või mõis. KNR: 1534 Ochter, 1694 Ockylla |
|
1675 |
Viru-Nigula |
PILLE |
talu- või isikunimi |
|
1677 |
Keila |
KODDA ASSEME |
Kodasema talukoht või küla. KNR: 1457 Coddesam, 1687 Kodasme, 1796 Koddaasem |
|
1687 |
Juuru |
PAIA |
Pae küla või mõis. KNR: 1725 Payell, 1871 Paela |
|
1691 |
Viru-Nigula |
PURTZ |
Purtse mõis. KNR: 1732 Purtsi |
|
1718 |
Väike-Maarja |
WISTLAST MICHKKLE |
Vistla küla ja Mihkli talu. KNR: 1616 Wisell, 1796 Wistla |
|
1756 |
Tuhala |
ORRO |
Oru mõis. KNR: 1529 Orekulle, 1637 Orro, 1726 Orrenhoff |
|
1796 |
Ilumäe |
IANIOIA |
Jaanioja küla või talu |
Analüüsitud XVII sajandi kohanimed on Eesti kohanimedele omaselt kirja pandud omastavas käändes, välja arvatud neli nime, mis on seestütlevas või alaltütlevas käändes (Väike-Maarja: WISTLAST; Lüganuse: ERRALT), mis võib olla saksakeelsetel tähistel esineva sõna von mõju, ning üks nimi, mida võiks lugeda nimetavas käändes olevaks liitsõnaks (SITTA KODT). Nimi MOSEKVLL näib esmapilgul samuti nimetavas käändes, kuid siin on tegu pigem eesti nimelõpule -küla tekkinud saksa vastega -küll.
1.1. Liigisõnad ehk determinandid ja järelkomponendid
Sõna talu ei kasutata XVII sajandi tähistel ega ka hiljem kordagi, küll aga esineb seda alates XVI sajandi lõpust muudes allikates nii iseseisva perenimena (Tallo), liitsõna osana (Nuckotallo) kui ka põhisõnast lahkukirjutatult (Kaske Tallo). Sealjuures vanimates kirjapanekutes esines nimedes talu-sõna koos mõistega uus (Vstall, Vstallo). (Troska 1995: 32–34)
Majapidamise tähistamiseks on hauatähistel korra kasutatud täiendsõna ase (KODDA ASSEME), sõna küla on kuuel tähisel (HIRROKVLLA, PADA KVLAST). Ülejäänud tähistel kasutatakse kohanimesid ilma täiendita, mistõttu ei saa alati tuvastada, kas on silmas peetud mõisat või selle ümber asuvat samanimelist küla. Eesti külade ja mõisate nimed kujunesid üksteist mõjutades: varasemad mõisad võtsid üle samas paigas asunud külade nimed, XVIII–XIX sajandil said aga, vastupidi, mõisanimed sageli ka neile kuulunud külade nimeks (Päll 2018: 40). Mõisat mainitakse sagedamini mõisatöötajate tähistel, kuid hilisemate tähiste tekste arvestades võidi seda teha ka märkimaks, millise mõisa valdusesse talupoeg oma taluga kuulus. Mõnel juhul on märgitud küla- (või mõisa-) ja talunimi, kuid küla- ja mõisanime korraga üheltki XVII sajandi tähiselt ei leia. Eelistus mainida kas pigem talu või mõisat võib tuleneda sellest, millega end rohkem seostatakse. Mõisatöötajate enesemääratlusse kuulus reeglina mõis, talupoegade eelistusi võisid mõjutada rohkemad asjaolud.
Liigisõnu leidub üldistuste tegemiseks liiga vähe, kuid siiski on huvitav jälgida nende kokku-lahkukirjutust põhisõnast: kas tegu on kujuneva järelkomponendiga või endiselt determinandi ehk liigisõnaga. Sõna küla on kirjutatud mõlemat moodi: nii põhisõnaga kokku kui ka lahku (PADA KVLAST, RANOKYLA), kusjuures hilisemas kasutuses ja tänapäeval on needsamad kohanimed kirjutatud lahku. Sellest võib oletada, et toonane kokkukirjutus nime edasist arengut veel ei mõjutanud, pigem oli kokkukirjutus juhuslik.
Nimes KODDA ASSEME on aseme teksti kirjutamise ajal olnud kasutusel eraldi liiginimena, hiljem nime lühenemise käigus muutunud järelkomponendiks ning tänapäevane nimetus Kodasema on etümoloogiliselt vähe läbipaistev, st ta ei reeda nime kunagist päritolu enam kuigi hästi. Selle kohanime päritolu seletab Valdek Pall samuti sõnadega koda+aseme (Pall 1969: 75), mida tähisel olev nimevariant ilmekalt kinnitab. Seega põhinime ja liigisõna kokkukirjutus võib olla juhuslik või märk ebajärjekindlast kirjutustavast, nagu seda oli toonane alles kujunemisjärgus kirjakeel. Lahkukirjutus on aga kõnekam ja näitab selgemalt, et sõnas nimetatakse või tajutakse mõlemat komponenti eraldi.
Eraldi saab vaadelda topoformantide kasutamist ehk selliseid nimelõppe, mis ei ole tavalised tuletusliited, vaid lähtuvad kas liitkohanime teisest komponendist või on üldistunud mõnest grammatilisest vormist (Päll 2009: 270). KIHLAVERE on ainus vere-formanti sisaldav nimi analüüsitud XVII sajandi materjalis, kuid vere-lõpp on olnud püsiv ja säilinud nime tänapäevaseski kujus Kihlevere (Kadrina khk). Lauri Kettunen on nime algusosa seostanud sõnaga kihl : kihla ’pant, kihlvedu, leping’ mitmusevormiga (KNR: 199). Tähisel olev nimevariant toetab Kettuneni oletust. Eelnevalt teada olnud varasemate perioodide nimevariandid on saksapärased: 1586 Kyliwer, Killifer; 1782 Kiglefer (KNR: 199) ning nii üksühest seost Kettuneni oletusega neis näha ei ole.
Kolmel tähisel olid ste-formandiga nimed. Neist kahel on formant säilinud (JOESTE ’Jõeste’, HAVKASTE ’Auaste’). Viimase külanime lähtekohaks on kohanimeraamatus peetud sõna haugas, tänapäevane nimevariant ei ole enam läbipaistev, kuid tähisel olev variant jällegi toetab seda oletust. Formant on aga kadunud nimes OHWESTE (Keila khk), tänapäeval Ohtu.
1.2. Muid tähelepanekuid XVII sajandi kohanimedest
Nagu juba öeldud, annavad tähistel olevad nimed lisa seni teadaolevatele nimekujudele. Toonane kirjapilt oli sedavõrd varieeruv, et kattuvaid nimesid tähistelt ja varasematest allikatest leiab üksikjuhtudel. Nii mõnigi kord on kirjapilt sedavõrd erinev, et seos jääb ebakindlaks. Teisalt, nagu eespool näidetest juba selgus, võib tähisel olev nimekuju anda lisainfot nime päritolu kohta või kinnitada seniseid oletusi. Näiteks Ringuta küla nime päritolu ega varasemaid nimekujusid ei ole senini teada olnud. Märjamaa kirikuaia kiviristil on sama küla nimekujuga RINGOTTO, mida mujal ei esine. Ühe võimaliku variandina on tegu lühenenud liitnimega. Ehk annab see lisainfot nime võimaliku kujunemise kohta.
Mõned rannikualade külad on varasemates allikates märgitud täiendi või järelkomponendiga by, mis tähendab rannarootslaste keelepruugis küla. Sellised on näiteks Lääne-Nigulas külanimi HAVKASTE TONNO tähisel, sama sajandi muudes allikates Haukaste By; Martna kirikus asuvat tähist KASSOMEHS LAUR võib seostada Kesu külaga (XVI sajandi lõpul muudes allikates Kesso By). Kas need mehed võisid olla rannarootslased või kas üldse mõni XVII sajandi ratasrist võis kuuluda rannarootslasele, jääb siiski selgusetuks, sest toonased dokumendid ja neis kajastatud kohanimede liiginimed olidki rootsi keeles. Tähiste omanike päritolu ja kodune keel sellest ei selgu. Esimene kirjeldatud hauatähistest on määratlemata kujuga tähise katke, mis on müüritud Lääne-Nigula kiriku pastoraadiseina, tekst sellel on napp ning keelt ei ole võimalik tuvastada. Teine on aga saksakeelne püstplaat Martna kirikus. Seega rannarootslaste ratasristide kasutuselevõtu aega nende tähiste põhjal seni teadaolevast varasemasse perioodi nihutada ei saa. Eesti alade esimene kindlalt rannarootslastele kuulunud ratasrist pärineb XVIII sajandi keskpaigast ja asub Vormsi kalmistul.
Märjamaa kirikuaias on ühel tähisel külanimi MOSEKVLL (1647), mida võiks tõlgendada kui Mõisaküla. Kohanimeraamatus on Marja Kallasmaa märkinud, et Märjamaa kihelkonnas Naistevalla küla piiril asus varem Väikemõisa ehk Mõisaküla karjamõis. Mõisa varasemad nimekujud annavad alust tähist selle paigaga seostada (vt tabelit 1). Teisalt nimekuju Mose (tänapäeval Moosi) ja oletatav seos sõnaga mõis on omane rannarootslaste aladele (KNR). Märjamaa kandis asub Moosi talukoht ning seega ei saa välistada sedagi võimalikku seost.
Huvitavatest täienditest jääb silma oletatav talunimi Pille Viru-Nigula kirikuaia ratasristil: PILLE: IACK MIT SEIN WEIB EDDO PILLE: HANS PILLE MARDT VNDT SEINE PILLE SO(H)NS 1675 DE [---]. Lääne-Nigula kandis sellenimelist ega ka ligilähedast kohanime ei esine, ilmselt on tegu kadunud talu- või paiganimega, mis on tulnud isikunimest. Lõuna-Eestis on samanimeline küla ja paaril üksikjuhul on nimi eesnime eestäiend (talu või koha määratlus). Kohanimeraamatus pakutakse välja, et Eesti Pilli-talunimesid võiks võrrelda ristinimega Philipp. Hästi sobiks alamsaksa-rootsi isikunimi Bille (KNR: 488). Viimane variant sobiks ka Viru-Nigula tähise teksti lahtiseletamiseks.
Viru-Nigula kirikuaias on veel teinegi huvitava tekstiga tähis, millel on kohanimi KVLTSARVEEL, mis sobib asukoha (kuid siiski mitte nimekuju) järgi Kutsala külaga. Kohanimeraamatus tuuakse Kutsala küla kohta välja nimevariante varasematest perioodidest (1241 Kuscælæ, 1560 Kutzyal, 1796 Kutsola), nime järelosist seostatakse liitega -jala, kuid usutavat seletust Kutsala nime kujunemisele ei ole siiski leitud. Võimalik, et nimi kõlaski rahvasuus Kuldsarve või sellesarnaselt või leidis saksastunud nimi XVII sajandil rahvaetümoloogias uue kuju (Kuldsarve). Rahvaetümoloogiaks nimetatakse sellist nimemuutust, kus nime algvorm on ähmastunud ning seda on muudetud mõne tuntud sõna või nime sarnaseks (Päll 2009: 236). Teisalt on tõenäolisem, et tegu on siiski eraldiseisva tuvastamata kohanimega.
Ühe grammatilise detailiga jääb XVII sajandi tähistelt silma kohanimi Tammokan. Peeter Päll (2009: 235) kirjutab, et Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani hindamisraamatus ei olnud sisekadu eestikeelsetes isiku- ja kohanimedes veel alanud (Kuckarus ’Kukruse’), lõpukadu oli toimumas, omastava käände n-lõpp oli enamasti säilinud. Pälli sõnul võimaldavad paari järgneva sajandi kirjapanekud nende keeleliste muutuste edasiarengut jälgida. Kui XVI sajandil märgiti omastavat käänet veel vaheldumisi n-tunnusega ja ilma, siis XVII sajandil oli n-tunnus säilinud vaid vähestes kinnistunud väljendites (Viht 2018: 135). Kas neid protsesse on näha ka hauatähistel? Ühe näite tõesti saab tuua hauakirjadest, kus omastava käände n-lõpp on alles: TAMMOKAN MART TAMMOKAN IRVGEN 1649. Tähis asub Keila kirikuaias ning silmas on peetud Tõmmiku küla või kõrtsitalu ja sealseid peremehi või perepoegi.
2. Kohanimed XIX sajandi tähistel
2.1. Piirkondlikud erinevused
Analüüsitud XIX sajandi materjalis (1072 tähist valdavalt Põhja-Eesti murdealadelt, autori erakogu) on kohanimesid mainitud 146 tähisel (u 14%). Kohanimede märkimise tava sõltub piirkonnast. Näiteks Pirita kloostrikalmistu 435 inventeeritud hauatähisest on külanimi kirjas vaid ühel ning seegi pärineb XVII sajandist, teistel sealsetel tähistel ei ole kohanimesid mainitud. Samuti ei ole kohanimesid märgitud Kassari kalmistul, välja arvatud kahel erandlikul tähisel. Saarel on neli küla ja rahvaarv ei olnud suur, ehk seetõttu ei olnud vajadust külasid mainida. Kassaris puuduvad ka talunimed või muud lisanimed ristinime ees ning perekonnanimi on eranditult eesnime järel. Vilivalla ja Keila kalmistu tähistel on seevastu kohanimesid sageli märgitud ning nende koguhulk (87 kohanime) moodustab poole kõigist analüüsitud kohanimedega tähistest.
Kokku oli kõigil analüüsitud tähistel 193 kohanime, mis omakorda tähendab, et ligi viiekümnel tähisel on kaks kohanime. Enam kui kaks nime pole aga kusagil kombeks kirja panna. Üldjuhul märgitakse tähisele koht, kus inimene viimati elas. Kuid kuna toonane eluviis oli üsna paikne, siis pärast sünnikodust lahkumist (kui sedagi) muutis talurahvas oma elukohta harva. Vaid Põltsamaa kalmistult ning ühel tähisel Kullamaa kirikuaias leiab näited, kus on kirjas nii sünni- kui ka surmakoht küla või mõisa täpsusega. Mujal kirjutati tähisele mitu kohanime sel juhul, kui mainiti lisaks talunimele ka küla, mõisat või valda. Lisaks eelnevatele on üksikjuhtudel mainitud ka kõrtsi nime, köstrite puhul kirikut ning vaid korra saart, kihelkonda, linna või riiki.
Kolmandikul tähistest on liiginimi eraldi välja kirjutatud (nt Keila kirikuaias: Rannawallast Kallaste Körtsu; Kassaris: Muho Kansi walla Löetsa Külla poiss), ülejäänud tähistel liiginimi puudub (Leesi: Tapparlost; Pihlaspea: Wörgist Närismäe; Halliste: Pernoja Löksi Juhhan Luts). XIX sajandi tähistel jäi tuvastamata kuus kohanime, neist viis on ilmselt kadunud talunimed, mida ei leia ka varasematest allikatest (Vilivalla: Päärpe, Laari jt) ning kuuenda tähendus jääb küsitavaks (Esku Haljala khk: LIGEDAMA). Hoolimata asjaolust, et kohanimede tänapäevased vasted olid valdavalt leitavad, ei olnud võimalik alati hinnata, kas silmas peeti mõisat, mõisaga samanimelist küla või (mõisa)valda. Külad, mis nime poolest ühegi mõisaga seotud ei ole, olid kergemini äratuntavad ning seetõttu saab öelda, et enim mainiti tähistel küla ja talu ning sageduselt järgmisena mõisat ja/või valda.
Joonis 1. Eri kategooria kohanimede esinemissagedus.
Kuid ka küla mainimine ei pruugi tähendada, et talu asus keset küla. Kullamaa kirikuaias on valurist tekstiga LONAT KÄKKI JUHHAN TASMUTH aastast 1856. Loodna külakeskusest umbes kilomeetri kaugusel on tänapäevalgi Käki-Tasmuthi talukoht. Tihtilugu käibki määratlus piirkonna, nn külakeskuse mõjuvälja järgi: milline küla on selle talu jaoks lähim (sama kehtis kirikukihelkondade kujunemise kohta). Sama olukord on mõisa valdusalade mainimisega maarahva hauatähistel. Talu ei pruukinud asuda mõisa vahetus läheduses, vaid kuulus mainitud mõisa valdusesse.
2.2. Liigisõnad ja järelkomponendid
XVII sajandi tähistest esines kohanime liigisõna vaid seitsmel (15% kõigist kohanimedega tähistest), neist sõna küla kuuel ja sõna ase/aseme ühel tähisel. XIX sajandi tähistel esineb liigisõnu juba 35%-l kohanimedega tähistest ning variatsioonid on mitmekesisemad. Tähistel on kirja pandud järgmisi liiginimesid või järelkomponente:
1) mõis 16 tähisel, nt Sikka Kariamoisa (Halliste); Palmse moissast (Ilumäe); Suremoisa (Pühalepa);
2) vald 15 tähisel, nt Harko Waallast, Rannawalla (Keila); Muho Kansi walla (Kassari);
3) toa 9 tähisel, nt Keibu Toa, Lauripeetri Uuetoa, Keibo teisetoa, Jürri toa (Vilivalla);
4) küla 6 tähisel, nt Vekülla (Ilumäe); Löetsa külla (Kassari); Merrkülla (Keila); Kalbaküla (Halliste);
5) kõrts 4 tähisel, nt Kertre körtsis (Kärdla); Halli Kotti körtsmikko (Keila); Mäniko körtso (Harju-Madise);
6) pere 2 tähisel, nt Kallapere (Keila); Risse berre (Nissi);
7) saar 1 tähisel, nt Rammosaarest (Jõelähtme).
Mõlemad pere-lõpulised tähised olid XIX sajandiks juba külad, mitte enam ühele perele kuuluvad talukohad. Kuigi Risse berre kirjapilt viitab veel liiginimele, siis kasutati neid sel ajal juba pärisnime osana ehk järelkomponendina. Jürri toa on viide peremehe nimele, mis mingil hetkel talukoha nimeks kujunes. Sõna tuba kasutati tähenduses ’elumaja’ (ETY: 548). Toa-lõpulised talukohad on kirja pandud seitsmele Vilivalla kalmistu tähisele, kuid üksikuid selliseid leiab ka Keila ja Harju-Risti kihelkonnakalmistutelt, seega piirkond on üks. Keibotoa ja Keibo teisetoa asusid Keibu külas, selles külas on tänini säilinud mitmed Keibo-nimelised majapidamised või katastriüksused, külanimest aitavad neid eristada täiendid või järelkomponendid (Keibo-Mäe, Keibu-Vahi, Keibu-Aasa, Keibu-Toa).
Keilas ja Saaremaal Kaarma kihelkonnas kasutatakse tihti sõna vald, mida analüüsitud tekstides mujal ei kasutata (Kaarma: Tahhula wallast; Keila: Rannawallast, Harko Wallast). Algselt on need olnud mõisavaldused ehk mõisavallad, alates 1866. aastast nimetati need haldusüksustena valdadeks ning tähistel samasugune märkimisviis jätkub. Inimeste jaoks oli vahe puhtformaalne, sisu (piirkond ja piirkonnanimi) jäi samaks.
Nii nagu mõisatöötajate juures rõhutatakse mõisat, on köstrite ja vöörmündrite tähistel märgitud kirik või kogudus (Kusallo koggoduses, Wasalema kiriku wöörmünder). Selliseid tähiseid oli kokku kuus. Eranditena on ühel tähisel kirja pandud kihelkond, kuid seda samuti seoses ametinimetusega (Harju-Jaani kihelkonna köster), ning ühele tähisele on kirjutatud Poolamaa ([---] kes Poolamaa muldas hingab).
Peeter Pälli järgi (2009: 289) võivad talunimede järelkomponendina varasemale determinandile viidata lõpud -aseme, -toa, -õue, -elu ja -rahva. Analüüsitud hauatähistel esines neist vaid kaks esimest. Muudest nimelõppudest ja topoformantidest esineb hauatähistel veel järgmisi (käänded näidetes on muutmata kujul):
1. -oja: Pernoja (küla; tähis Halliste kalmistul).
2. -mäe: Nairismäe (ilmselt talu, tänapäevast vastet ei leidnud; tähis Pihlaspeal).
3. -palu / -palo: Wihterpallo / Wihter Palo / Wihterpallust / Wihterpallost / Wiherpallo / Wiehterpalusd. Erinevatel tähistel peetakse selle nime all silmas mõisat, mõisaküla või mõisavaldust. Nime kirjapilt on üsna varieeruv, kirjutatakse nii kokku kui ka lahku, samuti varieerub järgsilbis o- ja u-täht. Erinevates kirjapiltides on märgata nii rahvaetümoloogia kui ka kantseleietümoloogia märke (vt osa 2.3).
4. -salu: Kersalusd (küla; tähis Vilivalla kalmistul), Kusalo / Kusallo / Kuusalu (kirik ja/või kogudus). Viimases nimes on järgsilbis jällegi vahelduvalt kasutatud o- ja u-tähte.
5. -neeme: Kaberneemest (küla, sama nimekuju ka tänapäeval).
6. -ma: Tummerma (talu, tänapäeval Tummermaa; tähis Vilivalla kalmistul), Poisma (ebaselge; tähis Ilumäe kalmistul), Englema (küla, tänapäeval Änglema). Änglema nime päritolu on ebaselge ja ei pruugi olla seotud -ma lõpuga. Kohanimeraamatus pakutakse erinevaid nime kujunemise variante, nime algusosa lähtub tõenäoliselt isikunimest. Küla asub ajaloolisel rannarootslaste asualal ning arvestades küla nimearengut, siis võib XVIII sajandil kujunenud ja püsima jäänud nimevariant olla rahvaetümoloogia tulem varasemast saksapärasest nimekujust: 1314 Enlande, 1402 Engheuen, 1565 Engenum, 1602 Engnum, 1798 Engelkülle (KNR: 800–801). XVIII sajandil esinenud -külle on tõenäoliselt rootsikeelse sõna kulle ’küngas’ häälduspärane variant. XVI sajandil käibel olnud nime kirjaliku kuju võimaliku seletusena on kohanimeraamatus toodud Eng+num, kus nime algusosa lähtub isikunimest (selle algusest) ning teine osa tuleneks sõnast nõmm. Veelgi varasemate nimekujude järelosised viitavad sõnadele maa (sks lande) ja heinamaa (sks heuen). Seega saab öelda, et nimekujude järelkomponendid on aja jooksul varieerunud, kuid viitavad alati looduslikule maa-alale (heinamaa, nõmm, küngas, maa) ning algusosa võib tuleneda isikunimest (Angel), mis on kasutuses lühenenud ning XVII sajandil rannarootslaste mõjul muutunud uuesti nii kõlalt kui ka tähenduselt sarnasemaks sõnaga ingel (engle+ma / ängle+ma). Selline rahvaetümoloogiliselt osaliselt muutunud nimekuju võis kasutusele tulla alamsaksa keelest murdekeelde jõudnud sõna engel ehk ingel eeskujul (vt Viikberg 2016) või mis veelgi tõenäolisem, see on häälduslik variant rootsikeelsest sõnast ängel.
7. -jala: Altjalalt (küla, tänapäeval Altja, Haljala khk), Kautjalast (küla, tänapäeval sama nimekuju). Kautjala küla on ühel tähisel märgitud ka saksapäraselt Kautel. Tänapäevasel Altja külal on olnud palju nimesid ja nimekujusid, kuid ükski varasem ega hilisem variant ei kattu Altjalaga (KNR: 1744 Hallja, Halldja, 1796 Haltja, 1871 Haldja). Tekib kahtlus, et siin on eksinud pigem ristikirja kirjutaja ning selline nimekuju on kirja pandud analoogia alusel.
8. -vere: Randwerest (küla, sama nimekuju ka tänapäeval), Kollowere (küla, tänapäeval Koluvere). Koluvere nime kõigis varasemates nimevariantides ja ka tähisel on järgsilbis o-täht.
9. -pä / -pe: Pihlaspält (küla, tänapäeval Pihlaspea). Selline nimelõpp on iseloomulik rannikualade kohanimedes ning ka -pea ja -pä vaheldumine on tavapärane. Sõna pea ~ pää kasutatakse tähenduses ’neem’ (KNR). Päärpe (küla või talu; tähis Vilivalla kalmistul) tänapäeval nimena ei esine, seetõttu võiks oletada, et tegu on olnud talunimega. Nime lõpuosa -pe tuleneb samuti lõpust -pea, mis viitaks pigem külanimele.
10. -lõpe: Bottralobbe / Bodraloppe / Pöttralopbe (talu, tänapäeval Põdralõpe; tähised Ilumäe kalmistul). Sama nimi esineb kolmel korral, kirjapilt varieerub, kuid tähendus ja nimeosad jäävad samaks.
11. -sti: Prasti (talu, tänapäeval Praski-Rehe; tähis Vilivalla kalmistul), Pallasti / Pallastist (küla ja mõis, tänapäeval Pallaste). Kohanimi Praski on kiviristile kirjutatud t-ga ilmselt valesti või on k-täht ristilt osaliselt kulunud. Sellele viitavad kõik varasemad nimekujud (KNR: 1402 Brasce, Braske, 1562 Braske By, 1798 Praski) ning nime päritolu. Kahele Vilivalla kiviristile raiutud mõisa nimi Pallasti on tuntud sellisena ka rahvasuus, kuigi tänapäevane nimekuju on ste-lõpuga.
12. -ste: Kallaste (kunagine kõrts; tähis Keilas), Ue Karristes (küla, tänapäeval Uue-Kariste), Haudaste (küla, tõenäoliselt on silmas peetud Aude küla). Viimane nimi on Vilivalla kalmistu kiviristilt. Piirkonnas asub kõlalt sarnane Hindaste küla, kuid nimede varasemaid kirjapilte analüüsides sobib pigem Aude külaga (KNR: 1527 Haudi, 1798 Audo). Samas kui Hindaste varasemad nimekujud on KNR-i järgi olnud 1402 Intas, Inthosz ja 1535 Hintast.
13. -tu: Aarbatu (talu, tänapäevast vastet ei leidnud; tähis Vilivalla kalmistul). Kõige sarnasem nimi piirkonnas on Haraku, kuid erinevus on siiski liiga suur.
14. -lo / -la: Kusilo (ilmselt talu, tänapäevast vastet ei leidnud, tähis Vilivalla kalmistul). Ugla / Ugla Mäe (talu või talud Alliklepa külas, tänapäeval sama nimekuju), Tulast / Thula (küla ja mõis, tänapäeval Tuula), Lahola (mõis ja küla, tänapäeval Lehola, tähisel ebaharilik nimekuju), Nabbalast / nablast (küla ja mõis, tänapäeval Nabala), Tapparlo(st) (küla, tänapäeval Tapurla), Tahhula / Tahula (vald ja küla, tänapäeval Tahula), Medla (vald, tänapäeval Meedla), Karrolast (küla, tänapäeval Karula).
15. -ku: Mennigo (küla, tänapäeval Männiku; tähis Keilas), Mäniko (Männiku kõrtsitalu; tähis Harju-Madisel).
2.3. Kohanimede eriarengud
Kohanimede eriarengud jagatakse kolme peamisse gruppi: ebareeglipärased lühenemised, rahvaetümoloogia ja kantseleietümoloogia. Viimase grupi nimemoonutused on põhjustanud inimene, kes tegelikku nime tundmata laseb käibele etümoloogiliselt või vormiliselt „usutavama nime” (Päll 2009: 236). Viimast hauatähistel märgata ei ole, sest üldjuhul ongi tegu kohaliku keelekasutajaga. Kuigi XVII sajandi 84 analüüsitud ristikirjast olid 32 võõrkeelsed, siis kohanimedes märkimisväärset võõrmõju ei ole. Ka XIX sajandil on kohanimed valdavalt kirjas eestipäraselt. XIX sajandi tekstidest vaid kahel on kasutatud kohanime saksapärast kuju (Jüri: Kautel vs. Kautjala; Kaarma: Tahul vs. Tahula) ja kolmel juhul on kirjapildis näha saksa keele mõju (Vilivalla: Wiechterpalusd vs. Vihterpalust; Keila: Thula vs. Tuula; Kullamaa: Wächi vs. Vähi), kuid sellised kirjapildi varieeruvused ei ole püsivad. Nimede normimise mõju on hilisem ja XIX sajandi hauatähistel seda jälgida ei saa.
Vilivalla kalmistul on paerist tekstiga Siin hingab Jumala rahuga Tummerma Kristjan Timmermann. Sünd. 25. Dets. 1796 surnud 17. August 1849. Wanaks saand 52 a. 7 k. 3 p. ja tema naene Mari. Sellel tähisel on näha, et perenimi on saadud talunimest, kusjuures perenimi on kas perepea enda soovil teadlikult saksapärastatud või on tegu kantseleietümoloogiaga perenimede panekul, kus kirjapanija on nime muutnud kuulmise või oma heaksarvamise järgi justkui sobivamaks. Kantseleietümoloogiat võib märgata veel meetrikaraamatute sissekannetes, kus sissekannete tegijaks oli sageli muu emakeelega inimene.
Vanadele kohanimedele on eriomane tugev ebareeglipärane lühenemine (Päll 2009: 236). Valdek Pall on nentinud, et kõige sagedamini on lühenenud liitkohanimede teine komponent, kusjuures sagedamini on lühenenud teise komponendi esimene pool ning lõpuosa on säilinud (Pall 1977: 40–41). Nimede ebareeglipärast lühenemist võis sarnaselt kohanimedega jälgida ka perekonnanimede muutumises. Seda eelkõige neil juhtudel, kui perenimeks oligi võetud talunimi või kui perenimi oli mõne muu kohanime analoog. Näiteks perenimi Proosahallik esines Pirita kloostrikalmistul kuuel korral ning tegi hauatähistel paari kümnendi jooksul läbi mitu muutust, esinedes ka lühenenud kujul Broosalik ja Prosallik. Kirjapilt oli iga kord erinev. Kohanimedes nii kiireid muutusi ei ole, võrdluseks tuleb kasutada tänapäevaseid nimesid ning varasematest allikatest pärit andmeid. Eelpool mainitud Altja küla on 1882. aastal Esku kalmistu (Haljala khk) ühel tähisel märgitud nimega Altjala, kuigi sel juhul võib olla tegu ka kirjutaja teadmatusega. 1886. aastal on Halliste kalmistule pandud rist mehele nimega Pernoja Löksi Juhhan Luts. Sellenimelist küla Halliste kihelkonnast ei leia, küll aga on kihelkonnas Penuja mõis ja küla, mille lähistel asub Lõksi talukoht. Kas see on ristil mainitud talu, jääb selgusetuks.
Nimi Vääna on kohanimeraamatu järgi lühenenud liitnimest vägi-väe ja oja, kus n on omastava käände jäänuk. 1886. aasta hauakirjalt Keila kirikuaias leiab nimekuju Wäenast, mis toetab eelnevat selgitust.
Keila kirikuaias on väike sepisrist kirjaga Jöggise Möldri tüttar [---] 1875. Tänapäevane kohanimi on Jõgisoo, mis on rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud variant nimest Jõgise (KNR: 132).
Ainuüksi hauatähiste nimedes kohanimede eriarenguid jälgida on siiski keeruline, vaja on materjali pikemast perioodist, kuid olulist lisa teadaolevatele nimekujudele annab ristikirjadelt saadud materjal küll.
2.4. Kohanimede käänamine
Eesti kohanimed on üldjuhul omastavas käändes. Subjektiivselt võttes tekib suulises kõnes üldse vähe olukordi, kus kohanimesid oleks asjakohane nimetavas käändes kasutada, kuid põhjusi tuleb otsida pigem mujalt. Marja Kallasmaa kirjutab (2000: 75), et genitiivsed on eeskätt asustusnimed, mis on säilitanud ainult nime tuuma, liigisõna on ära langenud. Samas nendib ta, et liigisõna esinemine või mitteesinemine sõltub kontekstist. XIX sajandi hauatähistelt leiab hulgaliselt kohanimesid, kus liigisõna on olemas (nt Palmse moisast, Laoküllast, Rammosaarest, Tahhula wallast, Keibo teisetoa), aga ka neid, kus liigisõna puudub ehk elliptilisi (nt Munalaskmest, Tahulast, Päärpe, Vintsi). Harvad ei ole juhud, kus ka liigisõna on omastavas käändes. Selle tingib teksti ülesehitus tähisel: Siin hingawad Jumala rahuga Englema Lauripeetri Uuetoa Hindriki tüttar [---] 1884 (Vilivalla). Teine näide koos liigisõnadega: Muhu Kansi walla Löetsa Külla pois [---] 1878.
Kuni XIX sajandi lõpuni kasutati eesnimedena suhteliselt väikest hulka nimesid, mistõttu ka väikestes külades oli mitu samanimelist inimest. Eristamiseks kasutati täiendeid (lisanimesid) eesnime ees ka igapäevases kõnepruugis – oli selleks siis isanimi, talunimi, ametinimi või mõni muu tunnus, kus liiginime polnud tarvidust kasutada. Seda tava ei murdnud ka perekonnanimede panek XIX sajandi esimesel poolel. Lisanimede asukoht eesnime ees tingis nendes sõnades omastava käände kasutamise. Seetõttu võib vähemalt talunimede osas oletada, et omastav kääne talunimedes ei pruugi olla tingitud üksnes liiginime puudumisest, vaid ka selle tegelikust kasutusvajadusest ristinime ees igapäevases kõnes. Liiginime pole ilmselt sellises kontekstis kuigi sageli kunagi kasutatudki: kuivõrd oli talupojal vajadust oma kodukohta/talu tavalises kõnepruugis teiste külameestega mingi liigisõnaga määratleda või millal selline vajadus tekkis? XVII sajandi ja XIX sajandi tähiste võrdlus näitab, et liiginime kasutamine kohanimedes pigem tasapisi kasvas kui kahanes. Tänapäevane süsteemne liiginimega aadressikasutus tunduks XIX sajandi I poole suhteliselt paiksele talupojale tarbetu ja suulises kõnes kohmakas.
2.5. Eripärased näited ja muud tähelepanekud
Ristikirjades hakkab silma, et kohanimedes esineb sageli järgsilbis u asemel o. Tegu on põhja- ja lõunaeesti peamurde erinevusega, sest põhjaeestis on järgsilbi o asendunud häälikuseaduslikult u-ga, lõunaeestis (ja soome keeles) on aga o järgsilbis püsima jäänud (Must, Univere 2002: 174–175; Pajusalu 2009: 77). XVII sajandi ristikirjades on kümme sellist kohanime, kus u ja o kasutust järgsilbis vaadelda saab, neist üheksa nime on kirjutatud järgsilbis o-ga (nt RANOKYLA, KASSOMEHS, SOSO, MENNICO) ja vaid üks oletatav kohanimi u-ga (BVXSV). Kõik näited on Põhja-Eestist. XIX sajandi tekstinäidete hulgas on selliseid kohanimesid 51, neist 29 lõppevad o-ga (nt Kollowere, Porkoni, Keibo, Sakko, Muho, Wönno) ning 22 u-ga (nt Tapiku, Tahhula, Kersalusd), seega mõnevõrra sagedamini esineb järgsilbis veel o. Selgeid piirkondlikke erinevusi sealjuures märgata ei ole. XIX sajandi näidete hulgas olid lisaks Põhja-Eesti kalmistutele ka Võnnu ja Halliste kalmistud. Korduvate nimede juures on näha, et mõlemat varianti kasutatakse vaheldumisi ka samal kümnendil või veelgi väiksema ajavahega kuni XIX sajandi lõpuni. Näiteks Vihterpalu nimes on neljal korral seitsmest kirjutatud järgsilpi o: Wihterpallo vs. Wihterpallu. Järgsilbis esineb o ka teistes sõnades, mitte ainult kohanimedes, näiteks Siin hingab Jumala Rahho sees Wassalema Mäniko Körtso Maddise Poeg [---] 1863, või teine näide Keilast: Siin hingawad Jummala rohhoga Hüerost Tiitso Pritso Raude tüttar Liso [---] 1888. Seega saab öelda, et hauakirjades kasutati järgsilbis o-d samaväärselt u-tähega veel kuni XIX sajandi lõpuni. Võimalik, et sellist kirjutustava kasutati vanast harjumusest ning suulises kõnes hääldati järgsilbis o asemel juba u.
Liitkohanimede kokku-lahkukirjutus on XIX sajandil samuti ebajärjekindel ning ei ole tingimata seotud nime muutumise või kujunemisega. Kohati on tegu ajastule iseloomuliku variatiivsusega (sagedamini lahkukirjutustes), teisal aga jälle püsivama muutusega:
|
Wiherpallo Uuetoa Bottralobbe Rannawalla Kallapere |
Wihter Palo Tõnise toa Halli Koti Ranna Wallast Risse berre Ue Karriste Wana Põltsamaa |
Kirjapildi iseärasusest jääb veel silma d-tähe kasutus seest- ja alaltütleva käände lõpus: Sareld, Saueld, Harkusd, Kersalusd, Wiehterpalusd. Selliselt kirjutatud kohanimesid oligi kokku viis ning enamasti kasutati tavapärast varianti: Tulast, Hürost jne.
2.6. Kohanimed tähistel ja meetrikaraamatutes
Võrdlesin hauatähistel olevaid kohanimesid surmameetrikate sissekannetega. Kokku tegin meetrikaraamatutest väljakirjutusi 60 inimese elukoha kohta, kelle ristikirjal oli samuti mõnda kohanime mainitud. Isikunimede kirjapanekutes võis täheldada kadakasakslust: nimi tähisel oli saksapäraselt kirja pandud, kirikuraamatus aga eestipärane. Esines ka vastupidist olukorda, kus nimi tähisel oli eestikeelne (või eestipärane), kirikuraamatus aga saksa keelele omases kirjapildis. Kohanimede kirjutuses on olukord homogeensem: kirikuraamatus on reeglina kasutatud saksakeelset nimekuju (nt Neukarrishof, Cournal), hauatähistel aga eestikeelset (nt Ue Kariste, Kurna). Vaid ühel juhul oli tähisel kasutatud saksapärast tähekombinatsiooni Wächi, samal ajal kui meetrikaraamatusse märgitud variant oli Wehhi.
Leidub ka näiteid, kus hauatähise kirjutaja on traditsioonide muutumisega kiiremini kaasa läinud kui meetrikaraamatusse sissekande tegija. Harju-Madise vanal kalmistul on tähis tekstiga JOHANN STREIMANN [---] PALLASTIST 1879, meetrikas on sama mehe kohta tehtud sissekanne Mäe Juhhan Streimann, Leetz. Tähisel on vanast lisanimest (talunimi) loobutud, kuid meetrikaraamatu sissekandes on see alles. Veel ühe iseäraliku näite leiab Keila kirikuaiast, kus 1879. aastal on tähisele märgitud kohanimi Lahola, kirikuraamatus on Lihhula, tänapäeval on selle küla nimeks aga hoopis Lehola.
3. Kokkuvõtteks
Kui XIX sajandil võis isikunimede kirjutamisel märgata saksapärase kirjapildi eelistamist, siis saksapäraseid kohanimesid esineb eestlaste hauatähistel harva (Thula vs. Tuula, Kautel vs. Kautjala jt). Kohanimede kirjapilt võib varieeruda, kuid korduvaid nimesid ei ole palju, et seda põhjalikumalt analüüsida. Võib oletada, et ühes piirkonnas kasutasid eestlased kohanimesid suulises kõnes ühtemoodi, kuid kohanimede kirjapilt oli alles välja kujunemas ja seetõttu varieeruv. Isikunimed puudutavad otseselt ühte perekonda, kuid kohanime kujunemisel on roll suuremal kogukonnal, mistõttu muutused ei saa olla nii kiired ja kergekäelised. Igal juhul annavad hauatähiste kirjed huvitavat lisateavet kohanimede arengu ja kasutuse kohta: mõni tähisel esinenud kohanimevariant annab uut teavet, mõni aga aitab kinnitada seniseid oletusi.
Pille Arnek (snd 1982), doktorant, Tallinna Ülikool (Narva mnt 29, 10120 Tallinn), pille.arnek@gmail.com
" ["contents_en"]=> string(2775) "
Keywords: epitaphs, Estonian language history, place names
The oldest survived stone crosses commemorating Estonians date back to the late 16th century. Many of these Maltese and wheel crosses are rather rich, giving evidence of a rise of the self-awareness and social position of the wealthier Estonians. As many of the stonemasons were Estonians, too, it can be assumed that a number of the epitaphs have been engraved by a native Estonian. As survived records written by an Estonian hand are few, those old stone crosses are certainly a valuable source of written Estonian.
The article analyses the place names engraved on the grave markers of deceased Estonians from the 17th–19th century. The research material consists of 48 17th-century place names, three place names from the 18th-century, which, as we know, began with the Great Northern War and the plague, and 193 place names selected from the abundant ones representing the 19th century.
As far as morphology is concerned, most of the place names are in the genitive case. This is due to the pre-nominal position of place names as well as other cognomina. After all, a place name would often serve as a cognomen in oral speech. The assumption that the genitive case might be a trace of a generic term (village, farm etc) once following the place name was not confirmed for the epitaphs analysed, where the use of such generic terms was increasing rather than decreasing with time.
Solid writing of the principal name and the generic term (if given) may have been either occasional or a sign of inconsistent usage typical of the development phase of any standard language. Separate writing, however, is more eloquent of a separate perception of the two components (e.g. Kodda asseme ‘place of home’).
The texts engraved on grave markers provide interesting additional information on the development and use of place names, in particular on their shortening, folk etymology and bureaucratic etymology, while some variants found add new information, some help to confirm current assumptions.
Pille Arnek (b. 1982), PhD Student, Tallinn University (Narva mnt 29, 10120 Tallinn), pille.arnek@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#364 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-09-02 10:11:46" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(3138) "Võrgumaterjalid
A r n e k, Pille 2015. Eesti ratasristid. Kataloog. Tartu. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/uuringud/ratasristide_kataloog_i_osa.pdf (8. IV 2019).
Maa-ameti geoportaali kaardirakendus. https://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis (8. IV 2019).
V i i k b e r g, Jüri 2016. Alamsaksa laensõnad eesti keeles. [Võrguteavik.] Tallinn: Eesti Keele Instituut. http://www.eki.ee/dict/asl/ (8. IV 2019).
Kirjandus
ETY = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.
K a l l a s m a a, Marja 2000. Saaremaa kohanimed II. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
KNR = Eesti kohanimeraamat. Toim Peeter Päll, Marja Kallasmaa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.
M u s t, Mari, U n i v e r e, Aili 2002. Põhjaeesti keskmurre. Häälikulisi ja morfoloogilisi peajooni. (Eesti Keele Instituudi toimetised 10.) Toim Eevi Ross. Tallinn.
P a j u s a l u, Karl 2009. Peamurded: põhjaeesti ja lõunaeesti. – K. Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg, Eesti murded ja kohanimed. 2., täiendatud trükk. Toim T. Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 74–80.
P a l l, Valdek 1969. Põhja-Tartumaa kohanimed I. Toim Madis Norvik. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.
P a l l, Valdek 1977. Põhja-Tartumaa kohanimed II. Toim Madis Norvik. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.
P ä l l, Peeter 2009. Eesti kohanimed. – Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, P. Päll, Jüri Viikberg, Eesti murded ja kohanimed. 2., täiendatud trükk. Toim T. Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 223–297.
P ä l l, Peeter 2018. Eesti kohanimed. – Raimo Raag, Jüri Valge, Sõida tasa üle silla. Raamat eesti keelest ja meelest. Tallinn–Tartu: EKSA, lk 39–47.
S i m m, Jaak 1972. Mõningaid märkmeid Setumaa mikrotoponüümidest. – Emakeele Seltsi aastaraamat 18 (1972). Tallinn: Eesti Raamat, lk 151–156.
T r o s k a, Gea 1995. Talunimed läbi aegade. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.
V i h t, Annika 2018. Märkmeid eesti käändsõnavormistiku ajaloost. – Raimo Raag, Jüri Valge, Sõida tasa üle silla. Raamat eesti keelest ja meelest. Tallinn–Tartu: EKSA, lk 135–142.
Ü p r u s, Helmi 1987. Raidkivikunst Eestis XIII–XVII sajandini. Tallinn: Kunst.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#572 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(113) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#573 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-04-30 17:45:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Pille Arnek
Kohanimed XVII–XIX sajandi hauatähistel
Vana-Vändras sündis 16. mail 1819 Johann Voldemar Jannsen ja Saaremaal Pöide vallas 19. mail 1919 Juhan Peegel. Sada aastat, ühiskonna ja kogu elukorralduse peaaegu võrreldamatud vahed lahutavad nende kahe mehe sündi ja tegutsemisaega. Ometi, vaatamata aegruumilisele kaugusele ja suurele hulgale erinevustele, on Jannsenis ja Peeglis midagi, mis muudab nende kahe nime kõrvutamise sobilikuks ja isegi loomulikuks.
Hea tahte ja kujutlusvõimega võiks ju sarnasust ette kujutada Jannseni ja Peegli välimuses. Kuid kardan, et see oleks siiski rohkem vaid ettekujutuse vili. Ei usu, et Jannsenil oli Juhan Peegli hallide silmade avarat ja esmapilgul leebet, kuid tegelikult hinge põhjani tungivat pilku. Pole lihtsalt Jannsenit kunagi näinud. Juhan Peegli õpetajapilgu ees olin aga alati veidi kohmetu: mulle tulid meelde kõik tegemata tööd ja täitmata lubadused. Tegelikult ongi Jannseni ja Peegli juures rohkem erinevat kui sarnast, isegi kui aeg, võimalused ja tingimused kõrvale jätta. Jannsen pigem vist nautis korraldustööd ja esinemisi (meenutagem kas või tema poolt 1865. aastal Tartus ellu kutsutud Vanemuise Seltsi või esimest üldlaulupidu 1869. aastal), tema südamepõhjas elas soov rikkuse, hea elu, maailmalõbude ja -rõõmude järele (Kalda 1976: 76). Juhan Peeglile olid aga igasugused esinemised ja veelgi enam korraldamised vastukarva. Tal polnud ka vähimatki kihku raha ega elunaudingute järele. Peeglile oli rõõmuks ja kosutuseks istuda Saaremaa koduõues, juua koduõlut, süüa kuivatatud, suitsutatud või küpsetatud kala ning ajada juttu tuttavate külameestega.
Mis aga siiski teeb kuidagi iseenesest mõistetavaks ja loomulikukski Juhan Peegli ja Johann Voldemar Jannseni kõrvutamise? Nad mõlemad muutsid ja kujundasid eestikeelse ajakirjanduse lugu. 1857. aasta juunist algas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse aeg. Sada aastat hiljem, 1957. aasta juunis, lõpetasid Tartu Riikliku Ülikooli esimesed eesti filoloogia eriharus ajakirjanduskoolituse saanud tudengid. Jannsen ja Peegel on need mehed, kes, luues eestikeelset ajakirjandust, tagasid selle, et rahval oleks oma kulgemise lugu.
Jannsen tahtis ajakirjandusse
Johann Voldemar Jannsen oli Vändra mõisa möldri poeg, kelle esimesed eluaastad möödusid muretult veski eesruumis rahva keskel. Mitte ainult rahvajutud, vaid ka mahlase ja tollele ajale iseloomuliku eesti keele sai ta seal kenasti selgeks. Ta õppis Vändra köstri Kochi juures ja kihelkonnakoolis, peale eesti keele oskas hästi ka saksa keelt.
Jannsen oli juba noorena innustunult ja vaimustunult lugenud Otto Wilhelm Masingu toimetatud Marahva Näddala-Lehte ning arvas endal olevat küllalt oskust ja teadmisi, et ka ise teha sellesarnast lehte. Ta saatis Vändrast võimudele palve hakata välja andma nädalalehte, kuid sai eitava vastuse. Nikolai I valitsemisajal polnud teretulnud perioodilise väljaande asutamine tsaaririigi ääreala maarahva keeles. Jannsen kasutas siis oma tahtmise elluviimiseks teistsugust teed. Ta laenas oma ristiisalt mõisahärra Woldemar von Ditmarilt 300 rubla ja hakkas välja andma aastaraamatut „Sannumetoja”. 1848. aastal ilmus rahvajuttudest, salmidest, manitsustest ja naljakatest paladest koosneva aastaraamatu esimene number. Kaheteistkümne aastaga avaldati seda kokku seitse annet. Rahvalik ladus keel ja huvitavad lood tõid „Sannumetojale” palju lugejaid. Võõrsilt (enamasti saksa keelest) laenatud moraalipedagoogilised jutukesed oli Jannsen ümber pannud vabalt kodustesse oludesse, need olid lugejaile arusaadavad ja lihtsad lugeda. Jutud olid soojas ja sõbralikus toonis, vähenõudlikud ja jumalakartlikud.
Jannsenil oli tahtmist ja hakkamist, soe süda ja kerge sulg. Otsides avaramat tegutsemisruumi, kolis ta 1850. aastal perega Pärnusse. Temast sai koolmeister Ülejõe koolis. Koolmeistrina olnud ta üsna äkiline, kasutanud koolitundides korra hoidmiseks nii joonlauda kui ka nurkapanemist. Jätkates rahva valgustamist, asutas ta Pärnus laulukoori ja korraldas selle etteasteid. Tööd oli Jannsenil Pärnus küllaga, aga ajaleht ei olnud tal meelest läinud. 1850. aastal palus ta taas võimudelt luba hakata välja andma ajalehte Ma-rahva ku-lehhed, kuid sai jälle eitava vastuse (Issakov 1983: 44). Siis pöördus ta abi saamiseks Pärnu trükikoja omaniku Friedrich Wilhelm Bormi poole. Borm andis Pärnus välja saksakeelset ajalehte Pernausches Wochenblatt, kuid oli valmis ka Jannsenit aitama ja esitas enda nimel kindralkubernerile taotluse eestikeelse nädalalehe väljaandmiseks. Aleksander II ajal olid olud muutunud lahedamaks ja ajaleheluba tuli 1856. aasta detsembris. See ei olnud Jannseni ajaleht, ent Jannsenist sai ajalehe toimetaja. 1857. aasta jaanikuu 5. päeval tervitas Perno Postimees oma teretamislauluga „Terre, armas Eesti rahvas! / Minna, „Perno Postimees”, / Kulutama olen vahvas, / Keik, mis sünnib ilma sees…” oma tulevasi lugejaid, maarahvast, nagu oma vanu tuttavaid või sõpru. Pealehe kõrval hakkasid ilmuma ka lisalehed: jutukesi pakkunud Löbbus Juttustaja armsaks aeaviiteks (1856–1866) ning kristlik Pagganatte ö ja koit ehk Missioni-leht (1861–1865). 1862. aastaks oli Perno Postimehel üle maa rohkem kui 2200 tellijat ja lugejaid veel palju rohkem. Eestikeelne ajaleht oli alustanud oma võidukäiku.
Perno Postimees lükkas talupojatare ukse lahti ning tõi sinna kauged tundmatud maad ning rahvad, senikuulmata sündmused ja olukorrad. Jannsen rääkis ajalehes asjust, mille nimetamiseks eesti keeles veel isegi sõnad puudusid (nt põllutöönäitust nimetati „loomade katsumiseks” jms). Ajaleht lõi maarahvale uue maailma, ja kuna keel, mida Jannsen kasutas, oli elav, pildirikas ja mahlakas rahvakeel, võeti see maailm ka hõlpsasti vastu. Jannsen nimetas oma ajalehes senist maarahvast esimesena eestlasteks ning andis neile ka lootust paremale elule, kui nad vaid ise küllalt püüavad, selleks usinalt tööd teevad ning iseend ja oma lapsi harivad. Rahvust ja rahvuslikku kuuluvustki teadvustas Jannsen hariduse kaudu: eestlane on samasugune nagu teised rahvad, suudab õppida, et paremaks saada. Häbenema aga ei pea mitte oma rahvust, vaid rumalust: „[---] Eestlane wõib sekssammaks sada, mis igga mu inniminne, kui wahwa mees ja middagi on õppinud? Suggu ei teota keddagit innimest, waid temma ommad teud ja ellokombed, kui need kõlwatumad on.” (Mis peaks ollema... 1861) Jannsen uskus, et igal Jumalast loodud rahval on päikese all oma koht ning pole suuremat häbi kui salata maha oma rahvus: „Kissendage temmale nelja silma al kõrwa sisse: S u r e m a t h ä b b i e i v ö i i n n i m e n n e e n n e s e l e t e h h a k u i o m m a s t i s s a s t j a e m m a s t e n n a s t h ä b b e n e d a!” (Kirjavastussed 1863: 177) Ajalehe toimetamine ja kokkukirjutamine (kaastöölisi oli lehel vähe) oli Jannseni elu loomulik osa. Perno Postimehe üldine meelsus oli kristlik ja leplik sakste, kiriku ja maarahva olukorraga. Jannsen ja tema ajaleht ei arvustanud talupoegade rasket elu ega eestlaste ebavõrdsust, vaid kutsus leppima jumalast seatud seisuslike vahedega. Jannseni tegevust ei saa võrrelda näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi või Friedrich Robert Faehlmanni tegevusega, rääkimata võrdlusest hilisemate järeltulijatega. Jannsen külvas seemneid ju seni pea täiesti harimata pinda, tegi seda iseenda tarkusest, ajendatuna oma tahtmisest ja loomusunnist.
Kõik eelnenud eestikeelsed väljaanded(1) olid ilmumise lõpetanud, vaatamata väljaandjate ja toimetajate suurele tahtmisele ja headele kavatsustele. Põhjus oli enamasti üks ja seesama: maarahval polnud raha, et väljaannet tellida, harjumust ega aega, et seda lugeda. Mis siis kindlustas Jannseni ajalehele edu ja püsimajäämise? Kindlustas tõsiasi, et toimetaja ja artiklite autor suutis muuta ajalehe lugejale lähedaseks. Jannsenil polnud see raske: vaatamata oma välisele ja suhtelisele majanduslikule edukusele, kuulus ta ise ju ikkagi maarahva hulka. Rahva vaimsus ja hing olid talle tuttavad, tema kultuuritunnetus oli üldjoontes sarnane rahva omaga. Ta ei pidanud kirjutades ega toimetades teesklema ja mõjus seetõttu igati usaldusväärselt. Pealegi oli Jannsen osav, ta oskas lähedust oma tekstidesse ka juurde luua. Ta kasutas selleks üsna lihtsaid võtteid: esitas isegi kaugeid sündmusi nii, nagu oleks ise kohal olnud ja toimunut vahetult näinud. Eriti selgelt paistab see silma lehe välispoliitilistes sõnumites. Jannsen kohendas neid eesti lugeja jaoks saksa lehtedest, selgitas lugejale tundmatuid sõnu ja mõisteid, lisas emotsionaalseid hüüatusi ning väljendeid, mis andsid tunde ajalehe seotusest kirjeldatud sündmusega ja võib-olla isegi kohalolekust sellel kaugel maal ja sündmuse juures. Nii kirjutas ta 1857. aastal Hispaania mässust, nagu tunneks ise mässajaid: „Kui ma nende kärsito Hispania rahva peäle mõtlen, siis lähhab mull varsi harri punaseks. Nemmad mustlased ei moista ühhe teisega rahhul ellada. Minnewa sui teggid nemmad sedda jummalakartmatta hullo tempo, et ühhe teise wilja wälja peäl põllema sütasid, tännawo jälle. Üllemad peawad järgest seisma, piits peus, muido nendega läbbi ei sa. Kaebawad siis isse weel, üllemad olla liig waljud, anda neile mitte lubba, sedda ja sedda, ei tea issegi, mis tehha.” (Sannumed voõralt maalt 1857: 54) Läheduse taotlust kandsid ajalehes ka dialoogid lugejaga, otsesed pöördumised lugeja poole ja küsimused talle. Jannsen alustas Tallinna laulupüha kirjeldust näiteks nii: „Kas ma rägin, voi ei rägi? / Mis asjast? / No eks sest, mis hilja aego Tallinnas ni suurt rõmo teggi. / No mis seäl siis olli?” (Sannumed ommalt maalt 1857b: 51) Loominguliselt ja ohtralt kasutas Jannsen piltlikkust ja võrdlusi lugejale tuttava asja või olukorraga. Raudteed selgitas ta elust tuttava võrdluse abil: „Raudteel ei olle mitte röped tee sees, waid rattaste sees, nago wokki rattastel, kus nörid peäl jookswad. Joud, mis rattad wurrama panneb, on kewa wee aur, mis massingi sees essimesse wankre peäl järgeste kötakse.” (Sannumed ommalt maalt 1857a) Lugejaga läheduse saavutamiseks, mis oli Jannsenile eriti tähtis, lisas ta kirjutistesse küllalt julgelt ja lõbuga lopsakat nalja ja piltlikkust.
Jannsen haris nii rahva mõistust kui ka hinge ning lõi sellega olulise aluse edasiseks – teadmise oma rahvast ja oma keelest. Jannseni enda mõnus ja eluterve loomus suutis selle hoiaku sõnastada nii, et see meeldis lugejale.
1863. aastal kolis Jannsen koos perega Tartusse ja 1. novembril ilmus seal tema uue ajalehe Eesti Postimees proovinumber. 1864. aastast alustas uus ajaleht järjepidevat ilmumist. Selle lehega sai Jannsenist Eesti esimene elukutseline ajakirjanik, alaliseks abiliseks vaid tütar Lydia. Võib öelda, et seda lehte juba oodati: väike haritlaskond, kes alles sõnastas isamaalisi püüdlusi, lootis selleks ajalehelt abi ja toetust. Eesti Postimehele hakkasid alguses kaastööd tegema peaaegu kõik, kelle mõtteis või tundeis oli ärganud püüe töötada eestluse heaks. Ajalehe esimeste kaastööliste seas olid Jakob Hurt, Johann Köler, Carl Robert Jakobson jt.
Jannseni anded ja oskused leidsid Tartus väärilise vastuvõtu ja rakenduse. 1865. aastal asutas ta esimese laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, oli esimese Eesti üldlaulupeo organiseerija ja peakorraldaja 1869. aastal. Tema eestvedamisel alustas tegevust Tartu Eesti Põllumeeste Selts. Jannsen lõi kaasa ka Eesti Kirjameeste Seltsis ja Eesti Aleksandrikooli liikumises. Kui suurt tööd ja vaeva see kõik tähendas, ei oska meie täna arvatagi.
Kuid aeg läks edasi ja muutus. Kui 1878. aastal hakkas Viljandis Carl Robert Jakobsoni toimetamisel ilmuma ajaleht Sakala, kus ei kasutatud jannsenlikult ladusat ja rahvalikku stiili, kuid mis sellest hoolimata võitis rahva hulgas suure poolehoiu, oli selge, et Jannseni pakutud lootus keisrile, jumalale ja kõrgematele seisustele rahva elujärje parandamiseks ei rahulda enam lugejaid. Jannseni enda viimaseks suurürituseks jäi 1879. aasta laulupidu. Järgmisel aastal tabas teda raske haigus, millest ta enam täielikult ei paranenudki. Eesti Postimees ilmus küll edasi uute toimetajatega, kuid ei olnud enam eestlastele juhtiv ajaleht. Jannsenist Pärnusse maha jäänud Perno Postimees ilmus samuti edasi, koguni paarkümmend aastat, ent ülemaalist edu sel pärast Jannsenit enam ei olnud. 1885. aasta lõpul tõi kirja-, keele- ja muusikamees Karl August Hermann ajalehe Tartusse ja hakkas ilmuma ajaleht Postimees.
Oma loengutes eesti ajakirjanduse ajaloost ja Johann Voldemar Jannsenist ei käsitlenud Juhan Peegel Jannseni ja Jakobsoni vahelisi lahkhelisid ega isegi mitte asjaolu, et Jannsen sai rüütelkonna nõudmistele vastutulemise eest raha, ühe õiguse ja teise eksimusena. Ta kirjeldas kõike toimunut muutusena, mis viis Eestit edasi, kus üks oli eelkäijaks ja teerajajaks teisele. Peegel kinnitas: „Minu meelest peaks inimese hindamisel olema peamine ikka see, palju ta teistele suudab anda – oma lastele, külale või rahvale” (Šank 1999: 8–9). Jannsen oli andnud endast parima, kooskõlas oma aja, iseenda loomuse, teadmiste ja oskustega.
Peegel tahtis ajakirjandusest eemale
Juhan Peeglist sai ajakirjanik kohe pärast Saaremaa Ühisgümnaasiumi lõpetamist 1938. aastal. Nimelt pakuti talle siis tööd kohaliku ajalehe Meie Maa toimetuses. Ta hakkas seal tööle, et koguda raha õpinguteks Tartu Ülikoolis. Lehte tehti kahekesi koos tegevtoimetaja Viktor Sepaga ning tööd oli rohkesti. Noor toimetuseliige eelistas küll kirjutada rahvapidudest, seltsiliikumisest, teatrist ja koolielust, kuid pidi koostama ka ülevaateid majanduselust ja välispoliitikast, kohtuistungitest ja põllumajandusest. Oma tööga tuli ta hästi toime ja hakkas mõtisklema võimalusest jäädagi tööle mõne ajalehe juurde, sest kirjutada talle meeldis. Ainuke, mis talle ajakirjanikutöö juures ei sobinud, oli aktiivne suhtlemine inimestega ja avalik esinemine (Otsides 2006: 48).
Peegel lahkus Saaremaalt 1939. aastal ja sooritas sisseastumiseksamid Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda sooviga hakata õppima eesti keelt ja kirjandust. Sama aasta oktoobris astus ta Eesti Vabariigi kaitseväkke ja asus teenima kolmandas suurtükiväegrupis, esialgu Võru lähedal Nursis, 1940. aastal juba Tartus. Viimastel eluaastatel meenutas ta sageli Eesti kaitseväes valitsenud korda, sealset vastastikust lugupidamist ning kaitseväe üldist isamaalist meelsust. Seejuures ei unustanud ta kinnitamast, et Eesti ei oleks tohtinud 1939. aastal Nõukogude Venemaale vaikides alistuda, vaid oleks pidanud vastu hakkama. Peegel oli seisukohal, et võideldes ei oleks kaotused olnud tegelikkusest suuremad ja inimeste hingel oleks kergem olnud.
Rindeaastatest rääkis Peegel vaid küsimise peale ja siis ka ainult nendest headest inimestest, kellega saatus oli teda sõjas kokku viinud. Neid oli Peegli meenutustes palju. Halbadest ta ei rääkinud, nemad lihtsalt ei väärinud meenutamist. Üksinda olles sirvis ta sageli oma väikest märkmikku, sõja-aastate kõige vahetumat tunnistajat, millesse ta oli kirja pannud pikemaid ja lühemaid mõtteid nii väga halbadel kui ka lihtsalt halbadel päevadel. Peegli sõjamehetee algas 1940. aasta sügiseks formeeritud 22. Eesti territoriaalkorpuse koosseisus, viis Porhovi lahingusse, tööpataljoni Sverdlovskis, haiglatesse ja jälle lahingutesse. 1945. aasta lõpus vabanes ta sõjaväest muutunud inimesena, sest kes noorena nii palju surma on näinud, ei unusta seda iialgi, nagu Juhan ise tavatses öelda. Kodu Saaremaalgi oli tühjaks tehtud: 1941. aasta juunis olid küüditatud ema, isa, vanem vend koos perega. Ema ja vennanaise tõi ta 1946. aasta varasügisel ise Saaremaale tagasi.
1946. aasta oktoobris tuli Peegel uuesti Tartusse, tagasi ülikooli, alustades sellest, et õppis õppima, ise paljas kui püksinööp. Kuid õnneks sai ta kohe ka ametisse, jälle ajalehe juurde, ülikooli peahoonest üle tee asunud Postimehe toimetusse. Sinna aitas teda sõjakaaslane Kalju Kääri, kes Juhanit teadis ja tundis ning kes ise töötas Postimehe kultuuriosakonnas. Ju aitas selle koha saamisele kaasa ka Peegli varasem ajakirjanduslik kogemus, aasta aega oli ta ju siiski ajalehte teinud ja teadis, kuidas töö käib. Kuigi teadmisega kolmekümnendate aastate eesti ajakirjandusest oli nüüd vähe peale hakata: nõukogude ajaleht oli eelkõige suuresõnaline propagandaleht, milles oli tähtis ainult õige ideoloogiline hoiak. Alustanud Postimehe tööstusosakonnast, liikus Peegel varsti kultuuriosakonda. Selle osakonna teemad olid talle märksa enam meele järele. Kirjutamine, oma mõtete avaldamine kirjasõnas, oli talle armsaks saanud juba enne sõda. Saaremaa Ühisgümnaasiumi käsikirjalises almanahhis „Kume Rivi” oli Juhanilt ilmunud vanaemalt kuuldud lugu „Väinavaim”, kui ta oli gümnaasiumi eelviimases klassis. Eesti gümnaasiumiõpilaste ajakirjas Tuleviku Rajad oli 1937. ja 1938. aastal trükivalgust näinud kaks tema proosapala: Saaremaale ja saarlaseks olemisele pühendatud „Karmid rannad” ja noore inimese eneseotsinguid kajastav „Muinasjutud vee ääres”. Ilukirjandusega jätkas Peegel üsna pea ka pärast sõjaväljalt naasmist. 1946. aastal ilmus ajakirjas Looming temalt kimp lühijutte ühispealkirjaga „Saaremaa motiive” („Käbilaev”, „Saare õlu”, „Mereaju”, „Paetarad”, „Vaesed”, „Kosjasõit”). Järgmisel aastal avaldas ajakiri Stalinlik Noorus paar tema lühijuttu („Kojutulek” ja „Uus maja”).
1952. aastal kirjutas Peegel mitmeid arvustusi, avaldades neid ajalehtedes Edasi (1948. aasta mais nimetati Postimees Edasiks), Noorte Hääl ning Sirp ja Vasar. Kuid samal aastal otsustas ta ka lahkuda ajakirjandusest. Teda oli väsitanud see kaksikmoraal, mida nõudis tolleaegne ajalehetöö: ajakirjanik pidi – kuigi ta südames tunnistas nõukogude süsteemi valelikuks, häbiväärseks ja ülekohtuseks – kirjutades alati vähem või rohkem valetama. Sest kuigi toimetuses olid toredad inimesed, keda Peegel korduvalt hea sõna ja tänuga meenutas ka pensionipõlves, ning parteilise sunni ja kontrolli all oli toimetuse üldises õhustikus peidus ka midagi muud, väsitas teda see pidev pealesunnitud võitlus, mida tuli pidada, väsitas kultuuriväärtuste vulgaarne ümberhindamine ajal, kui rahvale oluline ja tähtis pidi olema peidus ja varjus (Otsides 2006: 85).
Nii noorena kui ka vanana masendasid ja tüütasid Juhan Peeglit kõige rohkem tühi loba ja asjatoimetused, mis ei lubanud tal olla tema ise. Temas tekitasid piinlikkust suuresõnalised ja kõlavad lubadused, millel puudus kokkupuude tegelikkusega. Pärast Edasi toimetusest lahkumist asus ta tööle hoopis eesti keele ja rahvaluule alal. Seda enam, et aasta varem, pärast ülikooli lõpetamist, oli ta astunud aspirantuuri ning tema kandidaaditöö teema oli „Eesti vanade rahvalaulude morfoloogiast”, mille eest talle 1954. aasta novembris omistati kandidaadikraad. Tema töö juhendaja oli akadeemik Johannes Voldemar Veski, kes oli Peeglile akadeemilise vaimsuse, inimliku aususe ja töökuse kehastuseks elu lõpuni ning kelle kohta on ta kirjutanud, et Veski esindas kaduma määratud elustiili ka surveaastail: „[---] kehastades meile vana ausa akadeemilise põlvkonna hoiakuid, sügavat lugupidamist teaduse ees, kõikumatut missioonitunnet oma rahva ees. Ta ei tahtnudki aru saada asjadest, mis tema maailma ei sobinud. [---] see oli sissekasvanud veendumus õiglusest, mis oli tema põlvkonna elustiiliks.” (Peegel 1994: 13)
Miks Juhan Peegel valis oma uurimistööks eesti keele, kuigi ta oli ülikooli tulnud huvist eesti kirjanduse vastu? Seda muutust on selgitanud ta ise: eesti kirjandust tahtis ta ülikoolis õppida 1939. aastal. Pärast sõda, aastal 1948, valis ta pärast kolmandat kursust süvendatud õppeks eesti keele, sest tema lemmikautorid, nagu Tuglas, Under, Gailit, Mälk ja mitmed teised, ei kuulunud ühtäkki enam eesti kirjandusse. (Peegel 1994: 12) Ehk eesti kirjandus, mida tema oli tahtnud õppida, oli keelatud, seda taheti ka rahva mälust kustutada.
Oma mõju Peegli keelehuvi kasvamisele ja hiljem tema süvenemisele eesti regilaulu nimisõnade poeetiliste sünonüümide maailma võis olla ka ühel 1947. aastal juhtunud seigal. Postimehel oli Eesti Vabariigi aastatel korralik raamatukogu, 1947. aastal see hävitati. Peeglil õnnestus selle hävitustöö käigus ühest toast üles korjata regilaulude väljaanne „Vana Kannel IV. Karksi vanad rahvalaulud I” (Tartu, 1941). Ta viis köite koju, st ühiselamusse. Sellest raamatust luges ta esimest korda regilaulude maagilist keelt ja arhailist Mulgi murret. Regilaulu keel ja murded võitsid Peegli südame terveks eluks. Aastakümneid hiljem antud intervjuus on ta kinnitanud: „Murdekeel on elus keel, kuuldud vahetult rahva enese suust. Tal on loomulikku kordumatut omapära, tal on oma hing, mis võlub ja tihtipeale üllatab. Ta seob meid märkamatult meie rahva ja maaga, ajalooga. Ta on omamoodi rikas ja tabav.” (Šank 1999)
1952. aastal Postimehest lahkudes uskus ta ise, et tegi ajakirjandusega lõpparve. Ning eesti keel pakkus suurt ja sügavat huvi: „Keel, milles me elame ja milles on elanud kümnete ja kümnete põlvkondade kestel meie esivanemad, on tohutu rikas ja huvitav. See pole kuivavõitu grammatikaõpik, mida tunned õpingupäevilt keskkoolis, vaid terve põnev ja avastusi pakkuv maailm, milles on niisama palju uurimisromantikat kui igas teises teaduses.” (Peegel 1997: 46)
Ajakirjanduse õpetamise idee ei tulnud Peeglilt. Selle võttis esimest korda kõne alla ülikooli väliskirjanduse õppejõud Villem Alttoa. Just tema hakanud Peeglile rääkima, et eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule kõrval võiks eesti filoloogia eriharuna õpetada ka ajakirjandust. Alttoa oli tark inimene, ta teadis, kellega rääkida. Sellega, kelle süda oli õiges kohas ja kes mõistis, et kui eestlased tahavad rahvusena püsima jääda, on vaja seista vaimse alistumise vastu. Sellega, kes teadis, et vaimse alistamatuse võti on kultuuris ja oma kultuuri hoidmiseks on vaja tööd teha. Oli ju ette teada, et see tee ei saa kerge olema: akadeemilisel tasemel polnud eesti keeles ajakirjandust mitte kunagi õpetatud ning nii oli lisaks nõukogude korra loodud takistustele ees ootamas sisuliselt tühi maa, mida tuli targalt ja ettenägelikult harima hakata.
Eesti keele kateeder ja filoloogiateaduskonna dekanaat ei olnud vastu ettepanekule luua eesti filoloogia juurde veel üks kõrvalharu. Toetav oli ka ülikooli tollane rektor Feodor Klement. Akadeemilises maailmas oli veel seda vaimsust, mis ei lubanud leppida pealiskaudsuse ja rumalusega, endiselt osati ja taheti väärtustada haritust ja isikupära, sest õnneks töötas ülikoolis veel palju õppejõude, kes endas seda kõike kandsid. Peegel on näinud neid inimesi kui Tartu vaimu kandjaid: „Kuigi ametlik ideoloogia püüdis meid jätta ilma oma ajaloost ja kultuuripärandist – sellest rahvusliku identiteedi väga tähtsast osast –, siis tänu neile see siiski säilis ja selles ongi ehk see nn. Tartu vaim” (Peegel 1994: 12).
Ajakirjanike õpetamine algas tagasihoidlikul moel aastal 1954 eesti filoloogia eriharuna. See tähendas, et spetsialiseerumine ajakirjandusele oli võimalik alates kolmandast kursusest. Esimene lend eriharus õppinuid lõpetaski 1957. aastal kirjade järgi veel õpetajatena. Alates 1964. aastast oli diplomile märgitud juba filoloog-toimetustöötaja. 1965. aastal hakati ülikooli juures korraldama vabariiklikke ajakirjanike ja kirjastustöötajate täienduskursusi, mis toimusid 1987. aastani. Nende algataja ja sisuline eestvedaja oli Peegel ja nii hakatigi neid nimetama Juhan Peegli eraülikooliks.
Algus oli raske, sest polnud ei õppematerjale ega isegi selget ettekujutust, mida ja kuidas õpetada. Lisaks bürokraatlikele tõketele oli palju vastuseta küsimusi, neist üks olulisemaid: kuidas õpetada ajakirjanikku nii, et ta jääks ausaks inimeseks, kes kaitseb ja juhib lugejat, võitleb kõige halva vastu, aga ei saa samal ajal ise ametliku võimu ohvriks? Küsimused olid põhimõttelised, nende lahendamine nõudis aja ja võimaluste tunnetamist, aga ka tarkust. Võib-olla eelkõige inimlikku tarkust ja selle kõrval vääramatut usku, et seda kõike on vaja. Need küsimused said vastatud ja tõkked ületatud tänu Peegli töökusele ja lihtsale selgele veendumusele, et ennekõike peab ajakirjanik olema hea inimene, kes tunneb vastutust oma maa ja rahva ees. Peegel rõhutas korduvalt: „[---] kogu selle õpetuse aluseks on olnud põhimõte: valmistada ette eetiliselt vastutavaid ajakirjanikke, kelle sõna ja teo vahel vahet ei ole. Me teeme ajakirjandust rahva jaoks ja seda ei saa ilma südametunnistuseta teha.” (Peegel 1987: 10) Sellega on seotud teinegi Peegli põhimõte, üks tema ajakirjandusõpetuse aluseid: „Ajakirjanikule on vaja head üld- ja ainealast ettevalmistust ning tal peab olema suur missioonitunne, vastutus ja karm enesekriitika” (Peegel 1987: 10). Ajalehes töötanud ja elu näinud inimesena oli Peeglile kommunikatsiooniteooriatetagi selge, et ajakirjanduses edastatut peetakse tegelikkuseks. Ajakirjanikul on selles kahepalgelises maailmas vaja teada, kuidas kõike edasi anda, kuidas kasutada teksti varjatud tähendusi ja seisukohti, võtmesõnu, keelefraase, infoallikaid. Ehk lihtsamalt: ajakirjanikule on vaja korralikku haridust.
Tugeva üld- ja ainealase ettevalmistuse andis õppekava, mis oli algusest peale koostatud vaimus, et õpetada ajakirjanikuks pürgijaid eristama olulist ebaolulisest, vältima loogika- ja faktivigu ning teadma, millal ja miks on vaja teavet edastada olukirjelduse, arvamusartikli või sõnumina. Ülikoolihariduse tugevale üldhumanitaarsele põhjale lisati spetsiifiliselt ajakirjandusega seotud kursused. Nende kursuste ettevalmistamiseks alustas tööd Peegel ise ja kaasas oskuslikult nooremaid õppejõude. Esimesel võimalusel hakati koostama ja välja andma eestikeelset õppekirjandust: 1964. aastal ilmus esimene number ajakirjandusalaste teadustööde kogumikust „Fakt. Sõna. Pilt”, 1965. aastal lisandus kokkuvõtlik ülevaade teiste maade ja riikide ajakirjanduse arengust „Rotatsioonimasinad mürisevad”, järgmisel aastal ilmus esimene väljaanne sarjast „Eesti ajakirjanduse ajaloost”. Nimetatutele lisandus peatselt ajakirjanike käsiraamatuks kujunenud ülevaade ajalehe tegemisest, žanridest, stiilist jms – „Ajaleht” (1968). Peegli enda 1966. aastal ilmunud monograafia „Eesti ajakirjanduse algus (1766–1857)” kinnitas eestikeelse ajakirjanduse väärikat kohta rahva kultuuriloos. Samale teemale oli pühendatud ka Peegli doktoritöö (1973).
Aastatel 1964–1967 oli Peegel filoloogiateaduskonna dekaan, kuigi tahtmist ja annet tal selle töö peale ei olnud – tema enda jutu järgi. Aga ta oskas end ebameeldiva kohustuse eest ka kaitsta. Usun, et kirjeldades jutustuses „Ja ongi kogu elu. Aplikatsioonid akadeemilisel foonil” professor Metsa ärakäimisi ehk libajooksu igavatelt kohustuslikelt koosolekutelt (Peegel 1988), jagas autor iseenda kogemusi, sest seda, kuidas ta koosolekutel oma mõtteis vahel kaugel oli, märkasime meiegi, tema tollased tudengid. Mingil ajal leidis Peegel endale vaimselt sobiva akadeemilise põgenemistee: ta hakkas bürokraatliku administratiivtöö eest kaduma kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi. Peegel asus enda lõbuks, vaimseks rahulduseks ja turgutuseks uurima regilaulu poeetilist sõnavara. Aastaid hiljem valmis ja ilmus Emakeele Seltsi väljaandel tema koostatud põhjalik ja sisukas „Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” I–V (1982–1992). Muidugi oli regivärsilise rahvalaulu keel talle huvi pakkunud juba varem: 1961. aastal oli ilmunud tema pikk ülevaade „Eesti regivärsiliste rahvalaulude keelest”. Milleks üldse neist vanadest asjadest kirjutada, on ta kord endalt küsinud ja ise ka vastanud: „Võib-olla selleks, et näidata, kuidas me ammusest ajast peale oleme Euroopasse kuulunud...” Samas lisas ta, et oluline on teinegi põhjus: võib-olla peab neist asjadest rääkima hoopis varjatud üleskutseks noortele innustunud uurijatele, et julgustada neid uurimistööd jätkama. (Peegel 1999: 159) Peegel oli ju seisukohal, et rikas on vaid see rahvas, kelle iga uus sugupõlv teeb tõeliselt omaks oma eelkäijate pärandi, ehk uurib selle ise läbi, teeb oma avastused ja vajadusel oma parandused. Peegli jaoks kajastus rahva vaimsus, rahva vaimne alistamatus kõige vahetumalt ja tõetruumalt just rahvaluules (Peegel 1989: 15).
1972. aasta septembrist asus Peegli kõrvale täiskoormusega ajakirjandusõppejõuna tööle Marju Lauristin. 1976. aastal võeti vastavatud žurnalistika erialale konkursiga õppima 25 tudengit, kes said ülikooli lõpetades lõpudiplomile ametiks „žurnalist-ajakirjanik”. Õppejõudude read täienesid, õppekavasse lisandusid uued ained, mis juba oma nimetusega viitasid maailma ajakirjanduse arengule. Žurnalistika õppekava aitas kaasaegsemaks ja ühiskonnakesksemaks muuta lähedane koostöö Ülo Vooglaiu juhitud sotsioloogialaboriga (1966–1975).
1979. aasta 30. novembril sai Juhan Peeglist žurnalistika kateedri juhataja ja osakonnas õppis juba kolm kursust tudengeid. Peegel oli kõigi poolt armastatud ja hinnatud. Ta oli Peegel. Sellest piisas, et hoida osakonna vaimsust, luua õhkkond, milles oli küll erimeelsusi, aga polnud kahepalgelisust, kus õpetati, et ennekõike ja kõigepealt peab ajakirjanik olema hea inimene, kõik teised oskused on kergemini õpitavad.
1987. aasta jaanuarist andis Peegel kateedri juhtimise üle Marju Lauristinile ja taandus professor-konsultandi kohale. Ta polnud siis veel seitsekümmendki, oli heas tööhoos, aga aeg ülikoolis oli selline, et need, kel eluaastaid kuuskümmend viis, pidid noorematele ruumi tegema. Peegel läks ise varem ära. Ta ei tahtnud, et talle öeldaks, et tuleb lahkuda. Tegelikult tõmbus ta ajakirjanike õpetamisest kõrvale liialt vara.
Mõlemad olid õpetajad
Johann Voldemar Jannsen õpetas rahva ajalehte lugema ja ajaleht muutus kiiresti sõnumitoojaks, mida oodati ja usaldati, sest ajalehes kirjutatut mõisteti. Jannsenist tegi oma aega ja kogu eesti kultuuri kandnud ja kasvatanud Postipapa mitte ainult tema töö ajalehes, vaid ka see, milline ta oli kirjamehena, koolmeistrina, koorilaulu ja seltsielu edendajana.
Juhan Peegel oli akadeemilise eestikeelse ajakirjandusõppe looja. Tema soov oli, et eestikeelne ajakirjandus oleks ka rasketel aegadel osa rahvuskultuurist, selle hoidja ja edendaja. Peegli enda keelemehevaist ja tema kirjanikuanne andsid talle eeldused tunnetada ajakirjandust kultuuri loova ja kujundava tegurina. Peegel ajakirjandusõppejõuna ei ole lahutatav temast kui kirjanikust või keelemehest. Neis kõigis rollides oli ta üdini inimlik, aus ja töökas.
Juhan Peegli ühes tähtsamas ilukirjanduslikus teoses, 1978. aastal ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud fragmentaariumis „Ma langesin esimesel sõjasuvel” (raamatuna 1979, samal aastal ka lavastusena Vanemuises) on koos tema avatus ja suurus. Olev Jõgi, Peegli kaasaegne ja sõber, on teose arvustuses kõige täpsemalt kokku võtnud selle, mis iseloomustab mitte ainult fragmentaariumit, vaid minu meelest Peegli kogu ilukirjanduslikku loomingut. Jõgi kirjutas, et „fragmentaariumis on ühelt poolt faktitõde oma avastuslikkuses ja tunnetuslikus veenvuses, teiselt poolt kunstitõde oma elamuslikkuses, mis on siin seatud ühe ja sama eesmärgi teenistusse” (Jõgi 1979). Nende kahe külje kooskõlas mõjuvad ka teoses kujutatud traagilised sündmused inimlikult helgelt ja puhastavalt.
Helge ja puhastav oli Peegel ka õppejõu ja inimesena.
Nüüd, kakssada ja sada aastat hiljem, näibki kõik Jannseni ja Peegli juures selge ja loogilisena: mehed tegid seda, mis tundus neile õige ja vajalik. Tegid oma parima oskuse ja teadmisega, tundes ja mõistes oma aja vaimu.
Kui Jannsen oma südame põhjas ihkaski jõukust ja mugavust, ei kujundanud see soov tema tegevuse peamist sisu. Seda ei kujundanud isegi tema kuuletumine rüütelkonna nõudmisele sulgeda Postimees Carl Robert Jakobsoni kirjutustele. Seda suunas vaid tema vastutus iseenda, oma rahva ja oma pere ees, sellises sisus, väljenduses ja suuruses, nagu see olla sai.
Kuigi Juhan Peegli südamele olekski olnud lähedasem ja kergem eesti rahvaluule ning murrete uurimine, andis ta oma tegusad aastakümned selleks, et Eestil oleksid ajakirjanikud, kes tööd tehes jääksid ausateks ja teisi austavateks inimesteks. „Inimene saab siis inimeseks, kui ta vastutab. Enda ees. Teiste ees. Oma rahva ees,” ei väsinud Peegel meile kordamast ning need sõnad pani ta kirja ka oma akadeemilistesse aplikatsioonidesse (Peegel 1988).
Võib-olla jäi neil mõlemal puudu võitlejaloomusest, sest üksmeelt ja kokkukõla, head sõna ja lahket olekut hindasid nad rohkem kui tulist vaidlust. Jannsen kamandas ja kasvatas koolipoisse, Peegel tudengeid ei kamandanud ja õpetussõnugi luges pigem vähe kui palju. Kui üldse, tegi ta seda vanasõna või kõnekäänuna, koos südamest tulnud sügava ohke või saarlase naljana. Head nalja armastas Peegel alati rohkem kui pikka seletust ning elu lõpuni otsis ta selgitust, kuhu kadusid vaba Eesti ajakirjandusest hea följeton, lahe huumor, sisukas ja inimlik veste.
Jannsen kirjutas Perno Postimehes: „Jah, ilm lähhäb ikka pääw päwalt wannemaks ja targemaks; agga kas p a r r e m a k s ka, se on jälle teine assi” (Sannumed ommalt maalt 1857a: 5). Rohkem kui sada aastat pärast Jannsenit kirjutas Peegel: „Maailm (inimesed) oleksid pidanud selle ajaga hulga targemaks saama – no pole midagi, on halastamatu tapmine” (Peegel 1990: 39). Seletust, miks see ikkagi nii on, neil kummalgi ei olnud. Ei saanudki olla, aga nii Jannsen kui ka Peegel ise tegid maailma paremaks. Jannsen pani rahva ajalehte lugema ja usaldama. Peegel õpetas ajalehte tegema ja ajakirjanik olema. Õpetas, et eesti ajakirjanikul, olgu ta valgustaja, harija, võitleja, poliitika- või ühiskonnategelane, peab olema missioonitunne, vastutus, südametunnistus ja karm enesekriitika (Peegel 1987: 10).
Krista Aru (snd 1958), PhD, ajakirjandusloolane ja museoloog, kristaaru@gmail.com
- Peter Ernst Wilde ajakiri Lühhike õppetus (1766–1767), pastorite Tarto maa rahwa Näddali-leht (1806), Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Leht (1821–1823 ja 1825) ja veel mitmed lühiajalised väljaanded.
Keywords: consistent Estonian journalism, Perno Postimees, Eesti Postimees, academic journalism training at the University of Tartu, the role of Estonian-medium journalism, Estonian cultural history
May 16, 2019 is the 200th anniversary of Johann Voldemar Jannsen and May 19, 2019 is the centenary of the birth of Juhan Peegel. In June 1857 Jannsen started as editor of the weekly Perno Postimees, thus laying the foundation of consistent Estonian journalism. A hundred years later, in June 1957 the first students who had been trained as journalists graduated from the University of Tartu. The initiative for introducing such training to students of Estonian Philology (preparing them for work in Soviet Estonian press) had come from Juhan Peegel. The article emphasises that Jannsen taught the Estonian people to read a newspaper and to trust it, while Peegel taught his students to create one. He underlined that a journalist should have a sense of mission and self-criticism and always be responsible for their words.
Krista Aru (b. 1958), PhD, historian of journalism and museologist (Poe 8–12, Tartu 51004), kristaaru@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#366 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-24 08:39:22" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(3142) "
I s s a k o v, Sergei 1983. Eesti kultuuriloo ainestik Leningradi arhiivides. – S. Issakov, Arhiivide peidikuist. Tallinn: Eesti Raamat, lk 42–59.
J õ g i, Olev 1979. Tuulepuhang kagust – üle nimetute haudade. – Sirp ja Vasar 5. V, nr 18, lk 4.
K a l d a, Maie 1976. Jannsenist ja tema jumalatest. – M. Kalda, Kirjandusest ja kriitikast. Tallinn: Eesti Raamat, lk 75–79.
K a m p m a a, Mihkel 1912. Eesti kirjanduseloo peajooned. 1. jagu. Tallinn: August Buschi kirjastus.
Kirjawastussed 1863. – Perno Postimees 5. VI, nr 22, lk 177.
Mis peaks ollema... 1861 = Mis peaks ollema, agga weel mitte ei olle. – Perno Postimees 15. II, nr 7, lk 50.
Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt. Vestluste põhjal koostanud Maarja Lõhmus. Tallinn: Tänapäev, 2006.
P e e g e l, Juhan 1966. Eesti regivärsilise rahvalaulu keelest. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder.
P e e g e l, Juhan 1978. Komissar. – J. Peegel, Teed ja ristteed. Üks vanamoeline jutuahel. Tallinn: Eesti Raamat, lk 125–135.
P e e g e l, Juhan 1987. Ajakirjandus, ajalugu, ajakirjanik. – Eesti ajakirjanduse ajaloost. V. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 5–10.
P e e g e l, Juhan 1988. Ja ongi kogu elu. Aplikatsioonid akadeemilisel foonil. – Looming, nr 4, lk 435–477.
P e e g e l, Juhan 1989. Mis on meie rahvuskultuuri aluseks ja kas tal üldse on veel mingit sidet kaasajaga („Viimase kella” loeng žurnalistikaosakonna lõpetajatele 1987. a. kevadel.) – Fakt. Sõna. Pilt. XII. Tartu: Tartu Ülikool, lk 4–19.
P e e g e l, Juhan 1990. Aegade jäljed. Kaks habrast juttu. Tallinn: Eesti Raamat.
P e e g e l, Juhan 1994. Iseendaks jäämisest. (120 aastat J. V. Veski sünnist.) – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 12–14.
P e e g e l, Juhan 1997. Väljakaevamistöödelt… eesti keele alal. – J. Peegel, Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 42–46.
P e e g e l, Juhan 1999. Meenutusi kohtumistest Kalevi ja tema pojaga. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 145–159.
Sannumed ommalt maalt 1857a. – Perno Postimees 5. VI, nr 1, lk 3–4.
Sannumed ommalt maalt 1857b. – Perno Postimees 14. VIII, nr 7, lk 51.
Sannumed voõralt maalt 1857. – Hispaniamaalt. Perno Postimees 14. VIII, nr 7, lk 54.
Š a n k, Ester 1999. Intervjuu Juhan Peegliga. – Maaleht 20. V, nr 20, lk 8–9.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#574 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(113) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#575 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-04-30 17:45:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Krista Aru
Kaks teerajajat ja õpetajat
Aastail 2016–2018 laekus Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi (EKLA) ligi 31 000 säilikut käsikirju, fotosid, kunstiteoseid ning audiovisuaalset materjali. Seda on umbes viie tuhande võrra vähem kui sellele eelnenud kolmel aastal (2013–2015). Siiski ei ole kultuuriloolise arhiivi viimaste kümnendite laekumiste statistikat vaadates, just käsikirjaliste arhiiviallikate osas, tegu üleüldise paberarhiivi olemasolu ja arhiivi jõudmise langustrendiga, ehkki sinnapoole tõepoolest paratamatult praeguses maailmas liigume.
Käsikirjad
Statistilistest numbritest tähenduslikum on arhiivi jõudnud allikmaterjalide sisuline pool. Jätkuvalt on hoiustamiseks laekunud mitmeid kultuuriajaloost tuntud isikute personaalkogusid või organisatsiooniarhiive. Rahvuskaaslaste programmi abil õnnestus neil aastail ka mitme väliseesti arhiivi toimetamine kirjandusmuuseumi. EKLA-sse jõudis eelneva kohapealse ettevalmistustöö tulemusel Austraalias elanud ja töötanud eesti kunstniku ja kirjaniku Gunnar Neeme (sünnipärase nimega Johannes Näkk) käsikirjaline arhiivimaterjal ning tema maalide ja Kalevipoja-aineliste tööde suur kollektsioon. Hea koostöö tulemusel Rootsis elavate väliseestlastega käidi sama programmi raames järel 1959. aastal asutatud ja tänaseks töö lõpetanud Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi Stockholmis arhiivil, mille andis üle selle viimane juhataja Paul Laan. Isikuarhiividest jõudis EKLA-sse kirjaniku ja ajakirjaniku Karin Saarsen-Karlstedti materjalid ning arstina töötanud Ants Andersoni perekonnaarhiiv aastaist 1945–2014; Viljar Päss annetas olulist lisamaterjali Aino ja Oskar Kallase kogusse, sh nende tütre Virve ja tema abikaasa Viktor Pässiga seonduvat, ning Toomas Tuulse andis üle viimase osa oma vanemate Armin ja Liidia Tuulse kirjavahetusest. Üks suuremaid kollektsioone nende aastate laekumiste hulgas on Riiast kolmes jaos toodud Ivar Ivaski isikukogu, mis muu hulgas sisaldab tema aastakümnetepikkust kirjavahetust, päevikuid ning fotomaterjali. Väliseesti arhiividest saabus veel Rootsist Ilona Laamani ning Kanadast Harri Asi käsikirjalist materjali ja fotosid. Kogutud arhiiviainest toimetas EKLA-sse hoiule Hain Rebas Göteborgist.
Kodumaiste kirjanike ja kirjandusloolaste isikukogudest oli aastail 2016–2018 järgmisi laekumisi: Ene Mihkelson, Madis Kõiv, Ellen Niit ja Jaan Kross, Endel Nirk, Ülo Tedre, Viljar Ansko, Hugo Viires, Aino Neemre, Voldemar Rakles, Vaike Hang, Reet ja Martin Neithal. Mõned neist kogudest on väga mahukad, kogu elutööd hõlmavad, mõned väiksemad, mis ei vähenda sugugi nende väärtust. Kogukondliku ja koduloolise materjali hulka saab arvata suurepäraselt koondatud ja korrastatud Suislepa valla arhiivi (sh laualehed Suislepa Elu 1966–1984), koostajaks Elma Mälk, ning Hurda Turismitalu rajamise ja tegutsemise kroonika, koostajaks Mare Lind. Ell Maanso on kogunud ja üle andnud kultuuri- ja koduloolist materjali Puurmani vallast.
Alati ei anta arhiivi üle terviklikult, ühekorraga. EKLA talletab oma fondiruumides ka isikute või organisatsioonide materjale, mis jõuavad muuseumi mitme aasta vältel, selhaaval, kuidas materjalide valdajad vaatavad üle aja jooksul kogunenud kirjavahetusi, loometööd kajastavaid käsikirju, dokumente, fotosid või muud. Aastate kulgedes on selles vallas paljudega välja kujunenud väga hea koostöö. Hiljutiste annetuste hulgas võib esile tuua Jüri Arraku kirjavahetusi, Lea Tormise teatriloolisi materjale, Heljo Männi, Paul Laane ning Helga ja Enn Nõu lisandusi nende varasematele arhiividokumentidele. Viimaste aastate laekumiste nimekirja saab täiendada veel paljude isikute ja institutsioonide arhiivimaterjalidega: Aldo Kals ja Eesti Pimedate Muuseum, Vello Ederma ja Ameerika Hääl, Eesti Kirjanike Liit, romaanivõistluste käsikirjad, Aleksandra kirjastus OÜ arhiiv 1991–2006 (sh venekeelse ajakirja Tallinn arhiiv 2015), käsikirjalised ajakirjad (Idüll ja Opositsioon 1957–1959, Noorte Looming 1964), õpilaste ajalooalased võistlustööd. Lisa saadi Andres Vanapa/Siima Škopi, Evald Kampuse ja Meinhard Laksi isikuarhiividele ning Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liidu ja Eesti Endiste Poliitvangide Liidu materjalidele. Liivi Jõe tõi hoiule Kotkajärve Metsaülikooli arhiivi aastaist 1967–2004, Helgi Vihma andis üle Johannes Aavikuga seotud materjale, Tiina Tamman oma isa Jaan Tammaru mälestusi ja kirjavahetust ning Paul-Eerik Rummo Artur Alliksaarega seonduvat. Huvipakkuv on ka Aire Kolbre Salmre poolt USA-st saadetud Ühe dollari Eesti Kodu Abistamisaktsiooni materjalid aastaist 1991–1994.
Kahtlemata on päevikud, mälestused ja kirjavahetused kõige otsesemad ajalooallikad, mille jõudmisel muuseumidesse ja arhiividesse ei tohiks need vaid hoidlates riiulitele jääda. Pole vahet, kas tegemist on kultuuriloos tuntud inimestega või siis n-ö tavakodanikega (sageli pole teada kirjutaja täielikku nimegi) – kõigil on olnud rääkida ja kirja panna oma lugu. Viimastel aastatel on EKLA-sse hoiule võetud järgmiste autorite päevikud: O. Varm (eesnimi teadmata; päevik aastaist 1926–1929, kirjutaja signeeritud illustratsioonidega), O. Luht (samuti eesnimi teadmata; päevik aastast 1931), Magda Kotto (1936), Ludmilla Tukk (1930. aastad), Maria Hirv (1970–2007), Jaan Tammaru (1971–1985), Villem Gross (1972–2001), Lagle Parek (1980) ning Tiina Tamman (1984–1988, inglise keeles). Kirjapandud mälestused hõlmavad sageli vaid üht etappi kirjutaja elus: näiteks paari aasta eest arhiivi toodud Aare Lõhmussaare mälestused Siberist. Samas ei pruugi need alati olla väga isiklikud, vaid näidata loo kirjapanijat ühe osalisena vastavas ajas, ruumis, olukorras. Suurepärane näide on Jutta Matvei käsikiri „Ministrid minu elus. Ülestähendusi ENSV Kultuuriministeeriumist aastatest 1964–1983”. Esiletoomist väärib hoolikalt koostatud ja väga hea vormistusega Tõnu Ojamaa-Wirro perekonnalugu koos pildimaterjali ja sugupuutabelitega. Kirjavahetusi leidub enamasti kõigis isikuarhiivides, ära tuleks aga märkida veel viimastel aastatel laekunud Jakob Liivi kirjad (1914–1937), Herbert Salu kirjad Karl Vahtrale (1945–1987, koopiad), Hillar Palametsa ja Allan Liimi kirjavahetus (2014–2017) ja kindlasti kirjad Ülo Tontsule Rudolf Sirgelt, Erik Schmidtilt, Arved Viirlaiult, Valev Uibopuult, Lea Tormiselt jt (1962–2015).
Fotod
On üsna tavapärane, et iga suurem arhiiv toob endaga kaasa ka pildimaterjali. Nii on EKLA fotokogu saanud viimasel kolmel aastal kokku tuhandeid säilikuid Ivar Ivaski, Ilona Laamani, Karin Saarseni, Harri Asi, Paul Laane, Ene Mihkelsoni, Ülo Tedre, Villem Grossi, Oskar Kallase perekonna, Evald Kampuse ja Vanemuise teatri, Vello Ederma ja Ameerika Hääle jt fotokollektsioonidesse. Samuti täieneb fotokogu pidevalt kirjandus- ja kultuurisündmuste pildistustega nii oma majas kui ka väljaspool.
Arhiivikogude täiendamise eesmärgil jätkati 2001. aastal alustatud projektiga „Kirjanik ja tema keskkond”, mille käigus pildistas kirjandusmuuseumi fotograaf Alar Madisson ajavahemikul 2016–2018 44 kirjanikku, kirjandusloolast ja tõlkijat, kokku 750 pildifaili.
Kunstiteosed
EKLA kunstikogu sai kõige rohkem lisa 2017. aastal, mil Austraaliast jõudis kohale Gunnar Neeme muljet avaldav maalikogu ja üle 200 Kalevipoja-ainelise joonistuse. Ühe autori nii mahuka kunstikollektsioonina ei ole see arhiivi ajaloos tavapärane. Kindlasti tuleb veel esile tõsta maale, nagu Roman Nymani „Eduard Vilde portree”, August Janseni „Salme Ekbaumi portree” ning Marju Villemi „Karl Muru portree”. Graafikakogusse lisandus arvukalt Evi Tihemetsa raamatukujundusi ja graafilisi lehti ning Vive Tolli raamatukujundusi ja illustratsioone August Annisti, Friedebert Tuglase ja Debora Vaarandi teostele. Nimetamist väärivad kindlasti Ott Kangilaski joonistus Oskar Looritsast, Evald Okase tušijoonistus Kalevipojast ning tema karikatuurid (kukrõniksid) aastast 1947, Lembit Lõhmuse gravüür Jaan Tõnissonist, Henno Arraku puugravüür Alliksaarest. Registreeriti ka Urmas Ploomipuu, Leili Muuga, Henn Sarapi, Arkadio Laigo jt graafilisi töid. Skulptuurikogu täienes kahe tööga: Jaan Varese „Paul Kuusberg” ja Edgar Viiese „Heiti Talvik”.
Filmid ja helisalvestised
On olnud aastaid, mil audiovisuaalsesse kogusse on laekunud vaid üksikuid filme või helisalvestisi. Viimase kolme aasta kokkuvõttes on need numbrid aga arhiivi jaoks üsna muljet avaldavad, põhjuseks ettevõtlike inimeste mitme aasta töö tulemusel sündinud tervikkollektsioonid. Siinjuures on oluline, et mitmele kogule on lisatud litereeringud ja selle tööga kaasnenud paberdokumendid. Sellised on näiteks Merle Karusoo juhtimisel XX sajandi eestlaste elulugude kogumisega tegelenud Pirgu mälusektori arhiiv, Heino Pedusaare vestlused ja intervjuud muusikutega ja muusikutest ning eesti heliplaadisalvestised aastaist 1901–1938, Edakai Simmermanni intervjuud eesti vaimulikega ja Roosmarii Kurvitsa poolt üle antud 58 intervjuud endiste ajakirjanikega.
Ilmar Kõverik annetas arhiivile 127 DVD-d, millel on videosalvestistena ürituste sarjas „Juured” jäädvustatud Helme kihelkonnast pärit praeguseks tuntud inimeste mälestused, elulood ja intervjuud, lisaks enam kui 400 kassetti algmaterjalidega.
Iivi Zajedova annetas intervjuusid väliseesti kogukondadest, Eva Lille usutlusi ja filme eesti kultuuritegelastega; Karin Saarseni isikuarhiivi hulgas leidus kassette intervjuude, kõnede ja sõnavõttudega. Lea Tormis andis üle teatrialaste raadiosaadete salvestisi ning Helga Merits filmi „The story of the Baltic University” (esilinastunud 2015). Samuti täienes kogu paari luuleplaadiga Eesti Kirjanduse Seltsi algatatud sarjast „Kirjanike hääled”, millel seekord on oma luulet lugemas jäädvustatud Viivi Luik ja Leelo Tungal.
Siinkohal ei ole nimetatud kaugeltki mitte kõiki nende aastate laekumisi. Registreeritud on aga iga üksik EKLA-sse toodud arhivaal ning oma registrinumbriga on need kindlas kohas kiiresti leitavad. Kahtlemata oleks uurijate jaoks väga mugav, kui suurte kollektsioonide (ja mitte ainult nende) iga arhiivisäilik – olgu see siis üks kiri või mitmekümnest kirjast koosnev kirjavahetus, üks artikkel või dokument, foto või graafiline leht – oleks arhivaaride kirjeldatuna juba ka andmebaasist kättesaadav. Paraku võtab selleni jõudmine aega. Ühe suure arhiivi läbitöötamine ja süstematiseerimine koos säilikute vormistamise ja andmesisestusega võib mõnikord kesta enam kui aasta, suuresti sõltub see ka arhiivi algsest seisukorrast. Kuni aga arhiivimaterjal ootab hoidlates korrastamiseks oma aega, pole see teadlastele, uurijatele ja teistele huvilistele sugugi mitte päris kättesaamatu. Vajadusel on konkreetse materjali leidmiseks läbi vaadatud mitmeid kaste pabereid ja seda on teinud just uurijad ise. Tõsi – registriraamatu sissekandeid andmebaasis ei näe keegi peale arhiivitöötajate. Seega kehtib arhiivis uurijatele kas just kirjutamata reegel, kuid hea soovitus küll: oska küsida. Eks arhiiviallikate otsimine eeldabki lisaks huvile kannatlikkust ning aega.
" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#368 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-11-01 18:44:33" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#576 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(115) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "7" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#577 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-07-02 08:23:15" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Vilve Asmer
Uusi laekumisi Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi
Hea keele- ja identiteedipoliitika eesmärk on riigi etnolingvistilisest koostisest ja geopoliitilisest olukorrast lähtuvalt vähendada ressursi- ja väärtuspõhiste konfliktide ohtu erinevate rahvakihtide vahel ning tagada toimiv ja sidus ühiskond, mis on võimeline tegutsema ühiste eesmärkide nimel. Samas peab see poliitika jätma piisavalt ruumi arvamuste ja kultuuripraktikate paljususele, et mitte alla suruda innovatsiooni ja ühiskonna võimet reageerida muutustele.
Viimase paarikümne aasta arengud näitavad, et keele- ja kultuuriökoloogiline keskkond on pöördumatult teisenenud. Madal sündimus, elanikkonna vananemine, sisseränne, rahvusvaheliste organisatsioonide ja korporatsioonide mõjuvõimu suurenemine koos moraalsete tõekspidamiste muutusega on suurendanud keelelist ja kultuurilist mitmekesisust arenenud riikides ega jäta puutumata ka Eestit. Tuleb tõdeda, et rahvusriik ei ole enam keele- ja identiteedipoliitiline suverään: see ei ole ainus ega isegi mitte määrav ühiskonna keelelist ja kultuurilist mitmekesisust haldav tegur, vaid pigem üks toimija paljude teiste hulgas, mis ei pruugi sugugi kokku langeda kohaliku keele- ja kultuuriruumi huvidega (Brown jt 2017).
Eesti praeguse keele- ja identiteedipoliitika alused rajati 30 aastat tagasi hoopis teistsuguses maailmas ja teistsugust arengukeskkonda – suveräänseid, kindlate piiridega eraldatud rahvusriike – silmas pidades. Maailm on vahepeal muutunud ja edasises arengus osutub määravaks, kas ja kuidas suudab Eesti keele- ja identiteedipoliitika sellele reageerida.
Järgnevalt analüüsin eesti keele- ja kultuurikeskkonna arengu peamisi väljakutseid pikas perspektiivis ja võrdlen võimalikke valikuid nendega toimetulekuks. Seejärel vaatlen kriitiliselt viimasel aastakümnel Euroopa mõtteruumis toimunud keele- ja identiteedipoliitilisi arenguid ning nende võimalikku mõju keele- ja kultuuriökoloogiale üldiselt. Artikli kolm viimast osa on pühendatud otsestele keele- ja identiteedipoliitilistele suunamuutustele, mis tuleb ette võtta, et tulevikus vähendada väärtuspõhiste konfliktide ohtu erinevate rahvakihtide vahel ning tagada edaspidigi Eesti territooriumil vähemalt sama sidus ja toimiv ühiskond, nagu see on praegu.
Arengualternatiivid
Eesti rahvuse, keele ja kultuuri pikaajalise arengu ohtusid on hea ilmestada haiguste analoogiaga. On selliseid ohte nagu infarkti- ja insuldirisk – inimene teab, et selline asi võib juhtuda, eriti kui elada stressirohket elu, aga võib-olla õnnestub neid vältida. Venemaa naabrusest tingitud oht on just selline. Teine lugu on vähiga: kui seda välja ravida ei õnnestu, siis on kindel minek. Eesti demograafiline kriis on just selline vähkkasvaja.
Rahvastikuprognoosid väidavad, et kui sündimus saavutaks taastootmise taseme, oleks siiski selle sajandi lõpuks juurde vaja umbes 200 000 sisserännanut, kui soovime, et rahvaarv püsiks praegusel tasemel. Kui sündimus ei saavuta taastootmise taset, oleks juurde vaja 400 000 inimest, millega etnilised eestlased jääks Eestis vähemusse (Sakkeus jt 2017). Samas on toimunud ka rändepööre. Juba alates 2015. aastast on Eestisse sisse rännanud rohkem inimesi kui välja (Tammur jt 2017). Võib arvata, et sisserändesurve püsib või pigem kasvab. Seega on Eesti ühiskonna pikaajalise arengu alternatiiv selle demograafilise vähkkasvaja ravimine.
Ajaloolise kogemuse ja Euroopa migratsioonikriisi halva eeskuju tõttu on paljude eestlaste jaoks igasugune sisseränne ja rahvuslik segunemine suurem eksistentsiaalne oht kui demograafiline hääbumine. Eks taju ju sisserändest tingitud pingeid igaüks omal nahal, samal ajal kui hääbumine toimub vargsi ja selle lõppfaasi paljud oma silmaga ei näe. Nii loodetakse probleemi lahendada, piirates sisserännet ja kergitades sündimus taastoote tasemele majanduslike vahenditega. Arvestamata jäetakse aga noorte väljaränne, mistõttu sündimuse tõus taastootmise tasemele ei suuda peatada protsessi, mida Rein Taagepera on tabavalt nimetanud demograafiliseks WC-potiks: fertiilses eas põlvkondade arvukuse kahanemine on tekitanud pöördumatu kahanemise ka taastootmistasemel sündimuse korral.
Paraku ei ole nii kõrget sündimust, kui Eesti vajaks praegu demograafilise vähkkasvaja raviks, võimalik saavutada ilma revolutsioonilise kultuurimuutuseta, mis hindaks põhjalikult ümber praeguse üksikisiku arengule toetuva individualistliku väärtussüsteemi ja asendaks selle taas traditsioonilise lasterikkust väärtustava peremudeliga. Selleks oleks vaja mingit üleüldist religioosset ärkamist või totalitaarset äratamist, mis on ilmselgelt utoopiline ja tooks kaasa nii terava kultuurikonflikti, et suur osa tänapäeva isikuvabadusega harjunud noori pageks Eestist ilmselt hirmuga välja vabasse maailma. Seega peaks see „usurevolutsioon” käima käsikäes väljarände sulgemisega. Meie praegune üldiselt aktsepteeritud lootus demograafilise kriisiga toimetulekuks majanduslikult mõjutatud sündimuse kasvuga on rajatud valele eeldusele – et elame endiselt rahvusriikide maailmas, kus piirid on kinni ja rahvas eriti ei rända. Tegelikkus on midagi muud. Seega jääb alles vaid üks stsenaarium: praeguste ja tulevaste sisserändajate edukas lõimimine nii, et eesti keelel ja kultuuril põhinev ühiskond kasvaks niihästi arvuliselt kui ka sidususelt.
Sisserändega kaasnevad riskid, mida maandamata võib olukord kergesti halveneda. Vaatleme sisserände struktuuri viimastel aastatel: umbes 50% on Eestisse tagasipöördujad, 30% on Vene ja Ukraina kodanikud, 10% on Euroopa Liidu kodanikud ja 10% on mujalt maailmast (Tammur jt 2017).
On täiesti mõistetav, miks Eesti on ihaldusväärne just Venemaa ja Ukraina kodanikele: Eestis on esmane hakkamasaamine kerge, sest vene keelt saab kasutada teeninduses, võimalik on saada venekeelset haridust ning luua kontakte kohalikus vene kogukonnas. Kui riik ei leia viisi selle sisserändajate rühma tõhusaks lõimimiseks Eesti ühiskonda, kasvatab see venekeelse kogukonna osakaalu ja segregatsiooni, mis on lisaks muule tõsine sise- ja välispoliitiline julgeolekuoht (iseäranis arvestades Krimmi ja Ida-Ukraina sündmusi 2014. aastal).
Üks võimalus seda ohtu maandada oleks püüda sisserännet Venemaalt ja Ukrainast sulgeda ning toetada sisserännet mujalt. Paraku on raske leida teisi võimalikke sisserändajaid, kes oleks kultuuriliselt ja rassiliselt sama lähedased ning kellel oleks Eestis samavõrd kerge kohaneda. Sisserändajad Lätist, Leedust ja Soomest lõimuks ehk kõige kergemini, kuid rändevoog neist riikidest on nii väike, et see ei suudaks rahuldada Eesti vajadust. Ida-Aasia sisserändajad on tuntud oma hea kohanemise poolest, kuid nad on ka väga tugeva etnilise võrgustikuga. Kõige keerukam oleks eesti kultuuriruumi lõimida Aafrika ja/või islami taustaga sisserändajaid, keda eestlastest eristaks muu hulgas ka kõrge sündimus. Seega on olemasolevatest võimalustest siiski kõige perspektiivikam sisseränne Ukrainast ja Venemaalt.
Seda muidugi juhul, kui Eesti suudab rakendada tõhusat ja iseseisvat keele- ja identiteedipoliitikat, milleks on vaja kriitiliselt ümber hinnata mõned Euroopast üle võetud ideoloogilised seisukohad ja mõned liiga kauaks kehtima jäänud keelepoliitilised põhimõtted.
Taktikaline ja strateegiline multikulturalism
XX sajandi integratsioonimudel (Berry 1977) lähtub hüpoteesist, et ühiskonna multikultuurne orientatsioon vähendab etniliste vähemuste liikmetes eksistentsiaalset hirmu assimileerimise ees, samal ajal avades vähemuse liikmetele tee põhirahvuse hulka. Sellist lähenemist võiks nimetada taktikaliseks multikulturalismiks, mille pikaajaline mõju on vähemuse vabatahtlik sulandumine. Rootsikeelse vähemuse lõimumine Soome ühiskonda XX sajandi jooksul on hea näide taktikalisest multikulturalismist. Taktikalise multikulturalismi põhimõtted on selgelt väljendunud näiteks 1992. aastal vastu võetud Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartas, milles nähakse ette kaitsemeetmed põlistele vähemuskeeltele, et nende liikmed jätaks „seljataha mineviku vimmatunded, mis takistasid neid oma koha omaksvõtmist riigis, kus nad elavad, samuti Euroopas tervikuna” (Harta 1992: 5). Harta kaitse ei laiene immigrantkeeltele, samas rõhutatakse riigikeele oskamise vajadust ja integratsiooni.
Alates XXI sajandi algusest on multikultuursust käsitlevates diskussioonides domineerivaks kujunenud strateegiline multikulturalism, mis lähtub hüpoteesist, et kultuuriline mitmekesisus on hüve iseeneses, mille säilimist ja suurenemist tuleb riiklike poliitikatega toetada. Strateegiline multikulturalism seab mis tahes vähemuse (põlise või hilise) liikmete etnilise eripära säilitamise õiguse kõrgemale põhirahvusega lõimumise vajadusest ja vaatleb vähemuste kultuurilise kohandamise püüdu assimilatsioonina.
Strateegiline multikulturalism on seotud konstitutsioonilise patriotismi ja rahvusjärgse ühiskonna ideaalidega, mida alates 1980. aastate teisest poolest on teiste hulgas arendanud Jürgen Habermas (1998). Konstitutsiooniline patriotism on poliitiline teooria, mille kohaselt riik on neutraalne niihästi enamuse kui ka vähemuste suhtes, nii et kõik etnokultuurilised rühmad säilitavad oma eripära ja neid ühendab terviklikuks ühiskonnaks lojaalsus riigi poliitilisele korraldusele ja seadustele.
Praktikas ei ole konstitutsiooniline patriotism Euroopas eriti hästi toiminud: põhirahvus, põlisvähemused ja sisserännanud on jäänud eraldiseisvate kultuuriidentiteetidega kogukondadeks ning sisserände kasvades on tekkinud täiesti uus olukord, nn ülimitmekesisus, mis avaldub ühiskonna absoluutse kultuurilise enamuse kadumises (Vertovec 2007). Näiteks moodustavad etnilised britid Londoni rahvastikust vaid napi 45%, ülejäänud 55% on mitmesugused vähemused (valgenahalised vähemused 13%, Aasia ja Briti-Aasia taustaga vähemused 20%, mustanahalised vähemused 13%, segarassiline rahvastik 5% ja muud väikesed vähemused kokku 4%). Ühtekokku kõnelevad londonlased emakeelena rohkem kui 300 keelt.
Paradoksaalselt on selle arengu kõrval järjest tugevamaks muutunud ideoloogia, mis otsesõnu eitab kohaliku keele ja kommete „pealesurumist”, väites, et igasugune mitmekesisust ohjeldav või vähendav tegevus on ahistamine. Nii ahistavat koolisüsteem kõiki, kelle emakeeleks ei ole kooli õppekeel, sest nad ei suuda selles süsteemis sama vabalt end väljendada kui nn privilegeeritud õpilased, kes kõnelevad kirjakeelt emakeelena. Samamoodi ahistab tava ja nõue kasutada ametlikus asjaajamises ühiskonna ametlikku keelt või keeli kõiki neid, kes neid keeli halvasti valdavad. Rahvusidentiteedid ja rahvuslikud kirjakeeled on kuulutatud strukturaalse ja institutsionaliseeritud ebavõrdsuse allikaks, mis pidevalt loovad eeliseid põlisrahvale ja marginaliseerivad vähemusi (Makoni, Pennycook 2007).
Struktuurse ebavõrdsusega toimetulekuks on osa sotsiaalteadlasi soovitanud, et rahvused ja rahvuslikud kirjakeeled tuleb lihtsalt lammutada. Nende argumentatsioon põhineb nn transkeelsuse (ingl translanguaging) ideel, mille kohaselt mitmekeelne inimene ei valda erinevaid keeli, vaid tema jaoks on kõik kokku üks keeleliste võimaluste varasalv, kust ta valib väljendeid ja väljendusvahendeid vastavalt oma suhtluseesmärkidele. Vaid tinglikult võib öelda, et fraasid on pärit eri keeltest, mitmekeelse kõneleja jaoks on see üks terviklik süsteem. Väidetavalt ongi selline keeleliste piiride puudumine inimsuhtlusele omane ja kõik korrastatud kirjakeeled on vaid patriarhaalse ühiskonna leiutatud survevahendid. Õnneks asendavat ülimitmekesisus diskrimineeriva enamuskultuuri ja nii on võimalik luua uus mitmekesisust väärtustav ühiskond. (García 2017)
Ebamugav on vaielda teooria vastu, mis on moraalselt õige; samas ei tähenda moraalne õigsus automaatselt seda, et õpetus oleks ka empiiriliselt tõene. Kõigepealt on alust kahelda selles, et globaliseerumisega kaasnev ülimitmekesisus ja transkeelsus on areneva ühiskonna uus faas, mis on tulnud selleks, et jääda.
Donald Winford (2013) on põhjalikult analüüsinud pidžin- ja kreoolkeelte tekkimise aluseks olevaid protsesse. Ta näitab veenvalt, et nn transkeelsus ei ole kaugeltki omane üksnes praegusele globaliseerumisajale, vaid on tekkinud ka mitmeid kordi varem mitmel pool maailmas intensiivse migratsiooni tagajärjel (nt orjakaubandus või koloniseerimine).
Kui selline paljurahvuseline populatsioon stabiliseerub, siis hakkab algne transkeelne pidžin laienema uutesse keelekasutusvaldkondadesse. Winfordi (2013) järgi juhtub see siis, kui eri etnilise taustaga teismelised hakkavad pidžinit kasutama peamise omavahelise suhtluskeelena. Väljendusvõimaluste laiendamiseks kaasavad nad pidžinkeelde materjali oma emakeeltest. Nii tekib kreoolkeel koos seda emakeelena kasutava kogukonnaga, kelle jaoks see muutub identiteedi põhiliseks tunnuseks (Ehala 2017). Mõned sellised hiljuti tekkinud kreoolkeeled on näiteks tsotsitaal või isicamtho Lõuna-Aafrika vabariigis (Winford 2013) ning hübriidne türgi-saksa keelevorm, mida kasutavad Saksamaa vähemusse kuuluvad noored, kellest kaugeltki kõik ei ole türgikeelse taustaga (Auer 2005).
Seega pakub pidžinkeelte teke ja nende areng kreoolideks piisavalt tõendusmaterjali selle kohta, et transkeelsusele iseloomulik hübriidsus, kontekstisõltuvus ja vähene standardiseeritus ei ole üleilmastumisega kaasnev ajalooline paratamatus, mis taastab keelekasutuse algse loomuliku ja rikkumatu vabaduse. See on hoopis kiirete migratsiooniprotsessidega kaasnev ajutine keeleline segadus, mis annab maad keerukama struktuuriga keelevariandi tekkimisele niipea, kui elanikkond stabiliseerub ja tekib uus põlvkond, kes vajab oma identiteedi ja autentsuse kinnistamiseks igapäevast avara funktsionaalsusega loomulikku keelt.
On muidugi iseküsimus, kas kõrgelt struktureeritud kirjakeeled on millegi poolest kunstlikud ja konstrueeritud ning seega vastuolus keele loomuliku voolava hoiakuga. Näiteks integratsioonilise lingvistika (ingl integrational linguistics, Harris 1990) esindajad on tõele lähedal, väites, et keeleline suhtlus moodustab mitteverbaalse kommunikatsiooniga loomuliku terviku ning et lausungite tähendused sõltuvad suures osas kontekstist. Verbaalse ja mitteverbaalse kommunikatsiooni ühtsus on põhjuseks, miks inimesed saavad kuidagimoodi suheldud ka siis, kui neil omavahelist ühist verbaalset keelt polegi.
Samal ajal tuleb arvestada, et kommunikatsioon ilma ühise keeleta toimib vaid küllaldase kontekstiga suhtlusolukordades, kus suhtlusteemade ja -rollide valik on üsna piiratud (näiteks tänaval teed küsides või turul). Kontekstivaestes suhtlusolukordades, kus tuleb edasi anda uudseid ideid mis tahes teemal ja kõrgel üldistusastmel – nagu näiteks teaduses või juuras –, on vaja korrastatud kirjakeelt, et teineteisest ajas ja ruumis lahutatud suhtluspartnerid mõistaks teksti ühemõtteliselt ka ilma toetava kontekstita.
Seega on vastus kirjakeele kui rõhumisvahendi probleemile üsna ühemõtteline: kui ühiskonna prioriteediks on tagada kõigi inimeste võrdsus, siis tuleb ametlik kirjakeel kui struktuurse rõhumise vahend kõrvaldada ning kellelgi ei ole keelelisi eeliseid teiste ees. Sellisel juhul tuleks loobuda abstraktsetest standardkeelt eeldavatest tegevusvaldkondadest, nagu näiteks haridus, teadus või juura. Need valdkonnad on juba olemuselt eksklusiivsed, sest neis toimimiseks on vaja õppida valdama ainet, mõistma neis kasutatavat keelevarianti ja oma ideid selles keeles teistele edastama.
Transkeelsuse ideoloogia paradoksaalsus avaldub kõige ilmekamalt asjaolus, et selle ideoloogia autorid avaldavad oma mõtteid kõige lihvitumas inglise teaduskeeles, ajakirjades, mis kasutavad elukutselisi toimetajaid, et tagada mitte ainult keeleline korrektsus, vaid ka viitestiku täpsus. Samas esitavad nad ideid, mille kohaselt rahvuslike kirjakeelte arendamine ja kaitsmine on peaaegu rassistlik tegevus ning migratsioonivood, mis viivad kirjakeelte pidžiniseerumisele, on progressiivse arengu teetähiseks. Selle ideoloogia üks levinumaid pooltõdesid väljendab hüüdlause „Mitmekesisuses on jõud!”.
Mitmekesisus kui jõud ja nõrkus
Palju on viimasel aastakümnel kulutatud vaimset energiat väitmaks, et mitmekesisuses peitub jõud. See on alguse saanud organisatsioonipsühholoogiast, kuid mitmekesisema töötajate tausta ja pädevustega organisatsioonid ongi edukamad kui väga ühtlustatud kogemustega töötajaskonnad. Väidet on kasutatud feministlikus liikumises eesmärgiga laiendada ennekõike valgete keskklassi naiste seas levinud liikumist, kaasates teistest rassidest naisi – selge, et mitmekesisuse suunas laienemine annab liikumisele jõudu juurde.
Samas ei pea väide kindlasti paika kõigis kontekstides. Hiljutiste võrdlevate uuringute põhjal on geneetiline, rassiline ja kultuuriline mitmekesisus seotud etniliste rahutuste ja kodusõja puhkemise tõenäosusega. Näiteks Arbatli, Ashrafi ja Galori (2015) analüüs näitas, et geneetilise mitmekesisuse üheprotsendipunktine tõus on seotud etnilise konflikti puhkemise tõenäosuse 0,65-protsendipunktise kasvuga.
Samuti on empiirilisi tõendeid selle kohta, et kõrgem etnokultuuriline homogeensus on seotud kõrgema sotsiaalse kapitali määraga. Joonisel 1 on kujutatud Ameerika Ühendriikide osariikide etnilise homogeensuse seos osariigi sotsiaalse kapitali tasemega (sotsiaalse kapitali andmeid vt Putnam 2000, rassiline homogeensus esitatud USA 2000. a rahvaloenduse andmetel). Horisontaalteljel on kujutatud valgenahaliste proportsioon osariigis nii, et 0,4 on 40% ja 1,0 on 100%. Vertikaalteljel on antud sotsiaalse kapitali määr skaalal –2 (madalaim) kuni 2 (kõrgeim). Iga andmepunkt tähistab üht osariiki. Andmepunktide paigutus maatriksis näitab, et kõrgema sotsiaalse kapitaliga osariigid on homogeensema rahvastikuga. Korrelatsioon nende kahe muutuja vahel on märkimisväärselt kõrge (r = 0,61).
J o o n i s 1. Rassiline mitmekesisus ja sotsiaalne kapital USA osariikides 2000. aastal.
Eeltoodud positiivsed ja negatiivsed näited mitmekesisuse vastakast mõjust viitavad, et see võib mingil viisil sõltuda kollektiivsest identiteedist. Kõigi positiivsete näidete juures on tegemist sama kollektiivset identiteeti (feministlikku või töökollektiivi identiteeti) jagavate inimeste omavahelise mitmekesisusega, mitmekesisuse seos etniliste rahutustega näib olevat tüüpiline juhtumite puhul, kus ühendav kollektiivne identiteet puudub (Ehala 2017).
Seda seost on hiljuti uurinud Klaus Desmet, Ignacio Ortuño-Ortín ja Romain Wacziarg (2017). Nad mõõtsid maailma väärtusuuringu (World Values Survey) andmestiku põhjal, kuidas on kultuuriline mitmekesisus seotud tõsiste rahvarahutuste ja kodusõja puhkemise tõenäosuse ning ühiskonnas pakutavate avalike teenuste hulgaga. Uuring põhines 76 riigi andmetel ning hõlmas ligi 200 küsimust.
Ilmnes, et etniline identiteet on üsna tugevasti seotud kultuuriliste väärtustega, nii et 43%-l juhtudest on võimalik ennustada väärtushinnanguid inimese etnilise tausta põhjal. Tulemused toetavad teooriat, mille kohaselt on identiteediga seotud kindlad tuumväärtused, mida selle identiteediga inimesed omaks peavad (Ehala 2017). Rühma liikmeid seob tuumväärtustega emotsionaalne side, mis võib olla tugevam või nõrgem. Kui rühma liikmeid seob tuumväärtustega tugev emotsionaalne side, siis on tegu nn „kuuma rühmaga”, mis on võimeline kollektiivseks käitumiseks puhtalt tuumväärtustega seotud emotsionaalse käitumise najal. Kui emotsionaalne side tuumväärtustega on enamusel rühma liikmetel nõrk, siis ei suuda rühm käituda aktiivse kollektiivse toimijana rühmadevahelistes suhetes.
Kuigi etnilisus on seotud tuumväärtustega, ei ole etniline mitmekesisus iseenesest korrelatsioonis kultuurilise mitmekesisusega – on olemas ühiskondi, mis on etniliselt mitmekesised, kuid kultuuriliselt ja väärtustelt suhteliselt homogeensed, näiteks mõned Põhja-Aafrika riigid on etniliselt kirjud, kuid väärtuste osas ülekaalukalt islamiusulised. Nii mõnedki Lääne-Euroopa ühiskonnad on etniliselt suhteliselt homogeensed, aga viimase aja kiire moraalinormide muutumise tõttu väärtuseliselt üsnagi lõhestunud.
Desmeti, Ortuño-Ortíni ja Wacziargi (2017) analüüs näitas sedagi, et kultuuriline mitmekesisus ei ole seotud kõrgema kodusõja- ja konfliktiohuga. Üksnes juhtudel, kui kultuuriline mitmekesisus langeb kokku etnilise mitmekesisusega, st ühiskonna erinevatel etnilistel rühmadel on erinevad ja omavahel vastukäivad tuumväärtused, suureneb konflikti tõenäosus – kui väärtuste killustatus tõuseb ühe standardhälbe võrra, siis suureneb tsiviilkonflikti oht 26%, samas väheneb ühiskondlike teenuste valik lausa 46%.
Uuringute tulemustest lähtudes on piisavalt alust väita, et mitmekesisus on jõud vaid juhul, kui seda tasakaalustab ühine jagatud kollektiivne identiteet. Juhtudel, kus kultuuriline mitmekesisus langeb kokku etnilise mitmekesisusega, ei ole tegemist jõu, vaid otseselt nõrkusega. Seda tuleb arvestada iseäranis Eestis, kus taasalanud sisseränne võib strateegilise multikulturalismi tingimustes suurendada eeskätt destruktiivset mitmekesisust. Seetõttu on vaja põhimõttelisi muutusi ka Eesti üld- ja kõrghariduse keelepoliitikas ning lõimimise metoodikas.
Eestikeelne üldharidus
Taasiseseisvunud Eesti keele- ja identiteedipoliitika on lähtunud taktikalisest multikulturalismist: venekeelsele elanikkonnale on tagatud omakeelne haridus, riiklikult finantseeritud teater, raadio ja telekanal, toetatakse kultuuriseltse ja kultuurivahetust Venemaaga. Samas on Eesti integratsiooniprogrammid rõhutanud vene emakeelega inimeste keelelise, poliitilise ja majandusliku lõimimise vajadust Eesti ühiskonnaga, pöörates aga üsna vähe tähelepanu vähemuse etnilise identiteedi säilitamisele ja tugevdamisele. Sellest lähtudes on osa teadlasi kasutanud Eesti lõimimispoliitika jaoks terminit „integratsioon” jutumärkides, kuna see ei vasta strateegilise multikulturalismi ideele, vaid pigem viitab assimileerivale poliitikale (Kus-Harbord, Ward 2015).
Teisalt näitas Larissa Kus-Harbordi ja Colleen Wardi (2015) uuring, et Eesti ühiskonnas iseloomustab kõrgem eluga rahulolu neid vähemuse liikmeid, kes on keeleliselt ja kultuuriliselt edukalt põhirahvusega lõimunud, mitte neid, kes on omandanud küll Eesti kodakondsuse, kuid määratlevad end kultuuriliselt venelastena või venekeelsetena. Ka etniliste eestlaste enamus eeldab, et venekeelne vähemus lõimub põhirahvusega, säilitades oma varasema identiteedi eelistatult üksnes sümboolsena. Sellest lähtuvalt teevad autorid järelduse, et Eesti etnokultuurilist konteksti arvestades on vene vähemuse liikmetele psühholoogiliselt kõige kergem valida assimilatsiooni strateegia. Kõige stressirohkem Eesti tingimustes on aga jääda n-ö lõimumata venelaseks.
Halja Pilvisto ja Aune Valk (2018) on vaadelnud, kuidas eestlastest enamuse lõimumishoiakud mõjutavad venekeelse elanikkonna usaldust Eesti riigi vastu. Kultuurilist mitmekesisust toetavad hoiakud, st strateegiline multikulturalism avaldas positiivset mõju üksnes lõimumata venelastele. Tulemus näitab, et lõimumissurve puudumine tekitab suuremat usaldust Eesti vastu põhiliselt nendes inimestes, kes ei soovigi lõimuda. Samas on mitmed uuringud näidanud, et eesti rahvusidentiteet on tugevam nende venekeelsete hulgas, kellel on eestlastega tihedamad kontaktid (Valk jt 2011; Ehala 2013; Pilvisto, Valk 2018). See tähendab, et senise identiteedipoliitika tõhustamiseks tuleks toetada eestlaste ja vähemusse kuuluvate inimeste tihedamate kontaktide tekkimist.
Tänapäeva killustunud informatsioonimaailmas on üldharidus sisuliselt viimane kogu rahvastikku haarav identiteedipoliitiline vahend. Ajaloolistel põhjustel on see Eestis nõukogude ajast alates olnud paralleelselt eesti ja vene õppekeelega, mis on kindlasti üks kaalukamaid põhjusi, miks rahvuspõhine eraldatus on olnud nii visa kaduma, kuigi noorema põlve vene noorte keeleoskuse taseme järgi võiksid sidemed olla üsna tihedad. Et Eestil ei ole pikas perspektiivis sisserändele alternatiivi ja kaalukas osa sisserändajaid saabub idast, tuleb eesti- ja venekeelsed koolid ühendada, ükskõik kui valulisi reaktsioone see samm rahvusvaheliselt või ka Eestis eneses (olgu siis rahvuspuhtust hindavates eestlastes või assimileerumist kartvates venelastes) esile ei kutsuks.
Koolide ühendamise tegevuskavas tuleb siiski olla paindlik, sest meil on vähemalt kolm erinevat keelekeskkonda, kus eesti ja muu emakeelega õpilaste suhtarvud erinevad. Keeruliseks kujuneb ühise koolisüsteemi loomine Ida-Virumaal, kus pole piisavalt palju eesti emakeelega õpilasi koolide rajamiseks, mille õpilaskond oleks emakeele põhjal enam-vähem võrdselt jagunenud. Juba praegu õpib piirkonna vähestes eesti õppekeelega koolides lõimumiseks liiga palju vene emakeelega noori. Sama probleem on ka Maardus ja teistes venekeelse enamusega väikelinnades. Vältida tuleks lahendust, kus nõrga eesti keele oskusega õpetajad ja veelgi nõrgema keeleoskusega õpilased suhtlevad koolis omavahel eesti keeles, samas kui väljaspool kooli pole eesti keelt võimalik kellegagi rääkida. Nii tuleks Ida-Virumaal üleminekut alustada vabatahtlikkusega, luues kõigepealt kõrgetasemelise õpikeskkonna ja tagades väga head õpetajad, mis motiveeriks perekondi eesti õppekeelega kooli eelistama vene koolile.
Koolide ühendamise suurim võimalik kasutegur on Tallinnas, kus on nii eesti kui ka vene emakeelega noori piisavalt, et luua tõhusaid ühiskoole. Olukorda komplitseerib mõnevõrra Tallinna linnaosade keeleline erinevus, mistõttu näiteks Lasnamäel on eesti õpilaste vähesuse tõttu keerukam luua etniliselt tasakaalustatud õpilaskonnaga lasteaedu ja koole. Seda probleemi on võimalik ületada, kui kujundada koolipiirkonnad nii, et Lasnamäe äärealad satuvad samasse koolipiirkonda Kose, Maarjamäe, Kadrioru ja Pae piirkonnaga. Samal ajal ei ole koolide ühendamine piisav, kui eesti õpetajaskonnal ei jätku lõimimispädevust, et vene ja eesti noori üheks koolikollektiiviks kujundada. Siin on vaja niihästi prioriteetide täpsustamist kui ka täiendkoolitust.
Lõimimise metoodika
Vähemuste lõimimine põhirahvusega peab olema kaasav. Kuid mitte selle sõna äraspidises tähenduses, mis on levinud praegu Euroopas ja tähendab eritingimuste loomist, et inimene tunneks end mugavalt just sellisena, nagu ta on, säästes teda niiviisi sisulisest lõimumisest. Selline äraspidine „kaasamine” on sama halb kui tõrjumine: mõlemal juhul seatakse meie ja nende vahele piir, inimesel lastakse olla ja elada võõrana ja teisena. Euroopa püüab seda vastuolu lahendada enamusidentiteeti lammutades, kuid tulemus ei muuda kindlasti ühiskonda sidusamaks – pigem tekib ühiskond, mille liikmete vahel puudub igasugune ühisest identiteedist tingitud solidaarsus.
Sisuline lõimimine tähendab sihipärast sotsialiseerimist, et inimene saaks lisada oma mitmikidentiteedi kimpu ühe uue identiteedi. Iga uue identiteedi omandamine nõuab aega ja pühendumist. Kaasamine tähendab inimesele võimaluse andmist uue identiteedi harjutamiseks. Ta peab saama läbi käia inimestega, kes seda identiteeti valdavad, kes on selle juba omandanud. Inimesele tuleb anda võimalus olla meie hulgas ja olla nagu meie, muu hulgas teha kaasa meie rituaale ja tähistada tähtpäevi, käia metsas ja rabas ning tervitada laulupeo rongkäiku, kuulata meie muusikat ja tantsida meie tantse. Ühesõnaga, elada koos meiega meie elu. Siis kujuneb vähehaaval niihästi uus identiteet kui ka emotsionaalne side sellega.
Sellise lähenemise korral tähendab lõimumine ühe uue kultuuripädevuse omandamist. Ja nii nagu mis tahes uue pädevuse omandamine ei tühista varasemaid, ei eelda ka eesti identiteedi omandamine varasemate identiteetide hülgamist või kustutamist. Selline lähenemine erineb strateegilise multikulturalismi põhimõtetest. Viimase kohaselt tähendab lõimimine enamusrühma ja vähemusrühma vaheliste võimusuhete reguleerimist, enamasti erinevate rühmapõhiste kompensatsioonimeetmete rakendamist vähemuse liikmetele, et tasandada väidetavaid strukturaalseid tõkkeid ühiskonnas, mille ülesehitus ei luba neil selles olla edukad sellisena, nagu nad on (vt Vetik 2017).
Kuid edukas lõimimine ei ole eri rühmade vaheliste suhete reguleerimine, vaid inimese kultuuripädevuste avardamine. Seetõttu ei tohiks inimestesse suhtuda kui etniliste rühmade esindajatesse (st vähemuse ja põhirahva liikmetesse) ega istutada neisse juba ette ohvri- ja ahistajaidentiteeti. See ei tähenda, et inimese etnilist identiteeti peaks ignoreerima – see on osa tema isikupärasest kultuuripädevusest, mis on väärtus iseeneses, kuid see ei saa olla erikohtlemise ega diskrimineerimise aluseks.
Eelnevast lähtuvalt tuleks ühendatud eestikeelses koolis luua õhkkond, milles:
- kõik noored võiksid koos eestikeelse haridusega omandada eesti identiteedi ja olla eestlaste hulka vastu võetud, kui nad seda soovivad;
- eesti rahvusidentiteedi kui kultuuripädevuse omandamist ei seostata oma etnilise identiteedi hülgamise või salgamisega;
- õpilaskonnas toetatakse väärtushinnanguid, milles kaksikidentiteediga õpilasi ei peeta teisejärguliseks, vaid neid hinnatakse rikka kultuuripädevuse tõttu;
- silmapaistvad kaksikidentiteediga inimesed oleks sagedaseks külaliseks pidulikel üritustel ja teemapäevadel.
Selline lähenemine on vajalik eesti ja vene noorte edukaks lõimimiseks eestikeelses koolis, kuid see peab rakenduma ka uutele sisserändajatele ning Eestisse tagasipöördujatele, kelle hulgas võib olla väga eripäraseid identiteedikombinatsioone, milles eesti identiteet ei pruugi sugugi olla domineeriv.
Kakskeelne ülikool
Alates 2010. aastast on Eestis välisüliõpilaste osakaal ja absoluutarvud väga kiiresti kasvanud. Haridusministeeriumi hiljutise analüüsi kohaselt (Selliov 2018) on praegu 25% magistritaseme õppekavadest ingliskeelsed ja neil õppivatest üliõpilastest 70% on välisüliõpilased. Juba leidub valdkondi, kus õpe on täiesti ingliskeelne, nt filosoofia TÜ-s, infotehnoloogia TTÜ-s (Haavapuu, Vihand 2016). Sotsiaalteadustes asus 2017. aastal eestikeelsetele kavadele õppima vaid 30% üliõpilastest, samas on sotsiaalteaduste ingliskeelse õppekava tudengeist vaid kolmandik välisüliõpilased. See tähendab, et üle poole (55%) eesti emakeelega sotsiaalteaduste üliõpilasi õpib Eesti ülikoolides inglise keeles. Kuna 45% nende kaasüliõpilasi tõenäoliselt eesti keelt ei oska, tähendab see, et ka loenguväline üliõpilassuhtlus on suuresti ingliskeelne. Kindlasti on selline praktika kasulik eesti üliõpilaste inglise keele arenguks, aga protsessi kurvem tagajärg on see, et nii muutub inglise keele kui ühise suhtluskeele kasutamine Eestis loomulikuks, ja seda ka kohalike eestlaste ja venelaste vahel.
Soovime seda või mitte, kuid praeguseks on ilmselge, et inglise keel on tulnud kõrgharidusse selleks, et jääda. Kui kogu maailma üliõpilaskandidaadid on ühel meelel, et nad on valmis õppima inglise keeles, kui saavad seda teha parimates ülikoolides, siis ei saa seda tagasi pöörata ega tohi seda eirata.
Samas on inglise keel kiiresti muutunud üldiseks olukorras, kus kõrgharidusseadus sätestab, et Eesti ülikoolide õppekeel on eesti keel ning riiklikud arengukavad on eesti keele kaitse kõrghariduses seadnud prioriteediks. Nii tuleb tunnistada, et senine kõrghariduse keelepoliitika on olnud rahvusvahelistumisega kohanemisel abitu. Vaja on selget ja konkreetset seadusemuudatust, mis tunnustaks toimunud pööret kakskeelsuse suunas, kuid annaks selged garantiid eesti keele kasutusele.
Kõigepealt tuleks loobuda püüdest reguleerida seda, kui suur osa õppekavu tohib olla inglise keeles. Praeguses sõnastuses kõlav eesti keelt kaitsev säte („eestikeelse õppe säilimine kõigis õppekavarühmades kõigil õppeastmetel”, EKAK 2011) tagab üksnes selle, et vähemalt üks õppekava kümne või enamagi õppekavaga rühmas oleks eestikeelne. Esiteks on see väga madal lävi, teiseks on see läbinisti formaalne: nõue on täidetud, isegi juhul kui õppekavarühma ainsal eestikeelsel kaval õpib kas või üks üliõpilane.
Samuti tuleb asendada senine lõtv õppekeele määratlus ülikooliseaduses („Ülikooli õppekeel on eesti keel. Muude keelte kasutuse otsustab ülikooli nõukogu”), sest see pole siiani takistanud ingliskeelset õpet ega saagi seda teha, kuna pole määratletud, mis asi on ülikooli õppekeel ja mille poolest see erineb õppekava õppekeelest, mida seadus samuti mainib seoses ingliskeelsete õppekavadega. Praeguse seaduse järgi pole aru saada, kas ülikooli õppekeel on endiselt eesti keel, isegi kui kõigi õppekavade õppekeel oleks mingi muu keel. On arusaadav, et selline eesti keele staatust kinnitav sõnastus on üksnes sümboolne ega anna eesti keele kasutusele kõrghariduses mingit garantiid.
Selle asemel tuleks ülikooli töökeeleks kehtestada eesti keel. Töökeeles toimub kogu asjaajamine, aktused, struktuuriüksuste koosolekud (loetelu tuleks üsna täpselt määratleda). Lisaks tuleb ülikooli- või keeleseaduses kehtestada ülikooli kõigile töötajatele eesti keele valdamise nõue. See peaks kehtima põhikohaga töötajatele ja selle täitmiseks oleks näiteks kolme aasta pikkune viibeaeg, mida võiks erandkorras kaks aastat pikendada – mis võimaldaks keelt õppida neil, kes soovivad end pikemalt Eestiga siduda, või siis õppimisest loobuda neil, kes plaanivad lühiajalist Eestis viibimist. Põhimõtteliselt on võimalik töötada rahumeeli viieaastase projekti lõpuni ilma eesti keele oskuse pärast muretsemata ja seejärel lahkuda mujale.
Eesti keele oskuse nõue võimaldaks ülikoolil kasutada ametlikes olukordades ametlikku keelt ja looks olukorra, milles igal inimesel on seaduslik õigus tööalaselt ülikooli töötajatega suhelda eesti keeles – ja vaid erandkorras, kui inimene pole veel piisavalt kaua töötanud, tuleks teha mööndus ja kõnelda inglise keelt. Selline seadusemuudatus aitaks tühistada praeguse praktika, mille kohaselt ei eeldata välisõppejõududelt eesti keele oskust, mille tulemusena dubleeritakse kogu kirjalik info ja kasutatakse automaatselt inglise keelt, kui koosolekul osalejaist mõni eesti keelt ei oska. Õppetöö võib ju toimuda ka inglise keeles, aga ülikool ise on siiski eesti ülikool ja selle töö käib kõigil tasanditel eesti keeles. Olen veendunud, et range töökeele ja õppekeele eristamine tagaks eesti keelele ülikoolis kokkuvõttes parema positsiooni kui praegune hiiliv üleminek inglise keelele, säilitades mõned eestikeelsete õppekavade saarekesed.
Selle asemel tuleks sätestada, et iga õppekava mahust vähemalt kolmandik peab olema eesti keeles. See nõue ei sea piiri ingliskeelsete õppekavade hulgale, kuid garanteerib, et ükski õppekava ei muutu täiesti ingliskeelseks. Samamoodi nagu töötajate keelenõue, peaks eestikeelse õppe mahu nõue ja selle suurus olema sisse kirjutatud ülikooliseadusesse. Eestikeelse õppe sisu peaks erinema välisüliõpilastele ja neile, kes on omandanud eestikeelse keskhariduse. Välisüliõpilastele oleks eestikeelse õppe sisuks praktilist eesti keelt, ühiskonda ja kultuuri puudutavad kursused ning eestikeelne erialane praktika. Eesti üldhariduse taustaga üliõpilastele oleks eestikeelse õppe sisu erialane (terminoloogia, suuline ja kirjalik eestikeelne eneseväljendus, eriala populariseerimine eesti keeles, eestikeelne bakalaureuse- ja magistritöö). Näiteks oleks mingi õppeaine, ütleme „Digihumanitaaria alused”, eesti keskharidusega üliõpilastele 5 ainepunkti mahus, millest 3 ainepunkti oleks ingliskeelseid loenguid ja 2 ainepunkti eestikeelseid seminare. Välisüliõpilastele oleks sama aine maht 3 ainepunkti ja selle kõrval oleks 2-ainepunktine „Praktiline eesti keel”.
Kohustusliku eesti keele õpetuse kehtestamine kõigile välisüliõpilastele ja samas mahus eestikeelse aineõpetuse tagamine Eesti taustaga üliõpilastele loob niihästi tõhusa vahendi targa sisserände toetamiseks kui ka efektiivsema kaitse eesti teaduskeele arengule, sest ei võimalda ühtegi õppekava muuta täielikult võõrkeelseks. Samas avab see ülikoolidele tee ingliskeelse õppe laiendamiseks vastavalt nõudlusele. Seega oleks kõrghariduse keelepoliitika otsustav muutmine oluline samm eestikeelse kultuuriruumi pikaajalise kestlikkuse tagamiseks, samas ülikoolide rahvusvahelistumist pärssimata. Tegemist oleks ka olulise sammuga eesti keele mainekujunduses.
Eesti keele mainekujundus
Kõige tugevamalt kujundab keele mainet selle turuväärtus, st eelised, mida keele oskamine annab tööturul ja igapäevaeluga hakkamasaamisel. Nii nagu mis tahes valdkonnas määrab keele turuväärtuse seda keelt kasutava ühiskonna majanduslik ja kultuuriline võimsus – see on ka põhjus, miks suurte rahvaste keelte maine on kõrge ja väikeste oma mitte sedavõrd.
Et väikeste keelte kõnelejad on elu paratamatuse ja keeleliste majandussuhete tõttu nagunii kakskeelsed, siis sõltub nende emakeele turuväärtus sellestki, kuivõrd efektiivselt ja järjekindlalt nad muudavad selle keele oma territooriumil ihaldusväärseks kapitaliks, mis annab oskajale igapäevaelus olulist majanduslikku, ühiskondlikku ja kultuurilist kasu. Selleks on kaks omavahel seotud viisi: riiklik keelepoliitika ja põhirahvuse keelehoiakud. Kõlab ehk julmalt, kuid kui riik ja rahvas käituvad ja toimivad nii, et keeleoskuseta inimene kaotab majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt, siis viib see keele turuväärtuse üles ja inimesed hakkavad seda õppima.
Suurrahvad käituvadki nii iseenesestmõistetava loomulikkusega, kuid paljude väikerahvaste madal hinnang oma keelele on hoidnud madala ka nende keelte turuväärtuse: näiteks on eestlased, lätlased, tšehhid, sloveenid jt nii vastutulelikud võõrkeelte kasutajad, et muulastel, kes vastavat keelt õpivad, on raske seda omandada, sest põliselanikud oma vastutulelikkusega ei anna erilist võimalust seda praktiseerida.
Suhtumine oma keelesse on osa eesti identiteedi tuumväärtustest. Varasemad uuringud on näidanud, et kuigi eesti keelt hoitakse ja väärtustatakse, ei hinnata eesti keele võimet olla eri rahvusest inimeste tõhus suhtlusvahend isegi Eesti territooriumil, rääkimata rahvusvaheliselt (vt Tammemägi, Ehala 2012). Samas on Eesti riik ja ühiskond viimase 30 aasta jooksul niivõrd palju majanduslikult ja tehnoloogiliselt arenenud, et oleks aeg ühiskondlikke keelehoiakuid järele aidata.
On selge, et Eesti ühiskond vajab rahvusvahelisi kontakte niihästi majanduslikuks, kaitsealaseks kui ka tehnoloogiliseks arenguks. Samas ei tohiks me ingliskeelset õpet laiendades käituda nagu röövkapitalistid, kes rentaabluse nimel on valmis tootmisega kaasneva saasta südamerahus Eesti loodusesse maha kallama. Ka keelekeskkond on keskkond, ja need (olgu ettevõtted, organisatsioonid või üksikisikud), kes sujuvama suhtluse nimel on valmis Eesti territooriumil südamerahus võõrkeeles toimima, saastavad süüdimatult siinset keelekeskkonda, mis muudab järeltulevatele põlvedele raskemaks säilitada ja arendada siin sidusat ja kultuuriliselt omanäolist ühiskonda.
Iga riigi keele- ja identiteedipoliitika ülesanne on tagada ühiskonna rahumeelsus, sidusus ning pikaajaline jätkusuutlikkus. Need väärtused on olulised kõigile ühiskonnaliikmetele, olgu siis põhirahvas, vähemused või sisserännanud, ja vaieldamatult tuleb nende saavutamiseks pidevalt vastastikku kohaneda – sisserännanutel rohkem, kohalikel vähem. Keele- ja identiteedipoliitika ülesanne on tagada, et kohanemine oleks paindlik, kuid pidev, et lõimumatusest tingitud väärtuslõhed ei lahvataks ühel hetkel konfliktideks, mis mürgitavad kogu ühiskonna heaolu. Eesti keele- ja identiteedipoliitika vajab olulisi muutusi, et seda saavutada tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas.
Artikkel on kirjutatud uurimisteema IUT20-3 „Eesti keele kestlikkus avatud maailmas (EKKAM)” raames.
Martin Ehala (snd 1963), Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse professor, keelesotsioloogia vanemteadur (Ülikooli 18, 50090 Tartu); Helsingi ülikooli eesti keele külalisprofessor, ehalam@gmail.com
" ["contents_en"]=> string(2455) "Keywords: language ecology, integration of immigrants, language of education, English in higher education, metrolingualism, linguistic diversity
The main trends over the last couple of decades indicate that language ecological conditions have changed radically in Estonia. After a long period of being a country of emigration, Estonia has become attractive to immigration again. Many are returnees, but the second largest group of immigrants comes from Russia and Ukraine. As Estonia needs immigration due to low birth rates and an ageing population, the new immigrants set a new challenge to Estonia’s ability to integrate its Russian-speaking minority, not to mention others from very different backgrounds. To cope with this challenge, the Estonian language and identity politics need first to reject the ultra-liberal ideology that celebrates diversity to the extent that no pressure to integrate with the host society is put on the immigrants. Second, to avoid further segregation of the Russian-speaking minority, the historically parallel Estonian and Russian language school systems need to be integrated into one with Estonian as the language of instruction, but with a wide support for Russian speaking students, including the use of Russian to teach their mother tongue, literature and cultural history. Further, Estonian identity politics should aim to promote the understanding that a person may successfully have two or even more linguistic identities without one necessarily replacing another. As to the internationalisation of higher education, Estonian universities need to find a working balance between using Estonian and English in teaching and research. As Estonia needs smart immigration, the best way to promote this is to provide international students with a working knowledge of the Estonian language and society by their graduation with a possibility to stay and work in Estonia.
Martin Ehala (b. 1963), Professor of Literacy Education at the Institute of Estonian and General Linguistics of the University of Tartu (Ülikooli 18, 50090 Tartu); Visiting Professor of Estonian at the University of Helsinki, ehalam@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#370 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 20:59:29" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(6573) "A r b a t l i, Cemal Eren, A s h r a f, Quamrul, G a l o r, Oded 2015. The Nature of Civil Conflict. https://www.brown.edu/academics/economics/sites/brown.edu.academics.economics/files/uploads/2013-15_paper.pdf (28. XII 2018).
A u e r, Peter 2005. A postscript: Code-switching and social identity. – Journal of Pragmatics, kd 37, nr 3, lk 403–410.
B e r r y, John W. 1977. Multiculturalism and Ethnic Attitudes in Canada. Ottawa: Ministry of Supply and Services.
B r o w n, Kara D., K o r e i n i k, Kadri, S i i n e r, Maarja 2017. Introductory chapter: Questioning borders. – Language Policy Beyond the State. Toim M. Siiner, K. Koreinik, K. D. Brown. Cham: Springer, lk 1–21.
D e s m e t, Klaus, O r t u ñ o-O r t í n, Ignacio, W a c z i a r g, Romain 2017. Culture, ethnicity, and diversity. – American Economic Review, kd 107, nr 9, lk 2479–2513.
E h a l a, Martin 2013. Russian-speakers in the Baltic countries: Language use and identity. – Negotiating Linguistic Identity: Language and Belonging in Europe. Toim Virve-Anneli Vihman, Kristiina Praakli. Oxford: Peter Lang Verlag, lk 89–110.
E h a l a, Martin 2017. Signs of Identity. The Anatomy of Belonging. London: Routledge.
EKAK 2011 = Eesti keele arengukava 2011–2017. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
G a r c í a, Ofelia 2017. Problematizing linguistic integration of migrants: The role of translanguaging and language teachers. – The Linguistic Integration of Adult Migrants: Some Lessons from Research. L’intégration linguistique des migrants adultes: Les enseignments de la recherche. Toim Jean-Claude Beacco, Hans-Jürgen Krumm, David Little, Philia Thalgott. Berlin: De Gruyter, lk 11–26.
H a a v a p u u, Hanna, V i h a n d, Tiia 2016. TTÜ keelepoliitikast. Tallinn: TTÜ. https://www.ttu.ee/public/h/haridustehnoloogiakeskus/pdf/Keelepoliitika_ettekanne.pdf (8. IX 2018).
H a b e r m a s, Jürgen 1998. Inclusion of the Other: Studies in Political Theory. Cambridge, MA: MIT Press.
H a r r i s, Roy 1990. On redefining linguistics. – Redefining Linguistics (RLE Linguistics A: General Linguistics). Toim Hayley G. Davis, Talbot J. Taylor. London: Routledge, lk 18–52.
Harta 1992 = Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta ja selgitav aruanne. Strasbourg: Euroopa Nõukogu. https://rm.coe.int/explrpt-charter-ee-doc/168071ba06 (25. X 2018).
K u s-H a r b o r d, Larissa, W a r d, Colleen 2015. Ethnic Russians in post-Soviet Estonia: Perceived devaluation, acculturation, well-being, and ethnic attitudes. – International Perspectives in Psychology: Research, Practice, Consultation, kd 4, nr 1, lk 66–81.
M a k o n i, Sinfree, P e n n y c o o k, Alastair 2007. Disinventing and reconstituting languages. – Disinventing and Reconstituting Languages. Toim S. Makoni, A. Pennycook. Clevedon: Multilingual Matters, lk 1–41.
P i l v i s t o, Halja, V a l k, Aune 2018. The effect of a majority group’s orientation toward acculturation on a minority group’s feelings of national identity. – Applied Psychology. https://doi.org/10.1111/apps.12154
P u t n a m, Robert D. 2000. Bowling Alone: The Collapse and Revival of American Community. New York: Simon and Schuster.
S a k k e u s, Luule, M c K i b b e n, Jerome, P u u r, Allan, R a h n u, Leen, A b u l a d z e, Liili 2017. Rahvastikuprognoos erinevate rändestsenaariumide korral. – Eesti rändeajastul. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Toim Tiit Tammaru, Raul Eamets, Kristina Kallas. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu, lk 57–65.
S e l l i o v, Reena 2018. Õppekeel Eesti kõrgkoolides EHISe andmetel. Statistiline ülevaade. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/oppekeel_eesti_korgkoolides_statistiline_ylevaade.pdf (8. IX 2018).
T a m m e m ä g i, Anni, E h a l a, Martin 2012. Koolinoorte keelehoiakud 2011. aastal. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 241–260.
T a m m u r, Alis, P u u r, Allan, T a m m a r u, Tiit 2017. Kas Eestis toimub rändepööre? Välisrände suundumused 2000–2015. – Eesti rändeajastul. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Toim T. Tammaru, Raul Eamets, Kristina Kallas. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu, lk 35–42.
V a l k, Aune, K a r u-K l e t t e r, Kristel, D r o z d o v a, Marianna 2011. Estonian open identity: Reality and ideals. – TRAMES: A Journal of the Humanities & Social Sciences, kd 15, nr 1, lk 33–59.
V e r t o v e c, Steven 2007. Super-diversity and its implications. – Ethnic and Racial Studies, kd 30, nr 6, lk 1024–1054.
V e t i k, Raivo 2017. Riigirahva identiteet eestlaste ja eestivenelaste seas. – Acta Politica Estica, nr 8, lk 85–104.
W i n f o r d, Donald 2013. Social factors in contact languages. – Contact Languages: A Comprehensive Guide. (Language Contact and Bilingualism 6.) Toim Peter Bakker, Yaron Matras. Boston–Berlin: de Gruyter, lk 363–416.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#578 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#579 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Martin Ehala
Eesti keelest pikas perspektiivis
Viimase kümmekonna aasta jooksul on tõde nagu liiv näppude vahelt maha jooksnud: oleme jõudnud tõejärgsesse või täpsemalt öeldes faktijärgsesse ühiskonda, mida iseloomustab asjaolu, et fakt kui argument on kaotanud poliitilistes ja ideoloogilistes aruteludes oma veenmisjõu (vt Arias-Maldonado 2018). Fakt on väide, mida usutakse olevat tõene. See kaotab veenmisjõu, kui on piisavalt inimesi, kes selle tõesuses kahtleb. Tõejärgsus on niisiis tõe hegemoonia murenemise tagajärg.
Osaliselt on olukorra eest vastutavad humanitaarteadlased, esmalt analüütilise filosoofia esindajad ja nende tuules postmodernistid teistes pehmetes teadustes. Artikli algul toongi esile hästi tuntud erinevuse loodusteaduslike ja humanitaarteaduslike tõdede vahel, mis on viimase saja või enama aasta jooksul põhjustanud tõsise tõeskeptitsismi. Ühena esimestest argumenteeris Gottlob Frege XIX sajandi lõpul, et tõde kui sellist ei ole olemas (vt Stoljar, Damnjanovic 2014). Umbes samal ajal näitas George Moore (1903), et kesksetel moraalimõistetel, nagu hea ja kuri, puudub sisu. Mõnevõrra hiljem arendas Ludwig Wittgenstein (2005 [1953]) välja idee keelemängust, millega ta kritiseeris asja ja mõiste omavahelist vastavust, haakides niimoodi keele lahti reaalsusest. Viimane oli Jean-François Lyotardile (1984 [1979]) postmodernismi aluste sõnastamise otseseks tõukeks. Seejärel pääses kõik nagu paisu tagant: Foucault, Derrida, Rorty, kui nimetada mõnd mõjukamat teerajajat maailmavaates, mis sajandivahetuseks oli juba sügavalt mõjutanud lääne heaoluühiskondi.
Tänapäeval on tõe sotsiaalse konstrueerituse idee muutunud ühiskondlikes aruteludes üldaktsepteerituks. See aga tähendab, et igasugune tõde on seotud identiteediga, see on etnotsentriline, kuna põhineb mingi ühiskonna või kultuurilise rühma konsensusel. Ja sedavõrd, kuidas infotehnoloogia areng on kaasa toonud auditooriumi killustumise, on suured rahvusidentiteedid hakanud lagunema väikesteks kogukondadeks. Igaühel neist väikestest identiteetidest on omad tuumväärtused, mida nad hindavad ja mis neid koos hoiavad. Selle põhjal püüan esile tuua tõe ja identiteedi paradoksaalse seose: tõe hegemoonia on oluline kollektiivse identiteedi kestlikkusele, samal ajal näib see eeldavat tõe relatiivsuse tunnistamist, kuivõrd eri identiteetidel on erinevad tuumväärtused.
Tõe hegemoonia murenemine rahvusjärgses ühiskonnas on humanitaarteadustele ja teadusele laiemaltki eksistentsiaalne küsimus, sest kui leppida asjaoluga, et tõde on identiteedipõhine, siis tuleb leppida ka mis tahes alternatiivsete faktidega ja erinevate seletustega Maa kuju kohta, mis eri identiteediga rühmades on omaks võetud. Ma ei näe sellest ummikseisust muud väljapääsu kui tunnistada ühe absoluutse ehk jumaliku tõe olemasolu niihästi maailma olemuse kui ka inimeseks olemise kohta, olgugi et seda tõde ei ole lõpuni suudetud tunnetada. Artikli teises pooles toon esile, kuidas see idee on leidnud väljenduse näiteks Konfutsiuse ja Immanuel Kanti õpetuses.
Isegi kui uskuda absoluudi olemasolu, jääb küsimus, kuidas seda tunnetada. Nii Konfutsius kui ka Kant viitavad intuitsioonile, aga õhku jääb küsimus, kuidas võrrelda ja hinnata eri mõtlejate intuitsiooni vilju. Kuidas me end humanitaarteadlastena ka ei positsioneeriks, on meie uurimistulemustel mõju tuumväärtustele, mis võib viia ja sageli ongi viinud moraalisüsteemi muutumiseni. Kas see on vaid ühtede tõdede vaheldumine teistega või viib moraalse absoluudi üha täielikuma tunnetamiseni? Artikli viimane osa püüab vastust leida, kas on võimalik ette kujutada mingit metodoloogiat, millega hinnata humanitaarteaduslike tõdede, eeskätt just väärtuste ja moraalinormide kohta käivate väidete tõepärasust, st vastavust moraalse absoluudiga. Ja mu vastus on jaatav.
Loodusteaduslik ja humanitaarteaduslik tõde
Lääne ühiskonnas välja arendatud loodusteaduslik meetod lähtub eeldusest, et tõde on olemas ja seda on võimalik süstemaatilise uurimisega välja selgitada. Selle meetodi raames on kokku lepitud mõningates põhimõtetes, mille alusel väidete ja seletuste paikapidavuse üle otsustada. Üks neist on Occami habemenuga, mille kohaselt nähtuse kahest võrdselt heast seletusest tuleks tõeseks pidada lihtsamat. Teine oluline põhimõte on kummutatavus: teadusliku tõena ei saa võtta ühtegi väidet ega seletust, mida pole võimalik ümber lükata, mistõttu iga kehtiv tõde on vaid hüpotees, mida pole seni õnnestunud ümber lükata (Popper 1959).
Seega on alternatiivsed seletused ja isegi alternatiivsed faktid ka loodusteaduses igapäevane nähtus, aga loodusteaduslik meetod põhineb siiski eeldusel, et üks mitmest seletusest või mõõtmistulemusest on tõene, kuni seda pole ümber lükatud mõne uue avastuse või täpsema mõõtmisega. Ja kui alternatiivide vahel pole võimalik valida, siis uuritakse ja vaieldakse seni, kuni selgus käes. Humanitaar- ja ühiskonnateadustes on olukord keerulisem kas seetõttu, et alternatiivsed seletused lähtuvad erinevatest eeldustest, mille tõesuse kontrollimine jääb väljapoole meie tunnetuse piire, või siis ei ole väited empiiriliselt kontrollitavad, sest need puudutavad ühiskondlikke norme või tähendusi. Näiteks ei ole võimalik eesti keele grammatika reeglit, et sõna lammas omastava käände vorm on lamba (nagu ilmneb lauses Juhan veristas lamba), kummutada näitega, et käesolevas artiklis seisab mustvalgel: Juhan veristas lammase. Sellegipoolest püütakse ka pehmetes teadustes sama teoreetilise raamistiku piires teadusliku argumentatsiooni abil jõuda seletuste ja faktide tõe osas konsensusele.
Samas on humanitaarteadustes kindlasti uurimisvaldkondi, kus konsensuse saavutamine pole tõenäoline, sest erinevad teooriad ja seletused kajastavad alternatiivseid vaatepunkte, mis on seotud eri kultuuriliste identiteetidega, mille väärtustest lähtudes need tõed on tunnetatud. Ja kuna pole võimalik nimetada osa identiteete vääraks, pole võimalik ka väita, et mõni identiteedipõhistest seletustest oleks tõene ja teised väärad. See puudutab eeskätt ajaloolist tõde, mis otseselt sõltub identiteedipõhistest väärtushinnangutest ja sellest, mida üks või teine kultuur nähtusena käsitleb, millest mööda vaatab või mille maha vaikib. Seetõttu on kõik sellised tõed etnotsentrilised mõiste laias tähenduses, st mitte üksnes etnilise, vaid mis tahes kultuurilise identiteedi kesksed.
Tõe etnotsentrilisus
Seega on tõe etnotsentrilisus humanitaarteaduste põhiline eripära võrreldes loodusteadustega. Ja sedavõrd, kuidas maailm on muutunud väiksemaks ning teadmised kultuurilise mitmekesisuse kohta valdavamaks, on arusaam humanitaarteaduslike tõdede suhtelisusest XX sajandil üha tugevnenud. Kui kunsti jt kultuurinähtuste mitmekesisust saab pidada rikkuseks, siis moraalinormide mitmekesisus nõuab seletust.
John Mackie (1977) pakub oma moraali eksitusteoorias (ingl moral error theory) välja kaks seletust. Esiteks, inimesed ei suuda fundamentaalseid moraalitõdesid ühtmoodi tajuda, st erinevused tulenevad moraali ainese ebapiisavast tundmisest. Seega on vaidlus moraalitõdede üle sama nagu loodusteaduslik vaidlus maailma olemuse üle. Teine seletus on see, et mingit moraalset absoluuti ei eksisteerigi ja inimesed konstrueerivad moraalitõed selleks, et õigustada eluviisi, mida nad nii ehk teisiti praktiseerivad. Näiteks, kui mõni ei salli homosid, siis tahaks ta moraalireeglit, et neid võib kividega surnuks loopida. Ja kui selliseid on palju, siis selline reegel kehtestataksegi.
Neid kaht seletust analüüsides jõuab Mackie (1977) Occami habemenuga rakendades järeldusele, et teine seletus on parem, sest põhineb selgetel ja teada-tuntud faktidel: inimeste elustiilid on äärmiselt mitmekesised ja inimestel on kalduvus uskuda seda, mida neil on kasulik uskuda. Neist kahest eeldusest tulenevadki vasturääkivad moraalitõed. Esimene seletus nõuaks aga keerukat filosoofilist põhjendust, miks inimesed ei suuda moraalset absoluuti ühtmoodi tunnetada.
George Moore (1903) seadis moraalse tõe võimalikkuse kahtluse alla aga juba kolmveerand sajandit varem nn avatud küsimuse argumendiga. Tegu on tõestusega, et moraalsetel mõistetel (hea, kuri jt) puudub tähendussisu, nagu ülejäänud mõistetel (ümmargune, valge jne). Näiteks mõistet ümmargune on võimalik defineerida nii: Ümmargune on see, mille pinna kõik punktid on keskmest samal kaugusel. Teame, et definitsioon on tõene lause (st mõiste on defineeritud ammendavalt) siis, kui kas-küsimus osutub mõttetuks. Kas ümmargune on see, mille pinna kõik punktid on keskmest samal kaugusel? on sama mis küsida: Kas see, mille pinna kõik punktid on keskmest samal kaugusel, on see, mille pinna kõik punktid on keskmest samal kaugusel?
Moore (1903, 13.2) väidab, et moraalimõistetega pole nii. Näiteks mõiste hea näib olevat seotud omadusega nauditav. Seega: Hea on see, mis on nauditav. Kui aga selle põhjal koostada küsimus Kas nauditav on hea?, siis ei ole siin tegemist mõttetu küsimusega. Selle küsimuse kohta saab esitada järgmise küsimuse: Kas on hea, et nauditav on hea? Ja siin on küsimuse all juba metaeetiline probleem, kas naudingu pidamist moraalseks hüveks saab pidada moraalseks hüveks. Ja saab esitada veel järgmise mõistuspärase küsimuse Kas „Kas on hea, et nauditav on hea” on hea?, st kas on moraalne hüve kahelda moraalsete hüvede paikapidavuses. Selliseid pesastatud küsimusi võib esitada lõpmatuseni, ilma et need muutuks mõttetuks. Moore’i argument on küll oluliselt keerulisem, kuid tema kokkuvõte on, et moraalsete mõistete tähendussisu on defineerimatu. Ehk teiste sõnadega: moraalitõdedel puudub tähendussisu, neid ei eksisteeri.
Ometigi on moraalimõisted inimestele tähenduslikud, st tegu ei ole objektiivset maailma kirjeldavate mõistetega, nagu ümmargune või valge, vaid normatiivsete mõistetega, mille sisu põhineb sotsiaalsel kokkuleppel. Ehk teisisõnu, Moore’i avatud küsimuse argument toetab kultuurirelativistlikku maailmavaadet täpselt samamoodi kui Mackie (1977) moraali eksitusteooria.
Paradoksi süvendab asjaolu, et XX sajandi analüütiline filosoofia, täpsemalt tõe deflatsiooniteooria on esitanud mõjuvaid argumente, et tähendussisu puudub ka mõistel tõde (vt Stoljar, Damnjanovic 2014). Oletame, et meil on lause Lumi on valge. Kui lumi on valge, siis on tõene ka lause Tõsi on, et lumi on valge. Siit saab loogiliselt tuletada lause „Lumi on valge” on, et lumi on valge. Deflatsionistid teevad siit järelduse, et lause mingi väite tõesuse kohta ei lisa mitte midagi selle väite tähendusele, ehk teisisõnu, mõiste tõsi on tähendustühi, ja sealt edasi, detailidesse laskumata, et tõde kui sellist ei eksisteeri.
Samas on iseenesestmõistetav, et mõisted tõde ja vale on inimeste jaoks tähenduslikud. Selle põhjal on ainus mõistusepärane järeldus, et ka tõde ja vale on normatiivsed mõisted, millega kinnitatakse või vaidlustatakse väidete paikapidavust. Ehk tunnetuslikke, episteemilisi nähtusi hindavad mõisted tõde ja vale ning moraalimõisted hea ja kuri on samased: nad annavad hinnanguid väidetele, nähtustele või tegudele. Ei tõde, vale, hea ega kuri ole aga nende nähtuste olemuslikud omadused, mida nendega iseloomustatakse. Sellise argumentatsiooni järeldus on totaalne relativism: kõik, mida me maailma kohta teame, on normatiivne, st sotsiaalne kokkulepe, et miski on tõde või hea või kuri.
See järeldus ei tohiks tulla üllatusena kellelegi, kes on tuttav sotsiaalse konstruktivismi teooriaga (Berger, Luckmann 1967). Kuna sotsiaalne konstruktivism on hetkel üldaktsepteeritud paradigma, siis võiks ju öelda, et tuleb jätta igasugune lootus ja tunnistada tõena iga väidet, millega enamus nõus on. Sest tõde on etnotsentriline, ja seda mitte üksnes humanitaarteadustes, vaid ka loodusteadustes.
Tuumväärtused ja tõde
Tõe etnotsentrilisus tähendab, et tõde on identiteedipõhine – see kehtib mingis kultuurilises kogukonnas konsensuse põhjal. Meie praegune tõejärgne ühiskond on põhjustatud asjaolust, et suured rahvuslikud identiteedid on killustunud paljudeks väikesteks identiteedikogukondadeks, millel on välja kujunenud vähemalt osalt erinevad tõerežiimid. Nende tõerežiimide omavahelised vastuolud tulenevad asjaolust, et ükski kogukond ei ole valmis aktsepteerima tõena väiteid, mis lähevad vastuollu nende identiteedi tuumväärtustega.
Tuumväärtused on iga identiteedi jaoks keskse tähtsusega, sest neid jagab enamus rühma liikmeid. Tuumväärtused ei ole lihtsalt tunnetuslikud tõed, nagu teadmine, et maakera on ümmargune. Tavainimese seisukohalt ei ole erilist vahet, kas maa on lapik või ümmargune, mistõttu ei tunne enamik kerauskseid lamemaalaste vastu mingit erilist vaenu. Tuumväärtused on sellised väärtused, mille üle ei kaubelda, näiteks jumal, usk, kodumaa, emakeel, rahvus, lipp ja teised sümbolid, samuti kesksed moraaliprintsiibid (Ehala 2018). Neil on väga kaalukas emotsionaalne tähtsus rühma liikmete jaoks, need on pühad.
Tuumväärtuste kahtluse alla seadmine või mõnitamine võib esile kutsuda üsna raevuka vastureaktsiooni, mistõttu vaidlused tuumväärtuste üle on enamasti kirglikud ja leppimatud. Äärmuslikem näide on kättemaks Charlie Hebdo ajakirjanikele prohvet Muhamedi naeruvääristamise eest. Tugeva emotsionaalse laetuse tõttu pole imestada, kui tuumväärtuste muutumiseks on vaja pikemat ajaperioodi kui üks põlvkond. Näiteks kristlikes ja islamikogukondades on homoseksuaalsust peetud sajandeid patuks. See hoiak hakkas Euroopa kultuuriruumis murenema umbes 50 aastat tagasi, kuid ei ole tegelikult siiani oma tuumväärtuse positsiooni kaotanud. Põhjus on selles, et esialgu oli küsimuse all üksnes leebem suhtumine neisse, kes heteroseksuaalsest normist kõrvale kaldusid. Teravaks on vaidlus läinud viimasel ajal, kui kahtluse alla on seatud tuumväärtuseks peetav norm.
Inimene, kes ei tunnista oma rühma tuumväärtusi, riskib langeda moraalse hukkamõistu alla või kuulutatakse ta otseselt lindpriiks. Isegi kui nii ei juhtu, on enamuse väärtuste ja tõekspidamistega vastuolus elamine inimesele raske, paratamatult tunnetaks ta end siis rühmas marginaalsena, mis võib viia vabatahtliku eraldumiseni. Veendunud väärtusliberaalide ähvardused kolida Kanadasse pärast Trumpi ja EKRE võimuletulekut väljendavad sellist väärtuskonflikti ilmekalt.
Eelnevast järeldub, et kui tuumväärtuste üle läheb lahendamatuks vaidluseks, ei saa vaidlevad fraktsioonid enam ühtse rühmana eksisteerida, eriti siis, kui erimeelsusi tuumväärtustes on juba rohkem kui ühendavaid osi, nii et tundub lootusetu leida ühist keelt. Kui vastuolud on liiga suured, siis ei aktsepteerita teineteist enam sama rühma liikmena. Seega, kui tõe hegemoonia kaob, lakkab eksisteerimast ka selle tõega seotud kollektiivne identiteet kui inimesi ühiste väärtuste alusel ühendav ühiskondlik institutsioon. Nii on mis tahes ühise identiteediga rühma kestlikkuseks vajalik tõe hegemoonia vähemalt tuumväärtusi puudutavates küsimustes.
Siit tuleneb, et identiteedi ja tõe vahel valitseb paradoksaalne suhe. Ühelt poolt peaks iga kollektiivi püsimise jaoks hoidma tõe hegemooniat, teiselt poolt aga lammutab selline arusaamine tõe alustalasid – sest tõe mõiste viitab sellele, et tõde saab olla vaid üks, eri identiteetide olemasolu aga viitab, et tõde ei ole kunagi üks. Kultuurirelativism ja postmodernism on üks võimalik lahendus sellele paradoksile – tõed ongi erinevad. Selle lahenduse hinnaks on aga tõdemus, et tõde ei eksisteerigi, isegi mitte loodusteadustes.
Olukord on küll hull, aga siiski mitte lootusetu. Asjaolu, et mitte üksnes moraalitõed, vaid ka tõed maailma kohta põhinevad konsensusel, pakub ka lahendustee.
Inimesel puudub võimalus maailma kirjeldada teisiti kui keele vahendusel ja tunnetada teisiti kui oma meelte kaudu. See tähendab, et iga seletus on vahendatud ja väljendab üksnes meie hetke parimat arusaamist maailma kohta. Missugune maailm tegelikult on, seda me ei tea, aga oma mõõteriistu täiustades ning üha rikkalikumat ja paremat andmematerjali analüüsides võime loota, et meie ettekujutus maailmast muutub aina täpsemaks.
Loodusteadustes on tõe kriteeriumiks olnud praktika: kui mingi teaduslik avastus on võimaldanud maailmas paremini hakkama saada, siis on selle eitajad aja jooksul konkurentsis teiste kultuuridega kaotajaks jäänud. Hea näide on, kuidas heliotsentriline maailmapilt kummutas geotsentrilise ja ühes sellega kõigutas religioosseid tõekspidamisi maailma loomisest, st viis ka tuumväärtuste ümberhindamisele. Kergelt see ei tulnud, aga siiski on loodusteadustes senised suured vaidlused lõppenud tõe hegemoonia taaskehtestamisega.
Kuna niihästi tõde maailma kohta kui ka moraalseid väärtusi puudutavad tõed (identiteedi tuumväärtused) on sotsiaalselt konstrueeritud, siis tuleks eeldada, et iga kultuuri enda huvides on omaks võtta sellised tuumväärtused, mis aitavad maailmas paremini hakkama saada. Need moraalitõed, mis võimaldavad ühiskonnal paremini hakkama saada, väljendavad täpsemalt seni veel lõpuni tunnetamata tõde inimeseks olemise kohta, samamoodi nagu need tõed maailma kohta, mis aitavad ühiskonnal paremini hakkama saada, väljendavad täpsemalt maailma seni veel lõpuni tunnetamata olemust.
Jumalik tõde
Ülaltoodud väljapääs relativismist eeldab usku, et inimlike tõdede kõrval on olemas ka jumalik tõde, mida inimesed pole veel võimelised lõpuni tunnetama, nii et saaks ilma kahtlusteta öelda, mis on tõde. Küsimus jumalikust tõest on eksistentsiaalne niihästi teadusele kui ka moraalile. Kui eeldame, et maailm on reaalne, st üks kõigile meile, kes me selles elame, siis saab maailmal olla vaid üks tõene kirjeldus. Kui me seda ei eeldaks, poleks mõtet teadust tehagi, võiks kohe öelda, et on vaid alternatiivsed faktid. Kui inimesed on kõik üks liik, mis tunneb moraali mõistet, siis tuleks eeldada, et on olemas ka üks absoluutne moraalisüsteem, millel on vaid üks tõene kirjeldus. Ja kui see on nii, siis on kogu humanitaarteadusliku tegevuse ülim eesmärk liikuda jumaliku tõe tunnetamise suunas, nagu suured filosoofid on oma töödes ka püüdnud teha.
Kuigi see on usu küsimus, oleks väär eeldada, et mis tahes praegu tuntud teaduslik teooria on täielik maailma kirjeldus või et mõni praegu eksisteerivaist moraalisüsteemidest on moraalse absoluudi täielik kirjeldus. Sellisel juhul jääks ju vaid oodata tõese maailmavaate võitu, mis väärad moraalisüsteemid hävitab – sest kui üks on õige, siis kõik ülejäänud on vähemalt osaliselt ebamoraalsed ja õigustamatud.
Kui hoiduda sellisest fundamentalistlikust lähenemisest, samal ajal aga mitte leppida täieliku moraalse relativismiga, jääb üle uskuda, et moraalse absoluudi poole saab vaid liikuda ning see on samasugune käimasolev protsess, nagu loodusteadustes on lähenemine jumalikule tõele maailma olemuse kohta, ja et moraalne absoluut on inimese jaoks praegu lõpuni läbi tunnetamata, nii nagu on lõpuni läbi tunnetamata meid ümbritsev objektiivne reaalsus. See ei tähenda muidugi, et jumalik tõde on tunnetamatu: nii nagu inimkond on õppinud sügavamalt tunnetama maailma olemust, oleme ajaloo käigus õppinud sügavamalt mõistma ka jumalikku tõde moraali vallas.
Moraalse absoluudi olemasolu on isegi hukatuslikum eitada kui objektiivse reaalsuse lõplikku, ühtset olemust. Sest kui vaidlus väärtuste üle on vaid konsensuse küsimus, siis peaksime olema valmis pidama tõeks mis tahes väärtussüsteemi, mis leiab enamuse poolehoiu. Kui eitada moraalse absoluudi olemasolu, siis mille alusel väita, et Natsi-Saksamaa väärtussüsteem, mis sündis ju täiesti demokraatlikul teel ja millel oli suure tõenäosusega enamuse toetus, on halvem kui mis tahes teine enamuse toetusega demokraatliku väärtusdiskussiooni tulemusel sündinud väärtussüsteem? Moraalse absoluudi eksisteerimise eitamine tähendaks eitada ka eri moraalisüsteemide võrdlemise võimalust, samuti moraalse arengu võimalust. Kui ei ole absoluuti, siis ei ole võimalik ka sinnapoole areneda.
Kant (1960 [1793]) on öelnud, et kui tunnistame moraalset absoluuti, siis peame tunnistama ka jumala olemasolu, sest jumal pole muud kui moraalne absoluut. Ma ei väida, et jumaliku tõena tuleks aktsepteerida pühakirjas esitatud tõdesid, olgu siis maailma olemuse või moraali kohta. Isegi kui pühakirjad on jumalik ilmutus, saab inimene jumalikku ilmutust väljendada (ja mõista) üksnes oma varasemate teadmiste ja keele poolt antud kategooriate vahendusel. Nii nagu objektiivse maailma tunnetuses sõltub jumaliku tõe mõistmine inimese varasematest teadmistest maailma kohta ja tema käsutuses olevate mõõteriistade tehnoloogilisest tasemest, sõltub moraalse absoluudi tunnetamine ühiskonna, kultuuri ja majanduse arengust. Ja sedavõrd, kuidas areneb teadus, tehnoloogia, ühiskond ja kultuur, saab võimalikuks üha täiuslikum jumaliku tõe tunnetamine niihästi objektiivse maailma kui ka moraalse absoluudi kohta. Seetõttu ei saa absoluutne olla ka ükski pühakiri kui jumalik ilmutus, sest paratamatult on iga ilmutus vahendatud konkreetse inimliku teadmise kaudu mingil konkreetsel ajahetkel. See arutluskäik, muuseas, esineb koraanis (3.7; 13.39; 43.4), kuid piiblis mitte.
Absoluudi otsimine
Teaduses on tõe otsimine üks suuri eesmärke ja loodusteadusliku maailmamõistmise üha sügavamaks muutumine näitab ilmekalt progressi selles vallas. Loodusteaduste arengulugu saab seega mõista kui liikumist absoluutse tõe tunnetamise suunas, ükspuha, kas see absoluut on reaalselt saavutatav või mitte.
Humanitaarteaduslikud tõeotsingud näivad aga olevat liikunud hoopis keerulisemalt. Neis teadustes, mis tegelevad ka empiirilise materjaliga, näiteks arheoloogia, ajalugu, psühholoogia, on uute mõõtmisvahendite kasutuselevõtt või lihtsalt hea juhus toonud aja jooksul uusi andmeid, mille põhjal saab väita tõe üha täielikumat tunnetamist. Kõige pehmemais humanitaarteadustest, nagu filosoofia, pigem korduvad samad tõed eri autorite töödes eri ajastutel, erineval viisil arendatuna ja põhjendatuna. Ei ole ka mingeid tõestamis- ega kummutamismehhanisme. Vaidlus idealismi, materialismi, realismi ja nominalismi vahel on praegu sama lahendamata nagu tuhandeid aastaid tagasi. Erinevad tõed kõnetavad eri aegu, muutuvad populaarseks ja mõjutavad ühiskonna arengut. Mõne aja pärast aga muutuvad ebapopulaarseks, kui mõni vahepeal varjusurmas lähenemine näib ühiskonna soovidele paremini vastavat.
Küsimus teaduslikust progressist humanitaarteadustes on põhiolemuselt eetilise mõtte ja moraalisüsteemi arengu probleem. Mis tahes humanitaarteaduslikul väitel või teoorial on alati otsesed või kaudsed järelmõjud ühiskonna tuumväärtustele, humanitaarteadusliku tegevuse tulemuseks on muutused ühiskonna väärtushinnangutes ja moraalisüsteemis. Küsimus on selles, kas need muutused viivad absoluudi sügavama tunnetamise suunas või pole olemas mingit absoluuti. Ja mis järelmõjud humanitaarteadlase tööl ka ei oleks tuumväärtustele, pole üks parem teisest.
Konfutsius ja Kant jaatavad moraalse absoluudi poole liikumist (vt Xie 2012). Konfutsius kasutab mõistet junzi, mis on eesti keelde tõlgitud kui õilis inimene (Konfutsius 2009), kes käitub moraalses plaanis laitmatult, nii et teda võib võtta moraalse käitumise eeskujuna. Siit aga tekib kohe kiuslik küsimus, milline on moraalselt laitmatu inimene, kui moraalireeglid erinevad kultuuriti. See küsimus on iseäranis aktuaalne praegusel kultuurilise mitmekesisuse ajastul. Dilemma tekitab hinnangu andmine erinevatest moraaliõpetustest lähtuvale käitumisele, st erinevate etnotsentristlike tõdede võrdlemine. Kui lähtuda oma kultuuri moraalinormidest, siis tuleks hukka mõista mõne teise kultuuri tõed, mis on nende normidega vastuolus. Samamoodi mõistavad teised hukka sinu kultuuri moraalinormidest tuleneva käitumise, kui see läheb vastuollu nende normidega. Kui eri kultuurid omavahel üldse kokku ei puutu, probleemi ei ole, kuid samas ühiskonnas toimides tuleks hinnangut andes paratamatult seada kahtluse alla teise rühma tuumväärtused. Konflikti vältimiseks oleks kõige targem hinnangut mitte anda. Selline käitumine aga ei saa olla jätkusuutlik, sest loob eelduse ühiskonna kui ühiste tuumväärtuste ja identiteediga rühma lagunemiseks (vt põhjalikumat analüüsi Ehala 2016).
Konfutsiuse klassikaline töö „Keskmine tavaline” (vt Konfutsius 2009) pakub sedalaadi dilemmale lahenduse, eristades kaht tüüpi moraalseid tõdesid. Jumalik tõde on inimesele määratud Taeva (Tian) poolt ja selle suunas areneb kogu elu, et lõpuks saavutada harmoonia Taevaga. Teine tüüp moraalseid tõdesid on väljendatud moraalireeglites, mis püüdlevad selle poole, et võimalikult täpselt sõnastada Taeva poolt antud moraalset absoluuti, st jumalikku tõde. Paraku ei pruugi inimeste sõnastatu olla kooskõlas jumaliku tõega, st on alati võimalus, et olemasolevad moraalireeglid on ekslikud. Konfutsiuse kohaselt on junzi sellisest moraalsete tõdede kahetisest iseloomust teadlik ja otsib teed, kuidas oma käitumises vähendada vastuolu moraalse absoluudi ja igapäevaste moraalireeglite vahel. Tavaline inimene (xiaoren) aga seda vahet ei mõista, vaid lähtub üksnes moraalireeglites sõnastatud tõdedest. Tavalise inimese jaoks ei ole olemas moraalset arengut, vaid üksnes reeglitele kuuletumine, ükskõik millised need ka parasjagu poleks.
Sama dilemma üle arutleb ka Kant (1960 [1793]), kelle kohaselt inimese vaba tahe võimaldab valida hea ja kurja vahel, ja oma valikut tehes inimene ka vastutab selle eest. Kant eristab kolme liiki kurjust. Esiteks kuri, mis tuleneb sellest, et inimene lihtsalt ei järgi kehtestatud moraalireegleid, st valib teadlikult kurja. Sellise käitumise mõistab ühiskond hukka ja inimene ise peaks tundma süümepiinu, kui ta käitub reeglite vastu, millesse ta ise usub. Teine liik kurja tuleneb sellest, et inimene käitub küll moraalireeglite järgi, kuid tema käitumise motiivid pole moraalsed. Sellise käitumise heaks näiteks on Eesti poliitikaski tuntud JOKK skeemid. Kolmas sort kurja tuleneb sellest, et kehtestatud moraalireeglid on iseenesest vastuolus moraalse absoluudiga, nii et mida paremini inimesed neid reegleid järgivad, seda rohkem kurja nad teevad. Seda tüüpi kutsub Kant radikaalseks kurjuseks.
Kanti kohaselt on vabal tahtel loomulik kalduvus hea suunas, seega on ebamoraalsete reeglite kehtestamine juba iseenesest ebamoraalne tegu, kuna läheb vastuollu vaba tahte loomuliku kalduvusega. Iga ebamoraalset reeglit järgiv tegu on omakorda ebamoraalne, sest on vastuolus vaba tahte soodumusega teha head. Nii teeb ka Kant vahet moraalsel absoluudil, mille poole vaba tahtega inimene pürgib, ja kehtival moraalisüsteemil, mis peaks vaba tahte loomulikust kalduvusest lähtudes püüdlema absoluudi poole, võib aga siiski eksliku moraaliloome tagajärjel võtta radikaalse kurjuse vormi.
Kuigi Kant ei anna vastust, miks inimesed valivad radikaalse kurjuse, kui nende loomus peaks püüdlema headusele, on ta siiski konkreetne selles, et inimene peaks loobuma ebamoraalsetest reeglitest, st tegema selliseid moraalseid valikuid, et radikaalset kurjust vähendada. Niisiis on ka Kanti õpetuses idee moraali kahetisest olemusest ja põhimõte, et moraalne inimene peaks oma käitumisega püüdlema maailmas radikaalse kurjuse vähendamise poole. Wenyu Xie (2012) jõuab järeldusele, et nii Konfutsiuse kui ka Kanti õpetuses esineb idee moraalsest evolutsioonist, pidevast lähenemisest moraalsele absoluudile (ja lisab, et Kant võis olla Konfutsiusest mõjutatud).
Kui tulla tagasi teesi juurde, et moraalne tõde (hea, kuri) ja tunnetuslik tõde (tõene, väär) on oma olemuselt samased – kokkuleppelised –, siis ei erine Konfutsiuse ja Kanti moraalse tõe otsingud loodusteadusliku tõe otsingutest: mõlemad on suunatud üha täiuslikumale tõe tunnetamisele. Tõe otsing on aga individuaalne ja kui inimene oma otsingu tulemused avalikustab, võib tekkida väitlus tuumväärtuste üle. Ja võib tekkida uus moraalisüsteem või vähemalt alus muutuste tegemiseks.
Nüüd tekib küsimus, mille poolest Konfutsiuse ja Kanti arusaam erineb meie praegusest arusaamast, et moraalinormide üle arutlemine on ühiskondliku elu loomulik osa – ühiskond vaidleb ja kui üks idee saavutab hegemoonia, kujuneb see uueks tõeks, mis mõne aja pärast asendub uue tõega. Erinevus on eelduses: Konfutsius ja Kant eeldavad, et eksisteerib moraalne absoluut, jumalik tõde, mille suunas peaks viima väitlus moraali üle. Kui seda mitte eeldada, nagu tänapäeva vaidlustes, siis tähendab, et pole olemas ka radikaalse kurjuse mõistet, sest ükski moraalisüsteem, mis põhineb enamuse hegemoonial, ei saa olla ebamoraalne.
Samas tunnistab Kant, et ühiskonnad võivad valida radikaalse kurjuse lihtsalt eksituse tagajärjel. See tähendab, et moraalsetes otsingutes püüeldakse absoluudi poole, kuid ei olda võimelised seda tunnetama või pigem saadakse sellest valesti aru ning valearusaamise tulemusel kehtestatakse ebamoraalsed reeglid, mis suurendavad radikaalset kurjust. Selle probleemi lahenduse võtmeküsimus on see, kuidas vahet teha, millised reeglid viivad lähemale moraalsele absoluudile ja millised tulenevad radikaalsest kurjusest.
Kant ja Konfutsius väidavad, et inimene/junzi suudab jumalikku tõde intuitiivselt tunnetada ja sellest lähtuvalt oma käitumist sättida. Samal eeldusel põhinevad ka pühakirjad. Kui moraalse absoluudi tunnetamine on üksnes intuitiivne, jätab see arutelu moraalsete tõdede üle irratsionaalseks, st ei ole olemas mõistuspäraseid argumente selle kohta, kas homod tuleb kividega surnuks loopida või neil tuleb lubada abielluda ja lapsi saada. Kõik sõltub moraalse absoluudi sisu intuitiivsest mõistmisest.
Praktika kui tõe kriteerium
Eeldada, et moraalse absoluudi üle on võimatu teha muid kui intuitiivseid otsuseid, on praktika seisukohalt sama hea kui väita, et moraalset absoluuti ei ole olemas, sest eri prohvetite vastandlike intuitiivsete otsuste vahel pole võimalik ratsionaalselt valida. See on ebasoovitav seisukoht, sest õigustab moraalset relativismi. Probleemi lahendamiseks oleks vaja raamistikku, mille alusel saaks eri moraalisüsteeme empiiriliselt ja ratsionaalsete argumentidega võrrelda nagu loodusteadustes. Sellise raamistiku pakkumine on humanitaarteaduste ülesanne. Praegused humanitaarteadlased on aga tõstnud käed üles ja väidavad, et sellist raamistikku pole mõtet otsida, sest kõik tõed on etnotsentristlikud ja mingit jumalikku tõde pole olemas.
Sellest on vaid üks väljapääs: tunnistada, et eksisteerib üks jumalik tõde ja kogu teadusliku tegevuse eesmärk nii loodusteadustes kui ka humanitaarias on liikuda selle üha täielikuma tunnetamise suunas. Seda tunnistada tähendab ühtlasi tunnistada, et olemasolul on mõte ja et evolutsioon liigub madalamatelt eluvormidelt kõrgematele, üha sügavama tegelikkuse, iseenda ja absoluudi tunnetamise suunas.
Seda eeldust kinnitab maailma senine arengukäik. Kui kogu evolutsiooni ja olemasolu mõte on liikuda järjest sügavama absoluudi tunnetamise suunas, siis järelikult ei saa moraalne olla midagi sellist, mille tagajärjel katkeb ühiskonna või laiemalt inimkonna areng absoluudi tunnetamise suunas. Näiteks kui üks maailma arvukatest kultuuridest on oma arust jõudnud väga lähedale absoluudi tunnetamisele, kehtestades reegli, et inimene ei tohi looduskeskkonda mõjutada, ning enamus ühiskonnaliikmeid ka käitub selle reegli järgi, siis pole kahtlust, et selline kultuur sureb nälga, ja mainitud moraalireegel ühes temaga. Või siis lihtsalt loobutakse sellest reeglist. Järelikult oli tegu moraalse arengu tupikteega, eksimisega absoluudi tunnetamisel.
Eelneva arutluse põhjal on alust arvata, et maailma ajalugu praagib välja arengud, mis viivad kaugemale moraalsest absoluudist. Täpsemalt väljendudes: identiteedid, mis on võtnud omaks radikaalsest kurjusest lähtuvad moraalireeglid või terve moraalisüsteemi, hääbuvad, lagunevad või on sunnitud oma printsiipe muutma, kui taibatakse, et samamoodi edasi ei saa. Kui see on nii, siis on ühiskonna kestlikkus moraaliprintsiipide võrdlemisel oluline kriteerium: kui moraalireeglid tagavad ühiskonna kestlikkuse, on tegu jumaliku tõe hea üldistusega, kui aga ühiskond ei suuda oma kestlikkust tagada, siis on radikaalne kurjus juhtinud ühiskonna õigelt teelt kõrvale.
Olgu toodud kaks läbikukkumise näidet erinevat tüüpi radikaalse kurjuse kohta. Kui ühiskond püüab oma jätkusuutlikkust tagada vägivalla kaudu teiste rühmade vastu, näiteks nagu tegi Natsi-Saksamaa, ja kehtestab moraalireeglid, mis õigustavad vägivalda ja vägivallatsevat vähemust, siis sellise süsteemi lagunemise eeldused tulenevad asjaolust, et vähemus ei suuda enamust lõputult alla suruda. Mis tahes tugevama õigusel põhinev moraalisüsteem ei ole kestlik, sest mingil hetkel tekib „nõrkade” koalitsioon, mis selle moraalisüsteemi kukutab. Kui ühiskond püüab aga oma jätkusuutlikkust tagada selliste moraalireeglitega, mis keelavad igasuguse vägivalla teise inimese vastu, siis on seegi süsteem jätkusuutmatu, sest eitab ka nende karistamist, kes vägivalla keelust üle astuvad ja teiste kallal vägivalda tarvitavad.
Need kaks näidet on äärmuslikud ja tänu sellele on kerge näha nende negatiivset mõju kestlikkusele. Kuid vaid vähesed moraaliprintsiibid on nii absoluutsed ning positiivset või negatiivset mõju ei ole kerge hoomata, kas või seetõttu, et tänapäeva ühiskonnad on rahvarohked ja ressursirikkad ning võib võtta põlvkondi aega, kuni ühe või teise radikaalsest kurjusest lähtuva moraalireegli negatiivsed tagasilöögid ilmseks saavad. Näiteks võttis 70 aastat, enne kui kommunistliku moraalisüsteemi jätkusuutmatus tuli ilmsiks. Eelneva arutelu eesmärk oli näidata, et tõe kriteerium moraalisüsteemide hindamisel on praktika: eksimuste analüüsi põhjal on võimalik jõuda üha lähemale moraalse absoluudi tunnetamisele.
Eksimuste analüüsi teeb aga keeruliseks see, et kultuuride jätkusuutlikkus ei sõltu ainult moraalisüsteemist, vaid ka väliskeskkonnast – ressursside kättesaadavusest, vaenulike naabrite või tõbede olemasolust –, mistõttu on raske üheselt määratleda, kas kultuur lakkas olemast väliskeskkonna vaenulikkuse, ühiskonnasisese radikaalse kurjuse või mõlema toimel. Nähtustevahelised põhjuslikud seosed ei ole alati ühesed ega kergesti mõistetavad. Muistsetes kultuurides oli põhjuslikke seoseid võib-olla lihtsam näha, sest halbade moraalireeglite tagajärjed ilmnesid suhteliselt ruttu, kuna kogukonnad olid väikesed. Vanas Testamendis ja koraanis põhjendatakse kehtestatud moraalireegleid korduvalt vanade linnade varemetega, hoiatades, et siin oli ühiskond, mis lakkas olemast, sest ei järginud jumala käsku ja jumal karistas neid selle eest. Või et selle maailma vägevad kaotasid oma au ja hiilguse kurja tõttu, mida nad korda saatsid.
Mida sellest kõigest järeldada? Et elu sunnib meid kurja tegema? Jah, selleks et elada, peame hävitama muud elu. Kant (1960 [1793]) küll ütleb, et paratamatu hävitamine pole kuritegu, kuid absoluutsest vaatenurgast ikkagi on. Kui peame elu paratamatuseks, siis paratamatult tuleb ka kurja teha. Moraalset arengut sellisest paratamatusest lähtuvalt vaadates on jätkusuutlik selline ühiskond, kus hea ja kurja tegemise vahekord on optimaalselt tasakaalus, arvestades teaduslikku ja tehnoloogilist arengutaset. Sedavõrd, kuidas tehnoloogia areneb, muutuvad ühiskonnad oma kestlikkuse tagamisel vilunumaks, nii et on võimalik teha vähem kurja kui varem. Ja kui taibatakse, et süsteemi jätkusuutlikkus on tagatud ka vähema kurjaga, siis kehtestub uus süsteem, mis on lähemal absoluudile. Peame lihtsalt suutma ära tunda, et kui üritame moraalisüsteemi muutmisega kurja vähendada, ei vähendaks me seda niipalju, et peaksime uue moraalisüsteemi jõustamiseks tegema rohkem kurja, kui seda vähendada suudaksime siis, kui ühiskond selle uue moraalisüsteemi on lõpuks omaks võtnud. Ühiskond, kes peab mingi moraalireegli kehtimise jaoks represseerima rohkem üleastujaid, kui selle reegli järgimisega suudetakse kellelegi heaolu luua, ei saa olla jätkusuutlik.
Eelnev pakub kategoorilise imperatiivi humanitaarteaduste metodoloogiale: kuigi ühiskonnad ja kultuurid on väga erinevad, osalt keskkonnatingimustest, osalt tehnoloogiate ja teadmiste erinevusest ja osalt kindlasti ka vabast varieerumisest tulenevalt, on nende erinevuste uurimise ja mõtestamise kaudu võimalik mõista fundamentaalseid ja universaalseid inimeseks olemise põhimõtteid. See on kogu humanitaarteadusliku (ja laiemalt kogu teadusliku) tegevuse põhieesmärk, isegi kui konkreetsed uurimisülesanded on kitsad ega ole otseselt selle küsimusega seotud. Pädevaid järeldusi saaks teha vaid väga suuremahuliste võrdlevate uuringutega, mis suudaks välja praakida sellised väärtused ja moraalinormid, mis on paljudes eri keskkondades viinud negatiivsete tagajärgedeni. See tundub küll olevat Heraklesele sobiv ülesanne, kuid tuleks siiski loota, et meie töö tulemusel loodud teadusliku teadmise kasv võimaldab mingil hetkel kuskil kellelgi sõnastada midagi, mis aitab kõiki absoluudi tunnetamise teel jälle veidi edasi.
Martin Ehala (snd 1963), Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse professor, keelesotsioloogia vanemteadur (Ülikooli 18, 50090 Tartu); Helsingi ülikooli eesti keele külalisprofessor, ehalam@gmail.com
" ["contents_en"]=> string(2364) "
Keywords: social constructivism, core values, ethnocentric truth, perception of moral truths, absolute truth
The article analyses the mutual relationship of truth and identity in the context of the crumbling hegemony of truth, and its ramifications for the humanities. The author highlights the difference between the physical and humanitarian scientific truths, which during the past hundred years or more has led to serious scepticism about truth. Regarding truth as a social construct one has to admit that any truth is bound to identity: Truth is ethnocentric as it is based on the consensus of a community or a cultural group. Yet, although the hegemony of truth is important for the sustainability of collective identity, there also appears to be an assumption of its relativity, as far as different identities rest on different core values. If we accept that truth is identity-based, we also have to accept the use of “alternative facts” and the decay of truth hegemony. The hegemony of truth is based on the assumption that there is a single absolute (divine) truth about the essence of the world as well as humanness, even though that truth has never been fully apprehended. Even a true belief in the existence of such an absolute leaves open the question of its apprehension. Both Confucius and Kant refer to intuition, yet the question remains how to compare and evaluate the fruits of different intuitions. The results of humanities research have a direct impact on core values, which can (and often has) led to changes in moral systems. The final part of the article seeks an answer to the question whether it is possible to conceive a method to evaluate the truthfulness of the truths defined by humanities, first and foremost of arguments concerning values and moral norms, that is to check the conformity of those arguments to a moral absolute.
Martin Ehala (b. 1963), University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, Professor of Literacy Education (Ülikooli 18, 50090 Tartu); University of Helsinki, Visiting Professor of Estonian, ehalam@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#372 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-09-09 11:50:47" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(2269) "
A r i a s-M a l d o n a d o, Manuel Jesus 2018. A genealogy of post-truth: philosophy, affects, technology. Käsikiri. https://riuma.uma.es/xmlui/handle/10630/16392 (2. V 2019).
B e r g e r, Peter L., L u c k m a n n, Thomas 1967. The Social Construction of Reality: A Treatise in the Sociology of Knowledge. Harmondsworth: Penguin Books.
E h a l a, Martin 2016. Liberaalse multikulturalismi paradoks. – Vikerkaar, nr 4–5, lk 96–105.
E h a l a, Martin 2018. Identiteedimärgid. Ühtekuuluvuse anatoomia. Tallinn: Künnimees.
K a n t, Immanuel 1960 [1793]. Religion within the Limits of Reason Alone. New York: Harper & Brothers.
K o n f u t s i u s 2009. Vesteid ja vestlusi. Keskmine tavaline. Suur õpetus. (Hiina mõttevaramu 1.) Koostanud, tõlkinud, kommenteerinud ja eessõna kirjutanud Linnart Mäll. Tartu: Lux Orientis.
L y o t a r d, Jean-François 1984 [1979]. The Postmodern Condition: A Report on Knowledge. Kd 10. Manchester: Manchester University Press.
M a c k i e, John 1977. Ethics: Inventing Right and Wrong. New York: Penguin Books.
M o o r e, George Edward 1903. Principia ethica. Cambridge: Cambridge University Press.
P o p p e r, Karl 1959. The Logic of Scientific Discovery. London: Routledge.
S t o l j a r, Daniel, D a m n j a n o v i c, Nic 2014. The deflationary theory of truth. – The Stanford Encyclopedia of Philosophy. Toim Edward N. Zalta. https://plato.stanford.edu/archives/fall2014/entries/truth-deflationary/ (10. VII 2019).
W i t t g e n s t e i n, Ludwig 2005 [1953]. Filosoofilised uurimused. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Andres Luure. Tartu: Ilmamaa.
X i e, Wenyu 2012. Kant’s Better Man and the Confucian Junzi. – Journal of Frontiers of Philosophy in China, kd 7, nr 3, lk 481–497.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#580 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(116) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#581 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-09-06 13:36:49" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Martin Ehala
Tõde, identiteet ja moraalne absoluut
Siinne artikkel käsitleb soome dramaturgia retseptsiooni eesti teatris perioodil 1944–1991 üldvaates, süvenemata eraldi ühtegi lavastusse. Otsitakse vastuseid küsimustele: milline oli soome dramaturgia lavastamise dünaamika ajas? Millised olid valikud (klassika ja kaasaegse dramaturgia vahekord, žanriline jaotus, autorid) ja mis neid mõjutas? Mis funktsiooni täitsid soome dramaturgia lavastused eesti kultuuris? Huvi pakub ka Eestis tehtud repertuaarivalikute suhestumine soome draamakaanoniga. Artikkel on üles ehitatud kronoloogiliselt – stalinismiajast pöördeajani. Alustuseks võetakse vaatluse alla teatrirepertuaari kujunemine ja seda mõjutanud tegurid Nõukogude Eestis.
Eestlasi seob soomlastega nii geograafiline ja kultuuriline lähedus kui ka Põhja-Euroopa areaalis ainulaadne soome-ugri keelesugulus. Soome pole Eestile ainult naaber, vaid ka hõimuvend, kellega on tihedalt suheldud ärkamisajast peale, nii isiklikul kui hiljem ka riiklikul tasandil – kuni unelmani Soome-Eesti kaksikriigist.(1) Kujutelm, et Eesti kuulub kultuuriliselt ja poliitiliselt Põhjamaade seltsi, mis on Eesti enesekuvandis mänginud keskset rolli ärkamisajast kuni tänapäevani (vt Kuldkepp 2013), põhineb suuresti lähiseostel Soomega. Põhjamaad ning eriti just Soome on Eestile olnud positiivne väline Teine, eeskuju, millega end võrrelda ja mille poole püüelda (Petersoo 2005: 116). Kummatigi ei tähenda see, et kahe maa kultuurisuhteid peaks vaatlema n-ö väiksema venna positsioonilt. Soome ja Eesti teatrisuhete uurimise projekt,(2) mille raames valmis siinne artikkel, seab eesmärgiks uurida neid suhteid ristvalguses, s.o nii Eesti- kui ka Soome-poolsest vaatepunktist, eelistamata üht teisele.
Selle eesmärgi huvides sobib rakendada kultuuriülekande teooriat, millele panid 1980. aastail aluse Michel Espagne ja Michael Werner ning mis rõhutab suhete kahepoolsust ja -suunalisust, pakkudes alternatiivi hegemoonilisele mõjuajaloole. Kultuurivahetuse võimalikkuse eelduseks peetakse ühise aluse (pr le socle commun) olemasolu (Espagne 1999: 4), mis ühte kultuurkonda kuuluvates eesti ja soome kultuurides on lai ja tugev. Ülekanne tähendab nii materiaalsete kui ka mentaalsete kultuurielementide liikumist üle (rahvus)kultuuride vahelise piiri, kuid see ei ole mehhaaniline kandumine ühest kultuuripiirkonnast teise, vaid rõhk asetatakse taastõlgendamisele (pr réinterpretation) uues keskkonnas (Espagne 2013: 1). Kui kultuuriobjektid – näiteks näidendid – liiguvad ühest kultuurist teise, siis uues kontekstis omandavad nad uusi tähendusi, funktsioone ja positsioone laiemates kultuurisüsteemides (näiteks teatrisüsteemis), mis omakorda on taastõlgendamise protsessis aktiivne jõud. Vastuvõtva kultuuri kontekst määrab ka üldjoontes selle, mida on vajalik ja võimalik importida või mida kultuurimälust aktiveerida (Espagne 1999: 23). On jõude või tegureid, mis hõlbustavad ülekandeid ja toimivad n-ö sillana (Espagne 1999: 22), nagu näiteks Eesti ja Soome keelesugulus ning topeltidentiteediga ühisautorid (Hella Wuolijoki, Aino Kallas), aga eksisteerivad ka barjäärid ja tõkked – nõukogude ajal on oluline arvesse võtta takistusi kultuurisuhetes (nt tsensuur, nõukogude bürokraatia, füüsilise liikumise piirangud jm) ja küsida, kuidas neid ületati.
Eesti ja Soome teatrisuhete ajaloost
Enne kui liikuda artikli peateema juurde, heitkem põgus pilk Eesti ja Soome teatrisuhete ajaloole. Esimene soome näidend jõudis eesti publiku ette 1884. aastal Vanemuises, August Wiera amatöörtrupi esituses – see oli Aleksis Kivi ühevaatuseline saatusedraama „Öö ja päev”. Soome dramaturgia lavastused sagenesid XIX ja XX sajandi vahetusest alates ning varsti hakkasid peale tekstide kahe maa vahel liikuma ka näitlejad ja lavastajad. Näiteks õppis Hilma Rantanen ära eesti keele ja töötas 1910. aastail mõnel hooajal Estonia teatris, Liina Reiman aga omandas soome keele ja mängis 1930-ndatel Soome teatrites. Iseseisvumise järel tihenes koostöö veelgi ja sai uusi vorme: mõlemal pool mängitavates lavastustes osatäitjate vahetamine, külalislavastused, teatrite võõrusetendused jne (vt lähemalt Veski 2014). Ajakirja Teater 1937. aasta maikuu number ilmus Eesti ja Soome teatri sõprusnumbrina. Juba aasta varem oli Helsingi Rahvateatri juht Eino Salmelainen, kes lavastas Estonias Hella Wuolijoe „Niskamäe naisi”, avaldanud arvamust, et eesti ja soome teater võiksid mingil moel sulanduda: „Sooviksin väga, et mõlema maa teatrikunstid ühenduksid nii tihedate sidemetega, et moodustaksime omaette liit-terviku maailma teatrikunsti laias riigis” (Teatriuudiseid... 1936: 295).
Kui esialgu otsis professionaliseeruv eesti teater Soomest abi, siis 1930-ndate teisel poolel oli teatrite ja teatritegijate suhtlus üsna võrdne, s.o üks pool ei domineerinud teise üle. Mis puudutab aga repertuaari, siis lavastasid Eesti teatrid sajandi esimesel poolel soome dramaturgiat märksa laiemas diapasoonis kui vastupidi: aastail 1908–1944 jõudis Soomes lavale 15 eesti näidendit ja Eestis 31 soome draamateost. 1930-ndate teisel poolel on põhjust rääkida suisa eesti-soome dominandist Eesti teatrite repertuaaris. Sel ajal olid teatris eriti populaarsed kodumaised näidendid ja dramatiseeringud (osakaal uuslavastustest 40–50%), tõlkedramaturgias hoidsid aga esikohta soome tekstid (40 lavastuse ümber aastail 1936–1940, neist 27 Eesti-Soome ühisautori Hella Wuolijoe näidendite põhjal(3)). Sellised repertuaarieelistused on seotud nn omateatri otsingutega, mis 1930-ndatel hoo sisse said. Ka soome dramaturgiast otsiti eestlastele ja soomlastele ühist rahvuslikku omapära; keelesuguluse ja hõimusidemete tõttu oli soome teatrikultuur arusaadav ning tuttav ja sobis seetõttu kasutamiseks eesti omateatri otsingutes (vt Veski 2014: 44). Soome-suundumust tõukas tagant ka tol ajal väga aktiivne hõimuliikumine, mida toetasid Eesti, Soome ja Ungari valitsused.
Esimene hooaeg pärast Nõukogude okupatsiooni (1940–1941) ei lisanud ühtki uut soome dramaturgia lavastust, kuid mängukavas püsisid eelmise hooaja menulavastused, sh Wuolijoe, Agapetuse, Artturi Järviluoma teosed. Järjepidevus ei katkenud ka Saksa okupatsiooni ajal: aastatel 1941–1944 nägi rambivalgust ligi 20 soome näidendite uuslavastust. Kuid nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aasta sügisel muutis teatrisüsteemi ja repertuaaripilti põhjalikult.
Repertuaari kujunemine nõukogude ajal
Kultuuriülekannete uurimisel jääb väheks võrdlusest ja tähendusnihete kirjeldamisest. Et neid seletada, on tarvis jälgida muutuvaid ühiskondlikke ja kultuurikontekste, milles ülekanded toimuvad, nende kanaleid ja toimijaid (agente), kes etendavad protsessis aktiivset rolli. Teatri valdkonnas, mis on avalik ja kollektiivne kunstiala, on võrdlemisi lihtne kindlaks teha ja statistiliselt analüüsida kultuurivahetuse fakte, nagu näidendite tõlked ja lavastused, teatrite külalisetendused, külalislavastajate, näitlejate jt teatritegijate liikumised jms. Arvud ei hakka aga kõnelema iseenesest. Kultuurivahetust teatri alal mõjutab määravalt teatri institutsionaalsus ehk see, milliseid võimalusi avab või suleb teatrisüsteem, millises organisatsioonilises, majanduslikus, ideoloogilises raamistikus tegutsevad kirjandustoimetajad (dramaturgid), lavastajad, teatrijuhid, kes koostavad repertuaari, aga ka tõlkijad, kes vahendavad draamatekste ühest keelest ja kultuurist teise.
Sõjaeelse iseseisva Eesti ja Soome teatrid tegutsesid ligilähedastel alustel ning teatrikultuuris ei olnud silmatorkavalt suuri lahknevusi, muudkui Soomes oli (ja on) teatreid rohkem, nii nagu elanikkegi.(4) Mõlemal pool oli tegemist repertuaariteatritega, mida riik suuremal või vähemal määral rahastas. Nõukogude võim riigistas teatrid juba 1940. aastal ning allutas need parteilisele kontrollile. 1944. aasta sügisel taasalustasid tööd kõik Eesti Vabariigis tegutsenud 11 kutselist teatrit, kuid peagi hakati teatreid liitma ja sulgema, ning kui reformid 1950. aastate alguseks läbi said, oli muusikateatriks muudetud Estonia kõrval alles jäänud kõigest viis eestikeelset sõnateatrit: Tallinna Draamateater ning teatrid Tartus (Vanemuine), Pärnus, Viljandis (Ugala) ja Rakveres. Tõsi, 1952. aastal lisandus lastelavastustele spetsialiseerunud Eesti Riiklik Nukuteater. Kaks uut venekeelset teatrit artikli teema seisukohast tähtsust ei oma: 1948. aastal loodud Vene Draamateatris ei jõudnud nõukogude ajal lavale ühtki soome näidendit, kümmekond aastat (1952–1962) tegutsenud Kohtla-Järve Vene Draamateatris etendus üks, Wuolijoe „Justiina” (1960). Nõukogude ajal asutati veel kaks repertuaariteatrit: 1965. aastal Eesti NSV Riiklik Noorsooteater ja 1980. aastal komöödiale ning estraadile spetsialiseerunud Vanalinnastuudio. Rahvateatrite nimetuse all tegutsenud harrastustrupid, aga ka raadio- ja teleteater jäävad siinsest ülevaatest välja.
Soome dramaturgia esindatus sõltub võimaluste väljast – kui palju oli üldse uuslavastusi, mille sekka pääsemiseks konkureerisid soome näidendid eesti algupärandite ning teiste maade tõlkedramaturgiaga. Uuslavastuste arv vähenes Eesti Vabariigi ajaga võrreldes märkimisväärselt, mitte ainult teatrisüsteemi kokkutõmbumise, vaid ka etendamispraktikas toimunud nihete tõttu – lavastused püsisid mängukavas keskeltläbi kauem, mistõttu uusi lavastusi vajati vähem. Dünaamika on jämedais joonis niisugune: pärast teatrisüsteemi reforme langes 1950-ndateks uuslavastuste arv aastas 30–40 vahele, hakkas siis tasapisi tõusma, 1960-ndate lõpuks stabiliseerus 70 ümber (juurde oli tulnud Noorsooteater) ning kasvas 80 ligi 1980-ndatel, pärast Vanalinnastuudio loomist. Alates 1950. aastate teisest poolest loobuti repertuaariplaanide koostamisel ja kinnitamisel varasemast tavast tuua näidend lavale korraga mitmes teatris. Kui enne sõda mängiti näiteks Wuolijoe Niskamäe-tsüklit korraga üle kogu maa, siis nüüd pandi sellele piir.(5) Uut praktikat näitlikustab hästi teksti valimine esimese Soomest tulnud külalislavastaja jaoks Vanemuises. Kaarel Irdi sõnavõtust kunstinõukogus saab teada, et esialgsete plaanide järgi pidi Matti Tapio lavastama Aleksis Kivi „Nõmmekingsepad”, aga kuna see tuli vahepeal lavale Tallinna Draamateatris, muutus asi mõttetuks ning Tapio võttis lavastada hoopiski Maria Jotuni „Mehe küljeluu” (Kunstinõukogu protokoll). Kui võrrelda Eesti ja Soome repertuaariuurijate (Karja 2017; Paavolainen 1992) tähelepanekuid selle kohta, missugused tegurid mõjutavad tekstide valikut, siis üks erinevus ongi mainitud lavastamispraktika: Soomes oli näidendite ringlus teatrite vahel tavaline.
Kõige tugevamaid barjääre teatrisuhetele Eestis püstitas mõistagi parteiline kontroll ja tsensuur, mida Soome teatrid ei kogenud. Nõukogude režiimi tsentraliseerituse pärast võib Nõukogude Liidu keskvõimu käsitleda kolmanda, sageli varjatud osapoolena Soome ja Eesti teatrisuhetes, kes kehtestas repertuaarile ideoloogiliselt põhjendatud reeglid ja normid ning reguleeris teatrite suhtlemist lääneriikidega.
Repertuaari kujunemist Nõukogude Eestis kirjeldab Sven Karja (2017: 96–97) järgnevalt. Hooaja repertuaariplaani koostas teatri peanäitejuht koostöös lavastajate ning kirjandusala juhatajaga. Plaani kinnitas teatri kunstinõukogu, kuhu kuulus teatri loomingulisi töötajaid, teatrikriitikuid, aga ka parteifunktsionääre ja riigiametnikke, seejärel saadeti see kinnitamiseks Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse repertuaarikolleegiumile. Viimane suhtles tsensuuriorganiga (GLAVLIT-iga), kus kõik lavastamisplaani võetud tekstid tuli kinnitada, ning too suhtles omakorda tihedalt partei keskkomiteega (Viller 2015: 62). Tsensuuri eritähelepanu all olid uued eesti algupärandid ja lääne kaasaegne dramaturgia, mille esmalavastamiseks oli tarvis hankida luba Moskvast, üleliidulisest GLAVLIT-ist (Viller 2015: 63). Soome dramaturgia osas mõjutas repertuaari näiteks asjaolu, et Aino Kallase looming oli aastail 1950–1956 täielikult keelatud (Veskimägi 1996: 210, 245). Eesti GLAVLIT suleti 1990. aastal, ent poliitiline tsensuur lõppes sisuliselt 1988. aastal. Samas ei mõjutanud nõukogude aja esimesel poolel teatrite valikuid autorikaitse piirangud, sest Nõukogude Liit ühines Genfi autoriõiguse konventsiooniga alles 1973. aastal. Tsensuur koos hilisema vajadusega arvestada autoriõigusi kallutasid eelistama vana, ideoloogiliselt ohutut klassikat. Rahalised kaalutlused – vajadus teenida omatulu – mängisid Nõukogude Eestis repertuaari koostamisel aga väiksemat rolli kui Soomes, kus tähtis tegur oli teatri võimelisus võtta majanduslikke riske (Paavolainen 1992: 71). Soome näidendite võimalusi jõuda Nõukogude Eesti teatrite lavale kitsendasid omajagu repertuaari regionaalset jaotust kontrollivad kirjutamata reeglid, mille järgi lääne klassika ja kaasaegne dramaturgia võis hõivata mitte rohkem kui kolmandiku hooaja uuslavastustest (Viller 2015: 62). (See reegel hakkas jõudu kaotama 1980. aastatel.) Niisiis tekkis konkurents, kus soome näitekirjandus võistles maailmaklassika ja teiste regioonide tõlketeostega. Täpsem statistika aastate 1965–1985 kohta näitab, et tõlkedramaturgias oli ootuspäraselt ülekaalus angloameerika kirjandus (35%) ning Põhjamaade kirjanduse osakaal lääne dramaturgia lavastustest oli 17% (Epner 2015: 193). Põhjamaadest oli aga Soome kindlalt esikohal. Näiteks rootsi kirjandust esindasid peamiselt klassik August Strindberg ja Astrid Lindgreni lastelood, norra kirjandust klassik Henrik Ibsen, kuna nende maade uuemat dramaturgiat lavastati üliharva.
Nõukogude Eesti teatritel tuli alailma reserveerida mõni uuslavastus riiklike ja parteiliste tähtpäevade tähistamiseks. Revolutsioonide aastapäevade, parteikongresside, Lenini sünniaastapäevade jms puhused kohustuslikud lavastused põhinesid reeglina nõukogude näidenditel. Sel taustal on erandlik Wuolijoe „Põleva maa” lavastamine 1905. aasta revolutsiooni 50. aastapäevaks (Vanemuine, 1955), kuid teksti üritati ideoloogiliselt „õigemaks” kohendada. See kukkus suurejooneliselt läbi, anti vaid kaheksa etendust pooltühjadele saalidele (Kruus 1999: 105). Repertuaari mõjutasid ka üleliidulised festivalid, mis olid tavaliselt pühendatud mõne vennasvabariigi või sotsialistliku maa dramaturgiale. Soome kui nõukogudesõbraliku lääneriigiga suhtlemist Nõukogude kultuuripoliitika pigem soosis, mis võib seletada asjaolu, et hooajal 1980/81 pühendati üleliiduline festival soome dramaturgiale ning sel puhul tõid pea kõik eesti teatrid välja mõne sobiva uuslavastuse. Samuti tähistati soome dramaturgia najal Aleksis Kivi 150. sünniaastapäeva (1984) ja „Kalevala” aastat (1985). (Seevastu Hella Wuolijoe 100. sünniaastapäev (1986) uuslavastusi ei tekitanud.) Need sündmused seletavad suures osas soome dramaturgia lavastuste sagenemist 1980-ndatel.
Hoides meeles nõukogudeaegse repertuaaripoliitika peajooni – etteantud proportsioonid, tsensuur ja enesetsensuur, n-ö kohustuslike lavastuste osatähtsus –, vaadelgem järgnevalt soome dramaturgia retseptsiooni eri perioodidel.
Stalinismi- ja sulaaeg: katkestus ja klassika taastulek
Esimene sõjajärgne hooaeg 1944/45 jätkas mingil moel sõjaeelset joont. Repertuaaris andis tooni eesti klassika ning väikelinnateatrites seati lavale Wuolijoe näidendeid, mida suuremad teatrid olid mänginud juba enne sõda: Võru Kandles ja Valga teatris Säde komöödia „Vastumürk” ning Rakvere teatris „Juuraku Hulda”. Sel ajal ei kuulunud need teosed veel kaanonisse, vaid esindasid kaasaegset kirjandust: „Juuraku Hulda” oli valminud 1937. ja „Vastumürk” 1939. aastal. Kuid taoline „järeleesti aeg” ei saanud teatris kesta kaua. 1946. aasta augustis anti välja üleliiduline parteiotsus „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest”, milles nõuti, et teatrid mängiksid rohkem nõukogude näidendeid (Draamateatrite... 1946). Hooajal 1945/46 hõlmasidki need ligi poole ja järgmisel hooajal lausa kaks kolmandikku teatri uuslavastustest. Eesti klassika taandus uute eesti nõukogude näidendite ees (August Jakobson, Aadu Hint jt). Lääne dramaturgia nišš kitsenes 1950. aastateks ühe lavastuseni teatri kohta aastas, milleks tavaliselt valiti ideoloogiliselt ohutu maailmaklassika, ning vabanenud ruumi täitsid nõukogulikud propagandanäidendid ja sobilik vene klassika (Aleksandr Ostrovski, Maksim Gorki jmt). Kiiresti muutuvas teatripildis vilksatab üks soome dramaturgia lavastus – Teuvo Pakkala „Parvepoisid” 1948. aastal Rakveres – ja siis saabub pikk paus kuni aastani 1955.(6)
„Parvepoiste” lavastuse lugu toob esile vastuvõtumustrid, mis stalinismiajal välja kujunesid. 1899. aastal esmalavastatud laulumäng Oskari Merikanto muusikaga on tänu parvepoisiromantikale, elurõõmule ja naljale saanud Soome mängituimaks näidendiks (Laitinen 1994: 199) ning kindlustanud endale koha teatrikaanonis. Eesti teatris jääb „Parvepoisid” lavastuste arvult (seni 18) napilt maha Aleksis Kivi komöödiast „Nõmmekingsepad” (19 lavastust), kõnealune lavastus Rakveres oli järjekorras viieteistkümnes. Pakkala laulumäng oli Eestis hästi kodunenud; lavastaja Eduard Türk nimetab seda oma mälestusteraamatus tüsedaks rahvalikuks näidendiks, mis vaatamata soomelikule omapärale annab klassikalise komöödia mõõdu välja. Kuid juurutatava nõukogude ideoloogiaga tekkis ikkagi hõõrumist. Kriitikas heideti ette, et tagaplaanile on jäänud töö, mis nõukogude korra juures olla igaühele endastmõistetav, ning parvepoisid ei tee muud, kui „käivad mööda küla ringi, pillid kaenlas, ning lõbutsevad”. (Türk 1964: 387–388) Selline vulgaarmarksistlik etteheide reedab ka stalinismiajale omast tõrjuvat suhtumist meelelahutuslikkusesse ja koomikasse. „Parvepoiste” menu (umbes 12 000 vaatajat) ja piletitulu ületasid aga operette, mis olid tavaliselt publikumagnetiks.
Soome dramaturgia ilmus taas mängukavasse 1955. aastal, kui käes oli nn sulaaeg. Repertuaar muutus mitmekesisemaks ja lääne autorite ning tekstide osakaal pööras tõusule. Põhirõhk langes siiski eesti omanäidenditele, mille seadsid prioriteediks (etteantud reeglistiku raames) nii Kaarel Ird, kes naasis Vanemuise juhi kohale 1955. aastal, kui ka Tallinna Draamateatri juht Ilmar Tammur (juhtis teatrit 1952–1970). Väga selgesti oli omadramaturgiale suunatud teatripubliku huvi: perioodil 1955–1965 vaatas neid lavastusi 45% publikust, mis on märksa rohkem kui 29% perioodil 1944–1955 (Kask 1987: 462).(7) Hõimurahva palju mängitud, tuttavad komöödiad ja draamad sobisid rahvuslik-rahvaliku suunitlusega hästi ning meeldisid ka publikule.
Mida mängiti? Kõigepealt taastati kontakt populaarse soome klassikaga. Ridamisi tulid lavale Kivi „Seitse venda” (1956) ja „Nõmmekingsepad” (1960, mõlemad Draamateatris), jälle Pakkala „Parvepoisid” (1956, Vanemuises) ning kolm Wuolijoe näidendit, mis nüüd olid juba nihkumas kanoniseeritud klassika valda: Pärnu teatris „Juuraku Hulda” (1956) ning „Justiina” (1960, samal aastal ka lavastus vene teatris, nagu eespool mainitud) ja revolutsioonidraama „Põlev maa” Draamateatris (1955). Soome külalislavastaja Matti Tapio režiis lisandus Maria Jotuni rahvalik komöödia „Mehe küljeluu” (1961). Jotuni on üks soome teatrikaanoni põhiautoreid ja 1914. aastal kirjutatud „Mehe küljeluu” on tema esimene komöödia, mis on Soomes olnud väga menukas. Kõigil nimetatud näidendeil oli võrdlemisi pikk lavastuste slepp iseseisva Eesti ajast.
Järgnes aga jälle paus (1962–1966). Kui teha väike vahekokkuvõte 1966. aasta seisuga, mil nõukogude režiim oli kestnud juba 23 aastat (pool kogu perioodist!), siis on soome dramaturgia pilt hõre nii arvuliselt kui ka autorite ja tekstide poolest: lavastusi kokku 13, tekstid eranditult kirjutatud enne 1944. aastat ja varemgi Eesti teatrites rambivalgust näinud. Populaarseim autor on Wuolijoki (8 lavastust), paraja vahega järgnevad Kivi (2), Pakkala (2) ja Jotuni (1). Kõnekas on žanripilt: pooled lavastustest liigituvad komöödia ja rahvatüki žanri ehk meelelahutuslikku repertuaari ning neile kuulus ka publiku poolehoid. Karin Kask on koostanud perioodi 1944–1965 kohta teatrite kaupa külastatavuse edetabelid (Kask 1987: 463–464): soome dramaturgia lavastustest on esikümnes viis, sealhulgas mõlemad „Parvepoisid”.(8) Kas eesti teatrite niivõrd konservatiivseid valikuid tingis mõttelaiskus või ehk kerge menu iha? Neid põhjusi täielikult välistamata võib leida muidki seletusi.
Ettekirjutatud proportsioonidega repertuaaris aitas eesti kaasaegne draama täita rubriiki „nõukogude näidend”, kuid klassikale jäi ruumi vähem, kui teatrid soovinuks – arvestades mitte ainult publiku eelistusi, vaid ka rahvuskultuuri väärtustamise ja hoidmise vajadust. 1950. ning ositi 1960. aastatelgi toimisid klassikalavastused üksiti teatrikultuuri kaitsemehhanismina, sidudes kaasaja teatri iseseisva Eesti teatritraditsiooniga. Omaklassika kõrvale sobisid väga hästi kultuuriliselt lähedase hõimurahva tuntud teosed, mille ümber hõljus tänu Eesti iseseisvuse aega tagasiulatuvale lavastamistraditsioonile nostalgiline aura. Vahest laiendasid-täiendasid Kivi, Pakkala, Jotuni teoste lavastused rahvalik-rahvuslikku ala teatrite repertuaaris, mida peamiselt täitsid eesti klassika tähtteoste (Tammsaare, Luts) lavastused. Mis puudutab Wuolijoke, siis peituvad populaarsuse põhjused osalt tema eesti juurtes – ta oli rohkem „oma” kui mõni teine soome kirjanik. Vähetähtis pole ka see, et Wuolijoe näidendid täitsid nii 1930-ndatel kui ka 1950-ndatel sama funktsiooni mis Soomeski: pakkusid samastumisvõimalusi tugeva naisega, kes valitseb oma elu üle, võtab saatuse enda kätesse (vt Paavolainen 1992: 213–214). See seletab näiteks „Juuraku Hulda” ja „Justiina” edu. Eesti omadramaturgia sel ajal tugevaid naiskaraktereid eriti ei pakkunud ning naisautoreidki oli vaid mõni üksik. Niskamäe-tsükli suurtalu olustik võis aga eesti publikus äratada nostalgiat, tuues meelde 1930-ndate talukultuuri, mis nüüd oli hävitatud.
Miks katkes uuslavastuste rida 1960. aastatel viieks aastaks? Mingit välist põhjust ei paista olevat. Võimalik, et kuna populaarsed rahvatükid ja Wuolijoe draamad püsisid pikalt mängukavas, ei tekkinud tarvidust teha uusi lavastusi. Aasta 1967 muutis aga väljakujunenud mustreid: lavale jõudis esimene sõjajärgne lavastus uuema, samuti sõjajärgse soome teose põhjal. See sündmus sobib hästi perioodide piiripostiks. Teiseks piirimärgiks valin aasta 1979 enne soome dramaturgia festivali, mis repertuaarivalikuid silmanähtavalt mõjutas.
1960-ndate lõpp ja 1970-ndad: kaasaegse dramaturgia tulek ja klassika kaasajastamine
1960. ja 1970. aastatel elavnes Soome ja Nõukogude Eesti kultuurisuhtlus märgatavalt. Kindlasti hõlbustas inimeste ja teatrite liikumist Tallinna ja Helsingi vahelise laevaühenduse avamine 1965. aastal, ehkki maitsi, Leningradi kaudu oli toimunud külaskäike ennegi. Teatrisuhteid soodustasid sõpruslepingud linnade vahel. 1955. aastal sõlmisid lepingu Tallinn ja Kotka, hiljem ka teatrilinnad Pärnu ja Vaasa.(9) Sõpruslinnadega sai vahetada lavastajaid ning käidi ka vastamisi etendusi vaatamas ja andmas. Tallinna teatrid suhtlesid üsna elavalt Helsingi teatritega. Esimesed külalisetendused toimusid 1965. aasta kevadel, kui Tallinna Draamateater andis etendusi Helsingis, Turus, Tamperes ja Kotkas ning seejärel mängis Helsingi Rahvateater-Töölisteater Tallinnas. Teatritegijate liikumisi dokumenteeriti täpselt. Näiteks on teada, et aastail 1969–1972 käis spetsialiseeritud turismigruppidega välismaal 121 teatritegijat, neist pooled lääneriikides, millest omakorda ligi pool (48%) olid Soome-sõidud (Ülevaade... 1973: 12). Eesti teatrite repertuaarivalikuid mõjutas pisut tihenenud otsesuhtlemine vähe, peamiselt Soome külalislavastajate eelistuste kaudu – tavaliselt seadsid nad lavale mõne soome näidendi.(10)
Väga oluliseks toimijaks kultuurivahetuses sai 1957. aastal loodud raamatusari Loomingu Raamatukogu. Tõlkeid soome keelest ilmus ses sarjas regulaarselt ning ehkki näidendeid nende seas polnud, said eesti lavastajad sealt ideid ja materjali.
Soome dramaturgiat vahendas kõnealuse 13 aasta jooksul 17 täis- ja kaks poollavastust. Poolena lähevad kirja Katri Vala luule tõlkevalimikust „Maa rinnal” (1959), mille Mikk Mikiver pani teatriõhtu jaoks kokku Antoine de Saint-Exupéry „Inimeste maaga” pealkirja all „Inimeste maal” (1972), ning Aapeli (Simo Puupponeni pseudonüüm) „Meie issanda sipelgad”, mida esitati koos Juhan Sütiste luuletusega „28. XII 1929” (1967). Seda oli varasemast selgesti enam: lavastusi aasta kohta oli nüüd 1,4 eelmise perioodi 0,6 vastu. Muidugi oli teatreidki rohkem (1965 asutati Noorsooteater), kuid huvi soome kirjanduse vastu muutus pidevaks: igal aastal (v.a 1973) esietendus mõni uuslavastus. Endiselt domineeris kodunenud klassika, ent repertuaaripilt oli mitmekesisem kui eelnenud kümnenditel. Noor näitleja Aarne Üksküla dramatiseeris kaasaja kirjandusest 1967. aastal Veikko Huovineni jutustuse „Havukka-aho mõtleja” ja lavastas selle Rakvere teatris pealkirjaga „Selle suve sinised mõtted”. See mõnusalt humoorikas lugu isevärki külafilosoofist, kes rändab mööda maad ja metsi, on ka Soomes olnud dramatiseeringuna populaarne. Samal aastal esitasid Draamateatri juures tegutsenud lavakunstistuudio õpilased õppelavastusena Aapeli „Meie issanda sipelgate” muhedaid monolooge.
Täiesti erandlik sündmus leidis aset 1969. aasta kevadel: Tallinna Draamateatris maailmaesietendus Eeva-Liisa Manneri „Põletatud oranž” Kotka Linnateatri lavastaja Väinö Lahti režiis.(11) Modernistliku luuletajana tuntud Manner paigutas oma esiknäidendi tegevuse Esimese maailmasõja eelsesse aega ning keskendus noore, oma kodanliku perekonnaga kohanematu neiu ja tema meelehaigust raviva psühhiaatri suhtele. Soomes peeti poeetiliste, jaolt sürrealistlike või keelemänguliste kujundite küllast kammerlikku draamat teatrile liiga raskeks ning sisu poolest tol poliitilist teatrit soosival ajajärgul võõrastavaks teoseks, mis kaasaega ei kõnetanud (vt Seppälä, Tanskanen 2010: 257–258). Eestis seevastu said noore neiu ängistus ja mässumeelsus poliitilisi alltekste, kriitikas tõlgendati lavastust aja närvi valusalt puudutava võitlusena isiksuse vabaduse eest, kompromissituse ja kohanemise konfliktina (nt Tobro 1969; Balbat 1972). Soome näidend haakus kaasaja eesti ühiskonna vaimsete jõujoonte ja tundestruktuuridega. Ehkki samal 1969. aastal lahvatanud teatrimurranguga (Evald Hermaküla ja Jaan Toominga lavastused) oli „Põletatud oranžil” väljendusvahendites vaevalt midagi ühist, võis selles tajuda murrangu alustundeid – ängi ja võimetut raevu. Samas on huvitav märkida, et näidendi freudistlikud ideed ei leidnud laiemat kõlapinda. Neist räägiti kuluaarides, aga kuna freudism ei klappinud nõukogude ideoloogiaga, siis rutati teatri eeltutvustuses kinnitama, et psühhoanalüüsi ja freudismi otsimine komplitseeritud inimsuhteid kujutavast näidendist „ei vii meid sihile” (Haan 1969).
Järgmist säärast kontakti kaasaegse soome dramaturgiaga tuli teatrivaatajal oodata üle kümne aasta. Tubli kolmveerandi uuslavastustest andis endistviisi soome klassika, ainult et varasemast veidi mitmekesisemas valikus. Aleksis Kivi (taas „Seitse venda” ja „Nõmmekingsepad”) ja järjekordse „Parvepoiste”-lavastuse kõrval väärivad mainimist Johannes Linnankoski (Vihtori Peltoneni kirjanikunimi) „Laul tulipunasest lillest” Ilmar Tammuri uues dramatiseeringus (1967) ning n-ö uus vana autor – Maiju Lassila, kelle teoseid oli varemgi saanud eesti keeles lugeda, aga teatris vaadata mitte; nüüd dramatiseeris Ingo Normet tema jutustuse „Tuletikke laenamas” (1971) ja tõi lavale komöödia „Tark neitsi” (1978). Taisto-Bertil Orsmaa, külaline Vaasast, valis lavastamiseks Maria Jotuni satiirilise komöödia „Kuldvasikas” (1979). Linnankoski, Lassila ja Jotuni nimetatud teosed pärinevad XX sajandi esimestest kümnenditest, vaid pisut uuem on Katri Vala 1920.–1930. aastail loodud luule, mida esitati eespool mainitud lavastuses „Inimeste maal”. Tegemist on niisiis ammu kanoniseeritud kirjandusega. Täpsuse huvides lisagem, et 1970-ndatel dramatiseeriti ja lavastati Nukuteatris paar soomerootsi kirjaniku Tove Janssoni 1940.–1950. aastaist pärit muumilugu, mis jäägu aga siin lähemalt vaatlemata.
Torkab silma, et hõimurahva klassikast eelistati komöödiaid ja rahvatükke, mis näib osutavat sellele, et soome huumor sobib hästi kokku eestlase meelelaadiga. Nende näidendite lavastused täitsid esmajoones meelelahutuslikku funktsiooni. Ainult Linnankoski 1905. aastal ilmunud sümbolistlike sugemetega parvepoisiromaan „Laul tulipunasest lillest” langeb sellest mustrist mõneti välja. Kai Laitineni (1994: 272) sõnul on see esimene algupärane menuk soome proosas, don Juani soome variant. Eesti poolt vaadates paistavad silma ka sarnasused August Gailiti „Toomas Nipernaadiga”. Eestis on see romantiline armastuseotsingute lugu jäänud siiski Pakkala „Parvepoiste” varju, mis rõhub rohkem koomikale.
Teatritõlgendusi vaadates hakkab silma, et kui 1950-ndatel tagas publiku soosingu sõjaeelse traditsiooni jätkamine, siis 1970-ndate menulavastused läksid kaasa teatrikunsti arengutega ning kaasajastasid klassikat märksa julgemini mitte ainult sisult, vaid ka vormilt. Nende stiil oli mängulisem ja moodsam ning vähenõudlikkugi materjali võisid vääristada leidlik režii ja säravad rollid. Pärnu teatris lavastas Ingo Normet suure eduga Lassila tekste. „Tuletikke laenamas” oli rahvatüki laadis lavastus muusikaga (vahepalu esitas kolmeliikmeline orkester viiulil ja pasunal), kus sageli oli koomika aluseks aeglustatud tempo, näitamaks soomlastele justkui igiomast pikatoimelisust ja -taibulisust (Rähesoo 2015: 577–578). Pärnu teatri kõige publikumenukam lavastus 1960.–1970. aastail (vaatajaid 85 400) oli aga „Tark neitsi”, millele Normet soomelikku ilmet ei andnud. Kriitikas tõmmati paralleele pigem laadapalagani või walt-disney’like animafilmidega (Rähesoo 2015: 587). Kujundus oli tinglik ja kostüümid mitteajaloolised; näitlejad kandsid triibulisi pükse, sabakuubi ja silindreid ning mängisid rolle bufonaadlikult. Laule-tantse, koomilisi trikke ja dialooge liitsid tervikuks populaarse ansambli Kuldne Trio laulud. (Talts 2000: 283–284)
Nõukogude aja kõige publikumenukam soome dramaturgia tõlgendus oli Voldemar Panso lavastatud „Parvepoisid” (1975): seda laulude ja tantsudega, filmilikult dünaamilise kompositsiooniga ja jõulise näitlejatööga rahvatükki vaatas umbes 90 000 inimest. Eesti teatri kontekstis nähti Panso lavastuse uudsust traditsiooni ja tinglikkust sünteesivas parvepoisiromantikas (Rebane 1976). Ka Panso „Täna mängime „Seitset venda”” (1971), teatrikooli lõpulavastus, äratas tähelepanu uudse stiilivõtmega: tänapäeva noored mängivad vana romaani lugu ja tegelasi, mängulisust varjamata. Kui seda etendati 1973. aasta kevadel Helsingis Soome teatripäevade programmis, siis hindas soome kriitika Panso tõlgenduse uueks ja värskeks.
Veidi alla kolmandiku klassikalavastustest hõivasid kahe soome-eesti ühisautori, Hella Wuolijoe ja tsensuurikeelu alt vabanenud Aino Kallase näidendid. Tõepoolest, Wuolijoe vahetult pärast sõda kaasaegsesse kirjandusse liigitatud teoseid tajuti 1970-ndatel juba klassikana. Paraku ei ergastanud nende lavastusi režii. Kui Ugalas jäeti pärast kaht lavastust („Niskamäe noorperenaine”, 1975, ja „Niskamäe Heta”, 1978) katki plaan tuua kogu Niskamäe-tsükkel tegevuse kronoloogia järjekorras lavale, siis huvi kadumise põhjuseks nimetati sobimatus ajajärgu moesuundadega (Kruus 1999: 220) ehk olmerealismi hülgava kujundliku režissuuriga, nagu seda praktiseerisid näiteks eespool mainitud Voldemar Panso ja Ingo Normet. Siiski olid mõlemad lavastused vaatajatele meelepärased. Võib-olla näitas nende menu laiema publiku vaimset mugavust – Wuolijoki esindas draamatüüpi, mida publik kippus „näilise turvatunde pärast ikka eelistama” (Rähesoo 2011: 190) –, kuid tõenäolisemalt mängis võtmerolli toosama nostalgiline minevikuihalus, mis tagas Wuolijoe populaarsuse eelmistel kümnenditel. Tehti ka üks põnevam katsetus: Rakveres toodi lavale Brechti ja Wuolijoe „Punttila” nn Helsingi-versioon „Suur-Heikkilä peremees ja tema sulane Kalle” (1978).
Üle pika ajajõudislavale kaks Aino Kallase teost: ajalooline draama „Mare ja ta poeg” (1970) ning varem Eestis lavastamata traagiline armastuslugu „Reigi õpetaja” Mari-Liis Küla dramatiseeringus (1976, mõlemad Draamateatris). Kui Wuolijoe teatriretseptsioon on Eestis ja Soomes olnud kaunis sarnane, siis Kallase oma mitte, erineb tekstide valik. Eestis on mitu korda lavastatud draamat „Mare ja ta poeg”, ent Soomes populaarseimat „Hundimõrsjat” on esitatud vaid korra ja sedagi kohandatult ning telelavastusena: „Legend Hundimõrsjast” Immanuel Pau dramatiseerituna (1979). Arvatavasti on põhjus selles, et libahundi teema on eesti teatris monopoliseerinud August Kitzbergi „Libahunt”.
1980-ndad: kaasaeg, „Kalevala”, folkloor
Üleliidulisest soome dramaturgia festivalist kuni tsensuuri kadumiseni ehk aastail 1980–1987tihenesid teatrikontaktid kahe maa vahel:käidivastamisi etendusi vaatamas ning ajakirjanduses jälgiti naabermaa teatrielu pidevamalt, teatrid käisid võõrusetendustel ja külalislavastajadki liikusid sagedamini üle lahe, kusjuures eestlased tegid Soomes kaks korda rohkem lavastusi kui vastupidi.(12) Ikka tugevamat orientatsiooni läände näitab muu hulgas soome dramaturgia lavastuste arvu kiire kasv: kaheksa aasta jooksul esietendus neid 18, lisaks kaks kirjanduskava, mida esitati 1984. aastal Kirjanike Maja sõnalava sildi all: soome lavastaja Väinö Lahti dokumentaalne kompositsioon „Aino Kalda ja Eino Leino lugu” ning Juhan Viidingu, Tõnis Rätsepa ja Ivo Eensalu soome vanemast proosast ja luulest koostatud „Lavakava nr 2”.(13) Need kavad jätan edasisest arvestusest välja. Kuid nendetagi oli keskmine lavastuste arv aasta kohta juba 2,25.
Selge nihe toimus klassika ja kaasaegse dramaturgia vahekorras: kaasaegsete näidendite lavastusi oli koguarvust kolmandik eelmise perioodi kuuendiku vastu. Päris kiiresti jõudis Eestisse ühe viljakama ja populaarsema soome näitekirjaniku Tauno Yliruusi laulumäng „Suveõhtu valss” (1982, esmalavastus Soomes 1978). See 1914. aastal ühes suvehotellis toimuv „helge, rõõmus ja žanrile kohaselt süüdimatult roosa lavalugu” (Leppik 2006: 137), milles oli romantikat, huumorit ja palju Oskar Merikanto muusikat, kogus Viljandi Ugalas tähelepanuväärselt palju publikut (58 000 vaatajat). Yliruusi lastenäidendit „Kadunud aabitsa saladus” mängiti Nukuteatris (1980). Uus komöödiateater Vanalinnastuudio kutsus Lahti teatrist lavastama Aimo Hiltuneni, kes valis Daniel Katzi komöödia „Kolme peaga Buddha” (1984, esmalavastus 1978). Tõsisemas laadis esietendus Märta Tikkaneni „Sajandi armastuslugu” monolavastusena (1984) kaks aastat enne Ülev Aaloe tõlke ilmumist trükis. Lasteteatri vallas sai aga lastemuusikali žanris alguse Hannu Mäkelä „Härra Huu” lavastuste rida (1986).
Teise kolmandiku Soome-repertuaarist moodustasid enamjaolt vana hea klassika uued seaded: Wuolijoe „Niskamäe noorperenaine”, Kallase „Mare ja ta poeg” suurejoonelise vabaõhuvaatemänguna Viljandi lossimägedes, Kivi „Nõmmekingsepad” ning kaks „Seitsme venna” tõlgendust (1981 Jaan Toominga, 1987 Väino Uibo lavastatuna). Lasteteatrit rikastas Yrjö Kokko Jätkusõja ajal kirjutatud muinasjutt „Pessi ja Illuusia” (1982), üks esimesi tõsitraagilisi lavastusi Nukuteatris. Mõned kriitikud pidasid lavastust liigagi süngeks, seda enam, et Rein Agur tõi näitlejad sirmi tagant välja ja laskis riietada Vene sõjaväevormi (Agur 2017: 38).
Nagu öeldud, mõjutasid 1980-ndate repertuaariplaane ka tähtpäevad, mis nõudsid tähistamist: „Kalevala” aasta (1985) ja Kivi 150. sünniaastapäev (1984). Muu hulgas jõudis lavale üks Kivi-aineline kompositsioon: Indrek Kaberi koostatud „Suvisteöö kevadlõkete põledes” (1981), mille aluseks olid Veijo Meri „Aleksis Stenvalli elu” (eesti keeles 1975), Kivi luuletused Debora Vaarandi tõlkes jm. Kuid olulisem on antud ajajärgu Soome-repertuaari viimane kolmandik: lavastused, mis kobarduvad „Kalevala” ja soome-ugri folkloori ümber ning manifesteerivad jõulisemalt või nõrgemini soome-ugri identiteeti (vt lähemalt Epner 2018).
Kujutelm eestlasest kui soomeugrilasest levis laiemalt 1970. aastaist peale ning oli seotud autentse, arhailise kultuuripõhja otsingutega, mis oleks vaba võõrastest mõjudest (vt Kaljundi 2018).Soomeugrilus, mida esindasid näiteks Lennart Meri raamatud ja filmid, Kaljo Põllu graafilised lehed, Veljo Tormise muusika, oli koos eesti rahvakultuuriga vastukultuuri allikaks, mis võimaldas rõhutada sõltumatust nõukogulikest identiteedimudelitest (vt Arukask 2018). Selles vaates kuuluvad soomlased ja eestlased koos teiste soome-ugri rahvastega iidsesse kooslusse, mis keelelis-kultuuriliselt erineb indoeuroopa kultuuriareaalist.Kõige puhtamalt avalduvat soomeugrilus rahvapärimuses, folklooris, aga samuti „Kalevalas”, mille Elias Lönnrot koostas suures osas autentsetest, peamiselt Karjalast üles kirjutatud runodest. „Kalevala” võivad mingil määral omaks pidada ka eestlased. August Annisti väidet, et see on läänemeresoome ühiseepos, mis sündinud ühisest muinaskultuurist (Annist 1969: 7), on palju tsiteeritud. Soome ja eesti runol on sama algupära, oma ürgseimates motiivides ulatub see tagasi arktiliste müütide ja šamanismini ehk muinaspõhjamaise kultuurini (Annist 1969: 33). Eesti ja soome identiteedi ühisosa laseb oletada, et „Kalevalal” ja folklooril põhinevad teatrilavastused tegelesid ühtaegu eesti rahvusidentiteedi kinnitamise ja uuendamisega.
Kaks suurejoonelist ja vaatemängulist lavastust valmis Tallinna Draamateatris soome külalislavastajate käe all: Paavo Liski lavastas „Kalevala” (1980)(14) ja Markku Savolainen Aleksis Kivi tragöödia „Kullervo” Lauri Sipari tekstiversioonis (1985). „Kalevala” oli üles ehitatud eepilise teatri laadis mänguna, kus külaelanikud võtavad endale „Kalevala” kangelaste rolle ja tegevust suunavad mängujuhid. See võttestik lähendas lavastust folkloorsele rahvateatrile. Arvustustes rõhutati eepose soomeugrilist ühisalust ja mõju „Kalevipojale”, st näidati, et soome eepos on eestlastelegi „oma”, isegi kui teatrilaad tundub võõras. Soome ajakirjandusele antud intervjuus ütles ka Paavo Liski, et kui tema lavastus Oulus oli soome „Kalevala”, siis Tallinna oma on soomeugri „Kalevala”, ning Lemminkäise osatäitja Ago-Endrik Kerge kinnitas samas, et lavastus pani teda oma eestlust uue tõsidusega kaaluma (Liski 1980: 57–59). Kivi „Kullervo” ärgitas aga vaidlusi tragöödia teemal. Kriitikas kõlas arvamus, et lavastus, mis „toetub klassiku autoriteedile ja tragöödiažanri prestiižile ning apelleerib hõimutunnetele” (Heinapuu 1991: 19), on põhjamaise tragöödia vaimuga vastuolus, ning Arvo Valton (1985) leidis, et kreekaliku tragöödia žanrireeglid on Kivi pigem seganud ning juhtinud eemale soomeugrilisest elukäsitusest.
Päris teadlikult tegeldi soome-ugri identiteedi konstrueerimisega samal ajal Ugala teatris, mida juhtis Jaan Tooming ja kus folklooripõhiseid lavastusi tegid noor lavastaja Priit Pedajas ning muusik ja hõimuliikumise aktivist Mikk Sarv. On loomulik, et lavastamiseks valiti ka sobilikke soome materjale. Niisuguseid lavastusi esietendus tol kümnendil neli. Eeskätt lastele oli suunatud Pedajase kompositsioon„Soome muinasjutud” (1981), kus pajatati ja mängiti muu hulgas „Kalevala” motiive kasutavaid muinasjutte. Pedajas lavastas ka Eino Leino ajaloolise draama „Lalli” (kirjutatud 1907, varem eesti teatris esitamata) pealkirjaga „Mere keskel on mees” (1984), tõlkija ja muusikaline kujundaja oliMikk Sarv. Leino draama kujutab soomlaste ristiusustamise aega XII sajandil ja põhineb legendil talupoeg Lallist, kes tapab järvejääl piiskop Henriku. Kauge minevik tegevusajana põhjendas ehtsate runode (sh saami motiivide) sissepõimimist ja mansi karupeiete viisi kasutamist muusikalise kujunduse peamotiivina. Mikk Sarv ja Kristi Teemusk aga laulsid, retsiteerisid ja deklameerisid Eino Leino luulet kompositsioonis „Päikese õpetus (Helkalaulud)” (1983), mida raamisid kaks saami joigu.
Ugalas pakuti ka omaenda versiooni „Kalevalast”: 1985 esietendus „Kalevala kangelaslood” (Marju Sarve tekstikompositsioon, Mikk Sarve lavastus). Selle fookuses polnud niivõrd Lönnroti eepos kui müüt Sampost. Tekst, mis järgis sündmusi Väinämöise sünnist kuni Sampo purunemiseni, koostatieepose kümnest runost ning juurde liideti värsse kogust „Kanteletar” ja rahvalauludest. Kombineeriti eri põhjarahvaste pärimuskultuuri elemente, rõhk langes rahvalaulule ja muusikale võimalikult autentses esituses ning „Kalevala” käsitati hõimurahvaste ühiseeposena, põhjamaa põlisrahvaste maailmataju ja -mõistmise väljendusena. Lavastus kuulutas jõuliselt soome-ugri või isegi ehk boreaalset identiteeti. Need ja mõned teised folkloorilavastused panid aluse nn pärimusteatri suunale eesti teatris, mida jäi kandma mõte eestlaste kultuurilisest sugulusest soome-ugri ning põhjarahvastega, kes erinevad teravalt indoeurooplastest.
Pisut pöördeajast
See lühike periood 1988. aastast hooajani 1991/92, s.o Eesti iseseisvuse taastamiseni, nõuab eraldi vaatlemist, sest repertuaaripoliitika muutus põhimõtteliselt: lõppes tekstide tsenseerimine, enam polnud tarvis Moskvast lääne uue dramaturgia jaoks luba taotleda. Teatripilti mõjutasid piiride avanemine läände ning uute väiketeatrite teke, aga ka publikulangus, mis kiirenes kümnendivahetusel. Suuremate teatrite repertuaaripilt näitab järsku pööret: aastail 1988–1993 oli lääne dramaturgia osakaal uuslavastustest 61% (rõhuga kaasaegsel kirjandusel), samal ajal kui vene dramaturgia taandus 6%-le (Rebane 2002: 45). Soome dramaturgia lavastustest sõnateatris (kokku 5) ei põhine ükski vanal klassikal.(15) Uues dramatiseeringus mängiti Huovineni „Havukka-aho mõtlejat” (pealkirjaga „Värviliste mõtete suvi”, 1989). Kui see lavastus oli poliitiliselt neutraalne, siis teised tekstid kandsid või said laval poliitilisi (kaas)tähendusi.
Arto Paasilinna 1987. aastal eesti keeles ilmunud jutustuse „Ulguv mölder” (ilmus Soomes 1981) dramatiseeris ja lavastas Pärnu teatris koreograaf Mai Murdmaa (1988). Ulguva möldri Huttuneni kui teisitiolija hullumajja panek ja külakogukonnast väljatõukamine lubas tõmmata paralleele nõukogude ajaga, mil dissidente taga kiusati. Päevakohaste soome näidenditega sisustas pöördeaja repertuaari Vanemuise uus juht Ago-Endrik Kerge. Erkki Mäkineni „Viimse valsi Viiburis” (1989, Soome esmalavastus 1985) valis tõenäoliselt külalislavastaja Rauli Lehtonen. Näidendi sündmused toimuvad 1944. aastal Viiburis, Vene vägedega peetud lahingu aegu, mis võis eestlastes tekitada äratundmisefekti. Ajalukku viis ka Ilpo Tuomarila „Hurmav Hermann Göring” (1990, Soomes esietendus vaid kümme kuud varem), mis näitas SS-lasi läbi koomikaprisma. Ja 1989. aasta kevadel toimus Eestis taas ühe soome näidendi maailmaesietendus. Tauno Yliruusi 1960-ndate lõpus kirjutatud poliitiline komöödia „Magamistoad” kujutab Brežnevite ja Dubčekite abielupaaride koduste dialoogide vormis Tšehhoslovakkia sündmusi 1968. aastal. Soomes ei lavastatud seda arvatavasti enesetsensuuri tõttu, et mitte ärritada Nõukogude Liidu võime. Tollases Eestis mõjus poliitiline farss aga vabastavalt; see oli aeg, kui eestlased juba julgesid ja oskasid vanade hirmude üle naerda (Tonts 1989). Ajaloolisi teemasid käsitlevad soome näidendid aitasid kaasa mineviku ümbermõtestamisele mittenõukogulikul alusel ning omandasid antud ajastu kontekstis poliitilisi tähendusi.
Kokkuvõtteid. Kaanonist
Nõukogude võimu 47 aasta jooksul (sügisest 1944 kuni sügiseni 1991) tuli eesti kutselistes teatrites lavale poolsada soome dramaturgia lavastust, mille aluseks on umbes 40 erinevat teksti. Seda ei ole palju, kuid arvestades piiranguid, mida seadis riiklikult kontrollitud ja reguleeritud repertuaaripoliitika, ei ole seda ka liiga vähe. Lavastuste arv kasvas 1980-ndatel sedamööda, kuidas repertuaari koostamise piirangud nõrgenesid.
Repertuaaris domineerisid pikka aega enne Teist maailmasõda kirjutatud teosed. Pidevam kontakt soome kaasaegse kirjandusega sugenes alles 1980-ndate keskpaiku, enne seda oli lavastusi vaid üksikuid. Populaarsemad autorid olid Hella Wuolijoki (12 lavastust) ja Aleksis Kivi (10 lavastust) ning kui lisada Teuvo Pakkala „Parvepoisid” (3), siis andsid need kolm autorit kokku poole kogu nõukogude aja Soome-lavastustest.
Kas need valikud peegeldasid adekvaatselt soome dramaturgia kodumaist kaanonit? Kõigepealt vajab täpsustamist kaanoni mõiste teatris. Kirjanduskaanonit defineerib Tiit Hennoste (1997: 59) kirjandusteoste ja nende autorite kogumina, mis on välja valitud nende kirjandusliku kvaliteedi ja tähtsuse põhjal. On ilmne, et kaanon muutub ajas, kuna muutuvad esteetilised kriteeriumid ja ideoloogilised tegurid. Teatris mängib näidendi või dramatiseeritud proosa kaanonisse võtmisel või sealt väljaarvamisel kaalukat rolli lavastamise lugu. Kaanonit aitab kinnitada või muuta teose korduv lavastamine. Kui aga näidendit lakatakse uuslavastamast, siis taandub see teatrikaanonist, hoolimata kirjanduslikest väärtustest. Peale kriitikute mõjutab teatrikaanonit seega ka publik, sest kui näidendi uuslavastused ei ole piisavalt populaarsed, siis ei ole korduslavastamine eriti tõenäoline. (Wilmer, Koski 2006: 79–80) Soome draamakaanoni neli nurgakivi on Steve E. Wilmeri hinnangul Aleksis Kivi, Minna Canth, Maria Jotuni ja Hella Wuolijoki (pangem tähele, et suisa kolm autorit on naised); neist Wuolijoe tee kaanonisse olevat olnud raske just seetõttu, et populaarsus on olnud kõrgem kui kriitika hinnang (Wilmer, Koski 2006: 81). Soome teatri- ja kirjanduslugudele toetudes saab kindlasti kaanonisse lisada Pakkala „Parvepoisid”, Maiju Lassila, Eino Leino jt loomingu. Seda kaanonit vahendasid eesti teatrid nõukogude ajal päris korralikult (tõsi, Jotuni komöödiad olid soome külalislavastajate valik), mis tähendas ka kindla peale minekut, orienteerumist läbiproovitud ja eeldatavalt populaarsele repertuaarile. Suur erand on aga soomlastele tähtis Minna Canth, kelle teoseid võis Eestis näha vaid paaril korral harrastusteatris. Ometi võinuks Canthi sotsiaalselt terav „nördimusrealism” (Laitinen 1994: 191) nõukogude ideoloogiaga valutult sobida. Kuid sotsiaalkriitilist realismi oli eesti teatris niigi palju vene ja nõukogude näidenditena, lisa Soomest ei vajatud, ning ka Canthi naisõiguslik paatos ei olnud Eesti pigem patriarhaalses ühiskondlikus kliimas eriti ligitõmbav, Wuolijoe tugevatest naistest nähtavasti piisas.
Peter Burke toob välja neli põhistrateegiat teise kultuuri elementide vastuvõtul: omaksvõtt, mis võib ulatuda teise kultuuri moodiminekuni (Soome puhul siis fennofiiliani); tagasilükkaminevõi vastupanu, näiteks kui oma identiteeti defineeritakse opositsiooni kaudu võõrale kultuurile;segregatsioon, mispuhul osa oma kultuuriterritooriumist püütakse välismõjudest vaba hoida; ja adapteerimine ehk oma kultuuriga kohandamine (Burke 2009: 79–82). (Kohandamine leiab õieti alati aset, mistõttu on küsitav selle vaatlemine eraldi strateegiana.) Soome dramaturgia retseptsiooni eesti teatris kontrollis vaadeldud ajal nõukogude ideoloogia, ent tsensuur seda ei tõrjunud (paari erandiga), liiati et valdavalt oli tegemist klassikaga. Samas ei saanud repertuaari kontrollimise tõttu tekkida ka soome dramaturgia buumi, fennofiilsed hoiakud avaldusid vaid piiratult. Mis puudutab segregatsiooni, siis pole teater (kui kultuurisüsteem, mitte üksikud teatriorganisatsioonid) Eestis(16) pea kunagi olnud ainult omakultuuriline valdkond, vaid otsinud rohkem või vähem mängumaterjali teistest kultuuridest. Valitsevad strateegiad nõukogude ajal olid adapteerimine ja omaksvõtt, seda enam, et kultuurilis-keelelise läheduse tõttu oli tekstide rekontekstualiseerimine ja kohandamine kerge.
Viimane väide nõuab ometi selgitamist, sest eks hakanud pärast Eesti okupeerimist kiiresti suurenema Soome ja Eesti sotsiaalkultuurilise olukorra erinevus, kuni sügava lõhe tekkimiseni stalinismiajal. Ajapikku hakkas lõhe pisut tasanduma, kuid ei kadunud. Teatris see lahknevus aga esile ei tulnud, sest nagu eespoolsest kokkuvõttest ilmneb, (ainu)valitses soome dramaturgia lavastustes minevikku pööratus: eelistati klassikat ning ka uuemad soome tekstid, mida teatrites mängiti, kujutasid peaaegu eranditult minevikku, ajalugu. Kui nõustuda väitega, et hilisnõukogude kultuuri nähtamatuks, kuid määravaks osaks oli nn imaginaarne Lääs – kujutluslik maailm „mujal”, mis eksisteeris sel ajal, kui kontaktid reaalse läänemaailmaga olid väga piiratud (Yurchak 2006: 159, 165) –, siis Eestis konstrueerisid imaginaarset Läänt küll jõuliselt Soome televisioon ning seal näidatavad filmid ja seriaalid, ent teatris aitas soome dramaturgia pigem konstrueerida kujutluslikku „kuldset minevikku”, mis sarnasuse alusel toitis eestlaste nostalgiat kadunud aegade järele ja aitas kaasa eestluse hoidmisele. Tekstide soomepärasus, olgu Kivi seitsme venna arhetüüpne soomlus, parvepoisiromantika vm, ei mõjunud liiga võõrana ega takistanud retseptsiooni. Eraldi märkimist väärivad „Kalevalal”ning folklooril põhinevad lavastused hilisnõukogude ajal, 1980. aastatel, mis täitsid uusi, senisest erinevaid ülesandeid – nii nõukogude kui ka Euroopa mudelitest erineva soome-ugri identiteedi konstrueerimist. Neis lavastustes, mis toetasid Eestis tärkavat pärimusteatri suundumust, aktiveeriti too ühine kultuuriline alus, millele toetuvad mõlemad kultuurid.
Luule Epner (snd 1953), PhD, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), eesti kirjanduse dotsent, epner@tlu.ee
- Hea ülevaate Soome-Eesti suhteist, rõhuga XX sajandi esimesel poolel, annab Sirje Olesk (2005).
- Projekti rahastab Kone Sihtasutus (Koneen Säätiö) Soomes.
- Soome dramaturgiasse on siin ja edaspidi arvatud need Wuolijoe näidendid, mis on kirjutatud soome keeles.
- Näiteks 1927. aastal sai Soomes riigilt toetust 32 kutselist teatrit (Seppälä, Tanskanen 2010: 159).
- Üksikud paralleellavastused kahes teatris olid eranditult seotud uute eesti algupäranditega.
- Veel pikem oli paus soome kirjanduse tõlkimisel eesti keelde: tühik haigutab aastate 1942 ja 1955 vahel, kusjuures mõlemal nimetatud aastal ilmus Kivi „Seitsme venna” kordustrükk.
- Aastatel 1965–1975 oli eesti dramaturgia vaatajaid juba 51% publiku koguarvust (Kask, Vellerand 1980: 17).
- Epp Kaidu lavastatud „Parvepoisid” Vanemuises (1956) on üks populaarsemaid soome ainese lavastusi kogu nõukogude aja ulatuses. Seda mängiti ka ringreisidel ja vabaõhuetendustena, nii et vaatajaid kogunes umbes 80 000 (Ird 1982: 46).
- [9] Tartust ja Tamperest said ametlikult sõpruslinnad 1992. aastal, aga seda valmistasid ette pikaajalised suhted Tampere teatri ja Vanemuise vahel. Suhteid sõlmisid Vanemuise juht Kaarel Ird ja Tampere poolt lavastaja ja näitleja Matti Tapio.
- Siiski on ka muid näiteid. Eugene O’Neilli draama „Pikk päevatee kaob öösse” jõudis Tallinna Draamateatri mängukavva tänu sellele, et Kaarina Virolainen kinkis teksti Aino Talvile Draamateatri gastrolli järel Soomes (1965). Luba mängida saadi Soomest, sealsest autoriõigusi kaitsvast agentuurist, ja see esietendus 1971. aastal (Haan, Ott 2012: 166–167).
- Soome esietendus toimus pool aastat hiljem Tamperes ning sestpeale kuulub Manneri poeetiline draama Soome teatrite püsirepertuaari (15 lavastust, lisaks ooper).
- Neid on siiski vähe. Aastail 1980–1987 tuli Soomest kolm külalislavastajat ja eestlased tegid Soomes kuus lavastust. Järgmisel, veel lühemal perioodil 1988–1991 need arvud kahekordistusid.
- Kavas olid esindatud Juhani Aho, Unto Seppänen, Veikko Antero Koskenniemi, Veikko Huovinen, Pentti Haanpää, Frants H. Nortamo (murdekirjanik Frans Hjalmar Nordling). Neist ainult Huovinen oli varem teatri kaudu tuttav, teiste loomingut oli ilmunud raamatuna.
- „Kalevala” on hea näide mitmepoolsest hõimurahvastevahelisest kultuuriülekandest. Aluseks oli ungarlaste Károly Kazimiri ja Guyla Ortutay dramatiseering, mis esietendus Budapesti Thália teatris. Sellega anti külalisetendus Helsingis 1969, Paavo Liski kasutas seejärel sama dramatiseeringut „Kalevala” lavastuses, millega avati 1972 Oulu Linnateater. Ungarlaste „Kalevala” käis 1972. aastal külas ka Tallinnas.
- See-eest sai klassikat näha muusika- ja tantsuteatris: Vanemuises esietendusid Eero Ojaneni ballett „Seitse venda” Kivi romaani järgi (1988) ja Ilkka Kuusisto ooper „Mehe küljeluu” Jotuni komöödia põhjal (1990).
- See pole nii ainult Eestis. Ka Euroopa kohta väidab Jaak Rähesoo, et kõigist kunstidest oli teater algselt „kõige omaalusetum” ning teatri levik andis tunnistust inimeste meelte avanemisest võõrale ning uuele (Rähesoo 2006: 2392).
Keywords: cultural transfer, repertoire, Finnish drama, Soviet Estonian theatre
The article deals with the reception of Finnish plays and adaptations of Finnish novels in the Soviet Estonian theatre (1944–1991), relying on the theory of cultural transfer. It first describes the mechanisms to form and control the theatre repertoire in Soviet Estonia. The productions of Finnish drama are then examined by different periods: Stalinism and the “thaw” – interruption and then the return of Finnish classics to the stage; the late 1960s and the 1970s – first stage productions of Finnish contemporary drama and productions of classics in a modern style; the 1980s – stage productions based on folklore and the epic Kalevala; theperiod of the restoration of Estonian independence – politically motivated interpretations of Finnish contemporary drama. In general, the repertoire was dominated by classics; the most popular authors were Hella Wuolijoki and Aleksis Kivi. Regular contact with Finnish contemporary literature only occurred in the mid-1980s. The main strategies of reception were acceptance and adaptation. In the Estonian theatre, Finnish dramas helped to construct an imaginary “golden past”, which, on the basis of similarity, fed the nostalgia of Estonians for the lost times and contributed to the preservation of Estonianness. In late Soviet Estonia theatrical productions based on Kalevala and folklore acquired an additional mission of building up a Finno-Ugric identity different not only from the Soviet one, but also from Indo-European models.
Luule Epner (b. 1953), PhD, Tallinn University, School of Humanities (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), Associate Professor of Estonian Literature, epner@tlu.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#374 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-11-08 14:09:21" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } ["reference"]=> string(7334) "Arhiiviallikad
Kunstinõukogu protokoll = RAT Vanemuise kunstinõukogu protokoll 23. I 1961. Vanemuise raamatukogu.
Kirjandus
Agur, Rein 2017. Avangard ja underground nukukunstis. Vestlus Rein Aguriga. – Teater. Muusika. Kino, juuli–august, lk 33–38.
Annist, August 1969. „Kalevala” kui kunstiteos. Tallinn: Eesti Raamat.
Arukask, Madis 2018. Soomeugrilusest eesti rahvuspildis – kas jagatud emotsioon või hägune küsitavus? – Keel ja Kirjandus, nr 1–2, lk 104–117.
Balbat, Maris 1972. Kompromissitu Marina. – Teatrimärkmik 1968/69. Koost M. Balbat, Kadi Vanaveski. Tallinn: Eesti NSV Teatriühing, Eesti Raamat, lk 143–150.
Burke, Peter 2009. Cultural Hybridity. Cambridge, Malden: Polity Press.
Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest. – Sirp ja Vasar 7. IX 1946, lk 1.
Epner, Luule 2015. Teatrite mängukava. – Eesti sõnateater 1965–1985. I. Peatoim Piret Kruuspere. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, Eesti Teatriliit, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 166–207.
Epner, Luule 2018. „Kalevala” eesti teatris. – Teatrielu 2017. Koost Madli Pesti, Tambet Kaugema. Tallinn: Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur, lk 238–260.
Espagne, Michel 1999. Les transferts culturels franco-allemands. Paris: Presses Universitaires de France.
Espagne, Michel 2013. La notion de transfert culturel. – Revue Sciences/Lettres, nr 1. http://rsl.revues.org/219 (5. IV 2019).
Haan, Kalju 1969. Mulluse parima soome näidendi esietendus Draamateatris. – Sirp ja Vasar 7. III, lk 4.
Haan, Kalju, Ott, Urmas 2012. Eesti teater. Nõudmiseni. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.
Heinapuu, Andres 1991. Kaks Kalevala-aasta lavastust. – Teatrielu 1985. Koost Sirje Endre, Margot Visnap. Tallinn: Eesti Raamat, lk 15–26.
Hennoste, Tiit 1997. Kaanon. Kaanan. – Vikerkaar, nr 12, lk 59–70.
Ird, Kaarel 1982. Epp Kaidu teatritee. – Epp Kaidu kaasaegsete mälestustes. Koost Oskar Kuningas. Tallinn: Eesti Raamat, lk 29–62.
Kaljundi, Linda 2018. Eestlased kui soomeugrilased. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 95–106.
Karja, Sven 2017. Eesti teatrite repertuaari koostamise põhimõtted 1986–2006. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 19, lk 89–111.
Kask, Karin 1987. Eesti nõukogude teater 1940–1965. Sõnalavastus. Tallinn: Eesti Raamat.
Kask, Karin, Vellerand, Lilian 1980. Inimesed teatrisaalis. Tallinn: Perioodika.
Kruus, Oskar 1999. Hella Wuolijoki. Tallinn: Virgela.
Kuldkepp, Mart 2013. The Scandinavian connection in early Estonian nationalism. – Journal of Baltic Studies, kd 44, nr 3, lk 313–338.
Laitinen, Kai 1994. Soome kirjanduse ajalugu. Tlk Piret Saluri. Tallinn: Vagabund.
Leppik, Helle 2006. Ugala aja lugu. [Viljandi]: Ugala.
Liski, Paavo 1980. [Intervjuu.] – Apu, nr 7, 15. II, lk 56–59.
Olesk, Sirje 2005. Uus põlvkond hõimutöös. – Kultuurisild üle Soome lahe. Eesti-Soome akadeemilised ja kultuurisuhted 1918–1944. Koost S. Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 39–52.
Paavolainen, Pentti 1992. Teatteri ja suuri muutto. Ohjelmistot sosiaalisen murroksen osana 1959–1971. Helsinki: Kustannus OY.
Petersoo, Pille 2005. Kas „teine” on alati negatiivne? – Vikerkaar, nr 10–11, lk 109–117.
Rebane, Elo 2002. Teater ja sotsiaalne kontekst. Eesti teater aastatel 1948–1953 ja 1988–1993. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, teatriteaduse ja kirjandusteooria õppetool.
Rebane, Hilve 1976. „Veel on tarvis parvepoisse...” – Edasi 22. VIII.
Rähesoo, Jaak 2006. Omajuur ja kaleidoskoop. Kaks teatrimudelit. – Akadeemia, nr 11, lk 2391–2406.
Rähesoo, Jaak 2011. Eesti teater. Ülevaateteos. 1. Tallinn: Eesti Teatriliit.
Rähesoo, Jaak 2015. Ingo Normet. – Eesti sõnateater 1965–1985. I. Peatoim Piret Kruuspere. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, Eesti Teatriliit, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 574–593.
Seppälä, Mikko-Olavi, Tanskanen, Katri (toim) 2010. Suomen teatteri ja draama. Helsinki: Like.
Talts, Leida 2000. Pärnu teatrilugu 1875–1991. [Tallinn: Eesti Raamat].
Teatriuudiseid Soomest. Vestlus Helsingi Rahvateatri dir. Eino Salmelaisega. – Teater 1936, nr 8, lk 292–295.
Tobro, Valdeko 1969. „Põletatud oranž”. – Õhtuleht 12. III.
Tonts, Ülo 1989. Poliitika tegijad ja poliitika ohvrid. – Sirp ja Vasar 9. VI, lk 6.
Türk, Eduard 1964. Sinilindu püüdmas. Teatrimälestusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Valton, Arvo 1985. „Kullervo” elukäsitusest. – Looming, nr 5, lk 715–716.
Veski, Kristi 2014. Eesti teatrikontaktid Soomega aastatel 1906–1939. Bakalaureusetöö.Tartu Ülikool, teatriteaduse õppetool. http://hdl.handle.net/10062/42449 (11. X 2019).
Veskimägi, Kaljo-Olev 1996. Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed. Tallinn: K.-O. Veskimägi.
Viller, Jaak 2015. Teatrisüsteem Nõukogude Eestis. – Eesti sõnateater 1965–1985. I. Peatoim Piret Kruuspere. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, Eesti Teatriliit, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 31–72.
Wilmer, Steve E., Koski, Pirkko 2006. The Dynamic World of Finnish Theatre. Helsinki: Like.
Ülevaade Eesti NSV Teatriühingu tegevusest 1969–1972. Materjal Eesti NSV Teatriühingu IV kongressile. Koost Ants Päiel. Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
Yurchak, Alexei 2006. Everything Was Forever, Until It Was No More. The Last Soviet Generation. Princeton–Oxford: Princeton University Press.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#582 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(118) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(2) "11" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#583 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-11-01 18:45:46" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Luule Epner
Soome dramaturgia Nõukogude Eesti teatrilaval
Nina Zaiceva. Virantanaz. Нина Зайцева. Вирантаназ. Поэтический эпос на вепсском, финском, эстонском и русском языках. Переводчики: М. Ниеминен, Я. Ыйспуу, В. А. Агапитов. Petroskoi: Periodika, 2016. 216 lk.
Nina Zaitseva. Virantanaz. Vepsa eepos. Tõlkinud, kommenteerinud ja saatesõna kirjutanud Madis Arukask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 277 lk.
Läänemeresoome hõimurahvas vepslased elavad Vene Föderatsioonis Karjala Vabariigi kagu-, Leningradi oblasti põhja- ja Vologda oblasti loodeosa metsade keskel üksikute külarühmadena teiste rahvaste, peamiselt venelaste seas. Eriti viimase saja aasta jooksul on palju vepslasi siirdunud lähedastesse ja kaugetesse linnadesse. Nad on pealetungiva vene keele ja kultuuri mõjul katastroofiliselt, kuid paratamatult assimileerumas. Vepsa rahvuse eksistentsi oleks võimalik vähegi soodsamates tingimustes pikendada, kuid näikse, et hääbumist ei saa enam kuidagi peatada. End vepslasteks pidavate inimeste arv on rahvaloenduste andmetel kahanenud veidi alla 33 000-lt 1926. aastal 5936-ni 2010. aastal, seega tublisti üle viie korra. Neist vepsa keele valdajaid oli viimati mainitud loenduse järgi vaid natuke üle 3600. Tänapäeval on keeleoskajate arv ja osakaal usutavasti veelgi väiksemaks jäänud.
Vepsa kirjakeel loodi ning vepsakeelne kooliharidus kehtestati praeguses Leningradi ja Vologda oblastis üleliidulise kultuurilise järeleaitamise ja kirjaoskamatuse likvideerimise kampaania käigus 1930. aastate alguses, kuid hävitati stalinliku režiimi tingimustes juba sama kümnendi teisel poolel. Seevastu Karjalas õpetati vepslasi toona kummalisel kombel soome keeles. Vepsa kultuuri ja kirjakeele ning koolihariduse uus arengujärk sai teoks perestroika tingimustes ja Nõukogude Liidu lagunemisel. Praeguseks on üllitatud üle 100 vepsakeelse raamatu, ilmub vepsa- ja venekeelne ajaleht Kodima (Kodupaik) ja almanahh Verez tullei (Värske Tuul). Paraku pole haridus- ja kultuurielu ilmutanud loodetavat hoogu, sest nagu kirjutab Madis Arukask oma saatesõnas „Vepslastest, nende ajaloost, traditsioonilisest eluviisist ja maailmapildist”, „ambitsioon saavutada kasvõi kultuuriline iseseisvustunne, on võimude poolt sageli surutud madalasse dekoratiivsusse, rahvakultuurilistesse ettevõtmistesse. Sellisena, peamiselt vene keeles ja internatsionaalses vaimus jätkuvad ka vepsa kohalikud rahvuspühad, vepsa hariduselu on taandunud üksikuteks fakultatiivtundideks siin-seal [---]” (lk 259). Sellistes tingimustes sündis XXI sajandi teisel aastakümnel vepsa eepos „Virantanaz”.
Vepslased on soome-karjala „Kalevala” (1835), eestlaste „Kalevipoja” (1857–1861 teadusväljaanne saksakeelse tõlkega; 1862 rahvaväljaanne), setude „Peko” (1995) ja ingerisoome samalaadse(te) teos(t)e ilmumise järel juba kuues läänemeresoome rahvas, kellel on oma eepos. Elias Lönnroti „Kalevala” on peetud kahe rahva eeposeks, kuid ta on ammutanud ainest ka isuritelt ja ingerisoomlastelt. Mitmekülgne vaimulik ja kultuuritegelane Arvo Survo on loonud neli regivärsilist eepikasse kuuluvat teost, millest ilmumisaastatelt vanim on „Itku Ingerille” („Itk Ingerimaale”, 1992) ja värskeim „Korvekko” („Põlislaaneelanik”, 2019). Mirja Kemppineni loodud ingerisoome eepos „Liekku” („Häll”) on välja antud 2013. aastal. Seni pole suudetud selget vahet teha eepose, lugulaulu ja teiste pikemate värsivormis eepiliste teoste vahel. Meil on puhuti eeposteks peetud ka Villem Grünthal-Ridala eeposemahulist lugulaulu „Toomas ja Mai” ning August Annisti kolmeosalist poeemitsüklit, mille hulka kuuluvad „Lauluema Mari” (1966), „Karske Pireta” (1970) ja „Udres-Kudres, Päevapoeg” (1990). Eeposeks on oma teost pidanud „Kuldmamma” autor Aleksander Heintalu. Eepose nimele pretendeerib veel mõni teinegi eesti autori eepikateos. Jätaksime siiski kirjandusloolastele lahendamiseks, kas kõiki või milliseid mainitud teostest võib pidada eeposteks. Analüüsimisel tuleks lähtuda eepose liigist ja eeposeks olemise kriteeriumidest. „Virantanaz” ei anna põhjust kahtlemiseks. See on rahvuseepos, mis kajastab vepslaste identiteeti ja maailmapilti ning on didaktilise iseloomuga, loodud nii praegusi kui ka tulevasi põlvi silmas pidades.
„Virantanaze” autor on Vologda oblastis 1946. aastal sündinud vepslane, vepsa keele uurija ja filoloogiadoktor Nina Zaiceva, kes töötab Petroskois Venemaa Teaduste Akadeemia karjala keele, kirjanduse ja ajaloo instituudi keeleteaduse sektori juhatajana. Temas on ühendunud suurepärane teadlane ja andekas luuletaja. Zaiceva on vepsa kirjakeele peamisi taasrajajaid, vepsa keele ema, sõnaraamatute, õpikute ja luuletuskogude autor, samuti ilukirjanduse vepsandaja. Ta on südames tõeline vepsa patrioot. Viienda eluaastani oskas ta üksnes vepsa keelt. Zaiceva on lausunud: „Minu hing laulab vepsa keeles.”(1) See on sulatõsi nii otseses kui ka kaudses mõttes.
Kuidas eepos on sündinud ja milline on olnud selle edasine käekäik? Zaiceva sõnutsi oli talle eepose käsile võtmist soovitanud soome kirjanik ja ühiskonnategelane Markku Nieminen, kes on Ida-Soomes Kuhmos asuva Juminkeko fondi kirjastuse ja kultuurikeskuse rajaja. See oli juhtunud pärast seda, kui Zaiceva oli Niemineni initsiatiivil ette võtnud ja lõpetanud „Kalevala” lühendatud vepsanduse. Arukase teatel on Zaiceva mõtet eepose poole suunanud ka koos noorema põlve rahvaluuleteadlase ja lastekirjaniku Olga Žukovaga ette võetud vepslastel eriti silmapaistvalt välja kujunenud folkloorižanri, nimelt itkutekstide teadusliku väljaande koostamine. See ilmus vepsa kultuuri aastal (2012) (lk 265–266).
Juminkeko missiooniks on ühelt poolt „Kalevalaga” seotud pärandi säilitamine, teisalt aga Soome ja Karjala kultuurisidemete arendamine. Kirjastus on üllitanud ka vepsakeelset kirjasõna. Nii ilmus 2012. aastal eepos „Virantanaz” ja selle lastevariant, 2015. aastal aga Karjala kirjandusklassika vepsakeelses kogumikus „Kuldsed sõnad” eepose mõnevõrra pikem variant.(2) 2013. aastal sai alguse eepose ilmumine vepsa ja paralleelselt mõnda teise keelde ümberpanduna. Esimesena neist ilmus teos paralleelselt soome keeles Niemineni tõlkes, seejärel 2015. aastal almanahhis „Verez tullei” vene luuletaja, kunstniku ja koduloolase Vjatšeslav Agapitovi tõlkes, kes muuseas sepistab värsse ka vene keele Äänisetaguses murrakus. 2016. aastal nägi trükivalgust praegu retsenseeritav teos lisaks vepsale veel soome, eesti ja vene keelde tõlgituna ning viimaks kaks aastat hiljem uus eestindus. Peale 2018. aasta tõlke on teised raamatud pandud ümber eepose lühema variandi põhjal. Esimest korda tõlkis eepose eesti keelde Karjala keelte ja kirjanduste asjatundja Jaan Õispuu, teist korda eestindas värssteose folklorist, vepsa elu ja pärimuse tundja Madis Arukask.
Lugejat huvitab ehk küsimus, miks on nii lühikese aja jooksul tehtud ühest teosest kaks eestindust. Arukask vastas järelepärimise peale lahkesti, et ta hakkas 2016. aasta alguses omapäi eepost tõlkima ja alles kevadel sai teada, et Zaiceva oli tellinud tõlke oma healt kolleegilt ja tuttavalt Jaan Õispuult, kes oli juba varem vahendanud Zaiceva luulet; mitmekeelne eepos kavatseti üllitada autori 70. sünnipäevaks.(3) Arvustatav teos ilmus oodatult 2016. aastal Karjala rahvuspoliitika ministeeriumi rahalisel toel. Raamatut müüki ei lastud, mistõttu see jäi paraku raskesti kättesaadavaks nii väljaspool Karjalat elavatele vepslastele kui ka vepsa sõpradele. Õnneks saab mitmekeelse eeposega tutvust teha interneti vahendusel.(4) Esmaväljaandel pole kommentaare ega järelsõna, raamatust võib lugeda vaid autori ja tõlkijate lühielulugusid. Seda võib pidada piiratud levikuga rahvaväljaandeks.
Arukase variant koos lähtetekstiga ilmus Eesti Kultuurkapitali, Alfred Kordelini Sihtasutuse ja Hõimurahvaste Programmi toel ning on varustatud põhjalike kommentaaridega ja suhteliselt pika järelsõnaga. Eepose värsid on nummerdatud. Raamatut saab raamatukauplustest osta. Tegu on kahtlemata teadusliku väljaandega. See muidugi ei tohiks hirmutada tavalugejat. Mõlemad tõlked on värssteoste ümberpanekutele omaselt üpris erinevad.
Vepsa eepose laiem mõju kultuurile on juba tuntav. See kajastub näiteks üliõpilaste ja teadlaste ettekannetes. Tänavu augustist oktoobrini etendati Eesti Rahva Muuseumis eepose „Virantanaz” ainetel Toomteatri ja Eesti Rahva Muuseumi koostöös valminud Jaan Toominga lavastust „Jumalad on maal!!!”.(5)Eepos on andnud impulsi pooletunnise etnograafilise dokumentaalfilmi „Sarjärve jaht” loomiseks. Filmis kajastuvad vepslaste jahikombed, sh erilised toidud, ja suhtumine loodusesse. 2018. aasta andmeil olid filmile lisatud juba ingliskeelsed subtiitrid ning alustatud ettevalmistusi soome- ja hiinakeelsete (!) subtiitrite tõlkimiseks.(6) Resümeerigem: rahvuseepos „Virantanaz” on sündinud ja elab oma elu.
Eepose „Virantanaz” aluseks on vepslaste muistendid, rituaalid, loitsud, itkud jm, mille autor on mitmetsüklilise süžee lõimesse kudunud ja nõnda ühtse terviku loonud. Sealjuures on suuresti abiks olnud vepsa päritolu folkloristi Irina Vinokurova teosed vepslaste mütoloogiast.
Eepose pikem variant sisaldab 2778 värsirida. Teosel on värsivormis eraldi autori eessõna (lk 6–11) ja eepose eessõna (lk 13–17). Teos algab nõnda: värsid 1–12 Minun pähä tuli, / südäimehe suli / vepsän epos tehta, / teramb teile ehtta / epos nece toda. / Vepsäks epos loda, / rahvast, kuni mahtat, / da i kuni tahtoit, / pagišta völ kelel, kuni kel’tud eile / meiden pagin sula, / kuni kanzas kulem. Arukase tõlkes kõlab see nii: „Mulle pähe tuli, / hinges süttis tuli / vepsa eepos luua, / teie ette tuua / seda nagu suudan. / Ise väga loodan, / et see korda läheb, / kuni kasvõi vähe / on veel neid, kel vaja / vepsa keele kaja, / oma keeles sõnu / kõneleda mõnu”; ning Jaan Õispuu tõlkes: „Minu pähe tekkis, / südamesse kerkis, / isu eepos teha, / ruttu teile näha / eepos see siis tuua. / Vepsa eepos luua, / rahvas kuni oskab / vepsa keeli kosta, /rääkida kui tahab, / kuni keel’dud pole / me kauni keele kõla, / mis rahva suus veel elab.”(7)
Autor kurdab hoolivalt: 13–15 Minä holiš olen, / minun henged noleb / vepsän kelen kadond („Mina olen mures, minu hinge pureb / vepsa keele saatus” – kui pole teisiti märgitud, siis on tegu Arukase tõlkega; Zaiceval originaalis ’kadumine’). Edasi luulendatakse, kuidas ja mis ainetel on eepos sündinud. Sujuvalt järgneb eepose eessõna sellest, mida autori vanaisa oli talle videvikutundidel pajatanud, aga jõuab lõpuks taas meenutuseni eepose loomisest. Siinkirjutaja oleks näinud mõlemat eessõna meelsamini ühe peatükina.
Eepose kesksete sündmusteni ei jõua lugeja veel niipea. Eelneb kolm peatükki, mille eesmärgiks on siduda pärislugu lähema ja kaugema minevikuga ning vepsa rahva maailmavaatelise olemusega. Rahvuseeposes lähtutakse karust kui tootemlikust esivanemast, kellest jutustatakse peatükis „Kondjan, rodun ižandan, openduz” („Karu, hõimu esiisa õpetused”, lk 18–29). Muu hulgas jutustab karu järeltulijatele, kuidas tuleks mõistlikult elada ja loodust säästlikult kasutada. Vepslased olid veel lähiminevikuski tuntud metsarahvana ja üsna algeliste maaviljelejatena (vt peatükid „Elo kesk mecad” – „Elu kesk metsa” ja „Elonverod” – „Vana elumood”, lk 30–53). Seepärast on autori katse vahendada värsivormis vepslaste metsaelu aluspõhimõtteid igati asjakohane. Nagu eessõnas, rõhutab autor mitmes kohas mujalgi vepsa keele tähtsust ja vepslaseks olemist: 175–177 Kel’ teile anttud: / Vepsläižiks pandud / olda täs mirus („Keel teile toodud – vepslasteks loodud / te selles ilmas”).
Nüüd jõuame eepose oluliste tegelaste vepslase Vira ja ta saamist abikaasa Aira maile: 602–605 Ani jogen randal / süvän järven rindal / oli Viran tanaz, / hänen kodi armaz („Nõnda siis jõerannal, / suure järve rinnal / oli Vira tare, / tema armas pere”). Edasi saame teada orvust Aira elusaatuse lapsepõlvest abiellumiseni. Vira elust jutustatakse esialgu vaid ta armumislugu Airasse. Alles tagapool saame teada, et Vir on väga osav jahikunstis, kehalt aga vägilasesarnane. Vira kuju loomisel on olnud eeskujuks XVII sajandil elanud legendaarne vepsa jahimees Martjanov, kelle kuulsus ulatunud Moskvani. Edasi tuleb juttu Aira ja Vira lastest. Nende perre sündis tütar Tal’oi ja kaks poega. Viimaste elust teoses küll veidi räägitakse (lk 118–121), kuid nende nimesid isegi ei mainita.
Saabub eepose kulminatsioon. Poeetilise looduskirjeldusega algavas peatükis „Mecastuz vanhas Virantanhas” („Jahiretk vanas Virantanhas”, lk 172–173) jutustatakse (taas nimeta!) Moskva vürstist, kes oli kogu senise laiduväärse elu raisanud pillerkaaritades ja jahilkäikudel. Küpse mehena saabus ta Vepsamaale ja palus abi kogenud kütilt Viralt. Viimane pidi Moskva vürstiriigi alamana täitma käsku. Vürst lausus: 2285–2288 „Ižand, mö lähtem korbehe / kondjan pezannoks tämbei ved’! / Ajoim Moskvaspäi teiden kodihe, / satad meid sinna-k ali ed?” („„Peremees, laande läheme / karu küttima täna veel! / Moskvast sõitsime siia kohale, / juhid sinna meid, näitad teed?””) Originaali sõna-sõnalt tõlkides tundub vürsti käsk veelgi resoluutsem: ’Kas juhid meid sinna [= karupesa juurde] või mitte?’ Leebena tundub ka J. Õispuu tõlge „viid ju koopa juurde, eks ju?”
Vürsti elu päästes tappis Vir põlislaanes noaga karu nagu meie Põrgupõhja Vanapagan. Virantanazes viibides armus vürst Tal’oisse, järgnesid kosjad, mille käigus teoses räägitakse innukalt vepsa endistest kommetest ja tavadest. Tal’oi esitas pika pulmaitku (saivoik), sest vürst kavatses kohe pärast pulmi viia oma noore naise kaugesse Moskvasse: 2605–2608 Neižne kodinke ičez prostihe, / ženih edahaks händast veb („Neiu koduga jättis hüvasti, / peigmees kaugele tema viib”). Eepose põhiosa lõpeb sõnadega: 2701–2704 Muga lopihe knäzin matkaine / vepsän korbehe nece sid’. / Muga kazvaškanz’ hoikut langaine, / miččes aigalaz vahven’ nit’... („Nõnda lõppeski vürsti rännutee / põlislaantesse Vepsamaal. / Nõnda põimuski pehme lõngake / ühte kindlama lõimega...”). Nõnda ilustatult-alistuvalt kirjeldatakse vepslaste paratamatu assimilatsiooni varast järku. Siinkirjutajale on selline faabulakäik täiesti vastukarva. Saanuks ju teisiti (ehk ka kuidagi lootusrikkamalt) läheneda, ent selline on olnud autori tahe. Lõpuks, ega see ajalooliselt vale polegi: nagu kala hakkab mädanema peast, nii on muiste hakanud rahvaste maailmapilt mõranema tavaliselt kõigepealt just ülikutel. Aga siiski...
Tal’oi kasvatamisega seoses esitatakse üks hällilaul ja mitu lastelaulu, nt ahellaul „Kiskoin-kaskoin-sarnaižed” („Kiisu-miisu lood”, lk 116–117). Tütrest saab samuti eepose üks tähtsamaid tegelasi. Võiks eristada omaette Tal’oi-tsüklit: teema juhatavad sisse tema mõtted eelseisvast meheleminekust. Lähtutakse eepilisest rahvalaulust neiule kosja tulevatest taevakehadest (vrd eesti Salme laul). Eeposesse on peale rahvapäraste laulude põimitud veel vepsa luuletajate teoseid, sh on Tal’oi suhu pandud Valentina Lebedeva luuletus pardist.
Paaris kohas on Vira ja Aira tsükli vahele kätketud teadja Anni tsükkel. Vira tädi Anni kutsuti Vira perre loitsima, kui Aira oli raseduse ajal haigestunud. Anni lugu on põnev mütoloogilise sisu poolest. Siin tuleb huvipakkuvat juttu teda ahistanud metshaldjast (mecanižand), kelle mõju alt pääses ta alles põlislaanes kasele loitsides. Nüüdsest peale muutus neiu enesetunne normaalseks: 1050–1051 Elon himo pörub muštos, / nägub elon vauged pol’ („Elutahe jälle virgub, / kumab elu helgem külg”). Anni on eeposes vajalik tegelane, sest tema kui muistse pärimuse kandja suhu sai paigutada lisaks veel mitu suurepärast loitsu, sh maohammustuse sõnad (Puheg kün purendaspäi), sõnad lapse kaetuse vastu (Puheg lapsen prizoraspäi), sünnitussõnad jm (lk 90–101, 104–109).
Omaette lugu jutustatakse karjusest nimega Van’oi. Anni-tädi pärandas talle esialgu kõik karjataiad, nt 1834–1838 kodišpäi sä seglas ve-gi: / karvoid sinna vähän pane, / lukkol, avadim i muna. / Seglha ala pane liigad. / Živatoile siloi vigad / tehte ei hot’ pöudos, mecas („kodunt sõel sa võta kaasa, / loomakarvu sinna säti, / kanamuna, lukk ning võti. / Muud ei ole sõela vaja. / Loomi nõnda karjaajal / oht ei luura väljal, metsas”), kuid surma eel kõik muudki tarkused. Anni-tsükkel lõpeb peategelase lahkumise ja matustega, mispuhul itketakse surmapäeval, samuti kalmistul.
Eepose lõppsõna algab värssidega 2705–2708 Minun epos – vaumiž. / Aigoiden sid’ lainhiš / elab Virantanaz, / Viran külä armaz („Minu eepos – valmis. / Jäävalt laulusalmis / elab Virantanaz, / Vira küla armas”). Originaalis on kirjas poeetiline sõnaühend aigoiden lainhiš ’ajalainetes’, aga oma sõnu seades on Arukask talitanud teisiti, kuid Õispuu tõlkes on „aegade lainetel” kirjas. Vepsa keele ja kultuuri säilitamiseks ning rahvustunde õhutamiseks on märgilised värsid, mis on meeldetuletuseks ja hoiatuseks ka igale eestlasele: 2761–2770 Johtutada tarbiž, / libutada arni / henghe kelen varad. / Nügüd’ aig om paraz! // Ku hätkestum mö vähän, / ka kadotam, mi tähä, / meiden aigha tuli. / Siloi pagin sulab, / kel’t-ki jo ei linne, / vanhaze jäb, sinna... („Meenutada vaja, / tõsta, turgutada / keelt ja vaimujõudu. / Veel meil selleks jõudu! // Kui veidi jääme hiljaks, / siis olemegi ilma / saadud pärandusest. / Emakeel siis sureb, / oma kõne hajub, / möödanikku vajub...”).
Värsseepos sisaldab rikkalikku sõnavara, palju fraseologisme, kasutatakse lõppriimi. Üldiselt on mõlemad tõlked ladusad ja mõnuga loetavad. Näikse, et mõni tekstikoht on paremini õnnestunud ühel, teine teisel tõlkijal. Mõnesuguseid rütmikonarusi esineb originaaliski. Tõlkijad on arvanud tähtsaks nii originaali keelt, sisu kui ka värsiehitust, kuid on pidanud keelte erineva ehituse tõttu tegema mööndusi, teinekord üsna olulisi. See on värsivormis teksti tõlkimisel muidugi paratamatu, nt 658–659 Pän-ki kibišt’ mustas / igähižes tuskas („Nõnda tusatujus / maailm mööda ujus”), kuid sõna-sõnalt kõlaks see ’Peagi valutas mustas / igaveses tusas’.
Olgu tutvumiseks veel üks eeposekatke, näitamaks, kuidas Arukask on edukalt säilitanud sisu, silpide arvu ja lõppriimi, kuid pidanud loobuma fraseologismidest, mis pole otseselt tõlgitavad: 2533–2536 Knäz’ om langenu minei hengehe, / ka i südäimes eläb hän, / minun dumad kaik hänhe lendihe, / knäzin taga mä mehele män („Armsaks muutunud vürst on otsatult, / minu südames elab ta, / mõtted temaga seotud jäägitult, / minna temale ihkan vaid ma”). Õispuu vahendatud tõlge on samuti adekvaatne, kuigi silpide arvust pole lõpuni kinni peetud: „Vürst on vallutanud minu hinge, / mu südameski elab ta, / kõik minu mõtted on temas kinni, / vürstile minna tahan ma.” Eepose kirjakoha sõnasõnaline tõlge oleks selline: ’Vürst on langenud mulle hinge, / ja ka südames elab ta, / minu mõtted kõik temasse lendasid, / vürstile ma mehele lähen’, sõna-sõnalt veel ’mehe taha’, vrd выйти замуж ’mehele minema’ (за ’taga; taha’, муж ’mees’).
Siinkohal lisatagu veel paar märkust. Eespool näiteks toodud värsiread 602–605 on Õispuu tõlkinud nõnda: „Ühe jõe ääres, / süvajärve manu / oli Vira talu, / tema kodu armas.” Lõunaeesti päritolu manu tähendab ’juurde’, mis siia kuidagi ei sobi. Ainuõige käändevorm oleks man ’juures’, mis aga jälle üldsegi ei riimu sõnaga talu. Kas süvajärve on kogemata kokku kirjutatud? Teisalt jääb arusaamatuks, miks Arukask on tõlkes kasutanud epiteeti suur, ometi saaks originaalipärasemalt kasutada veidi poeetilisemat süva. Niiviisi võiks vist üsna paljugi nuriseda, kuid jätaksime täpsema võrdleva analüüsi nii originaaliga kui ka mõlema tõlke omavahelise kõrvutamise värsiõpetuses kogenenumale inimesele.
Arukask on pädeva folkloristina, pidevalt Vepsamaal välitöödel käijana ja vepsa kultuuri süvatundjana lisanud raamatule asjatundliku ja põhjaliku kommentaariumi (lk 219–247). Enam kui pooleteistsajas järelmärkuses seletatakse lahti eepose autori vihjeid ning tõsiasju vepsa ajaloo, mütoloogia, olme jms teemadel. Kommentaarid täiendavad olulisel määral teavet vepslaste vaimse, vähem ainelise kultuuri vallast. Oluline on seegi, et lugeja saab teada, kuivõrd üks või teine eepose osa lähtub rahvapärasest ainestikust. Siinkohal võiks lisada üksnes niipalju, et aastasadade vanused vepsa-saami kontaktid peegelduvad peale keeleainese (lk 225) kaudselt ka Äänisjärve idakaldal paikneva Muromi kloostri asutaja Lazariose pühakuloos, mis on kirjutatud kas XIV või XVI sajandil, s.o ajajärgul, millesse on paigutatud „Virantanaze” tegevustik. Lugejale oleks huvi pakkunud naerist tehtava joogi nimetuse päritolu (vt 192, 193, 244). Sõnakujust ilmneb, et repoi tuleneb nimetatud juurvilja tähendavast vene sõnast репа, millele on lisatud vepsa deminutiivliide -oi, kuigi vepsa keeles esineb ka sugulaslik nagriž : nagrhen.
Veidi tahaks peatuda mõnel eeposes mainitud vepsa nimel, sh peamise kohanime etümoloogial, samuti isikunimede edastamisel. Zaiceva mainib, et küla nimega Virantanaz ~ Virantanh on tõepoolest olemas ja paikneb tema sünnikülastu Voilahti koosseisus.(8) Nime päritolu tahaks siinkohal veidi täpsustada. Üldsõna tanaz : tanhan tähendab loomalauta või karjaõue ning on suguluses eesti sõnadega tänav ja tanum.(9) Loomapidamist on peetud sedavõrd tähtsaks, et sõnast on saanud talu üldnimetus, pärastpoole talunime järelosa (Viran tanaz > Virantanaz) ning seejärel tõenäoliselt esmaasuka majapidamise järgi läinud külanime koosseisu. Eeskuju on kindlasti andnud ka vene mitmetähenduslik двор.(10)
Vir on Zaiceva järgi vepslastel haruldane eesnimi. Lisatagu, et see lähtub ilmselt samakõlalisest, samuti haruldasest, nüüdseks ammugi vananenud vene isikunimest Вир : Вира, mida seostatakse ladina sõnaga vir ’mees’.(11) Vir-nime eeposes kasutatud deminutiiv Viroi on kujult põnevalt lähedane Eesti kohanimega Viru(maa) (< *Viroi). See ei tarvitsegi olla juhus, kui lähtuda meie toponüümi balti etümoloogiast, mida on rohkete teiste seletuskatsete hulgas peetud viimasel ajal kõige tõepärasemaks. Ladina (vir ’mees; kangelane’) ja balti sõna (läti vīrs,leedu vyras ’mees; inimene’) on teatavasti ühist algupära ning saavad alguse indoeuroopa algkeelest (*viros ~ *vīros ’mees’).(12) Mingeid kaugemale ulatuvaid järeldusi sellest teha küll ei maksa.
Huvitav on ka saamist naise Aira nime lugu. Karjala ajalehe Oma Mua teatel olevat Zaiceva selle tuletanud sõnast air ’aer’, lausudes intervjuus, et eepose-Aira olnud orvuna nagu aer ilma veneta.(13) Tegelikult pole nimi kuigi vana. XX sajandi alguses kasutatud eesnime Aira peetakse soome Airi teisendiks, mis on tuntud aastast 1888 ja tuletatud samakõlalisest üldsõnast tähenduses ’aeruke’. Ühe teise soomlasest Airi isa pidas nime saamipäraseks, sest tal olevat meeles mõlkunud Soome Lapimaa kohanimi Airiselkä. Soome keelest on ilmselt saadud saami tüdrukute nimed Áirá ja Áire.(14)
Eeposes on mõned deminutiivsed isikunimed, nagu Pan’oi, Tal’oi, Van’oi, mis on Arukase tekstis edastatud ilma peenendusmärgita, seega kujul Panoi, Taloi, Vanoi, kuigi järelmärkuses on mainitud, et neid nimesid hääldatakse palataliseeritult. Siinkirjutaja ei pea sellist kirjutust õigeks. Vepsa nimed tuleks kirja panna nii, nagu nad esinevad vepsa keeles, seega peenendust tähistava apostroofiga. Ülakoma võiks ju asendada j-tähega, nagu seda tehakse meil vene eesnimede puhul (nt Vasja < umbkaudu Vas’a), ent kas see oleks mõistlik? See tuleks kõne alla üksnes juhul, kui me jääksime kirjakuju Zaitseva juurde, ent ka selle võiks edastada vepsa kirjaviisis, s.o Zaiceva. Vepsa käändelisele nimekujule Tal’aižele antud eesti vaste Taloik’sele on ilmne lapsus (lk 114, 115). Petroskoi tõlkes on kasutatud täiesti venepäraseid nimekujusid Panja, Talja ja Vanja, millega ei tahaks samuti kuidagi nõus olla, liiati kui Timoi ja Viroi on edastatud iseloomuliku oi-sufiksiga. Läti, prantsuse jt rahvaste isikunimesid kirjutame ju nagu lähtekeeles, toimigem siis samuti ka sugulasrahvaste nimedega. Paraku ei saa me eeskujuks võtta soome tõlke nimesid, sest Pan’oi, Tal’oi ja Van’oi on vahendatud kujul Päini, Aljoi ja Väini.
Madis Arukask on raamatu üsna pikas ja põhjalikus saatesõnas pealkirja „Vepslastest, nende ajaloost, traditsioonilisest eluviisist ja maailmapildist” all andnud asjatundliku ja lugeja jaoks ammendava ülevaate (lk 249–271). Selle rikkalikust ainesest on üht-teist kasutanud ka siinsete ridade autor. Ühes alapeatükis on Nina Zaiceva teaduskirjutisele (2015) toetudes lühidalt kirjeldatud eepose saamise lugu, samuti on seal teost lühidalt iseloomustatud. Eraldi käsitletakse läänemeresoome ülejäänud eeposeid. Lõpetuseks vahendatakse vepsa keelest eesti keelde tõlkimise põhimõtteid. Saatesõna kirjutamisel on tõlkijale abiks olnud 56 kirjandusallikat (lk 273–277).
Vepsa rahvuseepos toimib nii rahva- kui ka teadusliku väljaandena, mida saab mõnuga lugeda kas algkeeles või tõlkena ning viimasel puhul ennast kommentaaride ja järelsõna abil vepsanduse vallas harida. Uurijad võivad allik- ja võrdlusmaterjalina teoseid kasutada mitmeti. Tartu Ülikooli Kirjastuse raamatu iga peatüki algus on illustreeritud vaid ornamentaalse vinjetiga, Petroskois üllitatud raamatu on Jekaterina Klimova mõneti rikkalikumalt illustreerinud, kuid selle figuratiivsed kujutised siinkirjutajale küll ei meeldi. Edaspidiseks sooviks, et meie puht rahvaväljaanne oleks rikkalikult illustreeritud sisupiltidega ja varustatud kõvade kaantega. Samuti jäägem lootma vadja, isuri ja liivi rahvuseepose sünnile.
- С. Гришина, Интервью с лингвистом Ниной Зайцевой о работе по сохранению вепсского языка. – Культура вепсов. Вологодская область. http://cultinfo.ru/infoproject/vepsy/index.php?id=28 (21. VII 2019).
- N. Zaiceva, Virantanaz. Vepsläine epos. (Juminkegon paindused 95.) [Kuhmo:] Juminkeko, 2012. 93 lk; N. Zaiceva, Virantanaz. Lapsile. (Juminkegon paindused 96.) [Kuhmo:] Juminkeko, 2012. 28 lk; Kuldaižed sanad. Nikolai Abramovan valitud runod, Nina Zaicevan vepsläine epos. (Karjalan kirjallisuuden klassikot; Juminkegon paindused 125.) [Kuhmo:] Juminkeko; Petrozavodsk: Periodika, 2015.
- M. Arukase e-kiri arvustuse autorile 17. VII 2019. Avaldan kirja saatjale tänu 2016. aasta teost avava lingi eest.
- http://avtor.karelia.ru/elbibl/zaiceva/zaitseva_virantanaz/index.html#1 (22. VII 2019).
- https://www.erm.ee/et/events/jumalad-maal (21. VII 2019).
- Вепсский эпос, составленный уроженкой Вологодской земли, вызвал вдохновение у кинематографистов. – СеверИнформ. Информационно-аналитическое агенство. http://www.severinform.ru/?page=newsfull&date=04-04-2018&newsid=250989 (21. VII 2019).
- Väikese võrdlusmomendi loomiseks esitagem vepsa eepose esisõnad ka soome ja vene keelde tõlgituna: „Mieleheni iski, / sydämeni käski / vepsän eepos luoda, / ilo teille suoda: oman kielen lukea, / siten kieltä tukea. / Omaa kieltä osaamme, / puhua jos tahdomme. / Kieletty ei ole kieli, / siitä meille hyvä mieli. / Kieli oma vielä elää, / vepsän kansan suussa helää”; „Маленькая дверца / Приокрылась в сердце / Лишь я захотела, / Думаю, для дела / Сoчинить для вепсов / Эпос – песню детства. / Чтоб звучал в ней говор / Языка родного, / Чтоб семья любая / Речь не забывала, / Да жила охота / Выжить у народа”.
- N. Zaitseva, Virantanaz – an epic in Vepsian? About the first attempt at an epic. – ESUKA–JEFUL 2015, kd 6, nr 1, lk 167.
- N. Zaiceva, Uz’ vepsä-venälaine vajehnik. Новый вепсско-русский словарь. Petroskoi: Periodika, 2010, lk 407; Eesti etümoloogiasõnastik. https://www.eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=t%C3%A4nav&F=M&C06=et (1. VII 2019).
- Vrd vanavene дворъ ’elamu; maja; mõisakompleks (härrastemaja, majandushooned jm)’ – И. И. Срезневский, Материалы для древнерусского словаря по письменным памятникам. Kd 1: А–К. Санкт-Петербург, 1893, lk 642–643.
- Н. А. Петровский, Словарь русских личных имен. Москва: Советская энциклопедия, 1966, lk 77.
- Vt Eesti kohanimeraamat. https:// www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=viru&F= M&C06=et (1. VII 2019).
- O. Dubitskaja, Virantanaz – kerdomus vepsäläzien elaijas. – Oma Mua. Karjalan rahvahan lehti, 1. II 2017, nr 4 (344). http://omamua.ru/issues/2017/noumeru_4/virantanaz_kerdomus_vepslzien_elaijas/ (22. VII 2019).
- Suomalaiset etunimet. http://nimikirja.fi/a (22. VII 2019); Saamelaiset nimet. https://lapsennimi.com/saamelaiset-nimet/ (23. VII 2019).
Enn Ernits
Vepsa rahvuseepost originaalis ja mitmes tõlkes lugedes
Politische Dimensionen der deutschbaltischen literarischen Kultur. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission 22.) Koostanud Liina Lukas, Michael Schwidtal, Jaan Undusk. Münster: LIT Verlag, 2018. 350 lk.
Artiklikogumikku võib pidada õnnestunuks väga mitmes mõttes ning alguse saab see heast küsimusepüstitusest. Kuivõrd poliitilisi dimensioone on võimalik tuvastada põhimõtteliselt kogu inimtegevuses, võimaldab see asjaolu hõlmata vaatlusesse kõige erinevamaid tekste: õigusalaseid, teoloogilisi, ajakirjanduslikke, ilukirjanduslikke jne, ning jälgida neis kõikides ühtsama tasandit. Kõikides artiklites, ühe erandiga, ongi uurijad selgelt keskendunud neile sageli juba mõnelt teiselt tasandilt hästi tuttavate tekstide või isikute poliitilisele aspektile, mis on taganud kogumikule nii temaatilise terviklikkuse kui ka üksikute sissevaadete sügavuse. Kronoloogiliselt reastatud artikleid järjest lugedes saab päris hea ettekujutuse käsitletava perioodi jooksul toimunud muutustest ühiskonnas valitsevates arusaamades. Pealegi tähistab nn poliitiline aspekt mis tahes teksti juures põhimõtteliselt seda külge, mis läheb korda kõigile, lubades kogumikku võrdse isuga lugeda õigusteadlasel, ajaloolasel, teoloogil, kirjandusteadlasel jne, või laiemalt igaühel, kes Eesti-, Liivi- ja Kuramaa aja- ja mõtteloo vastu huvi tunneb. Kogumik kinnitab, et huvi tunda tasub.
Artiklid on jaotatud kahte ossa, millest esimese teemaks on trükisõnas, ajakirjades ja erakirjades avaldatud otsesed poliitilised seisukohavõtud. Kogumiku esimene ja ainus ingliskeelne artikkel alustab sissejuhatuseks väga sobivalt mõistete isamaa, isamaa-armastus ja patrioot kasutamisest konfliktolukordades – antud juhul baltisaksa aadli ja Rootsi krooni vahel puhkenud tülis (Pärtel Piirimäe, „Liivimaa Vaterland ja Rootsi Landesvater. Patriotismi keeled 17. sajandi Rootsi impeeriumis”).
Viis artiklit kaheksast keskenduvad eelmainitud põhilisele perioodile: Kairit Kaur toob baltisaksa naiste seisukohavõttude seas välja ühe üllatavalt tänapäevase argumendi pärisorjuse kaotamise kasuks – nimelt privaatsusvajaduse („Baltisaksa naised pärisorjusest. Kolm häält 18. sajandi lõpust”); Ulrich Kronauer arvustab tänastest moraaliarusaamadest lähtuvalt valgustajate plaane alamate seisuste ja teiste tõrjutud ühiskonnagruppide – naised, juudid, mustlased – ümberkasvatamiseks kodanikuühiskonna jaoks („Lätlaste kodanlikust parendamisest. Garlieb Merkel saksa valgustuse kontekstis”); tabamaks muudatusi õiguslikus mõtlemises, on Jaan Undusk jälginud selliste mõistete nagu tavaõigus, vallutusõigus, loomuõigus, kodanikuõigus, leping ja seadus kasutamist avalikus retoorikas („Seaduslikkuse raske omandamine. Õiguslikust pöördest Baltikumis 19. sajandi alguses”); Ulrike Plath analüüsib Liivimaa superintendendi tugevalt poliitilise sisuga jutlusi Liivimaa maapäevadel („Poliitika kui lunastus. Mõtisklusi Karl Gottlob Sonntagi valgustusteoloogia teemal”) ja Marju Luts-Sootak kahe õigusteemalise ajakirja poliitilisi suundumusi („Isiklikult, liiga isiklikult. Poliitika ja õigusajakirjad Vene riigi Läänemereprovintsides 19. sajandi esimesel poolel”).
XIX sajandi teise poolega tegelevatest artiklitest esimeses tutvustab Michael Schwidtal Tartust pärit silmapaistvat esseisti, filoloogi ja kultuuriteadlast Victor Hehni („„St. Peterburger Correspondenzen” (1863–1864). Victor Hehn Vene impeeriumi Baltikumi- ja rahvustepoliitikast”), ning teises – mahult pikimas artiklis – kirjutab Gert von Pistohlkors baltisaksa võimuladviku suhtumisest päevapoliitilise diskussiooni pidamisse ajakirjanduse veergudel („„Avalikkus ja press kasvatavad mõtteselgust.” Baltisaksa pressiavalikkusest 1865–1889”).
Üle kahe sajandi ulatuvad käsitlused täiendavad ja jätkavad üksteist, andes eriti hea ülevaate baltisaksa ülemkihi kesksete, st privileegidega seotud murede muutumatusest. Esile tuleb protsess, mille käigus baltisakslaste kõrval said ka eestlased ja lätlased avalikkuse osalisteks, st osalejateks poliitilises kõnelemises: kui XVII sajandi lõpus olid teemaks baltisakslaste ja rootslaste vahelised suhted ja konflikt ning XVIII ja XIX sajandi vahetusel rääkisid baltisakslased üksteisega pärisorjuse kaotamisest ning võimalustest hakata üles ehitama kodanikuühiskonda, siis XIX sajandi teises pooles hakkasid ka eestlased ja lätlased avaldama avalikkuse ees oma arvamust ühiskonna edasiste arengute teemal ning produtseerima poliitilise sisuga tekste, mille suhtes baltisakslased ja Vene riigivõimu esindajad pidid võtma mingisuguse seisukoha.
Kogumiku teises pooles käsitletakse ilukirjandust. Ka selle osa juhatab sisse XVII sajandiga tegelev artikkel, milles Martin Klöker arutleb poliitiliste dimensioonide leidumise ja nende hilisema avastamise võimaluste üle baltisaksa juhuluules, tähtpäevasõnavõttudes ja kiriklikes kasuaalkõnedes („Vastukarva silitades. „Poliitilised” eesmärgid Vana-Liivimaa 17. sajandi juhuluules”(2)). Järgnevates artiklites on huviorbiidis inimesed, kes tegutsesid kõik XVIII sajandi teisel poolel: Mari Tarvas tutvustab Tallinna gümnaasiumi varalahkunud rektorit (ametis aastatel 1762–1770), kellest mahajäänud teoste ja käsikirjade nimekirja säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis („Küsimus õnnelikkuse kohta. Anton(ius) Mickwitzi raamatukogu ja tööd”); Hans Graubner toob välja, kuidas enam-vähem samaaegne Riia toomkooli rektor korraldas kaks korda aastas avalikke kooliaktusi, mille valdavalt panegüürilise ja ajaloolise sisuga kõned ja näitemängud teenisid väga konkreetseid poliitilisi eesmärke nii Riia linna, Liivimaa kui ka Vene impeeriumi tasandil („Rektor Johann Gotthelf Lindneri kooliaktuste poliitiline funktsioon aastatel 1755–1764 Riia toomkoolis”); Heinrich Bosse on tänuväärselt toonud nähtavale hästituntud baltisaksa kirjaniku 1776. aastal Saksamaal anonüümselt ilmunud ja tänaseni peaaegu tähelepanuta jäänud teksti, milles väljendatakse just nimelt poliitilise sisuga mõtteid Liivimaa kohta („Jakob Michael Reinhold Lenz: „Ühe liguurlase palvekiri Liguuria aadlikele”. Tekst ja kommentaar”); Māra Grudule vaatleb pastori ja lätikeelse ilmaliku kirjanduse edendaja illustratsioone 1754. aastal välja antud lätikeelsele lauluraamatule, millest võib välja lugeda soovi mõjutada lätikeelset kogudust valgustusliku arhitektuuri kaudu („Gotthard Friedrich Stender ja Kuramaa lauluraamat”); Pauls Daija huviorbiidis on aga eelmise poja – samuti rahvavalgustajast pastori – 1790. aastal läti keelde tõlgitud ja kohandatud Ludwig Holbergi näitemäng uue pealkirjaga „Talupoeg, kes muudeti mõisaomanikuks” („Poliitiline karneval. Alexander Johann Stenderi arusaam vabadusest”).
Kogumiku lõpetavad kaks artiklit, mis ulatuvad juba XX sajandisse: Liina Lukas tõendab, et kuigi baltisaksa romaan pärast Garlieb Merkelit enam sellise agressiivsusega poliitikasse ei sekku, saab – vastupidiselt senises uurimisseisus sageli kaitstud hinnangule baltisaksa kirjanduse apoliitilisusest – siiski ka XIX ja XX sajandi teostes näha poliitiliste seisukohtade väljendamise kanalit („Balti ajaromaani poliitiline dimensioon”); Ralph-Rainer Wuthenow aga, kelle mälestusele kogumik on pühendatud, näitab oma artiklis, et puhtalt kirjandusliku väljendusega saab mõnikord sügavamaltki poliitikasse sisse tungida kui otsese seisukohavõtuga („Eduard von Keyserling: sotsiaalkriitika dialoogides”).
Teises osas tuleb ilmekalt välja see, mille kohta kogumiku koostajad on eessõnas kirjutanud, et „sotsiaalsed ja rahvuslikud pinged mõjutasid sõltumata kirjanduslikest vooludest iga üksikut väljaütlemist, käsitlesid need siis minevikku või tulevikku, ühiskonda või religiooni, õiguslikke küsimusi või majandust, keelt või kunsti, andes neile kollektiivse tähenduse ja seotuse poliitikaga” (lk 9–10). Lukas juhib oma artiklis tähelepanu ka sellele, et kirjanduse „poliitilise sisu” all ei pea tingimata mõistma klassivõitluse kujutamist, revolutsioonilisi tulevikuvisandeid või sihiteadlikku ühiskonnakriitikat: „[---] ka minevikku suunatus võib olla poliitilise iseloomuga. Selles võivad avalduda olemasoleva olukorra põhjendused ja õigustused, identiteedi ülesehituse aluskivid.” (Lk 397–398) Tänapäeva eesti kirjandust silmas pidades mõjub mõtlemapanevalt Lukase tõdemus, et politiseerumine on omane just nn väikestele kirjandustele – nende kitsas toimimisruumis seostub iga isiklik sündmus poliitikaga. Eesti kirjanduse kitsale ruumile mõeldes võiks ka praeguses Eestis baltisaksa kirjandust paremini teada ja teha „poliitiline” otsus hakata selles nägema mitte võõrast, vaid meie oma kohalikku kirjandust, täpselt samal viisil nagu nüüd on hakatud tunnistama eestivenelaste loodavat venekeelset kirjandust eesti kirjanduse osana.
Kogumikust käib mitu korda läbi tõdemus, et ajaloouurimine on alati ideoloogiline (nt Undusk, lk 96), viidates sellele, kuidas tähelepanu pööramine poliitilisele mõõtmele paneb teravdatult vaatlema ka omaenese tegevuse ideoloogilisi tagamaid. Uurimishuvi suundumine sinna või tänna lähtuvalt tänapäevastest probleemidest, küsimustest ja arusaamadest kujutab endast selle ideoloogilisuse vältimatut osa, mida pole ilmselt tarvidust kahetseda – ühenduse nägemine tänapäeva ja ajaloos toimunu vahel annab ajaloouurimisele tähenduse ja tähtsuse ning põhjendab ühiskonna jaoks selle peale kulutatavaid ressursse.
Vaieldavam küsimus on, mil määral on kohane varasemate sajandite ilmingute kohta anakronistlikult rakendada praegustes poliitilistes vastuoludes kasutatavaid poleemilisi väljendeid, nagu „poliitiliselt korrektne” (lk 9) ja „russofoobne” (lk 8), või anda XVIII sajandi arusaamadele tänapäevaste väärtuskontseptsioonide põhjal otseseid hinnanguid, mis hakkas silma Kronaueri muus osas väga huvitavas artiklis (lk 63–64). Poliitiliste dimensioonide sellisel viisil avaldumine akadeemilistes tekstides on aga omaette aruteluteema, mida antud kogumiku puhul pole tegelikult tarvidust tõstatada. Vastupidi, „Baltisaksa kirjakultuuri poliitilised dimensioonid” pakub muljet avaldavalt kontekstitundlikke sissevaateid käsitletavasse aega ning uurijate kinnitusi sellele, et mingi teksti algse eesmärgi ja tähenduse kohta saab adekvaatseid vastuseid vaid siis, kui seda loetakse oma aja konteksti arvestades (vt Pauls Daija artikkel, lk 376–377). Piibliteadustes juba kahe sajandi jagu rakendatud ajaloolis-kriitilise meetodiga harjunud luterliku teoloogi jaoks on tegemist – vähemalt pühakirjatekstide puhul – enesestmõistetavusega, ent sekulaarsete tekstide vallas näib põhjalik konteksti tungimine vajavat selgitust. Nii eristab Daija oma lähenemise seniste käsitluste hinnangulisest vaatenurgast, millest lähtudes on vaatlusaluse Kuramaa talupoja ja mõisniku ümbervahetamist esitava näidendi poliitiline sõnum kategoriseeritud lihtsustavalt reaktsiooniliseks, ning näitab ajastu intellektuaalajaloolistesse detailidesse süvenedes, kuivõrd orgaanilise, loogilise ja reformimeelsena avaneb see lätikeelne näitemäng omaaegse rahvavalgustusprojekti kontekstis. Daija artikkel ilmestab ühelt poolt seda, kui põhjalik töö on vajalik ühe teksti ajalooliseks mõistmiseks, ning teiselt poolt seda, kui kerge on ilma selleta teksti lausa risti vastupidiselt mõista.
Rõhutades poliitilise dimensiooni avamise võimalusi kogu inimtegevuses, võib kogumiku esindusliku valdkondliku mitmekesisuse juures kahjatseda, et selle nii viljaka vaatenurga alla ei ole asetatud veel rohkemat. Siinkirjutaja oskas puudust tunda eelkõige haridus- ja teadus- ning majandusalaste tekstide vaatlusest: kooliharidus ja teadustegevus on igas mõttes tugevalt seotud sooviga mõjutada ühiskonna kulgu ja korraldust ning olles põgusalt kokku puutunud kameraalsete käsiraamatutega, kujutaksin ette väga huvitavaid majanduslike programmide käsitlusi.
Erialase erapoolikusega tunnen heameelt selle üle, et kontekstitundlikkuse suurenemisega näib kaasuvat ka avatum ja nüansseeritum religioonile lähenemine. On üldteada, et nii religioonialaste teadmiste kui ka kiriku ja teoloogia ajalooga tegelejate nappus on Eesti humanitaarteadustes toonud kaasa teoloogiliste aspektide järjepideva alahindamise ja religiooniga seotud küsimuste käsitlemise enamasti äärmiselt pealiskaudsel tasandil. Kõnealusest kogumikust leiab mitmeid käsitlusi, nagu näiteks Grudule oma, milles teoloogilistesse eristustesse süvenemine on oluliselt kaasa aidanud uurimisteema avamisele. Täielikult teoloogiliste tekstide analüüsile pühendatud artiklis „Poliitika kui lunastus” tõdeb ka Plath, et ilmaliku valgustuse ja rahvavalgustuse kõrval on kuni viimase ajani teenimatult vähe tähelepanu pööratud valgustusteoloogiale ja valgustatud vagadusele (sks aufgeklärte protestantische Frömmigkeit). Tänuväärsel kombel on Plath pühendanud kolmandiku artiklist luterliku kiriku ja poliitika vahekordade selgitamisele Balti kontekstis. Eestlaste teadvuses tugevalt juurdunud klišeesid eirates selgitab ta kiriku kui keskse valgustustööriista (Organ der Aufklärung) rolli XVIII ja XIX sajandi vahetuse Eesti- ja Liivimaal, lähtudes religioonist ja kirikust kui ühiskondlikult normaalsest nähtusest, millel on oma nõrkused ja tugevused. Erinevalt tollest ajast on kirik tänapäeva Eestis arvulises mõttes ühiskonna vähemuste seas ning jutlus ei ole kindlasti enam keskne kanal, mille kaudu kiriku mõju ühiskonda ulatub. Ent ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia vahendusel tuleb avalikus ruumis järjepidevalt esile isegi selle väikese luterliku kiriku poliitiline mõõde – püüd ühiskonda üht- või teistmoodi suunata ja muuta. Ning ikka ja jälle tõstatatakse nii kirikus kui ka väljaspool seda seesama küsimus, mis esitati XVIII ja XIX sajandi vahetusel: kui valgustatud ja kui poliitiline kirik õigupoolest olla võib? Just praegusel ajal tundub väga vajalik, et kirik süveneks teiste oma ajaloo perioodide kõrval ka valgustusaja teoloogilisse pärandisse. Plathi Sonntagi jutluste analüüs näitab, et Eesti- ja Liivimaa aladel viljeldud valgustusteoloogias on, mida uurida.
Kuivõrd ajalooteadmise peamisi ülesandeid on aidata kaasa tänapäeva küsimustele vastamisel, võib uurimishuvi kaldumisest just XVIII sajandi lõppu ja XIX sajandi algusesse välja lugeda ühisosa tajumist praeguse poliitiliselt äreva ja vastuoluderohke ajaga, mil samuti kipuvad kõik avalikkuse ette jõudvad sõnad ja teod omandama poliitilise manifestatsiooni tähenduse. Kõik kogumiku artiklid pakuvad praeguse aja küsimustest painatud lugejale ohtralt võimalusi seoste tõmbamiseks Eesti-, Liivi- ja Kuramaa alade mineviku ja oleviku vahel. Näiteks aitab Piirimäe analüüs mõistete isamaa ja isamaa-armastus kasutamise kohta rootslaste ja baltisakslaste omavahelise konflikti käigus teadvustada keelelisi „lõkse”, millesarnastesse tõmbavad vastaspooled üksteist ka praegustes poliitilistes debattides. Sõnavabaduse ja poliitkorrektsuse teemal peetavate vaidluste taustal omandab iselaadse tähenduse asjaolu, et XVIII sajandi lõpukümnenditel võidi ajakirjanduses eestlastest-lätlastest ilma tsensuuri ja enesetsensuuri tõkenditeta rääkida kui „loominimestest” (thierische Menschen) ja „kahejalgsetest loomadest” (zweybeinige Thier, vt Kauri artikkel, lk 51). Näiteid seostamisvõimaluste kohta saaks tuua lehekülgede kaupa, misjuures ei jääks puudutamata ka kõrged nõudmised õpetajatele, vaimulikele ja õpetlastele, ühenduses viletsa palga ja olematu ühiskondliku prestiižiga (vt Klökeri artikkel, lk 294–297). Ka võiks tänapäeva kontekstis olla kasu nende visioonide tundmisest, mida XIX sajandi teisel poolel käidi välja eestlaste, sakslaste ja venelaste ühise tuleviku suhtes Eesti maalapil – neid leiab kõigist seda perioodi käsitlevatest artiklitest (Schwidtal, Pistohlkors, Lukas, Wuthenow). Põhjalik ja suuremas osas hästi loetav kogumik sobib nõudlikule lugejale sõltumata erialast.
- Siin ja edaspidi tsitaatide ja pealkirjade tõlked saksa keelest – T-E. F.
- Artikkel on ilmunud ka eesti keeles: M. Klöker, Vastukarva silitades? „Poliitilised” eesmärgid 17. sajandi Vana-Liivimaa juhuluules? – Kroonikast epitaafini. Eesti- ja Liivimaa varauusaegsest haridus- ja kultuurielust. (Rahvusarhiivi toimetised 1 (32)). Koost K. Kaju. Tartu: Rahvusarhiiv, 2017, lk 67–85.
Tiina-Erika Friedenthal
Baltisaksa kirjakultuuri poliitilised dimensioonid
Eesti keelt hakkasin õppima täiesti juhuslikult. Mulle meeldis eesti keele musikaalsus, kuid kuskil alateadvuses oli mul juba plaangi valmis – tahtsin tõlkima hakata. Enne seda olin ette võtnud indoneesia keele, kuid mul polnud sellele konkreetseid rakendusvõimalusi, ja polnud ka kedagi, kellega oleks olnud võimalik selles keeles rääkida. Kirjutasin oma Tallinnas ilmunud eestikeelse luulekogumiku „Öö päike” eessõnas: „Ei teagi, miks mul aastaid tagasi väikeses Läti linnas Viesītes tekkis huvi eesti keele ja kirjanduse vastu. Seal meenutab see rohkem eksootilist unenägu, midagi väga-väga kauget ja mõeldamatut.” (Godiņš 2000: 5) Võin vaid tõdeda, et tolles väikeses linnakeses mõjusid nii indoneesia kui ka eesti keel ühevõrra eksootiliselt.
Minu esimesed luuletused ilmusid möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate alguses, 1985. aastal avaldati mu esimene luulekogu (Godiņš 1985), kust tsensor oli pooled luuletused välja rookinud. Pärast seda ei saanud ma paari aasta jooksul Lätis omaenda luuletusi avaldada, kuid olin just parajasti hakanud tõlkima eesti luulet ja – eesti luulet võis juba avaldada. Jaan Kaplinski oli esimene eesti luuletaja, kelle luulet ma tõlkida võtsin. Oma esimestel Eesti-sõitudel ostsin endale Kaplinski luuleraamatud ja hakkasingi tõlkima.
Nüüdseks on mu tõlkes ilmunud luulet, proosat, lasteraamatuid, näidendeid jne. Tõlgitud autorite seas on Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Artur Alliksaar, Ilmar Laaban, Paul-Eerik Rummo, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu, Mats Traat, Ene Mihkelson, Jaak Jõerüüt, Andrus Kivirähk, (:)kivisildnik, Contra jt.
Rahvaluuletekstide tõlkimine
Olen juba mitu aastat tegelenud nii soome kui ka eesti rahvaluule tõlkimisega. Minu esimene tõlkeraamat ilmus 1993. aastal – see oli soome kangelaslugude, ballaadide ja legendide kogumik „Kanteletar” (Godiņš 1993). Juba tollal uurisin väga põhjalikult soome-ugri mütoloogiat ja poeetikat. Hiljem võtsin käsile eesti rahvaluule tõlkimise. 2002. aastal ilmus mu tõlkes eesti rahvaluulevalimik „Ozols auga debesīs” (e k „Tamm kasvas taeva’esse”), mis pälvis Läti kirjanduse aastapreemia.
Eesti rahvaluule poeetika on olnud mu aastatepikkune uurimisteema ja selle tulemusena olen välja töötanud tõlkepõhimõtted soome-ugri rahvaluule lätindamiseks. Üheks olulisemaks nüansiks on seejuures keele musikaalsus: sage assonantside, alliteratsiooni, epifooride, korduste kasutamine.
Kirjandusteadlased on püstitanud hüpoteesi, et regivärss on välja kujunenud balti hõimude mõjul, ajal, kui soome-ugri ja balti hõimud elasid kõrvuti. Kuigi eesti ja soome rahvalaulu värsirida koosneb üldjuhul neljast trohheili sest värsijalast (kaheksast silbist), on siiski tegemist komplitseerituma ilminguga, sest tuginetakse kvantiteerivale (vältelisele) värsivormile, silpide arvule (süllaabiline põhimõte), rõhkude arvule ja kordustele (tooniline põhimõte). Eesti värsimeetrika uurija Jaak Põldmäe (1978) on ilmingut nimetanud kvantiteeriv- süllabotooniliseks põhimõtteks. Eesti rahvalaulu (regivärsi) meetrikavariandid jagunevad sümmeetrilise (korrapärase) rütmiga värssideks (4+4; 2+4+2; 2+2+4; 4+2+2 silbiga sõnade ühendus) ja assümmeetrilise rütmiga (murtud) värssideks (2+3+3; 3+2+3; 3+3+2). (Põldmäe 1978: 151–157)
Eesti rahvalaulu keel erineb eesti kirjakeelest juba seetõttu, et nende ajalooline kujunemine pole ühtinud. Regilaulu keeles esinevad morfoloogilised erandid tekkisid peaasjalikult kõlalisuse ja rütmilisuse pärast, samuti dialektoloogiliste iseärasuste tõttu. Nimetatud erandeid on põhjalikult käsitlenud eesti rahvaluuleteadlane Eduard Laugaste (1977), Juhan Peegel (1982–1989) on koostanud sõnastiku „Nimisõnade poeetilised sünonüümid eesti regivärssides”.
Eesti rahvalaulu erilise kõlalisuse üks põhjuseid on rahvalaulude suhteliselt tagasihoidlik muusikaline materjal. Eesti rahvalaulude esitus, erinevalt läti rahvamuusikast, meenutab rohkem skandeerimist, retsiteerimist, mitte laulmist. Sestap võib öelda, et muusikaline materjal loob omalaadse rütmilise raamistiku, teksti kohandatakse meloodia ladusa voo nimel, seejuures muudetakse meetrilisi aktsente (need erinevad omakorda sõnas olevatest loogilistest rõhkudest).
Suhteliselt kasinast muusikalisest materjalist tingituna on kujunenud värvirikas sõnakõla, mida iseloomustavad mitmesugused kordused: p a r a l l e l i s m (sünonüümne, analoogiline, nende kombinatsioon), s t e r e o t ü ü p s u s (öeldut korratakse ilma mõtteliste muutusteta või minimaalsete mõtteliste muutustega: Kui mina hakkan laulamaie, / laulamaie, luulemaie), sõnade, v ä r s i r i d a d e k o r d u s (Paras, paras, peremeesi, / lina ütleb: liigu, liigu). (Laugaste 1977: 151–164)
Läti rahvaluuleski leiame algriime, kuigi vähem kui eesti rahvaluules. Nt Riti, riti, rīta rasa (’Kõnni, kõnni, koidu kaste’) või Gludu, gludu galvu glaudu (’Siledat, siledat silepead silitan’).
Eesti ja soome rahvalaule on läti keelde tõlgitud ainult neljajalgse trohheuse abil. Samas on läti rahvalaulu värss valdavalt kaheksasilbiline, tema rütm trohheiline, kuid mitte päris trohheus, pigem võiks rääkida trohheilisest tendentsist. Muidugi, oma rolli mängib ka eesti ja läti rahvaluule struktuur. Läti rahvalaulud koosnevad põhimõtteliselt neljast reast, eesti rahvalaulud on pikemad.
Eesti vanade rahvalaulude tõlkimisel olen püüdnud tabada nii keele musikaalsust kui ka rütmilist struktuuri.
|
Loomine |
Radīšana |
|
|
|
|
Üks on õunapuu mäella, |
Viena ābele stāv kalnā, |
|
üks on oksa õunapuussa, |
ābele ar vienu zaru, |
|
üks on õile oksa päällä, |
zied viens zieds uz garā zara, |
|
üks on õuna õile päällä. |
aug viens ābols no tā zieda. |
|
Sie õuna mõnesugune: |
Ābols tas tik daudzu veidu: |
|
kuu puolt kumerikene, |
mēness pusē apalītis, |
|
päävä puolt on punasikene, |
saules pusē sarkanītis, |
|
Riia puolt on ristiline, |
Rīgas pusē krustanītis, |
|
Narva puolt on naastuline. |
Narvas pusē plakanītis. |
|
Harju puolt on aukuline. |
Harju pusē caurumītis. |
|
Tuli üksi suuri tuuli, |
Nāca virsū lieli vēji, |
|
sai üksi sadune ilma, |
nesa līdzi lietus laiku, |
|
vieretas õuna vedeje, |
ābols ripoja ūdenī, |
|
ajas õuna allikaie. |
ābols iekrita avotā. |
|
Mis sest õunast sündinekse? |
Kas no ābolīša dzima? |
|
Sinikirja linnukene, |
Zilspārnītis, mazspārnītis, |
|
sinikirja, siibakirja. |
zilspārnītis, zīdspārnītis. |
|
Luogelekse linnukene, |
Lokus meta mazais putniņš, |
|
luogelekse, lendelekse, |
lokus meta, laidelējās, |
|
lendas meie lepikuie, |
alsknājā tas ielaidās, |
|
kukkus meie koppelie, |
aplokā tas nolaidās, |
|
arvas meie haavikuie, |
apsājā tas pasēdēja, |
|
määras meie männikuie. |
priedājā tas palika. |
|
Meie koplis kolme põesast: |
Mūsu aplokā trīs krūmi: |
|
üks oli sinine põesas, |
vienam krūmam zilas lapas, |
|
teine on punane põesas, |
otram sarkanas ir lapas, |
|
kolmas kullakarvaline. |
trešam krūmam zelta lapas. |
|
Sinikirja linnukene, |
Zilspārnīti, mazspārnīti, |
|
ära puoe sinise põesa, |
nesēdies tu zilā krūmā, |
|
ära puoe punase põesa, |
nesēdies tu sarkanā, |
|
puoe kullakarvasesse! |
sēdies zelta krāsas krūmā! |
|
Võttas kuldase omaksi, |
Sēdās putniņš zelta krūmā, |
|
hõbedaise arma’aksi. |
sudrabiņa krūmā sēdās. |
|
Sinisiiba linnuke |
Zilspārnītis, mazspārnītis |
|
hakkas siis pesa tegema. |
ligzdu vija zelta krūmā. |
|
Sai siis pesa valmi’eksi, |
Ligzda gatava kad tika, |
|
hakkas siis mune munema. |
olas dēja zelta krūmā. |
|
Sai siis munad munetud, |
Olas izdētas kad tika, |
|
hakkas poegi haudumaie. |
perēt bērnus sēdās putniņš. |
|
Said pojad verisulije, |
Tad, kad spalva bērniem tika, |
|
hakkas puoegi pillutama: |
sāka bērnus izmētāt: |
|
ühe pani kuuks Kuuramaale, |
viens lai mēness Kurzemē, |
|
teised pani täheks taeva’aie, |
otrs zvaigzne debesjumā, |
|
kolmas päevaks pääle ilma. |
trešais saule pasaulē. |
|
(Eesti rahvalaulud I: 13) |
(Godiņš 2002: 15–16) |
Keele musikaalsus on suurel määral tingitud sagedasest algriimide kasutamisest (alliteratsioon ja assonants). Mitmed eesti ja soome teadlased on nimetatud nähtust põhjendanud vajadusega pidada meeles pikki tekstimassiive. Läti rahvalauludes on alliteratsioon ja assonants juhuslik, mittekonsekventne, seevastu eesti rahvalauludes on see aja kestel kujunenud pea miseks loomepõhimõtteks. Sõna otsib justkui parema kokkukõla nimel teist sõna, sel viisil luuakse tähendus, kujund, kirjeldus, võrdlus.
Eesti vanematel rahvalauludel ei ole läti rahvalauludele omast lakoonilisust, need on tihtipeale sajarealised ja pikemadki, seepärast pididki ammused esitajad kasutama keele kõlalisust: assonantse, alliteratsioone, epifoore, refrääne, kordusi jne, mis olid ühtaegu omalaadsed rütmiloomeelemendid. Sõnade kokkukõla nimel ohverdati tihtipeale mõtteloogika; paljude sõnaühendite esialgne tähendus on kadunud või muutunud, ent kõlaline sobivus on jäänud päranduseks otsekui ornament. Sõnatähenduste kokkukõla uurimine on justkui omamoodi keelearheoloogia – see nõuab vanade vormide tundmist. Olen eesti folkloristidelt pärinud, mida tähendab eesti vana rahvalaulu pealkiri „Riia rikkumine”. Enamjaolt arvatakse, et Riia hävitamisega pole sel pealkirjal mingit seost, tegemist on lihtsalt heakõlaga – see on eesti rahvalaulu poeetikast tulenev näide, kus alliteratsiooniga loodi nimetatud sõnaühend. Eesti rahvalauludes võib hulganisti leida taolisi tähendusloogika ja heakõla vahelisi mittevastavusi. See on regilauludes sünnitanud ülikummalisi paradokse, omalaadseid modernisme, näiteks Sibulasta tegin sillad või Ma laulan mere maaks jt.
Eesti vanema rahvalaulu üheks peamiseks loomepõhimõtteks on sajandite kestel kinnistunud vormelite (kindlaksmääratud sõnakombinatsioonide) kasutamine, mida tuleb ka tõlkimisel järgida. Seejuures ei tohi nimetatud vormeleid tõlkida täht-tähelt, ei tohi ka ühe keele rahvalaulude keele ja poeetika struktuuri asendada teise keele rahvalauludele omaste vormelitega. Sutsu vabama läti rahvalaulu traditsioonide interpreteerimisega olen loonud eesti rahvalaulu vormelite lätikeelsed vasted, nõndaviisi sünnib ettekujutus vastavast süsteemist. (Godiņš 2002: 7)
Läti rahvaluule vorm meenutab haiku struktuuri. Läti rahvalaul on neljarealine, keskel on tsesuur. Paus ei tohi kunagi poolitada sõna. Nii on kujunenud stilistika, kus sõna nagu iseenesest lülitub rütmisüsteemi. Sel moel tekib otsekui rahvalaulu vertikaalne läbilõige.
Kõigi rahvaste laulud tunnevad võrdlust, tegemist on õigupoolest inimest ning ümbritsevat maailma iseloomustava parallelismiga. Läti rahvalaul on lakooniliselt lüüriline, reflektiivselt aforistlik, temas puudub väljaarendatud süžee. Üheks läti rahvalaulu eritunnuseks on arhailisus. (Skujenieks 2003: 407–409)
Eesti vanema rahvalaulu spetsiifikast, poeetikast ja keelest lähtudes olengi üritanud läti rahvalaule eesti keelde ümber panna.
|
Kas to teica, kas redzēja, |
Kesse ütles, kesse nägi, |
|
Kā jūrā(i) miežus sēja. |
Otra merre külvatie. |
|
Tad jūrā(i) miežus sēja, |
Otra merre külvatie, |
|
Kad saulīte meita bija. |
Siis kui päike neiu oli. |
|
|
|
|
Pūti, pūti, vēja māte, |
Puhu, puhu, Tuule ema, |
|
Met jel mieru vakarā. |
Ole vakka õhtu eeli. |
|
Dažas labas dvēselītes |
Head, hellad hingekesed |
|
Uz ūdeņa līgojās. |
Üle vee veel liikumas. |
|
|
|
|
Labāk dziedu, nekā raudu, |
Parem laulan, kui ma nutan, |
|
Lai raud mana ļauna diena. |
Nutku minu kuri päev. |
|
Dod, Dieviņi, vieglu mūžu |
Anna, Jumal, kerget elu |
|
Ar dziesmiņu nodzīvot! |
Lauldes mulle elada. |
|
|
|
|
Igauniski strazdiņš dzied |
Eesti keeles laulab kuldnokk, |
|
Liela ceļa maliņā; |
Maantee ääres valjusti. |
|
Es gribēju mācīties |
Tahan ise õppida |
|
Igauniski runāties. |
Eesti keeles rääkima. |
„Kalevipoja” tõlkimise spetsiifika
2018. aasta novembris ilmus minu tõlkes „Kalevipoja” lätikeelne uusversioon (Godiņš 2018) – mahukas ja väga raske töö. Elīna Zālīte tõlkes 1929. aastal ilmunud „Kalevipoja” lätikeelne tõlge on paljuski vananenud, mittetäielik, vigaderohke. Zālīte tõlkis ilmselt enamjaolt saksa keelest, sestap pole järgitud eesti vanema rahvalaulu poeetilist eripära, samuti pole 1929. aasta väljaandes kommentaare ega muud vajalikku informatsiooni.
„Kalevipoja” lätikeelne uustõlge ilmus kommentaaridega; kui eepose autor F. R. Kreutzwald on kasutanud autentset vanemat eesti rahvalaulu või selle fragmente, siis olen kommentaariumisse lisanud konkreetse rahvalaulu täieliku lätikeelse tõlke. Tänu Eesti Kirjandusmuuseumile olen kogunud väga palju informatiivset materjali eepose loomispõhimõtete, erinevate redaktsioonide, eesti mütoloogia, rahvalaulu poeetika ja keele kohta.
„Kalevipoega” tõlkides olen rangelt järginud rütmi, et tohutut tekstimassiivi oleks võimalik korrastada, et seda oleks hõlpsam lugeda, et kogu teost oleks võimalik tajuda terviklikuna. Algtekstis on väga paljudes kohtades taganetud konsekventsest rütmikast, sest eesti vanema rahvalaulu skandeerimisel (retsiteerimisel) sobitatakse sõna rütmilise raamistikuga, seejuures muudetakse loogilisi rõhke, esineb isegi silpide lisamist. Räägitud/skandeeritud/loetud tekst muutub nõndaviisi ülimalt rütmiliseks. Nagu autentsegi rahvalaulu tõlkimisel, olen ka eepose lätindamisel pööranud suurt tähelepanu heakõlale. Nii olen kasutanud mitmeid vahendeid, et lätikeelne tekst annaks selgelt edasi eesti rahvalaulule omast põhimõtet – keele musikaalsust. Mõned näited:
|
Lehvi muiste mälestusi, |
Plandiet, senie stāstījumi, |
|
Kalevide kuulutusi |
Kaleviešu klāstījumi, |
|
Kalmu künkast kerkimaie, |
Kapu kalnā pakāpdamies, |
|
Udu-aurust paisumaie, |
Miklā miglā miglodamies, |
|
Hämarikust ärkamaie, |
Sirmā stundā atmozdamies, |
|
Kanarpikust kasvamaie, |
Viršiem pāri paaugdamies, |
|
Samblasoosta suitsemaie! |
Sūnu dūnās dūmodamies! |
|
Kussa varjud vaikusela, |
Tur, kur slapstās senas ēnas, |
|
Pikad piinad peitusela, |
Slēpjas raizes, bēdu ēdas, |
|
Kurnatused kaane alla |
Zemzemē zem smaga vāka |
|
Põrmu põues põõnutavad, |
Gurdi gulšņā plikos pīšļos, |
|
Uku hõlmas uinutavad, |
Uku azotē snauž saldi, |
|
Maarja rüpessa magavad. |
Māras klēpī liekas miegā. |
|
(Kreutzwald 1857: 4) |
(Godiņš 2018: 19) |
|
|
|
|
Tuule tuhing tuiskas vile |
Brāzmas brāžas svilpodamas, |
|
Laane ladvil laulemaie, |
Biezā biežņā dziedādamas, |
|
Piki puida puhumaie, |
Lielos kokus lauzīdamas, |
|
Mööda metsi mõuramaie; |
Meža malā maurodamas; |
|
Sundis suvel sõudevaida |
Vasarās tām zarus cilāt, |
|
Lehekesi lehvimaie, |
Lapām liegi pretī pamāt, |
|
Käskis kaske kahiseda, |
Bērzam braši šalkt un šalkot, |
|
Haava lehti argelikult |
Baigās bailēs apsēm drebēt, |
|
Varga küüsil vabiseda, |
Zagļa nagos trīsās trīsēt. |
|
Röövli kohkel kabiseda. |
Laupītāja plestās ķetnās. |
|
(Kreutzwald 1857: 6–8) |
(Godiņš 2018: 19) |
|
|
|
„Kalevipoja” keel
„Kalevipoja” tõlkimisel oli tükk tegemist Kreutzwaldi keelega. Mõned eesti folkloristid ja kirjandusteadlased on rõhutanud, et eepos on kirjutatud kehvas, vananenud, suisa sandistatud eesti keeles. Teised on olnud hoopiski teisel arvamusel ning on ülihoolikalt analüüsinud iga Kreutzwaldi loodud sõna. XIX sajandi esimese poole eesti keel, eriti kirjakeel, elas üle suuri muutusi. (Peegel 1961: 453–454) „Kalevipoeg” pandi kirja sel ajal, mil noorlätlane Juris Alunāns (1832–1864) polnud veel lagedale tulnud oma lennuka ütlemisega: „Neid rahvalaule tõlkides mõtlesin nõndaviisi: tahtsin näidata läti keele jõulisust ja toredust...” Nii ütles see luuletaja ja tõlkija oma 1856. aastal ilmunud raamatu „Dziesmiņas, latviešu valodai pārtulkotas” (e k „Laulukesed, läti keelde tõlgitud”) eessõnas – kuid eestlaste kui rahvuse enesetõestuse soov ja eneseteadvuse kasv edestas lätlasi.
„Kalevipoja” lätindamisel olen juhindunud Kreutzwaldist: 1) nimisõnadest olen moodustanud tegusõnu: näiteks dūre – dūrēt (’rusikas’ > rusikaga lööma), taka – takot (’rada’ > rada mööda kõndima), velve – velvēt (’(katuse) kumm’ > kummi tegema); 2) nagu Kreutzwaldki, olen palju kasutanud vanu kesksõnavorme (-dams, -dama, -damies, -damās); 3) teksti kõlaefekti saavutamiseks olen konkreetseid sõnu asendanud sünonüümidega: murdesõnade, regionalismide, arhaismide või rahvakeelsete sõnadega, mis näisid kõlaliselt sobivamana ning olid ühtaegu samatähenduslikud.
Sõnu kombineerides kasutasin tihti kontekstist tulenevat loogikat ja kujundlikkust (assotsiatiivne põhimõte). Eeposes on mitu korda mainitud: Soome tuuslar, tuuletarka. Otsisin sõnale tuuslar sobivat lätikeelset vastet, kasutasin sõna regionalismi bāslis, mis tähendab sama mis burvis (’nõid’, ’tuuslar’), kuid esineb harva. Eepose süžee kohaselt röövib tuuslar pettusega Kalevipoja ema, leseks jäänud Linda. Eestikeelse sõna tuuletark (’vēja gudrais’) asendasin sõnaga tuisupea (’vējagrābslis’), saades tähenduslikult täpsema, ent algtekstiga samavõrd heakõlalise värsirea – Somu bāslis, vējagrābslis (Soome tuuslar, tuuletarka).
Uuemate luuletajate luule tõlkimine
Võin öelda, et Artur Alliksaar on üks minu lemmikluuletajatest. Tema luuletuste läti keelde tõlkimiseks läks vaja põhjalikku arusaamist eesti keele instrumenteerimisvõtetest ja Alliksaare-aegse luuletaja hingelisest ilmatunnetusest, lisaks konkreetseid faktiteadmisi. Kõik minu tõlkeraamatud on olnud mulle otsekui järjekordseks ülikooliks, sest iga kord olen pidanud mitte ainult värsiridu tõlkima, vaid ka uurima ja puurima, et leida lõppude lõpuks neid õigeid sõnu õiges järjekorras: et mitte lõhkuda algallika originaalset kõlapilti, rütmi ja et leida õige viis, kuidas panna neid „minu keelde” – just „minu keele” vahendeid ja võimalusi kasutades. Võiks ju arvata, et Alliksaare luuletusi pole võimalik tõlkida, kuid sel juhul jääksid need läti lugejatel avastamata. Alliksaare lätikeelse tõlkevalimikuga on seotud üks minu kõige meeldivaimaid mälestusi. Istusin ühes Tartu kohvikus, kui mulle astus ligi üks inimene ning kostis, et keegi lätlane luges talle läti keeles ette tema isa Artur Alliksaare luuletusi minu tõlkes. Jaa, see kohvikus kohatud inimene oli Artur Alliksaare poeg ning tema sõnad olid mulle kõige kõrgemaks tunnustuseks.
Olen tõlkinud kaks Alliksaare luulevalimikku. Eelnevalt olin tõlkinud palju soome ja eesti vanu rahvalaule, seepärast suutsin läti lugejatele avada mitte ainult Alliksaare paradoksaalse mõttemaailma, vaid ka tema luuletuste spetsiifika – ikka tollesama keele musikaalsuse. Nii kõlab Artur Alliksaare luule läti keeles:
*
Mõnikord tuled sa tasa nagu tuul ja kuulad mu kummaliste
laulude kuminat.
Sind veetleb mu juttude jumi.
Ma ei tea, milline esiema esitas neid esmakordselt mu hälli ees.
Üheski ees ei ole ainult vilja, vaid ka lilli.
Teinekord toob su hooga voogav tooga väärikalt välja mu rõõmude ääred.
Siis sa tunnetad mu läheduse tähendust. [---] (Alliksaar 1997: 354)
*
Dažreiz tu atnāc klusi kā vējš un klausies manu dīvaino dziesmu dimdu.
Tevi valdzina manas runas duna.
Es nezinu, kāda vecāmāte man tās pirmoreiz dziedājusi pie šūpuļa.
Visam ir ne tikai augļi, bet arī ziedi.
Citreiz tu parādies plānas drānas togā no tāliem tālumiem manu prieku krastā.
Tad tu jūti mana tuvuma guvumu. [---] (Godiņš 2013a: 78)
Tualettide kontsert
Täna toimub kolossaalne kontsert.
Osavõtjaid on mitusada korda rohkem kui osi, mida võtta.
Algus ei välta enam kui hetke.
Avatakt on tava-akt.
Järgneb järk-järgult jäsenev närvide pinge.
See pole aga põrmugi ohtlik, sest ansambel sarnaneb ambulatooriumiga.
Klaveri kurgukatarr ei keela keda kõnelemast.
(Tal on palju keeli.)
Tromboonil on tromboos, aga ta ei tee sellest eraldi numbrit
ja jätkab jooksu teistega koos.
Oboe on omaks võtnud omapärase kiunumise moe.
Okariin on nagu okassiga ja teda kuulata on päris piin.
Metsasarv on unustanud, et ta pole metsas, ja kisendab kõigest kõrist.
Fagott on fagotsüütidest auklikuks näritud.
Flöödil on lööved, mis eritavad kahtlast fluidumit. [---] (Alliksaar 1997: 310)
Tualešu koncerts
Šodien notiks kolosāls koncerts.
Dalībnieku ir simtiem reižu vairāk nekā daļu, ko dalīt.
Sākums sāksies jau pēc īsa brīža.
Pirmā takts ir prīmā akts.
Šurpu turpu rukā trakā nervu spriedze.
Tā nemaz īsti nav bīstama, jo ansamblis līdzinās ambulancei.
Klavieru kakla katars kāri klāsta savu stāstu.
(Klavierēm ir pulka dzēlīgu mēļu.)
Trombonam ir tromboze, bet tas nemaz nesatraucas
un turpina traukties kopā ar citiem.
Oboja kā orators operē ar spilgtiem smilkstiem.
Okarīna ir kā dzēlīga dzeloņcūka, tās klausīšanās ir rūgta un grūta.
Mežrags ir aizmirsis, ka nav mežā un kliedz klaigā kaklā.
Fagots no fagocītiem ir caurumu caurumos.
Flautai ir izsitušies izsitumi, kas izdala šaubīgus fluīdus. [---]
(Godiņš 2013a: 88)
Ilmar Laabani luuletuste lätindamisel õnnestus mul veel enne autori surma temaga kirjavahetust pidada. Ta oli väga rõõmus, et olen ette võtnud tema luuletuste läti keelde tõlkimise, sest see oli tema emakeel – Laabani ema oli ju lätlanna, ja Ilmar oli vaid 13-aastane, kui ema suri... Mul on tänini alles Laabani kirjad, kus ta andis mulle nõu ja selgitusi oma luuletuste läti keelde tõlkimiseks. Rõõmu teeb seegi, et läti keelde tõlgitud Laabani luulevalimik on ka Läti noore põlvkonna luuletajaid mõjutanud.
Palju luuletusi olen tõlkinud tema raamatust „Ankruketi lõpp on laulu algus”, aga olen tõlkinud ka luuletusi ja aforisme tema omapärasest raamatust „Rroosi Selaviste” (läti nimekuju Rroza Selaviste), mis ilmus 1957. aastal Stockholmis.
*
Rroosi Selaviste on iseenda nimekaim nimekaim.
Rroza Selaviste ir pati savas vārdamāsas vārdamāsa.
*
Aga mamma, miks magma ei lähe magama?
Bet mammu, kam gan magma gulēt nemanās?
*
Rroosi Selaviste jahvatab kirju käsikiviga oma käsikirju.
Rroza Selaviste ar rokas dzirnām maļ rakstā savu rokrakstu.
*
Stiilne nafta on enam kui fantastiline.
Stilistiska nafta ir vairāk nekā fantastiska.
*
Kõik roomad roomavad Rooma.
Visi romieši romā uz Romu.
*
Okkaist ja kokaiinist küpsetab kokk Kain kokku oma koogi.
Koku un kokaīnu pavārs Kains lūko visu kopā klāt savā kūkā.
*
Gorillade koor laulab loori taga „Gloriat”.
Gorillu koris aiz gardīnes gaudo „Gloriju”.
*
Kümnehambuline dekadent.
Desmitzobains dekadents.
(Laaban 2004: 156–170 / Godiņš 2013b: 72–75)
Olen läti keelde tõlkinud mitte ainult neid eesti luuletajate teoseid, mida iseloomustab peaasjalikult nn keele musikaalsus, vaid ka nn klassikalises luulekeeles kirjutatud luuletusi. Kuulake, kuidas kõlavad läti keeles Juhan Liivi värsid:
|
Lauliku talveüksildus |
Dziesminieka ziemas vientulība |
|
Lumi tuiskab, mina laulan, |
Sniegi sijā, un es dziedu, |
|
laulan kurba laulukest, |
dziedu skumju dziesmu es, |
|
lumi keerleb tuulehoodest, |
sniegi virpuļo no vēja, |
|
minu süda valudest. |
sāpes nāk no pasaules. |
|
|
|
|
Lumi tuiskab, mina laulan, |
Sniegi sijā, un es dziedu, |
|
laulan kurba laulukest; |
dziedu skumju dziesmu es, |
|
lumi kogub aia ääre, |
sniegi krāsies tālā malā, |
|
valu minu südame. |
sirds ar sāpēm pierietēs. |
|
|
|
|
Lumi tuiskab, mina laulan, |
Sniegi sijā, un es dziedu, |
|
laulan kurba laulukest, |
dziedu skumju dziesmu es, |
|
laulan, kuni hauas kaetud |
kamēr vēji manam kapam |
|
olen jääst ja lumedest. |
pāri ledu, sniegu nes. |
|
(Liiv 1969: 50) |
|
|
|
|
|
Sa tulid nagu päikene |
Tu nāci tā kā saulīte |
|
|
|
|
Sa tulid nagu päikene |
Tu nāci tā kā saulīte |
|
kui hommik tulid sa, |
tu atnāci kā rīts, |
|
sa tulid nagu päikene |
tu nāci tā kā saulīte |
|
ja ilm lõi särama. |
viss apkārt gaismas tīts. |
|
|
|
|
Sa tulid nagu päikene |
Tu nāci tā kā saulīte, |
|
ja paistsid südame, |
man spīdēt dvēselē, |
|
ja kadusid kui päikene |
tu pazudi kā saulīte |
|
öö musta hõlmasse! |
nakts melnā azotē. |
|
(Liiv 1969: 69) |
|
Mainisin, et Jaan Kaplinski oli esimene eesti luuletaja, kelle luuletusi läti keelde tõlkisin. Läti keeles on ilmunud kaks mahukat Kaplinski luulevalimikku. Kaplinski on kirjutanud palju luuletusi vabavärsis, ent on ka üsna palju range kõla- ja rütmivormiga kirjutatud luulet. Üks näide:
|
* |
* |
|
Vaikivad maa ja marjad |
Klusē zeme un ogas |
|
leib suhkur ja sool |
maize cukurs un sāls |
|
vaikijaid on palju |
klusētāji ir daudzi |
|
ikka igal pool |
visur klusums tāls |
|
|
|
|
vaikivad pilved valged |
klusē mākoņi baltie |
|
taevasinagi |
zilās debesīs |
|
oota küllap varsti |
gaidi gan klusēsi |
|
vaikid sinagi |
pats tu arī drīz |
|
(Kaplinski 1984: 43) |
(Godiņš 2014: 309) |
Sama kehtib ka Hando Runneli luule kohta. Nii kõlab läti keeles tema tuntud luuletus „Punaste õhtute purpur”:
|
PUNASTE ÕHTUTE PURPUR, |
SARKANO VAKARU PURPURS, |
|
siniste lootuste lõng, |
zilais cerību diegs, |
|
kuulduks kui tasane kur-kur, |
klusi ieskanas kur-kur, |
|
hõljuks kui imiku hõng, |
trausls kā zīdaiņa miegs, |
|
magaja kurgu kur-kur, |
krācot rīklē skan kur-kur, |
|
hinge isekas hõng, |
elpo dvēseles prieks, |
|
pulsi pimestav purpur, |
asins žilbinošs purpurs, |
|
lootuste lõputa lõng. |
bezgalīgs cerību diegs. |
|
(Runnel 2008: 80) |
(Godiņš 1998: 91) |
Siinkohal pole võimalik põhjalikumalt käsitleda eesti lasteluule tõlkespetsiifikat. Läti keeles avaldatud Leelo Tungla lasteluulevalimik „Daudzpusīgais ronis” („Mitmekülgne hüljes”, 2012) pälvis kena vastukaja nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. Üks Leelo Tungla luuletus:
|
Lätikeelne jäätis |
Latviešu valodas saldējums |
|
|
|
|
Sulab lätikeelne jäätis |
Viegli mēlei pieskaroties, |
|
kergelt keele peal: |
karlumps! ātri kārums izkūst mums! |
|
Lätikeelne jäätis – näed siis! – |
Latvieši ir lepni toties, |
|
kõlab uhkelt: saldejums! |
tiem ir vārdiņš: saldējums! |
|
|
|
|
Ära jäätisega liiga |
Kakls savelkas kā stīga, |
|
tee, kui sul on gripp või mumps! |
angīna vai gripa: bums! |
|
Oled terve – sõida Riiga, |
Esi vesels – brauc uz Rīgu, |
|
hüüa uljalt: „Saldejums!” |
braši saki: „Saldējums!” |
|
|
|
|
Võlusõna kaunilt kõlab – |
Mums ir skaistu vārdu pāri – |
|
näiteks „liirum-laarum-lumps!” |
„līrum-lārum, tīrum-lums!” |
|
Läti laste võlusõnad – |
Latviešiem ir burvju vārdi – |
|
need on „Karums! Saldejums!” |
tie ir: „Kārums!”, „Saldējums!” |
|
(Tungal 2006: 85) |
(Godiņš 2012: 67) |
Hoopis teised reeglid kehtivad Contra, (:)kivisildniku, Veiko Märka irooniliste luuletuste tõlkimisel. Siin on oluline läti keelest üles leida vastavad sõnamängud ja ütlemised. Näiteks üks Contra luuletus:
|
*** |
*** |
|
hulludel päevadelt |
trakajās dienās |
|
ei ostnud midagi |
neko nenopirku |
|
lihtsalt hea oli tunda |
vienkārši bija jauki just |
|
higiseid kehasid |
sasvīdušas miesas |
|
tomatipastas |
ar spageti |
|
enese vastas |
man pretī |
|
(Contra 2012: 137) |
(Godiņš 2009: 63) |
Contral on tomatipastas / enese vastas, mina asendasin läti keelde tõlkides tomatipasta spagetiga: ar spageti / man pretī (’spagetiga / enese vastas’).
Ameerika luuletaja Robert Frost on öelnud: „Poetry is what gets lost in translation” („Luule on see, mis tõlkes kaotsi läheb”). Oma pikaajalise kogemuse pealt olen aru saanud, et luuletõlkija peab end keeles vabana tundma, ta peab olema loov, mitte mingil juhul algtekstist hüpnotiseeritud. Ainult siis on võimalik säilitada kõige olulisemat – luule tähenduslikku ja vormilist ühtsust, heakõlalisust jne.
Lõpetan ühe luuletusega, mille kirjutasin aastate eest eesti keeles ja mis käsitleb samuti tõlkimist:
***
Suits on kurb.
Ons suits tule kurbus?
Mille järgi igatseb tuli?
Mis tuli on?
Tõlgin tuld läti keelde.
Mul kodus on hea
tuha-läti
ja suitsu õigekeelsussõnaraamat.
(Godiņš 2000: 55)
Guntars Godiņš (snd 1958), luuletaja ja tõlkija, guntars.godins@inbox.lv
Guntars Godiņš (b. 1958), poet and translator, guntars.godins@inbox.lv
" ["contents_en"]=> string(2154) "Keywords: translation, poetry, Estonian literature, Estonian, Latvian
The author shares his experience, spanning close to forty years, translating Estonian and Finnish poetry. In the process of translating, he has gained knowledge and developed his own system for dealing with ancient Estonian folksongs, the epic poem Kalevipoeg, as well as the poems by such authors as Ilmar Laaban, Artur Alliksaar, Andres Ehin, Juhan Liiv, Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Hasso Krull and others.
The highlights of the paper are as follows: the specifics of Estonian as compared to Latvian; the common and the distinctive (lack of grammatical gender and future, musical qualities of Estonian etc.); the specifics of the form and poetics of the old Estonian folksong (regivärss), representing the form, metrics, sound (alliteration, assonance) of Estonian in Latvian; the specifics of translating Kalevipoeg, its most important differences compared to the ancient Estonian folksongs (coining new word forms and words, translating the special language of Friedrich Reinhold Kreutzwald into modern Latvian); the peculiarities of Ilmar Laaban’s poetics and wordplays in his book of surrealist poetry Rroosi Selaviste as translated into Latvian; expressing the musical nature, thought and feeling in Artur Alliksaar’s poetic language; translating the classical Estonian poems (metre, rhythm, rhymes, intonation) by Juhan Liiv, Hando Runnel, Jaan Kaplinski and others; the possibilities and principles of translating the wordplays of Contra, (:)kivisildnik, Veiko Märka and others.
The author brings many examples from Estonian and Latvian to illustrate his conclusions. The author emphasizes that in addition to representing the form, rhythmical structure and intonation, equally important is the ability of the translator to improvise, to feel free in his/her language and poetics, for this is the only way to lose less in translation.
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#380 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:01:40" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(3587) "A l l i k s a a r, Artur 1997. Päikesepillaja. Tartu: Ilmamaa.
C o n t r a 2012. Urvaplaaster. Tallinn: Ilmapress.
Eesti rahvalaulud I. Antoloogia. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1969.
G o d i ņ š, Guntars 1985. Tas nepasacītais. Rīga: Liesma.
G o d i ņ š, Guntars (tlk) 1993. Kanteletara. Somu tautas senās dziesmas un balādes. Eliass Lēnrots. Rīga: Nordik.
G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 1998. Hando Runnels. Sarkano vakaru purpurs. Rīga: Minerva.
G o d i ņ š, Guntars 2000. Öö päike. Tallinn: Huma.
G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2002. Igauņu tautasdziesmas. Ozols auga debesīs. Rīga: Nordik.
G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2009. Contra. Kaunis gorjačij igaunis. Rīga: Jāņa Rozes apgāds.
G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2012. Lēlo Tungala. Daudzpusīgais ronis. Rīga: Liels un mazs.
G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2013a. Arturs Alliksārs. Dzeja. Rīga: Mansards.
G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2013b. Ilmars Lābans. Putnu mistiskais mugurkauls. Rīga : Neputns.
G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2014. Jāns Kaplinskis. Balts papīrs un laiks. Rīga: Mansards.
G o d i ņ š, Guntars (tlk) 2018. Frīdrihs Reinholds Kreicvalds. Kalevdēls. Igauņu tautas eposs. Rīga: Neputns.
K a p l i n s k i, Jaan 1984. Tule tagasi helmemänd. Tallinn: Eesti Raamat.
[K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold] 1857. Kalewipoeg. Eine Estnische Sage. Verdeutscht
von Carl Reinthal. Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Vierter B B a n d, Erstes Heft. Dorpat: Heinrich Laakmann. http:// krzwlive.kirmus.ee/et/kalevipoeg/tekstiversioon?book_id=16 (23. I 2019).
L a a b a n, Ilmar 2004. Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost Jaan Malin ja Ain Kaalep. Tartu: Ilmamaa.
L a u g a s t e, Eduard 1977. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus.
L i i v, Juhan 1969. Väike luuleraamat. Koost August Sang. Tallinn: Eesti Raamat.
P e e g e l, Juhan 1961. Lingvistiline pilk „Kalevipojale”. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 453–457.
P e e g e l, Juhan 1982–1989. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. 1.–4. Tallinn: Eesti Raamat.
P õ l d m ä e, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.
R u n n e l, Hando 2008 [1982]. Punaste õhtute purpur. Tartu: Ilmamaa.
S k u j e n i e k s, Knuts 2003. Daži ceļrāži latviešu tautasdziesmu ceļos. Raksti. Rīga: Nordik.
T u n g a l, Leelo 2006. Lätikeelne jäätis ja teisi luuletusi. Tallinn: Tuum.
Z ā l ī t e, Elīna (tlk) 1929. Kalevipoegs. Igaunu tautas eps. Frīdrihs Reinholds Kreicvalds. Rīga: Izglītības ministrijas izdevums.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#588 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#589 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Guntars Godiņš
Minu eesti luule tõlkespetsiifika
Kui XVIII sajandi inglise kirjamees Samuel Johnson töötas raamatu kallal, mis rääkis inglise luuletajatest, pakkus tema sõber James Boswell talle abi, et leppida kokku vestlus ühe lordiga, kes oli tundnud poeet Alexander Pope’i. Johnson lükkas pakkumise tagasi järgmiste sõnadega: „Kui teadmisi sajaks nagu vihma, siis ma sirutaksin oma käe välja; kuid ma ei võtaks vaevaks seda ise otsima minna.”
Äsja toodud lõik pärineb New Yorgi ülikooli poliitikateoreetiku ja filosoofi Russell Hardini kirjutisest pealkirjaga „Kui teadmisi sajaks” (Hardin 2003). Kujutluspilt teadmistevihmas seisvast inimesest, kes aeg-ajalt kätt välja sirutab, et haarata pihku mõni teadmisetükk, on intrigeeriv. Tekib tahtmine uurida, millised mõttekäigud on selle kujundi taga ja kuhu nad viivad.
***
Hardini arutelu üks märksõna on tänavaepistemoloogia. Ta mõtleb järgmist. Tänapäeval pole inimestel aega uurida kas või murdosa nende asjade tõesust, mida neil on vaja teada. Teadmise põhiallikas on seepärast kuulujutt. Tänavateadmine pärineb igasugustelt näilistelt või tõelistelt ekspertidelt, alates keelepeksust kuni teatmeteoste ja ajalehtedeni. Ka teadlase jaoks on teistelt kuuldu ja teiste väidetu ülioluline teadmise allikas. Ei saa ju iga kord ise kontrollida, kas kõik mõõteriistad on korras või kas katseklaasi sisu vastab sildile.
Nii ongi ökonoomne. Tõtt-öelda ei peakski inimest ülearu huvitama, kuidas asjad töötavad. Mõttekam on teaduse saavutusi kasutada, kui neid mõista. Nagu Hardin ütleb: „Ma istun lennukisse ja see lendab üle ookeani – kes teab täpselt, kuidas ja miks?” See on täiendav põhjus, miks iseseisva teadmise otsimise asemel on mõttekas koguda asjalikke kuulujutte. Varem või hiljem sõelume neist mingi tulemuse välja ning siis teadmine lihtsalt j u h t u b meiega. Teadmine on samas kategoorias usalduse ja uskumisega. Ka neid me ei vali, vaid need juhtuvad meiega.
Selle suhtumise taustal naerab Hardin välja briti filosoofia suurkuju, XVII sajandi tunnetusteoreetiku ja poliitikafilosoofi John Locke’i vaatekoha. Locke kritiseeris teravalt usaldusele ja uskumisele toetuvat tunnetushoiakut. Toon näitena ühe tema iseloomuliku ütluse:
Tõelist teadmist on meil vaid nii palju, kui palju me ise tõde vaagime ja mõistame. Teiste inimeste arvamuste hõljumine meie peas ei tee meid silpigi rohkem teadvaks, isegi kui need arvamused on tõesed. [---] See, mida inimene lihtsalt usub ja usalduse alusel omaks võtab, on ainult raasukesed, mis [---] ei lisa midagi inimese teadmistevarudele. [---] Säärane laenatud rikkus on nagu haldjalt saadud raha muinasloos: algul näeb see välja nagu kuld, kuid hiljem muutub puulehtedeks ja tolmuks. (Locke 1975 [1689]: 101)
Selline suhtumine on Hardini arvates absurdne. Inimesele on eriomane teada asju, mida ta pole ise näinud. Ahvi kohta võib öelda, et „kui ahv ei näe, siis ahv ei tea”. Ülistades üksikisiku iseseisvat kriitilist mõtlemist, ülistab Locke just selliste ahvide võhiklust, kes oma ninast kaugemale ei näe. Tema hoiak on Hardini järgi otseselt kahjulik, sest pärsib progressi. Tsivilisatsioon on edenenud ainult tänu sellele, et me ei nõua, et meie teadmine rahuldaks Locke’i standardeid.
***
Käesolevas artiklis arutlen Locke’i ideaali üle ühe konkreetse nurga alt. Esimese mõtteuiuna tekkis mul küsimus, kas üksikisiku tunnetusliku iseseisvuse kahanemine hakkab kunagi ka liberaalseid ideaale mõjutama. Arenenumates ühiskondades näib üksikisiku vabadus järjest kasvavat. Kuid teadmine killuneb ja kollektiviseerub üha enam. Intellektuaalses sfääris tundub kohati, just nagu toimuks areng sünteesivõimeliselt üksikisikult pigem tillukese kognitiivse putuka suunas. Üha rohkem kõlab soovitusi oma mõistus ja hinnang delegeerida teistele, parematele mõistustele – inim- või masinekspertidele.(1) Kuidas suhestuvad need kaks suundumust – üldise isikuvabaduse kasv ning tunnetusliku autonoomia kahanemine ? Et sellele vastata, selgitan kõigepealt filosoofiliste isikuautonoomiateooriate paari-kolme lähtemõistet.
Isikuautonoomia ehk isiklik autonoomia määratletakse kui võime olla sina ise, võime ise juhtida oma elu. Isejuhtimine tähendab, et inimene juhindub sellistest soovidest, motiividest, kaalutlustest, mida tajub enda omana ja mis pole manipulatiivsete või moonutavate välisjõudude tulemus. Inimest käivitavad jõud on n-ö autentse mina osa.
Inimene võib olla autonoomne paljudes oma elu valdkondades või ainult mõnes, autonoomia võib niisiis olla globaalsem või lokaalsem. Reeglina arvatakse, et mis tahes autonoomiateooria peab tunnistama, et enamikul täiskasvanutest on olemas minimaalne baasautonoomia, mis üldse lubab talle omistada mingeid õigusi ja kohustusi. Samas täielik autonoomia võib olla teostamatu ideaal või äärmiselt harva esinev omadus.(2)
Isikuautonoomiast kirjutajad analüüsivad asju enamasti mingit laadi hierarhilise mudeli raames. Hierarhia alumisel astmel on inimese esmatasandi soovid ja motiivid, ülemisel astmel n-ö kõrgemad mõtlused, refleksioon esmatasandi üle. Et mitte jääda abstraktseks, toon argise näite. Kui inimesel tekib kiusatus võtta üks naps või koguni kaks, siis see on esmatasandi iha. Mõnel juhul minnakse pärast lühikest arupidamist baarikapi juurde. Mõnel juhul on arupidamine välistatud, sest inimesel on alkoholiga kompulsiivne suhe. Ta on alati sunnitud napsu võtma, niipea kui kihk tekib. Mõnel juhul jääb inimene kauaks mõtlema, kas see konkreetne naps ja napsuvõtmine üldisemalt sobib tema huvidega pikas vaates.
Hierarhiline mudel ütleb, et autonoomia tähendab põhiliselt kahte asja: 1) et inimene soovi tekkides siirdub kõrgemale mõtlustasandile ja 2) et ta pärast mõtlust s a m a s t u b oma esmatasandi sooviga; ta kiidab selle heaks või vähemalt tunnistab omaks, autentseks.(3) Vaieldakse selle üle, mida samastumine endas täpselt sisaldab. Inimene võib oma soovi tunnistada, aga seda mitte heaks kiita; niisiis võib küsida, kas soovi autentsuseks on piisav mõistuse leige heakskiit või peab see tulema kogu südamest. Lisaks samastumise olemusele on probleem ka see, kus kohas kõrgemate mõtluste protsess lõpeb. Kas kõrgem mõtlus napsuvõtmise üle tegelikult ikka oli autentne? Võib-olla tuleks selle üle mõtiskleda veelgi kõrgemal mõtlustasandil. Sest kui inimese esmatasandi soovid on manipuleeritud või moonutatud (näiteks ajupesuga), miks ei või ka kõrgema mõtluse tulemused seda olla? Ja äkki peegeldavad esmatasandi soovid ja ihad inimese autentset mina isegi paremini kui pealtnäha ratsionaalsemad hinnangud. See on võimalik, kuid autonoomiateoreetik nii ei arva.
Igal juhul nõuab autonoomia teatud mõistuspärast protseduuri. Tähtis on, et inimene ei järgi oma impulsse pimesi. Protseduur peab olema, kuid soovide sisu pole oluline. Sellist lähenemist tuntaksegi protseduurilise autonoomiakäsitluse nime all ja selles on autonoomia väärtusneutraalne mõiste. Niihästi kõva napsuvend kui ka kõva karsklane võivad olla alkoholi aspektis autonoomsed, juhul kui nad oma soovi võtta või mitte võtta korralikult mõtestavad.
Kuid kas tõesti soovide sisu pole oluline? Protseduurilises käsitluses peab autonoomseks tunnistama ka inimesed, kes teadlikult valivad väga piiratud eluvõimalustega olukorra. Gerald Dworkin väljendab seda nii:
Autonoomne inimene võib olla türann või ori, pühak või patune, juht või järgija. [---] Autonoomia idees ei ole midagi, mis takistaks inimest ütlemast: ma tahan olla selline inimene, kes käib teiste käsu järgi. Ma määratlen ennast orjana ning pooldan vastavaid hoiakuid ja eelistusi. Minu autonoomia seisneb ori olemises. (Dworkin 1988: 29, 129)
Osa autoreid sellega ei lepi. Mitteprotseduurilised, s i s u l i s e d autonoomiamudelid ei pea teadlikult orjuse või heroiinisõltluse valinud inimest autonoomseks. Siis aga pole autonoomia omistamine väärtusneutraalne. Autonoomseks osutuvad ainult teatavat laadi elustiilid – need, mis on mingist poliitilisest või moraalsest vaatepunktist vastuvõetavad.
***
Siit edasi on kohane küsida, milline on autonoomse isiku roll liberaalses ilmavaates. 2005. aastal ilmunud John Christmani ja Joel Andersoni toimetatud kogumik „Autonoomia ja väljakutsed liberalismile” (2005) käsitleb just seda küsimust. Autonoomia mõiste mängib nende autorite arvates liberaalsetes mõttekonstruktsioonides mitmeid eri rolle. Nimetan kahte.
Esiteks, autonoomne inimene on sageli n-ö mudelinimene, kelle vaatepunkti kasutatakse selleks, et põhjendada poliitilisi printsiipe. Näiteks ühiskondliku kokkuleppe ideel põhinevad õigluseteooriad eeldavad enamasti, et kokkuleppe kujutletavateks sõlmijateks on just autonoomsed inimesed. Kui nad seda poleks, kui kokkuleppijate soovid ja motiivid oleksid näiteks tugevast ajupesust moonutatud, vaevalt saaks neist lähtuv mõttearendus mingit põhimõtet seadustada.
Teiseks, peavoolu liberalismi üks põhiküsimus on, mil määral on lubatav inimese valikutesse sekkuda. Mittesekkumise põhimõte ehk nn negatiivne vabadus on liberalismis täiesti keskne. Kuid ka see põhimõte on veenev vaid siis, kui inimesed on piisavalt autonoomsed. Kui inimeste soovid pole päriselt nende omad, vaid on ideoloogilise sisenduse tulemus või psühhotroopsete ainetega esile kutsutud, siis pole sugugi ilmne, miks peaks neid soove austama.
Kriitikud ründavad tänapäeval sageli autonoomse isiku eeldust liberalismis. Christmani ja Andersoni kompaktses sõnastuses:
Kommunitaarid ja identiteedipoliitikud ütlevad, et autonomism on hüperindividualistlik arusaam: eeldatakse, just nagu saaks mingi autonoomne isik eksisteerida enne, kui ta sõnastab need eesmärgid ja väärtused, mis moodustavad tema [---] identiteedi. Feministid väidavad, et jutt autonoomsest isikust ülistab peresidemetest sõltumatut meest. Postmodernistide arvates jutt stabiilsest ja läbipaistvast minast, kes saab teha ratsionaalseid valikuid, on lihtsameelsus, sest nüüdisaegne inimene on komplitseeritud, muutlik ja konfliktne; ning inimese motivatsioonistruktuuris on palju sellist, mis on isiku teadvuse eest varjul, moonutatud või maskeeritud kujul. (Christman, Anderson 2005: 4)
Autonoomne isik on seega kas fiktsioon või siis inimene lihtsalt ei suuda oma soovide maailma läbi valgustada. Need süüdistused on pannud liberalismi arendama „sotsiaalsemaid” autonoomiakäsitlusi. Kuivõrd autonoomia määratluses on manipulatsiooni mõistel suur roll, siis üks keeruline osaküsimus on siin sotsiaalse manipulatsiooni ja sotsiaalse mõju eristamine. Sotsiaalselt manipuleeritud soovid on üks asi, sotsiaalselt mõjutatud soovid teine. Kuidas neil vahet teha, pole selge.
***
Naasen nüüd intellektuaalse autonoomia juurde ja sõnastan eeltoodu valguses viis punkti.(4)
1. Hierarhiline autonoomiamudel kirjeldab inimest vertikaalselt. On esmatasandi ihad, siis kõrgemad mõtlused, siis võib-olla veelgi kõrgemad mõtlused, mis püüavad aru saada, kas eelmised mõtlused olid autentsed, ja nii edasi, halvemal juhul kuni lõpmatuse ja hullumeelsuseni välja.
Kuid mõelda saab ka horisontaalselt. Ja nimelt: analüütiline vaimufilosoofia kasutab sageli mudelit, kus inimest nähakse uskumuste ja soovide süsteemina. Selles mudelis ei huvituta inimvaimu varjatud süvakihtidest ega ka kõrgema mõtluse kihtidest, vaid sellest, mis on ilmne ja pinnal. See on ka argine rahvapsühholoogiline tasand. Mul on soov reisida Argentina pampadesse ning mul on uskumused selle kohta, kus on Argentina ja mis on pampa. Nii soovidel kui ka uskumustel on semantiline sisu, kuid samas on nad olemuslikult erinevad: soovidel on liikumapanev jõud, motivatsioonienergia, uskumustel seda ei ole. Süsteem on horisontaalne, sest uskumuste süsteem ja soovide süsteem paiknevad võrdväärsena ühel tasandil, üks pole teise kohal.
Selles pildis ei tundu vale öelda, et isiklik autonoomia puudutab eeskätt soove, intellektuaalne autonoomia aga uskumusi. Isikliku autonoomia ideaal peab soovitavaks s o o v i d e süsteemi läbivalgustamist ja „isejuhtimist”, intellektuaalse autonoomia ideaal aga u s k u m u s t e süsteemi läbivalgustamist ja „isejuhtimist”.
Kuid soovide autonoomia tundub lõputult palju lihtsamini teostatav kui uskumuste autonoomia. Ma võin püüda oma soovide hulka läbi valgustada ning neid jõukohase miinimumini viia ja see tundub ikkagi olevat tehtav. Soovide minimeerimist soovitavad nii iidsed õnneõpetused kui ka tänapäeva minimalistliku elustiili liikumine. Uskumuste hulga samalaadne minimeerimine tundub kuidagi võimatum. Juba koolisüsteem viib inimese kokkupuutesse tohutu hulga uskumustega ning seda teeb ka mis tahes tänapäevane töö. Ka kvalitatiivses mõttes näivad uskumused raskemini käsitletavad kui soovid. Kõik teadmiste valdkonnad on komplitseeritud ja nõuavad pikka eriväljaõpet. Paljude autonoomsete soovide jaoks pole aga erilist väljaõpet vaja.
2. Intellektuaalne autonoomia ei tundu üldiselt isikliku autonoomia jaoks vajalik. Isiklik autonoomia on eeskätt soovide autonoomia, kuid väga paljude soovide autentsus ei nõua uskumuste autentsust. Kui mul on autentne soov reisida Argentina pampadesse, siis ma vajan häid uskumusi Argentina ja pampade kohta, kuid need ei pea olema autonoomsed. Juba lähitulevikus on ilmselt nii, et kui hakkan reisi planeerima, siis vajutan nupule ja ütlen arvutile või seinale: „Tahan minna Argentinasse. Palun räägi, mis selleks tarvis on.” Kust info siis tuleb, kes seda on kontrollinud, ei pruugi huvitada. Ka paljud teised soovid on samalaadsed ega nõua minu vaimupingutusi.
Teisalt, leidub ka soove, mille puhul autonoomsed uskumused tõesti on tarvilikud. Oletame, et inimene soovib intelligentselt hääletada. Teha kaalutud otsuse, mis arvestaks valimisprogramme, isikuomadusi, keskkonna huvisid jne. Autonoomsete uskumuste kujundamine kuulub siis tegelikult vastava soovi (nimelt, „intelligentselt hääletada”) koosseisu. Ent kui inimene soovib hääletada lihtsalt, mitte intelligentselt, siis see autonoomseid uskumusi ei nõua. Hääletamist dirigeerivad soovid võivad siis olla täielikult manipuleeritud ja läbi mõtlemata.
3. Ma oleksin tahtnud leida mingi vihje selle kohta, et intellektuaalse autonoomia kahanemine ei saa piiramatult jätkuda, sest see seab liberaalse ilmavaate ohtu. Liberalism on väga mõjukas mõttevool, ja kui kuidagi nähtuks, et oma mõistuse kasvav delegeerimine või võõrandamine kollektiivile või masinale hakkab liberaalsusele vastu töötama, aitaks see intellektuaalse autonoomia ideaali kaitsta.
Kuid esialgu sellist tulemust silmapiiril pole. Intellektuaalse autonoomia ja liberalismi vahel pole otsest, paratamatut seost. On liberaalseid autoreid, kelle jaoks pole isegi soovide autonoomia tarvilik, rääkimata uskumuste autonoomiast. Milline on inimese soovide ajalugu ja kes talle need soovid täpselt pähe pani, pole oluline. Kui tema soovid teisi ei kahjusta, siis las nad olla. Autentse, moonutustevaba mina idee võib olla suisa ohtlik, sest keegi võib hakata mulle ette kirjutama, milline minu autentne mina on, ja avada sellega ukse näiteks totalitarismile. Väljamõeldud moonutustevabast minast saab siis ise moonutuste allikas.
4. Samal ajal ei asetu mitte kõik liberalismid intellektuaalse autonoomia suhtes ühtemoodi. Niisugused teooriad, kus vabadus on eeskätt mittesekkumine ja autonoomia (juhul kui seda üldse vajalikuks peetakse) on puhtprotseduuriline, ei näi andvat intellektuaalsele autonoomiale mingit kohta. Kuid osa liberalisme ei sõlmi ennast täielikult lahti hüveteooriast. Nii mõnelgi klassikalisel liberaalil, näiteks J. S. Millil, oli üksikisiku eneseteostus, oma potentsiaali maksimaalne arendamine kõrgemalt väärtustatud kui rohmakamad naudingud. Sellised perfektsionistlikud liberalismid saavad intellektuaalsele autonoomiale olulisema koha anda.
5. Tundub tõepärane, et inimese intellektuaalne autonoomia kahaneb tulevikus veelgi. Seda isegi juhul, kui autonoomsusideaali hakatakse rohkem hindama. Võib-olla kunagi „uue maagia” või „uue maania” taandub ning teadmise edasiandmist ja transformeerimist arusaadavale kujule väärtustatakse sama kõrgelt, kui praegu on väärtustatud uue teadmise loomine. See on kindlasti vajalik, et inimese intellektuaalne autonoomia saaks suureneda. Kuid kvantitatiivne trend intellektuaalse autonoomia kahjuks jääb vist püsima ka siis, sest teadmiste hulk ja keerukus kasvab võrratult palju kiiremini kui üksikisiku võime neid teadmisi mõtestada. Selles mõttes ei tundu Locke’i ideaali tulevik väga helge. Ent ideaali olemusse kuulub muidugi, et ta ei pea olema täielikult teostatav. Tõsiasi, et meie ajastul intellektuaalset autonoomiat väga ei hinnata, on võib-olla hea põhjus selle ideaali üle mõelda. Täpselt samuti, nagu näiteks keskkonnakaitse ideaalid muutuvad eriti värskeks ja akuutseks just siis, kui keskkonnaga on halvasti – mitte siis, kui kõik on kõige paremas korras.
Tiiu Hallap (snd 1960), MA, filosoofiatõlkija, tiiuhallap@gmail.com
- Aeg-ajalt esineb muidugi ka sellise hoiaku kriitikat. Masinekspertide kohta nt kas või õiguskantsler Ülle Madise sõnavõtt: „On ju mugav lülitada GPS sisse (ja koos sellega oma mõistus välja). [---] Kas masin, see valgustatud monarh, oskab tõesti head halvast ja head veelgi paremast eristada? [---] usutakse tõemeeli, et masin on täiuslik, tark algoritm suudab ka ühiskonna-asju meist paremini otsustada.” (Madise 2018)
- Eeltoodud vaimus piiritleb autonoomia mõiste näiteks John Christman (2015), ent samalaadseid määratlusi leiab teistestki tekstidest. Kuid autonoomia mõistega on lood tegelikult keerulised. Kuigi viimastel aastakümnetel on autonoomia mõiste muutunud väga mõjukaks reas praktilistes kontekstides, nagu näiteks meditsiinieetika, ärieetika (reklaami kui „ajupesu” lubatavus), põhiseaduslikud küsimused, mis seostuvad privaatsuse ja sõnavabadusega, üldisemalt mis tahes paternalistlik sekkumine üksikisiku ellu, liberaalse hariduse olemus jne, alustavad paljud arutlused tõdemusest, et see mõiste on „parimal juhul ähmane” (May 1994: 133). See kas ei eristu piisavalt vabaduse mõistest või sellel on nii palju erinevaid modifikatsioone ja kasutuskontekste, et mingist ühtsest mõistelisest tuumast ehk ei saagi rääkida. Isaiah Berlin kõneleb oma tuntud „Vabaduse kahes mõistes” (1998: 53) sisuliselt autonoomiast, kuid eelistab nimetada seda positiivseks vabaduseks. Muuhulgas märgib ta vabaduse mõiste paljutahulisuse kohta: „Ma ei tahaks kõnelda selle mitmepalgelise sõna ajaloost ega enam kui kahesajast tähendusest, millele on osutanud ideedeajaloolased” (Berlin 1998: 36). Sellega võrreldes on autonoomia mõistega (kui seda eraldiseisvana tunnistada) lood pisut paremad. Mõjukas on Joel Feinbergi käsitlus (1989), kus on eristatud nelja autonoomia põhitähendust; teiste autorite taksonoomiates võib neid olla ka kaks, kaheksa või isegi kakskümmend. Kuna pole kahtlust, et vabaduse ja autonoomia mõistete vahel on tihe side, ükskõik kuidas nende vahekord „viimses analüüsis” välja näeb, siis kombinatsioonide arv kuni 20 erinevast autonoomia tähendusest ja kuni 200 vabaduse tähendusest on ilmselt astronoomiline. Christman (1989: 4) märgib võrdlevalt, et kuni suhteliselt hiljutise ajani on vabaduse mõiste siiski olnud palju põhjalikumalt läbi analüüsitud kui autonoomia mõiste. Kas vabaduse sõna tähendusaspektide rohkus tuleneb sellest, et seda ideed on nii palju ja nii sügavuti analüüsitud – või on seda ideed nii palju analüüsitud seepärast, et võimalikke tähendusaspekte tundub algusest peale olevat nii palju? Vastust teab vaid tuul... Ekskursi lõpetuseks olgu nimetatud mõned tähtsamad allikad ja autorid. Palju viidatud käsitlus autonoomia mõiste teoreetilistest ja praktilistest aspektidest, eriti eetika kontekstis, on Dworkin (1988). Uuemaid arenguid autonoomiaaruteludes vt Taylor (2008), Christman ja Anderson (2005) ning Christman (2015). Autonoomia mõiste ajalugu käsitleb Schneewind (1998). Immanuel Kanti mõju autonoomiateooriatele on olnud väga suur, kuid tema enda arusaam autonoomiast oli oluliselt teistsugune kui enamikul tänapäeva autoritel. Seda küsimust käsitlev uusim kogumik on Sensen 2013 (eriti Thomas Hilli artikkel „Kantian autonomy and contemporary ideas of autonomy” selles kogumikus).
- Väidetavalt on selline autonoomiamudel, mis nõuab „teist järku” samastumist „esimest järku” soovidega, kõige mõjukam (Christman, Anderson 2005: 3). Selle mudeli pakkusid algselt välja Gerald Dworkin (1988, 1989) ja Harry Frankfurt (1987). Olgu märgitud, et Frankfurti arutluste kontekst oli tahtevabadus, mitte autonoomia, ent nende arutluste loogika võeti üle autonoomiakirjandusse.
- Käesolevas tekstis ei tehta erilist vahet kognitiivsel, intellektuaalsel ja „lihtsalt” autonoomial. Nagu märgitud, on autonoomia mõistel ohtralt variatsioone. Kognitiivse autonoomia termin näib olevat levinud robootikaga seotud kontekstis; intellektuaalsest autonoomiast kõneleb mõnikord teadusfilosoofia nn voorusepistemoloogiline haru. Ehkki viimasel on oma tugev eripära, kõlavad voorusepistemoloogilised arutelud kokku ka siinses kirjutises käsitletud teemadega. Nt Duncan Pritchard (2016) arutleb oma silmaga nägemise ehk isenägemise (ingl seeing it for oneself), teadmise ja mõistmise vahekorra üle. Isenägemine võib olla nii tavanägemine kui ka „intellektuaalne isenägemine” – nähtuse mõistmine omaenda tunnetusressursside abiga. Huvitav on küsimus, mismoodi hakkavad intellektuaalset autonoomiat mõjutama kõrgtehnoloogilised arengud. Adam Carter (2017) vaagib, kuidas suhtuda nn kognitiivse täiustamise (ingl cognitive enhancement) teemasse. Mõned nutiravimid, mis parandavad spetsiifilist kognitiivset sooritust, kahjustavat mõtlemise iseseisvust. Mitmesugused kognitiivsed „tellingud” võidakse miniaturiseerumise jätkudes lülitada otse ajju (nn neuromeedia tehnoloogia, vt Lynch 2016). Vikipeedia otsisõna sisestamise asemel piisab siis mõttelisest käsust. Kuid tehnoavarii korral tekkiv ühenduse kadu võib sellise tehnoloogia kasutaja jaoks olla niisama hirmus kui praegu nägija jaoks äkiline pimedaks jäämine ning tuua kaasa täieliku intellektuaalse (ja muusuguse) abituse.
Keywords: cognitive autonomy, personal autonomy, liberalism, John Locke, Russell Hardin
In today’s world, knowledge is increasingly becoming a social, collective phenomenon. Enlightenment philosophers, notably John Locke, declared that any opinion accepted without critical scrutiny, based on pure trust and testimony of others, was worthless, whereas it seems more characteristic of our time to claim that to pursue cognitive autonomy is an obsolete ideal. It is now normal and desirable to delegate judgment in intellectual matters to special sciences, human or machine experts, opinion leaders. The agent’s general personal autonomy is often (though not always) highly valued by those endorsing the liberal worldview. But it is unclear whether personal autonomy is possible without significant cognitive autonomy, or what such a situation would really mean. The present paper, taking as its starting-point some recent literature in analytical philosophy, outlines the basic conceptual framework and suggests some points for reflection.
Tiiu Hallap (b. 1960), MA, philosophy translator, tiiuhallap@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#382 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-09-09 11:50:05" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(3681) "
Kirjandus
B e r l i n, Isaiah 1998. Valik esseid. Tlk Erkki Sivonen. Tallinn: Hortus Litterarum.
C a r t e r, J. Adam 2017. Intellectual autonomy, epistemic dependence and cognitive enhancement. – Synthese. https://doi.org/10.1007/s11229-017-1549-y (1. VIII 2019).
C h r i s t m a n, John (toim) 1989. The Inner Citadel: Essays on Individual Autonomy. New York: Oxford University Press.
C h r i s t m a n, John 2015. Autonomy in moral and political philosophy. – Stanford Encyclopedia of Philosophy. Toim Edward N. Zalta. https://plato.stanford.edu/entries/autonomy-moral/ (1. VIII 2019).
C h r i s t m a n, John, A n d e r s o n, Joel (toim) 2005. Autonomy and the Challenges of Liberalism: New Essays. New York: Cambridge University Press.
D w o r k i n, Gerald 1988. The Theory and Practice of Autonomy. New York: Cambridge University Press.
D w o r k i n, Gerald 1989. The concept of autonomy. – The Inner Citadel: Essays on Individual Autonomy. Toim John Christman. New York: Oxford University Press, lk 54–62.
F e i n b e r g, Joel 1989. Autonomy. – The Inner Citadel: Essays on Individual Autonomy. Toim John Christman. New York: Oxford University Press, lk 27–53.
F r a n k f u r t, Harry 1987. Freedom of the will and the concept of a person. – H. Frankfurt, The Importance of What We Care About. Cambridge: Cambridge University Press, lk 80–94.
H a r d i n, Russell 2003. If it rained knowledge. – Philosophy of the Social Sciences, kd 33, nr 1, lk 3–24.
H i l l, T. 2013. Kantian autonomy and contemporary ideas of autonomy. – Kant on Moral Autonomy. Toim Oliver Sensen. Cambridge: Cambridge University Press, lk 15–31.
L o c k e, John 1975 [1689]. An Essay Concerning Human Understanding. Oxford: Oxford University Press.
L y n c h, Michael P. 2016. The Internet of Us: Knowing More and Understanding Less in the Age of Big Data. London: W. W. Norton.
M a d i s e, Ülle 2018. Vimm ja vabadus. – Postimees 10. XI.
M a y, Thomas 1994. The concept of autonomy. – American Philosophical Quarterly, kd 31, nr 2, lk 133–144.
P r i t c h a r d, Duncan 2016. Seeing it for oneself: Perceptual knowledge, understanding, and intellectual autonomy. – Episteme, kd 13, nr 1, lk 29–42.
S c h n e e w i n d, Jerome B. 1998. The Invention of Autonomy: A History of Modern Moral Philosophy. Cambridge: Cambridge University Press.
S e n s e n, Oliver (toim) 2013. Kant on Moral Autonomy. Cambridge: Cambridge University Press.
T a y l o r, James Stacey (toim) 2008. Personal Autonomy: New Essays on Personal Autonomy and its Role in Contemporary Moral Philosophy. Cambridge: Cambridge University Press.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#590 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(116) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#591 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-09-06 13:36:49" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Tiiu Hallap
Kognitiivne autonoomia – kas hääbuv ideaal?
Euroopas teatavasti kirjutatakse ja loetakse kirjandust mitmes keeles. Samas loetakse ühes kirjakultuuris enamasti ainult ühes keeles, olgugi et siin on teatud erandid. Igas kultuuris on väike grupp intellektuaale, kes loeb ka teises keeles või koguni teistes keeltes. Samuti kasvab koos globaliseerumisega nende arv, kes loevad lisaks oma emakeelele ka ainsas globaalses keeles, see tähendab inglise keeles, kuigi olenevalt poliitilisest olukorrast on olemas ka teisi kombinatsioone. Näiteks loeti nõukogude ajal Eestis võrdlemisi palju soome keeles, kuna see oli suhteliselt hõlpus õppida ning soome keeles oli lihtsalt kättesaadav palju rohkem maailmakirjandust kui eesti keeles. Ning seda teatavasti mitte ainult sellepärast, et soome keeleala on viis korda suurem, vaid puuduva tsensuuri tõttu. Seda kõike teades ning silmas pidades jään aga oma väite juurde: enamasti loetakse ainult ühes keeles.
Ühes keeles lugemine muidugi ei tähenda, et lugejad lähtuksid rahvuskirjanduse kontseptsioonist. Kes tahab midagi lugeda, vaatab raamatupoes, raamatukogus või oma tuttavate juures ringi, loeb ajakirjandust või saab kuskilt asotsiaalsest meediast viiteid – igasugused kanalid ja võimalused on mõeldavad. Sealjuures pole valiku tegemisel üldiselt esmatähtis, mis keeles teos algupäraselt on kirjutatud. Vaadatakse raamatu pealkirja ja võib-olla autorit, samuti kaaneteksti, ning otsustatakse seejärel, kas võtta või mitte. Nii mõnigi kord me ei teagi midagi oma emakeeles lugedes, kus autor selle välja mõtles ning mis keeles see on algselt kirja pandud. Üldiselt vaadatakse konkreetse huviobjekti tegelikku keelt, mitte algupärandit või päritolu.
Nii tuleb mängu uus tegur: tõlge, tõlkimine, tõlkijad. Sedakaudu mitmekesistub kirjanduse retseptsioon, sest tõlke väljaandmisega ei kasva ainult kulud, vaid lisanduvad ka igasugused uued kanalid, valiku- ja hindamisprotsessid. Sellepärast sõltub ühe kirjanduse vastuvõtt, antud juhul niisiis eesti kirjanduse vastuvõtt, mingil maal alati eri teguritest.
Üks näide: kui pakkusin 1985. aastal – kohe pärast ilmumist Eestis – Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet” vaimustatult mitmele saksa kirjastajale, oli reaktsioon üpris ebalev, tagasihoidlik ja koguni tõrjuv. „Sõjajärgseid lapsepõlvejutte on meil ka saksa kirjanduses piisavalt palju, mida erilist või missugust lisaväärtust see siis tooks?” – umbes selline oli tavaline vastus. Muidugi oli keelduvate vastuste üks põhjuseid asjaolu, et mina olin tol ajal tundmatu tudeng. Me ju teame, kuidas kirjandusväli toimib. Aga ikkagi, see polnud kõik. 1985. aasta kevadel, kui need äraütlemised sain, oli Eesti lihtsalt Lääne-Saksamaal liiga tundmatu. Mihhail Gorbatšov oli alles kaks kuud pukis olnud ning traditsiooniliselt ainult suurte keelte ja kultuuride poole vaatav Saksamaa pidi harjuma mõttega, et Nõukogude Liit on peale Venemaa veel midagi. Ja et sel millelgi on isegi oma kultuur ja kirjandus. Teistes ning väiksemates kultuurides oli asi teistmoodi. „Seitsmes rahukevad” ilmus soome keeles 1986. aastal, rootsi ja norra keeles 1988. aastal. Saksamaal üllitati raamat alles 1991. aastal – kuigi see aastaarv on eksitav. Otsus, et raamat tõlgitakse, oli tehtud juba 1987. aasta lõpus, ainult eri põhjustel läks veel neli aastat selle teostumiseni (vt Hasselblatt 2011: 342–343). Aga tähtis on, et nende kahe aasta jooksul – minu esimeste pakkumiste ning hoopis teise kirjastuse lõpliku vastuvõtmise vahel – oli nii mõndagi juhtunud, näiteks oli alanud fosforiidisõda. Sellega jõudis Eesti olemasolu ka läänemaailma teadvusse. Ning kirjastajate teadvusse. Ja alles siis hakkavad tõlked sündima.
Niisiis peab rõhutama, et heast kirjandusest kui sellisest veel ei piisa. Ka selle hea kirjanduse potentsiaalse vastuvõtumaa või -keele kultuuriline ümbrus peab olema ette valmistatud. Ja siin on eesti kirjanduse puhul lihtsalt hiigelsuured erinevused Soome ning näiteks Prantsusmaa või Hispaania vahel. See peaks selge olema.
Aga see pole veel kõik. Lisaks heale kirjandusele peab olema veel midagi, ning keegi ei oska täpselt öelda, mis see „veel miski” võiks olla. See on ebaõiglane, aga nii ta on: kui tahad tõlgituna vallutada mingit teist kultuuri, pead olema eriti silmapaistev. Lugu on pisut nagu soolise võrdõiguslikkusega meeste domineeritud maailmas: kui naine tahab kuskile välja jõuda, siis ei pea ta olema ainult sama hea kui mehed, vaid veel pisut parem, ning muide seegi ei aita alati. Pole midagi parata, maailm on karm ja ebaõiglane.
Sellepärast kaalun pärast mingi eesti kirjanduse uudisteose läbilugemist sageli: jah, kena, tore, ilus romaan. Kena, et ta eesti ajakirjanduses positiivsed arvustused sai. Huvitav teema, hea keelekasutus, põnevgi. Aga millise argumentatsiooniga pakuksin ma seda mõnele väliskirjastajale, et ta oleks tõlkest huvitatud? Seda võiks nimetada tõlkija moonutatud lugemiseks. Tõlkija ei naudi enam kirjandust kui sellist, vaid peab nauditavust ja nauditavuse põhjuseid kogu aeg analüüsima. Ta on kogu aeg otsimas seda mainitud „veel midagit”. Ta küsib pidevalt: kuidas välismaal üldse tähelepanu äratada? Kuidas end kuuldavaks teha? Kui eksootiline tohib olla? Sest eksootika ju äratab ikka tähelepanu. Aga teisest küljest: kui normaalne peab olema? Sest liigne eksootika võib ju lugejaid, kõigepealt aga muidugi kirjastajaid eemale peletada.
Nõnda vaadatuna on eesti kirjanduse Euroopasse toomine üks igavene köietants – aga köietantsuga on eesti kirjandusel ju omad head kogemused. Meenutagem ainult Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel” avastseeni või üldse eesti kirjanikke Nõukogude ajal!
Järgnevas katsun seda köietantsu pisut lähemalt vaadata nelja juhtumi alusel. Nende tekstide ainus ühiselement on see, et nad pärinevad eesti kirjandusest. Ja muidugi veel, et kõik autorid ja peaaegu kõik tekstid algavad k-tähega (mis pole eriti üllatav, kui silmas pidada, et üleüldse üks kuuendik eesti sõnadest selle kaashäälikuga algab). Niisiis: Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, Krossi „Keisri hull”, Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” ning Kangro „Klaaslaps”.
Küsiksin niisiis, kuidas nendes teostes on lood eksootikaga, või teiste sõnadega: kas neil on see „veel miski”, ning kui jah, milles see seisneb?
Kreutzwaldi „Kalevipoeg”
F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg” on loomulikult erijuhtum, ning mitte ainult sellepärast, et ta seisab teatavasti enam-vähem eesti moodsa kirjanduse alguses. Eriliseks ning pisut erandlikuks teeb ta asjaolu, et algupärand, see tähendab esimene väljaanne ajavahemikus 1857–1861, oli vähemalt osaliselt juba saksa keeles. Nagu teada, olid olud XIX sajandi keskpaigas Eestis sellised, et saksa- ja eestikeelse teksti kõrvuti trükkimine oli kõige soodsam. Kas see oli nüüd trikk tsensuuri ülekavaldamiseks või teisiti põhjendatav, jätame praegu kõrvale, igatahes teame Kreutzwaldi kirjavahetusest, et aastal 1854 oli ta veel kõvasti saksakeelse paralleelteksti vastu (vt Hasselblatt 2016a: 32–33). Aga olgu kuidas tahes, fakt on, et „Kalevipoja” esmailmumisega saigi kohe kättesaadavaks saksakeelne tekst.
See pole mitte ainult otsustavalt hõlbustanud teose retseptsiooni väljaspool Eestit, vaid ka Eestis endas. Sest siin polnud ju „Kalevipoja” ilmumise ajal mingit pinda sellise teose vastuvõtuks. Keegi ei jaksanud osta kallist kolm ja pool rubla maksnud teost, selle läbilugemisest rääkimata. Kuid välismaal pandi teost tähele. Mida omakorda pandi kodumaal tähele. „Kalevipoja” tõeline lugemine algas alles põlvkond hiljem, 1880. aastatel.
Meid aga huvitab nüüd, miks Vene keisririigi ääremaal trükitud teos üldse äratas tähelepanu Saksamaal. Millega? Ning just siin tuleb mängu eksootika, tundmatu, mis hälbib tuttavatelt radadelt ning toob sisse midagi uut. Selleks on muidugi vaja uudishimulikku ning ärgast põlvkonda vastuvõtval poolel, aga selline oli Herderi, romantismi ja tärkava võrdleva keeleteaduse tagajärjel Kesk-Euroopas XIX sajandil täitsa olemas, eriti Saksamaal. Kõige parem näide on siin Jacob Grimm, kes on koos oma vennaga koostatud muinasjutukogumike tõttu surematu. Samuti on ta võrdleva keeleteaduse ajaloolise metoodika ja germanistika viljeleja või koguni alusepanija. Sellisena oli ta kontaktis kogu ülejäänud teadusliku maailmaga ning tellis endale igasuguseid ajakirjandusväljaandeid – näiteks ka Rosenplänteri „Beiträged” ja Õpetatud Eesti Seltsi toimetised. Need leiduvad Grimmide raamatukogus (Denecke, Teitge 1989). Kuidas nad sinna sattusid, on iseküsimus, aga peame silmas pidama, et ülemöödunud sajandil polnud igas kolkas oma ülikooli koos tuhandete publikatsioonidega. Maailm oli veel suhteliselt hoomatav ning Tartu ülikooli olemasolust oldi teadlik ka Berliinis, Göttingenis või mujalgi. Nii pole väga imestamisväärne, et Grimm sai teada eesti keele ning sellega seonduva kultuuri olemasolust ning publitseeris oma mahukas monograafias „Reinhart Fuchs” (1834, üle 700 lehekülje) omaette peatüki eesti rebasejuttudest, mis ta Rosenplänteri „Beiträge” kaheksandast vihikust oli noppinud. Nagu ta kirjutab: „Alles neil päevil sattus mulle Rosenplänteri „Beiträge” kaheksandas vihikus, Pärnu 1817, lk 120–142, ette üks veetlev rida eesti loomavalme, millest kõige tähtsamad käesolevasse monograafiasse kuuluvad.” Veel huvitavam on aga, kuidas ta jätkab: „[---] kuna neile polnud tõlget lisatud, palun vabandada minu vahendamist mulle võõrast keelest.” (Grimm 1834: CCLXXXIII–CCLXXXIV) See polnud muud kui viisakas captatio benevolentiae, sest nagu võrdlusest originaaliga selgub, oskas Jacob Grimm suhteliselt hästi eesti keelt. (Pisemaid vigu on tähele pannud Päss 1933.) Vähemalt oskas ta Hupeli sõnaraamatu abil – ka see leidus tema raamatukogus – muinasjutu laadis teksti eesti keelest oma emakeelde tõlkida.
Miks ta seda tegi ja mida ta sealt leida lootis, selgus kümme aastat hiljem, kui ta oma „Kalevala”-vaimustuses (vt Kunze 1952) tunnistas, et „soome keelt võib üldiselt vaadelda kui üht maailma kaunimatest ja loogilisematest keeltest” (Grimm 1865 [1845]: 82). Tema kuulus „Kalevala”-essee mõjutas isegi selle autorit ennast, sest teatavasti arvestas Lönnrot „Kalevala” teist trükki ette valmistades Grimmi kommentaaridega (Kaukonen 1963).
„Kalevala” oli oma ilmumise ajal, niisiis 1835. aastal, „juba seetõttu läbinisti ligitõmbav, et ta pakub just meile, lääneeuroopa lugejaile, midagi pea täiesti uut ja tungib nagu värske tervendav tuuleõhupuhang ammutuntu ja igapäevase pisut läppunud atmosfääri” (Schott 1841: 455). Seda kirjutas Grimmi kolleeg Berliini ülikoolis, saksa orientalist, sinoloog ja idakeelte uurija Wilhelm Schott 1841. aastal. Ning see seletab tegelikult kõik. Ta oli lummatud eksootikast, talle meeldis mitteigapäevane ning ta tahtis lugejaskonnale sisendada, et niisuguste asjadega tegelemine võiks olla kasulik ja hingekosutav. See oli Schotti esimene sõnavõtt eesti kultuuri alal, aga ajavahemikus 1841–1880 avaldas ta saksa keeles üle 50 artikli eesti folkloorist ja kirjandusest (vt Hasselblatt 2014). Ta tegi seda niisiis ajal, kui „Kalevipoja” retseptsioon Eestis alles tasapisi hakkas pead tõstma. Schott kirjutas juba 1855. aastal, et varsti ilmub Eestis üks „Kalevipoja”-nimeline eepos, sest Õpetatud Eesti Seltsi toimetiste kolmanda köite esimeses vihikus oli ju eelteade sellest antud (Schott 1855). Ning kui vihik „Kalevipoja” esimeste lugudega oli välja tulnud, avaldas Schott otsemaid tolleaegses kolm korda nädalas ilmuvas kirjanduslehes nimega Magazin für die Literatur des Auslandes juubeldava vastukaja, mis paigutati isegi ajalehe esimesele leheküljele – nii et 24. septembril 1857 loevad saksakeelsed haritlased kõige esmalt „Kalevipojast”. Vaimustus uue avastuse üle on endine, st sama mis kuusteist aastat varem, kui Schott kirjutas värskest tuuleõhupuhangust. Nüüd kirjutab ta nõnda: „Eesti rahva muistendid on õilsate, aga leinalooriga ümbritsetud piltide galerii. Nende põhitoon on raskemeelne [---], kuid mitte põrmugi jõuetu igatsus kaotatud, õnneliku iseseisvuse järele. [---] Pärast seda, kui need fantaasialoome kaunid viljad on paljude sajandite vältel kiratsenud vaeste pärisorjade keskel Peipsi järve ümbruses, astuvad nad nüüd lõpuks otsekui käsikäes naabermaa Soome hõimlaslike vaimuõitega suure euroopaliku ilma näitelavale, tuues ehk omaltki poolt kaasa värskendava tuulehoo meie kaasaja läppunud ning umbsesse atmosfääri.” (Schott 1857)
See on lihtne ja selge vastus meie küsimusele. Eesti folkloristika sisaldas XIX sajandil vajalikku portsu eksootikat, mis soodustas tema vastuvõttu välismaal.
Jaan Krossi „Keisri hull”
Tuleme teise juhtumi, Jaan Krossi „Keisri hullu” juurde. See on vist eesti kirjanduse tõlgituim teos, mille algupärand avaldati 1978. aastal, sügaval stagnaajal. Selle romaani esimene tõlge ilmus – sugugi mitte üllatavalt – soome keeles, 1982. aastal. Võrdlemisi ruttu pärast seda kaaluti ühe soome-saksa koostööprojekti raames, mis tegeles pisut ka eesti kirjandusega, kas anda saksa keeles välja „Keisri hull”. See on juba iseenesest huvitav fakt: algatus tuli Soomes elavatelt sakslastelt, kes loomulikult teadsid, et selline maa nagu Eesti on olemas. Saksamaal oli see teadmine palju vähem levinud. Aga tookord otsustati siiski vana, turvalise ja tuntu kasuks, st võeti üks tekst, mis oli juba saksa keeles ilmunud, nimelt Ida-Saksamaal, kus Krossi saksakeelne debüüt raamatu „Neli monoloogi Püha Jüri asjus” tõlkega oli toimunud 1974. aastal. „Keisri hullu” tõlke hankimisest loobuti, see oli 1983. aastal veel liiga tundmatu pind (Hasselblatt 2016b: 84). Selle tõlge ilmus alles 1988. aastal Ida-Saksamaal. Ka siin näeme, nagu algul mainitud Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” puhul, et teised keeled olid ees: 1982 soome, 1983 rootsi ja ungari, 1984 vene ja bulgaaria, 1985 tšehhi ja slovaki, 1986 norra keel. Läänes oli see ilmselt veel kahtlane värk, nagu tõestab ka prantsuskeelse väljaande tekkelugu. Selle tõlkija Jean-Luc Moreau oli samuti soomekeelse versiooni läbi lugenud ning vaimustusse sattunud, nii et ta küsis kohe Krossi käest, kas teost tohiks tõlkida. Aga Moreau ei leidnud Prantsusmaal kirjastajat ning asi jäi toppama. Alles 1988. aastal värskelt Poolas ilmunud poolakeelse tõlkega (Veiper 1990) õnnestus tal ühele Prantsusmaa kirjastajale auk pähe rääkida, nii et prantsuskeelne „Keisri hull” ilmus 1989. aastal. See on, muide, huvitav kõrvalfakt ning näitab, kuidas tõlked üksteist mõjutavad või, teisiti öeldes, uusi tõlkeid sünnitavad. Prantsuse-poola kultuurikontakt on sajandeid vana ning põhjendatav eelkõige sama vaenlasega, Saksamaaga. Kui Vene tsaar rõhus poola ülestõusjaid, põgenesid nood Pariisi, mitte Berliini. Nii saabus ka XX sajandi lõpus „Keisri hull” Poola kaudu Prantsusmaale.
See oli aeg, mil isegi Pariisis ja Berliinis oli tähele pandud, et Eesti on olemas. Ning et seal osatakse ka kirjutada. See on eeldus – mitte rohkemat. Nüüd oli vaja leida sobiv teos. Ning siin osutus Jaan Kross väga õnnelikuks kandidaadiks: autor oma kodumaal juba küllaltki tuttav või isegi kuulus, teemal kindel põhi, sest ajalooline proosa on selles mõttes turvaline kaup, et kindel lugejaskond on olemas, pealegi kui tegemist on suure Venemaaga, millest ju igaüks kuulnud on. „Keisri hulluga” asi nii oli, sest kes muu see keiser siis oli kui venelane? Ajaloolisele taustale lisandus veel hulk teisi tõsiseid, üldiseid ja filosoofilisi probleeme, nagu vabadus, lojaalsus, tõde jne. Ühesõnaga, see oli segu, millest ka lääne kirjastajad ei saanud ära öelda. (Krossi retseptsiooni kohta Saksamaal vt ka Hasselblatt 2016c.)
Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”
Kolmandaks näiteks olgu Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” – kodumaal muljetavaldav bestseller, aga välismaal? Kuidas edasi anda eesti folkloori täis tuubitud, fantaasiasugemetega romaani teistele rahvastele, kel pole aimugi eesti metsadest, ussisõnadest ega Põhja Konnast? Rääkimata Eesti ajaloost oma rüütlite, munkade ja tuuletarkadega. See paistab päris võimatu olevat, teos tuleb joonealuste märkustega varustada, et inimesed vähegi aru saaksid. Aga võta näpust, kümme aastat hiljem on romaan ilmunud kümnes keeles. Kuidas see õnnestus?
Kõigepealt tuleb muidugi viidata asjaolule, et ajad on tublisti muutunud ja 2007. aastal ilmunud „Ussisõnad” asuvad teises ümbruses kui XIX sajandi Kreutzwald või nõukogudeaegne Kross. XXI sajandil on eestlased ise palju nähtavamaks muutunud, kuna nad lihtsalt reisivad palju. Ja reisidel on neil tihti mõni raamat kaenla all, nii et eksport toimub üsna loomulikul viisil. Seda illustreerib kas või anekdoot, mida lugesin seitse aastat tagasi ajakirjast Looming ning mille alla oli trükitud: „Tõesti sündinud lugu”. Lugu, mida Ott Heinapuu edastab, on selline: „Läinud seltskond eesti turiste pakettreisiga Egiptusesse. Astuvad seal poodi sisse, yhel on kaasas Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” köide. Egiptlasest poepidaja vaatab ja saab kohe aru: „Oi, teil on see sinine raamat – te olete eestlased. See sinine raamat on ju teie pyhakiri?”” (Heinapuu 2011: 419)
Pühakiri pühakirjaks, kuid igal juhul on raamatu levik kodumaal üks oluline tegur. Samuti auhinnad ning positiivne vastuvõtt. Kuid see pole veel kaugeltki kõik, nagu teame. Ühtlasi pole ühe teose teekonda maailma võimalik ette näha ning see ei kulge sama teed pidi. „Ussisõnade” puhul oli algus aeglane ja konarlik. Esimesed tõlked ilmusid neli aastat hiljem, aastal 2011, läti ja tšehhi keeles. See on tegelikult huvitav valik, sest silma torkab, et soomlased polnud seekord esimesed. Veel huvitavam: romaan pole siiamaani soome keelde tõlgitud! Siin võib üks põhjus olla, et temaatika pole piisavalt eksootiline, pigem juba tuttav. Ka „Kalevipoeg” on alles hiljuti täielikult soome keelde tõlgitud (Kettunen 2005), varem oli olemas ainult osaline tõlge (Winter 1957), sest asjast huvitatud püüdsid ilmselt originaaliga tutvuda.
„Ussisõnade” võidukäik algas seekord Prantsusmaalt, kus tõlge ilmus peaaegu juhuslikult: tõlkijale oli teos meeldinud ning ta tõlkis esialgu sahtlisse, leides pärast siiski väikse kirjastuse (Tamm 2013: 596–597). Aga siis, jaanuaris 2013. aastal, läks lahti: raamat sattus õigetesse kätesse, nimelt Prantsusmaa kõige suurema ajalehe kultuurilisa toimetaja kätte, tänu kellele ilmus üks väga kiitev arvustus. Prantslaste meelest oli romaan kõrge fantaasialennuga, kiideti selle huumorit ja irooniat, aga ühtlasi olnuvat see ka üks parimaid kaasaegseid romaane üksildusest (Tamm 2013: 596–597). Kõik järgnev on muinasjutuline: Kivirähk sai Prantsusmaal järgmisel aastal tähtsa kirjandusauhinna ning raamatut müüdi poolteise aasta jooksul umbes 13 000 tükki (Mellik 2014), mis on Prantsusmaal ühe tõlkeraamatu kohta tohutult palju.
Siis ärkasid teised maad. Venemaal avaldati tõlge järgmisel aastal, aastal 2015 ilmus „Ussisõnad” neljas keeles: inglise, hollandi, taani ja ungari keeles. Kaks aastat hiljem järgnesid saksa ja hispaania keel, ning arvatavasti pole võidukäik veel lõppenud.
Huvitav on siinjuures, et võidukäik ühel maal ei tähenda veel menu teisel. Jälle ujuvad pinnale erinevad tegurid. Saksamaal ostis selle romaani tõlkimiseks õigused väga suur ja auväärne kirjastus, mis tegelikult on suur eelis tähelepanu saavutamisel. Siis aga pani see kirjastus Kivirähki ühte fantaasia-nimelisse sarja, mis tähendas väljasorteerimist nn tavakirjandusest – mis iganes see olla võiks. Lugejaskonnana kujutati ette mitte kõiki kultuuriinimesi, mis nn kõrgkirjanduse puhul ju loogiline oleks, vaid teatud segmenti, antud juhul fantaasiasõpru, kes loevad näiteks ka J. R. R. Tolkieni. Ning see tähendab võimaliku lugejaskonna ning ostjaskonna kitsendamist – aga ka arvustajate mõjutamist. Pole välistatud, et suurte ajalehtede toimetused ei vaata sinnapoolegi, kui nad kaaluvad, mida iganädalasest hiiglasaagist raamatuturul võiks seekord arvustada või esile tõsta. Ja nõnda on raamatu saatus otsustatud. Autoril on vale märk küljes – „ega ma mingeid fantaasialugusid küll ei loe” – ja tema läbilöök on takistatud. Ma ei ole kindel, kas see Saksamaal nõnda toimus, sest aeg selleks on veel liiga varajane, aga esialgsed müüginumbrid pole eriti kõrged. Kuid karta on, et nii läheb.
Maarja Kangro „Klaaslaps”
Neljandaks ja viimaseks tulen eriti tänapäevase kirjanduse – ning ühtlasi isiklike kogemuste – juurde: Maarja Kangro 2016. aastal ilmunud „Klaaslaps”. Ka siin on tegemist hinnatud tänapäeva kirjanikuga, pealegi mitmekülgse kirjanikuga, kes kirjutab nii luulet kui ka proosat. Kõnealune teos on kodumaal menukas, selle läbimüük on minu andmetel (mis pärinevad autorilt) päris hea ja üle keskmise, ning – mis on tegelikult üllatav – teose vastuvõtt on väga hea ja positiivne. Miks see üllatav on? Eks sellepärast, et raamat pole „ilus” ses mõttes, et seal juhtuks palju ilusaid asju ilusate inimestega. See raamat on toores ja jõhker ja kole ja kurb, sest ta räägib – muuhulgas – sündimata lapse kaotamisest ja sellega seonduvatest valudest. Või täpsemalt: lapse kaotamisest enneaegse, teadlikult esilekutsutud sünnituse kaudu, kuna lapsel oli arenguhäire, mis oleks talle arvatavasti ainult suhteliselt lühikese elu võimaldanud. Ilusaks teeb raamatu selle autori rikas keel ning loomulikult ka üldised eetilised ja filosoofilised kaalutlused.
Aga kuidas on lood eksootika või muude huvipakkuvate asjadega? Autor ise on ühes intervjuus nimetanud oma romaani dokumentaalfiktsiooniks (Kirss 2017: 13), ning nüüd võib küsida, miks välismaal peaks sellisest asjast huvitatud oldama. Kus on siin see eriline, mida vajatakse? Kas pole nii, et pidevalt sünnitatakse ja nurisünnitatakse kogu maailmas? Ega see Eestis ju väga teistmoodi ei toimu kui mujal läänemaailmas. Kas pole endal varnast midagi võtta, miks eesti keelest tõlkida ja importida? Umbes nii, ütlen ausalt, mõtlesin ka mina, kui olin „Klaaslapse” läbi lugenud. Teos oli muljetavaldav, lugesin seda huvi ja isegi mõnuga, kuigi juttu on karmidest asjadest ja kogemustest. Ning pärast – see oli umbes kaks aastat tagasi – kirjutasin autorile, teda ühtlasi õnnitledes ning tänades, et oleksin kohe nõus raamatut tõlkima. Kuid oma sisimas mõtlesin, et vaevalt keegi Saksamaal seda tahab.
Läks teisiti. Aasta pärast oli „Klaaslaps” saksa keeles olemas ning 2018. aasta oktoobris ilmus see raamatuna. Miks kirjastaja, üks väike Zürichi kirjastus, selle kasuks otsustas? Vastus on suhteliselt lihtne ning selgitab ühtlasi, miks tõlkijatest ja pakkujatest sõltub ainult väike osa. Nemad nimelt ei pruugi teada kõike, mida teab mõni teine, antud juhul niisiis kirjastaja. Viimane ütles lihtsalt, et selliseid tekste on maailmakirjanduses väga vähe. Selliseid saatusi on tohutult palju, aga keegi ei taha, julge ega oska sellest kirjutada. Sedasama ütleb muide ka autor ise juba mainitud intervjuus (Kirss 2017: 10). Teema on tabu, seda kogenud naised on peaaegu et häbimärgistatud. Ning kui siis tuleb keegi Eestist ja kirjeldab seda osavalt – loomulikult võtame asja kohe tõlkida. Teiste sõnadega: siingi on teatud mõttes eksootika olemas, ning see osutus piisavaks.
Nõnda on tõepoolest kõigis raamatutes, mis raiuvad endale tee Euroopasse, midagi erilist, meil tuleb see ainult üles leida. Meie – see ei ole ainult tõlkijad, vaid ka toimetajad, vahendajad, ajakirjanikud, kirjastajad, reisijad, tegelikult meie kõik. Ja muidugi kirjutajad, kirjanikud. Kuni eesti kirjanikud kirjutavad, kirjutavad nad end ka Euroopasse, see on väljaspool kahtlust.
Cornelius Hasselblatt (snd 1960), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige (Kohtu 6, 10130 Tallinn), cornelius@hasselblatt.com
" ["contents_en"]=> string(1210) "
Keywords: translations, foreign reception, Estonian literature, Kalevipoeg, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jaan Kross, Andrus Kivirähk, Maarja Kangro
The article investigates the foreign reception of Estonian literature and concentrates on why some piece of literature is chosen for translation and how its distribution works. It comprises four case studies, i.e. the Estonian epic „Kalevipoeg” by Friedrich Reinhold Kreutzwald, the novel „The Czar’s Madman” by Jaan Kross, „The Man Who Spoke Snakish” by Andrus Kivirähk, and „Child of Glass” by Maarja Kangro. It shows how different times, different language areas and different approaches constitute various versions of reception.
Cornelius Hasselblatt (b. 1960), PhD, member of the Academy of Sciences of Estonia (Kohtu 6, 10130 Tallinn), cornelius@hasselblatt.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#384 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-05-31 21:01:21" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(4254) "
D e n e c k e, Ludwig, T e i t g e, Irmgard 1989. Die Bibliothek der Brüder Grimm. Annotiertes Verzeichnis des festgestellten Bestandes. Toim Friedhilde Krause. Stuttgart: Hirzel.
G r i m m, Jacob 1834. Reinhart Fuchs. Berlin: Reimer.
G r i m m, Jacob 1865 [1845]. Über das finnische Epos. – J. Grimm, Kleinere Schriften II. Berlin: Dümmler, Harrwitz und Gossmann, lk 75–113.
H a s s e l b l a t t, Cornelius 2011. Estnische Literatur in deutscher Übersetzung. Eine Rezeptionsgeschichte vom 19. bis zum 21. Jahrhundert. Wiesbaden: Harrassowitz.
H a s s e l b l a t t, Cornelius 2014. Wilhelm Schott als Wegbereiter der deutschen Finnougristik. – Finnisch-Ugrische Forschungen, kd 62, lk 77–183.
H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016a. Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic. (Studia Fennica Folkloristica 21.) Helsinki: Finnish Literature Society – SKS.
H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016b. Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked. Tlk Katrin Kaugver. Tallinn: Tuum.
H a s s e l b l a t t, Cornelius 2016c. Kirjandusvälja toimimisviisist Jaan Krossi saksa retseptsiooni näitel. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 249–267.
H e i n a p u u, Ott 2011. Ussisõnad kauge põhja ja veel kaugema Euroopa vahel. Taevapõdra rahvastest, etnofuturismist ja karudest Andrus Kivirähki kultusromaanis. – Looming, nr 3, lk 419–426.
K a u k o n e n, Väinö 1963. Jacob Grimm und das Kalevala-Epos. – Deutsches Jahrbuch für Volkskunde, kd 9, lk 229–239.
K e t t u n e n, Kyösti (tlk) 2005. Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg. Kalevanpoika. Viron sankarieepos. Tampere: Pilot-kustannus Oy.
K i r s s, Tiina 2017. The pain threshold. An interview with the author Maarja Kangro. – Estonian Literary Magazine, nr 45 (Autumn), lk 8–13.
K u n z e, Erich 1952. Kalevalan vaikutus Jacob Grimmiin. – Kalevalaseuran vuosikirja, kd 32, lk 57–72.
M e l l i k, Juhan 2014. Kivirähk sai Prantsusmaal ulmeauhinna. – Õhtuleht 10. VI.
P ä s s, Elmar 1933. Jakob Grimm eesti rebasejuttude tõlkija. – Eesti Kirjandus, kd 27, nr 12, lk 586–590.
S c h o t t, Wilhelm 1841. Verhandlungen der gelehrten Esthnischen Gesellschaft zu Dorpat. – Archiv für wissenschaftliche Kunde von Russland, kd 1, lk 454–460.
S c h o t t, Wilhelm 1855. Verhandlungen der Gelehrten Ehstnischen Gesellschaft. (Dritten Bandes erstes Heft. 1854.) – Archiv für wissenschaftliche Kunde von Russland, kd 14, lk 437–446.
S c h o t t, Wilhelm 1857. Kalewi-poeg (der Sohn des Kalew), eine estnische Sage. – Magazin für die Literatur des Auslandes, nr 115, 24. IX, lk 457–458.
T a m m, Triinu 2013. Prantslased ussisõnade lummuses. – Looming, nr 4, lk 596–598.
V e i p e r, Ene 1990. Jaan Krossi reisid. – Reede 21. XII.
W i n t e r, Helmer (tlk) 1957. Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. Viron sankarieepos. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#592 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(110) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "1-2" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#593 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-01-31 18:18:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }Cornelius Hasselblatt
Eesti kirjandusest Euroopas
Kui kästaks ühe lausega väljendada Henrik Visnapuu (1890–1951) sõnumit järeltulevatele põlvedele, siis valiksin ehk pealkirjas esitatud tsitaadi. Visnapuu oli järjekindlamaid eesti kultuurikoguduse eestkõnelejaid ja samas ka (paha)endelise ajalookäigu aistijaid. Kõik temas on tuuline, liikuv, pürgiv, programlev, kiirustav, rahutult maksimaalsust taotlev. Sellisena kehastab ta tõelise protagonistina seda Eesti ajalookiirenduse draamat, mis XX sajandi esimesel poolel kujunes hüppeliseks kultuuriteoks, just nagu kogudes kiirkorras kapitali eesseisva katkestuse üleelamiseks.
Artiklikogu „Millal sünnib inimene” tutvustab meile just seesugust Visnapuud. Koostaja Hando Runnel pakub kaanepaberi pöördeil Visnapuust ka ilusa üliminiessee.
Võtkem jutt üles pisukese nurinaga. Tegemist ei ole kommenteeritud väljaandega, kuid sellest hoolimata võiks ilmumisandmetes olla pisut rohkem infot ja vahel mõni tarvilik lisamärkus. Näiteks et Kauges Kodus 1947. aastal ilmunud „„Siuru” kevad” on väikeste muudatustega peatükk memuaarraamatus „Päike ja jõgi” (1951). Või et „Millal sünnib inimene?” on ilmunud ka „Päikese ja jõe” kordustrükkides (1995, 2010). Kui mõni hädapärane kommentaar on joone alla lisatud, siis ei tohiks jätta arvustajale võimalust omakorda täpsustada, et Visnapuu loetletud pealkirjade täiendamisel autoritega on jäänud märkimata „Aja laulude” autor Jaan Kärner (lk 310).
Põhjalikust üksikautoreid iseloomustavast ülevaatest „Eesti proosa 1918”, mis ilmus Vabas Maas 3.–5. veebruaril 1919, on avaldatud üksnes sissejuhatav, ajastut üldiselt kirjeldav osa. Ilmumisandmetes olnuks korrektne ära märkida osaline avaldamine. Muidu mõtleb tänapäeva lugeja, et mis imelikke proosaülevaateid vanasti kirjutati, ilma kirjanike nimedeta. Kuid samas – selline talitusviis iseloomustab hästi koostaja soovi esitada Visnapuud kui ajastu vaimu, manifestide, programmkirjutiste ja kirjandus- ning kultuuriideoloogiliste taotluste sõnastajat. Visnapuu kirjandusarvustuste näiteid sellest raamatust ei leia, kui mõned ülevaatelised kolleegide loomingu iseloomustused välja arvata. Nii on jäänud kõrvale peaaegu kõik esseed kogumikust „Vanad ja vastsed poeedid” (1921), mis kajastavad Visnapuu luulemõistmist ja tema tööd kirjandusloolasena, samuti muud ülevaated ja arvustused, millest kas või Tammsaare „Tõe ja õiguse” kohta kirjutatu pakub huvi omaaegsete arusaamade talletajana. Kuid oleksin täiesti nõus väitega, et ideologiseeriv Visnapuu on jätnud kirjanduslukku palju omapärasema, intensiivsema ja visnapuulikuma jälje kui arvustaja Visnapuu. Nii et koostaja rõhuasetust võib igati respekteerida, kuigi peotäis Visnapuu kirjandusarvustusi püsib ka meeles, kas või need Tammsaare omad.
Olen ikka mõelnud, et kui luuletajatest kedagi Tammsaarega kõrvutada, siis oleks see Visnapuu. Midagi nende taotlustes ja põhilises pingeväljas on kokkukõlalist. Suurejooneline, lausa kosmiline inimesega mässamine. Visnapuu hingeline lõhestatus ja Tammsaare olemuslik paradoksaalsus. Millega põimub midagi tabamatult eestilikku. Näiteks kirjutab Visnapuu aastal 1922 vägagi tammsaarelikult programmilised read, võib-olla isegi pisut ennetades proosameistrit: „Kuid meie kirjanduslik ülehomme peab meile andma omapärase eesti kirjanduse, mille omapärasus on üldinimliku suhtumisega. See kirjandus peab seisma Euroopa kirjanduskultuuri tasapinnal ning andma omis üksikteoseis kangelasi, kes, olles omalt laadilt eestlased, seisaksid tugevasti oma maastiku keskel, omis oludes, kuid väljendaksid seejuures üldinimlikku, nagu seda on Ibseni ja Dostojevski kangelased.” (lk 132–133) Dostojevski ka juba paigas! Pole ju saladus, et Tammsaare vaimsuses on vene kirjandus mänginud oma rolli ja ka Visnapuul oli oma „vene periood”, ta elas ja boheemitses Peterburis, liikus isegi Sergei Jessenini kaaskonnas, ja selle perioodi kirjutised on Runnel olulistena kogumikku võtnud. Pole võimatu, et nii Visnapuu kui ka Tammsaare inimesekultusel on ühiseid lähtekohti.
Tammsaare avaldas Visnapuu 50 aasta juubeliks küllaltki krüptilise ja mängitseva kirjatöö,(1) aga hea tahtmise juures võiks sealt välja lugeda, et ta hindas kõrgelt Visnapuu „Taliharja” (1920), üldhumaanse ja inimkeskse paatosega luulekogu; ja suhtus skeptilisemalt Visnapuu müstilisematesse otsingutesse, niisamuti tema riiklikku kultuuriideoloogi rolli. Tammsaarel pole niisugust personifitseeritud kodumaad nagu Visnapuul (Vargamäe on keerulisem metafoor), seda pidevalt saatvat „sind”, mis on segu geograafilisist tõsiasjust ja Visnapuu enda hingelisist peegeldusist. Visnapuu on oma kodumaaga nagu usklik inimene, kes pole kunagi üksi, ta on ikka koos temaga, õnnelik või tülis, ahastuses või ekstaasis. Ka programmkirjutised väljendavad seda kaksainsust, saatuslikku seost, mis on andnud Visnapuu elule sisu. See, mis lõpuks nende paiguti agiteerivate kirjatööde juures lummab, ongi teise inimese peaaegu kaitsetu pühendumus, tema elu mõte.
Visnapuu on suure murranguaja vaimuliikumiste sõnastaja. Vajadus midagi ärgitada ja liikuma panna oli tal loomuses juba enne, kui tõelised murrangud saabusid. Ta tuli kirjandusse „momentlasena”, väikses seltskonnas, kes andis välja koguteosed „Moment” (1913) ja „Roheline moment” (1914). Asjaosaliste liialdatud ettekujutuse üle, et tegu on kirjandusliku murrangu esindajatega, võis Tuglas tookord põhjendatult ironiseerida.(2) Aga Visnapuu kirjutised, nagu näiteks „Vastne aeg, vastne vaim” (1917), „Vastne moment” (1920), „Kirjanduslik täna” (1920) või „Meie kirjanduslik homme ja ülehomme” (1922), on juba väga olulised ajastu dokumendid. Nendes kõneleb – riikliku iseseisvumise taustal – vaimustus rahvusliku kultuuritöö üle ja veendumuslik arusaam, et algupärasel kirjandusel on selles töös määrav, saatuslik osa. Siin ilmutab end enesekindel energia, mis aitas eestlastel marssida ajaloolavale. Visnapuu on jäädvustanud selle „momendi” vaimse palangu järelpõlvele mõjuvamalt kui mõnigi teine: ühelt poolt rõõm, et ollakse Euroopaga vabas läbikäimises, teiselt poolt seisukoht, et eesmärgiks pole jäljendamine, vaid „oma struktuuri” leidmine (lk 133). Visnapuu kuvand on ikka olnud boheemitsev poeet, seepärast on ehk raske uskuda, et just temalt pärinevad mitmed alust rajavad kultuuriideoloogilised teesid vabariigi loomisaegadest.
Ma ei tea teist luuletajat, kes oleks nii tugeva lüürilise tundelaenguga läbi elanud Eesti iseseisvumist. (Näiteks Marie Under jõuab iseseisvuses peituva luuleväärtuseni alles siis, kui riik on hävitatud.) Mäletan, kuidas lugesin 1970. aastate lõpul raamatukogu erifondis Visnapuu ridu „Soome õhtu proloogist” (1919): „Me vabal Eestil vastu läeme! / Miks valind, Issand, meid, et meie seda näeme.” Lugesin Visnapuu eksaltatsiooni tookord nukra kadedustundega, aimamata, et kümmekonna aasta pärast satun minagi samasuguse „äravalitu” meeleollu ja mindki tabab „vastne moment”. Kuigi Visnapuu hetk oli teistsugune, ta oli ikkagi asjade alguses, kui nii palju hiljem loomulikuna tunduvat tuli alles luua. Rahvuslik pühendumus riiklikus raamistikus oli esmakordne ja Visnapuu mõistis varakult, rutem kui paljud kolleegid, et seegi vajab uute traditsioonide loomist. Vana riiklik bürokraatia tuli lammutada ja uus kohandada väikerahva kultuurilistele vajadustele (lk 231). Vabariigi-ajastu tuumne mõiste võiks Visnapuul olla „loov rahvuslus”, ta käsitleb rahvuslust kui loomingule äratavat väärtussüsteemi. „Loov rahvuskollektiiv – see olgu meie praktiline rahvuslik ideaal!” hüüatab Visnapuu (lk 343). See on isegi samm edasi Jaan Tõnissoni idealismist, kes nägi kõiki rahvuse liikmeid haritlastena, Visnapuule kangastuvad nad loojatena. Runneli koostatud kogumik kajastab kogu seda rahvuses elamise tundelist teekonda, alates tsaariaegsest üleskutsest eesti keele õpetuse sisseseadmiseks koolis kuni püüdlusteni organiseerida kultuurielu paguluses. Tõepoolest, pagulus oli järjekordne „vastne moment”, kuid äravalitud momentlasena läks Visnapuu ka sellele julgelt vastu. Ta üritas organiseerida ülemaailmset eesti kirjanduse seltsi, kõneles pärandihoidmisest ja eestlaste hinge päästmisest eestlusele.
Kuigi Visnapuu poeedikuvandis on sisemiselt lõhestunud ja heitlev isiksus, esindab tema artiklikogumik pigem rahvuskultuuri terviklikkust taotlevat ideoloogi. Ja kuigi põhitoon on tugevalt rahvuslik, saadab seda ka üldinimlik aspekt: „tõu alateadvusest” (lk 133) inspiratsiooni ammutajana rõhutab Visnapuu ühtlasi, et eesti kirjanduse keskne idee on inimsusaade (lk 390). Sõltub „momendist”, millist külge esile tõsta. Pagulus vajas nii rahvuslikku kokkuhoidmist kui ka eestluse humaansusideaalide kuulutamist maailmale, ja nii sünnivad lohutus ümbruses veel kõige õilsamad kõned.
Visnapuu sisendab meile, ja see on artiklikogu üks põhisõnumeid, et kirjandusel on rahvuskultuuris keskne, eksistentsiaalne tähendus. „Eesti rahvusele on kirjandus sõna-vaimuga raskelt laaditud laevaks” (lk 300). Eesti kirjanikul on Visnapuu arvates „missioon” ja „ta on läkitatud” avastama eesti tõelist inimest (lk 321). Visnapuu kirjanduskäsitluse ümber tiheneb eriline aura, ta näeb eesti kirjandust kõigi põhiliste vooruste kandjana peaaegu nagu rikkumata neitsit ja siit järgneb loomulikult, et kirjanduse edendamisele tingimuste loomine on riiklik ülesanne. Küllap Visnapuu selle asja eest 1930. aastatel propagandatalituse kultuuriosakonnas töötades ka seisis. Ja hinnangud muutuvad ajas. Tammsaare võis muidugi sõbraliku irooniaga kolleegile meenutada, et propagandatalituse katuseharjal laulab tema nooruse siurulind, aga üks visnapuulike veendumustega kirjandusnõunik kuluks tänapäeval Eesti valitsusele kindlasti ära. Või siis kultuuriametnik, kes võtab Visnapuu mõtteloo kogumiku üheks oma lauaraamatuks.
Minul erilist optimismi sellise ametniku tekkimisse ei ole ja seda imeväärsem paistab mulle Visnapuu kultuuri-optimism. See põhineb veendel, et ainult väikerahvastel on võimalik suunata kogu oma energia vaimsusesse. Ja see omakorda seisab veel võimsamal kujutlusel, millele viitab kogumiku pealkiri: tõeliselt vaimne inimene on veel sündimata ja meie oleme oma kultuuritöös talle teetegijad, omamoodi Ristija Johannesed. Tööd on mõtet teha, sest kõik on veel pooleli, nii rahvuse ehitamine kui ka inimese edendamine. Eesmärk on justkui selge, aga samal ajal jääb see kaunilt abstraktseks ja kuhugi ebamäärasesse kaugusesse. Ja just see on tõeliselt vaimne situatsioon. Kõik need ideoloogiad ja süsteemid, mis „uue inimese” – nõukogulase, eurooplase – kiirelt valmis klopsivad ja välja kuulutavad, järgivad võimu, mitte vaimu meelitust.
Taassünd, uuestisünd, uus inimene – need on Visnapuu kaasaja märksõnad, mis johtuvad tollastest ideoloogiatest ja traagilistest sõjasündmustest. Inimene ei saanud endist viisi jätkata, ta pidi „uuesti sündima”. Muuhulgas ammutas Visnapuu neid motiive Venemaalt, ta tsiteerib näiteks Andrei Belõid, kes ütleb, et „võiks tulla uus inimene, mis seisab kõrgemal ja kaugemal praegusest inimesest” (lk 201). Essees „Millal sünnib inimene?” käsitleb Visnapuu oma luulet Euroopa mõtte kriisi kajastajana ja nendib: „Vaimne inimkond on alles sündimata, kuigi järjest sünnib vaimseid indiviide” (lk 438).
On traagiliselt paradoksaalne, et sõda ja ühiskondlikud katastroofid XX sajandil on kogu oma antihumaansuses vallandanud kannatavas inimeses nii kauneid idealismi jõujooni. Visnapuu raamat osutab ka seda.
Ja muidugi kumab isegi ametlikumat laadi kirjutistest läbi Visnapuu ilus ja hull tung vaimsusse, mis ei võtnud küll kunagi päris selginud piirjooni ja jäi natuke „metsikuks”. Küllap väljendus see juba poisikesepõlve kuumas igatsuses „kalli sõbraga ühel varasel hommikul vaikselt Tartust Võru teed jala Indiasse minna” (lk 218). Igatahes kuulub Visnapuu sellesse ajajärku, mil loojaid valdas kiusatus – Johannes Aavikut parafraseerides – oma kurv lõpmatusse tõmmata.
Visnapuu kujutluses oli „tõu alateadvuses” mingi loominguline reservuaar. Meie vist enam ei looda, et kohapeal oleks võimalik midagi olulist välja kaevata. Meie loodame praegu impordile ja ekspordile, võtame kogu aeg midagi sisse ja anname oma töötluses välja tagasi. Eesti humanitaaride eksport, ingliskeelsete tööde nimekirjad ETIS-es paisuvad jõudsalt. Oleme muutumas verevaesteks vahendajateks, kes on kaotamas oma olemasolu sügavamat mõtet. Visnapuu vaimu otseülekanne tänapäeva mõjuks ilmselt mõneti anakronistlikuna, aga miski ei sega ka meie päevil otsimast idealismi allikaid.
- A. H. T a m m s a a r e, Räägitakse, Visnapuul olnud 50. sünnipäev. – Rahvaleht 4. I 1940, lk 8.
- F. T u g l a s, Üks moment paberist labürindis. – F. T u g l a s, Kogutud teosed 10. Kriitika VII. Kriitika VIII. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2004, lk 45–53.
Toomas Haug
„Kes end on teinud vaimselt tugevaks, see püsib aja mühisevais tõmbtuulis”
Looduslikke pühapaiku mõtestatakse, kirjeldatakse ja kujutatakse suuliselt levinud folkloorsetes tekstides teisiti kui eesti kirjakultuuri tekstides. Eesti kirjakultuuri on ühe tüvitekstina oluliselt mõjutanud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos „Kalevipoeg”, mis oma allikate poolest asub suulise ja kirjakultuuri piiri lähedal, kuid jääb siiski kirjakultuuri valda. Järgnevalt võtan vaatluse alla „Kalevipojas” esinevad viited looduslikele pühapaikadele, soovides heita valgust sellele, millist mõju on eepos ja selle metatekstid avaldanud looduslike pühapaikade ja vast ka laiemalt sümboolsete maastike representatsioonile tänapäeva eesti kultuuris. Siinne artikkel jätkab minu varasemaid ja üldisemaid käsitlusi (Heinapuu 2010, 2018) kultuuriliste murrangute ajel Eestis XIX sajandist alates toimunud looduslike pühapaikade ümbermõtestamisest, kuid võtab kitsamalt ja ehk täpsemalt fookusesse ühe teksti: vaatlen, kuidas ja millistes kontekstides esineb püha tammiku sümbol rahvuseeposes võrrelduna teistlaadi pühapaikadega. Et asetada käsitletud motiivid laiemale taustale, visandan esmalt üldisemalt looduslike pühapaikade kujutamise erinevused suulises ja kirjalikus kultuuris, tuginedes põhiliselt Walter J. Ongi ja Juri Lotmani kultuuritüpoloogia kontseptuaalsele raamistikule. Lõpetuseks puudutan kultuuritekstidest mõjutatud uute rahvuslike pühapaikade rajamise maastikupraktikaid(1), et näitlikustada kirjutatud sõna maastikuks saamist.
Loodusliku pühapaigana mõistab rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) kaitsejuhend „maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus” (Looduslikud pühapaigad 2011: xxiv). Kohalikus vaates on muinsuskaitseseaduse järgi ajalooline looduslik pühapaik „olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad.” (MuKS § 11 lg 6) Eesti looduslike pühapaikade hoidmise ja uurimise arengukava võtab nende vormilise mitmekesisuse kokku nii: „Need võivad olla üksikud puud, puuderühmad ja metsad, allikad, jõed, ojad vm veekogud, erinevad maastikuvormid nagu künkad, orud, pangad, kivid, mitmesugused ohvripaigad jm. Looduslike pühapaikade hulka on arvatud ka ristipuud, millega seostub ajalooline matusekombestik.” (Eesti looduslikud pühapaigad 2015: 3)
Eesti looduslikud pühapaigad on kujunenud kohaliku maakasutuse mustri ning inimese ja looduse omavaheliste muutuvate (ka religioossete) suhete osana. Valdavalt XIX–XXI sajandil talletatud pärimusest tuntud pühapaiku on kujundanud praktikad, milles väljendub kohalik arusaamine loodusest ja üleloomulike vägede ning olendite tegevusest, elukohtadest ja harjumustest. Keeldudega on osaliselt piiratud maa ja loodusvarade kasutamine (nt kündmis- ja raiumiskeelud), tavad määravad kohti, kus pöörduda üleloomulike olendite poole ja anda neile ande või tähistada aastaringi pühi. Säärase nii negatiivse kui ka positiivse inimmõju tõttu võiks vähemalt osa looduslikke pühapaiku pidada ka poollooduslikeks (vt Heinapuu 2016: 164–169). Selline looduslike pühapaikade roll kultuuris on ilmselt kultuuritüpoloogiliselt omane agraarühiskondadele pärast neoliitilist revolutsiooni ja enne tööstusrevolutsiooni.
Suuline ja kirjalik kultuur
Lähtudes suulise ja kirjaliku mõtlemise põhimõttelisest erinevusest (Ong 2002), saab käsitada suulist ja kirjakultuuri Juri Lotmani kultuuritüpoloogia mõttes kultuuri erisuguste allsüsteemidena (Lotman 2010: 72). Traditsioonilise kogukondliku suulise kultuuri kõrval arenes eestikeelne autonoomne kirjakultuur XIX aastasajal ühes koolihariduse, kirjaoskuse ja ajakirjanduse levikuga. Ühiskeelse kirjakultuuriga sai võimalikuks eesti kultuur ja rahvuslus. Seda võib käsitada kultuuri uue allsüsteemina, mis võimaldas suhtlust ja tõlget seni eraldi eksisteerinud kogukondlike kultuurisüsteemide vahel ja seega ka uue eesti ühiskonna teket laiemal pinnal kujutletud kogukonnana Benedict Andersoni (2006) mõttes. Kirjakultuur muutus kultuurisüsteemis suulise kultuuri asemel selgelt domineerivaks allsüsteemiks XX sajandil.
Kultuurikood, milles toimisid looduslikud pühapaigad, oli suuline ja selles andsid tooni folkloorsed tekstid. Lotmani neljast kultuuritüübist (semantiline, süntaktiline, asemantiline-asüntaktiline, semantiline-süntaktiline, vt Lotman 2010: 36–60) võiks see kuuluda semantilisse ehk sümbolilisse kultuuri-tüüpi, mis on orienteeritud kogu inimest ümbritseva reaalsuse ja ka selle osade semantiseerimisele ehk keskkonnas tähenduste omistamisele ja sarnaneb keskaegse kultuuritüübiga (Lotman 2010: 40). Arusaamine maailmakorrast on seotud kohalugudega: konkreetsete paikadega seotakse kosmoloogilise sisuga lood, sh rahvusvahelise levikuga motiivid ja süžeed. Sel kombel maailma sidusust hoidev kohapärimus on „kultuurmaastiku objektide teket, nimesaamist jm seletav rahvatraditsioon, mis toimib eeskätt mingi kohaliku kogukonna kollektiivse eneseteadvuse toetajana” (Remmel 2014: 13). Suur osa mütoloogilistest teadmistest võibki edasi kanduda lühikestes kohapärimuslikes lugudes, mis on kinnistatud konkreetse maastiku külge ja isiklikku kogemusse. Võtame näiteks loo ühest Rapla-lähedasest teeäärsest kivist:
Kalevipoeg visand sinna selle kivi. Jaanilaupäeva öösel näinud Kalevipoeg Hiiemäelt, Palukülast, et hunt seal varssa murdnud. Ta tahtnud hunti kiviga surmata, kuid kivi matnud ka varsa oma alla. Nüüd kuuldakse selle kivi alt iga jaanilaupäeva öösel kell 12 hundi ulumist ja varsakella kõlksumist. Kivil on Kalevipoja sõrmejäljed praegugi näha. (Pühad kivid Eestimaal 2011: 142 (E StK 11, 39/40 (12) < Rapla khk – L. Pärt (1921))
Lugu ühendab maastikuobjekti ja selle läheduses kogetud üleloomulikud seigad muude oluliste nähetega. Kivi on seotud piirkonna keskse pühapaiga, Paluküla hiiemäega (mäge puudutavat hiiupärimust vt Laugaste, Normann 1959: 138–139; vt ka Koski 1967: 61, nr 448). Loo vähem kui viies tosinas sõnas sisaldub viide pühale ja ohtlikule ajale jaanilaupäeva öösel (mis on üleloomulike nähete poolest tüüpiliselt rikas), samuti hiid Kalevipojale (kelle tegemised seostuvad tihtipeale pühapaikadega; sageli on hiidude heidetud kive peetud pühaks ja vahel nimetatud hiiekivideks, vt Remmel 1998: 18). Loos aktualiseeruvad karjakasvataja igapäevased kiskjatega seotud riskid, mis on rahvausu kujunemist mõjutanud, põimudes mütoloogiliselt olulise hiidude ja huntide vastasseisuga.
Säärased pärimuskillud koondavad rahvaliku teadmise eri külgi ja toimivad tihendatud mnemooniliste abivahenditena, mis aitavad maailma paremini mõista. Kirjapanduna ja kirjakultuuri kaudu tõlgendatuna võivad säärased muistendid tunduda arusaamatutena, kui kosmoloogia seletamise põhiline mudel on hierarhiliselt struktureeritud ja kirjalikult jäädvustatud mahukas tekst. Nii on mõistetav kosmoloogilist süsteemi pigem pika tekstina mõtestava kirjakultuuri igatsus fikseeritud ja struktureeritud pühakirjade ja eeposte järele ning nõutus üksikute mütoloogiliste pudemetega kokku puutudes.
Vene keskaegsel kultuuril põhinev semantilise kultuuritüübi kirjeldus märgib, et see „maailmapilt oli põhimõtteliselt akrooniline” (Lotman 2010: 46). Toodud lugu seob ühe rändrahnuga mitu ajahetke: selle saabumine üleloomuliku viskega kunagi muiste; igal aastal korduv jaaniöö, kui kivi juures võib hääli kuulda; praegune aeg, kui igaüks võib näha Kalevipoja sõrmejälgi. Selline lugu aktualiseerub kõige elavamalt, kui kivi näha, kuid samuti kivist mööduva teekonna kirjeldamisel või jaaniööga seoses. Muistend ei organiseeri sündmusi mitte kronoloogiliselt, vaid mütoloogiliselt, meenutades maastikuobjekti sünni aega ja tõstes esile korduvaid erilisi pühi aegu.
Folkloorses kultuurikoodis edastatavate sõnumite ajalooline sügavus sõltub suulisest mälust ja seetõttu ei ulatu ajas nii kaugele kui klassikalise kirjakultuuri võimalik ajalooline sügavus. Mälestused, mis ei seostu enam olevikuga, ununevad. Seega on suulise kultuuri ajalootaju teistsugune: minevikust ei hoita alles fakte, mis pole enam kultuuriliselt olulised (Ong 2002: 46–48). Suuline ajalooline mälu on paratamatult ebatäpne: üksikisiku kogemusest kaugemale jäävate minevikusündmuste ajas paika panemisel tekib pärimuses vigu ja ebamäärasusi, kaugem minevik sulab kokku muistseks ajaks.
Möödunud aega hakati tajuma ühe kõiki sündmusi ajalisse järgnevusse seadva loona pärast nende kirjalikku dokumenteerimist, aastast aastasse tähtsündmusi loendavate kroonikate kirjutamist. Lõplikult kinnistus selline aja tajumisviis alles pärast trükiste laiemat levikut (Lowenthal 1985: 220–222). Sel taustal on mõistetav, kuidas püha puu võib olla pärimuse järgi kasvama läinud nii muistse hiiu kui ka Põhjasõja-aegse valitseja maasse torgatud kepist. Kalevipoeg esineb tammede istutaja rollis Kuremäel, kus asub kuulus püha tamm (Eisen 1920: 95–96), Rootsi kuningas või Karl XII vähemalt 115 puu juures, Vene keiser, Peeter I või keisrinna Katariina kümne puu juures, samuti olla puid istutanud neitsi Maarja ja vanapagan (Puss 1995: 9–12). Põhjasõja sündmuste kajastused ei seisa pärimuses kaugel mütoloogiast ega maastiku kujunemise algaegade lugudest.
Suulised kultuurid on alalhoidlikud, innovatsioon ja originaalsus avalduvad neis teisiti kui kirjaliku dominandiga kultuurides. Lotmani järgi pole neis „põhimõtteliselt võimalik uute ja samas tõeste tekstide loomine. Uus tekst on alati avastatud vana”. Kunstniku roll on avastada „eelnenu ja igavene”, tal on õigus „astuda vahendaja, „ilmutaja” rolli, mille kaudu igavesed ja ettemääratud tähendused peavad maailmale ilmnema”. (Lotman 2010: 46) Olemasolevaid teadmisi tuleb korrata, et teadmised ei kaoks ega ununeks; teadmine, mida suhtluses ei korrata, on kiire kaduma. Kirjaoskus ja veel rohkem trükikunsti levik vähendab suulise mälu kandjate ja vanade teadmiste kordajate prestiiži nende arvel, kes midagi uut avastavad (Ong 2002: 40–41). Uued tähendused ja muud suulise kultuuri sisemised muutused näitavad Ongi sõnul, et originaalsus on siiski võimalik ka korduvatele vormelitele ja standardsetele teemadele toetuvas mõtteilmas. Neid uuendusi ei esitleta uuendustena, vaid traditsioonidele vastavatena: innovatsioonile leitakse õigustused traditsiooni kaudu (Ong 2002: 41–42).
Vanad pühapaigad võivad ununeda mõne põlvkonna jooksul pärast aktiivse kasutuse lõppemist, kuid samuti võidakse käibele võtta uusi, mis ajalooteaduse seisukohalt lühikese aja jooksul võivad muutuda mäletamata aegadest pärinevateks traditsioonilisteks pühapaikadeks. Ilmselt seotakse uute pühapaikadega vanu ja rahvusvaheliselt levinud rahvajutumotiive (nt peidetud varandus, kiviks või puuks muutunud inimene, härgade veetud või kohale lennanud mägi, vt Eisen 1996 [1918]: 49–54), mis toimivad paiga pühaduse staatuse märkidena.
Kirjalik kultuurikood ja looduslikud pühapaigad
Kirjakultuuri levikuga kahaneb muististe olulisus kultuuris, märgib David Lowenthal. Mälu kandjatena jäävad muististega seotud lood alla kirjutatud ajaloole. XX sajandi Eestis pole mineviku seletamisel maastikumärgid, nagu hiiu heidetud kivid, enam nii olulised – minevik seotakse lahti nähtavast maastikust. Olulisemaks muutub rahvuskeskselt kirjutatav ajalugu. Pärimuslikest maatundmise viisidest täpsemate ning erinevalt pärimusest füüsiliste artefaktidena fikseeritud kaartide levides väheneb teisalt vajadus kasutada muistiseid maamärkide ja piiritähistena, mille järgi orienteeruda või valduste ja kinnisasjadega seotud õiguste ulatust määrata (Lowenthal 1985: 255–257).
Kirjalik kultuurikood on tsentraliseeriv. Eesti rahvuse ülesehitamine tänapäevases mõttes sai võimalikuks pärast selle koodi juurutamist. Lotmani klassifikatsioonis kuulub see süntaktilisse kultuuritüüpi: „Kultuurilise tähtsuse tunnuseks kujuneb kuulumine mingi terviku juurde: eksisteerida tähendab olla osa. Tervik pole väärtuslik seetõttu, et sümboliseerib midagi sügavamat, vaid iseeneses – seetõttu, et ta on kirik, riik, isamaa, seisus.” (Lotman 2010: 48) Eesti rahvust ehk tervikut, millesse inimesed ja kultuurinähtused osana kuuluvad, hakkasid haritlased teadlikult looma XIX sajandil. Rahvuse hierarhilises süsteemis vajalikeks komponentideks saavad selle loojate meelest lisaks kirjakeelele veel ajalugu ja eepos. Õpetatud Eesti Seltsi estofiilist liige Georg Julius Schultz-Bertram küsis 1839. aastal peetud kõnes: „„Kuidas peab nüüd meie Selts ühe täisealiseks kuulutatud, pärisorjusest vabastatud ja ometi oma mittetäisealisuse ja julgusetuse koorma all edasi ägava rahva valgustamist ja vaimset taassündi kõige jõudsamini edendama?” Ja ta oli ise vastanud: „Ma arvan, kahe asja läbi. Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!”” (Oinas 1994: 33) Rahvuste kujunedes (Ladina-Ameerikas ja Euroopas valdavalt XIX sajandil, Euroopa kolooniates XX sajandil, vt Anderson 2006) süsteem aegapidi kasvab, selle komponentideks saavad Eestis omakeelne haridus (sh ülikool), oma riik jm institutsioonid rahvusooperi, -balleti, -raamatukogu ning rahvusteaduste õppetoolideni. Rahvuse kui süntaktilisse kultuuritüüpi kuuluva süsteemi iga üksiku elemendi omadused pole nii olulised kui süsteemi elemendi olemasolu ise (eepos või ballett on igapäevakommunikatsioonis perifeersed). Kohustuslike osade nimekiri on kokkuleppeline, ajas muutuv ja rahvuseti erinev.
Rahvuse ehituskividena on kasutatud erisuguseid kultuuritekste. Olulist osa on mänginud laia leviga ajalehed, nagu Postimees ja Sakala, ja nende kaudu levinud poliitilised tekstid, kuid ka rahvusromantilised kunstilised tekstid, nagu Kreutzwaldi „Kalevipoeg” (Kreutzwald 2003 [1862]) ja teiste poeetide lüürilisem isamaaluule. Kirjakultuuril põhinev kultuurikood on väga ajalooteadlik. C. R. Jakobsoni 1868. aastal peetud aastaarvudega pikitud isamaakõnest on läinud käibele 700-aastase orjaöö motiiv, mis on ajavahemikuna üsna täpselt määratletud ja on eesti rahvusliku ajaarvamise üks tihedamini kasutatavaid mõõte. Eesti rahvusliku identiteedi ja ideoloogia kujundamisel on olnud otsustav roll ka ilukirjandusse kuuluvatel ajaloolistel jutustustel ja romaanidel, mis kujutavad rahvuse ajaloo pöördelisi sündmusi (Laanes, Kaljundi 2013; Tamm 2012: 60–61, 65–81).
Kirjakultuur põimub kohaliku suulise pärimusega
Hiiekohad, mida tuntakse valdavalt XIX–XXI aastasajal kogutud ja fikseeritud suulise pärimuse varal, on rahvusliku ajaloo ja ideoloogia uues süsteemis leidnud oma koha muinasaegse, ristiusueelse ajaloo lahtris. Neis nähakse ristisõjale eelnenud ajaloo ühte kehastust, kuigi napib usaldusväärseid allikaid, mille toel suulises pärimuses tuntud paiku nii kauge minevikuga tõsikindlalt või isegi usutavalt siduda. Kuna looduslikest pühapaikadest on keskaegsetes ajalooallikates juttu põgusalt ja ebamääraselt, on see tinginud vajaduse täita lünki oletustega muistsete pühapaikade kohta. Osa oletusi omakorda on läinud liikvele kindlate faktide pähe.
Üks selline näide on Ebavere mäe seostamine Henriku Liivimaa kroonikas esitatud looga, kuidas Tharapita lendas Saaremaale ühelt kauni metsaga Virumaa mäelt, kus ta kohalike jutu järgi sündinud oli. Kroonika andmeil raiusid misjonärid mäel maha jumalate pildid ja kujud, mille peale kohalikud imestanud, et need ei veritse (HCL XXIV 5: 216). Pastor Georg Magnus Knüpffer identifitseeris Henriku viidatud paiga Ebavere mäena pärast Väike-Maarja kihelkonna elanikelt kohalugude kogumist (Jonuks 2007). On ka arvatud, et Henrik võis viidata Sinimägedele (Sutrop 2002: 7); õigupoolest võinuks olla tegu ka mõne muu Virumaa rajamaade hiiemäega (vt võimalikke paiku Koski 1967: 62–65, nr 501–555).
Knüpfferi hüpotees on käibel eestikeelses kirjanduses ja sealtkaudu on see jõudnud kohapärimuse vastu huvi tundvate haritud inimeste teadvusse. Seetõttu on see hakanud tulema teise ringi pärimusena rahvaluulekogudesse rahvajuttude üleskirjutuste kaudu, kus sellele viidatakse kui pärimust legitimeerivale motiivile. M. J. Eiseni korrespondent J. Karelson Ambla kihelkonnast kirjutab: „Virumaal, kolm versta Väike-Maarja kiriku juurest, Vao mõisa maa peal on Ebavere mägi. See mägi, mille harjal vanal ajal kuulus hiiemets kasvanud ja mille all vanad eestlased oma avitaja Taara ees käinud palvetamas.” Seejärel esitab ta rahvaehtsa ilmega loo Ebavere mäe jalamile eksinud õitsilisest, kes nägi seal uhket linna, kust ta ostis pastlad, nahkkindad ja vöö ning jõi kõrtsis õlut. Ärkamise järel oli linn kadunud, kuid pastlad-kindad-vöö alles (Eisen 2000 [1958]: 81–82). Siin kohtub muinasteaduse hüpoteesiga rahvusvaheline jutusüžee, kus inimene satub üleloomulike olendite (nt haldjate, kuradite, maa-aluste) peole, ent pärast ärkamist näeb, et uhke peopaik on kadunud. Sama rahvusvaheline süžee on seotud hulga teiste paikadega; näiteks on peategelane hommikul avastanud ennast kivil keset Ülemiste järve või järve kõrval.(2)
Nii on Henriku kroonika teade saanud kirjalike allikate vahendusel osaks kohalikust pärimusest, mis ei toimi enam puhtalt suulise süsteemina, vaid vastastikmõjus kirjakultuuriga. Umbes samasuguse mehhanismi kaudu, nagu Ebavere mäe identifitseerimine kroonikas mainitud paigana, pannakse sobivad XIX–XX sajandi suulise maastikupärimuse elemendid tähistama kaugemat rahvuslikku minevikku, mille ajalugu kirjutatakse suures osas kroonikate ja muude baltisaksa tekstide põhjal (seda nii „Kalevipojas” kui ka näiteks Eesti „muinasparlamendi” paigutamisel Raikkülla, vt Metssalu 2008). Sealjuures võib paikadega suulises kultuuris seotud pärimusvara jääda kirjakultuuri motiivide varju (Ebavere mäge mainitakse praegu rohkem Henrikule viidates muistsete eestlaste palvepaiga kui üleloomuliku linna asupaigana), nii et pärimus allutatakse rahvusliku ajaloo kaanonile. Pärimuspaiku on hakatud tõlgendama ja tutvustama rahvusliku ajaloo kaudu, samal ajal kui suuline pärimus lähtub pigem kohalikust vaatest.
Kättesaamatute tammikute istutamine eesti kultuuri
Kultuuri kalduvus mitmekeelsusele ilmneb ka „Kalevipojas” (Kreutzwald 2003 [1862], edaspidi viited lugudele ja värssidele), mille kokkupanemisel on kasutatud kultuuri eri allkeeltes käibinud tekste. Seetõttu on tekst kasutatavate kultuurikoodide poolest eripalgeline. August Annist eristab Kreutzwaldi loodusekujutuses kolme kõnelemise viisi: „naiivürgset” ehk rahvalikku, mis sarnaneb folkloori konkreetse ja napisõnalise loodusekujutusega ning pigem viitab ja loendab, kui kirjeldab, ja seejärel kaht Kreutzwaldi kui poeedi isiku-pärasemat loodusekujutuse viisi, mida Annist seostab vastavalt vararomantilise ja klassitsistliku traditsiooniga (Annist 2005: 829–831). See kolmikjaotus peegeldab ka looduslike pühapaikade kujutamist eeposes. Annist märgib rahvalik-naiivse ja Kreutzwaldi isikupärasema ratsionalistlik-sentimentaalse loodusekujutuse vahelist ebakõla, mis tähistabki veelahet suulist ja kirjalikku tüüpi tekstide vahel. „Kalevipoja” rahvalikumas loodusekujutuses on palju ühist kohapärimuslike muistendite loodusepildiga, kuna suure osa eepose tekstist moodustavadki kreutzwaldlikku regivärssi ümber pandud kohamuistendid. Siia kuuluvad näiteks Ülemiste järve ja selle keskel oleva kivi tekkelugu, mida ka vanem pärimus seostab üleloomulike nähetega (II: 443–479), ja Linda muutumine ohvrikiviks, mis on tuntud Iru ämmana (III: 374–383, Iru ämmaga seotud pärimust vt Remmel 2005; Laugaste, Normann 1959, nr 179), samuti lugu sellest, kuidas Raudoja saab alguse surnud nõianeitsist (XV: 260–419). Konkreetse paigaga sidumata ja kunstipärasem – kuid siiski muistendivõtmes – on lugu, kuidas Kalevipoeg künnab ja väsib, heidab mäekaldale puhkama ning tema higist sünnivad allikad, kust saab väsimuse ja valu vastu kosutust, parema silmanägemise ja jume (VIII: 737–778).
Annisti hinnangul võib eepose looduskujutust iseloomustada „kui võrdlemisi klišeelist ja üldsõnalist ning peajoontes mitte just eesti- või rahvalaulupärast”. Ta lisab, et Kreutzwaldi „isiklik, meeleolutaotlev looduskujutus seevastu on paiguti õige tunderikas, eriti öö ja kaugusvaadete luulenduses, ja etendab võrdlemisi suurt osa eepose kui terviku meeleolulisel ilmestamisel”. Siin esineb paksudes värvides edasi antud tundelisi õhkamisi ning Taara tammik kui hingemaastik, samuti muud kaduvikku rõhutavad hingematvad maastikud. Säärased lüürilised värsid esinevad eepose lugusid raamivates sissejuhatustes monoloogidena „vana lauliku” ehk eepose fiktiivse esitaja suus. (Annist 2005: 829–830)
Monoloogides tulevad jutuks ka Taara tammikud ja märgilised tammed: „Kuulge juttusid jumekaid, [---] Mis mulle puistand pihlakasta, / Tulnud teised toomingasta, / Taara tamme tüvikusta” (Sissejuhatuseks: 302, 307–309); „Veeretelen vanu viise, / Mis ma Harjusta arvasin, [---] Taara hiiesta tabasin” (VIII: 68–69, 72); „Taeva küünal, ehatähti, [---] Vaikselt vaatas sinu silma / Muistepõlve muudendusi, / Vaatas Taara tammikuida, / Hiiepuida ilusaida / Haljendavas leheehtes” (VIII: 1, 7–11). Laulik kinnitab, et Kalevipoja-lugusid tuntakse üle maa, loeb üles kõik maakonnad ja nimetab ka Taara tammikuid: „Mine, poega, Pärnumaale, [---] Taara tammiku tahaje, [---] Igas paigas idanevad / Kalevipoja sõnumid” (II: 92, 98, 101–102). Nagu Annist on näidanud, oli vana lauliku kuju eelromantilises Euroopa eepikas laialt levinud ja Kreutzwaldi lauliku üks eeskuju näib olevat James Macphersoni „Ossiani laulude” nimikangelane (Annist 2005: 611–614).
Kolmas loodusekujutamise viis esineb eepose muinasjutulikes-seikluslikes osades ja ligineb stiililt klassitsismile, Annist seostab seda koidu ja keskpäeva meeleoluga (Annist 2005: 829). Kalevipoeg on siin muinaseesti kuningas, kes elab Taara hiie lähedale ehitatud linnuses, laseb laevasõidu kordaminekuks ohverdada Uku kivile ja kogub sõjaretke eel oma sõjaväe Taara tammikusse. Siin kujundavad looduslike pühapaikadena antiikset-heroilist meeleolu Taara hiied või tammikud ja Uku kivid. Pühad tammesalud meenutavad antiikse Kreeka või Rooma piksejumala pühamuid. Eepose kirjeldused Uku kivile ohverdamisest sarnanevad „Iliases” kujutatud kreeklaste ohvritalitustega (nt Homeros 1960: 31–32, teise laulu värsid 394–431).
Sellist antiikeepose väärilist pühapaigakujutust võib näha pärast Kalevipoja võitu oma vendade üle jõukatsumisel Saadjärve-äärses hiies („Paistis päevaveeru vastu / Taara ilus hiiekene, / Mäeharjalt haljendelles / Läikivailla lehtedella. / Õnnerikkas orus voolas / Emajõgi väsimata” (VIII: 236–241)). Võidu järel kraabib Kalevipoeg ohvrianniks hõbevalget Vetevaimule. Episood märgib kangelase saamist maastikku kujundavast hiiust kuningaks, kuid põhineb kohapärimusel: Kalevipoja visatud ohvrikivi ja Saadjärve-lähedane hiis, mille kohalik mõisahärra hävitada lasknud, on pärimusest tuntud (Meriste 1976). Teine ruumis konkreetsemalt juhatatud Taara pühamu on eepose tekstis Taaramägi Emajõe ääres, millele Kalevipoeg ehitas oma linna („Teise linna Taaramäele, / Emajõe kalda äärde, / Varjuks Taara varvikulle” (X: 787–789); „Kutsus rahvast kauge’elta / Taaramäele mängimaie” (XII: 484–485); „Tulin hilja Taara mäelta” (XV: 510)). Siin on ilmselt silmas peetud Tartu Toomemäge ja küllap sama kohta on eeposes kutsutud „Taara paigaks” („Laevad tulid Ema laineil / Lustil veteveeretusel / Peipsi rannast Taara paika” (XII: 487–489)) ja „Taara aiaks” („Jumalaga, Taara aeda, / Emajõekene ilusa!” (VIII: 582–583)).
Ülejäänud tammesalud, mis meenutavad antiikseid piksejumala pühakohti (vrd ka Philostratose kirjeldust Zeusile pühendatud Dodone tammikust teoses „Eikones” II: 33, Philostratorum 1825: 103), jäävad eeposes asukohalt ebamäärasemaks. Eestist välja, vast Norrasse, saaks paigutada Taara tammemetsa Kalevi kodumaal: „Põhja piiril seisis pere, / Tugev talu kaljudella / Taara tammemetsa ääres” (I: 80–83). Ühtlasi öeldakse samas: „Kange Kalevite seltsi, / Mehed kui tammed tugevad” (I: 78–79). Sama võrdlust kasutab autor palju kordi vormelina Kalevipojale viidates.
Ülejäänud kolme mainitud Taara tammikut võib ruumilise ebamäärasuse tõttu pidada üheks ja samaks paigaks või sama hästi kaheks või kolmeks eri paigaks. Kõik kolm esinevad Kagu-Eesti, Vene-Läti piirimaade ning Pihkva- ja Peipsi-lähedaste paikade kontekstis. 19. loos tuuakse valitseja Kalevipojale sõjasõnumeid: „Pihkva piirilt tõttas poissi, / Teine Läti lagedalta, / Teiselt poolt Taara tammikut / Kurvastusta kuulutama, / Sõjalugu sõnaldama” (XIX: 755–759). Vastuseks Kalevipoeg „Sõitis sõjaratsu seljas / Tulist Taara hiie poole, / Kuhu väge kogutie” (XX: 233–235). Kalevipoeg toob ka ehituspuud Taara tammikust: „Kalev kandis koormakaupa / Linna tarbeks laudasida / Pikal teel Peipsi tagant, / Kandis kokku tarbepuida, / Tüvikuida tuhandeida / Vana Taara tammikusta” (XV: 595–600). Viimane värss on omapärane seetõttu, et püha ehk puutumatu metsasalu puude kasutamine ehituspuuks on eesti ja rahvusvahelises traditsioonis keelatud ning toob levinud uskumuse järgi kaasa pühade puude raiuja või siis tema pere kariloomade surma või haigestumise.
Eeposes mainitakse neljal korral Uku kivile ohverdamist. Enne linnaehituse alustamist ohverdab Olevipoeg Uku kivile (XV: 549–553). Kalevipoeg toob laevasõidu eel teadjad reisiõnne nimel ohverdama („Tarkasid veel tahetie, / Sõnamehi sunnitie, / Tuuletarku tarvitati, / Manatarku meelitati / Uku kivil ohverdama, / Teele õnne toimetama” (XVI: 281–286)), samuti soovitatakse Uku kivile ande anda enne laevaga teeleminekut (XVI: 1050–1056). Õndsa priiuseaja kirjelduses „Värsket leenta viidanekse / Uku kivile kingiksi” (XIX: 480–481). Siiski jäävad kõik viited Uku kividele ebamääraseks, nii et pole võimalik viidata ühegi konkreetse kivi asukohale.
Samasse muinasjutulisse-klassitsistlikku liiki võib eeposes lugeda pühade hiite ja tammede mainimised, mis ilmuvad lüüriliste motiividena lauludes, mis on ühe või teise eeposetegelase suhu pandud. Peale Kalevipoja enda kuuluvad lauljate hulka pseudomütoloogilised Murueide tütred. Sääraseid Taara tammikuid võib käsitada muinasjutuliste-fiktsionaalsete paikadena, millele tuntud geograafias ei peagi midagi vastama.
Seega esineb Taara tammik „Kalevipojas” pigem kättesaamatu idealiseeritud mineviku, muistse vabadusaja või meelerahu tähistajana, mitte konkreetselt määratletud paigana. Säärased motiivid ei viita üldiselt paikadele, kuhu oleks võimalik lugejal minna või mida kaardil näidata, vaid pigem kadunud minevikule, mida vana laulik taga igatseb, või mõnele muule abstraktsemale kujutlusele. See on iseloomulik ka teistele uuematele kultuuritekstidele, kus „Taara tammikut” kasutatakse samal kombel, kui Kreutzwaldi „vana laulik” seda teeb. Tihtipeale lisandub aimdus, et Taara tammikud on kunagi ammu maha raiutud, mispuhul võib lisaks viitele puuslike raiumisele Henriku kroonikas kahtlustada kaudset püha Bonifatiuse legendi mõju: seal raius hessenlaste juurde lähetatud misjonär maha püha tamme.
Kreutzwaldi ja tema kaasaegsete kirjutiste diskursusse kuulub C. R. Jakobsoni luuletus „Veel pole kadund kõik” (Linnutaja 1870: 11), mis ühendab muistse vabadusaja, rahva orjastamise ja vabadusaate kaasaegse jalge alla tallamise motiivid Taara tammikutega. Võrreldes Macphersoni ja Kreutzwaldiga on Jakobson optimistlikum, öeldes: „Ei enam kurbuskeelil / Nüüd taha kaevata.” Ta soovib Taara tammikutest kostva hääle toel taas vabadust taotleda: „Te’ Taara muistsed tuuled, / Oh tõuske jälle teal!”; „Sest Taara tammikutes / Veel kuulen kanget healt; / Kõik ennemuistsed tuuled / Ei ole kadund sealt!” (Linnutaja 1870: 11) Luuletus on Aleksander Kunileiu viisistatuna levinud ka koorilauluna, mis on andnud sellele laiema kandepinna kui üksnes raamatus avaldatud tekstile: seda on peast teadnud mitu põlvkonda koorilauljaid ja kuulnud suur hulk kuulajaid pidulikel sündmustel. Jakobsoni Taara tammik viitab territoriaalselt kogu Eestile, mitte ühelegi konkreetsele paigale, tähistades kodumaad ja vabaduseiha üldiselt. Seda tammikut ei ole võimalik tee ääres näidata, erinevalt Kalevipoja heidetud kivist. Samal kombel esitab „püha pärnapuud” Gustav Wulff-Õie kirjutatud koorilaul „Õrn ööbik” (sõnad Karl Rammi viisile, esmakordselt ilmus 1883. aastal Eesti Postimehe lisalehes). Siin on vastandatud mõisa õu ja püha pärnapuu talupoja akna all. Seegi on pigem rahvuse kujutletud pühapaik, mitte külakonna ühine mälupaik.
Näidet, kuidas linnamägede, kalmete ja osa looduslike pühapaikade muististena arvele võtmise ja maastikul tähistamise järgselt on jätkatud romantilist leiutatud traditsiooni, pakuvad ansambli Metsatöll plaadi „Hiiekoda” (Metsatöll 2004) mõne laulu sõnad. Laulus „Lahinguväljal näeme, raisk!” esinevad värsid „Täna lähme võitlemaie, / läbi hiie, läbi laane” ja „külmast kanged kivikalmed”. Kodu, võitlus ja pühad tammed on mitmel puhul ühendatud hiie mõistega: „me hinges võitluses on hiiekoda / ja kodu Taara tammede all!” (laul „Merepojad”); „Ma mäletan sõda mis röövis mu aated / Ma mäletan sõda mis tormina laastas mu maad / Ma mäletan hiit kus ohvrina lamas mu isa / Ma mäletan hiit kus voolas mu vendade veri”, „Mu maa on minu hiie koda” (laul „Hiiekoda”).
Tänapäeva eesti kultuuris vastab igale Kreutzwaldi looduslike pühapaikade kujutamise viisile ka maastikupraktikate kimp. Esiteks: vanale suulisele traditsioonile on lähim pühapaikade dokumenteerimine ja meelespidamine konkreetsete maastikuobjektidena. See on endale aseme leidnud kirjakultuuri perifeerias, kus assimileeritakse suulisi tekste kirjaliku dominandiga kultuuri. Tähtsaimad info valdajad on siin head suulise kultuuri tundjad (vastandina on vast iga kohapärimuse koguja kohanud kirjakultuuri mallides mõtlevaid inimesi, kes suunavad ta muuseumi või raamatukokku või viitavad raamatule, kus olla kõik kirjas). Samuti kuulub sellele väljale koduloolaste tegevus, kes leiavad seoseid suulise maastikupärimuse ja kirjutatud rahvusliku ajaloo vahel ja kellelt pärineb hulk Henriku kroonikas mainitud paikade äratundmisi kohalike pärimuspaikadena.
Teiseks toimib Taara tammik rahvuse kujutletud, virtuaalse pühapaigana. Rahvusromantilist tammesümboolikat viljeletakse kinnitusega, et muistsete eestlaste püha puu oli tamm (vt lähemalt Heinapuu 2010). See suhtumine kannab edasi Kreutzwaldi moodi õhkamist kadunud muinaseesti hiite järele, näiteks lihtsustunud arusaamas, et hiied hävitati ristisõja ajal ja hiieasemetele on ehitatud kirikud, mistõttu peetakse hiisi praktiliselt kättesaamatuteks, kuigi tegelikult on Eestis avalikkusele kättesaadavad näiteks 452 kultuurimälestiseks tunnistatud ajaloolist looduslikku pühapaika (Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad 2008: 12).
Kolmandaks: „Kalevipoja” klassitsismile läheneva loodusekujutusega (Annist 2005: 829) sarnaneva pühapaikade käsituse jätkuks on viimasel ajal hoogu kogunud tava istutada tammikuid, millega viidatakse otse või kaude Taara tammiku mõistele. Selle üks varasemaid näiteid oli Teise maailmasõja eelne algatus rajada Sõjamäe hiis (vt Vakker 2012: 190–191). Praegu kannab see paik Jüriöö pargi nime, selle ümber on kasvanud Lasnamäe linnaosa. Pargi klassitsistlike sammastega tsiviilreligioosses rajatises tähistatakse igal aastal sõjaväeliste kombetalitustega vabariigi aastapäeva, võidupüha ja mälestatakse Jüriöö ülestõusu, samuti annavad seal pidulikult Eesti Vabariigile vannet Vahipataljoni noorsõdurid. Sarnase funktsiooniga on Harjumaale Loo alevikku rajatud Vabaduse hiis, mille kombestik on seotud maakaitsepäeva pidamisega 23. juunil. Hiis moodustub tammedest, mida on istutanud Harju maakonna omavalitsusjuhid ja Kaitseliidu Harju maleva juhatuse liikmed 2005. aastast alates. Paik on rajatud XI–XIII aastasajal kasutatud ja seega muistse vabadusvõitlusega seostatava Proosa kivikalme lähedusse (vt nt Loo aleviku arengukava 2010: 8). Aastail 2004–2007 Tartu linnapeana teeninud Laine Jänese (praegu Randjärv) algatusel on rajatud Tartu linna tammik, kuhu istutavad tammesid linna aukodanikud ja endised linnapead, seda nimetati mõtte idanemise aegu otsesõnu Taara tammikuks. Lisaks sellele on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks võetud Riigikantselei eestvedamisel istutada tammikuid üle Eesti. Säärased algatused seovad tänapäeva Eesti institutsioone muistsete Taara tammikutega.
Noori tammesid on suuremal hulgal istutatud vähemalt ühel juhul ka pärimuses tuntud vanasse pühapaika pärast seda, kui koduloolane Helmut Elstrok koos Viru-Nigula muinsuskaitseseltsiga algatas 1988. aasta sügisel Samma ehk Tammealuse hiie „taastamise” Viru-Nigula lähedal. Algatusega liitusid Tartu muinsuskaitseklubi Tõlet taara- ja maausuhuvilised. Sonda metskonna kaasabil toodi kohale tammeistikud, pilda ehk vitsaga määrati istutamiskohad ning 20. mail 1989 istutati Tõleti ja Viru-Nigula muinsuskaitseseltsi korraldusel sadakond noort tamme. (Kaasik 2017: 256; Heinapuu 2010: 128)
Rahvuslik identiteet ja rahvusvahelised motiivid
Et tasakaalustada rahvusliku eripära rõhutamist, tuleks meeles pidada, et nii kirjakultuur kui ka suuline kultuur on avatud suhtluseks oma lähemast kultuuripiirist väljaspoolsetega, kumbki on laiema rahvusvahelise kultuuripildi osa. Nii on rahvuslus olnud rahvusvaheline moenähtus, mis kohandab samu malle ja lugusid eri rahvustele, säilitades rõhuasetuse, et just see rahvus on eriline ja teistest erinev. Andersoni järgi oli rahvusluse kujunemiseks Euroopas ja sealhulgas Ida-Euroopas vaja kahte komponenti: rahvuslikku kirjakeelt ja rahvusvahelist rahvuse malli, mida „piraatluse” korras teistelt rahvustelt üle võtta ja kohalikele oludele kohandada (Anderson 2006: 67–82).
Eesti rahvuslus kordab ühe oma põhiloona varianti saksa rahvusluses tuntud suurest vabadusvõitlusest impeeriumi vastu (Schama 1995; Tamm 2012). Agressorist suurvõim üritab alistada vabadust armastavat ja looduslähedast väiksemat rahvast, mis lõpuks ei õnnestu. Loo saksa variandis on impeeriumi rolli täitnud nii Rooma impeerium (Rooma väepealike katsed alistada germaanlasi ja lüüasaamine Arminiuselt) kui ka Napoleoni Prantsuse keisririik. Eesti variandis on agressoriteks sakslased: saksa päritolu ristirüütlid ja hiljem Landeswehr. Säärast Andersoni nimetatud „piraatlust” leidub eesti rahvuse kujundamisel ka põhinarratiivist väiksemate ehituskivide juures.
Nii rahvuslus kui ka rahvalik usk on rahvusvahelise kultuurisüsteemi osad, mis võtavad lokaalselt eripäraseid kujusid, korraldades laiemalt levinud elemente kohalikesse konfiguratsioonidesse ja kohandades neid. Suulise folkloori ehitusklotsid on rahvusvahelised: värvikamad motiivid, lood ja uskumused rändavad ja on levinud laial alal ja paljudes keeltes. Samuti on Euroopa kirjakultuuris antiikajast saati palju ühist, mis on sugenenud ja püsinud üle keelepiiride käivas pidevas suhtlus- ja tõlkeprotsessis. Need kaks rahvusvahelist kultuuri põimuvad ka XIX aastasaja eesti rahvaluule üleskirjutustes, mis on üks suulise ja kirjaliku kultuuri omavahelise suhtluse paiku (vt nt Kikas 2010: 65−72).
Kuigi pühapaigad ja olulisena tajutud paigad on tugevalt seotud kohaliku identiteediga, on ka looduslikud pühapaigad üle ilma tuntud nähtus. Siiski tuleb ette, et jõukamatel aegadel on neisse pühakodasid ehitatud. Ka Akropoli mägi Ateena linna kohal on looduslik pühapaik, millele on rajatud templid, Paani koopaid mäekülje sees võib siiani pidada olulise inimmõjuta looduslikuks pühapaigaks. Praeguseks kõikjal kättesaadavate Akropoli templite pildid on varjutanud teadmise, et usulised toimingud mäel keskendusid varem linna kaitsja Athena õlipuule ja väikesele soolase veega lohule, mis märgib kohta, kus maad tabas Poseidoni kolmhark lahingus, milles veejumal jäi alla Athenale, kes siis sai Ateena kaitsjaks. Kuigi lohu ümber on ehitatud Erechteioni tempel, pidi lohk jääma taevale avatuks. (Burkert 1985: 85–87)
Samamoodi, kui pühadele mägedele ehitatakse jõukuse ja poliitilise tahte toel või religioonivahetuse ajel pühakodasid (ka varasemaid usulisi keelde rikkudes), võib püha allikas saada kaevurangid (nt Karkuse hiiekaev Ambla kihelkonnas, vt Remmel 1998: 135) või purskkaevu – mitmel pool Lääne-Euroopas on kombeks purskkaevudele münte ohverdada nagu allikatesse – või siis muutuda linnapargi tiigiks, nagu on juhtunud Soomes Turu linnas Kupittaa allikaga, mis on pärimuse järgi seotud Soome ristiusustaja piiskop Henrikuga ning oli ilmselt püha allikas ka ristiusustamise eel. On hakanud kõlama väited, nagu oleks Euroopa looduslikud pühapaigad enamasti hävinud (nt Ramakrishnan 2003). See üldistus võib laias plaanis paika pidada (kui võrrelda tööstusrevolutsiooni järgset Lääne-Euroopat teiste maailmajagudega, vt nt Valk 2017: 151–155), kuid selle vaatenurga tasakaalustamiseks võib viidata Simon Schama käsitlusele, mille eesmärk on näidata õhtumaiste traditsioonide varal, et „inimsoo kultuurilised harjumused on alati jätnud ruumi looduse pühadusele” (Schama 1995: 18).
Kreeka kultuur avastas oma ajaloolise sügavuse romantismiajal, kui klassikaline kirjavara sai ligipääsetavaks kreeka haritlastele eksiilis ja kodumaal; sellele järgnes pärast iseseisva Kreeka kuningriigi asutamist uue kreeka kultuuri loomine, mis pidi olema antiikse vääriline (Anderson 2006: 72–73). Ühise mälu olulisust vene rahvuse kujunemisel on märkinud Juri Lotman: „Ühise rahvusliku mälu olemasolu oli märgiks rahvuskollektiivi eksistentsist ühtse organismina” (Lotman 2010: 34). Samalaadset rolli, nagu antiikne kirjavara kreeka kultuuris, on eesti kultuuris mänginud ehk enim üksiku tekstina Henriku Liivimaa kroonika, mis on andnud lähtekohad eesti kultuuri ajaloolise sügavuse ning muistse eesti kultuuri väljajoonistamiseks, vastavalt romantismiaja arusaamadele. Nii on loodud rahvuse ühist mälu, mis pidi kohalikud kogukonnad liitma üheks rahvuskogukonnaks. Tegu on leiutatud traditsiooniga Eric Hobsbawmi (1983) mõttes, mis tekkiva ühiskonna rahvuseks kokku liidab.
Ärkamisajajärgne eesti identiteet ja selle tähistamise viisid on suures osas rajatud XIX sajandi romantismi vaimus loodud müütidele. Tänapäeva eesti identiteet eeldab rahvuse kujutletud kogukonda. Erinevalt sunnismaise agraarühiskonna paikkondlikult kokkukuuluvast külakogukonnast, mida ühendasid maakasutus ja sugulus- ning põlvnemissuhted, hoiab rahvuse kujutletud kogukonda koos ühine kirjutatud ajalugu, mida levitatakse kooliõpikute kaudu. Nähtavates ja kogetavates paikades muinasaega rahvusliku mäluga siduvaid mälupaiku on loodud pärast 1920. aastat, säärased mälupaigad on aidanud Eesti riiki legitimeerida ja eestlastel minna lähemale oma rahva kujutletud muistsetele juurtele.(3) Eesti rahvuslikule identiteedile olulised maastikumärgid erinevad paikkondlikest maastikumärkidest, mis olid olulised agraarsetele kogukondadele.
Eesti looduslike pühapaikade kujutamisel on kirjakultuuri eri traditsioonide vaheline dialoog olnud viljakam kui tõlge suulisest kultuurist kirjalikku. Tänapäeva eesti kirjakultuuris valitsevad looduslike pühapaikade motiivid, nagu püha tammepuu või tammik Taarale pühendatud hiiesaluna, pole mitte eesti kultuurile ainuomased, vaid on pärit kirjakultuurist ja levinud kogu Euroopas. Siiski on nende motiividega nüüdseks seotud allusioon, justnagu kannaksid nad midagi eesti kultuurile ainuomast. On paradoksaalne, et kimp märke ja motiive, mis kuuluvad tugevaimate rahvusliku identiteedi tähistajate hulka ja kannavad eestluse ürgse ja kõige põlisema tuuma tähendust, on õigupoolest laenatud Euroopa rahvusvahelisest kultuuripärandist, millele on kombeks muistsele eestlusele viidates pigem vastanduda.
Rääkides sümboolsetest maastikest, märgib Kati Lindström, et eesti ja läti rahvussümbolid on väga sarnased, kuid neid tajutakse puhtalt eesti või puhtalt läti sümbolitena, lugedes Edmunds V. Bunkše (1999, 2004) järgi näidetena üles eraldi talukohtade kujutised ühes äratuntavate ehitiste ja ümbritsevate põldude-metsadega, hajaasustuse mustrid, suured tammepuud, lilleaasad ja võimsad rändrahnud (Lindström 2008: 228).
Haritlaste ringist on koos rahvusliku ideoloogia, eestikeelse kirjavara ja ametliku haridusega laiemalt levinud looduslike pühapaikade mõistmise mall, mis allutab endale kohalikke pühapaiga- ja muid maastikutraditsioone. Pärimusmaastike tõlgendamisel on kirjanduslikku päritolu motiivid ladestunud uue kihina paikkondlikku kohapärimusse (vrd nt Metssalu 2008). Ülo Valgu sõnul (2012: 856) nähti romantismiajal folklooris muinaspärandit, mis löödi lahku selle kandjatest, esitajatest ja nende argielust. Hiiemäest saab muistse vabadusvõitluse mälestis, mille juures pole enam oluline kohaliku tähtsusega üleloomulike olendite lepitamine uudseandidega ega talupoja argielulised õnne- ja tervisemured („argielu kordaminek”, vt Valk 2017: 143). Pühast männitukast võib rahvuslikult ärganud kirjatundja abiga saada Lembitu-aegne Taara tammik.
Looduslikud pühapaigad tänapäeva kultuuris
Kohaliku traditsiooni osad, mis ei ühildu valitseva malliga, võivad kaduda või nihkuda kultuuri perifeeriasse – mittekultuuri ehk kultuuri unustatud või tõrjutud ossa, mis funktsionaalselt kuulub küll kultuuri hulka, kuid ei täida selle reegleid (Lotman 2010: 31). Eesti pühapaigad, mis haakuvad kinnistunud rahvusliku ideoloogiaga halvemini, ei leia väärtustamist võrdväärselt nendega, mis seonduvad paremini muistse vabadusvõitluse või tammesaludega. Pühade tammede hegemoonia kirjakultuuris võib raskendada juurdepääsu varasemale pärimusele, juhul kui on omaks võetud arusaamine, et pühapaik peaks olema eelkõige tammik. Nii võib muistse priiuseaja paleus takistada lähema mineviku talupojakogukonna maastikupärimuse mõistmist.
Tänapäeva kultuuri seisukohalt on küsimus selles, kas ja mil viisil rahvaliku usu looduslikud pühapaigad on tähenduslikud: kas nad on pelgalt materiaalse elu faktid ehk mittemärgid või on neil täiendav sotsiaalne ehk märgiline mõte, laenates väljendust Lotmanilt (2010: 38). Võib küsida, millistele kultuuri allsüsteemidele vanad looduslikud pühapaigad tähenduslikud on. Pühapaiku võib mõtestada a) rahvaliku usu kontekstis ehk kogukonnas suuliselt ja jäljendamisega edasi antud traditsiooni jätkates; b) olulise nähtusena territoriaalselt hajusa ja väikese grupi kultuuris (nt maausulised ja taarausulised); c) loodusväärtustena; d) ajaloolise või rahvusliku mälu kandjatena või e) kohaliku kogukonna kokkukuuluvust tähistavate märkidena.
Sellest, kuidas ja kas nende süsteemide kultuurikoodid on vastastikku tõlgitavad või arusaadavad, sõltub, kas kultuuri eri allsüsteemid on omavahel kooskõlas või konfliktsed. Kui tähistused on vastastikku tõlgitavad, võib rahvusliku mälu ühine pind anda võimalusi säilitada allsüsteemide ühisosa. Konflikte võib sündida siis, kui kirjakultuuril põhineva ruumilise planeerimise korra kujundajad ei tunnista suulist kultuuri võrdväärse vestluspartnerina ja suuline kultuur jääb nende jaoks mittekultuuri ning vastupidi, suulise kultuuri tundjate ja väärtustajate jaoks jääb ametkondlik asjaajamine bürokraatlikku mittekultuuri, mis ahendab omavahelise mõtteka dialoogi võimalusi. Suulist maastikupärimust võib ka pärast kirjapanemist pidada ebausaldusväärseks, kuna see ei vasta samadele tõeväärtuse kriteeriumidele kui kirjaliku asjaajamise dokumendid. Juhul kui vanu pühapaiku ei tunta enam väärtuslikena ja pole kergesti kättesaadavaid kirjalikke jälgi nende staatusest pühapaikadena, võib teadmatus avada tee nende paikade materiaalsele ümberkujundamisele, isegi kui arhiivides või erialakirjanduses on olemas raskemini kättesaadavaid üleskirjutusi neid paiku puudutavast suulisest pärimusest, mis ei kuulu enam käibivasse kultuuri.
Üldjuhul ei ole suulisel kultuuril, erinevalt kirjalikust, täpset, aastasadade taha ulatuvat ajaloolist mälu (Ong 2002: 64–69, 78–98). Kohaliku kirjakultuuri arenedes nähti vajadust koguda, luua või leiutada eesti rahvusele teiste kirjakultuuridega võrreldav ajalooline mälu, kuna kirjalik kultuur vajab ajaloolist sügavust. See annab võimaluse vanema traditsiooni elementidel kohaneda ja edasi kesta, ristudes uuemate kultuurinähtustega ja leides oma koha uues kultuurisüsteemis. Osa varasemat suulist pärimust on maastiku, ühiskonna ja kultuuri muudatuste tõttu jäänud mittekultuuri ning seejärel kas käibelt kadunud ja säilinud üksnes sõnadena paberil (kirjalikult talletatud pärimus) või siis jäljetult kadunud (talletamata suuline vm käitumuslik pärand). See kinnitab Lotmani tähelepanekut, et „ainult ühte või teise märkide süsteemi üleviidu võib saada mälu omanduseks [---]. Ei ole juhuslik, et igasugune kultuuri hävitamine kulgeb läbi mälu hävitamise, tekstide puhastamise ja seoste unustamise.” (Lotman 2010: 33)
Kirjakultuurile aktsepteeritava ajalise sügavuse andmiseks oleks raske looduslike pühapaikade kasutuselevõtu aega dateerida üksnes suulise pärimuse põhjal, kuna traditsiooniline pühapaik võib olla olnud kasutuses tuhat või sada aastat (vt nt Jonuks jt 2014). Puht teadusliku metodoloogia vaatenurgast oleks täpsema uurimiseta ebakorrektne eeldada nii seda, et kõik teadaolevad traditsioonilised looduslikud pühapaigad on kasutusele võetud suhteliselt hiljuti, kui ka seda, et need paigad on pühad olnud väga kaua. Dateerida tuleks iga paika eraldi, ühendades pärimusteaduste, arheoloogia, ajaloo ja loodusteaduste meetodeid (vt ka Äikäs 2011; Valk 2007; Leibak 2007), võttes arvesse paiga liigikooslusi, kohanimeajalugu ning muid kaudsemaid andmeid. Põhjalikumate uuringutega valmiva representatiivse valimi pühapaigabiograafiate põhjal saaks teha järeldusi Eesti looduslike pühapaikade ringluse ajaloolise dünaamika ja kiiruse kohta.
Domineeriva kultuurikoodi vahetus on langenud ühte maastiku murrangutega (linnastumine ja maaomandi-maakasutuse ümberkorraldamine), mis kokku tähendab üleminekut ühelt kultuuritüübilt teisele, samuti kui murrangud, millest vene kultuuris räägib Lotman (2010: 40–60). Eesti looduslike pühapaikade saatus kinnitab Denis Cosgrove’i (1998) teesi, et iga ühiskonnakord loob endale ise sümboolsed maastikud. Siiski säilib kultuuris ajas muutunud kujul olulistena vanu maastikke või vähemalt nende elemente, nagu näiteks maharaiumisest pääsenud osa hiiest või üksik pühapuu või hävinud pühapuu kohale kasvanud uus puu (nt Ülendi hiiepärn Hiiumaa lääneotsas), kuigi neid mõtestatakse teisiti kui varem.
Arhiividesse kogutud kohapärimuse digiteerimine ja looduslike pühapaikade inventeerimine annab võimaluse praegustele kogukondadele ja huvirühmadele sääraste varasemates ühiskonnakordades oluliste maastikega suhestuda ja neid ära tunda, nii et maastikutundmises võiks püsida järjepidevus ka hoolimata ühiskondlike olude muutumisest.
Kokkuvõtteks
Suulises agraarkultuuris on looduslikud pühapaigad osa pärandmaastikust: igapäevase maakasutuse tavadega põimuvad pärimuses mütoloogilised motiivid ja maailmakorda selgitavaid lood (sh rahvusvahelise levikuga motiivid ja süžeed), mis on seotud konkreetsete kohtadega. Sel kombel hoiab pühapaikade pärimus maailma sidusust, kogukondlikud ühised rituaalid pühapaikades aga ka kogukonna sidusust ja kogukonnale olulisi suhteid üleloomulike olenditega.
Seevastu eesti kirjalikus kultuuris on vanema maastikupärandi hulka kuuluvad looduslikud pühapaigad, aga ka looduslike pühapaikade või vastavate antiiksete või Lääne-Euroopa sümboolsete maastike eeskujul uuemal ajal loodud maastikud asunud tähistama kaugemat rahvuslikku minevikku, mis enamasti seostub muistse vabadusvõitluse eelsete ja aegsete sündmustega. Kohalikud pärimuspaigad toetavad sedakaudu rahvuslikku identiteeti.
Samal ajal valitseb eesti kirjakultuuris pühapaikadest kõnelemise viis, mis ühendab eesti kultuuri baltisaksa kirjakultuuri kaudu ülejäänud Lääne-Euroopa ja antiigi pärandiga. Seda kinnitab ka „Kalevipoja” teksti lähem vaatlus. Looduslikest pühapaikadest nimetatakse eepose tekstis otsesõnu kõige enam tammikuid. Enamasti esinevad Taara tammikud eeposes idealiseeritud muistse priiuseaja hõllandustena ning neid viiteid on raske siduda konkreetsete kohtadega ruumis. Säärane hiitest ja muudest looduslikest pühapaikadest kõnelemise viis, mis igatseb taga maharaiutud pühi tammesalusid, esineb tihti ka hilisemates kultuuritekstides. Erandlikult viitab „Kalevipoja” tekst täpsemalt hiiele Saadjärve lähistel ja ilmselt ka Tartu Toomemäele, mida on võimalik konkreetsete paikadena tuvastada.
Viited Uku kivile ohverdamisest kannavad eepose tekstis sarnast antiikset-heroilist vaimu kui pühad tammesalud. Kuid teisalt on kangelaseepose keelde tõlgitud ka teksti kohapärimusse kuuluva muistendivaraga ühendav lugu Iru ämma ning Ülemiste järves oleva rändrahnu sünnist. Sarnaselt kandub kirjakultuuri tekstide allhoovustes edasi ka üksikasjalikku kohapärimust, mis sel viisil leiab kokkupuutepunkte uuemale kirjakultuurile omase maastike mõtestamise kontseptuaalse süsteemiga. Niisugused kokkupuuted on näited sellest, kuidas kultuuri suuline ja kirjalik allsüsteem omavahel suhtlevad, nii et tekste tõlgitakse ühest allsüsteemist teise. Kuid tõlke käigus tekstid ja motiivid muutuvad, et kohaneda allsüsteemiga, millesse neid tõlgitakse. Sel kombel kujunenud maastikukäsitus annab omakorda võimaluse hakata looma uusi sümboolseid maastikke, mis sobiksid kirjeldatud elementidest sündinud käsitusega paremini kui vanemas suulises kohapärimuses kirjeldatud paigad.
Ott Heinapuu (snd 1979), ottheinapuu@gmail.com
- Pean silmas, et kõik maastikud on protsessuaalsed ja kujunevad inimeste tegevuse mõjul. Maastikupraktikate kohta vt Ingold 2000: 189–208.
- Vt nt EKM ERA, E 28357 (20) < Tõstamaa khk, Pootsi v – Otto Schantz < Madis Schantz (1896).
- „Mälupaigad saavad alguse tundest, et ei ole spontaanset mälu, et me peame tahtsi looma arhiive, pidama aastapäevi, korraldama pidustusi, esitama ülistuskõnesid, notariaalselt tõestama ostu-müügiakte, kuna selliseid asju ei tule enam loomulikult ette,” on märkinud Pierre Nora (1989: 12).
Keywords: nationalism, landscapes, site heritage, Estonian National Awakening, semiotics of culture, cultural typology
The article demonstrates differences between the symbolic landscapes of an oral vernacular culture and a literate culture, drawing on examples of perceiving and depicting sacred natural sites in Estonia. Vernacular oral culture and written national culture are considered as subsystems of a wider cultural system, following Yuri Lotman. In the literate Estonian culture from the 19th century onward, references to oak groves dominate as a typical image of ancient Estonian sacred sites. The symbol of the sacred oak grove is literary in origin, deriving from European examples of the Romantic Era. An important source contributing to the spread of the idea of ancient oak groves has been the Estonian national epic Kalevipoeg by Fr. R. Kreutzwald, first published as a full edition in 1862. An analysis of the text of the epic shows that most references to sacred oak groves and oaks in the epic are rhetorical in nature, featuring as poetic devices, figures of speech or abstract symbols signifying the idea of an ancient golden era. Only in two instances can they be considered to refer to concrete landscapes that can be precisely located. In the 20th century, sacred natural sites known to the local vernacular religion are increasingly interpreted in written national history as monuments of pre-Christian times. This is evidence of the hybridisation of certain features of written and oral culture after the national written culture has become established as the dominant subsystem.
Ott Heinapuu (b. 1979), ottheinapuu@gmail.com
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#388 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-08-19 10:17:55" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(12824) "
Arhiiviallikad
Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA)
E – Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu
Kirjandus
A n d e r s o n, Benedict 2006. Imagined Communities. Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. Revised edition. London–New York: Verso.
A n n i s t, August 2005. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
B u n k š e, Edmunds V. 1999. Reality of rural landscape symbolism in the formation of post-Soviet, postmodern Latvian identity. – Norsk Geografisk Tidsskrift – Norwegian Journal of Geography, kd 53, nr 2–3, lk 121–138.
B u n k š e, Edmunds V. 2004. Of oaks, erratic boulders, and milkmaids: The poet Imants Ziedonis and art as mediator between discourses about rural landscapes. – European Rural Landscapes: Persistence and Change in a Globalising Environment. Toim Hannes Palang, Helen Sooväli, Marc Antrop, Gunhild Setten. Dordrecht: Springer, lk 137–149.
B u r k e r t, Walter 1985. Greek Religion. Tlk John Raffan. Cambridge, MA: Harvard University Press.
C o s g r o v e, Denis E. 1998. Social Formation and Symbolic Landscape. 2nd edition. Madison: Wisconsin University Press.
Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2008–2012. Tallinn: Kultuuriministeerium, 2008. https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/looduslikud_pyhapaigad_arengukava_2008_2012.pdf (17. II 2019).
Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2015–2020. Tallinn: Kultuuriministeerium, 2015. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/ALPAK/alpak_arengukava_2015-2020.pdf (17. II 2019).
E i s e n, Matthias Johann 1920. Eesti kohalikud muistejutud. Tallinn: Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Seltsi raamatukauplus.
E i s e n, Matthias Johann 1996 [1918]. Esivanemate ohverdamised. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Mats.
E i s e n, Matthias Johann 2000 [1958]. Esivanemate varandus. Kordustrükk. Koost, toim Herbert Tampere. Tallinn: Sinisukk.
HCL = Heinrici Chronicon Livoniae. Henriku Liivimaa kroonika. Tlk Richard Kleis, toim ja komm Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.
H e i n a p u u, Ott 2010. Taara tammikud: ideaalse pühapaiga tung tekstist maastikule. – Acta Semiotica Estica, kd 7, lk 102–138.
H e i n a p u u, Ott 2016. Agrarian rituals giving way to Romantic motifs: Sacred natural sites in Estonia. – Sign Systems Studies, kd 44, nr 1–2, lk 164–185.
H e i n a p u u, Ott 2018. Reframing sacred natural sites as national monuments in Estonia: Shifts in nature-culture interactions. – Framing the Environmental Humanities. Toim Hannes Bergthaller, Peter Mortensen. Leiden: Brill, lk 86–102.
H o b s b a w m, Eric 1983. Introduction: Inventing traditions. – The Invention of Tradition. Toim E. Hobsbawm, Terence Ranger. London: Cambridge University Press, lk 1–14.
H o m e r o s 1960. Ilias. Tlk August Annist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
I n g o l d, Tim 2000. The perception of the environment. London: Routledge.
J o n u k s, Tõnno 2007. Holy groves in Estonian religion. – Estonian Journal of Archaeology, kd 11, nr 1, lk 3–35.
J o n u k s, Tõnno, V e l d i, Martti, O r a s, Ester 2014. Looduslikud pühapaigad – uue ja vana piiril. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 93–108.
K a a s i k, Ahto 2017. Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad. Tallinn: Pegasus.
K i k a s, Katre 2010. Rahvaluulekoguja raamatuid otsimas. Hans Anton Schults. – Acta Semiotica Estica, kd 7, lk 64−101.
K o s k i, Mauno 1967. Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue. I kd. Turku: Turun yliopiston julkaisuja.
K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 2003 [1862]. Kalevipoeg. Üks ennemuistne jutt kahekümnes laulus. 18. trükk. Tallinn: SE&JS.
L a a n e s, Eneken, K a l j u n d i, Linda 2013. Eesti ajalooromaani poeetika ja poliitika. Sissejuhatuseks. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 561–578.
L a u g a s t e, Eduard, N o r m a n n, Erna 1959. Muistendid Kalevipojast. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
L e i b a k, Eerik 2007. Hiied kui loodusobjektid. – Looduslikud pühapaigad: Väärtused ja kaitse. Koost Ahto Kaasik, Heiki Valk. Tartu: Tartu Ülikool, Maavalla Koda, Õpetatud Eesti Selts, lk 173–182.
L i n d s t r ö m, Kati 2008. Landscape image as a mnemonic tool in cultural change: The case of two phantom sceneries. – Koht ja paik. Place and Location. Studies in Environmental Aesthetics and Semiotics VI. Toim Eva Näripea, Virve Sarapik, Jaak Tomberg. Tallinn: Estonian Academy of Arts, Estonian Semiotics Association, lk 227–238.
Linnutaja 1870 = Lauliku C. R. Linnutaja laulud. Esimene krantsikene. Tartu: H. Laakmanni kulu ja kirjadega trükkitud.
Loo aleviku arengukava 2010–2020. Jõelähtme vald: Loo aleviku eestseisus, 2010. http://www.looalevik.ee/wp-content/uploads/2012/05/LOO_ALEVIKU_ARENGUKAVA-2010-2020.pdf (16. III 2019).
Looduslikud pühapaigad. Juhend kaitsealade valitsejatele. Kaitsealade kultuuriliste ja vaimsete väärtuste töörühm koostöös UNESCO programmiga „Inimene ja biosfäär”. (Maailma Kaitsealade Komisjon. Kaitsealade hea tava suunised 16.) Toim Richard Wild, Christopher McLeod. Tlk Anna-Liisa Lutsar. Tartu: Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2011. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/ALPAK/iucn_sns_estonia.pdf (17. II 2019).
L o t m a n, Juri 2010. Kultuuritüpoloogiast. Tlk Kadri Tamm, Tanel Pern, Silvi Salupere. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
L o w e n t h a l, David 1985. The Past is a Foreign Country. Cambridge: Cambridge University Press.
M e r i s t e, Valev 1976. Kalevipoja lingukivid Saadjärve ääres. – Eesti Loodus, nr 6, lk 408–410.
Metsatöll 2004. Hiiekoda. [CD-plaat.] Tallinn: Nailboard Records.
M e t s s a l u, Jüri 2008. Ajalookirjutuse mõjust kohapärimusele Raikküla näitel ehk katse tuvastada maa-alune tee munkade juurest muistsete vanemateni. – Kes kõlbab, seda kõneldakse. Pühendusteos Mall Hiiemäele. Toim Eda Kalmre, Ergo-Hart Västrik. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 317–353.
MuKS = Muinsuskaitseseadus. Riigi Teataja I, 19.03.2019, 13. https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019013
N o r a, Pierre 1989. Between memory and history: Les Lieux de Memoire. – Representations, kd 26, Spring, lk 7–24.
O i n a s, Felix 1994. Kalevipoeg kütkeis. – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, lk 11–37.
O n g, Walter J. 2002. Orality and Literacy: The Technologizing of the Word. London–New York: Routledge.
Philostratorum Imagines et Callistrati Statuae. Toim Friedrich Jacobs. Leipzig: Libraria Dyckiana, 1825.
P u s s, Fred 1995. Puudega seotud pärimused ja traditsioonid Eesti rahvakultuuris. Proseminaritöö. Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumis.
Pühad kivid Eestimaal 2011. Koost Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat.
R a m a k r i s h n a n, Palayanoor Sivaswamy 2003. Conserving the sacred: The protective impulse and the origins of modern protected areas. – The Full Value of Parks: From Economics to the Intangible. Toim David Harmon, Allen D. Putney. Lanham, MD: Rowman & Littlefield, lk 27–42.
R e m m e l, Mari-Ann 1998. Hiie ase: hiis eesti rahvapärimuses. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
R e m m e l, Mari-Ann 2005. Iru Ämm ja Linda kivi. – Eesti Loodus, nr 6, lk 38–40.
R e m m e l, Mari-Ann 2014. Kohapärimuse mõiste, uurimislugu ja tunnusjooned. – Muistis, koht ja pärimus. II kd. Pärimus ja paigad. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond, lk 13–70.
S c h a m a, Simon 1995. Landscape and Memory. New York: Vintage Books.
S u t r o p, Urmas 2002. Taarapita – saarlaste suur jumal. – Mäetagused, nr 16, lk 7–38.
T a m m, Marek 2012. Monumentaalne ajalugu. Esseid Eesti ajalookultuurist. Tallinn: SA Kultuurileht.
V a k k e r, Triin 2012. Rahvusliku religiooni konstrueerimise katsed 1920.–1930. aastate Eestis – taara usk. – Mäetagused, kd 50, nr 1, lk 175–198.
V a l k, Heiki 2007. Looduslikud pühapaigad kui muistised: arheoloogia vaatenurk. – Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse. Koost Ahto Kaasik, H. Valk. Tartu: Tartu Ülikool, Maavalla Koda, Õpetatud Eesti Selts, lk 135–182.
V a l k, Heiki 2017. Eesti maarahva kultuuripildist keskajal ja varauusajal arheoloogia andmetel: olud ja koht laiemal taustal. – Eesti Vabariigi preemiad 2017. Teadus. F. J. Wiedemanni keeleauhind. Kultuur. Sport. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, lk 138–161.
V a l k, Ülo 2012. Regivärsist rahvuslikku esoteerikasse. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 854–858.
Ä i k ä s, Tiina 2011. From fell tops to standing stones: Sacred landscapes in Northern Finland. – Archaeologica Baltica, kd 15, nr 1, lk 16–22.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#596 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(112) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#597 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-03-31 20:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Ott Heinapuu
Eesti looduslikud pühapaigad suulises ja kirjalikus kultuuris „Kalevipoja” näitel
Keele maitsest. Luuleantoloogia. Koostaja Mart Velsker. Idee autor ja kaaskoostaja Tõnu Tender. Tallinn: EKSA, 2018. 463 lk.
„Arvustajal on alati raske, ei suuda tema loojaga võistelda.” Nii algab iga arvustaja lugu, enamasti küll vaikselt ja omaette öelduna, sest arvustamise raskustest kõnelemine ei kuulu toimetajate-tellijate jaoks hea tooni juurde. Ei suuda arvustaja ammugi antoloogia koostajaga võistelda, kuna too on luuletusi kokku kogudes näinud ära ka igasugused piiritlemise, liigendamise jne võimalused ja variandid. Mõnikord on koostaja arvustajale halastanud, pannud tekstid lihtsalt ajalisse järjekorda või jätnud oma teadmised ja põhimõtted välja ütlemata. Selle antoloogia tegija Mart Velsker on ise kriitik ja uurija. Tema nii ei tee. Ta on suurema osa kriitiku tööst ära teinud (vt lk 429–439). Mida ma siis pean tegema? Ma vestlen Velskriga.
Velsker jagab luule kõigepealt hääleks ja kirjaks (lk 429). Ja leiab, et eesti luules on mingi murranguhetk Betti Alveri luules (siis 1930. aastatel), sealt alates saab hoogu üleminek arusaamale, et luuletaja just nimelt kirjutab. Kirjutamine hakkab elama iseseisvat elu, kuni saavad iseseisvaks ka kirjavahemärgid paberil.
Siin ma sattusin segadusse. Kõigepealt, luule on mu arvates alati hääl. Ilma hääleta ei ole näiteks alliteratsiooni, korrastatud värsimõõtu või värsi organiseerimisel nii olulisi välteid lihtsalt olemas. Teiseks, mu jaoks on luules oluline vahe kahe hääle, lauluhääle ja kõnehääle vahel. Ja kolmandaks, ma usun, et Velskri mõte käib keeleteemalise luule kohta. Sest üldiselt minu silmad sellist tendentsi eesti luuleloos ei näe. Pigem paistab seal kaks hoovust. Põhjas, eesti luule all, on pidevalt hääl, ennekõike lauluhääl, ja pinnal käib kirja ja hääle, kõne ja laulu vaheldumine.
Kindlasti oli XIX sajandi eesti luule ennekõike lauluhääl. Samamoodi kõneleb luulest ka näiteks 1920. aastate algul Henrik Visnapuu, kelle jaoks luule on viiulil leitud viisid. Samas, luule muutub just sel ajal. Silbilis-rõhuline ja ka rõhuline luule sobis hästi Liedertafel’iks ja sobib ka tänapäeva rokiks (kas või Ernst Enno Ruja lauludes). Ekspressionistlik vabarütmiline, vahelduva meetrumiga luule ei ole enam sel viisil lauldav. Sellest saab mõnikord džässi, aga mõnikord tuleb piirduda kõnega. Ja päris vabavärss on küll väga hästi öeldav, kuid veel halvemini lauldav. Lisaks sõnad. Kuidas laulda nt Barbarust: „3 (kolm) 7 (seitse) 2 (kaks), / oo, – see propeller + tiib, – / lend – õgujoon”. Ehk räppides?
Aga see aeg saab vaikselt otsa. 1930. aastatel minnakse tagasi vana hea lauldava luule juurde, et 1960. aastatel kõnelemise või kirjutamise juurde tulla (Kross, Rummo) ja 1970-ndatel taas tagasi minna (Üdi, Runnel). Alles 1990. aastatel saab mu arust laulu asemel eesti luule põhipõhjaks kirjutus. Lisaks tundub mulle, et kogu sellel vaheldumisel on mingi seos tunnete ja mõistuse igivana dihhotoomiaga. Seesama Alver oleks hästi lauldav, aga lauldud teda peaaegu ei ole (vaid Põhja Konn, muuseas Mart Velskri abiga). Tunded laulavad, mõistus kirjutab.
Siis toob Velsker sisse kolmanda luuleviisi, milles tõeline tähenduslik maailm on hoopis keeletu (lk 431). Maailm, milles kasutatakse sõnu, aga püütakse samas nendest lahti saada. Velsker seob selle müstilise luulega (täpsemalt Ennoga). Mu jaoks on asjad nii, aga lisaks veidi teisiti. Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus. Aga selle kõrval on oluline ka keeletuse teine variant. Selles on hääl, aga puudub tähendus. On vaid kasutus, pragmaatika. Selle üks näide on onomatopoeetiline luule, teine nt häälutus või muu sarnane luule. Ja on ka kolmas variant: keelevõimetus, mis tahab, aga ei suuda anda edasi seda, mida luuletaja tahaks, olgu tema eripärast siseilma või muutunud maad ja ilma.
Edasi käsitleb Velsker keelest luuletamise perioode ja tüüpe. Ta toob välja kolme tüüpi tekstid: luuletused, milles keel on rahvusliku ideoloogilise võitluse objekt ja relv; „luuletused, kus mõeldakse keele üle” ja luule, milles tekst kasvab välja keelest ehk keeleluule (lk 432). Ja lisab ajajärgud, mis neile tüüpidele üsna täpselt vastavad: alguses on luule keelest rahvuslikus võtmes, siis muudmoodi mõtlemine keelest ja lõpuks elu keele juhtimisel. See on üldistusena vägagi usutav. Raamatus ei ole luuletused siiski niimoodi liigitatud, vaid teemade kaupa. Ja antoloogia läheb keskelt pooleks.
Alguses on muidugi Kristian Jaak ja temast tõukuvad luuletused. Otsekui sissejuhatus ja väljajuhatus korraga. Siis tuleb neli tsüklit, mille sisemine ehitus kordab suhteliselt hästi järelsõnas pakutud liikumist. Nad algavad pateetika või vähemalt tõsise luulega ja liiguvad paroodiasse, irooniasse, naeru jms.
Esimene on rahvusliku identiteedi ja rahvusliku võitluse luule. Need on luuletused emakeele, selle ilu ja kõla, aga tegelikult ennekõike eesti identiteedi kiituseks. Eestlase identiteedi põhi on teadupärast keel, täpsemalt uue aja ühiskirjakeel. Nii võiksime öelda, et need on luuletused eesti identiteedi ilust. Tüütavavõitu ja ennast kordav see luule natuke on. Huvitavaks läheb asi siis, kui sisse astub hoopis teistmoodi mõtlev Kaplinski, kelle maailma ei valitse teadlikult omaks võetud keeleline identiteet, vaid juhus („kord sattusin siia keelde”, lk 45). Nagu üksik metsalind kanasupi sees. Aga Kaplinski, nagu ka samas tsüklis Ivar Ivask näitavad kätte teeotsa, millest tasub mõelda. Mida luuletajad enda ja keele suhte kohta kuulutavad ja milline see suhe neis endis tegelikult on.
Siia sobib teinegi mõte, mis käib tegelikult raamatu kohta laiemalt. Kogu antoloogia kuulutab keele ilu, olgu otse või kaude. Samas, seal peaaegu puudub luule keele inetusest. Alguses jäi mulle see arusaamatuks, aga pikapeale mõistus selgines. Identiteedi ilu on ilus, identiteedi inetus on midagi, mis ei lähe mitte.
Aga üldiselt, mulle endale oleks selleks tsükliks piisanud Runneli geniaalsest värsipaarist „Isatul vaid ema keel. / Ema. Kauaks teda veel?” (lk 53).
Siia haakub järgmine tsükkel, luule eesti keelest ja teistest keeltest. Lingvistika terminites võiks see olla sotsiolingvistiline ja keelesotsioloogiline luule. Algul kadakasaksa keel ja keelevahetuse teema, emakeele mahasalgamine, siis keel paguluses ja koodivahetused. Keele elu ja keele surm. Sekka mõtted eesti keele prestiižist, milles kord valjult, kord varjamisi kordub ikka sama arusaam: eesti keel on tõrjutud, aga ometi peaks tal olema koht teiste suurte hulgas.
Mind hakkas ühel hetkel häirima üks koostamisvõte. Mitu korda on sama luuletaja mitu teksti paigutatud järjest. Järele mõeldes sain aru, et temaatilistes antoloogiates nii ei tehta, ikka tehakse „kirju rida”. Aga see tõdemus tegi järsku huvitavaks muu. Nimelt need korrad, kui sama luuletaja sama teemaga luuletused kõrvuti pandud ei olnud. Nagu tsüklis „Räägiksin kõik keeled” kaks Kalju Lepiku keelehävitamise luuletust, „Needmine” („Kui teie hävitate meie keele”, lk 75) ja „Jävla utlänning” („algpagulase murdes / oh ma bordsfan”, lk 79).
Järgmine tsükkel on murdeluule. Siin hakkas tee mu jaoks kõrvale kiskuma. Tõsi, mõnikord on neis luuletustes ka keelest juttu, aga üldiselt on see murde kui omaette luulekeele manifesteerimine lihtsalt selles keeles luuletamise kaudu. Ja sellega muidugi ka oma keelelise eriidentiteedi manifestatsioon. Aga taas lõhub keegi vaasi ära. Siin Betti Alver oma tõdemusega suure tüli põhjusest: „Räägiti / eri murrakut” (lk 137). Keeleteadlane ütleks muidugi murret, aga see ei läheks luuletuses riimi. Aga asi pole selles. Asi on mõistmises. Murdest saab järsku midagi muud kui hõllanduslik ühendav kodukeel. Keegi kõneleb meiega keeles, mida me nagu mõistame ja samas nagu päris hästi ei mõista ka. Murdest saab keel mõistmise ja mittemõistmise piiril. Mille üle tasub mõtelda, kui aega juhtub olema.
Siis tuleb eraldi tsükkel keeleteadlastest ja keelekorraldajatest, keele ajaloost ja sõnaraamatutest. Keeleteadlasena ütleks, noh, las ta siis olla. Tõsi, sellest tsüklist leidsin endale kõige huvitavama unustatud pala, Jaan Krossi täiesti postmodernistliku „Kümme ÕS-ilist õssitust” (lk 168–171). Ja teise, mind ikka ja jälle vaevava asja. Kui murdeidentiteedist on saanud terve tsükkel, siis argikeelt, slängi ja sellega seotud igapäevast keelelist identiteeti saame kopika eest. Täpsemalt, Wimbergi programmilise kuulutuse „päris” eesti keelest, maanteede eesti keelest (lk 164). Mis omakorda tuletas meelde sajandivanuse Majakovski, kes kutsus tegema tänavate kõnekeelest luulet. Ja see pani mõtlema, tänavast ja uulitsast, rajast ja teest. Ja identiteedist kui teest ja teest kui identiteest. Just õigel hetkel, sest siia lõppes mu jaoks üks antoloogia ja algas uus.
Martin Ehala on öelnud, et identiteet on teatud pädevus, mille inimene omandab ja siis omab.(1) Kui ma sellest õigesti aru olen saanud, siis see on ühelt poolt välimus, identiteedi väline külg, aga teiselt poolt sisemus, teatud väärtushinnangud. Neid identiteete on inimesel muidugi mitu, kuid osa neist on olulisemad kui teised. Muuhulgas rahvus ja eestlaste puhul muidugi keel. Teadmine oma staatusest teistega võrreldes on alati osa identiteedist. Ja sellesse kuulub omakorda teadmine sellest, kas ja kuivõrd teised minu keelt ja keelelist identiteeti väärtuslikuks peavad. Selle raamatupoole keelest luuletamises on identiteedi ilu ja identiteedi irooniat. Aga kusagilt alt immitseb pidevalt välja valu selle üle, et tegelikult ei piisa vaid sellest, et ise oma keelt ja keelelist identiteeti omada ja kalliks pidada.
Kui raamatu esimene pool oli üsna selgelt ühiskonna ja sotsioloogia luule, siis teist poolt päris ühe sildi alla panna ei saa. Seda kannab pigem suund, teekond, mis algab ürgkeelest ja liigub üle kirjutamise, kõnelemise ja keelega mängimise lõpuks sõna ja luule kui puhta kunstini. Mille taga omakorda aimub (ainult aimub) kunagi ammu loodud eesti luuleilm, mille tipuks Betti Alveri ja tema teekaaslaste suur ja puhas luulekunst.
Antoloogia teise poole esimene tsükkel kannab pealkirja „Kõnele kivide keeles”, sisuks on aga lühidalt öeldes ürg ja alg. See on osalt liikumine algelementidest (Barbarus) keeleni, milles on tähistaja ja tähistatav (Kalju Kruusa). Osalt aga lausa kaplinskilik tahtmine olla keegi väljaspool keelt. Olla lind, olla kala, kõnelda tigude keeles. Miskipärast jäid kõlama kivid, mitte muld, ja see oli mulle uus. Olgu pealegi, ikkagi eestlase element maa, mitte tuli, vesi või õhk. Ja õnneks mitte ka rändrahnud.
Selle järel tuleb kohe luule kirjast. Kirjaoskusest ja kirjutama õppimisest, kirjutamisest ja sõnaraamatutest, saadetud kirjadest ja lugemata kirjadest, tähtedest ja kirjavahemärkidest, morsest ja viipekeelest. Valdavalt igavavõitu. Või ei osanud mina siit välja lugeda mingit kirjutamise kui tegevuse sügavamat mõtet eesti luuletaja peas, kuigi olemas see ju on (mõtlen väljaspool pead). Aga samas, just siia oli pandud Vihalemma kaks võluvat kirjavahemärgilugu: minu suurlemmik Paul-Eeriku „Vihma maitsest” (lk 255) ja Kaur Riismaa „mittekirjutamine on see / kui vaatad tetrapakil on kiri piim / ja hakkad heldimusest nutma // kui täpne jumal milline täpsus” (lk 251). Just.
Siis järgneb luule kõnelemisest ja vaikimisest. Siin hakkas mu jaoks side keelega hapraks minema. Tihti on see luule, milles on vaid mainitud sõna või kõnelemist, mõnikord ka keele kõla (ilma isamaata). Aga üldiselt on see enamasti luule armastusest ja selle avaldamisest. Põnevaks läheb vaid seal, kus luuletaja räägib sellest, kuidas me oskame rääkida (Hasso Krull), kus tulevad mängu norskamise hääled (Kalju Kruusa) või pannakse kirja lingvisti pikalt mõtlema panev tõdemus, et vaikus on tagavokaalne (Ene Mihkelson). (Mittemäletajale, eesti tagavokaalid on a, o, õ ja u. A on eesti keele kõige sagedasem vokaal kõigis allkeelis. Keskmise sagedusega o ja u suhted järgsilpides on teadupärast teema, mille ümber on luules palju kaikaid puruks pekstud. Ja õ on perelemmik, mis samas jagab eesti murded mitmesse ossa ja millest eesti keelt õppivad võõramaalased kõige parema meelega tõepoolest vaikiksid.)
Siis tuleb keelemängu tsükkel, mille kohta ei tahaks midagi öelda. Neid tekste tuleb ise lugeda või vaadata. Vaid niipalju, et punnitatud on. Ma muidugi oleks oodanud ka teistmoodi mängu. Seda, mis manifesteerib hääle abiga maailma, mis on sõnadega öeldamatu. Mis toob esile keele võimaluste võimetuse ning vead, mida luuletaja kasutab selleks, et leida teed uue keele poole.
Siis ilmub Sõna. Elu sõna, sõna kui looja, sõna, millest kõik algab... Siin võiks poeet hakata mõtlema Sõnast kui jumala sõnumist. Aga eesti luuletaja ei mõtle sellest kuigi palju. Pigem sobib talle Juhan Saare laulurida „Ütled kurat ja sirguvad õlad / ja tuju on korraga hää” (lk 365). Nii jäi sõna siin minu jaoks ennekõike formaalseks märgiks, millest luuletaja saab kergesti peale hakata. On muidugi huvitav vaadata, kui erinevatesse suundadesse saab sellest lähtudes minna.
Ja lõpuks löövad read helisema. Sünnib luule luulest. Siin tuleb antoloogia taas lauliku juurde, kes tõuseb keele tiivul aina üles ja üles. See tsükkel viib raamatu saba kõrgele, pakkudes palju väga head ja kuulsat luulet. Aga keelega on see siiski vaid õrnalt ja servapidi kokku liimitud.
Velsker toob välja, et keelest kirjutati palju luulet XIX sajandil, siis teema taandus ja tõusis uuesti alates XX sajandi teisest poolest (lk 433–434). Nii on. Ma proovisin selle üle mõtelda. Muidugi oli XIX sajandi teine pool aeg, mil keel oli kogu rahvusliku võitluse kese. Aga nagu ütlesin, see oli luule identiteedist. Keel oli vaid selle komponent, märk, kui soovite. XX sajandi alguseks, nooreestlaste, siurulaste ja avangardi ajaks oli eesti rahvuse ja keele dilemma lahendatud.
Samas, sajandi algus oli aeg, kus eesti kirjakeel muutus nii radikaalselt, et mõnikord paistavad keel 1890 ja keel 1930 täiesti erinevad asjad. Lisaks, Euroopa südames tõusis just sel ajal üles uus mõtlemine keelest. Keel oli sajandialguse avangardi teema number üks. Keelt ei mõistetud lihtsalt kui vahendit, vaid kui miskit, mis seostub sügavalt uue maailmaga, uute tunnetega, uute kiiruste ja rütmidega. Sel ajal lihtsalt pidi küsima, milline saab ja peab olema lennukite, autode, telegraafide ja raadiote ajastu (luule)keel. Tegelikult mõtlesid ja kirjutasid tollased eesti luuletajad ja luulekriitikud keelest väga palju. Nii muutuvast kirjakeelest kui ka uut aega vahendavast uuest keelest. Tasub vaid lugeda Visnapuu, Semperi, Aaviku ja teiste esseid ja manifeste. Jah, nad ei kirjutanud luuletusi keelest, aga tegelikult ei kirjuta keelest ka suur osa neid luuletajaid, kes selles antoloogias sõna saavad. Samas on sajandialguse luules näha ja kuulda otsene kaja sellest võitlusest, kus erinevate identiteetide põrkes kõnelevad ka erinevad keeled. Olgu Aaviku keele teema või avangardi kasutatud lõunaeesti morfoloogia, mis mängib kahe identiteedi keelelistel piiridel.
Mis aga juhtus 1960. aastatel? Velsker pakub, et keel muutus ja sundis sellega endast luuletama (lk 437). Ma ei usu seda. Lihtsalt mingit sajandi algusega võrreldavat murrangut eesti keeles tollal ei toimunud. Kui mitte pidada murranguks seda, et kümnendi lõpuks oli murdekeel igapäevaelu keelena sisuliselt kadunud. Aga see polnud murrang, vaid aeglase suretamise lõppvaatus. Asi võib muidugi olla tollal hoogu saanud keelearutlustes ja sõnaloomises ning tugevas tahtmises tõmmata selge piir stalinistliku keele ja iseenda (või vabaneva) keele vahele. Aga ma pakun siiski, et keskne tõuge tuleb maailmaluule muutumisest ja selle uue maailma avanemisest eesti luuletajatele. Seega taustaks on tolleks ajaks tõusnud uus avangardi laine, milles väga keskseks teemaks sai keel. Olgu konkreetne luule, keeleluule, häälutused, uusdada, argikeele tulemine proosasse jne. Ja oluline on tohutult avardunud tõlkemaailm, mis sundis luuletajaid-tõlkijaid mõtlema hoopis teistest keelenähtustest kui eesti luules tavaks olnud.
Last but not least. Kas ma sain neid luuletusi lugedes teada midagi (eesti) keele kohta, mida ma varem ei teadnud? Ei saanud. Kas ma sain midagi teada (eesti) luule kohta? Sain. Et eesti luuletaja mõtleb ennekõike sõnadest, vähem lausetest, veel vähem grammatikast ja pragmaatikast. Et eesti luuletaja on keelest kirjutades ennekõike sotsio ja üsna harva midagi muud. Et tegelikult on suur osa luuletusi keelest ikka luuletused armastusest, identiteedist, jumalast, luuletajast. Keel tuleb vaid hetkeks, üksiku sõna või fraasina, mis muidugi näitab, et keel on alati enam kui keel, ta on alati ka midagi, mis pole keel. Et eesti keeleluule on ennekõike suhtumise ja tunnete luule ja luuletajate suhtumuslik palett on väga rikas. See algab ülistusest ja lõpeb ahastuse, nalja või sapiga. Aga eesti luuletaja on vaid harva sügavalt keelest mõtleja. Mis tundub iseendast imelik, sest keeles on meie identiteedi tüvi. Aga see vist ongi koera matmise paik. Liiga nähtav, liiga ilmne. Pole saladust, ei salapära.
- M. E h a l a, Identiteedimärgid. Ühtekuuluvuse anatoomia. Tallinn: Künnimees, 2018, lk 136 jm.
Tiit Hennoste
Kuidas luuletada keelest?
Kaia Sisask. Noor-Eesti ja prantsuse vaim. (Acta Universitatis Tallinnensis. Humaniora.) Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2018. 180 lk.
Noor-Eesti on uurimise seisukohast kummaline fenomen. Temast on kirjutatud palju artikleid ja mälestusi ning igas kirjandusloos ja kooliõpikus, kus ametlik ideoloogia on lubanud, on Noor-Eesti sees.(1) Aga Kaia Sisaski töö (ca 130 lk teksti) on alles teine monograafia mõõtu sissevaade Noor-Eesti tegemistesse. Esimene pikem tekst oli 1935. aastal ilmunud Paul Hamburgi 96-leheküljeline „Noor-Eesti: olemus ja kirjandus-kultuuriline tegevus”. See pole süvauurimus, vaid ülevaade emakeele ja kirjanduse õpperaamatute sarjas, samas ajastuomaselt üsna Noor-Eesti-kriitiline (Hamburgi lemmiksõnad on segane, ähmane, udune, oskamatu jms). Järgmised uurivad kogumikud ilmusid Noor-Eesti 100. aastapäeva konverentside järelkajana: Tallinna Ülikooli konverentsile toetuv kogumik „Noor-Eesti 100. Kriitilisi ja võrdlevaid tagasivaateid” (2006) ja Tartus toimunud konverentside materjale sisaldav Methise kaksiknumber „Noor-Eesti kümme aastat: esteetika ja tähendus” (2008, nr 1–2).
Sisaski raamat algab sissejuhatusega nagu ikka. Selles seab autor eesmärgiks valgustada Noor-Eesti prantsuse tausta, kõneleb oma meetoditest jms. Ja rõhutab, et tema jaoks on oluline näidata Noor-Eesti ambivalentsust, kunst-kunsti-pärast idee ja eesti rahvusliku identiteedi idee põrkumisi. Etteruttavalt, ennekõike on see raamat minu arvates siiski prantsuse tausta avamine. Põrkumist on vähe.
Järgnevad sissejuhatavad peatükid. Esimene peatükk kaardistab erinevaid seisukohti prantsuse ja (noor)eesti suhetest. Teine peatükk annab ülevaate prantsuse kirjanduse tõlgetest ja retseptsioonist eesti keeles. Mõlemad on kenad ja mõlemast teemast oleks tahtnud lugeda pikemalt. Eriti oleks oodanud enam juttu venekeelsest kultuuriruumist ja vene keele vahendajarollist. Arvestades, et tollane vene kirjandus oli tugevalt seotud prantsuse omaga ja nooreestlaste haridus venekeelne.
Aga selle kõrval oli ka üllatus. Kuigi Sisaski töö toetub doktoriväitekirjale ja on ilmunud ülikooli raamatusarjas, puudub selles pikem ülevaade Noor-Eesti varasemast käsitlusest. Samuti üldisem sissevaade Noor-Eesti olemisse ja tegemisse. See olnuks mu arvates oluline ja mitte ainult sellepärast, et lugeja saaks kõik ühest kohast kätte. Ennekõike sellepärast, et tegelikult on Noor-Eesti siiani probleem. See algab fundamentaalsetest küsimustest. Kes on õieti nooreestlased? Tuglas, Suits, Aavik, Ridala, Linde. Aga veel? Noor-Eesti tipp- ja hilisajal seal väga põhimõttelisi tekste produtseerinud Semper? Tuglase abiga järjekindlalt avaldatud Oks ja Heiberg? Tammsaare? Kallas? Tassa?
Milline oli Noor-Eesti tuum? Ennekõike Suits tähistas väga teravalt kaks piiri. Esmalt piiri üldise liikumise ja kindla kultuurivaatega rühma vahele aastatel 1900–1910. Ja veidi vaiksemalt maailmasõja algusesse uue perioodi alguse. Just teine periood, mida kannab estetistlik kirjandusvaade, oli järeltulijate jaoks keskne. Nii keskne, et 1920. aastate lõpu eluläheduslaste terav kriitika Suitsu ja Tuglase kohta lähtus just tollastest estetistlikest vaadetest. Samal ajal kui eluläheduslastega teravalt väidelnud Suits tõstis esile hoopis kolmandat perioodi ehk maailmasõjaaegset tegevust, mis ütles lahti estetistlikust positsioonist.(2)
Millised on need allikad, millele toetudes Noor-Eestist mõtelda? See on tegelikult kõige olulisem. Hamburg rõhutas 1935. aastal, et Noor-Eesti uurimises domineerib nooreestlaste endi enesehinnang, mis aga on kõige ebausaldusväärsem lähtekoht. Methise avasõnas pakuvad Sirje Olesk ja Marin Laak pika ülevaate Noor-Eesti retseptsioonist. Aga sellest paistab endiselt läbi igasuguse Noor-Eesti-kriitilise retseptsiooni vältimine või ka kritiseerimine (Hamburgi tööd selles ei mainita).
Raamatu analüütiline osa jaguneb laias laastus kaheks. Ühele poole jäävad konkreetsed tekstide ja autorite ülevaated-analüüsid (viies, kuues ja seitsmes peatükk), teisele poole üldistavamad peatükid ja üldistused laiemalt.
Konkreetsete analüüside osad on väga head. Eriti viies peatükk, mis toob välja palju varjatud ja ka varjamata seoseid prantsuse taustadega. Lihtsalt mõned kenad detailid. Luuletõlgete analüüsis (nt lk 81–83) leidub Noor-Eesti ideoloogiaga hästi sobiv religioosse sõnavara oluline vähendamine tõlgetes. Ja oluline rõhutus, et Noor-Eesti ei läinud eriti nähtava maailma taha, transtsendentsusesse. (Siia oleks võinud lisada näiteks sellega hästi haakuva Ernst Enno vaenamise Tuglase poolt.) Sealt leiab ka konkreetsetes luuletustes Verlaine’i ja Baudelaire’i mõjude või analoogiate väljatoomise, kust paistab silma Verlaine’i oluline roll. Aga elegantne on ka nt Noor-Eesti sidumine Noor-Belgiaga (lk 36) jm. Nojah, nagu ikka, heast on raske pikalt kirjutada, ent see osa peab olema kohustuslik kirjandus kõigile Noor-Eesti tulevastele uurijatele.
Raamatus on kaks autoripeatükki: Aavik ja Tuglas. Valik on selge, kuigi ma oleks soovinud lisaks kolmandat peatükki Semperist, liiatigi kui suur osa materjalist on raamatu eri kohtades tegelikult olemas.
Aaviku prantsuse taustad ja seosed on hästi välja toodud, keskseks teemaks muidugi keeleuuendus ja „Ruth”. Vastavalt oma fookusele toob Sisask välja Aaviku keeleuuenduse prantsusepoolseid, sh estetistlikke-dekadentlikke inspiratsiooniallikaid (Renanist sümbolismiteooriani). Need on olulised asjad, mida eestikesksed keeleuurijad eriti rõhutanud ei ole. Kui norida, siis oleks vajanud esiletoomist tõik, et Aaviku lähtekohaks oli ikkagi eesti keele puudulikkus, mis ei võimaldanud luua temale huvitavat haritlaskirjandust. Ja et tema keelemõtlemise komplekti kuulus lisaks esteetikale ja herderlikule rahvavaimule ka keele kui suhtlemisvahendi (sajandialguse vaimus masina) rõhutamine. Need seigad oleks toonud välja just alguses pakutud prantsuse/universaalsuse ja eesti põrked.
Tuglas on oma teoreetilisi hoiakuid ja taustu põhjalikult kirjeldanud (iseasi, kui palju tema tekstides on tõde ja kui palju enesemüüti loov fantaasia). Siin on keskne muidugi „Felix Ormusson” (1915), mille võimalikud seosed eriti Baudelaire’i ja Huysmansiga toob autor kenasti välja. Aga eriti mõjuv oli mu jaoks „Felix Ormussoni” ja Tuglase sama perioodi esseedes leiduvate mõtete kõrvuti äratrükkimine, mis teeb puust ja punaseks Tuglase tollased kriisid ja muutumised (lk 113–115). Seda oleks tahtnud ise teha... Samas jäävad Tuglase prantsuse seosed siiski Aavikust hapramaks, kuigi ta erinevalt Aavikust elas mitu talve Pariisis. Sellega seoses ilmuvad ühelt poolt teksti sõnad näib, ilmselt jms. Teisalt aga esitab autor siin kindlas kõneviisis väiteid, mis panevad mind kahtlema.
Nagu sajandilõpu autorid, ei lähenenud Tuglas loodusele otse, vaid mingi teose kaudu, ütleb Sisask (lk 101). Mulle paistab see liiga tugeva üldistusena. Esiteks toob autor ise välja, et Tuglase taustad olid palju laiemad kui sajandilõpu autoritel (Botticelli, hollandi maalid jm). Ja teisalt, Tuglas kirjutas pigem sellest, kuidas eri kirjandusteosed näitasid talle seni märkamata jäänud aspekte looduses.
Häirima hakkasid ka mõned kontekstist välja kistud laused. Tuglas räägib „Kaksipidi küsimustes” (originaalis „Aja vaim”) ühest tähelepanekust, mille tegemiseks oli tal vaja revolutsiooni oma „esteetilistes väljavaadetes”.(3) Sisask teeb sellest programmilise seisukoha (lk 118). Päris nii see ikka mu arvates ei ole.
Rohkem küsimusi tekkiski mul eri peatükkides pakutud üldistuste kohta. Paljud üldväited mulle meeldisid. Näiteks arusaam Noor-Eesti piiripealsusest, kosmopolitismi ja rahvusluse piiril liikumisest ja arusaam nooreestlastest kui vahendajatest keskuse ja perifeeria vahel. Mulle meeldib ka arusaam, et nooreestlased soovisid olla universaalsete väärtuste kehtestajad (ja väga oluline rõhutus: prantsuse mudel oli neile universaalse mudeli kehastus). Aga ikkagi.
Kas nooreestlaste revolutsiooniline hoog taltus peale esimest albumit (mis polnud üldse eriti revolutsioonivaimuline)? Mida teha siis 1905. aasta lõpus ilmunud albumiga „Võitluse päivil”? Või arusaam, et nooreestlastega väidelnud vanem põlvkond kasutas moraali kaitsmist pigem kattevarjuna, nende keskne eesmärk oli omaenese autoriteedi kaitsmine (lk 48). See väide tundub üpris ebausutav, teades vanema põlvkonna arusaamu, milles kristlik moraal oli kesksel kohal.
Veidi ebaselgeks jäi viimane, kaheksas peatükk „Mis on siis ikkagi prantsuse vaim?”. See liigub liiga laias kaares. Alguses on juttu Semperi sümbolismi arusaamadest, siis hoopis tõuküsimusest ning prantsuse ja saksa vaimu vastandamisest. Ja lõpetatakse 1933.–1934. aasta kultuuriorientatsiooni mõtete refereerimisega. Aga peatüki mõttele pihta ma päris ei saanud.
Lõpuks olgu toodud kõige probleemsemad osad. Need olid mu jaoks mõned mõisted, allikad ja viited.
Alustame dekadentsist. Sisask toob terve rea dekadentsi märksõnu: kunstlikkuse hindamine, amoraalne poeet ja moralist koos, metafüüsiline ja pessimistlik hoiak, küüniline naer, ebatõsine suhe kunsti, tülpimus küllastumisest, kannatamise soov, perversioon, hallutsinatsioon, keele- ja stiilikesksus, haruldaste sõnade ja neologismide ihalus jne. See on ilus kokkuvõte, mis toob välja selle mõiste vastuolulisuse. Hea on ka sissevaade keskse dekadentsitutvustaja ja -ihaleja Aaviku arusaamadesse ja nende muutumisse. Ka selle esiletõstmine, et Oksa dekadents on midagi muud, tema jaoks on dekadent ääremaade punane mässaja (lk 60). (Oks oleks vajanud ehk pikemat juttu, sest teda on hiljem pidevalt dekadendina sildistatud, ilma sellele eripärale tähelepanu pööramata.)
Probleemid tekivad sellest, et Sisask tahab kasutada dekadentsi katusmõistena. Ma olen juba varem dekadentsi ülilaiendamise osas kahtlusi väljendanud ja need üha süvenevad. Põhjuseid olen varem välja toonud ega hakka siin kordama. Vaid paar seika. Üks on dekadentsi mõiste hajuvus ja vastuolulisus (Sisask ütleb „paradoksaalsus”), mistõttu eri uurijad kasutavad seda sõna erinevalt. Teine on see, et sajandivahetuseks Zola kirjaga „Ma süüdistan” (1898) kulmineerunud Dreyfusi afäär oli äratanud Prantsusmaal teistmoodi arusaamad kirjanduse rollist, mis Noor-Eesti loomise ajal oli saanud valdavaks. Ja teiselt poolt, autorgi toob välja selle, kuidas Noor-Eesti kasutas prantsuse tollast kultuuri laiemalt, lisades dekadentsile palju muud sajandivahetuse ideemaailmast. Ja ütleb ka ise väga täpselt, et nooreestlased ei mahtunud dekadentsikultuuri ära, sest neist ei kadunud kordagi aatelisus ega optimism (lk 142). Nii tekib küsimus, milleks siis see dekadents. Ma arvan endiselt, et Aavikul oli õigus, kui ta aastal 1910 kirjutas, et „estetism” on ainus, mille alla noori uuendajatest kirjanikke võib ühendada.(4)
Teine kenasti refereeritud mõiste on prantsuse sümbolism. Samas lähevad siin eesti asja juurde minnes lood kesisemaks. Leidsin väite, et Noor-Eesti jaoks oli sümbolism selle varase perioodi nähtus, sündinud revolutsioonieelsest paatosest ja „edasist perioodi” Tuglas enam sümbolistlikuna ei näinud (lk 68). Sümbolismiga seotakse samas lõigus nt tema „Jumala saar”. Sisask viitab siin Tuglase esseele „Natuke helisemisest ja salvamisest”. See essee polemiseerib Otto Minori (Müntheri) ideoloogiakeskse kriitikaga Noor-Eesti ja uusromantismi vastu (esmatrükk 1910) ning annab ka Tuglase kuulsa uusromantika definitsiooni, mille keskmes on liikumine elunähtuste pindselt kirjeldamiselt nende sisemise mõistmise ja sümbolina käsitlemise poole.(5) Hakkasin sealt otsima, aga ei leidnud kusagilt väidet, et „Jumala saar” oleks sümbolistlik. Tuglas nimetab seda tööd uusromantiliseks. Ja „Kogutud teoste” variandis järgnevat vormikultuuri arendamise juttu, millele Sisask viitab, esmavariandis lihtsalt ei leia.
Lk 69–70 tuuakse välja balti sümbolismi eripära, aga miskipärast leedu kirjandusuurija Vitautas (Vytautas) Kubiliuse ammuse pisiteksti kaudu. Alles hiljem ja pooljuhuslikult viidatakse Jaan Unduski väga olulisele tööle „Realismi mõiste ümber. F. Tuglase „realism” ja sajandivahetuse kultuur” (1986), mis tegeleb süvitsi sümbolismi ja impressionismiga ning Tuglase võimalike allikate ja mõjudega.
Aga olulisim on siiski autori märkus, et nooreestilikust sümbolismist jäävad välja „sümbolistidele omased põhivastandused” (lk 70).
Uusromantismi ja impressionismi ülevaated jäävad lühikesteks ja pealiskaudseteks. Mingil põhjusel ei ole siin kasutatud eesti autoreid, kes on tollaste mõistete kasutamist analüüsinud (osa nimesid on lk 61 joonealuses ära toodud). Aga see pole suur probleem, prantsuse seisukohast on need ka teisejärgulised.
Kõige enam jäi mind häirima allikate kasutus ja viitamine. Osa viiteid paistab olevat otsekui hiljem „peale kleebitud”. Kas või minu enda monograafiale „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I” (2016) leiduv viide lk 32, kus osutatakse konkreetsele seigale seoses Noor-Eesti manifestiga, kuid viidatakse kogu teosele, mitte selle täpsele leheküljele (lk 115) ja hoopiski mitte varasemale artiklile manifestide kohta.
Ja ennekõike, autor viitab nooreestlastele, eriti Tuglasele väga kaootiliselt. Mõnikord leiab viite esmatrükile, kuid enamasti hoopis hilisematele trükkidele, sh nõukogudeaegsetele. Otsekui oleks ununenud teadmine Tuglase üle-, läbi- ja ümberkirjutamisest, millega mõni tekst on saanud uues trükis mitte ainult uue pealkirja, vaid ka täiesti uue kuju. Nii tekkis mul mitu korda lühiühendus. Loen, et Tuglas kirjutas „Kaksipidi küsimusi”. Kas ma tõesti olen jätnud nii olulise teksti lugemata? Jumal tänatud, ei. Lihtsalt autor on kasutanud nõukogudeaegset versiooni Tuglase „Aja vaimust”. Või mitu korda viidatud „Natuke helisemisest ja salvamisest”, millest „Kogutud teoste” variandis on alles vaid originaali killuke. Kahjuks on Tuglas likvideerinud kärbete abiga ka omaaegse konteksti, milles see tekst õieti oli kirjutatud ja milles sealseid mõtteid lugeda tuleb.
Lõpetuseks kolm soovi. Esimene, et raamat oleks olnud vähemalt kaks korda mahukam. Teiseks, ma tahaks lugeda Noor-Eesti prantsuse taustast laiemalt kui dekadents-sümbolism. Ja kolmandaks, tahaks, et Kaia Sisask oleks keskendunud palju enam konkreetsetele prantsuse seostele, analoogiatele, taustadele jms. Äkki kirjutaks uue, paksema versiooni? Sel oleks kindlasti üks tänulik lugeja.
- Vt nt bibliograafiat: S. O l e s k, M. L a a k, Noor-Eesti rollist eesti kirjandus- ja kultuuriloos. – Methis. Studia humaniora Estonica 2008, nr 1–2, lk 18–20.
- Viitan siin iseendale: T. H e n n o s t e, Elulähedus ja vaimulähedus: eesti kirjanduse noore põlvkonna manifestid 1920. aastatel. 2. osa: Mäss. – Looming 2007, nr 8, lk 1228–1248.
- F. T u g l a s, Aja vaim. – F. Tuglas, Aja kaja. Tartu: Varrak, 1919, lk 59.
- J. A a v i k, Noor-Eesti ja arvustus. – Noor-Eesti 1910, nr 2, lk 114–115.
- F. T u g l a s, Natuke helisemisest ja salvamisest. – F. Tuglas, Kirjanduslik päevaraamat. Tallinn: Varrak, 1921, lk 33.
Tiit Hennoste
Prantsuse vaimu ilmumine rahvale
Vanaaja pulm. Valitud tekste ja pilte 16. sajandi keskpaigast 19. aastasaja viimase veerandini. Kokku seadnud Ants Hein. Tallinn: Tänapäev, 2018. 423 lk.
„Elu kauneim pidu on kõige ülevamate ja rõõmuküllasemate päevade keskpunktiks ka meie rootslaste juures, kusjuures vastavate ettevalmistustega alustatakse juba pikka aega varemalt, sest neist vanadest ja väga mitmepalgelistest kommetest ei tohi vähimatki kõrvale jätta või ära unustada” (lk 345). Nõnda alustab oma panust Eesti alal elanud rahvaste pulmakommete ülestähendamisse Ratzeburgist pärit haridustegelane ja literaat Carl Friedrich Wilhelm Rußwurm – „kontvõõras”, kes tegi siin karjääri XIX sajandi keskpaigas.
Pulmad on inimeste meeli köitnud sajandeid ega ole oma võlu kaotanud ka tänapäeval: kui 2018. aasta kevadel abiellusid lääne ühiskonna tuntuimas sinivereliste perekonnas, Briti kuningakojas prints Harry ja Meghan Markle, jälgisid seda tseremooniat otseülekandes sajad miljonid glamuurijanused silmapaarid üle kogu maailma. Niisamuti pakub rohkesti eksootikat – aga miks mitte ka glamuuri – kunsti- ja arhitektuuriajaloolase Ants Heina kokku seatud „Vanaaja pulm”, viies lugeja ajarännakule praegusel Eesti alal elanud kohalike rahvaste pulmadega seotud kommete ja ettekirjutuste maailma.
Kogumikul on kaks peamist lähtekohta. Esiteks on koostaja soovinud koondada ühiste kaante vahele põhiliselt eestlaste, aga ka nende kõrval elanud setude, rannarootslaste ja vadjalaste kosimis-, abiellumis-, pulma- ning riietumiskommete tekstilisi ja pildilisi kirjeldusi, mis oleksid pärit nimelt Jakob Hurda XIX sajandi lõpukümnenditel algatatud pärandvara kogumise kampaania eelsest ajast. Sellisel viisil tahab Ants Hein lugejale tutvustada „vana ja traditsioonilist, algrahvuslikku, poolmuistset Eestit”, mida viimase 120–130 aastaga kogutud pärimuslik ainestik tema hinnangul ei ole võimeline kajastama (lk 14). Teiseks on kogumiku eesmärk näidata siin elanud rahvaste kombeid võõramaalase vaatenurgast: „Suures plaanis vaadatuna mõjub selline „eemaltpilk” kui omamoodi tõlge: ühtpidi on selle osaks olla tahes-tahtmata vaesem kui originaal – selles võib jääda edastamata nii mõnigi mahlakas kihistus –, teistpidi on aga mõned originaali põhiväärtused selles selgemalt esil” (lk 17). Nii on kogumikus katked umbes 120 allikast, mille on üles tähendanud eeskätt võõrad läbireisijad, külalised või mujalt siiamaile karjääri tegema tulnud isikud XVI sajandi keskpaigast kuni 1870. aastate lõpuni.
„Vanaaja pulmas” kui esmajoones siinse paikkonna vanemate kosimis- ja pulmakommete kirjelduste antoloogias on palad järjestatud kronoloogiliselt ning pealkirjastatud aastaarvudega. Niisamuti on võimaluse korral pealkirjas ära toodud konkreetsem paikkond, kust valitud kirjeldus pärineb. Lisaks hulgale kirjatöödele ja piltidele on Ants Hein nõuks võtnud (taas)avaldada väljavõtteid vanade pulmalaulude üleskirjutustest – koos mõningate laulu- ja tantsuviiside noodistustega – ning ühel juhul on koostaja soovinud ära trükkida koguni ülestähendaja, XVIII sajandi ühe kuulsama Eesti valgustaja August Wilhelm Hupeli autograafi (lk 309–313).
Koostaja ettevõetud tõlketöö on muljet avaldav, sest valdav osa raamatu tekste ei ole olnud algselt eestikeelsed või varemalt eesti keelde tõlgitud. Tõlked on ladusad ning tulemus sümpaatselt ühtlane. Siinkohal tuleb koostajat ja toimetajat eriti tunnustada varauusaegsete seadusandlike ja regulatiivsete tekstide arusaadavasse eesti keelde vormimise eest, sest traditsiooniliselt iseloomustab neid kohmakas saksa õigus- ja kantseleikeel. Suuremalt jaolt saksa keelest tehtud tõlgete tähtsust tõstab asjaolu, et selle kunagise kohaliku keele valdamine taandub Eesti ühiskonnas üha kiirenevas tempos. Nii tuleb nõustuda Marek Tamme seisukohaga, et meie saksakeelse valgustusliku, romantilise või akadeemilise etnograafia täies mahus eesti keelde tõlkimine võiks olla oluline riiklik ülesanne, eesmärgiga mitte kaotada sidet möödunud aegadega ja suurendada meie ajalooteadvust.(1)
Eesti akadeemiliste ringkondade huvi niisugust tõlkeüleskutset järgida näitab kas või see, et lisaks Ants Heina tõlkele (lk 138–145) on Hupeli artikli „Ueber den Werth der Jungfrauschaft unter Ehsten und Letten”(2) eestindus ilmunud ka 2016. aastal ajakirjas Tuna (tõlkijad Mati Laur ja Merili Metsvahi).(3) Hein on oma raamatus sellele alternatiivsele tõlkele viidanud, nii et nähtavasti võis tal Hupeli artikli omapoolne eestindus Lauri ja Metsvahi tõlke ilmumise ajaks juba olemas olla, ent ta ei näinud enam põhjust oma töö tulemust tagantjärele asendada.
Raamatu edenedes saab kiiresti selgeks, et üldjoontes on Eesti kohalike talupoegade kosimis- ja pulmakombed püsinud aastasadade jooksul võrdlemisi muutumatuna. Vanaaja eestlaste pulmale on ikka eelnenud kosimine, mille kohustuslik žargoon nõuab pruudi vanematele seletamist, et kaduma olla läinud mullikas, lambuke või kitseke, keda tuleb tingimata pruudi talust otsida (lk 60). Seoses mõisates kange alkoholi destilleerimise laienemisega sai hiljemalt XVII sajandi lõpust kihlade lahutamatuks osaks kosjaviin: „Kui kosjad on meele järgi, võetakse põletatud viin vastu, kui mitte, siis ei võta seda keegi, vaid isamehed toovad selle jälle tagasi ja siis on peig korvi saanud. Mõnes paigas on kombeks, et lesed, kui nad tahavad jälle abielluda ja on valinud kellegi, kelle järele neil himu käib, ratsutavad ise jutustatud kombel pudeli põletatud viinaga kosja.” (lk 73)
Pulmi pidasid eesti talupojad vanasti ühtekokku mitu päeva, kõigepealt pruudi-, seejärel peiukodus ning kombekohaseid talitusi aitasid toimetada selleks puhuks määratud ametikandjad (isamehed, peiupoisid, pruuttüdrukud, pruutvennad ja teised). Pulmakommetest olulisim oli kindlasti pruudi tanutamine, tähtsad olid andide jagamine pulmalistele ning vastuandide kogumine, laulud ja tantsud, aga ka mitmed ennustustoimingud: „Järgmise päeva hommikul äratatakse noor abielurahvas lauluga. Saa naddu toob vett ja noorpaar peseb end ning see, kes suudab seejuures esimesena teist pritsida, elab kauem” (lk 117).
Eestlaste pulmakommete aastasadade pikkust järjepidevust kinnitab kogumikus avaldatud Johann Wolfgang Boecleri 1685. aastast pärit pulmakommete kirjeldus, millele Hein on lisanud 1854. aastast pärit Friedrich Reinhold Kreutzwaldi põhjalikud Boecleri teksti selgitused ja täiendused (lk 65–72). Kreutzwaldi kommentaarid veenavad, et üldjoontes olid XVII sajandil käibinud traditsioonid jäänud püsima ka XIX sajandil, nagu näiteks komme minna kosja ja pidada pulmi noorel kuul: „Sellist kuu-usku kosjade ja pulmade pidamist leidus mõne aasta eest kõigis eestlastega asustatud piirkondades, mistõttu võiksime uskuda, et see suur sugu pole veel päris jäljetult kadunud ega ka meie „hea kuu” selle maa põliselanike silmis veel sedavõrd ebasoosingusse sattunud, et nad selle võimsa mõjuga ei arvestaks ega sõlmiks oma abielu kui hobusekaupa” (lk 66).
Neil põhjustel hakkavad raamatus toodud kirjutised üksteist tahes-tahtmata küllaltki ruttu kordama. Lugejat ähvardavat hiilivat üksluisust aitavad edukalt lõhkuda koostaja pakutud 13 kõrvalepõiget, milles avatakse mitmekesistes valdkondades (igapäevakombed, seadusandlus, kiriku- ja kohtupraktika, tundeelu, seksuaalsus, söök ja jook, tants ja laul) peateema mõistmiseks nii vajalikku ühiskonna-, argielu- ja tundeajaloolist tausta. Eeskujusid, konteksti, laenamisi ja žanriomadusi selgitavaid kommentaare oleks võinud konkreetsete tekstide juures koostajalt oodata ehk rohkemgi, kuigi peab tõdema, et see oleks suur ettevõtmine. Siiski näitavad juba esimesed ajakirjanduses ilmunud ülevaated Ants Heina „Vanaaja pulmast”,(4) kui määravad on tavalugejale väiksemadki koostaja lisatud kommentaarid (näiteks pruudiröövi kombe kohta XVII sajandil, lk 34): ilma nendeta oleks olnud lihtne võtta kogu kirjutatut sõnasõnalise tõena. Igal juhul on koostaja – ehk isegi taotluslikult – jätnud kogumikku tulevastele eesti uurijatele sügavamaks analüüsimiseks hulga algmaterjali.
„Vanaaja pulma” tekstide valik on žanriliselt lai, ulatudes reisikirjeldustest, etnograafilistest uurimustest, mälestustest ja kirjavahetustest, seadusloomest, eeskirjadest, käsiraamatutest ja aruandlusest kuni ilukirjanduseni. Teaduslikult on väga väärtuslik arhiividest kogutud allikmaterjali publitseerimine ning eriti tänuväärt on siinkohal teave, mis on pärit Läti mäluasutustest, kuhu Eesti uurijad paraku tihti ei satu. Kui raamatut järjest lugedes millestki puudust tunda, siis vaid baltisaksa kihlus- ja pulmakommete kirjeldustest. Kuigi koostaja ise kinnitab saatesõnas, et neid kirjeldusi palju ei leidugi, oleks ka selle vähese lisamine olemasolevale tekstikorpusele olnud võrdleva materjalina põnev ja teemakohane. Seda enam kui koostaja ise möönab, et baltisakslaste jaoks oli tegemist ühe kõige üksikasjalikumalt reguleeritud valdkonnaga (lk 19).
Raamatusse koondatud kirjutised pärinevad kümnetelt autoritelt, mistõttu on lugejale nii nende kui ka tsiteeritud teoste tausta avamine möödapääsmatult vajalik. Selle ülesandega on Ants Hein hiilgavalt hakkama saanud: autorite biograafilised lõigud on küll lühikesed, kuid sisutihedad ja kogumiku jaoks ammendavad. Toonaste Eesti olude kirjeldajate auväärsest nimekirjast puudub XVIII sajandi osas üllatavalt vaid kuulus pärisorjuse kriitik, Torma pastor Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (1717–1779). Tema vähetuntud lühike kirjutis „Gedanken vom Kindermord und der Sodomiterei in Ansehung Liv- und Estlandes” (u 1773)(5) – kus Eisen põhjendab talutüdrukute lapsetappe muu hulgas mõisnike vastumeelsusega anda neile abiellumiseks lubatähte ning loomapilastamise levimist noorte talupoegade seas suuri kulutusi nõudvate paganlike pulmatavadega – oleks kõrvalepõikena sellesse kogumikku kindlasti sobinud.
Nagu eespool mainitud, on koostaja olnud tekstide kommenteerimisel pigem tagasihoidlik. Seevastu on vanad eestikeelsed rahvalaulud raamatus rohkem läbi töötatud, et pakkuda lugejale mitmete arhailiste või murdevormide ning arvatavalt vigaselt üles kirjutatud sõnade kirjakeelseid seletusi. Kindlasti aitab see vana rahvaluuleteksti kergemini jälgida, kuigi paratamatult sõltub seletuste valik paljuski koostaja ja toimetaja keelevaistust. Nii võib lugeja kohati tunda, et midagi on üle-, midagi hoopis alaseletatud. See märkus aga ei varjuta kogu raamatuga tehtud igati korralikku toimetajatööd, nii et arvustajale jäid silma vaid väga üksikud trükivead. Sisulisest küljest sooviks täiendada üksnes koostaja märkust, et Liivimaal eksisteerinud politseiasutuse, sillakohtu (sks Ordnungsgericht) paralleelnimi oli maakohus (lk 58). Kuigi sellist nimevormi sillakohtu kohta ajalooliselt paiguti tõepoolest kasutati, on mõiste maakohus praeguses eesti ajalookirjutuses kinnistunud siiski selgelt Liivimaal XVII–XIX sajandil tegutsenud alama astme kohtutele (sks Landgericht).(6)
Pildimaterjal on haarav ning üldjuhul tekste täiendav, kusjuures sellel on eriline roll just vanade riietumisviiside tutvustamisel. Pea igale pildile on lisatud selle olemust, päritolu või sisu avav kommentaar või tsitaat. Piltide trükikvaliteet on üldjoontes hea, üksnes Elizabeth Rigby akvarelli reproduktsioon (lk 261) torkab oma kehvuses teistest selgelt silma. Viimast võib vahest seletada asjaoluga, et erakogusse kuuluvast joonistusest oli raamatu tarbeks keerulisem hankida parema kvaliteediga versiooni.
End ei etnoloogiks ega folkloristiks pidav Ants Hein on „Vanaaja pulmas” lähenenud allikmaterjalile piediteeditundega ning teinud ära aukartustäratava kogumis- ja uurimistöö paljudes muuseumides, raamatukogudes ja arhiivides. Täidetud saab raamatu eessõnas püstitatud eesmärk tutvustada eesti lugejale XIX sajandi lõpukümnenditest varasemaid võõramaalaste tehtud kihlus- ja pulmakommete kirjeldusi. Seejuures on täheldatav, kuidas veel XVI sajandil eeskätt eksootilisi teemasid (näiteks pruudiröövi) otsiv võõras pilk muutub XVII sajandi teises pooles peamiselt moraliseerivaks (pillamise ja toreduse piiramise rõhutamine) ning XVIII–XIX sajandil järk-järgult üha etnograafilisemaks. Sellest hoolimata ei kao kõikidest teoses esitatud kohalike pulma- ja kihlakommete kirjeldustest kuni lõpuni ebaharilik ja kummastav alatoon, ehk nagu kinnitab keegi Briedise-nimeline kirjasaatja Koiva maarahva kohta veel 1878. aastal: „Ilzenelaste pidustused on täiesti pentsikud. Kas ristsetel, matustel või pulmas, kõikjal kostitatakse külalisi ühe ja sama toiduga.” (lk 411)
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et „Vanaaja pulmas” tehtud rohked ja eripalgelised temaatilised kõrvalepõiked annavad aimu, et Ants Heina siin elanud rahvaste igapäevaelu kirjelduste varasalv on – tema enda sõnu kasutades – vägagi „ohter ja annikas”. Loodetavasti jätkub tal tahet ning jaksu kõigi nende aarete avaldamiseks. Esimese sellelaadse raamatu „Vanaaja pulm” koostajana jääb Ants Hein väljavalitud teema käsitlemisel küll sarnaselt talle materjali pakkunud „võõrastega” eeskätt eemalt jälgijaks, kuid ta kutsub endaga koos endisaegse lihtrahva kihlusele ja pulmapeole kontvõõraks iga eesti kultuuriloost huvitatud lugeja ning sellest ettepanekust kergekäeliselt keelduda ei soovita.
- M. T a m m, Pildikesi kadunud maailmast. – Postimees. Arvamus/Kultuur 12. I 2019.
- A. W. H u p e l, Ueber den Werth der Jungfrauschaft unter Ehsten und Letten. – Nordische Miscellaneen, nr 26. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1791, lk 279–298.
- A. W. H u p e l, Neitsilikkuse väärtusest eestlaste ja lätlaste hulgas. Tlk Mati Laur ja Merili Metsvahi. – Tuna 2016, nr 4, lk 2–6.
- M. H a a v, Pidu alkoholimeres ja ei piiskagi armastust. – Postimees. Arvamus/Kultuur 12. I 2019; P. H õ b e m ä g i, Vanaaja pulmad ehk kuidas vanad eestlased pruuti otsisid ja pulmi pidasid. – Eesti Ekspress. Areen 28. XI 2018.
- J. G. E i s en, Ausgewählte Schriften. Deutsche Volksaufklärung und Leibeigenschaft im Russischen Reich. (Quellen zur Geschichte und Landeskunde Ostmitteleuropas 2.) Koost R. Bartlett, E. Donnert. Marburg: Verlag Herder-Institut, 1998, lk 548–549.
- M. L a u r, Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710–1783). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2000, lk 106, 179.
Ken Ird
Kontvõõrana vanas eesti pulmas
Sügisel aastal 1927 astusid Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda kaks noormeest, kes XX sajandi keskel hakkasid olulisel määral kujundama regilaulu-uuringute peateid: üks neist oli Eduard Laugaste, teine Herbert Tampere (RA, EAA.2100.1.7185; RA, EAA.2100.1.15989). Kui senimaani valitses regilaulu-uurimises tekstist lähtuv vaateviis, siis 1930. aastatel lisandunud esitust käsitlev vaade muutis hilisema regilaulu-uurimise sootuks mitmetahulisemaks. Laugastest kujunes filoloogilise, Tamperest etnoloogilise suuna esindaja (Rüütel 1987: 125; Jaago 2000: 10–19). Võib küsida, kuidas mõjutas esitusest lähtuv (etnoloogilist suunda esindav) uurimishuvi regilaulu tekstikeskset käsitlust. Artiklis otsitakse sellele vastust laulikukontseptsiooni kaudu. Põhitähelepanu koondub viimase veerandsajandi uurimustele, ent viited 1930.–1970. aastate uurimisse on hilisema uurimisseisu mõistmiseks vajalikud, mistõttu tulevad needki põgusalt käsitlusele. Võib näha, kuidas uurijate huvi liigub laulu tekstiosade analüüsilt lauliku loomemeetodite juurde, samuti laulikuks olemise määratlemiselt tema isiku ja minapildi avastamisele.
Kahe uurimissuuna kujunemine
Eduard Laugaste (1909–1994) süvenes oma ülikooliõpingutes märkimisväärselt kirjanduse erialasse ja oli samal ajal nii rahvaluuleprofessor Walter Andersoni kui ka Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja ja ülikooli rahvaluuledotsendi Oskar Looritsa õpilane (RA, EAA.2100.1.7185). Kui Anderson tegeles peamiselt võrdlev-ajaloolise meetodi tutvustamisega, siis Loorits kuulus põlvkonda, kes hakkas otsima folkloristlikus teoorias uuendusi (vt nt Hiiemäe 2003: 55). Laugaste esimesed uurimused rahvalaulu alal olid linnuhäälendite võrdlev-ajaloolised käsitlused (Laugaste(-Treu) 1931, 1932, Laugaste 1935), millest „Ööbiku laul” sai 1937. aastal kaitstud magistritööna (RA, EAA.2100.1.7185, lk 81). Ühitades võrdleva meetodi täpsuse ja järjekindluse, kirjandusteadusliku tõlgenduslikkuse ning Looritsa vaated rahvaluule elukeskkonnale, arendas Laugaste edasi eesti regilaulu tekstikeskset uurimissuunda. Ühelt poolt rõhutab ta oma programmilistes artiklites üha enam laulude seotust laulmisaegse elukeskkonnaga: „Rahva loomingut uurides tuleb palju tõsisemalt arvestada just psühholoogilisi ja sotsioloogilisi tegureid”, et mõista, miks rahvalaulud on just sellised, nagu need on (Laugaste 1946: 477). Teisalt käsitleb ta laulikuid ja laulmist ikkagi laulust, mitte esitusest lähtudes. Näiteks laulikuid kirjeldades peab ta silmas nende rollijaotust, mitte neid kui isikuid: „Kollektiivse lauluna esitati eesti regivärssi eeslaulja (eestvõtja) ja kaasalauljate (koori) koostoimel” (Laugaste 1965: 79). Tema uurijafookus jääb püsima tekstianalüüsil. Huvi lauluosade võrdleva analüüsi võtete vastu saatis teda esimestest töödest viimasteni (vrd Laugaste(-Treu) 1932, 1976, Laugaste 1992). Loorits toob esile Laugaste lähenemisviisi uudsuse, osutades, et „isegi matemaatikast võime metoodiliselt õppida, nagu osutavad seda Ed. Treu-Laugaste kombinatsioonide-vormelid” (Loorits 1932: 27). Jutt on ööbikulaulu variantides esinevatest üksikutest elementidest (nagu Kiri-Küüt; vaol; laisk; laisk tüdruk; tööle jne), mis liitudes moodustavad kombinatsioone ja kujundavad nii lauluvariante. Laugaste selgitab: „Kuna eelolev laul oma arutu rea kombinatsioonivõimalustega tuletab elavalt meele kombinatsioonideteooriat matemaatikas, katsume selle eeskuju rakendada ka siin [---]” (Laugaste(-Treu) 1932: 127).(1) See toimimisviis võimaldab tal kõiki lauluvariante esitada tähe- ja numbrikombinatsioonina, kus iga tähe ja numbri taga on eelnevalt eritletud element. Rahvalaulu-uuringutes esindas ta seega filoloogilist uurimissuunda: ta tugines kirjalikele (sh suulisest esitusest kirja pandud) tekstidele ja võttis sealt oma uurimuseks andmed (ammutades neid nii laulutekstidest kui ka neile lisatud informatsioonist). 1950. aastatest alates hakkavad teda huvitama lauliku-uurimused, millest ta on avaldanud kokkuvõtte artiklis „Rahvalaulik eesti rahvatraditsioonis” (Laugaste 1972). Selles on nii tähelepanekuid konkreetsetest laulikutest kui ka teoreetilised seisukohad selle kohta, keda pidada rahvalaulikuks. Pärast selle artikli ilmumist on ka tema kõrgkooliõpikutes omaette lõik pühendatud laulikutele kui isikutele (Laugaste 1975: 133–143).Tema varasemates õpikutes seda veel ei olnud.
Herbert Tampere (1909–1975) folkloristiks kujunemise määras tema töö Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) (Rüütel 1987; Hiiemäe 1995). Kirjeldades ERA tegevust ja sealhulgas uute uurimissuundade väljakujunemist 1930. aastatel, on Mall Hiiemäe öelnud Tampere kohta: „Tampere pidas esitustavade käsitlemist sama oluliseks kui teksti ja viisi uurimist. Tema koostatud rahvaluuleväljaannetes ja artiklites on pööratud rohkesti tähelepanu esitamise traditsioonile: ajale, kohale, kombestikulisele ja sotsiaalsele taustale, kõne ja muusika vahekorrale [---]” (Hiiemäe 2003: 57–58). ERA toonane juhataja Oskar Loorits on küll rahvaviisidega tegelemise vajadusest kirjutanud, ent ta ei sidunud seda teemat veel Tamperega (Loorits 1932: 18–19). Arvestades aga Tampere kirjutisi 1930. aastatest, on näha, et ta asus just selle ülesande täitmisele. Tampere rahvamuusikaalase tegevuse ülevaates rõhutab Ingrid Rüütel nii Tamperele omast „kompleksset lähenemist rahvalaulule” kui ka uue (eksperimentaalse) meetodi rakendamist laulu-uurimises (Rüütel 1987: 123–125).
Võib küsida, mis toetas Tampere huvi rahvalaulude esituse vastu ajajärgul, mil rahvalaulu käsitleti ennekõike kui suulist kirjandust. Liiati sisaldas ju arhiiv peamiselt tekste-noote, natuke ka helisalvestisi, kuid märkmeid esituse kohta nappis, sest neid andmeid süstemaatiliselt ei kogutud ega korraldatud. Tamperegi väidab, et „J. Hurda ja M. J. Eiseni korjandus lülitas enesest välja rahvamuusika” ning koos sellega muusika „ja laulutekstide ühendussilla, ettekandmisnähete kirjelduse” (Tampere 1934a: 52). Samas nopib Tampere esituse kohta välja need vähesed märkused, mida Hurt on vahendanud. Vastuolu taandub, kui vaadata ERA korraldatud professionaalseid välitöid. Just välitööde osa näikse olevat määrav selles, et esituse jälgimine ja selle kirjeldus muutus tekstiülestähenduste vältimatuks kaaslaseks. Ühtlasi tuleb rõhutada professionaalse välitöö osa rahvaluuleteadusliku mõtte arengus.
Esitusolukorra kirjeldused (mida Tampere peab uurimuse seisukohast muidugi vältimatuks allikmaterjaliks) on tema käsitlustes kesksel kohal. Ta ei kirjelda laulmist üksnes välise vaatlejana, sest teda huvitab ka laulikute endi vaade regilaulule (näiteks, kuidas laulikud ise regilauluviise nimetasid – „toon ehk mõnu”). Samas mainib ta, et koolitatud muusiku jaoks neid laule pigem „üteldi” (Tampere 1934b: 31). Tampere töödest võime näha suundumust, mis järgmiste põlvkondade uurijate töödes on juba tavaline: ta osutab uurija ja uuritava vaatenurkade erinevusele.
Reaktsioonina 1930. aastate ajakirjanduses ja akadeemilistes käsitlustes esile kerkinud arutelule regilaulude sõnarõhkude ja värsirõhkude vastuolu üle alustas Tampere keeleteadlase Paul Ariste abil ja toel Tartu ülikooli foneetika laboratooriumis kõne ja laulu omavaheliste seoste võrdlevaid mõõtmisi. Tolle aja folkloristikas uut uurimismeetodit rakendava katse tulemusel selgus näiteks, et lauldes on tempo täishäälikute hääldamise arvelt kõnest aeglasem; samuti eristub laulus kõnest selgemini silbitoonide vahe, mida mõistagi toetab meloodiajoonis (Tampere 1934b: 36–37, vt ka Tampere 1937; Kalkun 2005).
Eeltoodud põgusad näited Tampere tööst osutavad regilaulu terviklikule käsitlusele, mis eristub rahvalaulu tõlgendamisest suulise kirjandusena. Ühtlasi hõlmab Tampere uurimisviis välitöid uurimisprotsessi osana (erinevalt näiteks võrdlev-ajaloolise meetodi rakendajate arusaamast, mille järgi välitööd jäid uurimiseelsesse etappi). Millal toimus suunamuutus Tampere uurimustes? Kui 1932. aastal Õpetatud Eesti Seltsi koostatud artiklite kogumikus on nii Laugaste kui ka Tampere artiklid võrdlevad tekstiuurimused, siis 1935. aastal ilmunud kogumikus esindab Tampere artikkel juba tema liikumist esituse uurimisele (vrd Laugaste(-Treu) 1932, Laugaste 1935; Tampere 1932, 1935).
Hoolimata eelkirjeldatud uuendustest (uurimissuundade paralleelsusest ja vastastikmõjust) defineeritakse regilaulu ka tänapäeval teksti (poeetiliste) tunnuste kaudu (vt nt Sarv 2000: 15). Siiski on selge, et pärast Tampere keskendumist esituse uurimisele ei jätnud tema töö mõjutamata ka filoloogilist tekstikeskset uurimist (liiati toimusid ka sellel suunal uuendusotsingud, seda eriti laulude kujundkeele ja stiili alal). Lauliku-uurimuste esiletõus 1950.–1970. aastatel on filoloogilise ja etnoloogilise suuna iseseisvuse ja samaaegselt põimumise näide.
Laulik tekstiuurijate tähelepanu keskmes
Regilaulu uurimise keskseid eesmärke 1950.–1980. aastatel oli laulude süstematiseerimine tüüpidesse, mis tõi kaasa laulude ülesehituse, eriti aga laulu püsivate ehk stereotüüpsete ja varieeruvate osade uurimise (Laugaste 1962; Tedre 1964). Kuigi Laugaste mainib seejuures lauliku rolli, on see kontseptsioon abstraktne ja kirjakultuurikeskne (laulik kui hüpoteetiline laulu autor, laulu edasine vahendaja).
Nagu luulet ei saa täiuslikult mõista autorit tundmata, ei suuda me saada õiget valgustust rahvalaulude ajaloosse, kui jätame kõrvale lauliku, olgugi et ta pole enamasti terviku looja (sest me ei taba enamasti laulu esimest algatajat), vaid edasikandja ja varieerija. (Laugaste 1962: 29)
Murdepunkti tekstikesksesse vaatesse tõi Udo Kolk (1927–1998), kes alustas stereotüüpia ja varieerumisnähtuste uurimist ühe lauliku repertuaari ulatuses.
Uurimismeetodit esialgselt piiritledes näis otstarbekana varieerumisnähtuste registreerimine ja süstematiseerimine ühe suurlauliku repertuaari alusel. [---] Uurimist alustades osutus eeldusterohkeks Paistu suurlaulikult Liisu Mäelt (1832–1925) talletatud laulumaterjal, sest selles leidus arvukalt samade laulutüüpide variante. (Kolk 1962: 71)
Kolgi 1962. aastal avaldatud artikkel tugines tema kandidaadiväitekirjaks kavandatud käsikirjale, millega ta alustas tööd 1950. aastate alguses. Töö käiku ja kolleegide tagasisidet võib mh jälgida Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kateedri koosolekute selleaegsetest protokollidest.(2) Töö juhendaja oli Laugaste, ent aruteludes osalesid nii Tampere kui ka teised väitekirjade koostajad, sh Kihnu laulikute uurija Ottilie Kõiva (snd 1932). Kolgi valikut analüüsida regilaulu korduvaid elemente ühe lauliku repertuaari põhjal võõristati (traditsiooni pidi esindama piirkond, mitte laulik). Nii on ootuspärane, et Laugaste ja Kolgi samas kogumikus ilmunud artiklitest võib näha laulikukontseptsiooni erinevust: ühel juhul abstraktse „rahva suu” analoog, teisel juhul traditsiooni valdav ja loov isik. Kolgi varieerumisalased käsitlused on pakkunud eesti folkloristikasse seega kaks uuendust: esmalt tõi ta folkloristide vaatevälja värsist väiksemad stereotüüpsed ühendid vormelid, teiseks hakkas ta vaatlema laulutekste laulikute kui konkreetsete isikute repertuaari kaudu.
Samal perioodil ilmusid ka laulikute biograafilised uurimused, mis viisid teoreetilise laulikukontseptsiooni sõnastamiseni (Põldmäe 1956; Kõiva 1964). 1950. aastate teisel poolel valmis ka Hilja Kokamäe diplomitöö Kuusalu laulikust Mai Kravtsovist (töö juhendaja oli Eduard Laugaste). Töös on ühitatud biograafiline uurimisviis laulutekstide ülevaatega. Laulikukontseptsiooni seisukohast on oluline, et uurija näeb laulikus „enne kõike elavat inimest” ja selle saavutamiseks on vaja „tutvuda tema elulooga, tema iseloomu, huvide ja kalduvustega, tutvuda keskkonnaga, millest ta pärineb, sest kõik need asjaolud avaldavad mõju tema loomingule ja ka traditsioonilise loomingu ümberkujundamisele” (Kokamägi 1957: 5). Mõistagi eeldab selline ülesanne uut laadi välitööd, kus peale tekstide arhiveeritakse laulmise keskkonda puudutavad andmed.
Rahvalauliku teema aktuaalsusest 1950. aastatel annab märku 1958. aastal toimunud rahvaluuleuurimise eri suundi hõlmav konverents. Kihnu laulikuid ja laulutraditsiooni vaatlevas uurimuses viitab Kõiva sellel konverentsil Laugaste esitatud seisukohale, mille järgi laulikuks ei saa pidada kõiki, kellelt tekste on üles märgitud (Kõiva 1964: 4). Kõiva näeb siin probleemi laulude ülesmärkimise ja tegelikult laulikuks olemise vahel ning pakub omalt poolt neli kriteeriumit, mille alusel defineerida laulikut: 1) rahvalaulik on rahvalaulude aktiivne kasutaja; 2) laulik valdab laulu kõiki komponente: sõnu, viise, esitamistavasid; 3) laulikul on kogukonna tunnustus; 4) laulik kasutab lauluomast loomemeetodit (Kõiva 1964: 5). Samas märgib Kõiva, et need tingimused on seotud pärimuse arengufaasiga, mil saab rääkida rahvalaulude aktiivsest kasutusest. Kõiva käsitlus on lauliku defineerimisel aluseks ka hilisemates töödes (vt nt Saarlo 2000).
Huvitav on jälgida, kuidas kujunesid Laugaste seisukohad kirjeldatud perioodil, mil rahvalauliku teema oli tulipunktis. Kui perioodi alguses 1950. aastatel ja ka näiteks 1965. aastal ilmunud rahvaluuleõpikus kõneleb ta laulikust kui hüpoteetilisest laulude esitajast, ka kui rahvalaulu autorist, siis 1972. aastal ilmunud artiklis „Rahvalaulik eesti traditsioonis” esitleb ta laulikut kui kogukonna liiget ja loovat isiksust.
1970.–1990. aastate folkloristliku teooria uuenemise käigus, eriti aga interdistsiplinaarse uurimisvälja raames tuli esitusest ja isikust lähtuv uurimine veelgi enam esile. Alljärgnev on pühendatud 1990. aastatest alates tehtud tekstiuurimustele, milles käsitletakse laulikut. Neis uurimustes võib ühelt poolt näha varasema folkloristliku teadmise ühitamist nii rahvusvaheliste uurimuste kui ka uute lähenemisviisidega, teisalt subjektiivsuse ja isikukesksuse esiletõusu.
Lauliku-uurimused XXI sajandil
Varasema perioodi eesti lauliku-uurimusi rahvusvaheliste uurimustega ühendav artikkel pärineb Liina Saarlolt (snd 1974), kes tegeles 1990. aastate lõpul, 2000. aastate alguses regilaulu stereotüüpsuse uurimisega (Saarlo 2005). Kui varasemalt teenis regilaulu stereotüüpsuse uurimine esmajoones laulude tüpologiseerimise eesmärki, siis Saarlo arutleb vormelitega seoses lauliku loomemeetodi üle. Sellest johtuvad küsimused, kes üldse on laulik vormelite kasutamise seisukohast ja mil määral mõjutab esitussituatsioon vormelite kasutamist. Laulikute vormelikasutuse uurimise kaudu on tema töö kõige lähemalt seotud Udo Kolgi tööga. Saarlo vaatleb viit Kodavere laulikut, kelle valiku kriteeriumiks on neilt üleskirjutatud laulude rohkus. Allikana on kasutatud nende laulude üleskirjutajate välitöömärkmeid nii laulude kogumissituatsioonist kui ka laulikutest kõneldust (Saarlo 2000: 161). Võttes aluseks eespool toodud Kõiva lauliku määratluse, analüüsib Saarlo Kodavere laulikute vastavust neile kriteeriumidele. Üks huvitav aspekt puudutab laulude üleskirjutamise ajajärgu mõju nii lauludele, lauliku ühiskondlikule tunnustusele kui ka ettekujutusele sellest, kes on laulik: kui laulude üleskirjutamise ajal oli laulik aktiivsest (sh pärimusrühma tellitavast) laulmisest taandunud, puudus ka kollektiivil pärimusprotsessi, antud juhul laululoome, mõjutaja roll (Saarlo 2000: 165). Samalaadse nüansirikkusega arutleb Saarlo lauliku folkloristliku määratluse üle, osutades lauliku loomismeetodi mitmekesisusele ta enda valikute ja teda ümbritsevate olude koosmõjus. Ühe lauliku loomismeetodite analüüsi pakub Paul Hagu (snd 1946) Anne Vabarna (1877–1964) repertuaari näitel. Välitöömaterjalidele ja laulutekstile tuginedes näitab Hagu, kuidas tekst sünnib lauliku ja laulukoguja koostöös (Hagu 2000). Kosja- ja pulmateemaliste laulude võrdleva analüüsi kokkuvõttena märgib ta: „Anne Vabarna ei kasuta samasuguste situatsioonide kirjeldamiseks kord juba leitud ja seejärel kinnistunud püsivat eepilist mentaalset teksti, vaid ta genereerib oma uutes lugulauludes teksti aina uuesti, tuginedes perfektsele setu pulmakombestiku ja laulutraditsiooni valdamisele ning sealt pärinevate multiformide oskuslikule varieeritud kasutusele” (Hagu 2004: 24). Kirjeldatud Saarlo ja Hagu uurimused osutavad sellele, kuidas lauliku biograafilistelt ja laulukogumi uuringutelt on liigutud üksikute laulikute loomemeetodite (võrdleva) analüüsi juurde. Uuringute aluseks on laulutekstid, mis võimaldavad vaadelda nii nende ülesehitusvõtteid kui ka stereotüüpsete ühendite kasutamist. Üha enam kaasatakse uurimusse ka kogujamärkmeid. Selles võib näha välitöödele tuginevate lauliku-uurimuste ja tekstianalüüsidel põhinenud stereotüüpiauuringute põimumist, mille ühenduskohaks on saanud lauliku loomemeetod.
1990. aastatest alates üha enam esile tulnud interdistsiplinaarne uurimiskeskkond soodustas regilaulude käsitlemist uutest ja ositi ka ühiskonda hetkel huvitavatest vaatepunktidest. Ajaloolisemalt kaugema ainese uurimisel tulid kasuks ajaloolised dokumendid ja varem tähelepanuta jäänud või vähe tähelepanu pälvinud arhiivimaterjalid. XX sajandi laulude ja laulikute uurimisel sai aga kasutada süstemaatiliselt talletatud välitööpäevikuid, mis kaasnesid laulude salvestamisele kirjas ja helis. 1960.–1970. aastatel folkloristidena alustanud uurijaid saab tänapäeval ka küsitleda, mille käigus luuakse omakorda uut uurimisainest, nagu seda on teinud Janika Oras (2008).
Kui jälgida teemaringe, mis uurijaid paeluvad, siis kõigis vaadeldava perioodi uurimustes küsitakse jätkuvalt lauliku loova natuuri kohta. Teine märkimisväärne uurimusi siduv tunnus on see, et uurijad tunnevad huvi lauliku ja laulukoguja või ka uurija omavaheliste suhete vastu. Ei ole tavatu, et uurija ja uuritava vaheline piir on liikuv ning uurija võib kujutluste kaudu siseneda lauliku maailma. Kui laulikute biograafiline käsitlus on tuttav juba XIX sajandi lõpust (Hurt 1886), siis tänapäeval ei piirduta pelgalt elukäigufaktide ja lauliku rolliga, vaid küsitakse ka lauliku minapildi kohta, sh kuidas laulikuks olemine sobitub tema muude rollide ja eluvaldkondadega. Kuidas selleni on jõutud? On nähtavad kolm tegurit, mis on lisatud traditsioonilisele tekstiuurimisele: feministlikud teooriad, ajaloolise konteksti loomine ja eluloo-uurimine.
Feministlikud teooriad mõjutasid regilaulu-uurimist märkimisväärselt 2000. aastate alguses. Ühe näite sellest pakub Kristiina Ehin (snd 1977). Karksi laulikule Kadri Kukele (1893–1976) pühendatud artiklis tõlgendab Ehin nii rahvalauluteksti kui ka selle juures olevaid kommentaare tänapäeva lugeja vaatevinklist (Ehin 2004). Tuleb rõhutada, et tegemist on tekstiuurimusega, sest Ehini allikmaterjaliks on arhiivitekstid ning tema suhestumine laulikuga toimub teksti, mitte vahetu kontakti kaudu. Ehin asetab uurimiskeskmesse sookonflikti, nähes regilaulutegelast – naist – alistuja rollis (Ehin 2004: 27). Mille poolest selline fookus erineb varasemast (või ka muudest) vaateviisidest? Võrdluseks võib tuua Jaan Kaplinski kirjelduse Kadri Kuke ja veel kahe Karksi lauliku esinemisest artiklis „Rahvalaulu juurde jõudmine” (Kaplinski 1997 [1970–1972]). Kaplinski sattus Kadri Kukke kuulama folkloristide korraldatud esinemisel Tartu ülikooli aulas 1961. aastal. Et selline üritus korraldati, viitab ühelt poolt folkloristide selleaegsele lauliku-huvile (Kokamägi 1957; Kolk 1962; Kõiva 1964; Laugaste 1972). Teisalt ilmneb, et toonane teoreetiline arusaam esitusest erineb mõnevõrra XX sajandi lõpu omast. Erinevus seisneb esituse asetumises kas folkloorsesse või mõnda muusse konteksti. Laulude lavalt esitamine eraldab laulja tema tavaauditooriumist, oma pärimusrühmast, mistõttu need esitused (esinemine oma pärimusrühmas või koduses keskkonnas ja esinemine lavalt publikule) ei ole samatasandilised olukorrad. Samal ajal ei tähenda see, et lauliku esinemine laval ei täidaks oma funktsiooni. Kaplinski ütleb, et esialgu ei äratanud Kihnu ja Setu naiste laulmine temas huvi. Kolm Karksi laulikut, kellest üks oli Kadri Kukk, suutsid aga Kaplinskit köita. Millega siis?
Siis aga tulid kolm Karksi naist, hiljem sain teada, et nad olid Kadri Kukk, Grete Jents ja Mari Sarv. Neil polnud rahvariideid ega paistnud nad väliselt kuidagi muidu silma, olid nagu külaeided ikka, istusid kolmekesi toolidele, panid käed rüppe ja hakkasid laulma. Ja see oli juba midagi imelikku. Laulusõnad kostsid selgelt nagu kirvega löödud. Eitede hääled olid vanad, murdusid puhuti, võib-olla erutusest, võib-olla väsimusest, aga see ei seganud kuulamist. (Kaplinski 1997 [1970–1972]: 145)
Näib, et esmajoones võlus kuulajat mitte niivõrd esitusstiil, kuivõrd laulusõnas peituv lugu, mis jõudis temani tänu sõnade selgele väljaütlemisele. Just selline esitus võimaldas hakata kaasa mõtlema laulus alal olevale maailmale. Samal ajal on kirjelduses olemas ka ettekujutus regilaulu ja rahvariiete kui esinemiskostüümi lahutamatust seosest. Näib, et oma osa kuulaja tähelepanu köitmisel oli nimelt vastamatus sellele eeldusele. Samuti tuleb rõhutada, et esitust jälgiv käsitlus sisaldab märkimisväärselt kuulaja (või lugeja) subjektiivsust.
Ehin ei saa jälgida Kadri Kuke esinemist. Küll aga saab ta sisse elada tekstidesse – olgu siis laulus öeldavasse või folkloristide kirjapanekutesse Kadri Kukega kohtumistest. Kohati varjutab tema valitud teooria nii tagasivaate ajaloole kui ka mehe ja naise kujutamise mitmekesisuse laulutraditsioonis. Paiguti esitab Ehin naiseks olemise võimu eeldatava (mitte tegelikult lauludes kujutatud) mehe rolli kaudu (nt Ehin 2004: 44–45). Sellegipoolest osutab Ehin senistes lauluanalüüsides poeetikaotsingute varju jäänud teemadele, näiteks vägivallale, kommetes sisalduvale alandusele (Ehin 2004: 27–30). Mõistagi on ka neis tähelepanuosutustes tänapäevast ja sh võitlevast feministlikust positsioonist lähtuvat teravust. Nii võib öelda, et see käsitlus on kui uurija dialoog laulikuga laulude kaudu, see on proov mõista, kes oli Kadri Kukk naisena. Aga ilmselt ka: kes on uurija naisena. Kuna Ehin kasutab laulutekstidele lisaks tekstide juures olevaid kommentaare – need on sündinud laulude üleskirjutaja ja lauliku vahetust dialoogist –, on tema artikkel omamoodi mitmetasandiline laulikukäsitlus: ühelt poolt see, mida tema uurijana võib Kadri Kuke laulutekstidest näha, teisalt see, milliseid andmeid pidasid 1960.–1970. aastate folkloristid oluliseks lauliku isikust arhiivi talletada ja kuidas Ehin seda tänapäeva feministliku uurijana tõlgendab.
Ehini laulikukäsitluse üks küsimusi on, mil määral saab lauliku laule ühitada lauliku elulooga. Ehin otsib seda seost Kadri Kuke tekstide lugemiselamuse, mitte lauluteemade kaudu. Ilmneb, et valdavaks tundeks on äng (Ehin 2004: 26–27). Ühtlasi leiab ta ühe episoodi, milles Kadri Kukk ise oma elulootõiga ja lauluteksti tunnete tasandil seob. See puudutab Ehini kirjeldatud unega seotud laulusõnumeid. Üks neist haakub keeluga tukkuma jääda. Laulus on värsid, kus uni saadetakse „mõtsa undi pääle, / laiskus laia kivi pääle, / magadus Mare tee pääle”. Laulu üleskirjutaja Kristi Salve küsib laulmise olukorra kohta ja saab vastuseks, et nii laulis ema, kui keegi toimetuste juures tukkuma jäi, aga see oli häbiasi. Ent siis täpsustab Salve värsi „magadus Mare tee” mõtet. Ilmneb, et laulik on selle üle mõelnud – tegemist võiks olla maretipäevaga. Ent samal ajal seostub see Kukel ämma nimega nii, et ta kaua ei tahtnudki öelda, et tema ämma nimi on Maret. Ehin paneb seda tähele ja toob esile, „kui palju üks laulik võib oma laulu tähenduse üle mõtiskleda” (Ehin 2004: 31–32).
Samalaadse küsimuse ette (kuidas lauliku elukäik võib olla seotud tema lauludega ja vastupidi) sattusin ise, kui uurisin Karuse kihelkonnast 1889. aastal kirja pandud regilaule. Märgates laulikute isikupära, hoolimata sellest, et nad kasutasid regilaulu stereotüüpseid teemasid ja vormeleid, tekkis huvi, mis võis seda eripära esile kutsuda ja lauludes alal hoida. Kuna laulude üleskirjutajad ei esitanud nende laulikute kohta Hurdale kohtumisaruandeid, otsustasin vaadelda laulikute päritolu ja põlvnemist genealoogilisi uurimisviise kasutades. Nii sain küll andmeid laulikute biograafiate kohta, ent kuna ei ilmnenud ühtki laulikute lauluvaramu stiili eripära põhjendavat välist tegurit (nt sotsiaalset vms), jäin arvamusele, et need laulud kannavadki konkreetsete laulikute isikupära (Jaago 2001: 69–70, 2006: 92–93). Ühe piirkonna laulikute laulutekstide võrdlusest nähtuvat individuaalsust võib vaadelda ka varieeruvusena – on ju varieeruvuski muu hulgas vaadeldav laulikute isikupära nähtena (Saarlo 2000; Hagu 2004; Jaago 2010: 601–604). Lähemalt võrdlesin sama küla laulikute Liisu Krebsi (1827–1909) ja Ann Hechti (1848–1924) pulmalaule, mille Oskar Kallas ja Mihkel Ostrov panid kirja oma Läänemaa matkal 1889. aastal (EKM ERA, H II 2, 173–196, 277–295). Ilmnes, et mõlema lauliku samateemaline repertuaar kajastas külapulmi ja kogukonna vaadet abielule. Ühtlasi kasutasid nad samu vormeleid ja eelistatud hoiakuid ehk loo vaatepunkte. Näiteks töökuse kiitmine tuli esile mõlema lauliku lauludes. Ent nad kirjeldasid seda erinevate elupiltide kaudu. Kui Ann Hechti lauludes tuli enam esile küla sotsiaalne olustik, siis Liisu Krebs lahendas enamiku probleemidest leebe üldinimliku huumoriga (Jaago 2014: 84–91). Mõistagi ei saa nii vanade lauluüleskirjutuste põhjal otseselt laulikute kohta midagi väita, küll aga võime kujutleda laulikute võimalusi leida tasakaal oma individuaalsuse ja kogukonna huvide vahel selliselt, et see sisalduks nende lauludes. Uurijana pääseb neile isikupärastele joontele ligi siiski pelgalt laulude tekstianalüüsi kaudu.
Kuidas laulikud ise laule on tõlgendanud, sellest kirjutab Taive Särg (snd 1962) artiklis „Lauliku lapsepõlv” (1995). Ta toob arhiivitekstidest näiteid, kuidas laulikud on kirjeldanud kodus laulmist. Regilaulutsitaatide ja laulikute mälestuste põhjal visandab ta regilaulutraditsiooni taandumise Eestis. Laulude autobiograafilisusest saab aga kõnelda, kui tekstide juures on mingi viide sellele, et tegemist on lauliku enda eluga, nagu neid on leidnud setu traditsioonist Andreas Kalkun (2004: 31), ingeri näitel aga Senni Timonen (1990: 189). Just see tahk paneb Timost küsima: „Kes on lüürilise [rahva]laulu mina, selle subjekt?” ja ta vastab, et selleks võib olla kes tahes: laulu looja, laulja, kuulaja – nad kõik koos, sest vana rahvalaul hõlmab endas ulatuslikku ühist mõtteruumi (Timonen 1990: 189). Timonen vaatleb laulu naistegelase (ühtlasi minategelase) enesepaigutust laulus kujutatavate sotsiaalsete suhete võrgustikus. Ta eristab selles faktide ja kommentaaride, unistuste ja kommunikatsiooniga seotud tasandid. Tulemusena ilmneb, et laulu süžeest hoolimata mõistab laulikmina end kellegi teise kaudu (mina kui laps, kui abikaasa, kui ema).
Ka Andreas Kalkun (snd 1977) vaatleb ühes oma artiklis autobiograafilistes lauludes kajastuvat ühiskonnaomast suhtemustrit (Kalkun 2004). Lisaks on tal huvitav näide, kuidas laulik on vaidlustanud laulukoguja koostatud lauliku biograafia. Armas Otto Väisänen pani ühe lugemiku jaoks kokku lauliku enda kõneldud andmete põhjal Anne Vabarna eluloo. Üks selle episood puudutas lapsepõlves hobuselt saadud lööki, mis vigastas jäädavalt Vabarna nina. Väisänen seostab seiga lauliku kosilaste vähesusega. Laulik sellist tõlgendust omaks ei võtnud ja lõi uue autobiograafilise laulu oma tõlgendusega. Ta kinnitas, et isa pani ta mehele, kuid isa valik on sama mis Jumala tahe, millest on sündinud kasu kõigile (Kalkun 2004: 45). Väisäse koostatud biograafiat ja sellele vastulauseks loodud autobiograafiat võrreldes osutab Kalkun nende elulootekstide ise- ja eraldiseisvusele, kus kummagi teksti autor „[---] peegeldab protagonisti ja tema elu enda subjektiivselt autoripositsioonilt” (Kalkun 2004: 46). Kalkun rõhutab, et tõsielu vahendavad lood on iseseisvad tekstid, ja küsimus nende hindamisel ei seisne mitte niivõrd faktide paikapidavuses, kuivõrd jutustaja vaatepunkti määratlemises. Põhimõtteliselt kehtib see ka uurija loodud akadeemilise teksti kohta: mida rohkem eriilmelist allikmaterjali uurija käsutuses on, seda erinevamaid tasandeid ta oma uurimuses hõlmata saab. Uurija vaatepunktiga seotud teoreetiline raam näitab aga allikate mitmekesisusest seda osa, mis hetkel vaatlusele kuulub. Ehini uurimisnäites oli selleks feministlik teooria. Ka Kalkun kasutab sama teoreetilist lähtepunkti, ent erinevalt Ehinist ei vaatle ta laule tänapäeva vaatepunktist, vaid tema tõlgenduses on oluline lauludes kõneldava ühiskonna ajaloolis-sotsiaalne taust. Ühtlasi lisandub Kalkuni töösse biograafiline ja autobiograafiline uurimisviis.
Biograafilise lauliku-uurimuse omapäraseks näiteks on Janika Orase (snd 1963) artikkel „Laulik jutustab laulikust” (Oras 2017). Kui Kalkuni eelkirjeldatud uurimisnäites kohtusid allikatena uurija vaade lauliku eluloole ja lauliku enda tõlgendus sellest, siis Oras kasutab ühe lauliku koostatud eluloojutustust teisest laulikust. Ühtlasi on artiklis mitmeid lauliku ja uurija vahelisi seoseid esindavaid tasandeid. Esmalt avaldub siin ühe piirkonna traditsiooni ja laulu-uurijate tegevuse järjepidevuse põim. Teiseks toob Oras esile lauliku ja laulude üleskirjutaja identiteetide mitmesuse. Kolmandaks avaneb ka samade isikute elukeskkond nii sotsiaalses kui ka kultuurilises plaanis. Neljandaks avab Oras oma uurijasuhte uuritava ainesega, mille keskmes on arhiivitekstidest tõukuva traditsioonilise laulmise tõlgenduse ja mõistmise kõrval laulikute tegutsemisest osasaamise kogemus, ühisosa äratundmine.
Orase analüüsiaineseks on Kolga-Jaani lauliku Marie Sepa (1862–1943) kirjutatud temast vanemasse põlvkonda kuulunud lauliku Mari Pärtensi (1832–1919) elulugu. Sepp tundis teda mitte ainult ühise koduküla tõttu, vaid oli olnud teenijaks talus, mille perenaine oli Pärtens. „Vajadus Marist kirjutada annab märku viimase erilisest kohast Marie Sepa suhtevõrgustikus ja enesemääratluses,” eeldab Oras (2017: 634). Ent selle näite teeb huvitavaks tõik, et eluloo peategelane Mari on omakorda sama kogukonna lauliku Rõõt Meieli (1803–1897) tütar. Rõõt Meieli laulud on avaldatud „Vana Kandle” II osas (1886). Nii kujuneb mitmekihiline teave Kolga-Jaani laulikutest, keda seovad nii arhiivikogudes talletatud pärimustekstid kui ka isiklikud-elulised kontaktid. Nimelt oli ju „Vana Kannel” eriline selle poolest, et Hurda koostatud köidetes tutvustatakse ka laulikuid. Mida saame teada Rõõt Meielist? Hurt tutvustab laulude üleskirjutajalt Jaan Bergmannilt saadud andmeid kasutades Meieli päritolu ja elukäiku:
Purtsi Rõõda täiz nimi kirikuraamatute järele on Rõõt Meiel, sündinud Ott. Tema on Oti Hansu tütar, Oti külast Kolga Jaani kirikuvallast pärit, sündinud 28. Septembril 1803, leeritatud 1820, laulatatud 1824 Hans Meieliga Soosaare vallas Purtsi talus, kus ta esiotsa minijaks, aga pärast 33 aastat perenaezeks oli. Mees suri Juuli kuus 1866. Lesk Rõõt elas veel 1883(3) Augusti kuus sealsamas Purtsi talus, 80 aastat vana. Pärast seda ei ole väljaandja temast sõnumeid saanud. (Hurt 1886: VII–VIII)
Ühtlasi vahendab Hurt raamatu eessõnas laulukogumist. Ilmneb, et „Vana Kandle” Põlva kihelkonna laulude esimeste vihikute ilmumine 1875. aastal ärgitas Kolga-Jaani kihelkonnakooli õpetajat Kristjan Graud oma kodukandis uurima, „kas säälgi vanu laule veel tallel peaks olema” ja „sai peagi mahti, 15 iluzat laulu elatanud Purtsi Rõõda suust üles kirjutada”, samal ajal sai ta teistelt külaelanikelt laule viie kaupa (Hurt 1886: V). Hurt väidab, et kõikide laulutekstide juures ei ole selge, kellelt laul on kuuldud, siiski kiidab ta Jaan Bergmanni kogujatööd ja samas ka laulikut: „Siiski on Bergmann’i ülespanekud nii rohked ja selged, et täieste ära näeme, mis kõige ozavam laulik Rõõt Meiel ja mis jälle tõized laulikud temale ette laulnud” (Hurt 1886: XI). Oras toob esile laulude, laulikute ja laulukogumise järjepidevuse: „Võib oletada, et regilaulud, mille Marie Purtsis Rõõdalt ja Marilt õppis ning mida hiljem on temalt korduvalt kirja pandud ja salvestatud, ei seostunud talle juba siis mitte ainult naiste emotsionaalse kooslaulmiskogemuse, vaid ka kirjakultuuri ja eliidi väärtushinnangutega” (Oras 2017: 635). Oras ei piirdu laulude ja laulikuga, vaid ta huvitub üldisemast taustast, alustades kirjakultuuri rolliga laulikute elus, lõpetades rahvaluuleuurijate huvi mõjuga neile.
Kuna Oras arutleb Marie Sepa koostatud Mari Pärtensi elulooga seoses elulookirjutuse kui rahvaliku kirjalikkuse üle, on kõneks ka see, miks Marie Sepp sellise teksti on kirjutanud ja arhiivi saatnud. Artikli neis episoodides tuleb rõhuliselt esile nii see, kuidas rahvaluulekogumine ja -kogujad Marie Sepa valikuid on mõjutanud, kui ka see, mis rolli on selles koostöös mänginud tema keskkond ja isikuks kujunemine. Oras ei piirdu seega Marie Sepa käsikirja uurimisel pelgalt nende faktidega, mis on vahetult seotud regilaulutekstide, laulmise või kogumisega. Kuna on tegemist elulookirjutusega, tõuseb pigem esile laulikuidentiteedi ja ehk enamgi Marie Sepa kui kirjutaja minapildi teema. Janika Oras märgib: „Marie Sepa elulookirjutuse omapära aitavad mõista erinevate valdkondade uurimused jutustamise, oma mina ja identiteedi kujundamise viisidest” (Oras 2017: 637). Autor annab märku teadusvaldkondade vahelise uurimistöö ajajärgust ja vajadusest interdistsiplinaarsuse võimalusi laulu-uurimises rakendada. Kirjutist analüüsides märkab Oras, et eluloo peategelase kirjelduste asemel tõuseb Sepa tekstis esile esituse mõju nii esitajale kui ka pärimusrühmale (Oras 2017: 640). Veel enam, ka laulumängu sõnade kirjeldustesse lisab Marie Sepp viiteid esituse kohta, kuna nende kirjapanemine näikse olevat „Maries vahel äratanud mälupildi värvikast etendusest” (Oras 2017: 640). Just see suunab Orast vaatlema laulikute ja pärimuse valdajate, aga ka pärimust vahendavate pärimusrühmaliikmete esitajaidentiteeti (Oras 2017: 641), mis kindlasti ei tulnud ilmsiks XIX sajandi lõpul, kui kogujad keskendusid laulutekstidele, hoolimata sellest, et nad lauliku nimed ja ehk mõne eluloolise seigagi teksti juurde kirja panid. Kõneleb ju Hurtki, et Rõõt Meiel oli „osav laulik”, kellelt kirjutati üles „ilusad laulud”, ent see on laulukoguja ja -uurija vaade, mitte lauliku enesemääratlus või pärimusrühma hoiak.
Et jõuda lauliku minapildini, on vaja nimelt omaeluloolisi tekste. Omaelulooline mõõde lisab lauliku-uurimusse uue võimaluse. Kirjeldatud Orase artiklis põimus biograafia (Marie Sepa käsitlus Mari Pärtensist) autobiograafiaga (Marie Sepa käsikiri). Nii Sepa tekstis kui ka teistes arhiivi kaastöödes ilmneb pärimuse esituse mõju esitajale ja sellega seotult ka esitaja minapilt. Orase tööst võib näha, et uurijavaade ei pruugi sisaldada pelgalt laulutraditsiooni tundmist, vaid nimelt selle traditsiooni võlu tajumist, mida laulik tunneb. Nii nagu Kristiina Ehin, osutab ka Janika Oras uurija positsiooni muutumisele vaatlejast osalejaks.
Kui Liina Saarlo seostas oma 2000. aastate alguse töödes varasemad tekstikesksed stereotüüpsuse uuringud lauliku loomemeetodi küsimustega, siis filoloogilise ja etnomusikoloogilise uurimissuuna põimumised tulevad veelgi ühesemalt esile Orase laulikute teemalises monograafias (Oras 2008). Monograafias analüüsitakse 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel toimunud rahvaluulekogujate kohtumisi viie naisega, kellelt salvestati regilaule. Kasutades nii arhiiviallikaid (salvestisi, välitööpäevikuid) kui ka ise materjali juurde luues (intervjueerides nii kõnesolevatel välitöödel osalenud folkloriste kui ka laule esitanud naiste pereliikmeid), seab autor eesmärgiks „jõuda arhiivitekstide juurest laulvate inimesteni” nende argises keskkonnas (Oras 2008: 348). Ühes oma varasemas artiklis, millel on monograafiaga ühisosa, sõnastab Oras: „Minu eesmärgiks pole näidata neid [laulikuid – T. J.] mitte tekstide passiivsete mäletajatena, vaid inimestena, kellel on oma elulugu, oma suhe nii regilauludesse kui ka pärimusekogujatesse ja -kogumisse” (Oras 2006: 89). Ühtlasi on Orasel veendumus, et lauliku folkloristlikku määratlust juhib samuti inimene, s.o folkloristi enda „raam, läbi mille koguja pärimuseteadjat näeb ja temalt kuuldut tõlgendab” (Oras 2006: 89). On tähelepanuväärne, et ta kasutab mõiste laulik kõrval ka mõisteid regilaulude tundja või arhiivi-regilaulik (Oras 2008: 97, 190). Samuti määratleb ta, et regilaul oli vaid üks lauljate argielus viljeldud laululiik, kusjuures sageli lauldi seda pigem avalikkuse eest varjul pere ringis või omaette (Oras 2008: 137–138, 221). Teisalt on laulude salvestajad kirjeldanud nende laulikute omapärast sidet oma lauludega, erilist sisseelamisvõimet ja laulude mõistmist (Oras 2008: 139–141). Nii võib selleaegset laulmist kirjeldada tõepoolest kui teatavat piirsituatsiooni: kogukonna üldistel ettevõtmistel neid laule ei lauldud, ent samal ajal olid need lauljatele mõistetavad ja omased. Nii kirjeldab Oras vältimatult ka ühte etappi regilaulutraditsiooni arenguloos.
Üks mitmekesisemaid teemasid puudutav osa Orase monograafias käsitleb Kuusalust pärit Risanda Kravtsovi (1909–1987). Selles peatükis analüüsib Oras folkloristide ja Kravtsovi koostööd 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel. Mäletatavasti oli see periood, mil eesti folkloristikas tegeldi aktiivselt laulikukontseptsiooni teoreetiliste aspektidega. Nii seob Janika Oras oma käsitluses tänapäevased küsimused folkloristikaajaloo aspektidega. Üks peatüki teemaring on pühendatud kohalike inimeste ja neid külastavate folkloristide omavaheliste suhete kujunemisele. Kui Oskar Kallase 1889. aasta päevikust või Jakob Hurda avaldatud andmetest 1886. aasta „Vana Kandle” köidetes kumab laulukoguja silme läbi laulik kui laulude esitaja, kelle mõõdupuuks on temalt saadud laulude arv, siis XX sajandi keskel toimunud koostöös ilmneb erialaste ja isiklike kontaktide põimumine. Nii kirjeldab Oras folklorist Hilja Kokamäe ja Risanda Kravtsovi pikaajalisi, sh ka koduseid suhteid, Kravtsovi ja rahvaluulearhiivi töötajate pühadekaartide vahetamisi, aga ka salvestusolukorra ebamugavust, mille üheks teguriks oli salvestaja Herbert Tampere võõristamine (Oras 2008: 102, 104–105, 108, 112). Kuigi viimane aspekt ei tekitanud möödunud sajandi keskel küsimust esitusolukorra mõjust salvestatavale tekstile (erinevalt tänapäeva folkloristikast, vt nt Bronner 2006: 226; Saarlo 2000), on seda põnevam jälgida arutelu, mida pakub Oras XXI sajandi alguses. Ta osutab folkloristide ettekujutusele regilaulude esitusest, viidates oskusele „näha ja aktsepteerida kaasaegse ja traditsioonilise kõlaideaali erinevust: milline on hea regilauluesitus – kas regilaulu peaks laulma täpselt intoneerides ja kõlava häälega või võib laulda ka vaikselt ja omaette?” (Oras 2008: 108). Mõneti haakub see eespool toodud Jaan Kaplinski kuulajamuljega Kadri Kuke ja teiste Karksi laulikute esitusest ülikooli aulas 1961. aastal. Lauljate „murduv hääl” ei takistanud kuulamast sõnu, järelikult ei olnud lauljate musikaalsus või muud esitusega seotud aspektid takistuseks huvi tärkamisel tekstis esitatava sõnumi vastu. Ent võimalik, et tähelepanu äratas ka kõikide ettekujutustes olevate väliste tegurite puudumine (nt regilaulu ja rahvariiete kokkukuuluvus).
Orase töös tuleb juttu folkloristide vastakast hinnangust Kravtsovi esitatud lauludele, mida tänapäeva vaatepunktist saab käsitleda ka kui hinnangut esitusele.(4) Osa folkloriste kirjeldab neid esitusi kui jorisemist või öeldakse lihtsalt, et tegemist on viisipidamatusega. Rüütel aga hindas Kravtsovi esitust traditsiooniliseks ja leidis sellega uurijana kontakti. Oras peab dialoogi omaaegsete ja tänapäevaste seisukohtade vahel ja küsib, miks selline arusaamade vastakus võis toona tekkida. Tolleaegses folkloristikas ei olnud salvestusolukorra mõju esitusele aruteluteemaks (kuigi võidi arutleda inimestevaheliste suhete ja enesetunde teemal). Tänapäeva vaatepunktist lähtudes arutleb Oras: väide viisipidamatusest võis tuleneda laulu konkreetsest salvestusolukorrast. Kuna tema kodukülas polnud elektrit, pidi Risanda Kravtsov laulma talle võõras keskkonnas võõraste inimeste ees mikrofoni, mis polnud talle tuttav olukord. Samuti eeldab Oras, et salvestaja Herbert Tamperegi võis olla häiritud: ühelt poolt kõrged ootused (sest Risanda vanaema oli folkloristide seas tuntud Kuusalu suurlaulik Mai Kravtsov), teisalt oli salvestusruum ja olukord tallegi ebamugav (Oras 2008: 109). Ent miks leidis Ingrid Rüütel Risanda Kravtsovi ja tema esitustega kontakti? Oras osutab siin esitusstiili esteetikale: see kas oli vastuvõetav või mitte (Oras 2008: 109). Ehkki nii folkloristide kui ka kohalike elanike seas oli inimesi, kes ei pidanud Risanda laulmist ilusaks, tõlgendas Rüütel seda kui „sissepoole pööratud laulmisstiili” ja aktsepteeris seda traditsiooniomase laulmisena (Oras 2008: 110). Lisaks nägi Rüütel võimalust uurida lauluviiside varieerumist: kuna viiside arv on tekstide arvust oluliselt väiksem, oli Risanda arvukate laulude najal võimalik vaadelda, kuidas erinevate tekstide juures viisid vahelduvad (Oras 2008: 110). Folkloristika ja lauliku-uurimise seisukohast on selles käsitluses oluline tähele panna, kuidas esitusest on saanud omaette uurimisobjekt. Kui ajalooliselt on regilaulude esteetika seotud laulusõnadega, siis siinses näites on õieti juttu esituse esteetikast ja sellest, kuidas nii kohalikud inimesed kui ka uurijad seda vastu võtsid ja hindasid. Märkimisväärne on ka see, kuidas välitöödel saadud erialased kogemused viivad teoreetilise mõtte edenemiseni. Iseasi, mil määral antakse aega ja ruumi selle mõtte sõnastamiseks.
Sidudes omaaegsed ettekujutused tänapäevastega, visandab Janika Oras eelkirjeldatud käsitluses folkloristika kujunemisteed. Ent mitte ainult: ta näitab ka, kuidas kirjeldataval ajal tekkinud konfliktid (olgu siis inimeste vahel või uurijas endas esilekerkinud küsimuste-kahtlustena) loovad pinnase folkloristliku mõtte kujunemiseks selliseks, nagu me seda tänapäeval jälgida võime. Oras kasutab järelduste tegemisel siingi arhiivi talletatud laulude üleskirjutusi ja helisalvestisi ning nendega seotud välitööpäevikuid. Omaaegsete välitöömärkmete tõlgendamiseks loob ta aga lisaallikaid, küsitledes folkloriste, kes olid nende välitöödega seotud. Intervjuudest ilmneb, kuidas folkloristide endi tagasivaated aitavad mõista seda, mis omal ajal välitööpäevikutesse märkimata jäi, ent mille üle arutleti ja mis omakorda mõjutas hilisemat tööpraktikat ning teoreetiliste seisukohtade kujunemist. Erinevalt Orase hilisemast, siin artiklis eespool kirjeldatud elulooteemalisest artiklist ei ilmne kirjeldatud monograafias veel tema kui uurija enda paigutumine lauljate või ka uurijate rolli. Küll aga märkab ta ühisosa folkloristide ja Risanda Kravtsovi vahel selles, kuidas folkloristid Risandat kirjeldavad. Oras kirjutab: „Avastasin Hilja ja Ingridiga vesteldes ning kuulates nende iseloomustusi Risanda kohta, et kasutaksin nende endi iseloomustamiseks just neidsamu sõnu, mida nemad kasutasid lauliku kirjeldamiseks [---]” (Oras 2008: 112).
Kokkuvõte
Ajalooliselt on regilaulu võrdlemisi kaua ja erinevates seostes käsitletud sõnatekstist lähtuvalt. Ka regilaulu definitsioonides kirjeldatakse seda laulu poeetilise keele kaudu (algriim kui häälikuline samakõla, parallelism kui mõtteriim, kindel värsimõõt, vormellik keel). Samal ajal ei ole kunagi eitatud, et neid tekste esitati alati ja ainult lauldes. 1930. aastatel kujunesid eesti folkloristikas uued uurimisviisid, milles võib eristada tekstikeskset filoloogilist ja esitust jälgivat etnoloogilist uurimissuunda. On huvitav, et kuigi Eduard Laugaste ja Herbert Tampere õppisid ülikoolis samal ajal ja samade õpetajate käe all, said nad õpinguaegsest folkloristikast inspiratsiooni nõnda, et esialgu liikusid nad vastandlikke uurimisteid pidi (ühel juhul oli keskmes laulutekst, teisel juhul laulmine kui tegevus). XX sajandi keskel aga muutsid nad koos oma õpilastega regilaulu-uurimise senisest hoopis mitmetasandilisemaks.
Artiklis lähtuti küsimusest, kuidas mõjutas etnoloogiline uurimissuund tekstikesksete käsitluste laulikukontseptsiooni. Ühelt poolt ilmnes, kuidas 1950.–1960. aastatel saab uurimustes abstraktse lauliku kui teatud rolli kandva pärimuse esindaja asemel üha enam tähelepanu laulik kui konkreetne isik, seda eriti biograafiliste uuringute kaudu. Folkloristlikel välitöödel on uut laadi uurimisainese loomisel, aga ka uurijakogemuse mitmekesistumisel oluline roll. Samal ajal süvenes tekstianalüüsile tuginevates uurijates arusaam, et laulude stereotüüpseid elemente, laulupoeetikat ja varieerumist saab uurida lauliku repertuaari põhjal.
Interdistsiplinaarsel uurimisajajärgul XX ja XXI sajandi vahetusel võeti kasutusele uusi teooriaid ja käsitlusviise, et lauliku-uurimustes üha enam eriilmelisi allikaid kasutades lähemale jõuda laulikule ja tema tekstile üldinimlikust vaatepunktist. See küll vähendas vajadust lauliku mõistet defineerida (kuigi 1960. aastatel sõnastatud teoreetiliste seisukohtade üle arutletakse), ent tõi üha enam esile küsimuse, kuhu paigutus laulikuks olemine inimese enda (mitte pelgalt folkloristi) vaates. Ühtlasi võis märgata, kuidas esitusest või laulmisest lähtuv käsitlus seob endaga huvi uurija subjektiivsuse vastu. Uurija ei ole pelgalt vaatleja, ta on osaline selles, mida ta uurijana kogeb.
Tiiu Jaago (snd 1960), PhD, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi eesti ja võrdleva rahvaluule dotsent (Ülikooli 16, 50090 Tartu), tiiu.jaago@ut.ee
- Samalaadset laulude ülesehituse analüüsi viisi kasutab Laugaste 1970. aastatel „Kättemaks sakstele” ja hiljem „Nurganaise” lauluvariantide analüüsis: „Laulu kompositsiooni moodustavad erilised põhielemendid e. faktorid. Need on temaatilised ühikud, mida oli võimalik vajadusele vastavalt reastada, välja jätta või asendada kunstilist elamust kahjustamata” (Laugaste 1992: 5, vrd 1976: 80–95).
- Vt RA, EAA.5311.5.23, lk 41; RA, EAA.5311.5.33, lk 18, 51–54; RA, EAA.5311.5.47, lk 9; RA, EAA.5311.5.51, lk 57–59.
- Kristjan Grau ja Jaan Bergmann kohtusid Rõõt Meieliga ja panid temalt laule kirja ajavahemikus 1876–1878, ent Bergmanni kiri Hurdale pärineb 1883. aastast (Hurt 1886: V–VII; Oras 2017: 635).
- Oras käsitleb esituse esteetikale lisaks folkloristide ettekujutust sellest, milliseid laulutekste tuleks salvestada ja milliseid mitte. Siin on kaanoniks ettekujutus autentsusest ehk ehedusest, mille mõõdupuuks oli laulude puutumatus kirjakultuuri mõjust (Oras 2008: 114, 241; vrd Jaago 2018: 47–49).
Keywords: history of Estonian folklore studies, folklore text studies, folk singer, early Estonian folk song
Since the late 18th century, early Estonian folk song has been discussed with the focus either on its text or on its performing situation. In the 19th and early 20th centuries folk song was mostly understood as poetry (“oral literature”). This can only be expected as the recitative singing style was combined with a richly figurative text. In the 1930s, two trends could be discerned in professional Estonian folkloristics: one philological (comparative analysis of song texts) and the other ethnological (an approach based on the living environment, with the focus on the singer and performance). The main question of the article is how the ethnological perspective may have affected the further development of text-focused research. For the purposes of this study the revealing changes are traced in the singer’s concept.
In the 1930s–1950s, the singer was regarded as a hypothetical author of the folk song (Eduard Laugaste). Changes appeared in the 1950s–1960s: (1) The figurative language of folk song was started to be studied on the repertoire of one particular singer at a time (Udo Kolk); (2) analyses of songs were supplemented with biographies of their performers (Hilja Kokamägi, Ottilie Kõiva). Also, ‘laulik’ was given a four-point definition emphasising, inter alia, the creative aspect of singing (Kõiva 1964). The fieldwork of the 1960s–1970s produced new information (e.g. notes of conversations between scholar and singer, singer’s own comments on the songs presented etc.) providing a substantial basis for the new perspectives discovered and implemented in the research of the 2000s.
Although at the turn of the 21st century researchers availed themselves of methods of text analysis developed earlier, they focused their attention not on the comparison of song texts but rather on the creative method of the folk singer (Saarlo, Hagu). Since the 1990s, the development of folkloristics has been strongly affected by interdisciplinarity. Three domains can be discerned: (1) feminist studies (Kristiina Ehin, Andreas Kalkun), (2) historical context (Tiiu Jaago, Andreas Kalkun), (3) life writing (Kalkun, Janika Oras).
On the whole it can be observed how the boundary between the researcher and the object of research is dissipating. Increasingly, the singer is depicted not so much via her role of singing songs important for the archive or research as via her everyday life in the community.
Tiiu Jaago (b. 1960), PhD, University of Tartu, Institute of Cultural Studies, Associate Professor of Estonian Folklore (Ülikooli 16, 50090 Tartu), tiiu.jaago@ut.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#396 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-09-09 11:52:16" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(11272) "
Allikad
EKM ERA – Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv
H – Hurda kogu
RA – Rahvusarhiiv
EAA.2100.1. – Eesti Vabariigi Tartu Ülikool. Isikutoimikud.
EAA.5311.5. – Tartu Ülikool. Ajaloo-keeleteaduskonna dekanaat 1944–1973.
Kirjandus
B r o n n e r, Simon J. (toim) 2006. Encyclopedia of American Folklife, kd 1–4. London–New York: Routledge.
E h i n, Kristiina 2004. Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist. Magistritöö. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas.
H a g u, Paul 2000. Anne Vabarna eepilise loomingu algus. – Kust tulid lood minule… Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Toim Tiiu Jaago, Ülo Valk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 185–204.
H a g u, Paul 2004. Anne Vabarna eepika loomisprintsiipidest. – Regilaul – loodud või saadud? Toim Mari Sarv. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk 9–27.
H i i e m ä e, Mall 1995. Herbert Tampere suundumused. – Vanavaravedaja, nr 2, lk 73–79.
H i i e m ä e, Mall 2003. Eesti Rahvaluule Arhiivi rajaleidmised. – Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Toim Tiiu Jaago, Ene Kõresaar. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 50–60.
H u r t, Jakob 1886. Eeskõne. – Vana Kannel. Alte Harfe. Täieline kogu vanu Eesti rahvalaulusid. Vollständige Sammlung alter estnischen Volkslieder. Tõine kogu. Zweite Sammlung. Tartu: C. Mattiesen, lk V–XVII.
J a a g o, Tiiu 2000. Palju-uuritud tundmatu regilaul. – Kust tulid lood minule… Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Toim T. Jaago, Ülo Valk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 7–26.
J a a g o, Tiiu 2001. Regilaulu asustuslooline taust. – Regilaul – keel, muusika, poeetika. Toim T. Jaago, Mari Sarv. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, lk 57–81.
J a a g o, Tiiu 2006. Lõuna-Läänemaa regilaulud sotsiaalajaloolises kontekstis. – Läänemaa Muuseumi toimetised = Proceedings of Läänemaa Museum X. Toim Ranno Roosi, Sirje Toomla. Haapsalu: Läänemaa Muuseum, lk 85–106.
J a a g o, Tiiu 2010. Traditsioon ja regilaul folkloristika muutuvas kontekstis. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 592–610.
J a a g o, Tiiu 2014. Regilaul ja inimene. – Vana-Läänemaa ajaloo radadel II. Toim Mati Mandel. Lihula: MTÜ Keskaegne Lihula, Vana-Läänemaa Ajaloo Selts, lk 69–93.
J a a g o, Tiiu 2018. Suulisus kirjakultuuri ajajärgul. – Mäetagused, nr 70, lk 39–66.
K a l k u n, Andreas 2004. Anne Vabarna nina. Tõest ja valest seto naiste autobiograafilistes lauludes. – Regilaul – loodud või saadud? Toim Mari Sarv. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk 29–49.
K a l k u n, Andreas 2005. Herbert Tampere: On the problem of rythm in the old Estonian folk song. – Studies in Estonian Folkloristics and Ethnology. A Reader and Reflexive History. Toim Kristin Kuutma, Tiiu Jaago. Tartu: Tartu University Press, lk 275–287.
K a p l i n s k i, Jaan 1997 [1970–1972]. Rahvalaulu juurde jõudmine. – J. Kaplinski, Võimaluste võimalikkus. Tallinn: Vagabund, lk 143–183.
K o k a m ä g i, Hilja 1957. Mai Kravtsov. Diplomitöö. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas.
K o l k, Udo 1962. Värsisisesed vormelid eesti regivärsilises rahvalaulus. – Töid filoloogia alalt 1. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 117.) Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 71–154.
K õ i v a, Ottilie 1964. Kihnu rahvalaulikutest. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 159.) Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
L a u g a s t e (-T r e u), Eduard 1931. Die estnischen Vogelstimmendeutungen. (FF Communications 97.) Helsingi: Suomalainen Tiedeakatemia.
L a u g a s t e (-T r e u), Eduard 1932. Ööbiku laul. – Vanavara vallast. (Õpetatud Eesti Seltsi kirjad I.) Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 120–152.
L a u g a s t e, Eduard 1935. Peoleo-laulu suhetest. – Kaleviste mailt. (Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad III.) Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 108–122.
L a u g a s t e, Eduard 1946. Eesti rahvalaulude uurimise metodoloogilisi lähtekohti. – Looming, nr 4, lk 476–486.
L a u g a s t e, Eduard 1962. Eesti regivärsi struktuuriküsimusi. – Töid filoloogia alalt 1. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 117. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 25–70.
L a u g a s t e, Eduard 1965. Loengud eesti rahvaluule üldkursusest. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
L a u g a s t e, Eduard 1972. Rahvalaulik eesti rahvatraditsioonis. – Emakeele Seltsi aastaraamat, nr 18. Tallinn: Eesti Raamat, lk 235–262.
L a u g a s t e, Eduard 1975. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus.
L a u g a s t e, Eduard 1976. Kättemaksumotiiv eesti regivärsilistes orjuslauludes. – Saaksin ma saksa sundijaks. (Uurimusi eesti regivärsi ja rahvajutu alalt I.) Toim E. Laugaste. Tallinn: Eesti Raamat, lk 47–177.
L a u g a s t e, Eduard 1992. Ballaad „Nurganaine” eesti vanemas laulutraditsioonis. – Eesti rahvaluule käsitlusi. Töid eesti filoloogia alalt. (Tartu Ülikooli toimetised 943.) Toim Ants Järv, Arne Merilai, Tiiu Roll. Tartu: [Tartu Ülikool], lk 3–29.
L o o r i ts, Oskar 1932. Eesti rahvaluuleteaduse tänapäev. Olevase ülevaade ja tulevase töökava. – Vanavara vallast. (Õpetatud Eesti Seltsi kirjad I.) Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 7–34.
O r a s, Janika 2006. Kolm laulikut 1965. a Järvamaa ekspeditsioonilt: Anette Evart, Anette Raagul, Rosalie Veinberg. – Regilaul – esitus ja tõlgendus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 23.) Toim Aado Lintrop. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 87–149.
O r a s, Janika 2008. Viie 20. sajandi naise regilaulumaailm. Arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 27.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
O r a s, Janika 2017. Laulik jutustab laulikust. Marie Sepa elulooesitused suulise ja kirjaliku kultuuri piiril. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 634–650.
P õ l d m ä e, Rudolf 1956. Dr. Mihkel Veske ja rahvalaulik Epp Vasar. – Edasi 7. IV, nr 70, lk 2–3.
R ü ü t e l, Ingrid 1987. Herbert Tampere elust ja rahvamuusika-alasest tegevusest. – Muusikalisi lehekülgi IV. Koost Ene Taru. Tallinn: Eesti Raamat, lk 121–131.
S a a r l o, Liina 2000. Kodavere (regi)laulikud: kes ja kas? – Kust tulid lood minule… Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Toim Tiiu Jaago, Ülo Valk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 161–184.
S a a r l o, Liina 2005. Eesti regilaulude stereotüüpiast. Teooria, meetodid, tähendus. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 5.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
S a r v, Mari 2000. Regilaul kui poeetiline süsteem. – Paar sammukest XVII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Toim Janika Oras. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 7–122.
S ä r g, Taive 1995. Lauliku lapsepõli. – Vanavaravedaja, nr 2, lk 47–56.
T a m p e r e, Herbert 1932. Laul jänese õhkamisest eesti rahvatraditsioonis ja kirjanduses. – Vanavara vallast. (Õpetatud Eesti Seltsi kirjad I.) Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 59–116.
T a m p e r e, Herbert 1934a. Eeslaulja ja koor setu rahvalaulude ettekandmisel. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat IX–X. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 49–74.
T a m p e r e, Herbert 1934b. Mõningaid mõtteid eesti rahvaviisist ja selle uurimismeetoditest. – Eesti Muusika Almanak I. Tallinn: Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts, lk 30–38.
T a m p e r e, Herbert 1935. Tekstimuutusi eesti rahvalaulude ettekandmisel. – Kaleviste mailt. (Õpetatud Eesti Seltsi kirjad III.) Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 95–107.
T a m p e r e, Herbert 1937. Eesti vana rahvalaulu rütmiprobleemidest. – Looming, nr 2, lk 190–198.
T e d r e, Ülo 1964. Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast. – Eesti rahvaluulest. Toim Veera Pino, Ü. Tedre, Richard Viidalepp. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, lk 7–34.
T i m o n e n, Senni 1990. Orjatar, ruhtinatar ja vapauden ongelma. Naisten omaelämäkerralliset laulut Inkerissä ja Siperiassa. – Louhen sanat. Kirjoituksia kansanperinteen naisista. Toim Aili Nenola, S. Timonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 189–208.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#604 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(116) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#605 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-09-06 13:36:49" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Tiiu Jaago
Laulik tekstikesksetes regilaulu-uurimustes
Eeva Park. Minu kuninglikud kaelkirjakud. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018. 157 lk; Maimu Berg. Meie hingede võlad. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018. 223 lk.
Kirjastus Hea Lugu on juba saanud kiita oma kirjanikesarja eest. Lühikese aja jooksul on ilmunud kümne autori raamatud, teemaks kolleegid kirjanikud ja kirjandus. Lugejana ja raamatutest kirjutajana tundub mulle, et kirjastus on olnud liiga rutakas: miks nii palju ja nii kiiresti? Need raamatud võinuksid ilmuda mõnekuuliste vahedega paari aasta jooksul. Tõenäoliselt saanuks nad sel juhul rohkem ka kriitikakajastust ja pikema aja jooksul avalikkuse tähelepanu.
Kangelasliku lugemis- ja arvustamistöö on ära teinud Vilja Kiisler, kes on Postimehes andnud ülevaate kõigist „Kirjanikud omavahel” raamatutest.(1) Mul oli esialgu raske aru saada, miks rõhutab ajakirjanik just sarja kollasust. Guugeldades aga leidsin ühe Eeva Pargi raamatu tutvustuse, kus kirjutati sellestki, et Kroonikas on avaldatud selle sarja leheküljesuurune reklaam.(2) Nii et ilmselt on kirjastajal olnud mingi lootus inimlikule argihuvile. Iseasi, kas ja kuivõrd kirjanikud oma teostega on seda ootust õigustanud. Miks peaksid kirjanike omavahelised probleemid – enamasti ammused – Kroonika glamuurijanuseid lugejaid huvitama?
Eeva Pargi teose irooniline ja samas hellitav pealkiri „Minu kuninglikud kaelkirjakud” viitab Mark Twainile, Maimu Bergi tõsitundelisema pealkirja „Meie hingede võlad” võti on teose viimases lõigus: „Ei, kahe looja kooselu ei pea olema põrgu. See oleks liiga lihtne. Ja need, mille ületamiseks sul ei piisanud jõudu, ei olnud meie deemonid. Pigem on need meie hingede võlad, mida me ikka ja igavesti maksame nii siin- kui ka teispoolsuses.” (lk 223) Kriitikud on rõhutanud nende kahe raamatu suuremat ilukirjanduslikkust võrreldes teiste selle sarja teostega. Janika Kronbergi väitel on Maimu Bergi raamatut kõige rohkem kiidetud.(3) Kirjanduse aastapreemia žürii auhindas siiski Eeva Pargi „Minu kuninglikke kaelkirjakuid”. Mina ei oleks osanud eelistada üht teisele, mõlemad autorid on oma minevikukogemusest – Maimu abielust Vaino Vahinguga, Eeva lapsepõlve- ja noorusaastatest – kirjutanud isikupäraselt, tundelise süvenemisega, erinevalt. Nende kahe raamatu ülejäänud meenutused – Maimul raamatu algus-, Eeval lõpuosas – lisavad huvitavaid nüansse nii omavahelistele suhetele kirjandusilmas kui ka selle rahvusvahelistumisele.
Omal kombel kirjutavad mõlemad kirjanikud oma „kuninglikest kaelkirjakutest” ja „hingede võlgadest”, mälestuste tuhk koputab kummagi südamele. Eeva on oma ema Minni Nurmet meenutades uurinud dokumente, käinud arhiivides, kasutanud ema kirju ja vanaisa päevikut. Maimule ei ole kunagised kirjapanekud vajalikud olnud, temal on oma mälestused kahe loovinimese armastusest ja abielust. Ka Eeva lapsepõlvemälestuste taustaks on kahe kirjaniku, Minni Nurme ja Aadu Hindi kunagine abielu. Muide, Vahing on tundnud huvi Hindi loomingu vastu, kirjutanud essee tema psühhoanalüütilisest noorpõlveromaanist „Kuldne värav”,(4) milles ta teost kõrgelt hindab.
Eeva Pargi raamat algab mälestustega Debora Vaarandist, ainsast inimesest, kellest Minni Nurme halvasti rääkis, aga kes oli Eeva aastavanuselt surnud poolvenna Jüri ema (lk 7). Ta käib Deboral külas, peab temaga pikki telefonikõnesid, nad räägivad kõigest – eluolust, kirjandusest, armastusest, filosoofiast jms –, neist saavad sõbrad. Debora on hoopis teistsugune kui Minni sõbrannad – „lääged inglid” (lk 7). Eeva kahetseb, et ta ei talletanud õigel ajal luuletaja omapärast võimet tajuda häälikuid värvilistena, kuigi Debora ütles talle „lausa tähthaaval, mis on mis tooni” (lk 28). Sellest on tõesti kahju.
Minni Nurmet meenutavad peatüki „Tuhk, mis koputab” kaks osa: „Minni Nurmest, pühapäevakarjusest” ja „Minni Nurme, kirjanik ja luuletaja”(5). Suure pere noorimana on Eeval olnud võimalik emaga kahekesi olla rohkem kui teistel lastel. Minni kodutalus Piirojal käivad nad palju kahekesi, sealsetest kohtadest ja inimestest on raamatus kauneid mälestusi. Aga meeleolukad on ka maalesõidud kogu perega: talvel rongiga ja rohkete kompsudega (lk 48–49), suvel puupüsti lapsi, sõpru ja pakke täis laaditud väikese Moskvitš 400-ga (lk 58).
Mäletan minagi malbet, leebet ja pisut nagu hajameelset Minni Nurmet, olen temaga vestelnud vist ühel korral, nii et mulje on küllalt põgus. Olen kunagi lugenud ka Minni Raudsepa noorpõlveromaani „Kentaurid” (1939). Tuttavad mäletavad teda „läbinisti heleda ja meeldejäävalt kergena” (lk 36). Kindlameelsust pidi sel kergel ja heledal olendil olema siiski rohkem kui mõnel teisel naisolevusel. Tema esimene laps vahetati sünnitusmajas ja tuli aastavanusena pärast kohtuskäimist tagasi vahetada (lk 125). Lahutus oma viie lapse (esimene ühine poeg Martin suri aastavanusena ja maeti Araali mere äärde, lk 126) isast oli valus ja dramaatiline. Oma neli last kasvatas ta üles üksikemana, tõlkides luulet ja võideldes majandusliku kitsikusega. Ta sõitis igivana ja alalõpmata parandamist vajava autoloksuga (neil aastatel ei olnud kuigi palju naisi autorooli taga, autosid oli üldse vähe), ei peljanud keravälku ega Elo Tuglast, kes ta väikesele tütrele nii mällusööbivalt mõjus. Ega ka aktiivselt sekeldavat Aadu Hinti, kuigi abielulahutus pidi naisele olema tõeliselt ränk.
Ma ei teadnud varem, et just Minni Nurme on olnud mitme mu lapsepõlve lemmikraamatu tõlkija. Laps ei pööra ju tähelepanu tõlkijale ja Minni Nurme oli mulle esialgu tundmatu nimi. Aga Byroni ja Shelley eestindusi (ilmusid 1957 ja 1960) lugesin üsna varakult, mõni toona loetud luulerida kõlab veel praegugi kõrvus. Hiljem lisandus Robert Frosti luulekogu „Lehtedel sammuja” (1965). 1950. aastatel tõlgiti väliskirjandust peamiselt vene keelest. Minni Nurme eestindused Harriet Beecher-Stowe „Onu Tomi onnikesest” ja Robert Stevensoni „Aarete saarest” (esmatrükid vastavalt 1951 ja 1949) on seevastu tehtud inglise keelest. Nii et malbe ja naiselik Minni Nurme on tõlkinud ka bravuurika mereröövlite laulu „Surnukirstul viisteist meest, hoirassaa ja pudel rummi”.
Kui Eeva kirjutab, et linnas oli Minni põhitöö tõlkimine (lk 71), siis oli see luule tõlkimine. Tema vahendatud proosaraamatuid teatmeteosed rohkem ei nimeta.
Eeva Pargi raamatus avaneb ka Neumannide/Nurmede perekonna igieestilik saatus: Saksa ajal seisis kogu pere püssitorude ees, Vene ajal hukkusid kaks Minni venda vangilaagrites (lk 80), õde Salme leidis uue kodu Torontos.
Minni kirjad õele on ilukirjanduslikud ja poeetilised, kahju, et ta pärast oma esimesi romaane (lisaks „Kentaurile” ka „Ratastool”, 1941) rohkem proosat ei kirjutanud. Lüüriliseks lühiproosaks oleks tal igatahes olnud häid eeldusi.
Eeva mälestused annavad vastuse ka küsimusele, miks Rudolf Sirge soovis Torontos viibides just Salme Ekbaumiga kohtuda: Minni Nurme Põllu tänava kodu sagedase külalisena (lk 86) tõi Sirge Kanada-reisile kaasa nii Minni kirja õele (lk 135–137) kui tõenäoliselt ka suulisi sõnumeid, mida neil aastatel kirja panna ei söandatud. Salme Ekbaumi romaani „Ristitants” põhjal jääb aga mulje, et vendade saatusest, mis autoril kõige rohkem südamel oli, tookord veel ei teatud.(6) Võimudelt oli noil aastatel üsna raske sedalaadi informatsiooni saada, paljude inimeste saatus (või õigemini elulõpp) on selgunud alles aastakümneid hiljem, pärast rohkeid järelepärimisi. Salme Ekbaum ise erines Eeva arvates tema lüürilisest, tundelisest ja huumorikaugest emast, temas oli „parasjagu pipart”, tal oli „ülikriitiline loomus” ja suurepärane huumorisoon (lk 111). Kindlasti oli nii, kuid Ekbaumi loomingut lugedes tundub, et ka see tundelisem ja luulelisem pool oli temas täiesti olemas.
Eeva Pargi raamat on kirjutatud ausalt ja suure taktitundega. Ta suhtub kahtlevalt nii mõnessegi Minni väitesse, ei söanda esialgu minna külla Debora Vaarandile, sest see tundub ema reetmisena. Suhtumise oma isa Aadu Hindi aktiivsesse tegutsemisse abielulahutuse ajal kirjutab autor lahti, andes hinnangu Elo Tuglase päevikule (lk 93–99). Aadu Hinti kujutab Eeva üsna punktiirselt ja diskreetselt: isa haigevoodis nähes puhkeb ta nutma, aga matustel ei nuta, lapsemälestustes on isa mingil ajal veel nendega, laseb ennast ja peret Minnil sõidutada (lk 58), õpetab lapsi Loonalaiul ujuma (lk 11) jms. Debora räägib Eevale oma esimesest abielust Hindiga, mis tõi ta välja Saaremaa külast, Jaan Roos käib Minnil ja Aadul külas ning peab neid kenadeks inimesteks jne.
Maimu Bergi raamatu esimeses osas räägitakse kõigepealt saksa ja soome kirjanikest, ka sümpaatsest venelasest ja heast kirjanikust Anatoli Pristavkinist, kellega autor kohtus Soomes. Teos algab suurepärase novellimõõtu meenutusega „Mandariinpart”. Järgneb lapse- ja noorpõlvemälestusi eesti kirjanikest (Leida Kibuvits, Ralf Rond jt) ning autori kursusekaaslastest, kelle hulgas on mitu praegu tuntud kirjanikku. Võiks isegi öelda, et uue aastatuhande alguse parimad eesti naiskirjanikud on õppinud samal eesti filoloogide kursusel – lisaks Maimu Bergile ka Ene Mihkelson ja Asta Põldmäe. Samuti on Maimu kursusekaaslane kirjastaja ja tõlkija Andres Jaaksoo (tema eestvõttel hakkas ilmuma muinasjutusari „Saja rahva lood”). Ülikooliaastate meenutuses ei ole nimetatud kirjanikku ja Ameerika Hääle kunagist töötajat Maret Aronovichi, kes õppis umbes samal ajal eesti filoloogiat, aga võib-olla siis aasta ees- või tagapool. Tulevasi kirjanikke oli Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas 1960. aastatel pea igal kursusel.
Esimene osa võiks ehk olla hoopis pikem, küllap on Maimul veel rohkesti mälestusi nii eesti kirjanikest kui ka teiste maade kolleegidest, eriti saksa ja soome autoritest. Ta töötas ju aastaid Tallinna Soome instituudis, korraldades soome kirjanduse tutvustamist ja kohtumisi kirjanikega.
Aga muidugi on selle raamatu olulisem osa „Lootusetu armastus”, omamoodi romaan miniatuurides. Või ka hulk mõttelisi vestlusi kunagise abikaasaga, sest lood on enamasti sinavormis. Juba teose esimesse osasse on poetatud selle romaani kilde („Hem ja Vaintsa”, „Dialoogi kolm surma”).
Maimu loodud pilt Vainost on teistsugune, kui Vahing ise oma eluloolistes lugudes on kirja pannud, mehe päevikumärkmed nende ühistest aastatest jäävad naisele „ehmatavalt võõraks” (lk 26). Ka Vahingu kaasteeliste mälupildid temale pühendatud raamatus(7) räägivad teistsugusest inimesest kui see, keda Maimu tundis (lk 26). Naist solvab, kui kõrvalised inimesed arvavad teadvat nende suhtest kõike – sest Vahing on sellest ju kirjutanud! (lk 128)
Kunagi 1960. aastatel jooksis ka Eesti kinodes Prantsuse film ühest abielust Marie-José Nati ja Jacques Charrier’ga peaosades (prantsuse keeles on pealkiri „La vie conjugale”, toonast eestikeelset tõlget paraku enam ei mäleta, kas „Ühe abielu lugu” või midagi niisugust), kus mees ja naine kumbki rääkisid oma abielu loo.(8) Need olid kaks täiesti erinevat koos elatud elu: naine rääkis asjadest, mida mees ei mäletanud, mis polnud talle olulised olnud, ja vastupidi. Ja kui nad mäletasidki mõnd sama juhtumit nende ühisest elust, oli seegi täiesti teistmoodi nähtud.
Ka Vaino Vahingu ja Maimu Bergi lood on erinevad. Vahing kirjutas iseenda elu, aga koos sellega oma lähedaste elu kirjanduseks. Tegi seda talle eriomasel, dramaatilisel, probleeme ja suhteid teravdaval, mõnikord kõverpeeglilisel moel. Maimule tundub, et mõnes töös on ta teinud liiga mitte ainult naisele, vaid ka oma vanematele.
Naise mälestuskildudes on palju eneses kahtlemist, kurbust, lootusetust. Maimu Bergi noorusaastate Tartu on troostitu: poolpime, Vene lennukitest rüvetatud, salastatud ja salastamata tehastest ahistatud, räpaseks muudetud jõega, „Haisev, räpane, auklike tänavatega endassetõmbunud linn”, mida autor kõik seal elatud aastad vihkas (lk 218–219).
Salong sellises linnas, vanas viletsas puumajas mõjub võõra ja kohatuna ja küllap selles nimetuses oli ka omal ajal üksjagu irooniat. Raamatu põhjal jääb mulje, et Maimu ei tundnud ennast ei selles salongis ega ka nende aastate Tartus just liiga hästi. Vahingu isatalus Aravul tehtud tiigikaevamise pildil on üks ilmetu rätikuga naine, keda peetakse Vahingu nõrgamõistuslikuks tädiks. Aga see on hoopis Maimu, tunnistab ta ise (lk 148).
Maimu esimene raamat „Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal” ilmus 1987. Aga juba 1969. aastal oli tal Leen Kaiste varjunime all ilmunud kimp lühijutte ajakirjas Noorus.(9) Omaaegsesse Kabli loomelaagrisse, millest ka raamatus on kirjutatud, ei olnud ta kutsutud Vahingu kaaslasena, vaid ajakirja autorina. Võimalik, et tema hilises tulekus kirjandusse on oma osa nii Tartu-aastate rusutisel kui ka sealt saadud inspiratsioonil.
Omaaegsest Vahingute salongist on palju kirjutatud, mitte aga sellest, et setupoiss Vahingule meeldis käia kevadistel paadiretkedel ja kala püüdmas. Loos „Lüüriline vahepala – kahekesi ajajõel” meenutab Maimu nii varakevadist Taevaskoda ja seal toimunud etendust, millest sündis omal ajal „kirjandushuvilisi vaidlema ärgitanud” „Etüüd” (lk 122–124), aga ka kahekesi tehtud paadimatku ja spinninguloopimist Lõuna-Eesti jõgedel, millest Vahing ei ole kirjutanud. Päris koomiliselt mõjub Vahingu katsetus püüda kala Saaremaal Tagalahes piirivalvehelikopterite mürina saatel ja mundrimeeste valvsa pilgu all.
Raamatus on nimetatud üsna paljusid 1960.–1970-ndate ja ka hilisemate aastate eesti kultuuri mõjutanud inimesi, nagu Mati Unt, Linnart Mäll, Jaan Kaplinski, Tiia Toomet, Joel Sang, Ene Mihkelson, Lembe Hiedel jpt. Mitmes lootusetu noorusarmastuse loos kohtub Maimu ka minevikutegelastega. Nende kehvakeses Tartu üürikorteris käivad külas Hella, Henrik, Jaan, Juhan, Marie, Paul jpt. Aga Rahumäe vaestekalmistule maetud Jaan Oksal käivad nad Vainoga ise korduvalt külas, mõnikord koos tütrega. Ja Vahing kirjutab näidendi mehest, kes ei mahtunud kivile. Mängib ka ise Vanemuise laval seda meest.
Aino Kallas on 1950. aastatel kirjutanud Vahingu omamoodi teisiku ja ametikaaslase, õnnetu Juhan Liivi tohtri kohta XX sajandi alguse Tartust: „Luiga oli tõesti tark, süvaloodija, aga deemonit temas ei olnud.”(10) Deemonit ei ole ka Maimu kujutatud Vahingus, süvaloodija küll.
Kuid inimloomuse ja ühiskonna süvaloodija on ka Maimu Berg ise.
- V. K i i s l e r, Kirjanduse kollane. – Postimees. AK 7. XII 2018.
- http://maemaailm.blogspot.com/2018/09/minu-kuninglikud-kaelkirjakud-eeva-park.html (4. III 2019).
- J. K r o n b e r g, Eksib see, kes läheneb perekonnalugudele kui suhtedraamadele. – Maaleht 15. XI 2018.
- V. V a h i n g, Mehest on raskem kirjutada kui merest. (Impressioon „Kuldsest väravast”). – Looming 1980, nr 1, lk 114–117.
- Ilmunud pealkirjaga „Minni Nurme. Kodumetsade kutse” (Looming 2017, nr 11, lk 1649–1659).
- Vt ka M. H o l l o, Traumast romaanini. Salme Ekbaumi romaani „Ristitants” žanr, poeetika ja ajalooline kontekst. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 12, lk 959–975.
- Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust. Koost K. Trummal. [Tartu]: Hermes, 2011.
- Eesti kinodes jooksis see režissöör André Cayatte’i 1964. aasta linateos ühe kaheseerialise filmina, Vikipeedias kirjeldatakse seda kui kaht filmi, diptühhonit ja nimetatakse dramaatiliseks komöödiaks: „Jean-Marc või ühe abielu lugu” ja „Françoise või ühe abielu lugu”.
- Vt https://et.wikipedia.org/wiki/Maimu_Berg (19. III 2019).
- A. K a l l a s, Vaeltava vieraskirja vuosilta 1946–1956. Helsinki: Otava, 1957, lk 326.
Mall Jõgi
Kuninglikud kaelkirjakud ja hingevõlgade koputav tuhk
Elu ebamäärasuses aitavad suunda seada kindlad tõdemused. Üks selliseid esinduslikke elutarkuse liike on vanasõnad. Õigel hetkel tarvitatuna on need ütlused justkui veenev argument, millele pole paslik vastu vaieldagi. Oma vanasõnasaadetises Jakob Hurdale on Tartumaalt Kursi kihelkonnast pärit sulane Jaan Pruuli 1889. aastal kirja pannud hulga selliseid kindlaväitelisi konstruktsioone, nagu „Kes kannatab, see kaua elab. Kes järele jätab, see saab järje piale. Ei kahe talu koer saa elades süüa. Häda ajab härja kaevu. Kel janu, sel jalad” (H III 8, 105 (8–12)). Ja siis korraga seisab vanasõnaloendis üllatuslik ühend: „Muna on (pole) targem kui kana” (H III 8, 105 (13)).
Kuigi esmahetkel kõlab see jaaeitus kui näide valikvastustega testist, tundub sulgude tekitatud dihhotoomia väljendavat midagi enamat. Loendi muude vanasõnade kontekstis paistab kirjapanek viitavat Jaan Pruuli teadmusele, et käibibki kaks vastandlikku kana ja muna tarkust võrdlevat vanasõna. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ainese põhjal registreeritud vanasõnatüüpide hulgas esineb nii seisukoht „Muna ei ole targem kui kana” (tüübinumber eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes EV 6902) kui ka sellele pealtnäha otse vasturääkiv „Muna on targem kui kana” (EV 6901).
Vanasõnade vastuolulisuses pole midagi ebaharilikku. Sama monumentaalväljaande I köite mahukast sissejuhatusest leiab lõigu selle kohta, et igas vähegi ulatuslikumas vanasõnakorpuses ilmneb „üksteisele vasturääkivate väidete, hinnangute ja imperatiivide rohkus. Nende vastuolude algallikaks on muidugi igapäevane elupraktika ise, mis valikut võimaldavaid või nõudvaid probleemisituatsioone igal sammul välja pakub”. (EV I: 54) Kuidas siis saada selgust, mida eestlased on pigem arvanud, kumb on esivanemate arvates tark – muna või kana? Kõige lihtsam tunduks statistika: vaatame, mitu arvamust esindab kumbagi seisukohta ehk mitu varianti on kummastki vanasõnatüübist talletatud. Vanasõnadele iseloomulik suundumus väärtustada pigem esivanemaid eeldaks justkui, et emal on tarkust enam, kuid statistika purustab sellise ootuse: „muna-ei-ole-targem” seisukoht on väljaandes esindatud kõigest 11 rahvaehtsaks loetud variandiga, „muna-on-targem” aga suisa 105 variandiga. Akadeemilises väljaandes on esitatud kokkuvõtlikult ka põhilised tekstiredaktsioonid, täistekstidega tutvumiseks pöördume kirjandusmuuseumi arhiivikartoteekide juurde. Sedelite läbilappamine on hea püsivuse meeleharjutus, sellest kujuneb suisa hüpnootiline kogemus: järelejätmatult seisab kartoteegikaardil väikeste variatsioonidega sama tekst „Muna on targem kui kana”, siis „Muna targem kui kana”, setukeelne „Muna om targõmb ku kana”, sekka kahtlust tekitav vastupidine „Muna nüüd targem kui kana”, siis taas kinnitus „Muna ikka targem kui kana”. Nii jäädki uskuma, et asi ants – muna on targem kui kana. Vaid vahetevahel katkestavad seda monotoonset mantrat mõned selgitused, mida rahvaluule kirjapanijad on aegade jooksul vajalikuks pidanud vanasõnade juurde lisada. Viimaseid pole palju, kümmekonnal juhul on kirjapanija lisanud sellele vanasõnale kommentaari. Neist saame aga aimu, et seda ütlust võiks võtta hoopis iroonilisena. Nii on vennad Jaan ja Peeter Einer Helme kihelkonnast Jõgevestelt 1880. aastate lõpus üles tähendanud: „Üteldakse halvale lapsele, kes vanemate nõu heaks ei kiida” (H II 24, 582 (45)). Emilie Poom Märjamaa kihelkonnast on seda vanasõna selgitanud mitmes oma saadetises, viimati aastal 1956: „Öeldi siis, kui laps tahtis ema õpetada” (RKM II 58, 43 (32)). Arnold Piir on 1957. aasta kirjapanekus Rannu kihelkonnast lisanud: „Irooniline ütlus ninakate noorte kohta” (RKM II 71, 200 (46)). Või on see lihtsalt märgitud manitsuseks lapsele, „kui see end vanemate jutusse segab” (ERA II 209, 343 (12)).
Võiks ju oletada, nagu olekski rahvapärane iroonia variantide arvu nii kõrgeks ajanud – ja et ehk ongi Jaan Pruuli sulukonstruktsioon „on (pole)” hoopis napp teadaandmine, et on tähendab ’ei ole’. Asi on aga keerulisem: arhiivi selgitustest leiame mõne kinnituse, et „muna-on-targem”-varianti on võetud siiski tõemeeli. Jaak Sõggel Saarde kihelkonnast on 1937. aastal märkinud: „Üteldakse, kui mõni laps mõnda enam mõistab, kui ema või teine vana inimene” (ERA II 181, 43 (27)). Valga kooli õpilane, hilisem kirjanik Jaak Sarapuu on 1956. aastal lisanud vanasõnale kommentaari: „Öeldakse, kui laps teab head nõu anda” (RKM II 49, 590 (38)). Viimase peale võib muidugi kulmu kergitada, et selgitaja on ju ka ise õpilane – ehk ilmsesti ise erapoolik. Ometi võivad paljud vanemad sellega ehk nõustuda, et lastele võib alla jääda mitte ainult gümnaasiumi koolitarkuses ja tehnikateadmuses, vaid näiteks kas või vaatenurga värskuses.
Ka kommentaarideta vanasõnadest võib välja lugeda pooltoone. Andres Juurikas Tori kihelkonnast on 1889. aastal sedastanud: „Muna on vahest targem kui kana” (H II 21, 706 (7), minu rõhutus – R. J.). Või siis 1869. aastal tehtud koolmeister Jüri Petersoni kirjapanek: „Muna tahab kanast targem olla” (EKmS 4° 2, 666 (57)). (See ei käinud ilmselt seega ta aasta hiljem sündinud poja, meile tuntud kirjaniku Ernst Peterson-Särgava kohta!) Põllumees Aleksander Eduard Vaas Iisaku kihelkonnast seevastu selgitab 1889. aasta üleskirjutuses: „Muna on ikke targem kui kana” (H I 10, 40 (41), minu rõhutus – R. J.). Oma mõju selle vanasõnatüübi populaarsusele meie keeleruumis on andnud ilmselt pikk ajalooline traditsioon: eestikeelne kirjapanek esineb juba Anton Thor Helle 1732. aasta eesti keele grammatikas ning Beiträges (III, 1817) on ära toodud ladinakeelse vastena „Ovum prae gallina sapit”. Wiedemann oma teoses „Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten” (1876: 126) esitab sulgudes elliptilise lause: „muna (tahab) targem (olla) kui kana”, lisades saksakeelse selgituse „das Ei will klüger sein als die Henne”.
Teadlane teab, et järeltulija peab olema – viimakski – targem kui eelkäija. Folklorist Ellen Liiv on 1947. aastal Juuli Liivalt Püha kihelkonnas üles kirjutanud selgituse, miks muna on „ikka targem kut kana”: „järgnev põlvkond on eelnevast targem” (RKM II 24, 415 (47)). Igal juhul tundub olemasoleva põhjal, et vanasõna „Muna on targem kui kana” kasutus on teadaolevate andmete põhjal ambivalentne, rõhk on aga pigem iroonilisel seisukohal, eriti hilisemal perioodil.
Märksa üheplaanilisem on kartoteegis järgmise tüübiga 6902 – „Muna ei ole targem kui kana” – seonduv kommentaariosa. Siin pole olnud midagi seletamisväärset, kõik need 11 üleskirjutust on ilma selgituseta nendingud, et muna ei ole targem kui kana. Tervikküsimuse lahendamatusest annab aimu seegi.
Siinkohal paar lahtiütlust. Esmalt: rahvaluulekogumise käigus saadud vanasõnaarvud on mõistagi osalt juhuslik suurus. Mis tahes vanasõna üleskirjutuste arv ei tarvitse näidata seda, kui palju seda tegelikult on teatud, kuigi üldtendentsi siiski. Teiseks, mis tahes siin toodud vanasõnaarv peegeldab Eesti rahvaluulekogude seisu 1980. aastate eel, kui vanasõnade akadeemilise väljaande käsikiri hakkas valmis saama ja sellele oli eelnenud tüpoloogilise kartoteegi korrastustöö. Materjalikogumeid korraldavate folkloristide tegevuse väljaandepõhine finantseerimine on tinginud selle, et värskeid vanasõnu sellest tüpoloogiakogumist ei leia ja tulebki toetuda põlvkonnataguse publikatsiooni arvandmetele. Kolmandaks, kogutud vanasõnaainese tüüpidesse jagamine vanasõnauurijate poolt on olnud niikuinii kokkuleppeline ning otsustused pole sugugi alati veenvad olnud. Ehk tunduks meile pilt hoopis teine, kui iroonilised vanasõnad oleks viidud hoopis „kana-munast-targem”-tüübi EV 6902 alla. Või miks mitte hoopis kolmanda, vanasõnatüübi „Ega muna kana ei õpeta” (EV 6891, 7 varianti) hõlma. Ja viimaks: vanasõnadele ongi ju tunnuslik deskriptiivne määramatus, mõistukõne mitmeti tõlgendatavus (VSR 1984: 566). Seega on tõde niikuinii oletuslik.
Kindlasti võib sama sõnastust kasutada erinevates (isegi vastandlikes) situatsioonides, seepärast tuleb rõõmu tunda nende väheste rahvaluulekirjapanekute üle, kus kirjapanija on lisanud, mida tema arvates ühe või teise ütlusega on mõeldud. Kui tegime vanasõnu selgitavat väljaannet „Kes otsib, see leiab. 1111 eesti vanasõna selgituste ja kommentaaridega” (1111 vanasõna), ei olnud kolm autoritki alati ühel meelel, milline vanasõnaseletus arhiiviseletustest sisse võtta või kas autori enda kui samuti rahva esindaja tõlgendus välja tuua, kui sarnast arhiivis olnud seisukohtade seast ei leia – mahu tõttu sai esitada kõige rohkem paar seletust. Alati ei ole kõik nii selge kui näiteks sellise tuntud vanasõna puhul nagu „Magaja kassi suhu ei jookse hiir” (EV 6297), millele on olemas kõhetum antagonist: „Magajale kassile jooseb vahest ka hiir suhu” (EV 6296). (Esimest on registreeritud 230, teist 14 varianti, nii et variantide erinevus on siin veelgi kõnekam.)
Viimane, justkui mitte usinat protestantlikku tööeetikat kuulutav seisukoht paneb küsima, kas peaksime propageerima seisukohti ja vanasõnu, mida ise ei usu, või veelgi enam, koguni õigeks ei pea. Kui kana munast muidu jagu ei saa, kas on tänapäeval kasvatusmeetodina sobilik vanasõna „Mida armsam laps, seda kibedam vits” (EV 367, 175 varianti)? On hulk selliseid vanasõnu, mida võime pidada suisa demoraliseerivaks. (Veel) tsensuurivabas ühiskonnas tekib küsimus teadlase enesetsensuurist eeskujuviisina: kui avaldame ja teeme kättesaadavaks vanasõnavalimikke eesti rahvaluule osana, siis kas on ikka hea kirjutada mustvalgel, et meie vanasõnavaramu tüübitekstina esineb näiteks „Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi” (EV 10772, 30 varianti)? Või ebaausust õhutav proverbipaar „Parem ikka vähe kelm kui suur aus olla” (EV 3582) ning „Varasta, aga mitte nõnda, et üles tuleb” (EV 13779, mõlemat 5 varianti)? Regionaalpoliitilises kontekstis mõjub ehmatavalt selline, ilmselt alliteratsioonist tingitud lokaliseering, nagu „Narr, kes Narvast naise võtab, loll, kes linnast lehma ostab” (EV 7386, 11 varianti). Võõravihale valab õli tulle valdavalt lõunaeestiline tüüp „Paremb um uma oline ku võõras villane” (EV 8005, 11 varianti), veeks koduvägivalla veskitele on vanasõnatüüp „Naist võib nii kaua peksada, kui tulelt võetud kördipada maas veel keeb” (EV 7313, 8 varianti). Laulu- ja tantsupeoaastale kohatu tundub „Ega leelost leiba saa, ega laul kata lauda” (EV 5623, 10 varianti) ning „Põrgu lähevad pillilööjad, tantsijad taga järele” (EV 206, 6 varianti) jne. Nii jääks mõnegi arvates folkloorile külge konnotatsioon „vale”, mida aga rahvaluule kindlasti pole. On ilmselge, et just selline intrigeeriv ainestu võib pälvida (sotsiaal)meedia tähelepanu palju enam kui tavaline didaktiline rahvatarkus. Kui sellistel puhkudel domineerivat ei märgata, vaid hakatakse esile tooma just selliseid, põhilisest põikuvaid suundumusi, poleks see kuigi rõõmustav meie tõejärgses ühiskonnas. Kas see tähendaks, et peaksimegi sellised „mittekõlbelised” vanasõnad kõlbmatuks kuulutama ja jätma vaid akadeemiliste väljaannete ossa või on võimalik ning vajalik jätkuvalt avaldada neid ka rahvaväljaannetes?
Folklorist Oskar Loorits on oma inspireerivas essees „Muinaseesti unarusse jäänud põhiseadusest” (2000 [1938]) käsitlenud eesti vanasõnu poleemikas Eesti põhiseaduse loomise üle. Looritsa põhjal on õigussotsioloog Aare Kasemets (2007: 90–91) koondanud väljatoodud põhimõtted paragrahviloendisse:
§ 1. Nõu ja mõistuse põhimõte (nt Looritsal vanasõnad „Nõu on ülem kui jõud”, „Noored jõule, vanad nõule”).
§ 2. Õiguse põhimõte (nt „Õigus on üle kõige”, „Õiguse vastu ei saa ükski”).
§ 3. Vankumatu tõemeele põhimõte (nt „Tõde tõuseb, vale vajub”, „Vale on varguse ema”).
§ 4. Au ja aususe põhimõte (nt „Aus meel käib üle kõige”, „Parem aus nimi kui suur rikkus”).
Kui keegi tahaks eesti vanasõnavaramust kiuslikult esile tuua teistsugust meelsust, võiks konstrueerida hoopis teisipidised põhipunktid, ent samuti kõigiti ausalt eesti vanasõnade põhjal. Nii võiks nood hüpoteetilised provotseerijad öelda, et arvestatav hulk arvajaid on olnud veendunud eestlasele omane olevat:
§ 1. Kahtleva mõistuse põhimõte (vrd vanasõna „Ära usu ilma, ilm ajab puru silma”, EV 12957, 115 varianti).
§ 2. Rikkama õiguse põhimõte („Kel vägi, sel võimus, kel kukkur, sel kohus”, EV 14434, 100 varianti).
§ 3. Praktilise tõemeele põhimõte (nt „Kes huntide hulkas on, peab nendega uluma”, EV 1654, 85 varianti).
§ 4. Targa kelmuse põhimõte (nt „Natuke valetada, natuke varastada – änam kut poole adra puumaa”, EV 7403, 45 varianti).
Tõsi, Loorits mainib ka ise selliseid vastandlikke suhtumisi, viidates, et vanasõnas valetamisest ja varastamisest „ei anta veel mingit retsepti ega reeglit, kuidas peaks elatama, vaid konstateeritakse ainult ebameeldivat fakti, kuidas tegelikult sageli tõepoolest elatakse” (Loorits 2000: 266). Siiski ei saa olla selles nii kindel, vanasõnadest on keeruline tuletada ühtset maailmavaatelist süsteemi. Kuigi Arvo Krikmanni kinnitusel selliste vasturääkivate vanasõnade puhul tavaliselt „tugevam alternatiiv on esindatud tõsiseltvõetavate lausetega, nõrgem aga peamiselt vanasõnavormiliste naljasõnadega” (Krikmann 1997: 278), pole see modaalsus sugugi alati ilmselge, sest konteksti me tavaliselt ei tea.
Oma selleteemalises essees „Kas vanasõnad on vastuolulised?” on Ghana vanasõnauurija Kwesi Yankah (1994 [1984]) rõhutanud, et vanasõnaüleskirjutustes on oluline kontekstuaalsus, nende sotsiaalne kontekst: inimesed ei räägi vastandlike vanasõnadega, konkreetses kasutussituatsioonis ongi vanasõnad kõik õiged. See ei räägi sugugi vastu põhimõttele „Vanasõna ei valeta” (EV 13585, 25 varianti), sellega tuleb leppida ning vanasõnu kasutada – vajadusel kas või vastamisi ristates. Vanasõnal on küll alati õigus, kuid vanasõna õigsus sõltub kontekstist, sellest, millisel hetkel teda kasutatakse. Nii märgib ka Loorits oma essee lõpus, et vanasõnad „jätavad igale vabaduse ise valida, missugust teed keegi tahab elus käia” (Loorits 2000: 271).
Vanasõnad, nagu rahvaluule tervikuna, on arvamuste paljusus, valikuvabadus. Eesti, nagu teiste rahvaste folklooris on leidnud elujõudu erinevad vanasõnad, mis vastastikku üksteisega polemiseerivad, leides kasutust alates argielust kuni poliitretoorilise kõrgpilotaažini välja. Sõltuvalt olukorrast võib sobida üks või teine, kuid kindlasti tuleb soovida jätkuvat tarkust ja tervet meelt nende tarvitamisel – nii kanadele kui ka munadele.
Mõlgutuse valmimist on hõlbustanud Haridus- ja Teadusministeerium (IUT 22-4 „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad”) ning Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus).
Risto Järv (snd 1971), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja (Vanemuise 42, 51003 Tartu); Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi eesti rahvaluule dotsent, risto.jarv@folklore.ee
" ["contents_en"]=> string(1640) "
Keywords: proverbs, truth, lie, proverbial wisdom
The Estonian Folklore Archives at the Estonian Literary Museum contains 105 recordings of proverbs of the type “The egg is teaching the hen” (EV 6901) and only 11 of the type “The egg cannot teach the hen” (EV 6902). Still, the relative proportions need not imply actual predominance of the former view in the proverbial wisdom: although some of the proverbs of the former type have been recorded all in earnest, some have been registered in an ironic sense, but for a number of the latter kind no such specification is available. This proves that even the uses of one and the same proverb can vary. The proverb is always right, but that rightness depends on the context and moment of its use. Thus, there is an inherent plurality and freedom of choice when it comes to proverbs, and folklore in general. Folklore features various proverbs that engage in vigorous polemics with one another, while the fields in which they are used range from daily life to highly skilled political rhetoric.
Risto Järv (b. 1971), PhD, Estonian Folklore Archives of the Estonian Literary Museum, Head of the Archives (Vanemuise 42, 51003 Tartu); University of Tartu, Department of Estonian and Comparative Folklore, Associate Professor of Estonian Folklore, risto.jarv@folklore.ee
" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#400 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2019-09-09 11:52:34" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(2474) "
Arhiiviallikad
EKM ERA – Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv
EKmS – Eesti Kirjameeste Seltsi rahvaluulekogu
ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu
H – Jakob Hurda rahvaluulekogu
RKM – Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogu
Kirjandus
EV = Eesti vanasõnad I. (Monumenta Estoniae Antiquae 2. Proverbia Estonica 1.) Toim A. Krikmann, I. Sarv. Koost A. Hussar, A. Krikmann, E. Normann, V. Pino, I. Sarv, R. Saukas. Tallinn: Eesti Raamat, 1980.
K a s e m e t s, Aare 2007. Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine: jätkusuutlikkuse eeldused. – Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse. (Õpetatud Eesti Seltsi toimetised 36.) Koost Ahto Kaasik, Heiki Valk. Toim H. Valk. Tartu: Maavalla Koda, Tartu Ülikool, Õpetatud Eesti Selts, lk 77–128.
K r i k m a n n, Arvo 1997. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Põhimõisteid, žanrisuhteid, üldprobleeme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
L o o r i t s, Oskar 2000 [1938]. Muinaseesti unarussejäänud põhiseadusest. – O. Loorits, Meie, eestlased. (Eesti mõttelugu 35.) Tartu: Ilmamaa, lk 260–276.
1111 vanasõna = Piret Voolaid, Risto Järv, Loone Ots, Kes otsib, see leiab. 1111 eesti vanasõna koos kommentaaridega. Tallinn: Rahva Raamat, 2018.
VSR = Anne Hussar, Arvo Krikmann, Ingrid Sarv, Vanasõnaraamat. Tallinn: Eesti Raamat, 1984.
Y a n k a h, Kwesi 1994 [1984]. Do proverbs contradict? – Wise Words. Essays on the Proverb. Toim Wolfgang Mieder. (Routledge Library Editions: Folklore.) London–New York, lk 127–142.
" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#608 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(116) ["year"]=> int(2019) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#609 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2019-09-06 13:36:49" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }
Risto Järv
Muna on / ei ole targem kui kana
Palatalisatsioon on eesti keeles huvitav nähtus, sesttäidab justkui vastandlikke ülesandeid: kui ühelt poolt on ajalooliselt tegu koartikulatoorse häälikute sarnastumisnähtusega, siis teisalt kannab palatalisatsioon tänapäeval ka olulist tähendust eristavat funktsiooni. Võrrelgem sõnu paĺk ’langetatud puu tüvi’ ja palk ’töötasu’. Paljudel juhtudel teeb emakeelekõneleja kindlat vahet, millal kasutada palataliseeritud varianti, millal mitte (vrd nt kot´t ja kott, mat´s ja mats, pat´s ja pats, kann ja kann, tuĺp ja tulp). Siiski on palatalisatsiooni tähendust eristav funktsioon võrreldes teiste foneemidega marginaalne ja nt i või j ees on see funktsioon neutraliseerunud. Sellele vaatamata on palatalisatsioonil eesti keele häälduses tähtis koht ja mittepalataliseeritust tajutakse tihti võõrapärasusena. Eesti Keele Instituudis loodud sünteeshäältele on mõnikord ette heidetud soomepärast kõnepruuki ja ilmselt on selliste hinnangute taga just vead sõnade palataliseerimisel. Kuna soome keeles palatalisatsioon puudub, siis tajutakse selle puudumist eesti sünteeskõnes soome aktsendina.
Meie huvi palatalisatsiooni vastu tekkiski vajadusest lahendada tekst-kõne-sünteesi korpuse loomisel ettetulnud probleeme. Kõigi tänapäevaste sünteeshäälte loomisel kasutatakse inimhäält: tekst-kõne-sünteesi akustiliseks baasiks oleva korpuse loeb sisse diktor või näitleja. Kuna ortograafiline tekst ei kanna enamasti infot välte, rõhu ja palatalisatsiooni kohta, siis lähtutakse grafeem-foneem-teisendusel nii välte, rõhu kui ka palatalisatsiooni määramisel „Eesti õigekeelsussõnaraamatu” (ÕS 2018) märgendusest. Probleemid tekivad juhul, kui kõnesünteesi korpuse sisselugeja hääldus lahkneb ÕS-i normingutest. Panime tähele, et kõnesünteesi korpuse salvestusel osalenud näitleja luges i-tüvelisi ühesilbilisi pika vokaaliga sõnu (nt vaas, paat, neet) palataliseerimata, samas kui ÕS-i märgendusele toetuv grafeem-foneem-teisendus määras kõigis neis sõnades lõpukonsonandid palataliseerituks. Seetõttu muutus tegelikult palataliseerimata häälik sünteesisüsteemi jaoks palataliseerituks. Tekkis huvi, kas ÕS-i soovitused selliste sõnade palatalisatsiooni osas tegeliku keelekasutusega kokku lähevad. Näiteks kas lauses Roos närtsis, sest vaas oli tühi hääldatakse sõnu roos ja vaas palataliseeritult või mitte.
Siinses artiklis uurimegi ühesilbilisi i-tüvelisi pika vokaaliga sõnu, et kindlaks teha, kas nende lõpukonsonandid l, n, s, t ja d on palataliseeritud või mitte ja millest võiks palatalisatsiooni esinemine sõltuda. Palatalisatsiooni esinemist mõjutavate teguritena uurime keelest tingitud (lõpukonsonant ja eelnev vokaal) ning kõnelejast tingitud (keelejuhi päritolupiirkond) tegureid.
Eesti palatalisatsiooni olemus: varieeruv, nõrk ja astmeline
Konsonantide palatalisatsiooni uurimise ja hääldustava kindlakstegemise muudab keeruliseks see, et nähtus on eesti keeles varieeruv, nõrk ja astmeline. Varieeruvusel on juba murdeline taust: palatalisatsioon on murretes olnud eriilmeline ning erinevused pole esinenud ainult palataliseeritud–palataliseerimata skaalal, vaid murdest on olenenud, milliseid konsonante üldse palataliseeriti ja kas palatalisatsioon esines ainult fonoloogilistes, st tähendust eristavates, või ka i- ja j-eelsetes positsioonides. Erinevates murretes on olnud tegu erinevat tüüpi palatalisatsiooniga, mis juba artikulatoorselt moodustati eri viisil (Laugaste 1956: 82–84). Akustiline analüüs on näidanud, et murded erinevad ka palatalisatsiooni fookuse asukoha poolest. Fookus on punkt, kus palataliseeritud konsonandi F2 sagedus ületab maksimaalselt palataliseerimata konsonandi F2 väärtuse. Kui Võru murde alal on palatalisatsiooni fookus konsonandi lõpuosas, siis Tartu murde alal on palatalisatsiooni fookus konsonandi ees (Sepp 1987: 37; Org 2005: 57). Esimest on nimetatud postpalatalisatsiooniks ja teist prepalatalisatsiooniks. Eesti ühiskeele palatalisatsiooni peetakse prepalatalisatsiooniks (Asu jt 2016: 88), kuigi on võimalik, et inimese päritolupiirkonnale iseloomulik palatalisatsioon kandub ka ühiskeelsesse hääldusesse. Seetõttu peab arvestama, et palatalisatsiooni määramine akustiliste tunnuste abil võib olla keeruline.
Lisaks eriilmelisest murdetaustast tulenevale varieerumisele teeb palatalisatsiooni määramise raskeks tema astmelisus. On leitud, et palatalisatsiooni tugevus sõltub sõna vältest: see on kõige ilmekam pika konsonandiga kolmandavältelistes sõnades ja kõige vähem ilmekam esmavältelistes sõnades (Laugaste 1956: 76; Teras, Pajusalu 2014: 260, 261). Konsonandi palataliseerituse aste sõltub ka sõna struktuurist. Kõige varieeruvamaks on varem peetud lühikese i-eelse konsonandi palatalisatsiooni esmavältelistes sõnades ja pikale vokaalile järgneva konsonandi palatalisatsiooni i-tüvelistes ühesilbilistes sõnades (Laugaste 1956: 77). Neid kaht sõnastruktuuri tüüpi vaadelnud värskem uuring näitab, et just pika vokaaliga i-tüvelistes ühesilbilistes sõnades on palatalisatsioon haruldasem: eesti keele spontaanse kõne foneetilises korpuses oli selles sõnatüübis vaid 30% esinemisjuhtudest konsonant palataliseeritud (Teras, Pajusalu 2014: 263).
Eesti palatalisatsiooni on võrreldes muude keeltega peetud nõrgaks (Ariste 1946: 70; Laugaste 1956: 85; Liiv 1965: 36). Juba üle poole sajandi tagasi kirjutati, et ilmneb ka palatalisatsiooni nõrgenemise ja kadumise tendentse, eriti i-eelses positsioonis, kus palatalisatsioonil pole fonoloogilist häälikute eristamise funktsiooni (Laugaste 1956: 85). Meid huvitavas sõnastruktuuris ei ole küll tegu i-eelse palatalisatsiooniga, vaid positsiooniga, kus palatalisatsioonil võiks olla tähendust eristav funktsioon: vrd noot ’püügivahend’ ja noot´ ’noodikirja märk’, kruus ’jooginõu’ ja kruus ’killustik’, kooĺ ’õppeasutus’ ja kool ’sülg’. Ometi ei pruugita ühiskeeles nende minimaalpaaride vastandust tajuda, mis võibki olla märk sellest, et VVC-sõnastruktuuris palatalisatsiooni enam ei esine.
Materjal
Uurimismaterjali oleme kogunud alates 2015. aastast lugemiseksperimentidega, mille käigus oleme palunud igal katseisikul ette lugeda 56 lauset. Sama eksperimendiga oleme kogunud andmeid ka sõnaalgulise h ja varieeruva vältega sõnade häälduse kohta. Pikemalt kirjeldasime materjali kogumise põhimõtteid ja käiku artiklis „Lugemiseksperiment fonoloogilise varieerumise uurimiseks” (Kalvik, Piits 2015).
Lugemiskatse laused sisaldavad 36 i-tüvelist VVC-struktuuriga sõna (vt tabelit 1). Sõnade valikul jälgisime, et lõpukonsonantidena oleks esindatud kõik konsonandid (l, n, s, t ja d), mida eesti ühiskeeles on võimalik palataliseerida, japika silbituumana oleks esindatudvokaalid aa, oo, uu, ee, öö ja ää. Materjalis ei ole sõnu, kus silbituumaks oleks õõ, ii või üü, sest ÕS 2018-s puuduvad ühesilbilised i-tüvelised õõ-ga sõnad ning on leitud (Hint 1968: 59), et vaadeldavas tüübis ei esine palatalisatsiooni pikkade kõrgete eesvokaalide ii ja üü järel. Kuigi Mati Hindi (1998: 156) sõnul „enamik eestlasi ei palataliseeri ka konsonante pika uu järel”, leidsime, et see väide vajaks kontrollimist, kuna ÕS 2018-s on hulk sõnu, nt juut´, kuuĺ, kuut´, luus, muuĺ ja nuut´, mis on märgitud palataliseerituks.
Et edaspidi uurida sõna esinemissagedust kui üht tegurit, mis võiks sõna palataliseeritust mõjutada, valisime lugemiskatsesse võimaluselsama struktuuriga, aga erineva esinemissagedusega sõnu (saal vs. raal). Mõnel juhul ei olnud esinemissageduse järgi vastanduvaid paare võimalik leida: sõnad geel, tees, kood, lään, ääs ja vööt jäid paariliseta. Sõnade seas on omasõnade kõrval nii struktuurivõõraid võõrsõnu (geel, foon) kui ka hiliseid laene (tees, oos, uun, jeen). Lisasime lausetesse 21 kontrollsõna, mis oleks sama struktuuriga kui i-tüvelised sõnad, kuid teise tüvevokaaliga ja seega eeldatavalt palataliseerimata. Kontrollsõnade mõte on eelkõige pakkuda võrdlusmaterjali foneetilisteks mõõtmisteks.
Tabel 1.
Uuringusse kaasatud sagedad ja harvad sihtsõnad ning sarnase struktuuriga muutüvelised kontrollsõnad
|
Vokaal |
Konsonant |
i-tüveline sihtsõna |
Muutüveline kontrollsõna |
|
|
Sage |
Harv |
|||
|
aa |
l |
saal |
raal |
vaal |
|
aa |
n |
plaan |
paan |
saan |
|
aa |
s |
vaas |
paas |
raas |
|
aa |
d |
laad |
raad |
maad |
|
aa |
t |
paat |
raat |
laat |
|
ee |
l |
geel |
keel |
|
|
ee |
n |
veen |
jeen |
seen |
|
ee |
s |
tees |
mees |
|
|
ee |
t |
peet |
neet |
keet |
|
oo |
l |
kool |
mool |
sool |
|
oo |
n |
toon |
foon |
joon |
|
oo |
s |
roos |
oos |
soos |
|
oo |
d |
kood |
rood |
|
|
oo |
t |
noot |
toot |
noot |
|
uu |
l |
kuul |
pruul |
tuul |
|
uu |
n |
pruun |
uun |
ruun |
|
uu |
s |
kruus |
luus |
puus |
|
uu |
t |
pruut |
nuut |
ruut |
|
ää |
n |
lään |
vään |
|
|
ää |
s |
ääs |
lääs |
|
|
öö |
t |
vööt |
sööt |
|
Sihtsõnu ja kontrollsõnu on kokku 57 (esimesed kuus keelejuhti lugesid lauseid, kus oli üks sõna vähem, kuna puudus sihtsõna ääs). Uuritavad sõnad (siin rasvases kirjas) on paigutatud lausekonteksti, nt Roos närtsis, sest vaas oli tühi; Tõmba sinna joon, kuhu esimene kuul veeres; Jäta nuut rahule, vii parem loomale sööt ette. 40 keelejuhilt saime uuritavaid hääldusjuhte (sihtsõnad koos kontrollsõnadega) kokku 2274.
Keelejuhid
Fonoloogilise varieerumise uurimiseks oleme salvestusi teinud erinevais Eesti paigus ligi 200 inimesega. Siinse uurimuse jaoks valisime välja 40 keelejuhti, kelle vanemad on pärit samalt ajalooliselt murdealalt ja kui võimalik, ka samalt murrakualalt. Siiski on murdetaust tavaliselt keerukam, arvestades, et perekonnad on liikunud ja elanud väljaspool päritolukohta ning tihti ei ole andmeid vanavanemate kohta.
Päritolupiirkonna järgi oleme keelejuhid rühmitanud esindama 10 ajaloolist murdeala: saarte, lääne-, kesk-, ranna-, kirde- ja idamurret Põhja-Eesti alalt ning Mulgi, Tartu, Võru murret ja Setu murrakurühma Lõuna-Eesti alalt. Iga nimetatud ala esindab neli keelejuhti. Murrete all peame silmas ajaloolisi kohamurdeid (piiritletud ja kirjeldatud nt Pajusalu jt 2018; Pall 1994 ja kogumikes „Eesti murded I–VIII”). Meie jaotus on tingitud uurimuse huvidest ning jätab kõrvale liigitusküsimused. Oleme Setu piirkonna keelejuhte vaadelnud teistest Võru murde alalt pärit keelejuhtidest eraldi, kuna kogu Kagu-Eesti keelepruuki on kirjeldatud kui ühiskeelest rikkalikuma ning erineva palatalisatsiooniga murdekeelt (Keem, Käsi 2002; Toomse 1998: 22).
23 keelejuhti on naised (keskmine vanus 56 aastat), 17 mehed (keskmine vanus 49 aastat); üle poole (23) on kõrgema haridusega. Noorim keelejuht on 30‑aastane, vanim 83-aastane.
Meetod
Hääldusjuhtude palatalisatsiooni määramiseks kasutasime kaht erinevat meetodit: kuuldelist hindamist ja akustiliste tunnuste võrdlemist. Kuuldelist hindamist on palatalisatsiooni määramisel laialdaselt kasutatud: ka mitmed korpustel põhinevad uuemad uurimused (Põld 2016; osaliselt Teras, Pajusalu 2014) lähtuvad andmetest, mille on korpuse märgendaja kuuldeliselt palataliseerituks või mittepalataliseerituks määranud. Siiski tuleks hääldusjuhtude kuuldelisse hindamisse suhtuda ettevaatlikult, kuna astmelise ja nõrga palatalisatsiooni määramine võib kõnetaju kategoriaalsuse tõttu oleneda palju kuulajast. Sellele vaatamata otsustasime akustiliste tunnuste võrdlemise kõrval määrata palatalisatsiooni ka kuuldeliselt, et saada võrdlusmaterjali akustilisele analüüsile.
Iga hääldusjuhu kuuldeliseks määramiseks kaasasime 2–3 hindajat. Esialgse hinnangu andis kõnematerjali segmenteerija ja märgendaja, kelle hinnangut vajadusel korrigeeris üks siinse artikli autoritest, pidades vajadusel nõu teise autoriga. Seega võib kuuldelist hinnangut pidada küllalt subjektiivseks.
Varasemates töödes on küll uuritud eesti palatalisatsiooni akustilisi tunnuseid, aga hääldusjuhtude liigitamisel palataliseerituteks ja mittepalataliseerituteks pole ainult akustilisi tunnuseid meie teada varem kasutatud. Sobivate tunnuste valimisel lähtusime palatalisatsiooni määratlusest: „Eesti palatalisatsioon on prepalatalisatsioon, mis tähendab, et palatalisatsioon esineb pigem konsonandi ees kui järel ja seda iseloomustab pikem i‑laadne siire vokaalilt konsonandile ja kvaliteedimuutus eelkõige üksik- või geminaatkonsonandi algusosas või konsonantühendi esimeses konsonandis” (Asu jt 2016: 88). Minimaalpaaridega tehtud katse on näidanud i-laadse siirde olulisust palatalisatsiooni tajumisel: Georg Liiv (1965: 35, 36) leidis küll teistsuguse sõnastruktuuriga sõnu uurides, et keskmiselt 79%-l juhtudest jäi palatalisatsioon tuvastamata, kui i-laadne siire oli eemaldatud, ning tegi sellest järelduse, et eesti keele palatalisatsiooni peamine akustiline korrelaat on i‑laadne siire, mis eelneb konsonandile. Oma uuringusse ka VVC-struktuuriga sõnu kaasanud Pire Teras ja Karl Pajusalu jõudsid tulemusele, et eesti kõnekeeles on i-line siire praegugi palatalisatsiooni tähtsaim akustiline tunnus (Teras, Pajusalu 2014: 267). Nendele andmetele toetudes otsustasime, et konsonandile eelneva vokaali lõpus oleva siirde kestus võiks olla sobivaim tunnus palatalisatsiooni määramiseks.
Programmi Praat (Boersma, Weenik 2015) kasutades mõõtsime kõigi siht- ja kontrollsõnade vokaali stabiilse osa kestuse, siirde kestuse ja lõpukonsonandi kestuse. Siirdeks määrasime segmendi, kus vokaali stabiilne osa lõpeb ja formantides toimub muutus. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali lõpus oleva siirde peamiseks tunnuseks on teise formandi (F2) väärtuste tõus, aga väiksemaid muutusi võib esineda ka muudes formantides. Siirde ulatus sõltub vokaalist – kuna o-l ja u-l on madalamad F2 väärtused, siis on nendes siire suurema ulatusega kui nt vokaalidel a ja e, millel on kõrgemad F2 väärtused (Lehiste 1965: 142, 146). Ka meie andmed näitasid, et kui oo-l on näha tugev F2 tõus nii palataliseeritud kui ka palataliseerimata sõnades (joonis 1), siis ee-l ei pruugi formantide tõusu näha olla isegi mitme kuulaja poolt palataliseerituks määratud sõnas (joonis 2). Siiski määrasime kõigis sõnades alati siirdefaasi, ükskõik kui ebatüüpiline või lühike see oli. Arvutasime, kui suure osa moodustab kõigis sõnades konsonandieelne siire vokaali kogukestusest. Eesmärgiks oli võrrelda, kui palju erineb sihtsõna ja tema kontrollsõna siirde kestuse protsent vokaali kogukestusest, et selle põhjal otsustada, kas sõna on palataliseeritud või palataliseerimata.
Erineva struktuuriga sõnade palatalisatsiooni analüüs on varem näidanud, et konsonandile eelnev siire on palataliseeritud konsonandi korral kaks korda pikem kui palataliseerimata konsonandil (Lehiste 1965: 146). Värskem ja vaid VVC-struktuuriga sõnade põhjal tehtud uuring on näidanud, et kui palataliseeritud sõnas moodustab siirde kestus 28% vokaali kogukestusest, siis palataliseerimata sõnas on see 19% vokaali kogukestusest (Teras, Pajusalu 2014: 264). Seega tuleb välja, et palataliseeritud sõnas on siirde kestus vokaali kogukestusest keskmiselt 47% suurem kui palataliseerimata sõnas. Leidsime, et sellist protsendipiiri on sobiv kasutada ka meie uurimuses, kuigi viidatud artiklis on palataliseeritud sõnade võrdlusmaterjaliks i-tüveliste sõnade palataliseerimata hääldusjuhud, aga meil muutüveliste sõnade hääldusjuhud.
Joonis 1. Sihtsõna roos ja kontrollsõna soos meeskeelejuhi (39) hääldatuna.
Joonis 2. Sihtsõna tees ja kontrollsõna mees meeskeelejuhi (72) hääldatuna.
Arvutasime välja, kui mitu protsenti moodustab siirde kestus vokaali kogukestusest sihtsõnas ja kontrollsõnas. Leidsime, kui palju on sihtsõna siirde kestuse protsent suurem kontrollsõna siirde kestuse protsendist. Kui erinevus oli suurem kui 47%, siis liigitasime sõna palataliseerituks. Nt sõnas roos moodustab siire samuti vokaalist märgatavalt suurema osa kui siire sõnas soos (vt joonist 1).
Palataliseeritud sõnade hulk
Siinse uurimuse praktiliseks eesmärgiks on välja selgitada need VVC-struktuuriga sõnad, mida tänapäevase hääldustava järgi peaks ka tekst-kõne-süntesaator palataliseerima. Kuna eestikeelne tekst-kõne-süntees lähtub palataliseeritud foneemide määramisel õigekeelsussõnaraamatu märgenditest, siis võrdlesime, kuidas on palatalisatsiooni erinevates õigekeelsussõnaraamatutes normitud ja kuidas see praeguse hääldustavaga kokku läheb.
Üle poole sajandi tagasi kirjutas Hint põhjaliku käsitluse palatalisatsiooni normeerimisest ja kritiseeris ÕS 1960 ebajärjekindlat märgendust, mis oli jätnud mõned i-tüvelised sõnad, nagu tees, veen, jeen, mool ja kood, palatalisatsioonimärgita, samal ajal kui sama muuttüübi sarnase foneetilise struktuuriga sõnad olid saanud märgi (Hint 1968: 62). Tabelist 2 võib näha, et ÕS 1960-s olid lisaks palatalisatsioonimärgita ka sõnad geel, foon, oos. Õigekeelsussõnaraamatutes on 58 aastaga palataliseerituks märgitud sõnade osakaal pidevalt suurenenud. 2018. aastaks olid palatalisatsioonimärgi saanud ka sõnad raat, uun, raal ja paan, mis 1960. aasta sõnaraamatust puudusid. Hindi mainitud sõnadest on ainult tees jäänud siiani palatalisatsioonimärgita. Sõnastikus on palatalisatsioonimärgita sõnu, nt pleed, leed, föön, bool, doos, tuun, ruun ’skandinaavlaste raidkiri’, pluus, bluus, tšuud ja džuut (Kalvik, Piits 2015: 55). ÕS 2018 kasutamisjuhendis juhitakse probleemile tähelepanu, nentides: „Võõrsõnade palatalisatsiooni soovitusi ei saa võtta väga rangelt. Sõnaraamat püüab visandada üldtendentsi – palatalisatsiooni levimist neisse võõrsõnadesse, kus see samastruktuurilistes omasõnades esineb. Tegelik palataliseerimine on isikuti erinev olenevalt east, sõna kasutamise sagedusest jm-st.” (ÕS 2018: 10) Praegu on õigekeelsussõnaraamatus 108 VVC-struktuuriga i-tüvelist sõna, mille konsonant on märgitud palataliseerituks (ÕS 2018). Tahame teada, kas tänapäevases eesti ühiskeeles esinev tendents peaks pigem soosima VVC-struktuuriga sõnadele palatalisatsioonimärgi lisamist või mitte.
Tabel 2.
Sõna märkimine palataliseerituks (+) või mittepalataliseerituks (–) ÕS-i eri versioonides vs. meie hääldusuuringu tulemusel kuuldeliselt ja siirde kestuse järgi palataliseerituks määratud sõnade hulk
|
Sõna |
ÕS 1960 |
ÕS 2018 |
Hääldustava 2015–2018 |
|
|
Kuuldeliselt |
Siirde kestus järgi |
|||
|
rood |
– |
– |
3% |
– |
|
ruut |
– |
– |
3% |
– |
|
tuul |
– |
– |
3% |
– |
|
sool |
– |
– |
5% |
– |
|
sööt |
– |
– |
5% |
– |
|
noot |
– |
– |
10% |
– |
|
joon |
– |
– |
13% |
– |
|
mees |
– |
– |
18% |
– |
|
seen |
– |
– |
18% |
– |
|
keel |
– |
– |
53% |
– |
|
keet |
– |
– |
58% |
– |
|
luus |
+ |
+ |
28% |
13% |
|
nuut |
+ |
+ |
30% |
18% |
|
tees |
– |
– |
65% |
18% |
|
veen |
– |
+ |
40% |
18% |
|
geel |
– |
+ |
28% |
20% |
|
neet |
+ |
+ |
70% |
20% |
|
raat |
puudub |
+ |
23% |
25% |
|
uun |
puudub |
+ |
18% |
25% |
|
ääs |
+ |
+ |
9% |
26% |
|
jeen |
– |
+ |
50% |
28% |
|
lään |
+ |
+ |
0% |
28% |
|
plaan |
+ |
+ |
10% |
28% |
|
pruul |
+ |
+ |
18% |
28% |
|
pruut |
+ |
+ |
40% |
28% |
|
raad |
+ |
+ |
5% |
28% |
|
raal |
puudub |
+ |
13% |
28% |
|
toon |
+ |
+ |
13% |
28% |
|
toot |
+ |
+ |
25% |
28% |
|
kruus |
+ |
+ |
45% |
33% |
|
laad |
+ |
+ |
13% |
33% |
|
noot |
+ |
+ |
45% |
33% |
|
paas |
+ |
+ |
33% |
33% |
|
peet |
+ |
+ |
43% |
33% |
|
pruun |
+ |
+ |
8% |
33% |
|
foon |
– |
+ |
20% |
38% |
|
saal |
+ |
+ |
28% |
38% |
|
oos |
– |
+ |
30% |
40% |
|
kood |
– |
+ |
28% |
43% |
|
kool |
+ |
+ |
23% |
43% |
|
vööt |
+ |
+ |
45% |
45% |
|
kuul |
+ |
+ |
48% |
48% |
|
mool |
– |
+ |
10% |
48% |
|
vaas |
+ |
+ |
40% |
50% |
|
paan |
puudub |
+ |
28% |
55% |
|
paat |
+ |
+ |
55% |
55% |
|
roos |
+ |
+ |
28% |
55% |
Tabelis 2 on andmed sorditud selle järgi, kui palju sõnadest määrati siirde kestuse põhjal palataliseerituks. Hallil taustal on kontrollsõnad. Rasvases kirjas on sõnad, mille hääldusjuhtudest üle 50% hääldati palataliseeritult. Tulemusi kuuldelise hinnanguga võrreldes võib näha suuri erinevusi (vt sõnad tees, neet, mool). Mõnel juhul on küll mõlema meetodiga tuvastatud täpselt sama palju palataliseeritud hääldusjuhte (vt kuul, vööt, paat), aga kokkuvõttes ei olnud kokkulangevusi nii palju, kui eeldasime. Kõiki hinnanguid võrreldes leidsime, et kuuldeline ja siirde kestuse järgi määratud palatalisatsioon langes kokku 920 juhul ehk 64%-l kõigist hääldusjuhtudest. Et kontrollida, kas Terase ja Pajusalu (2014) tulemuste põhjal palataliseeritud ja palataliseerimata sõnade eristamiseks määratud 47% piir osutus sobivaks, mõõtsime ka oma materjalis kontrollsõnade ja kuuldeliselt palataliseerituks hinnatud sihtsõnade siirde kestuse osakaalu vokaali kogukestusest. Kontrollsõnade siirde kestus vokaali kogukestusest oli 11,4% (standardhälve 6) ja kuuldeliselt palataliseerituks määratud sihtsõnade siirde kestus vokaali kogukestusest oli 16,6% (standardhälve 8). Laskumata aruteludesse, miks moodustab mõlemas sõnagrupis siirde kestus vokaalist väiksema osa kui spontaanse kõne põhjal tehtud uuringus (seal vastavalt 19% ja 28%, vt Teras, Pajusalu 2014: 264), võib öelda, et siirde osakaal vokaali kogukestusest oli palataliseerituks määratud sõnades 46% suurem kui kontrollsõnades, mis erineb ainult ühe protsendi võrra piirist, mida kasutasime palataliseeritud ja palataliseerimata sõnade liigitamiseks. Kuna siirde kestuse protsent vokaalist varieerus palju (palataliseeritud sõnades 3–43%) ja oli enamasti seotud häälikuümbrusega, siis oli mõistlik kasutada iga sõna palataliseerituse hindamiseks sama keelejuhi loetud sama häälikuümbrusega kontrollsõna, mitte üldist keskmist, mis oli arvutatud kõigi sõnade põhjal. Vaatamata sellele on kahtlusi, et ainult siirde kestuse arvestamine ei pruugi sobida palatalisatsiooni tuvastamiseks ja lisaks tuleks leida teisi selleks sobivaid akustilisi tunnuseid.
Kui eeldada, et hääldustrendi näitab see, et sõna hääldab suurem osa keelejuhtidest (ehk üle 50%) palataliseeritult või palataliseerimata, siis võib tabelist 2 näha, et on ainult viis i-tüvelist sõna(tees, neet, paan, paat ja noos), milles on näha palataliseerimise trendi. Nende sõnade hääldusjuhtudest hinnati suurem osa kas siirde kestuse järgi või kuuldeliselt palataliseerituks. Siirde kestuse järgi määrati palataliseerituks 55% sõnade paan, paat ja roos hääldusjuhtudest ja kuuldelise hinnangu põhjal 55–70% sõnade paat, tees ja neet hääldusjuhtudest. Kusjuures tees on ainuke uurimusse võetud i-tüveline sõna, millel ÕS-is siiani palatalisatsioonimärk puudub. Ja kuigi seda sõna palataliseeriti koguni 65% juhtudest, peab arvesse võtma, et lausekontekstis järgnes talle sidend ja, mis võis tingida koartikulatoorse palatalisatsiooni.Lisaks märgiti kuuldelisel hindamisel palataliseerituks muutüvelisi kontrollsõnu: 53% sõna keel ja 58% sõna keet hääldusjuhtudest. Esimese kohta tuleb märkida, et üksikutel juhtudel on täheldatud seda tüüpi e-tüvelistes sõnades palatalisatsiooni esinemist keskmurdes (Must, Univere 2002: 98).
Seega hääldati vaid 5 sõna 36-st i-tüvelisest sõnast enamikul juhtudest palataliseeritult ja ülejäänud sõnad jäid enamasti palataliseerimata ning leidus ka sõnu (nt lään), mida keegi ei hääldanud palataliseeritult. Eri piirkondi esindava 40 keelejuhi andmete põhjal on näha üldtendentsi, et tänapäevases eesti keeles pika vokaaliga ühesilbilisi sõnu enamasti ei palataliseerita.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et kuuldeliselt määrati kõigi sihtsõnade hääldusjuhtudest palataliseerituks 418 juhtu 1434-st ehk 29% ja siirde järgi 470 juhtu 1434-st ehk 33%. Need tulemused langevad kokku eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse põhjal tehtud uuringuga, milles leiti, et VVC-sõnatüübi 292 sõnast esines palatalisatsioon 30%-l juhtudest (Teras, Pajusalu 2014: 263).
Palatalisatsiooni sõltumine konsonandist ja vokaalist
Lõpukonsonandist ei sõltu oluliselt, kas siirde kestuse põhjal määratakse sõna palataliseerituks või mitte (vt joonist 3). Kõigist konsonantidest määrati umbes kolmandik (31–36%) siirde kestust arvestades palataliseerituks. Kuuldeliselt palatalisatsiooni määrates on erinevused suuremad ja seetõttu analüüsimegi konsonantidega seoses sel viisil saadud andmeid.
Kuuldeliselt määrati kõige vähem (15%) hääldusjuhte palataliseerituks, kui lõpukonsonandiks oli d. See langeb kokku arusaamaga, et leenisklusiilide palatalisatsioon on kõige nõrgem (Ariste 1946: 71). Veidi enam palataliseeriti sõnu, mille lõpukonsonantideks olid n ja l: vastavalt 21% ja 24% hääldusjuhtudest. Sõnu, mis lõppesid s-häälikuga, palataliseeriti rohkem kui kolmandikul juhtudest (35%). Kõige rohkem (42%) määrati kuuldeliselt palataliseerituks sõnu, mille lõpukonsonandiks oli pikk klusiil t. VVC-struktuuriga sõnu uurinud Enel Põld leidis, et eesti murretes palataliseerub konsonantidest samuti kõige sagedamini t ja murdealadel, kus tavaliselt VVC-sõnades palatalisatsiooni ei esine, võib kõige tõenäolisemalt palataliseeruda just VVt-struktuuriga sõna (Põld 2016: 28). Suur erinevus leenisklusiili d ja fortisklusiili t palataliseerituse vahel võib tuleneda ka häälikute erinevast kestusest. Kui d keskmine kestus oli uuritud sihtsõnades 85 ms (standardhälve 25), siis t keskmine kestus oli rohkem kui poole pikem ehk 182 ms (standardhälve 69). Võib oletada, et kui hääliku kestus on pikem, siis on ka palatalisatsiooni avaldumiseks rohkem aega, kuigi see väide vajaks täpsemaid uuringuid, sest klusiilide kestusest moodustab suure osa sulufaas, kus palatalisatsioon ei avaldu.
Eelnevast vokaalist sõltub konsonandi palatalisatsioon rohkem kui konsonandist endast (vrd jooniseid 3 ja 4).
Joonis 3. Kuuldeliselt ja siirde kestuse järgi palataliseerituks määratud hääldusjuhtude protsent vastavalt lõpukonsonandile. Järjestatud kuuldelise hinnangu alusel, alates kõige vähem palataliseeritud konsonandist.
Joonis 4. Kuuldeliselt ja siirde kestuse järgi palataliseerituks määratud hääldusjuhtude protsent vastavalt silbituumale. Järjestatud kuuldelise hinnangu alusel, alates vokaalist, mille järel esines kõige vähem palatalisatsiooni.
Kuuldeliselt hinnates esines palatalisatsiooni kõige vähem (4%) ää järel: sõna lään ei palataliseeritud ühtki korda ja sõna ääs palataliseeriti kolmel korral. Järgmise grupi, kus kuuldeliselt määrati konsonant palataliseerituks umbes veerandil juhtudest, moodustavad sõnad, kus konsonandile eelnesid tagavokaalid: oo järel 24%, aa järel 25% ja uu järel 26% hääldusjuhtudest. Hindi (1998: 156) väitel ei palataliseeri enamik eestlasi konsonante pika uu järel. Sellega võib nõustuda, sest enamik oleks 51%, mitte 26%, aga samas on selle vokaali järel konsonandi palataliseerimine sarnane teiste tagavokaalide järel esineva palataliseerimisega. Eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse põhjal tehtud uuringust selgus, et pika uu järel oli konsonant palataliseeritud 35% sõnades (Teras, Pajusalu 2014: 263). Siirde kestuse järgi määrati vokaalide ää, aa ja oo järel konsonant vastavalt 27%, 37% ja 39% juhtudest palataliseerituks, mis on enam kui kuuldeliselt hinnates.
Nii siirde kestuse kui ka kuuldelise hinnangu põhjal hääldati öö järel konsonant 45%-l hääldusjuhtudest palataliseeritult. Lugemiskatses esindas i-tüvelisi ö-vokaaliga sõnu ainult sõna vööt, mis sõnade tees ja noot kõrval on üks lugemistekstis esinevast kolmest sõnast, millele järgneb lauses sidend ja. Kuna i ja j on olnud eesti keeles palatalisatsiooni põhjustajaks, siis oleks olnud parem lausete koostamisel sellist järgnevust vältida, et võimalikud lausekontekstist tulenevad mõjutused kõrvaldada. Seega ei saa ühe sõna häälduse põhjal, mis pealegi võib olla mõjutatud lausekontekstist, teha suuri järeldusi öö-järgse palatalisatsiooni kohta. Siiski näitab üht-teist see, et katsesse võetud muutüvelist kontrollsõna sööt hääldati samuti kahel korral palataliseeritud konsonandiga, ehkki oleks võinud eeldada, et selles sõnas palatalisatsiooni ei esine. Teras ja Pajusalu (2014: 263) on leidnud, et spontaanses kõnes konsonanti ei palataliseeritud pika ö ega e järel.
Meie uurimus näitas, et kõige enam määrati kuuldeliselt konsonant palataliseerituks just vokaali ee järel. Lugemiskatses esines e-vokaaliga i-tüvelisi sõnu kuus, kuuldeliselt hinnati nende sõnade hääldusjuhtudest 49% palataliseerituks. Samas oli siirde kestuse järgi hinnatud hääldusjuhtudest just kõige vähem palataliseeritud juhte ee järel (ainult 23%). See ilmselt kinnitab kahtlust, et i-laadset siiret ei saa kasutada e-vokaaliga sõnades palatalisatsiooni määramiseks, kuna selle vokaali F2 väärtused on niigi kõrged ning F2 väärtuste muutusi ei ole enamasti võimalik e-vokaalil tuvastada (vt joonist 2). Lahtiseks jääb küsimus, milline oleks akustiline tunnus, mis viitaks sellistes sõnades palatalisatsioonile.
Palatalisatsiooni sõltumine keelejuhi päritolupiirkonnast
Uurimuses oleme lähtunud ka sellest, et i-tüveliste VVC-struktuuriga sõnade lõpukonsonantide l, n, s, t ja d palataliseerimine võib olla seotud teksti ettelugeja ehk keelejuhi päritolupiirkonna keelekasutusega. Traditsioonilised kohamurded on tänaseks küll läbinud mitmeti paratamatu tasandumisprotsessi. Viimaste aastakümnete sotsiolingvistilised uurimused näitavad ajalooliste murrete tunnusjoonte püsi keskustest kaugemate, äärealade elanike kõnes. Seda kinnitab ka eestlaste endi hinnang: 2011. aasta rahvaloendusel märkisid Eesti püsielanikud end enim oskama kas Võru, saarte, Setu või Mulgi murret (Antso jt 2016: 179). See tõdemus on kindlasti seotud aktiivse murdekeelte hoidmise ja taaselustamisega, mis sai alguse rohkem kui 30 aastat tagasi just Lõuna-Eestist ning levis teistessegi kogukondadesse (Pajusalu 2019: 169). Püsivat sidet ajaloolise kohamurdega näitab seegi, et mõned meie Ida- ja Lõuna-Eesti keelejuhid soovisid etteloetavat teksti esitada ka/pigem murdes.
Arvestame sellega, et kui kunagistest kohamurretest on jäänud alles vaid häälduslikud jooned (aktsendid), on võimalik ka ühiskeele puhul aru saada, milliselt murdealalt kõneleja pärit on, kuigi ta murret enam ei kõnele (Pajusalu jt 2018: 76). Lisaks sellele ei ole eesti keeles rangelt fikseeritud hääldusstandardit (Asu jt 2016: 11). Neile asjaoludele tuginedes võib eeldada murdepärase häälduse säilimist ühiskeeleski. Oma uurimusega alustades oletasime, et VVC-struktuuriga sõnade lõpus on l, n, s, t ja d rohkem palataliseeritud nende keelejuhtide häälduses, kes on pärit eelkõige Lõuna-Eestist. Esimene põgus i-tüveliste ühesilbiliste sõnade vaatlus pilootuurimuses (Kalvik, Piits 2015), mis põhines enamjaolt põhjaeestlaste materjalil, näitas, et lõpukonsonante palataliseeriti väga napilt.
Tabelis 3 on esitatud meie keelejuhtide lõpukonsonantide palataliseeritud esinemisjuhud sihtsõnades, kokku võetuna ajalooliste murdealade kaupa.
Tabel 3.
Kuuldelise hinnangu ja siirde kestuse järgi palataliseerituks määratud hääldusjuhtude protsent murdealuti (järjestatud kuuldelise hinnangu alusel)
|
Päritolupiirkond / ajalooline murdeala |
Palataliseerituks määratud hääldusjuhtude osakaal sihtsõnade arvust |
|
|
Kuuldeliselt |
Siirde kestuse järgi |
|
|
saarte murre |
3% |
25% |
|
keskmurre |
11% |
31% |
|
idamurre |
24% |
35% |
|
läänemurre |
25% |
30% |
|
kirdemurre |
30% |
27% |
|
Tartu murre |
32% |
33% |
|
Mulgi murre |
39% |
38% |
|
rannamurre |
42% |
44% |
|
Võru murre |
42% |
38% |
|
Setu murrakurühm |
42% |
35% |
Kuuldelise hinnangu ning siirde kestuse mõõtmisega saadud kokkuvõtlikke tulemusi vaadates võib esile tuua kaks märkimisväärt seika. Esiteks ei esine palatalisatsiooni VVC-struktuuriga sõnades ühelgi murdealal üle 50%, mis näitab, et nähtus pole üheski piirkonnas valdav.
Teiseks varieerub kuuldelise hinnangu andmete põhjal palatalisatsioon murdealati märgatavalt enam (esinemus vahemikus 3–42% hääldusjuhtudest) kui siirde kestuse mõõtmistulemuste põhjal (esinemus vahemikus 25–44% hääldusjuhtudest). Siirde kestuse järgi arvutatud palatalisatsiooni kokkuvõtlikud tulemused moodustavad palju homogeensema grupi. Lähemalt vaadates esineb vähemalt kolmel ajaloolisel murdealal palatalisatsiooni siirde kestuste põhjal rohkemal määral kui kuuldelise hinnangu põhjal. Nimelt esineb saarte murdealal siirde kestuse järgi palatalisatsiooni ligi üheksa, keskmurdealal kolm ja idamurdealal pool korda rohkem. Vastupidine olukord on Setu murrakurühmas, kus kuuldelise mulje järgi esineb palatalisatsiooni veidi enam. Muudes murretes on kahel viisil saadud tulemused sarnasemad. Kuna kõrvutame oma tulemusi andmetega ülevaadetest ja uurimustest, mis põhinevad palatalisatsiooni kuuldelisel määratlemisel, jätame siirde kestuste järgi arvutatud esinemuse kõrvale ning keskendume kuuldelistele.
Ajalooliste murdealade kaupa esitatud keskmistatud tulemused tabelis 3 andsid üldpildi palatalisatsiooni esinemisest VVC-struktuuriga sõnades. Keelejuhtide tulemused varieeruvad murdealade piires, seetõttu käsitleme tulemusi ka diferentseeritumalt, keelejuhiti.
Kaart 1. ĺ, n, s,t´ ja d´ hääldusjuhtude osakaal keelejuhiti (tähistatud ringide ja neis keelejuhile osutava numbriga) vastavalt nende päritolukihelkonnale.
Esitatud kihelkonnakaardil on näidatud ajaloolised murrakualad, kust keelejuhid pärinevad. Ühtlasi on eri toonidega osutatud, mil määral keelejuhid oma häälduses lõpukonsonante palataliseerivad. Kaardilt selgub, et Eesti lääne- ja keskosa keelejuhtidel on vähim hulk palataliseeritud hääldusjuhte. On ennegi täheldatud, et Põhja- ja Lääne-Eestist pärit keelejuhtidel tavaliselt ei esine VVC-struktuuriga sõnades palatalisatsiooni (Teras, Pajusalu 2014: 264). Leidsime, et vähe palataliseerijaid on ka ajaloolisel idamurde alal (keelejuhid 134 ja 141) ning Lõuna-Eestiski (keelejuhid 72 ja 53 Tartumaalt, 126 ja 112 Võrumaalt, 93 Setumaalt ning 97 Mulgimaalt). Rohke palatalisatsiooniga paistavad silma aga kirderanniku keelejuhid (rannamurdealalt 152 ja 159 ning kirdemurdealalt 87 ja 96), kuigi ajalooliselt ei ole palatalisatsiooni seal esinenud.
Järgmisena esitame ajalooliste murdealade kaupa keskmistatud i-tüveliste VVC-struktuuriga sõnade palataliseeritud ĺ, n, s, t´ ja d´hääldusjuhtude osakaalu (vrd tabeliga 3 eespool). Kümme murdeala on järjestatud kasvavalt palatalisatsiooni esinemuse järgi. Iga ala kohta on välja toodud kõigi keelejuhtide tulemused, võrdlusmaterjalina varasemad tähelepanekud ning Põllu (2016) uurimus, mis käsitleb l, n, s, t ja r palatalisatsiooni esinemist VVC-sõnades eesti murrete korpuse (EMK) materjalis, näidates eelmise sajandi hääldustrende.
1. Saarte murdealalt pärit keelejuhtide lõpukonsonandid on 3%-l juhtudest palataliseeritud. Ühtegi palataliseeritud lõpukonsonanti ei leidu Muhu keelejuhi (5) häälduses, väga vähe on neid Kaarma (36) ja Hiiumaa keelejuhtidel (21, 66): 3–6%.
Vaadeldavas tüübis on konsonant saarte murdes olnud depalataliseeritud (Lonn, Niit 2002: 22). Seda kinnitavad ka Põllu (2016: 19) tulemused: palatalisatsioon on murdes EMK põhjal VVC-struktuuris haruharv, 1%, küll esineb palju depalatalisatsiooni.
2. Keskmurdealalt pärit keelejuhtide häälduses on palatalisatsiooni 11%-l juhtudest. Keelejuhid on pärit hajusalt üle murdeala: Raplast (14), Jürist (42), Järva-Madiselt (35) ning Viljandist (47); vähim, 6%, palataliseerib Rapla ning enim, 19%, Jüri esindaja. Keskmurde kirjeldustes on esile toodud palatalisatsiooni varieerumist, kuna murdeala on suur ning on ääriti olnud mõjutatud naabermurdeist. Keskmurde lääne- ja keskosas enamasti pika vokaali või diftongi järel palatalisatsiooni ei ole olnud, eriti kui konsonandile järgneb i. Kui i on kadunud, võib konsonant murrakuti ja sõnuti palataliseeritud olla, nt plaan ~ plaan, kooĺ ~ kool, kuuĺ ~ kuul. Keskmurde palatalisatsioonitüüp on üldjoontes sarnane ühiskeele omaga. (Must, Univere 2002: 96–97) Põllu (2016: 17) järgi leidub keskmurde VVC-sõnade lõpukonsonandi palatalisatsiooni murrakuti ebaühtlaselt, kokkuvõttes 30%-l sõnadest.
3. Idamurde alalt pärit keelejuhtide häälduses on palatalisatsiooni 24%-l juhtudest ja varieeruvus on keelejuhiti suur. Palamuse (134), Avinurme (129) ja ühe Kodavere (141) keelejuhi häälduses on palatalisatsiooni pigem harva, vastavalt 6–19%, kuid teisel kodaverelasel (136) enam kui pooltel juhtudest (58%).
Idamurde palatalisatsiooni on kirjeldatud sarnasena keskmurde idaosas esinevaga, kuid kuuldeliselt tugevamana (Univere 1988: 66). Põllu (2016: 20) andmeil on palatalisatsiooni idamurde VVC-sõnades märgitud varieeruvalt, kokku 26% sõnadest.
4. Läänemurde alalt pärit keelejuhtidel esineb palatalisatsiooni 25%-l hääldusjuhtudest. See rühm on samuti eripalgeliste tulemustega: Tori (133) ja Ridala (48) keelejuhi lõpukonsonandid on palataliseeritud haruharva, 3–6%, sarnanedes saarte keelejuhtide tulemustega, pärnulasel (3) enam, 29%. Teistest erineb märgatavalt Saarde keelejuht (25), kelle häälduses on palatalisatsiooni 66%.
Läänemurdes on palatalisatsioon mitmel moel varieerunud, erinevusi on nii maa-alati, sõnuti kui ka isikuti. Pearõhulise silbi pikale vokaalile järgnev konsonant on harva palataliseeritud. (Juhkam, Sepp 2000: 12) Ka Põllu (2016: 18) andmeil esineb VVC-sõnades palatalisatsiooni läänemurdes vähe: 12%-l sõnadest.
5. Kirdemurdealalt pärit keelejuhtide häälduses on palatalisatsiooni 30%-l juhtudest. Täpsemalt on Jõhvi keelejuhtidel (2, 87, 143) palataliseeritud lõpukonsonante vastavalt 11–33%, Lüganuse keelejuhil (96) mõnevõrra rohkem, 47% hääldusjuhtudest.
Kirdemurdes on palatalisatsioon algupäraselt olnud tundmatu nagu rannamurdeski. Nähtus on küll levinud rannikust kaugemal, nt Iisaku ja Jõhvi murrakute lõunaosas, kus võib olla tugev keskmurde mõju (Must 1995: 19). Samas toob Mari Must esile, et Jõhvi tööstuspiirkonnas taandus murre juba 1920-ndail (Must 1987: 38–39). EMK materjalid on andnud sel murdealal tulemuseks väga harva palatalisatsiooni, 4% sõnadest (Põld 2016: 14).
6. Tartu murdealalt pärit keelejuhtidel esineb palatalisatsiooni 32%-l hääldusjuhtudest. Selle rühma tulemused on vahemikus 17–47%, keelejuhid on pärit Tartu-Maarjast (72, 75), Nõost (53) ja Sangastest (108).
Palatalisatsioon tüüpilises Tartu murdes on sarnanenud Mulgi murdega ning olnud erinev Kagu-Eesti omast: kui sõnadest on kadunud teise silbi i/j, siis hääldub ülilühike i ning konsonandi algusosa on palataliseeritud (Keem 1970: 41–43). EMK materjalide järgi esineb vaadeldavas sõnatüübis palatalisatsiooni Tartu murdes üsna ebaühtlaselt, kokkuvõttes 41%-l sõnadest (Põld 2016: 22).
7. Mulgi murdealalt pärit keelejuhtide häälduses esineb palatalisatsiooni 39%-l juhtudest. Tarvastu (105) ja Helme (104) keelejuhid on vastavalt 83- ja 82-aastased, lõpukonsonante palataliseerivad nad suuresti erinevalt, vastavalt 31% ja 64%. Karksi (99) ning Halliste (97) keelejuhtide tulemused on 39% ja 22%.
Mulgi murdes on pearõhulises silbis pikale vokaalile järgnev konsonant tavaliselt olnud palataliseeritud (Tanning 1961: 26–27). EMK materjalide põhjal varieerub palatalisatsiooni esinemine Mulgi murdes, kuid on pigem sage, esinedes 57%-l VVC-sõnades (Põld 2016: 21).
8. Rannamurdealalt pärit keelejuhtide häälduses on konsonant palataliseeritud 42%-l juhtudest. Kõik keelejuhid on pärit Kuusalu põhjaosast, lõpukonsonante palataliseeritakse erinevalt: 162 teeb seda 17%, 153 rohkem, 31%, ning 159 ja 152 vastavalt 53% ja 69% juhtudest.
Rannamurre on üks vähestest murdealadest, kus ajalooliselt palatalisatsiooni üldse esinenud ei ole. Küll on konsonandid võinud keskmurde tugeval survel ajapikku palataliseeruma hakata Haljalas, Jõelähtme rannakülades, Kuusalu lääne- ja Viru-Nigula lõunaosas (Must 1995: 19). Nähtust märgati sealses kõnes juba ligi sada aastat tagasi ligilähedaselt samas ulatuses kui keskmurdeski. Sel viisil kodunenud palatalisatsioon on hilisema vaatluse järgi otsustades ebajärjekindel (Must 1987: 106–108). Põld (2016: 15) märgibki, et EMK rannamurde VVC-sõnades on palatalisatsiooni märgitud ebaühtlaselt ning seda esineb 17%-l sõnadest.
9. Võru keelejuhtide häälduses esineb lõpukonsonantide palatalisatsiooni 42%-l juhtudest. Rõuge (115) ning Põlva (127) keelejuhid palataliseerivad sageli, mõlemad 67% juhtudest, Urvaste (112) ja Kanepi (126) esindajad vastupidi, harva, vastavalt 17% ja 19%.
Võru murde palatalisatsioon on olnud laiaulatuslikum kui teistel murdealadel, palataliseeruda on võinud kõik konsonandid olenemata asendist sõnas. Palatalisatsioon haarab kogu hääliku või häälikuühendi, eriti selle lõpuosa ehk tegemist on postpalatalisatsiooniga. (Keem, Käsi 2002: 32) Võru murde rohket palatalisatsiooni, 86% sõnadest, osutab ka EMK materjal (Põld 2016: 24).
10. Setu keelejuhtidel on palatalisatsiooni samuti 42% juhtudest sarnaselt Võru keelejuhtidega. Meremäe 34-aastane keelejuht (39) on üks uurimuse enim palataliseerijaid, kel esineb palatalisatsiooni 69% hääldusjuhtudest. Teistel meremäelastel (118, 120) esineb palatalisatsiooni 39% sõnades ja Luhamaa esindajal (93) vaid 19% juhtudest.
Setu murrakurühma palatalisatsiooni on kirjeldatud sarnasena Võru murdega, erinevusena tuuakse esile suuremat intensiivsust, mis tuleneb vene keele mõjust. Mihkel Toomse (1998: 22) tõstab Setumaad esile kui piirkonda, kus palatalisatsiooni esineb enim. EMK materjalide järgi on palatali