Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Etümoloogilisi märkmeid (XV)

 

 

KADA

 

aga ükskord algab aega 

mil ma tulen mootorsaega

läbi kadrioru pargi 

lõikan kada tarvis hargi

(Olavi Ruitlane)

 

Sõnale kada ’ragulka’ pole „Eesti etümoloogiasõnaraamat” etümoloogiat esitanud ja märksõna järel seisab: „Tundmatu päritoluga tüvi” (EES: 112). Tegin selle sõna päritolust juttu etümoloogiasõnaraamatu esitlusel ja seda on kajastatud ka ajakirjanduses (Postimees 16. V 2012). Olgu see nüüd ka väärikate teadusannaalide tarvis üle korratud.

F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat sõna kada ’ragulka’ veel ei tunne ja XX sajandi murdekogudes kajastub see napilt. „Eesti murrete sõnaraamat” on seda noteerinud üksnes Kodaverest (EMS II: 450; VMS I: 149 mainib ka Tartu-Maarjat), varianti kata Pöidest (EMS II: 831; keeleteadlase Paul Kokla väitel oli see tema lapsepõlves tuntud ka Hiiumaal). Sõna tegelikku levikut on raske hinnata, kuna meie XX sajandi murdekogud on orienteeritud vanema paikse maarahva keeletarvitusele, mistõttu uuema sõnavara kajastumine jääb juhuslikuks. Minu lapsepõlves kasutasid Viljandi poisikesed üksnes sõna ragulka ja selle lühikuju raku, nii et mulle on kada kirjasõnast omandatud ning seetõttu veidi raamatuliku varjundiga sõna. Neile, kes seda sõna tarvitavad, ta seda muidugi ei ole. Ja internetis hulpimine näitab, et kada on ragulka kõrval tuntud ning kasutusel ka tänapäeval, kusjuures mõnes internetipoes on müügil just kadad, mitte ragulkad.

Leksikograafilisse kirjavarasse ilmub kada ’ragulka’ alles XX sajandi keskel. J. V. Veski „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köide (1925) seda ei maini, samuti mitte Elmar Muugi „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu” sõjaeelsed trükid (1. tr 1933, 7. tr 1940). Meid huvitava sõna eelkäija kadapulk ’laskeriist: kaheharuline pulk kummilindiga harude vahel’ ilmub alles „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu” kaheksandasse, Arnold Kase ja Elmar Elisto poolt ettevalmistatud trükki (VÕS 1945: 184). Kaheksa aastat hiljem, Ernst Nurme toimetatud „Väikeses õigekeelsuse sõnaraamatus” on see lühenenud praegu sõnaraamatuis käibivaks kahesilbiliseks sõnaks kada ’laste mängupüss kivide lennutamiseks’ (VÕS 1953: 86).

Sõna kada ja selle tänapäeval vähe tuntud eelkäija kadapulk on sõnaraamatuis dokumenteeritud küll hilja, kuid kadapulk on tõenäoliselt tarvitusele tulnud juba tsaariajal. Seda võimaldab oletada näiteks ühe Herman Everti mälestuskillu kontekst: „Mis seal’s ikka – küsime direktorilt luba ja palume [Johannes] Aaviku endile keeleõpetajaks – oli mõte küps. [---] Ei, seda ei saa ma lubada,” oli direktor Foma Matvejevi jahe vastus. Me teadsime, et direktor on „tõsivenelane” ja et ta igasugust revolutsioonilist vaimu püüab koolist välja rookida. [---] Aga et ka eesti keele tunnid tsaarivõimule võivad hädaohtlikuks saada, oli meile üllatavaks uudiseks.” Poisid otsustavad eesti keele tunde korraldada direktori keelust hoolimata ja lähevad Aaviku koju tema nõusolekut saama. „Hankinud Aaviku aadressi, selgus meile jälle üllatus: ta elab Tähe tänava tagumises osas aiamajakeses just meie – minu ja mu koolivenna Jaan Parsmanni möbleeritud toa akende vastas. Ühel „kadapulga kampaania” ajajärgul olime oma toast läbi avatud akende korduvalt selle majakese otsaseina pommitanud. Aaviku välisuksest sisse ja trepist üles astudes selgus, et pommituseesmärgiks võetud aken kuulus tema esikule” (Evert 1971: 268).

Varasemat sõnakuju kadapulk kaedes ei tohiks raske tulla mõttele, et see võiks olla sõna katapult ’antiik- ja keskaegne kiviheitemasin’ rahvaetümoloogiline ümberkujundus poisikeste keelepruugis. Asja lähemalt uurides selgub, et nii see ilmselt ongi, kusjuures tähendusülekanne muistselt viskerelvalt poiste mänguasjale pole toimunud eesti, vaid saksa keeles ning on fikseeritud koguni saksa kirjakeele seletus- ja etümoloogiasõnaraamatutes (nt Klappenbach, Steinitz 1968: 2057 Katapult [---] b) gabelförmiger Gegenstand mit zwei Strängen aus Gummi, der zum Schießen dient, Schleuder; Pfeifer 2003: 635). Meie oma panus on siin see, et keerukast antiikse päritoluga sõnast (< sks Katapult < lad catapulta < kr katapáltēs ~ katapéltēs, sõnast katapállein ’alla raputama, alla viskama, alla paiskama’) on esialgu saanud liitsõna meenutav koduse kõlaga kadapulk ning seejärel ülilihtne, täiesti omasõnana mõjuv kada. Etümoloogilises mõttes aga on selle algseks lähtekohaks kreeka sõna kata ’alla, maha’ (Frisk 1960: 800), mida kohtame näiteks sellistes võõrsõnades nagu kataloog, katarakt, katarr, katastroof, katedraal, kateeder, kateeter, katekismus, katood jpt.

 

 

(K)RAEJALAD

 

Sõna (k)raejalad figureerib õigekeelsus- ja seletussõnaraamatus etnograafiaterminina (ÕS 1999: 337, 549; EKSS 2: 490, 4: 675). „Eesti rahvakultuuri leksikon” annab märksõnana ja esikohal variandi raejalad, mida on määratletud järgnevalt: „Jalgadega alus, millele asetati msg. nõusid. Leiva- ja pesuküna ning külili pandud õllevaadi r-del oli neli jalga, mida pikuti ühendasid sirged, risti aga allapoole kaardus puud [---]. Tõrre r-del oli kolm jalga ja hobuse-rauakujuline või harulisest puust alus” (ERKL: 238). Elulaadi muutumise tõttu unarule vajunud sõna omaaegset tuntust illustreerivad ilukirjandusest nopitud näitelaused seletussõnaraamatus: Lammas oli rehe all kraejalgadel selili, mul tuli jalgu hoida, et nahka hõlpsamini kätte saada (Juhan Peegel) (EKSS 2: 490); .. üha tõusev tuul rullis .. üle kiriku põhjapoolse nurga, mille varjus raejalgadel ootas hooletult kokkulöödud kirst (August Mälk); Magas ema ristseliti voodis, magasid Karli ja Helmi madalatel raejalgadel .. (August Jakobson) (EKSS 4: 675). Murdelevikult on (k)raejalad Põhja-Eesti ja Mulgi murde sõna (VMS I: 288); Varblast on samas tähenduses noteeritud raepuud (VMS II: 301).

Rahvakultuuri leksikon esitab tavaliselt ka sõnade lühietümoloogia. Sedapuhku seda tehtud ei ole. Etümoloogia aga on õige lihtne. Sõna (k)raejalad on liitkeelend, mille teine osa on sõna jalg (nagu sõnades kolmjalg ’kolme jalaga ese’, hakkjalg ’viljahakk’, kangasjalad ’kangasteljed’ jt); tänapäeva vaatevinklist hämara esiosa (k)rae aluseks on alamsaksa sõna schrage ’(põik)alus (kahe paari ristatud jalgadega, nt saagimispukk, tünnialus jne), eriti laudadel ja pinkidel, ka kaubalett’ (Lübben 1888: 334). Tänapäeva saksa keeles vastab sellele sõna Schragen ’telling, alus; pukk[-jalg]; saagimispukk’ (Tuksam, Muuk 1939: 866). Mõlemad kuuluvad kokku saksa verbiga schränken ’vaheliti asetama’, alamsaksa schrenken ’põiki või risti asetama’ (vrd Emm, Käi, Rei, Phl, LNg krenk ~ kränk ’alus’, VMS I: 291) ja kirjakeeles hilise, alles XVI sajandil iseseisva keelendina registreeritud saksa adjektiivi-adverbiga schräg ’viltune, põigitine, kaldne; viltu, põiki, kaldu’ (Kluge, Seebold 2002: 284 schräg, schränken).

 

 

ÕNNAR

 

Õndraluu tšakra on punane 

 (Internetist omandatud parasitaarteadmine)

 

Sabaluud, rahvalikumalt öeldes sabakonti nimetatakse teadusladinas coccyx. See on laen kreeka sõnast kókkyx, mis tähendas kägu, aga antiikmeedikute keelepruugis ka sabaluud. Tähenduse ülekande aluseks peetakse lülisamba viimase kolme-nelja lüli kõverat, käo nokka meenutavat kuju (vt nt Chambers 2003: 185; Frisk 1960: 895 sõna meditsiinilist tähendust ei maini). Seesuguse seletuse esitas kuulus Brabandi anatoom Andreas Vesalius (1514–1564) juba XVI sajandil ja sellest paremat pole välja mõeldud tänapäevani, ehkki katseid on tehtud, vahel päris maalilisi. Näiteks Prantsuse anatoom Jean Riolan noorem (1577/1580–1657) arvas sabaluu nimetuse coccyx tulenevat sellest, et kõhutuuled, mis seda luud hõõrudes pärakust väljuvad, meenutavad käo kukkumise häält(quia crepitus, qui per sedimentum exeunt, ad is os allisi, cuculi vocis similitudinem effingunt; vt Hyrtl 1880: 123–124).

Teadusladina coccyx’i eesti vaste õnnar (omastav õndra) tarvitamine iseseisva sõnana on interneti ainese järgi otsustades kasinavõitu, küll aga on see käibel samatähenduslikus liitsõnas õndraluu, mõnevõrra teistegi liitsõnade koosseisus. „Eesti etümoloogiasõnaraamatus” on seda sõna – nii nagu sõna õnnal ’põlve- ja küünratagune õõnsus’ – peetud tuletiseks sõna õõs varasemast kujust *onte (nõrgas astmes *onδe- > *onne-; EES: 627–628). Sõna õnnal tõlgendus vaidlema ei kutsu; täpsuse mõttes võib lisada, et nimetava käände nõrk tüvi on siin astmeüldistuslik ja sõna astmevaheldus sekundaarne. Esmapilgul näib, et sedasama võib väita sõna õnnar kohta: vorm on kujunenud sõnaga õnnal analoogiliselt, sabaluud tähendava sõna tuletamine õõnsust tähendavast aluskeelendist on semantiliselt küll võõrastav, aga mitte päris mõeldamatu, sest Jean Riolanile käo kukkumist meenutanud crepitus’t väljutav avaus asub ju tõepoolest sabaluu vahetus läheduses.

Niisugune pentsik pärakuõõne ümber tiirlev ümberütlemine sundis siiski sõnaraamatuid lappama ja asja kontrollima, ning nagu selgus, sugugi mitte asjata: nimelt ei ole õnnar sellisel kujul üldse rahvakeelne sõna ja XX sajandi murdekogud seda ei tunne. Selle elukäik eesti leksikograafias saab alguse F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust, kus liitsõna õndrakont esitamiseks on – nagu muudelgi puhkudel, kui liitsõna esiosa iseseisva sõnana ei figureeri – konstrueeritud omaette märksõna õnnar (Wiedemann 1869: 813):

õnnar G. õndra (M), davon õndra-końt letzter Wirbel am Rückgerat, Schwanzbein, Steissbein.

Täpselt sama on korratud sõnaraamatu II trükis (Wiedemann 1893: 738) ja – mutatis mutandis – K. A. Hermanni suures eesti-vene sõnaraamatus (Hermann 1896: 660 õnnar, õndra; õndra-kont хвостцо́ва кость). Möödaminnes tasub tähele panna, et Peeter Hellati suurteose „Tervise-õpetus” II trükis, mille keelelise külje kujundamisel mängis kaasa J. V. Veski käsi, sõna õnnar veel ei leidu, vaid on sabaluu või mitmuslikult sabaluud (Hellat 1913: 21–22). Esimene leksikograafiline trükis, milles õnnar esineb selgelt omaette sõnana, ilma viiteta liitsõnale õndrakont, näikse olevat Lauri Kettuneni eesti-soome sõnaraamat (Kettunen 1917: 360 õn/nar -dra häntänikama), sisuliselt on selleks aga varem valminud, kuid aasta võrra hiljem üllitatud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” (EKÕS: 147), mille käsikirja Kettunen, nagu ta on ise osutanud, eesti-soome sõnaraamatu täiendamisel kasutas (Kettunen 1917: XII). Selle võtavad omaks Aaviku „Uute sõnade sõnastik”, kus sõna õnnal [õndla] ’õõnsus ülapool kapja, põlveõõnsus’ kõrval seisab õnnar [õndra] ’selgroo viimne lüli, hännalüli’ (Aavik 1919: 55), terminoloogiasõnastikud (vt nt Riikoja, Veski 1930: 41) ja õigekeelsussõnaraamatute uusväljaanded (VÕS 1933: 435; EÕS III 1937: 1708). Nõnda sünnibki Wiedemanni sõnaraamatu liitsõnast õndrakont kirjakeelne õnnar

Kust aga siis on pärit see müstiline õndrakont, mis Wiedemanni järgi olevat Muhu murdesõna, kuid mille olemasolu XX sajandi murdeaines ei kinnita? On alust arvata, et Wiedemanni esitatud sõnakuju on normaalkujust hälbiv. Nimelt on sabaluu tähenduses XX sajandil sealtsamast Muhust, aga ka Hiiumaalt kirja pandud märksa läbipaistvam ja arusaadavam liitsõna ändrukont, ändrokont, ändrakont (VMS II: 748; vrd ka Pöi ändrik ’tagumik’, Khk, Krk ändrakk ’sabarakk’), mille esiosa tugineb ilmselt sõnale händ ’saba’ – paneme siin tähele ka Kettuneni ja Aaviku pakutud tõlkevastet resp. tähendusseletust ’häntänikama’ ja ’hännalüli’ –, liitsõna ise aga võib olla tõlkelaenuline (vrd sks Schwanzbein ’sabaluu, õnnar’: Schwanz ’saba, händ’ + Bein ’luu, kont’, ja varem meditsiiniladinas kasutusel olnud os caudae, mis on ilmselt saksa sõna ja samataoliste teiste keelte sõnade eeskujuks).

Siiski ei tarvitse Wiedemanni õndrakont ilmtingimata johtuda üleskirjutusveast. Vaheldus õ ~ ö Saarte murde õ-listes ja õ-ta murrakutes on üldtuntud, aga sealsamas esineb ka häälikute ö ~ ä sporaadilist vaheldumist (Lonn, Niit 2002: 24, 29). Nagu kohanimeuurija Marja Kallasmaa on mulle osutanud, on see lääne-eestiline ühisjoon tuntud soome murreteski – niihästi Eestis kui ka Soomes neis piirkondades, kus on põhjust eeldada rootsi keele mõju. Rootsi keele eri variantides on niisugune vaheldus (vrd nt nüüdisrootsi strömming, eestirootsi strämg ’räim’) häälikulooliselt tingitud.

 

 

KIRJANDUS

 

A a v i k, Johannes 1919. Uute sõnade sõnastik. Sisaldab üle 2000 uuema ja haruldasema sõna. Tartu: Istandik.

Chambers 2003 = Chambers Dictionary of Etymology. Toim Robert K. Barnhart. Edinburgh–New York: Chambers Harrap Publishers Ltd., Larousse Kingfisher Chambers Inc.

EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat 1–6. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

EKÕS = Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. [Toim J. Tammemägi.] Tallinnas: Rahvaülikool, 1918.

EMS = Eesti murrete sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1994–.

ERKL = Eesti rahvakultuuri leksikon. Koost ja toim Ants Viires. 3., täiendatud ja parandatud trükk. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.

E v e r t, Herman 1971. Johannes Aavik noortele. – Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule. Tallinn: Valgus, lk 267–271.

EÕS = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat I–III. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1925–1937.

F r i s k, Hjalmar 1960. Griechisches etymologisches Wörterbuch. Heidelberg: Carl Winter Universitätsverlag.

H e l l a t, Peeter 1913. Tervise-õpetus. 60 tekstipildi ja 12 pilditahvliga. (Eesti Kirjanduse Seltsi rahwakirjanduse-toimekond 9.) Peterburi: Ühiselu.

H e r m a n n, K[arl] A[ugust] 1896. Täieline Eesti–Vene sõnaraamat. Jurjev: K. A. Hermann.

H y r t l, Joseph 1880. Onomatologia Anatomica. Geschichte und Kritik der anatomischen Sprache der Gegenwart. Wien: Wilhelm Braumüller.

K e t t u n e n, Lauri 1917. Virolais-suomalainen sanakirja. Helsinki: Otava.

K l a p p e n b a c h, Ruth, S t e i n i t z, Wolfgang 1968. Wörterbuch der deutschen Gegenwartssprache. 26. Lieferung. Jugendkollektiv–Kiefer2. Berlin: Akademie-Verlag.

K l u g e, Friedrich, S e e b o l d, Elmar 2002. Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 24., durchgesehene und erweiterte Auflage. Berlin–New York: Walter de Gruyter.

L o n n, Varje, N i i t, Ellen 2002. Saarte murde tekstid. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

L ü b b e n, August 1888. Mittelniederdeutsches Handwörterbuch. Norden–Leipzig: D. Soltau. (Faksiimiletrükk: Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 1965.)

P f e i f e r, Wolfgang 2003. Etymologisches Wörterbuch des Deutschen. München: Deutscher Taschenbuch Verlag.

R i i k o j a, H[einrich], V e s k i, J[ohannes] V[oldemar] 1930. Eestikeelseid zooloogilisi oskussõnu. Tartu: Loodus.

T u k s a m, Gustav, M u u k, Elmar 1939. Saksa-eesti sõnaraamat. Tartu: Kool.

VMS = Väike murdesõnastik I–II. Toim Valdek Pall. Tallinn: Valgus, 1982, 1989.

VÕS 1933 = Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Koost Elmar Muuk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

VÕS 1940 = Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Koost Elmar Muuk. Seitsmes trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

VÕS 1945 = Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Koost Elmar Muuk. Tartu: Teaduslik Kirjandus.

VÕS 1953 = Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

W i e d e m a n n, Ferdinand Johann 1869. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften.

W i e d e m a n n, Ferdinand Johann 1893. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften.

ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Marje Raadik, Tiiu Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

            P a b e r t r ü k k

Külgriba bänner