Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Tõlkes leitud, tõlkes kaduma läinud

Стратегии nеревода и государственный контроль. Translation Strategies and State Control. (Acta Slavica Esto-nica IX.) Труды по русской и славянской филологии. Литературоведение. Tartu: University of Tartu Press, 2017

Стратегии nеревода и государственный контроль. Translation Strategies and State Control. (Acta Slavica Estonica IX.) Труды по русской и славянской филологии. Литературоведение. Tartu: University of Tartu Press, 2017. 395 lk.

Eesti teadlased peavad oma tõlkeajaloolises töös paratamatult tegelema omaaegse režiimi iseärasuste ja vahendatu ideoloogilise tagapõhjaga. Samuti kõigi totalitaarsete režiimide tõlgete uurijad. Neid probleeme on Tartu Ülikooli teadlased käsitlenud projektiga „Tõlkeideoloogia ja ideoloogia tõlkimine: kultuuri­dünaamika mehhanismid Eestis vene ja nõukogude võimu tingimustes 19.–20. sajandil” (IUT34-30). Kahe selle projekti raames korraldatud konverentsi põhjal ilmus Lea Pildi koostatud kogumik „Tõlke­strateegia ja riiklik kontroll”, kus on avaldatud 19 nii Tartu ja Tallinna kui ka Moskva, Stockholmi, Peterburi, Jeruusalemma ja Mainzi teadlaste vene- ja ingliskeelset artiklit.

Kogumik on jaotatud kaheks osaks. Esimene osa käsitleb tõlkimise tihedat seotust ideoloogiaga Nõukogude Liidus. Teos algab Daniele Monticelli teoreetilise artikliga Juri Lotmani ajas muutunud vaadetest tõlkimisele. Oma hilisemates töödes käsitles Lotman tõlkimist semiootiliste suhete süsteemina, kommunikatsiooni semiosfääris kui süsteemidevahelist liikumist ehk tõlget. Tema viimastes töödes on tõlge muutunud kultuuridünaamika ning mõtlemise universaalseks mehhanismiks. Pinged tõlkimise ja tõlkimatuse vahel võivad tekitada uusi ootamatuid tähendusi.

Nõukogude ajal tegelesid tõlgete arvustamise ja mõtestamisega rohkem või vähem ideoloogilises võtmes muidugi kirjandusteadlased, aga ka kõikvõimalikud ideoloogiaasutused – seda puudutavad kogumikus Susanna Witti artikkel nõukogude tõlketeadusest ja Jelena Zemskova uurimus 1930. aastate kirjandusbürokraatiast ja tõlkijatest. Näiteks oli nõue tõlkida rohkesti nõukogude vennasrahvaste kirjandust (nagu kirjeldab Natalja Kamovnikova artikkel), need teosed kajastusid eraldi ka raamatukogude kataloogides ja kõikvõimalikes bibliograafiates. Larissa Naiditš ja Anna Pavlova vaatlevad konkreetsete näidete varal (Heinrich Böll, Wolfgang Koeppen, Friedrich Dürrenmatt), kuidas nõukogude tsensuur kärpis tõlketeoseid. Muidugi ei ole nimetatud kirjanikud ainsad, kelle vene keeles avaldatud teosed ilmusid pikkade väljajätetega. Nõukogude inimene ei tohtinud ju lugeda poliitiliselt tema jaoks sobimatut teksti, teatud nimesid, eriti kui neid ei hinnatud nõukogulikus vaimus, samuti mitte liiga erootilisi lauseid, sest „Nõukogude Liidus seksi ei ole”, nagu on öeldud ühes omaaegses sketšis. Oleks huvitav, kui mõni eesti tõlketeadlane võtaks uurida, kuidas ilmusid vene keeles kärbitud tõlked eesti keeles. Millegipärast arvan, et eestlased ei arvestanud vene tsensuuri lühendusi. Vähemalt enamasti mitte.

Kogumikus on käsitletud ka Mao Zedongi luule vahendusi vene keelde (Natalja Azarova) ja Maria Tsvetajeva tõlget Charles Baudelaire’i luuletusest „Teekond” (Tsvetajeval „Плаванье” ’merereis’) (Maria Borovikova). Azarova sõnul on Mao üks läänes kõige enam loetud ja tõlgitud hiina poeete, kes kasutas novaatorina vanu vorme, vanahiina kirjakeelt ja oma kaasaegset kõnekeelt. Maria Tsvetajeva tegeles tõlkimisega pärast tagasipöördumist kodumaale 1939. aastal. Tema viimaste tõlgete hulka kuulubki nimetatud Baudelaire’i luuletus.

Eesti tõlkijate tööd käsitlevad kogumiku esimeses osas kuus artiklit. Maria-Kristiina Lotman ja Elin Sütiste on vaadelnud kompensatsioonistrateegiaid eesti 1960. aastate kirjandustõlgetes. Lähemalt on nad käsitlenud „Kreeka kirjanduse antoloogias” (1964) ilmunud eestindusi (Sophokles, Aristophanes, Demosthenes, Herodotos), samuti Puškini „Jevgeni Onegini”, William Goldingi „Kärbeste jumala” ja Harper Lee romaani „Tappa laulurästast” tõlget. Neis töödes on tõlkijad kasutanud mitmeid kompensatsioonivõimalusi, lisaks on ka kompenseerimata tõlkekadusid.

Anne Lange annab ülevaate aastatel 1957–1972 (ehk peatoimetaja Otto Samma ajal) ilmunud Loomingu Raamatukogust. See väljaanne asutati Stalini-järgsel sulaajal. Vene eeskujuks oli Ogonjoki Raamatukogu, ka kujunduselt sarnanes Loomingu Raamatukogu esialgu selle väljaandega. Ajakirjana oli Loomingu Raamatukogul rida eeliseid riiklike kirjastuste ees: ei pidanud esitama Moskvasse tööplaane, võis avaldada tõlkeid ka vene keeles ilmumata teostest jms. Toimetus kasutas neid võimalusi agaralt. Loomingu Raamatu­kogus ilmus mitmeid teoseid, mis mõni aeg hiljem Moskvas hukka mõisteti, aga mille ärakeelamisega Eestis lihtsalt hiljaks jäädi. Lange nimetab Jelizaveta Drabkina jutustust „Talihari” (Lenini süüfilise nimetamise pärast) ja Arthur Milleri näidendit „Pärast pattulangemist” (USA kompartei müüdavusest rääkimise pärast). Mitmed NSV Liidust lahkunud või sealt välja saadetud kirjanike teosed korjati hiljem raamatukogudest ära (Aleksandr Solženitsõn, Vladimir Voinovitš jt). Oktoobri­revolutsiooni aastapäeva 1967. aastal tähistas Loomingu Raamatu­kogu Valeri Bezzubovi koostatud novellikoguga „Kuidas sünnivad kurgaanid”. Tsensor kõrvaldas teosest Aleksandr Arossevi(1) novellid, sest tšekistist kirjanik oli NSV Liidus ikka veel keelatud autorite nimekirjas. Ülejäänud nõukogude võimu algaastatel ilmunud ja selle võimu sünnijõhkrusi kujutavad novellid said siiski ilmuda. Vaadeldud ajavahemikus avaldati Loomingu Raamatukogus 526 teost. Kõige rohkem oli tõlkeid vene keelest, kuid üllataval kombel oli sageduselt teine keel inglise. Lisaks ilmus sarjas neil aastatel tõlkeid veel paljudest, ka üsna eksootilistest keeltest.

Sirje Kupp-Sazonov kirjutab Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita” kahest tõlkest eesti keelde. Esimene ilmus 1968. aastal ja põhines ajakirjas Moskva ilmunud romaani lühendatud tekstil. Tookord vist ei teatudki, et teose ajakirja­variant oli kärbitud. Kirjastuse juhid pidid siiski käima raamatu ilmumise pärast Moskvas aru andmas ja peapesu saamas. Eestikeelne „Meister ja Margarita” jäi paljudeks aastateks selle teose ainsaks raamatuväljaandeks NSV Liidus. Romaani täielik eestikeelne tõlge ilmus aastal 2005 (kordustrükk 2017).

Reet Bender uurib baltisaksa tekstide tõlkeid nõukogude ajal, aastatel 1945–1987. Meenutagem, et baltisakslastest ja nende kultuurist räägiti siis suhteliselt vähe. Mõnevõrra tunnustati ehk maadeuurijaid ja teadlasi, kes olid Vene impeeriumile kuulsust toonud: ümber maailma reisinud Adam Johann von Krusensterni, Antarktika avastajat Fabian von Bellingshausenit, embrüoloogia loojat Karl Ernst von Baeri... Reet Bender on hoolikalt kokku kogunud kõik baltisaksa autorite tekstid – neid on 32, osa neist üsna lühikesed –, mis Eestis neil aastatel ilmusid. Sealhulgas on ka kroonikate eestindused: Henriku „Liivimaa kroonika” (1982) ja Hoeneke „Liivimaa noorem riimkroonika” (1960). Loomingu Raamatukogus ilmusid Baeri ladinakeelse doktoritöö tõlge (1976, tlk Ülo Torpats) ja Werner Bergengrueni „Surm Tallinnas” (1966, tlk Rein Sepp). Rohkesti kultuurilooliselt huvitavaid baltisakslaste meenutusi on avaldatud Sergei Issakovi koostatud koguteoses „Mälestusi Tartu ülikoolist (17.–19. sajand)” (1986). Bender kirjutab artiklis ka 1979. aastal Keeles ja Kirjanduses avaldatud Siegfried Behrsingi kirjutisest „Kuidas minust sai eesti kirjanduse tõlkija”.(2)

Tatjana Stepaništševa vaatleb Fjodor Tjuttševi, Afanassi Feti ja Ivan Nikitini eestikeelset luulekogumikku „Ilmsi ja ulmsi” (1977). Lähemalt käsitleb ta Andres Ehini ja Ly Seppeli Fjodor Tjuttševi luuletuste tõlkeid. Luuletõlkimine – eriti kui vahendatakse rütmilis-riimilist luulet – on alati mõnevõrra võimatu ülesanne, mis on lõpuks siiski võimalik. Tjuttševi tõlgete analüüs näitab seda, mida võiski oodata: tema luule on juurde saanud tõlkijate loomele omaseid jooni.

Lea Pild käsitleb raamatu esimeses osas Friedebert Tuglase tõlget Aleksei Tolstoi romaanist „Peeter Esimene”. Tuglas, kes oli varem vahendanud nii vene sümboliste kui ka Anton Tšehhovi loomingut, pidi seda teost tõlkides lahendama mitmeid keerukaid probleeme. Õnneks tundis ta suurepäraselt vene keelt, ka sõnade kunagisi tähendusi, kõnekeelseid väljendeid, samuti kiriku­slaavi keelt, mis oli ajaloolise teose tõlkimisel abiks. Elo Tuglas on kirjutanud Tolstoi romaani kohta oma päevaraamatus: „Lugesin Aleksei Tolstoi „Peeter Esimest”. No on alles keel. Peaaegu lahti muukimatu. Alul olin surmahädas, midagi ei mõistnud. Lugesin kõvasti Tuklale ette, ja tänu tema seletustele hakkasin pikkamisi sisse sööma.”(3)

Raamatu teises, koolikirjandusele pühendatud osas kirjutab Pild konfliktist seoses Aleksei Tolstoi „Peeter Esimesega”, mis tekkis ühe koolilugemiku väljaandmisel. Tegu oli vene keelest tõlgitud kogumikuga, kus oli ka katkend Tolstoi teosest.(4) Eesti NSV haridus­ministeeriumis leiti, et Tuglase tõlge (mis oli siis juba olemas) pole küllalt sõna­sõnaline, ja uus vahendus telliti kunagiselt riigiametnikult Lii Ojamaalt. Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni ja haridusministeeriumi vahel tekkis tõlgete pärast konflikt, vahetati poleemilisi ja kurje kirju. Naljakas detail on see, et haridusministeerium leidis, et ilukirjanduse asemel peaks eesti keeles olema kunstiline kirjandus, sest vene keeles on ju nii (художественная литература). Pisut arusaamatuks jääb artikli pealkiri: „Ühest anonüümsest tõlkest”. Samas on artiklis nimetatud mõlemat tõlkijat, kumbki pole jäänud anonüümseks. Aga võimalik, et Tuglase tõlge, mis lõpuks lugemikus avaldati, ilmus ilma nimeta, nagu neil aastatel mitmed tema vahendused.

Ljubov Kisseljova käsitleb Peeter I tegevuse tõlkimist kooli­õpikute keelde. Riiklik positiivne müüt Peeter I-st formeerus juba tema eluajal ja kaastegevusel. Stalini ajal, 1930. aastatel, oli ta esimene tsaar, kelle tegevust hakati eeskujuks seadma. Talle järgnes teine Stalini lemmik Ivan Julm. Vene ajalooteadus on idealiseerinud Peeter I „akna raiumist Euroopasse”, Venemaa kaasajastamist. Paraku on Peetri raiutu jäänudki aknaks, kitsaks piluks riigimüüris, uks Euroopasse on Venemaal ikka veel avamata.

Timur Guzairov vaatleb Põhjasõja kujutamist kooliõpikutes Eesti Vabariigi ajal. Tsaariajal oli Venemaa ajalugu käsitletud muidugi Vene riikluse kontseptsiooni arvestades. Nüüd tõsteti üha rohkem esile eesti rahva vaprust venelaste ja ka rootslastega võrreldes – kuigi Põhjasõda polnud mingi eesti rahva sõda. Õpikute kõrval võiks edaspidi vaadelda ka Põhjasõjast pajatavat rahvapärimust – selle kohaselt on Rootsi kuningas Karl XII teinud Eestis ikka tõelisi vägitegusid. Aga see ei ole enam tõlketeema. Või on?

Kaht vene kirjanduse õpikut eesti koolidele käsitleb Anna Vesselko. Esimene neist on Bernard Söödi ja Juhan Väinaste „Kirjanduslooline lugemik VIII–IX klassile. Vene kirjandus” (1948), teine Aleksandr Zertšaninovi ja Nikolai Porfiridovi „Vene kirjandus VIII klassile” (1949). Mõlemad õpikud on üsna sarnased, lähtutakse toonasest üleliidulisest programmist. Siiski kasutati alates 1949. aastast vene kirjanduse õpetamiseks ainult Venemaal välja antud ja eesti keelde tõlgitud õpikuid.

Anna Senkina vaatleb omapärast perioodi 1930. aastate NSV Liidus, kui kasutati nn ajakiri-õpikuid. Nende sisu polnud niivõrd hariduslik, kuivõrd poliit­propagandistlik.

Tõlketeadlaste töö jätkub. Edaspidi oleks huvitav teada saada sedagi, milliste probleemidega puutusid nõukogude ajal kokku näiteks läti, leedu, poola, ungari jt keelte tõlkijad. Omaette huvitav teema oleks ka eesti-tšehhi tõlkesuhted. Või näiteks see, kuidas avaldati eesti kirjandust vene keeles: milliseid strateegiaid kasutasid eesti autorite teoste vene keelde tõlkijad, mida neist raamatutest kärbiti? Samuti Eestis ilmunud tõlked: mida tõlgiti neljakümnendatel, viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel, kuidas tõlkehorisont tasapisi avarduma hakkas, samuti keeltering, millest tõlgiti. Tõrjumaks vene keele vahendusel tõlkimist, hakati järjest rohkem rõhutama otsetõlkimist – see muutus Eestis iseendastmõistetavaks. Üliõpilasi hakati saatma nn vennasvabariikidesse, aga ka Ungarisse ja Tšehhimaale keelt õppima.

Omaaegse suhtumise iseloomustamiseks olgu siin ära toodud üks anekdootlik lugu. Eesti Raamatu peatoimetaja Aksel Tamm näitas järjekordsele Moskva kontrollile äsja ilmunud „Anna Karenina” tõlget – võimalik, et ta lootis positiivset vastukaja. Moskvalane vaatas ja kehitas rahulolematult õlgu: „Kesk-Aasias ei tõlgita Tolstoid juba ammu.” Selline tõlkeolukord siis.

 



  1. Aleksandr Arossev (1890–1938), nõu­kogude parteitegelane, tšekist, kirjanik. ­Hukati 1938. aastal.
  2. S. B e h r s i n g, Kuidas minust sai eesti kirjanduse tõlkija. – Keel ja Kirjandus 1979, nr 1, lk 35–36; originaal ilmunud sks k 1928.
  3. E. T u g l a s, Tartu päevik 1928–1941. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 328.
  4. A. D u b o v n i k o v, J. S e v e r i n, Kaasaegne kirjandus. Lugemik keskkooli XI klassile. II osa. Tallinn: Pedagoogiline Kirjandus, 1949.