Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Teistmoodi kalendripärimuse kogumik

Mall Hiiemäe. Virumaa kalendripärimus. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv. Tartu–Rakvere: EKM Teaduskirjastus, 2018

Mall Hiiemäe. Virumaa kalendripärimus. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv. Tartu–Rakvere: EKM Teaduskirjastus, 2018. 282 lk.

Mall Hiiemäe uudisteos Virumaa kalendripärimusest on kingitus virulastele, kolleegidele, rahvakalendri ja pärimuskultuuri huvilistele ja harrastajatele, aga võib-olla ka raamatu autorile endale, sest käsitleb see ju tema lähemat ja kaugemat kodukanti. Kui kümmekond aastat tagasi tähistati artiklikogumikuga „Sõnajalg jaaniööl” (2007) Hiiemäe 70 aasta juubelit, kirjutas Madis Arukask, et just Alutaguse metsades kasvades kujunes Hiiemäest „ootus­pärasest teistsugune inimene ja uurija”, kelle „dimensioon on küllap algusest peale olnud teistsugune, vaikselt metsikum, laiem ja hajusamate servadega”.(1) Samade sõnadega võiks iseloomustada ka Hiiemäe uut raamatut.

Alutaguse pole olnud rikas mitte ainult metsade ja soode, vaid ka keelte, konfessioonide ja kultuurikontaktide poolest. Avatud meele ja uuriva vaimuga teadmishimulisel noorel ei võinud see märkamata jääda. Nüüd, aastakümneid hiljem, on Hiiemäe võtnud Virumaa rahvakultuuri ja keelelis-kultuurilist kirevust põhjalikult käsitleda. Jooksval kümnendil on Hiiemäelt, tema eestvedamisel või kaasalöömisel ilmunud rida Virumaa rahvakultuuri erinevaid tahke tutvustavaid teadusartikleid ning väljaandeid, mis on suunatud laiemale lugejaskonnale, kuid tulevad kasuks ka regioonist huvitatud eri valdkondade teadlastele.(2) Uurimisväärset jagub, sest nagu Hiiemäe ise on ­märkinud, ei saa Virumaa kihelkondi ­„käsitada kui ühtlustunud ajaloolis-kultuuriliste iseärasustega territoriaalseid üksusi, sest [---] olulisi erinevusi võib leiduda juba ühe kihelkonna piires”.(3)

„Virumaa kalendripärimus” esitleb ja käsitleb neid erinevusi viisil, mis nii järgib kui ka avardab rahvakalendri uurimise kaanonit Eestis. Raamat algab saatesõna ja sissejuhatusega (lk 9–32), neile järgnevas alaosas „Kalendritähtpäevad” käsitletakse kokku 55 tähtpäeva või püha. Kolmandast osast leiab kogude lühendid, kasutatud kirjanduse loendi, Eesti kihelkondade kaardi ja tähtpäevade registri. Kogumik põhineb Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kogudel ja toob lugejani ka hulga värsket, viimase paari-kolme aasta jooksul kogutud materjali. Kujundus on kena ja rohkete illustratsioonidega, sh mitmed mõjuvad fotod Hiiemäe arvukatelt välitöökäikudelt.

Nagu Selma Läti alustatud, kuid varsti Hiiemäe poolt üle võetud sarjas „Eesti rahvakalender” (1970–1999), nii algab kalendritähtpäevade ülevaade ka siin uusaastast ja käib aastaringi tähtpäev tähtpäeva haaval järjest läbi. Kuid kui tervet Eestit hõlmav sari oli suunatud minevikku ja rekonstrueeris juba hääbunud agraarset töökalendrit, siis Virumaa kogumiku kaante vahel põimub minevik olevikuga ja sõna antakse nii põlistele virulastele kui ka Eestisse XX sajandil elama asunutele. See on raamat, kus madisepäevale (24. II) järgneb naistepäev (8. III) ja viimasele omakorda emakeelepäev (14. III) ning kus pärast pärtlipäeva (24. VIII) tuleb muinastulede öö ja selle sabas teadmiste päev (1. IX).

Sarnaselt segas Hiiemäe uut ja vana ka 2006. aastal ilmunud kogumikus „Päiv ei ole päiväle veli” lõunaeesti rahvakalendrist. Selle sissejuhatuses mainib ta kalendripärimuse kogujaid tutvustades, et tema enda „erihuviks on olnud 20. sajandi lõpukümnendite ning 21. sajandi alguse iseloomulikud muutused, sh „uued” tähtpäevad, organisatoorsed kalendritähtpäevade tähistused kultuuri- ja lasteasutustes jm”.(4) Lõunaeesti raamatusse olidki kaasatud nii hiljuti imporditud valentinipäev ja halloween kui ka näiteks emade- ja isadepäev. Kogumikku arvustanud Ülo Tedre tunnustas praegusaja kombestiku käsitlemist, kuid märkis ka, et need on „suhteliselt uued pühad, mille puhul traditsioonist ja pärimusest on ehk veel vara rääkida”.(5)

„Virumaa kalendripärimuse” raama­tus on uued pühad sihipärasemalt ette võetud ning käsitletud tähtpäevade seast leiab ka viimase paarikümne aasta jooksul pühade ja tähtpäevade seadusesse lisatud emakeelepäeva ja vana­vanemate päeva. Hiiemäe ei lähtu üksikute pühade uudsusest või populaarsusest, vaid tema jaoks on olulised pühade omavahelised suhted, kalendri­kombestiku teisenemine ja muutuste sotsiaalmajanduslikud, aga ka ideoloogilised põhjused. See aitab omakorda mõista tähtpäevade kasutust ja nihkeid selles, pühasid kui suhtlemise vormi ja kanalit. Kogumikus on jüripäeva näitel väga hästi lahti seletatud kalendri seotus ühiskondlike ja majanduslike suhetega. Tatjanapäeva tähistamine Narva noorte seas on aga ilmekas näide sellest, kuidas meele­lahutuslike ja kokkukuuluvust loovate tähtpäevade vajadus puhub vähetuntud tähtpäevale elu sisse. Luutsipäev Haljala koolis seevastu illustreerib võõrast kultuurist üle võetud elementide omaksvõttu ja kohandamist. Virumaa ainese näitel välja toodud tähtpäevade tõusu ja mõõna dünaamika ning pere- ja grupisuhteid toetavate tähtpäevade soosimine kehtivad küllap mujalgi Eestis.

Nagu Hiiemäe sissejuhatuses selgitab (lk 23–24), huvitab teda kultuur­antropoloogiline vaatlusviis, mis võimaldab uurida nii rühmapärimust kui ka üksikisiku kuuluvust erinevatesse gruppidesse, „rahvakalendri tähendust oma ja võõra tajumise aspektist” (lk 22). Kogumiku sissejuhatus on sisukas ja esseistlik kirja­tükk, mis väärib eraldi lugemist. Lauri Honko folklooriprotsessi mõistele tuginedes käsitleb Hiiemäe pärimuse avatust taas- ja uuskasutusele ning folk­loristide sellest tulenevat võimalust, kui mitte kohustust, olla abistaja ja selgitaja rollis. Ta on leebelt, kuid resoluutselt kriitiline nende suhtes, kes esitavad kohalikke kombeid ja üksik­juhtumeid ülemaaliste ja üldiste pähe või seletavad nähtusi omaenese tarkusest: „Ometi oleks oht hägustada kohalikku pärimust väiksem, kui ei väidetaks, et „vanad eestlased” niimoodi toimisid (arvasid, uskusid)” (lk 17).

Folkloori uuriva teadlasena on Hiiemäe lähenemine kaine ja vahe, mis ei tähenda, et ta ei väljendaks kindlaid seisukohti: „[---] vajame globaliseeruvas multikultuurilises maailmas endiselt teadmust oma kultuurilisest päritolust ja identiteedist” (lk 24). Müütiliste „vanade eestlaste” asemel pöörab Hiiemäe pilgu perele kui lapsi kalendrikombestikku sotsialiseerivale institutsioonile, kirjeldades ka selle muutumist ja perekonna funktsioonide siirdumist haridusasutustele. Viimased on alati seisnud avaliku ja privaatse sfääri ristumiskohas ning on seeläbi ideoloogiliselt laetud, eriti aga siis, kui teenivad ühtlasi vähemuste lõimimise eesmärki. Tähtpäevakirjeldustest joonistubki välja koolide ja laste­aedade oluline roll nii kalendritavandi hoidjate kui ka uuendajatena ja laste, aga ka vanemate ja laiemalt grupiidentiteedi voolijatena. ­Mitmed raamatus käsitletavad tähtpäevad kuuluvad kooli­konteksti (nt tutipäev, õpetajate päev, tatjanapäev) või on need perekonda tulnud paljuski haridussüsteemi toel, nagu emadepäev venekeelse elanikkonna seas.

Koos või eraldi peetavad pühad aitavad mõista, kuidas rahvakalender täidab Virumaa „mitmekultuurilises kommunikatsiooniprotsessis” etniliste, konfessionaalsete ja/või keeleliste rühmade vaheliste piiride markeerija ja suhete korrastaja funktsiooni. Sissejuhatuses on kohalik elanikkond jagatud emakeele ja päritolu alusel kolmeks: „[---] eestlased põlisrahvana, Peipsimaa põhja­osa külade venelased, [ning] N Liidu päritoluga venekeelsed uusasukad” (lk 25). Nagu alati sellistel puhkudel, leidsin end juurdlemast, millal saab uusasukast lihtsalt kohalik elanik ja kelle jaoks, ning kui mitte, siis miks. Ühest vastust neile küsimustele muidugi pole. Nagu Hiiemäe kogumiku saatesõnas tabavalt märgib: „Kultuurikontaktid on arengu eeldus ja nende tulemus lisanduv uus tavand on ühtlasi rahvusliku omakultuuri konkurent. Kuidas tuleks multikultuurilises ja multietnilises kultuuriruumis toimida, selles on küsimus.” (lk 10)

Virumaa kalendripärimuse raamat pakubki mõtteainet nii Eesti kaasaegse kui ka ajaloolise mitmekesisuse üle mõtisklemiseks. Näiteks võib tähele­panelik lugeja leida viiteid kalendritähtpäevadele, mis tõid kokku mõisnikud ja talupojad. Tänapäeva kohta märgib Hiiemäe, et „kui igapäevaelus etnilise kuuluvuse järgi inimestel vahet ei tehta, siis kultuurilise identiteedi tajumine võib tüli tuua” (lk 26). Olen täheldanud sama Tallinnas, paljurahvuseliste sootsiumide erinevuste eiramisele orienteeritusest argielus on kirjutatud ka teistes kontekstides.(6)

Ilmselt on paratamatu, et mõned, eriti vanemad tähtpäevad on raamatus põhjalikumalt läbi kirjutatud kui teised ning mõnel puhul torkab silma Virumaa venekeelsetelt elanikelt kogutud andmete puudumine (nt emakeelepäev, mida vähemalt pealinnas tähistavad mitmed vene õppekeelega koolid) või nende pealiskaudsem käsitlemine (nt emade- ja isadepäev, vanavanemate päev, aga ka vastlad ja ülestõusmis­pühad). Et raamat põhineb ERA kogudel, osutavad õhemad ja tihedamad kohad pärimuse kogumistöös pikka aega kehtinud põhimõtetele ja prioriteetidele ning aastate jooksul välja kujunenud arhiivi ja kohalike elanike suhtlus­võrgustikele. Seda enam väärib uudisteose avar silmaring esiletõstmist.

Mõne valiku ja väite kohta oleks soovinud autorilt pikemat selgitust. Näiteks üllatas mind, et välja on jäänud kaevurite päev: oleks huvitav teada miks, ning kas selle kaasamist kaaluti. Kaevandamise traditsioonid Virumaal ulatuvad nõukogude võimu eelsesse aega ja kaevandustes on hiljemgi tööd leidnud paljud kohalikud emakeelest sõltumata. Kaevurite päeva tähistamine on vahelduva eduga jätkunud taasiseseisvunud Eestiski. Ametitega seotud tähtpäevi on kogumikus käsitletud küll: põhjalikumalt õpetajate päeva ja põllumajandustöötajatega seostatud lõikuspüha; möödaminnes energeetikute päeva (lk 256). Küsimuses, kas Suure Isamaasõja võidu püha on või ei ole rahvakalendris kohta leidnud, jääme ehk Hiiemäega eriarvamusele, sest päris kindlasti 9. maid Virumaal tähistatakse.

Igal juhul on „Virumaa kalendri­pärimus” aktuaalne teos. See on Virumaa nägu ja tegu kogumik, nagu ei ükski teine kalendritavandit tutvustav raamat Eestis.

 



  1. M. A r u k a s k, Looduse, mitte mugandunud inimese poolel. – Sirp 19. X 2007.
  2. Nt ajakirja Mäetagused kaks Virumaa-teemalist erinumbrit 2017. aastal, kogumikud „Virumaa vanad lastemängud” (2012) ja „Virumaa vanad vaimujutud” (2015).
  3. M. H i i e m ä e, Ajaloolise Virumaa rahva­kultuur uurimisobjektina. Eessõna. – Mäetagused 2017, nr 66, lk 7. http://www.folklore.ee/tagused/nr66/eessona.pdf (21. IX 2018).
  4. M. H i i e m ä e, Päiv ei ole päiväle veli. Lõunaeesti kalendripärimus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 22.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2006, lk 21–22.
  5. Ü. T e d r e, Mitte ainult lõunaeestlastele. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 5, lk 413.
  6. Nt A. A m i n, Land of Strangers. – Identities 2013, kd 20, lk 1–8; M. N o w i c k a, S. V e r t o v e c, Comparing convivialities: Dreams and realities of living-with-differ­ence. – European Journal of Cultural Studies 2014, kd 17, lk 341–356; E-H. S e l j a m a a, Silencing and amplifying ethnicity in Estonia: An ethnographic account from Tallinn. – Ethnologia Europaea 2016, kd 46, lk 27–43.