Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Minu eesti luule tõlkespetsiifika

Eesti keelt hakkasin õppima täiesti juhuslikult. Mulle meeldis eesti keele musikaalsus, kuid kuskil alateadvuses oli mul juba plaangi valmis – tahtsin tõlkima hakata. Enne seda olin ette võtnud indoneesia keele, kuid mul polnud sellele konkreetseid rakendusvõimalusi, ja polnud ka kedagi, kellega oleks olnud võimalik selles keeles rääkida. Kirjutasin oma Tallinnas ilmunud eestikeelse luulekogumiku „Öö päike” eessõnas: „Ei teagi, miks mul aastaid tagasi väikeses Läti linnas Viesītes tekkis huvi eesti keele ja kirjanduse vastu. Seal meenutab see rohkem eksootilist unenägu, midagi väga-väga kauget ja mõeldamatut.” (Godiņš 2000: 5) Võin vaid tõdeda, et tolles väikeses linnakeses mõjusid nii indoneesia kui ka eesti keel ühevõrra eksootiliselt.

Minu esimesed luuletused ilmusid möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate alguses, 1985. aastal avaldati mu esimene luulekogu (Godiņš 1985), kust tsensor oli pooled luuletused välja rookinud. Pärast seda ei saanud ma paari aasta jooksul Lätis omaenda luuletusi avaldada, kuid olin just parajasti hakanud tõlkima eesti luulet ja – eesti luulet võis juba avaldada. Jaan Kaplinski oli esimene eesti luuletaja, kelle luulet ma tõlkida võtsin. Oma esimestel Eesti-sõitudel ostsin endale Kaplinski luuleraamatud ja hakkasingi tõlkima.

Nüüdseks on mu tõlkes ilmunud luulet, proosat, lasteraamatuid, näidendeid jne. Tõlgitud autorite seas on Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Artur Alliksaar, Ilmar Laaban, Paul-Eerik Rummo, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu, Mats Traat, Ene Mihkelson, Jaak Jõerüüt, Andrus Kivirähk, (:)kivisildnik, Contra jt.

 

Rahvaluuletekstide tõlkimine

Olen juba mitu aastat tegelenud nii soome kui ka eesti rahvaluule tõlkimisega. Minu esimene tõlkeraamat ilmus 1993. aastal – see oli soome kangelaslugude, ballaadide ja legendide kogumik „Kanteletar” (Godiņš 1993). Juba tollal uurisin väga põhjalikult soome-ugri mütoloogiat ja poeetikat. Hiljem võtsin käsile eesti rahvaluule tõlkimise. 2002. aastal ilmus mu tõlkes eesti rahvaluulevalimik „Ozols auga debesīs” (e k „Tamm kasvas taeva’esse”), mis pälvis Läti kirjanduse aastapreemia.

Eesti rahvaluule poeetika on olnud mu aastatepikkune uurimisteema ja selle tulemusena olen välja töötanud tõlkepõhimõtted soome-ugri rahvaluule lätindamiseks. Üheks olulisemaks nüansiks on seejuures keele musikaalsus: sage assonantside, alliteratsiooni, epifooride, korduste kasutamine.

Kirjandusteadlased on püstitanud hüpoteesi, et regivärss on välja kujunenud balti hõimude mõjul, ajal, kui soome-ugri ja balti hõimud elasid kõrvuti. Kuigi eesti ja soome rahvalaulu värsirida koosneb üldjuhul neljast trohheili sest värsijalast (kaheksast silbist), on siiski tegemist komplitseerituma ilminguga, sest tuginetakse kvantiteerivale (vältelisele) värsivormile, silpide arvule (süllaabiline põhimõte), rõhkude arvule ja kordustele (tooniline põhimõte). Eesti värsimeetrika uurija Jaak Põldmäe (1978) on ilmingut nimetanud kvantiteeriv- süllabotooniliseks põhimõtteks. Eesti rahvalaulu (regivärsi) meetrikavariandid jagunevad sümmeetrilise (korrapärase) rütmiga värssideks (4+4; 2+4+2; 2+2+4; 4+2+2 silbiga sõnade ühendus) ja assümmeetrilise rütmiga (murtud) värssideks (2+3+3; 3+2+3; 3+3+2). (Põldmäe 1978: 151–157)

Eesti rahvalaulu keel erineb eesti kirjakeelest juba seetõttu, et nende ajalooline kujunemine pole ühtinud. Regilaulu keeles esinevad morfoloogilised erandid tekkisid peaasjalikult kõlalisuse ja rütmilisuse pärast, samuti dialektoloogiliste iseärasuste tõttu. Nimetatud erandeid on põhjalikult käsitlenud eesti rahvaluuleteadlane Eduard Laugaste (1977), Juhan Peegel (1982–1989) on koostanud sõnastiku „Nimisõnade poeetilised sünonüümid eesti regivärssides”.

Eesti rahvalaulu erilise kõlalisuse üks põhjuseid on rahvalaulude suhteliselt tagasihoidlik muusikaline materjal. Eesti rahvalaulude esitus, erinevalt läti rahvamuusikast, meenutab rohkem skandeerimist, retsiteerimist, mitte laulmist. Sestap võib öelda, et muusikaline materjal loob omalaadse rütmilise raamistiku, teksti kohandatakse meloodia ladusa voo nimel, seejuures muudetakse meetrilisi aktsente (need erinevad omakorda sõnas olevatest loogilistest rõhkudest).

Suhteliselt kasinast muusikalisest materjalist tingituna on kujunenud värvirikas sõnakõla, mida iseloomustavad mitmesugused kordused: p a r a l l e l i s m (sünonüümne, analoogiline, nende kombinatsioon), s t e r e o t ü ü p s u s (öeldut korratakse ilma mõtteliste muutusteta või minimaalsete mõtteliste muutustega: Kui mina hakkan laulamaie, / laulamaie, luulemaie), sõnade, v ä r s i r i d a d e k o r d u s (Paras, paras, peremeesi, / lina ütleb: liigu, liigu). (Laugaste 1977: 151–164)

Läti rahvaluuleski leiame algriime, kuigi vähem kui eesti rahvaluules. Nt Riti, riti, rīta rasa (’Kõnni, kõnni, koidu kaste’) või Gludu, gludu galvu glaudu (’Siledat, siledat silepead silitan’).

Eesti ja soome rahvalaule on läti keelde tõlgitud ainult neljajalgse trohheuse abil. Samas on läti rahvalaulu värss valdavalt kaheksasilbiline, tema rütm trohheiline, kuid mitte päris trohheus, pigem võiks rääkida trohheilisest tendentsist. Muidugi, oma rolli mängib ka eesti ja läti rahvaluule struktuur. Läti rahvalaulud koosnevad põhimõtteliselt neljast reast, eesti rahvalaulud on pikemad.

Eesti vanade rahvalaulude tõlkimisel olen püüdnud tabada nii keele musikaalsust kui ka rütmilist struktuuri.

 

Loomine

Radīšana

 

 

Üks on õunapuu mäella,

Viena ābele stāv kalnā,

üks on oksa õunapuussa,

ābele ar vienu zaru,

üks on õile oksa päällä,

zied viens zieds uz garā zara,

üks on õuna õile päällä.

aug viens ābols no tā zieda.

Sie õuna mõnesugune:

Ābols tas tik daudzu veidu:

kuu puolt kumerikene,

mēness pusē apalītis,

päävä puolt on punasikene,

saules pusē sarkanītis,

Riia puolt on ristiline,

Rīgas pusē krustanītis,

Narva puolt on naastuline.

Narvas pusē plakanītis.

Harju puolt on aukuline.

Harju pusē caurumītis.

Tuli üksi suuri tuuli,

Nāca virsū lieli vēji,

sai üksi sadune ilma,

nesa līdzi lietus laiku,

vieretas õuna vedeje,

 ābols ripoja ūdenī,

ajas õuna allikaie.

ābols iekrita avotā.

Mis sest õunast sündinekse?

Kas no ābolīša dzima?

Sinikirja linnukene,

Zilspārnītis, mazspārnītis,

sinikirja, siibakirja.

zilspārnītis, zīdspārnītis.

Luogelekse linnukene,

Lokus meta mazais putniņš,

luogelekse, lendelekse,

lokus meta, laidelējās,

lendas meie lepikuie,

alsknājā tas ielaidās,

kukkus meie koppelie,

aplokā tas nolaidās,

arvas meie haavikuie,

apsājā tas pasēdēja,

määras meie männikuie.

priedājā tas palika.

Meie koplis kolme põesast:

Mūsu aplokā trīs krūmi:

üks oli sinine põesas,

vienam krūmam zilas lapas,

teine on punane põesas,

otram sarkanas ir lapas,

kolmas kullakarvaline.

trešam krūmam zelta lapas.

Sinikirja linnukene,

Zilspārnīti, mazspārnīti,

ära puoe sinise põesa,

nesēdies tu zilā krūmā,

ära puoe punase põesa,

nesēdies tu sarkanā,

puoe kullakarvasesse!

sēdies zelta krāsas krūmā!

Võttas kuldase omaksi,

Sēdās putniņš zelta krūmā,

hõbedaise arma’aksi.

sudrabiņa krūmā sēdās.

Sinisiiba linnuke

Zilspārnītis, mazspārnītis

hakkas siis pesa tegema.

ligzdu vija zelta krūmā.

Sai siis pesa valmi’eksi,

Ligzda gatava kad tika,

hakkas siis mune munema.

olas dēja zelta krūmā.

Sai siis munad munetud,

Olas izdētas kad tika,

hakkas poegi haudumaie.

perēt bērnus sēdās putniņš.

Said pojad verisulije,

Tad, kad spalva bērniem tika,

hakkas puoegi pillutama:

sāka bērnus izmētāt:

ühe pani kuuks Kuuramaale,

viens lai mēness Kurzemē,

teised pani täheks taeva’aie,

otrs zvaigzne debesjumā,

kolmas päevaks pääle ilma.

trešais saule pasaulē.

(Eesti rahvalaulud I: 13)

(Godiņš 2002: 15–16)

 

Keele musikaalsus on suurel määral tingitud sagedasest algriimide kasutamisest (alliteratsioon ja assonants). Mitmed eesti ja soome teadlased on nimetatud nähtust põhjendanud vajadusega pidada meeles pikki tekstimassiive. Läti rahvalauludes on alliteratsioon ja assonants juhuslik, mittekonsekventne, seevastu eesti rahvalauludes on see aja kestel kujunenud pea miseks loomepõhimõtteks. Sõna otsib justkui parema kokkukõla nimel teist sõna, sel viisil luuakse tähendus, kujund, kirjeldus, võrdlus.

Eesti vanematel rahvalauludel ei ole läti rahvalauludele omast lakoonilisust, need on tihtipeale sajarealised ja pikemadki, seepärast pididki ammused esitajad kasutama keele kõlalisust: assonantse, alliteratsioone, epifoore, refrääne, kordusi jne, mis olid ühtaegu omalaadsed rütmiloomeelemendid. Sõnade kokkukõla nimel ohverdati tihtipeale mõtteloogika; paljude sõnaühendite esialgne tähendus on kadunud või muutunud, ent kõlaline sobivus on jäänud päranduseks otsekui ornament. Sõnatähenduste kokkukõla uurimine on justkui omamoodi keelearheoloogia – see nõuab vanade vormide tundmist. Olen eesti folkloristidelt pärinud, mida tähendab eesti vana rahvalaulu pealkiri „Riia rikkumine”. Enamjaolt arvatakse, et Riia hävitamisega pole sel pealkirjal mingit seost, tegemist on lihtsalt heakõlaga – see on eesti rahvalaulu poeetikast tulenev näide, kus alliteratsiooniga loodi nimetatud sõnaühend. Eesti rahvalauludes võib hulganisti leida taolisi tähendusloogika ja heakõla vahelisi mittevastavusi. See on regilauludes sünnitanud ülikummalisi paradokse, omalaadseid modernisme, näiteks Sibulasta tegin sillad või Ma laulan mere maaks jt.

Eesti vanema rahvalaulu üheks peamiseks loomepõhimõtteks on sajandite kestel kinnistunud vormelite (kindlaksmääratud sõnakombinatsioonide) kasutamine, mida tuleb ka tõlkimisel järgida. Seejuures ei tohi nimetatud vormeleid tõlkida täht-tähelt, ei tohi ka ühe keele rahvalaulude keele ja poeetika struktuuri asendada teise keele rahvalauludele omaste vormelitega. Sutsu vabama läti rahvalaulu traditsioonide interpreteerimisega olen loonud eesti rahvalaulu vormelite lätikeelsed vasted, nõndaviisi sünnib ettekujutus vastavast süsteemist. (Godiņš 2002: 7)

Läti rahvaluule vorm meenutab haiku struktuuri. Läti rahvalaul on neljarealine, keskel on tsesuur. Paus ei tohi kunagi poolitada sõna. Nii on kujunenud stilistika, kus sõna nagu iseenesest lülitub rütmisüsteemi. Sel moel tekib otsekui rahvalaulu vertikaalne läbilõige.

Kõigi rahvaste laulud tunnevad võrdlust, tegemist on õigupoolest inimest ning ümbritsevat maailma iseloomustava parallelismiga. Läti rahvalaul on lakooniliselt lüüriline, reflektiivselt aforistlik, temas puudub väljaarendatud süžee. Üheks läti rahvalaulu eritunnuseks on arhailisus. (Skujenieks 2003: 407–409)

Eesti vanema rahvalaulu spetsiifikast, poeetikast ja keelest lähtudes olengi üritanud läti rahvalaule eesti keelde ümber panna.

 

Kas to teica, kas redzēja,

Kesse ütles, kesse nägi,

Kā jūrā(i) miežus sēja.

Otra merre külvatie.

Tad jūrā(i) miežus sēja,

Otra merre külvatie,

Kad saulīte meita bija.

Siis kui päike neiu oli.

 

 

Pūti, pūti, vēja māte,

Puhu, puhu, Tuule ema,

Met jel mieru vakarā.

Ole vakka õhtu eeli.

Dažas labas dvēselītes

Head, hellad hingekesed

Uz ūdeņa līgojās.

Üle vee veel liikumas.

 

 

Labāk dziedu, nekā raudu,

Parem laulan, kui ma nutan,

Lai raud mana ļauna diena.

Nutku minu kuri päev.

Dod, Dieviņi, vieglu mūžu

Anna, Jumal, kerget elu

Ar dziesmiņu nodzīvot!

Lauldes mulle elada.

 

 

Igauniski strazdiņš dzied

Eesti keeles laulab kuldnokk,

Liela ceļa maliņā;

Maantee ääres valjusti.

Es gribēju mācīties

Tahan ise õppida

Igauniski runāties.

Eesti keeles rääkima.

 

„Kalevipoja” tõlkimise spetsiifika

2018. aasta novembris ilmus minu tõlkes „Kalevipoja” lätikeelne uusversioon (Godiņš 2018) – mahukas ja väga raske töö. Elīna Zālīte tõlkes 1929. aastal ilmunud „Kalevipoja” lätikeelne tõlge on paljuski vananenud, mittetäielik, vigaderohke. Zālīte tõlkis ilmselt enamjaolt saksa keelest, sestap pole järgitud eesti vanema rahvalaulu poeetilist eripära, samuti pole 1929. aasta väljaandes kommentaare ega muud vajalikku informatsiooni.

„Kalevipoja” lätikeelne uustõlge ilmus kommentaaridega; kui eepose autor F. R. Kreutzwald on kasutanud autentset vanemat eesti rahvalaulu või selle fragmente, siis olen kommentaariumisse lisanud konkreetse rahvalaulu täieliku lätikeelse tõlke. Tänu Eesti Kirjandusmuuseumile olen kogunud väga palju informatiivset materjali eepose loomispõhimõtete, erinevate redaktsioonide, eesti mütoloogia, rahvalaulu poeetika ja keele kohta.

„Kalevipoega” tõlkides olen rangelt järginud rütmi, et tohutut tekstimassiivi oleks võimalik korrastada, et seda oleks hõlpsam lugeda, et kogu teost oleks võimalik tajuda terviklikuna. Algtekstis on väga paljudes kohtades taganetud konsekventsest rütmikast, sest eesti vanema rahvalaulu skandeerimisel (retsiteerimisel) sobitatakse sõna rütmilise raamistikuga, seejuures muudetakse loogilisi rõhke, esineb isegi silpide lisamist. Räägitud/skandeeritud/loetud tekst muutub nõndaviisi ülimalt rütmiliseks. Nagu autentsegi rahvalaulu tõlkimisel, olen ka eepose lätindamisel pööranud suurt tähelepanu heakõlale. Nii olen kasutanud mitmeid vahendeid, et lätikeelne tekst annaks selgelt edasi eesti rahvalaulule omast põhimõtet – keele musikaalsust. Mõned näited:

 

Lehvi muiste mälestusi,

Plandiet, senie stāstījumi,

Kalevide kuulutusi

Kaleviešu klāstījumi,

Kalmu künkast kerkimaie,

Kapu kalnā pakāpdamies,

Udu-aurust paisumaie,

Miklā miglā miglodamies,

Hämarikust ärkamaie,

Sirmā stundā atmozdamies,

Kanarpikust kasvamaie,

Viršiem pāri paaugdamies,

Samblasoosta suitsemaie!

Sūnu dūnās dūmodamies!

Kussa varjud vaikusela,

Tur, kur slapstās senas ēnas,

Pikad piinad peitusela,

Slēpjas raizes, bēdu ēdas,

Kurnatused kaane alla

Zemzemē zem smaga vāka

Põrmu põues põõnutavad,

Gurdi gulšņā plikos pīšļos,

Uku hõlmas uinutavad,

Uku azotē snauž saldi,

Maarja rüpessa magavad.

Māras klēpī liekas miegā.

(Kreutzwald 1857: 4)

(Godiņš 2018: 19)

 

 

Tuule tuhing tuiskas vile

Brāzmas brāžas svilpodamas,

Laane ladvil laulemaie,

Biezā biežņā dziedādamas,

Piki puida puhumaie,

Lielos kokus lauzīdamas,

Mööda metsi mõuramaie;

Meža malā maurodamas;

Sundis suvel sõudevaida

Vasarās tām zarus cilāt,

Lehekesi lehvimaie,

Lapām liegi pretī pamāt,

Käskis kaske kahiseda,

Bērzam braši šalkt un šalkot,

Haava lehti argelikult

Baigās bailēs apsēm drebēt,

Varga küüsil vabiseda,

Zagļa nagos trīsās trīsēt.

Röövli kohkel kabiseda.

Laupītāja plestās ķetnās.

(Kreutzwald 1857: 6–8)

(Godiņš 2018: 19)

 

 

 

„Kalevipoja” keel

„Kalevipoja” tõlkimisel oli tükk tegemist Kreutzwaldi keelega. Mõned eesti folkloristid ja kirjandusteadlased on rõhutanud, et eepos on kirjutatud kehvas, vananenud, suisa sandistatud eesti keeles. Teised on olnud hoopiski teisel arvamusel ning on ülihoolikalt analüüsinud iga Kreutzwaldi loodud sõna. XIX sajandi esimese poole eesti keel, eriti kirjakeel, elas üle suuri muutusi. (Peegel 1961: 453–454) „Kalevipoeg” pandi kirja sel ajal, mil noorlätlane Juris Alunāns (1832–1864) polnud veel lagedale tulnud oma lennuka ütlemisega: „Neid rahvalaule tõlkides mõtlesin nõndaviisi: tahtsin näidata läti keele jõulisust ja toredust...” Nii ütles see luuletaja ja tõlkija oma 1856. aastal ilmunud raamatu „Dziesmiņas, latviešu valodai pārtulkotas” (e k „Laulukesed, läti keelde tõlgitud”) eessõnas – kuid eestlaste kui rahvuse enesetõestuse soov ja eneseteadvuse kasv edestas lätlasi.

„Kalevipoja” lätindamisel olen juhindunud Kreutzwaldist: 1) nimisõnadest olen moodustanud tegusõnu: näiteks dūre dūrēt (’rusikas’ > rusikaga lööma), taka takot (’rada’ > rada mööda kõndima), velve velvēt (’(katuse) kumm’ > kummi tegema); 2) nagu Kreutzwaldki, olen palju kasutanud vanu kesksõnavorme (-dams, -dama, -damies, -damās); 3) teksti kõlaefekti saavutamiseks olen konkreetseid sõnu asendanud sünonüümidega: murdesõnade, regionalismide, arhaismide või rahvakeelsete sõnadega, mis näisid kõlaliselt sobivamana ning olid ühtaegu samatähenduslikud.

Sõnu kombineerides kasutasin tihti kontekstist tulenevat loogikat ja kujundlikkust (assotsiatiivne põhimõte). Eeposes on mitu korda mainitud: Soome tuuslar, tuuletarka. Otsisin sõnale tuuslar sobivat lätikeelset vastet, kasutasin sõna regionalismi bāslis, mis tähendab sama mis burvis (’nõid’, ’tuuslar’), kuid esineb harva. Eepose süžee kohaselt röövib tuuslar pettusega Kalevipoja ema, leseks jäänud Linda. Eestikeelse sõna tuuletark (’vēja gudrais’) asendasin sõnaga tuisupea (vējagrābslis’), saades tähenduslikult täpsema, ent algtekstiga samavõrd heakõlalise värsirea – Somu bāslis, vējagrābslis (Soome tuuslar, tuuletarka).

 

Uuemate luuletajate luule tõlkimine

Võin öelda, et Artur Alliksaar on üks minu lemmikluuletajatest. Tema luuletuste läti keelde tõlkimiseks läks vaja põhjalikku arusaamist eesti keele instrumenteerimisvõtetest ja Alliksaare-aegse luuletaja hingelisest ilmatunnetusest, lisaks konkreetseid faktiteadmisi. Kõik minu tõlkeraamatud on olnud mulle otsekui järjekordseks ülikooliks, sest iga kord olen pidanud mitte ainult värsiridu tõlkima, vaid ka uurima ja puurima, et leida lõppude lõpuks neid õigeid sõnu õiges järjekorras: et mitte lõhkuda algallika originaalset kõlapilti, rütmi ja et leida õige viis, kuidas panna neid „minu keelde” – just „minu keele” vahendeid ja võimalusi kasutades. Võiks ju arvata, et Alliksaare luuletusi pole võimalik tõlkida, kuid sel juhul jääksid need läti lugejatel avastamata. Alliksaare lätikeelse tõlkevalimikuga on seotud üks minu kõige meeldivaimaid mälestusi. Istusin ühes Tartu kohvikus, kui mulle astus ligi üks inimene ning kostis, et keegi lätlane luges talle läti keeles ette tema isa Artur Alliksaare luuletusi minu tõlkes. Jaa, see kohvikus kohatud inimene oli Artur Alliksaare poeg ning tema sõnad olid mulle kõige kõrgemaks tunnustuseks.

Olen tõlkinud kaks Alliksaare luulevalimikku. Eelnevalt olin tõlkinud palju soome ja eesti vanu rahvalaule, seepärast suutsin läti lugejatele avada mitte ainult Alliksaare paradoksaalse mõttemaailma, vaid ka tema luuletuste spetsiifika – ikka tollesama keele musikaalsuse. Nii kõlab Artur Alliksaare luule läti keeles:

 

*

Mõnikord tuled sa tasa nagu tuul ja kuulad mu kummaliste

laulude kuminat.

Sind veetleb mu juttude jumi.

Ma ei tea, milline esiema esitas neid esmakordselt mu hälli ees.

Üheski ees ei ole ainult vilja, vaid ka lilli.

Teinekord toob su hooga voogav tooga väärikalt välja mu rõõmude ääred.

Siis sa tunnetad mu läheduse tähendust. [---] (Alliksaar 1997: 354)

*

Dažreiz tu atnāc klusi kā vējš un klausies manu dīvaino dziesmu dimdu.

Tevi valdzina manas runas duna.

Es nezinu, kāda vecāmāte man tās pirmoreiz dziedājusi pie šūpuļa.

Visam ir ne tikai augļi, bet arī ziedi.

Citreiz tu parādies plānas drānas togā no tāliem tālumiem manu prieku krastā.

Tad tu jūti mana tuvuma guvumu. [---] (Godiņš 2013a: 78)

 

Tualettide kontsert

Täna toimub kolossaalne kontsert.

Osavõtjaid on mitusada korda rohkem kui osi, mida võtta.

Algus ei välta enam kui hetke.

Avatakt on tava-akt.

Järgneb järk-järgult jäsenev närvide pinge.

See pole aga põrmugi ohtlik, sest ansambel sarnaneb ambulatooriumiga.

Klaveri kurgukatarr ei keela keda kõnelemast.

(Tal on palju keeli.)

Tromboonil on tromboos, aga ta ei tee sellest eraldi numbrit

ja jätkab jooksu teistega koos.

Oboe on omaks võtnud omapärase kiunumise moe.

Okariin on nagu okassiga ja teda kuulata on päris piin.

Metsasarv on unustanud, et ta pole metsas, ja kisendab kõigest kõrist.

Fagott on fagotsüütidest auklikuks näritud.

Flöödil on lööved, mis eritavad kahtlast fluidumit. [---] (Alliksaar 1997: 310)

 

Tualešu koncerts

Šodien notiks kolosāls koncerts.

Dalībnieku ir simtiem reižu vairāk nekā daļu, ko dalīt.

Sākums sāksies jau pēc īsa brīža.

Pirmā takts ir prīmā akts.

Šurpu turpu rukā trakā nervu spriedze.

Tā nemaz īsti nav bīstama, jo ansamblis līdzinās ambulancei.

Klavieru kakla katars kāri klāsta savu stāstu.

(Klavierēm ir pulka dzēlīgu mēļu.)

Trombonam ir tromboze, bet tas nemaz nesatraucas

un turpina traukties kopā ar citiem.

Oboja kā orators operē ar spilgtiem smilkstiem.

Okarīna ir kā dzēlīga dzeloņcūka, tās klausīšanās ir rūgta un grūta.

Mežrags ir aizmirsis, ka nav mežā un kliedz klaigā kaklā.

Fagots no fagocītiem ir caurumu caurumos.

Flautai ir izsitušies izsitumi, kas izdala šaubīgus fluīdus. [---]

(Godiņš 2013a: 88)

 

Ilmar Laabani luuletuste lätindamisel õnnestus mul veel enne autori surma temaga kirjavahetust pidada. Ta oli väga rõõmus, et olen ette võtnud tema luuletuste läti keelde tõlkimise, sest see oli tema emakeel – Laabani ema oli ju lätlanna, ja Ilmar oli vaid 13-aastane, kui ema suri... Mul on tänini alles Laabani kirjad, kus ta andis mulle nõu ja selgitusi oma luuletuste läti keelde tõlkimiseks. Rõõmu teeb seegi, et läti keelde tõlgitud Laabani luulevalimik on ka Läti noore põlvkonna luuletajaid mõjutanud.

Palju luuletusi olen tõlkinud tema raamatust „Ankruketi lõpp on laulu algus”, aga olen tõlkinud ka luuletusi ja aforisme tema omapärasest raamatust „Rroosi Selaviste” (läti nimekuju Rroza Selaviste), mis ilmus 1957. aastal Stockholmis.

*

Rroosi Selaviste on iseenda nimekaim nimekaim.

Rroza Selaviste ir pati savas vārdamāsas vārdamāsa.

 

*

Aga mamma, miks magma ei lähe magama?

Bet mammu, kam gan magma gulēt nemanās?

 

*

Rroosi Selaviste jahvatab kirju käsikiviga oma käsikirju.

Rroza Selaviste ar rokas dzirnām maļ rakstā savu rokrakstu.

 

*

Stiilne nafta on enam kui fantastiline.

Stilistiska nafta ir vairāk nekā fantastiska.

 

*

Kõik roomad roomavad Rooma.

Visi romieši romā uz Romu.

 

*

Okkaist ja kokaiinist küpsetab kokk Kain kokku oma koogi.

Koku un kokaīnu pavārs Kains lūko visu kopā klāt savā kūkā.

 

*

Gorillade koor laulab loori taga „Gloriat”.

Gorillu koris aiz gardīnes gaudo „Gloriju”.

 

*

Kümnehambuline dekadent.

Desmitzobains dekadents.

(Laaban 2004: 156–170 / Godiņš 2013b: 72–75)

 

Olen läti keelde tõlkinud mitte ainult neid eesti luuletajate teoseid, mida iseloomustab peaasjalikult nn keele musikaalsus, vaid ka nn klassikalises luulekeeles kirjutatud luuletusi. Kuulake, kuidas kõlavad läti keeles Juhan Liivi värsid:

 

Lauliku talveüksildus

Dziesminieka ziemas vientulība

Lumi tuiskab, mina laulan,

Sniegi sijā, un es dziedu,

laulan kurba laulukest,

dziedu skumju dziesmu es,

lumi keerleb tuulehoodest,

sniegi virpuļo no vēja,

minu süda valudest.

sāpes nāk no pasaules.

 

 

Lumi tuiskab, mina laulan,

Sniegi sijā, un es dziedu,

laulan kurba laulukest;

dziedu skumju dziesmu es,

lumi kogub aia ääre,

sniegi krāsies tālā malā,

valu minu südame.

sirds ar sāpēm pierietēs.

 

 

Lumi tuiskab, mina laulan,

Sniegi sijā, un es dziedu,

laulan kurba laulukest,

dziedu skumju dziesmu es,

laulan, kuni hauas kaetud

kamēr vēji manam kapam

olen jääst ja lumedest.

pāri ledu, sniegu nes.

(Liiv 1969: 50)

 

 

 

Sa tulid nagu päikene

Tu nāci tā kā saulīte

 

 

Sa tulid nagu päikene

Tu nāci tā kā saulīte

kui hommik tulid sa,

tu atnāci kā rīts,

sa tulid nagu päikene

tu nāci tā kā saulīte

ja ilm lõi särama.

viss apkārt gaismas tīts.

 

 

Sa tulid nagu päikene

Tu nāci tā kā saulīte,

ja paistsid südame,

man spīdēt dvēselē,

ja kadusid kui päikene

tu pazudi kā saulīte

öö musta hõlmasse!

nakts melnā azotē.

(Liiv 1969: 69)

 

 

Mainisin, et Jaan Kaplinski oli esimene eesti luuletaja, kelle luuletusi läti keelde tõlkisin. Läti keeles on ilmunud kaks mahukat Kaplinski luulevalimikku. Kaplinski on kirjutanud palju luuletusi vabavärsis, ent on ka üsna palju range kõla- ja rütmivormiga kirjutatud luulet. Üks näide:

 

*

*

Vaikivad maa ja marjad

Klusē zeme un ogas

leib suhkur ja sool

maize cukurs un sāls

vaikijaid on palju

klusētāji ir daudzi

ikka igal pool

visur klusums tāls

 

 

vaikivad pilved valged

klusē mākoņi baltie

taevasinagi

zilās debesīs

oota küllap varsti

gaidi gan klusēsi

vaikid sinagi

pats tu arī drīz

(Kaplinski 1984: 43)

(Godiņš 2014: 309)

 

Sama kehtib ka Hando Runneli luule kohta. Nii kõlab läti keeles tema tuntud luuletus „Punaste õhtute purpur”:

 

PUNASTE ÕHTUTE PURPUR,

SARKANO VAKARU PURPURS,

siniste lootuste lõng,

zilais cerību diegs,

kuulduks kui tasane kur-kur,

 klusi ieskanas kur-kur,

hõljuks kui imiku hõng,

trausls kā zīdaiņa miegs,

magaja kurgu kur-kur,

krācot rīklē skan kur-kur,

hinge isekas hõng,

elpo dvēseles prieks,

pulsi pimestav purpur,

asins žilbinošs purpurs,

lootuste lõputa lõng.

bezgalīgs cerību diegs.

(Runnel 2008: 80)

(Godiņš 1998: 91)

 

Siinkohal pole võimalik põhjalikumalt käsitleda eesti lasteluule tõlkespetsiifikat. Läti keeles avaldatud Leelo Tungla lasteluulevalimik „Daudzpusīgais ronis” („Mitmekülgne hüljes”, 2012) pälvis kena vastukaja nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. Üks Leelo Tungla luuletus:

 

Lätikeelne jäätis

Latviešu valodas saldējums

 

 

Sulab lätikeelne jäätis

Viegli mēlei pieskaroties,

kergelt keele peal:

karlumps! ātri kārums izkūst mums!

Lätikeelne jäätis – näed siis!

Latvieši ir lepni toties,

kõlab uhkelt: saldejums!

 tiem ir vārdiņš: saldējums!

 

 

Ära jäätisega liiga

Kakls savelkas kā stīga,

tee, kui sul on gripp või mumps!

angīna vai gripa: bums!

Oled terve – sõida Riiga,

Esi vesels – brauc uz Rīgu,

hüüa uljalt: „Saldejums!”

braši saki: „Saldējums!”

 

 

Võlusõna kaunilt kõlab –

Mums ir skaistu vārdu pāri –

näiteks „liirum-laarum-lumps!”

„līrum-lārum, tīrum-lums!”

Läti laste võlusõnad –

Latviešiem ir burvju vārdi –

need on „Karums! Saldejums!”

tie ir: „Kārums!”, „Saldējums!”

(Tungal 2006: 85)

(Godiņš 2012: 67)

 

Hoopis teised reeglid kehtivad Contra, (:)kivisildniku, Veiko Märka irooniliste luuletuste tõlkimisel. Siin on oluline läti keelest üles leida vastavad sõnamängud ja ütlemised. Näiteks üks Contra luuletus:

 

***

***

hulludel päevadelt

trakajās dienās

ei ostnud midagi

neko nenopirku

lihtsalt hea oli tunda

vienkārši bija jauki just

higiseid kehasid

sasvīdušas miesas

tomatipastas

ar spageti

enese vastas

man pretī

(Contra 2012: 137)

(Godiņš 2009: 63)

 

Contral on tomatipastas / enese vastas, mina asendasin läti keelde tõlkides tomatipasta spagetiga: ar spageti / man pretī (’spagetiga / enese vastas’).

Ameerika luuletaja Robert Frost on öelnud: „Poetry is what gets lost in translation” („Luule on see, mis tõlkes kaotsi läheb”). Oma pikaajalise kogemuse pealt olen aru saanud, et luuletõlkija peab end keeles vabana tundma, ta peab olema loov, mitte mingil juhul algtekstist hüpnotiseeritud. Ainult siis on võimalik säilitada kõige olulisemat – luule tähenduslikku ja vormilist ühtsust, heakõlalisust jne.

Lõpetan ühe luuletusega, mille kirjutasin aastate eest eesti keeles ja mis käsitleb samuti tõlkimist:

 

***

Suits on kurb.

Ons suits tule kurbus?

Mille järgi igatseb tuli?

Mis tuli on?

 

Tõlgin tuld läti keelde.

Mul kodus on hea

tuha-läti

ja suitsu õigekeelsussõnaraamat.

(Godiņš 2000: 55)

 

Guntars Godiņš (snd 1958), luuletaja ja tõlkija, guntars.godins@inbox.lv

 

Guntars Godiņš (b. 1958), poet and translator, guntars.godins@inbox.lv

Kirjandus

A l l i k s a a r, Artur 1997. Päikesepillaja. Tartu: Ilmamaa.

C o n t r a 2012. Urvaplaaster. Tallinn: Ilmapress.

Eesti rahvalaulud I. Antoloogia. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1969.

G o d i ņ š, Guntars 1985. Tas nepasacītais. Rīga: Liesma.

G o d i ņ š, Guntars (tlk) 1993. Kanteletara. Somu tautas senās dziesmas un balādes. Eliass Lēnrots. Rīga: Nordik.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 1998. Hando Runnels. Sarkano vakaru purpurs. Rīga: Minerva.

G o d i ņ š, Guntars 2000. Öö päike. Tallinn: Huma.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2002. Igauņu tautasdziesmas. Ozols auga debesīs. Rīga: Nordik.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2009. Contra. Kaunis gorjačij igaunis. Rīga: Jāņa Rozes apgāds.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2012. Lēlo Tungala. Daudzpusīgais ronis. Rīga: Liels un mazs.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2013a. Arturs Alliksārs. Dzeja. Rīga: Mansards.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2013b. Ilmars Lābans. Putnu mistiskais mugurkauls. Rīga : Neputns.

G o d i ņ š, Guntars (koost ja tlk) 2014. Jāns Kaplinskis. Balts papīrs un laiks. Rīga: Mansards.

G o d i ņ š, Guntars (tlk) 2018. Frīdrihs Reinholds Kreicvalds. Kalevdēls. Igauņu tautas eposs. Rīga: Neputns.

K a p l i n s k i, Jaan 1984. Tule tagasi helmemänd. Tallinn: Eesti Raamat.

[K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold] 1857. Kalewipoeg. Eine Estnische Sage. Verdeutscht

von Carl Reinthal. Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Vierter B B a n d, Erstes Heft. Dorpat: Heinrich Laakmann. http:// krzwlive.kirmus.ee/et/kalevipoeg/tekstiversioon?book_id=16 (23. I 2019).

L a a b a n, Ilmar 2004. Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost Jaan Malin ja Ain Kaalep. Tartu: Ilmamaa.

L a u g a s t e, Eduard 1977. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus.

L i i v, Juhan 1969. Väike luuleraamat. Koost August Sang. Tallinn: Eesti Raamat.

P e e g e l, Juhan 1961. Lingvistiline pilk „Kalevipojale”. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 453–457.

P e e g e l, Juhan 1982–1989. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. 1.–4. Tallinn: Eesti Raamat.

P õ l d m ä e, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

R u n n e l, Hando 2008 [1982]. Punaste õhtute purpur. Tartu: Ilmamaa.

S k u j e n i e k s, Knuts 2003. Daži ceļrāži latviešu tautasdziesmu ceļos. Raksti. Rīga: Nordik.

T u n g a l, Leelo 2006. Lätikeelne jäätis ja teisi luuletusi. Tallinn: Tuum.

Z ā l ī t e, Elīna (tlk) 1929. Kalevipoegs. Igaunu tautas eps. Frīdrihs Reinholds Kreicvalds. Rīga: Izglītības ministrijas izdevums.