Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Raamat, mis lähetab lugeja Lumivalgukesena laia lugude laande

Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood. (Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast 10.) Koostanud, toimetanud ja kommenteerinud Urmas Sutrop. Tõlkinud Urmas Sutrop, Eesti Piibliselts, Wilhelm ­Friedrich Eichhorn, Mairi Ernits, Anne Lill, ­

Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood. (Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast 10.) Koostanud, toimetanud ja kommenteerinud Urmas Sutrop. Tõlkinud Urmas Sutrop, Eesti Piibliselts, Wilhelm ­Friedrich Eichhorn, Mairi Ernits, Anne Lill, Heete Sahkai, Anne Kalling, Mart Kuldkepp, Timotheos Kuusik, Georg Meri, Ernst Muhel, Sander Samuel, Sven-Erik Soosaar ja Merle Vare. Tallinn–Tartu: EKSA ja EKM Teaduskirjastus, 2018. 991 lk.

Kes meist ei teaks lugu Lumivalgukesest ja seitsmest pöialpoisist? 2018/2019. õppeaasta rahvaluuleolümpiaadi raames saatis Võru Kreutzwaldi Kooli õpilane Reio Vissel Tartu Ülikooli rahvaluule osakonda väga suurel allikmaterjalil põhineva uurimistöö, millest selgus, et just see on valdava osa üle 50 aasta vanuste eestlaste lemmikmuinasjutt.

See oli ka minu – alla 50-aastase – lapsepõlve lemmik. Aga ma ei tundnud seda mitte raamatute või suulise jutustamise, vaid esmajoones filmi vahendusel, käisin nimelt lasteaialapsena korduvalt vaatamas „Lumivalgekest ja seitset pöialpoissi” (1937), Disney esimest animeeritud täispikka mängufilmi. Ka eesti­aegne Lumivalgukese ja seitsme erisuguse pöialpoisiga tikitud seinapilt mu lapsepõlve suve­kodus Võrumaal viitab, et film pidi olema tuttav siin juba enne Teist maailmasõda.

Urmas Sutropi koostatud 991-leheküljelist raamatut lugema hakates kartsin, et nüüd saan samasüžeelistest lugudest küllastumuse. Nii siiski ei juhtunud. Vastu­pidiselt saatesõnas lubatule ei ole tervel hulgal lugudel kas suurt midagi või üldse mitte midagi ühist Lumivalgukese süžeega ja paljudel juhtudel näib olevat ainus õigustus loo teosesse kaasamiseks koostaja vaba mõtteseos.

Kogumik pole mitmekesine mitte ainult süžeeliselt, vaid ka žanriliselt. Rahvajutužanridest on esindatud imemuinasjutt, muistend, legend ja eepos, ilukirjandusžanridest ­kunstmuinasjutt, novell, näidend, luuletus, lugulaul ja eepiline poeem. Et need viimased rahva­pärimusest ainest ammutavad, ei muuda neid muidugi mõista folklooriks. Teos sisaldab ka katkendeid Herodotose „Ajaloost” ja Uuest Testamendist, Vana-Rooma autorite teostest, keskaegsest kogumikust „Gesta Romanorum” ja augustiinlaste-kanoonikute keskaegsest käsikirjast. Mõnikord algavad või lõpevad tõlked originaaltekstist pärit kommentaaride või selgitustega. Lugude sekka on poetatud ka mõned üksikud (pseudo)teaduslikud käsitlused. Nii ilmuvad siin esimest korda eesti keeles Urmas Sutropi tõlkes „Vendade Grimmide märkused Lumivalgukese kohta” (1856), katke Jacob Grimmi eessõnast Giambattista Basile raamatule „Penta­meron ehk muinasjuttude muinasjutt” (1846) ning Florence Scovel Shinni „Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi sisemine tähendus. Spirituaalne elufilosoofiline tõlgendus” (1941).

Raamat annab tunnistust koostaja ambivalentsest suhtumisest folkloristikasse. Ühelt poolt näib ta suhtuvat folkloristide töösse aukartusega. Nii nimetab Sutrop saatesõnas mitmeid teadlasi, kes on tegelnud Lumivalgukese muinasjuttudega, ja peab oluliseks folkloristide väljatöötatud muinasjutu­tüüpe, viidates neile kõige uuema, Hans-Jörg Utheri muinasjutukataloogi (ATU)(1) kaudu. Teiselt poolt aga teeb ta folkloristide suure materjalihulga võrdlevale analüüsile toetuvad järeldused pihuks ja põrmuks. Nimelt kirjutab ta: „Siin­kirjutaja arvates ei ole „Lumivalguke” ATU 709 mitte iseseisev tüüp, vaid „Uinuva kaunitari” (Okasroosikese) ATU 410 alamtüüp” (lk 9). Kuna selle muinasjutu-uurija seisukohalt kaaluka väljaütlemise põhjenduseks pole esitatud poolt lausetki, on väide tegelikult sisutühi. Veelgi kummalisemaks muudab väite see, et just eelnevas lõigus on Sutrop ära toonud Lumivalgukese muinasjuttu iseloomustavad tunnused: „Need kolm motiivi – armukadedus, pagendus ja nõiduslik surmalaadne uni, millest kangelanna (vahel harva ka kangelane) äratatakse – ongi muinasjutu kõige olulisemad motiivid” (lk 9). Okasroosikese muinasjutt on üldtuntud nii nagu Lumivalgukese lugugi ning ka ilma rahvajutukataloogi abita võib kinnitada, et see ei sisalda armu­kadeduse ega pagenduse motiivi. Miks ja mismoodi peaks siis need kaks ühe ja sama muinasjututüübi alla paigutama? Ent Sutropil on küll õigus, et mõlemad lood peegeldavad sarnast tüüpi maailma­pildil põhinevaid väärtusi.

Muinasjututüüpide ja -motiivide võrdlev uurimine ei ole kerge. Kui võtta ükskõik milline muinasjutt ja otsida selle igale üksikule motiivile maailma kõigi ajastute ja piirkondade seast vasteid – pidades lugusid juba ühe samasuguse või samalaadse motiivi esinemisel üheks ja samaks muinasjutuks –, võiks avaldada vähemalt sama paksu raamatu mis tahes muinasjutust. Ent mõtet oleks sellisel tegu­viisil ainult siis, kui jutust välja valitud motiiv on läbivalt üks ja seesama. Käesolevas raamatus on aga valitud üks motiiv ühes jutus, teises teine (ainult armukadeduse motiiv nt inglise legendis „Pühast Iuthwarast, neitsist ja märtrist” (lk 130–131), ainult pagenduse motiiv nt Grimmide muinas­jutus „Kolm kaarnat” (lk 519–520) või ainult surmaune (või varjusurma) motiiv nt Apuleiuse „Cupidos ja Psyches” (lk 95–120)), kolmandal juhul aga puuduvad ühised motiivid „Lumivalgukesega” sootuks (näiteks inglise muinasjutt „Lugu kolmest karust” (lk 427–430), Šveitsi muistend „Seitsme päkapiku surm” (lk 566), India muinasjutt „Kuidas üks võlts naine tõelise armastuse eest tasub” (lk 87–89) jmt). Isegi juhtudel, mil formaalsete kriteeriumide alusel saaks pidada kahte motiivi „Lumivalgukesele” iseloomulikuks – nagu nt armukadedus ja pagendus kristlikus eksemplis „Salvatica (Päästetukene)” (lk 154–158) ning kalmõki muinasjutus „Kuninganna, kes pidi südant sööma” (lk 451–456) –, ei ole nendes tegemist sugugi mitte „Lumi­valgukese” süžeega.

Isegi ühest motiivist lähtuvat ammendavat uurimust oleks ilmselt väga raske kirjutada vähem kui kümne­aastase uurimistöö tulemusel (mõnevõrra lihtsam oleks koostada kas tüübi­monograafia või ka kommenteeritud tekstide kogu, mille lugusid ühendavad näiteks kolm sama põhimotiivi). Kõiki kontinente katvast muinasjutumotiivide rägastikust on ükskõik kellel ühe eluea jooksul üliraske läbi murda, rahvajutte ja nende kirjalikke töötlusi on ilmunud maailmas tohutul hulgal ja väga paljudes keeltes. Pealegi pole motiivid alati rännanud paigast paika, vaid on võimalik, et need on juba alguses loodud maailma eri paigus, kas siis seetõttu, et need on toiminud inimpsüühika samasuse tõttu universaalsete metafooridena, või hoopis seetõttu, et sarnase perekondliku korralduse ja/või looduslike olude põhjustatud sarnased mured ja väärtused on kristalliseerunud ühesugusteks motiivideks.

Kui juba selline keeruline ülesanne ette võtta, tasuks olla kursis folkloristide põhiväidetega muinasjuttude leviku kohta ja vaatluse all oleva muinasjutu ajalooga, ent kindlasti ka rahvajuttude uurimise põhimõistetega. Paraku ajab Sutrop terminite tähendust selgitades lugeja segadusse: „Muinasjutte klassifitseeritakse tüüpidesse ja nendes korduvatele motiividele on antud motiivinumbrid” (lk 7). Lause sõnastus on tõenäoliselt ekslik, sest kordagi pole viidatud motiivinumbreid fikseerivale Stith Thompsoni koostatud motiivi­kataloogile (1955)(2), vaid kõneldakse hoopis eespoolmainitud muinasjutukataloogi tüüpidest ja tüübinumbritest. Thompsoni motiivikataloog ja muinas­jutukataloog (ATU) on kaks täiesti eraldi seisvat ja teine­teisest sõltumatut teost, mis mõlemad on loodud rahvajutu-uurija töö­vahenditeks. Tüübi mõiste loodi ajal, mil folkloristide huvi keskmes oli võrdlev uurimine, ent muidugi võib see kategooria osutuda kasulikuks ka tänapäeva muinasjutu-uurijale. Nii mõneski uurimisküsimuses võib olla siiski ots­tarbekam tüübi mõiste kõrvale jätta ning kasutada ainuüksi motiivikataloogi ja motiivi mõistet. Samal ajal pole ei tüüp ega motiiv ülimuslikud kategooriad, millega oleks tingimata tarvis arvestada mis tahes muinasjutukogumikku koostades.

Sutropil poleks tekkinud ebakõlasid saatesõnas ega saatesõna ja tekstide vahel (nagu see, et Okasroosikese süžeed tekstide seas peaaegu ei esine, kuigi omajagu on mitmesuguseid muid mitte-Lumivalgukese süžeesid, näiteks „Käteta tüdruk” (ATU 706) „Õde vendi otsimas” (ATU 451), „Üheksa venna sõsar” (ATU 451A), „Vahetatud mõrsja” (ATU 403C) ning mitmed „Marjakobara” (Ee 722*)(3) sarnased süžeed, mis peegeldavad õe ja vennanaiste konflikti), kui ta oleks folkloristide seni tehtud tööd Lumivalgukese muinasjutu uurimisel tunnistanud ja refereerinud, mitte ise jalgratast leiutanud. Või siis rahva­jututüübi mõiste üleüldse käsitlemata jätnud ja lugude valiku (mingitel muudel alustel tuginevaid) põhimõtteid lugejale arusaadavalt selgitanud.

Euroopa ühe kõige tuntuma imemuinasjutu „Lumivalguke” teemal on folkloristid suhteliselt palju kirjutanud. Vaieldakse selle üle, kas selle esimene teadaolev esinemisjuht kirjalikus allikas on itaallase Giambattista Basile 1634. aastal ilmunud „Pentamerones”(4) või Johann Karl August Musäuse 1782. aasta muinasjutukogumikus (selle tõlget vt lk 318–342). Aastakümnetepikkuse uurimistöö tulemusi koondav entsüklo­peedia „Enzyklopädie des ­Märchens” esitab veenva tõestuse viimase variandi kasuks.(5) See prestiižne väljaanne esindab folkloristide seas laialt levinud lähenemist, mille järgi kirjalikult meieni jõudnud muinasjutud kuuluvad samasse žanrisse suuliselt rahva seas ringelnud muinasjuttudega, mis on tagasi viidavad küllaltki kaugesse minevikku (enamjaolt keskaega).

Kirjandusteaduslikumat lähenemis­viisi pooldavad uurijad seevastu väidavad, et muinasjutt tekkiski alles renessansiajal linnakultuuris. Esimesed muinasjutud panid kirja XVI sajandi Itaalias Giovanni Francesco Straparola ja G. Basile, ning muinasjuttude areng jätkus XVII sajandi Prantsusmaal, kus mõjukad aadlidaamid levitasid neid oma salongides. Nimetus contes de fées pärinebki aadlidaamilt Marie-Catherine d’Aulnoy’lt, kelle „Lumivalgukeseks” klassifitseeruva jutu tõlke on Sutrop raamatus ära toonud. Selle lähenemisviisi kajastusi leidub ka viimasel ajal Eestis ilmunud tõlkeraamatutes. Nii näiteks on jutukogu „Maailmavaramu muinaslood ja rahvajutud” sissejuhatuses eristatud kahte erinevat žanri, mida nii tavakeeles kui ka folkloristikas nimetatakse ühtviisi muinasjuttudeks: rahvajuttudeks nimetatakse raamatus suuliselt levivaid lugusid, muinasjuttudeks aga lugusid, mille levik sai alguse kirjalikest allikatest.(6)

Sellises terminoloogias kuuluks „Lumivalguke” ja „Okasroosike” minu arusaamist mööda muinasjuttude hulka, aga näiteks eesti lood „Naine hundiks”(7) ja „Õde põgeneb venna eest”(8) rahvajuttude hulka. Muidugi on raske vahet teha, kust läheb piir ühe ja teise vahel, sest XIX sajandi ja XX sajandi eesti suulises pärimuses on need kaks täiesti segunenud. Rahvas on põiminud oma lugudesse motiive, mis on neile korda läinud, hoolimata nende algsest päritolust. Seega on sellist eristust, nagu kahes viimases lõigus esitatud, mõttetu ja paljudel juhtudel ka võimatu teha, kuigi võimaldab põnevaid arutluskäike muinasjuttude arenguloo üle.

Kui võrrelda madame d’Aulnoy 1697. aastal kirja pandud lugu „Gracieuse ja Percinet” (lk 200–216) ja baškiiri lugu „Gölsäsäk”, mis kajastab õe ja vennanaiste konflikti (lk 404–405), ei paindu keel küll kuigi kergesti kasutama mõlema kohta sama žanrimääratlust. Kui baškiiri lugu on lakooniline ja lühilausetega ning kirjeldab otsekoheste tegelaste tegevust lihtsas keeles ja keerutamata, siis prantsuse aadlidaami kirjapandud lugu õpetab ­silmakirjatsemist ja muud seisusekohast käitumist, näidates muuhulgas, kuidas tuntakse romantilist armastust ja kuidas armukadedust. Toon võrdluseks lõigu kummastki tekstist:

1. [kõneleb Lumivalgukese tüüpi tegelane Gracieuse]: „„Kõik, mis ma nägin,” ütles ta, „oli lummus. Nii armastusväärset ja nõukat printsi peab pelgama! Mul ei maksa tema juurest lahkumisega viivitada.” Äraminek tegi talle palju muret – lahkuda sellisest taevalikust paleest otse jõhkard Grognoni [võõrasema – M. M.] käte vahele oli suur samm ja pani teda kõhklema. Teisalt oli Percinet nii veetlev, et Gracieuse ei söandanud pikalt tema katuse all viibida. // [---] Gracieuse ütles talle, et ta ei olnud öösel sõba silmale saanud, et mälestused ebaõnnest ja hädadest teda piinavad ja et ta tahes-tahtmata mõtleb tulevastele muredele. „Mis teid küll nõnda ärevusse ajab?” küsis Percinet. „Te olete siin valitseja, teid jumaldatakse, kas soovite mind tõesti oma kõige kibedama vaenlase vastu vahetada?” „Kui ma oleksin oma saatuse valitseja,” vastas Gracieuse „siis nõustuksin kohe teie ettepanekuga, aga ma annan aru esmalt oma isale, kuningale. Pigem kannatada kui oma kohustustest loobuda.” Percinet püüdis teda kõikvõimalikul moel veenda endaga abielluma, aga printsess ei tahtnud kuidagi nõustuda.” (lk 209–210)

2. „Läks lähemale, et vaadata, aga kirstust tõuseb kaunitar. Selgus, et ta ei olnudki surnud, vaid lamas kogu selle aja teadvusetult. Tüdruk jutustas, mis temaga oli juhtunud, ja noormees ütles: „Lähme, Gölsäsäk, meile elama.” // Tüdruk jäi nõusse, ja noormees viis ta oma koju naaberauuli. Noormehe ema oli rõõmus. Varsti pidasid nad pulmi.” (lk 405)

Igal juhul oli minule „Lumivalgukeste lugude” läbilugemine silmiavav kogemus. Olen ise tegelnud just pigem nende arvatavalt rahvapärast suulist päritolu muinasjuttudega – mis pole levinud Lääne-Euroopas – ja selliste taustteadmiste pinnalt ei olnud ma kunagi varem lõpuni mõistnud, kui tähtis roll on vendadel Grimmidel Euroopa muinasjuttude arenguloos. Nüüd saan aru, et kui vennad Grimmid polnud just imemuinasjutu žanri loojad, siis olid nad vähemalt selle olulisimad vormijad. Seega on igati asjakohane, et Sutropi koostatud raamat algab vendade Grimmide muinasjuttudega. Grimmid mitte ainult ei sõnastanud esimest korda selgelt muinasjutu ja muistendi erinevust, vaid normeerisid ka (ime)muinasjutu (peaaegu kõik Grimmide kogumiku muinasjutud kuuluvad sellesse alaliiki) žanri: muutsid selle niisuguseks, millisena me tänapäeval seda tunneme. Pole ime, et Grimmide ühtsesse enda loodud vormi valatud muinasjutud paistavad meile hämmastavalt autentsetena.(9) Vastu­pidiselt tavaarusaamale ei pannud nad muinasjutte kirja lihtrahva suust, vaid võtsid need enamjaolt varasematest kirjalikest allikatest. 201 muinas­jutust ainult 20 panid nad kirja suulisest pärimusest ning neist enamiku Saksamaal üles kasvanud Dorothea Viehmannilt, kes oli pärit prantsuse hugenottide perekonnast ja tuttav nii Charles Perrault’ kui ka prantsuse XVII sajandi aadli­daamide loodud muinasjuttudega.(10)

Teadlik lugeja omandab „Lumivalgukeste lugudest” hulgaliselt väärt infot. Mina näiteks järeldan raamatu lugemise järel, et Lumivalgukese muinasjutu looja on madame d’Aulnoy. Muidugi sai ta inspiratsiooni Shakespeare’i „Cymbeline’ist” (selle ümberjutustust lastele ja katkeid Georg Meri tõlkest vt lk 178–191), Giambattista Basile muinasjuttudest (lk 194–198), keskaegsest kristlikust eksempelkirjandusest (lk 154–158) ja veel paljudest teistest allikatest, aga tundub vägagi tõenäoline, et täpselt selliste motiividega narratiiviks, mida on juba tõepoolest võimalik pidada Lumivalgukese looks, kirjutas kokku just tema.

Arvan nüüd ka teadvat, miks see üks Euroopa kõige populaarsemaid muinasjututüüpe vendade Grimmide ajal – mis oli juba enne neid J. K. A. Musäuse ja Albert Ludwig Grimmi kaudu tuntuks saanud – XIX sajandil Eesti suulises pärimuses kuigi tugevalt kanda ei kinnitanud. Kõige varasemates säilinud eesti imemuinasjuttudes, mis on kirja pandud Christian Hieronymus Justus Schlegeli ja Arnold Friedrich Johann Knüpfferi palvel XIX sajandi esimesel veerandil, selle muinasjutu variante ei esine.(11) Samas on XIX sajandi eesti suulises pärimuses naispeategelas(t)ega muinasjutud ning võõrasema ja kasutütre konflikti peegeldavad lood väga populaarsed. Miks siis Lumivalgukese lugu ei esine? Küllap sellepärast, et seal kajastamist leidvad väärtused jäid auditooriumile oma individualistlikus iluihaluses natuke võõraks. Ilu, nii noormeeste kui ka neiude oma, oli tollal muidugi hinnas. Nähtavasti polnud Eestis, vähemalt mitte talurahva seas, veel kätte jõudnud aeg, mil püünele oleks hakatud tõstma eranditult just naissugupoole ilu, mis meeskangelase aktiveerib.(12) See aeg jõudis kätte arvatavasti siis, kui romantiline objektistav armastuse kontseptsioon koos sentimentaalsete rahvaraamatute ja uuema rahvalaulu levikuga meil üha enam kodunema hakkas.

Raamat pakub palju mõtlemisainet vaatamata sellele, et koostaja jätab lugeja põgusa 7-leheküljelise saatesõna järel üksi muinaslugude põlislaande rändama. Niivõrd heterogeense narratiivse materjali tihedas padrikus olnuks vajalik, et äraeksimise vastu oleks raiutud ette rajad – või vähemalt seatud üles viidad, kust midagi leida, mis suunas mõelda või mõtteid liikuma panna. Koostaja on pannud üksi­jäetud lugejale põue ka pisi­juhatusi ühe või teise võõra nime häälduse kohta (kuigi mitte täiesti järje­kindlalt) ning seletanud tundmatuid sõnu vähem või rohkem lahti, aga suunavaid silte, kuidas padrikust läbi murda, oleks oodanud ometigi rohkem. Õnneks on muinaslugudel joone all allika­viited juures – nii saab rändaja teada, kust ja mis ajast midagi pärit on. Suur hulk kirja­vigu ja ebaühtlusi toimetamises häiris sellevõrra vähem, et tegemist on väga paksu raamatuga.

Lõpetuseks pean märkima, et tekstide kokku kogumisel ja tõlkimisel on ära tehtud hiigeltöö, ja kinnitama, et nii mitmedki avaldatud tekstid inspireerivad püstitama uurimisküsimusi, mis võiks kujuneda maailma folkloristikas mõõtuandvate ettevõtmiste lähtepunktiks. Nii näiteks võiks I. K. A. Musäuse, August von Kotzebue onu, kelle muinasjuttest on seni eesti keelde tõlgitud ainult mõni üksik, maailma folkloristikas rehabiliteerida – seesama mees, kelle muinas­jutud ajendasid Kreutzwaldi valima ennemuistsete juttude kirjapanekuks omapärase ebarahvapärase stiili,(13) kutsus oma kõrgklassi koju lihtinimesi tänavalt, et nende lugusid kirja panna.(14) Selliseid, tänapäeva mõistes folkloristlikke välitöid lihtrahvaga ei teinud ei prantsuse aadlidaamid sajand varem ega ka vennad Grimmid mõned aastakümned hiljem. Aitäh kogumiku koostajale ja ühtaegu ka paljude lugude tõlkijale Urmas Sutropile põneva rännaku eest, mis äratas hulgaliselt mõtteid!

 



  1. H-J. U t h e r, The Types of International Folktales: A Classification and Bibliography. Based on the System of Antti Aarne and Stith Thompson. Osa I: Animal Tales, Tales of Magic; and Realistic Tales. (FF Communications 284.) Helsinki: Suomalainen Tiede­akademia, 2004.
  2. S. T h o m p s o n, Motif-index of Folk-­Literature. A Classification of Narrative ­Elements in Folktales, Ballads, Myths, Fables, Mediaeval Romances, Exempla, Fabliaux, Jest-Books and Local Legends. Revised and enlarged edition. Bloomington: Indiana University, 1955.
  3. Eesti muinasjutud I:2. Imemuinas­jutud. (Monumenta Estoniae Antiquae V.) Koost R. Järv, M. Kaasik, K. Toomeos-­Orglaan. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014, lk 696–697.
  4. S. S w a n n  J o n e s, The New Comparative Method: Structural and Symbolic Analysis of the Allomotifs of „Snow White”. (FF Communications 247.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakademia, 1990, lk 11.
  5. C. S h o j a e i  K a w a n, Schneewittchen. – Enzyklopädie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzählforschung. Kd 12, vihik 1. Berlin–New York: Walter der Gruyter, 2005, vg 134.
  6. Maailmavaramu muinaslood ja rahva­jutud. Valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid. Koost J. Gilar, R. Williamson. Tallinn: Sinisukk, 2019, lk 8–11.
  7. Vt M. M e t s v a h i, „Naine libahundiks” (AT 409) eesti jutupärimuses. – Keel ja Kirjandus 2010, nr 8–9, lk 611–627.
  8. „Jutt sõsarõst kes läts taivahe”, vt M. M e t s v a h i, Varasem perekondlik korraldus ja õe-venna intsesti teema rahva­luules. – Vikerkaar 2014, nr 7–8, lk 128–129.
  9. U. P a l m e n f e l t, Once upon a time there was a genre. – Folklore Fellows’ Network 2010, nr 38, lk 10.
  10. U. P a l m e n f e l t, Once upon a time there was a genre, lk 9.
  11. Vt K. T o o m e o s – O r g l a a n, Vanimatest imemuinasjuttude kirjapanekutest, nende koopiatest ja trükiversioonidest. – Aega otsimas. (Pro Folkloristica 12.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2005, lk 151–164.
  12. Selle kohta vt K. H o r n, Schön und häßlich. – Enzyklopädie des Märchens. Hand­wörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzählforschung. Kd 12, vihik 1. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 2005, vg 154.
  13. H. L o x, Musäus, Johann Karl August. – Enzyklopädie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzählforschung. Kd 9. Berlin–New York: De Gruyter, 1999, vrg 1025.
  14. M. M e t s v a h i, The Woman as ­wolf (AT 409). Some interpretations of a very ­Estonian folk tale. – Journal of Ethnology and Folkloristics 2013, kd 7, nr 2, lk 69.