Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Tõde teaduses, humanitaarteaduses, filoloogias

sive Paradigma veritatis more geometrico demonstratum

Jeesus läks üles Jeruusalemma. Seal nägi ta templis veiste, lammaste
ja tuvide müüjaid, samuti rahavahetajaid oma pinkides. Ja ta tegi
nööridest piitsa ning ajas nad kõik koos lammaste ja veistega templist
välja, paiskas laiali rahavahetajate mündid ja lükkas ümber
nende lauad. Ta ütles tuvimüüjatele: „Viige need siit ära!
Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!” (Jh 2:13–16)

 

Teadus

1. Teaduste liigituse esmane dihhotoomia vastandab t e a d u s e ja mitte­teaduse.

Charles Percy Snow vastandab raamatus „Kaks kultuuri ja teadus­revolutsioon” („The Two Cultures and the Scientific Revolution”, 1959) „teaduskultuuri” ja „kirjandusliku kultuuri” (Snow, Kagan 2017: 17): „kirjanduslikud intellektuaalid ühel pool ja teisel pool teadlased, kõige tüüpilisemana nende seas füüsikud” (Snow, Kagan 2017: 13). Humanitaarteadusi ta teaduseks ei arva.

Samamoodi räägib Jerome Kagan teoses „Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil” („The three cultures: Natural sciences, social sciences, and the humanities in the 21st century”, 2009) „humanitaarteadlaste” asemel ainult „humanitaaridest”. Tema meelest pole teadusel humanitaarvallas mitte midagi teha, „humanitaarteadus” on talle contradictio in adjecto. (Snow, Kagan 2017: 302–325)

1.1. Teaduse vormiliseks tunnuseks on l o o g i l i s e l t k a h e v a l e n t n e m e t a k e e l.

Kahevalentse loogika keeles on sõnastatud ka kolmevalentne loogika (Jan Łukasiewicz, 1920) ja intuitsionistlik loogika (Luitzen Egbertus Jan Brouwer, 1905).

Teaduses on kirjelduskeel alati lihtsam kui objekt, mida see kirjeldab.

Geomeetria pole muud kui valemite kogu. Kui matemaatik kirjeldab sõnadega n-dimensioonilist ruumi, siis ta ainult interpreteerib oma valemeid, kasutades kooligeomeetria terminoloogiat. (Keres 2009: 20)

K u n s t i s on kirjelduskeel kirjelduse objektist keerulisem (et objekti keeru­kusele lisandub kujundi keerukus, seda tuleb pidada kunstilisuse esmatunnuseks). Kunstile omane loogiliselt polüvalentne väljenduskeel paigutab selle väljapoole teadust.

1.1.1. Ükskõik millises muus metakeeles sõnastatu on e b a t e a d u s.

Teaduskeel ei ole Gottfried Wilhelm Leibnizi characteristica universalis, mis oli „universaalse teaduskirjakeelena” mõeldud eri emakeeltest hoolimata vahendama kindlaid mõisteid ühtviisi, selgelt ja moonutamata kõikidele maailmas, kes otsivad tõde. See teaduskeeleline esperanto pidi reaalteadused ja humanitaarteadused ühendama „universaalteaduseks”.

Kirjas Hannoveri hertsogile täpsustab Leibniz, et characteristica universalis eeldab kõigi mõistete täpset määratlust. Ja toob kaubaproovi omaenda paradigmast:

Näiteks õigluse määratlus kõlab mul nii: õiglus on elutarga inimese halastav armulikkus, või: halastav armulikkus, mis on kooskõlas elutarkusega. Halastav armulikkus pole muud kui igakülgne heasoovlikkus, elutarkus – teadus ülimast õnnest, õnn – kestva rõõmu seisund, rõõm – täiuse tunne, täius aga tegelikkuse aste. (Leibniz 1984: 493)

See on ebateadus.

1.2. Teaduse sisuliseks tunnuseks on a v a s t u s e olemasolu: kus pole avastust, seal pole ka teadust.

Teadus ei arene mitte publikatsioonilt publikatsioonile, vaid avastuselt avastusele. Mõõta kellegi teaduslikku kaalu tema publikatsioonide arvuga on rumal. Ka tsiteeringute arvuga kellegi või millegi teaduslikku kaalukust mõõta tundub kahtlane, kuivõrd põhineb tõestamata eeldusel, et tsiteeritakse avastust.

Teaduse nime all tehtav ning avaldatav töö, milles puudub avastus, on p s e u d o t e a d u s.

 

Tõde

2. Inimmõistusele on antud võime eristada „Tõde”, „tõde” ja „tõdemust”.

2.1. Suure algustähega T õ d e on objektiivne ning ainuline.

Isegi kui tema olemasolu vastu vaieldakse, mööndakse just seeläbi Tõe virtuaalset, inimmõtlemist distsiplineerivat olemasolu. (Teoloogid kinnitavad ilmutuse-iha universaalsust. – Simmel, Stählin 1964: 223.) Absoluutne Tõde on nagu Jumala kõikenägev silm, mis jälgib inimkonna vaimutegevust. Tollest nähtamatust absoluudist mõõdetakse intuitiivselt tõelähedust või tõekaugust igal elualal.

Suure algustähega Tõel negatiivset vastandit ei ole, temaga saab olla vaid o s a d u s. See võib – piltlikult öeldes – ulatuda nullist üheni, st üheks­saamiseni, seisundini, mida religioon tunneb unio mystica nime all.

2.2. Kõige sõltumatum Tõest on käibetõde, t õ d e m u s.

Igaüks võib oma kogemuse põhjal ütelda, kas mingi asi tundub talle õ i g e või v a l e.

Ateena sofisti Protagorase (V saj eKr) kaotsiläinud teos „Tõde” algas homo mensura-lausega: „Inimene on kõigi asjade mõõt – olevate, et need on, ja mitte­olevate – et neid ei ole” (Aleksandrov 1947: 147).

2.3. Seevastu teadusel tuleb Tõe olemasolu kuidagi arvestada. Teaduslik t õ d e (väikese algustähega) peab olema t õ e n e (mitte v ä ä r).

 

3. Ainult usule on ilmutatud T õ d e, teaduse pärusmaaks jääb üksnes t õ d e.

Jeesus ütles: „Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.” Ja Pilaatus küsis temalt: „Mis on tõde?” – See polnud eksistentsiaalne ohe, käsi laiutav loobumus, abitu allaand, nagu võib sugereerida dialoogi katkestus Johannesel. Samuti ei pärinud Pilaatus pelgast uudishimust. Ta esitas küsimuse kohtunikuna. Ta pidi otsustama, kas Jeesus on süüdi talle inkrimineeritud kuritegudes. Pilaatus vajas juriidilist, õigusteaduslikku, roomaõiguslikku tõde. Tema lõppotsus „Mina ei leia temal mingit süüd” pidi tuginema ähmaselegi arusaamale, et Jeesus räägib suure algustähega ilmutuslikust Tõest, mis jääb väljapoole kohtuseadustikku. (Vt Jh 18:37–38)

Veel näitlikumalt avab ilmutuse ja teaduse ületamatut vahet René Descartes’i tunnistus, et 10. novembri öösel 1619 ilmus talle Tõe Ingel, kes ütles, et ainus võti avastamaks looduse saladusi on matemaatika (Burtt 1995: 105).

3.1. Suure algustähega Tõel ja teaduslikul tõel on erinevad a l l i k a d.

3.1.1. Kaks allikat on Tõel: jumalik i l m u t u s ja kiriklik p ä r i m u s. Mõlemad autoriteetsed, st vaidlustamatud.

Galileo Galilei tõestas aastal 1610 Jupiteri kuude olemasolu enda ehitatud teleskoobi abil. Johannes Keplerile kirjutas ta sellega seoses:

Mida ütled Sa aga meie Padova gümnaasiumi esimeste filosoofide kohta, kes tuhatkordsetest üleskutsetest hoolimata raudse visadusega tõrkusid kordki silmitsemast planeete või Kuud või teleskoopi ennastki, ning nõnda sulgesid vägisi silma tõe valgusele? [---] Seda sorti inimesed usuvad, [---] et tõde ei tule uurida mitte maailmas või looduses, vaid (need on nonde endi sõnad!) tekste võrreldes. (Schmutzer, Schütz 1975: 47–48)

Padova kolleegide veendumust mööda ei saa Tõde pärineda mingist torust. Ükskõik kui osav riistapuu ei või olla tõe allikas. Galilei inkvisitsiooniprotsess toetati samale eeldusele, et Tõde saab tulla vaid kas ilmutusest või pärimusest, mida vahendab Püha Kirik.

3.1.2. Teadusliku tõe allikaid on samuti kaks: e k s p e r i m e n t (praktika kui tõe kriteerium) ja l o o g i k a (koherentne teooria).

Oxfordis peetud Spenceri-kõnes „Teoreetilise füüsika meetodist” („On the Method of Theoretical Physics”, 1933) rõhutas Albert Einstein, et Antiik-Kreeka andis teadusele loogilise süsteemi idee, „teoreemid, mis tulenesid üksteisest nii täpselt, et kõik nendes tõestatud väited olid absoluutselt tõsi­kindlad”. Aga sellest ei piisanud. „Puhtloogiline mõtlemine ei saanud anda meile mingit teadmist empiirilise maailma kohta. Kogu reaalsuse tunnetamine lähtub kogemusest ja pöördub selle juurde tagasi.” (Kuznetsov 1988: 76)

Juba Roger Bacon tõstis tõeotsingute peamiseks meetodiks praktilise eksperimendi. „„Kõigist spekulatiivseist teadmustest ja kunstidest kõrgemal,” kirjutas Bacon teoses „Opus tertium” (1267), „seisab oskus korraldada katseid”” (Aleksandrov 1947: 574).

3.2. Nendest elementidest saavad kokku v a h e v o r m i d, mis püüavad kaht vastandit ühendada.

3.2.1.  T e o l o o g i a s kui usuteaduses kohtuvad ilmutus (piibel), pärimus (kirikuisade vaimne pärand) ja loogika (nt Aquino Thomase „Summa theologica” hiigelsüsteem, „kontseptuaalne katedraal”). Teoloogia tõrjub eksperimenti.

Evangelistid Matteus (Mt 4:1–11) ja Luukas (Lk 4:1–13) räägivad, kuidas Jumal (Vaim) andis Jeesuse ära Saatana kätte eksperimenteerida. Tuvastamaks, kas Jeesus on ikka Jumala poeg ja Messias, korraldab Saatan katseid.

Esimese eksperimendiga tahab ta välja selgitada, kas Inimese Poeg 40-päevase nälja survel annab järele kõige inimlikumale esmavajadusele, muutes kivid endale leivaks. Jeesus ütleb talle vastu: „Inimene ei ela mitte ükspäinis leivast.” Teiseks proovib Saatan järele Jeesuse turvalisusvajaduse, soovitades tal templi veerelt alla hüpata – küll inglid Jumala poja kinni püüavad! Jeesus keeldub: „Ei tohi Jumalat kiusata!” Ja kolmandaks koputab Saatan edevusele ehk eneseteostusvajadusele, pakkudes mäetipul Jeesusele maailmavalitsust. „Tagane minust, Saatan!” lõpetab Jeesus suhte. „Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!” Jeesus ei kummarda Saatanat. Eksperimentaalne (teaduslik) tõde lahkneb usutõest. „Ära pane Jumalat proovile!” manitseb Jeesus. Jumalaga ei eksperimenteerita.

3.2.2. F i l o s o o f i a s kui mõtteteaduses kohtuvad autoriteetne pärimus (allikad ning traditsioon), intellektuaalne eksperiment (analüüs) ja loogika (sünteesitav süsteem). Filosoofia ei vaja jumalikku ilmutust.

T r a d i t s i o o n i kehtivust filosoofias näitab uusaja esimeseks mõtlejaks peetav René Descartes, kelle mõtteteadusel on sügavad keskaja skolastilised juured (Koyre 1923).

Filosoofilist e k s p e r i m e n t i kirjeldab toosama Descartes „Arutluses meetodist, kuidas õigesti mõtelda ja leida teaduslikku tõde” („Discours de la méthode pour bien conduire sa raison et chercher la vérité dans les sciences”, 1637): „Jagada keerukus, mida ma uurin, nii paljudeks osadeks kui võimalik ja tarvilik, et neid kõige paremini lahendada” (Descartes 2016: 26).

Mitte igasugune mõtteline eksperiment pole teaduslik (vt 10.4). Võib ju kokku fantaseerida Friedrich Suure ja Maximilien Robespierre’i dialoogi (Ihde s.a.) ja sellel võib olla küll muud moodi tunnetuslik väärtus, aga mitte teaduslik.

 

4. Usu-tõde on absoluutne oma täiuses, teaduslik tõde on ebatäiuslik – r e l a t i i v n e  j a  t õ e n ä o s u s l i k.

Eksperiment jääb üksikkatseks, mis annab üksnes partikulaarse tõdemuse. Et üksikutest teadustõdedest saaks midagigi Tõe sarnast, selleks läheb eksperimente vaja väga (lõpmata) palju. Descartes tundis ära kvantitatiivse tõekontseptsiooni perspektiivituse, kui ta appi hüüdis:

Eksperimente on nii palju, et minu kätest ja varandusest ei piisaks nende teostamiseks, isegi kui ma tuhat korda rikkam oleksin [---] Ma tahtsin [---] igaühele, kes tahab ühiskonnale head teha, [---] südamele panna, et nad oma katsete tulemustest mulle teataksid ning aitaksid mul teostada uurimistöid, mis on seni veel tegemata. (Bernal 1962: 234)

Descartes’i teaduslikust optimismist sai XX sajandil „teadusliku maailmavaate” alus. Vladimir Vernadski nentis raamatus „Elu algus ning igavikulisus” („Начало и вечность жизни”, 1922):

Kõik seni korraldatud elusaine sünteesi katsed andsid jäägitult negatiivseid tulemusi. Elusainet surnud ainest ei saadud ja neis otsingutes pole mitte mingi saavutuse vähimatki edu. (Aleksejev 1990: 438)

Darvinismi ja marksismi ühenduse eestvõitleja Boriss Zavadovski vastas talle:

Me ei heida akadeemik Vernadskile sugugi ette sellist jõhkralt primitiivset arusaama vitalismist, kuid lõpuks taandub tema argumentatsioon sellele, et kui teadus pole senini midagi teha jõudnud, siis ta ei saavuta seda ka tulevikus. Kuid sellele skeptitsismile, mis tugineb ühele faktile teaduse ajaloos, seame meie vastu teaduse ajaloo tema tervikus, ning ma oletan, et me võime täie õigusega öelda: „Ajalugu on meie poolt!” (Aleksejev 1990: 439)

Dialektilise materialismi tõekontseptsioon jagab „teadusliku maailmavaate” optimismi:

Tõde on meie teadmiste vastavus tegelikkusele, uuringu, tunnetuse objektile. Sestap kutsutakse seda objektiivseks tõeks. Kuid objektiivne tõde ei avane mitte kohe täielikult, vaid järk-järgult, samm-sammult, nagu tõuseks temani mööda pika-pika, täpsemalt: lõputu trepi astmeid. Iga säärane aste sellel trepil ei kujuta endast mitte täielikku, lõplikku, ammendavat teadmist uuritavast esemest, vaid mõningat lähenemist sellele. Sestap kutsutakse seda suhteliseks tõeks. Samamoodi nagu kogu trepp, st tee tõeni, koosneb kõikidest üksteisele järgnevatest astmetest, moodustub ka täielik, ammendav (või absoluutne) tõde lõpmatust hulgast suhtelistest tõdedest – üksikutest astmetest täieliku tõeni. (Kedrov 1989: 20)

Teadusliku tunnetuse trepimudel on ühesuunaliselt ning ülenevalt vektoriaalne: teadusliku tunnetuse astmeid mööda võib liikuda ainult edasi, tagasi astuda ei tohi ja kõrvale pole võimalik, trepil on sundsuund, olgu ta siis sirg- või keerd-.

Ent millal muutub kvantiteet kvaliteediks? Millal selgub tõdedest Tõde? – Ilmselt mitte iialgi. Terve Tõde ei oota trepi lõpus.

 

5. Teaduslik tõde on a j a l i k, Tõde aga ajatu.

Teadustõde sõltub translatoorsest ajast: Tõde küll selguvat, aga „mitte kohe”, tuleb oodata, kannatada, kuni lõplikule Tõele lõputult lähenetakse. ­Sellest kujutluspildist sai alguse Leibnizi infinitesimaal­arvutus. Vanuigi kirjutas ta:

Koolist välja kasvanud, õppisin tundma kaasaega, ning mäletan, kuidas ma viieteistkümneaastasena Leipzigi lähedal mingis Rosendali-nimelises metsasalus jalutasin ja mõtisklesin, kas mitte ei peaks jääma substantsiaalsete vormide juurde. (Holz 1983: 6)

Substantsiaalsed on vormid, millel pole omavahelist üleminekut, mis ei saa üksteiseks transformeeruda, sest Jumal lõi nad kohe valmina ja muutumatuna.

Ja Jumal ütles: „Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!” Ja nõnda sündis [---] Ja Jumal lõi suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi [---] Ja Jumal ütles: „Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järgi, kariloomad ja roomajad ja metsloomad nende liikide järgi!” Ja nõnda sündis [---] Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele [---]. (1Ms 1:11, 21, 24; 2:20)

Jumal lõi muutumatud substantsiaalsed vormid, millest igaüks sai Aadamalt oma ainulise nime. Siis aga tuli Charles Darwin ja teatas, et substantsiaalseid vorme pole olemas, et liigid arenevad üksüheks, et nende piirid on hägused ning ujuvad, et loodus evolutsioneerub üle substantsiaalse vormi piiride. Sellest, kes eile oli ahv, võib homme areneda inimene. „Kuidas saab arengus ületada liigi piire,” küsis Karl Ernst von Baer, „kas sellest on mingeid jälgi või on see pelk ajuhautis?” (Undusk 2013: 150). Evolutsionismi crux on aeg.

Darvinist täidab üleminekud kahe empiiriliselt diskreetse, aga loogiliselt ülesehituselt sarnase organismi (näiteks inimahvi ja inimese) vahel ajametafooriga: üks on muundunud teiseks ’pikka aega kestnud’ arenguprotsessi taga­järjel. ’Pikk aeg’ on otsekui väljavabanduseks asjaolule, miks me seda protsessi isegi lühemates fragmentides iial jälgida ei saa. (Undusk 2013: 150)

Et USA-s veel XX sajandi algupoolel evolutsiooniteooriat koolis õpetada keelati (Lippmann 1928: 11–14), võis isegi teoloogiliselt ebapädevate vaimu­haridusjuhtide peas tuleneda just substantsiaalsete vormide kujutlusest.

 

6. Absoluutsele Tõele lähenetakse (müstilises praktikas) suurema suunas, teaduslikule tõele lõputult p i s e n d a d e s j a p e e n e n d a d e s. Kujundlikult märkis Albert Einstein, et teadlased teavad üha vähematest asjadest üha rohkem, kuni nad ühel päeval teavad kõik mittemillestki.

Descartes’i sõnastatud analüütiline teadusmeetod (vt 3.2.2) kehtib füüsikas „separatiivse hierarhismi kontseptsioonina”: füüsiline maailm on mitmetasemeline objekt, kus „mis tahes struktuuritaseme füüsika tuleneb alati ­loogilis-deduktiivse paratamatusega sügavamate tasemete dünaamikast” (Uus 1989: 33).

Aastal 1870 laiendas Hermann von Helmholtz selle kontseptsiooni bioloogiasse: „[---] „Elusrakkude käitumine peaks olema seletatav molekulide liikumisega, mis toimub vastavalt kindlatele jõuseadustele”” (Mayr 1989: 1873).

Aine omadusi seletavad molekulide omadused, molekulide omadused tuletatakse aatomite omadustest, aatomite omadustest saadakse aru prootonite, elektronide ja neutronite käitumist vaadates, nood osakesed omakorda toimivad vastavalt oma koostisosi valitsevatele loodusseadustele ja nõnda edasi in infinitum.

Et mitte ära kaduda tollesse lõpmatusse, seletuse pidevasse edasilükku (või õieti: allapoolelükku), on füüsikud kokku leppinud kehtestada „aprioorne kategoriaalne tase” (nulltase), millest sügavamale aine sisse ei laskuta. Nulltaseme kohale ehituvas hierarhias leidub kahte liiki tasemeid, ühed kujutavad endast nulltaseme kindlat üldistatud projektsiooni (analooge), teised ei kujuta. Tekib väärtushierarhia: esmalt nulltase, siis analoogtasemed ja nende vahel kolmanda järgu tasemed, mille käitumist seletatakse „l ä h i m a sügavamal asuva” analoogtaseme dünaamikaga. (Uus 1989: 34)

Et säärane avatud kvantitatiivne lõpmatus tekitab tõe tunnetuse teel ebamugavust ja lähimate tasemete arvessevõtt kujutab endast vaid ilmset hädaabilahendust, selle probleemi neutraliseeris Georg Cantori hulgateooria.

Hulk on kindlate elementide suletud kogum. Hulkadega saab arvutada. Lõpmatus, ütles Cantor, pole mitte pidev kasvuprotsess, vaid samuti hulk – lõpmatu hulk, millega saab arvutada. Näiteks tohib öelda, et naturaal­arvude hulk on paarisarvude hulgast kaks korda suurem (võimsam). „Lõpliku lõpmatuse” tarvis evitas Cantor transfiniitse arvu mõiste. Transfiniitne arv iseloomustab hulka, mille tervik ei ole ühestki oma osast suurem. (Priimägi 2019: 89–91)

Georg Cantori lõpmatuse-kontseptsiooni antitsipeeris Aquino Thomas, kõneldes Jumalast:

[---] non enim est infinitus privative, sic enim ratio infiniti congruit quantitati; habet enim partem post partem in infinitum. [---] Sed Deus dicitur infinitus negative, quia scilicet eius essentia per aliquid non limitatur. ’[---] ta pole lõpmatu privatiivselt-kvantitatiivselt, nii et osad järgnevad üksteisele lõpmatus reas. [---] Vaid Jumalat nimetatakse lõpmatuks negatiivses mõttes: et tema olemus on piiramatu.’ (Aquino Thomas)

 

7. Teaduslikul tõetunnetusel on piirid nii reaal- kui ka humanitaarteaduses.

Pole lootust saada reaalteaduslikku vastust füüsika põhiküsimustele, mis asi on jõud või mis on liikumine. Ka ühtse välja teooria ei tule ega tule välja.

Filosoofia näiteks peatub transtsendentsuse ees (Kanti Ding an sich), filoloogia ei suuda dešifreerida Phaistose ketta teksti, teoloogia võimaldab Jumalat määratleda üksnes apofaatiliselt.

Dionysios Areopagita ütleb Jumalast:

Mitte keha ega kuju ega vorm ning ilma kvantiteedi või kvaliteedi või kaaluta, mitte ühes paigas asuv, ei nägev, ei tundev, ei tuntav [---] mitte hing ega aru, ilma kujutluse või arvamuseta, ei arv ega kord ega suurus [---] ei substants ega igavik ega aeg [---] ei pimedus ega valgus, ei eksitus ega tõde (Eco 2016: 88).

Dionysios ja tema järgijad õpetavad: et inimene Jumalast mitte midagi ütelda ei oska, siis peab ta Jumalast rääkima nii, et oskamatus võimalikult selgesti silma paistaks. Jumalale tuleb leida „võimalikult erinevaid, peletislikke, uskumatult kohatuid, justkui väljakutsuvalt ründavaid, kummaliselt mõistatuslikke” nimesid rõhutamaks kirjelduskeele küündimatust ja tekitamaks vajaduse säärast valet lahti seletada juba ratsionaalses diskursuses. (Eco 2016: 89)

 

Humanitaarteadus

8. Teaduste liigituse teine dihhotoomia vastandab reaalteaduse ja h u m a n i t a a r t e a d u s e.

8.1. Kõik teaduse kohta öeldu kehtib ka humanitaarteaduses: sõnas „humanitaarteadus” kujutab osis „teadus” endast genus proximum’i, „humanitaar” aga differentia specifica’t. Humanitaarteadus ei vastandu mitte teadusele (nagu arvasid Snow ja Kagan – vt 1), vaid reaalteadusele.

8.2. Humanitaarteaduse vormiline tunnus on d e d u k t i v i s m.

Friedrich Engels ütleb „Looduse dialektika” („Dialektik der Natur”, 1925) „Sissejuhatuses” (1875/1876), et reaalteadustes kõigepealt kogutakse andmestik, siis süstematiseeritakse ja seejärel tehakse avastus.

Newtoni neljas teadusliku arutluse reegel kuulutab induktsiooni reaal­teaduslikuks põhimeetodiks:

In philosophia experimentali, propositiones ex phaenomenis per inductionem collectae, non obstantibus contrariis hypothesibus, pro veris aut accurate aut quamproxime haberi debent, donec alia occurrerint phaenomena, per quae aut accuratiores reddantur aut exceptionibus obnoxiae. Hoc fieri debet ne argumentum inductionis tollatur per hypotheses. ’Eksperimentaalses teaduses peab tunnistama kas tõeseks või maksimaalselt tõelähedaseks väited, mis on nähtustest tuletatud induktsiooni teel, hoolimata neile vastupidiste hüpo­teeside võimalikkusest, seni kuni pole ilmnenud teisi nähtusi, mis korrigeerivad formuleeritud väiteid või on nendega vastuolus. Seepärast ei või hüpoteesid, paljad oletused kummutada induktiivseid väiteid.’(1)

Humanitaarteaduses käib lugu vastupidi: esmalt tehakse hüpoteetiline avastus ja siis hakatakse selle põhjal süstematiseerima, kinnitavat ainest otsima. Jaak Põldmäe pillas kord luuleteemalist diplomitööd juhendades: tähtis on teooria, näiteid leiab alati!

8.3. Humanitaarteaduse sisuline tunnus on avastuse k v a l i t a t i i v s u s.

Reaalteaduse avastused on kvantitatiivsed. Humanitaarteaduses peab isegi siis, kui kasutatakse kvantitatiivset meetodit (statistikat), jõudma uue kvalitatiivse järelduseni. Humanitaarne uurimus ei saa lõppeda kokku­võttega, et üht näitajat oli nii- ja niimitu, teist naa- ja naamitu protsenti.

 

9. Kolm f u n d a m e n t a a l s e t  h u m a n i t a a r t e a d u s t on filosoofia, teoloogia ning filoloogia.

9.1. F i l o s o o f i a aineks on inimene ja mõtlemine, t e o l o o g i a aineks on inimene ja Jumal, f i l o l o o g i a aineks on inimene ja tekst (kõige avaramas mõttes – Priimägi 2019: 228). Filoloogia uurib, kuidas inimene teeb tegelikkusest teksti ja kuidas tekst saab inimese vahendusel tegelikkuseks.

E s t e e t i k a ei ole humanitaarne fundamentaalteadus, kuivõrd ta üksnes tugineb kas filosoofiale (Immanuel Kanti, Georg Wilhelm Friedrich Hegeli esteetika), teoloogiale (Aquino Thomase, St. Victori Hugo esteetika) või filoloogiale (Nicolas Boileau, Heinrich Wölfflini esteetika).

 

Tõde humanitaarteadustes

10. Teaduse eeldus, tingimus ja tunnus on t õ e  o l e m a s o l u. Kus pole tõestatavat tõde, seal pole tegu teadusega.

10.1. Humanitaarvallas opereeritakse kas f i l o s o o f i l i s e  t õ e g a, t e o l o o g i l i s e  t õ e g a või f i l o l o o g i l i s e  t õ e g a.

10.2. Filosoofia tõde on t r a n s t s e n d e n t a a l n e, teoloogia tõde on  t r a n s t s e n d e n t n e ja filoloogia tõde on t r a n s f e r e n t n e.

10.3. Humanitaarteaduses on tõel s õ n a t e k s t i kuju.

10.4. Humanitaarteaduse tõde on t õ e n ä o s u s l i k.

Teadusele kohustuslikule loogilisusele (vt 1.1) vastavalt võivad tõenäosed olla j ä r e l d u s e d, aga mitte eeldused.

Matemaatikud Mihhail Postnikov ning Anatoli Fomenko lahendavad „maakaartide kronoloogilise korrastuse meetodiga” (vn метод хронологического упорядочивания географических карт) küsimust, miks näiteks Ptolemaiose maakaart (umbes aastast 150) on täpsem kui Hanns Rüsti kaart (aastast 1480), mis kujutab endast „pigem ilusat pilti”. Kuhu kadusid üksikasjalised teadmised, kui vahepeal „inimkond ei kogenud globaalseid katastroofe, tema areng ei katkenud ning uued põlvkonnad ei pidanud alustama puhtalt lehelt”? Kust pärinevad siis need tõetruud antiiksed maakaardid? Ja vastavad: need saavad olla vaid tagantjärele antiiki transponeeritud ajaloo võltsingud. (Postnikov, Fomenko 1982: 24–44)

Matemaatikute järelduse saab sõnastada lausungiloogika keeles, modus tollens’ina: „Kui tsivilisatsiooni arengus ei esine tagasilangust, siis ei esine tagasilangust ka kartograafias, aga kartograafias tagasilangus esineb, järelikult ei kajasta kartograafia õigesti tsivilisatsiooni arengut.”

Lihtne lausungiarvutus toob ilmsiks, et kõik, mis sellest näiliselt õigest mõttekäigust järele jääb, on loogiliselt paratamatu järeldus: „Tsivilisatsiooni arengus siiski esineb tagasilangust.”

Nõnda ei luba teaduslikult korrektne loogika nõustuda ka järeldusega, et täpsed maakaardid on antiikaega tagantjärele sisse võltsitud. Antiikaega lahutab uusajast pikk periood, mille sisse mahub ka tsivilisatsiooni languse faas. Matemaatikute eeldus, et tsivilisatsiooni arengus tagasilangust ei esine, on väär ka küllaldase aluse seaduse kohaselt.(2)

10.5. Humanitaarsete t õ d e d e  h u l k ei ole piiramatu.

Bernard Bolzano demonstreerib „Teadusõpetuses” („Wissenschaftslehre”, 1837) ja „Lõpmatuse paradoksides” („Paradoxien des Unendlichen”, 1851) loogiliselt, et teaduslike (tõeste) tõdede hulk on lõpmatu, st ainulist suurt Tõde pole olemas. Ta arutleb seal „tõe kui sellise” olemasolu üle ega täpsusta, kas tema järeldus saab kehtida ka konkreetse eseme puhul – kas ühe ja sama eseme kohta saab teha lõpmatu hulga loogiliselt tõeseid järeldusi või on nende hulk kuidagi piiratud. Näiteks valguse puhul ollakse füüsikas sunnitud tunnistama võrd-tõeseks nii laine- kui ka korpuskulaarteooria. Zenoni apooriad teadvustavad, et liikumist saab määratleda üksnes kaheli. Infinitesimaal­arvutus osutab samale kõveruse puhul.

Humaniora vallas leiab see küsimus vastuse: ühe ja sama objekti, näiteks ilukirjandusteose kohta saab teha piiramatu hulga järeldusi – aga kindlasti mitte lõpmatu hulga ja kindlasti mitte teaduse metakeelsel kahevalentsel loogikal põhinevaid järeldusi.

Humanitaarvallas võib kasutada analoogiajäreldusi (üksikult üksikule), võib arendada „klaaspärlimängu” intuitsionistliku loogika reeglite järgi, nagu seda äärmuslikult ja demonstratiivselt tegi ’patafüüsika (esiapostroofiga!), mis XX sajandi algul esitles ennast teadusena, kus tohib luua suvalisi seoseid. (Clair, Szeemann 1975) Egas poststrukturalistlik dekonstruktivism midagi muud tee!

Leibniz nägi meelevaldses laialivalguvuses ebateaduse pealetungi ja seadis eesmärgiks määratleda „täpsed piirid, mille sees peab paiknema otsitav tõde” (Leibniz 1984: 492).

Päris piiritut interpretatsiooni humanitaarteadus niisiis lubada ei saa – teos ei tohi tema-teemalise klaaspärlimängu käigus kaduma minna. Vene orientalist Boriss Vahtin näitas hiina luule ainesel, et iga kommentaar kaugeneb algtekstist, kuivõrd kommenteerib ka eelmisi kommentaare, ja viimaks jõutakse seisu, kus algtekst polegi enam tuvastatav (Vahtin 1974: 26–36). Umberto Eco aga ütleb „Avatud teose” („Opera aperta”, 1967) eessõnas, et tahab uurida, „mis piires saab üks või teine teos olla maksimaalselt mitme­tähenduslik ja sõltuda vastuvõtva inimese aktiivsest sekkumusest, lakkamata siiski olemast „teos”” (Eco 2004: 6–7).

Kahtlemata kuuluvad interpretatiivsed järeldused pigem tõdemuste kui tõdede valda. Humanitaarteadlased peavad neid tõdedeks vaid siis, kui nad tulenevad ükskõik millistest selgetest eeldustest ning on tuletatud teadusliku loogika alusel.

 

Tõde filoloogias

11. Filoloogia on t e a d u s.

11.1. Filoloogia ei ole ebateadus: ta kasutab metakeelena k a h e v a l e n t s e t l o o g i k a t.

11.2. Filoloogia ei ole pseudoteadus: ta seisneb ainult a v a s t u s t e s.

11.3. Filoloogia otsib teaduslikku t õ d e, hoidudes nii Tõest kui ka tõdemustest. Tema tõeväärtused pärinevad kahevalentsest loogikast: „tõene” või „väär”.

11.4. Filoloogiateadusliku tõe a l l i k a d on ilmutus (ideesähvatus), traditsioon (lugemus) ja loogika (süsteemsus).

11.5. Filoloogiateaduslik tõde on t õ e n ä o s u s l i k, mitte absoluutne. Filoloogiline avastus tohib apelleerida tõenäosusele ainult järeldustes, m i t t e e e l d u s t e s.

 

12. Filoloogia on h u m a n i t a a r t e a d u s.

12.1. Filoloogiateadus on d e d u k t i i v n e, mitte induktiivne: ta lähtub ideest. Filoloogiateaduslik idee võib pärineda ükskõik kust, aga ta peab rakenduma filoloogilisele ainesele.

12.2. Filoloogiateaduslik avastus on k v a l i t a t i i v n e.

12.3. Filoloogiateaduse aineks on inimene ja tekst (ja mitte ainult sõnatekst).

 

13. Filoloogiateaduslik tõde on f i l o l o o g i l i n e, mitte filosoofiline ega teo­loogiline.

13.1. Filoloogia tõde on t r a n s f e r e n t n e. Ta opereerib siinpoolsuses jätkuva traditsiooniga ja kannab seda ajas kasva­vana edasi. Filoloogia teeb küll vaimse pärandi inventuuri, aga mitte suurpuhastust.

Filoloogia on niihästi sünkrooniline kui ka diakrooniline teadus.

13.2. Filoloogilisel tõel on s õ n a t e k s t i kuju.

[Vatikani] Raamatukogus leidub tõesti imelikke asju [---] On vanu dokumente, mis kunagi kujutasid endast riigisaladust, kiriku- ja riigitegelaste kirjavahetus, mis avab tõe [правду] mõne ajaloosündmuse kohta. (Kotomkin 2019: 5)

13.3. Filoloogiliste tõdede h u l k ei ole suvaline ega piiramatu.

Filoloogiliste tõdede hulka piirab loogiline samasusseadus (lex identitatis), mis ei luba käsitelu käigus muuta käsitelu objekti. Interpretatsioon ei tohi oma eset asendada (vt 10.5).

Juri Lotman nendib:

Teksti struktuuri aluste ümberformuleerimine tunnistab, et tekst astus vastastikusesse toimeprotsessi talle heterogeense teadvusega ja et uute tähenduste genereerimise käigus korraldas ta ümber oma immanentse struktuuri. Seesuguste ümberkorralduste võimalused on lõplikud. See tingib selle või teise teksti elupiiri sajandites, aga samuti tõmbab joone kultuurikonteksti muutumisprotsessis kunstimälestise ümberkorraldamise ja talle tähenduste meele­valdse omistamise vahele, tähenduste, mille väljendamiseks tal vahendeid pole. Pragmaatilised seosed võivad aktualiseerida perifeerseid või automaatseid struktuure, kuid nad ei suuda viia teksti selles põhimõtteliselt puuduvaid koode. (Lotman 1990: 289–290)

13.4. Filoloogilist tõde ei kätke suvalises uuringuesemes.

Filoloogia saab tegelda kõigega, mis kujutab endast teksti. Metateadusena võib ta käsitleda kõiki objekte – visibilia et invisibilia – eeldusel, et neid saab käsitada tekstina. Leidub objekte (alates tõlkimatust sõnast ja kreeta lineaar­kirjast A kuni unio mystica’ni), mida tekstina käsitada ei saa. „Enamik [Thera e Santorini saare] seinamaalinguid kujutab mingit lugu, ent paljud on nii keerulised, et ei anna lahti seletada” (Udivitelnõje 1997: 71). Nende kohta pole võimalik lausuda filoloogilist tõde.

 

„Tõejärgsus”

14. „Tõejärgsuse” mõiste e i k e h t i ei ilmutusliku „Tõe”, teadusliku „tõe” ega kogemusliku „tõdemuse” puhul.

14.1. I l m u t u s l i k Tõde on absoluutne ning lõplik ja mingit temast erinevat „järgsust” olla ei või.

Hegeli kohaselt saab asi tekkida ainult millestki muust, kui ta ise on, ajas järgneda millelegi kvalitatiivselt erinevale: „Kui miski peab esile toodama, siis peab lähtepunktiks olema miski muu, ning sealjuures just seda muud eitatakse” (Hegel 1966: 151). Ilmutus ei ole ei kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt jätkuv.

14.2. T e a d u s l i k k u „tõejärgsust” pole olemas, samasusseaduse kehtivuse piires on olemas ainult kas „tõesus” või „väärus” (vt 10.5, 13.3).

14.3. T õ d e m u s kui tõekogemus kahtlemata transformeerub ajas, aga jääb juuripidi ikka kogemuse situatsiooni ega ole sealt lahti kistav.

 

15. „Tõejärgsus” on t e a d u s v ä l i n e mõiste. Kui „tõejärgsus” jääb väljapoole Tõde, tõde ja tõdemust, siis ei saa ta kuuluda nendega samasse paradigmasse. Komponent „tõde” sõnas „tõejärgsus” on seega eksitav.

„Tõejärgsus” kirjeldab teadvust, kus üksikandmete rohkusega kaasneb korrastatuse puudus, struktureerimatus. Abraham Moles nimetab sellist teadvust „mosaiikseks” ja näeb selle tekke põhjusena, et „indiviid ujutatakse üle eraldiseisvate, hierarhiliselt peaaegu täiesti korrastamata sõnumitega – ta teab väheke kõigest maailmas, kuid tema mõtlemise struktuursus on äärmiselt piiratud” (Moles 1973: 44).

Kui kõik andmed on teadvuses ühetähtsad, siis pole ükski neist päriselt tähtis. Seda seisundit nimetatakse kaootiliseks: kaos kujutab endast absoluutset homogeensust, igasuguse struktuuri puudust, mis kätkeb endas kõikide struktuuride võimalust.

Sellisel teadvusel puudub teadmine. (Priimägi 2014–2015)

15.1. „Tõejärgsus” iseloomustab h u m a n i t a a r e, mitte humanitaarteadlasi.

Snow nimetab neid „kirjanduslikeks intellektuaalideks” (Snow, Kagan 2017: 1), kes esindavad „kirjanduslikku kultuuri” (Snow, Kagan 2017: 17), „literaatideks” (Snow, Kagan 2017: 19), „traditsioonilise kultuuri” kandjateks (Snow, Kagan 2017: 19, 20). Nad on tegelased, kes Kagani sõnutsi „tuletavad ühiskonnale meelde selle vastuolusid, väljendavad olulise tähtsusega emotsionaalseid seisundeid, tajuvad kultuuriliste hoiakute muutumist, astuvad vastu sügavaimatele moraalsetele dilemmadele oma kultuuris ja dokumenteerivad ettenägematuid sündmusi, mis liigendavad elu või ajaloolist epohhi” (Snow, Kagan 2017: 311).

15.2. „Tõejärgsus” valitseb t e a d u s v õ õ r a s t e inimeste (sealjuures mitte üksnes humanitaaride) peades, aga mitte humanitaarteaduses, mitte filo­loogias.

„Tõejärgsuse” klassik Friedrich Nietzsche ässitas omal ajal teoses „Teispool Head ja Kurja” („Jenseits von Gut und Böse”, esmatrükk 1886; eesti keeles Nietzsche 2017):

Tõetahe, [---] too kuulus tõesus [Wahrhaftigkeit], millest kõik filosoofid on senini rääkinud aukartusega – mis küsimused on see tõetahe meie ette püstitanud! Kui imelikud halvad küsitavad küsimused! [---] Kas siis saab imeks panna, kui me ükskord lõpuks muutume umbusklikuks, kaotame kannatuse, pöörame kärsitult ümber, kui me sellelt sfinksilt ka ise küsima õpime? Mis see meis õigupoolest „tõe poole” kipub? – Tõesti, me viivitasime kaua küsimast selle tahte põhja järele – kuni viimaks jäime täielikult seisma ühe veel põhjalikuma küsimuse ette. Me küsisime selle tahte v ä ä r t u s e järele. Olgu peale, me tahame tõde – m i k s m i t t e p i g e m ebatõde [Unwahrheit]? Ja kindlusetust [Ungewissheit]? Koguni teadmatust [Unwissenheit]? Meie ette kerkis tõe väärtuse küsimus [---] Mingi otsustuse väärus [Falschheit] ei tähenda meile veel, et me selle otsustuse tagasi lükkaksime [---] Küsimus on, mil määral see elu edasi viib, elu alal hoiab, liiki säilitab, ehk isegi liiki aretab; ning me kaldume põhimõtteliselt väitma, et kõige vääramad [falschesten] otsustused (mille hulka [Immanuel Kanti] sünteetilised otsustused kuuluvad a priori) on meile kõige hädavajalikumad [---] Tunnistada ebatõde [Unwahrheit] elutingimuseks – see tähendab küll hakata ohtlikul viisil vastu harjumuspärasele väärtustundele; ja too filosoofia, mis seda söandab, paigutub juba üksnes seetõttu teispoole Head ja Kurja. (Nietzsche 1895: 12–13)

Teadlase aga teeb murelikuks näha Homo sapiens sapiens’i tulevikust vastu tulevat, harimatuse ründemõõk ühes ja „tõejärgsuse” kaitsekilp teises käes.

 

Linnar Priimägi (snd 1954), PhD, Tallinna Ülikooli imagoloogia, propaganda tehnikate, rakendusliku kultuuriteooria külalisõppejõud (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), tristan@tlu.ee

 



  1. Newtoni „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica” esitrükis (1687): „Regulae philosophandi” (lk 387–389). http://learningtechnologies.truman.edu/r_harrison/newton_regulae_phil_printfriendly.html (5. VIII 2019). Vrd Kuznetsov 1988: 74.
  2. Matemaatikute metoodilisele loogikaveale, lähtele valedest eeldustest, osutas Juri Lotman (1982: 44–48).

Kirjandus

A l e k s a n d r o v, Georgi F. 1947 (toim). Filosoofia ajalugu I. Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tlk Rudolf Kulpa. Tartu: Teaduslik Kirjandus.

A l e k s e j e v 1990 = P. V. Alekseev (koost), Na perelome. Filosofskie diskussii 20-h godov. Filosofija i mirovozrenie. Moskva: Politizdat. (П. В. Алексеев (сост.), Философские дискуссии 20-х годов. Философия и мировозрение. Москва: Полит­издат.)

A q u i n o Thomas = Thomas Aquinas. Quaestiones Disputatae de Veritate, qu. II, art. 2, ad 5. = https://dhspriory.org/thomas/QDdeVer.htm (2. VIII 2019).

B e r n a l, John Desmond 1962. Teadus ühiskonna ajaloos. Tlk Hans Luik, Ülo Kurvits, Raimund Preem. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

B u r t t, Edwin Arthur 1995 [1924]. The Metaphysical Foundations of Modern Physical Science. A Historical and Critical Essay. (Humanities.) Atlantic Highlands, N. J.

C l a i r, Jean, S z e e m a n n, Harald 1975. Junggesellenmaschinen. – Les machines Célibataires. Venezia: Alfieri.

D e s c a r t e s, René 2016. Arutlus meetodist. Aru õigeks juhtimiseks ja tõe otsimiseks teadustes. Tlk Andres Raudsepp. (Avatud Eesti raamat.) Tartu: Ilmamaa.

E c o 2004 = Umberto Eco, Otkrytoe proizvedenie. Forma i neopredelennost’ v sovremennoj poètike. Sankt-Peterburg: Akademičeskij proekt. (Умберто Эко, Открытое произведение. Форма и неопределенность в современной поэтике. Санкт-Петербург: Академический проект.)

E c o, Umberto 2016. Kunst und Schönheit im Mittelalter. München: dtv.

H e g e l, Georg Wilhelm Friedrich 1966. Einleitung in die Geschichte der Philosophie. (Philosophische Studientexte.) Berlin: Akademie-Verlag.

H o l z, Hans Heinz 1983. Gottfried Wilhelm Leibniz. Eine Monographie. Leipzig: Philipp Reclam jun.

I h d e, Wilhelm s.a. Discours zwischen Friedrich dem Grossen und Robespierre. Leipzig–Berlin: Lühe.

K e d r o v 1989 = Bonifati Kedrov, Besedy o dialektike. Moskva: Molodaja gvardija. (Б. Кедров, Беседы о диалектике. Москва: Молодая гвардия.)

K e r e s, Harald 2009. Ruum ja aeg. Koost ja tlk Piret Kuusk. (Eesti mõttelugu 89.) Tartu: Ilmamaa.

K o t o m k i n 2019 = Nikolaj Kotomkin, Apostol’skaja biblioteka. – Zagadki istorii, nr 28. (Николай Котомкин, Апостольская библиотека. – Загадки истории, No 28.)

K o y r e, Alexander 1923. Descartes und Scholastik. Bonn: Friedrich Cohen.

K u z n e t s o v, Boriss 1988. Newton. Tlk Igor Gräzin. (Suuri mõtlejaid.) Tallinn: Eesti Raamat.

L e i b n i z 1984 = Gottfried Wilhelm Leibniz, Sočinenija v četyreh tomah. III. (Akademija nauk SSSR, Institut filosofii.) Moskva: Mysl’. (Готфрид Вильгельм Лейбниц, Сочинения в четырех томах, III. Академия наук СССР, Институт философии. Москва: Мысль.)

L i p p m a n n, Walter 1928. American Inquisitors. A Commentary on Dayton and Chicago. New York: Macmillan.

L o t m a n 1982 = Juri M. Lotman, Redakcionnoe primečanie k stat’e M. M. Post­nikova i A. T. Fomenko. – Trudy po znakovym sistemam XV. Tipologija kul’tury, vzaimnoe vozdejstvie kul’tur. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 576.) Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 44–48 (Ю. М. Лотман, Редакционное примечание к статье М. М. Постникова и А. Т. Фоменко. – Труды по знаковым системам XV. Типология культуры, взаимное воздействие культур. (Ученые записки Тартуского государственного университета 576.) Тарту, 44–48.

L o t m a n, Juri 1990. Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tlk Pärt Lias, Inta Soms, Rein Veidemann. Tallinn: Olion.

M a y r, Ernst 1989. Põhjus ja tagajärg bioloogias. Tlk Kalle Hein. – Akadeemia, nr 9, lk 1869–1887.

M o l e s 1973 = Abraham Moles, Sociodinamika kul’tury. Moskva: Progress. (Абраам Моль: Социодинамика культуры. Москва: Прогресс.)

N e w t o n, Isaac 1687. Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica. Regulae philosophandi. http://learningtechnologies.truman.edu/r_harrison/newton_regulae_phil_printfriendly.html (5. VIII 2019).

N i e t z s c h e, Friedrich 1895. Werke. VII. Jenseits von Gut und Böse. Zur Genealogie der Moral. Leipzig: C. G. Naumann.

N i e t z s c h e, Friedrich 2017. Sealpool head ja kurja. Tulevikufilosoofia eelmäng. Tlk Jaanus Sooväli. (Avatud Eesti raamat.) Tartu: Ilmamaa.

P o s t n i k o v, F o m e n k o 1982 = M. M. Postnikov, A. T. Fomenko, Trudy po znakovym sistemam XV. Tipologija kul’tury, vzaimnoe vozdejstvie kul’tur. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 576.) Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 24–44. (М. М. Постников, А. Т. Фоменко, Новые методики статистического анализа нарративно-цифрового материала древней истории. Труды по знаковым системам XV: Типология культуры, взаимное воздействие культур. (Ученые записки Тартуского государственного университета 576.) Тарту, 24–44.

P r i i m ä g i, Linnar 2014–2015. Külm sõda Ukraina kohal. – Kaja 2014, november: lk 16–17; detsember, lk 47–49; 2015, mai, lk 48–50.

P r i i m ä g i, Linnar 2019. Luule ja tõde. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa.

S c h m u t z e r, Ernst, S c h ü t z, Wilhelm 1975. Galileo Galilei. (Biographien hervorragender Naturwissenschaftler, Techniker und Mediziner 19.) Leipzig: BSB B. G. Teubner.

S i m m e l, P. Oskar, S t ä h l i n, Rudolf (toim) 1964. Christliche Religion. Neuausgabe. (Das Fischer Lexikon.) Frankfurt am Main: Fischer Bücherei.

S n o w, Charles Percy, K a g a n, Jerome 2017. Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon. Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil. Tlk Mart Trummal. (Avatud Eesti raamat.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Udivitelnõje 1997 = Udivitel’nye ègejskie carstva. Ènciklopedija „Isčeznuvšie civilizacii”. Moskva: Terra. (Удивительные эгейские царства. Энциклопедия „Исчезнувшие цивилизации”. Москва: Терра.)

U n d u s k, Jaan 2013. Energiageenius. Wilhelm Ostwaldi eluvaatest. – Teadusmõte Eestis VIII. Teaduskultuur. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, lk 146–159.

U u s, Undo 1989. Materialistlik vaimupimedus kui teaduse arengut pärssiv tegur. – Tartu Tähetorni kalender (LXVI) 1990. aastaks. Tallinn: Valgus, lk 29–58.

V a h t i n 1974 = B. B. Vahtin, Čelovek i priroda v kitajskoj srednevekovoj lirike (na materiale antologii „Juj taj sin’ jun’”). – E. A. Serebrjakov i dr. (toim), Teoretičeskie problemy izučenija literatur Dal’nego Vostoka. Moskva: Nauka. (Б. Б. Вахтин, Человек и природa в китайской средневековой лирике (на материале антологии „Юй тай синь юнь”). – E. A. Серебряков и др. (ред.), Теоретические проблемы изучения литератур Дальнего Востока. Москва: Наука.)