PDF

Laskma-verbi sisaldavad grammatilised konstruktsioonid ja nende tausttähendused eesti kirjakeeles

https://doi.org/10.54013/kk798a3

Artiklis keskendutakse eesti keele polüseemilise ja sageda kasutusega tuumverbi laskma alustamis- (laskma + Vma, nt lasta vesi kraanis jooksma) ja põhjustamis­konstruktsioonile (laskma + Vda, nt ei lasknud sind/sul ära sõita) ning kausatiivse funktsiooni kujunemise tagamaadele. Funktsiooni alltüüpidena käsitletakse permissiivset ja kuratiivset kausatiivsust. Kirjeldatakse laskma-verbi kasutusi kirjakeele tekstide põhjal alates XVI sajandist kuni tänapäevani ning selgitatakse tähendus­seoseid. Sarnase metoodikaga olen uurinud panema– ja ajama-verbi grammatiseerumist (Tomson 2018, 2020). Laskma-, ajama- ja panema-kausatiivkonstruktsioonid on grammatiseerunud eri tüüpi leksikaalsetest kasutustest. Põhjustamis­konstruktsioonina käsit­le­takse grammatilist konstruktsiooni, mis väljendab tervikuna olu­korda, kus ühe sündmuse tagajärjel toimub teine sündmus (Comrie 1989; Langacker 1991; Talmy 2003). Analüütilise ehk perifrastilise kausatiivkonstruktsiooni keskmes on liitpredikaat (nt paneb sädelema, ajab naerma, laseb laguneda) (Erelt, Metslang 2017: 231–236).

Laskma-verb esineb grammatilises konstruktsioonis da– või ma-infinitiiviga. Konstruktsiooni laskma + Vda (nt Ema laskis lapsel mängida) peetakse täpsemalt permissiiviks – põhjustamis­tarindi deontilis-modaalseks eriliigiks, mille kausatiivsus seisneb tulemussündmuse toimumise lubamises, selle mittetakistamises (Erelt, Metslang 2017: 231). Eesti keele laskma-verbil on nii lubav kui ka direktiivne (käsku, korraldust või palvet väljendav) tähendus (Erelt, Metslang 2017: 234). Kausatiivsust on ka teistes keeltes seostatud permissiivsusega (vt nt Diedrichsen 2015; Waldenfels 2015; Kuteva jt 2019: 256–257), nt inglise keele let-konstruktsioonil on võimaldamise tähendus: seda käsitletakse laiemalt kui kompleksset põhjustamis­situatsiooni väljendavat konstruktsiooni, mis liigitatakse võimaldava kausatiivsuse (ingl en­abling causation) alla. Seda tüüpi kausatiivsuse üks tunnuseid on see, et tulemus­sündmuse saavutamiseks ei rakendata tingimata füüsilisel kontaktil põhinevat jõudu (Talmy 2003: 504–509). Lisaks on osa laskma + Vda konstruktsiooni kasutusjuhtude puhul tegemist kuratiivse kausatiivsusega. Kui permissiivse kausatiivsuse puhul on mõjutaja (põhjustaja) protsessi või tegevuse mittetakistaja (passiivne lubaja) ja mõjutatav võib olla kolmes eri rollis: AGENT, KOGEJA või PATSIENT, siis kuratiivse kausatiivsuse puhul on nii mõjutajal kui ka mõjutataval aktiivne roll (Kasik 2001: 111). Kuratiivse kausatiivsuse fookuses on millegi saavutamine (Waldenfels 2015). Laskma + Vma konstruktsioon väljendab aga aspekti­tähendust, täpsemalt millegi alustamist.

Grammatiliste konstruktsioonide kujunemist vaadeldakse kui loomulikku grammatiseerumis­protsessi, milles leksikaalsest keeleainesest tekib grammatika­üksusi (Heine jt 1991; Hopper, Traugott 2003; Narrog, Heine 2011; Heine 2018; Kuteva jt 2019), aga ka kui kontaktimõjulist grammatiseerumist, sh sundgrammatisatsiooni (Nau 1995; Heine, Kuteva 2005). Eesti oludes ilmneb see kõige ilme­kamalt vana kirjakeele perioodil alates XVI sajandist: laskma-konstruktsiooni kasutati tõlkelises XVI–XVII sajandi kirjakeeles saksa keele eeskujul, näiteks Heinrich Stahli tekstides (VAKK). Kuna XVIII sajandi näidetest on näha, et laskma-konstruktsioon sobitus hästi eesti keelde, siis võib arvata, et samal ajal on toimunud loomulik grammatiseerumine.

Artiklis avatakse seoseid laskma-verbi leksikaalsete kasutuste, sild­konstruktsioonide (leksikaalsete ja grammatiliste kasutuste vahepealsed, mitmeti tõlgendatavad juhud, mille kaudu saab selgitada grammati­seerumist) ning grammatiliste kasutuste vahel. Tähendus­rühma­desse jagatakse üle 3000 laskma-verbi kasutus­juhu, jälgides sajandite kaupa nende tähenduste kirjalikes tekstides avaldumise sagedust. Tähendus­seoste uurimise kaudu on eesmärk heita valgust grammati­liste konstruktsioonide kujunemisele. Grammatilistest konstruktsioonidest käsitletakse lähemalt da-infinitiiviga konstruktsioone käskimise (nt ma lasen sulle kohvi siia tuua) (direktiivsed kasutused) ja võimaldamise (nt oleme lasknud neil elada teiste arvel) (permissiivsed kasutused) tähenduses ning ma-infinitiivilist konstruktsiooni alustamis­tähenduses (nt lasi ringi käima lugemissoovituste nimestikud). Konstruktsiooni osaliste semantiliste rollide kaudu tuuakse välja ka sagedamini esinevad laskma-verbi sisaldava põhjustamis­konstruktsiooni tüübid.

 

1. Laskma-verbi tähendused kirjakeele eri allikates

Grammatiseerumise tausta aitab avada verbi tähenduse uurimine. Laskma-verbi (läänemeresoome või soome-ugri tüvi) vasted eesti keele sugulaskeeltes on nt liivi laskõ, soome laskea ja vepsa laskta tähendustes ’lubama’, ’tulistama’ ja ’asetama’ (EES: 228). Laskma algne tähendus on ’lahti päästma’ (Häkkinen 2005: 575; SSA). Käskiva kõneviisi vormi las on võinud mõjutada saksa laß ’lase’, lassen ’(tegema) panema; lubama’ (EES: 228). Saksa verb lassen on arvatavalt indoeuroopa päritolu (Kluge 2002).

Järgnevalt on esitatud ülevaade laskma-verbi tähenduste kohta nende varasemate allikate põhjal, mida siinse uurimuse korpus­materjal ei kajasta (Eduard Ahrensi grammatika, Ferdinand Johann Wiedemanni sõnaraamat ja grammatika). Ahrensi grammatikas (1853: 109) on laskma-verbi kohta esi­tatud järgmised kasutusnäited: lasti nekrutid körtsi, jooma; ei lase mind oma tupa, rääkima; isa ei lase oma lapsi kuhugi, hulkuma; lase teda lahti, jooksma. Ahrensi kommentaaridest ilmneb, et tihti jäetakse verbi laskma korral lahti ära, aga see on juurde mõeldav: ma lasin sead (lahti), oma peatasa jooksma; lasi hobuse (lahti) sööma; herra lasi mind (lahti), oma pead toitma. Nimetatud näidetes on väljendatud kohta (nt tuppa) või seisundit (lahti), seda ka ma-infinitiivis verbi abil. Näited väljendavad millegi alustamist ja võimaldamist. Ahrensi järgi (1853: 110–111) on laskma-verbil (nagu ka verbidel käskima, paluma, manitsema) peale infinitiivi objektiks ka isik, nt lase teda minna; ma lasin sead kõige suwe oma peatasa joosta; lasi hobuse õues süa; lase rohi kaswata, niita.

Wiedemanni 1869. aastal ilmunud eesti-saksa sõnaraamatus on laskma-verbi tähendused jaotatud kolme suure­masse rühma. Esimesse rühma on koondatud näiteid tähendustest lassen ’(midagi teha) laskma; (midagi tegema) panema’, los lassen, entlassen, in Bewegung setzen: nt soode peal ei lasta veel kõndida, las ma aga maale saan, verd laskma, (läti-) keelt laskma, paber laseb läbi. Teises rühmas on intransitiivsed, enesekohased kasutused intr. Sich in Bewegung setzen, tanzen (pt), sich wenden etc. (st laskuma või ennast laskma): nt ta laseb kui üks nool tema peale, galoppi laskma, paistetus laseb maha. Kolmandas rühmas on esitatud sellised konkreetsed leksikaalsed kasutused nagu schiessen ’(relvast) laskma, tulistama’, nt sihti laskma ja tühjaks laskma püssi. (Wiedemann 1923: 459–461)

Grammatikas esitab Wiedemann (1875: 447) da– ja ma-infinitiiviga kasutus­näited Isa ei lase oma lapsi kusagi hulkuda ja Isa ei lase oma lapsi kuhugi hulkuma. Lisaks on näited lase hobune süüa ja lase hobune (sc. lahti) sööma. Nimetatud da-infinitiiviga kasutused väljendavad võimaldamistähendust ning ma-infinitiiviga kasutused võimaldamist ja alustamist.

Laskma-verbil on eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) ja sõnastikuportaali Sõnaveeb järgi tänapäeva eesti keeles järgmised tähendused: 1) võimaldama, lubama, mitte keelama või takistama a) midagi teha või juhtuda, b) kuhugi või kuskilt pääseda (1b tähenduse kohta on Sõnaveebis toodud vaid sellekohane näide tuumajaama juhtpuldi juurde temasuguseid ei lasta), 2) midagi kellelgi teha paluma või käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma // vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma, 3) kuhugi allapoole langeda võimaldama (EKSS) / kuhugi langetama (Sõnaveeb) // laskuma, 4) kuskilt või kuhugi voolama panema (4a KÕNEK roojamise ja urineerimise kohta), 5) tulirelvast kuuli, mürsku vm lendu paiskama; muust laskeriistast noolt vm lendu paiskama; (märki) tabama, 6) heli tekitama; mingi masinaga töötama; liikuma (ka kestev hoogne tegevus) vm kontekstist tulenev tegevus.

Võimaldamis- ja käskimistähendusega infiniitkonstruktsioonid esinesid juba Ahrensi grammatikas (1853) ning võimaldamistähendusega infiniitkonstruktsioonid Wiedemanni sõnaraamatus (1869) ja grammatikas (1875). Nii Ahrens kui ka Wiedemann on esitanud ka ma-infinitiiviga konstruktsiooni aspektitähenduses näiteid. EKSS-is on laskma ma-infinitiiviga konstruktsioon märgitud esimese tähendus­rühma (’võimaldama, lubama, mitte takistama’) juures.

 

2. Varasemad uurimused

Laskma-verbi grammatilisi konstruktsioone on varem käsitletud mitmes uurimuses. Reet Kasik (2001) on laskma-kausatiivkonstruktsiooni semantikat kirjeldanud panema– ja ajama-kausatiiv­konstruktsioonide kõrval. Ta on selgitanud ka lubava ja kuratiivse kausatiivsuse erinevust (siinses uurimuses on vastavalt kasu­tusel tähendus­rühmad ’võimaldama’ ja ’käskima’). Lubava kausa­tiivsuse (nt peremees laseb majal laguneda) korral ei takista mõjutaja (AGENT, KOGEJA või PATSIENT) mõjutatavaga toimuvat protsessi. Kuratiivse kausa­tiivsuse puhul (nt mees laskis fotograafil endast pilti teha) on nii mõjutajal kui ka mõjutataval aktiivne roll. Näidet mees laskis fotograafil endast pilti teha võiks tõlgendada ka kui passiivset lubamist, st mõjutatava tegevus toimuks sel juhul omal initsiatiivil. Selliseid lauseid aitab tõlgen­dada põhitegevuse iseloom ja enamasti kahe­mõttelisust ei ole. (Kasik 2001: 77–78, 105–113)

XVII–XX sajandi eesti kirjakeele tekstides esineb enim permissiiv­konstruktsioonis just laskma-verb, millel on selles lubav või käskiv tähendus (Klettenberg 2007a, 2007b). Lisaks verbile laskma lõimuvad permissiiv­konstruktsiooniga ka näiteks verbid käskima ja lubama (Klettenberg 2007a, 2007b; Penjam 2008). Pille Penjam (2008) on laskma-verbi permissiivkonstruktsiooni nimetanud võimaldamis-kohustamis­konstruktsiooniks, nt (valitsusel) tööd teha laskma ja (poste) kohale tuua laskma. Mõjutatava (ehk toimija) vormi kohta on leitud, et see on varieeruv – eriti kirjakeele varasemal perioodil – ja sagedamini esineb mõjutatav partitiivi ja adessiivi vormis (Klettenberg 2007a, 2007b). Mõjutatava vormi on vaadeldud ka siinses uurimuses (vt ptk 5.1, tabel 3, joonis 1).

Laskma grammatilise konstruktsiooni osaliste vormi ja konstruktsiooni tähenduse seose uurimine on näidanud, et permissiivse struktuuri morfosüntaks on varieeruvam kui faktitiivse struktuuri oma (faktitiivsena on käsitletud laskma-verbi tähendust ’midagi kellelgi teha paluma või käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma’) (Tamm 2012). Ka siinse uurimuse üks eesmärkidest on teada saada, kas laskma-verbi grammatilise konstruktsiooni osaliste vormi ja konstruktsiooni tähenduse vahel on seos (vt ptk 5.1).

Las-partikli teemalised uurimused (Metslang 2000, 2001) on näidanud, et selle kujunemist võis mõjutada saksa abiverbi lassen imperatiivi­vorm laß, mis esineb koos infinitiiviga. Eesti keeles on las-partiklil kujunenud möönev tähendus. Lase-imperatiiv esineb enamasti koos da-infinitiiviga (nt lase poissi / poisil õppida), las-partikkel aga koos pöörde­lise verbiga (nt las poiss õpib). Laskma-verbi grammatilised konstruktsioonid väljendavad modaalset (võimalikkusmodaalsus) (nt Mari laseb Jüril magada) ja mitte­modaalset (Direktor laseb Otil ukse taga oodata) kausatiivsust. Esimesel juhul on mõjutataval (Jüril) võimalus valida, kas ta teeb talle võimaldatud tegevust. Teise, mittemodaalse kausa­tiivsuse korral see valiku­võimaluse vaheaste puudub. Siinses uurimuses käsitletakse ka ­las-partiklit laskma-verbi teiste kasutuste seas, jälgides selle esinemissagedust eesti kirjakeeles.

Läti keeles esinevad permissiivses laskma-kausatiiv­konstruktsioonis verbid ļaut ja laist. Leedu verbil leisti ’laskma’ on permissiivne ja mittepermissiivne tähendus, mille seas on permissiivne kasutus sagedasem (70% kasutusjuhtudest). Areng imperatiivivormist partikliks on toimunud ka läti ja leedu keeles. (Pakerys 2017)

 

3. Materjal ja meetod

Uurimuse keeleandmed on kogutud eesti kirjakeele korpustest: XVI–XIX sajandi materjal vana kirjakeele korpusest (VAKK), XX sajandi materjal eesti kirjakeele korpuse eri kümnendite ajakirjandus- (AJA) ja ilukirjandustekstidest (ILU) ning XXI sajandi materjal veebilehtede korpusest (etTenTen13).

XVI sajandi kohta tehti otsing kõikidest tekstidest. XVII sajandi otsingusse kaasati juhuvalimiga 259 laskma-verbi sisaldavat lauset järgmistest tekstidest: Georg Mülleri jutlused (16001606), Joachim Rossihniuse „Evangelia und Episteln” (1632) ja Heinrich Stahli „Hand- und Hausbuchi” III ja IV osa (1638) ning „Leyen Spiegeli” II osa (1649). XVIII sajandi materjalist tehti otsing järgmistest tekstidest: Anton Thor Helle „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache”, 10 dialoogi (1732), Albert Anton Vierorthi „Wiis head jutto” (1740), August Wilhelm Hupeli „Lühhike öppetus” (1766–1767), Johann Lithanderi „Köki ja Kokka Ramat” (1781), Friedrich Wilhelm Willmanni „Juttud ja Teggud” (1782) ning Friedrich Gustav Arweliuse „Üks Kaunis Jutto ja Öppetusse Ramat” (1782). Ühest allikast võeti kuni 200 lauset, mistõttu jäeti välja osa lauseid Lithanderi mahukast kokaraamatust. XIX sajandist võeti materjali hulka kõik VAKK-ist leitud kasutusjuhud ja eesti kirjakeele korpuse 1890. aastate materjal. Eesti kirjakeele korpuse otsingus kasutati järgnevat regulaar­avaldist:

las[eitk]?[ndbvmtavuk]?[eakausg]?[stdimu]?[entm]?e?

EtTenTen13 korpusest materjali valikul oli kriteerium see, et ühelt veebiaadressilt ei oleks üle seitsme kasutusjuhu.

Materjalis on religioossed tekstid, ilukirjandus- ja ajakirjandustekstid ning internetikeel: kokku 3129 laskma-verbi kasutusjuhtu1 (tabel 1). Laskma-verb esineb materjalis kas lihtverbina, verbiühendis või infinitiivikonstruktsioonis.

Tabel 1. Laskma-verbi tähendusrühmade moodustamiseks analüüsitud kasutusjuhtude arv.

Periood

Sajand

Kokku

XVIXVII

XVIII

XIX

XX

XXI

Analüüsitud kasutusjuhtude arv

258

490

669

1185

527

3129

Analüüsiti, millised on laskma-verbi tähenduste seosed ja millised leksikaalsed tähendused on sobitunud da– ja ma-infinitiiviga konstruktsioonidesse. Kõigepealt määrati igale kasutusjuhule konteksti arvestades tähendus ning vaadati, milliseid sama vormi ja tähenduse gruppe materjali põhjal tekkis. Tähendusrühmi aitasid luua sõnaraamatutes esitatud laskma-verbi tähendusseletused ja kasutusnäited. Iga kasutus­juht määrati kas leksikaalseks või grammatiliseks, kaheti tõlgendatavad juhtumid sildkonstruktsiooniks. Selline jagamine on oluline laskma-verbi grammatiseerumise kirjeldamisel (leksikaalne tähendus → sildkonstruktsioon → grammatiline kasutus). Grammatilisteks konstruktsioonideks on loetud ma– või da-infinitiiviga konstruktsioonid (nt laseb teha), kus laskma on kaotanud leksikaalse iseseisvuse. Püsi­ühendid ja fraseologismid määratakse selle tähendusrühma alla, millest semantiline ülekanne on motiveeritud, ehkki neil on nüüdseks kujunenud iseseisev terviktähendus, nt leiba luusse laskma. Ühildades korpus­materjali ja teoreetilise teadmise grammatiseerumise seaduspärasuste kohta, saab esitada tähendus­võrgustiku, näidates, missugused tähendused on omavahel kujunemise mõttes seotud.

Uuriti ka, kas laskma-verbi vorm ühendis või konstruktsioonis ning ühendi või konstruktsiooni teise koostisosa vorm määrab nende ühendite ja konstruktsioonide tähenduse. Selle jaoks märgendati MS Excelis 500 kasutusjuhtu XXI sajandi materjalist ning tehti statistiline klaster­analüüs programmis R.2 Kasutati R-i paketi „cluster” funktsiooni „daisy” ja paketi „stats” funktsiooni „hclust”. Laskma-verbi vormilistest tunnustest kaasati analüüsi kõneliik (jaatav, eitav), kõneviis (kindel, käskiv, tingiv, kaudne, möönev), aeg (minevik, mitteminevik), arv (ainsus, mitmus) ja isik (esimene, teine, kolmas). Lisaks märgendati ja kaasati analüüsi ühendi või konstruktsiooni teise osa vorm (da-infinitiiv, ma-infinitiiv, allatiiv, illatiiv, translatiiv, partitiiv ja elatiiv; samuti oli märgendatud „laskma lihtverbina” ja „laskma väljendverbis”) ja varem siinses uurimuses introspektsiooni ja leksiko­graafiliste kirjelduste põhjal loodud tähendus­rühmad. Eesmärk oli tuvastada keeleliste tunnuste alusel kokku kuuluvad laskma-verbi kasutusjuhud ja vaadata, kas tekkinud rühmad on vastavuses introspektsiooni ja leksikograafiliste kirjelduste põhjal loodud tähendusrühmadega. Sellist vastavust ei õnnestunud siinses uurimuses siiski leida. Vormi-tähenduse seoste ennustus­mudeli loomiseks oli analüüsitavat mater­jali vähe ja hajusalt ning kaasatud tunnuseid palju. Siinne uurimus näitas, et semantiliste tunnuste käsitsi märgendamine on mitme­tõlgenduslikel juhtudel endiselt oluline.

Järgmisena analüüsiti laskma-verbi grammatilisi konstruktsioone. Nende kasutusjuhtude puhul, kus mõlemad konstruktsiooni osalised (mõjutaja ja mõjutatav) on eksplitsiitselt väljendatud, määrati mõjutaja, mõjutatava ja tulemussündmuse semantiline roll ja moodustati konstruktsioonitüübid (vt ptk 5.1). Näiteks kasutusjuhu ta laseb neid kirjutada konstruktsioonitüüp on AGENT-PATSIENT-TEGEVUS: ta (AGENT), neid (PATSIENT) ja kirjutada (TEGEVUS). Samuti leiti erinevate laskma-verbi konstruktsioonitüüpide esinemissagedus. Uuriti ka seda, kas mõjutatava vormist sõltub grammatilise konstruktsiooni tähendus (’võimaldama’, ’käskima’, ’võimaldama ~ käskima’). Seda vaadati MS Excelis moodustatud risttabeli põhjal.

Nende kasutusjuhtude kohta, milles ühte või mõlemat osalist grammatilises konstruktsioonis eksplitsiitselt pole, esitatakse ainult esinemissagedus ega kaasata neid konstruktsioonitüüpide kirjeldamisse.

 

4. Laskma-verbi tähendusrühmad ja tähendusseosed

Selles peatükis esitatakse laskma-verbi tähendusrühmad, mis avavad ühtlasi skemaatiliselt grammatiseerumise. Leksikaalsete ja grammatiliste tähenduste kõrval tuuakse välja sildkonstruktsioonid – vormi-tähenduse paarid, mida on samaaegselt võimalik tõlgendada nii leksikaalses kui ka grammatilises tähenduses. Sildkonstruktsioonide kaudu näidatakse, milliste vormi-tähenduse paaridega on seotud grammatilised ma– ja da-infinitiiviga konstruktsioonid.

Kõige üldisemalt on laskma-verbi tähendus seotud võimaldamisega. Varasemates tähendusjaotustes (vt ptk 1) on laskma võimaldamis­tähenduse all toodud näidetena vormiliselt erinevaid, siinse töö mõistes leksikaalseid (nt lehmad lasti laudast karjamaale) ja grammatilisi (nt tal ei lastud suudki lahti teha) kasutusi. Siinne ’hoogsalt tegutsema’ tähendusrühm koondab EKSS-i tähendused, mis on seotud hoogsalt liikumise, mingi heli tekitamise või millegi muu tegemisega (nt kukerpalli laskma). Erinevusena varasemast on eraldi tähendusena tõlgendatud laskma alustamis­tähendust. Sarnaselt varasemate tähendusjaotustega on siinses analüüsis eristatud laskma-verbi grammatilist tähendust ’midagi kellelgi teha paluma või käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma’ (siin ’käskima’). Grammatiliste kasutuste juures tuleb rääkida tähenduste põimu­misest, kuna materjalis on kasutusjuhte, mida on raske ühemõtteliselt ühte või teise tähendusrühma paigutada. Niisiis on grammatiliste kasutuste hulka loetud ka n-ö sulandtähendusrühm ’võimaldama ~ käskima’.

Bernd Heine (2002) on grammatiseerumisprotsessi kirjeldanud neljaastmelisena: 1) algusfaas (lähtetähendus), 2) sildkontekst, kus ilmub lõpptähendus (ingl bridging context), 3) vahetuskontekst, kus lähtetähendus nihkub tagaplaanile (ingl switch context), ja 4) lõppfaas (lõpptähendus). Nimetatud astmete kaudu on Heine kirjeldanud näiteks refleksiivi grammatiseerumist passiiviks. Siinses uurimuses ei eristata sild- ja vahetuskonteksti, vaid käsitletakse neid koos kui üleminekuastet leksikaalselt kasutuselt grammatilisele. Eesmärk on kirjeldada laskma-verbi sisaldavate grammatiliste konstruktsioonide kujunemist sildkonstruktsioonide kaudu nii, nagu seda on tehtud panema– ja ajama-verbi sisaldavate grammatiliste konstruktsioonide uurimustes (Tomson 2018, 2020). Panema-põhjustamis­­konstruktsiooni kujunemises ­käsitleti leksikaalse ja grammatilise kasutuse vahe­astmena sildkonstruktsiooni, mis väljendab millegi kuhugi asetamist, aga samal ajal ka mingi protsessi põhjustamise tõlgendust (Tomson 2018). Ajama-põhjustamis­­konstruktsiooni kujunemises käsitleti sild­konstruktsioonidena mingi seisundi põhjustamist väljendavaid konstruktsioone, mis vormiliselt ei ole infinitiivikonstruktsioonid (Tomson 2020).

 

4.1. Laskma-verbi leksikaalsed tähendused

Kasutusjuhtude põhjal moodustati neli laskma-verbi leksikaalset tähendusrühma: 1) ’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’, 2) ’relvast midagi lendu paiskama’, 3) ’hoogsalt tegutsema’ ning 4) ’füüsiliselt mitte takistama’.

Mingi olemi kuhugi liigutamise või suunamise tähenduses kasutusnäited väljendavad kas mingi olemi allapoole liigutamist või mingisse kohta suunamist. Laskma-verb saab nendes kasutustes esineda lihtverbina (näide 1) või verbiühendis, nt alla laskma (näide 2).

(1) [---] lastes puu tüve osad ja oksad nööridega maapinnale. (etTenTen13, haljasaare.ee)

(2) Ja pakiruum ise on suisa hiiglaslik: 565 l normaalasendis, kui tagaistmed alla lasta, siis koguni 1670 liitrit. (etTenTen13, skoda.ee)

Relvast millegi lendu paiskamise tähenduses esineb laskma-verb lihtverbina (näide 3) ja verbiühendis maha laskma ’tapma’.

(3) Noorkotkastel on mitmeid ühistegevusi: koos käiakse langevarjuga hüppamas, purilennukiga lendamas, sukeldumas, suusatamas, matkamas, lastakse erinevatest relvadest, mängitakse kabet ja malet, orienteerutakse ja tehakse palju muud huvitavat. (etTenTen13)

Laskma-verb esineb ka lihtverbina või verbiühendis sellistes kasutustes, mis osutavad hoogsale tegutsemisele, väljendades kiiret liikumist (näide 4), aga võib olla kasutusel ka muu tegevuse, nt kirjutamise, tähenduses (näide 5).

(4) Keera nüüd kõik rattad käima ja lase nii ruttu siia kui saad! (ILU 1950)

(5) Kogu raamat oleks nagu kirjutatud hooti: kord on lastud mõnuga, siis jälle punnitades. (AJA 1990)

Mittetakistamise tähendust väljendab laskma lihtverbina harva (näide 6) – see esineb enamasti verbiühendites (vt sildkonstruktsioonidest ptk 4.2).

(6) Loomulikult ei lasta sinna mingeid külastajaid. (ILU 1990)

 

4.2. Sildkonstruktsioonid ja tähendusseosed

Eesti keele laskma-verbi grammatiseerumis­protsessi kirjeldamise sildkonstruktsioonide kaudu muudab keerukaks asjaolu, et laskma-verbi grammatilised konstruktsioonid esinesid juba eesti vanimas kirjakeeles, mistõttu ei avane vanema kirjakeele materjalis grammatiliste kasutuste kujunemise algus. Keeleajaloolistest uurimustest on teada, et ma-infinitiiv seostub ajalooliselt illatiiviga, da-infinitiiv objekti väljendamisega (Saukkonen 1965). Laskma da-infinitiiviga konstruktsioonis on da-infinitiiv ühtlasi infiniitobjekt. Siinses peatükis kirjeldatakse, missuguste leksikaalsete kasutuste põhjal on võinud kujuneda laskma-verbi ma– ja da-infinitiiviga konstruktsioonid. Tuuakse välja kaks sildkonstruktsioonide rühma, mille kaudu on võinud toimuda üleminek leksikaalsetest kasutustest grammatiliste kasutuste suunas.

Sildkonstruktsioon ’võimaldama’ (Snom/gen/part + laskma) on leksikaalse tähendus­rühma ’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’ ja grammatiliste ­da-infinitiiviga konstruktsioonide vaheaste. Selles sildkonstruktsioonis esineb laskma-verb koos objektikäändes (partitiivis, genitiivis või nominatiivis) osalisega. Neil kasutustel on kahetine tähendus: ’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’ ja võimaldamis- või käskimistähendus. Leksikaalsetest kasutustest eristab seda rühma modaalne tähendus. Näites 7 võimaldatakse soojal kevadõhul tuppa pääseda ja näites 8 veel kraanist voolata. EKSS-is on ühend vett laskma loetud tähendusrühma ’kuskilt või kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama’ alla. Nii saab ühendi vett laskma tähendust seostada võimaldamise ja ka protsessi alustamisega.

(7) Tuppa lastakse soe kevadõhk, poleeritakse peeglid ja tehakse muid värskendustöid. (etTenTen13, olev.ee)

(8) Kõigile ruumis viibijatele on ütlematagi selge, et nõuet, kuidas tohib kraanist vett lasta, pole üheski lepingus. (etTenTen13, property24.ee)

Sildkonstruktsioon ’mingisse kohta või seisundisse siirdumist võimaldama’ on leksikaalse ’füüsiliselt mitte takistama’ ja grammatilise ’alustama’ kasutuste vaheaste. Selles eristuvad vormiliselt kindlapiirilised konstruktsioonid: laskma + illatiiv, laskma + allatiiv ja laskma + translatiiv.

Illatiivsete kasutuste hulgas on a) läbipaistva kohatähendusega ühendid, nt sisse laskma ja välja laskma (näide 9), ning b) ühendid, mis on ajalooliselt kujunenud kohatähendusest, praegu osutavad aga seisundimuutusele, nt kokku laskma (näide 10).

(9) Rajooni suurima lüpsikarjapidaja Nõo viimane kari lasti tänavu välja sellel teisi­päeval. (AJA 1980)

(10) Rahvas eemale suruda, mitte kokku lasta! (ILU 1950)

Osa konstruktsiooni laskma + illatiiv kasutustest osutab ka mingi tegevuse või protsessi algatamisele, nt ringlusesse laskma, käiku laskma, triivi laskma, pankrotti laskma, eetrisse laskma ja lendu laskma (näide 11).

(11) Teel laseb ta lendu paar nalja ning jutustab kaaslasele suvistest golfielamustest. (AJA 1990)

Kohatähendusele või tegevuse/protsessi algatamisele osutavad ka allatiivsed kasutused, nt pensionile laskma, oksjonile laskma, käibele laskma ja vabamüügile laskma (näide 12).

(12) Palkade tõstmisega ära viivita tundigi, autod lase vabamüügile [---] (AJA 1990)

Translatiivsed kasutused osutavad kellegi/millegi (abstraktse) seisundi võimaldamisele, nt lõdvaks laskma, priiks laskma ja vabaks laskma (näide 13).

(13) Kui mind vabaks lasti, tulin sind otsima. (ILU 1970)

 

4.3. Laskma-verbi grammatilised kasutused

Laskma-verbi grammatilised konstruktsioonid jaotuvad nelja tähendusrühma.

Võimaldamise tähendusega konstruktsioon väljendab seda, et keegi annab kellelegi loa midagi teha. Seda nimetatakse ka lubavaks kausatiivsuseks – põhjustaja ei takista mõjutatava tegevust või temaga toimuvat protsessi (Kasik 2001: 120). Konstruktsioon esineb enamasti koos da-infinitiiviga. ma-infinitiiviga võimaldamis­tähenduses kasutusi esineb vaid XVI–XVII sajandi materjalis, kus mõnel saksa autoril infinitiivivormide kasutamine varieerus. da-infinitiiviga kausatiivkonstruktsiooni skeem:

MÕJUTAJA + laskma-verb + MÕJUTATAV (nt nominatiiv, partitiiv, adessiiv) + TULEMUSSÜNDMUS (da-infinitiiv)3

da-infinitiiv esineb kausatiivkonstruktsioonis objektina (infiniitobjekt), laiendades tegevusobjektile suunatud kohustamist või võimaldamist väljendavaid verbe, nt laskma ’käskima / paluma’, laskma ’lubama’, paluma, võimaldama ja soovitama (Erelt, Metslang 2017: 776–780). Mõjutatav võib vormilt olla nominatiivis (näide 14), parti­tiivis (15) või adessiivis (16) (vt vormi kohta ptk 5.1). Laskma-verbile vormi­piiranguid pole.

(14) Kuid mida rohkem lastakse torustik käest ära minna, seda kallimaks läheb kapitaalne korda tegemine. (AJA 1980)

(15) Ei lasknud sind eile ära sõita. (ILU 1970)

(16) Lasen kehal natuke puhata, siis vaatan, mis saab. (etTenTen13, sport.postimees.ee)

Konstruktsiooni osalistel on erinevad semantilised rollid: mõjutaja on AGENT või JÕUD, mõjutatav on PATSIENT, KOGEJA või TEEMA, tulemussündmus on TEGEVUS, PROTSESS, SEISUND, SAAVUTUS või SOORITUS (Vendler 1957; Van Valin, LaPolla 1997).

Käskimistähenduses konstruktsioon väljendab seda, et keegi annab kellelegi käsu midagi teha. Kui nii mõjutaja kui ka mõjutatav on aktiivsed tahtlikud situatsiooni osalised, on tegemist kuratiivse kausatiivsusega (Kasik 2001: 120–121). Käskimistähenduses konstruktsiooni skeem on:

MÕJUTAJA + laskma-verb + MÕJUTATAV + TULEMUSSÜNDMUS (da-infinitiiv)

(17) Ma lasen sulle kohvi siia tuua. (AJA 1910)

Kuigi enamasti saab lause kontekstist järeldada, kas konstruktsioonil on võimaldamis- või käskimistähendus, jääb mõnikord tõlgendus kahetiseks (’võimaldama ~ käskima’). Näitest 18 ei saa täpselt järeldada, kas mängija lihtsalt võimaldas Johannal küsimuse valida või ta palus seda teha.

(18) Järgmise küsimuse lasi mängija valida oma pinginaabril Johannal, kes otsustas 4. klassi emakeele ja kirjanduse kasuks. (etTenTen13, targem.elu24.ee)

Kasik (2001: 120–121) selgitab näite 19 põhjal, kuidas ilma kontekstita saab subjekti tõlgendada aktiivse või passiivsena. Esimesel juhul on mees aktiivne tahtlik ­osaline, kes põhjustab fotograafi tegevuse. Teisel juhul algatab pildistamise fotograaf ja mees ei takista teda.

(19) Mees laskis fotograafil endast pilti teha.

Laskma-verbi ma-infinitiiviga konstruktsioonis väljendub mingi tegevuse alustamistähendus. Laskma-verbi ühendil supiiniga on kirjeldatud ka suuna- ja eesmärgitähendust: nt lasta keema tähendab seda, et tuleb kuumutada seni, kuni algab keemine (Tragel 2003: 51). ma-infinitiiviga konstruktsiooni skeem on:

MÕJUTAJA + laskma-verb + MÕJUTATAV + TULEMUSSÜNDMUS (ma-infinitiiv)

Näites 20 alustab mõjutaja protsessi, mille käigus lugemissoovituste nimestikud hakkavad mõjutatavate seas ringi käima.

(20) Tiina Sulg lasi ringi käima ka mitmed vahvad lugemissoovituste nimestikud: lohelood, vampiirikad, nõiahakatised ja võlurite õpipoisid. (etTenTen13, ulme.ee)

Alustamiskonstruktsiooni näiteid leidub siinse analüüsi materjalis alates XX sajandist. Tänapäeva tekstides on alustamiskonstruktsiooni kasutusjuhte 1% kõikidest laskma-verbi kasutusjuhtudest ning neid on kirjeldatud peatükis 5.2.

 

4.4. Las-partikkel

Korpusmaterjalis esineb ka laskma-imperatiivi (näited 21 ja 22) ja las-partikli (näide 23) kasutusi. Partikkel las lähtub laskma + da-infinitiivi kausatiiv-permissiivkonstruktsioonist (Erelt, Metslang 2004) ja on grammati­seerunud imperatiivivormist lase (Metslang 2000). Las-tarindi põhi- ja lähtetähendus on permissiivsus (deontiline modaalsus: lubatavus), nt las ma magan veel natuke. Permissiivsest tähendusest on arenenud kontsessiivne (nt Las nad vaidlevad pealegi, küll nad ükskord ära tüdivad) ja evidentsiaalne tähendus (nt Arst ütles, et las Ott ootab ukse taga). Las-tarind on kasutusel ka 3. isiku imperatiivi funktsioonis. (Erelt, Metslang 2004; Erelt, Metslang 2017: 175–176) Eesti keele las-partiklil pole täheldatud tendentsi väljendada otsest käsku (Metslang 2000, 2001).

(21) [---] lasse tassase tulle peäl keeta. (VAKK, Lithander 1781)

(22) lasse meie lähhäme kolme päwa teed kõrbe. (VAKK, Piibel 1739)

(23) Ma lõin käega, et las rahmeldavad, nende oma asi. (AJA 1950)

Näited 21 ja 22 ilmestavad võimaldamistähendust, aga erinevad teineteisest vormiliselt: näites 21 on mõjutatava tegevus väljendatud da-infinitiivis verbiga, näites 22 aga finiitse verbiga. las-partikli näide 23 väljendab möönvat tähendust. Kui las-partikli kujunemine võis olla mõjutatud saksa keele imperatiivivormist laß, siis edasine areng möönvasse tähendusse on eesti keele eriareng (Metslang 2000).

Las-partikli kasutus on kirjakeele tekstides aja jooksul sagedamaks muutunud: kui XVII ja XVIII sajandil moodustas las-partikli kasutus 1% kõikidest laskma-verbi kasutustest, siis tänapäeva tekstides esineb las-partiklit 5–6% kõikidest laskma-verbi kasutuse juhtudest.

 

5. Laskma-verbi sisaldavad grammatilised konstruktsioonid ja nende tüübid

Peatükkides 5.1 ja 5.2 on kirjeldatud laskma-verbi sisaldavaid grammatilisi konstruktsioone nende osaliste semantiliste rollide kaudu: nii mõjutaja kui ka mõjutatav võib olla eksplitsiitselt väljendatud või üks osalistest implitsiitne. Eksplitsiitsete osaliste hulka on loetud ka sellised kasutused, milles puudub isikuline asesõna (nt lasin), ja imperatiivi vormid (nt lase). XVI–XVIII sajandi materjalis on rohkem selliseid grammatilisi kasutusi, kus nii mõjutaja kui ka mõjutatav on eks­plitsiitsed (~60%), ja vähem kasutusi, milles mõjutaja või mõjutatav on implitsiitne (~40%). XIX–XXI sajandil seevastu on rohkem selliseid grammatilisi kasutusi, milles mõjutaja või mõjutatav on implitsiitne (~65%), ja vähem neid kasutusi, milles mõlemad osalised on eksplitsiitsed (~35%).

Konstruktsioonitüübid on välja selgitatud nende kasutusjuhtude põhjal, milles mõjutaja ja mõjutatav on eksplitsiitselt väljendatud, nt näites 24 on mõjutaja ma ja mõjutatav koer.

(24) Ja koera ma ometi niisuguse ilmaga väljas ei lase olla, eks? (ILU 1939)

Kuna eri rollide definitsioonid võivad osaliselt kattuda või ühe rolli definitsioon hõlmata ka mõne teise rolli (Lindström, Taremaa 2013: 42), siis on allpool selgitatud, milliseid kriteeriume on siinses uurimuses arvestatud. Mõjutaja on AGENT või JÕUD. AGENT on kavatsuslikult tegutseja, siin uurimuses ka mingi sündmuse lubaja, mitte­takistaja. JÕUKS on loetud asjad ja abstraktsed nähtused. Mõjutatav on ­PATSIENT, TEEMA või KOGEJA. PATSIENTI ja TEEMAT võib käsitleda koos kui olemit, kelle või millega toimub muutus (ingl undergoer), aga neid rolle võib ka eraldada: PATSIENT on see, kes on mingis seisundis või kelle seisund muutub, TEEMA aga on selline olem, kes või mis asetseb kuskil või kelle asukoht muutub. (Van Valin, LaPolla 1997) Tulemussündmuse semantiliste rollide eristamiseks on kasutatud Zeno Vendleri (1957) liigitust. Tulemussündmus on TEGEVUS, PROTSESS, SEISUND, SOORITUS või SAAVUTUS. TEGEVUS, SAAVUTUS ja SOORITUS seostuvad enamasti elusolendiga, aga on ka mõned kujundlikud erandid, kus mõni JÕUD, nt haletsus, teeb [TEGEVUS] otsuseid vm. PROTSESS liigub enamasti tulemuse poole, toimub eluta asjaga ja on iseeneslik, aga PROTSESSIKS on loetud ka füüsikalised nähtused, nt heli, nagu kõlama, või visuaalsed olukorrad, nagu särama. SEISUND puudutab enamasti elusolendit, aga võib olla kasutatud ka asja kohta. Kausatiivkonstruktsiooni kirjeldamise para­meetrid on näiteks põhjustaja tahtlikkus ja mõjutatava tahe sündmust sooritada (Dixon 2000).

 

5.1. Laskma-kausatiivkonstruktsioon ja selle tüübid

Laskma-kausatiivkonstruktsiooni kuuluvad laskma-verb, mõjutaja, mõjutatav ja tulemus­sündmus. Tulemussündmust väljendab enamasti da-infinitiiv. Laskma-kausatiivkonstruktsiooni alltüübid on permissiivkonstruktsioon ja kuratiivset kausatiivsust väljendav konstruktsioon.

Laskma-kausatiivkonstruktsioonil on 24 tüüpi, millest kolm kõige sagedamini esinevat tüüpi on AGENT-PATSIENT-PROTSESS, AGENT-PATSIENT-TEGEVUS ja AGENT-PATSIENT-SEISUND (tabel 2), moodustades kõikide XVI–XXI sajandi konstruktsiooni­tüüpide kasutustest rohkem kui poole (61%). Suurem osa laskma-kausatiivkonstruktsiooni tüüpidest on agentiivsed (91%), JÕUD mõjutajana esineb 9%-l kõikidest kasutusjuhtudest.

Tabel 2. Sagedamini esinevad laskma-kausatiivkonstruktsiooni tüübid.

Konstruktsioonitüüp

Esinemissagedus absoluutarvudes

Esinemissageduse osakaal

AGENT-PATSIENT-PROTSESS

242

28%

AGENT-PATSIENT-TEGEVUS

180

21%

AGENT-PATSIENT-SEISUND

103

12%

Teised konstruktsioonitüübid

328

39%

Kokku

853

100%

Kõige sagedamini esineb laskma-verbi kasutusjuhtude seas selline konstruktsioonitüüp, milles AGENT võimaldab PATSIENDIGA toimuva PROTSESSI (28%). See konstruktsioonitüüp on sage kõikidel sajanditel (15–20%), aga XVIII sajandil on see keskne (55%) (näide 25).

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

põhjustama

PATSIENT

PROTSESS

NÄIDE

(sa)

lase

seda

sulada

(25) [---] lasse sedda nattukest sullada wee sees tulle äres. (VAKK, Hupel 1771)

Sageduselt järgmine konstruktsioonitüüp (21%) on AGENT-PATSIENT-TEGEVUS (võimaldamise tähenduses näide 26 ja käskimise tähenduses näide 27). See konstruktsioon esineb XVI–XVII sajandil ligikaudu viiendikul kasutusjuhtudest, XVIII sajandi tekstides vaid 5%-l kasutus­juhtudest ning hilisemates tekstides taas rohkem: XIX sajandil 37%-l ja XX–XXI sajandil 29%-l kasutusjuhtudest. Konstruktsioonitüübi AGENT-PATSIENT-TEGEVUS harv esinemine XVIII sajandil tuleneb sellest, et selle sajandi materjalis oli palju õpetlikke tekste, milles esines sageli pigem AGENT-­PATSIENT-PROTSESS (nt lase seda sulada) ja AGENT-PATSIENT-SEISUND (nt lase kõik seista) tüüpi konstruktsioone.

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

põhjustama

PATSIENT

TEGEVUS

NÄIDE

pealik

ei lasknud

teda

ütelda

(26) Õppetaja püidis sélle wasto pánna, agga peälik ei lasknud tedda sõnnagi suust ütelda [---] (VAKK, Suve Jaan 1841)

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

põhjustama

PATSIENT

TEGEVUS

NÄIDE

(ma)

lasin

tal

nimetada

(27) kutsusin Kaidi ja lasin tal nimetada viimase 10ne aasta jooksul tehtud eesti filme. (etTenTen13, happy.net.ut.ee)

12%-l kasutusjuhtudest võimaldab AGENT PATSIENDI SEISUNDI. Selle konstruktsioonitüübi kasutus väheneb ajas: kui XVI–XVIII sajandil oli selle osakaal umbes 20% (näide 28), siis alates XIX sajandist esineb seda konstruktsioonitüüpi vähem kui 10%-l kasutusjuhtudest.

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

põhjustama

PATSIENT

SEISUND

NÄIDE

Jumal

laseb

oma armu

paista

(28) ninda laßeb Iumall oma Armu paistada (VAKK, Müller 1604)

Lisaks esineb veel 21 konstruktsioonitüüpi, mille 328 kasutusjuhtu moodustavad kokku 39% kõikidest analüüsitud kausatiivkonstruktsioonidest. Rohkem kui 30 kasutusjuhtu on järgmistel konstruktsiooni­tüüpidel: AGENT-TEEMA-TEGEVUS, AGENT-PATSIENT-SAAVUTUS, AGENT-KOGEJA-SEISUND, AGENT-TEEMA-SAAVUTUS ja AGENT-TEEMA-PROTSESS. Laskma-kausatiivkonstruktsioonid on enamasti agentiivsed. AGENT on laskma-verbi permissiiv­konstruktsioonis tahtlik, ent mitte nii aktiivne tegutseja kui käskimistähenduses konstruktsiooni AGENT.

XIX–XXI sajandi kasutusjuhtude põhjal uuriti ka, kas mõjutatava vorm on seotud konstruktsiooni tähendusega (tabel 3 ja joonis 1, MS Exceli risttabeli põhjal). Selgus, et nii adessiivis, partitiivis, nominatiivis, elatiivis kui ka genitiivis mõjutatav esineb nii võimaldamise kui ka käskimise tähendusega konstruktsioonides. ­Mõjutatavat saab vormistada ka komitatiiviga, kaassõnade poolt, läbi ja kõrval abil ning kõrvallausega (tabelis 3 ja joonisel 1 „Muud vahendid”). Tabelis 3 on esitatud nende vormide esinemissagedus.

Tabel 3. Laskma-kausatiivkonstruktsiooni mõjutatava vorm absoluutarvudes.

Mõjutatava vorm

võimaldama’

käskima’

võimaldama ~ käskima’

Adessiiv

166

18

21

Partitiiv

111

9

15

Nominatiiv

20

4

8

Elatiiv

21

1

Genitiiv

15

6

Muud vahendid

7

3

Jooniselt 1 on näha, et kõige sagedamini, peaaegu pooltel kasutusjuhtudel, esineb mõjutatav adessiivis. Adessiivis mõjutatavat esineb ’võimaldama’, ’käskima’ ja ’võimaldama ~ käskima’ tähendusrühmas umbes ühepalju. Sage on ka partitiivis mõjutatav, esinedes rohkem võimaldamis­tähendusega konstruktsioonis (33%) kui käskimistähendusega konstruktsioonis (23,7%). Nominatiivis, genitiivis, elatiivis ning muul moel vormistatud mõjutatavaga konstruktsioonide osakaal on väiksem.

Joonis 1. Mõjutatava vorm (käänete kasutussagedus protsentides) konstruktsioonis laskma + Vda (’võimaldama’, ’käskima’, ’võimaldama ~ käskima’).

 

5.2. Laskma-alustamiskonstruktsioon

ma-infinitiiviga konstruktsioonid (laskma + Vma) väljendavad ennekõike millegi alustamist, kuid samaaegselt kannavad põhjustamistähendust. Põhjustamine ja alustamine on omavahel seotud tähendused. ma-infinitiiviga laskma-verbi grammatilise konstruktsiooni näiteid on materjalis ainult 14 ja need esinevad XX ja XXI sajandi tekstides.

Laskma + Vma ja laskma + Vda ’võimaldama’ vahel saab teha tähendusliku eristuse. ma-infinitiiviga konstruktsioonides (laskma + Vma) osutatakse muu hulgas veel algamata sündmusele (näites 29 lase inimene tantsima ei ole inimene veel tantsimist alustanud). Seevastu da-infinitiiviga võimaldamistähenduses konstruktsioonide (laskma + Vda) näiteid saab tõlgendada nii, et sündmus juba käib, nt näites 25 lase seda sulada sulamine juba toimub.

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

alustama

PATSIENT

TEGEVUS

NÄIDE

(sa)

lase

inimene

tantsima

(29) Nüüd aga lase inimene tantsima [---]. (ILU 1936)

Siinse uurimuse materjalis esinevad tulemussündmuses liikumisverbid kõndima, jalutama, jooksma, hulkuma, tulema, ringi käima ja tantsima (näide 29), tegevusverbid külastama ja kiikama ning protsessiverb keema. Mõjutajat ja mõjutatavat eksplitsiitselt väljendavaid lauseid on ainult neli. Mõlemat osalist eksplitsiitselt väljendavate või üht osalist implitsiitselt väljendavate näidete hulgas on erinevaid konstruktsioonitüüpe, aga kuna näiteid on vähe, ei saa välja tuua domineerivat konstruktsioonitüüpi. Küll aga on näha, et kõik näited on agentiivsed ja mõjutatava semantiline roll on PATSIENT või TEEMA, aga mitte KOGEJA. Tulemussündmuse verbid on enamasti TEGEVUSED, aga esineb ka PROTSESS keema.

 

6. Laskma-verbi tähendusrühmade suurus ja tähenduste seosed

Siinses peatükis on esitatud tähendusrühmad ja laskma-verbi kasutusjuhtude esinemis­sagedused sajandite kaupa (tabel 4 ja joonis 2) ning selgitatud tähenduste seoseid (joonis 3).

Sagedusandmetest on näha, et läbi sajandite on kõige sagedasemad laskma-verbi grammatilised konstruktsioonid, mida on esinenud enamasti rohkem kui pooltel juhtudel kõikidest kasutuskordadest. Nendest omakorda on kõige sagedasem kausatiiv­konstruktsioon, mida vana kirjakeele perioodil esines suurema osakaaluga (XVI ja XVII sajandi kirjakeeles 94%) kui tänapäeval (XXI sajandil 62%). Kausatiiv­konstruktsiooni sageda esinemuse üheks põhjuseks XVI–XVIII sajandil näib olevat tekstide liik (usulised ja õpetlikud-suunavad tekstid). XVI–XVII sajandi ­religioossetes tekstides esines selliseid kasutusi nagu lasse meid rahwo siddes elama ’lase meid rahus elada’ (VAKK, Stahl 1641) ja XVII sajandi tekstides õpetusi nagu lasse tassase tulle peäl keeta ’lase tasase tule peal keeda’ (VAKK, Lithander 1781). Lisaks on vana kirjakeele perioodil näha kontakti­mõjulist grammatiseerumist, ­näiteks Stahli teksti­des: näidetes 30 ja 31 esinevate grammatiliste kasutuste eeskujuks on saksa keele lassen-konstruktsioon (vt Diedrichsen 2015).

Tabel 4. Laskma-verbi tähendusrühmade suurused absoluutarvudes ja protsentides.

Tähendusrühm

Sajand

XVI–XVII

XVIII

XIX

XX

XXI

leksikaalsed

tähendused

’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’

4

2%

11

2%

32

5%

32

3%

16

3%

’relvast midagi lendu paiskama’

2

1%

67

10%

114

10%

30

6%

’hoogsalt tegutsema’

4

1%

22

2%

12

2%

’füüsiliselt mitte takistama’

3

1%

46

7%

65

5%

13

2%

sildkonstruktsioonid

’võimaldama’ (Snom/gen/part + laskma)

23

5%

29

4%

41

3%

14

3%

’kohta või seisundisse siirdumist võimaldama’

6

2%

30

6%

97

14%

247

21%

85

16%

grammatilised tähendused

’võimaldama’ (laskma + da– või ma-infinitiiv)*

172

67%

356

72,5%

252

38%

430

36%

238

45%

’käskima’ (laskma + 

da-infinitiiv)

19

7%

13

2,5%

91

14%

80

7%

31

6%

’võimaldama ~ käskima’ (laskma + 

da-infinitiiv)

52

20%

53

11%

43

6%

74

6%

56

11%

’alustama’ (laskma + 

ma-infinitiiv)

11

1%

3

1%

partikkel las

4

1%

8

1%

68

6%

29**

5%

Kokku

258

100%

490

100%

669

100%

1185

100%

527

100%

* ma-infinitiiviga võimaldamistähenduse näiteid on ainult XVI–XVII sajandi materjalis.

** las sagedus absoluutarvudes leiti Sketch Engine’i otsinguga korpusest Estonian Web 2021 (etTenTen21). Muud laskma-verbi kasutused (489 kasutust) olid varem võetud korpusest etTenTen13 (mitte Sketch Engine’i kaudu), aga kuna otsing tehti lemma laskma järgi, siis vastusesse ei tulnud las kasutused. Sketch Engine’is valiti juhuvalimi käsuga random sample 550 näidet (et sinna hulka mahuksid 489 kasutust ja las kasutused) ja loeti kokku las-partikli kasutused.

(30) Anna heh aicka ninck hehdt ilmat / lasse kaswama rochto / wilja / hühdt / wihna / kus ep mitte ickas üpris rochkex / sihskit meije ossax ninck tarbix. (VAKK, Stahl 1637)

Gib gute Zeit / vnd Wetter fein laß wachsen Graß / Frucht / Korn vnd Wein / zu jederzeit / wo nicht die füll / gib vns doch vnser Theil vnd Hüll. (VAKK, Stahl 1637)

’Anna head aega ning häid ilmasid, lase rohul, viljal, hüüel ’saagil’, viinapuudel kasvada [---]’

(31) Kus sedda se Kunningas Herodes kuhlis / heitis temma hend / ninck temma kahs se kogkonis Jerusalem / ninck lasckis üchte kutzuma keick körgkepappit / ninck kirjatundijat se Rahwa sehhas [---]. (VAKK, Stahl 1641)

Da das der König Herodes hörete / erschrack er / vnnd mit jhm das gantze Jerusalem / vnd ließ versamlen alle Hohepriester vnnd Schrifftgelährten vnter dem Volck [---]. (VAKK, Stahl 1641)

’[---] ning lasi kokku kutsuda kõik ülempreestrid ja kirjaoskajad selle rahva seast [---].’

Tabelist 4 ja jooniselt 2 ainult hilisemat ajajärku (XIX–XXI sajand) vaadates on aga näha, et leksikaalsete kasutuste osakaal on kirjakeeles vähenenud, grammatiliste oma pisut suurenenud.

Joonis 2. Laskma-verbi leksikaalsete kasutuste, sildkonstruktsioonide, grammatiliste konstruktsioonide ja partikli las esinemissagedus sajandite lõikes.4

Polüseemse laskma-verbi tähenduste omavahelist seotust näitlikustab joonis 3. Verbi algseks, kõige füüsilisemat tegevust väljendavaks tähenduseks on loetud ’lahti päästma’ (Häkkinen 2005; SSA), siinses analüüsis vastab sellele ’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’. Sellest on kujunenud abstraktsem leksikaalne tähendus ’füüsiliselt mitte takistama’ ning teised leksikaalsed tähendused (’relvast midagi lendu paiskama’, ’hoogsalt tegutsema’). Leksikaalse ’füüsiliselt mitte takistama’ tähendusrühmaga on seotud sild­konstruktsioon ’kohta või seisundisse ­siirdumist võimaldama’ (illatiivne, allatiivne või transla­tiivne kasutus), millega vormi semantikat arvestades on seotud grammatiline ma-infinitiiviga vormistatud alustamise tähendus. Objekti­käändega kasutused on ajalooliselt seotud da-infinitiivi abil väljendatava võimaldamis- ja käskimistähendusega. Katkendliku joonega on märgitud seos tähenduste ’füüsiliselt mitte takistama’ ja ’mingit tegevust teha võimaldama’ vahel, sest neid seob kellegi või millegi mittetakistamise tähendus. Joonisel on näha ka võimaldamise ja käskimise grammatiliste tähenduste seos: osa kasutus­juhte kuulub samaaegselt nii võimaldamis- kui ka käskimistähenduse rühma (vt ptk 4.3). Partikkel las on näidatud joonisel da-infinitiiviga võimaldamis­tähenduses konstruktsiooni edasiarenguna – partikkel las on grammatiseerunud laskma-verbi imperatiivi­vormist lase (vt ptk 4.4).

Joonis 3. Laskma-verbi tähendusseosed.

 

7. Kokkuvõte

Artikkel kirjeldas laskma-verbi leksikaalseid ja grammatilisi kasutusjuhte eesti kirjakeele ajaloos alates XVI sajandist kuni tänapäevani ning selgitas tähenduste seoseid ja grammatiliste konstruktsioonide (kausatiivkonstruktsioonid ja alustamist väljendav konstruktsioon) arengut grammatiseerumise raamistikus. Kausatiivkonstruktsiooni alltüüpidena käsitleti permissiivset ja kuratiivset kausatiivi. Artikkel andis ülevaate ka laskma-verbi grammatiliste konstruktsioonide semantikast, kirjeldades konstruktsiooni selle osaliste semantiliste rollide kaudu.

Korpusmaterjali põhjal eristati laskma-verbi nelja leksikaalset tähendusrühma (’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’, ’füüsiliselt mitte takistama’, ’hoogsalt tegutsema’ ja ’relvast midagi lendu paiskama’) ning kahte sildkonstruktsiooni – vormi-tähenduse kombinatsiooni, mis on vaheastmeks laskma-verbi sisaldavate grammatilise konstruktsioonide kujunemisel. Sild­konstruktsiooni ’kohta või ­seisundisse siirdumist võimaldama’ kaudu võis kujuneda ma-infinitiiviga laskma-verbi alustamiskonstruktsioon (laskma + Vma). Sild­konstruktsiooni ’võimaldama’ (SNOM/GEN/PART + laskma) kaudu on aga võinud areneda da-infinitiiviga laskma-verbi kausatiivkonstruktsioon. Lisaks esinevad uurimis­materjalis võimaldamise ja möönva tähendusega las-partiklid, mille kasutus on kirjalikus eesti keeles aja jooksul suurenenud: XVII ja XVIII sajandil esines las-partiklit 1%-l, aga tänapäeva tekstides esineb las-partiklit 5–6%-l kõikidest laskma-verbi kasutustest.

Laskma-verbi sisaldavad grammatilised konstruktsioonid on esinenud läbi kogu kirjakeele ajaloo alates XVI sajandist. Nendest enamik on moodustatud da-infinitiiviga (laskma + da-infinitiiv), kandes võimaldamis- või käskimistähendust. Võimaldamistähendusega grammatilised konstruktsioonid esinevad palju sagedamini kui käskimistähendusega konstruktsioonid. XXI sajandi tekstides on kõikidest laskma-verbi kasutustest võimaldamistähendusega grammatilisi konstruktsioone 45%, samas kui käskimistähenduses kasutusi on 6% ning 11%-l kasutustest ei olnud võimalik teha selget vahet, kumb tähendus domineerib.

Võrreldes da-infinitiivi konstruktsiooniga on ma-infinitiiviga konstruktsioon olnud läbi sajandite harv. Nii Ahrensi grammatikas (1853) kui ka Wiedemanni sõnaraamatus (1869) on näiteid ka alustamistähenduses ma-infinitiiviga konstruktsioonidest. Siinse materjali XVIII ja XIX sajandi autorite tekstides ei esinenud ma-infinitiiviga kasutusi, aga üksikuid näiteid on XX–XXI sajandi materjalis.

Laskma-kausatiivkonstruktsiooni semantiliste rollide määramisel leiti, et kolm sagedasemat konstruktsioonitüüpi on AGENT-PATSIENT-PROTSESS (28%) (nt lase seda sulada), AGENT-PATSIENT-TEGEVUS (21%) (nt pealik ei lasknud teda ütelda, lasin tal nimetada) ja AGENT-PATSIENT-SEISUND (12%) (nt Jumal laseb oma armu paista). Konstruktsioonitüübid AGENT-PATSIENT-PROTSESS ja AGENT-PATSIENT-SEISUND esinevad võimaldamistähenduses, AGENT-PATSIENT-TEGEVUS aga nii võimaldamis- kui ka käskimis­tähenduses. Nende kõrval esineb veel 21 konstruktsioonitüüpi, millest omakorda viis on esindatud vähemalt 30 kasutusjuhuga.

Erinevalt panema– ja ajama-põhjustamiskonstruktsioonist, mis moodustatakse ma-infinitiivis verbiga (Tomson 2018, 2020), esineb laskma-verb põhjustamiskonstruktsioonis enamasti koos da-infinitiivis verbiga ja konstruktsioonil on täpsemalt permissiivne või direktiivne tähendus. Tuum­verbi laskma grammatiline kasutus on tekstides sagedasem kui leksikaalne kasutus ning grammati­lised konstruktsioonid esinesid juba XVI–XVII sajandi kirja­keeles. Seetõttu pole esimeste grammatiliste konstruktsioonide kujunemine kirjakeele allikate põhjal jälgitav, küll aga säilitavad laskma-verbi sild­konstruktsioonid (’kohta või seisundisse siirdumist võimaldama’ ja ’võimaldama’) endas jälgi da– ja ma-infinitiiviga konstruktsioonide kujunemisest.

 

Kairit Tomson (snd 1986), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant (Jakobi 2, 50090 Tartu), kairit.tomson@ut.ee

 

1 Kui korpuses oli mõne ajajärgu kohta väga palju materjali, siis valiti nii palju kasutusjuhte, et see oleks ligikaudu võrreldav varasemates panema– ja ajama-verbi uurimustes (Tomson 2018, 2020) kasutatud materjali hulgaga. Selline valik on oluline kolme verbi tulemuste hilisemaks võrdlemiseks ja üldistamiseks.

2 Tänan Aimi Pikksaart, kes mind statistilises analüüsis aitas.

3 Konstruktsiooni osalised mõjutaja ja mõjutatav võivad olla ka eksplitsiitselt väljendamata.

4 Joonise 2 legendis on rühma ‘mingit tegevust teha võimaldama’ või ‘käskima’ vormina välja toodud laskma + da-infinitiiv ja laskma + ma-infinitiiv – ma-infinitiiviga kasutused on pärit XVI–XVII sajandi nendest tekstidest, kus infinitiivivormide kasutus varieerus.

Kirjandus

VEEBIVARAD

Eesti kirjakeele korpus. https://www.cl.ut.ee/korpused/kasutajaliides/index.php?lang=et

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. https://www.eki.ee/dict/ekss/

etTenTen13 = Internetist alla laetud eestikeelsete veebilehtede korpus Keeleveebis. http://www.keeleveeb.ee/dict/corpus/ettenten/

etTenTen21 = Estonian Web corpus 2021. https://www.sketchengine.eu/ettenten-estonian-corpus

Sketch Engine. https://www.sketchengine.eu/

Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee/

VAKK = Vana kirjakeele korpus. http://vakk.ut.ee/

 

KIRJANDUS

Ahrens, Eduard 1853. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Kd II: Satzlehre. Reval: Kluge und Ström.

Comrie, Bernard 1989. Language Universals and Linguistic Typology. Oxford: Blackwell Publishers.

Diedrichsen, Elke 2015. Degrees of causativity in German lassen causative constructions. – Causation, Permission, and Transfer: Argument Realisation in GET, TAKE, PUT, GIVE and LET Verbs. (Studies in Language Companion Series 167.) Toim Brian Nolan, Gudrun Rawoen, E. Diedrichsen. Amsterdam: John Benjamins, lk 53–105. https://doi.org/10.1075/slcs.167.02die

Dixon, Robert M. W. 2000. A typology of causatives: Form, syntax and meaning. – Changing Valency: Case Studies in Transitivity. Toim R. M. W. Dixon, Alexandra Y. Aikhenvald. Cambridge: Cambridge University Press, lk 29–83. https://doi.org/10.1017/CBO9780511627750.003

EES = Eesti etümoloogia sõnaraamat. Peatoim Iris Metsmägi. Toim I. Metsmägi, Meeli ­Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, Eesti Keele Instituut, 2012.

Erelt, Mati; Metslang, Helle 2004. Grammar and pragmatics: Changes in the paradigm of the Estonian imperative. – Linguistica Uralica, kd XL, nr 3, lk 161–178. https://doi.org/10.3176/lu.2004.3.01

Erelt, Mati; Metslang, Helle (toim) 2017. Eesti keele süntaks. (Eesti keele varamu 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Heine, Bernd 2002. On the role of context in grammaticalization. – New Reflections on Grammaticalization. (Typological Studies in Language 49.) Toim Ilse Wischer, Gabriele Diewald. Amsterdam: John Benjamins, lk 83–101. https://doi.org/10.1075/tsl.49.08hei

Heine, Bernd 2018. Are there two different ways of approaching grammaticalization? – New Trends in Grammaticalization and Language Change. (Studies in Language Companion Series 202.) Toim Sylvie Hancil, Tine Breban, José Vicente Lozano. Amsterdam: John Benjamins, lk 23–54.

Heine, Bernd; Claudi, Ulrike; Hünnemeyer, Friederike 1991. Grammaticalization: A Conceptual Framework. Chicago–London: The University of Chicago Press.

Heine, Bernd; Kuteva, Tania 2005. Language Contact and Grammatical Change. (Cam­bridge Approaches to Language Contact.) Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511614132

Hopper, Paul J.; Traugott, Elizabeth Closs 2003. Grammaticalization. 2. tr. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9781139165525

Häkkinen, Kaisa 2005. Nykysuomen etymologinen sanakirja. 3. tr. Juva: WSOY.

Kasik, Reet 2001. Analytic causatives in Estonian. – Estonian: Typological Studies V. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 18.) Toim Mati Erelt. Tartu: Tartu Ülikooli ­Kirjastus, lk 77–122.

Klettenberg, Reet 2007a. Permissiivkonstruktsioon eesti kirjakeeles. Magistritöö. Tartu Ülikooli eesti keele osakond. http://hdl.handle.net/10062/2930

Klettenberg, Reet 2007b. Permissiivkonstruktsioonidest 17. ja 18. sajandi eesti kirja­keeles. – Grammatika és kontextus: új szempontok az uráli nyelvek kutatásában. Kielioppi ja konteksti: uusia näkökulmia uralilaisten kielten tutkimukseen. Grammatika ja kontekst: uued vaatenurgad uurali keelte uurimises. Grammar and Context: New Approaches to the Uralic Languages. Eötvös Loránd Tudományegyetem, Finnugor tanszék. Budapest, 2004. április 4–7. (Urálisztikai tanulmányok 17.) Toim Csepregi Márta, Virpi Masonen. Budapest, lk 133−145.

Kluge, Friedrich 2002. Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 24. tr. Toim Elmar Seebold. Berlin–New York: Walter de Gruyter.

Kuteva, Tania; Heine, Bernd; Hong, Bo; Long, Haiping; Narrog, Heiko; Rhee, Seongha 2019. World Lexicon of Grammaticalization. 2. tr. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781316479704

Langacker, Ronald W. 1991. Foundations of Cognitive Grammar. Kd II: Descriptive Application. Stanford: Stanford University Press.

Lindström, Liina; Taremaa, Piia 2013. Semantilised rollid keeleuurimise vahendina. – ESUKA–JEFUL, kd 4, nr 1, lk 35–52. https://doi.org/10.12697/jeful.2013.4.1.03

Metslang, Helle 2000. Reflections on the development of a particle in Estonian. – Estonian: Typological Studies IV. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 14.) Toim Mati Erelt. Tartu, lk 59–86.

Metslang, Helle 2001. Eesti las – imperatiivivormist partikliks. – Congressus Nonus Internationalis Fenno-Ugristarum. 7.–13. 8. 2000, Tartu. Pars V, Dissertationes sectionum: Linguistica II. Toim Tõnu Seilenthal. Tartu, lk 372–377.

Narrog, Heiko; Heine, Bernd 2011. Introduction. – The Oxford Handbook of Grammaticalization. (Oxford Handbooks.) Toim H. Narrog, B. Heine. Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780199586783.013.0001

Nau, Nicole 1995. Möglichkeiten und Mechanismen kontaktbewegten Sprachwandels unter besonderer Berücksichtung des Finnischen. (Edition Linguistik 8.) München: Lincom Europa.

Pakerys, Jurgis 2017. Baltic context of some Estonian periphrastic causative constructions. – ESUKA–JEFUL, kd 8, nr 1, lk 179–195. https://doi.org/10.12697/jeful.2017.8.1.10

Penjam, Pille 2008. Eesti kirjakeele da– ja ma-infinitiiviga konstruktsioonid. (Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 23.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Saukkonen, Pauli 1965. Itämerensuomalaisten kielten tulosijainfinitiivirakenteiden historiaa. Kd I: Johdanto. Adverbiaali infinitiivi. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 137.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

SSA = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. Kd II: L–P. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 1995.

Talmy, Leonard 2003. Toward a Cognitive Semantics. Kd I: Concept Structuring Systems. 2. tr. (Language, Speech, and Communication.) Cambridge–London: The MIT Press.

Tamm, Anne 2012. Let me introduce the Estonian analytical causatives: The permissive and factitive laskma ‘let, make, have, allow, permit’. – Analytical Causatives: From ‘give’ and ‘come’ to ‘let’ and ‘make’. (Lincom Studies in Language Typology 24.) Toim Jaakko Leino, Ruprecht von Waldenfels. München: Lincom Europa, lk 247–289.

Tomson, Kairit 2018. Panema-verb ja selle grammatilised kasutused. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 199–216. https://doi.org/10.54013/kk724a2

Tomson, Kairit 2020. Ajama-verbi polüseemia ja ajama-põhjustamiskonstruktsioon eesti kirjakeeles. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 502–523. https://doi.org/10.54013/kk751a3

Tragel, Ilona 2003. Eesti keele tuumverbid. (Dissertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Van Valin, Robert D. Jr.; LaPolla, Randy John 1997. Syntax: Structure, Meaning and Function. (Cambridge Textbooks in Linguistics.) Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9781139166799

Vendler, Zeno 1957. Verbs and times. – The Philosophical Review, kd 66, nr 2, lk 143–160. https://doi.org/10.2307/2182371

Waldenfels, Ruprecht von 2015. Grammaticalization of ’give’ in Slavic between drift and contact: Causative, modal, imperative, existential, optative and volative constructions. – Causation, Permission, and Transfer: Argument Realisation in GET, TAKE, PUT, GIVE and LET Verbs. (Studies in Language Companion Series 167.) Toim Brian Nolan, Gudrun Rawoen, Elke Diedrichsen. Amsterdam: John Benjamins, lk 107–127. https://doi.org/10.1075/slcs.167.03wal

Wiedemann, Ferdinand Johann 1875. Grammatik der ehstnischen Sprache, zunächst wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialekte. ­St.-Pétersbourg.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1923. Eesti-saksa sõnaraamat. Kolmas, muutmata trükk teisest, dr. Jakob Hurt’i poolt redigeeritud väljaandest. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi ­Kirjastus.