PDF

Paronüümide kosmos

Eesti ja saksa keelt kõrvutav käsitlus

https://doi.org/10.54013/kk798a4

Eestis on paronüümide ehk sarnassõnade keeleteadusliku uurimisega tegeletud üpris vähe, nagu mujalgi Euroopas (vt Storjohann 2021a: 197). Näiteks on käsitlenud paronüüme Mati Hint (1978a), nüüdsel ajal on kaitstud mõni bakalaureuse- ja magistritöö (nt Hunt 2012; Thomson 2012) ning koos Eesti Keele Instituudi (EKI) juhtivleksikograaf Margit Langemetsaga oleme avaldanud viie üldkeele paronüümi­pesa analüüsi (Risberg, Langemets 2021). Pigemini on paronüümidega tegeletud keelekorralduses ja -hooldes, kus on koostatud n-ö veaohtlike paronüümide loetelusid: nt eesti (Plado, Mandra 2008; Erelt 2007: 165–174; EKK 2020: 582–590), saksa (Müller 1973; Pollmann, Wolk 2010), inglise (Room 2000) ja horvaadi keeles (vt Patekar 2017).

Siinne artikkel sai alguse 2023. aasta märtsis Saksamaal, kus praktikal olles tegin paronüümide võrdlevat uurimust saksa keeleinstituudi Leibniz-Institut für Deutsche Sprache (IDS) keeleteadlasele Petra Storjohannile. Ta on saksa keele paronüüme kasutuspõhises teoreetilises raamistikus uurinud ja koostanud kasutusanalüüsi põhjal saksa paronüümide veebisõnastiku „Paronyme – Dynamisch im Kontrast” (edaspidi: „Paronyme”). Kasutuspõhises keeleteaduses kirjeldatakse keelt üldistusi tehes nii, nagu keelekogukonna liikmed seda eri registrites ja allkeeltes kasutavad. Sõnastikeski kirjeldatakse keelekasutuse ühisosa üldistust, mida uuritakse empiiriliste keeleandmete põhjal keelekorpustest. (Langemets jt 2018; Langemets jt 2021; Hennig 2021; Storjohann 2021a; Risberg 2024: 21)

Minu ülesanne oli uurida eesti sõnu, et saaksime Storjohanniga katsetada, kuidas näeks ükskeelse sõnastiku „Paronyme” sõnaartikkel välja kakskeelsena, olles niiviisi potentsiaalselt kasulik kummagi keele õppijatele. Eesti ja saksa keel kuuluvad küll erinevatesse keelkondadesse, kuid neid ühendab (ühepoolselt) pikaajaline keele­kontakt, mistõttu on eesti keeles rohkelt saksa laensõnu. Lähemalt analüüsisin eesti võõrsõnu autoritaarne ja autoriteetne, mille saksa ekvivalente autoritär ’autoritaarne’ ja autoritativ ’autoriteetne’ peetakse sõnastiku „Paronyme” raamistikus paronüümideks. Eesti keeles ei ole võõrsõnu autoritaarne ja autoriteetne paronüümideks peetud, sest eesti paronüümia on sõnavarateaduslikult läbi uurimata ning säärased sõnad ei ole sattunud ka keelekorraldajate töölauale, saamata paronüümiloendite osaks.

Paronüümia ongi Eestis olnud pigem keelekorralduse ja kooliõpetuse kui keele­teaduse huviorbiidis (Risberg, Langemets 2021: 904), samuti on paronüümidest meedias tavaliselt juttu emakeelepäeva paiku märtsis (vt nt Viilup 2023). Uuritavad sõnad autoriteetne ja autoritaarne osutusid märgiliseks, sest aasta hiljem, märtsis 2024, arutati eri vaatenurkadest autoriteedil põhineva ja kasutuspõhisele keele­teooriale tugineva keelekorralduse üle (vt nt Lindström, Risberg 2024; Ehala 2024; Mäekivi 2024; mais ka Siiner 2024).

Artiklis keskendun eesti ja saksa keele paronüümikäsitlustele. Kõrvutav miniuurimus on mõeldud sisendina nii eesti keelekorraldusele kui ka keeleteadusele. Arutlen, milliseid sõnu on võimalik paronüümidena käsitleda, ning vaatan sõnade autoritaarne ja autoriteetne põhjal, kuidas koostada kakskeelset paronüümisõnastiku artiklit.

 

Lähenemisi paronüümide esitamisele sõnaraamatus

2010-ndatel koostama hakatud „Paronyme” on esimene saksa paronüümisõnastik, mis on loodud rangelt korpuseandmete uurimise põhjal (vt Storjohann, Schnörch 2016; Storjohann 2017, 2019, 2021a, 2021b), varasemates saksa paronüümidele pühendatud sõnaraamatutes oli traditsioonidele tuginevaid otsuseid ja ebasüstemaatilist infot (nt Müller 1973; Pollmann, Wolk 2010). Euroopas läbi viidud uuringu kohaselt on materjali ja koostamispõhimõtete usaldusväärsus sõnaraamatu puhul kasutajatele kõige olulisem, sealjuures peetakse usaldusväärseks tegeliku keele­kasutuse infot, mis on korpuseandmete põhjal kontrollitud (Müller-Spitzer, Koplenig 2014: 168). Kuigi „Paronyme” info ongi koostatud keeleandmete põhjaliku analüüsi alusel, saab Storjohann vahel siiski e-kirju, et sõnaraamatus „Paronyme” on sõnadel esitatud valesid tähendusi – põhjenduseks tuuakse näiteks see, et varasemates sõnastikes osasid tähendusi ei ole.1

Ka Eestis on levinud arusaam, et (kirja)keeles ei tohi tähendused muutuda (Risberg 2023: 54; selle müüdi kohta vt nt Trudgill 1998). Pikalt paronüümidena määratletud sõnu, nagu järele ja järgi ning õieti ja õigesti, on XX sajandi esimesest poolest alates toodud näiteks sellest, et sõnu kasutatakse „vales” tähenduses (uuemal ajal ka õhkima ja õhkama, vt Lindström, Risberg 2024). Tähelepanu pole seal­juures pööratud sellele, et järele ja järgi eristus pärineb 1930. aastatest (Palmeos 1974), samas kui sõnadest õieti ja õigesti räägiti tähenduses ’mitte valesti’ kui sünonüümidest veel 1961. aastal: „Kirjakeeles on praegu võrdselt lubatud [---] niihästi õigesti kui ka õieti” (Kull 1961: 94). Kooliõpikus eristati need 1968. aastal (Vääri 1968), õigekeelsus­sõnaraamatus (ÕS) aga alles 1999. aastal. EKI ühendsõnastikus (ÜS 2024) on kirjeldatud järele ja järgi ning õieti ja õigesti kasutuses olevaid tähendusi ning lisatud ajakohane ÕS-i selgitus koos linkidega, kust saab paronüümide-sünonüümide teema kohta edasi lugeda.

Haridussüsteem on meedia kõrval üks kõige mõjukamaid ja edukamaid info edastamise kanaleid (Clyne 1997: 486), sest sedakaudu liigub info korraga paljude inimesteni. Nii on levinud ka teave tähenduserinevuste kohta, millega keelekorraldajad osa (eri murdetaustaga) sünonüüme XX sajandi esimeses pooles kirjakeeles paronüümideks lahutasid ja teised, kujult lähedased sõnad paronüümideks juurde lõid (nt enamik sõna enamus kõrvale; Risberg, Langemets 2021). Hint (1978b: 854) on mõtisklenud, et „rahvas [poleks] ühes keelemurdes iialgi loonud sellise ulatusega paronüümiat, mille on sünnitanud teadlik keelearendus”.2 Keelekorraldusliku suunamise probleemsust on mõtestanud ka Jaan Kaplinski: „Korra ja korratusega, piiride ja piiritlustega on aga nii, et me näeme ainult seda korda, millega oleme harjunud, mida oleme õppinud nägema. Muu paistab meile korratusena.” (Kaplinski 2020 [1983]: 223) Neile, kelle jaoks see seatud „korratus” ehk sõnade sagedad ja levinud tähendused on keelekasutuse loomulik kord, on vahel jäänud meelde, et mingi reegel nende sõnade kohta oli, aga ei mäletata, kumba pidi (Risberg 2024: 72).

EKI keelenõuandjatelt on paronüümideks peetud sõnade tähenduste kohta küsitud enamasti mustvalgelt õige-vale skaalal.3 Niiviisi küsima on ajendanud vastuolu loomuliku keeletunde ning ÕS-i ja kooliõpetuse vahel (vt Risberg, Langemets 2021: 919), ehk selle vahel, kuidas sõnu kasutatakse (keeleteaduse pärusmaa) ja kuidas sõnu peaks kasutama (keelekorralduse pärusmaa; vt Armstrong, Mackenzie 2013: 125). Eesti omasõnade kohta ÕS 2018-s antud tähendussoovituste analüüsi järel tegin sama järelduse, mille oma varasemas paronüümide uurimuseski: „[---] üldkeele sagedasti kasutatavate sõnade tähendused on kontekstis enamasti selged ega vaja ranget piiritlemist” (Risberg 2022: 205; Risberg, Langemets 2021: 920). Sarnaselt (ka Hindi ning Kaplinskiga) on varem nentinud keeleuurija ja -korraldaja Rein Kull, kes oli üks ÕS 1976 koostajatest:

Ja veel üks asi: n-ö leksikonilise lähenemise asemel tuleks rohkem jälgida tegelikku, tekstilist kasutamist. Siis näeme, et homonüümia ja polüseemia ning paronüümiagi võivad esineda (õigemini tegelikkuses lahustuda), ilma et see häiriks keele töö­kindlust. See, mis omaette, isoleeritult võetuna võib näida hirmsa pahena, ei pruugi rakenduslikul tasandil olla üldse kuigivõrd probleem. (Kull 2000 [1985]: 29)

Keelekorralduses pole paljuski üle uuritud, kuidas on XX sajandi jooksul loodud paronüümid keelekasutuses kinnistunud. Sõnu on aja jooksul ikka välja pakutud, aga samal ajal tuleb üle vaadata, kas pakkumised keelekasutuses kinnistuvad (vt Risberg 2024: 59). Kulli osutatud tegelikku, tekstilist kasutust on tänapäeval võimalik uurida mahukate keelekorpuste analüüsi põhjal (Campbell, Barlow 2020; Diessel 2017; eesti keele ühendkorpuste sarja kohta vt Koppel, Kallas 2022). Keeleandmete vaatluse taustal on sageli kasutuspõhine keeleteooria, mille järgi tähendused ei ole sõnade ega lausete sees (Ramscar, Baayen 2013: 1), tähendus on paratamatult kontekstiline (Desagulier, Monneret 2023: 40). Tähendus on potentsiaal, mis realiseerub konkreetses kontekstis kuulaja või lugeja peas (Bybee 2017: 238–239; vt ka Risberg 2024: 22).

See tõstatab küsimuse: mida saab kasutuspõhise keeleteooria taustal pidada paronüümideks?

 

Mis on paronüüm?

Eesti keeles on paronüümideks peetud sõnu, mis on kuju ja häälduse poolest lähedased, tihti sama tüvega tuletised, millel on (pisut) erinevad tähendused (vt Risberg 2024: 18; Risberg, Langemets 2021: 904; ÜS 2024). Saksa sõnastik „Paronyme” sisaldab sõnu, mis on sarnased õigekirja, häälduse ja/või tähenduse poolest (vt Paronyme: Information4). Määratluste erinevus seisneb selles, et seni paronüümideks peetud eesti sõnad on tüvelt seotud, saksa omade puhul pole seda esile tõstetud. Näiteks Huno Rätsep (2002 [1983]: 203–204) on leidnud, et paronüüme on eesti keelde tekitanud lihttüvede piiratud hulk, samuti liidete liiga suur vormiline sarnasus. Seda ei ole küll välja toodud, ent mõlemas keeles on paronüüme tekitanud ka laenamine eri keeltest – nii on paronüümsetel sõnadel eri tähendusnüansid laenuandvast keelest.

Oluline lahknevus määratlustes on see, et eesti definitsioonis keskendutakse sõnade erinevusele, aga saksa definitsioonis sarnasusele – saksa paronüümidel võivad olla näiteks samad või sarnased tähendused, paronüümid ei ole defineeritud kui üksnes eritähenduslikud sõnad. Küll aga nenditakse „Paronyme” eessõnas, et keelekasutajad tunnevad sõnade kasutamisel ebakindlust, ajades neid omavahel segamini, teadmata täpseid tähendusnüansse (vt Paronyme: Information). Niisiis, ehkki saksa paronüümidel on samu või sarnaseid tähendusi, kasutatakse neid tänapäeva keeles ka erinevates nüanssides.

Sõnastikus „Paronyme” esitatud definitsiooni autor on Storjohann, kes töötas koos töörühmaga välja mustrid, mille järgi saksa keele korpusest paronüüme leida (vt Schnörch 2015). Mustrite seas olid näiteks millegi puudumist väljendavad järelliited -frei ’vaba’ ja -los ’vaba; ilma; -tu’, nagu autofrei ’autota’ ja autolos ’autota’ ning kinderfrei ’ilma lasteta’ ja kinderlos ’lastetu’. Esimene sõnapaar on sünonüümsed, teine paar mitte – sama mustriga sõnad jagunesidki tähenduselt neljaks (vt rubriiki „Zusammenfassung”): samatähenduslikud (autofrei ja autolos); sarnase tähendusega (parteifrei ’parteivaba’ ja parteilos ’parteitu’); tähenduselt vahel sarnased, vahel erinevad (schuldfrei ’süüst vaba, süüta’ ja schuldlos ’süütu’) ning tähenduselt ainult erinevad (kinderfrei ’lastevaba, ilma lasteta’ ja kinderlos ’lastetu’).5

Storjohann on keeleandmete analüüsi põhjal sõnastanud neli paronüümset kasutus­viisi (vt rubriiki „Zusammenfassung” sõnaartiklite juures; ka Storjohann 2020):

1) sõnad, mille üht paarilist kasutatakse vahetevahel teisega sünonüümselt, aga teist esimesega mitte, sealjuures pole need tavapärases kasutuses tähenduselt sünonüümid (humanitär ’humanitaarne’ ja human ’humaanne, inimlik’, kus sõna human kasutatakse vahel sõna humanitär asemel);

2) sõnad, mille üks paariline on teisele tähenduselt lähedane, aga teine esimesele mitte (universell ’üldine’ ja universal ’üldine’ erinevad ainult selle poolest, et sõna universell kasutatakse ka tähenduses ’mitmekülgne’, aga universal üldiselt mitte);

3) vahetevahel kasutatakse mõlemat paarilist teisega sünonüümselt, ehkki tavapärases kasutuses need sünonüümid ei ole (muskulös ’musklis väljanägemine’ ja muskulär ’lihastesse puutuv’);

4) sõnu aetakse segamini või kasutatakse koos, sest paarilised on vastastikku tähenduselt lähedased, erinedes mõnelt kasutusnüansilt (effektiv ’efektiivne, tõhus’ ja effizient ’efektiivne, tõhus’).

Storjohann ei defineerinud paronüümidena siiski kõiki saksa sõnu, mis leitud paronüümiamustritele allusid, nt ei pea ta paronüümideks mustrile -bär ja -bar alluvaid sõnu Eisbär ’jääkaru’ ja Eisbar ’jääbaar’, sest nende tähendused on niivõrd erinevad ja need esinevad ka väga erinevates kontekstides ning keeleandmete järgi ei aja keelekasutajad neid segamini. Samas on kõlalt lähedased sõnad etisch ’eetiline’ ja etnisch ’etniline’ sõnastikus „Paronyme” esitatud kahe eri tähendusega sõnana, sest saksa keeles võidakse neid ära vahetada. Paronüümideks ei pea ta ka selliseid sõnu nagu Klinge ’tera’ ja Klinke ’käpp’, mille kohatise segiajamise on ta määratlenud õigekirjaveaks. (Storjohann 2020) Ortograafia on ka eesti keeles üks normeeritud keelekihtidest, mistõttu peetakse eksimist õigekirja vastu keeleveaks (EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine6; ka Raadik 2020: 855).

Kokkuvõttes määratletakse saksa tänapäevases käsitluses paronüüme laiemalt, kui seda on seni tehtud eesti keeleteaduses ja -korralduses. Saksa paronüümia­mustrid on üks võimalik lähtekoht, mille eeskujul püüda edaspidises uurimistöös ka eesti keelest süsteemselt paronüümiat tuvastada.

 

Keeli kõrvutav sõnaartikkel saksa sõnastikus

„Paronyme” on eelkõige mõeldud saksa emakeelsele kõnelejale, kuid selle vastu tunnevad huvi ka saksa keele õppijad. Ükskeelset sõnastikku oleks üsna lihtne mitmekeelseks sõnastikuks edasi arendada, et kasutajad saaksid uurida, kas saksa sõnapaar on tähenduselt sarnane teise keele sõnapaariga või kasutatakse teises keeles nende tähenduste jaoks näiteks üht ja sama sõna (Storjohann 2021b: 361–362) – nagu saksa sõnade effektiv ja effizient kohta on eesti keeles üksnes võõrsõna efektiivne ja tähendustelt sünonüümne omasõna tõhus.7

Sõnastikus „Paronyme” esitatud sõnade tähendused on jaotatud kolme värvi alusel: sinisega on märgitud sünonüümsed tähendused, rohelisega ligilähedaselt sarnased tähendused, mis tekivad eri kollokatsioonide puhul, ning halliga täiesti erinevad tähendused (vt joonist 1).8

Mina uurisin eesti sõnu, et saaksime Storjohanniga katsetada, kuidas näeks „Paronyme” sõnaartikkel välja kahe keele info ühendamise korral. Sõnastikus „Paronyme” sisalduvaid sõnu vaadates leidsin 76 sõnapaari, millele leiduvad eesti keeles sarnasekujulised vasted, nagu Adaption ’adaptsioon’ ja Adaptation ’adaptatsioon’, mitte näiteks elendig ’õnnetu’ ja elendiglich ’õnnetult’. Siit ilmneb, et kõik sõnad ei olegi võrreldavad, sest saksa keeles võivad omadus- ja määrsõna tuletusliide kattuda (nagu -lich), samal ajal kui eesti keeles mitte (-lt osutab määrsõnale).

Joonis 1. Sõnade irreal ja surreal tähendusi võrdlev saksa ükskeelne sõnaartikkel sõnastikus „Paronyme – Dynamisch im Kontrast”. Samad ja sarnased tähendused on asetatud kohakuti, vasakus tulbas on tähendused märgitud sinisega (sünonüümsed tähendused), keskmised rohelisega (ligilähedaselt sarnased tähendused, mida kasutatakse nt koos erinevate kollokatsioonidega) ning parempoolne halliga (kattumatu tähendus).

Kõik saksa-eesti kattuvad sõnapaarid olid eesti keeles võõrsõnad, mis on ka mõistetav, sest eesti ja saksa keel kuuluvad eri keelkondadesse. Lähemaks analüüsiks valisin sõnade autoritär ja autoritativ eesti vasted autoritaarne ja autoriteetne, sest need olid koostatud nimekirjas ühed esimestest, mille tähendused ei paistnud mulle eesti keelt emakeelena kõnelejana kattuvat. Võõrsõnu autoritaarne ja autoriteetne ei ole eesti keeles seni paronüümideks peetud. Ühtlasi tundus nende eesti sõnade lähem uurimine mulle subjektiivselt huvitavam kui juba uuritud rööpkujude adaptsioon ja adaptatsioon (vt Paet 2022: 934) või kohanimede Arktika ja Antarktika kasutuse uurimine.

 

Sõnade autoritaarne ja autoriteetne taust

Mustriga -tär ja -tativ ei leitud saksa keele andmetest ühtegi teist sõnapaari peale autoritär ja autoritativ (vt vastavas sõnaartiklis Paronyme: Analoge Muster). Saksa sõna die Autorität pärineb sama tähendusega ladina sõnast auctōritās ’mõjuvõim, prestiiž, käsk’ (omastavas auctōritātis), mis on moodustatud ladina sõnast ­auctor ’autor, looja’. Sellest moodustatud omadussõnad ilmusid tänapäevasel kirja­kujul allikatesse alates XIX sajandi teisest poolest: autoritär ’autoritaarne’ ilmselt prantsuse autoritaire eeskujul (mis ilmus kasutusse samuti alles XIX sajandi teisel poolel). Sõna autoritativ ’autoriteeti omav, autoriteedile toetuv, määrav’ on sarnane kesk­ladina sõnaga auctoritativus ’autoriteetne’. Saksa filosoof Gottfried Wilhelm Leibniz kasutas seda sõna (küll ladinapärasel kujul autoritative) 1704. aastal määrsõnana. (EWD 2018: 83)

Eesti võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on päritoluinfos samuti esitatud prantsuse ja ladina sõnad, ehkki eesti keelde võisid autoritaarne ja autoriteetne pigem tulla saksa keele kontakti kaudu. DIGAR-i Eesti artiklite (DEA) otsing „autoritaa*” annab esimese tulemuse 1917. aastast ja otsing „autoritee*” 1891. aastast. Neid tüvesid on sõnaraamatus esimest korda näha 1918. aastal (EKÕS 1918), kus on ainult sõna ­autoriteet. Järgmises, EÕS 1925-s on esitatud autoritatiivne ’lugupeetav’, autoriteet ’mõjuvõim; lugupeetavus’ ja autoriteetlik. VÕS-i esimeses trükis 1933. aastal on ainult tüvi autoriteet koos tuletistega, sh autoriteetne, ent viiendas trükis 1936. aastal sisaldub juba ka autoritaarne ’autoriteedile toetuv, autoriteedi abil valitsev’ (mis ei kattu selle sõna tänapäevase tähendusega). SÕS 1948-s on autoritaarne ’autoriteedile või võimule pimesialistumist nõudev’, autoritatiivne ’autoriteetne, lugupeetav; määrav’ ja autoriteetne ilma tähenduseta.

Sarnaseks jäid need sõnad ka järgmistes ÕS-ides, kuni ÕS 1999-s (samuti ÕS 2006, 2013, 2018) on autoritaarne ’alistumist nõudev, käskvõimutsev’ ning autori­teetne seletatud näidete varal, sealjuures on sõnadel eri kollokatsioonidega esitatud erisugused tähendused: „Autoriteetne teadlane (omal alal tunnustatud), allikas (usaldusväärne), arvamus (mõõduandev), esinemine (mõjuvõimas).” EKSS 2009-s ja ÜS 2024-s on nendel sõnadel üsna sarnased tähendusseletused, kui ÕS-ides on olnud, ent neis sõnastikes leidub sõnade kohta rohkem muudki infot.

 

Eesti sõnade autoritaarne ja autoriteetne analüüs

Analüüsisin sõnade autoritaarne ja autoriteetne kasutust eesti keele ühendkorpuse 2021. aasta versiooni põhjal (ÜK 2021), sest 2023. aasta versioon sai avalikuks alles 2024. aasta alguses (Koppel 2024). Vaatasin sagedasti koos esinevaid sõnu ehk kollokatsioone (nt eesti keeles esineb nimisõna kohv koos omadussõnaga kange, mitte tugev, nagu on inglise keeles: strong coffee), sest sõnastikku „Paronyme” lisatud sõnu oli sel viisil analüüsitud (vt Storjohann, Schnörch 2016). Kasutasin Sketch Engine’i sõnavisandi (ingl word sketch) funktsiooni.9

Tüüpilised kollokatsioonid ja diskursusemarkerid aitavad kõnelejal sõna kontekstis dekodeerida ja samal ajal ka kodeerida (Storjohann 2021a: 216). Kollokatsioonide uurimine pakub küll usaldusväärsemat viisi sõnatähendusi analüüsida kui näiteks üksnes introspektsioon või väikesemahulised sedelkartoteegid, ent teisalt saab uurija sel viisil, keeleandmetest, kätte vaid selle, kuidas teised on sõna kasutanud (Divjak, Milin 2023: 309) – keeleuurija peab ümbritseva konteksti järgi tähendusi ise tõlgendama. Sealjuures tuleb näiteks eestikeelseid tekste tõlgendades kasuks eesti keelt emakeelena kõneleja keelevaist. Tõlgendus on küll subjektiivne, kuid ümbritsev kontekst võimaldab aimata, mis tähenduses võib sõna olla kasutatud (Risberg 2022: 195).

2023. aasta märtsis ei olnud veel võimalik korpusest (pool)automaatselt tähendusi kätte saada. Korpuspäringusüsteemi Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014) edasiarenduses on tähendusvihje funktsioon word sense induction,10 mis toetab kollokatsioonide tõlgendamist (vt Herman 2023). ÜK 2023. aasta versioonis on see funktsioon olemas, ent siinne uurimus on tehtud ÜK 2021 põhjal. Niisiis on järgnev minu tõlgendus sõnade autoritaarne ja autoriteetne kasutusest nende kollokatsioonide põhjal, mõni teine uurija võinuks teha pisut erinevamaid järeldusi.

Vaatasin sõnade autoritaarne ja autoriteetne kõiki kollokatsioone, mida esines vähemalt viis korda, sest vähem esinevad sõnad võisid olla juhuslikud ja mitte anda edasi keelekasutusmustreid. Selliseid kollokatsioone oli sõnal autoritaarne 64 (sagedaimad olid režiim, riik ja võim) ning sõnal autoriteetne 45 (sagedaimad olid inimene, isik ja allikas). Sagedaimate tekstitüüpide funktsiooni kasutades on näha, et sõnad autoritaarne ja autoriteetne esinevad kõige enam perioodikas ja žanriliselt märgendamata tekstides, märgatavalt vähem blogides ja foorumites ning mõningal määral teisteski tekstitüüpides (nt akadeemilised tekstid, ilu- ja tarbekirjandus).

„Paronyme” jaoks loodud sõnaartiklis ei ole esitatud siiski kõiki leitud kollokatsioone, vaid sagedasemad, samuti olen teinud üldistusi. Lisaks uurisin lauseid, kus vastavad sõnad koos esinesid (Sketch Engine’i konkordantsotsing), et rühmitada kollokatsioonide järgi sõnade autoritaarne ja autoriteetne erinevaid tähendusi, mida oli võimalik kasutuse põhjal tõlgendada. Kokkuvõttes leidsin, et ehkki mõlemat sõna kasutatakse, iseloomustamaks isikuid ning kasvatus- või juhtimisstiili, ei kattunud nende sõnadega edasiantavad tähendused (vt joonist 2).

Kasutuse erinevus seisneb selles, et sõna autoritaarne seostub diktaatorlike, ebademokraatlike, totalitaarsete ning domineerivate, jõuliste, võimukate omadustega nii režiimi, juhtimis- või kasvatusstiili kui ka isikute (nagu president, liider, poliitik) puhul. Seevastu sõna autoriteetne seostub prestiižsete, usaldusväärsete, ametlike ja mõjukate omadustega allikate (nagu väljaanne, ajakiri, sõnastik), isikute (täis­kasvanu, vanem, teadlane) ning kasvatusstiili puhul. Mõlemat sõna kasutatakse näiteks isa ja õpetaja kohta, samuti kasvatuse kohta, kuid sõnaga autoritaarne tähistatakse näiteks mõtteviisi ja meetodit, aga sõnaga autoriteetne mitte nii sageli, et see korpuseandmete põhjal välja tulnuks.

Joonis 2. Sõnade autoritaarne ja autoriteetne tähendusi võrdlev eesti ükskeelne artikkel sõnastikus „Paronyme” märtsis 2023. Kõik tähendused on märgitud halliga ja need ei asetse kohakuti, sest ükski tähendus ei kattu.11

Mõlemad sõnad esinesid kasvatusstiili kohta, sest need on terminid. „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat” (Erelt jt 2014) sisaldab terminit autoritaarne kasvatusstiil ’kasvatusstiil, mille põhitunnuseks on käskudega võimutsemine ja kuulekuse nõudmine’ (saksa vaste on der autoritäre Erziehungsstil ja inglise vaste authoritarian education). Ses sõnastikus on esitatud ka termin autoriteetne kasvatusstiil, aga seda on peetud ebasoovitatavaks ja selle asemel on soovitatud terminit suunav kasvatusstiil ’kasvatusstiil, kus nõudmised ja piirangud on seotud lapse toetamise, mõistmise ja innustamisega’ (saksa vaste on der autoritative Erziehungsstil ja inglise vaste ­authoritative educational style). Keeleandmed ei näita, et see soovitus oleks kasutuses juurdunud, sest ÜK 2021-s leidub terminile autoriteetne kasvatusstiil 14 vastet, samal ajal kui terminit suunav kasvatusstiil seal ei esine (ÜK 2023. aasta versioonis on esimesel 21 vastet ja teist endiselt ei esine).

Üldiselt oli keeleandmetest näha, et sõnu autoritaarne ja autoriteetne ei aeta eesti keeles segamini, sest mõistete sisu – ja olenevalt tähendusest ka kontekstid – on (kohati väga) erinevad. Kujult sarnanemise ja samas kontekstis, nt kasvatusstiilide omas, esinemise tõttu leidub siiski üksikuid, sealjuures tõlgetest pärit näiteid sellest, et autoritaarne ja autoriteetne on omavahel ära vahetatud:

(1) Lihtsakoeliselt selgitades on autoriteetne vanem, kes lajatab: „Sa pead saama kõik viied, sest mina ütlen nii!” Ta käsib ja keelab, aga ei selgita nii, et laps tema soovide tagamaast aru saaks. Autoritaarne vanem selgitab lapsele, et heade hinnete saamine näitab arengut ja aitab paremini õppida, mis viib elus edasi. (ÜK 2021, naine24.postimees.ee)

Kujult (ja ehk ka häälduselt?) on autoritaarne ja autoriteetne sarnased võõr­sõnad, millel on erinevad tähendused, seega saaks neid senise eesti paronüümikäsitluse järgi pidada paronüümideks. Neid on paar üksikut korda segaminigi aetud, ent keele­andmete põhjal ei ilmnenud, et keelekasutajad üldiselt nende sõnade kasutamisel kõhkleks.

 

Saksa-eesti sõnaartikkel

Selleks et „Paronyme” sõnaartiklis ühendada saksa ja eesti sõnad, katsetasime Stor­johanniga kahte kujundusvõimalust: kas saksa sõnad üksteise all ja eesti sõnad nende all (vt joonist 3a) või keeltevahelised ekvivalendid üksteise all (vt joonist 3b). Meile tundus teine variant keelte kõrvutamise aspektist parem.

Joonis 3a. „Paronyme” vaade, kus saksa sõnad on üksteise all ja eesti sõnad on nende all.

Joonis 3b. „Paronyme” vaade, kus keeltevahelised ekvivalendid on üksteise all. Sõnade autoritär ja autoritaarne tähendused on märgitud sinisega, sest need on ühesugused. Sõnade autoritativ ja autoriteetne kaks keskmist tähendust on märgitud rohelisega, sest need on enam-vähem sarnased, mõne erineva nüansiga. Lisaks kasutatakse eesti sõna tähenduses, milles saksa sõna mitte (’mõjukas, prestiižne’) – see on parempoolseim ja märgitud halliga.

Sõnu kõrvutades ilmneb, et saksa autoritär ja eesti ekvivalent autoritaarne on kasutuses väga sarnased: mõlema tähendused seostuvad ühelt poolt diktaatorlike ja totalitaarsete juhtimisstiilide ja isikutega ning teisalt domineerivate, jõuliste kasvatus­stiilide ja isikutega. Sealjuures esineb diktaatorlikus tähenduses kasutus mõlemas keeles sageli poliitikateemalistes tekstides.

Joonisel 4 on näha, et sõnastik „Paronyme” on dünaamiline selle poolest, et võimaldab sõnu nende tähendustes lähemalt võrrelda, nt saksa autoritär tähenduses ’diktatorisch, totalitär’ ja eesti autoritaarne tähenduses ’diktaatorlik, ebademokraatlik, totalitaarne’. Peale tüüpiliste kollokatsioonide on näha sünonüüme ja antonüüme ning kasutusnäiteid (sks Verwendungsbeispiele), kui need avada.

Sõnaekvivalentide autoritativ ja autoriteetne kasutus oli samuti sarnane, ent eesti sõnal on lisaks tähendus, mida saksa keele korpuse andmetest ei esildunud: ’mõjukas, prestiižne’, mida kasutatakse isikute ja organisatsioonide kohta (vt joonist 3a, 3b).

Joonis 4. Saksa autoritär ja eesti autoritaarne ühes tähenduses kasutust võrdleva sõnaartikli hüpik­aken.

Joonis 5. Saksa autoritativ ja eesti autoriteetne ühes tähenduses kasutust võrdleva sõnaartikli hüpikaken.

Sõnade autoritativ ja autoriteetne tähendust ’amtlich’ ehk ’ametlik’ võrreldes märkasin, et kui saksa sõna kollokatsioonidena esildusid korpusandmetest ka verbid, siis eesti sõnaga ÜK 2021-s mitte (vt joonist 5). Seda seepärast, et saksa autoritativ võib peale omadussõna olla ka määrsõna ehk autoriteetselt. Eesti määrsõnaga autoriteetselt esilduvad korpusandmetes samuti verbid, kuid „Paronyme” jaoks analüüsisin vaid omadussõna autoriteetne kollokatsioone.

Üldiselt oli see saksa-eesti kakskeelse sõnaartikli katsetus väärtuslik sisend edaspidise uurimistöö tarbeks, näidates üht võimalust eri keelte sõnade kasutust sõnastikus kõrvutada.

 

Kokkuvõte

Vastus küsimusele, mis on paronüüm, võib esialgu tunduda selge ja kindel, sest see mõiste on eesti keeleteaduses juba defineeritud: kuju ja häälduse poolest lähedased, tihti sama tüvega tuletised, millel on (pisut) erinevad tähendused (Risberg 2024; Risberg, Langemets 2021; ÜS 2024). Paronüümide uurimisega on nii Eesti kui ka Euroopa keeleteaduses tegeletud aga üpris vähe (Storjohann 2021a; Risberg, Langemets 2021) ning kui paronüüme lähemalt vaadelda ja eri keelte käsitlusi kõrvutada, ei olegi vastus enam nii ühene.

Artiklis tutvustatud IDS-i keeleteadlase Petra Storjohanni kasutuspõhine paronüümikäsitlus, mis on kokku võetud veebisõnastikus „Paronyme – Dynamisch im Kontrast”, on hea eeskuju nii teoreetiliselt kui meetodilt, kuidas saaks ka eesti keele paronüümiat edaspidi keeleteaduslikult uurida ja mõtestada. Näiteks tuuakse saksa paronüümi-mõiste definitsioonis esile tähenduste sarnanemine, mitte erinemine. Edaspidi saab muu hulgas uurida, kas eesti omasõnadest ja võõrsõnadest paronüümid käituvad kasutuses kuidagi erinevalt, ning seda, kas sõnade segamini ajamine, n-ö vea­ohtlikkus, on paronüümi mõistet määratlev tunnus.

Artiklis analüüsitud võõrsõnu autoritaarne ja autoriteetne ei ole eesti keeles paronüümideks peetud. Saksa ekvivalentide autoritär ja autoritativ eeskujul ja kasutuse uurimise põhjal võiks seda siiski teha – sellega kaasneb aga paronüümide ümber­mõtestamise vajadus koos rohkemate keeleandmete süvitsi analüüsimisega. See­sugune uurimine võib anda lähemat teavet eesti keele kohta, nt sõnaseoste, laenamise, ehk ka terminite üldkeelde jõudmise kohta.

Leksikograafilise keelekirjelduse eeltingimus on tänapäeval empiiriliste keeleandmete uurimine, ent Petra Storjohann ja Ulrich Schnörch (2016) on märkinud, et pabersõnaraamatutes (ning nende veebiversioonides) ei ole tavaliselt ühtegi viidet keelekorpuste kasutamisele. „Eesti keele seletava sõnaraamatu” saatesõnas mainitakse korpuse kasutamist küll: „Sõnaraamatu 1. trükk on koostatud Eesti Keele Instituudis (endise nimega Keele ja Kirjanduse Instituut) peamiselt eesti kirjakeele arhiivi põhjal, alates 1990-ndate algupoolest on kasutatud elektroonilisi teksti­kogusid. [---] Arhiivi kogumist jätkati kuni 2000. aastani, mil käsitsi sedeldamine lõpetati, sest see ei suutnud enam võistelda andmekogumisega arvutite abil” (EKSS 2009: 5). Samuti koostatakse keeleandmete uurimisele tuginedes EKI ühendsõnastikku (Langemets jt 2021; vt ka Langemets jt 2018).

Korpuste ajastul ilmunud ÕS-ides (1999, 2006, 2013, 2018) ei ole korpuseandmetele toetumist aga mainitud. ÕS on olnud normatiivne sõnaraamat, mida on koostanud keelekorraldajad, kes traditsiooniliselt on teinud varieeruvate keelenähtuste vahel valikuid ning otsustanud norminguid ja andnud soovitusi (Raag 2008: 12), toetumata seda tehes alati keeleandmete teaduslikule uurimisele, küll aga nii mõnigi kord näiteks traditsioonile (Risberg 2024: 54–55; nt sõnade järele ja järgi eristamistraditsiooni kohta vt Risberg, Langemets 2021: 909–911). 80 aastat tagasi on sellist tööviisi kritiseerinud keelemees Rein Nurkse:

[---] meie kirjakeel mitmesuguste omavoliliste ja põhjendamata uuendamiste ja korraldamistega mitmes tükis juba niikaugele on „ära korraldatud”, et keelepärasest loomulikust korrast enam palju järele pole jäänud. Et esialgne alateadvuslik süsteem kaose pähe lihtsalt kõrvale on heidetud, mõistmata temas teadvuslikku kosmost avastada, ja et selle asemele pakutud uued „kosmosed” tegelikult kaosteks on osutunud. (Nurkse 1944)

Kokkuvõttes on keeli kõrvutava uurimuse põhjal tekkinud tõdemus see, et paronüümide kosmos on avar ja lai, ent eesti keeles on sellest siiani avastatud üksnes väga väike osa.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojektid EKKD-III1 „Suurte keelemudelite rakendamine leksikograafias: uued võimalused ja väljakutsed” (vastutav täitja: Maria Tuulik) ning EKKD-TA2 „Eesti keele morfosüntaktiline varieerumine” (vastutav täitja: Liina Lindström). Samuti Petra Storjohann, Christian Lang ja Leibniz-Institut für Deutsche Sprache, Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm, Haridus- ja Noorte­amet, Haridus- ja Teadusministeerium.

 

Lydia Risberg (snd 1988), PhD, Eesti Keele Instituudi teadur-keelekorraldaja (Munga 18, 50088 Tartu); Tartu Ülikooli teadusprojekti EKKD-TA2 täitja, lydia.risberg@eki.ee

 

1 Info pärineb vestlusest Petra Storjohanniga varakevadel 2023.

2 Hint kasutab mõistet keelearendus tähenduses ’keele arendamine’, millega tegelesid nii keele­korraldajad kui ka keeleuuendajad.

3 Ka IDS-ile saadetakse aeg-ajalt keelenõuküsimusi, ehkki sellel keeleinstituudil ei ole eraldi keele­nõuosakonda ega -andjaid. Küll aga töötatakse IDS-is projekti raames välja keelenõu­küsimuste avalikku andmebaasi. Info pärineb veebruaris 2023 peetud vestlusest IDS-i keele­teadlase Christian Langiga, kes on selle projektiga seotud (vt ka Lang jt 2023).

4 https://www.owid.de/parowb/docs/info.html

5 Saksa sõnade igat tähendusnüanssi ei ole eesti keeles võimalik edasi anda, mistõttu on siin ­artiklis esitatud ligilähedased tõlked, kuid täpseid kasutusnüansse ja kollokatsioone saksa keeles tuleb vaadata sõnastikust „Paronyme”.

6 https://eki.ee/teatmik/keelekorralduse-teisenemine/

7 Erialakeeles võidakse neid mõisteid eristada, kasutades vastandust mõjus ja tõhus.

8 Värvilised joonised on näha artikli veebiversioonis.

9 Ka ÜS-is on olemas naabersõnade plokk, aga oma uurimuse tegin ÜK 2021 põhjal ise, toetumata teiste uurijate-leksikograafide varasematele tõlgendustele-lahendustele.

10 https://www.sketchengine.eu/guide/word-sketch-collocations-and-word-combinations/

11 Kuna „Paronyme” ei ole saksa-eesti kakskeelne sõnastik, ei jäänud siin ja järgmistel joonistel näha olevad artiklid avalikuks, ent failid on alles ja veebis taastatavad.

Kirjandus

VEEBIVARAD

DEA = DIGAR Eesti artiklid. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv. https://dea.digar.ee

EKI teatmik. Eesti õigekeelsuskäsiraamat. Toim Peeter Päll (peatoim), Tiina Paet, Margit Langemets. Koost P. Päll, Maire Raadik, M. Langemets, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, T. Paet, Lydia Risberg, Arvi Tavast. Eesti Keele Instituut. https://eki.ee/teatmik/

Paronyme – Dynamisch im Kontrast. Koost ja toim Petra Storjohann, Luisa Cimander. ­Leibniz-Institut für Deutsche Sprache. https://www.owid.de/parowb/

Sketch Engine. Lexical Computing CZ s.r.o. https://www.sketchengine.eu

ÜK 2021 = Eesti keele ühendkorpus 2021. Koost Kristina Koppel, Jelena Kallas. https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08D17L

ÜS 2024 = Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik 2024. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

 

KIRJANDUS

Armstrong, Nigel; Mackenzie, Ian E. 2013. Standardization, Ideology and Linguistics. New York: Palgrave Macmillan. https://doi.org/10.1057/9781137284396

Bybee, Joan 2017. Language Change. (Cambridge Textbooks in Linguistics.) 4. tr. Cam­bridge: Cambridge University Press.

Campbell, Lyle; Barlow, Russell 2020. Is language change good or bad? – Questions About Language: What Everyone Should Know About Language in the 21st Century. Toim Laura Bauer, Andreea S. Calude. London–New York: Routledge, lk 80–90. https://doi.org/10.4324/9780367175023-7

Clyne, Michael 1997. Epilogue. – Undoing and Redoing Corpus Planning. Toim Michael Clyne. Berlin–New York: Mouton de Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110801729-019

Desagulier, Guillaume; Monneret, Philippe 2023. Cognitive linguistics and a usage-based approach to the study of semantics and pragmatics. – The Handbook of Usage-Based Linguistics. Toim Manuel Diaz-Campos, Sonia Balasch. Hoboken, New Jersey: Wiley-Blackwell, lk 31–53. https://doi.org/10.1002/9781119839859.ch2

Diessel, Holger 2017. Usage-based linguistics. – Oxford Research Encyclopedia of Linguistics. Toim Mark Aronoff. New York: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/acrefore/9780199384655.013.363

Divjak, Dagmar; Milin, Petar 2023. Using computational cognitive modeling in usage-based linguistics. – The Handbook of Usage-Based Linguistics. Toim Manuel Diaz-Campos, Sonia Balasch. Hoboken, New Jersey: Wiley-Blackwell, lk 307–324. https://doi.org/10.1002/9781119839859.ch17

Ehala, Martin 2024. ÕS peab olema sama selge kui liikluseeskiri. – Postimees 15. III. https://arvamus.postimees.ee/7979602

EKK 2020 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.

EKSS 2009 = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd I–VI. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” 2., täiendatud ja parandatud tr. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi ­Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. http://www.eki.ee/dict/ekss

EKÕS 1918 = Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne. Toim Jaan Tammemägi. Tallinn: K.-Ü. „Rahvaülikooli” kirjastus.

Erelt, Tiiu 2007. Terminiõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Erelt, Tiiu (toim); Maanso, Viivi (töörühma juht); Kadakas, Mari; Kala-Arvisto, Ulve; Kraav, Inger; Puksand, Helin; Tamm, Eva; Unt, Inge 2014. Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat: eesti, inglise, saksa, soome, vene. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. https://www.eki.ee/dict/haridus/

EWD 2018 = Etymologisches Wörterbuch des Deutschen. Erarbeitet unter der Leitung von Wolfgang Pfeifer. Edition Kramer in der Rhenania Verlagsgesellschaft mbH. Berlin: Walter de Gruyter GmbH.

EÕS 1925 = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” II täiendatud ja parandatud tr. I kd A–M. Toim Johannes Voldemar Veski. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Hennig, Mathilde (toim) 2021. Duden. Sprachliche Zweifelsfälle. Das Wörterbuch für richtiges und gutes Deutsch. Berlin: Dudenverlag.

Herman, Ondřej 2023. Unsupervised sense classification for word sketches. – Electronic Lexicography in the 21st Century (eLex 2023): Invisible Lexicography. Book of Abstracts. Toim Marek Medveď, Michal Měchura, Carole Tiberius, Iztok Kosem, Jelena Kallas, Miloš Jakubíček, Simon Krek. Brno, 27–29 June 2023. Brno: Lexical Computing CZ s.r.o, lk 136–137.

Hint, Mati 1978a. Häälikutest sõnadeni. Tallinn: Valgus.

Hint, Mati 1978b. Keelekorralduse küsimärgid. – Looming, nr 4, lk 673–685; nr 5, lk 844–863.

Hunt, Kristiina 2012. Veaohtlike paronüümide käsitlemisoskus põhikooli III astme õpilaste seas. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/26007

Kaplinski, Jaan 2020 [1983]. Eesti ja estoranto võrdluseks. – J. Kaplinski, Eesti, estoranto ja teised keeled. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 211–223.

Kilgarriff, Adam; Baisa, Vít; Bušta, Jan; Jakubíček, Miloš; Kovář, Vojtěch; Michelfeit, Jan; Rychlý, Pavel; Suchomel, Vít 2014. The Sketch Engine: Ten years on. – Lexicography, nr 1, lk 7–36. https://doi.org/10.1007/s40607-014-0009-9

Koppel, Kristina 2024. Keeleminutid. Digi-Tammsaare kinnipüüdmise tõde ja õigus. – ERR Kultuur 29. I. https://kultuur.err.ee/1609236270

Koppel, Kristina; Kallas, Jelena 2022. Eesti keele ühendkorpuste sari 2013–2021: mahukaim eesti keele kogu. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 18, lk 207–228. https://doi.org/10.5128/ERYa18.12

Kull, Rein 1961. Keelenorm ja teadlik keeletarvitus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 89–100.

Kull, Rein 2000 [1985]. Kirjakeelest ja selle korraldamisest. – Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel. Koost R. Kull. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 21–35.

Lang, Christian; Schneider, Roman; Wöllstein, Angelika 2023. Was ist, was soll sein – und warum? Sprachanfragen aus empirischlinguistischer Perspektive. – Korpusgestützte Sprachanalyse. Grundlagen, Anwendungen und Analysen. (Studien zur deutschen Sprache 88.) Toim Michael Beißwenger, Eva Gredel, Lothar Lemnitzer, R. Schneider. Tübingen: Narr, lk 425–438.

Langemets, Margit; Uibo, Udo; Tiits, Mai; Valdre Tiia; Voll, Piret 2018. Eesti keel uues kuues. Eesti keele sõnaraamat 2018. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 942–958. https://doi.org/10.54013/kk733a2

Langemets, Margit; Koppel, Kristina; Kallas, Jelena; Tavast, Arvi 2021. Sõnastikukogust keele portaaliks. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 755–770. https://doi.org/10.54013/kk764a6

Lindström, Liina; Risberg, Lydia 2024. Sõnaraamat on oma aja ja koostajate nägu. – Postimees 15. III. https://arvamus.postimees.ee/7979653

Mäekivi, Helika 2024. Põimuvaid paralleele keeleelust. – ERR Arvamus 21. III. https://www.err.ee/1609288653

Müller, Wolfgang 1973. Leicht verwechselbare Wörter. (Duden Taschenwörterbücher 17.) Mannheim: Bibliographisches Institut.

Müller-Spitzer, Carolin; Koplenig, Alexander 2014. Online dictionaries: Expectations and demands. – Using Online Dictionaries. (Lexicographica. Series Maior 145.) Toim C. Müller-Spitzer. Berlin–Boston: De Gruyter, lk 143–188. https://doi.org/10.1515/9783110341287.143

Nurkse, Rein 1944. Keelelised päevamured. – Eesti Sõna 23. I, lk 2.

Paet, Tiina 2022. Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 923–947. https://doi.org/10.54013/kk778a3

Palmeos, Paula 1974. Partiklitest järele, järel ja järgi eesti kirjakeeles. – Centum. J. V. Veski 100. sünniaastapäevaks: artiklite kogumik. Toim Heino Ahven. Tallinn: Valgus, lk 136–140.

Patekar, Jakob 2017. Odnos norme i uzusa na primjeru paronima. – Rasprave Instituta za Hrvatski Jezik i Jezikoslovlje, kd 43, nr 1, lk 163–179. [Horvaadi keelest tõlkinud Rauno Alliksaar.]

Plado, Helen; Mandra, Katrin 2008. Väike paronüümisõnastik. Toim Tiina Paet. Tartu: Keele­hooldekeskus.

Pollmann, Christoph; Wolk, Ulrike 2010. Wörterbuch der verwechselten Wörter. 1000 Zweifels­fälle verständlich erklärt. Stuttgart: Pons.

Raadik, Lydia 2020. Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 853−874. https://doi.org/10.54013/kk755a3

Raag, Raimo 2008. Talurahva keelest riigikeeleks. Tartu: Atlex.

Ramscar, Michael; Baayen, Harald 2013. Production, comprehension, and synthesis: A communicative perspective on language. – Frontiers in Psychology, nr 4, lk 1–4. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2013.00233

Risberg, Lydia 2022. Mis on peidus sõnaraamatu tähendussoovituste tagahoovis? Eesti omasõnade käsitlus. – ESUKA–JEFUL, kd 13, nr 2, lk 185−214. https://doi.org/10.12697/jeful.2022.13.2.06

Risberg, Lydia 2023. Recommendations for the meanings of words by Estonian language planning: Justified and necessary, or not? – Taikomoji kalbotyra, nr 20, lk 53–73. https://doi.org/10.15388/Taikalbot.2023.20.5

Risberg, Lydia 2024. Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keele­korraldusele. (Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 52.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Risberg, Lydia; Langemets, Margit 2021. Paronüümide probleem eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 903−926. https://doi.org/10.54013/kk766a4

Room, Adrian (toim) 2000. Dictionary of Confusable Words. New York–London: Routledge.

Rätsep, Huno 2002 [1983]. Eesti keele sõnavara rikastamise päevaprobleeme. – H. Rätsep, Sõnaloo raamat. Tartu: Ilmamaa, lk 191–204.

Schnörch, Ulrich 2015. Wie viele Paronympaare gibt es eigentlich? Das Zusammenspiel aus korpuslinguistischen und redaktionellen Verfahren zur Ermittlung einer Paronymstichwortliste. – Sprachreport, nr 4, lk 16–26.

Siiner, Maarja 2024. Keeleteadlane: eesti keele säilimist läbi aegade ei taga põhiseaduse preambula ja õiguskantsler. – Eesti Päevaleht 1. V. https://epl.delfi.ee/artikkel/120289554

Storjohann, Petra 2017. Cognitive features in a corpus-based dictionary of commonly confused words. – Electronic Lexicography in the 21st Century: Lexicography from Scratch. Proceedings of eLex 2017 Conference, Leiden, September 2017. Toim Iztok Kosem, Carole Tiberius, Miloš Jakubíček, Jelena Kallas, Simon Krek, Vít Baisa. Brno: Lexical Computing CZ s.r.o, lk 138–154.

Storjohann, Petra 2019. Einleitung: Paronyme empirisch neu beleuchtet. – Deutsche Sprache, kd 47, nr 1, lk 1–11. https://doi.org/10.37307/j.1868-775X.2019.01.02

Storjohann, Petra 2020. Zusammenhänge im Paronymen Wortschatz: Korpusgesützt ­beobachtet und lexikografisch dokumentiert. – Linguistisches Kolloquium, Universität Würzburg, 14. I.

Storjohann, Petra 2021a. German paronym dictionaries: The shift from prescriptive print editions to electronic corpus-based resources. – Broadening Perspectives in the History of Dictionaries and Word Studies. Toim Hans Van de Velde, Fredric T. Dolezahl. Newcastle: Cambridge Scholars Publishing, lk 194–222.

Storjohann, Petra 2021b. Visionary perspectives on the lexicographic treatment of easily confusable words: Paronyme – Dynamisch im Kontrast as the basis for bi- and multilingual reference guides. – Electronic Lexicography in the 21st Century. Proceedings of the eLex 2021 Conference. 5–7 July 2021, virtual. Toim Iztok Kosem, Michal Cukr, Miloš Jakubíček, Jelena Kallas, Simon Krek, Carole Tiberius. Brno: Lexical Computing CZ, s.r.o, lk 361–376.

Storjohann, Petra; Schnörch, Ulrich 2016. Verwechslungsfehler oder Wandel: sprachliche Veränderungen der Gegenwart und ihre lexikografische Dokumentation. – Acta Universitatis Carolinae Philologica, nr 4, lk 133–172. https://doi.org/10.14712/24646830.2016.52

SÕS 1948 = Suur õigekeelsus-sõnaraamat. 1. v. ENSV TA Keele- ja Kirjandusinstituut. Tartu: RK Teaduslik Kirjandus.

Thomson, Edith-Helian 2012. Eesti keele kaas- ja määrsõnade läbi, kaudu, järele, järel ja järgi kasutusest ja semantikast. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Trudgill, Peter 1998. The meanings of words should not be allowed to vary or change. – ­Language Myths. Toim Laurie Bauer, P. Trudgill. London: Penguin Books, lk 1–8.

Viilup, Kaspar 2023. Viktoriin: pane end emakeelepäeval proovile paronüümide tundmises. – ERR Kultuur, 14. III. https://kultuur.err.ee/1608914261

VSL 2012 = Võõrsõnade leksikon. Koost Eduard Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet. Peatoim Tiina Paet. Toim T. Paet, Tuuli Rehemaa, Katrin Kuusik, Argo Mund, Kaspar Kolk, Ülle Viks. 8., põhjalikult ümber töötatud tr. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Valgus.

VÕS 1933 = Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Vääri, Eduard 1968. Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus.

ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Koost Tiiu Erelt, R. Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2006 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.