PDF

See, mida ei saa öelda teisiti

Marko Pajević. Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe. (Kaasaegne mõte.) Tlk Jaanus Sooväli. [Tartu:] Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 133 lk.

Oled sa uius ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!
Kristian Jaak Peterson

Marko Pajevići teos „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe” algab eshatoloogilise kuulutusega: me elame praegu kriisiaegadel, mil tuleb langetada otsuseid, mis määravad tuleviku ja millest sõltub, kas inimlikku tulevikku üldse on (lk 14). Väljapääsu kriisist pakub Pajevići järgi nn poeetiline mõtlemine, mille pakilisusele viitab pealkirjas „Nüüd ja kohe” (saksakeelses origi­naalpealkirjas väljendatud ühe sõnaga: jetzt).1 Poeetiline mõtlemine on autori loodud mõiste, mille sisu ja seoseid ta teoses avama asub.2

Apokalüptiliste hoiatustega kuulub teos selgelt praegusse ajastusse, mil maailmalõpudiskursus on väga armastatud. Meid ootab kliimakatastroof, lõppemas on nafta ning koos sellega kultuur niisugu­sel kujul, nagu oleme harjunud, hävimas on traditsiooniline perekond ning maailma vallutamas homo- ja iga­sugune muu seksuaalsus, mis ähvardab tsivilisatsiooni, hiljuti pühkis üle maa moodne katk, praegu käib kolmas maailmasõda, lapsi sandistavad vaimselt nutiseadmed jne. Seejuures me päriselt usume nendesse narratiividesse – mitte kõigisse korraga, vaid valides välja endale meeldivad, olles kõik aga ühel nõul, et ees ootab mingit sorti häving, kui inimene praegu kohe meelt ei paranda. Väga erinevate vaadetega inimeste üksmeele allikas on kriis ise, kui see eraldada kõigest konkreetsest, sest kriisi konkreetsetes ilmingutes üksmeel kaob: kas me hukkume varsti kliimakatastroofis või on see suur väljamõeldis, kas maailma valitseb pedofiilide võrgustik või oleme demokraatiale lähemal kui kunagi varem.3 Apokalüptiline diskursus on olemuselt religioosne ning ka lahendused religioosset laadi. Margaret Atwood on näiteks nimetanud Greta Thunbergi Jeanne d’Arciks: „Ma arvan, et tal läheb vaja suurt valget hobust.”4 Greta on moraalne ning saanud jumaliku sõnumi, mida ta peab levitama – see ongi lahendus. Jääb ainult oodata, millal me ta tuleriidal põletame, et teda veelgi transtsendenteerida.

Samamoodi on Pajević tulnud tooma sõnumit, mida tuleb levitada. See raamat ei ole ega peagi olema filosoofiline arutlus või isegi selle kokkuvõte nagu Kanti „Prolegomena”, millega Leo Luks teost võrdleb, vaid manifest.5 Üks selle tunnis­märk on raamatu peaaegu paralleelne ilmumine eesti, saksa ja inglise keeles, mis näitab, et oli tungiv soov jõuda võimalikult paljude inimesteni.6 Niisugune soov on omane manifestidele, mis ei oota tänulikke lugejaid, vaid pöörduvad otse kogu maailma poole. Samuti eristub „Poeetiliselt mõtelda” akadeemilisest tekstist ning sarnaneb manifestidega selle poolest, et tekstis antakse teiste autorite mõtteid edasi ilma täpsete viideteta. Teose lõpust (lk 126–132) leiab siiski raamatute valiku, kust autor on inspiratsiooni ammutanud ja mõtteid laenanud. Autori meelevaldne valik on see seetõttu, et näiteks teoses korduvalt esineva keskse ookeanilise tunde mõistega (lk 21 ja 67) seoses mainitakse Freudi küll teksti sees, kuid bibliograafiast ta puudub; puuduvad ka Julia Kristeva, kes „Mustas päikeses” ütleb, et depressioonis inimene ei karda lagunemist, vaid näeb enesetapus võimalust taasühineda arhailise ookeanilise seisundiga, ning Maurice Blanchot, kelle tegelane Tume Thomas sedasama seisundit merd vaadates kogeb – autorid, kelle ma, võib-olla ekslikult, teksti sisse lugesin.7 Nimekiri, mis kirjeldab üsna hästi Pajevići teose ideelist raamistikku, kujutab endast valgustusliku saksa mõtlemise alati mitte kõige rahulikumat alkeemilist abielu XX ja XXI sajandi kontinentaalse filosoofiaga, mis seob kokku vastandpaarilised ja valgustab hämardudes ning hämardub valgustades.8 Ilma kirjandusviideteta jätab Pajevići tekst ilmutusliku mulje: „Это однажды раскрылось мне во сне” („Ükskord ilmus see mulle unes”), nagu annab teada Nikolai Berdjajevi kuulus joonealune allikaviide.9

Sõnum, mille Pajević toob, lahendus meie kriisidele, on üleskutse mõelda poeetiliselt. Poeetiline mõtlemine näib põhinevat teatud sorti ülenemisel, mille puhul jõuab keel kaugemale sõnade tava­pärastest tähendustest. Mõistan seda nii, et teatud viisidel on võimalik nii-öelda väljendada väljendamatut ja mõelda mõeldamatut ning niisugune ülenemine on sarnane müstilise kogemusega.10 Pajevići järgi on luuleline „see, mida ei saa öelda teisiti, [---] mis on just ainult selles vormis see ise”, ja „luuletus on rohkem kui oma asjade summa” (lk 24–25, autori esiletõste). See tähendab, et luuletuse poeetiline vorm annab edasi rohkem kui samu mõtteid väljendav mittepoeetiline vorm. Nii ka „poeetilisel mõtlemisel on mõistelist ratsionaalsust ületav komplekssus” (lk 47) – ratsionaalsetest seostest saab minna kaugemale ja sellega tähenduslikkus mitte ei kahane, nagu võiks ebaratsionaalse mõtte puhul oodata, vaid kasvab. Sellega läheneb „Poeetiliselt mõtelda” esoteerikale, kuid samal ajal ütleb sellest otsustavalt lahti, sest „inimelu tähendus­dimensiooni diskursust” ei tohiks jätta esoteerikale ja me ei tohiks loobuda valgustuse saavutustest (lk 12). Selline lahti­ütlemine tähendab kahjuks, et autor ei tihka siiski anda end täiesti vabaks (ning lisaks veel umbusaldab – ma ütleksin ebaõiglaselt – esoteerikat).

Poeetiline mõtlemine tähendab Pajevići järgi subjekti-objekti suhtest väljumist. See võib toimuda kehaliselt, misjuhul on tegu nn ihumõtlemisega, mida Pajević vastandab objektistavale kehamõtlemisele (lk 45).11 Subjekti-objekti suhtest peab vabanema aga ka keeles, mida käsitleb „Keelemõtlemise” peatükk (lk 74–96). See on kõva pähkel, sest keel tegeleb olemuslikult objektistamisega kohe, kui millelegi antakse nimetus: see lahutab nimetatava nimetajast ja muudab selle millekski. Pajević on sellest probleemist teadlik: „Juba Genesis esindab käsitlust, et keel täidab maailmaomastamise otstarvet: nimetamise teel võib inimene saada maa kõikide asjade vardjaks” (lk 78). Selline hierarhiline valitsemine on muidugi objektistav, kuid sellest on võimalik välja tulla dialoogiga (lk 97), mis viib osapooled samale tasandile ja teeb mõtleja teadlikuks oma puudulikkusest: „Selline puuduseteadvus, omaenese piiride äratundmine on esimene samm oskuse suunas mõelda seda, mis ei ole veel maailmaks saanud” (lk 76). Võimaluse selleks annab keel ise, millele on omane ülal jutuks olnud poeetiline liiasus (lk 75): poeetiline keel ütleb rohkem, kui on sõnade kogusumma. Ainus võimalus teatud asjadest rääkida on piltlikult öeldes palava pudru ümber käies, sest palavast pudrust endast jääb väheks.

Kas Marko Pajević on jäänud hiljaks? Lugesin paralleelselt raamatuga „Poeetiliselt mõtelda” originaalis üle viiekümne aasta varem ilmunud Louis Pauwelsi ja Jacques Bergier’ teost „Maagide hommik”.12 Pauwels ja Bergier on samuti veendunud, et inimkond endisel viisil jätkata ei saa: enam ei piisa „inimlikust, liiginimlikust”, vaid inimene peab transtsendenteeruma.13 Seejuures tuleb ka keelt hakata kasutama viisil, mis erineb tava­pärasest inimsuhtlusest.14 Need mõtted on Pajevićil, Pauwelsil ja Bergier’l sarnased. Teatud lähedust võib näha isegi Pauwelsi ja Bergier’ seisukohas, mille järgi on loodusteadustes juba revolutsioon toimunud, ollakse lahti lasknud vanast mõtlemisest, ainult humanitaar­teadused hoiavad konservatiivselt ja dogmaatiliselt kinni varasemast mõttest ning vajavad reformimist. Pajević üritab reformida humanitaarteadusi (eemalduda subjekti-objekti hierarhiast) ning tõdeb samuti, et loodusteadused on poeetilise mõtlemise vastu võtnud.15 Traagiline on see, et „Maagide hommiku” ja „Poeetiliselt mõtelda” vahele jääva viiekümne aasta jooksul pole maailm sugugi päästetud – muidu ei räägitaks ju jätkuvalt lõpuaegadest ja „Poeetiliselt mõtelda” järele vajadus puuduks. Raske on öelda, kas Pajević on jäänud hiljaks või mitte: ideed, mida ta esindab, on enamjaolt olnud vahepealse viiekümne aasta jooksul kättesaadavad. Samas jällegi pole eksisteerinud Pajevići manifesti.

Tegelikult ma ei usu, et see raamat midagi muudab, küll aga olen väga rõõmus, et see on eesti keeles olemas. Kui autor ei oleks tegutsenud aastail 2018–2023 Tartu Ülikoolis germanistika professorina, oleks väga väike tõenäosus, et „Poeetiliselt mõtelda” oleks jõudnud eesti keelde. See olnuks umbes sama utoopiline kui omal ajal Kristian Jaak Petersoni lootus, et selle maa keel võiks laulutuules taevani tõusta, millest globaalses võtmes unistab ka Pajević. Traditsioonilisi raame ei aita see teos murda niivõrd sisuliselt kuivõrd ilmunud kurioosumina ja see on suur väärtus.

1 Leo Luks kritiseeris oma arvustuses „Viimane valgustaja” (Sirp 16. II 2024, lk 31–32) originaali pealkirjas (vt märkust 2) oleva „kohe” (sks jetzt) lahti tõlkimist fraasiks „nüüd ja kohe”, mis polevat piisavalt lühike ja lööv. Täiendaksin, et küll mitte lühemaks, kuid löövamaks oleks pealkirja muutnud hüüumärk. Samas on tõlkija ja toimetaja suure tõenäosusega pealkirja peale mõelnud mitmeid unetuid öid, nii et otsus on ilmselt kaalutud.

2 Teose saksakeelne algupärand ilmus aasta varem („Poetisch denken. Jetzt”, Wien: Passagen Verlag, 2022). Poeetilise mõtlemise ja poetoloogilise antropoloogiaga tegeleb autor aga juba oma 2012. aastal ilmunud monograafias („Poetisches Denken und die Frage nach dem Menschen. Grundzüge einer poeto­logischen Anthropologie”, Freiburg im Breisgau: Karl ­Albert Verlag). Seega on arvustatav raamat ­pigem laiale publikule mõeldud versioon ­mahukamast ja teaduslikumast uurimusest.

3 Sageli on lähenemine maailmale ka sisemiselt vastuoluline: miski ei takista inimesi, kes peavad nt sugu bioloogiliseks tõsiasjaks, väitmast, et kliimauurijate järeldused on kultuuriliselt kallutatud, teised jälle näevad sugusid sotsiaalsete konstruktsioonidena, olles samal ajal veendunud, et kliima kohta käivad faktid on objektiivsed ja järeldused pädevad.

4 O. Petter, Margaret Atwood says Greta Thunberg is the ‘Joan of Arc’ of environmentalism. – Independent. UK edition, 7. XI 2019.

5 Vt L. Luks, Viimane valgustaja, lk 31.

6 Inglise keeles: M. Pajević, Poetic Thinking: Now. Milton: Taylor & Frances Group, 2023.

7 Vt J. Kristeva, Black Sun: Depression and Melancholia. New York: Columbia University Press, 1998, lk 19; M. Blanchot, Kirjandus ja õigus surmale. Valik tekste. (Avatud Eesti raamat.) Tlk A. Saar. Tallinn: Varrak, 2014, lk 159–162.

8 Leo Luks kirjutab: „Tähenduslikus keeles teisest rääkimine on küll paradoks, kuid üheks viljakaks viisiks selles vallas edenemiseks pean esseistikat, milles süvenetakse hämara luule tõlgendamisse, muutudes selle käigus ka ise üha hämaramaks, krüptilisemaks (nt Heideg­geri umbkõnelused Hölderlini luulega või Blanchot’ Kafka päevikute vaatlused)”. Tema meelest Pajevići „Poeetiliselt mõtelda” küll ei tee seda piisaval määral, vaid kallutab oma selguse ja seostatusega „teksti mõistelise tähenduslikkuse poole, seega poeetilisest mõtlemisest eemale” (Viimane valgustaja, lk 32).

9 Н. А. Бердяев, Экзистенциальная диалек­тика божественного и челове­ческого. Париж: YMCA-Press, 1952, с. 17.

10 Pajevići järgi võimaldavad nt armastus, kunst, seotus loodusega, tõeline inimlik kohtumine siseneda müstilise seisundiga suguluses olevasse seisundisse, mida saab kirjeldada ka unio mystica’na (lk 67–68). „Me kõik oleme kogenud – näiteks rabatuna looduse ilust, kunstielamuse vaimustusest, armuelamusest ja läbitungivast pilgust, milles me haihtume, s.o pilgu tõelisest kohtumisest teise inimesega –, et inimolemine võib äkitselt lõputult avarduda ja ületada funktsionaalsed eluseosed” (lk 49).

11 Siin seilab Pajević kindlalt Michel Foucault’ ja Giorgio Agambeni biopoliitika kiiluvees, vt nt G. Agamben, The Use of Bodies, Homo Sacer IV, 2. Tlk A. Kotsko. Stanford: Stanford University Press, 2016. Pajević ja Raili Marling on koostanud ka biopoliitikateemalise konverentsikogumiku: M. Pajević, R. Marling, Care, Control and COVID-19: Health and Biopolitics in Philosophy and Literature. Berlin: Walter de Gruyter, 2023.

12 L. Pauwels, J. Bergier, The Morning of the Magicians. Tlk R. Myers. Frogmore, St Albans: Mayflower Books Ltd, 1975.

13 Samas, lk 30.

14 „[On t]õsiasi, et selliste tehnikate ja oskuste omamine ja valdamine nõuab tavapärasest kõrgemat intellektuaalset teravust ning aru ja keelevõime rakendamist uuel tasandil, nii et tavapärasel inimtasemel suhtlus on võimatu” (samas, lk 39).

15 „Meie tänane maailm oma aatomituuma­füüsika, oma keemia, oma elektroonika ja kogu oma informatsioonitehnoloogiaga ­põhineb ammu tuntud füüsikalistel põhialustel, mis annavad tunnistust just sellest, et mateeria ei ole üldsegi nii kõva ja vaieldamatu, veelgi enam – heldene aeg! mateeria ei olegi tehtud mateeriast, vaid pigem millestki, mis on vaimsele palju lähedasem” (lk 18).