Aknad, lõpmatuse läved

Itaalia XIX sajandi luuletaja ja filosoofi Giacomo Leopardi (1798–1837) ilukirjanduslik looming on eelkõige tänu Maarja Kangro ja Märt Väljataga vahendusele eesti keeles kättesaadav juba aastaid, eraldi raamatuna on ilmunud „Mõtted” (2008) ja „Valitud teosed” (2016), mis annab esindusliku ülevaate canto’dest¹ ja moraalipaladest. Vähem tuntud on Leopardi loomingu kunstifilosoofiliseks lätteks olevad teoreetilised arutlused. 1820-ndatel mõttepäevikus „Zibaldone”² välja arendatud loomingupõhimõtete tuum on meeleseisund, mille vahendamine on Leopardi arvates üks kunsti peamisi funktsioone: see on inimesele eluliselt vajalik seisund, kus kujutlusvõime esitab väljakutse mõistuse tuimale tõele (it arido vero), mis kuulutab, et lõplikus Jumalata maailmas on inimese elu tühine. Seda tõde eitamata osutab Leopardi, et nii nagu ratsionaalne mõtlemine, on ka kujutlusvõimest lähtuv tunnetus inimesele loomuomane – mõlemad kujundavad inimteadvuse sisu. Lisaks turgutavad kujutelmad inimese enesearmastust ja elutahet, rahuldades tema õnneihaldust ja sellega samastatavat lõpmatustungi. (Zib 165, 12.–23. juuli 1820;³ Leopardi 2016a: 113–114)

Meeleseisundid on Leopardi luules sageli seotud noorpõlve akende või rõdudega, mis ühtaegu avavad vaate ja varjavad seda, võimaldavad kuulda väljast kostvaid helisid ja jätavad nende allika silmale nähtamatuks: käivitades ja piirates meelelist kogemust, mõjuvad need kujutlusvõimele ergutavalt. Akendega seotud keeruliste tunnetusprotsesside tulemuseks on eksistentsiaalselt olulised mälupildid, mille abil noorena kogetu laotub igavikulise olevikuna üle kogu inimese eluaja. Nendes piltides kangastub mälestus tähenduslikkusest ja õnnest, millega ennast identifitseerida ja mis on orientiir nii sisemaailma labürintides liikumisel kui ka välismaailmaga suhtlemisel.

Aknad ja nendega seotud meeleseisundid pole ainuüksi Leopardi ega XIX sajandi pärusmaa. Meeldejäävaid tundeerksaid aknamotiive, mille eksistentsiaalset mõõdet Leopardi poeetika abil esile tuua, leiab tänapäeva eesti ilukirjandusest ja esseistikast. Tõnu Õnnepalu on tunnistanud oma kirge akende ja neist avanevate vaadete vastu⁴ ja kirjeldab romaanis „Piiririik” (Tode 1993) mitmeid peategelase tundekasvatuse jaoks olulisi aknaid. Jan Kaus teeb sedasama kõneka pealkirjaga mõttepäevikus „Vaade” (2022), milles ta otsesõnu möönab akende tähenduslikkust, kirjutades: „Üks mu eredamaid lapsepõlvemälestusi on talletunud hetke, kui seisan elutoa akna all ja vaatan välja” (Kaus 2022: 100).

Rakendades võrdlevat vaatenurka, juhin Leopardi kaudu tähelepanu mõnele seni varju jäänud aspektile kahe eesti kirjaniku poeetikas. Esmalt annan artiklis ülevaate Leopardi poeetika põhiteesidest ning illustreerin neid tema loomingu näidetega, seejärel keskendun eksistentsiaalselt olulistele akendele Õnnepalu (Emil Tode) „Piiririigis” ja Kausi „Vaates”, mis on võrreldavad akende või rõdudega Leopardi canto’des „Silviale” ja „Mälestused”.

 

Leopardi poetica del vago e dell’indefinito: teooria ja looming

Leopardi poetica del vago e dell’indefinito kätkeb kahte mõistet: indefinito, mis tähendab umbmäärasust, ebamäärasust, määramatust, ja vago, mille mitmetähenduslikkus läheb eestikeelses tõlkes kaduma. Italo Calvino (1996: 67) märgib, et itaalia keel on ainuke keel, „milles omadussõna „vago” („määratlemata”, „ebamäärane”) tähendab lisaks veel „kaunist”, „kütkestavat”. Kui lähtuda algtähendusest („ekslev”), kannab sõna [---] mõtet liikumisest ja muutuvusest, mis itaalia keeles seostub samavõrd ebakindla ja määramatuga kui ka kauniduse ja meeldivusega.” Nii Lauri Pilter⁵ kui ka Maarja Kangro ongi valinud canto „Mälestused” avavärsis vago tõlkevasteks „kaunis”. Olles kaalunud teisi eestikeelseid vasteid, nagu „ähmane”, „hajus” ja „ebamäärane”, jäin vago tõlkimisel lõpuks poeetilisse registrisse kuuluva positiivse konnotatsiooniga „hoomamatuse” juurde ning pakun Leopardi poeetika eestikeelseks nimetuseks hoomamatuse ja umbmäärasuse poeetika.

Leopardi seob oma poeetika selliste üldfilosoofiliste mõistetega nagu eimiski (it nulla) ja lõpmatus (it infinito). Materialistina leiab ta, et eksistentsil pole trans­tsendentset eesmärki: loodus oma loomise ja lagunemise tsüklilisusega on inimese kannatuste vastu ükskõikne, surm on paratamatu ja lõplik, kõik saab alguse eimiskist ja suubub eimiskisse. See tõde on ületamatus vastuolus inimloomusele omaste ootuste, lootuste ja tahtmistega. (Vt Monticelli 2008)

Lootuse ja selle luhtumise toimemehhanismide seletamiseks arendab Leopardi välja nn materialistliku naudinguteooria, mis lähtub XVIII sajandi sensualismi teesist, et aistingud on tunnetuses esmatähtsad ning inimese naudinguiha on piiramatu. Piiramatust naudinguihast tuletab Leopardi inimese lõpmatustungi. Tema mõttekäik on järgmine:

Tundel, et kõik asjad on tühised, et kõik hinge kogetavad naudingud ebapiisavad, ja meie mõistetamatul lõpmatustungil on väga lihtne põhjus, ja see on pigem materiaalne kui spirituaalne. Inimese hing (ja nii ka kõikide teiste elusolendite hing) ihaldab alati põhiliselt ja peab silmas ainult naudingut – kuigi tuhandel eri kujul –, teiste sõnadega õnne, mis järele mõeldes on sama nagu nauding. Sellel ihaldusel ja tungil ei ole piire, sest see on eksistentsiga kongeniaalne, saamata seetõttu teostuda ühes või teises naudingus, mis ei saa olla lõpmatud, ja lõpeb siis, kui lõpeb elu. Ja sellel pole piire esiteks kestvuses ega teiseks ulatuses. Seega ei saa olla ühtegi naudingut, mis sellega samastuks kestvuses, sest ükski nauding pole igavene, ega ulatuses, sest ükski nauding pole määratu, vaid asjade olemuses on see, et kõik eksisteerib limiteeritult ja kõigel on piirid, ja kõik on piiritletud. Nimetatud naudinguiha ei ole piiritletud kestvuses, sest ta on üks eksistentsiga, ja seega inimene ei eksisteeriks, kui ta seda iha ei tunneks. Tal ei ole piiri ulatuses, sest ta on meis substantsiaalne, mitte iha ühe või teise naudingu järele, vaid iha naudingu kui sellise järele. Iha niisugune loomus toob endaga materiaalselt kaasa lõpmatuse, sest kui tavaline nauding on piiritletud, pole seda nauding kui selline, mille ulatus pole määratud. Hing armastab olemuslikult naudingut, hõlmab selle tunde kogu kujuteldava ulatuse ja mõistus ei suuda seda haarata, sest ei saa kujundada selget arusaamist sellisest iha objektist, mis on abstraktne ja piiramatu. (Zib 165, 12.–23. juuli 1820; Leopardi 2016a: 113–114)

Ületamatu vastuolu ihaldatud objektiveerimatu⁶ naudingu (sisemise lõpmatuse) ja kättesaadava naudingu (välise lõplikkuse) vahel on Leopardi jaoks peamine põhjus, miks oodatud õnnetunde asemel võtab maad kas pettumus või tüdimus. Ihaldatud lõpmatust füüsilises maailmas pole, see on „kujutluse, meie väiksuse ja ühtlasi meie suurelisuse sünnitis [---], lõpmatus on idee, unistus, mitte reaalsus: vähemalt pole meil selle kohta ühtegi tõendit, isegi mitte analoogia kaudu” (Zib 4177, 2. mai 1826; Leopardi 2016a: 899).

Leopardi pakub vastuolu lahenduseks asendada olematu lõpmatus umbmäärasusega, mis on küll lõpmatuse illusoorne aseaine, ent rahuldab sellele vaatamata inimese lõpmatustungi. Sidudes lõpmatuse mõiste umbmäärasusega, eristab ta enda idee lähtealuseks võetud sensualistide omast: aistingute esmasust rõhutav sensualismi esteetika pidas poeetiliseks ja nauditavaks mitmekesiseid, detailseid kirjeldusi, mis võimalikult täpselt ja analüütiliselt määratlevad oma objekte. Leopardi umbmäärasus on lähedane pigem romantikute kunstiesteetikale.⁷

Mis võimaldab umbmäärasusel kanda lõpmatuse ideed? Selleks on kujutlusvõime, mille abil „mõelda välja olematuid asju ja mõelda olevad asjad sellisteks, nagu need tegelikkuses ei ole. [---] Lõpmatu nauding, mida tegelikkusest leida pole võimalik, leiab aset kujutluses; sellest tulenevad lootus, illusioonid jne. Sellepärast pole ime, et esiteks on lootus kõige suurem hüve ja teiseks sisaldub inimlik õnn vaid kujutluses ja illusioonides.” (Zib 167, 12.–23. juuli 1820; Leopardi 2016a: 114) Kõik meeltele ja mõistusele hoomamatu, mis soosib kujutlusvõimet, on poeetiline ja meeldiv: näiteks sellised sõnad nagu „kauge”, „iidne”, „öö”, „öine”, „hämarik”, „pimedus”, „sügav” ja mitmesugustest materjalidest esemed, „mis ükskõik mis asjaoludel ulatuvad meie nägemisse, kuulmisse jt meeltesse ebamääraselt, ebaselgelt, eba­puhtalt, mitte­täielikult, ebaharilikult jne”. Nende meeldivust „suurendab varieerumine, ebakindlus, see, et kõike ei näe ja seetõttu on võimalik liikuda nähtamatus ruumis kujutluse kaudu”. (Zib 1745, 20. sept 1821; Leopardi 2016a: 427)

Peale selle leidub „Zibaldones” meeldivate vaate­piltide üksikasjalikke kirjeldusi, kus ebamäärasust kätkeb silmapiirini ulatuva maastiku ühetaolisus või avar taevalaotus või on see tingitud valgusest. Samuti meeldivad on sellised kitsad vaateväljad, mida piirab mõni takistus või raam, nagu akna puhul:

Põhjus on sama, see tähendab lõpmatuse ihaldus, sest nägemismeele asemel töötab siis kujutlusvõime ja fantaasia võtab üle tegelikkuse. Hing kujutab ette seda, mida ei näe, seda, mida too puu, hekk, torn tema eest varjab, ja läheb ekslema kujutletud ruumi; ja näeb vaimusilmas asju, mida ta ei hakkaks ette kujutama, kui nägemine ulatuks kõikjale, sest tegelikkus välistaks kujutluse. Sellest tuleneb ka rõõm, mida tundsin lapsena ja mida tunnen praegugi, kui näen taevast ja muud läbi akna [---]. (Zib 171, 23. juuli 1820; Leopardi 2016a: 115)

Nähtavate objektide kohta öeldut laiendab Leopardi aasta hiljem helide kohta, kirjutades:

[---] hoomamatuse ja umbmäärasuse ideest kantult on meeldiv laul (ükskõik kui ilus või inetu), mis kostab kaugelt või ainult näib kauge, ilma et ta seda oleks, või mis eemaldub tasapisi ja muutub lõpuks kuuldamatuks; või vastupidi (aga see on vähem meeldiv), mis on nii kaugel kas näiliselt või päriselt, et kõrv ja mõte selle ruumi avaruses lausa kaotab. [---] Kodus olles ja kuuldes tänavalt laulu või muid hääli, eriti öösel, saab kõige paremini sellest meeldivusest osa, sest ei kuulmismeel ega teised meeled suuda määratleda ega piiritleda seda tunnet ega kõike sellega kaasnevat. (Zib 1929, 16. okt 1821; Leopardi 2016a: 458)

Hingele meeldivad ka tuule kohin ja tormi lõõtsumine sellepärast, et nende tekitajad jäävad silmale nähtamatuks (Zib 1929, 16. okt 1821; Leopardi 2016a: 458).

Umbes aastail 1818–1819 ehk paar aastat enne seda, kui Leopardi püüdis sõnastada oma poeetika, kirjutas ta idülli „Lõpmatus”,⁸ kus ta demonstreeris meisterlikult luule potentsiaali kõnelda lõpmatusest umbmääraste kujundite kaudu:

Ikka armas on mulle üksik küngas
ja ka see hekk, mis suures osas varjab
mu pilgu eest kaugema silmapiiri.
Ent istudes ja silmitsedes hakkan
seal taga ääretuid maid kujutlema
ja üleinimlikku vaikust, rahu,
mis on nii sügav, et mu süda sellest
peaaegu jahmub. Ja kui ma siis kuulen
tuult sahistamas okstes, võrdlen seda
häält siin tolle lõpmatu vaikusega
ja mulle meenub igavik ja surnud
aastaajad, ja aeg, mis on käes praegu
ja elab, ja ta helid. Nõnda selles
tohutuses upub ära mu mõte:
ja mõnus on ses meres põhja minna.

                                                      (Leopardi 2016b: 19)

Aistinguline (küngas, hekk, silmapiir, tuulesahin) ja mõttekujutluslik (ääretud maad, lõpmatu vaikus, igavik) tunnetusviis, mis vahelduvad luuletuse esimeses osas, sulanduvad viimases osas: see loob mulje millestki piiritust – tohutusest –, mille kogemine on illusoorsusele vaatamata sulnis. Hekk ja silmapiir, kindla vaate­ulatusega maailma tähised, ei ole seega Leopardi jaoks eraldusjooned: vastupidi, need loovad teadvuses viljaka tsooni, kus saavad kokku väline lõplikkus ja sisemine lõpmatus ehk objektiivne tõde ja kujutlus. Sellest sündiv meeleseisund kätkeb tunnete laia gammat: hirmu, hämmastust, jahmatust, rõõmu ja naudingut, mis ühtekokku on ülev kogemus.

Siinses käsitluses oluline Leopardi poeetika lahutamatu aspekt on veel lapsepõlve mälupildid (it rimembranze). Oma ajastu kriitikuna märkis Leopardi, et mõistuse­kultus pärsib kujutlusvõimet. Seetõttu pidas ta müütilise mõtlemisega antiikinimesi ja kujutlusele alteid lapsi õnnelikemaks teaduseusku kaasaegsetest täiskasvanutest. Lapseeas, kui puuduvad konkreetsusele kallutavad teadmised, on kujutlused Leopardi järgi alati hoomamatud ja ammendamatud ning jäävad igavesti elavaks ja ihaldusväärseks, luues inimese tunnetuses püsiva lootuseseisundi, mida meenutused üha uuesti esile kutsuvad ning millest hing jõudu ammutab, et leppida elu raskuse ja kaduvusega. (Vt Väljataga 2001: 18)

Leopardi canto’des „Silviale” ja „Mälestused” meenutab lüüriline mina isakodu rõdul ja aknal saadud kogemusi (armastatud naise häält, tema kangastelgede klõbinat, hoomamatu ulatusega taevast, tähti, merd, mägesid, radu), millesse oli talletunud elu suurte lubaduste täitumise rõõmus ootus:

Vahel kiskusin lahti end kalleist raamatuist ja märkmepinust, millele oli kulunud mu noorus ja parim osa minust, et kuulatada isamaja rõdul, kuidas kõlas su hääl, kui rasket kangastelge sa tõstsid nõtkel käel. Kui mu pilgule õues avanes taevas selge, siin kuldne aed, seal rada, eemal ühel pool meri, teisel mägi, surelik keel ei suuda kirjeldada, mida siis tundsin põues.   (Leopardi 2016b: 41, tlk Märt Väljataga; minu rõhutus – K. R.)9

Kaunid Suure Vankri tähed, kes oleks aimanud, et kunagi jälle vaatan isakodu aiast te sädelemist ja vestlen teiega taas selle maja aknal, kus ma elasin lapsepõlves ja nägin, kuidas lõppesid mu rõõmud. Kui palju narrusi ja kujutlusi tuli mul toona pähe teie valgust ja teie kaaslastegi palgeid kaedes! [---] Ja mis suuri mõtteid, magusaid unistusi tekitasid kauge meri ja helesinisena paistvad mäed, mida lootsin ühel päeval ületada, seejuures salailmu, saladuslikku õnne kujutledes! (Leopardi 2016b: 45, tlk Maarja Kangro; minu rõhutus – K. R.)

Aken või rõdu on nendes canto’des lävi, mis seob tuntud siseruumi tundmatu välise ruumiga: kodu ümbritseva maailmaga. Paavstiriigi perifeerses ja maha­jäänud väikelinnas Recanatis üles kasvanud aristokraadipäritolu noorele Leopardile, kes omandas varakult isa raamatukogus erakordse erudeerituse, kehastas aken või rõdu läve harituse ja harimatuse, teoreetilis-spekulatiivse raamatumaailma ja talu­poegade-käsitööliste praktilise maailma, aga ka range kasvatuse, afektide puuduse ning igatsetud armastuse vahel. Sarnaselt „Lõpmatuse” heki ja silmapiiriga on rõdu ja aken helgust kandvad piiritsoonid,¹⁰ kus hoomamatutest aistingutest saadud elamus ajab kujutlusvõime kaudu võrseid. Leopardi lapsepõlve hindamatu kogemuse mälestus jääb heledaks laiguks muidu tumedate toonide keskel, millega canto’des kirjeldatakse täiskasvanuelu.

 

Aknad „Piiririigis”

Tõnu Õnnepalu filosoofilistes aruteludes on ilmseid leopardilikke jooni. „Öö­ülikooli” loengus „Kaduvuse õied: kunst ja surm”, kommenteerides Charles Baudelaire’i (2000: 377) luuletuse „Teekond” värssi „eneste lõpmatust hällitades merede lõplikkusel”, mõtiskleb ta sisemise lõpmatuse ja välise lõplikkuse üle nii:

Mis oleks lõpmatum kui mered ja mis oleks lõplikum kui meie ise. [---] See, kuidas me siin inimestena elame, see on lõplik. Nii ajas kui ruumis on meil piirid. Kuid kui on olemas mingi lõpmatus, mida me tunneme, siis see on meie sees, meie teadvuses. [---] See ongi see suur valu ja mõistatus: kuidas see siis võimalik on, kuidas me saame elada lõpmatutena lõplikkuses? Sellele valule ei ole lõplikku rohtu, aga on valu­vaigistid. (Õnnepalu 2020)

Selle valuga suudab kõige paremini toime tulla kunst, sest lõpmatusest, mis on inimteadvuses, saab kõnelda ainult kujundlikult (Õnnepalu 2020; vt ka Õnnepalu 2019: 12–13). „Piiririigi” jutustaja, kellele on armas ambivalentse tähendusega „eimiski”,¹¹ paljastab oma pihtimustes ühelt poolt inimeseks olemise tõde: surma lõplikkust, kõige kaduvust, kirgede rahuldamatusest tulenevat ning kuritegude, reetmise ja unustuseni viivat pettumust. Teisalt leidub olevikulise eimiski-igatsuse kõrval minevikust pärit lõpmatuse-igatsus, mis ajendab tegelast edasi liikuma, toeks mälupildid muinasjutulisest ajast päritolumaal, kus akendest välja vaadates kangastus kitsukeses taevatriibus kogu ta elu ja möödasõitvates trammides igavene teelolek.

Nendeks akendeks on lapsepõlveaegne köögiaken vanaema juures ja toaaken korteris, kus jutustaja enne Pariisi sõitmist elas. Sama toaaken, kust paistab trammi­peatus ja seisev kraana, esineb ka teistes Õnnepalu teostes: läbivalt olulist rolli mängib see „Piiririigist” paar aastat hiljem ilmunud „Hinnas” (1995) ning on kaalukas motiiv „Harjutuste” viimasel leheküljel (Nigov 2002: 311).

„Piiririigis” viidatakse nendele kahele aknale kaks korda, enne kui need saavad romaanis pikema tähelepanu osaliseks:

Kui ma ainult teaksin, kust alustada, mis siis viga oleks! Kas sellest, mis paistis kord ammu, läinud sajandil ühe paneelmaja esimese korruse korteri aknast, mida vanaema kunagi ei lubanud lahti teha? (Tode 1993: 7–8)

Niisiis on mul kavas sulle kirjeldada paari vaadet, mis on avanenud mõnest enam või vähem unustatud aknast, meelde tuletada mõni unenägu, milles korraga ja näitlikult kujutuks kogu elunatuke. (Tode 1993: 21–22)

Aknad, millele osutatakse, on sedavõrd olulised, et nendega võiks minajutustaja alustada enesejutustust ja nendesse koos mõne unenäoga mahutub kujundlikult kogu jutustaja elu. Mille poolest eristuvad need kaks akent teistest „Piiririigis” kirjeldatud paljudest akendest? Kui teisi aknaid mainitakse vaid korra või paar, siis nende kahe juurde pöördutakse korduvalt tagasi: need on justkui romaani fragmentaarse narratiivi teljed. Kuid nende funktsioon ei ole ainult vormiline. Tähistades napilt, kuid täpselt jutustaja tundelaadi kujunemislugu – lootusest ja igatsusest koosnevat alust, millele ta elu oli rajatud –, osutavad need tema teadvuse süvastruktuurile.¹² Minajutustaja sõnu kasutades laob ta nendest akendest kirjutades „letile oma elu, oma soovid, unistused, kuritööd, kompleksid” (Tode 1993: 22).

Vanaema korteri köögiaknale on pühendatud mitmekihilise liigendusega omaette peatükk. Toon sellest ära olulised lõigud:

Esimene maastik, mida ma mäletan, mille ma võin iga hetk tõenduseks tuua, et ma olen elanud, see pole õieti maastik vaid rohkem taevas, tükk taevast männilatvade ja männiokstega ühe akna raamistuses.

Niisiis me istume vanaemaga söögilaua ääres ja sööme. Köögiaken on parasjagu nii kõrgel ja kõnnitee on parasjagu nii seina ligidal, et söögilaua ääres istudes ei näe, kes majast mööda läheb, kuigi me elame esimesel korrusel. [---] muidu Milvi mind ei huvita, ma olen teda juba mitu korda näinud ja ta on alati ühesugune olnud: punnis põsed ja paksud mustad juuksed.

Taevas, mis köögiaknast paistab, ei ole mitte kunagi ühesugune.

Mõnikord paneb vanaema lusika kõrvale ja ütleb: „No mida sa õige näed sealt, ah? Küll on rumal mood sellel lapsel nõndamoodu söögi ajal aknast välja vahtida! Söö nüid, toit jahtub ära, pärast jälle ei taha.”

Mida ma sealt nägin? Mulle tundub, et ma nägin sealt kõiki oma elu nägusid ja maastikke, ja mulle pole jäänud muud kui neid ainult uuesti näha ja ära tunda. Toit on muidugi ammu jahtunud ja paras ära visata, aga enam pole kedagi, kes seda mulle meelde tuletaks, niisiis ma jätkan, justkui mul oleks veel ei tea mis näha või oodata. (Tode 1993: 45–47)

Jutustaja elas selles korteris lapsena kahekesi oma eelmisse sajandisse kuuluva praktilise vanaemaga, kelle maailmast ta igatses välja pääseda, lugedes keelatud raamatuid ja õppides prantsuse keelt. Köögiaknast avaneva kahe vaate kirjeldus iseloomustab hästi korteri elanike sisemaailmu eraldavat kuristikku: olenevalt sellest, kas seista püsti või istuda, on vaateväljas tänav või taevas. Tänavale avanev vaade on ülevalt alla ja rahuldab vanaema uudishimunälga, teine perspektiiv on alt üles, rahuldades lapse unistustenälga. Vanaema ja lapse vastandlikke vajadusi võib väljendada ka toidu kujund: kehakinnitus, mille jahtumise pärast vanaema muretseb ja mis peaks täitma lapse tühja kõhu, asetub vastamisi näljaga vaimutoidu järele, millest on lapsel tegelik puudus ja mida saab kustutada kujutlusvõimega. Sisemaailma ootuse ja välise maailma pakutava meelelise aistingu vastastikseos illustreerib vaate subjektiivsust ja tingib vaatevälja valiku, seletades ühtlasi, miks ühe jaoks huvitav vaade tundub teisele igav ja tähendusetu ning vastupidi.

Vanaemale oluline tänavavaade vastandub täielikult lapse omale: näidates tuntud maailma, seal liikuvaid tuttavaid inimesi, kes on kogu aeg ühesugused, esitab see vaade maailma kindla ja määratletuna, sisaldades ainult meeltega tajutavaid nähtumusi.

Leopardilik vaade, mis huvitab last, on aga aknaraamiga piiratud ja puu­latvadega osaliselt kaetud kitsas, mitte kunagi ühesugune taevariba, mis ergutab kujutlus­võimet sedavõrd, et laps näeb selles ebamääraselt kangastuvat kogu oma elu, kujutades seda ette igavesena ajas ja piiramatuna ruumis. Samamoodi nagu Leopardi piirdub oma kogemust kommenteerides nappide ebamääraste fraasidega nii „Silvias” („surelik keel ei suuda kirjeldada, / mida tundsin põues”) kui ka „Mälestustes” („Kui palju narrusi ja kujutlusi / tuli mul toona pähe teie valgust / ja teie kaaslastegi palgeid kaedes!”), ei ütle „Piiririigi” jutustaja oma kogemuse kohta muud kui ühe umb­määrase ja samal ajal kõikehaarava lause: „Mulle tundub, et ma nägin sealt kõiki oma elu nägusid ja maastikke, ja mulle pole jäänud muud kui neid ainult uuesti näha ja ära tunda.”

Õnnepalu kahe vaate võrdlus toob veenvalt esile leopardiliku vaate erilisuse: see on ammendamatu ning selle mõju on ajatu. Selle vaate meenutamine viib jutustaja tagasi kunagi kogetud ootuseseisundisse ning tal on tunne, et ta istub ikka seal laua taga ja vaatab välja, justkui oleks tal veel teab mida loota ja oodata.

„Piiririigi” teine tähendusrikas aken asub kõrgete lagedega korteris, kuhu minajutustaja kolib pärast vanaema surma, seljataga ülikooliõpingud ja saarepagulus; seal küpseb tema põgenemisplaan. Aken avaneb tänavale, vaatevälja jäävad trammi­tee ja -peatus, seisvad kraanad, betoonpost ja nende taha loojuv päike. Jutustus sellest aknast on jagatud kahte ossa, millest esimene asub romaani alguses ja teine peaaegu lõpus. Esimese episoodi keskne kujund on trammid.¹³ Kirjeldades vahetult enne akna juurde jõudmist muidu halli ja vaimuvaest Euroopa perifeerias asuvat linna, mille „alasti kummituslikkust ei loorita õhtuste puiesteede sensuaalne melu” (Tode 1993: 14) nagu suurlinnades, mainib jutustaja, et „[a]insad transtsendentsuse kandjad selle linna öödes on trammid, heledasti valgustatud pooltühjad trammi­vagunid, mis hõljuvad läbi pimeduse või nukra hämariku, kurvides õõtsudes ja lõhestades ööõhku oma rataste kaebliku kriginaga” (Tode 1993: 16). Selles ebamäärasuse kujundeid (nagu „öö”, „pimedus”, „nukker hämarik”) täis tsitaadis on väljendiga „trans­tsendentsuse kandjad” osutatud trammidele kui sillale materiaalse ja mittemateriaalse vahel, nende rollile peale inimeste vedaja ka unistuste ja ootuste kandjana. Akna ja sellest avaneva vaate kirjeldus algab nii:

Sellel varakevadel, enne põgenemist, elasin ma ühes neist hallidest koorunud krohviga majadest, kõrgete lagedega pärastsõjaaegses korteris, mille aknast paistis trammi­peatus. Ma jälgisin seal sageli hiliseid tramme, mis saabusid, avasid oma uksed, kedagi ei tulnud maha ega läinud peale, vaguni sinakas neoonvalguses tukkus ehk paar inimkogu, siis jooksid uksed jälle kinni ja tramm lahkus mu vaateväljast nagu lahkunuks maailmast. Tõsi, vahel keegi siiski tuli või läks. Tuli trammi pealt seegi, keda ma ootasin ja igatsesin, ja siis lõppes veebruarikuu ja ma ei oodanudki teda enam, aga ta tuli ikka, nagu osatades, ja tuleb võib olla tänini [---], ma ei tea, sest ühel hommikul ma istusin ise trammi ja sõitsin ära [---]. ( Tode 1993: 16–17)

Verb „jälgima” on võrreldav Leopardi kasutatud verbiga mirare (’silmitsema’). Jälgimises on tähelepanelikku vaatlemist ja mõttega kaasa elamist. Öiseid kummituslikke tramme valvsalt silmitsedes sekkus kujutlusvõime meeltega tajutavasse: kui trammid peatusid ja keegi maha ei tulnud, sidus kujutlus need nähtumuste ajutisuse ja kaduvusega, kui aga tuli, siis igatsusega üksindust leevendava läheduse järele. Peatuses kinni pidav tramm sai nii selle igatsuse algeks kui ka arengu ja täitumise kohaks. Enamgi veel: jutustaja sai teada, et tema igatsus on leopardilikult objektiveerimatu ning et ootuseseisund on väärtuslikum kui see, et keegi, keda trammi pealt oodatakse, lõpuks tuleb. Lisaks hakkasid möödasõitvad trammid kehastama ärasõidu igatsust.

Teine sama aknaga seotud episood lisab vaatele trammipeatuse tagant paistva poolelioleva ehituse ja selle taha loojuva päikese:

Ma vahetasin vanaemast endale jäänud korteri selle korteri vastu, mille akna taga peatusid trammid. Trammipeatuse taga oli pooleliolev ehitus, betoonpostid taeva poole püsti ja kaks suurt kraanat alati samas asendis, sest vahepeal olid toimunud ajaloolised sündmused ja paljud ehitused olid seisma jäänud.

[---]

Nii et ma istusin seal selles pärast sõda ehitatud kõrgete lagedega korteris ja vaatasin läbi tahmase akna (pese mis sa pesed, need aknad lähevad seal kohe jälle mustaks) all peatuvaid tramme ja päikest, mis talvel vajus kella kolme paiku igavesti samas asendis seisvate kraanade ja betoonpostide vahele looja. Seda ajaloolist vaadet sain ma nautida siis, kui G-d kodus polnud, sest kui ta kodus oli, siis me kas tülitsesime või läksime voodisse. [---] Pealegi olid mul mu tõlked, mis läksid juba päris hästi ja aitasid aega mööda saata ja vähem kõigest hoolida. (Tode 1993: 140–141)

Selles episoodis rõhutatakse Leopardi jaoks olulist tingimust vaadete nautimisel – üksiolekut. Nii nagu Leopardi canto’s „Silviale”, on siseruum siin vaimse töö, tõlkimise ruum. Tõlketegevus viis jutustaja kokku prantsuse kultuuriga ning tekitas äramineku igatsuse. Aknast paistev väline ruum annab tunnistust sellest, et elatakse perifeerias, kaugel Euroopa kultuurikeskustest: akna taga seisvad kraanad osutavad maale, mis koos teiste Ida-Euroopa riikidega nutab „võimetult taga oma surnultsündinud ajalugu” (Tode 1993: 12). Ka see tekitab igatsuse lahkumise järele. Jutustaja näeb betoonposte ja kraanasid, aga jälgib hoopis tramme ja loojuvat päikest, peab põgenemisplaani ning unistab. „Piiririigi” tagasivaateline lugu algabki jutustaja meenutusega sellest, kuidas ta himust päikese järele ja päikese järel käies istus ühel päeval trammi peale, et tulla ära „sealt ülevalt Põhjast” (Tode 1993: 10).

 

Aknad „Vaates”

„Miks leidub vaateid, mis ei tundu ammenduvat, mis tunduvad ühtaegu avavat ja varjavat?” (Kaus 2022: 9) Nii küsib Jan Kaus esseeraamatus „Vaade”, mida saab žanriliselt võrrelda Leopardi „Zibaldonega”, ehkki „Vaade” on temaatiliselt piiratum. Juba Kausi teose pealkiri seostub semantiliselt aknaga, sest aken on tähtis, kuigi mitte ainuke vaate tekke tingimus, ja just aknast avanevad vaated on ajatud, võrreldes teiste vaadetega emotsionaalselt laetumad ja vaimselt inspireerivamad. Vaadete seosele kujutlustega Kausi tekstis on osutanud Karola Karlson (2023) tähendusrikka pealkirjaga arvustuses „Inimesel on silmad selleks, et mõelda”.

Raamatu avalaused on väga leopardilikud: „Umbes viisteist aastat tagasi otsustas mu äi Juhan ehitada oma Pirmastu külas asuva isatalu hoovinurka torni. Oli tekkinud probleem: kuusehekk hakkas varjama vaadet.” (Kaus 2022: 5) Kui lisada mõne lause järel tehtud märkus, et talu „seisab künka otsas” ning läheduses pole inimasustust, on ilmne paralleel Leopardi „Lõpmatuse” algusega: „Ikka armas on mulle üksik küngas / ja ka see hekk, mis suures osas varjab / mu pilgu eest kaugema silmapiiri” (Leopardi 2016b: 19). Hekk Pirmastus ei osutu aga sama armsaks kui „Lõpmatuses” – vastupidi, vaatetorn ehitatakse just selleks, et hekk ei varjaks vaatevälja. Pärast pannakse küll vaatetornile tuule kaitseks aknad ette, vaated raamistatakse, ja tulemus on midagi sellist nagu „Piiririigi” müütiline maja luhal „ühe ruumiga sees ja ühe aknaga igas ilmakaares: põhjas, lõunas, idas ja läänes – et päev ja öö saaksid sealt takistamatult läbi käia ega jääks konutama kuhugi nurka, kuhu koguneb vanu varje, meeleraskust ja kibedat tolmu” (Tode 1993: 26). Heki asemel hakkavad niisiis Kausi vaadet piirama aknaraamid, sisemise ja välimise ruumi vahel tekib tähendust loov pingeväli, millest saavad alguse mõtterännakud.

Siinse artikli seisukohalt on huviväärseimad Kausi vanavanemate köögiaknad Aegviidu raudteejaama teisel korrusel. Nende juurde pöördub autor mitmel korral, käsitledes neid eraldi või koos teiste emotsionaalselt laetud vaadetega, otsides neist oma tundeliigutuste ja mõtterännakute lähtepunkti. Sarnaselt „Piiririigi” akendega on need teose teljeks ja vormivad kirjutaja elutunnetust. Kausi aknakujutuses leidub ka „Piiririigist” tuttav liikumise ja paigaloleku vastandus, mida „Vaates” kannavad trammide asemel rongid (vt Kaus 2022: 72: „Tramm, rongi kodune õde”), luues samamoodi kahekordse kujutluse ängistavast kaduvusest ja ihaldatud kaugustest. „Piiririigi” vihjelisuse asemel on „Vaate” ühtaegu kujutav ja arutlev aknakujutus sedavõrd detailitäpne, et esialgu paistab see Leopardi hoomamatusest kantud tunnetuslikule ideaalile lausa vastu töötavat. Kuid nähtava kõrval viidatakse tekstis ka nähtamatule, vaateavast välja jäävale määramatusele ja muudele elementidele, mis meeltele lisaks mõjutavad hinge – siseilma – ja annavad vanavanematekodu aknastseenidele lõpmatuse mõõtme.

Nagu Õnnepalu puhul, pole ka Kausi „Vaade” ainuke teos, milles on mainitud siin analüüsitavaid aknaid: need esinevad juba kogumikus „Üle ja ümber” ilmunud novellis „Ääres” (Kaus 2000), Sirbis ilmunud artiklis „Vaikuse maja” (Kaus 2012) ja aasta pärast „Vaadet” tehtud dokfilmis „Mees ja maja: Jan Kaus ja Aegviidu Jaamahoone” (Kuusk 2024). Ükssama kogemus on aastakümnete jooksul säilitanud kõikides tekstides oma põhikujundid: rongid, mis tähistavad ühtaegu kaduvust, mööduvust ja lõpmatust; raudtee, mis õpetab kauguse tunnet; krigisevate rongide müra, mis paneb kujutlema kosmilist vaikust ja rahu ning loob liikumise ja paigaloleku piiril viibimise tunde; talveöine tähistaevas, mis annab kõiksusega ühtesulamise üleva kogemuse.

„Vaates” on selle kogemuse nüansse kõige põhjalikumalt avatud. Need aknad pakkusid autorile „lapsepõlve ühe kütkestavaima vaate” (Kaus 2022: 126). Leopardi kasutab hinge lõpmatustungi rahuldavate mälupiltide kirjeldamisel omadussõna piacevole (’meeldiv’), Kausi „kütkestav”, mis esineb tal ainult sellest mälupildist rääkides, väljendab neutraalsest meeldivusest tugevamat emotsionaalset seotust elamusliku vaatega. Vanavanemate akendest avanevaid vaateid käsitleb autor kolmes episoodis, millest igaühel on kontekstist tulenev rõhuasetus. Neist esimene on seotud rongide ja kuulmisega, heliskaala äärmuste – müra ja vaikuse – vastastikuse võimendusega, mille kaudu omandab vaikus kosmilise mõõtme:

Eriti tore oli istuda talvistel pimetundidel [---] nurgapealses köögis ja oodata kaubaronge, mõnikord ka Nõukogude Liidu suurlinnadesse suunduvaid reisironge oma hämaralt valgustatud restoranide ja kupeedega, mis hoolimatult läbi alevi tormasid. Taevas sirasid tähed, mille nimesid ma toona ei teadnud, terve maastik oli kaetud härmas vaikusega, miski ei tundunud liikuvat, aga siis lõi korraga valgusfooris põlema roheline tuli. Mõni minut hiljem purustas rong vaikuse, liikumine läbistas paigaloleku, rong sööstis enda tekitatud heliaugust läbi, rataste alt paiskus üles peenike lumetolm, mille tillukesed helbed taevatähtedega segunesid [---]. Ja siis oli rong läinud, nagu poleks teda olnudki, külm vaikus vajus jälle majale, rööbastele, mingi kosmilise rahu vaip kattis lumevaiba, valgusfooris põles punane tuli, mis tundus olevat ainus pisut hubasem koht kööki ümbritsevas tardunud universumis – kuigi tegelikult oli köök ise see maailma kõige hubasem koht, oleviku tuum. Ma fantaseerisin sageli, kuidas ma saan muuta ennast nõnda väikseks, et mahun sinna valgusfoori paksu klaasi taha sooja valguse sisse elama. (Kaus 2022: 99–100)

Selles lõigus on terve hulk kujutlust soodustavaid tingimusi: talvine pimedus ning selle salapära rõhutavad tähed, hämaralt valgustatud ja mööda tormavad reisirongid teel ei tea millistesse suurlinnadesse, läbiraputav müra, aga ka läbitungiv vaikus, mis pärast rongide lahkumist maad võtab.

Kuna just teadmatus käivitab Leopardi jaoks kujutluse, on oluline, et kirjutaja lapsena ei teadnud veel aknast paistvate taevatähtede nimesid – teadmised ei soosiks ebamääraseid viiteid „tardunud universumile” ja „kosmilisele rahule” või täheldust, et rongide „rataste alt paiskus üles peenike lumetolm, mille tillukesed helbed taevatähtedega segunesid”. Aken on sisemise ja välise ruumi vaheline lävi, seejuures väljas olev pimedus ja külmus, mis laotuvad üle kogu kujuteldava universumi, panevad lapse igatsema tubase hubase soojuse järele ning kujutlema end tohutusse sooja kohta, kus ennast turvaliselt tunda (mõeldes ennast nii väikseks, et mahuks valgusfoori paksu klaasi taha elama).

Teise episoodi keskmes on öö või öine maailm, mis viib kõiksust kujutledes üleva kogemiseni:

Aegviidu raudteejaama köögist avanenud talveööde vaadetes oli lisaks tähistaevale, vaikust lõhestanud kaugrongidele ja valgusfoori värvilaikudele midagi veel. Nojah, see „midagi veel” oli talveöö ise. Üks asi, mis muudab öise maailma päevasest nõnda erinevaks, on tõsiasi, et palju vähem on näha. Aga kummalisel kombel võib see tekitada mingi ootusärevuse; tunde, et kui miski aset leiaks, oleks see kui mitte erakordne, siis igatahes ebaharilik. Seetõttu muutub see, mida on näha, kuidagi eriti kõnekaks, asjade tardumus võib omandada peaaegu pidulikke varjundeid. Talvised ööd [---] on minus alati tekitanud tunde, et lähemal kõiksusele pole enam võimalik olla. [---] talveööde petlik maalilisus annab märku maailma ohtlikkusest; mitte ainult sellest, et kõik soojus kunagi hajub, vaid ka sellest, et soojus võib hajuda mistahes hetkel. (Kaus 2022: 101–103)

Öist maailma iseloomustab piiratud nähtavuse tõttu see, et meeltega tajutav sulandub eristamatuks ja hoomamatus osutub „kuidagi eriti kõnekaks”, mis lisab asjadele uusi varjundeid. Kaus jääb ootusärevuse kirjeldamisel ebamääraseks, piirdudes üldiste määratlustega, nagu „pidulik”, „erakordne” ja „ebaharilik”. Mõttes kujutub kogu universum, ent kujuteldav külm kõiksus tekitab hirmu, mis on võrreldav Leopardi „Lõpmatuses” väljendatud jahmumisega („Ent istudes ja silmitsedes hakkan / seal taga ääretuid maid kujutlema / ja üleinimlikku vaikust, rahu, / mis on nii sügav, et mu süda sellest / peaaegu jahmub”). Sestap pöördutakse, nii nagu esimeseski episoodis, tundmatust tagasi tuntu juurde, külmast universumist sooja toa hubasuse juurde. Ainult nii, sisemise ja välise maailma vahel liikudes, nagu Leopardi liigub „Lõpmatuses” armsa heki ja selle okstesahina ning „ääretute maade” ja „üleinimliku vaikuse” vahel, võib tunnet, et „lähemal kõiksusele pole enam võimalik olla”, pidada meeldivaks, lausa kütkestavaks.

Kolmandas episoodis tuleb esile ootusärevuse lootusrikkus, võimalus, et aknatagune pealtnäha mustvalge maailm kätkeb kirjeldamatut värvikirevust. Selles lõigus leidub tunnistus, et see vaade on kirjutaja „vaimusilma üks vastupidavamaid pilte”:

Õieti oli vaatevälju kaks, üks risti raudteega, teine raudteega paralleelselt. Seetõttu võis teega rööbiti avanevast aknast näha päris kaugele. Talveöödel valitses õues lumevalge ja taevamust, kõik teised toonid olid neil tundidel maailmast taandunud. [---] See vaade on mu vaimusilma üks vastupidavamaid pilte, kui mitte kõige vastupidavam. Mind kütkestabki mälupildi akromaatilisus, maailm on sel pildil mustvalge, aga see ei tähenda igavust, sügavuste puudumist. Vastupidi – must ja valge varjavad midagi muud, katavad midagi, miski on nende taga ootel, kõik on tardunud, aga igasse tardumusse tekib lõpuks pragu. Oi, kuidas mulle meeldis lapsepõlves Ellen Niidu „Suur maalritöö”, mis ilmus esmakordselt samal aastal, kui ma sündisin – talveöisest köögist avanev vaade meenutaski maailma enne pintslimehe tulekut. (Kaus 2022: 126–127)

Talveöise maailma lausa muinasjutuline kirjeldus „lumevalge” ja „taevamusta” valitsemisena läheb sujuvalt üle kujutluseks, et nähtav tardumus peidab endas sügavust ning et selle taga on midagi ootel, sest „igasse tardumusse tekib lõpuks pragu”. Tähelepanuväärne on ka ebamäärasus, mida väljendatakse sõnadega „midagi”, „miski”, „kõik”, „iga”. Umbmäärane kujutlus sellest, mis on nähtava mustvalge maailma taga ootel, tõukub loetud lasteraamatust: kui tekib pragu, ronib sealt välja pintslimees, kes koos lapsega maalib maailma värviliseks.

Kolm vanavanemate köögiaknaga seotud lõiku „Vaates” rõhutavad kujutluslikku potentsiaali, mida sisaldab hoomamatus.

 

Kokkuvõte

Giacomo Leopardi tegi kujutlusvõimet käivitavast umbmäärasusest oma poeetika võtmemõiste ning sellega seotud kujundid said tema luule tunnusmärgiks.

Võtnud Leopardi kunstiteoreetilised arutlused lähtepunktiks ja tema aknamotiivi ühenduslüliks, osutasin hoomamatuse olulisusele Tõnu Õnnepalu „Piiririigi” ja Jan Kausi „Vaate” minajutustaja tundekasvatuses. Kahe teose aknamotiivides on mitmeid sarnasusi: nii kontekstis (vanavanemad, köök, lapsepõlv) kui ka hoomamatuse kujundites (hämarus, öö, pimedus, taevas, vaateväljalt kaduvad trammid-rongid).

Erinevused hakkavad silma sise- ja välisruumi vahelises pingeväljas: kui „Vaates” tasakaalustab vanavanemate köögi soe hubasus välisruumi külma tohutust, siis „Piiri­riigi” esimeses aknakujutuses loob vanaema köögi ja piltlikult ka vanaema torina umbne ühetaolisus tugeva kontrasti välise mitmekesisusega. Sama võib täheldada „Piiririigi” teises aknaepisoodis, kus siseruumi muudab lämmatavaks soovimatu elukaaslase kohalolu, mistõttu trammid ja silmapiiri taha kaduv päike vormuvad pigem väljapääsumotiivideks kui siseruumi harmooniliseks jätkuks. Nii on „Vaate” aknamotiiv lähedasem Leopardi püüdele siduda kujutluses tuntu tundmatuga ning nende vahel liikudes lasta mõttel uppuda illusoorsesse lõpmatusse. „Piiririigi” jutustaja panustab oma lõpmatustungi rahuldamiseks pigem tundmatuga seotud lootusele.

Mõlemas teoses on akendel oluline roll nii sisu kui ka kompositsiooni tasandil. „Piiririigis” struktureerivad autori päritolumaa kaks akent koos teiste ruumielementidega stabiilse ajateljeta narratiivi, „Vaates” aga sidustavad fragmentaarset enese­jutustuslikku liini.

Siin vaadeldud akende esinemine samade autorite teistes teostes lubab rääkida hoomamatuse aspektist Õnnepalu ja Kausi poeetikas.

Lõpetuseks veel üks aken „Piiririigist”, mis näitlikustab subjekti teadvuse rolli aknast avaneva maailma kujutlemisel millekski enamaks kui see, mis on meeltele kättesaadav. See aken paigutub järgmisesse konteksti: tegelane satub linna peal hulkudes hämarasse ja vaiksesse kirikusse, kus tuttav lõhn kannab ta vaimusilmas ühte kodumaa mahajäetud majja. Pilt elustub niivõrd, et antakse edasi olevikuvormis:

[---] pliidi alla pole talv otsa tuld tehtud, keegi pole aknast välja vaadanud ega märganud, et päike veereb põledes ja sädemeid pildudes üle taeva ja noor roheline rohi ajab ennast igal pool maa seest välja: jube elulaul, mis tõuseb kõrvulukustavalt läbi mulluse kulu. [---]

Ma seisan seal mahajäetud majas akna all ja vaatan välja pimestavasse päeva, mis on tuhande kilomeetri kaugusel, ja seal, väga kaugel, lähen ma, noor ja kerge, huuled punased ja riided valged, mööda mürkrohelist rohtu, kuni kaon kaskede vahele. (Tode 1993: 128–129)

Esimene osutus aknale kirjeldab objektiivset ja teine subjektiivset vaadet, millesse sekkub vaataja tunnetus. Nii on võimalik Leopardist lähtudes tõlgendada esimest vaadet kui tuima tõde looduse ükskõiksuse kohta, mis akna taga esitab oma loomise ja hävitamise tsüklilisust. Subjektiivses vaates lisandub nähtumustele (rohi, kased, päike) kujutluspilt iseendast kadumas õhkkergena igatsetud kaugustesse. Just õhuline ilu (it bello aereo) ja lõpmatud mõttekujutlused (it idee infinite) teevad Leopardi järgi mälupildid meeldivaks ja püsivaks, mis omakorda kinnitab nende potentsiaali väljendada inimese sügavat olemust.

 

Kristiina Rebane (snd 1974), PhD, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi itaalia ja prantsuse keele dotsent (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), kristiina.rebane@tlu.ee