5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.