PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–19342 ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.3 Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,4 mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri5 naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.6 Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd erinesid radikaalsematest naisõiguslastest, „vesistest standardiseeritud sinisukkadest” (lk 157) või „tänapäeval tavapärastest amatsoonidest, kes kiunuvad meestega võrdsete õiguste teemal” (lk 159), nagu toona kirjutati.

Zita Kārkla keskendub artiklis „From claiming authority to sensuous excursions: Mapping the female body in Latvian women’s travel writing (1878–1920)” naiste reisikirjadele. Tema põhinäideteks on Minna Freimane ja Angelika Gailīte. Freimane kohta on vähe infot, aga ilmselt reisis ta guvernandi ja parunessi teenijana. Ka Gailīte reisis koos kaaslastega, kuid tegi seda eeskätt oma lõbuks. Artikli esimeses pooles iseloomustatakse teisigi reisikirjade naisautoreid. Nemad on valitud spetsiifilisemaks analüüsiks seetõttu, et kirjutasid erineval ajal, Freimane XIX sajandi lõpus, Gailīte XX sajandi alguses, ning ühiskonnas ja naiskirjanduses vahepeal toimunud muutused mõjutasid reisikirjade sisu ja esituslaadi.

Māra Grudule artikli „Baltic German women between two cultures: Translation of Latvian literature at the end of the 19th century and in the 20th century” teemaks on naised tõlkijatena. Grudule kirjutab, et tutvustab nelja baltisaksa naist, kuid uuritavate perekondlik taust on üsna kirju – seega „nelja end pigem sakslasena identifitseerivat naist”? Kas see kirju taust võis mõjutada nende vahendajarolli või selle valikut? Neljast varaseima, Hanny Brentano puhul on märkimisväärne potentsiaalne (enese)tsensuuri aspekt – otsus jätta läti rahvusliku liikumise elemendid oma tõlkest välja. Näidetest viimane, Martha von Dehn-Grubbe, on aga Eesti aladelt pärit Anete Konksi tütar, kes tõlkis ka eesti kirjandust saksa keelde. Põgus pilk väliseesti ajakirjandusele näitab, et ajalehed vahendasid nii teateid tõlgitud luulekogu „Wir kehren heim”7 kohta kui ka kokkuvõtteid Dehn-Grubbe teiste väliseesti teoste arvustuste kohta.

Signe Raudive artiklis „Women in the book publishing industry of Latvia during the interwar period” on vaatluse all kolm naist kirjastajatena: ema ja tütar Anna Grobiņa ja Ilga Zvanītāja ning Emīlija Benjamiņa. See võimaldab iseloomustada kolme üsna erineva toodanguga kirjastust. Paraku ei selgu üheselt, kas kirjastuste välja antud teoste valik oli seotud eeskätt isikliku maitse või turu ootustega, mis omakorda võisid muutuvas majanduslikus olukorras teiseneda. Vastuseks küsimusele, kas naised ettevõtjatena suhtusid näiteks kaastöölistesse kuidagi teisiti, tõdeb artikli autor, et säilinud allikad ei võimalda teha selliseid uuringuid, nagu on tehtud mõningate välismaa kirjastuste kohta.

Kokkuvõttes on tegemist mitmekülgse ja sisuka kogumikuga, mis pakub sisse­vaateid erinevate naiste elulugudesse ja nende ühiskondlikku tegevusse. Tervitatav on lähenemine, mis ei keskendu ainult ennast lätlasena identifitseerivatele naistele, vaid kaasab mitmeid baltisaksa naisi. Vähem saame aimu slaavi ja juudi naiste tegevusest. Eesti lugeja jaoks on see väärtuslik väljaanne, ja mitte ainult seetõttu, et mitu näidet on Eestiga seotud – eeskätt ikkagi sarnase mineviku ja geograafilise läheduse tõttu. Samuti teeb otsus avaldada kogu väljaanne inglise keeles (ja vabalt allalaetavana) selle eesti (ja välismaa) lugejale kättesaadavamaks.

 

1 Näiteks H. Reinart, Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn: Postimees, 2020; Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2020; aga ka Helmi Mäelo raamatu „Eesti naine läbi aegade” uustrükk (Tallinn: Varrak, 1999; esma­trükk 1957).

2 I. Lipša, Viena. Grozāmo sarakstu slazdā: sieviešu politiskā vēsture Latvijā 1922–1934. Rīga: Friedrich-Ebert-Stiftung, 2022.

3 V. Zelče, Nezināmā. Latvijas sievietes 19. gadsimta otrajā puse. Rīga: Latvijas Arhīvistu biedrība, 2002.

4 https://www.womage.lv/en

5 Kaitsmine toimus 29. IV 2024.

6 Vt märkust 2.

7 Wir kehren heim. Estnische Lyrik und Prosa. Eessõna ja tlk M. v. Dehn-Grubbe. Karlsruhe: Karlsruher Bote, 1962.

Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.

Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.

Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal peale: psühholoogiline rahulolu või esteetiline nauding?

Vilu kaheksas luulekogu „Vana hing” maalib helget ja habrast luuleilma, mille moodustavad sellised märksõnad nagu „klaas”, „aken”, „peegeldus”, „südamik”, „puudutus”, „tartu”, „valgus”, „laps”, „headus”, „lilled”, „kevad”, „surm”. Tegusõnadest on kesksel kohal „armastama”. ­Väldin teadlikult arvandmete välja­toomist, ­pidades kinni üldpildist, muljete visandist, mis tekib raamatu lugemisel.

Luulekogu on niivõrd tihe, et selle ideed, kujundid ja mõtisklused ajavad üle ääre. See on küps ja võimas luule, mis haarab lugejat ning juba 14. leheküljel tekib tunne, et võib pausi teha, kuna ainuüksi loetud luuletuste sisu annab raamatu jagu materjali, kuigi tekstid on lühikesed, keskmiselt 6–10-realised.

Eeltoodud märksõnad tähistavad Vilu luulekogu kontuure, autorile omaseid motiive ja metafoore, tema poeetika pide- ja sõlmpunkte. Nende kaudu lähenen tema kunstilistele eesmärkidele, luule lätetele: üritan veidigi haarata, mida soovib Vilu väljendada lakooniliste ja ometigi rikkalikult konstrueeritud tekstidega, ning mõista, kes või mis paneb teda kirjutama nii, nagu ta seda teeb.

Vilu on kindlasti Tartu kirjanik – „tartu on kõige ilusam juuli lõpus” (lk 5), „emajõgi pole enam külm täppislõige läbi linna” (lk 13) –, kuid see mõõde on tema puhul teisejärguline. Sellest olulisemal kohal on teadvuse käsitlused: psühholoogia, psüühika, psühhoanalüüs. Või siis sellised mõisted nagu „reaalne”, „sümboolne”, „imaginaarne”. Need on ta luuletuste sisevooder. Vilu poeesia loob peegeldusi, kujutisi, teisikuid; õhk hakkab värelema, selged piirid moonduvad, autorist saab korraks alkeemik. Vahel harva selgitab ta lugejale, mida täpsemalt vaaritab, kuid enamasti mitte ja siis on eriti põnev lahti mõtestada, kuidas üks või teine luuletus on loodud – ja see pole kuigi lihtne ülesanne.

Kui otsida Vilu järeleandmiste näiteid, siis umbes raamatu keskel leidub tekst, kus minategelane täheldab, mida tähendab olla vana hing: „kõige olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35). Ühtlasi avab see Vilu raamatu grande idée: viia lugejad psühhoanalüüsi ja Jacques Lacani juurde ning meelde tuletada peegli­staadiumi põhimõtted. Vilu üritab selles raamatus leida inimese arengus punkti, kus ta (inimene) tunneb ennast ära, kus mina saab täiel määral minaks – edasine huvitab autorit vähem. Oluline on ehtsus, inimlikkus, elu enne sotsiaalset taaka, eksistents veel arenemata identiteetidega. See on suurejooneline eesmärk ühe luulekogu puhul.

Näiteks ühe luuletuse lõpus ütleb lüüriline mina, et ta on nagu „mädanenud südamik nagu kodu keset — nagu kodu” (lk 33). Kodu on keset mõistet „kodu” – see on ju nagu laps, kes näeb ennast esimest korda peeglist ja mõistab, et see on tema, seni pidi ta tulema toime ilma selle teadmiseta. Vilu väljendab metafooride kaudu olulist inimeseks olemise teooriat.

Kui otsida Vilule kaaslasi eesti kirjandusest, siis tuleb eriti kirju grupipilt: Siuru ja tärkav loodus, kassetipõlvkond ja kõnelused surmaga (Mats Traat), prosaismide kasutamine ja Tartu kohalolu (Jaan Kaplinski), katsetused vormiga, mille käigus tekib proosaluule (Kaplinski, Paul-Eerik Rummo), joovastus kevadest (Viivi Luik, Ly Seppel). Samuti vaatab „Vanast hingest” vastu mõni hilisem ilmutus: sotsiaalsusega mänglev Kalev Kesküla, süntaksist loobunud Ene Mihkelson ning loomulikult psühhoanalüüsiga süvitsi töötav Elo Viiding. Samuti võib välismaisest modernismist nii mõndagi välja tuua – esimese hooga tuleb pähe Charles Baudelaire ja „Väikesed poeemid proosas” (1869, e k 1930). Ja kes ütles, et tuleks piirduda vaid luulega? „Vanas hinges” võib näha vihjeid ka Viive Luige ja Mati Undi esimestele romaanidele.

Selline seltskond üheskoos – see on midagi pöörast. See on näide heast kirjandusest, mis kogub, töötleb, sünteesib eri signaale ja lahendusi ning pakub seeläbi uut kvaliteeti. Vilu ei jäljenda kedagi, ta on lihtsalt eesti kirjanduse osa. Ta on jõudnud luulekeeleni, mille kohta saab franksinatralikult tõdeda: „I faced it all and I stood tall / And did it my way.” Näiteks: „Igal hommikul avan peo” – Ly Seppel1 vs. „iga õhtu põletan küünalt” – Tõnis Vilu (lk 72). Ehkki süntaktiliselt struktuurilt sarnane, on Vilu tekst sisu poolest justkui vastus ja vastand Seppeli luuletusele: Seppel laseb lendu kullipojad ja muretseb, et need jääks ellu ning maailmas valitseks õnn ja kooskõla, Vilu aga kõneleb surma paratamatusest, hingedepäevast ja paneb tähele, et „tagaaias tühjad linnupesad läbi talve”. Või siis see, kuidas Vilu loobub süntaktilistest piiridest. Ene Mihkelson on seda teinud nii, et punktuatsioon puudub, kuid esisuurtähed on alles: „Maa teeb pöörde tekib lõhesid / Päev on pikem Päev on lühem / aga mitte kohe loomulikult”.2 Lugeja ülesanne on mõelda juurde vajalikud kirja­vahemärgid ning otsustada selle üle, kas suurtäht tähistab lause algust ja/või on sellega sõna tähtsust võimendatud – nii et mõni päev on eriline ja sellisena on kirjas kui Päev.

Tõnis Vilu võte on veel keerulisem: kõik sõnad tekstis on väiketähega ja lause­piiriks on vaid tühik, luuletus ei alga suurtähega ega lõpe punktiga. Ainus kirjavahemärk, mida Vilu endale lubab, on kriips: paaril korral on see sidekriips, kümneid kordi mõttekriips, mis pole aga tavaline, vaid kahest sidekriipsust koosnev märk: –. See muide tekitab küsimuse, kas tegu on toimetaja tähelepanematusega või on see taotluslik žest – niimoodi toksitakse mõttekriipsu näiteks telefonis ning vahest on siis algne märk alles jäetud. Ma ei tea, kuidas Vilu kirjutab, pastakaga või mõne tehnilise vidina abil, kuid läbivalt kahest kriipsust koosneva mõttekriipsu kasutamine viitab pigem omapärasele võttele. Mida see peaks tähendama, jääb aga arusaamatuks.

Järgnevalt näitan, kuidas Vilu jõuab luules semantilise ja lingvistilise nihkeni, pakkudes Mihkelsoniga võrreldes hoopis teistsugust lahendust punktuatsioonita tekstis.

hoia haavad lahti vanahingeline okkalise viirpuuheki
sees erekollane aed mu pea ümber on mässitud kotiriie
nagu kinnine võililleõisvalguselubadus — tunnen
kahte jahedat nööpi silmade vastas suur mäng vaatab
ja puurib mustav puhtakslõige kõik suve õitsemised
ühekorraga paksult ja lehitsematult nagu läbivettind
ajaleht (lk 18)

Siit on näha, et Vilu tekst pole üles ehitatud lihtsõnadele: sõnatüvi-tühik-sõnatüvi, mis oleks lihtsalt jälgitav, st ühtlaselt jagunevate pausidega skeem, kuigi see ei pruugi aidata mõista, kus on lause ja osalause – nagu ülal Mihkelsoni puhul. Vilu kasutab liitsõnu (olen need alla jooninud), tänu millele tühikud ehk pausid pole prognoositavad. Taolist teksti on raskem lugeda ja lahti muukida, sest kahest või kolmest tüvest koosnev liitsõna on nüansirikkam ja pausid ilmuvad harvemini. Taoline tekst on kunstiliselt kõrgel tasemel, see on meistritöö, ja Vilu raamatus on selliselt keeruliselt konstrueeritud tekste ligi 70. Raamat on hoolikalt koostatud, ükski tekst pole üleliigne.

Rõhutan: Mihkelsoni luules on liit­sõnad harv nähtus, Vilu raamatus on liitsõnu kasutatud enam-vähem igas tekstis. Eelmises raamatus, samuti väga õnnestunud proosaluulekogus „Kõik linnud valgusele” (2022) ei kasutanud Vilu veel laialdaselt seda võtet. See on üks põhjustest, miks „Vana hing” on eriti tummine ja esteetiline küllastus saabub juba luulekogu esimesel poolel. Ülejäänud põhjused, kordan, on teoreetiliste probleemide vahendamine luulekeeles ning punktuatsioonist ja suur­tähest loobumine.

Raamatut illustreerivad enamasti dokumentaalsed värvilised fotod: nii saavad tähtsad teemad ja abstraktsed küsimused või siis tardumuse hetked ühendust tänapäeva eluga. Raskem oli mõista, miks esi- ja tagakaanel olid visuaalse eriefektina läbipaistvad pritsmed. Ma ei närinud sellest kujundist läbi.

Tõnis Vilu suudab pakkuda eri versioone enda autorikeelest. „Kink psühholoogile” (2016) – pihtimuslik vabavärss ja vaimse tervisega seotud teemad. „Tunde­kasvatus” (2020) – ühiskonnakriitiline luule. „Kõik linnud valgusele” (2022) ja „Vana hing” (2023) – proosaluule ning teadlikult inimpsüühikaga tegelevad tekstid. Milline intensiivne periood ja kui palju erinevaid võimalusi jõudis luuletaja proovida suhteliselt lühikese aja jooksul! Otsekui oleks kolm erinevat Tõnis Vilut, ja iga valik on võimalusterohke suund eesti luules. Kaks viimast luulekogu on eriti õnnestunud. Need näitavad, mida kõike võib teha proosaluules ja et ehtsus on alati aktuaalne. Kõik linnud valgusele – kõik lugejad Tõnis Vilule.

 

1 L. Seppel, Igal hommikul avan peo. Luuletusi 1960–1964. (Noored autorid 1964.) Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 5.

2 E. Mihkelson, Võimalus õunast loobuda. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 121.

Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahti­kirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.

Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse taga­kiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese maailmasõja ajal süstemaatiliselt deporteeris ja hukkas oma armeenlastest elanikke. Ilmasõja alates langesid armeenlased ühtlasi suurriikide huvikonflikti ohvriks. Kokku hukkus umbes poolteist miljonit armeenlast. „Taeva tütarde” proto­tüüp, Haapsalust pärit baltisakslasest misjonär Anna Hedvig Büll (1887–1981) aitas Kiliikias surmast pääseda väga paljudel orbudel, aga ka naistel, ning rändas hiljem nendega koos Süüriasse Alepposse. Jaana Davidjants on Jaaksi romaani arvustades2 toonud välja mitmeid teoses riivatud olulisi aspekte: vägivalla kujutamise raskust, genotsiidi soolistatust, naismisjonäride või üldse naiste väljajätmist ajalookirjutusest, ehkki just naissoost abilisi ja „emasid” sellises olukorras vajati, samuti asjaolu, et peategelane oli üks XX sajandi alguse „uusi” naisi. Nii Davidjants kui ka Holger Kaints3 on osutanud sellele, kuivõrd sarnanevad rohkem kui sada aastat vanad sündmused maailmas praegu toimuvaga – nii et raamat puudutab lugejat paratamatult, olgu haakuvaks mõtteks siis see, kuidas Venemaa mõrvab ja küüditab praegu Ukraina lapsi, sõda üldse või olukord Lähis-Idas. Suurriikide huvisfääri jäävate rahvaste saatused lähevad meile juba ajalooliselt korda, sest oleme ise selles rollis olnud. Tähtsad on ka küsimused, kuidas valust üldse kirjutada, kui sellest ei saa rääkida, kuna sõnadest jääb justkui puudu, või milline oleks selline kirjutamisviis, mis aitab trauma ja šokiga toime tulla ilma lugejat halvamata. Romaani­kangelanna Hedvig küsib neidsamu küsimusi, mida saab ja tuleb küsida praegu: „Kas see on toimunud kogu maailma silme all? [---] Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?” (Lk 155) Samuti vastab ta oma tegudega – noor naine on ainult teatava mõjuvõimuga, see-eest jätkub tal südikust üritada midagi muuta – küsimusele, mida saaks praegu teha. Igasugusest toetusest võib abi olla, kunagi ei tea, mis natukegi aitab.

Aga miks ma siis nurisen? Osalt on Kaints küsinud samu küsimusi, mis mindki lugedes vaevasid (kohati eba­õnnestunud dialoog, peatükkide eba­ühtlus, religioossuse küsitav kujutamine). Ent tegelane on jäänud autorile kaugeks võib-olla just seetõttu, et tema lugu on varem korduvalt ja mitmel viisil jutustatud ning kirjanik ei ole leidnud viisi teha seda uutmoodi. Raamatu järelsõnas osutab Jaaks, et Anna Hedvig Bülli elu ei ole „rääkimata lugu”, ehkki eestlastele on see ilmselt vähe tuttav. Bülli mälestatakse Haapsalu linnaruumis ja raekojas, kus tal on koht linna ajaloo püsinäitusel. Tema sünnikodu seinal Kooli tänaval, kus praegu asub Iloni Imede­maa (mis jutustab omakorda ühe sõja jalgu jäänud lapse lugu), on 1989. aastast Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eest­võtmisel eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel. 2014. aastal avati Haapsalu Promenaadil kolmekeelne Armeenia ristikivi hatškar, mille pühendasid Büllile Eesti armeenlased. Jaaks viitab järelsõnas ka armeenia filoloogi, kirjaniku ja tõlkija Aleksander Aslanjani artiklile „Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega”, mis on haarav, arhiiviallikaid tundlikult tõlgendav lugemine.4

Armeenia riik ei ole oma orvukeste Põhjamaalt pärit kasuemasid unustanud. Dokumentaalfilm „Päästekaart” („Map of Salvation”, 2015), mis on pühendatud genotsiidi 100. aastapäevale, jutustab seda tunnistanud naismisjonäridest – peale Bülli taanlannadest Maria Jacobsenist ja Karen Jeppest, norralannast Bodil Biørnist ja rootslannast Alma Johanssonist. Nad on jäädvustatud postmarkidele ja neile on püstitatud mälestusmärke. Kasuemad tegid hiljem ise palju selleks, et kohutavaid aastaid ja tegusid kunagi ei unustataks, ehk kirjutasid ja jutustasid nendest. Büllgi on kirjutanud mälestusi.

Vahest ongi romaani õnnestumisele takistuseks saanud see, et Bülli kohta on keeruline midagi uut öelda, kui tahta jääda nii prototüübi- ja allikalähedaseks, nagu Jaaks seda soovib. Ajaloolane Svante Lund­gren ütleb „Päästekaardis” ühe episoodi kohta Bülli elus: praegu ei ole teada, mis siis juhtus, kuidas see asi tal õnnestus. Ajaloolane saab nii öelda. Kas kirjanik ka saab? Ent kirjanik ongi justkui kahtlema hakanud, kui kaugele ta võib minna.

Loomulikult tekitab see lugejas ja/või arvustajas kihku ise uurida, milline võis Büll inimesena olla. Armeenia lühi­filmis „Anna Hedvig Büll. Viimane palve” („Anna Hedvig Büll: The Last Prayer”, 2016) mainitakse noore misjonäri diplomaatilisi ja keelelisi andeid, samuti ärivaistu: Aleppos rajas ta käsitööettevõtte ja poe armeenia käsitöö müümiseks, mis tagas põgenikele väikese sissetuleku. Ta osales hoonete ja veevarustussüsteemi rajamisel – insener oli ka tema vaimne isa Ivan Kargel –5 ning filmiski räägitakse sellest, kuidas Büll ehitas Aleppos koos põgenikega neile hurtsikute asemel eluhoone. Vilksatab rehepaplikku leidlikkust: lühi­filmis tsiteeritud Marie (Nurzia) Levonjani mälestuste järgi muutis Büll kirikuraamatus armeenlaste kirikulist kuuluvust. Eluloofilmid on paratamatult kronoloogilised ja võib-olla jääb neis pisut domineerima lõpp ehk pilt eakast mälestustesse süvenenud pühakirja lehitsevast naisest. „Taeva tütarde” järelsõnas autorilt tänusõnu pälvinud Ene Pajula on aga oma ajaleheartiklis tsiteerinud ühe orvukese mälestust Büllist, kes kangastub blondi Jeanne d’Arcina (mälestus on küll ekslik dateeringu poolest – Büll ei olnud siis veel Marashis): „Oli aasta 1909. Türgi sultani ike rõhus armeenia rahvast. Marashi linnas käis järjekordne pogromm, elajalikult tapeti armeenia lapsi ja täiskasvanuid. Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt kaitsetuid inimesi ründavaid türklasi: „Värisege, türklased! Jumal näeb seda kõike!” Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki kive loopima, hoides türklasi kuni värava sulgemiseni tagasi. Ja türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma. // „Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedwig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!””6 Romaanis jääb peale pigem tugev kaalutlev toimekus.

Ent usuline külg? Kui mõtlen kirjanduslike misjonäride peale, kerkivad silme ette Charlotte Brontë romaanist „Jane Eyre” fanaatiline St. John Rivers ja Wilkie Collinsi romaanist „Kuukivi” ülikoomiline Drusilla Clack. Küllap oli ja on misjo­näride hulgas palju hoopis neid, kelle soontes voolab maadeavastajate veri, ja misjon on olnud kindlasti võimalus näha kaugeid maid. Usk on olnud miski, millest kinni hoida või millele toetuda, kui juhtub asju, mida silm ei taha tunnistada. Anna Hedvig Büll tundubki ühtpidi inimesena, kes omas ajas ei oleks niikuinii mahtunud raamidesse, mida pakkus naisele ümbritsev tavaelu: ta oli tegudeinimene, seikleja, väga uudis­himulik, seejuures sügava sotsiaalse vastutustundega. See on just selline algmaterjal, millest saab võrsuda „uus” naine. Romaanis on ta lisaks tõsikindlalt kinni dialoogis jumalaga, nii et paratamatult tahaksin täpsemalt teada: mis on niisuguse kindla usu allikas ja tugi, kas vankumatu vahekorrani jumalaga viib ühekordne valgustus ning edasi toimib kõik tüünelt ja lineaarselt? Ma ei ole selles nii veendunud – isegi St. Johnil olid omad võitlused. Romaani läbiv Hedvigi dialoog emaga kõneleb lapse­põlvetraumast õega, mis jääb unenäoliseks: meenus Oskar Lutsu alter ego Andres, kes süütundega mõtleb difteeriasse surnud väikevennale.

Mõni pisiasi raamatus tekitab küsimusi võib-olla ainult minus. Miks on Hedvigil just Põhjamere värvi silmad, kust pärineb selline võrdlus – on see vihje millelegi? Nii palju kui mäletan, ei jõudnud Haapsalus kasvanud, Peterburis ja Saksamaal Malches koolis käinud tegelane romaanis kunagi Põhjamere äärde. Või on mõeldud Põhjalahte, tinast Botniat? Ent sinnagi ei viinud teda tema elutee.

Laste jalad siiski vist ei pladise sillutisel (aga võivad pladistada), ihu ei aura, kui just saunast ei tulda. Ja lugeja võib teha ühe katse – kuna selle tagajärjel saab märjaks, siis soovitavalt vannitoas. Heitke selili, teeselge minestust, laske omale kruusitäis vett suure hooga näkku läigatada (kuidas lamajale vett näkku läigatada – vahest valada?), aga ärge üldse liigutage. Ehkki mina seda katset läbi ei viinud, kahtlen, kas just viimane osa õnnestub – kas või instinktiivselt peaks teadvusel olev inimene siiski kuidagi reageerima. Aga nimelt sellist eks­perimenti on kirjeldatud 83. leheküljel, kus veega kastetud laps simuleerib endiselt ja õnnestunult mittekontaktset.

Miks kodumaalt Hedvigile kirjutav õde tsiteerib Gustav Suitsu luuletust „Laul ­Eestist” Helsingis trükitud luule­kogust „Tuule­maa” (1913) – kas võrdlusena armeenia rahvakilluga Osmanite impeeriumis või tõepoolest meelde tuletades Eestit või selle ilma? Niisugused lahti kirjutamata vihjed teevad nõutuks ja tekitavad uudishimu. Lõpuks langeb ju Bülli-õekeste elukaar nooreestlastega kokku, ning näiteks Marie Underist oli Hedvig Büll neli aastat noorem ja suri aasta jagu hiljem. Miks selline umbne vihje kodumaal elavalt õelt, kes pidi niisiis hästi kursis olema eesti nüüdisluulega?

Ma ei loe kuskilt välja, et Eestiga sidunuks Hedvigit just eestlaslik kontekst, ehkki ta eesti keelt oskas; seda on raamatus nimetatud kodumaa keeleks. Eesti oli tema sünni- ja kodumaa, ja raamatus on õnnestunud edasi anda eksootilise ning koduse ümbruse vastandus. Hedvig jäi elu lõpuks ilma oma kambrist, mis romaanis tema unistustes asus mereäärses majas. Tema prototüüp, Haapsalu mudaravila omaniku paljukeelne tütar unustas elu lõpul teised peale armeenia keele: see keel jäi viimaks tema kodumaaks. Bülli ei lubatud koos repatrieeruvate armeenlastega asuda Aleppost Stalini-järgsesse Armeeniasse. Meenub see vähene, mida tean Kostan Zarjanist (1885–1969), armeenia diasporaa­kirjanikust ja Lawrence Durrelli sõbrast Korful. Ta põgenes 1914. aastal Konstanti­noopolist enne noortürklaste tapatalguid Bulgaariasse, õpetas Jerevani ülikoolis 1922–1924 pärast demokraatliku vabariigi neelamist Nõukogude Liidu poolt, emigreerus siis ja elas Euroopas, Ameerikas ja Lähis-Idas, aga kolis 1963. aastal tagasi Jerevani. Seal anti nõukogude korrale sobivaks toimetatuna (võib-olla autoriga nõu pidamata) välja tema Bostonis ilmunud romaan „Laev mäe otsas” (1943, e k 1987 Boris Kaburi tõlkes) Armeenia vabariigist. Mismoodi elas Zarjan oma viimased eluaastad? Ja tuleb meelde üks teine Hedvig – mismoodi veetis oma elu lõpuaastad Koidula tütar Hedvig Michelson, kes ei jõudnud või ei saanud 1930. aastatel Leningradist Eestisse kolida?

 

1 V. Valme, E-M. Talivee, Eesti romaan 2023: suunaga minevikku. – Looming 2024, nr 3, lk 387–400.

2 J. Davidjants, Naismisjonäride rääkimata lugu. – Vikerkaar 2024, nr 1–2, lk 166–169.

3 H. Kaints, Genotsiidi tunnistaja. – Looming 2024, nr 2, lk 273–275.

4 A. Aslanjan, Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega. – Läänemaa Muuseumi toimetised XIII. Haapsalu: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2010, lk 117–148. Vene keelest tõlkinud Inge Davidjants.

5 Samas, lk 137–138, 142.

6 E. Pajula, Haapsalu tüdrukust armeenia emaks. – Õpetajate Leht 4. V 2007, lk 10.

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.

„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina ka poleks; et maa­ilmas, kus hoolitakse vähe, eriti neist, kes ei ole heteroseksuaalsed, valged, meessoost ja muul moel normatiivsed, just peab ­hoolima – ka transsoolistest inimestest, sootutest olenditest, karvastest naistest, naiselikest meestest, kodututest, sõja­põgenikest. Üldistavalt saab kogus olevad luuletused kaheks jagada: ühed vaatavad eri sinasid väljastpoolt ja teised kirjeldavad sinasid või minasid seestpoolt, tunnetuslikult ja nende endi keha(de) kaudu. Kuigi kaks vaatenurka on tugevalt seotud, paelub mind just teise poeetika. Olles järeldanud, et eri sinade eksisteerimise ja ­jaatamise sõnum saab võimalikuks poeetika ja vormi kaudu, siis mis juhtub „Frankensteini” poeetikas ja vormis?

Raamatu sügavroosale kaanele on sümmeetriliselt hajutatud pealkirja erkroosad laialivalguvad tähed. Kuna pealkiri on viide Mary Shelley samanimelisele romaanile „Frankenstein” (1818, vahel ka pikema pealkirjaga „Frankenstein ehk kaasaegne Prometheus”), jõuavad enne Grigorjeva raamatu avamist mu peast läbi käia pildid XIX sajandist, vanadest raamatukogudest ja laboratooriumidest, jäämerest ning muidugi kehast, mis on kokku õmmeldud surnud kehadest ja millele teaduse sähvatus elu sisse puhus, sest üks tark mees teadis, kuidas seda teha. Luulekogu pealkiri on tähtis, sest selle intertekstuaalsus peaks julgustama lugejat pöörama tähelepanu sellele, et asjadele ja olenditele nime andmine või mitte­andmine on seotud võimuga midagi luua ning loodut kontrollida. Mööda ei tohiks vaadata ka sellest, et Shelley ei avaldanud esialgu romaani oma nime all.

Miks pealkirjastada luulekogu, mis pooldab kõiki niinimetatud koletisi – transsoolisi, sootuid, karvaseid, kodutuid, räpaseid olendeid, keda inimkond üldiselt vaatab ja kohtleb halvakspanuga –, Frankensteini tegelaskuju järgi, kes Shelley romaanis ei ole koletis, vaid koletise looja? Seepärast, et Grigorjeva luulemina on mõlemat, ta on koletis, aga see koletis on end ise loonud: „see koletis siin tegi end ise aga ta ei ole / nii loll arvamaks et on totaalselt self-made” (lk 7). Shelley teoses on Frankenstein noor, haritud, valge, rikas mees, keda paelub teadus ja see, mida ­teadus võimaldab. Nii nagu kreeka müüdi kohaselt lõi Prometheus inimesed savist ning andis neile teadmised ja tsivilisatsiooni, loob Victor Frankenstein teadusliku katsena kokkuõmmeldud kehaosadest mehe, kohkub oma loomingust, hülgab ta ning tekitab seeläbi enda loodud olendile ennenägematuid kannatusi, mida olend elab välja vägivallana Frankensteini lähedaste vastu. Grigorjeva koletis on orgaanilisem, pole kellegi kokkuõmmeldud, vaid pigem tänu elule ja elu kiuste kokku kasvanud nii loojatest kui ka loodavatest, nagu annab aimu luuletus „see tekst ei ole süütu”: „mitu selgroogu pidid endale lisaks veel kasvatama et jõuda siia selle hetkeni täna praegu kui palju” (lk 12). See kirja­vahemärkideta (proosa)luuletus heidab ühe hingetõmbega pilgu elu tulekule veest maale ja minekule maalt kosmosesse. Kui seda luuletust kõvasti lugeda, võib tunda elu võimalikkuse raskust ja imet. Selgroo kasvatamine pole pelk metafoor, vaid füüsiline kogemus. Luulekogu pealkirja intertekstuaalsus kätkeb sügavalt eetilis-filosoofilisi küsimusi: kellel ja kuidas on õigus elu luua? Mis on elu algatav jõud ja kust see tuleb? Grigorjeva küsimused on väga vanad, kuid uus ja paratamatult tänapäevane on see, kuidas ta neile vastab nii temaatiliselt (poliitiline kommentaar vähemuse õiguste eest, vägivalla taunimine) kui ka poeetiliselt (rütmilised ja sõnavalikulised feministlikud viited räpile, mis on muidu tuntud kui seksistlik ning meestekeskne žanr).

Teise keskse teema ehk kehade juures tekib paralleel filmiga „Vaesekesed” („Poor Things”, 2023), mis põhineb šoti kirjaniku Alasdair Gray 1992. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. „Vaesekeste” peategelane Bella meenutab mitmel moel Grigorjeva luulemina. Bella elab noore naise kehas, aga käitub nagu väike laps või hoopis mees, kes teeb, mis tahab. Kuigi Bella on pealtnäha tavaline ilus naine, mitte kokkuõmmeldud mehe keha, on ta koletis, kellele paneb aluse teadusest lummatud mees, keda Bella kutsub Jumalaks. „Vaesekesed” on hästi võrreldav nii Shelley kui ka Grigorjeva „Frankensteiniga”, sest ka Bella on mutant. Bella „isa” ja teadusemees on noore lapseootel naise „päästnud” pärast seda, kui too on sillalt alla hüpanud, et lapse saamise vältimiseks end uputada. Kuigi naist päästa ei saa, suudab teadlane „päästa” lapse aju ning selle uppunud ema kehasse panna. Nii ärkabki Bella, kes on ühtaegu iseenda ema ja tütar. Bella, nagu Grigorjeva luuleminagi, hakkab end ise edasi kujundama, nõuab tagasi võimu oma keha üle, olles lapselikult teadmatu sotsiaalsetest normidest (näiteks, et avalikus kohas ei rahuldata ennast; et ei räägita seksuaalsest naudingust, eriti naiste omast; et naisel on paslik süüa ainult üks magustoit jne). Bellale on nime pannud Jumal-teadlane-isa, kuid Bella nõuab oma mina endale tagasi. Samamoodi käsitleb Gri­gorjeva luulekogu keha, samuti nimetamist kui jõudu keha üle. Grigorjeva kirjutab kehast ropult, õrnalt ja häbita. Nii Bella kui ka Grigorjeva luulemina(d) kõnelevad selle eest, et naised saaks (tagasi) võime ja võimaluse oma keha ise nimetada, katsuda, tunda, luua, selle üle otsustada ja lasta sel minna, kuhu tahab. Grigorjeva puhul toimub see jõustamine just sõna kaudu: „tahaks sõnuda end kehasse mis endale meeldiks manada end maitsema endale mäluda raevukalt end kohta kus enam ei mäleta milline üks keha võiks olla kus enam ei mäleta milline üks naine peab olema [---] end teisiti manada sõnaga mõnuga endale maitsema sööma end ise aga mitte kunagi otsast otsani ära nagu seda mehed seni on teinud” (lk 11).

Ehk oleks täpsem öelda: kuidas patriarhaat ja heteronormatiivsus on seni teinud – loonud jäiku arusaamu soolistatud kehadest ja sellest, millistesse suhetesse peaksid need kehad astuma. Tõsi, just mehed on neid arusaamu kandnud ja esindanud rohkem kui naised. Nii on Shelley romaani koletise looja mees, nii on Bella looja mees ja nii on Grigorjeva luulekogu üks päris koletis valge keskealine nimetu mees. Märkimata ei saa jätta fakti, et nii Bella kui ka koletise loojad on teadlased ja nende looming toimub teaduse nimel. Seega on nendes teostes esil eetilised küsimused: mida võib ja saab teaduse nimel teha? Mida on selle nimel seni tehtud ja kuidas teadus on seni kehasid näinud ja nimetanud?

Grigorjeva luulekogu on selgelt teadlik uuematest (kultuuri)teaduslikest vaadetest kehale ja minale, jättes soo- ja muud inimese kesksed kategooriad tagaplaanile ning keskendudes hoopis sellele, kuidas „inimene on 70 protsenti vesi 60 protsenti bakterid soolikates silmades varbaküünte all kõrvades pluss mu kõhus elavad liblikad ka armumata enamjaolt just armumata ja muu õrnohtlik mikrofloorafauna loomakesekesed kelle nime ei tea kes minu nime samuti jagame midagi mida kutsun tihti endaks öeldes selle kohta mina ­[---]” (lk 91). Nii on mina palju muud kui sugu või nimi, mida see mina kannab. Ta on sama voolav kui tekst, jälle ilma kirja­vahemärkideta, ilma grammatikareegliteta, tehtud „loomakesekestest” ja taimekesekestest, kes „mikrofloorafaunas” saavad üheks. Sümboolsetest liblikatest kõhus saavad päris liblikad, õrnad ja ohtlikud.

Luulekogus on tähtis ka nahk, samuti omamoodi „mikrofloorafauna”, mis pidevalt koorub ja kasvab. Grigorjeva luulekogu koorib sõna sõna haaval maha vana naha kihte, mille aegunud definitsioonide all kannatavad kehad. Need on kindlasti naiste kehad, ja loomade ja taimede kehad. Aga need on ka valgete meeste kehad. Need, kes on saanud teha teadust, luua riike ja neid juhtida, luua seadusi ja neid rakendada, luua tekste ja nende väärtust hinnata, ja seda kõike tihti vägivaldselt. Kui need saavutused ja volitused maha koorida, ilmub selline pilt: „ära põlenud naha maha koorimine isa suurelt paljalt seljalt minu väikesed nobedad näpud ma võiksin seda elu lõpuni teha maailmas lihtsalt pole rahuldust pakkuvamat tunnet kui see mahatõmmatava naha heli mu lapse­põlve isa selg põleb ära iga suvi töötan sellise keskendatusega sellise innukusega nagu mitte kunagi hiljem oma elus olen põlenud naha koorimise kosmonaut naha koorimise marie curie naha koorimise arvo pärt leian alati nahka mida kuskilt ära tõmmata kuid varsti saab lapsepõlv läbi isa selg enam ei põle enam ühelgi suvel varsti me enam ei räägi temaga sama keelt aga ta selga tunnen elu lõpuni see on hea suur selg mida hea põletada suvest suvve oma surnud naha järele hullu tütre jaoks” (lk 79).

Selles tekstis juhtub midagi väga huvitavat, sest hullu feministliku tütre, kes on bakterite ja liblikate kogum, sõrmede all koorub maha valge keskealise mees-isa nahk. Sama palju kui ma olen väsinud seksismist ja rassismist ja vägivallast ja laus­rumalatest veendumustest selles, et on kaks sugu, kes peavad paarituma ja elu jätkama, sest see on elu mõte, olen väsinud keskealisest valgest mehest kivistunud koletise kujul. Ja selles tekstis muutub see kivistunud koletis vähemalt ühe mahakooruva kihi võrra millekski muuks. Kuigi luulemina selle koorimisega kaugele ei jõua, tahaks koorida neid selgi kaua ja suures rahus ning näha, mis sealt välja koorub. Veel rohkem tahaks, et see valge mees end ise looks ja kooriks, võttes hoolekoormust tütardelt ära. Kuigi kindel väärtus on ainuüksi ses moondumise süvenenud esile­kutsumises, kus tütar oma isa selga koorib.

Naha koorumine võiks viidata just sellele, et valge keskealine mees saaks võtta vägivallavaba vormi. Sest nahk, mis kogu elu aina koorub ja koorub ja kasvab uuesti, teeb inimestest peaaegu uued minad. Ja ometi – midagi jääb alati samaks, midagi jääb igavesti ühendama selle isaga, kesk­ealise valge mehega, kelle selja taga (või ees?) lapsena peidus sai olla, kelle nahka sai kooritud, õrnalt, ülima hoole ja vastutustundega, et ükski vana valge kiht ei jääks alles. Grigorjeva luuleminad ja -sinad on ühtaegu materiaalsed ja üha muutuvad, kuid samas midagi, mis ei sõltu muutuvast materiaalsusest – Grigorjeva keel loob materiaalsust ja vastupidi. Tema luulekogult on võimalik koorida erinevaid kihte veel pikaks ajaks.

1 L. Rünkla, Roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema tuulega päeval. – Looming 2024, nr 1, lk 128–130; S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. – Sirp 26. I 2024, lk 15–16.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. Sissejuhatus

Eesti murdeuurimistraditsioonis on võro ja seto keelt käsitletud murretena, seto keelt ka murrakuna. Keeleajalooliselt on võro ja seto vana lõunaeesti keele täna­päevased järeltulijad. Lõunaeesti keelt on peetud eraldi läänemeresoome keeleks, mis eristus muudest läänemeresoome keeltest esimesena (vt Prillop jt 2020) ning milles on väga palju eripärast võrreldes nii põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeelega kui ka muude läänemeresoome keeltega. Eesti riigi keelepoliitika on lähtunud murde­traditsioonist ning käsitleb võro ja seto keelt kui eesti keele piirkondlikke erikujusid (murdeid), mitte kui eraldi keelt või keeli. Olukord on tekitanud keelekogukondades palju pingeid, sest see käsitlus on vähendav ega paku lõunaeesti keeltele piisavalt kaitset. See on olnud põhjus, miks setod ja võrokesed on end kuulutanud põlisrahvaks ja oma keele põliskeeleks. Võrokeste otsus 2023. aasta kevadel (I Võrokõisi Kongressi otsus) sai ühiskonnas palju tähelepanu, ent kuigi palju ei leidnud kajastust põhjused, miks selline samm astuti: võro ja seto keel on praeguseks väga ohustatud keeled ning vajavad riiklikult rohkem tuge ja tähelepanu.

Artikli esimeses osas tutvustame asjaolusid, mis osutab keele ohustatusele, ning ana­lüüsime võro ja seto keele olukorda neist kriteeriumidest lähtuvalt. Artikli teises pooles tutvustame 2022. aasta lõpus läbi viidud veebiküsitluse tulemusi, mille foo­kuses oli keele põlvkondlik ülekanne ja keeleõpe koolis. Vaatame, milline on olnud võro ja seto keele kasutus ja suhtumine sellesse Lõuna-Eesti koolides (st ühes olulises kasutusvaldkonnas) ning (potentsiaalse) kõnelejaskonna suhtumine võro ja seto keelde ja selle õpetamisse tänapäeval.

 

1.1. Kuidas hinnata keele ohustatust?

Üldiselt arvatakse, et maailmas kõneldakse praegu umbkaudu 7000 keelt. Umbes pooled neist keeltest on ohustatud ning keeleteadlaste hinnangul on käesoleva sajandi lõpuks 50–90% praegu kõneldavatest keeltest välja surnud (Krauss 1992: 5; Belew, Simpson 2018: 21). Selle hindamisel, millal on keeled ohustatud, võetakse arvesse eri tegureid. Peamiseks peetakse seda, kas keelt antakse kodus põlvest põlve edasi või mitte: kui lapsed enam kodus oma vanematelt keelt ei omanda ja seda ei räägi, on keel kindlasti ohustatud (Fishman 1991; Krauss 2007; Thomason 2015: 4; Campbell, Rehg 2018: 3).

Keele elujõulisuse hindamiseks on välja töötatud eri mõõtmisviise, millest tuntumad on Joshua Fishmani (1991) põlvkondadevahelise katkestuse astmik GIDS (Graded Intergenerational Disruption Scale) ja sellel põhinev edasiarendus EGIDS (Expanded Graded Intergenerational Disruption Scale; Lewis, Simons 2010) ning UNESCO hindamisalus (UNESCO 2003). Tutvustame allpool neid lähenemisi lühidalt. Põhjalikumat ülevaadet keele elujõulisuse hindamise eri meetoditest on andnud Nala Lee ja John Van Way (2018).

GIDS kasutab keele elujõulisuse hindamisel selliseid tunnuseid nagu keele kasutus­valdkondade mitmekesisus, keele põlvkondadevaheline ülekanne ning kõnelejas­konna vanus ja moodustab nende põhjal ühetasandilise kaheksaastmelise elu­jõulisuse skaala. Suhteliselt sarnase käsitusega on EGIDS, kuid lisaks võetakse selles arvesse standard­keele olemasolu ja kõnelejaskonna suuruse trendi (kas kõnelejaskond kasvab või kahaneb). Selle põhjal moodustatakse 13-astmeline elujõulisuse–ohustatuse skaala, kusjuures ohustatuks nimetatakse keelt, mida kasutavad suulises suhtluses kõik põlv­konnad, kuid mille kõnelejaskond väheneb. Sellest järgmine aste on keele­vahetus, kus täiskasvanud suudavad keelt omavahel kasutada, kuid ei anna seda lastele edasi.

UNESCO lähtub keele elujõulisuse hindamisel üheksast faktorist, mis peale elujõulisuse (faktorid 1–6) annavad aluse määrata, milline on suhtumine keelde (faktorid 7–8) ja kui kiire on keele dokumenteerimisega (faktor 9): 1) keele põlvkondadevaheline ülekanne, 2) kõnelejate arv, 3) kõnelejate hulk üldkogu­konnas, 4) muutused keelekasutusvaldkondades, 5) keele kasutamine uutes valdkondades ja meedias, 6) keeleõppematerjalide ja kirjanduse olemasolu, 7) institutsionaalne suhtumine keelde ja keelepoliitika, sh keele ametlik staatus ja kasutamine, 8) keele­kogukonna liikmete suhtumine oma keelde, 9) keele dokumenteeritus. Kõiki neid faktoreid hinnatakse viiepalliskaalal ja rõhutatakse, et keele elujõulisuse hindamisel ei tohi lähtuda ainult ühest faktorist. (UNESCO 2003)

Kõige uuem ning ühtlasi komplekssem keele elujõulisuse hindamise meetod on keele ohustatuse indeks LEI (Language Endangerment Index). See võtab arvesse küll ainult nelja faktorit (põlvkondadevahelist ülekannet, kõnelejate arvu, kõnelejate arvu trendi ja keelekasutusvaldkondi), kuid igal faktoril on kuus selgelt lahti kirjutatud taset. Selle põhjal, millisel tasemel on keel eri faktorite järgi, on võimalik välja arvutada keele ohustatuse üldhinne. Lisaks arvestab see meetod seda, kas on teada info kõikide faktorite kohta või mitte, st on võimalik välja arvutada tulemuse usaldusväärsus (Belew, Simpson 2018; Lee, Van Way 2018: 56–63). LEI on loodud ohustatud keelte projekti raames (ELP). Võro keelt, mis sisaldab selle käsitluse järgi ka seto keelt, hinnatakse selles projektis ohustatud keeleks (tulemuse usaldusväärsus 80%),1 kuid seda tehakse Euroopa keelelist mitmekesisust hindava projekti ELDIA (European Language Diversity for All) raames läbi viidud uurimuse põhjal (Koreinik 2011).

Seega kõige sagedamini võetakse keele ohustatuse hindamisel arvesse keele põlvkondlikku edasiandmist, kõnelejate hulka ja selle kasvu- või kahanemistrendi, keele poliitilist staatust, kõnelejate suhtumist keelde (sh keele prestiiži), keele kasutus­valdkondi. Mõnikord harva arvestatakse ka seda, kui suur hulk (potentsiaalsest) kõnelejaskonnast elab väljaspool traditsioonilist keeleala, st on tõenäosus, et nad kasutavad teisi keeli.

 

1.2. Kas keel või murre?

Üks olulisemaid võro ja seto keelega seotud küsimusi, mis mõjutab nende elujõudu, on tunnustamine keelena. Praegu on nende staatus keeleseaduses „piirkondlik erikuju”, nagu kõikidel eesti murretel. See tuleneb traditsioonilisest murdekäsitlusest (Kask 1984; Pajusalu jt 2009), mis näeb lõunaeestit eesti keele osana, mitte eraldi keelena: eesti keele ala on jagatud põhja- ja lõunaeesti murde­rühmaks, viimasesse kuuluvad Tartu, Mulgi ja Võru murre, mille alla omakorda kuulub Setu murrak või murrakurühm.

Keeleajaloos räägitakse lõunaeesti keelest seevastu kui esimesena lääne­meresoome algkeeltest eristunud harust, millel on palju erinevusi võrreldes muude läänemeresoome keeltega (Sammallahti 1977; Viitso 1985; Kallio 2014; Prillop jt 2020: 25–26). Ajalooliselt on seega lõunaeesti ja põhjaeesti keeled üksteisega sarnastunud, seda eriti viimase saja aasta jooksul, mil põhjaeesti keelel põhinev kirjakeel on tugevalt mõjutanud lõunaeesti keelt. Tänapäeva võro ja seto keel on varasema lõunaeesti hõimukeele kõige elujõulisemad järeltulijad, mis on kõige enam säilitanud lõunaeesti erijooni.

Võro ja seto kogukonnad peavad enda kõneldavat keelt eraldi keeleks, mitte eesti murdeks. Seda näitas juba 1998. aastal Kagu-Eestis korraldatud uurimus (Pajusalu jt 2000) ning sama on keelekogukonnad sätestanud hiljem. Mõlemad kogukonnad on oma keelt nimetanud põliskeeleks: setod 9. X 2017 XII Seto Kongressi otsusega (Põlisrahvana määratlemisest) ja seto keele arengukavaga (Seto keele arõnguplaan), võrokesed I võrokeste kongressil 22. IV 2023: „Kongress rõhutas, et võro kiil om põlinõ piirkunnakiil, miä om võrokõisilõ eesti keelega võrdsõhe tähtsä. Võro kiil olõ-õi eesti keele murrõ’, murdõkiil ega’ piirkundlinõ erikujo.” (I Võrokõisi Kongressi otsus) Et kõnelejate enesemääratlust peetakse oluliseks keele ja murde eristajaks (vt nt Skutnabb-Kangas 1996), siis tuleks võrot ja setot keeltena tunnustada. Möödunud aastal on selles suunas minemisest esimesi märke: pärast 15. V 2023 koos­viibimist soovitas Eesti keelenõukogu lahendada võro ja seto keele staatuse küsimuse ning saatis selle kohta haridus- ja teadusministeeriumile ning kultuuriministeeriumile konkreetsed ettepanekud (EKN 2022; Kook 2023).

Keele ja murde vahekorda on keeleteaduse ajaloos palju vaetud ning siiani ei ole selgeid keelelisi kriteeriume, mille alusel väita, mis ikkagi on keel ja mis murre – tegu on ennekõike poliitilise eristusega. Kui siiski mõelda lingvistilistele eristamis­meetoditele, siis on kaks kriteeriumi, mille alusel on püütud keelt ja murret eristada: vastastikune arusaamine (ingl mutual intelligibility) ja keeleline kaugus (ingl linguistic distances) (Van Rooy 2020: 256–262; Wichmann 2020). Mõlema mõõtmiseks on arendatud kvantitatiivseid meetodeid, ent kumbki lähenemine ei ole probleemitu. Vastastikune arusaamine võib vahel olla vaid ühepoolne. Kuna kõik võro ja seto keele kõnelejad on kakskeelsed (st oskavad ka eesti ühiskeelt), siis peamine kriteerium saab olla, kui hästi eesti keele kõnelejad võro või seto keelest aru saavad. Kuna vastavaid empiirilisi katseid pole tehtud, siis saame vaid kogemuse põhjal hinnata, et ilma õppimiseta on arusaamine vähene, ent see sõltub kindlasti sellest, kui vana­pärast või tasandunud võro/seto keelt kõneldakse. Küll aga on vastastikuse aru­saamise põhjal üsna võimatu eristada võro ja seto keelt.

Keelelise kauguse puhul võib küsimuseks olla, et eri keeletasandite nähtused võivad osutada eri suunda. Ka keelelise kauguse mõõtmisega ei ole võro ja seto keelega seoses kuigi palju tegeldud. Siiski on Karl Pajusalu (1997: 175) hääldusjooni, vormiõpetust ja sõnavara arvestades leidnud, et Võru murde (st võro ja seto keele) ühisosa eesti kirjakeelega on ainult 18,7%. Seega on võro ja seto keel ka puhtlingvistiliselt eesti ühiskeelest väga erinevad.

 

1.3. Võro ja seto keele staatus ja kasutusvaldkonnad

Keeleseadus ja eesti keele arengukava 2021–2035 lõunaeesti keelt või keeli eraldi ei maini. Võro ja seto keelt käsitletakse koos põhjaeesti murretega eesti keele piirkondlike erikujudena, mille kaitsmise, kasutamise ja arendamise olulisust küll mõlemad dokumendid mainivad, kuid kuidas ja kui palju seda teha, seadus praegusel kujul ei reguleeri. Samuti ei ole võro ja seto keel seaduse silmis kuidagi eristatud põhjaeesti murretest, ehkki keeleajalooliselt on tegu eraldi keelega ning ka eesti keele- ja kultuuriloos on lõunaeesti keelel (tartu keelel) olnud omaette suur roll täita.

Kirjakeele olemasolu on keele elujõu seisukohalt oluline faktor, sest see on nii keeleõppematerjalide kui ka omakeelse kirjanduse ja meedia eeltingimus. Lõunaeesti keelel on olnud XVII–XIX sajandil väljakujunenud kirjakeele traditsioon (tartu keel), mis hääbus alles XX sajandi alguseks, mil põhjaeesti keel sai kogu Eestit ühendavaks kirjakeeleks. Lõunaeesti keele hääbumise põhjustena on nimetatud järgmisi: majanduslikud põhjused (ühes kirjakeeles on odavam raamatuid, perioodikat jm välja anda kui kahes kirjakeeles); lõunaeesti keeleala väiksus võrreldes põhjaeestiga; rahvusliku ideoloogia võidulepääs ning eestlaste ühtse rahvusliku identiteedi teke, mille alussambaks sai ühtne kirjakeel; lõunaeestikeelsete tekstide ja muude kirja­keele arendamiseks vajalike materjalide (sõnastikud, grammatikakirjeldused jne) väiksem hulk; põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeele suhteline lähedus (territoriaalsete murretega võrreldes); Eesti ühiskonna moderniseerumine ja ühtse kirjakeele vajadus; tugevate eestseisjate puudumine; Tallinna parem geograafiline asend välis­kaubanduse seisukohast ja sellest tulenevalt parem majanduslik järg jm. (Laane­kask 2004: 37; Raag 2008: 59)

Põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeele loomine on nõrgestanud lõunaeesti keelte olukorda Eestis. Näiteks on eesti kirjakeele aktiivse arendamise perioodil halvustatud lõunaeestipäraseid keelevorme (vt Plado 2022) ja juba 1913. aastal ilmus artikkel „Rikutud Eesti keelest”, kus samaväärselt taunitavana esitati vene keele ja Tartu murde (st lõunaeesti keele) mõju (Ederberg 1913). Murdeid peeti vajalikuks küll kirjakeele rikastamise allikana, ent murrete kasutamist ei väärtustatud ja nende osaks jäi ühtse normitud eesti keele ees taanduda (Plado 2022: 1088). Ka hiljem nähti murretes eelkõige kirjakeele risustajat (vt Viikberg 2021: 364), kirjakeelt aga ainsa õige eesti keelena, mida oli vaja kaitsta nii võõrmõjude kui ka laiemalt iga­suguste „vigade” eest (Lindström jt 2023). Nii ongi ajalooliste piirkonnakeelte-murrete prestiiž madal ning nende kasutamist halvustatud kuni XX sajandi lõpukümnenditeni, mil eriti võro ja seto keele prestiiž hakkas tõusma võrokeste ja setode ärkamisliikumise ja selle eestvedajate järjepideva töö tulemusena.

Uued lõunaeesti kirjakeeled tekkisid alles XX sajandi lõpupoole. Kui alguses üritati võro ja seto keele kirjapanekuks luua ühtset kirjaviisi (võro-seto kiil, vt ülevaadet Iva 2007: 27–33, 233–240), siis praeguseks on setod sellest loobunud ja kasutavad Jakob Hurda „Setukeste laulude” kirjaviisi lihtsustatud versiooni (Seto keele arõngu­plaan). Seega on käibel eraldi kirjaviisid võro ja seto keele kirjapanekuks. Mõlemas keeles ilmub tänapäeval arvestataval hulgal raamatuid ja perioodikat, mille välja­andmist korraldavad Võro Instituut ja Seto Instituut. Võro- või setokeelne lugemisvara on siiski piiratud kasutusega – lugejad on harjunud eesti kirjakeelega ning võro- või setokeelne lugemisvara tekitab võõristust.

Võro ja seto keele kasutamine koolihariduses on olnud väga piiratud. Kuna tartu keeles trükiti mitmeid aabitsaid ja õpikuid, võib oletada, et Lõuna-Eesti koolides on XVIII–XIX sajandil vähemalt osaliselt antud haridust kohalikus keeles, ent teada­olevalt vaid Võru kreisis (Raag 2008: 41).

Setomaal oli koolivõrgustik kuni Eesti Vabariigiga ühendamiseni napp ning koolide töökeel oli vene keel. Seetõttu oli seal kirjaoskuse tase madal, 1885. aastal vaid 0,6–0,9%. (Lõuna 2003: 17–18) 1922. aasta rahvaloenduse põhjal oli Petseri maa­konnas täieliku kirjaoskusega (st lugemis- ja kirjutamisoskusega) 45,5% elanik­konnast. Võrdluseks: Võrumaal oli samal ajal see määr enam-vähem sama mis mujal Eestis, 90,6% (Riigi Statistika Keskbüroo 1924: 35–40).

Eesti Vabariigiga liitmise järel arendati hoogsalt Setomaa koolivõrgustikku, selle tippajaks jäi kevad 1922, mil Petseri maakonnas oli 105 algkooli. Kooliharidus ­Setomaal oli vene-, eesti- või lätikeelne. Setokeelseid koole ei olnud ning seto keelt koolis ei õpetatud; haridusministeerium suhtus setokeelsete raamatute kasutamisse koolides taunivalt, sest eesti kirjakeeles antav haridus võimaldas muuta setode identiteeti soovitavas suunas (Lõuna 2003: 48–49). Seega jäi kooliharidus setodele võõr­keelseks – sel perioodil polnud setokeelsed lapsed eesti keelega enne kooli kokku puutunudki.

Pärast Eesti iseseisvumist ja eesti kirjakeele positsiooni tugevnemist hakati koolides murrete kasutamist tõrjuma. Kuigi 1920. aastatel oli veel Võrumaa ja Setomaa koolides tavaline, et ülesannet lahendati eesti keeles, kuid hilisem arutelu toimus võro või seto keeles, siis 1930. aastatel olukord muutus. Seda, et murded (sh võro ja seto keel) on vigane ja harimatu keelepruuk, sisendas lisaks koolile tööturg, meedia, ametiasutused ja sõjavägi (Lõbu 2005).

Nõukogudeaegses totalitaarses ühiskonnas süvenesid need tendentsid: suhtumine standardkeelde oli range ning sellest irdumist peeti suureks veaks. Seega tunnistati vaid üht, üldrahvalikku, ühtset normitud eesti kirjakeelt. (Kasik 2022) See kajastus ka suhtumises murretesse, mis kerkis üles just seoses Lõuna-Eesti kooli­haridusega. Näiteks 1969. aastal oli Põlva rajooni ajalehes Koit pikk diskussioon, mille käivitas emakeeleõpetaja, kelle mureks oli, et „emakeele õpetajana olen kogenud, et õpilaste igapäevane kõnekeel kubiseb veel vigadest. Meie „kuninglikult kõlisev” eesti keel on ikka veel „vaeseks lapseks teede ääres”, sest kirjakeele asemel kõneldakse enamikus Lõuna-Eesti külades murret”, ning kes kutsus üles „otsustavale võitlusele” murde­keele vastu (Allikas 1969). Seega oli 1960-ndatel koolis käinud laste kodukeel veel võro keel, mida peeti probleemiks kirjakeele omandamisel. (Vt diskussiooni kohta lähemalt Saar 2022.) Seisukoht, et murdekeel takistab kirjakeele omandamist ning koolis edasijõudmist, oli sel perioodil levinud (Viikberg 2021: 364).

Praegu on Võru- ja Setomaa koolides võimalik võro või seto keelt õppida fakultatiivse ainena. Kuna koolidel ei ole kohustust kohalikku keelt või kultuuri õpetada, sõltub võro ja seto keele õpetamine ennekõike koolijuhi ja kogukonna soovist ning see ei ole õpilase jaoks kohustuslik.

Setomaal õpetatakse alates 2007. aastast seto keelt ja pärimuskultuuri kõigis koolides (Värska gümnaasium, Mikitamäe, Meremäe ja Misso põhikool), aluseks on õppekava „Seto kiil ja kultuur”. Lisaks on alates 2021. aastast Setomaal Värska lasteaias üks täiesti setokeelne lasteaiarühm. (Seto keele arõnguplaan)

Vana-Võromaal 2021/22. õppeaastal tegutsenud 30 üldhariduskoolist toimusid võro keele ja kultuuri tunnid süsteemselt kümnes koolis, üldjuhul korra nädalas. Võro keele ja kultuuri õpetamisega on seotud umbes 15 õpetajat. Võro keele ja kultuuri ning muudes võrokeelsetes tundides osaleb üle 300 lapse, mis on umbes 5% Vana-Võromaa õpilaste koguarvust. Võro keele õpe Vana-Võromaa lasteaedades toimub keelekümblusmeetodil (keelepesadena) 2011. aastast alates. 2021/22. õppeaastal oli keeleõpe – üks keelepesapäev nädalas – 13 lasteaia 16 rühmas (kokku on Vana-Võromaal 35 lasteaeda, st kolmes lasteaias tegutseb kaks keelepesarühma). Vana-Võromaa kogu lasteaiaealistest lastest sai võro keele ja kultuuri õpet 2021/22. õppeaastal umbes 15%. (Allas 2022: 20)

Võro keele ja kultuuri õpetamine on algusaegadega võrreldes teinud pigem vähikäiku. Kui 2000. aastate alguses õpetati võro keelt ja kultuuri mingilgi määral umbes pooltes Vana-Võromaa koolides, siis 2021/22. õppeaastaks on võro keele õpet pakkuvate koolide hulk kahanenud kolmandikuni. (Allas 2022: 23) Võro keele vähese õppe taga on nähtud koolijuhtide vähest huvi, ent koolijuhtide küsitlusest selgub, et nemad omakorda näevad põhjusena õpilaste ja lapsevanemate vähest huvi, aga ka võro keele ja kultuuri õpetajate puudust (Allas 2022: 29). Ühelt poolt lapsevanemate passiivsust ja teiselt poolt koolijuhtide vähest huvi võro keele õpetamise vastu on takistavate teguritena välja toodud varemgi (Brown 2005). Huvipuuduse põhjuseks on arvatavasti võro keele vähene kasulikkus tööturul, võrreldes näiteks eesti ja inglise keelega (Koreinik 2015a: 22), mis on omakorda seotud riigi keelepoliitikaga võro ja seto keele suhtes.

Kara Brown on võro keele õpetamise teemalises artiklis õpetajate suhtumist kirjeldanud nii: „Lugedes artiklit, kus kirjutati Euroopa keeleaasta motost Keel avab uksed, ütles üks õpetaja õpetajate toas, et ainus uks, mida võro keel avab, on keldri­uks” (Brown 2005: 60). See näide ilmestab veel praegu levinud arusaama võro keele vajalikkusest. Võro ja seto keele püsimiseks tuleks seega oluliselt laiendada nende kasutusvaldkondi (kodukeelest töökeeleks ja avaliku suhtluse keeleks) ning tekitada motivatsioon võro ja seto keele õppimiseks.

Väga vähe on ka võro- ja setokeelset meediat. Ajalehtedest on läbivalt võrokeelne Uma Leht, mis ilmub iga kahe nädala tagant. Osaliselt setokeelne ajaleht Setomaa ilmub korra kuus. Võro ja seto keelt on ka raadios ja televisioonis vähe kuulda: võro- ja setokeelsed uudised on ERR-is korra nädalas ja kestavad vaid 5 minutit. Üksikuid numbreid on võro ja seto keeles koostanud lasteajakiri Täheke. Suures pildis on võro ja seto keel üleriigilises meedias nähtamatud ning piirkondlikult võrdlemisi nähtamatud.

Kokkuvõttes võib öelda, et võro ja seto keele kasutusvaldkonnad on väga piiratud. Ehkki on loodud vastavad kirjakeeled, on välja antavate raamatute hulk väike ja lugejaskond piiratud. Koolide jaoks on loodud õppematerjale, ent võro ja seto keele õpetamine ja selle koolikeelena kasutamine on vähene ning sõltub peamiselt üksikutest entusiastidest. Tööturul eeldatakse eesti ja võõrkeelte oskust, ent mitte võro või seto keele oskust; võro ja seto keel on pigem kodukeeled. Keele prestiiž sõltub aga suuresti sellest, kui „kasulik” on keel igapäevaelus, ning keeleõppimise valikuid tehakse sellest sõltuvalt.

 

1.4. Võro ja seto keele kõnelejate hulk

Üks oluline faktor keele elujõu hindamisel on kõnelejate hulk ja kõnelejate arvu muutumise suund. Seda, kui palju võro või seto keele aktiivseid kõnelejaid täpselt on, me paraku ei tea, sest vastavad uuringud puuduvad. Kui vaadata Eesti rahvaloenduse andmeid, siis saame hinnata, kui palju inimesi väidab, et nad oskavad võro või seto keelt.

2021. aasta rahvaloenduse andmete järgi on võro ja seto keele oskajaid Eestis kokku 97 300, neist seto keele oskajaid 24 730. Kui võrrelda neid tulemusi eelmise rahvaloendusega 2011. aastal, siis on võro/seto keele kõnelejate arv kasvanud, ent näib, et seda ennekõike seto keele kõnelejate arvelt (vt tabelit 1). Miks nii, pole päris selge. Põhjused võivad olla seotud muu hulgas rahvaloenduse metoodikaga. Kui 2011. aasta rahvaloendusel vastasid murdekeelte oskuse küsimusele kõik vastajad, siis 2021. aasta rahvaloendusel ei olnud see küsimus enam kõigile kohustuslik, vaid vabatahtlik. Kohustuslik oli see vaid 60 000 juhuvalimisse sattunud osalisele ning nende vastuste põhjal üldistati tulemused kogu Eestile. (REL 2021) Võimalik, et eri meetodil saadud tulemused seetõttu hästi ei klapi. Teisalt võib arvu poolest suurenenud kõnelejate hulga taga näha teadlikkuse kasvu, sest kahe rahvaloenduse andmeid võrreldes oli kõnelejate hulk suurenenud just samu inimesi hõlmavates vanuse­rühmades (Kuuba 2023).

Tabel 1. Võro ja seto keele oskajate ning setode arv rahvaloenduste põhjal 2010–2021. Eestis rahvaloendustel on küsitud seto ja võro keele oskust, Vene Föderatsiooni rahvaloendustel rahvust.

Rahvaloendus

Eestis

Venemaal

Võro, sh seto keele oskajad

Seto keele oskajad

Seto rahvusest inimesi

Eestis 2011

Venemaal 2010

87 044

12 532

214, neist Pihkva oblastis 123;

Pihkva oblasti ametlikus külade nimekirjas 230

Eestis 2021

Venemaal 2020

97 300

24 730

142

Peale Eesti kõneldakse seto keelt praeguse Venemaa Föderatsiooni territooriumil Pihkva oblastis, kus setod on alates 2010. aastast kantud väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja. Viimase saja aasta jooksul on sealne seto keele kõnelejate arv pidevalt vähenenud ennekõike rände tõttu Eestisse. Pihkva riikliku ülikooli teadlaste andmetel elas 2005. aastal Petseris ja Petseri rajoonis 177 setot, 2011. aastal 168 (Manakov jt 2011). Venemaa ametliku rahvaloenduse järgi oli 2010. aastal Venemaal 214 setot (Perepis 2010), 2020. aastal 142 setot (Perepis 2020). Selle hulka ei ole ­arvatavasti loetud Siberis elavaid setosid, kes rändasid sinna XIX sajandi lõpus üle­rahvastatuse tõttu lootuses saada maad ning kes veel mingil määral seto keelt kõnelevad (Kalkun, Oras 2014). 2010.–2016. aasta välitööde jooksul on meile nimetatud 220 Petserimaal ja Pihkvas elavat setot.

 

1.5. Varasemad võro ja seto keele olukorra uuringud

Võro ja seto keele olukorda on Eestis ka varem uuritud. Ervin Org jt (1994) on ­uurinud Vastseliina kihelkonna Sute küla elanike keelekasutuse põlvkondlikku varieerumist. Nad leidsid, et juba aastail 1935–1960 sündinud inimesed on selgelt kakskeelsed ja eelistavad võõraste inimestega vähemalt esialgu rääkida eesti ühiskeelt. Samuti tuli nende uurimusest välja, et peale 1960. aastat sündinute võro keele oskus on oluliselt nõrgem kui vanematel põlvkondadel. Sama tuli välja Põlva, Valga ja Võru maa­konnas läbi viidud uuringust, millega hinnati kohaliku keele oskust: keskmiselt hindas oma keeleoskust kõige kõrgemalt 42,8% vastanutest. Kõrgeima keeleoskuse (kõnelen vabalt igas olukorras ja teemal) hindas endal olevat 60,8% ­vanimas (55–64) ning ainult 23,7% noorimas (25–34) vanuserühmas. (Pajusalu jt 2000: 22)

1997. aastal viidi Võro Instituudi eestvedamisel läbi keelehoiakute alane küsitlus Setomaal (vastajaid oli 499 täiskasvanut ja 164 koolilast) ning 1998. aastal laiemalt Kagu-Eestis (Võru-, Valga- ja Põlvamaal, osalejaid oli 600), mida on kajastatud mitmes artiklis (Pajusalu jt 2000; Eichenbaum, Pajusalu 2001). Uuringu ajal väitsid pooled (49%) küsitletutest, et nad kõnelevad kohalikku keelt pidevalt. Oma keele elujõulisusse uskus sel ajal 66% küsitletud võrokestest ning 44% setodest; keele alalhoidmise vajalikkuses oli veendunud 94% võrokesi ja 93% setosid (Pajusalu jt 2000; Eichenbaum, Pajusalu 2001). Võrreldes Mulgimaal ja Saaremaal läbi viidud sarnase uurimusega oli võrokestel selgem oma keele identiteet: võrokesed nimetasid oma keelt valdavalt võro, võro-seto või seto keeleks (89%), mulgid nimetasid oma keelt sagedamini murdeks (vaid 10% küsitletutest mulgi keeleks) ning saarlased murdeks (47%) või keeleks (26%). Oma keelt rääkis pidevalt 46% Saaremaa, 42% Võrumaa ja 8% Mulgimaa küsitletutest. (Eichenbaum, Koreinik 2008)

Külli Eichenbaum ja Kadri Koreinik (2008) on sama küsitluse põhjal hinnanud laste kohaliku keele oskust. Mulgimaal vastasid need küsitletud, kel oli alaealisi lapsi või lapselapsi, et nende lapsed ja lapselapsed valdavalt ei oska kohalikku keelt. Saare­maal oli olukord oluliselt parem: ligi pooled vastanute (lapse)lastest kasutavad mingil määral kohalikku keelt ja pea sama palju küsitletutest räägib lapsega pidevalt saare keeles. Võrumaal oli laste kohaliku keele oskus mõnevõrra väiksem kui Saaremaal, kuid oluliselt erines nende inimeste hulk, kes väitis end Võrumaal pidevalt lastega võro keelt rääkivat: neid oli vaid viiendik.

Martin Ehala (2006) uuris võro keeleala üldhariduskoolide 9. klassi õpilaste võro keele oskust 744 õpilase põhjal. Oma võro keele oskust hindas heaks või väga heaks 19% küsitletutest, keskmiseks 33%, halvaks või puudulikuks 48% ja 10% vastanutest ei osanud võro keelt üldse. Samas kasutasid võro keelt aktiivselt vähesed: pere­liikmetega suhtles peamiselt võro keeles 4% ning eesti ja võro keeles võrdselt 5% vastanutest, seevastu ainult eesti keeles 49% ning rohkem eesti kui võro keeles 42% vastanutest. Ehala võttis toona olukorra kokku nii: „Praeguseks on selge, et võru keele põlvkondliku edasikandumise ahel on katkenud ja jätkusuutlikkus väga tõsise küsimärgi all” (Ehala 2006: 21). Ka hilisemad hinnangud laste keeleoskusele viitavad keelevahetusele: praegu kõneleb vaid kümmekond peret oma lastega järjepidevalt võro keelt (Iva 2023).

Suurem uurimus võro ja seto keele seisundi kohta viidi läbi ELDIA projekti raames (2010–2013), mil küsitleti juhuvalimi alusel 296 inimest Võrumaal ja 294 inimest Setomaal (Koreinik 2015a, 2015b). Selle tulemused kinnitavad, et võro ja seto keelt kasutatakse peamiselt kodukeelena ja nende keelte oskus on nooremate vastajate hulgas järjest vähenenud. Praeguseks on kõik võro ja seto keele kõnelejad Eestis kakskeelsed, seejuures on nende eesti keele oskus sama hea või parem kui võro/seto keele oskus. Lisaks on oluline, et äärmiselt vähe on inimesi, kes isegi kodus ainult võro või seto keelt kasutavad. Setomaa vallas küsitletutest 45% kinnitas, et räägib seto keelt kodus, ⅓ naabriga ja pisut alla ⅓ sugulastega. Kui ⅔ vastanutega kõnelesid vanemad-vanavanemad seto keelt, siis vaid ¼ on seto keelt kõnelnud oma lastega (Koreinik 2015b). Võrumaal küsitletutest ligi 50% räägib võro keelt kodus ja sugulastega alati või sageli, naabrite ja sõpradega u 40%. ⅔ vastanutega kõnelesid vanemad-vanavanemad võro keelt. Umbes poolte vastanutega on vanemad lapsepõlves võro keelt kõnelnud. ⅓ vastanutest on võro keelt kõnelnud oma lastega, kuid ainult 15% on kõnelnud üksnes võro keelt. (Koreinik 2015a) Need andmed osutavad üheselt, et võro ja seto keele ülekanne vanematelt lastele on katkenud või katkemas – oma lastega on küsitletutest vaid väike osa järjepidevalt võro või seto keelt kõnelnud. Lisaks osutavad ELDIA uurimuse andmed seto ja võro keele vähesele praktilisusele tööjõuturul – seto ja/või võro keele oskusel nähakse vähest turuväärtust (Koreinik 2015b: 22, 2015a: 22), mis omakorda vähendab motivatsiooni seda oma lastele õpetada.

Seega osutavad varasemate uuringute tulemused selgelt keelekatkestusele – võro ja seto keele loomuliku põlvkondliku ülekande katkemisele, mille tulemuseks on keelevahetus. Käesoleva uurimuse eesmärk on täpsustada, millal selline keele­vahetusprotsess algas ja kellelt on praegused kõnelejad võro või seto keele omandanud; samuti huvitab meid, millised on olnud keelekasutajate hoiakud ja suhtumised selle protsessi sees. Uurimusel on kaks fookust: võro ja seto keele põlvkondade­vaheline ülekanne ning võro ja seto keele kasutamine koolis.

 

2. Uurimuse materjal

Uurimuse materjal on kogutud 2022. aasta detsembris veebiküsitluse kaudu, mis viidi läbi LimeSurvey keskkonnas. Veebiküsitlust jagati mitmes sotsiaalmeedia ­grupis, kus osaleb Võrumaalt ja Setomaalt pärit inimesi (nt Võro kiil, Seto kiil, Seto Instituut, VÕRUKAD SUURIM). Kuulutust jagati aktiivselt nii teistesse gruppidesse kui ka üksikinimeste Facebooki lehtedel. Võrreldes varasemate uurimustega oleme kasutanud seega mugavusvalimit, mille pluss on, et see hõlmab ka ajalooliselt asualalt väljarännanuid. Küsitlusse oodati võro ja seto juurtega inimesi – nii neid, kes praegugi neis piirkondades elavad, kui ka neid, kes elavad mujal. Kokku täitis küsimustiku lõpuni 660 inimest. Enamik vastajaid (~60%) oli sündinud aastatel 1960–1980 ning oluliselt rohkem oli vastanute hulgas naisi (84%) kui mehi (16%). Kõige enam (57%) vastuseid tuli inimestelt, kes olid sündinud ajaloolise Võrumaa aladel. Täpsema ülevaate küsimustikule vastanute taustast annavad joonis 1 ja tabel 2. Küsitluse andmed on kättesaadavad avatud teaduse andmevõrgustiku OSF (Open Science Framework) repositooriumis (Lindström jt 2024).

Joonis 1. Osalejate ülevaade vastavalt sünnikohale ja -aastale. Sektordiagrammid kujutavad vastaval alal sündinud vastajate praegusi elukohti (nt 50% Võrumaal sündinud vastajatest elab praegu väljaspool Võru- ja Setomaa piire).

Keskendume selles artiklis põhiliselt küsimustele, mis täpsustavad keele põlvkondliku ülekande toimemehhanisme: kui sagedasti ja kellega räägiti võro/seto keelt lapsepõlves ja kui palju tehakse seda praegu, kas võro/seto keelt räägitakse oma lastega, kui palju ja mis olukordades räägiti võro/seto keelt koolis ning kui oluliseks peetakse võro/seto keele õpetamist koolis. Kvantitatiivsele kokkuvõttele lisaks toetume palju osalejate kommentaaridele, mis selgitavad nende hoiakuid ja aitavad mõista keelekatkestuse tagamaid üksikisiku tasandil.

Tabel 2. Küsitluses osalenute hulk, vanus, sugu (M – mees, N – naine) ja sünnikoht.

Sünniaasta

Sünnikoht

Kokku

Võrumaa

Setomaa

Muu

M

N

M

N

M

N

1930–1945

1

7

0

4

0

1

13

1946–1960

5

50

4

18

5

23

105

1961–1975

26

138

3

29

17

78

291

1976–1990

24

89

3

9

10

60

195

1991–2007

4

34

0

3

4

11

56

Kokku

60

318

10

63

36

173

660

378

73

209

 

3. Võro ja seto keele põlvkondadevaheline ülekanne

Esmalt soovisime teada, kellega on võro või seto keeles lapsepõlves räägitud ning kellelt seega võro/seto keel on õpitud. Küsimuse eesmärk oli teada saada, kui paljudel ja mis vanuserühma kuuluvatel vastajatel oli kodukeeleks võro või seto keel, mida kasutati tuumikperekonnas (ema, isa, õed-vennad), st millal oli keele põlv­kondadevaheline ülekanne veel säilinud. Selle väljaselgitamiseks esitasime kaks küsimust: „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” Vastata oli võimalik viiepalliskaalal („alati”, „enamasti”, „mõnikord”, „mitte kunagi”, „ei saa vastata”). Küsiti eraldi kõigi võimalike vestluspartnerite kohta: ema, isa, õed-vennad (õved), emaema, emaisa, isaema, isaisa, muud sugulased, sõbrad, naabrid ja õpetajad. Tulemused on kokku võetud joonisel 2.

Nagu näeme jooniselt 2, on vanemates põlvkondades (sünniaeg 1930–1945 ja 1946–1960) võro/seto keelt oma vanematega veel kõneldud (kõige vanemas põlvkonnas, kus oli küll vaid 13 vastajat, on ema neist 80%-le kõnelnud võro/seto keelt ning laps on samas keeles vastanud vaid pisut harvem). Alates 1960-ndatel sündinutest on võro/seto keelest saanud pigem vanavanemakeel, st kõige rohkem on võro/seto keelt lastele kõnelnud vanaemad, pisut harvem vanaisad. Sõnalistest kommentaaridest ilmneb, et tihtipeale need vanavanemad eesti keelt ei osanudki (näide 1). See tuleb välja eriti vanemate vastanute kommentaaridest (2).

(1) Emaema [kõneles] alati [seto keelt], ta eesti keelt ei osanudki. (N1965, mujal Eestis)2

(2) Kodus räägiti seto keeles, sest vanavanemad ja vanemad olid Setomaalt, nad omavahel rääkisid seto keeles, vanaema oli kodune ja ta ei osanudki eesti keeles rääkida, ta oli kirjaoskamatu. (N1955, mujal Eestis)

Joonis 2. Võro ja seto keele kasutamine lapsepõlves sünniaastate järgi. Graafikul on kuvatud küsimuste „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” vastuste „alati” ja „enamasti” osakaal (muud variandid: „mõnikord”, „mitte kunagi”, „ei saa vastata”).

Oluliselt on muutunud see, kellega ja kui palju lapsed ise võro/seto keeles vastu kõnelevad. Vanemate põlvkondade esindajad kasutasid võro/seto keelt aktiivselt ning vastasid vanematele võro/seto keeles (3). Nooremates põlvkondades kõneldakse võro/seto keelt vanemate või vanavanematega oluliselt vähem kui enne 1961. aastat sündinute hulgas. Seega alates 1960-ndatest muutus tavaliseks olukord, et vanemad rääkisid lapsega eesti keelt, vanavanemad võro/seto keelt, laps ise vastas eesti keeles. Võib oletada, et lapse võro/seto keele oskus oli seetõttu pigem passiivne (4). Samas on mitmed märkinud, et täiskasvanuks saades on vanemad hakanud nendega võro/seto keelt kõnelema (5).

(3) kodus alati [rääkisin], kooli minnes ei saanud aru mõnedest kirjakeele sõnadest. (N1949, mujal Eestis)

(4) Ema vanematega aga ise kõnelesin pigem harva, kui ka nemad murdes minuga rääkisid. Nad rääkisid pigem oma jutte setu keeles, minu poole pöördusid eesti keeles. (N1980, Võrumaa)

(5) Suheldes emaga osaliselt, kuna ema ka minuga praegu räägib setu keelt (lapsena ei rääkinud). Aga põhiliselt kasutan suhtluses Setomaa üritustel või tuttavatega, kelle jaoks on võro/seto keel igapäevane keel. (N1972, mujal Eestis)

Seega on vanemad alates 1960-ndatest hakanud oma lastega kõneldes eelistama eesti keelt võro/seto keelele ning toimunud on keelevahetus: võro/seto keele asemel hakati kodus lastega rääkima eesti keelt.

Arusaadavalt oli keelevahetus kiirem väljapoole Võrumaad ja Setomaad elama või õppima asunutel, kuna lahkuti oma keelekeskkonnast. Mõningatel juhtudel lisandus sellele väljastpoolt tulev negatiivne suhtumine setodesse/võrokestesse või muud halvad kogemused, mida kommenteeriti ohtralt sõnalistes vastustes (6–10).

(6) Olin laps sel ajal kui ei tohtinud koolis öelda, et oled setu. See oli siis tabu. Mina sündisin Viljandis just kui vanemad olid äsja Setomaalt Viljandi lähedale talu ostnud. Ema ja isa ei julgenud meiega ehk lastega seto keeles rääkida sest meile jääb muidu see keel külge ja saadakse aru et oleme setod. (N1970, mujal Eestis)

(7) Maal kõnelesin kogu aeg, linnas ei olnud see sünnis. (N1953, Võrumaa)

(8) Rääkisin omastega alati võru keelt. Kui olin 13 ja isa mind Tartusse keskkooli saatis, manitses ta: ,,Kae, et sa sis linnan võru kiilt ei kõnõlõ!” (N1948, Võrumaa)

(9) Seto oli sõimusõna, inimesed ei julgenud või häbenesid öelda, et ta on seto. (N1950, Võrumaa, snd Setomaal)

Joonis 3. Mitmetunnuseline korrespondentsanalüüs küsimustele „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” antud vastuste põhjal. Teksti heleduse-tumeduse skaala vastab vastusevariantide skaalale („mitte kunagi”, „mõnikord”, „enamasti” ja „alati”). Joonisel ei kuvata vastuseid „ei saa vastata”. Lisatud sildid sünniaasta, sünnikoha ja soo kohta iseloomustavad ühe või teise vastuste klastriga tihedamalt seotud vastajate sotsiolingvistilist profiili.

(10) Ilmselt oleks see [seto keele kasutamine koolis] kaasa toonud kaasõpilaste poolt narrimise, millegipärast suhtuti setodesse kui madalama klassi esindajatesse. Mäletan vanaema manitsust: pea meeles kes oled, aga ära sellest kellelegi räägi… (N1958, mujal Eestis, snd Setomaal)

Sidusime küsimustele „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” antud vastused ka vastajate taustaga (sugu, elukoht, vanuserühm). Tulemused on esitatud mitme­tunnuselise korrespondentsanalüüsi joonisel 3. Vastused, mis paiknevad joonisel üksteisele lähemal, esinesid sagedamini koos (nt sõbrad_Alati ja ise_sõpradega_Alati); vastused, mis paiknevad joonisel üksteisest kaugemal, esinesid vastustes koos harvem. Vastused, mis on väga sagedased ja/või ei erista vastajate gruppe, koonduvad joonisel telgede lõikepunkti lähedale. Vastajate sünnikoha, -aasta ja soo ­siltide paiknemine iseloomustab ühe või teise vastuste klastriga enam seotud vastajate sotsio­lingvistilist profiili.

Jooniselt 3 näeme, et vastajad, kellega räägiti ja kes rääkisid ise lapsepõlves võro/seto keelt „alati” või „enamasti” (joonise parempoolne osa), on sündinud enne 1960. aastaid. Samuti koonduvad nende vastuste ümber Setomaal sündinud vastajad, millest võime järeldada, et Setomaa vastajate hulgas oli rohkem neid, kes kasutasid lapse­põlves seto keelt igapäevaselt. Vastajad, kellega räägiti ja kes rääkisid ise lapsepõlves võro/seto keelt ainult mõnikord või mitte kunagi (joonise vasakpoolne osa), on sündinud hiljem; eriti tugevalt on „mitte kunagi” vastustega seotud just noorimad vastajad ning väljaspool ajaloolise Võrumaa või Setomaa piire sündinud (joonise vasakpoolne ülemine osa). Olulisi sugudevahelisi erinevusi analüüsist ei ilmnenud.

Põlvkondliku ülekandega seoses küsisime vastajatelt ka seda, kas nad ise oma lastega kõnelesid võro/seto keelt (küsimused „Kas sa oma lastega rääkisid võro/seto keeles, kui nad väikesed olid?” ning „Kas sa praegu räägid oma lastega võro/seto keeles?”). Tulemused on esitatud joonisel 4.

Joonis 4. Võro/seto keele kasutamine lastega sünniaastate järgi.

Jooniselt 4 näeme, et väikeste lastega räägiti võro/seto keelt vähem kui praegu, mil lapsed on juba täiskasvanud. See tähendab, et kõigis vanuserühmades on varem, kui lapsed väikesed olid, peetud vajalikuks nendega kõnelda eesti keeles, ent laste täiskasvanuks saades hakatud kõnelema ka võro/seto keelt (näide 5). Lisaks näeme, et vastused „alati” ja „enamasti” on vähemuses kõikides vanuserühmades, ent eriti 1960.–1980. aastatel sündinute hulgas. Kõige nooremas vanuserühmas on „alati” vastuste osakaal ootamatult kõrge, ent siin tuleb silmas pidada, et lastega vastajaid oli selles rühmas kokku vaid 17 ning neist „alati” vastajaid tegelikult vaid üks. Jooniselt tuleb seega kõnekalt välja käimasolev keelevahetus: kui vastajate endiga räägiti võro/seto keelt „alati” või „enamasti” (eriti kahes vanemas vanuserühmas, vt joonist 2), siis oma lastele keelt enam edasi ei antud. Selle põhjuseid saab hinnata küsimustikule antud vabade kommentaaride kaudu.

Oma lastega eesti keeles rääkimise sagedasim põhjendus on see, et enam ei elatud vastava keele keskkonnas. Enamasti tähendas see Võrumaalt või Setomaalt ära­kolimist, sageli ka mittevõrokese või -setoga abiellumist (näide 11). Harvem mainiti, et koliti Võrru, Põlvasse või muusse suuremasse keskusesse ning seal kasutati pigem eesti keelt. Sageli öeldi, et teine vanem ei rääkinud võro/seto keelt ning kodune keel oli eesti keel. Siiski ei tähendanud keelekeskkonnast lahkumine alati täielikku võro/seto keelest loobumist – kui lastel säilis kontakt vanavanematega, siis märgiti ka enda kohta tihedamini, et lastega kasutati „mõnikord” võro/seto keelt (12).

(11) Ei ela Võrumaal, abikaasa ei ole võrukas ja oluliseks pidasin kirjakeele oskust (N1972, mujal Eestis)

(12) Elasime linnas, kus enamasti suheldi kirjakeeles, maal aga peamiselt võru keeles. (M1963, Võrumaa)

Sageduselt järgmine põhjendus oli see, et eesti kirjakeel oli nõutud koolis või laste­aias, samal ajal kui „murde” staatus oli madal (näide 13). Ka vastajad ise pidasid hea kirjakeele oskust oluliseks (14–15), sest see oli akadeemilise edukuse eeltingimus ning võro/seto keele oskust nähti pigem seda takistava asjaoluna (16). Mõnel korral tuuakse välja seda, et vastajal endal oli lapsena koolis kirjakeelega raskusi ning ta ei soovinud oma lapsele sarnast olukorda (17–18). Seega on põhjenduste hulgas laialt levinud müüt, et võro või seto keel kodukeelena vähendab laste akadeemilist võimekust või eesti keele oskust – nagu nägime ajalehe Koit diskussioonist, oli see nõu­kogude ajal ka õpetajate hulgas laialt levinud seisukoht (Saar 2022) ning see on olnud Lõuna-Eesti perede keelevalikutes väga oluline tegur.

(13) Neil aastatel oli murdekeel pigem põlu all. (N1964, mujal Eestis)

(14) tahtsin et ta oskaks grammatiliselt õigesti eesti keelt. Murdeid ja võõrkeeli saab alati juurde õppida (N1966, Võrumaa)

(15) Kuna minu vanemad olid arvamusel, et kirjakeel peab hästi selge olema ja võru keel jääb suhtluskeelena nagunii nö. Külge siis olen suhteliselt samuti oma laste kasvatamisel arvanud ja nii ka on läinud. (N1971, Võrumaa)

(16) Ainult Võru keeles suhtlemine oleks lastel koolis raskendanud eesti keele grammatika omandamist. (N1972, Võrumaa)

(17) See keel oli häbi see ei toiminud minul oli koolis halb!!!$ (N1961, mujal Eestis)

(18) Olin ise koolis hädas, et ei osanud kirja keelt. See põhjustas ka lastega kirjakelles rääkimist. Abikaasaga rääkisime me võro keeles ning lapsed õppisid meie juurest keele ära. Vanem oli kolme aastane kui üllatas oma hea võro keele oskusega külas olles. (N1961, Võrumaa)

Võrumaal/Setomaal sündinute hulgas ei ole lastega võro/seto keele mitterääkimise põhjendusena esitatud kuigi sageli seda, et ise keelt ei osata (13 vastuses siiski mainiti), küll aga ootuspäraselt nende hulgas, kes ei ole Võrumaal/Setomaal sündinud, eriti kui võtta arvesse vastused, mis viitavad võro/seto keele kasutamise harjumuse puudumisele (44 vastust, vt näiteid 19–20). Siit näeme, et väljaränne ajalooliselt asualalt toob kaasa keelevahetuse; seepärast on see tunnus keele ohustatuse mõõdikutes.

(19) ei oska seto murdes rääkida, saan enamasti aru (N1964, mujal Eestis)

(20) Seto keel ei ole minu emakeel, ei tule loomulikult. (N1972, mujal Eestis)

Ligi viiendik vastanuist märgib, et lastega „alati”, „enamasti” või „mõnikord” võro/seto keeles rääkimine oli loomulik ja kodune või et võro/seto keelt kasutati eesmärgiga anda edasi oma emakeelt ning aidata kaasa selle säilimisele (21–22). Üldiselt on selliselt vastajad sündinud Võrumaal või Setomaal, pooled neist elavad ka praegu Võrumaal või Setomaal.

(21) Kui vanemad räägivad võru keeles, miks peaks lapsega kirja keeles rääkima. Aga kirja keel tuleb iseenesest, kui lugemine selgeks saab. (N1955, Võrumaa)

(22) Ma soovin, et ta teaks, kus on tema juured. Võru keele säilimise hüvanguks, [---] (N1989, Võrumaa)

Samas on Võru- või Setomaal elavate vastanute hulgas neid, kes ütlevad, et keele­keskkond on muutunud eestikeelseks (23) või võro/seto keelele tagasi minna kodus on ebavajalik (24), st pragmaatilised põhjused ja juba toimunud keelevahetus takistavad võro/seto keele kasutamist kodus.

(23) Kuna üldine keelekeskkond elukoha ümber on eesti keelne, siis ei tule meelde lastega seto keelt rääkida. (N1979, Setomaa)

(24) Kuidagi leidsime, et võru keelele kodus tagasi minna oleks ebavajalik, Võru keele keskkonnas oleme niikuinii. (M 1962, Võrumaa)

Seega on võro/seto keele edasiandmist takistanud varem võro/seto keele madal prestiiž ning mure laste hakkamasaamise pärast koolis, aga ka väljaränne, keele mitte­oskamine, üldise keskkonna eestikeelseks muutumine ja juba toimunud keele­vahetus perekonnas.

Omaette küsimus on, kui palju peab keelt kuulma, et seda ise oma lastele edasi anda. Kas vanaemalt kuuldud keel on piisav, et oma lastega rääkida? Või peab selleks ka ise vanemate või vanavanematega aktiivselt rääkima? Küsitluse põhjal uurime, kui oluline on seos lapsepõlves keele kasutamise ning ise oma lastega keele kasutamise vahel.

Küsitluse andmete põhjal (tabel 3) on statistiliselt oluline seos (X2(4, N = 546) = 45,4, p < 0,001) selle vahel, kas lapsepõlves oma emalt võro/seto keelt kuuldi, ning selle vahel, kas ise lastega võro/seto keeles räägiti, kui nad väikesed olid: mida rohkem on lapsepõlves emalt keelt kuuldud, seda suurema tõenäosusega räägitakse võro/seto keelt oma lastega. Veelgi tugevam on seos selle vahel, kas keelt ka ise lapse­põlves vanemate või vanavanematega (eelkõige vanaemadega) räägiti. Tabelis 3 on esitatud hii-ruut-testide tulemused ning Craméri V seosekordajad, mis mõõdavad lapsepõlves võro/seto keele kuulmise ja kasutamise ning oma lastega võro/seto keele rääkimise vahelise seose tugevust. Seose tugevuse kordajate tõlgendamisel on lähtutud valemist (Cohen 1988: 223–227), kus seosekordaja V on suhestatud vabadusastmete arvuga. Kasutatud on ainult vastuseid „mitte kunagi”, „mõnikord”, „alati” ja „enamasti”, sealjuures on kaks viimast liidetud üheks kategooriaks. Välja on jäetud vaatlused, kus vastaja ei osanud/saanud/tahtnud konkreetse suhte kohta vastata („ei saa vastata”).

Tabel 3. Seosed oma lastega võro/seto keele kasutamise ning lapsepõlves võro/seto keele kuulmise ja kõnelemise vahel. Statistiliselt olulised seosed on märgitud p-väärtuse veerus tärnikestega.

Lapsepõlves

Teststatistiku väärtus (X2)

Testi p-väärtus

Craméri V seosekordaja (seose tugevus 4 vabadusastme korral)

Vastuseid

ise emaga

103,331

< 0,001 ***

0,308 (tugev)

543

ise emaemaga

65,705

< 0,001 ***

0,263 (tugev)

476

ise isaga

60,202

< 0,001 ***

0,242 (keskmine)

515

ise isaemaga

39,810

< 0,001 ***

0,225 (keskmine)

394

ise emaisaga

33,526

< 0,001 ***

0,220 (keskmine)

345

ema minuga

45,395

< 0,001 ***

0,204 (keskmine)

546

isa minuga

32,162

< 0,001 ***

0,176 (keskmine)

518

ise isaisaga

15,068

0,005 **

0,167 (keskmine)

270

emaema minuga

15,468

0,004 **

0,127 (väike)

481

isaema minuga

6,464

0,167

0,090 (väike)

398

emaisa minuga

4,586

0,333

0,082 (väike)

340

isaisa minuga

2,350

0,672

0,068 (väike)

257

Tabelist 3 näeme, et kõige tugevam on seos lapsepõlves ise emaga või emaemaga võro/seto keeles kõnelemise ja oma lastega võro/seto keeles kõnelemise vahel. Keskmine seosetugevus oli ise isaga või isapoolsete vanavanematega võro/seto keeles kõnelemise ning oma lastega võro/seto keele kõnelemise vahel. Kõige väiksem tõenäosus oma lastega võro/seto keelt kõnelda on siis, kui juba lapsepõlves vana­vanematelt võro/seto keelt küll kuuldi, kuid ise ei kõneldud. Seega on põlvkondlikuks ülekandeks oluline, et laps aktiivselt võro/seto keelt kasutaks, vaid ühe­poolsest suhtlemisest (vanavanematelt lapsele) ei piisa. Tõenäoliselt mängivad siin rolli muudki keelevälised tegurid (elukoht, vanus, suhtumine keelde), ent aktiivse suhtlemisega kaasnev keele täielik omandamine ning kõnelemisharjumus on kindlasti olulised, et suuta hiljem keelt kasutada ja oma lastele edasi anda.

Kokkuvõttes võib öelda, et võro ja seto keele põlvkondlik ülekanne on katkenud ja toimunud on keelevahetus, nagu on sedastatud varemgi (Ehala 2006). Keele­vahetus on aset leidnud järsult alates 1960-ndatest. Võro/seto keele omandamine sellega päriselt ei katkenud, sest vanavanemad ja sugulased kõnelesid võro/seto keelt edasi ning vanemas eas on võro/seto keele juurde tagasi pöördutud. Sellegipoolest keelevahetusprotsessi käigus aktiivne keeleoskus vähenes ning oma lastega oli juba loomulik eesti keelt rääkida.

Keelevahetus ei ole olnud sunniviisiline protsess, vaid suuresti vabatahtlik, ent seda on mõjutanud negatiivne ühiskondlik hoiak ning võro/seto keele vähesed kasutus­võimalused. Vanemad on loobunud lastele võro/seto keele õpetamisest eelkõige laste heaolu nimel: et neil oleks koolis lihtsam hakkama saada, et neid ei halvustataks keele pärast (nagu neid endid on halvustatud); tänapäeval ka seepärast, et nad ise enam ei oska piisavalt (sest juba nendega ei räägitud võro/seto keelt) ning vajadus nende keelte oskuse järele puudub, sest kooli- ja tööelu on eestikeelne. Valdavalt eestikeelseks on peale kodu muutunud ka ülejäänud elukeskkond (vt jooniselt 2 võro ja seto keele kasutust naabrite ja sõpradega). Kui varem jäi võro/seto keel lapse suhtlusringkonnast külge ka siis, kui seda kodus ei kasutatud, nagu on laialdaselt arvatud (vt näidet 15), siis noorematel küsitlusele vastajatel seda võimalust enam ei ole olnud.

 

4. Võro ja seto keel koolis

Kujunenud olukorras, kus keelt enam kodus ei omandata, muutub keele ellujäämisel üha olulisemaks haridussüsteem. Nagu öeldud, on XX sajandil olnud kooli­haridus nii Võru- kui ka Setomaal eestikeelne (Petseri rajoonis ka vene- või lätikeelne). Piirkondlike keelte prestiiž oli madal ning nende kasutamist tõrjuti. Võro ja seto keele ja kultuuri õpetamine on jõudnud Võru- ja Setomaa üldhariduskoolidesse alles viimastel aastakümnetel, ent väheses mahus ja ainult osas koolides (vt alapeatükk 1.3).

Oma küsitluses uurisime nii seda, kuivõrd vastajad kooliajal võro ja seto keelega koolikeskkonnas kokku puutusid, kui ka seda, kuidas suhtutakse võro ja seto keele õpetamisse koolides tänapäeval. Küsisime vastajatelt, mis keeles nende õpetajad ja kaasõpilased koolitundides (välja arvatud keeletundides) ja vahetundides rääkisid, kas koolis keelati võro/seto keeles rääkida ning kas võro/seto keele õpetamist koolis peetakse vajalikuks või mitte.

Küsitlusele vastanutest 99,5% (N = 657) väitis, et õpetajad rääkisid kooli­tundides eesti keeles. Keskmiselt vaid 9,2% (N = 61) vastanutest vastas, et lisaks eesti keelele rääkisid õpetajad koolitundides võro või seto keelt. Sealjuures kuulsid võro või seto keelt õpetajatelt enam Võrumaal (11,4%, N = 43), vähem Setomaal (6,9%, N = 5) ja mujal (6,2%, N = 13) sündinud vastajad. Sünniaastate põhjal on võro ja seto keelt kõnelevate õpetajatega koolis kokku puutunud protsentuaalselt enim aastatel 1991–2007 sündinud vastajad (28,6%, N = 16), vähim 1961–1975 sündinud vastajad (5,2%, N = 15).

Ka lapsed kasutasid koolitundides valdavalt eesti keelt (99,2%, N = 655), kusjuures sellele lisaks võro või seto keele kasutamist oli laste hulgas keskmiselt veelgi vähem kui õpetajate hulgas (8%, N = 53). Vahetundides kasutati võro/seto keelt sagedamini (27,4%, N = 181), Setomaal sündinute hulgas 64,4% (N = 47) ja Võrumaal 31,7% (N = 120). Vahetundides seto ja võro keele kasutamine väheneb ­vastavalt ­sünniaastale: 1930–1945 sündinute hulgas 69,2% (N = 9), 1946–1960 sündinute hulgas 45,7% (N = 48), 1961–1975 sündinute hulgas 28,9% (N = 84), 1976–1990 sündinute hulgas 19% (N = 37) ja 1991–2007 sündinute hulgas vaid 5,4% (N = 3). Vahetundides rääkimine on seega omasem vanemale põlvkonnale, kelle jaoks seto/võro keel oli tõenäolisemalt igapäevane kodukeel.

Küsitlusele vastanutest 22,4% ütles, et koolis keelati neil võro või seto keeles rääkida, sealjuures vastasid keelamise küsimusele jaatavalt põhiliselt enne 1970-ndate keskpaika Setomaal (43,1%, N = 25) ja Võrumaal (37,9%, N = 86) sündinud vastajad. Hiljem sündinud vastajatest oli koolis võro ja seto keele rääkimise keelamist kogenud vaid 7,9% (Võrumaal, N = 12), 6,7% (Setomaal, N = 1) ja 2,4% (mujal, N = 2).

Küsisime ka seda, millised on hoiakud võro/seto keele õpetamise suhtes („Kas pead vajalikuks võro/seto keele õpetamist koolis?”), tulemused on esitatud joonisel 5. Kõige vanem vanuserühm oli ainus, kus jaatavaid vastuseid oli alla 50%. Üldiselt on kõik vanuserühmad pigem võro/seto keele õpetamise poolt, kõige nooremas vanuserühmas on nii kõhklejate kui ka õpetamise vastaste hulk märkimis­väärselt väike. Seega on üldine hoiak võro/seto keele õpetamise suhtes väga positiivne.

Joonis 5. Hoiakud võro/seto keele koolis õpetamise suhtes sünniaastate järgi.

Vabas vormis vastuste kaudu uurisime täpsemaid hoiakuid õpetamise suhtes.

Kõige sagedasem põhjendus keeleõppe toetamisele koolis oli see, et keeleõppel on oluline roll keele säilimisel, eriti olukorras, kus võro/seto keelt kasutatakse kodukeelena järjest vähem. Sageli seoti keele säilimine kultuuri säilimisega ning toodi välja, et just Võrumaal ja Setomaal on oluline see, et ka järeltulev põlv oskaks oma esivanemate keelt (25–27).

(25) Et säilitada seda ilusat ja unikaalset keelt. Kindlasti peaks õpetatama seda Lõuna-Eesti koolides, sealses keeleruumis on see väga vajalik. (N1961, mujal Eestis)

(26) Võru keel on sama väärtuslik nagu iga teinegi. Et see areneks, on vaja inimesi harjutada teadmisega, et see pole rumalate metsakülaelanike keel, vaid selles saab ka mõelda, kirjutada, lugeda ja isegi laulda, uue aja asjadele nimede panemine tuleks ka ette võtta. Ilma selliselt harjutamata keele kasutamine hääbub. (N1974, Võrumaa)

(27) On oluline hoida keelt ja kultuuri elus. Ühiskonnas kultuuride paljusus on üks riigi tugitaladest ja hoiab ühiskonna stabiilsena. (M1986, Võrumaa)

Üldiselt oldi teadlikud, et vaid vähesed lapsed räägivad tänapäeval võro/seto keeles ja et selline olukord viib keele hääbumiseni, ning just seetõttu toetati võro/seto keele õpetamist koolis.

Keskmistes vanuserühmades avaldati kahetsust, et vanemad polnud vastajatega lapse­põlves võro/seto keeles rääkinud, ning tunti, et seetõttu võiks järeltulev põlvkond saada oma esivanemate keele osas toetust ja õpetust koolis (28). Samuti ­kahetseti, et ei ole ise oma lapsega osatud/suudetud võro/seto keeles kõnelda (29). Sarnaselt tunnevad end praegused vanavanemad, kes oma lastega võro/seto keelt ei kõnelnud, kuid püüavad nüüd kõnelda lastelastega (30).

(28) Keele alal hoidmiseks peavad seda oskama vabalt rääkida ka lapsed. Minul on kahju, et mul omal ajal ei olnud seda võimalust. (N1986, Setomaa)

(29) Setomaal [peaks] seto keelt kindlasti [õpetama], ei taha, et see keel kaoks. Ise olen just selline seto, kes keelest aru saab, aga ise väga ei räägi ja keelt edasi ei ole oma lapsele andnud. Kahetsen. (N1966, mujal Eestis)

(30) Kuigi ma oma lastega eriti ei rääkinud võru/seto keelt, siis nüüd arvan, et järel­tulev põlv peaks oskama kõnelda. Nüüd püüan oma lastelastega seda teha. (N1966, mujal Eestis)

Paljud vastajad rõhutasid keele olulisust Võru- ja Setomaa kultuuriloos ning pidasid koolis õpetamist vajalikuks, et säilitada ajaloolisel Võru- ja Setomaal seal põliselt räägitud keel (31–33).

(31) Kui oma kultuuriruumi keel kaob siis on suur osa kohalikust identiteedist puudu. (N1970, mujal Eestis)

(32) Praeguses olukorras, kus enamus lapsi ei kasva enam igapäevaselt võru keelt kuuldes, on koolis antav õpetus kindlasti abiks juurtega sideme hoidmisel. Võru keele valdamine (või vähemasti sellest arusaamine) annab kogukonnatunde. [---] (N1960, Võrumaa)

(33) Võro keele õpetamine peaks olema ainekavas nii nagu muugi keel. See on meie kodukandi kohalik keel. Võro keeles ei ole midagi häbiväärset, see on elu loomulik osa. (N1981, välismaa)

Üks probleemidest, mis aga paneb kahtlema võro/seto keele õpetamise vaja­likkuses, on keele varieeruvus eri piirkondades. Näiteks kardetakse, et koolis õpetatav võro keel erineb väga sellest, mida vanemad ja vanavanemad on kõnelnud, ning seetõttu kooliõpetust ei toetata või ollakse skeptiline (34).

(34) Nii ja naa. Muidugi on esivanemate keele oskus hea. Samas on igas kihelkonnas eri varjundid keelel, ja seetõttu ei meeldiks mulle, kui mu lapsed saaksid koolist teistsuguse võru keele kui mina oma peres olen saanud. [---] (N1973, mujal Eestis)

Siiski tõuseb vaid üksikute vastajate puhul esile n-ö õige ja vale võro/seto keele küsimus (35), pigem aktsepteeritakse eri piirkondade kõnepruuke.

(35) olen selle üle palju mõelnud ja kuna oskan väga puhast ja ilusat ja ÕIGET võru keelt, siis minu arvamus on, et seda ei ole võimalik õppida ja pole mõtet selle peale üldse aega ega raha raisata. Võru keelt saab ainult tutvustada. Nii palju on valesti moodustatud lauseid küll teatris, filmis, reklaamidel, rääkimata faceb-st. Valus on, väga valus on kuulata ja näha kuidas keelega ringi käiakse. (N1947, mujal Eestis)

Ehkki neid, kes koolides võro/seto keele õpetamist ei poolda, oli kokku vaid 6% vastanuist, ilmnes nendegi põhjendustes läbivaid teemasid. Näiteks toodi eitava vastuse põhjenduseks, et võro/seto keelt ei saagi õpetada, kuna tegu on suulise pärandiga, mis peaks omandatama kodust ja mille tõeline oskus tuleb vaid keelt kasutades (35–37).

(36) Murdekeelt ei saa minu arvates nn kunstlikult õpetada, see peab tulema vabalt. (N1972, Võrumaa)

(37) Ma ei leia, et seda peaks õpetama. See on pigem pärand, mis liigub suust suhu ja levib kogukonnas. (M1982, mujal Eestis)

Tasub mainida, et neil juhtudel kasutatakse „keele” kõrval sagedamini nimetust „murre” või „murrak” (36, 38). Sellega on seotud hoiakud, et „murdekeele” õpetamise asemel on tähtsam kirjakeel, selle hea oskus ja soov seda mitte killustada (38–41). Eelkõige olid sellised hoiakud kahe vanema põlvkonna vastanutel (1930–1945 ja 1946–1960), kes käisid koolis ajal, mil võro ja seto keele kasutust tauniti.

(38) See on rahva keel, õpitakse kodus, huviringis. Midagi pole vaja peale suruda J. Murded, murrakud jäävad niikuinii kestma!!! (N1956, Võrumaa)

(39) Eesti kiil või är kaduda, ku liiga pallu killustatass. (N1953, välismaa)

(40) Eesti keelt rääkijate hulk on niigi väike. Murded võiksid jääda vabatahtlikuks ja kasutamiseks vabal ajal. (N1956, mujal Eestis)

(41) Kultuurne inimene kasutab ikka kirjakeelt. (N1939, mujal Eestis)

Samuti peetakse võro/seto keele õppimist lastele lisakoormuseks, millest nähakse olulisemana teiste keelte või ainete õppimist (42).

(42) Kui murdekeel tuleb kodust kaasa siis keelata selle kasutust ei tohiks, kuid eraldi keeleõpet koolidesse ei pea vajalikuks. Murdekeele kasutusvõimalused on ­piiratud. Pean tähtsaks korraliku eesti kirjakeele oskust. Murdes kirjutamise õppimisele kuluvat aega kasutada pigem uute teadmiste (sh ka erinevate maa­ilmakeelte) omandamiseks. (N1961, mujal Eestis)

Sellistest vastustest paistab, et võro/seto keelt ei nähta täisväärtuslikuna, kuna see on peamiselt kõneldav keel ja sellel ei ole edasises tööelus väljundit. Teisalt on mitmed võro/seto keele koolis õpetamise pooldajad toonud põhjenduseks just selle, et siis lisandub kõnelemisoskusele oskus ja harjumus keelt kirjutada ning lugeda (43).

(43) Kindlasti on vajalik ka kirjutamis- ja lugemisoskus. (N1967, mujal Eestis)

Seega võib öelda, et ehkki vastajad ei olnud ise koolis võro/seto keelega kokku puutunud, olid nad vägagi selle poolt, et tänapäeval koolis võro/seto keelt õpetataks. Skeptilisem oli vanem põlvkond, kelle jaoks võro/seto keel oli kodukeel ning keda oli keelatud või tõrjutud võro/seto keele rääkimise tõttu. Nooremad vastajarühmad olid õppe osas positiivse hoiakuga ning leidsid, et see on vajalik keele elushoidmiseks, kohaliku identiteedi ja kogukonna toetamiseks ning kompenseerib seda, kui kodus enam keelekeskkonda piisavalt pole. Sellest järeldub, et võro/seto keele õppe laiendamiseks on kogukonnas suur toetus.

 

5. Kokkuvõte ja arutelu

Artiklis vaatlesime võro ja seto keele ohustatust peamiselt kahest aspektist: keele põlvkondlik ülekanne ning keeleõpe koolis. Andsime ülevaate ka muudest keele ohustatuse seisukohast olulistest teguritest, nagu kõnelejate arv, keele staatus, kirjakeele olemasolu, keelekasutusvaldkonnad.

Ehkki võro ja seto keele ärkamisliikumine algas juba 35 aastat tagasi, ei ole võro ja seto keele olukord märkimisväärselt paranenud. Pigem vastupidi: laste keele­oskus on vähenenud ning võro- või setokeelses kodus üles kasvavaid lapsi on praegu väga vähe. Oma küsitluses keskendusime põlvkondliku ülekande mehhanismidele: kellelt on erinevad põlvkonnad võro/seto keele omandanud ning kui palju on seda edasi antud oma lastele; kuidas on vanemate keelekasutus mõjutanud seda, kas ja kui palju oma lastega võro/seto keelt kõneldakse. Lisaks kogusime kommentaaride kaudu üldisi keelehoiakuid võro/seto keele suhtes.

Küsitluse tulemustest näeme, et alates 1960-ndatest on toimunud järkjärguline keelevahetusprotsess, mille käigus hakati oma lastega rääkima eesti keeles. Võro ja seto keel jäid pigem vanavanematekeeleks, mille kasutus ei olnud enam järjepidev ja mida tihtipeale ei omandatud enam sellisel määral, et tänapäeval ise suudetaks oma lastele keelt edasi anda. Kui keelt ei omandatud enam vanematelt ja tuumik­peres seda igapäevaselt ei kasutatud, vähenes tõenäosus, et seda oma lastega rääkides kasutati. Lisaks on kadunud toetav ümbrus: naabrite või sugulastega ei räägita enam võro/seto keelt kuigi sageli. See tähendab, et praegustel lastel ja noortel ei ole enam võro- või setokeelset keskkonda või suhtlusvõrgustikku, mis nende keeleomandamist piisavalt toetaks.

Kuna põlvkondadevaheline ülekanne on katkenud ja naabruskond ei toeta keele omandamist, muutuvad lasteaed ja kool keeleõppe seisukohast järjest tähtsamaks. Eesti riik on küll panustanud võro/seto keele õppesse lasteaias ja koolis, ent selle maht on liiga väike, et tagada piisav keeleoskus, lisaks on see kättesaadav üksnes osas õppeasutustes ning seda õpetatakse koolides vaid fakultatiivse ainena. Praeguses mahus ei kompenseeri see koduse võro/seto keelekeskkonna ebapiisavust ega taga keele oskust ja seega püsimist. Küsitluses osalenud noorematest vastanutest olid vaid vähesed koolis võro/seto keelt õppinud.

Meie küsitlusest selgub, et võro/seto juurtega inimesed peavad keeleõpet koolis oluliseks ja suhtuvad sellesse pooldavalt – mida noorem põlvkond, seda pooldavamalt. Kommentaaridest ilmneb, et keeleõpet koolis peetakse vajalikuks keele säilimiseks, identiteedi ja kogukonnatunde hoidmiseks. Negatiivse hoiakuga olid vanemad vastajad, keda oli koolis keelatud võro/seto keelt rääkida, kelle keelekasutust oli halvustatud ning kelle puhul oli võro/seto keele kasutust nähtud probleemina, mis takistab kirjakeele omandamist. Koolist ja ühiskonnast kaasa saadud suhtumine ongi kujundanud laiemalt keelehoiakuid: eriti vanemad põlvkonnad on tajunud võro või seto keele rääkimist häbiasjana ning akadeemilist edukust takistava asjaoluna.

Keelevahetus on toimunud suuresti keelehoiakute tõttu: kohalike keelte kasutamist ei ole tähtsaks peetud ja rõhutatud on eesti kirjakeele kasutamist. Keele­vahetus on seega tingitud keele madalast prestiižist ja kasutusalade vähesusest. Eesti keelele üleminek on suuresti vabatahtlik protsess, mida tingib tajutud alaväärsus ning soov lastele parem tulevik tagada. Seda protsessi on raske tagasi pöörata, kui keelel pole selget riiklikku staatust ning keeleõppe üle otsustamine on jäetud iga kooli juht­konnale. Et olukorda muuta, on vaja keeleõpet tugevalt toetada, ent see kõik nõuab raha ning õpetajate-õppematerjalide ettevalmistamist. See nõuab ka keele kasutusvaldkondade mitmekesistamist, et keeleõppele selgem siht anda: kui võro/seto keel jääb endiselt vaid selleks keeleks, mis „avab ainult keldri­ukse”, siis on raske motiveerida lapsi, vanemaid ja koolijuhte keeleõpet suuremas mahus korraldama ja läbima. Selleks on vaja kindlasti keeleseaduses võro ja seto keele staatust täpsustada, et muuta need köögikeelest kultuurkeeleks. Eesti keelega see kunagi õnnestus, veel ei ole liiga hilja, et lõunaeesti keelega sama saavutada.

 

Artikkel on valminud projekti „Interdistsiplinaarne seto korpus: jätkuprojekt” (EKKD120) toel.

Liina Lindström (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.lindstrom@ut.ee

Maarja-Liisa Pilvik (snd 1989), PhD, Tartu Ülikooli eesti keele teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), maarja-liisa.pilvik@ut.ee

Helen Plado (snd 1981), PhD, Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja Võru Instituudi teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), helen.plado@ut.ee

Triin Todesk (snd 1988), PhD, Tartu Ülikooli lõunaeesti keelte teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), triin.todesk@ut.ee

 

1 https://www.endangeredlanguages.com/lang/2998

2 Küsitlusele lisatud sõnaliste kommentaaride puhul on sulgudes esitatud kommenteerija sugu (M, N), sünniaasta ja praegune elukoht (Võrumaa, Setomaa, mujal Eestis).

Kirjandus

VEEBIVARAD

ELP = Endangered Language Project. https://www.endangeredlanguages.com/

Perepis 2010 = Итоги всероссийской переписи населения 2010. Т. 4. Национальный состав и владение языками, гражданство. https://rosstat.gov.ru/free_doc/new_site/perepis2010/croc/vol4pdf-m.html

Perepis 2020 = Итоги всероссийской переписи населения 2020. Т. 5. Национальный состав и владение языками. https://rosstat.gov.ru/vpn/2020/Tom5_Nacionalnyj_sostav_i_vladenie_yazykami

 

KIRJANDUS

I Võrokõisi Kongressi otsus võro keele õiguisist, võrokiilsest haridusõst, meediäst, kultuurist ja võro keele avaligust pruukmisõst. https://vorokongress.ee/wp-content/uploads/2023/04/Keele-otsus.pdf

Allas, Tiia 2022. Miks ja kuidas õpetada kohta? Kultuurilise identiteedi kujundamine võru keele ja kirjanduse õpetamise kaudu Vana-Võrumaa üldhariduskoolides. Magistritöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/89384

Allikas, Õ. 1969. Sõnad õpetavad, eeskujud tõmbavad kaasa. – Koit 24. IV, lk 3.

Belew, Anna; Simpson, Sean 2018. The status of the world’s endangered languages. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim Kenneth L. Rehg, Lyle Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 20–47. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.4

Brown, Kara D. 2005. Võro keele ja kultuuri tund kooli ja õpetajate elus. – Piirikultuuriq ja -keeleq. Piirikultuurid ja -keeled. (Võro Instituudi toimõndusõq 17.) Toim Karl Pajusalu, Jan Rahman. Võro: Võro Instituut’, lk 56–66.

Campbell, Lyle; Rehg, Kenneth L. 2018. Introduction: Endangered languages. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim K. L. Rehg, L. Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 1–18. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.3

Cohen, Jacob 1988. Statistical Power Analysis for the Behavioral Sciences. 2. tr. New York–London: Lawrence Erlbaum Associates.

Ederberg, Friedrich 1913. Rikutud Eesti keelest. – Eesti Kirjandus, nr 12, lk 466–471.

Eesti keele arengukava 2021–2035. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-09/htm_eesti_keele_arengukava_2020_a4_web.pdf

Ehala, Martin 2006. Keelevahetuse pööramisvõimalusi võru keelealal. – Mitmõkeelisüs ja keelevaihtus õdagumeresoomõ maiõ pääl. Mitmekeelsus ja keelevahetus läänemeresoome piirkonnas. (Võro Instituudi toimõndusõq 18.) Toim Helen Koks, Jan Rahman. Võro: Võro Instituut’, lk 11–26.

Eichenbaum, Külli; Koreinik, Kadri 2008. Kuis eläs mulgi, saarõ ja võro kiil? Kohakeelte ­seisundiuuring Mulgimaal, Saaremaal ja Võrumaal. (Võro Instituudi toimõndusõq 21.) Võro: Võro Instituut.

Eichenbaum, Külli; Pajusalu, Karl 2001. Setode ja võrokeste keelehoiakutest ja identiteedist. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 483–489.

EKN 2022 = Eesti keelenõukogu koosoleku otsusprotokoll (15.11.2022). https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-11/Eesti%20Keelenõukogu%20koosoleku%20otsusprotokoll%20%2815.11.2022%29.pdf

Fishman, Joshua A. 1991. Reversing Language Shift: Theoretical and Empirical Foundations of Assistance to Threatened Languages. Clevedon: Multilingual Matters.

Iva, Sulev 2007. Võru kirjakeele sõnamuutmissüsteem. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 20.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Iva, Sulev 2023. Võru keelest võrokeste kongressi taustal. – Sirp 2. VI, lk 18.

Kalkun, Andreas; Oras, Janika 2014. Seto singing tradition in Siberia: Songs and ‘non-songs’. – Folklore: Electronic Journal of Folklore, nr 58, lk 149–186. https://doi.org/10.7592/FEJF2014.58.kalkun_oras

Kallio, Petri 2014. The diversification of Proto-Finnic. – Fibula, fabula, fact: The Viking Age in Finland. (Studia Fennica. Historica 18.) Toim Joonas Ahola, Frog, Clive Tolley. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 155–168.

Kasik, Reet 2022. Keelekorraldus Nõukogude Eestis. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole.) – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1093–1103. https://doi.org/10.54013/kk780a2

Kask, Arnold 1984. Eesti murded ja kirjakeel. Tallinn: Valgus.

Keeleseadus. RT I, 18.03.2011, 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/118032011001

Kook, Urmet 2023. Ettepanek: seto ja võro keelt võiks saada märkida registritesse ema­keelena. – ERR. https://www.err.ee/1608986750

Koreinik, Kadri 2011. The Võru language in Estonia: An Overview of a Language in Context. (Working Papers in European Language Diversity 4.) Mainz–Helsinki–Wien–Tartu–Mariehamn–Oulu–Maribor: ELDIA. https://phaidra.univie.ac.at/download/o:102999

Koreinik, Kadri 2015a. Võru keel: ELDIA uuringu lühikokkuvõte. Tartu: Tartu Ülikool.

Koreinik, Kadri 2015b. Setu keel: ELDIA uuringu lühikokkuvõte. Tartu: Tartu Ülikool.

Krauss, Michael 1992. The world’s languages in crisis. – Language, kd 68, nr 1, lk 4–10. https://doi.org/10.1353/lan.1992.0075

Krauss, Michael 2007. Classification and terminology for degrees of language endangerment. – Language Diversity Endangered. (Trends in Linguistics. Studies and Monographs 181.) Toim Matthias Brenzinger. Berlin: Mouton de Gruyter, lk 1–8. https://doi.org/10.1515/9783110197129.1

Kuuba, Rainer 2023. Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändäise kotsilõ. – Ettekanne. Põlidsõq ja rändäjäq, olõjaq ja tulõjaq, läbikäümine ja mõotusõq. Võro, Võro Instituut 27.–28. rehekuu 2023. https://www.youtube.com/watch?v=pdWUU-XxcHE&ab_channel=V%C3%B5roInstituut

Laanekask, Heli 2004. Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.–19. sajandil. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 14.) Tartu: Tartu Ülikool Kirjastus.

Lee, Nala H.; Van Way, John R. 2018. Assessing degrees of language endangerment. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim Kenneth L. Rehg, Lyle Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 47–65. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.5

Lewis, Paul M.; Simons, Gary F. 2010. Assessing endangerment: Expanding Fishman’s GIDS. – Revue Romaine de Linguistique, kd 55, nr 2, lk 103–120.

Lindström, Liina; Risberg, Lydia; Plado, Helen 2023. Language ideologies and beliefs about language in Estonia and Estonian language planning. – ESUKA–JEFUL, kd 14, nr 1, lk 7–48. https://doi.org/10.12697/jeful.2023.14.1.01

Lindström Liina; Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen; Todesk, Triin 2024. Võro ja seto keele­vahetuse küsitluse andmed. Open Science Framework. https://osf.io/qn9c8/

Lõbu, Terje 2005. Regionaalsete joonte ühtlustamise katsed 1920.–1930. aastail Võrumaa hariduselu näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/541

Lõuna, Kalle 2003. Petserimaa. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940. (Loodus, aeg, inimene.) Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Manakov jt 2011 = Андрей Манаков, Наталья Теренина, Юлия Колпакова, Сергей Евдокимов, Карина Потапова, Oтчёт по итогам социально-демографического исследования сету печорского района летом 2011 года. Псков. http://ematf.pskgu.ru/projects/pgu/storage/SETU/text/setomaa_otchet%202012.pdf

Org, Ervin; Reiman, Nele; Uind, Katrin; Velsker, Eva; Pajusalu, Karl 1994. Vastseliina Sute küla elanike murdepruugist ja keelehoiakutest. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 203–209.

Pajusalu, Karl 1997. Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos. – Pühendusteos Huno Rätsepale. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 8.) Toim Mati Erelt, Meeli ­Sedrik, Ellen Uuspõld. Tartu, lk 167–183.

Pajusalu, Karl; Hennoste, Tiit; Niit, Ellen; Päll, Peeter; Viikberg, Jüri 2009. Eesti murded ja kohanimed. 2., täiendatud tr. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Pajusalu, Karl; Koreinik, Kadri; Rahman, Jan 2000. Lõunaeesti keele kasutusest Kagu-Eestis. – A kiilt rahvas kynõlõs: võrokeste keelest, kommetest, identiteedist. (Võro Instituudi toimõndusõq 8.) Toim K. Koreinik, J. Rahman. Võro: Võro Instituut, lk 13–37.

Plado, Helen 2022. Rahvakeelsus XX sajandi alguskümnendite Eesti keelekorralduses. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole.) – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1075–1092. https://doi.org/10.54013/kk780a1

Prillop, Külli; Pajusalu, Karl; Saar, Eva; Soosaar, Sven-Erik; Viitso, Tiit-Rein 2020. Eesti keele ajalugu. (Eesti keele varamu VI.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Põlisrahvana määratlemisest. XII Seto Kongress. Otsus. https://www.setomaa.ee/kogukond/docs/file/skvk/XIISeto-Kongressi-otsus7_polisrahvana-maaratlemisest.pdf

Raag, Raimo 2008. Talurahva keelest riigikeeleks. Tartu: Atlex.

REL 2021 = 2021. aasta loenduse valikuuringu metoodika kirjeldus. Eesti Statistika. https://www.stat.ee/sites/default/files/2022-11/Loenduse%20valikuuringu%20metoodika%20raport.pdf

Riigi Statistika Keskbüroo 1924 = 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Résultats du recensement de 1922 pour toute la République. Vihk I: Rahva demograafiline koosseis ja korteri­olud Eestis. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo.

Saar, Hipp 2022. „Kas ahju taha või prügimäele?” Murdeteemaline arutelu 1969. aasta Põlva ajalehes Koit ja selle järelkajad. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 3, lk 142–148.

Sammallahti, Pekka 1977. Suomalaisten esihistorian kysymyksiä. – Virittäjä, kd 81, nr 2, lk 119–136.

Seto keele arõnguplaan. Seto Instituut, 2022. https://www.setoinstituut.ee/seto-keele-aronguplaan/

Skutnabb-Kangas, Tove 1996. Language and self-determination. – Self-Determination. Toim Donald Clark, Robert Williamson. London: Palgrave Macmillan, lk 124–140. https://doi.org/10.1007/978-1-349-24918-3_7

Thomason, Sarah G. 2015. Endangered Languages: An Introduction. Cambridge: Cam­bridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9781139033817

UNESCO 2003 = Ad Hoc Expert Group on Endangered Languages, Language Vitality and Endangerment. Document adopted by the International Expert Meeting on UNESCO Programme Safeguarding of Endangered Languages. Paris, 10–12 March 2003. CLT/CEI/DCE/ELP/PI/2003/1. https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000183699

Van Rooy, Raf 2020. Language or Dialect? The History of a Conceptual Pair. Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oso/9780198845713.001.0001

Viikberg, Jüri 2021. Emakeele Selts ja murdekogumine. – Emakeele Selts 1920–2020. Koost Jüri Valge. Tallinn: Emakeele Selts, lk 349−369.

Viitso, Tiit-Rein 1985. Criteria for classifying dialects of Baltic Finnish languages. – Dialec­tologia Uralica: Materialien des ersten Internationalen Symposions zur Dialektologie der uralischen Sprachen, 4.–7. September 1984 in Hamburg. (Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 20.) Toim Wolfgang Veenker. Wiesbaden: Harrassowitz, lk 89–96.

Wichmann, Søren 2020. How to distinguish languages and dialects. – Computational Linguistics, kd 45, nr 4, lk 823–831. https://doi.org/10.1162/coli_a_00366

Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiivselt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilu­kirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombinatsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest.

Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja kohtute protokollid, paljud neist nii mustandi kui ka puhtandina, milles tekstid osalt kattuvad. Kirjalikustumise ja õiguslikustamise edenedes protokolliti kõikvõimalike ametkondade koosolekuid ja läbirääkimisi üha sagedamini ja põhjalikumalt. Protokoll tungis oma jäädvustava funktsiooni tõttu kõikjale ning muutus juriidiliselt üha kaalukamaks. Peale üksikute erandite on protokollid käsitsi kirjutatud, mistõttu just mustandeid on kiirustava, soditud kirjutamisviisi, sageli ka ulatuslike paranduste, kustutamiste ja täienduste tõttu tihti keeruline lugeda.

Käesoleva artikli eesmärk on esile tõsta Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyeri aastatel 1634–1653 kirja pandud protokollide põhjal juhtumiuuringu vormis protokolližanri kirjanduslikku, narratoloogilist potentsiaali, mille toel mõista ja tõlgendada neis leiduvat tõsielu peegeldavat lugu balti elulaadist (sks Lebenswelt). Pole kahtlust, et protokollides on jäädvustatud tegelik, mitte väljamõeldud „balti maailm”. Seda enam pakub huvi kujutamisviis: millises keeleregistris ja -vormis protokollijast sekretär ning teda järgides ümberkirjutaja sündmuse esitas ning kas ja milliseid narratiivi elemente ta seejuures kasutas.

Artikli avaosas vaatlen lähemalt protokolli ja aruande mõistet ja uurimislugu just saksakeelses kultuuriruumis, lähtudes asjaolust, et varauusaegne mitmekeelne Tallinn oli hoolimata kuulumisest Rootsi ülemvõimu alla domineerivalt saksakeelse asjaajamiskultuuriga linn. Seejärel käsitlen Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyerit kui kirjameest ja autorit ning tema kirja pandud protokolle, keskendudes nendes leiduvate jutustavate struktuuride analüüsile. Näidete valikul pööran tähelepanu ka sellele, kuidas protokolli autor kujutab ametlikus tekstis iseennast.

 

Protokoll ja (lähetus)aruanne

Protokollide ja aruannete kirjandusteaduslik ja -ajalooline uurimine piirdub harvade üksikkäsitlustega. Sissejuhatavana võib mainida artiklikogumikku „Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte” protokolli kui tekstitüübi kultuurilise funktsiooni kohta, kuigi XVIII sajandi eelseid protokolle selles ei vaadelda (Niehaus, Schmidt-Hannisa 2005). Selle kogumiku ilmumisest peale on tähelepanu keskmes olnud eeskätt XX sajandi protokollid, mida on käsitletud filosoofilisest ja sotsioloogilisest vaatenurgast.1 Narratiiviuuringud liigitavad selle žanri tegelikkust kirjeldavate tekstide hulka, milles loo aluseks pole mitte fiktsioon, vaid faktid (Klein, Martínez 2009: 1–13). Ammune, ent endiselt aktuaalne küsimus, kui palju on luules ja kirjanduses „tõde” ja fakte, leiab ka tänapäeva kirjanduse ja meedia uurimisel tähelepanu ning piir tõe ja tegelikkuse vahel näib aina ähmastuvat (nt Lugauer 2020). Just selles kontekstis väärib tähelepanu ajalooline tarbekirjandus. Kui uurida kirjandusliku ja jutustava osakaalu protokollides jäädvustatud tegevustikus, saame ajaloolisele tarbekirjandusele läheneda justkui ümberpööratud vaatenurgast.2

Protokollides ja aruannetes käib seos tegelikkusega alati käsikäes lugeja ootusega, et just nii see päriselt toimuski. Kui Christian Kleini ja Matías Martínezi sõnul on faktinarratiivides (sks faktuale Erzählungen) või tõsielujutustustes (sks Wirklichkeits­erzählungen) keskse tähtsusega „soov käsitleda end päriselu kujutajana” (Klein, Martínez 2009: 2, märkus 3), siis on protokollid ja aruanded – eriti need, mis pärinevad seisuslikult korporatsioonilt või kohtult – juba per definitionem võtnud kohustuse vahendada „tõde” neutraalselt ja objektiivselt, selleks et tekste peetaks hiljem usaldusväärseks ja neil oleks tõendi väärtus (Zedler 1741: 973–975; DRW: 1387–1389). Kuna see tekstivorm eeldab protokollija kui teksti autori erapooletust, nagu on öeldud ka sekretäri tööjuhendis (vt allika­publikatsiooni Ewers 1821: 180–185 ja käsitlust Klöker 2020: 38–41),3 tekib küsimus, kas ja mil moel lähtub autor vaatamata ametikohale Eestimaa rüütelkonna juures oma käsitluses niinimetatud sisemisest vaatepunktist (sks interne Fokalisierung), sest erapooletuse ettekirjutus kehtib küll kirjutaja isikliku arvamuse vältimise kohta, kuid loomulikult mitte teksti kohta tervikuna. Rüütelkonna protokollid ei esita ju sugugi neutraalset vaadet omaaegsetele sündmustele ja protsessidele, vaid kajastavad ikkagi rüütelkonna arvamusi ja hoiakuid – tõsi küll, mõningate variatsioonide ja kõrvalekalletega korporatsiooni liikmete hulgas. Kitsendavavõitu ametijuhised, mis justkui räägiks narratiivsuse vastu, on kahtlemata kaasa aidanud sellele, et protokollid ei ole siiani saanud narratoloogilist tähelepanu, mida need tegelikkuse jäädvustusena väärivad.

Seni on kirjandusteoreetilistes käsiraamatutes kirjandusliku vormina tingimusteta tunnustust leidnud üksnes jutustus koos allmõistetega „narratoloogiline meetod” (sks narratologisches Verfahren) ja „narratiivi elemendid”, samal ajal kui ­aruanne ja protokoll on enamasti tähelepanuta jäetud.4 Ent enesestmõistetavalt võib neidki kirjandusliku vormi nimetustena kasutada. Mõeldagu kas või nende tekstivormide alusel loodud jäljendustele, näiteks Stefan Heymi romaanile „Der König David Bericht” („Kuningas Davidi aruanne”, 1972) või Klaus Stilleri teosele „H. Protokoll” („H. protokoll”, 1970), mis esitavad aruande ja protokolli kui tekstivormi ­fiktsionaalseid jäljendusi.

Gero von Wilperti kirjandusleksikon määratleb aruannet kui toimunu lühikest, asjalik-konkreetset ja ajalist järjekorda järgivat esitust ilma kaunistavate ­kõrvalepõigete ja tõlgenduslike mõtisklusteta ning iseloomustab seejärel lühidalt aruande funktsioone jutustavas kirjanduses, draamas ja ajakirjanduses. Ajakirjanduse kokku­puude selle tarbekirjandusliku tekstiliigiga ilmnevat just reportaažides ja reisikirjades. (Wilpert 2001: 79)5 Metzleri kirjandusleksikonis on aruannet (sks Bericht) defineeritud kui sündmustiku lihtsat kujutamist ilma kaunistavate, fiktiivsete ja mõtestavate elementideta ning eristatud ühelt poolt aruande kasutamist ­ilukirjanduses eepilise jutustuse põhivormina ja draamas vahendina muude mineviku- või olevikusündmuste kaasamiseks, teiselt poolt ajakirjanduses sündmuste aruandena, mis põhineb dokumenteeritud materjalil sünonüümselt reportaažiga. Lõpuks mainib leksikon aruande kasutamist väljamõeldud kontekstides koos täiendavate viidetega. (Burdorf jt 2007: 75)

Protokolli kohta pole artikleid kummaski keskses saksa kirjanduskäsiraamatus (Reallexikon 1997; Burdorf jt 2007). Seevastu Wilpert (2001: 644) määratleb protokolli kui juriidiliselt objektiivset konverentsi- ja koosolekuaruannet, asja­osaliste allkirjadega kinnitatud kirjalikku jäädvustust ütlustest, ülekuulamistest, läbirääkimiste käigust ja tulemustest ning puudutab põgusalt ka protokolli kirjanduslikku kasutust. Jättes kõrvale asjaosaliste allkirjadega kinnituse, mis pole ­praegugi kohustuslik protokolli osa,6 kehtib Wilperti määratlus ka XVII sajandi ­protokollidele. Ometi on selles lünki, kui võtta arvesse kõiki varauusaegsetes institutsioonides kirja pandud protokolle nende mitmekesisuses. Eelkõige sisaldavad rae- ja rüütelkonnaproto­kollid – nagu neid praegu üldiselt lühendatult nimetatakse7 – tavaliselt palju enamat koosolekutel ja läbirääkimistel tehtud protokollilistest märkmetest, nagu need kindlas kohas, asutuses, hetkel ja kirjutaja jaoks reeglite ja tavadega olid ette nähtud. Näiteks võib tuua rae või rüütelkonna õigusemõistmise ehk kohtu­menetlustega seotud dokumente ja otsuseid või üleskirjutusi kinnisvaratehingute ja seisuslike probleemide kohta (kodakondsuse taotlemine, aadliõiguste tõendamine) või siis institutsioonile saadetud kutseid, ka ametikirju ja -juhendeid, dokumente uute liikmete valimise ja sekretäri tegevuse kohta ning lõpuks lähetusaru­andeid. Kõike seda ja veel paljut muud võib protokollidest leida. Linnade ja aadelkonna olulisimate üles­kirjutustena sisaldavad need ühe linna (raeraamatud8), piirkonna või maa ajaloo tuuma, sõlmpunkti, milles põimusid kõik omaaegsed sündmused nende ajaloolises muutumises. Protokollides kajastuvad paljud avalikud diskursused, mis puudutavad kas vastavat seisust või õigusruumi (linna või riiki). Protokollide tekstikriitilise ja narratoloogilise analüüsi vajalikkusele ja olulisusele viitab tõsiasi, et iga­päevaelu otsese peegeldamise käigus põhjustas kirjalikustumisprotsess murrangu, nagu märgib ­Susanne Rau (2019).

 

Rüütelkonna sekretär Caspar Meyer ja tema protokollid

1. jaanuaril 1634 asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina ametisse Rostockist pärit Caspar Meyer (umbes 1605–1654; seni põhjalikem käsitlus tema kohta on Klöker 2020). Ta oli õppinud Rostockis ja Kopenhaagenis, kuid ei saanud pärast oma esimesi töökogemusi Rostocki notarina seal siiski alalist ametikohta. Tänu abielule Rostocki professori ja mõlema õiguse ehk Rooma ja kanoonilise õiguse doktori Azarias Sturtzi (1581–1627) lese Sophia Dobbiniga tõusis ta kõrgemasse seltskonda. 1632. aastal lahkus Meyer sõjast räsitud Rostockist koos abikaasaga, et ilmselt teadlikult Eesti- ja Liivimaal õnne otsida. Algul töötas ta vabakutselise advokaadina Tallinnas, kolis seejärel Riiga, kuid naasis – veel Riia teenistuses – 1633. aastal Tallinna ja asus rüütelkonnasekretäri ametisse.

Meyeri 1634. aastal alanud töö Tallinnas kestis kokku 20 aastat ja oli võrreldes tema eelkäijate ja ametijärglaste paariaastase teenistusajaga erakordselt pikk. Võib pidada õnnelikuks juhuseks, et tema ametiaeg langes peaaegu täiesti kokku Rootsi kuninganna Kristiina valitsemisperioodiga Eesti- ja Liivimaal (1632–1654), mil teostus mitu Rootsi keskvõimu algatust, nagu rüütli- ja maaõiguse koostamine, kiriku­korra väljatöötamine, Tallinna gümnaasiumi asutamisega seotud praktiline töö, läbirääkimised Tallinna linnaga teraviljakaubanduse üle.9 Meyeri ametiaja esimesse aastasse jäi saatkonnareis Stockholmi, kus toimus 1632. aastal Lützeni all hukkunud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi matusetseremoonia. Meyer oli kokku kuue Rootsi kuningakotta lähetatud saatkonna liige. Nende hulgas oli 1642. aasta lähetus, mille ta võttis ette ihuüksi, liikudes osalt mööda maismaad. Ilm­selgelt nautis ta rüütelkonna tunnustust ja täitis üha selgemini rüütelkonna sündiku rolli,10 ehkki jäi kogu eluks ametinimetuse poolest sekretäriks ega saanud märkimis­väärset palgakõrgendust. Rootsi kuninganna tõstis ta küll 17. jaanuaril 1651 Rosenstocki nime all aadli­seisusesse ning andis talle Soomes talupoegi ja maid, ent Meyeri positsiooni Eestimaa rüütelkonnas see ilmselt ei mõjutanud. Kultuuri- ja kirjandusloolist huvi pakub Caspar Meyeri ja ­Catharina von der Hoyeni pikaajalise keelatud armuloo jäädvustus kirjades ja luuletustes (kommenteeritud väljaanne Klöker 2020).

Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina pidi Meyer protokollima mõlema ametkonna istungeid, mis olid tema ajal nii tihedalt seotud, et nende protokolle ei saa üksteisest alati eraldadagi. Järgmiste sajandite arhivaarid püüdsid säilinud protokolle hiljem iseseisvunud institutsioonide vaatenurgast jagada vastavalt rüütelkonna või maakohtu omadeks. Ehkki see jaotus pole sisuliselt põhjendatud ega õnnestunud, seletab see kahe institutsiooni protokollide praegust paiknemist arhiivi kahes eri fondis. Viis köidet kokku 3163 leheküljega asuvad praegu Eesti Rahvus­arhiivis Tartus, Eestimaa rüütelkonna (RA, EAA, f 854) ja Eesti kõrgema maakohtu fondis (RA, EAA, f 858). Kaks mustandite köidet aastaist 1634–1644 ja 1645–1653, mis on enamjaolt Meyeri enda käega kirjutatud ja sisaldavad palju parandusi, täiendusi ja kustutusi, hõlmavad kogu tema ametiaega.11 Seevastu puhtandeist on Meyer ise ümber kirjutanud vaid osa. Alates 1636. aastast olid tal puhtandite kirjutamise jaoks oma kirjutajad. Esimene puhtandite köide hõlmab aastaid 1634–1642, millele järgnes tõenäoliselt aastate 1643–1646 köide, mis on juba ammu kadunud.12 Rea lõpetavad kaks köidet aastate 1647–1651 ja 1652–1653 kohta.13

Vahetust sündmuste toimumise ajast pärit protokollide peaaegu täielikku säilimist võib hilisema Eesti ajaloo kontekstis pidada õnnelikuks juhuseks ja nii moodustavad need ainulaadse allikakorpuse interdistsiplinaarseks uurimistööks.14 Protokollid käsitlevad peaaegu kõiki Eestimaa elu sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi ja õiguslikke aspekte XVII sajandi teisel veerandil. Kirjandusteadusele pakub protokoll lisaks kõigile sotsiaalajaloolistele dimensioonidele erilist huvi tekstiliigina. Neis on Eestimaa avalik elu ja balti elulaad jäädvustatud keskse aadliinstitutsiooni vaate­nurgast ja nii on meil olemas ajalooline narratiiv, mida erinevalt ajastu ajaloo­proosast ja kroonikaist ei olnud autor sellisena kavandanud juba seetõttu, et ta ise oli teose aktiivne tegelane.15

 

Narratiivi struktuur

Mitme institutsiooni – Eestimaa rüütelkonna, maanõunike kolleegiumi ja kõrgema maakohtu – läbipõimunud dokumentatsioonina sisaldavad Caspar Meyeri protokollid eri narratiivsete tekstitüüpide osi. Esiteks koostas sekretär kohtuistungite protokollid, millelt oodati võimalikult suurt täpsust kuni sõnastuseni välja. Suulisi kohtuvaidlusi ta üldjuhul ei jäädvustanud, ka sõnasõnalist suulise kõne üleskirjutust näiteks tunnistajate ülekuulamiselt leidub tema protokollides harva. Üksnes protsessi käigus esitatud kaebusi ja palvekirju, samuti kohtuotsuseid (nn Abscheiden) tähendas Meyer üles ja need, osalt väga formaalsed ja vastavalt juhenditele koostatud tekstid sõnastas ta koostöös kohtunikuga. Lisaks sellele tuli tal aga referendina dokumenteerida ka asutustes toimunud sündmusi, näiteks kõiki koosolekuid, ametisse valimisi ja nimetamisi, suhtlust teiste institutsioonidega. Siin jäi sündmuste jäädvustamiseks valitud keeleline väljendus, niinimetatud kollektiivne narratiiv suures osas sekretäri hooleks. Kõige suurem väljendusvabadus oli tal aruannetes enda kui ­sekretäri iseseisva tegevuse kohta, millest ta pidi protokollis aru andma – loomulikult siingi žanrinõuete raamistikus.

Esmalt on vajalik protokolli ja selles sisalduvate eri tekstivormide süsteemne analüüs, et teha kindlaks, kas narratiiviteoreetilised kategooriad annavad sellele materjalile rakendamisel tulemusi. Kujutatud tegevustiku ja jutustatud maailma puhul tuleb esiteks eristada protokolli üldist jutustamisstruktuuri, mis kajastab ajalises järjekorras kõiki institutsiooni jaoks olulisi tegevusi ning moodustab seetõttu tervikliku ajaloolise narratiivi. Selles rullub üksikasjalikult lahti vastava maa ja riigi elulaad. Teisalt vastanduvad ajaloolisele terviknarratiivile protokolli allosad kui jutustused üksikute sündmuste, näiteks istungite, läbirääkimiste, tegevuste, lähetuste, kohtuasjade ja muu kohta, milles võib leida erinevaid jutustamisviise. Taustal on alati küsimus, kas jutustuses leidub märke teadlikust struktureerimisest, mis võib olla vastuolus sündmuste tegeliku kronoloogiaga. Lisaks tekitab põhimõttelise erinevuse mustandi ja puhtandi koostamisaeg. Kui puhtand on justkui eri allikaist pärit tekstide montaaž, siis ei ole mustandki alati kronoloogiliselt ja seega ka mitte vahetult sündmuse ajal kirja pandud, nagu näitavad mustandites leiduvad ristviited, aga ka tühjad leheküljed, kuhu oli plaanis lisada tekste. Küsimus jutustatud maailma konstrueeritusest tundub esmapilgul banaalne, sest kajastatakse ju tõsielusündmusi ja -tegusid. Ent see küsimus muutub olulisemaks, kui analüüsida nii protokollide mustandites ja puhtandites kajastamata jäetud sündmusi kui ka ümberkirjutamisel puhtandist välja jäetud või muudetud üle­vaateid.

Lugude jutustamise viis on protokollides ilmselgelt väga mitmekesine. Näiteks on olulisi kõikumisi narratiivi tempos. Koosolekutel märgitakse üles väga palju üksikasju, siin on näha detaile kuhjavat jutustamisviisi. Ent samuti leidub protokollides pikemaid ja lühemaid sissekanneteta perioode ning osi, mis sisaldavad pelgalt sündmuste kokkuvõtteid või juhuslikke kirjapanekuid. Neil juhtudel on vaja uurida võimalikku tausta. Kas ametlikke sündmusi ei toimunudki? Kas sekretär viibis eemal või oli hõivatud muude asjadega, mis ei kuulunud protokollis jäädvustamisele? Protokolli tunnusjoonte hulka kuuluvad ka eri jutustamistasandid: sekretär ei jäädvustanud reportaažina mitte ainult vahetuid tegevusi, näiteks maanõunike koosolekuid, vaid refereeris sedagi, mida teised inimesed teatasid või olid teatanud (sekundaarne jutustamine, ümberjutustatud kõne). Analüüsida tuleb nii selliste eri jutustamis­tasandite esinemissagedust, nende väljenduslikku teostust kui ka võimalikke funktsioone.

 

Autor ja tema representatsioon protokollides

Protokollide kirjandusteadusliku analüüsi üks olulisemaid küsimusi puudutab autori rolli. Kuna tegemist ei ole ilukirjandustekstidega, siis ei mõtle autor proto­kollidesse kirjapandud sündmusi välja ega luuleta neid kokku, vaid üksnes kirjalikustab tegevuste käigu, mis seisneb osaliselt juba niigi vahetus keelelises suhtluses, st fikseeritud keelelises vormis (näiteks koosolekute ja läbirääkimiste arutelu).16 Protokolli ühe osa peab autor seetõttu sõnastama võimalikult lähedaselt räägitule, ent teise osa toimunust peab ta ise sõnadesse panema. Mõlema ülesande täitmist mõjutab teksti autori keel(t)eoskus ja -hoiakud, sest ainuüksi otsekõne vestluste jäädvustamine kaud­kõnes nõuab head väljendusoskust, rääkimata muude tekstiosade täiesti iseseisvast sõnastamisest. Mis puudutab valdavalt kuivi ja konkreetseid tarbetekste pikema aja­vahemiku kohta, siis tuleb nende juures uurida nii kujutamisvahendeid kui ka kujutatavate tegevuste ja sündmuste mahtu.

Protokollide autor on enamjaolt sekretär, kes oli juba ladinakoolis või gümnaasiumis saanud põhjaliku humanistliku väljaõppe ladina retoorika alal17 ja kel oli tavaliselt õigusteaduslik kõrgharidus. XVII sajandi kantseleides oli keskaegne traditsioon juba ammu kokku sulanud humanistliku retoorikaga. Vormeli- ja kantseleikäsiraamatud, nagu Adam Volckmanni „NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte” („Notarikunst ehk käsiraamat notaritele ja teistele kohtutöötajatele ja -kirjutajatele”, 1621),18 käsitlesid kõiki notari ja sekretäri tegevusvaldkondi ning andsid juhiseid ja üksik­asjalikke näidistekste vajalike dokumentide koostamiseks juba saksa keeles. Kui sekretäri kirjutustöö põhines suures osas üsna kindlaksmääratud vormelite loetelul, siis protokollides ja lähetusaruannetes oli eespool nimetatud jäädvustamisfunktsiooni raames suurem keeleline vabadus.19

Käsitledes protokolli balti elulaadi objektiivse narratiivina, kerkib jutustaja hääle küsimus. Genette’i mudeli kohaselt on ajalootekstides (nagu fakti­narratiivides üldse) autor ühtlasi jutustajaks. Kui ta on samal ajal ka loo tegelane, tekib homodiegeetiline narratiiv, mida esimese isiku narratiivi puhul nimetatakse autodiegeetiliseks. Tekst on siis ühtlasi autobiograafiline ja seega ka minajutustus.20 Täpselt samamoodi on protokollis: autor on jutustaja ja annab teavet – kuigi mitte väga järjekindlalt, ent siiski – korduvalt ka iseenda kohta. Ta võib seda teha umbisikulisest vaatenurgast kolmandas isikus, nagu 3. mail 1634 saatkonnareisi sissejuhatuses:

3. mail: lähetada saadikutena härrade maanõunike nagu ka teiste aadlike ja maiskonna üksmeelsel heakskiidul hiilgavaima, võimsaima kuninga ja isanda, isand Gustav Adolfi kuninglikele matustele, kuhu rüütel- ja maiskond kõige lahkemalt oli kutsutud; lisaks sellele ammuste privileegide kinnitamiseks ja tunnustamiseks; samuti kuberneriisanda härra Philipp Scheidingi ning maanõunike ja rüütelkonna vahel tekkinud vaenu lõpetamiseks maanõunikud: õilsaim, väärikaim, lugupeetuim ja vapraim Eberhard Bremen Rummust ja Pikaverest, Georg (Jürgen) Maidel Maidlast, Otto von Uexküll Paadremalt ning rüütelkonna pealik Otto Uexküll Veliselt ja sekretär Caspar Meyer koos järgmise volikirja, soovituste ja juhistega, mille rüütel- ja maiskond neile kaasa on andnud. (RA, EAA.858.1.224, lk 9)21

Kuid harvad pole juhud, mil Meyer lülitub ümber isiklikule vaatenurgale esimeses isikus. Ülaltoodud katkendi järel kirjeldab Meyer lähemalt järgnenud sündmusi, alustades laevale minekuga 26. mai õhtul kell kaheksa ning väljumisega järgmisel ööl kell kolm. Ent juba järgmises, saabumist kajastavas lõigus vahetub perspektiiv uuesti ja Meyer esitab nüüd taas saatkonna liikmena „meie” narratiivi:

4. juuni hommikul kell 9 jõudsime tänu Jumalale tervelt ja heas seisus Stockholmi ja ööbisime Kaupmehe tänaval Stockholmi kuningliku [Svea] õuekohtu assessori Karl Olufsoni juures, millise öömaja eest andsime talle seal viibitud aja eest 32 riigitaalrit ning tema naisele ühe roosnoobeli22 (RA, EAA.858.1.224, lk 14–15).

Kui sekretär tegutseb päris iseseisvalt, lülitub ka narratiiv ainsuse esimesele isikule. See sisemine vaatenurk rõhutab, et jutustaja on tegelasega identne. Kuigi ta võiks nüüd jutustada ka enda kui tegelase mõtetest ja tunnetest, jääb tekst ometi vastavalt protokolli nõuetele tegevusaruandeks.23 Muidugi on sekretäril seejuures tähtis näidata, millise ajendi ja plaaniga (kellegi korraldusel, käsul või omaalgatuslikult) tema kui tegelane tegutseb. Just nendes esimeses isikus minajutustustes leiab kinnitust tema kui sekretäri tegevuse seaduslikkus ja lojaalsus institutsioonile. Seetõttu teatab ta näiteks oma tegelase kavatsustest niimoodi:

30. [kuupäeval] andsin mina, sekretär, üle härrade maanõunike käsul varem koostatud soovituskirja,24 mille olid Eestimaa vürstiriigi rüütel- ja maiskond [meile, saadikutele] riiginõunike jaoks kaasa andnud, et me selle isandatele riiginõunikele üle annaksime, [ja milles] minust sekretär Johan Mönsonile teada anti, palumaks teda, et too võimaldaks mulle audientsi isandate riiginõunike juurde. Kui too Mönson siis riigi­nõunike juurest väljus, teatas ta riiginõunike soovist, et ma talle [Mönsonile] selle soovituskirja üle annaks, mille ma siis edastasin nimetatud sekretärile, kes viis selle edasi saali, kus istusid koos riiginõunikud, ning teatas mulle seepeale, kui riiginõunikud olid selle läbi lugenud, et nood tahavad selle peale maanõunikele soodsa vastuse anda. (RA, EAA.858.1.224, lk 17)25

Lisaks on protokollis osi, milles jutustaja räägib teistest inimestest, ilma et oleks ise kõnealuse tegevuse juures viibinud. See heterodiegeetiline jutustus on ainsuse kolmandas, veel sagedamini aga mitmuse kolmandas isikus, sest peamiselt jäädvustatakse maanõunike ja saadikute tegevust. Sellise jutustajaperspektiivi puhul ei saa kirjutaja kohalolekut sündmuste juures alati usaldusväärselt kindlaks teha – sekretäri osalust või puudumist mainitakse otsesõnu harva. On võimalik, et sekretär kirjutas talle suuliselt või kirjalikult teada antu pelgalt üles, märkimata, kas sõnum on vahendatud või mitte. Väga selgelt on see üles tähendatud küll protokollides, mis käivad aja kohta, mil Meyer viibis 1642. aastal mitu kuud Stockholmis lähetuses. Siin on tegemist sekundaarse narratiiviga, ilma et autor oleks märkinud oma teabeallikat:

Minu äraolekul 26. juunil saabus õnnelikult Tallinnasse kõrgesti sündinud isand ­Gustav Oxenstierna, Kimito vabahärra, Tyresö ja Rannamõisa isand, kes oli määratud Eestimaa vürstiriigi kuberneriks ja kes pidas seejärel 4. juulil isandate maa­nõunikega kohtupäeva [sks Dingeltag], millel käsitleti järgmisi asju, nagu minu äraolekul asendus­sekretäri Johan26 Bruiningki protokoll [---]27 näitab. (RA, EAA.854.2.641, l 207v)28

Seega pole protokoll segavorm ainult selles sisalduvate eri tekstivormide, vaid ka autori eneseesitlusviisi poolest. Miks ja millistes olukordades räägib autor endast esimeses ja millal kolmandas isikus, peavad täpsustama tulevased analüüsid. Esialgu tuleb aga märkida, et mõlemal juhul ja seega märkimisväärses osas protokollidest võib teksti vaadelda egodokumendina. Vähemalt esimeses isikus jutustuse korral on protokollil ka autobiograafiline iseloom. Ent leidub teisigi osi, milles autor (jutustaja) ei maini küll end tegelasena, kuid mille kontekst annab selgelt mõista, et ta pidi kirjeldatud tegevuse ajal kohal olema kas või seetõttu, et protokoll on tema käega kirjutatud. Käsikirjaline vorm võimaldab kindlaks teha sellegi, mis päeval ja vahel isegi mis kell sekretär maanõunike koosolekutest osa võttis. Sellistele protokollidele on iseloomulik, et autor kirjutas palju iseendast, võtmata siiski elulooraamatutele omast reflektiivset vaatenurka oma elule ja andmata hinnanguid enda tegevusele.

Nagu mainitud, oli ajavahe tegevuse toimumise ja mustandi kirjapaneku vahel tavaliselt just koosolekute puhul väga lühike. Kuid leidub ka teistsuguseid juhtumeid. Näiteks 1642. aasta maakohtunike otsuse kohta, et sekretär peab sõitma Stockholmi, tegi Meyer sissekande protokolli alles viis kuud hiljem, pärast lähetusest naasmist, kirjeldades samas lühidalt kogu reisi:

Samal [päeval, 7. III 1642] otsustasid isandad maakohtunikud ja kogu rüütelkond, et mina, sekretär, pean vajalike kirjadega kuninga juurde sõitma. Mispeale ma reisisin Jumala nimel 18. märtsil Tallinnast Narva, Jami, Koporjesse, Nyeni kindlusesse, Viiburisse, Kyminkartanosse ja Porvoosse. Aga sealt edasi ei sõitnud ma laevade väljumise tõttu enne, kui alles 14 päeva pärast lodjaga Stockholmi, kus andsin oma kirjad koos auavaldusega üle maikuu 19. päeval. Viibisin seal 29. juulini, mispeale purjetasin sealt 31. juulil minema ja tänasin Kõigekõrgemat selle eest, et ma 4. augustil tervena tagasi Tallinnasse jõudsin. (RA, EAA.858.1.224, lk 813)

Jutustaja hääle kohta tuleb lisada, et sekretär kui jutustaja moodustab protokollide põhihääle, sest vastutava autorina pani ta osad tervikuks kokku ja kirjutas vahele ka siduvaid tekste. Ent vahelepõimitud kirjad ja dokumendid toovad lisaks suure hulga teisi hääli, eriti ainsuse esimese isiku minajutustustes, nii et terviknarratiiv muutub mitmekihiliseks. Mõeldes näiteks piiritülidele tunnistajate ütluste, kohtunike raportite, piirikontrolli protokollide, mõlema poole ettekujutuste ja muu sellisega, mis ühendavad väga erinevaid vaatenurki, ulatuvad need tekstid mõnikord üle aastate. Neist võib sageli leida isiklikke emotsionaalseid jutustusi, mis ületavad protokolli stiili piirid – kohtunarratiivide puhul pole see üllatav ja näitab protokolli osalist kuulumist õigusdiskursusesse (vrd Arnauld 2009: 42, kus viidatakse võimalusele tõlgendada kogu kohtumenetluse käiku narratiivina).

Kuid loomulikult sõltub see ka jutustatavast loost. 1635. aastal leebe kohtu­otsusega lõppenud mõrvaprotsessi jäädvustades märgib sekretär Meyer, kuidas minajutustajast meeskohtunik Rötgert Lohde refereerib ühe pastori tunnistust, kes raporteeris nii seda, mida ta ise koges (teine jutustamistasand), kui ka omakorda veel teistelt kuuldut (st järgmine, kolmas ​​jutustamistasand). Seejuures kasutab Lohde oma loos isegi otsekõnet, nii et vaatamata mitmetasandilisusele võib protokolli lugedes tekkida vahetu osalemise tunne. Tsiteerin seda katkendit pikemalt, sest see näitab väga hästi narratoloogilise analüüsi võimalusi, pakkudes samal ajal sügavat sissevaadet balti elulaadi:

Seepeale sai Juuru pastoriisand Josua [von Möllenbeck] Alu mõisas järgmise tunnistuse ja teate, mille too [mees] talle poolteadvusetult, vande all andis ja lausus. Nimelt oli see õnnis Juuru küla mees ühe Könßi-nimelise talupoja, Nööri Miku ja Paksu Mardi Jaaguga sel ajal kirmasel olnud ja koos joonud. Joomase peaga olevat see õnnis mees Nööri Miku, oma võõrustaja, hobuse võtnud ja tollega veidi ratsutanud, kuni mõned astusid sisse ja ütlesid Nööri Mikule: „Sina istud ja ohkad siin, aga su hobune ratsutab ringi!” Seepeale tõusis Nööri Mikk püsti, leidis õuest Helle Matsoni ja ütles: „Miks sa ratsutad mu hobusega ringi?” ja virutas kohe seejärel rusikaga Helle Matsonile vastu vahtimist, kes jäi seepeale üsna vagaseks, Nööri Mikk läks aga tuppa tagasi ja jätkas joomist. Kui nüüd Helle Matson tahtis lahkuda, tuli Paksu Mardi Jaak ja heitis Helle Matsoni enda alla. Siis võttis õnnis mees kivi ja lõi Helle Matsonile mitu auku pähe. Seepeale rebis Helle Matson end Paksu Mardi Jaagu küljest lahti ja andis õndsale mehele selja tagant noaga hoobi kaela, aga mitte väga sügavalt ja läks seepeale minema. Ja õnnis mees jäi sinna nõnda mõneks ajaks lebama, mispeale teised vedasid ta Nööri Miku juurde. Kaheksa päeva hiljem ratsutas pastor mõisaproua Anrepi palvel õndsa mehe juurde ja vaatas tema haavad üle, küsides seejuures, mismoodi tal need tekkisid. Seepeale vastas õnnis mees: „Andku Jumal mulle andeks, mul pole midagi olnud tegemist Helle Matsoniga ja ma ise olen nendes kahjudes süüdi, sest lõin teda ilma põhjuseta ja tahaksin talle selle meelsasti andeks anda. Kui nüüd õnnis mees oli talle kahjusid näidanud ja tema neid näinud, et need surmavad polnud, et õndsa mehe ihus aga muidu üks muu tõbi oli, mille kätte ta seitsme nädala põdemise järel ka suri, siis oli pastor tunnistajana õndsalt mehelt küsinud: „Kuna sul on nüüd muu tõbi ja sa ehk sellesse sured, mis tuleb siis sinu vaenust Helle Matsoniga arvata?” Seepeale oli õnnis mees vastanud: „Mina andestasin talle ning mul pole ka sõpru ega sugulasi, kes tema peale minu pärast kaebaks, mispeale ta [pastor] ratsutas tema juurest minema. Sellega lõpetas tunnistaja oma ütluse. (RA, EAA.854.2.641, l 100r–v)29

Selles protokollikatkes rullub tõepärasel kujul lahti balti elulaad. Mainitakse kohalikke paiku ja inimesi. Maapastor Josua von Möllenbeck kerkib esile oma kihelkonda teadva ja tundva inimesena, kes tunneb oma „lambukesi” ja hoolitseb nende hingeõnnistuse eest. Tema kaebus aadlikust meeskohtuniku vastu võetakse mõisas üles. Oma tõenäoliselt eestlasest või soomlasest talupoja või sulase kaitseks astub välja ka Helle Matsoni mõisaproua Anrep. Talupoeg olevat kirmaski ajal toimunud pidujoomingul tülitsedes sattunud võõra hobusega omavolilise ratsutamise pärast kaklusesse, mis tipnes raskete kehavigastustega. Ometi jooming jätkus. Kui vigastatu päevi hiljem surivoodil lebas, läks pastor teda vaatama ja lasi tal toimunust jutustada. Surija haige näitas end aga tõelise kristlasena, tunnistades oma süüd ja andestades kõik.

Pastori tunnistuse tõestisündinud loost, niipaljukest kui pastor sellest teadis, andis meeskohtunik edasi kaudses kõnes. Kust pastor selle teabe sai, ei selgu. Kuna on ebatõenäoline, et pastor nägi kaklust vahetult pealt, võib oletada, et ta sai kõigest teada alles surevat haiget külastades. Arvatavasti järjestas pastor oma jutustuse alles hiljem teadlikult kronoloogiliseks ja paigutas palju hiljem saadud info kakluse kohta, milles üks inimene sai tõsiselt viga ja suri varsti pärast seda, alles tunnistust andes loo algusesse. Juriidilises mõttes on tegemist vigastuse ja surma põhjusliku seosega, s.o tahtmatu tapmisega. Üsna üksikasjaliku narratiivi tempo on muutlik: esmalt kirjeldatakse sündmusi mõne tunni jooksul kirmasel talupoeg Könßi juures ja seejärel peaaegu viimse kui pisidetaili täpsusega üksikuid kakluse osi. Pärast ajahüpet („kaheksa päeva hiljem”) räägitakse pastori ja kannatanu kohtumine üksik­asjalikult ja sõna-sõnalt uuesti lahti, kuigi ei mainita, et kannatanu, kes põdes ka teist surmavat haigust, seitse nädalat hiljem suri. Isegi kui narratiivis puuduvad keelelised kaunistused ja püüeldakse faktitäpsuse poole, on selles pinget. Kulminatsiooniks on kannatanu avaldus, et kohtualune ei ole tema eeldatavas surmas süüdi ja et ta on tollele kannatused andestanud. Justkui rõhutatult pidurdab napisõnaline lõpplause („mispeale ta [---] ratsutas minema”) kõnevoo järsult, enne kui narratiiv päädib lõpuvormeliga.

 

Kokkuvõte

Siinne esmakordne kirjandusteaduslik lähenemiskatse Caspar Meyeri 20 aasta jooksul koostatud protokollidele kinnitab, et protokollide tekstikorpusel on märkimisväärne narratiivne potentsiaal. See korpus väärib esmase vaatluse järel põhjalikumat käsitlemist võrdluses nii teiste perioodide, linnade ja piirkondade, eeskätt Liivi- ja Kuramaaga, kui ka teiste tollaste ametkondade, näiteks raeprotokollidega, et jõuda varauusaegsete protokollide tervikkäsitluseni. Protokollide esinemiskujud on ainuüksi Meyeri näidete alusel väga mitmekesised ja varieeruvad ilmselt veelgi enam regiooni varauusaegsete protokollide tervikkorpuses. Need erinevused võivad pakkuda selgitusi protokollide tähendusele piirkonna administreerimisel.

Kirjandusteadlased ei tohiks protokolle kergekäeliselt kõrvale heita kui ilma esteetilise narratiivse mõõtmeta tarbetekste, vaid neid tuleks pigem mõista mitme­kihiliste jutustustena tõestisündinud asjadest, mille narratiivsus esmapilgul ei avaldu. Teisalt rullub sellises narratiivis lahti väga omanäoline balti elulaad selle kõike­hõlmavuses, kuid teksti koostamispõhimõtte paljastamisel täpsustub protokollide ajalooline allika­väärtus võrreldes ka teiste allikatega.

Lisaks maa kõrgeimas valitsusinstitutsioonis aset leidnud protsesside proto­kollilisele jäädvustamisele sisaldavad rüütelkonna protokollid jutustusi balti elu­laadist mitmel tasandil, olgu need siis vormistatud eri tekstiliikidena, nagu tunnistaja ütlus või raport, või omakorda ka üksteisega põimunult nagu viimases näites. Igal üksikjuhul on oluline fookuse küsimus juba selgi põhjusel, et sekretäril kui autoril olid teksti koostades käepärast erinevad eneseesitluse võimalused. Lisaks võib kaudselt kuulda paljude teiste hääli ja need ei pea mingil juhul olema üksnes objektiivsed raportid, vaid võivad edastada ka kogemust või arvamust, näiteks tunnistajate ütlustes. Kuigi protokollides pole pikki mõtisklusi, võimaldavad need tekstid arvukalt sisse­vaateid inimeste käitumisse, positsiooni ja olemusse selles balti maailmas, mida protokollid ei loonud ilukirjanduslikult, kuid vormisid siiski keeleliselt ja tekstiliselt.

Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud KRISTI VIIDING

Artikkel on täienduste ja parandustega tõlge varasemast artiklist (Klöker 2024) ja on valminud ETAG-i rahastatud uurimisprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse väljakujunemisel Poola ja Rootsi ­Liivimaal” (PRG1926) raames. Suur tänu Kai Tafenaule (Rahvusarhiiv) nõustamise eest varauusaegse saksa keele alal.

Martin Antonius Klöker (snd 1966), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteadur (Kohtu 6, 10130 Tallinn), mkloeker@uni-osnabrueck.de

1 Vt nt Niehaus 2005 või Berliinis kirjandus- ja kultuuriuuringute keskuses 2017. aastal toimunud töötoa kokkuvõtet (Schuler 2017) ja ettekandeid, mis peeti 2019. aastal Wuppertali interdistsiplinaarses editsiooni- ja dokumenditeaduste keskuses IZED (Rummel 2019).

2 Vt artikleid alates 2006. aastast ilmuvas ajakirjas Non Fiktion. Arsenal der anderen Gattungen, eriti teemanumbreid „Klassiker der Sachliteratur” (2015, nr 1–2), „Faktualität und Fiktionalität” (2017, nr 1); samuti aluskäsitlust kirjanduse ja tegelikkuse seostest Klauk, Köppe 2014 ja Fludernik, Ryan 2019.

3 1640. aastate lõpus koostatud ning 1650. aastal rüütli- ja maaõiguse raames (I raamat, ptk 7, art 1–14) trükis avaldatud ametijuhendi koostajate hulka kuulus tollase Tallinna linnakohtu kaas­istuja Philipp Crusiuse (Krusenstierna) kõrval ka Meyer. Sekretäri erapooletust puudutab juhendis artikkel 3: „Kõike, mida raeistungeil või maakohtus ette loetakse, peab sekretär hoolikalt, rahulikult ja arusaadavalt väljendada püüdma; samuti peab sekretär olema täpne ja tähele­panelik, pannes kirja poolte esitatu või kästu ja muu, mis tuleb kirjalikult vormistada, selleks et kõik oleks protokollitud täpselt ja võimalikult nii, nagu ette kanti või kästi; protokollida tuleb korralikult ilma mahatõmbamisteta, nii et neis ei oleks midagi vigast ega laidetavat.”

4 Vrd nt Reallexikon 1997, milles leiduvad märksõnad „jutustaja”, „jutustaja kommentaar”, „jutustamis­skeem”, „jutustamissituatsioon”, „jutustuse tempo”, „jutustamisteooria”, „jutustus I” ja „jutustus II”, puuduvad aga „protokoll” ja „aruanne”. Metzleri kirjandusleksikonis on olemas artiklid „jutustaja”, „jutustuse uurimine”, „jutustav laul”, „jutustatud aeg”, „jutustamisteooria”, „jutustus”, „jutustamisaeg” ja „aruanne” (sh siinkohal oluliste viidetega märksõnadele „kirjeldus”, „põhjendus”, „dokumentaalkirjandus”), ent puudub „protokoll” (Burdorf jt 2007). Wilpert (2001) avab detailselt narratoloogilisi mõisteid ja lisaks esitab märksõnad „aruanne” ja „protokoll”.

5 Vrd ka Martínez 2009, mille raskuspunkt on siiski XIX–XX sajandi ajakirjanduslikel reportaažidel.

6 Pigem on vajalik protokollija allkiri, mis tagab tõele vastavuse ja täpsuse, samas kui asjaosalistele tuleb anda võimalus protokolli kontrollida ja parandada.

7 Nt Rau 2019; Meier, Ziegler 2004: 129–166. Varauusajal polnud protokollidel ühtset pealkirja. Rüütelkonnaprotokollid Caspar Meyeri sulest on õigupoolest maapäevade protokollid ja ühel korral kasutab ta ise pealkirja „maaprotokoll” (Landprotokoll).

8 Ajalooliste raeraamatute uurimise jaoks on protokollid üksnes üks vorm paljudest, ent linna­haldusliku kirjakultuuri meediumina siiski suure tähtsusega. Vt nt Back 2021 Saksa teadus­uuringute ühingu (DFG) projektist „Index Librorum Civitatum”, mis kestab alates 2016. aastast Halle-Wittenbergi ülikooli juures ning dokumenteerib internetiandmebaasis kesk- ja varauusaegseid raeraamatuid kogu tänapäevase Saksamaa ala kohta. Baltikumi raeraamatuid ei kataloogita, küll aga nende kohta käiv kirjandus, vt ILS.

9 Rüütli- ja maaõigus on küll editeeritud, kuid puuduvad käsitlused selle loomise taustast ja säilinud tekstivariantide võrdlus (vt Ewers 1821; Bunge 1832; Paucker 1852). Eestimaa kirikukorra (1651. aasta „Interims Kirchen-Ordnung” ehk „Interims Kirchen-Ordinantie”) kohta leidub aluskäsitlus vaimulikust vaatepunktist, mis arvestab rüütelkonnaprotokolle üksnes XIX sajandi editsiooni mahus: Westling 1900: 46–57. Seda ei maini aga Andresen 2004. Tallinna gümnaasiumi rajamise kohta Tallinna linna perspektiivist vt Hansen 1881, viljakaubandustüli kohta Gierlich 1991: 169–171 ja Küng 2019. Eesti keeles koondab Tallinna varauus­aegseid allikaid seni kõige esinduslikumalt Tallinna ajalugu 2019.

10 Sündik oli kesk- ja varauusajal peamiselt õigusküsimusi lahendanud rae- või rüütelkonna ametnik.

11 Protokollid 1634–1644 (RA, EAA.854.2.641, 498 lk) ja Protokollid 1645–1653 (RA, EAA.854.2.644, 538 lk), mõlemad praegu Eestimaa rüütelkonna fondis. Lisaks tuleb mainida eraldi paiknevat kaheleheküljelist mustandit 9. oktoobrist 1647 (RA, EAA.854.2.793).

12 Kõrgema maakohtu arhiivinimistu järgi puudus see köide juba 1695. aastal. Köited näivad olevat liikunud korduvalt rüütelkonna ja kõrgema maakohtu vahel edasi-tagasi. Vanas, hiljemalt XVIII sajandist pärinevas Rooma numbritega köidete numeratsioonis (köited XII kuni XIV ning vastavad allköited A ja B mustandite ja puhtandite jaoks) pole puuduvate aastate köitele enam isegi eraldi numbrit.

13 Protokollid 1634–1642 (RA, EAA.858.1.224, 995 lk), Protokollid 1647–1651 (RA, EAA.854.2.642, 802 lk) ja Protokollid 1652–1653 (RA, EAA.854.2.643, 330 lk). Esimene nimetatud köidetest on kõrgema maakohtu fondis. Samas paiknevad Meyeri eelkäijate ja ameti­järglaste köited aastate 1625–1633 ning 1654–1656 kohta.

14 Kõrvutavat käsitlust ootavad raeprotokollid on Susanne Rau hinnangul „tekstitraditsiooni säilimise ideaaljuhtum” ning „tihedaim, põhjalikem ja katkestusteta allikas Euroopa linnaajaloo kohta keskaja lõpu perioodist kuni XIX sajandini” (Rau 2019).

15 Vrd Stephan Jaegeri (2009: 121–124) käsitlusega, eriti peatükiga ajalookirjutuse narratiivsetest ­allikatest, milles autor tõdeb: „Ajalookirjutuses tekib jutustus, kui ajaloolised faktid, sündmused ja olukorrad üksteisega ajalise järgnevuse kaudu seostatakse” (Jaeger 2009: 122). Käesolevas ­artiklis vaadeldavates protokollides pole koostaja harilikult faktide põhjuste ja mõjude selgitust ette andnud, ehkki seda tuleks igal üksikjuhul kontrollida. Ent lugejale võib juba teksti üles­ehituski pakkuda selgitusi ja tõlgendusi.

16 Istungite eel laiali saadetud kirjalikust päevakorrast, millele Meyer saanuks protokollide ­sõnastamisel toetuda, pole teada ühtki näidet. Vahel mainitakse küll protokollides, et mõnd teemat tuleb järgmisel istungil arutada, kuid see ei olnud mõeldud päevakorrana.

17 Vrd Wilfried Barneri barokkretoorika käsitlust, eriti peatükki XVII sajandi retoorikast ja ühiselust (Barner 1970: 150–189). Õpetatud stuudiumi ja saksa keele vahelise seose kohta vt Wolf Peter Kleini (2011) aluskäsitlust.

18 Sellest kolmeosalisest teosest, mis oli kirjutatud peamiselt Saksimaa kantseleisid silmas pidades, ilmus mitu trükki ja XVIII sajandi teisel poolel avaldati sellest Georg Beyeri parandatud variant (1763). Minu teada pole veel põhjalikult uuritud, kas Balti kantseleides ja kirjutajatel leidus juhendi- ja vormeliraamatuid. Eesti- ja Liivimaal tegutsenud sekretärid olid õppinud ­Euroopa, enamasti Saksamaa ülikoolides ega olnud – nagu Meyergi – kohalikku päritolu, mistõttu pidid nad olema kursis paljude kantseleiraamatutega. Riias hakkas uue kantseleihoone rajamisega 1598. aastal kehtima uus, rae tellimusel sündiku David Hilcheni koostatud kantseleikord. Tallinna jaoks andis Meyeri sõber Heinrich Arninck välja väikese retoorika- ja vormeliraamatu (Arninck 1639), mis oli mõeldud küll kasutamiseks gümnaasiumis, kuid põhines kahtlemata Tallinna kantseleide praktikal.

19 Volckmann ei käsitle eraldi protokolle, vaid loetleb sekretäri ülesandeid: „Protokollija, kuna nad peavad kõik tegevused hoolsalt protokollima, üles kirjutama ning tavalisele kujule viima.” („Protocollistae, daß sie alle Händel fleissig Protocolliren/ auffzeichnen/ vnd in gewöhnliche Form bringen sollen”, Volckmann 1621: 6–7).

20 Vrd Jaeger 2009: 124 viitega artiklile Genette 1990: 766; Fludernik 2013: 42.

21 Siin on tsiteeritud puhtandit, mitte parandustega mustandit. Mõlemad on kirjutatud Meyeri enda käega. Puhtandis järgneb tekst katkendis nimetatud soovituskirjale, mustandisse on aga vastavas kohas märgitud, et soovituskiri ja instruktsioon tuleb lisada.

22 Roosnoobel oli XV–XVI sajandil vermitud Inglise kuldmünt, mida jäljendati hiljem Madalmaades ja Taanis. – Tõlkija märkus.

23 Siit selgub, et protokolli käsitlemise narratiivina teevad protokollivormi eeskirjad keeruliseks esmajoones seetõttu, et autor (jutustaja) teab selgelt rohkem, kui tal on lubatud avaldada. Nii ei ole protokolli minajutustus kindlasti mitte autobiograafia, ehkki sellel on mõningaid auto­biograafia tunnuseid.

24 Asub samas köites lk 10–11.

25 1634. aasta mustandis on lõik palju lühem.

26 Eesnimi on kirjutatud hiljem rea kohale.

27 Sõna on maha soditud ja loetamatu.

28 Katkendi viimane sõna folget on maha tõmmatud. Järgneb ristviite märk. Meyeri mustandi­köites pole tema asetäitja Bruiningki protokollitekst säilinud, ent puhtandis on see ristviite märgi juures sisse kantud.

29 Siin tõlgitud Meyeri käekirjaga puhtandist, koos kõigi puhtandis leiduvate tekstiparandustega.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.854 Eestimaa rüütelkonna fond

EAA.854.2.641 – protokollid 1634–1644

EAA.854.2.642 – protokollid 1647–1651

EAA.854.2.643 – protokollid 1652–1653

EAA.854.2.644 – protokollid 1645–1653

EAA.854.2.793 – protokolli mustand 9. oktoobrist 1647

EAA.858 Eesti kõrgema maakohtu fond

EAA.858.1.224 – protokollid 1634–1642

 

VEEBIVARAD

Back, Jessica 2021. Stadtbücher als Medien administrativer Schriftlichkeit im Spätmittel­alter. 22.09.2020–23.09.2020, Halle (Saale). – H-Soz-Kult 22. I. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/fdkn-127422

ILS = Index Librorum Civitatum. https://www.stadtbuecher.de/

Rummel, Ulrich 2019. Ankündigung: „Protokoll-Editionen. Probleme und Lösungen”. Vor­tragsreihe des IZED, Wuppertal (07.05.–21.05.2019). – H-Germanistik 5. II. https://networks.h-net.org/node/79435/discussions/4082033/ank-vortragsreihe-des-ized-wuppertal-protokoll-editionen-probleme

Schuler, Vera 2017. Tagungsbericht: „Zu Protokoll. Theoriegeschichte und Ideenpolitik einer übersehenen Gattung”. 27.04.2017–28.04.2017, Berlin. – H-Soz-Kult 4. VII. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/tagungsberichte-7229

 

KIRJANDUS

Andresen, Andres 2004. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele. (Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 7.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Arnauld, Andreas von 2009. Was war, was ist – und was sein soll. Erzählen im juristischen Diskurs. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-litera­rischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 14–50. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_2

Arninck, Heinrich 1639. Medulla variarum earumque in orationibus et epistolis usitatissimarum formularum, ex optimis quibusvis authoribus, in usum Gymnasii Revaliensis, quod in Livonia est, collecta per Henricum Arningum, ibidem in Gymn. Rhet. Prof. Jena: Freyschmidt.

Barner, Wilfried 1970. Barockrhetorik. Untersuchungen zu ihren geschichtlichen Grund­lagen. Tübingen: Niemeyer.

Bunge, Friedrich Georg von 1832. Beitrag zur Kenntniß der Geschichte und der Quellen der Ritter- und Landrechte des Herzogthums Ehstland. – F. G. von Bunge, Beiträge zur Kunde der liv-, esth- und curlaendischen Rechtsquellen. Riga–Dorpat: C. J. Schünmann, lk 89–142.

Burdorf, Dieter; Fasbender, Christoph; Moennighoff, Burkhard (toim) 2007. Metzler Lexikon Literatur. Begriffe und Definitionen. Stuttgart–Weimar: J. B. Metzler. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05000-7

DRW = Deutsches Rechtswörterbuch. Wörterbuch der älteren deutschen Rechtssprache. 10. kd. Toim Heino Speer. Weimar: Heidelberger Akademie der Wissenschaften, 1997–2001.

Ewers, Johann Philipp Gustav 1821. Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Landrechte. Sechs Bücher. Erster Druck. Mit erläuternden Urkunden und ergänzenden Beilagen heraus­gegeben. Dorpat: Meinshausensche Buchhandlung.

Fludernik, Monika 2013. Erzähltheorie. Eine Einführung. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Fludernik, Monika; Ryan, Marie-Laure 2019. Narrative Factuality. A Handbook. (Revisionen 6.) Berlin: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110486278

Genette, Gérard 1990. Fictional narrative, factual narrative. – Poetics Today, kd 11, nr 4, lk 755–774. https://doi.org/10.2307/1773076

Gierlich, Ernst 1991. Reval 1621 bis 1645. Von der Eroberung Livlands durch Gustav Adolf bis zum Frieden von Brömsebro. Bonn: Kulturstiftung der deutschen Vertriebenen.

Hansen, Gotthard von 1881. Geschichtsblätter des Revalschen Gouvernements-Gymnasiums zu dessen 250-jährigem Jubiläum am 6. Juni 1881. Reval: F. Kluge.

Jaeger, Stephan 2009. Erzählen im historiographischen Diskurs. – Wirklichkeits­erzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 110–135. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_5

Klauk, Tobias; Köppe, Tilmann 2014. Fiktionalität. Ein interdisziplinäres Handbuch. (Revisionen 4.) Berlin–Boston–New York: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110322606

Klein, Christian; Martínez, Matías (toim) 2009. Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Stuttgart: Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5

Klein, Wolf Peter 2011. Die deutsche Sprache in der Gelehrsamkeit der frühen Neuzeit. Von der lingua barbarica zur HaubtSprache. – Diskurse der Gelehrtenkultur in der Frühen Neuzeit. Ein Handbuch. Koost Herbert Jaumann. Berlin–Boston–New York: De Gruyter, lk 465–516. https://doi.org/10.1515/9783110241068.465

Klöker, Martin 2020. Caspar und Catharina. Eine Revaler Liebe in Briefen des 17. Jahr­hunderts. (Baltische literarische Kultur 2.) Berlin–Münster: LIT Verlag.

Klöker, Martin 2024. Faktisches Erzählen im 17. Jahrhundert. – Überlegungen zu narrato­logischen Strukturen in Protokollen der Estländischen Ritterschaft. Baltische Erzähl- und Lebenswelten. Kultur-, literatur-, translations- und sprachwissenschaftliche Aspekte. (Schriften des Bundesinstituts für Kultur und Geschichte des östlichen Europa 87.) Koost Maris Saagpakk, Antje Johanning-Radžienė, Rūta Eidukevičienė, Aigi Heero. Oldenburg: De Gruyter, lk 35–51. https://doi.org/10.1515/9783111381886-003

Küng, Enn 2019. Tallinn’s Balance of Trade in the 17th Century. – Hansische Geschichts­blätter, kd 137, lk 81–110.

Lugauer, Andreas 2020. Konferenzbericht: An den Schnittstellen von Fakt und Fiktion. Formen und Funktionen dokufiktionalen Erzählens in der Gegenwart. (Tagung in Erlangen v. 7.–9.11.2019.) – Zeitschrift für Germanistik. Neue Folge, kd 30, nr 3, lk 673–676.

Martínez, Matías 2009. Erzählen im Journalismus. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 179–191. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_8

Meier, Jörg; Ziegler, Arne 2004. Textsorten und Textallianzen in städtischen Kanzleien. – Textsortentypologien und Textallianzen von der Mitte des 15. bis zur Mitte des 16. Jahrhunderts: Akten zum internationalen Kongress in Berlin 21. bis 25. Mai 2003. (Berliner sprachwissenschaftliche Studien 6.) Toim Claudia Wich-Reif, Franz Simmler. Berlin: Weidler, lk 129–166.

Niehaus, Michael 2005. Protokollstile. Literarische Verwendungsweisen einer Textsorte. – Deutsche Vierteljahrsschrift für Literaturwissenschaft und Geistesgeschichte, kd 79, lk 692–707. https://doi.org/10.1007/BF03374611

Niehaus, Michael; Schmidt-Hannisa, Hans-Walter 2005. Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte. Frankfurt am Main: Peter Lang.

Paucker, Carl Julius Albert 1852. Der revidirten ehstländischen Ritter- und Landrechte erstes Buch oder die Gerichtsverfassung und das Gerichtsverfahren in Ehstland vor hundert Jahren. Ein Beitrag zur vaterländischen Rechtsgeschichte. Reval: Lindfors’ Erben.

Rau, Susanne 2019. Ratsprotokolle. – Enzyklopädie der Neuzeit Online. Toim Friedrich Jaeger, Georg Ekert, Ulrike Ludwig, Benjamine Steiner, Jörg Wesche. Stuttgart: J. B. Metzler. http://dx.doi.org/10.1163/2352-0248_edn_COM_333646

Reallexikon 1997 = Reallexikon der deutschen Literaturwissenschaft. Toim Klaus Weimar, Georg Braungart, Harald Fricke, Klaus Grubmüller, Jan-Dirk Müller, Friedrich Vollhardt. I kd. Berlin–Boston–New York: De Gruyter.

Zedler, Johann Heinrich 1741. Grosses vollständiges Universal-Lexicon aller Wissenschaften und Künste. 29. kd. Leipzig-Halle: [s. n.].

Tallinna ajalugu 2019 = Tallinna ajalugu II, 1561–1710. Koost Lea Kõiv, peatoim Tiina Kala, toim Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv.

Volckmann, Adam 1621. NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte: In welchem unterschiedlicher nützlicher Bericht von den Amptspersonen eines Raths und Gerichtstuls … gehörig zubefinden. Leipzig: Grosse.

Westling, Gustav Oscar Friedrich 1900. Kirchengesetz und Kirchengesetzarbeiten in Ehstland zur Zeit der schwedischen Herrschaft. Eine kirchenhistorische Studie. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, kd 5, lk 39–68.

Wilpert, Gero von 2001. Sachwörterbuch der Literatur. Stuttgart: Kröner.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–19342 ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.3 Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,4 mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri5 naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.6 Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd erinesid radikaalsematest naisõiguslastest, „vesistest standardiseeritud sinisukkadest” (lk 157) või „tänapäeval tavapärastest amatsoonidest, kes kiunuvad meestega võrdsete õiguste teemal” (lk 159), nagu toona kirjutati.

Zita Kārkla keskendub artiklis „From claiming authority to sensuous excursions: Mapping the female body in Latvian women’s travel writing (1878–1920)” naiste reisikirjadele. Tema põhinäideteks on Minna Freimane ja Angelika Gailīte. Freimane kohta on vähe infot, aga ilmselt reisis ta guvernandi ja parunessi teenijana. Ka Gailīte reisis koos kaaslastega, kuid tegi seda eeskätt oma lõbuks. Artikli esimeses pooles iseloomustatakse teisigi reisikirjade naisautoreid. Nemad on valitud spetsiifilisemaks analüüsiks seetõttu, et kirjutasid erineval ajal, Freimane XIX sajandi lõpus, Gailīte XX sajandi alguses, ning ühiskonnas ja naiskirjanduses vahepeal toimunud muutused mõjutasid reisikirjade sisu ja esituslaadi.

Māra Grudule artikli „Baltic German women between two cultures: Translation of Latvian literature at the end of the 19th century and in the 20th century” teemaks on naised tõlkijatena. Grudule kirjutab, et tutvustab nelja baltisaksa naist, kuid uuritavate perekondlik taust on üsna kirju – seega „nelja end pigem sakslasena identifitseerivat naist”? Kas see kirju taust võis mõjutada nende vahendajarolli või selle valikut? Neljast varaseima, Hanny Brentano puhul on märkimisväärne potentsiaalne (enese)tsensuuri aspekt – otsus jätta läti rahvusliku liikumise elemendid oma tõlkest välja. Näidetest viimane, Martha von Dehn-Grubbe, on aga Eesti aladelt pärit Anete Konksi tütar, kes tõlkis ka eesti kirjandust saksa keelde. Põgus pilk väliseesti ajakirjandusele näitab, et ajalehed vahendasid nii teateid tõlgitud luulekogu „Wir kehren heim”7 kohta kui ka kokkuvõtteid Dehn-Grubbe teiste väliseesti teoste arvustuste kohta.

Signe Raudive artiklis „Women in the book publishing industry of Latvia during the interwar period” on vaatluse all kolm naist kirjastajatena: ema ja tütar Anna Grobiņa ja Ilga Zvanītāja ning Emīlija Benjamiņa. See võimaldab iseloomustada kolme üsna erineva toodanguga kirjastust. Paraku ei selgu üheselt, kas kirjastuste välja antud teoste valik oli seotud eeskätt isikliku maitse või turu ootustega, mis omakorda võisid muutuvas majanduslikus olukorras teiseneda. Vastuseks küsimusele, kas naised ettevõtjatena suhtusid näiteks kaastöölistesse kuidagi teisiti, tõdeb artikli autor, et säilinud allikad ei võimalda teha selliseid uuringuid, nagu on tehtud mõningate välismaa kirjastuste kohta.

Kokkuvõttes on tegemist mitmekülgse ja sisuka kogumikuga, mis pakub sisse­vaateid erinevate naiste elulugudesse ja nende ühiskondlikku tegevusse. Tervitatav on lähenemine, mis ei keskendu ainult ennast lätlasena identifitseerivatele naistele, vaid kaasab mitmeid baltisaksa naisi. Vähem saame aimu slaavi ja juudi naiste tegevusest. Eesti lugeja jaoks on see väärtuslik väljaanne, ja mitte ainult seetõttu, et mitu näidet on Eestiga seotud – eeskätt ikkagi sarnase mineviku ja geograafilise läheduse tõttu. Samuti teeb otsus avaldada kogu väljaanne inglise keeles (ja vabalt allalaetavana) selle eesti (ja välismaa) lugejale kättesaadavamaks.

 

1 Näiteks H. Reinart, Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn: Postimees, 2020; Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2020; aga ka Helmi Mäelo raamatu „Eesti naine läbi aegade” uustrükk (Tallinn: Varrak, 1999; esma­trükk 1957).

2 I. Lipša, Viena. Grozāmo sarakstu slazdā: sieviešu politiskā vēsture Latvijā 1922–1934. Rīga: Friedrich-Ebert-Stiftung, 2022.

3 V. Zelče, Nezināmā. Latvijas sievietes 19. gadsimta otrajā puse. Rīga: Latvijas Arhīvistu biedrība, 2002.

4 https://www.womage.lv/en

5 Kaitsmine toimus 29. IV 2024.

6 Vt märkust 2.

7 Wir kehren heim. Estnische Lyrik und Prosa. Eessõna ja tlk M. v. Dehn-Grubbe. Karlsruhe: Karlsruher Bote, 1962.

Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.

Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.

Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal peale: psühholoogiline rahulolu või esteetiline nauding?

Vilu kaheksas luulekogu „Vana hing” maalib helget ja habrast luuleilma, mille moodustavad sellised märksõnad nagu „klaas”, „aken”, „peegeldus”, „südamik”, „puudutus”, „tartu”, „valgus”, „laps”, „headus”, „lilled”, „kevad”, „surm”. Tegusõnadest on kesksel kohal „armastama”. ­Väldin teadlikult arvandmete välja­toomist, ­pidades kinni üldpildist, muljete visandist, mis tekib raamatu lugemisel.

Luulekogu on niivõrd tihe, et selle ideed, kujundid ja mõtisklused ajavad üle ääre. See on küps ja võimas luule, mis haarab lugejat ning juba 14. leheküljel tekib tunne, et võib pausi teha, kuna ainuüksi loetud luuletuste sisu annab raamatu jagu materjali, kuigi tekstid on lühikesed, keskmiselt 6–10-realised.

Eeltoodud märksõnad tähistavad Vilu luulekogu kontuure, autorile omaseid motiive ja metafoore, tema poeetika pide- ja sõlmpunkte. Nende kaudu lähenen tema kunstilistele eesmärkidele, luule lätetele: üritan veidigi haarata, mida soovib Vilu väljendada lakooniliste ja ometigi rikkalikult konstrueeritud tekstidega, ning mõista, kes või mis paneb teda kirjutama nii, nagu ta seda teeb.

Vilu on kindlasti Tartu kirjanik – „tartu on kõige ilusam juuli lõpus” (lk 5), „emajõgi pole enam külm täppislõige läbi linna” (lk 13) –, kuid see mõõde on tema puhul teisejärguline. Sellest olulisemal kohal on teadvuse käsitlused: psühholoogia, psüühika, psühhoanalüüs. Või siis sellised mõisted nagu „reaalne”, „sümboolne”, „imaginaarne”. Need on ta luuletuste sisevooder. Vilu poeesia loob peegeldusi, kujutisi, teisikuid; õhk hakkab värelema, selged piirid moonduvad, autorist saab korraks alkeemik. Vahel harva selgitab ta lugejale, mida täpsemalt vaaritab, kuid enamasti mitte ja siis on eriti põnev lahti mõtestada, kuidas üks või teine luuletus on loodud – ja see pole kuigi lihtne ülesanne.

Kui otsida Vilu järeleandmiste näiteid, siis umbes raamatu keskel leidub tekst, kus minategelane täheldab, mida tähendab olla vana hing: „kõige olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35). Ühtlasi avab see Vilu raamatu grande idée: viia lugejad psühhoanalüüsi ja Jacques Lacani juurde ning meelde tuletada peegli­staadiumi põhimõtted. Vilu üritab selles raamatus leida inimese arengus punkti, kus ta (inimene) tunneb ennast ära, kus mina saab täiel määral minaks – edasine huvitab autorit vähem. Oluline on ehtsus, inimlikkus, elu enne sotsiaalset taaka, eksistents veel arenemata identiteetidega. See on suurejooneline eesmärk ühe luulekogu puhul.

Näiteks ühe luuletuse lõpus ütleb lüüriline mina, et ta on nagu „mädanenud südamik nagu kodu keset — nagu kodu” (lk 33). Kodu on keset mõistet „kodu” – see on ju nagu laps, kes näeb ennast esimest korda peeglist ja mõistab, et see on tema, seni pidi ta tulema toime ilma selle teadmiseta. Vilu väljendab metafooride kaudu olulist inimeseks olemise teooriat.

Kui otsida Vilule kaaslasi eesti kirjandusest, siis tuleb eriti kirju grupipilt: Siuru ja tärkav loodus, kassetipõlvkond ja kõnelused surmaga (Mats Traat), prosaismide kasutamine ja Tartu kohalolu (Jaan Kaplinski), katsetused vormiga, mille käigus tekib proosaluule (Kaplinski, Paul-Eerik Rummo), joovastus kevadest (Viivi Luik, Ly Seppel). Samuti vaatab „Vanast hingest” vastu mõni hilisem ilmutus: sotsiaalsusega mänglev Kalev Kesküla, süntaksist loobunud Ene Mihkelson ning loomulikult psühhoanalüüsiga süvitsi töötav Elo Viiding. Samuti võib välismaisest modernismist nii mõndagi välja tuua – esimese hooga tuleb pähe Charles Baudelaire ja „Väikesed poeemid proosas” (1869, e k 1930). Ja kes ütles, et tuleks piirduda vaid luulega? „Vanas hinges” võib näha vihjeid ka Viive Luige ja Mati Undi esimestele romaanidele.

Selline seltskond üheskoos – see on midagi pöörast. See on näide heast kirjandusest, mis kogub, töötleb, sünteesib eri signaale ja lahendusi ning pakub seeläbi uut kvaliteeti. Vilu ei jäljenda kedagi, ta on lihtsalt eesti kirjanduse osa. Ta on jõudnud luulekeeleni, mille kohta saab franksinatralikult tõdeda: „I faced it all and I stood tall / And did it my way.” Näiteks: „Igal hommikul avan peo” – Ly Seppel1 vs. „iga õhtu põletan küünalt” – Tõnis Vilu (lk 72). Ehkki süntaktiliselt struktuurilt sarnane, on Vilu tekst sisu poolest justkui vastus ja vastand Seppeli luuletusele: Seppel laseb lendu kullipojad ja muretseb, et need jääks ellu ning maailmas valitseks õnn ja kooskõla, Vilu aga kõneleb surma paratamatusest, hingedepäevast ja paneb tähele, et „tagaaias tühjad linnupesad läbi talve”. Või siis see, kuidas Vilu loobub süntaktilistest piiridest. Ene Mihkelson on seda teinud nii, et punktuatsioon puudub, kuid esisuurtähed on alles: „Maa teeb pöörde tekib lõhesid / Päev on pikem Päev on lühem / aga mitte kohe loomulikult”.2 Lugeja ülesanne on mõelda juurde vajalikud kirja­vahemärgid ning otsustada selle üle, kas suurtäht tähistab lause algust ja/või on sellega sõna tähtsust võimendatud – nii et mõni päev on eriline ja sellisena on kirjas kui Päev.

Tõnis Vilu võte on veel keerulisem: kõik sõnad tekstis on väiketähega ja lause­piiriks on vaid tühik, luuletus ei alga suurtähega ega lõpe punktiga. Ainus kirjavahemärk, mida Vilu endale lubab, on kriips: paaril korral on see sidekriips, kümneid kordi mõttekriips, mis pole aga tavaline, vaid kahest sidekriipsust koosnev märk: –. See muide tekitab küsimuse, kas tegu on toimetaja tähelepanematusega või on see taotluslik žest – niimoodi toksitakse mõttekriipsu näiteks telefonis ning vahest on siis algne märk alles jäetud. Ma ei tea, kuidas Vilu kirjutab, pastakaga või mõne tehnilise vidina abil, kuid läbivalt kahest kriipsust koosneva mõttekriipsu kasutamine viitab pigem omapärasele võttele. Mida see peaks tähendama, jääb aga arusaamatuks.

Järgnevalt näitan, kuidas Vilu jõuab luules semantilise ja lingvistilise nihkeni, pakkudes Mihkelsoniga võrreldes hoopis teistsugust lahendust punktuatsioonita tekstis.

hoia haavad lahti vanahingeline okkalise viirpuuheki
sees erekollane aed mu pea ümber on mässitud kotiriie
nagu kinnine võililleõisvalguselubadus — tunnen
kahte jahedat nööpi silmade vastas suur mäng vaatab
ja puurib mustav puhtakslõige kõik suve õitsemised
ühekorraga paksult ja lehitsematult nagu läbivettind
ajaleht (lk 18)

Siit on näha, et Vilu tekst pole üles ehitatud lihtsõnadele: sõnatüvi-tühik-sõnatüvi, mis oleks lihtsalt jälgitav, st ühtlaselt jagunevate pausidega skeem, kuigi see ei pruugi aidata mõista, kus on lause ja osalause – nagu ülal Mihkelsoni puhul. Vilu kasutab liitsõnu (olen need alla jooninud), tänu millele tühikud ehk pausid pole prognoositavad. Taolist teksti on raskem lugeda ja lahti muukida, sest kahest või kolmest tüvest koosnev liitsõna on nüansirikkam ja pausid ilmuvad harvemini. Taoline tekst on kunstiliselt kõrgel tasemel, see on meistritöö, ja Vilu raamatus on selliselt keeruliselt konstrueeritud tekste ligi 70. Raamat on hoolikalt koostatud, ükski tekst pole üleliigne.

Rõhutan: Mihkelsoni luules on liit­sõnad harv nähtus, Vilu raamatus on liitsõnu kasutatud enam-vähem igas tekstis. Eelmises raamatus, samuti väga õnnestunud proosaluulekogus „Kõik linnud valgusele” (2022) ei kasutanud Vilu veel laialdaselt seda võtet. See on üks põhjustest, miks „Vana hing” on eriti tummine ja esteetiline küllastus saabub juba luulekogu esimesel poolel. Ülejäänud põhjused, kordan, on teoreetiliste probleemide vahendamine luulekeeles ning punktuatsioonist ja suur­tähest loobumine.

Raamatut illustreerivad enamasti dokumentaalsed värvilised fotod: nii saavad tähtsad teemad ja abstraktsed küsimused või siis tardumuse hetked ühendust tänapäeva eluga. Raskem oli mõista, miks esi- ja tagakaanel olid visuaalse eriefektina läbipaistvad pritsmed. Ma ei närinud sellest kujundist läbi.

Tõnis Vilu suudab pakkuda eri versioone enda autorikeelest. „Kink psühholoogile” (2016) – pihtimuslik vabavärss ja vaimse tervisega seotud teemad. „Tunde­kasvatus” (2020) – ühiskonnakriitiline luule. „Kõik linnud valgusele” (2022) ja „Vana hing” (2023) – proosaluule ning teadlikult inimpsüühikaga tegelevad tekstid. Milline intensiivne periood ja kui palju erinevaid võimalusi jõudis luuletaja proovida suhteliselt lühikese aja jooksul! Otsekui oleks kolm erinevat Tõnis Vilut, ja iga valik on võimalusterohke suund eesti luules. Kaks viimast luulekogu on eriti õnnestunud. Need näitavad, mida kõike võib teha proosaluules ja et ehtsus on alati aktuaalne. Kõik linnud valgusele – kõik lugejad Tõnis Vilule.

 

1 L. Seppel, Igal hommikul avan peo. Luuletusi 1960–1964. (Noored autorid 1964.) Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 5.

2 E. Mihkelson, Võimalus õunast loobuda. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 121.

Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahti­kirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.

Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse taga­kiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese maailmasõja ajal süstemaatiliselt deporteeris ja hukkas oma armeenlastest elanikke. Ilmasõja alates langesid armeenlased ühtlasi suurriikide huvikonflikti ohvriks. Kokku hukkus umbes poolteist miljonit armeenlast. „Taeva tütarde” proto­tüüp, Haapsalust pärit baltisakslasest misjonär Anna Hedvig Büll (1887–1981) aitas Kiliikias surmast pääseda väga paljudel orbudel, aga ka naistel, ning rändas hiljem nendega koos Süüriasse Alepposse. Jaana Davidjants on Jaaksi romaani arvustades2 toonud välja mitmeid teoses riivatud olulisi aspekte: vägivalla kujutamise raskust, genotsiidi soolistatust, naismisjonäride või üldse naiste väljajätmist ajalookirjutusest, ehkki just naissoost abilisi ja „emasid” sellises olukorras vajati, samuti asjaolu, et peategelane oli üks XX sajandi alguse „uusi” naisi. Nii Davidjants kui ka Holger Kaints3 on osutanud sellele, kuivõrd sarnanevad rohkem kui sada aastat vanad sündmused maailmas praegu toimuvaga – nii et raamat puudutab lugejat paratamatult, olgu haakuvaks mõtteks siis see, kuidas Venemaa mõrvab ja küüditab praegu Ukraina lapsi, sõda üldse või olukord Lähis-Idas. Suurriikide huvisfääri jäävate rahvaste saatused lähevad meile juba ajalooliselt korda, sest oleme ise selles rollis olnud. Tähtsad on ka küsimused, kuidas valust üldse kirjutada, kui sellest ei saa rääkida, kuna sõnadest jääb justkui puudu, või milline oleks selline kirjutamisviis, mis aitab trauma ja šokiga toime tulla ilma lugejat halvamata. Romaani­kangelanna Hedvig küsib neidsamu küsimusi, mida saab ja tuleb küsida praegu: „Kas see on toimunud kogu maailma silme all? [---] Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?” (Lk 155) Samuti vastab ta oma tegudega – noor naine on ainult teatava mõjuvõimuga, see-eest jätkub tal südikust üritada midagi muuta – küsimusele, mida saaks praegu teha. Igasugusest toetusest võib abi olla, kunagi ei tea, mis natukegi aitab.

Aga miks ma siis nurisen? Osalt on Kaints küsinud samu küsimusi, mis mindki lugedes vaevasid (kohati eba­õnnestunud dialoog, peatükkide eba­ühtlus, religioossuse küsitav kujutamine). Ent tegelane on jäänud autorile kaugeks võib-olla just seetõttu, et tema lugu on varem korduvalt ja mitmel viisil jutustatud ning kirjanik ei ole leidnud viisi teha seda uutmoodi. Raamatu järelsõnas osutab Jaaks, et Anna Hedvig Bülli elu ei ole „rääkimata lugu”, ehkki eestlastele on see ilmselt vähe tuttav. Bülli mälestatakse Haapsalu linnaruumis ja raekojas, kus tal on koht linna ajaloo püsinäitusel. Tema sünnikodu seinal Kooli tänaval, kus praegu asub Iloni Imede­maa (mis jutustab omakorda ühe sõja jalgu jäänud lapse lugu), on 1989. aastast Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eest­võtmisel eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel. 2014. aastal avati Haapsalu Promenaadil kolmekeelne Armeenia ristikivi hatškar, mille pühendasid Büllile Eesti armeenlased. Jaaks viitab järelsõnas ka armeenia filoloogi, kirjaniku ja tõlkija Aleksander Aslanjani artiklile „Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega”, mis on haarav, arhiiviallikaid tundlikult tõlgendav lugemine.4

Armeenia riik ei ole oma orvukeste Põhjamaalt pärit kasuemasid unustanud. Dokumentaalfilm „Päästekaart” („Map of Salvation”, 2015), mis on pühendatud genotsiidi 100. aastapäevale, jutustab seda tunnistanud naismisjonäridest – peale Bülli taanlannadest Maria Jacobsenist ja Karen Jeppest, norralannast Bodil Biørnist ja rootslannast Alma Johanssonist. Nad on jäädvustatud postmarkidele ja neile on püstitatud mälestusmärke. Kasuemad tegid hiljem ise palju selleks, et kohutavaid aastaid ja tegusid kunagi ei unustataks, ehk kirjutasid ja jutustasid nendest. Büllgi on kirjutanud mälestusi.

Vahest ongi romaani õnnestumisele takistuseks saanud see, et Bülli kohta on keeruline midagi uut öelda, kui tahta jääda nii prototüübi- ja allikalähedaseks, nagu Jaaks seda soovib. Ajaloolane Svante Lund­gren ütleb „Päästekaardis” ühe episoodi kohta Bülli elus: praegu ei ole teada, mis siis juhtus, kuidas see asi tal õnnestus. Ajaloolane saab nii öelda. Kas kirjanik ka saab? Ent kirjanik ongi justkui kahtlema hakanud, kui kaugele ta võib minna.

Loomulikult tekitab see lugejas ja/või arvustajas kihku ise uurida, milline võis Büll inimesena olla. Armeenia lühi­filmis „Anna Hedvig Büll. Viimane palve” („Anna Hedvig Büll: The Last Prayer”, 2016) mainitakse noore misjonäri diplomaatilisi ja keelelisi andeid, samuti ärivaistu: Aleppos rajas ta käsitööettevõtte ja poe armeenia käsitöö müümiseks, mis tagas põgenikele väikese sissetuleku. Ta osales hoonete ja veevarustussüsteemi rajamisel – insener oli ka tema vaimne isa Ivan Kargel –5 ning filmiski räägitakse sellest, kuidas Büll ehitas Aleppos koos põgenikega neile hurtsikute asemel eluhoone. Vilksatab rehepaplikku leidlikkust: lühi­filmis tsiteeritud Marie (Nurzia) Levonjani mälestuste järgi muutis Büll kirikuraamatus armeenlaste kirikulist kuuluvust. Eluloofilmid on paratamatult kronoloogilised ja võib-olla jääb neis pisut domineerima lõpp ehk pilt eakast mälestustesse süvenenud pühakirja lehitsevast naisest. „Taeva tütarde” järelsõnas autorilt tänusõnu pälvinud Ene Pajula on aga oma ajaleheartiklis tsiteerinud ühe orvukese mälestust Büllist, kes kangastub blondi Jeanne d’Arcina (mälestus on küll ekslik dateeringu poolest – Büll ei olnud siis veel Marashis): „Oli aasta 1909. Türgi sultani ike rõhus armeenia rahvast. Marashi linnas käis järjekordne pogromm, elajalikult tapeti armeenia lapsi ja täiskasvanuid. Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt kaitsetuid inimesi ründavaid türklasi: „Värisege, türklased! Jumal näeb seda kõike!” Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki kive loopima, hoides türklasi kuni värava sulgemiseni tagasi. Ja türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma. // „Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedwig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!””6 Romaanis jääb peale pigem tugev kaalutlev toimekus.

Ent usuline külg? Kui mõtlen kirjanduslike misjonäride peale, kerkivad silme ette Charlotte Brontë romaanist „Jane Eyre” fanaatiline St. John Rivers ja Wilkie Collinsi romaanist „Kuukivi” ülikoomiline Drusilla Clack. Küllap oli ja on misjo­näride hulgas palju hoopis neid, kelle soontes voolab maadeavastajate veri, ja misjon on olnud kindlasti võimalus näha kaugeid maid. Usk on olnud miski, millest kinni hoida või millele toetuda, kui juhtub asju, mida silm ei taha tunnistada. Anna Hedvig Büll tundubki ühtpidi inimesena, kes omas ajas ei oleks niikuinii mahtunud raamidesse, mida pakkus naisele ümbritsev tavaelu: ta oli tegudeinimene, seikleja, väga uudis­himulik, seejuures sügava sotsiaalse vastutustundega. See on just selline algmaterjal, millest saab võrsuda „uus” naine. Romaanis on ta lisaks tõsikindlalt kinni dialoogis jumalaga, nii et paratamatult tahaksin täpsemalt teada: mis on niisuguse kindla usu allikas ja tugi, kas vankumatu vahekorrani jumalaga viib ühekordne valgustus ning edasi toimib kõik tüünelt ja lineaarselt? Ma ei ole selles nii veendunud – isegi St. Johnil olid omad võitlused. Romaani läbiv Hedvigi dialoog emaga kõneleb lapse­põlvetraumast õega, mis jääb unenäoliseks: meenus Oskar Lutsu alter ego Andres, kes süütundega mõtleb difteeriasse surnud väikevennale.

Mõni pisiasi raamatus tekitab küsimusi võib-olla ainult minus. Miks on Hedvigil just Põhjamere värvi silmad, kust pärineb selline võrdlus – on see vihje millelegi? Nii palju kui mäletan, ei jõudnud Haapsalus kasvanud, Peterburis ja Saksamaal Malches koolis käinud tegelane romaanis kunagi Põhjamere äärde. Või on mõeldud Põhjalahte, tinast Botniat? Ent sinnagi ei viinud teda tema elutee.

Laste jalad siiski vist ei pladise sillutisel (aga võivad pladistada), ihu ei aura, kui just saunast ei tulda. Ja lugeja võib teha ühe katse – kuna selle tagajärjel saab märjaks, siis soovitavalt vannitoas. Heitke selili, teeselge minestust, laske omale kruusitäis vett suure hooga näkku läigatada (kuidas lamajale vett näkku läigatada – vahest valada?), aga ärge üldse liigutage. Ehkki mina seda katset läbi ei viinud, kahtlen, kas just viimane osa õnnestub – kas või instinktiivselt peaks teadvusel olev inimene siiski kuidagi reageerima. Aga nimelt sellist eks­perimenti on kirjeldatud 83. leheküljel, kus veega kastetud laps simuleerib endiselt ja õnnestunult mittekontaktset.

Miks kodumaalt Hedvigile kirjutav õde tsiteerib Gustav Suitsu luuletust „Laul ­Eestist” Helsingis trükitud luule­kogust „Tuule­maa” (1913) – kas võrdlusena armeenia rahvakilluga Osmanite impeeriumis või tõepoolest meelde tuletades Eestit või selle ilma? Niisugused lahti kirjutamata vihjed teevad nõutuks ja tekitavad uudishimu. Lõpuks langeb ju Bülli-õekeste elukaar nooreestlastega kokku, ning näiteks Marie Underist oli Hedvig Büll neli aastat noorem ja suri aasta jagu hiljem. Miks selline umbne vihje kodumaal elavalt õelt, kes pidi niisiis hästi kursis olema eesti nüüdisluulega?

Ma ei loe kuskilt välja, et Eestiga sidunuks Hedvigit just eestlaslik kontekst, ehkki ta eesti keelt oskas; seda on raamatus nimetatud kodumaa keeleks. Eesti oli tema sünni- ja kodumaa, ja raamatus on õnnestunud edasi anda eksootilise ning koduse ümbruse vastandus. Hedvig jäi elu lõpuks ilma oma kambrist, mis romaanis tema unistustes asus mereäärses majas. Tema prototüüp, Haapsalu mudaravila omaniku paljukeelne tütar unustas elu lõpul teised peale armeenia keele: see keel jäi viimaks tema kodumaaks. Bülli ei lubatud koos repatrieeruvate armeenlastega asuda Aleppost Stalini-järgsesse Armeeniasse. Meenub see vähene, mida tean Kostan Zarjanist (1885–1969), armeenia diasporaa­kirjanikust ja Lawrence Durrelli sõbrast Korful. Ta põgenes 1914. aastal Konstanti­noopolist enne noortürklaste tapatalguid Bulgaariasse, õpetas Jerevani ülikoolis 1922–1924 pärast demokraatliku vabariigi neelamist Nõukogude Liidu poolt, emigreerus siis ja elas Euroopas, Ameerikas ja Lähis-Idas, aga kolis 1963. aastal tagasi Jerevani. Seal anti nõukogude korrale sobivaks toimetatuna (võib-olla autoriga nõu pidamata) välja tema Bostonis ilmunud romaan „Laev mäe otsas” (1943, e k 1987 Boris Kaburi tõlkes) Armeenia vabariigist. Mismoodi elas Zarjan oma viimased eluaastad? Ja tuleb meelde üks teine Hedvig – mismoodi veetis oma elu lõpuaastad Koidula tütar Hedvig Michelson, kes ei jõudnud või ei saanud 1930. aastatel Leningradist Eestisse kolida?

 

1 V. Valme, E-M. Talivee, Eesti romaan 2023: suunaga minevikku. – Looming 2024, nr 3, lk 387–400.

2 J. Davidjants, Naismisjonäride rääkimata lugu. – Vikerkaar 2024, nr 1–2, lk 166–169.

3 H. Kaints, Genotsiidi tunnistaja. – Looming 2024, nr 2, lk 273–275.

4 A. Aslanjan, Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega. – Läänemaa Muuseumi toimetised XIII. Haapsalu: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2010, lk 117–148. Vene keelest tõlkinud Inge Davidjants.

5 Samas, lk 137–138, 142.

6 E. Pajula, Haapsalu tüdrukust armeenia emaks. – Õpetajate Leht 4. V 2007, lk 10.

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.

„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina ka poleks; et maa­ilmas, kus hoolitakse vähe, eriti neist, kes ei ole heteroseksuaalsed, valged, meessoost ja muul moel normatiivsed, just peab ­hoolima – ka transsoolistest inimestest, sootutest olenditest, karvastest naistest, naiselikest meestest, kodututest, sõja­põgenikest. Üldistavalt saab kogus olevad luuletused kaheks jagada: ühed vaatavad eri sinasid väljastpoolt ja teised kirjeldavad sinasid või minasid seestpoolt, tunnetuslikult ja nende endi keha(de) kaudu. Kuigi kaks vaatenurka on tugevalt seotud, paelub mind just teise poeetika. Olles järeldanud, et eri sinade eksisteerimise ja ­jaatamise sõnum saab võimalikuks poeetika ja vormi kaudu, siis mis juhtub „Frankensteini” poeetikas ja vormis?

Raamatu sügavroosale kaanele on sümmeetriliselt hajutatud pealkirja erkroosad laialivalguvad tähed. Kuna pealkiri on viide Mary Shelley samanimelisele romaanile „Frankenstein” (1818, vahel ka pikema pealkirjaga „Frankenstein ehk kaasaegne Prometheus”), jõuavad enne Grigorjeva raamatu avamist mu peast läbi käia pildid XIX sajandist, vanadest raamatukogudest ja laboratooriumidest, jäämerest ning muidugi kehast, mis on kokku õmmeldud surnud kehadest ja millele teaduse sähvatus elu sisse puhus, sest üks tark mees teadis, kuidas seda teha. Luulekogu pealkiri on tähtis, sest selle intertekstuaalsus peaks julgustama lugejat pöörama tähelepanu sellele, et asjadele ja olenditele nime andmine või mitte­andmine on seotud võimuga midagi luua ning loodut kontrollida. Mööda ei tohiks vaadata ka sellest, et Shelley ei avaldanud esialgu romaani oma nime all.

Miks pealkirjastada luulekogu, mis pooldab kõiki niinimetatud koletisi – transsoolisi, sootuid, karvaseid, kodutuid, räpaseid olendeid, keda inimkond üldiselt vaatab ja kohtleb halvakspanuga –, Frankensteini tegelaskuju järgi, kes Shelley romaanis ei ole koletis, vaid koletise looja? Seepärast, et Grigorjeva luulemina on mõlemat, ta on koletis, aga see koletis on end ise loonud: „see koletis siin tegi end ise aga ta ei ole / nii loll arvamaks et on totaalselt self-made” (lk 7). Shelley teoses on Frankenstein noor, haritud, valge, rikas mees, keda paelub teadus ja see, mida ­teadus võimaldab. Nii nagu kreeka müüdi kohaselt lõi Prometheus inimesed savist ning andis neile teadmised ja tsivilisatsiooni, loob Victor Frankenstein teadusliku katsena kokkuõmmeldud kehaosadest mehe, kohkub oma loomingust, hülgab ta ning tekitab seeläbi enda loodud olendile ennenägematuid kannatusi, mida olend elab välja vägivallana Frankensteini lähedaste vastu. Grigorjeva koletis on orgaanilisem, pole kellegi kokkuõmmeldud, vaid pigem tänu elule ja elu kiuste kokku kasvanud nii loojatest kui ka loodavatest, nagu annab aimu luuletus „see tekst ei ole süütu”: „mitu selgroogu pidid endale lisaks veel kasvatama et jõuda siia selle hetkeni täna praegu kui palju” (lk 12). See kirja­vahemärkideta (proosa)luuletus heidab ühe hingetõmbega pilgu elu tulekule veest maale ja minekule maalt kosmosesse. Kui seda luuletust kõvasti lugeda, võib tunda elu võimalikkuse raskust ja imet. Selgroo kasvatamine pole pelk metafoor, vaid füüsiline kogemus. Luulekogu pealkirja intertekstuaalsus kätkeb sügavalt eetilis-filosoofilisi küsimusi: kellel ja kuidas on õigus elu luua? Mis on elu algatav jõud ja kust see tuleb? Grigorjeva küsimused on väga vanad, kuid uus ja paratamatult tänapäevane on see, kuidas ta neile vastab nii temaatiliselt (poliitiline kommentaar vähemuse õiguste eest, vägivalla taunimine) kui ka poeetiliselt (rütmilised ja sõnavalikulised feministlikud viited räpile, mis on muidu tuntud kui seksistlik ning meestekeskne žanr).

Teise keskse teema ehk kehade juures tekib paralleel filmiga „Vaesekesed” („Poor Things”, 2023), mis põhineb šoti kirjaniku Alasdair Gray 1992. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. „Vaesekeste” peategelane Bella meenutab mitmel moel Grigorjeva luulemina. Bella elab noore naise kehas, aga käitub nagu väike laps või hoopis mees, kes teeb, mis tahab. Kuigi Bella on pealtnäha tavaline ilus naine, mitte kokkuõmmeldud mehe keha, on ta koletis, kellele paneb aluse teadusest lummatud mees, keda Bella kutsub Jumalaks. „Vaesekesed” on hästi võrreldav nii Shelley kui ka Grigorjeva „Frankensteiniga”, sest ka Bella on mutant. Bella „isa” ja teadusemees on noore lapseootel naise „päästnud” pärast seda, kui too on sillalt alla hüpanud, et lapse saamise vältimiseks end uputada. Kuigi naist päästa ei saa, suudab teadlane „päästa” lapse aju ning selle uppunud ema kehasse panna. Nii ärkabki Bella, kes on ühtaegu iseenda ema ja tütar. Bella, nagu Grigorjeva luuleminagi, hakkab end ise edasi kujundama, nõuab tagasi võimu oma keha üle, olles lapselikult teadmatu sotsiaalsetest normidest (näiteks, et avalikus kohas ei rahuldata ennast; et ei räägita seksuaalsest naudingust, eriti naiste omast; et naisel on paslik süüa ainult üks magustoit jne). Bellale on nime pannud Jumal-teadlane-isa, kuid Bella nõuab oma mina endale tagasi. Samamoodi käsitleb Gri­gorjeva luulekogu keha, samuti nimetamist kui jõudu keha üle. Grigorjeva kirjutab kehast ropult, õrnalt ja häbita. Nii Bella kui ka Grigorjeva luulemina(d) kõnelevad selle eest, et naised saaks (tagasi) võime ja võimaluse oma keha ise nimetada, katsuda, tunda, luua, selle üle otsustada ja lasta sel minna, kuhu tahab. Grigorjeva puhul toimub see jõustamine just sõna kaudu: „tahaks sõnuda end kehasse mis endale meeldiks manada end maitsema endale mäluda raevukalt end kohta kus enam ei mäleta milline üks keha võiks olla kus enam ei mäleta milline üks naine peab olema [---] end teisiti manada sõnaga mõnuga endale maitsema sööma end ise aga mitte kunagi otsast otsani ära nagu seda mehed seni on teinud” (lk 11).

Ehk oleks täpsem öelda: kuidas patriarhaat ja heteronormatiivsus on seni teinud – loonud jäiku arusaamu soolistatud kehadest ja sellest, millistesse suhetesse peaksid need kehad astuma. Tõsi, just mehed on neid arusaamu kandnud ja esindanud rohkem kui naised. Nii on Shelley romaani koletise looja mees, nii on Bella looja mees ja nii on Grigorjeva luulekogu üks päris koletis valge keskealine nimetu mees. Märkimata ei saa jätta fakti, et nii Bella kui ka koletise loojad on teadlased ja nende looming toimub teaduse nimel. Seega on nendes teostes esil eetilised küsimused: mida võib ja saab teaduse nimel teha? Mida on selle nimel seni tehtud ja kuidas teadus on seni kehasid näinud ja nimetanud?

Grigorjeva luulekogu on selgelt teadlik uuematest (kultuuri)teaduslikest vaadetest kehale ja minale, jättes soo- ja muud inimese kesksed kategooriad tagaplaanile ning keskendudes hoopis sellele, kuidas „inimene on 70 protsenti vesi 60 protsenti bakterid soolikates silmades varbaküünte all kõrvades pluss mu kõhus elavad liblikad ka armumata enamjaolt just armumata ja muu õrnohtlik mikrofloorafauna loomakesekesed kelle nime ei tea kes minu nime samuti jagame midagi mida kutsun tihti endaks öeldes selle kohta mina ­[---]” (lk 91). Nii on mina palju muud kui sugu või nimi, mida see mina kannab. Ta on sama voolav kui tekst, jälle ilma kirja­vahemärkideta, ilma grammatikareegliteta, tehtud „loomakesekestest” ja taimekesekestest, kes „mikrofloorafaunas” saavad üheks. Sümboolsetest liblikatest kõhus saavad päris liblikad, õrnad ja ohtlikud.

Luulekogus on tähtis ka nahk, samuti omamoodi „mikrofloorafauna”, mis pidevalt koorub ja kasvab. Grigorjeva luulekogu koorib sõna sõna haaval maha vana naha kihte, mille aegunud definitsioonide all kannatavad kehad. Need on kindlasti naiste kehad, ja loomade ja taimede kehad. Aga need on ka valgete meeste kehad. Need, kes on saanud teha teadust, luua riike ja neid juhtida, luua seadusi ja neid rakendada, luua tekste ja nende väärtust hinnata, ja seda kõike tihti vägivaldselt. Kui need saavutused ja volitused maha koorida, ilmub selline pilt: „ära põlenud naha maha koorimine isa suurelt paljalt seljalt minu väikesed nobedad näpud ma võiksin seda elu lõpuni teha maailmas lihtsalt pole rahuldust pakkuvamat tunnet kui see mahatõmmatava naha heli mu lapse­põlve isa selg põleb ära iga suvi töötan sellise keskendatusega sellise innukusega nagu mitte kunagi hiljem oma elus olen põlenud naha koorimise kosmonaut naha koorimise marie curie naha koorimise arvo pärt leian alati nahka mida kuskilt ära tõmmata kuid varsti saab lapsepõlv läbi isa selg enam ei põle enam ühelgi suvel varsti me enam ei räägi temaga sama keelt aga ta selga tunnen elu lõpuni see on hea suur selg mida hea põletada suvest suvve oma surnud naha järele hullu tütre jaoks” (lk 79).

Selles tekstis juhtub midagi väga huvitavat, sest hullu feministliku tütre, kes on bakterite ja liblikate kogum, sõrmede all koorub maha valge keskealise mees-isa nahk. Sama palju kui ma olen väsinud seksismist ja rassismist ja vägivallast ja laus­rumalatest veendumustest selles, et on kaks sugu, kes peavad paarituma ja elu jätkama, sest see on elu mõte, olen väsinud keskealisest valgest mehest kivistunud koletise kujul. Ja selles tekstis muutub see kivistunud koletis vähemalt ühe mahakooruva kihi võrra millekski muuks. Kuigi luulemina selle koorimisega kaugele ei jõua, tahaks koorida neid selgi kaua ja suures rahus ning näha, mis sealt välja koorub. Veel rohkem tahaks, et see valge mees end ise looks ja kooriks, võttes hoolekoormust tütardelt ära. Kuigi kindel väärtus on ainuüksi ses moondumise süvenenud esile­kutsumises, kus tütar oma isa selga koorib.

Naha koorumine võiks viidata just sellele, et valge keskealine mees saaks võtta vägivallavaba vormi. Sest nahk, mis kogu elu aina koorub ja koorub ja kasvab uuesti, teeb inimestest peaaegu uued minad. Ja ometi – midagi jääb alati samaks, midagi jääb igavesti ühendama selle isaga, kesk­ealise valge mehega, kelle selja taga (või ees?) lapsena peidus sai olla, kelle nahka sai kooritud, õrnalt, ülima hoole ja vastutustundega, et ükski vana valge kiht ei jääks alles. Grigorjeva luuleminad ja -sinad on ühtaegu materiaalsed ja üha muutuvad, kuid samas midagi, mis ei sõltu muutuvast materiaalsusest – Grigorjeva keel loob materiaalsust ja vastupidi. Tema luulekogult on võimalik koorida erinevaid kihte veel pikaks ajaks.

1 L. Rünkla, Roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema tuulega päeval. – Looming 2024, nr 1, lk 128–130; S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. – Sirp 26. I 2024, lk 15–16.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. Sissejuhatus

Eesti murdeuurimistraditsioonis on võro ja seto keelt käsitletud murretena, seto keelt ka murrakuna. Keeleajalooliselt on võro ja seto vana lõunaeesti keele täna­päevased järeltulijad. Lõunaeesti keelt on peetud eraldi läänemeresoome keeleks, mis eristus muudest läänemeresoome keeltest esimesena (vt Prillop jt 2020) ning milles on väga palju eripärast võrreldes nii põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeelega kui ka muude läänemeresoome keeltega. Eesti riigi keelepoliitika on lähtunud murde­traditsioonist ning käsitleb võro ja seto keelt kui eesti keele piirkondlikke erikujusid (murdeid), mitte kui eraldi keelt või keeli. Olukord on tekitanud keelekogukondades palju pingeid, sest see käsitlus on vähendav ega paku lõunaeesti keeltele piisavalt kaitset. See on olnud põhjus, miks setod ja võrokesed on end kuulutanud põlisrahvaks ja oma keele põliskeeleks. Võrokeste otsus 2023. aasta kevadel (I Võrokõisi Kongressi otsus) sai ühiskonnas palju tähelepanu, ent kuigi palju ei leidnud kajastust põhjused, miks selline samm astuti: võro ja seto keel on praeguseks väga ohustatud keeled ning vajavad riiklikult rohkem tuge ja tähelepanu.

Artikli esimeses osas tutvustame asjaolusid, mis osutab keele ohustatusele, ning ana­lüüsime võro ja seto keele olukorda neist kriteeriumidest lähtuvalt. Artikli teises pooles tutvustame 2022. aasta lõpus läbi viidud veebiküsitluse tulemusi, mille foo­kuses oli keele põlvkondlik ülekanne ja keeleõpe koolis. Vaatame, milline on olnud võro ja seto keele kasutus ja suhtumine sellesse Lõuna-Eesti koolides (st ühes olulises kasutusvaldkonnas) ning (potentsiaalse) kõnelejaskonna suhtumine võro ja seto keelde ja selle õpetamisse tänapäeval.

 

1.1. Kuidas hinnata keele ohustatust?

Üldiselt arvatakse, et maailmas kõneldakse praegu umbkaudu 7000 keelt. Umbes pooled neist keeltest on ohustatud ning keeleteadlaste hinnangul on käesoleva sajandi lõpuks 50–90% praegu kõneldavatest keeltest välja surnud (Krauss 1992: 5; Belew, Simpson 2018: 21). Selle hindamisel, millal on keeled ohustatud, võetakse arvesse eri tegureid. Peamiseks peetakse seda, kas keelt antakse kodus põlvest põlve edasi või mitte: kui lapsed enam kodus oma vanematelt keelt ei omanda ja seda ei räägi, on keel kindlasti ohustatud (Fishman 1991; Krauss 2007; Thomason 2015: 4; Campbell, Rehg 2018: 3).

Keele elujõulisuse hindamiseks on välja töötatud eri mõõtmisviise, millest tuntumad on Joshua Fishmani (1991) põlvkondadevahelise katkestuse astmik GIDS (Graded Intergenerational Disruption Scale) ja sellel põhinev edasiarendus EGIDS (Expanded Graded Intergenerational Disruption Scale; Lewis, Simons 2010) ning UNESCO hindamisalus (UNESCO 2003). Tutvustame allpool neid lähenemisi lühidalt. Põhjalikumat ülevaadet keele elujõulisuse hindamise eri meetoditest on andnud Nala Lee ja John Van Way (2018).

GIDS kasutab keele elujõulisuse hindamisel selliseid tunnuseid nagu keele kasutus­valdkondade mitmekesisus, keele põlvkondadevaheline ülekanne ning kõnelejas­konna vanus ja moodustab nende põhjal ühetasandilise kaheksaastmelise elu­jõulisuse skaala. Suhteliselt sarnase käsitusega on EGIDS, kuid lisaks võetakse selles arvesse standard­keele olemasolu ja kõnelejaskonna suuruse trendi (kas kõnelejaskond kasvab või kahaneb). Selle põhjal moodustatakse 13-astmeline elujõulisuse–ohustatuse skaala, kusjuures ohustatuks nimetatakse keelt, mida kasutavad suulises suhtluses kõik põlv­konnad, kuid mille kõnelejaskond väheneb. Sellest järgmine aste on keele­vahetus, kus täiskasvanud suudavad keelt omavahel kasutada, kuid ei anna seda lastele edasi.

UNESCO lähtub keele elujõulisuse hindamisel üheksast faktorist, mis peale elujõulisuse (faktorid 1–6) annavad aluse määrata, milline on suhtumine keelde (faktorid 7–8) ja kui kiire on keele dokumenteerimisega (faktor 9): 1) keele põlvkondadevaheline ülekanne, 2) kõnelejate arv, 3) kõnelejate hulk üldkogu­konnas, 4) muutused keelekasutusvaldkondades, 5) keele kasutamine uutes valdkondades ja meedias, 6) keeleõppematerjalide ja kirjanduse olemasolu, 7) institutsionaalne suhtumine keelde ja keelepoliitika, sh keele ametlik staatus ja kasutamine, 8) keele­kogukonna liikmete suhtumine oma keelde, 9) keele dokumenteeritus. Kõiki neid faktoreid hinnatakse viiepalliskaalal ja rõhutatakse, et keele elujõulisuse hindamisel ei tohi lähtuda ainult ühest faktorist. (UNESCO 2003)

Kõige uuem ning ühtlasi komplekssem keele elujõulisuse hindamise meetod on keele ohustatuse indeks LEI (Language Endangerment Index). See võtab arvesse küll ainult nelja faktorit (põlvkondadevahelist ülekannet, kõnelejate arvu, kõnelejate arvu trendi ja keelekasutusvaldkondi), kuid igal faktoril on kuus selgelt lahti kirjutatud taset. Selle põhjal, millisel tasemel on keel eri faktorite järgi, on võimalik välja arvutada keele ohustatuse üldhinne. Lisaks arvestab see meetod seda, kas on teada info kõikide faktorite kohta või mitte, st on võimalik välja arvutada tulemuse usaldusväärsus (Belew, Simpson 2018; Lee, Van Way 2018: 56–63). LEI on loodud ohustatud keelte projekti raames (ELP). Võro keelt, mis sisaldab selle käsitluse järgi ka seto keelt, hinnatakse selles projektis ohustatud keeleks (tulemuse usaldusväärsus 80%),1 kuid seda tehakse Euroopa keelelist mitmekesisust hindava projekti ELDIA (European Language Diversity for All) raames läbi viidud uurimuse põhjal (Koreinik 2011).

Seega kõige sagedamini võetakse keele ohustatuse hindamisel arvesse keele põlvkondlikku edasiandmist, kõnelejate hulka ja selle kasvu- või kahanemistrendi, keele poliitilist staatust, kõnelejate suhtumist keelde (sh keele prestiiži), keele kasutus­valdkondi. Mõnikord harva arvestatakse ka seda, kui suur hulk (potentsiaalsest) kõnelejaskonnast elab väljaspool traditsioonilist keeleala, st on tõenäosus, et nad kasutavad teisi keeli.

 

1.2. Kas keel või murre?

Üks olulisemaid võro ja seto keelega seotud küsimusi, mis mõjutab nende elujõudu, on tunnustamine keelena. Praegu on nende staatus keeleseaduses „piirkondlik erikuju”, nagu kõikidel eesti murretel. See tuleneb traditsioonilisest murdekäsitlusest (Kask 1984; Pajusalu jt 2009), mis näeb lõunaeestit eesti keele osana, mitte eraldi keelena: eesti keele ala on jagatud põhja- ja lõunaeesti murde­rühmaks, viimasesse kuuluvad Tartu, Mulgi ja Võru murre, mille alla omakorda kuulub Setu murrak või murrakurühm.

Keeleajaloos räägitakse lõunaeesti keelest seevastu kui esimesena lääne­meresoome algkeeltest eristunud harust, millel on palju erinevusi võrreldes muude läänemeresoome keeltega (Sammallahti 1977; Viitso 1985; Kallio 2014; Prillop jt 2020: 25–26). Ajalooliselt on seega lõunaeesti ja põhjaeesti keeled üksteisega sarnastunud, seda eriti viimase saja aasta jooksul, mil põhjaeesti keelel põhinev kirjakeel on tugevalt mõjutanud lõunaeesti keelt. Tänapäeva võro ja seto keel on varasema lõunaeesti hõimukeele kõige elujõulisemad järeltulijad, mis on kõige enam säilitanud lõunaeesti erijooni.

Võro ja seto kogukonnad peavad enda kõneldavat keelt eraldi keeleks, mitte eesti murdeks. Seda näitas juba 1998. aastal Kagu-Eestis korraldatud uurimus (Pajusalu jt 2000) ning sama on keelekogukonnad sätestanud hiljem. Mõlemad kogukonnad on oma keelt nimetanud põliskeeleks: setod 9. X 2017 XII Seto Kongressi otsusega (Põlisrahvana määratlemisest) ja seto keele arengukavaga (Seto keele arõnguplaan), võrokesed I võrokeste kongressil 22. IV 2023: „Kongress rõhutas, et võro kiil om põlinõ piirkunnakiil, miä om võrokõisilõ eesti keelega võrdsõhe tähtsä. Võro kiil olõ-õi eesti keele murrõ’, murdõkiil ega’ piirkundlinõ erikujo.” (I Võrokõisi Kongressi otsus) Et kõnelejate enesemääratlust peetakse oluliseks keele ja murde eristajaks (vt nt Skutnabb-Kangas 1996), siis tuleks võrot ja setot keeltena tunnustada. Möödunud aastal on selles suunas minemisest esimesi märke: pärast 15. V 2023 koos­viibimist soovitas Eesti keelenõukogu lahendada võro ja seto keele staatuse küsimuse ning saatis selle kohta haridus- ja teadusministeeriumile ning kultuuriministeeriumile konkreetsed ettepanekud (EKN 2022; Kook 2023).

Keele ja murde vahekorda on keeleteaduse ajaloos palju vaetud ning siiani ei ole selgeid keelelisi kriteeriume, mille alusel väita, mis ikkagi on keel ja mis murre – tegu on ennekõike poliitilise eristusega. Kui siiski mõelda lingvistilistele eristamis­meetoditele, siis on kaks kriteeriumi, mille alusel on püütud keelt ja murret eristada: vastastikune arusaamine (ingl mutual intelligibility) ja keeleline kaugus (ingl linguistic distances) (Van Rooy 2020: 256–262; Wichmann 2020). Mõlema mõõtmiseks on arendatud kvantitatiivseid meetodeid, ent kumbki lähenemine ei ole probleemitu. Vastastikune arusaamine võib vahel olla vaid ühepoolne. Kuna kõik võro ja seto keele kõnelejad on kakskeelsed (st oskavad ka eesti ühiskeelt), siis peamine kriteerium saab olla, kui hästi eesti keele kõnelejad võro või seto keelest aru saavad. Kuna vastavaid empiirilisi katseid pole tehtud, siis saame vaid kogemuse põhjal hinnata, et ilma õppimiseta on arusaamine vähene, ent see sõltub kindlasti sellest, kui vana­pärast või tasandunud võro/seto keelt kõneldakse. Küll aga on vastastikuse aru­saamise põhjal üsna võimatu eristada võro ja seto keelt.

Keelelise kauguse puhul võib küsimuseks olla, et eri keeletasandite nähtused võivad osutada eri suunda. Ka keelelise kauguse mõõtmisega ei ole võro ja seto keelega seoses kuigi palju tegeldud. Siiski on Karl Pajusalu (1997: 175) hääldusjooni, vormiõpetust ja sõnavara arvestades leidnud, et Võru murde (st võro ja seto keele) ühisosa eesti kirjakeelega on ainult 18,7%. Seega on võro ja seto keel ka puhtlingvistiliselt eesti ühiskeelest väga erinevad.

 

1.3. Võro ja seto keele staatus ja kasutusvaldkonnad

Keeleseadus ja eesti keele arengukava 2021–2035 lõunaeesti keelt või keeli eraldi ei maini. Võro ja seto keelt käsitletakse koos põhjaeesti murretega eesti keele piirkondlike erikujudena, mille kaitsmise, kasutamise ja arendamise olulisust küll mõlemad dokumendid mainivad, kuid kuidas ja kui palju seda teha, seadus praegusel kujul ei reguleeri. Samuti ei ole võro ja seto keel seaduse silmis kuidagi eristatud põhjaeesti murretest, ehkki keeleajalooliselt on tegu eraldi keelega ning ka eesti keele- ja kultuuriloos on lõunaeesti keelel (tartu keelel) olnud omaette suur roll täita.

Kirjakeele olemasolu on keele elujõu seisukohalt oluline faktor, sest see on nii keeleõppematerjalide kui ka omakeelse kirjanduse ja meedia eeltingimus. Lõunaeesti keelel on olnud XVII–XIX sajandil väljakujunenud kirjakeele traditsioon (tartu keel), mis hääbus alles XX sajandi alguseks, mil põhjaeesti keel sai kogu Eestit ühendavaks kirjakeeleks. Lõunaeesti keele hääbumise põhjustena on nimetatud järgmisi: majanduslikud põhjused (ühes kirjakeeles on odavam raamatuid, perioodikat jm välja anda kui kahes kirjakeeles); lõunaeesti keeleala väiksus võrreldes põhjaeestiga; rahvusliku ideoloogia võidulepääs ning eestlaste ühtse rahvusliku identiteedi teke, mille alussambaks sai ühtne kirjakeel; lõunaeestikeelsete tekstide ja muude kirja­keele arendamiseks vajalike materjalide (sõnastikud, grammatikakirjeldused jne) väiksem hulk; põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeele suhteline lähedus (territoriaalsete murretega võrreldes); Eesti ühiskonna moderniseerumine ja ühtse kirjakeele vajadus; tugevate eestseisjate puudumine; Tallinna parem geograafiline asend välis­kaubanduse seisukohast ja sellest tulenevalt parem majanduslik järg jm. (Laane­kask 2004: 37; Raag 2008: 59)

Põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeele loomine on nõrgestanud lõunaeesti keelte olukorda Eestis. Näiteks on eesti kirjakeele aktiivse arendamise perioodil halvustatud lõunaeestipäraseid keelevorme (vt Plado 2022) ja juba 1913. aastal ilmus artikkel „Rikutud Eesti keelest”, kus samaväärselt taunitavana esitati vene keele ja Tartu murde (st lõunaeesti keele) mõju (Ederberg 1913). Murdeid peeti vajalikuks küll kirjakeele rikastamise allikana, ent murrete kasutamist ei väärtustatud ja nende osaks jäi ühtse normitud eesti keele ees taanduda (Plado 2022: 1088). Ka hiljem nähti murretes eelkõige kirjakeele risustajat (vt Viikberg 2021: 364), kirjakeelt aga ainsa õige eesti keelena, mida oli vaja kaitsta nii võõrmõjude kui ka laiemalt iga­suguste „vigade” eest (Lindström jt 2023). Nii ongi ajalooliste piirkonnakeelte-murrete prestiiž madal ning nende kasutamist halvustatud kuni XX sajandi lõpukümnenditeni, mil eriti võro ja seto keele prestiiž hakkas tõusma võrokeste ja setode ärkamisliikumise ja selle eestvedajate järjepideva töö tulemusena.

Uued lõunaeesti kirjakeeled tekkisid alles XX sajandi lõpupoole. Kui alguses üritati võro ja seto keele kirjapanekuks luua ühtset kirjaviisi (võro-seto kiil, vt ülevaadet Iva 2007: 27–33, 233–240), siis praeguseks on setod sellest loobunud ja kasutavad Jakob Hurda „Setukeste laulude” kirjaviisi lihtsustatud versiooni (Seto keele arõngu­plaan). Seega on käibel eraldi kirjaviisid võro ja seto keele kirjapanekuks. Mõlemas keeles ilmub tänapäeval arvestataval hulgal raamatuid ja perioodikat, mille välja­andmist korraldavad Võro Instituut ja Seto Instituut. Võro- või setokeelne lugemisvara on siiski piiratud kasutusega – lugejad on harjunud eesti kirjakeelega ning võro- või setokeelne lugemisvara tekitab võõristust.

Võro ja seto keele kasutamine koolihariduses on olnud väga piiratud. Kuna tartu keeles trükiti mitmeid aabitsaid ja õpikuid, võib oletada, et Lõuna-Eesti koolides on XVIII–XIX sajandil vähemalt osaliselt antud haridust kohalikus keeles, ent teada­olevalt vaid Võru kreisis (Raag 2008: 41).

Setomaal oli koolivõrgustik kuni Eesti Vabariigiga ühendamiseni napp ning koolide töökeel oli vene keel. Seetõttu oli seal kirjaoskuse tase madal, 1885. aastal vaid 0,6–0,9%. (Lõuna 2003: 17–18) 1922. aasta rahvaloenduse põhjal oli Petseri maa­konnas täieliku kirjaoskusega (st lugemis- ja kirjutamisoskusega) 45,5% elanik­konnast. Võrdluseks: Võrumaal oli samal ajal see määr enam-vähem sama mis mujal Eestis, 90,6% (Riigi Statistika Keskbüroo 1924: 35–40).

Eesti Vabariigiga liitmise järel arendati hoogsalt Setomaa koolivõrgustikku, selle tippajaks jäi kevad 1922, mil Petseri maakonnas oli 105 algkooli. Kooliharidus ­Setomaal oli vene-, eesti- või lätikeelne. Setokeelseid koole ei olnud ning seto keelt koolis ei õpetatud; haridusministeerium suhtus setokeelsete raamatute kasutamisse koolides taunivalt, sest eesti kirjakeeles antav haridus võimaldas muuta setode identiteeti soovitavas suunas (Lõuna 2003: 48–49). Seega jäi kooliharidus setodele võõr­keelseks – sel perioodil polnud setokeelsed lapsed eesti keelega enne kooli kokku puutunudki.

Pärast Eesti iseseisvumist ja eesti kirjakeele positsiooni tugevnemist hakati koolides murrete kasutamist tõrjuma. Kuigi 1920. aastatel oli veel Võrumaa ja Setomaa koolides tavaline, et ülesannet lahendati eesti keeles, kuid hilisem arutelu toimus võro või seto keeles, siis 1930. aastatel olukord muutus. Seda, et murded (sh võro ja seto keel) on vigane ja harimatu keelepruuk, sisendas lisaks koolile tööturg, meedia, ametiasutused ja sõjavägi (Lõbu 2005).

Nõukogudeaegses totalitaarses ühiskonnas süvenesid need tendentsid: suhtumine standardkeelde oli range ning sellest irdumist peeti suureks veaks. Seega tunnistati vaid üht, üldrahvalikku, ühtset normitud eesti kirjakeelt. (Kasik 2022) See kajastus ka suhtumises murretesse, mis kerkis üles just seoses Lõuna-Eesti kooli­haridusega. Näiteks 1969. aastal oli Põlva rajooni ajalehes Koit pikk diskussioon, mille käivitas emakeeleõpetaja, kelle mureks oli, et „emakeele õpetajana olen kogenud, et õpilaste igapäevane kõnekeel kubiseb veel vigadest. Meie „kuninglikult kõlisev” eesti keel on ikka veel „vaeseks lapseks teede ääres”, sest kirjakeele asemel kõneldakse enamikus Lõuna-Eesti külades murret”, ning kes kutsus üles „otsustavale võitlusele” murde­keele vastu (Allikas 1969). Seega oli 1960-ndatel koolis käinud laste kodukeel veel võro keel, mida peeti probleemiks kirjakeele omandamisel. (Vt diskussiooni kohta lähemalt Saar 2022.) Seisukoht, et murdekeel takistab kirjakeele omandamist ning koolis edasijõudmist, oli sel perioodil levinud (Viikberg 2021: 364).

Praegu on Võru- ja Setomaa koolides võimalik võro või seto keelt õppida fakultatiivse ainena. Kuna koolidel ei ole kohustust kohalikku keelt või kultuuri õpetada, sõltub võro ja seto keele õpetamine ennekõike koolijuhi ja kogukonna soovist ning see ei ole õpilase jaoks kohustuslik.

Setomaal õpetatakse alates 2007. aastast seto keelt ja pärimuskultuuri kõigis koolides (Värska gümnaasium, Mikitamäe, Meremäe ja Misso põhikool), aluseks on õppekava „Seto kiil ja kultuur”. Lisaks on alates 2021. aastast Setomaal Värska lasteaias üks täiesti setokeelne lasteaiarühm. (Seto keele arõnguplaan)

Vana-Võromaal 2021/22. õppeaastal tegutsenud 30 üldhariduskoolist toimusid võro keele ja kultuuri tunnid süsteemselt kümnes koolis, üldjuhul korra nädalas. Võro keele ja kultuuri õpetamisega on seotud umbes 15 õpetajat. Võro keele ja kultuuri ning muudes võrokeelsetes tundides osaleb üle 300 lapse, mis on umbes 5% Vana-Võromaa õpilaste koguarvust. Võro keele õpe Vana-Võromaa lasteaedades toimub keelekümblusmeetodil (keelepesadena) 2011. aastast alates. 2021/22. õppeaastal oli keeleõpe – üks keelepesapäev nädalas – 13 lasteaia 16 rühmas (kokku on Vana-Võromaal 35 lasteaeda, st kolmes lasteaias tegutseb kaks keelepesarühma). Vana-Võromaa kogu lasteaiaealistest lastest sai võro keele ja kultuuri õpet 2021/22. õppeaastal umbes 15%. (Allas 2022: 20)

Võro keele ja kultuuri õpetamine on algusaegadega võrreldes teinud pigem vähikäiku. Kui 2000. aastate alguses õpetati võro keelt ja kultuuri mingilgi määral umbes pooltes Vana-Võromaa koolides, siis 2021/22. õppeaastaks on võro keele õpet pakkuvate koolide hulk kahanenud kolmandikuni. (Allas 2022: 23) Võro keele vähese õppe taga on nähtud koolijuhtide vähest huvi, ent koolijuhtide küsitlusest selgub, et nemad omakorda näevad põhjusena õpilaste ja lapsevanemate vähest huvi, aga ka võro keele ja kultuuri õpetajate puudust (Allas 2022: 29). Ühelt poolt lapsevanemate passiivsust ja teiselt poolt koolijuhtide vähest huvi võro keele õpetamise vastu on takistavate teguritena välja toodud varemgi (Brown 2005). Huvipuuduse põhjuseks on arvatavasti võro keele vähene kasulikkus tööturul, võrreldes näiteks eesti ja inglise keelega (Koreinik 2015a: 22), mis on omakorda seotud riigi keelepoliitikaga võro ja seto keele suhtes.

Kara Brown on võro keele õpetamise teemalises artiklis õpetajate suhtumist kirjeldanud nii: „Lugedes artiklit, kus kirjutati Euroopa keeleaasta motost Keel avab uksed, ütles üks õpetaja õpetajate toas, et ainus uks, mida võro keel avab, on keldri­uks” (Brown 2005: 60). See näide ilmestab veel praegu levinud arusaama võro keele vajalikkusest. Võro ja seto keele püsimiseks tuleks seega oluliselt laiendada nende kasutusvaldkondi (kodukeelest töökeeleks ja avaliku suhtluse keeleks) ning tekitada motivatsioon võro ja seto keele õppimiseks.

Väga vähe on ka võro- ja setokeelset meediat. Ajalehtedest on läbivalt võrokeelne Uma Leht, mis ilmub iga kahe nädala tagant. Osaliselt setokeelne ajaleht Setomaa ilmub korra kuus. Võro ja seto keelt on ka raadios ja televisioonis vähe kuulda: võro- ja setokeelsed uudised on ERR-is korra nädalas ja kestavad vaid 5 minutit. Üksikuid numbreid on võro ja seto keeles koostanud lasteajakiri Täheke. Suures pildis on võro ja seto keel üleriigilises meedias nähtamatud ning piirkondlikult võrdlemisi nähtamatud.

Kokkuvõttes võib öelda, et võro ja seto keele kasutusvaldkonnad on väga piiratud. Ehkki on loodud vastavad kirjakeeled, on välja antavate raamatute hulk väike ja lugejaskond piiratud. Koolide jaoks on loodud õppematerjale, ent võro ja seto keele õpetamine ja selle koolikeelena kasutamine on vähene ning sõltub peamiselt üksikutest entusiastidest. Tööturul eeldatakse eesti ja võõrkeelte oskust, ent mitte võro või seto keele oskust; võro ja seto keel on pigem kodukeeled. Keele prestiiž sõltub aga suuresti sellest, kui „kasulik” on keel igapäevaelus, ning keeleõppimise valikuid tehakse sellest sõltuvalt.

 

1.4. Võro ja seto keele kõnelejate hulk

Üks oluline faktor keele elujõu hindamisel on kõnelejate hulk ja kõnelejate arvu muutumise suund. Seda, kui palju võro või seto keele aktiivseid kõnelejaid täpselt on, me paraku ei tea, sest vastavad uuringud puuduvad. Kui vaadata Eesti rahvaloenduse andmeid, siis saame hinnata, kui palju inimesi väidab, et nad oskavad võro või seto keelt.

2021. aasta rahvaloenduse andmete järgi on võro ja seto keele oskajaid Eestis kokku 97 300, neist seto keele oskajaid 24 730. Kui võrrelda neid tulemusi eelmise rahvaloendusega 2011. aastal, siis on võro/seto keele kõnelejate arv kasvanud, ent näib, et seda ennekõike seto keele kõnelejate arvelt (vt tabelit 1). Miks nii, pole päris selge. Põhjused võivad olla seotud muu hulgas rahvaloenduse metoodikaga. Kui 2011. aasta rahvaloendusel vastasid murdekeelte oskuse küsimusele kõik vastajad, siis 2021. aasta rahvaloendusel ei olnud see küsimus enam kõigile kohustuslik, vaid vabatahtlik. Kohustuslik oli see vaid 60 000 juhuvalimisse sattunud osalisele ning nende vastuste põhjal üldistati tulemused kogu Eestile. (REL 2021) Võimalik, et eri meetodil saadud tulemused seetõttu hästi ei klapi. Teisalt võib arvu poolest suurenenud kõnelejate hulga taga näha teadlikkuse kasvu, sest kahe rahvaloenduse andmeid võrreldes oli kõnelejate hulk suurenenud just samu inimesi hõlmavates vanuse­rühmades (Kuuba 2023).

Tabel 1. Võro ja seto keele oskajate ning setode arv rahvaloenduste põhjal 2010–2021. Eestis rahvaloendustel on küsitud seto ja võro keele oskust, Vene Föderatsiooni rahvaloendustel rahvust.

Rahvaloendus

Eestis

Venemaal

Võro, sh seto keele oskajad

Seto keele oskajad

Seto rahvusest inimesi

Eestis 2011

Venemaal 2010

87 044

12 532

214, neist Pihkva oblastis 123;

Pihkva oblasti ametlikus külade nimekirjas 230

Eestis 2021

Venemaal 2020

97 300

24 730

142

Peale Eesti kõneldakse seto keelt praeguse Venemaa Föderatsiooni territooriumil Pihkva oblastis, kus setod on alates 2010. aastast kantud väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja. Viimase saja aasta jooksul on sealne seto keele kõnelejate arv pidevalt vähenenud ennekõike rände tõttu Eestisse. Pihkva riikliku ülikooli teadlaste andmetel elas 2005. aastal Petseris ja Petseri rajoonis 177 setot, 2011. aastal 168 (Manakov jt 2011). Venemaa ametliku rahvaloenduse järgi oli 2010. aastal Venemaal 214 setot (Perepis 2010), 2020. aastal 142 setot (Perepis 2020). Selle hulka ei ole ­arvatavasti loetud Siberis elavaid setosid, kes rändasid sinna XIX sajandi lõpus üle­rahvastatuse tõttu lootuses saada maad ning kes veel mingil määral seto keelt kõnelevad (Kalkun, Oras 2014). 2010.–2016. aasta välitööde jooksul on meile nimetatud 220 Petserimaal ja Pihkvas elavat setot.

 

1.5. Varasemad võro ja seto keele olukorra uuringud

Võro ja seto keele olukorda on Eestis ka varem uuritud. Ervin Org jt (1994) on ­uurinud Vastseliina kihelkonna Sute küla elanike keelekasutuse põlvkondlikku varieerumist. Nad leidsid, et juba aastail 1935–1960 sündinud inimesed on selgelt kakskeelsed ja eelistavad võõraste inimestega vähemalt esialgu rääkida eesti ühiskeelt. Samuti tuli nende uurimusest välja, et peale 1960. aastat sündinute võro keele oskus on oluliselt nõrgem kui vanematel põlvkondadel. Sama tuli välja Põlva, Valga ja Võru maa­konnas läbi viidud uuringust, millega hinnati kohaliku keele oskust: keskmiselt hindas oma keeleoskust kõige kõrgemalt 42,8% vastanutest. Kõrgeima keeleoskuse (kõnelen vabalt igas olukorras ja teemal) hindas endal olevat 60,8% ­vanimas (55–64) ning ainult 23,7% noorimas (25–34) vanuserühmas. (Pajusalu jt 2000: 22)

1997. aastal viidi Võro Instituudi eestvedamisel läbi keelehoiakute alane küsitlus Setomaal (vastajaid oli 499 täiskasvanut ja 164 koolilast) ning 1998. aastal laiemalt Kagu-Eestis (Võru-, Valga- ja Põlvamaal, osalejaid oli 600), mida on kajastatud mitmes artiklis (Pajusalu jt 2000; Eichenbaum, Pajusalu 2001). Uuringu ajal väitsid pooled (49%) küsitletutest, et nad kõnelevad kohalikku keelt pidevalt. Oma keele elujõulisusse uskus sel ajal 66% küsitletud võrokestest ning 44% setodest; keele alalhoidmise vajalikkuses oli veendunud 94% võrokesi ja 93% setosid (Pajusalu jt 2000; Eichenbaum, Pajusalu 2001). Võrreldes Mulgimaal ja Saaremaal läbi viidud sarnase uurimusega oli võrokestel selgem oma keele identiteet: võrokesed nimetasid oma keelt valdavalt võro, võro-seto või seto keeleks (89%), mulgid nimetasid oma keelt sagedamini murdeks (vaid 10% küsitletutest mulgi keeleks) ning saarlased murdeks (47%) või keeleks (26%). Oma keelt rääkis pidevalt 46% Saaremaa, 42% Võrumaa ja 8% Mulgimaa küsitletutest. (Eichenbaum, Koreinik 2008)

Külli Eichenbaum ja Kadri Koreinik (2008) on sama küsitluse põhjal hinnanud laste kohaliku keele oskust. Mulgimaal vastasid need küsitletud, kel oli alaealisi lapsi või lapselapsi, et nende lapsed ja lapselapsed valdavalt ei oska kohalikku keelt. Saare­maal oli olukord oluliselt parem: ligi pooled vastanute (lapse)lastest kasutavad mingil määral kohalikku keelt ja pea sama palju küsitletutest räägib lapsega pidevalt saare keeles. Võrumaal oli laste kohaliku keele oskus mõnevõrra väiksem kui Saaremaal, kuid oluliselt erines nende inimeste hulk, kes väitis end Võrumaal pidevalt lastega võro keelt rääkivat: neid oli vaid viiendik.

Martin Ehala (2006) uuris võro keeleala üldhariduskoolide 9. klassi õpilaste võro keele oskust 744 õpilase põhjal. Oma võro keele oskust hindas heaks või väga heaks 19% küsitletutest, keskmiseks 33%, halvaks või puudulikuks 48% ja 10% vastanutest ei osanud võro keelt üldse. Samas kasutasid võro keelt aktiivselt vähesed: pere­liikmetega suhtles peamiselt võro keeles 4% ning eesti ja võro keeles võrdselt 5% vastanutest, seevastu ainult eesti keeles 49% ning rohkem eesti kui võro keeles 42% vastanutest. Ehala võttis toona olukorra kokku nii: „Praeguseks on selge, et võru keele põlvkondliku edasikandumise ahel on katkenud ja jätkusuutlikkus väga tõsise küsimärgi all” (Ehala 2006: 21). Ka hilisemad hinnangud laste keeleoskusele viitavad keelevahetusele: praegu kõneleb vaid kümmekond peret oma lastega järjepidevalt võro keelt (Iva 2023).

Suurem uurimus võro ja seto keele seisundi kohta viidi läbi ELDIA projekti raames (2010–2013), mil küsitleti juhuvalimi alusel 296 inimest Võrumaal ja 294 inimest Setomaal (Koreinik 2015a, 2015b). Selle tulemused kinnitavad, et võro ja seto keelt kasutatakse peamiselt kodukeelena ja nende keelte oskus on nooremate vastajate hulgas järjest vähenenud. Praeguseks on kõik võro ja seto keele kõnelejad Eestis kakskeelsed, seejuures on nende eesti keele oskus sama hea või parem kui võro/seto keele oskus. Lisaks on oluline, et äärmiselt vähe on inimesi, kes isegi kodus ainult võro või seto keelt kasutavad. Setomaa vallas küsitletutest 45% kinnitas, et räägib seto keelt kodus, ⅓ naabriga ja pisut alla ⅓ sugulastega. Kui ⅔ vastanutega kõnelesid vanemad-vanavanemad seto keelt, siis vaid ¼ on seto keelt kõnelnud oma lastega (Koreinik 2015b). Võrumaal küsitletutest ligi 50% räägib võro keelt kodus ja sugulastega alati või sageli, naabrite ja sõpradega u 40%. ⅔ vastanutega kõnelesid vanemad-vanavanemad võro keelt. Umbes poolte vastanutega on vanemad lapsepõlves võro keelt kõnelnud. ⅓ vastanutest on võro keelt kõnelnud oma lastega, kuid ainult 15% on kõnelnud üksnes võro keelt. (Koreinik 2015a) Need andmed osutavad üheselt, et võro ja seto keele ülekanne vanematelt lastele on katkenud või katkemas – oma lastega on küsitletutest vaid väike osa järjepidevalt võro või seto keelt kõnelnud. Lisaks osutavad ELDIA uurimuse andmed seto ja võro keele vähesele praktilisusele tööjõuturul – seto ja/või võro keele oskusel nähakse vähest turuväärtust (Koreinik 2015b: 22, 2015a: 22), mis omakorda vähendab motivatsiooni seda oma lastele õpetada.

Seega osutavad varasemate uuringute tulemused selgelt keelekatkestusele – võro ja seto keele loomuliku põlvkondliku ülekande katkemisele, mille tulemuseks on keelevahetus. Käesoleva uurimuse eesmärk on täpsustada, millal selline keele­vahetusprotsess algas ja kellelt on praegused kõnelejad võro või seto keele omandanud; samuti huvitab meid, millised on olnud keelekasutajate hoiakud ja suhtumised selle protsessi sees. Uurimusel on kaks fookust: võro ja seto keele põlvkondade­vaheline ülekanne ning võro ja seto keele kasutamine koolis.

 

2. Uurimuse materjal

Uurimuse materjal on kogutud 2022. aasta detsembris veebiküsitluse kaudu, mis viidi läbi LimeSurvey keskkonnas. Veebiküsitlust jagati mitmes sotsiaalmeedia ­grupis, kus osaleb Võrumaalt ja Setomaalt pärit inimesi (nt Võro kiil, Seto kiil, Seto Instituut, VÕRUKAD SUURIM). Kuulutust jagati aktiivselt nii teistesse gruppidesse kui ka üksikinimeste Facebooki lehtedel. Võrreldes varasemate uurimustega oleme kasutanud seega mugavusvalimit, mille pluss on, et see hõlmab ka ajalooliselt asualalt väljarännanuid. Küsitlusse oodati võro ja seto juurtega inimesi – nii neid, kes praegugi neis piirkondades elavad, kui ka neid, kes elavad mujal. Kokku täitis küsimustiku lõpuni 660 inimest. Enamik vastajaid (~60%) oli sündinud aastatel 1960–1980 ning oluliselt rohkem oli vastanute hulgas naisi (84%) kui mehi (16%). Kõige enam (57%) vastuseid tuli inimestelt, kes olid sündinud ajaloolise Võrumaa aladel. Täpsema ülevaate küsimustikule vastanute taustast annavad joonis 1 ja tabel 2. Küsitluse andmed on kättesaadavad avatud teaduse andmevõrgustiku OSF (Open Science Framework) repositooriumis (Lindström jt 2024).

Joonis 1. Osalejate ülevaade vastavalt sünnikohale ja -aastale. Sektordiagrammid kujutavad vastaval alal sündinud vastajate praegusi elukohti (nt 50% Võrumaal sündinud vastajatest elab praegu väljaspool Võru- ja Setomaa piire).

Keskendume selles artiklis põhiliselt küsimustele, mis täpsustavad keele põlvkondliku ülekande toimemehhanisme: kui sagedasti ja kellega räägiti võro/seto keelt lapsepõlves ja kui palju tehakse seda praegu, kas võro/seto keelt räägitakse oma lastega, kui palju ja mis olukordades räägiti võro/seto keelt koolis ning kui oluliseks peetakse võro/seto keele õpetamist koolis. Kvantitatiivsele kokkuvõttele lisaks toetume palju osalejate kommentaaridele, mis selgitavad nende hoiakuid ja aitavad mõista keelekatkestuse tagamaid üksikisiku tasandil.

Tabel 2. Küsitluses osalenute hulk, vanus, sugu (M – mees, N – naine) ja sünnikoht.

Sünniaasta

Sünnikoht

Kokku

Võrumaa

Setomaa

Muu

M

N

M

N

M

N

1930–1945

1

7

0

4

0

1

13

1946–1960

5

50

4

18

5

23

105

1961–1975

26

138

3

29

17

78

291

1976–1990

24

89

3

9

10

60

195

1991–2007

4

34

0

3

4

11

56

Kokku

60

318

10

63

36

173

660

378

73

209

 

3. Võro ja seto keele põlvkondadevaheline ülekanne

Esmalt soovisime teada, kellega on võro või seto keeles lapsepõlves räägitud ning kellelt seega võro/seto keel on õpitud. Küsimuse eesmärk oli teada saada, kui paljudel ja mis vanuserühma kuuluvatel vastajatel oli kodukeeleks võro või seto keel, mida kasutati tuumikperekonnas (ema, isa, õed-vennad), st millal oli keele põlv­kondadevaheline ülekanne veel säilinud. Selle väljaselgitamiseks esitasime kaks küsimust: „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” Vastata oli võimalik viiepalliskaalal („alati”, „enamasti”, „mõnikord”, „mitte kunagi”, „ei saa vastata”). Küsiti eraldi kõigi võimalike vestluspartnerite kohta: ema, isa, õed-vennad (õved), emaema, emaisa, isaema, isaisa, muud sugulased, sõbrad, naabrid ja õpetajad. Tulemused on kokku võetud joonisel 2.

Nagu näeme jooniselt 2, on vanemates põlvkondades (sünniaeg 1930–1945 ja 1946–1960) võro/seto keelt oma vanematega veel kõneldud (kõige vanemas põlvkonnas, kus oli küll vaid 13 vastajat, on ema neist 80%-le kõnelnud võro/seto keelt ning laps on samas keeles vastanud vaid pisut harvem). Alates 1960-ndatel sündinutest on võro/seto keelest saanud pigem vanavanemakeel, st kõige rohkem on võro/seto keelt lastele kõnelnud vanaemad, pisut harvem vanaisad. Sõnalistest kommentaaridest ilmneb, et tihtipeale need vanavanemad eesti keelt ei osanudki (näide 1). See tuleb välja eriti vanemate vastanute kommentaaridest (2).

(1) Emaema [kõneles] alati [seto keelt], ta eesti keelt ei osanudki. (N1965, mujal Eestis)2

(2) Kodus räägiti seto keeles, sest vanavanemad ja vanemad olid Setomaalt, nad omavahel rääkisid seto keeles, vanaema oli kodune ja ta ei osanudki eesti keeles rääkida, ta oli kirjaoskamatu. (N1955, mujal Eestis)

Joonis 2. Võro ja seto keele kasutamine lapsepõlves sünniaastate järgi. Graafikul on kuvatud küsimuste „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” vastuste „alati” ja „enamasti” osakaal (muud variandid: „mõnikord”, „mitte kunagi”, „ei saa vastata”).

Oluliselt on muutunud see, kellega ja kui palju lapsed ise võro/seto keeles vastu kõnelevad. Vanemate põlvkondade esindajad kasutasid võro/seto keelt aktiivselt ning vastasid vanematele võro/seto keeles (3). Nooremates põlvkondades kõneldakse võro/seto keelt vanemate või vanavanematega oluliselt vähem kui enne 1961. aastat sündinute hulgas. Seega alates 1960-ndatest muutus tavaliseks olukord, et vanemad rääkisid lapsega eesti keelt, vanavanemad võro/seto keelt, laps ise vastas eesti keeles. Võib oletada, et lapse võro/seto keele oskus oli seetõttu pigem passiivne (4). Samas on mitmed märkinud, et täiskasvanuks saades on vanemad hakanud nendega võro/seto keelt kõnelema (5).

(3) kodus alati [rääkisin], kooli minnes ei saanud aru mõnedest kirjakeele sõnadest. (N1949, mujal Eestis)

(4) Ema vanematega aga ise kõnelesin pigem harva, kui ka nemad murdes minuga rääkisid. Nad rääkisid pigem oma jutte setu keeles, minu poole pöördusid eesti keeles. (N1980, Võrumaa)

(5) Suheldes emaga osaliselt, kuna ema ka minuga praegu räägib setu keelt (lapsena ei rääkinud). Aga põhiliselt kasutan suhtluses Setomaa üritustel või tuttavatega, kelle jaoks on võro/seto keel igapäevane keel. (N1972, mujal Eestis)

Seega on vanemad alates 1960-ndatest hakanud oma lastega kõneldes eelistama eesti keelt võro/seto keelele ning toimunud on keelevahetus: võro/seto keele asemel hakati kodus lastega rääkima eesti keelt.

Arusaadavalt oli keelevahetus kiirem väljapoole Võrumaad ja Setomaad elama või õppima asunutel, kuna lahkuti oma keelekeskkonnast. Mõningatel juhtudel lisandus sellele väljastpoolt tulev negatiivne suhtumine setodesse/võrokestesse või muud halvad kogemused, mida kommenteeriti ohtralt sõnalistes vastustes (6–10).

(6) Olin laps sel ajal kui ei tohtinud koolis öelda, et oled setu. See oli siis tabu. Mina sündisin Viljandis just kui vanemad olid äsja Setomaalt Viljandi lähedale talu ostnud. Ema ja isa ei julgenud meiega ehk lastega seto keeles rääkida sest meile jääb muidu see keel külge ja saadakse aru et oleme setod. (N1970, mujal Eestis)

(7) Maal kõnelesin kogu aeg, linnas ei olnud see sünnis. (N1953, Võrumaa)

(8) Rääkisin omastega alati võru keelt. Kui olin 13 ja isa mind Tartusse keskkooli saatis, manitses ta: ,,Kae, et sa sis linnan võru kiilt ei kõnõlõ!” (N1948, Võrumaa)

(9) Seto oli sõimusõna, inimesed ei julgenud või häbenesid öelda, et ta on seto. (N1950, Võrumaa, snd Setomaal)

Joonis 3. Mitmetunnuseline korrespondentsanalüüs küsimustele „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” antud vastuste põhjal. Teksti heleduse-tumeduse skaala vastab vastusevariantide skaalale („mitte kunagi”, „mõnikord”, „enamasti” ja „alati”). Joonisel ei kuvata vastuseid „ei saa vastata”. Lisatud sildid sünniaasta, sünnikoha ja soo kohta iseloomustavad ühe või teise vastuste klastriga tihedamalt seotud vastajate sotsiolingvistilist profiili.

(10) Ilmselt oleks see [seto keele kasutamine koolis] kaasa toonud kaasõpilaste poolt narrimise, millegipärast suhtuti setodesse kui madalama klassi esindajatesse. Mäletan vanaema manitsust: pea meeles kes oled, aga ära sellest kellelegi räägi… (N1958, mujal Eestis, snd Setomaal)

Sidusime küsimustele „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” antud vastused ka vastajate taustaga (sugu, elukoht, vanuserühm). Tulemused on esitatud mitme­tunnuselise korrespondentsanalüüsi joonisel 3. Vastused, mis paiknevad joonisel üksteisele lähemal, esinesid sagedamini koos (nt sõbrad_Alati ja ise_sõpradega_Alati); vastused, mis paiknevad joonisel üksteisest kaugemal, esinesid vastustes koos harvem. Vastused, mis on väga sagedased ja/või ei erista vastajate gruppe, koonduvad joonisel telgede lõikepunkti lähedale. Vastajate sünnikoha, -aasta ja soo ­siltide paiknemine iseloomustab ühe või teise vastuste klastriga enam seotud vastajate sotsio­lingvistilist profiili.

Jooniselt 3 näeme, et vastajad, kellega räägiti ja kes rääkisid ise lapsepõlves võro/seto keelt „alati” või „enamasti” (joonise parempoolne osa), on sündinud enne 1960. aastaid. Samuti koonduvad nende vastuste ümber Setomaal sündinud vastajad, millest võime järeldada, et Setomaa vastajate hulgas oli rohkem neid, kes kasutasid lapse­põlves seto keelt igapäevaselt. Vastajad, kellega räägiti ja kes rääkisid ise lapsepõlves võro/seto keelt ainult mõnikord või mitte kunagi (joonise vasakpoolne osa), on sündinud hiljem; eriti tugevalt on „mitte kunagi” vastustega seotud just noorimad vastajad ning väljaspool ajaloolise Võrumaa või Setomaa piire sündinud (joonise vasakpoolne ülemine osa). Olulisi sugudevahelisi erinevusi analüüsist ei ilmnenud.

Põlvkondliku ülekandega seoses küsisime vastajatelt ka seda, kas nad ise oma lastega kõnelesid võro/seto keelt (küsimused „Kas sa oma lastega rääkisid võro/seto keeles, kui nad väikesed olid?” ning „Kas sa praegu räägid oma lastega võro/seto keeles?”). Tulemused on esitatud joonisel 4.

Joonis 4. Võro/seto keele kasutamine lastega sünniaastate järgi.

Jooniselt 4 näeme, et väikeste lastega räägiti võro/seto keelt vähem kui praegu, mil lapsed on juba täiskasvanud. See tähendab, et kõigis vanuserühmades on varem, kui lapsed väikesed olid, peetud vajalikuks nendega kõnelda eesti keeles, ent laste täiskasvanuks saades hakatud kõnelema ka võro/seto keelt (näide 5). Lisaks näeme, et vastused „alati” ja „enamasti” on vähemuses kõikides vanuserühmades, ent eriti 1960.–1980. aastatel sündinute hulgas. Kõige nooremas vanuserühmas on „alati” vastuste osakaal ootamatult kõrge, ent siin tuleb silmas pidada, et lastega vastajaid oli selles rühmas kokku vaid 17 ning neist „alati” vastajaid tegelikult vaid üks. Jooniselt tuleb seega kõnekalt välja käimasolev keelevahetus: kui vastajate endiga räägiti võro/seto keelt „alati” või „enamasti” (eriti kahes vanemas vanuserühmas, vt joonist 2), siis oma lastele keelt enam edasi ei antud. Selle põhjuseid saab hinnata küsimustikule antud vabade kommentaaride kaudu.

Oma lastega eesti keeles rääkimise sagedasim põhjendus on see, et enam ei elatud vastava keele keskkonnas. Enamasti tähendas see Võrumaalt või Setomaalt ära­kolimist, sageli ka mittevõrokese või -setoga abiellumist (näide 11). Harvem mainiti, et koliti Võrru, Põlvasse või muusse suuremasse keskusesse ning seal kasutati pigem eesti keelt. Sageli öeldi, et teine vanem ei rääkinud võro/seto keelt ning kodune keel oli eesti keel. Siiski ei tähendanud keelekeskkonnast lahkumine alati täielikku võro/seto keelest loobumist – kui lastel säilis kontakt vanavanematega, siis märgiti ka enda kohta tihedamini, et lastega kasutati „mõnikord” võro/seto keelt (12).

(11) Ei ela Võrumaal, abikaasa ei ole võrukas ja oluliseks pidasin kirjakeele oskust (N1972, mujal Eestis)

(12) Elasime linnas, kus enamasti suheldi kirjakeeles, maal aga peamiselt võru keeles. (M1963, Võrumaa)

Sageduselt järgmine põhjendus oli see, et eesti kirjakeel oli nõutud koolis või laste­aias, samal ajal kui „murde” staatus oli madal (näide 13). Ka vastajad ise pidasid hea kirjakeele oskust oluliseks (14–15), sest see oli akadeemilise edukuse eeltingimus ning võro/seto keele oskust nähti pigem seda takistava asjaoluna (16). Mõnel korral tuuakse välja seda, et vastajal endal oli lapsena koolis kirjakeelega raskusi ning ta ei soovinud oma lapsele sarnast olukorda (17–18). Seega on põhjenduste hulgas laialt levinud müüt, et võro või seto keel kodukeelena vähendab laste akadeemilist võimekust või eesti keele oskust – nagu nägime ajalehe Koit diskussioonist, oli see nõu­kogude ajal ka õpetajate hulgas laialt levinud seisukoht (Saar 2022) ning see on olnud Lõuna-Eesti perede keelevalikutes väga oluline tegur.

(13) Neil aastatel oli murdekeel pigem põlu all. (N1964, mujal Eestis)

(14) tahtsin et ta oskaks grammatiliselt õigesti eesti keelt. Murdeid ja võõrkeeli saab alati juurde õppida (N1966, Võrumaa)

(15) Kuna minu vanemad olid arvamusel, et kirjakeel peab hästi selge olema ja võru keel jääb suhtluskeelena nagunii nö. Külge siis olen suhteliselt samuti oma laste kasvatamisel arvanud ja nii ka on läinud. (N1971, Võrumaa)

(16) Ainult Võru keeles suhtlemine oleks lastel koolis raskendanud eesti keele grammatika omandamist. (N1972, Võrumaa)

(17) See keel oli häbi see ei toiminud minul oli koolis halb!!!$ (N1961, mujal Eestis)

(18) Olin ise koolis hädas, et ei osanud kirja keelt. See põhjustas ka lastega kirjakelles rääkimist. Abikaasaga rääkisime me võro keeles ning lapsed õppisid meie juurest keele ära. Vanem oli kolme aastane kui üllatas oma hea võro keele oskusega külas olles. (N1961, Võrumaa)

Võrumaal/Setomaal sündinute hulgas ei ole lastega võro/seto keele mitterääkimise põhjendusena esitatud kuigi sageli seda, et ise keelt ei osata (13 vastuses siiski mainiti), küll aga ootuspäraselt nende hulgas, kes ei ole Võrumaal/Setomaal sündinud, eriti kui võtta arvesse vastused, mis viitavad võro/seto keele kasutamise harjumuse puudumisele (44 vastust, vt näiteid 19–20). Siit näeme, et väljaränne ajalooliselt asualalt toob kaasa keelevahetuse; seepärast on see tunnus keele ohustatuse mõõdikutes.

(19) ei oska seto murdes rääkida, saan enamasti aru (N1964, mujal Eestis)

(20) Seto keel ei ole minu emakeel, ei tule loomulikult. (N1972, mujal Eestis)

Ligi viiendik vastanuist märgib, et lastega „alati”, „enamasti” või „mõnikord” võro/seto keeles rääkimine oli loomulik ja kodune või et võro/seto keelt kasutati eesmärgiga anda edasi oma emakeelt ning aidata kaasa selle säilimisele (21–22). Üldiselt on selliselt vastajad sündinud Võrumaal või Setomaal, pooled neist elavad ka praegu Võrumaal või Setomaal.

(21) Kui vanemad räägivad võru keeles, miks peaks lapsega kirja keeles rääkima. Aga kirja keel tuleb iseenesest, kui lugemine selgeks saab. (N1955, Võrumaa)

(22) Ma soovin, et ta teaks, kus on tema juured. Võru keele säilimise hüvanguks, [---] (N1989, Võrumaa)

Samas on Võru- või Setomaal elavate vastanute hulgas neid, kes ütlevad, et keele­keskkond on muutunud eestikeelseks (23) või võro/seto keelele tagasi minna kodus on ebavajalik (24), st pragmaatilised põhjused ja juba toimunud keelevahetus takistavad võro/seto keele kasutamist kodus.

(23) Kuna üldine keelekeskkond elukoha ümber on eesti keelne, siis ei tule meelde lastega seto keelt rääkida. (N1979, Setomaa)

(24) Kuidagi leidsime, et võru keelele kodus tagasi minna oleks ebavajalik, Võru keele keskkonnas oleme niikuinii. (M 1962, Võrumaa)

Seega on võro/seto keele edasiandmist takistanud varem võro/seto keele madal prestiiž ning mure laste hakkamasaamise pärast koolis, aga ka väljaränne, keele mitte­oskamine, üldise keskkonna eestikeelseks muutumine ja juba toimunud keele­vahetus perekonnas.

Omaette küsimus on, kui palju peab keelt kuulma, et seda ise oma lastele edasi anda. Kas vanaemalt kuuldud keel on piisav, et oma lastega rääkida? Või peab selleks ka ise vanemate või vanavanematega aktiivselt rääkima? Küsitluse põhjal uurime, kui oluline on seos lapsepõlves keele kasutamise ning ise oma lastega keele kasutamise vahel.

Küsitluse andmete põhjal (tabel 3) on statistiliselt oluline seos (X2(4, N = 546) = 45,4, p < 0,001) selle vahel, kas lapsepõlves oma emalt võro/seto keelt kuuldi, ning selle vahel, kas ise lastega võro/seto keeles räägiti, kui nad väikesed olid: mida rohkem on lapsepõlves emalt keelt kuuldud, seda suurema tõenäosusega räägitakse võro/seto keelt oma lastega. Veelgi tugevam on seos selle vahel, kas keelt ka ise lapse­põlves vanemate või vanavanematega (eelkõige vanaemadega) räägiti. Tabelis 3 on esitatud hii-ruut-testide tulemused ning Craméri V seosekordajad, mis mõõdavad lapsepõlves võro/seto keele kuulmise ja kasutamise ning oma lastega võro/seto keele rääkimise vahelise seose tugevust. Seose tugevuse kordajate tõlgendamisel on lähtutud valemist (Cohen 1988: 223–227), kus seosekordaja V on suhestatud vabadusastmete arvuga. Kasutatud on ainult vastuseid „mitte kunagi”, „mõnikord”, „alati” ja „enamasti”, sealjuures on kaks viimast liidetud üheks kategooriaks. Välja on jäetud vaatlused, kus vastaja ei osanud/saanud/tahtnud konkreetse suhte kohta vastata („ei saa vastata”).

Tabel 3. Seosed oma lastega võro/seto keele kasutamise ning lapsepõlves võro/seto keele kuulmise ja kõnelemise vahel. Statistiliselt olulised seosed on märgitud p-väärtuse veerus tärnikestega.

Lapsepõlves

Teststatistiku väärtus (X2)

Testi p-väärtus

Craméri V seosekordaja (seose tugevus 4 vabadusastme korral)

Vastuseid

ise emaga

103,331

< 0,001 ***

0,308 (tugev)

543

ise emaemaga

65,705

< 0,001 ***

0,263 (tugev)

476

ise isaga

60,202

< 0,001 ***

0,242 (keskmine)

515

ise isaemaga

39,810

< 0,001 ***

0,225 (keskmine)

394

ise emaisaga

33,526

< 0,001 ***

0,220 (keskmine)

345

ema minuga

45,395

< 0,001 ***

0,204 (keskmine)

546

isa minuga

32,162

< 0,001 ***

0,176 (keskmine)

518

ise isaisaga

15,068

0,005 **

0,167 (keskmine)

270

emaema minuga

15,468

0,004 **

0,127 (väike)

481

isaema minuga

6,464

0,167

0,090 (väike)

398

emaisa minuga

4,586

0,333

0,082 (väike)

340

isaisa minuga

2,350

0,672

0,068 (väike)

257

Tabelist 3 näeme, et kõige tugevam on seos lapsepõlves ise emaga või emaemaga võro/seto keeles kõnelemise ja oma lastega võro/seto keeles kõnelemise vahel. Keskmine seosetugevus oli ise isaga või isapoolsete vanavanematega võro/seto keeles kõnelemise ning oma lastega võro/seto keele kõnelemise vahel. Kõige väiksem tõenäosus oma lastega võro/seto keelt kõnelda on siis, kui juba lapsepõlves vana­vanematelt võro/seto keelt küll kuuldi, kuid ise ei kõneldud. Seega on põlvkondlikuks ülekandeks oluline, et laps aktiivselt võro/seto keelt kasutaks, vaid ühe­poolsest suhtlemisest (vanavanematelt lapsele) ei piisa. Tõenäoliselt mängivad siin rolli muudki keelevälised tegurid (elukoht, vanus, suhtumine keelde), ent aktiivse suhtlemisega kaasnev keele täielik omandamine ning kõnelemisharjumus on kindlasti olulised, et suuta hiljem keelt kasutada ja oma lastele edasi anda.

Kokkuvõttes võib öelda, et võro ja seto keele põlvkondlik ülekanne on katkenud ja toimunud on keelevahetus, nagu on sedastatud varemgi (Ehala 2006). Keele­vahetus on aset leidnud järsult alates 1960-ndatest. Võro/seto keele omandamine sellega päriselt ei katkenud, sest vanavanemad ja sugulased kõnelesid võro/seto keelt edasi ning vanemas eas on võro/seto keele juurde tagasi pöördutud. Sellegipoolest keelevahetusprotsessi käigus aktiivne keeleoskus vähenes ning oma lastega oli juba loomulik eesti keelt rääkida.

Keelevahetus ei ole olnud sunniviisiline protsess, vaid suuresti vabatahtlik, ent seda on mõjutanud negatiivne ühiskondlik hoiak ning võro/seto keele vähesed kasutus­võimalused. Vanemad on loobunud lastele võro/seto keele õpetamisest eelkõige laste heaolu nimel: et neil oleks koolis lihtsam hakkama saada, et neid ei halvustataks keele pärast (nagu neid endid on halvustatud); tänapäeval ka seepärast, et nad ise enam ei oska piisavalt (sest juba nendega ei räägitud võro/seto keelt) ning vajadus nende keelte oskuse järele puudub, sest kooli- ja tööelu on eestikeelne. Valdavalt eestikeelseks on peale kodu muutunud ka ülejäänud elukeskkond (vt jooniselt 2 võro ja seto keele kasutust naabrite ja sõpradega). Kui varem jäi võro/seto keel lapse suhtlusringkonnast külge ka siis, kui seda kodus ei kasutatud, nagu on laialdaselt arvatud (vt näidet 15), siis noorematel küsitlusele vastajatel seda võimalust enam ei ole olnud.

 

4. Võro ja seto keel koolis

Kujunenud olukorras, kus keelt enam kodus ei omandata, muutub keele ellujäämisel üha olulisemaks haridussüsteem. Nagu öeldud, on XX sajandil olnud kooli­haridus nii Võru- kui ka Setomaal eestikeelne (Petseri rajoonis ka vene- või lätikeelne). Piirkondlike keelte prestiiž oli madal ning nende kasutamist tõrjuti. Võro ja seto keele ja kultuuri õpetamine on jõudnud Võru- ja Setomaa üldhariduskoolidesse alles viimastel aastakümnetel, ent väheses mahus ja ainult osas koolides (vt alapeatükk 1.3).

Oma küsitluses uurisime nii seda, kuivõrd vastajad kooliajal võro ja seto keelega koolikeskkonnas kokku puutusid, kui ka seda, kuidas suhtutakse võro ja seto keele õpetamisse koolides tänapäeval. Küsisime vastajatelt, mis keeles nende õpetajad ja kaasõpilased koolitundides (välja arvatud keeletundides) ja vahetundides rääkisid, kas koolis keelati võro/seto keeles rääkida ning kas võro/seto keele õpetamist koolis peetakse vajalikuks või mitte.

Küsitlusele vastanutest 99,5% (N = 657) väitis, et õpetajad rääkisid kooli­tundides eesti keeles. Keskmiselt vaid 9,2% (N = 61) vastanutest vastas, et lisaks eesti keelele rääkisid õpetajad koolitundides võro või seto keelt. Sealjuures kuulsid võro või seto keelt õpetajatelt enam Võrumaal (11,4%, N = 43), vähem Setomaal (6,9%, N = 5) ja mujal (6,2%, N = 13) sündinud vastajad. Sünniaastate põhjal on võro ja seto keelt kõnelevate õpetajatega koolis kokku puutunud protsentuaalselt enim aastatel 1991–2007 sündinud vastajad (28,6%, N = 16), vähim 1961–1975 sündinud vastajad (5,2%, N = 15).

Ka lapsed kasutasid koolitundides valdavalt eesti keelt (99,2%, N = 655), kusjuures sellele lisaks võro või seto keele kasutamist oli laste hulgas keskmiselt veelgi vähem kui õpetajate hulgas (8%, N = 53). Vahetundides kasutati võro/seto keelt sagedamini (27,4%, N = 181), Setomaal sündinute hulgas 64,4% (N = 47) ja Võrumaal 31,7% (N = 120). Vahetundides seto ja võro keele kasutamine väheneb ­vastavalt ­sünniaastale: 1930–1945 sündinute hulgas 69,2% (N = 9), 1946–1960 sündinute hulgas 45,7% (N = 48), 1961–1975 sündinute hulgas 28,9% (N = 84), 1976–1990 sündinute hulgas 19% (N = 37) ja 1991–2007 sündinute hulgas vaid 5,4% (N = 3). Vahetundides rääkimine on seega omasem vanemale põlvkonnale, kelle jaoks seto/võro keel oli tõenäolisemalt igapäevane kodukeel.

Küsitlusele vastanutest 22,4% ütles, et koolis keelati neil võro või seto keeles rääkida, sealjuures vastasid keelamise küsimusele jaatavalt põhiliselt enne 1970-ndate keskpaika Setomaal (43,1%, N = 25) ja Võrumaal (37,9%, N = 86) sündinud vastajad. Hiljem sündinud vastajatest oli koolis võro ja seto keele rääkimise keelamist kogenud vaid 7,9% (Võrumaal, N = 12), 6,7% (Setomaal, N = 1) ja 2,4% (mujal, N = 2).

Küsisime ka seda, millised on hoiakud võro/seto keele õpetamise suhtes („Kas pead vajalikuks võro/seto keele õpetamist koolis?”), tulemused on esitatud joonisel 5. Kõige vanem vanuserühm oli ainus, kus jaatavaid vastuseid oli alla 50%. Üldiselt on kõik vanuserühmad pigem võro/seto keele õpetamise poolt, kõige nooremas vanuserühmas on nii kõhklejate kui ka õpetamise vastaste hulk märkimis­väärselt väike. Seega on üldine hoiak võro/seto keele õpetamise suhtes väga positiivne.

Joonis 5. Hoiakud võro/seto keele koolis õpetamise suhtes sünniaastate järgi.

Vabas vormis vastuste kaudu uurisime täpsemaid hoiakuid õpetamise suhtes.

Kõige sagedasem põhjendus keeleõppe toetamisele koolis oli see, et keeleõppel on oluline roll keele säilimisel, eriti olukorras, kus võro/seto keelt kasutatakse kodukeelena järjest vähem. Sageli seoti keele säilimine kultuuri säilimisega ning toodi välja, et just Võrumaal ja Setomaal on oluline see, et ka järeltulev põlv oskaks oma esivanemate keelt (25–27).

(25) Et säilitada seda ilusat ja unikaalset keelt. Kindlasti peaks õpetatama seda Lõuna-Eesti koolides, sealses keeleruumis on see väga vajalik. (N1961, mujal Eestis)

(26) Võru keel on sama väärtuslik nagu iga teinegi. Et see areneks, on vaja inimesi harjutada teadmisega, et see pole rumalate metsakülaelanike keel, vaid selles saab ka mõelda, kirjutada, lugeda ja isegi laulda, uue aja asjadele nimede panemine tuleks ka ette võtta. Ilma selliselt harjutamata keele kasutamine hääbub. (N1974, Võrumaa)

(27) On oluline hoida keelt ja kultuuri elus. Ühiskonnas kultuuride paljusus on üks riigi tugitaladest ja hoiab ühiskonna stabiilsena. (M1986, Võrumaa)

Üldiselt oldi teadlikud, et vaid vähesed lapsed räägivad tänapäeval võro/seto keeles ja et selline olukord viib keele hääbumiseni, ning just seetõttu toetati võro/seto keele õpetamist koolis.

Keskmistes vanuserühmades avaldati kahetsust, et vanemad polnud vastajatega lapse­põlves võro/seto keeles rääkinud, ning tunti, et seetõttu võiks järeltulev põlvkond saada oma esivanemate keele osas toetust ja õpetust koolis (28). Samuti ­kahetseti, et ei ole ise oma lapsega osatud/suudetud võro/seto keeles kõnelda (29). Sarnaselt tunnevad end praegused vanavanemad, kes oma lastega võro/seto keelt ei kõnelnud, kuid püüavad nüüd kõnelda lastelastega (30).

(28) Keele alal hoidmiseks peavad seda oskama vabalt rääkida ka lapsed. Minul on kahju, et mul omal ajal ei olnud seda võimalust. (N1986, Setomaa)

(29) Setomaal [peaks] seto keelt kindlasti [õpetama], ei taha, et see keel kaoks. Ise olen just selline seto, kes keelest aru saab, aga ise väga ei räägi ja keelt edasi ei ole oma lapsele andnud. Kahetsen. (N1966, mujal Eestis)

(30) Kuigi ma oma lastega eriti ei rääkinud võru/seto keelt, siis nüüd arvan, et järel­tulev põlv peaks oskama kõnelda. Nüüd püüan oma lastelastega seda teha. (N1966, mujal Eestis)

Paljud vastajad rõhutasid keele olulisust Võru- ja Setomaa kultuuriloos ning pidasid koolis õpetamist vajalikuks, et säilitada ajaloolisel Võru- ja Setomaal seal põliselt räägitud keel (31–33).

(31) Kui oma kultuuriruumi keel kaob siis on suur osa kohalikust identiteedist puudu. (N1970, mujal Eestis)

(32) Praeguses olukorras, kus enamus lapsi ei kasva enam igapäevaselt võru keelt kuuldes, on koolis antav õpetus kindlasti abiks juurtega sideme hoidmisel. Võru keele valdamine (või vähemasti sellest arusaamine) annab kogukonnatunde. [---] (N1960, Võrumaa)

(33) Võro keele õpetamine peaks olema ainekavas nii nagu muugi keel. See on meie kodukandi kohalik keel. Võro keeles ei ole midagi häbiväärset, see on elu loomulik osa. (N1981, välismaa)

Üks probleemidest, mis aga paneb kahtlema võro/seto keele õpetamise vaja­likkuses, on keele varieeruvus eri piirkondades. Näiteks kardetakse, et koolis õpetatav võro keel erineb väga sellest, mida vanemad ja vanavanemad on kõnelnud, ning seetõttu kooliõpetust ei toetata või ollakse skeptiline (34).

(34) Nii ja naa. Muidugi on esivanemate keele oskus hea. Samas on igas kihelkonnas eri varjundid keelel, ja seetõttu ei meeldiks mulle, kui mu lapsed saaksid koolist teistsuguse võru keele kui mina oma peres olen saanud. [---] (N1973, mujal Eestis)

Siiski tõuseb vaid üksikute vastajate puhul esile n-ö õige ja vale võro/seto keele küsimus (35), pigem aktsepteeritakse eri piirkondade kõnepruuke.

(35) olen selle üle palju mõelnud ja kuna oskan väga puhast ja ilusat ja ÕIGET võru keelt, siis minu arvamus on, et seda ei ole võimalik õppida ja pole mõtet selle peale üldse aega ega raha raisata. Võru keelt saab ainult tutvustada. Nii palju on valesti moodustatud lauseid küll teatris, filmis, reklaamidel, rääkimata faceb-st. Valus on, väga valus on kuulata ja näha kuidas keelega ringi käiakse. (N1947, mujal Eestis)

Ehkki neid, kes koolides võro/seto keele õpetamist ei poolda, oli kokku vaid 6% vastanuist, ilmnes nendegi põhjendustes läbivaid teemasid. Näiteks toodi eitava vastuse põhjenduseks, et võro/seto keelt ei saagi õpetada, kuna tegu on suulise pärandiga, mis peaks omandatama kodust ja mille tõeline oskus tuleb vaid keelt kasutades (35–37).

(36) Murdekeelt ei saa minu arvates nn kunstlikult õpetada, see peab tulema vabalt. (N1972, Võrumaa)

(37) Ma ei leia, et seda peaks õpetama. See on pigem pärand, mis liigub suust suhu ja levib kogukonnas. (M1982, mujal Eestis)

Tasub mainida, et neil juhtudel kasutatakse „keele” kõrval sagedamini nimetust „murre” või „murrak” (36, 38). Sellega on seotud hoiakud, et „murdekeele” õpetamise asemel on tähtsam kirjakeel, selle hea oskus ja soov seda mitte killustada (38–41). Eelkõige olid sellised hoiakud kahe vanema põlvkonna vastanutel (1930–1945 ja 1946–1960), kes käisid koolis ajal, mil võro ja seto keele kasutust tauniti.

(38) See on rahva keel, õpitakse kodus, huviringis. Midagi pole vaja peale suruda J. Murded, murrakud jäävad niikuinii kestma!!! (N1956, Võrumaa)

(39) Eesti kiil või är kaduda, ku liiga pallu killustatass. (N1953, välismaa)

(40) Eesti keelt rääkijate hulk on niigi väike. Murded võiksid jääda vabatahtlikuks ja kasutamiseks vabal ajal. (N1956, mujal Eestis)

(41) Kultuurne inimene kasutab ikka kirjakeelt. (N1939, mujal Eestis)

Samuti peetakse võro/seto keele õppimist lastele lisakoormuseks, millest nähakse olulisemana teiste keelte või ainete õppimist (42).

(42) Kui murdekeel tuleb kodust kaasa siis keelata selle kasutust ei tohiks, kuid eraldi keeleõpet koolidesse ei pea vajalikuks. Murdekeele kasutusvõimalused on ­piiratud. Pean tähtsaks korraliku eesti kirjakeele oskust. Murdes kirjutamise õppimisele kuluvat aega kasutada pigem uute teadmiste (sh ka erinevate maa­ilmakeelte) omandamiseks. (N1961, mujal Eestis)

Sellistest vastustest paistab, et võro/seto keelt ei nähta täisväärtuslikuna, kuna see on peamiselt kõneldav keel ja sellel ei ole edasises tööelus väljundit. Teisalt on mitmed võro/seto keele koolis õpetamise pooldajad toonud põhjenduseks just selle, et siis lisandub kõnelemisoskusele oskus ja harjumus keelt kirjutada ning lugeda (43).

(43) Kindlasti on vajalik ka kirjutamis- ja lugemisoskus. (N1967, mujal Eestis)

Seega võib öelda, et ehkki vastajad ei olnud ise koolis võro/seto keelega kokku puutunud, olid nad vägagi selle poolt, et tänapäeval koolis võro/seto keelt õpetataks. Skeptilisem oli vanem põlvkond, kelle jaoks võro/seto keel oli kodukeel ning keda oli keelatud või tõrjutud võro/seto keele rääkimise tõttu. Nooremad vastajarühmad olid õppe osas positiivse hoiakuga ning leidsid, et see on vajalik keele elushoidmiseks, kohaliku identiteedi ja kogukonna toetamiseks ning kompenseerib seda, kui kodus enam keelekeskkonda piisavalt pole. Sellest järeldub, et võro/seto keele õppe laiendamiseks on kogukonnas suur toetus.

 

5. Kokkuvõte ja arutelu

Artiklis vaatlesime võro ja seto keele ohustatust peamiselt kahest aspektist: keele põlvkondlik ülekanne ning keeleõpe koolis. Andsime ülevaate ka muudest keele ohustatuse seisukohast olulistest teguritest, nagu kõnelejate arv, keele staatus, kirjakeele olemasolu, keelekasutusvaldkonnad.

Ehkki võro ja seto keele ärkamisliikumine algas juba 35 aastat tagasi, ei ole võro ja seto keele olukord märkimisväärselt paranenud. Pigem vastupidi: laste keele­oskus on vähenenud ning võro- või setokeelses kodus üles kasvavaid lapsi on praegu väga vähe. Oma küsitluses keskendusime põlvkondliku ülekande mehhanismidele: kellelt on erinevad põlvkonnad võro/seto keele omandanud ning kui palju on seda edasi antud oma lastele; kuidas on vanemate keelekasutus mõjutanud seda, kas ja kui palju oma lastega võro/seto keelt kõneldakse. Lisaks kogusime kommentaaride kaudu üldisi keelehoiakuid võro/seto keele suhtes.

Küsitluse tulemustest näeme, et alates 1960-ndatest on toimunud järkjärguline keelevahetusprotsess, mille käigus hakati oma lastega rääkima eesti keeles. Võro ja seto keel jäid pigem vanavanematekeeleks, mille kasutus ei olnud enam järjepidev ja mida tihtipeale ei omandatud enam sellisel määral, et tänapäeval ise suudetaks oma lastele keelt edasi anda. Kui keelt ei omandatud enam vanematelt ja tuumik­peres seda igapäevaselt ei kasutatud, vähenes tõenäosus, et seda oma lastega rääkides kasutati. Lisaks on kadunud toetav ümbrus: naabrite või sugulastega ei räägita enam võro/seto keelt kuigi sageli. See tähendab, et praegustel lastel ja noortel ei ole enam võro- või setokeelset keskkonda või suhtlusvõrgustikku, mis nende keeleomandamist piisavalt toetaks.

Kuna põlvkondadevaheline ülekanne on katkenud ja naabruskond ei toeta keele omandamist, muutuvad lasteaed ja kool keeleõppe seisukohast järjest tähtsamaks. Eesti riik on küll panustanud võro/seto keele õppesse lasteaias ja koolis, ent selle maht on liiga väike, et tagada piisav keeleoskus, lisaks on see kättesaadav üksnes osas õppeasutustes ning seda õpetatakse koolides vaid fakultatiivse ainena. Praeguses mahus ei kompenseeri see koduse võro/seto keelekeskkonna ebapiisavust ega taga keele oskust ja seega püsimist. Küsitluses osalenud noorematest vastanutest olid vaid vähesed koolis võro/seto keelt õppinud.

Meie küsitlusest selgub, et võro/seto juurtega inimesed peavad keeleõpet koolis oluliseks ja suhtuvad sellesse pooldavalt – mida noorem põlvkond, seda pooldavamalt. Kommentaaridest ilmneb, et keeleõpet koolis peetakse vajalikuks keele säilimiseks, identiteedi ja kogukonnatunde hoidmiseks. Negatiivse hoiakuga olid vanemad vastajad, keda oli koolis keelatud võro/seto keelt rääkida, kelle keelekasutust oli halvustatud ning kelle puhul oli võro/seto keele kasutust nähtud probleemina, mis takistab kirjakeele omandamist. Koolist ja ühiskonnast kaasa saadud suhtumine ongi kujundanud laiemalt keelehoiakuid: eriti vanemad põlvkonnad on tajunud võro või seto keele rääkimist häbiasjana ning akadeemilist edukust takistava asjaoluna.

Keelevahetus on toimunud suuresti keelehoiakute tõttu: kohalike keelte kasutamist ei ole tähtsaks peetud ja rõhutatud on eesti kirjakeele kasutamist. Keele­vahetus on seega tingitud keele madalast prestiižist ja kasutusalade vähesusest. Eesti keelele üleminek on suuresti vabatahtlik protsess, mida tingib tajutud alaväärsus ning soov lastele parem tulevik tagada. Seda protsessi on raske tagasi pöörata, kui keelel pole selget riiklikku staatust ning keeleõppe üle otsustamine on jäetud iga kooli juht­konnale. Et olukorda muuta, on vaja keeleõpet tugevalt toetada, ent see kõik nõuab raha ning õpetajate-õppematerjalide ettevalmistamist. See nõuab ka keele kasutusvaldkondade mitmekesistamist, et keeleõppele selgem siht anda: kui võro/seto keel jääb endiselt vaid selleks keeleks, mis „avab ainult keldri­ukse”, siis on raske motiveerida lapsi, vanemaid ja koolijuhte keeleõpet suuremas mahus korraldama ja läbima. Selleks on vaja kindlasti keeleseaduses võro ja seto keele staatust täpsustada, et muuta need köögikeelest kultuurkeeleks. Eesti keelega see kunagi õnnestus, veel ei ole liiga hilja, et lõunaeesti keelega sama saavutada.

 

Artikkel on valminud projekti „Interdistsiplinaarne seto korpus: jätkuprojekt” (EKKD120) toel.

Liina Lindström (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.lindstrom@ut.ee

Maarja-Liisa Pilvik (snd 1989), PhD, Tartu Ülikooli eesti keele teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), maarja-liisa.pilvik@ut.ee

Helen Plado (snd 1981), PhD, Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja Võru Instituudi teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), helen.plado@ut.ee

Triin Todesk (snd 1988), PhD, Tartu Ülikooli lõunaeesti keelte teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), triin.todesk@ut.ee

 

1 https://www.endangeredlanguages.com/lang/2998

2 Küsitlusele lisatud sõnaliste kommentaaride puhul on sulgudes esitatud kommenteerija sugu (M, N), sünniaasta ja praegune elukoht (Võrumaa, Setomaa, mujal Eestis).

Kirjandus

VEEBIVARAD

ELP = Endangered Language Project. https://www.endangeredlanguages.com/

Perepis 2010 = Итоги всероссийской переписи населения 2010. Т. 4. Национальный состав и владение языками, гражданство. https://rosstat.gov.ru/free_doc/new_site/perepis2010/croc/vol4pdf-m.html

Perepis 2020 = Итоги всероссийской переписи населения 2020. Т. 5. Национальный состав и владение языками. https://rosstat.gov.ru/vpn/2020/Tom5_Nacionalnyj_sostav_i_vladenie_yazykami

 

KIRJANDUS

I Võrokõisi Kongressi otsus võro keele õiguisist, võrokiilsest haridusõst, meediäst, kultuurist ja võro keele avaligust pruukmisõst. https://vorokongress.ee/wp-content/uploads/2023/04/Keele-otsus.pdf

Allas, Tiia 2022. Miks ja kuidas õpetada kohta? Kultuurilise identiteedi kujundamine võru keele ja kirjanduse õpetamise kaudu Vana-Võrumaa üldhariduskoolides. Magistritöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/89384

Allikas, Õ. 1969. Sõnad õpetavad, eeskujud tõmbavad kaasa. – Koit 24. IV, lk 3.

Belew, Anna; Simpson, Sean 2018. The status of the world’s endangered languages. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim Kenneth L. Rehg, Lyle Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 20–47. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.4

Brown, Kara D. 2005. Võro keele ja kultuuri tund kooli ja õpetajate elus. – Piirikultuuriq ja -keeleq. Piirikultuurid ja -keeled. (Võro Instituudi toimõndusõq 17.) Toim Karl Pajusalu, Jan Rahman. Võro: Võro Instituut’, lk 56–66.

Campbell, Lyle; Rehg, Kenneth L. 2018. Introduction: Endangered languages. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim K. L. Rehg, L. Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 1–18. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.3

Cohen, Jacob 1988. Statistical Power Analysis for the Behavioral Sciences. 2. tr. New York–London: Lawrence Erlbaum Associates.

Ederberg, Friedrich 1913. Rikutud Eesti keelest. – Eesti Kirjandus, nr 12, lk 466–471.

Eesti keele arengukava 2021–2035. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-09/htm_eesti_keele_arengukava_2020_a4_web.pdf

Ehala, Martin 2006. Keelevahetuse pööramisvõimalusi võru keelealal. – Mitmõkeelisüs ja keelevaihtus õdagumeresoomõ maiõ pääl. Mitmekeelsus ja keelevahetus läänemeresoome piirkonnas. (Võro Instituudi toimõndusõq 18.) Toim Helen Koks, Jan Rahman. Võro: Võro Instituut’, lk 11–26.

Eichenbaum, Külli; Koreinik, Kadri 2008. Kuis eläs mulgi, saarõ ja võro kiil? Kohakeelte ­seisundiuuring Mulgimaal, Saaremaal ja Võrumaal. (Võro Instituudi toimõndusõq 21.) Võro: Võro Instituut.

Eichenbaum, Külli; Pajusalu, Karl 2001. Setode ja võrokeste keelehoiakutest ja identiteedist. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 483–489.

EKN 2022 = Eesti keelenõukogu koosoleku otsusprotokoll (15.11.2022). https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-11/Eesti%20Keelenõukogu%20koosoleku%20otsusprotokoll%20%2815.11.2022%29.pdf

Fishman, Joshua A. 1991. Reversing Language Shift: Theoretical and Empirical Foundations of Assistance to Threatened Languages. Clevedon: Multilingual Matters.

Iva, Sulev 2007. Võru kirjakeele sõnamuutmissüsteem. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 20.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Iva, Sulev 2023. Võru keelest võrokeste kongressi taustal. – Sirp 2. VI, lk 18.

Kalkun, Andreas; Oras, Janika 2014. Seto singing tradition in Siberia: Songs and ‘non-songs’. – Folklore: Electronic Journal of Folklore, nr 58, lk 149–186. https://doi.org/10.7592/FEJF2014.58.kalkun_oras

Kallio, Petri 2014. The diversification of Proto-Finnic. – Fibula, fabula, fact: The Viking Age in Finland. (Studia Fennica. Historica 18.) Toim Joonas Ahola, Frog, Clive Tolley. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 155–168.

Kasik, Reet 2022. Keelekorraldus Nõukogude Eestis. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole.) – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1093–1103. https://doi.org/10.54013/kk780a2

Kask, Arnold 1984. Eesti murded ja kirjakeel. Tallinn: Valgus.

Keeleseadus. RT I, 18.03.2011, 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/118032011001

Kook, Urmet 2023. Ettepanek: seto ja võro keelt võiks saada märkida registritesse ema­keelena. – ERR. https://www.err.ee/1608986750

Koreinik, Kadri 2011. The Võru language in Estonia: An Overview of a Language in Context. (Working Papers in European Language Diversity 4.) Mainz–Helsinki–Wien–Tartu–Mariehamn–Oulu–Maribor: ELDIA. https://phaidra.univie.ac.at/download/o:102999

Koreinik, Kadri 2015a. Võru keel: ELDIA uuringu lühikokkuvõte. Tartu: Tartu Ülikool.

Koreinik, Kadri 2015b. Setu keel: ELDIA uuringu lühikokkuvõte. Tartu: Tartu Ülikool.

Krauss, Michael 1992. The world’s languages in crisis. – Language, kd 68, nr 1, lk 4–10. https://doi.org/10.1353/lan.1992.0075

Krauss, Michael 2007. Classification and terminology for degrees of language endangerment. – Language Diversity Endangered. (Trends in Linguistics. Studies and Monographs 181.) Toim Matthias Brenzinger. Berlin: Mouton de Gruyter, lk 1–8. https://doi.org/10.1515/9783110197129.1

Kuuba, Rainer 2023. Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändäise kotsilõ. – Ettekanne. Põlidsõq ja rändäjäq, olõjaq ja tulõjaq, läbikäümine ja mõotusõq. Võro, Võro Instituut 27.–28. rehekuu 2023. https://www.youtube.com/watch?v=pdWUU-XxcHE&ab_channel=V%C3%B5roInstituut

Laanekask, Heli 2004. Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.–19. sajandil. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 14.) Tartu: Tartu Ülikool Kirjastus.

Lee, Nala H.; Van Way, John R. 2018. Assessing degrees of language endangerment. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim Kenneth L. Rehg, Lyle Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 47–65. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.5

Lewis, Paul M.; Simons, Gary F. 2010. Assessing endangerment: Expanding Fishman’s GIDS. – Revue Romaine de Linguistique, kd 55, nr 2, lk 103–120.

Lindström, Liina; Risberg, Lydia; Plado, Helen 2023. Language ideologies and beliefs about language in Estonia and Estonian language planning. – ESUKA–JEFUL, kd 14, nr 1, lk 7–48. https://doi.org/10.12697/jeful.2023.14.1.01

Lindström Liina; Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen; Todesk, Triin 2024. Võro ja seto keele­vahetuse küsitluse andmed. Open Science Framework. https://osf.io/qn9c8/

Lõbu, Terje 2005. Regionaalsete joonte ühtlustamise katsed 1920.–1930. aastail Võrumaa hariduselu näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/541

Lõuna, Kalle 2003. Petserimaa. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940. (Loodus, aeg, inimene.) Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Manakov jt 2011 = Андрей Манаков, Наталья Теренина, Юлия Колпакова, Сергей Евдокимов, Карина Потапова, Oтчёт по итогам социально-демографического исследования сету печорского района летом 2011 года. Псков. http://ematf.pskgu.ru/projects/pgu/storage/SETU/text/setomaa_otchet%202012.pdf

Org, Ervin; Reiman, Nele; Uind, Katrin; Velsker, Eva; Pajusalu, Karl 1994. Vastseliina Sute küla elanike murdepruugist ja keelehoiakutest. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 203–209.

Pajusalu, Karl 1997. Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos. – Pühendusteos Huno Rätsepale. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 8.) Toim Mati Erelt, Meeli ­Sedrik, Ellen Uuspõld. Tartu, lk 167–183.

Pajusalu, Karl; Hennoste, Tiit; Niit, Ellen; Päll, Peeter; Viikberg, Jüri 2009. Eesti murded ja kohanimed. 2., täiendatud tr. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Pajusalu, Karl; Koreinik, Kadri; Rahman, Jan 2000. Lõunaeesti keele kasutusest Kagu-Eestis. – A kiilt rahvas kynõlõs: võrokeste keelest, kommetest, identiteedist. (Võro Instituudi toimõndusõq 8.) Toim K. Koreinik, J. Rahman. Võro: Võro Instituut, lk 13–37.

Plado, Helen 2022. Rahvakeelsus XX sajandi alguskümnendite Eesti keelekorralduses. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole.) – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1075–1092. https://doi.org/10.54013/kk780a1

Prillop, Külli; Pajusalu, Karl; Saar, Eva; Soosaar, Sven-Erik; Viitso, Tiit-Rein 2020. Eesti keele ajalugu. (Eesti keele varamu VI.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Põlisrahvana määratlemisest. XII Seto Kongress. Otsus. https://www.setomaa.ee/kogukond/docs/file/skvk/XIISeto-Kongressi-otsus7_polisrahvana-maaratlemisest.pdf

Raag, Raimo 2008. Talurahva keelest riigikeeleks. Tartu: Atlex.

REL 2021 = 2021. aasta loenduse valikuuringu metoodika kirjeldus. Eesti Statistika. https://www.stat.ee/sites/default/files/2022-11/Loenduse%20valikuuringu%20metoodika%20raport.pdf

Riigi Statistika Keskbüroo 1924 = 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Résultats du recensement de 1922 pour toute la République. Vihk I: Rahva demograafiline koosseis ja korteri­olud Eestis. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo.

Saar, Hipp 2022. „Kas ahju taha või prügimäele?” Murdeteemaline arutelu 1969. aasta Põlva ajalehes Koit ja selle järelkajad. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 3, lk 142–148.

Sammallahti, Pekka 1977. Suomalaisten esihistorian kysymyksiä. – Virittäjä, kd 81, nr 2, lk 119–136.

Seto keele arõnguplaan. Seto Instituut, 2022. https://www.setoinstituut.ee/seto-keele-aronguplaan/

Skutnabb-Kangas, Tove 1996. Language and self-determination. – Self-Determination. Toim Donald Clark, Robert Williamson. London: Palgrave Macmillan, lk 124–140. https://doi.org/10.1007/978-1-349-24918-3_7

Thomason, Sarah G. 2015. Endangered Languages: An Introduction. Cambridge: Cam­bridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9781139033817

UNESCO 2003 = Ad Hoc Expert Group on Endangered Languages, Language Vitality and Endangerment. Document adopted by the International Expert Meeting on UNESCO Programme Safeguarding of Endangered Languages. Paris, 10–12 March 2003. CLT/CEI/DCE/ELP/PI/2003/1. https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000183699

Van Rooy, Raf 2020. Language or Dialect? The History of a Conceptual Pair. Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oso/9780198845713.001.0001

Viikberg, Jüri 2021. Emakeele Selts ja murdekogumine. – Emakeele Selts 1920–2020. Koost Jüri Valge. Tallinn: Emakeele Selts, lk 349−369.

Viitso, Tiit-Rein 1985. Criteria for classifying dialects of Baltic Finnish languages. – Dialec­tologia Uralica: Materialien des ersten Internationalen Symposions zur Dialektologie der uralischen Sprachen, 4.–7. September 1984 in Hamburg. (Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 20.) Toim Wolfgang Veenker. Wiesbaden: Harrassowitz, lk 89–96.

Wichmann, Søren 2020. How to distinguish languages and dialects. – Computational Linguistics, kd 45, nr 4, lk 823–831. https://doi.org/10.1162/coli_a_00366

Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiivselt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilu­kirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombinatsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest.

Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja kohtute protokollid, paljud neist nii mustandi kui ka puhtandina, milles tekstid osalt kattuvad. Kirjalikustumise ja õiguslikustamise edenedes protokolliti kõikvõimalike ametkondade koosolekuid ja läbirääkimisi üha sagedamini ja põhjalikumalt. Protokoll tungis oma jäädvustava funktsiooni tõttu kõikjale ning muutus juriidiliselt üha kaalukamaks. Peale üksikute erandite on protokollid käsitsi kirjutatud, mistõttu just mustandeid on kiirustava, soditud kirjutamisviisi, sageli ka ulatuslike paranduste, kustutamiste ja täienduste tõttu tihti keeruline lugeda.

Käesoleva artikli eesmärk on esile tõsta Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyeri aastatel 1634–1653 kirja pandud protokollide põhjal juhtumiuuringu vormis protokolližanri kirjanduslikku, narratoloogilist potentsiaali, mille toel mõista ja tõlgendada neis leiduvat tõsielu peegeldavat lugu balti elulaadist (sks Lebenswelt). Pole kahtlust, et protokollides on jäädvustatud tegelik, mitte väljamõeldud „balti maailm”. Seda enam pakub huvi kujutamisviis: millises keeleregistris ja -vormis protokollijast sekretär ning teda järgides ümberkirjutaja sündmuse esitas ning kas ja milliseid narratiivi elemente ta seejuures kasutas.

Artikli avaosas vaatlen lähemalt protokolli ja aruande mõistet ja uurimislugu just saksakeelses kultuuriruumis, lähtudes asjaolust, et varauusaegne mitmekeelne Tallinn oli hoolimata kuulumisest Rootsi ülemvõimu alla domineerivalt saksakeelse asjaajamiskultuuriga linn. Seejärel käsitlen Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyerit kui kirjameest ja autorit ning tema kirja pandud protokolle, keskendudes nendes leiduvate jutustavate struktuuride analüüsile. Näidete valikul pööran tähelepanu ka sellele, kuidas protokolli autor kujutab ametlikus tekstis iseennast.

 

Protokoll ja (lähetus)aruanne

Protokollide ja aruannete kirjandusteaduslik ja -ajalooline uurimine piirdub harvade üksikkäsitlustega. Sissejuhatavana võib mainida artiklikogumikku „Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte” protokolli kui tekstitüübi kultuurilise funktsiooni kohta, kuigi XVIII sajandi eelseid protokolle selles ei vaadelda (Niehaus, Schmidt-Hannisa 2005). Selle kogumiku ilmumisest peale on tähelepanu keskmes olnud eeskätt XX sajandi protokollid, mida on käsitletud filosoofilisest ja sotsioloogilisest vaatenurgast.1 Narratiiviuuringud liigitavad selle žanri tegelikkust kirjeldavate tekstide hulka, milles loo aluseks pole mitte fiktsioon, vaid faktid (Klein, Martínez 2009: 1–13). Ammune, ent endiselt aktuaalne küsimus, kui palju on luules ja kirjanduses „tõde” ja fakte, leiab ka tänapäeva kirjanduse ja meedia uurimisel tähelepanu ning piir tõe ja tegelikkuse vahel näib aina ähmastuvat (nt Lugauer 2020). Just selles kontekstis väärib tähelepanu ajalooline tarbekirjandus. Kui uurida kirjandusliku ja jutustava osakaalu protokollides jäädvustatud tegevustikus, saame ajaloolisele tarbekirjandusele läheneda justkui ümberpööratud vaatenurgast.2

Protokollides ja aruannetes käib seos tegelikkusega alati käsikäes lugeja ootusega, et just nii see päriselt toimuski. Kui Christian Kleini ja Matías Martínezi sõnul on faktinarratiivides (sks faktuale Erzählungen) või tõsielujutustustes (sks Wirklichkeits­erzählungen) keskse tähtsusega „soov käsitleda end päriselu kujutajana” (Klein, Martínez 2009: 2, märkus 3), siis on protokollid ja aruanded – eriti need, mis pärinevad seisuslikult korporatsioonilt või kohtult – juba per definitionem võtnud kohustuse vahendada „tõde” neutraalselt ja objektiivselt, selleks et tekste peetaks hiljem usaldusväärseks ja neil oleks tõendi väärtus (Zedler 1741: 973–975; DRW: 1387–1389). Kuna see tekstivorm eeldab protokollija kui teksti autori erapooletust, nagu on öeldud ka sekretäri tööjuhendis (vt allika­publikatsiooni Ewers 1821: 180–185 ja käsitlust Klöker 2020: 38–41),3 tekib küsimus, kas ja mil moel lähtub autor vaatamata ametikohale Eestimaa rüütelkonna juures oma käsitluses niinimetatud sisemisest vaatepunktist (sks interne Fokalisierung), sest erapooletuse ettekirjutus kehtib küll kirjutaja isikliku arvamuse vältimise kohta, kuid loomulikult mitte teksti kohta tervikuna. Rüütelkonna protokollid ei esita ju sugugi neutraalset vaadet omaaegsetele sündmustele ja protsessidele, vaid kajastavad ikkagi rüütelkonna arvamusi ja hoiakuid – tõsi küll, mõningate variatsioonide ja kõrvalekalletega korporatsiooni liikmete hulgas. Kitsendavavõitu ametijuhised, mis justkui räägiks narratiivsuse vastu, on kahtlemata kaasa aidanud sellele, et protokollid ei ole siiani saanud narratoloogilist tähelepanu, mida need tegelikkuse jäädvustusena väärivad.

Seni on kirjandusteoreetilistes käsiraamatutes kirjandusliku vormina tingimusteta tunnustust leidnud üksnes jutustus koos allmõistetega „narratoloogiline meetod” (sks narratologisches Verfahren) ja „narratiivi elemendid”, samal ajal kui ­aruanne ja protokoll on enamasti tähelepanuta jäetud.4 Ent enesestmõistetavalt võib neidki kirjandusliku vormi nimetustena kasutada. Mõeldagu kas või nende tekstivormide alusel loodud jäljendustele, näiteks Stefan Heymi romaanile „Der König David Bericht” („Kuningas Davidi aruanne”, 1972) või Klaus Stilleri teosele „H. Protokoll” („H. protokoll”, 1970), mis esitavad aruande ja protokolli kui tekstivormi ­fiktsionaalseid jäljendusi.

Gero von Wilperti kirjandusleksikon määratleb aruannet kui toimunu lühikest, asjalik-konkreetset ja ajalist järjekorda järgivat esitust ilma kaunistavate ­kõrvalepõigete ja tõlgenduslike mõtisklusteta ning iseloomustab seejärel lühidalt aruande funktsioone jutustavas kirjanduses, draamas ja ajakirjanduses. Ajakirjanduse kokku­puude selle tarbekirjandusliku tekstiliigiga ilmnevat just reportaažides ja reisikirjades. (Wilpert 2001: 79)5 Metzleri kirjandusleksikonis on aruannet (sks Bericht) defineeritud kui sündmustiku lihtsat kujutamist ilma kaunistavate, fiktiivsete ja mõtestavate elementideta ning eristatud ühelt poolt aruande kasutamist ­ilukirjanduses eepilise jutustuse põhivormina ja draamas vahendina muude mineviku- või olevikusündmuste kaasamiseks, teiselt poolt ajakirjanduses sündmuste aruandena, mis põhineb dokumenteeritud materjalil sünonüümselt reportaažiga. Lõpuks mainib leksikon aruande kasutamist väljamõeldud kontekstides koos täiendavate viidetega. (Burdorf jt 2007: 75)

Protokolli kohta pole artikleid kummaski keskses saksa kirjanduskäsiraamatus (Reallexikon 1997; Burdorf jt 2007). Seevastu Wilpert (2001: 644) määratleb protokolli kui juriidiliselt objektiivset konverentsi- ja koosolekuaruannet, asja­osaliste allkirjadega kinnitatud kirjalikku jäädvustust ütlustest, ülekuulamistest, läbirääkimiste käigust ja tulemustest ning puudutab põgusalt ka protokolli kirjanduslikku kasutust. Jättes kõrvale asjaosaliste allkirjadega kinnituse, mis pole ­praegugi kohustuslik protokolli osa,6 kehtib Wilperti määratlus ka XVII sajandi ­protokollidele. Ometi on selles lünki, kui võtta arvesse kõiki varauusaegsetes institutsioonides kirja pandud protokolle nende mitmekesisuses. Eelkõige sisaldavad rae- ja rüütelkonnaproto­kollid – nagu neid praegu üldiselt lühendatult nimetatakse7 – tavaliselt palju enamat koosolekutel ja läbirääkimistel tehtud protokollilistest märkmetest, nagu need kindlas kohas, asutuses, hetkel ja kirjutaja jaoks reeglite ja tavadega olid ette nähtud. Näiteks võib tuua rae või rüütelkonna õigusemõistmise ehk kohtu­menetlustega seotud dokumente ja otsuseid või üleskirjutusi kinnisvaratehingute ja seisuslike probleemide kohta (kodakondsuse taotlemine, aadliõiguste tõendamine) või siis institutsioonile saadetud kutseid, ka ametikirju ja -juhendeid, dokumente uute liikmete valimise ja sekretäri tegevuse kohta ning lõpuks lähetusaru­andeid. Kõike seda ja veel paljut muud võib protokollidest leida. Linnade ja aadelkonna olulisimate üles­kirjutustena sisaldavad need ühe linna (raeraamatud8), piirkonna või maa ajaloo tuuma, sõlmpunkti, milles põimusid kõik omaaegsed sündmused nende ajaloolises muutumises. Protokollides kajastuvad paljud avalikud diskursused, mis puudutavad kas vastavat seisust või õigusruumi (linna või riiki). Protokollide tekstikriitilise ja narratoloogilise analüüsi vajalikkusele ja olulisusele viitab tõsiasi, et iga­päevaelu otsese peegeldamise käigus põhjustas kirjalikustumisprotsess murrangu, nagu märgib ­Susanne Rau (2019).

 

Rüütelkonna sekretär Caspar Meyer ja tema protokollid

1. jaanuaril 1634 asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina ametisse Rostockist pärit Caspar Meyer (umbes 1605–1654; seni põhjalikem käsitlus tema kohta on Klöker 2020). Ta oli õppinud Rostockis ja Kopenhaagenis, kuid ei saanud pärast oma esimesi töökogemusi Rostocki notarina seal siiski alalist ametikohta. Tänu abielule Rostocki professori ja mõlema õiguse ehk Rooma ja kanoonilise õiguse doktori Azarias Sturtzi (1581–1627) lese Sophia Dobbiniga tõusis ta kõrgemasse seltskonda. 1632. aastal lahkus Meyer sõjast räsitud Rostockist koos abikaasaga, et ilmselt teadlikult Eesti- ja Liivimaal õnne otsida. Algul töötas ta vabakutselise advokaadina Tallinnas, kolis seejärel Riiga, kuid naasis – veel Riia teenistuses – 1633. aastal Tallinna ja asus rüütelkonnasekretäri ametisse.

Meyeri 1634. aastal alanud töö Tallinnas kestis kokku 20 aastat ja oli võrreldes tema eelkäijate ja ametijärglaste paariaastase teenistusajaga erakordselt pikk. Võib pidada õnnelikuks juhuseks, et tema ametiaeg langes peaaegu täiesti kokku Rootsi kuninganna Kristiina valitsemisperioodiga Eesti- ja Liivimaal (1632–1654), mil teostus mitu Rootsi keskvõimu algatust, nagu rüütli- ja maaõiguse koostamine, kiriku­korra väljatöötamine, Tallinna gümnaasiumi asutamisega seotud praktiline töö, läbirääkimised Tallinna linnaga teraviljakaubanduse üle.9 Meyeri ametiaja esimesse aastasse jäi saatkonnareis Stockholmi, kus toimus 1632. aastal Lützeni all hukkunud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi matusetseremoonia. Meyer oli kokku kuue Rootsi kuningakotta lähetatud saatkonna liige. Nende hulgas oli 1642. aasta lähetus, mille ta võttis ette ihuüksi, liikudes osalt mööda maismaad. Ilm­selgelt nautis ta rüütelkonna tunnustust ja täitis üha selgemini rüütelkonna sündiku rolli,10 ehkki jäi kogu eluks ametinimetuse poolest sekretäriks ega saanud märkimis­väärset palgakõrgendust. Rootsi kuninganna tõstis ta küll 17. jaanuaril 1651 Rosenstocki nime all aadli­seisusesse ning andis talle Soomes talupoegi ja maid, ent Meyeri positsiooni Eestimaa rüütelkonnas see ilmselt ei mõjutanud. Kultuuri- ja kirjandusloolist huvi pakub Caspar Meyeri ja ­Catharina von der Hoyeni pikaajalise keelatud armuloo jäädvustus kirjades ja luuletustes (kommenteeritud väljaanne Klöker 2020).

Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina pidi Meyer protokollima mõlema ametkonna istungeid, mis olid tema ajal nii tihedalt seotud, et nende protokolle ei saa üksteisest alati eraldadagi. Järgmiste sajandite arhivaarid püüdsid säilinud protokolle hiljem iseseisvunud institutsioonide vaatenurgast jagada vastavalt rüütelkonna või maakohtu omadeks. Ehkki see jaotus pole sisuliselt põhjendatud ega õnnestunud, seletab see kahe institutsiooni protokollide praegust paiknemist arhiivi kahes eri fondis. Viis köidet kokku 3163 leheküljega asuvad praegu Eesti Rahvus­arhiivis Tartus, Eestimaa rüütelkonna (RA, EAA, f 854) ja Eesti kõrgema maakohtu fondis (RA, EAA, f 858). Kaks mustandite köidet aastaist 1634–1644 ja 1645–1653, mis on enamjaolt Meyeri enda käega kirjutatud ja sisaldavad palju parandusi, täiendusi ja kustutusi, hõlmavad kogu tema ametiaega.11 Seevastu puhtandeist on Meyer ise ümber kirjutanud vaid osa. Alates 1636. aastast olid tal puhtandite kirjutamise jaoks oma kirjutajad. Esimene puhtandite köide hõlmab aastaid 1634–1642, millele järgnes tõenäoliselt aastate 1643–1646 köide, mis on juba ammu kadunud.12 Rea lõpetavad kaks köidet aastate 1647–1651 ja 1652–1653 kohta.13

Vahetust sündmuste toimumise ajast pärit protokollide peaaegu täielikku säilimist võib hilisema Eesti ajaloo kontekstis pidada õnnelikuks juhuseks ja nii moodustavad need ainulaadse allikakorpuse interdistsiplinaarseks uurimistööks.14 Protokollid käsitlevad peaaegu kõiki Eestimaa elu sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi ja õiguslikke aspekte XVII sajandi teisel veerandil. Kirjandusteadusele pakub protokoll lisaks kõigile sotsiaalajaloolistele dimensioonidele erilist huvi tekstiliigina. Neis on Eestimaa avalik elu ja balti elulaad jäädvustatud keskse aadliinstitutsiooni vaate­nurgast ja nii on meil olemas ajalooline narratiiv, mida erinevalt ajastu ajaloo­proosast ja kroonikaist ei olnud autor sellisena kavandanud juba seetõttu, et ta ise oli teose aktiivne tegelane.15

 

Narratiivi struktuur

Mitme institutsiooni – Eestimaa rüütelkonna, maanõunike kolleegiumi ja kõrgema maakohtu – läbipõimunud dokumentatsioonina sisaldavad Caspar Meyeri protokollid eri narratiivsete tekstitüüpide osi. Esiteks koostas sekretär kohtuistungite protokollid, millelt oodati võimalikult suurt täpsust kuni sõnastuseni välja. Suulisi kohtuvaidlusi ta üldjuhul ei jäädvustanud, ka sõnasõnalist suulise kõne üleskirjutust näiteks tunnistajate ülekuulamiselt leidub tema protokollides harva. Üksnes protsessi käigus esitatud kaebusi ja palvekirju, samuti kohtuotsuseid (nn Abscheiden) tähendas Meyer üles ja need, osalt väga formaalsed ja vastavalt juhenditele koostatud tekstid sõnastas ta koostöös kohtunikuga. Lisaks sellele tuli tal aga referendina dokumenteerida ka asutustes toimunud sündmusi, näiteks kõiki koosolekuid, ametisse valimisi ja nimetamisi, suhtlust teiste institutsioonidega. Siin jäi sündmuste jäädvustamiseks valitud keeleline väljendus, niinimetatud kollektiivne narratiiv suures osas sekretäri hooleks. Kõige suurem väljendusvabadus oli tal aruannetes enda kui ­sekretäri iseseisva tegevuse kohta, millest ta pidi protokollis aru andma – loomulikult siingi žanrinõuete raamistikus.

Esmalt on vajalik protokolli ja selles sisalduvate eri tekstivormide süsteemne analüüs, et teha kindlaks, kas narratiiviteoreetilised kategooriad annavad sellele materjalile rakendamisel tulemusi. Kujutatud tegevustiku ja jutustatud maailma puhul tuleb esiteks eristada protokolli üldist jutustamisstruktuuri, mis kajastab ajalises järjekorras kõiki institutsiooni jaoks olulisi tegevusi ning moodustab seetõttu tervikliku ajaloolise narratiivi. Selles rullub üksikasjalikult lahti vastava maa ja riigi elulaad. Teisalt vastanduvad ajaloolisele terviknarratiivile protokolli allosad kui jutustused üksikute sündmuste, näiteks istungite, läbirääkimiste, tegevuste, lähetuste, kohtuasjade ja muu kohta, milles võib leida erinevaid jutustamisviise. Taustal on alati küsimus, kas jutustuses leidub märke teadlikust struktureerimisest, mis võib olla vastuolus sündmuste tegeliku kronoloogiaga. Lisaks tekitab põhimõttelise erinevuse mustandi ja puhtandi koostamisaeg. Kui puhtand on justkui eri allikaist pärit tekstide montaaž, siis ei ole mustandki alati kronoloogiliselt ja seega ka mitte vahetult sündmuse ajal kirja pandud, nagu näitavad mustandites leiduvad ristviited, aga ka tühjad leheküljed, kuhu oli plaanis lisada tekste. Küsimus jutustatud maailma konstrueeritusest tundub esmapilgul banaalne, sest kajastatakse ju tõsielusündmusi ja -tegusid. Ent see küsimus muutub olulisemaks, kui analüüsida nii protokollide mustandites ja puhtandites kajastamata jäetud sündmusi kui ka ümberkirjutamisel puhtandist välja jäetud või muudetud üle­vaateid.

Lugude jutustamise viis on protokollides ilmselgelt väga mitmekesine. Näiteks on olulisi kõikumisi narratiivi tempos. Koosolekutel märgitakse üles väga palju üksikasju, siin on näha detaile kuhjavat jutustamisviisi. Ent samuti leidub protokollides pikemaid ja lühemaid sissekanneteta perioode ning osi, mis sisaldavad pelgalt sündmuste kokkuvõtteid või juhuslikke kirjapanekuid. Neil juhtudel on vaja uurida võimalikku tausta. Kas ametlikke sündmusi ei toimunudki? Kas sekretär viibis eemal või oli hõivatud muude asjadega, mis ei kuulunud protokollis jäädvustamisele? Protokolli tunnusjoonte hulka kuuluvad ka eri jutustamistasandid: sekretär ei jäädvustanud reportaažina mitte ainult vahetuid tegevusi, näiteks maanõunike koosolekuid, vaid refereeris sedagi, mida teised inimesed teatasid või olid teatanud (sekundaarne jutustamine, ümberjutustatud kõne). Analüüsida tuleb nii selliste eri jutustamis­tasandite esinemissagedust, nende väljenduslikku teostust kui ka võimalikke funktsioone.

 

Autor ja tema representatsioon protokollides

Protokollide kirjandusteadusliku analüüsi üks olulisemaid küsimusi puudutab autori rolli. Kuna tegemist ei ole ilukirjandustekstidega, siis ei mõtle autor proto­kollidesse kirjapandud sündmusi välja ega luuleta neid kokku, vaid üksnes kirjalikustab tegevuste käigu, mis seisneb osaliselt juba niigi vahetus keelelises suhtluses, st fikseeritud keelelises vormis (näiteks koosolekute ja läbirääkimiste arutelu).16 Protokolli ühe osa peab autor seetõttu sõnastama võimalikult lähedaselt räägitule, ent teise osa toimunust peab ta ise sõnadesse panema. Mõlema ülesande täitmist mõjutab teksti autori keel(t)eoskus ja -hoiakud, sest ainuüksi otsekõne vestluste jäädvustamine kaud­kõnes nõuab head väljendusoskust, rääkimata muude tekstiosade täiesti iseseisvast sõnastamisest. Mis puudutab valdavalt kuivi ja konkreetseid tarbetekste pikema aja­vahemiku kohta, siis tuleb nende juures uurida nii kujutamisvahendeid kui ka kujutatavate tegevuste ja sündmuste mahtu.

Protokollide autor on enamjaolt sekretär, kes oli juba ladinakoolis või gümnaasiumis saanud põhjaliku humanistliku väljaõppe ladina retoorika alal17 ja kel oli tavaliselt õigusteaduslik kõrgharidus. XVII sajandi kantseleides oli keskaegne traditsioon juba ammu kokku sulanud humanistliku retoorikaga. Vormeli- ja kantseleikäsiraamatud, nagu Adam Volckmanni „NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte” („Notarikunst ehk käsiraamat notaritele ja teistele kohtutöötajatele ja -kirjutajatele”, 1621),18 käsitlesid kõiki notari ja sekretäri tegevusvaldkondi ning andsid juhiseid ja üksik­asjalikke näidistekste vajalike dokumentide koostamiseks juba saksa keeles. Kui sekretäri kirjutustöö põhines suures osas üsna kindlaksmääratud vormelite loetelul, siis protokollides ja lähetusaruannetes oli eespool nimetatud jäädvustamisfunktsiooni raames suurem keeleline vabadus.19

Käsitledes protokolli balti elulaadi objektiivse narratiivina, kerkib jutustaja hääle küsimus. Genette’i mudeli kohaselt on ajalootekstides (nagu fakti­narratiivides üldse) autor ühtlasi jutustajaks. Kui ta on samal ajal ka loo tegelane, tekib homodiegeetiline narratiiv, mida esimese isiku narratiivi puhul nimetatakse autodiegeetiliseks. Tekst on siis ühtlasi autobiograafiline ja seega ka minajutustus.20 Täpselt samamoodi on protokollis: autor on jutustaja ja annab teavet – kuigi mitte väga järjekindlalt, ent siiski – korduvalt ka iseenda kohta. Ta võib seda teha umbisikulisest vaatenurgast kolmandas isikus, nagu 3. mail 1634 saatkonnareisi sissejuhatuses:

3. mail: lähetada saadikutena härrade maanõunike nagu ka teiste aadlike ja maiskonna üksmeelsel heakskiidul hiilgavaima, võimsaima kuninga ja isanda, isand Gustav Adolfi kuninglikele matustele, kuhu rüütel- ja maiskond kõige lahkemalt oli kutsutud; lisaks sellele ammuste privileegide kinnitamiseks ja tunnustamiseks; samuti kuberneriisanda härra Philipp Scheidingi ning maanõunike ja rüütelkonna vahel tekkinud vaenu lõpetamiseks maanõunikud: õilsaim, väärikaim, lugupeetuim ja vapraim Eberhard Bremen Rummust ja Pikaverest, Georg (Jürgen) Maidel Maidlast, Otto von Uexküll Paadremalt ning rüütelkonna pealik Otto Uexküll Veliselt ja sekretär Caspar Meyer koos järgmise volikirja, soovituste ja juhistega, mille rüütel- ja maiskond neile kaasa on andnud. (RA, EAA.858.1.224, lk 9)21

Kuid harvad pole juhud, mil Meyer lülitub ümber isiklikule vaatenurgale esimeses isikus. Ülaltoodud katkendi järel kirjeldab Meyer lähemalt järgnenud sündmusi, alustades laevale minekuga 26. mai õhtul kell kaheksa ning väljumisega järgmisel ööl kell kolm. Ent juba järgmises, saabumist kajastavas lõigus vahetub perspektiiv uuesti ja Meyer esitab nüüd taas saatkonna liikmena „meie” narratiivi:

4. juuni hommikul kell 9 jõudsime tänu Jumalale tervelt ja heas seisus Stockholmi ja ööbisime Kaupmehe tänaval Stockholmi kuningliku [Svea] õuekohtu assessori Karl Olufsoni juures, millise öömaja eest andsime talle seal viibitud aja eest 32 riigitaalrit ning tema naisele ühe roosnoobeli22 (RA, EAA.858.1.224, lk 14–15).

Kui sekretär tegutseb päris iseseisvalt, lülitub ka narratiiv ainsuse esimesele isikule. See sisemine vaatenurk rõhutab, et jutustaja on tegelasega identne. Kuigi ta võiks nüüd jutustada ka enda kui tegelase mõtetest ja tunnetest, jääb tekst ometi vastavalt protokolli nõuetele tegevusaruandeks.23 Muidugi on sekretäril seejuures tähtis näidata, millise ajendi ja plaaniga (kellegi korraldusel, käsul või omaalgatuslikult) tema kui tegelane tegutseb. Just nendes esimeses isikus minajutustustes leiab kinnitust tema kui sekretäri tegevuse seaduslikkus ja lojaalsus institutsioonile. Seetõttu teatab ta näiteks oma tegelase kavatsustest niimoodi:

30. [kuupäeval] andsin mina, sekretär, üle härrade maanõunike käsul varem koostatud soovituskirja,24 mille olid Eestimaa vürstiriigi rüütel- ja maiskond [meile, saadikutele] riiginõunike jaoks kaasa andnud, et me selle isandatele riiginõunikele üle annaksime, [ja milles] minust sekretär Johan Mönsonile teada anti, palumaks teda, et too võimaldaks mulle audientsi isandate riiginõunike juurde. Kui too Mönson siis riigi­nõunike juurest väljus, teatas ta riiginõunike soovist, et ma talle [Mönsonile] selle soovituskirja üle annaks, mille ma siis edastasin nimetatud sekretärile, kes viis selle edasi saali, kus istusid koos riiginõunikud, ning teatas mulle seepeale, kui riiginõunikud olid selle läbi lugenud, et nood tahavad selle peale maanõunikele soodsa vastuse anda. (RA, EAA.858.1.224, lk 17)25

Lisaks on protokollis osi, milles jutustaja räägib teistest inimestest, ilma et oleks ise kõnealuse tegevuse juures viibinud. See heterodiegeetiline jutustus on ainsuse kolmandas, veel sagedamini aga mitmuse kolmandas isikus, sest peamiselt jäädvustatakse maanõunike ja saadikute tegevust. Sellise jutustajaperspektiivi puhul ei saa kirjutaja kohalolekut sündmuste juures alati usaldusväärselt kindlaks teha – sekretäri osalust või puudumist mainitakse otsesõnu harva. On võimalik, et sekretär kirjutas talle suuliselt või kirjalikult teada antu pelgalt üles, märkimata, kas sõnum on vahendatud või mitte. Väga selgelt on see üles tähendatud küll protokollides, mis käivad aja kohta, mil Meyer viibis 1642. aastal mitu kuud Stockholmis lähetuses. Siin on tegemist sekundaarse narratiiviga, ilma et autor oleks märkinud oma teabeallikat:

Minu äraolekul 26. juunil saabus õnnelikult Tallinnasse kõrgesti sündinud isand ­Gustav Oxenstierna, Kimito vabahärra, Tyresö ja Rannamõisa isand, kes oli määratud Eestimaa vürstiriigi kuberneriks ja kes pidas seejärel 4. juulil isandate maa­nõunikega kohtupäeva [sks Dingeltag], millel käsitleti järgmisi asju, nagu minu äraolekul asendus­sekretäri Johan26 Bruiningki protokoll [---]27 näitab. (RA, EAA.854.2.641, l 207v)28

Seega pole protokoll segavorm ainult selles sisalduvate eri tekstivormide, vaid ka autori eneseesitlusviisi poolest. Miks ja millistes olukordades räägib autor endast esimeses ja millal kolmandas isikus, peavad täpsustama tulevased analüüsid. Esialgu tuleb aga märkida, et mõlemal juhul ja seega märkimisväärses osas protokollidest võib teksti vaadelda egodokumendina. Vähemalt esimeses isikus jutustuse korral on protokollil ka autobiograafiline iseloom. Ent leidub teisigi osi, milles autor (jutustaja) ei maini küll end tegelasena, kuid mille kontekst annab selgelt mõista, et ta pidi kirjeldatud tegevuse ajal kohal olema kas või seetõttu, et protokoll on tema käega kirjutatud. Käsikirjaline vorm võimaldab kindlaks teha sellegi, mis päeval ja vahel isegi mis kell sekretär maanõunike koosolekutest osa võttis. Sellistele protokollidele on iseloomulik, et autor kirjutas palju iseendast, võtmata siiski elulooraamatutele omast reflektiivset vaatenurka oma elule ja andmata hinnanguid enda tegevusele.

Nagu mainitud, oli ajavahe tegevuse toimumise ja mustandi kirjapaneku vahel tavaliselt just koosolekute puhul väga lühike. Kuid leidub ka teistsuguseid juhtumeid. Näiteks 1642. aasta maakohtunike otsuse kohta, et sekretär peab sõitma Stockholmi, tegi Meyer sissekande protokolli alles viis kuud hiljem, pärast lähetusest naasmist, kirjeldades samas lühidalt kogu reisi:

Samal [päeval, 7. III 1642] otsustasid isandad maakohtunikud ja kogu rüütelkond, et mina, sekretär, pean vajalike kirjadega kuninga juurde sõitma. Mispeale ma reisisin Jumala nimel 18. märtsil Tallinnast Narva, Jami, Koporjesse, Nyeni kindlusesse, Viiburisse, Kyminkartanosse ja Porvoosse. Aga sealt edasi ei sõitnud ma laevade väljumise tõttu enne, kui alles 14 päeva pärast lodjaga Stockholmi, kus andsin oma kirjad koos auavaldusega üle maikuu 19. päeval. Viibisin seal 29. juulini, mispeale purjetasin sealt 31. juulil minema ja tänasin Kõigekõrgemat selle eest, et ma 4. augustil tervena tagasi Tallinnasse jõudsin. (RA, EAA.858.1.224, lk 813)

Jutustaja hääle kohta tuleb lisada, et sekretär kui jutustaja moodustab protokollide põhihääle, sest vastutava autorina pani ta osad tervikuks kokku ja kirjutas vahele ka siduvaid tekste. Ent vahelepõimitud kirjad ja dokumendid toovad lisaks suure hulga teisi hääli, eriti ainsuse esimese isiku minajutustustes, nii et terviknarratiiv muutub mitmekihiliseks. Mõeldes näiteks piiritülidele tunnistajate ütluste, kohtunike raportite, piirikontrolli protokollide, mõlema poole ettekujutuste ja muu sellisega, mis ühendavad väga erinevaid vaatenurki, ulatuvad need tekstid mõnikord üle aastate. Neist võib sageli leida isiklikke emotsionaalseid jutustusi, mis ületavad protokolli stiili piirid – kohtunarratiivide puhul pole see üllatav ja näitab protokolli osalist kuulumist õigusdiskursusesse (vrd Arnauld 2009: 42, kus viidatakse võimalusele tõlgendada kogu kohtumenetluse käiku narratiivina).

Kuid loomulikult sõltub see ka jutustatavast loost. 1635. aastal leebe kohtu­otsusega lõppenud mõrvaprotsessi jäädvustades märgib sekretär Meyer, kuidas minajutustajast meeskohtunik Rötgert Lohde refereerib ühe pastori tunnistust, kes raporteeris nii seda, mida ta ise koges (teine jutustamistasand), kui ka omakorda veel teistelt kuuldut (st järgmine, kolmas ​​jutustamistasand). Seejuures kasutab Lohde oma loos isegi otsekõnet, nii et vaatamata mitmetasandilisusele võib protokolli lugedes tekkida vahetu osalemise tunne. Tsiteerin seda katkendit pikemalt, sest see näitab väga hästi narratoloogilise analüüsi võimalusi, pakkudes samal ajal sügavat sissevaadet balti elulaadi:

Seepeale sai Juuru pastoriisand Josua [von Möllenbeck] Alu mõisas järgmise tunnistuse ja teate, mille too [mees] talle poolteadvusetult, vande all andis ja lausus. Nimelt oli see õnnis Juuru küla mees ühe Könßi-nimelise talupoja, Nööri Miku ja Paksu Mardi Jaaguga sel ajal kirmasel olnud ja koos joonud. Joomase peaga olevat see õnnis mees Nööri Miku, oma võõrustaja, hobuse võtnud ja tollega veidi ratsutanud, kuni mõned astusid sisse ja ütlesid Nööri Mikule: „Sina istud ja ohkad siin, aga su hobune ratsutab ringi!” Seepeale tõusis Nööri Mikk püsti, leidis õuest Helle Matsoni ja ütles: „Miks sa ratsutad mu hobusega ringi?” ja virutas kohe seejärel rusikaga Helle Matsonile vastu vahtimist, kes jäi seepeale üsna vagaseks, Nööri Mikk läks aga tuppa tagasi ja jätkas joomist. Kui nüüd Helle Matson tahtis lahkuda, tuli Paksu Mardi Jaak ja heitis Helle Matsoni enda alla. Siis võttis õnnis mees kivi ja lõi Helle Matsonile mitu auku pähe. Seepeale rebis Helle Matson end Paksu Mardi Jaagu küljest lahti ja andis õndsale mehele selja tagant noaga hoobi kaela, aga mitte väga sügavalt ja läks seepeale minema. Ja õnnis mees jäi sinna nõnda mõneks ajaks lebama, mispeale teised vedasid ta Nööri Miku juurde. Kaheksa päeva hiljem ratsutas pastor mõisaproua Anrepi palvel õndsa mehe juurde ja vaatas tema haavad üle, küsides seejuures, mismoodi tal need tekkisid. Seepeale vastas õnnis mees: „Andku Jumal mulle andeks, mul pole midagi olnud tegemist Helle Matsoniga ja ma ise olen nendes kahjudes süüdi, sest lõin teda ilma põhjuseta ja tahaksin talle selle meelsasti andeks anda. Kui nüüd õnnis mees oli talle kahjusid näidanud ja tema neid näinud, et need surmavad polnud, et õndsa mehe ihus aga muidu üks muu tõbi oli, mille kätte ta seitsme nädala põdemise järel ka suri, siis oli pastor tunnistajana õndsalt mehelt küsinud: „Kuna sul on nüüd muu tõbi ja sa ehk sellesse sured, mis tuleb siis sinu vaenust Helle Matsoniga arvata?” Seepeale oli õnnis mees vastanud: „Mina andestasin talle ning mul pole ka sõpru ega sugulasi, kes tema peale minu pärast kaebaks, mispeale ta [pastor] ratsutas tema juurest minema. Sellega lõpetas tunnistaja oma ütluse. (RA, EAA.854.2.641, l 100r–v)29

Selles protokollikatkes rullub tõepärasel kujul lahti balti elulaad. Mainitakse kohalikke paiku ja inimesi. Maapastor Josua von Möllenbeck kerkib esile oma kihelkonda teadva ja tundva inimesena, kes tunneb oma „lambukesi” ja hoolitseb nende hingeõnnistuse eest. Tema kaebus aadlikust meeskohtuniku vastu võetakse mõisas üles. Oma tõenäoliselt eestlasest või soomlasest talupoja või sulase kaitseks astub välja ka Helle Matsoni mõisaproua Anrep. Talupoeg olevat kirmaski ajal toimunud pidujoomingul tülitsedes sattunud võõra hobusega omavolilise ratsutamise pärast kaklusesse, mis tipnes raskete kehavigastustega. Ometi jooming jätkus. Kui vigastatu päevi hiljem surivoodil lebas, läks pastor teda vaatama ja lasi tal toimunust jutustada. Surija haige näitas end aga tõelise kristlasena, tunnistades oma süüd ja andestades kõik.

Pastori tunnistuse tõestisündinud loost, niipaljukest kui pastor sellest teadis, andis meeskohtunik edasi kaudses kõnes. Kust pastor selle teabe sai, ei selgu. Kuna on ebatõenäoline, et pastor nägi kaklust vahetult pealt, võib oletada, et ta sai kõigest teada alles surevat haiget külastades. Arvatavasti järjestas pastor oma jutustuse alles hiljem teadlikult kronoloogiliseks ja paigutas palju hiljem saadud info kakluse kohta, milles üks inimene sai tõsiselt viga ja suri varsti pärast seda, alles tunnistust andes loo algusesse. Juriidilises mõttes on tegemist vigastuse ja surma põhjusliku seosega, s.o tahtmatu tapmisega. Üsna üksikasjaliku narratiivi tempo on muutlik: esmalt kirjeldatakse sündmusi mõne tunni jooksul kirmasel talupoeg Könßi juures ja seejärel peaaegu viimse kui pisidetaili täpsusega üksikuid kakluse osi. Pärast ajahüpet („kaheksa päeva hiljem”) räägitakse pastori ja kannatanu kohtumine üksik­asjalikult ja sõna-sõnalt uuesti lahti, kuigi ei mainita, et kannatanu, kes põdes ka teist surmavat haigust, seitse nädalat hiljem suri. Isegi kui narratiivis puuduvad keelelised kaunistused ja püüeldakse faktitäpsuse poole, on selles pinget. Kulminatsiooniks on kannatanu avaldus, et kohtualune ei ole tema eeldatavas surmas süüdi ja et ta on tollele kannatused andestanud. Justkui rõhutatult pidurdab napisõnaline lõpplause („mispeale ta [---] ratsutas minema”) kõnevoo järsult, enne kui narratiiv päädib lõpuvormeliga.

 

Kokkuvõte

Siinne esmakordne kirjandusteaduslik lähenemiskatse Caspar Meyeri 20 aasta jooksul koostatud protokollidele kinnitab, et protokollide tekstikorpusel on märkimisväärne narratiivne potentsiaal. See korpus väärib esmase vaatluse järel põhjalikumat käsitlemist võrdluses nii teiste perioodide, linnade ja piirkondade, eeskätt Liivi- ja Kuramaaga, kui ka teiste tollaste ametkondade, näiteks raeprotokollidega, et jõuda varauusaegsete protokollide tervikkäsitluseni. Protokollide esinemiskujud on ainuüksi Meyeri näidete alusel väga mitmekesised ja varieeruvad ilmselt veelgi enam regiooni varauusaegsete protokollide tervikkorpuses. Need erinevused võivad pakkuda selgitusi protokollide tähendusele piirkonna administreerimisel.

Kirjandusteadlased ei tohiks protokolle kergekäeliselt kõrvale heita kui ilma esteetilise narratiivse mõõtmeta tarbetekste, vaid neid tuleks pigem mõista mitme­kihiliste jutustustena tõestisündinud asjadest, mille narratiivsus esmapilgul ei avaldu. Teisalt rullub sellises narratiivis lahti väga omanäoline balti elulaad selle kõike­hõlmavuses, kuid teksti koostamispõhimõtte paljastamisel täpsustub protokollide ajalooline allika­väärtus võrreldes ka teiste allikatega.

Lisaks maa kõrgeimas valitsusinstitutsioonis aset leidnud protsesside proto­kollilisele jäädvustamisele sisaldavad rüütelkonna protokollid jutustusi balti elu­laadist mitmel tasandil, olgu need siis vormistatud eri tekstiliikidena, nagu tunnistaja ütlus või raport, või omakorda ka üksteisega põimunult nagu viimases näites. Igal üksikjuhul on oluline fookuse küsimus juba selgi põhjusel, et sekretäril kui autoril olid teksti koostades käepärast erinevad eneseesitluse võimalused. Lisaks võib kaudselt kuulda paljude teiste hääli ja need ei pea mingil juhul olema üksnes objektiivsed raportid, vaid võivad edastada ka kogemust või arvamust, näiteks tunnistajate ütlustes. Kuigi protokollides pole pikki mõtisklusi, võimaldavad need tekstid arvukalt sisse­vaateid inimeste käitumisse, positsiooni ja olemusse selles balti maailmas, mida protokollid ei loonud ilukirjanduslikult, kuid vormisid siiski keeleliselt ja tekstiliselt.

Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud KRISTI VIIDING

Artikkel on täienduste ja parandustega tõlge varasemast artiklist (Klöker 2024) ja on valminud ETAG-i rahastatud uurimisprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse väljakujunemisel Poola ja Rootsi ­Liivimaal” (PRG1926) raames. Suur tänu Kai Tafenaule (Rahvusarhiiv) nõustamise eest varauusaegse saksa keele alal.

Martin Antonius Klöker (snd 1966), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteadur (Kohtu 6, 10130 Tallinn), mkloeker@uni-osnabrueck.de

1 Vt nt Niehaus 2005 või Berliinis kirjandus- ja kultuuriuuringute keskuses 2017. aastal toimunud töötoa kokkuvõtet (Schuler 2017) ja ettekandeid, mis peeti 2019. aastal Wuppertali interdistsiplinaarses editsiooni- ja dokumenditeaduste keskuses IZED (Rummel 2019).

2 Vt artikleid alates 2006. aastast ilmuvas ajakirjas Non Fiktion. Arsenal der anderen Gattungen, eriti teemanumbreid „Klassiker der Sachliteratur” (2015, nr 1–2), „Faktualität und Fiktionalität” (2017, nr 1); samuti aluskäsitlust kirjanduse ja tegelikkuse seostest Klauk, Köppe 2014 ja Fludernik, Ryan 2019.

3 1640. aastate lõpus koostatud ning 1650. aastal rüütli- ja maaõiguse raames (I raamat, ptk 7, art 1–14) trükis avaldatud ametijuhendi koostajate hulka kuulus tollase Tallinna linnakohtu kaas­istuja Philipp Crusiuse (Krusenstierna) kõrval ka Meyer. Sekretäri erapooletust puudutab juhendis artikkel 3: „Kõike, mida raeistungeil või maakohtus ette loetakse, peab sekretär hoolikalt, rahulikult ja arusaadavalt väljendada püüdma; samuti peab sekretär olema täpne ja tähele­panelik, pannes kirja poolte esitatu või kästu ja muu, mis tuleb kirjalikult vormistada, selleks et kõik oleks protokollitud täpselt ja võimalikult nii, nagu ette kanti või kästi; protokollida tuleb korralikult ilma mahatõmbamisteta, nii et neis ei oleks midagi vigast ega laidetavat.”

4 Vrd nt Reallexikon 1997, milles leiduvad märksõnad „jutustaja”, „jutustaja kommentaar”, „jutustamis­skeem”, „jutustamissituatsioon”, „jutustuse tempo”, „jutustamisteooria”, „jutustus I” ja „jutustus II”, puuduvad aga „protokoll” ja „aruanne”. Metzleri kirjandusleksikonis on olemas artiklid „jutustaja”, „jutustuse uurimine”, „jutustav laul”, „jutustatud aeg”, „jutustamisteooria”, „jutustus”, „jutustamisaeg” ja „aruanne” (sh siinkohal oluliste viidetega märksõnadele „kirjeldus”, „põhjendus”, „dokumentaalkirjandus”), ent puudub „protokoll” (Burdorf jt 2007). Wilpert (2001) avab detailselt narratoloogilisi mõisteid ja lisaks esitab märksõnad „aruanne” ja „protokoll”.

5 Vrd ka Martínez 2009, mille raskuspunkt on siiski XIX–XX sajandi ajakirjanduslikel reportaažidel.

6 Pigem on vajalik protokollija allkiri, mis tagab tõele vastavuse ja täpsuse, samas kui asjaosalistele tuleb anda võimalus protokolli kontrollida ja parandada.

7 Nt Rau 2019; Meier, Ziegler 2004: 129–166. Varauusajal polnud protokollidel ühtset pealkirja. Rüütelkonnaprotokollid Caspar Meyeri sulest on õigupoolest maapäevade protokollid ja ühel korral kasutab ta ise pealkirja „maaprotokoll” (Landprotokoll).

8 Ajalooliste raeraamatute uurimise jaoks on protokollid üksnes üks vorm paljudest, ent linna­haldusliku kirjakultuuri meediumina siiski suure tähtsusega. Vt nt Back 2021 Saksa teadus­uuringute ühingu (DFG) projektist „Index Librorum Civitatum”, mis kestab alates 2016. aastast Halle-Wittenbergi ülikooli juures ning dokumenteerib internetiandmebaasis kesk- ja varauusaegseid raeraamatuid kogu tänapäevase Saksamaa ala kohta. Baltikumi raeraamatuid ei kataloogita, küll aga nende kohta käiv kirjandus, vt ILS.

9 Rüütli- ja maaõigus on küll editeeritud, kuid puuduvad käsitlused selle loomise taustast ja säilinud tekstivariantide võrdlus (vt Ewers 1821; Bunge 1832; Paucker 1852). Eestimaa kirikukorra (1651. aasta „Interims Kirchen-Ordnung” ehk „Interims Kirchen-Ordinantie”) kohta leidub aluskäsitlus vaimulikust vaatepunktist, mis arvestab rüütelkonnaprotokolle üksnes XIX sajandi editsiooni mahus: Westling 1900: 46–57. Seda ei maini aga Andresen 2004. Tallinna gümnaasiumi rajamise kohta Tallinna linna perspektiivist vt Hansen 1881, viljakaubandustüli kohta Gierlich 1991: 169–171 ja Küng 2019. Eesti keeles koondab Tallinna varauus­aegseid allikaid seni kõige esinduslikumalt Tallinna ajalugu 2019.

10 Sündik oli kesk- ja varauusajal peamiselt õigusküsimusi lahendanud rae- või rüütelkonna ametnik.

11 Protokollid 1634–1644 (RA, EAA.854.2.641, 498 lk) ja Protokollid 1645–1653 (RA, EAA.854.2.644, 538 lk), mõlemad praegu Eestimaa rüütelkonna fondis. Lisaks tuleb mainida eraldi paiknevat kaheleheküljelist mustandit 9. oktoobrist 1647 (RA, EAA.854.2.793).

12 Kõrgema maakohtu arhiivinimistu järgi puudus see köide juba 1695. aastal. Köited näivad olevat liikunud korduvalt rüütelkonna ja kõrgema maakohtu vahel edasi-tagasi. Vanas, hiljemalt XVIII sajandist pärinevas Rooma numbritega köidete numeratsioonis (köited XII kuni XIV ning vastavad allköited A ja B mustandite ja puhtandite jaoks) pole puuduvate aastate köitele enam isegi eraldi numbrit.

13 Protokollid 1634–1642 (RA, EAA.858.1.224, 995 lk), Protokollid 1647–1651 (RA, EAA.854.2.642, 802 lk) ja Protokollid 1652–1653 (RA, EAA.854.2.643, 330 lk). Esimene nimetatud köidetest on kõrgema maakohtu fondis. Samas paiknevad Meyeri eelkäijate ja ameti­järglaste köited aastate 1625–1633 ning 1654–1656 kohta.

14 Kõrvutavat käsitlust ootavad raeprotokollid on Susanne Rau hinnangul „tekstitraditsiooni säilimise ideaaljuhtum” ning „tihedaim, põhjalikem ja katkestusteta allikas Euroopa linnaajaloo kohta keskaja lõpu perioodist kuni XIX sajandini” (Rau 2019).

15 Vrd Stephan Jaegeri (2009: 121–124) käsitlusega, eriti peatükiga ajalookirjutuse narratiivsetest ­allikatest, milles autor tõdeb: „Ajalookirjutuses tekib jutustus, kui ajaloolised faktid, sündmused ja olukorrad üksteisega ajalise järgnevuse kaudu seostatakse” (Jaeger 2009: 122). Käesolevas ­artiklis vaadeldavates protokollides pole koostaja harilikult faktide põhjuste ja mõjude selgitust ette andnud, ehkki seda tuleks igal üksikjuhul kontrollida. Ent lugejale võib juba teksti üles­ehituski pakkuda selgitusi ja tõlgendusi.

16 Istungite eel laiali saadetud kirjalikust päevakorrast, millele Meyer saanuks protokollide ­sõnastamisel toetuda, pole teada ühtki näidet. Vahel mainitakse küll protokollides, et mõnd teemat tuleb järgmisel istungil arutada, kuid see ei olnud mõeldud päevakorrana.

17 Vrd Wilfried Barneri barokkretoorika käsitlust, eriti peatükki XVII sajandi retoorikast ja ühiselust (Barner 1970: 150–189). Õpetatud stuudiumi ja saksa keele vahelise seose kohta vt Wolf Peter Kleini (2011) aluskäsitlust.

18 Sellest kolmeosalisest teosest, mis oli kirjutatud peamiselt Saksimaa kantseleisid silmas pidades, ilmus mitu trükki ja XVIII sajandi teisel poolel avaldati sellest Georg Beyeri parandatud variant (1763). Minu teada pole veel põhjalikult uuritud, kas Balti kantseleides ja kirjutajatel leidus juhendi- ja vormeliraamatuid. Eesti- ja Liivimaal tegutsenud sekretärid olid õppinud ­Euroopa, enamasti Saksamaa ülikoolides ega olnud – nagu Meyergi – kohalikku päritolu, mistõttu pidid nad olema kursis paljude kantseleiraamatutega. Riias hakkas uue kantseleihoone rajamisega 1598. aastal kehtima uus, rae tellimusel sündiku David Hilcheni koostatud kantseleikord. Tallinna jaoks andis Meyeri sõber Heinrich Arninck välja väikese retoorika- ja vormeliraamatu (Arninck 1639), mis oli mõeldud küll kasutamiseks gümnaasiumis, kuid põhines kahtlemata Tallinna kantseleide praktikal.

19 Volckmann ei käsitle eraldi protokolle, vaid loetleb sekretäri ülesandeid: „Protokollija, kuna nad peavad kõik tegevused hoolsalt protokollima, üles kirjutama ning tavalisele kujule viima.” („Protocollistae, daß sie alle Händel fleissig Protocolliren/ auffzeichnen/ vnd in gewöhnliche Form bringen sollen”, Volckmann 1621: 6–7).

20 Vrd Jaeger 2009: 124 viitega artiklile Genette 1990: 766; Fludernik 2013: 42.

21 Siin on tsiteeritud puhtandit, mitte parandustega mustandit. Mõlemad on kirjutatud Meyeri enda käega. Puhtandis järgneb tekst katkendis nimetatud soovituskirjale, mustandisse on aga vastavas kohas märgitud, et soovituskiri ja instruktsioon tuleb lisada.

22 Roosnoobel oli XV–XVI sajandil vermitud Inglise kuldmünt, mida jäljendati hiljem Madalmaades ja Taanis. – Tõlkija märkus.

23 Siit selgub, et protokolli käsitlemise narratiivina teevad protokollivormi eeskirjad keeruliseks esmajoones seetõttu, et autor (jutustaja) teab selgelt rohkem, kui tal on lubatud avaldada. Nii ei ole protokolli minajutustus kindlasti mitte autobiograafia, ehkki sellel on mõningaid auto­biograafia tunnuseid.

24 Asub samas köites lk 10–11.

25 1634. aasta mustandis on lõik palju lühem.

26 Eesnimi on kirjutatud hiljem rea kohale.

27 Sõna on maha soditud ja loetamatu.

28 Katkendi viimane sõna folget on maha tõmmatud. Järgneb ristviite märk. Meyeri mustandi­köites pole tema asetäitja Bruiningki protokollitekst säilinud, ent puhtandis on see ristviite märgi juures sisse kantud.

29 Siin tõlgitud Meyeri käekirjaga puhtandist, koos kõigi puhtandis leiduvate tekstiparandustega.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.854 Eestimaa rüütelkonna fond

EAA.854.2.641 – protokollid 1634–1644

EAA.854.2.642 – protokollid 1647–1651

EAA.854.2.643 – protokollid 1652–1653

EAA.854.2.644 – protokollid 1645–1653

EAA.854.2.793 – protokolli mustand 9. oktoobrist 1647

EAA.858 Eesti kõrgema maakohtu fond

EAA.858.1.224 – protokollid 1634–1642

 

VEEBIVARAD

Back, Jessica 2021. Stadtbücher als Medien administrativer Schriftlichkeit im Spätmittel­alter. 22.09.2020–23.09.2020, Halle (Saale). – H-Soz-Kult 22. I. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/fdkn-127422

ILS = Index Librorum Civitatum. https://www.stadtbuecher.de/

Rummel, Ulrich 2019. Ankündigung: „Protokoll-Editionen. Probleme und Lösungen”. Vor­tragsreihe des IZED, Wuppertal (07.05.–21.05.2019). – H-Germanistik 5. II. https://networks.h-net.org/node/79435/discussions/4082033/ank-vortragsreihe-des-ized-wuppertal-protokoll-editionen-probleme

Schuler, Vera 2017. Tagungsbericht: „Zu Protokoll. Theoriegeschichte und Ideenpolitik einer übersehenen Gattung”. 27.04.2017–28.04.2017, Berlin. – H-Soz-Kult 4. VII. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/tagungsberichte-7229

 

KIRJANDUS

Andresen, Andres 2004. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele. (Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 7.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Arnauld, Andreas von 2009. Was war, was ist – und was sein soll. Erzählen im juristischen Diskurs. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-litera­rischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 14–50. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_2

Arninck, Heinrich 1639. Medulla variarum earumque in orationibus et epistolis usitatissimarum formularum, ex optimis quibusvis authoribus, in usum Gymnasii Revaliensis, quod in Livonia est, collecta per Henricum Arningum, ibidem in Gymn. Rhet. Prof. Jena: Freyschmidt.

Barner, Wilfried 1970. Barockrhetorik. Untersuchungen zu ihren geschichtlichen Grund­lagen. Tübingen: Niemeyer.

Bunge, Friedrich Georg von 1832. Beitrag zur Kenntniß der Geschichte und der Quellen der Ritter- und Landrechte des Herzogthums Ehstland. – F. G. von Bunge, Beiträge zur Kunde der liv-, esth- und curlaendischen Rechtsquellen. Riga–Dorpat: C. J. Schünmann, lk 89–142.

Burdorf, Dieter; Fasbender, Christoph; Moennighoff, Burkhard (toim) 2007. Metzler Lexikon Literatur. Begriffe und Definitionen. Stuttgart–Weimar: J. B. Metzler. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05000-7

DRW = Deutsches Rechtswörterbuch. Wörterbuch der älteren deutschen Rechtssprache. 10. kd. Toim Heino Speer. Weimar: Heidelberger Akademie der Wissenschaften, 1997–2001.

Ewers, Johann Philipp Gustav 1821. Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Landrechte. Sechs Bücher. Erster Druck. Mit erläuternden Urkunden und ergänzenden Beilagen heraus­gegeben. Dorpat: Meinshausensche Buchhandlung.

Fludernik, Monika 2013. Erzähltheorie. Eine Einführung. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Fludernik, Monika; Ryan, Marie-Laure 2019. Narrative Factuality. A Handbook. (Revisionen 6.) Berlin: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110486278

Genette, Gérard 1990. Fictional narrative, factual narrative. – Poetics Today, kd 11, nr 4, lk 755–774. https://doi.org/10.2307/1773076

Gierlich, Ernst 1991. Reval 1621 bis 1645. Von der Eroberung Livlands durch Gustav Adolf bis zum Frieden von Brömsebro. Bonn: Kulturstiftung der deutschen Vertriebenen.

Hansen, Gotthard von 1881. Geschichtsblätter des Revalschen Gouvernements-Gymnasiums zu dessen 250-jährigem Jubiläum am 6. Juni 1881. Reval: F. Kluge.

Jaeger, Stephan 2009. Erzählen im historiographischen Diskurs. – Wirklichkeits­erzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 110–135. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_5

Klauk, Tobias; Köppe, Tilmann 2014. Fiktionalität. Ein interdisziplinäres Handbuch. (Revisionen 4.) Berlin–Boston–New York: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110322606

Klein, Christian; Martínez, Matías (toim) 2009. Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Stuttgart: Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5

Klein, Wolf Peter 2011. Die deutsche Sprache in der Gelehrsamkeit der frühen Neuzeit. Von der lingua barbarica zur HaubtSprache. – Diskurse der Gelehrtenkultur in der Frühen Neuzeit. Ein Handbuch. Koost Herbert Jaumann. Berlin–Boston–New York: De Gruyter, lk 465–516. https://doi.org/10.1515/9783110241068.465

Klöker, Martin 2020. Caspar und Catharina. Eine Revaler Liebe in Briefen des 17. Jahr­hunderts. (Baltische literarische Kultur 2.) Berlin–Münster: LIT Verlag.

Klöker, Martin 2024. Faktisches Erzählen im 17. Jahrhundert. – Überlegungen zu narrato­logischen Strukturen in Protokollen der Estländischen Ritterschaft. Baltische Erzähl- und Lebenswelten. Kultur-, literatur-, translations- und sprachwissenschaftliche Aspekte. (Schriften des Bundesinstituts für Kultur und Geschichte des östlichen Europa 87.) Koost Maris Saagpakk, Antje Johanning-Radžienė, Rūta Eidukevičienė, Aigi Heero. Oldenburg: De Gruyter, lk 35–51. https://doi.org/10.1515/9783111381886-003

Küng, Enn 2019. Tallinn’s Balance of Trade in the 17th Century. – Hansische Geschichts­blätter, kd 137, lk 81–110.

Lugauer, Andreas 2020. Konferenzbericht: An den Schnittstellen von Fakt und Fiktion. Formen und Funktionen dokufiktionalen Erzählens in der Gegenwart. (Tagung in Erlangen v. 7.–9.11.2019.) – Zeitschrift für Germanistik. Neue Folge, kd 30, nr 3, lk 673–676.

Martínez, Matías 2009. Erzählen im Journalismus. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 179–191. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_8

Meier, Jörg; Ziegler, Arne 2004. Textsorten und Textallianzen in städtischen Kanzleien. – Textsortentypologien und Textallianzen von der Mitte des 15. bis zur Mitte des 16. Jahrhunderts: Akten zum internationalen Kongress in Berlin 21. bis 25. Mai 2003. (Berliner sprachwissenschaftliche Studien 6.) Toim Claudia Wich-Reif, Franz Simmler. Berlin: Weidler, lk 129–166.

Niehaus, Michael 2005. Protokollstile. Literarische Verwendungsweisen einer Textsorte. – Deutsche Vierteljahrsschrift für Literaturwissenschaft und Geistesgeschichte, kd 79, lk 692–707. https://doi.org/10.1007/BF03374611

Niehaus, Michael; Schmidt-Hannisa, Hans-Walter 2005. Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte. Frankfurt am Main: Peter Lang.

Paucker, Carl Julius Albert 1852. Der revidirten ehstländischen Ritter- und Landrechte erstes Buch oder die Gerichtsverfassung und das Gerichtsverfahren in Ehstland vor hundert Jahren. Ein Beitrag zur vaterländischen Rechtsgeschichte. Reval: Lindfors’ Erben.

Rau, Susanne 2019. Ratsprotokolle. – Enzyklopädie der Neuzeit Online. Toim Friedrich Jaeger, Georg Ekert, Ulrike Ludwig, Benjamine Steiner, Jörg Wesche. Stuttgart: J. B. Metzler. http://dx.doi.org/10.1163/2352-0248_edn_COM_333646

Reallexikon 1997 = Reallexikon der deutschen Literaturwissenschaft. Toim Klaus Weimar, Georg Braungart, Harald Fricke, Klaus Grubmüller, Jan-Dirk Müller, Friedrich Vollhardt. I kd. Berlin–Boston–New York: De Gruyter.

Zedler, Johann Heinrich 1741. Grosses vollständiges Universal-Lexicon aller Wissenschaften und Künste. 29. kd. Leipzig-Halle: [s. n.].

Tallinna ajalugu 2019 = Tallinna ajalugu II, 1561–1710. Koost Lea Kõiv, peatoim Tiina Kala, toim Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv.

Volckmann, Adam 1621. NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte: In welchem unterschiedlicher nützlicher Bericht von den Amptspersonen eines Raths und Gerichtstuls … gehörig zubefinden. Leipzig: Grosse.

Westling, Gustav Oscar Friedrich 1900. Kirchengesetz und Kirchengesetzarbeiten in Ehstland zur Zeit der schwedischen Herrschaft. Eine kirchenhistorische Studie. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, kd 5, lk 39–68.

Wilpert, Gero von 2001. Sachwörterbuch der Literatur. Stuttgart: Kröner.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–19342 ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.3 Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,4 mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri5 naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.6 Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd erinesid radikaalsematest naisõiguslastest, „vesistest standardiseeritud sinisukkadest” (lk 157) või „tänapäeval tavapärastest amatsoonidest, kes kiunuvad meestega võrdsete õiguste teemal” (lk 159), nagu toona kirjutati.

Zita Kārkla keskendub artiklis „From claiming authority to sensuous excursions: Mapping the female body in Latvian women’s travel writing (1878–1920)” naiste reisikirjadele. Tema põhinäideteks on Minna Freimane ja Angelika Gailīte. Freimane kohta on vähe infot, aga ilmselt reisis ta guvernandi ja parunessi teenijana. Ka Gailīte reisis koos kaaslastega, kuid tegi seda eeskätt oma lõbuks. Artikli esimeses pooles iseloomustatakse teisigi reisikirjade naisautoreid. Nemad on valitud spetsiifilisemaks analüüsiks seetõttu, et kirjutasid erineval ajal, Freimane XIX sajandi lõpus, Gailīte XX sajandi alguses, ning ühiskonnas ja naiskirjanduses vahepeal toimunud muutused mõjutasid reisikirjade sisu ja esituslaadi.

Māra Grudule artikli „Baltic German women between two cultures: Translation of Latvian literature at the end of the 19th century and in the 20th century” teemaks on naised tõlkijatena. Grudule kirjutab, et tutvustab nelja baltisaksa naist, kuid uuritavate perekondlik taust on üsna kirju – seega „nelja end pigem sakslasena identifitseerivat naist”? Kas see kirju taust võis mõjutada nende vahendajarolli või selle valikut? Neljast varaseima, Hanny Brentano puhul on märkimisväärne potentsiaalne (enese)tsensuuri aspekt – otsus jätta läti rahvusliku liikumise elemendid oma tõlkest välja. Näidetest viimane, Martha von Dehn-Grubbe, on aga Eesti aladelt pärit Anete Konksi tütar, kes tõlkis ka eesti kirjandust saksa keelde. Põgus pilk väliseesti ajakirjandusele näitab, et ajalehed vahendasid nii teateid tõlgitud luulekogu „Wir kehren heim”7 kohta kui ka kokkuvõtteid Dehn-Grubbe teiste väliseesti teoste arvustuste kohta.

Signe Raudive artiklis „Women in the book publishing industry of Latvia during the interwar period” on vaatluse all kolm naist kirjastajatena: ema ja tütar Anna Grobiņa ja Ilga Zvanītāja ning Emīlija Benjamiņa. See võimaldab iseloomustada kolme üsna erineva toodanguga kirjastust. Paraku ei selgu üheselt, kas kirjastuste välja antud teoste valik oli seotud eeskätt isikliku maitse või turu ootustega, mis omakorda võisid muutuvas majanduslikus olukorras teiseneda. Vastuseks küsimusele, kas naised ettevõtjatena suhtusid näiteks kaastöölistesse kuidagi teisiti, tõdeb artikli autor, et säilinud allikad ei võimalda teha selliseid uuringuid, nagu on tehtud mõningate välismaa kirjastuste kohta.

Kokkuvõttes on tegemist mitmekülgse ja sisuka kogumikuga, mis pakub sisse­vaateid erinevate naiste elulugudesse ja nende ühiskondlikku tegevusse. Tervitatav on lähenemine, mis ei keskendu ainult ennast lätlasena identifitseerivatele naistele, vaid kaasab mitmeid baltisaksa naisi. Vähem saame aimu slaavi ja juudi naiste tegevusest. Eesti lugeja jaoks on see väärtuslik väljaanne, ja mitte ainult seetõttu, et mitu näidet on Eestiga seotud – eeskätt ikkagi sarnase mineviku ja geograafilise läheduse tõttu. Samuti teeb otsus avaldada kogu väljaanne inglise keeles (ja vabalt allalaetavana) selle eesti (ja välismaa) lugejale kättesaadavamaks.

 

1 Näiteks H. Reinart, Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn: Postimees, 2020; Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2020; aga ka Helmi Mäelo raamatu „Eesti naine läbi aegade” uustrükk (Tallinn: Varrak, 1999; esma­trükk 1957).

2 I. Lipša, Viena. Grozāmo sarakstu slazdā: sieviešu politiskā vēsture Latvijā 1922–1934. Rīga: Friedrich-Ebert-Stiftung, 2022.

3 V. Zelče, Nezināmā. Latvijas sievietes 19. gadsimta otrajā puse. Rīga: Latvijas Arhīvistu biedrība, 2002.

4 https://www.womage.lv/en

5 Kaitsmine toimus 29. IV 2024.

6 Vt märkust 2.

7 Wir kehren heim. Estnische Lyrik und Prosa. Eessõna ja tlk M. v. Dehn-Grubbe. Karlsruhe: Karlsruher Bote, 1962.

Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.

Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.

Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal peale: psühholoogiline rahulolu või esteetiline nauding?

Vilu kaheksas luulekogu „Vana hing” maalib helget ja habrast luuleilma, mille moodustavad sellised märksõnad nagu „klaas”, „aken”, „peegeldus”, „südamik”, „puudutus”, „tartu”, „valgus”, „laps”, „headus”, „lilled”, „kevad”, „surm”. Tegusõnadest on kesksel kohal „armastama”. ­Väldin teadlikult arvandmete välja­toomist, ­pidades kinni üldpildist, muljete visandist, mis tekib raamatu lugemisel.

Luulekogu on niivõrd tihe, et selle ideed, kujundid ja mõtisklused ajavad üle ääre. See on küps ja võimas luule, mis haarab lugejat ning juba 14. leheküljel tekib tunne, et võib pausi teha, kuna ainuüksi loetud luuletuste sisu annab raamatu jagu materjali, kuigi tekstid on lühikesed, keskmiselt 6–10-realised.

Eeltoodud märksõnad tähistavad Vilu luulekogu kontuure, autorile omaseid motiive ja metafoore, tema poeetika pide- ja sõlmpunkte. Nende kaudu lähenen tema kunstilistele eesmärkidele, luule lätetele: üritan veidigi haarata, mida soovib Vilu väljendada lakooniliste ja ometigi rikkalikult konstrueeritud tekstidega, ning mõista, kes või mis paneb teda kirjutama nii, nagu ta seda teeb.

Vilu on kindlasti Tartu kirjanik – „tartu on kõige ilusam juuli lõpus” (lk 5), „emajõgi pole enam külm täppislõige läbi linna” (lk 13) –, kuid see mõõde on tema puhul teisejärguline. Sellest olulisemal kohal on teadvuse käsitlused: psühholoogia, psüühika, psühhoanalüüs. Või siis sellised mõisted nagu „reaalne”, „sümboolne”, „imaginaarne”. Need on ta luuletuste sisevooder. Vilu poeesia loob peegeldusi, kujutisi, teisikuid; õhk hakkab värelema, selged piirid moonduvad, autorist saab korraks alkeemik. Vahel harva selgitab ta lugejale, mida täpsemalt vaaritab, kuid enamasti mitte ja siis on eriti põnev lahti mõtestada, kuidas üks või teine luuletus on loodud – ja see pole kuigi lihtne ülesanne.

Kui otsida Vilu järeleandmiste näiteid, siis umbes raamatu keskel leidub tekst, kus minategelane täheldab, mida tähendab olla vana hing: „kõige olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35). Ühtlasi avab see Vilu raamatu grande idée: viia lugejad psühhoanalüüsi ja Jacques Lacani juurde ning meelde tuletada peegli­staadiumi põhimõtted. Vilu üritab selles raamatus leida inimese arengus punkti, kus ta (inimene) tunneb ennast ära, kus mina saab täiel määral minaks – edasine huvitab autorit vähem. Oluline on ehtsus, inimlikkus, elu enne sotsiaalset taaka, eksistents veel arenemata identiteetidega. See on suurejooneline eesmärk ühe luulekogu puhul.

Näiteks ühe luuletuse lõpus ütleb lüüriline mina, et ta on nagu „mädanenud südamik nagu kodu keset — nagu kodu” (lk 33). Kodu on keset mõistet „kodu” – see on ju nagu laps, kes näeb ennast esimest korda peeglist ja mõistab, et see on tema, seni pidi ta tulema toime ilma selle teadmiseta. Vilu väljendab metafooride kaudu olulist inimeseks olemise teooriat.

Kui otsida Vilule kaaslasi eesti kirjandusest, siis tuleb eriti kirju grupipilt: Siuru ja tärkav loodus, kassetipõlvkond ja kõnelused surmaga (Mats Traat), prosaismide kasutamine ja Tartu kohalolu (Jaan Kaplinski), katsetused vormiga, mille käigus tekib proosaluule (Kaplinski, Paul-Eerik Rummo), joovastus kevadest (Viivi Luik, Ly Seppel). Samuti vaatab „Vanast hingest” vastu mõni hilisem ilmutus: sotsiaalsusega mänglev Kalev Kesküla, süntaksist loobunud Ene Mihkelson ning loomulikult psühhoanalüüsiga süvitsi töötav Elo Viiding. Samuti võib välismaisest modernismist nii mõndagi välja tuua – esimese hooga tuleb pähe Charles Baudelaire ja „Väikesed poeemid proosas” (1869, e k 1930). Ja kes ütles, et tuleks piirduda vaid luulega? „Vanas hinges” võib näha vihjeid ka Viive Luige ja Mati Undi esimestele romaanidele.

Selline seltskond üheskoos – see on midagi pöörast. See on näide heast kirjandusest, mis kogub, töötleb, sünteesib eri signaale ja lahendusi ning pakub seeläbi uut kvaliteeti. Vilu ei jäljenda kedagi, ta on lihtsalt eesti kirjanduse osa. Ta on jõudnud luulekeeleni, mille kohta saab franksinatralikult tõdeda: „I faced it all and I stood tall / And did it my way.” Näiteks: „Igal hommikul avan peo” – Ly Seppel1 vs. „iga õhtu põletan küünalt” – Tõnis Vilu (lk 72). Ehkki süntaktiliselt struktuurilt sarnane, on Vilu tekst sisu poolest justkui vastus ja vastand Seppeli luuletusele: Seppel laseb lendu kullipojad ja muretseb, et need jääks ellu ning maailmas valitseks õnn ja kooskõla, Vilu aga kõneleb surma paratamatusest, hingedepäevast ja paneb tähele, et „tagaaias tühjad linnupesad läbi talve”. Või siis see, kuidas Vilu loobub süntaktilistest piiridest. Ene Mihkelson on seda teinud nii, et punktuatsioon puudub, kuid esisuurtähed on alles: „Maa teeb pöörde tekib lõhesid / Päev on pikem Päev on lühem / aga mitte kohe loomulikult”.2 Lugeja ülesanne on mõelda juurde vajalikud kirja­vahemärgid ning otsustada selle üle, kas suurtäht tähistab lause algust ja/või on sellega sõna tähtsust võimendatud – nii et mõni päev on eriline ja sellisena on kirjas kui Päev.

Tõnis Vilu võte on veel keerulisem: kõik sõnad tekstis on väiketähega ja lause­piiriks on vaid tühik, luuletus ei alga suurtähega ega lõpe punktiga. Ainus kirjavahemärk, mida Vilu endale lubab, on kriips: paaril korral on see sidekriips, kümneid kordi mõttekriips, mis pole aga tavaline, vaid kahest sidekriipsust koosnev märk: –. See muide tekitab küsimuse, kas tegu on toimetaja tähelepanematusega või on see taotluslik žest – niimoodi toksitakse mõttekriipsu näiteks telefonis ning vahest on siis algne märk alles jäetud. Ma ei tea, kuidas Vilu kirjutab, pastakaga või mõne tehnilise vidina abil, kuid läbivalt kahest kriipsust koosneva mõttekriipsu kasutamine viitab pigem omapärasele võttele. Mida see peaks tähendama, jääb aga arusaamatuks.

Järgnevalt näitan, kuidas Vilu jõuab luules semantilise ja lingvistilise nihkeni, pakkudes Mihkelsoniga võrreldes hoopis teistsugust lahendust punktuatsioonita tekstis.

hoia haavad lahti vanahingeline okkalise viirpuuheki
sees erekollane aed mu pea ümber on mässitud kotiriie
nagu kinnine võililleõisvalguselubadus — tunnen
kahte jahedat nööpi silmade vastas suur mäng vaatab
ja puurib mustav puhtakslõige kõik suve õitsemised
ühekorraga paksult ja lehitsematult nagu läbivettind
ajaleht (lk 18)

Siit on näha, et Vilu tekst pole üles ehitatud lihtsõnadele: sõnatüvi-tühik-sõnatüvi, mis oleks lihtsalt jälgitav, st ühtlaselt jagunevate pausidega skeem, kuigi see ei pruugi aidata mõista, kus on lause ja osalause – nagu ülal Mihkelsoni puhul. Vilu kasutab liitsõnu (olen need alla jooninud), tänu millele tühikud ehk pausid pole prognoositavad. Taolist teksti on raskem lugeda ja lahti muukida, sest kahest või kolmest tüvest koosnev liitsõna on nüansirikkam ja pausid ilmuvad harvemini. Taoline tekst on kunstiliselt kõrgel tasemel, see on meistritöö, ja Vilu raamatus on selliselt keeruliselt konstrueeritud tekste ligi 70. Raamat on hoolikalt koostatud, ükski tekst pole üleliigne.

Rõhutan: Mihkelsoni luules on liit­sõnad harv nähtus, Vilu raamatus on liitsõnu kasutatud enam-vähem igas tekstis. Eelmises raamatus, samuti väga õnnestunud proosaluulekogus „Kõik linnud valgusele” (2022) ei kasutanud Vilu veel laialdaselt seda võtet. See on üks põhjustest, miks „Vana hing” on eriti tummine ja esteetiline küllastus saabub juba luulekogu esimesel poolel. Ülejäänud põhjused, kordan, on teoreetiliste probleemide vahendamine luulekeeles ning punktuatsioonist ja suur­tähest loobumine.

Raamatut illustreerivad enamasti dokumentaalsed värvilised fotod: nii saavad tähtsad teemad ja abstraktsed küsimused või siis tardumuse hetked ühendust tänapäeva eluga. Raskem oli mõista, miks esi- ja tagakaanel olid visuaalse eriefektina läbipaistvad pritsmed. Ma ei närinud sellest kujundist läbi.

Tõnis Vilu suudab pakkuda eri versioone enda autorikeelest. „Kink psühholoogile” (2016) – pihtimuslik vabavärss ja vaimse tervisega seotud teemad. „Tunde­kasvatus” (2020) – ühiskonnakriitiline luule. „Kõik linnud valgusele” (2022) ja „Vana hing” (2023) – proosaluule ning teadlikult inimpsüühikaga tegelevad tekstid. Milline intensiivne periood ja kui palju erinevaid võimalusi jõudis luuletaja proovida suhteliselt lühikese aja jooksul! Otsekui oleks kolm erinevat Tõnis Vilut, ja iga valik on võimalusterohke suund eesti luules. Kaks viimast luulekogu on eriti õnnestunud. Need näitavad, mida kõike võib teha proosaluules ja et ehtsus on alati aktuaalne. Kõik linnud valgusele – kõik lugejad Tõnis Vilule.

 

1 L. Seppel, Igal hommikul avan peo. Luuletusi 1960–1964. (Noored autorid 1964.) Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 5.

2 E. Mihkelson, Võimalus õunast loobuda. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 121.

Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahti­kirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.

Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse taga­kiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese maailmasõja ajal süstemaatiliselt deporteeris ja hukkas oma armeenlastest elanikke. Ilmasõja alates langesid armeenlased ühtlasi suurriikide huvikonflikti ohvriks. Kokku hukkus umbes poolteist miljonit armeenlast. „Taeva tütarde” proto­tüüp, Haapsalust pärit baltisakslasest misjonär Anna Hedvig Büll (1887–1981) aitas Kiliikias surmast pääseda väga paljudel orbudel, aga ka naistel, ning rändas hiljem nendega koos Süüriasse Alepposse. Jaana Davidjants on Jaaksi romaani arvustades2 toonud välja mitmeid teoses riivatud olulisi aspekte: vägivalla kujutamise raskust, genotsiidi soolistatust, naismisjonäride või üldse naiste väljajätmist ajalookirjutusest, ehkki just naissoost abilisi ja „emasid” sellises olukorras vajati, samuti asjaolu, et peategelane oli üks XX sajandi alguse „uusi” naisi. Nii Davidjants kui ka Holger Kaints3 on osutanud sellele, kuivõrd sarnanevad rohkem kui sada aastat vanad sündmused maailmas praegu toimuvaga – nii et raamat puudutab lugejat paratamatult, olgu haakuvaks mõtteks siis see, kuidas Venemaa mõrvab ja küüditab praegu Ukraina lapsi, sõda üldse või olukord Lähis-Idas. Suurriikide huvisfääri jäävate rahvaste saatused lähevad meile juba ajalooliselt korda, sest oleme ise selles rollis olnud. Tähtsad on ka küsimused, kuidas valust üldse kirjutada, kui sellest ei saa rääkida, kuna sõnadest jääb justkui puudu, või milline oleks selline kirjutamisviis, mis aitab trauma ja šokiga toime tulla ilma lugejat halvamata. Romaani­kangelanna Hedvig küsib neidsamu küsimusi, mida saab ja tuleb küsida praegu: „Kas see on toimunud kogu maailma silme all? [---] Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?” (Lk 155) Samuti vastab ta oma tegudega – noor naine on ainult teatava mõjuvõimuga, see-eest jätkub tal südikust üritada midagi muuta – küsimusele, mida saaks praegu teha. Igasugusest toetusest võib abi olla, kunagi ei tea, mis natukegi aitab.

Aga miks ma siis nurisen? Osalt on Kaints küsinud samu küsimusi, mis mindki lugedes vaevasid (kohati eba­õnnestunud dialoog, peatükkide eba­ühtlus, religioossuse küsitav kujutamine). Ent tegelane on jäänud autorile kaugeks võib-olla just seetõttu, et tema lugu on varem korduvalt ja mitmel viisil jutustatud ning kirjanik ei ole leidnud viisi teha seda uutmoodi. Raamatu järelsõnas osutab Jaaks, et Anna Hedvig Bülli elu ei ole „rääkimata lugu”, ehkki eestlastele on see ilmselt vähe tuttav. Bülli mälestatakse Haapsalu linnaruumis ja raekojas, kus tal on koht linna ajaloo püsinäitusel. Tema sünnikodu seinal Kooli tänaval, kus praegu asub Iloni Imede­maa (mis jutustab omakorda ühe sõja jalgu jäänud lapse lugu), on 1989. aastast Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eest­võtmisel eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel. 2014. aastal avati Haapsalu Promenaadil kolmekeelne Armeenia ristikivi hatškar, mille pühendasid Büllile Eesti armeenlased. Jaaks viitab järelsõnas ka armeenia filoloogi, kirjaniku ja tõlkija Aleksander Aslanjani artiklile „Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega”, mis on haarav, arhiiviallikaid tundlikult tõlgendav lugemine.4

Armeenia riik ei ole oma orvukeste Põhjamaalt pärit kasuemasid unustanud. Dokumentaalfilm „Päästekaart” („Map of Salvation”, 2015), mis on pühendatud genotsiidi 100. aastapäevale, jutustab seda tunnistanud naismisjonäridest – peale Bülli taanlannadest Maria Jacobsenist ja Karen Jeppest, norralannast Bodil Biørnist ja rootslannast Alma Johanssonist. Nad on jäädvustatud postmarkidele ja neile on püstitatud mälestusmärke. Kasuemad tegid hiljem ise palju selleks, et kohutavaid aastaid ja tegusid kunagi ei unustataks, ehk kirjutasid ja jutustasid nendest. Büllgi on kirjutanud mälestusi.

Vahest ongi romaani õnnestumisele takistuseks saanud see, et Bülli kohta on keeruline midagi uut öelda, kui tahta jääda nii prototüübi- ja allikalähedaseks, nagu Jaaks seda soovib. Ajaloolane Svante Lund­gren ütleb „Päästekaardis” ühe episoodi kohta Bülli elus: praegu ei ole teada, mis siis juhtus, kuidas see asi tal õnnestus. Ajaloolane saab nii öelda. Kas kirjanik ka saab? Ent kirjanik ongi justkui kahtlema hakanud, kui kaugele ta võib minna.

Loomulikult tekitab see lugejas ja/või arvustajas kihku ise uurida, milline võis Büll inimesena olla. Armeenia lühi­filmis „Anna Hedvig Büll. Viimane palve” („Anna Hedvig Büll: The Last Prayer”, 2016) mainitakse noore misjonäri diplomaatilisi ja keelelisi andeid, samuti ärivaistu: Aleppos rajas ta käsitööettevõtte ja poe armeenia käsitöö müümiseks, mis tagas põgenikele väikese sissetuleku. Ta osales hoonete ja veevarustussüsteemi rajamisel – insener oli ka tema vaimne isa Ivan Kargel –5 ning filmiski räägitakse sellest, kuidas Büll ehitas Aleppos koos põgenikega neile hurtsikute asemel eluhoone. Vilksatab rehepaplikku leidlikkust: lühi­filmis tsiteeritud Marie (Nurzia) Levonjani mälestuste järgi muutis Büll kirikuraamatus armeenlaste kirikulist kuuluvust. Eluloofilmid on paratamatult kronoloogilised ja võib-olla jääb neis pisut domineerima lõpp ehk pilt eakast mälestustesse süvenenud pühakirja lehitsevast naisest. „Taeva tütarde” järelsõnas autorilt tänusõnu pälvinud Ene Pajula on aga oma ajaleheartiklis tsiteerinud ühe orvukese mälestust Büllist, kes kangastub blondi Jeanne d’Arcina (mälestus on küll ekslik dateeringu poolest – Büll ei olnud siis veel Marashis): „Oli aasta 1909. Türgi sultani ike rõhus armeenia rahvast. Marashi linnas käis järjekordne pogromm, elajalikult tapeti armeenia lapsi ja täiskasvanuid. Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt kaitsetuid inimesi ründavaid türklasi: „Värisege, türklased! Jumal näeb seda kõike!” Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki kive loopima, hoides türklasi kuni värava sulgemiseni tagasi. Ja türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma. // „Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedwig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!””6 Romaanis jääb peale pigem tugev kaalutlev toimekus.

Ent usuline külg? Kui mõtlen kirjanduslike misjonäride peale, kerkivad silme ette Charlotte Brontë romaanist „Jane Eyre” fanaatiline St. John Rivers ja Wilkie Collinsi romaanist „Kuukivi” ülikoomiline Drusilla Clack. Küllap oli ja on misjo­näride hulgas palju hoopis neid, kelle soontes voolab maadeavastajate veri, ja misjon on olnud kindlasti võimalus näha kaugeid maid. Usk on olnud miski, millest kinni hoida või millele toetuda, kui juhtub asju, mida silm ei taha tunnistada. Anna Hedvig Büll tundubki ühtpidi inimesena, kes omas ajas ei oleks niikuinii mahtunud raamidesse, mida pakkus naisele ümbritsev tavaelu: ta oli tegudeinimene, seikleja, väga uudis­himulik, seejuures sügava sotsiaalse vastutustundega. See on just selline algmaterjal, millest saab võrsuda „uus” naine. Romaanis on ta lisaks tõsikindlalt kinni dialoogis jumalaga, nii et paratamatult tahaksin täpsemalt teada: mis on niisuguse kindla usu allikas ja tugi, kas vankumatu vahekorrani jumalaga viib ühekordne valgustus ning edasi toimib kõik tüünelt ja lineaarselt? Ma ei ole selles nii veendunud – isegi St. Johnil olid omad võitlused. Romaani läbiv Hedvigi dialoog emaga kõneleb lapse­põlvetraumast õega, mis jääb unenäoliseks: meenus Oskar Lutsu alter ego Andres, kes süütundega mõtleb difteeriasse surnud väikevennale.

Mõni pisiasi raamatus tekitab küsimusi võib-olla ainult minus. Miks on Hedvigil just Põhjamere värvi silmad, kust pärineb selline võrdlus – on see vihje millelegi? Nii palju kui mäletan, ei jõudnud Haapsalus kasvanud, Peterburis ja Saksamaal Malches koolis käinud tegelane romaanis kunagi Põhjamere äärde. Või on mõeldud Põhjalahte, tinast Botniat? Ent sinnagi ei viinud teda tema elutee.

Laste jalad siiski vist ei pladise sillutisel (aga võivad pladistada), ihu ei aura, kui just saunast ei tulda. Ja lugeja võib teha ühe katse – kuna selle tagajärjel saab märjaks, siis soovitavalt vannitoas. Heitke selili, teeselge minestust, laske omale kruusitäis vett suure hooga näkku läigatada (kuidas lamajale vett näkku läigatada – vahest valada?), aga ärge üldse liigutage. Ehkki mina seda katset läbi ei viinud, kahtlen, kas just viimane osa õnnestub – kas või instinktiivselt peaks teadvusel olev inimene siiski kuidagi reageerima. Aga nimelt sellist eks­perimenti on kirjeldatud 83. leheküljel, kus veega kastetud laps simuleerib endiselt ja õnnestunult mittekontaktset.

Miks kodumaalt Hedvigile kirjutav õde tsiteerib Gustav Suitsu luuletust „Laul ­Eestist” Helsingis trükitud luule­kogust „Tuule­maa” (1913) – kas võrdlusena armeenia rahvakilluga Osmanite impeeriumis või tõepoolest meelde tuletades Eestit või selle ilma? Niisugused lahti kirjutamata vihjed teevad nõutuks ja tekitavad uudishimu. Lõpuks langeb ju Bülli-õekeste elukaar nooreestlastega kokku, ning näiteks Marie Underist oli Hedvig Büll neli aastat noorem ja suri aasta jagu hiljem. Miks selline umbne vihje kodumaal elavalt õelt, kes pidi niisiis hästi kursis olema eesti nüüdisluulega?

Ma ei loe kuskilt välja, et Eestiga sidunuks Hedvigit just eestlaslik kontekst, ehkki ta eesti keelt oskas; seda on raamatus nimetatud kodumaa keeleks. Eesti oli tema sünni- ja kodumaa, ja raamatus on õnnestunud edasi anda eksootilise ning koduse ümbruse vastandus. Hedvig jäi elu lõpuks ilma oma kambrist, mis romaanis tema unistustes asus mereäärses majas. Tema prototüüp, Haapsalu mudaravila omaniku paljukeelne tütar unustas elu lõpul teised peale armeenia keele: see keel jäi viimaks tema kodumaaks. Bülli ei lubatud koos repatrieeruvate armeenlastega asuda Aleppost Stalini-järgsesse Armeeniasse. Meenub see vähene, mida tean Kostan Zarjanist (1885–1969), armeenia diasporaa­kirjanikust ja Lawrence Durrelli sõbrast Korful. Ta põgenes 1914. aastal Konstanti­noopolist enne noortürklaste tapatalguid Bulgaariasse, õpetas Jerevani ülikoolis 1922–1924 pärast demokraatliku vabariigi neelamist Nõukogude Liidu poolt, emigreerus siis ja elas Euroopas, Ameerikas ja Lähis-Idas, aga kolis 1963. aastal tagasi Jerevani. Seal anti nõukogude korrale sobivaks toimetatuna (võib-olla autoriga nõu pidamata) välja tema Bostonis ilmunud romaan „Laev mäe otsas” (1943, e k 1987 Boris Kaburi tõlkes) Armeenia vabariigist. Mismoodi elas Zarjan oma viimased eluaastad? Ja tuleb meelde üks teine Hedvig – mismoodi veetis oma elu lõpuaastad Koidula tütar Hedvig Michelson, kes ei jõudnud või ei saanud 1930. aastatel Leningradist Eestisse kolida?

 

1 V. Valme, E-M. Talivee, Eesti romaan 2023: suunaga minevikku. – Looming 2024, nr 3, lk 387–400.

2 J. Davidjants, Naismisjonäride rääkimata lugu. – Vikerkaar 2024, nr 1–2, lk 166–169.

3 H. Kaints, Genotsiidi tunnistaja. – Looming 2024, nr 2, lk 273–275.

4 A. Aslanjan, Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega. – Läänemaa Muuseumi toimetised XIII. Haapsalu: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2010, lk 117–148. Vene keelest tõlkinud Inge Davidjants.

5 Samas, lk 137–138, 142.

6 E. Pajula, Haapsalu tüdrukust armeenia emaks. – Õpetajate Leht 4. V 2007, lk 10.

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.

„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina ka poleks; et maa­ilmas, kus hoolitakse vähe, eriti neist, kes ei ole heteroseksuaalsed, valged, meessoost ja muul moel normatiivsed, just peab ­hoolima – ka transsoolistest inimestest, sootutest olenditest, karvastest naistest, naiselikest meestest, kodututest, sõja­põgenikest. Üldistavalt saab kogus olevad luuletused kaheks jagada: ühed vaatavad eri sinasid väljastpoolt ja teised kirjeldavad sinasid või minasid seestpoolt, tunnetuslikult ja nende endi keha(de) kaudu. Kuigi kaks vaatenurka on tugevalt seotud, paelub mind just teise poeetika. Olles järeldanud, et eri sinade eksisteerimise ja ­jaatamise sõnum saab võimalikuks poeetika ja vormi kaudu, siis mis juhtub „Frankensteini” poeetikas ja vormis?

Raamatu sügavroosale kaanele on sümmeetriliselt hajutatud pealkirja erkroosad laialivalguvad tähed. Kuna pealkiri on viide Mary Shelley samanimelisele romaanile „Frankenstein” (1818, vahel ka pikema pealkirjaga „Frankenstein ehk kaasaegne Prometheus”), jõuavad enne Grigorjeva raamatu avamist mu peast läbi käia pildid XIX sajandist, vanadest raamatukogudest ja laboratooriumidest, jäämerest ning muidugi kehast, mis on kokku õmmeldud surnud kehadest ja millele teaduse sähvatus elu sisse puhus, sest üks tark mees teadis, kuidas seda teha. Luulekogu pealkiri on tähtis, sest selle intertekstuaalsus peaks julgustama lugejat pöörama tähelepanu sellele, et asjadele ja olenditele nime andmine või mitte­andmine on seotud võimuga midagi luua ning loodut kontrollida. Mööda ei tohiks vaadata ka sellest, et Shelley ei avaldanud esialgu romaani oma nime all.

Miks pealkirjastada luulekogu, mis pooldab kõiki niinimetatud koletisi – transsoolisi, sootuid, karvaseid, kodutuid, räpaseid olendeid, keda inimkond üldiselt vaatab ja kohtleb halvakspanuga –, Frankensteini tegelaskuju järgi, kes Shelley romaanis ei ole koletis, vaid koletise looja? Seepärast, et Grigorjeva luulemina on mõlemat, ta on koletis, aga see koletis on end ise loonud: „see koletis siin tegi end ise aga ta ei ole / nii loll arvamaks et on totaalselt self-made” (lk 7). Shelley teoses on Frankenstein noor, haritud, valge, rikas mees, keda paelub teadus ja see, mida ­teadus võimaldab. Nii nagu kreeka müüdi kohaselt lõi Prometheus inimesed savist ning andis neile teadmised ja tsivilisatsiooni, loob Victor Frankenstein teadusliku katsena kokkuõmmeldud kehaosadest mehe, kohkub oma loomingust, hülgab ta ning tekitab seeläbi enda loodud olendile ennenägematuid kannatusi, mida olend elab välja vägivallana Frankensteini lähedaste vastu. Grigorjeva koletis on orgaanilisem, pole kellegi kokkuõmmeldud, vaid pigem tänu elule ja elu kiuste kokku kasvanud nii loojatest kui ka loodavatest, nagu annab aimu luuletus „see tekst ei ole süütu”: „mitu selgroogu pidid endale lisaks veel kasvatama et jõuda siia selle hetkeni täna praegu kui palju” (lk 12). See kirja­vahemärkideta (proosa)luuletus heidab ühe hingetõmbega pilgu elu tulekule veest maale ja minekule maalt kosmosesse. Kui seda luuletust kõvasti lugeda, võib tunda elu võimalikkuse raskust ja imet. Selgroo kasvatamine pole pelk metafoor, vaid füüsiline kogemus. Luulekogu pealkirja intertekstuaalsus kätkeb sügavalt eetilis-filosoofilisi küsimusi: kellel ja kuidas on õigus elu luua? Mis on elu algatav jõud ja kust see tuleb? Grigorjeva küsimused on väga vanad, kuid uus ja paratamatult tänapäevane on see, kuidas ta neile vastab nii temaatiliselt (poliitiline kommentaar vähemuse õiguste eest, vägivalla taunimine) kui ka poeetiliselt (rütmilised ja sõnavalikulised feministlikud viited räpile, mis on muidu tuntud kui seksistlik ning meestekeskne žanr).

Teise keskse teema ehk kehade juures tekib paralleel filmiga „Vaesekesed” („Poor Things”, 2023), mis põhineb šoti kirjaniku Alasdair Gray 1992. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. „Vaesekeste” peategelane Bella meenutab mitmel moel Grigorjeva luulemina. Bella elab noore naise kehas, aga käitub nagu väike laps või hoopis mees, kes teeb, mis tahab. Kuigi Bella on pealtnäha tavaline ilus naine, mitte kokkuõmmeldud mehe keha, on ta koletis, kellele paneb aluse teadusest lummatud mees, keda Bella kutsub Jumalaks. „Vaesekesed” on hästi võrreldav nii Shelley kui ka Grigorjeva „Frankensteiniga”, sest ka Bella on mutant. Bella „isa” ja teadusemees on noore lapseootel naise „päästnud” pärast seda, kui too on sillalt alla hüpanud, et lapse saamise vältimiseks end uputada. Kuigi naist päästa ei saa, suudab teadlane „päästa” lapse aju ning selle uppunud ema kehasse panna. Nii ärkabki Bella, kes on ühtaegu iseenda ema ja tütar. Bella, nagu Grigorjeva luuleminagi, hakkab end ise edasi kujundama, nõuab tagasi võimu oma keha üle, olles lapselikult teadmatu sotsiaalsetest normidest (näiteks, et avalikus kohas ei rahuldata ennast; et ei räägita seksuaalsest naudingust, eriti naiste omast; et naisel on paslik süüa ainult üks magustoit jne). Bellale on nime pannud Jumal-teadlane-isa, kuid Bella nõuab oma mina endale tagasi. Samamoodi käsitleb Gri­gorjeva luulekogu keha, samuti nimetamist kui jõudu keha üle. Grigorjeva kirjutab kehast ropult, õrnalt ja häbita. Nii Bella kui ka Grigorjeva luulemina(d) kõnelevad selle eest, et naised saaks (tagasi) võime ja võimaluse oma keha ise nimetada, katsuda, tunda, luua, selle üle otsustada ja lasta sel minna, kuhu tahab. Grigorjeva puhul toimub see jõustamine just sõna kaudu: „tahaks sõnuda end kehasse mis endale meeldiks manada end maitsema endale mäluda raevukalt end kohta kus enam ei mäleta milline üks keha võiks olla kus enam ei mäleta milline üks naine peab olema [---] end teisiti manada sõnaga mõnuga endale maitsema sööma end ise aga mitte kunagi otsast otsani ära nagu seda mehed seni on teinud” (lk 11).

Ehk oleks täpsem öelda: kuidas patriarhaat ja heteronormatiivsus on seni teinud – loonud jäiku arusaamu soolistatud kehadest ja sellest, millistesse suhetesse peaksid need kehad astuma. Tõsi, just mehed on neid arusaamu kandnud ja esindanud rohkem kui naised. Nii on Shelley romaani koletise looja mees, nii on Bella looja mees ja nii on Grigorjeva luulekogu üks päris koletis valge keskealine nimetu mees. Märkimata ei saa jätta fakti, et nii Bella kui ka koletise loojad on teadlased ja nende looming toimub teaduse nimel. Seega on nendes teostes esil eetilised küsimused: mida võib ja saab teaduse nimel teha? Mida on selle nimel seni tehtud ja kuidas teadus on seni kehasid näinud ja nimetanud?

Grigorjeva luulekogu on selgelt teadlik uuematest (kultuuri)teaduslikest vaadetest kehale ja minale, jättes soo- ja muud inimese kesksed kategooriad tagaplaanile ning keskendudes hoopis sellele, kuidas „inimene on 70 protsenti vesi 60 protsenti bakterid soolikates silmades varbaküünte all kõrvades pluss mu kõhus elavad liblikad ka armumata enamjaolt just armumata ja muu õrnohtlik mikrofloorafauna loomakesekesed kelle nime ei tea kes minu nime samuti jagame midagi mida kutsun tihti endaks öeldes selle kohta mina ­[---]” (lk 91). Nii on mina palju muud kui sugu või nimi, mida see mina kannab. Ta on sama voolav kui tekst, jälle ilma kirja­vahemärkideta, ilma grammatikareegliteta, tehtud „loomakesekestest” ja taimekesekestest, kes „mikrofloorafaunas” saavad üheks. Sümboolsetest liblikatest kõhus saavad päris liblikad, õrnad ja ohtlikud.

Luulekogus on tähtis ka nahk, samuti omamoodi „mikrofloorafauna”, mis pidevalt koorub ja kasvab. Grigorjeva luulekogu koorib sõna sõna haaval maha vana naha kihte, mille aegunud definitsioonide all kannatavad kehad. Need on kindlasti naiste kehad, ja loomade ja taimede kehad. Aga need on ka valgete meeste kehad. Need, kes on saanud teha teadust, luua riike ja neid juhtida, luua seadusi ja neid rakendada, luua tekste ja nende väärtust hinnata, ja seda kõike tihti vägivaldselt. Kui need saavutused ja volitused maha koorida, ilmub selline pilt: „ära põlenud naha maha koorimine isa suurelt paljalt seljalt minu väikesed nobedad näpud ma võiksin seda elu lõpuni teha maailmas lihtsalt pole rahuldust pakkuvamat tunnet kui see mahatõmmatava naha heli mu lapse­põlve isa selg põleb ära iga suvi töötan sellise keskendatusega sellise innukusega nagu mitte kunagi hiljem oma elus olen põlenud naha koorimise kosmonaut naha koorimise marie curie naha koorimise arvo pärt leian alati nahka mida kuskilt ära tõmmata kuid varsti saab lapsepõlv läbi isa selg enam ei põle enam ühelgi suvel varsti me enam ei räägi temaga sama keelt aga ta selga tunnen elu lõpuni see on hea suur selg mida hea põletada suvest suvve oma surnud naha järele hullu tütre jaoks” (lk 79).

Selles tekstis juhtub midagi väga huvitavat, sest hullu feministliku tütre, kes on bakterite ja liblikate kogum, sõrmede all koorub maha valge keskealise mees-isa nahk. Sama palju kui ma olen väsinud seksismist ja rassismist ja vägivallast ja laus­rumalatest veendumustest selles, et on kaks sugu, kes peavad paarituma ja elu jätkama, sest see on elu mõte, olen väsinud keskealisest valgest mehest kivistunud koletise kujul. Ja selles tekstis muutub see kivistunud koletis vähemalt ühe mahakooruva kihi võrra millekski muuks. Kuigi luulemina selle koorimisega kaugele ei jõua, tahaks koorida neid selgi kaua ja suures rahus ning näha, mis sealt välja koorub. Veel rohkem tahaks, et see valge mees end ise looks ja kooriks, võttes hoolekoormust tütardelt ära. Kuigi kindel väärtus on ainuüksi ses moondumise süvenenud esile­kutsumises, kus tütar oma isa selga koorib.

Naha koorumine võiks viidata just sellele, et valge keskealine mees saaks võtta vägivallavaba vormi. Sest nahk, mis kogu elu aina koorub ja koorub ja kasvab uuesti, teeb inimestest peaaegu uued minad. Ja ometi – midagi jääb alati samaks, midagi jääb igavesti ühendama selle isaga, kesk­ealise valge mehega, kelle selja taga (või ees?) lapsena peidus sai olla, kelle nahka sai kooritud, õrnalt, ülima hoole ja vastutustundega, et ükski vana valge kiht ei jääks alles. Grigorjeva luuleminad ja -sinad on ühtaegu materiaalsed ja üha muutuvad, kuid samas midagi, mis ei sõltu muutuvast materiaalsusest – Grigorjeva keel loob materiaalsust ja vastupidi. Tema luulekogult on võimalik koorida erinevaid kihte veel pikaks ajaks.

1 L. Rünkla, Roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema tuulega päeval. – Looming 2024, nr 1, lk 128–130; S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. – Sirp 26. I 2024, lk 15–16.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. Sissejuhatus

Eesti murdeuurimistraditsioonis on võro ja seto keelt käsitletud murretena, seto keelt ka murrakuna. Keeleajalooliselt on võro ja seto vana lõunaeesti keele täna­päevased järeltulijad. Lõunaeesti keelt on peetud eraldi läänemeresoome keeleks, mis eristus muudest läänemeresoome keeltest esimesena (vt Prillop jt 2020) ning milles on väga palju eripärast võrreldes nii põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeelega kui ka muude läänemeresoome keeltega. Eesti riigi keelepoliitika on lähtunud murde­traditsioonist ning käsitleb võro ja seto keelt kui eesti keele piirkondlikke erikujusid (murdeid), mitte kui eraldi keelt või keeli. Olukord on tekitanud keelekogukondades palju pingeid, sest see käsitlus on vähendav ega paku lõunaeesti keeltele piisavalt kaitset. See on olnud põhjus, miks setod ja võrokesed on end kuulutanud põlisrahvaks ja oma keele põliskeeleks. Võrokeste otsus 2023. aasta kevadel (I Võrokõisi Kongressi otsus) sai ühiskonnas palju tähelepanu, ent kuigi palju ei leidnud kajastust põhjused, miks selline samm astuti: võro ja seto keel on praeguseks väga ohustatud keeled ning vajavad riiklikult rohkem tuge ja tähelepanu.

Artikli esimeses osas tutvustame asjaolusid, mis osutab keele ohustatusele, ning ana­lüüsime võro ja seto keele olukorda neist kriteeriumidest lähtuvalt. Artikli teises pooles tutvustame 2022. aasta lõpus läbi viidud veebiküsitluse tulemusi, mille foo­kuses oli keele põlvkondlik ülekanne ja keeleõpe koolis. Vaatame, milline on olnud võro ja seto keele kasutus ja suhtumine sellesse Lõuna-Eesti koolides (st ühes olulises kasutusvaldkonnas) ning (potentsiaalse) kõnelejaskonna suhtumine võro ja seto keelde ja selle õpetamisse tänapäeval.

 

1.1. Kuidas hinnata keele ohustatust?

Üldiselt arvatakse, et maailmas kõneldakse praegu umbkaudu 7000 keelt. Umbes pooled neist keeltest on ohustatud ning keeleteadlaste hinnangul on käesoleva sajandi lõpuks 50–90% praegu kõneldavatest keeltest välja surnud (Krauss 1992: 5; Belew, Simpson 2018: 21). Selle hindamisel, millal on keeled ohustatud, võetakse arvesse eri tegureid. Peamiseks peetakse seda, kas keelt antakse kodus põlvest põlve edasi või mitte: kui lapsed enam kodus oma vanematelt keelt ei omanda ja seda ei räägi, on keel kindlasti ohustatud (Fishman 1991; Krauss 2007; Thomason 2015: 4; Campbell, Rehg 2018: 3).

Keele elujõulisuse hindamiseks on välja töötatud eri mõõtmisviise, millest tuntumad on Joshua Fishmani (1991) põlvkondadevahelise katkestuse astmik GIDS (Graded Intergenerational Disruption Scale) ja sellel põhinev edasiarendus EGIDS (Expanded Graded Intergenerational Disruption Scale; Lewis, Simons 2010) ning UNESCO hindamisalus (UNESCO 2003). Tutvustame allpool neid lähenemisi lühidalt. Põhjalikumat ülevaadet keele elujõulisuse hindamise eri meetoditest on andnud Nala Lee ja John Van Way (2018).

GIDS kasutab keele elujõulisuse hindamisel selliseid tunnuseid nagu keele kasutus­valdkondade mitmekesisus, keele põlvkondadevaheline ülekanne ning kõnelejas­konna vanus ja moodustab nende põhjal ühetasandilise kaheksaastmelise elu­jõulisuse skaala. Suhteliselt sarnase käsitusega on EGIDS, kuid lisaks võetakse selles arvesse standard­keele olemasolu ja kõnelejaskonna suuruse trendi (kas kõnelejaskond kasvab või kahaneb). Selle põhjal moodustatakse 13-astmeline elujõulisuse–ohustatuse skaala, kusjuures ohustatuks nimetatakse keelt, mida kasutavad suulises suhtluses kõik põlv­konnad, kuid mille kõnelejaskond väheneb. Sellest järgmine aste on keele­vahetus, kus täiskasvanud suudavad keelt omavahel kasutada, kuid ei anna seda lastele edasi.

UNESCO lähtub keele elujõulisuse hindamisel üheksast faktorist, mis peale elujõulisuse (faktorid 1–6) annavad aluse määrata, milline on suhtumine keelde (faktorid 7–8) ja kui kiire on keele dokumenteerimisega (faktor 9): 1) keele põlvkondadevaheline ülekanne, 2) kõnelejate arv, 3) kõnelejate hulk üldkogu­konnas, 4) muutused keelekasutusvaldkondades, 5) keele kasutamine uutes valdkondades ja meedias, 6) keeleõppematerjalide ja kirjanduse olemasolu, 7) institutsionaalne suhtumine keelde ja keelepoliitika, sh keele ametlik staatus ja kasutamine, 8) keele­kogukonna liikmete suhtumine oma keelde, 9) keele dokumenteeritus. Kõiki neid faktoreid hinnatakse viiepalliskaalal ja rõhutatakse, et keele elujõulisuse hindamisel ei tohi lähtuda ainult ühest faktorist. (UNESCO 2003)

Kõige uuem ning ühtlasi komplekssem keele elujõulisuse hindamise meetod on keele ohustatuse indeks LEI (Language Endangerment Index). See võtab arvesse küll ainult nelja faktorit (põlvkondadevahelist ülekannet, kõnelejate arvu, kõnelejate arvu trendi ja keelekasutusvaldkondi), kuid igal faktoril on kuus selgelt lahti kirjutatud taset. Selle põhjal, millisel tasemel on keel eri faktorite järgi, on võimalik välja arvutada keele ohustatuse üldhinne. Lisaks arvestab see meetod seda, kas on teada info kõikide faktorite kohta või mitte, st on võimalik välja arvutada tulemuse usaldusväärsus (Belew, Simpson 2018; Lee, Van Way 2018: 56–63). LEI on loodud ohustatud keelte projekti raames (ELP). Võro keelt, mis sisaldab selle käsitluse järgi ka seto keelt, hinnatakse selles projektis ohustatud keeleks (tulemuse usaldusväärsus 80%),1 kuid seda tehakse Euroopa keelelist mitmekesisust hindava projekti ELDIA (European Language Diversity for All) raames läbi viidud uurimuse põhjal (Koreinik 2011).

Seega kõige sagedamini võetakse keele ohustatuse hindamisel arvesse keele põlvkondlikku edasiandmist, kõnelejate hulka ja selle kasvu- või kahanemistrendi, keele poliitilist staatust, kõnelejate suhtumist keelde (sh keele prestiiži), keele kasutus­valdkondi. Mõnikord harva arvestatakse ka seda, kui suur hulk (potentsiaalsest) kõnelejaskonnast elab väljaspool traditsioonilist keeleala, st on tõenäosus, et nad kasutavad teisi keeli.

 

1.2. Kas keel või murre?

Üks olulisemaid võro ja seto keelega seotud küsimusi, mis mõjutab nende elujõudu, on tunnustamine keelena. Praegu on nende staatus keeleseaduses „piirkondlik erikuju”, nagu kõikidel eesti murretel. See tuleneb traditsioonilisest murdekäsitlusest (Kask 1984; Pajusalu jt 2009), mis näeb lõunaeestit eesti keele osana, mitte eraldi keelena: eesti keele ala on jagatud põhja- ja lõunaeesti murde­rühmaks, viimasesse kuuluvad Tartu, Mulgi ja Võru murre, mille alla omakorda kuulub Setu murrak või murrakurühm.

Keeleajaloos räägitakse lõunaeesti keelest seevastu kui esimesena lääne­meresoome algkeeltest eristunud harust, millel on palju erinevusi võrreldes muude läänemeresoome keeltega (Sammallahti 1977; Viitso 1985; Kallio 2014; Prillop jt 2020: 25–26). Ajalooliselt on seega lõunaeesti ja põhjaeesti keeled üksteisega sarnastunud, seda eriti viimase saja aasta jooksul, mil põhjaeesti keelel põhinev kirjakeel on tugevalt mõjutanud lõunaeesti keelt. Tänapäeva võro ja seto keel on varasema lõunaeesti hõimukeele kõige elujõulisemad järeltulijad, mis on kõige enam säilitanud lõunaeesti erijooni.

Võro ja seto kogukonnad peavad enda kõneldavat keelt eraldi keeleks, mitte eesti murdeks. Seda näitas juba 1998. aastal Kagu-Eestis korraldatud uurimus (Pajusalu jt 2000) ning sama on keelekogukonnad sätestanud hiljem. Mõlemad kogukonnad on oma keelt nimetanud põliskeeleks: setod 9. X 2017 XII Seto Kongressi otsusega (Põlisrahvana määratlemisest) ja seto keele arengukavaga (Seto keele arõnguplaan), võrokesed I võrokeste kongressil 22. IV 2023: „Kongress rõhutas, et võro kiil om põlinõ piirkunnakiil, miä om võrokõisilõ eesti keelega võrdsõhe tähtsä. Võro kiil olõ-õi eesti keele murrõ’, murdõkiil ega’ piirkundlinõ erikujo.” (I Võrokõisi Kongressi otsus) Et kõnelejate enesemääratlust peetakse oluliseks keele ja murde eristajaks (vt nt Skutnabb-Kangas 1996), siis tuleks võrot ja setot keeltena tunnustada. Möödunud aastal on selles suunas minemisest esimesi märke: pärast 15. V 2023 koos­viibimist soovitas Eesti keelenõukogu lahendada võro ja seto keele staatuse küsimuse ning saatis selle kohta haridus- ja teadusministeeriumile ning kultuuriministeeriumile konkreetsed ettepanekud (EKN 2022; Kook 2023).

Keele ja murde vahekorda on keeleteaduse ajaloos palju vaetud ning siiani ei ole selgeid keelelisi kriteeriume, mille alusel väita, mis ikkagi on keel ja mis murre – tegu on ennekõike poliitilise eristusega. Kui siiski mõelda lingvistilistele eristamis­meetoditele, siis on kaks kriteeriumi, mille alusel on püütud keelt ja murret eristada: vastastikune arusaamine (ingl mutual intelligibility) ja keeleline kaugus (ingl linguistic distances) (Van Rooy 2020: 256–262; Wichmann 2020). Mõlema mõõtmiseks on arendatud kvantitatiivseid meetodeid, ent kumbki lähenemine ei ole probleemitu. Vastastikune arusaamine võib vahel olla vaid ühepoolne. Kuna kõik võro ja seto keele kõnelejad on kakskeelsed (st oskavad ka eesti ühiskeelt), siis peamine kriteerium saab olla, kui hästi eesti keele kõnelejad võro või seto keelest aru saavad. Kuna vastavaid empiirilisi katseid pole tehtud, siis saame vaid kogemuse põhjal hinnata, et ilma õppimiseta on arusaamine vähene, ent see sõltub kindlasti sellest, kui vana­pärast või tasandunud võro/seto keelt kõneldakse. Küll aga on vastastikuse aru­saamise põhjal üsna võimatu eristada võro ja seto keelt.

Keelelise kauguse puhul võib küsimuseks olla, et eri keeletasandite nähtused võivad osutada eri suunda. Ka keelelise kauguse mõõtmisega ei ole võro ja seto keelega seoses kuigi palju tegeldud. Siiski on Karl Pajusalu (1997: 175) hääldusjooni, vormiõpetust ja sõnavara arvestades leidnud, et Võru murde (st võro ja seto keele) ühisosa eesti kirjakeelega on ainult 18,7%. Seega on võro ja seto keel ka puhtlingvistiliselt eesti ühiskeelest väga erinevad.

 

1.3. Võro ja seto keele staatus ja kasutusvaldkonnad

Keeleseadus ja eesti keele arengukava 2021–2035 lõunaeesti keelt või keeli eraldi ei maini. Võro ja seto keelt käsitletakse koos põhjaeesti murretega eesti keele piirkondlike erikujudena, mille kaitsmise, kasutamise ja arendamise olulisust küll mõlemad dokumendid mainivad, kuid kuidas ja kui palju seda teha, seadus praegusel kujul ei reguleeri. Samuti ei ole võro ja seto keel seaduse silmis kuidagi eristatud põhjaeesti murretest, ehkki keeleajalooliselt on tegu eraldi keelega ning ka eesti keele- ja kultuuriloos on lõunaeesti keelel (tartu keelel) olnud omaette suur roll täita.

Kirjakeele olemasolu on keele elujõu seisukohalt oluline faktor, sest see on nii keeleõppematerjalide kui ka omakeelse kirjanduse ja meedia eeltingimus. Lõunaeesti keelel on olnud XVII–XIX sajandil väljakujunenud kirjakeele traditsioon (tartu keel), mis hääbus alles XX sajandi alguseks, mil põhjaeesti keel sai kogu Eestit ühendavaks kirjakeeleks. Lõunaeesti keele hääbumise põhjustena on nimetatud järgmisi: majanduslikud põhjused (ühes kirjakeeles on odavam raamatuid, perioodikat jm välja anda kui kahes kirjakeeles); lõunaeesti keeleala väiksus võrreldes põhjaeestiga; rahvusliku ideoloogia võidulepääs ning eestlaste ühtse rahvusliku identiteedi teke, mille alussambaks sai ühtne kirjakeel; lõunaeestikeelsete tekstide ja muude kirja­keele arendamiseks vajalike materjalide (sõnastikud, grammatikakirjeldused jne) väiksem hulk; põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeele suhteline lähedus (territoriaalsete murretega võrreldes); Eesti ühiskonna moderniseerumine ja ühtse kirjakeele vajadus; tugevate eestseisjate puudumine; Tallinna parem geograafiline asend välis­kaubanduse seisukohast ja sellest tulenevalt parem majanduslik järg jm. (Laane­kask 2004: 37; Raag 2008: 59)

Põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeele loomine on nõrgestanud lõunaeesti keelte olukorda Eestis. Näiteks on eesti kirjakeele aktiivse arendamise perioodil halvustatud lõunaeestipäraseid keelevorme (vt Plado 2022) ja juba 1913. aastal ilmus artikkel „Rikutud Eesti keelest”, kus samaväärselt taunitavana esitati vene keele ja Tartu murde (st lõunaeesti keele) mõju (Ederberg 1913). Murdeid peeti vajalikuks küll kirjakeele rikastamise allikana, ent murrete kasutamist ei väärtustatud ja nende osaks jäi ühtse normitud eesti keele ees taanduda (Plado 2022: 1088). Ka hiljem nähti murretes eelkõige kirjakeele risustajat (vt Viikberg 2021: 364), kirjakeelt aga ainsa õige eesti keelena, mida oli vaja kaitsta nii võõrmõjude kui ka laiemalt iga­suguste „vigade” eest (Lindström jt 2023). Nii ongi ajalooliste piirkonnakeelte-murrete prestiiž madal ning nende kasutamist halvustatud kuni XX sajandi lõpukümnenditeni, mil eriti võro ja seto keele prestiiž hakkas tõusma võrokeste ja setode ärkamisliikumise ja selle eestvedajate järjepideva töö tulemusena.

Uued lõunaeesti kirjakeeled tekkisid alles XX sajandi lõpupoole. Kui alguses üritati võro ja seto keele kirjapanekuks luua ühtset kirjaviisi (võro-seto kiil, vt ülevaadet Iva 2007: 27–33, 233–240), siis praeguseks on setod sellest loobunud ja kasutavad Jakob Hurda „Setukeste laulude” kirjaviisi lihtsustatud versiooni (Seto keele arõngu­plaan). Seega on käibel eraldi kirjaviisid võro ja seto keele kirjapanekuks. Mõlemas keeles ilmub tänapäeval arvestataval hulgal raamatuid ja perioodikat, mille välja­andmist korraldavad Võro Instituut ja Seto Instituut. Võro- või setokeelne lugemisvara on siiski piiratud kasutusega – lugejad on harjunud eesti kirjakeelega ning võro- või setokeelne lugemisvara tekitab võõristust.

Võro ja seto keele kasutamine koolihariduses on olnud väga piiratud. Kuna tartu keeles trükiti mitmeid aabitsaid ja õpikuid, võib oletada, et Lõuna-Eesti koolides on XVIII–XIX sajandil vähemalt osaliselt antud haridust kohalikus keeles, ent teada­olevalt vaid Võru kreisis (Raag 2008: 41).

Setomaal oli koolivõrgustik kuni Eesti Vabariigiga ühendamiseni napp ning koolide töökeel oli vene keel. Seetõttu oli seal kirjaoskuse tase madal, 1885. aastal vaid 0,6–0,9%. (Lõuna 2003: 17–18) 1922. aasta rahvaloenduse põhjal oli Petseri maa­konnas täieliku kirjaoskusega (st lugemis- ja kirjutamisoskusega) 45,5% elanik­konnast. Võrdluseks: Võrumaal oli samal ajal see määr enam-vähem sama mis mujal Eestis, 90,6% (Riigi Statistika Keskbüroo 1924: 35–40).

Eesti Vabariigiga liitmise järel arendati hoogsalt Setomaa koolivõrgustikku, selle tippajaks jäi kevad 1922, mil Petseri maakonnas oli 105 algkooli. Kooliharidus ­Setomaal oli vene-, eesti- või lätikeelne. Setokeelseid koole ei olnud ning seto keelt koolis ei õpetatud; haridusministeerium suhtus setokeelsete raamatute kasutamisse koolides taunivalt, sest eesti kirjakeeles antav haridus võimaldas muuta setode identiteeti soovitavas suunas (Lõuna 2003: 48–49). Seega jäi kooliharidus setodele võõr­keelseks – sel perioodil polnud setokeelsed lapsed eesti keelega enne kooli kokku puutunudki.

Pärast Eesti iseseisvumist ja eesti kirjakeele positsiooni tugevnemist hakati koolides murrete kasutamist tõrjuma. Kuigi 1920. aastatel oli veel Võrumaa ja Setomaa koolides tavaline, et ülesannet lahendati eesti keeles, kuid hilisem arutelu toimus võro või seto keeles, siis 1930. aastatel olukord muutus. Seda, et murded (sh võro ja seto keel) on vigane ja harimatu keelepruuk, sisendas lisaks koolile tööturg, meedia, ametiasutused ja sõjavägi (Lõbu 2005).

Nõukogudeaegses totalitaarses ühiskonnas süvenesid need tendentsid: suhtumine standardkeelde oli range ning sellest irdumist peeti suureks veaks. Seega tunnistati vaid üht, üldrahvalikku, ühtset normitud eesti kirjakeelt. (Kasik 2022) See kajastus ka suhtumises murretesse, mis kerkis üles just seoses Lõuna-Eesti kooli­haridusega. Näiteks 1969. aastal oli Põlva rajooni ajalehes Koit pikk diskussioon, mille käivitas emakeeleõpetaja, kelle mureks oli, et „emakeele õpetajana olen kogenud, et õpilaste igapäevane kõnekeel kubiseb veel vigadest. Meie „kuninglikult kõlisev” eesti keel on ikka veel „vaeseks lapseks teede ääres”, sest kirjakeele asemel kõneldakse enamikus Lõuna-Eesti külades murret”, ning kes kutsus üles „otsustavale võitlusele” murde­keele vastu (Allikas 1969). Seega oli 1960-ndatel koolis käinud laste kodukeel veel võro keel, mida peeti probleemiks kirjakeele omandamisel. (Vt diskussiooni kohta lähemalt Saar 2022.) Seisukoht, et murdekeel takistab kirjakeele omandamist ning koolis edasijõudmist, oli sel perioodil levinud (Viikberg 2021: 364).

Praegu on Võru- ja Setomaa koolides võimalik võro või seto keelt õppida fakultatiivse ainena. Kuna koolidel ei ole kohustust kohalikku keelt või kultuuri õpetada, sõltub võro ja seto keele õpetamine ennekõike koolijuhi ja kogukonna soovist ning see ei ole õpilase jaoks kohustuslik.

Setomaal õpetatakse alates 2007. aastast seto keelt ja pärimuskultuuri kõigis koolides (Värska gümnaasium, Mikitamäe, Meremäe ja Misso põhikool), aluseks on õppekava „Seto kiil ja kultuur”. Lisaks on alates 2021. aastast Setomaal Värska lasteaias üks täiesti setokeelne lasteaiarühm. (Seto keele arõnguplaan)

Vana-Võromaal 2021/22. õppeaastal tegutsenud 30 üldhariduskoolist toimusid võro keele ja kultuuri tunnid süsteemselt kümnes koolis, üldjuhul korra nädalas. Võro keele ja kultuuri õpetamisega on seotud umbes 15 õpetajat. Võro keele ja kultuuri ning muudes võrokeelsetes tundides osaleb üle 300 lapse, mis on umbes 5% Vana-Võromaa õpilaste koguarvust. Võro keele õpe Vana-Võromaa lasteaedades toimub keelekümblusmeetodil (keelepesadena) 2011. aastast alates. 2021/22. õppeaastal oli keeleõpe – üks keelepesapäev nädalas – 13 lasteaia 16 rühmas (kokku on Vana-Võromaal 35 lasteaeda, st kolmes lasteaias tegutseb kaks keelepesarühma). Vana-Võromaa kogu lasteaiaealistest lastest sai võro keele ja kultuuri õpet 2021/22. õppeaastal umbes 15%. (Allas 2022: 20)

Võro keele ja kultuuri õpetamine on algusaegadega võrreldes teinud pigem vähikäiku. Kui 2000. aastate alguses õpetati võro keelt ja kultuuri mingilgi määral umbes pooltes Vana-Võromaa koolides, siis 2021/22. õppeaastaks on võro keele õpet pakkuvate koolide hulk kahanenud kolmandikuni. (Allas 2022: 23) Võro keele vähese õppe taga on nähtud koolijuhtide vähest huvi, ent koolijuhtide küsitlusest selgub, et nemad omakorda näevad põhjusena õpilaste ja lapsevanemate vähest huvi, aga ka võro keele ja kultuuri õpetajate puudust (Allas 2022: 29). Ühelt poolt lapsevanemate passiivsust ja teiselt poolt koolijuhtide vähest huvi võro keele õpetamise vastu on takistavate teguritena välja toodud varemgi (Brown 2005). Huvipuuduse põhjuseks on arvatavasti võro keele vähene kasulikkus tööturul, võrreldes näiteks eesti ja inglise keelega (Koreinik 2015a: 22), mis on omakorda seotud riigi keelepoliitikaga võro ja seto keele suhtes.

Kara Brown on võro keele õpetamise teemalises artiklis õpetajate suhtumist kirjeldanud nii: „Lugedes artiklit, kus kirjutati Euroopa keeleaasta motost Keel avab uksed, ütles üks õpetaja õpetajate toas, et ainus uks, mida võro keel avab, on keldri­uks” (Brown 2005: 60). See näide ilmestab veel praegu levinud arusaama võro keele vajalikkusest. Võro ja seto keele püsimiseks tuleks seega oluliselt laiendada nende kasutusvaldkondi (kodukeelest töökeeleks ja avaliku suhtluse keeleks) ning tekitada motivatsioon võro ja seto keele õppimiseks.

Väga vähe on ka võro- ja setokeelset meediat. Ajalehtedest on läbivalt võrokeelne Uma Leht, mis ilmub iga kahe nädala tagant. Osaliselt setokeelne ajaleht Setomaa ilmub korra kuus. Võro ja seto keelt on ka raadios ja televisioonis vähe kuulda: võro- ja setokeelsed uudised on ERR-is korra nädalas ja kestavad vaid 5 minutit. Üksikuid numbreid on võro ja seto keeles koostanud lasteajakiri Täheke. Suures pildis on võro ja seto keel üleriigilises meedias nähtamatud ning piirkondlikult võrdlemisi nähtamatud.

Kokkuvõttes võib öelda, et võro ja seto keele kasutusvaldkonnad on väga piiratud. Ehkki on loodud vastavad kirjakeeled, on välja antavate raamatute hulk väike ja lugejaskond piiratud. Koolide jaoks on loodud õppematerjale, ent võro ja seto keele õpetamine ja selle koolikeelena kasutamine on vähene ning sõltub peamiselt üksikutest entusiastidest. Tööturul eeldatakse eesti ja võõrkeelte oskust, ent mitte võro või seto keele oskust; võro ja seto keel on pigem kodukeeled. Keele prestiiž sõltub aga suuresti sellest, kui „kasulik” on keel igapäevaelus, ning keeleõppimise valikuid tehakse sellest sõltuvalt.

 

1.4. Võro ja seto keele kõnelejate hulk

Üks oluline faktor keele elujõu hindamisel on kõnelejate hulk ja kõnelejate arvu muutumise suund. Seda, kui palju võro või seto keele aktiivseid kõnelejaid täpselt on, me paraku ei tea, sest vastavad uuringud puuduvad. Kui vaadata Eesti rahvaloenduse andmeid, siis saame hinnata, kui palju inimesi väidab, et nad oskavad võro või seto keelt.

2021. aasta rahvaloenduse andmete järgi on võro ja seto keele oskajaid Eestis kokku 97 300, neist seto keele oskajaid 24 730. Kui võrrelda neid tulemusi eelmise rahvaloendusega 2011. aastal, siis on võro/seto keele kõnelejate arv kasvanud, ent näib, et seda ennekõike seto keele kõnelejate arvelt (vt tabelit 1). Miks nii, pole päris selge. Põhjused võivad olla seotud muu hulgas rahvaloenduse metoodikaga. Kui 2011. aasta rahvaloendusel vastasid murdekeelte oskuse küsimusele kõik vastajad, siis 2021. aasta rahvaloendusel ei olnud see küsimus enam kõigile kohustuslik, vaid vabatahtlik. Kohustuslik oli see vaid 60 000 juhuvalimisse sattunud osalisele ning nende vastuste põhjal üldistati tulemused kogu Eestile. (REL 2021) Võimalik, et eri meetodil saadud tulemused seetõttu hästi ei klapi. Teisalt võib arvu poolest suurenenud kõnelejate hulga taga näha teadlikkuse kasvu, sest kahe rahvaloenduse andmeid võrreldes oli kõnelejate hulk suurenenud just samu inimesi hõlmavates vanuse­rühmades (Kuuba 2023).

Tabel 1. Võro ja seto keele oskajate ning setode arv rahvaloenduste põhjal 2010–2021. Eestis rahvaloendustel on küsitud seto ja võro keele oskust, Vene Föderatsiooni rahvaloendustel rahvust.

Rahvaloendus

Eestis

Venemaal

Võro, sh seto keele oskajad

Seto keele oskajad

Seto rahvusest inimesi

Eestis 2011

Venemaal 2010

87 044

12 532

214, neist Pihkva oblastis 123;

Pihkva oblasti ametlikus külade nimekirjas 230

Eestis 2021

Venemaal 2020

97 300

24 730

142

Peale Eesti kõneldakse seto keelt praeguse Venemaa Föderatsiooni territooriumil Pihkva oblastis, kus setod on alates 2010. aastast kantud väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja. Viimase saja aasta jooksul on sealne seto keele kõnelejate arv pidevalt vähenenud ennekõike rände tõttu Eestisse. Pihkva riikliku ülikooli teadlaste andmetel elas 2005. aastal Petseris ja Petseri rajoonis 177 setot, 2011. aastal 168 (Manakov jt 2011). Venemaa ametliku rahvaloenduse järgi oli 2010. aastal Venemaal 214 setot (Perepis 2010), 2020. aastal 142 setot (Perepis 2020). Selle hulka ei ole ­arvatavasti loetud Siberis elavaid setosid, kes rändasid sinna XIX sajandi lõpus üle­rahvastatuse tõttu lootuses saada maad ning kes veel mingil määral seto keelt kõnelevad (Kalkun, Oras 2014). 2010.–2016. aasta välitööde jooksul on meile nimetatud 220 Petserimaal ja Pihkvas elavat setot.

 

1.5. Varasemad võro ja seto keele olukorra uuringud

Võro ja seto keele olukorda on Eestis ka varem uuritud. Ervin Org jt (1994) on ­uurinud Vastseliina kihelkonna Sute küla elanike keelekasutuse põlvkondlikku varieerumist. Nad leidsid, et juba aastail 1935–1960 sündinud inimesed on selgelt kakskeelsed ja eelistavad võõraste inimestega vähemalt esialgu rääkida eesti ühiskeelt. Samuti tuli nende uurimusest välja, et peale 1960. aastat sündinute võro keele oskus on oluliselt nõrgem kui vanematel põlvkondadel. Sama tuli välja Põlva, Valga ja Võru maa­konnas läbi viidud uuringust, millega hinnati kohaliku keele oskust: keskmiselt hindas oma keeleoskust kõige kõrgemalt 42,8% vastanutest. Kõrgeima keeleoskuse (kõnelen vabalt igas olukorras ja teemal) hindas endal olevat 60,8% ­vanimas (55–64) ning ainult 23,7% noorimas (25–34) vanuserühmas. (Pajusalu jt 2000: 22)

1997. aastal viidi Võro Instituudi eestvedamisel läbi keelehoiakute alane küsitlus Setomaal (vastajaid oli 499 täiskasvanut ja 164 koolilast) ning 1998. aastal laiemalt Kagu-Eestis (Võru-, Valga- ja Põlvamaal, osalejaid oli 600), mida on kajastatud mitmes artiklis (Pajusalu jt 2000; Eichenbaum, Pajusalu 2001). Uuringu ajal väitsid pooled (49%) küsitletutest, et nad kõnelevad kohalikku keelt pidevalt. Oma keele elujõulisusse uskus sel ajal 66% küsitletud võrokestest ning 44% setodest; keele alalhoidmise vajalikkuses oli veendunud 94% võrokesi ja 93% setosid (Pajusalu jt 2000; Eichenbaum, Pajusalu 2001). Võrreldes Mulgimaal ja Saaremaal läbi viidud sarnase uurimusega oli võrokestel selgem oma keele identiteet: võrokesed nimetasid oma keelt valdavalt võro, võro-seto või seto keeleks (89%), mulgid nimetasid oma keelt sagedamini murdeks (vaid 10% küsitletutest mulgi keeleks) ning saarlased murdeks (47%) või keeleks (26%). Oma keelt rääkis pidevalt 46% Saaremaa, 42% Võrumaa ja 8% Mulgimaa küsitletutest. (Eichenbaum, Koreinik 2008)

Külli Eichenbaum ja Kadri Koreinik (2008) on sama küsitluse põhjal hinnanud laste kohaliku keele oskust. Mulgimaal vastasid need küsitletud, kel oli alaealisi lapsi või lapselapsi, et nende lapsed ja lapselapsed valdavalt ei oska kohalikku keelt. Saare­maal oli olukord oluliselt parem: ligi pooled vastanute (lapse)lastest kasutavad mingil määral kohalikku keelt ja pea sama palju küsitletutest räägib lapsega pidevalt saare keeles. Võrumaal oli laste kohaliku keele oskus mõnevõrra väiksem kui Saaremaal, kuid oluliselt erines nende inimeste hulk, kes väitis end Võrumaal pidevalt lastega võro keelt rääkivat: neid oli vaid viiendik.

Martin Ehala (2006) uuris võro keeleala üldhariduskoolide 9. klassi õpilaste võro keele oskust 744 õpilase põhjal. Oma võro keele oskust hindas heaks või väga heaks 19% küsitletutest, keskmiseks 33%, halvaks või puudulikuks 48% ja 10% vastanutest ei osanud võro keelt üldse. Samas kasutasid võro keelt aktiivselt vähesed: pere­liikmetega suhtles peamiselt võro keeles 4% ning eesti ja võro keeles võrdselt 5% vastanutest, seevastu ainult eesti keeles 49% ning rohkem eesti kui võro keeles 42% vastanutest. Ehala võttis toona olukorra kokku nii: „Praeguseks on selge, et võru keele põlvkondliku edasikandumise ahel on katkenud ja jätkusuutlikkus väga tõsise küsimärgi all” (Ehala 2006: 21). Ka hilisemad hinnangud laste keeleoskusele viitavad keelevahetusele: praegu kõneleb vaid kümmekond peret oma lastega järjepidevalt võro keelt (Iva 2023).

Suurem uurimus võro ja seto keele seisundi kohta viidi läbi ELDIA projekti raames (2010–2013), mil küsitleti juhuvalimi alusel 296 inimest Võrumaal ja 294 inimest Setomaal (Koreinik 2015a, 2015b). Selle tulemused kinnitavad, et võro ja seto keelt kasutatakse peamiselt kodukeelena ja nende keelte oskus on nooremate vastajate hulgas järjest vähenenud. Praeguseks on kõik võro ja seto keele kõnelejad Eestis kakskeelsed, seejuures on nende eesti keele oskus sama hea või parem kui võro/seto keele oskus. Lisaks on oluline, et äärmiselt vähe on inimesi, kes isegi kodus ainult võro või seto keelt kasutavad. Setomaa vallas küsitletutest 45% kinnitas, et räägib seto keelt kodus, ⅓ naabriga ja pisut alla ⅓ sugulastega. Kui ⅔ vastanutega kõnelesid vanemad-vanavanemad seto keelt, siis vaid ¼ on seto keelt kõnelnud oma lastega (Koreinik 2015b). Võrumaal küsitletutest ligi 50% räägib võro keelt kodus ja sugulastega alati või sageli, naabrite ja sõpradega u 40%. ⅔ vastanutega kõnelesid vanemad-vanavanemad võro keelt. Umbes poolte vastanutega on vanemad lapsepõlves võro keelt kõnelnud. ⅓ vastanutest on võro keelt kõnelnud oma lastega, kuid ainult 15% on kõnelnud üksnes võro keelt. (Koreinik 2015a) Need andmed osutavad üheselt, et võro ja seto keele ülekanne vanematelt lastele on katkenud või katkemas – oma lastega on küsitletutest vaid väike osa järjepidevalt võro või seto keelt kõnelnud. Lisaks osutavad ELDIA uurimuse andmed seto ja võro keele vähesele praktilisusele tööjõuturul – seto ja/või võro keele oskusel nähakse vähest turuväärtust (Koreinik 2015b: 22, 2015a: 22), mis omakorda vähendab motivatsiooni seda oma lastele õpetada.

Seega osutavad varasemate uuringute tulemused selgelt keelekatkestusele – võro ja seto keele loomuliku põlvkondliku ülekande katkemisele, mille tulemuseks on keelevahetus. Käesoleva uurimuse eesmärk on täpsustada, millal selline keele­vahetusprotsess algas ja kellelt on praegused kõnelejad võro või seto keele omandanud; samuti huvitab meid, millised on olnud keelekasutajate hoiakud ja suhtumised selle protsessi sees. Uurimusel on kaks fookust: võro ja seto keele põlvkondade­vaheline ülekanne ning võro ja seto keele kasutamine koolis.

 

2. Uurimuse materjal

Uurimuse materjal on kogutud 2022. aasta detsembris veebiküsitluse kaudu, mis viidi läbi LimeSurvey keskkonnas. Veebiküsitlust jagati mitmes sotsiaalmeedia ­grupis, kus osaleb Võrumaalt ja Setomaalt pärit inimesi (nt Võro kiil, Seto kiil, Seto Instituut, VÕRUKAD SUURIM). Kuulutust jagati aktiivselt nii teistesse gruppidesse kui ka üksikinimeste Facebooki lehtedel. Võrreldes varasemate uurimustega oleme kasutanud seega mugavusvalimit, mille pluss on, et see hõlmab ka ajalooliselt asualalt väljarännanuid. Küsitlusse oodati võro ja seto juurtega inimesi – nii neid, kes praegugi neis piirkondades elavad, kui ka neid, kes elavad mujal. Kokku täitis küsimustiku lõpuni 660 inimest. Enamik vastajaid (~60%) oli sündinud aastatel 1960–1980 ning oluliselt rohkem oli vastanute hulgas naisi (84%) kui mehi (16%). Kõige enam (57%) vastuseid tuli inimestelt, kes olid sündinud ajaloolise Võrumaa aladel. Täpsema ülevaate küsimustikule vastanute taustast annavad joonis 1 ja tabel 2. Küsitluse andmed on kättesaadavad avatud teaduse andmevõrgustiku OSF (Open Science Framework) repositooriumis (Lindström jt 2024).

Joonis 1. Osalejate ülevaade vastavalt sünnikohale ja -aastale. Sektordiagrammid kujutavad vastaval alal sündinud vastajate praegusi elukohti (nt 50% Võrumaal sündinud vastajatest elab praegu väljaspool Võru- ja Setomaa piire).

Keskendume selles artiklis põhiliselt küsimustele, mis täpsustavad keele põlvkondliku ülekande toimemehhanisme: kui sagedasti ja kellega räägiti võro/seto keelt lapsepõlves ja kui palju tehakse seda praegu, kas võro/seto keelt räägitakse oma lastega, kui palju ja mis olukordades räägiti võro/seto keelt koolis ning kui oluliseks peetakse võro/seto keele õpetamist koolis. Kvantitatiivsele kokkuvõttele lisaks toetume palju osalejate kommentaaridele, mis selgitavad nende hoiakuid ja aitavad mõista keelekatkestuse tagamaid üksikisiku tasandil.

Tabel 2. Küsitluses osalenute hulk, vanus, sugu (M – mees, N – naine) ja sünnikoht.

Sünniaasta

Sünnikoht

Kokku

Võrumaa

Setomaa

Muu

M

N

M

N

M

N

1930–1945

1

7

0

4

0

1

13

1946–1960

5

50

4

18

5

23

105

1961–1975

26

138

3

29

17

78

291

1976–1990

24

89

3

9

10

60

195

1991–2007

4

34

0

3

4

11

56

Kokku

60

318

10

63

36

173

660

378

73

209

 

3. Võro ja seto keele põlvkondadevaheline ülekanne

Esmalt soovisime teada, kellega on võro või seto keeles lapsepõlves räägitud ning kellelt seega võro/seto keel on õpitud. Küsimuse eesmärk oli teada saada, kui paljudel ja mis vanuserühma kuuluvatel vastajatel oli kodukeeleks võro või seto keel, mida kasutati tuumikperekonnas (ema, isa, õed-vennad), st millal oli keele põlv­kondadevaheline ülekanne veel säilinud. Selle väljaselgitamiseks esitasime kaks küsimust: „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” Vastata oli võimalik viiepalliskaalal („alati”, „enamasti”, „mõnikord”, „mitte kunagi”, „ei saa vastata”). Küsiti eraldi kõigi võimalike vestluspartnerite kohta: ema, isa, õed-vennad (õved), emaema, emaisa, isaema, isaisa, muud sugulased, sõbrad, naabrid ja õpetajad. Tulemused on kokku võetud joonisel 2.

Nagu näeme jooniselt 2, on vanemates põlvkondades (sünniaeg 1930–1945 ja 1946–1960) võro/seto keelt oma vanematega veel kõneldud (kõige vanemas põlvkonnas, kus oli küll vaid 13 vastajat, on ema neist 80%-le kõnelnud võro/seto keelt ning laps on samas keeles vastanud vaid pisut harvem). Alates 1960-ndatel sündinutest on võro/seto keelest saanud pigem vanavanemakeel, st kõige rohkem on võro/seto keelt lastele kõnelnud vanaemad, pisut harvem vanaisad. Sõnalistest kommentaaridest ilmneb, et tihtipeale need vanavanemad eesti keelt ei osanudki (näide 1). See tuleb välja eriti vanemate vastanute kommentaaridest (2).

(1) Emaema [kõneles] alati [seto keelt], ta eesti keelt ei osanudki. (N1965, mujal Eestis)2

(2) Kodus räägiti seto keeles, sest vanavanemad ja vanemad olid Setomaalt, nad omavahel rääkisid seto keeles, vanaema oli kodune ja ta ei osanudki eesti keeles rääkida, ta oli kirjaoskamatu. (N1955, mujal Eestis)

Joonis 2. Võro ja seto keele kasutamine lapsepõlves sünniaastate järgi. Graafikul on kuvatud küsimuste „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” vastuste „alati” ja „enamasti” osakaal (muud variandid: „mõnikord”, „mitte kunagi”, „ei saa vastata”).

Oluliselt on muutunud see, kellega ja kui palju lapsed ise võro/seto keeles vastu kõnelevad. Vanemate põlvkondade esindajad kasutasid võro/seto keelt aktiivselt ning vastasid vanematele võro/seto keeles (3). Nooremates põlvkondades kõneldakse võro/seto keelt vanemate või vanavanematega oluliselt vähem kui enne 1961. aastat sündinute hulgas. Seega alates 1960-ndatest muutus tavaliseks olukord, et vanemad rääkisid lapsega eesti keelt, vanavanemad võro/seto keelt, laps ise vastas eesti keeles. Võib oletada, et lapse võro/seto keele oskus oli seetõttu pigem passiivne (4). Samas on mitmed märkinud, et täiskasvanuks saades on vanemad hakanud nendega võro/seto keelt kõnelema (5).

(3) kodus alati [rääkisin], kooli minnes ei saanud aru mõnedest kirjakeele sõnadest. (N1949, mujal Eestis)

(4) Ema vanematega aga ise kõnelesin pigem harva, kui ka nemad murdes minuga rääkisid. Nad rääkisid pigem oma jutte setu keeles, minu poole pöördusid eesti keeles. (N1980, Võrumaa)

(5) Suheldes emaga osaliselt, kuna ema ka minuga praegu räägib setu keelt (lapsena ei rääkinud). Aga põhiliselt kasutan suhtluses Setomaa üritustel või tuttavatega, kelle jaoks on võro/seto keel igapäevane keel. (N1972, mujal Eestis)

Seega on vanemad alates 1960-ndatest hakanud oma lastega kõneldes eelistama eesti keelt võro/seto keelele ning toimunud on keelevahetus: võro/seto keele asemel hakati kodus lastega rääkima eesti keelt.

Arusaadavalt oli keelevahetus kiirem väljapoole Võrumaad ja Setomaad elama või õppima asunutel, kuna lahkuti oma keelekeskkonnast. Mõningatel juhtudel lisandus sellele väljastpoolt tulev negatiivne suhtumine setodesse/võrokestesse või muud halvad kogemused, mida kommenteeriti ohtralt sõnalistes vastustes (6–10).

(6) Olin laps sel ajal kui ei tohtinud koolis öelda, et oled setu. See oli siis tabu. Mina sündisin Viljandis just kui vanemad olid äsja Setomaalt Viljandi lähedale talu ostnud. Ema ja isa ei julgenud meiega ehk lastega seto keeles rääkida sest meile jääb muidu see keel külge ja saadakse aru et oleme setod. (N1970, mujal Eestis)

(7) Maal kõnelesin kogu aeg, linnas ei olnud see sünnis. (N1953, Võrumaa)

(8) Rääkisin omastega alati võru keelt. Kui olin 13 ja isa mind Tartusse keskkooli saatis, manitses ta: ,,Kae, et sa sis linnan võru kiilt ei kõnõlõ!” (N1948, Võrumaa)

(9) Seto oli sõimusõna, inimesed ei julgenud või häbenesid öelda, et ta on seto. (N1950, Võrumaa, snd Setomaal)

Joonis 3. Mitmetunnuseline korrespondentsanalüüs küsimustele „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” antud vastuste põhjal. Teksti heleduse-tumeduse skaala vastab vastusevariantide skaalale („mitte kunagi”, „mõnikord”, „enamasti” ja „alati”). Joonisel ei kuvata vastuseid „ei saa vastata”. Lisatud sildid sünniaasta, sünnikoha ja soo kohta iseloomustavad ühe või teise vastuste klastriga tihedamalt seotud vastajate sotsiolingvistilist profiili.

(10) Ilmselt oleks see [seto keele kasutamine koolis] kaasa toonud kaasõpilaste poolt narrimise, millegipärast suhtuti setodesse kui madalama klassi esindajatesse. Mäletan vanaema manitsust: pea meeles kes oled, aga ära sellest kellelegi räägi… (N1958, mujal Eestis, snd Setomaal)

Sidusime küsimustele „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” antud vastused ka vastajate taustaga (sugu, elukoht, vanuserühm). Tulemused on esitatud mitme­tunnuselise korrespondentsanalüüsi joonisel 3. Vastused, mis paiknevad joonisel üksteisele lähemal, esinesid sagedamini koos (nt sõbrad_Alati ja ise_sõpradega_Alati); vastused, mis paiknevad joonisel üksteisest kaugemal, esinesid vastustes koos harvem. Vastused, mis on väga sagedased ja/või ei erista vastajate gruppe, koonduvad joonisel telgede lõikepunkti lähedale. Vastajate sünnikoha, -aasta ja soo ­siltide paiknemine iseloomustab ühe või teise vastuste klastriga enam seotud vastajate sotsio­lingvistilist profiili.

Jooniselt 3 näeme, et vastajad, kellega räägiti ja kes rääkisid ise lapsepõlves võro/seto keelt „alati” või „enamasti” (joonise parempoolne osa), on sündinud enne 1960. aastaid. Samuti koonduvad nende vastuste ümber Setomaal sündinud vastajad, millest võime järeldada, et Setomaa vastajate hulgas oli rohkem neid, kes kasutasid lapse­põlves seto keelt igapäevaselt. Vastajad, kellega räägiti ja kes rääkisid ise lapsepõlves võro/seto keelt ainult mõnikord või mitte kunagi (joonise vasakpoolne osa), on sündinud hiljem; eriti tugevalt on „mitte kunagi” vastustega seotud just noorimad vastajad ning väljaspool ajaloolise Võrumaa või Setomaa piire sündinud (joonise vasakpoolne ülemine osa). Olulisi sugudevahelisi erinevusi analüüsist ei ilmnenud.

Põlvkondliku ülekandega seoses küsisime vastajatelt ka seda, kas nad ise oma lastega kõnelesid võro/seto keelt (küsimused „Kas sa oma lastega rääkisid võro/seto keeles, kui nad väikesed olid?” ning „Kas sa praegu räägid oma lastega võro/seto keeles?”). Tulemused on esitatud joonisel 4.

Joonis 4. Võro/seto keele kasutamine lastega sünniaastate järgi.

Jooniselt 4 näeme, et väikeste lastega räägiti võro/seto keelt vähem kui praegu, mil lapsed on juba täiskasvanud. See tähendab, et kõigis vanuserühmades on varem, kui lapsed väikesed olid, peetud vajalikuks nendega kõnelda eesti keeles, ent laste täiskasvanuks saades hakatud kõnelema ka võro/seto keelt (näide 5). Lisaks näeme, et vastused „alati” ja „enamasti” on vähemuses kõikides vanuserühmades, ent eriti 1960.–1980. aastatel sündinute hulgas. Kõige nooremas vanuserühmas on „alati” vastuste osakaal ootamatult kõrge, ent siin tuleb silmas pidada, et lastega vastajaid oli selles rühmas kokku vaid 17 ning neist „alati” vastajaid tegelikult vaid üks. Jooniselt tuleb seega kõnekalt välja käimasolev keelevahetus: kui vastajate endiga räägiti võro/seto keelt „alati” või „enamasti” (eriti kahes vanemas vanuserühmas, vt joonist 2), siis oma lastele keelt enam edasi ei antud. Selle põhjuseid saab hinnata küsimustikule antud vabade kommentaaride kaudu.

Oma lastega eesti keeles rääkimise sagedasim põhjendus on see, et enam ei elatud vastava keele keskkonnas. Enamasti tähendas see Võrumaalt või Setomaalt ära­kolimist, sageli ka mittevõrokese või -setoga abiellumist (näide 11). Harvem mainiti, et koliti Võrru, Põlvasse või muusse suuremasse keskusesse ning seal kasutati pigem eesti keelt. Sageli öeldi, et teine vanem ei rääkinud võro/seto keelt ning kodune keel oli eesti keel. Siiski ei tähendanud keelekeskkonnast lahkumine alati täielikku võro/seto keelest loobumist – kui lastel säilis kontakt vanavanematega, siis märgiti ka enda kohta tihedamini, et lastega kasutati „mõnikord” võro/seto keelt (12).

(11) Ei ela Võrumaal, abikaasa ei ole võrukas ja oluliseks pidasin kirjakeele oskust (N1972, mujal Eestis)

(12) Elasime linnas, kus enamasti suheldi kirjakeeles, maal aga peamiselt võru keeles. (M1963, Võrumaa)

Sageduselt järgmine põhjendus oli see, et eesti kirjakeel oli nõutud koolis või laste­aias, samal ajal kui „murde” staatus oli madal (näide 13). Ka vastajad ise pidasid hea kirjakeele oskust oluliseks (14–15), sest see oli akadeemilise edukuse eeltingimus ning võro/seto keele oskust nähti pigem seda takistava asjaoluna (16). Mõnel korral tuuakse välja seda, et vastajal endal oli lapsena koolis kirjakeelega raskusi ning ta ei soovinud oma lapsele sarnast olukorda (17–18). Seega on põhjenduste hulgas laialt levinud müüt, et võro või seto keel kodukeelena vähendab laste akadeemilist võimekust või eesti keele oskust – nagu nägime ajalehe Koit diskussioonist, oli see nõu­kogude ajal ka õpetajate hulgas laialt levinud seisukoht (Saar 2022) ning see on olnud Lõuna-Eesti perede keelevalikutes väga oluline tegur.

(13) Neil aastatel oli murdekeel pigem põlu all. (N1964, mujal Eestis)

(14) tahtsin et ta oskaks grammatiliselt õigesti eesti keelt. Murdeid ja võõrkeeli saab alati juurde õppida (N1966, Võrumaa)

(15) Kuna minu vanemad olid arvamusel, et kirjakeel peab hästi selge olema ja võru keel jääb suhtluskeelena nagunii nö. Külge siis olen suhteliselt samuti oma laste kasvatamisel arvanud ja nii ka on läinud. (N1971, Võrumaa)

(16) Ainult Võru keeles suhtlemine oleks lastel koolis raskendanud eesti keele grammatika omandamist. (N1972, Võrumaa)

(17) See keel oli häbi see ei toiminud minul oli koolis halb!!!$ (N1961, mujal Eestis)

(18) Olin ise koolis hädas, et ei osanud kirja keelt. See põhjustas ka lastega kirjakelles rääkimist. Abikaasaga rääkisime me võro keeles ning lapsed õppisid meie juurest keele ära. Vanem oli kolme aastane kui üllatas oma hea võro keele oskusega külas olles. (N1961, Võrumaa)

Võrumaal/Setomaal sündinute hulgas ei ole lastega võro/seto keele mitterääkimise põhjendusena esitatud kuigi sageli seda, et ise keelt ei osata (13 vastuses siiski mainiti), küll aga ootuspäraselt nende hulgas, kes ei ole Võrumaal/Setomaal sündinud, eriti kui võtta arvesse vastused, mis viitavad võro/seto keele kasutamise harjumuse puudumisele (44 vastust, vt näiteid 19–20). Siit näeme, et väljaränne ajalooliselt asualalt toob kaasa keelevahetuse; seepärast on see tunnus keele ohustatuse mõõdikutes.

(19) ei oska seto murdes rääkida, saan enamasti aru (N1964, mujal Eestis)

(20) Seto keel ei ole minu emakeel, ei tule loomulikult. (N1972, mujal Eestis)

Ligi viiendik vastanuist märgib, et lastega „alati”, „enamasti” või „mõnikord” võro/seto keeles rääkimine oli loomulik ja kodune või et võro/seto keelt kasutati eesmärgiga anda edasi oma emakeelt ning aidata kaasa selle säilimisele (21–22). Üldiselt on selliselt vastajad sündinud Võrumaal või Setomaal, pooled neist elavad ka praegu Võrumaal või Setomaal.

(21) Kui vanemad räägivad võru keeles, miks peaks lapsega kirja keeles rääkima. Aga kirja keel tuleb iseenesest, kui lugemine selgeks saab. (N1955, Võrumaa)

(22) Ma soovin, et ta teaks, kus on tema juured. Võru keele säilimise hüvanguks, [---] (N1989, Võrumaa)

Samas on Võru- või Setomaal elavate vastanute hulgas neid, kes ütlevad, et keele­keskkond on muutunud eestikeelseks (23) või võro/seto keelele tagasi minna kodus on ebavajalik (24), st pragmaatilised põhjused ja juba toimunud keelevahetus takistavad võro/seto keele kasutamist kodus.

(23) Kuna üldine keelekeskkond elukoha ümber on eesti keelne, siis ei tule meelde lastega seto keelt rääkida. (N1979, Setomaa)

(24) Kuidagi leidsime, et võru keelele kodus tagasi minna oleks ebavajalik, Võru keele keskkonnas oleme niikuinii. (M 1962, Võrumaa)

Seega on võro/seto keele edasiandmist takistanud varem võro/seto keele madal prestiiž ning mure laste hakkamasaamise pärast koolis, aga ka väljaränne, keele mitte­oskamine, üldise keskkonna eestikeelseks muutumine ja juba toimunud keele­vahetus perekonnas.

Omaette küsimus on, kui palju peab keelt kuulma, et seda ise oma lastele edasi anda. Kas vanaemalt kuuldud keel on piisav, et oma lastega rääkida? Või peab selleks ka ise vanemate või vanavanematega aktiivselt rääkima? Küsitluse põhjal uurime, kui oluline on seos lapsepõlves keele kasutamise ning ise oma lastega keele kasutamise vahel.

Küsitluse andmete põhjal (tabel 3) on statistiliselt oluline seos (X2(4, N = 546) = 45,4, p < 0,001) selle vahel, kas lapsepõlves oma emalt võro/seto keelt kuuldi, ning selle vahel, kas ise lastega võro/seto keeles räägiti, kui nad väikesed olid: mida rohkem on lapsepõlves emalt keelt kuuldud, seda suurema tõenäosusega räägitakse võro/seto keelt oma lastega. Veelgi tugevam on seos selle vahel, kas keelt ka ise lapse­põlves vanemate või vanavanematega (eelkõige vanaemadega) räägiti. Tabelis 3 on esitatud hii-ruut-testide tulemused ning Craméri V seosekordajad, mis mõõdavad lapsepõlves võro/seto keele kuulmise ja kasutamise ning oma lastega võro/seto keele rääkimise vahelise seose tugevust. Seose tugevuse kordajate tõlgendamisel on lähtutud valemist (Cohen 1988: 223–227), kus seosekordaja V on suhestatud vabadusastmete arvuga. Kasutatud on ainult vastuseid „mitte kunagi”, „mõnikord”, „alati” ja „enamasti”, sealjuures on kaks viimast liidetud üheks kategooriaks. Välja on jäetud vaatlused, kus vastaja ei osanud/saanud/tahtnud konkreetse suhte kohta vastata („ei saa vastata”).

Tabel 3. Seosed oma lastega võro/seto keele kasutamise ning lapsepõlves võro/seto keele kuulmise ja kõnelemise vahel. Statistiliselt olulised seosed on märgitud p-väärtuse veerus tärnikestega.

Lapsepõlves

Teststatistiku väärtus (X2)

Testi p-väärtus

Craméri V seosekordaja (seose tugevus 4 vabadusastme korral)

Vastuseid

ise emaga

103,331

< 0,001 ***

0,308 (tugev)

543

ise emaemaga

65,705

< 0,001 ***

0,263 (tugev)

476

ise isaga

60,202

< 0,001 ***

0,242 (keskmine)

515

ise isaemaga

39,810

< 0,001 ***

0,225 (keskmine)

394

ise emaisaga

33,526

< 0,001 ***

0,220 (keskmine)

345

ema minuga

45,395

< 0,001 ***

0,204 (keskmine)

546

isa minuga

32,162

< 0,001 ***

0,176 (keskmine)

518

ise isaisaga

15,068

0,005 **

0,167 (keskmine)

270

emaema minuga

15,468

0,004 **

0,127 (väike)

481

isaema minuga

6,464

0,167

0,090 (väike)

398

emaisa minuga

4,586

0,333

0,082 (väike)

340

isaisa minuga

2,350

0,672

0,068 (väike)

257

Tabelist 3 näeme, et kõige tugevam on seos lapsepõlves ise emaga või emaemaga võro/seto keeles kõnelemise ja oma lastega võro/seto keeles kõnelemise vahel. Keskmine seosetugevus oli ise isaga või isapoolsete vanavanematega võro/seto keeles kõnelemise ning oma lastega võro/seto keele kõnelemise vahel. Kõige väiksem tõenäosus oma lastega võro/seto keelt kõnelda on siis, kui juba lapsepõlves vana­vanematelt võro/seto keelt küll kuuldi, kuid ise ei kõneldud. Seega on põlvkondlikuks ülekandeks oluline, et laps aktiivselt võro/seto keelt kasutaks, vaid ühe­poolsest suhtlemisest (vanavanematelt lapsele) ei piisa. Tõenäoliselt mängivad siin rolli muudki keelevälised tegurid (elukoht, vanus, suhtumine keelde), ent aktiivse suhtlemisega kaasnev keele täielik omandamine ning kõnelemisharjumus on kindlasti olulised, et suuta hiljem keelt kasutada ja oma lastele edasi anda.

Kokkuvõttes võib öelda, et võro ja seto keele põlvkondlik ülekanne on katkenud ja toimunud on keelevahetus, nagu on sedastatud varemgi (Ehala 2006). Keele­vahetus on aset leidnud järsult alates 1960-ndatest. Võro/seto keele omandamine sellega päriselt ei katkenud, sest vanavanemad ja sugulased kõnelesid võro/seto keelt edasi ning vanemas eas on võro/seto keele juurde tagasi pöördutud. Sellegipoolest keelevahetusprotsessi käigus aktiivne keeleoskus vähenes ning oma lastega oli juba loomulik eesti keelt rääkida.

Keelevahetus ei ole olnud sunniviisiline protsess, vaid suuresti vabatahtlik, ent seda on mõjutanud negatiivne ühiskondlik hoiak ning võro/seto keele vähesed kasutus­võimalused. Vanemad on loobunud lastele võro/seto keele õpetamisest eelkõige laste heaolu nimel: et neil oleks koolis lihtsam hakkama saada, et neid ei halvustataks keele pärast (nagu neid endid on halvustatud); tänapäeval ka seepärast, et nad ise enam ei oska piisavalt (sest juba nendega ei räägitud võro/seto keelt) ning vajadus nende keelte oskuse järele puudub, sest kooli- ja tööelu on eestikeelne. Valdavalt eestikeelseks on peale kodu muutunud ka ülejäänud elukeskkond (vt jooniselt 2 võro ja seto keele kasutust naabrite ja sõpradega). Kui varem jäi võro/seto keel lapse suhtlusringkonnast külge ka siis, kui seda kodus ei kasutatud, nagu on laialdaselt arvatud (vt näidet 15), siis noorematel küsitlusele vastajatel seda võimalust enam ei ole olnud.

 

4. Võro ja seto keel koolis

Kujunenud olukorras, kus keelt enam kodus ei omandata, muutub keele ellujäämisel üha olulisemaks haridussüsteem. Nagu öeldud, on XX sajandil olnud kooli­haridus nii Võru- kui ka Setomaal eestikeelne (Petseri rajoonis ka vene- või lätikeelne). Piirkondlike keelte prestiiž oli madal ning nende kasutamist tõrjuti. Võro ja seto keele ja kultuuri õpetamine on jõudnud Võru- ja Setomaa üldhariduskoolidesse alles viimastel aastakümnetel, ent väheses mahus ja ainult osas koolides (vt alapeatükk 1.3).

Oma küsitluses uurisime nii seda, kuivõrd vastajad kooliajal võro ja seto keelega koolikeskkonnas kokku puutusid, kui ka seda, kuidas suhtutakse võro ja seto keele õpetamisse koolides tänapäeval. Küsisime vastajatelt, mis keeles nende õpetajad ja kaasõpilased koolitundides (välja arvatud keeletundides) ja vahetundides rääkisid, kas koolis keelati võro/seto keeles rääkida ning kas võro/seto keele õpetamist koolis peetakse vajalikuks või mitte.

Küsitlusele vastanutest 99,5% (N = 657) väitis, et õpetajad rääkisid kooli­tundides eesti keeles. Keskmiselt vaid 9,2% (N = 61) vastanutest vastas, et lisaks eesti keelele rääkisid õpetajad koolitundides võro või seto keelt. Sealjuures kuulsid võro või seto keelt õpetajatelt enam Võrumaal (11,4%, N = 43), vähem Setomaal (6,9%, N = 5) ja mujal (6,2%, N = 13) sündinud vastajad. Sünniaastate põhjal on võro ja seto keelt kõnelevate õpetajatega koolis kokku puutunud protsentuaalselt enim aastatel 1991–2007 sündinud vastajad (28,6%, N = 16), vähim 1961–1975 sündinud vastajad (5,2%, N = 15).

Ka lapsed kasutasid koolitundides valdavalt eesti keelt (99,2%, N = 655), kusjuures sellele lisaks võro või seto keele kasutamist oli laste hulgas keskmiselt veelgi vähem kui õpetajate hulgas (8%, N = 53). Vahetundides kasutati võro/seto keelt sagedamini (27,4%, N = 181), Setomaal sündinute hulgas 64,4% (N = 47) ja Võrumaal 31,7% (N = 120). Vahetundides seto ja võro keele kasutamine väheneb ­vastavalt ­sünniaastale: 1930–1945 sündinute hulgas 69,2% (N = 9), 1946–1960 sündinute hulgas 45,7% (N = 48), 1961–1975 sündinute hulgas 28,9% (N = 84), 1976–1990 sündinute hulgas 19% (N = 37) ja 1991–2007 sündinute hulgas vaid 5,4% (N = 3). Vahetundides rääkimine on seega omasem vanemale põlvkonnale, kelle jaoks seto/võro keel oli tõenäolisemalt igapäevane kodukeel.

Küsitlusele vastanutest 22,4% ütles, et koolis keelati neil võro või seto keeles rääkida, sealjuures vastasid keelamise küsimusele jaatavalt põhiliselt enne 1970-ndate keskpaika Setomaal (43,1%, N = 25) ja Võrumaal (37,9%, N = 86) sündinud vastajad. Hiljem sündinud vastajatest oli koolis võro ja seto keele rääkimise keelamist kogenud vaid 7,9% (Võrumaal, N = 12), 6,7% (Setomaal, N = 1) ja 2,4% (mujal, N = 2).

Küsisime ka seda, millised on hoiakud võro/seto keele õpetamise suhtes („Kas pead vajalikuks võro/seto keele õpetamist koolis?”), tulemused on esitatud joonisel 5. Kõige vanem vanuserühm oli ainus, kus jaatavaid vastuseid oli alla 50%. Üldiselt on kõik vanuserühmad pigem võro/seto keele õpetamise poolt, kõige nooremas vanuserühmas on nii kõhklejate kui ka õpetamise vastaste hulk märkimis­väärselt väike. Seega on üldine hoiak võro/seto keele õpetamise suhtes väga positiivne.

Joonis 5. Hoiakud võro/seto keele koolis õpetamise suhtes sünniaastate järgi.

Vabas vormis vastuste kaudu uurisime täpsemaid hoiakuid õpetamise suhtes.

Kõige sagedasem põhjendus keeleõppe toetamisele koolis oli see, et keeleõppel on oluline roll keele säilimisel, eriti olukorras, kus võro/seto keelt kasutatakse kodukeelena järjest vähem. Sageli seoti keele säilimine kultuuri säilimisega ning toodi välja, et just Võrumaal ja Setomaal on oluline see, et ka järeltulev põlv oskaks oma esivanemate keelt (25–27).

(25) Et säilitada seda ilusat ja unikaalset keelt. Kindlasti peaks õpetatama seda Lõuna-Eesti koolides, sealses keeleruumis on see väga vajalik. (N1961, mujal Eestis)

(26) Võru keel on sama väärtuslik nagu iga teinegi. Et see areneks, on vaja inimesi harjutada teadmisega, et see pole rumalate metsakülaelanike keel, vaid selles saab ka mõelda, kirjutada, lugeda ja isegi laulda, uue aja asjadele nimede panemine tuleks ka ette võtta. Ilma selliselt harjutamata keele kasutamine hääbub. (N1974, Võrumaa)

(27) On oluline hoida keelt ja kultuuri elus. Ühiskonnas kultuuride paljusus on üks riigi tugitaladest ja hoiab ühiskonna stabiilsena. (M1986, Võrumaa)

Üldiselt oldi teadlikud, et vaid vähesed lapsed räägivad tänapäeval võro/seto keeles ja et selline olukord viib keele hääbumiseni, ning just seetõttu toetati võro/seto keele õpetamist koolis.

Keskmistes vanuserühmades avaldati kahetsust, et vanemad polnud vastajatega lapse­põlves võro/seto keeles rääkinud, ning tunti, et seetõttu võiks järeltulev põlvkond saada oma esivanemate keele osas toetust ja õpetust koolis (28). Samuti ­kahetseti, et ei ole ise oma lapsega osatud/suudetud võro/seto keeles kõnelda (29). Sarnaselt tunnevad end praegused vanavanemad, kes oma lastega võro/seto keelt ei kõnelnud, kuid püüavad nüüd kõnelda lastelastega (30).

(28) Keele alal hoidmiseks peavad seda oskama vabalt rääkida ka lapsed. Minul on kahju, et mul omal ajal ei olnud seda võimalust. (N1986, Setomaa)

(29) Setomaal [peaks] seto keelt kindlasti [õpetama], ei taha, et see keel kaoks. Ise olen just selline seto, kes keelest aru saab, aga ise väga ei räägi ja keelt edasi ei ole oma lapsele andnud. Kahetsen. (N1966, mujal Eestis)

(30) Kuigi ma oma lastega eriti ei rääkinud võru/seto keelt, siis nüüd arvan, et järel­tulev põlv peaks oskama kõnelda. Nüüd püüan oma lastelastega seda teha. (N1966, mujal Eestis)

Paljud vastajad rõhutasid keele olulisust Võru- ja Setomaa kultuuriloos ning pidasid koolis õpetamist vajalikuks, et säilitada ajaloolisel Võru- ja Setomaal seal põliselt räägitud keel (31–33).

(31) Kui oma kultuuriruumi keel kaob siis on suur osa kohalikust identiteedist puudu. (N1970, mujal Eestis)

(32) Praeguses olukorras, kus enamus lapsi ei kasva enam igapäevaselt võru keelt kuuldes, on koolis antav õpetus kindlasti abiks juurtega sideme hoidmisel. Võru keele valdamine (või vähemasti sellest arusaamine) annab kogukonnatunde. [---] (N1960, Võrumaa)

(33) Võro keele õpetamine peaks olema ainekavas nii nagu muugi keel. See on meie kodukandi kohalik keel. Võro keeles ei ole midagi häbiväärset, see on elu loomulik osa. (N1981, välismaa)

Üks probleemidest, mis aga paneb kahtlema võro/seto keele õpetamise vaja­likkuses, on keele varieeruvus eri piirkondades. Näiteks kardetakse, et koolis õpetatav võro keel erineb väga sellest, mida vanemad ja vanavanemad on kõnelnud, ning seetõttu kooliõpetust ei toetata või ollakse skeptiline (34).

(34) Nii ja naa. Muidugi on esivanemate keele oskus hea. Samas on igas kihelkonnas eri varjundid keelel, ja seetõttu ei meeldiks mulle, kui mu lapsed saaksid koolist teistsuguse võru keele kui mina oma peres olen saanud. [---] (N1973, mujal Eestis)

Siiski tõuseb vaid üksikute vastajate puhul esile n-ö õige ja vale võro/seto keele küsimus (35), pigem aktsepteeritakse eri piirkondade kõnepruuke.

(35) olen selle üle palju mõelnud ja kuna oskan väga puhast ja ilusat ja ÕIGET võru keelt, siis minu arvamus on, et seda ei ole võimalik õppida ja pole mõtet selle peale üldse aega ega raha raisata. Võru keelt saab ainult tutvustada. Nii palju on valesti moodustatud lauseid küll teatris, filmis, reklaamidel, rääkimata faceb-st. Valus on, väga valus on kuulata ja näha kuidas keelega ringi käiakse. (N1947, mujal Eestis)

Ehkki neid, kes koolides võro/seto keele õpetamist ei poolda, oli kokku vaid 6% vastanuist, ilmnes nendegi põhjendustes läbivaid teemasid. Näiteks toodi eitava vastuse põhjenduseks, et võro/seto keelt ei saagi õpetada, kuna tegu on suulise pärandiga, mis peaks omandatama kodust ja mille tõeline oskus tuleb vaid keelt kasutades (35–37).

(36) Murdekeelt ei saa minu arvates nn kunstlikult õpetada, see peab tulema vabalt. (N1972, Võrumaa)

(37) Ma ei leia, et seda peaks õpetama. See on pigem pärand, mis liigub suust suhu ja levib kogukonnas. (M1982, mujal Eestis)

Tasub mainida, et neil juhtudel kasutatakse „keele” kõrval sagedamini nimetust „murre” või „murrak” (36, 38). Sellega on seotud hoiakud, et „murdekeele” õpetamise asemel on tähtsam kirjakeel, selle hea oskus ja soov seda mitte killustada (38–41). Eelkõige olid sellised hoiakud kahe vanema põlvkonna vastanutel (1930–1945 ja 1946–1960), kes käisid koolis ajal, mil võro ja seto keele kasutust tauniti.

(38) See on rahva keel, õpitakse kodus, huviringis. Midagi pole vaja peale suruda J. Murded, murrakud jäävad niikuinii kestma!!! (N1956, Võrumaa)

(39) Eesti kiil või är kaduda, ku liiga pallu killustatass. (N1953, välismaa)

(40) Eesti keelt rääkijate hulk on niigi väike. Murded võiksid jääda vabatahtlikuks ja kasutamiseks vabal ajal. (N1956, mujal Eestis)

(41) Kultuurne inimene kasutab ikka kirjakeelt. (N1939, mujal Eestis)

Samuti peetakse võro/seto keele õppimist lastele lisakoormuseks, millest nähakse olulisemana teiste keelte või ainete õppimist (42).

(42) Kui murdekeel tuleb kodust kaasa siis keelata selle kasutust ei tohiks, kuid eraldi keeleõpet koolidesse ei pea vajalikuks. Murdekeele kasutusvõimalused on ­piiratud. Pean tähtsaks korraliku eesti kirjakeele oskust. Murdes kirjutamise õppimisele kuluvat aega kasutada pigem uute teadmiste (sh ka erinevate maa­ilmakeelte) omandamiseks. (N1961, mujal Eestis)

Sellistest vastustest paistab, et võro/seto keelt ei nähta täisväärtuslikuna, kuna see on peamiselt kõneldav keel ja sellel ei ole edasises tööelus väljundit. Teisalt on mitmed võro/seto keele koolis õpetamise pooldajad toonud põhjenduseks just selle, et siis lisandub kõnelemisoskusele oskus ja harjumus keelt kirjutada ning lugeda (43).

(43) Kindlasti on vajalik ka kirjutamis- ja lugemisoskus. (N1967, mujal Eestis)

Seega võib öelda, et ehkki vastajad ei olnud ise koolis võro/seto keelega kokku puutunud, olid nad vägagi selle poolt, et tänapäeval koolis võro/seto keelt õpetataks. Skeptilisem oli vanem põlvkond, kelle jaoks võro/seto keel oli kodukeel ning keda oli keelatud või tõrjutud võro/seto keele rääkimise tõttu. Nooremad vastajarühmad olid õppe osas positiivse hoiakuga ning leidsid, et see on vajalik keele elushoidmiseks, kohaliku identiteedi ja kogukonna toetamiseks ning kompenseerib seda, kui kodus enam keelekeskkonda piisavalt pole. Sellest järeldub, et võro/seto keele õppe laiendamiseks on kogukonnas suur toetus.

 

5. Kokkuvõte ja arutelu

Artiklis vaatlesime võro ja seto keele ohustatust peamiselt kahest aspektist: keele põlvkondlik ülekanne ning keeleõpe koolis. Andsime ülevaate ka muudest keele ohustatuse seisukohast olulistest teguritest, nagu kõnelejate arv, keele staatus, kirjakeele olemasolu, keelekasutusvaldkonnad.

Ehkki võro ja seto keele ärkamisliikumine algas juba 35 aastat tagasi, ei ole võro ja seto keele olukord märkimisväärselt paranenud. Pigem vastupidi: laste keele­oskus on vähenenud ning võro- või setokeelses kodus üles kasvavaid lapsi on praegu väga vähe. Oma küsitluses keskendusime põlvkondliku ülekande mehhanismidele: kellelt on erinevad põlvkonnad võro/seto keele omandanud ning kui palju on seda edasi antud oma lastele; kuidas on vanemate keelekasutus mõjutanud seda, kas ja kui palju oma lastega võro/seto keelt kõneldakse. Lisaks kogusime kommentaaride kaudu üldisi keelehoiakuid võro/seto keele suhtes.

Küsitluse tulemustest näeme, et alates 1960-ndatest on toimunud järkjärguline keelevahetusprotsess, mille käigus hakati oma lastega rääkima eesti keeles. Võro ja seto keel jäid pigem vanavanematekeeleks, mille kasutus ei olnud enam järjepidev ja mida tihtipeale ei omandatud enam sellisel määral, et tänapäeval ise suudetaks oma lastele keelt edasi anda. Kui keelt ei omandatud enam vanematelt ja tuumik­peres seda igapäevaselt ei kasutatud, vähenes tõenäosus, et seda oma lastega rääkides kasutati. Lisaks on kadunud toetav ümbrus: naabrite või sugulastega ei räägita enam võro/seto keelt kuigi sageli. See tähendab, et praegustel lastel ja noortel ei ole enam võro- või setokeelset keskkonda või suhtlusvõrgustikku, mis nende keeleomandamist piisavalt toetaks.

Kuna põlvkondadevaheline ülekanne on katkenud ja naabruskond ei toeta keele omandamist, muutuvad lasteaed ja kool keeleõppe seisukohast järjest tähtsamaks. Eesti riik on küll panustanud võro/seto keele õppesse lasteaias ja koolis, ent selle maht on liiga väike, et tagada piisav keeleoskus, lisaks on see kättesaadav üksnes osas õppeasutustes ning seda õpetatakse koolides vaid fakultatiivse ainena. Praeguses mahus ei kompenseeri see koduse võro/seto keelekeskkonna ebapiisavust ega taga keele oskust ja seega püsimist. Küsitluses osalenud noorematest vastanutest olid vaid vähesed koolis võro/seto keelt õppinud.

Meie küsitlusest selgub, et võro/seto juurtega inimesed peavad keeleõpet koolis oluliseks ja suhtuvad sellesse pooldavalt – mida noorem põlvkond, seda pooldavamalt. Kommentaaridest ilmneb, et keeleõpet koolis peetakse vajalikuks keele säilimiseks, identiteedi ja kogukonnatunde hoidmiseks. Negatiivse hoiakuga olid vanemad vastajad, keda oli koolis keelatud võro/seto keelt rääkida, kelle keelekasutust oli halvustatud ning kelle puhul oli võro/seto keele kasutust nähtud probleemina, mis takistab kirjakeele omandamist. Koolist ja ühiskonnast kaasa saadud suhtumine ongi kujundanud laiemalt keelehoiakuid: eriti vanemad põlvkonnad on tajunud võro või seto keele rääkimist häbiasjana ning akadeemilist edukust takistava asjaoluna.

Keelevahetus on toimunud suuresti keelehoiakute tõttu: kohalike keelte kasutamist ei ole tähtsaks peetud ja rõhutatud on eesti kirjakeele kasutamist. Keele­vahetus on seega tingitud keele madalast prestiižist ja kasutusalade vähesusest. Eesti keelele üleminek on suuresti vabatahtlik protsess, mida tingib tajutud alaväärsus ning soov lastele parem tulevik tagada. Seda protsessi on raske tagasi pöörata, kui keelel pole selget riiklikku staatust ning keeleõppe üle otsustamine on jäetud iga kooli juht­konnale. Et olukorda muuta, on vaja keeleõpet tugevalt toetada, ent see kõik nõuab raha ning õpetajate-õppematerjalide ettevalmistamist. See nõuab ka keele kasutusvaldkondade mitmekesistamist, et keeleõppele selgem siht anda: kui võro/seto keel jääb endiselt vaid selleks keeleks, mis „avab ainult keldri­ukse”, siis on raske motiveerida lapsi, vanemaid ja koolijuhte keeleõpet suuremas mahus korraldama ja läbima. Selleks on vaja kindlasti keeleseaduses võro ja seto keele staatust täpsustada, et muuta need köögikeelest kultuurkeeleks. Eesti keelega see kunagi õnnestus, veel ei ole liiga hilja, et lõunaeesti keelega sama saavutada.

 

Artikkel on valminud projekti „Interdistsiplinaarne seto korpus: jätkuprojekt” (EKKD120) toel.

Liina Lindström (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.lindstrom@ut.ee

Maarja-Liisa Pilvik (snd 1989), PhD, Tartu Ülikooli eesti keele teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), maarja-liisa.pilvik@ut.ee

Helen Plado (snd 1981), PhD, Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja Võru Instituudi teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), helen.plado@ut.ee

Triin Todesk (snd 1988), PhD, Tartu Ülikooli lõunaeesti keelte teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), triin.todesk@ut.ee

 

1 https://www.endangeredlanguages.com/lang/2998

2 Küsitlusele lisatud sõnaliste kommentaaride puhul on sulgudes esitatud kommenteerija sugu (M, N), sünniaasta ja praegune elukoht (Võrumaa, Setomaa, mujal Eestis).

Kirjandus

VEEBIVARAD

ELP = Endangered Language Project. https://www.endangeredlanguages.com/

Perepis 2010 = Итоги всероссийской переписи населения 2010. Т. 4. Национальный состав и владение языками, гражданство. https://rosstat.gov.ru/free_doc/new_site/perepis2010/croc/vol4pdf-m.html

Perepis 2020 = Итоги всероссийской переписи населения 2020. Т. 5. Национальный состав и владение языками. https://rosstat.gov.ru/vpn/2020/Tom5_Nacionalnyj_sostav_i_vladenie_yazykami

 

KIRJANDUS

I Võrokõisi Kongressi otsus võro keele õiguisist, võrokiilsest haridusõst, meediäst, kultuurist ja võro keele avaligust pruukmisõst. https://vorokongress.ee/wp-content/uploads/2023/04/Keele-otsus.pdf

Allas, Tiia 2022. Miks ja kuidas õpetada kohta? Kultuurilise identiteedi kujundamine võru keele ja kirjanduse õpetamise kaudu Vana-Võrumaa üldhariduskoolides. Magistritöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/89384

Allikas, Õ. 1969. Sõnad õpetavad, eeskujud tõmbavad kaasa. – Koit 24. IV, lk 3.

Belew, Anna; Simpson, Sean 2018. The status of the world’s endangered languages. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim Kenneth L. Rehg, Lyle Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 20–47. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.4

Brown, Kara D. 2005. Võro keele ja kultuuri tund kooli ja õpetajate elus. – Piirikultuuriq ja -keeleq. Piirikultuurid ja -keeled. (Võro Instituudi toimõndusõq 17.) Toim Karl Pajusalu, Jan Rahman. Võro: Võro Instituut’, lk 56–66.

Campbell, Lyle; Rehg, Kenneth L. 2018. Introduction: Endangered languages. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim K. L. Rehg, L. Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 1–18. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.3

Cohen, Jacob 1988. Statistical Power Analysis for the Behavioral Sciences. 2. tr. New York–London: Lawrence Erlbaum Associates.

Ederberg, Friedrich 1913. Rikutud Eesti keelest. – Eesti Kirjandus, nr 12, lk 466–471.

Eesti keele arengukava 2021–2035. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-09/htm_eesti_keele_arengukava_2020_a4_web.pdf

Ehala, Martin 2006. Keelevahetuse pööramisvõimalusi võru keelealal. – Mitmõkeelisüs ja keelevaihtus õdagumeresoomõ maiõ pääl. Mitmekeelsus ja keelevahetus läänemeresoome piirkonnas. (Võro Instituudi toimõndusõq 18.) Toim Helen Koks, Jan Rahman. Võro: Võro Instituut’, lk 11–26.

Eichenbaum, Külli; Koreinik, Kadri 2008. Kuis eläs mulgi, saarõ ja võro kiil? Kohakeelte ­seisundiuuring Mulgimaal, Saaremaal ja Võrumaal. (Võro Instituudi toimõndusõq 21.) Võro: Võro Instituut.

Eichenbaum, Külli; Pajusalu, Karl 2001. Setode ja võrokeste keelehoiakutest ja identiteedist. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 483–489.

EKN 2022 = Eesti keelenõukogu koosoleku otsusprotokoll (15.11.2022). https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-11/Eesti%20Keelenõukogu%20koosoleku%20otsusprotokoll%20%2815.11.2022%29.pdf

Fishman, Joshua A. 1991. Reversing Language Shift: Theoretical and Empirical Foundations of Assistance to Threatened Languages. Clevedon: Multilingual Matters.

Iva, Sulev 2007. Võru kirjakeele sõnamuutmissüsteem. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 20.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Iva, Sulev 2023. Võru keelest võrokeste kongressi taustal. – Sirp 2. VI, lk 18.

Kalkun, Andreas; Oras, Janika 2014. Seto singing tradition in Siberia: Songs and ‘non-songs’. – Folklore: Electronic Journal of Folklore, nr 58, lk 149–186. https://doi.org/10.7592/FEJF2014.58.kalkun_oras

Kallio, Petri 2014. The diversification of Proto-Finnic. – Fibula, fabula, fact: The Viking Age in Finland. (Studia Fennica. Historica 18.) Toim Joonas Ahola, Frog, Clive Tolley. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 155–168.

Kasik, Reet 2022. Keelekorraldus Nõukogude Eestis. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole.) – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1093–1103. https://doi.org/10.54013/kk780a2

Kask, Arnold 1984. Eesti murded ja kirjakeel. Tallinn: Valgus.

Keeleseadus. RT I, 18.03.2011, 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/118032011001

Kook, Urmet 2023. Ettepanek: seto ja võro keelt võiks saada märkida registritesse ema­keelena. – ERR. https://www.err.ee/1608986750

Koreinik, Kadri 2011. The Võru language in Estonia: An Overview of a Language in Context. (Working Papers in European Language Diversity 4.) Mainz–Helsinki–Wien–Tartu–Mariehamn–Oulu–Maribor: ELDIA. https://phaidra.univie.ac.at/download/o:102999

Koreinik, Kadri 2015a. Võru keel: ELDIA uuringu lühikokkuvõte. Tartu: Tartu Ülikool.

Koreinik, Kadri 2015b. Setu keel: ELDIA uuringu lühikokkuvõte. Tartu: Tartu Ülikool.

Krauss, Michael 1992. The world’s languages in crisis. – Language, kd 68, nr 1, lk 4–10. https://doi.org/10.1353/lan.1992.0075

Krauss, Michael 2007. Classification and terminology for degrees of language endangerment. – Language Diversity Endangered. (Trends in Linguistics. Studies and Monographs 181.) Toim Matthias Brenzinger. Berlin: Mouton de Gruyter, lk 1–8. https://doi.org/10.1515/9783110197129.1

Kuuba, Rainer 2023. Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändäise kotsilõ. – Ettekanne. Põlidsõq ja rändäjäq, olõjaq ja tulõjaq, läbikäümine ja mõotusõq. Võro, Võro Instituut 27.–28. rehekuu 2023. https://www.youtube.com/watch?v=pdWUU-XxcHE&ab_channel=V%C3%B5roInstituut

Laanekask, Heli 2004. Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.–19. sajandil. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 14.) Tartu: Tartu Ülikool Kirjastus.

Lee, Nala H.; Van Way, John R. 2018. Assessing degrees of language endangerment. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim Kenneth L. Rehg, Lyle Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 47–65. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.5

Lewis, Paul M.; Simons, Gary F. 2010. Assessing endangerment: Expanding Fishman’s GIDS. – Revue Romaine de Linguistique, kd 55, nr 2, lk 103–120.

Lindström, Liina; Risberg, Lydia; Plado, Helen 2023. Language ideologies and beliefs about language in Estonia and Estonian language planning. – ESUKA–JEFUL, kd 14, nr 1, lk 7–48. https://doi.org/10.12697/jeful.2023.14.1.01

Lindström Liina; Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen; Todesk, Triin 2024. Võro ja seto keele­vahetuse küsitluse andmed. Open Science Framework. https://osf.io/qn9c8/

Lõbu, Terje 2005. Regionaalsete joonte ühtlustamise katsed 1920.–1930. aastail Võrumaa hariduselu näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/541

Lõuna, Kalle 2003. Petserimaa. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940. (Loodus, aeg, inimene.) Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Manakov jt 2011 = Андрей Манаков, Наталья Теренина, Юлия Колпакова, Сергей Евдокимов, Карина Потапова, Oтчёт по итогам социально-демографического исследования сету печорского района летом 2011 года. Псков. http://ematf.pskgu.ru/projects/pgu/storage/SETU/text/setomaa_otchet%202012.pdf

Org, Ervin; Reiman, Nele; Uind, Katrin; Velsker, Eva; Pajusalu, Karl 1994. Vastseliina Sute küla elanike murdepruugist ja keelehoiakutest. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 203–209.

Pajusalu, Karl 1997. Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos. – Pühendusteos Huno Rätsepale. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 8.) Toim Mati Erelt, Meeli ­Sedrik, Ellen Uuspõld. Tartu, lk 167–183.

Pajusalu, Karl; Hennoste, Tiit; Niit, Ellen; Päll, Peeter; Viikberg, Jüri 2009. Eesti murded ja kohanimed. 2., täiendatud tr. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Pajusalu, Karl; Koreinik, Kadri; Rahman, Jan 2000. Lõunaeesti keele kasutusest Kagu-Eestis. – A kiilt rahvas kynõlõs: võrokeste keelest, kommetest, identiteedist. (Võro Instituudi toimõndusõq 8.) Toim K. Koreinik, J. Rahman. Võro: Võro Instituut, lk 13–37.

Plado, Helen 2022. Rahvakeelsus XX sajandi alguskümnendite Eesti keelekorralduses. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole.) – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1075–1092. https://doi.org/10.54013/kk780a1

Prillop, Külli; Pajusalu, Karl; Saar, Eva; Soosaar, Sven-Erik; Viitso, Tiit-Rein 2020. Eesti keele ajalugu. (Eesti keele varamu VI.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Põlisrahvana määratlemisest. XII Seto Kongress. Otsus. https://www.setomaa.ee/kogukond/docs/file/skvk/XIISeto-Kongressi-otsus7_polisrahvana-maaratlemisest.pdf

Raag, Raimo 2008. Talurahva keelest riigikeeleks. Tartu: Atlex.

REL 2021 = 2021. aasta loenduse valikuuringu metoodika kirjeldus. Eesti Statistika. https://www.stat.ee/sites/default/files/2022-11/Loenduse%20valikuuringu%20metoodika%20raport.pdf

Riigi Statistika Keskbüroo 1924 = 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Résultats du recensement de 1922 pour toute la République. Vihk I: Rahva demograafiline koosseis ja korteri­olud Eestis. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo.

Saar, Hipp 2022. „Kas ahju taha või prügimäele?” Murdeteemaline arutelu 1969. aasta Põlva ajalehes Koit ja selle järelkajad. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 3, lk 142–148.

Sammallahti, Pekka 1977. Suomalaisten esihistorian kysymyksiä. – Virittäjä, kd 81, nr 2, lk 119–136.

Seto keele arõnguplaan. Seto Instituut, 2022. https://www.setoinstituut.ee/seto-keele-aronguplaan/

Skutnabb-Kangas, Tove 1996. Language and self-determination. – Self-Determination. Toim Donald Clark, Robert Williamson. London: Palgrave Macmillan, lk 124–140. https://doi.org/10.1007/978-1-349-24918-3_7

Thomason, Sarah G. 2015. Endangered Languages: An Introduction. Cambridge: Cam­bridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9781139033817

UNESCO 2003 = Ad Hoc Expert Group on Endangered Languages, Language Vitality and Endangerment. Document adopted by the International Expert Meeting on UNESCO Programme Safeguarding of Endangered Languages. Paris, 10–12 March 2003. CLT/CEI/DCE/ELP/PI/2003/1. https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000183699

Van Rooy, Raf 2020. Language or Dialect? The History of a Conceptual Pair. Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oso/9780198845713.001.0001

Viikberg, Jüri 2021. Emakeele Selts ja murdekogumine. – Emakeele Selts 1920–2020. Koost Jüri Valge. Tallinn: Emakeele Selts, lk 349−369.

Viitso, Tiit-Rein 1985. Criteria for classifying dialects of Baltic Finnish languages. – Dialec­tologia Uralica: Materialien des ersten Internationalen Symposions zur Dialektologie der uralischen Sprachen, 4.–7. September 1984 in Hamburg. (Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 20.) Toim Wolfgang Veenker. Wiesbaden: Harrassowitz, lk 89–96.

Wichmann, Søren 2020. How to distinguish languages and dialects. – Computational Linguistics, kd 45, nr 4, lk 823–831. https://doi.org/10.1162/coli_a_00366

Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiivselt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilu­kirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombinatsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest.

Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja kohtute protokollid, paljud neist nii mustandi kui ka puhtandina, milles tekstid osalt kattuvad. Kirjalikustumise ja õiguslikustamise edenedes protokolliti kõikvõimalike ametkondade koosolekuid ja läbirääkimisi üha sagedamini ja põhjalikumalt. Protokoll tungis oma jäädvustava funktsiooni tõttu kõikjale ning muutus juriidiliselt üha kaalukamaks. Peale üksikute erandite on protokollid käsitsi kirjutatud, mistõttu just mustandeid on kiirustava, soditud kirjutamisviisi, sageli ka ulatuslike paranduste, kustutamiste ja täienduste tõttu tihti keeruline lugeda.

Käesoleva artikli eesmärk on esile tõsta Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyeri aastatel 1634–1653 kirja pandud protokollide põhjal juhtumiuuringu vormis protokolližanri kirjanduslikku, narratoloogilist potentsiaali, mille toel mõista ja tõlgendada neis leiduvat tõsielu peegeldavat lugu balti elulaadist (sks Lebenswelt). Pole kahtlust, et protokollides on jäädvustatud tegelik, mitte väljamõeldud „balti maailm”. Seda enam pakub huvi kujutamisviis: millises keeleregistris ja -vormis protokollijast sekretär ning teda järgides ümberkirjutaja sündmuse esitas ning kas ja milliseid narratiivi elemente ta seejuures kasutas.

Artikli avaosas vaatlen lähemalt protokolli ja aruande mõistet ja uurimislugu just saksakeelses kultuuriruumis, lähtudes asjaolust, et varauusaegne mitmekeelne Tallinn oli hoolimata kuulumisest Rootsi ülemvõimu alla domineerivalt saksakeelse asjaajamiskultuuriga linn. Seejärel käsitlen Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyerit kui kirjameest ja autorit ning tema kirja pandud protokolle, keskendudes nendes leiduvate jutustavate struktuuride analüüsile. Näidete valikul pööran tähelepanu ka sellele, kuidas protokolli autor kujutab ametlikus tekstis iseennast.

 

Protokoll ja (lähetus)aruanne

Protokollide ja aruannete kirjandusteaduslik ja -ajalooline uurimine piirdub harvade üksikkäsitlustega. Sissejuhatavana võib mainida artiklikogumikku „Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte” protokolli kui tekstitüübi kultuurilise funktsiooni kohta, kuigi XVIII sajandi eelseid protokolle selles ei vaadelda (Niehaus, Schmidt-Hannisa 2005). Selle kogumiku ilmumisest peale on tähelepanu keskmes olnud eeskätt XX sajandi protokollid, mida on käsitletud filosoofilisest ja sotsioloogilisest vaatenurgast.1 Narratiiviuuringud liigitavad selle žanri tegelikkust kirjeldavate tekstide hulka, milles loo aluseks pole mitte fiktsioon, vaid faktid (Klein, Martínez 2009: 1–13). Ammune, ent endiselt aktuaalne küsimus, kui palju on luules ja kirjanduses „tõde” ja fakte, leiab ka tänapäeva kirjanduse ja meedia uurimisel tähelepanu ning piir tõe ja tegelikkuse vahel näib aina ähmastuvat (nt Lugauer 2020). Just selles kontekstis väärib tähelepanu ajalooline tarbekirjandus. Kui uurida kirjandusliku ja jutustava osakaalu protokollides jäädvustatud tegevustikus, saame ajaloolisele tarbekirjandusele läheneda justkui ümberpööratud vaatenurgast.2

Protokollides ja aruannetes käib seos tegelikkusega alati käsikäes lugeja ootusega, et just nii see päriselt toimuski. Kui Christian Kleini ja Matías Martínezi sõnul on faktinarratiivides (sks faktuale Erzählungen) või tõsielujutustustes (sks Wirklichkeits­erzählungen) keskse tähtsusega „soov käsitleda end päriselu kujutajana” (Klein, Martínez 2009: 2, märkus 3), siis on protokollid ja aruanded – eriti need, mis pärinevad seisuslikult korporatsioonilt või kohtult – juba per definitionem võtnud kohustuse vahendada „tõde” neutraalselt ja objektiivselt, selleks et tekste peetaks hiljem usaldusväärseks ja neil oleks tõendi väärtus (Zedler 1741: 973–975; DRW: 1387–1389). Kuna see tekstivorm eeldab protokollija kui teksti autori erapooletust, nagu on öeldud ka sekretäri tööjuhendis (vt allika­publikatsiooni Ewers 1821: 180–185 ja käsitlust Klöker 2020: 38–41),3 tekib küsimus, kas ja mil moel lähtub autor vaatamata ametikohale Eestimaa rüütelkonna juures oma käsitluses niinimetatud sisemisest vaatepunktist (sks interne Fokalisierung), sest erapooletuse ettekirjutus kehtib küll kirjutaja isikliku arvamuse vältimise kohta, kuid loomulikult mitte teksti kohta tervikuna. Rüütelkonna protokollid ei esita ju sugugi neutraalset vaadet omaaegsetele sündmustele ja protsessidele, vaid kajastavad ikkagi rüütelkonna arvamusi ja hoiakuid – tõsi küll, mõningate variatsioonide ja kõrvalekalletega korporatsiooni liikmete hulgas. Kitsendavavõitu ametijuhised, mis justkui räägiks narratiivsuse vastu, on kahtlemata kaasa aidanud sellele, et protokollid ei ole siiani saanud narratoloogilist tähelepanu, mida need tegelikkuse jäädvustusena väärivad.

Seni on kirjandusteoreetilistes käsiraamatutes kirjandusliku vormina tingimusteta tunnustust leidnud üksnes jutustus koos allmõistetega „narratoloogiline meetod” (sks narratologisches Verfahren) ja „narratiivi elemendid”, samal ajal kui ­aruanne ja protokoll on enamasti tähelepanuta jäetud.4 Ent enesestmõistetavalt võib neidki kirjandusliku vormi nimetustena kasutada. Mõeldagu kas või nende tekstivormide alusel loodud jäljendustele, näiteks Stefan Heymi romaanile „Der König David Bericht” („Kuningas Davidi aruanne”, 1972) või Klaus Stilleri teosele „H. Protokoll” („H. protokoll”, 1970), mis esitavad aruande ja protokolli kui tekstivormi ­fiktsionaalseid jäljendusi.

Gero von Wilperti kirjandusleksikon määratleb aruannet kui toimunu lühikest, asjalik-konkreetset ja ajalist järjekorda järgivat esitust ilma kaunistavate ­kõrvalepõigete ja tõlgenduslike mõtisklusteta ning iseloomustab seejärel lühidalt aruande funktsioone jutustavas kirjanduses, draamas ja ajakirjanduses. Ajakirjanduse kokku­puude selle tarbekirjandusliku tekstiliigiga ilmnevat just reportaažides ja reisikirjades. (Wilpert 2001: 79)5 Metzleri kirjandusleksikonis on aruannet (sks Bericht) defineeritud kui sündmustiku lihtsat kujutamist ilma kaunistavate, fiktiivsete ja mõtestavate elementideta ning eristatud ühelt poolt aruande kasutamist ­ilukirjanduses eepilise jutustuse põhivormina ja draamas vahendina muude mineviku- või olevikusündmuste kaasamiseks, teiselt poolt ajakirjanduses sündmuste aruandena, mis põhineb dokumenteeritud materjalil sünonüümselt reportaažiga. Lõpuks mainib leksikon aruande kasutamist väljamõeldud kontekstides koos täiendavate viidetega. (Burdorf jt 2007: 75)

Protokolli kohta pole artikleid kummaski keskses saksa kirjanduskäsiraamatus (Reallexikon 1997; Burdorf jt 2007). Seevastu Wilpert (2001: 644) määratleb protokolli kui juriidiliselt objektiivset konverentsi- ja koosolekuaruannet, asja­osaliste allkirjadega kinnitatud kirjalikku jäädvustust ütlustest, ülekuulamistest, läbirääkimiste käigust ja tulemustest ning puudutab põgusalt ka protokolli kirjanduslikku kasutust. Jättes kõrvale asjaosaliste allkirjadega kinnituse, mis pole ­praegugi kohustuslik protokolli osa,6 kehtib Wilperti määratlus ka XVII sajandi ­protokollidele. Ometi on selles lünki, kui võtta arvesse kõiki varauusaegsetes institutsioonides kirja pandud protokolle nende mitmekesisuses. Eelkõige sisaldavad rae- ja rüütelkonnaproto­kollid – nagu neid praegu üldiselt lühendatult nimetatakse7 – tavaliselt palju enamat koosolekutel ja läbirääkimistel tehtud protokollilistest märkmetest, nagu need kindlas kohas, asutuses, hetkel ja kirjutaja jaoks reeglite ja tavadega olid ette nähtud. Näiteks võib tuua rae või rüütelkonna õigusemõistmise ehk kohtu­menetlustega seotud dokumente ja otsuseid või üleskirjutusi kinnisvaratehingute ja seisuslike probleemide kohta (kodakondsuse taotlemine, aadliõiguste tõendamine) või siis institutsioonile saadetud kutseid, ka ametikirju ja -juhendeid, dokumente uute liikmete valimise ja sekretäri tegevuse kohta ning lõpuks lähetusaru­andeid. Kõike seda ja veel paljut muud võib protokollidest leida. Linnade ja aadelkonna olulisimate üles­kirjutustena sisaldavad need ühe linna (raeraamatud8), piirkonna või maa ajaloo tuuma, sõlmpunkti, milles põimusid kõik omaaegsed sündmused nende ajaloolises muutumises. Protokollides kajastuvad paljud avalikud diskursused, mis puudutavad kas vastavat seisust või õigusruumi (linna või riiki). Protokollide tekstikriitilise ja narratoloogilise analüüsi vajalikkusele ja olulisusele viitab tõsiasi, et iga­päevaelu otsese peegeldamise käigus põhjustas kirjalikustumisprotsess murrangu, nagu märgib ­Susanne Rau (2019).

 

Rüütelkonna sekretär Caspar Meyer ja tema protokollid

1. jaanuaril 1634 asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina ametisse Rostockist pärit Caspar Meyer (umbes 1605–1654; seni põhjalikem käsitlus tema kohta on Klöker 2020). Ta oli õppinud Rostockis ja Kopenhaagenis, kuid ei saanud pärast oma esimesi töökogemusi Rostocki notarina seal siiski alalist ametikohta. Tänu abielule Rostocki professori ja mõlema õiguse ehk Rooma ja kanoonilise õiguse doktori Azarias Sturtzi (1581–1627) lese Sophia Dobbiniga tõusis ta kõrgemasse seltskonda. 1632. aastal lahkus Meyer sõjast räsitud Rostockist koos abikaasaga, et ilmselt teadlikult Eesti- ja Liivimaal õnne otsida. Algul töötas ta vabakutselise advokaadina Tallinnas, kolis seejärel Riiga, kuid naasis – veel Riia teenistuses – 1633. aastal Tallinna ja asus rüütelkonnasekretäri ametisse.

Meyeri 1634. aastal alanud töö Tallinnas kestis kokku 20 aastat ja oli võrreldes tema eelkäijate ja ametijärglaste paariaastase teenistusajaga erakordselt pikk. Võib pidada õnnelikuks juhuseks, et tema ametiaeg langes peaaegu täiesti kokku Rootsi kuninganna Kristiina valitsemisperioodiga Eesti- ja Liivimaal (1632–1654), mil teostus mitu Rootsi keskvõimu algatust, nagu rüütli- ja maaõiguse koostamine, kiriku­korra väljatöötamine, Tallinna gümnaasiumi asutamisega seotud praktiline töö, läbirääkimised Tallinna linnaga teraviljakaubanduse üle.9 Meyeri ametiaja esimesse aastasse jäi saatkonnareis Stockholmi, kus toimus 1632. aastal Lützeni all hukkunud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi matusetseremoonia. Meyer oli kokku kuue Rootsi kuningakotta lähetatud saatkonna liige. Nende hulgas oli 1642. aasta lähetus, mille ta võttis ette ihuüksi, liikudes osalt mööda maismaad. Ilm­selgelt nautis ta rüütelkonna tunnustust ja täitis üha selgemini rüütelkonna sündiku rolli,10 ehkki jäi kogu eluks ametinimetuse poolest sekretäriks ega saanud märkimis­väärset palgakõrgendust. Rootsi kuninganna tõstis ta küll 17. jaanuaril 1651 Rosenstocki nime all aadli­seisusesse ning andis talle Soomes talupoegi ja maid, ent Meyeri positsiooni Eestimaa rüütelkonnas see ilmselt ei mõjutanud. Kultuuri- ja kirjandusloolist huvi pakub Caspar Meyeri ja ­Catharina von der Hoyeni pikaajalise keelatud armuloo jäädvustus kirjades ja luuletustes (kommenteeritud väljaanne Klöker 2020).

Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina pidi Meyer protokollima mõlema ametkonna istungeid, mis olid tema ajal nii tihedalt seotud, et nende protokolle ei saa üksteisest alati eraldadagi. Järgmiste sajandite arhivaarid püüdsid säilinud protokolle hiljem iseseisvunud institutsioonide vaatenurgast jagada vastavalt rüütelkonna või maakohtu omadeks. Ehkki see jaotus pole sisuliselt põhjendatud ega õnnestunud, seletab see kahe institutsiooni protokollide praegust paiknemist arhiivi kahes eri fondis. Viis köidet kokku 3163 leheküljega asuvad praegu Eesti Rahvus­arhiivis Tartus, Eestimaa rüütelkonna (RA, EAA, f 854) ja Eesti kõrgema maakohtu fondis (RA, EAA, f 858). Kaks mustandite köidet aastaist 1634–1644 ja 1645–1653, mis on enamjaolt Meyeri enda käega kirjutatud ja sisaldavad palju parandusi, täiendusi ja kustutusi, hõlmavad kogu tema ametiaega.11 Seevastu puhtandeist on Meyer ise ümber kirjutanud vaid osa. Alates 1636. aastast olid tal puhtandite kirjutamise jaoks oma kirjutajad. Esimene puhtandite köide hõlmab aastaid 1634–1642, millele järgnes tõenäoliselt aastate 1643–1646 köide, mis on juba ammu kadunud.12 Rea lõpetavad kaks köidet aastate 1647–1651 ja 1652–1653 kohta.13

Vahetust sündmuste toimumise ajast pärit protokollide peaaegu täielikku säilimist võib hilisema Eesti ajaloo kontekstis pidada õnnelikuks juhuseks ja nii moodustavad need ainulaadse allikakorpuse interdistsiplinaarseks uurimistööks.14 Protokollid käsitlevad peaaegu kõiki Eestimaa elu sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi ja õiguslikke aspekte XVII sajandi teisel veerandil. Kirjandusteadusele pakub protokoll lisaks kõigile sotsiaalajaloolistele dimensioonidele erilist huvi tekstiliigina. Neis on Eestimaa avalik elu ja balti elulaad jäädvustatud keskse aadliinstitutsiooni vaate­nurgast ja nii on meil olemas ajalooline narratiiv, mida erinevalt ajastu ajaloo­proosast ja kroonikaist ei olnud autor sellisena kavandanud juba seetõttu, et ta ise oli teose aktiivne tegelane.15

 

Narratiivi struktuur

Mitme institutsiooni – Eestimaa rüütelkonna, maanõunike kolleegiumi ja kõrgema maakohtu – läbipõimunud dokumentatsioonina sisaldavad Caspar Meyeri protokollid eri narratiivsete tekstitüüpide osi. Esiteks koostas sekretär kohtuistungite protokollid, millelt oodati võimalikult suurt täpsust kuni sõnastuseni välja. Suulisi kohtuvaidlusi ta üldjuhul ei jäädvustanud, ka sõnasõnalist suulise kõne üleskirjutust näiteks tunnistajate ülekuulamiselt leidub tema protokollides harva. Üksnes protsessi käigus esitatud kaebusi ja palvekirju, samuti kohtuotsuseid (nn Abscheiden) tähendas Meyer üles ja need, osalt väga formaalsed ja vastavalt juhenditele koostatud tekstid sõnastas ta koostöös kohtunikuga. Lisaks sellele tuli tal aga referendina dokumenteerida ka asutustes toimunud sündmusi, näiteks kõiki koosolekuid, ametisse valimisi ja nimetamisi, suhtlust teiste institutsioonidega. Siin jäi sündmuste jäädvustamiseks valitud keeleline väljendus, niinimetatud kollektiivne narratiiv suures osas sekretäri hooleks. Kõige suurem väljendusvabadus oli tal aruannetes enda kui ­sekretäri iseseisva tegevuse kohta, millest ta pidi protokollis aru andma – loomulikult siingi žanrinõuete raamistikus.

Esmalt on vajalik protokolli ja selles sisalduvate eri tekstivormide süsteemne analüüs, et teha kindlaks, kas narratiiviteoreetilised kategooriad annavad sellele materjalile rakendamisel tulemusi. Kujutatud tegevustiku ja jutustatud maailma puhul tuleb esiteks eristada protokolli üldist jutustamisstruktuuri, mis kajastab ajalises järjekorras kõiki institutsiooni jaoks olulisi tegevusi ning moodustab seetõttu tervikliku ajaloolise narratiivi. Selles rullub üksikasjalikult lahti vastava maa ja riigi elulaad. Teisalt vastanduvad ajaloolisele terviknarratiivile protokolli allosad kui jutustused üksikute sündmuste, näiteks istungite, läbirääkimiste, tegevuste, lähetuste, kohtuasjade ja muu kohta, milles võib leida erinevaid jutustamisviise. Taustal on alati küsimus, kas jutustuses leidub märke teadlikust struktureerimisest, mis võib olla vastuolus sündmuste tegeliku kronoloogiaga. Lisaks tekitab põhimõttelise erinevuse mustandi ja puhtandi koostamisaeg. Kui puhtand on justkui eri allikaist pärit tekstide montaaž, siis ei ole mustandki alati kronoloogiliselt ja seega ka mitte vahetult sündmuse ajal kirja pandud, nagu näitavad mustandites leiduvad ristviited, aga ka tühjad leheküljed, kuhu oli plaanis lisada tekste. Küsimus jutustatud maailma konstrueeritusest tundub esmapilgul banaalne, sest kajastatakse ju tõsielusündmusi ja -tegusid. Ent see küsimus muutub olulisemaks, kui analüüsida nii protokollide mustandites ja puhtandites kajastamata jäetud sündmusi kui ka ümberkirjutamisel puhtandist välja jäetud või muudetud üle­vaateid.

Lugude jutustamise viis on protokollides ilmselgelt väga mitmekesine. Näiteks on olulisi kõikumisi narratiivi tempos. Koosolekutel märgitakse üles väga palju üksikasju, siin on näha detaile kuhjavat jutustamisviisi. Ent samuti leidub protokollides pikemaid ja lühemaid sissekanneteta perioode ning osi, mis sisaldavad pelgalt sündmuste kokkuvõtteid või juhuslikke kirjapanekuid. Neil juhtudel on vaja uurida võimalikku tausta. Kas ametlikke sündmusi ei toimunudki? Kas sekretär viibis eemal või oli hõivatud muude asjadega, mis ei kuulunud protokollis jäädvustamisele? Protokolli tunnusjoonte hulka kuuluvad ka eri jutustamistasandid: sekretär ei jäädvustanud reportaažina mitte ainult vahetuid tegevusi, näiteks maanõunike koosolekuid, vaid refereeris sedagi, mida teised inimesed teatasid või olid teatanud (sekundaarne jutustamine, ümberjutustatud kõne). Analüüsida tuleb nii selliste eri jutustamis­tasandite esinemissagedust, nende väljenduslikku teostust kui ka võimalikke funktsioone.

 

Autor ja tema representatsioon protokollides

Protokollide kirjandusteadusliku analüüsi üks olulisemaid küsimusi puudutab autori rolli. Kuna tegemist ei ole ilukirjandustekstidega, siis ei mõtle autor proto­kollidesse kirjapandud sündmusi välja ega luuleta neid kokku, vaid üksnes kirjalikustab tegevuste käigu, mis seisneb osaliselt juba niigi vahetus keelelises suhtluses, st fikseeritud keelelises vormis (näiteks koosolekute ja läbirääkimiste arutelu).16 Protokolli ühe osa peab autor seetõttu sõnastama võimalikult lähedaselt räägitule, ent teise osa toimunust peab ta ise sõnadesse panema. Mõlema ülesande täitmist mõjutab teksti autori keel(t)eoskus ja -hoiakud, sest ainuüksi otsekõne vestluste jäädvustamine kaud­kõnes nõuab head väljendusoskust, rääkimata muude tekstiosade täiesti iseseisvast sõnastamisest. Mis puudutab valdavalt kuivi ja konkreetseid tarbetekste pikema aja­vahemiku kohta, siis tuleb nende juures uurida nii kujutamisvahendeid kui ka kujutatavate tegevuste ja sündmuste mahtu.

Protokollide autor on enamjaolt sekretär, kes oli juba ladinakoolis või gümnaasiumis saanud põhjaliku humanistliku väljaõppe ladina retoorika alal17 ja kel oli tavaliselt õigusteaduslik kõrgharidus. XVII sajandi kantseleides oli keskaegne traditsioon juba ammu kokku sulanud humanistliku retoorikaga. Vormeli- ja kantseleikäsiraamatud, nagu Adam Volckmanni „NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte” („Notarikunst ehk käsiraamat notaritele ja teistele kohtutöötajatele ja -kirjutajatele”, 1621),18 käsitlesid kõiki notari ja sekretäri tegevusvaldkondi ning andsid juhiseid ja üksik­asjalikke näidistekste vajalike dokumentide koostamiseks juba saksa keeles. Kui sekretäri kirjutustöö põhines suures osas üsna kindlaksmääratud vormelite loetelul, siis protokollides ja lähetusaruannetes oli eespool nimetatud jäädvustamisfunktsiooni raames suurem keeleline vabadus.19

Käsitledes protokolli balti elulaadi objektiivse narratiivina, kerkib jutustaja hääle küsimus. Genette’i mudeli kohaselt on ajalootekstides (nagu fakti­narratiivides üldse) autor ühtlasi jutustajaks. Kui ta on samal ajal ka loo tegelane, tekib homodiegeetiline narratiiv, mida esimese isiku narratiivi puhul nimetatakse autodiegeetiliseks. Tekst on siis ühtlasi autobiograafiline ja seega ka minajutustus.20 Täpselt samamoodi on protokollis: autor on jutustaja ja annab teavet – kuigi mitte väga järjekindlalt, ent siiski – korduvalt ka iseenda kohta. Ta võib seda teha umbisikulisest vaatenurgast kolmandas isikus, nagu 3. mail 1634 saatkonnareisi sissejuhatuses:

3. mail: lähetada saadikutena härrade maanõunike nagu ka teiste aadlike ja maiskonna üksmeelsel heakskiidul hiilgavaima, võimsaima kuninga ja isanda, isand Gustav Adolfi kuninglikele matustele, kuhu rüütel- ja maiskond kõige lahkemalt oli kutsutud; lisaks sellele ammuste privileegide kinnitamiseks ja tunnustamiseks; samuti kuberneriisanda härra Philipp Scheidingi ning maanõunike ja rüütelkonna vahel tekkinud vaenu lõpetamiseks maanõunikud: õilsaim, väärikaim, lugupeetuim ja vapraim Eberhard Bremen Rummust ja Pikaverest, Georg (Jürgen) Maidel Maidlast, Otto von Uexküll Paadremalt ning rüütelkonna pealik Otto Uexküll Veliselt ja sekretär Caspar Meyer koos järgmise volikirja, soovituste ja juhistega, mille rüütel- ja maiskond neile kaasa on andnud. (RA, EAA.858.1.224, lk 9)21

Kuid harvad pole juhud, mil Meyer lülitub ümber isiklikule vaatenurgale esimeses isikus. Ülaltoodud katkendi järel kirjeldab Meyer lähemalt järgnenud sündmusi, alustades laevale minekuga 26. mai õhtul kell kaheksa ning väljumisega järgmisel ööl kell kolm. Ent juba järgmises, saabumist kajastavas lõigus vahetub perspektiiv uuesti ja Meyer esitab nüüd taas saatkonna liikmena „meie” narratiivi:

4. juuni hommikul kell 9 jõudsime tänu Jumalale tervelt ja heas seisus Stockholmi ja ööbisime Kaupmehe tänaval Stockholmi kuningliku [Svea] õuekohtu assessori Karl Olufsoni juures, millise öömaja eest andsime talle seal viibitud aja eest 32 riigitaalrit ning tema naisele ühe roosnoobeli22 (RA, EAA.858.1.224, lk 14–15).

Kui sekretär tegutseb päris iseseisvalt, lülitub ka narratiiv ainsuse esimesele isikule. See sisemine vaatenurk rõhutab, et jutustaja on tegelasega identne. Kuigi ta võiks nüüd jutustada ka enda kui tegelase mõtetest ja tunnetest, jääb tekst ometi vastavalt protokolli nõuetele tegevusaruandeks.23 Muidugi on sekretäril seejuures tähtis näidata, millise ajendi ja plaaniga (kellegi korraldusel, käsul või omaalgatuslikult) tema kui tegelane tegutseb. Just nendes esimeses isikus minajutustustes leiab kinnitust tema kui sekretäri tegevuse seaduslikkus ja lojaalsus institutsioonile. Seetõttu teatab ta näiteks oma tegelase kavatsustest niimoodi:

30. [kuupäeval] andsin mina, sekretär, üle härrade maanõunike käsul varem koostatud soovituskirja,24 mille olid Eestimaa vürstiriigi rüütel- ja maiskond [meile, saadikutele] riiginõunike jaoks kaasa andnud, et me selle isandatele riiginõunikele üle annaksime, [ja milles] minust sekretär Johan Mönsonile teada anti, palumaks teda, et too võimaldaks mulle audientsi isandate riiginõunike juurde. Kui too Mönson siis riigi­nõunike juurest väljus, teatas ta riiginõunike soovist, et ma talle [Mönsonile] selle soovituskirja üle annaks, mille ma siis edastasin nimetatud sekretärile, kes viis selle edasi saali, kus istusid koos riiginõunikud, ning teatas mulle seepeale, kui riiginõunikud olid selle läbi lugenud, et nood tahavad selle peale maanõunikele soodsa vastuse anda. (RA, EAA.858.1.224, lk 17)25

Lisaks on protokollis osi, milles jutustaja räägib teistest inimestest, ilma et oleks ise kõnealuse tegevuse juures viibinud. See heterodiegeetiline jutustus on ainsuse kolmandas, veel sagedamini aga mitmuse kolmandas isikus, sest peamiselt jäädvustatakse maanõunike ja saadikute tegevust. Sellise jutustajaperspektiivi puhul ei saa kirjutaja kohalolekut sündmuste juures alati usaldusväärselt kindlaks teha – sekretäri osalust või puudumist mainitakse otsesõnu harva. On võimalik, et sekretär kirjutas talle suuliselt või kirjalikult teada antu pelgalt üles, märkimata, kas sõnum on vahendatud või mitte. Väga selgelt on see üles tähendatud küll protokollides, mis käivad aja kohta, mil Meyer viibis 1642. aastal mitu kuud Stockholmis lähetuses. Siin on tegemist sekundaarse narratiiviga, ilma et autor oleks märkinud oma teabeallikat:

Minu äraolekul 26. juunil saabus õnnelikult Tallinnasse kõrgesti sündinud isand ­Gustav Oxenstierna, Kimito vabahärra, Tyresö ja Rannamõisa isand, kes oli määratud Eestimaa vürstiriigi kuberneriks ja kes pidas seejärel 4. juulil isandate maa­nõunikega kohtupäeva [sks Dingeltag], millel käsitleti järgmisi asju, nagu minu äraolekul asendus­sekretäri Johan26 Bruiningki protokoll [---]27 näitab. (RA, EAA.854.2.641, l 207v)28

Seega pole protokoll segavorm ainult selles sisalduvate eri tekstivormide, vaid ka autori eneseesitlusviisi poolest. Miks ja millistes olukordades räägib autor endast esimeses ja millal kolmandas isikus, peavad täpsustama tulevased analüüsid. Esialgu tuleb aga märkida, et mõlemal juhul ja seega märkimisväärses osas protokollidest võib teksti vaadelda egodokumendina. Vähemalt esimeses isikus jutustuse korral on protokollil ka autobiograafiline iseloom. Ent leidub teisigi osi, milles autor (jutustaja) ei maini küll end tegelasena, kuid mille kontekst annab selgelt mõista, et ta pidi kirjeldatud tegevuse ajal kohal olema kas või seetõttu, et protokoll on tema käega kirjutatud. Käsikirjaline vorm võimaldab kindlaks teha sellegi, mis päeval ja vahel isegi mis kell sekretär maanõunike koosolekutest osa võttis. Sellistele protokollidele on iseloomulik, et autor kirjutas palju iseendast, võtmata siiski elulooraamatutele omast reflektiivset vaatenurka oma elule ja andmata hinnanguid enda tegevusele.

Nagu mainitud, oli ajavahe tegevuse toimumise ja mustandi kirjapaneku vahel tavaliselt just koosolekute puhul väga lühike. Kuid leidub ka teistsuguseid juhtumeid. Näiteks 1642. aasta maakohtunike otsuse kohta, et sekretär peab sõitma Stockholmi, tegi Meyer sissekande protokolli alles viis kuud hiljem, pärast lähetusest naasmist, kirjeldades samas lühidalt kogu reisi:

Samal [päeval, 7. III 1642] otsustasid isandad maakohtunikud ja kogu rüütelkond, et mina, sekretär, pean vajalike kirjadega kuninga juurde sõitma. Mispeale ma reisisin Jumala nimel 18. märtsil Tallinnast Narva, Jami, Koporjesse, Nyeni kindlusesse, Viiburisse, Kyminkartanosse ja Porvoosse. Aga sealt edasi ei sõitnud ma laevade väljumise tõttu enne, kui alles 14 päeva pärast lodjaga Stockholmi, kus andsin oma kirjad koos auavaldusega üle maikuu 19. päeval. Viibisin seal 29. juulini, mispeale purjetasin sealt 31. juulil minema ja tänasin Kõigekõrgemat selle eest, et ma 4. augustil tervena tagasi Tallinnasse jõudsin. (RA, EAA.858.1.224, lk 813)

Jutustaja hääle kohta tuleb lisada, et sekretär kui jutustaja moodustab protokollide põhihääle, sest vastutava autorina pani ta osad tervikuks kokku ja kirjutas vahele ka siduvaid tekste. Ent vahelepõimitud kirjad ja dokumendid toovad lisaks suure hulga teisi hääli, eriti ainsuse esimese isiku minajutustustes, nii et terviknarratiiv muutub mitmekihiliseks. Mõeldes näiteks piiritülidele tunnistajate ütluste, kohtunike raportite, piirikontrolli protokollide, mõlema poole ettekujutuste ja muu sellisega, mis ühendavad väga erinevaid vaatenurki, ulatuvad need tekstid mõnikord üle aastate. Neist võib sageli leida isiklikke emotsionaalseid jutustusi, mis ületavad protokolli stiili piirid – kohtunarratiivide puhul pole see üllatav ja näitab protokolli osalist kuulumist õigusdiskursusesse (vrd Arnauld 2009: 42, kus viidatakse võimalusele tõlgendada kogu kohtumenetluse käiku narratiivina).

Kuid loomulikult sõltub see ka jutustatavast loost. 1635. aastal leebe kohtu­otsusega lõppenud mõrvaprotsessi jäädvustades märgib sekretär Meyer, kuidas minajutustajast meeskohtunik Rötgert Lohde refereerib ühe pastori tunnistust, kes raporteeris nii seda, mida ta ise koges (teine jutustamistasand), kui ka omakorda veel teistelt kuuldut (st järgmine, kolmas ​​jutustamistasand). Seejuures kasutab Lohde oma loos isegi otsekõnet, nii et vaatamata mitmetasandilisusele võib protokolli lugedes tekkida vahetu osalemise tunne. Tsiteerin seda katkendit pikemalt, sest see näitab väga hästi narratoloogilise analüüsi võimalusi, pakkudes samal ajal sügavat sissevaadet balti elulaadi:

Seepeale sai Juuru pastoriisand Josua [von Möllenbeck] Alu mõisas järgmise tunnistuse ja teate, mille too [mees] talle poolteadvusetult, vande all andis ja lausus. Nimelt oli see õnnis Juuru küla mees ühe Könßi-nimelise talupoja, Nööri Miku ja Paksu Mardi Jaaguga sel ajal kirmasel olnud ja koos joonud. Joomase peaga olevat see õnnis mees Nööri Miku, oma võõrustaja, hobuse võtnud ja tollega veidi ratsutanud, kuni mõned astusid sisse ja ütlesid Nööri Mikule: „Sina istud ja ohkad siin, aga su hobune ratsutab ringi!” Seepeale tõusis Nööri Mikk püsti, leidis õuest Helle Matsoni ja ütles: „Miks sa ratsutad mu hobusega ringi?” ja virutas kohe seejärel rusikaga Helle Matsonile vastu vahtimist, kes jäi seepeale üsna vagaseks, Nööri Mikk läks aga tuppa tagasi ja jätkas joomist. Kui nüüd Helle Matson tahtis lahkuda, tuli Paksu Mardi Jaak ja heitis Helle Matsoni enda alla. Siis võttis õnnis mees kivi ja lõi Helle Matsonile mitu auku pähe. Seepeale rebis Helle Matson end Paksu Mardi Jaagu küljest lahti ja andis õndsale mehele selja tagant noaga hoobi kaela, aga mitte väga sügavalt ja läks seepeale minema. Ja õnnis mees jäi sinna nõnda mõneks ajaks lebama, mispeale teised vedasid ta Nööri Miku juurde. Kaheksa päeva hiljem ratsutas pastor mõisaproua Anrepi palvel õndsa mehe juurde ja vaatas tema haavad üle, küsides seejuures, mismoodi tal need tekkisid. Seepeale vastas õnnis mees: „Andku Jumal mulle andeks, mul pole midagi olnud tegemist Helle Matsoniga ja ma ise olen nendes kahjudes süüdi, sest lõin teda ilma põhjuseta ja tahaksin talle selle meelsasti andeks anda. Kui nüüd õnnis mees oli talle kahjusid näidanud ja tema neid näinud, et need surmavad polnud, et õndsa mehe ihus aga muidu üks muu tõbi oli, mille kätte ta seitsme nädala põdemise järel ka suri, siis oli pastor tunnistajana õndsalt mehelt küsinud: „Kuna sul on nüüd muu tõbi ja sa ehk sellesse sured, mis tuleb siis sinu vaenust Helle Matsoniga arvata?” Seepeale oli õnnis mees vastanud: „Mina andestasin talle ning mul pole ka sõpru ega sugulasi, kes tema peale minu pärast kaebaks, mispeale ta [pastor] ratsutas tema juurest minema. Sellega lõpetas tunnistaja oma ütluse. (RA, EAA.854.2.641, l 100r–v)29

Selles protokollikatkes rullub tõepärasel kujul lahti balti elulaad. Mainitakse kohalikke paiku ja inimesi. Maapastor Josua von Möllenbeck kerkib esile oma kihelkonda teadva ja tundva inimesena, kes tunneb oma „lambukesi” ja hoolitseb nende hingeõnnistuse eest. Tema kaebus aadlikust meeskohtuniku vastu võetakse mõisas üles. Oma tõenäoliselt eestlasest või soomlasest talupoja või sulase kaitseks astub välja ka Helle Matsoni mõisaproua Anrep. Talupoeg olevat kirmaski ajal toimunud pidujoomingul tülitsedes sattunud võõra hobusega omavolilise ratsutamise pärast kaklusesse, mis tipnes raskete kehavigastustega. Ometi jooming jätkus. Kui vigastatu päevi hiljem surivoodil lebas, läks pastor teda vaatama ja lasi tal toimunust jutustada. Surija haige näitas end aga tõelise kristlasena, tunnistades oma süüd ja andestades kõik.

Pastori tunnistuse tõestisündinud loost, niipaljukest kui pastor sellest teadis, andis meeskohtunik edasi kaudses kõnes. Kust pastor selle teabe sai, ei selgu. Kuna on ebatõenäoline, et pastor nägi kaklust vahetult pealt, võib oletada, et ta sai kõigest teada alles surevat haiget külastades. Arvatavasti järjestas pastor oma jutustuse alles hiljem teadlikult kronoloogiliseks ja paigutas palju hiljem saadud info kakluse kohta, milles üks inimene sai tõsiselt viga ja suri varsti pärast seda, alles tunnistust andes loo algusesse. Juriidilises mõttes on tegemist vigastuse ja surma põhjusliku seosega, s.o tahtmatu tapmisega. Üsna üksikasjaliku narratiivi tempo on muutlik: esmalt kirjeldatakse sündmusi mõne tunni jooksul kirmasel talupoeg Könßi juures ja seejärel peaaegu viimse kui pisidetaili täpsusega üksikuid kakluse osi. Pärast ajahüpet („kaheksa päeva hiljem”) räägitakse pastori ja kannatanu kohtumine üksik­asjalikult ja sõna-sõnalt uuesti lahti, kuigi ei mainita, et kannatanu, kes põdes ka teist surmavat haigust, seitse nädalat hiljem suri. Isegi kui narratiivis puuduvad keelelised kaunistused ja püüeldakse faktitäpsuse poole, on selles pinget. Kulminatsiooniks on kannatanu avaldus, et kohtualune ei ole tema eeldatavas surmas süüdi ja et ta on tollele kannatused andestanud. Justkui rõhutatult pidurdab napisõnaline lõpplause („mispeale ta [---] ratsutas minema”) kõnevoo järsult, enne kui narratiiv päädib lõpuvormeliga.

 

Kokkuvõte

Siinne esmakordne kirjandusteaduslik lähenemiskatse Caspar Meyeri 20 aasta jooksul koostatud protokollidele kinnitab, et protokollide tekstikorpusel on märkimisväärne narratiivne potentsiaal. See korpus väärib esmase vaatluse järel põhjalikumat käsitlemist võrdluses nii teiste perioodide, linnade ja piirkondade, eeskätt Liivi- ja Kuramaaga, kui ka teiste tollaste ametkondade, näiteks raeprotokollidega, et jõuda varauusaegsete protokollide tervikkäsitluseni. Protokollide esinemiskujud on ainuüksi Meyeri näidete alusel väga mitmekesised ja varieeruvad ilmselt veelgi enam regiooni varauusaegsete protokollide tervikkorpuses. Need erinevused võivad pakkuda selgitusi protokollide tähendusele piirkonna administreerimisel.

Kirjandusteadlased ei tohiks protokolle kergekäeliselt kõrvale heita kui ilma esteetilise narratiivse mõõtmeta tarbetekste, vaid neid tuleks pigem mõista mitme­kihiliste jutustustena tõestisündinud asjadest, mille narratiivsus esmapilgul ei avaldu. Teisalt rullub sellises narratiivis lahti väga omanäoline balti elulaad selle kõike­hõlmavuses, kuid teksti koostamispõhimõtte paljastamisel täpsustub protokollide ajalooline allika­väärtus võrreldes ka teiste allikatega.

Lisaks maa kõrgeimas valitsusinstitutsioonis aset leidnud protsesside proto­kollilisele jäädvustamisele sisaldavad rüütelkonna protokollid jutustusi balti elu­laadist mitmel tasandil, olgu need siis vormistatud eri tekstiliikidena, nagu tunnistaja ütlus või raport, või omakorda ka üksteisega põimunult nagu viimases näites. Igal üksikjuhul on oluline fookuse küsimus juba selgi põhjusel, et sekretäril kui autoril olid teksti koostades käepärast erinevad eneseesitluse võimalused. Lisaks võib kaudselt kuulda paljude teiste hääli ja need ei pea mingil juhul olema üksnes objektiivsed raportid, vaid võivad edastada ka kogemust või arvamust, näiteks tunnistajate ütlustes. Kuigi protokollides pole pikki mõtisklusi, võimaldavad need tekstid arvukalt sisse­vaateid inimeste käitumisse, positsiooni ja olemusse selles balti maailmas, mida protokollid ei loonud ilukirjanduslikult, kuid vormisid siiski keeleliselt ja tekstiliselt.

Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud KRISTI VIIDING

Artikkel on täienduste ja parandustega tõlge varasemast artiklist (Klöker 2024) ja on valminud ETAG-i rahastatud uurimisprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse väljakujunemisel Poola ja Rootsi ­Liivimaal” (PRG1926) raames. Suur tänu Kai Tafenaule (Rahvusarhiiv) nõustamise eest varauusaegse saksa keele alal.

Martin Antonius Klöker (snd 1966), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteadur (Kohtu 6, 10130 Tallinn), mkloeker@uni-osnabrueck.de

1 Vt nt Niehaus 2005 või Berliinis kirjandus- ja kultuuriuuringute keskuses 2017. aastal toimunud töötoa kokkuvõtet (Schuler 2017) ja ettekandeid, mis peeti 2019. aastal Wuppertali interdistsiplinaarses editsiooni- ja dokumenditeaduste keskuses IZED (Rummel 2019).

2 Vt artikleid alates 2006. aastast ilmuvas ajakirjas Non Fiktion. Arsenal der anderen Gattungen, eriti teemanumbreid „Klassiker der Sachliteratur” (2015, nr 1–2), „Faktualität und Fiktionalität” (2017, nr 1); samuti aluskäsitlust kirjanduse ja tegelikkuse seostest Klauk, Köppe 2014 ja Fludernik, Ryan 2019.

3 1640. aastate lõpus koostatud ning 1650. aastal rüütli- ja maaõiguse raames (I raamat, ptk 7, art 1–14) trükis avaldatud ametijuhendi koostajate hulka kuulus tollase Tallinna linnakohtu kaas­istuja Philipp Crusiuse (Krusenstierna) kõrval ka Meyer. Sekretäri erapooletust puudutab juhendis artikkel 3: „Kõike, mida raeistungeil või maakohtus ette loetakse, peab sekretär hoolikalt, rahulikult ja arusaadavalt väljendada püüdma; samuti peab sekretär olema täpne ja tähele­panelik, pannes kirja poolte esitatu või kästu ja muu, mis tuleb kirjalikult vormistada, selleks et kõik oleks protokollitud täpselt ja võimalikult nii, nagu ette kanti või kästi; protokollida tuleb korralikult ilma mahatõmbamisteta, nii et neis ei oleks midagi vigast ega laidetavat.”

4 Vrd nt Reallexikon 1997, milles leiduvad märksõnad „jutustaja”, „jutustaja kommentaar”, „jutustamis­skeem”, „jutustamissituatsioon”, „jutustuse tempo”, „jutustamisteooria”, „jutustus I” ja „jutustus II”, puuduvad aga „protokoll” ja „aruanne”. Metzleri kirjandusleksikonis on olemas artiklid „jutustaja”, „jutustuse uurimine”, „jutustav laul”, „jutustatud aeg”, „jutustamisteooria”, „jutustus”, „jutustamisaeg” ja „aruanne” (sh siinkohal oluliste viidetega märksõnadele „kirjeldus”, „põhjendus”, „dokumentaalkirjandus”), ent puudub „protokoll” (Burdorf jt 2007). Wilpert (2001) avab detailselt narratoloogilisi mõisteid ja lisaks esitab märksõnad „aruanne” ja „protokoll”.

5 Vrd ka Martínez 2009, mille raskuspunkt on siiski XIX–XX sajandi ajakirjanduslikel reportaažidel.

6 Pigem on vajalik protokollija allkiri, mis tagab tõele vastavuse ja täpsuse, samas kui asjaosalistele tuleb anda võimalus protokolli kontrollida ja parandada.

7 Nt Rau 2019; Meier, Ziegler 2004: 129–166. Varauusajal polnud protokollidel ühtset pealkirja. Rüütelkonnaprotokollid Caspar Meyeri sulest on õigupoolest maapäevade protokollid ja ühel korral kasutab ta ise pealkirja „maaprotokoll” (Landprotokoll).

8 Ajalooliste raeraamatute uurimise jaoks on protokollid üksnes üks vorm paljudest, ent linna­haldusliku kirjakultuuri meediumina siiski suure tähtsusega. Vt nt Back 2021 Saksa teadus­uuringute ühingu (DFG) projektist „Index Librorum Civitatum”, mis kestab alates 2016. aastast Halle-Wittenbergi ülikooli juures ning dokumenteerib internetiandmebaasis kesk- ja varauusaegseid raeraamatuid kogu tänapäevase Saksamaa ala kohta. Baltikumi raeraamatuid ei kataloogita, küll aga nende kohta käiv kirjandus, vt ILS.

9 Rüütli- ja maaõigus on küll editeeritud, kuid puuduvad käsitlused selle loomise taustast ja säilinud tekstivariantide võrdlus (vt Ewers 1821; Bunge 1832; Paucker 1852). Eestimaa kirikukorra (1651. aasta „Interims Kirchen-Ordnung” ehk „Interims Kirchen-Ordinantie”) kohta leidub aluskäsitlus vaimulikust vaatepunktist, mis arvestab rüütelkonnaprotokolle üksnes XIX sajandi editsiooni mahus: Westling 1900: 46–57. Seda ei maini aga Andresen 2004. Tallinna gümnaasiumi rajamise kohta Tallinna linna perspektiivist vt Hansen 1881, viljakaubandustüli kohta Gierlich 1991: 169–171 ja Küng 2019. Eesti keeles koondab Tallinna varauus­aegseid allikaid seni kõige esinduslikumalt Tallinna ajalugu 2019.

10 Sündik oli kesk- ja varauusajal peamiselt õigusküsimusi lahendanud rae- või rüütelkonna ametnik.

11 Protokollid 1634–1644 (RA, EAA.854.2.641, 498 lk) ja Protokollid 1645–1653 (RA, EAA.854.2.644, 538 lk), mõlemad praegu Eestimaa rüütelkonna fondis. Lisaks tuleb mainida eraldi paiknevat kaheleheküljelist mustandit 9. oktoobrist 1647 (RA, EAA.854.2.793).

12 Kõrgema maakohtu arhiivinimistu järgi puudus see köide juba 1695. aastal. Köited näivad olevat liikunud korduvalt rüütelkonna ja kõrgema maakohtu vahel edasi-tagasi. Vanas, hiljemalt XVIII sajandist pärinevas Rooma numbritega köidete numeratsioonis (köited XII kuni XIV ning vastavad allköited A ja B mustandite ja puhtandite jaoks) pole puuduvate aastate köitele enam isegi eraldi numbrit.

13 Protokollid 1634–1642 (RA, EAA.858.1.224, 995 lk), Protokollid 1647–1651 (RA, EAA.854.2.642, 802 lk) ja Protokollid 1652–1653 (RA, EAA.854.2.643, 330 lk). Esimene nimetatud köidetest on kõrgema maakohtu fondis. Samas paiknevad Meyeri eelkäijate ja ameti­järglaste köited aastate 1625–1633 ning 1654–1656 kohta.

14 Kõrvutavat käsitlust ootavad raeprotokollid on Susanne Rau hinnangul „tekstitraditsiooni säilimise ideaaljuhtum” ning „tihedaim, põhjalikem ja katkestusteta allikas Euroopa linnaajaloo kohta keskaja lõpu perioodist kuni XIX sajandini” (Rau 2019).

15 Vrd Stephan Jaegeri (2009: 121–124) käsitlusega, eriti peatükiga ajalookirjutuse narratiivsetest ­allikatest, milles autor tõdeb: „Ajalookirjutuses tekib jutustus, kui ajaloolised faktid, sündmused ja olukorrad üksteisega ajalise järgnevuse kaudu seostatakse” (Jaeger 2009: 122). Käesolevas ­artiklis vaadeldavates protokollides pole koostaja harilikult faktide põhjuste ja mõjude selgitust ette andnud, ehkki seda tuleks igal üksikjuhul kontrollida. Ent lugejale võib juba teksti üles­ehituski pakkuda selgitusi ja tõlgendusi.

16 Istungite eel laiali saadetud kirjalikust päevakorrast, millele Meyer saanuks protokollide ­sõnastamisel toetuda, pole teada ühtki näidet. Vahel mainitakse küll protokollides, et mõnd teemat tuleb järgmisel istungil arutada, kuid see ei olnud mõeldud päevakorrana.

17 Vrd Wilfried Barneri barokkretoorika käsitlust, eriti peatükki XVII sajandi retoorikast ja ühiselust (Barner 1970: 150–189). Õpetatud stuudiumi ja saksa keele vahelise seose kohta vt Wolf Peter Kleini (2011) aluskäsitlust.

18 Sellest kolmeosalisest teosest, mis oli kirjutatud peamiselt Saksimaa kantseleisid silmas pidades, ilmus mitu trükki ja XVIII sajandi teisel poolel avaldati sellest Georg Beyeri parandatud variant (1763). Minu teada pole veel põhjalikult uuritud, kas Balti kantseleides ja kirjutajatel leidus juhendi- ja vormeliraamatuid. Eesti- ja Liivimaal tegutsenud sekretärid olid õppinud ­Euroopa, enamasti Saksamaa ülikoolides ega olnud – nagu Meyergi – kohalikku päritolu, mistõttu pidid nad olema kursis paljude kantseleiraamatutega. Riias hakkas uue kantseleihoone rajamisega 1598. aastal kehtima uus, rae tellimusel sündiku David Hilcheni koostatud kantseleikord. Tallinna jaoks andis Meyeri sõber Heinrich Arninck välja väikese retoorika- ja vormeliraamatu (Arninck 1639), mis oli mõeldud küll kasutamiseks gümnaasiumis, kuid põhines kahtlemata Tallinna kantseleide praktikal.

19 Volckmann ei käsitle eraldi protokolle, vaid loetleb sekretäri ülesandeid: „Protokollija, kuna nad peavad kõik tegevused hoolsalt protokollima, üles kirjutama ning tavalisele kujule viima.” („Protocollistae, daß sie alle Händel fleissig Protocolliren/ auffzeichnen/ vnd in gewöhnliche Form bringen sollen”, Volckmann 1621: 6–7).

20 Vrd Jaeger 2009: 124 viitega artiklile Genette 1990: 766; Fludernik 2013: 42.

21 Siin on tsiteeritud puhtandit, mitte parandustega mustandit. Mõlemad on kirjutatud Meyeri enda käega. Puhtandis järgneb tekst katkendis nimetatud soovituskirjale, mustandisse on aga vastavas kohas märgitud, et soovituskiri ja instruktsioon tuleb lisada.

22 Roosnoobel oli XV–XVI sajandil vermitud Inglise kuldmünt, mida jäljendati hiljem Madalmaades ja Taanis. – Tõlkija märkus.

23 Siit selgub, et protokolli käsitlemise narratiivina teevad protokollivormi eeskirjad keeruliseks esmajoones seetõttu, et autor (jutustaja) teab selgelt rohkem, kui tal on lubatud avaldada. Nii ei ole protokolli minajutustus kindlasti mitte autobiograafia, ehkki sellel on mõningaid auto­biograafia tunnuseid.

24 Asub samas köites lk 10–11.

25 1634. aasta mustandis on lõik palju lühem.

26 Eesnimi on kirjutatud hiljem rea kohale.

27 Sõna on maha soditud ja loetamatu.

28 Katkendi viimane sõna folget on maha tõmmatud. Järgneb ristviite märk. Meyeri mustandi­köites pole tema asetäitja Bruiningki protokollitekst säilinud, ent puhtandis on see ristviite märgi juures sisse kantud.

29 Siin tõlgitud Meyeri käekirjaga puhtandist, koos kõigi puhtandis leiduvate tekstiparandustega.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.854 Eestimaa rüütelkonna fond

EAA.854.2.641 – protokollid 1634–1644

EAA.854.2.642 – protokollid 1647–1651

EAA.854.2.643 – protokollid 1652–1653

EAA.854.2.644 – protokollid 1645–1653

EAA.854.2.793 – protokolli mustand 9. oktoobrist 1647

EAA.858 Eesti kõrgema maakohtu fond

EAA.858.1.224 – protokollid 1634–1642

 

VEEBIVARAD

Back, Jessica 2021. Stadtbücher als Medien administrativer Schriftlichkeit im Spätmittel­alter. 22.09.2020–23.09.2020, Halle (Saale). – H-Soz-Kult 22. I. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/fdkn-127422

ILS = Index Librorum Civitatum. https://www.stadtbuecher.de/

Rummel, Ulrich 2019. Ankündigung: „Protokoll-Editionen. Probleme und Lösungen”. Vor­tragsreihe des IZED, Wuppertal (07.05.–21.05.2019). – H-Germanistik 5. II. https://networks.h-net.org/node/79435/discussions/4082033/ank-vortragsreihe-des-ized-wuppertal-protokoll-editionen-probleme

Schuler, Vera 2017. Tagungsbericht: „Zu Protokoll. Theoriegeschichte und Ideenpolitik einer übersehenen Gattung”. 27.04.2017–28.04.2017, Berlin. – H-Soz-Kult 4. VII. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/tagungsberichte-7229

 

KIRJANDUS

Andresen, Andres 2004. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele. (Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 7.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Arnauld, Andreas von 2009. Was war, was ist – und was sein soll. Erzählen im juristischen Diskurs. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-litera­rischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 14–50. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_2

Arninck, Heinrich 1639. Medulla variarum earumque in orationibus et epistolis usitatissimarum formularum, ex optimis quibusvis authoribus, in usum Gymnasii Revaliensis, quod in Livonia est, collecta per Henricum Arningum, ibidem in Gymn. Rhet. Prof. Jena: Freyschmidt.

Barner, Wilfried 1970. Barockrhetorik. Untersuchungen zu ihren geschichtlichen Grund­lagen. Tübingen: Niemeyer.

Bunge, Friedrich Georg von 1832. Beitrag zur Kenntniß der Geschichte und der Quellen der Ritter- und Landrechte des Herzogthums Ehstland. – F. G. von Bunge, Beiträge zur Kunde der liv-, esth- und curlaendischen Rechtsquellen. Riga–Dorpat: C. J. Schünmann, lk 89–142.

Burdorf, Dieter; Fasbender, Christoph; Moennighoff, Burkhard (toim) 2007. Metzler Lexikon Literatur. Begriffe und Definitionen. Stuttgart–Weimar: J. B. Metzler. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05000-7

DRW = Deutsches Rechtswörterbuch. Wörterbuch der älteren deutschen Rechtssprache. 10. kd. Toim Heino Speer. Weimar: Heidelberger Akademie der Wissenschaften, 1997–2001.

Ewers, Johann Philipp Gustav 1821. Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Landrechte. Sechs Bücher. Erster Druck. Mit erläuternden Urkunden und ergänzenden Beilagen heraus­gegeben. Dorpat: Meinshausensche Buchhandlung.

Fludernik, Monika 2013. Erzähltheorie. Eine Einführung. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Fludernik, Monika; Ryan, Marie-Laure 2019. Narrative Factuality. A Handbook. (Revisionen 6.) Berlin: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110486278

Genette, Gérard 1990. Fictional narrative, factual narrative. – Poetics Today, kd 11, nr 4, lk 755–774. https://doi.org/10.2307/1773076

Gierlich, Ernst 1991. Reval 1621 bis 1645. Von der Eroberung Livlands durch Gustav Adolf bis zum Frieden von Brömsebro. Bonn: Kulturstiftung der deutschen Vertriebenen.

Hansen, Gotthard von 1881. Geschichtsblätter des Revalschen Gouvernements-Gymnasiums zu dessen 250-jährigem Jubiläum am 6. Juni 1881. Reval: F. Kluge.

Jaeger, Stephan 2009. Erzählen im historiographischen Diskurs. – Wirklichkeits­erzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 110–135. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_5

Klauk, Tobias; Köppe, Tilmann 2014. Fiktionalität. Ein interdisziplinäres Handbuch. (Revisionen 4.) Berlin–Boston–New York: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110322606

Klein, Christian; Martínez, Matías (toim) 2009. Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Stuttgart: Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5

Klein, Wolf Peter 2011. Die deutsche Sprache in der Gelehrsamkeit der frühen Neuzeit. Von der lingua barbarica zur HaubtSprache. – Diskurse der Gelehrtenkultur in der Frühen Neuzeit. Ein Handbuch. Koost Herbert Jaumann. Berlin–Boston–New York: De Gruyter, lk 465–516. https://doi.org/10.1515/9783110241068.465

Klöker, Martin 2020. Caspar und Catharina. Eine Revaler Liebe in Briefen des 17. Jahr­hunderts. (Baltische literarische Kultur 2.) Berlin–Münster: LIT Verlag.

Klöker, Martin 2024. Faktisches Erzählen im 17. Jahrhundert. – Überlegungen zu narrato­logischen Strukturen in Protokollen der Estländischen Ritterschaft. Baltische Erzähl- und Lebenswelten. Kultur-, literatur-, translations- und sprachwissenschaftliche Aspekte. (Schriften des Bundesinstituts für Kultur und Geschichte des östlichen Europa 87.) Koost Maris Saagpakk, Antje Johanning-Radžienė, Rūta Eidukevičienė, Aigi Heero. Oldenburg: De Gruyter, lk 35–51. https://doi.org/10.1515/9783111381886-003

Küng, Enn 2019. Tallinn’s Balance of Trade in the 17th Century. – Hansische Geschichts­blätter, kd 137, lk 81–110.

Lugauer, Andreas 2020. Konferenzbericht: An den Schnittstellen von Fakt und Fiktion. Formen und Funktionen dokufiktionalen Erzählens in der Gegenwart. (Tagung in Erlangen v. 7.–9.11.2019.) – Zeitschrift für Germanistik. Neue Folge, kd 30, nr 3, lk 673–676.

Martínez, Matías 2009. Erzählen im Journalismus. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 179–191. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_8

Meier, Jörg; Ziegler, Arne 2004. Textsorten und Textallianzen in städtischen Kanzleien. – Textsortentypologien und Textallianzen von der Mitte des 15. bis zur Mitte des 16. Jahrhunderts: Akten zum internationalen Kongress in Berlin 21. bis 25. Mai 2003. (Berliner sprachwissenschaftliche Studien 6.) Toim Claudia Wich-Reif, Franz Simmler. Berlin: Weidler, lk 129–166.

Niehaus, Michael 2005. Protokollstile. Literarische Verwendungsweisen einer Textsorte. – Deutsche Vierteljahrsschrift für Literaturwissenschaft und Geistesgeschichte, kd 79, lk 692–707. https://doi.org/10.1007/BF03374611

Niehaus, Michael; Schmidt-Hannisa, Hans-Walter 2005. Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte. Frankfurt am Main: Peter Lang.

Paucker, Carl Julius Albert 1852. Der revidirten ehstländischen Ritter- und Landrechte erstes Buch oder die Gerichtsverfassung und das Gerichtsverfahren in Ehstland vor hundert Jahren. Ein Beitrag zur vaterländischen Rechtsgeschichte. Reval: Lindfors’ Erben.

Rau, Susanne 2019. Ratsprotokolle. – Enzyklopädie der Neuzeit Online. Toim Friedrich Jaeger, Georg Ekert, Ulrike Ludwig, Benjamine Steiner, Jörg Wesche. Stuttgart: J. B. Metzler. http://dx.doi.org/10.1163/2352-0248_edn_COM_333646

Reallexikon 1997 = Reallexikon der deutschen Literaturwissenschaft. Toim Klaus Weimar, Georg Braungart, Harald Fricke, Klaus Grubmüller, Jan-Dirk Müller, Friedrich Vollhardt. I kd. Berlin–Boston–New York: De Gruyter.

Zedler, Johann Heinrich 1741. Grosses vollständiges Universal-Lexicon aller Wissenschaften und Künste. 29. kd. Leipzig-Halle: [s. n.].

Tallinna ajalugu 2019 = Tallinna ajalugu II, 1561–1710. Koost Lea Kõiv, peatoim Tiina Kala, toim Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv.

Volckmann, Adam 1621. NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte: In welchem unterschiedlicher nützlicher Bericht von den Amptspersonen eines Raths und Gerichtstuls … gehörig zubefinden. Leipzig: Grosse.

Westling, Gustav Oscar Friedrich 1900. Kirchengesetz und Kirchengesetzarbeiten in Ehstland zur Zeit der schwedischen Herrschaft. Eine kirchenhistorische Studie. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, kd 5, lk 39–68.

Wilpert, Gero von 2001. Sachwörterbuch der Literatur. Stuttgart: Kröner.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–19342 ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.3 Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,4 mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri5 naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.6 Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd er