Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

Ühissõidukid tekitasid XIX sajandi suurlinnades sotsiaalselt väga heterogeense ruumi, on kirjutanud Elizabeth Amann (2018: 185). Hobutramm ja -omnibuss ei erinenud tehniliselt kuigivõrd reisitõllast, süsteemina kujutasid nad aga põhjalikku uuendust: nad lõid regulaarse, suhteliselt kiire ühenduse enamiku linnaosadega, edendasid ja suurendasid mobiilsust, arendades niiviisi omakorda perifeeriaid, ning võimaldasid laiadele ühiskonnakihtidele taskukohast reisimist.(1) Algus pandi ennenägematule ühiskondlikule avatusele, erinevatest klassidest inimesed sattusid üheskoos „klaustrofoobselt kitsasse ruumi, mis tekitas võõraste vahele kohmetu intiimsuse” – nii kujutas ühistransport midagi privaatsfääri ja avaliku ruumi vahepealset. Tekkisid uued suhtemustrid: sõites sigines (pool)tuttavaid, näiteks sõbrunesid liine regulaarselt samal ajal kasutavad töölised, inimeste vahelt kadus varem sündsusega põhjendatud distants. Amann on uurinud seda, kuidas värsket kogemust ja avanenud horisonte kajastati Ladina-Ameerika hispaaniakeelses kirjanduses, nentides, et kujutus oli avar, laulud, karikatuurid, kunst, ajastukroonika ja ilukirjandus võtsid kõik uuest nähtusest oma. (Amann 2018: 185–186)

XIX sajandi teisel poolel hakati Eesti linnadeski kasutama ühistransporti. Praeguseks on ilmunud põhjalikke ühistranspordi ajaloole pühendatud käsitlusi, millest siin tuleks nimetada Aare Olanderi raamatut „Tramm, buss ja troll Tallinnas” (2008), mis võtab kokku varasemate uurimuste historiograafia ja on varustatud rohke illustratiivse arhiivimaterjaliga, ning Riho Paramonovi doktoritööd „Eesti ühiskonna moderniseerumine avaliku privaattranspordi (voorimees ja takso) näitel, 1900–1940” (2019a), mis annab põhjaliku linnaajaloolise ülevaate kõigist kasutatud sõiduvahenditest. Insener Artur Veisseriku memuaarid „Ma armastasin Eestit” (2007 [1995]) heidavad pisut valgust ettevõtte Tallinna Tramm ja Autobused tehnilise direktori keerulistele valikutele aastail 1940–1944. Tallinna esimese naisbussijuhi Elsa Pihelga elukäigu on kirja pannud lapselaps Peter Kuus (2007).(2) 2005. aastast on Põlvamaal Varbusel avatud Eesti Maanteemuuseum, mis talletab laiemalt liiklemise ajalugu, ning 2011. aastast tegutseb Võrus Eesti Bussiajaloo Selts.

Järgnevalt on vaadeldud eelkõige trammi ja trolli näitel ühistranspordi kujutamist eesti ilukirjanduses. Artikli lõpetab kahe teksti võrdlus: Veronika Kivisilla esimene proosateos „Kuni armastus peale tuleb” (2018), mis kõneleb Tallinna elektrirongidest, ja Seattle’is elava Nathan Vassi blogipostitustest(3) koostatud raamat „The Lines that Make Us. Stories from Nathan’s Bus” („Liinid, mis meid loovad. Lood ­Nathani bussist”, 2018). Analüüsiga tahetakse näidata, kuidas ühissõidukid võimaldavad ilukirjandusteoste autoritel tuua lugejani eri ajastute linnakeskkondi, samuti luua ja piiritleda terveid maailmu, olgu väikeseid või suuri – tulemuseks näiteks „kirglikult romantiline hingedraama mootori põrisemise mehaanilises monotoonsuses ja kiusava signaalkella helistamistes” (Suits 1943).

Ühistranspordi-Tallinna on järgnevas kaardistatud kirjandusliku linna uurija Bart Keuneni füüsikast laenatud ja pisut poetiseeritud raamistikus. Linlikkust on ta vaadelnud sotsiaalse tegevusruumina, mis materialiseerub aine agregaatolekutena ja kus eristatakse nelja etappi: 1) „tahke” olek ehk vana kommertslinn eelindustriaalsest ajastust; 2) modernse industriaalmetropoli „vedel” olek ehk linna laialivalgumine linnamüüride lammutamise tagajärjel; 3) hilismodernse „postindustriaalse” linlikkuse gaasisarnane olek – kaugemate äärelinnade vohamine; ja 4) virtualiseerunud linna plasmaolek ehk kujuteldavana esitatud linn kõrvuti reaalse keskkonnaga. (Keunen 2019: 164–166) Vastavalt Keuneni teooriale on alljärgnevas süstematiseeritud ka eesti kirjanduses esinevad ühistranspordilood.

 

Teekond ruumis

Stendhali romaanis „Punane ja must” (1830, e k 1938) on romaanižanri kõrvutatud teed mööda rändava peegliga: narratiivi alusstruktuuriks on teeleasuja kogemused, peeglis vilksatab ümbrus, vastutulijad, see, mida rändaja läbi elab ja tähele paneb (Gumbrecht 2006: 611–612):

Jah, härra, romaan on peegel, millega liigud mööda teed. Vahel peegeldab ta teile taevasina, vahel porilompe maanteel. Ja teie süüdistate inimest, kes oma seljakorvis peeglit kannab, ebamoraalsuses! Tema peegel näitab pori, teie aga süüdistate see­pärast peeglit! Süüdistage pigem juba maanteed ta porilompide pärast, veel rohkem aga teede järelevaatajat, kes laseb vett roiskuda ja mülkaks muutuda. (Stendhal 2005: 419)

Ühtlasi „peegeldab” see tsitaat kirjandusliku metafoori keerukust. Siinkohal võiks ette kujutada, et peegli asemel on trammi aken ja aknal peegeldub ka vaataja ise. Linnatänavate adumine erineb küll enamasti pikemast teekonnast, sest on seotud (eeldatavasti) turvalisema piiratud ruumiga (Gumbrecht 2006: 612). Samuti ei ühti igapäevane töölesõit seiklusjutu kangelase läbielamistega, ent ajalugu on pakkunud seiklusi ka kõige rutiinsematele kulgejatele. 1899–1902 läksid Teise buuri sõtta sajad Londoni omnibussihobused, Esimesse maailmasõtta viidi Londoni autobussid.(4) Tallinna Mootori bussid vedasid Teises maailmasõjas sõjapõgenikke ja mobiliseerituid, selle esimene Büssingi mudel nr 71 jõudis Eesti Laskurkorpuse sidebussina 1944. aastal Eestisse tagasi (Olander 2008: 74). Teise ilmasõja ajast leidub fotosid purukspommitatud Londoni Sloane Square’i metroojaamast, Claphami trammi­depoost (Taylor 2001: 246–247), Tallinna trammidepoost (RA, EFA.217.0.178816; RA, EFA.217.0.178813), Turu ja Viiburi trammiliinidest Talve- ja Jätkusõjas (Laaksonen 2009: 82–93; Rickheden 2013: 70–92). Selliseid sündmusi on kujutatud ka ilukirjanduses, väljendades muu hulgas seda, kuidas uudsega käib kaasas ohutunne.

Tehnika otsekui iseseisev võimutsemine lummas XIX sajandi uute tehnoloogiate ja energiaallikate külluses juba Émile Zolad, kelle romaani „Inimelajas” („La bête humaine”, 1870, e k 1907 pealkirjaga „Inimeseloom”) lõpus kihutab vedurijuhita jäänud sõdureid täis rong öhe. Zola kirjutas romaani Saksa-Prantsuse sõja (1870–1871) algul ning see verevalamine, kuhu on teel ka kahurilihaga laaditud rong, kehastas talle kapitalismi valuvormi langenud kultuuri enesehävitust, millest kirjanik lootis aga tõusvat uut ühiskonda (Gumbrecht 2006: 643). 1926. aastal ilmunud Johannes Semperi luulekogus „Viis meelt” on tsükkel suurlinnadest, kus „[l]inn on kärinaid täis mürgine roojane moolok, kuid siiski kallis ja häid mälestusi pakkuv” (Hennoste 2019: 43). Semperi tsükli lõpetab aga „Veduri enesetapp”, „milles kaunilt siugjas vedur kihutab rööbastelt vabadusse nagu auto ja hävitab autod, bussid, trammid, linnamajad. Ühesõnaga, ülejäänud moodsa linnatehnika maailma. Ja teeb siis enesetapu.” (Hennoste 2019: 43–44) Stiihilisi ronge on eesti kirjanduses teisigi, Tiit Hennoste (2019: 40–41) osutab suurlinnades elanud Semperi näitel üleüldisele tehnikas pettumisele pärast Esimest maailmasõda. Kindlasti on ohtlikud või hullunud rongid ka märk esimestest uutmoodi liiklusõnnetustest.(5) Eduard Vilde 1893. aastal kirjutatud novellis „Kaks abielu” kujutatakse rongiõnnetust ning enesetappu rongi rataste all (Vilde 1930: 215, 230). Karl Ristikivi (1938: 254) on romaanis „Tuli ja raud” juhtuvat rongiõnnetust kirjeldanud kui raua mässu inimese vastu. Esimese maailmasõja rindele kulgeva rongi on kuulsaks kirjutanud Jaroslav Hašek oma lõpetamata jäänud romaanis „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (1921–1922, e k 1928, 1960). Meie kirjanikest kurseeris tagalas sanitaarrongis kroonufarmatseudina teeninud Oskar Luts, kelle memuaarides(6) kujutatud seiklused justkui pisut nukrameelse Švejkina ei jää kohati Hašekile alla. Luts kirjeldab seejuures ka õhurünnakut Varssavis trammisõitja vaatevinklist (Luts 1938: 32–34). Londoni bussisõidu ajalugu, sealhulgas ilukirjanduskajastust talletavas kogumikus (Elborough, Kerr 2018) peegeldub ka 2005. aasta terrorirünnak (Mannheim 2018). Ian McEwani romaanis „Lepitus” (2001, e k 2003) hukkub 1940. aastal õhurünnaku eest Balhami metroojaama rajatud varjendisse lipsanud truu armastaja Cecilia Tallis. Ühistransport või selle osa on ühiskonnamudel, mida saab ette kujutada pisikese omaette kogu­konnana ja paraku ka kergesti rünnata.

Tegelaste linnas ringi sõidutamiseks on Eesti autorid valinud erinevaid ühistranspordivahendeid. Andrei Ivanovi jutustuse „Tuhk” minategelane leiab: „Kõige vastikum oli, et elu oli ette määratud nagu trammi marsruut. Midagi igavamat kui tramm, millega mul vahel sõita tuli, ei olnud maailmas üldse olemas!” (2010: 72) Samavõrd on igavusele vastupidiseid näiteid.

Regulaarse bussiliikluse algust Tallinnas seostatakse arhitektile ja ettevõtjale Fromhold Kangrole antud loaga viie bussiliini pidamiseks 1922. aasta mais (Olander 2008: 42). 1924. aastal ilmus Peet Vallaku novell „10 omnibuss 10”, kus punase autobussi marsruut koondab endasse kahe inimese, konduktori ja bussijuhi suhte­draama (vt Vallak 1968: 141–162). Psühholoogilist pinget kerivas õudses loos võimaldavad tegelastel üksteisega manipuleerida just sellesama sõiduki aksessuaarid: näiteks ­signaalkell, millega tuli ärasõidust märku anda.(7) Tegelaste taustal viirastub 1920. aastate alguse majanduslanguses vaevlev linn, töötus, möödunud sõdade varjud, novell aga on pööratud sissepoole – ühissõiduki väikesesse ruumi, liinil sõitmise vangistusse, inimhinge otsekui linnaruumilt laenatud hämarusse.

Kui aga bussiaknast välja vaadata? Holger Kaintsi romaani „Uinuv maa” (2016) kangelanna on samuti ametilt bussikonduktor.

Rilma jõudis parasjagu paar minutit enne seda Roosikrantsi tänava nurgale, kui Tõnismäe poolt keeru tagant hakkas paistma erksinise autobussi esiots. Vara­hommikused trammid juba käisid. Just nüüdsama tilistas ja pööras tupikteelt välja 1. liini üksik vagun ning võttis platvormilt Kadrioru poole sõita soovijad peale. Sinine Büssing tegi trotuaariserval seisva Rilma ees uksed lahti ja neiu hüppas sisse. Üle pea kammitud juustega Erlend tervitas teda lühidalt ja tühi buss jätkas kibekähku teekonda. (Kaints 2016: 13)

Nii saab 1938. aasta Tallinna tänavapilti kujutada bussiaknast. Rilma müüb pileteid kahel liinil, Kopli ja Kalamaja omal, millest ta eelistab viimast: „Seal oli alati ümberringi palju erinevaid inimesi, askeldamist oli tihedalt ja aeg läks seetõttu ruttu; pealegi sõideti otse linnasüdamest läbi” (Kaints 2016: 14–15). Helge bussireis moodustab kontrasti romaani kolmandas osas kujutatud sõjas kannatada saanud linnaga, kus tiirutab tramm. Rilma läheb trammi peale seepärast, et puupüsti täis sõidukis on soojem kui nukkerkõledal sügisesel tänaval, kus „[t]uul puhus linna poolt ja tõi endaga kaasa peenikest tolmu. Oli imestamisväärne, kuidas varemed ikka veel tolmasid: suurest pommitamisest oli ju kaks ja pool aastat möödas. Aga nii see oli: kui oli pidanud mõnda aega kuiva ja seejärel tuli kõva tuul, lendas lagunenud müüridelt pärit telliskivi- ja krohvitolm kaugele.” (Kaints 2016: 216)

 

Trammikellade tilin

Seoses Tallinna elanike mobiilsuse muutumisega möödunud sajandil on eelkõige huvitavad Keuneni määratletud teine ja kolmas etapp ehk olukorrad, kus linna­müüride lagunedes ja industriaalala tekkides valgub linn esiteks õlilaiguna laiali ning teiseks hakkavad vohama kaugemad äärelinnad. Teine etapp on dramaatiline, ka Keunen on kirjutanud: „„Tahke” linna rütm seab esiplaanile genius loci ja kohatunnetuse ning eksisteerib koos hirmu ja võluga, mida põhjustavad metropoolse kasvudünaamika rütm, industriaalse „vedela” linna igapäevased kiirrutiinid ning sotsiaalsete ja kultuuriliste traditsioonide lakkamatu hävitamine” (Keunen 2019: 172). Tegemist on linna mõiste avardumisega mitmes mõttes, laienedes vajas ju linn vahemaade katmiseks ka järjest võimsamaid liiklusvahendeid.

Rütmimuutus oli alul siiski leebem: hobune vahetas vaid järelveoki. Paramonov (2019a: 42) on liikumisajaloolasele Clay McShane’ile toetudes osutanud, et XIX sajand oli linnas hobuse ekspluateerimise haripunkt ning mida suuremaks linnad kasvasid, seda enam hobuseid vajati. Voorimehetroska on nii ühistranspordi kui ka takso prototüüp. Ühistranspordiks arenes kõigepealt hobuste veetud omnibuss (ladina­keelsest sõnast omni ’kõigile’), mis hakkas Pariisis kurseerima 1828. aastal, Londonis aasta hiljem (Taylor 2001: 11). Sõidukile kuulus peaaegu sajand, lõpp oli üsna järsk: kui tipphetkel, 1900. aastal, vuras-kappas Londonis 3736 hobuomnibussi,(8) siis 1914. aastal saadeti viimane neist pensionile (Elborough, Kerr 2018: 338). Eestis on hobuomnibussi tuntud XIX sajandi teisest poolest, siin ei olnud sel aga niisugust tähtsust kui metropolides. Hobusõidukite asemel ihati mootorit linnas juba seetõttu, et loomade eest tuli hoolitseda ja nende tagant koristada.(9) Seda, milline oli Eestiski hobulinna helitaust, kabjaplagin ja vankrirataste müra kivisillutisel, võib aimata heldimusest, millega on tervitatud esimest lund nii baltisaksa kui ka eesti memuaarides. Lumi summutas helid. Ka sada aastat hilisemas linnas kogeb Mats Traadi tegelane sedasama igatsetud vaikushetke: „Pehme kohev lumi varjundas halle paneelmaju, autod ja trollidki liikusid summutatult” (Traat 1985: 297).

Hobutramm ilmus eesti kirjandusse peagi pärast rööbaste mahapanekut. Augustis 1888 avati Tallinnas Narva maantee liin, sama aasta septembris Tartu maantee liin (Olander 2008: 14). Vilde on kujutanud „tõsiste sündmuste järele” kirjutatud uudisjutus „Kuul pähe!” (1891) hobutrammi kui juba kindlalt linnapilti kuuluvat sõidukit. Mõni aasta varem avaldatud romaanis „Kuhu päike ei paista” (1887–1888) kasutasid tema tegelased Kadriorgu sõiduks veel hobuerasõidukit, trammi sisse­toomine oli aga mõnevõrra ootuspärane: Vilde oli naasnud Berliinist, kus konka sõitis 1865. aastast.(10) Moskva hoburaudteed oli eesti lugejale tutvustanud juba 1884. aastal Moritz Maximilian Põdder haritlasromaanis „Bob Ellerhein”, kus seda kasutatakse meele­lahutuseks – turistina (Põdder 1977: 55).

Ruumi sotsiaalne heterogeensus on Vildel markeeritud: hobutrammis sõidavad koos jõukas noormees ja vaene tütarlaps, „uudisjutt” ongi üles ehitatud ühiskonnakihtide vastandusele. Ehk tahab noormees, kes tütarlapse trammiga mere äärde viib, sõiduga neiule muljet avaldada (kes ostis piletid?), või rõhutab trammisõit tüdruku iseseisvat loomust – Luiise Veber õpib ametit ja sarnaneb Vilde tulevaste hakkajate naistegelastega –, ent tekst ei too ühtki selgitust peale selle, et ühissõidukiga Vene turult Kadriorgu sõitmine on üdini loomulik. Hobutrammil oli Tallinnaski küljes lustisõidu maik (vt Olander 2008: 16).

Ehkki uuenduslik, oli see sõiduvahend olemuselt siiski vanamoeline, eriti kuna Riias ja Helsingis hakkasid elektritrammid sõitma juba 1901. aastal. Matthias Johann Eisen unistas sajandivahetuse paiku igatahes isesõitjatest automobiilidest, mis inimesi linnas ühest kohast teise transpordiks (Palamets 1999).

Modernse linna kujutamise juurde kuulus ühistranspordi närviline heligamma. Lieven Ameeli doktoritööst (2014) lähtudes oli ajavahemikul 1890–1940 Helsingi olulisim ühistranspordivahend tramm, seda ka kirjanduses. Rong tõi kirjandustegelase linna, aga linnapilti maakolkast eristavat elavust ja liikuvust andis edasi just tramm. Juhani Ahot on nimetatud soome kirjanduse „moderniseerumise üles­maalijaks par excellence”” (vt Ameel 2014: 34) ning tema teostes „Raudtee” („Rautatie”, 1884) ja „Üksi” („Yksin”, 1890) on sõidukid mitmekihilised kirjanduslikud motiivid. Need väljendavad muutunud aja- ja ruumitunnetust, linnastumise ja moderniseerumise üha kiirenevate protsesside tulemit (Ameel 2014: 34). „Üksi” kõneleb trammisõidust küll Pariisis, ent ka kirjandusliku Helsingi linnapilti kuulus troskade lõgin, ajalehemüüjate kiledad hõiked ja trammide vingumine: kõik see loob palavikuliselt kiirustava õhkkonna (Ameel 2014: 43). Lauri-nimelise tegelase jaoks Iris Uurto romaanis „Küpsemine” („Kypsyminen”, 1935) koondab tramm sellist linlikkust, mida tema ihkab: kiirust, kerget tempokust, kollektiivsust (Ameel 2014: 177).

Eesti kirjanduses on üks ajakasutuse muutumise näiteid Vilde romaani „Raudsed käed” (1898) algus, kus talumees Villem Luik otsustab minna Narva Kreenholmi tööle, upitab end koos tütrekesega aurutõlda ning maailm hakkab liikuma hoopis teise kiirusega kui enne (Vilde 1928: 11). Tiit Hennoste on kirjeldanud modernse linnakeskkonna tulekut eesti luulesse: 1914. aastal „Rohelises momendis” ilmunud noore Henrik Visnapuu luuletuses „Oktoobri õhtu suurlinnas” esineb „vist eesti luule esimene moodsa aja linnapilt elektrivalguse, jõelaeva, auto ja trammiga”, eesti avangardi esimene ajutine hetk (Hennoste 2019: 42). Marie Under, „[o]tsides sõnu uue aja häälte kohta”, kirjutab luuletuses „Tänaval” „läkastavatest autodest ja trammide tinahtamisest” (Hennoste 2019: 43). Visnapuu linn on seejuures uduselt, unistavalt helge: valgusmeeleolude kõrval kostab helidest laeva jorin, auto torin ja „tramvaide tim tim tim” (Visnapuu 1914).

Tallinna trammi ajalugu kujutab 1932. aastal ilmunud „Tõe ja õiguse” IV osa, nn Karin Paasi romaan, mille lõpus täituks justkui naise varasem kujutluspilt. Karin tunneb end seismas otsekui kuristiku serval, mingisuguse põhjatu sügavuse ees:

Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. [---] sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega [---]. (Tammsaare 1983: 153)

Ainult et peletis ei lähe seekord eest ära, sügavus ongi põhjatu. Abikaasa Indrekule järele sööstev naine ei märka mäest alla kiirustavat trammi, mille hoogu ei saakski pidurdada.

Heino Puhvel (1983: 393) on osutanud Tammsaare ettevalmistustöödele vastava ajajärgu kujutamiseks – näiteks luges kirjanik hoolega 1920. aastate ajalehti. Seega ei ole ekskurss tänavapilti kohatu: hobutrammi asemel oli kasutusele tulnud aurutramm Kopli liinil (1915) ja linnas mootortramm (1920). Ehkki elektrirong ja -tramm on mõlemad XIX sajandi viimase veerandi leiutised (Taylor 2001: 14), hakkas elektri­jõul tramm Tallinnas sõitma alles 1925. aastal. Aga bensiinimootoriga tramm oli 1920. aastate alguses kahtlemata uudis, mida kirjanduslikku linnakeskkonda sisse kirjutada. Need olid ümber ehitatud konkavagunitest ja sõitsid tasasel maal 30–35 km/h (Olander 2008: 26).

Karini enda linnaline element või tema meelest talle sobiv sõiduvahend oleks pigem auto. Tammsaare kujutab sarnaselt Vallakuga esimest vabariigiaegset majanduskriisi, mis hõlmas aastaid 1923–1924, ja Karin mõtleb: „Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isaltki peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi.” (Tammsaare 1983: 61) Küll aga leidub tal sõidutajaid. Kui ühissõiduki juures on toonitatud naise iseseisva sõidu võimalust, siis auto kasutamine loob Karinile ühtpidi võimaluse kuramaažiks eraautos kui privaat­ruumis, teisalt saab kogu linn tema afäärist autojuhi suu läbi teada. Trammiõnnetus on romaani grande finale: „[---] siis, kui Karin tahtis maksku mis maksab trammivaguni eest Indreku kannul läbi tormata, kartes muidu ta kaotada silmist, ja kui ta põrkas vaguniga nii võimsalt kokku, et see paiskas ta tüki maa peale kõrvale, püüdis kordnik ta lahutatud kätel kinni. Ometi kukkumise hoog oli nii suur, et paisatud keha libises kordniku käte vahelt tänavaprügitusele, kuid üsna õrnalt [---].” (Tammsaare 1983: 388) Romaani kaks viimast lehekülge on linnatänaval vahelduvate helide ja piltide virvarr: trammikella meeleheitlik helin; sõiduki all lömastuvad roosid, mille Tiina kokku korjab ja Karini jahenevasse rüppe asetab; inimhulga mesilaspere; seejärel kontrastiks vaikus, kui Indrek sõidab autos, süles veriste huultega abikaasa, ning saab talle ilmselt kõrvus huugavas üksinduses öelda: „Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda” (Tammsaare 1983: 389).

Karini tegelaskuju hukkumist on Henrik Visnapuu kurjalt kritiseerinud: „See on väga halb lõpp sellele romaanile. Autor ei oska teisiti lahti saada oma kangelasest. Veel halvem on see, kui Karini surm sümboolselt peab tähendama seda, et kui ta ei saanud surma Kristuse(11) revolvri paugutamisest, siis ta ikkagi pidi surma saama. Kõigi märkide järele aga Karinis algas uuestisünd. Väga võimalik, et sellise jumala­mehe kõrval, nagu seda oli Indrek omas loomus, abielu enam võimalik ei oleks olnud.” (Visnapuu 1933) „Kas on võimalik mingi tunne, mis pole küll õnn, kuid pole vähemasti enam piin?” kahtles Anna Karenina (Tolstoi 1984: 329), kellele Karini õnnetu saatus kahtlemata mõtlema sunnib, ehkki proua Paasi käike linnaruumis oleks huvitav võrrelda ka sellega, kuidas kasutavad linnamaastikku Virginia Woolfi nimi­tegelane romaanis „Proua Dalloway” (1925, e k 1998) ja John Galsworthy kange­lannad (eriti kuna Tammsaare oli viimase romaani „Valge ahv” (1924, e k 1928) tõlkija).(12)

1950. aastal võeti Vorkutast vabanenud Raimond Kaugver vangilaagris omandatud velskripaberitega tööle Tallinna trammitrusti, kus ta töötas ka remonditöölisena, lumesaha- ja trammijuhi ning 1953–1961 teedemajanduse meistrina (Kruus 2000: 641). Tema esimese novellikogumiku nimilugu, kuuldemänguna tuntud „60 minutit” (1968), kujutab traagilist vana-aastaõhtut Kopli-Kadrioru trammis – selle liini sõit kestis täpselt üks tund. Kurva trammijuhi lugu katkeb poolel teel, sest autor on kasutanud võõritusefekti – jääb lahtiseks, kas tramm põhjustab liiklusõnnetuse või mitte. Ent psühholoogiline pinge on keritud juhikabiinis plahvatuslikuks juba enne, nii et võib-olla olekski kõige ahistavam olnud just liinil jätkamine.

Kontrastiks peatun kahel uusima eesti kirjanduse unistustetrammil, mis sulanduvad linnamaastikesse. XXI sajandi teisel kümnendil on Maarja Pärtna (2018: 647) kirjeldanud üht unenägu: „On sügis, sooja vaskse valgusega, mis voolab oktoobris aeglaselt mööda Tartu tänavaid nagu sulametall, ja kollane tramm sõidab kella andes Riia mäest üles. Rutakas tulek laseb tal paista vaid vilksamisi, välgatuse ja värvisööstuna, pigem tajun linnaruumis ta kohalolu, kui näen teda või pean ta nägemist võimalikuks.” Minategelane kohtab trammi ikka vaid vilksamisi või distantsilt, „kõrgelt, kaugelt linna kohalt”, kuni:

Ma istun suveõhtul „Barlovas”. Olen trammirööbaste kõrval tahtmatult mäest üles tulnud, õhk on palav ja pisut niiske, mul on igav, ma ei mõtle eriti millelegi. Siis tunnen seda, väga lähedal – lõhna, hingamist, häält, kellahelinat. Ma ei ole siin üksinda. Ma pole valmis. Kes oleks? Kuid hetkel, kui tramm mu ees peatub, tean kindlalt vaid üht – et silmades, millesse ma vaatan, on metsik allumatu ilu, et nad on ühtaegu õrnad, nukrad ja avarad. Et see avarus tõmbab mind üleni endasse, rajalt kõrvale, turvalisest etteantusest väljapoole. (Pärtna 2018: 647)

Tramm näib sobivat orgaaniliselt Tartu linnapilti: „Rööpad tulevad Ülejõelt üle Võidu silla, kulgevad Riia mäest üles, „Vanemuise” kõrvalt läbi ja suunduvad mööda Tähe tänavat kuhugi Karlovasse” (Pärtna 2018: 646). Sellega kohtumise esmane põhjus on kurb lahkumineku sügis, viimane põhjus aga ühe uue suve julgus äkki jälle elada. Seegi tramm ei ole turvaline ruum, koondades ka ohte ja lõpuks sööstes avarusse. Ning kellele minategelane õieti otsa vaatab?

Paavo Matsini romaanis „Gogoli disko” (2015) on fantastiline tramm vajalik nii teekonnaks kui ka kohtumiseks, mõlemad on muidugi mis tahes romaani süžees tarvilikud elemendid. Poolast sõjasaagina Viljandisse toodud trammiliin annab kogu tegevusruumile (või ka üldse romaanile) telje ja varustab selle reljeefiga: läbib järve­aluse tunneli, ronib lossimägedesse. Maa-alune ja maapealne omavad mõlemad romaanis niikuinii olulist tähendust: surnuist ülestõusnud Gogol tuleb trammi peale hauast, linnas tegutsevad allmaailm ja põrandaalused, lisaks on olemas metroo, mis on küll igaveseks suletud ja millega tegelastel seostub linnaruumist eestlaste likvideerimise, kuhugi küüditamise stseen, „[l]õputu hämarus ja kurbus” (Matsin 2016: 75).

Matsin on romaani ilmumisaastal avaldanud lühikese selgitava kirjatüki „Sõites trammiga Viljandis…”, kus avab unenäolist trammimängu, milles olid osalised ka Lauri Sommer ja Valner Valme. Sommeri unistustes sõidaks tramm minevikku, see trett oleks äärmiselt läbimõeldud „liikuv idyll” (Matsin 2015: 1190), aga kuidagi teostamatu. Matsini tramm on sellest erinev sõiduk tulevikus või paralleelreaalsuses, mis haagib endale külge erinevaid tähendusvälju. Trammikujutuse realistlikud küljed näivad olevat sõiduki kirjeldamine taskuvaraste paradiisina ning trammist lähtuv läbimõeldud linnaplaneering – jällegi tundub usutav, et tramm linna sobiks. Aga trammist fantaseerimise põhjendus on eelkõige kirjanduslik. Kus saaks pätt ellu­ärganud Gogolit paremini kohata? „[---] ühe „Gogoli disko” tegelase, vana tasku­varga Konstantin Opiatovitši pärast tundus mulle vajalik isegi Tartu-suunaline rööbastik kuni võsas puhkava Juudi kalmistuni” (Matsin 2015: 1189). Seega juba tegelase jaoks oli vaja (just sellist) trammiliini. Matsin aga märgib lõpuks, et päriselt tema koduni kulgev tramm oleks ta kodukassidele liiga „bulgakovlikult-saatanlikult meelitav” (2015: 1191). Romaani trofeetrammilgi on kindlasti seoseid Moskva kuulsaima trammiga.

 

Ühendusteed Tallinna magalatega

Maailma esimest trolli, trammi paindlikumat järglast, katsetati Berliinis 1882. aastal, Tallinnas avati esimene trolliliin 1965 (Olander 2008: 100, 102). Holger Kaintsi romaanis unistab tegelane Jaagup trollist 1940. aastate lõpul:

„Küll ma tahaksin juba näha seda tulevast nõukogude linna, mis siia varsti kerkib!” õhkas mees ja Rilma tundis kõnetooni järgi ära tolle Jaagupi, kellega nad ammu tagasi olid mööda linna pikki tiire jalutanud.

„Siia tulevad vägevad kivimajad, sotsialistliku ühiskonna lossid, sammaste ja tornidega. Paari aasta pärast hakkab Tallinnas sõitma trolleibus, see on juba kindel, kõik otsused on tehtud [---].” (Kaints 2016: 289)(13)

Kui Mati Unt n-ö lõi „Sügisballiga” (1979) Mustamäe (Luik 2005: 779) ja kirjutas romaani sisse trolliliini, talletas ta ühtlasi tegelikkust. Linnaosa esimesed majad valmisid 1964. aastal, plaanipäraselt pidi Mustamäed ühendama kesklinnaga tramm, ent novembrist 1967 hakkas mööda Sõpruse puiesteed sõitma trollibuss (Olander 2008: 104).(14) See oli mõtteline (ruumisuhtelt ehk pöördpidine) järg Kopli trammile, aurutramvaile, mis seati sisse selleks, et töölisi Kopli laevatehastesse transportida (Olander 2008: 22). Õismäe ja Mustamäe magalatest käidi erinevatesse linna­piirkondadesse tööle ja naasti õhtul.

Tallinna puhul on Keuneni raamistiku kolmas etapp, mis käsitleb kaugemate äärelinnade vohamist, pisut erinev sellest, millele hollandi keeles osutab uudis­keelend de nevelstad, udulinn („linna-ala, milles jagunemine linnaks ja maaks ei ole selgesti märgatav”) ning Itaalias väljendid la città diffusa ja la città autostradale ehk linnapiirkond, kuhu viib maantee/kiirtee (Keunen 2019: 165). Ühine on hajusus, aga Tallinna magalauuslinnad ei meenutanud aedlinna ja seal nappis linlikkust leevendavaid rohealasid. Üldkasutatav liikumisvahend oli Tallinnas aga ühistransport. Kui läänemaailmas algas toona autostumine (Taylor 2001: 272) ja ühistransporti tabasid mõneks ajaks langusaastad, siis ehkki ka Eestis elas 1960. aastate alguseks linnas juba ligikaudu 2/3 elanikkonnast, oli auto defitsiitne luksusese (vt Rattus 2013: 19–20). Erasõidukite arv hakkas Nõukogude Liidus kasvama alles 1970. aastatel seoses Žiguli tootmise alustamisega ning autod muutusid kättesaadavamaks 1980. aastatel (Rattus 2013: 24). Aga siiski ei sõidetud linnas niivõrd autoga, sellega mindi maale sugulaste juurde või suvekoju (Rattus 2013: 19) või reisiti, nagu seda tehakse Mari Saadi jutustuses „Mida teha emaga” (1978) ning Kaugveri romaanis „Pariisi lõbusad naised” (1985).

„Sügisballis” (mis muide algab samuti juhita veduri peaaegu põhjustatud õnnetusega) kogetakse trollisõitu kui loomaaeda, kus loomad on pressitud puuri nii tihedalt, et ei saa liigutada (Unt 1979: 137). Nii oli see ka päris-Tallinnas. Kristel Rattus on tsiteerinud meenutust 1970. aastatest:

Kõigepealt tulime jalgsi trammi peale, sellega Võidu väljakuni, sealt edasi trolli peale ja Mustamäele Sääse peatusse ja sealt edasi jällegi jalgsi koju. Tihtipeale olid õhtuti nii tramm kui ka troll inimesi puupüsti täis, istumisvõimalusi polnud, lapsed seisid, surusin neid siis tugevalt enda vastu, et neid ära ei tallataks, ja kuna neid väikeseid pambukesi seal kuskil all, inimeste jalgade juures ei nähtud, oli täitsa tegu neid kaitsta. Kergem oli siis, kui lapsed seal all nutta tihkusid, siis püüdsid inimesed neid ise ka säästa, ei trüginud nii ligi. Minu ütlemistest, et ärge trügige, siin on lapsed, ei tehtud suurt väljagi; ühel korral hoopiski üks vene naine, kes ise istus, küsis: „Miks nad teil pirisevad?” Ma ei vastanud sellise lolli küsimuse peale midagi. Tahtmine oli ka ise pirisema hakata. Kahte last korraga, eriti sellises inimmassis, ei jõudnud eriti süles hoida. Vankriga/käruga ühissõidukis olemisest pole mõtet enam rääkida. (Rattus 2013: 25)(15)

Undi „ilukirjandusliku regionaaluurimuse” (Tomberg 2008) objekt on kaks korda nii suur kui New Yorgi Keskpark ja rahvaarv ületab kahekordselt Gröönimaa ja Bermuda saared (Unt 1979: 55). „Sügisballi” Mustamäed on vaadeldud autonoomse, saaretaolise ruumina, kuhu seal elavad inimesed on omamoodi suletud (Tomberg 2008), see kujutab endast nõukogude modernsuse kriitikat ja peegeldab 1960. aastate tehnoloogiavaimustuse vaibumist (Annus 2015: 65). Võib-olla on Undi Musta­mäe ka millegi suurema väike mudel: suletusega saab programmeerida tahtetust, ruumilist (ja seejuures hirmutavat) ettemääratust. Romaani tegelasi ühendab üksindus (Tomberg 2008; Annus 2015: 65), suutmatus suhelda, mis näib ruumi survet omakorda võimendavat. Ja ehkki võimalus oleks justkui olemas, ei ole kindel, kas „Sügisballi” Mustamäe elanikud üldse linnaosa piiridest väljas käia tahaksid. Troll sõidab küll, aga võib-olla kasutavad elanikud seda vaid linnaosasiseselt, või kujutab töölkäimine nende jaoks päeva ebaolulist etappi. Ehk on „Sügisballi” tegelase linnaehitajast arhitekti Maureri kõrval ühe tegelasena esineva Leo Lapini unistus mõtteliselt juba täide läinud: Le Corbusier’ nelja nõudega ideaallinna, kus peab saama elada, töötada, puhata ja liikuda (Unt 1979: 91), on Lapin tahtnud rajada veelgi pisemasse suletud süsteemi ehk mikrorajooni, kus oleks ka spetsiifilise rohealana surnuaed, et ei olekski tarvidust kunagi mikrorajoonist väljuda (Unt 1979: 121).(16) Troll, oma korrapärasusega veel üks rutiini kinnistaja, ruumimustri tekitaja ja kontrollitud liikumise sümbol, meeldib arhitekt Maurerile. Romaanis on antud vihje sellelegi, mis Lääne-Euroopas muutis inimeste linnalist mobiilsust: televiisori vaatamine on põhjus, miks üksikemast tegelane Laura ei lähe (sõida) kodunt õhtuti kuhugi.

Mats Traadi lühiromaani „Rippsild” (1980) peategelane, noor naine Ola, on kesklinna ja Mustamäe vahelist trolliliini kasutanud ühel iseäranis helgel hetkel oma elus, arvates, et on leidnud suure armastuse.

Oli ilus valge õhtu, päikeseõhetusest heledal tänaval sammus ta trolli poole. Päevad olid pikad, palju pikemaks nad sel aastal enam ei läinudki. Suitsune linn oli sinivalges vines, tänavad paistsid puhtamad ja kõrgemad kui harilikult. Oli, nagu oleks maapind ja ererohelised, veel määrdumata puud kerkinud üles, taevale vastu.

Troll undas, Sõpruse puiesteelt hoovas niidetud rohu hõngu. Sealsamas autodevoolu kõrval pügaski noor vurrudega mees turtsuva masinaga muru. (Traat 1985: 285)

Trolli undamine tundub olevat mingi aja linnale niisama iseloomulik hääl kui trammi kellahelin. Ola kolib sel suvepäeval Kassisabast Mustamäele, jättes oma kirjandusteadlasest – Tammsaare-uurijast – abikaasa maha mehe pärast, kes näib koondavat erilist maskuliinsust: otsekohene ja rohmakas laia joonega käitumine, oskus konstruktoritöö kõrvalt autode ja suvilate remondiga raha teenida, „[k]äed õlast liikumatud, kanged, justkui ühest tükist, pea otse, silmad kahele poole vilamas, teraselt ümbritsevat tähele panemas, peale passimas, nii nagu šerif ameerika filmis, sammus Apo laudade vahel” (Traat 1985: 280).

Lisaks soetab Apo peagi auto – Žiguli, ehkki tal ei ole omaette korterit. (Ka Kaugveri kuuldemängus läheb naine trammijuhi juurest ära „autoga mehe” juurde.) Auto tagab paarile ajutise privaatruumi, ent igapäev kahetoalises Mustamäe korteris koos Apo lahutamata naise, ema ja Ola lapsega eelmisest kooselust purustab nende suhte. Kui Ola tuli oma abikaasa juurest ära mööda Sõpruse puiesteed undava trolliga, siis „[a]eg oli edasi läinud, raske öelda, kuhu, kuid seekord kolis Ola autoga. Apo tõstis kaks kohvrit pagasiruumi, laskis kaane mürtsudes kinni. Velvol oli süles Vilma ostetud pruun karu, kaenlas Kaida kingitud kallur. Nii sõitsid nad Õismäe poole – vastu uuele elule ja uutele katsumustele.” (Traat 1985: 308) Teksti põhjal oletades kolib Ola linna vastehitatud nurka Järveotsa teel Harku järve ääres, ühiselamutüüpi hoonesse. Majani, mille aknad on õhtukaarde, ühistransport toona sinna õieti ei ulatunudki, ehkki Väike-Õismäe ringile tõi linnast „pungil Õismäe buss” (Traat 1985: 316). Korter on linna serv, ühe maailma tuuline lõpp.(17)

Traadi lühiromaani pealkiri kujutab endast Ola vaimse hapruse metafoori, süžee võiks aga olla tüüpiline noore kangelase linnatuleku lugu. Linn on Ola ühe majanaabri sõnutsi vangla ja vähihaigus, aga vana segane mees ütleb ka, et „kogu maailm on linn” (Traat 1985: 320). Olale tundub, et juurtega päriselt maapinnas tunneks ta end paremini, ning Väike-Õismäe servalt kolibki ta maale tagasi, olles läbi elanud veel ühe vaimse kokkuvarisemise. Millega ta sinna sõidab, ei tea. Ola on juba loomult raskemeelne(18) ja tõenäoliselt ei olegi ta kunagi (enam) päriselt õnnelik, ehkki saab endaga nüüd hakkama. Romaanis tõusev ja langev pinge on struktureeritud ka tema sõitude ja kolimiste kaudu: hingetõmme, uus algus ja eluetapp, uus arengu­etapp ka linna kasvamises, uus sõiduvahend, ehkki domineerib troll, seda ka ülekantud tähenduses. Ei saaks küll öelda, et „inimene on troll” või et „Ola on troll”, aga Traadi tekst tõstatab omakorda küsimusi indiviidi võime kohta iseseisvalt tegutseda. Doktor Levin ütleb Olale:

„Kujutage ette trolli. Teie olemus, teie programm ja struktuur, kõik see, mida te muuta ei saa, on trolliliin, teie väline mina aga sõiduk, olete oma eluavaldusis piiratud nagu meie kõik, käite kindlat teed nagu troll juhtmeid pidi. Päevast päeva, aastast aastasse võtate vastu ja saadate ära külalisi, vestlete nendega, olete saavutanud omal alal vilumuse, kuid nüüd on see liin, ma ei ütleks et katkenud, see oleks liig, igatahes annab ta lühist, õige pisut muidugi, kuid annab. Eks?” (Traat 1985: 269)(19)

Unt ja Traat on mõlemad oma väidetes vastuolulised: rutiin on tappev, aga seda on ka liinilt mahajooksmine.

 

Liinid, mis meid loovad

Neljas agregaatolek, plasmaolek, märgib Keunenil linna nn virtualiseerumist: „plasma­ekraane võib pidada linnaelu uuemate kujude locus’eks, modernsuse uusimas faasis esile tõusnud „immateriaalse linna” meediumiks” (Keunen 2019: 166). Selle oleku alla võib arvata blogides ja sotsiaalmeedia kaudu loodud linnade representatsioonid.

Veronika Kivisilla lühivormikogumiku „Kuni armastus peale tuleb” (2018, täiendatud trükk 2020) alged peituvad Facebooki postitatud päevamuljetes. Taas võiks raamatu teljeks nimetada üht ühistranspordiliini, seekord elektrirongi,(20) ehkki minategelane sõidab ka bussiga või rändab jalgsi. Huvitav on võrrelda Kivisilla teksti samal aastal teisel pool maakera Seattle’is ilmunud blogipostituste-raamatuga „Liinid, mis meid loovad”, mille autor, fotograaf ja filmimees Nathan Vass teenib Seattle’is leiba ühissõidukijuhina.(21) Peatükkide raamistik on mõlemal juhul mõni päevasündmus. Vass kritseldab märksõnad paberile, hiljem taastab kogu situatsiooni, püüdes tabada kõnekeele nüansirikkust (Vass 2018: VIII), Kivisilla kasutab märkmikku, kuhu paneb loo vahetult kirja (Postimees 2018) – ilmselt samuti märksõnutsi; tulemus on tulvil sõnamänguvõlu ja situatsioonikoomikat.

Vassi raamatu eessõnas osutab Paul Constant (2018: XI), et autor on viie aasta jooksul üles tähendanud nii liigutavat suuremeelsust kui ka teravaid kokkupõrkeid, seda, kuidas Seattle’i nägu muutub, ning ka kõik selle, mida ühest ühistranspordi­vahendist leida võib, kunstist väljaheideteni. „Vass tõepoolest vaatab asju” – märkab peeni detaile, võtab arvesse konteksti (Constant 2018: XII). Niisama (südamlikult) terane on Kivisilla. Vassi kirjutamisstiili iseloomustus – blogi rütm muutub sügavamaks, selles tekib kirjandusteosele omane ajakasutus, tegelased esinevad korduvalt ja avanevad üha rohkem, autor näeb tema liinil sõitvaid lapsi suureks kasvamas, nii et kõik kokku moodustab ühe linna mitmetahulise loo (Constant 2018: XIV) – sobib ka Kivisilla raamatu kohta.

Erinevusedki väljenduvad tekstis kirjeldatud sündmustes. Vass juhib enamasti üht Seattle’i kurikuulsamat liini läbi Rainier Valley, Kivisilla igapäevamarsruut on rahulik Pääsküla-Tallinna rong. Vass on sorteerinud blogipostitused raamatuks temaatilist tervikut otsides, Kivisilla kerib aega tagurpidi: lapsed tema raamatus jäävad aina väiksemaks, nagu vaataks neid läbi tagurpidi pööratud kiikri, mis lisab omakorda ruumis liikumise metafoorsust – sealt kaugelt nad hakkasid ükskord tulema.

Ühistranspordis kui kindlate piiridega ruumis põimuvate lugude avastamise võlu on Andra Teede analüüsinud Riikka Pulkkineni loomingu arvustuses. Romaani „Tõde” („Totta”, 2010, e k 2011) üks võtmekangelasi Anna armastab tiirutada Helsingis trammiga ja „võõraste inimeste elukäike ette kujutada, mõelda välja, kas nad on armastatud, kust nad tulevad. See kõlab nagu iga (noore) kirjaniku soendustrenn, see on nii tuttav.” (Teede 2013: 121) Samamoodi on Anti Saar kirjutanud raamatus „Tekste siledast ruumist” (2009) inimestest Pariisi metroos. Kivisilla ja Vassi tekstide ehk olulisim sarnane nimetaja on aga pisikeste ühismaailmade tekitamine. Ühistranspordi kasutaja on ühe linnaga seostuva kogukonna liige ja võiks oletada, et ta tuleb linnas oma eluga toime. Vassi raamatust aimub aga, mis saab (või õieti ei saa) neist, kel pole võimalik ühistranspordiga sõita. Ta võtab näiteks peale kodutu, kelle on mööduja räpaga üle valanud ja eelmised sama liini juhid keelanud tal bussi peale tulla: „Nägin ta ilme väsinud agooniat, nägu, mis püüdis pinnale jääda” (Vass 2018: 43–44). Reisijatest moodustub omamoodi toetusgrupp, kes arutab, kus mees end ja oma riideid pesta saaks, kas keemiline puhastus on siis veel lahti, kui buss sinnakanti jõuab, ja jäledast haisust ei tee keegi välja. Vass näib üldse lootvat, et sõidust tema bussiga ja headest sõnadest saab vähemalt kellegi jaoks mõnda paremasse kohta või ellu viiva teekonna algus.

Kivisilla puudutab üksindust ja inimeste tuge kurval hetkel (2018: 27), millestki osa olemist ja saamist, isegi kui see on vaid käik linna teise serva (2018: 95). Sotsiaalse äralõigatuse probleemidele ei ole ta tekstikogumis vihjanud, oma luules küll on. Võib-olla ei ole liikumisvõimaluse puudumine Tallinna vähekontrollitud, tasuta ühistranspordi juures otseselt teemaks, ehkki inimene võib siingi hätta jääda. Nii Kivisilla kui ka Vassi kujutatu on aga maailm, „mis eeldab ainulaadset olekut, valmisolekut olla avatud parimatele võimalikele võimalustele – ja suutlikkust neid võimalusi selgelt näha, neis täielikult kohal olla” (Kaus 2018: 221). Vass näeb bussisõitu kui võimalust avastada maailma igas mõttes, väljast ja seest, Kivisilla poetiseerib argisust, ühendades üleelusuuruse ja igapäevasuse pinge (vt Kaus 2018: 217). Vassi ühest mõtisklusest kumab ka selle pisikese maailma ühe hoobiga purustamise võimalus: noor bussijuht vihjab 1998. aastal juhtunud, õnneks vaid kolme hukkunuga tragöödiale, kui hullunud reisija tulistas ühe liini juhti ja ühissõiduk kukkus Unioni järve kaldaid ühendavalt Aurora sillalt kortermaja katusele (Vass 2018: 147). Vass ei kirjelda juhtunut lähemalt, niisiis peab uudishimulik lugeja guugeldama, et teoses kujutatud ja tegeliku Seattle’i vahel kontakte otsida, ent raamat kutsub seda tegema niikuinii. Selles mõttes need raamatud erinevad: Kivisilla proosakogumik meelitab pigem raamatus kujutatud maailma, sisemisele reisile.

Arvatavasti on loonud või loovad sarnast kogukonnatunnet ühistranspordis – lootes just ilukirjanduse kaudu suurendada inimestevahelist mõistmist – luuleprojektid Londoni (vt Poems…) ja Brüsseli metroodes (vt About Transpoesie)(22), trammiluule UNESCO kirjanduslinnas Heidelbergis (vt UNESCO kirjanduslinnad 2018) ning Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Edelaraudtee ühine rongiluule projekt, samuti selle jätkuna ette võetud luule levitamine Tartu bussides (Hanson 2015).

 

Lõpetuseks

Käesolev ülevaade ei ole kaugeltki ammendav, ja kokkuvõtte asemel tahaksin tõstatada uusi uurimisküsimusi. Analüüsima peaks lähemalt üksikuid tekste, seda, kuidas on ühissõidukis reisimist tajutud ja kirjeldatud, arvesse võttes erinevaid ajaperioode ja laiemat tausta – nagu Elizabeth Amanngi (2018) on osutanud ilukirjanduse kõrval eksisteerivaile allikaile. Praegu jäi artiklis täiesti vaatlemata see, mismoodi võis ühissõidukite teke kajastuda näiteks toonases ajakirjanduses. Selliseid interdistsiplinaarseid seoseid on juba loonud Riho Paramonov (2019b).

Oluline oleks laste- ja noortekirjanduse aspekt, lapsed puutuvad ühistranspordiga paratamatult rohkem kokku. Meenub Ellen Niidu värssmuinasjutt „Imeline autobuss” (1968) ja noore luuletaja EiKi räpitekst „Tramm” (2019).

Huvitav küsimus on, kuidas on seostatud linn, seda läbivad teed ja neil kohtuvad inimesed; kuidas ühistranspordi kujutamine võib ilukirjandusteoses toimida kui linna tuiksoon, ruumilisuse tekitaja. 1993. aastal on tehtud lühike portreefilm Juhan Viidingust Kadrioru trammis, kus tema loetud tekstid seostavad akna taga mööduvat linna, selle hoonete ja inimeste lugusid. Pärast rumeenia luuletaja Cristian Popescu surma on sealsetes trammides lavastatud eksperimentaalteatrit pealkirjaga „Tramm nimega Popescu” („Un tramvai numit Popescu”), avamaks kirjaniku loomingu mitmehäälsust ning seal rõhutatud ühtekuuluvustunnet ligimeste vahel, olgugi nad võhivõõrad. Trammireisijad hõlmatakse etendustesse nii pealtvaatajate kui ka osalistena (Popescu 2014: 213–215).(23)

Siin käsitletud tekstide põhjal võib arvata, et kirjanduslik linn on ühistranspordiga vägagi kokku põimunud. Kirjandustegelase liikumine ja selleks kasutatav vahend kirjanduslikus linnas iseloomustavad linna arenemist, autori valitud sõiduriistad avavad mõnelgi korral tegelase loomust või seda, missugused ootused võivad tekkida lugejal tegelase jaoks loodud maailma tõlgendades. Võib-olla kõige huvitavam on, et kirjanduslikud ühistranspordivahendid avavad linnaelu selliseid külgi, mida ehk muidu liiga harjunult ja hajameelselt vaatleme, ning peegeldavad sealjuures linna arengut – Bart Keuneni mõistes tahkest olekust plasmalinnaks. Kordagi ei tohiks aga ära unustada, et tegemist on kirjanduse metafoorse, siiruviirulise „peegliga”.

 

Artikkel on kirjutatud HERA projekti „Public Transport as Public Space in European Cities: Narrating, Experiencing, Contesting (PUTSPACE)” külalisteadurina Åbo Akademi ülikoolis veebruaris-märtsis 2020. Kirjutamist on toetanud ka PRG908 („Eesti kesk­konnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”).

 

Elle-Mari Talivee (snd 1974), Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur ja muuseumiosakonna juhataja (Väikese Illimari 12, 11623 Tallinn); Tallinna Ülikooli teadur, ellemari@utkk.ee

Eesti Kirjandusmuuseumi videoloengud (https://www.kirmus.ee/et/tegevus/videoloengud) mais:

6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.

28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.

28. mail välja kuulutatud 2020. aasta Ilmapuu auhinna kandidaadiks sai liivi keeleteadlane ja kultuuritegelane Valts Ernštreits (liivipäraselt Valt Ernštreit). Ta on aastakümneid tegelenud liivi kirjakeele arendamisega, uurinud põhjalikult liivi sõnavara, liivi uusimat ajalugu, kirjandust, kohanimesid, liivi-läti keelesuhteid ning korraldanud liivi keele ja kultuuri õpetamist kooliõpilastele. Samuti on ta liiviteemalise portaali Livones.net pikaaegne toimetaja. Ilmapuu auhinda annab välja Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi nõukogu. Auhinna eesmärk on tunnustada soome-ugri hõimu­rahva kultuurilise identiteedi ja püsimajäämisega seotud koda­niku­algatuslikku tööd.

29. mail korraldati Tallinna Ülikoolis David Samoilovi 100. sünniaasta­päevale pühendatud konverents. Nn Samoilovi lugemised toimusid Tallinnas juba kuuendat korda. Veebi vahendusel võtsid konverentsist osa tema loomingu asjatundjad Venemaalt, Kasahstanist ja Lätist. Eesti teadlastest esinesid Irina Belobrovtseva (TLÜ) ja Roman Voitehhovitš (TÜ).

Augustis 2019 kaitses Olga Gaitšenja Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja eesti keeles kirjutavate vene emakeelega inimeste kirjutamisprotsessi kohta. Teema on mitmes mõttes Eesti keeleteaduses uus ning väitekiri püüab täita korraga mitut tühikut. Ühelt poolt ei ole meil eestikeelset kirjutamisprotsessi kuigi palju psühho­lingvistiliselt uuritud, ei võõr- ega emakeelsete kirjutajate seas, teiselt poolt napib uurimusi ka eesti keele kasutusest teise keelena eri kontekstides. Kuidas sünnib eri keeleoskusega üliõpilaste (eestikeelne) tekst, millises järjekorras seda kirjutatakse, mida ja kuidas parandatakse, kui palju miski selles protsessis aega võtab – kõigile neile ja paljudele muudele küsimustele otsitakse uurimuses vastuseid klahvivajutuste salvestuse meetodi ning ScriptLogi programmi abil, millega on salvestatud uurimise aluseks olev andmekogu. Lisaks konkreetse uurimismaterjali analüüsile, mis seisneb iga katses osaleva kirjutaja arvutiklahvide vajutuste salvestustes, arutletakse töös ka võõras keeles kirjutamise keeruka protsessi üle, lähtudes abstraktsetest kognitiivsetest mudelitest kirjutusprotsessi kohta.

Kokku 34 vene emakeelega üliõpilast pidid kirjutama teksti etteantud teemadel, kusjuures programm salvestas kõik nende klahvivajutused, see tähendab uute märkide lisamise, parandused, liikumised tekstis jms. 17 tugevamal üliõpilasel paluti kirjutada arutlev tekst teemal „Kas kõigile on vaja kõrgharidust” ja 17 nõrgemal üliõpilasel jutustav tekst teemal „Mida on mulle andnud ülikool”. Kirjutiste teemad valiti nii, et tugevamatel ja nõrgematel eesti keele oskajatel oleks sarnane temaatika, kuid tekstid oleksid erineva abstraktsuse tasemega. Andmestik jagati alarühmadesse tudengite keeleoskustaseme järgi (A2–C1) ja analüüsitulemusi võrreldi nende rühmade kaupa. Selles mõttes jätkab väitekiri keeleoskustasemete võrdluse uurimist, mille hiljutine näide sama juhendaja Annekatrin Kaivapalu käe all oli Mare Kitsniku väitekiri 2018. aastal.(1)

Klahvivajutuste salvestamist on uurimis­materjalina mujal maailmas ka varem kasutatud, uudne on see eelkõige Eestis. Siin on kirjutamisprotsessi (täpsemalt, tõlkimisprotsessi) sarnasest vaatenurgast uurinud Marju Taukar koos oma kolleegidega, kasutades küll mõnevõrra teisi meetodeid (ekraanisalvestisi), kuid otsides samuti vastust küsimusele, mida ütleb „tehniline” kirjutusprotsess mõtlemise kui protsessi kohta.(2) Olga Gaitšenja tõdeb eessõnas, et on meetodit õppinud eelkõige Soomes oma teise juhendaja Åsa Palvi­aineni juures. Soomes ongi klahvivajutuste salvestusmeetodit uurimistöös kasutatud peaaegu paarkümmend aastat, uuritud on näiteks kirjutamisprotsessi prantsuse keele õppijatel ja soome lastel.(3) Väikses kõrvalrollis on see meetod ka Leena Nissilä väitekirjas, mis käsitleb eesti keele mõju soome keele sõnavara ja rektsioonide õppimisele.(4) Turu ülikoolis on töös mitu ScriptLogi kasutavat keeleõppimise uurimust.

Gaitšenja dissertatsioon koosneb neljast publitseeritud artiklist ja kokku­võtvast peatükist. Artiklid on ilmunud Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamatus ja ajakirjas Lähivõrdlusi aastatel 2011–2017. Kolm artiklit on eesti, üks inglise keeles. Natuke kahju on, et ükski artikkel ei ole ilmunud suures rahvusvahelises ajakirjas, mille retsenseerimisprotsess oleks kaasanud rohkem rahvusvahelisi asjatundjaid.

Kokkuvõttev osa koosneb omakorda sissejuhatusest ja neljast peatükist. Tekst on asjalikult ja tihedalt kirjutatud ning hästi struktureeritud. Kasutatud kirjanduse üldhulk on aukartustäratav. Esitatud on rohkesti erinevaid kirjutamisprotsessi iseloomustavaid mudeleid ja arutletud käsitluste arengu üle. Samuti on täpselt kirjeldatud meetodit, lisatud näiteid uuritud tekstidest ja logifailidest, mis annab lugejale võimaluse natukenegi mõista uurimuse tehnilist külge ja selle keerukust. Eraldi on juttu kirjutamisprotsessist kui millestki kognitiivselt raskest, milles inimene on pidevas ülekoormuse seisundis.

Väitekirja neli artiklit edenevad loogiliselt. Tekst on tehniline ja seda on raske lugeda suure hulga sümbolite tõttu. Samas on näha, et keerulise andmestikuga on tehtud suur töö. Esimene artikkel juhatab sisse meetodi ja selle võimalused ning viib uurimuse läbi ühe osaleja andmete põhjal. Artikli väärtuseks on ka informandiga tehtud retrospektiivse intervjuu tulemused. On väga huvitav teada, kuidas informant ise oma kirjutamisprotsessi analüüsib. Väite­kirjast selgub, et kuigi teisi intervjuusid kasutatud ei ole, on need siiski olemas ja tulevikus on võimalik nende kaudu saada lisateadmisi kirjutusprotsessi teadvustamise kohta. Järgmised artiklid esitavad kogu materjali põhjal tehtud üldistusi üksikteemade kaupa.

Teine artikkel vaatleb mikrokontekste, mille all mõeldakse erinevat tüüpi siirdeid ühelt klahvilt teisele (nt sõnasisene, sõnadevaheline, lausetevaheline, kustutusklahvi vajutust või hiire liikumist sisaldav jms). Kontekste on statistiliselt analüüsitud nii esinemissageduse kui ka ajalise kestuse kaudu. Ootuspäraselt on pikimad pausid lõikude vahel, lühimad sõnade vahel. Eri taseme keelekasutajad on mikrokontekstide osas suhteliselt sarnased, näiteks ei vähene kustutuste arv keeleoskuse taseme tõusuga.

Kolmas artikkel käsitleb ehk intuitiivselt kõige lihtsamalt tajutavat kategooriat – parandusi. Kui eesti keele suulise kõne eneseparandusi on varemgi uuritud, siis kirjutatud keele paranduste käsitlusi teada­olevalt siiani pole. Meetod võimaldab registreerida kõik tekstis tehtud parandused, kuid muidugi üsna tehnilisel viisil. Eelkõige jagunevad parandused lisamisteks ja asendamisteks, mis omakorda võivad olla trükivead. Siinkirjutajatele näib kõige huvitavam vormiparanduste dünaamika: selgus, et vormiparandusi omakorda tüüpideks jagades on igal alltüübil erinev sageduslik jaotumus eri keeleoskustasemete vahel. Näiteks keeleoskuse tõustes suureneb sõnajärjeparanduste ja väheneb ortograafiaparanduste arv. Tulemused näitavad selget tekstiparanduste arvu kasvu kirjutajate keeleoskustaseme tõustes, kuid langust B2- ja C1-taseme vahel. Võrdluseks oleks soovinud emakeelse kirjutaja andmeid, kuid loomulikult on arusaadav, et see ei kuulunud väitekirja uurimis­ülesannete hulka.

Neljas artikkel käsitleb sujuvust, mis on defineeritud teksti kirjutamise kiirusena (suhtes iga kirjutaja individuaalse kiirusega). Arvesse võetakse ka kirjutamis­puhangute (katkestusteta loodud teksti­hulkade) pikkust. Tulemused näitasid sujuvuse pidevat arengut keeleoskustasemete tõustes, eriti suur erinevus oli B2- ja C1-taseme vahel.

Nii kõiki artikleid kui ka katuspeatükki iseloomustab autori suur lugemus ja eelnevate (enamasti inglise keele omandamist käsitlevate) uurimuste põhjalik ülevaade. Autor on pidanud oma uurimuse jaoks looma (või inglise keelest kohandama) suure hulga termineid. Üldiselt on need hästi õnnestunud, näiteks juba nimetatud, kogu väitekirja seisukohast oluline mõiste kirjutamispuhang. Mõned terminid on siiski mõistetavad ainult kasutatava meetodi raames. Näiteks ei ole üheselt arusaadav termin kontekstieelne parandus, mille all mõeldakse parandust teksti lõpus mõtte väljendamise hetkel (kursor on viimase tähemärgi järel) ja mis vastandub konteksti­sidusale parandusele, mis tehakse teksti sees. Nendest terminitest jääb mulje, nagu oleks kontekst ainult paranduse järel olev tekst, kuigi tegelikult kuulub ju konteksti mõistesse ka varasem, juba olemas olev tekst.  Eriti hästi ei kõla eesti keeles termin kontseptuaalsed parandused, millega tähistatakse eelkõige sisuparandusi.

Uurimus on teoreetiline selles mõttes, et otseseid järeldusi kirjutamise õpetamise/õppimise hõlbustamiseks tehtud ei ole. Seda oleks ka selle meetodiga ja selle materjali pealt võimatu teha. Puudub ju võrdlus emakeelsete kirjutajatega, kelle kirjutamisoskus peaks ehk olema võõrkeele eesmärgiks. Töös on siiski väidetud, et rakenduslik pool seisneb ka selles, et teadlikkus kirjutamisse haaratud protsessidest võib vähendada kognitiivset koormust ja edendada kirjutamisoskuse arengut (lk 88). Lugejale ei saa siin päris selgeks, kuidas see saab edendada kirjutamisoskuse arengut, st millist kasu ikkagi toob protsesside teadvustamine õppijale. Küll aga on uurimus oluliselt parandanud teadmisi sellest, kuidas kirjutamisprotsess klahvivajutuste poolt vaadates toimub.

Töö kõige suurem väärtus peaks olema selles, et otsustada, mida ikkagi klahvi­vajutused, pausid jms näitavad selle kohta, mida veel otse uurida ei saa: ajutegevust kirjutamise ajal. Siin oleks ehk oodanud natuke julgemaid arutlusi. Millised on kõige üldisemad järeldused, mida klahvivajutustest teha saab? Kui palju võib nendes järeldustes kindel olla ja kui suur osa on hüpoteetiline? Hiiglaslik töö, mis on tehtud tehniliste detailide uurimisel, ei ole ehk väitekirja kirjutamise ajaraamides veel saanud piisavalt distantsi, et suurt hulka statistilisi andmeid tõlgendada võõrkeelse kirjutusprotsessi sisuliseks iseloomustuseks. Küllap see veel tuleb.

RENATE PAJUSALU, MAISA MARTIN

Aado Lintrop. Minagi olin Jaakobiteel. Palveränduri märkmed. Tartu: Ilmamaa, 2020. 188 lk.

Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)­ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuu­pikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taas­esitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri kohustustega: teekonna ettevõtmise juures sai otsustavaks asjaoluks Santiagos toimuv üleilmse etnoloogide ja folkloristide ühingu kongress, mis niisiis paneb Lintropi camino’le punkti. Palverännupäevikut raamib aga mitu kuud hilisem viibimine Visby loomemajas.

Raamatu pealkirjas leiduv minagi võib tunduda kergelt (enese)irooniline, arvestades Santiago de Compostelasse matkamise ja selle raamatuna kajastamise populaarsust tänapäeval, samuti palverännaku hindamist muu hulgas ideaalse võimalusena „kohata inimesi ja kuulata nende lugusid”(1). Lintrop otsustab ka ise seada oma missiooniks sellel teel „rääkida lugusid [---] peamiselt väikerahvastest – mansidest, udmurtidest, setodest. Ka oma välitööde kogemustest ja mälestustest.” (Lk 117) Kõiki religioone võrdselt austamisväärseks pidav autor on aga teele asunud „tahtega [---] ennast arendada”, „mitte jumalat teenida” (lk 187) ega ole oma tavaharjumustest päris vaba („laen iga päev mõne pildi molovihikusse”, lk 92). Nii mõtiskleb ta paratamatult selle üle, kuivõrd ta üldse on päris palverändur, keda niisama uitajast või sel teel odavaid öömaju ärakasutavast turistist eristab üldarusaamas kas siis sügav usklikkus või vaimne ummikseis, mille tõttu otsitakse argistest elumuredest vabal camino’l iseäralikku meeleparandust. Vastandus moodsate (nt ümbritsevasse meelelise neeldumise asemel klappidest muusikat kuulavate) ja tõtakate (ülearu sportlikult liikuvate) peregrino’dega on siiski terav: Lintrop rändab üksi ega otsi kramplikult toda camino osaks arvatavat ühtekuuluvustunnet, püüab aga tajuda „kohalikke rütme” ja rangelt keskenduda kõndimisele kui füüsilisele kulgemisele (päevatee võetakse kokku nii kilomeetrites kui ka sammudes). Seetõttu võngutavad tema meelelist ülevust või paikkondlikku elevust lihtlabased olukorrad (vihm, ulguv tuul, villid jalgadel, öömaja- ja söögi­otsingud jms), millest muidugi sugeneb kirjelduslikku raugust ja tükati monotoonsust. Ent küpsele vaimurändurile on ehk loomu­omanegi ettevõtmise toime, kaasteelistega kohtumiste ning enese ja maailma üle arutluste sõnastamine tasakaaluka sumedusega.

B. M.

Jüri Talvet. Tundmised. (Kaasaegne mõte 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 207 lk.

Tänapäevasele esseistikale keskenduva raamatusarja „Kaasaegne mõte” algataja ja alalhoidja Jüri Talvet on taas andnud isikliku panuse, et tänavu 15-aastaseks saav, ent prestiižselt harva ilmuv sari liialt ei soikuks: 69 lühivormis arutlust sisaldav „Tundmised” on Talveti kolmas teos sarja avaraamatu „Sümbiootiline kultuur” (2005) ja esseežanri alusepanijale Michel de Montaigne’ile suunatud filosoofiliste ja kultuurilooliste mõtiskluste („Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine””, 2014) järel. Kõigi kolme ainering on laias laastus sama: „kultuuri vahekord loodusega, ühiskonnaga ja (kordumatus ajaraamis) isikliku eksistentsiga”, nagu kinnitab kaane­tutvustus. Ent rõhuasetus on igal raamatul erinev, nagu ka tõukepunkt, mis sedapuhku on sama efektne kui Montaigne’ile kirjutamise mõte: iga arutluskäik on pealkirjastatud kesksele teemale osutava juhtlausega (või kahega), mis pärineb hispaania baroki esindusteosest, Baltasar Craciáni filosoofiliste miniatuuride kogumikust „Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst” (1647, e k Talveti tõlkes 1993 ja 2019, tõlke esmaversioon kandis pealkirja „Käsioraakel ja arukuse kunst”).

Paljuski moralisti vaatepunktist lähtuvate esseede arutlused kulgevad üldkultuurilistest väärtustest ja maailmapoliitikast kuni armastuseni. Korduvalt esile kerkivad probleemkohad moodustavad aga tüüpilised kobarad: hingelis-vaimsete väärtuste ja loovuse taandumine tehnilis-­materiaalse progressiusu, virtuaalsuse ja kasumlikkuse ees, uutes sugupõlvedes matslust kasvatava (vt lk 72) massikultuuri pealetung, samuti moraalse ja emotsionaalse arukuse unarul-­olek igapäevases toimimises jne. Tänapäeva suurimateks pahedeks näivadki Talveti silmis olevat teadus-tehnoloogiline õhin ja rahahimu, rajumalt väljendudes „infotehnoloogilis-plutokraatlik türannia” (lk 28), mis kahjustab nii vaimu kui ka füüsist, ja seda ei väsi ta kordamast. Ometi ei suubu see korduvus lihtsalt torinaks kõige üha uueneva ja edeneva pärast. Talveti kriitilisus ühiskonna ja kultuuri seisundi suhtes, teatud (humanitaarsete) põhiväärtuste perspektiivist kahtlemata asjakohane, väljendub delikaatselt ning on sümpaatnegi, kuivõrd see saab arutluste käigus alati avara­pilgulise raami, mis lähtub suuresti looduse mõistmisest elu terviklikkusena ning „loovusliku kultuuri” idealiseerimisest. Kultuur on Talveti hinnangul „ühiskonna tegelik alus, tema moraal ja hing, nagu ka tulevikuväljavaade” (lk 75) ning ühtlasi väikeste rahvaste „iseolemise tugevaim kaitse” (lk 165). Enesest mõista leiab Talvet haardeka õpetlasena tänapäevase ainese lahkamiseks alati tuge maailmakirjanduse klassikast (sagedamini on toodud kirjanduslikke näiteid Thomas More’i „Utoopiast”). See on tervikuna inspireeriv, eriti kui ärihuvid ja kasumlikkus on maa­ilmas ühtäkki pausil.

B. M.

Kaia Leht. Tillemanni kella all. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2019. 632 lk.

„Tillemanni kella all” on Teise maailmasõja aegset Tartut ja selle haritlaskonda käsitlev ohtrate piltidega varustatud mahukas teos, mille keskne tegelane on autori vanaisa Elmar Lani. Lani oli advokaat ja Vabadussõja veteran, kes kuulus muu hulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Tartu Meestelaulu Seltsi ning osales Teise maailmasõja ajal põrandaaluses tegevuses.

Raamatu esimese poole moodustab Elmar Lani fiktiivne päevaraamat, mille autor kirjutas oma vanaisa dokumentide ja omaaegsete ajaleheartiklite põhjal. Päevaraamatu paremaks mõistmiseks järgnevad lühiuurimused inimestest, kes olid olulised nii Lani elus kui ka 1940. aastate Tartu sündmustes. Viieteistkümne silmapaistva isiku hulka, kellest kõigist võiks kirjutada oma raamatu, kuuluvad nt Eesti Tervishoiu Muuseumi asutaja Voldemar Sumberg, nõukogude võimu eest esimese sinimustvalge lipu peitnud Karl Aun ning relvastatud vastupanu organiseerinud kapten Karl Talpak. Epiloogis lisandub kümme elulugu, kuid need jäävad kontekstist välja ega anna raamatule eriti midagi juurde. Teos keskendub inimestele ja nendevahelistele suhetele: autor on palju vaeva näinud, et kirjeldada, kuidas tegelased teine­teist tunnevad ning kuidas omavahel läbi saavad. Väljamõeldud päeviku formaat võimaldab jutustada lugu kronoloogiliselt ning aitab peategelasele kergemini kaasa elada. Muidu võinuks kogu teos muutuda kuivaks sündmuste loeteluks, nagu see elulugude peatükis pahatihti juhtub.

Kaia Lehte ajendas raamatut kirjutama vanaisa isiklike dokumentide juhuslik avastamine. Kirjutades rändab autor aeg-ajalt tänapäeva, et analüüsida iseenda tundeid materjali uurides. See on ka üks raamatu põhilisi omapärasid: autor kirjeldab uurimisprotsessi ning sellega kaasnenud emotsioone.

See, kas Eesti lugejad vajavad veel üht raamatut Teisest maailmasõjast, on maitse küsimus, kuid nagu autor korduvalt rõhutab, pöördelisel ajal tegutsenud inimesed on seda väärt, et neid mäletataks. Ilmaasjata hoiatab Leht lugejaid: „Mina ei ole kirjanik ega ajaloolane” (lk 7), sest teoses on palju kaasahaaravat: nii 1940. aastate Tartusse viiv päevik, erakordsete saatustega inimeste elulood kui ka ridade vahelt peegelduv autori elevus.

ERMO KARPOV

Ajaloolasest ekspeaministri ja poliitiku Mart Laari haare on imekspandav, kui vaadata tema mitmekesistel teemadel autoriraamatute riiuli täienemist kahe- või kolmekaupa aastas. Raamatut Johann Voldemar Jannsenist esitledes tunnistas muuhulgas ärkamisaja uurijana tuntud Laar („Äratajate” (2005) ning Jakob Hurda raamatu autor (1995)), et sai alles raamatut kirjutades teada palju fakte, millest polnud enne kuulnud. Kõige hämmastavam olevat Jannseni tohutu haare: „Ükstaspuha, mida ma Eesti ajaloos puudutan või enda ümber näeme Eestis, kas või laulupidu, siis me näeme igal pool absoluutselt Johann Voldemar Jannseni jälgi. See on kõige suurem tunnustus, mis olla saab,” selgitas Laar telekommentaaris.(1)

Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on populaarses vormis, tihtipeale ka eelmiste autorite osaliselt vananenud tööde (nt Rudolf Põldmäe) ja Laari enda varasemate teoste vigase ümberjutustusega. Suur hulk laialipillatud teadmisi on jõudnud ühiste kaante vahele, samal ajal ühtki uut fakti ega ideed silma ei hakanud. Pigem on mõni juba selgeks räägitud probleem jälle segaseks aetud – näiteks Jannseni müüdavus, olgugi et ka Laar selle lõpuks otsesõnu laimuks tunnistab (lk 270–274, 327). Põhjuseks on, peale kompilatiivsuse, ilmselge kiirustamine: kui uskuda, et Laar mäletab õigesti emotsionaalselt kirjeldatud kloostriaiavestlust Vello Saloga (lk 21–23), mil viimane veenis teda Jannseniga tegelema, siis võis Laar alustada raamatu kirjutamist alles 2017. aasta sügisel. Seega pole ime, et uurimistööks enam aega ei jäänud ja tuli leppida varem kogutud materjalidega, nagu tõestab kasutatud kirjanduse napivõitu loetelu ning ülevaade eelnevate autorite käsitlustest, millest vaid üksikud on 2010. aastast hilisemad. Laar on koguni ignoreerinud isa Vello Salo 2010. aastal peetud loengut ja hilisemat artiklit „Laulupidude armastuslaulud”, milles viimane leidis, et ärkamisaja ning laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, ja mõlemad vääriksid kumbki omaette doktoritööd koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt rängalt laimatud Jannseni esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn oli kogu aeg – luua eesti rahvas”.(2) „Postipapat”(3) retsenseerides hurjutas Laar mind varem ilmunud artiklite kasutamise pärast, õpetades, et „Jannsenit puudutavaid materjale on Eesti arhiivides külluses”.(4) Käesolevas raamatus pole arhiive mainitudki. Niisiis ootavad külluslikud arhiivimaterjalid Jannseni kohta (ka Venemaa arhiivides!) ikka veel avastamist.

Palju on viidatud Koidula kirjutatud ning unustusse jäänud Jannseni eluloole (see avaldati trükis esmakordselt alles 1969. aastal), kuid samaaegne õde Eugenie oma, millele tuginesid kõik Jannseni biograafiad kuni XX sajandi teise pooleni, on jäänud mainimata.(5) Ajal, kui Eugenie seda koostas, elas Jannsen insuldist paranedes tütre ja väimehe juures, nii et elulugu võib osaliselt pidada autobiograafiaks ehk Jannseni minapildiks, milles ta on edukalt retušeerinud oma sünni ja kasvamise kõrtsitoas ning ametliku haridustee piirdumise külakooliga. See pilt on täienenud järgmiste põlvkondade mälestuste ja pärimuste toel, aga arhiiviallikad lükkavad paljugi ümber.

Laari võib tunnustada selle eest, et ta on Jannseni eluloo kohta tänaseni teatme­teostes ja Vikipeedias ringlevat väärteavet uute andmete põhjal õgvendanud: Jannseni isa e i o l n u d mölder ega m ö l d e r j a kõrtsmik (nende ametite ühendamine oli mõeldamatu); tema sünninimi oli kõigest Jaan, ta oli Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado ja Malle poeg (perenimi, mida Jannsen koos eesnimega korduvalt muutis, saadi seoses pärisorjuse kaotamisega mõni aasta pärast tema sündi) jne. Siiski kirjutab Laar taas Jannseni väidetavatest õpingutest kihelkonnakoolis (lk 39). See asutati Vändras esmakordselt 1842. aastal ja Jannsenist sai selle esimene õpetaja. Segadus paljudes allikates on tulnud sellest, et 1834. aasta seaduse ja seega ka aruannete järgi pidi igas kihelkonnas taoline kool olema. Laari kahtlemine köster Kochi võimekuses sellist kooli pidada on igati põhjendatud (vt samas lk 39 tsiteeritud Rosenplänteri iseloomustust). Kui kooli reaalselt nõudma hakati, tuligi Koch vallandada ja ametisse asus Jannsen.

Oma varasemates ärkamisaja käsitlustes polnud Laar „möldripoeg” Jannseni olulist rolli eesti rahvuse sünni juures veel tuvastanud, vaid taandas ta aktiivseimate äratajate hulka. Sellest tendentsist pole suudetud loobuda kõnesolevas raamatuski, kust saab lugeda hulganisti Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimehe kirjasaatjate väheütlevaid lühielulugusid, mille seas toimetaja oma vaevalt esile tõuseb.

Jannseni sünni ja põlvnemise ning pastor Körberilt saadud hariduse ülevaatelt (lk 25–49) minnakse üle mehestumisele Vändras, tuginedes peamiselt Jannseni hingepäevikutele „Diarium”. Seejuures võib tavalugejale jääda mulje, nagu oleks Jannsen oma perfektses saksa keeles peetud päevikut alustanud eestikeelse luuletusega, „mida on omistatud ka Jannsenile endale” (lk 45). Tegemist on minu tõlkega Pärnu muuseumi kakskeelses „Diariumi” (2001) väljaandes. Vändras ja Pärnus üles tähendatud päevikupihtimuste vaatlus (vastavalt lk 46–67 ja 69–89) kipub varjutama Jannseni tõelist tegevust ja pürgimusi, mida tütar Eugenie on iseloomustanud nii: „Juba tollest ajast aga ei andnud noor­mehele mõtted rahva käekäigu ja hariduse üle enam rahu ning unes ja ilmsi köitis teda unistus, teha midagi oma rahva heaks, mis veel nii vaene ja pimeduses oli, omamata ettekujutust mõnusamast ja paremast elust, et pidi end halvustada ning pilgata laskma. Pikema kaalumise järel usaldas ta 1845. aastal pöörduda keiser Nikolai poole palvega ajakirja välja­andmiseks, see palve lükati tagasi. Viis aastat hiljem tuli jälle äraütlev vastus: „Veel pole aeg”.”(6)

Laar on küll refereerinud (lk 59) Jannseni ajaleheloa taotluse kahekordse tagasilükkamise tegelikku põhjust ehk kultuurikartliku ja -vaenuliku Nikolai I keeldu endale uusi taotlusi esitada, kuid jätnud selgitamata, et kolmas katse õnnestus tänu uuele reformimeelsele keisrile. Pärast 1855. aasta troonivahetust suurenes perioodiliste väljaannete arv impeeriumis ja eriti Baltikumis plahvatuslikult. Pidades ebaõnnestumisi seotuks enda isikuga, tegi Jannsen uue katse „tankistide” abiga (trükikojaomanikud Borm ja Laakmann leheomanikena ning pastorid Schultz ja Willigerode toimetajatena) korraga Pärnus ja Tartus. Ja kui luba tuli mõlemale, jäi ta koolipapana Pärnusse, sest polnud kindel, kuidas ettevõtmine õnnestub. Siin avaldub ilmekalt see, mida tähendab toimetaja isik, andekus ning sihtgrupi põhjalik tundmine: Tartus ilmuma hakanud ajaleht Tallorahva Postimees jäigi pastoritest „kasuisade” käekõrval nelja aastaga varjusurma, samal ajal kui Jannseni leht kasvatas populaarsust ja andis julguse koolitööst loobuda ning kuuelapselist peret ainult ajakirjanikutööga toita. Nii kolis ta Tartusse, kus kehtiva leheloa omanik Laakmann jättis talle ajalehe osas vabad käed, leppides trükikulude katmisega. Ajalehe nime sai Tallorahva Postimehest muuta Eesti Postimeheks kohaliku võimu loaga.

Eugenie sõnutsi pidas isa Eesti Posti­meest oma tegelikuks elutööks: „1. jaanuarist 1864 ilmus papa toimetusel Tartus tema eluülesande tegelikuks realiseerimiseks Eesti Postimees. Sellest räägib juba nimi „Eesti”, mis papa poolt kasutusele võetuna senise maa- või talurahva omaette rahvatõuks aitas saada.”(7) Meil ei ole seni ühtki pädevat käsitlust selle kõigi oluliste ärkamisaja ettevõtmiste eestvedamise ja organiseerimise teenistuses olnud lehe kohta, mida Jannsen toimetas k u u s t e i s t aastat (1864–1880). Samal ajal on alles 1878. aastal kõigest neljaks aastaks areenile tõusnud Sakala, samuti selle toimetaja, pälvinud neid tosinajagu. Nii ongi Jannseni ning Jakobsoni rollide teadvustamine meie aja- ja kirjandusloos tugevasti nihkes Jannseni kahjuks.

Kui ligi kuus aastat Jannseni toimetatud Perno Postimeest on Laar vaadelnud suhteliselt põhjalikult, siis mahukama ja sisukama Eesti Postimehe vaatlus jääb pooleli 1871. aastaga pärast Soome reisi kirjeldust. Tõdetakse vaid, et Jannsen oli vanaks jäänud: „Neil päevil ei võinud loomulikult keegi teada, et see reis jääbki Jannseni avaliku tegevuse tipphetkeks. Tema aeg hakkas otsa saama. Jannsen oli eestlastele näidanud, et nad on rahvas, kuid õigusi sellele rahvale pidid hakkama nõudma teised.” (Lk 243)

Peatükk „Pöördtoolitund” keskendub 1870. aasta sündmustele ja nn suure sulesõja kirjeldusele ning tülidele Jakobsoniga ja siis (edasises peatükis) juba Sakalaga. See hakkas ilmuma seitse aastat hiljem ning oli oma lühikese ilmumisaja jooksul vahepeal veel kaheksa kuud suletud, kuid mitte kohalike intriigide tõttu, nagu arvab Laar (lk 296). Nagu selgub Sakala 279 lehega tsensuuritoimikust Venemaa ajalooarhiivis Peterburis, oli tegemist rüütelkondade liidri krahv Kotzebue kaebusega Varssavist uuele siseministrile, kes asja lähemalt uurimata vanale sõbrale kohe vastu tuli (Kotzebue kiri on 21. aprillist 1879, ministri otsus seitse päeva hiljem).

Laar oleks võinud rohkem usaldada ka uusimaid käsitlusi. Meil paraku kiputakse „eesti asja” ajamist ikka vaatlema kui „asja iseeneses”, unustades sealjuures rahvusvahelise ja kohaliku poliitika sündmused ning võnked ja antud juhul ka sellega seotud tsensuuriolude muutumised.(8) Näiteks Bismarcki tegevus Saksamaa väike­riikide ühendamisel aktiveeris slavofiilide ohutunde Baltikumi väidetava separatismi suhtes, aga 1871. aasta verine Pariisi Kommuun ehmatas kõiki valitsusi ning tingis Tsaari-Venemaalgi uute piirangute rakendamise. Ei saa unustada ka reforme ega algavat venestust. Jannseni teatav tagasi­tõmbumine rahvuslikes küsimustes oli nimelt sundkäik, mitte mingi tehingu tulemus. Selle kõige kohta on rohkesti materjali Eesti Postimehe ja Sakala vähe kasutust leidnud tsensuuritoimikutes Venemaa ajalooarhiivis. Postipapa ei saanud riskida oma ainsa elatusallika sulgemisega. Aga vahest mõtles ta ka rahva huvidele, sellele, millist kahju tekitaks päris hääleta jäämine? Enne Sakala tulekut Jannsenil ju konkurente polnud.

Jättes seniste uurijate jälgedes vajaliku tähelepanuta Euroopa poliitilise situatsiooni muutused, on Laar rahvusliku liikumise hoo raugemise taga näinud eelkõige Jannseni leplikkust ja rahu taotlemist. Pealinna tsensori Schultz-Bertrami era­viisiline hoiatuskiri Jannsenile (lk 248–250) ja tema suvine külaskäik Tartusse on Jannseni suunamuutuse tegelik põhjus, need toimusid mitmeid kuid enne kokkulepet rüütel­kondadega. Selle kirjeldamises jääb Laar ebamäärasele ja pigem Jannsenit süüdistavale seisukohale, tõdedes, et Jakobsoni levitatud süüdistused olid puhas laim, aga siiski „raha vastuvõtmine poliitilistelt vastastelt, isegi kui ta selle eest midagi tegema ei pidanud, [---] purustas kogu tema senise elu ja karjääri” (lk 266). Kokkulepet oli vaja eelkõige sakslastel,(9) kelle positsioon oli kõikuma löönud pärast keisrile esitatud palvekirja tabanud fiaskot, Bismarcki aktiveerumist ja Saksa-Prantsuse sõda, pealegi olid nad ise suutnud võime hirmutada massirahutuste võimalusega, nii et rahuldamata jäid mitte ainult Jakobsoni ja Hurda lehetaotlused, vaid luba ei saanud ka rüütlite endi vaevaga organiseeritud Maja Sõber.

Tõdedes, et Jannsen ei kavatsenudki kurssi muuta (lk 267), on järgmine peatükk pealkirjastatud kui „Paigallend”, milles lehe taotlusi enam ei vaadelda, vaid leitakse, et „eesti ühiskond oli Jannsenist mööda kihutanud”. Järgmine osa „Omadele võõras, võõrastele oma” algab Sakala tulekuga ja lõpeb Jannseni rabandusega, kirjeldades kahepoolseid sõnasõdu, kuid vaatab mööda sellest, et kogu Sakala „revolutsioonilisus” seisnes eneseupitamises ja konkurentide mustamises. Kui mõlemat lehte erapooletult lugeda, nähtub, et Sakala pole peale tülide algatanud ühtki uut teemat, vaid süvendanud Jannseni sisseaetud vagusid, ainult käredamas vormis. Jakobsonil ei õnnestunudki saavutada võrreldavat populaarsust, nagu oli Jannsenil 1870. aastatel, ega samasuguseid tiraaže, nagu Eesti Postimehel oli enne Sakala tulekut. Ja lehe lõplikust sulgemisest päästis Jakobsoni vaid enneaegne surm.

Märkusi oleks palju, aga osutan mõnele. Jannsenite kuulus perekonnapilt (lk 206) on jälle dateeritud aastasse „1867 või 68”. Nagu tõestab perekonnasisene kirja­vahetus, pärineb see 1866. aasta kevadest.(10) Laar tsiteerib Põldmäed (lk 176), kes räägib Jannsenist kui „teatremängu” vastasest ja tema kannapöördest paar aastat hiljem. Mõlemad on aga unustanud, et Tartus kehtis kuni aastani 1867 ametlike teatrietenduste, seega ka neist kirjutamise keeld, nii et 1865. aastal pidigi Jannsen kirja­vastuses vastava soovi naljaks pöörama.

Jannsen pole kunagi olnud uue kirja­viisi vastane, kuid pidi arvestama pastorite vastuseisuga ja sellega, et nende mõjualune rahvas oli harjunud n-ö piibli keelega. Ekslik on aga Laari väide, et Eesti Postimehe tiraaži langus pärast 1878. aastat oli osaliselt seotud lehe üleminekuga uuele kirja­viisile (lk 294). Lõplik üleminek oli toimunud kuus aastat varem, 1872. aasta teisel poolel, mil tiraaž hoopis tõusis. Lisalehe kirjaviisi muutis Hurt juba 1871. aasta algul. Ka Perno Postimees ilmus 1875. aasta algusest uues kirjaviisis, mil see oli tänu Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” üldisele levikule ning Eesti Kirja­meeste Seltsi keelekorralduslikule tegevusele täielikult kinnistunud. Need faktid ei saa ju mitme ärkamisaja raamatu autoril teadmata olla. Möödapaneku on põhjustanud kriitikata üle võetud trükiviga „Postipapas”(11) (teadupärast satuvad need alati kõige ebasobivamasse kohta), kus ajalehe uuele kirjaviisile ülemineku aasta on ekslik. Tiraaži languse põhjustas Sakala käivitamine.

Kokkuvõte kannab pealkirja „Eesti kääbik”. Siin ei saa küll Laari aruteluga nõustuda. Väites, et Jannseni tegevusaeg rahva äratajana hõlmab vähemalt 25 aastat (lk 325), on ta kõrvale jätnud esimesed kümme, mille sisse jäävad „Siioni laulukandle” ilmumine 1845. aastal ja esimene ajalehetaotlus. Sellele järgnesid „Sannume­toja”, laulikud ja jutukogumikud, mis leheloa saamise ajaks, mida Laar peab revolutsiooniliseks, olid Jannsenist teinud eesti rahva kõige tuntuma kirjaniku. Võrdlus J. R. R. Tolkieni tegelasega on eba­õnnestunud. Laari ideaaliks näivad olevat mitte „inimesed, kes oma põhi­mõtete eest lõpuni võitlevad ja oma õigust taga ajavad” (aga just seda Jannsen tegi!), vaid „rahulikud mugavust armastavad kääbikud, kes üldiselt ei taha kangelased olla [---] ja just seetõttu võivad nad selleks saada” (lk 327). Kogu Jannseni tegevus ei olnud mugav äraolemine, vaid visa ja sihikindel töö selle nimel, et eesti rahvast vabama elu ja selgema silmaseletuse poole juhatada. Vello Salo on öelnud: „Jannsen polnud mingi revolutsionäär, tema oli kindlasti rahuarmastaja: tema südameasjaks oli anda rahvale kooliharidust, ta oli koolipapa – õppima, mitte mässama õhutaja. [---] tema veendumus oli: tasa ja targu.”(12)

Umbes sama on väitnud Hindrik Prants: „Jannsen’i etteseatud sihid olid tema aegsetes oludes igatahes suured, aga tal jätkus jõudu ja visadust nende teostamist püüda. [---] Otse laulupidu läbiviimise sündmus näitab suure selgusega, kui ühekülgne ja viltu on noorema sugupõlve juures kohati maksmasaanud vaade, et Jannsen olnud täistagurlane, arglik ja paendlik, kõigega leppiv, isegi ülemuse ees roomav. [---] I laulupeo saamislugu jälgides, näeme esinevat Jannsen’i täismehena, kes teadis mis tahtis ja sellest ei taganenud ka suuremategi raskuste ees, kuid järjekindlalt ja väsimata tegutses, et asi õnnestuks – maksku mis maksab.”(13)

Trükivigu pole küll ülearu palju, kuid häiriv on lk 321 teade, et Jannseni „hauasammas seisab Tartu Raadi kalmistu juures” (p.o Raadil Maarja kalmistu peavärava juures). Isikunimede register on nähtavasti koostatud enne küljendust ning pärast jäetud korrigeerimata, kuna mitte ükski registris osutatud leheküljenumber ei klapi raamatu tekstiga. Teoses on 351 lehekülge, aga nimeregister on koostatud ainult 176 kohta.

Meie lingua franca’ks on saanud inglise keel, aga vene keel on põlu all ja saksa keelt ei osata, mis lukustab uurimiseks meie ja välismaa rikkalikud arhiivid ning vanaraamatuvaramud. Allikate aeg-ajalt ülevaatamine on aga hädavajalik, et eelnevate käsituste ümberjutustamine ei muudaks ajalookirjutust telefonimänguks, kus esialgne sõnum moondub tundmatuseni.

Jääb lahtiseks, kas isa Vello Salo meelest saanuks käesoleva teosega täidetud eesti rahva ja EÜS-i auvõla (lk 22) tasumise ning eesti rahvusteadvuse, laulupidude ja kultuurielu (ja tema arvates ka „laulva(te) revolutsiooni(de)”) isa Jannseni 200 aasta juubeli väärilise teose koostamise ülesanne, mille täitjat pidi ta otsima kümme aastat. Meie mõttevahetuse ja tema laulupeoartikli põhjal pole usutav, et teda oleks rahuldanud lõpuks „ära räägitud” autori eelvaadeldud käsitlus. Nii jääbki parimaks Jannseni juubeliaasta teoseks Rein Veidemanni alustekstiga laulupeoalbum,(14) mille vaatenurk vaatamata temaatilisele ja ajalisele piirangule on Laari omast siiski oluliselt laiem ning tänapäevasem.

Aivar Kull on arvanud: „Igatahes kultuuriloolasena on Mart Laar teinud tõhusat populariseerivat uurimistööd ning vastne Jannseni-raamat on tema teoste pikas reas üks väljapaistvamaid.”(15) Sellega võib nõustuda. Spetsialistile silmatorkavad puudujäägid tavalugejat ei sega, ja loodetavasti saavad need, kes selle küllalt loetavas stiilis raamatu kätte võtavad, siit ikkagi kaasaegse pildi Eesti esimesest rahvuslikust suurmehest. Vaatamata moodsale suundumusele püstitada monumente mitte pjedestaalidele, vaid tänavale rahva sekka, tahaks vahel kellegi poole üles vaadata. Jannsen on seda väärt.

MALLE SALUPERE

Kaheköiteline sõnaraamat sisaldab kolme Läti ajaloolis-etnograafilise piirkonna – Kurzeme (Kuramaa), Zemgale ja Sēlija (Seelimaa) – perekonnanimesid ning on järg 2017. aastal ilmunud Latgale pere­konna­nimeraamatule.(1) Need alad moodustasid kunagise Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi (1561–1795), mistõttu uurimuses on need koondatud Kuramaa ühisnimetaja alla. Sõnaraamatu on koostanud rahvastikuteadlane Ilmārs Mežs, keeleteadlased Anna Stafecka ja Renāte Siliņa-Piņķe ning geograaf Otīlija Kovaļevska. Ulatuslikud teoreetilised sissejuhatavad tekstid on nimetatute ja ajaloolase Muntis Aunsi sulest. Mežs kirjutab Kuramaa perekonnanimede levikust, Auns perekonnanimede panemisest Kuramaal, Kovaļevska Kuramaa perekonnanimede ajaloost, Stafecka ja Siliņa-Piņķe aga analüüsivad Kuramaa perekonnanimede keelelist külge.

Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem kui 30 000 perekonnanime kohta. Enamik neist on esitatud väljaande ligi 9500 nimeartiklis, mis sisaldavad umbkaudu 20 000 nime­varianti. Käsitlusest on kõrvale jäetud nimed, mille kandjaid on vähem kui kuus; 8700 harvik­nime loend on esitatud lisana. Autorid rõhutavad, et Kuramaa perekonnanimede mitmekesisus on Latgalega võrreldes märksa suurem, mis on tingitud piirkonna ajaloolisest, konfessionaalsest ja keelelisest eripärast. Latgales seostuvad koha- ja perekonnanimed enamasti nii tihedalt, et raske on otsustada, mis on esmane. Kuramaal on see suhe aredam. Kuramaal on kõneldud kõiki kolme läti peamurret (s.o keskläti, liivipärane ja ülemläti) ja nii avalduvad sealsetes perekonnanimedes mõneti ka eri ajaloolis-etnograafiliste piirkondade murde­vahed. Eriti ilmekalt peegeldavad Kuramaa perekonnanimed aga mitme­kesiseid keelekontakte.

Kuramaa oli Lätimaa piirkond, kus kõik ühiskonnakihid said perekonnanime alles 1835. aastal või mõnel pool pisut varem (ent siiski viimaste seas). Ometi oli Kuramaal lätlasi, kellel oli perekonnanimi juba varem. Need olid vabad inimesed, seal­hulgas linlased ja kohalikku päritolu läänimehed, nn kura kuningad; vanim teadaolev nimi Tontegode on aastast 1320. Kuramaa piiskopkonna 1582. aasta vakuraamatus on peaaegu kõigil isikutel kaks nime, millest esimene on ilmselt ees-, teine lisanimi, mis „paistab olevat perekonnanimi” või on etnonüümset algupära, sh nt Jürgen Libitte (’liivlane’), Clauß Samit (’saarlane, Saaremaalt tulnu’) (kd I, lk 40–41).

Seelimaa Ilūkste maakonnas vastu Leedut olid katoliiklastest talurahval pere­konnanimed käibel juba XVIII sajandi lõpus (sh naistel) või veelgi varasemal ajal. Nii polnud see aga teistes Kuramaa hertsogi­riigi katoliiklikes piirkondades. Seelimaa perekonnanimed peegeldavad ilmekalt piirkonna etnilist ja keelelist mitme­kesisust: ka tänapäeval elab seal kõrvuti lätlastega (kes moodustavad enamuse) venelasi, poolakaid, valge­venelasi, leedulasi. Seelimaa perekonna­nimedest on osa samad mis teispool Väinat lähimais Latgale valdades. Perekonnanimi oli Kuramaal enne 1834. aastat ka neil, kes olid sinna sisse rännanud Leedu- või Poola­maalt. Leedulaste sisseränne algas XVI sajandil. Leedulaste uuema aja märkimisväärne immigratsioon Kuramaa Aizpute ja Kuldīga piirkonda langes XX sajandi algusaastatesse.

Autorid rõhutavad, et sõnaraamatu koostamisel on nad püüdnud esitada perekonnanime aluseks oleva eeldatava üld-, koha- või isikunime, kuid ei ole tegelnud nime tekke võimalike motivatsioonide väljaselgitamisega. Kõiki sõnaraamatusse kaasatud nimesid polegi seletatud, kuid sellised juhtumid on siiski vähemuses. Läti päritolu perekonnanimed on üle­kaalus Liepāja ja Bauska piirkonnas, kohati ka Seelimaal; Kuramaa põhja- ja keskosas domineerivad seevastu saksa­pärased perekonnanimed. Saksa keel ongi ootuspäraselt jätnud Kuramaa perekonna­nimistusse sügava jälje. Lätimaa pinnal on eri aegadel pruugitud keskalam-, ülem- ja baltisaksa keelt, mis samuti peegeldub nimedes. Kuramaa perekonna­nimistu saksa­pärasused on sageli liitsõnad, mille teine osis on -mans/-manis, -bergs või -sons. Autorid juhivad tähelepanu hübriid­nimedele (mh Altcepuris < sks alt ’vana’ + cepure ’müts, kübar’, Kalnbergs < lt kalns ’mägi’ + sks Berg ’mägi’) ja saksapärastele liitsõnalistele nimedele, mille hulgas on märkimis­väärselt selliseid, millel teadaolevalt puudub saksa vaste. Siit järeldavad autorid, et need ei ole sisse toodud, vaid on sündinud kohapeal.

Läänemeresoome aines on sõnaraamatus tähelepandav. Perekonnanime liivi, eesti, kreevini või koguni soome päritolu on kaalutud kas ainu- või ühe võimaliku seletusena pisut üle 80 nime või nimepesa puhul. Läänemeresoome nimede seisukoha kujundamisel on konsulteeritud Valts Ernštreitsiga. Läänemeresoome päritolu perekonnanimede hulka ei ole arvatud neid, mis lähtuvad läti keelde laenatud läänemeresoome apellatiividest, nt Ķīsis (vrd lt ķīsis ’kiisk’ < lv, ee), Laiviņš (vrd lt laiva, laiviņa dem ’paat’ < lv, ee), Murika (vrd lt mrd murika ’murakas’ < ee), Sēne (vrd lt sēne ’seen’ < lv, ee), Sulainis (vrd lt sulainis ’toapoiss, teenija’ < ee, lv) jne. Ometi torkab silma arvukalt erandeid: perekonnanime kõrvutamisel läänemeresoome päritolu apellatiiviga on teinekord lisatud ka läänemeresoome vaste(d), nt Allažs (vrd lt allaž ’üha, aina’ < lv, ee; ee mrd alasi, lvS ales ’alati’), Paija (vrd lt paijāt ’paitama, silitama’ < ee, lv; lv paijõ ’paitada, silitada’, ee pai), Paisums, Paizums (vrd lt paisums, mrd paizums ’(veetaseme) tõus’ < lv, ee; lv paizõ ’tõusta; paisuda’), Puisītis, 1341 Poysse, Puišelis (vrd lt puisis ’poiss, noormees, sulane’ < lv, ee; lv pȯis, ee poiss), Pužaks (vrd lt mrd pužagas pl ’põhk (loomasööt)’, pužagi pl ’aganad’ < lv), Teibe (vrd lt teibe ’säinas’ < lv, ee teib id.), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd lt mrd zusteres, zustares, zustrenes ’punased sõstrad, mustad sõstrad’ < ee; lv sõstār id., vdj sestara, seestõra ’sõstar’), Urga (vrd lt urga ’oja’ < lv ūrga id.).

Liivlaste kui Läti põlisrahva jälg Kuramaa perekonnanimistus on tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Nii on sõnaraamatus eriliselt esile tõstetud perekonna­nimed, mille kandjad (või mille kandjate hulgas) on liivlased, sh ridamisi selliseid, mis kõnetavad liivi kultuuriloo tundjaid: Andersiņš, Anzenavs, Anzenovs [-o-] (lv Ansenau), Belte, Belts (lv Belt, Bēļţa), Bertholds [-o-] (lv Berthold), Cerbahs (lv Tserbah, Tsärbah), Dembergs (lv Demberg), Ermanbriks (lv Ermanbrik), Ernestovskis [-o-], Ernestovskijs [-o-] (lv Ernestovski), Frīdentāls, Fridentāls (lv Frīdentāl), Galnieks (lv Galniek), lt, lv Geige, lt, lv Jeige, Lepste (lv Lepšt), Princis, Princs (lv Prints), Stalte, Stalts, Stalta (lv Stalt), Upsavs (lv Upsov), Volganskis [-o-], Valganskis (lv Volganski, Vālgamō).

Liivi nimi- või tegusõnaga on suhestatud nimed Angers (vrd mh lv aņgõrz ’angerjas’), Gārbens, Garbens, Garbenis (vrd lv gārban ’jõhvikas’), Jeige (vrd lv jei ’jää’), Kajaks, Kajags (1582 Kayax, vrd lv kajāgõz ’kajakas’), Kause, Kausis, Kauss, Kauše, Kaušs, Kauseniekis, Kausinieks, Kaušelis, Kaušels (vrd mh lv kouš ’kauss’), Kuike (1835, vrd lv kūja ’kuivus, kuiv ilm; kuiv’, kūj ’hunnik, kuhi’), Kukīts, Kukits (vrd lv kukki ’putukas’), Lepste (vrd lv lepšt ’lepik’), Niegliņš (1852 Andreas Nieggell, vrd lv ni᾽gļiki ’mesilane’), Pujets (vrd mh lv pu᾽jjõ ’raisata’), Punga (vrd mh lv pūnga ’kott, rahakott’), Ruika, Ruiķis (vrd mh lv ruoikõ ’rutata, tõtata’, ruikõ ’rühmata’), Ruiss (vrd mh lv ru᾽isk ’rusikas’), Seķis, Šeķis (vrd mh lv sek ’kirju hobune’), Tams, Tama, Tamsons (vrd lv täm ’tamm(epuu)’), Uziņš, Užiņš, Ūžiņš (vrd mh lv ūž ’uus’).

Mõningat nime on võrreldud nii liivi kui ka eesti apellatiividega: Āls, Als (vrd mh lv ǭla (< *āla), ee hall ’hall, öökülm’), Kulms, Kuļms (vrd ee kulm, lv gūlma id.), Kurāts, Kurats (1850, vrd ee kurat, lv kuŗē id.), Ķulis, Ķulle, Ķullis, Ķūle (vrd ee küla, lv kilāid.), Lauls, Laulis (vrd ee laul, lv loul id.), Leiba, Leibe, Leibčs, Leibuss, Leibus (vrd ee leib, lv leba id.), Mušķis, Muškis, Muške (vrd mh ee must, lv mustaid.), Narms, Narme (vrd ee narmas, lv nārmazid.), Punaks (vrd lv pu᾽nni ’punane’, ee punakas), Sepe, Sepps (vrd ee sepp, lv siepā id.).

Üksnes eesti üld- või ka pärisnimedega võrreldakse nimesid Abajs (vrd ee abajas ’madal merelaht’), Alkšars, Alkšārs (vrd ee Alliksaar), Andrecs (vrd mh ee Andres), Andruss (vrd ee Andrus), Araks, Āraks (vrd ee Arak, Arrak), Aviks, Āviķis (registreeritud mh ka Ārlavas, mille kohta vt täpsemalt allpool; vrd ee Aavik, Avik), Kalle (vrd mh ee Kalle), Kaps (vrd ee Kapp), Kulms, Kuļms (vrd ee Kulm), Maido [-o-], Maids (? vrd ee Maido, Maidu), Munka, Munke (vrd mh ee munk), Nuge, Nuģis (? vrd ee Nugis), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh ee Nuka), Piziks (? vrd Pizelis, Pīzelis, Pīzels, 1582 Clauß Pißen Pizās; vrd ee pisike), Pobuss [-o-], Pobus [-o-], Pabuss (vrd ee Pobus), Pujets (vrd mh ee Puiatu, Pojatu, Pöiatu), Pussaris, Pussars, Pusars (vrd ee Puusaar), Sārs, Sars (registreeritud mh ka Ārlavas, vrd ee Saar), Teho, Tehs, Tenders (vrd ee Tender), Varba (vrd mh ee varvas, varb), Vents, Vīlaks, Vilaks (vrd ee mrd vilakas ’malakas’), Vingris (vrd mh ee vingur, vinguma). Sellesse loendisse tuleks ilmselt lülitada ka Kuike (vrd ee Kuik), mida sõnaraamatu autorid on millegi­pärast võrrelnud liivi sõnadega kūja ’kuivus, kuiv ilm, kuiv’ ja kū᾽j ’hunnik, kuhi’. Nimepesa Pizelis, Pīzelis, Pīzels on pigem seotud liivi küla nimega Pizā (lt Miķeļtornis), nagu on oletanud ka Kovaļevska (kd I, lk 51). Eesti kontekstis võiks erilist tähele­panu pälvida nimeosis -sēdis perekonnanimes Lanksēdis (1582 Hanß Lanckzedell; -(e)ll on arvatavasti lms (? lv) väliskohakäände lõpp); nimisõna sēda ja selle võimalikud häälikuvariandid sāda, sāta, sāts on Kovaļevska järgi võinud tähistada küla või üldisemalt asustatud paika ning on esinenud ja esinevad Kuramaa kohanimede järelosisena (kd I, lk 53–54). Arvan, et Kuramaa ainestiku mõtestamiseks ja edukaks etümologiseerimiseks tuleks kindlasti silmas pidada ka Saaremaale iseloomulikku apellatiivi saat: saadu ’heinamaa, aiaga ümbritsetud põld’ ja seda apellatiivi sisaldavaid külade ja külaosade ning loodus- ja viljelusnimesid.(2) Samuti vastupidi.

Toponüümset algupära perekonna­nimed lähtuvad nii Läti kui ka naaber­alade (Leedu, Valgevene, Saksa, Poola, Vene) kohanimedest. Mõned nimed on ühemõtteliselt seotud Eesti kohtadega: Pernavs, Pernau, Pērnavs (vrd lt Pērnava, sks Pernau = ee Pärnu), Vilande, Vilands, Vīlands (vrd lt Vīlande = ee Viljandi). Tõenäoliselt tulenevad Ruhnu saare lätikeelsest nimest Roņu sala (< ronis ’hüljes’ + sala ’saar’) perekonnanimed Roņsala, Roņsals, Ronsola, 1582 Bertholmeus Rone, Jane Rone, Matz von Runen. Ruhnu oli teatavasti Kuramaa hertsogiriigi osa. Saare­maa on läti keeli Sāmsala, saaremaalane, Saaremaalt tulnu aga sāmītis; siit pärineb lisanimi ja sellest kujunenud perekonnanimi Samītis, Sameitis, Sametis, Sāmietis, Sāmeitis, Samits, Samitis, 1858 Clauß Samit (Sīkrõg), Kowe Samit (Irē), Matze Samit (Vaid), Michell Samit, Bertholdt Szamit (Pitrõg), Ole Samit (Ūžkilā), 1852 Samit (Kūolka). Kuramaa rannapiirkonnas on XVIII sajandi kirikuraamatutes Saaremaalt sisserännanuid tähistatud märkusega sahmischkis ’Saaremaalt tulnu’ (kd I, lk 50). Perekonnanimi on tuntud peamiselt Põhja-Kuramaal. Läti kohanime­uurijad (Juris Plāķis, Ojārs Bušs) on Kuldīga haldusüksuse Ēdole valla talunimede hulgast esile toonud ilmseid eesti päritolu talunimesid: Pūjalg, vrd ee puujalg, Kuikat, vrd ee mrd kuik ’luik’ jt. Eestipäraste talunimede hulk on märkimisväärne ka Talsi piirkonna Ārlava vallas. Eesti talunimede suhteliselt suur esinemissagedus neis valdades on ilmne jälg Saaremaalt Põhja- ja Lääne-Kuramaale rännanud eestlastest. Neist on teateid alates XVI sajandist, kuid eriti ohtralt on saarlasi Kuramaale saabunud – sisuliselt põgenenud – XVIII sajandi teisel poolel. Suhteliselt hilise rännu poolt kõneleb talunimede etümoloogiline läbipaistvus.

Tähelepanuväärsel hulgal on Kuramaa perekonnanimistus etnonüümset algupära perekonnanime kandjaid. Läti kontekstis on mõned etnonüümid mitmetähenduslikud või on neile lisandunud negatiivseid konnotatsioone: Leitis, Leits jt (vrd lt leitis ’leedulane, poolakas; hädavares, kohmard vms’), Polis, Pols [-uo-] (vrd polis ’poolakas, latgal’). Mainitud etnonüümid ja nendest lähtunud perekonnanimed peegeldavad tõsiasja, et XX sajandi alguseni oli lätlastel Leedust tulnute etnilist kuuluvust raske määratleda (kd I, lk 74–75); selle ilmekaim näide on muidugi Poļleitis (< polis ’poolakas’+ leitis ’leedulane’).

Liivlast tähistavate etnonüümidega on tõenäoliselt seotud perekonnanimed Lībis, Libs, Lībietis, 1582 Nicke Libit (Pitrõg), Lībaitis (? < lībietis ’liivlane’). Selle etno­nüümiga seostatakse Liivi- ja Kuramaal, Saare­maal ning naabermaades elanud aadli­suguvõsa Lieven (lt Līvens), mis pärimuse järgi põlvneb liivlaste vanemast ­Kaupost. Läti 1935. aasta rahvaloendusel registreeriti see sakslaste perekonna­nimena paljudes kohtades Kuramaal ja Zemgales. Stafecka ja Siliņa-Piņķe oletavad, et Zemgalest registreeritud pere­konnanime Lībietis võiks ehk seostada Bauska kreevinitega (lt krieviņi). Viimastega seostatakse Bauskas (ka mujal) laialt levinud perekonnanimi Krieviņš, 1791 Krewine, 1793 Kreewne. Läti etnonüüm krieviņš on mitmetähenduslik: deminutiivtuletis etnonüümist krievs tähistab venelast, kuid ka tsaariarmees teeninut, sh lätlast; muide, ka Nõukogude okupatsiooni ajal on läti väljend iet krievos tähendanud sõjaväkke sundaega teenima minemist, sõna-sõnalt ’venelaste sekka minema’. Kreevini jälgede väljaselgitamisega on kõnesolevas uurimuses tegeldud tänuväärselt järjekindlalt, kusjuures otsustav kreevini päritolule viitav argument on levikukriteerium (esineb Jelgava ja Bauska piirkonnas). Nendelt aladelt registreeritud perekonnanimedest võrreldakse sõna­raamatus kaheksat nime resp. nimepesa ühe võimalusena kreevini või selle puudumisel vadja apellatiiviga: Kuiva, Kuive (1858 Bauska mõis; vrd kreevini kujwa ’kuiv’), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh vdj nuka ’nuga’), Lepse, Lepsis (vrd mh vdj leppä ’lepp’), Tāris, Tārs (? vrd vdj taari ’kali, taar’), Teivens (1858 Mazmēmele, vrd mh kreevini taiwas ’taevas’), Vana, Vanna (vrd kreevini wana ’vana’), Varba (vrd mh vdj varpa ’varb, raag, vits’), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd vdj mh sestara, sestra, seestõra ’sõstar’). Bauska piirkonna Stelpe valla neli talu on 1797. aastal kirja pandud ühendava nimeosisega Seppe, mida Kovaļevska peab oletamisi omaaegse majapidamise või küla nimeks: Tohm Seppe Christ, Hans Seppe e Kerpe Jahn, Mickel Seppe e Grasse Jurre, Mieckel Seppe e Plegne Jacob. Tuntud läti luuletaja Jānis Rainise (õieti Pliekšānsi) suguvõsa on seotud kahe viimati nimetatud taluga (kd I, lk 55–56). Toetudes Valts Ernštreitsi arvamusele, peab Kovaļevska nimeosa Seppe kreevinipärasuseks (vrd vdj seppä ’sepp’), samuti Zemgales 1935. aastal levinud perekonnanime Zeps, mis sellisel juhul oleks muud päritolu kui Latgale Zeps, viimane on hüpokoristiline vorm nimest Jāzeps.

Vanemas läti keeles on pinnis tähistanud soomlast, millega oletatavasti seostuvad nimed Pinne, Pinnis, Pinis. Tukumsist ja Bauskast registreeritud Tomariņš [-uo-] on muu hulgas kõrvutatud soome perekonnanimega Tuomari ja apellatiiviga tuomari ’kohtunik’. Perekonnanime Ruiss (registreeritud mh Popest) on peetud võimalikuks võrrelda soome sõnaga ruis ’rukis’. Läänemeresoome näidetes tuleb ette küll vigu, kuid need ei takista esitatu mõistmist.

Ja lõpetuseks. Pole ilmselt kultuure ega rahvaid, kus perekonnanimistus poleks sisuldasa ootamatuid ja hämmeldust tekitavaid nimesid. Läti keelekontekstis on sellised näiteks Deviņpirkts (< deviņi ’üheksa’ + pirksti ’sõrmed’), Dieviņš (< dievs ’jumal’), Manjaubijs (< man jau bija ’mul juba oli’), Nebijs (’ei olnud’), Nudiens (< nudien ’tõesti’), Pašlaiks (< pašlaik ’praegu’), Pusčūcis (< puscūcis ’kesik’, sõna-sõnalt ’pool + siga’), Pusvācietis (’poolsakslane’), Vajadzība (’vajadus, tarve’), Varbūts (’võib-olla’). Kindlasti põhjustavad tänapäeval arusaamatusi sellised neutraalse murdetaustaga nimed nagu Pautiņš (< pauts ’muna (mrd); munand (ühiskeelne)’), Tēviņš (’isa (van); isane, isasloom (mrd)’), Čura (’kaldapääsuke; väike oja (mrd); kusi; allakusija (ühiskeelne)’). Läänemeresoome päritolu nimesid sellise sõnumiga perekonnanimede hulgas silma ei hakanud.

Kuramaa perekonnanimeraamat on põnev lektüür. Läti selle piirkonna ajaloos on läänemeresoomlastel olnud tagasihoidlik, kuid sugugi mitte tähtsusetu koht.

LEMBIT VABA

Jaan Kaplinski kahel viimati ilmunud raamatul on erinevustele vaatamata üks ja sama lähtepunkt. Kuigi võrukeelne „Latse­põlve suve” on pigem mälestusteraamat ja „Piirpääsukese Euroopa” võiks liigituda rännuraamatuks, algavad mõlemad kodust ja lapsepõlvest, sõjaaegsest ja -järgsest Tartust ja Võrumaalt. Mälestustevihus sinna pidama jäädaksegi, pidepunktideks võru keel ja autori fotoalbumeist pärit loomuldasa veidi kolletunud või siis nostalgiliseks koloreeritud vanad pildid, reisiraamatus aga kandutakse linnulennul üle Euroopa ja üle selle tavapäraselt mõistetud geo­poliitiliste piiridegi.

Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma elu pikas monoloogis „Isale” (2003), mille isa vaimu­ilma mõtestav poolus tahes-tahtmata toob meelde Kaplinskile lähedase Karl Risti­kivi romaani „Lohe hambad” (1970) – on ju Kaplinskile samuti omane väike­rahvaste saatuse ja rolli üle arutlemine. Kuid „Latse­põlve suve” keskendub ilma iga­suguse sümboolika, jälgede ajamise salapära ja pihtimisvajaduseta nendele aegadele ja kohtadele, mis kujunevat Jaani seovad tema emapoolse suguvõsa võrumaise päritoluga. Kaplinski viimase aastakümne võrukeelne proosalooming ongi siis loogiline tagasipöördumine juurte juurde, pärast suurele ilmale ringi peale tegemist. Mõnikord ei välista üks teist, kodupaik rännuteed, seda tõestas Kaplinski eelmine võrukeelne proosa­raamat „Mõtsa ja tagasi” (2014), mille paralleelselt kodumetsas ning mujal maailmas mõttelisi uitamisi silmas pidades pealkirjastasin oma arvustuse „Roitja mõtsan”.(1) „Latsepõlve suve” püsib siiski kindlalt paigal, sisaldades heas keeles toredaid mälestuspilte sõjalõpu ja -järgseist aastaist ning etnograafilise ja kultuuriloolise lisaväärtusega kirjeldusi. Näiteks olid Jaani ema Nora esivanemad Raudsepad Päevakestel Astide üleaedsed ja miskitpidi on abielude kaudu saanud Karl Ast Rumorist Kaplinski kauge hõimlane. Pindi lähedal Tammiku talus, mida Kaplinski nimetab oma teiseks tollaseks koduks, kas või seal leidunud Tartu kodust rikkalikuma lugemisvara tõttu, veetis ta mitu suve vanatädi kasutütre juures. Sealtsamast Tammikult on kasulaste kaudu võrsunud Võrumaa muusik Kait Tamra, kes Kaplinski luuletust „Allnõlva sara­pikus” viisistades on Jaani suguseltsi kuulunud Iida asendanud Kaidi esivanema Meeta nimega – et laul oleks isiklikum, ja seda autori loal. Selline on üks võrumaine laulujoon.

Niisamuti algab „Piirpääsukese Euroo­pa” Kaplinski lapsepõlve Tartu ja lõuna­eestilike rännakute kirjeldamisega, kuni Päeva­kestelt ja Tammikult jõutakse lääne poole, Viljandi kaudu Pärnusse. Kohad, inimesed ja nimed on need­samad mõlemas teoses. (Muuseas, eesti kirjanduse vahest huvitavaima rännumehe Karl Ast Rumori lapsepõlvemälestustest meenub, et temagi esimene suurem reis sealtsamast Päeva­kestelt vahest pool sajandit enne Kaplinskit kulges maismaad mööda Võõpsu ja sealt laevaga ­Tartusse.) Kaplinski esimene välisreis toimus lapse­põlves Läti Valka, teine abituuriumis Leningradi, mille järel võetakse ette kogu Venemaa, hilisemate reisideni välja. Edasi juba Soome, mis Kaplinskile lähedane, ja Rootsi, millega erilist kontakti ei teki. Selline komponeerimisvõte meenutab Ain Kaalepi reisi­esseede kogumikku „Kodu kõikjal kaasas” (2013), mis samuti algas esimesest „välisreisist” ­soomepoisina. Ja nii üha avarduvas ringis, kuni lõpuks saavad kaardistatud 25–30 tänapäeva Euroopa riiki.

Reisikirjas kõneleb Kaplinski meiega sageli kui lingvist, leides seoseid erinevate keelte ja piirkondade vahel. Teda paeluvad vähemused ja äärealad, keldid, kõmrid, bretoonid, provanssaalid, katalaanid, ning nende suhted Eesti ja eestlastega. Kui jutuks tuleb Soome, siis mõistagi ka Soome ajalugu, maa, õpingud Eduard Vääri juures, koguni Soome naised. Meenub Ilmar Talve „Maapagu”, kus nooreestlaste kaasaegse Sebastian Alkmani Euroopa-rännakuil iseloomustati iga maad muu hulgas suhte kaudu naisega. Kui varem on Kaplinski loomingus mahukamalt käsitlemist leidnud isa päritolumaa Poola („Isale”) ja isikliku sümpaatiana Kreeka saared („Santorini. Teekond Ayia Triadasse”, 2011), siis siin saavad isikliku kogemuse kaudu tähelepanu ka muud maad, eriti viimaste aastate sagedane reisisiht ja talvitamispaik Portugal.

Nagu juba eespool täheldatud, on Kaplinski Euroopa geograafiliselt avar mõiste ning sellele maailmajaole tervikuna jagub sageli polemiseerima ärgitavaid kriitilisi sõnu. „Ma ei armasta Euroopat, see tähendab, et mul ei ole temaga niisugust erilise aukartusega põimunud emotsionaalset suhet nagu paljudel Eesti või Soome intellektuaalidel,” ütleb ta („Piirpääsukese Euroopa”, lk 75). Lause „Euroopa on esimene auto-reproduktiivne automaat maailmas” (lk 76) paneks vähemalt kulmu kergitama, kui kontekst seda veenvalt ei selgitaks. Kriitiline hoiak „standardse keskmise eurooplase” (ingl Standard Average European) suhtes on ilmselgelt päritud Uku Masingult ja siin on Kaplinski oma guru ustav jünger. Tuleb aga nõustuda sellega, et suurem osa tsivilisatsiooni pahesid on maailma laiali kandunud just Euroopast ja läänelikust kolonialismist on lähtunud jõujooned, mis on paljud põlisrahvad viinud väljasuremise äärele (lk 112). Loomulik, et sellisel taustal pälvivad rohkem poolehoidvat tähelepanu need rahvad, kes „eurokummutisse” (lk 76) korralikult ei paigutu, näiteks portugallased ja soomlased, väiksematest rääkimata.

Suhtumises imperiaalsesse mõtteviisi ja Venemaasse tulevadki vahest kõige ilmsemalt esile Kaplinski paradoksid. Tema vanaisa istus Pihkva vanglas, kuid ta ise hindab Venemaa imperiaalset kultuuri endale lähedasena (lk 47) ning määratleb end tsaaririigi patrioodi ja impeeriumi alamana (lk 31). Seda kultuuri võib ju mõista ühendavana, sest midagi oleme kõik, eestlastest armeenlasteni, neist rahvaste vanglaist pärinud. Ideeliselt on mulle siiski täiesti võõras, kui meie esimesest ise­seisvusperioodist räägitakse kui „esimesest vabariigist” (lk 157). Teine paradoks nähtub minu jaoks retoorilisena kõlavas küsimuses „Kas eesti kirjandus on olemas?” ja selle vastuses: „Julgen öelda, et ta oleks olemas siis, kui eesti kirjanikkude ja nende loodu „sisemised” seosed oleksid tihedamad või vähemalt mitte nõrgemad kui „välimised”, s.t seosed muude maade kirjanike ja nende teostega. Et näiteks Tammsaarel ja Paul-Eerik Rummol oleks meie teadmistes ja kriteeriumides sama kindel koht kui näiteks Faulkneril või ­Eliotil.” (Lk 48) Tõsi, siin on tegemist mööndusega noorusajale, mil kuuekümnendate hakul siinmail maailm avanes. Ent kas pole eesti kirjandusele alalõpmata ette heidetud just kapseldumist ja hermeetilisust? Aga ma ei näe ka erilist põhjust vaidlemiseks, nagu Kaplinski ei viitsinud vaielda Seppo Heikinheimoga oma luuletuste tõlgenduste üle (lk 69).

Arvan mõistvat seda Kaplinski Euroopa-käsitust, kui ta vastanduses Ameerikaga näeb Euroopat ulatuvat Portugalile kuuluvatest Assooridest kuni Uuralite, kauge Siberi, Baikali või koguni Vladivostokini (lk 158). Aasia mõttevooludes end kodusemalt tundes avardab ta oma ümbrust, seda paratamatut Euroopat, harjumuspärastest piiridest kaugemale, üle meie soome-ugri sugulasrahvaste elualade sinnamaale, kus kristlik mõte kohtub budistliku maailmaga. Loodusrahvaste lääne tsivilisatsioonist rikkumatuse (ehkki see võib olla illusoorne) ning budistlik-taoistliku mõtteilma hõlmamine Euroopa-käsitusse muudab meie maailmajao Kaplinski jaoks kodusemaks kohaks. See on eurotsentrismi ületamine. Ning see lepitab.

Tagantjärele võiks nende kahe raamatu sünteesiks pidada võrukeelset „Mõtsa ja tagasi”, ehkki seal pole tegemist mineviku­mälestustes, vaid „siin ja praegu” kodumetsas uitava flanööri laiemat maailma hõlmava mõtisklusega, milles puudub eristav piir tegemise ja kirjutamise, kogemise ja selle jäädvustamise vahel: kõik on üks ja seesama, siin ja praegu rohkem nagu ei kuskil mujal Kaplinski loomingus. Mis näiksegi olevat Kaplinski kirjutamisviisi ideaal.

On veel üks oluline ühine lähe memuaaridel ja reisikirjal ning see on vaate­punkt. „Olen taevaaluse elanik. Hulgun siin ringi, võibolla otsin seda päris kodu,” ütleb Kaplinski oma reisiraamatus (lk 7). Ja mälestustes: „Mu hengetsirk om piirpääsokene, ametligu nimega prõlla piiritaja” (lk 49). Niisiis Apus apus, Kaplinski eelistatud sõnakujuga piirpääsuke, kellel ei olegi õiget kodu ja keda võib kohata Eestist Lõuna-Aafrikani ja Atlandi ookeani saarteni, suvel põhjas, talvel lõunas. (Nagu nende ridadegi kirjutamise aegu, kui Võrumaal sajab lund, on Kaplinski vist veel Kreekas Samose saarel lõksus.) Suutlikkus lennata annab ruumile ühe mõõtme juurde, selgitab Kaplinski loodud neoteeniline mutant ronk Nestor, filosofeerides inimese ebatäiuslikkuse üle: „Inimene arvab, et ta on kogu looduses kõigi asjade mõõt. Nii see ei tohi jääda. Alternatiivi on vaja ka inimesele. Kui me tahame, et see ilus ja imeline maailm säiliks, on vaja suurt muutust, mida võiks nimetada ka revolutsiooniks. See on revolutsioon, kus inimene kukutatakse looduse kuninga troonilt ja kehtestatakse vabariik, kõigi tundvate olendite vabariik, Res publica animalium sentientium. Meie oleme selle revolutsiooni esimesed p ä ä s u k e s e d, uinuvas olekus olnud teadvus on meis virgunud.”(2)

Selline poeetiline vaatepunkt, lapsepõlvemaastike ja mälestuste ning Euroopa linnulennult kujutamine on humanismi ületamine, valulev katse anda võrdne eluõigus kõigile olevustele maal, vees ja õhus – hoiak, mida Kaplinski puhul on nimetatud ka biofiiliaks või ökotsentrismiks.

Kunagi oma „kirjanduslikus keskeas”, 32 aasta eest, kirjutas Kaplinski sõnad, millega passib ehk ühendada nii luule kui ka proosa, nii ühest ja samast lättest sündinud memuaarid kui ka reisikirjad: „Ma ei kirjuta juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raskem on. Minu koorem, minu hingevaev lahustub maailmas nagu saast ookeanis. Ja selle ookeani puhastusvõimet ma veel usun.”(3)

Praegu ei pruugi skeptikud enam uskuda maailmamere puhastusvõimet, kuid Jaan Kaplinskile tuleb tänulik olla. Sest see, mis kirjutajale on olnud koorem, on selle lugejale vabastav ja puhastav.

JANIKA KRONBERG

Eesti populaarse telekommentaatori Valdo Pandi kohta räägitakse, et kui tema käest küsitud, mis on eestlaste suurim saavutus või võit, vastas ta: „Eestlaste kõige imetlus­väärsem võit on see, et nad on ikka veel olemas.”(1) Arvustatavate raamatute kohta võiks Panti parafraseerides ütelda: selle kirjandusloo kõige suurem saavutus on, et ta on olemas. Saavutus oleks ainuüksi seegi, kui ühe 989-ruutkilomeetrilise saare kohta kirjutada üle 1700 lehekülje. Aga teha seda nendesamade ruutkilomeetrite k i r j a n d u s e kohta pole mitte ainult enneolematu, vaid juba ebamaine.

Kuidas see võis juhtuda? Autor möönab ise ühes intervjuus, et ta kavatsus oli kokku panna „umbes paarisajaleheküljeline leksikon” ja esialgne pealkiri oli mitmuses, „Hiiumaa kirjanduse lood”. Aga materjali leidus sedavõrd palju, et teos paisus nii paksuks, nagu ta praegu on, ning pealkiri muutus kirjastaja soovil ainsuseks: „nõnda tundus talle mõjuvam”.(2) Kui kõne all on mõne raamatu kaas või pealkiri, on teatavasti kirjastajatel viimane sõna, mis on arusaadav, sest nemad peavad toote rahaks tegema. Antud juhul kahtlen siiski, kas müügiarvud tõusid selle kõrgendatud mõjuvuse tõttu. Sellist raamatut ostetakse ikka kas sellepärast, et autor on tuntud/teada, pealkirjas on „Hiiumaa” või et teos mõjub lihtsalt oma formaadi ja kaaluga –Loomingu peatoimetaja sõnul kaalub teos „3,742 kilo, nagu seisab kirjas toimetusse tulnud pakil”.(3) Sellega tahan öelda, et mitmuses oleks pealkiri olnud igati sobivam ja tabavam. Tegemist ei ole ühtse loo, rääkimata ajalooga: meie ees on mitmed ja mitme­sugused lood, mille omavahelist seost pole alati antud. Kuid seda polegi vaja, lood räägivad iseenda eest.

Selles mõttes on Vaheri raamat nagu tuttavad (ja meile armsaks muutunud) kirjandusloolised brošüürid näiteks Oskar Kruusi või Endel Priideli sulest, mis käsitlevad ühe ala (maakonna, provintsi, linna) kirjanduslikku elu.(4) Need teosed ei ole kunagi pälvinud tõsiste kirjandusteadlaste heakskiitu, kuna neil on kodulooline maik juures. Aga kasutanud on neid paljud, sest neis on ometi kasulikku teavet. Kuid – ­kordan – kuidas oli Vaheri käsitluse nii paksuks paisumine üldse võimalik?

Vastus seisneb selles, et autor lihtsalt ei võta vaevaks oma oopust täpselt määratleda, igasugune teoretiseerimine teda ei huvita. Ka sissejuhatus „Saateks ja selgituseks” (I kd, lk 11–13) on ainult kaks ja pool lehekülge pikk, rohkemaks polnud autoril pärast 1750 lk kirjutamist nähtavasti enam jaksu. Aga ehk pole rohkem vajagi, siin on ju kõik öeldud. Kaasatud on „peale Hiiumaal sündinute [---] ka kirjanikud, kelles pole piiskagi hiiu verd, kuid kes on siia ajutiselt sattunud või saarel suvitanud või siia abieluga juhtunud. [---] On mõned sellisedki, kes ise pole iial Hiiumaale saanud, kuid on ikkagi saart ja hiidlasi oma teostes püüdnud kujutada.” (I kd, lk 12) Seega kui kellelgi on mingisugunegi seos Hiiumaaga või ta on saart maininud, pääseb ta Vaheri Hiiumaa kirjanduse lukku. Sellega seletub teose enneolematu maht. Teised regionaalsed kirjanduslood – näiteks Põhja-Soome(5) või Lõuna-Eesti(6) oma – näevad suurt vaeva, et lugejale seletada, mis on sisse mahtunud, mis mitte, aga Vaher lihtsalt kirjutab Hiiumaast ja hiidlastest ja kõigest nendega seonduvast. See on julge samm, millega teatatakse: teadus ja teooria mind ei huvita, ma lihtsalt kirjutan, nagu tahan. Mis esiteks pole sugugi üllatav ülikoolitaustata isiku kohta ning teiseks pole sugugi halb, sest huvitavatest asjadest saab teatavasti huvitavalt kirjutada ka ilma ülikoolita. Võib-olla isegi paremini. Kui me seda oleme teadvustanud, võime rahulikult raamatute kallale minna.

„Kallaleminek” ongi ehk kõige sobivam väljend, sest selliseid raamatuid ju ei loeta kaanest kaaneni. Neid lehitsetakse ning vaadatakse, pilk peatub mõnel huvitaval seni tundmatul pildil, siin-seal hakatakse lugema ning jäädaksegi lugema kuni peatüki lõpuni, teinekord otsitakse midagi või pigem kedagi. Viimast hõlbustavad kaks registrit (isiku- ja kohanimed), mis on omamoodi huvitav lugemisvara: esimeses köites 23,5 lehekülge isiku­nimesid (lk 811–834) ning veidi vähem kui 12 lehekülge kohanimesid (lk 837–848), teises köites vastavalt 27 (lk 883–909) ja 14 lehekülge (lk 913–926). Sellesse võib süveneda ja uppudagi, näiteks on huvitav otsida, keda siin pole. Pärast mitmendat katset leidsin lõpuks eesti kirjanduse suurematest nimedest ühe, keda pole sõnagagi mainitud: Faehlmannil polnud ilmselt midagi pistmist Hiiumaaga. Või on seos alles avastamata? Ka Kreutzwald pole teatavasti saarel käinud, aga Vaherile piisab, et üks ta tegelastest on pärit Hiiumaalt (I kd, lk 431–433).

Registrid oleks pidanud kokku viima kahe köite koondregistriks (isiku- ja kohanimed siiski eraldi), et ei peaks otsima kahest raamatust. Sest see, mille alusel artiklid on järjestatud, pole päris selge ja nii pole võimalik ka ette aimata, kummas köites on lugupeetud autor kedagi käsitlenud. Esimene köide algab küll „Rahvaluule­kogujatest” (lk 17–71), millele järgneb peatükk „Ungru krahv” (lk 75–121, lõppedes Jaan Kaplinskiga), nii et võib oletada kronoloogilist järjestust. Aga teises köites on pärast avapeatükki Ain Kalmusest (lk 11–140, ligi kuuesaja joonealuse märkusega) „Usukirjanikud”, milles esimene käsitletud isik on Martin Gilläus, niisiis oleme tagasi XVII sajandis. Ka raamatute kujundus, mis on inspireeritud rahvakunstist, ei aita siin. Esimese köite seljal on küll mingi meeskuju ja teisel selgelt naiskuju, aga see ei tähenda soolist jaotust: Marie Under leiab käsitlemist esimeses köites (lk 469–529), samuti Aino Kallas (lk 125–187) ja Alide Ertel (lk 251–262), teises köites on ulatuslikult käsitletud juba mainitud Ain Kalmust ja Tõnu Õnnepalu (lk 845–879). Ühtne register oleks teinud teose palju kasutamissõbralikumaks.

Teine pisut häiriv – või ebakonventsionaalne, ebaakadeemiline – seik on, et puudub bibliograafia. Autor on kasutanud väga palju kirjandust, aga kõik on peidetud joone­alustesse märkustesse, millest tuleb infot vaevaliselt kokku lugeda. Ühest küljest on kena, et viidatud allikas leidub kohe lehekülje allservas, teisest küljest pole nõnda võimalik saada kasutatud kirjanduse üldpilti. Sellega haakub ka ilmumisandmete puudumine: Vaapo Vaher on teatavasti viljakas autor ning mitmed kõnesolevate raamatute peatükid on varem kuskil, enamasti Loomingus, ilmunud ja on uuesti avaldatud väga väheste muudatustega. Seda ei saa sugugi ette heita, ühe autori artiklid ühtede kaante vahele koguda on hea akadeemiline komme, mis hõlbustab tema toodangu kasutamist. Aga kombeks on siis mainida, millal ja kus mingi tekst on ilmunud.

Akadeemilisest standardist hälbivad ka joonealused märkused. Tundub, nagu poleks autor teadnud, kuhu piir tõmmata. Kas on vaja lugejale seletada, kes on Wolfgang Amadeus Mozart (I kd, lk 44), Homeros (I kd, lk 45), Johann Wolfgang von Goethe (kolm korda: I kd, lk 45, 79, 491) või Johann Sebastian Bach (I kd, lk 120)? Ja miks siis mitte seletada, kes on Jeesus Kristus, keda teises köites üle kahe tosina korra mainitakse? Mati Unti, kelle seos Hiiumaaga oli ilmselt nii vähene, et teda mainitakse ainult möödaminnes, on joonealustes märkustes tutvustatud samuti kolmel korral (I kd, lk 186, 796; II kd, lk 136).

Nendest pisikestest õiendamistest problemaatilisem on autori kohati lohakas või isegi poleemiline stiil. See vähendab usutavust, eemaldab teksti teaduslikkusest (mida autor ilmselt ei taotlegi). Kui ta kirjutab, et Leena Laid „põdes palavikuliselt müstilist ja ähmast punaliputõbe” (I kd, lk 292), mõtlesin põgusal esmapilgul tõepoolest, et hiljem tuberkuloosi surnud Laidil oli mingi mulle tundmatu nimega tõbi kaelas, enne kui tajusin, mida autor silmas pidas. Teiste poliitiliste vaadete diskvalifitseerimine pole akadeemilises diskursis kombeks, aga ma kordan: küllap autor ei tahagi olla akadeemiline. Laidi vasakpoolse maailmapildi tutvustamiseks kirjutab ta: töölisajalehes „lubati kõik unistuslik täide viia, tuleb vaid vihata ja võidelda” (I kd, lk 294). Milleks selline retoorika? Nagu ei teaks autor, et sada aastat tagasi olid teistsugused olud, ilmavaated, lootused ning lahendamiskatsed. Sellistes kohtades kipub stiil minu meelest pisut liiga esseistlikuks – kui sedagi, pigem vesteliseks või vaatluslikuks.

Teose alapealkiri ongi „Esseid ja uurimusi” ning Marek Tammel on õigus, kui ta kirjutab, et teos on „pigem laiendatud biograafiline leksikon”, mis ei sisalda „rangelt võttes ei esseid ega uurimusi (pigem isiku- ja loominguloolisi ülevaateid, mis vaid mõnes osas kvalifitseeruvad algupärasteks uurimusteks ja vaid harva on loetavad isikupäraste esseedena)”.(7) Siiski arvan, et Vaheri uurimuste panus on pisut suurem, kui Tamm arvab. Vaher on paljude inimestega ühendust võtnud, neile e-kirju saatnud, intervjuusid teinud ja sel teel saanud uut infot, mida arvatavasti kuskil mujal polnud seni trükitud. Tänu sellele võiks nüüd luua kas või kategooria „peaaegu Hiiumaal sündinud”, kuhu tuleks paigutada näiteks Viiu Härm: ta on küll sündinud Tallinnas, kuid ta ema on hiidlane, kes tahtis ka tütre „oma sünnitalus Hiiumaal Puski külas Selja talus” ilmale tuua. Kuid teel Haapsallu „tulid emal rongis veed ära”. See oli enne Keilat, kus ta ema siis oma tädi juures ööbis ning järgmisel hommikul mingi sõjaväemasinaga (aasta on 1944, juulis) Tallinna tagasi sai, kus ta oma tütre ilmale tõi (vt II kd, lk 272–273). Sellised passaažid teevad raamatud väärtuslikuks, sest vaevalt seda teavet kuskil mujal leidub.

Raamatud teeb asendamatuks ka erakordselt rikas pildivalik. Peaaegu igal ­leheküljepaaril on pilt, esimeses köites kokku üle 400. Teatavasti pole praegusel pildiajastul enam võimalikki ilma piltideta raamatuga lagedale tulla, aga piltide otsimine, leidmine, hankimine ning kasutusõiguste saamine on aeganõudev töö. Pildi­valik on väga hea, tuttavate reproduktsioonide kõrval ka (vähemalt mulle) uued avastused. Samuti on illustratsioonideks kasutatud raamatu­kaasi ning rohkelt esineb tekstinäiteid, seega igavaks lugemine ei muutu.

Nii et lõppude lõpuks on hinnang positiivne. Kindlasti muigavad mitmed kirjandusteadlased selle teose üle teooria puudumise ja vanaaegse metoodika tõttu. Aga autor ütleb juba kolmandas lauses: „Kirjutatud vanas heas biograafilises võtmes” (I kd, lk 11). 75-aastast autorit, kes pole kunagi olnud ETIS-e sõltlane, ei pruugi häirida, kui „päris kirjandus­teadus” temast mööda läheb. Ent kahtlemata tuleb nendel­samadel muigajatel ja paljudel teistel tulevikus Vaheri teost kasutada, sest siin on teavet, mida kuskil mujal pole. Selle ees müts maha!

Marek Tamm kirjutas mainitud arvustuses, et „oleme saanud uue Eesti kirjandusloo, mis kirjutatud Hiiumaa vaatenurgast”.(8) See on veetlev mõte ning julgustab mind lõpetama ristikivilikult:

Minagi olin Hiiumaa teel

kuigi ma sündisin Saksas

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel

Muretu vana Hiiumaa teel

Vaheri raamatud kaasas.

CORNELIUS HASSELBLATT

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

Ühissõidukid tekitasid XIX sajandi suurlinnades sotsiaalselt väga heterogeense ruumi, on kirjutanud Elizabeth Amann (2018: 185). Hobutramm ja -omnibuss ei erinenud tehniliselt kuigivõrd reisitõllast, süsteemina kujutasid nad aga põhjalikku uuendust: nad lõid regulaarse, suhteliselt kiire ühenduse enamiku linnaosadega, edendasid ja suurendasid mobiilsust, arendades niiviisi omakorda perifeeriaid, ning võimaldasid laiadele ühiskonnakihtidele taskukohast reisimist.(1) Algus pandi ennenägematule ühiskondlikule avatusele, erinevatest klassidest inimesed sattusid üheskoos „klaustrofoobselt kitsasse ruumi, mis tekitas võõraste vahele kohmetu intiimsuse” – nii kujutas ühistransport midagi privaatsfääri ja avaliku ruumi vahepealset. Tekkisid uued suhtemustrid: sõites sigines (pool)tuttavaid, näiteks sõbrunesid liine regulaarselt samal ajal kasutavad töölised, inimeste vahelt kadus varem sündsusega põhjendatud distants. Amann on uurinud seda, kuidas värsket kogemust ja avanenud horisonte kajastati Ladina-Ameerika hispaaniakeelses kirjanduses, nentides, et kujutus oli avar, laulud, karikatuurid, kunst, ajastukroonika ja ilukirjandus võtsid kõik uuest nähtusest oma. (Amann 2018: 185–186)

XIX sajandi teisel poolel hakati Eesti linnadeski kasutama ühistransporti. Praeguseks on ilmunud põhjalikke ühistranspordi ajaloole pühendatud käsitlusi, millest siin tuleks nimetada Aare Olanderi raamatut „Tramm, buss ja troll Tallinnas” (2008), mis võtab kokku varasemate uurimuste historiograafia ja on varustatud rohke illustratiivse arhiivimaterjaliga, ning Riho Paramonovi doktoritööd „Eesti ühiskonna moderniseerumine avaliku privaattranspordi (voorimees ja takso) näitel, 1900–1940” (2019a), mis annab põhjaliku linnaajaloolise ülevaate kõigist kasutatud sõiduvahenditest. Insener Artur Veisseriku memuaarid „Ma armastasin Eestit” (2007 [1995]) heidavad pisut valgust ettevõtte Tallinna Tramm ja Autobused tehnilise direktori keerulistele valikutele aastail 1940–1944. Tallinna esimese naisbussijuhi Elsa Pihelga elukäigu on kirja pannud lapselaps Peter Kuus (2007).(2) 2005. aastast on Põlvamaal Varbusel avatud Eesti Maanteemuuseum, mis talletab laiemalt liiklemise ajalugu, ning 2011. aastast tegutseb Võrus Eesti Bussiajaloo Selts.

Järgnevalt on vaadeldud eelkõige trammi ja trolli näitel ühistranspordi kujutamist eesti ilukirjanduses. Artikli lõpetab kahe teksti võrdlus: Veronika Kivisilla esimene proosateos „Kuni armastus peale tuleb” (2018), mis kõneleb Tallinna elektrirongidest, ja Seattle’is elava Nathan Vassi blogipostitustest(3) koostatud raamat „The Lines that Make Us. Stories from Nathan’s Bus” („Liinid, mis meid loovad. Lood ­Nathani bussist”, 2018). Analüüsiga tahetakse näidata, kuidas ühissõidukid võimaldavad ilukirjandusteoste autoritel tuua lugejani eri ajastute linnakeskkondi, samuti luua ja piiritleda terveid maailmu, olgu väikeseid või suuri – tulemuseks näiteks „kirglikult romantiline hingedraama mootori põrisemise mehaanilises monotoonsuses ja kiusava signaalkella helistamistes” (Suits 1943).

Ühistranspordi-Tallinna on järgnevas kaardistatud kirjandusliku linna uurija Bart Keuneni füüsikast laenatud ja pisut poetiseeritud raamistikus. Linlikkust on ta vaadelnud sotsiaalse tegevusruumina, mis materialiseerub aine agregaatolekutena ja kus eristatakse nelja etappi: 1) „tahke” olek ehk vana kommertslinn eelindustriaalsest ajastust; 2) modernse industriaalmetropoli „vedel” olek ehk linna laialivalgumine linnamüüride lammutamise tagajärjel; 3) hilismodernse „postindustriaalse” linlikkuse gaasisarnane olek – kaugemate äärelinnade vohamine; ja 4) virtualiseerunud linna plasmaolek ehk kujuteldavana esitatud linn kõrvuti reaalse keskkonnaga. (Keunen 2019: 164–166) Vastavalt Keuneni teooriale on alljärgnevas süstematiseeritud ka eesti kirjanduses esinevad ühistranspordilood.

 

Teekond ruumis

Stendhali romaanis „Punane ja must” (1830, e k 1938) on romaanižanri kõrvutatud teed mööda rändava peegliga: narratiivi alusstruktuuriks on teeleasuja kogemused, peeglis vilksatab ümbrus, vastutulijad, see, mida rändaja läbi elab ja tähele paneb (Gumbrecht 2006: 611–612):

Jah, härra, romaan on peegel, millega liigud mööda teed. Vahel peegeldab ta teile taevasina, vahel porilompe maanteel. Ja teie süüdistate inimest, kes oma seljakorvis peeglit kannab, ebamoraalsuses! Tema peegel näitab pori, teie aga süüdistate see­pärast peeglit! Süüdistage pigem juba maanteed ta porilompide pärast, veel rohkem aga teede järelevaatajat, kes laseb vett roiskuda ja mülkaks muutuda. (Stendhal 2005: 419)

Ühtlasi „peegeldab” see tsitaat kirjandusliku metafoori keerukust. Siinkohal võiks ette kujutada, et peegli asemel on trammi aken ja aknal peegeldub ka vaataja ise. Linnatänavate adumine erineb küll enamasti pikemast teekonnast, sest on seotud (eeldatavasti) turvalisema piiratud ruumiga (Gumbrecht 2006: 612). Samuti ei ühti igapäevane töölesõit seiklusjutu kangelase läbielamistega, ent ajalugu on pakkunud seiklusi ka kõige rutiinsematele kulgejatele. 1899–1902 läksid Teise buuri sõtta sajad Londoni omnibussihobused, Esimesse maailmasõtta viidi Londoni autobussid.(4) Tallinna Mootori bussid vedasid Teises maailmasõjas sõjapõgenikke ja mobiliseerituid, selle esimene Büssingi mudel nr 71 jõudis Eesti Laskurkorpuse sidebussina 1944. aastal Eestisse tagasi (Olander 2008: 74). Teise ilmasõja ajast leidub fotosid purukspommitatud Londoni Sloane Square’i metroojaamast, Claphami trammi­depoost (Taylor 2001: 246–247), Tallinna trammidepoost (RA, EFA.217.0.178816; RA, EFA.217.0.178813), Turu ja Viiburi trammiliinidest Talve- ja Jätkusõjas (Laaksonen 2009: 82–93; Rickheden 2013: 70–92). Selliseid sündmusi on kujutatud ka ilukirjanduses, väljendades muu hulgas seda, kuidas uudsega käib kaasas ohutunne.

Tehnika otsekui iseseisev võimutsemine lummas XIX sajandi uute tehnoloogiate ja energiaallikate külluses juba Émile Zolad, kelle romaani „Inimelajas” („La bête humaine”, 1870, e k 1907 pealkirjaga „Inimeseloom”) lõpus kihutab vedurijuhita jäänud sõdureid täis rong öhe. Zola kirjutas romaani Saksa-Prantsuse sõja (1870–1871) algul ning see verevalamine, kuhu on teel ka kahurilihaga laaditud rong, kehastas talle kapitalismi valuvormi langenud kultuuri enesehävitust, millest kirjanik lootis aga tõusvat uut ühiskonda (Gumbrecht 2006: 643). 1926. aastal ilmunud Johannes Semperi luulekogus „Viis meelt” on tsükkel suurlinnadest, kus „[l]inn on kärinaid täis mürgine roojane moolok, kuid siiski kallis ja häid mälestusi pakkuv” (Hennoste 2019: 43). Semperi tsükli lõpetab aga „Veduri enesetapp”, „milles kaunilt siugjas vedur kihutab rööbastelt vabadusse nagu auto ja hävitab autod, bussid, trammid, linnamajad. Ühesõnaga, ülejäänud moodsa linnatehnika maailma. Ja teeb siis enesetapu.” (Hennoste 2019: 43–44) Stiihilisi ronge on eesti kirjanduses teisigi, Tiit Hennoste (2019: 40–41) osutab suurlinnades elanud Semperi näitel üleüldisele tehnikas pettumisele pärast Esimest maailmasõda. Kindlasti on ohtlikud või hullunud rongid ka märk esimestest uutmoodi liiklusõnnetustest.(5) Eduard Vilde 1893. aastal kirjutatud novellis „Kaks abielu” kujutatakse rongiõnnetust ning enesetappu rongi rataste all (Vilde 1930: 215, 230). Karl Ristikivi (1938: 254) on romaanis „Tuli ja raud” juhtuvat rongiõnnetust kirjeldanud kui raua mässu inimese vastu. Esimese maailmasõja rindele kulgeva rongi on kuulsaks kirjutanud Jaroslav Hašek oma lõpetamata jäänud romaanis „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (1921–1922, e k 1928, 1960). Meie kirjanikest kurseeris tagalas sanitaarrongis kroonufarmatseudina teeninud Oskar Luts, kelle memuaarides(6) kujutatud seiklused justkui pisut nukrameelse Švejkina ei jää kohati Hašekile alla. Luts kirjeldab seejuures ka õhurünnakut Varssavis trammisõitja vaatevinklist (Luts 1938: 32–34). Londoni bussisõidu ajalugu, sealhulgas ilukirjanduskajastust talletavas kogumikus (Elborough, Kerr 2018) peegeldub ka 2005. aasta terrorirünnak (Mannheim 2018). Ian McEwani romaanis „Lepitus” (2001, e k 2003) hukkub 1940. aastal õhurünnaku eest Balhami metroojaama rajatud varjendisse lipsanud truu armastaja Cecilia Tallis. Ühistransport või selle osa on ühiskonnamudel, mida saab ette kujutada pisikese omaette kogu­konnana ja paraku ka kergesti rünnata.

Tegelaste linnas ringi sõidutamiseks on Eesti autorid valinud erinevaid ühistranspordivahendeid. Andrei Ivanovi jutustuse „Tuhk” minategelane leiab: „Kõige vastikum oli, et elu oli ette määratud nagu trammi marsruut. Midagi igavamat kui tramm, millega mul vahel sõita tuli, ei olnud maailmas üldse olemas!” (2010: 72) Samavõrd on igavusele vastupidiseid näiteid.

Regulaarse bussiliikluse algust Tallinnas seostatakse arhitektile ja ettevõtjale Fromhold Kangrole antud loaga viie bussiliini pidamiseks 1922. aasta mais (Olander 2008: 42). 1924. aastal ilmus Peet Vallaku novell „10 omnibuss 10”, kus punase autobussi marsruut koondab endasse kahe inimese, konduktori ja bussijuhi suhte­draama (vt Vallak 1968: 141–162). Psühholoogilist pinget kerivas õudses loos võimaldavad tegelastel üksteisega manipuleerida just sellesama sõiduki aksessuaarid: näiteks ­signaalkell, millega tuli ärasõidust märku anda.(7) Tegelaste taustal viirastub 1920. aastate alguse majanduslanguses vaevlev linn, töötus, möödunud sõdade varjud, novell aga on pööratud sissepoole – ühissõiduki väikesesse ruumi, liinil sõitmise vangistusse, inimhinge otsekui linnaruumilt laenatud hämarusse.

Kui aga bussiaknast välja vaadata? Holger Kaintsi romaani „Uinuv maa” (2016) kangelanna on samuti ametilt bussikonduktor.

Rilma jõudis parasjagu paar minutit enne seda Roosikrantsi tänava nurgale, kui Tõnismäe poolt keeru tagant hakkas paistma erksinise autobussi esiots. Vara­hommikused trammid juba käisid. Just nüüdsama tilistas ja pööras tupikteelt välja 1. liini üksik vagun ning võttis platvormilt Kadrioru poole sõita soovijad peale. Sinine Büssing tegi trotuaariserval seisva Rilma ees uksed lahti ja neiu hüppas sisse. Üle pea kammitud juustega Erlend tervitas teda lühidalt ja tühi buss jätkas kibekähku teekonda. (Kaints 2016: 13)

Nii saab 1938. aasta Tallinna tänavapilti kujutada bussiaknast. Rilma müüb pileteid kahel liinil, Kopli ja Kalamaja omal, millest ta eelistab viimast: „Seal oli alati ümberringi palju erinevaid inimesi, askeldamist oli tihedalt ja aeg läks seetõttu ruttu; pealegi sõideti otse linnasüdamest läbi” (Kaints 2016: 14–15). Helge bussireis moodustab kontrasti romaani kolmandas osas kujutatud sõjas kannatada saanud linnaga, kus tiirutab tramm. Rilma läheb trammi peale seepärast, et puupüsti täis sõidukis on soojem kui nukkerkõledal sügisesel tänaval, kus „[t]uul puhus linna poolt ja tõi endaga kaasa peenikest tolmu. Oli imestamisväärne, kuidas varemed ikka veel tolmasid: suurest pommitamisest oli ju kaks ja pool aastat möödas. Aga nii see oli: kui oli pidanud mõnda aega kuiva ja seejärel tuli kõva tuul, lendas lagunenud müüridelt pärit telliskivi- ja krohvitolm kaugele.” (Kaints 2016: 216)

 

Trammikellade tilin

Seoses Tallinna elanike mobiilsuse muutumisega möödunud sajandil on eelkõige huvitavad Keuneni määratletud teine ja kolmas etapp ehk olukorrad, kus linna­müüride lagunedes ja industriaalala tekkides valgub linn esiteks õlilaiguna laiali ning teiseks hakkavad vohama kaugemad äärelinnad. Teine etapp on dramaatiline, ka Keunen on kirjutanud: „„Tahke” linna rütm seab esiplaanile genius loci ja kohatunnetuse ning eksisteerib koos hirmu ja võluga, mida põhjustavad metropoolse kasvudünaamika rütm, industriaalse „vedela” linna igapäevased kiirrutiinid ning sotsiaalsete ja kultuuriliste traditsioonide lakkamatu hävitamine” (Keunen 2019: 172). Tegemist on linna mõiste avardumisega mitmes mõttes, laienedes vajas ju linn vahemaade katmiseks ka järjest võimsamaid liiklusvahendeid.

Rütmimuutus oli alul siiski leebem: hobune vahetas vaid järelveoki. Paramonov (2019a: 42) on liikumisajaloolasele Clay McShane’ile toetudes osutanud, et XIX sajand oli linnas hobuse ekspluateerimise haripunkt ning mida suuremaks linnad kasvasid, seda enam hobuseid vajati. Voorimehetroska on nii ühistranspordi kui ka takso prototüüp. Ühistranspordiks arenes kõigepealt hobuste veetud omnibuss (ladina­keelsest sõnast omni ’kõigile’), mis hakkas Pariisis kurseerima 1828. aastal, Londonis aasta hiljem (Taylor 2001: 11). Sõidukile kuulus peaaegu sajand, lõpp oli üsna järsk: kui tipphetkel, 1900. aastal, vuras-kappas Londonis 3736 hobuomnibussi,(8) siis 1914. aastal saadeti viimane neist pensionile (Elborough, Kerr 2018: 338). Eestis on hobuomnibussi tuntud XIX sajandi teisest poolest, siin ei olnud sel aga niisugust tähtsust kui metropolides. Hobusõidukite asemel ihati mootorit linnas juba seetõttu, et loomade eest tuli hoolitseda ja nende tagant koristada.(9) Seda, milline oli Eestiski hobulinna helitaust, kabjaplagin ja vankrirataste müra kivisillutisel, võib aimata heldimusest, millega on tervitatud esimest lund nii baltisaksa kui ka eesti memuaarides. Lumi summutas helid. Ka sada aastat hilisemas linnas kogeb Mats Traadi tegelane sedasama igatsetud vaikushetke: „Pehme kohev lumi varjundas halle paneelmaju, autod ja trollidki liikusid summutatult” (Traat 1985: 297).

Hobutramm ilmus eesti kirjandusse peagi pärast rööbaste mahapanekut. Augustis 1888 avati Tallinnas Narva maantee liin, sama aasta septembris Tartu maantee liin (Olander 2008: 14). Vilde on kujutanud „tõsiste sündmuste järele” kirjutatud uudisjutus „Kuul pähe!” (1891) hobutrammi kui juba kindlalt linnapilti kuuluvat sõidukit. Mõni aasta varem avaldatud romaanis „Kuhu päike ei paista” (1887–1888) kasutasid tema tegelased Kadriorgu sõiduks veel hobuerasõidukit, trammi sisse­toomine oli aga mõnevõrra ootuspärane: Vilde oli naasnud Berliinist, kus konka sõitis 1865. aastast.(10) Moskva hoburaudteed oli eesti lugejale tutvustanud juba 1884. aastal Moritz Maximilian Põdder haritlasromaanis „Bob Ellerhein”, kus seda kasutatakse meele­lahutuseks – turistina (Põdder 1977: 55).

Ruumi sotsiaalne heterogeensus on Vildel markeeritud: hobutrammis sõidavad koos jõukas noormees ja vaene tütarlaps, „uudisjutt” ongi üles ehitatud ühiskonnakihtide vastandusele. Ehk tahab noormees, kes tütarlapse trammiga mere äärde viib, sõiduga neiule muljet avaldada (kes ostis piletid?), või rõhutab trammisõit tüdruku iseseisvat loomust – Luiise Veber õpib ametit ja sarnaneb Vilde tulevaste hakkajate naistegelastega –, ent tekst ei too ühtki selgitust peale selle, et ühissõidukiga Vene turult Kadriorgu sõitmine on üdini loomulik. Hobutrammil oli Tallinnaski küljes lustisõidu maik (vt Olander 2008: 16).

Ehkki uuenduslik, oli see sõiduvahend olemuselt siiski vanamoeline, eriti kuna Riias ja Helsingis hakkasid elektritrammid sõitma juba 1901. aastal. Matthias Johann Eisen unistas sajandivahetuse paiku igatahes isesõitjatest automobiilidest, mis inimesi linnas ühest kohast teise transpordiks (Palamets 1999).

Modernse linna kujutamise juurde kuulus ühistranspordi närviline heligamma. Lieven Ameeli doktoritööst (2014) lähtudes oli ajavahemikul 1890–1940 Helsingi olulisim ühistranspordivahend tramm, seda ka kirjanduses. Rong tõi kirjandustegelase linna, aga linnapilti maakolkast eristavat elavust ja liikuvust andis edasi just tramm. Juhani Ahot on nimetatud soome kirjanduse „moderniseerumise üles­maalijaks par excellence”” (vt Ameel 2014: 34) ning tema teostes „Raudtee” („Rautatie”, 1884) ja „Üksi” („Yksin”, 1890) on sõidukid mitmekihilised kirjanduslikud motiivid. Need väljendavad muutunud aja- ja ruumitunnetust, linnastumise ja moderniseerumise üha kiirenevate protsesside tulemit (Ameel 2014: 34). „Üksi” kõneleb trammisõidust küll Pariisis, ent ka kirjandusliku Helsingi linnapilti kuulus troskade lõgin, ajalehemüüjate kiledad hõiked ja trammide vingumine: kõik see loob palavikuliselt kiirustava õhkkonna (Ameel 2014: 43). Lauri-nimelise tegelase jaoks Iris Uurto romaanis „Küpsemine” („Kypsyminen”, 1935) koondab tramm sellist linlikkust, mida tema ihkab: kiirust, kerget tempokust, kollektiivsust (Ameel 2014: 177).

Eesti kirjanduses on üks ajakasutuse muutumise näiteid Vilde romaani „Raudsed käed” (1898) algus, kus talumees Villem Luik otsustab minna Narva Kreenholmi tööle, upitab end koos tütrekesega aurutõlda ning maailm hakkab liikuma hoopis teise kiirusega kui enne (Vilde 1928: 11). Tiit Hennoste on kirjeldanud modernse linnakeskkonna tulekut eesti luulesse: 1914. aastal „Rohelises momendis” ilmunud noore Henrik Visnapuu luuletuses „Oktoobri õhtu suurlinnas” esineb „vist eesti luule esimene moodsa aja linnapilt elektrivalguse, jõelaeva, auto ja trammiga”, eesti avangardi esimene ajutine hetk (Hennoste 2019: 42). Marie Under, „[o]tsides sõnu uue aja häälte kohta”, kirjutab luuletuses „Tänaval” „läkastavatest autodest ja trammide tinahtamisest” (Hennoste 2019: 43). Visnapuu linn on seejuures uduselt, unistavalt helge: valgusmeeleolude kõrval kostab helidest laeva jorin, auto torin ja „tramvaide tim tim tim” (Visnapuu 1914).

Tallinna trammi ajalugu kujutab 1932. aastal ilmunud „Tõe ja õiguse” IV osa, nn Karin Paasi romaan, mille lõpus täituks justkui naise varasem kujutluspilt. Karin tunneb end seismas otsekui kuristiku serval, mingisuguse põhjatu sügavuse ees:

Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. [---] sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega [---]. (Tammsaare 1983: 153)

Ainult et peletis ei lähe seekord eest ära, sügavus ongi põhjatu. Abikaasa Indrekule järele sööstev naine ei märka mäest alla kiirustavat trammi, mille hoogu ei saakski pidurdada.

Heino Puhvel (1983: 393) on osutanud Tammsaare ettevalmistustöödele vastava ajajärgu kujutamiseks – näiteks luges kirjanik hoolega 1920. aastate ajalehti. Seega ei ole ekskurss tänavapilti kohatu: hobutrammi asemel oli kasutusele tulnud aurutramm Kopli liinil (1915) ja linnas mootortramm (1920). Ehkki elektrirong ja -tramm on mõlemad XIX sajandi viimase veerandi leiutised (Taylor 2001: 14), hakkas elektri­jõul tramm Tallinnas sõitma alles 1925. aastal. Aga bensiinimootoriga tramm oli 1920. aastate alguses kahtlemata uudis, mida kirjanduslikku linnakeskkonda sisse kirjutada. Need olid ümber ehitatud konkavagunitest ja sõitsid tasasel maal 30–35 km/h (Olander 2008: 26).

Karini enda linnaline element või tema meelest talle sobiv sõiduvahend oleks pigem auto. Tammsaare kujutab sarnaselt Vallakuga esimest vabariigiaegset majanduskriisi, mis hõlmas aastaid 1923–1924, ja Karin mõtleb: „Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isaltki peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi.” (Tammsaare 1983: 61) Küll aga leidub tal sõidutajaid. Kui ühissõiduki juures on toonitatud naise iseseisva sõidu võimalust, siis auto kasutamine loob Karinile ühtpidi võimaluse kuramaažiks eraautos kui privaat­ruumis, teisalt saab kogu linn tema afäärist autojuhi suu läbi teada. Trammiõnnetus on romaani grande finale: „[---] siis, kui Karin tahtis maksku mis maksab trammivaguni eest Indreku kannul läbi tormata, kartes muidu ta kaotada silmist, ja kui ta põrkas vaguniga nii võimsalt kokku, et see paiskas ta tüki maa peale kõrvale, püüdis kordnik ta lahutatud kätel kinni. Ometi kukkumise hoog oli nii suur, et paisatud keha libises kordniku käte vahelt tänavaprügitusele, kuid üsna õrnalt [---].” (Tammsaare 1983: 388) Romaani kaks viimast lehekülge on linnatänaval vahelduvate helide ja piltide virvarr: trammikella meeleheitlik helin; sõiduki all lömastuvad roosid, mille Tiina kokku korjab ja Karini jahenevasse rüppe asetab; inimhulga mesilaspere; seejärel kontrastiks vaikus, kui Indrek sõidab autos, süles veriste huultega abikaasa, ning saab talle ilmselt kõrvus huugavas üksinduses öelda: „Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda” (Tammsaare 1983: 389).

Karini tegelaskuju hukkumist on Henrik Visnapuu kurjalt kritiseerinud: „See on väga halb lõpp sellele romaanile. Autor ei oska teisiti lahti saada oma kangelasest. Veel halvem on see, kui Karini surm sümboolselt peab tähendama seda, et kui ta ei saanud surma Kristuse(11) revolvri paugutamisest, siis ta ikkagi pidi surma saama. Kõigi märkide järele aga Karinis algas uuestisünd. Väga võimalik, et sellise jumala­mehe kõrval, nagu seda oli Indrek omas loomus, abielu enam võimalik ei oleks olnud.” (Visnapuu 1933) „Kas on võimalik mingi tunne, mis pole küll õnn, kuid pole vähemasti enam piin?” kahtles Anna Karenina (Tolstoi 1984: 329), kellele Karini õnnetu saatus kahtlemata mõtlema sunnib, ehkki proua Paasi käike linnaruumis oleks huvitav võrrelda ka sellega, kuidas kasutavad linnamaastikku Virginia Woolfi nimi­tegelane romaanis „Proua Dalloway” (1925, e k 1998) ja John Galsworthy kange­lannad (eriti kuna Tammsaare oli viimase romaani „Valge ahv” (1924, e k 1928) tõlkija).(12)

1950. aastal võeti Vorkutast vabanenud Raimond Kaugver vangilaagris omandatud velskripaberitega tööle Tallinna trammitrusti, kus ta töötas ka remonditöölisena, lumesaha- ja trammijuhi ning 1953–1961 teedemajanduse meistrina (Kruus 2000: 641). Tema esimese novellikogumiku nimilugu, kuuldemänguna tuntud „60 minutit” (1968), kujutab traagilist vana-aastaõhtut Kopli-Kadrioru trammis – selle liini sõit kestis täpselt üks tund. Kurva trammijuhi lugu katkeb poolel teel, sest autor on kasutanud võõritusefekti – jääb lahtiseks, kas tramm põhjustab liiklusõnnetuse või mitte. Ent psühholoogiline pinge on keritud juhikabiinis plahvatuslikuks juba enne, nii et võib-olla olekski kõige ahistavam olnud just liinil jätkamine.

Kontrastiks peatun kahel uusima eesti kirjanduse unistustetrammil, mis sulanduvad linnamaastikesse. XXI sajandi teisel kümnendil on Maarja Pärtna (2018: 647) kirjeldanud üht unenägu: „On sügis, sooja vaskse valgusega, mis voolab oktoobris aeglaselt mööda Tartu tänavaid nagu sulametall, ja kollane tramm sõidab kella andes Riia mäest üles. Rutakas tulek laseb tal paista vaid vilksamisi, välgatuse ja värvisööstuna, pigem tajun linnaruumis ta kohalolu, kui näen teda või pean ta nägemist võimalikuks.” Minategelane kohtab trammi ikka vaid vilksamisi või distantsilt, „kõrgelt, kaugelt linna kohalt”, kuni:

Ma istun suveõhtul „Barlovas”. Olen trammirööbaste kõrval tahtmatult mäest üles tulnud, õhk on palav ja pisut niiske, mul on igav, ma ei mõtle eriti millelegi. Siis tunnen seda, väga lähedal – lõhna, hingamist, häält, kellahelinat. Ma ei ole siin üksinda. Ma pole valmis. Kes oleks? Kuid hetkel, kui tramm mu ees peatub, tean kindlalt vaid üht – et silmades, millesse ma vaatan, on metsik allumatu ilu, et nad on ühtaegu õrnad, nukrad ja avarad. Et see avarus tõmbab mind üleni endasse, rajalt kõrvale, turvalisest etteantusest väljapoole. (Pärtna 2018: 647)

Tramm näib sobivat orgaaniliselt Tartu linnapilti: „Rööpad tulevad Ülejõelt üle Võidu silla, kulgevad Riia mäest üles, „Vanemuise” kõrvalt läbi ja suunduvad mööda Tähe tänavat kuhugi Karlovasse” (Pärtna 2018: 646). Sellega kohtumise esmane põhjus on kurb lahkumineku sügis, viimane põhjus aga ühe uue suve julgus äkki jälle elada. Seegi tramm ei ole turvaline ruum, koondades ka ohte ja lõpuks sööstes avarusse. Ning kellele minategelane õieti otsa vaatab?

Paavo Matsini romaanis „Gogoli disko” (2015) on fantastiline tramm vajalik nii teekonnaks kui ka kohtumiseks, mõlemad on muidugi mis tahes romaani süžees tarvilikud elemendid. Poolast sõjasaagina Viljandisse toodud trammiliin annab kogu tegevusruumile (või ka üldse romaanile) telje ja varustab selle reljeefiga: läbib järve­aluse tunneli, ronib lossimägedesse. Maa-alune ja maapealne omavad mõlemad romaanis niikuinii olulist tähendust: surnuist ülestõusnud Gogol tuleb trammi peale hauast, linnas tegutsevad allmaailm ja põrandaalused, lisaks on olemas metroo, mis on küll igaveseks suletud ja millega tegelastel seostub linnaruumist eestlaste likvideerimise, kuhugi küüditamise stseen, „[l]õputu hämarus ja kurbus” (Matsin 2016: 75).

Matsin on romaani ilmumisaastal avaldanud lühikese selgitava kirjatüki „Sõites trammiga Viljandis…”, kus avab unenäolist trammimängu, milles olid osalised ka Lauri Sommer ja Valner Valme. Sommeri unistustes sõidaks tramm minevikku, see trett oleks äärmiselt läbimõeldud „liikuv idyll” (Matsin 2015: 1190), aga kuidagi teostamatu. Matsini tramm on sellest erinev sõiduk tulevikus või paralleelreaalsuses, mis haagib endale külge erinevaid tähendusvälju. Trammikujutuse realistlikud küljed näivad olevat sõiduki kirjeldamine taskuvaraste paradiisina ning trammist lähtuv läbimõeldud linnaplaneering – jällegi tundub usutav, et tramm linna sobiks. Aga trammist fantaseerimise põhjendus on eelkõige kirjanduslik. Kus saaks pätt ellu­ärganud Gogolit paremini kohata? „[---] ühe „Gogoli disko” tegelase, vana tasku­varga Konstantin Opiatovitši pärast tundus mulle vajalik isegi Tartu-suunaline rööbastik kuni võsas puhkava Juudi kalmistuni” (Matsin 2015: 1189). Seega juba tegelase jaoks oli vaja (just sellist) trammiliini. Matsin aga märgib lõpuks, et päriselt tema koduni kulgev tramm oleks ta kodukassidele liiga „bulgakovlikult-saatanlikult meelitav” (2015: 1191). Romaani trofeetrammilgi on kindlasti seoseid Moskva kuulsaima trammiga.

 

Ühendusteed Tallinna magalatega

Maailma esimest trolli, trammi paindlikumat järglast, katsetati Berliinis 1882. aastal, Tallinnas avati esimene trolliliin 1965 (Olander 2008: 100, 102). Holger Kaintsi romaanis unistab tegelane Jaagup trollist 1940. aastate lõpul:

„Küll ma tahaksin juba näha seda tulevast nõukogude linna, mis siia varsti kerkib!” õhkas mees ja Rilma tundis kõnetooni järgi ära tolle Jaagupi, kellega nad ammu tagasi olid mööda linna pikki tiire jalutanud.

„Siia tulevad vägevad kivimajad, sotsialistliku ühiskonna lossid, sammaste ja tornidega. Paari aasta pärast hakkab Tallinnas sõitma trolleibus, see on juba kindel, kõik otsused on tehtud [---].” (Kaints 2016: 289)(13)

Kui Mati Unt n-ö lõi „Sügisballiga” (1979) Mustamäe (Luik 2005: 779) ja kirjutas romaani sisse trolliliini, talletas ta ühtlasi tegelikkust. Linnaosa esimesed majad valmisid 1964. aastal, plaanipäraselt pidi Mustamäed ühendama kesklinnaga tramm, ent novembrist 1967 hakkas mööda Sõpruse puiesteed sõitma trollibuss (Olander 2008: 104).(14) See oli mõtteline (ruumisuhtelt ehk pöördpidine) järg Kopli trammile, aurutramvaile, mis seati sisse selleks, et töölisi Kopli laevatehastesse transportida (Olander 2008: 22). Õismäe ja Mustamäe magalatest käidi erinevatesse linna­piirkondadesse tööle ja naasti õhtul.

Tallinna puhul on Keuneni raamistiku kolmas etapp, mis käsitleb kaugemate äärelinnade vohamist, pisut erinev sellest, millele hollandi keeles osutab uudis­keelend de nevelstad, udulinn („linna-ala, milles jagunemine linnaks ja maaks ei ole selgesti märgatav”) ning Itaalias väljendid la città diffusa ja la città autostradale ehk linnapiirkond, kuhu viib maantee/kiirtee (Keunen 2019: 165). Ühine on hajusus, aga Tallinna magalauuslinnad ei meenutanud aedlinna ja seal nappis linlikkust leevendavaid rohealasid. Üldkasutatav liikumisvahend oli Tallinnas aga ühistransport. Kui läänemaailmas algas toona autostumine (Taylor 2001: 272) ja ühistransporti tabasid mõneks ajaks langusaastad, siis ehkki ka Eestis elas 1960. aastate alguseks linnas juba ligikaudu 2/3 elanikkonnast, oli auto defitsiitne luksusese (vt Rattus 2013: 19–20). Erasõidukite arv hakkas Nõukogude Liidus kasvama alles 1970. aastatel seoses Žiguli tootmise alustamisega ning autod muutusid kättesaadavamaks 1980. aastatel (Rattus 2013: 24). Aga siiski ei sõidetud linnas niivõrd autoga, sellega mindi maale sugulaste juurde või suvekoju (Rattus 2013: 19) või reisiti, nagu seda tehakse Mari Saadi jutustuses „Mida teha emaga” (1978) ning Kaugveri romaanis „Pariisi lõbusad naised” (1985).

„Sügisballis” (mis muide algab samuti juhita veduri peaaegu põhjustatud õnnetusega) kogetakse trollisõitu kui loomaaeda, kus loomad on pressitud puuri nii tihedalt, et ei saa liigutada (Unt 1979: 137). Nii oli see ka päris-Tallinnas. Kristel Rattus on tsiteerinud meenutust 1970. aastatest:

Kõigepealt tulime jalgsi trammi peale, sellega Võidu väljakuni, sealt edasi trolli peale ja Mustamäele Sääse peatusse ja sealt edasi jällegi jalgsi koju. Tihtipeale olid õhtuti nii tramm kui ka troll inimesi puupüsti täis, istumisvõimalusi polnud, lapsed seisid, surusin neid siis tugevalt enda vastu, et neid ära ei tallataks, ja kuna neid väikeseid pambukesi seal kuskil all, inimeste jalgade juures ei nähtud, oli täitsa tegu neid kaitsta. Kergem oli siis, kui lapsed seal all nutta tihkusid, siis püüdsid inimesed neid ise ka säästa, ei trüginud nii ligi. Minu ütlemistest, et ärge trügige, siin on lapsed, ei tehtud suurt väljagi; ühel korral hoopiski üks vene naine, kes ise istus, küsis: „Miks nad teil pirisevad?” Ma ei vastanud sellise lolli küsimuse peale midagi. Tahtmine oli ka ise pirisema hakata. Kahte last korraga, eriti sellises inimmassis, ei jõudnud eriti süles hoida. Vankriga/käruga ühissõidukis olemisest pole mõtet enam rääkida. (Rattus 2013: 25)(15)

Undi „ilukirjandusliku regionaaluurimuse” (Tomberg 2008) objekt on kaks korda nii suur kui New Yorgi Keskpark ja rahvaarv ületab kahekordselt Gröönimaa ja Bermuda saared (Unt 1979: 55). „Sügisballi” Mustamäed on vaadeldud autonoomse, saaretaolise ruumina, kuhu seal elavad inimesed on omamoodi suletud (Tomberg 2008), see kujutab endast nõukogude modernsuse kriitikat ja peegeldab 1960. aastate tehnoloogiavaimustuse vaibumist (Annus 2015: 65). Võib-olla on Undi Musta­mäe ka millegi suurema väike mudel: suletusega saab programmeerida tahtetust, ruumilist (ja seejuures hirmutavat) ettemääratust. Romaani tegelasi ühendab üksindus (Tomberg 2008; Annus 2015: 65), suutmatus suhelda, mis näib ruumi survet omakorda võimendavat. Ja ehkki võimalus oleks justkui olemas, ei ole kindel, kas „Sügisballi” Mustamäe elanikud üldse linnaosa piiridest väljas käia tahaksid. Troll sõidab küll, aga võib-olla kasutavad elanikud seda vaid linnaosasiseselt, või kujutab töölkäimine nende jaoks päeva ebaolulist etappi. Ehk on „Sügisballi” tegelase linnaehitajast arhitekti Maureri kõrval ühe tegelasena esineva Leo Lapini unistus mõtteliselt juba täide läinud: Le Corbusier’ nelja nõudega ideaallinna, kus peab saama elada, töötada, puhata ja liikuda (Unt 1979: 91), on Lapin tahtnud rajada veelgi pisemasse suletud süsteemi ehk mikrorajooni, kus oleks ka spetsiifilise rohealana surnuaed, et ei olekski tarvidust kunagi mikrorajoonist väljuda (Unt 1979: 121).(16) Troll, oma korrapärasusega veel üks rutiini kinnistaja, ruumimustri tekitaja ja kontrollitud liikumise sümbol, meeldib arhitekt Maurerile. Romaanis on antud vihje sellelegi, mis Lääne-Euroopas muutis inimeste linnalist mobiilsust: televiisori vaatamine on põhjus, miks üksikemast tegelane Laura ei lähe (sõida) kodunt õhtuti kuhugi.

Mats Traadi lühiromaani „Rippsild” (1980) peategelane, noor naine Ola, on kesklinna ja Mustamäe vahelist trolliliini kasutanud ühel iseäranis helgel hetkel oma elus, arvates, et on leidnud suure armastuse.

Oli ilus valge õhtu, päikeseõhetusest heledal tänaval sammus ta trolli poole. Päevad olid pikad, palju pikemaks nad sel aastal enam ei läinudki. Suitsune linn oli sinivalges vines, tänavad paistsid puhtamad ja kõrgemad kui harilikult. Oli, nagu oleks maapind ja ererohelised, veel määrdumata puud kerkinud üles, taevale vastu.

Troll undas, Sõpruse puiesteelt hoovas niidetud rohu hõngu. Sealsamas autodevoolu kõrval pügaski noor vurrudega mees turtsuva masinaga muru. (Traat 1985: 285)

Trolli undamine tundub olevat mingi aja linnale niisama iseloomulik hääl kui trammi kellahelin. Ola kolib sel suvepäeval Kassisabast Mustamäele, jättes oma kirjandusteadlasest – Tammsaare-uurijast – abikaasa maha mehe pärast, kes näib koondavat erilist maskuliinsust: otsekohene ja rohmakas laia joonega käitumine, oskus konstruktoritöö kõrvalt autode ja suvilate remondiga raha teenida, „[k]äed õlast liikumatud, kanged, justkui ühest tükist, pea otse, silmad kahele poole vilamas, teraselt ümbritsevat tähele panemas, peale passimas, nii nagu šerif ameerika filmis, sammus Apo laudade vahel” (Traat 1985: 280).

Lisaks soetab Apo peagi auto – Žiguli, ehkki tal ei ole omaette korterit. (Ka Kaugveri kuuldemängus läheb naine trammijuhi juurest ära „autoga mehe” juurde.) Auto tagab paarile ajutise privaatruumi, ent igapäev kahetoalises Mustamäe korteris koos Apo lahutamata naise, ema ja Ola lapsega eelmisest kooselust purustab nende suhte. Kui Ola tuli oma abikaasa juurest ära mööda Sõpruse puiesteed undava trolliga, siis „[a]eg oli edasi läinud, raske öelda, kuhu, kuid seekord kolis Ola autoga. Apo tõstis kaks kohvrit pagasiruumi, laskis kaane mürtsudes kinni. Velvol oli süles Vilma ostetud pruun karu, kaenlas Kaida kingitud kallur. Nii sõitsid nad Õismäe poole – vastu uuele elule ja uutele katsumustele.” (Traat 1985: 308) Teksti põhjal oletades kolib Ola linna vastehitatud nurka Järveotsa teel Harku järve ääres, ühiselamutüüpi hoonesse. Majani, mille aknad on õhtukaarde, ühistransport toona sinna õieti ei ulatunudki, ehkki Väike-Õismäe ringile tõi linnast „pungil Õismäe buss” (Traat 1985: 316). Korter on linna serv, ühe maailma tuuline lõpp.(17)

Traadi lühiromaani pealkiri kujutab endast Ola vaimse hapruse metafoori, süžee võiks aga olla tüüpiline noore kangelase linnatuleku lugu. Linn on Ola ühe majanaabri sõnutsi vangla ja vähihaigus, aga vana segane mees ütleb ka, et „kogu maailm on linn” (Traat 1985: 320). Olale tundub, et juurtega päriselt maapinnas tunneks ta end paremini, ning Väike-Õismäe servalt kolibki ta maale tagasi, olles läbi elanud veel ühe vaimse kokkuvarisemise. Millega ta sinna sõidab, ei tea. Ola on juba loomult raskemeelne(18) ja tõenäoliselt ei olegi ta kunagi (enam) päriselt õnnelik, ehkki saab endaga nüüd hakkama. Romaanis tõusev ja langev pinge on struktureeritud ka tema sõitude ja kolimiste kaudu: hingetõmme, uus algus ja eluetapp, uus arengu­etapp ka linna kasvamises, uus sõiduvahend, ehkki domineerib troll, seda ka ülekantud tähenduses. Ei saaks küll öelda, et „inimene on troll” või et „Ola on troll”, aga Traadi tekst tõstatab omakorda küsimusi indiviidi võime kohta iseseisvalt tegutseda. Doktor Levin ütleb Olale:

„Kujutage ette trolli. Teie olemus, teie programm ja struktuur, kõik see, mida te muuta ei saa, on trolliliin, teie väline mina aga sõiduk, olete oma eluavaldusis piiratud nagu meie kõik, käite kindlat teed nagu troll juhtmeid pidi. Päevast päeva, aastast aastasse võtate vastu ja saadate ära külalisi, vestlete nendega, olete saavutanud omal alal vilumuse, kuid nüüd on see liin, ma ei ütleks et katkenud, see oleks liig, igatahes annab ta lühist, õige pisut muidugi, kuid annab. Eks?” (Traat 1985: 269)(19)

Unt ja Traat on mõlemad oma väidetes vastuolulised: rutiin on tappev, aga seda on ka liinilt mahajooksmine.

 

Liinid, mis meid loovad

Neljas agregaatolek, plasmaolek, märgib Keunenil linna nn virtualiseerumist: „plasma­ekraane võib pidada linnaelu uuemate kujude locus’eks, modernsuse uusimas faasis esile tõusnud „immateriaalse linna” meediumiks” (Keunen 2019: 166). Selle oleku alla võib arvata blogides ja sotsiaalmeedia kaudu loodud linnade representatsioonid.

Veronika Kivisilla lühivormikogumiku „Kuni armastus peale tuleb” (2018, täiendatud trükk 2020) alged peituvad Facebooki postitatud päevamuljetes. Taas võiks raamatu teljeks nimetada üht ühistranspordiliini, seekord elektrirongi,(20) ehkki minategelane sõidab ka bussiga või rändab jalgsi. Huvitav on võrrelda Kivisilla teksti samal aastal teisel pool maakera Seattle’is ilmunud blogipostituste-raamatuga „Liinid, mis meid loovad”, mille autor, fotograaf ja filmimees Nathan Vass teenib Seattle’is leiba ühissõidukijuhina.(21) Peatükkide raamistik on mõlemal juhul mõni päevasündmus. Vass kritseldab märksõnad paberile, hiljem taastab kogu situatsiooni, püüdes tabada kõnekeele nüansirikkust (Vass 2018: VIII), Kivisilla kasutab märkmikku, kuhu paneb loo vahetult kirja (Postimees 2018) – ilmselt samuti märksõnutsi; tulemus on tulvil sõnamänguvõlu ja situatsioonikoomikat.

Vassi raamatu eessõnas osutab Paul Constant (2018: XI), et autor on viie aasta jooksul üles tähendanud nii liigutavat suuremeelsust kui ka teravaid kokkupõrkeid, seda, kuidas Seattle’i nägu muutub, ning ka kõik selle, mida ühest ühistranspordi­vahendist leida võib, kunstist väljaheideteni. „Vass tõepoolest vaatab asju” – märkab peeni detaile, võtab arvesse konteksti (Constant 2018: XII). Niisama (südamlikult) terane on Kivisilla. Vassi kirjutamisstiili iseloomustus – blogi rütm muutub sügavamaks, selles tekib kirjandusteosele omane ajakasutus, tegelased esinevad korduvalt ja avanevad üha rohkem, autor näeb tema liinil sõitvaid lapsi suureks kasvamas, nii et kõik kokku moodustab ühe linna mitmetahulise loo (Constant 2018: XIV) – sobib ka Kivisilla raamatu kohta.

Erinevusedki väljenduvad tekstis kirjeldatud sündmustes. Vass juhib enamasti üht Seattle’i kurikuulsamat liini läbi Rainier Valley, Kivisilla igapäevamarsruut on rahulik Pääsküla-Tallinna rong. Vass on sorteerinud blogipostitused raamatuks temaatilist tervikut otsides, Kivisilla kerib aega tagurpidi: lapsed tema raamatus jäävad aina väiksemaks, nagu vaataks neid läbi tagurpidi pööratud kiikri, mis lisab omakorda ruumis liikumise metafoorsust – sealt kaugelt nad hakkasid ükskord tulema.

Ühistranspordis kui kindlate piiridega ruumis põimuvate lugude avastamise võlu on Andra Teede analüüsinud Riikka Pulkkineni loomingu arvustuses. Romaani „Tõde” („Totta”, 2010, e k 2011) üks võtmekangelasi Anna armastab tiirutada Helsingis trammiga ja „võõraste inimeste elukäike ette kujutada, mõelda välja, kas nad on armastatud, kust nad tulevad. See kõlab nagu iga (noore) kirjaniku soendustrenn, see on nii tuttav.” (Teede 2013: 121) Samamoodi on Anti Saar kirjutanud raamatus „Tekste siledast ruumist” (2009) inimestest Pariisi metroos. Kivisilla ja Vassi tekstide ehk olulisim sarnane nimetaja on aga pisikeste ühismaailmade tekitamine. Ühistranspordi kasutaja on ühe linnaga seostuva kogukonna liige ja võiks oletada, et ta tuleb linnas oma eluga toime. Vassi raamatust aimub aga, mis saab (või õieti ei saa) neist, kel pole võimalik ühistranspordiga sõita. Ta võtab näiteks peale kodutu, kelle on mööduja räpaga üle valanud ja eelmised sama liini juhid keelanud tal bussi peale tulla: „Nägin ta ilme väsinud agooniat, nägu, mis püüdis pinnale jääda” (Vass 2018: 43–44). Reisijatest moodustub omamoodi toetusgrupp, kes arutab, kus mees end ja oma riideid pesta saaks, kas keemiline puhastus on siis veel lahti, kui buss sinnakanti jõuab, ja jäledast haisust ei tee keegi välja. Vass näib üldse lootvat, et sõidust tema bussiga ja headest sõnadest saab vähemalt kellegi jaoks mõnda paremasse kohta või ellu viiva teekonna algus.

Kivisilla puudutab üksindust ja inimeste tuge kurval hetkel (2018: 27), millestki osa olemist ja saamist, isegi kui see on vaid käik linna teise serva (2018: 95). Sotsiaalse äralõigatuse probleemidele ei ole ta tekstikogumis vihjanud, oma luules küll on. Võib-olla ei ole liikumisvõimaluse puudumine Tallinna vähekontrollitud, tasuta ühistranspordi juures otseselt teemaks, ehkki inimene võib siingi hätta jääda. Nii Kivisilla kui ka Vassi kujutatu on aga maailm, „mis eeldab ainulaadset olekut, valmisolekut olla avatud parimatele võimalikele võimalustele – ja suutlikkust neid võimalusi selgelt näha, neis täielikult kohal olla” (Kaus 2018: 221). Vass näeb bussisõitu kui võimalust avastada maailma igas mõttes, väljast ja seest, Kivisilla poetiseerib argisust, ühendades üleelusuuruse ja igapäevasuse pinge (vt Kaus 2018: 217). Vassi ühest mõtisklusest kumab ka selle pisikese maailma ühe hoobiga purustamise võimalus: noor bussijuht vihjab 1998. aastal juhtunud, õnneks vaid kolme hukkunuga tragöödiale, kui hullunud reisija tulistas ühe liini juhti ja ühissõiduk kukkus Unioni järve kaldaid ühendavalt Aurora sillalt kortermaja katusele (Vass 2018: 147). Vass ei kirjelda juhtunut lähemalt, niisiis peab uudishimulik lugeja guugeldama, et teoses kujutatud ja tegeliku Seattle’i vahel kontakte otsida, ent raamat kutsub seda tegema niikuinii. Selles mõttes need raamatud erinevad: Kivisilla proosakogumik meelitab pigem raamatus kujutatud maailma, sisemisele reisile.

Arvatavasti on loonud või loovad sarnast kogukonnatunnet ühistranspordis – lootes just ilukirjanduse kaudu suurendada inimestevahelist mõistmist – luuleprojektid Londoni (vt Poems…) ja Brüsseli metroodes (vt About Transpoesie)(22), trammiluule UNESCO kirjanduslinnas Heidelbergis (vt UNESCO kirjanduslinnad 2018) ning Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Edelaraudtee ühine rongiluule projekt, samuti selle jätkuna ette võetud luule levitamine Tartu bussides (Hanson 2015).

 

Lõpetuseks

Käesolev ülevaade ei ole kaugeltki ammendav, ja kokkuvõtte asemel tahaksin tõstatada uusi uurimisküsimusi. Analüüsima peaks lähemalt üksikuid tekste, seda, kuidas on ühissõidukis reisimist tajutud ja kirjeldatud, arvesse võttes erinevaid ajaperioode ja laiemat tausta – nagu Elizabeth Amanngi (2018) on osutanud ilukirjanduse kõrval eksisteerivaile allikaile. Praegu jäi artiklis täiesti vaatlemata see, mismoodi võis ühissõidukite teke kajastuda näiteks toonases ajakirjanduses. Selliseid interdistsiplinaarseid seoseid on juba loonud Riho Paramonov (2019b).

Oluline oleks laste- ja noortekirjanduse aspekt, lapsed puutuvad ühistranspordiga paratamatult rohkem kokku. Meenub Ellen Niidu värssmuinasjutt „Imeline autobuss” (1968) ja noore luuletaja EiKi räpitekst „Tramm” (2019).

Huvitav küsimus on, kuidas on seostatud linn, seda läbivad teed ja neil kohtuvad inimesed; kuidas ühistranspordi kujutamine võib ilukirjandusteoses toimida kui linna tuiksoon, ruumilisuse tekitaja. 1993. aastal on tehtud lühike portreefilm Juhan Viidingust Kadrioru trammis, kus tema loetud tekstid seostavad akna taga mööduvat linna, selle hoonete ja inimeste lugusid. Pärast rumeenia luuletaja Cristian Popescu surma on sealsetes trammides lavastatud eksperimentaalteatrit pealkirjaga „Tramm nimega Popescu” („Un tramvai numit Popescu”), avamaks kirjaniku loomingu mitmehäälsust ning seal rõhutatud ühtekuuluvustunnet ligimeste vahel, olgugi nad võhivõõrad. Trammireisijad hõlmatakse etendustesse nii pealtvaatajate kui ka osalistena (Popescu 2014: 213–215).(23)

Siin käsitletud tekstide põhjal võib arvata, et kirjanduslik linn on ühistranspordiga vägagi kokku põimunud. Kirjandustegelase liikumine ja selleks kasutatav vahend kirjanduslikus linnas iseloomustavad linna arenemist, autori valitud sõiduriistad avavad mõnelgi korral tegelase loomust või seda, missugused ootused võivad tekkida lugejal tegelase jaoks loodud maailma tõlgendades. Võib-olla kõige huvitavam on, et kirjanduslikud ühistranspordivahendid avavad linnaelu selliseid külgi, mida ehk muidu liiga harjunult ja hajameelselt vaatleme, ning peegeldavad sealjuures linna arengut – Bart Keuneni mõistes tahkest olekust plasmalinnaks. Kordagi ei tohiks aga ära unustada, et tegemist on kirjanduse metafoorse, siiruviirulise „peegliga”.

 

Artikkel on kirjutatud HERA projekti „Public Transport as Public Space in European Cities: Narrating, Experiencing, Contesting (PUTSPACE)” külalisteadurina Åbo Akademi ülikoolis veebruaris-märtsis 2020. Kirjutamist on toetanud ka PRG908 („Eesti kesk­konnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”).

 

Elle-Mari Talivee (snd 1974), Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur ja muuseumiosakonna juhataja (Väikese Illimari 12, 11623 Tallinn); Tallinna Ülikooli teadur, ellemari@utkk.ee

Eesti Kirjandusmuuseumi videoloengud (https://www.kirmus.ee/et/tegevus/videoloengud) mais:

6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.

28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.

28. mail välja kuulutatud 2020. aasta Ilmapuu auhinna kandidaadiks sai liivi keeleteadlane ja kultuuritegelane Valts Ernštreits (liivipäraselt Valt Ernštreit). Ta on aastakümneid tegelenud liivi kirjakeele arendamisega, uurinud põhjalikult liivi sõnavara, liivi uusimat ajalugu, kirjandust, kohanimesid, liivi-läti keelesuhteid ning korraldanud liivi keele ja kultuuri õpetamist kooliõpilastele. Samuti on ta liiviteemalise portaali Livones.net pikaaegne toimetaja. Ilmapuu auhinda annab välja Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi nõukogu. Auhinna eesmärk on tunnustada soome-ugri hõimu­rahva kultuurilise identiteedi ja püsimajäämisega seotud koda­niku­algatuslikku tööd.

29. mail korraldati Tallinna Ülikoolis David Samoilovi 100. sünniaasta­päevale pühendatud konverents. Nn Samoilovi lugemised toimusid Tallinnas juba kuuendat korda. Veebi vahendusel võtsid konverentsist osa tema loomingu asjatundjad Venemaalt, Kasahstanist ja Lätist. Eesti teadlastest esinesid Irina Belobrovtseva (TLÜ) ja Roman Voitehhovitš (TÜ).

Augustis 2019 kaitses Olga Gaitšenja Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja eesti keeles kirjutavate vene emakeelega inimeste kirjutamisprotsessi kohta. Teema on mitmes mõttes Eesti keeleteaduses uus ning väitekiri püüab täita korraga mitut tühikut. Ühelt poolt ei ole meil eestikeelset kirjutamisprotsessi kuigi palju psühho­lingvistiliselt uuritud, ei võõr- ega emakeelsete kirjutajate seas, teiselt poolt napib uurimusi ka eesti keele kasutusest teise keelena eri kontekstides. Kuidas sünnib eri keeleoskusega üliõpilaste (eestikeelne) tekst, millises järjekorras seda kirjutatakse, mida ja kuidas parandatakse, kui palju miski selles protsessis aega võtab – kõigile neile ja paljudele muudele küsimustele otsitakse uurimuses vastuseid klahvivajutuste salvestuse meetodi ning ScriptLogi programmi abil, millega on salvestatud uurimise aluseks olev andmekogu. Lisaks konkreetse uurimismaterjali analüüsile, mis seisneb iga katses osaleva kirjutaja arvutiklahvide vajutuste salvestustes, arutletakse töös ka võõras keeles kirjutamise keeruka protsessi üle, lähtudes abstraktsetest kognitiivsetest mudelitest kirjutusprotsessi kohta.

Kokku 34 vene emakeelega üliõpilast pidid kirjutama teksti etteantud teemadel, kusjuures programm salvestas kõik nende klahvivajutused, see tähendab uute märkide lisamise, parandused, liikumised tekstis jms. 17 tugevamal üliõpilasel paluti kirjutada arutlev tekst teemal „Kas kõigile on vaja kõrgharidust” ja 17 nõrgemal üliõpilasel jutustav tekst teemal „Mida on mulle andnud ülikool”. Kirjutiste teemad valiti nii, et tugevamatel ja nõrgematel eesti keele oskajatel oleks sarnane temaatika, kuid tekstid oleksid erineva abstraktsuse tasemega. Andmestik jagati alarühmadesse tudengite keeleoskustaseme järgi (A2–C1) ja analüüsitulemusi võrreldi nende rühmade kaupa. Selles mõttes jätkab väitekiri keeleoskustasemete võrdluse uurimist, mille hiljutine näide sama juhendaja Annekatrin Kaivapalu käe all oli Mare Kitsniku väitekiri 2018. aastal.(1)

Klahvivajutuste salvestamist on uurimis­materjalina mujal maailmas ka varem kasutatud, uudne on see eelkõige Eestis. Siin on kirjutamisprotsessi (täpsemalt, tõlkimisprotsessi) sarnasest vaatenurgast uurinud Marju Taukar koos oma kolleegidega, kasutades küll mõnevõrra teisi meetodeid (ekraanisalvestisi), kuid otsides samuti vastust küsimusele, mida ütleb „tehniline” kirjutusprotsess mõtlemise kui protsessi kohta.(2) Olga Gaitšenja tõdeb eessõnas, et on meetodit õppinud eelkõige Soomes oma teise juhendaja Åsa Palvi­aineni juures. Soomes ongi klahvivajutuste salvestusmeetodit uurimistöös kasutatud peaaegu paarkümmend aastat, uuritud on näiteks kirjutamisprotsessi prantsuse keele õppijatel ja soome lastel.(3) Väikses kõrvalrollis on see meetod ka Leena Nissilä väitekirjas, mis käsitleb eesti keele mõju soome keele sõnavara ja rektsioonide õppimisele.(4) Turu ülikoolis on töös mitu ScriptLogi kasutavat keeleõppimise uurimust.

Gaitšenja dissertatsioon koosneb neljast publitseeritud artiklist ja kokku­võtvast peatükist. Artiklid on ilmunud Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamatus ja ajakirjas Lähivõrdlusi aastatel 2011–2017. Kolm artiklit on eesti, üks inglise keeles. Natuke kahju on, et ükski artikkel ei ole ilmunud suures rahvusvahelises ajakirjas, mille retsenseerimisprotsess oleks kaasanud rohkem rahvusvahelisi asjatundjaid.

Kokkuvõttev osa koosneb omakorda sissejuhatusest ja neljast peatükist. Tekst on asjalikult ja tihedalt kirjutatud ning hästi struktureeritud. Kasutatud kirjanduse üldhulk on aukartustäratav. Esitatud on rohkesti erinevaid kirjutamisprotsessi iseloomustavaid mudeleid ja arutletud käsitluste arengu üle. Samuti on täpselt kirjeldatud meetodit, lisatud näiteid uuritud tekstidest ja logifailidest, mis annab lugejale võimaluse natukenegi mõista uurimuse tehnilist külge ja selle keerukust. Eraldi on juttu kirjutamisprotsessist kui millestki kognitiivselt raskest, milles inimene on pidevas ülekoormuse seisundis.

Väitekirja neli artiklit edenevad loogiliselt. Tekst on tehniline ja seda on raske lugeda suure hulga sümbolite tõttu. Samas on näha, et keerulise andmestikuga on tehtud suur töö. Esimene artikkel juhatab sisse meetodi ja selle võimalused ning viib uurimuse läbi ühe osaleja andmete põhjal. Artikli väärtuseks on ka informandiga tehtud retrospektiivse intervjuu tulemused. On väga huvitav teada, kuidas informant ise oma kirjutamisprotsessi analüüsib. Väite­kirjast selgub, et kuigi teisi intervjuusid kasutatud ei ole, on need siiski olemas ja tulevikus on võimalik nende kaudu saada lisateadmisi kirjutusprotsessi teadvustamise kohta. Järgmised artiklid esitavad kogu materjali põhjal tehtud üldistusi üksikteemade kaupa.

Teine artikkel vaatleb mikrokontekste, mille all mõeldakse erinevat tüüpi siirdeid ühelt klahvilt teisele (nt sõnasisene, sõnadevaheline, lausetevaheline, kustutusklahvi vajutust või hiire liikumist sisaldav jms). Kontekste on statistiliselt analüüsitud nii esinemissageduse kui ka ajalise kestuse kaudu. Ootuspäraselt on pikimad pausid lõikude vahel, lühimad sõnade vahel. Eri taseme keelekasutajad on mikrokontekstide osas suhteliselt sarnased, näiteks ei vähene kustutuste arv keeleoskuse taseme tõusuga.

Kolmas artikkel käsitleb ehk intuitiivselt kõige lihtsamalt tajutavat kategooriat – parandusi. Kui eesti keele suulise kõne eneseparandusi on varemgi uuritud, siis kirjutatud keele paranduste käsitlusi teada­olevalt siiani pole. Meetod võimaldab registreerida kõik tekstis tehtud parandused, kuid muidugi üsna tehnilisel viisil. Eelkõige jagunevad parandused lisamisteks ja asendamisteks, mis omakorda võivad olla trükivead. Siinkirjutajatele näib kõige huvitavam vormiparanduste dünaamika: selgus, et vormiparandusi omakorda tüüpideks jagades on igal alltüübil erinev sageduslik jaotumus eri keeleoskustasemete vahel. Näiteks keeleoskuse tõustes suureneb sõnajärjeparanduste ja väheneb ortograafiaparanduste arv. Tulemused näitavad selget tekstiparanduste arvu kasvu kirjutajate keeleoskustaseme tõustes, kuid langust B2- ja C1-taseme vahel. Võrdluseks oleks soovinud emakeelse kirjutaja andmeid, kuid loomulikult on arusaadav, et see ei kuulunud väitekirja uurimis­ülesannete hulka.

Neljas artikkel käsitleb sujuvust, mis on defineeritud teksti kirjutamise kiirusena (suhtes iga kirjutaja individuaalse kiirusega). Arvesse võetakse ka kirjutamis­puhangute (katkestusteta loodud teksti­hulkade) pikkust. Tulemused näitasid sujuvuse pidevat arengut keeleoskustasemete tõustes, eriti suur erinevus oli B2- ja C1-taseme vahel.

Nii kõiki artikleid kui ka katuspeatükki iseloomustab autori suur lugemus ja eelnevate (enamasti inglise keele omandamist käsitlevate) uurimuste põhjalik ülevaade. Autor on pidanud oma uurimuse jaoks looma (või inglise keelest kohandama) suure hulga termineid. Üldiselt on need hästi õnnestunud, näiteks juba nimetatud, kogu väitekirja seisukohast oluline mõiste kirjutamispuhang. Mõned terminid on siiski mõistetavad ainult kasutatava meetodi raames. Näiteks ei ole üheselt arusaadav termin kontekstieelne parandus, mille all mõeldakse parandust teksti lõpus mõtte väljendamise hetkel (kursor on viimase tähemärgi järel) ja mis vastandub konteksti­sidusale parandusele, mis tehakse teksti sees. Nendest terminitest jääb mulje, nagu oleks kontekst ainult paranduse järel olev tekst, kuigi tegelikult kuulub ju konteksti mõistesse ka varasem, juba olemas olev tekst.  Eriti hästi ei kõla eesti keeles termin kontseptuaalsed parandused, millega tähistatakse eelkõige sisuparandusi.

Uurimus on teoreetiline selles mõttes, et otseseid järeldusi kirjutamise õpetamise/õppimise hõlbustamiseks tehtud ei ole. Seda oleks ka selle meetodiga ja selle materjali pealt võimatu teha. Puudub ju võrdlus emakeelsete kirjutajatega, kelle kirjutamisoskus peaks ehk olema võõrkeele eesmärgiks. Töös on siiski väidetud, et rakenduslik pool seisneb ka selles, et teadlikkus kirjutamisse haaratud protsessidest võib vähendada kognitiivset koormust ja edendada kirjutamisoskuse arengut (lk 88). Lugejale ei saa siin päris selgeks, kuidas see saab edendada kirjutamisoskuse arengut, st millist kasu ikkagi toob protsesside teadvustamine õppijale. Küll aga on uurimus oluliselt parandanud teadmisi sellest, kuidas kirjutamisprotsess klahvivajutuste poolt vaadates toimub.

Töö kõige suurem väärtus peaks olema selles, et otsustada, mida ikkagi klahvi­vajutused, pausid jms näitavad selle kohta, mida veel otse uurida ei saa: ajutegevust kirjutamise ajal. Siin oleks ehk oodanud natuke julgemaid arutlusi. Millised on kõige üldisemad järeldused, mida klahvivajutustest teha saab? Kui palju võib nendes järeldustes kindel olla ja kui suur osa on hüpoteetiline? Hiiglaslik töö, mis on tehtud tehniliste detailide uurimisel, ei ole ehk väitekirja kirjutamise ajaraamides veel saanud piisavalt distantsi, et suurt hulka statistilisi andmeid tõlgendada võõrkeelse kirjutusprotsessi sisuliseks iseloomustuseks. Küllap see veel tuleb.

RENATE PAJUSALU, MAISA MARTIN

Aado Lintrop. Minagi olin Jaakobiteel. Palveränduri märkmed. Tartu: Ilmamaa, 2020. 188 lk.

Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)­ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuu­pikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taas­esitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri kohustustega: teekonna ettevõtmise juures sai otsustavaks asjaoluks Santiagos toimuv üleilmse etnoloogide ja folkloristide ühingu kongress, mis niisiis paneb Lintropi camino’le punkti. Palverännupäevikut raamib aga mitu kuud hilisem viibimine Visby loomemajas.

Raamatu pealkirjas leiduv minagi võib tunduda kergelt (enese)irooniline, arvestades Santiago de Compostelasse matkamise ja selle raamatuna kajastamise populaarsust tänapäeval, samuti palverännaku hindamist muu hulgas ideaalse võimalusena „kohata inimesi ja kuulata nende lugusid”(1). Lintrop otsustab ka ise seada oma missiooniks sellel teel „rääkida lugusid [---] peamiselt väikerahvastest – mansidest, udmurtidest, setodest. Ka oma välitööde kogemustest ja mälestustest.” (Lk 117) Kõiki religioone võrdselt austamisväärseks pidav autor on aga teele asunud „tahtega [---] ennast arendada”, „mitte jumalat teenida” (lk 187) ega ole oma tavaharjumustest päris vaba („laen iga päev mõne pildi molovihikusse”, lk 92). Nii mõtiskleb ta paratamatult selle üle, kuivõrd ta üldse on päris palverändur, keda niisama uitajast või sel teel odavaid öömaju ärakasutavast turistist eristab üldarusaamas kas siis sügav usklikkus või vaimne ummikseis, mille tõttu otsitakse argistest elumuredest vabal camino’l iseäralikku meeleparandust. Vastandus moodsate (nt ümbritsevasse meelelise neeldumise asemel klappidest muusikat kuulavate) ja tõtakate (ülearu sportlikult liikuvate) peregrino’dega on siiski terav: Lintrop rändab üksi ega otsi kramplikult toda camino osaks arvatavat ühtekuuluvustunnet, püüab aga tajuda „kohalikke rütme” ja rangelt keskenduda kõndimisele kui füüsilisele kulgemisele (päevatee võetakse kokku nii kilomeetrites kui ka sammudes). Seetõttu võngutavad tema meelelist ülevust või paikkondlikku elevust lihtlabased olukorrad (vihm, ulguv tuul, villid jalgadel, öömaja- ja söögi­otsingud jms), millest muidugi sugeneb kirjelduslikku raugust ja tükati monotoonsust. Ent küpsele vaimurändurile on ehk loomu­omanegi ettevõtmise toime, kaasteelistega kohtumiste ning enese ja maailma üle arutluste sõnastamine tasakaaluka sumedusega.

B. M.

Jüri Talvet. Tundmised. (Kaasaegne mõte 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 207 lk.

Tänapäevasele esseistikale keskenduva raamatusarja „Kaasaegne mõte” algataja ja alalhoidja Jüri Talvet on taas andnud isikliku panuse, et tänavu 15-aastaseks saav, ent prestiižselt harva ilmuv sari liialt ei soikuks: 69 lühivormis arutlust sisaldav „Tundmised” on Talveti kolmas teos sarja avaraamatu „Sümbiootiline kultuur” (2005) ja esseežanri alusepanijale Michel de Montaigne’ile suunatud filosoofiliste ja kultuurilooliste mõtiskluste („Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine””, 2014) järel. Kõigi kolme ainering on laias laastus sama: „kultuuri vahekord loodusega, ühiskonnaga ja (kordumatus ajaraamis) isikliku eksistentsiga”, nagu kinnitab kaane­tutvustus. Ent rõhuasetus on igal raamatul erinev, nagu ka tõukepunkt, mis sedapuhku on sama efektne kui Montaigne’ile kirjutamise mõte: iga arutluskäik on pealkirjastatud kesksele teemale osutava juhtlausega (või kahega), mis pärineb hispaania baroki esindusteosest, Baltasar Craciáni filosoofiliste miniatuuride kogumikust „Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst” (1647, e k Talveti tõlkes 1993 ja 2019, tõlke esmaversioon kandis pealkirja „Käsioraakel ja arukuse kunst”).

Paljuski moralisti vaatepunktist lähtuvate esseede arutlused kulgevad üldkultuurilistest väärtustest ja maailmapoliitikast kuni armastuseni. Korduvalt esile kerkivad probleemkohad moodustavad aga tüüpilised kobarad: hingelis-vaimsete väärtuste ja loovuse taandumine tehnilis-­materiaalse progressiusu, virtuaalsuse ja kasumlikkuse ees, uutes sugupõlvedes matslust kasvatava (vt lk 72) massikultuuri pealetung, samuti moraalse ja emotsionaalse arukuse unarul-­olek igapäevases toimimises jne. Tänapäeva suurimateks pahedeks näivadki Talveti silmis olevat teadus-tehnoloogiline õhin ja rahahimu, rajumalt väljendudes „infotehnoloogilis-plutokraatlik türannia” (lk 28), mis kahjustab nii vaimu kui ka füüsist, ja seda ei väsi ta kordamast. Ometi ei suubu see korduvus lihtsalt torinaks kõige üha uueneva ja edeneva pärast. Talveti kriitilisus ühiskonna ja kultuuri seisundi suhtes, teatud (humanitaarsete) põhiväärtuste perspektiivist kahtlemata asjakohane, väljendub delikaatselt ning on sümpaatnegi, kuivõrd see saab arutluste käigus alati avara­pilgulise raami, mis lähtub suuresti looduse mõistmisest elu terviklikkusena ning „loovusliku kultuuri” idealiseerimisest. Kultuur on Talveti hinnangul „ühiskonna tegelik alus, tema moraal ja hing, nagu ka tulevikuväljavaade” (lk 75) ning ühtlasi väikeste rahvaste „iseolemise tugevaim kaitse” (lk 165). Enesest mõista leiab Talvet haardeka õpetlasena tänapäevase ainese lahkamiseks alati tuge maailmakirjanduse klassikast (sagedamini on toodud kirjanduslikke näiteid Thomas More’i „Utoopiast”). See on tervikuna inspireeriv, eriti kui ärihuvid ja kasumlikkus on maa­ilmas ühtäkki pausil.

B. M.

Kaia Leht. Tillemanni kella all. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2019. 632 lk.

„Tillemanni kella all” on Teise maailmasõja aegset Tartut ja selle haritlaskonda käsitlev ohtrate piltidega varustatud mahukas teos, mille keskne tegelane on autori vanaisa Elmar Lani. Lani oli advokaat ja Vabadussõja veteran, kes kuulus muu hulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Tartu Meestelaulu Seltsi ning osales Teise maailmasõja ajal põrandaaluses tegevuses.

Raamatu esimese poole moodustab Elmar Lani fiktiivne päevaraamat, mille autor kirjutas oma vanaisa dokumentide ja omaaegsete ajaleheartiklite põhjal. Päevaraamatu paremaks mõistmiseks järgnevad lühiuurimused inimestest, kes olid olulised nii Lani elus kui ka 1940. aastate Tartu sündmustes. Viieteistkümne silmapaistva isiku hulka, kellest kõigist võiks kirjutada oma raamatu, kuuluvad nt Eesti Tervishoiu Muuseumi asutaja Voldemar Sumberg, nõukogude võimu eest esimese sinimustvalge lipu peitnud Karl Aun ning relvastatud vastupanu organiseerinud kapten Karl Talpak. Epiloogis lisandub kümme elulugu, kuid need jäävad kontekstist välja ega anna raamatule eriti midagi juurde. Teos keskendub inimestele ja nendevahelistele suhetele: autor on palju vaeva näinud, et kirjeldada, kuidas tegelased teine­teist tunnevad ning kuidas omavahel läbi saavad. Väljamõeldud päeviku formaat võimaldab jutustada lugu kronoloogiliselt ning aitab peategelasele kergemini kaasa elada. Muidu võinuks kogu teos muutuda kuivaks sündmuste loeteluks, nagu see elulugude peatükis pahatihti juhtub.

Kaia Lehte ajendas raamatut kirjutama vanaisa isiklike dokumentide juhuslik avastamine. Kirjutades rändab autor aeg-ajalt tänapäeva, et analüüsida iseenda tundeid materjali uurides. See on ka üks raamatu põhilisi omapärasid: autor kirjeldab uurimisprotsessi ning sellega kaasnenud emotsioone.

See, kas Eesti lugejad vajavad veel üht raamatut Teisest maailmasõjast, on maitse küsimus, kuid nagu autor korduvalt rõhutab, pöördelisel ajal tegutsenud inimesed on seda väärt, et neid mäletataks. Ilmaasjata hoiatab Leht lugejaid: „Mina ei ole kirjanik ega ajaloolane” (lk 7), sest teoses on palju kaasahaaravat: nii 1940. aastate Tartusse viiv päevik, erakordsete saatustega inimeste elulood kui ka ridade vahelt peegelduv autori elevus.

ERMO KARPOV

Ajaloolasest ekspeaministri ja poliitiku Mart Laari haare on imekspandav, kui vaadata tema mitmekesistel teemadel autoriraamatute riiuli täienemist kahe- või kolmekaupa aastas. Raamatut Johann Voldemar Jannsenist esitledes tunnistas muuhulgas ärkamisaja uurijana tuntud Laar („Äratajate” (2005) ning Jakob Hurda raamatu autor (1995)), et sai alles raamatut kirjutades teada palju fakte, millest polnud enne kuulnud. Kõige hämmastavam olevat Jannseni tohutu haare: „Ükstaspuha, mida ma Eesti ajaloos puudutan või enda ümber näeme Eestis, kas või laulupidu, siis me näeme igal pool absoluutselt Johann Voldemar Jannseni jälgi. See on kõige suurem tunnustus, mis olla saab,” selgitas Laar telekommentaaris.(1)

Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on populaarses vormis, tihtipeale ka eelmiste autorite osaliselt vananenud tööde (nt Rudolf Põldmäe) ja Laari enda varasemate teoste vigase ümberjutustusega. Suur hulk laialipillatud teadmisi on jõudnud ühiste kaante vahele, samal ajal ühtki uut fakti ega ideed silma ei hakanud. Pigem on mõni juba selgeks räägitud probleem jälle segaseks aetud – näiteks Jannseni müüdavus, olgugi et ka Laar selle lõpuks otsesõnu laimuks tunnistab (lk 270–274, 327). Põhjuseks on, peale kompilatiivsuse, ilmselge kiirustamine: kui uskuda, et Laar mäletab õigesti emotsionaalselt kirjeldatud kloostriaiavestlust Vello Saloga (lk 21–23), mil viimane veenis teda Jannseniga tegelema, siis võis Laar alustada raamatu kirjutamist alles 2017. aasta sügisel. Seega pole ime, et uurimistööks enam aega ei jäänud ja tuli leppida varem kogutud materjalidega, nagu tõestab kasutatud kirjanduse napivõitu loetelu ning ülevaade eelnevate autorite käsitlustest, millest vaid üksikud on 2010. aastast hilisemad. Laar on koguni ignoreerinud isa Vello Salo 2010. aastal peetud loengut ja hilisemat artiklit „Laulupidude armastuslaulud”, milles viimane leidis, et ärkamisaja ning laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, ja mõlemad vääriksid kumbki omaette doktoritööd koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt rängalt laimatud Jannseni esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn oli kogu aeg – luua eesti rahvas”.(2) „Postipapat”(3) retsenseerides hurjutas Laar mind varem ilmunud artiklite kasutamise pärast, õpetades, et „Jannsenit puudutavaid materjale on Eesti arhiivides külluses”.(4) Käesolevas raamatus pole arhiive mainitudki. Niisiis ootavad külluslikud arhiivimaterjalid Jannseni kohta (ka Venemaa arhiivides!) ikka veel avastamist.

Palju on viidatud Koidula kirjutatud ning unustusse jäänud Jannseni eluloole (see avaldati trükis esmakordselt alles 1969. aastal), kuid samaaegne õde Eugenie oma, millele tuginesid kõik Jannseni biograafiad kuni XX sajandi teise pooleni, on jäänud mainimata.(5) Ajal, kui Eugenie seda koostas, elas Jannsen insuldist paranedes tütre ja väimehe juures, nii et elulugu võib osaliselt pidada autobiograafiaks ehk Jannseni minapildiks, milles ta on edukalt retušeerinud oma sünni ja kasvamise kõrtsitoas ning ametliku haridustee piirdumise külakooliga. See pilt on täienenud järgmiste põlvkondade mälestuste ja pärimuste toel, aga arhiiviallikad lükkavad paljugi ümber.

Laari võib tunnustada selle eest, et ta on Jannseni eluloo kohta tänaseni teatme­teostes ja Vikipeedias ringlevat väärteavet uute andmete põhjal õgvendanud: Jannseni isa e i o l n u d mölder ega m ö l d e r j a kõrtsmik (nende ametite ühendamine oli mõeldamatu); tema sünninimi oli kõigest Jaan, ta oli Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado ja Malle poeg (perenimi, mida Jannsen koos eesnimega korduvalt muutis, saadi seoses pärisorjuse kaotamisega mõni aasta pärast tema sündi) jne. Siiski kirjutab Laar taas Jannseni väidetavatest õpingutest kihelkonnakoolis (lk 39). See asutati Vändras esmakordselt 1842. aastal ja Jannsenist sai selle esimene õpetaja. Segadus paljudes allikates on tulnud sellest, et 1834. aasta seaduse ja seega ka aruannete järgi pidi igas kihelkonnas taoline kool olema. Laari kahtlemine köster Kochi võimekuses sellist kooli pidada on igati põhjendatud (vt samas lk 39 tsiteeritud Rosenplänteri iseloomustust). Kui kooli reaalselt nõudma hakati, tuligi Koch vallandada ja ametisse asus Jannsen.

Oma varasemates ärkamisaja käsitlustes polnud Laar „möldripoeg” Jannseni olulist rolli eesti rahvuse sünni juures veel tuvastanud, vaid taandas ta aktiivseimate äratajate hulka. Sellest tendentsist pole suudetud loobuda kõnesolevas raamatuski, kust saab lugeda hulganisti Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimehe kirjasaatjate väheütlevaid lühielulugusid, mille seas toimetaja oma vaevalt esile tõuseb.

Jannseni sünni ja põlvnemise ning pastor Körberilt saadud hariduse ülevaatelt (lk 25–49) minnakse üle mehestumisele Vändras, tuginedes peamiselt Jannseni hingepäevikutele „Diarium”. Seejuures võib tavalugejale jääda mulje, nagu oleks Jannsen oma perfektses saksa keeles peetud päevikut alustanud eestikeelse luuletusega, „mida on omistatud ka Jannsenile endale” (lk 45). Tegemist on minu tõlkega Pärnu muuseumi kakskeelses „Diariumi” (2001) väljaandes. Vändras ja Pärnus üles tähendatud päevikupihtimuste vaatlus (vastavalt lk 46–67 ja 69–89) kipub varjutama Jannseni tõelist tegevust ja pürgimusi, mida tütar Eugenie on iseloomustanud nii: „Juba tollest ajast aga ei andnud noor­mehele mõtted rahva käekäigu ja hariduse üle enam rahu ning unes ja ilmsi köitis teda unistus, teha midagi oma rahva heaks, mis veel nii vaene ja pimeduses oli, omamata ettekujutust mõnusamast ja paremast elust, et pidi end halvustada ning pilgata laskma. Pikema kaalumise järel usaldas ta 1845. aastal pöörduda keiser Nikolai poole palvega ajakirja välja­andmiseks, see palve lükati tagasi. Viis aastat hiljem tuli jälle äraütlev vastus: „Veel pole aeg”.”(6)

Laar on küll refereerinud (lk 59) Jannseni ajaleheloa taotluse kahekordse tagasilükkamise tegelikku põhjust ehk kultuurikartliku ja -vaenuliku Nikolai I keeldu endale uusi taotlusi esitada, kuid jätnud selgitamata, et kolmas katse õnnestus tänu uuele reformimeelsele keisrile. Pärast 1855. aasta troonivahetust suurenes perioodiliste väljaannete arv impeeriumis ja eriti Baltikumis plahvatuslikult. Pidades ebaõnnestumisi seotuks enda isikuga, tegi Jannsen uue katse „tankistide” abiga (trükikojaomanikud Borm ja Laakmann leheomanikena ning pastorid Schultz ja Willigerode toimetajatena) korraga Pärnus ja Tartus. Ja kui luba tuli mõlemale, jäi ta koolipapana Pärnusse, sest polnud kindel, kuidas ettevõtmine õnnestub. Siin avaldub ilmekalt see, mida tähendab toimetaja isik, andekus ning sihtgrupi põhjalik tundmine: Tartus ilmuma hakanud ajaleht Tallorahva Postimees jäigi pastoritest „kasuisade” käekõrval nelja aastaga varjusurma, samal ajal kui Jannseni leht kasvatas populaarsust ja andis julguse koolitööst loobuda ning kuuelapselist peret ainult ajakirjanikutööga toita. Nii kolis ta Tartusse, kus kehtiva leheloa omanik Laakmann jättis talle ajalehe osas vabad käed, leppides trükikulude katmisega. Ajalehe nime sai Tallorahva Postimehest muuta Eesti Postimeheks kohaliku võimu loaga.

Eugenie sõnutsi pidas isa Eesti Posti­meest oma tegelikuks elutööks: „1. jaanuarist 1864 ilmus papa toimetusel Tartus tema eluülesande tegelikuks realiseerimiseks Eesti Postimees. Sellest räägib juba nimi „Eesti”, mis papa poolt kasutusele võetuna senise maa- või talurahva omaette rahvatõuks aitas saada.”(7) Meil ei ole seni ühtki pädevat käsitlust selle kõigi oluliste ärkamisaja ettevõtmiste eestvedamise ja organiseerimise teenistuses olnud lehe kohta, mida Jannsen toimetas k u u s t e i s t aastat (1864–1880). Samal ajal on alles 1878. aastal kõigest neljaks aastaks areenile tõusnud Sakala, samuti selle toimetaja, pälvinud neid tosinajagu. Nii ongi Jannseni ning Jakobsoni rollide teadvustamine meie aja- ja kirjandusloos tugevasti nihkes Jannseni kahjuks.

Kui ligi kuus aastat Jannseni toimetatud Perno Postimeest on Laar vaadelnud suhteliselt põhjalikult, siis mahukama ja sisukama Eesti Postimehe vaatlus jääb pooleli 1871. aastaga pärast Soome reisi kirjeldust. Tõdetakse vaid, et Jannsen oli vanaks jäänud: „Neil päevil ei võinud loomulikult keegi teada, et see reis jääbki Jannseni avaliku tegevuse tipphetkeks. Tema aeg hakkas otsa saama. Jannsen oli eestlastele näidanud, et nad on rahvas, kuid õigusi sellele rahvale pidid hakkama nõudma teised.” (Lk 243)

Peatükk „Pöördtoolitund” keskendub 1870. aasta sündmustele ja nn suure sulesõja kirjeldusele ning tülidele Jakobsoniga ja siis (edasises peatükis) juba Sakalaga. See hakkas ilmuma seitse aastat hiljem ning oli oma lühikese ilmumisaja jooksul vahepeal veel kaheksa kuud suletud, kuid mitte kohalike intriigide tõttu, nagu arvab Laar (lk 296). Nagu selgub Sakala 279 lehega tsensuuritoimikust Venemaa ajalooarhiivis Peterburis, oli tegemist rüütelkondade liidri krahv Kotzebue kaebusega Varssavist uuele siseministrile, kes asja lähemalt uurimata vanale sõbrale kohe vastu tuli (Kotzebue kiri on 21. aprillist 1879, ministri otsus seitse päeva hiljem).

Laar oleks võinud rohkem usaldada ka uusimaid käsitlusi. Meil paraku kiputakse „eesti asja” ajamist ikka vaatlema kui „asja iseeneses”, unustades sealjuures rahvusvahelise ja kohaliku poliitika sündmused ning võnked ja antud juhul ka sellega seotud tsensuuriolude muutumised.(8) Näiteks Bismarcki tegevus Saksamaa väike­riikide ühendamisel aktiveeris slavofiilide ohutunde Baltikumi väidetava separatismi suhtes, aga 1871. aasta verine Pariisi Kommuun ehmatas kõiki valitsusi ning tingis Tsaari-Venemaalgi uute piirangute rakendamise. Ei saa unustada ka reforme ega algavat venestust. Jannseni teatav tagasi­tõmbumine rahvuslikes küsimustes oli nimelt sundkäik, mitte mingi tehingu tulemus. Selle kõige kohta on rohkesti materjali Eesti Postimehe ja Sakala vähe kasutust leidnud tsensuuritoimikutes Venemaa ajalooarhiivis. Postipapa ei saanud riskida oma ainsa elatusallika sulgemisega. Aga vahest mõtles ta ka rahva huvidele, sellele, millist kahju tekitaks päris hääleta jäämine? Enne Sakala tulekut Jannsenil ju konkurente polnud.

Jättes seniste uurijate jälgedes vajaliku tähelepanuta Euroopa poliitilise situatsiooni muutused, on Laar rahvusliku liikumise hoo raugemise taga näinud eelkõige Jannseni leplikkust ja rahu taotlemist. Pealinna tsensori Schultz-Bertrami era­viisiline hoiatuskiri Jannsenile (lk 248–250) ja tema suvine külaskäik Tartusse on Jannseni suunamuutuse tegelik põhjus, need toimusid mitmeid kuid enne kokkulepet rüütel­kondadega. Selle kirjeldamises jääb Laar ebamäärasele ja pigem Jannsenit süüdistavale seisukohale, tõdedes, et Jakobsoni levitatud süüdistused olid puhas laim, aga siiski „raha vastuvõtmine poliitilistelt vastastelt, isegi kui ta selle eest midagi tegema ei pidanud, [---] purustas kogu tema senise elu ja karjääri” (lk 266). Kokkulepet oli vaja eelkõige sakslastel,(9) kelle positsioon oli kõikuma löönud pärast keisrile esitatud palvekirja tabanud fiaskot, Bismarcki aktiveerumist ja Saksa-Prantsuse sõda, pealegi olid nad ise suutnud võime hirmutada massirahutuste võimalusega, nii et rahuldamata jäid mitte ainult Jakobsoni ja Hurda lehetaotlused, vaid luba ei saanud ka rüütlite endi vaevaga organiseeritud Maja Sõber.

Tõdedes, et Jannsen ei kavatsenudki kurssi muuta (lk 267), on järgmine peatükk pealkirjastatud kui „Paigallend”, milles lehe taotlusi enam ei vaadelda, vaid leitakse, et „eesti ühiskond oli Jannsenist mööda kihutanud”. Järgmine osa „Omadele võõras, võõrastele oma” algab Sakala tulekuga ja lõpeb Jannseni rabandusega, kirjeldades kahepoolseid sõnasõdu, kuid vaatab mööda sellest, et kogu Sakala „revolutsioonilisus” seisnes eneseupitamises ja konkurentide mustamises. Kui mõlemat lehte erapooletult lugeda, nähtub, et Sakala pole peale tülide algatanud ühtki uut teemat, vaid süvendanud Jannseni sisseaetud vagusid, ainult käredamas vormis. Jakobsonil ei õnnestunudki saavutada võrreldavat populaarsust, nagu oli Jannsenil 1870. aastatel, ega samasuguseid tiraaže, nagu Eesti Postimehel oli enne Sakala tulekut. Ja lehe lõplikust sulgemisest päästis Jakobsoni vaid enneaegne surm.

Märkusi oleks palju, aga osutan mõnele. Jannsenite kuulus perekonnapilt (lk 206) on jälle dateeritud aastasse „1867 või 68”. Nagu tõestab perekonnasisene kirja­vahetus, pärineb see 1866. aasta kevadest.(10) Laar tsiteerib Põldmäed (lk 176), kes räägib Jannsenist kui „teatremängu” vastasest ja tema kannapöördest paar aastat hiljem. Mõlemad on aga unustanud, et Tartus kehtis kuni aastani 1867 ametlike teatrietenduste, seega ka neist kirjutamise keeld, nii et 1865. aastal pidigi Jannsen kirja­vastuses vastava soovi naljaks pöörama.

Jannsen pole kunagi olnud uue kirja­viisi vastane, kuid pidi arvestama pastorite vastuseisuga ja sellega, et nende mõjualune rahvas oli harjunud n-ö piibli keelega. Ekslik on aga Laari väide, et Eesti Postimehe tiraaži langus pärast 1878. aastat oli osaliselt seotud lehe üleminekuga uuele kirja­viisile (lk 294). Lõplik üleminek oli toimunud kuus aastat varem, 1872. aasta teisel poolel, mil tiraaž hoopis tõusis. Lisalehe kirjaviisi muutis Hurt juba 1871. aasta algul. Ka Perno Postimees ilmus 1875. aasta algusest uues kirjaviisis, mil see oli tänu Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” üldisele levikule ning Eesti Kirja­meeste Seltsi keelekorralduslikule tegevusele täielikult kinnistunud. Need faktid ei saa ju mitme ärkamisaja raamatu autoril teadmata olla. Möödapaneku on põhjustanud kriitikata üle võetud trükiviga „Postipapas”(11) (teadupärast satuvad need alati kõige ebasobivamasse kohta), kus ajalehe uuele kirjaviisile ülemineku aasta on ekslik. Tiraaži languse põhjustas Sakala käivitamine.

Kokkuvõte kannab pealkirja „Eesti kääbik”. Siin ei saa küll Laari aruteluga nõustuda. Väites, et Jannseni tegevusaeg rahva äratajana hõlmab vähemalt 25 aastat (lk 325), on ta kõrvale jätnud esimesed kümme, mille sisse jäävad „Siioni laulukandle” ilmumine 1845. aastal ja esimene ajalehetaotlus. Sellele järgnesid „Sannume­toja”, laulikud ja jutukogumikud, mis leheloa saamise ajaks, mida Laar peab revolutsiooniliseks, olid Jannsenist teinud eesti rahva kõige tuntuma kirjaniku. Võrdlus J. R. R. Tolkieni tegelasega on eba­õnnestunud. Laari ideaaliks näivad olevat mitte „inimesed, kes oma põhi­mõtete eest lõpuni võitlevad ja oma õigust taga ajavad” (aga just seda Jannsen tegi!), vaid „rahulikud mugavust armastavad kääbikud, kes üldiselt ei taha kangelased olla [---] ja just seetõttu võivad nad selleks saada” (lk 327). Kogu Jannseni tegevus ei olnud mugav äraolemine, vaid visa ja sihikindel töö selle nimel, et eesti rahvast vabama elu ja selgema silmaseletuse poole juhatada. Vello Salo on öelnud: „Jannsen polnud mingi revolutsionäär, tema oli kindlasti rahuarmastaja: tema südameasjaks oli anda rahvale kooliharidust, ta oli koolipapa – õppima, mitte mässama õhutaja. [---] tema veendumus oli: tasa ja targu.”(12)

Umbes sama on väitnud Hindrik Prants: „Jannsen’i etteseatud sihid olid tema aegsetes oludes igatahes suured, aga tal jätkus jõudu ja visadust nende teostamist püüda. [---] Otse laulupidu läbiviimise sündmus näitab suure selgusega, kui ühekülgne ja viltu on noorema sugupõlve juures kohati maksmasaanud vaade, et Jannsen olnud täistagurlane, arglik ja paendlik, kõigega leppiv, isegi ülemuse ees roomav. [---] I laulupeo saamislugu jälgides, näeme esinevat Jannsen’i täismehena, kes teadis mis tahtis ja sellest ei taganenud ka suuremategi raskuste ees, kuid järjekindlalt ja väsimata tegutses, et asi õnnestuks – maksku mis maksab.”(13)

Trükivigu pole küll ülearu palju, kuid häiriv on lk 321 teade, et Jannseni „hauasammas seisab Tartu Raadi kalmistu juures” (p.o Raadil Maarja kalmistu peavärava juures). Isikunimede register on nähtavasti koostatud enne küljendust ning pärast jäetud korrigeerimata, kuna mitte ükski registris osutatud leheküljenumber ei klapi raamatu tekstiga. Teoses on 351 lehekülge, aga nimeregister on koostatud ainult 176 kohta.

Meie lingua franca’ks on saanud inglise keel, aga vene keel on põlu all ja saksa keelt ei osata, mis lukustab uurimiseks meie ja välismaa rikkalikud arhiivid ning vanaraamatuvaramud. Allikate aeg-ajalt ülevaatamine on aga hädavajalik, et eelnevate käsituste ümberjutustamine ei muudaks ajalookirjutust telefonimänguks, kus esialgne sõnum moondub tundmatuseni.

Jääb lahtiseks, kas isa Vello Salo meelest saanuks käesoleva teosega täidetud eesti rahva ja EÜS-i auvõla (lk 22) tasumise ning eesti rahvusteadvuse, laulupidude ja kultuurielu (ja tema arvates ka „laulva(te) revolutsiooni(de)”) isa Jannseni 200 aasta juubeli väärilise teose koostamise ülesanne, mille täitjat pidi ta otsima kümme aastat. Meie mõttevahetuse ja tema laulupeoartikli põhjal pole usutav, et teda oleks rahuldanud lõpuks „ära räägitud” autori eelvaadeldud käsitlus. Nii jääbki parimaks Jannseni juubeliaasta teoseks Rein Veidemanni alustekstiga laulupeoalbum,(14) mille vaatenurk vaatamata temaatilisele ja ajalisele piirangule on Laari omast siiski oluliselt laiem ning tänapäevasem.

Aivar Kull on arvanud: „Igatahes kultuuriloolasena on Mart Laar teinud tõhusat populariseerivat uurimistööd ning vastne Jannseni-raamat on tema teoste pikas reas üks väljapaistvamaid.”(15) Sellega võib nõustuda. Spetsialistile silmatorkavad puudujäägid tavalugejat ei sega, ja loodetavasti saavad need, kes selle küllalt loetavas stiilis raamatu kätte võtavad, siit ikkagi kaasaegse pildi Eesti esimesest rahvuslikust suurmehest. Vaatamata moodsale suundumusele püstitada monumente mitte pjedestaalidele, vaid tänavale rahva sekka, tahaks vahel kellegi poole üles vaadata. Jannsen on seda väärt.

MALLE SALUPERE

Kaheköiteline sõnaraamat sisaldab kolme Läti ajaloolis-etnograafilise piirkonna – Kurzeme (Kuramaa), Zemgale ja Sēlija (Seelimaa) – perekonnanimesid ning on järg 2017. aastal ilmunud Latgale pere­konna­nimeraamatule.(1) Need alad moodustasid kunagise Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi (1561–1795), mistõttu uurimuses on need koondatud Kuramaa ühisnimetaja alla. Sõnaraamatu on koostanud rahvastikuteadlane Ilmārs Mežs, keeleteadlased Anna Stafecka ja Renāte Siliņa-Piņķe ning geograaf Otīlija Kovaļevska. Ulatuslikud teoreetilised sissejuhatavad tekstid on nimetatute ja ajaloolase Muntis Aunsi sulest. Mežs kirjutab Kuramaa perekonnanimede levikust, Auns perekonnanimede panemisest Kuramaal, Kovaļevska Kuramaa perekonnanimede ajaloost, Stafecka ja Siliņa-Piņķe aga analüüsivad Kuramaa perekonnanimede keelelist külge.

Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem kui 30 000 perekonnanime kohta. Enamik neist on esitatud väljaande ligi 9500 nimeartiklis, mis sisaldavad umbkaudu 20 000 nime­varianti. Käsitlusest on kõrvale jäetud nimed, mille kandjaid on vähem kui kuus; 8700 harvik­nime loend on esitatud lisana. Autorid rõhutavad, et Kuramaa perekonnanimede mitmekesisus on Latgalega võrreldes märksa suurem, mis on tingitud piirkonna ajaloolisest, konfessionaalsest ja keelelisest eripärast. Latgales seostuvad koha- ja perekonnanimed enamasti nii tihedalt, et raske on otsustada, mis on esmane. Kuramaal on see suhe aredam. Kuramaal on kõneldud kõiki kolme läti peamurret (s.o keskläti, liivipärane ja ülemläti) ja nii avalduvad sealsetes perekonnanimedes mõneti ka eri ajaloolis-etnograafiliste piirkondade murde­vahed. Eriti ilmekalt peegeldavad Kuramaa perekonnanimed aga mitme­kesiseid keelekontakte.

Kuramaa oli Lätimaa piirkond, kus kõik ühiskonnakihid said perekonnanime alles 1835. aastal või mõnel pool pisut varem (ent siiski viimaste seas). Ometi oli Kuramaal lätlasi, kellel oli perekonnanimi juba varem. Need olid vabad inimesed, seal­hulgas linlased ja kohalikku päritolu läänimehed, nn kura kuningad; vanim teadaolev nimi Tontegode on aastast 1320. Kuramaa piiskopkonna 1582. aasta vakuraamatus on peaaegu kõigil isikutel kaks nime, millest esimene on ilmselt ees-, teine lisanimi, mis „paistab olevat perekonnanimi” või on etnonüümset algupära, sh nt Jürgen Libitte (’liivlane’), Clauß Samit (’saarlane, Saaremaalt tulnu’) (kd I, lk 40–41).

Seelimaa Ilūkste maakonnas vastu Leedut olid katoliiklastest talurahval pere­konnanimed käibel juba XVIII sajandi lõpus (sh naistel) või veelgi varasemal ajal. Nii polnud see aga teistes Kuramaa hertsogi­riigi katoliiklikes piirkondades. Seelimaa perekonnanimed peegeldavad ilmekalt piirkonna etnilist ja keelelist mitme­kesisust: ka tänapäeval elab seal kõrvuti lätlastega (kes moodustavad enamuse) venelasi, poolakaid, valge­venelasi, leedulasi. Seelimaa perekonna­nimedest on osa samad mis teispool Väinat lähimais Latgale valdades. Perekonnanimi oli Kuramaal enne 1834. aastat ka neil, kes olid sinna sisse rännanud Leedu- või Poola­maalt. Leedulaste sisseränne algas XVI sajandil. Leedulaste uuema aja märkimisväärne immigratsioon Kuramaa Aizpute ja Kuldīga piirkonda langes XX sajandi algusaastatesse.

Autorid rõhutavad, et sõnaraamatu koostamisel on nad püüdnud esitada perekonnanime aluseks oleva eeldatava üld-, koha- või isikunime, kuid ei ole tegelnud nime tekke võimalike motivatsioonide väljaselgitamisega. Kõiki sõnaraamatusse kaasatud nimesid polegi seletatud, kuid sellised juhtumid on siiski vähemuses. Läti päritolu perekonnanimed on üle­kaalus Liepāja ja Bauska piirkonnas, kohati ka Seelimaal; Kuramaa põhja- ja keskosas domineerivad seevastu saksa­pärased perekonnanimed. Saksa keel ongi ootuspäraselt jätnud Kuramaa perekonna­nimistusse sügava jälje. Lätimaa pinnal on eri aegadel pruugitud keskalam-, ülem- ja baltisaksa keelt, mis samuti peegeldub nimedes. Kuramaa perekonna­nimistu saksa­pärasused on sageli liitsõnad, mille teine osis on -mans/-manis, -bergs või -sons. Autorid juhivad tähelepanu hübriid­nimedele (mh Altcepuris < sks alt ’vana’ + cepure ’müts, kübar’, Kalnbergs < lt kalns ’mägi’ + sks Berg ’mägi’) ja saksapärastele liitsõnalistele nimedele, mille hulgas on märkimis­väärselt selliseid, millel teadaolevalt puudub saksa vaste. Siit järeldavad autorid, et need ei ole sisse toodud, vaid on sündinud kohapeal.

Läänemeresoome aines on sõnaraamatus tähelepandav. Perekonnanime liivi, eesti, kreevini või koguni soome päritolu on kaalutud kas ainu- või ühe võimaliku seletusena pisut üle 80 nime või nimepesa puhul. Läänemeresoome nimede seisukoha kujundamisel on konsulteeritud Valts Ernštreitsiga. Läänemeresoome päritolu perekonnanimede hulka ei ole arvatud neid, mis lähtuvad läti keelde laenatud läänemeresoome apellatiividest, nt Ķīsis (vrd lt ķīsis ’kiisk’ < lv, ee), Laiviņš (vrd lt laiva, laiviņa dem ’paat’ < lv, ee), Murika (vrd lt mrd murika ’murakas’ < ee), Sēne (vrd lt sēne ’seen’ < lv, ee), Sulainis (vrd lt sulainis ’toapoiss, teenija’ < ee, lv) jne. Ometi torkab silma arvukalt erandeid: perekonnanime kõrvutamisel läänemeresoome päritolu apellatiiviga on teinekord lisatud ka läänemeresoome vaste(d), nt Allažs (vrd lt allaž ’üha, aina’ < lv, ee; ee mrd alasi, lvS ales ’alati’), Paija (vrd lt paijāt ’paitama, silitama’ < ee, lv; lv paijõ ’paitada, silitada’, ee pai), Paisums, Paizums (vrd lt paisums, mrd paizums ’(veetaseme) tõus’ < lv, ee; lv paizõ ’tõusta; paisuda’), Puisītis, 1341 Poysse, Puišelis (vrd lt puisis ’poiss, noormees, sulane’ < lv, ee; lv pȯis, ee poiss), Pužaks (vrd lt mrd pužagas pl ’põhk (loomasööt)’, pužagi pl ’aganad’ < lv), Teibe (vrd lt teibe ’säinas’ < lv, ee teib id.), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd lt mrd zusteres, zustares, zustrenes ’punased sõstrad, mustad sõstrad’ < ee; lv sõstār id., vdj sestara, seestõra ’sõstar’), Urga (vrd lt urga ’oja’ < lv ūrga id.).

Liivlaste kui Läti põlisrahva jälg Kuramaa perekonnanimistus on tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Nii on sõnaraamatus eriliselt esile tõstetud perekonna­nimed, mille kandjad (või mille kandjate hulgas) on liivlased, sh ridamisi selliseid, mis kõnetavad liivi kultuuriloo tundjaid: Andersiņš, Anzenavs, Anzenovs [-o-] (lv Ansenau), Belte, Belts (lv Belt, Bēļţa), Bertholds [-o-] (lv Berthold), Cerbahs (lv Tserbah, Tsärbah), Dembergs (lv Demberg), Ermanbriks (lv Ermanbrik), Ernestovskis [-o-], Ernestovskijs [-o-] (lv Ernestovski), Frīdentāls, Fridentāls (lv Frīdentāl), Galnieks (lv Galniek), lt, lv Geige, lt, lv Jeige, Lepste (lv Lepšt), Princis, Princs (lv Prints), Stalte, Stalts, Stalta (lv Stalt), Upsavs (lv Upsov), Volganskis [-o-], Valganskis (lv Volganski, Vālgamō).

Liivi nimi- või tegusõnaga on suhestatud nimed Angers (vrd mh lv aņgõrz ’angerjas’), Gārbens, Garbens, Garbenis (vrd lv gārban ’jõhvikas’), Jeige (vrd lv jei ’jää’), Kajaks, Kajags (1582 Kayax, vrd lv kajāgõz ’kajakas’), Kause, Kausis, Kauss, Kauše, Kaušs, Kauseniekis, Kausinieks, Kaušelis, Kaušels (vrd mh lv kouš ’kauss’), Kuike (1835, vrd lv kūja ’kuivus, kuiv ilm; kuiv’, kūj ’hunnik, kuhi’), Kukīts, Kukits (vrd lv kukki ’putukas’), Lepste (vrd lv lepšt ’lepik’), Niegliņš (1852 Andreas Nieggell, vrd lv ni᾽gļiki ’mesilane’), Pujets (vrd mh lv pu᾽jjõ ’raisata’), Punga (vrd mh lv pūnga ’kott, rahakott’), Ruika, Ruiķis (vrd mh lv ruoikõ ’rutata, tõtata’, ruikõ ’rühmata’), Ruiss (vrd mh lv ru᾽isk ’rusikas’), Seķis, Šeķis (vrd mh lv sek ’kirju hobune’), Tams, Tama, Tamsons (vrd lv täm ’tamm(epuu)’), Uziņš, Užiņš, Ūžiņš (vrd mh lv ūž ’uus’).

Mõningat nime on võrreldud nii liivi kui ka eesti apellatiividega: Āls, Als (vrd mh lv ǭla (< *āla), ee hall ’hall, öökülm’), Kulms, Kuļms (vrd ee kulm, lv gūlma id.), Kurāts, Kurats (1850, vrd ee kurat, lv kuŗē id.), Ķulis, Ķulle, Ķullis, Ķūle (vrd ee küla, lv kilāid.), Lauls, Laulis (vrd ee laul, lv loul id.), Leiba, Leibe, Leibčs, Leibuss, Leibus (vrd ee leib, lv leba id.), Mušķis, Muškis, Muške (vrd mh ee must, lv mustaid.), Narms, Narme (vrd ee narmas, lv nārmazid.), Punaks (vrd lv pu᾽nni ’punane’, ee punakas), Sepe, Sepps (vrd ee sepp, lv siepā id.).

Üksnes eesti üld- või ka pärisnimedega võrreldakse nimesid Abajs (vrd ee abajas ’madal merelaht’), Alkšars, Alkšārs (vrd ee Alliksaar), Andrecs (vrd mh ee Andres), Andruss (vrd ee Andrus), Araks, Āraks (vrd ee Arak, Arrak), Aviks, Āviķis (registreeritud mh ka Ārlavas, mille kohta vt täpsemalt allpool; vrd ee Aavik, Avik), Kalle (vrd mh ee Kalle), Kaps (vrd ee Kapp), Kulms, Kuļms (vrd ee Kulm), Maido [-o-], Maids (? vrd ee Maido, Maidu), Munka, Munke (vrd mh ee munk), Nuge, Nuģis (? vrd ee Nugis), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh ee Nuka), Piziks (? vrd Pizelis, Pīzelis, Pīzels, 1582 Clauß Pißen Pizās; vrd ee pisike), Pobuss [-o-], Pobus [-o-], Pabuss (vrd ee Pobus), Pujets (vrd mh ee Puiatu, Pojatu, Pöiatu), Pussaris, Pussars, Pusars (vrd ee Puusaar), Sārs, Sars (registreeritud mh ka Ārlavas, vrd ee Saar), Teho, Tehs, Tenders (vrd ee Tender), Varba (vrd mh ee varvas, varb), Vents, Vīlaks, Vilaks (vrd ee mrd vilakas ’malakas’), Vingris (vrd mh ee vingur, vinguma). Sellesse loendisse tuleks ilmselt lülitada ka Kuike (vrd ee Kuik), mida sõnaraamatu autorid on millegi­pärast võrrelnud liivi sõnadega kūja ’kuivus, kuiv ilm, kuiv’ ja kū᾽j ’hunnik, kuhi’. Nimepesa Pizelis, Pīzelis, Pīzels on pigem seotud liivi küla nimega Pizā (lt Miķeļtornis), nagu on oletanud ka Kovaļevska (kd I, lk 51). Eesti kontekstis võiks erilist tähele­panu pälvida nimeosis -sēdis perekonnanimes Lanksēdis (1582 Hanß Lanckzedell; -(e)ll on arvatavasti lms (? lv) väliskohakäände lõpp); nimisõna sēda ja selle võimalikud häälikuvariandid sāda, sāta, sāts on Kovaļevska järgi võinud tähistada küla või üldisemalt asustatud paika ning on esinenud ja esinevad Kuramaa kohanimede järelosisena (kd I, lk 53–54). Arvan, et Kuramaa ainestiku mõtestamiseks ja edukaks etümologiseerimiseks tuleks kindlasti silmas pidada ka Saaremaale iseloomulikku apellatiivi saat: saadu ’heinamaa, aiaga ümbritsetud põld’ ja seda apellatiivi sisaldavaid külade ja külaosade ning loodus- ja viljelusnimesid.(2) Samuti vastupidi.

Toponüümset algupära perekonna­nimed lähtuvad nii Läti kui ka naaber­alade (Leedu, Valgevene, Saksa, Poola, Vene) kohanimedest. Mõned nimed on ühemõtteliselt seotud Eesti kohtadega: Pernavs, Pernau, Pērnavs (vrd lt Pērnava, sks Pernau = ee Pärnu), Vilande, Vilands, Vīlands (vrd lt Vīlande = ee Viljandi). Tõenäoliselt tulenevad Ruhnu saare lätikeelsest nimest Roņu sala (< ronis ’hüljes’ + sala ’saar’) perekonnanimed Roņsala, Roņsals, Ronsola, 1582 Bertholmeus Rone, Jane Rone, Matz von Runen. Ruhnu oli teatavasti Kuramaa hertsogiriigi osa. Saare­maa on läti keeli Sāmsala, saaremaalane, Saaremaalt tulnu aga sāmītis; siit pärineb lisanimi ja sellest kujunenud perekonnanimi Samītis, Sameitis, Sametis, Sāmietis, Sāmeitis, Samits, Samitis, 1858 Clauß Samit (Sīkrõg), Kowe Samit (Irē), Matze Samit (Vaid), Michell Samit, Bertholdt Szamit (Pitrõg), Ole Samit (Ūžkilā), 1852 Samit (Kūolka). Kuramaa rannapiirkonnas on XVIII sajandi kirikuraamatutes Saaremaalt sisserännanuid tähistatud märkusega sahmischkis ’Saaremaalt tulnu’ (kd I, lk 50). Perekonnanimi on tuntud peamiselt Põhja-Kuramaal. Läti kohanime­uurijad (Juris Plāķis, Ojārs Bušs) on Kuldīga haldusüksuse Ēdole valla talunimede hulgast esile toonud ilmseid eesti päritolu talunimesid: Pūjalg, vrd ee puujalg, Kuikat, vrd ee mrd kuik ’luik’ jt. Eestipäraste talunimede hulk on märkimisväärne ka Talsi piirkonna Ārlava vallas. Eesti talunimede suhteliselt suur esinemissagedus neis valdades on ilmne jälg Saaremaalt Põhja- ja Lääne-Kuramaale rännanud eestlastest. Neist on teateid alates XVI sajandist, kuid eriti ohtralt on saarlasi Kuramaale saabunud – sisuliselt põgenenud – XVIII sajandi teisel poolel. Suhteliselt hilise rännu poolt kõneleb talunimede etümoloogiline läbipaistvus.

Tähelepanuväärsel hulgal on Kuramaa perekonnanimistus etnonüümset algupära perekonnanime kandjaid. Läti kontekstis on mõned etnonüümid mitmetähenduslikud või on neile lisandunud negatiivseid konnotatsioone: Leitis, Leits jt (vrd lt leitis ’leedulane, poolakas; hädavares, kohmard vms’), Polis, Pols [-uo-] (vrd polis ’poolakas, latgal’). Mainitud etnonüümid ja nendest lähtunud perekonnanimed peegeldavad tõsiasja, et XX sajandi alguseni oli lätlastel Leedust tulnute etnilist kuuluvust raske määratleda (kd I, lk 74–75); selle ilmekaim näide on muidugi Poļleitis (< polis ’poolakas’+ leitis ’leedulane’).

Liivlast tähistavate etnonüümidega on tõenäoliselt seotud perekonnanimed Lībis, Libs, Lībietis, 1582 Nicke Libit (Pitrõg), Lībaitis (? < lībietis ’liivlane’). Selle etno­nüümiga seostatakse Liivi- ja Kuramaal, Saare­maal ning naabermaades elanud aadli­suguvõsa Lieven (lt Līvens), mis pärimuse järgi põlvneb liivlaste vanemast ­Kaupost. Läti 1935. aasta rahvaloendusel registreeriti see sakslaste perekonna­nimena paljudes kohtades Kuramaal ja Zemgales. Stafecka ja Siliņa-Piņķe oletavad, et Zemgalest registreeritud pere­konnanime Lībietis võiks ehk seostada Bauska kreevinitega (lt krieviņi). Viimastega seostatakse Bauskas (ka mujal) laialt levinud perekonnanimi Krieviņš, 1791 Krewine, 1793 Kreewne. Läti etnonüüm krieviņš on mitmetähenduslik: deminutiivtuletis etnonüümist krievs tähistab venelast, kuid ka tsaariarmees teeninut, sh lätlast; muide, ka Nõukogude okupatsiooni ajal on läti väljend iet krievos tähendanud sõjaväkke sundaega teenima minemist, sõna-sõnalt ’venelaste sekka minema’. Kreevini jälgede väljaselgitamisega on kõnesolevas uurimuses tegeldud tänuväärselt järjekindlalt, kusjuures otsustav kreevini päritolule viitav argument on levikukriteerium (esineb Jelgava ja Bauska piirkonnas). Nendelt aladelt registreeritud perekonnanimedest võrreldakse sõna­raamatus kaheksat nime resp. nimepesa ühe võimalusena kreevini või selle puudumisel vadja apellatiiviga: Kuiva, Kuive (1858 Bauska mõis; vrd kreevini kujwa ’kuiv’), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh vdj nuka ’nuga’), Lepse, Lepsis (vrd mh vdj leppä ’lepp’), Tāris, Tārs (? vrd vdj taari ’kali, taar’), Teivens (1858 Mazmēmele, vrd mh kreevini taiwas ’taevas’), Vana, Vanna (vrd kreevini wana ’vana’), Varba (vrd mh vdj varpa ’varb, raag, vits’), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd vdj mh sestara, sestra, seestõra ’sõstar’). Bauska piirkonna Stelpe valla neli talu on 1797. aastal kirja pandud ühendava nimeosisega Seppe, mida Kovaļevska peab oletamisi omaaegse majapidamise või küla nimeks: Tohm Seppe Christ, Hans Seppe e Kerpe Jahn, Mickel Seppe e Grasse Jurre, Mieckel Seppe e Plegne Jacob. Tuntud läti luuletaja Jānis Rainise (õieti Pliekšānsi) suguvõsa on seotud kahe viimati nimetatud taluga (kd I, lk 55–56). Toetudes Valts Ernštreitsi arvamusele, peab Kovaļevska nimeosa Seppe kreevinipärasuseks (vrd vdj seppä ’sepp’), samuti Zemgales 1935. aastal levinud perekonnanime Zeps, mis sellisel juhul oleks muud päritolu kui Latgale Zeps, viimane on hüpokoristiline vorm nimest Jāzeps.

Vanemas läti keeles on pinnis tähistanud soomlast, millega oletatavasti seostuvad nimed Pinne, Pinnis, Pinis. Tukumsist ja Bauskast registreeritud Tomariņš [-uo-] on muu hulgas kõrvutatud soome perekonnanimega Tuomari ja apellatiiviga tuomari ’kohtunik’. Perekonnanime Ruiss (registreeritud mh Popest) on peetud võimalikuks võrrelda soome sõnaga ruis ’rukis’. Läänemeresoome näidetes tuleb ette küll vigu, kuid need ei takista esitatu mõistmist.

Ja lõpetuseks. Pole ilmselt kultuure ega rahvaid, kus perekonnanimistus poleks sisuldasa ootamatuid ja hämmeldust tekitavaid nimesid. Läti keelekontekstis on sellised näiteks Deviņpirkts (< deviņi ’üheksa’ + pirksti ’sõrmed’), Dieviņš (< dievs ’jumal’), Manjaubijs (< man jau bija ’mul juba oli’), Nebijs (’ei olnud’), Nudiens (< nudien ’tõesti’), Pašlaiks (< pašlaik ’praegu’), Pusčūcis (< puscūcis ’kesik’, sõna-sõnalt ’pool + siga’), Pusvācietis (’poolsakslane’), Vajadzība (’vajadus, tarve’), Varbūts (’võib-olla’). Kindlasti põhjustavad tänapäeval arusaamatusi sellised neutraalse murdetaustaga nimed nagu Pautiņš (< pauts ’muna (mrd); munand (ühiskeelne)’), Tēviņš (’isa (van); isane, isasloom (mrd)’), Čura (’kaldapääsuke; väike oja (mrd); kusi; allakusija (ühiskeelne)’). Läänemeresoome päritolu nimesid sellise sõnumiga perekonnanimede hulgas silma ei hakanud.

Kuramaa perekonnanimeraamat on põnev lektüür. Läti selle piirkonna ajaloos on läänemeresoomlastel olnud tagasihoidlik, kuid sugugi mitte tähtsusetu koht.

LEMBIT VABA

Jaan Kaplinski kahel viimati ilmunud raamatul on erinevustele vaatamata üks ja sama lähtepunkt. Kuigi võrukeelne „Latse­põlve suve” on pigem mälestusteraamat ja „Piirpääsukese Euroopa” võiks liigituda rännuraamatuks, algavad mõlemad kodust ja lapsepõlvest, sõjaaegsest ja -järgsest Tartust ja Võrumaalt. Mälestustevihus sinna pidama jäädaksegi, pidepunktideks võru keel ja autori fotoalbumeist pärit loomuldasa veidi kolletunud või siis nostalgiliseks koloreeritud vanad pildid, reisiraamatus aga kandutakse linnulennul üle Euroopa ja üle selle tavapäraselt mõistetud geo­poliitiliste piiridegi.

Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma elu pikas monoloogis „Isale” (2003), mille isa vaimu­ilma mõtestav poolus tahes-tahtmata toob meelde Kaplinskile lähedase Karl Risti­kivi romaani „Lohe hambad” (1970) – on ju Kaplinskile samuti omane väike­rahvaste saatuse ja rolli üle arutlemine. Kuid „Latse­põlve suve” keskendub ilma iga­suguse sümboolika, jälgede ajamise salapära ja pihtimisvajaduseta nendele aegadele ja kohtadele, mis kujunevat Jaani seovad tema emapoolse suguvõsa võrumaise päritoluga. Kaplinski viimase aastakümne võrukeelne proosalooming ongi siis loogiline tagasipöördumine juurte juurde, pärast suurele ilmale ringi peale tegemist. Mõnikord ei välista üks teist, kodupaik rännuteed, seda tõestas Kaplinski eelmine võrukeelne proosa­raamat „Mõtsa ja tagasi” (2014), mille paralleelselt kodumetsas ning mujal maailmas mõttelisi uitamisi silmas pidades pealkirjastasin oma arvustuse „Roitja mõtsan”.(1) „Latsepõlve suve” püsib siiski kindlalt paigal, sisaldades heas keeles toredaid mälestuspilte sõjalõpu ja -järgseist aastaist ning etnograafilise ja kultuuriloolise lisaväärtusega kirjeldusi. Näiteks olid Jaani ema Nora esivanemad Raudsepad Päevakestel Astide üleaedsed ja miskitpidi on abielude kaudu saanud Karl Ast Rumorist Kaplinski kauge hõimlane. Pindi lähedal Tammiku talus, mida Kaplinski nimetab oma teiseks tollaseks koduks, kas või seal leidunud Tartu kodust rikkalikuma lugemisvara tõttu, veetis ta mitu suve vanatädi kasutütre juures. Sealtsamast Tammikult on kasulaste kaudu võrsunud Võrumaa muusik Kait Tamra, kes Kaplinski luuletust „Allnõlva sara­pikus” viisistades on Jaani suguseltsi kuulunud Iida asendanud Kaidi esivanema Meeta nimega – et laul oleks isiklikum, ja seda autori loal. Selline on üks võrumaine laulujoon.

Niisamuti algab „Piirpääsukese Euroo­pa” Kaplinski lapsepõlve Tartu ja lõuna­eestilike rännakute kirjeldamisega, kuni Päeva­kestelt ja Tammikult jõutakse lääne poole, Viljandi kaudu Pärnusse. Kohad, inimesed ja nimed on need­samad mõlemas teoses. (Muuseas, eesti kirjanduse vahest huvitavaima rännumehe Karl Ast Rumori lapsepõlvemälestustest meenub, et temagi esimene suurem reis sealtsamast Päeva­kestelt vahest pool sajandit enne Kaplinskit kulges maismaad mööda Võõpsu ja sealt laevaga ­Tartusse.) Kaplinski esimene välisreis toimus lapse­põlves Läti Valka, teine abituuriumis Leningradi, mille järel võetakse ette kogu Venemaa, hilisemate reisideni välja. Edasi juba Soome, mis Kaplinskile lähedane, ja Rootsi, millega erilist kontakti ei teki. Selline komponeerimisvõte meenutab Ain Kaalepi reisi­esseede kogumikku „Kodu kõikjal kaasas” (2013), mis samuti algas esimesest „välisreisist” ­soomepoisina. Ja nii üha avarduvas ringis, kuni lõpuks saavad kaardistatud 25–30 tänapäeva Euroopa riiki.

Reisikirjas kõneleb Kaplinski meiega sageli kui lingvist, leides seoseid erinevate keelte ja piirkondade vahel. Teda paeluvad vähemused ja äärealad, keldid, kõmrid, bretoonid, provanssaalid, katalaanid, ning nende suhted Eesti ja eestlastega. Kui jutuks tuleb Soome, siis mõistagi ka Soome ajalugu, maa, õpingud Eduard Vääri juures, koguni Soome naised. Meenub Ilmar Talve „Maapagu”, kus nooreestlaste kaasaegse Sebastian Alkmani Euroopa-rännakuil iseloomustati iga maad muu hulgas suhte kaudu naisega. Kui varem on Kaplinski loomingus mahukamalt käsitlemist leidnud isa päritolumaa Poola („Isale”) ja isikliku sümpaatiana Kreeka saared („Santorini. Teekond Ayia Triadasse”, 2011), siis siin saavad isikliku kogemuse kaudu tähelepanu ka muud maad, eriti viimaste aastate sagedane reisisiht ja talvitamispaik Portugal.

Nagu juba eespool täheldatud, on Kaplinski Euroopa geograafiliselt avar mõiste ning sellele maailmajaole tervikuna jagub sageli polemiseerima ärgitavaid kriitilisi sõnu. „Ma ei armasta Euroopat, see tähendab, et mul ei ole temaga niisugust erilise aukartusega põimunud emotsionaalset suhet nagu paljudel Eesti või Soome intellektuaalidel,” ütleb ta („Piirpääsukese Euroopa”, lk 75). Lause „Euroopa on esimene auto-reproduktiivne automaat maailmas” (lk 76) paneks vähemalt kulmu kergitama, kui kontekst seda veenvalt ei selgitaks. Kriitiline hoiak „standardse keskmise eurooplase” (ingl Standard Average European) suhtes on ilmselgelt päritud Uku Masingult ja siin on Kaplinski oma guru ustav jünger. Tuleb aga nõustuda sellega, et suurem osa tsivilisatsiooni pahesid on maailma laiali kandunud just Euroopast ja läänelikust kolonialismist on lähtunud jõujooned, mis on paljud põlisrahvad viinud väljasuremise äärele (lk 112). Loomulik, et sellisel taustal pälvivad rohkem poolehoidvat tähelepanu need rahvad, kes „eurokummutisse” (lk 76) korralikult ei paigutu, näiteks portugallased ja soomlased, väiksematest rääkimata.

Suhtumises imperiaalsesse mõtteviisi ja Venemaasse tulevadki vahest kõige ilmsemalt esile Kaplinski paradoksid. Tema vanaisa istus Pihkva vanglas, kuid ta ise hindab Venemaa imperiaalset kultuuri endale lähedasena (lk 47) ning määratleb end tsaaririigi patrioodi ja impeeriumi alamana (lk 31). Seda kultuuri võib ju mõista ühendavana, sest midagi oleme kõik, eestlastest armeenlasteni, neist rahvaste vanglaist pärinud. Ideeliselt on mulle siiski täiesti võõras, kui meie esimesest ise­seisvusperioodist räägitakse kui „esimesest vabariigist” (lk 157). Teine paradoks nähtub minu jaoks retoorilisena kõlavas küsimuses „Kas eesti kirjandus on olemas?” ja selle vastuses: „Julgen öelda, et ta oleks olemas siis, kui eesti kirjanikkude ja nende loodu „sisemised” seosed oleksid tihedamad või vähemalt mitte nõrgemad kui „välimised”, s.t seosed muude maade kirjanike ja nende teostega. Et näiteks Tammsaarel ja Paul-Eerik Rummol oleks meie teadmistes ja kriteeriumides sama kindel koht kui näiteks Faulkneril või ­Eliotil.” (Lk 48) Tõsi, siin on tegemist mööndusega noorusajale, mil kuuekümnendate hakul siinmail maailm avanes. Ent kas pole eesti kirjandusele alalõpmata ette heidetud just kapseldumist ja hermeetilisust? Aga ma ei näe ka erilist põhjust vaidlemiseks, nagu Kaplinski ei viitsinud vaielda Seppo Heikinheimoga oma luuletuste tõlgenduste üle (lk 69).

Arvan mõistvat seda Kaplinski Euroopa-käsitust, kui ta vastanduses Ameerikaga näeb Euroopat ulatuvat Portugalile kuuluvatest Assooridest kuni Uuralite, kauge Siberi, Baikali või koguni Vladivostokini (lk 158). Aasia mõttevooludes end kodusemalt tundes avardab ta oma ümbrust, seda paratamatut Euroopat, harjumuspärastest piiridest kaugemale, üle meie soome-ugri sugulasrahvaste elualade sinnamaale, kus kristlik mõte kohtub budistliku maailmaga. Loodusrahvaste lääne tsivilisatsioonist rikkumatuse (ehkki see võib olla illusoorne) ning budistlik-taoistliku mõtteilma hõlmamine Euroopa-käsitusse muudab meie maailmajao Kaplinski jaoks kodusemaks kohaks. See on eurotsentrismi ületamine. Ning see lepitab.

Tagantjärele võiks nende kahe raamatu sünteesiks pidada võrukeelset „Mõtsa ja tagasi”, ehkki seal pole tegemist mineviku­mälestustes, vaid „siin ja praegu” kodumetsas uitava flanööri laiemat maailma hõlmava mõtisklusega, milles puudub eristav piir tegemise ja kirjutamise, kogemise ja selle jäädvustamise vahel: kõik on üks ja seesama, siin ja praegu rohkem nagu ei kuskil mujal Kaplinski loomingus. Mis näiksegi olevat Kaplinski kirjutamisviisi ideaal.

On veel üks oluline ühine lähe memuaaridel ja reisikirjal ning see on vaate­punkt. „Olen taevaaluse elanik. Hulgun siin ringi, võibolla otsin seda päris kodu,” ütleb Kaplinski oma reisiraamatus (lk 7). Ja mälestustes: „Mu hengetsirk om piirpääsokene, ametligu nimega prõlla piiritaja” (lk 49). Niisiis Apus apus, Kaplinski eelistatud sõnakujuga piirpääsuke, kellel ei olegi õiget kodu ja keda võib kohata Eestist Lõuna-Aafrikani ja Atlandi ookeani saarteni, suvel põhjas, talvel lõunas. (Nagu nende ridadegi kirjutamise aegu, kui Võrumaal sajab lund, on Kaplinski vist veel Kreekas Samose saarel lõksus.) Suutlikkus lennata annab ruumile ühe mõõtme juurde, selgitab Kaplinski loodud neoteeniline mutant ronk Nestor, filosofeerides inimese ebatäiuslikkuse üle: „Inimene arvab, et ta on kogu looduses kõigi asjade mõõt. Nii see ei tohi jääda. Alternatiivi on vaja ka inimesele. Kui me tahame, et see ilus ja imeline maailm säiliks, on vaja suurt muutust, mida võiks nimetada ka revolutsiooniks. See on revolutsioon, kus inimene kukutatakse looduse kuninga troonilt ja kehtestatakse vabariik, kõigi tundvate olendite vabariik, Res publica animalium sentientium. Meie oleme selle revolutsiooni esimesed p ä ä s u k e s e d, uinuvas olekus olnud teadvus on meis virgunud.”(2)

Selline poeetiline vaatepunkt, lapsepõlvemaastike ja mälestuste ning Euroopa linnulennult kujutamine on humanismi ületamine, valulev katse anda võrdne eluõigus kõigile olevustele maal, vees ja õhus – hoiak, mida Kaplinski puhul on nimetatud ka biofiiliaks või ökotsentrismiks.

Kunagi oma „kirjanduslikus keskeas”, 32 aasta eest, kirjutas Kaplinski sõnad, millega passib ehk ühendada nii luule kui ka proosa, nii ühest ja samast lättest sündinud memuaarid kui ka reisikirjad: „Ma ei kirjuta juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raskem on. Minu koorem, minu hingevaev lahustub maailmas nagu saast ookeanis. Ja selle ookeani puhastusvõimet ma veel usun.”(3)

Praegu ei pruugi skeptikud enam uskuda maailmamere puhastusvõimet, kuid Jaan Kaplinskile tuleb tänulik olla. Sest see, mis kirjutajale on olnud koorem, on selle lugejale vabastav ja puhastav.

JANIKA KRONBERG

Eesti populaarse telekommentaatori Valdo Pandi kohta räägitakse, et kui tema käest küsitud, mis on eestlaste suurim saavutus või võit, vastas ta: „Eestlaste kõige imetlus­väärsem võit on see, et nad on ikka veel olemas.”(1) Arvustatavate raamatute kohta võiks Panti parafraseerides ütelda: selle kirjandusloo kõige suurem saavutus on, et ta on olemas. Saavutus oleks ainuüksi seegi, kui ühe 989-ruutkilomeetrilise saare kohta kirjutada üle 1700 lehekülje. Aga teha seda nendesamade ruutkilomeetrite k i r j a n d u s e kohta pole mitte ainult enneolematu, vaid juba ebamaine.

Kuidas see võis juhtuda? Autor möönab ise ühes intervjuus, et ta kavatsus oli kokku panna „umbes paarisajaleheküljeline leksikon” ja esialgne pealkiri oli mitmuses, „Hiiumaa kirjanduse lood”. Aga materjali leidus sedavõrd palju, et teos paisus nii paksuks, nagu ta praegu on, ning pealkiri muutus kirjastaja soovil ainsuseks: „nõnda tundus talle mõjuvam”.(2) Kui kõne all on mõne raamatu kaas või pealkiri, on teatavasti kirjastajatel viimane sõna, mis on arusaadav, sest nemad peavad toote rahaks tegema. Antud juhul kahtlen siiski, kas müügiarvud tõusid selle kõrgendatud mõjuvuse tõttu. Sellist raamatut ostetakse ikka kas sellepärast, et autor on tuntud/teada, pealkirjas on „Hiiumaa” või et teos mõjub lihtsalt oma formaadi ja kaaluga –Loomingu peatoimetaja sõnul kaalub teos „3,742 kilo, nagu seisab kirjas toimetusse tulnud pakil”.(3) Sellega tahan öelda, et mitmuses oleks pealkiri olnud igati sobivam ja tabavam. Tegemist ei ole ühtse loo, rääkimata ajalooga: meie ees on mitmed ja mitme­sugused lood, mille omavahelist seost pole alati antud. Kuid seda polegi vaja, lood räägivad iseenda eest.

Selles mõttes on Vaheri raamat nagu tuttavad (ja meile armsaks muutunud) kirjandusloolised brošüürid näiteks Oskar Kruusi või Endel Priideli sulest, mis käsitlevad ühe ala (maakonna, provintsi, linna) kirjanduslikku elu.(4) Need teosed ei ole kunagi pälvinud tõsiste kirjandusteadlaste heakskiitu, kuna neil on kodulooline maik juures. Aga kasutanud on neid paljud, sest neis on ometi kasulikku teavet. Kuid – ­kordan – kuidas oli Vaheri käsitluse nii paksuks paisumine üldse võimalik?

Vastus seisneb selles, et autor lihtsalt ei võta vaevaks oma oopust täpselt määratleda, igasugune teoretiseerimine teda ei huvita. Ka sissejuhatus „Saateks ja selgituseks” (I kd, lk 11–13) on ainult kaks ja pool lehekülge pikk, rohkemaks polnud autoril pärast 1750 lk kirjutamist nähtavasti enam jaksu. Aga ehk pole rohkem vajagi, siin on ju kõik öeldud. Kaasatud on „peale Hiiumaal sündinute [---] ka kirjanikud, kelles pole piiskagi hiiu verd, kuid kes on siia ajutiselt sattunud või saarel suvitanud või siia abieluga juhtunud. [---] On mõned sellisedki, kes ise pole iial Hiiumaale saanud, kuid on ikkagi saart ja hiidlasi oma teostes püüdnud kujutada.” (I kd, lk 12) Seega kui kellelgi on mingisugunegi seos Hiiumaaga või ta on saart maininud, pääseb ta Vaheri Hiiumaa kirjanduse lukku. Sellega seletub teose enneolematu maht. Teised regionaalsed kirjanduslood – näiteks Põhja-Soome(5) või Lõuna-Eesti(6) oma – näevad suurt vaeva, et lugejale seletada, mis on sisse mahtunud, mis mitte, aga Vaher lihtsalt kirjutab Hiiumaast ja hiidlastest ja kõigest nendega seonduvast. See on julge samm, millega teatatakse: teadus ja teooria mind ei huvita, ma lihtsalt kirjutan, nagu tahan. Mis esiteks pole sugugi üllatav ülikoolitaustata isiku kohta ning teiseks pole sugugi halb, sest huvitavatest asjadest saab teatavasti huvitavalt kirjutada ka ilma ülikoolita. Võib-olla isegi paremini. Kui me seda oleme teadvustanud, võime rahulikult raamatute kallale minna.

„Kallaleminek” ongi ehk kõige sobivam väljend, sest selliseid raamatuid ju ei loeta kaanest kaaneni. Neid lehitsetakse ning vaadatakse, pilk peatub mõnel huvitaval seni tundmatul pildil, siin-seal hakatakse lugema ning jäädaksegi lugema kuni peatüki lõpuni, teinekord otsitakse midagi või pigem kedagi. Viimast hõlbustavad kaks registrit (isiku- ja kohanimed), mis on omamoodi huvitav lugemisvara: esimeses köites 23,5 lehekülge isiku­nimesid (lk 811–834) ning veidi vähem kui 12 lehekülge kohanimesid (lk 837–848), teises köites vastavalt 27 (lk 883–909) ja 14 lehekülge (lk 913–926). Sellesse võib süveneda ja uppudagi, näiteks on huvitav otsida, keda siin pole. Pärast mitmendat katset leidsin lõpuks eesti kirjanduse suurematest nimedest ühe, keda pole sõnagagi mainitud: Faehlmannil polnud ilmselt midagi pistmist Hiiumaaga. Või on seos alles avastamata? Ka Kreutzwald pole teatavasti saarel käinud, aga Vaherile piisab, et üks ta tegelastest on pärit Hiiumaalt (I kd, lk 431–433).

Registrid oleks pidanud kokku viima kahe köite koondregistriks (isiku- ja kohanimed siiski eraldi), et ei peaks otsima kahest raamatust. Sest see, mille alusel artiklid on järjestatud, pole päris selge ja nii pole võimalik ka ette aimata, kummas köites on lugupeetud autor kedagi käsitlenud. Esimene köide algab küll „Rahvaluule­kogujatest” (lk 17–71), millele järgneb peatükk „Ungru krahv” (lk 75–121, lõppedes Jaan Kaplinskiga), nii et võib oletada kronoloogilist järjestust. Aga teises köites on pärast avapeatükki Ain Kalmusest (lk 11–140, ligi kuuesaja joonealuse märkusega) „Usukirjanikud”, milles esimene käsitletud isik on Martin Gilläus, niisiis oleme tagasi XVII sajandis. Ka raamatute kujundus, mis on inspireeritud rahvakunstist, ei aita siin. Esimese köite seljal on küll mingi meeskuju ja teisel selgelt naiskuju, aga see ei tähenda soolist jaotust: Marie Under leiab käsitlemist esimeses köites (lk 469–529), samuti Aino Kallas (lk 125–187) ja Alide Ertel (lk 251–262), teises köites on ulatuslikult käsitletud juba mainitud Ain Kalmust ja Tõnu Õnnepalu (lk 845–879). Ühtne register oleks teinud teose palju kasutamissõbralikumaks.

Teine pisut häiriv – või ebakonventsionaalne, ebaakadeemiline – seik on, et puudub bibliograafia. Autor on kasutanud väga palju kirjandust, aga kõik on peidetud joone­alustesse märkustesse, millest tuleb infot vaevaliselt kokku lugeda. Ühest küljest on kena, et viidatud allikas leidub kohe lehekülje allservas, teisest küljest pole nõnda võimalik saada kasutatud kirjanduse üldpilti. Sellega haakub ka ilmumisandmete puudumine: Vaapo Vaher on teatavasti viljakas autor ning mitmed kõnesolevate raamatute peatükid on varem kuskil, enamasti Loomingus, ilmunud ja on uuesti avaldatud väga väheste muudatustega. Seda ei saa sugugi ette heita, ühe autori artiklid ühtede kaante vahele koguda on hea akadeemiline komme, mis hõlbustab tema toodangu kasutamist. Aga kombeks on siis mainida, millal ja kus mingi tekst on ilmunud.

Akadeemilisest standardist hälbivad ka joonealused märkused. Tundub, nagu poleks autor teadnud, kuhu piir tõmmata. Kas on vaja lugejale seletada, kes on Wolfgang Amadeus Mozart (I kd, lk 44), Homeros (I kd, lk 45), Johann Wolfgang von Goethe (kolm korda: I kd, lk 45, 79, 491) või Johann Sebastian Bach (I kd, lk 120)? Ja miks siis mitte seletada, kes on Jeesus Kristus, keda teises köites üle kahe tosina korra mainitakse? Mati Unti, kelle seos Hiiumaaga oli ilmselt nii vähene, et teda mainitakse ainult möödaminnes, on joonealustes märkustes tutvustatud samuti kolmel korral (I kd, lk 186, 796; II kd, lk 136).

Nendest pisikestest õiendamistest problemaatilisem on autori kohati lohakas või isegi poleemiline stiil. See vähendab usutavust, eemaldab teksti teaduslikkusest (mida autor ilmselt ei taotlegi). Kui ta kirjutab, et Leena Laid „põdes palavikuliselt müstilist ja ähmast punaliputõbe” (I kd, lk 292), mõtlesin põgusal esmapilgul tõepoolest, et hiljem tuberkuloosi surnud Laidil oli mingi mulle tundmatu nimega tõbi kaelas, enne kui tajusin, mida autor silmas pidas. Teiste poliitiliste vaadete diskvalifitseerimine pole akadeemilises diskursis kombeks, aga ma kordan: küllap autor ei tahagi olla akadeemiline. Laidi vasakpoolse maailmapildi tutvustamiseks kirjutab ta: töölisajalehes „lubati kõik unistuslik täide viia, tuleb vaid vihata ja võidelda” (I kd, lk 294). Milleks selline retoorika? Nagu ei teaks autor, et sada aastat tagasi olid teistsugused olud, ilmavaated, lootused ning lahendamiskatsed. Sellistes kohtades kipub stiil minu meelest pisut liiga esseistlikuks – kui sedagi, pigem vesteliseks või vaatluslikuks.

Teose alapealkiri ongi „Esseid ja uurimusi” ning Marek Tammel on õigus, kui ta kirjutab, et teos on „pigem laiendatud biograafiline leksikon”, mis ei sisalda „rangelt võttes ei esseid ega uurimusi (pigem isiku- ja loominguloolisi ülevaateid, mis vaid mõnes osas kvalifitseeruvad algupärasteks uurimusteks ja vaid harva on loetavad isikupäraste esseedena)”.(7) Siiski arvan, et Vaheri uurimuste panus on pisut suurem, kui Tamm arvab. Vaher on paljude inimestega ühendust võtnud, neile e-kirju saatnud, intervjuusid teinud ja sel teel saanud uut infot, mida arvatavasti kuskil mujal polnud seni trükitud. Tänu sellele võiks nüüd luua kas või kategooria „peaaegu Hiiumaal sündinud”, kuhu tuleks paigutada näiteks Viiu Härm: ta on küll sündinud Tallinnas, kuid ta ema on hiidlane, kes tahtis ka tütre „oma sünnitalus Hiiumaal Puski külas Selja talus” ilmale tuua. Kuid teel Haapsallu „tulid emal rongis veed ära”. See oli enne Keilat, kus ta ema siis oma tädi juures ööbis ning järgmisel hommikul mingi sõjaväemasinaga (aasta on 1944, juulis) Tallinna tagasi sai, kus ta oma tütre ilmale tõi (vt II kd, lk 272–273). Sellised passaažid teevad raamatud väärtuslikuks, sest vaevalt seda teavet kuskil mujal leidub.

Raamatud teeb asendamatuks ka erakordselt rikas pildivalik. Peaaegu igal ­leheküljepaaril on pilt, esimeses köites kokku üle 400. Teatavasti pole praegusel pildiajastul enam võimalikki ilma piltideta raamatuga lagedale tulla, aga piltide otsimine, leidmine, hankimine ning kasutusõiguste saamine on aeganõudev töö. Pildi­valik on väga hea, tuttavate reproduktsioonide kõrval ka (vähemalt mulle) uued avastused. Samuti on illustratsioonideks kasutatud raamatu­kaasi ning rohkelt esineb tekstinäiteid, seega igavaks lugemine ei muutu.

Nii et lõppude lõpuks on hinnang positiivne. Kindlasti muigavad mitmed kirjandusteadlased selle teose üle teooria puudumise ja vanaaegse metoodika tõttu. Aga autor ütleb juba kolmandas lauses: „Kirjutatud vanas heas biograafilises võtmes” (I kd, lk 11). 75-aastast autorit, kes pole kunagi olnud ETIS-e sõltlane, ei pruugi häirida, kui „päris kirjandus­teadus” temast mööda läheb. Ent kahtlemata tuleb nendel­samadel muigajatel ja paljudel teistel tulevikus Vaheri teost kasutada, sest siin on teavet, mida kuskil mujal pole. Selle ees müts maha!

Marek Tamm kirjutas mainitud arvustuses, et „oleme saanud uue Eesti kirjandusloo, mis kirjutatud Hiiumaa vaatenurgast”.(8) See on veetlev mõte ning julgustab mind lõpetama ristikivilikult:

Minagi olin Hiiumaa teel

kuigi ma sündisin Saksas

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel

Muretu vana Hiiumaa teel

Vaheri raamatud kaasas.

CORNELIUS HASSELBLATT

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

Ühissõidukid tekitasid XIX sajandi suurlinnades sotsiaalselt väga heterogeense ruumi, on kirjutanud Elizabeth Amann (2018: 185). Hobutramm ja -omnibuss ei erinenud tehniliselt kuigivõrd reisitõllast, süsteemina kujutasid nad aga põhjalikku uuendust: nad lõid regulaarse, suhteliselt kiire ühenduse enamiku linnaosadega, edendasid ja suurendasid mobiilsust, arendades niiviisi omakorda perifeeriaid, ning võimaldasid laiadele ühiskonnakihtidele taskukohast reisimist.(1) Algus pandi ennenägematule ühiskondlikule avatusele, erinevatest klassidest inimesed sattusid üheskoos „klaustrofoobselt kitsasse ruumi, mis tekitas võõraste vahele kohmetu intiimsuse” – nii kujutas ühistransport midagi privaatsfääri ja avaliku ruumi vahepealset. Tekkisid uued suhtemustrid: sõites sigines (pool)tuttavaid, näiteks sõbrunesid liine regulaarselt samal ajal kasutavad töölised, inimeste vahelt kadus varem sündsusega põhjendatud distants. Amann on uurinud seda, kuidas värsket kogemust ja avanenud horisonte kajastati Ladina-Ameerika hispaaniakeelses kirjanduses, nentides, et kujutus oli avar, laulud, karikatuurid, kunst, ajastukroonika ja ilukirjandus võtsid kõik uuest nähtusest oma. (Amann 2018: 185–186)

XIX sajandi teisel poolel hakati Eesti linnadeski kasutama ühistransporti. Praeguseks on ilmunud põhjalikke ühistranspordi ajaloole pühendatud käsitlusi, millest siin tuleks nimetada Aare Olanderi raamatut „Tramm, buss ja troll Tallinnas” (2008), mis võtab kokku varasemate uurimuste historiograafia ja on varustatud rohke illustratiivse arhiivimaterjaliga, ning Riho Paramonovi doktoritööd „Eesti ühiskonna moderniseerumine avaliku privaattranspordi (voorimees ja takso) näitel, 1900–1940” (2019a), mis annab põhjaliku linnaajaloolise ülevaate kõigist kasutatud sõiduvahenditest. Insener Artur Veisseriku memuaarid „Ma armastasin Eestit” (2007 [1995]) heidavad pisut valgust ettevõtte Tallinna Tramm ja Autobused tehnilise direktori keerulistele valikutele aastail 1940–1944. Tallinna esimese naisbussijuhi Elsa Pihelga elukäigu on kirja pannud lapselaps Peter Kuus (2007).(2) 2005. aastast on Põlvamaal Varbusel avatud Eesti Maanteemuuseum, mis talletab laiemalt liiklemise ajalugu, ning 2011. aastast tegutseb Võrus Eesti Bussiajaloo Selts.

Järgnevalt on vaadeldud eelkõige trammi ja trolli näitel ühistranspordi kujutamist eesti ilukirjanduses. Artikli lõpetab kahe teksti võrdlus: Veronika Kivisilla esimene proosateos „Kuni armastus peale tuleb” (2018), mis kõneleb Tallinna elektrirongidest, ja Seattle’is elava Nathan Vassi blogipostitustest(3) koostatud raamat „The Lines that Make Us. Stories from Nathan’s Bus” („Liinid, mis meid loovad. Lood ­Nathani bussist”, 2018). Analüüsiga tahetakse näidata, kuidas ühissõidukid võimaldavad ilukirjandusteoste autoritel tuua lugejani eri ajastute linnakeskkondi, samuti luua ja piiritleda terveid maailmu, olgu väikeseid või suuri – tulemuseks näiteks „kirglikult romantiline hingedraama mootori põrisemise mehaanilises monotoonsuses ja kiusava signaalkella helistamistes” (Suits 1943).

Ühistranspordi-Tallinna on järgnevas kaardistatud kirjandusliku linna uurija Bart Keuneni füüsikast laenatud ja pisut poetiseeritud raamistikus. Linlikkust on ta vaadelnud sotsiaalse tegevusruumina, mis materialiseerub aine agregaatolekutena ja kus eristatakse nelja etappi: 1) „tahke” olek ehk vana kommertslinn eelindustriaalsest ajastust; 2) modernse industriaalmetropoli „vedel” olek ehk linna laialivalgumine linnamüüride lammutamise tagajärjel; 3) hilismodernse „postindustriaalse” linlikkuse gaasisarnane olek – kaugemate äärelinnade vohamine; ja 4) virtualiseerunud linna plasmaolek ehk kujuteldavana esitatud linn kõrvuti reaalse keskkonnaga. (Keunen 2019: 164–166) Vastavalt Keuneni teooriale on alljärgnevas süstematiseeritud ka eesti kirjanduses esinevad ühistranspordilood.

 

Teekond ruumis

Stendhali romaanis „Punane ja must” (1830, e k 1938) on romaanižanri kõrvutatud teed mööda rändava peegliga: narratiivi alusstruktuuriks on teeleasuja kogemused, peeglis vilksatab ümbrus, vastutulijad, see, mida rändaja läbi elab ja tähele paneb (Gumbrecht 2006: 611–612):

Jah, härra, romaan on peegel, millega liigud mööda teed. Vahel peegeldab ta teile taevasina, vahel porilompe maanteel. Ja teie süüdistate inimest, kes oma seljakorvis peeglit kannab, ebamoraalsuses! Tema peegel näitab pori, teie aga süüdistate see­pärast peeglit! Süüdistage pigem juba maanteed ta porilompide pärast, veel rohkem aga teede järelevaatajat, kes laseb vett roiskuda ja mülkaks muutuda. (Stendhal 2005: 419)

Ühtlasi „peegeldab” see tsitaat kirjandusliku metafoori keerukust. Siinkohal võiks ette kujutada, et peegli asemel on trammi aken ja aknal peegeldub ka vaataja ise. Linnatänavate adumine erineb küll enamasti pikemast teekonnast, sest on seotud (eeldatavasti) turvalisema piiratud ruumiga (Gumbrecht 2006: 612). Samuti ei ühti igapäevane töölesõit seiklusjutu kangelase läbielamistega, ent ajalugu on pakkunud seiklusi ka kõige rutiinsematele kulgejatele. 1899–1902 läksid Teise buuri sõtta sajad Londoni omnibussihobused, Esimesse maailmasõtta viidi Londoni autobussid.(4) Tallinna Mootori bussid vedasid Teises maailmasõjas sõjapõgenikke ja mobiliseerituid, selle esimene Büssingi mudel nr 71 jõudis Eesti Laskurkorpuse sidebussina 1944. aastal Eestisse tagasi (Olander 2008: 74). Teise ilmasõja ajast leidub fotosid purukspommitatud Londoni Sloane Square’i metroojaamast, Claphami trammi­depoost (Taylor 2001: 246–247), Tallinna trammidepoost (RA, EFA.217.0.178816; RA, EFA.217.0.178813), Turu ja Viiburi trammiliinidest Talve- ja Jätkusõjas (Laaksonen 2009: 82–93; Rickheden 2013: 70–92). Selliseid sündmusi on kujutatud ka ilukirjanduses, väljendades muu hulgas seda, kuidas uudsega käib kaasas ohutunne.

Tehnika otsekui iseseisev võimutsemine lummas XIX sajandi uute tehnoloogiate ja energiaallikate külluses juba Émile Zolad, kelle romaani „Inimelajas” („La bête humaine”, 1870, e k 1907 pealkirjaga „Inimeseloom”) lõpus kihutab vedurijuhita jäänud sõdureid täis rong öhe. Zola kirjutas romaani Saksa-Prantsuse sõja (1870–1871) algul ning see verevalamine, kuhu on teel ka kahurilihaga laaditud rong, kehastas talle kapitalismi valuvormi langenud kultuuri enesehävitust, millest kirjanik lootis aga tõusvat uut ühiskonda (Gumbrecht 2006: 643). 1926. aastal ilmunud Johannes Semperi luulekogus „Viis meelt” on tsükkel suurlinnadest, kus „[l]inn on kärinaid täis mürgine roojane moolok, kuid siiski kallis ja häid mälestusi pakkuv” (Hennoste 2019: 43). Semperi tsükli lõpetab aga „Veduri enesetapp”, „milles kaunilt siugjas vedur kihutab rööbastelt vabadusse nagu auto ja hävitab autod, bussid, trammid, linnamajad. Ühesõnaga, ülejäänud moodsa linnatehnika maailma. Ja teeb siis enesetapu.” (Hennoste 2019: 43–44) Stiihilisi ronge on eesti kirjanduses teisigi, Tiit Hennoste (2019: 40–41) osutab suurlinnades elanud Semperi näitel üleüldisele tehnikas pettumisele pärast Esimest maailmasõda. Kindlasti on ohtlikud või hullunud rongid ka märk esimestest uutmoodi liiklusõnnetustest.(5) Eduard Vilde 1893. aastal kirjutatud novellis „Kaks abielu” kujutatakse rongiõnnetust ning enesetappu rongi rataste all (Vilde 1930: 215, 230). Karl Ristikivi (1938: 254) on romaanis „Tuli ja raud” juhtuvat rongiõnnetust kirjeldanud kui raua mässu inimese vastu. Esimese maailmasõja rindele kulgeva rongi on kuulsaks kirjutanud Jaroslav Hašek oma lõpetamata jäänud romaanis „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (1921–1922, e k 1928, 1960). Meie kirjanikest kurseeris tagalas sanitaarrongis kroonufarmatseudina teeninud Oskar Luts, kelle memuaarides(6) kujutatud seiklused justkui pisut nukrameelse Švejkina ei jää kohati Hašekile alla. Luts kirjeldab seejuures ka õhurünnakut Varssavis trammisõitja vaatevinklist (Luts 1938: 32–34). Londoni bussisõidu ajalugu, sealhulgas ilukirjanduskajastust talletavas kogumikus (Elborough, Kerr 2018) peegeldub ka 2005. aasta terrorirünnak (Mannheim 2018). Ian McEwani romaanis „Lepitus” (2001, e k 2003) hukkub 1940. aastal õhurünnaku eest Balhami metroojaama rajatud varjendisse lipsanud truu armastaja Cecilia Tallis. Ühistransport või selle osa on ühiskonnamudel, mida saab ette kujutada pisikese omaette kogu­konnana ja paraku ka kergesti rünnata.

Tegelaste linnas ringi sõidutamiseks on Eesti autorid valinud erinevaid ühistranspordivahendeid. Andrei Ivanovi jutustuse „Tuhk” minategelane leiab: „Kõige vastikum oli, et elu oli ette määratud nagu trammi marsruut. Midagi igavamat kui tramm, millega mul vahel sõita tuli, ei olnud maailmas üldse olemas!” (2010: 72) Samavõrd on igavusele vastupidiseid näiteid.

Regulaarse bussiliikluse algust Tallinnas seostatakse arhitektile ja ettevõtjale Fromhold Kangrole antud loaga viie bussiliini pidamiseks 1922. aasta mais (Olander 2008: 42). 1924. aastal ilmus Peet Vallaku novell „10 omnibuss 10”, kus punase autobussi marsruut koondab endasse kahe inimese, konduktori ja bussijuhi suhte­draama (vt Vallak 1968: 141–162). Psühholoogilist pinget kerivas õudses loos võimaldavad tegelastel üksteisega manipuleerida just sellesama sõiduki aksessuaarid: näiteks ­signaalkell, millega tuli ärasõidust märku anda.(7) Tegelaste taustal viirastub 1920. aastate alguse majanduslanguses vaevlev linn, töötus, möödunud sõdade varjud, novell aga on pööratud sissepoole – ühissõiduki väikesesse ruumi, liinil sõitmise vangistusse, inimhinge otsekui linnaruumilt laenatud hämarusse.

Kui aga bussiaknast välja vaadata? Holger Kaintsi romaani „Uinuv maa” (2016) kangelanna on samuti ametilt bussikonduktor.

Rilma jõudis parasjagu paar minutit enne seda Roosikrantsi tänava nurgale, kui Tõnismäe poolt keeru tagant hakkas paistma erksinise autobussi esiots. Vara­hommikused trammid juba käisid. Just nüüdsama tilistas ja pööras tupikteelt välja 1. liini üksik vagun ning võttis platvormilt Kadrioru poole sõita soovijad peale. Sinine Büssing tegi trotuaariserval seisva Rilma ees uksed lahti ja neiu hüppas sisse. Üle pea kammitud juustega Erlend tervitas teda lühidalt ja tühi buss jätkas kibekähku teekonda. (Kaints 2016: 13)

Nii saab 1938. aasta Tallinna tänavapilti kujutada bussiaknast. Rilma müüb pileteid kahel liinil, Kopli ja Kalamaja omal, millest ta eelistab viimast: „Seal oli alati ümberringi palju erinevaid inimesi, askeldamist oli tihedalt ja aeg läks seetõttu ruttu; pealegi sõideti otse linnasüdamest läbi” (Kaints 2016: 14–15). Helge bussireis moodustab kontrasti romaani kolmandas osas kujutatud sõjas kannatada saanud linnaga, kus tiirutab tramm. Rilma läheb trammi peale seepärast, et puupüsti täis sõidukis on soojem kui nukkerkõledal sügisesel tänaval, kus „[t]uul puhus linna poolt ja tõi endaga kaasa peenikest tolmu. Oli imestamisväärne, kuidas varemed ikka veel tolmasid: suurest pommitamisest oli ju kaks ja pool aastat möödas. Aga nii see oli: kui oli pidanud mõnda aega kuiva ja seejärel tuli kõva tuul, lendas lagunenud müüridelt pärit telliskivi- ja krohvitolm kaugele.” (Kaints 2016: 216)

 

Trammikellade tilin

Seoses Tallinna elanike mobiilsuse muutumisega möödunud sajandil on eelkõige huvitavad Keuneni määratletud teine ja kolmas etapp ehk olukorrad, kus linna­müüride lagunedes ja industriaalala tekkides valgub linn esiteks õlilaiguna laiali ning teiseks hakkavad vohama kaugemad äärelinnad. Teine etapp on dramaatiline, ka Keunen on kirjutanud: „„Tahke” linna rütm seab esiplaanile genius loci ja kohatunnetuse ning eksisteerib koos hirmu ja võluga, mida põhjustavad metropoolse kasvudünaamika rütm, industriaalse „vedela” linna igapäevased kiirrutiinid ning sotsiaalsete ja kultuuriliste traditsioonide lakkamatu hävitamine” (Keunen 2019: 172). Tegemist on linna mõiste avardumisega mitmes mõttes, laienedes vajas ju linn vahemaade katmiseks ka järjest võimsamaid liiklusvahendeid.

Rütmimuutus oli alul siiski leebem: hobune vahetas vaid järelveoki. Paramonov (2019a: 42) on liikumisajaloolasele Clay McShane’ile toetudes osutanud, et XIX sajand oli linnas hobuse ekspluateerimise haripunkt ning mida suuremaks linnad kasvasid, seda enam hobuseid vajati. Voorimehetroska on nii ühistranspordi kui ka takso prototüüp. Ühistranspordiks arenes kõigepealt hobuste veetud omnibuss (ladina­keelsest sõnast omni ’kõigile’), mis hakkas Pariisis kurseerima 1828. aastal, Londonis aasta hiljem (Taylor 2001: 11). Sõidukile kuulus peaaegu sajand, lõpp oli üsna järsk: kui tipphetkel, 1900. aastal, vuras-kappas Londonis 3736 hobuomnibussi,(8) siis 1914. aastal saadeti viimane neist pensionile (Elborough, Kerr 2018: 338). Eestis on hobuomnibussi tuntud XIX sajandi teisest poolest, siin ei olnud sel aga niisugust tähtsust kui metropolides. Hobusõidukite asemel ihati mootorit linnas juba seetõttu, et loomade eest tuli hoolitseda ja nende tagant koristada.(9) Seda, milline oli Eestiski hobulinna helitaust, kabjaplagin ja vankrirataste müra kivisillutisel, võib aimata heldimusest, millega on tervitatud esimest lund nii baltisaksa kui ka eesti memuaarides. Lumi summutas helid. Ka sada aastat hilisemas linnas kogeb Mats Traadi tegelane sedasama igatsetud vaikushetke: „Pehme kohev lumi varjundas halle paneelmaju, autod ja trollidki liikusid summutatult” (Traat 1985: 297).

Hobutramm ilmus eesti kirjandusse peagi pärast rööbaste mahapanekut. Augustis 1888 avati Tallinnas Narva maantee liin, sama aasta septembris Tartu maantee liin (Olander 2008: 14). Vilde on kujutanud „tõsiste sündmuste järele” kirjutatud uudisjutus „Kuul pähe!” (1891) hobutrammi kui juba kindlalt linnapilti kuuluvat sõidukit. Mõni aasta varem avaldatud romaanis „Kuhu päike ei paista” (1887–1888) kasutasid tema tegelased Kadriorgu sõiduks veel hobuerasõidukit, trammi sisse­toomine oli aga mõnevõrra ootuspärane: Vilde oli naasnud Berliinist, kus konka sõitis 1865. aastast.(10) Moskva hoburaudteed oli eesti lugejale tutvustanud juba 1884. aastal Moritz Maximilian Põdder haritlasromaanis „Bob Ellerhein”, kus seda kasutatakse meele­lahutuseks – turistina (Põdder 1977: 55).

Ruumi sotsiaalne heterogeensus on Vildel markeeritud: hobutrammis sõidavad koos jõukas noormees ja vaene tütarlaps, „uudisjutt” ongi üles ehitatud ühiskonnakihtide vastandusele. Ehk tahab noormees, kes tütarlapse trammiga mere äärde viib, sõiduga neiule muljet avaldada (kes ostis piletid?), või rõhutab trammisõit tüdruku iseseisvat loomust – Luiise Veber õpib ametit ja sarnaneb Vilde tulevaste hakkajate naistegelastega –, ent tekst ei too ühtki selgitust peale selle, et ühissõidukiga Vene turult Kadriorgu sõitmine on üdini loomulik. Hobutrammil oli Tallinnaski küljes lustisõidu maik (vt Olander 2008: 16).

Ehkki uuenduslik, oli see sõiduvahend olemuselt siiski vanamoeline, eriti kuna Riias ja Helsingis hakkasid elektritrammid sõitma juba 1901. aastal. Matthias Johann Eisen unistas sajandivahetuse paiku igatahes isesõitjatest automobiilidest, mis inimesi linnas ühest kohast teise transpordiks (Palamets 1999).

Modernse linna kujutamise juurde kuulus ühistranspordi närviline heligamma. Lieven Ameeli doktoritööst (2014) lähtudes oli ajavahemikul 1890–1940 Helsingi olulisim ühistranspordivahend tramm, seda ka kirjanduses. Rong tõi kirjandustegelase linna, aga linnapilti maakolkast eristavat elavust ja liikuvust andis edasi just tramm. Juhani Ahot on nimetatud soome kirjanduse „moderniseerumise üles­maalijaks par excellence”” (vt Ameel 2014: 34) ning tema teostes „Raudtee” („Rautatie”, 1884) ja „Üksi” („Yksin”, 1890) on sõidukid mitmekihilised kirjanduslikud motiivid. Need väljendavad muutunud aja- ja ruumitunnetust, linnastumise ja moderniseerumise üha kiirenevate protsesside tulemit (Ameel 2014: 34). „Üksi” kõneleb trammisõidust küll Pariisis, ent ka kirjandusliku Helsingi linnapilti kuulus troskade lõgin, ajalehemüüjate kiledad hõiked ja trammide vingumine: kõik see loob palavikuliselt kiirustava õhkkonna (Ameel 2014: 43). Lauri-nimelise tegelase jaoks Iris Uurto romaanis „Küpsemine” („Kypsyminen”, 1935) koondab tramm sellist linlikkust, mida tema ihkab: kiirust, kerget tempokust, kollektiivsust (Ameel 2014: 177).

Eesti kirjanduses on üks ajakasutuse muutumise näiteid Vilde romaani „Raudsed käed” (1898) algus, kus talumees Villem Luik otsustab minna Narva Kreenholmi tööle, upitab end koos tütrekesega aurutõlda ning maailm hakkab liikuma hoopis teise kiirusega kui enne (Vilde 1928: 11). Tiit Hennoste on kirjeldanud modernse linnakeskkonna tulekut eesti luulesse: 1914. aastal „Rohelises momendis” ilmunud noore Henrik Visnapuu luuletuses „Oktoobri õhtu suurlinnas” esineb „vist eesti luule esimene moodsa aja linnapilt elektrivalguse, jõelaeva, auto ja trammiga”, eesti avangardi esimene ajutine hetk (Hennoste 2019: 42). Marie Under, „[o]tsides sõnu uue aja häälte kohta”, kirjutab luuletuses „Tänaval” „läkastavatest autodest ja trammide tinahtamisest” (Hennoste 2019: 43). Visnapuu linn on seejuures uduselt, unistavalt helge: valgusmeeleolude kõrval kostab helidest laeva jorin, auto torin ja „tramvaide tim tim tim” (Visnapuu 1914).

Tallinna trammi ajalugu kujutab 1932. aastal ilmunud „Tõe ja õiguse” IV osa, nn Karin Paasi romaan, mille lõpus täituks justkui naise varasem kujutluspilt. Karin tunneb end seismas otsekui kuristiku serval, mingisuguse põhjatu sügavuse ees:

Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. [---] sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega [---]. (Tammsaare 1983: 153)

Ainult et peletis ei lähe seekord eest ära, sügavus ongi põhjatu. Abikaasa Indrekule järele sööstev naine ei märka mäest alla kiirustavat trammi, mille hoogu ei saakski pidurdada.

Heino Puhvel (1983: 393) on osutanud Tammsaare ettevalmistustöödele vastava ajajärgu kujutamiseks – näiteks luges kirjanik hoolega 1920. aastate ajalehti. Seega ei ole ekskurss tänavapilti kohatu: hobutrammi asemel oli kasutusele tulnud aurutramm Kopli liinil (1915) ja linnas mootortramm (1920). Ehkki elektrirong ja -tramm on mõlemad XIX sajandi viimase veerandi leiutised (Taylor 2001: 14), hakkas elektri­jõul tramm Tallinnas sõitma alles 1925. aastal. Aga bensiinimootoriga tramm oli 1920. aastate alguses kahtlemata uudis, mida kirjanduslikku linnakeskkonda sisse kirjutada. Need olid ümber ehitatud konkavagunitest ja sõitsid tasasel maal 30–35 km/h (Olander 2008: 26).

Karini enda linnaline element või tema meelest talle sobiv sõiduvahend oleks pigem auto. Tammsaare kujutab sarnaselt Vallakuga esimest vabariigiaegset majanduskriisi, mis hõlmas aastaid 1923–1924, ja Karin mõtleb: „Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isaltki peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi.” (Tammsaare 1983: 61) Küll aga leidub tal sõidutajaid. Kui ühissõiduki juures on toonitatud naise iseseisva sõidu võimalust, siis auto kasutamine loob Karinile ühtpidi võimaluse kuramaažiks eraautos kui privaat­ruumis, teisalt saab kogu linn tema afäärist autojuhi suu läbi teada. Trammiõnnetus on romaani grande finale: „[---] siis, kui Karin tahtis maksku mis maksab trammivaguni eest Indreku kannul läbi tormata, kartes muidu ta kaotada silmist, ja kui ta põrkas vaguniga nii võimsalt kokku, et see paiskas ta tüki maa peale kõrvale, püüdis kordnik ta lahutatud kätel kinni. Ometi kukkumise hoog oli nii suur, et paisatud keha libises kordniku käte vahelt tänavaprügitusele, kuid üsna õrnalt [---].” (Tammsaare 1983: 388) Romaani kaks viimast lehekülge on linnatänaval vahelduvate helide ja piltide virvarr: trammikella meeleheitlik helin; sõiduki all lömastuvad roosid, mille Tiina kokku korjab ja Karini jahenevasse rüppe asetab; inimhulga mesilaspere; seejärel kontrastiks vaikus, kui Indrek sõidab autos, süles veriste huultega abikaasa, ning saab talle ilmselt kõrvus huugavas üksinduses öelda: „Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda” (Tammsaare 1983: 389).

Karini tegelaskuju hukkumist on Henrik Visnapuu kurjalt kritiseerinud: „See on väga halb lõpp sellele romaanile. Autor ei oska teisiti lahti saada oma kangelasest. Veel halvem on see, kui Karini surm sümboolselt peab tähendama seda, et kui ta ei saanud surma Kristuse(11) revolvri paugutamisest, siis ta ikkagi pidi surma saama. Kõigi märkide järele aga Karinis algas uuestisünd. Väga võimalik, et sellise jumala­mehe kõrval, nagu seda oli Indrek omas loomus, abielu enam võimalik ei oleks olnud.” (Visnapuu 1933) „Kas on võimalik mingi tunne, mis pole küll õnn, kuid pole vähemasti enam piin?” kahtles Anna Karenina (Tolstoi 1984: 329), kellele Karini õnnetu saatus kahtlemata mõtlema sunnib, ehkki proua Paasi käike linnaruumis oleks huvitav võrrelda ka sellega, kuidas kasutavad linnamaastikku Virginia Woolfi nimi­tegelane romaanis „Proua Dalloway” (1925, e k 1998) ja John Galsworthy kange­lannad (eriti kuna Tammsaare oli viimase romaani „Valge ahv” (1924, e k 1928) tõlkija).(12)

1950. aastal võeti Vorkutast vabanenud Raimond Kaugver vangilaagris omandatud velskripaberitega tööle Tallinna trammitrusti, kus ta töötas ka remonditöölisena, lumesaha- ja trammijuhi ning 1953–1961 teedemajanduse meistrina (Kruus 2000: 641). Tema esimese novellikogumiku nimilugu, kuuldemänguna tuntud „60 minutit” (1968), kujutab traagilist vana-aastaõhtut Kopli-Kadrioru trammis – selle liini sõit kestis täpselt üks tund. Kurva trammijuhi lugu katkeb poolel teel, sest autor on kasutanud võõritusefekti – jääb lahtiseks, kas tramm põhjustab liiklusõnnetuse või mitte. Ent psühholoogiline pinge on keritud juhikabiinis plahvatuslikuks juba enne, nii et võib-olla olekski kõige ahistavam olnud just liinil jätkamine.

Kontrastiks peatun kahel uusima eesti kirjanduse unistustetrammil, mis sulanduvad linnamaastikesse. XXI sajandi teisel kümnendil on Maarja Pärtna (2018: 647) kirjeldanud üht unenägu: „On sügis, sooja vaskse valgusega, mis voolab oktoobris aeglaselt mööda Tartu tänavaid nagu sulametall, ja kollane tramm sõidab kella andes Riia mäest üles. Rutakas tulek laseb tal paista vaid vilksamisi, välgatuse ja värvisööstuna, pigem tajun linnaruumis ta kohalolu, kui näen teda või pean ta nägemist võimalikuks.” Minategelane kohtab trammi ikka vaid vilksamisi või distantsilt, „kõrgelt, kaugelt linna kohalt”, kuni:

Ma istun suveõhtul „Barlovas”. Olen trammirööbaste kõrval tahtmatult mäest üles tulnud, õhk on palav ja pisut niiske, mul on igav, ma ei mõtle eriti millelegi. Siis tunnen seda, väga lähedal – lõhna, hingamist, häält, kellahelinat. Ma ei ole siin üksinda. Ma pole valmis. Kes oleks? Kuid hetkel, kui tramm mu ees peatub, tean kindlalt vaid üht – et silmades, millesse ma vaatan, on metsik allumatu ilu, et nad on ühtaegu õrnad, nukrad ja avarad. Et see avarus tõmbab mind üleni endasse, rajalt kõrvale, turvalisest etteantusest väljapoole. (Pärtna 2018: 647)

Tramm näib sobivat orgaaniliselt Tartu linnapilti: „Rööpad tulevad Ülejõelt üle Võidu silla, kulgevad Riia mäest üles, „Vanemuise” kõrvalt läbi ja suunduvad mööda Tähe tänavat kuhugi Karlovasse” (Pärtna 2018: 646). Sellega kohtumise esmane põhjus on kurb lahkumineku sügis, viimane põhjus aga ühe uue suve julgus äkki jälle elada. Seegi tramm ei ole turvaline ruum, koondades ka ohte ja lõpuks sööstes avarusse. Ning kellele minategelane õieti otsa vaatab?

Paavo Matsini romaanis „Gogoli disko” (2015) on fantastiline tramm vajalik nii teekonnaks kui ka kohtumiseks, mõlemad on muidugi mis tahes romaani süžees tarvilikud elemendid. Poolast sõjasaagina Viljandisse toodud trammiliin annab kogu tegevusruumile (või ka üldse romaanile) telje ja varustab selle reljeefiga: läbib järve­aluse tunneli, ronib lossimägedesse. Maa-alune ja maapealne omavad mõlemad romaanis niikuinii olulist tähendust: surnuist ülestõusnud Gogol tuleb trammi peale hauast, linnas tegutsevad allmaailm ja põrandaalused, lisaks on olemas metroo, mis on küll igaveseks suletud ja millega tegelastel seostub linnaruumist eestlaste likvideerimise, kuhugi küüditamise stseen, „[l]õputu hämarus ja kurbus” (Matsin 2016: 75).

Matsin on romaani ilmumisaastal avaldanud lühikese selgitava kirjatüki „Sõites trammiga Viljandis…”, kus avab unenäolist trammimängu, milles olid osalised ka Lauri Sommer ja Valner Valme. Sommeri unistustes sõidaks tramm minevikku, see trett oleks äärmiselt läbimõeldud „liikuv idyll” (Matsin 2015: 1190), aga kuidagi teostamatu. Matsini tramm on sellest erinev sõiduk tulevikus või paralleelreaalsuses, mis haagib endale külge erinevaid tähendusvälju. Trammikujutuse realistlikud küljed näivad olevat sõiduki kirjeldamine taskuvaraste paradiisina ning trammist lähtuv läbimõeldud linnaplaneering – jällegi tundub usutav, et tramm linna sobiks. Aga trammist fantaseerimise põhjendus on eelkõige kirjanduslik. Kus saaks pätt ellu­ärganud Gogolit paremini kohata? „[---] ühe „Gogoli disko” tegelase, vana tasku­varga Konstantin Opiatovitši pärast tundus mulle vajalik isegi Tartu-suunaline rööbastik kuni võsas puhkava Juudi kalmistuni” (Matsin 2015: 1189). Seega juba tegelase jaoks oli vaja (just sellist) trammiliini. Matsin aga märgib lõpuks, et päriselt tema koduni kulgev tramm oleks ta kodukassidele liiga „bulgakovlikult-saatanlikult meelitav” (2015: 1191). Romaani trofeetrammilgi on kindlasti seoseid Moskva kuulsaima trammiga.

 

Ühendusteed Tallinna magalatega

Maailma esimest trolli, trammi paindlikumat järglast, katsetati Berliinis 1882. aastal, Tallinnas avati esimene trolliliin 1965 (Olander 2008: 100, 102). Holger Kaintsi romaanis unistab tegelane Jaagup trollist 1940. aastate lõpul:

„Küll ma tahaksin juba näha seda tulevast nõukogude linna, mis siia varsti kerkib!” õhkas mees ja Rilma tundis kõnetooni järgi ära tolle Jaagupi, kellega nad ammu tagasi olid mööda linna pikki tiire jalutanud.

„Siia tulevad vägevad kivimajad, sotsialistliku ühiskonna lossid, sammaste ja tornidega. Paari aasta pärast hakkab Tallinnas sõitma trolleibus, see on juba kindel, kõik otsused on tehtud [---].” (Kaints 2016: 289)(13)

Kui Mati Unt n-ö lõi „Sügisballiga” (1979) Mustamäe (Luik 2005: 779) ja kirjutas romaani sisse trolliliini, talletas ta ühtlasi tegelikkust. Linnaosa esimesed majad valmisid 1964. aastal, plaanipäraselt pidi Mustamäed ühendama kesklinnaga tramm, ent novembrist 1967 hakkas mööda Sõpruse puiesteed sõitma trollibuss (Olander 2008: 104).(14) See oli mõtteline (ruumisuhtelt ehk pöördpidine) järg Kopli trammile, aurutramvaile, mis seati sisse selleks, et töölisi Kopli laevatehastesse transportida (Olander 2008: 22). Õismäe ja Mustamäe magalatest käidi erinevatesse linna­piirkondadesse tööle ja naasti õhtul.

Tallinna puhul on Keuneni raamistiku kolmas etapp, mis käsitleb kaugemate äärelinnade vohamist, pisut erinev sellest, millele hollandi keeles osutab uudis­keelend de nevelstad, udulinn („linna-ala, milles jagunemine linnaks ja maaks ei ole selgesti märgatav”) ning Itaalias väljendid la città diffusa ja la città autostradale ehk linnapiirkond, kuhu viib maantee/kiirtee (Keunen 2019: 165). Ühine on hajusus, aga Tallinna magalauuslinnad ei meenutanud aedlinna ja seal nappis linlikkust leevendavaid rohealasid. Üldkasutatav liikumisvahend oli Tallinnas aga ühistransport. Kui läänemaailmas algas toona autostumine (Taylor 2001: 272) ja ühistransporti tabasid mõneks ajaks langusaastad, siis ehkki ka Eestis elas 1960. aastate alguseks linnas juba ligikaudu 2/3 elanikkonnast, oli auto defitsiitne luksusese (vt Rattus 2013: 19–20). Erasõidukite arv hakkas Nõukogude Liidus kasvama alles 1970. aastatel seoses Žiguli tootmise alustamisega ning autod muutusid kättesaadavamaks 1980. aastatel (Rattus 2013: 24). Aga siiski ei sõidetud linnas niivõrd autoga, sellega mindi maale sugulaste juurde või suvekoju (Rattus 2013: 19) või reisiti, nagu seda tehakse Mari Saadi jutustuses „Mida teha emaga” (1978) ning Kaugveri romaanis „Pariisi lõbusad naised” (1985).

„Sügisballis” (mis muide algab samuti juhita veduri peaaegu põhjustatud õnnetusega) kogetakse trollisõitu kui loomaaeda, kus loomad on pressitud puuri nii tihedalt, et ei saa liigutada (Unt 1979: 137). Nii oli see ka päris-Tallinnas. Kristel Rattus on tsiteerinud meenutust 1970. aastatest:

Kõigepealt tulime jalgsi trammi peale, sellega Võidu väljakuni, sealt edasi trolli peale ja Mustamäele Sääse peatusse ja sealt edasi jällegi jalgsi koju. Tihtipeale olid õhtuti nii tramm kui ka troll inimesi puupüsti täis, istumisvõimalusi polnud, lapsed seisid, surusin neid siis tugevalt enda vastu, et neid ära ei tallataks, ja kuna neid väikeseid pambukesi seal kuskil all, inimeste jalgade juures ei nähtud, oli täitsa tegu neid kaitsta. Kergem oli siis, kui lapsed seal all nutta tihkusid, siis püüdsid inimesed neid ise ka säästa, ei trüginud nii ligi. Minu ütlemistest, et ärge trügige, siin on lapsed, ei tehtud suurt väljagi; ühel korral hoopiski üks vene naine, kes ise istus, küsis: „Miks nad teil pirisevad?” Ma ei vastanud sellise lolli küsimuse peale midagi. Tahtmine oli ka ise pirisema hakata. Kahte last korraga, eriti sellises inimmassis, ei jõudnud eriti süles hoida. Vankriga/käruga ühissõidukis olemisest pole mõtet enam rääkida. (Rattus 2013: 25)(15)

Undi „ilukirjandusliku regionaaluurimuse” (Tomberg 2008) objekt on kaks korda nii suur kui New Yorgi Keskpark ja rahvaarv ületab kahekordselt Gröönimaa ja Bermuda saared (Unt 1979: 55). „Sügisballi” Mustamäed on vaadeldud autonoomse, saaretaolise ruumina, kuhu seal elavad inimesed on omamoodi suletud (Tomberg 2008), see kujutab endast nõukogude modernsuse kriitikat ja peegeldab 1960. aastate tehnoloogiavaimustuse vaibumist (Annus 2015: 65). Võib-olla on Undi Musta­mäe ka millegi suurema väike mudel: suletusega saab programmeerida tahtetust, ruumilist (ja seejuures hirmutavat) ettemääratust. Romaani tegelasi ühendab üksindus (Tomberg 2008; Annus 2015: 65), suutmatus suhelda, mis näib ruumi survet omakorda võimendavat. Ja ehkki võimalus oleks justkui olemas, ei ole kindel, kas „Sügisballi” Mustamäe elanikud üldse linnaosa piiridest väljas käia tahaksid. Troll sõidab küll, aga võib-olla kasutavad elanikud seda vaid linnaosasiseselt, või kujutab töölkäimine nende jaoks päeva ebaolulist etappi. Ehk on „Sügisballi” tegelase linnaehitajast arhitekti Maureri kõrval ühe tegelasena esineva Leo Lapini unistus mõtteliselt juba täide läinud: Le Corbusier’ nelja nõudega ideaallinna, kus peab saama elada, töötada, puhata ja liikuda (Unt 1979: 91), on Lapin tahtnud rajada veelgi pisemasse suletud süsteemi ehk mikrorajooni, kus oleks ka spetsiifilise rohealana surnuaed, et ei olekski tarvidust kunagi mikrorajoonist väljuda (Unt 1979: 121).(16) Troll, oma korrapärasusega veel üks rutiini kinnistaja, ruumimustri tekitaja ja kontrollitud liikumise sümbol, meeldib arhitekt Maurerile. Romaanis on antud vihje sellelegi, mis Lääne-Euroopas muutis inimeste linnalist mobiilsust: televiisori vaatamine on põhjus, miks üksikemast tegelane Laura ei lähe (sõida) kodunt õhtuti kuhugi.

Mats Traadi lühiromaani „Rippsild” (1980) peategelane, noor naine Ola, on kesklinna ja Mustamäe vahelist trolliliini kasutanud ühel iseäranis helgel hetkel oma elus, arvates, et on leidnud suure armastuse.

Oli ilus valge õhtu, päikeseõhetusest heledal tänaval sammus ta trolli poole. Päevad olid pikad, palju pikemaks nad sel aastal enam ei läinudki. Suitsune linn oli sinivalges vines, tänavad paistsid puhtamad ja kõrgemad kui harilikult. Oli, nagu oleks maapind ja ererohelised, veel määrdumata puud kerkinud üles, taevale vastu.

Troll undas, Sõpruse puiesteelt hoovas niidetud rohu hõngu. Sealsamas autodevoolu kõrval pügaski noor vurrudega mees turtsuva masinaga muru. (Traat 1985: 285)

Trolli undamine tundub olevat mingi aja linnale niisama iseloomulik hääl kui trammi kellahelin. Ola kolib sel suvepäeval Kassisabast Mustamäele, jättes oma kirjandusteadlasest – Tammsaare-uurijast – abikaasa maha mehe pärast, kes näib koondavat erilist maskuliinsust: otsekohene ja rohmakas laia joonega käitumine, oskus konstruktoritöö kõrvalt autode ja suvilate remondiga raha teenida, „[k]äed õlast liikumatud, kanged, justkui ühest tükist, pea otse, silmad kahele poole vilamas, teraselt ümbritsevat tähele panemas, peale passimas, nii nagu šerif ameerika filmis, sammus Apo laudade vahel” (Traat 1985: 280).

Lisaks soetab Apo peagi auto – Žiguli, ehkki tal ei ole omaette korterit. (Ka Kaugveri kuuldemängus läheb naine trammijuhi juurest ära „autoga mehe” juurde.) Auto tagab paarile ajutise privaatruumi, ent igapäev kahetoalises Mustamäe korteris koos Apo lahutamata naise, ema ja Ola lapsega eelmisest kooselust purustab nende suhte. Kui Ola tuli oma abikaasa juurest ära mööda Sõpruse puiesteed undava trolliga, siis „[a]eg oli edasi läinud, raske öelda, kuhu, kuid seekord kolis Ola autoga. Apo tõstis kaks kohvrit pagasiruumi, laskis kaane mürtsudes kinni. Velvol oli süles Vilma ostetud pruun karu, kaenlas Kaida kingitud kallur. Nii sõitsid nad Õismäe poole – vastu uuele elule ja uutele katsumustele.” (Traat 1985: 308) Teksti põhjal oletades kolib Ola linna vastehitatud nurka Järveotsa teel Harku järve ääres, ühiselamutüüpi hoonesse. Majani, mille aknad on õhtukaarde, ühistransport toona sinna õieti ei ulatunudki, ehkki Väike-Õismäe ringile tõi linnast „pungil Õismäe buss” (Traat 1985: 316). Korter on linna serv, ühe maailma tuuline lõpp.(17)

Traadi lühiromaani pealkiri kujutab endast Ola vaimse hapruse metafoori, süžee võiks aga olla tüüpiline noore kangelase linnatuleku lugu. Linn on Ola ühe majanaabri sõnutsi vangla ja vähihaigus, aga vana segane mees ütleb ka, et „kogu maailm on linn” (Traat 1985: 320). Olale tundub, et juurtega päriselt maapinnas tunneks ta end paremini, ning Väike-Õismäe servalt kolibki ta maale tagasi, olles läbi elanud veel ühe vaimse kokkuvarisemise. Millega ta sinna sõidab, ei tea. Ola on juba loomult raskemeelne(18) ja tõenäoliselt ei olegi ta kunagi (enam) päriselt õnnelik, ehkki saab endaga nüüd hakkama. Romaanis tõusev ja langev pinge on struktureeritud ka tema sõitude ja kolimiste kaudu: hingetõmme, uus algus ja eluetapp, uus arengu­etapp ka linna kasvamises, uus sõiduvahend, ehkki domineerib troll, seda ka ülekantud tähenduses. Ei saaks küll öelda, et „inimene on troll” või et „Ola on troll”, aga Traadi tekst tõstatab omakorda küsimusi indiviidi võime kohta iseseisvalt tegutseda. Doktor Levin ütleb Olale:

„Kujutage ette trolli. Teie olemus, teie programm ja struktuur, kõik see, mida te muuta ei saa, on trolliliin, teie väline mina aga sõiduk, olete oma eluavaldusis piiratud nagu meie kõik, käite kindlat teed nagu troll juhtmeid pidi. Päevast päeva, aastast aastasse võtate vastu ja saadate ära külalisi, vestlete nendega, olete saavutanud omal alal vilumuse, kuid nüüd on see liin, ma ei ütleks et katkenud, see oleks liig, igatahes annab ta lühist, õige pisut muidugi, kuid annab. Eks?” (Traat 1985: 269)(19)

Unt ja Traat on mõlemad oma väidetes vastuolulised: rutiin on tappev, aga seda on ka liinilt mahajooksmine.

 

Liinid, mis meid loovad

Neljas agregaatolek, plasmaolek, märgib Keunenil linna nn virtualiseerumist: „plasma­ekraane võib pidada linnaelu uuemate kujude locus’eks, modernsuse uusimas faasis esile tõusnud „immateriaalse linna” meediumiks” (Keunen 2019: 166). Selle oleku alla võib arvata blogides ja sotsiaalmeedia kaudu loodud linnade representatsioonid.

Veronika Kivisilla lühivormikogumiku „Kuni armastus peale tuleb” (2018, täiendatud trükk 2020) alged peituvad Facebooki postitatud päevamuljetes. Taas võiks raamatu teljeks nimetada üht ühistranspordiliini, seekord elektrirongi,(20) ehkki minategelane sõidab ka bussiga või rändab jalgsi. Huvitav on võrrelda Kivisilla teksti samal aastal teisel pool maakera Seattle’is ilmunud blogipostituste-raamatuga „Liinid, mis meid loovad”, mille autor, fotograaf ja filmimees Nathan Vass teenib Seattle’is leiba ühissõidukijuhina.(21) Peatükkide raamistik on mõlemal juhul mõni päevasündmus. Vass kritseldab märksõnad paberile, hiljem taastab kogu situatsiooni, püüdes tabada kõnekeele nüansirikkust (Vass 2018: VIII), Kivisilla kasutab märkmikku, kuhu paneb loo vahetult kirja (Postimees 2018) – ilmselt samuti märksõnutsi; tulemus on tulvil sõnamänguvõlu ja situatsioonikoomikat.

Vassi raamatu eessõnas osutab Paul Constant (2018: XI), et autor on viie aasta jooksul üles tähendanud nii liigutavat suuremeelsust kui ka teravaid kokkupõrkeid, seda, kuidas Seattle’i nägu muutub, ning ka kõik selle, mida ühest ühistranspordi­vahendist leida võib, kunstist väljaheideteni. „Vass tõepoolest vaatab asju” – märkab peeni detaile, võtab arvesse konteksti (Constant 2018: XII). Niisama (südamlikult) terane on Kivisilla. Vassi kirjutamisstiili iseloomustus – blogi rütm muutub sügavamaks, selles tekib kirjandusteosele omane ajakasutus, tegelased esinevad korduvalt ja avanevad üha rohkem, autor näeb tema liinil sõitvaid lapsi suureks kasvamas, nii et kõik kokku moodustab ühe linna mitmetahulise loo (Constant 2018: XIV) – sobib ka Kivisilla raamatu kohta.

Erinevusedki väljenduvad tekstis kirjeldatud sündmustes. Vass juhib enamasti üht Seattle’i kurikuulsamat liini läbi Rainier Valley, Kivisilla igapäevamarsruut on rahulik Pääsküla-Tallinna rong. Vass on sorteerinud blogipostitused raamatuks temaatilist tervikut otsides, Kivisilla kerib aega tagurpidi: lapsed tema raamatus jäävad aina väiksemaks, nagu vaataks neid läbi tagurpidi pööratud kiikri, mis lisab omakorda ruumis liikumise metafoorsust – sealt kaugelt nad hakkasid ükskord tulema.

Ühistranspordis kui kindlate piiridega ruumis põimuvate lugude avastamise võlu on Andra Teede analüüsinud Riikka Pulkkineni loomingu arvustuses. Romaani „Tõde” („Totta”, 2010, e k 2011) üks võtmekangelasi Anna armastab tiirutada Helsingis trammiga ja „võõraste inimeste elukäike ette kujutada, mõelda välja, kas nad on armastatud, kust nad tulevad. See kõlab nagu iga (noore) kirjaniku soendustrenn, see on nii tuttav.” (Teede 2013: 121) Samamoodi on Anti Saar kirjutanud raamatus „Tekste siledast ruumist” (2009) inimestest Pariisi metroos. Kivisilla ja Vassi tekstide ehk olulisim sarnane nimetaja on aga pisikeste ühismaailmade tekitamine. Ühistranspordi kasutaja on ühe linnaga seostuva kogukonna liige ja võiks oletada, et ta tuleb linnas oma eluga toime. Vassi raamatust aimub aga, mis saab (või õieti ei saa) neist, kel pole võimalik ühistranspordiga sõita. Ta võtab näiteks peale kodutu, kelle on mööduja räpaga üle valanud ja eelmised sama liini juhid keelanud tal bussi peale tulla: „Nägin ta ilme väsinud agooniat, nägu, mis püüdis pinnale jääda” (Vass 2018: 43–44). Reisijatest moodustub omamoodi toetusgrupp, kes arutab, kus mees end ja oma riideid pesta saaks, kas keemiline puhastus on siis veel lahti, kui buss sinnakanti jõuab, ja jäledast haisust ei tee keegi välja. Vass näib üldse lootvat, et sõidust tema bussiga ja headest sõnadest saab vähemalt kellegi jaoks mõnda paremasse kohta või ellu viiva teekonna algus.

Kivisilla puudutab üksindust ja inimeste tuge kurval hetkel (2018: 27), millestki osa olemist ja saamist, isegi kui see on vaid käik linna teise serva (2018: 95). Sotsiaalse äralõigatuse probleemidele ei ole ta tekstikogumis vihjanud, oma luules küll on. Võib-olla ei ole liikumisvõimaluse puudumine Tallinna vähekontrollitud, tasuta ühistranspordi juures otseselt teemaks, ehkki inimene võib siingi hätta jääda. Nii Kivisilla kui ka Vassi kujutatu on aga maailm, „mis eeldab ainulaadset olekut, valmisolekut olla avatud parimatele võimalikele võimalustele – ja suutlikkust neid võimalusi selgelt näha, neis täielikult kohal olla” (Kaus 2018: 221). Vass näeb bussisõitu kui võimalust avastada maailma igas mõttes, väljast ja seest, Kivisilla poetiseerib argisust, ühendades üleelusuuruse ja igapäevasuse pinge (vt Kaus 2018: 217). Vassi ühest mõtisklusest kumab ka selle pisikese maailma ühe hoobiga purustamise võimalus: noor bussijuht vihjab 1998. aastal juhtunud, õnneks vaid kolme hukkunuga tragöödiale, kui hullunud reisija tulistas ühe liini juhti ja ühissõiduk kukkus Unioni järve kaldaid ühendavalt Aurora sillalt kortermaja katusele (Vass 2018: 147). Vass ei kirjelda juhtunut lähemalt, niisiis peab uudishimulik lugeja guugeldama, et teoses kujutatud ja tegeliku Seattle’i vahel kontakte otsida, ent raamat kutsub seda tegema niikuinii. Selles mõttes need raamatud erinevad: Kivisilla proosakogumik meelitab pigem raamatus kujutatud maailma, sisemisele reisile.

Arvatavasti on loonud või loovad sarnast kogukonnatunnet ühistranspordis – lootes just ilukirjanduse kaudu suurendada inimestevahelist mõistmist – luuleprojektid Londoni (vt Poems…) ja Brüsseli metroodes (vt About Transpoesie)(22), trammiluule UNESCO kirjanduslinnas Heidelbergis (vt UNESCO kirjanduslinnad 2018) ning Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Edelaraudtee ühine rongiluule projekt, samuti selle jätkuna ette võetud luule levitamine Tartu bussides (Hanson 2015).

 

Lõpetuseks

Käesolev ülevaade ei ole kaugeltki ammendav, ja kokkuvõtte asemel tahaksin tõstatada uusi uurimisküsimusi. Analüüsima peaks lähemalt üksikuid tekste, seda, kuidas on ühissõidukis reisimist tajutud ja kirjeldatud, arvesse võttes erinevaid ajaperioode ja laiemat tausta – nagu Elizabeth Amanngi (2018) on osutanud ilukirjanduse kõrval eksisteerivaile allikaile. Praegu jäi artiklis täiesti vaatlemata see, mismoodi võis ühissõidukite teke kajastuda näiteks toonases ajakirjanduses. Selliseid interdistsiplinaarseid seoseid on juba loonud Riho Paramonov (2019b).

Oluline oleks laste- ja noortekirjanduse aspekt, lapsed puutuvad ühistranspordiga paratamatult rohkem kokku. Meenub Ellen Niidu värssmuinasjutt „Imeline autobuss” (1968) ja noore luuletaja EiKi räpitekst „Tramm” (2019).

Huvitav küsimus on, kuidas on seostatud linn, seda läbivad teed ja neil kohtuvad inimesed; kuidas ühistranspordi kujutamine võib ilukirjandusteoses toimida kui linna tuiksoon, ruumilisuse tekitaja. 1993. aastal on tehtud lühike portreefilm Juhan Viidingust Kadrioru trammis, kus tema loetud tekstid seostavad akna taga mööduvat linna, selle hoonete ja inimeste lugusid. Pärast rumeenia luuletaja Cristian Popescu surma on sealsetes trammides lavastatud eksperimentaalteatrit pealkirjaga „Tramm nimega Popescu” („Un tramvai numit Popescu”), avamaks kirjaniku loomingu mitmehäälsust ning seal rõhutatud ühtekuuluvustunnet ligimeste vahel, olgugi nad võhivõõrad. Trammireisijad hõlmatakse etendustesse nii pealtvaatajate kui ka osalistena (Popescu 2014: 213–215).(23)

Siin käsitletud tekstide põhjal võib arvata, et kirjanduslik linn on ühistranspordiga vägagi kokku põimunud. Kirjandustegelase liikumine ja selleks kasutatav vahend kirjanduslikus linnas iseloomustavad linna arenemist, autori valitud sõiduriistad avavad mõnelgi korral tegelase loomust või seda, missugused ootused võivad tekkida lugejal tegelase jaoks loodud maailma tõlgendades. Võib-olla kõige huvitavam on, et kirjanduslikud ühistranspordivahendid avavad linnaelu selliseid külgi, mida ehk muidu liiga harjunult ja hajameelselt vaatleme, ning peegeldavad sealjuures linna arengut – Bart Keuneni mõistes tahkest olekust plasmalinnaks. Kordagi ei tohiks aga ära unustada, et tegemist on kirjanduse metafoorse, siiruviirulise „peegliga”.

 

Artikkel on kirjutatud HERA projekti „Public Transport as Public Space in European Cities: Narrating, Experiencing, Contesting (PUTSPACE)” külalisteadurina Åbo Akademi ülikoolis veebruaris-märtsis 2020. Kirjutamist on toetanud ka PRG908 („Eesti kesk­konnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”).

 

Elle-Mari Talivee (snd 1974), Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur ja muuseumiosakonna juhataja (Väikese Illimari 12, 11623 Tallinn); Tallinna Ülikooli teadur, ellemari@utkk.ee

Eesti Kirjandusmuuseumi videoloengud (https://www.kirmus.ee/et/tegevus/videoloengud) mais:

6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.

28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.

28. mail välja kuulutatud 2020. aasta Ilmapuu auhinna kandidaadiks sai liivi keeleteadlane ja kultuuritegelane Valts Ernštreits (liivipäraselt Valt Ernštreit). Ta on aastakümneid tegelenud liivi kirjakeele arendamisega, uurinud põhjalikult liivi sõnavara, liivi uusimat ajalugu, kirjandust, kohanimesid, liivi-läti keelesuhteid ning korraldanud liivi keele ja kultuuri õpetamist kooliõpilastele. Samuti on ta liiviteemalise portaali Livones.net pikaaegne toimetaja. Ilmapuu auhinda annab välja Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi nõukogu. Auhinna eesmärk on tunnustada soome-ugri hõimu­rahva kultuurilise identiteedi ja püsimajäämisega seotud koda­niku­algatuslikku tööd.

29. mail korraldati Tallinna Ülikoolis David Samoilovi 100. sünniaasta­päevale pühendatud konverents. Nn Samoilovi lugemised toimusid Tallinnas juba kuuendat korda. Veebi vahendusel võtsid konverentsist osa tema loomingu asjatundjad Venemaalt, Kasahstanist ja Lätist. Eesti teadlastest esinesid Irina Belobrovtseva (TLÜ) ja Roman Voitehhovitš (TÜ).

Augustis 2019 kaitses Olga Gaitšenja Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja eesti keeles kirjutavate vene emakeelega inimeste kirjutamisprotsessi kohta. Teema on mitmes mõttes Eesti keeleteaduses uus ning väitekiri püüab täita korraga mitut tühikut. Ühelt poolt ei ole meil eestikeelset kirjutamisprotsessi kuigi palju psühho­lingvistiliselt uuritud, ei võõr- ega emakeelsete kirjutajate seas, teiselt poolt napib uurimusi ka eesti keele kasutusest teise keelena eri kontekstides. Kuidas sünnib eri keeleoskusega üliõpilaste (eestikeelne) tekst, millises järjekorras seda kirjutatakse, mida ja kuidas parandatakse, kui palju miski selles protsessis aega võtab – kõigile neile ja paljudele muudele küsimustele otsitakse uurimuses vastuseid klahvivajutuste salvestuse meetodi ning ScriptLogi programmi abil, millega on salvestatud uurimise aluseks olev andmekogu. Lisaks konkreetse uurimismaterjali analüüsile, mis seisneb iga katses osaleva kirjutaja arvutiklahvide vajutuste salvestustes, arutletakse töös ka võõras keeles kirjutamise keeruka protsessi üle, lähtudes abstraktsetest kognitiivsetest mudelitest kirjutusprotsessi kohta.

Kokku 34 vene emakeelega üliõpilast pidid kirjutama teksti etteantud teemadel, kusjuures programm salvestas kõik nende klahvivajutused, see tähendab uute märkide lisamise, parandused, liikumised tekstis jms. 17 tugevamal üliõpilasel paluti kirjutada arutlev tekst teemal „Kas kõigile on vaja kõrgharidust” ja 17 nõrgemal üliõpilasel jutustav tekst teemal „Mida on mulle andnud ülikool”. Kirjutiste teemad valiti nii, et tugevamatel ja nõrgematel eesti keele oskajatel oleks sarnane temaatika, kuid tekstid oleksid erineva abstraktsuse tasemega. Andmestik jagati alarühmadesse tudengite keeleoskustaseme järgi (A2–C1) ja analüüsitulemusi võrreldi nende rühmade kaupa. Selles mõttes jätkab väitekiri keeleoskustasemete võrdluse uurimist, mille hiljutine näide sama juhendaja Annekatrin Kaivapalu käe all oli Mare Kitsniku väitekiri 2018. aastal.(1)

Klahvivajutuste salvestamist on uurimis­materjalina mujal maailmas ka varem kasutatud, uudne on see eelkõige Eestis. Siin on kirjutamisprotsessi (täpsemalt, tõlkimisprotsessi) sarnasest vaatenurgast uurinud Marju Taukar koos oma kolleegidega, kasutades küll mõnevõrra teisi meetodeid (ekraanisalvestisi), kuid otsides samuti vastust küsimusele, mida ütleb „tehniline” kirjutusprotsess mõtlemise kui protsessi kohta.(2) Olga Gaitšenja tõdeb eessõnas, et on meetodit õppinud eelkõige Soomes oma teise juhendaja Åsa Palvi­aineni juures. Soomes ongi klahvivajutuste salvestusmeetodit uurimistöös kasutatud peaaegu paarkümmend aastat, uuritud on näiteks kirjutamisprotsessi prantsuse keele õppijatel ja soome lastel.(3) Väikses kõrvalrollis on see meetod ka Leena Nissilä väitekirjas, mis käsitleb eesti keele mõju soome keele sõnavara ja rektsioonide õppimisele.(4) Turu ülikoolis on töös mitu ScriptLogi kasutavat keeleõppimise uurimust.

Gaitšenja dissertatsioon koosneb neljast publitseeritud artiklist ja kokku­võtvast peatükist. Artiklid on ilmunud Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamatus ja ajakirjas Lähivõrdlusi aastatel 2011–2017. Kolm artiklit on eesti, üks inglise keeles. Natuke kahju on, et ükski artikkel ei ole ilmunud suures rahvusvahelises ajakirjas, mille retsenseerimisprotsess oleks kaasanud rohkem rahvusvahelisi asjatundjaid.

Kokkuvõttev osa koosneb omakorda sissejuhatusest ja neljast peatükist. Tekst on asjalikult ja tihedalt kirjutatud ning hästi struktureeritud. Kasutatud kirjanduse üldhulk on aukartustäratav. Esitatud on rohkesti erinevaid kirjutamisprotsessi iseloomustavaid mudeleid ja arutletud käsitluste arengu üle. Samuti on täpselt kirjeldatud meetodit, lisatud näiteid uuritud tekstidest ja logifailidest, mis annab lugejale võimaluse natukenegi mõista uurimuse tehnilist külge ja selle keerukust. Eraldi on juttu kirjutamisprotsessist kui millestki kognitiivselt raskest, milles inimene on pidevas ülekoormuse seisundis.

Väitekirja neli artiklit edenevad loogiliselt. Tekst on tehniline ja seda on raske lugeda suure hulga sümbolite tõttu. Samas on näha, et keerulise andmestikuga on tehtud suur töö. Esimene artikkel juhatab sisse meetodi ja selle võimalused ning viib uurimuse läbi ühe osaleja andmete põhjal. Artikli väärtuseks on ka informandiga tehtud retrospektiivse intervjuu tulemused. On väga huvitav teada, kuidas informant ise oma kirjutamisprotsessi analüüsib. Väite­kirjast selgub, et kuigi teisi intervjuusid kasutatud ei ole, on need siiski olemas ja tulevikus on võimalik nende kaudu saada lisateadmisi kirjutusprotsessi teadvustamise kohta. Järgmised artiklid esitavad kogu materjali põhjal tehtud üldistusi üksikteemade kaupa.

Teine artikkel vaatleb mikrokontekste, mille all mõeldakse erinevat tüüpi siirdeid ühelt klahvilt teisele (nt sõnasisene, sõnadevaheline, lausetevaheline, kustutusklahvi vajutust või hiire liikumist sisaldav jms). Kontekste on statistiliselt analüüsitud nii esinemissageduse kui ka ajalise kestuse kaudu. Ootuspäraselt on pikimad pausid lõikude vahel, lühimad sõnade vahel. Eri taseme keelekasutajad on mikrokontekstide osas suhteliselt sarnased, näiteks ei vähene kustutuste arv keeleoskuse taseme tõusuga.

Kolmas artikkel käsitleb ehk intuitiivselt kõige lihtsamalt tajutavat kategooriat – parandusi. Kui eesti keele suulise kõne eneseparandusi on varemgi uuritud, siis kirjutatud keele paranduste käsitlusi teada­olevalt siiani pole. Meetod võimaldab registreerida kõik tekstis tehtud parandused, kuid muidugi üsna tehnilisel viisil. Eelkõige jagunevad parandused lisamisteks ja asendamisteks, mis omakorda võivad olla trükivead. Siinkirjutajatele näib kõige huvitavam vormiparanduste dünaamika: selgus, et vormiparandusi omakorda tüüpideks jagades on igal alltüübil erinev sageduslik jaotumus eri keeleoskustasemete vahel. Näiteks keeleoskuse tõustes suureneb sõnajärjeparanduste ja väheneb ortograafiaparanduste arv. Tulemused näitavad selget tekstiparanduste arvu kasvu kirjutajate keeleoskustaseme tõustes, kuid langust B2- ja C1-taseme vahel. Võrdluseks oleks soovinud emakeelse kirjutaja andmeid, kuid loomulikult on arusaadav, et see ei kuulunud väitekirja uurimis­ülesannete hulka.

Neljas artikkel käsitleb sujuvust, mis on defineeritud teksti kirjutamise kiirusena (suhtes iga kirjutaja individuaalse kiirusega). Arvesse võetakse ka kirjutamis­puhangute (katkestusteta loodud teksti­hulkade) pikkust. Tulemused näitasid sujuvuse pidevat arengut keeleoskustasemete tõustes, eriti suur erinevus oli B2- ja C1-taseme vahel.

Nii kõiki artikleid kui ka katuspeatükki iseloomustab autori suur lugemus ja eelnevate (enamasti inglise keele omandamist käsitlevate) uurimuste põhjalik ülevaade. Autor on pidanud oma uurimuse jaoks looma (või inglise keelest kohandama) suure hulga termineid. Üldiselt on need hästi õnnestunud, näiteks juba nimetatud, kogu väitekirja seisukohast oluline mõiste kirjutamispuhang. Mõned terminid on siiski mõistetavad ainult kasutatava meetodi raames. Näiteks ei ole üheselt arusaadav termin kontekstieelne parandus, mille all mõeldakse parandust teksti lõpus mõtte väljendamise hetkel (kursor on viimase tähemärgi järel) ja mis vastandub konteksti­sidusale parandusele, mis tehakse teksti sees. Nendest terminitest jääb mulje, nagu oleks kontekst ainult paranduse järel olev tekst, kuigi tegelikult kuulub ju konteksti mõistesse ka varasem, juba olemas olev tekst.  Eriti hästi ei kõla eesti keeles termin kontseptuaalsed parandused, millega tähistatakse eelkõige sisuparandusi.

Uurimus on teoreetiline selles mõttes, et otseseid järeldusi kirjutamise õpetamise/õppimise hõlbustamiseks tehtud ei ole. Seda oleks ka selle meetodiga ja selle materjali pealt võimatu teha. Puudub ju võrdlus emakeelsete kirjutajatega, kelle kirjutamisoskus peaks ehk olema võõrkeele eesmärgiks. Töös on siiski väidetud, et rakenduslik pool seisneb ka selles, et teadlikkus kirjutamisse haaratud protsessidest võib vähendada kognitiivset koormust ja edendada kirjutamisoskuse arengut (lk 88). Lugejale ei saa siin päris selgeks, kuidas see saab edendada kirjutamisoskuse arengut, st millist kasu ikkagi toob protsesside teadvustamine õppijale. Küll aga on uurimus oluliselt parandanud teadmisi sellest, kuidas kirjutamisprotsess klahvivajutuste poolt vaadates toimub.

Töö kõige suurem väärtus peaks olema selles, et otsustada, mida ikkagi klahvi­vajutused, pausid jms näitavad selle kohta, mida veel otse uurida ei saa: ajutegevust kirjutamise ajal. Siin oleks ehk oodanud natuke julgemaid arutlusi. Millised on kõige üldisemad järeldused, mida klahvivajutustest teha saab? Kui palju võib nendes järeldustes kindel olla ja kui suur osa on hüpoteetiline? Hiiglaslik töö, mis on tehtud tehniliste detailide uurimisel, ei ole ehk väitekirja kirjutamise ajaraamides veel saanud piisavalt distantsi, et suurt hulka statistilisi andmeid tõlgendada võõrkeelse kirjutusprotsessi sisuliseks iseloomustuseks. Küllap see veel tuleb.

RENATE PAJUSALU, MAISA MARTIN

Aado Lintrop. Minagi olin Jaakobiteel. Palveränduri märkmed. Tartu: Ilmamaa, 2020. 188 lk.

Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)­ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuu­pikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taas­esitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri kohustustega: teekonna ettevõtmise juures sai otsustavaks asjaoluks Santiagos toimuv üleilmse etnoloogide ja folkloristide ühingu kongress, mis niisiis paneb Lintropi camino’le punkti. Palverännupäevikut raamib aga mitu kuud hilisem viibimine Visby loomemajas.

Raamatu pealkirjas leiduv minagi võib tunduda kergelt (enese)irooniline, arvestades Santiago de Compostelasse matkamise ja selle raamatuna kajastamise populaarsust tänapäeval, samuti palverännaku hindamist muu hulgas ideaalse võimalusena „kohata inimesi ja kuulata nende lugusid”(1). Lintrop otsustab ka ise seada oma missiooniks sellel teel „rääkida lugusid [---] peamiselt väikerahvastest – mansidest, udmurtidest, setodest. Ka oma välitööde kogemustest ja mälestustest.” (Lk 117) Kõiki religioone võrdselt austamisväärseks pidav autor on aga teele asunud „tahtega [---] ennast arendada”, „mitte jumalat teenida” (lk 187) ega ole oma tavaharjumustest päris vaba („laen iga päev mõne pildi molovihikusse”, lk 92). Nii mõtiskleb ta paratamatult selle üle, kuivõrd ta üldse on päris palverändur, keda niisama uitajast või sel teel odavaid öömaju ärakasutavast turistist eristab üldarusaamas kas siis sügav usklikkus või vaimne ummikseis, mille tõttu otsitakse argistest elumuredest vabal camino’l iseäralikku meeleparandust. Vastandus moodsate (nt ümbritsevasse meelelise neeldumise asemel klappidest muusikat kuulavate) ja tõtakate (ülearu sportlikult liikuvate) peregrino’dega on siiski terav: Lintrop rändab üksi ega otsi kramplikult toda camino osaks arvatavat ühtekuuluvustunnet, püüab aga tajuda „kohalikke rütme” ja rangelt keskenduda kõndimisele kui füüsilisele kulgemisele (päevatee võetakse kokku nii kilomeetrites kui ka sammudes). Seetõttu võngutavad tema meelelist ülevust või paikkondlikku elevust lihtlabased olukorrad (vihm, ulguv tuul, villid jalgadel, öömaja- ja söögi­otsingud jms), millest muidugi sugeneb kirjelduslikku raugust ja tükati monotoonsust. Ent küpsele vaimurändurile on ehk loomu­omanegi ettevõtmise toime, kaasteelistega kohtumiste ning enese ja maailma üle arutluste sõnastamine tasakaaluka sumedusega.

B. M.

Jüri Talvet. Tundmised. (Kaasaegne mõte 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 207 lk.

Tänapäevasele esseistikale keskenduva raamatusarja „Kaasaegne mõte” algataja ja alalhoidja Jüri Talvet on taas andnud isikliku panuse, et tänavu 15-aastaseks saav, ent prestiižselt harva ilmuv sari liialt ei soikuks: 69 lühivormis arutlust sisaldav „Tundmised” on Talveti kolmas teos sarja avaraamatu „Sümbiootiline kultuur” (2005) ja esseežanri alusepanijale Michel de Montaigne’ile suunatud filosoofiliste ja kultuurilooliste mõtiskluste („Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine””, 2014) järel. Kõigi kolme ainering on laias laastus sama: „kultuuri vahekord loodusega, ühiskonnaga ja (kordumatus ajaraamis) isikliku eksistentsiga”, nagu kinnitab kaane­tutvustus. Ent rõhuasetus on igal raamatul erinev, nagu ka tõukepunkt, mis sedapuhku on sama efektne kui Montaigne’ile kirjutamise mõte: iga arutluskäik on pealkirjastatud kesksele teemale osutava juhtlausega (või kahega), mis pärineb hispaania baroki esindusteosest, Baltasar Craciáni filosoofiliste miniatuuride kogumikust „Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst” (1647, e k Talveti tõlkes 1993 ja 2019, tõlke esmaversioon kandis pealkirja „Käsioraakel ja arukuse kunst”).

Paljuski moralisti vaatepunktist lähtuvate esseede arutlused kulgevad üldkultuurilistest väärtustest ja maailmapoliitikast kuni armastuseni. Korduvalt esile kerkivad probleemkohad moodustavad aga tüüpilised kobarad: hingelis-vaimsete väärtuste ja loovuse taandumine tehnilis-­materiaalse progressiusu, virtuaalsuse ja kasumlikkuse ees, uutes sugupõlvedes matslust kasvatava (vt lk 72) massikultuuri pealetung, samuti moraalse ja emotsionaalse arukuse unarul-­olek igapäevases toimimises jne. Tänapäeva suurimateks pahedeks näivadki Talveti silmis olevat teadus-tehnoloogiline õhin ja rahahimu, rajumalt väljendudes „infotehnoloogilis-plutokraatlik türannia” (lk 28), mis kahjustab nii vaimu kui ka füüsist, ja seda ei väsi ta kordamast. Ometi ei suubu see korduvus lihtsalt torinaks kõige üha uueneva ja edeneva pärast. Talveti kriitilisus ühiskonna ja kultuuri seisundi suhtes, teatud (humanitaarsete) põhiväärtuste perspektiivist kahtlemata asjakohane, väljendub delikaatselt ning on sümpaatnegi, kuivõrd see saab arutluste käigus alati avara­pilgulise raami, mis lähtub suuresti looduse mõistmisest elu terviklikkusena ning „loovusliku kultuuri” idealiseerimisest. Kultuur on Talveti hinnangul „ühiskonna tegelik alus, tema moraal ja hing, nagu ka tulevikuväljavaade” (lk 75) ning ühtlasi väikeste rahvaste „iseolemise tugevaim kaitse” (lk 165). Enesest mõista leiab Talvet haardeka õpetlasena tänapäevase ainese lahkamiseks alati tuge maailmakirjanduse klassikast (sagedamini on toodud kirjanduslikke näiteid Thomas More’i „Utoopiast”). See on tervikuna inspireeriv, eriti kui ärihuvid ja kasumlikkus on maa­ilmas ühtäkki pausil.

B. M.

Kaia Leht. Tillemanni kella all. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2019. 632 lk.

„Tillemanni kella all” on Teise maailmasõja aegset Tartut ja selle haritlaskonda käsitlev ohtrate piltidega varustatud mahukas teos, mille keskne tegelane on autori vanaisa Elmar Lani. Lani oli advokaat ja Vabadussõja veteran, kes kuulus muu hulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Tartu Meestelaulu Seltsi ning osales Teise maailmasõja ajal põrandaaluses tegevuses.

Raamatu esimese poole moodustab Elmar Lani fiktiivne päevaraamat, mille autor kirjutas oma vanaisa dokumentide ja omaaegsete ajaleheartiklite põhjal. Päevaraamatu paremaks mõistmiseks järgnevad lühiuurimused inimestest, kes olid olulised nii Lani elus kui ka 1940. aastate Tartu sündmustes. Viieteistkümne silmapaistva isiku hulka, kellest kõigist võiks kirjutada oma raamatu, kuuluvad nt Eesti Tervishoiu Muuseumi asutaja Voldemar Sumberg, nõukogude võimu eest esimese sinimustvalge lipu peitnud Karl Aun ning relvastatud vastupanu organiseerinud kapten Karl Talpak. Epiloogis lisandub kümme elulugu, kuid need jäävad kontekstist välja ega anna raamatule eriti midagi juurde. Teos keskendub inimestele ja nendevahelistele suhetele: autor on palju vaeva näinud, et kirjeldada, kuidas tegelased teine­teist tunnevad ning kuidas omavahel läbi saavad. Väljamõeldud päeviku formaat võimaldab jutustada lugu kronoloogiliselt ning aitab peategelasele kergemini kaasa elada. Muidu võinuks kogu teos muutuda kuivaks sündmuste loeteluks, nagu see elulugude peatükis pahatihti juhtub.

Kaia Lehte ajendas raamatut kirjutama vanaisa isiklike dokumentide juhuslik avastamine. Kirjutades rändab autor aeg-ajalt tänapäeva, et analüüsida iseenda tundeid materjali uurides. See on ka üks raamatu põhilisi omapärasid: autor kirjeldab uurimisprotsessi ning sellega kaasnenud emotsioone.

See, kas Eesti lugejad vajavad veel üht raamatut Teisest maailmasõjast, on maitse küsimus, kuid nagu autor korduvalt rõhutab, pöördelisel ajal tegutsenud inimesed on seda väärt, et neid mäletataks. Ilmaasjata hoiatab Leht lugejaid: „Mina ei ole kirjanik ega ajaloolane” (lk 7), sest teoses on palju kaasahaaravat: nii 1940. aastate Tartusse viiv päevik, erakordsete saatustega inimeste elulood kui ka ridade vahelt peegelduv autori elevus.

ERMO KARPOV

Ajaloolasest ekspeaministri ja poliitiku Mart Laari haare on imekspandav, kui vaadata tema mitmekesistel teemadel autoriraamatute riiuli täienemist kahe- või kolmekaupa aastas. Raamatut Johann Voldemar Jannsenist esitledes tunnistas muuhulgas ärkamisaja uurijana tuntud Laar („Äratajate” (2005) ning Jakob Hurda raamatu autor (1995)), et sai alles raamatut kirjutades teada palju fakte, millest polnud enne kuulnud. Kõige hämmastavam olevat Jannseni tohutu haare: „Ükstaspuha, mida ma Eesti ajaloos puudutan või enda ümber näeme Eestis, kas või laulupidu, siis me näeme igal pool absoluutselt Johann Voldemar Jannseni jälgi. See on kõige suurem tunnustus, mis olla saab,” selgitas Laar telekommentaaris.(1)

Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on populaarses vormis, tihtipeale ka eelmiste autorite osaliselt vananenud tööde (nt Rudolf Põldmäe) ja Laari enda varasemate teoste vigase ümberjutustusega. Suur hulk laialipillatud teadmisi on jõudnud ühiste kaante vahele, samal ajal ühtki uut fakti ega ideed silma ei hakanud. Pigem on mõni juba selgeks räägitud probleem jälle segaseks aetud – näiteks Jannseni müüdavus, olgugi et ka Laar selle lõpuks otsesõnu laimuks tunnistab (lk 270–274, 327). Põhjuseks on, peale kompilatiivsuse, ilmselge kiirustamine: kui uskuda, et Laar mäletab õigesti emotsionaalselt kirjeldatud kloostriaiavestlust Vello Saloga (lk 21–23), mil viimane veenis teda Jannseniga tegelema, siis võis Laar alustada raamatu kirjutamist alles 2017. aasta sügisel. Seega pole ime, et uurimistööks enam aega ei jäänud ja tuli leppida varem kogutud materjalidega, nagu tõestab kasutatud kirjanduse napivõitu loetelu ning ülevaade eelnevate autorite käsitlustest, millest vaid üksikud on 2010. aastast hilisemad. Laar on koguni ignoreerinud isa Vello Salo 2010. aastal peetud loengut ja hilisemat artiklit „Laulupidude armastuslaulud”, milles viimane leidis, et ärkamisaja ning laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, ja mõlemad vääriksid kumbki omaette doktoritööd koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt rängalt laimatud Jannseni esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn oli kogu aeg – luua eesti rahvas”.(2) „Postipapat”(3) retsenseerides hurjutas Laar mind varem ilmunud artiklite kasutamise pärast, õpetades, et „Jannsenit puudutavaid materjale on Eesti arhiivides külluses”.(4) Käesolevas raamatus pole arhiive mainitudki. Niisiis ootavad külluslikud arhiivimaterjalid Jannseni kohta (ka Venemaa arhiivides!) ikka veel avastamist.

Palju on viidatud Koidula kirjutatud ning unustusse jäänud Jannseni eluloole (see avaldati trükis esmakordselt alles 1969. aastal), kuid samaaegne õde Eugenie oma, millele tuginesid kõik Jannseni biograafiad kuni XX sajandi teise pooleni, on jäänud mainimata.(5) Ajal, kui Eugenie seda koostas, elas Jannsen insuldist paranedes tütre ja väimehe juures, nii et elulugu võib osaliselt pidada autobiograafiaks ehk Jannseni minapildiks, milles ta on edukalt retušeerinud oma sünni ja kasvamise kõrtsitoas ning ametliku haridustee piirdumise külakooliga. See pilt on täienenud järgmiste põlvkondade mälestuste ja pärimuste toel, aga arhiiviallikad lükkavad paljugi ümber.

Laari võib tunnustada selle eest, et ta on Jannseni eluloo kohta tänaseni teatme­teostes ja Vikipeedias ringlevat väärteavet uute andmete põhjal õgvendanud: Jannseni isa e i o l n u d mölder ega m ö l d e r j a kõrtsmik (nende ametite ühendamine oli mõeldamatu); tema sünninimi oli kõigest Jaan, ta oli Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado ja Malle poeg (perenimi, mida Jannsen koos eesnimega korduvalt muutis, saadi seoses pärisorjuse kaotamisega mõni aasta pärast tema sündi) jne. Siiski kirjutab Laar taas Jannseni väidetavatest õpingutest kihelkonnakoolis (lk 39). See asutati Vändras esmakordselt 1842. aastal ja Jannsenist sai selle esimene õpetaja. Segadus paljudes allikates on tulnud sellest, et 1834. aasta seaduse ja seega ka aruannete järgi pidi igas kihelkonnas taoline kool olema. Laari kahtlemine köster Kochi võimekuses sellist kooli pidada on igati põhjendatud (vt samas lk 39 tsiteeritud Rosenplänteri iseloomustust). Kui kooli reaalselt nõudma hakati, tuligi Koch vallandada ja ametisse asus Jannsen.

Oma varasemates ärkamisaja käsitlustes polnud Laar „möldripoeg” Jannseni olulist rolli eesti rahvuse sünni juures veel tuvastanud, vaid taandas ta aktiivseimate äratajate hulka. Sellest tendentsist pole suudetud loobuda kõnesolevas raamatuski, kust saab lugeda hulganisti Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimehe kirjasaatjate väheütlevaid lühielulugusid, mille seas toimetaja oma vaevalt esile tõuseb.

Jannseni sünni ja põlvnemise ning pastor Körberilt saadud hariduse ülevaatelt (lk 25–49) minnakse üle mehestumisele Vändras, tuginedes peamiselt Jannseni hingepäevikutele „Diarium”. Seejuures võib tavalugejale jääda mulje, nagu oleks Jannsen oma perfektses saksa keeles peetud päevikut alustanud eestikeelse luuletusega, „mida on omistatud ka Jannsenile endale” (lk 45). Tegemist on minu tõlkega Pärnu muuseumi kakskeelses „Diariumi” (2001) väljaandes. Vändras ja Pärnus üles tähendatud päevikupihtimuste vaatlus (vastavalt lk 46–67 ja 69–89) kipub varjutama Jannseni tõelist tegevust ja pürgimusi, mida tütar Eugenie on iseloomustanud nii: „Juba tollest ajast aga ei andnud noor­mehele mõtted rahva käekäigu ja hariduse üle enam rahu ning unes ja ilmsi köitis teda unistus, teha midagi oma rahva heaks, mis veel nii vaene ja pimeduses oli, omamata ettekujutust mõnusamast ja paremast elust, et pidi end halvustada ning pilgata laskma. Pikema kaalumise järel usaldas ta 1845. aastal pöörduda keiser Nikolai poole palvega ajakirja välja­andmiseks, see palve lükati tagasi. Viis aastat hiljem tuli jälle äraütlev vastus: „Veel pole aeg”.”(6)

Laar on küll refereerinud (lk 59) Jannseni ajaleheloa taotluse kahekordse tagasilükkamise tegelikku põhjust ehk kultuurikartliku ja -vaenuliku Nikolai I keeldu endale uusi taotlusi esitada, kuid jätnud selgitamata, et kolmas katse õnnestus tänu uuele reformimeelsele keisrile. Pärast 1855. aasta troonivahetust suurenes perioodiliste väljaannete arv impeeriumis ja eriti Baltikumis plahvatuslikult. Pidades ebaõnnestumisi seotuks enda isikuga, tegi Jannsen uue katse „tankistide” abiga (trükikojaomanikud Borm ja Laakmann leheomanikena ning pastorid Schultz ja Willigerode toimetajatena) korraga Pärnus ja Tartus. Ja kui luba tuli mõlemale, jäi ta koolipapana Pärnusse, sest polnud kindel, kuidas ettevõtmine õnnestub. Siin avaldub ilmekalt see, mida tähendab toimetaja isik, andekus ning sihtgrupi põhjalik tundmine: Tartus ilmuma hakanud ajaleht Tallorahva Postimees jäigi pastoritest „kasuisade” käekõrval nelja aastaga varjusurma, samal ajal kui Jannseni leht kasvatas populaarsust ja andis julguse koolitööst loobuda ning kuuelapselist peret ainult ajakirjanikutööga toita. Nii kolis ta Tartusse, kus kehtiva leheloa omanik Laakmann jättis talle ajalehe osas vabad käed, leppides trükikulude katmisega. Ajalehe nime sai Tallorahva Postimehest muuta Eesti Postimeheks kohaliku võimu loaga.

Eugenie sõnutsi pidas isa Eesti Posti­meest oma tegelikuks elutööks: „1. jaanuarist 1864 ilmus papa toimetusel Tartus tema eluülesande tegelikuks realiseerimiseks Eesti Postimees. Sellest räägib juba nimi „Eesti”, mis papa poolt kasutusele võetuna senise maa- või talurahva omaette rahvatõuks aitas saada.”(7) Meil ei ole seni ühtki pädevat käsitlust selle kõigi oluliste ärkamisaja ettevõtmiste eestvedamise ja organiseerimise teenistuses olnud lehe kohta, mida Jannsen toimetas k u u s t e i s t aastat (1864–1880). Samal ajal on alles 1878. aastal kõigest neljaks aastaks areenile tõusnud Sakala, samuti selle toimetaja, pälvinud neid tosinajagu. Nii ongi Jannseni ning Jakobsoni rollide teadvustamine meie aja- ja kirjandusloos tugevasti nihkes Jannseni kahjuks.

Kui ligi kuus aastat Jannseni toimetatud Perno Postimeest on Laar vaadelnud suhteliselt põhjalikult, siis mahukama ja sisukama Eesti Postimehe vaatlus jääb pooleli 1871. aastaga pärast Soome reisi kirjeldust. Tõdetakse vaid, et Jannsen oli vanaks jäänud: „Neil päevil ei võinud loomulikult keegi teada, et see reis jääbki Jannseni avaliku tegevuse tipphetkeks. Tema aeg hakkas otsa saama. Jannsen oli eestlastele näidanud, et nad on rahvas, kuid õigusi sellele rahvale pidid hakkama nõudma teised.” (Lk 243)

Peatükk „Pöördtoolitund” keskendub 1870. aasta sündmustele ja nn suure sulesõja kirjeldusele ning tülidele Jakobsoniga ja siis (edasises peatükis) juba Sakalaga. See hakkas ilmuma seitse aastat hiljem ning oli oma lühikese ilmumisaja jooksul vahepeal veel kaheksa kuud suletud, kuid mitte kohalike intriigide tõttu, nagu arvab Laar (lk 296). Nagu selgub Sakala 279 lehega tsensuuritoimikust Venemaa ajalooarhiivis Peterburis, oli tegemist rüütelkondade liidri krahv Kotzebue kaebusega Varssavist uuele siseministrile, kes asja lähemalt uurimata vanale sõbrale kohe vastu tuli (Kotzebue kiri on 21. aprillist 1879, ministri otsus seitse päeva hiljem).

Laar oleks võinud rohkem usaldada ka uusimaid käsitlusi. Meil paraku kiputakse „eesti asja” ajamist ikka vaatlema kui „asja iseeneses”, unustades sealjuures rahvusvahelise ja kohaliku poliitika sündmused ning võnked ja antud juhul ka sellega seotud tsensuuriolude muutumised.(8) Näiteks Bismarcki tegevus Saksamaa väike­riikide ühendamisel aktiveeris slavofiilide ohutunde Baltikumi väidetava separatismi suhtes, aga 1871. aasta verine Pariisi Kommuun ehmatas kõiki valitsusi ning tingis Tsaari-Venemaalgi uute piirangute rakendamise. Ei saa unustada ka reforme ega algavat venestust. Jannseni teatav tagasi­tõmbumine rahvuslikes küsimustes oli nimelt sundkäik, mitte mingi tehingu tulemus. Selle kõige kohta on rohkesti materjali Eesti Postimehe ja Sakala vähe kasutust leidnud tsensuuritoimikutes Venemaa ajalooarhiivis. Postipapa ei saanud riskida oma ainsa elatusallika sulgemisega. Aga vahest mõtles ta ka rahva huvidele, sellele, millist kahju tekitaks päris hääleta jäämine? Enne Sakala tulekut Jannsenil ju konkurente polnud.

Jättes seniste uurijate jälgedes vajaliku tähelepanuta Euroopa poliitilise situatsiooni muutused, on Laar rahvusliku liikumise hoo raugemise taga näinud eelkõige Jannseni leplikkust ja rahu taotlemist. Pealinna tsensori Schultz-Bertrami era­viisiline hoiatuskiri Jannsenile (lk 248–250) ja tema suvine külaskäik Tartusse on Jannseni suunamuutuse tegelik põhjus, need toimusid mitmeid kuid enne kokkulepet rüütel­kondadega. Selle kirjeldamises jääb Laar ebamäärasele ja pigem Jannsenit süüdistavale seisukohale, tõdedes, et Jakobsoni levitatud süüdistused olid puhas laim, aga siiski „raha vastuvõtmine poliitilistelt vastastelt, isegi kui ta selle eest midagi tegema ei pidanud, [---] purustas kogu tema senise elu ja karjääri” (lk 266). Kokkulepet oli vaja eelkõige sakslastel,(9) kelle positsioon oli kõikuma löönud pärast keisrile esitatud palvekirja tabanud fiaskot, Bismarcki aktiveerumist ja Saksa-Prantsuse sõda, pealegi olid nad ise suutnud võime hirmutada massirahutuste võimalusega, nii et rahuldamata jäid mitte ainult Jakobsoni ja Hurda lehetaotlused, vaid luba ei saanud ka rüütlite endi vaevaga organiseeritud Maja Sõber.

Tõdedes, et Jannsen ei kavatsenudki kurssi muuta (lk 267), on järgmine peatükk pealkirjastatud kui „Paigallend”, milles lehe taotlusi enam ei vaadelda, vaid leitakse, et „eesti ühiskond oli Jannsenist mööda kihutanud”. Järgmine osa „Omadele võõras, võõrastele oma” algab Sakala tulekuga ja lõpeb Jannseni rabandusega, kirjeldades kahepoolseid sõnasõdu, kuid vaatab mööda sellest, et kogu Sakala „revolutsioonilisus” seisnes eneseupitamises ja konkurentide mustamises. Kui mõlemat lehte erapooletult lugeda, nähtub, et Sakala pole peale tülide algatanud ühtki uut teemat, vaid süvendanud Jannseni sisseaetud vagusid, ainult käredamas vormis. Jakobsonil ei õnnestunudki saavutada võrreldavat populaarsust, nagu oli Jannsenil 1870. aastatel, ega samasuguseid tiraaže, nagu Eesti Postimehel oli enne Sakala tulekut. Ja lehe lõplikust sulgemisest päästis Jakobsoni vaid enneaegne surm.

Märkusi oleks palju, aga osutan mõnele. Jannsenite kuulus perekonnapilt (lk 206) on jälle dateeritud aastasse „1867 või 68”. Nagu tõestab perekonnasisene kirja­vahetus, pärineb see 1866. aasta kevadest.(10) Laar tsiteerib Põldmäed (lk 176), kes räägib Jannsenist kui „teatremängu” vastasest ja tema kannapöördest paar aastat hiljem. Mõlemad on aga unustanud, et Tartus kehtis kuni aastani 1867 ametlike teatrietenduste, seega ka neist kirjutamise keeld, nii et 1865. aastal pidigi Jannsen kirja­vastuses vastava soovi naljaks pöörama.

Jannsen pole kunagi olnud uue kirja­viisi vastane, kuid pidi arvestama pastorite vastuseisuga ja sellega, et nende mõjualune rahvas oli harjunud n-ö piibli keelega. Ekslik on aga Laari väide, et Eesti Postimehe tiraaži langus pärast 1878. aastat oli osaliselt seotud lehe üleminekuga uuele kirja­viisile (lk 294). Lõplik üleminek oli toimunud kuus aastat varem, 1872. aasta teisel poolel, mil tiraaž hoopis tõusis. Lisalehe kirjaviisi muutis Hurt juba 1871. aasta algul. Ka Perno Postimees ilmus 1875. aasta algusest uues kirjaviisis, mil see oli tänu Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” üldisele levikule ning Eesti Kirja­meeste Seltsi keelekorralduslikule tegevusele täielikult kinnistunud. Need faktid ei saa ju mitme ärkamisaja raamatu autoril teadmata olla. Möödapaneku on põhjustanud kriitikata üle võetud trükiviga „Postipapas”(11) (teadupärast satuvad need alati kõige ebasobivamasse kohta), kus ajalehe uuele kirjaviisile ülemineku aasta on ekslik. Tiraaži languse põhjustas Sakala käivitamine.

Kokkuvõte kannab pealkirja „Eesti kääbik”. Siin ei saa küll Laari aruteluga nõustuda. Väites, et Jannseni tegevusaeg rahva äratajana hõlmab vähemalt 25 aastat (lk 325), on ta kõrvale jätnud esimesed kümme, mille sisse jäävad „Siioni laulukandle” ilmumine 1845. aastal ja esimene ajalehetaotlus. Sellele järgnesid „Sannume­toja”, laulikud ja jutukogumikud, mis leheloa saamise ajaks, mida Laar peab revolutsiooniliseks, olid Jannsenist teinud eesti rahva kõige tuntuma kirjaniku. Võrdlus J. R. R. Tolkieni tegelasega on eba­õnnestunud. Laari ideaaliks näivad olevat mitte „inimesed, kes oma põhi­mõtete eest lõpuni võitlevad ja oma õigust taga ajavad” (aga just seda Jannsen tegi!), vaid „rahulikud mugavust armastavad kääbikud, kes üldiselt ei taha kangelased olla [---] ja just seetõttu võivad nad selleks saada” (lk 327). Kogu Jannseni tegevus ei olnud mugav äraolemine, vaid visa ja sihikindel töö selle nimel, et eesti rahvast vabama elu ja selgema silmaseletuse poole juhatada. Vello Salo on öelnud: „Jannsen polnud mingi revolutsionäär, tema oli kindlasti rahuarmastaja: tema südameasjaks oli anda rahvale kooliharidust, ta oli koolipapa – õppima, mitte mässama õhutaja. [---] tema veendumus oli: tasa ja targu.”(12)

Umbes sama on väitnud Hindrik Prants: „Jannsen’i etteseatud sihid olid tema aegsetes oludes igatahes suured, aga tal jätkus jõudu ja visadust nende teostamist püüda. [---] Otse laulupidu läbiviimise sündmus näitab suure selgusega, kui ühekülgne ja viltu on noorema sugupõlve juures kohati maksmasaanud vaade, et Jannsen olnud täistagurlane, arglik ja paendlik, kõigega leppiv, isegi ülemuse ees roomav. [---] I laulupeo saamislugu jälgides, näeme esinevat Jannsen’i täismehena, kes teadis mis tahtis ja sellest ei taganenud ka suuremategi raskuste ees, kuid järjekindlalt ja väsimata tegutses, et asi õnnestuks – maksku mis maksab.”(13)

Trükivigu pole küll ülearu palju, kuid häiriv on lk 321 teade, et Jannseni „hauasammas seisab Tartu Raadi kalmistu juures” (p.o Raadil Maarja kalmistu peavärava juures). Isikunimede register on nähtavasti koostatud enne küljendust ning pärast jäetud korrigeerimata, kuna mitte ükski registris osutatud leheküljenumber ei klapi raamatu tekstiga. Teoses on 351 lehekülge, aga nimeregister on koostatud ainult 176 kohta.

Meie lingua franca’ks on saanud inglise keel, aga vene keel on põlu all ja saksa keelt ei osata, mis lukustab uurimiseks meie ja välismaa rikkalikud arhiivid ning vanaraamatuvaramud. Allikate aeg-ajalt ülevaatamine on aga hädavajalik, et eelnevate käsituste ümberjutustamine ei muudaks ajalookirjutust telefonimänguks, kus esialgne sõnum moondub tundmatuseni.

Jääb lahtiseks, kas isa Vello Salo meelest saanuks käesoleva teosega täidetud eesti rahva ja EÜS-i auvõla (lk 22) tasumise ning eesti rahvusteadvuse, laulupidude ja kultuurielu (ja tema arvates ka „laulva(te) revolutsiooni(de)”) isa Jannseni 200 aasta juubeli väärilise teose koostamise ülesanne, mille täitjat pidi ta otsima kümme aastat. Meie mõttevahetuse ja tema laulupeoartikli põhjal pole usutav, et teda oleks rahuldanud lõpuks „ära räägitud” autori eelvaadeldud käsitlus. Nii jääbki parimaks Jannseni juubeliaasta teoseks Rein Veidemanni alustekstiga laulupeoalbum,(14) mille vaatenurk vaatamata temaatilisele ja ajalisele piirangule on Laari omast siiski oluliselt laiem ning tänapäevasem.

Aivar Kull on arvanud: „Igatahes kultuuriloolasena on Mart Laar teinud tõhusat populariseerivat uurimistööd ning vastne Jannseni-raamat on tema teoste pikas reas üks väljapaistvamaid.”(15) Sellega võib nõustuda. Spetsialistile silmatorkavad puudujäägid tavalugejat ei sega, ja loodetavasti saavad need, kes selle küllalt loetavas stiilis raamatu kätte võtavad, siit ikkagi kaasaegse pildi Eesti esimesest rahvuslikust suurmehest. Vaatamata moodsale suundumusele püstitada monumente mitte pjedestaalidele, vaid tänavale rahva sekka, tahaks vahel kellegi poole üles vaadata. Jannsen on seda väärt.

MALLE SALUPERE

Kaheköiteline sõnaraamat sisaldab kolme Läti ajaloolis-etnograafilise piirkonna – Kurzeme (Kuramaa), Zemgale ja Sēlija (Seelimaa) – perekonnanimesid ning on järg 2017. aastal ilmunud Latgale pere­konna­nimeraamatule.(1) Need alad moodustasid kunagise Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi (1561–1795), mistõttu uurimuses on need koondatud Kuramaa ühisnimetaja alla. Sõnaraamatu on koostanud rahvastikuteadlane Ilmārs Mežs, keeleteadlased Anna Stafecka ja Renāte Siliņa-Piņķe ning geograaf Otīlija Kovaļevska. Ulatuslikud teoreetilised sissejuhatavad tekstid on nimetatute ja ajaloolase Muntis Aunsi sulest. Mežs kirjutab Kuramaa perekonnanimede levikust, Auns perekonnanimede panemisest Kuramaal, Kovaļevska Kuramaa perekonnanimede ajaloost, Stafecka ja Siliņa-Piņķe aga analüüsivad Kuramaa perekonnanimede keelelist külge.

Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem kui 30 000 perekonnanime kohta. Enamik neist on esitatud väljaande ligi 9500 nimeartiklis, mis sisaldavad umbkaudu 20 000 nime­varianti. Käsitlusest on kõrvale jäetud nimed, mille kandjaid on vähem kui kuus; 8700 harvik­nime loend on esitatud lisana. Autorid rõhutavad, et Kuramaa perekonnanimede mitmekesisus on Latgalega võrreldes märksa suurem, mis on tingitud piirkonna ajaloolisest, konfessionaalsest ja keelelisest eripärast. Latgales seostuvad koha- ja perekonnanimed enamasti nii tihedalt, et raske on otsustada, mis on esmane. Kuramaal on see suhe aredam. Kuramaal on kõneldud kõiki kolme läti peamurret (s.o keskläti, liivipärane ja ülemläti) ja nii avalduvad sealsetes perekonnanimedes mõneti ka eri ajaloolis-etnograafiliste piirkondade murde­vahed. Eriti ilmekalt peegeldavad Kuramaa perekonnanimed aga mitme­kesiseid keelekontakte.

Kuramaa oli Lätimaa piirkond, kus kõik ühiskonnakihid said perekonnanime alles 1835. aastal või mõnel pool pisut varem (ent siiski viimaste seas). Ometi oli Kuramaal lätlasi, kellel oli perekonnanimi juba varem. Need olid vabad inimesed, seal­hulgas linlased ja kohalikku päritolu läänimehed, nn kura kuningad; vanim teadaolev nimi Tontegode on aastast 1320. Kuramaa piiskopkonna 1582. aasta vakuraamatus on peaaegu kõigil isikutel kaks nime, millest esimene on ilmselt ees-, teine lisanimi, mis „paistab olevat perekonnanimi” või on etnonüümset algupära, sh nt Jürgen Libitte (’liivlane’), Clauß Samit (’saarlane, Saaremaalt tulnu’) (kd I, lk 40–41).

Seelimaa Ilūkste maakonnas vastu Leedut olid katoliiklastest talurahval pere­konnanimed käibel juba XVIII sajandi lõpus (sh naistel) või veelgi varasemal ajal. Nii polnud see aga teistes Kuramaa hertsogi­riigi katoliiklikes piirkondades. Seelimaa perekonnanimed peegeldavad ilmekalt piirkonna etnilist ja keelelist mitme­kesisust: ka tänapäeval elab seal kõrvuti lätlastega (kes moodustavad enamuse) venelasi, poolakaid, valge­venelasi, leedulasi. Seelimaa perekonna­nimedest on osa samad mis teispool Väinat lähimais Latgale valdades. Perekonnanimi oli Kuramaal enne 1834. aastat ka neil, kes olid sinna sisse rännanud Leedu- või Poola­maalt. Leedulaste sisseränne algas XVI sajandil. Leedulaste uuema aja märkimisväärne immigratsioon Kuramaa Aizpute ja Kuldīga piirkonda langes XX sajandi algusaastatesse.

Autorid rõhutavad, et sõnaraamatu koostamisel on nad püüdnud esitada perekonnanime aluseks oleva eeldatava üld-, koha- või isikunime, kuid ei ole tegelnud nime tekke võimalike motivatsioonide väljaselgitamisega. Kõiki sõnaraamatusse kaasatud nimesid polegi seletatud, kuid sellised juhtumid on siiski vähemuses. Läti päritolu perekonnanimed on üle­kaalus Liepāja ja Bauska piirkonnas, kohati ka Seelimaal; Kuramaa põhja- ja keskosas domineerivad seevastu saksa­pärased perekonnanimed. Saksa keel ongi ootuspäraselt jätnud Kuramaa perekonna­nimistusse sügava jälje. Lätimaa pinnal on eri aegadel pruugitud keskalam-, ülem- ja baltisaksa keelt, mis samuti peegeldub nimedes. Kuramaa perekonna­nimistu saksa­pärasused on sageli liitsõnad, mille teine osis on -mans/-manis, -bergs või -sons. Autorid juhivad tähelepanu hübriid­nimedele (mh Altcepuris < sks alt ’vana’ + cepure ’müts, kübar’, Kalnbergs < lt kalns ’mägi’ + sks Berg ’mägi’) ja saksapärastele liitsõnalistele nimedele, mille hulgas on märkimis­väärselt selliseid, millel teadaolevalt puudub saksa vaste. Siit järeldavad autorid, et need ei ole sisse toodud, vaid on sündinud kohapeal.

Läänemeresoome aines on sõnaraamatus tähelepandav. Perekonnanime liivi, eesti, kreevini või koguni soome päritolu on kaalutud kas ainu- või ühe võimaliku seletusena pisut üle 80 nime või nimepesa puhul. Läänemeresoome nimede seisukoha kujundamisel on konsulteeritud Valts Ernštreitsiga. Läänemeresoome päritolu perekonnanimede hulka ei ole arvatud neid, mis lähtuvad läti keelde laenatud läänemeresoome apellatiividest, nt Ķīsis (vrd lt ķīsis ’kiisk’ < lv, ee), Laiviņš (vrd lt laiva, laiviņa dem ’paat’ < lv, ee), Murika (vrd lt mrd murika ’murakas’ < ee), Sēne (vrd lt sēne ’seen’ < lv, ee), Sulainis (vrd lt sulainis ’toapoiss, teenija’ < ee, lv) jne. Ometi torkab silma arvukalt erandeid: perekonnanime kõrvutamisel läänemeresoome päritolu apellatiiviga on teinekord lisatud ka läänemeresoome vaste(d), nt Allažs (vrd lt allaž ’üha, aina’ < lv, ee; ee mrd alasi, lvS ales ’alati’), Paija (vrd lt paijāt ’paitama, silitama’ < ee, lv; lv paijõ ’paitada, silitada’, ee pai), Paisums, Paizums (vrd lt paisums, mrd paizums ’(veetaseme) tõus’ < lv, ee; lv paizõ ’tõusta; paisuda’), Puisītis, 1341 Poysse, Puišelis (vrd lt puisis ’poiss, noormees, sulane’ < lv, ee; lv pȯis, ee poiss), Pužaks (vrd lt mrd pužagas pl ’põhk (loomasööt)’, pužagi pl ’aganad’ < lv), Teibe (vrd lt teibe ’säinas’ < lv, ee teib id.), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd lt mrd zusteres, zustares, zustrenes ’punased sõstrad, mustad sõstrad’ < ee; lv sõstār id., vdj sestara, seestõra ’sõstar’), Urga (vrd lt urga ’oja’ < lv ūrga id.).

Liivlaste kui Läti põlisrahva jälg Kuramaa perekonnanimistus on tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Nii on sõnaraamatus eriliselt esile tõstetud perekonna­nimed, mille kandjad (või mille kandjate hulgas) on liivlased, sh ridamisi selliseid, mis kõnetavad liivi kultuuriloo tundjaid: Andersiņš, Anzenavs, Anzenovs [-o-] (lv Ansenau), Belte, Belts (lv Belt, Bēļţa), Bertholds [-o-] (lv Berthold), Cerbahs (lv Tserbah, Tsärbah), Dembergs (lv Demberg), Ermanbriks (lv Ermanbrik), Ernestovskis [-o-], Ernestovskijs [-o-] (lv Ernestovski), Frīdentāls, Fridentāls (lv Frīdentāl), Galnieks (lv Galniek), lt, lv Geige, lt, lv Jeige, Lepste (lv Lepšt), Princis, Princs (lv Prints), Stalte, Stalts, Stalta (lv Stalt), Upsavs (lv Upsov), Volganskis [-o-], Valganskis (lv Volganski, Vālgamō).

Liivi nimi- või tegusõnaga on suhestatud nimed Angers (vrd mh lv aņgõrz ’angerjas’), Gārbens, Garbens, Garbenis (vrd lv gārban ’jõhvikas’), Jeige (vrd lv jei ’jää’), Kajaks, Kajags (1582 Kayax, vrd lv kajāgõz ’kajakas’), Kause, Kausis, Kauss, Kauše, Kaušs, Kauseniekis, Kausinieks, Kaušelis, Kaušels (vrd mh lv kouš ’kauss’), Kuike (1835, vrd lv kūja ’kuivus, kuiv ilm; kuiv’, kūj ’hunnik, kuhi’), Kukīts, Kukits (vrd lv kukki ’putukas’), Lepste (vrd lv lepšt ’lepik’), Niegliņš (1852 Andreas Nieggell, vrd lv ni᾽gļiki ’mesilane’), Pujets (vrd mh lv pu᾽jjõ ’raisata’), Punga (vrd mh lv pūnga ’kott, rahakott’), Ruika, Ruiķis (vrd mh lv ruoikõ ’rutata, tõtata’, ruikõ ’rühmata’), Ruiss (vrd mh lv ru᾽isk ’rusikas’), Seķis, Šeķis (vrd mh lv sek ’kirju hobune’), Tams, Tama, Tamsons (vrd lv täm ’tamm(epuu)’), Uziņš, Užiņš, Ūžiņš (vrd mh lv ūž ’uus’).

Mõningat nime on võrreldud nii liivi kui ka eesti apellatiividega: Āls, Als (vrd mh lv ǭla (< *āla), ee hall ’hall, öökülm’), Kulms, Kuļms (vrd ee kulm, lv gūlma id.), Kurāts, Kurats (1850, vrd ee kurat, lv kuŗē id.), Ķulis, Ķulle, Ķullis, Ķūle (vrd ee küla, lv kilāid.), Lauls, Laulis (vrd ee laul, lv loul id.), Leiba, Leibe, Leibčs, Leibuss, Leibus (vrd ee leib, lv leba id.), Mušķis, Muškis, Muške (vrd mh ee must, lv mustaid.), Narms, Narme (vrd ee narmas, lv nārmazid.), Punaks (vrd lv pu᾽nni ’punane’, ee punakas), Sepe, Sepps (vrd ee sepp, lv siepā id.).

Üksnes eesti üld- või ka pärisnimedega võrreldakse nimesid Abajs (vrd ee abajas ’madal merelaht’), Alkšars, Alkšārs (vrd ee Alliksaar), Andrecs (vrd mh ee Andres), Andruss (vrd ee Andrus), Araks, Āraks (vrd ee Arak, Arrak), Aviks, Āviķis (registreeritud mh ka Ārlavas, mille kohta vt täpsemalt allpool; vrd ee Aavik, Avik), Kalle (vrd mh ee Kalle), Kaps (vrd ee Kapp), Kulms, Kuļms (vrd ee Kulm), Maido [-o-], Maids (? vrd ee Maido, Maidu), Munka, Munke (vrd mh ee munk), Nuge, Nuģis (? vrd ee Nugis), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh ee Nuka), Piziks (? vrd Pizelis, Pīzelis, Pīzels, 1582 Clauß Pißen Pizās; vrd ee pisike), Pobuss [-o-], Pobus [-o-], Pabuss (vrd ee Pobus), Pujets (vrd mh ee Puiatu, Pojatu, Pöiatu), Pussaris, Pussars, Pusars (vrd ee Puusaar), Sārs, Sars (registreeritud mh ka Ārlavas, vrd ee Saar), Teho, Tehs, Tenders (vrd ee Tender), Varba (vrd mh ee varvas, varb), Vents, Vīlaks, Vilaks (vrd ee mrd vilakas ’malakas’), Vingris (vrd mh ee vingur, vinguma). Sellesse loendisse tuleks ilmselt lülitada ka Kuike (vrd ee Kuik), mida sõnaraamatu autorid on millegi­pärast võrrelnud liivi sõnadega kūja ’kuivus, kuiv ilm, kuiv’ ja kū᾽j ’hunnik, kuhi’. Nimepesa Pizelis, Pīzelis, Pīzels on pigem seotud liivi küla nimega Pizā (lt Miķeļtornis), nagu on oletanud ka Kovaļevska (kd I, lk 51). Eesti kontekstis võiks erilist tähele­panu pälvida nimeosis -sēdis perekonnanimes Lanksēdis (1582 Hanß Lanckzedell; -(e)ll on arvatavasti lms (? lv) väliskohakäände lõpp); nimisõna sēda ja selle võimalikud häälikuvariandid sāda, sāta, sāts on Kovaļevska järgi võinud tähistada küla või üldisemalt asustatud paika ning on esinenud ja esinevad Kuramaa kohanimede järelosisena (kd I, lk 53–54). Arvan, et Kuramaa ainestiku mõtestamiseks ja edukaks etümologiseerimiseks tuleks kindlasti silmas pidada ka Saaremaale iseloomulikku apellatiivi saat: saadu ’heinamaa, aiaga ümbritsetud põld’ ja seda apellatiivi sisaldavaid külade ja külaosade ning loodus- ja viljelusnimesid.(2) Samuti vastupidi.

Toponüümset algupära perekonna­nimed lähtuvad nii Läti kui ka naaber­alade (Leedu, Valgevene, Saksa, Poola, Vene) kohanimedest. Mõned nimed on ühemõtteliselt seotud Eesti kohtadega: Pernavs, Pernau, Pērnavs (vrd lt Pērnava, sks Pernau = ee Pärnu), Vilande, Vilands, Vīlands (vrd lt Vīlande = ee Viljandi). Tõenäoliselt tulenevad Ruhnu saare lätikeelsest nimest Roņu sala (< ronis ’hüljes’ + sala ’saar’) perekonnanimed Roņsala, Roņsals, Ronsola, 1582 Bertholmeus Rone, Jane Rone, Matz von Runen. Ruhnu oli teatavasti Kuramaa hertsogiriigi osa. Saare­maa on läti keeli Sāmsala, saaremaalane, Saaremaalt tulnu aga sāmītis; siit pärineb lisanimi ja sellest kujunenud perekonnanimi Samītis, Sameitis, Sametis, Sāmietis, Sāmeitis, Samits, Samitis, 1858 Clauß Samit (Sīkrõg), Kowe Samit (Irē), Matze Samit (Vaid), Michell Samit, Bertholdt Szamit (Pitrõg), Ole Samit (Ūžkilā), 1852 Samit (Kūolka). Kuramaa rannapiirkonnas on XVIII sajandi kirikuraamatutes Saaremaalt sisserännanuid tähistatud märkusega sahmischkis ’Saaremaalt tulnu’ (kd I, lk 50). Perekonnanimi on tuntud peamiselt Põhja-Kuramaal. Läti kohanime­uurijad (Juris Plāķis, Ojārs Bušs) on Kuldīga haldusüksuse Ēdole valla talunimede hulgast esile toonud ilmseid eesti päritolu talunimesid: Pūjalg, vrd ee puujalg, Kuikat, vrd ee mrd kuik ’luik’ jt. Eestipäraste talunimede hulk on märkimisväärne ka Talsi piirkonna Ārlava vallas. Eesti talunimede suhteliselt suur esinemissagedus neis valdades on ilmne jälg Saaremaalt Põhja- ja Lääne-Kuramaale rännanud eestlastest. Neist on teateid alates XVI sajandist, kuid eriti ohtralt on saarlasi Kuramaale saabunud – sisuliselt põgenenud – XVIII sajandi teisel poolel. Suhteliselt hilise rännu poolt kõneleb talunimede etümoloogiline läbipaistvus.

Tähelepanuväärsel hulgal on Kuramaa perekonnanimistus etnonüümset algupära perekonnanime kandjaid. Läti kontekstis on mõned etnonüümid mitmetähenduslikud või on neile lisandunud negatiivseid konnotatsioone: Leitis, Leits jt (vrd lt leitis ’leedulane, poolakas; hädavares, kohmard vms’), Polis, Pols [-uo-] (vrd polis ’poolakas, latgal’). Mainitud etnonüümid ja nendest lähtunud perekonnanimed peegeldavad tõsiasja, et XX sajandi alguseni oli lätlastel Leedust tulnute etnilist kuuluvust raske määratleda (kd I, lk 74–75); selle ilmekaim näide on muidugi Poļleitis (< polis ’poolakas’+ leitis ’leedulane’).

Liivlast tähistavate etnonüümidega on tõenäoliselt seotud perekonnanimed Lībis, Libs, Lībietis, 1582 Nicke Libit (Pitrõg), Lībaitis (? < lībietis ’liivlane’). Selle etno­nüümiga seostatakse Liivi- ja Kuramaal, Saare­maal ning naabermaades elanud aadli­suguvõsa Lieven (lt Līvens), mis pärimuse järgi põlvneb liivlaste vanemast ­Kaupost. Läti 1935. aasta rahvaloendusel registreeriti see sakslaste perekonna­nimena paljudes kohtades Kuramaal ja Zemgales. Stafecka ja Siliņa-Piņķe oletavad, et Zemgalest registreeritud pere­konnanime Lībietis võiks ehk seostada Bauska kreevinitega (lt krieviņi). Viimastega seostatakse Bauskas (ka mujal) laialt levinud perekonnanimi Krieviņš, 1791 Krewine, 1793 Kreewne. Läti etnonüüm krieviņš on mitmetähenduslik: deminutiivtuletis etnonüümist krievs tähistab venelast, kuid ka tsaariarmees teeninut, sh lätlast; muide, ka Nõukogude okupatsiooni ajal on läti väljend iet krievos tähendanud sõjaväkke sundaega teenima minemist, sõna-sõnalt ’venelaste sekka minema’. Kreevini jälgede väljaselgitamisega on kõnesolevas uurimuses tegeldud tänuväärselt järjekindlalt, kusjuures otsustav kreevini päritolule viitav argument on levikukriteerium (esineb Jelgava ja Bauska piirkonnas). Nendelt aladelt registreeritud perekonnanimedest võrreldakse sõna­raamatus kaheksat nime resp. nimepesa ühe võimalusena kreevini või selle puudumisel vadja apellatiiviga: Kuiva, Kuive (1858 Bauska mõis; vrd kreevini kujwa ’kuiv’), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh vdj nuka ’nuga’), Lepse, Lepsis (vrd mh vdj leppä ’lepp’), Tāris, Tārs (? vrd vdj taari ’kali, taar’), Teivens (1858 Mazmēmele, vrd mh kreevini taiwas ’taevas’), Vana, Vanna (vrd kreevini wana ’vana’), Varba (vrd mh vdj varpa ’varb, raag, vits’), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd vdj mh sestara, sestra, seestõra ’sõstar’). Bauska piirkonna Stelpe valla neli talu on 1797. aastal kirja pandud ühendava nimeosisega Seppe, mida Kovaļevska peab oletamisi omaaegse majapidamise või küla nimeks: Tohm Seppe Christ, Hans Seppe e Kerpe Jahn, Mickel Seppe e Grasse Jurre, Mieckel Seppe e Plegne Jacob. Tuntud läti luuletaja Jānis Rainise (õieti Pliekšānsi) suguvõsa on seotud kahe viimati nimetatud taluga (kd I, lk 55–56). Toetudes Valts Ernštreitsi arvamusele, peab Kovaļevska nimeosa Seppe kreevinipärasuseks (vrd vdj seppä ’sepp’), samuti Zemgales 1935. aastal levinud perekonnanime Zeps, mis sellisel juhul oleks muud päritolu kui Latgale Zeps, viimane on hüpokoristiline vorm nimest Jāzeps.

Vanemas läti keeles on pinnis tähistanud soomlast, millega oletatavasti seostuvad nimed Pinne, Pinnis, Pinis. Tukumsist ja Bauskast registreeritud Tomariņš [-uo-] on muu hulgas kõrvutatud soome perekonnanimega Tuomari ja apellatiiviga tuomari ’kohtunik’. Perekonnanime Ruiss (registreeritud mh Popest) on peetud võimalikuks võrrelda soome sõnaga ruis ’rukis’. Läänemeresoome näidetes tuleb ette küll vigu, kuid need ei takista esitatu mõistmist.

Ja lõpetuseks. Pole ilmselt kultuure ega rahvaid, kus perekonnanimistus poleks sisuldasa ootamatuid ja hämmeldust tekitavaid nimesid. Läti keelekontekstis on sellised näiteks Deviņpirkts (< deviņi ’üheksa’ + pirksti ’sõrmed’), Dieviņš (< dievs ’jumal’), Manjaubijs (< man jau bija ’mul juba oli’), Nebijs (’ei olnud’), Nudiens (< nudien ’tõesti’), Pašlaiks (< pašlaik ’praegu’), Pusčūcis (< puscūcis ’kesik’, sõna-sõnalt ’pool + siga’), Pusvācietis (’poolsakslane’), Vajadzība (’vajadus, tarve’), Varbūts (’võib-olla’). Kindlasti põhjustavad tänapäeval arusaamatusi sellised neutraalse murdetaustaga nimed nagu Pautiņš (< pauts ’muna (mrd); munand (ühiskeelne)’), Tēviņš (’isa (van); isane, isasloom (mrd)’), Čura (’kaldapääsuke; väike oja (mrd); kusi; allakusija (ühiskeelne)’). Läänemeresoome päritolu nimesid sellise sõnumiga perekonnanimede hulgas silma ei hakanud.

Kuramaa perekonnanimeraamat on põnev lektüür. Läti selle piirkonna ajaloos on läänemeresoomlastel olnud tagasihoidlik, kuid sugugi mitte tähtsusetu koht.

LEMBIT VABA

Jaan Kaplinski kahel viimati ilmunud raamatul on erinevustele vaatamata üks ja sama lähtepunkt. Kuigi võrukeelne „Latse­põlve suve” on pigem mälestusteraamat ja „Piirpääsukese Euroopa” võiks liigituda rännuraamatuks, algavad mõlemad kodust ja lapsepõlvest, sõjaaegsest ja -järgsest Tartust ja Võrumaalt. Mälestustevihus sinna pidama jäädaksegi, pidepunktideks võru keel ja autori fotoalbumeist pärit loomuldasa veidi kolletunud või siis nostalgiliseks koloreeritud vanad pildid, reisiraamatus aga kandutakse linnulennul üle Euroopa ja üle selle tavapäraselt mõistetud geo­poliitiliste piiridegi.

Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma elu pikas monoloogis „Isale” (2003), mille isa vaimu­ilma mõtestav poolus tahes-tahtmata toob meelde Kaplinskile lähedase Karl Risti­kivi romaani „Lohe hambad” (1970) – on ju Kaplinskile samuti omane väike­rahvaste saatuse ja rolli üle arutlemine. Kuid „Latse­põlve suve” keskendub ilma iga­suguse sümboolika, jälgede ajamise salapära ja pihtimisvajaduseta nendele aegadele ja kohtadele, mis kujunevat Jaani seovad tema emapoolse suguvõsa võrumaise päritoluga. Kaplinski viimase aastakümne võrukeelne proosalooming ongi siis loogiline tagasipöördumine juurte juurde, pärast suurele ilmale ringi peale tegemist. Mõnikord ei välista üks teist, kodupaik rännuteed, seda tõestas Kaplinski eelmine võrukeelne proosa­raamat „Mõtsa ja tagasi” (2014), mille paralleelselt kodumetsas ning mujal maailmas mõttelisi uitamisi silmas pidades pealkirjastasin oma arvustuse „Roitja mõtsan”.(1) „Latsepõlve suve” püsib siiski kindlalt paigal, sisaldades heas keeles toredaid mälestuspilte sõjalõpu ja -järgseist aastaist ning etnograafilise ja kultuuriloolise lisaväärtusega kirjeldusi. Näiteks olid Jaani ema Nora esivanemad Raudsepad Päevakestel Astide üleaedsed ja miskitpidi on abielude kaudu saanud Karl Ast Rumorist Kaplinski kauge hõimlane. Pindi lähedal Tammiku talus, mida Kaplinski nimetab oma teiseks tollaseks koduks, kas või seal leidunud Tartu kodust rikkalikuma lugemisvara tõttu, veetis ta mitu suve vanatädi kasutütre juures. Sealtsamast Tammikult on kasulaste kaudu võrsunud Võrumaa muusik Kait Tamra, kes Kaplinski luuletust „Allnõlva sara­pikus” viisistades on Jaani suguseltsi kuulunud Iida asendanud Kaidi esivanema Meeta nimega – et laul oleks isiklikum, ja seda autori loal. Selline on üks võrumaine laulujoon.

Niisamuti algab „Piirpääsukese Euroo­pa” Kaplinski lapsepõlve Tartu ja lõuna­eestilike rännakute kirjeldamisega, kuni Päeva­kestelt ja Tammikult jõutakse lääne poole, Viljandi kaudu Pärnusse. Kohad, inimesed ja nimed on need­samad mõlemas teoses. (Muuseas, eesti kirjanduse vahest huvitavaima rännumehe Karl Ast Rumori lapsepõlvemälestustest meenub, et temagi esimene suurem reis sealtsamast Päeva­kestelt vahest pool sajandit enne Kaplinskit kulges maismaad mööda Võõpsu ja sealt laevaga ­Tartusse.) Kaplinski esimene välisreis toimus lapse­põlves Läti Valka, teine abituuriumis Leningradi, mille järel võetakse ette kogu Venemaa, hilisemate reisideni välja. Edasi juba Soome, mis Kaplinskile lähedane, ja Rootsi, millega erilist kontakti ei teki. Selline komponeerimisvõte meenutab Ain Kaalepi reisi­esseede kogumikku „Kodu kõikjal kaasas” (2013), mis samuti algas esimesest „välisreisist” ­soomepoisina. Ja nii üha avarduvas ringis, kuni lõpuks saavad kaardistatud 25–30 tänapäeva Euroopa riiki.

Reisikirjas kõneleb Kaplinski meiega sageli kui lingvist, leides seoseid erinevate keelte ja piirkondade vahel. Teda paeluvad vähemused ja äärealad, keldid, kõmrid, bretoonid, provanssaalid, katalaanid, ning nende suhted Eesti ja eestlastega. Kui jutuks tuleb Soome, siis mõistagi ka Soome ajalugu, maa, õpingud Eduard Vääri juures, koguni Soome naised. Meenub Ilmar Talve „Maapagu”, kus nooreestlaste kaasaegse Sebastian Alkmani Euroopa-rännakuil iseloomustati iga maad muu hulgas suhte kaudu naisega. Kui varem on Kaplinski loomingus mahukamalt käsitlemist leidnud isa päritolumaa Poola („Isale”) ja isikliku sümpaatiana Kreeka saared („Santorini. Teekond Ayia Triadasse”, 2011), siis siin saavad isikliku kogemuse kaudu tähelepanu ka muud maad, eriti viimaste aastate sagedane reisisiht ja talvitamispaik Portugal.

Nagu juba eespool täheldatud, on Kaplinski Euroopa geograafiliselt avar mõiste ning sellele maailmajaole tervikuna jagub sageli polemiseerima ärgitavaid kriitilisi sõnu. „Ma ei armasta Euroopat, see tähendab, et mul ei ole temaga niisugust erilise aukartusega põimunud emotsionaalset suhet nagu paljudel Eesti või Soome intellektuaalidel,” ütleb ta („Piirpääsukese Euroopa”, lk 75). Lause „Euroopa on esimene auto-reproduktiivne automaat maailmas” (lk 76) paneks vähemalt kulmu kergitama, kui kontekst seda veenvalt ei selgitaks. Kriitiline hoiak „standardse keskmise eurooplase” (ingl Standard Average European) suhtes on ilmselgelt päritud Uku Masingult ja siin on Kaplinski oma guru ustav jünger. Tuleb aga nõustuda sellega, et suurem osa tsivilisatsiooni pahesid on maailma laiali kandunud just Euroopast ja läänelikust kolonialismist on lähtunud jõujooned, mis on paljud põlisrahvad viinud väljasuremise äärele (lk 112). Loomulik, et sellisel taustal pälvivad rohkem poolehoidvat tähelepanu need rahvad, kes „eurokummutisse” (lk 76) korralikult ei paigutu, näiteks portugallased ja soomlased, väiksematest rääkimata.

Suhtumises imperiaalsesse mõtteviisi ja Venemaasse tulevadki vahest kõige ilmsemalt esile Kaplinski paradoksid. Tema vanaisa istus Pihkva vanglas, kuid ta ise hindab Venemaa imperiaalset kultuuri endale lähedasena (lk 47) ning määratleb end tsaaririigi patrioodi ja impeeriumi alamana (lk 31). Seda kultuuri võib ju mõista ühendavana, sest midagi oleme kõik, eestlastest armeenlasteni, neist rahvaste vanglaist pärinud. Ideeliselt on mulle siiski täiesti võõras, kui meie esimesest ise­seisvusperioodist räägitakse kui „esimesest vabariigist” (lk 157). Teine paradoks nähtub minu jaoks retoorilisena kõlavas küsimuses „Kas eesti kirjandus on olemas?” ja selle vastuses: „Julgen öelda, et ta oleks olemas siis, kui eesti kirjanikkude ja nende loodu „sisemised” seosed oleksid tihedamad või vähemalt mitte nõrgemad kui „välimised”, s.t seosed muude maade kirjanike ja nende teostega. Et näiteks Tammsaarel ja Paul-Eerik Rummol oleks meie teadmistes ja kriteeriumides sama kindel koht kui näiteks Faulkneril või ­Eliotil.” (Lk 48) Tõsi, siin on tegemist mööndusega noorusajale, mil kuuekümnendate hakul siinmail maailm avanes. Ent kas pole eesti kirjandusele alalõpmata ette heidetud just kapseldumist ja hermeetilisust? Aga ma ei näe ka erilist põhjust vaidlemiseks, nagu Kaplinski ei viitsinud vaielda Seppo Heikinheimoga oma luuletuste tõlgenduste üle (lk 69).

Arvan mõistvat seda Kaplinski Euroopa-käsitust, kui ta vastanduses Ameerikaga näeb Euroopat ulatuvat Portugalile kuuluvatest Assooridest kuni Uuralite, kauge Siberi, Baikali või koguni Vladivostokini (lk 158). Aasia mõttevooludes end kodusemalt tundes avardab ta oma ümbrust, seda paratamatut Euroopat, harjumuspärastest piiridest kaugemale, üle meie soome-ugri sugulasrahvaste elualade sinnamaale, kus kristlik mõte kohtub budistliku maailmaga. Loodusrahvaste lääne tsivilisatsioonist rikkumatuse (ehkki see võib olla illusoorne) ning budistlik-taoistliku mõtteilma hõlmamine Euroopa-käsitusse muudab meie maailmajao Kaplinski jaoks kodusemaks kohaks. See on eurotsentrismi ületamine. Ning see lepitab.

Tagantjärele võiks nende kahe raamatu sünteesiks pidada võrukeelset „Mõtsa ja tagasi”, ehkki seal pole tegemist mineviku­mälestustes, vaid „siin ja praegu” kodumetsas uitava flanööri laiemat maailma hõlmava mõtisklusega, milles puudub eristav piir tegemise ja kirjutamise, kogemise ja selle jäädvustamise vahel: kõik on üks ja seesama, siin ja praegu rohkem nagu ei kuskil mujal Kaplinski loomingus. Mis näiksegi olevat Kaplinski kirjutamisviisi ideaal.

On veel üks oluline ühine lähe memuaaridel ja reisikirjal ning see on vaate­punkt. „Olen taevaaluse elanik. Hulgun siin ringi, võibolla otsin seda päris kodu,” ütleb Kaplinski oma reisiraamatus (lk 7). Ja mälestustes: „Mu hengetsirk om piirpääsokene, ametligu nimega prõlla piiritaja” (lk 49). Niisiis Apus apus, Kaplinski eelistatud sõnakujuga piirpääsuke, kellel ei olegi õiget kodu ja keda võib kohata Eestist Lõuna-Aafrikani ja Atlandi ookeani saarteni, suvel põhjas, talvel lõunas. (Nagu nende ridadegi kirjutamise aegu, kui Võrumaal sajab lund, on Kaplinski vist veel Kreekas Samose saarel lõksus.) Suutlikkus lennata annab ruumile ühe mõõtme juurde, selgitab Kaplinski loodud neoteeniline mutant ronk Nestor, filosofeerides inimese ebatäiuslikkuse üle: „Inimene arvab, et ta on kogu looduses kõigi asjade mõõt. Nii see ei tohi jääda. Alternatiivi on vaja ka inimesele. Kui me tahame, et see ilus ja imeline maailm säiliks, on vaja suurt muutust, mida võiks nimetada ka revolutsiooniks. See on revolutsioon, kus inimene kukutatakse looduse kuninga troonilt ja kehtestatakse vabariik, kõigi tundvate olendite vabariik, Res publica animalium sentientium. Meie oleme selle revolutsiooni esimesed p ä ä s u k e s e d, uinuvas olekus olnud teadvus on meis virgunud.”(2)

Selline poeetiline vaatepunkt, lapsepõlvemaastike ja mälestuste ning Euroopa linnulennult kujutamine on humanismi ületamine, valulev katse anda võrdne eluõigus kõigile olevustele maal, vees ja õhus – hoiak, mida Kaplinski puhul on nimetatud ka biofiiliaks või ökotsentrismiks.

Kunagi oma „kirjanduslikus keskeas”, 32 aasta eest, kirjutas Kaplinski sõnad, millega passib ehk ühendada nii luule kui ka proosa, nii ühest ja samast lättest sündinud memuaarid kui ka reisikirjad: „Ma ei kirjuta juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raskem on. Minu koorem, minu hingevaev lahustub maailmas nagu saast ookeanis. Ja selle ookeani puhastusvõimet ma veel usun.”(3)

Praegu ei pruugi skeptikud enam uskuda maailmamere puhastusvõimet, kuid Jaan Kaplinskile tuleb tänulik olla. Sest see, mis kirjutajale on olnud koorem, on selle lugejale vabastav ja puhastav.

JANIKA KRONBERG

Eesti populaarse telekommentaatori Valdo Pandi kohta räägitakse, et kui tema käest küsitud, mis on eestlaste suurim saavutus või võit, vastas ta: „Eestlaste kõige imetlus­väärsem võit on see, et nad on ikka veel olemas.”(1) Arvustatavate raamatute kohta võiks Panti parafraseerides ütelda: selle kirjandusloo kõige suurem saavutus on, et ta on olemas. Saavutus oleks ainuüksi seegi, kui ühe 989-ruutkilomeetrilise saare kohta kirjutada üle 1700 lehekülje. Aga teha seda nendesamade ruutkilomeetrite k i r j a n d u s e kohta pole mitte ainult enneolematu, vaid juba ebamaine.

Kuidas see võis juhtuda? Autor möönab ise ühes intervjuus, et ta kavatsus oli kokku panna „umbes paarisajaleheküljeline leksikon” ja esialgne pealkiri oli mitmuses, „Hiiumaa kirjanduse lood”. Aga materjali leidus sedavõrd palju, et teos paisus nii paksuks, nagu ta praegu on, ning pealkiri muutus kirjastaja soovil ainsuseks: „nõnda tundus talle mõjuvam”.(2) Kui kõne all on mõne raamatu kaas või pealkiri, on teatavasti kirjastajatel viimane sõna, mis on arusaadav, sest nemad peavad toote rahaks tegema. Antud juhul kahtlen siiski, kas müügiarvud tõusid selle kõrgendatud mõjuvuse tõttu. Sellist raamatut ostetakse ikka kas sellepärast, et autor on tuntud/teada, pealkirjas on „Hiiumaa” või et teos mõjub lihtsalt oma formaadi ja kaaluga –Loomingu peatoimetaja sõnul kaalub teos „3,742 kilo, nagu seisab kirjas toimetusse tulnud pakil”.(3) Sellega tahan öelda, et mitmuses oleks pealkiri olnud igati sobivam ja tabavam. Tegemist ei ole ühtse loo, rääkimata ajalooga: meie ees on mitmed ja mitme­sugused lood, mille omavahelist seost pole alati antud. Kuid seda polegi vaja, lood räägivad iseenda eest.

Selles mõttes on Vaheri raamat nagu tuttavad (ja meile armsaks muutunud) kirjandusloolised brošüürid näiteks Oskar Kruusi või Endel Priideli sulest, mis käsitlevad ühe ala (maakonna, provintsi, linna) kirjanduslikku elu.(4) Need teosed ei ole kunagi pälvinud tõsiste kirjandusteadlaste heakskiitu, kuna neil on kodulooline maik juures. Aga kasutanud on neid paljud, sest neis on ometi kasulikku teavet. Kuid – ­kordan – kuidas oli Vaheri käsitluse nii paksuks paisumine üldse võimalik?

Vastus seisneb selles, et autor lihtsalt ei võta vaevaks oma oopust täpselt määratleda, igasugune teoretiseerimine teda ei huvita. Ka sissejuhatus „Saateks ja selgituseks” (I kd, lk 11–13) on ainult kaks ja pool lehekülge pikk, rohkemaks polnud autoril pärast 1750 lk kirjutamist nähtavasti enam jaksu. Aga ehk pole rohkem vajagi, siin on ju kõik öeldud. Kaasatud on „peale Hiiumaal sündinute [---] ka kirjanikud, kelles pole piiskagi hiiu verd, kuid kes on siia ajutiselt sattunud või saarel suvitanud või siia abieluga juhtunud. [---] On mõned sellisedki, kes ise pole iial Hiiumaale saanud, kuid on ikkagi saart ja hiidlasi oma teostes püüdnud kujutada.” (I kd, lk 12) Seega kui kellelgi on mingisugunegi seos Hiiumaaga või ta on saart maininud, pääseb ta Vaheri Hiiumaa kirjanduse lukku. Sellega seletub teose enneolematu maht. Teised regionaalsed kirjanduslood – näiteks Põhja-Soome(5) või Lõuna-Eesti(6) oma – näevad suurt vaeva, et lugejale seletada, mis on sisse mahtunud, mis mitte, aga Vaher lihtsalt kirjutab Hiiumaast ja hiidlastest ja kõigest nendega seonduvast. See on julge samm, millega teatatakse: teadus ja teooria mind ei huvita, ma lihtsalt kirjutan, nagu tahan. Mis esiteks pole sugugi üllatav ülikoolitaustata isiku kohta ning teiseks pole sugugi halb, sest huvitavatest asjadest saab teatavasti huvitavalt kirjutada ka ilma ülikoolita. Võib-olla isegi paremini. Kui me seda oleme teadvustanud, võime rahulikult raamatute kallale minna.

„Kallaleminek” ongi ehk kõige sobivam väljend, sest selliseid raamatuid ju ei loeta kaanest kaaneni. Neid lehitsetakse ning vaadatakse, pilk peatub mõnel huvitaval seni tundmatul pildil, siin-seal hakatakse lugema ning jäädaksegi lugema kuni peatüki lõpuni, teinekord otsitakse midagi või pigem kedagi. Viimast hõlbustavad kaks registrit (isiku- ja kohanimed), mis on omamoodi huvitav lugemisvara: esimeses köites 23,5 lehekülge isiku­nimesid (lk 811–834) ning veidi vähem kui 12 lehekülge kohanimesid (lk 837–848), teises köites vastavalt 27 (lk 883–909) ja 14 lehekülge (lk 913–926). Sellesse võib süveneda ja uppudagi, näiteks on huvitav otsida, keda siin pole. Pärast mitmendat katset leidsin lõpuks eesti kirjanduse suurematest nimedest ühe, keda pole sõnagagi mainitud: Faehlmannil polnud ilmselt midagi pistmist Hiiumaaga. Või on seos alles avastamata? Ka Kreutzwald pole teatavasti saarel käinud, aga Vaherile piisab, et üks ta tegelastest on pärit Hiiumaalt (I kd, lk 431–433).

Registrid oleks pidanud kokku viima kahe köite koondregistriks (isiku- ja kohanimed siiski eraldi), et ei peaks otsima kahest raamatust. Sest see, mille alusel artiklid on järjestatud, pole päris selge ja nii pole võimalik ka ette aimata, kummas köites on lugupeetud autor kedagi käsitlenud. Esimene köide algab küll „Rahvaluule­kogujatest” (lk 17–71), millele järgneb peatükk „Ungru krahv” (lk 75–121, lõppedes Jaan Kaplinskiga), nii et võib oletada kronoloogilist järjestust. Aga teises köites on pärast avapeatükki Ain Kalmusest (lk 11–140, ligi kuuesaja joonealuse märkusega) „Usukirjanikud”, milles esimene käsitletud isik on Martin Gilläus, niisiis oleme tagasi XVII sajandis. Ka raamatute kujundus, mis on inspireeritud rahvakunstist, ei aita siin. Esimese köite seljal on küll mingi meeskuju ja teisel selgelt naiskuju, aga see ei tähenda soolist jaotust: Marie Under leiab käsitlemist esimeses köites (lk 469–529), samuti Aino Kallas (lk 125–187) ja Alide Ertel (lk 251–262), teises köites on ulatuslikult käsitletud juba mainitud Ain Kalmust ja Tõnu Õnnepalu (lk 845–879). Ühtne register oleks teinud teose palju kasutamissõbralikumaks.

Teine pisut häiriv – või ebakonventsionaalne, ebaakadeemiline – seik on, et puudub bibliograafia. Autor on kasutanud väga palju kirjandust, aga kõik on peidetud joone­alustesse märkustesse, millest tuleb infot vaevaliselt kokku lugeda. Ühest küljest on kena, et viidatud allikas leidub kohe lehekülje allservas, teisest küljest pole nõnda võimalik saada kasutatud kirjanduse üldpilti. Sellega haakub ka ilmumisandmete puudumine: Vaapo Vaher on teatavasti viljakas autor ning mitmed kõnesolevate raamatute peatükid on varem kuskil, enamasti Loomingus, ilmunud ja on uuesti avaldatud väga väheste muudatustega. Seda ei saa sugugi ette heita, ühe autori artiklid ühtede kaante vahele koguda on hea akadeemiline komme, mis hõlbustab tema toodangu kasutamist. Aga kombeks on siis mainida, millal ja kus mingi tekst on ilmunud.

Akadeemilisest standardist hälbivad ka joonealused märkused. Tundub, nagu poleks autor teadnud, kuhu piir tõmmata. Kas on vaja lugejale seletada, kes on Wolfgang Amadeus Mozart (I kd, lk 44), Homeros (I kd, lk 45), Johann Wolfgang von Goethe (kolm korda: I kd, lk 45, 79, 491) või Johann Sebastian Bach (I kd, lk 120)? Ja miks siis mitte seletada, kes on Jeesus Kristus, keda teises köites üle kahe tosina korra mainitakse? Mati Unti, kelle seos Hiiumaaga oli ilmselt nii vähene, et teda mainitakse ainult möödaminnes, on joonealustes märkustes tutvustatud samuti kolmel korral (I kd, lk 186, 796; II kd, lk 136).

Nendest pisikestest õiendamistest problemaatilisem on autori kohati lohakas või isegi poleemiline stiil. See vähendab usutavust, eemaldab teksti teaduslikkusest (mida autor ilmselt ei taotlegi). Kui ta kirjutab, et Leena Laid „põdes palavikuliselt müstilist ja ähmast punaliputõbe” (I kd, lk 292), mõtlesin põgusal esmapilgul tõepoolest, et hiljem tuberkuloosi surnud Laidil oli mingi mulle tundmatu nimega tõbi kaelas, enne kui tajusin, mida autor silmas pidas. Teiste poliitiliste vaadete diskvalifitseerimine pole akadeemilises diskursis kombeks, aga ma kordan: küllap autor ei tahagi olla akadeemiline. Laidi vasakpoolse maailmapildi tutvustamiseks kirjutab ta: töölisajalehes „lubati kõik unistuslik täide viia, tuleb vaid vihata ja võidelda” (I kd, lk 294). Milleks selline retoorika? Nagu ei teaks autor, et sada aastat tagasi olid teistsugused olud, ilmavaated, lootused ning lahendamiskatsed. Sellistes kohtades kipub stiil minu meelest pisut liiga esseistlikuks – kui sedagi, pigem vesteliseks või vaatluslikuks.

Teose alapealkiri ongi „Esseid ja uurimusi” ning Marek Tammel on õigus, kui ta kirjutab, et teos on „pigem laiendatud biograafiline leksikon”, mis ei sisalda „rangelt võttes ei esseid ega uurimusi (pigem isiku- ja loominguloolisi ülevaateid, mis vaid mõnes osas kvalifitseeruvad algupärasteks uurimusteks ja vaid harva on loetavad isikupäraste esseedena)”.(7) Siiski arvan, et Vaheri uurimuste panus on pisut suurem, kui Tamm arvab. Vaher on paljude inimestega ühendust võtnud, neile e-kirju saatnud, intervjuusid teinud ja sel teel saanud uut infot, mida arvatavasti kuskil mujal polnud seni trükitud. Tänu sellele võiks nüüd luua kas või kategooria „peaaegu Hiiumaal sündinud”, kuhu tuleks paigutada näiteks Viiu Härm: ta on küll sündinud Tallinnas, kuid ta ema on hiidlane, kes tahtis ka tütre „oma sünnitalus Hiiumaal Puski külas Selja talus” ilmale tuua. Kuid teel Haapsallu „tulid emal rongis veed ära”. See oli enne Keilat, kus ta ema siis oma tädi juures ööbis ning järgmisel hommikul mingi sõjaväemasinaga (aasta on 1944, juulis) Tallinna tagasi sai, kus ta oma tütre ilmale tõi (vt II kd, lk 272–273). Sellised passaažid teevad raamatud väärtuslikuks, sest vaevalt seda teavet kuskil mujal leidub.

Raamatud teeb asendamatuks ka erakordselt rikas pildivalik. Peaaegu igal ­leheküljepaaril on pilt, esimeses köites kokku üle 400. Teatavasti pole praegusel pildiajastul enam võimalikki ilma piltideta raamatuga lagedale tulla, aga piltide otsimine, leidmine, hankimine ning kasutusõiguste saamine on aeganõudev töö. Pildi­valik on väga hea, tuttavate reproduktsioonide kõrval ka (vähemalt mulle) uued avastused. Samuti on illustratsioonideks kasutatud raamatu­kaasi ning rohkelt esineb tekstinäiteid, seega igavaks lugemine ei muutu.

Nii et lõppude lõpuks on hinnang positiivne. Kindlasti muigavad mitmed kirjandusteadlased selle teose üle teooria puudumise ja vanaaegse metoodika tõttu. Aga autor ütleb juba kolmandas lauses: „Kirjutatud vanas heas biograafilises võtmes” (I kd, lk 11). 75-aastast autorit, kes pole kunagi olnud ETIS-e sõltlane, ei pruugi häirida, kui „päris kirjandus­teadus” temast mööda läheb. Ent kahtlemata tuleb nendel­samadel muigajatel ja paljudel teistel tulevikus Vaheri teost kasutada, sest siin on teavet, mida kuskil mujal pole. Selle ees müts maha!

Marek Tamm kirjutas mainitud arvustuses, et „oleme saanud uue Eesti kirjandusloo, mis kirjutatud Hiiumaa vaatenurgast”.(8) See on veetlev mõte ning julgustab mind lõpetama ristikivilikult:

Minagi olin Hiiumaa teel

kuigi ma sündisin Saksas

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel

Muretu vana Hiiumaa teel

Vaheri raamatud kaasas.

CORNELIUS HASSELBLATT

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

Ühissõidukid tekitasid XIX sajandi suurlinnades sotsiaalselt väga heterogeense ruumi, on kirjutanud Elizabeth Amann (2018: 185). Hobutramm ja -omnibuss ei erinenud tehniliselt kuigivõrd reisitõllast, süsteemina kujutasid nad aga põhjalikku uuendust: nad lõid regulaarse, suhteliselt kiire ühenduse enamiku linnaosadega, edendasid ja suurendasid mobiilsust, arendades niiviisi omakorda perifeeriaid, ning võimaldasid laiadele ühiskonnakihtidele taskukohast reisimist.(1) Algus pandi ennenägematule ühiskondlikule avatusele, erinevatest klassidest inimesed sattusid üheskoos „klaustrofoobselt kitsasse ruumi, mis tekitas võõraste vahele kohmetu intiimsuse” – nii kujutas ühistransport midagi privaatsfääri ja avaliku ruumi vahepealset. Tekkisid uued suhtemustrid: sõites sigines (pool)tuttavaid, näiteks sõbrunesid liine regulaarselt samal ajal kasutavad töölised, inimeste vahelt kadus varem sündsusega põhjendatud distants. Amann on uurinud seda, kuidas värsket kogemust ja avanenud horisonte kajastati Ladina-Ameerika hispaaniakeelses kirjanduses, nentides, et kujutus oli avar, laulud, karikatuurid, kunst, ajastukroonika ja ilukirjandus võtsid kõik uuest nähtusest oma. (Amann 2018: 185–186)

XIX sajandi teisel poolel hakati Eesti linnadeski kasutama ühistransporti. Praeguseks on ilmunud põhjalikke ühistranspordi ajaloole pühendatud käsitlusi, millest siin tuleks nimetada Aare Olanderi raamatut „Tramm, buss ja troll Tallinnas” (2008), mis võtab kokku varasemate uurimuste historiograafia ja on varustatud rohke illustratiivse arhiivimaterjaliga, ning Riho Paramonovi doktoritööd „Eesti ühiskonna moderniseerumine avaliku privaattranspordi (voorimees ja takso) näitel, 1900–1940” (2019a), mis annab põhjaliku linnaajaloolise ülevaate kõigist kasutatud sõiduvahenditest. Insener Artur Veisseriku memuaarid „Ma armastasin Eestit” (2007 [1995]) heidavad pisut valgust ettevõtte Tallinna Tramm ja Autobused tehnilise direktori keerulistele valikutele aastail 1940–1944. Tallinna esimese naisbussijuhi Elsa Pihelga elukäigu on kirja pannud lapselaps Peter Kuus (2007).(2) 2005. aastast on Põlvamaal Varbusel avatud Eesti Maanteemuuseum, mis talletab laiemalt liiklemise ajalugu, ning 2011. aastast tegutseb Võrus Eesti Bussiajaloo Selts.

Järgnevalt on vaadeldud eelkõige trammi ja trolli näitel ühistranspordi kujutamist eesti ilukirjanduses. Artikli lõpetab kahe teksti võrdlus: Veronika Kivisilla esimene proosateos „Kuni armastus peale tuleb” (2018), mis kõneleb Tallinna elektrirongidest, ja Seattle’is elava Nathan Vassi blogipostitustest(3) koostatud raamat „The Lines that Make Us. Stories from Nathan’s Bus” („Liinid, mis meid loovad. Lood ­Nathani bussist”, 2018). Analüüsiga tahetakse näidata, kuidas ühissõidukid võimaldavad ilukirjandusteoste autoritel tuua lugejani eri ajastute linnakeskkondi, samuti luua ja piiritleda terveid maailmu, olgu väikeseid või suuri – tulemuseks näiteks „kirglikult romantiline hingedraama mootori põrisemise mehaanilises monotoonsuses ja kiusava signaalkella helistamistes” (Suits 1943).

Ühistranspordi-Tallinna on järgnevas kaardistatud kirjandusliku linna uurija Bart Keuneni füüsikast laenatud ja pisut poetiseeritud raamistikus. Linlikkust on ta vaadelnud sotsiaalse tegevusruumina, mis materialiseerub aine agregaatolekutena ja kus eristatakse nelja etappi: 1) „tahke” olek ehk vana kommertslinn eelindustriaalsest ajastust; 2) modernse industriaalmetropoli „vedel” olek ehk linna laialivalgumine linnamüüride lammutamise tagajärjel; 3) hilismodernse „postindustriaalse” linlikkuse gaasisarnane olek – kaugemate äärelinnade vohamine; ja 4) virtualiseerunud linna plasmaolek ehk kujuteldavana esitatud linn kõrvuti reaalse keskkonnaga. (Keunen 2019: 164–166) Vastavalt Keuneni teooriale on alljärgnevas süstematiseeritud ka eesti kirjanduses esinevad ühistranspordilood.

 

Teekond ruumis

Stendhali romaanis „Punane ja must” (1830, e k 1938) on romaanižanri kõrvutatud teed mööda rändava peegliga: narratiivi alusstruktuuriks on teeleasuja kogemused, peeglis vilksatab ümbrus, vastutulijad, see, mida rändaja läbi elab ja tähele paneb (Gumbrecht 2006: 611–612):

Jah, härra, romaan on peegel, millega liigud mööda teed. Vahel peegeldab ta teile taevasina, vahel porilompe maanteel. Ja teie süüdistate inimest, kes oma seljakorvis peeglit kannab, ebamoraalsuses! Tema peegel näitab pori, teie aga süüdistate see­pärast peeglit! Süüdistage pigem juba maanteed ta porilompide pärast, veel rohkem aga teede järelevaatajat, kes laseb vett roiskuda ja mülkaks muutuda. (Stendhal 2005: 419)

Ühtlasi „peegeldab” see tsitaat kirjandusliku metafoori keerukust. Siinkohal võiks ette kujutada, et peegli asemel on trammi aken ja aknal peegeldub ka vaataja ise. Linnatänavate adumine erineb küll enamasti pikemast teekonnast, sest on seotud (eeldatavasti) turvalisema piiratud ruumiga (Gumbrecht 2006: 612). Samuti ei ühti igapäevane töölesõit seiklusjutu kangelase läbielamistega, ent ajalugu on pakkunud seiklusi ka kõige rutiinsematele kulgejatele. 1899–1902 läksid Teise buuri sõtta sajad Londoni omnibussihobused, Esimesse maailmasõtta viidi Londoni autobussid.(4) Tallinna Mootori bussid vedasid Teises maailmasõjas sõjapõgenikke ja mobiliseerituid, selle esimene Büssingi mudel nr 71 jõudis Eesti Laskurkorpuse sidebussina 1944. aastal Eestisse tagasi (Olander 2008: 74). Teise ilmasõja ajast leidub fotosid purukspommitatud Londoni Sloane Square’i metroojaamast, Claphami trammi­depoost (Taylor 2001: 246–247), Tallinna trammidepoost (RA, EFA.217.0.178816; RA, EFA.217.0.178813), Turu ja Viiburi trammiliinidest Talve- ja Jätkusõjas (Laaksonen 2009: 82–93; Rickheden 2013: 70–92). Selliseid sündmusi on kujutatud ka ilukirjanduses, väljendades muu hulgas seda, kuidas uudsega käib kaasas ohutunne.

Tehnika otsekui iseseisev võimutsemine lummas XIX sajandi uute tehnoloogiate ja energiaallikate külluses juba Émile Zolad, kelle romaani „Inimelajas” („La bête humaine”, 1870, e k 1907 pealkirjaga „Inimeseloom”) lõpus kihutab vedurijuhita jäänud sõdureid täis rong öhe. Zola kirjutas romaani Saksa-Prantsuse sõja (1870–1871) algul ning see verevalamine, kuhu on teel ka kahurilihaga laaditud rong, kehastas talle kapitalismi valuvormi langenud kultuuri enesehävitust, millest kirjanik lootis aga tõusvat uut ühiskonda (Gumbrecht 2006: 643). 1926. aastal ilmunud Johannes Semperi luulekogus „Viis meelt” on tsükkel suurlinnadest, kus „[l]inn on kärinaid täis mürgine roojane moolok, kuid siiski kallis ja häid mälestusi pakkuv” (Hennoste 2019: 43). Semperi tsükli lõpetab aga „Veduri enesetapp”, „milles kaunilt siugjas vedur kihutab rööbastelt vabadusse nagu auto ja hävitab autod, bussid, trammid, linnamajad. Ühesõnaga, ülejäänud moodsa linnatehnika maailma. Ja teeb siis enesetapu.” (Hennoste 2019: 43–44) Stiihilisi ronge on eesti kirjanduses teisigi, Tiit Hennoste (2019: 40–41) osutab suurlinnades elanud Semperi näitel üleüldisele tehnikas pettumisele pärast Esimest maailmasõda. Kindlasti on ohtlikud või hullunud rongid ka märk esimestest uutmoodi liiklusõnnetustest.(5) Eduard Vilde 1893. aastal kirjutatud novellis „Kaks abielu” kujutatakse rongiõnnetust ning enesetappu rongi rataste all (Vilde 1930: 215, 230). Karl Ristikivi (1938: 254) on romaanis „Tuli ja raud” juhtuvat rongiõnnetust kirjeldanud kui raua mässu inimese vastu. Esimese maailmasõja rindele kulgeva rongi on kuulsaks kirjutanud Jaroslav Hašek oma lõpetamata jäänud romaanis „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (1921–1922, e k 1928, 1960). Meie kirjanikest kurseeris tagalas sanitaarrongis kroonufarmatseudina teeninud Oskar Luts, kelle memuaarides(6) kujutatud seiklused justkui pisut nukrameelse Švejkina ei jää kohati Hašekile alla. Luts kirjeldab seejuures ka õhurünnakut Varssavis trammisõitja vaatevinklist (Luts 1938: 32–34). Londoni bussisõidu ajalugu, sealhulgas ilukirjanduskajastust talletavas kogumikus (Elborough, Kerr 2018) peegeldub ka 2005. aasta terrorirünnak (Mannheim 2018). Ian McEwani romaanis „Lepitus” (2001, e k 2003) hukkub 1940. aastal õhurünnaku eest Balhami metroojaama rajatud varjendisse lipsanud truu armastaja Cecilia Tallis. Ühistransport või selle osa on ühiskonnamudel, mida saab ette kujutada pisikese omaette kogu­konnana ja paraku ka kergesti rünnata.

Tegelaste linnas ringi sõidutamiseks on Eesti autorid valinud erinevaid ühistranspordivahendeid. Andrei Ivanovi jutustuse „Tuhk” minategelane leiab: „Kõige vastikum oli, et elu oli ette määratud nagu trammi marsruut. Midagi igavamat kui tramm, millega mul vahel sõita tuli, ei olnud maailmas üldse olemas!” (2010: 72) Samavõrd on igavusele vastupidiseid näiteid.

Regulaarse bussiliikluse algust Tallinnas seostatakse arhitektile ja ettevõtjale Fromhold Kangrole antud loaga viie bussiliini pidamiseks 1922. aasta mais (Olander 2008: 42). 1924. aastal ilmus Peet Vallaku novell „10 omnibuss 10”, kus punase autobussi marsruut koondab endasse kahe inimese, konduktori ja bussijuhi suhte­draama (vt Vallak 1968: 141–162). Psühholoogilist pinget kerivas õudses loos võimaldavad tegelastel üksteisega manipuleerida just sellesama sõiduki aksessuaarid: näiteks ­signaalkell, millega tuli ärasõidust märku anda.(7) Tegelaste taustal viirastub 1920. aastate alguse majanduslanguses vaevlev linn, töötus, möödunud sõdade varjud, novell aga on pööratud sissepoole – ühissõiduki väikesesse ruumi, liinil sõitmise vangistusse, inimhinge otsekui linnaruumilt laenatud hämarusse.

Kui aga bussiaknast välja vaadata? Holger Kaintsi romaani „Uinuv maa” (2016) kangelanna on samuti ametilt bussikonduktor.

Rilma jõudis parasjagu paar minutit enne seda Roosikrantsi tänava nurgale, kui Tõnismäe poolt keeru tagant hakkas paistma erksinise autobussi esiots. Vara­hommikused trammid juba käisid. Just nüüdsama tilistas ja pööras tupikteelt välja 1. liini üksik vagun ning võttis platvormilt Kadrioru poole sõita soovijad peale. Sinine Büssing tegi trotuaariserval seisva Rilma ees uksed lahti ja neiu hüppas sisse. Üle pea kammitud juustega Erlend tervitas teda lühidalt ja tühi buss jätkas kibekähku teekonda. (Kaints 2016: 13)

Nii saab 1938. aasta Tallinna tänavapilti kujutada bussiaknast. Rilma müüb pileteid kahel liinil, Kopli ja Kalamaja omal, millest ta eelistab viimast: „Seal oli alati ümberringi palju erinevaid inimesi, askeldamist oli tihedalt ja aeg läks seetõttu ruttu; pealegi sõideti otse linnasüdamest läbi” (Kaints 2016: 14–15). Helge bussireis moodustab kontrasti romaani kolmandas osas kujutatud sõjas kannatada saanud linnaga, kus tiirutab tramm. Rilma läheb trammi peale seepärast, et puupüsti täis sõidukis on soojem kui nukkerkõledal sügisesel tänaval, kus „[t]uul puhus linna poolt ja tõi endaga kaasa peenikest tolmu. Oli imestamisväärne, kuidas varemed ikka veel tolmasid: suurest pommitamisest oli ju kaks ja pool aastat möödas. Aga nii see oli: kui oli pidanud mõnda aega kuiva ja seejärel tuli kõva tuul, lendas lagunenud müüridelt pärit telliskivi- ja krohvitolm kaugele.” (Kaints 2016: 216)

 

Trammikellade tilin

Seoses Tallinna elanike mobiilsuse muutumisega möödunud sajandil on eelkõige huvitavad Keuneni määratletud teine ja kolmas etapp ehk olukorrad, kus linna­müüride lagunedes ja industriaalala tekkides valgub linn esiteks õlilaiguna laiali ning teiseks hakkavad vohama kaugemad äärelinnad. Teine etapp on dramaatiline, ka Keunen on kirjutanud: „„Tahke” linna rütm seab esiplaanile genius loci ja kohatunnetuse ning eksisteerib koos hirmu ja võluga, mida põhjustavad metropoolse kasvudünaamika rütm, industriaalse „vedela” linna igapäevased kiirrutiinid ning sotsiaalsete ja kultuuriliste traditsioonide lakkamatu hävitamine” (Keunen 2019: 172). Tegemist on linna mõiste avardumisega mitmes mõttes, laienedes vajas ju linn vahemaade katmiseks ka järjest võimsamaid liiklusvahendeid.

Rütmimuutus oli alul siiski leebem: hobune vahetas vaid järelveoki. Paramonov (2019a: 42) on liikumisajaloolasele Clay McShane’ile toetudes osutanud, et XIX sajand oli linnas hobuse ekspluateerimise haripunkt ning mida suuremaks linnad kasvasid, seda enam hobuseid vajati. Voorimehetroska on nii ühistranspordi kui ka takso prototüüp. Ühistranspordiks arenes kõigepealt hobuste veetud omnibuss (ladina­keelsest sõnast omni ’kõigile’), mis hakkas Pariisis kurseerima 1828. aastal, Londonis aasta hiljem (Taylor 2001: 11). Sõidukile kuulus peaaegu sajand, lõpp oli üsna järsk: kui tipphetkel, 1900. aastal, vuras-kappas Londonis 3736 hobuomnibussi,(8) siis 1914. aastal saadeti viimane neist pensionile (Elborough, Kerr 2018: 338). Eestis on hobuomnibussi tuntud XIX sajandi teisest poolest, siin ei olnud sel aga niisugust tähtsust kui metropolides. Hobusõidukite asemel ihati mootorit linnas juba seetõttu, et loomade eest tuli hoolitseda ja nende tagant koristada.(9) Seda, milline oli Eestiski hobulinna helitaust, kabjaplagin ja vankrirataste müra kivisillutisel, võib aimata heldimusest, millega on tervitatud esimest lund nii baltisaksa kui ka eesti memuaarides. Lumi summutas helid. Ka sada aastat hilisemas linnas kogeb Mats Traadi tegelane sedasama igatsetud vaikushetke: „Pehme kohev lumi varjundas halle paneelmaju, autod ja trollidki liikusid summutatult” (Traat 1985: 297).

Hobutramm ilmus eesti kirjandusse peagi pärast rööbaste mahapanekut. Augustis 1888 avati Tallinnas Narva maantee liin, sama aasta septembris Tartu maantee liin (Olander 2008: 14). Vilde on kujutanud „tõsiste sündmuste järele” kirjutatud uudisjutus „Kuul pähe!” (1891) hobutrammi kui juba kindlalt linnapilti kuuluvat sõidukit. Mõni aasta varem avaldatud romaanis „Kuhu päike ei paista” (1887–1888) kasutasid tema tegelased Kadriorgu sõiduks veel hobuerasõidukit, trammi sisse­toomine oli aga mõnevõrra ootuspärane: Vilde oli naasnud Berliinist, kus konka sõitis 1865. aastast.(10) Moskva hoburaudteed oli eesti lugejale tutvustanud juba 1884. aastal Moritz Maximilian Põdder haritlasromaanis „Bob Ellerhein”, kus seda kasutatakse meele­lahutuseks – turistina (Põdder 1977: 55).

Ruumi sotsiaalne heterogeensus on Vildel markeeritud: hobutrammis sõidavad koos jõukas noormees ja vaene tütarlaps, „uudisjutt” ongi üles ehitatud ühiskonnakihtide vastandusele. Ehk tahab noormees, kes tütarlapse trammiga mere äärde viib, sõiduga neiule muljet avaldada (kes ostis piletid?), või rõhutab trammisõit tüdruku iseseisvat loomust – Luiise Veber õpib ametit ja sarnaneb Vilde tulevaste hakkajate naistegelastega –, ent tekst ei too ühtki selgitust peale selle, et ühissõidukiga Vene turult Kadriorgu sõitmine on üdini loomulik. Hobutrammil oli Tallinnaski küljes lustisõidu maik (vt Olander 2008: 16).

Ehkki uuenduslik, oli see sõiduvahend olemuselt siiski vanamoeline, eriti kuna Riias ja Helsingis hakkasid elektritrammid sõitma juba 1901. aastal. Matthias Johann Eisen unistas sajandivahetuse paiku igatahes isesõitjatest automobiilidest, mis inimesi linnas ühest kohast teise transpordiks (Palamets 1999).

Modernse linna kujutamise juurde kuulus ühistranspordi närviline heligamma. Lieven Ameeli doktoritööst (2014) lähtudes oli ajavahemikul 1890–1940 Helsingi olulisim ühistranspordivahend tramm, seda ka kirjanduses. Rong tõi kirjandustegelase linna, aga linnapilti maakolkast eristavat elavust ja liikuvust andis edasi just tramm. Juhani Ahot on nimetatud soome kirjanduse „moderniseerumise üles­maalijaks par excellence”” (vt Ameel 2014: 34) ning tema teostes „Raudtee” („Rautatie”, 1884) ja „Üksi” („Yksin”, 1890) on sõidukid mitmekihilised kirjanduslikud motiivid. Need väljendavad muutunud aja- ja ruumitunnetust, linnastumise ja moderniseerumise üha kiirenevate protsesside tulemit (Ameel 2014: 34). „Üksi” kõneleb trammisõidust küll Pariisis, ent ka kirjandusliku Helsingi linnapilti kuulus troskade lõgin, ajalehemüüjate kiledad hõiked ja trammide vingumine: kõik see loob palavikuliselt kiirustava õhkkonna (Ameel 2014: 43). Lauri-nimelise tegelase jaoks Iris Uurto romaanis „Küpsemine” („Kypsyminen”, 1935) koondab tramm sellist linlikkust, mida tema ihkab: kiirust, kerget tempokust, kollektiivsust (Ameel 2014: 177).

Eesti kirjanduses on üks ajakasutuse muutumise näiteid Vilde romaani „Raudsed käed” (1898) algus, kus talumees Villem Luik otsustab minna Narva Kreenholmi tööle, upitab end koos tütrekesega aurutõlda ning maailm hakkab liikuma hoopis teise kiirusega kui enne (Vilde 1928: 11). Tiit Hennoste on kirjeldanud modernse linnakeskkonna tulekut eesti luulesse: 1914. aastal „Rohelises momendis” ilmunud noore Henrik Visnapuu luuletuses „Oktoobri õhtu suurlinnas” esineb „vist eesti luule esimene moodsa aja linnapilt elektrivalguse, jõelaeva, auto ja trammiga”, eesti avangardi esimene ajutine hetk (Hennoste 2019: 42). Marie Under, „[o]tsides sõnu uue aja häälte kohta”, kirjutab luuletuses „Tänaval” „läkastavatest autodest ja trammide tinahtamisest” (Hennoste 2019: 43). Visnapuu linn on seejuures uduselt, unistavalt helge: valgusmeeleolude kõrval kostab helidest laeva jorin, auto torin ja „tramvaide tim tim tim” (Visnapuu 1914).

Tallinna trammi ajalugu kujutab 1932. aastal ilmunud „Tõe ja õiguse” IV osa, nn Karin Paasi romaan, mille lõpus täituks justkui naise varasem kujutluspilt. Karin tunneb end seismas otsekui kuristiku serval, mingisuguse põhjatu sügavuse ees:

Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. [---] sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega [---]. (Tammsaare 1983: 153)

Ainult et peletis ei lähe seekord eest ära, sügavus ongi põhjatu. Abikaasa Indrekule järele sööstev naine ei märka mäest alla kiirustavat trammi, mille hoogu ei saakski pidurdada.

Heino Puhvel (1983: 393) on osutanud Tammsaare ettevalmistustöödele vastava ajajärgu kujutamiseks – näiteks luges kirjanik hoolega 1920. aastate ajalehti. Seega ei ole ekskurss tänavapilti kohatu: hobutrammi asemel oli kasutusele tulnud aurutramm Kopli liinil (1915) ja linnas mootortramm (1920). Ehkki elektrirong ja -tramm on mõlemad XIX sajandi viimase veerandi leiutised (Taylor 2001: 14), hakkas elektri­jõul tramm Tallinnas sõitma alles 1925. aastal. Aga bensiinimootoriga tramm oli 1920. aastate alguses kahtlemata uudis, mida kirjanduslikku linnakeskkonda sisse kirjutada. Need olid ümber ehitatud konkavagunitest ja sõitsid tasasel maal 30–35 km/h (Olander 2008: 26).

Karini enda linnaline element või tema meelest talle sobiv sõiduvahend oleks pigem auto. Tammsaare kujutab sarnaselt Vallakuga esimest vabariigiaegset majanduskriisi, mis hõlmas aastaid 1923–1924, ja Karin mõtleb: „Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isaltki peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi.” (Tammsaare 1983: 61) Küll aga leidub tal sõidutajaid. Kui ühissõiduki juures on toonitatud naise iseseisva sõidu võimalust, siis auto kasutamine loob Karinile ühtpidi võimaluse kuramaažiks eraautos kui privaat­ruumis, teisalt saab kogu linn tema afäärist autojuhi suu läbi teada. Trammiõnnetus on romaani grande finale: „[---] siis, kui Karin tahtis maksku mis maksab trammivaguni eest Indreku kannul läbi tormata, kartes muidu ta kaotada silmist, ja kui ta põrkas vaguniga nii võimsalt kokku, et see paiskas ta tüki maa peale kõrvale, püüdis kordnik ta lahutatud kätel kinni. Ometi kukkumise hoog oli nii suur, et paisatud keha libises kordniku käte vahelt tänavaprügitusele, kuid üsna õrnalt [---].” (Tammsaare 1983: 388) Romaani kaks viimast lehekülge on linnatänaval vahelduvate helide ja piltide virvarr: trammikella meeleheitlik helin; sõiduki all lömastuvad roosid, mille Tiina kokku korjab ja Karini jahenevasse rüppe asetab; inimhulga mesilaspere; seejärel kontrastiks vaikus, kui Indrek sõidab autos, süles veriste huultega abikaasa, ning saab talle ilmselt kõrvus huugavas üksinduses öelda: „Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda” (Tammsaare 1983: 389).

Karini tegelaskuju hukkumist on Henrik Visnapuu kurjalt kritiseerinud: „See on väga halb lõpp sellele romaanile. Autor ei oska teisiti lahti saada oma kangelasest. Veel halvem on see, kui Karini surm sümboolselt peab tähendama seda, et kui ta ei saanud surma Kristuse(11) revolvri paugutamisest, siis ta ikkagi pidi surma saama. Kõigi märkide järele aga Karinis algas uuestisünd. Väga võimalik, et sellise jumala­mehe kõrval, nagu seda oli Indrek omas loomus, abielu enam võimalik ei oleks olnud.” (Visnapuu 1933) „Kas on võimalik mingi tunne, mis pole küll õnn, kuid pole vähemasti enam piin?” kahtles Anna Karenina (Tolstoi 1984: 329), kellele Karini õnnetu saatus kahtlemata mõtlema sunnib, ehkki proua Paasi käike linnaruumis oleks huvitav võrrelda ka sellega, kuidas kasutavad linnamaastikku Virginia Woolfi nimi­tegelane romaanis „Proua Dalloway” (1925, e k 1998) ja John Galsworthy kange­lannad (eriti kuna Tammsaare oli viimase romaani „Valge ahv” (1924, e k 1928) tõlkija).(12)

1950. aastal võeti Vorkutast vabanenud Raimond Kaugver vangilaagris omandatud velskripaberitega tööle Tallinna trammitrusti, kus ta töötas ka remonditöölisena, lumesaha- ja trammijuhi ning 1953–1961 teedemajanduse meistrina (Kruus 2000: 641). Tema esimese novellikogumiku nimilugu, kuuldemänguna tuntud „60 minutit” (1968), kujutab traagilist vana-aastaõhtut Kopli-Kadrioru trammis – selle liini sõit kestis täpselt üks tund. Kurva trammijuhi lugu katkeb poolel teel, sest autor on kasutanud võõritusefekti – jääb lahtiseks, kas tramm põhjustab liiklusõnnetuse või mitte. Ent psühholoogiline pinge on keritud juhikabiinis plahvatuslikuks juba enne, nii et võib-olla olekski kõige ahistavam olnud just liinil jätkamine.

Kontrastiks peatun kahel uusima eesti kirjanduse unistustetrammil, mis sulanduvad linnamaastikesse. XXI sajandi teisel kümnendil on Maarja Pärtna (2018: 647) kirjeldanud üht unenägu: „On sügis, sooja vaskse valgusega, mis voolab oktoobris aeglaselt mööda Tartu tänavaid nagu sulametall, ja kollane tramm sõidab kella andes Riia mäest üles. Rutakas tulek laseb tal paista vaid vilksamisi, välgatuse ja värvisööstuna, pigem tajun linnaruumis ta kohalolu, kui näen teda või pean ta nägemist võimalikuks.” Minategelane kohtab trammi ikka vaid vilksamisi või distantsilt, „kõrgelt, kaugelt linna kohalt”, kuni:

Ma istun suveõhtul „Barlovas”. Olen trammirööbaste kõrval tahtmatult mäest üles tulnud, õhk on palav ja pisut niiske, mul on igav, ma ei mõtle eriti millelegi. Siis tunnen seda, väga lähedal – lõhna, hingamist, häält, kellahelinat. Ma ei ole siin üksinda. Ma pole valmis. Kes oleks? Kuid hetkel, kui tramm mu ees peatub, tean kindlalt vaid üht – et silmades, millesse ma vaatan, on metsik allumatu ilu, et nad on ühtaegu õrnad, nukrad ja avarad. Et see avarus tõmbab mind üleni endasse, rajalt kõrvale, turvalisest etteantusest väljapoole. (Pärtna 2018: 647)

Tramm näib sobivat orgaaniliselt Tartu linnapilti: „Rööpad tulevad Ülejõelt üle Võidu silla, kulgevad Riia mäest üles, „Vanemuise” kõrvalt läbi ja suunduvad mööda Tähe tänavat kuhugi Karlovasse” (Pärtna 2018: 646). Sellega kohtumise esmane põhjus on kurb lahkumineku sügis, viimane põhjus aga ühe uue suve julgus äkki jälle elada. Seegi tramm ei ole turvaline ruum, koondades ka ohte ja lõpuks sööstes avarusse. Ning kellele minategelane õieti otsa vaatab?

Paavo Matsini romaanis „Gogoli disko” (2015) on fantastiline tramm vajalik nii teekonnaks kui ka kohtumiseks, mõlemad on muidugi mis tahes romaani süžees tarvilikud elemendid. Poolast sõjasaagina Viljandisse toodud trammiliin annab kogu tegevusruumile (või ka üldse romaanile) telje ja varustab selle reljeefiga: läbib järve­aluse tunneli, ronib lossimägedesse. Maa-alune ja maapealne omavad mõlemad romaanis niikuinii olulist tähendust: surnuist ülestõusnud Gogol tuleb trammi peale hauast, linnas tegutsevad allmaailm ja põrandaalused, lisaks on olemas metroo, mis on küll igaveseks suletud ja millega tegelastel seostub linnaruumist eestlaste likvideerimise, kuhugi küüditamise stseen, „[l]õputu hämarus ja kurbus” (Matsin 2016: 75).

Matsin on romaani ilmumisaastal avaldanud lühikese selgitava kirjatüki „Sõites trammiga Viljandis…”, kus avab unenäolist trammimängu, milles olid osalised ka Lauri Sommer ja Valner Valme. Sommeri unistustes sõidaks tramm minevikku, see trett oleks äärmiselt läbimõeldud „liikuv idyll” (Matsin 2015: 1190), aga kuidagi teostamatu. Matsini tramm on sellest erinev sõiduk tulevikus või paralleelreaalsuses, mis haagib endale külge erinevaid tähendusvälju. Trammikujutuse realistlikud küljed näivad olevat sõiduki kirjeldamine taskuvaraste paradiisina ning trammist lähtuv läbimõeldud linnaplaneering – jällegi tundub usutav, et tramm linna sobiks. Aga trammist fantaseerimise põhjendus on eelkõige kirjanduslik. Kus saaks pätt ellu­ärganud Gogolit paremini kohata? „[---] ühe „Gogoli disko” tegelase, vana tasku­varga Konstantin Opiatovitši pärast tundus mulle vajalik isegi Tartu-suunaline rööbastik kuni võsas puhkava Juudi kalmistuni” (Matsin 2015: 1189). Seega juba tegelase jaoks oli vaja (just sellist) trammiliini. Matsin aga märgib lõpuks, et päriselt tema koduni kulgev tramm oleks ta kodukassidele liiga „bulgakovlikult-saatanlikult meelitav” (2015: 1191). Romaani trofeetrammilgi on kindlasti seoseid Moskva kuulsaima trammiga.

 

Ühendusteed Tallinna magalatega

Maailma esimest trolli, trammi paindlikumat järglast, katsetati Berliinis 1882. aastal, Tallinnas avati esimene trolliliin 1965 (Olander 2008: 100, 102). Holger Kaintsi romaanis unistab tegelane Jaagup trollist 1940. aastate lõpul:

„Küll ma tahaksin juba näha seda tulevast nõukogude linna, mis siia varsti kerkib!” õhkas mees ja Rilma tundis kõnetooni järgi ära tolle Jaagupi, kellega nad ammu tagasi olid mööda linna pikki tiire jalutanud.

„Siia tulevad vägevad kivimajad, sotsialistliku ühiskonna lossid, sammaste ja tornidega. Paari aasta pärast hakkab Tallinnas sõitma trolleibus, see on juba kindel, kõik otsused on tehtud [---].” (Kaints 2016: 289)(13)

Kui Mati Unt n-ö lõi „Sügisballiga” (1979) Mustamäe (Luik 2005: 779) ja kirjutas romaani sisse trolliliini, talletas ta ühtlasi tegelikkust. Linnaosa esimesed majad valmisid 1964. aastal, plaanipäraselt pidi Mustamäed ühendama kesklinnaga tramm, ent novembrist 1967 hakkas mööda Sõpruse puiesteed sõitma trollibuss (Olander 2008: 104).(14) See oli mõtteline (ruumisuhtelt ehk pöördpidine) järg Kopli trammile, aurutramvaile, mis seati sisse selleks, et töölisi Kopli laevatehastesse transportida (Olander 2008: 22). Õismäe ja Mustamäe magalatest käidi erinevatesse linna­piirkondadesse tööle ja naasti õhtul.

Tallinna puhul on Keuneni raamistiku kolmas etapp, mis käsitleb kaugemate äärelinnade vohamist, pisut erinev sellest, millele hollandi keeles osutab uudis­keelend de nevelstad, udulinn („linna-ala, milles jagunemine linnaks ja maaks ei ole selgesti märgatav”) ning Itaalias väljendid la città diffusa ja la città autostradale ehk linnapiirkond, kuhu viib maantee/kiirtee (Keunen 2019: 165). Ühine on hajusus, aga Tallinna magalauuslinnad ei meenutanud aedlinna ja seal nappis linlikkust leevendavaid rohealasid. Üldkasutatav liikumisvahend oli Tallinnas aga ühistransport. Kui läänemaailmas algas toona autostumine (Taylor 2001: 272) ja ühistransporti tabasid mõneks ajaks langusaastad, siis ehkki ka Eestis elas 1960. aastate alguseks linnas juba ligikaudu 2/3 elanikkonnast, oli auto defitsiitne luksusese (vt Rattus 2013: 19–20). Erasõidukite arv hakkas Nõukogude Liidus kasvama alles 1970. aastatel seoses Žiguli tootmise alustamisega ning autod muutusid kättesaadavamaks 1980. aastatel (Rattus 2013: 24). Aga siiski ei sõidetud linnas niivõrd autoga, sellega mindi maale sugulaste juurde või suvekoju (Rattus 2013: 19) või reisiti, nagu seda tehakse Mari Saadi jutustuses „Mida teha emaga” (1978) ning Kaugveri romaanis „Pariisi lõbusad naised” (1985).

„Sügisballis” (mis muide algab samuti juhita veduri peaaegu põhjustatud õnnetusega) kogetakse trollisõitu kui loomaaeda, kus loomad on pressitud puuri nii tihedalt, et ei saa liigutada (Unt 1979: 137). Nii oli see ka päris-Tallinnas. Kristel Rattus on tsiteerinud meenutust 1970. aastatest:

Kõigepealt tulime jalgsi trammi peale, sellega Võidu väljakuni, sealt edasi trolli peale ja Mustamäele Sääse peatusse ja sealt edasi jällegi jalgsi koju. Tihtipeale olid õhtuti nii tramm kui ka troll inimesi puupüsti täis, istumisvõimalusi polnud, lapsed seisid, surusin neid siis tugevalt enda vastu, et neid ära ei tallataks, ja kuna neid väikeseid pambukesi seal kuskil all, inimeste jalgade juures ei nähtud, oli täitsa tegu neid kaitsta. Kergem oli siis, kui lapsed seal all nutta tihkusid, siis püüdsid inimesed neid ise ka säästa, ei trüginud nii ligi. Minu ütlemistest, et ärge trügige, siin on lapsed, ei tehtud suurt väljagi; ühel korral hoopiski üks vene naine, kes ise istus, küsis: „Miks nad teil pirisevad?” Ma ei vastanud sellise lolli küsimuse peale midagi. Tahtmine oli ka ise pirisema hakata. Kahte last korraga, eriti sellises inimmassis, ei jõudnud eriti süles hoida. Vankriga/käruga ühissõidukis olemisest pole mõtet enam rääkida. (Rattus 2013: 25)(15)

Undi „ilukirjandusliku regionaaluurimuse” (Tomberg 2008) objekt on kaks korda nii suur kui New Yorgi Keskpark ja rahvaarv ületab kahekordselt Gröönimaa ja Bermuda saared (Unt 1979: 55). „Sügisballi” Mustamäed on vaadeldud autonoomse, saaretaolise ruumina, kuhu seal elavad inimesed on omamoodi suletud (Tomberg 2008), see kujutab endast nõukogude modernsuse kriitikat ja peegeldab 1960. aastate tehnoloogiavaimustuse vaibumist (Annus 2015: 65). Võib-olla on Undi Musta­mäe ka millegi suurema väike mudel: suletusega saab programmeerida tahtetust, ruumilist (ja seejuures hirmutavat) ettemääratust. Romaani tegelasi ühendab üksindus (Tomberg 2008; Annus 2015: 65), suutmatus suhelda, mis näib ruumi survet omakorda võimendavat. Ja ehkki võimalus oleks justkui olemas, ei ole kindel, kas „Sügisballi” Mustamäe elanikud üldse linnaosa piiridest väljas käia tahaksid. Troll sõidab küll, aga võib-olla kasutavad elanikud seda vaid linnaosasiseselt, või kujutab töölkäimine nende jaoks päeva ebaolulist etappi. Ehk on „Sügisballi” tegelase linnaehitajast arhitekti Maureri kõrval ühe tegelasena esineva Leo Lapini unistus mõtteliselt juba täide läinud: Le Corbusier’ nelja nõudega ideaallinna, kus peab saama elada, töötada, puhata ja liikuda (Unt 1979: 91), on Lapin tahtnud rajada veelgi pisemasse suletud süsteemi ehk mikrorajooni, kus oleks ka spetsiifilise rohealana surnuaed, et ei olekski tarvidust kunagi mikrorajoonist väljuda (Unt 1979: 121).(16) Troll, oma korrapärasusega veel üks rutiini kinnistaja, ruumimustri tekitaja ja kontrollitud liikumise sümbol, meeldib arhitekt Maurerile. Romaanis on antud vihje sellelegi, mis Lääne-Euroopas muutis inimeste linnalist mobiilsust: televiisori vaatamine on põhjus, miks üksikemast tegelane Laura ei lähe (sõida) kodunt õhtuti kuhugi.

Mats Traadi lühiromaani „Rippsild” (1980) peategelane, noor naine Ola, on kesklinna ja Mustamäe vahelist trolliliini kasutanud ühel iseäranis helgel hetkel oma elus, arvates, et on leidnud suure armastuse.

Oli ilus valge õhtu, päikeseõhetusest heledal tänaval sammus ta trolli poole. Päevad olid pikad, palju pikemaks nad sel aastal enam ei läinudki. Suitsune linn oli sinivalges vines, tänavad paistsid puhtamad ja kõrgemad kui harilikult. Oli, nagu oleks maapind ja ererohelised, veel määrdumata puud kerkinud üles, taevale vastu.

Troll undas, Sõpruse puiesteelt hoovas niidetud rohu hõngu. Sealsamas autodevoolu kõrval pügaski noor vurrudega mees turtsuva masinaga muru. (Traat 1985: 285)

Trolli undamine tundub olevat mingi aja linnale niisama iseloomulik hääl kui trammi kellahelin. Ola kolib sel suvepäeval Kassisabast Mustamäele, jättes oma kirjandusteadlasest – Tammsaare-uurijast – abikaasa maha mehe pärast, kes näib koondavat erilist maskuliinsust: otsekohene ja rohmakas laia joonega käitumine, oskus konstruktoritöö kõrvalt autode ja suvilate remondiga raha teenida, „[k]äed õlast liikumatud, kanged, justkui ühest tükist, pea otse, silmad kahele poole vilamas, teraselt ümbritsevat tähele panemas, peale passimas, nii nagu šerif ameerika filmis, sammus Apo laudade vahel” (Traat 1985: 280).

Lisaks soetab Apo peagi auto – Žiguli, ehkki tal ei ole omaette korterit. (Ka Kaugveri kuuldemängus läheb naine trammijuhi juurest ära „autoga mehe” juurde.) Auto tagab paarile ajutise privaatruumi, ent igapäev kahetoalises Mustamäe korteris koos Apo lahutamata naise, ema ja Ola lapsega eelmisest kooselust purustab nende suhte. Kui Ola tuli oma abikaasa juurest ära mööda Sõpruse puiesteed undava trolliga, siis „[a]eg oli edasi läinud, raske öelda, kuhu, kuid seekord kolis Ola autoga. Apo tõstis kaks kohvrit pagasiruumi, laskis kaane mürtsudes kinni. Velvol oli süles Vilma ostetud pruun karu, kaenlas Kaida kingitud kallur. Nii sõitsid nad Õismäe poole – vastu uuele elule ja uutele katsumustele.” (Traat 1985: 308) Teksti põhjal oletades kolib Ola linna vastehitatud nurka Järveotsa teel Harku järve ääres, ühiselamutüüpi hoonesse. Majani, mille aknad on õhtukaarde, ühistransport toona sinna õieti ei ulatunudki, ehkki Väike-Õismäe ringile tõi linnast „pungil Õismäe buss” (Traat 1985: 316). Korter on linna serv, ühe maailma tuuline lõpp.(17)

Traadi lühiromaani pealkiri kujutab endast Ola vaimse hapruse metafoori, süžee võiks aga olla tüüpiline noore kangelase linnatuleku lugu. Linn on Ola ühe majanaabri sõnutsi vangla ja vähihaigus, aga vana segane mees ütleb ka, et „kogu maailm on linn” (Traat 1985: 320). Olale tundub, et juurtega päriselt maapinnas tunneks ta end paremini, ning Väike-Õismäe servalt kolibki ta maale tagasi, olles läbi elanud veel ühe vaimse kokkuvarisemise. Millega ta sinna sõidab, ei tea. Ola on juba loomult raskemeelne(18) ja tõenäoliselt ei olegi ta kunagi (enam) päriselt õnnelik, ehkki saab endaga nüüd hakkama. Romaanis tõusev ja langev pinge on struktureeritud ka tema sõitude ja kolimiste kaudu: hingetõmme, uus algus ja eluetapp, uus arengu­etapp ka linna kasvamises, uus sõiduvahend, ehkki domineerib troll, seda ka ülekantud tähenduses. Ei saaks küll öelda, et „inimene on troll” või et „Ola on troll”, aga Traadi tekst tõstatab omakorda küsimusi indiviidi võime kohta iseseisvalt tegutseda. Doktor Levin ütleb Olale:

„Kujutage ette trolli. Teie olemus, teie programm ja struktuur, kõik see, mida te muuta ei saa, on trolliliin, teie väline mina aga sõiduk, olete oma eluavaldusis piiratud nagu meie kõik, käite kindlat teed nagu troll juhtmeid pidi. Päevast päeva, aastast aastasse võtate vastu ja saadate ära külalisi, vestlete nendega, olete saavutanud omal alal vilumuse, kuid nüüd on see liin, ma ei ütleks et katkenud, see oleks liig, igatahes annab ta lühist, õige pisut muidugi, kuid annab. Eks?” (Traat 1985: 269)(19)

Unt ja Traat on mõlemad oma väidetes vastuolulised: rutiin on tappev, aga seda on ka liinilt mahajooksmine.

 

Liinid, mis meid loovad

Neljas agregaatolek, plasmaolek, märgib Keunenil linna nn virtualiseerumist: „plasma­ekraane võib pidada linnaelu uuemate kujude locus’eks, modernsuse uusimas faasis esile tõusnud „immateriaalse linna” meediumiks” (Keunen 2019: 166). Selle oleku alla võib arvata blogides ja sotsiaalmeedia kaudu loodud linnade representatsioonid.

Veronika Kivisilla lühivormikogumiku „Kuni armastus peale tuleb” (2018, täiendatud trükk 2020) alged peituvad Facebooki postitatud päevamuljetes. Taas võiks raamatu teljeks nimetada üht ühistranspordiliini, seekord elektrirongi,(20) ehkki minategelane sõidab ka bussiga või rändab jalgsi. Huvitav on võrrelda Kivisilla teksti samal aastal teisel pool maakera Seattle’is ilmunud blogipostituste-raamatuga „Liinid, mis meid loovad”, mille autor, fotograaf ja filmimees Nathan Vass teenib Seattle’is leiba ühissõidukijuhina.(21) Peatükkide raamistik on mõlemal juhul mõni päevasündmus. Vass kritseldab märksõnad paberile, hiljem taastab kogu situatsiooni, püüdes tabada kõnekeele nüansirikkust (Vass 2018: VIII), Kivisilla kasutab märkmikku, kuhu paneb loo vahetult kirja (Postimees 2018) – ilmselt samuti märksõnutsi; tulemus on tulvil sõnamänguvõlu ja situatsioonikoomikat.

Vassi raamatu eessõnas osutab Paul Constant (2018: XI), et autor on viie aasta jooksul üles tähendanud nii liigutavat suuremeelsust kui ka teravaid kokkupõrkeid, seda, kuidas Seattle’i nägu muutub, ning ka kõik selle, mida ühest ühistranspordi­vahendist leida võib, kunstist väljaheideteni. „Vass tõepoolest vaatab asju” – märkab peeni detaile, võtab arvesse konteksti (Constant 2018: XII). Niisama (südamlikult) terane on Kivisilla. Vassi kirjutamisstiili iseloomustus – blogi rütm muutub sügavamaks, selles tekib kirjandusteosele omane ajakasutus, tegelased esinevad korduvalt ja avanevad üha rohkem, autor näeb tema liinil sõitvaid lapsi suureks kasvamas, nii et kõik kokku moodustab ühe linna mitmetahulise loo (Constant 2018: XIV) – sobib ka Kivisilla raamatu kohta.

Erinevusedki väljenduvad tekstis kirjeldatud sündmustes. Vass juhib enamasti üht Seattle’i kurikuulsamat liini läbi Rainier Valley, Kivisilla igapäevamarsruut on rahulik Pääsküla-Tallinna rong. Vass on sorteerinud blogipostitused raamatuks temaatilist tervikut otsides, Kivisilla kerib aega tagurpidi: lapsed tema raamatus jäävad aina väiksemaks, nagu vaataks neid läbi tagurpidi pööratud kiikri, mis lisab omakorda ruumis liikumise metafoorsust – sealt kaugelt nad hakkasid ükskord tulema.

Ühistranspordis kui kindlate piiridega ruumis põimuvate lugude avastamise võlu on Andra Teede analüüsinud Riikka Pulkkineni loomingu arvustuses. Romaani „Tõde” („Totta”, 2010, e k 2011) üks võtmekangelasi Anna armastab tiirutada Helsingis trammiga ja „võõraste inimeste elukäike ette kujutada, mõelda välja, kas nad on armastatud, kust nad tulevad. See kõlab nagu iga (noore) kirjaniku soendustrenn, see on nii tuttav.” (Teede 2013: 121) Samamoodi on Anti Saar kirjutanud raamatus „Tekste siledast ruumist” (2009) inimestest Pariisi metroos. Kivisilla ja Vassi tekstide ehk olulisim sarnane nimetaja on aga pisikeste ühismaailmade tekitamine. Ühistranspordi kasutaja on ühe linnaga seostuva kogukonna liige ja võiks oletada, et ta tuleb linnas oma eluga toime. Vassi raamatust aimub aga, mis saab (või õieti ei saa) neist, kel pole võimalik ühistranspordiga sõita. Ta võtab näiteks peale kodutu, kelle on mööduja räpaga üle valanud ja eelmised sama liini juhid keelanud tal bussi peale tulla: „Nägin ta ilme väsinud agooniat, nägu, mis püüdis pinnale jääda” (Vass 2018: 43–44). Reisijatest moodustub omamoodi toetusgrupp, kes arutab, kus mees end ja oma riideid pesta saaks, kas keemiline puhastus on siis veel lahti, kui buss sinnakanti jõuab, ja jäledast haisust ei tee keegi välja. Vass näib üldse lootvat, et sõidust tema bussiga ja headest sõnadest saab vähemalt kellegi jaoks mõnda paremasse kohta või ellu viiva teekonna algus.

Kivisilla puudutab üksindust ja inimeste tuge kurval hetkel (2018: 27), millestki osa olemist ja saamist, isegi kui see on vaid käik linna teise serva (2018: 95). Sotsiaalse äralõigatuse probleemidele ei ole ta tekstikogumis vihjanud, oma luules küll on. Võib-olla ei ole liikumisvõimaluse puudumine Tallinna vähekontrollitud, tasuta ühistranspordi juures otseselt teemaks, ehkki inimene võib siingi hätta jääda. Nii Kivisilla kui ka Vassi kujutatu on aga maailm, „mis eeldab ainulaadset olekut, valmisolekut olla avatud parimatele võimalikele võimalustele – ja suutlikkust neid võimalusi selgelt näha, neis täielikult kohal olla” (Kaus 2018: 221). Vass näeb bussisõitu kui võimalust avastada maailma igas mõttes, väljast ja seest, Kivisilla poetiseerib argisust, ühendades üleelusuuruse ja igapäevasuse pinge (vt Kaus 2018: 217). Vassi ühest mõtisklusest kumab ka selle pisikese maailma ühe hoobiga purustamise võimalus: noor bussijuht vihjab 1998. aastal juhtunud, õnneks vaid kolme hukkunuga tragöödiale, kui hullunud reisija tulistas ühe liini juhti ja ühissõiduk kukkus Unioni järve kaldaid ühendavalt Aurora sillalt kortermaja katusele (Vass 2018: 147). Vass ei kirjelda juhtunut lähemalt, niisiis peab uudishimulik lugeja guugeldama, et teoses kujutatud ja tegeliku Seattle’i vahel kontakte otsida, ent raamat kutsub seda tegema niikuinii. Selles mõttes need raamatud erinevad: Kivisilla proosakogumik meelitab pigem raamatus kujutatud maailma, sisemisele reisile.

Arvatavasti on loonud või loovad sarnast kogukonnatunnet ühistranspordis – lootes just ilukirjanduse kaudu suurendada inimestevahelist mõistmist – luuleprojektid Londoni (vt Poems…) ja Brüsseli metroodes (vt About Transpoesie)(22), trammiluule UNESCO kirjanduslinnas Heidelbergis (vt UNESCO kirjanduslinnad 2018) ning Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Edelaraudtee ühine rongiluule projekt, samuti selle jätkuna ette võetud luule levitamine Tartu bussides (Hanson 2015).

 

Lõpetuseks

Käesolev ülevaade ei ole kaugeltki ammendav, ja kokkuvõtte asemel tahaksin tõstatada uusi uurimisküsimusi. Analüüsima peaks lähemalt üksikuid tekste, seda, kuidas on ühissõidukis reisimist tajutud ja kirjeldatud, arvesse võttes erinevaid ajaperioode ja laiemat tausta – nagu Elizabeth Amanngi (2018) on osutanud ilukirjanduse kõrval eksisteerivaile allikaile. Praegu jäi artiklis täiesti vaatlemata see, mismoodi võis ühissõidukite teke kajastuda näiteks toonases ajakirjanduses. Selliseid interdistsiplinaarseid seoseid on juba loonud Riho Paramonov (2019b).

Oluline oleks laste- ja noortekirjanduse aspekt, lapsed puutuvad ühistranspordiga paratamatult rohkem kokku. Meenub Ellen Niidu värssmuinasjutt „Imeline autobuss” (1968) ja noore luuletaja EiKi räpitekst „Tramm” (2019).

Huvitav küsimus on, kuidas on seostatud linn, seda läbivad teed ja neil kohtuvad inimesed; kuidas ühistranspordi kujutamine võib ilukirjandusteoses toimida kui linna tuiksoon, ruumilisuse tekitaja. 1993. aastal on tehtud lühike portreefilm Juhan Viidingust Kadrioru trammis, kus tema loetud tekstid seostavad akna taga mööduvat linna, selle hoonete ja inimeste lugusid. Pärast rumeenia luuletaja Cristian Popescu surma on sealsetes trammides lavastatud eksperimentaalteatrit pealkirjaga „Tramm nimega Popescu” („Un tramvai numit Popescu”), avamaks kirjaniku loomingu mitmehäälsust ning seal rõhutatud ühtekuuluvustunnet ligimeste vahel, olgugi nad võhivõõrad. Trammireisijad hõlmatakse etendustesse nii pealtvaatajate kui ka osalistena (Popescu 2014: 213–215).(23)

Siin käsitletud tekstide põhjal võib arvata, et kirjanduslik linn on ühistranspordiga vägagi kokku põimunud. Kirjandustegelase liikumine ja selleks kasutatav vahend kirjanduslikus linnas iseloomustavad linna arenemist, autori valitud sõiduriistad avavad mõnelgi korral tegelase loomust või seda, missugused ootused võivad tekkida lugejal tegelase jaoks loodud maailma tõlgendades. Võib-olla kõige huvitavam on, et kirjanduslikud ühistranspordivahendid avavad linnaelu selliseid külgi, mida ehk muidu liiga harjunult ja hajameelselt vaatleme, ning peegeldavad sealjuures linna arengut – Bart Keuneni mõistes tahkest olekust plasmalinnaks. Kordagi ei tohiks aga ära unustada, et tegemist on kirjanduse metafoorse, siiruviirulise „peegliga”.

 

Artikkel on kirjutatud HERA projekti „Public Transport as Public Space in European Cities: Narrating, Experiencing, Contesting (PUTSPACE)” külalisteadurina Åbo Akademi ülikoolis veebruaris-märtsis 2020. Kirjutamist on toetanud ka PRG908 („Eesti kesk­konnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”).

 

Elle-Mari Talivee (snd 1974), Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur ja muuseumiosakonna juhataja (Väikese Illimari 12, 11623 Tallinn); Tallinna Ülikooli teadur, ellemari@utkk.ee

Eesti Kirjandusmuuseumi videoloengud (https://www.kirmus.ee/et/tegevus/videoloengud) mais:

6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.

28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.

28. mail välja kuulutatud 2020. aasta Ilmapuu auhinna kandidaadiks sai liivi keeleteadlane ja kultuuritegelane Valts Ernštreits (liivipäraselt Valt Ernštreit). Ta on aastakümneid tegelenud liivi kirjakeele arendamisega, uurinud põhjalikult liivi sõnavara, liivi uusimat ajalugu, kirjandust, kohanimesid, liivi-läti keelesuhteid ning korraldanud liivi keele ja kultuuri õpetamist kooliõpilastele. Samuti on ta liiviteemalise portaali Livones.net pikaaegne toimetaja. Ilmapuu auhinda annab välja Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi nõukogu. Auhinna eesmärk on tunnustada soome-ugri hõimu­rahva kultuurilise identiteedi ja püsimajäämisega seotud koda­niku­algatuslikku tööd.

29. mail korraldati Tallinna Ülikoolis David Samoilovi 100. sünniaasta­päevale pühendatud konverents. Nn Samoilovi lugemised toimusid Tallinnas juba kuuendat korda. Veebi vahendusel võtsid konverentsist osa tema loomingu asjatundjad Venemaalt, Kasahstanist ja Lätist. Eesti teadlastest esinesid Irina Belobrovtseva (TLÜ) ja Roman Voitehhovitš (TÜ).

Augustis 2019 kaitses Olga Gaitšenja Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja eesti keeles kirjutavate vene emakeelega inimeste kirjutamisprotsessi kohta. Teema on mitmes mõttes Eesti keeleteaduses uus ning väitekiri püüab täita korraga mitut tühikut. Ühelt poolt ei ole meil eestikeelset kirjutamisprotsessi kuigi palju psühho­lingvistiliselt uuritud, ei võõr- ega emakeelsete kirjutajate seas, teiselt poolt napib uurimusi ka eesti keele kasutusest teise keelena eri kontekstides. Kuidas sünnib eri keeleoskusega üliõpilaste (eestikeelne) tekst, millises järjekorras seda kirjutatakse, mida ja kuidas parandatakse, kui palju miski selles protsessis aega võtab – kõigile neile ja paljudele muudele küsimustele otsitakse uurimuses vastuseid klahvivajutuste salvestuse meetodi ning ScriptLogi programmi abil, millega on salvestatud uurimise aluseks olev andmekogu. Lisaks konkreetse uurimismaterjali analüüsile, mis seisneb iga katses osaleva kirjutaja arvutiklahvide vajutuste salvestustes, arutletakse töös ka võõras keeles kirjutamise keeruka protsessi üle, lähtudes abstraktsetest kognitiivsetest mudelitest kirjutusprotsessi kohta.

Kokku 34 vene emakeelega üliõpilast pidid kirjutama teksti etteantud teemadel, kusjuures programm salvestas kõik nende klahvivajutused, see tähendab uute märkide lisamise, parandused, liikumised tekstis jms. 17 tugevamal üliõpilasel paluti kirjutada arutlev tekst teemal „Kas kõigile on vaja kõrgharidust” ja 17 nõrgemal üliõpilasel jutustav tekst teemal „Mida on mulle andnud ülikool”. Kirjutiste teemad valiti nii, et tugevamatel ja nõrgematel eesti keele oskajatel oleks sarnane temaatika, kuid tekstid oleksid erineva abstraktsuse tasemega. Andmestik jagati alarühmadesse tudengite keeleoskustaseme järgi (A2–C1) ja analüüsitulemusi võrreldi nende rühmade kaupa. Selles mõttes jätkab väitekiri keeleoskustasemete võrdluse uurimist, mille hiljutine näide sama juhendaja Annekatrin Kaivapalu käe all oli Mare Kitsniku väitekiri 2018. aastal.(1)

Klahvivajutuste salvestamist on uurimis­materjalina mujal maailmas ka varem kasutatud, uudne on see eelkõige Eestis. Siin on kirjutamisprotsessi (täpsemalt, tõlkimisprotsessi) sarnasest vaatenurgast uurinud Marju Taukar koos oma kolleegidega, kasutades küll mõnevõrra teisi meetodeid (ekraanisalvestisi), kuid otsides samuti vastust küsimusele, mida ütleb „tehniline” kirjutusprotsess mõtlemise kui protsessi kohta.(2) Olga Gaitšenja tõdeb eessõnas, et on meetodit õppinud eelkõige Soomes oma teise juhendaja Åsa Palvi­aineni juures. Soomes ongi klahvivajutuste salvestusmeetodit uurimistöös kasutatud peaaegu paarkümmend aastat, uuritud on näiteks kirjutamisprotsessi prantsuse keele õppijatel ja soome lastel.(3) Väikses kõrvalrollis on see meetod ka Leena Nissilä väitekirjas, mis käsitleb eesti keele mõju soome keele sõnavara ja rektsioonide õppimisele.(4) Turu ülikoolis on töös mitu ScriptLogi kasutavat keeleõppimise uurimust.

Gaitšenja dissertatsioon koosneb neljast publitseeritud artiklist ja kokku­võtvast peatükist. Artiklid on ilmunud Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamatus ja ajakirjas Lähivõrdlusi aastatel 2011–2017. Kolm artiklit on eesti, üks inglise keeles. Natuke kahju on, et ükski artikkel ei ole ilmunud suures rahvusvahelises ajakirjas, mille retsenseerimisprotsess oleks kaasanud rohkem rahvusvahelisi asjatundjaid.

Kokkuvõttev osa koosneb omakorda sissejuhatusest ja neljast peatükist. Tekst on asjalikult ja tihedalt kirjutatud ning hästi struktureeritud. Kasutatud kirjanduse üldhulk on aukartustäratav. Esitatud on rohkesti erinevaid kirjutamisprotsessi iseloomustavaid mudeleid ja arutletud käsitluste arengu üle. Samuti on täpselt kirjeldatud meetodit, lisatud näiteid uuritud tekstidest ja logifailidest, mis annab lugejale võimaluse natukenegi mõista uurimuse tehnilist külge ja selle keerukust. Eraldi on juttu kirjutamisprotsessist kui millestki kognitiivselt raskest, milles inimene on pidevas ülekoormuse seisundis.

Väitekirja neli artiklit edenevad loogiliselt. Tekst on tehniline ja seda on raske lugeda suure hulga sümbolite tõttu. Samas on näha, et keerulise andmestikuga on tehtud suur töö. Esimene artikkel juhatab sisse meetodi ja selle võimalused ning viib uurimuse läbi ühe osaleja andmete põhjal. Artikli väärtuseks on ka informandiga tehtud retrospektiivse intervjuu tulemused. On väga huvitav teada, kuidas informant ise oma kirjutamisprotsessi analüüsib. Väite­kirjast selgub, et kuigi teisi intervjuusid kasutatud ei ole, on need siiski olemas ja tulevikus on võimalik nende kaudu saada lisateadmisi kirjutusprotsessi teadvustamise kohta. Järgmised artiklid esitavad kogu materjali põhjal tehtud üldistusi üksikteemade kaupa.

Teine artikkel vaatleb mikrokontekste, mille all mõeldakse erinevat tüüpi siirdeid ühelt klahvilt teisele (nt sõnasisene, sõnadevaheline, lausetevaheline, kustutusklahvi vajutust või hiire liikumist sisaldav jms). Kontekste on statistiliselt analüüsitud nii esinemissageduse kui ka ajalise kestuse kaudu. Ootuspäraselt on pikimad pausid lõikude vahel, lühimad sõnade vahel. Eri taseme keelekasutajad on mikrokontekstide osas suhteliselt sarnased, näiteks ei vähene kustutuste arv keeleoskuse taseme tõusuga.

Kolmas artikkel käsitleb ehk intuitiivselt kõige lihtsamalt tajutavat kategooriat – parandusi. Kui eesti keele suulise kõne eneseparandusi on varemgi uuritud, siis kirjutatud keele paranduste käsitlusi teada­olevalt siiani pole. Meetod võimaldab registreerida kõik tekstis tehtud parandused, kuid muidugi üsna tehnilisel viisil. Eelkõige jagunevad parandused lisamisteks ja asendamisteks, mis omakorda võivad olla trükivead. Siinkirjutajatele näib kõige huvitavam vormiparanduste dünaamika: selgus, et vormiparandusi omakorda tüüpideks jagades on igal alltüübil erinev sageduslik jaotumus eri keeleoskustasemete vahel. Näiteks keeleoskuse tõustes suureneb sõnajärjeparanduste ja väheneb ortograafiaparanduste arv. Tulemused näitavad selget tekstiparanduste arvu kasvu kirjutajate keeleoskustaseme tõustes, kuid langust B2- ja C1-taseme vahel. Võrdluseks oleks soovinud emakeelse kirjutaja andmeid, kuid loomulikult on arusaadav, et see ei kuulunud väitekirja uurimis­ülesannete hulka.

Neljas artikkel käsitleb sujuvust, mis on defineeritud teksti kirjutamise kiirusena (suhtes iga kirjutaja individuaalse kiirusega). Arvesse võetakse ka kirjutamis­puhangute (katkestusteta loodud teksti­hulkade) pikkust. Tulemused näitasid sujuvuse pidevat arengut keeleoskustasemete tõustes, eriti suur erinevus oli B2- ja C1-taseme vahel.

Nii kõiki artikleid kui ka katuspeatükki iseloomustab autori suur lugemus ja eelnevate (enamasti inglise keele omandamist käsitlevate) uurimuste põhjalik ülevaade. Autor on pidanud oma uurimuse jaoks looma (või inglise keelest kohandama) suure hulga termineid. Üldiselt on need hästi õnnestunud, näiteks juba nimetatud, kogu väitekirja seisukohast oluline mõiste kirjutamispuhang. Mõned terminid on siiski mõistetavad ainult kasutatava meetodi raames. Näiteks ei ole üheselt arusaadav termin kontekstieelne parandus, mille all mõeldakse parandust teksti lõpus mõtte väljendamise hetkel (kursor on viimase tähemärgi järel) ja mis vastandub konteksti­sidusale parandusele, mis tehakse teksti sees. Nendest terminitest jääb mulje, nagu oleks kontekst ainult paranduse järel olev tekst, kuigi tegelikult kuulub ju konteksti mõistesse ka varasem, juba olemas olev tekst.  Eriti hästi ei kõla eesti keeles termin kontseptuaalsed parandused, millega tähistatakse eelkõige sisuparandusi.

Uurimus on teoreetiline selles mõttes, et otseseid järeldusi kirjutamise õpetamise/õppimise hõlbustamiseks tehtud ei ole. Seda oleks ka selle meetodiga ja selle materjali pealt võimatu teha. Puudub ju võrdlus emakeelsete kirjutajatega, kelle kirjutamisoskus peaks ehk olema võõrkeele eesmärgiks. Töös on siiski väidetud, et rakenduslik pool seisneb ka selles, et teadlikkus kirjutamisse haaratud protsessidest võib vähendada kognitiivset koormust ja edendada kirjutamisoskuse arengut (lk 88). Lugejale ei saa siin päris selgeks, kuidas see saab edendada kirjutamisoskuse arengut, st millist kasu ikkagi toob protsesside teadvustamine õppijale. Küll aga on uurimus oluliselt parandanud teadmisi sellest, kuidas kirjutamisprotsess klahvivajutuste poolt vaadates toimub.

Töö kõige suurem väärtus peaks olema selles, et otsustada, mida ikkagi klahvi­vajutused, pausid jms näitavad selle kohta, mida veel otse uurida ei saa: ajutegevust kirjutamise ajal. Siin oleks ehk oodanud natuke julgemaid arutlusi. Millised on kõige üldisemad järeldused, mida klahvivajutustest teha saab? Kui palju võib nendes järeldustes kindel olla ja kui suur osa on hüpoteetiline? Hiiglaslik töö, mis on tehtud tehniliste detailide uurimisel, ei ole ehk väitekirja kirjutamise ajaraamides veel saanud piisavalt distantsi, et suurt hulka statistilisi andmeid tõlgendada võõrkeelse kirjutusprotsessi sisuliseks iseloomustuseks. Küllap see veel tuleb.

RENATE PAJUSALU, MAISA MARTIN

Aado Lintrop. Minagi olin Jaakobiteel. Palveränduri märkmed. Tartu: Ilmamaa, 2020. 188 lk.

Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)­ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuu­pikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taas­esitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri kohustustega: teekonna ettevõtmise juures sai otsustavaks asjaoluks Santiagos toimuv üleilmse etnoloogide ja folkloristide ühingu kongress, mis niisiis paneb Lintropi camino’le punkti. Palverännupäevikut raamib aga mitu kuud hilisem viibimine Visby loomemajas.

Raamatu pealkirjas leiduv minagi võib tunduda kergelt (enese)irooniline, arvestades Santiago de Compostelasse matkamise ja selle raamatuna kajastamise populaarsust tänapäeval, samuti palverännaku hindamist muu hulgas ideaalse võimalusena „kohata inimesi ja kuulata nende lugusid”(1). Lintrop otsustab ka ise seada oma missiooniks sellel teel „rääkida lugusid [---] peamiselt väikerahvastest – mansidest, udmurtidest, setodest. Ka oma välitööde kogemustest ja mälestustest.” (Lk 117) Kõiki religioone võrdselt austamisväärseks pidav autor on aga teele asunud „tahtega [---] ennast arendada”, „mitte jumalat teenida” (lk 187) ega ole oma tavaharjumustest päris vaba („laen iga päev mõne pildi molovihikusse”, lk 92). Nii mõtiskleb ta paratamatult selle üle, kuivõrd ta üldse on päris palverändur, keda niisama uitajast või sel teel odavaid öömaju ärakasutavast turistist eristab üldarusaamas kas siis sügav usklikkus või vaimne ummikseis, mille tõttu otsitakse argistest elumuredest vabal camino’l iseäralikku meeleparandust. Vastandus moodsate (nt ümbritsevasse meelelise neeldumise asemel klappidest muusikat kuulavate) ja tõtakate (ülearu sportlikult liikuvate) peregrino’dega on siiski terav: Lintrop rändab üksi ega otsi kramplikult toda camino osaks arvatavat ühtekuuluvustunnet, püüab aga tajuda „kohalikke rütme” ja rangelt keskenduda kõndimisele kui füüsilisele kulgemisele (päevatee võetakse kokku nii kilomeetrites kui ka sammudes). Seetõttu võngutavad tema meelelist ülevust või paikkondlikku elevust lihtlabased olukorrad (vihm, ulguv tuul, villid jalgadel, öömaja- ja söögi­otsingud jms), millest muidugi sugeneb kirjelduslikku raugust ja tükati monotoonsust. Ent küpsele vaimurändurile on ehk loomu­omanegi ettevõtmise toime, kaasteelistega kohtumiste ning enese ja maailma üle arutluste sõnastamine tasakaaluka sumedusega.

B. M.

Jüri Talvet. Tundmised. (Kaasaegne mõte 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 207 lk.

Tänapäevasele esseistikale keskenduva raamatusarja „Kaasaegne mõte” algataja ja alalhoidja Jüri Talvet on taas andnud isikliku panuse, et tänavu 15-aastaseks saav, ent prestiižselt harva ilmuv sari liialt ei soikuks: 69 lühivormis arutlust sisaldav „Tundmised” on Talveti kolmas teos sarja avaraamatu „Sümbiootiline kultuur” (2005) ja esseežanri alusepanijale Michel de Montaigne’ile suunatud filosoofiliste ja kultuurilooliste mõtiskluste („Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine””, 2014) järel. Kõigi kolme ainering on laias laastus sama: „kultuuri vahekord loodusega, ühiskonnaga ja (kordumatus ajaraamis) isikliku eksistentsiga”, nagu kinnitab kaane­tutvustus. Ent rõhuasetus on igal raamatul erinev, nagu ka tõukepunkt, mis sedapuhku on sama efektne kui Montaigne’ile kirjutamise mõte: iga arutluskäik on pealkirjastatud kesksele teemale osutava juhtlausega (või kahega), mis pärineb hispaania baroki esindusteosest, Baltasar Craciáni filosoofiliste miniatuuride kogumikust „Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst” (1647, e k Talveti tõlkes 1993 ja 2019, tõlke esmaversioon kandis pealkirja „Käsioraakel ja arukuse kunst”).

Paljuski moralisti vaatepunktist lähtuvate esseede arutlused kulgevad üldkultuurilistest väärtustest ja maailmapoliitikast kuni armastuseni. Korduvalt esile kerkivad probleemkohad moodustavad aga tüüpilised kobarad: hingelis-vaimsete väärtuste ja loovuse taandumine tehnilis-­materiaalse progressiusu, virtuaalsuse ja kasumlikkuse ees, uutes sugupõlvedes matslust kasvatava (vt lk 72) massikultuuri pealetung, samuti moraalse ja emotsionaalse arukuse unarul-­olek igapäevases toimimises jne. Tänapäeva suurimateks pahedeks näivadki Talveti silmis olevat teadus-tehnoloogiline õhin ja rahahimu, rajumalt väljendudes „infotehnoloogilis-plutokraatlik türannia” (lk 28), mis kahjustab nii vaimu kui ka füüsist, ja seda ei väsi ta kordamast. Ometi ei suubu see korduvus lihtsalt torinaks kõige üha uueneva ja edeneva pärast. Talveti kriitilisus ühiskonna ja kultuuri seisundi suhtes, teatud (humanitaarsete) põhiväärtuste perspektiivist kahtlemata asjakohane, väljendub delikaatselt ning on sümpaatnegi, kuivõrd see saab arutluste käigus alati avara­pilgulise raami, mis lähtub suuresti looduse mõistmisest elu terviklikkusena ning „loovusliku kultuuri” idealiseerimisest. Kultuur on Talveti hinnangul „ühiskonna tegelik alus, tema moraal ja hing, nagu ka tulevikuväljavaade” (lk 75) ning ühtlasi väikeste rahvaste „iseolemise tugevaim kaitse” (lk 165). Enesest mõista leiab Talvet haardeka õpetlasena tänapäevase ainese lahkamiseks alati tuge maailmakirjanduse klassikast (sagedamini on toodud kirjanduslikke näiteid Thomas More’i „Utoopiast”). See on tervikuna inspireeriv, eriti kui ärihuvid ja kasumlikkus on maa­ilmas ühtäkki pausil.

B. M.

Kaia Leht. Tillemanni kella all. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2019. 632 lk.

„Tillemanni kella all” on Teise maailmasõja aegset Tartut ja selle haritlaskonda käsitlev ohtrate piltidega varustatud mahukas teos, mille keskne tegelane on autori vanaisa Elmar Lani. Lani oli advokaat ja Vabadussõja veteran, kes kuulus muu hulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Tartu Meestelaulu Seltsi ning osales Teise maailmasõja ajal põrandaaluses tegevuses.

Raamatu esimese poole moodustab Elmar Lani fiktiivne päevaraamat, mille autor kirjutas oma vanaisa dokumentide ja omaaegsete ajaleheartiklite põhjal. Päevaraamatu paremaks mõistmiseks järgnevad lühiuurimused inimestest, kes olid olulised nii Lani elus kui ka 1940. aastate Tartu sündmustes. Viieteistkümne silmapaistva isiku hulka, kellest kõigist võiks kirjutada oma raamatu, kuuluvad nt Eesti Tervishoiu Muuseumi asutaja Voldemar Sumberg, nõukogude võimu eest esimese sinimustvalge lipu peitnud Karl Aun ning relvastatud vastupanu organiseerinud kapten Karl Talpak. Epiloogis lisandub kümme elulugu, kuid need jäävad kontekstist välja ega anna raamatule eriti midagi juurde. Teos keskendub inimestele ja nendevahelistele suhetele: autor on palju vaeva näinud, et kirjeldada, kuidas tegelased teine­teist tunnevad ning kuidas omavahel läbi saavad. Väljamõeldud päeviku formaat võimaldab jutustada lugu kronoloogiliselt ning aitab peategelasele kergemini kaasa elada. Muidu võinuks kogu teos muutuda kuivaks sündmuste loeteluks, nagu see elulugude peatükis pahatihti juhtub.

Kaia Lehte ajendas raamatut kirjutama vanaisa isiklike dokumentide juhuslik avastamine. Kirjutades rändab autor aeg-ajalt tänapäeva, et analüüsida iseenda tundeid materjali uurides. See on ka üks raamatu põhilisi omapärasid: autor kirjeldab uurimisprotsessi ning sellega kaasnenud emotsioone.

See, kas Eesti lugejad vajavad veel üht raamatut Teisest maailmasõjast, on maitse küsimus, kuid nagu autor korduvalt rõhutab, pöördelisel ajal tegutsenud inimesed on seda väärt, et neid mäletataks. Ilmaasjata hoiatab Leht lugejaid: „Mina ei ole kirjanik ega ajaloolane” (lk 7), sest teoses on palju kaasahaaravat: nii 1940. aastate Tartusse viiv päevik, erakordsete saatustega inimeste elulood kui ka ridade vahelt peegelduv autori elevus.

ERMO KARPOV

Ajaloolasest ekspeaministri ja poliitiku Mart Laari haare on imekspandav, kui vaadata tema mitmekesistel teemadel autoriraamatute riiuli täienemist kahe- või kolmekaupa aastas. Raamatut Johann Voldemar Jannsenist esitledes tunnistas muuhulgas ärkamisaja uurijana tuntud Laar („Äratajate” (2005) ning Jakob Hurda raamatu autor (1995)), et sai alles raamatut kirjutades teada palju fakte, millest polnud enne kuulnud. Kõige hämmastavam olevat Jannseni tohutu haare: „Ükstaspuha, mida ma Eesti ajaloos puudutan või enda ümber näeme Eestis, kas või laulupidu, siis me näeme igal pool absoluutselt Johann Voldemar Jannseni jälgi. See on kõige suurem tunnustus, mis olla saab,” selgitas Laar telekommentaaris.(1)

Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on populaarses vormis, tihtipeale ka eelmiste autorite osaliselt vananenud tööde (nt Rudolf Põldmäe) ja Laari enda varasemate teoste vigase ümberjutustusega. Suur hulk laialipillatud teadmisi on jõudnud ühiste kaante vahele, samal ajal ühtki uut fakti ega ideed silma ei hakanud. Pigem on mõni juba selgeks räägitud probleem jälle segaseks aetud – näiteks Jannseni müüdavus, olgugi et ka Laar selle lõpuks otsesõnu laimuks tunnistab (lk 270–274, 327). Põhjuseks on, peale kompilatiivsuse, ilmselge kiirustamine: kui uskuda, et Laar mäletab õigesti emotsionaalselt kirjeldatud kloostriaiavestlust Vello Saloga (lk 21–23), mil viimane veenis teda Jannseniga tegelema, siis võis Laar alustada raamatu kirjutamist alles 2017. aasta sügisel. Seega pole ime, et uurimistööks enam aega ei jäänud ja tuli leppida varem kogutud materjalidega, nagu tõestab kasutatud kirjanduse napivõitu loetelu ning ülevaade eelnevate autorite käsitlustest, millest vaid üksikud on 2010. aastast hilisemad. Laar on koguni ignoreerinud isa Vello Salo 2010. aastal peetud loengut ja hilisemat artiklit „Laulupidude armastuslaulud”, milles viimane leidis, et ärkamisaja ning laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, ja mõlemad vääriksid kumbki omaette doktoritööd koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt rängalt laimatud Jannseni esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn oli kogu aeg – luua eesti rahvas”.(2) „Postipapat”(3) retsenseerides hurjutas Laar mind varem ilmunud artiklite kasutamise pärast, õpetades, et „Jannsenit puudutavaid materjale on Eesti arhiivides külluses”.(4) Käesolevas raamatus pole arhiive mainitudki. Niisiis ootavad külluslikud arhiivimaterjalid Jannseni kohta (ka Venemaa arhiivides!) ikka veel avastamist.

Palju on viidatud Koidula kirjutatud ning unustusse jäänud Jannseni eluloole (see avaldati trükis esmakordselt alles 1969. aastal), kuid samaaegne õde Eugenie oma, millele tuginesid kõik Jannseni biograafiad kuni XX sajandi teise pooleni, on jäänud mainimata.(5) Ajal, kui Eugenie seda koostas, elas Jannsen insuldist paranedes tütre ja väimehe juures, nii et elulugu võib osaliselt pidada autobiograafiaks ehk Jannseni minapildiks, milles ta on edukalt retušeerinud oma sünni ja kasvamise kõrtsitoas ning ametliku haridustee piirdumise külakooliga. See pilt on täienenud järgmiste põlvkondade mälestuste ja pärimuste toel, aga arhiiviallikad lükkavad paljugi ümber.

Laari võib tunnustada selle eest, et ta on Jannseni eluloo kohta tänaseni teatme­teostes ja Vikipeedias ringlevat väärteavet uute andmete põhjal õgvendanud: Jannseni isa e i o l n u d mölder ega m ö l d e r j a kõrtsmik (nende ametite ühendamine oli mõeldamatu); tema sünninimi oli kõigest Jaan, ta oli Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado ja Malle poeg (perenimi, mida Jannsen koos eesnimega korduvalt muutis, saadi seoses pärisorjuse kaotamisega mõni aasta pärast tema sündi) jne. Siiski kirjutab Laar taas Jannseni väidetavatest õpingutest kihelkonnakoolis (lk 39). See asutati Vändras esmakordselt 1842. aastal ja Jannsenist sai selle esimene õpetaja. Segadus paljudes allikates on tulnud sellest, et 1834. aasta seaduse ja seega ka aruannete järgi pidi igas kihelkonnas taoline kool olema. Laari kahtlemine köster Kochi võimekuses sellist kooli pidada on igati põhjendatud (vt samas lk 39 tsiteeritud Rosenplänteri iseloomustust). Kui kooli reaalselt nõudma hakati, tuligi Koch vallandada ja ametisse asus Jannsen.

Oma varasemates ärkamisaja käsitlustes polnud Laar „möldripoeg” Jannseni olulist rolli eesti rahvuse sünni juures veel tuvastanud, vaid taandas ta aktiivseimate äratajate hulka. Sellest tendentsist pole suudetud loobuda kõnesolevas raamatuski, kust saab lugeda hulganisti Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimehe kirjasaatjate väheütlevaid lühielulugusid, mille seas toimetaja oma vaevalt esile tõuseb.

Jannseni sünni ja põlvnemise ning pastor Körberilt saadud hariduse ülevaatelt (lk 25–49) minnakse üle mehestumisele Vändras, tuginedes peamiselt Jannseni hingepäevikutele „Diarium”. Seejuures võib tavalugejale jääda mulje, nagu oleks Jannsen oma perfektses saksa keeles peetud päevikut alustanud eestikeelse luuletusega, „mida on omistatud ka Jannsenile endale” (lk 45). Tegemist on minu tõlkega Pärnu muuseumi kakskeelses „Diariumi” (2001) väljaandes. Vändras ja Pärnus üles tähendatud päevikupihtimuste vaatlus (vastavalt lk 46–67 ja 69–89) kipub varjutama Jannseni tõelist tegevust ja pürgimusi, mida tütar Eugenie on iseloomustanud nii: „Juba tollest ajast aga ei andnud noor­mehele mõtted rahva käekäigu ja hariduse üle enam rahu ning unes ja ilmsi köitis teda unistus, teha midagi oma rahva heaks, mis veel nii vaene ja pimeduses oli, omamata ettekujutust mõnusamast ja paremast elust, et pidi end halvustada ning pilgata laskma. Pikema kaalumise järel usaldas ta 1845. aastal pöörduda keiser Nikolai poole palvega ajakirja välja­andmiseks, see palve lükati tagasi. Viis aastat hiljem tuli jälle äraütlev vastus: „Veel pole aeg”.”(6)

Laar on küll refereerinud (lk 59) Jannseni ajaleheloa taotluse kahekordse tagasilükkamise tegelikku põhjust ehk kultuurikartliku ja -vaenuliku Nikolai I keeldu endale uusi taotlusi esitada, kuid jätnud selgitamata, et kolmas katse õnnestus tänu uuele reformimeelsele keisrile. Pärast 1855. aasta troonivahetust suurenes perioodiliste väljaannete arv impeeriumis ja eriti Baltikumis plahvatuslikult. Pidades ebaõnnestumisi seotuks enda isikuga, tegi Jannsen uue katse „tankistide” abiga (trükikojaomanikud Borm ja Laakmann leheomanikena ning pastorid Schultz ja Willigerode toimetajatena) korraga Pärnus ja Tartus. Ja kui luba tuli mõlemale, jäi ta koolipapana Pärnusse, sest polnud kindel, kuidas ettevõtmine õnnestub. Siin avaldub ilmekalt see, mida tähendab toimetaja isik, andekus ning sihtgrupi põhjalik tundmine: Tartus ilmuma hakanud ajaleht Tallorahva Postimees jäigi pastoritest „kasuisade” käekõrval nelja aastaga varjusurma, samal ajal kui Jannseni leht kasvatas populaarsust ja andis julguse koolitööst loobuda ning kuuelapselist peret ainult ajakirjanikutööga toita. Nii kolis ta Tartusse, kus kehtiva leheloa omanik Laakmann jättis talle ajalehe osas vabad käed, leppides trükikulude katmisega. Ajalehe nime sai Tallorahva Postimehest muuta Eesti Postimeheks kohaliku võimu loaga.

Eugenie sõnutsi pidas isa Eesti Posti­meest oma tegelikuks elutööks: „1. jaanuarist 1864 ilmus papa toimetusel Tartus tema eluülesande tegelikuks realiseerimiseks Eesti Postimees. Sellest räägib juba nimi „Eesti”, mis papa poolt kasutusele võetuna senise maa- või talurahva omaette rahvatõuks aitas saada.”(7) Meil ei ole seni ühtki pädevat käsitlust selle kõigi oluliste ärkamisaja ettevõtmiste eestvedamise ja organiseerimise teenistuses olnud lehe kohta, mida Jannsen toimetas k u u s t e i s t aastat (1864–1880). Samal ajal on alles 1878. aastal kõigest neljaks aastaks areenile tõusnud Sakala, samuti selle toimetaja, pälvinud neid tosinajagu. Nii ongi Jannseni ning Jakobsoni rollide teadvustamine meie aja- ja kirjandusloos tugevasti nihkes Jannseni kahjuks.

Kui ligi kuus aastat Jannseni toimetatud Perno Postimeest on Laar vaadelnud suhteliselt põhjalikult, siis mahukama ja sisukama Eesti Postimehe vaatlus jääb pooleli 1871. aastaga pärast Soome reisi kirjeldust. Tõdetakse vaid, et Jannsen oli vanaks jäänud: „Neil päevil ei võinud loomulikult keegi teada, et see reis jääbki Jannseni avaliku tegevuse tipphetkeks. Tema aeg hakkas otsa saama. Jannsen oli eestlastele näidanud, et nad on rahvas, kuid õigusi sellele rahvale pidid hakkama nõudma teised.” (Lk 243)

Peatükk „Pöördtoolitund” keskendub 1870. aasta sündmustele ja nn suure sulesõja kirjeldusele ning tülidele Jakobsoniga ja siis (edasises peatükis) juba Sakalaga. See hakkas ilmuma seitse aastat hiljem ning oli oma lühikese ilmumisaja jooksul vahepeal veel kaheksa kuud suletud, kuid mitte kohalike intriigide tõttu, nagu arvab Laar (lk 296). Nagu selgub Sakala 279 lehega tsensuuritoimikust Venemaa ajalooarhiivis Peterburis, oli tegemist rüütelkondade liidri krahv Kotzebue kaebusega Varssavist uuele siseministrile, kes asja lähemalt uurimata vanale sõbrale kohe vastu tuli (Kotzebue kiri on 21. aprillist 1879, ministri otsus seitse päeva hiljem).

Laar oleks võinud rohkem usaldada ka uusimaid käsitlusi. Meil paraku kiputakse „eesti asja” ajamist ikka vaatlema kui „asja iseeneses”, unustades sealjuures rahvusvahelise ja kohaliku poliitika sündmused ning võnked ja antud juhul ka sellega seotud tsensuuriolude muutumised.(8) Näiteks Bismarcki tegevus Saksamaa väike­riikide ühendamisel aktiveeris slavofiilide ohutunde Baltikumi väidetava separatismi suhtes, aga 1871. aasta verine Pariisi Kommuun ehmatas kõiki valitsusi ning tingis Tsaari-Venemaalgi uute piirangute rakendamise. Ei saa unustada ka reforme ega algavat venestust. Jannseni teatav tagasi­tõmbumine rahvuslikes küsimustes oli nimelt sundkäik, mitte mingi tehingu tulemus. Selle kõige kohta on rohkesti materjali Eesti Postimehe ja Sakala vähe kasutust leidnud tsensuuritoimikutes Venemaa ajalooarhiivis. Postipapa ei saanud riskida oma ainsa elatusallika sulgemisega. Aga vahest mõtles ta ka rahva huvidele, sellele, millist kahju tekitaks päris hääleta jäämine? Enne Sakala tulekut Jannsenil ju konkurente polnud.

Jättes seniste uurijate jälgedes vajaliku tähelepanuta Euroopa poliitilise situatsiooni muutused, on Laar rahvusliku liikumise hoo raugemise taga näinud eelkõige Jannseni leplikkust ja rahu taotlemist. Pealinna tsensori Schultz-Bertrami era­viisiline hoiatuskiri Jannsenile (lk 248–250) ja tema suvine külaskäik Tartusse on Jannseni suunamuutuse tegelik põhjus, need toimusid mitmeid kuid enne kokkulepet rüütel­kondadega. Selle kirjeldamises jääb Laar ebamäärasele ja pigem Jannsenit süüdistavale seisukohale, tõdedes, et Jakobsoni levitatud süüdistused olid puhas laim, aga siiski „raha vastuvõtmine poliitilistelt vastastelt, isegi kui ta selle eest midagi tegema ei pidanud, [---] purustas kogu tema senise elu ja karjääri” (lk 266). Kokkulepet oli vaja eelkõige sakslastel,(9) kelle positsioon oli kõikuma löönud pärast keisrile esitatud palvekirja tabanud fiaskot, Bismarcki aktiveerumist ja Saksa-Prantsuse sõda, pealegi olid nad ise suutnud võime hirmutada massirahutuste võimalusega, nii et rahuldamata jäid mitte ainult Jakobsoni ja Hurda lehetaotlused, vaid luba ei saanud ka rüütlite endi vaevaga organiseeritud Maja Sõber.

Tõdedes, et Jannsen ei kavatsenudki kurssi muuta (lk 267), on järgmine peatükk pealkirjastatud kui „Paigallend”, milles lehe taotlusi enam ei vaadelda, vaid leitakse, et „eesti ühiskond oli Jannsenist mööda kihutanud”. Järgmine osa „Omadele võõras, võõrastele oma” algab Sakala tulekuga ja lõpeb Jannseni rabandusega, kirjeldades kahepoolseid sõnasõdu, kuid vaatab mööda sellest, et kogu Sakala „revolutsioonilisus” seisnes eneseupitamises ja konkurentide mustamises. Kui mõlemat lehte erapooletult lugeda, nähtub, et Sakala pole peale tülide algatanud ühtki uut teemat, vaid süvendanud Jannseni sisseaetud vagusid, ainult käredamas vormis. Jakobsonil ei õnnestunudki saavutada võrreldavat populaarsust, nagu oli Jannsenil 1870. aastatel, ega samasuguseid tiraaže, nagu Eesti Postimehel oli enne Sakala tulekut. Ja lehe lõplikust sulgemisest päästis Jakobsoni vaid enneaegne surm.

Märkusi oleks palju, aga osutan mõnele. Jannsenite kuulus perekonnapilt (lk 206) on jälle dateeritud aastasse „1867 või 68”. Nagu tõestab perekonnasisene kirja­vahetus, pärineb see 1866. aasta kevadest.(10) Laar tsiteerib Põldmäed (lk 176), kes räägib Jannsenist kui „teatremängu” vastasest ja tema kannapöördest paar aastat hiljem. Mõlemad on aga unustanud, et Tartus kehtis kuni aastani 1867 ametlike teatrietenduste, seega ka neist kirjutamise keeld, nii et 1865. aastal pidigi Jannsen kirja­vastuses vastava soovi naljaks pöörama.

Jannsen pole kunagi olnud uue kirja­viisi vastane, kuid pidi arvestama pastorite vastuseisuga ja sellega, et nende mõjualune rahvas oli harjunud n-ö piibli keelega. Ekslik on aga Laari väide, et Eesti Postimehe tiraaži langus pärast 1878. aastat oli osaliselt seotud lehe üleminekuga uuele kirja­viisile (lk 294). Lõplik üleminek oli toimunud kuus aastat varem, 1872. aasta teisel poolel, mil tiraaž hoopis tõusis. Lisalehe kirjaviisi muutis Hurt juba 1871. aasta algul. Ka Perno Postimees ilmus 1875. aasta algusest uues kirjaviisis, mil see oli tänu Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” üldisele levikule ning Eesti Kirja­meeste Seltsi keelekorralduslikule tegevusele täielikult kinnistunud. Need faktid ei saa ju mitme ärkamisaja raamatu autoril teadmata olla. Möödapaneku on põhjustanud kriitikata üle võetud trükiviga „Postipapas”(11) (teadupärast satuvad need alati kõige ebasobivamasse kohta), kus ajalehe uuele kirjaviisile ülemineku aasta on ekslik. Tiraaži languse põhjustas Sakala käivitamine.

Kokkuvõte kannab pealkirja „Eesti kääbik”. Siin ei saa küll Laari aruteluga nõustuda. Väites, et Jannseni tegevusaeg rahva äratajana hõlmab vähemalt 25 aastat (lk 325), on ta kõrvale jätnud esimesed kümme, mille sisse jäävad „Siioni laulukandle” ilmumine 1845. aastal ja esimene ajalehetaotlus. Sellele järgnesid „Sannume­toja”, laulikud ja jutukogumikud, mis leheloa saamise ajaks, mida Laar peab revolutsiooniliseks, olid Jannsenist teinud eesti rahva kõige tuntuma kirjaniku. Võrdlus J. R. R. Tolkieni tegelasega on eba­õnnestunud. Laari ideaaliks näivad olevat mitte „inimesed, kes oma põhi­mõtete eest lõpuni võitlevad ja oma õigust taga ajavad” (aga just seda Jannsen tegi!), vaid „rahulikud mugavust armastavad kääbikud, kes üldiselt ei taha kangelased olla [---] ja just seetõttu võivad nad selleks saada” (lk 327). Kogu Jannseni tegevus ei olnud mugav äraolemine, vaid visa ja sihikindel töö selle nimel, et eesti rahvast vabama elu ja selgema silmaseletuse poole juhatada. Vello Salo on öelnud: „Jannsen polnud mingi revolutsionäär, tema oli kindlasti rahuarmastaja: tema südameasjaks oli anda rahvale kooliharidust, ta oli koolipapa – õppima, mitte mässama õhutaja. [---] tema veendumus oli: tasa ja targu.”(12)

Umbes sama on väitnud Hindrik Prants: „Jannsen’i etteseatud sihid olid tema aegsetes oludes igatahes suured, aga tal jätkus jõudu ja visadust nende teostamist püüda. [---] Otse laulupidu läbiviimise sündmus näitab suure selgusega, kui ühekülgne ja viltu on noorema sugupõlve juures kohati maksmasaanud vaade, et Jannsen olnud täistagurlane, arglik ja paendlik, kõigega leppiv, isegi ülemuse ees roomav. [---] I laulupeo saamislugu jälgides, näeme esinevat Jannsen’i täismehena, kes teadis mis tahtis ja sellest ei taganenud ka suuremategi raskuste ees, kuid järjekindlalt ja väsimata tegutses, et asi õnnestuks – maksku mis maksab.”(13)

Trükivigu pole küll ülearu palju, kuid häiriv on lk 321 teade, et Jannseni „hauasammas seisab Tartu Raadi kalmistu juures” (p.o Raadil Maarja kalmistu peavärava juures). Isikunimede register on nähtavasti koostatud enne küljendust ning pärast jäetud korrigeerimata, kuna mitte ükski registris osutatud leheküljenumber ei klapi raamatu tekstiga. Teoses on 351 lehekülge, aga nimeregister on koostatud ainult 176 kohta.

Meie lingua franca’ks on saanud inglise keel, aga vene keel on põlu all ja saksa keelt ei osata, mis lukustab uurimiseks meie ja välismaa rikkalikud arhiivid ning vanaraamatuvaramud. Allikate aeg-ajalt ülevaatamine on aga hädavajalik, et eelnevate käsituste ümberjutustamine ei muudaks ajalookirjutust telefonimänguks, kus esialgne sõnum moondub tundmatuseni.

Jääb lahtiseks, kas isa Vello Salo meelest saanuks käesoleva teosega täidetud eesti rahva ja EÜS-i auvõla (lk 22) tasumise ning eesti rahvusteadvuse, laulupidude ja kultuurielu (ja tema arvates ka „laulva(te) revolutsiooni(de)”) isa Jannseni 200 aasta juubeli väärilise teose koostamise ülesanne, mille täitjat pidi ta otsima kümme aastat. Meie mõttevahetuse ja tema laulupeoartikli põhjal pole usutav, et teda oleks rahuldanud lõpuks „ära räägitud” autori eelvaadeldud käsitlus. Nii jääbki parimaks Jannseni juubeliaasta teoseks Rein Veidemanni alustekstiga laulupeoalbum,(14) mille vaatenurk vaatamata temaatilisele ja ajalisele piirangule on Laari omast siiski oluliselt laiem ning tänapäevasem.

Aivar Kull on arvanud: „Igatahes kultuuriloolasena on Mart Laar teinud tõhusat populariseerivat uurimistööd ning vastne Jannseni-raamat on tema teoste pikas reas üks väljapaistvamaid.”(15) Sellega võib nõustuda. Spetsialistile silmatorkavad puudujäägid tavalugejat ei sega, ja loodetavasti saavad need, kes selle küllalt loetavas stiilis raamatu kätte võtavad, siit ikkagi kaasaegse pildi Eesti esimesest rahvuslikust suurmehest. Vaatamata moodsale suundumusele püstitada monumente mitte pjedestaalidele, vaid tänavale rahva sekka, tahaks vahel kellegi poole üles vaadata. Jannsen on seda väärt.

MALLE SALUPERE

Kaheköiteline sõnaraamat sisaldab kolme Läti ajaloolis-etnograafilise piirkonna – Kurzeme (Kuramaa), Zemgale ja Sēlija (Seelimaa) – perekonnanimesid ning on järg 2017. aastal ilmunud Latgale pere­konna­nimeraamatule.(1) Need alad moodustasid kunagise Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi (1561–1795), mistõttu uurimuses on need koondatud Kuramaa ühisnimetaja alla. Sõnaraamatu on koostanud rahvastikuteadlane Ilmārs Mežs, keeleteadlased Anna Stafecka ja Renāte Siliņa-Piņķe ning geograaf Otīlija Kovaļevska. Ulatuslikud teoreetilised sissejuhatavad tekstid on nimetatute ja ajaloolase Muntis Aunsi sulest. Mežs kirjutab Kuramaa perekonnanimede levikust, Auns perekonnanimede panemisest Kuramaal, Kovaļevska Kuramaa perekonnanimede ajaloost, Stafecka ja Siliņa-Piņķe aga analüüsivad Kuramaa perekonnanimede keelelist külge.

Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem kui 30 000 perekonnanime kohta. Enamik neist on esitatud väljaande ligi 9500 nimeartiklis, mis sisaldavad umbkaudu 20 000 nime­varianti. Käsitlusest on kõrvale jäetud nimed, mille kandjaid on vähem kui kuus; 8700 harvik­nime loend on esitatud lisana. Autorid rõhutavad, et Kuramaa perekonnanimede mitmekesisus on Latgalega võrreldes märksa suurem, mis on tingitud piirkonna ajaloolisest, konfessionaalsest ja keelelisest eripärast. Latgales seostuvad koha- ja perekonnanimed enamasti nii tihedalt, et raske on otsustada, mis on esmane. Kuramaal on see suhe aredam. Kuramaal on kõneldud kõiki kolme läti peamurret (s.o keskläti, liivipärane ja ülemläti) ja nii avalduvad sealsetes perekonnanimedes mõneti ka eri ajaloolis-etnograafiliste piirkondade murde­vahed. Eriti ilmekalt peegeldavad Kuramaa perekonnanimed aga mitme­kesiseid keelekontakte.

Kuramaa oli Lätimaa piirkond, kus kõik ühiskonnakihid said perekonnanime alles 1835. aastal või mõnel pool pisut varem (ent siiski viimaste seas). Ometi oli Kuramaal lätlasi, kellel oli perekonnanimi juba varem. Need olid vabad inimesed, seal­hulgas linlased ja kohalikku päritolu läänimehed, nn kura kuningad; vanim teadaolev nimi Tontegode on aastast 1320. Kuramaa piiskopkonna 1582. aasta vakuraamatus on peaaegu kõigil isikutel kaks nime, millest esimene on ilmselt ees-, teine lisanimi, mis „paistab olevat perekonnanimi” või on etnonüümset algupära, sh nt Jürgen Libitte (’liivlane’), Clauß Samit (’saarlane, Saaremaalt tulnu’) (kd I, lk 40–41).

Seelimaa Ilūkste maakonnas vastu Leedut olid katoliiklastest talurahval pere­konnanimed käibel juba XVIII sajandi lõpus (sh naistel) või veelgi varasemal ajal. Nii polnud see aga teistes Kuramaa hertsogi­riigi katoliiklikes piirkondades. Seelimaa perekonnanimed peegeldavad ilmekalt piirkonna etnilist ja keelelist mitme­kesisust: ka tänapäeval elab seal kõrvuti lätlastega (kes moodustavad enamuse) venelasi, poolakaid, valge­venelasi, leedulasi. Seelimaa perekonna­nimedest on osa samad mis teispool Väinat lähimais Latgale valdades. Perekonnanimi oli Kuramaal enne 1834. aastat ka neil, kes olid sinna sisse rännanud Leedu- või Poola­maalt. Leedulaste sisseränne algas XVI sajandil. Leedulaste uuema aja märkimisväärne immigratsioon Kuramaa Aizpute ja Kuldīga piirkonda langes XX sajandi algusaastatesse.

Autorid rõhutavad, et sõnaraamatu koostamisel on nad püüdnud esitada perekonnanime aluseks oleva eeldatava üld-, koha- või isikunime, kuid ei ole tegelnud nime tekke võimalike motivatsioonide väljaselgitamisega. Kõiki sõnaraamatusse kaasatud nimesid polegi seletatud, kuid sellised juhtumid on siiski vähemuses. Läti päritolu perekonnanimed on üle­kaalus Liepāja ja Bauska piirkonnas, kohati ka Seelimaal; Kuramaa põhja- ja keskosas domineerivad seevastu saksa­pärased perekonnanimed. Saksa keel ongi ootuspäraselt jätnud Kuramaa perekonna­nimistusse sügava jälje. Lätimaa pinnal on eri aegadel pruugitud keskalam-, ülem- ja baltisaksa keelt, mis samuti peegeldub nimedes. Kuramaa perekonna­nimistu saksa­pärasused on sageli liitsõnad, mille teine osis on -mans/-manis, -bergs või -sons. Autorid juhivad tähelepanu hübriid­nimedele (mh Altcepuris < sks alt ’vana’ + cepure ’müts, kübar’, Kalnbergs < lt kalns ’mägi’ + sks Berg ’mägi’) ja saksapärastele liitsõnalistele nimedele, mille hulgas on märkimis­väärselt selliseid, millel teadaolevalt puudub saksa vaste. Siit järeldavad autorid, et need ei ole sisse toodud, vaid on sündinud kohapeal.

Läänemeresoome aines on sõnaraamatus tähelepandav. Perekonnanime liivi, eesti, kreevini või koguni soome päritolu on kaalutud kas ainu- või ühe võimaliku seletusena pisut üle 80 nime või nimepesa puhul. Läänemeresoome nimede seisukoha kujundamisel on konsulteeritud Valts Ernštreitsiga. Läänemeresoome päritolu perekonnanimede hulka ei ole arvatud neid, mis lähtuvad läti keelde laenatud läänemeresoome apellatiividest, nt Ķīsis (vrd lt ķīsis ’kiisk’ < lv, ee), Laiviņš (vrd lt laiva, laiviņa dem ’paat’ < lv, ee), Murika (vrd lt mrd murika ’murakas’ < ee), Sēne (vrd lt sēne ’seen’ < lv, ee), Sulainis (vrd lt sulainis ’toapoiss, teenija’ < ee, lv) jne. Ometi torkab silma arvukalt erandeid: perekonnanime kõrvutamisel läänemeresoome päritolu apellatiiviga on teinekord lisatud ka läänemeresoome vaste(d), nt Allažs (vrd lt allaž ’üha, aina’ < lv, ee; ee mrd alasi, lvS ales ’alati’), Paija (vrd lt paijāt ’paitama, silitama’ < ee, lv; lv paijõ ’paitada, silitada’, ee pai), Paisums, Paizums (vrd lt paisums, mrd paizums ’(veetaseme) tõus’ < lv, ee; lv paizõ ’tõusta; paisuda’), Puisītis, 1341 Poysse, Puišelis (vrd lt puisis ’poiss, noormees, sulane’ < lv, ee; lv pȯis, ee poiss), Pužaks (vrd lt mrd pužagas pl ’põhk (loomasööt)’, pužagi pl ’aganad’ < lv), Teibe (vrd lt teibe ’säinas’ < lv, ee teib id.), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd lt mrd zusteres, zustares, zustrenes ’punased sõstrad, mustad sõstrad’ < ee; lv sõstār id., vdj sestara, seestõra ’sõstar’), Urga (vrd lt urga ’oja’ < lv ūrga id.).

Liivlaste kui Läti põlisrahva jälg Kuramaa perekonnanimistus on tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Nii on sõnaraamatus eriliselt esile tõstetud perekonna­nimed, mille kandjad (või mille kandjate hulgas) on liivlased, sh ridamisi selliseid, mis kõnetavad liivi kultuuriloo tundjaid: Andersiņš, Anzenavs, Anzenovs [-o-] (lv Ansenau), Belte, Belts (lv Belt, Bēļţa), Bertholds [-o-] (lv Berthold), Cerbahs (lv Tserbah, Tsärbah), Dembergs (lv Demberg), Ermanbriks (lv Ermanbrik), Ernestovskis [-o-], Ernestovskijs [-o-] (lv Ernestovski), Frīdentāls, Fridentāls (lv Frīdentāl), Galnieks (lv Galniek), lt, lv Geige, lt, lv Jeige, Lepste (lv Lepšt), Princis, Princs (lv Prints), Stalte, Stalts, Stalta (lv Stalt), Upsavs (lv Upsov), Volganskis [-o-], Valganskis (lv Volganski, Vālgamō).

Liivi nimi- või tegusõnaga on suhestatud nimed Angers (vrd mh lv aņgõrz ’angerjas’), Gārbens, Garbens, Garbenis (vrd lv gārban ’jõhvikas’), Jeige (vrd lv jei ’jää’), Kajaks, Kajags (1582 Kayax, vrd lv kajāgõz ’kajakas’), Kause, Kausis, Kauss, Kauše, Kaušs, Kauseniekis, Kausinieks, Kaušelis, Kaušels (vrd mh lv kouš ’kauss’), Kuike (1835, vrd lv kūja ’kuivus, kuiv ilm; kuiv’, kūj ’hunnik, kuhi’), Kukīts, Kukits (vrd lv kukki ’putukas’), Lepste (vrd lv lepšt ’lepik’), Niegliņš (1852 Andreas Nieggell, vrd lv ni᾽gļiki ’mesilane’), Pujets (vrd mh lv pu᾽jjõ ’raisata’), Punga (vrd mh lv pūnga ’kott, rahakott’), Ruika, Ruiķis (vrd mh lv ruoikõ ’rutata, tõtata’, ruikõ ’rühmata’), Ruiss (vrd mh lv ru᾽isk ’rusikas’), Seķis, Šeķis (vrd mh lv sek ’kirju hobune’), Tams, Tama, Tamsons (vrd lv täm ’tamm(epuu)’), Uziņš, Užiņš, Ūžiņš (vrd mh lv ūž ’uus’).

Mõningat nime on võrreldud nii liivi kui ka eesti apellatiividega: Āls, Als (vrd mh lv ǭla (< *āla), ee hall ’hall, öökülm’), Kulms, Kuļms (vrd ee kulm, lv gūlma id.), Kurāts, Kurats (1850, vrd ee kurat, lv kuŗē id.), Ķulis, Ķulle, Ķullis, Ķūle (vrd ee küla, lv kilāid.), Lauls, Laulis (vrd ee laul, lv loul id.), Leiba, Leibe, Leibčs, Leibuss, Leibus (vrd ee leib, lv leba id.), Mušķis, Muškis, Muške (vrd mh ee must, lv mustaid.), Narms, Narme (vrd ee narmas, lv nārmazid.), Punaks (vrd lv pu᾽nni ’punane’, ee punakas), Sepe, Sepps (vrd ee sepp, lv siepā id.).

Üksnes eesti üld- või ka pärisnimedega võrreldakse nimesid Abajs (vrd ee abajas ’madal merelaht’), Alkšars, Alkšārs (vrd ee Alliksaar), Andrecs (vrd mh ee Andres), Andruss (vrd ee Andrus), Araks, Āraks (vrd ee Arak, Arrak), Aviks, Āviķis (registreeritud mh ka Ārlavas, mille kohta vt täpsemalt allpool; vrd ee Aavik, Avik), Kalle (vrd mh ee Kalle), Kaps (vrd ee Kapp), Kulms, Kuļms (vrd ee Kulm), Maido [-o-], Maids (? vrd ee Maido, Maidu), Munka, Munke (vrd mh ee munk), Nuge, Nuģis (? vrd ee Nugis), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh ee Nuka), Piziks (? vrd Pizelis, Pīzelis, Pīzels, 1582 Clauß Pißen Pizās; vrd ee pisike), Pobuss [-o-], Pobus [-o-], Pabuss (vrd ee Pobus), Pujets (vrd mh ee Puiatu, Pojatu, Pöiatu), Pussaris, Pussars, Pusars (vrd ee Puusaar), Sārs, Sars (registreeritud mh ka Ārlavas, vrd ee Saar), Teho, Tehs, Tenders (vrd ee Tender), Varba (vrd mh ee varvas, varb), Vents, Vīlaks, Vilaks (vrd ee mrd vilakas ’malakas’), Vingris (vrd mh ee vingur, vinguma). Sellesse loendisse tuleks ilmselt lülitada ka Kuike (vrd ee Kuik), mida sõnaraamatu autorid on millegi­pärast võrrelnud liivi sõnadega kūja ’kuivus, kuiv ilm, kuiv’ ja kū᾽j ’hunnik, kuhi’. Nimepesa Pizelis, Pīzelis, Pīzels on pigem seotud liivi küla nimega Pizā (lt Miķeļtornis), nagu on oletanud ka Kovaļevska (kd I, lk 51). Eesti kontekstis võiks erilist tähele­panu pälvida nimeosis -sēdis perekonnanimes Lanksēdis (1582 Hanß Lanckzedell; -(e)ll on arvatavasti lms (? lv) väliskohakäände lõpp); nimisõna sēda ja selle võimalikud häälikuvariandid sāda, sāta, sāts on Kovaļevska järgi võinud tähistada küla või üldisemalt asustatud paika ning on esinenud ja esinevad Kuramaa kohanimede järelosisena (kd I, lk 53–54). Arvan, et Kuramaa ainestiku mõtestamiseks ja edukaks etümologiseerimiseks tuleks kindlasti silmas pidada ka Saaremaale iseloomulikku apellatiivi saat: saadu ’heinamaa, aiaga ümbritsetud põld’ ja seda apellatiivi sisaldavaid külade ja külaosade ning loodus- ja viljelusnimesid.(2) Samuti vastupidi.

Toponüümset algupära perekonna­nimed lähtuvad nii Läti kui ka naaber­alade (Leedu, Valgevene, Saksa, Poola, Vene) kohanimedest. Mõned nimed on ühemõtteliselt seotud Eesti kohtadega: Pernavs, Pernau, Pērnavs (vrd lt Pērnava, sks Pernau = ee Pärnu), Vilande, Vilands, Vīlands (vrd lt Vīlande = ee Viljandi). Tõenäoliselt tulenevad Ruhnu saare lätikeelsest nimest Roņu sala (< ronis ’hüljes’ + sala ’saar’) perekonnanimed Roņsala, Roņsals, Ronsola, 1582 Bertholmeus Rone, Jane Rone, Matz von Runen. Ruhnu oli teatavasti Kuramaa hertsogiriigi osa. Saare­maa on läti keeli Sāmsala, saaremaalane, Saaremaalt tulnu aga sāmītis; siit pärineb lisanimi ja sellest kujunenud perekonnanimi Samītis, Sameitis, Sametis, Sāmietis, Sāmeitis, Samits, Samitis, 1858 Clauß Samit (Sīkrõg), Kowe Samit (Irē), Matze Samit (Vaid), Michell Samit, Bertholdt Szamit (Pitrõg), Ole Samit (Ūžkilā), 1852 Samit (Kūolka). Kuramaa rannapiirkonnas on XVIII sajandi kirikuraamatutes Saaremaalt sisserännanuid tähistatud märkusega sahmischkis ’Saaremaalt tulnu’ (kd I, lk 50). Perekonnanimi on tuntud peamiselt Põhja-Kuramaal. Läti kohanime­uurijad (Juris Plāķis, Ojārs Bušs) on Kuldīga haldusüksuse Ēdole valla talunimede hulgast esile toonud ilmseid eesti päritolu talunimesid: Pūjalg, vrd ee puujalg, Kuikat, vrd ee mrd kuik ’luik’ jt. Eestipäraste talunimede hulk on märkimisväärne ka Talsi piirkonna Ārlava vallas. Eesti talunimede suhteliselt suur esinemissagedus neis valdades on ilmne jälg Saaremaalt Põhja- ja Lääne-Kuramaale rännanud eestlastest. Neist on teateid alates XVI sajandist, kuid eriti ohtralt on saarlasi Kuramaale saabunud – sisuliselt põgenenud – XVIII sajandi teisel poolel. Suhteliselt hilise rännu poolt kõneleb talunimede etümoloogiline läbipaistvus.

Tähelepanuväärsel hulgal on Kuramaa perekonnanimistus etnonüümset algupära perekonnanime kandjaid. Läti kontekstis on mõned etnonüümid mitmetähenduslikud või on neile lisandunud negatiivseid konnotatsioone: Leitis, Leits jt (vrd lt leitis ’leedulane, poolakas; hädavares, kohmard vms’), Polis, Pols [-uo-] (vrd polis ’poolakas, latgal’). Mainitud etnonüümid ja nendest lähtunud perekonnanimed peegeldavad tõsiasja, et XX sajandi alguseni oli lätlastel Leedust tulnute etnilist kuuluvust raske määratleda (kd I, lk 74–75); selle ilmekaim näide on muidugi Poļleitis (< polis ’poolakas’+ leitis ’leedulane’).

Liivlast tähistavate etnonüümidega on tõenäoliselt seotud perekonnanimed Lībis, Libs, Lībietis, 1582 Nicke Libit (Pitrõg), Lībaitis (? < lībietis ’liivlane’). Selle etno­nüümiga seostatakse Liivi- ja Kuramaal, Saare­maal ning naabermaades elanud aadli­suguvõsa Lieven (lt Līvens), mis pärimuse järgi põlvneb liivlaste vanemast ­Kaupost. Läti 1935. aasta rahvaloendusel registreeriti see sakslaste perekonna­nimena paljudes kohtades Kuramaal ja Zemgales. Stafecka ja Siliņa-Piņķe oletavad, et Zemgalest registreeritud pere­konnanime Lībietis võiks ehk seostada Bauska kreevinitega (lt krieviņi). Viimastega seostatakse Bauskas (ka mujal) laialt levinud perekonnanimi Krieviņš, 1791 Krewine, 1793 Kreewne. Läti etnonüüm krieviņš on mitmetähenduslik: deminutiivtuletis etnonüümist krievs tähistab venelast, kuid ka tsaariarmees teeninut, sh lätlast; muide, ka Nõukogude okupatsiooni ajal on läti väljend iet krievos tähendanud sõjaväkke sundaega teenima minemist, sõna-sõnalt ’venelaste sekka minema’. Kreevini jälgede väljaselgitamisega on kõnesolevas uurimuses tegeldud tänuväärselt järjekindlalt, kusjuures otsustav kreevini päritolule viitav argument on levikukriteerium (esineb Jelgava ja Bauska piirkonnas). Nendelt aladelt registreeritud perekonnanimedest võrreldakse sõna­raamatus kaheksat nime resp. nimepesa ühe võimalusena kreevini või selle puudumisel vadja apellatiiviga: Kuiva, Kuive (1858 Bauska mõis; vrd kreevini kujwa ’kuiv’), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh vdj nuka ’nuga’), Lepse, Lepsis (vrd mh vdj leppä ’lepp’), Tāris, Tārs (? vrd vdj taari ’kali, taar’), Teivens (1858 Mazmēmele, vrd mh kreevini taiwas ’taevas’), Vana, Vanna (vrd kreevini wana ’vana’), Varba (vrd mh vdj varpa ’varb, raag, vits’), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd vdj mh sestara, sestra, seestõra ’sõstar’). Bauska piirkonna Stelpe valla neli talu on 1797. aastal kirja pandud ühendava nimeosisega Seppe, mida Kovaļevska peab oletamisi omaaegse majapidamise või küla nimeks: Tohm Seppe Christ, Hans Seppe e Kerpe Jahn, Mickel Seppe e Grasse Jurre, Mieckel Seppe e Plegne Jacob. Tuntud läti luuletaja Jānis Rainise (õieti Pliekšānsi) suguvõsa on seotud kahe viimati nimetatud taluga (kd I, lk 55–56). Toetudes Valts Ernštreitsi arvamusele, peab Kovaļevska nimeosa Seppe kreevinipärasuseks (vrd vdj seppä ’sepp’), samuti Zemgales 1935. aastal levinud perekonnanime Zeps, mis sellisel juhul oleks muud päritolu kui Latgale Zeps, viimane on hüpokoristiline vorm nimest Jāzeps.

Vanemas läti keeles on pinnis tähistanud soomlast, millega oletatavasti seostuvad nimed Pinne, Pinnis, Pinis. Tukumsist ja Bauskast registreeritud Tomariņš [-uo-] on muu hulgas kõrvutatud soome perekonnanimega Tuomari ja apellatiiviga tuomari ’kohtunik’. Perekonnanime Ruiss (registreeritud mh Popest) on peetud võimalikuks võrrelda soome sõnaga ruis ’rukis’. Läänemeresoome näidetes tuleb ette küll vigu, kuid need ei takista esitatu mõistmist.

Ja lõpetuseks. Pole ilmselt kultuure ega rahvaid, kus perekonnanimistus poleks sisuldasa ootamatuid ja hämmeldust tekitavaid nimesid. Läti keelekontekstis on sellised näiteks Deviņpirkts (< deviņi ’üheksa’ + pirksti ’sõrmed’), Dieviņš (< dievs ’jumal’), Manjaubijs (< man jau bija ’mul juba oli’), Nebijs (’ei olnud’), Nudiens (< nudien ’tõesti’), Pašlaiks (< pašlaik ’praegu’), Pusčūcis (< puscūcis ’kesik’, sõna-sõnalt ’pool + siga’), Pusvācietis (’poolsakslane’), Vajadzība (’vajadus, tarve’), Varbūts (’võib-olla’). Kindlasti põhjustavad tänapäeval arusaamatusi sellised neutraalse murdetaustaga nimed nagu Pautiņš (< pauts ’muna (mrd); munand (ühiskeelne)’), Tēviņš (’isa (van); isane, isasloom (mrd)’), Čura (’kaldapääsuke; väike oja (mrd); kusi; allakusija (ühiskeelne)’). Läänemeresoome päritolu nimesid sellise sõnumiga perekonnanimede hulgas silma ei hakanud.

Kuramaa perekonnanimeraamat on põnev lektüür. Läti selle piirkonna ajaloos on läänemeresoomlastel olnud tagasihoidlik, kuid sugugi mitte tähtsusetu koht.

LEMBIT VABA

Jaan Kaplinski kahel viimati ilmunud raamatul on erinevustele vaatamata üks ja sama lähtepunkt. Kuigi võrukeelne „Latse­põlve suve” on pigem mälestusteraamat ja „Piirpääsukese Euroopa” võiks liigituda rännuraamatuks, algavad mõlemad kodust ja lapsepõlvest, sõjaaegsest ja -järgsest Tartust ja Võrumaalt. Mälestustevihus sinna pidama jäädaksegi, pidepunktideks võru keel ja autori fotoalbumeist pärit loomuldasa veidi kolletunud või siis nostalgiliseks koloreeritud vanad pildid, reisiraamatus aga kandutakse linnulennul üle Euroopa ja üle selle tavapäraselt mõistetud geo­poliitiliste piiridegi.

Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma elu pikas monoloogis „Isale” (2003), mille isa vaimu­ilma mõtestav poolus tahes-tahtmata toob meelde Kaplinskile lähedase Karl Risti­kivi romaani „Lohe hambad” (1970) – on ju Kaplinskile samuti omane väike­rahvaste saatuse ja rolli üle arutlemine. Kuid „Latse­põlve suve” keskendub ilma iga­suguse sümboolika, jälgede ajamise salapära ja pihtimisvajaduseta nendele aegadele ja kohtadele, mis kujunevat Jaani seovad tema emapoolse suguvõsa võrumaise päritoluga. Kaplinski viimase aastakümne võrukeelne proosalooming ongi siis loogiline tagasipöördumine juurte juurde, pärast suurele ilmale ringi peale tegemist. Mõnikord ei välista üks teist, kodupaik rännuteed, seda tõestas Kaplinski eelmine võrukeelne proosa­raamat „Mõtsa ja tagasi” (2014), mille paralleelselt kodumetsas ning mujal maailmas mõttelisi uitamisi silmas pidades pealkirjastasin oma arvustuse „Roitja mõtsan”.(1) „Latsepõlve suve” püsib siiski kindlalt paigal, sisaldades heas keeles toredaid mälestuspilte sõjalõpu ja -järgseist aastaist ning etnograafilise ja kultuuriloolise lisaväärtusega kirjeldusi. Näiteks olid Jaani ema Nora esivanemad Raudsepad Päevakestel Astide üleaedsed ja miskitpidi on abielude kaudu saanud Karl Ast Rumorist Kaplinski kauge hõimlane. Pindi lähedal Tammiku talus, mida Kaplinski nimetab oma teiseks tollaseks koduks, kas või seal leidunud Tartu kodust rikkalikuma lugemisvara tõttu, veetis ta mitu suve vanatädi kasutütre juures. Sealtsamast Tammikult on kasulaste kaudu võrsunud Võrumaa muusik Kait Tamra, kes Kaplinski luuletust „Allnõlva sara­pikus” viisistades on Jaani suguseltsi kuulunud Iida asendanud Kaidi esivanema Meeta nimega – et laul oleks isiklikum, ja seda autori loal. Selline on üks võrumaine laulujoon.

Niisamuti algab „Piirpääsukese Euroo­pa” Kaplinski lapsepõlve Tartu ja lõuna­eestilike rännakute kirjeldamisega, kuni Päeva­kestelt ja Tammikult jõutakse lääne poole, Viljandi kaudu Pärnusse. Kohad, inimesed ja nimed on need­samad mõlemas teoses. (Muuseas, eesti kirjanduse vahest huvitavaima rännumehe Karl Ast Rumori lapsepõlvemälestustest meenub, et temagi esimene suurem reis sealtsamast Päeva­kestelt vahest pool sajandit enne Kaplinskit kulges maismaad mööda Võõpsu ja sealt laevaga ­Tartusse.) Kaplinski esimene välisreis toimus lapse­põlves Läti Valka, teine abituuriumis Leningradi, mille järel võetakse ette kogu Venemaa, hilisemate reisideni välja. Edasi juba Soome, mis Kaplinskile lähedane, ja Rootsi, millega erilist kontakti ei teki. Selline komponeerimisvõte meenutab Ain Kaalepi reisi­esseede kogumikku „Kodu kõikjal kaasas” (2013), mis samuti algas esimesest „välisreisist” ­soomepoisina. Ja nii üha avarduvas ringis, kuni lõpuks saavad kaardistatud 25–30 tänapäeva Euroopa riiki.

Reisikirjas kõneleb Kaplinski meiega sageli kui lingvist, leides seoseid erinevate keelte ja piirkondade vahel. Teda paeluvad vähemused ja äärealad, keldid, kõmrid, bretoonid, provanssaalid, katalaanid, ning nende suhted Eesti ja eestlastega. Kui jutuks tuleb Soome, siis mõistagi ka Soome ajalugu, maa, õpingud Eduard Vääri juures, koguni Soome naised. Meenub Ilmar Talve „Maapagu”, kus nooreestlaste kaasaegse Sebastian Alkmani Euroopa-rännakuil iseloomustati iga maad muu hulgas suhte kaudu naisega. Kui varem on Kaplinski loomingus mahukamalt käsitlemist leidnud isa päritolumaa Poola („Isale”) ja isikliku sümpaatiana Kreeka saared („Santorini. Teekond Ayia Triadasse”, 2011), siis siin saavad isikliku kogemuse kaudu tähelepanu ka muud maad, eriti viimaste aastate sagedane reisisiht ja talvitamispaik Portugal.

Nagu juba eespool täheldatud, on Kaplinski Euroopa geograafiliselt avar mõiste ning sellele maailmajaole tervikuna jagub sageli polemiseerima ärgitavaid kriitilisi sõnu. „Ma ei armasta Euroopat, see tähendab, et mul ei ole temaga niisugust erilise aukartusega põimunud emotsionaalset suhet nagu paljudel Eesti või Soome intellektuaalidel,” ütleb ta („Piirpääsukese Euroopa”, lk 75). Lause „Euroopa on esimene auto-reproduktiivne automaat maailmas” (lk 76) paneks vähemalt kulmu kergitama, kui kontekst seda veenvalt ei selgitaks. Kriitiline hoiak „standardse keskmise eurooplase” (ingl Standard Average European) suhtes on ilmselgelt päritud Uku Masingult ja siin on Kaplinski oma guru ustav jünger. Tuleb aga nõustuda sellega, et suurem osa tsivilisatsiooni pahesid on maailma laiali kandunud just Euroopast ja läänelikust kolonialismist on lähtunud jõujooned, mis on paljud põlisrahvad viinud väljasuremise äärele (lk 112). Loomulik, et sellisel taustal pälvivad rohkem poolehoidvat tähelepanu need rahvad, kes „eurokummutisse” (lk 76) korralikult ei paigutu, näiteks portugallased ja soomlased, väiksematest rääkimata.

Suhtumises imperiaalsesse mõtteviisi ja Venemaasse tulevadki vahest kõige ilmsemalt esile Kaplinski paradoksid. Tema vanaisa istus Pihkva vanglas, kuid ta ise hindab Venemaa imperiaalset kultuuri endale lähedasena (lk 47) ning määratleb end tsaaririigi patrioodi ja impeeriumi alamana (lk 31). Seda kultuuri võib ju mõista ühendavana, sest midagi oleme kõik, eestlastest armeenlasteni, neist rahvaste vanglaist pärinud. Ideeliselt on mulle siiski täiesti võõras, kui meie esimesest ise­seisvusperioodist räägitakse kui „esimesest vabariigist” (lk 157). Teine paradoks nähtub minu jaoks retoorilisena kõlavas küsimuses „Kas eesti kirjandus on olemas?” ja selle vastuses: „Julgen öelda, et ta oleks olemas siis, kui eesti kirjanikkude ja nende loodu „sisemised” seosed oleksid tihedamad või vähemalt mitte nõrgemad kui „välimised”, s.t seosed muude maade kirjanike ja nende teostega. Et näiteks Tammsaarel ja Paul-Eerik Rummol oleks meie teadmistes ja kriteeriumides sama kindel koht kui näiteks Faulkneril või ­Eliotil.” (Lk 48) Tõsi, siin on tegemist mööndusega noorusajale, mil kuuekümnendate hakul siinmail maailm avanes. Ent kas pole eesti kirjandusele alalõpmata ette heidetud just kapseldumist ja hermeetilisust? Aga ma ei näe ka erilist põhjust vaidlemiseks, nagu Kaplinski ei viitsinud vaielda Seppo Heikinheimoga oma luuletuste tõlgenduste üle (lk 69).

Arvan mõistvat seda Kaplinski Euroopa-käsitust, kui ta vastanduses Ameerikaga näeb Euroopat ulatuvat Portugalile kuuluvatest Assooridest kuni Uuralite, kauge Siberi, Baikali või koguni Vladivostokini (lk 158). Aasia mõttevooludes end kodusemalt tundes avardab ta oma ümbrust, seda paratamatut Euroopat, harjumuspärastest piiridest kaugemale, üle meie soome-ugri sugulasrahvaste elualade sinnamaale, kus kristlik mõte kohtub budistliku maailmaga. Loodusrahvaste lääne tsivilisatsioonist rikkumatuse (ehkki see võib olla illusoorne) ning budistlik-taoistliku mõtteilma hõlmamine Euroopa-käsitusse muudab meie maailmajao Kaplinski jaoks kodusemaks kohaks. See on eurotsentrismi ületamine. Ning see lepitab.

Tagantjärele võiks nende kahe raamatu sünteesiks pidada võrukeelset „Mõtsa ja tagasi”, ehkki seal pole tegemist mineviku­mälestustes, vaid „siin ja praegu” kodumetsas uitava flanööri laiemat maailma hõlmava mõtisklusega, milles puudub eristav piir tegemise ja kirjutamise, kogemise ja selle jäädvustamise vahel: kõik on üks ja seesama, siin ja praegu rohkem nagu ei kuskil mujal Kaplinski loomingus. Mis näiksegi olevat Kaplinski kirjutamisviisi ideaal.

On veel üks oluline ühine lähe memuaaridel ja reisikirjal ning see on vaate­punkt. „Olen taevaaluse elanik. Hulgun siin ringi, võibolla otsin seda päris kodu,” ütleb Kaplinski oma reisiraamatus (lk 7). Ja mälestustes: „Mu hengetsirk om piirpääsokene, ametligu nimega prõlla piiritaja” (lk 49). Niisiis Apus apus, Kaplinski eelistatud sõnakujuga piirpääsuke, kellel ei olegi õiget kodu ja keda võib kohata Eestist Lõuna-Aafrikani ja Atlandi ookeani saarteni, suvel põhjas, talvel lõunas. (Nagu nende ridadegi kirjutamise aegu, kui Võrumaal sajab lund, on Kaplinski vist veel Kreekas Samose saarel lõksus.) Suutlikkus lennata annab ruumile ühe mõõtme juurde, selgitab Kaplinski loodud neoteeniline mutant ronk Nestor, filosofeerides inimese ebatäiuslikkuse üle: „Inimene arvab, et ta on kogu looduses kõigi asjade mõõt. Nii see ei tohi jääda. Alternatiivi on vaja ka inimesele. Kui me tahame, et see ilus ja imeline maailm säiliks, on vaja suurt muutust, mida võiks nimetada ka revolutsiooniks. See on revolutsioon, kus inimene kukutatakse looduse kuninga troonilt ja kehtestatakse vabariik, kõigi tundvate olendite vabariik, Res publica animalium sentientium. Meie oleme selle revolutsiooni esimesed p ä ä s u k e s e d, uinuvas olekus olnud teadvus on meis virgunud.”(2)

Selline poeetiline vaatepunkt, lapsepõlvemaastike ja mälestuste ning Euroopa linnulennult kujutamine on humanismi ületamine, valulev katse anda võrdne eluõigus kõigile olevustele maal, vees ja õhus – hoiak, mida Kaplinski puhul on nimetatud ka biofiiliaks või ökotsentrismiks.

Kunagi oma „kirjanduslikus keskeas”, 32 aasta eest, kirjutas Kaplinski sõnad, millega passib ehk ühendada nii luule kui ka proosa, nii ühest ja samast lättest sündinud memuaarid kui ka reisikirjad: „Ma ei kirjuta juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raskem on. Minu koorem, minu hingevaev lahustub maailmas nagu saast ookeanis. Ja selle ookeani puhastusvõimet ma veel usun.”(3)

Praegu ei pruugi skeptikud enam uskuda maailmamere puhastusvõimet, kuid Jaan Kaplinskile tuleb tänulik olla. Sest see, mis kirjutajale on olnud koorem, on selle lugejale vabastav ja puhastav.

JANIKA KRONBERG

Eesti populaarse telekommentaatori Valdo Pandi kohta räägitakse, et kui tema käest küsitud, mis on eestlaste suurim saavutus või võit, vastas ta: „Eestlaste kõige imetlus­väärsem võit on see, et nad on ikka veel olemas.”(1) Arvustatavate raamatute kohta võiks Panti parafraseerides ütelda: selle kirjandusloo kõige suurem saavutus on, et ta on olemas. Saavutus oleks ainuüksi seegi, kui ühe 989-ruutkilomeetrilise saare kohta kirjutada üle 1700 lehekülje. Aga teha seda nendesamade ruutkilomeetrite k i r j a n d u s e kohta pole mitte ainult enneolematu, vaid juba ebamaine.

Kuidas see võis juhtuda? Autor möönab ise ühes intervjuus, et ta kavatsus oli kokku panna „umbes paarisajaleheküljeline leksikon” ja esialgne pealkiri oli mitmuses, „Hiiumaa kirjanduse lood”. Aga materjali leidus sedavõrd palju, et teos paisus nii paksuks, nagu ta praegu on, ning pealkiri muutus kirjastaja soovil ainsuseks: „nõnda tundus talle mõjuvam”.(2) Kui kõne all on mõne raamatu kaas või pealkiri, on teatavasti kirjastajatel viimane sõna, mis on arusaadav, sest nemad peavad toote rahaks tegema. Antud juhul kahtlen siiski, kas müügiarvud tõusid selle kõrgendatud mõjuvuse tõttu. Sellist raamatut ostetakse ikka kas sellepärast, et autor on tuntud/teada, pealkirjas on „Hiiumaa” või et teos mõjub lihtsalt oma formaadi ja kaaluga –Loomingu peatoimetaja sõnul kaalub teos „3,742 kilo, nagu seisab kirjas toimetusse tulnud pakil”.(3) Sellega tahan öelda, et mitmuses oleks pealkiri olnud igati sobivam ja tabavam. Tegemist ei ole ühtse loo, rääkimata ajalooga: meie ees on mitmed ja mitme­sugused lood, mille omavahelist seost pole alati antud. Kuid seda polegi vaja, lood räägivad iseenda eest.

Selles mõttes on Vaheri raamat nagu tuttavad (ja meile armsaks muutunud) kirjandusloolised brošüürid näiteks Oskar Kruusi või Endel Priideli sulest, mis käsitlevad ühe ala (maakonna, provintsi, linna) kirjanduslikku elu.(4) Need teosed ei ole kunagi pälvinud tõsiste kirjandusteadlaste heakskiitu, kuna neil on kodulooline maik juures. Aga kasutanud on neid paljud, sest neis on ometi kasulikku teavet. Kuid – ­kordan – kuidas oli Vaheri käsitluse nii paksuks paisumine üldse võimalik?

Vastus seisneb selles, et autor lihtsalt ei võta vaevaks oma oopust täpselt määratleda, igasugune teoretiseerimine teda ei huvita. Ka sissejuhatus „Saateks ja selgituseks” (I kd, lk 11–13) on ainult kaks ja pool lehekülge pikk, rohkemaks polnud autoril pärast 1750 lk kirjutamist nähtavasti enam jaksu. Aga ehk pole rohkem vajagi, siin on ju kõik öeldud. Kaasatud on „peale Hiiumaal sündinute [---] ka kirjanikud, kelles pole piiskagi hiiu verd, kuid kes on siia ajutiselt sattunud või saarel suvitanud või siia abieluga juhtunud. [---] On mõned sellisedki, kes ise pole iial Hiiumaale saanud, kuid on ikkagi saart ja hiidlasi oma teostes püüdnud kujutada.” (I kd, lk 12) Seega kui kellelgi on mingisugunegi seos Hiiumaaga või ta on saart maininud, pääseb ta Vaheri Hiiumaa kirjanduse lukku. Sellega seletub teose enneolematu maht. Teised regionaalsed kirjanduslood – näiteks Põhja-Soome(5) või Lõuna-Eesti(6) oma – näevad suurt vaeva, et lugejale seletada, mis on sisse mahtunud, mis mitte, aga Vaher lihtsalt kirjutab Hiiumaast ja hiidlastest ja kõigest nendega seonduvast. See on julge samm, millega teatatakse: teadus ja teooria mind ei huvita, ma lihtsalt kirjutan, nagu tahan. Mis esiteks pole sugugi üllatav ülikoolitaustata isiku kohta ning teiseks pole sugugi halb, sest huvitavatest asjadest saab teatavasti huvitavalt kirjutada ka ilma ülikoolita. Võib-olla isegi paremini. Kui me seda oleme teadvustanud, võime rahulikult raamatute kallale minna.

„Kallaleminek” ongi ehk kõige sobivam väljend, sest selliseid raamatuid ju ei loeta kaanest kaaneni. Neid lehitsetakse ning vaadatakse, pilk peatub mõnel huvitaval seni tundmatul pildil, siin-seal hakatakse lugema ning jäädaksegi lugema kuni peatüki lõpuni, teinekord otsitakse midagi või pigem kedagi. Viimast hõlbustavad kaks registrit (isiku- ja kohanimed), mis on omamoodi huvitav lugemisvara: esimeses köites 23,5 lehekülge isiku­nimesid (lk 811–834) ning veidi vähem kui 12 lehekülge kohanimesid (lk 837–848), teises köites vastavalt 27 (lk 883–909) ja 14 lehekülge (lk 913–926). Sellesse võib süveneda ja uppudagi, näiteks on huvitav otsida, keda siin pole. Pärast mitmendat katset leidsin lõpuks eesti kirjanduse suurematest nimedest ühe, keda pole sõnagagi mainitud: Faehlmannil polnud ilmselt midagi pistmist Hiiumaaga. Või on seos alles avastamata? Ka Kreutzwald pole teatavasti saarel käinud, aga Vaherile piisab, et üks ta tegelastest on pärit Hiiumaalt (I kd, lk 431–433).

Registrid oleks pidanud kokku viima kahe köite koondregistriks (isiku- ja kohanimed siiski eraldi), et ei peaks otsima kahest raamatust. Sest see, mille alusel artiklid on järjestatud, pole päris selge ja nii pole võimalik ka ette aimata, kummas köites on lugupeetud autor kedagi käsitlenud. Esimene köide algab küll „Rahvaluule­kogujatest” (lk 17–71), millele järgneb peatükk „Ungru krahv” (lk 75–121, lõppedes Jaan Kaplinskiga), nii et võib oletada kronoloogilist järjestust. Aga teises köites on pärast avapeatükki Ain Kalmusest (lk 11–140, ligi kuuesaja joonealuse märkusega) „Usukirjanikud”, milles esimene käsitletud isik on Martin Gilläus, niisiis oleme tagasi XVII sajandis. Ka raamatute kujundus, mis on inspireeritud rahvakunstist, ei aita siin. Esimese köite seljal on küll mingi meeskuju ja teisel selgelt naiskuju, aga see ei tähenda soolist jaotust: Marie Under leiab käsitlemist esimeses köites (lk 469–529), samuti Aino Kallas (lk 125–187) ja Alide Ertel (lk 251–262), teises köites on ulatuslikult käsitletud juba mainitud Ain Kalmust ja Tõnu Õnnepalu (lk 845–879). Ühtne register oleks teinud teose palju kasutamissõbralikumaks.

Teine pisut häiriv – või ebakonventsionaalne, ebaakadeemiline – seik on, et puudub bibliograafia. Autor on kasutanud väga palju kirjandust, aga kõik on peidetud joone­alustesse märkustesse, millest tuleb infot vaevaliselt kokku lugeda. Ühest küljest on kena, et viidatud allikas leidub kohe lehekülje allservas, teisest küljest pole nõnda võimalik saada kasutatud kirjanduse üldpilti. Sellega haakub ka ilmumisandmete puudumine: Vaapo Vaher on teatavasti viljakas autor ning mitmed kõnesolevate raamatute peatükid on varem kuskil, enamasti Loomingus, ilmunud ja on uuesti avaldatud väga väheste muudatustega. Seda ei saa sugugi ette heita, ühe autori artiklid ühtede kaante vahele koguda on hea akadeemiline komme, mis hõlbustab tema toodangu kasutamist. Aga kombeks on siis mainida, millal ja kus mingi tekst on ilmunud.

Akadeemilisest standardist hälbivad ka joonealused märkused. Tundub, nagu poleks autor teadnud, kuhu piir tõmmata. Kas on vaja lugejale seletada, kes on Wolfgang Amadeus Mozart (I kd, lk 44), Homeros (I kd, lk 45), Johann Wolfgang von Goethe (kolm korda: I kd, lk 45, 79, 491) või Johann Sebastian Bach (I kd, lk 120)? Ja miks siis mitte seletada, kes on Jeesus Kristus, keda teises köites üle kahe tosina korra mainitakse? Mati Unti, kelle seos Hiiumaaga oli ilmselt nii vähene, et teda mainitakse ainult möödaminnes, on joonealustes märkustes tutvustatud samuti kolmel korral (I kd, lk 186, 796; II kd, lk 136).

Nendest pisikestest õiendamistest problemaatilisem on autori kohati lohakas või isegi poleemiline stiil. See vähendab usutavust, eemaldab teksti teaduslikkusest (mida autor ilmselt ei taotlegi). Kui ta kirjutab, et Leena Laid „põdes palavikuliselt müstilist ja ähmast punaliputõbe” (I kd, lk 292), mõtlesin põgusal esmapilgul tõepoolest, et hiljem tuberkuloosi surnud Laidil oli mingi mulle tundmatu nimega tõbi kaelas, enne kui tajusin, mida autor silmas pidas. Teiste poliitiliste vaadete diskvalifitseerimine pole akadeemilises diskursis kombeks, aga ma kordan: küllap autor ei tahagi olla akadeemiline. Laidi vasakpoolse maailmapildi tutvustamiseks kirjutab ta: töölisajalehes „lubati kõik unistuslik täide viia, tuleb vaid vihata ja võidelda” (I kd, lk 294). Milleks selline retoorika? Nagu ei teaks autor, et sada aastat tagasi olid teistsugused olud, ilmavaated, lootused ning lahendamiskatsed. Sellistes kohtades kipub stiil minu meelest pisut liiga esseistlikuks – kui sedagi, pigem vesteliseks või vaatluslikuks.

Teose alapealkiri ongi „Esseid ja uurimusi” ning Marek Tammel on õigus, kui ta kirjutab, et teos on „pigem laiendatud biograafiline leksikon”, mis ei sisalda „rangelt võttes ei esseid ega uurimusi (pigem isiku- ja loominguloolisi ülevaateid, mis vaid mõnes osas kvalifitseeruvad algupärasteks uurimusteks ja vaid harva on loetavad isikupäraste esseedena)”.(7) Siiski arvan, et Vaheri uurimuste panus on pisut suurem, kui Tamm arvab. Vaher on paljude inimestega ühendust võtnud, neile e-kirju saatnud, intervjuusid teinud ja sel teel saanud uut infot, mida arvatavasti kuskil mujal polnud seni trükitud. Tänu sellele võiks nüüd luua kas või kategooria „peaaegu Hiiumaal sündinud”, kuhu tuleks paigutada näiteks Viiu Härm: ta on küll sündinud Tallinnas, kuid ta ema on hiidlane, kes tahtis ka tütre „oma sünnitalus Hiiumaal Puski külas Selja talus” ilmale tuua. Kuid teel Haapsallu „tulid emal rongis veed ära”. See oli enne Keilat, kus ta ema siis oma tädi juures ööbis ning järgmisel hommikul mingi sõjaväemasinaga (aasta on 1944, juulis) Tallinna tagasi sai, kus ta oma tütre ilmale tõi (vt II kd, lk 272–273). Sellised passaažid teevad raamatud väärtuslikuks, sest vaevalt seda teavet kuskil mujal leidub.

Raamatud teeb asendamatuks ka erakordselt rikas pildivalik. Peaaegu igal ­leheküljepaaril on pilt, esimeses köites kokku üle 400. Teatavasti pole praegusel pildiajastul enam võimalikki ilma piltideta raamatuga lagedale tulla, aga piltide otsimine, leidmine, hankimine ning kasutusõiguste saamine on aeganõudev töö. Pildi­valik on väga hea, tuttavate reproduktsioonide kõrval ka (vähemalt mulle) uued avastused. Samuti on illustratsioonideks kasutatud raamatu­kaasi ning rohkelt esineb tekstinäiteid, seega igavaks lugemine ei muutu.

Nii et lõppude lõpuks on hinnang positiivne. Kindlasti muigavad mitmed kirjandusteadlased selle teose üle teooria puudumise ja vanaaegse metoodika tõttu. Aga autor ütleb juba kolmandas lauses: „Kirjutatud vanas heas biograafilises võtmes” (I kd, lk 11). 75-aastast autorit, kes pole kunagi olnud ETIS-e sõltlane, ei pruugi häirida, kui „päris kirjandus­teadus” temast mööda läheb. Ent kahtlemata tuleb nendel­samadel muigajatel ja paljudel teistel tulevikus Vaheri teost kasutada, sest siin on teavet, mida kuskil mujal pole. Selle ees müts maha!

Marek Tamm kirjutas mainitud arvustuses, et „oleme saanud uue Eesti kirjandusloo, mis kirjutatud Hiiumaa vaatenurgast”.(8) See on veetlev mõte ning julgustab mind lõpetama ristikivilikult:

Minagi olin Hiiumaa teel

kuigi ma sündisin Saksas

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel

Muretu vana Hiiumaa teel

Vaheri raamatud kaasas.

CORNELIUS HASSELBLATT

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

Ühissõidukid tekitasid XIX sajandi suurlinnades sotsiaalselt väga heterogeense ruumi, on kirjutanud Elizabeth Amann (2018: 185). Hobutramm ja -omnibuss ei erinenud tehniliselt kuigivõrd reisitõllast, süsteemina kujutasid nad aga põhjalikku uuendust: nad lõid regulaarse, suhteliselt kiire ühenduse enamiku linnaosadega, edendasid ja suurendasid mobiilsust, arendades niiviisi omakorda perifeeriaid, ning võimaldasid laiadele ühiskonnakihtidele taskukohast reisimist.(1) Algus pandi ennenägematule ühiskondlikule avatusele, erinevatest klassidest inimesed sattusid üheskoos „klaustrofoobselt kitsasse ruumi, mis tekitas võõraste vahele kohmetu intiimsuse” – nii kujutas ühistransport midagi privaatsfääri ja avaliku ruumi vahepealset. Tekkisid uued suhtemustrid: sõites sigines (pool)tuttavaid, näiteks sõbrunesid liine regulaarselt samal ajal kasutavad töölised, inimeste vahelt kadus varem sündsusega põhjendatud distants. Amann on uurinud seda, kuidas värsket kogemust ja avanenud horisonte kajastati Ladina-Ameerika hispaaniakeelses kirjanduses, nentides, et kujutus oli avar, laulud, karikatuurid, kunst, ajastukroonika ja ilukirjandus võtsid kõik uuest nähtusest oma. (Amann 2018: 185–186)

XIX sajandi teisel poolel hakati Eesti linnadeski kasutama ühistransporti. Praeguseks on ilmunud põhjalikke ühistranspordi ajaloole pühendatud käsitlusi, millest siin tuleks nimetada Aare Olanderi raamatut „Tramm, buss ja troll Tallinnas” (2008), mis võtab kokku varasemate uurimuste historiograafia ja on varustatud rohke illustratiivse arhiivimaterjaliga, ning Riho Paramonovi doktoritööd „Eesti ühiskonna moderniseerumine avaliku privaattranspordi (voorimees ja takso) näitel, 1900–1940” (2019a), mis annab põhjaliku linnaajaloolise ülevaate kõigist kasutatud sõiduvahenditest. Insener Artur Veisseriku memuaarid „Ma armastasin Eestit” (2007 [1995]) heidavad pisut valgust ettevõtte Tallinna Tramm ja Autobused tehnilise direktori keerulistele valikutele aastail 1940–1944. Tallinna esimese naisbussijuhi Elsa Pihelga elukäigu on kirja pannud lapselaps Peter Kuus (2007).(2) 2005. aastast on Põlvamaal Varbusel avatud Eesti Maanteemuuseum, mis talletab laiemalt liiklemise ajalugu, ning 2011. aastast tegutseb Võrus Eesti Bussiajaloo Selts.

Järgnevalt on vaadeldud eelkõige trammi ja trolli näitel ühistranspordi kujutamist eesti ilukirjanduses. Artikli lõpetab kahe teksti võrdlus: Veronika Kivisilla esimene proosateos „Kuni armastus peale tuleb” (2018), mis kõneleb Tallinna elektrirongidest, ja Seattle’is elava Nathan Vassi blogipostitustest(3) koostatud raamat „The Lines that Make Us. Stories from Nathan’s Bus” („Liinid, mis meid loovad. Lood ­Nathani bussist”, 2018). Analüüsiga tahetakse näidata, kuidas ühissõidukid võimaldavad ilukirjandusteoste autoritel tuua lugejani eri ajastute linnakeskkondi, samuti luua ja piiritleda terveid maailmu, olgu väikeseid või suuri – tulemuseks näiteks „kirglikult romantiline hingedraama mootori põrisemise mehaanilises monotoonsuses ja kiusava signaalkella helistamistes” (Suits 1943).

Ühistranspordi-Tallinna on järgnevas kaardistatud kirjandusliku linna uurija Bart Keuneni füüsikast laenatud ja pisut poetiseeritud raamistikus. Linlikkust on ta vaadelnud sotsiaalse tegevusruumina, mis materialiseerub aine agregaatolekutena ja kus eristatakse nelja etappi: 1) „tahke” olek ehk vana kommertslinn eelindustriaalsest ajastust; 2) modernse industriaalmetropoli „vedel” olek ehk linna laialivalgumine linnamüüride lammutamise tagajärjel; 3) hilismodernse „postindustriaalse” linlikkuse gaasisarnane olek – kaugemate äärelinnade vohamine; ja 4) virtualiseerunud linna plasmaolek ehk kujuteldavana esitatud linn kõrvuti reaalse keskkonnaga. (Keunen 2019: 164–166) Vastavalt Keuneni teooriale on alljärgnevas süstematiseeritud ka eesti kirjanduses esinevad ühistranspordilood.

 

Teekond ruumis

Stendhali romaanis „Punane ja must” (1830, e k 1938) on romaanižanri kõrvutatud teed mööda rändava peegliga: narratiivi alusstruktuuriks on teeleasuja kogemused, peeglis vilksatab ümbrus, vastutulijad, see, mida rändaja läbi elab ja tähele paneb (Gumbrecht 2006: 611–612):

Jah, härra, romaan on peegel, millega liigud mööda teed. Vahel peegeldab ta teile taevasina, vahel porilompe maanteel. Ja teie süüdistate inimest, kes oma seljakorvis peeglit kannab, ebamoraalsuses! Tema peegel näitab pori, teie aga süüdistate see­pärast peeglit! Süüdistage pigem juba maanteed ta porilompide pärast, veel rohkem aga teede järelevaatajat, kes laseb vett roiskuda ja mülkaks muutuda. (Stendhal 2005: 419)

Ühtlasi „peegeldab” see tsitaat kirjandusliku metafoori keerukust. Siinkohal võiks ette kujutada, et peegli asemel on trammi aken ja aknal peegeldub ka vaataja ise. Linnatänavate adumine erineb küll enamasti pikemast teekonnast, sest on seotud (eeldatavasti) turvalisema piiratud ruumiga (Gumbrecht 2006: 612). Samuti ei ühti igapäevane töölesõit seiklusjutu kangelase läbielamistega, ent ajalugu on pakkunud seiklusi ka kõige rutiinsematele kulgejatele. 1899–1902 läksid Teise buuri sõtta sajad Londoni omnibussihobused, Esimesse maailmasõtta viidi Londoni autobussid.(4) Tallinna Mootori bussid vedasid Teises maailmasõjas sõjapõgenikke ja mobiliseerituid, selle esimene Büssingi mudel nr 71 jõudis Eesti Laskurkorpuse sidebussina 1944. aastal Eestisse tagasi (Olander 2008: 74). Teise ilmasõja ajast leidub fotosid purukspommitatud Londoni Sloane Square’i metroojaamast, Claphami trammi­depoost (Taylor 2001: 246–247), Tallinna trammidepoost (RA, EFA.217.0.178816; RA, EFA.217.0.178813), Turu ja Viiburi trammiliinidest Talve- ja Jätkusõjas (Laaksonen 2009: 82–93; Rickheden 2013: 70–92). Selliseid sündmusi on kujutatud ka ilukirjanduses, väljendades muu hulgas seda, kuidas uudsega käib kaasas ohutunne.

Tehnika otsekui iseseisev võimutsemine lummas XIX sajandi uute tehnoloogiate ja energiaallikate külluses juba Émile Zolad, kelle romaani „Inimelajas” („La bête humaine”, 1870, e k 1907 pealkirjaga „Inimeseloom”) lõpus kihutab vedurijuhita jäänud sõdureid täis rong öhe. Zola kirjutas romaani Saksa-Prantsuse sõja (1870–1871) algul ning see verevalamine, kuhu on teel ka kahurilihaga laaditud rong, kehastas talle kapitalismi valuvormi langenud kultuuri enesehävitust, millest kirjanik lootis aga tõusvat uut ühiskonda (Gumbrecht 2006: 643). 1926. aastal ilmunud Johannes Semperi luulekogus „Viis meelt” on tsükkel suurlinnadest, kus „[l]inn on kärinaid täis mürgine roojane moolok, kuid siiski kallis ja häid mälestusi pakkuv” (Hennoste 2019: 43). Semperi tsükli lõpetab aga „Veduri enesetapp”, „milles kaunilt siugjas vedur kihutab rööbastelt vabadusse nagu auto ja hävitab autod, bussid, trammid, linnamajad. Ühesõnaga, ülejäänud moodsa linnatehnika maailma. Ja teeb siis enesetapu.” (Hennoste 2019: 43–44) Stiihilisi ronge on eesti kirjanduses teisigi, Tiit Hennoste (2019: 40–41) osutab suurlinnades elanud Semperi näitel üleüldisele tehnikas pettumisele pärast Esimest maailmasõda. Kindlasti on ohtlikud või hullunud rongid ka märk esimestest uutmoodi liiklusõnnetustest.(5) Eduard Vilde 1893. aastal kirjutatud novellis „Kaks abielu” kujutatakse rongiõnnetust ning enesetappu rongi rataste all (Vilde 1930: 215, 230). Karl Ristikivi (1938: 254) on romaanis „Tuli ja raud” juhtuvat rongiõnnetust kirjeldanud kui raua mässu inimese vastu. Esimese maailmasõja rindele kulgeva rongi on kuulsaks kirjutanud Jaroslav Hašek oma lõpetamata jäänud romaanis „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (1921–1922, e k 1928, 1960). Meie kirjanikest kurseeris tagalas sanitaarrongis kroonufarmatseudina teeninud Oskar Luts, kelle memuaarides(6) kujutatud seiklused justkui pisut nukrameelse Švejkina ei jää kohati Hašekile alla. Luts kirjeldab seejuures ka õhurünnakut Varssavis trammisõitja vaatevinklist (Luts 1938: 32–34). Londoni bussisõidu ajalugu, sealhulgas ilukirjanduskajastust talletavas kogumikus (Elborough, Kerr 2018) peegeldub ka 2005. aasta terrorirünnak (Mannheim 2018). Ian McEwani romaanis „Lepitus” (2001, e k 2003) hukkub 1940. aastal õhurünnaku eest Balhami metroojaama rajatud varjendisse lipsanud truu armastaja Cecilia Tallis. Ühistransport või selle osa on ühiskonnamudel, mida saab ette kujutada pisikese omaette kogu­konnana ja paraku ka kergesti rünnata.

Tegelaste linnas ringi sõidutamiseks on Eesti autorid valinud erinevaid ühistranspordivahendeid. Andrei Ivanovi jutustuse „Tuhk” minategelane leiab: „Kõige vastikum oli, et elu oli ette määratud nagu trammi marsruut. Midagi igavamat kui tramm, millega mul vahel sõita tuli, ei olnud maailmas üldse olemas!” (2010: 72) Samavõrd on igavusele vastupidiseid näiteid.

Regulaarse bussiliikluse algust Tallinnas seostatakse arhitektile ja ettevõtjale Fromhold Kangrole antud loaga viie bussiliini pidamiseks 1922. aasta mais (Olander 2008: 42). 1924. aastal ilmus Peet Vallaku novell „10 omnibuss 10”, kus punase autobussi marsruut koondab endasse kahe inimese, konduktori ja bussijuhi suhte­draama (vt Vallak 1968: 141–162). Psühholoogilist pinget kerivas õudses loos võimaldavad tegelastel üksteisega manipuleerida just sellesama sõiduki aksessuaarid: näiteks ­signaalkell, millega tuli ärasõidust märku anda.(7) Tegelaste taustal viirastub 1920. aastate alguse majanduslanguses vaevlev linn, töötus, möödunud sõdade varjud, novell aga on pööratud sissepoole – ühissõiduki väikesesse ruumi, liinil sõitmise vangistusse, inimhinge otsekui linnaruumilt laenatud hämarusse.

Kui aga bussiaknast välja vaadata? Holger Kaintsi romaani „Uinuv maa” (2016) kangelanna on samuti ametilt bussikonduktor.

Rilma jõudis parasjagu paar minutit enne seda Roosikrantsi tänava nurgale, kui Tõnismäe poolt keeru tagant hakkas paistma erksinise autobussi esiots. Vara­hommikused trammid juba käisid. Just nüüdsama tilistas ja pööras tupikteelt välja 1. liini üksik vagun ning võttis platvormilt Kadrioru poole sõita soovijad peale. Sinine Büssing tegi trotuaariserval seisva Rilma ees uksed lahti ja neiu hüppas sisse. Üle pea kammitud juustega Erlend tervitas teda lühidalt ja tühi buss jätkas kibekähku teekonda. (Kaints 2016: 13)

Nii saab 1938. aasta Tallinna tänavapilti kujutada bussiaknast. Rilma müüb pileteid kahel liinil, Kopli ja Kalamaja omal, millest ta eelistab viimast: „Seal oli alati ümberringi palju erinevaid inimesi, askeldamist oli tihedalt ja aeg läks seetõttu ruttu; pealegi sõideti otse linnasüdamest läbi” (Kaints 2016: 14–15). Helge bussireis moodustab kontrasti romaani kolmandas osas kujutatud sõjas kannatada saanud linnaga, kus tiirutab tramm. Rilma läheb trammi peale seepärast, et puupüsti täis sõidukis on soojem kui nukkerkõledal sügisesel tänaval, kus „[t]uul puhus linna poolt ja tõi endaga kaasa peenikest tolmu. Oli imestamisväärne, kuidas varemed ikka veel tolmasid: suurest pommitamisest oli ju kaks ja pool aastat möödas. Aga nii see oli: kui oli pidanud mõnda aega kuiva ja seejärel tuli kõva tuul, lendas lagunenud müüridelt pärit telliskivi- ja krohvitolm kaugele.” (Kaints 2016: 216)

 

Trammikellade tilin

Seoses Tallinna elanike mobiilsuse muutumisega möödunud sajandil on eelkõige huvitavad Keuneni määratletud teine ja kolmas etapp ehk olukorrad, kus linna­müüride lagunedes ja industriaalala tekkides valgub linn esiteks õlilaiguna laiali ning teiseks hakkavad vohama kaugemad äärelinnad. Teine etapp on dramaatiline, ka Keunen on kirjutanud: „„Tahke” linna rütm seab esiplaanile genius loci ja kohatunnetuse ning eksisteerib koos hirmu ja võluga, mida põhjustavad metropoolse kasvudünaamika rütm, industriaalse „vedela” linna igapäevased kiirrutiinid ning sotsiaalsete ja kultuuriliste traditsioonide lakkamatu hävitamine” (Keunen 2019: 172). Tegemist on linna mõiste avardumisega mitmes mõttes, laienedes vajas ju linn vahemaade katmiseks ka järjest võimsamaid liiklusvahendeid.

Rütmimuutus oli alul siiski leebem: hobune vahetas vaid järelveoki. Paramonov (2019a: 42) on liikumisajaloolasele Clay McShane’ile toetudes osutanud, et XIX sajand oli linnas hobuse ekspluateerimise haripunkt ning mida suuremaks linnad kasvasid, seda enam hobuseid vajati. Voorimehetroska on nii ühistranspordi kui ka takso prototüüp. Ühistranspordiks arenes kõigepealt hobuste veetud omnibuss (ladina­keelsest sõnast omni ’kõigile’), mis hakkas Pariisis kurseerima 1828. aastal, Londonis aasta hiljem (Taylor 2001: 11). Sõidukile kuulus peaaegu sajand, lõpp oli üsna järsk: kui tipphetkel, 1900. aastal, vuras-kappas Londonis 3736 hobuomnibussi,(8) siis 1914. aastal saadeti viimane neist pensionile (Elborough, Kerr 2018: 338). Eestis on hobuomnibussi tuntud XIX sajandi teisest poolest, siin ei olnud sel aga niisugust tähtsust kui metropolides. Hobusõidukite asemel ihati mootorit linnas juba seetõttu, et loomade eest tuli hoolitseda ja nende tagant koristada.(9) Seda, milline oli Eestiski hobulinna helitaust, kabjaplagin ja vankrirataste müra kivisillutisel, võib aimata heldimusest, millega on tervitatud esimest lund nii baltisaksa kui ka eesti memuaarides. Lumi summutas helid. Ka sada aastat hilisemas linnas kogeb Mats Traadi tegelane sedasama igatsetud vaikushetke: „Pehme kohev lumi varjundas halle paneelmaju, autod ja trollidki liikusid summutatult” (Traat 1985: 297).

Hobutramm ilmus eesti kirjandusse peagi pärast rööbaste mahapanekut. Augustis 1888 avati Tallinnas Narva maantee liin, sama aasta septembris Tartu maantee liin (Olander 2008: 14). Vilde on kujutanud „tõsiste sündmuste järele” kirjutatud uudisjutus „Kuul pähe!” (1891) hobutrammi kui juba kindlalt linnapilti kuuluvat sõidukit. Mõni aasta varem avaldatud romaanis „Kuhu päike ei paista” (1887–1888) kasutasid tema tegelased Kadriorgu sõiduks veel hobuerasõidukit, trammi sisse­toomine oli aga mõnevõrra ootuspärane: Vilde oli naasnud Berliinist, kus konka sõitis 1865. aastast.(10) Moskva hoburaudteed oli eesti lugejale tutvustanud juba 1884. aastal Moritz Maximilian Põdder haritlasromaanis „Bob Ellerhein”, kus seda kasutatakse meele­lahutuseks – turistina (Põdder 1977: 55).

Ruumi sotsiaalne heterogeensus on Vildel markeeritud: hobutrammis sõidavad koos jõukas noormees ja vaene tütarlaps, „uudisjutt” ongi üles ehitatud ühiskonnakihtide vastandusele. Ehk tahab noormees, kes tütarlapse trammiga mere äärde viib, sõiduga neiule muljet avaldada (kes ostis piletid?), või rõhutab trammisõit tüdruku iseseisvat loomust – Luiise Veber õpib ametit ja sarnaneb Vilde tulevaste hakkajate naistegelastega –, ent tekst ei too ühtki selgitust peale selle, et ühissõidukiga Vene turult Kadriorgu sõitmine on üdini loomulik. Hobutrammil oli Tallinnaski küljes lustisõidu maik (vt Olander 2008: 16).

Ehkki uuenduslik, oli see sõiduvahend olemuselt siiski vanamoeline, eriti kuna Riias ja Helsingis hakkasid elektritrammid sõitma juba 1901. aastal. Matthias Johann Eisen unistas sajandivahetuse paiku igatahes isesõitjatest automobiilidest, mis inimesi linnas ühest kohast teise transpordiks (Palamets 1999).

Modernse linna kujutamise juurde kuulus ühistranspordi närviline heligamma. Lieven Ameeli doktoritööst (2014) lähtudes oli ajavahemikul 1890–1940 Helsingi olulisim ühistranspordivahend tramm, seda ka kirjanduses. Rong tõi kirjandustegelase linna, aga linnapilti maakolkast eristavat elavust ja liikuvust andis edasi just tramm. Juhani Ahot on nimetatud soome kirjanduse „moderniseerumise üles­maalijaks par excellence”” (vt Ameel 2014: 34) ning tema teostes „Raudtee” („Rautatie”, 1884) ja „Üksi” („Yksin”, 1890) on sõidukid mitmekihilised kirjanduslikud motiivid. Need väljendavad muutunud aja- ja ruumitunnetust, linnastumise ja moderniseerumise üha kiirenevate protsesside tulemit (Ameel 2014: 34). „Üksi” kõneleb trammisõidust küll Pariisis, ent ka kirjandusliku Helsingi linnapilti kuulus troskade lõgin, ajalehemüüjate kiledad hõiked ja trammide vingumine: kõik see loob palavikuliselt kiirustava õhkkonna (Ameel 2014: 43). Lauri-nimelise tegelase jaoks Iris Uurto romaanis „Küpsemine” („Kypsyminen”, 1935) koondab tramm sellist linlikkust, mida tema ihkab: kiirust, kerget tempokust, kollektiivsust (Ameel 2014: 177).

Eesti kirjanduses on üks ajakasutuse muutumise näiteid Vilde romaani „Raudsed käed” (1898) algus, kus talumees Villem Luik otsustab minna Narva Kreenholmi tööle, upitab end koos tütrekesega aurutõlda ning maailm hakkab liikuma hoopis teise kiirusega kui enne (Vilde 1928: 11). Tiit Hennoste on kirjeldanud modernse linnakeskkonna tulekut eesti luulesse: 1914. aastal „Rohelises momendis” ilmunud noore Henrik Visnapuu luuletuses „Oktoobri õhtu suurlinnas” esineb „vist eesti luule esimene moodsa aja linnapilt elektrivalguse, jõelaeva, auto ja trammiga”, eesti avangardi esimene ajutine hetk (Hennoste 2019: 42). Marie Under, „[o]tsides sõnu uue aja häälte kohta”, kirjutab luuletuses „Tänaval” „läkastavatest autodest ja trammide tinahtamisest” (Hennoste 2019: 43). Visnapuu linn on seejuures uduselt, unistavalt helge: valgusmeeleolude kõrval kostab helidest laeva jorin, auto torin ja „tramvaide tim tim tim” (Visnapuu 1914).

Tallinna trammi ajalugu kujutab 1932. aastal ilmunud „Tõe ja õiguse” IV osa, nn Karin Paasi romaan, mille lõpus täituks justkui naise varasem kujutluspilt. Karin tunneb end seismas otsekui kuristiku serval, mingisuguse põhjatu sügavuse ees:

Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. [---] sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega [---]. (Tammsaare 1983: 153)

Ainult et peletis ei lähe seekord eest ära, sügavus ongi põhjatu. Abikaasa Indrekule järele sööstev naine ei märka mäest alla kiirustavat trammi, mille hoogu ei saakski pidurdada.

Heino Puhvel (1983: 393) on osutanud Tammsaare ettevalmistustöödele vastava ajajärgu kujutamiseks – näiteks luges kirjanik hoolega 1920. aastate ajalehti. Seega ei ole ekskurss tänavapilti kohatu: hobutrammi asemel oli kasutusele tulnud aurutramm Kopli liinil (1915) ja linnas mootortramm (1920). Ehkki elektrirong ja -tramm on mõlemad XIX sajandi viimase veerandi leiutised (Taylor 2001: 14), hakkas elektri­jõul tramm Tallinnas sõitma alles 1925. aastal. Aga bensiinimootoriga tramm oli 1920. aastate alguses kahtlemata uudis, mida kirjanduslikku linnakeskkonda sisse kirjutada. Need olid ümber ehitatud konkavagunitest ja sõitsid tasasel maal 30–35 km/h (Olander 2008: 26).

Karini enda linnaline element või tema meelest talle sobiv sõiduvahend oleks pigem auto. Tammsaare kujutab sarnaselt Vallakuga esimest vabariigiaegset majanduskriisi, mis hõlmas aastaid 1923–1924, ja Karin mõtleb: „Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isaltki peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi.” (Tammsaare 1983: 61) Küll aga leidub tal sõidutajaid. Kui ühissõiduki juures on toonitatud naise iseseisva sõidu võimalust, siis auto kasutamine loob Karinile ühtpidi võimaluse kuramaažiks eraautos kui privaat­ruumis, teisalt saab kogu linn tema afäärist autojuhi suu läbi teada. Trammiõnnetus on romaani grande finale: „[---] siis, kui Karin tahtis maksku mis maksab trammivaguni eest Indreku kannul läbi tormata, kartes muidu ta kaotada silmist, ja kui ta põrkas vaguniga nii võimsalt kokku, et see paiskas ta tüki maa peale kõrvale, püüdis kordnik ta lahutatud kätel kinni. Ometi kukkumise hoog oli nii suur, et paisatud keha libises kordniku käte vahelt tänavaprügitusele, kuid üsna õrnalt [---].” (Tammsaare 1983: 388) Romaani kaks viimast lehekülge on linnatänaval vahelduvate helide ja piltide virvarr: trammikella meeleheitlik helin; sõiduki all lömastuvad roosid, mille Tiina kokku korjab ja Karini jahenevasse rüppe asetab; inimhulga mesilaspere; seejärel kontrastiks vaikus, kui Indrek sõidab autos, süles veriste huultega abikaasa, ning saab talle ilmselt kõrvus huugavas üksinduses öelda: „Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda” (Tammsaare 1983: 389).

Karini tegelaskuju hukkumist on Henrik Visnapuu kurjalt kritiseerinud: „See on väga halb lõpp sellele romaanile. Autor ei oska teisiti lahti saada oma kangelasest. Veel halvem on see, kui Karini surm sümboolselt peab tähendama seda, et kui ta ei saanud surma Kristuse(11) revolvri paugutamisest, siis ta ikkagi pidi surma saama. Kõigi märkide järele aga Karinis algas uuestisünd. Väga võimalik, et sellise jumala­mehe kõrval, nagu seda oli Indrek omas loomus, abielu enam võimalik ei oleks olnud.” (Visnapuu 1933) „Kas on võimalik mingi tunne, mis pole küll õnn, kuid pole vähemasti enam piin?” kahtles Anna Karenina (Tolstoi 1984: 329), kellele Karini õnnetu saatus kahtlemata mõtlema sunnib, ehkki proua Paasi käike linnaruumis oleks huvitav võrrelda ka sellega, kuidas kasutavad linnamaastikku Virginia Woolfi nimi­tegelane romaanis „Proua Dalloway” (1925, e k 1998) ja John Galsworthy kange­lannad (eriti kuna Tammsaare oli viimase romaani „Valge ahv” (1924, e k 1928) tõlkija).(12)

1950. aastal võeti Vorkutast vabanenud Raimond Kaugver vangilaagris omandatud velskripaberitega tööle Tallinna trammitrusti, kus ta töötas ka remonditöölisena, lumesaha- ja trammijuhi ning 1953–1961 teedemajanduse meistrina (Kruus 2000: 641). Tema esimese novellikogumiku nimilugu, kuuldemänguna tuntud „60 minutit” (1968), kujutab traagilist vana-aastaõhtut Kopli-Kadrioru trammis – selle liini sõit kestis täpselt üks tund. Kurva trammijuhi lugu katkeb poolel teel, sest autor on kasutanud võõritusefekti – jääb lahtiseks, kas tramm põhjustab liiklusõnnetuse või mitte. Ent psühholoogiline pinge on keritud juhikabiinis plahvatuslikuks juba enne, nii et võib-olla olekski kõige ahistavam olnud just liinil jätkamine.

Kontrastiks peatun kahel uusima eesti kirjanduse unistustetrammil, mis sulanduvad linnamaastikesse. XXI sajandi teisel kümnendil on Maarja Pärtna (2018: 647) kirjeldanud üht unenägu: „On sügis, sooja vaskse valgusega, mis voolab oktoobris aeglaselt mööda Tartu tänavaid nagu sulametall, ja kollane tramm sõidab kella andes Riia mäest üles. Rutakas tulek laseb tal paista vaid vilksamisi, välgatuse ja värvisööstuna, pigem tajun linnaruumis ta kohalolu, kui näen teda või pean ta nägemist võimalikuks.” Minategelane kohtab trammi ikka vaid vilksamisi või distantsilt, „kõrgelt, kaugelt linna kohalt”, kuni:

Ma istun suveõhtul „Barlovas”. Olen trammirööbaste kõrval tahtmatult mäest üles tulnud, õhk on palav ja pisut niiske, mul on igav, ma ei mõtle eriti millelegi. Siis tunnen seda, väga lähedal – lõhna, hingamist, häält, kellahelinat. Ma ei ole siin üksinda. Ma pole valmis. Kes oleks? Kuid hetkel, kui tramm mu ees peatub, tean kindlalt vaid üht – et silmades, millesse ma vaatan, on metsik allumatu ilu, et nad on ühtaegu õrnad, nukrad ja avarad. Et see avarus tõmbab mind üleni endasse, rajalt kõrvale, turvalisest etteantusest väljapoole. (Pärtna 2018: 647)

Tramm näib sobivat orgaaniliselt Tartu linnapilti: „Rööpad tulevad Ülejõelt üle Võidu silla, kulgevad Riia mäest üles, „Vanemuise” kõrvalt läbi ja suunduvad mööda Tähe tänavat kuhugi Karlovasse” (Pärtna 2018: 646). Sellega kohtumise esmane põhjus on kurb lahkumineku sügis, viimane põhjus aga ühe uue suve julgus äkki jälle elada. Seegi tramm ei ole turvaline ruum, koondades ka ohte ja lõpuks sööstes avarusse. Ning kellele minategelane õieti otsa vaatab?

Paavo Matsini romaanis „Gogoli disko” (2015) on fantastiline tramm vajalik nii teekonnaks kui ka kohtumiseks, mõlemad on muidugi mis tahes romaani süžees tarvilikud elemendid. Poolast sõjasaagina Viljandisse toodud trammiliin annab kogu tegevusruumile (või ka üldse romaanile) telje ja varustab selle reljeefiga: läbib järve­aluse tunneli, ronib lossimägedesse. Maa-alune ja maapealne omavad mõlemad romaanis niikuinii olulist tähendust: surnuist ülestõusnud Gogol tuleb trammi peale hauast, linnas tegutsevad allmaailm ja põrandaalused, lisaks on olemas metroo, mis on küll igaveseks suletud ja millega tegelastel seostub linnaruumist eestlaste likvideerimise, kuhugi küüditamise stseen, „[l]õputu hämarus ja kurbus” (Matsin 2016: 75).

Matsin on romaani ilmumisaastal avaldanud lühikese selgitava kirjatüki „Sõites trammiga Viljandis…”, kus avab unenäolist trammimängu, milles olid osalised ka Lauri Sommer ja Valner Valme. Sommeri unistustes sõidaks tramm minevikku, see trett oleks äärmiselt läbimõeldud „liikuv idyll” (Matsin 2015: 1190), aga kuidagi teostamatu. Matsini tramm on sellest erinev sõiduk tulevikus või paralleelreaalsuses, mis haagib endale külge erinevaid tähendusvälju. Trammikujutuse realistlikud küljed näivad olevat sõiduki kirjeldamine taskuvaraste paradiisina ning trammist lähtuv läbimõeldud linnaplaneering – jällegi tundub usutav, et tramm linna sobiks. Aga trammist fantaseerimise põhjendus on eelkõige kirjanduslik. Kus saaks pätt ellu­ärganud Gogolit paremini kohata? „[---] ühe „Gogoli disko” tegelase, vana tasku­varga Konstantin Opiatovitši pärast tundus mulle vajalik isegi Tartu-suunaline rööbastik kuni võsas puhkava Juudi kalmistuni” (Matsin 2015: 1189). Seega juba tegelase jaoks oli vaja (just sellist) trammiliini. Matsin aga märgib lõpuks, et päriselt tema koduni kulgev tramm oleks ta kodukassidele liiga „bulgakovlikult-saatanlikult meelitav” (2015: 1191). Romaani trofeetrammilgi on kindlasti seoseid Moskva kuulsaima trammiga.

 

Ühendusteed Tallinna magalatega

Maailma esimest trolli, trammi paindlikumat järglast, katsetati Berliinis 1882. aastal, Tallinnas avati esimene trolliliin 1965 (Olander 2008: 100, 102). Holger Kaintsi romaanis unistab tegelane Jaagup trollist 1940. aastate lõpul:

„Küll ma tahaksin juba näha seda tulevast nõukogude linna, mis siia varsti kerkib!” õhkas mees ja Rilma tundis kõnetooni järgi ära tolle Jaagupi, kellega nad ammu tagasi olid mööda linna pikki tiire jalutanud.

„Siia tulevad vägevad kivimajad, sotsialistliku ühiskonna lossid, sammaste ja tornidega. Paari aasta pärast hakkab Tallinnas sõitma trolleibus, see on juba kindel, kõik otsused on tehtud [---].” (Kaints 2016: 289)(13)

Kui Mati Unt n-ö lõi „Sügisballiga” (1979) Mustamäe (Luik 2005: 779) ja kirjutas romaani sisse trolliliini, talletas ta ühtlasi tegelikkust. Linnaosa esimesed majad valmisid 1964. aastal, plaanipäraselt pidi Mustamäed ühendama kesklinnaga tramm, ent novembrist 1967 hakkas mööda Sõpruse puiesteed sõitma trollibuss (Olander 2008: 104).(14) See oli mõtteline (ruumisuhtelt ehk pöördpidine) järg Kopli trammile, aurutramvaile, mis seati sisse selleks, et töölisi Kopli laevatehastesse transportida (Olander 2008: 22). Õismäe ja Mustamäe magalatest käidi erinevatesse linna­piirkondadesse tööle ja naasti õhtul.

Tallinna puhul on Keuneni raamistiku kolmas etapp, mis käsitleb kaugemate äärelinnade vohamist, pisut erinev sellest, millele hollandi keeles osutab uudis­keelend de nevelstad, udulinn („linna-ala, milles jagunemine linnaks ja maaks ei ole selgesti märgatav”) ning Itaalias väljendid la città diffusa ja la città autostradale ehk linnapiirkond, kuhu viib maantee/kiirtee (Keunen 2019: 165). Ühine on hajusus, aga Tallinna magalauuslinnad ei meenutanud aedlinna ja seal nappis linlikkust leevendavaid rohealasid. Üldkasutatav liikumisvahend oli Tallinnas aga ühistransport. Kui läänemaailmas algas toona autostumine (Taylor 2001: 272) ja ühistransporti tabasid mõneks ajaks langusaastad, siis ehkki ka Eestis elas 1960. aastate alguseks linnas juba ligikaudu 2/3 elanikkonnast, oli auto defitsiitne luksusese (vt Rattus 2013: 19–20). Erasõidukite arv hakkas Nõukogude Liidus kasvama alles 1970. aastatel seoses Žiguli tootmise alustamisega ning autod muutusid kättesaadavamaks 1980. aastatel (Rattus 2013: 24). Aga siiski ei sõidetud linnas niivõrd autoga, sellega mindi maale sugulaste juurde või suvekoju (Rattus 2013: 19) või reisiti, nagu seda tehakse Mari Saadi jutustuses „Mida teha emaga” (1978) ning Kaugveri romaanis „Pariisi lõbusad naised” (1985).

„Sügisballis” (mis muide algab samuti juhita veduri peaaegu põhjustatud õnnetusega) kogetakse trollisõitu kui loomaaeda, kus loomad on pressitud puuri nii tihedalt, et ei saa liigutada (Unt 1979: 137). Nii oli see ka päris-Tallinnas. Kristel Rattus on tsiteerinud meenutust 1970. aastatest:

Kõigepealt tulime jalgsi trammi peale, sellega Võidu väljakuni, sealt edasi trolli peale ja Mustamäele Sääse peatusse ja sealt edasi jällegi jalgsi koju. Tihtipeale olid õhtuti nii tramm kui ka troll inimesi puupüsti täis, istumisvõimalusi polnud, lapsed seisid, surusin neid siis tugevalt enda vastu, et neid ära ei tallataks, ja kuna neid väikeseid pambukesi seal kuskil all, inimeste jalgade juures ei nähtud, oli täitsa tegu neid kaitsta. Kergem oli siis, kui lapsed seal all nutta tihkusid, siis püüdsid inimesed neid ise ka säästa, ei trüginud nii ligi. Minu ütlemistest, et ärge trügige, siin on lapsed, ei tehtud suurt väljagi; ühel korral hoopiski üks vene naine, kes ise istus, küsis: „Miks nad teil pirisevad?” Ma ei vastanud sellise lolli küsimuse peale midagi. Tahtmine oli ka ise pirisema hakata. Kahte last korraga, eriti sellises inimmassis, ei jõudnud eriti süles hoida. Vankriga/käruga ühissõidukis olemisest pole mõtet enam rääkida. (Rattus 2013: 25)(15)

Undi „ilukirjandusliku regionaaluurimuse” (Tomberg 2008) objekt on kaks korda nii suur kui New Yorgi Keskpark ja rahvaarv ületab kahekordselt Gröönimaa ja Bermuda saared (Unt 1979: 55). „Sügisballi” Mustamäed on vaadeldud autonoomse, saaretaolise ruumina, kuhu seal elavad inimesed on omamoodi suletud (Tomberg 2008), see kujutab endast nõukogude modernsuse kriitikat ja peegeldab 1960. aastate tehnoloogiavaimustuse vaibumist (Annus 2015: 65). Võib-olla on Undi Musta­mäe ka millegi suurema väike mudel: suletusega saab programmeerida tahtetust, ruumilist (ja seejuures hirmutavat) ettemääratust. Romaani tegelasi ühendab üksindus (Tomberg 2008; Annus 2015: 65), suutmatus suhelda, mis näib ruumi survet omakorda võimendavat. Ja ehkki võimalus oleks justkui olemas, ei ole kindel, kas „Sügisballi” Mustamäe elanikud üldse linnaosa piiridest väljas käia tahaksid. Troll sõidab küll, aga võib-olla kasutavad elanikud seda vaid linnaosasiseselt, või kujutab töölkäimine nende jaoks päeva ebaolulist etappi. Ehk on „Sügisballi” tegelase linnaehitajast arhitekti Maureri kõrval ühe tegelasena esineva Leo Lapini unistus mõtteliselt juba täide läinud: Le Corbusier’ nelja nõudega ideaallinna, kus peab saama elada, töötada, puhata ja liikuda (Unt 1979: 91), on Lapin tahtnud rajada veelgi pisemasse suletud süsteemi ehk mikrorajooni, kus oleks ka spetsiifilise rohealana surnuaed, et ei olekski tarvidust kunagi mikrorajoonist väljuda (Unt 1979: 121).(16) Troll, oma korrapärasusega veel üks rutiini kinnistaja, ruumimustri tekitaja ja kontrollitud liikumise sümbol, meeldib arhitekt Maurerile. Romaanis on antud vihje sellelegi, mis Lääne-Euroopas muutis inimeste linnalist mobiilsust: televiisori vaatamine on põhjus, miks üksikemast tegelane Laura ei lähe (sõida) kodunt õhtuti kuhugi.

Mats Traadi lühiromaani „Rippsild” (1980) peategelane, noor naine Ola, on kesklinna ja Mustamäe vahelist trolliliini kasutanud ühel iseäranis helgel hetkel oma elus, arvates, et on leidnud suure armastuse.

Oli ilus valge õhtu, päikeseõhetusest heledal tänaval sammus ta trolli poole. Päevad olid pikad, palju pikemaks nad sel aastal enam ei läinudki. Suitsune linn oli sinivalges vines, tänavad paistsid puhtamad ja kõrgemad kui harilikult. Oli, nagu oleks maapind ja ererohelised, veel määrdumata puud kerkinud üles, taevale vastu.

Troll undas, Sõpruse puiesteelt hoovas niidetud rohu hõngu. Sealsamas autodevoolu kõrval pügaski noor vurrudega mees turtsuva masinaga muru. (Traat 1985: 285)

Trolli undamine tundub olevat mingi aja linnale niisama iseloomulik hääl kui trammi kellahelin. Ola kolib sel suvepäeval Kassisabast Mustamäele, jättes oma kirjandusteadlasest – Tammsaare-uurijast – abikaasa maha mehe pärast, kes näib koondavat erilist maskuliinsust: otsekohene ja rohmakas laia joonega käitumine, oskus konstruktoritöö kõrvalt autode ja suvilate remondiga raha teenida, „[k]äed õlast liikumatud, kanged, justkui ühest tükist, pea otse, silmad kahele poole vilamas, teraselt ümbritsevat tähele panemas, peale passimas, nii nagu šerif ameerika filmis, sammus Apo laudade vahel” (Traat 1985: 280).

Lisaks soetab Apo peagi auto – Žiguli, ehkki tal ei ole omaette korterit. (Ka Kaugveri kuuldemängus läheb naine trammijuhi juurest ära „autoga mehe” juurde.) Auto tagab paarile ajutise privaatruumi, ent igapäev kahetoalises Mustamäe korteris koos Apo lahutamata naise, ema ja Ola lapsega eelmisest kooselust purustab nende suhte. Kui Ola tuli oma abikaasa juurest ära mööda Sõpruse puiesteed undava trolliga, siis „[a]eg oli edasi läinud, raske öelda, kuhu, kuid seekord kolis Ola autoga. Apo tõstis kaks kohvrit pagasiruumi, laskis kaane mürtsudes kinni. Velvol oli süles Vilma ostetud pruun karu, kaenlas Kaida kingitud kallur. Nii sõitsid nad Õismäe poole – vastu uuele elule ja uutele katsumustele.” (Traat 1985: 308) Teksti põhjal oletades kolib Ola linna vastehitatud nurka Järveotsa teel Harku järve ääres, ühiselamutüüpi hoonesse. Majani, mille aknad on õhtukaarde, ühistransport toona sinna õieti ei ulatunudki, ehkki Väike-Õismäe ringile tõi linnast „pungil Õismäe buss” (Traat 1985: 316). Korter on linna serv, ühe maailma tuuline lõpp.(17)

Traadi lühiromaani pealkiri kujutab endast Ola vaimse hapruse metafoori, süžee võiks aga olla tüüpiline noore kangelase linnatuleku lugu. Linn on Ola ühe majanaabri sõnutsi vangla ja vähihaigus, aga vana segane mees ütleb ka, et „kogu maailm on linn” (Traat 1985: 320). Olale tundub, et juurtega päriselt maapinnas tunneks ta end paremini, ning Väike-Õismäe servalt kolibki ta maale tagasi, olles läbi elanud veel ühe vaimse kokkuvarisemise. Millega ta sinna sõidab, ei tea. Ola on juba loomult raskemeelne(18) ja tõenäoliselt ei olegi ta kunagi (enam) päriselt õnnelik, ehkki saab endaga nüüd hakkama. Romaanis tõusev ja langev pinge on struktureeritud ka tema sõitude ja kolimiste kaudu: hingetõmme, uus algus ja eluetapp, uus arengu­etapp ka linna kasvamises, uus sõiduvahend, ehkki domineerib troll, seda ka ülekantud tähenduses. Ei saaks küll öelda, et „inimene on troll” või et „Ola on troll”, aga Traadi tekst tõstatab omakorda küsimusi indiviidi võime kohta iseseisvalt tegutseda. Doktor Levin ütleb Olale:

„Kujutage ette trolli. Teie olemus, teie programm ja struktuur, kõik see, mida te muuta ei saa, on trolliliin, teie väline mina aga sõiduk, olete oma eluavaldusis piiratud nagu meie kõik, käite kindlat teed nagu troll juhtmeid pidi. Päevast päeva, aastast aastasse võtate vastu ja saadate ära külalisi, vestlete nendega, olete saavutanud omal alal vilumuse, kuid nüüd on see liin, ma ei ütleks et katkenud, see oleks liig, igatahes annab ta lühist, õige pisut muidugi, kuid annab. Eks?” (Traat 1985: 269)(19)

Unt ja Traat on mõlemad oma väidetes vastuolulised: rutiin on tappev, aga seda on ka liinilt mahajooksmine.

 

Liinid, mis meid loovad

Neljas agregaatolek, plasmaolek, märgib Keunenil linna nn virtualiseerumist: „plasma­ekraane võib pidada linnaelu uuemate kujude locus’eks, modernsuse uusimas faasis esile tõusnud „immateriaalse linna” meediumiks” (Keunen 2019: 166). Selle oleku alla võib arvata blogides ja sotsiaalmeedia kaudu loodud linnade representatsioonid.

Veronika Kivisilla lühivormikogumiku „Kuni armastus peale tuleb” (2018, täiendatud trükk 2020) alged peituvad Facebooki postitatud päevamuljetes. Taas võiks raamatu teljeks nimetada üht ühistranspordiliini, seekord elektrirongi,(20) ehkki minategelane sõidab ka bussiga või rändab jalgsi. Huvitav on võrrelda Kivisilla teksti samal aastal teisel pool maakera Seattle’is ilmunud blogipostituste-raamatuga „Liinid, mis meid loovad”, mille autor, fotograaf ja filmimees Nathan Vass teenib Seattle’is leiba ühissõidukijuhina.(21) Peatükkide raamistik on mõlemal juhul mõni päevasündmus. Vass kritseldab märksõnad paberile, hiljem taastab kogu situatsiooni, püüdes tabada kõnekeele nüansirikkust (Vass 2018: VIII), Kivisilla kasutab märkmikku, kuhu paneb loo vahetult kirja (Postimees 2018) – ilmselt samuti märksõnutsi; tulemus on tulvil sõnamänguvõlu ja situatsioonikoomikat.

Vassi raamatu eessõnas osutab Paul Constant (2018: XI), et autor on viie aasta jooksul üles tähendanud nii liigutavat suuremeelsust kui ka teravaid kokkupõrkeid, seda, kuidas Seattle’i nägu muutub, ning ka kõik selle, mida ühest ühistranspordi­vahendist leida võib, kunstist väljaheideteni. „Vass tõepoolest vaatab asju” – märkab peeni detaile, võtab arvesse konteksti (Constant 2018: XII). Niisama (südamlikult) terane on Kivisilla. Vassi kirjutamisstiili iseloomustus – blogi rütm muutub sügavamaks, selles tekib kirjandusteosele omane ajakasutus, tegelased esinevad korduvalt ja avanevad üha rohkem, autor näeb tema liinil sõitvaid lapsi suureks kasvamas, nii et kõik kokku moodustab ühe linna mitmetahulise loo (Constant 2018: XIV) – sobib ka Kivisilla raamatu kohta.

Erinevusedki väljenduvad tekstis kirjeldatud sündmustes. Vass juhib enamasti üht Seattle’i kurikuulsamat liini läbi Rainier Valley, Kivisilla igapäevamarsruut on rahulik Pääsküla-Tallinna rong. Vass on sorteerinud blogipostitused raamatuks temaatilist tervikut otsides, Kivisilla kerib aega tagurpidi: lapsed tema raamatus jäävad aina väiksemaks, nagu vaataks neid läbi tagurpidi pööratud kiikri, mis lisab omakorda ruumis liikumise metafoorsust – sealt kaugelt nad hakkasid ükskord tulema.

Ühistranspordis kui kindlate piiridega ruumis põimuvate lugude avastamise võlu on Andra Teede analüüsinud Riikka Pulkkineni loomingu arvustuses. Romaani „Tõde” („Totta”, 2010, e k 2011) üks võtmekangelasi Anna armastab tiirutada Helsingis trammiga ja „võõraste inimeste elukäike ette kujutada, mõelda välja, kas nad on armastatud, kust nad tulevad. See kõlab nagu iga (noore) kirjaniku soendustrenn, see on nii tuttav.” (Teede 2013: 121) Samamoodi on Anti Saar kirjutanud raamatus „Tekste siledast ruumist” (2009) inimestest Pariisi metroos. Kivisilla ja Vassi tekstide ehk olulisim sarnane nimetaja on aga pisikeste ühismaailmade tekitamine. Ühistranspordi kasutaja on ühe linnaga seostuva kogukonna liige ja võiks oletada, et ta tuleb linnas oma eluga toime. Vassi raamatust aimub aga, mis saab (või õieti ei saa) neist, kel pole võimalik ühistranspordiga sõita. Ta võtab näiteks peale kodutu, kelle on mööduja räpaga üle valanud ja eelmised sama liini juhid keelanud tal bussi peale tulla: „Nägin ta ilme väsinud agooniat, nägu, mis püüdis pinnale jääda” (Vass 2018: 43–44). Reisijatest moodustub omamoodi toetusgrupp, kes arutab, kus mees end ja oma riideid pesta saaks, kas keemiline puhastus on siis veel lahti, kui buss sinnakanti jõuab, ja jäledast haisust ei tee keegi välja. Vass näib üldse lootvat, et sõidust tema bussiga ja headest sõnadest saab vähemalt kellegi jaoks mõnda paremasse kohta või ellu viiva teekonna algus.

Kivisilla puudutab üksindust ja inimeste tuge kurval hetkel (2018: 27), millestki osa olemist ja saamist, isegi kui see on vaid käik linna teise serva (2018: 95). Sotsiaalse äralõigatuse probleemidele ei ole ta tekstikogumis vihjanud, oma luules küll on. Võib-olla ei ole liikumisvõimaluse puudumine Tallinna vähekontrollitud, tasuta ühistranspordi juures otseselt teemaks, ehkki inimene võib siingi hätta jääda. Nii Kivisilla kui ka Vassi kujutatu on aga maailm, „mis eeldab ainulaadset olekut, valmisolekut olla avatud parimatele võimalikele võimalustele – ja suutlikkust neid võimalusi selgelt näha, neis täielikult kohal olla” (Kaus 2018: 221). Vass näeb bussisõitu kui võimalust avastada maailma igas mõttes, väljast ja seest, Kivisilla poetiseerib argisust, ühendades üleelusuuruse ja igapäevasuse pinge (vt Kaus 2018: 217). Vassi ühest mõtisklusest kumab ka selle pisikese maailma ühe hoobiga purustamise võimalus: noor bussijuht vihjab 1998. aastal juhtunud, õnneks vaid kolme hukkunuga tragöödiale, kui hullunud reisija tulistas ühe liini juhti ja ühissõiduk kukkus Unioni järve kaldaid ühendavalt Aurora sillalt kortermaja katusele (Vass 2018: 147). Vass ei kirjelda juhtunut lähemalt, niisiis peab uudishimulik lugeja guugeldama, et teoses kujutatud ja tegeliku Seattle’i vahel kontakte otsida, ent raamat kutsub seda tegema niikuinii. Selles mõttes need raamatud erinevad: Kivisilla proosakogumik meelitab pigem raamatus kujutatud maailma, sisemisele reisile.

Arvatavasti on loonud või loovad sarnast kogukonnatunnet ühistranspordis – lootes just ilukirjanduse kaudu suurendada inimestevahelist mõistmist – luuleprojektid Londoni (vt Poems…) ja Brüsseli metroodes (vt About Transpoesie)(22), trammiluule UNESCO kirjanduslinnas Heidelbergis (vt UNESCO kirjanduslinnad 2018) ning Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Edelaraudtee ühine rongiluule projekt, samuti selle jätkuna ette võetud luule levitamine Tartu bussides (Hanson 2015).

 

Lõpetuseks

Käesolev ülevaade ei ole kaugeltki ammendav, ja kokkuvõtte asemel tahaksin tõstatada uusi uurimisküsimusi. Analüüsima peaks lähemalt üksikuid tekste, seda, kuidas on ühissõidukis reisimist tajutud ja kirjeldatud, arvesse võttes erinevaid ajaperioode ja laiemat tausta – nagu Elizabeth Amanngi (2018) on osutanud ilukirjanduse kõrval eksisteerivaile allikaile. Praegu jäi artiklis täiesti vaatlemata see, mismoodi võis ühissõidukite teke kajastuda näiteks toonases ajakirjanduses. Selliseid interdistsiplinaarseid seoseid on juba loonud Riho Paramonov (2019b).

Oluline oleks laste- ja noortekirjanduse aspekt, lapsed puutuvad ühistranspordiga paratamatult rohkem kokku. Meenub Ellen Niidu värssmuinasjutt „Imeline autobuss” (1968) ja noore luuletaja EiKi räpitekst „Tramm” (2019).

Huvitav küsimus on, kuidas on seostatud linn, seda läbivad teed ja neil kohtuvad inimesed; kuidas ühistranspordi kujutamine võib ilukirjandusteoses toimida kui linna tuiksoon, ruumilisuse tekitaja. 1993. aastal on tehtud lühike portreefilm Juhan Viidingust Kadrioru trammis, kus tema loetud tekstid seostavad akna taga mööduvat linna, selle hoonete ja inimeste lugusid. Pärast rumeenia luuletaja Cristian Popescu surma on sealsetes trammides lavastatud eksperimentaalteatrit pealkirjaga „Tramm nimega Popescu” („Un tramvai numit Popescu”), avamaks kirjaniku loomingu mitmehäälsust ning seal rõhutatud ühtekuuluvustunnet ligimeste vahel, olgugi nad võhivõõrad. Trammireisijad hõlmatakse etendustesse nii pealtvaatajate kui ka osalistena (Popescu 2014: 213–215).(23)

Siin käsitletud tekstide põhjal võib arvata, et kirjanduslik linn on ühistranspordiga vägagi kokku põimunud. Kirjandustegelase liikumine ja selleks kasutatav vahend kirjanduslikus linnas iseloomustavad linna arenemist, autori valitud sõiduriistad avavad mõnelgi korral tegelase loomust või seda, missugused ootused võivad tekkida lugejal tegelase jaoks loodud maailma tõlgendades. Võib-olla kõige huvitavam on, et kirjanduslikud ühistranspordivahendid avavad linnaelu selliseid külgi, mida ehk muidu liiga harjunult ja hajameelselt vaatleme, ning peegeldavad sealjuures linna arengut – Bart Keuneni mõistes tahkest olekust plasmalinnaks. Kordagi ei tohiks aga ära unustada, et tegemist on kirjanduse metafoorse, siiruviirulise „peegliga”.

 

Artikkel on kirjutatud HERA projekti „Public Transport as Public Space in European Cities: Narrating, Experiencing, Contesting (PUTSPACE)” külalisteadurina Åbo Akademi ülikoolis veebruaris-märtsis 2020. Kirjutamist on toetanud ka PRG908 („Eesti kesk­konnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”).

 

Elle-Mari Talivee (snd 1974), Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur ja muuseumiosakonna juhataja (Väikese Illimari 12, 11623 Tallinn); Tallinna Ülikooli teadur, ellemari@utkk.ee

Eesti Kirjandusmuuseumi videoloengud (https://www.kirmus.ee/et/tegevus/videoloengud) mais:

6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.

28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.

28. mail välja kuulutatud 2020. aasta Ilmapuu auhinna kandidaadiks sai liivi keeleteadlane ja kultuuritegelane Valts Ernštreits (liivipäraselt Valt Ernštreit). Ta on aastakümneid tegelenud liivi kirjakeele arendamisega, uurinud põhjalikult liivi sõnavara, liivi uusimat ajalugu, kirjandust, kohanimesid, liivi-läti keelesuhteid ning korraldanud liivi keele ja kultuuri õpetamist kooliõpilastele. Samuti on ta liiviteemalise portaali Livones.net pikaaegne toimetaja. Ilmapuu auhinda annab välja Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi nõukogu. Auhinna eesmärk on tunnustada soome-ugri hõimu­rahva kultuurilise identiteedi ja püsimajäämisega seotud koda­niku­algatuslikku tööd.

29. mail korraldati Tallinna Ülikoolis David Samoilovi 100. sünniaasta­päevale pühendatud konverents. Nn Samoilovi lugemised toimusid Tallinnas juba kuuendat korda. Veebi vahendusel võtsid konverentsist osa tema loomingu asjatundjad Venemaalt, Kasahstanist ja Lätist. Eesti teadlastest esinesid Irina Belobrovtseva (TLÜ) ja Roman Voitehhovitš (TÜ).

Augustis 2019 kaitses Olga Gaitšenja Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja eesti keeles kirjutavate vene emakeelega inimeste kirjutamisprotsessi kohta. Teema on mitmes mõttes Eesti keeleteaduses uus ning väitekiri püüab täita korraga mitut tühikut. Ühelt poolt ei ole meil eestikeelset kirjutamisprotsessi kuigi palju psühho­lingvistiliselt uuritud, ei võõr- ega emakeelsete kirjutajate seas, teiselt poolt napib uurimusi ka eesti keele kasutusest teise keelena eri kontekstides. Kuidas sünnib eri keeleoskusega üliõpilaste (eestikeelne) tekst, millises järjekorras seda kirjutatakse, mida ja kuidas parandatakse, kui palju miski selles protsessis aega võtab – kõigile neile ja paljudele muudele küsimustele otsitakse uurimuses vastuseid klahvivajutuste salvestuse meetodi ning ScriptLogi programmi abil, millega on salvestatud uurimise aluseks olev andmekogu. Lisaks konkreetse uurimismaterjali analüüsile, mis seisneb iga katses osaleva kirjutaja arvutiklahvide vajutuste salvestustes, arutletakse töös ka võõras keeles kirjutamise keeruka protsessi üle, lähtudes abstraktsetest kognitiivsetest mudelitest kirjutusprotsessi kohta.

Kokku 34 vene emakeelega üliõpilast pidid kirjutama teksti etteantud teemadel, kusjuures programm salvestas kõik nende klahvivajutused, see tähendab uute märkide lisamise, parandused, liikumised tekstis jms. 17 tugevamal üliõpilasel paluti kirjutada arutlev tekst teemal „Kas kõigile on vaja kõrgharidust” ja 17 nõrgemal üliõpilasel jutustav tekst teemal „Mida on mulle andnud ülikool”. Kirjutiste teemad valiti nii, et tugevamatel ja nõrgematel eesti keele oskajatel oleks sarnane temaatika, kuid tekstid oleksid erineva abstraktsuse tasemega. Andmestik jagati alarühmadesse tudengite keeleoskustaseme järgi (A2–C1) ja analüüsitulemusi võrreldi nende rühmade kaupa. Selles mõttes jätkab väitekiri keeleoskustasemete võrdluse uurimist, mille hiljutine näide sama juhendaja Annekatrin Kaivapalu käe all oli Mare Kitsniku väitekiri 2018. aastal.(1)

Klahvivajutuste salvestamist on uurimis­materjalina mujal maailmas ka varem kasutatud, uudne on see eelkõige Eestis. Siin on kirjutamisprotsessi (täpsemalt, tõlkimisprotsessi) sarnasest vaatenurgast uurinud Marju Taukar koos oma kolleegidega, kasutades küll mõnevõrra teisi meetodeid (ekraanisalvestisi), kuid otsides samuti vastust küsimusele, mida ütleb „tehniline” kirjutusprotsess mõtlemise kui protsessi kohta.(2) Olga Gaitšenja tõdeb eessõnas, et on meetodit õppinud eelkõige Soomes oma teise juhendaja Åsa Palvi­aineni juures. Soomes ongi klahvivajutuste salvestusmeetodit uurimistöös kasutatud peaaegu paarkümmend aastat, uuritud on näiteks kirjutamisprotsessi prantsuse keele õppijatel ja soome lastel.(3) Väikses kõrvalrollis on see meetod ka Leena Nissilä väitekirjas, mis käsitleb eesti keele mõju soome keele sõnavara ja rektsioonide õppimisele.(4) Turu ülikoolis on töös mitu ScriptLogi kasutavat keeleõppimise uurimust.

Gaitšenja dissertatsioon koosneb neljast publitseeritud artiklist ja kokku­võtvast peatükist. Artiklid on ilmunud Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamatus ja ajakirjas Lähivõrdlusi aastatel 2011–2017. Kolm artiklit on eesti, üks inglise keeles. Natuke kahju on, et ükski artikkel ei ole ilmunud suures rahvusvahelises ajakirjas, mille retsenseerimisprotsess oleks kaasanud rohkem rahvusvahelisi asjatundjaid.

Kokkuvõttev osa koosneb omakorda sissejuhatusest ja neljast peatükist. Tekst on asjalikult ja tihedalt kirjutatud ning hästi struktureeritud. Kasutatud kirjanduse üldhulk on aukartustäratav. Esitatud on rohkesti erinevaid kirjutamisprotsessi iseloomustavaid mudeleid ja arutletud käsitluste arengu üle. Samuti on täpselt kirjeldatud meetodit, lisatud näiteid uuritud tekstidest ja logifailidest, mis annab lugejale võimaluse natukenegi mõista uurimuse tehnilist külge ja selle keerukust. Eraldi on juttu kirjutamisprotsessist kui millestki kognitiivselt raskest, milles inimene on pidevas ülekoormuse seisundis.

Väitekirja neli artiklit edenevad loogiliselt. Tekst on tehniline ja seda on raske lugeda suure hulga sümbolite tõttu. Samas on näha, et keerulise andmestikuga on tehtud suur töö. Esimene artikkel juhatab sisse meetodi ja selle võimalused ning viib uurimuse läbi ühe osaleja andmete põhjal. Artikli väärtuseks on ka informandiga tehtud retrospektiivse intervjuu tulemused. On väga huvitav teada, kuidas informant ise oma kirjutamisprotsessi analüüsib. Väite­kirjast selgub, et kuigi teisi intervjuusid kasutatud ei ole, on need siiski olemas ja tulevikus on võimalik nende kaudu saada lisateadmisi kirjutusprotsessi teadvustamise kohta. Järgmised artiklid esitavad kogu materjali põhjal tehtud üldistusi üksikteemade kaupa.

Teine artikkel vaatleb mikrokontekste, mille all mõeldakse erinevat tüüpi siirdeid ühelt klahvilt teisele (nt sõnasisene, sõnadevaheline, lausetevaheline, kustutusklahvi vajutust või hiire liikumist sisaldav jms). Kontekste on statistiliselt analüüsitud nii esinemissageduse kui ka ajalise kestuse kaudu. Ootuspäraselt on pikimad pausid lõikude vahel, lühimad sõnade vahel. Eri taseme keelekasutajad on mikrokontekstide osas suhteliselt sarnased, näiteks ei vähene kustutuste arv keeleoskuse taseme tõusuga.

Kolmas artikkel käsitleb ehk intuitiivselt kõige lihtsamalt tajutavat kategooriat – parandusi. Kui eesti keele suulise kõne eneseparandusi on varemgi uuritud, siis kirjutatud keele paranduste käsitlusi teada­olevalt siiani pole. Meetod võimaldab registreerida kõik tekstis tehtud parandused, kuid muidugi üsna tehnilisel viisil. Eelkõige jagunevad parandused lisamisteks ja asendamisteks, mis omakorda võivad olla trükivead. Siinkirjutajatele näib kõige huvitavam vormiparanduste dünaamika: selgus, et vormiparandusi omakorda tüüpideks jagades on igal alltüübil erinev sageduslik jaotumus eri keeleoskustasemete vahel. Näiteks keeleoskuse tõustes suureneb sõnajärjeparanduste ja väheneb ortograafiaparanduste arv. Tulemused näitavad selget tekstiparanduste arvu kasvu kirjutajate keeleoskustaseme tõustes, kuid langust B2- ja C1-taseme vahel. Võrdluseks oleks soovinud emakeelse kirjutaja andmeid, kuid loomulikult on arusaadav, et see ei kuulunud väitekirja uurimis­ülesannete hulka.

Neljas artikkel käsitleb sujuvust, mis on defineeritud teksti kirjutamise kiirusena (suhtes iga kirjutaja individuaalse kiirusega). Arvesse võetakse ka kirjutamis­puhangute (katkestusteta loodud teksti­hulkade) pikkust. Tulemused näitasid sujuvuse pidevat arengut keeleoskustasemete tõustes, eriti suur erinevus oli B2- ja C1-taseme vahel.

Nii kõiki artikleid kui ka katuspeatükki iseloomustab autori suur lugemus ja eelnevate (enamasti inglise keele omandamist käsitlevate) uurimuste põhjalik ülevaade. Autor on pidanud oma uurimuse jaoks looma (või inglise keelest kohandama) suure hulga termineid. Üldiselt on need hästi õnnestunud, näiteks juba nimetatud, kogu väitekirja seisukohast oluline mõiste kirjutamispuhang. Mõned terminid on siiski mõistetavad ainult kasutatava meetodi raames. Näiteks ei ole üheselt arusaadav termin kontekstieelne parandus, mille all mõeldakse parandust teksti lõpus mõtte väljendamise hetkel (kursor on viimase tähemärgi järel) ja mis vastandub konteksti­sidusale parandusele, mis tehakse teksti sees. Nendest terminitest jääb mulje, nagu oleks kontekst ainult paranduse järel olev tekst, kuigi tegelikult kuulub ju konteksti mõistesse ka varasem, juba olemas olev tekst.  Eriti hästi ei kõla eesti keeles termin kontseptuaalsed parandused, millega tähistatakse eelkõige sisuparandusi.

Uurimus on teoreetiline selles mõttes, et otseseid järeldusi kirjutamise õpetamise/õppimise hõlbustamiseks tehtud ei ole. Seda oleks ka selle meetodiga ja selle materjali pealt võimatu teha. Puudub ju võrdlus emakeelsete kirjutajatega, kelle kirjutamisoskus peaks ehk olema võõrkeele eesmärgiks. Töös on siiski väidetud, et rakenduslik pool seisneb ka selles, et teadlikkus kirjutamisse haaratud protsessidest võib vähendada kognitiivset koormust ja edendada kirjutamisoskuse arengut (lk 88). Lugejale ei saa siin päris selgeks, kuidas see saab edendada kirjutamisoskuse arengut, st millist kasu ikkagi toob protsesside teadvustamine õppijale. Küll aga on uurimus oluliselt parandanud teadmisi sellest, kuidas kirjutamisprotsess klahvivajutuste poolt vaadates toimub.

Töö kõige suurem väärtus peaks olema selles, et otsustada, mida ikkagi klahvi­vajutused, pausid jms näitavad selle kohta, mida veel otse uurida ei saa: ajutegevust kirjutamise ajal. Siin oleks ehk oodanud natuke julgemaid arutlusi. Millised on kõige üldisemad järeldused, mida klahvivajutustest teha saab? Kui palju võib nendes järeldustes kindel olla ja kui suur osa on hüpoteetiline? Hiiglaslik töö, mis on tehtud tehniliste detailide uurimisel, ei ole ehk väitekirja kirjutamise ajaraamides veel saanud piisavalt distantsi, et suurt hulka statistilisi andmeid tõlgendada võõrkeelse kirjutusprotsessi sisuliseks iseloomustuseks. Küllap see veel tuleb.

RENATE PAJUSALU, MAISA MARTIN

Aado Lintrop. Minagi olin Jaakobiteel. Palveränduri märkmed. Tartu: Ilmamaa, 2020. 188 lk.

Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)­ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuu­pikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taas­esitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri kohustustega: teekonna ettevõtmise juures sai otsustavaks asjaoluks Santiagos toimuv üleilmse etnoloogide ja folkloristide ühingu kongress, mis niisiis paneb Lintropi camino’le punkti. Palverännupäevikut raamib aga mitu kuud hilisem viibimine Visby loomemajas.

Raamatu pealkirjas leiduv minagi võib tunduda kergelt (enese)irooniline, arvestades Santiago de Compostelasse matkamise ja selle raamatuna kajastamise populaarsust tänapäeval, samuti palverännaku hindamist muu hulgas ideaalse võimalusena „kohata inimesi ja kuulata nende lugusid”(1). Lintrop otsustab ka ise seada oma missiooniks sellel teel „rääkida lugusid [---] peamiselt väikerahvastest – mansidest, udmurtidest, setodest. Ka oma välitööde kogemustest ja mälestustest.” (Lk 117) Kõiki religioone võrdselt austamisväärseks pidav autor on aga teele asunud „tahtega [---] ennast arendada”, „mitte jumalat teenida” (lk 187) ega ole oma tavaharjumustest päris vaba („laen iga päev mõne pildi molovihikusse”, lk 92). Nii mõtiskleb ta paratamatult selle üle, kuivõrd ta üldse on päris palverändur, keda niisama uitajast või sel teel odavaid öömaju ärakasutavast turistist eristab üldarusaamas kas siis sügav usklikkus või vaimne ummikseis, mille tõttu otsitakse argistest elumuredest vabal camino’l iseäralikku meeleparandust. Vastandus moodsate (nt ümbritsevasse meelelise neeldumise asemel klappidest muusikat kuulavate) ja tõtakate (ülearu sportlikult liikuvate) peregrino’dega on siiski terav: Lintrop rändab üksi ega otsi kramplikult toda camino osaks arvatavat ühtekuuluvustunnet, püüab aga tajuda „kohalikke rütme” ja rangelt keskenduda kõndimisele kui füüsilisele kulgemisele (päevatee võetakse kokku nii kilomeetrites kui ka sammudes). Seetõttu võngutavad tema meelelist ülevust või paikkondlikku elevust lihtlabased olukorrad (vihm, ulguv tuul, villid jalgadel, öömaja- ja söögi­otsingud jms), millest muidugi sugeneb kirjelduslikku raugust ja tükati monotoonsust. Ent küpsele vaimurändurile on ehk loomu­omanegi ettevõtmise toime, kaasteelistega kohtumiste ning enese ja maailma üle arutluste sõnastamine tasakaaluka sumedusega.

B. M.

Jüri Talvet. Tundmised. (Kaasaegne mõte 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 207 lk.

Tänapäevasele esseistikale keskenduva raamatusarja „Kaasaegne mõte” algataja ja alalhoidja Jüri Talvet on taas andnud isikliku panuse, et tänavu 15-aastaseks saav, ent prestiižselt harva ilmuv sari liialt ei soikuks: 69 lühivormis arutlust sisaldav „Tundmised” on Talveti kolmas teos sarja avaraamatu „Sümbiootiline kultuur” (2005) ja esseežanri alusepanijale Michel de Montaigne’ile suunatud filosoofiliste ja kultuurilooliste mõtiskluste („Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine””, 2014) järel. Kõigi kolme ainering on laias laastus sama: „kultuuri vahekord loodusega, ühiskonnaga ja (kordumatus ajaraamis) isikliku eksistentsiga”, nagu kinnitab kaane­tutvustus. Ent rõhuasetus on igal raamatul erinev, nagu ka tõukepunkt, mis sedapuhku on sama efektne kui Montaigne’ile kirjutamise mõte: iga arutluskäik on pealkirjastatud kesksele teemale osutava juhtlausega (või kahega), mis pärineb hispaania baroki esindusteosest, Baltasar Craciáni filosoofiliste miniatuuride kogumikust „Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst” (1647, e k Talveti tõlkes 1993 ja 2019, tõlke esmaversioon kandis pealkirja „Käsioraakel ja arukuse kunst”).

Paljuski moralisti vaatepunktist lähtuvate esseede arutlused kulgevad üldkultuurilistest väärtustest ja maailmapoliitikast kuni armastuseni. Korduvalt esile kerkivad probleemkohad moodustavad aga tüüpilised kobarad: hingelis-vaimsete väärtuste ja loovuse taandumine tehnilis-­materiaalse progressiusu, virtuaalsuse ja kasumlikkuse ees, uutes sugupõlvedes matslust kasvatava (vt lk 72) massikultuuri pealetung, samuti moraalse ja emotsionaalse arukuse unarul-­olek igapäevases toimimises jne. Tänapäeva suurimateks pahedeks näivadki Talveti silmis olevat teadus-tehnoloogiline õhin ja rahahimu, rajumalt väljendudes „infotehnoloogilis-plutokraatlik türannia” (lk 28), mis kahjustab nii vaimu kui ka füüsist, ja seda ei väsi ta kordamast. Ometi ei suubu see korduvus lihtsalt torinaks kõige üha uueneva ja edeneva pärast. Talveti kriitilisus ühiskonna ja kultuuri seisundi suhtes, teatud (humanitaarsete) põhiväärtuste perspektiivist kahtlemata asjakohane, väljendub delikaatselt ning on sümpaatnegi, kuivõrd see saab arutluste käigus alati avara­pilgulise raami, mis lähtub suuresti looduse mõistmisest elu terviklikkusena ning „loovusliku kultuuri” idealiseerimisest. Kultuur on Talveti hinnangul „ühiskonna tegelik alus, tema moraal ja hing, nagu ka tulevikuväljavaade” (lk 75) ning ühtlasi väikeste rahvaste „iseolemise tugevaim kaitse” (lk 165). Enesest mõista leiab Talvet haardeka õpetlasena tänapäevase ainese lahkamiseks alati tuge maailmakirjanduse klassikast (sagedamini on toodud kirjanduslikke näiteid Thomas More’i „Utoopiast”). See on tervikuna inspireeriv, eriti kui ärihuvid ja kasumlikkus on maa­ilmas ühtäkki pausil.

B. M.

Kaia Leht. Tillemanni kella all. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2019. 632 lk.

„Tillemanni kella all” on Teise maailmasõja aegset Tartut ja selle haritlaskonda käsitlev ohtrate piltidega varustatud mahukas teos, mille keskne tegelane on autori vanaisa Elmar Lani. Lani oli advokaat ja Vabadussõja veteran, kes kuulus muu hulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Tartu Meestelaulu Seltsi ning osales Teise maailmasõja ajal põrandaaluses tegevuses.

Raamatu esimese poole moodustab Elmar Lani fiktiivne päevaraamat, mille autor kirjutas oma vanaisa dokumentide ja omaaegsete ajaleheartiklite põhjal. Päevaraamatu paremaks mõistmiseks järgnevad lühiuurimused inimestest, kes olid olulised nii Lani elus kui ka 1940. aastate Tartu sündmustes. Viieteistkümne silmapaistva isiku hulka, kellest kõigist võiks kirjutada oma raamatu, kuuluvad nt Eesti Tervishoiu Muuseumi asutaja Voldemar Sumberg, nõukogude võimu eest esimese sinimustvalge lipu peitnud Karl Aun ning relvastatud vastupanu organiseerinud kapten Karl Talpak. Epiloogis lisandub kümme elulugu, kuid need jäävad kontekstist välja ega anna raamatule eriti midagi juurde. Teos keskendub inimestele ja nendevahelistele suhetele: autor on palju vaeva näinud, et kirjeldada, kuidas tegelased teine­teist tunnevad ning kuidas omavahel läbi saavad. Väljamõeldud päeviku formaat võimaldab jutustada lugu kronoloogiliselt ning aitab peategelasele kergemini kaasa elada. Muidu võinuks kogu teos muutuda kuivaks sündmuste loeteluks, nagu see elulugude peatükis pahatihti juhtub.

Kaia Lehte ajendas raamatut kirjutama vanaisa isiklike dokumentide juhuslik avastamine. Kirjutades rändab autor aeg-ajalt tänapäeva, et analüüsida iseenda tundeid materjali uurides. See on ka üks raamatu põhilisi omapärasid: autor kirjeldab uurimisprotsessi ning sellega kaasnenud emotsioone.

See, kas Eesti lugejad vajavad veel üht raamatut Teisest maailmasõjast, on maitse küsimus, kuid nagu autor korduvalt rõhutab, pöördelisel ajal tegutsenud inimesed on seda väärt, et neid mäletataks. Ilmaasjata hoiatab Leht lugejaid: „Mina ei ole kirjanik ega ajaloolane” (lk 7), sest teoses on palju kaasahaaravat: nii 1940. aastate Tartusse viiv päevik, erakordsete saatustega inimeste elulood kui ka ridade vahelt peegelduv autori elevus.

ERMO KARPOV

Ajaloolasest ekspeaministri ja poliitiku Mart Laari haare on imekspandav, kui vaadata tema mitmekesistel teemadel autoriraamatute riiuli täienemist kahe- või kolmekaupa aastas. Raamatut Johann Voldemar Jannsenist esitledes tunnistas muuhulgas ärkamisaja uurijana tuntud Laar („Äratajate” (2005) ning Jakob Hurda raamatu autor (1995)), et sai alles raamatut kirjutades teada palju fakte, millest polnud enne kuulnud. Kõige hämmastavam olevat Jannseni tohutu haare: „Ükstaspuha, mida ma Eesti ajaloos puudutan või enda ümber näeme Eestis, kas või laulupidu, siis me näeme igal pool absoluutselt Johann Voldemar Jannseni jälgi. See on kõige suurem tunnustus, mis olla saab,” selgitas Laar telekommentaaris.(1)

Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on populaarses vormis, tihtipeale ka eelmiste autorite osaliselt vananenud tööde (nt Rudolf Põldmäe) ja Laari enda varasemate teoste vigase ümberjutustusega. Suur hulk laialipillatud teadmisi on jõudnud ühiste kaante vahele, samal ajal ühtki uut fakti ega ideed silma ei hakanud. Pigem on mõni juba selgeks räägitud probleem jälle segaseks aetud – näiteks Jannseni müüdavus, olgugi et ka Laar selle lõpuks otsesõnu laimuks tunnistab (lk 270–274, 327). Põhjuseks on, peale kompilatiivsuse, ilmselge kiirustamine: kui uskuda, et Laar mäletab õigesti emotsionaalselt kirjeldatud kloostriaiavestlust Vello Saloga (lk 21–23), mil viimane veenis teda Jannseniga tegelema, siis võis Laar alustada raamatu kirjutamist alles 2017. aasta sügisel. Seega pole ime, et uurimistööks enam aega ei jäänud ja tuli leppida varem kogutud materjalidega, nagu tõestab kasutatud kirjanduse napivõitu loetelu ning ülevaade eelnevate autorite käsitlustest, millest vaid üksikud on 2010. aastast hilisemad. Laar on koguni ignoreerinud isa Vello Salo 2010. aastal peetud loengut ja hilisemat artiklit „Laulupidude armastuslaulud”, milles viimane leidis, et ärkamisaja ning laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, ja mõlemad vääriksid kumbki omaette doktoritööd koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt rängalt laimatud Jannseni esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn oli kogu aeg – luua eesti rahvas”.(2) „Postipapat”(3) retsenseerides hurjutas Laar mind varem ilmunud artiklite kasutamise pärast, õpetades, et „Jannsenit puudutavaid materjale on Eesti arhiivides külluses”.(4) Käesolevas raamatus pole arhiive mainitudki. Niisiis ootavad külluslikud arhiivimaterjalid Jannseni kohta (ka Venemaa arhiivides!) ikka veel avastamist.

Palju on viidatud Koidula kirjutatud ning unustusse jäänud Jannseni eluloole (see avaldati trükis esmakordselt alles 1969. aastal), kuid samaaegne õde Eugenie oma, millele tuginesid kõik Jannseni biograafiad kuni XX sajandi teise pooleni, on jäänud mainimata.(5) Ajal, kui Eugenie seda koostas, elas Jannsen insuldist paranedes tütre ja väimehe juures, nii et elulugu võib osaliselt pidada autobiograafiaks ehk Jannseni minapildiks, milles ta on edukalt retušeerinud oma sünni ja kasvamise kõrtsitoas ning ametliku haridustee piirdumise külakooliga. See pilt on täienenud järgmiste põlvkondade mälestuste ja pärimuste toel, aga arhiiviallikad lükkavad paljugi ümber.

Laari võib tunnustada selle eest, et ta on Jannseni eluloo kohta tänaseni teatme­teostes ja Vikipeedias ringlevat väärteavet uute andmete põhjal õgvendanud: Jannseni isa e i o l n u d mölder ega m ö l d e r j a kõrtsmik (nende ametite ühendamine oli mõeldamatu); tema sünninimi oli kõigest Jaan, ta oli Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado ja Malle poeg (perenimi, mida Jannsen koos eesnimega korduvalt muutis, saadi seoses pärisorjuse kaotamisega mõni aasta pärast tema sündi) jne. Siiski kirjutab Laar taas Jannseni väidetavatest õpingutest kihelkonnakoolis (lk 39). See asutati Vändras esmakordselt 1842. aastal ja Jannsenist sai selle esimene õpetaja. Segadus paljudes allikates on tulnud sellest, et 1834. aasta seaduse ja seega ka aruannete järgi pidi igas kihelkonnas taoline kool olema. Laari kahtlemine köster Kochi võimekuses sellist kooli pidada on igati põhjendatud (vt samas lk 39 tsiteeritud Rosenplänteri iseloomustust). Kui kooli reaalselt nõudma hakati, tuligi Koch vallandada ja ametisse asus Jannsen.

Oma varasemates ärkamisaja käsitlustes polnud Laar „möldripoeg” Jannseni olulist rolli eesti rahvuse sünni juures veel tuvastanud, vaid taandas ta aktiivseimate äratajate hulka. Sellest tendentsist pole suudetud loobuda kõnesolevas raamatuski, kust saab lugeda hulganisti Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimehe kirjasaatjate väheütlevaid lühielulugusid, mille seas toimetaja oma vaevalt esile tõuseb.

Jannseni sünni ja põlvnemise ning pastor Körberilt saadud hariduse ülevaatelt (lk 25–49) minnakse üle mehestumisele Vändras, tuginedes peamiselt Jannseni hingepäevikutele „Diarium”. Seejuures võib tavalugejale jääda mulje, nagu oleks Jannsen oma perfektses saksa keeles peetud päevikut alustanud eestikeelse luuletusega, „mida on omistatud ka Jannsenile endale” (lk 45). Tegemist on minu tõlkega Pärnu muuseumi kakskeelses „Diariumi” (2001) väljaandes. Vändras ja Pärnus üles tähendatud päevikupihtimuste vaatlus (vastavalt lk 46–67 ja 69–89) kipub varjutama Jannseni tõelist tegevust ja pürgimusi, mida tütar Eugenie on iseloomustanud nii: „Juba tollest ajast aga ei andnud noor­mehele mõtted rahva käekäigu ja hariduse üle enam rahu ning unes ja ilmsi köitis teda unistus, teha midagi oma rahva heaks, mis veel nii vaene ja pimeduses oli, omamata ettekujutust mõnusamast ja paremast elust, et pidi end halvustada ning pilgata laskma. Pikema kaalumise järel usaldas ta 1845. aastal pöörduda keiser Nikolai poole palvega ajakirja välja­andmiseks, see palve lükati tagasi. Viis aastat hiljem tuli jälle äraütlev vastus: „Veel pole aeg”.”(6)

Laar on küll refereerinud (lk 59) Jannseni ajaleheloa taotluse kahekordse tagasilükkamise tegelikku põhjust ehk kultuurikartliku ja -vaenuliku Nikolai I keeldu endale uusi taotlusi esitada, kuid jätnud selgitamata, et kolmas katse õnnestus tänu uuele reformimeelsele keisrile. Pärast 1855. aasta troonivahetust suurenes perioodiliste väljaannete arv impeeriumis ja eriti Baltikumis plahvatuslikult. Pidades ebaõnnestumisi seotuks enda isikuga, tegi Jannsen uue katse „tankistide” abiga (trükikojaomanikud Borm ja Laakmann leheomanikena ning pastorid Schultz ja Willigerode toimetajatena) korraga Pärnus ja Tartus. Ja kui luba tuli mõlemale, jäi ta koolipapana Pärnusse, sest polnud kindel, kuidas ettevõtmine õnnestub. Siin avaldub ilmekalt see, mida tähendab toimetaja isik, andekus ning sihtgrupi põhjalik tundmine: Tartus ilmuma hakanud ajaleht Tallorahva Postimees jäigi pastoritest „kasuisade” käekõrval nelja aastaga varjusurma, samal ajal kui Jannseni leht kasvatas populaarsust ja andis julguse koolitööst loobuda ning kuuelapselist peret ainult ajakirjanikutööga toita. Nii kolis ta Tartusse, kus kehtiva leheloa omanik Laakmann jättis talle ajalehe osas vabad käed, leppides trükikulude katmisega. Ajalehe nime sai Tallorahva Postimehest muuta Eesti Postimeheks kohaliku võimu loaga.

Eugenie sõnutsi pidas isa Eesti Posti­meest oma tegelikuks elutööks: „1. jaanuarist 1864 ilmus papa toimetusel Tartus tema eluülesande tegelikuks realiseerimiseks Eesti Postimees. Sellest räägib juba nimi „Eesti”, mis papa poolt kasutusele võetuna senise maa- või talurahva omaette rahvatõuks aitas saada.”(7) Meil ei ole seni ühtki pädevat käsitlust selle kõigi oluliste ärkamisaja ettevõtmiste eestvedamise ja organiseerimise teenistuses olnud lehe kohta, mida Jannsen toimetas k u u s t e i s t aastat (1864–1880). Samal ajal on alles 1878. aastal kõigest neljaks aastaks areenile tõusnud Sakala, samuti selle toimetaja, pälvinud neid tosinajagu. Nii ongi Jannseni ning Jakobsoni rollide teadvustamine meie aja- ja kirjandusloos tugevasti nihkes Jannseni kahjuks.

Kui ligi kuus aastat Jannseni toimetatud Perno Postimeest on Laar vaadelnud suhteliselt põhjalikult, siis mahukama ja sisukama Eesti Postimehe vaatlus jääb pooleli 1871. aastaga pärast Soome reisi kirjeldust. Tõdetakse vaid, et Jannsen oli vanaks jäänud: „Neil päevil ei võinud loomulikult keegi teada, et see reis jääbki Jannseni avaliku tegevuse tipphetkeks. Tema aeg hakkas otsa saama. Jannsen oli eestlastele näidanud, et nad on rahvas, kuid õigusi sellele rahvale pidid hakkama nõudma teised.” (Lk 243)

Peatükk „Pöördtoolitund” keskendub 1870. aasta sündmustele ja nn suure sulesõja kirjeldusele ning tülidele Jakobsoniga ja siis (edasises peatükis) juba Sakalaga. See hakkas ilmuma seitse aastat hiljem ning oli oma lühikese ilmumisaja jooksul vahepeal veel kaheksa kuud suletud, kuid mitte kohalike intriigide tõttu, nagu arvab Laar (lk 296). Nagu selgub Sakala 279 lehega tsensuuritoimikust Venemaa ajalooarhiivis Peterburis, oli tegemist rüütelkondade liidri krahv Kotzebue kaebusega Varssavist uuele siseministrile, kes asja lähemalt uurimata vanale sõbrale kohe vastu tuli (Kotzebue kiri on 21. aprillist 1879, ministri otsus seitse päeva hiljem).

Laar oleks võinud rohkem usaldada ka uusimaid käsitlusi. Meil paraku kiputakse „eesti asja” ajamist ikka vaatlema kui „asja iseeneses”, unustades sealjuures rahvusvahelise ja kohaliku poliitika sündmused ning võnked ja antud juhul ka sellega seotud tsensuuriolude muutumised.(8) Näiteks Bismarcki tegevus Saksamaa väike­riikide ühendamisel aktiveeris slavofiilide ohutunde Baltikumi väidetava separatismi suhtes, aga 1871. aasta verine Pariisi Kommuun ehmatas kõiki valitsusi ning tingis Tsaari-Venemaalgi uute piirangute rakendamise. Ei saa unustada ka reforme ega algavat venestust. Jannseni teatav tagasi­tõmbumine rahvuslikes küsimustes oli nimelt sundkäik, mitte mingi tehingu tulemus. Selle kõige kohta on rohkesti materjali Eesti Postimehe ja Sakala vähe kasutust leidnud tsensuuritoimikutes Venemaa ajalooarhiivis. Postipapa ei saanud riskida oma ainsa elatusallika sulgemisega. Aga vahest mõtles ta ka rahva huvidele, sellele, millist kahju tekitaks päris hääleta jäämine? Enne Sakala tulekut Jannsenil ju konkurente polnud.

Jättes seniste uurijate jälgedes vajaliku tähelepanuta Euroopa poliitilise situatsiooni muutused, on Laar rahvusliku liikumise hoo raugemise taga näinud eelkõige Jannseni leplikkust ja rahu taotlemist. Pealinna tsensori Schultz-Bertrami era­viisiline hoiatuskiri Jannsenile (lk 248–250) ja tema suvine külaskäik Tartusse on Jannseni suunamuutuse tegelik põhjus, need toimusid mitmeid kuid enne kokkulepet rüütel­kondadega. Selle kirjeldamises jääb Laar ebamäärasele ja pigem Jannsenit süüdistavale seisukohale, tõdedes, et Jakobsoni levitatud süüdistused olid puhas laim, aga siiski „raha vastuvõtmine poliitilistelt vastastelt, isegi kui ta selle eest midagi tegema ei pidanud, [---] purustas kogu tema senise elu ja karjääri” (lk 266). Kokkulepet oli vaja eelkõige sakslastel,(9) kelle positsioon oli kõikuma löönud pärast keisrile esitatud palvekirja tabanud fiaskot, Bismarcki aktiveerumist ja Saksa-Prantsuse sõda, pealegi olid nad ise suutnud võime hirmutada massirahutuste võimalusega, nii et rahuldamata jäid mitte ainult Jakobsoni ja Hurda lehetaotlused, vaid luba ei saanud ka rüütlite endi vaevaga organiseeritud Maja Sõber.

Tõdedes, et Jannsen ei kavatsenudki kurssi muuta (lk 267), on järgmine peatükk pealkirjastatud kui „Paigallend”, milles lehe taotlusi enam ei vaadelda, vaid leitakse, et „eesti ühiskond oli Jannsenist mööda kihutanud”. Järgmine osa „Omadele võõras, võõrastele oma” algab Sakala tulekuga ja lõpeb Jannseni rabandusega, kirjeldades kahepoolseid sõnasõdu, kuid vaatab mööda sellest, et kogu Sakala „revolutsioonilisus” seisnes eneseupitamises ja konkurentide mustamises. Kui mõlemat lehte erapooletult lugeda, nähtub, et Sakala pole peale tülide algatanud ühtki uut teemat, vaid süvendanud Jannseni sisseaetud vagusid, ainult käredamas vormis. Jakobsonil ei õnnestunudki saavutada võrreldavat populaarsust, nagu oli Jannsenil 1870. aastatel, ega samasuguseid tiraaže, nagu Eesti Postimehel oli enne Sakala tulekut. Ja lehe lõplikust sulgemisest päästis Jakobsoni vaid enneaegne surm.

Märkusi oleks palju, aga osutan mõnele. Jannsenite kuulus perekonnapilt (lk 206) on jälle dateeritud aastasse „1867 või 68”. Nagu tõestab perekonnasisene kirja­vahetus, pärineb see 1866. aasta kevadest.(10) Laar tsiteerib Põldmäed (lk 176), kes räägib Jannsenist kui „teatremängu” vastasest ja tema kannapöördest paar aastat hiljem. Mõlemad on aga unustanud, et Tartus kehtis kuni aastani 1867 ametlike teatrietenduste, seega ka neist kirjutamise keeld, nii et 1865. aastal pidigi Jannsen kirja­vastuses vastava soovi naljaks pöörama.

Jannsen pole kunagi olnud uue kirja­viisi vastane, kuid pidi arvestama pastorite vastuseisuga ja sellega, et nende mõjualune rahvas oli harjunud n-ö piibli keelega. Ekslik on aga Laari väide, et Eesti Postimehe tiraaži langus pärast 1878. aastat oli osaliselt seotud lehe üleminekuga uuele kirja­viisile (lk 294). Lõplik üleminek oli toimunud kuus aastat varem, 1872. aasta teisel poolel, mil tiraaž hoopis tõusis. Lisalehe kirjaviisi muutis Hurt juba 1871. aasta algul. Ka Perno Postimees ilmus 1875. aasta algusest uues kirjaviisis, mil see oli tänu Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” üldisele levikule ning Eesti Kirja­meeste Seltsi keelekorralduslikule tegevusele täielikult kinnistunud. Need faktid ei saa ju mitme ärkamisaja raamatu autoril teadmata olla. Möödapaneku on põhjustanud kriitikata üle võetud trükiviga „Postipapas”(11) (teadupärast satuvad need alati kõige ebasobivamasse kohta), kus ajalehe uuele kirjaviisile ülemineku aasta on ekslik. Tiraaži languse põhjustas Sakala käivitamine.

Kokkuvõte kannab pealkirja „Eesti kääbik”. Siin ei saa küll Laari aruteluga nõustuda. Väites, et Jannseni tegevusaeg rahva äratajana hõlmab vähemalt 25 aastat (lk 325), on ta kõrvale jätnud esimesed kümme, mille sisse jäävad „Siioni laulukandle” ilmumine 1845. aastal ja esimene ajalehetaotlus. Sellele järgnesid „Sannume­toja”, laulikud ja jutukogumikud, mis leheloa saamise ajaks, mida Laar peab revolutsiooniliseks, olid Jannsenist teinud eesti rahva kõige tuntuma kirjaniku. Võrdlus J. R. R. Tolkieni tegelasega on eba­õnnestunud. Laari ideaaliks näivad olevat mitte „inimesed, kes oma põhi­mõtete eest lõpuni võitlevad ja oma õigust taga ajavad” (aga just seda Jannsen tegi!), vaid „rahulikud mugavust armastavad kääbikud, kes üldiselt ei taha kangelased olla [---] ja just seetõttu võivad nad selleks saada” (lk 327). Kogu Jannseni tegevus ei olnud mugav äraolemine, vaid visa ja sihikindel töö selle nimel, et eesti rahvast vabama elu ja selgema silmaseletuse poole juhatada. Vello Salo on öelnud: „Jannsen polnud mingi revolutsionäär, tema oli kindlasti rahuarmastaja: tema südameasjaks oli anda rahvale kooliharidust, ta oli koolipapa – õppima, mitte mässama õhutaja. [---] tema veendumus oli: tasa ja targu.”(12)

Umbes sama on väitnud Hindrik Prants: „Jannsen’i etteseatud sihid olid tema aegsetes oludes igatahes suured, aga tal jätkus jõudu ja visadust nende teostamist püüda. [---] Otse laulupidu läbiviimise sündmus näitab suure selgusega, kui ühekülgne ja viltu on noorema sugupõlve juures kohati maksmasaanud vaade, et Jannsen olnud täistagurlane, arglik ja paendlik, kõigega leppiv, isegi ülemuse ees roomav. [---] I laulupeo saamislugu jälgides, näeme esinevat Jannsen’i täismehena, kes teadis mis tahtis ja sellest ei taganenud ka suuremategi raskuste ees, kuid järjekindlalt ja väsimata tegutses, et asi õnnestuks – maksku mis maksab.”(13)

Trükivigu pole küll ülearu palju, kuid häiriv on lk 321 teade, et Jannseni „hauasammas seisab Tartu Raadi kalmistu juures” (p.o Raadil Maarja kalmistu peavärava juures). Isikunimede register on nähtavasti koostatud enne küljendust ning pärast jäetud korrigeerimata, kuna mitte ükski registris osutatud leheküljenumber ei klapi raamatu tekstiga. Teoses on 351 lehekülge, aga nimeregister on koostatud ainult 176 kohta.

Meie lingua franca’ks on saanud inglise keel, aga vene keel on põlu all ja saksa keelt ei osata, mis lukustab uurimiseks meie ja välismaa rikkalikud arhiivid ning vanaraamatuvaramud. Allikate aeg-ajalt ülevaatamine on aga hädavajalik, et eelnevate käsituste ümberjutustamine ei muudaks ajalookirjutust telefonimänguks, kus esialgne sõnum moondub tundmatuseni.

Jääb lahtiseks, kas isa Vello Salo meelest saanuks käesoleva teosega täidetud eesti rahva ja EÜS-i auvõla (lk 22) tasumise ning eesti rahvusteadvuse, laulupidude ja kultuurielu (ja tema arvates ka „laulva(te) revolutsiooni(de)”) isa Jannseni 200 aasta juubeli väärilise teose koostamise ülesanne, mille täitjat pidi ta otsima kümme aastat. Meie mõttevahetuse ja tema laulupeoartikli põhjal pole usutav, et teda oleks rahuldanud lõpuks „ära räägitud” autori eelvaadeldud käsitlus. Nii jääbki parimaks Jannseni juubeliaasta teoseks Rein Veidemanni alustekstiga laulupeoalbum,(14) mille vaatenurk vaatamata temaatilisele ja ajalisele piirangule on Laari omast siiski oluliselt laiem ning tänapäevasem.

Aivar Kull on arvanud: „Igatahes kultuuriloolasena on Mart Laar teinud tõhusat populariseerivat uurimistööd ning vastne Jannseni-raamat on tema teoste pikas reas üks väljapaistvamaid.”(15) Sellega võib nõustuda. Spetsialistile silmatorkavad puudujäägid tavalugejat ei sega, ja loodetavasti saavad need, kes selle küllalt loetavas stiilis raamatu kätte võtavad, siit ikkagi kaasaegse pildi Eesti esimesest rahvuslikust suurmehest. Vaatamata moodsale suundumusele püstitada monumente mitte pjedestaalidele, vaid tänavale rahva sekka, tahaks vahel kellegi poole üles vaadata. Jannsen on seda väärt.

MALLE SALUPERE

Kaheköiteline sõnaraamat sisaldab kolme Läti ajaloolis-etnograafilise piirkonna – Kurzeme (Kuramaa), Zemgale ja Sēlija (Seelimaa) – perekonnanimesid ning on järg 2017. aastal ilmunud Latgale pere­konna­nimeraamatule.(1) Need alad moodustasid kunagise Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi (1561–1795), mistõttu uurimuses on need koondatud Kuramaa ühisnimetaja alla. Sõnaraamatu on koostanud rahvastikuteadlane Ilmārs Mežs, keeleteadlased Anna Stafecka ja Renāte Siliņa-Piņķe ning geograaf Otīlija Kovaļevska. Ulatuslikud teoreetilised sissejuhatavad tekstid on nimetatute ja ajaloolase Muntis Aunsi sulest. Mežs kirjutab Kuramaa perekonnanimede levikust, Auns perekonnanimede panemisest Kuramaal, Kovaļevska Kuramaa perekonnanimede ajaloost, Stafecka ja Siliņa-Piņķe aga analüüsivad Kuramaa perekonnanimede keelelist külge.

Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem kui 30 000 perekonnanime kohta. Enamik neist on esitatud väljaande ligi 9500 nimeartiklis, mis sisaldavad umbkaudu 20 000 nime­varianti. Käsitlusest on kõrvale jäetud nimed, mille kandjaid on vähem kui kuus; 8700 harvik­nime loend on esitatud lisana. Autorid rõhutavad, et Kuramaa perekonnanimede mitmekesisus on Latgalega võrreldes märksa suurem, mis on tingitud piirkonna ajaloolisest, konfessionaalsest ja keelelisest eripärast. Latgales seostuvad koha- ja perekonnanimed enamasti nii tihedalt, et raske on otsustada, mis on esmane. Kuramaal on see suhe aredam. Kuramaal on kõneldud kõiki kolme läti peamurret (s.o keskläti, liivipärane ja ülemläti) ja nii avalduvad sealsetes perekonnanimedes mõneti ka eri ajaloolis-etnograafiliste piirkondade murde­vahed. Eriti ilmekalt peegeldavad Kuramaa perekonnanimed aga mitme­kesiseid keelekontakte.

Kuramaa oli Lätimaa piirkond, kus kõik ühiskonnakihid said perekonnanime alles 1835. aastal või mõnel pool pisut varem (ent siiski viimaste seas). Ometi oli Kuramaal lätlasi, kellel oli perekonnanimi juba varem. Need olid vabad inimesed, seal­hulgas linlased ja kohalikku päritolu läänimehed, nn kura kuningad; vanim teadaolev nimi Tontegode on aastast 1320. Kuramaa piiskopkonna 1582. aasta vakuraamatus on peaaegu kõigil isikutel kaks nime, millest esimene on ilmselt ees-, teine lisanimi, mis „paistab olevat perekonnanimi” või on etnonüümset algupära, sh nt Jürgen Libitte (’liivlane’), Clauß Samit (’saarlane, Saaremaalt tulnu’) (kd I, lk 40–41).

Seelimaa Ilūkste maakonnas vastu Leedut olid katoliiklastest talurahval pere­konnanimed käibel juba XVIII sajandi lõpus (sh naistel) või veelgi varasemal ajal. Nii polnud see aga teistes Kuramaa hertsogi­riigi katoliiklikes piirkondades. Seelimaa perekonnanimed peegeldavad ilmekalt piirkonna etnilist ja keelelist mitme­kesisust: ka tänapäeval elab seal kõrvuti lätlastega (kes moodustavad enamuse) venelasi, poolakaid, valge­venelasi, leedulasi. Seelimaa perekonna­nimedest on osa samad mis teispool Väinat lähimais Latgale valdades. Perekonnanimi oli Kuramaal enne 1834. aastat ka neil, kes olid sinna sisse rännanud Leedu- või Poola­maalt. Leedulaste sisseränne algas XVI sajandil. Leedulaste uuema aja märkimisväärne immigratsioon Kuramaa Aizpute ja Kuldīga piirkonda langes XX sajandi algusaastatesse.

Autorid rõhutavad, et sõnaraamatu koostamisel on nad püüdnud esitada perekonnanime aluseks oleva eeldatava üld-, koha- või isikunime, kuid ei ole tegelnud nime tekke võimalike motivatsioonide väljaselgitamisega. Kõiki sõnaraamatusse kaasatud nimesid polegi seletatud, kuid sellised juhtumid on siiski vähemuses. Läti päritolu perekonnanimed on üle­kaalus Liepāja ja Bauska piirkonnas, kohati ka Seelimaal; Kuramaa põhja- ja keskosas domineerivad seevastu saksa­pärased perekonnanimed. Saksa keel ongi ootuspäraselt jätnud Kuramaa perekonna­nimistusse sügava jälje. Lätimaa pinnal on eri aegadel pruugitud keskalam-, ülem- ja baltisaksa keelt, mis samuti peegeldub nimedes. Kuramaa perekonna­nimistu saksa­pärasused on sageli liitsõnad, mille teine osis on -mans/-manis, -bergs või -sons. Autorid juhivad tähelepanu hübriid­nimedele (mh Altcepuris < sks alt ’vana’ + cepure ’müts, kübar’, Kalnbergs < lt kalns ’mägi’ + sks Berg ’mägi’) ja saksapärastele liitsõnalistele nimedele, mille hulgas on märkimis­väärselt selliseid, millel teadaolevalt puudub saksa vaste. Siit järeldavad autorid, et need ei ole sisse toodud, vaid on sündinud kohapeal.

Läänemeresoome aines on sõnaraamatus tähelepandav. Perekonnanime liivi, eesti, kreevini või koguni soome päritolu on kaalutud kas ainu- või ühe võimaliku seletusena pisut üle 80 nime või nimepesa puhul. Läänemeresoome nimede seisukoha kujundamisel on konsulteeritud Valts Ernštreitsiga. Läänemeresoome päritolu perekonnanimede hulka ei ole arvatud neid, mis lähtuvad läti keelde laenatud läänemeresoome apellatiividest, nt Ķīsis (vrd lt ķīsis ’kiisk’ < lv, ee), Laiviņš (vrd lt laiva, laiviņa dem ’paat’ < lv, ee), Murika (vrd lt mrd murika ’murakas’ < ee), Sēne (vrd lt sēne ’seen’ < lv, ee), Sulainis (vrd lt sulainis ’toapoiss, teenija’ < ee, lv) jne. Ometi torkab silma arvukalt erandeid: perekonnanime kõrvutamisel läänemeresoome päritolu apellatiiviga on teinekord lisatud ka läänemeresoome vaste(d), nt Allažs (vrd lt allaž ’üha, aina’ < lv, ee; ee mrd alasi, lvS ales ’alati’), Paija (vrd lt paijāt ’paitama, silitama’ < ee, lv; lv paijõ ’paitada, silitada’, ee pai), Paisums, Paizums (vrd lt paisums, mrd paizums ’(veetaseme) tõus’ < lv, ee; lv paizõ ’tõusta; paisuda’), Puisītis, 1341 Poysse, Puišelis (vrd lt puisis ’poiss, noormees, sulane’ < lv, ee; lv pȯis, ee poiss), Pužaks (vrd lt mrd pužagas pl ’põhk (loomasööt)’, pužagi pl ’aganad’ < lv), Teibe (vrd lt teibe ’säinas’ < lv, ee teib id.), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd lt mrd zusteres, zustares, zustrenes ’punased sõstrad, mustad sõstrad’ < ee; lv sõstār id., vdj sestara, seestõra ’sõstar’), Urga (vrd lt urga ’oja’ < lv ūrga id.).

Liivlaste kui Läti põlisrahva jälg Kuramaa perekonnanimistus on tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Nii on sõnaraamatus eriliselt esile tõstetud perekonna­nimed, mille kandjad (või mille kandjate hulgas) on liivlased, sh ridamisi selliseid, mis kõnetavad liivi kultuuriloo tundjaid: Andersiņš, Anzenavs, Anzenovs [-o-] (lv Ansenau), Belte, Belts (lv Belt, Bēļţa), Bertholds [-o-] (lv Berthold), Cerbahs (lv Tserbah, Tsärbah), Dembergs (lv Demberg), Ermanbriks (lv Ermanbrik), Ernestovskis [-o-], Ernestovskijs [-o-] (lv Ernestovski), Frīdentāls, Fridentāls (lv Frīdentāl), Galnieks (lv Galniek), lt, lv Geige, lt, lv Jeige, Lepste (lv Lepšt), Princis, Princs (lv Prints), Stalte, Stalts, Stalta (lv Stalt), Upsavs (lv Upsov), Volganskis [-o-], Valganskis (lv Volganski, Vālgamō).

Liivi nimi- või tegusõnaga on suhestatud nimed Angers (vrd mh lv aņgõrz ’angerjas’), Gārbens, Garbens, Garbenis (vrd lv gārban ’jõhvikas’), Jeige (vrd lv jei ’jää’), Kajaks, Kajags (1582 Kayax, vrd lv kajāgõz ’kajakas’), Kause, Kausis, Kauss, Kauše, Kaušs, Kauseniekis, Kausinieks, Kaušelis, Kaušels (vrd mh lv kouš ’kauss’), Kuike (1835, vrd lv kūja ’kuivus, kuiv ilm; kuiv’, kūj ’hunnik, kuhi’), Kukīts, Kukits (vrd lv kukki ’putukas’), Lepste (vrd lv lepšt ’lepik’), Niegliņš (1852 Andreas Nieggell, vrd lv ni᾽gļiki ’mesilane’), Pujets (vrd mh lv pu᾽jjõ ’raisata’), Punga (vrd mh lv pūnga ’kott, rahakott’), Ruika, Ruiķis (vrd mh lv ruoikõ ’rutata, tõtata’, ruikõ ’rühmata’), Ruiss (vrd mh lv ru᾽isk ’rusikas’), Seķis, Šeķis (vrd mh lv sek ’kirju hobune’), Tams, Tama, Tamsons (vrd lv täm ’tamm(epuu)’), Uziņš, Užiņš, Ūžiņš (vrd mh lv ūž ’uus’).

Mõningat nime on võrreldud nii liivi kui ka eesti apellatiividega: Āls, Als (vrd mh lv ǭla (< *āla), ee hall ’hall, öökülm’), Kulms, Kuļms (vrd ee kulm, lv gūlma id.), Kurāts, Kurats (1850, vrd ee kurat, lv kuŗē id.), Ķulis, Ķulle, Ķullis, Ķūle (vrd ee küla, lv kilāid.), Lauls, Laulis (vrd ee laul, lv loul id.), Leiba, Leibe, Leibčs, Leibuss, Leibus (vrd ee leib, lv leba id.), Mušķis, Muškis, Muške (vrd mh ee must, lv mustaid.), Narms, Narme (vrd ee narmas, lv nārmazid.), Punaks (vrd lv pu᾽nni ’punane’, ee punakas), Sepe, Sepps (vrd ee sepp, lv siepā id.).

Üksnes eesti üld- või ka pärisnimedega võrreldakse nimesid Abajs (vrd ee abajas ’madal merelaht’), Alkšars, Alkšārs (vrd ee Alliksaar), Andrecs (vrd mh ee Andres), Andruss (vrd ee Andrus), Araks, Āraks (vrd ee Arak, Arrak), Aviks, Āviķis (registreeritud mh ka Ārlavas, mille kohta vt täpsemalt allpool; vrd ee Aavik, Avik), Kalle (vrd mh ee Kalle), Kaps (vrd ee Kapp), Kulms, Kuļms (vrd ee Kulm), Maido [-o-], Maids (? vrd ee Maido, Maidu), Munka, Munke (vrd mh ee munk), Nuge, Nuģis (? vrd ee Nugis), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh ee Nuka), Piziks (? vrd Pizelis, Pīzelis, Pīzels, 1582 Clauß Pißen Pizās; vrd ee pisike), Pobuss [-o-], Pobus [-o-], Pabuss (vrd ee Pobus), Pujets (vrd mh ee Puiatu, Pojatu, Pöiatu), Pussaris, Pussars, Pusars (vrd ee Puusaar), Sārs, Sars (registreeritud mh ka Ārlavas, vrd ee Saar), Teho, Tehs, Tenders (vrd ee Tender), Varba (vrd mh ee varvas, varb), Vents, Vīlaks, Vilaks (vrd ee mrd vilakas ’malakas’), Vingris (vrd mh ee vingur, vinguma). Sellesse loendisse tuleks ilmselt lülitada ka Kuike (vrd ee Kuik), mida sõnaraamatu autorid on millegi­pärast võrrelnud liivi sõnadega kūja ’kuivus, kuiv ilm, kuiv’ ja kū᾽j ’hunnik, kuhi’. Nimepesa Pizelis, Pīzelis, Pīzels on pigem seotud liivi küla nimega Pizā (lt Miķeļtornis), nagu on oletanud ka Kovaļevska (kd I, lk 51). Eesti kontekstis võiks erilist tähele­panu pälvida nimeosis -sēdis perekonnanimes Lanksēdis (1582 Hanß Lanckzedell; -(e)ll on arvatavasti lms (? lv) väliskohakäände lõpp); nimisõna sēda ja selle võimalikud häälikuvariandid sāda, sāta, sāts on Kovaļevska järgi võinud tähistada küla või üldisemalt asustatud paika ning on esinenud ja esinevad Kuramaa kohanimede järelosisena (kd I, lk 53–54). Arvan, et Kuramaa ainestiku mõtestamiseks ja edukaks etümologiseerimiseks tuleks kindlasti silmas pidada ka Saaremaale iseloomulikku apellatiivi saat: saadu ’heinamaa, aiaga ümbritsetud põld’ ja seda apellatiivi sisaldavaid külade ja külaosade ning loodus- ja viljelusnimesid.(2) Samuti vastupidi.

Toponüümset algupära perekonna­nimed lähtuvad nii Läti kui ka naaber­alade (Leedu, Valgevene, Saksa, Poola, Vene) kohanimedest. Mõned nimed on ühemõtteliselt seotud Eesti kohtadega: Pernavs, Pernau, Pērnavs (vrd lt Pērnava, sks Pernau = ee Pärnu), Vilande, Vilands, Vīlands (vrd lt Vīlande = ee Viljandi). Tõenäoliselt tulenevad Ruhnu saare lätikeelsest nimest Roņu sala (< ronis ’hüljes’ + sala ’saar’) perekonnanimed Roņsala, Roņsals, Ronsola, 1582 Bertholmeus Rone, Jane Rone, Matz von Runen. Ruhnu oli teatavasti Kuramaa hertsogiriigi osa. Saare­maa on läti keeli Sāmsala, saaremaalane, Saaremaalt tulnu aga sāmītis; siit pärineb lisanimi ja sellest kujunenud perekonnanimi Samītis, Sameitis, Sametis, Sāmietis, Sāmeitis, Samits, Samitis, 1858 Clauß Samit (Sīkrõg), Kowe Samit (Irē), Matze Samit (Vaid), Michell Samit, Bertholdt Szamit (Pitrõg), Ole Samit (Ūžkilā), 1852 Samit (Kūolka). Kuramaa rannapiirkonnas on XVIII sajandi kirikuraamatutes Saaremaalt sisserännanuid tähistatud märkusega sahmischkis ’Saaremaalt tulnu’ (kd I, lk 50). Perekonnanimi on tuntud peamiselt Põhja-Kuramaal. Läti kohanime­uurijad (Juris Plāķis, Ojārs Bušs) on Kuldīga haldusüksuse Ēdole valla talunimede hulgast esile toonud ilmseid eesti päritolu talunimesid: Pūjalg, vrd ee puujalg, Kuikat, vrd ee mrd kuik ’luik’ jt. Eestipäraste talunimede hulk on märkimisväärne ka Talsi piirkonna Ārlava vallas. Eesti talunimede suhteliselt suur esinemissagedus neis valdades on ilmne jälg Saaremaalt Põhja- ja Lääne-Kuramaale rännanud eestlastest. Neist on teateid alates XVI sajandist, kuid eriti ohtralt on saarlasi Kuramaale saabunud – sisuliselt põgenenud – XVIII sajandi teisel poolel. Suhteliselt hilise rännu poolt kõneleb talunimede etümoloogiline läbipaistvus.

Tähelepanuväärsel hulgal on Kuramaa perekonnanimistus etnonüümset algupära perekonnanime kandjaid. Läti kontekstis on mõned etnonüümid mitmetähenduslikud või on neile lisandunud negatiivseid konnotatsioone: Leitis, Leits jt (vrd lt leitis ’leedulane, poolakas; hädavares, kohmard vms’), Polis, Pols [-uo-] (vrd polis ’poolakas, latgal’). Mainitud etnonüümid ja nendest lähtunud perekonnanimed peegeldavad tõsiasja, et XX sajandi alguseni oli lätlastel Leedust tulnute etnilist kuuluvust raske määratleda (kd I, lk 74–75); selle ilmekaim näide on muidugi Poļleitis (< polis ’poolakas’+ leitis ’leedulane’).

Liivlast tähistavate etnonüümidega on tõenäoliselt seotud perekonnanimed Lībis, Libs, Lībietis, 1582 Nicke Libit (Pitrõg), Lībaitis (? < lībietis ’liivlane’). Selle etno­nüümiga seostatakse Liivi- ja Kuramaal, Saare­maal ning naabermaades elanud aadli­suguvõsa Lieven (lt Līvens), mis pärimuse järgi põlvneb liivlaste vanemast ­Kaupost. Läti 1935. aasta rahvaloendusel registreeriti see sakslaste perekonna­nimena paljudes kohtades Kuramaal ja Zemgales. Stafecka ja Siliņa-Piņķe oletavad, et Zemgalest registreeritud pere­konnanime Lībietis võiks ehk seostada Bauska kreevinitega (lt krieviņi). Viimastega seostatakse Bauskas (ka mujal) laialt levinud perekonnanimi Krieviņš, 1791 Krewine, 1793 Kreewne. Läti etnonüüm krieviņš on mitmetähenduslik: deminutiivtuletis etnonüümist krievs tähistab venelast, kuid ka tsaariarmees teeninut, sh lätlast; muide, ka Nõukogude okupatsiooni ajal on läti väljend iet krievos tähendanud sõjaväkke sundaega teenima minemist, sõna-sõnalt ’venelaste sekka minema’. Kreevini jälgede väljaselgitamisega on kõnesolevas uurimuses tegeldud tänuväärselt järjekindlalt, kusjuures otsustav kreevini päritolule viitav argument on levikukriteerium (esineb Jelgava ja Bauska piirkonnas). Nendelt aladelt registreeritud perekonnanimedest võrreldakse sõna­raamatus kaheksat nime resp. nimepesa ühe võimalusena kreevini või selle puudumisel vadja apellatiiviga: Kuiva, Kuive (1858 Bauska mõis; vrd kreevini kujwa ’kuiv’), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh vdj nuka ’nuga’), Lepse, Lepsis (vrd mh vdj leppä ’lepp’), Tāris, Tārs (? vrd vdj taari ’kali, taar’), Teivens (1858 Mazmēmele, vrd mh kreevini taiwas ’taevas’), Vana, Vanna (vrd kreevini wana ’vana’), Varba (vrd mh vdj varpa ’varb, raag, vits’), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd vdj mh sestara, sestra, seestõra ’sõstar’). Bauska piirkonna Stelpe valla neli talu on 1797. aastal kirja pandud ühendava nimeosisega Seppe, mida Kovaļevska peab oletamisi omaaegse majapidamise või küla nimeks: Tohm Seppe Christ, Hans Seppe e Kerpe Jahn, Mickel Seppe e Grasse Jurre, Mieckel Seppe e Plegne Jacob. Tuntud läti luuletaja Jānis Rainise (õieti Pliekšānsi) suguvõsa on seotud kahe viimati nimetatud taluga (kd I, lk 55–56). Toetudes Valts Ernštreitsi arvamusele, peab Kovaļevska nimeosa Seppe kreevinipärasuseks (vrd vdj seppä ’sepp’), samuti Zemgales 1935. aastal levinud perekonnanime Zeps, mis sellisel juhul oleks muud päritolu kui Latgale Zeps, viimane on hüpokoristiline vorm nimest Jāzeps.

Vanemas läti keeles on pinnis tähistanud soomlast, millega oletatavasti seostuvad nimed Pinne, Pinnis, Pinis. Tukumsist ja Bauskast registreeritud Tomariņš [-uo-] on muu hulgas kõrvutatud soome perekonnanimega Tuomari ja apellatiiviga tuomari ’kohtunik’. Perekonnanime Ruiss (registreeritud mh Popest) on peetud võimalikuks võrrelda soome sõnaga ruis ’rukis’. Läänemeresoome näidetes tuleb ette küll vigu, kuid need ei takista esitatu mõistmist.

Ja lõpetuseks. Pole ilmselt kultuure ega rahvaid, kus perekonnanimistus poleks sisuldasa ootamatuid ja hämmeldust tekitavaid nimesid. Läti keelekontekstis on sellised näiteks Deviņpirkts (< deviņi ’üheksa’ + pirksti ’sõrmed’), Dieviņš (< dievs ’jumal’), Manjaubijs (< man jau bija ’mul juba oli’), Nebijs (’ei olnud’), Nudiens (< nudien ’tõesti’), Pašlaiks (< pašlaik ’praegu’), Pusčūcis (< puscūcis ’kesik’, sõna-sõnalt ’pool + siga’), Pusvācietis (’poolsakslane’), Vajadzība (’vajadus, tarve’), Varbūts (’võib-olla’). Kindlasti põhjustavad tänapäeval arusaamatusi sellised neutraalse murdetaustaga nimed nagu Pautiņš (< pauts ’muna (mrd); munand (ühiskeelne)’), Tēviņš (’isa (van); isane, isasloom (mrd)’), Čura (’kaldapääsuke; väike oja (mrd); kusi; allakusija (ühiskeelne)’). Läänemeresoome päritolu nimesid sellise sõnumiga perekonnanimede hulgas silma ei hakanud.

Kuramaa perekonnanimeraamat on põnev lektüür. Läti selle piirkonna ajaloos on läänemeresoomlastel olnud tagasihoidlik, kuid sugugi mitte tähtsusetu koht.

LEMBIT VABA

Jaan Kaplinski kahel viimati ilmunud raamatul on erinevustele vaatamata üks ja sama lähtepunkt. Kuigi võrukeelne „Latse­põlve suve” on pigem mälestusteraamat ja „Piirpääsukese Euroopa” võiks liigituda rännuraamatuks, algavad mõlemad kodust ja lapsepõlvest, sõjaaegsest ja -järgsest Tartust ja Võrumaalt. Mälestustevihus sinna pidama jäädaksegi, pidepunktideks võru keel ja autori fotoalbumeist pärit loomuldasa veidi kolletunud või siis nostalgiliseks koloreeritud vanad pildid, reisiraamatus aga kandutakse linnulennul üle Euroopa ja üle selle tavapäraselt mõistetud geo­poliitiliste piiridegi.

Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma elu pikas monoloogis „Isale” (2003), mille isa vaimu­ilma mõtestav poolus tahes-tahtmata toob meelde Kaplinskile lähedase Karl Risti­kivi romaani „Lohe hambad” (1970) – on ju Kaplinskile samuti omane väike­rahvaste saatuse ja rolli üle arutlemine. Kuid „Latse­põlve suve” keskendub ilma iga­suguse sümboolika, jälgede ajamise salapära ja pihtimisvajaduseta nendele aegadele ja kohtadele, mis kujunevat Jaani seovad tema emapoolse suguvõsa võrumaise päritoluga. Kaplinski viimase aastakümne võrukeelne proosalooming ongi siis loogiline tagasipöördumine juurte juurde, pärast suurele ilmale ringi peale tegemist. Mõnikord ei välista üks teist, kodupaik rännuteed, seda tõestas Kaplinski eelmine võrukeelne proosa­raamat „Mõtsa ja tagasi” (2014), mille paralleelselt kodumetsas ning mujal maailmas mõttelisi uitamisi silmas pidades pealkirjastasin oma arvustuse „Roitja mõtsan”.(1) „Latsepõlve suve” püsib siiski kindlalt paigal, sisaldades heas keeles toredaid mälestuspilte sõjalõpu ja -järgseist aastaist ning etnograafilise ja kultuuriloolise lisaväärtusega kirjeldusi. Näiteks olid Jaani ema Nora esivanemad Raudsepad Päevakestel Astide üleaedsed ja miskitpidi on abielude kaudu saanud Karl Ast Rumorist Kaplinski kauge hõimlane. Pindi lähedal Tammiku talus, mida Kaplinski nimetab oma teiseks tollaseks koduks, kas või seal leidunud Tartu kodust rikkalikuma lugemisvara tõttu, veetis ta mitu suve vanatädi kasutütre juures. Sealtsamast Tammikult on kasulaste kaudu võrsunud Võrumaa muusik Kait Tamra, kes Kaplinski luuletust „Allnõlva sara­pikus” viisistades on Jaani suguseltsi kuulunud Iida asendanud Kaidi esivanema Meeta nimega – et laul oleks isiklikum, ja seda autori loal. Selline on üks võrumaine laulujoon.

Niisamuti algab „Piirpääsukese Euroo­pa” Kaplinski lapsepõlve Tartu ja lõuna­eestilike rännakute kirjeldamisega, kuni Päeva­kestelt ja Tammikult jõutakse lääne poole, Viljandi kaudu Pärnusse. Kohad, inimesed ja nimed on need­samad mõlemas teoses. (Muuseas, eesti kirjanduse vahest huvitavaima rännumehe Karl Ast Rumori lapsepõlvemälestustest meenub, et temagi esimene suurem reis sealtsamast Päeva­kestelt vahest pool sajandit enne Kaplinskit kulges maismaad mööda Võõpsu ja sealt laevaga ­Tartusse.) Kaplinski esimene välisreis toimus lapse­põlves Läti Valka, teine abituuriumis Leningradi, mille järel võetakse ette kogu Venemaa, hilisemate reisideni välja. Edasi juba Soome, mis Kaplinskile lähedane, ja Rootsi, millega erilist kontakti ei teki. Selline komponeerimisvõte meenutab Ain Kaalepi reisi­esseede kogumikku „Kodu kõikjal kaasas” (2013), mis samuti algas esimesest „välisreisist” ­soomepoisina. Ja nii üha avarduvas ringis, kuni lõpuks saavad kaardistatud 25–30 tänapäeva Euroopa riiki.

Reisikirjas kõneleb Kaplinski meiega sageli kui lingvist, leides seoseid erinevate keelte ja piirkondade vahel. Teda paeluvad vähemused ja äärealad, keldid, kõmrid, bretoonid, provanssaalid, katalaanid, ning nende suhted Eesti ja eestlastega. Kui jutuks tuleb Soome, siis mõistagi ka Soome ajalugu, maa, õpingud Eduard Vääri juures, koguni Soome naised. Meenub Ilmar Talve „Maapagu”, kus nooreestlaste kaasaegse Sebastian Alkmani Euroopa-rännakuil iseloomustati iga maad muu hulgas suhte kaudu naisega. Kui varem on Kaplinski loomingus mahukamalt käsitlemist leidnud isa päritolumaa Poola („Isale”) ja isikliku sümpaatiana Kreeka saared („Santorini. Teekond Ayia Triadasse”, 2011), siis siin saavad isikliku kogemuse kaudu tähelepanu ka muud maad, eriti viimaste aastate sagedane reisisiht ja talvitamispaik Portugal.

Nagu juba eespool täheldatud, on Kaplinski Euroopa geograafiliselt avar mõiste ning sellele maailmajaole tervikuna jagub sageli polemiseerima ärgitavaid kriitilisi sõnu. „Ma ei armasta Euroopat, see tähendab, et mul ei ole temaga niisugust erilise aukartusega põimunud emotsionaalset suhet nagu paljudel Eesti või Soome intellektuaalidel,” ütleb ta („Piirpääsukese Euroopa”, lk 75). Lause „Euroopa on esimene auto-reproduktiivne automaat maailmas” (lk 76) paneks vähemalt kulmu kergitama, kui kontekst seda veenvalt ei selgitaks. Kriitiline hoiak „standardse keskmise eurooplase” (ingl Standard Average European) suhtes on ilmselgelt päritud Uku Masingult ja siin on Kaplinski oma guru ustav jünger. Tuleb aga nõustuda sellega, et suurem osa tsivilisatsiooni pahesid on maailma laiali kandunud just Euroopast ja läänelikust kolonialismist on lähtunud jõujooned, mis on paljud põlisrahvad viinud väljasuremise äärele (lk 112). Loomulik, et sellisel taustal pälvivad rohkem poolehoidvat tähelepanu need rahvad, kes „eurokummutisse” (lk 76) korralikult ei paigutu, näiteks portugallased ja soomlased, väiksematest rääkimata.

Suhtumises imperiaalsesse mõtteviisi ja Venemaasse tulevadki vahest kõige ilmsemalt esile Kaplinski paradoksid. Tema vanaisa istus Pihkva vanglas, kuid ta ise hindab Venemaa imperiaalset kultuuri endale lähedasena (lk 47) ning määratleb end tsaaririigi patrioodi ja impeeriumi alamana (lk 31). Seda kultuuri võib ju mõista ühendavana, sest midagi oleme kõik, eestlastest armeenlasteni, neist rahvaste vanglaist pärinud. Ideeliselt on mulle siiski täiesti võõras, kui meie esimesest ise­seisvusperioodist räägitakse kui „esimesest vabariigist” (lk 157). Teine paradoks nähtub minu jaoks retoorilisena kõlavas küsimuses „Kas eesti kirjandus on olemas?” ja selle vastuses: „Julgen öelda, et ta oleks olemas siis, kui eesti kirjanikkude ja nende loodu „sisemised” seosed oleksid tihedamad või vähemalt mitte nõrgemad kui „välimised”, s.t seosed muude maade kirjanike ja nende teostega. Et näiteks Tammsaarel ja Paul-Eerik Rummol oleks meie teadmistes ja kriteeriumides sama kindel koht kui näiteks Faulkneril või ­Eliotil.” (Lk 48) Tõsi, siin on tegemist mööndusega noorusajale, mil kuuekümnendate hakul siinmail maailm avanes. Ent kas pole eesti kirjandusele alalõpmata ette heidetud just kapseldumist ja hermeetilisust? Aga ma ei näe ka erilist põhjust vaidlemiseks, nagu Kaplinski ei viitsinud vaielda Seppo Heikinheimoga oma luuletuste tõlgenduste üle (lk 69).

Arvan mõistvat seda Kaplinski Euroopa-käsitust, kui ta vastanduses Ameerikaga näeb Euroopat ulatuvat Portugalile kuuluvatest Assooridest kuni Uuralite, kauge Siberi, Baikali või koguni Vladivostokini (lk 158). Aasia mõttevooludes end kodusemalt tundes avardab ta oma ümbrust, seda paratamatut Euroopat, harjumuspärastest piiridest kaugemale, üle meie soome-ugri sugulasrahvaste elualade sinnamaale, kus kristlik mõte kohtub budistliku maailmaga. Loodusrahvaste lääne tsivilisatsioonist rikkumatuse (ehkki see võib olla illusoorne) ning budistlik-taoistliku mõtteilma hõlmamine Euroopa-käsitusse muudab meie maailmajao Kaplinski jaoks kodusemaks kohaks. See on eurotsentrismi ületamine. Ning see lepitab.

Tagantjärele võiks nende kahe raamatu sünteesiks pidada võrukeelset „Mõtsa ja tagasi”, ehkki seal pole tegemist mineviku­mälestustes, vaid „siin ja praegu” kodumetsas uitava flanööri laiemat maailma hõlmava mõtisklusega, milles puudub eristav piir tegemise ja kirjutamise, kogemise ja selle jäädvustamise vahel: kõik on üks ja seesama, siin ja praegu rohkem nagu ei kuskil mujal Kaplinski loomingus. Mis näiksegi olevat Kaplinski kirjutamisviisi ideaal.

On veel üks oluline ühine lähe memuaaridel ja reisikirjal ning see on vaate­punkt. „Olen taevaaluse elanik. Hulgun siin ringi, võibolla otsin seda päris kodu,” ütleb Kaplinski oma reisiraamatus (lk 7). Ja mälestustes: „Mu hengetsirk om piirpääsokene, ametligu nimega prõlla piiritaja” (lk 49). Niisiis Apus apus, Kaplinski eelistatud sõnakujuga piirpääsuke, kellel ei olegi õiget kodu ja keda võib kohata Eestist Lõuna-Aafrikani ja Atlandi ookeani saarteni, suvel põhjas, talvel lõunas. (Nagu nende ridadegi kirjutamise aegu, kui Võrumaal sajab lund, on Kaplinski vist veel Kreekas Samose saarel lõksus.) Suutlikkus lennata annab ruumile ühe mõõtme juurde, selgitab Kaplinski loodud neoteeniline mutant ronk Nestor, filosofeerides inimese ebatäiuslikkuse üle: „Inimene arvab, et ta on kogu looduses kõigi asjade mõõt. Nii see ei tohi jääda. Alternatiivi on vaja ka inimesele. Kui me tahame, et see ilus ja imeline maailm säiliks, on vaja suurt muutust, mida võiks nimetada ka revolutsiooniks. See on revolutsioon, kus inimene kukutatakse looduse kuninga troonilt ja kehtestatakse vabariik, kõigi tundvate olendite vabariik, Res publica animalium sentientium. Meie oleme selle revolutsiooni esimesed p ä ä s u k e s e d, uinuvas olekus olnud teadvus on meis virgunud.”(2)

Selline poeetiline vaatepunkt, lapsepõlvemaastike ja mälestuste ning Euroopa linnulennult kujutamine on humanismi ületamine, valulev katse anda võrdne eluõigus kõigile olevustele maal, vees ja õhus – hoiak, mida Kaplinski puhul on nimetatud ka biofiiliaks või ökotsentrismiks.

Kunagi oma „kirjanduslikus keskeas”, 32 aasta eest, kirjutas Kaplinski sõnad, millega passib ehk ühendada nii luule kui ka proosa, nii ühest ja samast lättest sündinud memuaarid kui ka reisikirjad: „Ma ei kirjuta juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raskem on. Minu koorem, minu hingevaev lahustub maailmas nagu saast ookeanis. Ja selle ookeani puhastusvõimet ma veel usun.”(3)

Praegu ei pruugi skeptikud enam uskuda maailmamere puhastusvõimet, kuid Jaan Kaplinskile tuleb tänulik olla. Sest see, mis kirjutajale on olnud koorem, on selle lugejale vabastav ja puhastav.

JANIKA KRONBERG

Eesti populaarse telekommentaatori Valdo Pandi kohta räägitakse, et kui tema käest küsitud, mis on eestlaste suurim saavutus või võit, vastas ta: „Eestlaste kõige imetlus­väärsem võit on see, et nad on ikka veel olemas.”(1) Arvustatavate raamatute kohta võiks Panti parafraseerides ütelda: selle kirjandusloo kõige suurem saavutus on, et ta on olemas. Saavutus oleks ainuüksi seegi, kui ühe 989-ruutkilomeetrilise saare kohta kirjutada üle 1700 lehekülje. Aga teha seda nendesamade ruutkilomeetrite k i r j a n d u s e kohta pole mitte ainult enneolematu, vaid juba ebamaine.

Kuidas see võis juhtuda? Autor möönab ise ühes intervjuus, et ta kavatsus oli kokku panna „umbes paarisajaleheküljeline leksikon” ja esialgne pealkiri oli mitmuses, „Hiiumaa kirjanduse lood”. Aga materjali leidus sedavõrd palju, et teos paisus nii paksuks, nagu ta praegu on, ning pealkiri muutus kirjastaja soovil ainsuseks: „nõnda tundus talle mõjuvam”.(2) Kui kõne all on mõne raamatu kaas või pealkiri, on teatavasti kirjastajatel viimane sõna, mis on arusaadav, sest nemad peavad toote rahaks tegema. Antud juhul kahtlen siiski, kas müügiarvud tõusid selle kõrgendatud mõjuvuse tõttu. Sellist raamatut ostetakse ikka kas sellepärast, et autor on tuntud/teada, pealkirjas on „Hiiumaa” või et teos mõjub lihtsalt oma formaadi ja kaaluga –Loomingu peatoimetaja sõnul kaalub teos „3,742 kilo, nagu seisab kirjas toimetusse tulnud pakil”.(3) Sellega tahan öelda, et mitmuses oleks pealkiri olnud igati sobivam ja tabavam. Tegemist ei ole ühtse loo, rääkimata ajalooga: meie ees on mitmed ja mitme­sugused lood, mille omavahelist seost pole alati antud. Kuid seda polegi vaja, lood räägivad iseenda eest.

Selles mõttes on Vaheri raamat nagu tuttavad (ja meile armsaks muutunud) kirjandusloolised brošüürid näiteks Oskar Kruusi või Endel Priideli sulest, mis käsitlevad ühe ala (maakonna, provintsi, linna) kirjanduslikku elu.(4) Need teosed ei ole kunagi pälvinud tõsiste kirjandusteadlaste heakskiitu, kuna neil on kodulooline maik juures. Aga kasutanud on neid paljud, sest neis on ometi kasulikku teavet. Kuid – ­kordan – kuidas oli Vaheri käsitluse nii paksuks paisumine üldse võimalik?

Vastus seisneb selles, et autor lihtsalt ei võta vaevaks oma oopust täpselt määratleda, igasugune teoretiseerimine teda ei huvita. Ka sissejuhatus „Saateks ja selgituseks” (I kd, lk 11–13) on ainult kaks ja pool lehekülge pikk, rohkemaks polnud autoril pärast 1750 lk kirjutamist nähtavasti enam jaksu. Aga ehk pole rohkem vajagi, siin on ju kõik öeldud. Kaasatud on „peale Hiiumaal sündinute [---] ka kirjanikud, kelles pole piiskagi hiiu verd, kuid kes on siia ajutiselt sattunud või saarel suvitanud või siia abieluga juhtunud. [---] On mõned sellisedki, kes ise pole iial Hiiumaale saanud, kuid on ikkagi saart ja hiidlasi oma teostes püüdnud kujutada.” (I kd, lk 12) Seega kui kellelgi on mingisugunegi seos Hiiumaaga või ta on saart maininud, pääseb ta Vaheri Hiiumaa kirjanduse lukku. Sellega seletub teose enneolematu maht. Teised regionaalsed kirjanduslood – näiteks Põhja-Soome(5) või Lõuna-Eesti(6) oma – näevad suurt vaeva, et lugejale seletada, mis on sisse mahtunud, mis mitte, aga Vaher lihtsalt kirjutab Hiiumaast ja hiidlastest ja kõigest nendega seonduvast. See on julge samm, millega teatatakse: teadus ja teooria mind ei huvita, ma lihtsalt kirjutan, nagu tahan. Mis esiteks pole sugugi üllatav ülikoolitaustata isiku kohta ning teiseks pole sugugi halb, sest huvitavatest asjadest saab teatavasti huvitavalt kirjutada ka ilma ülikoolita. Võib-olla isegi paremini. Kui me seda oleme teadvustanud, võime rahulikult raamatute kallale minna.

„Kallaleminek” ongi ehk kõige sobivam väljend, sest selliseid raamatuid ju ei loeta kaanest kaaneni. Neid lehitsetakse ning vaadatakse, pilk peatub mõnel huvitaval seni tundmatul pildil, siin-seal hakatakse lugema ning jäädaksegi lugema kuni peatüki lõpuni, teinekord otsitakse midagi või pigem kedagi. Viimast hõlbustavad kaks registrit (isiku- ja kohanimed), mis on omamoodi huvitav lugemisvara: esimeses köites 23,5 lehekülge isiku­nimesid (lk 811–834) ning veidi vähem kui 12 lehekülge kohanimesid (lk 837–848), teises köites vastavalt 27 (lk 883–909) ja 14 lehekülge (lk 913–926). Sellesse võib süveneda ja uppudagi, näiteks on huvitav otsida, keda siin pole. Pärast mitmendat katset leidsin lõpuks eesti kirjanduse suurematest nimedest ühe, keda pole sõnagagi mainitud: Faehlmannil polnud ilmselt midagi pistmist Hiiumaaga. Või on seos alles avastamata? Ka Kreutzwald pole teatavasti saarel käinud, aga Vaherile piisab, et üks ta tegelastest on pärit Hiiumaalt (I kd, lk 431–433).

Registrid oleks pidanud kokku viima kahe köite koondregistriks (isiku- ja kohanimed siiski eraldi), et ei peaks otsima kahest raamatust. Sest see, mille alusel artiklid on järjestatud, pole päris selge ja nii pole võimalik ka ette aimata, kummas köites on lugupeetud autor kedagi käsitlenud. Esimene köide algab küll „Rahvaluule­kogujatest” (lk 17–71), millele järgneb peatükk „Ungru krahv” (lk 75–121, lõppedes Jaan Kaplinskiga), nii et võib oletada kronoloogilist järjestust. Aga teises köites on pärast avapeatükki Ain Kalmusest (lk 11–140, ligi kuuesaja joonealuse märkusega) „Usukirjanikud”, milles esimene käsitletud isik on Martin Gilläus, niisiis oleme tagasi XVII sajandis. Ka raamatute kujundus, mis on inspireeritud rahvakunstist, ei aita siin. Esimese köite seljal on küll mingi meeskuju ja teisel selgelt naiskuju, aga see ei tähenda soolist jaotust: Marie Under leiab käsitlemist esimeses köites (lk 469–529), samuti Aino Kallas (lk 125–187) ja Alide Ertel (lk 251–262), teises köites on ulatuslikult käsitletud juba mainitud Ain Kalmust ja Tõnu Õnnepalu (lk 845–879). Ühtne register oleks teinud teose palju kasutamissõbralikumaks.

Teine pisut häiriv – või ebakonventsionaalne, ebaakadeemiline – seik on, et puudub bibliograafia. Autor on kasutanud väga palju kirjandust, aga kõik on peidetud joone­alustesse märkustesse, millest tuleb infot vaevaliselt kokku lugeda. Ühest küljest on kena, et viidatud allikas leidub kohe lehekülje allservas, teisest küljest pole nõnda võimalik saada kasutatud kirjanduse üldpilti. Sellega haakub ka ilmumisandmete puudumine: Vaapo Vaher on teatavasti viljakas autor ning mitmed kõnesolevate raamatute peatükid on varem kuskil, enamasti Loomingus, ilmunud ja on uuesti avaldatud väga väheste muudatustega. Seda ei saa sugugi ette heita, ühe autori artiklid ühtede kaante vahele koguda on hea akadeemiline komme, mis hõlbustab tema toodangu kasutamist. Aga kombeks on siis mainida, millal ja kus mingi tekst on ilmunud.

Akadeemilisest standardist hälbivad ka joonealused märkused. Tundub, nagu poleks autor teadnud, kuhu piir tõmmata. Kas on vaja lugejale seletada, kes on Wolfgang Amadeus Mozart (I kd, lk 44), Homeros (I kd, lk 45), Johann Wolfgang von Goethe (kolm korda: I kd, lk 45, 79, 491) või Johann Sebastian Bach (I kd, lk 120)? Ja miks siis mitte seletada, kes on Jeesus Kristus, keda teises köites üle kahe tosina korra mainitakse? Mati Unti, kelle seos Hiiumaaga oli ilmselt nii vähene, et teda mainitakse ainult möödaminnes, on joonealustes märkustes tutvustatud samuti kolmel korral (I kd, lk 186, 796; II kd, lk 136).

Nendest pisikestest õiendamistest problemaatilisem on autori kohati lohakas või isegi poleemiline stiil. See vähendab usutavust, eemaldab teksti teaduslikkusest (mida autor ilmselt ei taotlegi). Kui ta kirjutab, et Leena Laid „põdes palavikuliselt müstilist ja ähmast punaliputõbe” (I kd, lk 292), mõtlesin põgusal esmapilgul tõepoolest, et hiljem tuberkuloosi surnud Laidil oli mingi mulle tundmatu nimega tõbi kaelas, enne kui tajusin, mida autor silmas pidas. Teiste poliitiliste vaadete diskvalifitseerimine pole akadeemilises diskursis kombeks, aga ma kordan: küllap autor ei tahagi olla akadeemiline. Laidi vasakpoolse maailmapildi tutvustamiseks kirjutab ta: töölisajalehes „lubati kõik unistuslik täide viia, tuleb vaid vihata ja võidelda” (I kd, lk 294). Milleks selline retoorika? Nagu ei teaks autor, et sada aastat tagasi olid teistsugused olud, ilmavaated, lootused ning lahendamiskatsed. Sellistes kohtades kipub stiil minu meelest pisut liiga esseistlikuks – kui sedagi, pigem vesteliseks või vaatluslikuks.

Teose alapealkiri ongi „Esseid ja uurimusi” ning Marek Tammel on õigus, kui ta kirjutab, et teos on „pigem laiendatud biograafiline leksikon”, mis ei sisalda „rangelt võttes ei esseid ega uurimusi (pigem isiku- ja loominguloolisi ülevaateid, mis vaid mõnes osas kvalifitseeruvad algupärasteks uurimusteks ja vaid harva on loetavad isikupäraste esseedena)”.(7) Siiski arvan, et Vaheri uurimuste panus on pisut suurem, kui Tamm arvab. Vaher on paljude inimestega ühendust võtnud, neile e-kirju saatnud, intervjuusid teinud ja sel teel saanud uut infot, mida arvatavasti kuskil mujal polnud seni trükitud. Tänu sellele võiks nüüd luua kas või kategooria „peaaegu Hiiumaal sündinud”, kuhu tuleks paigutada näiteks Viiu Härm: ta on küll sündinud Tallinnas, kuid ta ema on hiidlane, kes tahtis ka tütre „oma sünnitalus Hiiumaal Puski külas Selja talus” ilmale tuua. Kuid teel Haapsallu „tulid emal rongis veed ära”. See oli enne Keilat, kus ta ema siis oma tädi juures ööbis ning järgmisel hommikul mingi sõjaväemasinaga (aasta on 1944, juulis) Tallinna tagasi sai, kus ta oma tütre ilmale tõi (vt II kd, lk 272–273). Sellised passaažid teevad raamatud väärtuslikuks, sest vaevalt seda teavet kuskil mujal leidub.

Raamatud teeb asendamatuks ka erakordselt rikas pildivalik. Peaaegu igal ­leheküljepaaril on pilt, esimeses köites kokku üle 400. Teatavasti pole praegusel pildiajastul enam võimalikki ilma piltideta raamatuga lagedale tulla, aga piltide otsimine, leidmine, hankimine ning kasutusõiguste saamine on aeganõudev töö. Pildi­valik on väga hea, tuttavate reproduktsioonide kõrval ka (vähemalt mulle) uued avastused. Samuti on illustratsioonideks kasutatud raamatu­kaasi ning rohkelt esineb tekstinäiteid, seega igavaks lugemine ei muutu.

Nii et lõppude lõpuks on hinnang positiivne. Kindlasti muigavad mitmed kirjandusteadlased selle teose üle teooria puudumise ja vanaaegse metoodika tõttu. Aga autor ütleb juba kolmandas lauses: „Kirjutatud vanas heas biograafilises võtmes” (I kd, lk 11). 75-aastast autorit, kes pole kunagi olnud ETIS-e sõltlane, ei pruugi häirida, kui „päris kirjandus­teadus” temast mööda läheb. Ent kahtlemata tuleb nendel­samadel muigajatel ja paljudel teistel tulevikus Vaheri teost kasutada, sest siin on teavet, mida kuskil mujal pole. Selle ees müts maha!

Marek Tamm kirjutas mainitud arvustuses, et „oleme saanud uue Eesti kirjandusloo, mis kirjutatud Hiiumaa vaatenurgast”.(8) See on veetlev mõte ning julgustab mind lõpetama ristikivilikult:

Minagi olin Hiiumaa teel

kuigi ma sündisin Saksas

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel

Muretu vana Hiiumaa teel

Vaheri raamatud kaasas.

CORNELIUS HASSELBLATT

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

Ühissõidukid tekitasid XIX sajandi suurlinnades sotsiaalselt väga heterogeense ruumi, on kirjutanud Elizabeth Amann (2018: 185). Hobutramm ja -omnibuss ei erinenud tehniliselt kuigivõrd reisitõllast, süsteemina kujutasid nad aga põhjalikku uuendust: nad lõid regulaarse, suhteliselt kiire ühenduse enamiku linnaosadega, edendasid ja suurendasid mobiilsust, arendades niiviisi omakorda perifeeriaid, ning võimaldasid laiadele ühiskonnakihtidele taskukohast reisimist.(1) Algus pandi ennenägematule ühiskondlikule avatusele, erinevatest klassidest inimesed sattusid üheskoos „klaustrofoobselt kitsasse ruumi, mis tekitas võõraste vahele kohmetu intiimsuse” – nii kujutas ühistransport midagi privaatsfääri ja avaliku ruumi vahepealset. Tekkisid uued suhtemustrid: sõites sigines (pool)tuttavaid, näiteks sõbrunesid liine regulaarselt samal ajal kasutavad töölised, inimeste vahelt kadus varem sündsusega põhjendatud distants. Amann on uurinud seda, kuidas värsket kogemust ja avanenud horisonte kajastati Ladina-Ameerika hispaaniakeelses kirjanduses, nentides, et kujutus oli avar, laulud, karikatuurid, kunst, ajastukroonika ja ilukirjandus võtsid kõik uuest nähtusest oma. (Amann 2018: 185–186)

XIX sajandi teisel poolel hakati Eesti linnadeski kasutama ühistransporti. Praeguseks on ilmunud põhjalikke ühistranspordi ajaloole pühendatud käsitlusi, millest siin tuleks nimetada Aare Olanderi raamatut „Tramm, buss ja troll Tallinnas” (2008), mis võtab kokku varasemate uurimuste historiograafia ja on varustatud rohke illustratiivse arhiivimaterjaliga, ning Riho Paramonovi doktoritööd „Eesti ühiskonna moderniseerumine avaliku privaattranspordi (voorimees ja takso) näitel, 1900–1940” (2019a), mis annab põhjaliku linnaajaloolise ülevaate kõigist kasutatud sõiduvahenditest. Insener Artur Veisseriku memuaarid „Ma armastasin Eestit” (2007 [1995]) heidavad pisut valgust ettevõtte Tallinna Tramm ja Autobused tehnilise direktori keerulistele valikutele aastail 1940–1944. Tallinna esimese naisbussijuhi Elsa Pihelga elukäigu on kirja pannud lapselaps Peter Kuus (2007).(2) 2005. aastast on Põlvamaal Varbusel avatud Eesti Maanteemuuseum, mis talletab laiemalt liiklemise ajalugu, ning 2011. aastast tegutseb Võrus Eesti Bussiajaloo Selts.

Järgnevalt on vaadeldud eelkõige trammi ja trolli näitel ühistranspordi kujutamist eesti ilukirjanduses. Artikli lõpetab kahe teksti võrdlus: Veronika Kivisilla esimene proosateos „Kuni armastus peale tuleb” (2018), mis kõneleb Tallinna elektrirongidest, ja Seattle’is elava Nathan Vassi blogipostitustest(3) koostatud raamat „The Lines that Make Us. Stories from Nathan’s Bus” („Liinid, mis meid loovad. Lood ­Nathani bussist”, 2018). Analüüsiga tahetakse näidata, kuidas ühissõidukid võimaldavad ilukirjandusteoste autoritel tuua lugejani eri ajastute linnakeskkondi, samuti luua ja piiritleda terveid maailmu, olgu väikeseid või suuri – tulemuseks näiteks „kirglikult romantiline hingedraama mootori põrisemise mehaanilises monotoonsuses ja kiusava signaalkella helistamistes” (Suits 1943).

Ühistranspordi-Tallinna on järgnevas kaardistatud kirjandusliku linna uurija Bart Keuneni füüsikast laenatud ja pisut poetiseeritud raamistikus. Linlikkust on ta vaadelnud sotsiaalse tegevusruumina, mis materialiseerub aine agregaatolekutena ja kus eristatakse nelja etappi: 1) „tahke” olek ehk vana kommertslinn eelindustriaalsest ajastust; 2) modernse industriaalmetropoli „vedel” olek ehk linna laialivalgumine linnamüüride lammutamise tagajärjel; 3) hilismodernse „postindustriaalse” linlikkuse gaasisarnane olek – kaugemate äärelinnade vohamine; ja 4) virtualiseerunud linna plasmaolek ehk kujuteldavana esitatud linn kõrvuti reaalse keskkonnaga. (Keunen 2019: 164–166) Vastavalt Keuneni teooriale on alljärgnevas süstematiseeritud ka eesti kirjanduses esinevad ühistranspordilood.

 

Teekond ruumis

Stendhali romaanis „Punane ja must” (1830, e k 1938) on romaanižanri kõrvutatud teed mööda rändava peegliga: narratiivi alusstruktuuriks on teeleasuja kogemused, peeglis vilksatab ümbrus, vastutulijad, see, mida rändaja läbi elab ja tähele paneb (Gumbrecht 2006: 611–612):

Jah, härra, romaan on peegel, millega liigud mööda teed. Vahel peegeldab ta teile taevasina, vahel porilompe maanteel. Ja teie süüdistate inimest, kes oma seljakorvis peeglit kannab, ebamoraalsuses! Tema peegel näitab pori, teie aga süüdistate see­pärast peeglit! Süüdistage pigem juba maanteed ta porilompide pärast, veel rohkem aga teede järelevaatajat, kes laseb vett roiskuda ja mülkaks muutuda. (Stendhal 2005: 419)

Ühtlasi „peegeldab” see tsitaat kirjandusliku metafoori keerukust. Siinkohal võiks ette kujutada, et peegli asemel on trammi aken ja aknal peegeldub ka vaataja ise. Linnatänavate adumine erineb küll enamasti pikemast teekonnast, sest on seotud (eeldatavasti) turvalisema piiratud ruumiga (Gumbrecht 2006: 612). Samuti ei ühti igapäevane töölesõit seiklusjutu kangelase läbielamistega, ent ajalugu on pakkunud seiklusi ka kõige rutiinsematele kulgejatele. 1899–1902 läksid Teise buuri sõtta sajad Londoni omnibussihobused, Esimesse maailmasõtta viidi Londoni autobussid.(4) Tallinna Mootori bussid vedasid Teises maailmasõjas sõjapõgenikke ja mobiliseerituid, selle esimene Büssingi mudel nr 71 jõudis Eesti Laskurkorpuse sidebussina 1944. aastal Eestisse tagasi (Olander 2008: 74). Teise ilmasõja ajast leidub fotosid purukspommitatud Londoni Sloane Square’i metroojaamast, Claphami trammi­depoost (Taylor 2001: 246–247), Tallinna trammidepoost (RA, EFA.217.0.178816; RA, EFA.217.0.178813), Turu ja Viiburi trammiliinidest Talve- ja Jätkusõjas (Laaksonen 2009: 82–93; Rickheden 2013: 70–92). Selliseid sündmusi on kujutatud ka ilukirjanduses, väljendades muu hulgas seda, kuidas uudsega käib kaasas ohutunne.

Tehnika otsekui iseseisev võimutsemine lummas XIX sajandi uute tehnoloogiate ja energiaallikate külluses juba Émile Zolad, kelle romaani „Inimelajas” („La bête humaine”, 1870, e k 1907 pealkirjaga „Inimeseloom”) lõpus kihutab vedurijuhita jäänud sõdureid täis rong öhe. Zola kirjutas romaani Saksa-Prantsuse sõja (1870–1871) algul ning see verevalamine, kuhu on teel ka kahurilihaga laaditud rong, kehastas talle kapitalismi valuvormi langenud kultuuri enesehävitust, millest kirjanik lootis aga tõusvat uut ühiskonda (Gumbrecht 2006: 643). 1926. aastal ilmunud Johannes Semperi luulekogus „Viis meelt” on tsükkel suurlinnadest, kus „[l]inn on kärinaid täis mürgine roojane moolok, kuid siiski kallis ja häid mälestusi pakkuv” (Hennoste 2019: 43). Semperi tsükli lõpetab aga „Veduri enesetapp”, „milles kaunilt siugjas vedur kihutab rööbastelt vabadusse nagu auto ja hävitab autod, bussid, trammid, linnamajad. Ühesõnaga, ülejäänud moodsa linnatehnika maailma. Ja teeb siis enesetapu.” (Hennoste 2019: 43–44) Stiihilisi ronge on eesti kirjanduses teisigi, Tiit Hennoste (2019: 40–41) osutab suurlinnades elanud Semperi näitel üleüldisele tehnikas pettumisele pärast Esimest maailmasõda. Kindlasti on ohtlikud või hullunud rongid ka märk esimestest uutmoodi liiklusõnnetustest.(5) Eduard Vilde 1893. aastal kirjutatud novellis „Kaks abielu” kujutatakse rongiõnnetust ning enesetappu rongi rataste all (Vilde 1930: 215, 230). Karl Ristikivi (1938: 254) on romaanis „Tuli ja raud” juhtuvat rongiõnnetust kirjeldanud kui raua mässu inimese vastu. Esimese maailmasõja rindele kulgeva rongi on kuulsaks kirjutanud Jaroslav Hašek oma lõpetamata jäänud romaanis „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (1921–1922, e k 1928, 1960). Meie kirjanikest kurseeris tagalas sanitaarrongis kroonufarmatseudina teeninud Oskar Luts, kelle memuaarides(6) kujutatud seiklused justkui pisut nukrameelse Švejkina ei jää kohati Hašekile alla. Luts kirjeldab seejuures ka õhurünnakut Varssavis trammisõitja vaatevinklist (Luts 1938: 32–34). Londoni bussisõidu ajalugu, sealhulgas ilukirjanduskajastust talletavas kogumikus (Elborough, Kerr 2018) peegeldub ka 2005. aasta terrorirünnak (Mannheim 2018). Ian McEwani romaanis „Lepitus” (2001, e k 2003) hukkub 1940. aastal õhurünnaku eest Balhami metroojaama rajatud varjendisse lipsanud truu armastaja Cecilia Tallis. Ühistransport või selle osa on ühiskonnamudel, mida saab ette kujutada pisikese omaette kogu­konnana ja paraku ka kergesti rünnata.

Tegelaste linnas ringi sõidutamiseks on Eesti autorid valinud erinevaid ühistranspordivahendeid. Andrei Ivanovi jutustuse „Tuhk” minategelane leiab: „Kõige vastikum oli, et elu oli ette määratud nagu trammi marsruut. Midagi igavamat kui tramm, millega mul vahel sõita tuli, ei olnud maailmas üldse olemas!” (2010: 72) Samavõrd on igavusele vastupidiseid näiteid.

Regulaarse bussiliikluse algust Tallinnas seostatakse arhitektile ja ettevõtjale Fromhold Kangrole antud loaga viie bussiliini pidamiseks 1922. aasta mais (Olander 2008: 42). 1924. aastal ilmus Peet Vallaku novell „10 omnibuss 10”, kus punase autobussi marsruut koondab endasse kahe inimese, konduktori ja bussijuhi suhte­draama (vt Vallak 1968: 141–162). Psühholoogilist pinget kerivas õudses loos võimaldavad tegelastel üksteisega manipuleerida just sellesama sõiduki aksessuaarid: näiteks ­signaalkell, millega tuli ärasõidust märku anda.(7) Tegelaste taustal viirastub 1920. aastate alguse majanduslanguses vaevlev linn, töötus, möödunud sõdade varjud, novell aga on pööratud sissepoole – ühissõiduki väikesesse ruumi, liinil sõitmise vangistusse, inimhinge otsekui linnaruumilt laenatud hämarusse.

Kui aga bussiaknast välja vaadata? Holger Kaintsi romaani „Uinuv maa” (2016) kangelanna on samuti ametilt bussikonduktor.

Rilma jõudis parasjagu paar minutit enne seda Roosikrantsi tänava nurgale, kui Tõnismäe poolt keeru tagant hakkas paistma erksinise autobussi esiots. Vara­hommikused trammid juba käisid. Just nüüdsama tilistas ja pööras tupikteelt välja 1. liini üksik vagun ning võttis platvormilt Kadrioru poole sõita soovijad peale. Sinine Büssing tegi trotuaariserval seisva Rilma ees uksed lahti ja neiu hüppas sisse. Üle pea kammitud juustega Erlend tervitas teda lühidalt ja tühi buss jätkas kibekähku teekonda. (Kaints 2016: 13)

Nii saab 1938. aasta Tallinna tänavapilti kujutada bussiaknast. Rilma müüb pileteid kahel liinil, Kopli ja Kalamaja omal, millest ta eelistab viimast: „Seal oli alati ümberringi palju erinevaid inimesi, askeldamist oli tihedalt ja aeg läks seetõttu ruttu; pealegi sõideti otse linnasüdamest läbi” (Kaints 2016: 14–15). Helge bussireis moodustab kontrasti romaani kolmandas osas kujutatud sõjas kannatada saanud linnaga, kus tiirutab tramm. Rilma läheb trammi peale seepärast, et puupüsti täis sõidukis on soojem kui nukkerkõledal sügisesel tänaval, kus „[t]uul puhus linna poolt ja tõi endaga kaasa peenikest tolmu. Oli imestamisväärne, kuidas varemed ikka veel tolmasid: suurest pommitamisest oli ju kaks ja pool aastat möödas. Aga nii see oli: kui oli pidanud mõnda aega kuiva ja seejärel tuli kõva tuul, lendas lagunenud müüridelt pärit telliskivi- ja krohvitolm kaugele.” (Kaints 2016: 216)

 

Trammikellade tilin

Seoses Tallinna elanike mobiilsuse muutumisega möödunud sajandil on eelkõige huvitavad Keuneni määratletud teine ja kolmas etapp ehk olukorrad, kus linna­müüride lagunedes ja industriaalala tekkides valgub linn esiteks õlilaiguna laiali ning teiseks hakkavad vohama kaugemad äärelinnad. Teine etapp on dramaatiline, ka Keunen on kirjutanud: „„Tahke” linna rütm seab esiplaanile genius loci ja kohatunnetuse ning eksisteerib koos hirmu ja võluga, mida põhjustavad metropoolse kasvudünaamika rütm, industriaalse „vedela” linna igapäevased kiirrutiinid ning sotsiaalsete ja kultuuriliste traditsioonide lakkamatu hävitamine” (Keunen 2019: 172). Tegemist on linna mõiste avardumisega mitmes mõttes, laienedes vajas ju linn vahemaade katmiseks ka järjest võimsamaid liiklusvahendeid.

Rütmimuutus oli alul siiski leebem: hobune vahetas vaid järelveoki. Paramonov (2019a: 42) on liikumisajaloolasele Clay McShane’ile toetudes osutanud, et XIX sajand oli linnas hobuse ekspluateerimise haripunkt ning mida suuremaks linnad kasvasid, seda enam hobuseid vajati. Voorimehetroska on nii ühistranspordi kui ka takso prototüüp. Ühistranspordiks arenes kõigepealt hobuste veetud omnibuss (ladina­keelsest sõnast omni ’kõigile’), mis hakkas Pariisis kurseerima 1828. aastal, Londonis aasta hiljem (Taylor 2001: 11). Sõidukile kuulus peaaegu sajand, lõpp oli üsna järsk: kui tipphetkel, 1900. aastal, vuras-kappas Londonis 3736 hobuomnibussi,(8) siis 1914. aastal saadeti viimane neist pensionile (Elborough, Kerr 2018: 338). Eestis on hobuomnibussi tuntud XIX sajandi teisest poolest, siin ei olnud sel aga niisugust tähtsust kui metropolides. Hobusõidukite asemel ihati mootorit linnas juba seetõttu, et loomade eest tuli hoolitseda ja nende tagant koristada.(9) Seda, milline oli Eestiski hobulinna helitaust, kabjaplagin ja vankrirataste müra kivisillutisel, võib aimata heldimusest, millega on tervitatud esimest lund nii baltisaksa kui ka eesti memuaarides. Lumi summutas helid. Ka sada aastat hilisemas linnas kogeb Mats Traadi tegelane sedasama igatsetud vaikushetke: „Pehme kohev lumi varjundas halle paneelmaju, autod ja trollidki liikusid summutatult” (Traat 1985: 297).

Hobutramm ilmus eesti kirjandusse peagi pärast rööbaste mahapanekut. Augustis 1888 avati Tallinnas Narva maantee liin, sama aasta septembris Tartu maantee liin (Olander 2008: 14). Vilde on kujutanud „tõsiste sündmuste järele” kirjutatud uudisjutus „Kuul pähe!” (1891) hobutrammi kui juba kindlalt linnapilti kuuluvat sõidukit. Mõni aasta varem avaldatud romaanis „Kuhu päike ei paista” (1887–1888) kasutasid tema tegelased Kadriorgu sõiduks veel hobuerasõidukit, trammi sisse­toomine oli aga mõnevõrra ootuspärane: Vilde oli naasnud Berliinist, kus konka sõitis 1865. aastast.(10) Moskva hoburaudteed oli eesti lugejale tutvustanud juba 1884. aastal Moritz Maximilian Põdder haritlasromaanis „Bob Ellerhein”, kus seda kasutatakse meele­lahutuseks – turistina (Põdder 1977: 55).

Ruumi sotsiaalne heterogeensus on Vildel markeeritud: hobutrammis sõidavad koos jõukas noormees ja vaene tütarlaps, „uudisjutt” ongi üles ehitatud ühiskonnakihtide vastandusele. Ehk tahab noormees, kes tütarlapse trammiga mere äärde viib, sõiduga neiule muljet avaldada (kes ostis piletid?), või rõhutab trammisõit tüdruku iseseisvat loomust – Luiise Veber õpib ametit ja sarnaneb Vilde tulevaste hakkajate naistegelastega –, ent tekst ei too ühtki selgitust peale selle, et ühissõidukiga Vene turult Kadriorgu sõitmine on üdini loomulik. Hobutrammil oli Tallinnaski küljes lustisõidu maik (vt Olander 2008: 16).

Ehkki uuenduslik, oli see sõiduvahend olemuselt siiski vanamoeline, eriti kuna Riias ja Helsingis hakkasid elektritrammid sõitma juba 1901. aastal. Matthias Johann Eisen unistas sajandivahetuse paiku igatahes isesõitjatest automobiilidest, mis inimesi linnas ühest kohast teise transpordiks (Palamets 1999).

Modernse linna kujutamise juurde kuulus ühistranspordi närviline heligamma. Lieven Ameeli doktoritööst (2014) lähtudes oli ajavahemikul 1890–1940 Helsingi olulisim ühistranspordivahend tramm, seda ka kirjanduses. Rong tõi kirjandustegelase linna, aga linnapilti maakolkast eristavat elavust ja liikuvust andis edasi just tramm. Juhani Ahot on nimetatud soome kirjanduse „moderniseerumise üles­maalijaks par excellence”” (vt Ameel 2014: 34) ning tema teostes „Raudtee” („Rautatie”, 1884) ja „Üksi” („Yksin”, 1890) on sõidukid mitmekihilised kirjanduslikud motiivid. Need väljendavad muutunud aja- ja ruumitunnetust, linnastumise ja moderniseerumise üha kiirenevate protsesside tulemit (Ameel 2014: 34). „Üksi” kõneleb trammisõidust küll Pariisis, ent ka kirjandusliku Helsingi linnapilti kuulus troskade lõgin, ajalehemüüjate kiledad hõiked ja trammide vingumine: kõik see loob palavikuliselt kiirustava õhkkonna (Ameel 2014: 43). Lauri-nimelise tegelase jaoks Iris Uurto romaanis „Küpsemine” („Kypsyminen”, 1935) koondab tramm sellist linlikkust, mida tema ihkab: kiirust, kerget tempokust, kollektiivsust (Ameel 2014: 177).

Eesti kirjanduses on üks ajakasutuse muutumise näiteid Vilde romaani „Raudsed käed” (1898) algus, kus talumees Villem Luik otsustab minna Narva Kreenholmi tööle, upitab end koos tütrekesega aurutõlda ning maailm hakkab liikuma hoopis teise kiirusega kui enne (Vilde 1928: 11). Tiit Hennoste on kirjeldanud modernse linnakeskkonna tulekut eesti luulesse: 1914. aastal „Rohelises momendis” ilmunud noore Henrik Visnapuu luuletuses „Oktoobri õhtu suurlinnas” esineb „vist eesti luule esimene moodsa aja linnapilt elektrivalguse, jõelaeva, auto ja trammiga”, eesti avangardi esimene ajutine hetk (Hennoste 2019: 42). Marie Under, „[o]tsides sõnu uue aja häälte kohta”, kirjutab luuletuses „Tänaval” „läkastavatest autodest ja trammide tinahtamisest” (Hennoste 2019: 43). Visnapuu linn on seejuures uduselt, unistavalt helge: valgusmeeleolude kõrval kostab helidest laeva jorin, auto torin ja „tramvaide tim tim tim” (Visnapuu 1914).

Tallinna trammi ajalugu kujutab 1932. aastal ilmunud „Tõe ja õiguse” IV osa, nn Karin Paasi romaan, mille lõpus täituks justkui naise varasem kujutluspilt. Karin tunneb end seismas otsekui kuristiku serval, mingisuguse põhjatu sügavuse ees:

Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. [---] sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega [---]. (Tammsaare 1983: 153)

Ainult et peletis ei lähe seekord eest ära, sügavus ongi põhjatu. Abikaasa Indrekule järele sööstev naine ei märka mäest alla kiirustavat trammi, mille hoogu ei saakski pidurdada.

Heino Puhvel (1983: 393) on osutanud Tammsaare ettevalmistustöödele vastava ajajärgu kujutamiseks – näiteks luges kirjanik hoolega 1920. aastate ajalehti. Seega ei ole ekskurss tänavapilti kohatu: hobutrammi asemel oli kasutusele tulnud aurutramm Kopli liinil (1915) ja linnas mootortramm (1920). Ehkki elektrirong ja -tramm on mõlemad XIX sajandi viimase veerandi leiutised (Taylor 2001: 14), hakkas elektri­jõul tramm Tallinnas sõitma alles 1925. aastal. Aga bensiinimootoriga tramm oli 1920. aastate alguses kahtlemata uudis, mida kirjanduslikku linnakeskkonda sisse kirjutada. Need olid ümber ehitatud konkavagunitest ja sõitsid tasasel maal 30–35 km/h (Olander 2008: 26).

Karini enda linnaline element või tema meelest talle sobiv sõiduvahend oleks pigem auto. Tammsaare kujutab sarnaselt Vallakuga esimest vabariigiaegset majanduskriisi, mis hõlmas aastaid 1923–1924, ja Karin mõtleb: „Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isaltki peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi.” (Tammsaare 1983: 61) Küll aga leidub tal sõidutajaid. Kui ühissõiduki juures on toonitatud naise iseseisva sõidu võimalust, siis auto kasutamine loob Karinile ühtpidi võimaluse kuramaažiks eraautos kui privaat­ruumis, teisalt saab kogu linn tema afäärist autojuhi suu läbi teada. Trammiõnnetus on romaani grande finale: „[---] siis, kui Karin tahtis maksku mis maksab trammivaguni eest Indreku kannul läbi tormata, kartes muidu ta kaotada silmist, ja kui ta põrkas vaguniga nii võimsalt kokku, et see paiskas ta tüki maa peale kõrvale, püüdis kordnik ta lahutatud kätel kinni. Ometi kukkumise hoog oli nii suur, et paisatud keha libises kordniku käte vahelt tänavaprügitusele, kuid üsna õrnalt [---].” (Tammsaare 1983: 388) Romaani kaks viimast lehekülge on linnatänaval vahelduvate helide ja piltide virvarr: trammikella meeleheitlik helin; sõiduki all lömastuvad roosid, mille Tiina kokku korjab ja Karini jahenevasse rüppe asetab; inimhulga mesilaspere; seejärel kontrastiks vaikus, kui Indrek sõidab autos, süles veriste huultega abikaasa, ning saab talle ilmselt kõrvus huugavas üksinduses öelda: „Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda” (Tammsaare 1983: 389).

Karini tegelaskuju hukkumist on Henrik Visnapuu kurjalt kritiseerinud: „See on väga halb lõpp sellele romaanile. Autor ei oska teisiti lahti saada oma kangelasest. Veel halvem on see, kui Karini surm sümboolselt peab tähendama seda, et kui ta ei saanud surma Kristuse(11) revolvri paugutamisest, siis ta ikkagi pidi surma saama. Kõigi märkide järele aga Karinis algas uuestisünd. Väga võimalik, et sellise jumala­mehe kõrval, nagu seda oli Indrek omas loomus, abielu enam võimalik ei oleks olnud.” (Visnapuu 1933) „Kas on võimalik mingi tunne, mis pole küll õnn, kuid pole vähemasti enam piin?” kahtles Anna Karenina (Tolstoi 1984: 329), kellele Karini õnnetu saatus kahtlemata mõtlema sunnib, ehkki proua Paasi käike linnaruumis oleks huvitav võrrelda ka sellega, kuidas kasutavad linnamaastikku Virginia Woolfi nimi­tegelane romaanis „Proua Dalloway” (1925, e k 1998) ja John Galsworthy kange­lannad (eriti kuna Tammsaare oli viimase romaani „Valge ahv” (1924, e k 1928) tõlkija).(12)

1950. aastal võeti Vorkutast vabanenud Raimond Kaugver vangilaagris omandatud velskripaberitega tööle Tallinna trammitrusti, kus ta töötas ka remonditöölisena, lumesaha- ja trammijuhi ning 1953–1961 teedemajanduse meistrina (Kruus 2000: 641). Tema esimese novellikogumiku nimilugu, kuuldemänguna tuntud „60 minutit” (1968), kujutab traagilist vana-aastaõhtut Kopli-Kadrioru trammis – selle liini sõit kestis täpselt üks tund. Kurva trammijuhi lugu katkeb poolel teel, sest autor on kasutanud võõritusefekti – jääb lahtiseks, kas tramm põhjustab liiklusõnnetuse või mitte. Ent psühholoogiline pinge on keritud juhikabiinis plahvatuslikuks juba enne, nii et võib-olla olekski kõige ahistavam olnud just liinil jätkamine.

Kontrastiks peatun kahel uusima eesti kirjanduse unistustetrammil, mis sulanduvad linnamaastikesse. XXI sajandi teisel kümnendil on Maarja Pärtna (2018: 647) kirjeldanud üht unenägu: „On sügis, sooja vaskse valgusega, mis voolab oktoobris aeglaselt mööda Tartu tänavaid nagu sulametall, ja kollane tramm sõidab kella andes Riia mäest üles. Rutakas tulek laseb tal paista vaid vilksamisi, välgatuse ja värvisööstuna, pigem tajun linnaruumis ta kohalolu, kui näen teda või pean ta nägemist võimalikuks.” Minategelane kohtab trammi ikka vaid vilksamisi või distantsilt, „kõrgelt, kaugelt linna kohalt”, kuni:

Ma istun suveõhtul „Barlovas”. Olen trammirööbaste kõrval tahtmatult mäest üles tulnud, õhk on palav ja pisut niiske, mul on igav, ma ei mõtle eriti millelegi. Siis tunnen seda, väga lähedal – lõhna, hingamist, häält, kellahelinat. Ma ei ole siin üksinda. Ma pole valmis. Kes oleks? Kuid hetkel, kui tramm mu ees peatub, tean kindlalt vaid üht – et silmades, millesse ma vaatan, on metsik allumatu ilu, et nad on ühtaegu õrnad, nukrad ja avarad. Et see avarus tõmbab mind üleni endasse, rajalt kõrvale, turvalisest etteantusest väljapoole. (Pärtna 2018: 647)

Tramm näib sobivat orgaaniliselt Tartu linnapilti: „Rööpad tulevad Ülejõelt üle Võidu silla, kulgevad Riia mäest üles, „Vanemuise” kõrvalt läbi ja suunduvad mööda Tähe tänavat kuhugi Karlovasse” (Pärtna 2018: 646). Sellega kohtumise esmane põhjus on kurb lahkumineku sügis, viimane põhjus aga ühe uue suve julgus äkki jälle elada. Seegi tramm ei ole turvaline ruum, koondades ka ohte ja lõpuks sööstes avarusse. Ning kellele minategelane õieti otsa vaatab?

Paavo Matsini romaanis „Gogoli disko” (2015) on fantastiline tramm vajalik nii teekonnaks kui ka kohtumiseks, mõlemad on muidugi mis tahes romaani süžees tarvilikud elemendid. Poolast sõjasaagina Viljandisse toodud trammiliin annab kogu tegevusruumile (või ka üldse romaanile) telje ja varustab selle reljeefiga: läbib järve­aluse tunneli, ronib lossimägedesse. Maa-alune ja maapealne omavad mõlemad romaanis niikuinii olulist tähendust: surnuist ülestõusnud Gogol tuleb trammi peale hauast, linnas tegutsevad allmaailm ja põrandaalused, lisaks on olemas metroo, mis on küll igaveseks suletud ja millega tegelastel seostub linnaruumist eestlaste likvideerimise, kuhugi küüditamise stseen, „[l]õputu hämarus ja kurbus” (Matsin 2016: 75).

Matsin on romaani ilmumisaastal avaldanud lühikese selgitava kirjatüki „Sõites trammiga Viljandis…”, kus avab unenäolist trammimängu, milles olid osalised ka Lauri Sommer ja Valner Valme. Sommeri unistustes sõidaks tramm minevikku, see trett oleks äärmiselt läbimõeldud „liikuv idyll” (Matsin 2015: 1190), aga kuidagi teostamatu. Matsini tramm on sellest erinev sõiduk tulevikus või paralleelreaalsuses, mis haagib endale külge erinevaid tähendusvälju. Trammikujutuse realistlikud küljed näivad olevat sõiduki kirjeldamine taskuvaraste paradiisina ning trammist lähtuv läbimõeldud linnaplaneering – jällegi tundub usutav, et tramm linna sobiks. Aga trammist fantaseerimise põhjendus on eelkõige kirjanduslik. Kus saaks pätt ellu­ärganud Gogolit paremini kohata? „[---] ühe „Gogoli disko” tegelase, vana tasku­varga Konstantin Opiatovitši pärast tundus mulle vajalik isegi Tartu-suunaline rööbastik kuni võsas puhkava Juudi kalmistuni” (Matsin 2015: 1189). Seega juba tegelase jaoks oli vaja (just sellist) trammiliini. Matsin aga märgib lõpuks, et päriselt tema koduni kulgev tramm oleks ta kodukassidele liiga „bulgakovlikult-saatanlikult meelitav” (2015: 1191). Romaani trofeetrammilgi on kindlasti seoseid Moskva kuulsaima trammiga.

 

Ühendusteed Tallinna magalatega

Maailma esimest trolli, trammi paindlikumat järglast, katsetati Berliinis 1882. aastal, Tallinnas avati esimene trolliliin 1965 (Olander 2008: 100, 102). Holger Kaintsi romaanis unistab tegelane Jaagup trollist 1940. aastate lõpul:

„Küll ma tahaksin juba näha seda tulevast nõukogude linna, mis siia varsti kerkib!” õhkas mees ja Rilma tundis kõnetooni järgi ära tolle Jaagupi, kellega nad ammu tagasi olid mööda linna pikki tiire jalutanud.

„Siia tulevad vägevad kivimajad, sotsialistliku ühiskonna lossid, sammaste ja tornidega. Paari aasta pärast hakkab Tallinnas sõitma trolleibus, see on juba kindel, kõik otsused on tehtud [---].” (Kaints 2016: 289)(13)

Kui Mati Unt n-ö lõi „Sügisballiga” (1979) Mustamäe (Luik 2005: 779) ja kirjutas romaani sisse trolliliini, talletas ta ühtlasi tegelikkust. Linnaosa esimesed majad valmisid 1964. aastal, plaanipäraselt pidi Mustamäed ühendama kesklinnaga tramm, ent novembrist 1967 hakkas mööda Sõpruse puiesteed sõitma trollibuss (Olander 2008: 104).(14) See oli mõtteline (ruumisuhtelt ehk pöördpidine) järg Kopli trammile, aurutramvaile, mis seati sisse selleks, et töölisi Kopli laevatehastesse transportida (Olander 2008: 22). Õismäe ja Mustamäe magalatest käidi erinevatesse linna­piirkondadesse tööle ja naasti õhtul.

Tallinna puhul on Keuneni raamistiku kolmas etapp, mis käsitleb kaugemate äärelinnade vohamist, pisut erinev sellest, millele hollandi keeles osutab uudis­keelend de nevelstad, udulinn („linna-ala, milles jagunemine linnaks ja maaks ei ole selgesti märgatav”) ning Itaalias väljendid la città diffusa ja la città autostradale ehk linnapiirkond, kuhu viib maantee/kiirtee (Keunen 2019: 165). Ühine on hajusus, aga Tallinna magalauuslinnad ei meenutanud aedlinna ja seal nappis linlikkust leevendavaid rohealasid. Üldkasutatav liikumisvahend oli Tallinnas aga ühistransport. Kui läänemaailmas algas toona autostumine (Taylor 2001: 272) ja ühistransporti tabasid mõneks ajaks langusaastad, siis ehkki ka Eestis elas 1960. aastate alguseks linnas juba ligikaudu 2/3 elanikkonnast, oli auto defitsiitne luksusese (vt Rattus 2013: 19–20). Erasõidukite arv hakkas Nõukogude Liidus kasvama alles 1970. aastatel seoses Žiguli tootmise alustamisega ning autod muutusid kättesaadavamaks 1980. aastatel (Rattus 2013: 24). Aga siiski ei sõidetud linnas niivõrd autoga, sellega mindi maale sugulaste juurde või suvekoju (Rattus 2013: 19) või reisiti, nagu seda tehakse Mari Saadi jutustuses „Mida teha emaga” (1978) ning Kaugveri romaanis „Pariisi lõbusad naised” (1985).

„Sügisballis” (mis muide algab samuti juhita veduri peaaegu põhjustatud õnnetusega) kogetakse trollisõitu kui loomaaeda, kus loomad on pressitud puuri nii tihedalt, et ei saa liigutada (Unt 1979: 137). Nii oli see ka päris-Tallinnas. Kristel Rattus on tsiteerinud meenutust 1970. aastatest:

Kõigepealt tulime jalgsi trammi peale, sellega Võidu väljakuni, sealt edasi trolli peale ja Mustamäele Sääse peatusse ja sealt edasi jällegi jalgsi koju. Tihtipeale olid õhtuti nii tramm kui ka troll inimesi puupüsti täis, istumisvõimalusi polnud, lapsed seisid, surusin neid siis tugevalt enda vastu, et neid ära ei tallataks, ja kuna neid väikeseid pambukesi seal kuskil all, inimeste jalgade juures ei nähtud, oli täitsa tegu neid kaitsta. Kergem oli siis, kui lapsed seal all nutta tihkusid, siis püüdsid inimesed neid ise ka säästa, ei trüginud nii ligi. Minu ütlemistest, et ärge trügige, siin on lapsed, ei tehtud suurt väljagi; ühel korral hoopiski üks vene naine, kes ise istus, küsis: „Miks nad teil pirisevad?” Ma ei vastanud sellise lolli küsimuse peale midagi. Tahtmine oli ka ise pirisema hakata. Kahte last korraga, eriti sellises inimmassis, ei jõudnud eriti süles hoida. Vankriga/käruga ühissõidukis olemisest pole mõtet enam rääkida. (Rattus 2013: 25)(15)

Undi „ilukirjandusliku regionaaluurimuse” (Tomberg 2008) objekt on kaks korda nii suur kui New Yorgi Keskpark ja rahvaarv ületab kahekordselt Gröönimaa ja Bermuda saared (Unt 1979: 55). „Sügisballi” Mustamäed on vaadeldud autonoomse, saaretaolise ruumina, kuhu seal elavad inimesed on omamoodi suletud (Tomberg 2008), see kujutab endast nõukogude modernsuse kriitikat ja peegeldab 1960. aastate tehnoloogiavaimustuse vaibumist (Annus 2015: 65). Võib-olla on Undi Musta­mäe ka millegi suurema väike mudel: suletusega saab programmeerida tahtetust, ruumilist (ja seejuures hirmutavat) ettemääratust. Romaani tegelasi ühendab üksindus (Tomberg 2008; Annus 2015: 65), suutmatus suhelda, mis näib ruumi survet omakorda võimendavat. Ja ehkki võimalus oleks justkui olemas, ei ole kindel, kas „Sügisballi” Mustamäe elanikud üldse linnaosa piiridest väljas käia tahaksid. Troll sõidab küll, aga võib-olla kasutavad elanikud seda vaid linnaosasiseselt, või kujutab töölkäimine nende jaoks päeva ebaolulist etappi. Ehk on „Sügisballi” tegelase linnaehitajast arhitekti Maureri kõrval ühe tegelasena esineva Leo Lapini unistus mõtteliselt juba täide läinud: Le Corbusier’ nelja nõudega ideaallinna, kus peab saama elada, töötada, puhata ja liikuda (Unt 1979: 91), on Lapin tahtnud rajada veelgi pisemasse suletud süsteemi ehk mikrorajooni, kus oleks ka spetsiifilise rohealana surnuaed, et ei olekski tarvidust kunagi mikrorajoonist väljuda (Unt 1979: 121).(16) Troll, oma korrapärasusega veel üks rutiini kinnistaja, ruumimustri tekitaja ja kontrollitud liikumise sümbol, meeldib arhitekt Maurerile. Romaanis on antud vihje sellelegi, mis Lääne-Euroopas muutis inimeste linnalist mobiilsust: televiisori vaatamine on põhjus, miks üksikemast tegelane Laura ei lähe (sõida) kodunt õhtuti kuhugi.

Mats Traadi lühiromaani „Rippsild” (1980) peategelane, noor naine Ola, on kesklinna ja Mustamäe vahelist trolliliini kasutanud ühel iseäranis helgel hetkel oma elus, arvates, et on leidnud suure armastuse.

Oli ilus valge õhtu, päikeseõhetusest heledal tänaval sammus ta trolli poole. Päevad olid pikad, palju pikemaks nad sel aastal enam ei läinudki. Suitsune linn oli sinivalges vines, tänavad paistsid puhtamad ja kõrgemad kui harilikult. Oli, nagu oleks maapind ja ererohelised, veel määrdumata puud kerkinud üles, taevale vastu.

Troll undas, Sõpruse puiesteelt hoovas niidetud rohu hõngu. Sealsamas autodevoolu kõrval pügaski noor vurrudega mees turtsuva masinaga muru. (Traat 1985: 285)

Trolli undamine tundub olevat mingi aja linnale niisama iseloomulik hääl kui trammi kellahelin. Ola kolib sel suvepäeval Kassisabast Mustamäele, jättes oma kirjandusteadlasest – Tammsaare-uurijast – abikaasa maha mehe pärast, kes näib koondavat erilist maskuliinsust: otsekohene ja rohmakas laia joonega käitumine, oskus konstruktoritöö kõrvalt autode ja suvilate remondiga raha teenida, „[k]äed õlast liikumatud, kanged, justkui ühest tükist, pea otse, silmad kahele poole vilamas, teraselt ümbritsevat tähele panemas, peale passimas, nii nagu šerif ameerika filmis, sammus Apo laudade vahel” (Traat 1985: 280).

Lisaks soetab Apo peagi auto – Žiguli, ehkki tal ei ole omaette korterit. (Ka Kaugveri kuuldemängus läheb naine trammijuhi juurest ära „autoga mehe” juurde.) Auto tagab paarile ajutise privaatruumi, ent igapäev kahetoalises Mustamäe korteris koos Apo lahutamata naise, ema ja Ola lapsega eelmisest kooselust purustab nende suhte. Kui Ola tuli oma abikaasa juurest ära mööda Sõpruse puiesteed undava trolliga, siis „[a]eg oli edasi läinud, raske öelda, kuhu, kuid seekord kolis Ola autoga. Apo tõstis kaks kohvrit pagasiruumi, laskis kaane mürtsudes kinni. Velvol oli süles Vilma ostetud pruun karu, kaenlas Kaida kingitud kallur. Nii sõitsid nad Õismäe poole – vastu uuele elule ja uutele katsumustele.” (Traat 1985: 308) Teksti põhjal oletades kolib Ola linna vastehitatud nurka Järveotsa teel Harku järve ääres, ühiselamutüüpi hoonesse. Majani, mille aknad on õhtukaarde, ühistransport toona sinna õieti ei ulatunudki, ehkki Väike-Õismäe ringile tõi linnast „pungil Õismäe buss” (Traat 1985: 316). Korter on linna serv, ühe maailma tuuline lõpp.(17)

Traadi lühiromaani pealkiri kujutab endast Ola vaimse hapruse metafoori, süžee võiks aga olla tüüpiline noore kangelase linnatuleku lugu. Linn on Ola ühe majanaabri sõnutsi vangla ja vähihaigus, aga vana segane mees ütleb ka, et „kogu maailm on linn” (Traat 1985: 320). Olale tundub, et juurtega päriselt maapinnas tunneks ta end paremini, ning Väike-Õismäe servalt kolibki ta maale tagasi, olles läbi elanud veel ühe vaimse kokkuvarisemise. Millega ta sinna sõidab, ei tea. Ola on juba loomult raskemeelne(18) ja tõenäoliselt ei olegi ta kunagi (enam) päriselt õnnelik, ehkki saab endaga nüüd hakkama. Romaanis tõusev ja langev pinge on struktureeritud ka tema sõitude ja kolimiste kaudu: hingetõmme, uus algus ja eluetapp, uus arengu­etapp ka linna kasvamises, uus sõiduvahend, ehkki domineerib troll, seda ka ülekantud tähenduses. Ei saaks küll öelda, et „inimene on troll” või et „Ola on troll”, aga Traadi tekst tõstatab omakorda küsimusi indiviidi võime kohta iseseisvalt tegutseda. Doktor Levin ütleb Olale:

„Kujutage ette trolli. Teie olemus, teie programm ja struktuur, kõik see, mida te muuta ei saa, on trolliliin, teie väline mina aga sõiduk, olete oma eluavaldusis piiratud nagu meie kõik, käite kindlat teed nagu troll juhtmeid pidi. Päevast päeva, aastast aastasse võtate vastu ja saadate ära külalisi, vestlete nendega, olete saavutanud omal alal vilumuse, kuid nüüd on see liin, ma ei ütleks et katkenud, see oleks liig, igatahes annab ta lühist, õige pisut muidugi, kuid annab. Eks?” (Traat 1985: 269)(19)

Unt ja Traat on mõlemad oma väidetes vastuolulised: rutiin on tappev, aga seda on ka liinilt mahajooksmine.

 

Liinid, mis meid loovad

Neljas agregaatolek, plasmaolek, märgib Keunenil linna nn virtualiseerumist: „plasma­ekraane võib pidada linnaelu uuemate kujude locus’eks, modernsuse uusimas faasis esile tõusnud „immateriaalse linna” meediumiks” (Keunen 2019: 166). Selle oleku alla võib arvata blogides ja sotsiaalmeedia kaudu loodud linnade representatsioonid.

Veronika Kivisilla lühivormikogumiku „Kuni armastus peale tuleb” (2018, täiendatud trükk 2020) alged peituvad Facebooki postitatud päevamuljetes. Taas võiks raamatu teljeks nimetada üht ühistranspordiliini, seekord elektrirongi,(20) ehkki minategelane sõidab ka bussiga või rändab jalgsi. Huvitav on võrrelda Kivisilla teksti samal aastal teisel pool maakera Seattle’is ilmunud blogipostituste-raamatuga „Liinid, mis meid loovad”, mille autor, fotograaf ja filmimees Nathan Vass teenib Seattle’is leiba ühissõidukijuhina.(21) Peatükkide raamistik on mõlemal juhul mõni päevasündmus. Vass kritseldab märksõnad paberile, hiljem taastab kogu situatsiooni, püüdes tabada kõnekeele nüansirikkust (Vass 2018: VIII), Kivisilla kasutab märkmikku, kuhu paneb loo vahetult kirja (Postimees 2018) – ilmselt samuti märksõnutsi; tulemus on tulvil sõnamänguvõlu ja situatsioonikoomikat.

Vassi raamatu eessõnas osutab Paul Constant (2018: XI), et autor on viie aasta jooksul üles tähendanud nii liigutavat suuremeelsust kui ka teravaid kokkupõrkeid, seda, kuidas Seattle’i nägu muutub, ning ka kõik selle, mida ühest ühistranspordi­vahendist leida võib, kunstist väljaheideteni. „Vass tõepoolest vaatab asju” – märkab peeni detaile, võtab arvesse konteksti (Constant 2018: XII). Niisama (südamlikult) terane on Kivisilla. Vassi kirjutamisstiili iseloomustus – blogi rütm muutub sügavamaks, selles tekib kirjandusteosele omane ajakasutus, tegelased esinevad korduvalt ja avanevad üha rohkem, autor näeb tema liinil sõitvaid lapsi suureks kasvamas, nii et kõik kokku moodustab ühe linna mitmetahulise loo (Constant 2018: XIV) – sobib ka Kivisilla raamatu kohta.

Erinevusedki väljenduvad tekstis kirjeldatud sündmustes. Vass juhib enamasti üht Seattle’i kurikuulsamat liini läbi Rainier Valley, Kivisilla igapäevamarsruut on rahulik Pääsküla-Tallinna rong. Vass on sorteerinud blogipostitused raamatuks temaatilist tervikut otsides, Kivisilla kerib aega tagurpidi: lapsed tema raamatus jäävad aina väiksemaks, nagu vaataks neid läbi tagurpidi pööratud kiikri, mis lisab omakorda ruumis liikumise metafoorsust – sealt kaugelt nad hakkasid ükskord tulema.

Ühistranspordis kui kindlate piiridega ruumis põimuvate lugude avastamise võlu on Andra Teede analüüsinud Riikka Pulkkineni loomingu arvustuses. Romaani „Tõde” („Totta”, 2010, e k 2011) üks võtmekangelasi Anna armastab tiirutada Helsingis trammiga ja „võõraste inimeste elukäike ette kujutada, mõelda välja, kas nad on armastatud, kust nad tulevad. See kõlab nagu iga (noore) kirjaniku soendustrenn, see on nii tuttav.” (Teede 2013: 121) Samamoodi on Anti Saar kirjutanud raamatus „Tekste siledast ruumist” (2009) inimestest Pariisi metroos. Kivisilla ja Vassi tekstide ehk olulisim sarnane nimetaja on aga pisikeste ühismaailmade tekitamine. Ühistranspordi kasutaja on ühe linnaga seostuva kogukonna liige ja võiks oletada, et ta tuleb linnas oma eluga toime. Vassi raamatust aimub aga, mis saab (või õieti ei saa) neist, kel pole võimalik ühistranspordiga sõita. Ta võtab näiteks peale kodutu, kelle on mööduja räpaga üle valanud ja eelmised sama liini juhid keelanud tal bussi peale tulla: „Nägin ta ilme väsinud agooniat, nägu, mis püüdis pinnale jääda” (Vass 2018: 43–44). Reisijatest moodustub omamoodi toetusgrupp, kes arutab, kus mees end ja oma riideid pesta saaks, kas keemiline puhastus on siis veel lahti, kui buss sinnakanti jõuab, ja jäledast haisust ei tee keegi välja. Vass näib üldse lootvat, et sõidust tema bussiga ja headest sõnadest saab vähemalt kellegi jaoks mõnda paremasse kohta või ellu viiva teekonna algus.

Kivisilla puudutab üksindust ja inimeste tuge kurval hetkel (2018: 27), millestki osa olemist ja saamist, isegi kui see on vaid käik linna teise serva (2018: 95). Sotsiaalse äralõigatuse probleemidele ei ole ta tekstikogumis vihjanud, oma luules küll on. Võib-olla ei ole liikumisvõimaluse puudumine Tallinna vähekontrollitud, tasuta ühistranspordi juures otseselt teemaks, ehkki inimene võib siingi hätta jääda. Nii Kivisilla kui ka Vassi kujutatu on aga maailm, „mis eeldab ainulaadset olekut, valmisolekut olla avatud parimatele võimalikele võimalustele – ja suutlikkust neid võimalusi selgelt näha, neis täielikult kohal olla” (Kaus 2018: 221). Vass näeb bussisõitu kui võimalust avastada maailma igas mõttes, väljast ja seest, Kivisilla poetiseerib argisust, ühendades üleelusuuruse ja igapäevasuse pinge (vt Kaus 2018: 217). Vassi ühest mõtisklusest kumab ka selle pisikese maailma ühe hoobiga purustamise võimalus: noor bussijuht vihjab 1998. aastal juhtunud, õnneks vaid kolme hukkunuga tragöödiale, kui hullunud reisija tulistas ühe liini juhti ja ühissõiduk kukkus Unioni järve kaldaid ühendavalt Aurora sillalt kortermaja katusele (Vass 2018: 147). Vass ei kirjelda juhtunut lähemalt, niisiis peab uudishimulik lugeja guugeldama, et teoses kujutatud ja tegeliku Seattle’i vahel kontakte otsida, ent raamat kutsub seda tegema niikuinii. Selles mõttes need raamatud erinevad: Kivisilla proosakogumik meelitab pigem raamatus kujutatud maailma, sisemisele reisile.

Arvatavasti on loonud või loovad sarnast kogukonnatunnet ühistranspordis – lootes just ilukirjanduse kaudu suurendada inimestevahelist mõistmist – luuleprojektid Londoni (vt Poems…) ja Brüsseli metroodes (vt About Transpoesie)(22), trammiluule UNESCO kirjanduslinnas Heidelbergis (vt UNESCO kirjanduslinnad 2018) ning Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Edelaraudtee ühine rongiluule projekt, samuti selle jätkuna ette võetud luule levitamine Tartu bussides (Hanson 2015).

 

Lõpetuseks

Käesolev ülevaade ei ole kaugeltki ammendav, ja kokkuvõtte asemel tahaksin tõstatada uusi uurimisküsimusi. Analüüsima peaks lähemalt üksikuid tekste, seda, kuidas on ühissõidukis reisimist tajutud ja kirjeldatud, arvesse võttes erinevaid ajaperioode ja laiemat tausta – nagu Elizabeth Amanngi (2018) on osutanud ilukirjanduse kõrval eksisteerivaile allikaile. Praegu jäi artiklis täiesti vaatlemata see, mismoodi võis ühissõidukite teke kajastuda näiteks toonases ajakirjanduses. Selliseid interdistsiplinaarseid seoseid on juba loonud Riho Paramonov (2019b).

Oluline oleks laste- ja noortekirjanduse aspekt, lapsed puutuvad ühistranspordiga paratamatult rohkem kokku. Meenub Ellen Niidu värssmuinasjutt „Imeline autobuss” (1968) ja noore luuletaja EiKi räpitekst „Tramm” (2019).

Huvitav küsimus on, kuidas on seostatud linn, seda läbivad teed ja neil kohtuvad inimesed; kuidas ühistranspordi kujutamine võib ilukirjandusteoses toimida kui linna tuiksoon, ruumilisuse tekitaja. 1993. aastal on tehtud lühike portreefilm Juhan Viidingust Kadrioru trammis, kus tema loetud tekstid seostavad akna taga mööduvat linna, selle hoonete ja inimeste lugusid. Pärast rumeenia luuletaja Cristian Popescu surma on sealsetes trammides lavastatud eksperimentaalteatrit pealkirjaga „Tramm nimega Popescu” („Un tramvai numit Popescu”), avamaks kirjaniku loomingu mitmehäälsust ning seal rõhutatud ühtekuuluvustunnet ligimeste vahel, olgugi nad võhivõõrad. Trammireisijad hõlmatakse etendustesse nii pealtvaatajate kui ka osalistena (Popescu 2014: 213–215).(23)

Siin käsitletud tekstide põhjal võib arvata, et kirjanduslik linn on ühistranspordiga vägagi kokku põimunud. Kirjandustegelase liikumine ja selleks kasutatav vahend kirjanduslikus linnas iseloomustavad linna arenemist, autori valitud sõiduriistad avavad mõnelgi korral tegelase loomust või seda, missugused ootused võivad tekkida lugejal tegelase jaoks loodud maailma tõlgendades. Võib-olla kõige huvitavam on, et kirjanduslikud ühistranspordivahendid avavad linnaelu selliseid külgi, mida ehk muidu liiga harjunult ja hajameelselt vaatleme, ning peegeldavad sealjuures linna arengut – Bart Keuneni mõistes tahkest olekust plasmalinnaks. Kordagi ei tohiks aga ära unustada, et tegemist on kirjanduse metafoorse, siiruviirulise „peegliga”.

 

Artikkel on kirjutatud HERA projekti „Public Transport as Public Space in European Cities: Narrating, Experiencing, Contesting (PUTSPACE)” külalisteadurina Åbo Akademi ülikoolis veebruaris-märtsis 2020. Kirjutamist on toetanud ka PRG908 („Eesti kesk­konnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”).

 

Elle-Mari Talivee (snd 1974), Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur ja muuseumiosakonna juhataja (Väikese Illimari 12, 11623 Tallinn); Tallinna Ülikooli teadur, ellemari@utkk.ee

Eesti Kirjandusmuuseumi videoloengud (https://www.kirmus.ee/et/tegevus/videoloengud) mais:

6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.

28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.

28. mail välja kuulutatud 2020. aasta Ilmapuu auhinna kandidaadiks sai liivi keeleteadlane ja kultuuritegelane Valts Ernštreits (liivipäraselt Valt Ernštreit). Ta on aastakümneid tegelenud liivi kirjakeele arendamisega, uurinud põhjalikult liivi sõnavara, liivi uusimat ajalugu, kirjandust, kohanimesid, liivi-läti keelesuhteid ning korraldanud liivi keele ja kultuuri õpetamist kooliõpilastele. Samuti on ta liiviteemalise portaali Livones.net pikaaegne toimetaja. Ilmapuu auhinda annab välja Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi nõukogu. Auhinna eesmärk on tunnustada soome-ugri hõimu­rahva kultuurilise identiteedi ja püsimajäämisega seotud koda­niku­algatuslikku tööd.

29. mail korraldati Tallinna Ülikoolis David Samoilovi 100. sünniaasta­päevale pühendatud konverents. Nn Samoilovi lugemised toimusid Tallinnas juba kuuendat korda. Veebi vahendusel võtsid konverentsist osa tema loomingu asjatundjad Venemaalt, Kasahstanist ja Lätist. Eesti teadlastest esinesid Irina Belobrovtseva (TLÜ) ja Roman Voitehhovitš (TÜ).

Augustis 2019 kaitses Olga Gaitšenja Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja eesti keeles kirjutavate vene emakeelega inimeste kirjutamisprotsessi kohta. Teema on mitmes mõttes Eesti keeleteaduses uus ning väitekiri püüab täita korraga mitut tühikut. Ühelt poolt ei ole meil eestikeelset kirjutamisprotsessi kuigi palju psühho­lingvistiliselt uuritud, ei võõr- ega emakeelsete kirjutajate seas, teiselt poolt napib uurimusi ka eesti keele kasutusest teise keelena eri kontekstides. Kuidas sünnib eri keeleoskusega üliõpilaste (eestikeelne) tekst, millises järjekorras seda kirjutatakse, mida ja kuidas parandatakse, kui palju miski selles protsessis aega võtab – kõigile neile ja paljudele muudele küsimustele otsitakse uurimuses vastuseid klahvivajutuste salvestuse meetodi ning ScriptLogi programmi abil, millega on salvestatud uurimise aluseks olev andmekogu. Lisaks konkreetse uurimismaterjali analüüsile, mis seisneb iga katses osaleva kirjutaja arvutiklahvide vajutuste salvestustes, arutletakse töös ka võõras keeles kirjutamise keeruka protsessi üle, lähtudes abstraktsetest kognitiivsetest mudelitest kirjutusprotsessi kohta.

Kokku 34 vene emakeelega üliõpilast pidid kirjutama teksti etteantud teemadel, kusjuures programm salvestas kõik nende klahvivajutused, see tähendab uute märkide lisamise, parandused, liikumised tekstis jms. 17 tugevamal üliõpilasel paluti kirjutada arutlev tekst teemal „Kas kõigile on vaja kõrgharidust” ja 17 nõrgemal üliõpilasel jutustav tekst teemal „Mida on mulle andnud ülikool”. Kirjutiste teemad valiti nii, et tugevamatel ja nõrgematel eesti keele oskajatel oleks sarnane temaatika, kuid tekstid oleksid erineva abstraktsuse tasemega. Andmestik jagati alarühmadesse tudengite keeleoskustaseme järgi (A2–C1) ja analüüsitulemusi võrreldi nende rühmade kaupa. Selles mõttes jätkab väitekiri keeleoskustasemete võrdluse uurimist, mille hiljutine näide sama juhendaja Annekatrin Kaivapalu käe all oli Mare Kitsniku väitekiri 2018. aastal.(1)

Klahvivajutuste salvestamist on uurimis­materjalina mujal maailmas ka varem kasutatud, uudne on see eelkõige Eestis. Siin on kirjutamisprotsessi (täpsemalt, tõlkimisprotsessi) sarnasest vaatenurgast uurinud Marju Taukar koos oma kolleegidega, kasutades küll mõnevõrra teisi meetodeid (ekraanisalvestisi), kuid otsides samuti vastust küsimusele, mida ütleb „tehniline” kirjutusprotsess mõtlemise kui protsessi kohta.(2) Olga Gaitšenja tõdeb eessõnas, et on meetodit õppinud eelkõige Soomes oma teise juhendaja Åsa Palvi­aineni juures. Soomes ongi klahvivajutuste salvestusmeetodit uurimistöös kasutatud peaaegu paarkümmend aastat, uuritud on näiteks kirjutamisprotsessi prantsuse keele õppijatel ja soome lastel.(3) Väikses kõrvalrollis on see meetod ka Leena Nissilä väitekirjas, mis käsitleb eesti keele mõju soome keele sõnavara ja rektsioonide õppimisele.(4) Turu ülikoolis on töös mitu ScriptLogi kasutavat keeleõppimise uurimust.

Gaitšenja dissertatsioon koosneb neljast publitseeritud artiklist ja kokku­võtvast peatükist. Artiklid on ilmunud Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamatus ja ajakirjas Lähivõrdlusi aastatel 2011–2017. Kolm artiklit on eesti, üks inglise keeles. Natuke kahju on, et ükski artikkel ei ole ilmunud suures rahvusvahelises ajakirjas, mille retsenseerimisprotsess oleks kaasanud rohkem rahvusvahelisi asjatundjaid.

Kokkuvõttev osa koosneb omakorda sissejuhatusest ja neljast peatükist. Tekst on asjalikult ja tihedalt kirjutatud ning hästi struktureeritud. Kasutatud kirjanduse üldhulk on aukartustäratav. Esitatud on rohkesti erinevaid kirjutamisprotsessi iseloomustavaid mudeleid ja arutletud käsitluste arengu üle. Samuti on täpselt kirjeldatud meetodit, lisatud näiteid uuritud tekstidest ja logifailidest, mis annab lugejale võimaluse natukenegi mõista uurimuse tehnilist külge ja selle keerukust. Eraldi on juttu kirjutamisprotsessist kui millestki kognitiivselt raskest, milles inimene on pidevas ülekoormuse seisundis.

Väitekirja neli artiklit edenevad loogiliselt. Tekst on tehniline ja seda on raske lugeda suure hulga sümbolite tõttu. Samas on näha, et keerulise andmestikuga on tehtud suur töö. Esimene artikkel juhatab sisse meetodi ja selle võimalused ning viib uurimuse läbi ühe osaleja andmete põhjal. Artikli väärtuseks on ka informandiga tehtud retrospektiivse intervjuu tulemused. On väga huvitav teada, kuidas informant ise oma kirjutamisprotsessi analüüsib. Väite­kirjast selgub, et kuigi teisi intervjuusid kasutatud ei ole, on need siiski olemas ja tulevikus on võimalik nende kaudu saada lisateadmisi kirjutusprotsessi teadvustamise kohta. Järgmised artiklid esitavad kogu materjali põhjal tehtud üldistusi üksikteemade kaupa.

Teine artikkel vaatleb mikrokontekste, mille all mõeldakse erinevat tüüpi siirdeid ühelt klahvilt teisele (nt sõnasisene, sõnadevaheline, lausetevaheline, kustutusklahvi vajutust või hiire liikumist sisaldav jms). Kontekste on statistiliselt analüüsitud nii esinemissageduse kui ka ajalise kestuse kaudu. Ootuspäraselt on pikimad pausid lõikude vahel, lühimad sõnade vahel. Eri taseme keelekasutajad on mikrokontekstide osas suhteliselt sarnased, näiteks ei vähene kustutuste arv keeleoskuse taseme tõusuga.

Kolmas artikkel käsitleb ehk intuitiivselt kõige lihtsamalt tajutavat kategooriat – parandusi. Kui eesti keele suulise kõne eneseparandusi on varemgi uuritud, siis kirjutatud keele paranduste käsitlusi teada­olevalt siiani pole. Meetod võimaldab registreerida kõik tekstis tehtud parandused, kuid muidugi üsna tehnilisel viisil. Eelkõige jagunevad parandused lisamisteks ja asendamisteks, mis omakorda võivad olla trükivead. Siinkirjutajatele näib kõige huvitavam vormiparanduste dünaamika: selgus, et vormiparandusi omakorda tüüpideks jagades on igal alltüübil erinev sageduslik jaotumus eri keeleoskustasemete vahel. Näiteks keeleoskuse tõustes suureneb sõnajärjeparanduste ja väheneb ortograafiaparanduste arv. Tulemused näitavad selget tekstiparanduste arvu kasvu kirjutajate keeleoskustaseme tõustes, kuid langust B2- ja C1-taseme vahel. Võrdluseks oleks soovinud emakeelse kirjutaja andmeid, kuid loomulikult on arusaadav, et see ei kuulunud väitekirja uurimis­ülesannete hulka.

Neljas artikkel käsitleb sujuvust, mis on defineeritud teksti kirjutamise kiirusena (suhtes iga kirjutaja individuaalse kiirusega). Arvesse võetakse ka kirjutamis­puhangute (katkestusteta loodud teksti­hulkade) pikkust. Tulemused näitasid sujuvuse pidevat arengut keeleoskustasemete tõustes, eriti suur erinevus oli B2- ja C1-taseme vahel.

Nii kõiki artikleid kui ka katuspeatükki iseloomustab autori suur lugemus ja eelnevate (enamasti inglise keele omandamist käsitlevate) uurimuste põhjalik ülevaade. Autor on pidanud oma uurimuse jaoks looma (või inglise keelest kohandama) suure hulga termineid. Üldiselt on need hästi õnnestunud, näiteks juba nimetatud, kogu väitekirja seisukohast oluline mõiste kirjutamispuhang. Mõned terminid on siiski mõistetavad ainult kasutatava meetodi raames. Näiteks ei ole üheselt arusaadav termin kontekstieelne parandus, mille all mõeldakse parandust teksti lõpus mõtte väljendamise hetkel (kursor on viimase tähemärgi järel) ja mis vastandub konteksti­sidusale parandusele, mis tehakse teksti sees. Nendest terminitest jääb mulje, nagu oleks kontekst ainult paranduse järel olev tekst, kuigi tegelikult kuulub ju konteksti mõistesse ka varasem, juba olemas olev tekst.  Eriti hästi ei kõla eesti keeles termin kontseptuaalsed parandused, millega tähistatakse eelkõige sisuparandusi.

Uurimus on teoreetiline selles mõttes, et otseseid järeldusi kirjutamise õpetamise/õppimise hõlbustamiseks tehtud ei ole. Seda oleks ka selle meetodiga ja selle materjali pealt võimatu teha. Puudub ju võrdlus emakeelsete kirjutajatega, kelle kirjutamisoskus peaks ehk olema võõrkeele eesmärgiks. Töös on siiski väidetud, et rakenduslik pool seisneb ka selles, et teadlikkus kirjutamisse haaratud protsessidest võib vähendada kognitiivset koormust ja edendada kirjutamisoskuse arengut (lk 88). Lugejale ei saa siin päris selgeks, kuidas see saab edendada kirjutamisoskuse arengut, st millist kasu ikkagi toob protsesside teadvustamine õppijale. Küll aga on uurimus oluliselt parandanud teadmisi sellest, kuidas kirjutamisprotsess klahvivajutuste poolt vaadates toimub.

Töö kõige suurem väärtus peaks olema selles, et otsustada, mida ikkagi klahvi­vajutused, pausid jms näitavad selle kohta, mida veel otse uurida ei saa: ajutegevust kirjutamise ajal. Siin oleks ehk oodanud natuke julgemaid arutlusi. Millised on kõige üldisemad järeldused, mida klahvivajutustest teha saab? Kui palju võib nendes järeldustes kindel olla ja kui suur osa on hüpoteetiline? Hiiglaslik töö, mis on tehtud tehniliste detailide uurimisel, ei ole ehk väitekirja kirjutamise ajaraamides veel saanud piisavalt distantsi, et suurt hulka statistilisi andmeid tõlgendada võõrkeelse kirjutusprotsessi sisuliseks iseloomustuseks. Küllap see veel tuleb.

RENATE PAJUSALU, MAISA MARTIN

Aado Lintrop. Minagi olin Jaakobiteel. Palveränduri märkmed. Tartu: Ilmamaa, 2020. 188 lk.

Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)­ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuu­pikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taas­esitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri kohustustega: teekonna ettevõtmise juures sai otsustavaks asjaoluks Santiagos toimuv üleilmse etnoloogide ja folkloristide ühingu kongress, mis niisiis paneb Lintropi camino’le punkti. Palverännupäevikut raamib aga mitu kuud hilisem viibimine Visby loomemajas.

Raamatu pealkirjas leiduv minagi võib tunduda kergelt (enese)irooniline, arvestades Santiago de Compostelasse matkamise ja selle raamatuna kajastamise populaarsust tänapäeval, samuti palverännaku hindamist muu hulgas ideaalse võimalusena „kohata inimesi ja kuulata nende lugusid”(1). Lintrop otsustab ka ise seada oma missiooniks sellel teel „rääkida lugusid [---] peamiselt väikerahvastest – mansidest, udmurtidest, setodest. Ka oma välitööde kogemustest ja mälestustest.” (Lk 117) Kõiki religioone võrdselt austamisväärseks pidav autor on aga teele asunud „tahtega [---] ennast arendada”, „mitte jumalat teenida” (lk 187) ega ole oma tavaharjumustest päris vaba („laen iga päev mõne pildi molovihikusse”, lk 92). Nii mõtiskleb ta paratamatult selle üle, kuivõrd ta üldse on päris palverändur, keda niisama uitajast või sel teel odavaid öömaju ärakasutavast turistist eristab üldarusaamas kas siis sügav usklikkus või vaimne ummikseis, mille tõttu otsitakse argistest elumuredest vabal camino’l iseäralikku meeleparandust. Vastandus moodsate (nt ümbritsevasse meelelise neeldumise asemel klappidest muusikat kuulavate) ja tõtakate (ülearu sportlikult liikuvate) peregrino’dega on siiski terav: Lintrop rändab üksi ega otsi kramplikult toda camino osaks arvatavat ühtekuuluvustunnet, püüab aga tajuda „kohalikke rütme” ja rangelt keskenduda kõndimisele kui füüsilisele kulgemisele (päevatee võetakse kokku nii kilomeetrites kui ka sammudes). Seetõttu võngutavad tema meelelist ülevust või paikkondlikku elevust lihtlabased olukorrad (vihm, ulguv tuul, villid jalgadel, öömaja- ja söögi­otsingud jms), millest muidugi sugeneb kirjelduslikku raugust ja tükati monotoonsust. Ent küpsele vaimurändurile on ehk loomu­omanegi ettevõtmise toime, kaasteelistega kohtumiste ning enese ja maailma üle arutluste sõnastamine tasakaaluka sumedusega.

B. M.

Jüri Talvet. Tundmised. (Kaasaegne mõte 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 207 lk.

Tänapäevasele esseistikale keskenduva raamatusarja „Kaasaegne mõte” algataja ja alalhoidja Jüri Talvet on taas andnud isikliku panuse, et tänavu 15-aastaseks saav, ent prestiižselt harva ilmuv sari liialt ei soikuks: 69 lühivormis arutlust sisaldav „Tundmised” on Talveti kolmas teos sarja avaraamatu „Sümbiootiline kultuur” (2005) ja esseežanri alusepanijale Michel de Montaigne’ile suunatud filosoofiliste ja kultuurilooliste mõtiskluste („Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine””, 2014) järel. Kõigi kolme ainering on laias laastus sama: „kultuuri vahekord loodusega, ühiskonnaga ja (kordumatus ajaraamis) isikliku eksistentsiga”, nagu kinnitab kaane­tutvustus. Ent rõhuasetus on igal raamatul erinev, nagu ka tõukepunkt, mis sedapuhku on sama efektne kui Montaigne’ile kirjutamise mõte: iga arutluskäik on pealkirjastatud kesksele teemale osutava juhtlausega (või kahega), mis pärineb hispaania baroki esindusteosest, Baltasar Craciáni filosoofiliste miniatuuride kogumikust „Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst” (1647, e k Talveti tõlkes 1993 ja 2019, tõlke esmaversioon kandis pealkirja „Käsioraakel ja arukuse kunst”).

Paljuski moralisti vaatepunktist lähtuvate esseede arutlused kulgevad üldkultuurilistest väärtustest ja maailmapoliitikast kuni armastuseni. Korduvalt esile kerkivad probleemkohad moodustavad aga tüüpilised kobarad: hingelis-vaimsete väärtuste ja loovuse taandumine tehnilis-­materiaalse progressiusu, virtuaalsuse ja kasumlikkuse ees, uutes sugupõlvedes matslust kasvatava (vt lk 72) massikultuuri pealetung, samuti moraalse ja emotsionaalse arukuse unarul-­olek igapäevases toimimises jne. Tänapäeva suurimateks pahedeks näivadki Talveti silmis olevat teadus-tehnoloogiline õhin ja rahahimu, rajumalt väljendudes „infotehnoloogilis-plutokraatlik türannia” (lk 28), mis kahjustab nii vaimu kui ka füüsist, ja seda ei väsi ta kordamast. Ometi ei suubu see korduvus lihtsalt torinaks kõige üha uueneva ja edeneva pärast. Talveti kriitilisus ühiskonna ja kultuuri seisundi suhtes, teatud (humanitaarsete) põhiväärtuste perspektiivist kahtlemata asjakohane, väljendub delikaatselt ning on sümpaatnegi, kuivõrd see saab arutluste käigus alati avara­pilgulise raami, mis lähtub suuresti looduse mõistmisest elu terviklikkusena ning „loovusliku kultuuri” idealiseerimisest. Kultuur on Talveti hinnangul „ühiskonna tegelik alus, tema moraal ja hing, nagu ka tulevikuväljavaade” (lk 75) ning ühtlasi väikeste rahvaste „iseolemise tugevaim kaitse” (lk 165). Enesest mõista leiab Talvet haardeka õpetlasena tänapäevase ainese lahkamiseks alati tuge maailmakirjanduse klassikast (sagedamini on toodud kirjanduslikke näiteid Thomas More’i „Utoopiast”). See on tervikuna inspireeriv, eriti kui ärihuvid ja kasumlikkus on maa­ilmas ühtäkki pausil.

B. M.

Kaia Leht. Tillemanni kella all. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2019. 632 lk.

„Tillemanni kella all” on Teise maailmasõja aegset Tartut ja selle haritlaskonda käsitlev ohtrate piltidega varustatud mahukas teos, mille keskne tegelane on autori vanaisa Elmar Lani. Lani oli advokaat ja Vabadussõja veteran, kes kuulus muu hulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Tartu Meestelaulu Seltsi ning osales Teise maailmasõja ajal põrandaaluses tegevuses.

Raamatu esimese poole moodustab Elmar Lani fiktiivne päevaraamat, mille autor kirjutas oma vanaisa dokumentide ja omaaegsete ajaleheartiklite põhjal. Päevaraamatu paremaks mõistmiseks järgnevad lühiuurimused inimestest, kes olid olulised nii Lani elus kui ka 1940. aastate Tartu sündmustes. Viieteistkümne silmapaistva isiku hulka, kellest kõigist võiks kirjutada oma raamatu, kuuluvad nt Eesti Tervishoiu Muuseumi asutaja Voldemar Sumberg, nõukogude võimu eest esimese sinimustvalge lipu peitnud Karl Aun ning relvastatud vastupanu organiseerinud kapten Karl Talpak. Epiloogis lisandub kümme elulugu, kuid need jäävad kontekstist välja ega anna raamatule eriti midagi juurde. Teos keskendub inimestele ja nendevahelistele suhetele: autor on palju vaeva näinud, et kirjeldada, kuidas tegelased teine­teist tunnevad ning kuidas omavahel läbi saavad. Väljamõeldud päeviku formaat võimaldab jutustada lugu kronoloogiliselt ning aitab peategelasele kergemini kaasa elada. Muidu võinuks kogu teos muutuda kuivaks sündmuste loeteluks, nagu see elulugude peatükis pahatihti juhtub.

Kaia Lehte ajendas raamatut kirjutama vanaisa isiklike dokumentide juhuslik avastamine. Kirjutades rändab autor aeg-ajalt tänapäeva, et analüüsida iseenda tundeid materjali uurides. See on ka üks raamatu põhilisi omapärasid: autor kirjeldab uurimisprotsessi ning sellega kaasnenud emotsioone.

See, kas Eesti lugejad vajavad veel üht raamatut Teisest maailmasõjast, on maitse küsimus, kuid nagu autor korduvalt rõhutab, pöördelisel ajal tegutsenud inimesed on seda väärt, et neid mäletataks. Ilmaasjata hoiatab Leht lugejaid: „Mina ei ole kirjanik ega ajaloolane” (lk 7), sest teoses on palju kaasahaaravat: nii 1940. aastate Tartusse viiv päevik, erakordsete saatustega inimeste elulood kui ka ridade vahelt peegelduv autori elevus.

ERMO KARPOV

Ajaloolasest ekspeaministri ja poliitiku Mart Laari haare on imekspandav, kui vaadata tema mitmekesistel teemadel autoriraamatute riiuli täienemist kahe- või kolmekaupa aastas. Raamatut Johann Voldemar Jannsenist esitledes tunnistas muuhulgas ärkamisaja uurijana tuntud Laar („Äratajate” (2005) ning Jakob Hurda raamatu autor (1995)), et sai alles raamatut kirjutades teada palju fakte, millest polnud enne kuulnud. Kõige hämmastavam olevat Jannseni tohutu haare: „Ükstaspuha, mida ma Eesti ajaloos puudutan või enda ümber näeme Eestis, kas või laulupidu, siis me näeme igal pool absoluutselt Johann Voldemar Jannseni jälgi. See on kõige suurem tunnustus, mis olla saab,” selgitas Laar telekommentaaris.(1)

Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on populaarses vormis, tihtipeale ka eelmiste autorite osaliselt vananenud tööde (nt Rudolf Põldmäe) ja Laari enda varasemate teoste vigase ümberjutustusega. Suur hulk laialipillatud teadmisi on jõudnud ühiste kaante vahele, samal ajal ühtki uut fakti ega ideed silma ei hakanud. Pigem on mõni juba selgeks räägitud probleem jälle segaseks aetud – näiteks Jannseni müüdavus, olgugi et ka Laar selle lõpuks otsesõnu laimuks tunnistab (lk 270–274, 327). Põhjuseks on, peale kompilatiivsuse, ilmselge kiirustamine: kui uskuda, et Laar mäletab õigesti emotsionaalselt kirjeldatud kloostriaiavestlust Vello Saloga (lk 21–23), mil viimane veenis teda Jannseniga tegelema, siis võis Laar alustada raamatu kirjutamist alles 2017. aasta sügisel. Seega pole ime, et uurimistööks enam aega ei jäänud ja tuli leppida varem kogutud materjalidega, nagu tõestab kasutatud kirjanduse napivõitu loetelu ning ülevaade eelnevate autorite käsitlustest, millest vaid üksikud on 2010. aastast hilisemad. Laar on koguni ignoreerinud isa Vello Salo 2010. aastal peetud loengut ja hilisemat artiklit „Laulupidude armastuslaulud”, milles viimane leidis, et ärkamisaja ning laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, ja mõlemad vääriksid kumbki omaette doktoritööd koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt rängalt laimatud Jannseni esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn oli kogu aeg – luua eesti rahvas”.(2) „Postipapat”(3) retsenseerides hurjutas Laar mind varem ilmunud artiklite kasutamise pärast, õpetades, et „Jannsenit puudutavaid materjale on Eesti arhiivides külluses”.(4) Käesolevas raamatus pole arhiive mainitudki. Niisiis ootavad külluslikud arhiivimaterjalid Jannseni kohta (ka Venemaa arhiivides!) ikka veel avastamist.

Palju on viidatud Koidula kirjutatud ning unustusse jäänud Jannseni eluloole (see avaldati trükis esmakordselt alles 1969. aastal), kuid samaaegne õde Eugenie oma, millele tuginesid kõik Jannseni biograafiad kuni XX sajandi teise pooleni, on jäänud mainimata.(5) Ajal, kui Eugenie seda koostas, elas Jannsen insuldist paranedes tütre ja väimehe juures, nii et elulugu võib osaliselt pidada autobiograafiaks ehk Jannseni minapildiks, milles ta on edukalt retušeerinud oma sünni ja kasvamise kõrtsitoas ning ametliku haridustee piirdumise külakooliga. See pilt on täienenud järgmiste põlvkondade mälestuste ja pärimuste toel, aga arhiiviallikad lükkavad paljugi ümber.

Laari võib tunnustada selle eest, et ta on Jannseni eluloo kohta tänaseni teatme­teostes ja Vikipeedias ringlevat väärteavet uute andmete põhjal õgvendanud: Jannseni isa e i o l n u d mölder ega m ö l d e r j a kõrtsmik (nende ametite ühendamine oli mõeldamatu); tema sünninimi oli kõigest Jaan, ta oli Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado ja Malle poeg (perenimi, mida Jannsen koos eesnimega korduvalt muutis, saadi seoses pärisorjuse kaotamisega mõni aasta pärast tema sündi) jne. Siiski kirjutab Laar taas Jannseni väidetavatest õpingutest kihelkonnakoolis (lk 39). See asutati Vändras esmakordselt 1842. aastal ja Jannsenist sai selle esimene õpetaja. Segadus paljudes allikates on tulnud sellest, et 1834. aasta seaduse ja seega ka aruannete järgi pidi igas kihelkonnas taoline kool olema. Laari kahtlemine köster Kochi võimekuses sellist kooli pidada on igati põhjendatud (vt samas lk 39 tsiteeritud Rosenplänteri iseloomustust). Kui kooli reaalselt nõudma hakati, tuligi Koch vallandada ja ametisse asus Jannsen.

Oma varasemates ärkamisaja käsitlustes polnud Laar „möldripoeg” Jannseni olulist rolli eesti rahvuse sünni juures veel tuvastanud, vaid taandas ta aktiivseimate äratajate hulka. Sellest tendentsist pole suudetud loobuda kõnesolevas raamatuski, kust saab lugeda hulganisti Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimehe kirjasaatjate väheütlevaid lühielulugusid, mille seas toimetaja oma vaevalt esile tõuseb.

Jannseni sünni ja põlvnemise ning pastor Körberilt saadud hariduse ülevaatelt (lk 25–49) minnakse üle mehestumisele Vändras, tuginedes peamiselt Jannseni hingepäevikutele „Diarium”. Seejuures võib tavalugejale jääda mulje, nagu oleks Jannsen oma perfektses saksa keeles peetud päevikut alustanud eestikeelse luuletusega, „mida on omistatud ka Jannsenile endale” (lk 45). Tegemist on minu tõlkega Pärnu muuseumi kakskeelses „Diariumi” (2001) väljaandes. Vändras ja Pärnus üles tähendatud päevikupihtimuste vaatlus (vastavalt lk 46–67 ja 69–89) kipub varjutama Jannseni tõelist tegevust ja pürgimusi, mida tütar Eugenie on iseloomustanud nii: „Juba tollest ajast aga ei andnud noor­mehele mõtted rahva käekäigu ja hariduse üle enam rahu ning unes ja ilmsi köitis teda unistus, teha midagi oma rahva heaks, mis veel nii vaene ja pimeduses oli, omamata ettekujutust mõnusamast ja paremast elust, et pidi end halvustada ning pilgata laskma. Pikema kaalumise järel usaldas ta 1845. aastal pöörduda keiser Nikolai poole palvega ajakirja välja­andmiseks, see palve lükati tagasi. Viis aastat hiljem tuli jälle äraütlev vastus: „Veel pole aeg”.”(6)

Laar on küll refereerinud (lk 59) Jannseni ajaleheloa taotluse kahekordse tagasilükkamise tegelikku põhjust ehk kultuurikartliku ja -vaenuliku Nikolai I keeldu endale uusi taotlusi esitada, kuid jätnud selgitamata, et kolmas katse õnnestus tänu uuele reformimeelsele keisrile. Pärast 1855. aasta troonivahetust suurenes perioodiliste väljaannete arv impeeriumis ja eriti Baltikumis plahvatuslikult. Pidades ebaõnnestumisi seotuks enda isikuga, tegi Jannsen uue katse „tankistide” abiga (trükikojaomanikud Borm ja Laakmann leheomanikena ning pastorid Schultz ja Willigerode toimetajatena) korraga Pärnus ja Tartus. Ja kui luba tuli mõlemale, jäi ta koolipapana Pärnusse, sest polnud kindel, kuidas ettevõtmine õnnestub. Siin avaldub ilmekalt see, mida tähendab toimetaja isik, andekus ning sihtgrupi põhjalik tundmine: Tartus ilmuma hakanud ajaleht Tallorahva Postimees jäigi pastoritest „kasuisade” käekõrval nelja aastaga varjusurma, samal ajal kui Jannseni leht kasvatas populaarsust ja andis julguse koolitööst loobuda ning kuuelapselist peret ainult ajakirjanikutööga toita. Nii kolis ta Tartusse, kus kehtiva leheloa omanik Laakmann jättis talle ajalehe osas vabad käed, leppides trükikulude katmisega. Ajalehe nime sai Tallorahva Postimehest muuta Eesti Postimeheks kohaliku võimu loaga.

Eugenie sõnutsi pidas isa Eesti Posti­meest oma tegelikuks elutööks: „1. jaanuarist 1864 ilmus papa toimetusel Tartus tema eluülesande tegelikuks realiseerimiseks Eesti Postimees. Sellest räägib juba nimi „Eesti”, mis papa poolt kasutusele võetuna senise maa- või talurahva omaette rahvatõuks aitas saada.”(7) Meil ei ole seni ühtki pädevat käsitlust selle kõigi oluliste ärkamisaja ettevõtmiste eestvedamise ja organiseerimise teenistuses olnud lehe kohta, mida Jannsen toimetas k u u s t e i s t aastat (1864–1880). Samal ajal on alles 1878. aastal kõigest neljaks aastaks areenile tõusnud Sakala, samuti selle toimetaja, pälvinud neid tosinajagu. Nii ongi Jannseni ning Jakobsoni rollide teadvustamine meie aja- ja kirjandusloos tugevasti nihkes Jannseni kahjuks.

Kui ligi kuus aastat Jannseni toimetatud Perno Postimeest on Laar vaadelnud suhteliselt põhjalikult, siis mahukama ja sisukama Eesti Postimehe vaatlus jääb pooleli 1871. aastaga pärast Soome reisi kirjeldust. Tõdetakse vaid, et Jannsen oli vanaks jäänud: „Neil päevil ei võinud loomulikult keegi teada, et see reis jääbki Jannseni avaliku tegevuse tipphetkeks. Tema aeg hakkas otsa saama. Jannsen oli eestlastele näidanud, et nad on rahvas, kuid õigusi sellele rahvale pidid hakkama nõudma teised.” (Lk 243)

Peatükk „Pöördtoolitund” keskendub 1870. aasta sündmustele ja nn suure sulesõja kirjeldusele ning tülidele Jakobsoniga ja siis (edasises peatükis) juba Sakalaga. See hakkas ilmuma seitse aastat hiljem ning oli oma lühikese ilmumisaja jooksul vahepeal veel kaheksa kuud suletud, kuid mitte kohalike intriigide tõttu, nagu arvab Laar (lk 296). Nagu selgub Sakala 279 lehega tsensuuritoimikust Venemaa ajalooarhiivis Peterburis, oli tegemist rüütelkondade liidri krahv Kotzebue kaebusega Varssavist uuele siseministrile, kes asja lähemalt uurimata vanale sõbrale kohe vastu tuli (Kotzebue kiri on 21. aprillist 1879, ministri otsus seitse päeva hiljem).

Laar oleks võinud rohkem usaldada ka uusimaid käsitlusi. Meil paraku kiputakse „eesti asja” ajamist ikka vaatlema kui „asja iseeneses”, unustades sealjuures rahvusvahelise ja kohaliku poliitika sündmused ning võnked ja antud juhul ka sellega seotud tsensuuriolude muutumised.(8) Näiteks Bismarcki tegevus Saksamaa väike­riikide ühendamisel aktiveeris slavofiilide ohutunde Baltikumi väidetava separatismi suhtes, aga 1871. aasta verine Pariisi Kommuun ehmatas kõiki valitsusi ning tingis Tsaari-Venemaalgi uute piirangute rakendamise. Ei saa unustada ka reforme ega algavat venestust. Jannseni teatav tagasi­tõmbumine rahvuslikes küsimustes oli nimelt sundkäik, mitte mingi tehingu tulemus. Selle kõige kohta on rohkesti materjali Eesti Postimehe ja Sakala vähe kasutust leidnud tsensuuritoimikutes Venemaa ajalooarhiivis. Postipapa ei saanud riskida oma ainsa elatusallika sulgemisega. Aga vahest mõtles ta ka rahva huvidele, sellele, millist kahju tekitaks päris hääleta jäämine? Enne Sakala tulekut Jannsenil ju konkurente polnud.

Jättes seniste uurijate jälgedes vajaliku tähelepanuta Euroopa poliitilise situatsiooni muutused, on Laar rahvusliku liikumise hoo raugemise taga näinud eelkõige Jannseni leplikkust ja rahu taotlemist. Pealinna tsensori Schultz-Bertrami era­viisiline hoiatuskiri Jannsenile (lk 248–250) ja tema suvine külaskäik Tartusse on Jannseni suunamuutuse tegelik põhjus, need toimusid mitmeid kuid enne kokkulepet rüütel­kondadega. Selle kirjeldamises jääb Laar ebamäärasele ja pigem Jannsenit süüdistavale seisukohale, tõdedes, et Jakobsoni levitatud süüdistused olid puhas laim, aga siiski „raha vastuvõtmine poliitilistelt vastastelt, isegi kui ta selle eest midagi tegema ei pidanud, [---] purustas kogu tema senise elu ja karjääri” (lk 266). Kokkulepet oli vaja eelkõige sakslastel,(9) kelle positsioon oli kõikuma löönud pärast keisrile esitatud palvekirja tabanud fiaskot, Bismarcki aktiveerumist ja Saksa-Prantsuse sõda, pealegi olid nad ise suutnud võime hirmutada massirahutuste võimalusega, nii et rahuldamata jäid mitte ainult Jakobsoni ja Hurda lehetaotlused, vaid luba ei saanud ka rüütlite endi vaevaga organiseeritud Maja Sõber.

Tõdedes, et Jannsen ei kavatsenudki kurssi muuta (lk 267), on järgmine peatükk pealkirjastatud kui „Paigallend”, milles lehe taotlusi enam ei vaadelda, vaid leitakse, et „eesti ühiskond oli Jannsenist mööda kihutanud”. Järgmine osa „Omadele võõras, võõrastele oma” algab Sakala tulekuga ja lõpeb Jannseni rabandusega, kirjeldades kahepoolseid sõnasõdu, kuid vaatab mööda sellest, et kogu Sakala „revolutsioonilisus” seisnes eneseupitamises ja konkurentide mustamises. Kui mõlemat lehte erapooletult lugeda, nähtub, et Sakala pole peale tülide algatanud ühtki uut teemat, vaid süvendanud Jannseni sisseaetud vagusid, ainult käredamas vormis. Jakobsonil ei õnnestunudki saavutada võrreldavat populaarsust, nagu oli Jannsenil 1870. aastatel, ega samasuguseid tiraaže, nagu Eesti Postimehel oli enne Sakala tulekut. Ja lehe lõplikust sulgemisest päästis Jakobsoni vaid enneaegne surm.

Märkusi oleks palju, aga osutan mõnele. Jannsenite kuulus perekonnapilt (lk 206) on jälle dateeritud aastasse „1867 või 68”. Nagu tõestab perekonnasisene kirja­vahetus, pärineb see 1866. aasta kevadest.(10) Laar tsiteerib Põldmäed (lk 176), kes räägib Jannsenist kui „teatremängu” vastasest ja tema kannapöördest paar aastat hiljem. Mõlemad on aga unustanud, et Tartus kehtis kuni aastani 1867 ametlike teatrietenduste, seega ka neist kirjutamise keeld, nii et 1865. aastal pidigi Jannsen kirja­vastuses vastava soovi naljaks pöörama.

Jannsen pole kunagi olnud uue kirja­viisi vastane, kuid pidi arvestama pastorite vastuseisuga ja sellega, et nende mõjualune rahvas oli harjunud n-ö piibli keelega. Ekslik on aga Laari väide, et Eesti Postimehe tiraaži langus pärast 1878. aastat oli osaliselt seotud lehe üleminekuga uuele kirja­viisile (lk 294). Lõplik üleminek oli toimunud kuus aastat varem, 1872. aasta teisel poolel, mil tiraaž hoopis tõusis. Lisalehe kirjaviisi muutis Hurt juba 1871. aasta algul. Ka Perno Postimees ilmus 1875. aasta algusest uues kirjaviisis, mil see oli tänu Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” üldisele levikule ning Eesti Kirja­meeste Seltsi keelekorralduslikule tegevusele täielikult kinnistunud. Need faktid ei saa ju mitme ärkamisaja raamatu autoril teadmata olla. Möödapaneku on põhjustanud kriitikata üle võetud trükiviga „Postipapas”(11) (teadupärast satuvad need alati kõige ebasobivamasse kohta), kus ajalehe uuele kirjaviisile ülemineku aasta on ekslik. Tiraaži languse põhjustas Sakala käivitamine.

Kokkuvõte kannab pealkirja „Eesti kääbik”. Siin ei saa küll Laari aruteluga nõustuda. Väites, et Jannseni tegevusaeg rahva äratajana hõlmab vähemalt 25 aastat (lk 325), on ta kõrvale jätnud esimesed kümme, mille sisse jäävad „Siioni laulukandle” ilmumine 1845. aastal ja esimene ajalehetaotlus. Sellele järgnesid „Sannume­toja”, laulikud ja jutukogumikud, mis leheloa saamise ajaks, mida Laar peab revolutsiooniliseks, olid Jannsenist teinud eesti rahva kõige tuntuma kirjaniku. Võrdlus J. R. R. Tolkieni tegelasega on eba­õnnestunud. Laari ideaaliks näivad olevat mitte „inimesed, kes oma põhi­mõtete eest lõpuni võitlevad ja oma õigust taga ajavad” (aga just seda Jannsen tegi!), vaid „rahulikud mugavust armastavad kääbikud, kes üldiselt ei taha kangelased olla [---] ja just seetõttu võivad nad selleks saada” (lk 327). Kogu Jannseni tegevus ei olnud mugav äraolemine, vaid visa ja sihikindel töö selle nimel, et eesti rahvast vabama elu ja selgema silmaseletuse poole juhatada. Vello Salo on öelnud: „Jannsen polnud mingi revolutsionäär, tema oli kindlasti rahuarmastaja: tema südameasjaks oli anda rahvale kooliharidust, ta oli koolipapa – õppima, mitte mässama õhutaja. [---] tema veendumus oli: tasa ja targu.”(12)

Umbes sama on väitnud Hindrik Prants: „Jannsen’i etteseatud sihid olid tema aegsetes oludes igatahes suured, aga tal jätkus jõudu ja visadust nende teostamist püüda. [---] Otse laulupidu läbiviimise sündmus näitab suure selgusega, kui ühekülgne ja viltu on noorema sugupõlve juures kohati maksmasaanud vaade, et Jannsen olnud täistagurlane, arglik ja paendlik, kõigega leppiv, isegi ülemuse ees roomav. [---] I laulupeo saamislugu jälgides, näeme esinevat Jannsen’i täismehena, kes teadis mis tahtis ja sellest ei taganenud ka suuremategi raskuste ees, kuid järjekindlalt ja väsimata tegutses, et asi õnnestuks – maksku mis maksab.”(13)

Trükivigu pole küll ülearu palju, kuid häiriv on lk 321 teade, et Jannseni „hauasammas seisab Tartu Raadi kalmistu juures” (p.o Raadil Maarja kalmistu peavärava juures). Isikunimede register on nähtavasti koostatud enne küljendust ning pärast jäetud korrigeerimata, kuna mitte ükski registris osutatud leheküljenumber ei klapi raamatu tekstiga. Teoses on 351 lehekülge, aga nimeregister on koostatud ainult 176 kohta.

Meie lingua franca’ks on saanud inglise keel, aga vene keel on põlu all ja saksa keelt ei osata, mis lukustab uurimiseks meie ja välismaa rikkalikud arhiivid ning vanaraamatuvaramud. Allikate aeg-ajalt ülevaatamine on aga hädavajalik, et eelnevate käsituste ümberjutustamine ei muudaks ajalookirjutust telefonimänguks, kus esialgne sõnum moondub tundmatuseni.

Jääb lahtiseks, kas isa Vello Salo meelest saanuks käesoleva teosega täidetud eesti rahva ja EÜS-i auvõla (lk 22) tasumise ning eesti rahvusteadvuse, laulupidude ja kultuurielu (ja tema arvates ka „laulva(te) revolutsiooni(de)”) isa Jannseni 200 aasta juubeli väärilise teose koostamise ülesanne, mille täitjat pidi ta otsima kümme aastat. Meie mõttevahetuse ja tema laulupeoartikli põhjal pole usutav, et teda oleks rahuldanud lõpuks „ära räägitud” autori eelvaadeldud käsitlus. Nii jääbki parimaks Jannseni juubeliaasta teoseks Rein Veidemanni alustekstiga laulupeoalbum,(14) mille vaatenurk vaatamata temaatilisele ja ajalisele piirangule on Laari omast siiski oluliselt laiem ning tänapäevasem.

Aivar Kull on arvanud: „Igatahes kultuuriloolasena on Mart Laar teinud tõhusat populariseerivat uurimistööd ning vastne Jannseni-raamat on tema teoste pikas reas üks väljapaistvamaid.”(15) Sellega võib nõustuda. Spetsialistile silmatorkavad puudujäägid tavalugejat ei sega, ja loodetavasti saavad need, kes selle küllalt loetavas stiilis raamatu kätte võtavad, siit ikkagi kaasaegse pildi Eesti esimesest rahvuslikust suurmehest. Vaatamata moodsale suundumusele püstitada monumente mitte pjedestaalidele, vaid tänavale rahva sekka, tahaks vahel kellegi poole üles vaadata. Jannsen on seda väärt.

MALLE SALUPERE

Kaheköiteline sõnaraamat sisaldab kolme Läti ajaloolis-etnograafilise piirkonna – Kurzeme (Kuramaa), Zemgale ja Sēlija (Seelimaa) – perekonnanimesid ning on järg 2017. aastal ilmunud Latgale pere­konna­nimeraamatule.(1) Need alad moodustasid kunagise Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi (1561–1795), mistõttu uurimuses on need koondatud Kuramaa ühisnimetaja alla. Sõnaraamatu on koostanud rahvastikuteadlane Ilmārs Mežs, keeleteadlased Anna Stafecka ja Renāte Siliņa-Piņķe ning geograaf Otīlija Kovaļevska. Ulatuslikud teoreetilised sissejuhatavad tekstid on nimetatute ja ajaloolase Muntis Aunsi sulest. Mežs kirjutab Kuramaa perekonnanimede levikust, Auns perekonnanimede panemisest Kuramaal, Kovaļevska Kuramaa perekonnanimede ajaloost, Stafecka ja Siliņa-Piņķe aga analüüsivad Kuramaa perekonnanimede keelelist külge.

Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem kui 30 000 perekonnanime kohta. Enamik neist on esitatud väljaande ligi 9500 nimeartiklis, mis sisaldavad umbkaudu 20 000 nime­varianti. Käsitlusest on kõrvale jäetud nimed, mille kandjaid on vähem kui kuus; 8700 harvik­nime loend on esitatud lisana. Autorid rõhutavad, et Kuramaa perekonnanimede mitmekesisus on Latgalega võrreldes märksa suurem, mis on tingitud piirkonna ajaloolisest, konfessionaalsest ja keelelisest eripärast. Latgales seostuvad koha- ja perekonnanimed enamasti nii tihedalt, et raske on otsustada, mis on esmane. Kuramaal on see suhe aredam. Kuramaal on kõneldud kõiki kolme läti peamurret (s.o keskläti, liivipärane ja ülemläti) ja nii avalduvad sealsetes perekonnanimedes mõneti ka eri ajaloolis-etnograafiliste piirkondade murde­vahed. Eriti ilmekalt peegeldavad Kuramaa perekonnanimed aga mitme­kesiseid keelekontakte.

Kuramaa oli Lätimaa piirkond, kus kõik ühiskonnakihid said perekonnanime alles 1835. aastal või mõnel pool pisut varem (ent siiski viimaste seas). Ometi oli Kuramaal lätlasi, kellel oli perekonnanimi juba varem. Need olid vabad inimesed, seal­hulgas linlased ja kohalikku päritolu läänimehed, nn kura kuningad; vanim teadaolev nimi Tontegode on aastast 1320. Kuramaa piiskopkonna 1582. aasta vakuraamatus on peaaegu kõigil isikutel kaks nime, millest esimene on ilmselt ees-, teine lisanimi, mis „paistab olevat perekonnanimi” või on etnonüümset algupära, sh nt Jürgen Libitte (’liivlane’), Clauß Samit (’saarlane, Saaremaalt tulnu’) (kd I, lk 40–41).

Seelimaa Ilūkste maakonnas vastu Leedut olid katoliiklastest talurahval pere­konnanimed käibel juba XVIII sajandi lõpus (sh naistel) või veelgi varasemal ajal. Nii polnud see aga teistes Kuramaa hertsogi­riigi katoliiklikes piirkondades. Seelimaa perekonnanimed peegeldavad ilmekalt piirkonna etnilist ja keelelist mitme­kesisust: ka tänapäeval elab seal kõrvuti lätlastega (kes moodustavad enamuse) venelasi, poolakaid, valge­venelasi, leedulasi. Seelimaa perekonna­nimedest on osa samad mis teispool Väinat lähimais Latgale valdades. Perekonnanimi oli Kuramaal enne 1834. aastat ka neil, kes olid sinna sisse rännanud Leedu- või Poola­maalt. Leedulaste sisseränne algas XVI sajandil. Leedulaste uuema aja märkimisväärne immigratsioon Kuramaa Aizpute ja Kuldīga piirkonda langes XX sajandi algusaastatesse.

Autorid rõhutavad, et sõnaraamatu koostamisel on nad püüdnud esitada perekonnanime aluseks oleva eeldatava üld-, koha- või isikunime, kuid ei ole tegelnud nime tekke võimalike motivatsioonide väljaselgitamisega. Kõiki sõnaraamatusse kaasatud nimesid polegi seletatud, kuid sellised juhtumid on siiski vähemuses. Läti päritolu perekonnanimed on üle­kaalus Liepāja ja Bauska piirkonnas, kohati ka Seelimaal; Kuramaa põhja- ja keskosas domineerivad seevastu saksa­pärased perekonnanimed. Saksa keel ongi ootuspäraselt jätnud Kuramaa perekonna­nimistusse sügava jälje. Lätimaa pinnal on eri aegadel pruugitud keskalam-, ülem- ja baltisaksa keelt, mis samuti peegeldub nimedes. Kuramaa perekonna­nimistu saksa­pärasused on sageli liitsõnad, mille teine osis on -mans/-manis, -bergs või -sons. Autorid juhivad tähelepanu hübriid­nimedele (mh Altcepuris < sks alt ’vana’ + cepure ’müts, kübar’, Kalnbergs < lt kalns ’mägi’ + sks Berg ’mägi’) ja saksapärastele liitsõnalistele nimedele, mille hulgas on märkimis­väärselt selliseid, millel teadaolevalt puudub saksa vaste. Siit järeldavad autorid, et need ei ole sisse toodud, vaid on sündinud kohapeal.

Läänemeresoome aines on sõnaraamatus tähelepandav. Perekonnanime liivi, eesti, kreevini või koguni soome päritolu on kaalutud kas ainu- või ühe võimaliku seletusena pisut üle 80 nime või nimepesa puhul. Läänemeresoome nimede seisukoha kujundamisel on konsulteeritud Valts Ernštreitsiga. Läänemeresoome päritolu perekonnanimede hulka ei ole arvatud neid, mis lähtuvad läti keelde laenatud läänemeresoome apellatiividest, nt Ķīsis (vrd lt ķīsis ’kiisk’ < lv, ee), Laiviņš (vrd lt laiva, laiviņa dem ’paat’ < lv, ee), Murika (vrd lt mrd murika ’murakas’ < ee), Sēne (vrd lt sēne ’seen’ < lv, ee), Sulainis (vrd lt sulainis ’toapoiss, teenija’ < ee, lv) jne. Ometi torkab silma arvukalt erandeid: perekonnanime kõrvutamisel läänemeresoome päritolu apellatiiviga on teinekord lisatud ka läänemeresoome vaste(d), nt Allažs (vrd lt allaž ’üha, aina’ < lv, ee; ee mrd alasi, lvS ales ’alati’), Paija (vrd lt paijāt ’paitama, silitama’ < ee, lv; lv paijõ ’paitada, silitada’, ee pai), Paisums, Paizums (vrd lt paisums, mrd paizums ’(veetaseme) tõus’ < lv, ee; lv paizõ ’tõusta; paisuda’), Puisītis, 1341 Poysse, Puišelis (vrd lt puisis ’poiss, noormees, sulane’ < lv, ee; lv pȯis, ee poiss), Pužaks (vrd lt mrd pužagas pl ’põhk (loomasööt)’, pužagi pl ’aganad’ < lv), Teibe (vrd lt teibe ’säinas’ < lv, ee teib id.), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd lt mrd zusteres, zustares, zustrenes ’punased sõstrad, mustad sõstrad’ < ee; lv sõstār id., vdj sestara, seestõra ’sõstar’), Urga (vrd lt urga ’oja’ < lv ūrga id.).

Liivlaste kui Läti põlisrahva jälg Kuramaa perekonnanimistus on tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Nii on sõnaraamatus eriliselt esile tõstetud perekonna­nimed, mille kandjad (või mille kandjate hulgas) on liivlased, sh ridamisi selliseid, mis kõnetavad liivi kultuuriloo tundjaid: Andersiņš, Anzenavs, Anzenovs [-o-] (lv Ansenau), Belte, Belts (lv Belt, Bēļţa), Bertholds [-o-] (lv Berthold), Cerbahs (lv Tserbah, Tsärbah), Dembergs (lv Demberg), Ermanbriks (lv Ermanbrik), Ernestovskis [-o-], Ernestovskijs [-o-] (lv Ernestovski), Frīdentāls, Fridentāls (lv Frīdentāl), Galnieks (lv Galniek), lt, lv Geige, lt, lv Jeige, Lepste (lv Lepšt), Princis, Princs (lv Prints), Stalte, Stalts, Stalta (lv Stalt), Upsavs (lv Upsov), Volganskis [-o-], Valganskis (lv Volganski, Vālgamō).

Liivi nimi- või tegusõnaga on suhestatud nimed Angers (vrd mh lv aņgõrz ’angerjas’), Gārbens, Garbens, Garbenis (vrd lv gārban ’jõhvikas’), Jeige (vrd lv jei ’jää’), Kajaks, Kajags (1582 Kayax, vrd lv kajāgõz ’kajakas’), Kause, Kausis, Kauss, Kauše, Kaušs, Kauseniekis, Kausinieks, Kaušelis, Kaušels (vrd mh lv kouš ’kauss’), Kuike (1835, vrd lv kūja ’kuivus, kuiv ilm; kuiv’, kūj ’hunnik, kuhi’), Kukīts, Kukits (vrd lv kukki ’putukas’), Lepste (vrd lv lepšt ’lepik’), Niegliņš (1852 Andreas Nieggell, vrd lv ni᾽gļiki ’mesilane’), Pujets (vrd mh lv pu᾽jjõ ’raisata’), Punga (vrd mh lv pūnga ’kott, rahakott’), Ruika, Ruiķis (vrd mh lv ruoikõ ’rutata, tõtata’, ruikõ ’rühmata’), Ruiss (vrd mh lv ru᾽isk ’rusikas’), Seķis, Šeķis (vrd mh lv sek ’kirju hobune’), Tams, Tama, Tamsons (vrd lv täm ’tamm(epuu)’), Uziņš, Užiņš, Ūžiņš (vrd mh lv ūž ’uus’).

Mõningat nime on võrreldud nii liivi kui ka eesti apellatiividega: Āls, Als (vrd mh lv ǭla (< *āla), ee hall ’hall, öökülm’), Kulms, Kuļms (vrd ee kulm, lv gūlma id.), Kurāts, Kurats (1850, vrd ee kurat, lv kuŗē id.), Ķulis, Ķulle, Ķullis, Ķūle (vrd ee küla, lv kilāid.), Lauls, Laulis (vrd ee laul, lv loul id.), Leiba, Leibe, Leibčs, Leibuss, Leibus (vrd ee leib, lv leba id.), Mušķis, Muškis, Muške (vrd mh ee must, lv mustaid.), Narms, Narme (vrd ee narmas, lv nārmazid.), Punaks (vrd lv pu᾽nni ’punane’, ee punakas), Sepe, Sepps (vrd ee sepp, lv siepā id.).

Üksnes eesti üld- või ka pärisnimedega võrreldakse nimesid Abajs (vrd ee abajas ’madal merelaht’), Alkšars, Alkšārs (vrd ee Alliksaar), Andrecs (vrd mh ee Andres), Andruss (vrd ee Andrus), Araks, Āraks (vrd ee Arak, Arrak), Aviks, Āviķis (registreeritud mh ka Ārlavas, mille kohta vt täpsemalt allpool; vrd ee Aavik, Avik), Kalle (vrd mh ee Kalle), Kaps (vrd ee Kapp), Kulms, Kuļms (vrd ee Kulm), Maido [-o-], Maids (? vrd ee Maido, Maidu), Munka, Munke (vrd mh ee munk), Nuge, Nuģis (? vrd ee Nugis), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh ee Nuka), Piziks (? vrd Pizelis, Pīzelis, Pīzels, 1582 Clauß Pißen Pizās; vrd ee pisike), Pobuss [-o-], Pobus [-o-], Pabuss (vrd ee Pobus), Pujets (vrd mh ee Puiatu, Pojatu, Pöiatu), Pussaris, Pussars, Pusars (vrd ee Puusaar), Sārs, Sars (registreeritud mh ka Ārlavas, vrd ee Saar), Teho, Tehs, Tenders (vrd ee Tender), Varba (vrd mh ee varvas, varb), Vents, Vīlaks, Vilaks (vrd ee mrd vilakas ’malakas’), Vingris (vrd mh ee vingur, vinguma). Sellesse loendisse tuleks ilmselt lülitada ka Kuike (vrd ee Kuik), mida sõnaraamatu autorid on millegi­pärast võrrelnud liivi sõnadega kūja ’kuivus, kuiv ilm, kuiv’ ja kū᾽j ’hunnik, kuhi’. Nimepesa Pizelis, Pīzelis, Pīzels on pigem seotud liivi küla nimega Pizā (lt Miķeļtornis), nagu on oletanud ka Kovaļevska (kd I, lk 51). Eesti kontekstis võiks erilist tähele­panu pälvida nimeosis -sēdis perekonnanimes Lanksēdis (1582 Hanß Lanckzedell; -(e)ll on arvatavasti lms (? lv) väliskohakäände lõpp); nimisõna sēda ja selle võimalikud häälikuvariandid sāda, sāta, sāts on Kovaļevska järgi võinud tähistada küla või üldisemalt asustatud paika ning on esinenud ja esinevad Kuramaa kohanimede järelosisena (kd I, lk 53–54). Arvan, et Kuramaa ainestiku mõtestamiseks ja edukaks etümologiseerimiseks tuleks kindlasti silmas pidada ka Saaremaale iseloomulikku apellatiivi saat: saadu ’heinamaa, aiaga ümbritsetud põld’ ja seda apellatiivi sisaldavaid külade ja külaosade ning loodus- ja viljelusnimesid.(2) Samuti vastupidi.

Toponüümset algupära perekonna­nimed lähtuvad nii Läti kui ka naaber­alade (Leedu, Valgevene, Saksa, Poola, Vene) kohanimedest. Mõned nimed on ühemõtteliselt seotud Eesti kohtadega: Pernavs, Pernau, Pērnavs (vrd lt Pērnava, sks Pernau = ee Pärnu), Vilande, Vilands, Vīlands (vrd lt Vīlande = ee Viljandi). Tõenäoliselt tulenevad Ruhnu saare lätikeelsest nimest Roņu sala (< ronis ’hüljes’ + sala ’saar’) perekonnanimed Roņsala, Roņsals, Ronsola, 1582 Bertholmeus Rone, Jane Rone, Matz von Runen. Ruhnu oli teatavasti Kuramaa hertsogiriigi osa. Saare­maa on läti keeli Sāmsala, saaremaalane, Saaremaalt tulnu aga sāmītis; siit pärineb lisanimi ja sellest kujunenud perekonnanimi Samītis, Sameitis, Sametis, Sāmietis, Sāmeitis, Samits, Samitis, 1858 Clauß Samit (Sīkrõg), Kowe Samit (Irē), Matze Samit (Vaid), Michell Samit, Bertholdt Szamit (Pitrõg), Ole Samit (Ūžkilā), 1852 Samit (Kūolka). Kuramaa rannapiirkonnas on XVIII sajandi kirikuraamatutes Saaremaalt sisserännanuid tähistatud märkusega sahmischkis ’Saaremaalt tulnu’ (kd I, lk 50). Perekonnanimi on tuntud peamiselt Põhja-Kuramaal. Läti kohanime­uurijad (Juris Plāķis, Ojārs Bušs) on Kuldīga haldusüksuse Ēdole valla talunimede hulgast esile toonud ilmseid eesti päritolu talunimesid: Pūjalg, vrd ee puujalg, Kuikat, vrd ee mrd kuik ’luik’ jt. Eestipäraste talunimede hulk on märkimisväärne ka Talsi piirkonna Ārlava vallas. Eesti talunimede suhteliselt suur esinemissagedus neis valdades on ilmne jälg Saaremaalt Põhja- ja Lääne-Kuramaale rännanud eestlastest. Neist on teateid alates XVI sajandist, kuid eriti ohtralt on saarlasi Kuramaale saabunud – sisuliselt põgenenud – XVIII sajandi teisel poolel. Suhteliselt hilise rännu poolt kõneleb talunimede etümoloogiline läbipaistvus.

Tähelepanuväärsel hulgal on Kuramaa perekonnanimistus etnonüümset algupära perekonnanime kandjaid. Läti kontekstis on mõned etnonüümid mitmetähenduslikud või on neile lisandunud negatiivseid konnotatsioone: Leitis, Leits jt (vrd lt leitis ’leedulane, poolakas; hädavares, kohmard vms’), Polis, Pols [-uo-] (vrd polis ’poolakas, latgal’). Mainitud etnonüümid ja nendest lähtunud perekonnanimed peegeldavad tõsiasja, et XX sajandi alguseni oli lätlastel Leedust tulnute etnilist kuuluvust raske määratleda (kd I, lk 74–75); selle ilmekaim näide on muidugi Poļleitis (< polis ’poolakas’+ leitis ’leedulane’).

Liivlast tähistavate etnonüümidega on tõenäoliselt seotud perekonnanimed Lībis, Libs, Lībietis, 1582 Nicke Libit (Pitrõg), Lībaitis (? < lībietis ’liivlane’). Selle etno­nüümiga seostatakse Liivi- ja Kuramaal, Saare­maal ning naabermaades elanud aadli­suguvõsa Lieven (lt Līvens), mis pärimuse järgi põlvneb liivlaste vanemast ­Kaupost. Läti 1935. aasta rahvaloendusel registreeriti see sakslaste perekonna­nimena paljudes kohtades Kuramaal ja Zemgales. Stafecka ja Siliņa-Piņķe oletavad, et Zemgalest registreeritud pere­konnanime Lībietis võiks ehk seostada Bauska kreevinitega (lt krieviņi). Viimastega seostatakse Bauskas (ka mujal) laialt levinud perekonnanimi Krieviņš, 1791 Krewine, 1793 Kreewne. Läti etnonüüm krieviņš on mitmetähenduslik: deminutiivtuletis etnonüümist krievs tähistab venelast, kuid ka tsaariarmees teeninut, sh lätlast; muide, ka Nõukogude okupatsiooni ajal on läti väljend iet krievos tähendanud sõjaväkke sundaega teenima minemist, sõna-sõnalt ’venelaste sekka minema’. Kreevini jälgede väljaselgitamisega on kõnesolevas uurimuses tegeldud tänuväärselt järjekindlalt, kusjuures otsustav kreevini päritolule viitav argument on levikukriteerium (esineb Jelgava ja Bauska piirkonnas). Nendelt aladelt registreeritud perekonnanimedest võrreldakse sõna­raamatus kaheksat nime resp. nimepesa ühe võimalusena kreevini või selle puudumisel vadja apellatiiviga: Kuiva, Kuive (1858 Bauska mõis; vrd kreevini kujwa ’kuiv’), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh vdj nuka ’nuga’), Lepse, Lepsis (vrd mh vdj leppä ’lepp’), Tāris, Tārs (? vrd vdj taari ’kali, taar’), Teivens (1858 Mazmēmele, vrd mh kreevini taiwas ’taevas’), Vana, Vanna (vrd kreevini wana ’vana’), Varba (vrd mh vdj varpa ’varb, raag, vits’), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd vdj mh sestara, sestra, seestõra ’sõstar’). Bauska piirkonna Stelpe valla neli talu on 1797. aastal kirja pandud ühendava nimeosisega Seppe, mida Kovaļevska peab oletamisi omaaegse majapidamise või küla nimeks: Tohm Seppe Christ, Hans Seppe e Kerpe Jahn, Mickel Seppe e Grasse Jurre, Mieckel Seppe e Plegne Jacob. Tuntud läti luuletaja Jānis Rainise (õieti Pliekšānsi) suguvõsa on seotud kahe viimati nimetatud taluga (kd I, lk 55–56). Toetudes Valts Ernštreitsi arvamusele, peab Kovaļevska nimeosa Seppe kreevinipärasuseks (vrd vdj seppä ’sepp’), samuti Zemgales 1935. aastal levinud perekonnanime Zeps, mis sellisel juhul oleks muud päritolu kui Latgale Zeps, viimane on hüpokoristiline vorm nimest Jāzeps.

Vanemas läti keeles on pinnis tähistanud soomlast, millega oletatavasti seostuvad nimed Pinne, Pinnis, Pinis. Tukumsist ja Bauskast registreeritud Tomariņš [-uo-] on muu hulgas kõrvutatud soome perekonnanimega Tuomari ja apellatiiviga tuomari ’kohtunik’. Perekonnanime Ruiss (registreeritud mh Popest) on peetud võimalikuks võrrelda soome sõnaga ruis ’rukis’. Läänemeresoome näidetes tuleb ette küll vigu, kuid need ei takista esitatu mõistmist.

Ja lõpetuseks. Pole ilmselt kultuure ega rahvaid, kus perekonnanimistus poleks sisuldasa ootamatuid ja hämmeldust tekitavaid nimesid. Läti keelekontekstis on sellised näiteks Deviņpirkts (< deviņi ’üheksa’ + pirksti ’sõrmed’), Dieviņš (< dievs ’jumal’), Manjaubijs (< man jau bija ’mul juba oli’), Nebijs (’ei olnud’), Nudiens (< nudien ’tõesti’), Pašlaiks (< pašlaik ’praegu’), Pusčūcis (< puscūcis ’kesik’, sõna-sõnalt ’pool + siga’), Pusvācietis (’poolsakslane’), Vajadzība (’vajadus, tarve’), Varbūts (’võib-olla’). Kindlasti põhjustavad tänapäeval arusaamatusi sellised neutraalse murdetaustaga nimed nagu Pautiņš (< pauts ’muna (mrd); munand (ühiskeelne)’), Tēviņš (’isa (van); isane, isasloom (mrd)’), Čura (’kaldapääsuke; väike oja (mrd); kusi; allakusija (ühiskeelne)’). Läänemeresoome päritolu nimesid sellise sõnumiga perekonnanimede hulgas silma ei hakanud.

Kuramaa perekonnanimeraamat on põnev lektüür. Läti selle piirkonna ajaloos on läänemeresoomlastel olnud tagasihoidlik, kuid sugugi mitte tähtsusetu koht.

LEMBIT VABA

Jaan Kaplinski kahel viimati ilmunud raamatul on erinevustele vaatamata üks ja sama lähtepunkt. Kuigi võrukeelne „Latse­põlve suve” on pigem mälestusteraamat ja „Piirpääsukese Euroopa” võiks liigituda rännuraamatuks, algavad mõlemad kodust ja lapsepõlvest, sõjaaegsest ja -järgsest Tartust ja Võrumaalt. Mälestustevihus sinna pidama jäädaksegi, pidepunktideks võru keel ja autori fotoalbumeist pärit loomuldasa veidi kolletunud või siis nostalgiliseks koloreeritud vanad pildid, reisiraamatus aga kandutakse linnulennul üle Euroopa ja üle selle tavapäraselt mõistetud geo­poliitiliste piiridegi.

Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma elu pikas monoloogis „Isale” (2003), mille isa vaimu­ilma mõtestav poolus tahes-tahtmata toob meelde Kaplinskile lähedase Karl Risti­kivi romaani „Lohe hambad” (1970) – on ju Kaplinskile samuti omane väike­rahvaste saatuse ja rolli üle arutlemine. Kuid „Latse­põlve suve” keskendub ilma iga­suguse sümboolika, jälgede ajamise salapära ja pihtimisvajaduseta nendele aegadele ja kohtadele, mis kujunevat Jaani seovad tema emapoolse suguvõsa võrumaise päritoluga. Kaplinski viimase aastakümne võrukeelne proosalooming ongi siis loogiline tagasipöördumine juurte juurde, pärast suurele ilmale ringi peale tegemist. Mõnikord ei välista üks teist, kodupaik rännuteed, seda tõestas Kaplinski eelmine võrukeelne proosa­raamat „Mõtsa ja tagasi” (2014), mille paralleelselt kodumetsas ning mujal maailmas mõttelisi uitamisi silmas pidades pealkirjastasin oma arvustuse „Roitja mõtsan”.(1) „Latsepõlve suve” püsib siiski kindlalt paigal, sisaldades heas keeles toredaid mälestuspilte sõjalõpu ja -järgseist aastaist ning etnograafilise ja kultuuriloolise lisaväärtusega kirjeldusi. Näiteks olid Jaani ema Nora esivanemad Raudsepad Päevakestel Astide üleaedsed ja miskitpidi on abielude kaudu saanud Karl Ast Rumorist Kaplinski kauge hõimlane. Pindi lähedal Tammiku talus, mida Kaplinski nimetab oma teiseks tollaseks koduks, kas või seal leidunud Tartu kodust rikkalikuma lugemisvara tõttu, veetis ta mitu suve vanatädi kasutütre juures. Sealtsamast Tammikult on kasulaste kaudu võrsunud Võrumaa muusik Kait Tamra, kes Kaplinski luuletust „Allnõlva sara­pikus” viisistades on Jaani suguseltsi kuulunud Iida asendanud Kaidi esivanema Meeta nimega – et laul oleks isiklikum, ja seda autori loal. Selline on üks võrumaine laulujoon.

Niisamuti algab „Piirpääsukese Euroo­pa” Kaplinski lapsepõlve Tartu ja lõuna­eestilike rännakute kirjeldamisega, kuni Päeva­kestelt ja Tammikult jõutakse lääne poole, Viljandi kaudu Pärnusse. Kohad, inimesed ja nimed on need­samad mõlemas teoses. (Muuseas, eesti kirjanduse vahest huvitavaima rännumehe Karl Ast Rumori lapsepõlvemälestustest meenub, et temagi esimene suurem reis sealtsamast Päeva­kestelt vahest pool sajandit enne Kaplinskit kulges maismaad mööda Võõpsu ja sealt laevaga ­Tartusse.) Kaplinski esimene välisreis toimus lapse­põlves Läti Valka, teine abituuriumis Leningradi, mille järel võetakse ette kogu Venemaa, hilisemate reisideni välja. Edasi juba Soome, mis Kaplinskile lähedane, ja Rootsi, millega erilist kontakti ei teki. Selline komponeerimisvõte meenutab Ain Kaalepi reisi­esseede kogumikku „Kodu kõikjal kaasas” (2013), mis samuti algas esimesest „välisreisist” ­soomepoisina. Ja nii üha avarduvas ringis, kuni lõpuks saavad kaardistatud 25–30 tänapäeva Euroopa riiki.

Reisikirjas kõneleb Kaplinski meiega sageli kui lingvist, leides seoseid erinevate keelte ja piirkondade vahel. Teda paeluvad vähemused ja äärealad, keldid, kõmrid, bretoonid, provanssaalid, katalaanid, ning nende suhted Eesti ja eestlastega. Kui jutuks tuleb Soome, siis mõistagi ka Soome ajalugu, maa, õpingud Eduard Vääri juures, koguni Soome naised. Meenub Ilmar Talve „Maapagu”, kus nooreestlaste kaasaegse Sebastian Alkmani Euroopa-rännakuil iseloomustati iga maad muu hulgas suhte kaudu naisega. Kui varem on Kaplinski loomingus mahukamalt käsitlemist leidnud isa päritolumaa Poola („Isale”) ja isikliku sümpaatiana Kreeka saared („Santorini. Teekond Ayia Triadasse”, 2011), siis siin saavad isikliku kogemuse kaudu tähelepanu ka muud maad, eriti viimaste aastate sagedane reisisiht ja talvitamispaik Portugal.

Nagu juba eespool täheldatud, on Kaplinski Euroopa geograafiliselt avar mõiste ning sellele maailmajaole tervikuna jagub sageli polemiseerima ärgitavaid kriitilisi sõnu. „Ma ei armasta Euroopat, see tähendab, et mul ei ole temaga niisugust erilise aukartusega põimunud emotsionaalset suhet nagu paljudel Eesti või Soome intellektuaalidel,” ütleb ta („Piirpääsukese Euroopa”, lk 75). Lause „Euroopa on esimene auto-reproduktiivne automaat maailmas” (lk 76) paneks vähemalt kulmu kergitama, kui kontekst seda veenvalt ei selgitaks. Kriitiline hoiak „standardse keskmise eurooplase” (ingl Standard Average European) suhtes on ilmselgelt päritud Uku Masingult ja siin on Kaplinski oma guru ustav jünger. Tuleb aga nõustuda sellega, et suurem osa tsivilisatsiooni pahesid on maailma laiali kandunud just Euroopast ja läänelikust kolonialismist on lähtunud jõujooned, mis on paljud põlisrahvad viinud väljasuremise äärele (lk 112). Loomulik, et sellisel taustal pälvivad rohkem poolehoidvat tähelepanu need rahvad, kes „eurokummutisse” (lk 76) korralikult ei paigutu, näiteks portugallased ja soomlased, väiksematest rääkimata.

Suhtumises imperiaalsesse mõtteviisi ja Venemaasse tulevadki vahest kõige ilmsemalt esile Kaplinski paradoksid. Tema vanaisa istus Pihkva vanglas, kuid ta ise hindab Venemaa imperiaalset kultuuri endale lähedasena (lk 47) ning määratleb end tsaaririigi patrioodi ja impeeriumi alamana (lk 31). Seda kultuuri võib ju mõista ühendavana, sest midagi oleme kõik, eestlastest armeenlasteni, neist rahvaste vanglaist pärinud. Ideeliselt on mulle siiski täiesti võõras, kui meie esimesest ise­seisvusperioodist räägitakse kui „esimesest vabariigist” (lk 157). Teine paradoks nähtub minu jaoks retoorilisena kõlavas küsimuses „Kas eesti kirjandus on olemas?” ja selle vastuses: „Julgen öelda, et ta oleks olemas siis, kui eesti kirjanikkude ja nende loodu „sisemised” seosed oleksid tihedamad või vähemalt mitte nõrgemad kui „välimised”, s.t seosed muude maade kirjanike ja nende teostega. Et näiteks Tammsaarel ja Paul-Eerik Rummol oleks meie teadmistes ja kriteeriumides sama kindel koht kui näiteks Faulkneril või ­Eliotil.” (Lk 48) Tõsi, siin on tegemist mööndusega noorusajale, mil kuuekümnendate hakul siinmail maailm avanes. Ent kas pole eesti kirjandusele alalõpmata ette heidetud just kapseldumist ja hermeetilisust? Aga ma ei näe ka erilist põhjust vaidlemiseks, nagu Kaplinski ei viitsinud vaielda Seppo Heikinheimoga oma luuletuste tõlgenduste üle (lk 69).

Arvan mõistvat seda Kaplinski Euroopa-käsitust, kui ta vastanduses Ameerikaga näeb Euroopat ulatuvat Portugalile kuuluvatest Assooridest kuni Uuralite, kauge Siberi, Baikali või koguni Vladivostokini (lk 158). Aasia mõttevooludes end kodusemalt tundes avardab ta oma ümbrust, seda paratamatut Euroopat, harjumuspärastest piiridest kaugemale, üle meie soome-ugri sugulasrahvaste elualade sinnamaale, kus kristlik mõte kohtub budistliku maailmaga. Loodusrahvaste lääne tsivilisatsioonist rikkumatuse (ehkki see võib olla illusoorne) ning budistlik-taoistliku mõtteilma hõlmamine Euroopa-käsitusse muudab meie maailmajao Kaplinski jaoks kodusemaks kohaks. See on eurotsentrismi ületamine. Ning see lepitab.

Tagantjärele võiks nende kahe raamatu sünteesiks pidada võrukeelset „Mõtsa ja tagasi”, ehkki seal pole tegemist mineviku­mälestustes, vaid „siin ja praegu” kodumetsas uitava flanööri laiemat maailma hõlmava mõtisklusega, milles puudub eristav piir tegemise ja kirjutamise, kogemise ja selle jäädvustamise vahel: kõik on üks ja seesama, siin ja praegu rohkem nagu ei kuskil mujal Kaplinski loomingus. Mis näiksegi olevat Kaplinski kirjutamisviisi ideaal.

On veel üks oluline ühine lähe memuaaridel ja reisikirjal ning see on vaate­punkt. „Olen taevaaluse elanik. Hulgun siin ringi, võibolla otsin seda päris kodu,” ütleb Kaplinski oma reisiraamatus (lk 7). Ja mälestustes: „Mu hengetsirk om piirpääsokene, ametligu nimega prõlla piiritaja” (lk 49). Niisiis Apus apus, Kaplinski eelistatud sõnakujuga piirpääsuke, kellel ei olegi õiget kodu ja keda võib kohata Eestist Lõuna-Aafrikani ja Atlandi ookeani saarteni, suvel põhjas, talvel lõunas. (Nagu nende ridadegi kirjutamise aegu, kui Võrumaal sajab lund, on Kaplinski vist veel Kreekas Samose saarel lõksus.) Suutlikkus lennata annab ruumile ühe mõõtme juurde, selgitab Kaplinski loodud neoteeniline mutant ronk Nestor, filosofeerides inimese ebatäiuslikkuse üle: „Inimene arvab, et ta on kogu looduses kõigi asjade mõõt. Nii see ei tohi jääda. Alternatiivi on vaja ka inimesele. Kui me tahame, et see ilus ja imeline maailm säiliks, on vaja suurt muutust, mida võiks nimetada ka revolutsiooniks. See on revolutsioon, kus inimene kukutatakse looduse kuninga troonilt ja kehtestatakse vabariik, kõigi tundvate olendite vabariik, Res publica animalium sentientium. Meie oleme selle revolutsiooni esimesed p ä ä s u k e s e d, uinuvas olekus olnud teadvus on meis virgunud.”(2)

Selline poeetiline vaatepunkt, lapsepõlvemaastike ja mälestuste ning Euroopa linnulennult kujutamine on humanismi ületamine, valulev katse anda võrdne eluõigus kõigile olevustele maal, vees ja õhus – hoiak, mida Kaplinski puhul on nimetatud ka biofiiliaks või ökotsentrismiks.

Kunagi oma „kirjanduslikus keskeas”, 32 aasta eest, kirjutas Kaplinski sõnad, millega passib ehk ühendada nii luule kui ka proosa, nii ühest ja samast lättest sündinud memuaarid kui ka reisikirjad: „Ma ei kirjuta juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raske