Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid. Koost, toim Tiit Hennoste, Toomas Kiho, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Katrin Raid. Tartu: Ilmamaa, 2022. 219 lk.

4. detsembril 2021 Peeter Oleski peiedel välja käidud mõte koondada kõikvõimalikud mälestuskillud Oleskist raamatuks sai umbes aastaga väärikalt teostatud. Raamat toobki mitmekesiselt esile Oleski olemuse ja tähenduse eri inimeste, aga ka laiemalt filoloogilise mõtteilma, kultuuri ja ülepea Eesti riigi jaoks. Ligi 60 autoriga teos kätkeb nii isiklikke episoodi- või detaili­kirjeldusi kui ka ülevaatlikumat laadi ajastu­visandeid (nt ülikooliaeg, taasiseseisvumise algusaastate poliitiline pilt jm). Pärast kaht proloogi, Hando Runneli luuletust „Mis oleks, kui ma oleks Olesk?” ja Mart Laari Postimehes ilmunud järele­hüüet, jagunevad lood kirjutajaskonda loogiliselt rühmitavateks diakroonilises esituses tsükliteks: „Õde”, „Koolivennad”, „Ülikoolikaaslased”, „Õpilased”, „Seltsi­vennad” (EÜS-ist), „Kolleegid”, „Kaas­lased poliitikas”, „Sõbrad” (mõistagi enimate autoritega, kes samal ajal esindavad väga erinevaid elualasid) ja „Sirje”. Epiloogiks on Paul-Eerik Rummo mõnerealine täheldus sellest, kuidas Peeter jäigi talle mõistatuslikuks, „üheks krüptiliseks isikuks” (lk 219).

Mõistatuslikkus pole ent peamine omadus, mis raamatus esile kerkib, samuti nii mõneski loos mainimist leidvad isiku­pärane hääl – „kääksuv-kärinal toonil” rääkimine (lk 32), „markantse tämbriga” prääksumine (lk 89) – ega kulinaarsed oskused. Tänumeeles ja lugupidamises märgitakse enim Oleski fenomenaalset faktimälu ja erudeeritust, põhimõttekindlust, samuti veenmisoskust ja head inimese­tundmist, huvitudes „inimelu ja inimvalu kõigist aspektidest” (lk 186) – ei olnud vähe neid, kellele Olesk oli väärt ja asendamatu nõuandja või delikaatne õpetaja nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Kõikehõlmavaid teadmisi, sealjuures sageli liigagi paljude faktide seostamist eriti hilisemas eas, jagas ta lahkesti ka oma kirjatöödes, mida Keele ja Kirjanduse lugejad tunnevad juba 1969. aastast¹ ja millele on mälestuslugudes siin-seal osutatud. Näiteks: Oleski „fakti- ja mõttetihedad” tekstid „olid nagu tahked kerad või kuubid, mille lahti harutamine polnud kõigile kaugeltki mitte jõukohane. Selleks pidi teadma ainest ja selle tagapõhja või tundma ja teadma Peetri mõttekäike.” (Lk 137–138) Kui ei teadnud ega tundnud, oli sage nentimine, et Olesk „oli avaldanud väga huvitava artikli, millest oli ometi raske aru saada” (lk 102). Või nagu seisab Janika Kronbergi järelehüüdes: Oleski „kirjatöid lehitsedes on [---] labürinti sisenemise tunne”.² Need mõttekäikude labürindid või kuubid – see mõistatuslikkus või krüptilisus, mille adumisele raamat üksjagu lähemale viib – olid aga ennekõike lugeja või kuulaja harimiseks. „Mina kirjutan tühjendavalt, mistap mulle on väga raske midagi lisada,” seisab 11. oktoobril 2021 mulle saadetud kirjas seoses Keelele ja Kirjandusele tehtud kaastööga,³ mis olude sunnil ilmus tublisti kärbituna ja see valmistas autorile loomulikult tuska – „mahavõtmisel on oma piir, sest autorile peab jääma oma nägu nii täiuslikult kui vähegi võimalik”. Mälestuste ja lugude raamat „Meie Peeter” toob just Oleski „oma näo”, tema isikupära kogu selle sümpaatses ebatavalisuses esile toredasti, küllap ikka „nii täiuslikult kui vähegi võimalik”.

B. M.

Kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni soome-ugri hõimuliikumises osalemise mälestuste raamat koosneb seitsmest peatükist. Kõigepealt kirjeldab autor soome-ugri huvi teket ja kujunemist esimeste kohtumiste ning hõimu­kiindumust määranud isikute, sündmuste ja reiside kaudu. Sellele järgneb Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kujunemise ja arengu osa ning peatükid Valtoni tõlketööst ja soome-ugri kirjanike kongressidest. Kuues peatükk on kõige heterogeensem. See kirjeldab kohtumisi suure hulga kirjanikega või siis mõtteid nendest, kellega Valton kohtunud pole või on kokkusaamised jäänud põgusaks. Peatükk pakub ülevaateid igasugustest soome-ugri üritustest ja algatustest, nagu soome-ugri uuringute kongressid ja kirjanike kongressid, ning lihtsalt mõtisklusi erinevatel teemadel, nagu sõprus, mehed ja naised, keel, solidaarsus, vastupanu, venelased. Viimane peatükk on pühendatud Valtoni põhilistele abilistele soome-ugri asjade korraldamisel, mahutades endasse ka raamatu lõppsõnad ning järelmärkused. Raamatu lisad sisaldavad loendeid Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressidest, Valtoni tõlgitud soome-ugri raamatutest (69 nimetust) ning suuremast osast teoses mainitud Valtonile olulistest isikutest.

Üldmulje Valtoni mälestustest kujuneb kui süstemaatilisest kirjutisest, olgugi et esmapilgul näib see päris suvaline rida pähetorganud meenutuste kilde. Toimuvad hüpped siia-sinna, aeg-ajalt oleks nagu midagi juhuslikult vaimusilma ette kerkinud. Ent Valtoni süsteem toimib üksteise järel tekkivate seoste kaudu: kõik on loogiliselt seotud, nii üksikasjades kui ka üldkokkuvõttes. Mingil arusaamatul moel taipasin seda hetkel, kui Valton kirjeldab olukorda, kus suur mansi kirjanik ja nõid Juvan Šestalov ähvardab ta sitikaks moondada (lk 43). Šestalov tundub olevat ka üks nendest Valtoni sõpradest, kes andis soome-ugri asjadele pühendumise algtõuke. Lisaks Šestalovile paistab nii emotsionaalse kui ka intellektuaalse soome-ugri tunnetuse pisikuga nakatamisel oluline olnud komi teadlase ja kirjaniku Albert Vanejevi vitaalne kuju. Just Šestalovilt ja Vanejevilt saab Valton impulsi ajal, kui tema suurtest soome-ugri algatustest (kirjanike ühendusest, kongressidest ega tõlke­programmist) pole veel midagi kuulda.

Raamatu mõistmiseks leidub ka otsene võti. Valton kirjutab, et igasse kirjandusteosesse on kätketud muusika: „Muidugi on ka proosateoses oma rütm ja muusika” (lk 169). See meelelise terviklikkuse põhimõte kehtib ka käesoleva meenutuste raamatu kohta. Teemad langevad lainetena mühinal lugeja peale, sarnased asjad korduvad üha võimsamalt. Näiteks tõlkimisele pühendatud peatükist ilmneb, et pärast esimest tõlkeraamatut (lk 96–104) toimub soome-ugri raamatute eesti keelde ümberpanemise hoogustumine (lk 104–107), järgnemine (lk 112–115) ja jätkumine (lk 115–123) kuni eeposte tõlkimiseni (lk 123–129) välja. Tõlkimise meenutamine tundub olevat raamatu kõige kirglikum osa.

Tunnete kõrval vormib Valtoni mälestusi ka intellektuaalne kogemus. ­Valton peab hea sõnaga meeles inimesi, kes püüavad soome-ugri maailma mõista teaduslikkuse tunnustega tunnetuslike tegevuste kaudu. Tal on palju teadlastest teekaaslasi: põhiliselt on need keele- ja kirjandusteadlased, kes on ühel või teisel moel seisnud soome-ugri maailma mõtestamise esi­rinnas ning on ka oma praktilise tegevusega silma paistnud teadusest eemal seisjatelegi. Nende hulka kuuluvad keele­teadlane Albert Razin, kes oli 1990-ndatel udmurdi rahvuskongressi algatajaid, kuid 2019. aastal end udmurdi keele olukorra halvenemise pärast kohaliku parlamendi ees põlema pani, aga ka luuletaja ja kirjandusteadlane Viktor Šibanov, keele- ja rahvaluuleteadlane Nikolai Kuznetsov, keeleteadlane Gábor Bereczki, kirjandusteadlane Péter Domokos, keele- ja kirjandusteadlane János Pusztay, etnoloog ja kirjandusteadlane Eva Toulouze. Valton on usinalt külastanud erinevaid teadusfoorumeid ning seal ka ettekandeid pidanud. Ta on olnud nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli õppejõud, Tartus lausa vabade kunstide professor.

See kõik ei sega autoril jäämast irooniliseks tarkuse formaliseeritud tagaajamise ja laialilaotamise suhtes. Näiteks kasutab Valton väljendit „niinimetatud teadus” (lk 44–45) ja kui tema loomingu analüüsimisel natuke eksitakse, teatab Valton: „Peen värk see kirjandusteadus” (lk 52). Ta meenutab ka iseloomulikke juhtumeid soome-ugri kirjanike kongressidelt, kus kohalikud õppejõud palusid tal programmi lülitada oma doktorante lihtsalt seetõttu, et neil oli vaja kirja saada rahvusvahelisel konverentsil osalemise „linnuke”. Valton nõustus, sest „teaduse hiilgavate tippude poole pürgijaid tuli toetada”, ent ta ei suvatsenud nende ettekannete ajal kõrvu kikki ajada (lk 95, 160). Nii et teadusega on Valtonil vastuoluline suhe.

Suurtest, üldistest teemadest näib Valtonil enim südamel olevat soome-ugri rahvaste allakäigu probleem, sealhulgas eestlastega seoses (lk 42–44). Ta muretseb põliskeelte eiramise ja „vene teerulli” alla surumise pärast (lk 37–40, 43, 176, 235), aga ka mittevene kirjanike tagakiusamise (lk 65, 176) ning Siberis naftarahaga „näiliselt kinni makstud väljasuremise” (lk 171) pärast. Ometi ei jäta Valton vastuhaku katseid ka ilmses lootusetuses (lk 172–173, 213, 272), nõudes enda eest seismist vähemalt unistusteski (lk 231). Emakeeles kirjutamist õhutab ta kui vastupanu vormi (lk 269). Samas tunnistab Valton, et soome-ugri vähemuste esindajatele Venemaal on raske nõu anda (lk 270–271): meie mätta otsast vaadates tundub sealse olukorra parandamise võimalus utoopiana. Valtoni põhiline seisukoht on, et „kirjanik esindab rahvast, kelle keeles ta kirjutab” (lk 236). Samas tunnistab ta, et oma keeles kirjutamine pole alati põhjendatud, kuna võimalikke lugejaid on vähe (nagu mansi keeles) või pole neid praktiliselt üldse (nagu metsa­neenetsite puhul). Omakeelne kirjandus tasakaalustab emakeelse hariduse puudumist (lk 250). Lõpuks teatab Valton, et ta ikkagi usub lootusesse (lk 301).

Valtoni usk soomeugrilaste lootusesse pole passiivne, selle nimel võitleb ta väsimatult. Valtoni soovunelm on soome-ugri ja laiemalt üldse kõigi Venemaa rahvaste vabanemine (lk 54). 1980-ndate lõpus valdas teda „lapsikuvõitu idealism ning ehk rumaluski” seoses tema nõudmistega soome-ugri rahvaste autonoomia suurendamiseks, emakeelse õppe laiendamiseks ja omakeelse kirjanduse toetamiseks Venemaal (lk 66). Valton kuulutas oma unistused tollal avalikult välja ulja tegevusprogrammina, mis lõi Venemaa soome-ugri regioonides laineid. Et see kõik ei olnud mõttetu, ilmneb tõsiasjast, et tollal kõige absurdsemana tundunud nõue – autonoomia taseme tõstmine – sai mõne aasta pärast täidetud. Praegu tagasi vaadates tundub see juba loomulik. Nõukogude Liidu lagunedes said tollastest teise taseme autonoomsetest administratiivsetest üksustest (autonoomsetest nõukogude sotsialistlikest vabariikidest, ANSV) kõrgeima autonoomiaga piirkonnad Venemaa Föderatsiooni koosseisus (nagu Udmurdi, Komi ja Mari Vabariik), mis polnud tollal mingi iseenesest mõistetav nõudmine. Samas on läinud halvemini soome-ugri keelte kasutusala laiendamise lootusega eeskätt hariduse, ent ka kirjanduse vallas, kuigi tollal paistis see realistlikumana. Tundus, et omakeelse hariduse andmine gümnaasiumiastme lõpuni ja kirjandusteoste väljaandmise pidev kasv on saavutatavad eesmärgid. Tegelikkuses on aga soome-ugri keeled koolisüsteemist peaaegu välja tõrjutud ning omakeelse kirjanduse väljaandmine väheneb.

Kuigi Valtoni soome-ugri unistused ja hoiakud on kõigutamatud ning muul moel arvajad võivad kergesti sattuda kriitika alla, on Valton ka ülimalt empaatiline. Vähegi normaalsete inimeste kohta ta midagi päriselt halba ei ütle. Erandiks on nõukogude ametnikud ja julgeoleku nuhid, kes pälvivad autorilt põlgust, aga nende peale pole vaja eriti sõnu ega energiat raisata. Valton on pidevalt rahva seas ja sündmuste keerises. Seda ootamatum on raamatust kooruv mulje, et oma pürgimustes on ta üksiklane.

See soome-ugri üksinduse küsimus leiab raamatus korduvalt mainimist. Valton kinnitab küll pidevalt, et tal on soome-ugri tegevustes võimaldanud mingi­sugustegi tulemusteni jõuda lugematu – kuid ikkagi kokku loetud – hulk abilisi: põhiliselt mitte-eestlastest ­soomeugrilasi, kirjanikke, kirjandusteadlasi, etnolooge, üliõpilasi. Samas kumab siit ja sealt läbi, et koostöö ja ühistegevuse arendamist soome-ugri kirjanduse liinis on tihti peetud Valtoni isiklikuks asjaks, mis teistesse ei puutu või milles keegi ei peaks eriti hoogsalt kaasa lööma, kõige vähem veel kirjanike liit. Soome-ugri kirjanike rahvusvaheline koostöö ja tõlkimise arendamine on Eesti perspektiivist tõesti olnud suuresti Valtoni õlul. Oma peamiste abilistena rõhutab ta korduvalt udmurdi luuletaja ja tõlkija Muš Nadii ning Eva Toulouze’i rolli. Valton on end siiski kõigist pikalt ette rebinud ja väärib soome-ugri kirjanduse alal olümpia kuldmedalit (millest ta ka unistab, vt lk 136). Kui Valton ei teeks, oleks paljugi tegemata ja kui ta seda raamatut ei oleks kirjutanud, jääks meil paljugi teadmata. See on korraga tore ja kurb.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et autorile muidu nii loomuomane tagasihoidlikkus, mida ta ka selles raamatus palju kordi rõhutab, on Valtonit seekord alt vedanud. Varjaku ta seda ükskõik kui hoolega, ikkagi tuleb välja, et ta on korda saatnud midagi erakordset. Tema võime kõigest hoolimata edasi rühkida on imeteldav ja kergelt suvaline viis, kuidas ta on soome-ugri asju ajanud, on kurioossel moel viinud süstemaatiliste tulemusteni. Nii ongi Valtonist kujunenud üks meie soome-ugri suurkujusid. Ütlen ausalt, et kogu see saavutuste raskesti hoomatav hulk teeb kadedaks. Soome-ugri rahvaste kultuurielule kaasaelajate jaoks on need mälestused aga hindamatu aare.

Nii nagu kristluse substantsiks on ilmutuslik kolmainsus Isa, Poeg ja Püha Vaim, nõnda on Eesti XX sajandi ühe kuulsama humanitaarteadlase ja õpetlase Juri Lotmani (1922–1993) mõtteloomingu eestikeelse kompendiumi struktuurseks aluseks kolmainsus: Teadmine, Mälu ja Südametunnistus. Koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop, mõlemad Juri Lotmani mantlipärijad, on Lotmani varem ilmunud (erandiks „Surm kui süžee probleem”) artiklitest-esseedest esinduslikku ja tunnuslikku valikut tehes lähtunud Lotmani 1990. aastal gümnasistidele peetud loengus väljendatud mõttest: „Mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis, ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.” (Lk 369)

Vaikimisi leiavad siin kinnitamist, kõrvuti avalikult manifesteeritud kohustusega õppida kunstiloomet kui Mälu ja Südame­tunnistuse raamatut, elukestva õppe kohustus ning õppimise ja kasvatuse lahutamatu seos. Ei ole vähimatki kasu teadmistest, kui need jäävad mällu salvestamata, kaotades oma heuristilise toime. Neid kahte omakorda „valvab” kõlbeliste hinnangute kompleks (hea–halb, väärikas–vääritu, sobiv–sobimatu, süü- ja häbitunne, mõistmis- ja empaatiavõime jts), kusjuures see südametunnistusena võetav mõõtkava nõuab nii individuaalset kui ka kollektiivset enesepeegeldust, koguni süvaanalüüsi, ning on tingitud või mõjutatud kultuurist (resp. tavadest ja traditsioonist).

Lotmani kolmainsus on võetud aluseks ka raamatu ülesehitusel. Teose osad kordavad kolmainsuse tahke ja lugemisel avaneb nende tinglik eraldatus. Tuumakas järel­sõnas (lk 361–377) esitab Peeter Torop oma õpetaja ja hilisema kolleegi biograafilise ning loomingulise kujunemis­loo, keskendudes raamatu osade iseloomustamisele, küsimustele Lotmani kultuurisemiootika kuulumisest eesti mõtte­lukku ning Lotmani kreedona võetava eetose olemusest. Eetost tuleb siin­kohal mõista juba antiigis kujunenud algupärases tähenduses.¹ Toropki jälgib Lotmani eetost – võrreldav kristluse substantsiga kolm­ainsuses – selle kujunemisloos ning avaldumises õpetlasena.

Torop kirjutab: „Eesti oli [43 aastat] Lotmani eluilm, kuid tema intellektuaalsete otsingute kultuuriilmaks jäi siiski vene kultuur. Eesti mõttelooga seob teda eriline eetos. Selles ühilduvad ka eestlasi õpetava õppejõu eetos ning oma eelkäijaid ja kolleege austava ja uute teadmiste loomisel tsensuurseid kitsendusi eirava teadlase eetos. [---] Silmapaistva teadlase ning sõltumatu intellektuaalina sai temast paljudele eeskuju ning eesti humanitaariale uute impulsside andja.” (Lk 361)

Eraldaksingi tinglikult Toropi Lotmani-iseloomustusest lähemaks vaatluseks vene kultuuri kui Lotmani kultuuri­ilma ja Lotmani kui uute impulsside andja. Alustan viimasest. Kuulun ka ise nende eesti humanitaaride hulka, kes ahmis endasse 1960. aastate lõpust alates, ülikooli­õpinguid alustades, ning kaks järgnevat kümnendit semiootika kogumikke „Töid märgisüsteemide alalt”.²

Lotmani fenomen, mida tunnuslikult ilmestab käesolev kogumik, seisneb inspiratsioonilikkuses. Teadlasena on ta romantik, ühtaegu valgustaja ning avastaja. Seda on tõdenud paljud Lotmani kaasaegsed, aga ka tema mõtteloomingu hilisemad lugejad-kasutajad. Seejuures tuleb rõhutada, et inspiratsioon pole n-ö õhust võetud äkiline, ilmutuslik sähvatus, vaid mõtlemise loogikale allutatud heuristilise tõdemuseni jõudmine. Lotmani käsitlused, k.a käesolev teos, nõuavad huvi ja küsimustega laetud sisenemist, lastes end seejärel kanda kõneleja mõttelennust, näidetest ning sageli moraalsete žestidega ümbritsetud järeldustest.

Just nimelt, Lotmani artiklid on esmajoones auditooriumi kõnetused, millest hiljem on arendatud-kujundatud tervik­käsitlus. Tõsi, on olemas ka monograafiate Lotman: „Aleksandr Sergejevitš Puškin. Kirjaniku biograafia” (1981, e k 1986, tlk Piret Lotman), „Kunstilise teksti struktuur” (1970, e k 2006, tlk Pärt Lias), „Filmi­semiootika” (1973, e k 2004, tlk Elen Lotman). Kuid siiski domineerib loengute ja vestluste fragmentide Lotman. Meenutagem, et Lotmani raamatukujuline teadlase debüüt leidiski aset 1964. aastal „Loengutena strukturaalsest poeetikast” („Лекции по структуральной поэтике”). Meenutatagu sedagi, et siin arvustatava teose pealkiri ja kompositsioon pärinevad loengust. Autobiograafilistes „Mitte-memuaarides”, mis moodustavad sissejuhatava osa Juri Lotmani poja Mihhail Lotmani koostatud koguteoses „Jalutuskäigud Lotmaniga” (2010), tunnistab õpetlane, et loengu käigus oli ta „võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued”, talle varem tundmatud ning oma heuristilisuses lausa tiivustavad kontseptsioonid.³

Võtaks mitu lehekülge, loetlemaks inspireerivaid ja heuristilisi mõisteid, määratlusi ja arutluskäike, mida käesolev kogumik pakub isegi sellisel kokkusurutud, Lotmani loomingu sünopsisena mõjuval kujul. Kolmest tähtsamast kontseptist esimene on seotud kultuuri kui kollektiivse intellektiga („Kultuuri fenomen”), milles kultuurimälu ei toimi üksnes salvestaja, vaid ka võimendina. Teine kontsept seostub „tekstide teksti” ja „kultuuride kultuuri” ehk semiosfääriga. Juba ainuüksi semiosfääri mõiste leiutamine ning lahti seletamine (kogumikus artikkel „Semio­sfäärist”) on kindlustanud Lotmanile humanitaaria ajaloos püsiva koha. Kolmas kontsept seostub kultuuris, aga ka laiemalt ühiskonnaelus ja ajaloos aset leidvate protsesside dünaamikaga, evolutsioonilise ja plahvatusliku arengu iseärasustega. Protsessides aeg-ajalt aset leidvate plahvatuslike lahknemis­punktide ning nendega kaasneva ennustatavuse-ennustamatuse problemaatika käsitlemiseks laenas Lotman teoreetilise mudeli vene päritolu Belgia füsikokeemikult, Nobeli laureaadilt Ilya Prigogine’ilt (1917–2003).

Siinkohal ongi sobiv hetk iseloomustada Lotmani suhet vene kultuuriilmaga, mis, nagu Torop osutab, oli Lotmanile tema intellektuaalsete otsingute keskkonnaks. Jah, näited oma väidetele ja järeldustele ammutas Lotman vene kirjandusest ja aadlikultuurist, mille osaliseks substraadiks oli siiski Euroopa valgustus.⁴ Kuid ­Lotmani kultuurisemiootika enda metakeel (mõistevaras mitte küll järje­kindel) toetub Euroopa klassikalisele mõtte­traditsioonile, eeskätt Immanuel Kantist lähtuvale fenomenoloogilisele, subjekti tunnetuse võimalikkust ja piire tunnistavale maailmakäsitlusele ning tema moraali­mõiste sisuks oleva hea tahte ja kohustuse analüüsile.⁵

Kuigi Lotmani järgi „sai inimkultuur alguse suurejoonelisest plahvatusest, võib-olla looduskatastroofist”, mille järel algas plahvatusjärgus saavutatu kinnistamine (lk 313) – siinkohal näeme Prigogine’i bifurkatsiooniteooria rakendust⁶ –, on järgnevalt erinevate kultuuride arengus oma plahvatuslikud eripärad. Need sõltuvad sellest, kas tegu on binaarse ehk dihhotoomse (kaheväärtuselise), piltlikult öeldes „ei või jaa”-kultuurisüsteemi või siis ternaarse ehk kolmeliikmelise, kolmandat võimalust või arenguteed avava kultuuriga.

„Binaarse struktuuriga vene kultuurile on omane täiesti teistsugune enese­hinnang,” väidab Lotman kogumiku eelviimases, aga siiski juba kokkuvõtvas artiklis „Järelduste asemel”, ja jätkab: „Isegi seal, kus empiirilised uuringud sedastavad palju­tegurilist ja järjepidevalt kulgevat protsessi, puutume eneseteadvuse tasandil kokku ideega senise täielikust ning tingimusteta hävitamisest ning uue apokalüptilisest sünnist.” (Lk 344)

Lotmani vene kultuuriilma käsituse elavaks, irooniliseks ning samal ajal kohutavaks kinnituseks saigi Tartus tema sajandat sünniaastapäeva tähistava konverentsi (25.–28. veebruar 2022) eel täiemahuliseks sõjaks vallandunud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis nende ridade kirjutamisel on võtnud apokalüptilised mõõtmed, sh vene kultuuriilma enda saatuse suhtes.

Juri Lotman nägi seda ette, kui ta „Järelduste asemel” lõpetas õhkõrnast lootusest kantud sõnumiga: „Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist „lõhkuda vana maailm kuni selle alus­taladeni, see­järel” aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof.” (Lk 346)

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid. Koost, toim Tiit Hennoste, Toomas Kiho, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Katrin Raid. Tartu: Ilmamaa, 2022. 219 lk.

4. detsembril 2021 Peeter Oleski peiedel välja käidud mõte koondada kõikvõimalikud mälestuskillud Oleskist raamatuks sai umbes aastaga väärikalt teostatud. Raamat toobki mitmekesiselt esile Oleski olemuse ja tähenduse eri inimeste, aga ka laiemalt filoloogilise mõtteilma, kultuuri ja ülepea Eesti riigi jaoks. Ligi 60 autoriga teos kätkeb nii isiklikke episoodi- või detaili­kirjeldusi kui ka ülevaatlikumat laadi ajastu­visandeid (nt ülikooliaeg, taasiseseisvumise algusaastate poliitiline pilt jm). Pärast kaht proloogi, Hando Runneli luuletust „Mis oleks, kui ma oleks Olesk?” ja Mart Laari Postimehes ilmunud järele­hüüet, jagunevad lood kirjutajaskonda loogiliselt rühmitavateks diakroonilises esituses tsükliteks: „Õde”, „Koolivennad”, „Ülikoolikaaslased”, „Õpilased”, „Seltsi­vennad” (EÜS-ist), „Kolleegid”, „Kaas­lased poliitikas”, „Sõbrad” (mõistagi enimate autoritega, kes samal ajal esindavad väga erinevaid elualasid) ja „Sirje”. Epiloogiks on Paul-Eerik Rummo mõnerealine täheldus sellest, kuidas Peeter jäigi talle mõistatuslikuks, „üheks krüptiliseks isikuks” (lk 219).

Mõistatuslikkus pole ent peamine omadus, mis raamatus esile kerkib, samuti nii mõneski loos mainimist leidvad isiku­pärane hääl – „kääksuv-kärinal toonil” rääkimine (lk 32), „markantse tämbriga” prääksumine (lk 89) – ega kulinaarsed oskused. Tänumeeles ja lugupidamises märgitakse enim Oleski fenomenaalset faktimälu ja erudeeritust, põhimõttekindlust, samuti veenmisoskust ja head inimese­tundmist, huvitudes „inimelu ja inimvalu kõigist aspektidest” (lk 186) – ei olnud vähe neid, kellele Olesk oli väärt ja asendamatu nõuandja või delikaatne õpetaja nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Kõikehõlmavaid teadmisi, sealjuures sageli liigagi paljude faktide seostamist eriti hilisemas eas, jagas ta lahkesti ka oma kirjatöödes, mida Keele ja Kirjanduse lugejad tunnevad juba 1969. aastast¹ ja millele on mälestuslugudes siin-seal osutatud. Näiteks: Oleski „fakti- ja mõttetihedad” tekstid „olid nagu tahked kerad või kuubid, mille lahti harutamine polnud kõigile kaugeltki mitte jõukohane. Selleks pidi teadma ainest ja selle tagapõhja või tundma ja teadma Peetri mõttekäike.” (Lk 137–138) Kui ei teadnud ega tundnud, oli sage nentimine, et Olesk „oli avaldanud väga huvitava artikli, millest oli ometi raske aru saada” (lk 102). Või nagu seisab Janika Kronbergi järelehüüdes: Oleski „kirjatöid lehitsedes on [---] labürinti sisenemise tunne”.² Need mõttekäikude labürindid või kuubid – see mõistatuslikkus või krüptilisus, mille adumisele raamat üksjagu lähemale viib – olid aga ennekõike lugeja või kuulaja harimiseks. „Mina kirjutan tühjendavalt, mistap mulle on väga raske midagi lisada,” seisab 11. oktoobril 2021 mulle saadetud kirjas seoses Keelele ja Kirjandusele tehtud kaastööga,³ mis olude sunnil ilmus tublisti kärbituna ja see valmistas autorile loomulikult tuska – „mahavõtmisel on oma piir, sest autorile peab jääma oma nägu nii täiuslikult kui vähegi võimalik”. Mälestuste ja lugude raamat „Meie Peeter” toob just Oleski „oma näo”, tema isikupära kogu selle sümpaatses ebatavalisuses esile toredasti, küllap ikka „nii täiuslikult kui vähegi võimalik”.

B. M.

Kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni soome-ugri hõimuliikumises osalemise mälestuste raamat koosneb seitsmest peatükist. Kõigepealt kirjeldab autor soome-ugri huvi teket ja kujunemist esimeste kohtumiste ning hõimu­kiindumust määranud isikute, sündmuste ja reiside kaudu. Sellele järgneb Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kujunemise ja arengu osa ning peatükid Valtoni tõlketööst ja soome-ugri kirjanike kongressidest. Kuues peatükk on kõige heterogeensem. See kirjeldab kohtumisi suure hulga kirjanikega või siis mõtteid nendest, kellega Valton kohtunud pole või on kokkusaamised jäänud põgusaks. Peatükk pakub ülevaateid igasugustest soome-ugri üritustest ja algatustest, nagu soome-ugri uuringute kongressid ja kirjanike kongressid, ning lihtsalt mõtisklusi erinevatel teemadel, nagu sõprus, mehed ja naised, keel, solidaarsus, vastupanu, venelased. Viimane peatükk on pühendatud Valtoni põhilistele abilistele soome-ugri asjade korraldamisel, mahutades endasse ka raamatu lõppsõnad ning järelmärkused. Raamatu lisad sisaldavad loendeid Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressidest, Valtoni tõlgitud soome-ugri raamatutest (69 nimetust) ning suuremast osast teoses mainitud Valtonile olulistest isikutest.

Üldmulje Valtoni mälestustest kujuneb kui süstemaatilisest kirjutisest, olgugi et esmapilgul näib see päris suvaline rida pähetorganud meenutuste kilde. Toimuvad hüpped siia-sinna, aeg-ajalt oleks nagu midagi juhuslikult vaimusilma ette kerkinud. Ent Valtoni süsteem toimib üksteise järel tekkivate seoste kaudu: kõik on loogiliselt seotud, nii üksikasjades kui ka üldkokkuvõttes. Mingil arusaamatul moel taipasin seda hetkel, kui Valton kirjeldab olukorda, kus suur mansi kirjanik ja nõid Juvan Šestalov ähvardab ta sitikaks moondada (lk 43). Šestalov tundub olevat ka üks nendest Valtoni sõpradest, kes andis soome-ugri asjadele pühendumise algtõuke. Lisaks Šestalovile paistab nii emotsionaalse kui ka intellektuaalse soome-ugri tunnetuse pisikuga nakatamisel oluline olnud komi teadlase ja kirjaniku Albert Vanejevi vitaalne kuju. Just Šestalovilt ja Vanejevilt saab Valton impulsi ajal, kui tema suurtest soome-ugri algatustest (kirjanike ühendusest, kongressidest ega tõlke­programmist) pole veel midagi kuulda.

Raamatu mõistmiseks leidub ka otsene võti. Valton kirjutab, et igasse kirjandusteosesse on kätketud muusika: „Muidugi on ka proosateoses oma rütm ja muusika” (lk 169). See meelelise terviklikkuse põhimõte kehtib ka käesoleva meenutuste raamatu kohta. Teemad langevad lainetena mühinal lugeja peale, sarnased asjad korduvad üha võimsamalt. Näiteks tõlkimisele pühendatud peatükist ilmneb, et pärast esimest tõlkeraamatut (lk 96–104) toimub soome-ugri raamatute eesti keelde ümberpanemise hoogustumine (lk 104–107), järgnemine (lk 112–115) ja jätkumine (lk 115–123) kuni eeposte tõlkimiseni (lk 123–129) välja. Tõlkimise meenutamine tundub olevat raamatu kõige kirglikum osa.

Tunnete kõrval vormib Valtoni mälestusi ka intellektuaalne kogemus. ­Valton peab hea sõnaga meeles inimesi, kes püüavad soome-ugri maailma mõista teaduslikkuse tunnustega tunnetuslike tegevuste kaudu. Tal on palju teadlastest teekaaslasi: põhiliselt on need keele- ja kirjandusteadlased, kes on ühel või teisel moel seisnud soome-ugri maailma mõtestamise esi­rinnas ning on ka oma praktilise tegevusega silma paistnud teadusest eemal seisjatelegi. Nende hulka kuuluvad keele­teadlane Albert Razin, kes oli 1990-ndatel udmurdi rahvuskongressi algatajaid, kuid 2019. aastal end udmurdi keele olukorra halvenemise pärast kohaliku parlamendi ees põlema pani, aga ka luuletaja ja kirjandusteadlane Viktor Šibanov, keele- ja rahvaluuleteadlane Nikolai Kuznetsov, keeleteadlane Gábor Bereczki, kirjandusteadlane Péter Domokos, keele- ja kirjandusteadlane János Pusztay, etnoloog ja kirjandusteadlane Eva Toulouze. Valton on usinalt külastanud erinevaid teadusfoorumeid ning seal ka ettekandeid pidanud. Ta on olnud nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli õppejõud, Tartus lausa vabade kunstide professor.

See kõik ei sega autoril jäämast irooniliseks tarkuse formaliseeritud tagaajamise ja laialilaotamise suhtes. Näiteks kasutab Valton väljendit „niinimetatud teadus” (lk 44–45) ja kui tema loomingu analüüsimisel natuke eksitakse, teatab Valton: „Peen värk see kirjandusteadus” (lk 52). Ta meenutab ka iseloomulikke juhtumeid soome-ugri kirjanike kongressidelt, kus kohalikud õppejõud palusid tal programmi lülitada oma doktorante lihtsalt seetõttu, et neil oli vaja kirja saada rahvusvahelisel konverentsil osalemise „linnuke”. Valton nõustus, sest „teaduse hiilgavate tippude poole pürgijaid tuli toetada”, ent ta ei suvatsenud nende ettekannete ajal kõrvu kikki ajada (lk 95, 160). Nii et teadusega on Valtonil vastuoluline suhe.

Suurtest, üldistest teemadest näib Valtonil enim südamel olevat soome-ugri rahvaste allakäigu probleem, sealhulgas eestlastega seoses (lk 42–44). Ta muretseb põliskeelte eiramise ja „vene teerulli” alla surumise pärast (lk 37–40, 43, 176, 235), aga ka mittevene kirjanike tagakiusamise (lk 65, 176) ning Siberis naftarahaga „näiliselt kinni makstud väljasuremise” (lk 171) pärast. Ometi ei jäta Valton vastuhaku katseid ka ilmses lootusetuses (lk 172–173, 213, 272), nõudes enda eest seismist vähemalt unistusteski (lk 231). Emakeeles kirjutamist õhutab ta kui vastupanu vormi (lk 269). Samas tunnistab Valton, et soome-ugri vähemuste esindajatele Venemaal on raske nõu anda (lk 270–271): meie mätta otsast vaadates tundub sealse olukorra parandamise võimalus utoopiana. Valtoni põhiline seisukoht on, et „kirjanik esindab rahvast, kelle keeles ta kirjutab” (lk 236). Samas tunnistab ta, et oma keeles kirjutamine pole alati põhjendatud, kuna võimalikke lugejaid on vähe (nagu mansi keeles) või pole neid praktiliselt üldse (nagu metsa­neenetsite puhul). Omakeelne kirjandus tasakaalustab emakeelse hariduse puudumist (lk 250). Lõpuks teatab Valton, et ta ikkagi usub lootusesse (lk 301).

Valtoni usk soomeugrilaste lootusesse pole passiivne, selle nimel võitleb ta väsimatult. Valtoni soovunelm on soome-ugri ja laiemalt üldse kõigi Venemaa rahvaste vabanemine (lk 54). 1980-ndate lõpus valdas teda „lapsikuvõitu idealism ning ehk rumaluski” seoses tema nõudmistega soome-ugri rahvaste autonoomia suurendamiseks, emakeelse õppe laiendamiseks ja omakeelse kirjanduse toetamiseks Venemaal (lk 66). Valton kuulutas oma unistused tollal avalikult välja ulja tegevusprogrammina, mis lõi Venemaa soome-ugri regioonides laineid. Et see kõik ei olnud mõttetu, ilmneb tõsiasjast, et tollal kõige absurdsemana tundunud nõue – autonoomia taseme tõstmine – sai mõne aasta pärast täidetud. Praegu tagasi vaadates tundub see juba loomulik. Nõukogude Liidu lagunedes said tollastest teise taseme autonoomsetest administratiivsetest üksustest (autonoomsetest nõukogude sotsialistlikest vabariikidest, ANSV) kõrgeima autonoomiaga piirkonnad Venemaa Föderatsiooni koosseisus (nagu Udmurdi, Komi ja Mari Vabariik), mis polnud tollal mingi iseenesest mõistetav nõudmine. Samas on läinud halvemini soome-ugri keelte kasutusala laiendamise lootusega eeskätt hariduse, ent ka kirjanduse vallas, kuigi tollal paistis see realistlikumana. Tundus, et omakeelse hariduse andmine gümnaasiumiastme lõpuni ja kirjandusteoste väljaandmise pidev kasv on saavutatavad eesmärgid. Tegelikkuses on aga soome-ugri keeled koolisüsteemist peaaegu välja tõrjutud ning omakeelse kirjanduse väljaandmine väheneb.

Kuigi Valtoni soome-ugri unistused ja hoiakud on kõigutamatud ning muul moel arvajad võivad kergesti sattuda kriitika alla, on Valton ka ülimalt empaatiline. Vähegi normaalsete inimeste kohta ta midagi päriselt halba ei ütle. Erandiks on nõukogude ametnikud ja julgeoleku nuhid, kes pälvivad autorilt põlgust, aga nende peale pole vaja eriti sõnu ega energiat raisata. Valton on pidevalt rahva seas ja sündmuste keerises. Seda ootamatum on raamatust kooruv mulje, et oma pürgimustes on ta üksiklane.

See soome-ugri üksinduse küsimus leiab raamatus korduvalt mainimist. Valton kinnitab küll pidevalt, et tal on soome-ugri tegevustes võimaldanud mingi­sugustegi tulemusteni jõuda lugematu – kuid ikkagi kokku loetud – hulk abilisi: põhiliselt mitte-eestlastest ­soomeugrilasi, kirjanikke, kirjandusteadlasi, etnolooge, üliõpilasi. Samas kumab siit ja sealt läbi, et koostöö ja ühistegevuse arendamist soome-ugri kirjanduse liinis on tihti peetud Valtoni isiklikuks asjaks, mis teistesse ei puutu või milles keegi ei peaks eriti hoogsalt kaasa lööma, kõige vähem veel kirjanike liit. Soome-ugri kirjanike rahvusvaheline koostöö ja tõlkimise arendamine on Eesti perspektiivist tõesti olnud suuresti Valtoni õlul. Oma peamiste abilistena rõhutab ta korduvalt udmurdi luuletaja ja tõlkija Muš Nadii ning Eva Toulouze’i rolli. Valton on end siiski kõigist pikalt ette rebinud ja väärib soome-ugri kirjanduse alal olümpia kuldmedalit (millest ta ka unistab, vt lk 136). Kui Valton ei teeks, oleks paljugi tegemata ja kui ta seda raamatut ei oleks kirjutanud, jääks meil paljugi teadmata. See on korraga tore ja kurb.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et autorile muidu nii loomuomane tagasihoidlikkus, mida ta ka selles raamatus palju kordi rõhutab, on Valtonit seekord alt vedanud. Varjaku ta seda ükskõik kui hoolega, ikkagi tuleb välja, et ta on korda saatnud midagi erakordset. Tema võime kõigest hoolimata edasi rühkida on imeteldav ja kergelt suvaline viis, kuidas ta on soome-ugri asju ajanud, on kurioossel moel viinud süstemaatiliste tulemusteni. Nii ongi Valtonist kujunenud üks meie soome-ugri suurkujusid. Ütlen ausalt, et kogu see saavutuste raskesti hoomatav hulk teeb kadedaks. Soome-ugri rahvaste kultuurielule kaasaelajate jaoks on need mälestused aga hindamatu aare.

Nii nagu kristluse substantsiks on ilmutuslik kolmainsus Isa, Poeg ja Püha Vaim, nõnda on Eesti XX sajandi ühe kuulsama humanitaarteadlase ja õpetlase Juri Lotmani (1922–1993) mõtteloomingu eestikeelse kompendiumi struktuurseks aluseks kolmainsus: Teadmine, Mälu ja Südametunnistus. Koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop, mõlemad Juri Lotmani mantlipärijad, on Lotmani varem ilmunud (erandiks „Surm kui süžee probleem”) artiklitest-esseedest esinduslikku ja tunnuslikku valikut tehes lähtunud Lotmani 1990. aastal gümnasistidele peetud loengus väljendatud mõttest: „Mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis, ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.” (Lk 369)

Vaikimisi leiavad siin kinnitamist, kõrvuti avalikult manifesteeritud kohustusega õppida kunstiloomet kui Mälu ja Südame­tunnistuse raamatut, elukestva õppe kohustus ning õppimise ja kasvatuse lahutamatu seos. Ei ole vähimatki kasu teadmistest, kui need jäävad mällu salvestamata, kaotades oma heuristilise toime. Neid kahte omakorda „valvab” kõlbeliste hinnangute kompleks (hea–halb, väärikas–vääritu, sobiv–sobimatu, süü- ja häbitunne, mõistmis- ja empaatiavõime jts), kusjuures see südametunnistusena võetav mõõtkava nõuab nii individuaalset kui ka kollektiivset enesepeegeldust, koguni süvaanalüüsi, ning on tingitud või mõjutatud kultuurist (resp. tavadest ja traditsioonist).

Lotmani kolmainsus on võetud aluseks ka raamatu ülesehitusel. Teose osad kordavad kolmainsuse tahke ja lugemisel avaneb nende tinglik eraldatus. Tuumakas järel­sõnas (lk 361–377) esitab Peeter Torop oma õpetaja ja hilisema kolleegi biograafilise ning loomingulise kujunemis­loo, keskendudes raamatu osade iseloomustamisele, küsimustele Lotmani kultuurisemiootika kuulumisest eesti mõtte­lukku ning Lotmani kreedona võetava eetose olemusest. Eetost tuleb siin­kohal mõista juba antiigis kujunenud algupärases tähenduses.¹ Toropki jälgib Lotmani eetost – võrreldav kristluse substantsiga kolm­ainsuses – selle kujunemisloos ning avaldumises õpetlasena.

Torop kirjutab: „Eesti oli [43 aastat] Lotmani eluilm, kuid tema intellektuaalsete otsingute kultuuriilmaks jäi siiski vene kultuur. Eesti mõttelooga seob teda eriline eetos. Selles ühilduvad ka eestlasi õpetava õppejõu eetos ning oma eelkäijaid ja kolleege austava ja uute teadmiste loomisel tsensuurseid kitsendusi eirava teadlase eetos. [---] Silmapaistva teadlase ning sõltumatu intellektuaalina sai temast paljudele eeskuju ning eesti humanitaariale uute impulsside andja.” (Lk 361)

Eraldaksingi tinglikult Toropi Lotmani-iseloomustusest lähemaks vaatluseks vene kultuuri kui Lotmani kultuuri­ilma ja Lotmani kui uute impulsside andja. Alustan viimasest. Kuulun ka ise nende eesti humanitaaride hulka, kes ahmis endasse 1960. aastate lõpust alates, ülikooli­õpinguid alustades, ning kaks järgnevat kümnendit semiootika kogumikke „Töid märgisüsteemide alalt”.²

Lotmani fenomen, mida tunnuslikult ilmestab käesolev kogumik, seisneb inspiratsioonilikkuses. Teadlasena on ta romantik, ühtaegu valgustaja ning avastaja. Seda on tõdenud paljud Lotmani kaasaegsed, aga ka tema mõtteloomingu hilisemad lugejad-kasutajad. Seejuures tuleb rõhutada, et inspiratsioon pole n-ö õhust võetud äkiline, ilmutuslik sähvatus, vaid mõtlemise loogikale allutatud heuristilise tõdemuseni jõudmine. Lotmani käsitlused, k.a käesolev teos, nõuavad huvi ja küsimustega laetud sisenemist, lastes end seejärel kanda kõneleja mõttelennust, näidetest ning sageli moraalsete žestidega ümbritsetud järeldustest.

Just nimelt, Lotmani artiklid on esmajoones auditooriumi kõnetused, millest hiljem on arendatud-kujundatud tervik­käsitlus. Tõsi, on olemas ka monograafiate Lotman: „Aleksandr Sergejevitš Puškin. Kirjaniku biograafia” (1981, e k 1986, tlk Piret Lotman), „Kunstilise teksti struktuur” (1970, e k 2006, tlk Pärt Lias), „Filmi­semiootika” (1973, e k 2004, tlk Elen Lotman). Kuid siiski domineerib loengute ja vestluste fragmentide Lotman. Meenutagem, et Lotmani raamatukujuline teadlase debüüt leidiski aset 1964. aastal „Loengutena strukturaalsest poeetikast” („Лекции по структуральной поэтике”). Meenutatagu sedagi, et siin arvustatava teose pealkiri ja kompositsioon pärinevad loengust. Autobiograafilistes „Mitte-memuaarides”, mis moodustavad sissejuhatava osa Juri Lotmani poja Mihhail Lotmani koostatud koguteoses „Jalutuskäigud Lotmaniga” (2010), tunnistab õpetlane, et loengu käigus oli ta „võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued”, talle varem tundmatud ning oma heuristilisuses lausa tiivustavad kontseptsioonid.³

Võtaks mitu lehekülge, loetlemaks inspireerivaid ja heuristilisi mõisteid, määratlusi ja arutluskäike, mida käesolev kogumik pakub isegi sellisel kokkusurutud, Lotmani loomingu sünopsisena mõjuval kujul. Kolmest tähtsamast kontseptist esimene on seotud kultuuri kui kollektiivse intellektiga („Kultuuri fenomen”), milles kultuurimälu ei toimi üksnes salvestaja, vaid ka võimendina. Teine kontsept seostub „tekstide teksti” ja „kultuuride kultuuri” ehk semiosfääriga. Juba ainuüksi semiosfääri mõiste leiutamine ning lahti seletamine (kogumikus artikkel „Semio­sfäärist”) on kindlustanud Lotmanile humanitaaria ajaloos püsiva koha. Kolmas kontsept seostub kultuuris, aga ka laiemalt ühiskonnaelus ja ajaloos aset leidvate protsesside dünaamikaga, evolutsioonilise ja plahvatusliku arengu iseärasustega. Protsessides aeg-ajalt aset leidvate plahvatuslike lahknemis­punktide ning nendega kaasneva ennustatavuse-ennustamatuse problemaatika käsitlemiseks laenas Lotman teoreetilise mudeli vene päritolu Belgia füsikokeemikult, Nobeli laureaadilt Ilya Prigogine’ilt (1917–2003).

Siinkohal ongi sobiv hetk iseloomustada Lotmani suhet vene kultuuriilmaga, mis, nagu Torop osutab, oli Lotmanile tema intellektuaalsete otsingute keskkonnaks. Jah, näited oma väidetele ja järeldustele ammutas Lotman vene kirjandusest ja aadlikultuurist, mille osaliseks substraadiks oli siiski Euroopa valgustus.⁴ Kuid ­Lotmani kultuurisemiootika enda metakeel (mõistevaras mitte küll järje­kindel) toetub Euroopa klassikalisele mõtte­traditsioonile, eeskätt Immanuel Kantist lähtuvale fenomenoloogilisele, subjekti tunnetuse võimalikkust ja piire tunnistavale maailmakäsitlusele ning tema moraali­mõiste sisuks oleva hea tahte ja kohustuse analüüsile.⁵

Kuigi Lotmani järgi „sai inimkultuur alguse suurejoonelisest plahvatusest, võib-olla looduskatastroofist”, mille järel algas plahvatusjärgus saavutatu kinnistamine (lk 313) – siinkohal näeme Prigogine’i bifurkatsiooniteooria rakendust⁶ –, on järgnevalt erinevate kultuuride arengus oma plahvatuslikud eripärad. Need sõltuvad sellest, kas tegu on binaarse ehk dihhotoomse (kaheväärtuselise), piltlikult öeldes „ei või jaa”-kultuurisüsteemi või siis ternaarse ehk kolmeliikmelise, kolmandat võimalust või arenguteed avava kultuuriga.

„Binaarse struktuuriga vene kultuurile on omane täiesti teistsugune enese­hinnang,” väidab Lotman kogumiku eelviimases, aga siiski juba kokkuvõtvas artiklis „Järelduste asemel”, ja jätkab: „Isegi seal, kus empiirilised uuringud sedastavad palju­tegurilist ja järjepidevalt kulgevat protsessi, puutume eneseteadvuse tasandil kokku ideega senise täielikust ning tingimusteta hävitamisest ning uue apokalüptilisest sünnist.” (Lk 344)

Lotmani vene kultuuriilma käsituse elavaks, irooniliseks ning samal ajal kohutavaks kinnituseks saigi Tartus tema sajandat sünniaastapäeva tähistava konverentsi (25.–28. veebruar 2022) eel täiemahuliseks sõjaks vallandunud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis nende ridade kirjutamisel on võtnud apokalüptilised mõõtmed, sh vene kultuuriilma enda saatuse suhtes.

Juri Lotman nägi seda ette, kui ta „Järelduste asemel” lõpetas õhkõrnast lootusest kantud sõnumiga: „Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist „lõhkuda vana maailm kuni selle alus­taladeni, see­järel” aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof.” (Lk 346)

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid. Koost, toim Tiit Hennoste, Toomas Kiho, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Katrin Raid. Tartu: Ilmamaa, 2022. 219 lk.

4. detsembril 2021 Peeter Oleski peiedel välja käidud mõte koondada kõikvõimalikud mälestuskillud Oleskist raamatuks sai umbes aastaga väärikalt teostatud. Raamat toobki mitmekesiselt esile Oleski olemuse ja tähenduse eri inimeste, aga ka laiemalt filoloogilise mõtteilma, kultuuri ja ülepea Eesti riigi jaoks. Ligi 60 autoriga teos kätkeb nii isiklikke episoodi- või detaili­kirjeldusi kui ka ülevaatlikumat laadi ajastu­visandeid (nt ülikooliaeg, taasiseseisvumise algusaastate poliitiline pilt jm). Pärast kaht proloogi, Hando Runneli luuletust „Mis oleks, kui ma oleks Olesk?” ja Mart Laari Postimehes ilmunud järele­hüüet, jagunevad lood kirjutajaskonda loogiliselt rühmitavateks diakroonilises esituses tsükliteks: „Õde”, „Koolivennad”, „Ülikoolikaaslased”, „Õpilased”, „Seltsi­vennad” (EÜS-ist), „Kolleegid”, „Kaas­lased poliitikas”, „Sõbrad” (mõistagi enimate autoritega, kes samal ajal esindavad väga erinevaid elualasid) ja „Sirje”. Epiloogiks on Paul-Eerik Rummo mõnerealine täheldus sellest, kuidas Peeter jäigi talle mõistatuslikuks, „üheks krüptiliseks isikuks” (lk 219).

Mõistatuslikkus pole ent peamine omadus, mis raamatus esile kerkib, samuti nii mõneski loos mainimist leidvad isiku­pärane hääl – „kääksuv-kärinal toonil” rääkimine (lk 32), „markantse tämbriga” prääksumine (lk 89) – ega kulinaarsed oskused. Tänumeeles ja lugupidamises märgitakse enim Oleski fenomenaalset faktimälu ja erudeeritust, põhimõttekindlust, samuti veenmisoskust ja head inimese­tundmist, huvitudes „inimelu ja inimvalu kõigist aspektidest” (lk 186) – ei olnud vähe neid, kellele Olesk oli väärt ja asendamatu nõuandja või delikaatne õpetaja nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Kõikehõlmavaid teadmisi, sealjuures sageli liigagi paljude faktide seostamist eriti hilisemas eas, jagas ta lahkesti ka oma kirjatöödes, mida Keele ja Kirjanduse lugejad tunnevad juba 1969. aastast¹ ja millele on mälestuslugudes siin-seal osutatud. Näiteks: Oleski „fakti- ja mõttetihedad” tekstid „olid nagu tahked kerad või kuubid, mille lahti harutamine polnud kõigile kaugeltki mitte jõukohane. Selleks pidi teadma ainest ja selle tagapõhja või tundma ja teadma Peetri mõttekäike.” (Lk 137–138) Kui ei teadnud ega tundnud, oli sage nentimine, et Olesk „oli avaldanud väga huvitava artikli, millest oli ometi raske aru saada” (lk 102). Või nagu seisab Janika Kronbergi järelehüüdes: Oleski „kirjatöid lehitsedes on [---] labürinti sisenemise tunne”.² Need mõttekäikude labürindid või kuubid – see mõistatuslikkus või krüptilisus, mille adumisele raamat üksjagu lähemale viib – olid aga ennekõike lugeja või kuulaja harimiseks. „Mina kirjutan tühjendavalt, mistap mulle on väga raske midagi lisada,” seisab 11. oktoobril 2021 mulle saadetud kirjas seoses Keelele ja Kirjandusele tehtud kaastööga,³ mis olude sunnil ilmus tublisti kärbituna ja see valmistas autorile loomulikult tuska – „mahavõtmisel on oma piir, sest autorile peab jääma oma nägu nii täiuslikult kui vähegi võimalik”. Mälestuste ja lugude raamat „Meie Peeter” toob just Oleski „oma näo”, tema isikupära kogu selle sümpaatses ebatavalisuses esile toredasti, küllap ikka „nii täiuslikult kui vähegi võimalik”.

B. M.

Kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni soome-ugri hõimuliikumises osalemise mälestuste raamat koosneb seitsmest peatükist. Kõigepealt kirjeldab autor soome-ugri huvi teket ja kujunemist esimeste kohtumiste ning hõimu­kiindumust määranud isikute, sündmuste ja reiside kaudu. Sellele järgneb Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kujunemise ja arengu osa ning peatükid Valtoni tõlketööst ja soome-ugri kirjanike kongressidest. Kuues peatükk on kõige heterogeensem. See kirjeldab kohtumisi suure hulga kirjanikega või siis mõtteid nendest, kellega Valton kohtunud pole või on kokkusaamised jäänud põgusaks. Peatükk pakub ülevaateid igasugustest soome-ugri üritustest ja algatustest, nagu soome-ugri uuringute kongressid ja kirjanike kongressid, ning lihtsalt mõtisklusi erinevatel teemadel, nagu sõprus, mehed ja naised, keel, solidaarsus, vastupanu, venelased. Viimane peatükk on pühendatud Valtoni põhilistele abilistele soome-ugri asjade korraldamisel, mahutades endasse ka raamatu lõppsõnad ning järelmärkused. Raamatu lisad sisaldavad loendeid Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressidest, Valtoni tõlgitud soome-ugri raamatutest (69 nimetust) ning suuremast osast teoses mainitud Valtonile olulistest isikutest.

Üldmulje Valtoni mälestustest kujuneb kui süstemaatilisest kirjutisest, olgugi et esmapilgul näib see päris suvaline rida pähetorganud meenutuste kilde. Toimuvad hüpped siia-sinna, aeg-ajalt oleks nagu midagi juhuslikult vaimusilma ette kerkinud. Ent Valtoni süsteem toimib üksteise järel tekkivate seoste kaudu: kõik on loogiliselt seotud, nii üksikasjades kui ka üldkokkuvõttes. Mingil arusaamatul moel taipasin seda hetkel, kui Valton kirjeldab olukorda, kus suur mansi kirjanik ja nõid Juvan Šestalov ähvardab ta sitikaks moondada (lk 43). Šestalov tundub olevat ka üks nendest Valtoni sõpradest, kes andis soome-ugri asjadele pühendumise algtõuke. Lisaks Šestalovile paistab nii emotsionaalse kui ka intellektuaalse soome-ugri tunnetuse pisikuga nakatamisel oluline olnud komi teadlase ja kirjaniku Albert Vanejevi vitaalne kuju. Just Šestalovilt ja Vanejevilt saab Valton impulsi ajal, kui tema suurtest soome-ugri algatustest (kirjanike ühendusest, kongressidest ega tõlke­programmist) pole veel midagi kuulda.

Raamatu mõistmiseks leidub ka otsene võti. Valton kirjutab, et igasse kirjandusteosesse on kätketud muusika: „Muidugi on ka proosateoses oma rütm ja muusika” (lk 169). See meelelise terviklikkuse põhimõte kehtib ka käesoleva meenutuste raamatu kohta. Teemad langevad lainetena mühinal lugeja peale, sarnased asjad korduvad üha võimsamalt. Näiteks tõlkimisele pühendatud peatükist ilmneb, et pärast esimest tõlkeraamatut (lk 96–104) toimub soome-ugri raamatute eesti keelde ümberpanemise hoogustumine (lk 104–107), järgnemine (lk 112–115) ja jätkumine (lk 115–123) kuni eeposte tõlkimiseni (lk 123–129) välja. Tõlkimise meenutamine tundub olevat raamatu kõige kirglikum osa.

Tunnete kõrval vormib Valtoni mälestusi ka intellektuaalne kogemus. ­Valton peab hea sõnaga meeles inimesi, kes püüavad soome-ugri maailma mõista teaduslikkuse tunnustega tunnetuslike tegevuste kaudu. Tal on palju teadlastest teekaaslasi: põhiliselt on need keele- ja kirjandusteadlased, kes on ühel või teisel moel seisnud soome-ugri maailma mõtestamise esi­rinnas ning on ka oma praktilise tegevusega silma paistnud teadusest eemal seisjatelegi. Nende hulka kuuluvad keele­teadlane Albert Razin, kes oli 1990-ndatel udmurdi rahvuskongressi algatajaid, kuid 2019. aastal end udmurdi keele olukorra halvenemise pärast kohaliku parlamendi ees põlema pani, aga ka luuletaja ja kirjandusteadlane Viktor Šibanov, keele- ja rahvaluuleteadlane Nikolai Kuznetsov, keeleteadlane Gábor Bereczki, kirjandusteadlane Péter Domokos, keele- ja kirjandusteadlane János Pusztay, etnoloog ja kirjandusteadlane Eva Toulouze. Valton on usinalt külastanud erinevaid teadusfoorumeid ning seal ka ettekandeid pidanud. Ta on olnud nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli õppejõud, Tartus lausa vabade kunstide professor.

See kõik ei sega autoril jäämast irooniliseks tarkuse formaliseeritud tagaajamise ja laialilaotamise suhtes. Näiteks kasutab Valton väljendit „niinimetatud teadus” (lk 44–45) ja kui tema loomingu analüüsimisel natuke eksitakse, teatab Valton: „Peen värk see kirjandusteadus” (lk 52). Ta meenutab ka iseloomulikke juhtumeid soome-ugri kirjanike kongressidelt, kus kohalikud õppejõud palusid tal programmi lülitada oma doktorante lihtsalt seetõttu, et neil oli vaja kirja saada rahvusvahelisel konverentsil osalemise „linnuke”. Valton nõustus, sest „teaduse hiilgavate tippude poole pürgijaid tuli toetada”, ent ta ei suvatsenud nende ettekannete ajal kõrvu kikki ajada (lk 95, 160). Nii et teadusega on Valtonil vastuoluline suhe.

Suurtest, üldistest teemadest näib Valtonil enim südamel olevat soome-ugri rahvaste allakäigu probleem, sealhulgas eestlastega seoses (lk 42–44). Ta muretseb põliskeelte eiramise ja „vene teerulli” alla surumise pärast (lk 37–40, 43, 176, 235), aga ka mittevene kirjanike tagakiusamise (lk 65, 176) ning Siberis naftarahaga „näiliselt kinni makstud väljasuremise” (lk 171) pärast. Ometi ei jäta Valton vastuhaku katseid ka ilmses lootusetuses (lk 172–173, 213, 272), nõudes enda eest seismist vähemalt unistusteski (lk 231). Emakeeles kirjutamist õhutab ta kui vastupanu vormi (lk 269). Samas tunnistab Valton, et soome-ugri vähemuste esindajatele Venemaal on raske nõu anda (lk 270–271): meie mätta otsast vaadates tundub sealse olukorra parandamise võimalus utoopiana. Valtoni põhiline seisukoht on, et „kirjanik esindab rahvast, kelle keeles ta kirjutab” (lk 236). Samas tunnistab ta, et oma keeles kirjutamine pole alati põhjendatud, kuna võimalikke lugejaid on vähe (nagu mansi keeles) või pole neid praktiliselt üldse (nagu metsa­neenetsite puhul). Omakeelne kirjandus tasakaalustab emakeelse hariduse puudumist (lk 250). Lõpuks teatab Valton, et ta ikkagi usub lootusesse (lk 301).

Valtoni usk soomeugrilaste lootusesse pole passiivne, selle nimel võitleb ta väsimatult. Valtoni soovunelm on soome-ugri ja laiemalt üldse kõigi Venemaa rahvaste vabanemine (lk 54). 1980-ndate lõpus valdas teda „lapsikuvõitu idealism ning ehk rumaluski” seoses tema nõudmistega soome-ugri rahvaste autonoomia suurendamiseks, emakeelse õppe laiendamiseks ja omakeelse kirjanduse toetamiseks Venemaal (lk 66). Valton kuulutas oma unistused tollal avalikult välja ulja tegevusprogrammina, mis lõi Venemaa soome-ugri regioonides laineid. Et see kõik ei olnud mõttetu, ilmneb tõsiasjast, et tollal kõige absurdsemana tundunud nõue – autonoomia taseme tõstmine – sai mõne aasta pärast täidetud. Praegu tagasi vaadates tundub see juba loomulik. Nõukogude Liidu lagunedes said tollastest teise taseme autonoomsetest administratiivsetest üksustest (autonoomsetest nõukogude sotsialistlikest vabariikidest, ANSV) kõrgeima autonoomiaga piirkonnad Venemaa Föderatsiooni koosseisus (nagu Udmurdi, Komi ja Mari Vabariik), mis polnud tollal mingi iseenesest mõistetav nõudmine. Samas on läinud halvemini soome-ugri keelte kasutusala laiendamise lootusega eeskätt hariduse, ent ka kirjanduse vallas, kuigi tollal paistis see realistlikumana. Tundus, et omakeelse hariduse andmine gümnaasiumiastme lõpuni ja kirjandusteoste väljaandmise pidev kasv on saavutatavad eesmärgid. Tegelikkuses on aga soome-ugri keeled koolisüsteemist peaaegu välja tõrjutud ning omakeelse kirjanduse väljaandmine väheneb.

Kuigi Valtoni soome-ugri unistused ja hoiakud on kõigutamatud ning muul moel arvajad võivad kergesti sattuda kriitika alla, on Valton ka ülimalt empaatiline. Vähegi normaalsete inimeste kohta ta midagi päriselt halba ei ütle. Erandiks on nõukogude ametnikud ja julgeoleku nuhid, kes pälvivad autorilt põlgust, aga nende peale pole vaja eriti sõnu ega energiat raisata. Valton on pidevalt rahva seas ja sündmuste keerises. Seda ootamatum on raamatust kooruv mulje, et oma pürgimustes on ta üksiklane.

See soome-ugri üksinduse küsimus leiab raamatus korduvalt mainimist. Valton kinnitab küll pidevalt, et tal on soome-ugri tegevustes võimaldanud mingi­sugustegi tulemusteni jõuda lugematu – kuid ikkagi kokku loetud – hulk abilisi: põhiliselt mitte-eestlastest ­soomeugrilasi, kirjanikke, kirjandusteadlasi, etnolooge, üliõpilasi. Samas kumab siit ja sealt läbi, et koostöö ja ühistegevuse arendamist soome-ugri kirjanduse liinis on tihti peetud Valtoni isiklikuks asjaks, mis teistesse ei puutu või milles keegi ei peaks eriti hoogsalt kaasa lööma, kõige vähem veel kirjanike liit. Soome-ugri kirjanike rahvusvaheline koostöö ja tõlkimise arendamine on Eesti perspektiivist tõesti olnud suuresti Valtoni õlul. Oma peamiste abilistena rõhutab ta korduvalt udmurdi luuletaja ja tõlkija Muš Nadii ning Eva Toulouze’i rolli. Valton on end siiski kõigist pikalt ette rebinud ja väärib soome-ugri kirjanduse alal olümpia kuldmedalit (millest ta ka unistab, vt lk 136). Kui Valton ei teeks, oleks paljugi tegemata ja kui ta seda raamatut ei oleks kirjutanud, jääks meil paljugi teadmata. See on korraga tore ja kurb.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et autorile muidu nii loomuomane tagasihoidlikkus, mida ta ka selles raamatus palju kordi rõhutab, on Valtonit seekord alt vedanud. Varjaku ta seda ükskõik kui hoolega, ikkagi tuleb välja, et ta on korda saatnud midagi erakordset. Tema võime kõigest hoolimata edasi rühkida on imeteldav ja kergelt suvaline viis, kuidas ta on soome-ugri asju ajanud, on kurioossel moel viinud süstemaatiliste tulemusteni. Nii ongi Valtonist kujunenud üks meie soome-ugri suurkujusid. Ütlen ausalt, et kogu see saavutuste raskesti hoomatav hulk teeb kadedaks. Soome-ugri rahvaste kultuurielule kaasaelajate jaoks on need mälestused aga hindamatu aare.

Nii nagu kristluse substantsiks on ilmutuslik kolmainsus Isa, Poeg ja Püha Vaim, nõnda on Eesti XX sajandi ühe kuulsama humanitaarteadlase ja õpetlase Juri Lotmani (1922–1993) mõtteloomingu eestikeelse kompendiumi struktuurseks aluseks kolmainsus: Teadmine, Mälu ja Südametunnistus. Koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop, mõlemad Juri Lotmani mantlipärijad, on Lotmani varem ilmunud (erandiks „Surm kui süžee probleem”) artiklitest-esseedest esinduslikku ja tunnuslikku valikut tehes lähtunud Lotmani 1990. aastal gümnasistidele peetud loengus väljendatud mõttest: „Mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis, ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.” (Lk 369)

Vaikimisi leiavad siin kinnitamist, kõrvuti avalikult manifesteeritud kohustusega õppida kunstiloomet kui Mälu ja Südame­tunnistuse raamatut, elukestva õppe kohustus ning õppimise ja kasvatuse lahutamatu seos. Ei ole vähimatki kasu teadmistest, kui need jäävad mällu salvestamata, kaotades oma heuristilise toime. Neid kahte omakorda „valvab” kõlbeliste hinnangute kompleks (hea–halb, väärikas–vääritu, sobiv–sobimatu, süü- ja häbitunne, mõistmis- ja empaatiavõime jts), kusjuures see südametunnistusena võetav mõõtkava nõuab nii individuaalset kui ka kollektiivset enesepeegeldust, koguni süvaanalüüsi, ning on tingitud või mõjutatud kultuurist (resp. tavadest ja traditsioonist).

Lotmani kolmainsus on võetud aluseks ka raamatu ülesehitusel. Teose osad kordavad kolmainsuse tahke ja lugemisel avaneb nende tinglik eraldatus. Tuumakas järel­sõnas (lk 361–377) esitab Peeter Torop oma õpetaja ja hilisema kolleegi biograafilise ning loomingulise kujunemis­loo, keskendudes raamatu osade iseloomustamisele, küsimustele Lotmani kultuurisemiootika kuulumisest eesti mõtte­lukku ning Lotmani kreedona võetava eetose olemusest. Eetost tuleb siin­kohal mõista juba antiigis kujunenud algupärases tähenduses.¹ Toropki jälgib Lotmani eetost – võrreldav kristluse substantsiga kolm­ainsuses – selle kujunemisloos ning avaldumises õpetlasena.

Torop kirjutab: „Eesti oli [43 aastat] Lotmani eluilm, kuid tema intellektuaalsete otsingute kultuuriilmaks jäi siiski vene kultuur. Eesti mõttelooga seob teda eriline eetos. Selles ühilduvad ka eestlasi õpetava õppejõu eetos ning oma eelkäijaid ja kolleege austava ja uute teadmiste loomisel tsensuurseid kitsendusi eirava teadlase eetos. [---] Silmapaistva teadlase ning sõltumatu intellektuaalina sai temast paljudele eeskuju ning eesti humanitaariale uute impulsside andja.” (Lk 361)

Eraldaksingi tinglikult Toropi Lotmani-iseloomustusest lähemaks vaatluseks vene kultuuri kui Lotmani kultuuri­ilma ja Lotmani kui uute impulsside andja. Alustan viimasest. Kuulun ka ise nende eesti humanitaaride hulka, kes ahmis endasse 1960. aastate lõpust alates, ülikooli­õpinguid alustades, ning kaks järgnevat kümnendit semiootika kogumikke „Töid märgisüsteemide alalt”.²

Lotmani fenomen, mida tunnuslikult ilmestab käesolev kogumik, seisneb inspiratsioonilikkuses. Teadlasena on ta romantik, ühtaegu valgustaja ning avastaja. Seda on tõdenud paljud Lotmani kaasaegsed, aga ka tema mõtteloomingu hilisemad lugejad-kasutajad. Seejuures tuleb rõhutada, et inspiratsioon pole n-ö õhust võetud äkiline, ilmutuslik sähvatus, vaid mõtlemise loogikale allutatud heuristilise tõdemuseni jõudmine. Lotmani käsitlused, k.a käesolev teos, nõuavad huvi ja küsimustega laetud sisenemist, lastes end seejärel kanda kõneleja mõttelennust, näidetest ning sageli moraalsete žestidega ümbritsetud järeldustest.

Just nimelt, Lotmani artiklid on esmajoones auditooriumi kõnetused, millest hiljem on arendatud-kujundatud tervik­käsitlus. Tõsi, on olemas ka monograafiate Lotman: „Aleksandr Sergejevitš Puškin. Kirjaniku biograafia” (1981, e k 1986, tlk Piret Lotman), „Kunstilise teksti struktuur” (1970, e k 2006, tlk Pärt Lias), „Filmi­semiootika” (1973, e k 2004, tlk Elen Lotman). Kuid siiski domineerib loengute ja vestluste fragmentide Lotman. Meenutagem, et Lotmani raamatukujuline teadlase debüüt leidiski aset 1964. aastal „Loengutena strukturaalsest poeetikast” („Лекции по структуральной поэтике”). Meenutatagu sedagi, et siin arvustatava teose pealkiri ja kompositsioon pärinevad loengust. Autobiograafilistes „Mitte-memuaarides”, mis moodustavad sissejuhatava osa Juri Lotmani poja Mihhail Lotmani koostatud koguteoses „Jalutuskäigud Lotmaniga” (2010), tunnistab õpetlane, et loengu käigus oli ta „võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued”, talle varem tundmatud ning oma heuristilisuses lausa tiivustavad kontseptsioonid.³

Võtaks mitu lehekülge, loetlemaks inspireerivaid ja heuristilisi mõisteid, määratlusi ja arutluskäike, mida käesolev kogumik pakub isegi sellisel kokkusurutud, Lotmani loomingu sünopsisena mõjuval kujul. Kolmest tähtsamast kontseptist esimene on seotud kultuuri kui kollektiivse intellektiga („Kultuuri fenomen”), milles kultuurimälu ei toimi üksnes salvestaja, vaid ka võimendina. Teine kontsept seostub „tekstide teksti” ja „kultuuride kultuuri” ehk semiosfääriga. Juba ainuüksi semiosfääri mõiste leiutamine ning lahti seletamine (kogumikus artikkel „Semio­sfäärist”) on kindlustanud Lotmanile humanitaaria ajaloos püsiva koha. Kolmas kontsept seostub kultuuris, aga ka laiemalt ühiskonnaelus ja ajaloos aset leidvate protsesside dünaamikaga, evolutsioonilise ja plahvatusliku arengu iseärasustega. Protsessides aeg-ajalt aset leidvate plahvatuslike lahknemis­punktide ning nendega kaasneva ennustatavuse-ennustamatuse problemaatika käsitlemiseks laenas Lotman teoreetilise mudeli vene päritolu Belgia füsikokeemikult, Nobeli laureaadilt Ilya Prigogine’ilt (1917–2003).

Siinkohal ongi sobiv hetk iseloomustada Lotmani suhet vene kultuuriilmaga, mis, nagu Torop osutab, oli Lotmanile tema intellektuaalsete otsingute keskkonnaks. Jah, näited oma väidetele ja järeldustele ammutas Lotman vene kirjandusest ja aadlikultuurist, mille osaliseks substraadiks oli siiski Euroopa valgustus.⁴ Kuid ­Lotmani kultuurisemiootika enda metakeel (mõistevaras mitte küll järje­kindel) toetub Euroopa klassikalisele mõtte­traditsioonile, eeskätt Immanuel Kantist lähtuvale fenomenoloogilisele, subjekti tunnetuse võimalikkust ja piire tunnistavale maailmakäsitlusele ning tema moraali­mõiste sisuks oleva hea tahte ja kohustuse analüüsile.⁵

Kuigi Lotmani järgi „sai inimkultuur alguse suurejoonelisest plahvatusest, võib-olla looduskatastroofist”, mille järel algas plahvatusjärgus saavutatu kinnistamine (lk 313) – siinkohal näeme Prigogine’i bifurkatsiooniteooria rakendust⁶ –, on järgnevalt erinevate kultuuride arengus oma plahvatuslikud eripärad. Need sõltuvad sellest, kas tegu on binaarse ehk dihhotoomse (kaheväärtuselise), piltlikult öeldes „ei või jaa”-kultuurisüsteemi või siis ternaarse ehk kolmeliikmelise, kolmandat võimalust või arenguteed avava kultuuriga.

„Binaarse struktuuriga vene kultuurile on omane täiesti teistsugune enese­hinnang,” väidab Lotman kogumiku eelviimases, aga siiski juba kokkuvõtvas artiklis „Järelduste asemel”, ja jätkab: „Isegi seal, kus empiirilised uuringud sedastavad palju­tegurilist ja järjepidevalt kulgevat protsessi, puutume eneseteadvuse tasandil kokku ideega senise täielikust ning tingimusteta hävitamisest ning uue apokalüptilisest sünnist.” (Lk 344)

Lotmani vene kultuuriilma käsituse elavaks, irooniliseks ning samal ajal kohutavaks kinnituseks saigi Tartus tema sajandat sünniaastapäeva tähistava konverentsi (25.–28. veebruar 2022) eel täiemahuliseks sõjaks vallandunud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis nende ridade kirjutamisel on võtnud apokalüptilised mõõtmed, sh vene kultuuriilma enda saatuse suhtes.

Juri Lotman nägi seda ette, kui ta „Järelduste asemel” lõpetas õhkõrnast lootusest kantud sõnumiga: „Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist „lõhkuda vana maailm kuni selle alus­taladeni, see­järel” aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof.” (Lk 346)

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid. Koost, toim Tiit Hennoste, Toomas Kiho, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Katrin Raid. Tartu: Ilmamaa, 2022. 219 lk.

4. detsembril 2021 Peeter Oleski peiedel välja käidud mõte koondada kõikvõimalikud mälestuskillud Oleskist raamatuks sai umbes aastaga väärikalt teostatud. Raamat toobki mitmekesiselt esile Oleski olemuse ja tähenduse eri inimeste, aga ka laiemalt filoloogilise mõtteilma, kultuuri ja ülepea Eesti riigi jaoks. Ligi 60 autoriga teos kätkeb nii isiklikke episoodi- või detaili­kirjeldusi kui ka ülevaatlikumat laadi ajastu­visandeid (nt ülikooliaeg, taasiseseisvumise algusaastate poliitiline pilt jm). Pärast kaht proloogi, Hando Runneli luuletust „Mis oleks, kui ma oleks Olesk?” ja Mart Laari Postimehes ilmunud järele­hüüet, jagunevad lood kirjutajaskonda loogiliselt rühmitavateks diakroonilises esituses tsükliteks: „Õde”, „Koolivennad”, „Ülikoolikaaslased”, „Õpilased”, „Seltsi­vennad” (EÜS-ist), „Kolleegid”, „Kaas­lased poliitikas”, „Sõbrad” (mõistagi enimate autoritega, kes samal ajal esindavad väga erinevaid elualasid) ja „Sirje”. Epiloogiks on Paul-Eerik Rummo mõnerealine täheldus sellest, kuidas Peeter jäigi talle mõistatuslikuks, „üheks krüptiliseks isikuks” (lk 219).

Mõistatuslikkus pole ent peamine omadus, mis raamatus esile kerkib, samuti nii mõneski loos mainimist leidvad isiku­pärane hääl – „kääksuv-kärinal toonil” rääkimine (lk 32), „markantse tämbriga” prääksumine (lk 89) – ega kulinaarsed oskused. Tänumeeles ja lugupidamises märgitakse enim Oleski fenomenaalset faktimälu ja erudeeritust, põhimõttekindlust, samuti veenmisoskust ja head inimese­tundmist, huvitudes „inimelu ja inimvalu kõigist aspektidest” (lk 186) – ei olnud vähe neid, kellele Olesk oli väärt ja asendamatu nõuandja või delikaatne õpetaja nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Kõikehõlmavaid teadmisi, sealjuures sageli liigagi paljude faktide seostamist eriti hilisemas eas, jagas ta lahkesti ka oma kirjatöödes, mida Keele ja Kirjanduse lugejad tunnevad juba 1969. aastast¹ ja millele on mälestuslugudes siin-seal osutatud. Näiteks: Oleski „fakti- ja mõttetihedad” tekstid „olid nagu tahked kerad või kuubid, mille lahti harutamine polnud kõigile kaugeltki mitte jõukohane. Selleks pidi teadma ainest ja selle tagapõhja või tundma ja teadma Peetri mõttekäike.” (Lk 137–138) Kui ei teadnud ega tundnud, oli sage nentimine, et Olesk „oli avaldanud väga huvitava artikli, millest oli ometi raske aru saada” (lk 102). Või nagu seisab Janika Kronbergi järelehüüdes: Oleski „kirjatöid lehitsedes on [---] labürinti sisenemise tunne”.² Need mõttekäikude labürindid või kuubid – see mõistatuslikkus või krüptilisus, mille adumisele raamat üksjagu lähemale viib – olid aga ennekõike lugeja või kuulaja harimiseks. „Mina kirjutan tühjendavalt, mistap mulle on väga raske midagi lisada,” seisab 11. oktoobril 2021 mulle saadetud kirjas seoses Keelele ja Kirjandusele tehtud kaastööga,³ mis olude sunnil ilmus tublisti kärbituna ja see valmistas autorile loomulikult tuska – „mahavõtmisel on oma piir, sest autorile peab jääma oma nägu nii täiuslikult kui vähegi võimalik”. Mälestuste ja lugude raamat „Meie Peeter” toob just Oleski „oma näo”, tema isikupära kogu selle sümpaatses ebatavalisuses esile toredasti, küllap ikka „nii täiuslikult kui vähegi võimalik”.

B. M.

Kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni soome-ugri hõimuliikumises osalemise mälestuste raamat koosneb seitsmest peatükist. Kõigepealt kirjeldab autor soome-ugri huvi teket ja kujunemist esimeste kohtumiste ning hõimu­kiindumust määranud isikute, sündmuste ja reiside kaudu. Sellele järgneb Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kujunemise ja arengu osa ning peatükid Valtoni tõlketööst ja soome-ugri kirjanike kongressidest. Kuues peatükk on kõige heterogeensem. See kirjeldab kohtumisi suure hulga kirjanikega või siis mõtteid nendest, kellega Valton kohtunud pole või on kokkusaamised jäänud põgusaks. Peatükk pakub ülevaateid igasugustest soome-ugri üritustest ja algatustest, nagu soome-ugri uuringute kongressid ja kirjanike kongressid, ning lihtsalt mõtisklusi erinevatel teemadel, nagu sõprus, mehed ja naised, keel, solidaarsus, vastupanu, venelased. Viimane peatükk on pühendatud Valtoni põhilistele abilistele soome-ugri asjade korraldamisel, mahutades endasse ka raamatu lõppsõnad ning järelmärkused. Raamatu lisad sisaldavad loendeid Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressidest, Valtoni tõlgitud soome-ugri raamatutest (69 nimetust) ning suuremast osast teoses mainitud Valtonile olulistest isikutest.

Üldmulje Valtoni mälestustest kujuneb kui süstemaatilisest kirjutisest, olgugi et esmapilgul näib see päris suvaline rida pähetorganud meenutuste kilde. Toimuvad hüpped siia-sinna, aeg-ajalt oleks nagu midagi juhuslikult vaimusilma ette kerkinud. Ent Valtoni süsteem toimib üksteise järel tekkivate seoste kaudu: kõik on loogiliselt seotud, nii üksikasjades kui ka üldkokkuvõttes. Mingil arusaamatul moel taipasin seda hetkel, kui Valton kirjeldab olukorda, kus suur mansi kirjanik ja nõid Juvan Šestalov ähvardab ta sitikaks moondada (lk 43). Šestalov tundub olevat ka üks nendest Valtoni sõpradest, kes andis soome-ugri asjadele pühendumise algtõuke. Lisaks Šestalovile paistab nii emotsionaalse kui ka intellektuaalse soome-ugri tunnetuse pisikuga nakatamisel oluline olnud komi teadlase ja kirjaniku Albert Vanejevi vitaalne kuju. Just Šestalovilt ja Vanejevilt saab Valton impulsi ajal, kui tema suurtest soome-ugri algatustest (kirjanike ühendusest, kongressidest ega tõlke­programmist) pole veel midagi kuulda.

Raamatu mõistmiseks leidub ka otsene võti. Valton kirjutab, et igasse kirjandusteosesse on kätketud muusika: „Muidugi on ka proosateoses oma rütm ja muusika” (lk 169). See meelelise terviklikkuse põhimõte kehtib ka käesoleva meenutuste raamatu kohta. Teemad langevad lainetena mühinal lugeja peale, sarnased asjad korduvad üha võimsamalt. Näiteks tõlkimisele pühendatud peatükist ilmneb, et pärast esimest tõlkeraamatut (lk 96–104) toimub soome-ugri raamatute eesti keelde ümberpanemise hoogustumine (lk 104–107), järgnemine (lk 112–115) ja jätkumine (lk 115–123) kuni eeposte tõlkimiseni (lk 123–129) välja. Tõlkimise meenutamine tundub olevat raamatu kõige kirglikum osa.

Tunnete kõrval vormib Valtoni mälestusi ka intellektuaalne kogemus. ­Valton peab hea sõnaga meeles inimesi, kes püüavad soome-ugri maailma mõista teaduslikkuse tunnustega tunnetuslike tegevuste kaudu. Tal on palju teadlastest teekaaslasi: põhiliselt on need keele- ja kirjandusteadlased, kes on ühel või teisel moel seisnud soome-ugri maailma mõtestamise esi­rinnas ning on ka oma praktilise tegevusega silma paistnud teadusest eemal seisjatelegi. Nende hulka kuuluvad keele­teadlane Albert Razin, kes oli 1990-ndatel udmurdi rahvuskongressi algatajaid, kuid 2019. aastal end udmurdi keele olukorra halvenemise pärast kohaliku parlamendi ees põlema pani, aga ka luuletaja ja kirjandusteadlane Viktor Šibanov, keele- ja rahvaluuleteadlane Nikolai Kuznetsov, keeleteadlane Gábor Bereczki, kirjandusteadlane Péter Domokos, keele- ja kirjandusteadlane János Pusztay, etnoloog ja kirjandusteadlane Eva Toulouze. Valton on usinalt külastanud erinevaid teadusfoorumeid ning seal ka ettekandeid pidanud. Ta on olnud nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli õppejõud, Tartus lausa vabade kunstide professor.

See kõik ei sega autoril jäämast irooniliseks tarkuse formaliseeritud tagaajamise ja laialilaotamise suhtes. Näiteks kasutab Valton väljendit „niinimetatud teadus” (lk 44–45) ja kui tema loomingu analüüsimisel natuke eksitakse, teatab Valton: „Peen värk see kirjandusteadus” (lk 52). Ta meenutab ka iseloomulikke juhtumeid soome-ugri kirjanike kongressidelt, kus kohalikud õppejõud palusid tal programmi lülitada oma doktorante lihtsalt seetõttu, et neil oli vaja kirja saada rahvusvahelisel konverentsil osalemise „linnuke”. Valton nõustus, sest „teaduse hiilgavate tippude poole pürgijaid tuli toetada”, ent ta ei suvatsenud nende ettekannete ajal kõrvu kikki ajada (lk 95, 160). Nii et teadusega on Valtonil vastuoluline suhe.

Suurtest, üldistest teemadest näib Valtonil enim südamel olevat soome-ugri rahvaste allakäigu probleem, sealhulgas eestlastega seoses (lk 42–44). Ta muretseb põliskeelte eiramise ja „vene teerulli” alla surumise pärast (lk 37–40, 43, 176, 235), aga ka mittevene kirjanike tagakiusamise (lk 65, 176) ning Siberis naftarahaga „näiliselt kinni makstud väljasuremise” (lk 171) pärast. Ometi ei jäta Valton vastuhaku katseid ka ilmses lootusetuses (lk 172–173, 213, 272), nõudes enda eest seismist vähemalt unistusteski (lk 231). Emakeeles kirjutamist õhutab ta kui vastupanu vormi (lk 269). Samas tunnistab Valton, et soome-ugri vähemuste esindajatele Venemaal on raske nõu anda (lk 270–271): meie mätta otsast vaadates tundub sealse olukorra parandamise võimalus utoopiana. Valtoni põhiline seisukoht on, et „kirjanik esindab rahvast, kelle keeles ta kirjutab” (lk 236). Samas tunnistab ta, et oma keeles kirjutamine pole alati põhjendatud, kuna võimalikke lugejaid on vähe (nagu mansi keeles) või pole neid praktiliselt üldse (nagu metsa­neenetsite puhul). Omakeelne kirjandus tasakaalustab emakeelse hariduse puudumist (lk 250). Lõpuks teatab Valton, et ta ikkagi usub lootusesse (lk 301).

Valtoni usk soomeugrilaste lootusesse pole passiivne, selle nimel võitleb ta väsimatult. Valtoni soovunelm on soome-ugri ja laiemalt üldse kõigi Venemaa rahvaste vabanemine (lk 54). 1980-ndate lõpus valdas teda „lapsikuvõitu idealism ning ehk rumaluski” seoses tema nõudmistega soome-ugri rahvaste autonoomia suurendamiseks, emakeelse õppe laiendamiseks ja omakeelse kirjanduse toetamiseks Venemaal (lk 66). Valton kuulutas oma unistused tollal avalikult välja ulja tegevusprogrammina, mis lõi Venemaa soome-ugri regioonides laineid. Et see kõik ei olnud mõttetu, ilmneb tõsiasjast, et tollal kõige absurdsemana tundunud nõue – autonoomia taseme tõstmine – sai mõne aasta pärast täidetud. Praegu tagasi vaadates tundub see juba loomulik. Nõukogude Liidu lagunedes said tollastest teise taseme autonoomsetest administratiivsetest üksustest (autonoomsetest nõukogude sotsialistlikest vabariikidest, ANSV) kõrgeima autonoomiaga piirkonnad Venemaa Föderatsiooni koosseisus (nagu Udmurdi, Komi ja Mari Vabariik), mis polnud tollal mingi iseenesest mõistetav nõudmine. Samas on läinud halvemini soome-ugri keelte kasutusala laiendamise lootusega eeskätt hariduse, ent ka kirjanduse vallas, kuigi tollal paistis see realistlikumana. Tundus, et omakeelse hariduse andmine gümnaasiumiastme lõpuni ja kirjandusteoste väljaandmise pidev kasv on saavutatavad eesmärgid. Tegelikkuses on aga soome-ugri keeled koolisüsteemist peaaegu välja tõrjutud ning omakeelse kirjanduse väljaandmine väheneb.

Kuigi Valtoni soome-ugri unistused ja hoiakud on kõigutamatud ning muul moel arvajad võivad kergesti sattuda kriitika alla, on Valton ka ülimalt empaatiline. Vähegi normaalsete inimeste kohta ta midagi päriselt halba ei ütle. Erandiks on nõukogude ametnikud ja julgeoleku nuhid, kes pälvivad autorilt põlgust, aga nende peale pole vaja eriti sõnu ega energiat raisata. Valton on pidevalt rahva seas ja sündmuste keerises. Seda ootamatum on raamatust kooruv mulje, et oma pürgimustes on ta üksiklane.

See soome-ugri üksinduse küsimus leiab raamatus korduvalt mainimist. Valton kinnitab küll pidevalt, et tal on soome-ugri tegevustes võimaldanud mingi­sugustegi tulemusteni jõuda lugematu – kuid ikkagi kokku loetud – hulk abilisi: põhiliselt mitte-eestlastest ­soomeugrilasi, kirjanikke, kirjandusteadlasi, etnolooge, üliõpilasi. Samas kumab siit ja sealt läbi, et koostöö ja ühistegevuse arendamist soome-ugri kirjanduse liinis on tihti peetud Valtoni isiklikuks asjaks, mis teistesse ei puutu või milles keegi ei peaks eriti hoogsalt kaasa lööma, kõige vähem veel kirjanike liit. Soome-ugri kirjanike rahvusvaheline koostöö ja tõlkimise arendamine on Eesti perspektiivist tõesti olnud suuresti Valtoni õlul. Oma peamiste abilistena rõhutab ta korduvalt udmurdi luuletaja ja tõlkija Muš Nadii ning Eva Toulouze’i rolli. Valton on end siiski kõigist pikalt ette rebinud ja väärib soome-ugri kirjanduse alal olümpia kuldmedalit (millest ta ka unistab, vt lk 136). Kui Valton ei teeks, oleks paljugi tegemata ja kui ta seda raamatut ei oleks kirjutanud, jääks meil paljugi teadmata. See on korraga tore ja kurb.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et autorile muidu nii loomuomane tagasihoidlikkus, mida ta ka selles raamatus palju kordi rõhutab, on Valtonit seekord alt vedanud. Varjaku ta seda ükskõik kui hoolega, ikkagi tuleb välja, et ta on korda saatnud midagi erakordset. Tema võime kõigest hoolimata edasi rühkida on imeteldav ja kergelt suvaline viis, kuidas ta on soome-ugri asju ajanud, on kurioossel moel viinud süstemaatiliste tulemusteni. Nii ongi Valtonist kujunenud üks meie soome-ugri suurkujusid. Ütlen ausalt, et kogu see saavutuste raskesti hoomatav hulk teeb kadedaks. Soome-ugri rahvaste kultuurielule kaasaelajate jaoks on need mälestused aga hindamatu aare.

Nii nagu kristluse substantsiks on ilmutuslik kolmainsus Isa, Poeg ja Püha Vaim, nõnda on Eesti XX sajandi ühe kuulsama humanitaarteadlase ja õpetlase Juri Lotmani (1922–1993) mõtteloomingu eestikeelse kompendiumi struktuurseks aluseks kolmainsus: Teadmine, Mälu ja Südametunnistus. Koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop, mõlemad Juri Lotmani mantlipärijad, on Lotmani varem ilmunud (erandiks „Surm kui süžee probleem”) artiklitest-esseedest esinduslikku ja tunnuslikku valikut tehes lähtunud Lotmani 1990. aastal gümnasistidele peetud loengus väljendatud mõttest: „Mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis, ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.” (Lk 369)

Vaikimisi leiavad siin kinnitamist, kõrvuti avalikult manifesteeritud kohustusega õppida kunstiloomet kui Mälu ja Südame­tunnistuse raamatut, elukestva õppe kohustus ning õppimise ja kasvatuse lahutamatu seos. Ei ole vähimatki kasu teadmistest, kui need jäävad mällu salvestamata, kaotades oma heuristilise toime. Neid kahte omakorda „valvab” kõlbeliste hinnangute kompleks (hea–halb, väärikas–vääritu, sobiv–sobimatu, süü- ja häbitunne, mõistmis- ja empaatiavõime jts), kusjuures see südametunnistusena võetav mõõtkava nõuab nii individuaalset kui ka kollektiivset enesepeegeldust, koguni süvaanalüüsi, ning on tingitud või mõjutatud kultuurist (resp. tavadest ja traditsioonist).

Lotmani kolmainsus on võetud aluseks ka raamatu ülesehitusel. Teose osad kordavad kolmainsuse tahke ja lugemisel avaneb nende tinglik eraldatus. Tuumakas järel­sõnas (lk 361–377) esitab Peeter Torop oma õpetaja ja hilisema kolleegi biograafilise ning loomingulise kujunemis­loo, keskendudes raamatu osade iseloomustamisele, küsimustele Lotmani kultuurisemiootika kuulumisest eesti mõtte­lukku ning Lotmani kreedona võetava eetose olemusest. Eetost tuleb siin­kohal mõista juba antiigis kujunenud algupärases tähenduses.¹ Toropki jälgib Lotmani eetost – võrreldav kristluse substantsiga kolm­ainsuses – selle kujunemisloos ning avaldumises õpetlasena.

Torop kirjutab: „Eesti oli [43 aastat] Lotmani eluilm, kuid tema intellektuaalsete otsingute kultuuriilmaks jäi siiski vene kultuur. Eesti mõttelooga seob teda eriline eetos. Selles ühilduvad ka eestlasi õpetava õppejõu eetos ning oma eelkäijaid ja kolleege austava ja uute teadmiste loomisel tsensuurseid kitsendusi eirava teadlase eetos. [---] Silmapaistva teadlase ning sõltumatu intellektuaalina sai temast paljudele eeskuju ning eesti humanitaariale uute impulsside andja.” (Lk 361)

Eraldaksingi tinglikult Toropi Lotmani-iseloomustusest lähemaks vaatluseks vene kultuuri kui Lotmani kultuuri­ilma ja Lotmani kui uute impulsside andja. Alustan viimasest. Kuulun ka ise nende eesti humanitaaride hulka, kes ahmis endasse 1960. aastate lõpust alates, ülikooli­õpinguid alustades, ning kaks järgnevat kümnendit semiootika kogumikke „Töid märgisüsteemide alalt”.²

Lotmani fenomen, mida tunnuslikult ilmestab käesolev kogumik, seisneb inspiratsioonilikkuses. Teadlasena on ta romantik, ühtaegu valgustaja ning avastaja. Seda on tõdenud paljud Lotmani kaasaegsed, aga ka tema mõtteloomingu hilisemad lugejad-kasutajad. Seejuures tuleb rõhutada, et inspiratsioon pole n-ö õhust võetud äkiline, ilmutuslik sähvatus, vaid mõtlemise loogikale allutatud heuristilise tõdemuseni jõudmine. Lotmani käsitlused, k.a käesolev teos, nõuavad huvi ja küsimustega laetud sisenemist, lastes end seejärel kanda kõneleja mõttelennust, näidetest ning sageli moraalsete žestidega ümbritsetud järeldustest.

Just nimelt, Lotmani artiklid on esmajoones auditooriumi kõnetused, millest hiljem on arendatud-kujundatud tervik­käsitlus. Tõsi, on olemas ka monograafiate Lotman: „Aleksandr Sergejevitš Puškin. Kirjaniku biograafia” (1981, e k 1986, tlk Piret Lotman), „Kunstilise teksti struktuur” (1970, e k 2006, tlk Pärt Lias), „Filmi­semiootika” (1973, e k 2004, tlk Elen Lotman). Kuid siiski domineerib loengute ja vestluste fragmentide Lotman. Meenutagem, et Lotmani raamatukujuline teadlase debüüt leidiski aset 1964. aastal „Loengutena strukturaalsest poeetikast” („Лекции по структуральной поэтике”). Meenutatagu sedagi, et siin arvustatava teose pealkiri ja kompositsioon pärinevad loengust. Autobiograafilistes „Mitte-memuaarides”, mis moodustavad sissejuhatava osa Juri Lotmani poja Mihhail Lotmani koostatud koguteoses „Jalutuskäigud Lotmaniga” (2010), tunnistab õpetlane, et loengu käigus oli ta „võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued”, talle varem tundmatud ning oma heuristilisuses lausa tiivustavad kontseptsioonid.³

Võtaks mitu lehekülge, loetlemaks inspireerivaid ja heuristilisi mõisteid, määratlusi ja arutluskäike, mida käesolev kogumik pakub isegi sellisel kokkusurutud, Lotmani loomingu sünopsisena mõjuval kujul. Kolmest tähtsamast kontseptist esimene on seotud kultuuri kui kollektiivse intellektiga („Kultuuri fenomen”), milles kultuurimälu ei toimi üksnes salvestaja, vaid ka võimendina. Teine kontsept seostub „tekstide teksti” ja „kultuuride kultuuri” ehk semiosfääriga. Juba ainuüksi semiosfääri mõiste leiutamine ning lahti seletamine (kogumikus artikkel „Semio­sfäärist”) on kindlustanud Lotmanile humanitaaria ajaloos püsiva koha. Kolmas kontsept seostub kultuuris, aga ka laiemalt ühiskonnaelus ja ajaloos aset leidvate protsesside dünaamikaga, evolutsioonilise ja plahvatusliku arengu iseärasustega. Protsessides aeg-ajalt aset leidvate plahvatuslike lahknemis­punktide ning nendega kaasneva ennustatavuse-ennustamatuse problemaatika käsitlemiseks laenas Lotman teoreetilise mudeli vene päritolu Belgia füsikokeemikult, Nobeli laureaadilt Ilya Prigogine’ilt (1917–2003).

Siinkohal ongi sobiv hetk iseloomustada Lotmani suhet vene kultuuriilmaga, mis, nagu Torop osutab, oli Lotmanile tema intellektuaalsete otsingute keskkonnaks. Jah, näited oma väidetele ja järeldustele ammutas Lotman vene kirjandusest ja aadlikultuurist, mille osaliseks substraadiks oli siiski Euroopa valgustus.⁴ Kuid ­Lotmani kultuurisemiootika enda metakeel (mõistevaras mitte küll järje­kindel) toetub Euroopa klassikalisele mõtte­traditsioonile, eeskätt Immanuel Kantist lähtuvale fenomenoloogilisele, subjekti tunnetuse võimalikkust ja piire tunnistavale maailmakäsitlusele ning tema moraali­mõiste sisuks oleva hea tahte ja kohustuse analüüsile.⁵

Kuigi Lotmani järgi „sai inimkultuur alguse suurejoonelisest plahvatusest, võib-olla looduskatastroofist”, mille järel algas plahvatusjärgus saavutatu kinnistamine (lk 313) – siinkohal näeme Prigogine’i bifurkatsiooniteooria rakendust⁶ –, on järgnevalt erinevate kultuuride arengus oma plahvatuslikud eripärad. Need sõltuvad sellest, kas tegu on binaarse ehk dihhotoomse (kaheväärtuselise), piltlikult öeldes „ei või jaa”-kultuurisüsteemi või siis ternaarse ehk kolmeliikmelise, kolmandat võimalust või arenguteed avava kultuuriga.

„Binaarse struktuuriga vene kultuurile on omane täiesti teistsugune enese­hinnang,” väidab Lotman kogumiku eelviimases, aga siiski juba kokkuvõtvas artiklis „Järelduste asemel”, ja jätkab: „Isegi seal, kus empiirilised uuringud sedastavad palju­tegurilist ja järjepidevalt kulgevat protsessi, puutume eneseteadvuse tasandil kokku ideega senise täielikust ning tingimusteta hävitamisest ning uue apokalüptilisest sünnist.” (Lk 344)

Lotmani vene kultuuriilma käsituse elavaks, irooniliseks ning samal ajal kohutavaks kinnituseks saigi Tartus tema sajandat sünniaastapäeva tähistava konverentsi (25.–28. veebruar 2022) eel täiemahuliseks sõjaks vallandunud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis nende ridade kirjutamisel on võtnud apokalüptilised mõõtmed, sh vene kultuuriilma enda saatuse suhtes.

Juri Lotman nägi seda ette, kui ta „Järelduste asemel” lõpetas õhkõrnast lootusest kantud sõnumiga: „Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist „lõhkuda vana maailm kuni selle alus­taladeni, see­järel” aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof.” (Lk 346)

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid. Koost, toim Tiit Hennoste, Toomas Kiho, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Katrin Raid. Tartu: Ilmamaa, 2022. 219 lk.

4. detsembril 2021 Peeter Oleski peiedel välja käidud mõte koondada kõikvõimalikud mälestuskillud Oleskist raamatuks sai umbes aastaga väärikalt teostatud. Raamat toobki mitmekesiselt esile Oleski olemuse ja tähenduse eri inimeste, aga ka laiemalt filoloogilise mõtteilma, kultuuri ja ülepea Eesti riigi jaoks. Ligi 60 autoriga teos kätkeb nii isiklikke episoodi- või detaili­kirjeldusi kui ka ülevaatlikumat laadi ajastu­visandeid (nt ülikooliaeg, taasiseseisvumise algusaastate poliitiline pilt jm). Pärast kaht proloogi, Hando Runneli luuletust „Mis oleks, kui ma oleks Olesk?” ja Mart Laari Postimehes ilmunud järele­hüüet, jagunevad lood kirjutajaskonda loogiliselt rühmitavateks diakroonilises esituses tsükliteks: „Õde”, „Koolivennad”, „Ülikoolikaaslased”, „Õpilased”, „Seltsi­vennad” (EÜS-ist), „Kolleegid”, „Kaas­lased poliitikas”, „Sõbrad” (mõistagi enimate autoritega, kes samal ajal esindavad väga erinevaid elualasid) ja „Sirje”. Epiloogiks on Paul-Eerik Rummo mõnerealine täheldus sellest, kuidas Peeter jäigi talle mõistatuslikuks, „üheks krüptiliseks isikuks” (lk 219).

Mõistatuslikkus pole ent peamine omadus, mis raamatus esile kerkib, samuti nii mõneski loos mainimist leidvad isiku­pärane hääl – „kääksuv-kärinal toonil” rääkimine (lk 32), „markantse tämbriga” prääksumine (lk 89) – ega kulinaarsed oskused. Tänumeeles ja lugupidamises märgitakse enim Oleski fenomenaalset faktimälu ja erudeeritust, põhimõttekindlust, samuti veenmisoskust ja head inimese­tundmist, huvitudes „inimelu ja inimvalu kõigist aspektidest” (lk 186) – ei olnud vähe neid, kellele Olesk oli väärt ja asendamatu nõuandja või delikaatne õpetaja nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Kõikehõlmavaid teadmisi, sealjuures sageli liigagi paljude faktide seostamist eriti hilisemas eas, jagas ta lahkesti ka oma kirjatöödes, mida Keele ja Kirjanduse lugejad tunnevad juba 1969. aastast¹ ja millele on mälestuslugudes siin-seal osutatud. Näiteks: Oleski „fakti- ja mõttetihedad” tekstid „olid nagu tahked kerad või kuubid, mille lahti harutamine polnud kõigile kaugeltki mitte jõukohane. Selleks pidi teadma ainest ja selle tagapõhja või tundma ja teadma Peetri mõttekäike.” (Lk 137–138) Kui ei teadnud ega tundnud, oli sage nentimine, et Olesk „oli avaldanud väga huvitava artikli, millest oli ometi raske aru saada” (lk 102). Või nagu seisab Janika Kronbergi järelehüüdes: Oleski „kirjatöid lehitsedes on [---] labürinti sisenemise tunne”.² Need mõttekäikude labürindid või kuubid – see mõistatuslikkus või krüptilisus, mille adumisele raamat üksjagu lähemale viib – olid aga ennekõike lugeja või kuulaja harimiseks. „Mina kirjutan tühjendavalt, mistap mulle on väga raske midagi lisada,” seisab 11. oktoobril 2021 mulle saadetud kirjas seoses Keelele ja Kirjandusele tehtud kaastööga,³ mis olude sunnil ilmus tublisti kärbituna ja see valmistas autorile loomulikult tuska – „mahavõtmisel on oma piir, sest autorile peab jääma oma nägu nii täiuslikult kui vähegi võimalik”. Mälestuste ja lugude raamat „Meie Peeter” toob just Oleski „oma näo”, tema isikupära kogu selle sümpaatses ebatavalisuses esile toredasti, küllap ikka „nii täiuslikult kui vähegi võimalik”.

B. M.

Kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni soome-ugri hõimuliikumises osalemise mälestuste raamat koosneb seitsmest peatükist. Kõigepealt kirjeldab autor soome-ugri huvi teket ja kujunemist esimeste kohtumiste ning hõimu­kiindumust määranud isikute, sündmuste ja reiside kaudu. Sellele järgneb Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kujunemise ja arengu osa ning peatükid Valtoni tõlketööst ja soome-ugri kirjanike kongressidest. Kuues peatükk on kõige heterogeensem. See kirjeldab kohtumisi suure hulga kirjanikega või siis mõtteid nendest, kellega Valton kohtunud pole või on kokkusaamised jäänud põgusaks. Peatükk pakub ülevaateid igasugustest soome-ugri üritustest ja algatustest, nagu soome-ugri uuringute kongressid ja kirjanike kongressid, ning lihtsalt mõtisklusi erinevatel teemadel, nagu sõprus, mehed ja naised, keel, solidaarsus, vastupanu, venelased. Viimane peatükk on pühendatud Valtoni põhilistele abilistele soome-ugri asjade korraldamisel, mahutades endasse ka raamatu lõppsõnad ning järelmärkused. Raamatu lisad sisaldavad loendeid Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressidest, Valtoni tõlgitud soome-ugri raamatutest (69 nimetust) ning suuremast osast teoses mainitud Valtonile olulistest isikutest.

Üldmulje Valtoni mälestustest kujuneb kui süstemaatilisest kirjutisest, olgugi et esmapilgul näib see päris suvaline rida pähetorganud meenutuste kilde. Toimuvad hüpped siia-sinna, aeg-ajalt oleks nagu midagi juhuslikult vaimusilma ette kerkinud. Ent Valtoni süsteem toimib üksteise järel tekkivate seoste kaudu: kõik on loogiliselt seotud, nii üksikasjades kui ka üldkokkuvõttes. Mingil arusaamatul moel taipasin seda hetkel, kui Valton kirjeldab olukorda, kus suur mansi kirjanik ja nõid Juvan Šestalov ähvardab ta sitikaks moondada (lk 43). Šestalov tundub olevat ka üks nendest Valtoni sõpradest, kes andis soome-ugri asjadele pühendumise algtõuke. Lisaks Šestalovile paistab nii emotsionaalse kui ka intellektuaalse soome-ugri tunnetuse pisikuga nakatamisel oluline olnud komi teadlase ja kirjaniku Albert Vanejevi vitaalne kuju. Just Šestalovilt ja Vanejevilt saab Valton impulsi ajal, kui tema suurtest soome-ugri algatustest (kirjanike ühendusest, kongressidest ega tõlke­programmist) pole veel midagi kuulda.

Raamatu mõistmiseks leidub ka otsene võti. Valton kirjutab, et igasse kirjandusteosesse on kätketud muusika: „Muidugi on ka proosateoses oma rütm ja muusika” (lk 169). See meelelise terviklikkuse põhimõte kehtib ka käesoleva meenutuste raamatu kohta. Teemad langevad lainetena mühinal lugeja peale, sarnased asjad korduvad üha võimsamalt. Näiteks tõlkimisele pühendatud peatükist ilmneb, et pärast esimest tõlkeraamatut (lk 96–104) toimub soome-ugri raamatute eesti keelde ümberpanemise hoogustumine (lk 104–107), järgnemine (lk 112–115) ja jätkumine (lk 115–123) kuni eeposte tõlkimiseni (lk 123–129) välja. Tõlkimise meenutamine tundub olevat raamatu kõige kirglikum osa.

Tunnete kõrval vormib Valtoni mälestusi ka intellektuaalne kogemus. ­Valton peab hea sõnaga meeles inimesi, kes püüavad soome-ugri maailma mõista teaduslikkuse tunnustega tunnetuslike tegevuste kaudu. Tal on palju teadlastest teekaaslasi: põhiliselt on need keele- ja kirjandusteadlased, kes on ühel või teisel moel seisnud soome-ugri maailma mõtestamise esi­rinnas ning on ka oma praktilise tegevusega silma paistnud teadusest eemal seisjatelegi. Nende hulka kuuluvad keele­teadlane Albert Razin, kes oli 1990-ndatel udmurdi rahvuskongressi algatajaid, kuid 2019. aastal end udmurdi keele olukorra halvenemise pärast kohaliku parlamendi ees põlema pani, aga ka luuletaja ja kirjandusteadlane Viktor Šibanov, keele- ja rahvaluuleteadlane Nikolai Kuznetsov, keeleteadlane Gábor Bereczki, kirjandusteadlane Péter Domokos, keele- ja kirjandusteadlane János Pusztay, etnoloog ja kirjandusteadlane Eva Toulouze. Valton on usinalt külastanud erinevaid teadusfoorumeid ning seal ka ettekandeid pidanud. Ta on olnud nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli õppejõud, Tartus lausa vabade kunstide professor.

See kõik ei sega autoril jäämast irooniliseks tarkuse formaliseeritud tagaajamise ja laialilaotamise suhtes. Näiteks kasutab Valton väljendit „niinimetatud teadus” (lk 44–45) ja kui tema loomingu analüüsimisel natuke eksitakse, teatab Valton: „Peen värk see kirjandusteadus” (lk 52). Ta meenutab ka iseloomulikke juhtumeid soome-ugri kirjanike kongressidelt, kus kohalikud õppejõud palusid tal programmi lülitada oma doktorante lihtsalt seetõttu, et neil oli vaja kirja saada rahvusvahelisel konverentsil osalemise „linnuke”. Valton nõustus, sest „teaduse hiilgavate tippude poole pürgijaid tuli toetada”, ent ta ei suvatsenud nende ettekannete ajal kõrvu kikki ajada (lk 95, 160). Nii et teadusega on Valtonil vastuoluline suhe.

Suurtest, üldistest teemadest näib Valtonil enim südamel olevat soome-ugri rahvaste allakäigu probleem, sealhulgas eestlastega seoses (lk 42–44). Ta muretseb põliskeelte eiramise ja „vene teerulli” alla surumise pärast (lk 37–40, 43, 176, 235), aga ka mittevene kirjanike tagakiusamise (lk 65, 176) ning Siberis naftarahaga „näiliselt kinni makstud väljasuremise” (lk 171) pärast. Ometi ei jäta Valton vastuhaku katseid ka ilmses lootusetuses (lk 172–173, 213, 272), nõudes enda eest seismist vähemalt unistusteski (lk 231). Emakeeles kirjutamist õhutab ta kui vastupanu vormi (lk 269). Samas tunnistab Valton, et soome-ugri vähemuste esindajatele Venemaal on raske nõu anda (lk 270–271): meie mätta otsast vaadates tundub sealse olukorra parandamise võimalus utoopiana. Valtoni põhiline seisukoht on, et „kirjanik esindab rahvast, kelle keeles ta kirjutab” (lk 236). Samas tunnistab ta, et oma keeles kirjutamine pole alati põhjendatud, kuna võimalikke lugejaid on vähe (nagu mansi keeles) või pole neid praktiliselt üldse (nagu metsa­neenetsite puhul). Omakeelne kirjandus tasakaalustab emakeelse hariduse puudumist (lk 250). Lõpuks teatab Valton, et ta ikkagi usub lootusesse (lk 301).

Valtoni usk soomeugrilaste lootusesse pole passiivne, selle nimel võitleb ta väsimatult. Valtoni soovunelm on soome-ugri ja laiemalt üldse kõigi Venemaa rahvaste vabanemine (lk 54). 1980-ndate lõpus valdas teda „lapsikuvõitu idealism ning ehk rumaluski” seoses tema nõudmistega soome-ugri rahvaste autonoomia suurendamiseks, emakeelse õppe laiendamiseks ja omakeelse kirjanduse toetamiseks Venemaal (lk 66). Valton kuulutas oma unistused tollal avalikult välja ulja tegevusprogrammina, mis lõi Venemaa soome-ugri regioonides laineid. Et see kõik ei olnud mõttetu, ilmneb tõsiasjast, et tollal kõige absurdsemana tundunud nõue – autonoomia taseme tõstmine – sai mõne aasta pärast täidetud. Praegu tagasi vaadates tundub see juba loomulik. Nõukogude Liidu lagunedes said tollastest teise taseme autonoomsetest administratiivsetest üksustest (autonoomsetest nõukogude sotsialistlikest vabariikidest, ANSV) kõrgeima autonoomiaga piirkonnad Venemaa Föderatsiooni koosseisus (nagu Udmurdi, Komi ja Mari Vabariik), mis polnud tollal mingi iseenesest mõistetav nõudmine. Samas on läinud halvemini soome-ugri keelte kasutusala laiendamise lootusega eeskätt hariduse, ent ka kirjanduse vallas, kuigi tollal paistis see realistlikumana. Tundus, et omakeelse hariduse andmine gümnaasiumiastme lõpuni ja kirjandusteoste väljaandmise pidev kasv on saavutatavad eesmärgid. Tegelikkuses on aga soome-ugri keeled koolisüsteemist peaaegu välja tõrjutud ning omakeelse kirjanduse väljaandmine väheneb.

Kuigi Valtoni soome-ugri unistused ja hoiakud on kõigutamatud ning muul moel arvajad võivad kergesti sattuda kriitika alla, on Valton ka ülimalt empaatiline. Vähegi normaalsete inimeste kohta ta midagi päriselt halba ei ütle. Erandiks on nõukogude ametnikud ja julgeoleku nuhid, kes pälvivad autorilt põlgust, aga nende peale pole vaja eriti sõnu ega energiat raisata. Valton on pidevalt rahva seas ja sündmuste keerises. Seda ootamatum on raamatust kooruv mulje, et oma pürgimustes on ta üksiklane.

See soome-ugri üksinduse küsimus leiab raamatus korduvalt mainimist. Valton kinnitab küll pidevalt, et tal on soome-ugri tegevustes võimaldanud mingi­sugustegi tulemusteni jõuda lugematu – kuid ikkagi kokku loetud – hulk abilisi: põhiliselt mitte-eestlastest ­soomeugrilasi, kirjanikke, kirjandusteadlasi, etnolooge, üliõpilasi. Samas kumab siit ja sealt läbi, et koostöö ja ühistegevuse arendamist soome-ugri kirjanduse liinis on tihti peetud Valtoni isiklikuks asjaks, mis teistesse ei puutu või milles keegi ei peaks eriti hoogsalt kaasa lööma, kõige vähem veel kirjanike liit. Soome-ugri kirjanike rahvusvaheline koostöö ja tõlkimise arendamine on Eesti perspektiivist tõesti olnud suuresti Valtoni õlul. Oma peamiste abilistena rõhutab ta korduvalt udmurdi luuletaja ja tõlkija Muš Nadii ning Eva Toulouze’i rolli. Valton on end siiski kõigist pikalt ette rebinud ja väärib soome-ugri kirjanduse alal olümpia kuldmedalit (millest ta ka unistab, vt lk 136). Kui Valton ei teeks, oleks paljugi tegemata ja kui ta seda raamatut ei oleks kirjutanud, jääks meil paljugi teadmata. See on korraga tore ja kurb.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et autorile muidu nii loomuomane tagasihoidlikkus, mida ta ka selles raamatus palju kordi rõhutab, on Valtonit seekord alt vedanud. Varjaku ta seda ükskõik kui hoolega, ikkagi tuleb välja, et ta on korda saatnud midagi erakordset. Tema võime kõigest hoolimata edasi rühkida on imeteldav ja kergelt suvaline viis, kuidas ta on soome-ugri asju ajanud, on kurioossel moel viinud süstemaatiliste tulemusteni. Nii ongi Valtonist kujunenud üks meie soome-ugri suurkujusid. Ütlen ausalt, et kogu see saavutuste raskesti hoomatav hulk teeb kadedaks. Soome-ugri rahvaste kultuurielule kaasaelajate jaoks on need mälestused aga hindamatu aare.

Nii nagu kristluse substantsiks on ilmutuslik kolmainsus Isa, Poeg ja Püha Vaim, nõnda on Eesti XX sajandi ühe kuulsama humanitaarteadlase ja õpetlase Juri Lotmani (1922–1993) mõtteloomingu eestikeelse kompendiumi struktuurseks aluseks kolmainsus: Teadmine, Mälu ja Südametunnistus. Koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop, mõlemad Juri Lotmani mantlipärijad, on Lotmani varem ilmunud (erandiks „Surm kui süžee probleem”) artiklitest-esseedest esinduslikku ja tunnuslikku valikut tehes lähtunud Lotmani 1990. aastal gümnasistidele peetud loengus väljendatud mõttest: „Mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis, ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.” (Lk 369)

Vaikimisi leiavad siin kinnitamist, kõrvuti avalikult manifesteeritud kohustusega õppida kunstiloomet kui Mälu ja Südame­tunnistuse raamatut, elukestva õppe kohustus ning õppimise ja kasvatuse lahutamatu seos. Ei ole vähimatki kasu teadmistest, kui need jäävad mällu salvestamata, kaotades oma heuristilise toime. Neid kahte omakorda „valvab” kõlbeliste hinnangute kompleks (hea–halb, väärikas–vääritu, sobiv–sobimatu, süü- ja häbitunne, mõistmis- ja empaatiavõime jts), kusjuures see südametunnistusena võetav mõõtkava nõuab nii individuaalset kui ka kollektiivset enesepeegeldust, koguni süvaanalüüsi, ning on tingitud või mõjutatud kultuurist (resp. tavadest ja traditsioonist).

Lotmani kolmainsus on võetud aluseks ka raamatu ülesehitusel. Teose osad kordavad kolmainsuse tahke ja lugemisel avaneb nende tinglik eraldatus. Tuumakas järel­sõnas (lk 361–377) esitab Peeter Torop oma õpetaja ja hilisema kolleegi biograafilise ning loomingulise kujunemis­loo, keskendudes raamatu osade iseloomustamisele, küsimustele Lotmani kultuurisemiootika kuulumisest eesti mõtte­lukku ning Lotmani kreedona võetava eetose olemusest. Eetost tuleb siin­kohal mõista juba antiigis kujunenud algupärases tähenduses.¹ Toropki jälgib Lotmani eetost – võrreldav kristluse substantsiga kolm­ainsuses – selle kujunemisloos ning avaldumises õpetlasena.

Torop kirjutab: „Eesti oli [43 aastat] Lotmani eluilm, kuid tema intellektuaalsete otsingute kultuuriilmaks jäi siiski vene kultuur. Eesti mõttelooga seob teda eriline eetos. Selles ühilduvad ka eestlasi õpetava õppejõu eetos ning oma eelkäijaid ja kolleege austava ja uute teadmiste loomisel tsensuurseid kitsendusi eirava teadlase eetos. [---] Silmapaistva teadlase ning sõltumatu intellektuaalina sai temast paljudele eeskuju ning eesti humanitaariale uute impulsside andja.” (Lk 361)

Eraldaksingi tinglikult Toropi Lotmani-iseloomustusest lähemaks vaatluseks vene kultuuri kui Lotmani kultuuri­ilma ja Lotmani kui uute impulsside andja. Alustan viimasest. Kuulun ka ise nende eesti humanitaaride hulka, kes ahmis endasse 1960. aastate lõpust alates, ülikooli­õpinguid alustades, ning kaks järgnevat kümnendit semiootika kogumikke „Töid märgisüsteemide alalt”.²

Lotmani fenomen, mida tunnuslikult ilmestab käesolev kogumik, seisneb inspiratsioonilikkuses. Teadlasena on ta romantik, ühtaegu valgustaja ning avastaja. Seda on tõdenud paljud Lotmani kaasaegsed, aga ka tema mõtteloomingu hilisemad lugejad-kasutajad. Seejuures tuleb rõhutada, et inspiratsioon pole n-ö õhust võetud äkiline, ilmutuslik sähvatus, vaid mõtlemise loogikale allutatud heuristilise tõdemuseni jõudmine. Lotmani käsitlused, k.a käesolev teos, nõuavad huvi ja küsimustega laetud sisenemist, lastes end seejärel kanda kõneleja mõttelennust, näidetest ning sageli moraalsete žestidega ümbritsetud järeldustest.

Just nimelt, Lotmani artiklid on esmajoones auditooriumi kõnetused, millest hiljem on arendatud-kujundatud tervik­käsitlus. Tõsi, on olemas ka monograafiate Lotman: „Aleksandr Sergejevitš Puškin. Kirjaniku biograafia” (1981, e k 1986, tlk Piret Lotman), „Kunstilise teksti struktuur” (1970, e k 2006, tlk Pärt Lias), „Filmi­semiootika” (1973, e k 2004, tlk Elen Lotman). Kuid siiski domineerib loengute ja vestluste fragmentide Lotman. Meenutagem, et Lotmani raamatukujuline teadlase debüüt leidiski aset 1964. aastal „Loengutena strukturaalsest poeetikast” („Лекции по структуральной поэтике”). Meenutatagu sedagi, et siin arvustatava teose pealkiri ja kompositsioon pärinevad loengust. Autobiograafilistes „Mitte-memuaarides”, mis moodustavad sissejuhatava osa Juri Lotmani poja Mihhail Lotmani koostatud koguteoses „Jalutuskäigud Lotmaniga” (2010), tunnistab õpetlane, et loengu käigus oli ta „võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued”, talle varem tundmatud ning oma heuristilisuses lausa tiivustavad kontseptsioonid.³

Võtaks mitu lehekülge, loetlemaks inspireerivaid ja heuristilisi mõisteid, määratlusi ja arutluskäike, mida käesolev kogumik pakub isegi sellisel kokkusurutud, Lotmani loomingu sünopsisena mõjuval kujul. Kolmest tähtsamast kontseptist esimene on seotud kultuuri kui kollektiivse intellektiga („Kultuuri fenomen”), milles kultuurimälu ei toimi üksnes salvestaja, vaid ka võimendina. Teine kontsept seostub „tekstide teksti” ja „kultuuride kultuuri” ehk semiosfääriga. Juba ainuüksi semiosfääri mõiste leiutamine ning lahti seletamine (kogumikus artikkel „Semio­sfäärist”) on kindlustanud Lotmanile humanitaaria ajaloos püsiva koha. Kolmas kontsept seostub kultuuris, aga ka laiemalt ühiskonnaelus ja ajaloos aset leidvate protsesside dünaamikaga, evolutsioonilise ja plahvatusliku arengu iseärasustega. Protsessides aeg-ajalt aset leidvate plahvatuslike lahknemis­punktide ning nendega kaasneva ennustatavuse-ennustamatuse problemaatika käsitlemiseks laenas Lotman teoreetilise mudeli vene päritolu Belgia füsikokeemikult, Nobeli laureaadilt Ilya Prigogine’ilt (1917–2003).

Siinkohal ongi sobiv hetk iseloomustada Lotmani suhet vene kultuuriilmaga, mis, nagu Torop osutab, oli Lotmanile tema intellektuaalsete otsingute keskkonnaks. Jah, näited oma väidetele ja järeldustele ammutas Lotman vene kirjandusest ja aadlikultuurist, mille osaliseks substraadiks oli siiski Euroopa valgustus.⁴ Kuid ­Lotmani kultuurisemiootika enda metakeel (mõistevaras mitte küll järje­kindel) toetub Euroopa klassikalisele mõtte­traditsioonile, eeskätt Immanuel Kantist lähtuvale fenomenoloogilisele, subjekti tunnetuse võimalikkust ja piire tunnistavale maailmakäsitlusele ning tema moraali­mõiste sisuks oleva hea tahte ja kohustuse analüüsile.⁵

Kuigi Lotmani järgi „sai inimkultuur alguse suurejoonelisest plahvatusest, võib-olla looduskatastroofist”, mille järel algas plahvatusjärgus saavutatu kinnistamine (lk 313) – siinkohal näeme Prigogine’i bifurkatsiooniteooria rakendust⁶ –, on järgnevalt erinevate kultuuride arengus oma plahvatuslikud eripärad. Need sõltuvad sellest, kas tegu on binaarse ehk dihhotoomse (kaheväärtuselise), piltlikult öeldes „ei või jaa”-kultuurisüsteemi või siis ternaarse ehk kolmeliikmelise, kolmandat võimalust või arenguteed avava kultuuriga.

„Binaarse struktuuriga vene kultuurile on omane täiesti teistsugune enese­hinnang,” väidab Lotman kogumiku eelviimases, aga siiski juba kokkuvõtvas artiklis „Järelduste asemel”, ja jätkab: „Isegi seal, kus empiirilised uuringud sedastavad palju­tegurilist ja järjepidevalt kulgevat protsessi, puutume eneseteadvuse tasandil kokku ideega senise täielikust ning tingimusteta hävitamisest ning uue apokalüptilisest sünnist.” (Lk 344)

Lotmani vene kultuuriilma käsituse elavaks, irooniliseks ning samal ajal kohutavaks kinnituseks saigi Tartus tema sajandat sünniaastapäeva tähistava konverentsi (25.–28. veebruar 2022) eel täiemahuliseks sõjaks vallandunud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis nende ridade kirjutamisel on võtnud apokalüptilised mõõtmed, sh vene kultuuriilma enda saatuse suhtes.

Juri Lotman nägi seda ette, kui ta „Järelduste asemel” lõpetas õhkõrnast lootusest kantud sõnumiga: „Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist „lõhkuda vana maailm kuni selle alus­taladeni, see­järel” aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof.” (Lk 346)

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid. Koost, toim Tiit Hennoste, Toomas Kiho, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Katrin Raid. Tartu: Ilmamaa, 2022. 219 lk.

4. detsembril 2021 Peeter Oleski peiedel välja käidud mõte koondada kõikvõimalikud mälestuskillud Oleskist raamatuks sai umbes aastaga väärikalt teostatud. Raamat toobki mitmekesiselt esile Oleski olemuse ja tähenduse eri inimeste, aga ka laiemalt filoloogilise mõtteilma, kultuuri ja ülepea Eesti riigi jaoks. Ligi 60 autoriga teos kätkeb nii isiklikke episoodi- või detaili­kirjeldusi kui ka ülevaatlikumat laadi ajastu­visandeid (nt ülikooliaeg, taasiseseisvumise algusaastate poliitiline pilt jm). Pärast kaht proloogi, Hando Runneli luuletust „Mis oleks, kui ma oleks Olesk?” ja Mart Laari Postimehes ilmunud järele­hüüet, jagunevad lood kirjutajaskonda loogiliselt rühmitavateks diakroonilises esituses tsükliteks: „Õde”, „Koolivennad”, „Ülikoolikaaslased”, „Õpilased”, „Seltsi­vennad” (EÜS-ist), „Kolleegid”, „Kaas­lased poliitikas”, „Sõbrad” (mõistagi enimate autoritega, kes samal ajal esindavad väga erinevaid elualasid) ja „Sirje”. Epiloogiks on Paul-Eerik Rummo mõnerealine täheldus sellest, kuidas Peeter jäigi talle mõistatuslikuks, „üheks krüptiliseks isikuks” (lk 219).

Mõistatuslikkus pole ent peamine omadus, mis raamatus esile kerkib, samuti nii mõneski loos mainimist leidvad isiku­pärane hääl – „kääksuv-kärinal toonil” rääkimine (lk 32), „markantse tämbriga” prääksumine (lk 89) – ega kulinaarsed oskused. Tänumeeles ja lugupidamises märgitakse enim Oleski fenomenaalset faktimälu ja erudeeritust, põhimõttekindlust, samuti veenmisoskust ja head inimese­tundmist, huvitudes „inimelu ja inimvalu kõigist aspektidest” (lk 186) – ei olnud vähe neid, kellele Olesk oli väärt ja asendamatu nõuandja või delikaatne õpetaja nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Kõikehõlmavaid teadmisi, sealjuures sageli liigagi paljude faktide seostamist eriti hilisemas eas, jagas ta lahkesti ka oma kirjatöödes, mida Keele ja Kirjanduse lugejad tunnevad juba 1969. aastast¹ ja millele on mälestuslugudes siin-seal osutatud. Näiteks: Oleski „fakti- ja mõttetihedad” tekstid „olid nagu tahked kerad või kuubid, mille lahti harutamine polnud kõigile kaugeltki mitte jõukohane. Selleks pidi teadma ainest ja selle tagapõhja või tundma ja teadma Peetri mõttekäike.” (Lk 137–138) Kui ei teadnud ega tundnud, oli sage nentimine, et Olesk „oli avaldanud väga huvitava artikli, millest oli ometi raske aru saada” (lk 102). Või nagu seisab Janika Kronbergi järelehüüdes: Oleski „kirjatöid lehitsedes on [---] labürinti sisenemise tunne”.² Need mõttekäikude labürindid või kuubid – see mõistatuslikkus või krüptilisus, mille adumisele raamat üksjagu lähemale viib – olid aga ennekõike lugeja või kuulaja harimiseks. „Mina kirjutan tühjendavalt, mistap mulle on väga raske midagi lisada,” seisab 11. oktoobril 2021 mulle saadetud kirjas seoses Keelele ja Kirjandusele tehtud kaastööga,³ mis olude sunnil ilmus tublisti kärbituna ja see valmistas autorile loomulikult tuska – „mahavõtmisel on oma piir, sest autorile peab jääma oma nägu nii täiuslikult kui vähegi võimalik”. Mälestuste ja lugude raamat „Meie Peeter” toob just Oleski „oma näo”, tema isikupära kogu selle sümpaatses ebatavalisuses esile toredasti, küllap ikka „nii täiuslikult kui vähegi võimalik”.

B. M.

Kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni soome-ugri hõimuliikumises osalemise mälestuste raamat koosneb seitsmest peatükist. Kõigepealt kirjeldab autor soome-ugri huvi teket ja kujunemist esimeste kohtumiste ning hõimu­kiindumust määranud isikute, sündmuste ja reiside kaudu. Sellele järgneb Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kujunemise ja arengu osa ning peatükid Valtoni tõlketööst ja soome-ugri kirjanike kongressidest. Kuues peatükk on kõige heterogeensem. See kirjeldab kohtumisi suure hulga kirjanikega või siis mõtteid nendest, kellega Valton kohtunud pole või on kokkusaamised jäänud põgusaks. Peatükk pakub ülevaateid igasugustest soome-ugri üritustest ja algatustest, nagu soome-ugri uuringute kongressid ja kirjanike kongressid, ning lihtsalt mõtisklusi erinevatel teemadel, nagu sõprus, mehed ja naised, keel, solidaarsus, vastupanu, venelased. Viimane peatükk on pühendatud Valtoni põhilistele abilistele soome-ugri asjade korraldamisel, mahutades endasse ka raamatu lõppsõnad ning järelmärkused. Raamatu lisad sisaldavad loendeid Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressidest, Valtoni tõlgitud soome-ugri raamatutest (69 nimetust) ning suuremast osast teoses mainitud Valtonile olulistest isikutest.

Üldmulje Valtoni mälestustest kujuneb kui süstemaatilisest kirjutisest, olgugi et esmapilgul näib see päris suvaline rida pähetorganud meenutuste kilde. Toimuvad hüpped siia-sinna, aeg-ajalt oleks nagu midagi juhuslikult vaimusilma ette kerkinud. Ent Valtoni süsteem toimib üksteise järel tekkivate seoste kaudu: kõik on loogiliselt seotud, nii üksikasjades kui ka üldkokkuvõttes. Mingil arusaamatul moel taipasin seda hetkel, kui Valton kirjeldab olukorda, kus suur mansi kirjanik ja nõid Juvan Šestalov ähvardab ta sitikaks moondada (lk 43). Šestalov tundub olevat ka üks nendest Valtoni sõpradest, kes andis soome-ugri asjadele pühendumise algtõuke. Lisaks Šestalovile paistab nii emotsionaalse kui ka intellektuaalse soome-ugri tunnetuse pisikuga nakatamisel oluline olnud komi teadlase ja kirjaniku Albert Vanejevi vitaalne kuju. Just Šestalovilt ja Vanejevilt saab Valton impulsi ajal, kui tema suurtest soome-ugri algatustest (kirjanike ühendusest, kongressidest ega tõlke­programmist) pole veel midagi kuulda.

Raamatu mõistmiseks leidub ka otsene võti. Valton kirjutab, et igasse kirjandusteosesse on kätketud muusika: „Muidugi on ka proosateoses oma rütm ja muusika” (lk 169). See meelelise terviklikkuse põhimõte kehtib ka käesoleva meenutuste raamatu kohta. Teemad langevad lainetena mühinal lugeja peale, sarnased asjad korduvad üha võimsamalt. Näiteks tõlkimisele pühendatud peatükist ilmneb, et pärast esimest tõlkeraamatut (lk 96–104) toimub soome-ugri raamatute eesti keelde ümberpanemise hoogustumine (lk 104–107), järgnemine (lk 112–115) ja jätkumine (lk 115–123) kuni eeposte tõlkimiseni (lk 123–129) välja. Tõlkimise meenutamine tundub olevat raamatu kõige kirglikum osa.

Tunnete kõrval vormib Valtoni mälestusi ka intellektuaalne kogemus. ­Valton peab hea sõnaga meeles inimesi, kes püüavad soome-ugri maailma mõista teaduslikkuse tunnustega tunnetuslike tegevuste kaudu. Tal on palju teadlastest teekaaslasi: põhiliselt on need keele- ja kirjandusteadlased, kes on ühel või teisel moel seisnud soome-ugri maailma mõtestamise esi­rinnas ning on ka oma praktilise tegevusega silma paistnud teadusest eemal seisjatelegi. Nende hulka kuuluvad keele­teadlane Albert Razin, kes oli 1990-ndatel udmurdi rahvuskongressi algatajaid, kuid 2019. aastal end udmurdi keele olukorra halvenemise pärast kohaliku parlamendi ees põlema pani, aga ka luuletaja ja kirjandusteadlane Viktor Šibanov, keele- ja rahvaluuleteadlane Nikolai Kuznetsov, keeleteadlane Gábor Bereczki, kirjandusteadlane Péter Domokos, keele- ja kirjandusteadlane János Pusztay, etnoloog ja kirjandusteadlane Eva Toulouze. Valton on usinalt külastanud erinevaid teadusfoorumeid ning seal ka ettekandeid pidanud. Ta on olnud nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli õppejõud, Tartus lausa vabade kunstide professor.

See kõik ei sega autoril jäämast irooniliseks tarkuse formaliseeritud tagaajamise ja laialilaotamise suhtes. Näiteks kasutab Valton väljendit „niinimetatud teadus” (lk 44–45) ja kui tema loomingu analüüsimisel natuke eksitakse, teatab Valton: „Peen värk see kirjandusteadus” (lk 52). Ta meenutab ka iseloomulikke juhtumeid soome-ugri kirjanike kongressidelt, kus kohalikud õppejõud palusid tal programmi lülitada oma doktorante lihtsalt seetõttu, et neil oli vaja kirja saada rahvusvahelisel konverentsil osalemise „linnuke”. Valton nõustus, sest „teaduse hiilgavate tippude poole pürgijaid tuli toetada”, ent ta ei suvatsenud nende ettekannete ajal kõrvu kikki ajada (lk 95, 160). Nii et teadusega on Valtonil vastuoluline suhe.

Suurtest, üldistest teemadest näib Valtonil enim südamel olevat soome-ugri rahvaste allakäigu probleem, sealhulgas eestlastega seoses (lk 42–44). Ta muretseb põliskeelte eiramise ja „vene teerulli” alla surumise pärast (lk 37–40, 43, 176, 235), aga ka mittevene kirjanike tagakiusamise (lk 65, 176) ning Siberis naftarahaga „näiliselt kinni makstud väljasuremise” (lk 171) pärast. Ometi ei jäta Valton vastuhaku katseid ka ilmses lootusetuses (lk 172–173, 213, 272), nõudes enda eest seismist vähemalt unistusteski (lk 231). Emakeeles kirjutamist õhutab ta kui vastupanu vormi (lk 269). Samas tunnistab Valton, et soome-ugri vähemuste esindajatele Venemaal on raske nõu anda (lk 270–271): meie mätta otsast vaadates tundub sealse olukorra parandamise võimalus utoopiana. Valtoni põhiline seisukoht on, et „kirjanik esindab rahvast, kelle keeles ta kirjutab” (lk 236). Samas tunnistab ta, et oma keeles kirjutamine pole alati põhjendatud, kuna võimalikke lugejaid on vähe (nagu mansi keeles) või pole neid praktiliselt üldse (nagu metsa­neenetsite puhul). Omakeelne kirjandus tasakaalustab emakeelse hariduse puudumist (lk 250). Lõpuks teatab Valton, et ta ikkagi usub lootusesse (lk 301).

Valtoni usk soomeugrilaste lootusesse pole passiivne, selle nimel võitleb ta väsimatult. Valtoni soovunelm on soome-ugri ja laiemalt üldse kõigi Venemaa rahvaste vabanemine (lk 54). 1980-ndate lõpus valdas teda „lapsikuvõitu idealism ning ehk rumaluski” seoses tema nõudmistega soome-ugri rahvaste autonoomia suurendamiseks, emakeelse õppe laiendamiseks ja omakeelse kirjanduse toetamiseks Venemaal (lk 66). Valton kuulutas oma unistused tollal avalikult välja ulja tegevusprogrammina, mis lõi Venemaa soome-ugri regioonides laineid. Et see kõik ei olnud mõttetu, ilmneb tõsiasjast, et tollal kõige absurdsemana tundunud nõue – autonoomia taseme tõstmine – sai mõne aasta pärast täidetud. Praegu tagasi vaadates tundub see juba loomulik. Nõukogude Liidu lagunedes said tollastest teise taseme autonoomsetest administratiivsetest üksustest (autonoomsetest nõukogude sotsialistlikest vabariikidest, ANSV) kõrgeima autonoomiaga piirkonnad Venemaa Föderatsiooni koosseisus (nagu Udmurdi, Komi ja Mari Vabariik), mis polnud tollal mingi iseenesest mõistetav nõudmine. Samas on läinud halvemini soome-ugri keelte kasutusala laiendamise lootusega eeskätt hariduse, ent ka kirjanduse vallas, kuigi tollal paistis see realistlikumana. Tundus, et omakeelse hariduse andmine gümnaasiumiastme lõpuni ja kirjandusteoste väljaandmise pidev kasv on saavutatavad eesmärgid. Tegelikkuses on aga soome-ugri keeled koolisüsteemist peaaegu välja tõrjutud ning omakeelse kirjanduse väljaandmine väheneb.

Kuigi Valtoni soome-ugri unistused ja hoiakud on kõigutamatud ning muul moel arvajad võivad kergesti sattuda kriitika alla, on Valton ka ülimalt empaatiline. Vähegi normaalsete inimeste kohta ta midagi päriselt halba ei ütle. Erandiks on nõukogude ametnikud ja julgeoleku nuhid, kes pälvivad autorilt põlgust, aga nende peale pole vaja eriti sõnu ega energiat raisata. Valton on pidevalt rahva seas ja sündmuste keerises. Seda ootamatum on raamatust kooruv mulje, et oma pürgimustes on ta üksiklane.

See soome-ugri üksinduse küsimus leiab raamatus korduvalt mainimist. Valton kinnitab küll pidevalt, et tal on soome-ugri tegevustes võimaldanud mingi­sugustegi tulemusteni jõuda lugematu – kuid ikkagi kokku loetud – hulk abilisi: põhiliselt mitte-eestlastest ­soomeugrilasi, kirjanikke, kirjandusteadlasi, etnolooge, üliõpilasi. Samas kumab siit ja sealt läbi, et koostöö ja ühistegevuse arendamist soome-ugri kirjanduse liinis on tihti peetud Valtoni isiklikuks asjaks, mis teistesse ei puutu või milles keegi ei peaks eriti hoogsalt kaasa lööma, kõige vähem veel kirjanike liit. Soome-ugri kirjanike rahvusvaheline koostöö ja tõlkimise arendamine on Eesti perspektiivist tõesti olnud suuresti Valtoni õlul. Oma peamiste abilistena rõhutab ta korduvalt udmurdi luuletaja ja tõlkija Muš Nadii ning Eva Toulouze’i rolli. Valton on end siiski kõigist pikalt ette rebinud ja väärib soome-ugri kirjanduse alal olümpia kuldmedalit (millest ta ka unistab, vt lk 136). Kui Valton ei teeks, oleks paljugi tegemata ja kui ta seda raamatut ei oleks kirjutanud, jääks meil paljugi teadmata. See on korraga tore ja kurb.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et autorile muidu nii loomuomane tagasihoidlikkus, mida ta ka selles raamatus palju kordi rõhutab, on Valtonit seekord alt vedanud. Varjaku ta seda ükskõik kui hoolega, ikkagi tuleb välja, et ta on korda saatnud midagi erakordset. Tema võime kõigest hoolimata edasi rühkida on imeteldav ja kergelt suvaline viis, kuidas ta on soome-ugri asju ajanud, on kurioossel moel viinud süstemaatiliste tulemusteni. Nii ongi Valtonist kujunenud üks meie soome-ugri suurkujusid. Ütlen ausalt, et kogu see saavutuste raskesti hoomatav hulk teeb kadedaks. Soome-ugri rahvaste kultuurielule kaasaelajate jaoks on need mälestused aga hindamatu aare.

Nii nagu kristluse substantsiks on ilmutuslik kolmainsus Isa, Poeg ja Püha Vaim, nõnda on Eesti XX sajandi ühe kuulsama humanitaarteadlase ja õpetlase Juri Lotmani (1922–1993) mõtteloomingu eestikeelse kompendiumi struktuurseks aluseks kolmainsus: Teadmine, Mälu ja Südametunnistus. Koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop, mõlemad Juri Lotmani mantlipärijad, on Lotmani varem ilmunud (erandiks „Surm kui süžee probleem”) artiklitest-esseedest esinduslikku ja tunnuslikku valikut tehes lähtunud Lotmani 1990. aastal gümnasistidele peetud loengus väljendatud mõttest: „Mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis, ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.” (Lk 369)

Vaikimisi leiavad siin kinnitamist, kõrvuti avalikult manifesteeritud kohustusega õppida kunstiloomet kui Mälu ja Südame­tunnistuse raamatut, elukestva õppe kohustus ning õppimise ja kasvatuse lahutamatu seos. Ei ole vähimatki kasu teadmistest, kui need jäävad mällu salvestamata, kaotades oma heuristilise toime. Neid kahte omakorda „valvab” kõlbeliste hinnangute kompleks (hea–halb, väärikas–vääritu, sobiv–sobimatu, süü- ja häbitunne, mõistmis- ja empaatiavõime jts), kusjuures see südametunnistusena võetav mõõtkava nõuab nii individuaalset kui ka kollektiivset enesepeegeldust, koguni süvaanalüüsi, ning on tingitud või mõjutatud kultuurist (resp. tavadest ja traditsioonist).

Lotmani kolmainsus on võetud aluseks ka raamatu ülesehitusel. Teose osad kordavad kolmainsuse tahke ja lugemisel avaneb nende tinglik eraldatus. Tuumakas järel­sõnas (lk 361–377) esitab Peeter Torop oma õpetaja ja hilisema kolleegi biograafilise ning loomingulise kujunemis­loo, keskendudes raamatu osade iseloomustamisele, küsimustele Lotmani kultuurisemiootika kuulumisest eesti mõtte­lukku ning Lotmani kreedona võetava eetose olemusest. Eetost tuleb siin­kohal mõista juba antiigis kujunenud algupärases tähenduses.¹ Toropki jälgib Lotmani eetost – võrreldav kristluse substantsiga kolm­ainsuses – selle kujunemisloos ning avaldumises õpetlasena.

Torop kirjutab: „Eesti oli [43 aastat] Lotmani eluilm, kuid tema intellektuaalsete otsingute kultuuriilmaks jäi siiski vene kultuur. Eesti mõttelooga seob teda eriline eetos. Selles ühilduvad ka eestlasi õpetava õppejõu eetos ning oma eelkäijaid ja kolleege austava ja uute teadmiste loomisel tsensuurseid kitsendusi eirava teadlase eetos. [---] Silmapaistva teadlase ning sõltumatu intellektuaalina sai temast paljudele eeskuju ning eesti humanitaariale uute impulsside andja.” (Lk 361)

Eraldaksingi tinglikult Toropi Lotmani-iseloomustusest lähemaks vaatluseks vene kultuuri kui Lotmani kultuuri­ilma ja Lotmani kui uute impulsside andja. Alustan viimasest. Kuulun ka ise nende eesti humanitaaride hulka, kes ahmis endasse 1960. aastate lõpust alates, ülikooli­õpinguid alustades, ning kaks järgnevat kümnendit semiootika kogumikke „Töid märgisüsteemide alalt”.²

Lotmani fenomen, mida tunnuslikult ilmestab käesolev kogumik, seisneb inspiratsioonilikkuses. Teadlasena on ta romantik, ühtaegu valgustaja ning avastaja. Seda on tõdenud paljud Lotmani kaasaegsed, aga ka tema mõtteloomingu hilisemad lugejad-kasutajad. Seejuures tuleb rõhutada, et inspiratsioon pole n-ö õhust võetud äkiline, ilmutuslik sähvatus, vaid mõtlemise loogikale allutatud heuristilise tõdemuseni jõudmine. Lotmani käsitlused, k.a käesolev teos, nõuavad huvi ja küsimustega laetud sisenemist, lastes end seejärel kanda kõneleja mõttelennust, näidetest ning sageli moraalsete žestidega ümbritsetud järeldustest.

Just nimelt, Lotmani artiklid on esmajoones auditooriumi kõnetused, millest hiljem on arendatud-kujundatud tervik­käsitlus. Tõsi, on olemas ka monograafiate Lotman: „Aleksandr Sergejevitš Puškin. Kirjaniku biograafia” (1981, e k 1986, tlk Piret Lotman), „Kunstilise teksti struktuur” (1970, e k 2006, tlk Pärt Lias), „Filmi­semiootika” (1973, e k 2004, tlk Elen Lotman). Kuid siiski domineerib loengute ja vestluste fragmentide Lotman. Meenutagem, et Lotmani raamatukujuline teadlase debüüt leidiski aset 1964. aastal „Loengutena strukturaalsest poeetikast” („Лекции по структуральной поэтике”). Meenutatagu sedagi, et siin arvustatava teose pealkiri ja kompositsioon pärinevad loengust. Autobiograafilistes „Mitte-memuaarides”, mis moodustavad sissejuhatava osa Juri Lotmani poja Mihhail Lotmani koostatud koguteoses „Jalutuskäigud Lotmaniga” (2010), tunnistab õpetlane, et loengu käigus oli ta „võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued”, talle varem tundmatud ning oma heuristilisuses lausa tiivustavad kontseptsioonid.³

Võtaks mitu lehekülge, loetlemaks inspireerivaid ja heuristilisi mõisteid, määratlusi ja arutluskäike, mida käesolev kogumik pakub isegi sellisel kokkusurutud, Lotmani loomingu sünopsisena mõjuval kujul. Kolmest tähtsamast kontseptist esimene on seotud kultuuri kui kollektiivse intellektiga („Kultuuri fenomen”), milles kultuurimälu ei toimi üksnes salvestaja, vaid ka võimendina. Teine kontsept seostub „tekstide teksti” ja „kultuuride kultuuri” ehk semiosfääriga. Juba ainuüksi semiosfääri mõiste leiutamine ning lahti seletamine (kogumikus artikkel „Semio­sfäärist”) on kindlustanud Lotmanile humanitaaria ajaloos püsiva koha. Kolmas kontsept seostub kultuuris, aga ka laiemalt ühiskonnaelus ja ajaloos aset leidvate protsesside dünaamikaga, evolutsioonilise ja plahvatusliku arengu iseärasustega. Protsessides aeg-ajalt aset leidvate plahvatuslike lahknemis­punktide ning nendega kaasneva ennustatavuse-ennustamatuse problemaatika käsitlemiseks laenas Lotman teoreetilise mudeli vene päritolu Belgia füsikokeemikult, Nobeli laureaadilt Ilya Prigogine’ilt (1917–2003).

Siinkohal ongi sobiv hetk iseloomustada Lotmani suhet vene kultuuriilmaga, mis, nagu Torop osutab, oli Lotmanile tema intellektuaalsete otsingute keskkonnaks. Jah, näited oma väidetele ja järeldustele ammutas Lotman vene kirjandusest ja aadlikultuurist, mille osaliseks substraadiks oli siiski Euroopa valgustus.⁴ Kuid ­Lotmani kultuurisemiootika enda metakeel (mõistevaras mitte küll järje­kindel) toetub Euroopa klassikalisele mõtte­traditsioonile, eeskätt Immanuel Kantist lähtuvale fenomenoloogilisele, subjekti tunnetuse võimalikkust ja piire tunnistavale maailmakäsitlusele ning tema moraali­mõiste sisuks oleva hea tahte ja kohustuse analüüsile.⁵

Kuigi Lotmani järgi „sai inimkultuur alguse suurejoonelisest plahvatusest, võib-olla looduskatastroofist”, mille järel algas plahvatusjärgus saavutatu kinnistamine (lk 313) – siinkohal näeme Prigogine’i bifurkatsiooniteooria rakendust⁶ –, on järgnevalt erinevate kultuuride arengus oma plahvatuslikud eripärad. Need sõltuvad sellest, kas tegu on binaarse ehk dihhotoomse (kaheväärtuselise), piltlikult öeldes „ei või jaa”-kultuurisüsteemi või siis ternaarse ehk kolmeliikmelise, kolmandat võimalust või arenguteed avava kultuuriga.

„Binaarse struktuuriga vene kultuurile on omane täiesti teistsugune enese­hinnang,” väidab Lotman kogumiku eelviimases, aga siiski juba kokkuvõtvas artiklis „Järelduste asemel”, ja jätkab: „Isegi seal, kus empiirilised uuringud sedastavad palju­tegurilist ja järjepidevalt kulgevat protsessi, puutume eneseteadvuse tasandil kokku ideega senise täielikust ning tingimusteta hävitamisest ning uue apokalüptilisest sünnist.” (Lk 344)

Lotmani vene kultuuriilma käsituse elavaks, irooniliseks ning samal ajal kohutavaks kinnituseks saigi Tartus tema sajandat sünniaastapäeva tähistava konverentsi (25.–28. veebruar 2022) eel täiemahuliseks sõjaks vallandunud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis nende ridade kirjutamisel on võtnud apokalüptilised mõõtmed, sh vene kultuuriilma enda saatuse suhtes.

Juri Lotman nägi seda ette, kui ta „Järelduste asemel” lõpetas õhkõrnast lootusest kantud sõnumiga: „Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist „lõhkuda vana maailm kuni selle alus­taladeni, see­järel” aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof.” (Lk 346)

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid. Koost, toim Tiit Hennoste, Toomas Kiho, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Katrin Raid. Tartu: Ilmamaa, 2022. 219 lk.

4. detsembril 2021 Peeter Oleski peiedel välja käidud mõte koondada kõikvõimalikud mälestuskillud Oleskist raamatuks sai umbes aastaga väärikalt teostatud. Raamat toobki mitmekesiselt esile Oleski olemuse ja tähenduse eri inimeste, aga ka laiemalt filoloogilise mõtteilma, kultuuri ja ülepea Eesti riigi jaoks. Ligi 60 autoriga teos kätkeb nii isiklikke episoodi- või detaili­kirjeldusi kui ka ülevaatlikumat laadi ajastu­visandeid (nt ülikooliaeg, taasiseseisvumise algusaastate poliitiline pilt jm). Pärast kaht proloogi, Hando Runneli luuletust „Mis oleks, kui ma oleks Olesk?” ja Mart Laari Postimehes ilmunud järele­hüüet, jagunevad lood kirjutajaskonda loogiliselt rühmitavateks diakroonilises esituses tsükliteks: „Õde”, „Koolivennad”, „Ülikoolikaaslased”, „Õpilased”, „Seltsi­vennad” (EÜS-ist), „Kolleegid”, „Kaas­lased poliitikas”, „Sõbrad” (mõistagi enimate autoritega, kes samal ajal esindavad väga erinevaid elualasid) ja „Sirje”. Epiloogiks on Paul-Eerik Rummo mõnerealine täheldus sellest, kuidas Peeter jäigi talle mõistatuslikuks, „üheks krüptiliseks isikuks” (lk 219).

Mõistatuslikkus pole ent peamine omadus, mis raamatus esile kerkib, samuti nii mõneski loos mainimist leidvad isiku­pärane hääl – „kääksuv-kärinal toonil” rääkimine (lk 32), „markantse tämbriga” prääksumine (lk 89) – ega kulinaarsed oskused. Tänumeeles ja lugupidamises märgitakse enim Oleski fenomenaalset faktimälu ja erudeeritust, põhimõttekindlust, samuti veenmisoskust ja head inimese­tundmist, huvitudes „inimelu ja inimvalu kõigist aspektidest” (lk 186) – ei olnud vähe neid, kellele Olesk oli väärt ja asendamatu nõuandja või delikaatne õpetaja nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Kõikehõlmavaid teadmisi, sealjuures sageli liigagi paljude faktide seostamist eriti hilisemas eas, jagas ta lahkesti ka oma kirjatöödes, mida Keele ja Kirjanduse lugejad tunnevad juba 1969. aastast¹ ja millele on mälestuslugudes siin-seal osutatud. Näiteks: Oleski „fakti- ja mõttetihedad” tekstid „olid nagu tahked kerad või kuubid, mille lahti harutamine polnud kõigile kaugeltki mitte jõukohane. Selleks pidi teadma ainest ja selle tagapõhja või tundma ja teadma Peetri mõttekäike.” (Lk 137–138) Kui ei teadnud ega tundnud, oli sage nentimine, et Olesk „oli avaldanud väga huvitava artikli, millest oli ometi raske aru saada” (lk 102). Või nagu seisab Janika Kronbergi järelehüüdes: Oleski „kirjatöid lehitsedes on [---] labürinti sisenemise tunne”.² Need mõttekäikude labürindid või kuubid – see mõistatuslikkus või krüptilisus, mille adumisele raamat üksjagu lähemale viib – olid aga ennekõike lugeja või kuulaja harimiseks. „Mina kirjutan tühjendavalt, mistap mulle on väga raske midagi lisada,” seisab 11. oktoobril 2021 mulle saadetud kirjas seoses Keelele ja Kirjandusele tehtud kaastööga,³ mis olude sunnil ilmus tublisti kärbituna ja see valmistas autorile loomulikult tuska – „mahavõtmisel on oma piir, sest autorile peab jääma oma nägu nii täiuslikult kui vähegi võimalik”. Mälestuste ja lugude raamat „Meie Peeter” toob just Oleski „oma näo”, tema isikupära kogu selle sümpaatses ebatavalisuses esile toredasti, küllap ikka „nii täiuslikult kui vähegi võimalik”.

B. M.

Kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni soome-ugri hõimuliikumises osalemise mälestuste raamat koosneb seitsmest peatükist. Kõigepealt kirjeldab autor soome-ugri huvi teket ja kujunemist esimeste kohtumiste ning hõimu­kiindumust määranud isikute, sündmuste ja reiside kaudu. Sellele järgneb Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kujunemise ja arengu osa ning peatükid Valtoni tõlketööst ja soome-ugri kirjanike kongressidest. Kuues peatükk on kõige heterogeensem. See kirjeldab kohtumisi suure hulga kirjanikega või siis mõtteid nendest, kellega Valton kohtunud pole või on kokkusaamised jäänud põgusaks. Peatükk pakub ülevaateid igasugustest soome-ugri üritustest ja algatustest, nagu soome-ugri uuringute kongressid ja kirjanike kongressid, ning lihtsalt mõtisklusi erinevatel teemadel, nagu sõprus, mehed ja naised, keel, solidaarsus, vastupanu, venelased. Viimane peatükk on pühendatud Valtoni põhilistele abilistele soome-ugri asjade korraldamisel, mahutades endasse ka raamatu lõppsõnad ning järelmärkused. Raamatu lisad sisaldavad loendeid Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressidest, Valtoni tõlgitud soome-ugri raamatutest (69 nimetust) ning suuremast osast teoses mainitud Valtonile olulistest isikutest.

Üldmulje Valtoni mälestustest kujuneb kui süstemaatilisest kirjutisest, olgugi et esmapilgul näib see päris suvaline rida pähetorganud meenutuste kilde. Toimuvad hüpped siia-sinna, aeg-ajalt oleks nagu midagi juhuslikult vaimusilma ette kerkinud. Ent Valtoni süsteem toimib üksteise järel tekkivate seoste kaudu: kõik on loogiliselt seotud, nii üksikasjades kui ka üldkokkuvõttes. Mingil arusaamatul moel taipasin seda hetkel, kui Valton kirjeldab olukorda, kus suur mansi kirjanik ja nõid Juvan Šestalov ähvardab ta sitikaks moondada (lk 43). Šestalov tundub olevat ka üks nendest Valtoni sõpradest, kes andis soome-ugri asjadele pühendumise algtõuke. Lisaks Šestalovile paistab nii emotsionaalse kui ka intellektuaalse soome-ugri tunnetuse pisikuga nakatamisel oluline olnud komi teadlase ja kirjaniku Albert Vanejevi vitaalne kuju. Just Šestalovilt ja Vanejevilt saab Valton impulsi ajal, kui tema suurtest soome-ugri algatustest (kirjanike ühendusest, kongressidest ega tõlke­programmist) pole veel midagi kuulda.

Raamatu mõistmiseks leidub ka otsene võti. Valton kirjutab, et igasse kirjandusteosesse on kätketud muusika: „Muidugi on ka proosateoses oma rütm ja muusika” (lk 169). See meelelise terviklikkuse põhimõte kehtib ka käesoleva meenutuste raamatu kohta. Teemad langevad lainetena mühinal lugeja peale, sarnased asjad korduvad üha võimsamalt. Näiteks tõlkimisele pühendatud peatükist ilmneb, et pärast esimest tõlkeraamatut (lk 96–104) toimub soome-ugri raamatute eesti keelde ümberpanemise hoogustumine (lk 104–107), järgnemine (lk 112–115) ja jätkumine (lk 115–123) kuni eeposte tõlkimiseni (lk 123–129) välja. Tõlkimise meenutamine tundub olevat raamatu kõige kirglikum osa.

Tunnete kõrval vormib Valtoni mälestusi ka intellektuaalne kogemus. ­Valton peab hea sõnaga meeles inimesi, kes püüavad soome-ugri maailma mõista teaduslikkuse tunnustega tunnetuslike tegevuste kaudu. Tal on palju teadlastest teekaaslasi: põhiliselt on need keele- ja kirjandusteadlased, kes on ühel või teisel moel seisnud soome-ugri maailma mõtestamise esi­rinnas ning on ka oma praktilise tegevusega silma paistnud teadusest eemal seisjatelegi. Nende hulka kuuluvad keele­teadlane Albert Razin, kes oli 1990-ndatel udmurdi rahvuskongressi algatajaid, kuid 2019. aastal end udmurdi keele olukorra halvenemise pärast kohaliku parlamendi ees põlema pani, aga ka luuletaja ja kirjandusteadlane Viktor Šibanov, keele- ja rahvaluuleteadlane Nikolai Kuznetsov, keeleteadlane Gábor Bereczki, kirjandusteadlane Péter Domokos, keele- ja kirjandusteadlane János Pusztay, etnoloog ja kirjandusteadlane Eva Toulouze. Valton on usinalt külastanud erinevaid teadusfoorumeid ning seal ka ettekandeid pidanud. Ta on olnud nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli õppejõud, Tartus lausa vabade kunstide professor.

See kõik ei sega autoril jäämast irooniliseks tarkuse formaliseeritud tagaajamise ja laialilaotamise suhtes. Näiteks kasutab Valton väljendit „niinimetatud teadus” (lk 44–45) ja kui tema loomingu analüüsimisel natuke eksitakse, teatab Valton: „Peen värk see kirjandusteadus” (lk 52). Ta meenutab ka iseloomulikke juhtumeid soome-ugri kirjanike kongressidelt, kus kohalikud õppejõud palusid tal programmi lülitada oma doktorante lihtsalt seetõttu, et neil oli vaja kirja saada rahvusvahelisel konverentsil osalemise „linnuke”. Valton nõustus, sest „teaduse hiilgavate tippude poole pürgijaid tuli toetada”, ent ta ei suvatsenud nende ettekannete ajal kõrvu kikki ajada (lk 95, 160). Nii et teadusega on Valtonil vastuoluline suhe.

Suurtest, üldistest teemadest näib Valtonil enim südamel olevat soome-ugri rahvaste allakäigu probleem, sealhulgas eestlastega seoses (lk 42–44). Ta muretseb põliskeelte eiramise ja „vene teerulli” alla surumise pärast (lk 37–40, 43, 176, 235), aga ka mittevene kirjanike tagakiusamise (lk 65, 176) ning Siberis naftarahaga „näiliselt kinni makstud väljasuremise” (lk 171) pärast. Ometi ei jäta Valton vastuhaku katseid ka ilmses lootusetuses (lk 172–173, 213, 272), nõudes enda eest seismist vähemalt unistusteski (lk 231). Emakeeles kirjutamist õhutab ta kui vastupanu vormi (lk 269). Samas tunnistab Valton, et soome-ugri vähemuste esindajatele Venemaal on raske nõu anda (lk 270–271): meie mätta otsast vaadates tundub sealse olukorra parandamise võimalus utoopiana. Valtoni põhiline seisukoht on, et „kirjanik esindab rahvast, kelle keeles ta kirjutab” (lk 236). Samas tunnistab ta, et oma keeles kirjutamine pole alati põhjendatud, kuna võimalikke lugejaid on vähe (nagu mansi keeles) või pole neid praktiliselt üldse (nagu metsa­neenetsite puhul). Omakeelne kirjandus tasakaalustab emakeelse hariduse puudumist (lk 250). Lõpuks teatab Valton, et ta ikkagi usub lootusesse (lk 301).

Valtoni usk soomeugrilaste lootusesse pole passiivne, selle nimel võitleb ta väsimatult. Valtoni soovunelm on soome-ugri ja laiemalt üldse kõigi Venemaa rahvaste vabanemine (lk 54). 1980-ndate lõpus valdas teda „lapsikuvõitu idealism ning ehk rumaluski” seoses tema nõudmistega soome-ugri rahvaste autonoomia suurendamiseks, emakeelse õppe laiendamiseks ja omakeelse kirjanduse toetamiseks Venemaal (lk 66). Valton kuulutas oma unistused tollal avalikult välja ulja tegevusprogrammina, mis lõi Venemaa soome-ugri regioonides laineid. Et see kõik ei olnud mõttetu, ilmneb tõsiasjast, et tollal kõige absurdsemana tundunud nõue – autonoomia taseme tõstmine – sai mõne aasta pärast täidetud. Praegu tagasi vaadates tundub see juba loomulik. Nõukogude Liidu lagunedes said tollastest teise taseme autonoomsetest administratiivsetest üksustest (autonoomsetest nõukogude sotsialistlikest vabariikidest, ANSV) kõrgeima autonoomiaga piirkonnad Venemaa Föderatsiooni koosseisus (nagu Udmurdi, Komi ja Mari Vabariik), mis polnud tollal mingi iseenesest mõistetav nõudmine. Samas on läinud halvemini soome-ugri keelte kasutusala laiendamise lootusega eeskätt hariduse, ent ka kirjanduse vallas, kuigi tollal paistis see realistlikumana. Tundus, et omakeelse hariduse andmine gümnaasiumiastme lõpuni ja kirjandusteoste väljaandmise pidev kasv on saavutatavad eesmärgid. Tegelikkuses on aga soome-ugri keeled koolisüsteemist peaaegu välja tõrjutud ning omakeelse kirjanduse väljaandmine väheneb.

Kuigi Valtoni soome-ugri unistused ja hoiakud on kõigutamatud ning muul moel arvajad võivad kergesti sattuda kriitika alla, on Valton ka ülimalt empaatiline. Vähegi normaalsete inimeste kohta ta midagi päriselt halba ei ütle. Erandiks on nõukogude ametnikud ja julgeoleku nuhid, kes pälvivad autorilt põlgust, aga nende peale pole vaja eriti sõnu ega energiat raisata. Valton on pidevalt rahva seas ja sündmuste keerises. Seda ootamatum on raamatust kooruv mulje, et oma pürgimustes on ta üksiklane.

See soome-ugri üksinduse küsimus leiab raamatus korduvalt mainimist. Valton kinnitab küll pidevalt, et tal on soome-ugri tegevustes võimaldanud mingi­sugustegi tulemusteni jõuda lugematu – kuid ikkagi kokku loetud – hulk abilisi: põhiliselt mitte-eestlastest ­soomeugrilasi, kirjanikke, kirjandusteadlasi, etnolooge, üliõpilasi. Samas kumab siit ja sealt läbi, et koostöö ja ühistegevuse arendamist soome-ugri kirjanduse liinis on tihti peetud Valtoni isiklikuks asjaks, mis teistesse ei puutu või milles keegi ei peaks eriti hoogsalt kaasa lööma, kõige vähem veel kirjanike liit. Soome-ugri kirjanike rahvusvaheline koostöö ja tõlkimise arendamine on Eesti perspektiivist tõesti olnud suuresti Valtoni õlul. Oma peamiste abilistena rõhutab ta korduvalt udmurdi luuletaja ja tõlkija Muš Nadii ning Eva Toulouze’i rolli. Valton on end siiski kõigist pikalt ette rebinud ja väärib soome-ugri kirjanduse alal olümpia kuldmedalit (millest ta ka unistab, vt lk 136). Kui Valton ei teeks, oleks paljugi tegemata ja kui ta seda raamatut ei oleks kirjutanud, jääks meil paljugi teadmata. See on korraga tore ja kurb.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et autorile muidu nii loomuomane tagasihoidlikkus, mida ta ka selles raamatus palju kordi rõhutab, on Valtonit seekord alt vedanud. Varjaku ta seda ükskõik kui hoolega, ikkagi tuleb välja, et ta on korda saatnud midagi erakordset. Tema võime kõigest hoolimata edasi rühkida on imeteldav ja kergelt suvaline viis, kuidas ta on soome-ugri asju ajanud, on kurioossel moel viinud süstemaatiliste tulemusteni. Nii ongi Valtonist kujunenud üks meie soome-ugri suurkujusid. Ütlen ausalt, et kogu see saavutuste raskesti hoomatav hulk teeb kadedaks. Soome-ugri rahvaste kultuurielule kaasaelajate jaoks on need mälestused aga hindamatu aare.

Nii nagu kristluse substantsiks on ilmutuslik kolmainsus Isa, Poeg ja Püha Vaim, nõnda on Eesti XX sajandi ühe kuulsama humanitaarteadlase ja õpetlase Juri Lotmani (1922–1993) mõtteloomingu eestikeelse kompendiumi struktuurseks aluseks kolmainsus: Teadmine, Mälu ja Südametunnistus. Koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop, mõlemad Juri Lotmani mantlipärijad, on Lotmani varem ilmunud (erandiks „Surm kui süžee probleem”) artiklitest-esseedest esinduslikku ja tunnuslikku valikut tehes lähtunud Lotmani 1990. aastal gümnasistidele peetud loengus väljendatud mõttest: „Mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis, ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.” (Lk 369)

Vaikimisi leiavad siin kinnitamist, kõrvuti avalikult manifesteeritud kohustusega õppida kunstiloomet kui Mälu ja Südame­tunnistuse raamatut, elukestva õppe kohustus ning õppimise ja kasvatuse lahutamatu seos. Ei ole vähimatki kasu teadmistest, kui need jäävad mällu salvestamata, kaotades oma heuristilise toime. Neid kahte omakorda „valvab” kõlbeliste hinnangute kompleks (hea–halb, väärikas–vääritu, sobiv–sobimatu, süü- ja häbitunne, mõistmis- ja empaatiavõime jts), kusjuures see südametunnistusena võetav mõõtkava nõuab nii individuaalset kui ka kollektiivset enesepeegeldust, koguni süvaanalüüsi, ning on tingitud või mõjutatud kultuurist (resp. tavadest ja traditsioonist).

Lotmani kolmainsus on võetud aluseks ka raamatu ülesehitusel. Teose osad kordavad kolmainsuse tahke ja lugemisel avaneb nende tinglik eraldatus. Tuumakas järel­sõnas (lk 361–377) esitab Peeter Torop oma õpetaja ja hilisema kolleegi biograafilise ning loomingulise kujunemis­loo, keskendudes raamatu osade iseloomustamisele, küsimustele Lotmani kultuurisemiootika kuulumisest eesti mõtte­lukku ning Lotmani kreedona võetava eetose olemusest. Eetost tuleb siin­kohal mõista juba antiigis kujunenud algupärases tähenduses.¹ Toropki jälgib Lotmani eetost – võrreldav kristluse substantsiga kolm­ainsuses – selle kujunemisloos ning avaldumises õpetlasena.

Torop kirjutab: „Eesti oli [43 aastat] Lotmani eluilm, kuid tema intellektuaalsete otsingute kultuuriilmaks jäi siiski vene kultuur. Eesti mõttelooga seob teda eriline eetos. Selles ühilduvad ka eestlasi õpetava õppejõu eetos ning oma eelkäijaid ja kolleege austava ja uute teadmiste loomisel tsensuurseid kitsendusi eirava teadlase eetos. [---] Silmapaistva teadlase ning sõltumatu intellektuaalina sai temast paljudele eeskuju ning eesti humanitaariale uute impulsside andja.” (Lk 361)

Eraldaksingi tinglikult Toropi Lotmani-iseloomustusest lähemaks vaatluseks vene kultuuri kui Lotmani kultuuri­ilma ja Lotmani kui uute impulsside andja. Alustan viimasest. Kuulun ka ise nende eesti humanitaaride hulka, kes ahmis endasse 1960. aastate lõpust alates, ülikooli­õpinguid alustades, ning kaks järgnevat kümnendit semiootika kogumikke „Töid märgisüsteemide alalt”.²

Lotmani fenomen, mida tunnuslikult ilmestab käesolev kogumik, seisneb inspiratsioonilikkuses. Teadlasena on ta romantik, ühtaegu valgustaja ning avastaja. Seda on tõdenud paljud Lotmani kaasaegsed, aga ka tema mõtteloomingu hilisemad lugejad-kasutajad. Seejuures tuleb rõhutada, et inspiratsioon pole n-ö õhust võetud äkiline, ilmutuslik sähvatus, vaid mõtlemise loogikale allutatud heuristilise tõdemuseni jõudmine. Lotmani käsitlused, k.a käesolev teos, nõuavad huvi ja küsimustega laetud sisenemist, lastes end seejärel kanda kõneleja mõttelennust, näidetest ning sageli moraalsete žestidega ümbritsetud järeldustest.

Just nimelt, Lotmani artiklid on esmajoones auditooriumi kõnetused, millest hiljem on arendatud-kujundatud tervik­käsitlus. Tõsi, on olemas ka monograafiate Lotman: „Aleksandr Sergejevitš Puškin. Kirjaniku biograafia” (1981, e k 1986, tlk Piret Lotman), „Kunstilise teksti struktuur” (1970, e k 2006, tlk Pärt Lias), „Filmi­semiootika” (1973, e k 2004, tlk Elen Lotman). Kuid siiski domineerib loengute ja vestluste fragmentide Lotman. Meenutagem, et Lotmani raamatukujuline teadlase debüüt leidiski aset 1964. aastal „Loengutena strukturaalsest poeetikast” („Лекции по структуральной поэтике”). Meenutatagu sedagi, et siin arvustatava teose pealkiri ja kompositsioon pärinevad loengust. Autobiograafilistes „Mitte-memuaarides”, mis moodustavad sissejuhatava osa Juri Lotmani poja Mihhail Lotmani koostatud koguteoses „Jalutuskäigud Lotmaniga” (2010), tunnistab õpetlane, et loengu käigus oli ta „võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued”, talle varem tundmatud ning oma heuristilisuses lausa tiivustavad kontseptsioonid.³

Võtaks mitu lehekülge, loetlemaks inspireerivaid ja heuristilisi mõisteid, määratlusi ja arutluskäike, mida käesolev kogumik pakub isegi sellisel kokkusurutud, Lotmani loomingu sünopsisena mõjuval kujul. Kolmest tähtsamast kontseptist esimene on seotud kultuuri kui kollektiivse intellektiga („Kultuuri fenomen”), milles kultuurimälu ei toimi üksnes salvestaja, vaid ka võimendina. Teine kontsept seostub „tekstide teksti” ja „kultuuride kultuuri” ehk semiosfääriga. Juba ainuüksi semiosfääri mõiste leiutamine ning lahti seletamine (kogumikus artikkel „Semio­sfäärist”) on kindlustanud Lotmanile humanitaaria ajaloos püsiva koha. Kolmas kontsept seostub kultuuris, aga ka laiemalt ühiskonnaelus ja ajaloos aset leidvate protsesside dünaamikaga, evolutsioonilise ja plahvatusliku arengu iseärasustega. Protsessides aeg-ajalt aset leidvate plahvatuslike lahknemis­punktide ning nendega kaasneva ennustatavuse-ennustamatuse problemaatika käsitlemiseks laenas Lotman teoreetilise mudeli vene päritolu Belgia füsikokeemikult, Nobeli laureaadilt Ilya Prigogine’ilt (1917–2003).

Siinkohal ongi sobiv hetk iseloomustada Lotmani suhet vene kultuuriilmaga, mis, nagu Torop osutab, oli Lotmanile tema intellektuaalsete otsingute keskkonnaks. Jah, näited oma väidetele ja järeldustele ammutas Lotman vene kirjandusest ja aadlikultuurist, mille osaliseks substraadiks oli siiski Euroopa valgustus.⁴ Kuid ­Lotmani kultuurisemiootika enda metakeel (mõistevaras mitte küll järje­kindel) toetub Euroopa klassikalisele mõtte­traditsioonile, eeskätt Immanuel Kantist lähtuvale fenomenoloogilisele, subjekti tunnetuse võimalikkust ja piire tunnistavale maailmakäsitlusele ning tema moraali­mõiste sisuks oleva hea tahte ja kohustuse analüüsile.⁵

Kuigi Lotmani järgi „sai inimkultuur alguse suurejoonelisest plahvatusest, võib-olla looduskatastroofist”, mille järel algas plahvatusjärgus saavutatu kinnistamine (lk 313) – siinkohal näeme Prigogine’i bifurkatsiooniteooria rakendust⁶ –, on järgnevalt erinevate kultuuride arengus oma plahvatuslikud eripärad. Need sõltuvad sellest, kas tegu on binaarse ehk dihhotoomse (kaheväärtuselise), piltlikult öeldes „ei või jaa”-kultuurisüsteemi või siis ternaarse ehk kolmeliikmelise, kolmandat võimalust või arenguteed avava kultuuriga.

„Binaarse struktuuriga vene kultuurile on omane täiesti teistsugune enese­hinnang,” väidab Lotman kogumiku eelviimases, aga siiski juba kokkuvõtvas artiklis „Järelduste asemel”, ja jätkab: „Isegi seal, kus empiirilised uuringud sedastavad palju­tegurilist ja järjepidevalt kulgevat protsessi, puutume eneseteadvuse tasandil kokku ideega senise täielikust ning tingimusteta hävitamisest ning uue apokalüptilisest sünnist.” (Lk 344)

Lotmani vene kultuuriilma käsituse elavaks, irooniliseks ning samal ajal kohutavaks kinnituseks saigi Tartus tema sajandat sünniaastapäeva tähistava konverentsi (25.–28. veebruar 2022) eel täiemahuliseks sõjaks vallandunud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis nende ridade kirjutamisel on võtnud apokalüptilised mõõtmed, sh vene kultuuriilma enda saatuse suhtes.

Juri Lotman nägi seda ette, kui ta „Järelduste asemel” lõpetas õhkõrnast lootusest kantud sõnumiga: „Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist „lõhkuda vana maailm kuni selle alus­taladeni, see­järel” aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof.” (Lk 346)

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid. Koost, toim Tiit Hennoste, Toomas Kiho, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Katrin Raid. Tartu: Ilmamaa, 2022. 219 lk.

4. detsembril 2021 Peeter Oleski peiedel välja käidud mõte koondada kõikvõimalikud mälestuskillud Oleskist raamatuks sai umbes aastaga väärikalt teostatud. Raamat toobki mitmekesiselt esile Oleski olemuse ja tähenduse eri inimeste, aga ka laiemalt filoloogilise mõtteilma, kultuuri ja ülepea Eesti riigi jaoks. Ligi 60 autoriga teos kätkeb nii isiklikke episoodi- või detaili­kirjeldusi kui ka ülevaatlikumat laadi ajastu­visandeid (nt ülikooliaeg, taasiseseisvumise algusaastate poliitiline pilt jm). Pärast kaht proloogi, Hando Runneli luuletust „Mis oleks, kui ma oleks Olesk?” ja Mart Laari Postimehes ilmunud järele­hüüet, jagunevad lood kirjutajaskonda loogiliselt rühmitavateks diakroonilises esituses tsükliteks: „Õde”, „Koolivennad”, „Ülikoolikaaslased”, „Õpilased”, „Seltsi­vennad” (EÜS-ist), „Kolleegid”, „Kaas­lased poliitikas”, „Sõbrad” (mõistagi enimate autoritega, kes samal ajal esindavad väga erinevaid elualasid) ja „Sirje”. Epiloogiks on Paul-Eerik Rummo mõnerealine täheldus sellest, kuidas Peeter jäigi talle mõistatuslikuks, „üheks krüptiliseks isikuks” (lk 219).

Mõistatuslikkus pole ent peamine omadus, mis raamatus esile kerkib, samuti nii mõneski loos mainimist leidvad isiku­pärane hääl – „kääksuv-kärinal toonil” rääkimine (lk 32), „markantse tämbriga” prääksumine (lk 89) – ega kulinaarsed oskused. Tänumeeles ja lugupidamises märgitakse enim Oleski fenomenaalset faktimälu ja erudeeritust, põhimõttekindlust, samuti veenmisoskust ja head inimese­tundmist, huvitudes „inimelu ja inimvalu kõigist aspektidest” (lk 186) – ei olnud vähe neid, kellele Olesk oli väärt ja asendamatu nõuandja või delikaatne õpetaja nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Kõikehõlmavaid teadmisi, sealjuures sageli liigagi paljude faktide seostamist eriti hilisemas eas, jagas ta lahkesti ka oma kirjatöödes, mida Keele ja Kirjanduse lugejad tunnevad juba 1969. aastast¹ ja millele on mälestuslugudes siin-seal osutatud. Näiteks: Oleski „fakti- ja mõttetihedad” tekstid „olid nagu tahked kerad või kuubid, mille lahti harutamine polnud kõigile kaugeltki mitte jõukohane. Selleks pidi teadma ainest ja selle tagapõhja või tundma ja teadma Peetri mõttekäike.” (Lk 137–138) Kui ei teadnud ega tundnud, oli sage nentimine, et Olesk „oli avaldanud väga huvitava artikli, millest oli ometi raske aru saada” (lk 102). Või nagu seisab Janika Kronbergi järelehüüdes: Oleski „kirjatöid lehitsedes on [---] labürinti sisenemise tunne”.² Need mõttekäikude labürindid või kuubid – see mõistatuslikkus või krüptilisus, mille adumisele raamat üksjagu lähemale viib – olid aga ennekõike lugeja või kuulaja harimiseks. „Mina kirjutan tühjendavalt, mistap mulle on väga raske midagi lisada,” seisab 11. oktoobril 2021 mulle saadetud kirjas seoses Keelele ja Kirjandusele tehtud kaastööga,³ mis olude sunnil ilmus tublisti kärbituna ja see valmistas autorile loomulikult tuska – „mahavõtmisel on oma piir, sest autorile peab jääma oma nägu nii täiuslikult kui vähegi võimalik”. Mälestuste ja lugude raamat „Meie Peeter” toob just Oleski „oma näo”, tema isikupära kogu selle sümpaatses ebatavalisuses esile toredasti, küllap ikka „nii täiuslikult kui vähegi võimalik”.

B. M.

Kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni soome-ugri hõimuliikumises osalemise mälestuste raamat koosneb seitsmest peatükist. Kõigepealt kirjeldab autor soome-ugri huvi teket ja kujunemist esimeste kohtumiste ning hõimu­kiindumust määranud isikute, sündmuste ja reiside kaudu. Sellele järgneb Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kujunemise ja arengu osa ning peatükid Valtoni tõlketööst ja soome-ugri kirjanike kongressidest. Kuues peatükk on kõige heterogeensem. See kirjeldab kohtumisi suure hulga kirjanikega või siis mõtteid nendest, kellega Valton kohtunud pole või on kokkusaamised jäänud põgusaks. Peatükk pakub ülevaateid igasugustest soome-ugri üritustest ja algatustest, nagu soome-ugri uuringute kongressid ja kirjanike kongressid, ning lihtsalt mõtisklusi erinevatel teemadel, nagu sõprus, mehed ja naised, keel, solidaarsus, vastupanu, venelased. Viimane peatükk on pühendatud Valtoni põhilistele abilistele soome-ugri asjade korraldamisel, mahutades endasse ka raamatu lõppsõnad ning järelmärkused. Raamatu lisad sisaldavad loendeid Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressidest, Valtoni tõlgitud soome-ugri raamatutest (69 nimetust) ning suuremast osast teoses mainitud Valtonile olulistest isikutest.

Üldmulje Valtoni mälestustest kujuneb kui süstemaatilisest kirjutisest, olgugi et esmapilgul näib see päris suvaline rida pähetorganud meenutuste kilde. Toimuvad hüpped siia-sinna, aeg-ajalt oleks nagu midagi juhuslikult vaimusilma ette kerkinud. Ent Valtoni süsteem toimib üksteise järel tekkivate seoste kaudu: kõik on loogiliselt seotud, nii üksikasjades kui ka üldkokkuvõttes. Mingil arusaamatul moel taipasin seda hetkel, kui Valton kirjeldab olukorda, kus suur mansi kirjanik ja nõid Juvan Šestalov ähvardab ta sitikaks moondada (lk 43). Šestalov tundub olevat ka üks nendest Valtoni sõpradest, kes andis soome-ugri asjadele pühendumise algtõuke. Lisaks Šestalovile paistab nii emotsionaalse kui ka intellektuaalse soome-ugri tunnetuse pisikuga nakatamisel oluline olnud komi teadlase ja kirjaniku Albert Vanejevi vitaalne kuju. Just Šestalovilt ja Vanejevilt saab Valton impulsi ajal, kui tema suurtest soome-ugri algatustest (kirjanike ühendusest, kongressidest ega tõlke­programmist) pole veel midagi kuulda.

Raamatu mõistmiseks leidub ka otsene võti. Valton kirjutab, et igasse kirjandusteosesse on kätketud muusika: „Muidugi on ka proosateoses oma rütm ja muusika” (lk 169). See meelelise terviklikkuse põhimõte kehtib ka käesoleva meenutuste raamatu kohta. Teemad langevad lainetena mühinal lugeja peale, sarnased asjad korduvad üha võimsamalt. Näiteks tõlkimisele pühendatud peatükist ilmneb, et pärast esimest tõlkeraamatut (lk 96–104) toimub soome-ugri raamatute eesti keelde ümberpanemise hoogustumine (lk 104–107), järgnemine (lk 112–115) ja jätkumine (lk 115–123) kuni eeposte tõlkimiseni (lk 123–129) välja. Tõlkimise meenutamine tundub olevat raamatu kõige kirglikum osa.

Tunnete kõrval vormib Valtoni mälestusi ka intellektuaalne kogemus. ­Valton peab hea sõnaga meeles inimesi, kes püüavad soome-ugri maailma mõista teaduslikkuse tunnustega tunnetuslike tegevuste kaudu. Tal on palju teadlastest teekaaslasi: põhiliselt on need keele- ja kirjandusteadlased, kes on ühel või teisel moel seisnud soome-ugri maailma mõtestamise esi­rinnas ning on ka oma praktilise tegevusega silma paistnud teadusest eemal seisjatelegi. Nende hulka kuuluvad keele­teadlane Albert Razin, kes oli 1990-ndatel udmurdi rahvuskongressi algatajaid, kuid 2019. aastal end udmurdi keele olukorra halvenemise pärast kohaliku parlamendi ees põlema pani, aga ka luuletaja ja kirjandusteadlane Viktor Šibanov, keele- ja rahvaluuleteadlane Nikolai Kuznetsov, keeleteadlane Gábor Bereczki, kirjandusteadlane Péter Domokos, keele- ja kirjandusteadlane János Pusztay, etnoloog ja kirjandusteadlane Eva Toulouze. Valton on usinalt külastanud erinevaid teadusfoorumeid ning seal ka ettekandeid pidanud. Ta on olnud nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli õppejõud, Tartus lausa vabade kunstide professor.

See kõik ei sega autoril jäämast irooniliseks tarkuse formaliseeritud tagaajamise ja laialilaotamise suhtes. Näiteks kasutab Valton väljendit „niinimetatud teadus” (lk 44–45) ja kui tema loomingu analüüsimisel natuke eksitakse, teatab Valton: „Peen värk see kirjandusteadus” (lk 52). Ta meenutab ka iseloomulikke juhtumeid soome-ugri kirjanike kongressidelt, kus kohalikud õppejõud palusid tal programmi lülitada oma doktorante lihtsalt seetõttu, et neil oli vaja kirja saada rahvusvahelisel konverentsil osalemise „linnuke”. Valton nõustus, sest „teaduse hiilgavate tippude poole pürgijaid tuli toetada”, ent ta ei suvatsenud nende ettekannete ajal kõrvu kikki ajada (lk 95, 160). Nii et teadusega on Valtonil vastuoluline suhe.

Suurtest, üldistest teemadest näib Valtonil enim südamel olevat soome-ugri rahvaste allakäigu probleem, sealhulgas eestlastega seoses (lk 42–44). Ta muretseb põliskeelte eiramise ja „vene teerulli” alla surumise pärast (lk 37–40, 43, 176, 235), aga ka mittevene kirjanike tagakiusamise (lk 65, 176) ning Siberis naftarahaga „näiliselt kinni makstud väljasuremise” (lk 171) pärast. Ometi ei jäta Valton vastuhaku katseid ka ilmses lootusetuses (lk 172–173, 213, 272), nõudes enda eest seismist vähemalt unistusteski (lk 231). Emakeeles kirjutamist õhutab ta kui vastupanu vormi (lk 269). Samas tunnistab Valton, et soome-ugri vähemuste esindajatele Venemaal on raske nõu anda (lk 270–271): meie mätta otsast vaadates tundub sealse olukorra parandamise võimalus utoopiana. Valtoni põhiline seisukoht on, et „kirjanik esindab rahvast, kelle keeles ta kirjutab” (lk 236). Samas tunnistab ta, et oma keeles kirjutamine pole alati põhjendatud, kuna võimalikke lugejaid on vähe (nagu mansi keeles) või pole neid praktiliselt üldse (nagu metsa­neenetsite puhul). Omakeelne kirjandus tasakaalustab emakeelse hariduse puudumist (lk 250). Lõpuks teatab Valton, et ta ikkagi usub lootusesse (lk 301).

Valtoni usk soomeugrilaste lootusesse pole passiivne, selle nimel võitleb ta väsimatult. Valtoni soovunelm on soome-ugri ja laiemalt üldse kõigi Venemaa rahvaste vabanemine (lk 54). 1980-ndate lõpus valdas teda „lapsikuvõitu idealism ning ehk rumaluski” seoses tema nõudmistega soome-ugri rahvaste autonoomia suurendamiseks, emakeelse õppe laiendamiseks ja omakeelse kirjanduse toetamiseks Venemaal (lk 66). Valton kuulutas oma unistused tollal avalikult välja ulja tegevusprogrammina, mis lõi Venemaa soome-ugri regioonides laineid. Et see kõik ei olnud mõttetu, ilmneb tõsiasjast, et tollal kõige absurdsemana tundunud nõue – autonoomia taseme tõstmine – sai mõne aasta pärast täidetud. Praegu tagasi vaadates tundub see juba loomulik. Nõukogude Liidu lagunedes said tollastest teise taseme autonoomsetest administratiivsetest üksustest (autonoomsetest nõukogude sotsialistlikest vabariikidest, ANSV) kõrgeima autonoomiaga piirkonnad Venemaa Föderatsiooni koosseisus (nagu Udmurdi, Komi ja Mari Vabariik), mis polnud tollal mingi iseenesest mõistetav nõudmine. Samas on läinud halvemini soome-ugri keelte kasutusala laiendamise lootusega eeskätt hariduse, ent ka kirjanduse vallas, kuigi tollal paistis see realistlikumana. Tundus, et omakeelse hariduse andmine gümnaasiumiastme lõpuni ja kirjandusteoste väljaandmise pidev kasv on saavutatavad eesmärgid. Tegelikkuses on aga soome-ugri keeled koolisüsteemist peaaegu välja tõrjutud ning omakeelse kirjanduse väljaandmine väheneb.

Kuigi Valtoni soome-ugri unistused ja hoiakud on kõigutamatud ning muul moel arvajad võivad kergesti sattuda kriitika alla, on Valton ka ülimalt empaatiline. Vähegi normaalsete inimeste kohta ta midagi päriselt halba ei ütle. Erandiks on nõukogude ametnikud ja julgeoleku nuhid, kes pälvivad autorilt põlgust, aga nende peale pole vaja eriti sõnu ega energiat raisata. Valton on pidevalt rahva seas ja sündmuste keerises. Seda ootamatum on raamatust kooruv mulje, et oma pürgimustes on ta üksiklane.

See soome-ugri üksinduse küsimus leiab raamatus korduvalt mainimist. Valton kinnitab küll pidevalt, et tal on soome-ugri tegevustes võimaldanud mingi­sugustegi tulemusteni jõuda lugematu – kuid ikkagi kokku loetud – hulk abilisi: põhiliselt mitte-eestlastest ­soomeugrilasi, kirjanikke, kirjandusteadlasi, etnolooge, üliõpilasi. Samas kumab siit ja sealt läbi, et koostöö ja ühistegevuse arendamist soome-ugri kirjanduse liinis on tihti peetud Valtoni isiklikuks asjaks, mis teistesse ei puutu või milles keegi ei peaks eriti hoogsalt kaasa lööma, kõige vähem veel kirjanike liit. Soome-ugri kirjanike rahvusvaheline koostöö ja tõlkimise arendamine on Eesti perspektiivist tõesti olnud suuresti Valtoni õlul. Oma peamiste abilistena rõhutab ta korduvalt udmurdi luuletaja ja tõlkija Muš Nadii ning Eva Toulouze’i rolli. Valton on end siiski kõigist pikalt ette rebinud ja väärib soome-ugri kirjanduse alal olümpia kuldmedalit (millest ta ka unistab, vt lk 136). Kui Valton ei teeks, oleks paljugi tegemata ja kui ta seda raamatut ei oleks kirjutanud, jääks meil paljugi teadmata. See on korraga tore ja kurb.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et autorile muidu nii loomuomane tagasihoidlikkus, mida ta ka selles raamatus palju kordi rõhutab, on Valtonit seekord alt vedanud. Varjaku ta seda ükskõik kui hoolega, ikkagi tuleb välja, et ta on korda saatnud midagi erakordset. Tema võime kõigest hoolimata edasi rühkida on imeteldav ja kergelt suvaline viis, kuidas ta on soome-ugri asju ajanud, on kurioossel moel viinud süstemaatiliste tulemusteni. Nii ongi Valtonist kujunenud üks meie soome-ugri suurkujusid. Ütlen ausalt, et kogu see saavutuste raskesti hoomatav hulk teeb kadedaks. Soome-ugri rahvaste kultuurielule kaasaelajate jaoks on need mälestused aga hindamatu aare.

Nii nagu kristluse substantsiks on ilmutuslik kolmainsus Isa, Poeg ja Püha Vaim, nõnda on Eesti XX sajandi ühe kuulsama humanitaarteadlase ja õpetlase Juri Lotmani (1922–1993) mõtteloomingu eestikeelse kompendiumi struktuurseks aluseks kolmainsus: Teadmine, Mälu ja Südametunnistus. Koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop, mõlemad Juri Lotmani mantlipärijad, on Lotmani varem ilmunud (erandiks „Surm kui süžee probleem”) artiklitest-esseedest esinduslikku ja tunnuslikku valikut tehes lähtunud Lotmani 1990. aastal gümnasistidele peetud loengus väljendatud mõttest: „Mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis, ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.” (Lk 369)

Vaikimisi leiavad siin kinnitamist, kõrvuti avalikult manifesteeritud kohustusega õppida kunstiloomet kui Mälu ja Südame­tunnistuse raamatut, elukestva õppe kohustus ning õppimise ja kasvatuse lahutamatu seos. Ei ole vähimatki kasu teadmistest, kui need jäävad mällu salvestamata, kaotades oma heuristilise toime. Neid kahte omakorda „valvab” kõlbeliste hinnangute kompleks (hea–halb, väärikas–vääritu, sobiv–sobimatu, süü- ja häbitunne, mõistmis- ja empaatiavõime jts), kusjuures see südametunnistusena võetav mõõtkava nõuab nii individuaalset kui ka kollektiivset enesepeegeldust, koguni süvaanalüüsi, ning on tingitud või mõjutatud kultuurist (resp. tavadest ja traditsioonist).

Lotmani kolmainsus on võetud aluseks ka raamatu ülesehitusel. Teose osad kordavad kolmainsuse tahke ja lugemisel avaneb nende tinglik eraldatus. Tuumakas järel­sõnas (lk 361–377) esitab Peeter Torop oma õpetaja ja hilisema kolleegi biograafilise ning loomingulise kujunemis­loo, keskendudes raamatu osade iseloomustamisele, küsimustele Lotmani kultuurisemiootika kuulumisest eesti mõtte­lukku ning Lotmani kreedona võetava eetose olemusest. Eetost tuleb siin­kohal mõista juba antiigis kujunenud algupärases tähenduses.¹ Toropki jälgib Lotmani eetost – võrreldav kristluse substantsiga kolm­ainsuses – selle kujunemisloos ning avaldumises õpetlasena.

Torop kirjutab: „Eesti oli [43 aastat] Lotmani eluilm, kuid tema intellektuaalsete otsingute kultuuriilmaks jäi siiski vene kultuur. Eesti mõttelooga seob teda eriline eetos. Selles ühilduvad ka eestlasi õpetava õppejõu eetos ning oma eelkäijaid ja kolleege austava ja uute teadmiste loomisel tsensuurseid kitsendusi eirava teadlase eetos. [---] Silmapaistva teadlase ning sõltumatu intellektuaalina sai temast paljudele eeskuju ning eesti humanitaariale uute impulsside andja.” (Lk 361)

Eraldaksingi tinglikult Toropi Lotmani-iseloomustusest lähemaks vaatluseks vene kultuuri kui Lotmani kultuuri­ilma ja Lotmani kui uute impulsside andja. Alustan viimasest. Kuulun ka ise nende eesti humanitaaride hulka, kes ahmis endasse 1960. aastate lõpust alates, ülikooli­õpinguid alustades, ning kaks järgnevat kümnendit semiootika kogumikke „Töid märgisüsteemide alalt”.²

Lotmani fenomen, mida tunnuslikult ilmestab käesolev kogumik, seisneb inspiratsioonilikkuses. Teadlasena on ta romantik, ühtaegu valgustaja ning avastaja. Seda on tõdenud paljud Lotmani kaasaegsed, aga ka tema mõtteloomingu hilisemad lugejad-kasutajad. Seejuures tuleb rõhutada, et inspiratsioon pole n-ö õhust võetud äkiline, ilmutuslik sähvatus, vaid mõtlemise loogikale allutatud heuristilise tõdemuseni jõudmine. Lotmani käsitlused, k.a käesolev teos, nõuavad huvi ja küsimustega laetud sisenemist, lastes end seejärel kanda kõneleja mõttelennust, näidetest ning sageli moraalsete žestidega ümbritsetud järeldustest.

Just nimelt, Lotmani artiklid on esmajoones auditooriumi kõnetused, millest hiljem on arendatud-kujundatud tervik­käsitlus. Tõsi, on olemas ka monograafiate Lotman: „Aleksandr Sergejevitš Puškin. Kirjaniku biograafia” (1981, e k 1986, tlk Piret Lotman), „Kunstilise teksti struktuur” (1970, e k 2006, tlk Pärt Lias), „Filmi­semiootika” (1973, e k 2004, tlk Elen Lotman). Kuid siiski domineerib loengute ja vestluste fragmentide Lotman. Meenutagem, et Lotmani raamatukujuline teadlase debüüt leidiski aset 1964. aastal „Loengutena strukturaalsest poeetikast” („Лекции по структуральной поэтике”). Meenutatagu sedagi, et siin arvustatava teose pealkiri ja kompositsioon pärinevad loengust. Autobiograafilistes „Mitte-memuaarides”, mis moodustavad sissejuhatava osa Juri Lotmani poja Mihhail Lotmani koostatud koguteoses „Jalutuskäigud Lotmaniga” (2010), tunnistab õpetlane, et loengu käigus oli ta „võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued”, talle varem tundmatud ning oma heuristilisuses lausa tiivustavad kontseptsioonid.³

Võtaks mitu lehekülge, loetlemaks inspireerivaid ja heuristilisi mõisteid, määratlusi ja arutluskäike, mida käesolev kogumik pakub isegi sellisel kokkusurutud, Lotmani loomingu sünopsisena mõjuval kujul. Kolmest tähtsamast kontseptist esimene on seotud kultuuri kui kollektiivse intellektiga („Kultuuri fenomen”), milles kultuurimälu ei toimi üksnes salvestaja, vaid ka võimendina. Teine kontsept seostub „tekstide teksti” ja „kultuuride kultuuri” ehk semiosfääriga. Juba ainuüksi semiosfääri mõiste leiutamine ning lahti seletamine (kogumikus artikkel „Semio­sfäärist”) on kindlustanud Lotmanile humanitaaria ajaloos püsiva koha. Kolmas kontsept seostub kultuuris, aga ka laiemalt ühiskonnaelus ja ajaloos aset leidvate protsesside dünaamikaga, evolutsioonilise ja plahvatusliku arengu iseärasustega. Protsessides aeg-ajalt aset leidvate plahvatuslike lahknemis­punktide ning nendega kaasneva ennustatavuse-ennustamatuse problemaatika käsitlemiseks laenas Lotman teoreetilise mudeli vene päritolu Belgia füsikokeemikult, Nobeli laureaadilt Ilya Prigogine’ilt (1917–2003).

Siinkohal ongi sobiv hetk iseloomustada Lotmani suhet vene kultuuriilmaga, mis, nagu Torop osutab, oli Lotmanile tema intellektuaalsete otsingute keskkonnaks. Jah, näited oma väidetele ja järeldustele ammutas Lotman vene kirjandusest ja aadlikultuurist, mille osaliseks substraadiks oli siiski Euroopa valgustus.⁴ Kuid ­Lotmani kultuurisemiootika enda metakeel (mõistevaras mitte küll järje­kindel) toetub Euroopa klassikalisele mõtte­traditsioonile, eeskätt Immanuel Kantist lähtuvale fenomenoloogilisele, subjekti tunnetuse võimalikkust ja piire tunnistavale maailmakäsitlusele ning tema moraali­mõiste sisuks oleva hea tahte ja kohustuse analüüsile.⁵

Kuigi Lotmani järgi „sai inimkultuur alguse suurejoonelisest plahvatusest, võib-olla looduskatastroofist”, mille järel algas plahvatusjärgus saavutatu kinnistamine (lk 313) – siinkohal näeme Prigogine’i bifurkatsiooniteooria rakendust⁶ –, on järgnevalt erinevate kultuuride arengus oma plahvatuslikud eripärad. Need sõltuvad sellest, kas tegu on binaarse ehk dihhotoomse (kaheväärtuselise), piltlikult öeldes „ei või jaa”-kultuurisüsteemi või siis ternaarse ehk kolmeliikmelise, kolmandat võimalust või arenguteed avava kultuuriga.

„Binaarse struktuuriga vene kultuurile on omane täiesti teistsugune enese­hinnang,” väidab Lotman kogumiku eelviimases, aga siiski juba kokkuvõtvas artiklis „Järelduste asemel”, ja jätkab: „Isegi seal, kus empiirilised uuringud sedastavad palju­tegurilist ja järjepidevalt kulgevat protsessi, puutume eneseteadvuse tasandil kokku ideega senise täielikust ning tingimusteta hävitamisest ning uue apokalüptilisest sünnist.” (Lk 344)

Lotmani vene kultuuriilma käsituse elavaks, irooniliseks ning samal ajal kohutavaks kinnituseks saigi Tartus tema sajandat sünniaastapäeva tähistava konverentsi (25.–28. veebruar 2022) eel täiemahuliseks sõjaks vallandunud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis nende ridade kirjutamisel on võtnud apokalüptilised mõõtmed, sh vene kultuuriilma enda saatuse suhtes.

Juri Lotman nägi seda ette, kui ta „Järelduste asemel” lõpetas õhkõrnast lootusest kantud sõnumiga: „Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist „lõhkuda vana maailm kuni selle alus­taladeni, see­järel” aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof.” (Lk 346)

 

Mitut laadi tegelemine praktilise keelega nüüdisaja teaduse toel – nii on Krista Kerge ise oma tegevuse artiklite kogumikus kokku võtnud. Emakeele Seltsi toimetistena ilmunud viimase 20 aasta kirjutised näitavad autori mitmekülgsust filoloogina ja missioonitundelist ajaga sammu käimist. Ajahõlme on suuremgi, kui kogumiku alapealkiri lubab. Mahukad kirjanduse loetelud ja tegevusviited suunavad kirjutaja jälgi nägema 1990. aastast, kirjutiste poolest viljaka perioodi alguseks näib siiski olevat 1998. aasta, Tallinna Ülikooliga seotud aeg.

Vikipeedia loendab Krista Kerge peamiste uurimisvaldkondadena järgmised: sõnamoodustus, teksti-, diskursuse- ja žanrianalüüs, keele variatiivsus, rakenduslingvistika (emakeele ja teise keele õpetamine ning testimine), õigus- ja halduskeel, keelenormid ja kõnekäitumine. Kõik kogumiku kaheksas peatükis ilmunugi annab loendis esitatud nimetuste alla mahutada. Tundsin puudust registrist, mis aitaks raamatut ning üksikuid artikleid uuesti lugedes ja kaasa mõeldes hõlpsamalt valikuid teha, seda enam, et teemakäsitlused on vastastikku rikastavalt põimunud.

Krista Kerge nimi seostus minu jaoks algselt keelekorralduse, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja keelekasutuse tarkuste jagamisega. Usun, et 1980. aastail oli see nii ka õpetajaskonna jaoks. Kogumikus kajastub seegi valdkond, nagu ka tegevus õiguskeele alal, mis on mind otseselt puudutanud.

Igat peatükki sisse juhatades annab autor aimu käsitletava temaatika tähendusrikkusest ta elus. Peatükkide „Keele­korraldus” ja „Keelekasutuse pisiasju” eessõnad räägivad mulle Krista Kergest kui õppijast, kes austab ja hoiab keelt, seal­juures säilenõtkelt. Ta on õppija, kes teadvustab õppejõudude ning kolleegide/õpetajate rolli oma kujunemisloos kõigis kogumiku artikleis, sh intervjuudes. Kaastegijaid on tal eri komisjonide töös osaledes rohkesti.

„Kui väike rahvas ei oleks võimete­kohaselt haritud, siis ei oleks meil ka haritud keelt, kuid haridus sõltub nii kodukoolist, võimalusest ülikooli pääseda kui ka oskusest võõrkeeles loetut eesti keeles sõnadesse panna” (lk 11). Selle tõdemuse leiame esimesest peatükist „Keele omandamine, õppimine ja õpetamine” (2011. ja 2012. aasta artiklid). Keelekasutaja harimise motiivid eriti üldhariduskooli silmas pidades tulevad esile teisteski peatükkides, omandatakse ju kirjaoskus koolis. Olengi oma arvamuse fookusse võtnud keele õppimise ja omandamisega seotud seisukohad,¹ millele on õppekavade ja õppevara koostajad minu arvates ebapiisa­valt tähelepanu pööranud. Krista Kerge on kogumikus kasutanud terminit õpivara, ühinedes selle kasutusele võtjate sooviga rõhutada õppe õppijakesksust. Mõeldes aga õppekirjandusele kui õpetuse vahendajale ning õpetaja ja õpilase vastastikuse rikastamise printsiibile, jään ise termini õppevara juurde.

Koolis tegeldakse nii emakeelsete kui ka muus keeles tekstidega kõigis aine- ning muidugi ka kasvatusvaldkondades. Need on õppevara tekstid, õpetaja ja õpilaste loodud tekstid, keeleruumist valitud tekstid. Kogumikust loeme: „Ühiskonna avalikkus, haridus- ja töösfääris toime­tulek seab emakeele ja teiste keelte omandamisele ühesugused eesmärgid” (lk 23). Tõdemus, et iga aine õpetaja on eesti keele õpetaja, et keeleõppe eesmärgid on kogu kooli vastutusalas ega erine emakeele ja võõra enamuskeele omandamise-õppimise puhul, kordub mitmeski artiklis. Paraku pole see õppesse ega õpetaja­koolitusse peagu jõudnud. Loomulik oleks ju, et mitmeid riikliku õppekava eesti keele ja kirjanduse valdkonna (põhikooli) ainekavas toodud ootusi² saaks lugeda teistegi valdkondade kavadest. Või lahendaks küsimuse suhtlus­pädevuse kirjelduse muutmine õppekavas?

Kunagisest eesti keele ja kirjanduse programmist on saanud eesti keele ja kirjanduse ainekava, milles on muutusi õpilastelt oodatava või nõutava kirjelduses. Kuivõrd on aga suudetud ajaga kaasas käia? Krista Kerge on 2011. aastal kirjutanud: „Keel on ühiskonna peegel, ta muutub nagu ühiskond, teiseneb, mängib, elavneb koos ühiste tegemistega, jäädes ometi igaühele omaks. Mida enam kogukondi peegeldab meist igaühe keel, mida enam mõtteviise me enda omaga haagime, seda enam hakkab võõraste maailmade kakofoonias kõlama põnevate meloodiate polüfoonia.” (Lk 20) Tasemetööde ja riigi­eksamite maailm tõrjub kakofooniat. Kui palju on neid õpetajaid, kes oma õpilastega kakofoonia tõrjumise asemel sellest põnevaid meloodiaid loovad ning õpilasi polüfooniateni aitavad? Iga-aastase Keeleteo nominentide hulgas niisuguste õpetajate õpilasi siiski on.

Meie keele hüppeseisund, kirjakeele järsk ja traditsiooni suhteliselt katkestav muutus on koolis nähtav. Muinasjuttude sõnavara ning eelmise sajandi olukohased sõnad vajavad seletamist. Kogeme iga päev, et sama emakeel on põlvkonniti erinev. Kuidas säilitada kirjakeele traditsiooni ja hoida tekstid võimalikult kaua mõistetavana iga järgmise põlvkonna eestlaste jaoks? Missuguseid tekste peab õppevara sisaldama?

Tekstide, sh õpikutekstide teemat esindavad artiklid peatükis „Žanriuurimus”, üks kirjutatud kahasse Hille Pajupuuga, teine Helin Puksandiga. Esimesest noppisin viite vajadusele treenida tekstiliigi­tunnetust, mis on otseselt seotud kõigi õpetajate rolliga keeleõpetajana. Selles suunas kaasa ja edasi mõtlema on mind pannud peatükk „Üldmõistete väljendamine” Krista Kerge raamatus „Iseseisev keele­kasutaja” (2008). Avaramat mõtestust on aidanud leida Helin Puksandi ja Merilin Aruvee kirjutised.³

Õpikutekstide keerukuse hindamise loos (2011. aastani) on tutvustatud erinevaid uurimusi ja kasutatud metoodika­suundi nii Eestis kui ka mujal. Kaasautoritega väidetakse, et teksti jälgitavuse ja mõistmise eelduste uurimise tulemused on „asjatundliku õpikukirjutaja tööriist ning peaksid tekstiuurijate kõrval huvitama nii autoreid kui ka kirjastajaid” (lk 152). Usun, et huvituvad ka õpetajad, kes toovad tundidesse autentseid tekste ning loovad ise õppetekste.

Kirjutises konstateeritakse, et arusaadavust mõjutavad ka õpikute üldine ilme, kujundus, info jagamine mitut liiki tekstide vahel jmt. Samas loob kasutatava õppevara vahendamine internetis uusi võimalusi ning uusi probleeme nii tekstide esitajaile kui ka õpetajaile ja õppijaile. Väga palju õpiku tõhususest sõltub autori ja toimetaja intuitsioonist, sest „õpieduks vajalik pingutus ja taipamisest tekkiv rõõm on mingites eakohastes piirides individuaalne” (lk 158). Väide, et oluline on õige proportsioon lugemiseks vajatava pingutuse ja sellest tekkiva taipamise vahel, seostub minu jaoks õpetaja tegevuse printsiipidest ühega, mille on sõnastanud Heino Liimets: õpilase eduväljavaadete ja ebaeduohu ühtsus.⁴

Krista Kerge ja Helin Puksandi uurimisseisundi kirjeldus on hea lähe teema edasistele uurijatele: peagu 100 kasutatud allikat, milles on domineerivalt esindatud Eesti autorite käsitluste kõrval ka inglis­keelseid ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksa allikaid.

Varaseim kogumikku valitud kirjutis on „Kirjakeel ja igapäevakeel”, millest õhkub siiani seda indu ja vastutust, mida Krista Kerge seminari ettekandeks valmistudes ja hiljem artiklit kirjutades olevat tundnud. Loovides mahukas käsitluste hulgas, mis peegeldasid autoriteetide erinevat lugemust ja vabadust terminite kasutuses, on ta suutnud oma arusaamad loogilise süsteemina kokku võtta. Üksiksammude eksaktne esitlemine iseloomustab kõiki kogumiku kirjutisi.

Lõpupeatükk intervjuudest kinnitab Krista Kerge suutlikkust seista emakeele, eestikeelse õppe ja toimiva keele eest, tema tööst selle kestlikkuse nimel.

Muidugi ei saa ma jätta esile toomata vahvaid sõnu ja väljendeid, millest mõnda jään ehk kasutamagi: Lapsed korilevad tont teab mis teemal ja jumal teab kelle keeles; eesti kirjakeele mõtteruum; funktsioonikeskse nüüdisnägemuse pioneer Tiit Hennoste: olukohane/olukohasus, keelendi olukohasus, olukohastama; sisuhõlme, teksti­hõlme, sõnavara hõlme; keele tüvevara; vahendiliig, -põud või korrapäraeire; unarkeel.

Kogumiku ülesehituslik lahendus muudab Krista Kerge lugejale inimlikult lähedaseks. Peatükkide sissejuhatused ja kolm intervjuud (Keelele ja Kirjandusele, Õpetajate Lehele ning Maalehele) esitavad minevikuvaateid ja tulevikuootusi, tutvustavad Keele ja Kirjanduse Instituudi rolli Krista Kerge tööelus ning tähtsustavad uudishimu, õppimist, vaba vaimset õhustikku ja kaasategijaid.

Lugejana noppisin kogumikust mõtteid, mis õpetajaid, ent ka keelekasutajaid igapäevas mõjutada võiksid. Jäägu lõpetusena kõlama neist neli.

„Asjalikku emakeelekasutust ei õpita ju emakeeletunnis, vaid igas tunnis. Kogu kohustusliku koolihariduse eesmärk on kirjaoskajate inimeste kasvatamine ja pedagoogika räägibki mitme aine kirjaoskusest (näiteks ajalookirjaoskus jm kui aineteadmiste baas koos oskusega ajaloo teemadel kaasa rääkida). Aineteadmiste eakohase pakkumise kõrval harjutavad õpikud üha täiskasvanulikuma keelekasutusega ja panevad ühiskirjakeelele aluse – just koolihariduse keel ja sinna jõudev osa terminivarast on ühiskeele oluline komponent.” (Lk 92–93)

„Eesti keele kese, ühiskeel ja sellele toetuv kirjakeel hajub – aga emakeel omandatakse ju keskkonnast. Infopaljusus kui ajastu teine mina võimendab seda protsessi paratamatult ja väga kiiresti, määravaks on muutumas keelehoiakud.” (Lk 86)

„Mida me emakeeles ei taju ega oska sobivas vormis väljendada, seda ei saa ka võõrkeeles omandada” (lk 94).

„Mida inimene on loonud, selle eest ta ka vastutagu” (lk 45).

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.

 

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub