Oma juubeliks rõõmustas Tiit Hennoste eesti kirjasõna huvilisi värske teosega, ajakirja Looming 100-aastaseks saamisele pühendatud Festschrift’iga. Seda kaunist ja rohkete piltidega raamatut võib lugeda mitmel viisil: esmalt juubelikohase tagasivaatena ühe väljaande väärikale ajaloole, mis algab lausa vanatestamentlikus stiilis: „Kirjandus on eesti kultuuri ja rahvuse üks põhitalasid” (lk 13). Teisalt on raamatus äratuntav Hennoste teoreetilistes käsitlustes välja arendatud kirjandusprotsessi analüüsi mudeli rakendamine.¹ Niisiis saab raamatut lugeda ka kirjandusloolise juhtumiuuringuna. Autor näibki sellist akadeemilist lugemisviisi eeldavat, kui ta oma väiteid lahti ei seleta, viidates oma varasematele põhjalikumatele käsitlustele. On aga ka kolmas võimalus: lugeda Loomingu ajaloo esitust pedagoogilise tekstina, mis pakub nii meetodit kui ka näidismaterjali Eesti kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamiseks-õppimiseks. Autor annab lõimimise võtme kohe alguses: „See raamat ongi „Loomingu” kirjanduslugu, milles põimuvad ajakirja lugu, selles ilmunud tekstide tähtsus ja tähendus ning eesti ja maailma kirjanduse suundumused, taustal pidevalt kumamas maailma sündmuste kaja. Lugu ise käib „Loomingu” kümnendite kaupa [---]. Need on hoopis huvitavamad piirid kui traditsioonilised ühest nullini või nullist üheksani. Kuigi kümnendipiiridega nurgeti, klapivad nad hästi kokku nii Eesti kui ka Eestit mõjutanud maailma ajaloo sõlmhetkedega.” (Lk 14–15)

Loomingu rolli kirjandusloos avab Hennoste kolmes mõõtmes. Esiteks, olla oma avaldamisvalikute ja arvustuspraktika kaudu kirjanduse kvaliteedi ja kirjandusliku kaanoni kujundaja (Hennoste osutab iga kümnendi puhul eraldi, millised sel ajal Loomingus esindatud autorid ja teosed tema arvates kaanonisse sobivad). Teiseks, olla institutsioon, mis vahendab vaimu ja võimu, ühendab kirjandust ja lugevat publikut ning mõjutab teoste avalikku retseptsiooni (Loomingu eripära näeb Hennoste just kirjanikele avaliku sõna foorumiks olemises ka väljaspool nende teoseid). Ja kolmandaks: kirjandusajakiri kui kirjandusliku kogukonna ühendaja, eri masti kirjanike ja kriitikute suhtlus­paik, samuti autorite elatusvahendite allikas. Nendest rollidest lähtuv Loomingu kui rühmituste­ülese kultuuri­ajakirja eesmärk kajastub ka väljaande struktuuris, mis on püsinud põhimõtteliselt muutumatuna: pool ilukirjandust, pool kriitikat, kirjandus­elu ülevaateid ja kirjanike mõtteavaldusi. Raamatust selgub, et Loomingu roll kirjanduselu „peavoolu” määrajana ja eri rühmituste avaldamisvõimaluste tasakaalu hoidjana kujunes välja juba ajakirja esimesel kümnendil. Kultuuriajakirja(de) läbi aegade püsinud olulist kohta Eesti ühiskonnas ­iseloomustab Hennoste väide, et Loomingu ja Eesti Kultuurkapitali asutamisega algab „eesti kirjanduse institutsionaliseeritud ja suuresti riigi poolt makstud elu” (lk 23).

Hennoste kirjandusloo käsitlustes on alati fookuses olnud eri vaadete põrkumine kirjandusväljal. Väga huvitav on jälgida ja võrrelda toonaste ja praeguste ­vastasseisude mustreid ka Loomingu ümber. Looming pidi algusajal olema ­parlament ja kompromiss eri vaadete vahel, olles avatud mitmesuguste tõeks­pidamistega, eri vanuses ja erineva kirjaniku­staatusega autoritele. Seetõttu saatis Loomingut pidev kahe tule vahel olek: ühelt poolt ähvardas kärbetega riigivõim, kelle meelest Looming oli liiga elitaarne, teiselt poolt ründasid radikaalidest kirjanikud, kes igatsesid kirjanike rühma-ajakirju tuglasliku parlamendi asemel (lk 25). Kirjanike maa­ilmavaatelisi vastandumisi Eesti Vabariigi alguskümnenditel on Hennoste põhjalikult käsitlenud paljudes artiklites ja raamatutes, ka Loomingu lugu jutustades toob ta välja samalaadsed eraldusjooned ja lahknemiskohad: „Vastamisi lähevad Eesti ja Euroopa, maa ja linn, rahvuslik ja internatsionaalne, rahvuslus ja sotsialism” (lk 36). Uutel murranguaastatel, 1990-ndate Loomingus näeb Hennoste kordumas sama mustrit, vastandades Loomingut kui konservatiivsemat (ja rahvuslikku) ajakirja Vikerkaarele kui radikaalsema ja avangardsema noorsoo välja­andele (lk 180).

Asutamiskümnendit 1923–1932 käsitleva peatüki esimene osa on saanud pealkirjaks „Hullunud kuldsed kahekümnendad”. Loomingu sünnikümnendi globaalset tausta iseloomustades viitab Hennoste maailmasõjajärgsele kadunud põlvkonna meeleheitlikule joovastusele ning „kahe radikaalse servaideoloogia” tugevnemisele Euroopas, mida märgistavad Mussolini, Franco, Hitleri, Stalini nimed. Tähistamaks kümnendi lootusrikast algust laob ta ritta lehekülje jagu modernismi suuri nimesid. Samas näeb Hennoste, et Euroopas hakkab kümnendi lõpuks võimust võtma „uusasjalikkus (Neue Sachlichkeit), uusrealism, uusklassitsism, mis reageerivad sõja hävitusele ja sõjaeelse avangardi radikalismile tagasipöördumisega korra juurde” (lk 22). Ka eesti kirjanduses näeb Hennoste 1920-ndate lõpul analoogseid tendentse, rõhutades tagasipöördumist korra poole ning minemist „omale teele” (lk 24).

Järgnevatest kümnenditest antakse pilt kui saatus­raskest dramaatiliste tormide ajast: „Vaikimise aegu” 1933–1941 (ise­seisvusaja lõpp, esimene sovetiseerimise aasta, sõja tõttu väljaande peatumine); „Stalin on meiega…” 1944–1952 (jäine stalinism) ja „Taastamine” 1953–1962 (Stalini surmale järgnenud sula). Nende kümnendite põhiteemaks saab kirjanduse ellu­jäämisvõime (moodsat sõna kasutades säile­nõtkus) katastroofi aegadel. Nende kolme aastakümne käsitluses ongi kesksel kohal Loomingu kui väljaande ja kirjandusliku loomingu suhe autoritaarse võimuga, nii toimetuse kui ka autorite võimekus käia oma teed kui tahes ränkades oludes. Kuna iseseisvusaja lõpuaastad ja esimesed soveti­aastad kuuluvad Hennoste liigenduse järgi samasse kümnendisse, ei jää lugejale märkamatuks kahe poliitiliselt erineva autoritaarse lähenemise samasugune püüd allutada kirjanduselu ideoloogilistele nõuetele. Kolmekümnendate lõpu vaatlusel ei varja Hennoste oma järsult taunivat suhtumist püüetesse muuta Looming kui kirjandusajakiri riiklikku ülesannet täitvaks meelsuse kujundajaks, isegi kui see sünniks õilsatel rahvuslikel eesmärkidel (vt lk 47, 50). Kirjeldades aga Loomingu kohanemist uue võimu repressiivsete nõuetega 1940. aastal, muutub ta stiil lõikavalt irooniliseks. Samas on Hennoste lähenemisviis ränkade valikute aegadele kõnekalt napisõnaline ja kaugel tava­päraseks saanud n-ö tühistamisest. Pigem on ta vaade kui murelikul aednikul, kelle aia on torm ära räsinud, puud ja põõsad maast rebinud ja piirded maatasa teinud. Hennoste ei kirjelda pikalt, vaid ainult viitab Loomingu ajaloo kõige mustematele kuudele, kus ajakirjast sai kaasosaline eesti kirjanduse väärikaimate nimede mustamises ja enesealandusele sundimises (lk 82). Samas ei jäta Hennoste märkamata detaile, mis annavad kirjanduslikust andekusest märku pilkase poliitilise pimeduse ajal (näiteks viitab ta mitmel korral noore Juhan Smuuli värsside tundeehedusele ja keelelisele värskusele). Alates 1950-ndate keskpaigast juhib Hennoste lugeja tähelepanu kirjanduse elluärkamise esimestele märkidele, mis ennustavad uute arengute algust. Nagu ta ütleb, saab Loomingust 1950-ndate teisel poolel jälle „eesti kirjandus­ajakiri” selle tõelises mõttes (lk 97). Kümnendit 1953–1962 käsitlev peatükk kannabki pealkirja „Taastamine”. ­Tõepoolest, arengud pärast Stalini surma 1953. aastal ning tema repressiivpoliitika hukkamõistu 1956. aastal on tunnistus eesti kirjanduse (resp. vaimuelu) kiiresti taastuvast elujõust. Hennoste ütluse kohaselt sai pärast Ungari mässu maha­surumist 1956. aastal selgeks, et nõu­kogude kord jääb kestma. „Intellektuaalid, teiste hulgas kirjanikud, seisid küsimuse ees, kuidas vastupanu-mugandumise-koostöö teljel ennast pikemaajaliselt positsioneerida” (lk 93–94). Inim­vaenulik nõukogude süsteem ei olnud selleks ajaks enam ootamatu ega tundmatu, vaid see oli põhjalikult tuntuks saanud kui ohtlik masinavärk, mille toimimisest teadlikuna on siiski võimalik loomeinimesena ellu jääda ja südametunnistuse järgi tegutseda.² Loomingust (ja teistest kultuuriväljaannetest) sai selles masina­värgis kahe­palgeline institutsioon, mis toimis nii võimu agendina kui ka turvalise kaitsemüürina (lk 102–103). Pakkudes kirjanikele loomingu- ja avaldamisvõimalusi, oli samal ajal võimalik ajakirja kasutada kirjandus­kriitika vormis laiemaks kriitiliseks aruteluks ühiskondlike nähtuste üle, mille suhtes muus ajakirjanduses otse sõna võtta polnud mõeldav. Kirjandusajakirjast otsiti (ja leiti) tuge vaimseks vastupanuks nõukogude süsteemile, mis väljendus ainuüksi ideoloogilistest kaanonitest mööda hiilimises ja kirjandusliku loomingu ise­väärtuse eest seismises.³ Ei ole juhus, et kuuekümnendatel hakkas ­kultuuriväljaannete lugejaskond kiiresti paisuma, ulatudes järgmisel kümnendil tehtud uuringute andmeil koguni veerandini eestlastest.⁴ Toimetuse tööks oli kaitsta nii hästi kui võimalik „ideoloogiliselt küsitavaid”, „apoliitilisi” või „aru­saamatult kirjutavaid” autoreid. Tolle aja Loomingu peatoimetajaid mäletatakse inimestena, kes suutsid võimu ja vaimu vahendamise rolli välja kanda, omades autoriteeti nii võimu- kui ka vaimu­inimeste silmis.

Viidates vaidlusele „kuldsete kuuekümnendate” tähenduse üle, paneb Hennoste vastavale peatükile (1963–1972) kahtleva pealkirja „„Noh, olid kuldsed kuue­kümnendad…””. Sellegipoolest ei jäta tema käsitlus kahtlust, et vaim sai võimust jagu ega taandunud oma autoritele kätte võidetud suuremast loomevabadusest ka siis, kui stagnajõud „sitastel seitsme­kümnendatel” (1973–1982) vastupealetungile läksid. Ehkki kuuekümnendate romantiline hoog sumbus üdilikku enese­irooniasse, säilitas kirjandus suhtelise suveräänsuse. Uus põlvkond kirjanduses sai domineerivaks ning Loomingu toimetuses võtsid ohjad enda kätte parteiliselt usaldus­väärsete kaitsemängijate asemel kriitilised uue põlvkonna mehed. Hennoste on tabanud toimunud pöörde olemuslikku mõju, kui ta väidab, et pärast kolme aastakümmet seiskunud kelladega elu raudse eesriide taga hakkas kuue­kümnendatel Eesti kirjandus end maa­ilmaga sünkroonima. Pärale jõudsid ­läänelikud eksistentsialismi ja absurdi hoovused, mis nõukogude absurdse tegelikkuse kajastamisel osutusid aga kõige ehtsamaks realismiks. Reaalse sotsialismi oludes hägustunud piir kirjandusliku kujutluse ja tegeliku elu vahel andis kirjanikele õiguse saada ­1980-ndatel avalikkuse eestkõnelejateks ning Looming nagu ka teised kultuuri­väljaanded said muutuda poliitiliste diskussioonide foorumiks. Laulva revolutsiooni eel tõusis kultuuriväljaannete loetavus kümnetesse tuhandetesse, need jõudsid veerandini eesti ­rahvast, et siis 1990-ndate vabale turumajandusele suundunud Eestis kukkuda mõne tuhandeni ehk kolme-nelja protsendini eesti keelt lugeda oskajatest (lk 259).

Iseseisvuse taastamise järel võidu­käigule asunud „[ü]limalt rahakeskses varakapitalismis” (lk 190) peab vähenenud lugejaskonnaga Looming võitlema elu­õiguse eest kultuuriajakirjade turul, jagades oma kokku tõmbuvat lugejaskonda mitme muu väljaandega, nagu Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga ka Sirp ja Müürileht. Hennoste rõhutab sajandi­vahetuse Loomingu olulisust kirjanduse kvaliteedi eest seisjana ning eesti kirjanduse ja ajaloo mõtestajana. Samas ka pöördelistel „netinuti nullindatel” (lk 206) ­jätkab Looming oluliste kultuuriteemade üle arutlevana. Järjest mitmehäälsemaks muutunud kirjandusmelus püsib ajakiri väärikalt traditsioonilises, juba Tuglase ajast välja kujunenud formaadis, teenides Hennostelt viimase kümnendi kohta muigel­sui antud pealkirja: „Rahulik rohumaa meeletus maailmas”.

Siiski annab Loomingu tulevik autorile põhjust lõpetada juubeliraamat murelikul toonil. Hennoste kasutab lõpulehekülgedel talle mitteomaselt pateetilist registrit, nimetades Loomingut eesti kirjanduse saja-aastaseks selgrooks ja Eesti kultuuri­elu müüdiks ning kõrvutades Loomingu kui institutsiooni tähtsust laulu­peo ja „Kalevipojaga”. Ja lisab küsimuse: „Kuidas edasi? [---] Kas ei liigu kirjandus- ja kultuuri­ajakirjad lihtsalt loogeldes loojan­gu poole?” Ning vastab ise: „Aga „Loomingut” on vaja. // Rahvus vajab pidevat loomist, et rahvusena püsida. Eestlase rahvusliku identiteedi alus on keel. Keel vajab pidevat loomist, et elus püsida. Keelelise loomise kese on alati olnud kirjandus. Nii on kirjanduslik looming olnud eesti rahvuse kui kultuurrahvuse üks suur looja. Looming aga vajab „Loomingut”.” (Lk 261)

Sellesse väitesse võime ja tahame uskuda. Aga et see kehtiks ka tulevikus, on vaja enamat kui usku. On vaja kirjandus­teadlaste, etnoloogide ja sotsiaalteadlaste ühisuuringuid, et anda teaduspõhine vastus küsimusele rahvuskeelte ja kirjanduste kestlikkusest, sealhulgas omakeelse kirja­sõna ja kultuurimeedia rollist tehisaju ümberkujundatud maailmas.

 

Carolina Pihelga väga oodatud debüüt­romaan uurib eelkõige Teisest maailma­sõjast ja üldiselt Nõukogude režiimist tingitud vohava vägivalla ning sellest (sihiliku) möödavaatamise pikaaegset lagundavat mõju haavatavatele sihtrühmadele. Teos käsitleb tundlikult ka tolle terrori kaudseid, aga tugevaid järeltõukeid: pikast okupatsiooniajast kohalikku elanikkonda imbunud ilmajäetustunnet ja umbusku nii Nõukogude Eestis kui ka taasiseseisvunud kodumaal, mil käivitus (hüper)individualistlik olelusvõitlus (lk 26–27). Poeetilises mõtiskelus on rambivalgus naistel: emadel ja tütardel ning nende sundoludes loodud nigelatel suhetel. Rõhutatult aistilise kujutusviisiga – nüüdisaegses afekti- ja kehakeskses kirjandus(teadus)es üsnagi levinud pruuk – ning mõneti deterministlikele hoiakutele toetudes vaeb Pihelgas pigem nukratoonilises romaanis, kuidas, kui üldse, tulla painava ajaloolise pagasiga toime isiklikus plaanis. Teisisõnu küsitakse, kuidas „elada, kui oled matnud kõik, mis sinus kõneleda suudab” (lk 71).

Hiina XI sajandi õpetlase Shen Kuo motoga „Kui miski juhtub ainult ühe korra, on see mõttetu” algav romaan „Vaadates ööd” koosneb kolmest üks­teisega haakuvast osast, igas on viiskümmend lühikest nummerdatud peatükki. Esimesest osast teise üleminekul tuleb sooritada umbes kolmveerand sajandi pikkune ajahüpe tagasi (tänapäevast 1940.–1950. aastatesse) ning teisest kolmandasse sisenedes ligikaudu paarikümneaastane hüpe edasi (1970. aastatesse). Avaosa fookuses on lugejaga üsna siiralt suhtlev, kuid oma elus usalduslikest, järjepidevatest kontaktidest pigem eemaldunud nimetu naismina­tegelane. Teise osa keskmes on tollele naisminale tundmatuks jäänud vanaema Maša ja tema perekonna katsumused Teise maailmasõja ning sellele järgnevate koleduste kontekstis Nõu­kogude Venemaal, Ida-Virumaal ja Harkus, kolmandas aga esimese osa peategelase hilisteismeline tulevane ema Leida ning tema kasuema Elli rutiinne elu nõukogude argireaalsuses. Teine ja kolmas osa pigem kontekstualiseerivad ja polsterdavad esimeses osas üles kerkinud probleeme, jäädes esimese osaga võrreldes emotsionaalselt mõneti kaugeks. Ju mängib selles rolli valitud narratiivne võte: teist ja kolmandat osa vahendab valdavalt kolmandas isikus jutustaja.

Romaani tooni ja rütmi määravast esimesest osast kooruvad ebaselgeks jäävas valdkonnas töötava ning sundmõtetest piinatud üksildase noore naise mineviku häirivad detailid. Sage viitamine ööle, tühjusele, lämbumisele ning magamisraskuste kirjeldamine võimendavad järk-järgult avanevat tõsiasja, et tegelane on lapse- ja teismeeas kogenud pere­sisest vägivalda, mistõttu on ta psüühiliselt liimist lahti, suutmata astuda oma elus ei „edasi ega tagasi” (lk 30), igatsedes vaid tormi, mis lapsepõlve ära puhuks (lk 64). Kas tahab too nimetu, krooniliselt väsinud pea­tegelane poeetilise pihi kaudu – sest mõneti meenutab teose esimene osa päevikut – minevikus kogetu vaagimise ära lõpetada ning sügava muutuseni pürgida? Selles sihis näib ta asetavat lootuse oma kadunud bioloogilise vanaema isikuandmete otsimisele. Põnevusloole omase arhiivides tuhnimise ja niidiotsakeste jälitamise kaudu loob minategelane ühelt poolt endale emotsionaalset ja intellektuaalset tuge pakkuva samastumisobjekti. Teiselt poolt igatseb ta vanaema isikut kindlaks tehes muuta amorfse sisekaose kuuluvustundeks, kindlakujulisemaks vor­miks,¹ vahest isegi identiteediks kui olemasolu kinnituseks (lk 15). On ju peategelane nimme ainus teose nimetu (s.o identiteeditu) – isegi tema lemmikloom kass saab erinevalt perenaisest sündmuste kulgedes nime.

Romaani kolmikstruktuur on ainult üks tahk, mis osutab (esi)vanemate ja järglaste elukulu sarnasusele. Selles, et eri tegelaste kogemused tunduvad sarnased ja seepärast põlvkonnaülesed, mängivad rolli veel (bioloogiliselt) seotud inimeste afektiivsete kalduvuste, traumade ise­ärasuste, valede valikute ja otsustamatuste spetsiifiline, nimme neid sarnastav kujutusviis, kas või korduvate sümbolite või koha­tunnetuse kaudu (nt kivide tähtsus romaani kõigis kolmes osas). Motogi toob sümboolsel-ideelisel tasandil esile, et käitumis­mustrid ja enamgi, ­elukäigud korduvad jonnakalt. Kui esimese osa minakuju on oma (vana)­ema mõneti teisenenud doppel­gänger – ta tunneb, et tema luud kasvavad välja vanaema luudest (lk 51) –, püstitab teos vaeva­rikka probleemi: kes ja kuidas on mu ema(d) minu jaoks ja kuivõrd saan ma üldse oma emast erineda? Kuidas seostub minategelase (ja tema noore ema) kogetav või kogetud kuulumatuse tunne² ema(de)­ga, laiemalt päritoluga, arvestades, et päritolu ei seostu romaanis rahvustaju ega isadega, vaid positiivselt feminiseeritud turva- ja kuuluvustundega ning soolistamata võrgustiku omamise sooviga?

Paljude teose avaosas kujutatud oleviku­probleemide põhjus peitub paari­kümne aasta taguses traumas. Põhikooli­ealise minategelase ema leiab uue elu­kaaslase, kes osutub peksjaks, alandajaks, joodikuks ja pedofiiliks. Tollasest süstemaatilisest väärkohtlemisest tingitud psüühilis-­kehalisi probleeme üritab jutustamis­ajal juba täiskasvanud protagonist küll kontrolli alla saada, kuid üsna ­edutult. Äärmiselt ebamugavatele reaktsioonidele proovib ta lahendusi leida samade võtetega, mida ta kasutas vägistamise ajal paanika mahasurumiseks, kutsudes esile tajusid, mis sulatavad ta justkui interjööri (või fooni) ning lõhnadesse, helidesse, teks­tuuridesse, tapeedimustrisse, seintesse (lk 89) või muutes ta samblaks (lk 103).³ Iseenesest lõõgastavana mõjuv võte hakkab aga naisele vastu töötama: Prousti koogikeste positiivse afektiivse võimekuse räige analoogina tuuakse teoses sisse hoopiski seebimullide krigin oraalse vägistamise mälestuse esilekutsujana (lk 53–54). Kätepesust ja selle helidest saab igavesti korduv põrgu.

Ema Leidaga suhtleb täiskasvanud mina edasi. Peategelase nukker võimetus oma ema – vägistamise, alandamise lubaja – kohvilekutsumistele „ei” öelda häirib. Vaikimisi küsib romaan seega, kust on murranguaja lastesse sisse jäänud kristlik kohusetunne äraolevaid, probleemidest läbi vahtivaid vanemaid toetada – sest „ikka ju armastad nagu” (lk 15). Minategelase emast on teose alguseks saanud maja ja iseenese eest hoolitsemisest loobunud patoloogiline koguja, kelle värvituid, lamedaid, tühje (lk 10, 35) eluvalikuid peategelasest tütar põlgab. Ometi teeb tütrele haiget mõtestatud sideme puudumine emaga. Pisut meenutab esimese osa protagonist iiri menukirjaniku Sally Rooney tegelast Francest romaanis „Vestlused sõpradega” (2017), kus puudub küll sõja ja okupatsiooniga (kaudselt) seotud seksuaalvägivald, kuid sarnane on tütarde pikalt keenud konflikt vaimselt häiritud, lähedusvõimetu ema või isaga ning raskus oma eluga just häirunud vanemlussuhte tõttu „normaalselt” edasi minna.⁴ On raske lugeda, kuidas Leida ei suuda isegi aastaid pärast lapsevägistajast elukaaslase surma tunnistada, et märkas mehe kuri­tegusid (lk 100), sõnades, et hoopis tütar oli liiga jäära­päine, konfliktne. Muidugi võib küsida, nagu Pihelgas ja samuti Lilli Luuk on viidanud, kuidas panna rääkima, minevikus toimunu üle reflekteerima ja andestust paluma emasid (nii Mašat, Ellit kui ka Leidat), kelle kehaline teadvus on tihkelt täis tollases elus harjumuspärast vaikimist ja kelle vanemad omakorda hoidsid suud kriipsuna, et ellu jääda või häbimärgis­tamisest pääseda.⁵ Õpitud vaikimise,⁶ samuti tunnete kriitiliselt väljendamise oskamatuse võrdkuju romaanis on hääletud tited Harku vangla beebi­palatis, kuhu vast­sünnitanud emasid lubatakse liiga lühikeseks ajaks – titade meeleheitlikule kisale järgneb vait jäämine, lakke vahtivate beebide (sh väikse Leida) pikk rivi sümboliseerimas passiivset alistumist läheduse puudumisele (lk 112).

Samas ei ole teose lugude võrgustik läbinisti nukker ega ängistav. Romaani esimeses osas on vihjeid, et varem – enne vägistaja sissekolimist – heljus laste elus imelisus, mida peategelane selgitab ajana, mil ema „kumas läbi minu päevadest”, ning oli „jagamatult meie, laste oma” (lk 13). Kunagises aistilises paradiisis tajusid lapsed, et ema on nende jaoks isegi ruumiliselt eemal olles täiesti ligipääsetav, kuidagi eriti olemas: jätab lauale võileivad, puhastab verise põlve. Sarnane dünaamika – lähedustaju, s.o teatava emakuma põimumine erisuguste pettumustega – esineb ka läti kirjanikul Nora Ikstenal. Ehkki keskne konflikt on Ikstena pea­teoses „Emapiim” (2015, e k 2018) erinev ehk emakuju kui teadlase ja arsti tööst ja vaimsest tasakaalutusest tulenevad probleemid, leidub mõlemas romaanis põgusaid hetki, mil ema ja tütar tahavad olla koos – kuidas iganes see koos siis välja näeb. Emakuma näib üldiselt tekkivat üsna argistel hetkedel, mil laste isiklikku ruumi ei ole otse või kaude jõudnud vägivald, Pihelga teoses siis, kui laste ja üksikema ellu ei ole tunginud halvad mehed. Tulevad nad aga paraku ikka – haavatavas olukorras naised otsivad sotsiaalse või majandusliku surve tõttu tuge, unistavad lähedusest traditsioonilisi soostereotüüpe murdmata ja soovivad kaitset teiste halbade meeste eest. Ema­kumast saab aga emapaine. Emade ja tütarde side(tus) – mida moodsatest klassikutest on käsitlenud Simone de Beauvoir jutustuses „Väga kerge surm” (1964) ning tänapäeva populaarsetest kirjanikest nt Elena Ferrante –, kolmandate osaliste mõju nendele sidemetele ning hõõrded ja (lõplikud) katkestused ongi Pihelga debüütromaani kandev teema. Nii ei käsitle autor mitte isade lugu isade maal – nagu eesti kaanonis tavaline –, vaid keskendub emaliinile sõja, okupatsioonide ja koloniaalvägivalla raamides.

Üldjoontes kõrget esteetilist taset taotlevas ja mitmetähenduslikus romaanis avaldub hillitsetult ühtlasi mingi eetilise põhimõtte pooldamine. Seega on teemaks ka vastutuse võtmine ning laste ja lähedaste märkamine. Seejuures ei tehta ettekirjutusi selles, kuidas märkamine ja kohalolu peaks väljenduma – turvatunde tekitamise teed on sageli erinevad. Oluline on kaitsta ja toetada last, kes otsis ja jääb alati otsima ema kaudu paradiisi. Selles seoses on aga kummaline Pihelga romaani lõpp, mis ­vihjab teoses kujutatud kannatuste olenemisele muu hulgas täiesti pimedast, sõgedast, destruktiivsest ihast, ülivõimsast tõmbest naudingute poole, mida kolmanda osa nooruke Leida seostab tollal ihaldatud Avoga – tõenäoliselt esimese osa mina­tegelase ja tema venna bioloogilise isaga – ja mis annab romaanile vägagi rahutuks tegeva lahenduse. Siin segab jutustaja osavalt vett, kergitades küsimuse, mille vaagimist oleks teoselt pisut enam oodanud: kuivõrd seostub kujutatud hädade­kuhil ajaloolise taaga, sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse ning pärilikkusega ning kuivõrd naiste vaatenurgast seksuaalse uudishimu, stiihilise, erakordseid joovastusi tõotava ihaga? Miks unustab loo lõpu nooruke Leida valusad kogemused lähiminevikust, selleks et sulada ühte huvi­äratava, aga selgelt ebausaldusväärse mehega? Uskudes, et romaani lõpus tihenevad tähendused eriti, kasvatab kinnissümbol öö viimases peatükis endale lisakihistuse. Öö, mida pealkirja põhjal vaadatakse ning Maris Kaskmanni kauni kujunduse järgi püütakse ja katsutakse,⁷ tähistab nii vägivalda ning vaevalistesse peremustritesse ja traumadesse kinnijäämist kui ka sensuaalsust, tunge ja ihasid, mis sugugi alati ei juhi konventsionaalselt mõistetud heale teele. Kui välja arvata viimase tähenduskihi selge allajäämine esmasele – õnnestunud teoses on peamiste probleemide tõlgendusrajad enam-vähem ühe kaaluga, võimendamaks mitmetähenduslikkust –, on Pihelga teos tugev, põhjalikule eeltööle naalduv, väga hästi läbimõeldud kompositsiooni ja sõnavaraga lisandus eesti nüüdisproosasse. Romaan kutsub iseäranis 1980-ndatel ja 1990. aastate alguses sündinuid (k.a siinkirjutajat) oma lapsepõlves toimunu ning selle (jubeda) eelloo üle sootundlikult mõtisklema ning kõiksugu pettumusi põhjalikult analüüsima.

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Nagu ikka alustasin raamatu lugemist tagantpoolt: kas nimeregister ja ilmumis­andmed on olemas? Jah, seda nad loomulikult on, register isegi peaaegu 11 lehekülge pikk, mis ütleb nii mõndagi autori hea lugemuse ja kasutatud allikate kohta. Ilmumisandmetest selgub, et kogumiku kahekümnest artiklist enamik on varem ilmunud Loomingus, Vikerkaares, kogumikes „Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest” ja „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest” ning Keeles ja Kirjanduses. See tähendab, et kõik on mu raamatukogus olemas, osaliselt loetudki. Ka ülejäänuga, mis pärineb eri välja­annetest (Ajalooline Ajakiri, Sirp, Methis, Estonian Art, kogumik „Noor-Eesti 100” ja üks Teater. Muusika. Kino lisa), võiksin suuremas osas juba tuttav olla. Aga tegelikkuses pole see muidugi nii: artiklid pole faksiimilena reprodutseeritud, vaid „korrastatud, parandatud, täiendatud, lühendatud, ühendatud”, nagu autor, kes oli ühtlasi koostaja, sissejuhatuses teatab (lk 7). Järelikult tuleks kõike uuesti lugeda ning alustada algusest.

See algus, viieleheküljeline tekst pealkirjaga „Sissejuhatuseks”, ongi kogumiku kõige uuem kirjutis, milles peitub tähtsaim sõnum. Selles ütleb autor nimelt välja oma kreedo, mida ta ise nimetab „raamatu paatoseks” ja mis seisneb selles, et „vähemalt 20. sajandist alates on teoste kõrval (ja mõnigi kord ka teoste ees) olulised manifestid, kirjanduslikud programmid, kirjanduslood, kirjandusõpikud jms, milles kirjutajad toovad välja oma arusaamad, mille abil vallutada ja hoida kirjanduselus kirjanduslikku võimu” (lk 7). See on ühelt poolt sedastus, millele – vähemalt mul – on raske vastu vaielda, teiselt poolt selge suunavõtt ja tees. See on Tiit Hennoste arvamus, mis ei pruugi olla üldiselt tunnustatud. Selle loogiline järeldus on formuleeritud eelmises lauses ja see võiks mõnda lugejat siiski üllatada: „Selles raamatus on teostest juttu minimaalselt ja kirjanike elust üldse mitte.” Kuid autori puhul, kes paneb metakirjanduslikud tekstid oma uurimuste keskmesse, nagu on tehtud käesolevas kogumikus, on see ju ainult loogiline. Ja kui minna veel ühe lause võrra tagasi, sissejuhatuse esimese lauseni, mõistame Hennoste hoiakut ja seisukohavõttu täiesti. „Kirjandusest kirjutamises on ikka peetud keskseks teoseid, mille kõrvale tõstetakse vähem olulisena kirjanik ja tema elu.” Autor läheb kohe alguses in medias res, et järgnevalt teatada, mida ta ei kavatse teha ja mida ta selle asemel teeb.

Nõnda olen, küll vastupidises järje­korras, tsiteerinud sissejuhatuse kogu esimest lõiku, mis võib kas viidata arvustaja saamatusele, parafraseerida korralikult avalõigu tuuma või osutada lihtsalt teksti selgusele ja tihedusele. Kaldun enda au päästmiseks arvama, et tegu on viimase variandiga: Hennoste armastab lühidalt ja selgelt asju paika panna ja välja ütelda, talle ei meeldi pikk keerutamine ega teoretiseerimine, ta ütleb otse, kuidas asi on (vähemalt tema meelest!). Sellest järeldub, et lugeja peab teksti algusest peale tähelepanelikult jälgima, et vajaduse korral protesteerida või kulm kortsu tõmmata.

See juhtub juba sissejuhatuse kolmanda lõigu juures, kus autor seletab üldistavalt raamatu teemat, milleks on eesti kirjanduse moderniseerumine Noor-Eesti aegadest alates, ning väidab peaaegu möödaminnes, et mainitud moderniseerumine „lõpeb 1990. aastatega, mil eesti kirjandus siseneb lõplikult Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma” (lk 7). Siinkohal komistasin esimest korda, pliiats tõusis ning pani märkuse servale: „On see nii?” Täiesti võimalik, et Hennostel, kes vist rohkem kui keegi teine on uurinud eesti kirjanduse globaalseid arenguid ning legendaarseid „hüppeid”,¹ on õigus ja kolmkümmend aastat tagasi eesti kirjandus „saabus” koos Eesti riigi iseseisvuse taastamisega tõe­poolest mainitud kultuuriruumi. Samas kujutan kohe ette protesteerivaid hääli: kas Jaan Kaplinski oleks sellega nõus? Mida ütleks Ain Kaalep? Uku Masingust rääkimata. Seda teab autor muidugi ise ka. Teisest küljest vajas ta ilmselt mingit tagumist piiri. Et moderniseerumise algus on Noor-Eesti tuntud lööklause juures, on muidugi selge – aga kus siis asub selle lõpp? Mingil määral ju sobib, kui see oleks kuskil 1990. aastate keskel: peaaegu sajand täis. Ka teised autorid teistes kontekstides on viidanud sellele, et 1990. aastate keskel miski muutus.² Kuid kas tingimata eesti kirjanduse sisenemine Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma? Selline järeldus on paratamatu ainult käesoleva raamatu vaate­vinklist, mis liigub justnimelt „läbi futurismi, ekspressionismi, uusrealismi, sotsialistliku realismi, sürrealismi, uusavangardismi, modernismi, lihtsalt realismi jm postmodernismini” (lk 7).

Edasi seletab autor sissejuhatuses raamatu kuut osa, millest esimene ja viimane koosnevad ainult ühest artiklist – neid oleks ka võinud nimetada proloogiks ja epiloogiks. Esimene on üldise vastuse otsimine „küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjandusteadus, ennekõike kirjanduslugu aidanud konstrueerida ja dekonstrueerida moodsat eesti rahvust” (lk 8), niisiis pisut üldteooria, mis esmalt ilmus 2018. aastal Keeles ja Kirjanduses.³ Ka epiloog on samas ajakirjas ilmunud, nimelt esseistlik „Vaid üks eesti kirjandus?”.⁴ Ülejäänud neli osa kõnelevad manifestidest ja programmidest (seitse artiklit), nõu­kogude aja kirjandusideoloogiast ja kirjanike vastu­panust (viis artiklit), enese­kolonisatsioonist (neli artiklit) ning filosoofiast ja eetikast (kaks artiklit). Viimases leidub ka ainus esmakordselt paberil ilmuv essee „Eesti eetika ehk est-eetika”, mis ­põhineb 2008. aastal peetud ettekandel ning oli varem olemas ainult DVD peal. See on hea ja elegantne kokkuvõte raamatut läbivast eetika-esteetika problemaatikast, samas kutsub kergelt lihtsustav esseistlik stiil esile kindlasti kõige rohkem vastuvaidlemist. Aga eks autor on seda teadlikult teinud, millele viitab juba mängleva-allitereeruva pealkirja suurepärane sõnamäng. Et eesti­keelne sõna „eetika” muutub Eesti rahvus­vahelise tunnusmärgi lisamise kaudu eestikeelseks sõnaks „esteetika”, on leid, millele tasub ehitada essee. Pealegi sulgeb autor sellega ringi, mille avas teose samuti väga leidlik ja sobiv pealkiri „Ilo ja elu”.

Need kõla poolest sarnased, kasutamis­valdkonna ja -sageduse poolest siiski erinevad sõnad moodustavad käesolevas kogumikus vastandid, mille vahel kõik lood, kogu eesti kirjanduslugu kõigub ja areneb. Jälle ruttan lisama: Hennoste maailmas, tema meelest. Selles mõttes on ta saavutanud suurepärase ühtsuse, mille puhul on paslik teda õnnitleda. Teosest kiirgab autori rõõmu sukelduda eesti kirjanduse uurimisse ning lugejad saavad sellest kasu, sest lugemine on tõenäoliselt lausa lust. Kirjutasin „tõenäoliselt”, sest mina seda veel ei tea: see siin on tegelikult ainult sisse­juhatuse arvustus. Aga ega Hennoste raamatud olegi ühe hooga läbi lugemiseks. Need seisku riiulis ja olgu käepärast. Sest neid on alati vaja.

Filmimehe ja folkloristi Aado Lintropi raamat koosneb sissejuhatavast vaatest asjaoludele, mis temast rännumehe tegid, millele järgneb pikk rida soome-ugri rahvaste juurde tehtud reiside kirjeldusi, alates Lennart Mere „Linnutee tuulte” (1977) filmi meeskonnas osalemisest (lk 16–58) ja ühest eraldi sõidust manside juurde (lk 59–70). Edasised reisid on omakorda jaotatud suurematesse plokkidesse: „Kaheksa­kümnendad Eesti Rahva Muuseumis” (lk 71–198) ja „Uus aeg, uued retked” (lk 199–333). Raamat lõpeb paari­leheküljelise lõppsõnaga.

Vahetust tunnistamisest

1990-ndate keskpaigas kirjutas tollane Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadus­direktor Heiki Pärdi, et välitööde päevikud on uurija kogemuse vahetud ja tahtmatud tunnistajad, erinevalt muudest objektiivsusele pretendeerivatest muuseumisse kogutavatest etnograafilistest andmetest.¹ Praegu tundub see väide liiga sirgjooneline ja ehk naiivnegi. Ent tollal otsisid etnoloogid väljapääsu seni rangelt objektiivsele reaalsusele keskendunud uurimispraktika süsteemist ning päevikud esindasid ainest, mis teadlasi elulähedasematele uurimisväljadele juhatas.

Aado Lintropi soome-ugri reiside kirjeldustes on palju seda igatsetud elu­lähedust, ehkki mitte kõikehõlmavalt. Lintrop ei otsi vahetut kogemust ERM-i arhiivist ega enda vanadest päevikutest. Samas kasutab ta ERM-i kauaaegse direktori Aleksei Petersoni päevikuid, mis on avaldatud ja seega hõlpsasti kättesaadavad,² ning reisikaaslaste märkmeid, millest on teinud varem välja­kirjutusi (lk 109–110, 114–115). Lisaks kasutab Lintrop mälu värskendamiseks muuseumide veebi­väravat MuIS (lk 126). Oma valikut seletab Lintrop ehedate mälestuste eelistamisega arhiivi­paberitele: „Aga ehk ongi huvitavam kirjutada nii, nagu praegu neid asju mäletan, mitte ajada täpsust taga” (lk 114).

Taoline valik kasutada juhuslikult käepäraseid reisikaaslaste lõike päevikutest, ent loobuda oma vanade materjalide ülevaatamisest ei ole ühemõtteline. Lintropi raamat ei dokumenteerigi võimalikult täpselt. Pigem lisavad hilisemad meenutused arhiivides olevatele, omas ajas vahetumatele mälestustele uue kihi. Pärdi teooria päevikutest kui vahetutest tunnistustest variseb igatahes selle raamatu valguses põrmu. Lintrop puudutab vahetu kogemuse peegeldamise teemat, väites, et ­1980-ndate välitööpäevikuid hakkas ERM-i rahvas „vürtsitama vaimukuste ja hüperboolidega” ning taolistena ei andnud päevikud „tuleviku jaoks kõige asjalikumat pilti” (lk 114).

ERM-i arhiivist Lintrop enda päevikuid välja ei otsinud ning tulemuseks on ka nende reiside meenutuste suhteline hõredus. Hilisemate reiside asjaolusid on esitatud palju detailsemalt. Näib, et tal on kõigi sõitude kohta märkmed olemas. Mõnikord on päeviku kasutamine ilmne, vahel pole selle kohta aga öeldud ei musta ega valget. Need on lihtsalt mingid lood ja kust nad täpselt võetud on, see pole alati selge ega vist nii oluline, et lugemist segaks.

Eesti Rahva Muuseumi aeg

Ühtlusega need reisikirjeldused just ei hiilga. Mõned ERM-i tööga seotud reisid jäävad visandlikuks, näiteks kolm retke Ingerimaale on kokku võetud neljal leheküljel (lk 122–135, ohtra pildimaterjaliga). Lintrop tunnistab, et need reisid moodustavad mälus „ühtse hägusa mälestuste kanga” (lk 122). Selles kohas tekib küsimus, miks siis mitte arhiivi abil asju täpsustada, kui selleks on võimalus ja mälestused ajus laiali valgunud. Samas on isegi varased udmurdi reisid väga ilmekalt kirjeldatud, millele lisab vurtsu Petersoni päevikute kasutamine. Udmurdi retki on rohkem kui rännakuid muude soome-ugri rahvaste juurde, aga siin näib toimivat ka mingi erilisem tunnetuslik side välja ja autori vahel, millele on otseselt viidatud (lk 167). See eriline udmurdi taju kujuneb tasapisi retkede pidevas kordumises. Saami väli­töödel oleks ka nagu sarnast emotsionaalset potentsiaali (lk 107–121). Kahju, et Lintrop seda liini edasi ei arendanud ja tema saami kontaktid ei süvenenud. Handi sõit 1989. aastal kubiseb iga­suguste ägedate asjade põgusast kogemisest (lk 181–189), aga ei teki muljet, nagu oleks autor äkiliselt etnograafilisse lovesse langenud.

ERM-i ekspeditsioonide ülevaadetest saab teada, kuidas 1970.–1980. aastatel muuseumi etnograafilised välitööd käisid. Tollases praktikas oli mõndagi eksootilist, kui võrrelda tänapäeva võimaluste ja arusaamadega. Muuseumi prioriteetidega seotud rahvaste juurde sõites võeti iga peenema töö jaoks kaasa spetsialist (fotograaf, filmimees, kunstnik) ja esemete kogumiseks anti etnograafidele abiks käputäis üliõpilasi. Praegu pole selleks võimalusi ning eks ole selline kompleksne lähenemisviiski teadusliku unustuse hõlma vajumas.

ERM-i retkede meenutustes on üks intrigeeriv liin, mis seostub direktor Petersoni (alias Peta) elu ja tööga. Paljuski seisneb see Petersoni tögamises, mis on läbivalt suhteliselt mahe. Näiteks märgib Lintrop, kuidas Peta suure etnograafilise filmi režissöörina filmimise tehnilistest asjaoludest midagi ei teadnud ega huvitunudki nendest (lk 74, 98, 159), välitöödeks kuidagi valmistuda ei osanud ega soovitanud teistelgi sellele aega raisata (lk 83), udmurdi vana rahvakultuuri filmimise jaoks lavastas (lk 85–86, 99–106, 141, 169), külades etnograafilisi esemeid krabas (lk 92) ja oma päevikus „poisse” viinahimus süüdistas, ent vaikis sellest, et oli ise igaõhtuste „sümpoosionide” peakorraldaja (lk 99).

Looritamine katkeb, kui Lintrop kirjeldab 1986. aasta udmurdi ekspeditsiooni eellugu (lk 136–137). Lintrop oli söandanud Peta filmialase geniaalsuse kahtluse alla seada ning ta saadeti pikemata täiendama töötute ridu. See oli nõukogude ajal väga ränk kõrvalekalle isiksuse harmoonilisest arengust – ametlikult oli lausa keelatud tööta olla. Kui Lintrop hiljem tööle tagasi võeti, hakkas Peta talle andma tööülesandeid, mida polnud võimalik täita. Aga tollal ei saanud selliste asjade pärast kellelegi kurta. Tuli joosta sinna, ei tea kuhu, ja tuua seda, ei tea mida. Mõni aasta hiljem tuli suur tüli ka sellest, et eks­peditsioonile kaasa võetud ungarlased eelistasid udmurdi asjus suhelda Lintropiga ja ignoreerisid Petat (lk 177). ERM-i aegne agoonia lõppes 1990. aastal Lintropi lahkumisega parematele jahi­maadele.

Peterson oli suur muuseumitöö ja soome-ugri asjade entusiast, ent tema pärand on ka väga vastuoluline. Petersoni jalajälg on kõigel, mis ERM-is nõu­kogude ajal soome-ugri liinis toimus. Peterson algatas nõukogudeaegse soome-ugri rah­vaste etnograafilise uurimise ja kõik toimus tema juhtimisel ning tahtmisel. Arvestades asjaolusid, on aasimine Peta kallal raamatus üldjuhul tõesti päris õrn. Pealegi jagus nende kirglikku töö­suhtesse ka helgemaid hetki. Näiteks aitas Peta Lintropil pääseda Tšornobõli saatmisest, nii et ta sõitis hoopis ekspeditsioonile Kaukaasia eesti küladesse (lk 142–143).

Soome-ugri muljete tulv

Lintropi sõidud soome-ugri aladele said alguse Tallinnfilmi kaudu. Ilmneb, et ­Lennart Mere „Linnutee tuulte” reise ja sellega seotud teaduslike andmete töötlemise asjaolusid mäletavad osalised erinevalt. Korrigeerides Mere ajal arvatut, kajastab Lintrop seda rahulikult, ent siiski selgelt oma positsiooni hoidvalt. Ta püüab selgitada, et kuigi Mere narratiivid ja töö­meetodid olid seotud teadusliku lähenemis­viisiga, ei tähenda see, et kõik, mida Meri puudutas, on tõde ja jääb muutumatult selleks. Teaduslikud arusaamad arenevad uute avastuste valguses ning metodoloogia täiustub. Apse võis ette tulla mitte Mere otsesel süül, vaid täiuslike informantide puudusel – näiteks nganassaani keele ja kultuuri tundjate ring oli väga piiratud (lk 38–44).

„Linnutee tuultest” alguse saanud põhja retked on justkui tükeldatud, kogu aeg peab Lintrop kellegi teise jaoks midagi tegema või otsima. Vahel see ei õnnestu ja siis on kõik eriti sõge. Ilmekalt esindab seda juhtum, kui Lintrop sõidab maha tuhanded kilomeetrid, ei saa aga mitte midagi filmilindile, isegi põhja­põdrad keelduvad talle poseerimast (lk 57).

Lintrop on hilisemaid nganassaani ja handi reise kirjeldanud palju tundlikumate kohaliku kultuuri ja ilmavaate detailide kaudu. Erinevus „Linnutee tuulte” kaootilisuse ja ERM-i aegse liinitööga on pikemata selge. Ilmselt mõningane vana aja vastikustunne ei kutsunudki Lint­ropit oma päevikuid arhiivist välja otsima. Mis peast kustunud, see kadunud ja las minna.

Kõik reisid pärast ERM-i on vabamad ja spontaansemad, asju aina juhtub kerges soome-ugri meelevaldsuses. Lintrop rändab pidevalt koos kahtlaste tegelastega, kohtab kogu aeg kedagi huvitavat, tal tekivad põnevad uitmõtted, ta satub ligi­tõmbavatesse paikadesse, kus toimub ikka midagi meeliköitvat. Õige hoog alles tekib. Nii põhjas kui ka udmurtide juures võib täiesti suvalisest reisist kujuneda avastuste ja kogemuste pillerkaar.

Need kogemused pole alati meeldivad ega ülevad. Näiteks teeb Lintrop end rahumeeles lolliks, kirjutades, kuidas ta on piisavalt tobu, et keset põnevat udmurdi initsiatsioonirituaali, mida keegi varem dokumenteerinud ei olnud, „häbistatult” tõvevoodisse pikutama sattuda (lk 264–268). Seda juhtumit hõõrusid udmurdid talle nina alla ka aastaid hiljem (lk 286). Kui kogenud uurija ei häbene oma äpardustest avalikult kirjutada, siis pole asi kõige hullem. Keegi meist pole kurja saatuse eest kaitstud.

Fotosid on raamatus nii palju, et tekib kahtlus, et see võib hoopis olla ­pikkade kommentaaridega album. Jõuline visuaalne lähenemine on halvasti mõjunud raamatu figuurile, ent on kokkuvõttes valgustav. Sõnadega on väga raske nähtut edasi anda, kui lugejatel on vähe võimalusi autori nähtud kohti, inimesi ja asju visuaalselt ette kujutada.

Lintropi muljetele rõhuv mäluteekond on loogiliselt ühtlane. Sellel on ka tunnetuslik väärtus, sest nüüd on paljudest reisidest olemas topeltmälestused. Esiteks on olemas kaasaegsed kirjapanekud – ehkki omas ajas filtreeritud tollaste tavade ja ametialaste inimsuhete tõttu – ja teiseks nüüd aastakümnete järel ülestähendatu, mis on kohati unustuse tõttu harvenenud, kohati ausam ja vahetum. Igatahes on selles raamatus palju tunnetuslikku intriigi.

Kild killu haaval on kirjanik ja kirjandusteadlane, kõige rohkem aga kirjanduse armastaja Rein Veidemann püstitanud monumendi eesti kirjandusele. Pole ime, et tal ses osas püsi piisab, on ta ju aastakümnete jooksul ja ka „Järjehoidja” tagakaanel sidunud eesti keele ja kirjanduse kestmise otse rahvuse kestmisega – ja hetkil, mil ta on kriitiline keele ja kirjanduse mõningate ilmingute suhtes või laiemalt kultuuri koha suhtes ühiskonnas, võib sellest paljugi järeldada ka Eesti riigi tervise kohta.

Killud on peamiselt artiklid ajakirjan­dusest, ka kogumikest, mõne raamatu peatüki aluseks on ettekanne juubeli- või mälestuskonverentsil. Kahjuks jääb selgusetuks, kust kirjutised pärinevad – selle kohta ei leidu märkeid tekstide ees ega järel, samuti mitte raamatu lõpus, kus on ainult nimeloend. Mitmed jutud tulevad tuttavad ette Postimehest, kus autor on aastaid töötanud või püsiautor olnud, aga lugeja mälu võib ju petta. Samuti puudub enamasti esmailmumise daatum. Üksikutel juhtudel on artikli järel siiski kirjas aastaarv.

Teos on kokkuvõttes võimas, hõlmab enam kui 700 leheküljel olulise osa eesti kirjanduselust autori pilgus ja valikus. Lisaks kirjanikele leiavad Veidemanni parnassil koha kriitikud, kirjandusteadlased, tõlkijad. Loodud monumenti tagasi kildudeks toksima hakata võiks tunduda väiklane: mis tähtsust on kuupäeval või väljaandel, kui eesti kirjandusinimesed on ajalikust meediaväljast toodud püsivamasse paika, raamatusse. Tegelikult tahaks ikkagi teada, millal ja kus. See pole etteheide autorile, vaid koostajale ja toimetajale.

Raamatus leiab koha 122 eesti kirja­sõna­kunstnikku Koidulast ja Kreutzwaldist Heinsaare ja Sauterini, kes on paigutatud tähestikujärjekorda. Selles mõttes on vormistus korrektne, et iga autori juures on sünni-, mitmel juhul muidugi ka surma-aasta. Juhul kui tegu on arvustusega või mingil raamatul põhineva esseega, on samuti kirjas teave kõne all oleva raamatu kohta, nagu see algses artikliski kindlasti oli: autor, pealkiri, kirjastus, aastaarv ja muu. Sisukord toob seejuures ära ainult vaadeldavate autorite nimed, mitte neid käsitlevate artiklite pealkirjad. Enim mahtu on „Järjehoidjas” pälvinud kolm meest: Jaan Kross 36, Hando Runnel 34 ja Mats Traat 33 leheküljel. Lutsust on juttu kaheksal leheküljel, Tammsaarest 24-l, Underist seitsmel, Koidulast kümnel jne. Tänapäeva rahvakirjanik Andrus Kivirähk mahub neljale leheküljele romaani „Sinine sarvedega loom” arvustusega.

Kaante vahel on valdavalt suurkujud, mõne erandina ka veidi tundmatumaid (Katrin Johanson) või tuntud, aga vähetunnustatud kirjanikke (Erik Tohvri), kes just tihti antoloogiatesse ei satu. Mõnel puhul on vaatlusaluse valikus aimata Rein Veidemanni isiklikku sidet persooniga (Arno Oja). Muidugi on see side tal pea kõigi autoritega isiklik, tunneb ta ju eesti kirjandust ning selle tegijaid läbi ja lõhki, need on tema kolleegid ja kaasteelised, liiati kohtleb Veidemann ka möödunud aegade autoreid kui sõpru või isiklikke tuttavaid. Tema toon polegi enamasti teaduslik, vaid pigem segu omamehelikkusest ja austusest, mis teeb lugemise kahtlemata ladusaks. Tuleb ka arvestada, et mitmed kaante vahele jõudnud lood on eelkõige ajendatud missioonitundest (lisaks Veidemanni enda kirjandusearmastusele). Nii võiks kogumiku jutte nimetada pühendus- või isegi pühitsuspaladeks. Seejuures pole tegu erudeeritud ja tundub et kogu kunstiks kvalifitseeruvat kirjandust lugenud autori õhkamisega. „[---] kriitikagi on kunst, nagu seda on iga täiuse poole püüdlev loominguline tegu,” nagu ta on öelnud.¹ „Järjehoidja” saatesõnas lisab Veidemann: „Kirjanduskriitika, laiemalt võttes sõnaloomingu esitlemine ja tõlgendus, on üks niisuguseid kultuuri tagasisidestamise viise, žanriliselt ja väljendusvõimalustelt niisama mitmekesine nagu kirja(ndus)­kultuur ise” (lk 7). Nõustun minagi seisukohaga, et kirjandusteose tähendusse kuuluvad seda ümbritsevad tekstid, sealjuures peale arhe-, inter- ja paratekstide ka metatekstid ehk mitmesugused tõlgendused ja analüüsid.

Valdavalt ei sisalda „Järjehoidja” põhjalikke teaduslikke kirjandusanalüüse, mis avaksid tuntud teoseid uue nurga alt või lahkaksid uudiskirjandust. Kriitika on kunst ka peegelduste ja tõlgenduste kaudu. Nagu kaanel märgitud, leidub žanriliselt raamatus lisaks arvustustele loomingulisi portreid, kaaskajasid, järelehüüdeid. Neile ma lisaks, täpsustamaks mõistet kaaskaja: tutvustused, mõtisklused, killud, kõned. Veidemann valdab hästi sellist laadi, mida võiks nimetada allakriipsutuseks artikli kujul. Olnud kunagi aastaid tema kolleeg Postimehes, tean, et mõnegi Eesti kultuurile olulise kirjaniku lahkumise jaoks leiti lehes kõigest paar tuhat tähemärki, samas kui näiteks Jaan Krossi tõenäolist surma valmistati temaatilise erinumbriga pikalt ette; ning arvustuse autor pidi tihti arvestama 3500 tähemärgiga, kui läks üle, lõi toimetaja õhtul käärid sisse. Veidemann on meister etteantud mahu raames kirjutama, misjuures ta jõuab põhilise ära öelda, ja jääb ruumi siiski märkida midagi sellist, nagu „piiratud leheruum ei võimalda põhjalikumat käsitlust selles ja selles punktis”.

Mis on üldse leheruum ja ajalik hetk Suure Kirjanduse kõrval? Mis on üldse inimene võrreldes igavikuga? Kõik sõltub vaatepunktist. „Järjehoidjat” läbivad metafüüsilised mõtted ja küsimused. Veidemann tsiteerib Madis Kõivust kõneldes Blaise Pascali „Mõtteid” (lk 259), iseloomustades sellega Kõivu, aga sama kehtib Veidemanni enda maailmanägemise kohta kirjanduse kaudu: „„Sest lõppude lõpuks, mis siis ikkagi on inimene looduses? Lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus; keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. Äärmuste mõistmisest lõputult kaugel – nii asjade lõpp kui nende algus on tema eest kättesaamatult varjatud läbitungimatu saladuskattega; ühtviisi võimetu nägema nii olematust, kust ta on väljakistud, kui lõpmatust, kuhu ta neelatakse.”” Sama ilmneb Veidemanni kirjandus­käsitluses: ühtaegu peegeldub selles alandlikkus lõputa kõiksuse ees meie surelikkuse juures, teisalt austus ajalise inimese visaduse ja pürgimuste vastu kõige mõõtmatu ja igavikulise kiuste – viljakas pinnas kire tekkeks.

Veidemann ei pisenda asju, ta toob jõuliselt välja vaadeldavate kirjanike tähenduse ja tähtsuse. Tuglast näiteks nimetab ta institutsiooniks: algataja, kehtestaja, korraldaja, järelevaataja, lisaks eesti novelli ja esseistika klassik (lk 651). Seejuures, ja õieti üleüldse, töötab raamatu koostamise loogiline põhimõte esitada ühe autori kohta käivad artiklid järjestikku: nii toetab peatükki „Tuglase-elamus” sellele eelnenud artikkel „Tuglas – eesti kultuuri suur illusionist”, mis põhjendab ära Tuglase eripära ja olulisuse tema müüdikesksuse kaudu: Tuglase maailmavaate ja käekirja kese kirjanduses, kultuuris, ühiskonnas oli müüt paleusliku tähistatavaga, mille ­kuhjumiskohad või kontsentrid ühiskonnas ja kultuuris olid lisaks kultuuritemplitele, kohtadele ka isiksused ja nende looming. Nii mõõtis Tuglas riigi väärtust kultuuri kaudu, viimast nimetas ta riigi „omamüüdiks” (lk 650). Mitmel pool kumab Veidemanni lahtiseletuste, tõlgenduste ja rõhutuste kaudu kirkalt tema enda vaade ühiskonnale, riigile ja kultuurile: ei saa olla riiki ega vabadust ilma kultuurita ning kui kultuur kipub manduma, langeb riik. Seetõttu tunneb ta pidevat muret (kõrg)­kultuuri vähese kajastuse ja kesise positsiooni üle kaasaja Eestis.

Nii muretseb Veidemann artiklis „Mida teha Vildega?” (kõne Vilde konverentsilt Kirjanike Majas 24. aprillil 2015) Eduard Vilde peaaegu unustamise üle Eesti avalikus ruumis kirjaniku 150. sünni­aastapäeval: oli vaid paar peokõnet, kirjandite võistluse korraldamine ja üritused raamatukogudes. Sellistel puhkudel asub Veidemann päästemissioonile, tuues ajakirjanduses (valdavalt Postimehes) väärika aastapäeva korral välja ühe või teise autori määratu kaalu Eesti riigile ja rahvale, nentides: „[---] kui riik, mille rajamise juured asuvad eesti kultuuris, jääb või hoidub kõrvale tema suurkujude mälestuse elavustamisest, siis ärgem imestagem seda hõredust ja pealiskaudsust, mis ilmneb suhtumises eesti kirjandusklassikasse” (lk 731). Veidemann lisab, et klassika all ei pea ta silmas ainult ajaproovile vastu pidanud või T. S. Elioti määratluse kohaselt nii-öelda küpseid teoseid, vaid kõiki tekste, mis osalevad rahvuskultuurilise identiteedi loomes ja kuuluvad kultuurikaanonisse.

Veidemanni missioonitunne väärib lugupidamist, ent ilmneb ka kuu ­varjus pool tema kultuurikäsitluse juures: ­paljutki taasiseseisvusajal ilmunust ta ilmselt Eesti ühisidentiteedi loomisse ja riiklikku kultuurikaanonisse kuuluvaks ei pea. Minu hinnangul on Kaur Kenderi „Iseseisvus­päev”, Mudlumi „Poola poisid”, Mait Vaigu „Juss ja vennad”, Jüri Ehlvesti ja Andrei Ivanovi looming jpm (rääkides ainult proosast, millele „Järjehoidja” peamiselt pühendub) Eesti kultuuris samuti olulised maamärgid ja vaba Eesti vaimu kandjad, kuid neid autoreid „Järjehoidjast” ei leia. Muidugi kohtab kaante vahel paljusid tänapäeva märgilisi autoreid: Mehis Heinsaar, Indrek Hirv, Andrus Kivirähk, Hasso Krull, Armin Kõomägi, Rein Raud, Toomas Raudam, Kaur Riismaa, Karl Martin Sinijärv, Tõnu Õnnepalu jpt – kui nimetada eelkõige neid, kelle loomingu olulisim osa just taasiseseisvusajal ­ilmunud. Ei saa öelda, et Veidemann on vanas kinni. On teada tema õhin, mis ilmutab end ka aina uute kirjanduslike leidude puhul. Ja eks kaanon on ikkagi inimeste loodud, Veidemann üks selle loojatest ning ta on teinud seda isiklikuks muudetud kirjandusmaailma kaudu – sinna kuuluvad kindlasti kõik XX sajandi kultuurilised pöörded ja uuenduslikud kirjandus­suunad. Veide­mann ei ole vanamoodne, aga ta on esteet – siin on vahe sees.

Ma ei nimetanud eespool Peeter Sauterit – tema näitel aga tuleb välja Veidemanni suhtumine tabude väljendamisse tekstis, häbi kategooria välistamine tabude kaotamise läbi, ning avatud teksti kui lõpetamata protsessi põhjendamine. Veidemann võrdleb Sauterit tolle iidoli Jack Kerouaciga ning toetub Sauteri kaudu eesti kirjanduse modernismini ja kohe ka postmodernismini jõudmist kirjeldades (lk 526–527; „Peeter Sauteri proosa”) Tiit Hennoste artiklile „Hüpped modernismi poole”.² Toon sellest omakorda välja kaks punkti: „aja voolamine tekstis toimub subjektiivselt, pindtekst on fragmentaarne ja läheneb kaosele” ning „domineerib sisemonoloog, teadvuse vool, mis omakorda hävitab lause struktuuri”. Ehkki ka Sauterit võiks kirjeldada Veidemannile südame­lähedase terminiga pihtimuslik, peitub toodud Hennoste määratlustes ehk põhjus, miks Veidemanni sümpaatia kuulub kirjanikele, kes kannavad loomingus üldist vastutust ja laiemaid tõeotsinguid, mitte niivõrd sisekaemuslikku vabamõtlemist. Kirjaniku vastutust Veidemanni silmis väljendab tabavalt Viivi Luige (ja Ene Mihkelsoni) kohta kirjutatu peatükis „Viivi Luige aegruum”: „Luige sõnakunst pole mõeldud meelt lahutama. See on pigem mäletamise kohustus. See sarnastab teda Ene Mihkelsoni luule ja proosaga – mõlemad seejuures põlvkonnakaaslased. // Kui mõni kriitik ongi leidnud nii Luige kui Mihkelsoni loomingus jäist „raskuse vaimu”, siis on see etteheide või ülestunnistus tehtud positsioonilt, kus kirjanduselt ei oodata piibellikke kuulutusi, moraalseid imperatiive või tähendamissõnu. Eelistatakse lihtsalt teist aegruumi, eelistatakse näivust olemusele.” (Lk 306) Mõistagi ei jõua selle vastanduse kaudu tagasi Sauterini (ja Margit Lõhmuseni jne), kelle looming on kõike muud kui ajaviiteks, vaid Luige ja Mihkelsoni näitel toodud Veidemanni tõelise olemuse kreedo pöörab kriitilise luubi selle kohale, mis eesti algupärase romaani kategoorias 95 protsendi ulatuses ilmub: madalate ambitsioonidega ajaviitekirjandus romaani­kunsti sildi all.

Nii ütleb Veidemann lausa, et Kirjanike ja Kirjanduse aeg näib olevat uue aastatuhande esimestel kümnenditel ümber saanud. „Kirjutan mõlemad sõnad, „Kirjaniku” ja „Kirjanduse” suure tähega, osutamaks nende olulisusele mitme eesti varasema inimpõlve jaoks, kes nüüd ka ise juba elulavalt lahkunud või lahkumas. Eestis pole vist kunagi olnud nii palju indiviide kui praegu, kes enda tiitliks „kirjaniku” pannud või lasknud panna, ent kelle tuntus sellisena on sõltunud rohkem meediakuvandist kui loomingust endast ning laiema lugejaskonna tunnustusest. Seesama puudutab ka kirjandust, mille ilmumisest aastaülevaadete tegemine muutub kvantiteedi tõttu üha raskemaks, kuid samas kõlab nõudlikumate lugejate ja nende kriitikutest esindajate hääles ootus kvaliteetkirjanduse, eesti suure romaani (resp. narratiivi) järele.” (Lk 712–713, peatükis „Arvo Valton siinpool lõpmatust. Kirjaniku 75. sünnipäeva puhul”.)

Monumentaalteoses häirivad Veidemanni täiuseotsingute ning kirjandusele esitatud kõrgete nõuete juures mõningad tekstilised ebatäpsused, millest enamik esines ilmselt juba algsetes artiklites, ent mida võinuks raamatusse raiumisel õigeks kohendada, sh iseenesest tühised käändevead („[---] millele annab „Eesti fraseologismide elektroonilisest alus­sõnastik” suure hulga variante”, lk 609). Tean liigagi hästi, kuidas sellised möödapanekud tekivad: viimasel hetkel enne lehe trükki­minekut selgub, et siit või sealt jääb rida üle, toimetaja kärbib, küljendaja seisab juba närviliselt selja taga, kuskilt pool lauset maha võttes jääb teine pool kuidagi ripakile, enam aga ei märgata seda, et vaja olnuks terve lause uuesti läbi kirjutada. Leheküljel 610 läheb ilmselt seetõttu lause algusega „Kuid juba 1982. aastal” kolmandas ja neljandas reas üsna lappama, ja neid kohti esineb raamatus veel.

Võib vaielda mõningate koostamis­põhimõtetega, ehk nuriseda ka kohati lohaka toimetamise üle, mis jättis sisse mõne algse hooletusvea, kuid just Veidemanni lakkamatu kirg ja üüratu pühendumus kirjandusele on need, mis kannavad teose karidest üle. Veidemanni missioon – tõsta kirjandus ühiskonnas troonile – tundub vapustavate päeva­uudiste ahelais võimatu, aga just sellepärast väärib see lugu­pidamist ja pidevalt ületatav takistuste rada muudab tema töö ka (lugejaile) põnevaks. Lõpuks on raamatul veel üks siht, millest annab aimu pealkiri: Veidemann on aastakümneid jälginud, et leheveergu­del saaksid kajastatud eesti kultuuris tähtsad teosed, suurkirjanike juubelid ning ilmuksid väärilised nekroloogid – kultuuri­toimetajad teavad, et Veide­mann ei tõrgu kunagi vajadusel vilkalt kirjutamast, kui tunneb missiooni. Nii on ta nüüd ennast jäädvustanud sellena, kes ta on: järje­hoidja.

 

Mõnd inimest oled justkui tundnud kogu aeg ja ei ole ka. Kirjanike puhul on see kindlasti nii. Mäletan täpselt, kuidas kohtusin Viivi Luigega, keda seni olin tundnud vaid tema kirjutatud sõna ja ta teoste retseptsiooni kaudu.

Sain Luigega tuttavaks 18. oktoobril 2014 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, kus tähistati konverentsiga Ene Mihkelsoni 70. sünnipäeva. Tundsin kuklas kellegi pilku. Pöördudes selgus, et see keegi on Viivi Luik. Ei ole liialdus öelda, et seal valges saalis sai sõna lihaks, eriti kohane on see võrdlus autori puhul, kes seda ise sageli kasutab. Kuidas võinuks Viivi Luik teada, missugust mõju on mulle avaldanud tema looming? Aga võib-olla teadis ka, sest vähe on neid, kellele see mõju ei avalda. Võisin näida pisut kohkunud, kuid Luike ei kohuta miski, tema naeratas laialt ja ütles tere ning tema teretus kõlas nagu teadaanne, nagu kuulutus, ja tõepoolest, sellest saadik olemegi tuttavad ning pidanud mõnegi meeldejääva vestluse.

Sama täpselt mäletan esimest kohtumist Lauri Sommeriga. Ka selle seiga on määranud üks suur kirjanik oma sündimise hetkega. Kristian Jaak Peterson ei osanud aimatagi, et tuleb aeg, mil tema samasuguseks pärisosaks kui maakeelsed luuletused saavad punane samet, kiiskavad kuldkerad, lillekimbud, suupisted ja lõuna­maa vein. Just nõnda tähistati 14. märtsil 2013 Tallinnas restoranis Gloria emakeele­päeva ning jagati Eesti Kultuur­kapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Saali keskmises lauas viibiv lärmakas-värvikas poeet täitis oma isiku ja häälega pea kogu ruumi ja ürituse, rohkem kui ametlik eeskava jäidki meelde tema etteasted. Lauri Sommer seevastu oli valinud koha saali servas, ta vaikis, tal oli seljas punasekirju paelaga ääristatud valge pluus ning tema naeratus oli pööratud sissepoole. Sommeri teoste juurde jõudsingi võib-olla alles selle vaikse naeratuse kaudu.

Nüüd on Viivi Luik ja Lauri Sommer saanud üsna samal ajal valmis mälestusteraamatu, mälestused inimestest.

Luik ja Sommer on küll eri põlvkondade kirjanikud, kuid neil on üksjagu ühist. Mõlemad on pärit Mulgimaalt, kasvanud soo veerel ning alustanud kirjaniku­teed luuletajana. Ka nende teostes ja inimeste tajumises on midagi ühist. Sarnaneb juba tajude sõnastamise aeglus: igal aastal uue raamatu ilmutamine ei ole kummalegi autorile omane, mälestusteraamatudki on valminud võrdlemisi pika aja jooksul. Sarnaneb ka tajude sõnastamise viis: „Kuldne kroon” ja „Toome tuled” kõlavad poeetiliselt, need on kirjutatud luuletaja sulega.

Mõned autorid, kellest nad kirjutavad, on samuti samad. Eriti silmapaistev on mõlemas raamatus Artur Alliksaare kohalolek, olgugi et talle pühendatud leheküljed ei hõlma kummastki kuigi suurt osa. Asi ei ole vaid Alliksaare juubeliaastast johtuvas kõrgendatud tähelepanus geniaalse looja vastu. Andres Ehini tsitaadi kaudu on Alliksaar andnud Luige raamatule lausa pealkirja: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas” (lk 7). Alliksaar kehastab ühtaegu põlvkonna saatust ja mõttepriiust kogu trööstituse kiuste. Samamoodi on mõlemas raamatus ja mõlema autori elus tähtis roll Uku Masingul ja Jaan Kaplinskil. Luige teoses saavad veel tähelepanu Juhan Viiding, Mati Unt, Ene Mihkelson, A. H. Tammsaare, Marju Lepajõe, Vello Salo, Jaan Kross, Lennart Meri, Andres Tolts, Mare Vint, Olev Subbi, Anne Fried, Thomas Mann, Hans Georg Heepe, autori onu Hans Kitsing ning vanemad Johannes ja Hilda Luik. Luik kirjutab „Kuldses kroonis” ennekõike lahkunutest („Sest elavate lood on veel pooleli”, lk 7).

Sommeri „Toome tulede” tähtsaim tegelane on alles väga noor. Tõtt-öelda läkski isa ja tütre lugu, millega raamat algab, mulle enim korda. Kena on lugeda, missugune näeb välja Liidi lapsepõlv Toome­mäel. Sommeri tütre sündimise ajaks oli naistekliinik Toomemäelt juba Maarjamõisa kolinud ja võib-olla seetõttu Sommer kirjutades eriti ei mõelnud sellele, et Toomemägi on olnud põlvkondade kaupa sündimise paik, kuid ega selle teema nappi käsitlust saa ka ette heita. Samavõrra ja kohati rohkemgi kui tütar pälvivad raamatus tähelepanu Indrek Hirv, erakkondlased ja paljud teised Sommeri kaas­teelised. Lahkunutest on esil juba mainitud Alliksaar ja Masing.

Tutvusin Sommeriga küll Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäeval, kuid Petersonist on „Toome tuledes” juttu üllatavalt napilt: ainult pool lehekülge tema auks püstitatud skulptuurist ja sellega seotud tavandist (lk 33). Ometi asus ajal, mil Peterson Tartus õppis, Toomemäel ülikooli raamatukogu. Eesti kultuuriloos erakordselt tähtis paik tuleb „Toome tuledes” jutuks vaid seoses paari kurioosumiga (lk 31–32). Võib-olla kirjutas Peterson just seal oma „Laulja”? Küllap liikus Toomemäel ka F. R. Faehlmann, kelle tähtsus eesti kirjanduse ajaloos on samuti määratu. (Kahe noore suurkuju võimalikku kohtumist ja vaimset lahknemist on romaanis „Seisab üksi mäe peal” (1987) huvitavalt kujutanud Maimu Berg.) Imestasin pisut Sommeri leiguse üle eesti kirjanduse lätete vastu, aga muidugi on tal õigus leida ja valida ise need tuled, kes tema Toomemäge valgustavad. Küllap piisabki sedastusest, et kõik Petersonile järgnevad poeedid on „tema poolt märgitud, tahavad nad seda või ei” (lk 33).

Õigupoolest ei allu „Kuldne kroon” ega „Toome tuled” arvustamisele, sest kuidas saaks arvustada kellegi mälestusi, muusasid ja südameautoreid? On, nagu on. Mõne retsensiooni on „Toome tuled” siiski pälvinud. Alvar Loog näeb teoses iselaadset katset tabada ja jäädvustada Toomemäe kaudu Tartu vaimu, portreteerida nii seda linna kui ka määratleda selle rolli autori elus ja kujunemises. Loog tõdeb: „Sommer tõestab meile, et mälestused on head seltsilised. „Toome tuledes” tegi ta näljaleivast kihilise tordi, mille maitse ja toiteväärtus hakkavad ajas ilmselt üksnes kasvama.” Kriitik nuriseb vaid selle üle, et ei saa kohati aru, kas tekstis on hooletusvead või viskab autor faktide üle nalja.¹

Maia Tammjärve etteheited on konkreetsemad. Ta osutab, et raamat kõneleb suurte (mees)poeetide suhetest naistega, kes küllap ongi Toome tuled, ning paneb pisut pahaks nii muusade kujutamise viisi („tibud” jm) kui ka asjaolu, et suurmehed on „Toome tuledes” asetatud „vilavi silmi ja valimatult naisi jõllitavasse positsiooni”. Õigusega osutab Tammjärv ka segasele ­viitamissüsteemile.²

„Toome tulede” viitamissüsteem on koguni arusaamatu. Sellest on kahju, sest olgugi tegu autori mälestustega, on nende kirjapanekule eelnenud mahukas uurimis­töö ning arhiividest lugeja ette toodud hulk väärtuslikku ja põnevat kultuuri­loolist teavet. Raamatu lõpus leidub küll tsiteeritud allikate loend, kuid seda on tekstisiseste viidetega raske kokku viia. Tulevastele uurijatele on antud hulk intrigeerivaid juhtlõngu ning siis lõng otsekui läbi lõigatud.

„Kuldses kroonis” puuduvad viited sootuks. Antud teose puhul on aga liig neid soovida, kuna autor rõhutab korduvalt, et tegu on pigem belletristika kui teatme­teosega, pigem mängu kui kroonikaga. Kohe eessõnas „Raamatu võti” teatatakse: „Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit” (lk 7). Alliksaare-peatükis tõdeb Luik mälu ekslikkust (vt lk 88–89), kohendades üht „Seitsmenda rahukevade” seika. Lõppu lisatud „Peategelased” otsekui muigab kirjandusleksikonide üle.

Mida ebausaldusväärsem näib „Kuldne kroon” kirjandusloolise andmestiku ja mäludokumendina, seda nauditavam on see ilukirjandusena. Tegu ongi ennekõike uue lüliga 1985. aastal alanud „Seitsmenda rahukevade” seerias, kuhu kuuluvad veel „Varjuteater” (2010) ja „Ma olen raamat” (koos Hedi Rosmaga, 2010). Luige raamatule eelnes ka raadioloeng.³ Samamoodi on seriaalsus omane Sommerile: „Toome tuled” moodustab mõttelise terviku paiga-aineliste teostega „Räestu raamat” (2012) ja „Sealpool sood” (2014). On niisiis paratamatu, et mõni episood tuleb kummagi autori teoste austajatele tuttav ette. Rohkem on siiski uusi. Just uued, et mitte öelda sensatsioonilised seigad tõstab „Kuldse krooni” puhul esile Vilja Kiisler artiklis „Kuidas Mati Unt oleks Viivi Luige äärepealt maha lasknud”.⁴ Teosele on mõistagi tähelepanu pööranud teisedki kriitikud,⁵ raamatukogus on sellele järjekord.

Ettevaatust siiski sensatsioonidega. „Kes arvab, et mälestused kedagi paljastavad, eksib,” alustab Luik peatükki Juhan Viidingust. „Kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab” (lk 39). Mida paljastab Luige mälestusteraamat mäletaja enda kohta? Õigupoolest mitte midagi. Kas või tõik, et noor inimene riskib odava rongipileti nimel dokumendi võltsimisega ja mässib sõbragi ettevõtmisse, ei ole ju üllatav. Omaenda tõelise „inimese kapikese” juurde laseb Luik ikka vaid oma lähedased, kui nemadki. On teemasid, mida ta ei käsitle oma teostes ilmselt mitte kunagi ja mille kohta ei sobi küsida.

Küll aga saavad kinnitust autori elujanu, pöörasevõitu huumorisoon ning oskus märgata pisiasju, mis teevad lihtsast töömehest või talunaisest suure isiksuse. „Tõe ja õiguse” ettelugemise saatel kasvanud Luik mõjub mõnikord justkui Tammsaare väike õde, ta jagab sama eetost ja imeihalust. Kuhjaga saab kinnitust tema varem sõnastatud kreedo: „Hall argipäev on tõesti olemas ainult seda võrd, kuivõrd me ISE laseme tal olemas olla. Meie kohustus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teistele nähtavaks elada. Kui on pime, saa ise lambiks.”⁶ Niisuguseid inimesi kirjeldab Viivi Luik „Kuldses kroonis”, niisugune on ta ka ise.

Imelambid, Toome tuled. Kuidas arvustada raamatut kellegi niisuguse sulest, kes on ise sõnaks saamist väärt? Kes ongi ise raamat? Saab vaid meenutada esimest kohtumist ja tunda tänu.

„Sireenide ja sähvatuste” luule on kirjutatud eri oludes, varaseim luuletus on 2014. aastast, kuid kõiki tekste ühendab teravalt isiklik vastukaja sündmustele maailmas ning Eestis või seos nendega. See ei ole luule, mis peidaks end roosade unelmate­pilvede taha või looks täiesti uue seni­nägemata maailma, vaid pigem on see iga­päevane kõige siiramas mõistes. Selles tulevad esile Igor Kotjuhi kui luuletaja ja inimese aktiivne eluhoiak, hingelised valud, vapustused, ärevused, aga ka mängulised leiud, mis on alati seotud ümberringi toimuvaga. Kogumikku võiks isegi käsitleda omataolise luulepäevikuna, sest paljude luuletuste kõrval on autori kommentaar, kus ta kirjeldab, mis toimus ühel või teisel kuupäeval, missugusest sündmusest on üks või teine luuletus inspireeritud. Sündmused võib jaotada kahte peamisse kategooriasse: Ukraina sõda koos eelmänguga ning koroonaaeg, aga neile lisandub ka olmelis-isikuline luule enesemääratlemise raskustest eesti ja vene keele ja kultuuri vahel.

Kolme kategooriat ühendav motiiv on poeetilise väljenduse raskus, mis on tingitud kas poliitilistest („Sõdade ajal peab kirjandus pausi,” nagu provotseerivalt ütleb kogumiku epigraafis Vladimir Sorokin) või kultuurilistest põhjustest. Kogumikku läbivad sõjašokist mõjutatud korduvad refleksioonid luule jõuetusest või kirjutamise võimatusest, millega õigupoolest raamat algabki: „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi” (lk 9). Luuletaja kui looja otsekui ei saaks oma rolliga hakkama: „võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui lõngakera, / sikutad lõngaotsa – katkeb. / sikutad uuesti – katkeb. [---] võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui vormitu mass. / nagu savi, ent ei hakka kokku.” (Lk 10) Kotjuhi esile tõstetud humanistlik küsimus, missugune on autori või kogu kirjanduse roll sõja, massimõrvade ja hävituste ajal, eeldaks traditsiooniliste kultuuri­mõistete läbivaatamist ja ümberhindamist. Uutes oludes „kirjandus pole kirjandus / teater pole teater / kevad pole kevad” (lk 12). Psühholoogiliselt oleks ju mugav olla vait, kui „ei saa enam naeratada / rõõmustada pisiasjade üle / tähistada pühi” (lk 136). Jõuetusest tingitud vaikus tõstabki kogumikus väga tihti pead kui võimalik ahvatlus ja põgenemisviis. Tähenduste totaalse nullimise ­olukorras (lk 123) ja teiste inimeste tragöödiale kaasa elades võivad tavaline meelt lahutav kirjandus ja samahästi ka esteetilised otsingud tunduda mõttetud, sobimatud, põgenemine kirjandusse aga oleks alatu. Kotjuh näitab, et valikud, „kas „vaikida” / või „läheks see kõik juba rutem mööda”” (lk 12), on tema jaoks vastuvõetamatud. Loobudes vaikimise või põgenemise võimalusest, kirjutab ta manifestilaadse luuletuse „see pole minu sõda”, kus vastandab kaks levinud hoiakulist käitumistendentsi: meelekindlusetult distantseerida ennast sõjast või siis väljendada aktiivset humanistlikku ja Ukrainat toetavat positsiooni, ja kinnitab, et Ukraina sõda on ka tema sõda, „sest ma olen agressiooni vastu [---] sest ma olen ohvri poolel [---] sest pole olemas abstraktset ülekohut ja abstraktset leina [---] sest mõned põgenesid tema eest minu kodumaale, elavad minu tänaval [---] sest täna on iga vaba inimene ukrainlane // seepärast kirjutan ma sõjavastast luulet / ja sõjaluulet samuti” (lk 138). Võikski öelda, et rõhutades luuletaja kaasarääkimise olulisust („sõna on сила”, lk 93), vaidleb Kotjuh oma aktiivse ja kindla hoiakuga raamatu epigraafis toodud Sorokini sõnadega ning leiab jõudu just oma selge positsiooni väljendamises. Tema luuleretke võiks võrrelda sarnase olukorraga Anna Ahmatova kuulsast luuletusest „Mul oli hääl” („Мне голос был”, 1917), kus minategelase kindel otsus jääda koos oma rahvaga ning jagada viimase saatust on vastandatud äramineku ja loobumise ahvatlusele.

Viibimine koos rahvaga on oluline ka „Sireenide ja sähvatuste” luules. Kui solidaarsus Ukraina rahvaga on sõnastatud väga selgelt, siis eesti ja vene suhete keerukus väärib eraldi käsitlemist. Siinjuures tuleb esile paradoks. Kotjuh rõhutab oma eestikeelsust: tegu on ju enamasti eestikeelse luulekoguga, mille luuletused on kas algselt kirjutatud eesti keeles või on autor need tõlkinud eesti keelde. Raamatu üks osa kannabki sümboolset pealkirja „In eesti keel we trust”. Kuid vaatamata tugevale soovile olla eesti kirjanduses oma, tunneb Kotjuh end võõrana, mida suurepäraselt annab edasi luuletus „Keel ja kirjandus” (lk 51):

eestis vene keeles kirjutav autor
on eestivene kirjanik
eesti venekeelne kirjanik
vene emakeelega eesti kirjanik
eestis elav vene kirjanik
kuid mitte eesti kirjanik

Keeleline ja kultuuriline sobimatus eesti kultuurikonteksti on paljude painajalike ning ka enesekriitiliste luuletuste aines – autor heidab karmi pilgu just endale. Sobimatuks ei osutu ainult vene taustale viitav nimi („mu nimi koormab mind / miks peaksin olema / igor kotjuh / kui elan eestis / kirjutan eesti keeles”, lk 88), vaid ka välimus („olen väsinud oma näost / olen väsinud olemast teiste keskel / nägu kui peegel / nägu kui mask”, lk 37) ja temperament („slaavilik temperament ja sõnaohtrus / kuidas saaks need eestikeelses tekstis välja lülitada?”, lk 89). Selline enese mahategemine osutab küll olulisele probleemile, kuid ei paku lahendust, vaid süvendab väsimuse ja jõuetuse tunnet. On märkimisväärne, et Kotjuh läheneb probleemile kontekstuaalselt, kõneldes mitte ainult endast, vaid ka teistest vene taustaga kultuuritegelastest Eestis, näiteks luuletuses „Visiitkaardihoidja” (lk 86). Luulekogust saab sisuliselt Kotjuhi koostatud kirjandus­teadusliku kogumiku „Isamaa ja emakeele vahel” (2022) poeetiline illustratsioon, nii et neid kahte raamatut võiks lugeda koos, põimides sissevaateid eesti venekeelse kirjanduse arengusse identsus­muredest kõnelevate luuletustega.

Lahenduseks saab aga oma olukorraga leppimine, binaarse opositsiooni ahelate eiramine. Või autori enda sõnul:

kas te olete eesti või vene luuletaja?
eesti ja vene luuletaja. (Lk 91)

Iseendaga leppimine annab palju mängulisi võimalusi, näiteks kakskeelsete luuletuste loomiseks, millele kogumikus lisandub ukraina keel (lk 110, 113).

„Sireene ja sähvatusi” võiks võrrelda nii kriisiaegade kroonikaga kui ka siseretkega: läbi vaikuse või loobumise ahvatluste ning võõraks tundmise kiuste jõutakse sisemise küpsuseni, millega kaasnevad kindel ühiskondlik positsioon ja multikultuursuse teadvustamine. Või nagu Igor Kotjuh kirjutab luuletuse ja meemi piire lõhkuvas tekstis: „kõigepealt luule” (lk 45).

Uurali keelte käsiraamatut „The Oxford Guide to the Uralic Languages” (OGUL) on koostatud pikka aega, kuid ootamine on olnud seda väärt. Esmalt aga tehnilised pisiasjad: raamatu mõõtmed on 27,9 × 22,5 cm, paksus 6,2 cm, see kaalub 2,9 kg ja koosneb 1184 leheküljest. Tegemist on seega tõepoolest nii suure raamatuga, et see vajab lauda, seda ei saa käes hoides mugavalt lugeda. Raamat koosneb sissejuhatusest (53 lk) ja kolmest põhiosast: esimene sisaldab sissejuhatavaid peatükke ajaloolistel ja tänapäevastel teemadel, teine keelekirjeldusi (need moodustavadki raamatu põhiosa) ja kolmas peatükke eri keeleteemadel, nagu „Astmevaheldus”, „Kääne”, „Informatsioonistruktuur” jne. Teos sarnaneb ulatuse poolest ehk kõige rohkem Denis Sinori toimetatud 35 aasta taguse uurali keelte käsiraamatuga.¹

Sissejuhatavad osad sisaldavad nii lühikest kui ka üksikasjalikku sisukorda. See on väga kasulik juhul, kui lugeja tahab kiiresti leida alajaotusi nt Lule saami või udmurdi keele ajavormide kohta või ehk neid võrrelda (kuigi numeratsioonid ei ole vastavuses; see on ka loogiline, sest teatud keelte kohta on alajaotusi teemadel, mis ei ole teiste juures olulised või on olematud). Üksikasjalik sisukord on 36 lehekülge pikk ning on kuni viietasemeline: nt „Isuri keel” > „Süntaks” > „Fraasistruktuur” > „Noomenifraasi struktuur” > „Kaassõnafraasid”. Sellele järgneb väga kasulik lühike transkriptsiooni ja glossi ehk morfeemtõlke osa (sellest hiljem), kaks värvilist uurali keelte kaarti, autorite nimekiri ja toimetajate lühitutvustus, kus selgitatakse, miks uus (põhjalik) uurali keelte käsiraamat on väga vajalik. Nende põhjuste hulka kuuluvad asjaolud, et paljude keelte (nt lõunasaami, isuri, idamansi ja tundraneenetsi) kohta varem teave inglise keeles puudus; et ­varasemad käsiraamatud ei hõlmanud uuematest tüpoloogilistest uuringutest saadud teadmisi; et süntaks oli sageli alaesindatud.² Lisaks juhivad toimetajad tähelepanu, et suur osa olemasolevatest uuringutest on sellistes „vähem ligipääsetavates” keeltes nagu saksa, vene, soome ja ungari keel (selleni oleme siis jõudnud: isegi saksa keel on tänapäeval „less accessible”). Lisad koosnevad viidetest (65 lk) ja põhjalikust registrist (mis näitab, et eesti keelt mainitakse väljaspool kahte põhiartiklit (ptk-d 20 ja 21) rohkem kui 100 korda); seda tuleks siis kasutada koos üksikasjaliku sisukorraga.

 

Transkriptsiooniküsimused

Kõikides varasemates käsiraamatutes kasutati soome-ugri transkriptsiooni (SUT) või selle variante, aga OGUL astub söaka sammu ning kasutab SUT-i asemel rahvusvahelist foneetilist tähestikku IPA, lisaks veel ladina tähestikku või kirillitsat sõltuvalt keele ametlikust ortograafiast, nii et ühel näitel võib olla kuni neli taset, kui tegu on kirillitsal põhineva ortograafiaga: originaal kirillitsas, transliteratsioon ­IPA-s, glossid ning ingliskeelne tõlge. Rekonstrueeritud algkeelte puhul otsustati siiski jääda SUT-i juurde põhjusel, et foneetilised üksikasjad on sageli ebaselged või vaieldavad. Toimetajad juhivad tähelepanu, et see võib põhjustada teatavat kokkusobimatust, kui tänapäeva keelt ja rekonstruktsioone kirjeldatakse samas peatükis. Peale selle ei ole IPA kursiivis, samas kui SUT on. Keeli, millel puudub kirjalik standard, nagu näiteks kamassi keel, kirjutatakse IPA-põhises fonoloogilises transkriptsioonis.

Võimaluste rohkus võib aeg-ajalt segadust tekitada, eriti kolmanda osa keeleliste nähtuste levikut võrdlevates peatükkides, kus eri keelte näited esitatakse erinevates transkriptsioonides. Nii võib ette tulla nt marikeelne näitelause, mis koosneb marikeelsest lausest kirillitsas (püstkirjas), IPA transliteratsioonist ladina tähestikus (püstkirjas), glossist (püstkirjas) ning ingliskeelsest tõlkest (püstkirjas), millele järgneb ungarikeelne näide (kaldkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas), ning sellele omakorda järgneb põhjamansi keele näide IPA-s (püstkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas). See püstkirja ja kaldkirja ning ladina ja kirillitsa segu tekitab segadust, eriti kui Venemaal kõneldavaid keeli, isegi kui neil on kirillitsal põhinev ortograafia, ei kirjutata mõnikord selles kirjaviisis, kuna allikas ei ole kirillitsas: nii leidub nt mari, põhjamansi ja neenetsi keele peatükkides näiteid nii kirillitsas kui ka ladina tähestikus, samas kui Kildini saami peatükis ei ole ükski näide kirillitsas, kuigi keelel on kirillitsas standardne ortograafia (seda tehti selleks, et viia see vastavusse teiste saami keeli käsitlevate peatükkidega). Mordva keelte pea­tükis on aga kõik näited kirillitsas, isegi need, mis algselt olid ladina tähestikus. Ka põhjahandi keele puhul on olukord keeruline: vaatamata sellele, et on olemas ortograafia (kirillitsas), ei ole teatavates ortograafilistes punktides üksmeelt, mistõttu otsustati kasutada ainult IPA-t. Mõnikord võivad kirjaviisid ka näidete sees vahelduda: põhja­mansi keele Ivdeli murde (püstkirjalises) näites (lk 1012) on vene laenud kaldkirjas. Ka morfeemide või sõnade kirjutamine paksus kirjas on veidi ebaühtlane: mõnes (nt lõunasaami või mari keele) peatükis ei kasutata paksu kirja üldse, ungari keele peatükis millegipärast ainult kolmes sõnas ning mõnes teises nii keelenäidete kui ka keeleteaduslike terminite puhul.

Õigekirja osas on OGUL laitmatu. Vaid mõnel juhul leidub samas artiklis (mittehäirivaid) dublette, näiteks Ižma ~ Izhma (komi murre) või Pim ~ Pym (jõgi Lääne-Siberis ja handi murre). Trükivigu on õnneks väga vähe. See on ülioluline: paljud selle raamatu näited jõuavad järgmise paarikümne aasta või pikemagi aja tüpoloogilisse kirjandusse.

 

Kaardid

Raamat sisaldab kauneid kaarte, mis on tehtud Turu ülikooli BEDLAN-projekti raames. Need on vabalt kättesaadavad³ ja juba praegu on näha, et neid kasutatakse usinalt uurali keeli käsitlevates artiklites ja raamatutes.

Tundub, et trükitud köite lehekülgede 552 ja 553 vahel⁴ olevaid värvilisi kaarte digiversioonis ei ole, kuigi neile viidatakse tekstis. Kõik keelekirjelduse peatükid sisaldavad üksikasjalikumaid (mustvalgeid) kaarte.

Kaarte ei saa kunagi joonistada nii, et need kõiki rahuldaksid. Kuna nad esitavad väiteid inimeste ja keelte asukoha kohta, võivad neil olla tõsised tagajärjed (nt seoses jahipidamise ja karjakasvatuse õigustega põlisrahvaste maal, kaevandamisega). Nii võib näiteks kaart 7.1, mis näitab saamide traditsioonilist asuala, tekitada teatavates ringkondades pahameelt: paljud saamid eelistaksid, et nende kodumaa oleks kaardistatud kuni Põhjalaheni. Kõik kaardid ei ole ka ühtemoodi detailsed: kaart 23.1 mordva keelte kohta näitab arvukaid väikeseid keelesaari, ent kaart 26.1 komi keele kohta jätab täiesti tähelepanuta komi keele­saared, mis asuvad Neenetsi autonoomse piirkonna kesk- ja lääneosas. Samuti tekib küsimus, miks on lisatud kaart 33.1 („Etnilised rühmad Kesk-Doonau madalikus 1495. aasta paiku”).

 

I osa

Esimene osa „The making of the Uralic Languages” (6 peatükki, 97 lk) käsitleb uurali keelte kujunemislugu ja koosneb ajaloolistest peatükkidest (uurali algkeele käsitluse autor on Luobbal Sámmol Sámmol Ánte [Ante Aikio], uurali algkeele lahknemist ja järeltulijaid kirjeldab Janne Saarikivi, Johanna Laakso kirjutab rahvusriiklike keelte (ingl nation-state languages) kujunemisest), nüüdisaegse tähtsusega peatükkidest, mis käsitlevad uurali vähemusi (Annika Pasanen, Laakso, Anneli Sarhimaa) ja Venemaa keelepoliitikat (Konstantin Zamyatin), ja ühest peatükist uurali vähemuskeelte kirjapanemise ja ortograafia kohta (Laakso ja Elena Skribnik).

Aikio vaatleb oma uurali algkeele ülevaates põhjalikult selle uurimisajalugu, esitab selle fonoloogia ja morfoloogia tänapäevased kirjeldused (millest paljud põhinevad tema enda töödel) ning kordab, et uurali algkeele süntaksit on endiselt väga vähe uuritud. Ta arutleb ka keelepuu taksonoomia üle: on põhjust vaidlustada traditsioonilist kaksikjaotust (soome-ugri ja samojeedi keeled), kuid ükski alternatiivne ettepanek ei ole veel saanud piisavat toetust. OGUL-ist aasta võrra uuemas uurali keelte käsiraamatus „The Uralic Languages” (TUL)⁵ on samuti uurali algkeele rekonstrueerimise peatükk⁶; nende peatükkide võrdlus oleks kindlasti huvitav.

Kahe sarnase teemaga peatükist, nimelt vähemuste ja keelepoliitika kohta („The Uralic minorities: Endangerment and revitalization”, „Language policy in Russia: The Uralic languages”), tuleb esile praegune olukord, näiteks see, millisel tasemel keelt hariduses kasutatakse (14 keelt, alates Pite saami keelest kuni lõuna­sölkupi keeleni, ei ole hariduses üldse esindatud), konkurents assimilatsiooni ja taaselustamise vahel, probleemid ja võimalikud lahendused. Seejuures ei saa jätta mõtlemata, milline on Vene-Ukraina sõja mõju Venemaa uurali rahvastele, kelle olukord oli niikuinii juba tõsiselt halvenenud.

 

II osa

Teises osas („Language descriptions”, 740 lk) on eraldi peatükk peaaegu iga uurali keele kohta, sealhulgas kuus saami keelt, kaheksa läänemeresoome keelt (ka seto keel), mordva keeled, mari keel, (sürja)­komi keel, udmurdi keel, kaks mansi keelt, kaks handi keelt (mis lõpuks näitab, et väga mitmekesised Obi ugri keeled väärivadki eraldi käsitlust), ungari keel, neenetsi keel, eenetsi keel, nganassaani keel, sölkupi keel ja viimasena kamassi keel. Artiklite pikkus varieerub märkimisväärselt: põhjasaami peatükk on peaaegu kolm korda pikem (30 lk) kui näiteks liivi keele peatükk (11 lk). Peatükid järgivad siiski kõik sama põhi­struktuuri, nii et lugeja saab enam-vähem sama põhjaliku ülevaate igast keelest ning keelte võrdlemine on väga lihtne, eriti üksik­asjaliku sisukorra abil.

Iga keelepeatüki esimene osa võib sisaldada ajaloolist ülevaadet, teavet keele klassi­fikatsiooni, sotsiolingvistilise olukorra, piirkondliku leviku kohta. Sellele järgnevad fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara (kuigi mitte kõigis pea­tükkides), glossiga tekstinäide ja (tavaliselt) kirjanduse soovitusnimekiri.

Selles raamistikus on autoritele siiski antud teatav vabadus ja peatükid mõnevõrra erinevad. Nii nimetavad mõned autorid konkreetselt, millised sõnaliigid võivad keeles olla (nt eenetsi ja sölkupi peatükkide autorid), teised mainivad interjektsioone, mõned jagavad leksikoni täiendavateks alajaotusteks sõnamoodustuse, laen­sõnade kihistuste ja mõnikord ka neologismide kohta (nii teeb komi peatüki autor, aga mitte udmurdi keele peatüki autor); kamassi peatüki autor liigitab sõnavara hoopis semantiliste valdkondade järgi. Samamoodi on nt erinevalt tõlgendatud vormihomonüümiat: seto keele peatükis öeldakse, et elatiiv ja translatiiv, mis mõlemad on st-lõpulised, on vaatamata homomorfeemsusele eraldi käänded, kuna neil on erinevad tähendused ja funktsioonid, samas jälle nt liivi keele peatükis öeldakse, et on üks ks-lõpuline kääne, n-ö instrumentaal, millel on translatiivseid, instrumentaalseid ja komitatiivseid funktsioone, kuigi see on (võib-olla) kahe käände, translatiivi ja komitatiivi, segunemise tulemus (vrd eesti –ks ning –ga < *kanssa).

Paljude keelepeatükkide eriline pluss on see, et nad ei piirdu ainult ühe keelevariandiga: mordva keelte peatükis käsitletakse võrdselt ersa ja mokša keelt ning mari keele peatükis mäe- ja niidumari keelt; samamoodi käsitlevad neenetsi ja eenetsi peatükid nii tundra- kui ka metsa­neenetsi ja -eenetsi keelt. Nende keelte kohta, kus see oleks variantide erinevuste tõttu liiga keeruline, nagu handi ja mansi, otsustati teha eraldi peatükid: üks põhja- ja teine idahandi ning üks põhja- ja teine idamansi kohta. Sölkupi peatüki autor, kellel oli põhimõtteliselt sama probleem (peamiste variantide väga suured ­erinevused), otsustas keskenduda kõige elujõulisemale variandile, põhjasölkupi keelele. Mõni valik ei kajastu nii selgelt keelepeatükkide pealkirjades: neenetsi peatükk („Nenets”) käsitleb kiiduväärselt võrdsel viisil nii tundra- kui ka metsaneenetsi keelt; nagu ka eenetsi peatükk käsitleb nii tundra- kui ka metsaeenetsi keelt, kandes (loogilisemat) mitmuslikku pealkirja „The Enets languages”.

 

Läänemeresoome keeled

Eesti lugejale pakuvad ilmselt erilist huvi peatükid eesti, seto ja teiste läänemeresoome keelte kohta. Läänemeresoome keelte arvu osas ei ole veel üksmeelt saavutatud (ega peagi olema), kuigi on märgata selget tendentsi, et „keelteks” peetavate variantide arv kasvab järk-järgult. Nii võis näiteks Aimo Turunen veel lihtsalt väita, et isuri „murdeid” ei ole eraldi keelena käsitletud,⁷ kuid tänapäeval on enesest­mõistetav rääkida isuri keelest. Teine äärmus on ehk Helena Sulkala, kes loetleb 13 „ohustatud läänemeresoome keelt”,⁸ nii et (ohustamata) eesti ja soome keele lisamine annaks kokku 15. Seetõttu on huvitav näha, milliseid valikuid OGUL on teinud. Lääne­meresoome keelte osa algab üldise (ajaloolise) peatükiga (Laakso), millele järgnevad peatükid karjala (Sarhimaa), vepsa (Riho Grünthal), isuri (Elena Markus, Fedor Rozhanskiy), vadja⁹ (Markus, Rozhanskiy), eesti (Helle Metslang), seto (Karl Pajusalu) ning liivi (Laakso) keele kohta. Eriti rõõmustav on see, et väiksemaid keeli käsitletakse võrdselt: näiteks isuri keele peatükk on sama pikk kui soome keele peatükk. Tuleb meeles pidada, et neist on palju raskem kirjutada, sest väiksemaid läänemeresoome keeli on palju vähem kirjeldatud kui eesti või soome keelt.

Anda keeltele nagu vepsa, isuri või liivi keel „peatüki staatus” on lihtne ja loogiline, kuid karjala, eesti ja soome keel võivad tekitada probleeme selles mõttes, et nende alla on koondatud eri staatusega variante. Sarhi­maa näiteks paigutab lüüdi keele karjala keele alla, kuid TUL-is peab Grünthal seda eraldi keeleks.¹⁰ Täna­päeval ei saa ka enam lõunaeesti keelt tähele­panuta jätta, nagu seda sageli tehti: OGUL on esimene uurali käsiraamat, kus on eraldi lõunaeesti keele peatükk; TUL-is on samuti võru keele peatükk, mis on tegelikult pikem kui sealne peatükk (põhja)­eesti keelest. Eesti keelt käsitleva peatüki on Metslang pealkirjastanud „North and Standard Estonian” ja märgib, et selles tuuakse välja ­olulised erinevused eesti kirjakeele ja põhja­poolsete murrete vahel (seda tehakse arusaadaval põhjusel suhteliselt harva). See, et OGUL on valinud lõunaeesti keel(t)e esindajaks seto keele, paneb küsima, miks ei valitud võru keelt, millel on palju rohkem kõnelejaid, elujõulisem kirjandus ja mida õpetatakse rohkem.¹¹ Võib-olla peetakse seto keelt vanapärasemaks. Teatavasti ei tunnusta Eesti riik ühtegi lõunaeesti keele varianti eraldi keelena, keeleseadus ütleb: „Riik toetab eesti keele piirkondlike eri­kujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist”,¹² nende „erikujude” keele­staatust eitades.

Peatükis „Finnish, Meänkieli and Kven” peab Laakso meä ja kveeni keelt keeleliselt põhjasoome murde hulka kuuluvaiks, kuid on lisanud need pealkirja, kuna neil on vastavalt Rootsis ja Norras keele staatus. Kirjeldus piirdub põhiliselt standardse soome keelega; alles päris lõpus tuuakse üks näide meä keele ja soome keele leksikaalsetest erinevustest. Tekstinäide ei ole siiski mitte soome keelest, vaid kveeni keelest. OGUL on esimene uurali keelte käsiraamat, kus meä keelt ning kveeni keelt ei ole täielikult ignoreeritud.

Isuri keele peatükk on muide esimene selle keele inglis­keelne kirjeldus. Võib-olla ei ole kõik eestlased teadlikud sellest, et isuri keel on ainus põhjaläänemeresoome keel, kus on samuti kolm väldet (vt lk 311), või et sarnaselt eesti keelega on CVCV-sõnades nagu kala teine vokaal poolpikk, kuigi see on pikem kui fonoloogiliselt pikk vokaal järgsilpides. Vadja keelest oleks ka palju huvitavat öelda, aga piirdugem siin seigaga, kus uuem vadja keel erineb oluliselt vanemast: impersonaal on enamasti üle võtnud kolmanda isiku mitmuse vormide rolli, kuid mitte kõikjal (lk 340–341). See on viinud näiteks mitmuse kolmanda isiku eitusparadigmade tekkimiseni, kus esialgne isikuline vorm on säilinud ainult oleviku eitavas kõneviisis: nämäd saavva ’nad saavad’ vs. nämäd eväd saa ’nad ei saa’, aga nämäd saati ’nad said’ vs. nämäd eväd saatu ’nad ei saanud’. Impersonaali kasutamine mitmuse kolmanda isiku asemel on idaläänemeresoome keeltes tavaline ja ei ole tundmatu ka eesti keeles (vrd Alutaguse siad `ulguti lahti, Jõhvi `mõisad põledetti süsi)¹³, kuid vadja keel on läinud sellega oma teed.

Võib-olla ei ole kõik keelekirjeldustes leiduvad faktid läänemeresoome keelte spetsialistidele uued, kuid OGUL-i üle­vaated pakuvad toredat lugemiselamust. Neid lugedes tekib automaatselt mõte, et aeg on küps kirjutada uus ulatuslik sissejuhatus läänemeresoome keeltesse; Arvo Laanesti oma ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi.¹⁴

 

Muud keeled

Keelekirjelduste osa sisaldab ka mitmeid üldisemaid keelepuu kõrgemate harude tutvustusi („Saami”, „Finnic”, „Permic”, „Ugric” ja „Samoyedic”). Need on erinevad selles mõttes, et saami ja läänemere­soome keelte peatükid on (peamiselt) ­ajaloolised (saami peatükki võiks ehk õigemini nimetada „algsaami keel”), samas kui permi ja ugri keelte peatükid on pigem võrdlevad sissejuhatused tänapäeva keeltesse; samojeedi keelte peatükk ühendab mõlemad lähenemisviisid. Keelepeatükke lugedes leiab hulgaliselt uut teavet ja uusi lähenemis­viise. Siinse arvustuse raames ei saa ma muidugi kõike käsitleda ja võin vaid välja tuua mõne huvitava seiga.

Traditsiooniliselt on saami keeled jagatud lääne- ja idarühmaks; piir on põhja- ja Inari saami keele vahel. Viimasel ajal on saami keelte sõnavara uurijad pakkunud välja uued jaotused, kus Inari saami keel paikneb ida ja lääne vahel või on lähemal läänesaami keeltele.¹⁵ Inari saami peatükis aga tuuakse välja, et see võib olla tingitud kultuurilistest põhjustest, kuna Inari saami piirkond paikneb lääne- ja idakristluse piiril; paljud uut teooriat tõendavad leksikaalsed elemendid on laenud. Lisaks tuleb, nagu põhjasaami peatükist selgub, arvestada ka põhjasaami keele murdeerinevusi: kõige lõunapoolsemate põhjasaami murrete sõnavara võrdlemine annaks kindlasti teistsuguse tulemuse.

Võib-olla on see ootamatu, kuid mõni väiksem saami keel on (deskriptiivsest vaate­vinklist) kirjeldatud paremini kui põhjasaami keel, mille kirjeldused on enamasti preskriptiivsed.¹⁶ Aikio ja Jussi Ylikoski toovad oma põhjasaami keele pea­tükis välja mitmeid probleeme, mis muudavad põhjasaami kirjeldamise keeruliseks: suured murdelised erinevused, tohutu paljudest tüpoloogiliselt ebatavalistest kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest vastanditest tulenev fonoloogiline keerukus, mis on avatud alternatiivsetele fonoloogilistele analüüsidele, ning süntaks, mida mõjutavad erinevad enamuskeeled (norra, rootsi ja soome), sõltuvalt riigist, kus põhjasaami keelt räägitakse.¹⁷

Aeg-ajalt on keelepeatükkide ja üldpeatükkide võrdlemisel märgata väiksemaid ebatäpsusi: eksistentsiaal-, lokatiiv- ja possessiivlausete peatükis väidetakse, et habeo-verb esineb lõunasaami keeles, Obi ugri keeltes ning nganassaani keeles, kuid tegelikult esinevad lõunasaami verbi utnedh samatüvelised ’evima’ tähendusega verbid kuni põhjasaami lõunapoolsete variantideni välja, ja seda kasutusviisi tegelikult ka mainitakse Lule saami peatükis (De ittjij Stállo ane áksjov [---] ‘Then the Ogre did not have an axe [---]’ lk 145). See näitab jälle, et saami keeled erinevad omavahel üsna suurel määral, nii et OGUL-i valik kirjeldada (peaaegu) kõiki neid on igati tervitatav.

Arja Hamari ja Regina Ajanki märgivad mordva keelte peatükis, et varem ablatiiviks nimetatud käände spatsiaalne (ja temporaalne) kasutus on marginaalne ja et seda kasutatakse muu hulgas osaobjekti tähistamiseks (nt ersa Сон симсь чайде ’ta jõi teed’), osaöeldistäite käändena ning ka kvantiteedi väljendamisel, ning et nemad kutsuvad seda partitiiviks nagu lääne­meresoome keeltes. Huvitav on näha, kas teised mordva keelte uurijad hakkavad seda terminoloogiat ka kasutama. Jack Rueter TUL-is seda ei tee, kuid mainib, et paljud grammatikad peavad ka ablatiivi üheks grammatiliseks käändeks.¹⁸

Idahandi keele peatükis mainitakse, et /k/ ja /q/ staatus pole veel selge: mõni uurija peab neid eraldi foneemideks, teised allofoonideks. László Fejes järeldab sellest, et arvamuste erinevus peegeldab muutust konsonantide süsteemis, kuna eri uurijad on oma materjali kogunud eri aegadel.¹⁹ See on samuti oluline punkt: OGUL jäädvustab praeguse (või mõne aasta taguse) olukorra ja näitab kõige uuemate uuringute tulemusi, samuti on selles palju viiteid toimuvatele muutustele. Näiteks sölkupi keele peatükk näitab ühte traditsioonilist eksistentsiaalse eitusverbiga eitusstruktuuri, kuid ütleb ka, et tänapäeva kõnelejad kipuvad kasutama (lihtsamat) konstruktsiooni eituspartikliga; Obi ugri keeltes kasutatakse nüüd sageli paaris kehaosade puhul ainsuse asemel kaksust, mis on tingitud vene keele arvühildumise mõjust (pangem tähele, et vene keeles pole kaksust). Vene keele mõju on toonud kaasa paljudes uurali keeltes ka SVO sõnajärje sageduse suurenemise. Näiteid, kus vene või turgi või skandinaavia keele mõju mainitakse, on praktiliselt igas keelepeatükis, ja siin­kohal on digiversioon ehk kasulikum, kui on huvi konkreetselt selliseid teemasid otsida.

 

III osa

Viimane osa (189 lk) on ehk kõige põnevam, sest see sisaldab 14 artiklit eri teemadel, palatalisatsioonist informatsiooni­struktuurini.

Osal on ka lühike, kuid väga huvitav sissejuhatus, kus ­OGUL-i toimetajad rõhutavad, et selline osa on midagi uut uurali käsiraamatute traditsioonis. Nad mainivad, et läänes põhines väikeste uurali keelte kirjeldustraditsioon suures osas enne Esimest maailmasõda kogutud materjalil, samal ajal kui Nõukogude Liidus ja postsovetlikul Venemaal teenis deskriptiivne keeleteadus sageli kirja­oskuse planeerimise ja hariduse eesmärke. Nagu eespool mainitud, ei olnud kaasaegse tüpoloogia tulemused seni veel käsiraamatutesse jõudnud. Selle osa peatükkide teemad, nagu kääne, isiku markeerimine, aeg-aspekt-kõneviis (TAM) ja evidentsiaalsus, eitus, informatsioonistruktuur, kajastavadki osaliselt seda suurenenud huvi tüpoloogia vastu. 15 peatükki on liiga palju, et neid kõiki üksikasjalikult arutada, seega piirdun esimese, palatalisatsiooni pea­tükiga (autor Marianne Bakró-Nagy). See on suurepärane uurali keelte tüpoloogiline klassifikatsioon, mis põhineb palataalsete ja palataliseeritud konsonantide jaotusel. Nende kahe erinevus on sageli tähele­panuta jäetud ja valesti mõistetud, peamiselt seetõttu, et soome-ugri transkriptsioon ei tee neil vahet (nt SUT-i ń vasted on IPA-s /nʲ/ ja /ɲ/ jne). Selles peatükis on võrdlev tabel uurali keelte kohta, rühmitades need palataalsete/palataliseeritud konsonantide alusel nelja rühma: keeled, 1) kus puuduvad palataalsed või palataliseeritud konsonandid (välja arvatud /j/) üldse (nagu soome keeles), 2) kus võivad palataliseeruda kõik konsonandid (nagu eesti keeles), 3) kus on ainult palataalsed konsonandid (nagu komi keeles), ja, mis on kõige haruldasem, 4) kus on mõlemad (nagu Kildini saami keeles). Tuleb rõhutada, et eriti siinkohal oleks mõttekas viidata konkreetsetele keele­variantidele, mitte üldnimetustele: lk 852 esitatud palataliseeritud alveolaarsete ja postalveolaarsete konsonantide tabelis on mõistlik loetleda eraldi sellised variandid nagu Kildini ja põhjasaami või Kazõmi, Obdorski ja Surguti handi keel, kuna neil on (väga) erinevad foneemisüsteemid, kuid tabelis on toodud ainult mordva keel, millel puuduvat palataliseeritud tremulant /r̥ʲ/. Vastab tõele, et ersa keeles seda ei ole, mokša keeles on see olemas. Ka siin juhitakse tähelepanu sellele, et tegemist on muutuvate süsteemidega: nt sekundaarne palatalisatsioon levib paljudes keeltes vene keele mõjul.

Neid üldisi peatükke lugedes pöördub lugeja pidevalt tagasi keelekirjelduste juurde: ülalmainitud tabel näitab, et kui neenetsi ja eenetsi keeltes on kolm kuni seitse palataliseeritud konsonanti (kusjuures tundra- ja metsavariandid erinevad), siis nganassaani keeles on neid ainult kolm. Nganassaani peatükki lugedes aga selgub, et seal on ebatavaline konsonantsüsteem, kus on nii palataalseid kui ka palataliseeritud konsonante, nagu Kildini ja Turja saami keeles. Nii täiendavad peatükid ka üksteist.

 

Kokkuvõte: raamat uralistidele ja tüpoloogidele

Kellele on raamat siis mõeldud? Uurali keele käsiraamatuid on olnud põhiliselt kahte tüüpi: need, mis sisaldavad üldist teavet uurali rahvaste ja nende keelte, ajaloo, kirjanduse kohta,²⁰ ja need, mis on keskendunud keelelisele kirjeldusele²¹. Esimest tüüpi käsiraamatutel on pikk eesti­keelne traditsioon alates Matthias Johann Eisenist,²² kuid eestikeelne uurali keelte käsiraamat puudub siiamaani. OGUL kuulub ilmselgelt teise tüüpi; ainult keele­kirjeldustes on lühidalt, kui üldse, mainitud mõningaid ajaloolisi fakte ja ilukirjandus on jäetud osundamata. Kolmas tüüp, kus keelte teatud omadusi kirjeldatakse võrdlevas raamistikus, ei ole olnud uralistikas väga populaarne; ainsad reaalsed näited on József Szinnyei soome-ugri keelte võrdlev käsitlus ning Björn Collinderi võrdlev grammatika.²³ Tänapäeval ei ole see võib-olla enam ühe inimese töö²⁴ ja suund näib olevat pigem tüpoloogiliselt orienteeritud kogumike koostamise poole: vrd hiljutisi kogumikke eituse ja essiivi kohta.²⁵

OGUL-i sissejuhatuses öeldakse: „See raamat on mõeldud lingvistikahuvilisele lugejaskonnale üle maailma, kogu keele­teadusele ja sellega seotud erialadele.” Peale ilmselge kasutuse uralistikas eeldan, et ka kogu maailma tüpoloogid rõõmustavad selle köite üle. Keegi ei oota neilt, et nad kasutaksid venekeelseid allikaid nt mordva keelte kohta, kuid tegelikult pole põhjust kasutada aastal 2013 Wiedemanni ersa keele grammatikat aastast 1865, et näitlikustada ühte mordva keelte morfo­süntaktilist seika (nagu Leon Stassen tegi keele­struktuuride atlases „The World Atlas of Language Structure”, WALS)²⁶; igaühel on kindlasti oma lemmiknäide.

Nüüd aga pole neil enam mingit vabandust: OGUL-is on peatükke praktiliselt iga uurali keele ning paljude grammatiliste teemade kohta, ja ma olen kindel, et ei lähe kaua aega, kuni raamat leiab tee tüpoloogide kätte. See ei tähenda mitte ainult seda, et me loodetavasti leiame tüpoloogilistes töödes ajakohast ja loodetavasti õiget teavet uurali keelte kohta, vaid ka seda, et käsitletavate uurali keelte arv suureneb. Ei ole juhus, et just mordva keelte puhul kasutasid WALS-i autorid Wiedemanni grammatikat, sest polnud veel olemas ühtegi ingliskeelset mordva keelte, samuti mitte mari, udmurdi ja komi keele grammatikat. See asjaolu seletab ka seda, miks selliseid keeli nagu Pite saami ja põhjasaami, neenetsi, eenetsi ja nganassaani mainitakse nüüd sagedamini tüpoloogilistes artiklites ja raamatutes – ainuüksi seetõttu, et neil on ingliskeelne grammatika.²⁷ Käesoleva köite kasutamine viib siis loodetavasti selleni, et uurali keelte huvitavamad aspektid leiavad tee üldkeeleteadlaste teadmistepagasisse.

 

Oma juubeliks rõõmustas Tiit Hennoste eesti kirjasõna huvilisi värske teosega, ajakirja Looming 100-aastaseks saamisele pühendatud Festschrift’iga. Seda kaunist ja rohkete piltidega raamatut võib lugeda mitmel viisil: esmalt juubelikohase tagasivaatena ühe väljaande väärikale ajaloole, mis algab lausa vanatestamentlikus stiilis: „Kirjandus on eesti kultuuri ja rahvuse üks põhitalasid” (lk 13). Teisalt on raamatus äratuntav Hennoste teoreetilistes käsitlustes välja arendatud kirjandusprotsessi analüüsi mudeli rakendamine.¹ Niisiis saab raamatut lugeda ka kirjandusloolise juhtumiuuringuna. Autor näibki sellist akadeemilist lugemisviisi eeldavat, kui ta oma väiteid lahti ei seleta, viidates oma varasematele põhjalikumatele käsitlustele. On aga ka kolmas võimalus: lugeda Loomingu ajaloo esitust pedagoogilise tekstina, mis pakub nii meetodit kui ka näidismaterjali Eesti kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamiseks-õppimiseks. Autor annab lõimimise võtme kohe alguses: „See raamat ongi „Loomingu” kirjanduslugu, milles põimuvad ajakirja lugu, selles ilmunud tekstide tähtsus ja tähendus ning eesti ja maailma kirjanduse suundumused, taustal pidevalt kumamas maailma sündmuste kaja. Lugu ise käib „Loomingu” kümnendite kaupa [---]. Need on hoopis huvitavamad piirid kui traditsioonilised ühest nullini või nullist üheksani. Kuigi kümnendipiiridega nurgeti, klapivad nad hästi kokku nii Eesti kui ka Eestit mõjutanud maailma ajaloo sõlmhetkedega.” (Lk 14–15)

Loomingu rolli kirjandusloos avab Hennoste kolmes mõõtmes. Esiteks, olla oma avaldamisvalikute ja arvustuspraktika kaudu kirjanduse kvaliteedi ja kirjandusliku kaanoni kujundaja (Hennoste osutab iga kümnendi puhul eraldi, millised sel ajal Loomingus esindatud autorid ja teosed tema arvates kaanonisse sobivad). Teiseks, olla institutsioon, mis vahendab vaimu ja võimu, ühendab kirjandust ja lugevat publikut ning mõjutab teoste avalikku retseptsiooni (Loomingu eripära näeb Hennoste just kirjanikele avaliku sõna foorumiks olemises ka väljaspool nende teoseid). Ja kolmandaks: kirjandusajakiri kui kirjandusliku kogukonna ühendaja, eri masti kirjanike ja kriitikute suhtlus­paik, samuti autorite elatusvahendite allikas. Nendest rollidest lähtuv Loomingu kui rühmituste­ülese kultuuri­ajakirja eesmärk kajastub ka väljaande struktuuris, mis on püsinud põhimõtteliselt muutumatuna: pool ilukirjandust, pool kriitikat, kirjandus­elu ülevaateid ja kirjanike mõtteavaldusi. Raamatust selgub, et Loomingu roll kirjanduselu „peavoolu” määrajana ja eri rühmituste avaldamisvõimaluste tasakaalu hoidjana kujunes välja juba ajakirja esimesel kümnendil. Kultuuriajakirja(de) läbi aegade püsinud olulist kohta Eesti ühiskonnas ­iseloomustab Hennoste väide, et Loomingu ja Eesti Kultuurkapitali asutamisega algab „eesti kirjanduse institutsionaliseeritud ja suuresti riigi poolt makstud elu” (lk 23).

Hennoste kirjandusloo käsitlustes on alati fookuses olnud eri vaadete põrkumine kirjandusväljal. Väga huvitav on jälgida ja võrrelda toonaste ja praeguste ­vastasseisude mustreid ka Loomingu ümber. Looming pidi algusajal olema ­parlament ja kompromiss eri vaadete vahel, olles avatud mitmesuguste tõeks­pidamistega, eri vanuses ja erineva kirjaniku­staatusega autoritele. Seetõttu saatis Loomingut pidev kahe tule vahel olek: ühelt poolt ähvardas kärbetega riigivõim, kelle meelest Looming oli liiga elitaarne, teiselt poolt ründasid radikaalidest kirjanikud, kes igatsesid kirjanike rühma-ajakirju tuglasliku parlamendi asemel (lk 25). Kirjanike maa­ilmavaatelisi vastandumisi Eesti Vabariigi alguskümnenditel on Hennoste põhjalikult käsitlenud paljudes artiklites ja raamatutes, ka Loomingu lugu jutustades toob ta välja samalaadsed eraldusjooned ja lahknemiskohad: „Vastamisi lähevad Eesti ja Euroopa, maa ja linn, rahvuslik ja internatsionaalne, rahvuslus ja sotsialism” (lk 36). Uutel murranguaastatel, 1990-ndate Loomingus näeb Hennoste kordumas sama mustrit, vastandades Loomingut kui konservatiivsemat (ja rahvuslikku) ajakirja Vikerkaarele kui radikaalsema ja avangardsema noorsoo välja­andele (lk 180).

Asutamiskümnendit 1923–1932 käsitleva peatüki esimene osa on saanud pealkirjaks „Hullunud kuldsed kahekümnendad”. Loomingu sünnikümnendi globaalset tausta iseloomustades viitab Hennoste maailmasõjajärgsele kadunud põlvkonna meeleheitlikule joovastusele ning „kahe radikaalse servaideoloogia” tugevnemisele Euroopas, mida märgistavad Mussolini, Franco, Hitleri, Stalini nimed. Tähistamaks kümnendi lootusrikast algust laob ta ritta lehekülje jagu modernismi suuri nimesid. Samas näeb Hennoste, et Euroopas hakkab kümnendi lõpuks võimust võtma „uusasjalikkus (Neue Sachlichkeit), uusrealism, uusklassitsism, mis reageerivad sõja hävitusele ja sõjaeelse avangardi radikalismile tagasipöördumisega korra juurde” (lk 22). Ka eesti kirjanduses näeb Hennoste 1920-ndate lõpul analoogseid tendentse, rõhutades tagasipöördumist korra poole ning minemist „omale teele” (lk 24).

Järgnevatest kümnenditest antakse pilt kui saatus­raskest dramaatiliste tormide ajast: „Vaikimise aegu” 1933–1941 (ise­seisvusaja lõpp, esimene sovetiseerimise aasta, sõja tõttu väljaande peatumine); „Stalin on meiega…” 1944–1952 (jäine stalinism) ja „Taastamine” 1953–1962 (Stalini surmale järgnenud sula). Nende kümnendite põhiteemaks saab kirjanduse ellu­jäämisvõime (moodsat sõna kasutades säile­nõtkus) katastroofi aegadel. Nende kolme aastakümne käsitluses ongi kesksel kohal Loomingu kui väljaande ja kirjandusliku loomingu suhe autoritaarse võimuga, nii toimetuse kui ka autorite võimekus käia oma teed kui tahes ränkades oludes. Kuna iseseisvusaja lõpuaastad ja esimesed soveti­aastad kuuluvad Hennoste liigenduse järgi samasse kümnendisse, ei jää lugejale märkamatuks kahe poliitiliselt erineva autoritaarse lähenemise samasugune püüd allutada kirjanduselu ideoloogilistele nõuetele. Kolmekümnendate lõpu vaatlusel ei varja Hennoste oma järsult taunivat suhtumist püüetesse muuta Looming kui kirjandusajakiri riiklikku ülesannet täitvaks meelsuse kujundajaks, isegi kui see sünniks õilsatel rahvuslikel eesmärkidel (vt lk 47, 50). Kirjeldades aga Loomingu kohanemist uue võimu repressiivsete nõuetega 1940. aastal, muutub ta stiil lõikavalt irooniliseks. Samas on Hennoste lähenemisviis ränkade valikute aegadele kõnekalt napisõnaline ja kaugel tava­päraseks saanud n-ö tühistamisest. Pigem on ta vaade kui murelikul aednikul, kelle aia on torm ära räsinud, puud ja põõsad maast rebinud ja piirded maatasa teinud. Hennoste ei kirjelda pikalt, vaid ainult viitab Loomingu ajaloo kõige mustematele kuudele, kus ajakirjast sai kaasosaline eesti kirjanduse väärikaimate nimede mustamises ja enesealandusele sundimises (lk 82). Samas ei jäta Hennoste märkamata detaile, mis annavad kirjanduslikust andekusest märku pilkase poliitilise pimeduse ajal (näiteks viitab ta mitmel korral noore Juhan Smuuli värsside tundeehedusele ja keelelisele värskusele). Alates 1950-ndate keskpaigast juhib Hennoste lugeja tähelepanu kirjanduse elluärkamise esimestele märkidele, mis ennustavad uute arengute algust. Nagu ta ütleb, saab Loomingust 1950-ndate teisel poolel jälle „eesti kirjandus­ajakiri” selle tõelises mõttes (lk 97). Kümnendit 1953–1962 käsitlev peatükk kannabki pealkirja „Taastamine”. ­Tõepoolest, arengud pärast Stalini surma 1953. aastal ning tema repressiivpoliitika hukkamõistu 1956. aastal on tunnistus eesti kirjanduse (resp. vaimuelu) kiiresti taastuvast elujõust. Hennoste ütluse kohaselt sai pärast Ungari mässu maha­surumist 1956. aastal selgeks, et nõu­kogude kord jääb kestma. „Intellektuaalid, teiste hulgas kirjanikud, seisid küsimuse ees, kuidas vastupanu-mugandumise-koostöö teljel ennast pikemaajaliselt positsioneerida” (lk 93–94). Inim­vaenulik nõukogude süsteem ei olnud selleks ajaks enam ootamatu ega tundmatu, vaid see oli põhjalikult tuntuks saanud kui ohtlik masinavärk, mille toimimisest teadlikuna on siiski võimalik loomeinimesena ellu jääda ja südametunnistuse järgi tegutseda.² Loomingust (ja teistest kultuuriväljaannetest) sai selles masina­värgis kahe­palgeline institutsioon, mis toimis nii võimu agendina kui ka turvalise kaitsemüürina (lk 102–103). Pakkudes kirjanikele loomingu- ja avaldamisvõimalusi, oli samal ajal võimalik ajakirja kasutada kirjandus­kriitika vormis laiemaks kriitiliseks aruteluks ühiskondlike nähtuste üle, mille suhtes muus ajakirjanduses otse sõna võtta polnud mõeldav. Kirjandusajakirjast otsiti (ja leiti) tuge vaimseks vastupanuks nõukogude süsteemile, mis väljendus ainuüksi ideoloogilistest kaanonitest mööda hiilimises ja kirjandusliku loomingu ise­väärtuse eest seismises.³ Ei ole juhus, et kuuekümnendatel hakkas ­kultuuriväljaannete lugejaskond kiiresti paisuma, ulatudes järgmisel kümnendil tehtud uuringute andmeil koguni veerandini eestlastest.⁴ Toimetuse tööks oli kaitsta nii hästi kui võimalik „ideoloogiliselt küsitavaid”, „apoliitilisi” või „aru­saamatult kirjutavaid” autoreid. Tolle aja Loomingu peatoimetajaid mäletatakse inimestena, kes suutsid võimu ja vaimu vahendamise rolli välja kanda, omades autoriteeti nii võimu- kui ka vaimu­inimeste silmis.

Viidates vaidlusele „kuldsete kuuekümnendate” tähenduse üle, paneb Hennoste vastavale peatükile (1963–1972) kahtleva pealkirja „„Noh, olid kuldsed kuue­kümnendad…””. Sellegipoolest ei jäta tema käsitlus kahtlust, et vaim sai võimust jagu ega taandunud oma autoritele kätte võidetud suuremast loomevabadusest ka siis, kui stagnajõud „sitastel seitsme­kümnendatel” (1973–1982) vastupealetungile läksid. Ehkki kuuekümnendate romantiline hoog sumbus üdilikku enese­irooniasse, säilitas kirjandus suhtelise suveräänsuse. Uus põlvkond kirjanduses sai domineerivaks ning Loomingu toimetuses võtsid ohjad enda kätte parteiliselt usaldus­väärsete kaitsemängijate asemel kriitilised uue põlvkonna mehed. Hennoste on tabanud toimunud pöörde olemuslikku mõju, kui ta väidab, et pärast kolme aastakümmet seiskunud kelladega elu raudse eesriide taga hakkas kuue­kümnendatel Eesti kirjandus end maa­ilmaga sünkroonima. Pärale jõudsid ­läänelikud eksistentsialismi ja absurdi hoovused, mis nõukogude absurdse tegelikkuse kajastamisel osutusid aga kõige ehtsamaks realismiks. Reaalse sotsialismi oludes hägustunud piir kirjandusliku kujutluse ja tegeliku elu vahel andis kirjanikele õiguse saada ­1980-ndatel avalikkuse eestkõnelejateks ning Looming nagu ka teised kultuuri­väljaanded said muutuda poliitiliste diskussioonide foorumiks. Laulva revolutsiooni eel tõusis kultuuriväljaannete loetavus kümnetesse tuhandetesse, need jõudsid veerandini eesti ­rahvast, et siis 1990-ndate vabale turumajandusele suundunud Eestis kukkuda mõne tuhandeni ehk kolme-nelja protsendini eesti keelt lugeda oskajatest (lk 259).

Iseseisvuse taastamise järel võidu­käigule asunud „[ü]limalt rahakeskses varakapitalismis” (lk 190) peab vähenenud lugejaskonnaga Looming võitlema elu­õiguse eest kultuuriajakirjade turul, jagades oma kokku tõmbuvat lugejaskonda mitme muu väljaandega, nagu Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga ka Sirp ja Müürileht. Hennoste rõhutab sajandi­vahetuse Loomingu olulisust kirjanduse kvaliteedi eest seisjana ning eesti kirjanduse ja ajaloo mõtestajana. Samas ka pöördelistel „netinuti nullindatel” (lk 206) ­jätkab Looming oluliste kultuuriteemade üle arutlevana. Järjest mitmehäälsemaks muutunud kirjandusmelus püsib ajakiri väärikalt traditsioonilises, juba Tuglase ajast välja kujunenud formaadis, teenides Hennostelt viimase kümnendi kohta muigel­sui antud pealkirja: „Rahulik rohumaa meeletus maailmas”.

Siiski annab Loomingu tulevik autorile põhjust lõpetada juubeliraamat murelikul toonil. Hennoste kasutab lõpulehekülgedel talle mitteomaselt pateetilist registrit, nimetades Loomingut eesti kirjanduse saja-aastaseks selgrooks ja Eesti kultuuri­elu müüdiks ning kõrvutades Loomingu kui institutsiooni tähtsust laulu­peo ja „Kalevipojaga”. Ja lisab küsimuse: „Kuidas edasi? [---] Kas ei liigu kirjandus- ja kultuuri­ajakirjad lihtsalt loogeldes loojan­gu poole?” Ning vastab ise: „Aga „Loomingut” on vaja. // Rahvus vajab pidevat loomist, et rahvusena püsida. Eestlase rahvusliku identiteedi alus on keel. Keel vajab pidevat loomist, et elus püsida. Keelelise loomise kese on alati olnud kirjandus. Nii on kirjanduslik looming olnud eesti rahvuse kui kultuurrahvuse üks suur looja. Looming aga vajab „Loomingut”.” (Lk 261)

Sellesse väitesse võime ja tahame uskuda. Aga et see kehtiks ka tulevikus, on vaja enamat kui usku. On vaja kirjandus­teadlaste, etnoloogide ja sotsiaalteadlaste ühisuuringuid, et anda teaduspõhine vastus küsimusele rahvuskeelte ja kirjanduste kestlikkusest, sealhulgas omakeelse kirja­sõna ja kultuurimeedia rollist tehisaju ümberkujundatud maailmas.

 

Carolina Pihelga väga oodatud debüüt­romaan uurib eelkõige Teisest maailma­sõjast ja üldiselt Nõukogude režiimist tingitud vohava vägivalla ning sellest (sihiliku) möödavaatamise pikaaegset lagundavat mõju haavatavatele sihtrühmadele. Teos käsitleb tundlikult ka tolle terrori kaudseid, aga tugevaid järeltõukeid: pikast okupatsiooniajast kohalikku elanikkonda imbunud ilmajäetustunnet ja umbusku nii Nõukogude Eestis kui ka taasiseseisvunud kodumaal, mil käivitus (hüper)individualistlik olelusvõitlus (lk 26–27). Poeetilises mõtiskelus on rambivalgus naistel: emadel ja tütardel ning nende sundoludes loodud nigelatel suhetel. Rõhutatult aistilise kujutusviisiga – nüüdisaegses afekti- ja kehakeskses kirjandus(teadus)es üsnagi levinud pruuk – ning mõneti deterministlikele hoiakutele toetudes vaeb Pihelgas pigem nukratoonilises romaanis, kuidas, kui üldse, tulla painava ajaloolise pagasiga toime isiklikus plaanis. Teisisõnu küsitakse, kuidas „elada, kui oled matnud kõik, mis sinus kõneleda suudab” (lk 71).

Hiina XI sajandi õpetlase Shen Kuo motoga „Kui miski juhtub ainult ühe korra, on see mõttetu” algav romaan „Vaadates ööd” koosneb kolmest üks­teisega haakuvast osast, igas on viiskümmend lühikest nummerdatud peatükki. Esimesest osast teise üleminekul tuleb sooritada umbes kolmveerand sajandi pikkune ajahüpe tagasi (tänapäevast 1940.–1950. aastatesse) ning teisest kolmandasse sisenedes ligikaudu paarikümneaastane hüpe edasi (1970. aastatesse). Avaosa fookuses on lugejaga üsna siiralt suhtlev, kuid oma elus usalduslikest, järjepidevatest kontaktidest pigem eemaldunud nimetu naismina­tegelane. Teise osa keskmes on tollele naisminale tundmatuks jäänud vanaema Maša ja tema perekonna katsumused Teise maailmasõja ning sellele järgnevate koleduste kontekstis Nõu­kogude Venemaal, Ida-Virumaal ja Harkus, kolmandas aga esimese osa peategelase hilisteismeline tulevane ema Leida ning tema kasuema Elli rutiinne elu nõukogude argireaalsuses. Teine ja kolmas osa pigem kontekstualiseerivad ja polsterdavad esimeses osas üles kerkinud probleeme, jäädes esimese osaga võrreldes emotsionaalselt mõneti kaugeks. Ju mängib selles rolli valitud narratiivne võte: teist ja kolmandat osa vahendab valdavalt kolmandas isikus jutustaja.

Romaani tooni ja rütmi määravast esimesest osast kooruvad ebaselgeks jäävas valdkonnas töötava ning sundmõtetest piinatud üksildase noore naise mineviku häirivad detailid. Sage viitamine ööle, tühjusele, lämbumisele ning magamisraskuste kirjeldamine võimendavad järk-järgult avanevat tõsiasja, et tegelane on lapse- ja teismeeas kogenud pere­sisest vägivalda, mistõttu on ta psüühiliselt liimist lahti, suutmata astuda oma elus ei „edasi ega tagasi” (lk 30), igatsedes vaid tormi, mis lapsepõlve ära puhuks (lk 64). Kas tahab too nimetu, krooniliselt väsinud pea­tegelane poeetilise pihi kaudu – sest mõneti meenutab teose esimene osa päevikut – minevikus kogetu vaagimise ära lõpetada ning sügava muutuseni pürgida? Selles sihis näib ta asetavat lootuse oma kadunud bioloogilise vanaema isikuandmete otsimisele. Põnevusloole omase arhiivides tuhnimise ja niidiotsakeste jälitamise kaudu loob minategelane ühelt poolt endale emotsionaalset ja intellektuaalset tuge pakkuva samastumisobjekti. Teiselt poolt igatseb ta vanaema isikut kindlaks tehes muuta amorfse sisekaose kuuluvustundeks, kindlakujulisemaks vor­miks,¹ vahest isegi identiteediks kui olemasolu kinnituseks (lk 15). On ju peategelane nimme ainus teose nimetu (s.o identiteeditu) – isegi tema lemmikloom kass saab erinevalt perenaisest sündmuste kulgedes nime.

Romaani kolmikstruktuur on ainult üks tahk, mis osutab (esi)vanemate ja järglaste elukulu sarnasusele. Selles, et eri tegelaste kogemused tunduvad sarnased ja seepärast põlvkonnaülesed, mängivad rolli veel (bioloogiliselt) seotud inimeste afektiivsete kalduvuste, traumade ise­ärasuste, valede valikute ja otsustamatuste spetsiifiline, nimme neid sarnastav kujutusviis, kas või korduvate sümbolite või koha­tunnetuse kaudu (nt kivide tähtsus romaani kõigis kolmes osas). Motogi toob sümboolsel-ideelisel tasandil esile, et käitumis­mustrid ja enamgi, ­elukäigud korduvad jonnakalt. Kui esimese osa minakuju on oma (vana)­ema mõneti teisenenud doppel­gänger – ta tunneb, et tema luud kasvavad välja vanaema luudest (lk 51) –, püstitab teos vaeva­rikka probleemi: kes ja kuidas on mu ema(d) minu jaoks ja kuivõrd saan ma üldse oma emast erineda? Kuidas seostub minategelase (ja tema noore ema) kogetav või kogetud kuulumatuse tunne² ema(de)­ga, laiemalt päritoluga, arvestades, et päritolu ei seostu romaanis rahvustaju ega isadega, vaid positiivselt feminiseeritud turva- ja kuuluvustundega ning soolistamata võrgustiku omamise sooviga?

Paljude teose avaosas kujutatud oleviku­probleemide põhjus peitub paari­kümne aasta taguses traumas. Põhikooli­ealise minategelase ema leiab uue elu­kaaslase, kes osutub peksjaks, alandajaks, joodikuks ja pedofiiliks. Tollasest süstemaatilisest väärkohtlemisest tingitud psüühilis-­kehalisi probleeme üritab jutustamis­ajal juba täiskasvanud protagonist küll kontrolli alla saada, kuid üsna ­edutult. Äärmiselt ebamugavatele reaktsioonidele proovib ta lahendusi leida samade võtetega, mida ta kasutas vägistamise ajal paanika mahasurumiseks, kutsudes esile tajusid, mis sulatavad ta justkui interjööri (või fooni) ning lõhnadesse, helidesse, teks­tuuridesse, tapeedimustrisse, seintesse (lk 89) või muutes ta samblaks (lk 103).³ Iseenesest lõõgastavana mõjuv võte hakkab aga naisele vastu töötama: Prousti koogikeste positiivse afektiivse võimekuse räige analoogina tuuakse teoses sisse hoopiski seebimullide krigin oraalse vägistamise mälestuse esilekutsujana (lk 53–54). Kätepesust ja selle helidest saab igavesti korduv põrgu.

Ema Leidaga suhtleb täiskasvanud mina edasi. Peategelase nukker võimetus oma ema – vägistamise, alandamise lubaja – kohvilekutsumistele „ei” öelda häirib. Vaikimisi küsib romaan seega, kust on murranguaja lastesse sisse jäänud kristlik kohusetunne äraolevaid, probleemidest läbi vahtivaid vanemaid toetada – sest „ikka ju armastad nagu” (lk 15). Minategelase emast on teose alguseks saanud maja ja iseenese eest hoolitsemisest loobunud patoloogiline koguja, kelle värvituid, lamedaid, tühje (lk 10, 35) eluvalikuid peategelasest tütar põlgab. Ometi teeb tütrele haiget mõtestatud sideme puudumine emaga. Pisut meenutab esimese osa protagonist iiri menukirjaniku Sally Rooney tegelast Francest romaanis „Vestlused sõpradega” (2017), kus puudub küll sõja ja okupatsiooniga (kaudselt) seotud seksuaalvägivald, kuid sarnane on tütarde pikalt keenud konflikt vaimselt häiritud, lähedusvõimetu ema või isaga ning raskus oma eluga just häirunud vanemlussuhte tõttu „normaalselt” edasi minna.⁴ On raske lugeda, kuidas Leida ei suuda isegi aastaid pärast lapsevägistajast elukaaslase surma tunnistada, et märkas mehe kuri­tegusid (lk 100), sõnades, et hoopis tütar oli liiga jäära­päine, konfliktne. Muidugi võib küsida, nagu Pihelgas ja samuti Lilli Luuk on viidanud, kuidas panna rääkima, minevikus toimunu üle reflekteerima ja andestust paluma emasid (nii Mašat, Ellit kui ka Leidat), kelle kehaline teadvus on tihkelt täis tollases elus harjumuspärast vaikimist ja kelle vanemad omakorda hoidsid suud kriipsuna, et ellu jääda või häbimärgis­tamisest pääseda.⁵ Õpitud vaikimise,⁶ samuti tunnete kriitiliselt väljendamise oskamatuse võrdkuju romaanis on hääletud tited Harku vangla beebi­palatis, kuhu vast­sünnitanud emasid lubatakse liiga lühikeseks ajaks – titade meeleheitlikule kisale järgneb vait jäämine, lakke vahtivate beebide (sh väikse Leida) pikk rivi sümboliseerimas passiivset alistumist läheduse puudumisele (lk 112).

Samas ei ole teose lugude võrgustik läbinisti nukker ega ängistav. Romaani esimeses osas on vihjeid, et varem – enne vägistaja sissekolimist – heljus laste elus imelisus, mida peategelane selgitab ajana, mil ema „kumas läbi minu päevadest”, ning oli „jagamatult meie, laste oma” (lk 13). Kunagises aistilises paradiisis tajusid lapsed, et ema on nende jaoks isegi ruumiliselt eemal olles täiesti ligipääsetav, kuidagi eriti olemas: jätab lauale võileivad, puhastab verise põlve. Sarnane dünaamika – lähedustaju, s.o teatava emakuma põimumine erisuguste pettumustega – esineb ka läti kirjanikul Nora Ikstenal. Ehkki keskne konflikt on Ikstena pea­teoses „Emapiim” (2015, e k 2018) erinev ehk emakuju kui teadlase ja arsti tööst ja vaimsest tasakaalutusest tulenevad probleemid, leidub mõlemas romaanis põgusaid hetki, mil ema ja tütar tahavad olla koos – kuidas iganes see koos siis välja näeb. Emakuma näib üldiselt tekkivat üsna argistel hetkedel, mil laste isiklikku ruumi ei ole otse või kaude jõudnud vägivald, Pihelga teoses siis, kui laste ja üksikema ellu ei ole tunginud halvad mehed. Tulevad nad aga paraku ikka – haavatavas olukorras naised otsivad sotsiaalse või majandusliku surve tõttu tuge, unistavad lähedusest traditsioonilisi soostereotüüpe murdmata ja soovivad kaitset teiste halbade meeste eest. Ema­kumast saab aga emapaine. Emade ja tütarde side(tus) – mida moodsatest klassikutest on käsitlenud Simone de Beauvoir jutustuses „Väga kerge surm” (1964) ning tänapäeva populaarsetest kirjanikest nt Elena Ferrante –, kolmandate osaliste mõju nendele sidemetele ning hõõrded ja (lõplikud) katkestused ongi Pihelga debüütromaani kandev teema. Nii ei käsitle autor mitte isade lugu isade maal – nagu eesti kaanonis tavaline –, vaid keskendub emaliinile sõja, okupatsioonide ja koloniaalvägivalla raamides.

Üldjoontes kõrget esteetilist taset taotlevas ja mitmetähenduslikus romaanis avaldub hillitsetult ühtlasi mingi eetilise põhimõtte pooldamine. Seega on teemaks ka vastutuse võtmine ning laste ja lähedaste märkamine. Seejuures ei tehta ettekirjutusi selles, kuidas märkamine ja kohalolu peaks väljenduma – turvatunde tekitamise teed on sageli erinevad. Oluline on kaitsta ja toetada last, kes otsis ja jääb alati otsima ema kaudu paradiisi. Selles seoses on aga kummaline Pihelga romaani lõpp, mis ­vihjab teoses kujutatud kannatuste olenemisele muu hulgas täiesti pimedast, sõgedast, destruktiivsest ihast, ülivõimsast tõmbest naudingute poole, mida kolmanda osa nooruke Leida seostab tollal ihaldatud Avoga – tõenäoliselt esimese osa mina­tegelase ja tema venna bioloogilise isaga – ja mis annab romaanile vägagi rahutuks tegeva lahenduse. Siin segab jutustaja osavalt vett, kergitades küsimuse, mille vaagimist oleks teoselt pisut enam oodanud: kuivõrd seostub kujutatud hädade­kuhil ajaloolise taaga, sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse ning pärilikkusega ning kuivõrd naiste vaatenurgast seksuaalse uudishimu, stiihilise, erakordseid joovastusi tõotava ihaga? Miks unustab loo lõpu nooruke Leida valusad kogemused lähiminevikust, selleks et sulada ühte huvi­äratava, aga selgelt ebausaldusväärse mehega? Uskudes, et romaani lõpus tihenevad tähendused eriti, kasvatab kinnissümbol öö viimases peatükis endale lisakihistuse. Öö, mida pealkirja põhjal vaadatakse ning Maris Kaskmanni kauni kujunduse järgi püütakse ja katsutakse,⁷ tähistab nii vägivalda ning vaevalistesse peremustritesse ja traumadesse kinnijäämist kui ka sensuaalsust, tunge ja ihasid, mis sugugi alati ei juhi konventsionaalselt mõistetud heale teele. Kui välja arvata viimase tähenduskihi selge allajäämine esmasele – õnnestunud teoses on peamiste probleemide tõlgendusrajad enam-vähem ühe kaaluga, võimendamaks mitmetähenduslikkust –, on Pihelga teos tugev, põhjalikule eeltööle naalduv, väga hästi läbimõeldud kompositsiooni ja sõnavaraga lisandus eesti nüüdisproosasse. Romaan kutsub iseäranis 1980-ndatel ja 1990. aastate alguses sündinuid (k.a siinkirjutajat) oma lapsepõlves toimunu ning selle (jubeda) eelloo üle sootundlikult mõtisklema ning kõiksugu pettumusi põhjalikult analüüsima.

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Nagu ikka alustasin raamatu lugemist tagantpoolt: kas nimeregister ja ilmumis­andmed on olemas? Jah, seda nad loomulikult on, register isegi peaaegu 11 lehekülge pikk, mis ütleb nii mõndagi autori hea lugemuse ja kasutatud allikate kohta. Ilmumisandmetest selgub, et kogumiku kahekümnest artiklist enamik on varem ilmunud Loomingus, Vikerkaares, kogumikes „Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest” ja „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest” ning Keeles ja Kirjanduses. See tähendab, et kõik on mu raamatukogus olemas, osaliselt loetudki. Ka ülejäänuga, mis pärineb eri välja­annetest (Ajalooline Ajakiri, Sirp, Methis, Estonian Art, kogumik „Noor-Eesti 100” ja üks Teater. Muusika. Kino lisa), võiksin suuremas osas juba tuttav olla. Aga tegelikkuses pole see muidugi nii: artiklid pole faksiimilena reprodutseeritud, vaid „korrastatud, parandatud, täiendatud, lühendatud, ühendatud”, nagu autor, kes oli ühtlasi koostaja, sissejuhatuses teatab (lk 7). Järelikult tuleks kõike uuesti lugeda ning alustada algusest.

See algus, viieleheküljeline tekst pealkirjaga „Sissejuhatuseks”, ongi kogumiku kõige uuem kirjutis, milles peitub tähtsaim sõnum. Selles ütleb autor nimelt välja oma kreedo, mida ta ise nimetab „raamatu paatoseks” ja mis seisneb selles, et „vähemalt 20. sajandist alates on teoste kõrval (ja mõnigi kord ka teoste ees) olulised manifestid, kirjanduslikud programmid, kirjanduslood, kirjandusõpikud jms, milles kirjutajad toovad välja oma arusaamad, mille abil vallutada ja hoida kirjanduselus kirjanduslikku võimu” (lk 7). See on ühelt poolt sedastus, millele – vähemalt mul – on raske vastu vaielda, teiselt poolt selge suunavõtt ja tees. See on Tiit Hennoste arvamus, mis ei pruugi olla üldiselt tunnustatud. Selle loogiline järeldus on formuleeritud eelmises lauses ja see võiks mõnda lugejat siiski üllatada: „Selles raamatus on teostest juttu minimaalselt ja kirjanike elust üldse mitte.” Kuid autori puhul, kes paneb metakirjanduslikud tekstid oma uurimuste keskmesse, nagu on tehtud käesolevas kogumikus, on see ju ainult loogiline. Ja kui minna veel ühe lause võrra tagasi, sissejuhatuse esimese lauseni, mõistame Hennoste hoiakut ja seisukohavõttu täiesti. „Kirjandusest kirjutamises on ikka peetud keskseks teoseid, mille kõrvale tõstetakse vähem olulisena kirjanik ja tema elu.” Autor läheb kohe alguses in medias res, et järgnevalt teatada, mida ta ei kavatse teha ja mida ta selle asemel teeb.

Nõnda olen, küll vastupidises järje­korras, tsiteerinud sissejuhatuse kogu esimest lõiku, mis võib kas viidata arvustaja saamatusele, parafraseerida korralikult avalõigu tuuma või osutada lihtsalt teksti selgusele ja tihedusele. Kaldun enda au päästmiseks arvama, et tegu on viimase variandiga: Hennoste armastab lühidalt ja selgelt asju paika panna ja välja ütelda, talle ei meeldi pikk keerutamine ega teoretiseerimine, ta ütleb otse, kuidas asi on (vähemalt tema meelest!). Sellest järeldub, et lugeja peab teksti algusest peale tähelepanelikult jälgima, et vajaduse korral protesteerida või kulm kortsu tõmmata.

See juhtub juba sissejuhatuse kolmanda lõigu juures, kus autor seletab üldistavalt raamatu teemat, milleks on eesti kirjanduse moderniseerumine Noor-Eesti aegadest alates, ning väidab peaaegu möödaminnes, et mainitud moderniseerumine „lõpeb 1990. aastatega, mil eesti kirjandus siseneb lõplikult Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma” (lk 7). Siinkohal komistasin esimest korda, pliiats tõusis ning pani märkuse servale: „On see nii?” Täiesti võimalik, et Hennostel, kes vist rohkem kui keegi teine on uurinud eesti kirjanduse globaalseid arenguid ning legendaarseid „hüppeid”,¹ on õigus ja kolmkümmend aastat tagasi eesti kirjandus „saabus” koos Eesti riigi iseseisvuse taastamisega tõe­poolest mainitud kultuuriruumi. Samas kujutan kohe ette protesteerivaid hääli: kas Jaan Kaplinski oleks sellega nõus? Mida ütleks Ain Kaalep? Uku Masingust rääkimata. Seda teab autor muidugi ise ka. Teisest küljest vajas ta ilmselt mingit tagumist piiri. Et moderniseerumise algus on Noor-Eesti tuntud lööklause juures, on muidugi selge – aga kus siis asub selle lõpp? Mingil määral ju sobib, kui see oleks kuskil 1990. aastate keskel: peaaegu sajand täis. Ka teised autorid teistes kontekstides on viidanud sellele, et 1990. aastate keskel miski muutus.² Kuid kas tingimata eesti kirjanduse sisenemine Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma? Selline järeldus on paratamatu ainult käesoleva raamatu vaate­vinklist, mis liigub justnimelt „läbi futurismi, ekspressionismi, uusrealismi, sotsialistliku realismi, sürrealismi, uusavangardismi, modernismi, lihtsalt realismi jm postmodernismini” (lk 7).

Edasi seletab autor sissejuhatuses raamatu kuut osa, millest esimene ja viimane koosnevad ainult ühest artiklist – neid oleks ka võinud nimetada proloogiks ja epiloogiks. Esimene on üldise vastuse otsimine „küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjandusteadus, ennekõike kirjanduslugu aidanud konstrueerida ja dekonstrueerida moodsat eesti rahvust” (lk 8), niisiis pisut üldteooria, mis esmalt ilmus 2018. aastal Keeles ja Kirjanduses.³ Ka epiloog on samas ajakirjas ilmunud, nimelt esseistlik „Vaid üks eesti kirjandus?”.⁴ Ülejäänud neli osa kõnelevad manifestidest ja programmidest (seitse artiklit), nõu­kogude aja kirjandusideoloogiast ja kirjanike vastu­panust (viis artiklit), enese­kolonisatsioonist (neli artiklit) ning filosoofiast ja eetikast (kaks artiklit). Viimases leidub ka ainus esmakordselt paberil ilmuv essee „Eesti eetika ehk est-eetika”, mis ­põhineb 2008. aastal peetud ettekandel ning oli varem olemas ainult DVD peal. See on hea ja elegantne kokkuvõte raamatut läbivast eetika-esteetika problemaatikast, samas kutsub kergelt lihtsustav esseistlik stiil esile kindlasti kõige rohkem vastuvaidlemist. Aga eks autor on seda teadlikult teinud, millele viitab juba mängleva-allitereeruva pealkirja suurepärane sõnamäng. Et eesti­keelne sõna „eetika” muutub Eesti rahvus­vahelise tunnusmärgi lisamise kaudu eestikeelseks sõnaks „esteetika”, on leid, millele tasub ehitada essee. Pealegi sulgeb autor sellega ringi, mille avas teose samuti väga leidlik ja sobiv pealkiri „Ilo ja elu”.

Need kõla poolest sarnased, kasutamis­valdkonna ja -sageduse poolest siiski erinevad sõnad moodustavad käesolevas kogumikus vastandid, mille vahel kõik lood, kogu eesti kirjanduslugu kõigub ja areneb. Jälle ruttan lisama: Hennoste maailmas, tema meelest. Selles mõttes on ta saavutanud suurepärase ühtsuse, mille puhul on paslik teda õnnitleda. Teosest kiirgab autori rõõmu sukelduda eesti kirjanduse uurimisse ning lugejad saavad sellest kasu, sest lugemine on tõenäoliselt lausa lust. Kirjutasin „tõenäoliselt”, sest mina seda veel ei tea: see siin on tegelikult ainult sisse­juhatuse arvustus. Aga ega Hennoste raamatud olegi ühe hooga läbi lugemiseks. Need seisku riiulis ja olgu käepärast. Sest neid on alati vaja.

Filmimehe ja folkloristi Aado Lintropi raamat koosneb sissejuhatavast vaatest asjaoludele, mis temast rännumehe tegid, millele järgneb pikk rida soome-ugri rahvaste juurde tehtud reiside kirjeldusi, alates Lennart Mere „Linnutee tuulte” (1977) filmi meeskonnas osalemisest (lk 16–58) ja ühest eraldi sõidust manside juurde (lk 59–70). Edasised reisid on omakorda jaotatud suurematesse plokkidesse: „Kaheksa­kümnendad Eesti Rahva Muuseumis” (lk 71–198) ja „Uus aeg, uued retked” (lk 199–333). Raamat lõpeb paari­leheküljelise lõppsõnaga.

Vahetust tunnistamisest

1990-ndate keskpaigas kirjutas tollane Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadus­direktor Heiki Pärdi, et välitööde päevikud on uurija kogemuse vahetud ja tahtmatud tunnistajad, erinevalt muudest objektiivsusele pretendeerivatest muuseumisse kogutavatest etnograafilistest andmetest.¹ Praegu tundub see väide liiga sirgjooneline ja ehk naiivnegi. Ent tollal otsisid etnoloogid väljapääsu seni rangelt objektiivsele reaalsusele keskendunud uurimispraktika süsteemist ning päevikud esindasid ainest, mis teadlasi elulähedasematele uurimisväljadele juhatas.

Aado Lintropi soome-ugri reiside kirjeldustes on palju seda igatsetud elu­lähedust, ehkki mitte kõikehõlmavalt. Lintrop ei otsi vahetut kogemust ERM-i arhiivist ega enda vanadest päevikutest. Samas kasutab ta ERM-i kauaaegse direktori Aleksei Petersoni päevikuid, mis on avaldatud ja seega hõlpsasti kättesaadavad,² ning reisikaaslaste märkmeid, millest on teinud varem välja­kirjutusi (lk 109–110, 114–115). Lisaks kasutab Lintrop mälu värskendamiseks muuseumide veebi­väravat MuIS (lk 126). Oma valikut seletab Lintrop ehedate mälestuste eelistamisega arhiivi­paberitele: „Aga ehk ongi huvitavam kirjutada nii, nagu praegu neid asju mäletan, mitte ajada täpsust taga” (lk 114).

Taoline valik kasutada juhuslikult käepäraseid reisikaaslaste lõike päevikutest, ent loobuda oma vanade materjalide ülevaatamisest ei ole ühemõtteline. Lintropi raamat ei dokumenteerigi võimalikult täpselt. Pigem lisavad hilisemad meenutused arhiivides olevatele, omas ajas vahetumatele mälestustele uue kihi. Pärdi teooria päevikutest kui vahetutest tunnistustest variseb igatahes selle raamatu valguses põrmu. Lintrop puudutab vahetu kogemuse peegeldamise teemat, väites, et ­1980-ndate välitööpäevikuid hakkas ERM-i rahvas „vürtsitama vaimukuste ja hüperboolidega” ning taolistena ei andnud päevikud „tuleviku jaoks kõige asjalikumat pilti” (lk 114).

ERM-i arhiivist Lintrop enda päevikuid välja ei otsinud ning tulemuseks on ka nende reiside meenutuste suhteline hõredus. Hilisemate reiside asjaolusid on esitatud palju detailsemalt. Näib, et tal on kõigi sõitude kohta märkmed olemas. Mõnikord on päeviku kasutamine ilmne, vahel pole selle kohta aga öeldud ei musta ega valget. Need on lihtsalt mingid lood ja kust nad täpselt võetud on, see pole alati selge ega vist nii oluline, et lugemist segaks.

Eesti Rahva Muuseumi aeg

Ühtlusega need reisikirjeldused just ei hiilga. Mõned ERM-i tööga seotud reisid jäävad visandlikuks, näiteks kolm retke Ingerimaale on kokku võetud neljal leheküljel (lk 122–135, ohtra pildimaterjaliga). Lintrop tunnistab, et need reisid moodustavad mälus „ühtse hägusa mälestuste kanga” (lk 122). Selles kohas tekib küsimus, miks siis mitte arhiivi abil asju täpsustada, kui selleks on võimalus ja mälestused ajus laiali valgunud. Samas on isegi varased udmurdi reisid väga ilmekalt kirjeldatud, millele lisab vurtsu Petersoni päevikute kasutamine. Udmurdi retki on rohkem kui rännakuid muude soome-ugri rahvaste juurde, aga siin näib toimivat ka mingi erilisem tunnetuslik side välja ja autori vahel, millele on otseselt viidatud (lk 167). See eriline udmurdi taju kujuneb tasapisi retkede pidevas kordumises. Saami väli­töödel oleks ka nagu sarnast emotsionaalset potentsiaali (lk 107–121). Kahju, et Lintrop seda liini edasi ei arendanud ja tema saami kontaktid ei süvenenud. Handi sõit 1989. aastal kubiseb iga­suguste ägedate asjade põgusast kogemisest (lk 181–189), aga ei teki muljet, nagu oleks autor äkiliselt etnograafilisse lovesse langenud.

ERM-i ekspeditsioonide ülevaadetest saab teada, kuidas 1970.–1980. aastatel muuseumi etnograafilised välitööd käisid. Tollases praktikas oli mõndagi eksootilist, kui võrrelda tänapäeva võimaluste ja arusaamadega. Muuseumi prioriteetidega seotud rahvaste juurde sõites võeti iga peenema töö jaoks kaasa spetsialist (fotograaf, filmimees, kunstnik) ja esemete kogumiseks anti etnograafidele abiks käputäis üliõpilasi. Praegu pole selleks võimalusi ning eks ole selline kompleksne lähenemisviiski teadusliku unustuse hõlma vajumas.

ERM-i retkede meenutustes on üks intrigeeriv liin, mis seostub direktor Petersoni (alias Peta) elu ja tööga. Paljuski seisneb see Petersoni tögamises, mis on läbivalt suhteliselt mahe. Näiteks märgib Lintrop, kuidas Peta suure etnograafilise filmi režissöörina filmimise tehnilistest asjaoludest midagi ei teadnud ega huvitunudki nendest (lk 74, 98, 159), välitöödeks kuidagi valmistuda ei osanud ega soovitanud teistelgi sellele aega raisata (lk 83), udmurdi vana rahvakultuuri filmimise jaoks lavastas (lk 85–86, 99–106, 141, 169), külades etnograafilisi esemeid krabas (lk 92) ja oma päevikus „poisse” viinahimus süüdistas, ent vaikis sellest, et oli ise igaõhtuste „sümpoosionide” peakorraldaja (lk 99).

Looritamine katkeb, kui Lintrop kirjeldab 1986. aasta udmurdi ekspeditsiooni eellugu (lk 136–137). Lintrop oli söandanud Peta filmialase geniaalsuse kahtluse alla seada ning ta saadeti pikemata täiendama töötute ridu. See oli nõukogude ajal väga ränk kõrvalekalle isiksuse harmoonilisest arengust – ametlikult oli lausa keelatud tööta olla. Kui Lintrop hiljem tööle tagasi võeti, hakkas Peta talle andma tööülesandeid, mida polnud võimalik täita. Aga tollal ei saanud selliste asjade pärast kellelegi kurta. Tuli joosta sinna, ei tea kuhu, ja tuua seda, ei tea mida. Mõni aasta hiljem tuli suur tüli ka sellest, et eks­peditsioonile kaasa võetud ungarlased eelistasid udmurdi asjus suhelda Lintropiga ja ignoreerisid Petat (lk 177). ERM-i aegne agoonia lõppes 1990. aastal Lintropi lahkumisega parematele jahi­maadele.

Peterson oli suur muuseumitöö ja soome-ugri asjade entusiast, ent tema pärand on ka väga vastuoluline. Petersoni jalajälg on kõigel, mis ERM-is nõu­kogude ajal soome-ugri liinis toimus. Peterson algatas nõukogudeaegse soome-ugri rah­vaste etnograafilise uurimise ja kõik toimus tema juhtimisel ning tahtmisel. Arvestades asjaolusid, on aasimine Peta kallal raamatus üldjuhul tõesti päris õrn. Pealegi jagus nende kirglikku töö­suhtesse ka helgemaid hetki. Näiteks aitas Peta Lintropil pääseda Tšornobõli saatmisest, nii et ta sõitis hoopis ekspeditsioonile Kaukaasia eesti küladesse (lk 142–143).

Soome-ugri muljete tulv

Lintropi sõidud soome-ugri aladele said alguse Tallinnfilmi kaudu. Ilmneb, et ­Lennart Mere „Linnutee tuulte” reise ja sellega seotud teaduslike andmete töötlemise asjaolusid mäletavad osalised erinevalt. Korrigeerides Mere ajal arvatut, kajastab Lintrop seda rahulikult, ent siiski selgelt oma positsiooni hoidvalt. Ta püüab selgitada, et kuigi Mere narratiivid ja töö­meetodid olid seotud teadusliku lähenemis­viisiga, ei tähenda see, et kõik, mida Meri puudutas, on tõde ja jääb muutumatult selleks. Teaduslikud arusaamad arenevad uute avastuste valguses ning metodoloogia täiustub. Apse võis ette tulla mitte Mere otsesel süül, vaid täiuslike informantide puudusel – näiteks nganassaani keele ja kultuuri tundjate ring oli väga piiratud (lk 38–44).

„Linnutee tuultest” alguse saanud põhja retked on justkui tükeldatud, kogu aeg peab Lintrop kellegi teise jaoks midagi tegema või otsima. Vahel see ei õnnestu ja siis on kõik eriti sõge. Ilmekalt esindab seda juhtum, kui Lintrop sõidab maha tuhanded kilomeetrid, ei saa aga mitte midagi filmilindile, isegi põhja­põdrad keelduvad talle poseerimast (lk 57).

Lintrop on hilisemaid nganassaani ja handi reise kirjeldanud palju tundlikumate kohaliku kultuuri ja ilmavaate detailide kaudu. Erinevus „Linnutee tuulte” kaootilisuse ja ERM-i aegse liinitööga on pikemata selge. Ilmselt mõningane vana aja vastikustunne ei kutsunudki Lint­ropit oma päevikuid arhiivist välja otsima. Mis peast kustunud, see kadunud ja las minna.

Kõik reisid pärast ERM-i on vabamad ja spontaansemad, asju aina juhtub kerges soome-ugri meelevaldsuses. Lintrop rändab pidevalt koos kahtlaste tegelastega, kohtab kogu aeg kedagi huvitavat, tal tekivad põnevad uitmõtted, ta satub ligi­tõmbavatesse paikadesse, kus toimub ikka midagi meeliköitvat. Õige hoog alles tekib. Nii põhjas kui ka udmurtide juures võib täiesti suvalisest reisist kujuneda avastuste ja kogemuste pillerkaar.

Need kogemused pole alati meeldivad ega ülevad. Näiteks teeb Lintrop end rahumeeles lolliks, kirjutades, kuidas ta on piisavalt tobu, et keset põnevat udmurdi initsiatsioonirituaali, mida keegi varem dokumenteerinud ei olnud, „häbistatult” tõvevoodisse pikutama sattuda (lk 264–268). Seda juhtumit hõõrusid udmurdid talle nina alla ka aastaid hiljem (lk 286). Kui kogenud uurija ei häbene oma äpardustest avalikult kirjutada, siis pole asi kõige hullem. Keegi meist pole kurja saatuse eest kaitstud.

Fotosid on raamatus nii palju, et tekib kahtlus, et see võib hoopis olla ­pikkade kommentaaridega album. Jõuline visuaalne lähenemine on halvasti mõjunud raamatu figuurile, ent on kokkuvõttes valgustav. Sõnadega on väga raske nähtut edasi anda, kui lugejatel on vähe võimalusi autori nähtud kohti, inimesi ja asju visuaalselt ette kujutada.

Lintropi muljetele rõhuv mäluteekond on loogiliselt ühtlane. Sellel on ka tunnetuslik väärtus, sest nüüd on paljudest reisidest olemas topeltmälestused. Esiteks on olemas kaasaegsed kirjapanekud – ehkki omas ajas filtreeritud tollaste tavade ja ametialaste inimsuhete tõttu – ja teiseks nüüd aastakümnete järel ülestähendatu, mis on kohati unustuse tõttu harvenenud, kohati ausam ja vahetum. Igatahes on selles raamatus palju tunnetuslikku intriigi.

Kild killu haaval on kirjanik ja kirjandusteadlane, kõige rohkem aga kirjanduse armastaja Rein Veidemann püstitanud monumendi eesti kirjandusele. Pole ime, et tal ses osas püsi piisab, on ta ju aastakümnete jooksul ja ka „Järjehoidja” tagakaanel sidunud eesti keele ja kirjanduse kestmise otse rahvuse kestmisega – ja hetkil, mil ta on kriitiline keele ja kirjanduse mõningate ilmingute suhtes või laiemalt kultuuri koha suhtes ühiskonnas, võib sellest paljugi järeldada ka Eesti riigi tervise kohta.

Killud on peamiselt artiklid ajakirjan­dusest, ka kogumikest, mõne raamatu peatüki aluseks on ettekanne juubeli- või mälestuskonverentsil. Kahjuks jääb selgusetuks, kust kirjutised pärinevad – selle kohta ei leidu märkeid tekstide ees ega järel, samuti mitte raamatu lõpus, kus on ainult nimeloend. Mitmed jutud tulevad tuttavad ette Postimehest, kus autor on aastaid töötanud või püsiautor olnud, aga lugeja mälu võib ju petta. Samuti puudub enamasti esmailmumise daatum. Üksikutel juhtudel on artikli järel siiski kirjas aastaarv.

Teos on kokkuvõttes võimas, hõlmab enam kui 700 leheküljel olulise osa eesti kirjanduselust autori pilgus ja valikus. Lisaks kirjanikele leiavad Veidemanni parnassil koha kriitikud, kirjandusteadlased, tõlkijad. Loodud monumenti tagasi kildudeks toksima hakata võiks tunduda väiklane: mis tähtsust on kuupäeval või väljaandel, kui eesti kirjandusinimesed on ajalikust meediaväljast toodud püsivamasse paika, raamatusse. Tegelikult tahaks ikkagi teada, millal ja kus. See pole etteheide autorile, vaid koostajale ja toimetajale.

Raamatus leiab koha 122 eesti kirja­sõna­kunstnikku Koidulast ja Kreutzwaldist Heinsaare ja Sauterini, kes on paigutatud tähestikujärjekorda. Selles mõttes on vormistus korrektne, et iga autori juures on sünni-, mitmel juhul muidugi ka surma-aasta. Juhul kui tegu on arvustusega või mingil raamatul põhineva esseega, on samuti kirjas teave kõne all oleva raamatu kohta, nagu see algses artikliski kindlasti oli: autor, pealkiri, kirjastus, aastaarv ja muu. Sisukord toob seejuures ära ainult vaadeldavate autorite nimed, mitte neid käsitlevate artiklite pealkirjad. Enim mahtu on „Järjehoidjas” pälvinud kolm meest: Jaan Kross 36, Hando Runnel 34 ja Mats Traat 33 leheküljel. Lutsust on juttu kaheksal leheküljel, Tammsaarest 24-l, Underist seitsmel, Koidulast kümnel jne. Tänapäeva rahvakirjanik Andrus Kivirähk mahub neljale leheküljele romaani „Sinine sarvedega loom” arvustusega.

Kaante vahel on valdavalt suurkujud, mõne erandina ka veidi tundmatumaid (Katrin Johanson) või tuntud, aga vähetunnustatud kirjanikke (Erik Tohvri), kes just tihti antoloogiatesse ei satu. Mõnel puhul on vaatlusaluse valikus aimata Rein Veidemanni isiklikku sidet persooniga (Arno Oja). Muidugi on see side tal pea kõigi autoritega isiklik, tunneb ta ju eesti kirjandust ning selle tegijaid läbi ja lõhki, need on tema kolleegid ja kaasteelised, liiati kohtleb Veidemann ka möödunud aegade autoreid kui sõpru või isiklikke tuttavaid. Tema toon polegi enamasti teaduslik, vaid pigem segu omamehelikkusest ja austusest, mis teeb lugemise kahtlemata ladusaks. Tuleb ka arvestada, et mitmed kaante vahele jõudnud lood on eelkõige ajendatud missioonitundest (lisaks Veidemanni enda kirjandusearmastusele). Nii võiks kogumiku jutte nimetada pühendus- või isegi pühitsuspaladeks. Seejuures pole tegu erudeeritud ja tundub et kogu kunstiks kvalifitseeruvat kirjandust lugenud autori õhkamisega. „[---] kriitikagi on kunst, nagu seda on iga täiuse poole püüdlev loominguline tegu,” nagu ta on öelnud.¹ „Järjehoidja” saatesõnas lisab Veidemann: „Kirjanduskriitika, laiemalt võttes sõnaloomingu esitlemine ja tõlgendus, on üks niisuguseid kultuuri tagasisidestamise viise, žanriliselt ja väljendusvõimalustelt niisama mitmekesine nagu kirja(ndus)­kultuur ise” (lk 7). Nõustun minagi seisukohaga, et kirjandusteose tähendusse kuuluvad seda ümbritsevad tekstid, sealjuures peale arhe-, inter- ja paratekstide ka metatekstid ehk mitmesugused tõlgendused ja analüüsid.

Valdavalt ei sisalda „Järjehoidja” põhjalikke teaduslikke kirjandusanalüüse, mis avaksid tuntud teoseid uue nurga alt või lahkaksid uudiskirjandust. Kriitika on kunst ka peegelduste ja tõlgenduste kaudu. Nagu kaanel märgitud, leidub žanriliselt raamatus lisaks arvustustele loomingulisi portreid, kaaskajasid, järelehüüdeid. Neile ma lisaks, täpsustamaks mõistet kaaskaja: tutvustused, mõtisklused, killud, kõned. Veidemann valdab hästi sellist laadi, mida võiks nimetada allakriipsutuseks artikli kujul. Olnud kunagi aastaid tema kolleeg Postimehes, tean, et mõnegi Eesti kultuurile olulise kirjaniku lahkumise jaoks leiti lehes kõigest paar tuhat tähemärki, samas kui näiteks Jaan Krossi tõenäolist surma valmistati temaatilise erinumbriga pikalt ette; ning arvustuse autor pidi tihti arvestama 3500 tähemärgiga, kui läks üle, lõi toimetaja õhtul käärid sisse. Veidemann on meister etteantud mahu raames kirjutama, misjuures ta jõuab põhilise ära öelda, ja jääb ruumi siiski märkida midagi sellist, nagu „piiratud leheruum ei võimalda põhjalikumat käsitlust selles ja selles punktis”.

Mis on üldse leheruum ja ajalik hetk Suure Kirjanduse kõrval? Mis on üldse inimene võrreldes igavikuga? Kõik sõltub vaatepunktist. „Järjehoidjat” läbivad metafüüsilised mõtted ja küsimused. Veidemann tsiteerib Madis Kõivust kõneldes Blaise Pascali „Mõtteid” (lk 259), iseloomustades sellega Kõivu, aga sama kehtib Veidemanni enda maailmanägemise kohta kirjanduse kaudu: „„Sest lõppude lõpuks, mis siis ikkagi on inimene looduses? Lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus; keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. Äärmuste mõistmisest lõputult kaugel – nii asjade lõpp kui nende algus on tema eest kättesaamatult varjatud läbitungimatu saladuskattega; ühtviisi võimetu nägema nii olematust, kust ta on väljakistud, kui lõpmatust, kuhu ta neelatakse.”” Sama ilmneb Veidemanni kirjandus­käsitluses: ühtaegu peegeldub selles alandlikkus lõputa kõiksuse ees meie surelikkuse juures, teisalt austus ajalise inimese visaduse ja pürgimuste vastu kõige mõõtmatu ja igavikulise kiuste – viljakas pinnas kire tekkeks.

Veidemann ei pisenda asju, ta toob jõuliselt välja vaadeldavate kirjanike tähenduse ja tähtsuse. Tuglast näiteks nimetab ta institutsiooniks: algataja, kehtestaja, korraldaja, järelevaataja, lisaks eesti novelli ja esseistika klassik (lk 651). Seejuures, ja õieti üleüldse, töötab raamatu koostamise loogiline põhimõte esitada ühe autori kohta käivad artiklid järjestikku: nii toetab peatükki „Tuglase-elamus” sellele eelnenud artikkel „Tuglas – eesti kultuuri suur illusionist”, mis põhjendab ära Tuglase eripära ja olulisuse tema müüdikesksuse kaudu: Tuglase maailmavaate ja käekirja kese kirjanduses, kultuuris, ühiskonnas oli müüt paleusliku tähistatavaga, mille ­kuhjumiskohad või kontsentrid ühiskonnas ja kultuuris olid lisaks kultuuritemplitele, kohtadele ka isiksused ja nende looming. Nii mõõtis Tuglas riigi väärtust kultuuri kaudu, viimast nimetas ta riigi „omamüüdiks” (lk 650). Mitmel pool kumab Veidemanni lahtiseletuste, tõlgenduste ja rõhutuste kaudu kirkalt tema enda vaade ühiskonnale, riigile ja kultuurile: ei saa olla riiki ega vabadust ilma kultuurita ning kui kultuur kipub manduma, langeb riik. Seetõttu tunneb ta pidevat muret (kõrg)­kultuuri vähese kajastuse ja kesise positsiooni üle kaasaja Eestis.

Nii muretseb Veidemann artiklis „Mida teha Vildega?” (kõne Vilde konverentsilt Kirjanike Majas 24. aprillil 2015) Eduard Vilde peaaegu unustamise üle Eesti avalikus ruumis kirjaniku 150. sünni­aastapäeval: oli vaid paar peokõnet, kirjandite võistluse korraldamine ja üritused raamatukogudes. Sellistel puhkudel asub Veidemann päästemissioonile, tuues ajakirjanduses (valdavalt Postimehes) väärika aastapäeva korral välja ühe või teise autori määratu kaalu Eesti riigile ja rahvale, nentides: „[---] kui riik, mille rajamise juured asuvad eesti kultuuris, jääb või hoidub kõrvale tema suurkujude mälestuse elavustamisest, siis ärgem imestagem seda hõredust ja pealiskaudsust, mis ilmneb suhtumises eesti kirjandusklassikasse” (lk 731). Veidemann lisab, et klassika all ei pea ta silmas ainult ajaproovile vastu pidanud või T. S. Elioti määratluse kohaselt nii-öelda küpseid teoseid, vaid kõiki tekste, mis osalevad rahvuskultuurilise identiteedi loomes ja kuuluvad kultuurikaanonisse.

Veidemanni missioonitunne väärib lugupidamist, ent ilmneb ka kuu ­varjus pool tema kultuurikäsitluse juures: ­paljutki taasiseseisvusajal ilmunust ta ilmselt Eesti ühisidentiteedi loomisse ja riiklikku kultuurikaanonisse kuuluvaks ei pea. Minu hinnangul on Kaur Kenderi „Iseseisvus­päev”, Mudlumi „Poola poisid”, Mait Vaigu „Juss ja vennad”, Jüri Ehlvesti ja Andrei Ivanovi looming jpm (rääkides ainult proosast, millele „Järjehoidja” peamiselt pühendub) Eesti kultuuris samuti olulised maamärgid ja vaba Eesti vaimu kandjad, kuid neid autoreid „Järjehoidjast” ei leia. Muidugi kohtab kaante vahel paljusid tänapäeva märgilisi autoreid: Mehis Heinsaar, Indrek Hirv, Andrus Kivirähk, Hasso Krull, Armin Kõomägi, Rein Raud, Toomas Raudam, Kaur Riismaa, Karl Martin Sinijärv, Tõnu Õnnepalu jpt – kui nimetada eelkõige neid, kelle loomingu olulisim osa just taasiseseisvusajal ­ilmunud. Ei saa öelda, et Veidemann on vanas kinni. On teada tema õhin, mis ilmutab end ka aina uute kirjanduslike leidude puhul. Ja eks kaanon on ikkagi inimeste loodud, Veidemann üks selle loojatest ning ta on teinud seda isiklikuks muudetud kirjandusmaailma kaudu – sinna kuuluvad kindlasti kõik XX sajandi kultuurilised pöörded ja uuenduslikud kirjandus­suunad. Veide­mann ei ole vanamoodne, aga ta on esteet – siin on vahe sees.

Ma ei nimetanud eespool Peeter Sauterit – tema näitel aga tuleb välja Veidemanni suhtumine tabude väljendamisse tekstis, häbi kategooria välistamine tabude kaotamise läbi, ning avatud teksti kui lõpetamata protsessi põhjendamine. Veidemann võrdleb Sauterit tolle iidoli Jack Kerouaciga ning toetub Sauteri kaudu eesti kirjanduse modernismini ja kohe ka postmodernismini jõudmist kirjeldades (lk 526–527; „Peeter Sauteri proosa”) Tiit Hennoste artiklile „Hüpped modernismi poole”.² Toon sellest omakorda välja kaks punkti: „aja voolamine tekstis toimub subjektiivselt, pindtekst on fragmentaarne ja läheneb kaosele” ning „domineerib sisemonoloog, teadvuse vool, mis omakorda hävitab lause struktuuri”. Ehkki ka Sauterit võiks kirjeldada Veidemannile südame­lähedase terminiga pihtimuslik, peitub toodud Hennoste määratlustes ehk põhjus, miks Veidemanni sümpaatia kuulub kirjanikele, kes kannavad loomingus üldist vastutust ja laiemaid tõeotsinguid, mitte niivõrd sisekaemuslikku vabamõtlemist. Kirjaniku vastutust Veidemanni silmis väljendab tabavalt Viivi Luige (ja Ene Mihkelsoni) kohta kirjutatu peatükis „Viivi Luige aegruum”: „Luige sõnakunst pole mõeldud meelt lahutama. See on pigem mäletamise kohustus. See sarnastab teda Ene Mihkelsoni luule ja proosaga – mõlemad seejuures põlvkonnakaaslased. // Kui mõni kriitik ongi leidnud nii Luige kui Mihkelsoni loomingus jäist „raskuse vaimu”, siis on see etteheide või ülestunnistus tehtud positsioonilt, kus kirjanduselt ei oodata piibellikke kuulutusi, moraalseid imperatiive või tähendamissõnu. Eelistatakse lihtsalt teist aegruumi, eelistatakse näivust olemusele.” (Lk 306) Mõistagi ei jõua selle vastanduse kaudu tagasi Sauterini (ja Margit Lõhmuseni jne), kelle looming on kõike muud kui ajaviiteks, vaid Luige ja Mihkelsoni näitel toodud Veidemanni tõelise olemuse kreedo pöörab kriitilise luubi selle kohale, mis eesti algupärase romaani kategoorias 95 protsendi ulatuses ilmub: madalate ambitsioonidega ajaviitekirjandus romaani­kunsti sildi all.

Nii ütleb Veidemann lausa, et Kirjanike ja Kirjanduse aeg näib olevat uue aastatuhande esimestel kümnenditel ümber saanud. „Kirjutan mõlemad sõnad, „Kirjaniku” ja „Kirjanduse” suure tähega, osutamaks nende olulisusele mitme eesti varasema inimpõlve jaoks, kes nüüd ka ise juba elulavalt lahkunud või lahkumas. Eestis pole vist kunagi olnud nii palju indiviide kui praegu, kes enda tiitliks „kirjaniku” pannud või lasknud panna, ent kelle tuntus sellisena on sõltunud rohkem meediakuvandist kui loomingust endast ning laiema lugejaskonna tunnustusest. Seesama puudutab ka kirjandust, mille ilmumisest aastaülevaadete tegemine muutub kvantiteedi tõttu üha raskemaks, kuid samas kõlab nõudlikumate lugejate ja nende kriitikutest esindajate hääles ootus kvaliteetkirjanduse, eesti suure romaani (resp. narratiivi) järele.” (Lk 712–713, peatükis „Arvo Valton siinpool lõpmatust. Kirjaniku 75. sünnipäeva puhul”.)

Monumentaalteoses häirivad Veidemanni täiuseotsingute ning kirjandusele esitatud kõrgete nõuete juures mõningad tekstilised ebatäpsused, millest enamik esines ilmselt juba algsetes artiklites, ent mida võinuks raamatusse raiumisel õigeks kohendada, sh iseenesest tühised käändevead („[---] millele annab „Eesti fraseologismide elektroonilisest alus­sõnastik” suure hulga variante”, lk 609). Tean liigagi hästi, kuidas sellised möödapanekud tekivad: viimasel hetkel enne lehe trükki­minekut selgub, et siit või sealt jääb rida üle, toimetaja kärbib, küljendaja seisab juba närviliselt selja taga, kuskilt pool lauset maha võttes jääb teine pool kuidagi ripakile, enam aga ei märgata seda, et vaja olnuks terve lause uuesti läbi kirjutada. Leheküljel 610 läheb ilmselt seetõttu lause algusega „Kuid juba 1982. aastal” kolmandas ja neljandas reas üsna lappama, ja neid kohti esineb raamatus veel.

Võib vaielda mõningate koostamis­põhimõtetega, ehk nuriseda ka kohati lohaka toimetamise üle, mis jättis sisse mõne algse hooletusvea, kuid just Veidemanni lakkamatu kirg ja üüratu pühendumus kirjandusele on need, mis kannavad teose karidest üle. Veidemanni missioon – tõsta kirjandus ühiskonnas troonile – tundub vapustavate päeva­uudiste ahelais võimatu, aga just sellepärast väärib see lugu­pidamist ja pidevalt ületatav takistuste rada muudab tema töö ka (lugejaile) põnevaks. Lõpuks on raamatul veel üks siht, millest annab aimu pealkiri: Veidemann on aastakümneid jälginud, et leheveergu­del saaksid kajastatud eesti kultuuris tähtsad teosed, suurkirjanike juubelid ning ilmuksid väärilised nekroloogid – kultuuri­toimetajad teavad, et Veide­mann ei tõrgu kunagi vajadusel vilkalt kirjutamast, kui tunneb missiooni. Nii on ta nüüd ennast jäädvustanud sellena, kes ta on: järje­hoidja.

 

Mõnd inimest oled justkui tundnud kogu aeg ja ei ole ka. Kirjanike puhul on see kindlasti nii. Mäletan täpselt, kuidas kohtusin Viivi Luigega, keda seni olin tundnud vaid tema kirjutatud sõna ja ta teoste retseptsiooni kaudu.

Sain Luigega tuttavaks 18. oktoobril 2014 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, kus tähistati konverentsiga Ene Mihkelsoni 70. sünnipäeva. Tundsin kuklas kellegi pilku. Pöördudes selgus, et see keegi on Viivi Luik. Ei ole liialdus öelda, et seal valges saalis sai sõna lihaks, eriti kohane on see võrdlus autori puhul, kes seda ise sageli kasutab. Kuidas võinuks Viivi Luik teada, missugust mõju on mulle avaldanud tema looming? Aga võib-olla teadis ka, sest vähe on neid, kellele see mõju ei avalda. Võisin näida pisut kohkunud, kuid Luike ei kohuta miski, tema naeratas laialt ja ütles tere ning tema teretus kõlas nagu teadaanne, nagu kuulutus, ja tõepoolest, sellest saadik olemegi tuttavad ning pidanud mõnegi meeldejääva vestluse.

Sama täpselt mäletan esimest kohtumist Lauri Sommeriga. Ka selle seiga on määranud üks suur kirjanik oma sündimise hetkega. Kristian Jaak Peterson ei osanud aimatagi, et tuleb aeg, mil tema samasuguseks pärisosaks kui maakeelsed luuletused saavad punane samet, kiiskavad kuldkerad, lillekimbud, suupisted ja lõuna­maa vein. Just nõnda tähistati 14. märtsil 2013 Tallinnas restoranis Gloria emakeele­päeva ning jagati Eesti Kultuur­kapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Saali keskmises lauas viibiv lärmakas-värvikas poeet täitis oma isiku ja häälega pea kogu ruumi ja ürituse, rohkem kui ametlik eeskava jäidki meelde tema etteasted. Lauri Sommer seevastu oli valinud koha saali servas, ta vaikis, tal oli seljas punasekirju paelaga ääristatud valge pluus ning tema naeratus oli pööratud sissepoole. Sommeri teoste juurde jõudsingi võib-olla alles selle vaikse naeratuse kaudu.

Nüüd on Viivi Luik ja Lauri Sommer saanud üsna samal ajal valmis mälestusteraamatu, mälestused inimestest.

Luik ja Sommer on küll eri põlvkondade kirjanikud, kuid neil on üksjagu ühist. Mõlemad on pärit Mulgimaalt, kasvanud soo veerel ning alustanud kirjaniku­teed luuletajana. Ka nende teostes ja inimeste tajumises on midagi ühist. Sarnaneb juba tajude sõnastamise aeglus: igal aastal uue raamatu ilmutamine ei ole kummalegi autorile omane, mälestusteraamatudki on valminud võrdlemisi pika aja jooksul. Sarnaneb ka tajude sõnastamise viis: „Kuldne kroon” ja „Toome tuled” kõlavad poeetiliselt, need on kirjutatud luuletaja sulega.

Mõned autorid, kellest nad kirjutavad, on samuti samad. Eriti silmapaistev on mõlemas raamatus Artur Alliksaare kohalolek, olgugi et talle pühendatud leheküljed ei hõlma kummastki kuigi suurt osa. Asi ei ole vaid Alliksaare juubeliaastast johtuvas kõrgendatud tähelepanus geniaalse looja vastu. Andres Ehini tsitaadi kaudu on Alliksaar andnud Luige raamatule lausa pealkirja: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas” (lk 7). Alliksaar kehastab ühtaegu põlvkonna saatust ja mõttepriiust kogu trööstituse kiuste. Samamoodi on mõlemas raamatus ja mõlema autori elus tähtis roll Uku Masingul ja Jaan Kaplinskil. Luige teoses saavad veel tähelepanu Juhan Viiding, Mati Unt, Ene Mihkelson, A. H. Tammsaare, Marju Lepajõe, Vello Salo, Jaan Kross, Lennart Meri, Andres Tolts, Mare Vint, Olev Subbi, Anne Fried, Thomas Mann, Hans Georg Heepe, autori onu Hans Kitsing ning vanemad Johannes ja Hilda Luik. Luik kirjutab „Kuldses kroonis” ennekõike lahkunutest („Sest elavate lood on veel pooleli”, lk 7).

Sommeri „Toome tulede” tähtsaim tegelane on alles väga noor. Tõtt-öelda läkski isa ja tütre lugu, millega raamat algab, mulle enim korda. Kena on lugeda, missugune näeb välja Liidi lapsepõlv Toome­mäel. Sommeri tütre sündimise ajaks oli naistekliinik Toomemäelt juba Maarjamõisa kolinud ja võib-olla seetõttu Sommer kirjutades eriti ei mõelnud sellele, et Toomemägi on olnud põlvkondade kaupa sündimise paik, kuid ega selle teema nappi käsitlust saa ka ette heita. Samavõrra ja kohati rohkemgi kui tütar pälvivad raamatus tähelepanu Indrek Hirv, erakkondlased ja paljud teised Sommeri kaas­teelised. Lahkunutest on esil juba mainitud Alliksaar ja Masing.

Tutvusin Sommeriga küll Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäeval, kuid Petersonist on „Toome tuledes” juttu üllatavalt napilt: ainult pool lehekülge tema auks püstitatud skulptuurist ja sellega seotud tavandist (lk 33). Ometi asus ajal, mil Peterson Tartus õppis, Toomemäel ülikooli raamatukogu. Eesti kultuuriloos erakordselt tähtis paik tuleb „Toome tuledes” jutuks vaid seoses paari kurioosumiga (lk 31–32). Võib-olla kirjutas Peterson just seal oma „Laulja”? Küllap liikus Toomemäel ka F. R. Faehlmann, kelle tähtsus eesti kirjanduse ajaloos on samuti määratu. (Kahe noore suurkuju võimalikku kohtumist ja vaimset lahknemist on romaanis „Seisab üksi mäe peal” (1987) huvitavalt kujutanud Maimu Berg.) Imestasin pisut Sommeri leiguse üle eesti kirjanduse lätete vastu, aga muidugi on tal õigus leida ja valida ise need tuled, kes tema Toomemäge valgustavad. Küllap piisabki sedastusest, et kõik Petersonile järgnevad poeedid on „tema poolt märgitud, tahavad nad seda või ei” (lk 33).

Õigupoolest ei allu „Kuldne kroon” ega „Toome tuled” arvustamisele, sest kuidas saaks arvustada kellegi mälestusi, muusasid ja südameautoreid? On, nagu on. Mõne retsensiooni on „Toome tuled” siiski pälvinud. Alvar Loog näeb teoses iselaadset katset tabada ja jäädvustada Toomemäe kaudu Tartu vaimu, portreteerida nii seda linna kui ka määratleda selle rolli autori elus ja kujunemises. Loog tõdeb: „Sommer tõestab meile, et mälestused on head seltsilised. „Toome tuledes” tegi ta näljaleivast kihilise tordi, mille maitse ja toiteväärtus hakkavad ajas ilmselt üksnes kasvama.” Kriitik nuriseb vaid selle üle, et ei saa kohati aru, kas tekstis on hooletusvead või viskab autor faktide üle nalja.¹

Maia Tammjärve etteheited on konkreetsemad. Ta osutab, et raamat kõneleb suurte (mees)poeetide suhetest naistega, kes küllap ongi Toome tuled, ning paneb pisut pahaks nii muusade kujutamise viisi („tibud” jm) kui ka asjaolu, et suurmehed on „Toome tuledes” asetatud „vilavi silmi ja valimatult naisi jõllitavasse positsiooni”. Õigusega osutab Tammjärv ka segasele ­viitamissüsteemile.²

„Toome tulede” viitamissüsteem on koguni arusaamatu. Sellest on kahju, sest olgugi tegu autori mälestustega, on nende kirjapanekule eelnenud mahukas uurimis­töö ning arhiividest lugeja ette toodud hulk väärtuslikku ja põnevat kultuuri­loolist teavet. Raamatu lõpus leidub küll tsiteeritud allikate loend, kuid seda on tekstisiseste viidetega raske kokku viia. Tulevastele uurijatele on antud hulk intrigeerivaid juhtlõngu ning siis lõng otsekui läbi lõigatud.

„Kuldses kroonis” puuduvad viited sootuks. Antud teose puhul on aga liig neid soovida, kuna autor rõhutab korduvalt, et tegu on pigem belletristika kui teatme­teosega, pigem mängu kui kroonikaga. Kohe eessõnas „Raamatu võti” teatatakse: „Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit” (lk 7). Alliksaare-peatükis tõdeb Luik mälu ekslikkust (vt lk 88–89), kohendades üht „Seitsmenda rahukevade” seika. Lõppu lisatud „Peategelased” otsekui muigab kirjandusleksikonide üle.

Mida ebausaldusväärsem näib „Kuldne kroon” kirjandusloolise andmestiku ja mäludokumendina, seda nauditavam on see ilukirjandusena. Tegu ongi ennekõike uue lüliga 1985. aastal alanud „Seitsmenda rahukevade” seerias, kuhu kuuluvad veel „Varjuteater” (2010) ja „Ma olen raamat” (koos Hedi Rosmaga, 2010). Luige raamatule eelnes ka raadioloeng.³ Samamoodi on seriaalsus omane Sommerile: „Toome tuled” moodustab mõttelise terviku paiga-aineliste teostega „Räestu raamat” (2012) ja „Sealpool sood” (2014). On niisiis paratamatu, et mõni episood tuleb kummagi autori teoste austajatele tuttav ette. Rohkem on siiski uusi. Just uued, et mitte öelda sensatsioonilised seigad tõstab „Kuldse krooni” puhul esile Vilja Kiisler artiklis „Kuidas Mati Unt oleks Viivi Luige äärepealt maha lasknud”.⁴ Teosele on mõistagi tähelepanu pööranud teisedki kriitikud,⁵ raamatukogus on sellele järjekord.

Ettevaatust siiski sensatsioonidega. „Kes arvab, et mälestused kedagi paljastavad, eksib,” alustab Luik peatükki Juhan Viidingust. „Kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab” (lk 39). Mida paljastab Luige mälestusteraamat mäletaja enda kohta? Õigupoolest mitte midagi. Kas või tõik, et noor inimene riskib odava rongipileti nimel dokumendi võltsimisega ja mässib sõbragi ettevõtmisse, ei ole ju üllatav. Omaenda tõelise „inimese kapikese” juurde laseb Luik ikka vaid oma lähedased, kui nemadki. On teemasid, mida ta ei käsitle oma teostes ilmselt mitte kunagi ja mille kohta ei sobi küsida.

Küll aga saavad kinnitust autori elujanu, pöörasevõitu huumorisoon ning oskus märgata pisiasju, mis teevad lihtsast töömehest või talunaisest suure isiksuse. „Tõe ja õiguse” ettelugemise saatel kasvanud Luik mõjub mõnikord justkui Tammsaare väike õde, ta jagab sama eetost ja imeihalust. Kuhjaga saab kinnitust tema varem sõnastatud kreedo: „Hall argipäev on tõesti olemas ainult seda võrd, kuivõrd me ISE laseme tal olemas olla. Meie kohustus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teistele nähtavaks elada. Kui on pime, saa ise lambiks.”⁶ Niisuguseid inimesi kirjeldab Viivi Luik „Kuldses kroonis”, niisugune on ta ka ise.

Imelambid, Toome tuled. Kuidas arvustada raamatut kellegi niisuguse sulest, kes on ise sõnaks saamist väärt? Kes ongi ise raamat? Saab vaid meenutada esimest kohtumist ja tunda tänu.

„Sireenide ja sähvatuste” luule on kirjutatud eri oludes, varaseim luuletus on 2014. aastast, kuid kõiki tekste ühendab teravalt isiklik vastukaja sündmustele maailmas ning Eestis või seos nendega. See ei ole luule, mis peidaks end roosade unelmate­pilvede taha või looks täiesti uue seni­nägemata maailma, vaid pigem on see iga­päevane kõige siiramas mõistes. Selles tulevad esile Igor Kotjuhi kui luuletaja ja inimese aktiivne eluhoiak, hingelised valud, vapustused, ärevused, aga ka mängulised leiud, mis on alati seotud ümberringi toimuvaga. Kogumikku võiks isegi käsitleda omataolise luulepäevikuna, sest paljude luuletuste kõrval on autori kommentaar, kus ta kirjeldab, mis toimus ühel või teisel kuupäeval, missugusest sündmusest on üks või teine luuletus inspireeritud. Sündmused võib jaotada kahte peamisse kategooriasse: Ukraina sõda koos eelmänguga ning koroonaaeg, aga neile lisandub ka olmelis-isikuline luule enesemääratlemise raskustest eesti ja vene keele ja kultuuri vahel.

Kolme kategooriat ühendav motiiv on poeetilise väljenduse raskus, mis on tingitud kas poliitilistest („Sõdade ajal peab kirjandus pausi,” nagu provotseerivalt ütleb kogumiku epigraafis Vladimir Sorokin) või kultuurilistest põhjustest. Kogumikku läbivad sõjašokist mõjutatud korduvad refleksioonid luule jõuetusest või kirjutamise võimatusest, millega õigupoolest raamat algabki: „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi” (lk 9). Luuletaja kui looja otsekui ei saaks oma rolliga hakkama: „võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui lõngakera, / sikutad lõngaotsa – katkeb. / sikutad uuesti – katkeb. [---] võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui vormitu mass. / nagu savi, ent ei hakka kokku.” (Lk 10) Kotjuhi esile tõstetud humanistlik küsimus, missugune on autori või kogu kirjanduse roll sõja, massimõrvade ja hävituste ajal, eeldaks traditsiooniliste kultuuri­mõistete läbivaatamist ja ümberhindamist. Uutes oludes „kirjandus pole kirjandus / teater pole teater / kevad pole kevad” (lk 12). Psühholoogiliselt oleks ju mugav olla vait, kui „ei saa enam naeratada / rõõmustada pisiasjade üle / tähistada pühi” (lk 136). Jõuetusest tingitud vaikus tõstabki kogumikus väga tihti pead kui võimalik ahvatlus ja põgenemisviis. Tähenduste totaalse nullimise ­olukorras (lk 123) ja teiste inimeste tragöödiale kaasa elades võivad tavaline meelt lahutav kirjandus ja samahästi ka esteetilised otsingud tunduda mõttetud, sobimatud, põgenemine kirjandusse aga oleks alatu. Kotjuh näitab, et valikud, „kas „vaikida” / või „läheks see kõik juba rutem mööda”” (lk 12), on tema jaoks vastuvõetamatud. Loobudes vaikimise või põgenemise võimalusest, kirjutab ta manifestilaadse luuletuse „see pole minu sõda”, kus vastandab kaks levinud hoiakulist käitumistendentsi: meelekindlusetult distantseerida ennast sõjast või siis väljendada aktiivset humanistlikku ja Ukrainat toetavat positsiooni, ja kinnitab, et Ukraina sõda on ka tema sõda, „sest ma olen agressiooni vastu [---] sest ma olen ohvri poolel [---] sest pole olemas abstraktset ülekohut ja abstraktset leina [---] sest mõned põgenesid tema eest minu kodumaale, elavad minu tänaval [---] sest täna on iga vaba inimene ukrainlane // seepärast kirjutan ma sõjavastast luulet / ja sõjaluulet samuti” (lk 138). Võikski öelda, et rõhutades luuletaja kaasarääkimise olulisust („sõna on сила”, lk 93), vaidleb Kotjuh oma aktiivse ja kindla hoiakuga raamatu epigraafis toodud Sorokini sõnadega ning leiab jõudu just oma selge positsiooni väljendamises. Tema luuleretke võiks võrrelda sarnase olukorraga Anna Ahmatova kuulsast luuletusest „Mul oli hääl” („Мне голос был”, 1917), kus minategelase kindel otsus jääda koos oma rahvaga ning jagada viimase saatust on vastandatud äramineku ja loobumise ahvatlusele.

Viibimine koos rahvaga on oluline ka „Sireenide ja sähvatuste” luules. Kui solidaarsus Ukraina rahvaga on sõnastatud väga selgelt, siis eesti ja vene suhete keerukus väärib eraldi käsitlemist. Siinjuures tuleb esile paradoks. Kotjuh rõhutab oma eestikeelsust: tegu on ju enamasti eestikeelse luulekoguga, mille luuletused on kas algselt kirjutatud eesti keeles või on autor need tõlkinud eesti keelde. Raamatu üks osa kannabki sümboolset pealkirja „In eesti keel we trust”. Kuid vaatamata tugevale soovile olla eesti kirjanduses oma, tunneb Kotjuh end võõrana, mida suurepäraselt annab edasi luuletus „Keel ja kirjandus” (lk 51):

eestis vene keeles kirjutav autor
on eestivene kirjanik
eesti venekeelne kirjanik
vene emakeelega eesti kirjanik
eestis elav vene kirjanik
kuid mitte eesti kirjanik

Keeleline ja kultuuriline sobimatus eesti kultuurikonteksti on paljude painajalike ning ka enesekriitiliste luuletuste aines – autor heidab karmi pilgu just endale. Sobimatuks ei osutu ainult vene taustale viitav nimi („mu nimi koormab mind / miks peaksin olema / igor kotjuh / kui elan eestis / kirjutan eesti keeles”, lk 88), vaid ka välimus („olen väsinud oma näost / olen väsinud olemast teiste keskel / nägu kui peegel / nägu kui mask”, lk 37) ja temperament („slaavilik temperament ja sõnaohtrus / kuidas saaks need eestikeelses tekstis välja lülitada?”, lk 89). Selline enese mahategemine osutab küll olulisele probleemile, kuid ei paku lahendust, vaid süvendab väsimuse ja jõuetuse tunnet. On märkimisväärne, et Kotjuh läheneb probleemile kontekstuaalselt, kõneldes mitte ainult endast, vaid ka teistest vene taustaga kultuuritegelastest Eestis, näiteks luuletuses „Visiitkaardihoidja” (lk 86). Luulekogust saab sisuliselt Kotjuhi koostatud kirjandus­teadusliku kogumiku „Isamaa ja emakeele vahel” (2022) poeetiline illustratsioon, nii et neid kahte raamatut võiks lugeda koos, põimides sissevaateid eesti venekeelse kirjanduse arengusse identsus­muredest kõnelevate luuletustega.

Lahenduseks saab aga oma olukorraga leppimine, binaarse opositsiooni ahelate eiramine. Või autori enda sõnul:

kas te olete eesti või vene luuletaja?
eesti ja vene luuletaja. (Lk 91)

Iseendaga leppimine annab palju mängulisi võimalusi, näiteks kakskeelsete luuletuste loomiseks, millele kogumikus lisandub ukraina keel (lk 110, 113).

„Sireene ja sähvatusi” võiks võrrelda nii kriisiaegade kroonikaga kui ka siseretkega: läbi vaikuse või loobumise ahvatluste ning võõraks tundmise kiuste jõutakse sisemise küpsuseni, millega kaasnevad kindel ühiskondlik positsioon ja multikultuursuse teadvustamine. Või nagu Igor Kotjuh kirjutab luuletuse ja meemi piire lõhkuvas tekstis: „kõigepealt luule” (lk 45).

Uurali keelte käsiraamatut „The Oxford Guide to the Uralic Languages” (OGUL) on koostatud pikka aega, kuid ootamine on olnud seda väärt. Esmalt aga tehnilised pisiasjad: raamatu mõõtmed on 27,9 × 22,5 cm, paksus 6,2 cm, see kaalub 2,9 kg ja koosneb 1184 leheküljest. Tegemist on seega tõepoolest nii suure raamatuga, et see vajab lauda, seda ei saa käes hoides mugavalt lugeda. Raamat koosneb sissejuhatusest (53 lk) ja kolmest põhiosast: esimene sisaldab sissejuhatavaid peatükke ajaloolistel ja tänapäevastel teemadel, teine keelekirjeldusi (need moodustavadki raamatu põhiosa) ja kolmas peatükke eri keeleteemadel, nagu „Astmevaheldus”, „Kääne”, „Informatsioonistruktuur” jne. Teos sarnaneb ulatuse poolest ehk kõige rohkem Denis Sinori toimetatud 35 aasta taguse uurali keelte käsiraamatuga.¹

Sissejuhatavad osad sisaldavad nii lühikest kui ka üksikasjalikku sisukorda. See on väga kasulik juhul, kui lugeja tahab kiiresti leida alajaotusi nt Lule saami või udmurdi keele ajavormide kohta või ehk neid võrrelda (kuigi numeratsioonid ei ole vastavuses; see on ka loogiline, sest teatud keelte kohta on alajaotusi teemadel, mis ei ole teiste juures olulised või on olematud). Üksikasjalik sisukord on 36 lehekülge pikk ning on kuni viietasemeline: nt „Isuri keel” > „Süntaks” > „Fraasistruktuur” > „Noomenifraasi struktuur” > „Kaassõnafraasid”. Sellele järgneb väga kasulik lühike transkriptsiooni ja glossi ehk morfeemtõlke osa (sellest hiljem), kaks värvilist uurali keelte kaarti, autorite nimekiri ja toimetajate lühitutvustus, kus selgitatakse, miks uus (põhjalik) uurali keelte käsiraamat on väga vajalik. Nende põhjuste hulka kuuluvad asjaolud, et paljude keelte (nt lõunasaami, isuri, idamansi ja tundraneenetsi) kohta varem teave inglise keeles puudus; et ­varasemad käsiraamatud ei hõlmanud uuematest tüpoloogilistest uuringutest saadud teadmisi; et süntaks oli sageli alaesindatud.² Lisaks juhivad toimetajad tähelepanu, et suur osa olemasolevatest uuringutest on sellistes „vähem ligipääsetavates” keeltes nagu saksa, vene, soome ja ungari keel (selleni oleme siis jõudnud: isegi saksa keel on tänapäeval „less accessible”). Lisad koosnevad viidetest (65 lk) ja põhjalikust registrist (mis näitab, et eesti keelt mainitakse väljaspool kahte põhiartiklit (ptk-d 20 ja 21) rohkem kui 100 korda); seda tuleks siis kasutada koos üksikasjaliku sisukorraga.

 

Transkriptsiooniküsimused

Kõikides varasemates käsiraamatutes kasutati soome-ugri transkriptsiooni (SUT) või selle variante, aga OGUL astub söaka sammu ning kasutab SUT-i asemel rahvusvahelist foneetilist tähestikku IPA, lisaks veel ladina tähestikku või kirillitsat sõltuvalt keele ametlikust ortograafiast, nii et ühel näitel võib olla kuni neli taset, kui tegu on kirillitsal põhineva ortograafiaga: originaal kirillitsas, transliteratsioon ­IPA-s, glossid ning ingliskeelne tõlge. Rekonstrueeritud algkeelte puhul otsustati siiski jääda SUT-i juurde põhjusel, et foneetilised üksikasjad on sageli ebaselged või vaieldavad. Toimetajad juhivad tähelepanu, et see võib põhjustada teatavat kokkusobimatust, kui tänapäeva keelt ja rekonstruktsioone kirjeldatakse samas peatükis. Peale selle ei ole IPA kursiivis, samas kui SUT on. Keeli, millel puudub kirjalik standard, nagu näiteks kamassi keel, kirjutatakse IPA-põhises fonoloogilises transkriptsioonis.

Võimaluste rohkus võib aeg-ajalt segadust tekitada, eriti kolmanda osa keeleliste nähtuste levikut võrdlevates peatükkides, kus eri keelte näited esitatakse erinevates transkriptsioonides. Nii võib ette tulla nt marikeelne näitelause, mis koosneb marikeelsest lausest kirillitsas (püstkirjas), IPA transliteratsioonist ladina tähestikus (püstkirjas), glossist (püstkirjas) ning ingliskeelsest tõlkest (püstkirjas), millele järgneb ungarikeelne näide (kaldkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas), ning sellele omakorda järgneb põhjamansi keele näide IPA-s (püstkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas). See püstkirja ja kaldkirja ning ladina ja kirillitsa segu tekitab segadust, eriti kui Venemaal kõneldavaid keeli, isegi kui neil on kirillitsal põhinev ortograafia, ei kirjutata mõnikord selles kirjaviisis, kuna allikas ei ole kirillitsas: nii leidub nt mari, põhjamansi ja neenetsi keele peatükkides näiteid nii kirillitsas kui ka ladina tähestikus, samas kui Kildini saami peatükis ei ole ükski näide kirillitsas, kuigi keelel on kirillitsas standardne ortograafia (seda tehti selleks, et viia see vastavusse teiste saami keeli käsitlevate peatükkidega). Mordva keelte pea­tükis on aga kõik näited kirillitsas, isegi need, mis algselt olid ladina tähestikus. Ka põhjahandi keele puhul on olukord keeruline: vaatamata sellele, et on olemas ortograafia (kirillitsas), ei ole teatavates ortograafilistes punktides üksmeelt, mistõttu otsustati kasutada ainult IPA-t. Mõnikord võivad kirjaviisid ka näidete sees vahelduda: põhja­mansi keele Ivdeli murde (püstkirjalises) näites (lk 1012) on vene laenud kaldkirjas. Ka morfeemide või sõnade kirjutamine paksus kirjas on veidi ebaühtlane: mõnes (nt lõunasaami või mari keele) peatükis ei kasutata paksu kirja üldse, ungari keele peatükis millegipärast ainult kolmes sõnas ning mõnes teises nii keelenäidete kui ka keeleteaduslike terminite puhul.

Õigekirja osas on OGUL laitmatu. Vaid mõnel juhul leidub samas artiklis (mittehäirivaid) dublette, näiteks Ižma ~ Izhma (komi murre) või Pim ~ Pym (jõgi Lääne-Siberis ja handi murre). Trükivigu on õnneks väga vähe. See on ülioluline: paljud selle raamatu näited jõuavad järgmise paarikümne aasta või pikemagi aja tüpoloogilisse kirjandusse.

 

Kaardid

Raamat sisaldab kauneid kaarte, mis on tehtud Turu ülikooli BEDLAN-projekti raames. Need on vabalt kättesaadavad³ ja juba praegu on näha, et neid kasutatakse usinalt uurali keeli käsitlevates artiklites ja raamatutes.

Tundub, et trükitud köite lehekülgede 552 ja 553 vahel⁴ olevaid värvilisi kaarte digiversioonis ei ole, kuigi neile viidatakse tekstis. Kõik keelekirjelduse peatükid sisaldavad üksikasjalikumaid (mustvalgeid) kaarte.

Kaarte ei saa kunagi joonistada nii, et need kõiki rahuldaksid. Kuna nad esitavad väiteid inimeste ja keelte asukoha kohta, võivad neil olla tõsised tagajärjed (nt seoses jahipidamise ja karjakasvatuse õigustega põlisrahvaste maal, kaevandamisega). Nii võib näiteks kaart 7.1, mis näitab saamide traditsioonilist asuala, tekitada teatavates ringkondades pahameelt: paljud saamid eelistaksid, et nende kodumaa oleks kaardistatud kuni Põhjalaheni. Kõik kaardid ei ole ka ühtemoodi detailsed: kaart 23.1 mordva keelte kohta näitab arvukaid väikeseid keelesaari, ent kaart 26.1 komi keele kohta jätab täiesti tähelepanuta komi keele­saared, mis asuvad Neenetsi autonoomse piirkonna kesk- ja lääneosas. Samuti tekib küsimus, miks on lisatud kaart 33.1 („Etnilised rühmad Kesk-Doonau madalikus 1495. aasta paiku”).

 

I osa

Esimene osa „The making of the Uralic Languages” (6 peatükki, 97 lk) käsitleb uurali keelte kujunemislugu ja koosneb ajaloolistest peatükkidest (uurali algkeele käsitluse autor on Luobbal Sámmol Sámmol Ánte [Ante Aikio], uurali algkeele lahknemist ja järeltulijaid kirjeldab Janne Saarikivi, Johanna Laakso kirjutab rahvusriiklike keelte (ingl nation-state languages) kujunemisest), nüüdisaegse tähtsusega peatükkidest, mis käsitlevad uurali vähemusi (Annika Pasanen, Laakso, Anneli Sarhimaa) ja Venemaa keelepoliitikat (Konstantin Zamyatin), ja ühest peatükist uurali vähemuskeelte kirjapanemise ja ortograafia kohta (Laakso ja Elena Skribnik).

Aikio vaatleb oma uurali algkeele ülevaates põhjalikult selle uurimisajalugu, esitab selle fonoloogia ja morfoloogia tänapäevased kirjeldused (millest paljud põhinevad tema enda töödel) ning kordab, et uurali algkeele süntaksit on endiselt väga vähe uuritud. Ta arutleb ka keelepuu taksonoomia üle: on põhjust vaidlustada traditsioonilist kaksikjaotust (soome-ugri ja samojeedi keeled), kuid ükski alternatiivne ettepanek ei ole veel saanud piisavat toetust. OGUL-ist aasta võrra uuemas uurali keelte käsiraamatus „The Uralic Languages” (TUL)⁵ on samuti uurali algkeele rekonstrueerimise peatükk⁶; nende peatükkide võrdlus oleks kindlasti huvitav.

Kahe sarnase teemaga peatükist, nimelt vähemuste ja keelepoliitika kohta („The Uralic minorities: Endangerment and revitalization”, „Language policy in Russia: The Uralic languages”), tuleb esile praegune olukord, näiteks see, millisel tasemel keelt hariduses kasutatakse (14 keelt, alates Pite saami keelest kuni lõuna­sölkupi keeleni, ei ole hariduses üldse esindatud), konkurents assimilatsiooni ja taaselustamise vahel, probleemid ja võimalikud lahendused. Seejuures ei saa jätta mõtlemata, milline on Vene-Ukraina sõja mõju Venemaa uurali rahvastele, kelle olukord oli niikuinii juba tõsiselt halvenenud.

 

II osa

Teises osas („Language descriptions”, 740 lk) on eraldi peatükk peaaegu iga uurali keele kohta, sealhulgas kuus saami keelt, kaheksa läänemeresoome keelt (ka seto keel), mordva keeled, mari keel, (sürja)­komi keel, udmurdi keel, kaks mansi keelt, kaks handi keelt (mis lõpuks näitab, et väga mitmekesised Obi ugri keeled väärivadki eraldi käsitlust), ungari keel, neenetsi keel, eenetsi keel, nganassaani keel, sölkupi keel ja viimasena kamassi keel. Artiklite pikkus varieerub märkimisväärselt: põhjasaami peatükk on peaaegu kolm korda pikem (30 lk) kui näiteks liivi keele peatükk (11 lk). Peatükid järgivad siiski kõik sama põhi­struktuuri, nii et lugeja saab enam-vähem sama põhjaliku ülevaate igast keelest ning keelte võrdlemine on väga lihtne, eriti üksik­asjaliku sisukorra abil.

Iga keelepeatüki esimene osa võib sisaldada ajaloolist ülevaadet, teavet keele klassi­fikatsiooni, sotsiolingvistilise olukorra, piirkondliku leviku kohta. Sellele järgnevad fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara (kuigi mitte kõigis pea­tükkides), glossiga tekstinäide ja (tavaliselt) kirjanduse soovitusnimekiri.

Selles raamistikus on autoritele siiski antud teatav vabadus ja peatükid mõnevõrra erinevad. Nii nimetavad mõned autorid konkreetselt, millised sõnaliigid võivad keeles olla (nt eenetsi ja sölkupi peatükkide autorid), teised mainivad interjektsioone, mõned jagavad leksikoni täiendavateks alajaotusteks sõnamoodustuse, laen­sõnade kihistuste ja mõnikord ka neologismide kohta (nii teeb komi peatüki autor, aga mitte udmurdi keele peatüki autor); kamassi peatüki autor liigitab sõnavara hoopis semantiliste valdkondade järgi. Samamoodi on nt erinevalt tõlgendatud vormihomonüümiat: seto keele peatükis öeldakse, et elatiiv ja translatiiv, mis mõlemad on st-lõpulised, on vaatamata homomorfeemsusele eraldi käänded, kuna neil on erinevad tähendused ja funktsioonid, samas jälle nt liivi keele peatükis öeldakse, et on üks ks-lõpuline kääne, n-ö instrumentaal, millel on translatiivseid, instrumentaalseid ja komitatiivseid funktsioone, kuigi see on (võib-olla) kahe käände, translatiivi ja komitatiivi, segunemise tulemus (vrd eesti –ks ning –ga < *kanssa).

Paljude keelepeatükkide eriline pluss on see, et nad ei piirdu ainult ühe keelevariandiga: mordva keelte peatükis käsitletakse võrdselt ersa ja mokša keelt ning mari keele peatükis mäe- ja niidumari keelt; samamoodi käsitlevad neenetsi ja eenetsi peatükid nii tundra- kui ka metsa­neenetsi ja -eenetsi keelt. Nende keelte kohta, kus see oleks variantide erinevuste tõttu liiga keeruline, nagu handi ja mansi, otsustati teha eraldi peatükid: üks põhja- ja teine idahandi ning üks põhja- ja teine idamansi kohta. Sölkupi peatüki autor, kellel oli põhimõtteliselt sama probleem (peamiste variantide väga suured ­erinevused), otsustas keskenduda kõige elujõulisemale variandile, põhjasölkupi keelele. Mõni valik ei kajastu nii selgelt keelepeatükkide pealkirjades: neenetsi peatükk („Nenets”) käsitleb kiiduväärselt võrdsel viisil nii tundra- kui ka metsaneenetsi keelt; nagu ka eenetsi peatükk käsitleb nii tundra- kui ka metsaeenetsi keelt, kandes (loogilisemat) mitmuslikku pealkirja „The Enets languages”.

 

Läänemeresoome keeled

Eesti lugejale pakuvad ilmselt erilist huvi peatükid eesti, seto ja teiste läänemeresoome keelte kohta. Läänemeresoome keelte arvu osas ei ole veel üksmeelt saavutatud (ega peagi olema), kuigi on märgata selget tendentsi, et „keelteks” peetavate variantide arv kasvab järk-järgult. Nii võis näiteks Aimo Turunen veel lihtsalt väita, et isuri „murdeid” ei ole eraldi keelena käsitletud,⁷ kuid tänapäeval on enesest­mõistetav rääkida isuri keelest. Teine äärmus on ehk Helena Sulkala, kes loetleb 13 „ohustatud läänemeresoome keelt”,⁸ nii et (ohustamata) eesti ja soome keele lisamine annaks kokku 15. Seetõttu on huvitav näha, milliseid valikuid OGUL on teinud. Lääne­meresoome keelte osa algab üldise (ajaloolise) peatükiga (Laakso), millele järgnevad peatükid karjala (Sarhimaa), vepsa (Riho Grünthal), isuri (Elena Markus, Fedor Rozhanskiy), vadja⁹ (Markus, Rozhanskiy), eesti (Helle Metslang), seto (Karl Pajusalu) ning liivi (Laakso) keele kohta. Eriti rõõmustav on see, et väiksemaid keeli käsitletakse võrdselt: näiteks isuri keele peatükk on sama pikk kui soome keele peatükk. Tuleb meeles pidada, et neist on palju raskem kirjutada, sest väiksemaid läänemeresoome keeli on palju vähem kirjeldatud kui eesti või soome keelt.

Anda keeltele nagu vepsa, isuri või liivi keel „peatüki staatus” on lihtne ja loogiline, kuid karjala, eesti ja soome keel võivad tekitada probleeme selles mõttes, et nende alla on koondatud eri staatusega variante. Sarhi­maa näiteks paigutab lüüdi keele karjala keele alla, kuid TUL-is peab Grünthal seda eraldi keeleks.¹⁰ Täna­päeval ei saa ka enam lõunaeesti keelt tähele­panuta jätta, nagu seda sageli tehti: OGUL on esimene uurali käsiraamat, kus on eraldi lõunaeesti keele peatükk; TUL-is on samuti võru keele peatükk, mis on tegelikult pikem kui sealne peatükk (põhja)­eesti keelest. Eesti keelt käsitleva peatüki on Metslang pealkirjastanud „North and Standard Estonian” ja märgib, et selles tuuakse välja ­olulised erinevused eesti kirjakeele ja põhja­poolsete murrete vahel (seda tehakse arusaadaval põhjusel suhteliselt harva). See, et OGUL on valinud lõunaeesti keel(t)e esindajaks seto keele, paneb küsima, miks ei valitud võru keelt, millel on palju rohkem kõnelejaid, elujõulisem kirjandus ja mida õpetatakse rohkem.¹¹ Võib-olla peetakse seto keelt vanapärasemaks. Teatavasti ei tunnusta Eesti riik ühtegi lõunaeesti keele varianti eraldi keelena, keeleseadus ütleb: „Riik toetab eesti keele piirkondlike eri­kujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist”,¹² nende „erikujude” keele­staatust eitades.

Peatükis „Finnish, Meänkieli and Kven” peab Laakso meä ja kveeni keelt keeleliselt põhjasoome murde hulka kuuluvaiks, kuid on lisanud need pealkirja, kuna neil on vastavalt Rootsis ja Norras keele staatus. Kirjeldus piirdub põhiliselt standardse soome keelega; alles päris lõpus tuuakse üks näide meä keele ja soome keele leksikaalsetest erinevustest. Tekstinäide ei ole siiski mitte soome keelest, vaid kveeni keelest. OGUL on esimene uurali keelte käsiraamat, kus meä keelt ning kveeni keelt ei ole täielikult ignoreeritud.

Isuri keele peatükk on muide esimene selle keele inglis­keelne kirjeldus. Võib-olla ei ole kõik eestlased teadlikud sellest, et isuri keel on ainus põhjaläänemeresoome keel, kus on samuti kolm väldet (vt lk 311), või et sarnaselt eesti keelega on CVCV-sõnades nagu kala teine vokaal poolpikk, kuigi see on pikem kui fonoloogiliselt pikk vokaal järgsilpides. Vadja keelest oleks ka palju huvitavat öelda, aga piirdugem siin seigaga, kus uuem vadja keel erineb oluliselt vanemast: impersonaal on enamasti üle võtnud kolmanda isiku mitmuse vormide rolli, kuid mitte kõikjal (lk 340–341). See on viinud näiteks mitmuse kolmanda isiku eitusparadigmade tekkimiseni, kus esialgne isikuline vorm on säilinud ainult oleviku eitavas kõneviisis: nämäd saavva ’nad saavad’ vs. nämäd eväd saa ’nad ei saa’, aga nämäd saati ’nad said’ vs. nämäd eväd saatu ’nad ei saanud’. Impersonaali kasutamine mitmuse kolmanda isiku asemel on idaläänemeresoome keeltes tavaline ja ei ole tundmatu ka eesti keeles (vrd Alutaguse siad `ulguti lahti, Jõhvi `mõisad põledetti süsi)¹³, kuid vadja keel on läinud sellega oma teed.

Võib-olla ei ole kõik keelekirjeldustes leiduvad faktid läänemeresoome keelte spetsialistidele uued, kuid OGUL-i üle­vaated pakuvad toredat lugemiselamust. Neid lugedes tekib automaatselt mõte, et aeg on küps kirjutada uus ulatuslik sissejuhatus läänemeresoome keeltesse; Arvo Laanesti oma ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi.¹⁴

 

Muud keeled

Keelekirjelduste osa sisaldab ka mitmeid üldisemaid keelepuu kõrgemate harude tutvustusi („Saami”, „Finnic”, „Permic”, „Ugric” ja „Samoyedic”). Need on erinevad selles mõttes, et saami ja läänemere­soome keelte peatükid on (peamiselt) ­ajaloolised (saami peatükki võiks ehk õigemini nimetada „algsaami keel”), samas kui permi ja ugri keelte peatükid on pigem võrdlevad sissejuhatused tänapäeva keeltesse; samojeedi keelte peatükk ühendab mõlemad lähenemisviisid. Keelepeatükke lugedes leiab hulgaliselt uut teavet ja uusi lähenemis­viise. Siinse arvustuse raames ei saa ma muidugi kõike käsitleda ja võin vaid välja tuua mõne huvitava seiga.

Traditsiooniliselt on saami keeled jagatud lääne- ja idarühmaks; piir on põhja- ja Inari saami keele vahel. Viimasel ajal on saami keelte sõnavara uurijad pakkunud välja uued jaotused, kus Inari saami keel paikneb ida ja lääne vahel või on lähemal läänesaami keeltele.¹⁵ Inari saami peatükis aga tuuakse välja, et see võib olla tingitud kultuurilistest põhjustest, kuna Inari saami piirkond paikneb lääne- ja idakristluse piiril; paljud uut teooriat tõendavad leksikaalsed elemendid on laenud. Lisaks tuleb, nagu põhjasaami peatükist selgub, arvestada ka põhjasaami keele murdeerinevusi: kõige lõunapoolsemate põhjasaami murrete sõnavara võrdlemine annaks kindlasti teistsuguse tulemuse.

Võib-olla on see ootamatu, kuid mõni väiksem saami keel on (deskriptiivsest vaate­vinklist) kirjeldatud paremini kui põhjasaami keel, mille kirjeldused on enamasti preskriptiivsed.¹⁶ Aikio ja Jussi Ylikoski toovad oma põhjasaami keele pea­tükis välja mitmeid probleeme, mis muudavad põhjasaami kirjeldamise keeruliseks: suured murdelised erinevused, tohutu paljudest tüpoloogiliselt ebatavalistest kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest vastanditest tulenev fonoloogiline keerukus, mis on avatud alternatiivsetele fonoloogilistele analüüsidele, ning süntaks, mida mõjutavad erinevad enamuskeeled (norra, rootsi ja soome), sõltuvalt riigist, kus põhjasaami keelt räägitakse.¹⁷

Aeg-ajalt on keelepeatükkide ja üldpeatükkide võrdlemisel märgata väiksemaid ebatäpsusi: eksistentsiaal-, lokatiiv- ja possessiivlausete peatükis väidetakse, et habeo-verb esineb lõunasaami keeles, Obi ugri keeltes ning nganassaani keeles, kuid tegelikult esinevad lõunasaami verbi utnedh samatüvelised ’evima’ tähendusega verbid kuni põhjasaami lõunapoolsete variantideni välja, ja seda kasutusviisi tegelikult ka mainitakse Lule saami peatükis (De ittjij Stállo ane áksjov [---] ‘Then the Ogre did not have an axe [---]’ lk 145). See näitab jälle, et saami keeled erinevad omavahel üsna suurel määral, nii et OGUL-i valik kirjeldada (peaaegu) kõiki neid on igati tervitatav.

Arja Hamari ja Regina Ajanki märgivad mordva keelte peatükis, et varem ablatiiviks nimetatud käände spatsiaalne (ja temporaalne) kasutus on marginaalne ja et seda kasutatakse muu hulgas osaobjekti tähistamiseks (nt ersa Сон симсь чайде ’ta jõi teed’), osaöeldistäite käändena ning ka kvantiteedi väljendamisel, ning et nemad kutsuvad seda partitiiviks nagu lääne­meresoome keeltes. Huvitav on näha, kas teised mordva keelte uurijad hakkavad seda terminoloogiat ka kasutama. Jack Rueter TUL-is seda ei tee, kuid mainib, et paljud grammatikad peavad ka ablatiivi üheks grammatiliseks käändeks.¹⁸

Idahandi keele peatükis mainitakse, et /k/ ja /q/ staatus pole veel selge: mõni uurija peab neid eraldi foneemideks, teised allofoonideks. László Fejes järeldab sellest, et arvamuste erinevus peegeldab muutust konsonantide süsteemis, kuna eri uurijad on oma materjali kogunud eri aegadel.¹⁹ See on samuti oluline punkt: OGUL jäädvustab praeguse (või mõne aasta taguse) olukorra ja näitab kõige uuemate uuringute tulemusi, samuti on selles palju viiteid toimuvatele muutustele. Näiteks sölkupi keele peatükk näitab ühte traditsioonilist eksistentsiaalse eitusverbiga eitusstruktuuri, kuid ütleb ka, et tänapäeva kõnelejad kipuvad kasutama (lihtsamat) konstruktsiooni eituspartikliga; Obi ugri keeltes kasutatakse nüüd sageli paaris kehaosade puhul ainsuse asemel kaksust, mis on tingitud vene keele arvühildumise mõjust (pangem tähele, et vene keeles pole kaksust). Vene keele mõju on toonud kaasa paljudes uurali keeltes ka SVO sõnajärje sageduse suurenemise. Näiteid, kus vene või turgi või skandinaavia keele mõju mainitakse, on praktiliselt igas keelepeatükis, ja siin­kohal on digiversioon ehk kasulikum, kui on huvi konkreetselt selliseid teemasid otsida.

 

III osa

Viimane osa (189 lk) on ehk kõige põnevam, sest see sisaldab 14 artiklit eri teemadel, palatalisatsioonist informatsiooni­struktuurini.

Osal on ka lühike, kuid väga huvitav sissejuhatus, kus ­OGUL-i toimetajad rõhutavad, et selline osa on midagi uut uurali käsiraamatute traditsioonis. Nad mainivad, et läänes põhines väikeste uurali keelte kirjeldustraditsioon suures osas enne Esimest maailmasõda kogutud materjalil, samal ajal kui Nõukogude Liidus ja postsovetlikul Venemaal teenis deskriptiivne keeleteadus sageli kirja­oskuse planeerimise ja hariduse eesmärke. Nagu eespool mainitud, ei olnud kaasaegse tüpoloogia tulemused seni veel käsiraamatutesse jõudnud. Selle osa peatükkide teemad, nagu kääne, isiku markeerimine, aeg-aspekt-kõneviis (TAM) ja evidentsiaalsus, eitus, informatsioonistruktuur, kajastavadki osaliselt seda suurenenud huvi tüpoloogia vastu. 15 peatükki on liiga palju, et neid kõiki üksikasjalikult arutada, seega piirdun esimese, palatalisatsiooni pea­tükiga (autor Marianne Bakró-Nagy). See on suurepärane uurali keelte tüpoloogiline klassifikatsioon, mis põhineb palataalsete ja palataliseeritud konsonantide jaotusel. Nende kahe erinevus on sageli tähele­panuta jäetud ja valesti mõistetud, peamiselt seetõttu, et soome-ugri transkriptsioon ei tee neil vahet (nt SUT-i ń vasted on IPA-s /nʲ/ ja /ɲ/ jne). Selles peatükis on võrdlev tabel uurali keelte kohta, rühmitades need palataalsete/palataliseeritud konsonantide alusel nelja rühma: keeled, 1) kus puuduvad palataalsed või palataliseeritud konsonandid (välja arvatud /j/) üldse (nagu soome keeles), 2) kus võivad palataliseeruda kõik konsonandid (nagu eesti keeles), 3) kus on ainult palataalsed konsonandid (nagu komi keeles), ja, mis on kõige haruldasem, 4) kus on mõlemad (nagu Kildini saami keeles). Tuleb rõhutada, et eriti siinkohal oleks mõttekas viidata konkreetsetele keele­variantidele, mitte üldnimetustele: lk 852 esitatud palataliseeritud alveolaarsete ja postalveolaarsete konsonantide tabelis on mõistlik loetleda eraldi sellised variandid nagu Kildini ja põhjasaami või Kazõmi, Obdorski ja Surguti handi keel, kuna neil on (väga) erinevad foneemisüsteemid, kuid tabelis on toodud ainult mordva keel, millel puuduvat palataliseeritud tremulant /r̥ʲ/. Vastab tõele, et ersa keeles seda ei ole, mokša keeles on see olemas. Ka siin juhitakse tähelepanu sellele, et tegemist on muutuvate süsteemidega: nt sekundaarne palatalisatsioon levib paljudes keeltes vene keele mõjul.

Neid üldisi peatükke lugedes pöördub lugeja pidevalt tagasi keelekirjelduste juurde: ülalmainitud tabel näitab, et kui neenetsi ja eenetsi keeltes on kolm kuni seitse palataliseeritud konsonanti (kusjuures tundra- ja metsavariandid erinevad), siis nganassaani keeles on neid ainult kolm. Nganassaani peatükki lugedes aga selgub, et seal on ebatavaline konsonantsüsteem, kus on nii palataalseid kui ka palataliseeritud konsonante, nagu Kildini ja Turja saami keeles. Nii täiendavad peatükid ka üksteist.

 

Kokkuvõte: raamat uralistidele ja tüpoloogidele

Kellele on raamat siis mõeldud? Uurali keele käsiraamatuid on olnud põhiliselt kahte tüüpi: need, mis sisaldavad üldist teavet uurali rahvaste ja nende keelte, ajaloo, kirjanduse kohta,²⁰ ja need, mis on keskendunud keelelisele kirjeldusele²¹. Esimest tüüpi käsiraamatutel on pikk eesti­keelne traditsioon alates Matthias Johann Eisenist,²² kuid eestikeelne uurali keelte käsiraamat puudub siiamaani. OGUL kuulub ilmselgelt teise tüüpi; ainult keele­kirjeldustes on lühidalt, kui üldse, mainitud mõningaid ajaloolisi fakte ja ilukirjandus on jäetud osundamata. Kolmas tüüp, kus keelte teatud omadusi kirjeldatakse võrdlevas raamistikus, ei ole olnud uralistikas väga populaarne; ainsad reaalsed näited on József Szinnyei soome-ugri keelte võrdlev käsitlus ning Björn Collinderi võrdlev grammatika.²³ Tänapäeval ei ole see võib-olla enam ühe inimese töö²⁴ ja suund näib olevat pigem tüpoloogiliselt orienteeritud kogumike koostamise poole: vrd hiljutisi kogumikke eituse ja essiivi kohta.²⁵

OGUL-i sissejuhatuses öeldakse: „See raamat on mõeldud lingvistikahuvilisele lugejaskonnale üle maailma, kogu keele­teadusele ja sellega seotud erialadele.” Peale ilmselge kasutuse uralistikas eeldan, et ka kogu maailma tüpoloogid rõõmustavad selle köite üle. Keegi ei oota neilt, et nad kasutaksid venekeelseid allikaid nt mordva keelte kohta, kuid tegelikult pole põhjust kasutada aastal 2013 Wiedemanni ersa keele grammatikat aastast 1865, et näitlikustada ühte mordva keelte morfo­süntaktilist seika (nagu Leon Stassen tegi keele­struktuuride atlases „The World Atlas of Language Structure”, WALS)²⁶; igaühel on kindlasti oma lemmiknäide.

Nüüd aga pole neil enam mingit vabandust: OGUL-is on peatükke praktiliselt iga uurali keele ning paljude grammatiliste teemade kohta, ja ma olen kindel, et ei lähe kaua aega, kuni raamat leiab tee tüpoloogide kätte. See ei tähenda mitte ainult seda, et me loodetavasti leiame tüpoloogilistes töödes ajakohast ja loodetavasti õiget teavet uurali keelte kohta, vaid ka seda, et käsitletavate uurali keelte arv suureneb. Ei ole juhus, et just mordva keelte puhul kasutasid WALS-i autorid Wiedemanni grammatikat, sest polnud veel olemas ühtegi ingliskeelset mordva keelte, samuti mitte mari, udmurdi ja komi keele grammatikat. See asjaolu seletab ka seda, miks selliseid keeli nagu Pite saami ja põhjasaami, neenetsi, eenetsi ja nganassaani mainitakse nüüd sagedamini tüpoloogilistes artiklites ja raamatutes – ainuüksi seetõttu, et neil on ingliskeelne grammatika.²⁷ Käesoleva köite kasutamine viib siis loodetavasti selleni, et uurali keelte huvitavamad aspektid leiavad tee üldkeeleteadlaste teadmistepagasisse.

 

Oma juubeliks rõõmustas Tiit Hennoste eesti kirjasõna huvilisi värske teosega, ajakirja Looming 100-aastaseks saamisele pühendatud Festschrift’iga. Seda kaunist ja rohkete piltidega raamatut võib lugeda mitmel viisil: esmalt juubelikohase tagasivaatena ühe väljaande väärikale ajaloole, mis algab lausa vanatestamentlikus stiilis: „Kirjandus on eesti kultuuri ja rahvuse üks põhitalasid” (lk 13). Teisalt on raamatus äratuntav Hennoste teoreetilistes käsitlustes välja arendatud kirjandusprotsessi analüüsi mudeli rakendamine.¹ Niisiis saab raamatut lugeda ka kirjandusloolise juhtumiuuringuna. Autor näibki sellist akadeemilist lugemisviisi eeldavat, kui ta oma väiteid lahti ei seleta, viidates oma varasematele põhjalikumatele käsitlustele. On aga ka kolmas võimalus: lugeda Loomingu ajaloo esitust pedagoogilise tekstina, mis pakub nii meetodit kui ka näidismaterjali Eesti kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamiseks-õppimiseks. Autor annab lõimimise võtme kohe alguses: „See raamat ongi „Loomingu” kirjanduslugu, milles põimuvad ajakirja lugu, selles ilmunud tekstide tähtsus ja tähendus ning eesti ja maailma kirjanduse suundumused, taustal pidevalt kumamas maailma sündmuste kaja. Lugu ise käib „Loomingu” kümnendite kaupa [---]. Need on hoopis huvitavamad piirid kui traditsioonilised ühest nullini või nullist üheksani. Kuigi kümnendipiiridega nurgeti, klapivad nad hästi kokku nii Eesti kui ka Eestit mõjutanud maailma ajaloo sõlmhetkedega.” (Lk 14–15)

Loomingu rolli kirjandusloos avab Hennoste kolmes mõõtmes. Esiteks, olla oma avaldamisvalikute ja arvustuspraktika kaudu kirjanduse kvaliteedi ja kirjandusliku kaanoni kujundaja (Hennoste osutab iga kümnendi puhul eraldi, millised sel ajal Loomingus esindatud autorid ja teosed tema arvates kaanonisse sobivad). Teiseks, olla institutsioon, mis vahendab vaimu ja võimu, ühendab kirjandust ja lugevat publikut ning mõjutab teoste avalikku retseptsiooni (Loomingu eripära näeb Hennoste just kirjanikele avaliku sõna foorumiks olemises ka väljaspool nende teoseid). Ja kolmandaks: kirjandusajakiri kui kirjandusliku kogukonna ühendaja, eri masti kirjanike ja kriitikute suhtlus­paik, samuti autorite elatusvahendite allikas. Nendest rollidest lähtuv Loomingu kui rühmituste­ülese kultuuri­ajakirja eesmärk kajastub ka väljaande struktuuris, mis on püsinud põhimõtteliselt muutumatuna: pool ilukirjandust, pool kriitikat, kirjandus­elu ülevaateid ja kirjanike mõtteavaldusi. Raamatust selgub, et Loomingu roll kirjanduselu „peavoolu” määrajana ja eri rühmituste avaldamisvõimaluste tasakaalu hoidjana kujunes välja juba ajakirja esimesel kümnendil. Kultuuriajakirja(de) läbi aegade püsinud olulist kohta Eesti ühiskonnas ­iseloomustab Hennoste väide, et Loomingu ja Eesti Kultuurkapitali asutamisega algab „eesti kirjanduse institutsionaliseeritud ja suuresti riigi poolt makstud elu” (lk 23).

Hennoste kirjandusloo käsitlustes on alati fookuses olnud eri vaadete põrkumine kirjandusväljal. Väga huvitav on jälgida ja võrrelda toonaste ja praeguste ­vastasseisude mustreid ka Loomingu ümber. Looming pidi algusajal olema ­parlament ja kompromiss eri vaadete vahel, olles avatud mitmesuguste tõeks­pidamistega, eri vanuses ja erineva kirjaniku­staatusega autoritele. Seetõttu saatis Loomingut pidev kahe tule vahel olek: ühelt poolt ähvardas kärbetega riigivõim, kelle meelest Looming oli liiga elitaarne, teiselt poolt ründasid radikaalidest kirjanikud, kes igatsesid kirjanike rühma-ajakirju tuglasliku parlamendi asemel (lk 25). Kirjanike maa­ilmavaatelisi vastandumisi Eesti Vabariigi alguskümnenditel on Hennoste põhjalikult käsitlenud paljudes artiklites ja raamatutes, ka Loomingu lugu jutustades toob ta välja samalaadsed eraldusjooned ja lahknemiskohad: „Vastamisi lähevad Eesti ja Euroopa, maa ja linn, rahvuslik ja internatsionaalne, rahvuslus ja sotsialism” (lk 36). Uutel murranguaastatel, 1990-ndate Loomingus näeb Hennoste kordumas sama mustrit, vastandades Loomingut kui konservatiivsemat (ja rahvuslikku) ajakirja Vikerkaarele kui radikaalsema ja avangardsema noorsoo välja­andele (lk 180).

Asutamiskümnendit 1923–1932 käsitleva peatüki esimene osa on saanud pealkirjaks „Hullunud kuldsed kahekümnendad”. Loomingu sünnikümnendi globaalset tausta iseloomustades viitab Hennoste maailmasõjajärgsele kadunud põlvkonna meeleheitlikule joovastusele ning „kahe radikaalse servaideoloogia” tugevnemisele Euroopas, mida märgistavad Mussolini, Franco, Hitleri, Stalini nimed. Tähistamaks kümnendi lootusrikast algust laob ta ritta lehekülje jagu modernismi suuri nimesid. Samas näeb Hennoste, et Euroopas hakkab kümnendi lõpuks võimust võtma „uusasjalikkus (Neue Sachlichkeit), uusrealism, uusklassitsism, mis reageerivad sõja hävitusele ja sõjaeelse avangardi radikalismile tagasipöördumisega korra juurde” (lk 22). Ka eesti kirjanduses näeb Hennoste 1920-ndate lõpul analoogseid tendentse, rõhutades tagasipöördumist korra poole ning minemist „omale teele” (lk 24).

Järgnevatest kümnenditest antakse pilt kui saatus­raskest dramaatiliste tormide ajast: „Vaikimise aegu” 1933–1941 (ise­seisvusaja lõpp, esimene sovetiseerimise aasta, sõja tõttu väljaande peatumine); „Stalin on meiega…” 1944–1952 (jäine stalinism) ja „Taastamine” 1953–1962 (Stalini surmale järgnenud sula). Nende kümnendite põhiteemaks saab kirjanduse ellu­jäämisvõime (moodsat sõna kasutades säile­nõtkus) katastroofi aegadel. Nende kolme aastakümne käsitluses ongi kesksel kohal Loomingu kui väljaande ja kirjandusliku loomingu suhe autoritaarse võimuga, nii toimetuse kui ka autorite võimekus käia oma teed kui tahes ränkades oludes. Kuna iseseisvusaja lõpuaastad ja esimesed soveti­aastad kuuluvad Hennoste liigenduse järgi samasse kümnendisse, ei jää lugejale märkamatuks kahe poliitiliselt erineva autoritaarse lähenemise samasugune püüd allutada kirjanduselu ideoloogilistele nõuetele. Kolmekümnendate lõpu vaatlusel ei varja Hennoste oma järsult taunivat suhtumist püüetesse muuta Looming kui kirjandusajakiri riiklikku ülesannet täitvaks meelsuse kujundajaks, isegi kui see sünniks õilsatel rahvuslikel eesmärkidel (vt lk 47, 50). Kirjeldades aga Loomingu kohanemist uue võimu repressiivsete nõuetega 1940. aastal, muutub ta stiil lõikavalt irooniliseks. Samas on Hennoste lähenemisviis ränkade valikute aegadele kõnekalt napisõnaline ja kaugel tava­päraseks saanud n-ö tühistamisest. Pigem on ta vaade kui murelikul aednikul, kelle aia on torm ära räsinud, puud ja põõsad maast rebinud ja piirded maatasa teinud. Hennoste ei kirjelda pikalt, vaid ainult viitab Loomingu ajaloo kõige mustematele kuudele, kus ajakirjast sai kaasosaline eesti kirjanduse väärikaimate nimede mustamises ja enesealandusele sundimises (lk 82). Samas ei jäta Hennoste märkamata detaile, mis annavad kirjanduslikust andekusest märku pilkase poliitilise pimeduse ajal (näiteks viitab ta mitmel korral noore Juhan Smuuli värsside tundeehedusele ja keelelisele värskusele). Alates 1950-ndate keskpaigast juhib Hennoste lugeja tähelepanu kirjanduse elluärkamise esimestele märkidele, mis ennustavad uute arengute algust. Nagu ta ütleb, saab Loomingust 1950-ndate teisel poolel jälle „eesti kirjandus­ajakiri” selle tõelises mõttes (lk 97). Kümnendit 1953–1962 käsitlev peatükk kannabki pealkirja „Taastamine”. ­Tõepoolest, arengud pärast Stalini surma 1953. aastal ning tema repressiivpoliitika hukkamõistu 1956. aastal on tunnistus eesti kirjanduse (resp. vaimuelu) kiiresti taastuvast elujõust. Hennoste ütluse kohaselt sai pärast Ungari mässu maha­surumist 1956. aastal selgeks, et nõu­kogude kord jääb kestma. „Intellektuaalid, teiste hulgas kirjanikud, seisid küsimuse ees, kuidas vastupanu-mugandumise-koostöö teljel ennast pikemaajaliselt positsioneerida” (lk 93–94). Inim­vaenulik nõukogude süsteem ei olnud selleks ajaks enam ootamatu ega tundmatu, vaid see oli põhjalikult tuntuks saanud kui ohtlik masinavärk, mille toimimisest teadlikuna on siiski võimalik loomeinimesena ellu jääda ja südametunnistuse järgi tegutseda.² Loomingust (ja teistest kultuuriväljaannetest) sai selles masina­värgis kahe­palgeline institutsioon, mis toimis nii võimu agendina kui ka turvalise kaitsemüürina (lk 102–103). Pakkudes kirjanikele loomingu- ja avaldamisvõimalusi, oli samal ajal võimalik ajakirja kasutada kirjandus­kriitika vormis laiemaks kriitiliseks aruteluks ühiskondlike nähtuste üle, mille suhtes muus ajakirjanduses otse sõna võtta polnud mõeldav. Kirjandusajakirjast otsiti (ja leiti) tuge vaimseks vastupanuks nõukogude süsteemile, mis väljendus ainuüksi ideoloogilistest kaanonitest mööda hiilimises ja kirjandusliku loomingu ise­väärtuse eest seismises.³ Ei ole juhus, et kuuekümnendatel hakkas ­kultuuriväljaannete lugejaskond kiiresti paisuma, ulatudes järgmisel kümnendil tehtud uuringute andmeil koguni veerandini eestlastest.⁴ Toimetuse tööks oli kaitsta nii hästi kui võimalik „ideoloogiliselt küsitavaid”, „apoliitilisi” või „aru­saamatult kirjutavaid” autoreid. Tolle aja Loomingu peatoimetajaid mäletatakse inimestena, kes suutsid võimu ja vaimu vahendamise rolli välja kanda, omades autoriteeti nii võimu- kui ka vaimu­inimeste silmis.

Viidates vaidlusele „kuldsete kuuekümnendate” tähenduse üle, paneb Hennoste vastavale peatükile (1963–1972) kahtleva pealkirja „„Noh, olid kuldsed kuue­kümnendad…””. Sellegipoolest ei jäta tema käsitlus kahtlust, et vaim sai võimust jagu ega taandunud oma autoritele kätte võidetud suuremast loomevabadusest ka siis, kui stagnajõud „sitastel seitsme­kümnendatel” (1973–1982) vastupealetungile läksid. Ehkki kuuekümnendate romantiline hoog sumbus üdilikku enese­irooniasse, säilitas kirjandus suhtelise suveräänsuse. Uus põlvkond kirjanduses sai domineerivaks ning Loomingu toimetuses võtsid ohjad enda kätte parteiliselt usaldus­väärsete kaitsemängijate asemel kriitilised uue põlvkonna mehed. Hennoste on tabanud toimunud pöörde olemuslikku mõju, kui ta väidab, et pärast kolme aastakümmet seiskunud kelladega elu raudse eesriide taga hakkas kuue­kümnendatel Eesti kirjandus end maa­ilmaga sünkroonima. Pärale jõudsid ­läänelikud eksistentsialismi ja absurdi hoovused, mis nõukogude absurdse tegelikkuse kajastamisel osutusid aga kõige ehtsamaks realismiks. Reaalse sotsialismi oludes hägustunud piir kirjandusliku kujutluse ja tegeliku elu vahel andis kirjanikele õiguse saada ­1980-ndatel avalikkuse eestkõnelejateks ning Looming nagu ka teised kultuuri­väljaanded said muutuda poliitiliste diskussioonide foorumiks. Laulva revolutsiooni eel tõusis kultuuriväljaannete loetavus kümnetesse tuhandetesse, need jõudsid veerandini eesti ­rahvast, et siis 1990-ndate vabale turumajandusele suundunud Eestis kukkuda mõne tuhandeni ehk kolme-nelja protsendini eesti keelt lugeda oskajatest (lk 259).

Iseseisvuse taastamise järel võidu­käigule asunud „[ü]limalt rahakeskses varakapitalismis” (lk 190) peab vähenenud lugejaskonnaga Looming võitlema elu­õiguse eest kultuuriajakirjade turul, jagades oma kokku tõmbuvat lugejaskonda mitme muu väljaandega, nagu Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga ka Sirp ja Müürileht. Hennoste rõhutab sajandi­vahetuse Loomingu olulisust kirjanduse kvaliteedi eest seisjana ning eesti kirjanduse ja ajaloo mõtestajana. Samas ka pöördelistel „netinuti nullindatel” (lk 206) ­jätkab Looming oluliste kultuuriteemade üle arutlevana. Järjest mitmehäälsemaks muutunud kirjandusmelus püsib ajakiri väärikalt traditsioonilises, juba Tuglase ajast välja kujunenud formaadis, teenides Hennostelt viimase kümnendi kohta muigel­sui antud pealkirja: „Rahulik rohumaa meeletus maailmas”.

Siiski annab Loomingu tulevik autorile põhjust lõpetada juubeliraamat murelikul toonil. Hennoste kasutab lõpulehekülgedel talle mitteomaselt pateetilist registrit, nimetades Loomingut eesti kirjanduse saja-aastaseks selgrooks ja Eesti kultuuri­elu müüdiks ning kõrvutades Loomingu kui institutsiooni tähtsust laulu­peo ja „Kalevipojaga”. Ja lisab küsimuse: „Kuidas edasi? [---] Kas ei liigu kirjandus- ja kultuuri­ajakirjad lihtsalt loogeldes loojan­gu poole?” Ning vastab ise: „Aga „Loomingut” on vaja. // Rahvus vajab pidevat loomist, et rahvusena püsida. Eestlase rahvusliku identiteedi alus on keel. Keel vajab pidevat loomist, et elus püsida. Keelelise loomise kese on alati olnud kirjandus. Nii on kirjanduslik looming olnud eesti rahvuse kui kultuurrahvuse üks suur looja. Looming aga vajab „Loomingut”.” (Lk 261)

Sellesse väitesse võime ja tahame uskuda. Aga et see kehtiks ka tulevikus, on vaja enamat kui usku. On vaja kirjandus­teadlaste, etnoloogide ja sotsiaalteadlaste ühisuuringuid, et anda teaduspõhine vastus küsimusele rahvuskeelte ja kirjanduste kestlikkusest, sealhulgas omakeelse kirja­sõna ja kultuurimeedia rollist tehisaju ümberkujundatud maailmas.

 

Carolina Pihelga väga oodatud debüüt­romaan uurib eelkõige Teisest maailma­sõjast ja üldiselt Nõukogude režiimist tingitud vohava vägivalla ning sellest (sihiliku) möödavaatamise pikaaegset lagundavat mõju haavatavatele sihtrühmadele. Teos käsitleb tundlikult ka tolle terrori kaudseid, aga tugevaid järeltõukeid: pikast okupatsiooniajast kohalikku elanikkonda imbunud ilmajäetustunnet ja umbusku nii Nõukogude Eestis kui ka taasiseseisvunud kodumaal, mil käivitus (hüper)individualistlik olelusvõitlus (lk 26–27). Poeetilises mõtiskelus on rambivalgus naistel: emadel ja tütardel ning nende sundoludes loodud nigelatel suhetel. Rõhutatult aistilise kujutusviisiga – nüüdisaegses afekti- ja kehakeskses kirjandus(teadus)es üsnagi levinud pruuk – ning mõneti deterministlikele hoiakutele toetudes vaeb Pihelgas pigem nukratoonilises romaanis, kuidas, kui üldse, tulla painava ajaloolise pagasiga toime isiklikus plaanis. Teisisõnu küsitakse, kuidas „elada, kui oled matnud kõik, mis sinus kõneleda suudab” (lk 71).

Hiina XI sajandi õpetlase Shen Kuo motoga „Kui miski juhtub ainult ühe korra, on see mõttetu” algav romaan „Vaadates ööd” koosneb kolmest üks­teisega haakuvast osast, igas on viiskümmend lühikest nummerdatud peatükki. Esimesest osast teise üleminekul tuleb sooritada umbes kolmveerand sajandi pikkune ajahüpe tagasi (tänapäevast 1940.–1950. aastatesse) ning teisest kolmandasse sisenedes ligikaudu paarikümneaastane hüpe edasi (1970. aastatesse). Avaosa fookuses on lugejaga üsna siiralt suhtlev, kuid oma elus usalduslikest, järjepidevatest kontaktidest pigem eemaldunud nimetu naismina­tegelane. Teise osa keskmes on tollele naisminale tundmatuks jäänud vanaema Maša ja tema perekonna katsumused Teise maailmasõja ning sellele järgnevate koleduste kontekstis Nõu­kogude Venemaal, Ida-Virumaal ja Harkus, kolmandas aga esimese osa peategelase hilisteismeline tulevane ema Leida ning tema kasuema Elli rutiinne elu nõukogude argireaalsuses. Teine ja kolmas osa pigem kontekstualiseerivad ja polsterdavad esimeses osas üles kerkinud probleeme, jäädes esimese osaga võrreldes emotsionaalselt mõneti kaugeks. Ju mängib selles rolli valitud narratiivne võte: teist ja kolmandat osa vahendab valdavalt kolmandas isikus jutustaja.

Romaani tooni ja rütmi määravast esimesest osast kooruvad ebaselgeks jäävas valdkonnas töötava ning sundmõtetest piinatud üksildase noore naise mineviku häirivad detailid. Sage viitamine ööle, tühjusele, lämbumisele ning magamisraskuste kirjeldamine võimendavad järk-järgult avanevat tõsiasja, et tegelane on lapse- ja teismeeas kogenud pere­sisest vägivalda, mistõttu on ta psüühiliselt liimist lahti, suutmata astuda oma elus ei „edasi ega tagasi” (lk 30), igatsedes vaid tormi, mis lapsepõlve ära puhuks (lk 64). Kas tahab too nimetu, krooniliselt väsinud pea­tegelane poeetilise pihi kaudu – sest mõneti meenutab teose esimene osa päevikut – minevikus kogetu vaagimise ära lõpetada ning sügava muutuseni pürgida? Selles sihis näib ta asetavat lootuse oma kadunud bioloogilise vanaema isikuandmete otsimisele. Põnevusloole omase arhiivides tuhnimise ja niidiotsakeste jälitamise kaudu loob minategelane ühelt poolt endale emotsionaalset ja intellektuaalset tuge pakkuva samastumisobjekti. Teiselt poolt igatseb ta vanaema isikut kindlaks tehes muuta amorfse sisekaose kuuluvustundeks, kindlakujulisemaks vor­miks,¹ vahest isegi identiteediks kui olemasolu kinnituseks (lk 15). On ju peategelane nimme ainus teose nimetu (s.o identiteeditu) – isegi tema lemmikloom kass saab erinevalt perenaisest sündmuste kulgedes nime.

Romaani kolmikstruktuur on ainult üks tahk, mis osutab (esi)vanemate ja järglaste elukulu sarnasusele. Selles, et eri tegelaste kogemused tunduvad sarnased ja seepärast põlvkonnaülesed, mängivad rolli veel (bioloogiliselt) seotud inimeste afektiivsete kalduvuste, traumade ise­ärasuste, valede valikute ja otsustamatuste spetsiifiline, nimme neid sarnastav kujutusviis, kas või korduvate sümbolite või koha­tunnetuse kaudu (nt kivide tähtsus romaani kõigis kolmes osas). Motogi toob sümboolsel-ideelisel tasandil esile, et käitumis­mustrid ja enamgi, ­elukäigud korduvad jonnakalt. Kui esimese osa minakuju on oma (vana)­ema mõneti teisenenud doppel­gänger – ta tunneb, et tema luud kasvavad välja vanaema luudest (lk 51) –, püstitab teos vaeva­rikka probleemi: kes ja kuidas on mu ema(d) minu jaoks ja kuivõrd saan ma üldse oma emast erineda? Kuidas seostub minategelase (ja tema noore ema) kogetav või kogetud kuulumatuse tunne² ema(de)­ga, laiemalt päritoluga, arvestades, et päritolu ei seostu romaanis rahvustaju ega isadega, vaid positiivselt feminiseeritud turva- ja kuuluvustundega ning soolistamata võrgustiku omamise sooviga?

Paljude teose avaosas kujutatud oleviku­probleemide põhjus peitub paari­kümne aasta taguses traumas. Põhikooli­ealise minategelase ema leiab uue elu­kaaslase, kes osutub peksjaks, alandajaks, joodikuks ja pedofiiliks. Tollasest süstemaatilisest väärkohtlemisest tingitud psüühilis-­kehalisi probleeme üritab jutustamis­ajal juba täiskasvanud protagonist küll kontrolli alla saada, kuid üsna ­edutult. Äärmiselt ebamugavatele reaktsioonidele proovib ta lahendusi leida samade võtetega, mida ta kasutas vägistamise ajal paanika mahasurumiseks, kutsudes esile tajusid, mis sulatavad ta justkui interjööri (või fooni) ning lõhnadesse, helidesse, teks­tuuridesse, tapeedimustrisse, seintesse (lk 89) või muutes ta samblaks (lk 103).³ Iseenesest lõõgastavana mõjuv võte hakkab aga naisele vastu töötama: Prousti koogikeste positiivse afektiivse võimekuse räige analoogina tuuakse teoses sisse hoopiski seebimullide krigin oraalse vägistamise mälestuse esilekutsujana (lk 53–54). Kätepesust ja selle helidest saab igavesti korduv põrgu.

Ema Leidaga suhtleb täiskasvanud mina edasi. Peategelase nukker võimetus oma ema – vägistamise, alandamise lubaja – kohvilekutsumistele „ei” öelda häirib. Vaikimisi küsib romaan seega, kust on murranguaja lastesse sisse jäänud kristlik kohusetunne äraolevaid, probleemidest läbi vahtivaid vanemaid toetada – sest „ikka ju armastad nagu” (lk 15). Minategelase emast on teose alguseks saanud maja ja iseenese eest hoolitsemisest loobunud patoloogiline koguja, kelle värvituid, lamedaid, tühje (lk 10, 35) eluvalikuid peategelasest tütar põlgab. Ometi teeb tütrele haiget mõtestatud sideme puudumine emaga. Pisut meenutab esimese osa protagonist iiri menukirjaniku Sally Rooney tegelast Francest romaanis „Vestlused sõpradega” (2017), kus puudub küll sõja ja okupatsiooniga (kaudselt) seotud seksuaalvägivald, kuid sarnane on tütarde pikalt keenud konflikt vaimselt häiritud, lähedusvõimetu ema või isaga ning raskus oma eluga just häirunud vanemlussuhte tõttu „normaalselt” edasi minna.⁴ On raske lugeda, kuidas Leida ei suuda isegi aastaid pärast lapsevägistajast elukaaslase surma tunnistada, et märkas mehe kuri­tegusid (lk 100), sõnades, et hoopis tütar oli liiga jäära­päine, konfliktne. Muidugi võib küsida, nagu Pihelgas ja samuti Lilli Luuk on viidanud, kuidas panna rääkima, minevikus toimunu üle reflekteerima ja andestust paluma emasid (nii Mašat, Ellit kui ka Leidat), kelle kehaline teadvus on tihkelt täis tollases elus harjumuspärast vaikimist ja kelle vanemad omakorda hoidsid suud kriipsuna, et ellu jääda või häbimärgis­tamisest pääseda.⁵ Õpitud vaikimise,⁶ samuti tunnete kriitiliselt väljendamise oskamatuse võrdkuju romaanis on hääletud tited Harku vangla beebi­palatis, kuhu vast­sünnitanud emasid lubatakse liiga lühikeseks ajaks – titade meeleheitlikule kisale järgneb vait jäämine, lakke vahtivate beebide (sh väikse Leida) pikk rivi sümboliseerimas passiivset alistumist läheduse puudumisele (lk 112).

Samas ei ole teose lugude võrgustik läbinisti nukker ega ängistav. Romaani esimeses osas on vihjeid, et varem – enne vägistaja sissekolimist – heljus laste elus imelisus, mida peategelane selgitab ajana, mil ema „kumas läbi minu päevadest”, ning oli „jagamatult meie, laste oma” (lk 13). Kunagises aistilises paradiisis tajusid lapsed, et ema on nende jaoks isegi ruumiliselt eemal olles täiesti ligipääsetav, kuidagi eriti olemas: jätab lauale võileivad, puhastab verise põlve. Sarnane dünaamika – lähedustaju, s.o teatava emakuma põimumine erisuguste pettumustega – esineb ka läti kirjanikul Nora Ikstenal. Ehkki keskne konflikt on Ikstena pea­teoses „Emapiim” (2015, e k 2018) erinev ehk emakuju kui teadlase ja arsti tööst ja vaimsest tasakaalutusest tulenevad probleemid, leidub mõlemas romaanis põgusaid hetki, mil ema ja tütar tahavad olla koos – kuidas iganes see koos siis välja näeb. Emakuma näib üldiselt tekkivat üsna argistel hetkedel, mil laste isiklikku ruumi ei ole otse või kaude jõudnud vägivald, Pihelga teoses siis, kui laste ja üksikema ellu ei ole tunginud halvad mehed. Tulevad nad aga paraku ikka – haavatavas olukorras naised otsivad sotsiaalse või majandusliku surve tõttu tuge, unistavad lähedusest traditsioonilisi soostereotüüpe murdmata ja soovivad kaitset teiste halbade meeste eest. Ema­kumast saab aga emapaine. Emade ja tütarde side(tus) – mida moodsatest klassikutest on käsitlenud Simone de Beauvoir jutustuses „Väga kerge surm” (1964) ning tänapäeva populaarsetest kirjanikest nt Elena Ferrante –, kolmandate osaliste mõju nendele sidemetele ning hõõrded ja (lõplikud) katkestused ongi Pihelga debüütromaani kandev teema. Nii ei käsitle autor mitte isade lugu isade maal – nagu eesti kaanonis tavaline –, vaid keskendub emaliinile sõja, okupatsioonide ja koloniaalvägivalla raamides.

Üldjoontes kõrget esteetilist taset taotlevas ja mitmetähenduslikus romaanis avaldub hillitsetult ühtlasi mingi eetilise põhimõtte pooldamine. Seega on teemaks ka vastutuse võtmine ning laste ja lähedaste märkamine. Seejuures ei tehta ettekirjutusi selles, kuidas märkamine ja kohalolu peaks väljenduma – turvatunde tekitamise teed on sageli erinevad. Oluline on kaitsta ja toetada last, kes otsis ja jääb alati otsima ema kaudu paradiisi. Selles seoses on aga kummaline Pihelga romaani lõpp, mis ­vihjab teoses kujutatud kannatuste olenemisele muu hulgas täiesti pimedast, sõgedast, destruktiivsest ihast, ülivõimsast tõmbest naudingute poole, mida kolmanda osa nooruke Leida seostab tollal ihaldatud Avoga – tõenäoliselt esimese osa mina­tegelase ja tema venna bioloogilise isaga – ja mis annab romaanile vägagi rahutuks tegeva lahenduse. Siin segab jutustaja osavalt vett, kergitades küsimuse, mille vaagimist oleks teoselt pisut enam oodanud: kuivõrd seostub kujutatud hädade­kuhil ajaloolise taaga, sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse ning pärilikkusega ning kuivõrd naiste vaatenurgast seksuaalse uudishimu, stiihilise, erakordseid joovastusi tõotava ihaga? Miks unustab loo lõpu nooruke Leida valusad kogemused lähiminevikust, selleks et sulada ühte huvi­äratava, aga selgelt ebausaldusväärse mehega? Uskudes, et romaani lõpus tihenevad tähendused eriti, kasvatab kinnissümbol öö viimases peatükis endale lisakihistuse. Öö, mida pealkirja põhjal vaadatakse ning Maris Kaskmanni kauni kujunduse järgi püütakse ja katsutakse,⁷ tähistab nii vägivalda ning vaevalistesse peremustritesse ja traumadesse kinnijäämist kui ka sensuaalsust, tunge ja ihasid, mis sugugi alati ei juhi konventsionaalselt mõistetud heale teele. Kui välja arvata viimase tähenduskihi selge allajäämine esmasele – õnnestunud teoses on peamiste probleemide tõlgendusrajad enam-vähem ühe kaaluga, võimendamaks mitmetähenduslikkust –, on Pihelga teos tugev, põhjalikule eeltööle naalduv, väga hästi läbimõeldud kompositsiooni ja sõnavaraga lisandus eesti nüüdisproosasse. Romaan kutsub iseäranis 1980-ndatel ja 1990. aastate alguses sündinuid (k.a siinkirjutajat) oma lapsepõlves toimunu ning selle (jubeda) eelloo üle sootundlikult mõtisklema ning kõiksugu pettumusi põhjalikult analüüsima.

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Nagu ikka alustasin raamatu lugemist tagantpoolt: kas nimeregister ja ilmumis­andmed on olemas? Jah, seda nad loomulikult on, register isegi peaaegu 11 lehekülge pikk, mis ütleb nii mõndagi autori hea lugemuse ja kasutatud allikate kohta. Ilmumisandmetest selgub, et kogumiku kahekümnest artiklist enamik on varem ilmunud Loomingus, Vikerkaares, kogumikes „Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest” ja „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest” ning Keeles ja Kirjanduses. See tähendab, et kõik on mu raamatukogus olemas, osaliselt loetudki. Ka ülejäänuga, mis pärineb eri välja­annetest (Ajalooline Ajakiri, Sirp, Methis, Estonian Art, kogumik „Noor-Eesti 100” ja üks Teater. Muusika. Kino lisa), võiksin suuremas osas juba tuttav olla. Aga tegelikkuses pole see muidugi nii: artiklid pole faksiimilena reprodutseeritud, vaid „korrastatud, parandatud, täiendatud, lühendatud, ühendatud”, nagu autor, kes oli ühtlasi koostaja, sissejuhatuses teatab (lk 7). Järelikult tuleks kõike uuesti lugeda ning alustada algusest.

See algus, viieleheküljeline tekst pealkirjaga „Sissejuhatuseks”, ongi kogumiku kõige uuem kirjutis, milles peitub tähtsaim sõnum. Selles ütleb autor nimelt välja oma kreedo, mida ta ise nimetab „raamatu paatoseks” ja mis seisneb selles, et „vähemalt 20. sajandist alates on teoste kõrval (ja mõnigi kord ka teoste ees) olulised manifestid, kirjanduslikud programmid, kirjanduslood, kirjandusõpikud jms, milles kirjutajad toovad välja oma arusaamad, mille abil vallutada ja hoida kirjanduselus kirjanduslikku võimu” (lk 7). See on ühelt poolt sedastus, millele – vähemalt mul – on raske vastu vaielda, teiselt poolt selge suunavõtt ja tees. See on Tiit Hennoste arvamus, mis ei pruugi olla üldiselt tunnustatud. Selle loogiline järeldus on formuleeritud eelmises lauses ja see võiks mõnda lugejat siiski üllatada: „Selles raamatus on teostest juttu minimaalselt ja kirjanike elust üldse mitte.” Kuid autori puhul, kes paneb metakirjanduslikud tekstid oma uurimuste keskmesse, nagu on tehtud käesolevas kogumikus, on see ju ainult loogiline. Ja kui minna veel ühe lause võrra tagasi, sissejuhatuse esimese lauseni, mõistame Hennoste hoiakut ja seisukohavõttu täiesti. „Kirjandusest kirjutamises on ikka peetud keskseks teoseid, mille kõrvale tõstetakse vähem olulisena kirjanik ja tema elu.” Autor läheb kohe alguses in medias res, et järgnevalt teatada, mida ta ei kavatse teha ja mida ta selle asemel teeb.

Nõnda olen, küll vastupidises järje­korras, tsiteerinud sissejuhatuse kogu esimest lõiku, mis võib kas viidata arvustaja saamatusele, parafraseerida korralikult avalõigu tuuma või osutada lihtsalt teksti selgusele ja tihedusele. Kaldun enda au päästmiseks arvama, et tegu on viimase variandiga: Hennoste armastab lühidalt ja selgelt asju paika panna ja välja ütelda, talle ei meeldi pikk keerutamine ega teoretiseerimine, ta ütleb otse, kuidas asi on (vähemalt tema meelest!). Sellest järeldub, et lugeja peab teksti algusest peale tähelepanelikult jälgima, et vajaduse korral protesteerida või kulm kortsu tõmmata.

See juhtub juba sissejuhatuse kolmanda lõigu juures, kus autor seletab üldistavalt raamatu teemat, milleks on eesti kirjanduse moderniseerumine Noor-Eesti aegadest alates, ning väidab peaaegu möödaminnes, et mainitud moderniseerumine „lõpeb 1990. aastatega, mil eesti kirjandus siseneb lõplikult Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma” (lk 7). Siinkohal komistasin esimest korda, pliiats tõusis ning pani märkuse servale: „On see nii?” Täiesti võimalik, et Hennostel, kes vist rohkem kui keegi teine on uurinud eesti kirjanduse globaalseid arenguid ning legendaarseid „hüppeid”,¹ on õigus ja kolmkümmend aastat tagasi eesti kirjandus „saabus” koos Eesti riigi iseseisvuse taastamisega tõe­poolest mainitud kultuuriruumi. Samas kujutan kohe ette protesteerivaid hääli: kas Jaan Kaplinski oleks sellega nõus? Mida ütleks Ain Kaalep? Uku Masingust rääkimata. Seda teab autor muidugi ise ka. Teisest küljest vajas ta ilmselt mingit tagumist piiri. Et moderniseerumise algus on Noor-Eesti tuntud lööklause juures, on muidugi selge – aga kus siis asub selle lõpp? Mingil määral ju sobib, kui see oleks kuskil 1990. aastate keskel: peaaegu sajand täis. Ka teised autorid teistes kontekstides on viidanud sellele, et 1990. aastate keskel miski muutus.² Kuid kas tingimata eesti kirjanduse sisenemine Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma? Selline järeldus on paratamatu ainult käesoleva raamatu vaate­vinklist, mis liigub justnimelt „läbi futurismi, ekspressionismi, uusrealismi, sotsialistliku realismi, sürrealismi, uusavangardismi, modernismi, lihtsalt realismi jm postmodernismini” (lk 7).

Edasi seletab autor sissejuhatuses raamatu kuut osa, millest esimene ja viimane koosnevad ainult ühest artiklist – neid oleks ka võinud nimetada proloogiks ja epiloogiks. Esimene on üldise vastuse otsimine „küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjandusteadus, ennekõike kirjanduslugu aidanud konstrueerida ja dekonstrueerida moodsat eesti rahvust” (lk 8), niisiis pisut üldteooria, mis esmalt ilmus 2018. aastal Keeles ja Kirjanduses.³ Ka epiloog on samas ajakirjas ilmunud, nimelt esseistlik „Vaid üks eesti kirjandus?”.⁴ Ülejäänud neli osa kõnelevad manifestidest ja programmidest (seitse artiklit), nõu­kogude aja kirjandusideoloogiast ja kirjanike vastu­panust (viis artiklit), enese­kolonisatsioonist (neli artiklit) ning filosoofiast ja eetikast (kaks artiklit). Viimases leidub ka ainus esmakordselt paberil ilmuv essee „Eesti eetika ehk est-eetika”, mis ­põhineb 2008. aastal peetud ettekandel ning oli varem olemas ainult DVD peal. See on hea ja elegantne kokkuvõte raamatut läbivast eetika-esteetika problemaatikast, samas kutsub kergelt lihtsustav esseistlik stiil esile kindlasti kõige rohkem vastuvaidlemist. Aga eks autor on seda teadlikult teinud, millele viitab juba mängleva-allitereeruva pealkirja suurepärane sõnamäng. Et eesti­keelne sõna „eetika” muutub Eesti rahvus­vahelise tunnusmärgi lisamise kaudu eestikeelseks sõnaks „esteetika”, on leid, millele tasub ehitada essee. Pealegi sulgeb autor sellega ringi, mille avas teose samuti väga leidlik ja sobiv pealkiri „Ilo ja elu”.

Need kõla poolest sarnased, kasutamis­valdkonna ja -sageduse poolest siiski erinevad sõnad moodustavad käesolevas kogumikus vastandid, mille vahel kõik lood, kogu eesti kirjanduslugu kõigub ja areneb. Jälle ruttan lisama: Hennoste maailmas, tema meelest. Selles mõttes on ta saavutanud suurepärase ühtsuse, mille puhul on paslik teda õnnitleda. Teosest kiirgab autori rõõmu sukelduda eesti kirjanduse uurimisse ning lugejad saavad sellest kasu, sest lugemine on tõenäoliselt lausa lust. Kirjutasin „tõenäoliselt”, sest mina seda veel ei tea: see siin on tegelikult ainult sisse­juhatuse arvustus. Aga ega Hennoste raamatud olegi ühe hooga läbi lugemiseks. Need seisku riiulis ja olgu käepärast. Sest neid on alati vaja.

Filmimehe ja folkloristi Aado Lintropi raamat koosneb sissejuhatavast vaatest asjaoludele, mis temast rännumehe tegid, millele järgneb pikk rida soome-ugri rahvaste juurde tehtud reiside kirjeldusi, alates Lennart Mere „Linnutee tuulte” (1977) filmi meeskonnas osalemisest (lk 16–58) ja ühest eraldi sõidust manside juurde (lk 59–70). Edasised reisid on omakorda jaotatud suurematesse plokkidesse: „Kaheksa­kümnendad Eesti Rahva Muuseumis” (lk 71–198) ja „Uus aeg, uued retked” (lk 199–333). Raamat lõpeb paari­leheküljelise lõppsõnaga.

Vahetust tunnistamisest

1990-ndate keskpaigas kirjutas tollane Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadus­direktor Heiki Pärdi, et välitööde päevikud on uurija kogemuse vahetud ja tahtmatud tunnistajad, erinevalt muudest objektiivsusele pretendeerivatest muuseumisse kogutavatest etnograafilistest andmetest.¹ Praegu tundub see väide liiga sirgjooneline ja ehk naiivnegi. Ent tollal otsisid etnoloogid väljapääsu seni rangelt objektiivsele reaalsusele keskendunud uurimispraktika süsteemist ning päevikud esindasid ainest, mis teadlasi elulähedasematele uurimisväljadele juhatas.

Aado Lintropi soome-ugri reiside kirjeldustes on palju seda igatsetud elu­lähedust, ehkki mitte kõikehõlmavalt. Lintrop ei otsi vahetut kogemust ERM-i arhiivist ega enda vanadest päevikutest. Samas kasutab ta ERM-i kauaaegse direktori Aleksei Petersoni päevikuid, mis on avaldatud ja seega hõlpsasti kättesaadavad,² ning reisikaaslaste märkmeid, millest on teinud varem välja­kirjutusi (lk 109–110, 114–115). Lisaks kasutab Lintrop mälu värskendamiseks muuseumide veebi­väravat MuIS (lk 126). Oma valikut seletab Lintrop ehedate mälestuste eelistamisega arhiivi­paberitele: „Aga ehk ongi huvitavam kirjutada nii, nagu praegu neid asju mäletan, mitte ajada täpsust taga” (lk 114).

Taoline valik kasutada juhuslikult käepäraseid reisikaaslaste lõike päevikutest, ent loobuda oma vanade materjalide ülevaatamisest ei ole ühemõtteline. Lintropi raamat ei dokumenteerigi võimalikult täpselt. Pigem lisavad hilisemad meenutused arhiivides olevatele, omas ajas vahetumatele mälestustele uue kihi. Pärdi teooria päevikutest kui vahetutest tunnistustest variseb igatahes selle raamatu valguses põrmu. Lintrop puudutab vahetu kogemuse peegeldamise teemat, väites, et ­1980-ndate välitööpäevikuid hakkas ERM-i rahvas „vürtsitama vaimukuste ja hüperboolidega” ning taolistena ei andnud päevikud „tuleviku jaoks kõige asjalikumat pilti” (lk 114).

ERM-i arhiivist Lintrop enda päevikuid välja ei otsinud ning tulemuseks on ka nende reiside meenutuste suhteline hõredus. Hilisemate reiside asjaolusid on esitatud palju detailsemalt. Näib, et tal on kõigi sõitude kohta märkmed olemas. Mõnikord on päeviku kasutamine ilmne, vahel pole selle kohta aga öeldud ei musta ega valget. Need on lihtsalt mingid lood ja kust nad täpselt võetud on, see pole alati selge ega vist nii oluline, et lugemist segaks.

Eesti Rahva Muuseumi aeg

Ühtlusega need reisikirjeldused just ei hiilga. Mõned ERM-i tööga seotud reisid jäävad visandlikuks, näiteks kolm retke Ingerimaale on kokku võetud neljal leheküljel (lk 122–135, ohtra pildimaterjaliga). Lintrop tunnistab, et need reisid moodustavad mälus „ühtse hägusa mälestuste kanga” (lk 122). Selles kohas tekib küsimus, miks siis mitte arhiivi abil asju täpsustada, kui selleks on võimalus ja mälestused ajus laiali valgunud. Samas on isegi varased udmurdi reisid väga ilmekalt kirjeldatud, millele lisab vurtsu Petersoni päevikute kasutamine. Udmurdi retki on rohkem kui rännakuid muude soome-ugri rahvaste juurde, aga siin näib toimivat ka mingi erilisem tunnetuslik side välja ja autori vahel, millele on otseselt viidatud (lk 167). See eriline udmurdi taju kujuneb tasapisi retkede pidevas kordumises. Saami väli­töödel oleks ka nagu sarnast emotsionaalset potentsiaali (lk 107–121). Kahju, et Lintrop seda liini edasi ei arendanud ja tema saami kontaktid ei süvenenud. Handi sõit 1989. aastal kubiseb iga­suguste ägedate asjade põgusast kogemisest (lk 181–189), aga ei teki muljet, nagu oleks autor äkiliselt etnograafilisse lovesse langenud.

ERM-i ekspeditsioonide ülevaadetest saab teada, kuidas 1970.–1980. aastatel muuseumi etnograafilised välitööd käisid. Tollases praktikas oli mõndagi eksootilist, kui võrrelda tänapäeva võimaluste ja arusaamadega. Muuseumi prioriteetidega seotud rahvaste juurde sõites võeti iga peenema töö jaoks kaasa spetsialist (fotograaf, filmimees, kunstnik) ja esemete kogumiseks anti etnograafidele abiks käputäis üliõpilasi. Praegu pole selleks võimalusi ning eks ole selline kompleksne lähenemisviiski teadusliku unustuse hõlma vajumas.

ERM-i retkede meenutustes on üks intrigeeriv liin, mis seostub direktor Petersoni (alias Peta) elu ja tööga. Paljuski seisneb see Petersoni tögamises, mis on läbivalt suhteliselt mahe. Näiteks märgib Lintrop, kuidas Peta suure etnograafilise filmi režissöörina filmimise tehnilistest asjaoludest midagi ei teadnud ega huvitunudki nendest (lk 74, 98, 159), välitöödeks kuidagi valmistuda ei osanud ega soovitanud teistelgi sellele aega raisata (lk 83), udmurdi vana rahvakultuuri filmimise jaoks lavastas (lk 85–86, 99–106, 141, 169), külades etnograafilisi esemeid krabas (lk 92) ja oma päevikus „poisse” viinahimus süüdistas, ent vaikis sellest, et oli ise igaõhtuste „sümpoosionide” peakorraldaja (lk 99).

Looritamine katkeb, kui Lintrop kirjeldab 1986. aasta udmurdi ekspeditsiooni eellugu (lk 136–137). Lintrop oli söandanud Peta filmialase geniaalsuse kahtluse alla seada ning ta saadeti pikemata täiendama töötute ridu. See oli nõukogude ajal väga ränk kõrvalekalle isiksuse harmoonilisest arengust – ametlikult oli lausa keelatud tööta olla. Kui Lintrop hiljem tööle tagasi võeti, hakkas Peta talle andma tööülesandeid, mida polnud võimalik täita. Aga tollal ei saanud selliste asjade pärast kellelegi kurta. Tuli joosta sinna, ei tea kuhu, ja tuua seda, ei tea mida. Mõni aasta hiljem tuli suur tüli ka sellest, et eks­peditsioonile kaasa võetud ungarlased eelistasid udmurdi asjus suhelda Lintropiga ja ignoreerisid Petat (lk 177). ERM-i aegne agoonia lõppes 1990. aastal Lintropi lahkumisega parematele jahi­maadele.

Peterson oli suur muuseumitöö ja soome-ugri asjade entusiast, ent tema pärand on ka väga vastuoluline. Petersoni jalajälg on kõigel, mis ERM-is nõu­kogude ajal soome-ugri liinis toimus. Peterson algatas nõukogudeaegse soome-ugri rah­vaste etnograafilise uurimise ja kõik toimus tema juhtimisel ning tahtmisel. Arvestades asjaolusid, on aasimine Peta kallal raamatus üldjuhul tõesti päris õrn. Pealegi jagus nende kirglikku töö­suhtesse ka helgemaid hetki. Näiteks aitas Peta Lintropil pääseda Tšornobõli saatmisest, nii et ta sõitis hoopis ekspeditsioonile Kaukaasia eesti küladesse (lk 142–143).

Soome-ugri muljete tulv

Lintropi sõidud soome-ugri aladele said alguse Tallinnfilmi kaudu. Ilmneb, et ­Lennart Mere „Linnutee tuulte” reise ja sellega seotud teaduslike andmete töötlemise asjaolusid mäletavad osalised erinevalt. Korrigeerides Mere ajal arvatut, kajastab Lintrop seda rahulikult, ent siiski selgelt oma positsiooni hoidvalt. Ta püüab selgitada, et kuigi Mere narratiivid ja töö­meetodid olid seotud teadusliku lähenemis­viisiga, ei tähenda see, et kõik, mida Meri puudutas, on tõde ja jääb muutumatult selleks. Teaduslikud arusaamad arenevad uute avastuste valguses ning metodoloogia täiustub. Apse võis ette tulla mitte Mere otsesel süül, vaid täiuslike informantide puudusel – näiteks nganassaani keele ja kultuuri tundjate ring oli väga piiratud (lk 38–44).

„Linnutee tuultest” alguse saanud põhja retked on justkui tükeldatud, kogu aeg peab Lintrop kellegi teise jaoks midagi tegema või otsima. Vahel see ei õnnestu ja siis on kõik eriti sõge. Ilmekalt esindab seda juhtum, kui Lintrop sõidab maha tuhanded kilomeetrid, ei saa aga mitte midagi filmilindile, isegi põhja­põdrad keelduvad talle poseerimast (lk 57).

Lintrop on hilisemaid nganassaani ja handi reise kirjeldanud palju tundlikumate kohaliku kultuuri ja ilmavaate detailide kaudu. Erinevus „Linnutee tuulte” kaootilisuse ja ERM-i aegse liinitööga on pikemata selge. Ilmselt mõningane vana aja vastikustunne ei kutsunudki Lint­ropit oma päevikuid arhiivist välja otsima. Mis peast kustunud, see kadunud ja las minna.

Kõik reisid pärast ERM-i on vabamad ja spontaansemad, asju aina juhtub kerges soome-ugri meelevaldsuses. Lintrop rändab pidevalt koos kahtlaste tegelastega, kohtab kogu aeg kedagi huvitavat, tal tekivad põnevad uitmõtted, ta satub ligi­tõmbavatesse paikadesse, kus toimub ikka midagi meeliköitvat. Õige hoog alles tekib. Nii põhjas kui ka udmurtide juures võib täiesti suvalisest reisist kujuneda avastuste ja kogemuste pillerkaar.

Need kogemused pole alati meeldivad ega ülevad. Näiteks teeb Lintrop end rahumeeles lolliks, kirjutades, kuidas ta on piisavalt tobu, et keset põnevat udmurdi initsiatsioonirituaali, mida keegi varem dokumenteerinud ei olnud, „häbistatult” tõvevoodisse pikutama sattuda (lk 264–268). Seda juhtumit hõõrusid udmurdid talle nina alla ka aastaid hiljem (lk 286). Kui kogenud uurija ei häbene oma äpardustest avalikult kirjutada, siis pole asi kõige hullem. Keegi meist pole kurja saatuse eest kaitstud.

Fotosid on raamatus nii palju, et tekib kahtlus, et see võib hoopis olla ­pikkade kommentaaridega album. Jõuline visuaalne lähenemine on halvasti mõjunud raamatu figuurile, ent on kokkuvõttes valgustav. Sõnadega on väga raske nähtut edasi anda, kui lugejatel on vähe võimalusi autori nähtud kohti, inimesi ja asju visuaalselt ette kujutada.

Lintropi muljetele rõhuv mäluteekond on loogiliselt ühtlane. Sellel on ka tunnetuslik väärtus, sest nüüd on paljudest reisidest olemas topeltmälestused. Esiteks on olemas kaasaegsed kirjapanekud – ehkki omas ajas filtreeritud tollaste tavade ja ametialaste inimsuhete tõttu – ja teiseks nüüd aastakümnete järel ülestähendatu, mis on kohati unustuse tõttu harvenenud, kohati ausam ja vahetum. Igatahes on selles raamatus palju tunnetuslikku intriigi.

Kild killu haaval on kirjanik ja kirjandusteadlane, kõige rohkem aga kirjanduse armastaja Rein Veidemann püstitanud monumendi eesti kirjandusele. Pole ime, et tal ses osas püsi piisab, on ta ju aastakümnete jooksul ja ka „Järjehoidja” tagakaanel sidunud eesti keele ja kirjanduse kestmise otse rahvuse kestmisega – ja hetkil, mil ta on kriitiline keele ja kirjanduse mõningate ilmingute suhtes või laiemalt kultuuri koha suhtes ühiskonnas, võib sellest paljugi järeldada ka Eesti riigi tervise kohta.

Killud on peamiselt artiklid ajakirjan­dusest, ka kogumikest, mõne raamatu peatüki aluseks on ettekanne juubeli- või mälestuskonverentsil. Kahjuks jääb selgusetuks, kust kirjutised pärinevad – selle kohta ei leidu märkeid tekstide ees ega järel, samuti mitte raamatu lõpus, kus on ainult nimeloend. Mitmed jutud tulevad tuttavad ette Postimehest, kus autor on aastaid töötanud või püsiautor olnud, aga lugeja mälu võib ju petta. Samuti puudub enamasti esmailmumise daatum. Üksikutel juhtudel on artikli järel siiski kirjas aastaarv.

Teos on kokkuvõttes võimas, hõlmab enam kui 700 leheküljel olulise osa eesti kirjanduselust autori pilgus ja valikus. Lisaks kirjanikele leiavad Veidemanni parnassil koha kriitikud, kirjandusteadlased, tõlkijad. Loodud monumenti tagasi kildudeks toksima hakata võiks tunduda väiklane: mis tähtsust on kuupäeval või väljaandel, kui eesti kirjandusinimesed on ajalikust meediaväljast toodud püsivamasse paika, raamatusse. Tegelikult tahaks ikkagi teada, millal ja kus. See pole etteheide autorile, vaid koostajale ja toimetajale.

Raamatus leiab koha 122 eesti kirja­sõna­kunstnikku Koidulast ja Kreutzwaldist Heinsaare ja Sauterini, kes on paigutatud tähestikujärjekorda. Selles mõttes on vormistus korrektne, et iga autori juures on sünni-, mitmel juhul muidugi ka surma-aasta. Juhul kui tegu on arvustusega või mingil raamatul põhineva esseega, on samuti kirjas teave kõne all oleva raamatu kohta, nagu see algses artikliski kindlasti oli: autor, pealkiri, kirjastus, aastaarv ja muu. Sisukord toob seejuures ära ainult vaadeldavate autorite nimed, mitte neid käsitlevate artiklite pealkirjad. Enim mahtu on „Järjehoidjas” pälvinud kolm meest: Jaan Kross 36, Hando Runnel 34 ja Mats Traat 33 leheküljel. Lutsust on juttu kaheksal leheküljel, Tammsaarest 24-l, Underist seitsmel, Koidulast kümnel jne. Tänapäeva rahvakirjanik Andrus Kivirähk mahub neljale leheküljele romaani „Sinine sarvedega loom” arvustusega.

Kaante vahel on valdavalt suurkujud, mõne erandina ka veidi tundmatumaid (Katrin Johanson) või tuntud, aga vähetunnustatud kirjanikke (Erik Tohvri), kes just tihti antoloogiatesse ei satu. Mõnel puhul on vaatlusaluse valikus aimata Rein Veidemanni isiklikku sidet persooniga (Arno Oja). Muidugi on see side tal pea kõigi autoritega isiklik, tunneb ta ju eesti kirjandust ning selle tegijaid läbi ja lõhki, need on tema kolleegid ja kaasteelised, liiati kohtleb Veidemann ka möödunud aegade autoreid kui sõpru või isiklikke tuttavaid. Tema toon polegi enamasti teaduslik, vaid pigem segu omamehelikkusest ja austusest, mis teeb lugemise kahtlemata ladusaks. Tuleb ka arvestada, et mitmed kaante vahele jõudnud lood on eelkõige ajendatud missioonitundest (lisaks Veidemanni enda kirjandusearmastusele). Nii võiks kogumiku jutte nimetada pühendus- või isegi pühitsuspaladeks. Seejuures pole tegu erudeeritud ja tundub et kogu kunstiks kvalifitseeruvat kirjandust lugenud autori õhkamisega. „[---] kriitikagi on kunst, nagu seda on iga täiuse poole püüdlev loominguline tegu,” nagu ta on öelnud.¹ „Järjehoidja” saatesõnas lisab Veidemann: „Kirjanduskriitika, laiemalt võttes sõnaloomingu esitlemine ja tõlgendus, on üks niisuguseid kultuuri tagasisidestamise viise, žanriliselt ja väljendusvõimalustelt niisama mitmekesine nagu kirja(ndus)­kultuur ise” (lk 7). Nõustun minagi seisukohaga, et kirjandusteose tähendusse kuuluvad seda ümbritsevad tekstid, sealjuures peale arhe-, inter- ja paratekstide ka metatekstid ehk mitmesugused tõlgendused ja analüüsid.

Valdavalt ei sisalda „Järjehoidja” põhjalikke teaduslikke kirjandusanalüüse, mis avaksid tuntud teoseid uue nurga alt või lahkaksid uudiskirjandust. Kriitika on kunst ka peegelduste ja tõlgenduste kaudu. Nagu kaanel märgitud, leidub žanriliselt raamatus lisaks arvustustele loomingulisi portreid, kaaskajasid, järelehüüdeid. Neile ma lisaks, täpsustamaks mõistet kaaskaja: tutvustused, mõtisklused, killud, kõned. Veidemann valdab hästi sellist laadi, mida võiks nimetada allakriipsutuseks artikli kujul. Olnud kunagi aastaid tema kolleeg Postimehes, tean, et mõnegi Eesti kultuurile olulise kirjaniku lahkumise jaoks leiti lehes kõigest paar tuhat tähemärki, samas kui näiteks Jaan Krossi tõenäolist surma valmistati temaatilise erinumbriga pikalt ette; ning arvustuse autor pidi tihti arvestama 3500 tähemärgiga, kui läks üle, lõi toimetaja õhtul käärid sisse. Veidemann on meister etteantud mahu raames kirjutama, misjuures ta jõuab põhilise ära öelda, ja jääb ruumi siiski märkida midagi sellist, nagu „piiratud leheruum ei võimalda põhjalikumat käsitlust selles ja selles punktis”.

Mis on üldse leheruum ja ajalik hetk Suure Kirjanduse kõrval? Mis on üldse inimene võrreldes igavikuga? Kõik sõltub vaatepunktist. „Järjehoidjat” läbivad metafüüsilised mõtted ja küsimused. Veidemann tsiteerib Madis Kõivust kõneldes Blaise Pascali „Mõtteid” (lk 259), iseloomustades sellega Kõivu, aga sama kehtib Veidemanni enda maailmanägemise kohta kirjanduse kaudu: „„Sest lõppude lõpuks, mis siis ikkagi on inimene looduses? Lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus; keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. Äärmuste mõistmisest lõputult kaugel – nii asjade lõpp kui nende algus on tema eest kättesaamatult varjatud läbitungimatu saladuskattega; ühtviisi võimetu nägema nii olematust, kust ta on väljakistud, kui lõpmatust, kuhu ta neelatakse.”” Sama ilmneb Veidemanni kirjandus­käsitluses: ühtaegu peegeldub selles alandlikkus lõputa kõiksuse ees meie surelikkuse juures, teisalt austus ajalise inimese visaduse ja pürgimuste vastu kõige mõõtmatu ja igavikulise kiuste – viljakas pinnas kire tekkeks.

Veidemann ei pisenda asju, ta toob jõuliselt välja vaadeldavate kirjanike tähenduse ja tähtsuse. Tuglast näiteks nimetab ta institutsiooniks: algataja, kehtestaja, korraldaja, järelevaataja, lisaks eesti novelli ja esseistika klassik (lk 651). Seejuures, ja õieti üleüldse, töötab raamatu koostamise loogiline põhimõte esitada ühe autori kohta käivad artiklid järjestikku: nii toetab peatükki „Tuglase-elamus” sellele eelnenud artikkel „Tuglas – eesti kultuuri suur illusionist”, mis põhjendab ära Tuglase eripära ja olulisuse tema müüdikesksuse kaudu: Tuglase maailmavaate ja käekirja kese kirjanduses, kultuuris, ühiskonnas oli müüt paleusliku tähistatavaga, mille ­kuhjumiskohad või kontsentrid ühiskonnas ja kultuuris olid lisaks kultuuritemplitele, kohtadele ka isiksused ja nende looming. Nii mõõtis Tuglas riigi väärtust kultuuri kaudu, viimast nimetas ta riigi „omamüüdiks” (lk 650). Mitmel pool kumab Veidemanni lahtiseletuste, tõlgenduste ja rõhutuste kaudu kirkalt tema enda vaade ühiskonnale, riigile ja kultuurile: ei saa olla riiki ega vabadust ilma kultuurita ning kui kultuur kipub manduma, langeb riik. Seetõttu tunneb ta pidevat muret (kõrg)­kultuuri vähese kajastuse ja kesise positsiooni üle kaasaja Eestis.

Nii muretseb Veidemann artiklis „Mida teha Vildega?” (kõne Vilde konverentsilt Kirjanike Majas 24. aprillil 2015) Eduard Vilde peaaegu unustamise üle Eesti avalikus ruumis kirjaniku 150. sünni­aastapäeval: oli vaid paar peokõnet, kirjandite võistluse korraldamine ja üritused raamatukogudes. Sellistel puhkudel asub Veidemann päästemissioonile, tuues ajakirjanduses (valdavalt Postimehes) väärika aastapäeva korral välja ühe või teise autori määratu kaalu Eesti riigile ja rahvale, nentides: „[---] kui riik, mille rajamise juured asuvad eesti kultuuris, jääb või hoidub kõrvale tema suurkujude mälestuse elavustamisest, siis ärgem imestagem seda hõredust ja pealiskaudsust, mis ilmneb suhtumises eesti kirjandusklassikasse” (lk 731). Veidemann lisab, et klassika all ei pea ta silmas ainult ajaproovile vastu pidanud või T. S. Elioti määratluse kohaselt nii-öelda küpseid teoseid, vaid kõiki tekste, mis osalevad rahvuskultuurilise identiteedi loomes ja kuuluvad kultuurikaanonisse.

Veidemanni missioonitunne väärib lugupidamist, ent ilmneb ka kuu ­varjus pool tema kultuurikäsitluse juures: ­paljutki taasiseseisvusajal ilmunust ta ilmselt Eesti ühisidentiteedi loomisse ja riiklikku kultuurikaanonisse kuuluvaks ei pea. Minu hinnangul on Kaur Kenderi „Iseseisvus­päev”, Mudlumi „Poola poisid”, Mait Vaigu „Juss ja vennad”, Jüri Ehlvesti ja Andrei Ivanovi looming jpm (rääkides ainult proosast, millele „Järjehoidja” peamiselt pühendub) Eesti kultuuris samuti olulised maamärgid ja vaba Eesti vaimu kandjad, kuid neid autoreid „Järjehoidjast” ei leia. Muidugi kohtab kaante vahel paljusid tänapäeva märgilisi autoreid: Mehis Heinsaar, Indrek Hirv, Andrus Kivirähk, Hasso Krull, Armin Kõomägi, Rein Raud, Toomas Raudam, Kaur Riismaa, Karl Martin Sinijärv, Tõnu Õnnepalu jpt – kui nimetada eelkõige neid, kelle loomingu olulisim osa just taasiseseisvusajal ­ilmunud. Ei saa öelda, et Veidemann on vanas kinni. On teada tema õhin, mis ilmutab end ka aina uute kirjanduslike leidude puhul. Ja eks kaanon on ikkagi inimeste loodud, Veidemann üks selle loojatest ning ta on teinud seda isiklikuks muudetud kirjandusmaailma kaudu – sinna kuuluvad kindlasti kõik XX sajandi kultuurilised pöörded ja uuenduslikud kirjandus­suunad. Veide­mann ei ole vanamoodne, aga ta on esteet – siin on vahe sees.

Ma ei nimetanud eespool Peeter Sauterit – tema näitel aga tuleb välja Veidemanni suhtumine tabude väljendamisse tekstis, häbi kategooria välistamine tabude kaotamise läbi, ning avatud teksti kui lõpetamata protsessi põhjendamine. Veidemann võrdleb Sauterit tolle iidoli Jack Kerouaciga ning toetub Sauteri kaudu eesti kirjanduse modernismini ja kohe ka postmodernismini jõudmist kirjeldades (lk 526–527; „Peeter Sauteri proosa”) Tiit Hennoste artiklile „Hüpped modernismi poole”.² Toon sellest omakorda välja kaks punkti: „aja voolamine tekstis toimub subjektiivselt, pindtekst on fragmentaarne ja läheneb kaosele” ning „domineerib sisemonoloog, teadvuse vool, mis omakorda hävitab lause struktuuri”. Ehkki ka Sauterit võiks kirjeldada Veidemannile südame­lähedase terminiga pihtimuslik, peitub toodud Hennoste määratlustes ehk põhjus, miks Veidemanni sümpaatia kuulub kirjanikele, kes kannavad loomingus üldist vastutust ja laiemaid tõeotsinguid, mitte niivõrd sisekaemuslikku vabamõtlemist. Kirjaniku vastutust Veidemanni silmis väljendab tabavalt Viivi Luige (ja Ene Mihkelsoni) kohta kirjutatu peatükis „Viivi Luige aegruum”: „Luige sõnakunst pole mõeldud meelt lahutama. See on pigem mäletamise kohustus. See sarnastab teda Ene Mihkelsoni luule ja proosaga – mõlemad seejuures põlvkonnakaaslased. // Kui mõni kriitik ongi leidnud nii Luige kui Mihkelsoni loomingus jäist „raskuse vaimu”, siis on see etteheide või ülestunnistus tehtud positsioonilt, kus kirjanduselt ei oodata piibellikke kuulutusi, moraalseid imperatiive või tähendamissõnu. Eelistatakse lihtsalt teist aegruumi, eelistatakse näivust olemusele.” (Lk 306) Mõistagi ei jõua selle vastanduse kaudu tagasi Sauterini (ja Margit Lõhmuseni jne), kelle looming on kõike muud kui ajaviiteks, vaid Luige ja Mihkelsoni näitel toodud Veidemanni tõelise olemuse kreedo pöörab kriitilise luubi selle kohale, mis eesti algupärase romaani kategoorias 95 protsendi ulatuses ilmub: madalate ambitsioonidega ajaviitekirjandus romaani­kunsti sildi all.

Nii ütleb Veidemann lausa, et Kirjanike ja Kirjanduse aeg näib olevat uue aastatuhande esimestel kümnenditel ümber saanud. „Kirjutan mõlemad sõnad, „Kirjaniku” ja „Kirjanduse” suure tähega, osutamaks nende olulisusele mitme eesti varasema inimpõlve jaoks, kes nüüd ka ise juba elulavalt lahkunud või lahkumas. Eestis pole vist kunagi olnud nii palju indiviide kui praegu, kes enda tiitliks „kirjaniku” pannud või lasknud panna, ent kelle tuntus sellisena on sõltunud rohkem meediakuvandist kui loomingust endast ning laiema lugejaskonna tunnustusest. Seesama puudutab ka kirjandust, mille ilmumisest aastaülevaadete tegemine muutub kvantiteedi tõttu üha raskemaks, kuid samas kõlab nõudlikumate lugejate ja nende kriitikutest esindajate hääles ootus kvaliteetkirjanduse, eesti suure romaani (resp. narratiivi) järele.” (Lk 712–713, peatükis „Arvo Valton siinpool lõpmatust. Kirjaniku 75. sünnipäeva puhul”.)

Monumentaalteoses häirivad Veidemanni täiuseotsingute ning kirjandusele esitatud kõrgete nõuete juures mõningad tekstilised ebatäpsused, millest enamik esines ilmselt juba algsetes artiklites, ent mida võinuks raamatusse raiumisel õigeks kohendada, sh iseenesest tühised käändevead („[---] millele annab „Eesti fraseologismide elektroonilisest alus­sõnastik” suure hulga variante”, lk 609). Tean liigagi hästi, kuidas sellised möödapanekud tekivad: viimasel hetkel enne lehe trükki­minekut selgub, et siit või sealt jääb rida üle, toimetaja kärbib, küljendaja seisab juba närviliselt selja taga, kuskilt pool lauset maha võttes jääb teine pool kuidagi ripakile, enam aga ei märgata seda, et vaja olnuks terve lause uuesti läbi kirjutada. Leheküljel 610 läheb ilmselt seetõttu lause algusega „Kuid juba 1982. aastal” kolmandas ja neljandas reas üsna lappama, ja neid kohti esineb raamatus veel.

Võib vaielda mõningate koostamis­põhimõtetega, ehk nuriseda ka kohati lohaka toimetamise üle, mis jättis sisse mõne algse hooletusvea, kuid just Veidemanni lakkamatu kirg ja üüratu pühendumus kirjandusele on need, mis kannavad teose karidest üle. Veidemanni missioon – tõsta kirjandus ühiskonnas troonile – tundub vapustavate päeva­uudiste ahelais võimatu, aga just sellepärast väärib see lugu­pidamist ja pidevalt ületatav takistuste rada muudab tema töö ka (lugejaile) põnevaks. Lõpuks on raamatul veel üks siht, millest annab aimu pealkiri: Veidemann on aastakümneid jälginud, et leheveergu­del saaksid kajastatud eesti kultuuris tähtsad teosed, suurkirjanike juubelid ning ilmuksid väärilised nekroloogid – kultuuri­toimetajad teavad, et Veide­mann ei tõrgu kunagi vajadusel vilkalt kirjutamast, kui tunneb missiooni. Nii on ta nüüd ennast jäädvustanud sellena, kes ta on: järje­hoidja.

 

Mõnd inimest oled justkui tundnud kogu aeg ja ei ole ka. Kirjanike puhul on see kindlasti nii. Mäletan täpselt, kuidas kohtusin Viivi Luigega, keda seni olin tundnud vaid tema kirjutatud sõna ja ta teoste retseptsiooni kaudu.

Sain Luigega tuttavaks 18. oktoobril 2014 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, kus tähistati konverentsiga Ene Mihkelsoni 70. sünnipäeva. Tundsin kuklas kellegi pilku. Pöördudes selgus, et see keegi on Viivi Luik. Ei ole liialdus öelda, et seal valges saalis sai sõna lihaks, eriti kohane on see võrdlus autori puhul, kes seda ise sageli kasutab. Kuidas võinuks Viivi Luik teada, missugust mõju on mulle avaldanud tema looming? Aga võib-olla teadis ka, sest vähe on neid, kellele see mõju ei avalda. Võisin näida pisut kohkunud, kuid Luike ei kohuta miski, tema naeratas laialt ja ütles tere ning tema teretus kõlas nagu teadaanne, nagu kuulutus, ja tõepoolest, sellest saadik olemegi tuttavad ning pidanud mõnegi meeldejääva vestluse.

Sama täpselt mäletan esimest kohtumist Lauri Sommeriga. Ka selle seiga on määranud üks suur kirjanik oma sündimise hetkega. Kristian Jaak Peterson ei osanud aimatagi, et tuleb aeg, mil tema samasuguseks pärisosaks kui maakeelsed luuletused saavad punane samet, kiiskavad kuldkerad, lillekimbud, suupisted ja lõuna­maa vein. Just nõnda tähistati 14. märtsil 2013 Tallinnas restoranis Gloria emakeele­päeva ning jagati Eesti Kultuur­kapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Saali keskmises lauas viibiv lärmakas-värvikas poeet täitis oma isiku ja häälega pea kogu ruumi ja ürituse, rohkem kui ametlik eeskava jäidki meelde tema etteasted. Lauri Sommer seevastu oli valinud koha saali servas, ta vaikis, tal oli seljas punasekirju paelaga ääristatud valge pluus ning tema naeratus oli pööratud sissepoole. Sommeri teoste juurde jõudsingi võib-olla alles selle vaikse naeratuse kaudu.

Nüüd on Viivi Luik ja Lauri Sommer saanud üsna samal ajal valmis mälestusteraamatu, mälestused inimestest.

Luik ja Sommer on küll eri põlvkondade kirjanikud, kuid neil on üksjagu ühist. Mõlemad on pärit Mulgimaalt, kasvanud soo veerel ning alustanud kirjaniku­teed luuletajana. Ka nende teostes ja inimeste tajumises on midagi ühist. Sarnaneb juba tajude sõnastamise aeglus: igal aastal uue raamatu ilmutamine ei ole kummalegi autorile omane, mälestusteraamatudki on valminud võrdlemisi pika aja jooksul. Sarnaneb ka tajude sõnastamise viis: „Kuldne kroon” ja „Toome tuled” kõlavad poeetiliselt, need on kirjutatud luuletaja sulega.

Mõned autorid, kellest nad kirjutavad, on samuti samad. Eriti silmapaistev on mõlemas raamatus Artur Alliksaare kohalolek, olgugi et talle pühendatud leheküljed ei hõlma kummastki kuigi suurt osa. Asi ei ole vaid Alliksaare juubeliaastast johtuvas kõrgendatud tähelepanus geniaalse looja vastu. Andres Ehini tsitaadi kaudu on Alliksaar andnud Luige raamatule lausa pealkirja: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas” (lk 7). Alliksaar kehastab ühtaegu põlvkonna saatust ja mõttepriiust kogu trööstituse kiuste. Samamoodi on mõlemas raamatus ja mõlema autori elus tähtis roll Uku Masingul ja Jaan Kaplinskil. Luige teoses saavad veel tähelepanu Juhan Viiding, Mati Unt, Ene Mihkelson, A. H. Tammsaare, Marju Lepajõe, Vello Salo, Jaan Kross, Lennart Meri, Andres Tolts, Mare Vint, Olev Subbi, Anne Fried, Thomas Mann, Hans Georg Heepe, autori onu Hans Kitsing ning vanemad Johannes ja Hilda Luik. Luik kirjutab „Kuldses kroonis” ennekõike lahkunutest („Sest elavate lood on veel pooleli”, lk 7).

Sommeri „Toome tulede” tähtsaim tegelane on alles väga noor. Tõtt-öelda läkski isa ja tütre lugu, millega raamat algab, mulle enim korda. Kena on lugeda, missugune näeb välja Liidi lapsepõlv Toome­mäel. Sommeri tütre sündimise ajaks oli naistekliinik Toomemäelt juba Maarjamõisa kolinud ja võib-olla seetõttu Sommer kirjutades eriti ei mõelnud sellele, et Toomemägi on olnud põlvkondade kaupa sündimise paik, kuid ega selle teema nappi käsitlust saa ka ette heita. Samavõrra ja kohati rohkemgi kui tütar pälvivad raamatus tähelepanu Indrek Hirv, erakkondlased ja paljud teised Sommeri kaas­teelised. Lahkunutest on esil juba mainitud Alliksaar ja Masing.

Tutvusin Sommeriga küll Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäeval, kuid Petersonist on „Toome tuledes” juttu üllatavalt napilt: ainult pool lehekülge tema auks püstitatud skulptuurist ja sellega seotud tavandist (lk 33). Ometi asus ajal, mil Peterson Tartus õppis, Toomemäel ülikooli raamatukogu. Eesti kultuuriloos erakordselt tähtis paik tuleb „Toome tuledes” jutuks vaid seoses paari kurioosumiga (lk 31–32). Võib-olla kirjutas Peterson just seal oma „Laulja”? Küllap liikus Toomemäel ka F. R. Faehlmann, kelle tähtsus eesti kirjanduse ajaloos on samuti määratu. (Kahe noore suurkuju võimalikku kohtumist ja vaimset lahknemist on romaanis „Seisab üksi mäe peal” (1987) huvitavalt kujutanud Maimu Berg.) Imestasin pisut Sommeri leiguse üle eesti kirjanduse lätete vastu, aga muidugi on tal õigus leida ja valida ise need tuled, kes tema Toomemäge valgustavad. Küllap piisabki sedastusest, et kõik Petersonile järgnevad poeedid on „tema poolt märgitud, tahavad nad seda või ei” (lk 33).

Õigupoolest ei allu „Kuldne kroon” ega „Toome tuled” arvustamisele, sest kuidas saaks arvustada kellegi mälestusi, muusasid ja südameautoreid? On, nagu on. Mõne retsensiooni on „Toome tuled” siiski pälvinud. Alvar Loog näeb teoses iselaadset katset tabada ja jäädvustada Toomemäe kaudu Tartu vaimu, portreteerida nii seda linna kui ka määratleda selle rolli autori elus ja kujunemises. Loog tõdeb: „Sommer tõestab meile, et mälestused on head seltsilised. „Toome tuledes” tegi ta näljaleivast kihilise tordi, mille maitse ja toiteväärtus hakkavad ajas ilmselt üksnes kasvama.” Kriitik nuriseb vaid selle üle, et ei saa kohati aru, kas tekstis on hooletusvead või viskab autor faktide üle nalja.¹

Maia Tammjärve etteheited on konkreetsemad. Ta osutab, et raamat kõneleb suurte (mees)poeetide suhetest naistega, kes küllap ongi Toome tuled, ning paneb pisut pahaks nii muusade kujutamise viisi („tibud” jm) kui ka asjaolu, et suurmehed on „Toome tuledes” asetatud „vilavi silmi ja valimatult naisi jõllitavasse positsiooni”. Õigusega osutab Tammjärv ka segasele ­viitamissüsteemile.²

„Toome tulede” viitamissüsteem on koguni arusaamatu. Sellest on kahju, sest olgugi tegu autori mälestustega, on nende kirjapanekule eelnenud mahukas uurimis­töö ning arhiividest lugeja ette toodud hulk väärtuslikku ja põnevat kultuuri­loolist teavet. Raamatu lõpus leidub küll tsiteeritud allikate loend, kuid seda on tekstisiseste viidetega raske kokku viia. Tulevastele uurijatele on antud hulk intrigeerivaid juhtlõngu ning siis lõng otsekui läbi lõigatud.

„Kuldses kroonis” puuduvad viited sootuks. Antud teose puhul on aga liig neid soovida, kuna autor rõhutab korduvalt, et tegu on pigem belletristika kui teatme­teosega, pigem mängu kui kroonikaga. Kohe eessõnas „Raamatu võti” teatatakse: „Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit” (lk 7). Alliksaare-peatükis tõdeb Luik mälu ekslikkust (vt lk 88–89), kohendades üht „Seitsmenda rahukevade” seika. Lõppu lisatud „Peategelased” otsekui muigab kirjandusleksikonide üle.

Mida ebausaldusväärsem näib „Kuldne kroon” kirjandusloolise andmestiku ja mäludokumendina, seda nauditavam on see ilukirjandusena. Tegu ongi ennekõike uue lüliga 1985. aastal alanud „Seitsmenda rahukevade” seerias, kuhu kuuluvad veel „Varjuteater” (2010) ja „Ma olen raamat” (koos Hedi Rosmaga, 2010). Luige raamatule eelnes ka raadioloeng.³ Samamoodi on seriaalsus omane Sommerile: „Toome tuled” moodustab mõttelise terviku paiga-aineliste teostega „Räestu raamat” (2012) ja „Sealpool sood” (2014). On niisiis paratamatu, et mõni episood tuleb kummagi autori teoste austajatele tuttav ette. Rohkem on siiski uusi. Just uued, et mitte öelda sensatsioonilised seigad tõstab „Kuldse krooni” puhul esile Vilja Kiisler artiklis „Kuidas Mati Unt oleks Viivi Luige äärepealt maha lasknud”.⁴ Teosele on mõistagi tähelepanu pööranud teisedki kriitikud,⁵ raamatukogus on sellele järjekord.

Ettevaatust siiski sensatsioonidega. „Kes arvab, et mälestused kedagi paljastavad, eksib,” alustab Luik peatükki Juhan Viidingust. „Kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab” (lk 39). Mida paljastab Luige mälestusteraamat mäletaja enda kohta? Õigupoolest mitte midagi. Kas või tõik, et noor inimene riskib odava rongipileti nimel dokumendi võltsimisega ja mässib sõbragi ettevõtmisse, ei ole ju üllatav. Omaenda tõelise „inimese kapikese” juurde laseb Luik ikka vaid oma lähedased, kui nemadki. On teemasid, mida ta ei käsitle oma teostes ilmselt mitte kunagi ja mille kohta ei sobi küsida.

Küll aga saavad kinnitust autori elujanu, pöörasevõitu huumorisoon ning oskus märgata pisiasju, mis teevad lihtsast töömehest või talunaisest suure isiksuse. „Tõe ja õiguse” ettelugemise saatel kasvanud Luik mõjub mõnikord justkui Tammsaare väike õde, ta jagab sama eetost ja imeihalust. Kuhjaga saab kinnitust tema varem sõnastatud kreedo: „Hall argipäev on tõesti olemas ainult seda võrd, kuivõrd me ISE laseme tal olemas olla. Meie kohustus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teistele nähtavaks elada. Kui on pime, saa ise lambiks.”⁶ Niisuguseid inimesi kirjeldab Viivi Luik „Kuldses kroonis”, niisugune on ta ka ise.

Imelambid, Toome tuled. Kuidas arvustada raamatut kellegi niisuguse sulest, kes on ise sõnaks saamist väärt? Kes ongi ise raamat? Saab vaid meenutada esimest kohtumist ja tunda tänu.

„Sireenide ja sähvatuste” luule on kirjutatud eri oludes, varaseim luuletus on 2014. aastast, kuid kõiki tekste ühendab teravalt isiklik vastukaja sündmustele maailmas ning Eestis või seos nendega. See ei ole luule, mis peidaks end roosade unelmate­pilvede taha või looks täiesti uue seni­nägemata maailma, vaid pigem on see iga­päevane kõige siiramas mõistes. Selles tulevad esile Igor Kotjuhi kui luuletaja ja inimese aktiivne eluhoiak, hingelised valud, vapustused, ärevused, aga ka mängulised leiud, mis on alati seotud ümberringi toimuvaga. Kogumikku võiks isegi käsitleda omataolise luulepäevikuna, sest paljude luuletuste kõrval on autori kommentaar, kus ta kirjeldab, mis toimus ühel või teisel kuupäeval, missugusest sündmusest on üks või teine luuletus inspireeritud. Sündmused võib jaotada kahte peamisse kategooriasse: Ukraina sõda koos eelmänguga ning koroonaaeg, aga neile lisandub ka olmelis-isikuline luule enesemääratlemise raskustest eesti ja vene keele ja kultuuri vahel.

Kolme kategooriat ühendav motiiv on poeetilise väljenduse raskus, mis on tingitud kas poliitilistest („Sõdade ajal peab kirjandus pausi,” nagu provotseerivalt ütleb kogumiku epigraafis Vladimir Sorokin) või kultuurilistest põhjustest. Kogumikku läbivad sõjašokist mõjutatud korduvad refleksioonid luule jõuetusest või kirjutamise võimatusest, millega õigupoolest raamat algabki: „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi” (lk 9). Luuletaja kui looja otsekui ei saaks oma rolliga hakkama: „võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui lõngakera, / sikutad lõngaotsa – katkeb. / sikutad uuesti – katkeb. [---] võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui vormitu mass. / nagu savi, ent ei hakka kokku.” (Lk 10) Kotjuhi esile tõstetud humanistlik küsimus, missugune on autori või kogu kirjanduse roll sõja, massimõrvade ja hävituste ajal, eeldaks traditsiooniliste kultuuri­mõistete läbivaatamist ja ümberhindamist. Uutes oludes „kirjandus pole kirjandus / teater pole teater / kevad pole kevad” (lk 12). Psühholoogiliselt oleks ju mugav olla vait, kui „ei saa enam naeratada / rõõmustada pisiasjade üle / tähistada pühi” (lk 136). Jõuetusest tingitud vaikus tõstabki kogumikus väga tihti pead kui võimalik ahvatlus ja põgenemisviis. Tähenduste totaalse nullimise ­olukorras (lk 123) ja teiste inimeste tragöödiale kaasa elades võivad tavaline meelt lahutav kirjandus ja samahästi ka esteetilised otsingud tunduda mõttetud, sobimatud, põgenemine kirjandusse aga oleks alatu. Kotjuh näitab, et valikud, „kas „vaikida” / või „läheks see kõik juba rutem mööda”” (lk 12), on tema jaoks vastuvõetamatud. Loobudes vaikimise või põgenemise võimalusest, kirjutab ta manifestilaadse luuletuse „see pole minu sõda”, kus vastandab kaks levinud hoiakulist käitumistendentsi: meelekindlusetult distantseerida ennast sõjast või siis väljendada aktiivset humanistlikku ja Ukrainat toetavat positsiooni, ja kinnitab, et Ukraina sõda on ka tema sõda, „sest ma olen agressiooni vastu [---] sest ma olen ohvri poolel [---] sest pole olemas abstraktset ülekohut ja abstraktset leina [---] sest mõned põgenesid tema eest minu kodumaale, elavad minu tänaval [---] sest täna on iga vaba inimene ukrainlane // seepärast kirjutan ma sõjavastast luulet / ja sõjaluulet samuti” (lk 138). Võikski öelda, et rõhutades luuletaja kaasarääkimise olulisust („sõna on сила”, lk 93), vaidleb Kotjuh oma aktiivse ja kindla hoiakuga raamatu epigraafis toodud Sorokini sõnadega ning leiab jõudu just oma selge positsiooni väljendamises. Tema luuleretke võiks võrrelda sarnase olukorraga Anna Ahmatova kuulsast luuletusest „Mul oli hääl” („Мне голос был”, 1917), kus minategelase kindel otsus jääda koos oma rahvaga ning jagada viimase saatust on vastandatud äramineku ja loobumise ahvatlusele.

Viibimine koos rahvaga on oluline ka „Sireenide ja sähvatuste” luules. Kui solidaarsus Ukraina rahvaga on sõnastatud väga selgelt, siis eesti ja vene suhete keerukus väärib eraldi käsitlemist. Siinjuures tuleb esile paradoks. Kotjuh rõhutab oma eestikeelsust: tegu on ju enamasti eestikeelse luulekoguga, mille luuletused on kas algselt kirjutatud eesti keeles või on autor need tõlkinud eesti keelde. Raamatu üks osa kannabki sümboolset pealkirja „In eesti keel we trust”. Kuid vaatamata tugevale soovile olla eesti kirjanduses oma, tunneb Kotjuh end võõrana, mida suurepäraselt annab edasi luuletus „Keel ja kirjandus” (lk 51):

eestis vene keeles kirjutav autor
on eestivene kirjanik
eesti venekeelne kirjanik
vene emakeelega eesti kirjanik
eestis elav vene kirjanik
kuid mitte eesti kirjanik

Keeleline ja kultuuriline sobimatus eesti kultuurikonteksti on paljude painajalike ning ka enesekriitiliste luuletuste aines – autor heidab karmi pilgu just endale. Sobimatuks ei osutu ainult vene taustale viitav nimi („mu nimi koormab mind / miks peaksin olema / igor kotjuh / kui elan eestis / kirjutan eesti keeles”, lk 88), vaid ka välimus („olen väsinud oma näost / olen väsinud olemast teiste keskel / nägu kui peegel / nägu kui mask”, lk 37) ja temperament („slaavilik temperament ja sõnaohtrus / kuidas saaks need eestikeelses tekstis välja lülitada?”, lk 89). Selline enese mahategemine osutab küll olulisele probleemile, kuid ei paku lahendust, vaid süvendab väsimuse ja jõuetuse tunnet. On märkimisväärne, et Kotjuh läheneb probleemile kontekstuaalselt, kõneldes mitte ainult endast, vaid ka teistest vene taustaga kultuuritegelastest Eestis, näiteks luuletuses „Visiitkaardihoidja” (lk 86). Luulekogust saab sisuliselt Kotjuhi koostatud kirjandus­teadusliku kogumiku „Isamaa ja emakeele vahel” (2022) poeetiline illustratsioon, nii et neid kahte raamatut võiks lugeda koos, põimides sissevaateid eesti venekeelse kirjanduse arengusse identsus­muredest kõnelevate luuletustega.

Lahenduseks saab aga oma olukorraga leppimine, binaarse opositsiooni ahelate eiramine. Või autori enda sõnul:

kas te olete eesti või vene luuletaja?
eesti ja vene luuletaja. (Lk 91)

Iseendaga leppimine annab palju mängulisi võimalusi, näiteks kakskeelsete luuletuste loomiseks, millele kogumikus lisandub ukraina keel (lk 110, 113).

„Sireene ja sähvatusi” võiks võrrelda nii kriisiaegade kroonikaga kui ka siseretkega: läbi vaikuse või loobumise ahvatluste ning võõraks tundmise kiuste jõutakse sisemise küpsuseni, millega kaasnevad kindel ühiskondlik positsioon ja multikultuursuse teadvustamine. Või nagu Igor Kotjuh kirjutab luuletuse ja meemi piire lõhkuvas tekstis: „kõigepealt luule” (lk 45).

Uurali keelte käsiraamatut „The Oxford Guide to the Uralic Languages” (OGUL) on koostatud pikka aega, kuid ootamine on olnud seda väärt. Esmalt aga tehnilised pisiasjad: raamatu mõõtmed on 27,9 × 22,5 cm, paksus 6,2 cm, see kaalub 2,9 kg ja koosneb 1184 leheküljest. Tegemist on seega tõepoolest nii suure raamatuga, et see vajab lauda, seda ei saa käes hoides mugavalt lugeda. Raamat koosneb sissejuhatusest (53 lk) ja kolmest põhiosast: esimene sisaldab sissejuhatavaid peatükke ajaloolistel ja tänapäevastel teemadel, teine keelekirjeldusi (need moodustavadki raamatu põhiosa) ja kolmas peatükke eri keeleteemadel, nagu „Astmevaheldus”, „Kääne”, „Informatsioonistruktuur” jne. Teos sarnaneb ulatuse poolest ehk kõige rohkem Denis Sinori toimetatud 35 aasta taguse uurali keelte käsiraamatuga.¹

Sissejuhatavad osad sisaldavad nii lühikest kui ka üksikasjalikku sisukorda. See on väga kasulik juhul, kui lugeja tahab kiiresti leida alajaotusi nt Lule saami või udmurdi keele ajavormide kohta või ehk neid võrrelda (kuigi numeratsioonid ei ole vastavuses; see on ka loogiline, sest teatud keelte kohta on alajaotusi teemadel, mis ei ole teiste juures olulised või on olematud). Üksikasjalik sisukord on 36 lehekülge pikk ning on kuni viietasemeline: nt „Isuri keel” > „Süntaks” > „Fraasistruktuur” > „Noomenifraasi struktuur” > „Kaassõnafraasid”. Sellele järgneb väga kasulik lühike transkriptsiooni ja glossi ehk morfeemtõlke osa (sellest hiljem), kaks värvilist uurali keelte kaarti, autorite nimekiri ja toimetajate lühitutvustus, kus selgitatakse, miks uus (põhjalik) uurali keelte käsiraamat on väga vajalik. Nende põhjuste hulka kuuluvad asjaolud, et paljude keelte (nt lõunasaami, isuri, idamansi ja tundraneenetsi) kohta varem teave inglise keeles puudus; et ­varasemad käsiraamatud ei hõlmanud uuematest tüpoloogilistest uuringutest saadud teadmisi; et süntaks oli sageli alaesindatud.² Lisaks juhivad toimetajad tähelepanu, et suur osa olemasolevatest uuringutest on sellistes „vähem ligipääsetavates” keeltes nagu saksa, vene, soome ja ungari keel (selleni oleme siis jõudnud: isegi saksa keel on tänapäeval „less accessible”). Lisad koosnevad viidetest (65 lk) ja põhjalikust registrist (mis näitab, et eesti keelt mainitakse väljaspool kahte põhiartiklit (ptk-d 20 ja 21) rohkem kui 100 korda); seda tuleks siis kasutada koos üksikasjaliku sisukorraga.

 

Transkriptsiooniküsimused

Kõikides varasemates käsiraamatutes kasutati soome-ugri transkriptsiooni (SUT) või selle variante, aga OGUL astub söaka sammu ning kasutab SUT-i asemel rahvusvahelist foneetilist tähestikku IPA, lisaks veel ladina tähestikku või kirillitsat sõltuvalt keele ametlikust ortograafiast, nii et ühel näitel võib olla kuni neli taset, kui tegu on kirillitsal põhineva ortograafiaga: originaal kirillitsas, transliteratsioon ­IPA-s, glossid ning ingliskeelne tõlge. Rekonstrueeritud algkeelte puhul otsustati siiski jääda SUT-i juurde põhjusel, et foneetilised üksikasjad on sageli ebaselged või vaieldavad. Toimetajad juhivad tähelepanu, et see võib põhjustada teatavat kokkusobimatust, kui tänapäeva keelt ja rekonstruktsioone kirjeldatakse samas peatükis. Peale selle ei ole IPA kursiivis, samas kui SUT on. Keeli, millel puudub kirjalik standard, nagu näiteks kamassi keel, kirjutatakse IPA-põhises fonoloogilises transkriptsioonis.

Võimaluste rohkus võib aeg-ajalt segadust tekitada, eriti kolmanda osa keeleliste nähtuste levikut võrdlevates peatükkides, kus eri keelte näited esitatakse erinevates transkriptsioonides. Nii võib ette tulla nt marikeelne näitelause, mis koosneb marikeelsest lausest kirillitsas (püstkirjas), IPA transliteratsioonist ladina tähestikus (püstkirjas), glossist (püstkirjas) ning ingliskeelsest tõlkest (püstkirjas), millele järgneb ungarikeelne näide (kaldkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas), ning sellele omakorda järgneb põhjamansi keele näide IPA-s (püstkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas). See püstkirja ja kaldkirja ning ladina ja kirillitsa segu tekitab segadust, eriti kui Venemaal kõneldavaid keeli, isegi kui neil on kirillitsal põhinev ortograafia, ei kirjutata mõnikord selles kirjaviisis, kuna allikas ei ole kirillitsas: nii leidub nt mari, põhjamansi ja neenetsi keele peatükkides näiteid nii kirillitsas kui ka ladina tähestikus, samas kui Kildini saami peatükis ei ole ükski näide kirillitsas, kuigi keelel on kirillitsas standardne ortograafia (seda tehti selleks, et viia see vastavusse teiste saami keeli käsitlevate peatükkidega). Mordva keelte pea­tükis on aga kõik näited kirillitsas, isegi need, mis algselt olid ladina tähestikus. Ka põhjahandi keele puhul on olukord keeruline: vaatamata sellele, et on olemas ortograafia (kirillitsas), ei ole teatavates ortograafilistes punktides üksmeelt, mistõttu otsustati kasutada ainult IPA-t. Mõnikord võivad kirjaviisid ka näidete sees vahelduda: põhja­mansi keele Ivdeli murde (püstkirjalises) näites (lk 1012) on vene laenud kaldkirjas. Ka morfeemide või sõnade kirjutamine paksus kirjas on veidi ebaühtlane: mõnes (nt lõunasaami või mari keele) peatükis ei kasutata paksu kirja üldse, ungari keele peatükis millegipärast ainult kolmes sõnas ning mõnes teises nii keelenäidete kui ka keeleteaduslike terminite puhul.

Õigekirja osas on OGUL laitmatu. Vaid mõnel juhul leidub samas artiklis (mittehäirivaid) dublette, näiteks Ižma ~ Izhma (komi murre) või Pim ~ Pym (jõgi Lääne-Siberis ja handi murre). Trükivigu on õnneks väga vähe. See on ülioluline: paljud selle raamatu näited jõuavad järgmise paarikümne aasta või pikemagi aja tüpoloogilisse kirjandusse.

 

Kaardid

Raamat sisaldab kauneid kaarte, mis on tehtud Turu ülikooli BEDLAN-projekti raames. Need on vabalt kättesaadavad³ ja juba praegu on näha, et neid kasutatakse usinalt uurali keeli käsitlevates artiklites ja raamatutes.

Tundub, et trükitud köite lehekülgede 552 ja 553 vahel⁴ olevaid värvilisi kaarte digiversioonis ei ole, kuigi neile viidatakse tekstis. Kõik keelekirjelduse peatükid sisaldavad üksikasjalikumaid (mustvalgeid) kaarte.

Kaarte ei saa kunagi joonistada nii, et need kõiki rahuldaksid. Kuna nad esitavad väiteid inimeste ja keelte asukoha kohta, võivad neil olla tõsised tagajärjed (nt seoses jahipidamise ja karjakasvatuse õigustega põlisrahvaste maal, kaevandamisega). Nii võib näiteks kaart 7.1, mis näitab saamide traditsioonilist asuala, tekitada teatavates ringkondades pahameelt: paljud saamid eelistaksid, et nende kodumaa oleks kaardistatud kuni Põhjalaheni. Kõik kaardid ei ole ka ühtemoodi detailsed: kaart 23.1 mordva keelte kohta näitab arvukaid väikeseid keelesaari, ent kaart 26.1 komi keele kohta jätab täiesti tähelepanuta komi keele­saared, mis asuvad Neenetsi autonoomse piirkonna kesk- ja lääneosas. Samuti tekib küsimus, miks on lisatud kaart 33.1 („Etnilised rühmad Kesk-Doonau madalikus 1495. aasta paiku”).

 

I osa

Esimene osa „The making of the Uralic Languages” (6 peatükki, 97 lk) käsitleb uurali keelte kujunemislugu ja koosneb ajaloolistest peatükkidest (uurali algkeele käsitluse autor on Luobbal Sámmol Sámmol Ánte [Ante Aikio], uurali algkeele lahknemist ja järeltulijaid kirjeldab Janne Saarikivi, Johanna Laakso kirjutab rahvusriiklike keelte (ingl nation-state languages) kujunemisest), nüüdisaegse tähtsusega peatükkidest, mis käsitlevad uurali vähemusi (Annika Pasanen, Laakso, Anneli Sarhimaa) ja Venemaa keelepoliitikat (Konstantin Zamyatin), ja ühest peatükist uurali vähemuskeelte kirjapanemise ja ortograafia kohta (Laakso ja Elena Skribnik).

Aikio vaatleb oma uurali algkeele ülevaates põhjalikult selle uurimisajalugu, esitab selle fonoloogia ja morfoloogia tänapäevased kirjeldused (millest paljud põhinevad tema enda töödel) ning kordab, et uurali algkeele süntaksit on endiselt väga vähe uuritud. Ta arutleb ka keelepuu taksonoomia üle: on põhjust vaidlustada traditsioonilist kaksikjaotust (soome-ugri ja samojeedi keeled), kuid ükski alternatiivne ettepanek ei ole veel saanud piisavat toetust. OGUL-ist aasta võrra uuemas uurali keelte käsiraamatus „The Uralic Languages” (TUL)⁵ on samuti uurali algkeele rekonstrueerimise peatükk⁶; nende peatükkide võrdlus oleks kindlasti huvitav.

Kahe sarnase teemaga peatükist, nimelt vähemuste ja keelepoliitika kohta („The Uralic minorities: Endangerment and revitalization”, „Language policy in Russia: The Uralic languages”), tuleb esile praegune olukord, näiteks see, millisel tasemel keelt hariduses kasutatakse (14 keelt, alates Pite saami keelest kuni lõuna­sölkupi keeleni, ei ole hariduses üldse esindatud), konkurents assimilatsiooni ja taaselustamise vahel, probleemid ja võimalikud lahendused. Seejuures ei saa jätta mõtlemata, milline on Vene-Ukraina sõja mõju Venemaa uurali rahvastele, kelle olukord oli niikuinii juba tõsiselt halvenenud.

 

II osa

Teises osas („Language descriptions”, 740 lk) on eraldi peatükk peaaegu iga uurali keele kohta, sealhulgas kuus saami keelt, kaheksa läänemeresoome keelt (ka seto keel), mordva keeled, mari keel, (sürja)­komi keel, udmurdi keel, kaks mansi keelt, kaks handi keelt (mis lõpuks näitab, et väga mitmekesised Obi ugri keeled väärivadki eraldi käsitlust), ungari keel, neenetsi keel, eenetsi keel, nganassaani keel, sölkupi keel ja viimasena kamassi keel. Artiklite pikkus varieerub märkimisväärselt: põhjasaami peatükk on peaaegu kolm korda pikem (30 lk) kui näiteks liivi keele peatükk (11 lk). Peatükid järgivad siiski kõik sama põhi­struktuuri, nii et lugeja saab enam-vähem sama põhjaliku ülevaate igast keelest ning keelte võrdlemine on väga lihtne, eriti üksik­asjaliku sisukorra abil.

Iga keelepeatüki esimene osa võib sisaldada ajaloolist ülevaadet, teavet keele klassi­fikatsiooni, sotsiolingvistilise olukorra, piirkondliku leviku kohta. Sellele järgnevad fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara (kuigi mitte kõigis pea­tükkides), glossiga tekstinäide ja (tavaliselt) kirjanduse soovitusnimekiri.

Selles raamistikus on autoritele siiski antud teatav vabadus ja peatükid mõnevõrra erinevad. Nii nimetavad mõned autorid konkreetselt, millised sõnaliigid võivad keeles olla (nt eenetsi ja sölkupi peatükkide autorid), teised mainivad interjektsioone, mõned jagavad leksikoni täiendavateks alajaotusteks sõnamoodustuse, laen­sõnade kihistuste ja mõnikord ka neologismide kohta (nii teeb komi peatüki autor, aga mitte udmurdi keele peatüki autor); kamassi peatüki autor liigitab sõnavara hoopis semantiliste valdkondade järgi. Samamoodi on nt erinevalt tõlgendatud vormihomonüümiat: seto keele peatükis öeldakse, et elatiiv ja translatiiv, mis mõlemad on st-lõpulised, on vaatamata homomorfeemsusele eraldi käänded, kuna neil on erinevad tähendused ja funktsioonid, samas jälle nt liivi keele peatükis öeldakse, et on üks ks-lõpuline kääne, n-ö instrumentaal, millel on translatiivseid, instrumentaalseid ja komitatiivseid funktsioone, kuigi see on (võib-olla) kahe käände, translatiivi ja komitatiivi, segunemise tulemus (vrd eesti –ks ning –ga < *kanssa).

Paljude keelepeatükkide eriline pluss on see, et nad ei piirdu ainult ühe keelevariandiga: mordva keelte peatükis käsitletakse võrdselt ersa ja mokša keelt ning mari keele peatükis mäe- ja niidumari keelt; samamoodi käsitlevad neenetsi ja eenetsi peatükid nii tundra- kui ka metsa­neenetsi ja -eenetsi keelt. Nende keelte kohta, kus see oleks variantide erinevuste tõttu liiga keeruline, nagu handi ja mansi, otsustati teha eraldi peatükid: üks põhja- ja teine idahandi ning üks põhja- ja teine idamansi kohta. Sölkupi peatüki autor, kellel oli põhimõtteliselt sama probleem (peamiste variantide väga suured ­erinevused), otsustas keskenduda kõige elujõulisemale variandile, põhjasölkupi keelele. Mõni valik ei kajastu nii selgelt keelepeatükkide pealkirjades: neenetsi peatükk („Nenets”) käsitleb kiiduväärselt võrdsel viisil nii tundra- kui ka metsaneenetsi keelt; nagu ka eenetsi peatükk käsitleb nii tundra- kui ka metsaeenetsi keelt, kandes (loogilisemat) mitmuslikku pealkirja „The Enets languages”.

 

Läänemeresoome keeled

Eesti lugejale pakuvad ilmselt erilist huvi peatükid eesti, seto ja teiste läänemeresoome keelte kohta. Läänemeresoome keelte arvu osas ei ole veel üksmeelt saavutatud (ega peagi olema), kuigi on märgata selget tendentsi, et „keelteks” peetavate variantide arv kasvab järk-järgult. Nii võis näiteks Aimo Turunen veel lihtsalt väita, et isuri „murdeid” ei ole eraldi keelena käsitletud,⁷ kuid tänapäeval on enesest­mõistetav rääkida isuri keelest. Teine äärmus on ehk Helena Sulkala, kes loetleb 13 „ohustatud läänemeresoome keelt”,⁸ nii et (ohustamata) eesti ja soome keele lisamine annaks kokku 15. Seetõttu on huvitav näha, milliseid valikuid OGUL on teinud. Lääne­meresoome keelte osa algab üldise (ajaloolise) peatükiga (Laakso), millele järgnevad peatükid karjala (Sarhimaa), vepsa (Riho Grünthal), isuri (Elena Markus, Fedor Rozhanskiy), vadja⁹ (Markus, Rozhanskiy), eesti (Helle Metslang), seto (Karl Pajusalu) ning liivi (Laakso) keele kohta. Eriti rõõmustav on see, et väiksemaid keeli käsitletakse võrdselt: näiteks isuri keele peatükk on sama pikk kui soome keele peatükk. Tuleb meeles pidada, et neist on palju raskem kirjutada, sest väiksemaid läänemeresoome keeli on palju vähem kirjeldatud kui eesti või soome keelt.

Anda keeltele nagu vepsa, isuri või liivi keel „peatüki staatus” on lihtne ja loogiline, kuid karjala, eesti ja soome keel võivad tekitada probleeme selles mõttes, et nende alla on koondatud eri staatusega variante. Sarhi­maa näiteks paigutab lüüdi keele karjala keele alla, kuid TUL-is peab Grünthal seda eraldi keeleks.¹⁰ Täna­päeval ei saa ka enam lõunaeesti keelt tähele­panuta jätta, nagu seda sageli tehti: OGUL on esimene uurali käsiraamat, kus on eraldi lõunaeesti keele peatükk; TUL-is on samuti võru keele peatükk, mis on tegelikult pikem kui sealne peatükk (põhja)­eesti keelest. Eesti keelt käsitleva peatüki on Metslang pealkirjastanud „North and Standard Estonian” ja märgib, et selles tuuakse välja ­olulised erinevused eesti kirjakeele ja põhja­poolsete murrete vahel (seda tehakse arusaadaval põhjusel suhteliselt harva). See, et OGUL on valinud lõunaeesti keel(t)e esindajaks seto keele, paneb küsima, miks ei valitud võru keelt, millel on palju rohkem kõnelejaid, elujõulisem kirjandus ja mida õpetatakse rohkem.¹¹ Võib-olla peetakse seto keelt vanapärasemaks. Teatavasti ei tunnusta Eesti riik ühtegi lõunaeesti keele varianti eraldi keelena, keeleseadus ütleb: „Riik toetab eesti keele piirkondlike eri­kujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist”,¹² nende „erikujude” keele­staatust eitades.

Peatükis „Finnish, Meänkieli and Kven” peab Laakso meä ja kveeni keelt keeleliselt põhjasoome murde hulka kuuluvaiks, kuid on lisanud need pealkirja, kuna neil on vastavalt Rootsis ja Norras keele staatus. Kirjeldus piirdub põhiliselt standardse soome keelega; alles päris lõpus tuuakse üks näide meä keele ja soome keele leksikaalsetest erinevustest. Tekstinäide ei ole siiski mitte soome keelest, vaid kveeni keelest. OGUL on esimene uurali keelte käsiraamat, kus meä keelt ning kveeni keelt ei ole täielikult ignoreeritud.

Isuri keele peatükk on muide esimene selle keele inglis­keelne kirjeldus. Võib-olla ei ole kõik eestlased teadlikud sellest, et isuri keel on ainus põhjaläänemeresoome keel, kus on samuti kolm väldet (vt lk 311), või et sarnaselt eesti keelega on CVCV-sõnades nagu kala teine vokaal poolpikk, kuigi see on pikem kui fonoloogiliselt pikk vokaal järgsilpides. Vadja keelest oleks ka palju huvitavat öelda, aga piirdugem siin seigaga, kus uuem vadja keel erineb oluliselt vanemast: impersonaal on enamasti üle võtnud kolmanda isiku mitmuse vormide rolli, kuid mitte kõikjal (lk 340–341). See on viinud näiteks mitmuse kolmanda isiku eitusparadigmade tekkimiseni, kus esialgne isikuline vorm on säilinud ainult oleviku eitavas kõneviisis: nämäd saavva ’nad saavad’ vs. nämäd eväd saa ’nad ei saa’, aga nämäd saati ’nad said’ vs. nämäd eväd saatu ’nad ei saanud’. Impersonaali kasutamine mitmuse kolmanda isiku asemel on idaläänemeresoome keeltes tavaline ja ei ole tundmatu ka eesti keeles (vrd Alutaguse siad `ulguti lahti, Jõhvi `mõisad põledetti süsi)¹³, kuid vadja keel on läinud sellega oma teed.

Võib-olla ei ole kõik keelekirjeldustes leiduvad faktid läänemeresoome keelte spetsialistidele uued, kuid OGUL-i üle­vaated pakuvad toredat lugemiselamust. Neid lugedes tekib automaatselt mõte, et aeg on küps kirjutada uus ulatuslik sissejuhatus läänemeresoome keeltesse; Arvo Laanesti oma ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi.¹⁴

 

Muud keeled

Keelekirjelduste osa sisaldab ka mitmeid üldisemaid keelepuu kõrgemate harude tutvustusi („Saami”, „Finnic”, „Permic”, „Ugric” ja „Samoyedic”). Need on erinevad selles mõttes, et saami ja läänemere­soome keelte peatükid on (peamiselt) ­ajaloolised (saami peatükki võiks ehk õigemini nimetada „algsaami keel”), samas kui permi ja ugri keelte peatükid on pigem võrdlevad sissejuhatused tänapäeva keeltesse; samojeedi keelte peatükk ühendab mõlemad lähenemisviisid. Keelepeatükke lugedes leiab hulgaliselt uut teavet ja uusi lähenemis­viise. Siinse arvustuse raames ei saa ma muidugi kõike käsitleda ja võin vaid välja tuua mõne huvitava seiga.

Traditsiooniliselt on saami keeled jagatud lääne- ja idarühmaks; piir on põhja- ja Inari saami keele vahel. Viimasel ajal on saami keelte sõnavara uurijad pakkunud välja uued jaotused, kus Inari saami keel paikneb ida ja lääne vahel või on lähemal läänesaami keeltele.¹⁵ Inari saami peatükis aga tuuakse välja, et see võib olla tingitud kultuurilistest põhjustest, kuna Inari saami piirkond paikneb lääne- ja idakristluse piiril; paljud uut teooriat tõendavad leksikaalsed elemendid on laenud. Lisaks tuleb, nagu põhjasaami peatükist selgub, arvestada ka põhjasaami keele murdeerinevusi: kõige lõunapoolsemate põhjasaami murrete sõnavara võrdlemine annaks kindlasti teistsuguse tulemuse.

Võib-olla on see ootamatu, kuid mõni väiksem saami keel on (deskriptiivsest vaate­vinklist) kirjeldatud paremini kui põhjasaami keel, mille kirjeldused on enamasti preskriptiivsed.¹⁶ Aikio ja Jussi Ylikoski toovad oma põhjasaami keele pea­tükis välja mitmeid probleeme, mis muudavad põhjasaami kirjeldamise keeruliseks: suured murdelised erinevused, tohutu paljudest tüpoloogiliselt ebatavalistest kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest vastanditest tulenev fonoloogiline keerukus, mis on avatud alternatiivsetele fonoloogilistele analüüsidele, ning süntaks, mida mõjutavad erinevad enamuskeeled (norra, rootsi ja soome), sõltuvalt riigist, kus põhjasaami keelt räägitakse.¹⁷

Aeg-ajalt on keelepeatükkide ja üldpeatükkide võrdlemisel märgata väiksemaid ebatäpsusi: eksistentsiaal-, lokatiiv- ja possessiivlausete peatükis väidetakse, et habeo-verb esineb lõunasaami keeles, Obi ugri keeltes ning nganassaani keeles, kuid tegelikult esinevad lõunasaami verbi utnedh samatüvelised ’evima’ tähendusega verbid kuni põhjasaami lõunapoolsete variantideni välja, ja seda kasutusviisi tegelikult ka mainitakse Lule saami peatükis (De ittjij Stállo ane áksjov [---] ‘Then the Ogre did not have an axe [---]’ lk 145). See näitab jälle, et saami keeled erinevad omavahel üsna suurel määral, nii et OGUL-i valik kirjeldada (peaaegu) kõiki neid on igati tervitatav.

Arja Hamari ja Regina Ajanki märgivad mordva keelte peatükis, et varem ablatiiviks nimetatud käände spatsiaalne (ja temporaalne) kasutus on marginaalne ja et seda kasutatakse muu hulgas osaobjekti tähistamiseks (nt ersa Сон симсь чайде ’ta jõi teed’), osaöeldistäite käändena ning ka kvantiteedi väljendamisel, ning et nemad kutsuvad seda partitiiviks nagu lääne­meresoome keeltes. Huvitav on näha, kas teised mordva keelte uurijad hakkavad seda terminoloogiat ka kasutama. Jack Rueter TUL-is seda ei tee, kuid mainib, et paljud grammatikad peavad ka ablatiivi üheks grammatiliseks käändeks.¹⁸

Idahandi keele peatükis mainitakse, et /k/ ja /q/ staatus pole veel selge: mõni uurija peab neid eraldi foneemideks, teised allofoonideks. László Fejes järeldab sellest, et arvamuste erinevus peegeldab muutust konsonantide süsteemis, kuna eri uurijad on oma materjali kogunud eri aegadel.¹⁹ See on samuti oluline punkt: OGUL jäädvustab praeguse (või mõne aasta taguse) olukorra ja näitab kõige uuemate uuringute tulemusi, samuti on selles palju viiteid toimuvatele muutustele. Näiteks sölkupi keele peatükk näitab ühte traditsioonilist eksistentsiaalse eitusverbiga eitusstruktuuri, kuid ütleb ka, et tänapäeva kõnelejad kipuvad kasutama (lihtsamat) konstruktsiooni eituspartikliga; Obi ugri keeltes kasutatakse nüüd sageli paaris kehaosade puhul ainsuse asemel kaksust, mis on tingitud vene keele arvühildumise mõjust (pangem tähele, et vene keeles pole kaksust). Vene keele mõju on toonud kaasa paljudes uurali keeltes ka SVO sõnajärje sageduse suurenemise. Näiteid, kus vene või turgi või skandinaavia keele mõju mainitakse, on praktiliselt igas keelepeatükis, ja siin­kohal on digiversioon ehk kasulikum, kui on huvi konkreetselt selliseid teemasid otsida.

 

III osa

Viimane osa (189 lk) on ehk kõige põnevam, sest see sisaldab 14 artiklit eri teemadel, palatalisatsioonist informatsiooni­struktuurini.

Osal on ka lühike, kuid väga huvitav sissejuhatus, kus ­OGUL-i toimetajad rõhutavad, et selline osa on midagi uut uurali käsiraamatute traditsioonis. Nad mainivad, et läänes põhines väikeste uurali keelte kirjeldustraditsioon suures osas enne Esimest maailmasõda kogutud materjalil, samal ajal kui Nõukogude Liidus ja postsovetlikul Venemaal teenis deskriptiivne keeleteadus sageli kirja­oskuse planeerimise ja hariduse eesmärke. Nagu eespool mainitud, ei olnud kaasaegse tüpoloogia tulemused seni veel käsiraamatutesse jõudnud. Selle osa peatükkide teemad, nagu kääne, isiku markeerimine, aeg-aspekt-kõneviis (TAM) ja evidentsiaalsus, eitus, informatsioonistruktuur, kajastavadki osaliselt seda suurenenud huvi tüpoloogia vastu. 15 peatükki on liiga palju, et neid kõiki üksikasjalikult arutada, seega piirdun esimese, palatalisatsiooni pea­tükiga (autor Marianne Bakró-Nagy). See on suurepärane uurali keelte tüpoloogiline klassifikatsioon, mis põhineb palataalsete ja palataliseeritud konsonantide jaotusel. Nende kahe erinevus on sageli tähele­panuta jäetud ja valesti mõistetud, peamiselt seetõttu, et soome-ugri transkriptsioon ei tee neil vahet (nt SUT-i ń vasted on IPA-s /nʲ/ ja /ɲ/ jne). Selles peatükis on võrdlev tabel uurali keelte kohta, rühmitades need palataalsete/palataliseeritud konsonantide alusel nelja rühma: keeled, 1) kus puuduvad palataalsed või palataliseeritud konsonandid (välja arvatud /j/) üldse (nagu soome keeles), 2) kus võivad palataliseeruda kõik konsonandid (nagu eesti keeles), 3) kus on ainult palataalsed konsonandid (nagu komi keeles), ja, mis on kõige haruldasem, 4) kus on mõlemad (nagu Kildini saami keeles). Tuleb rõhutada, et eriti siinkohal oleks mõttekas viidata konkreetsetele keele­variantidele, mitte üldnimetustele: lk 852 esitatud palataliseeritud alveolaarsete ja postalveolaarsete konsonantide tabelis on mõistlik loetleda eraldi sellised variandid nagu Kildini ja põhjasaami või Kazõmi, Obdorski ja Surguti handi keel, kuna neil on (väga) erinevad foneemisüsteemid, kuid tabelis on toodud ainult mordva keel, millel puuduvat palataliseeritud tremulant /r̥ʲ/. Vastab tõele, et ersa keeles seda ei ole, mokša keeles on see olemas. Ka siin juhitakse tähelepanu sellele, et tegemist on muutuvate süsteemidega: nt sekundaarne palatalisatsioon levib paljudes keeltes vene keele mõjul.

Neid üldisi peatükke lugedes pöördub lugeja pidevalt tagasi keelekirjelduste juurde: ülalmainitud tabel näitab, et kui neenetsi ja eenetsi keeltes on kolm kuni seitse palataliseeritud konsonanti (kusjuures tundra- ja metsavariandid erinevad), siis nganassaani keeles on neid ainult kolm. Nganassaani peatükki lugedes aga selgub, et seal on ebatavaline konsonantsüsteem, kus on nii palataalseid kui ka palataliseeritud konsonante, nagu Kildini ja Turja saami keeles. Nii täiendavad peatükid ka üksteist.

 

Kokkuvõte: raamat uralistidele ja tüpoloogidele

Kellele on raamat siis mõeldud? Uurali keele käsiraamatuid on olnud põhiliselt kahte tüüpi: need, mis sisaldavad üldist teavet uurali rahvaste ja nende keelte, ajaloo, kirjanduse kohta,²⁰ ja need, mis on keskendunud keelelisele kirjeldusele²¹. Esimest tüüpi käsiraamatutel on pikk eesti­keelne traditsioon alates Matthias Johann Eisenist,²² kuid eestikeelne uurali keelte käsiraamat puudub siiamaani. OGUL kuulub ilmselgelt teise tüüpi; ainult keele­kirjeldustes on lühidalt, kui üldse, mainitud mõningaid ajaloolisi fakte ja ilukirjandus on jäetud osundamata. Kolmas tüüp, kus keelte teatud omadusi kirjeldatakse võrdlevas raamistikus, ei ole olnud uralistikas väga populaarne; ainsad reaalsed näited on József Szinnyei soome-ugri keelte võrdlev käsitlus ning Björn Collinderi võrdlev grammatika.²³ Tänapäeval ei ole see võib-olla enam ühe inimese töö²⁴ ja suund näib olevat pigem tüpoloogiliselt orienteeritud kogumike koostamise poole: vrd hiljutisi kogumikke eituse ja essiivi kohta.²⁵

OGUL-i sissejuhatuses öeldakse: „See raamat on mõeldud lingvistikahuvilisele lugejaskonnale üle maailma, kogu keele­teadusele ja sellega seotud erialadele.” Peale ilmselge kasutuse uralistikas eeldan, et ka kogu maailma tüpoloogid rõõmustavad selle köite üle. Keegi ei oota neilt, et nad kasutaksid venekeelseid allikaid nt mordva keelte kohta, kuid tegelikult pole põhjust kasutada aastal 2013 Wiedemanni ersa keele grammatikat aastast 1865, et näitlikustada ühte mordva keelte morfo­süntaktilist seika (nagu Leon Stassen tegi keele­struktuuride atlases „The World Atlas of Language Structure”, WALS)²⁶; igaühel on kindlasti oma lemmiknäide.

Nüüd aga pole neil enam mingit vabandust: OGUL-is on peatükke praktiliselt iga uurali keele ning paljude grammatiliste teemade kohta, ja ma olen kindel, et ei lähe kaua aega, kuni raamat leiab tee tüpoloogide kätte. See ei tähenda mitte ainult seda, et me loodetavasti leiame tüpoloogilistes töödes ajakohast ja loodetavasti õiget teavet uurali keelte kohta, vaid ka seda, et käsitletavate uurali keelte arv suureneb. Ei ole juhus, et just mordva keelte puhul kasutasid WALS-i autorid Wiedemanni grammatikat, sest polnud veel olemas ühtegi ingliskeelset mordva keelte, samuti mitte mari, udmurdi ja komi keele grammatikat. See asjaolu seletab ka seda, miks selliseid keeli nagu Pite saami ja põhjasaami, neenetsi, eenetsi ja nganassaani mainitakse nüüd sagedamini tüpoloogilistes artiklites ja raamatutes – ainuüksi seetõttu, et neil on ingliskeelne grammatika.²⁷ Käesoleva köite kasutamine viib siis loodetavasti selleni, et uurali keelte huvitavamad aspektid leiavad tee üldkeeleteadlaste teadmistepagasisse.

 

Oma juubeliks rõõmustas Tiit Hennoste eesti kirjasõna huvilisi värske teosega, ajakirja Looming 100-aastaseks saamisele pühendatud Festschrift’iga. Seda kaunist ja rohkete piltidega raamatut võib lugeda mitmel viisil: esmalt juubelikohase tagasivaatena ühe väljaande väärikale ajaloole, mis algab lausa vanatestamentlikus stiilis: „Kirjandus on eesti kultuuri ja rahvuse üks põhitalasid” (lk 13). Teisalt on raamatus äratuntav Hennoste teoreetilistes käsitlustes välja arendatud kirjandusprotsessi analüüsi mudeli rakendamine.¹ Niisiis saab raamatut lugeda ka kirjandusloolise juhtumiuuringuna. Autor näibki sellist akadeemilist lugemisviisi eeldavat, kui ta oma väiteid lahti ei seleta, viidates oma varasematele põhjalikumatele käsitlustele. On aga ka kolmas võimalus: lugeda Loomingu ajaloo esitust pedagoogilise tekstina, mis pakub nii meetodit kui ka näidismaterjali Eesti kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamiseks-õppimiseks. Autor annab lõimimise võtme kohe alguses: „See raamat ongi „Loomingu” kirjanduslugu, milles põimuvad ajakirja lugu, selles ilmunud tekstide tähtsus ja tähendus ning eesti ja maailma kirjanduse suundumused, taustal pidevalt kumamas maailma sündmuste kaja. Lugu ise käib „Loomingu” kümnendite kaupa [---]. Need on hoopis huvitavamad piirid kui traditsioonilised ühest nullini või nullist üheksani. Kuigi kümnendipiiridega nurgeti, klapivad nad hästi kokku nii Eesti kui ka Eestit mõjutanud maailma ajaloo sõlmhetkedega.” (Lk 14–15)

Loomingu rolli kirjandusloos avab Hennoste kolmes mõõtmes. Esiteks, olla oma avaldamisvalikute ja arvustuspraktika kaudu kirjanduse kvaliteedi ja kirjandusliku kaanoni kujundaja (Hennoste osutab iga kümnendi puhul eraldi, millised sel ajal Loomingus esindatud autorid ja teosed tema arvates kaanonisse sobivad). Teiseks, olla institutsioon, mis vahendab vaimu ja võimu, ühendab kirjandust ja lugevat publikut ning mõjutab teoste avalikku retseptsiooni (Loomingu eripära näeb Hennoste just kirjanikele avaliku sõna foorumiks olemises ka väljaspool nende teoseid). Ja kolmandaks: kirjandusajakiri kui kirjandusliku kogukonna ühendaja, eri masti kirjanike ja kriitikute suhtlus­paik, samuti autorite elatusvahendite allikas. Nendest rollidest lähtuv Loomingu kui rühmituste­ülese kultuuri­ajakirja eesmärk kajastub ka väljaande struktuuris, mis on püsinud põhimõtteliselt muutumatuna: pool ilukirjandust, pool kriitikat, kirjandus­elu ülevaateid ja kirjanike mõtteavaldusi. Raamatust selgub, et Loomingu roll kirjanduselu „peavoolu” määrajana ja eri rühmituste avaldamisvõimaluste tasakaalu hoidjana kujunes välja juba ajakirja esimesel kümnendil. Kultuuriajakirja(de) läbi aegade püsinud olulist kohta Eesti ühiskonnas ­iseloomustab Hennoste väide, et Loomingu ja Eesti Kultuurkapitali asutamisega algab „eesti kirjanduse institutsionaliseeritud ja suuresti riigi poolt makstud elu” (lk 23).

Hennoste kirjandusloo käsitlustes on alati fookuses olnud eri vaadete põrkumine kirjandusväljal. Väga huvitav on jälgida ja võrrelda toonaste ja praeguste ­vastasseisude mustreid ka Loomingu ümber. Looming pidi algusajal olema ­parlament ja kompromiss eri vaadete vahel, olles avatud mitmesuguste tõeks­pidamistega, eri vanuses ja erineva kirjaniku­staatusega autoritele. Seetõttu saatis Loomingut pidev kahe tule vahel olek: ühelt poolt ähvardas kärbetega riigivõim, kelle meelest Looming oli liiga elitaarne, teiselt poolt ründasid radikaalidest kirjanikud, kes igatsesid kirjanike rühma-ajakirju tuglasliku parlamendi asemel (lk 25). Kirjanike maa­ilmavaatelisi vastandumisi Eesti Vabariigi alguskümnenditel on Hennoste põhjalikult käsitlenud paljudes artiklites ja raamatutes, ka Loomingu lugu jutustades toob ta välja samalaadsed eraldusjooned ja lahknemiskohad: „Vastamisi lähevad Eesti ja Euroopa, maa ja linn, rahvuslik ja internatsionaalne, rahvuslus ja sotsialism” (lk 36). Uutel murranguaastatel, 1990-ndate Loomingus näeb Hennoste kordumas sama mustrit, vastandades Loomingut kui konservatiivsemat (ja rahvuslikku) ajakirja Vikerkaarele kui radikaalsema ja avangardsema noorsoo välja­andele (lk 180).

Asutamiskümnendit 1923–1932 käsitleva peatüki esimene osa on saanud pealkirjaks „Hullunud kuldsed kahekümnendad”. Loomingu sünnikümnendi globaalset tausta iseloomustades viitab Hennoste maailmasõjajärgsele kadunud põlvkonna meeleheitlikule joovastusele ning „kahe radikaalse servaideoloogia” tugevnemisele Euroopas, mida märgistavad Mussolini, Franco, Hitleri, Stalini nimed. Tähistamaks kümnendi lootusrikast algust laob ta ritta lehekülje jagu modernismi suuri nimesid. Samas näeb Hennoste, et Euroopas hakkab kümnendi lõpuks võimust võtma „uusasjalikkus (Neue Sachlichkeit), uusrealism, uusklassitsism, mis reageerivad sõja hävitusele ja sõjaeelse avangardi radikalismile tagasipöördumisega korra juurde” (lk 22). Ka eesti kirjanduses näeb Hennoste 1920-ndate lõpul analoogseid tendentse, rõhutades tagasipöördumist korra poole ning minemist „omale teele” (lk 24).

Järgnevatest kümnenditest antakse pilt kui saatus­raskest dramaatiliste tormide ajast: „Vaikimise aegu” 1933–1941 (ise­seisvusaja lõpp, esimene sovetiseerimise aasta, sõja tõttu väljaande peatumine); „Stalin on meiega…” 1944–1952 (jäine stalinism) ja „Taastamine” 1953–1962 (Stalini surmale järgnenud sula). Nende kümnendite põhiteemaks saab kirjanduse ellu­jäämisvõime (moodsat sõna kasutades säile­nõtkus) katastroofi aegadel. Nende kolme aastakümne käsitluses ongi kesksel kohal Loomingu kui väljaande ja kirjandusliku loomingu suhe autoritaarse võimuga, nii toimetuse kui ka autorite võimekus käia oma teed kui tahes ränkades oludes. Kuna iseseisvusaja lõpuaastad ja esimesed soveti­aastad kuuluvad Hennoste liigenduse järgi samasse kümnendisse, ei jää lugejale märkamatuks kahe poliitiliselt erineva autoritaarse lähenemise samasugune püüd allutada kirjanduselu ideoloogilistele nõuetele. Kolmekümnendate lõpu vaatlusel ei varja Hennoste oma järsult taunivat suhtumist püüetesse muuta Looming kui kirjandusajakiri riiklikku ülesannet täitvaks meelsuse kujundajaks, isegi kui see sünniks õilsatel rahvuslikel eesmärkidel (vt lk 47, 50). Kirjeldades aga Loomingu kohanemist uue võimu repressiivsete nõuetega 1940. aastal, muutub ta stiil lõikavalt irooniliseks. Samas on Hennoste lähenemisviis ränkade valikute aegadele kõnekalt napisõnaline ja kaugel tava­päraseks saanud n-ö tühistamisest. Pigem on ta vaade kui murelikul aednikul, kelle aia on torm ära räsinud, puud ja põõsad maast rebinud ja piirded maatasa teinud. Hennoste ei kirjelda pikalt, vaid ainult viitab Loomingu ajaloo kõige mustematele kuudele, kus ajakirjast sai kaasosaline eesti kirjanduse väärikaimate nimede mustamises ja enesealandusele sundimises (lk 82). Samas ei jäta Hennoste märkamata detaile, mis annavad kirjanduslikust andekusest märku pilkase poliitilise pimeduse ajal (näiteks viitab ta mitmel korral noore Juhan Smuuli värsside tundeehedusele ja keelelisele värskusele). Alates 1950-ndate keskpaigast juhib Hennoste lugeja tähelepanu kirjanduse elluärkamise esimestele märkidele, mis ennustavad uute arengute algust. Nagu ta ütleb, saab Loomingust 1950-ndate teisel poolel jälle „eesti kirjandus­ajakiri” selle tõelises mõttes (lk 97). Kümnendit 1953–1962 käsitlev peatükk kannabki pealkirja „Taastamine”. ­Tõepoolest, arengud pärast Stalini surma 1953. aastal ning tema repressiivpoliitika hukkamõistu 1956. aastal on tunnistus eesti kirjanduse (resp. vaimuelu) kiiresti taastuvast elujõust. Hennoste ütluse kohaselt sai pärast Ungari mässu maha­surumist 1956. aastal selgeks, et nõu­kogude kord jääb kestma. „Intellektuaalid, teiste hulgas kirjanikud, seisid küsimuse ees, kuidas vastupanu-mugandumise-koostöö teljel ennast pikemaajaliselt positsioneerida” (lk 93–94). Inim­vaenulik nõukogude süsteem ei olnud selleks ajaks enam ootamatu ega tundmatu, vaid see oli põhjalikult tuntuks saanud kui ohtlik masinavärk, mille toimimisest teadlikuna on siiski võimalik loomeinimesena ellu jääda ja südametunnistuse järgi tegutseda.² Loomingust (ja teistest kultuuriväljaannetest) sai selles masina­värgis kahe­palgeline institutsioon, mis toimis nii võimu agendina kui ka turvalise kaitsemüürina (lk 102–103). Pakkudes kirjanikele loomingu- ja avaldamisvõimalusi, oli samal ajal võimalik ajakirja kasutada kirjandus­kriitika vormis laiemaks kriitiliseks aruteluks ühiskondlike nähtuste üle, mille suhtes muus ajakirjanduses otse sõna võtta polnud mõeldav. Kirjandusajakirjast otsiti (ja leiti) tuge vaimseks vastupanuks nõukogude süsteemile, mis väljendus ainuüksi ideoloogilistest kaanonitest mööda hiilimises ja kirjandusliku loomingu ise­väärtuse eest seismises.³ Ei ole juhus, et kuuekümnendatel hakkas ­kultuuriväljaannete lugejaskond kiiresti paisuma, ulatudes järgmisel kümnendil tehtud uuringute andmeil koguni veerandini eestlastest.⁴ Toimetuse tööks oli kaitsta nii hästi kui võimalik „ideoloogiliselt küsitavaid”, „apoliitilisi” või „aru­saamatult kirjutavaid” autoreid. Tolle aja Loomingu peatoimetajaid mäletatakse inimestena, kes suutsid võimu ja vaimu vahendamise rolli välja kanda, omades autoriteeti nii võimu- kui ka vaimu­inimeste silmis.

Viidates vaidlusele „kuldsete kuuekümnendate” tähenduse üle, paneb Hennoste vastavale peatükile (1963–1972) kahtleva pealkirja „„Noh, olid kuldsed kuue­kümnendad…””. Sellegipoolest ei jäta tema käsitlus kahtlust, et vaim sai võimust jagu ega taandunud oma autoritele kätte võidetud suuremast loomevabadusest ka siis, kui stagnajõud „sitastel seitsme­kümnendatel” (1973–1982) vastupealetungile läksid. Ehkki kuuekümnendate romantiline hoog sumbus üdilikku enese­irooniasse, säilitas kirjandus suhtelise suveräänsuse. Uus põlvkond kirjanduses sai domineerivaks ning Loomingu toimetuses võtsid ohjad enda kätte parteiliselt usaldus­väärsete kaitsemängijate asemel kriitilised uue põlvkonna mehed. Hennoste on tabanud toimunud pöörde olemuslikku mõju, kui ta väidab, et pärast kolme aastakümmet seiskunud kelladega elu raudse eesriide taga hakkas kuue­kümnendatel Eesti kirjandus end maa­ilmaga sünkroonima. Pärale jõudsid ­läänelikud eksistentsialismi ja absurdi hoovused, mis nõukogude absurdse tegelikkuse kajastamisel osutusid aga kõige ehtsamaks realismiks. Reaalse sotsialismi oludes hägustunud piir kirjandusliku kujutluse ja tegeliku elu vahel andis kirjanikele õiguse saada ­1980-ndatel avalikkuse eestkõnelejateks ning Looming nagu ka teised kultuuri­väljaanded said muutuda poliitiliste diskussioonide foorumiks. Laulva revolutsiooni eel tõusis kultuuriväljaannete loetavus kümnetesse tuhandetesse, need jõudsid veerandini eesti ­rahvast, et siis 1990-ndate vabale turumajandusele suundunud Eestis kukkuda mõne tuhandeni ehk kolme-nelja protsendini eesti keelt lugeda oskajatest (lk 259).

Iseseisvuse taastamise järel võidu­käigule asunud „[ü]limalt rahakeskses varakapitalismis” (lk 190) peab vähenenud lugejaskonnaga Looming võitlema elu­õiguse eest kultuuriajakirjade turul, jagades oma kokku tõmbuvat lugejaskonda mitme muu väljaandega, nagu Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga ka Sirp ja Müürileht. Hennoste rõhutab sajandi­vahetuse Loomingu olulisust kirjanduse kvaliteedi eest seisjana ning eesti kirjanduse ja ajaloo mõtestajana. Samas ka pöördelistel „netinuti nullindatel” (lk 206) ­jätkab Looming oluliste kultuuriteemade üle arutlevana. Järjest mitmehäälsemaks muutunud kirjandusmelus püsib ajakiri väärikalt traditsioonilises, juba Tuglase ajast välja kujunenud formaadis, teenides Hennostelt viimase kümnendi kohta muigel­sui antud pealkirja: „Rahulik rohumaa meeletus maailmas”.

Siiski annab Loomingu tulevik autorile põhjust lõpetada juubeliraamat murelikul toonil. Hennoste kasutab lõpulehekülgedel talle mitteomaselt pateetilist registrit, nimetades Loomingut eesti kirjanduse saja-aastaseks selgrooks ja Eesti kultuuri­elu müüdiks ning kõrvutades Loomingu kui institutsiooni tähtsust laulu­peo ja „Kalevipojaga”. Ja lisab küsimuse: „Kuidas edasi? [---] Kas ei liigu kirjandus- ja kultuuri­ajakirjad lihtsalt loogeldes loojan­gu poole?” Ning vastab ise: „Aga „Loomingut” on vaja. // Rahvus vajab pidevat loomist, et rahvusena püsida. Eestlase rahvusliku identiteedi alus on keel. Keel vajab pidevat loomist, et elus püsida. Keelelise loomise kese on alati olnud kirjandus. Nii on kirjanduslik looming olnud eesti rahvuse kui kultuurrahvuse üks suur looja. Looming aga vajab „Loomingut”.” (Lk 261)

Sellesse väitesse võime ja tahame uskuda. Aga et see kehtiks ka tulevikus, on vaja enamat kui usku. On vaja kirjandus­teadlaste, etnoloogide ja sotsiaalteadlaste ühisuuringuid, et anda teaduspõhine vastus küsimusele rahvuskeelte ja kirjanduste kestlikkusest, sealhulgas omakeelse kirja­sõna ja kultuurimeedia rollist tehisaju ümberkujundatud maailmas.

 

Carolina Pihelga väga oodatud debüüt­romaan uurib eelkõige Teisest maailma­sõjast ja üldiselt Nõukogude režiimist tingitud vohava vägivalla ning sellest (sihiliku) möödavaatamise pikaaegset lagundavat mõju haavatavatele sihtrühmadele. Teos käsitleb tundlikult ka tolle terrori kaudseid, aga tugevaid järeltõukeid: pikast okupatsiooniajast kohalikku elanikkonda imbunud ilmajäetustunnet ja umbusku nii Nõukogude Eestis kui ka taasiseseisvunud kodumaal, mil käivitus (hüper)individualistlik olelusvõitlus (lk 26–27). Poeetilises mõtiskelus on rambivalgus naistel: emadel ja tütardel ning nende sundoludes loodud nigelatel suhetel. Rõhutatult aistilise kujutusviisiga – nüüdisaegses afekti- ja kehakeskses kirjandus(teadus)es üsnagi levinud pruuk – ning mõneti deterministlikele hoiakutele toetudes vaeb Pihelgas pigem nukratoonilises romaanis, kuidas, kui üldse, tulla painava ajaloolise pagasiga toime isiklikus plaanis. Teisisõnu küsitakse, kuidas „elada, kui oled matnud kõik, mis sinus kõneleda suudab” (lk 71).

Hiina XI sajandi õpetlase Shen Kuo motoga „Kui miski juhtub ainult ühe korra, on see mõttetu” algav romaan „Vaadates ööd” koosneb kolmest üks­teisega haakuvast osast, igas on viiskümmend lühikest nummerdatud peatükki. Esimesest osast teise üleminekul tuleb sooritada umbes kolmveerand sajandi pikkune ajahüpe tagasi (tänapäevast 1940.–1950. aastatesse) ning teisest kolmandasse sisenedes ligikaudu paarikümneaastane hüpe edasi (1970. aastatesse). Avaosa fookuses on lugejaga üsna siiralt suhtlev, kuid oma elus usalduslikest, järjepidevatest kontaktidest pigem eemaldunud nimetu naismina­tegelane. Teise osa keskmes on tollele naisminale tundmatuks jäänud vanaema Maša ja tema perekonna katsumused Teise maailmasõja ning sellele järgnevate koleduste kontekstis Nõu­kogude Venemaal, Ida-Virumaal ja Harkus, kolmandas aga esimese osa peategelase hilisteismeline tulevane ema Leida ning tema kasuema Elli rutiinne elu nõukogude argireaalsuses. Teine ja kolmas osa pigem kontekstualiseerivad ja polsterdavad esimeses osas üles kerkinud probleeme, jäädes esimese osaga võrreldes emotsionaalselt mõneti kaugeks. Ju mängib selles rolli valitud narratiivne võte: teist ja kolmandat osa vahendab valdavalt kolmandas isikus jutustaja.

Romaani tooni ja rütmi määravast esimesest osast kooruvad ebaselgeks jäävas valdkonnas töötava ning sundmõtetest piinatud üksildase noore naise mineviku häirivad detailid. Sage viitamine ööle, tühjusele, lämbumisele ning magamisraskuste kirjeldamine võimendavad järk-järgult avanevat tõsiasja, et tegelane on lapse- ja teismeeas kogenud pere­sisest vägivalda, mistõttu on ta psüühiliselt liimist lahti, suutmata astuda oma elus ei „edasi ega tagasi” (lk 30), igatsedes vaid tormi, mis lapsepõlve ära puhuks (lk 64). Kas tahab too nimetu, krooniliselt väsinud pea­tegelane poeetilise pihi kaudu – sest mõneti meenutab teose esimene osa päevikut – minevikus kogetu vaagimise ära lõpetada ning sügava muutuseni pürgida? Selles sihis näib ta asetavat lootuse oma kadunud bioloogilise vanaema isikuandmete otsimisele. Põnevusloole omase arhiivides tuhnimise ja niidiotsakeste jälitamise kaudu loob minategelane ühelt poolt endale emotsionaalset ja intellektuaalset tuge pakkuva samastumisobjekti. Teiselt poolt igatseb ta vanaema isikut kindlaks tehes muuta amorfse sisekaose kuuluvustundeks, kindlakujulisemaks vor­miks,¹ vahest isegi identiteediks kui olemasolu kinnituseks (lk 15). On ju peategelane nimme ainus teose nimetu (s.o identiteeditu) – isegi tema lemmikloom kass saab erinevalt perenaisest sündmuste kulgedes nime.

Romaani kolmikstruktuur on ainult üks tahk, mis osutab (esi)vanemate ja järglaste elukulu sarnasusele. Selles, et eri tegelaste kogemused tunduvad sarnased ja seepärast põlvkonnaülesed, mängivad rolli veel (bioloogiliselt) seotud inimeste afektiivsete kalduvuste, traumade ise­ärasuste, valede valikute ja otsustamatuste spetsiifiline, nimme neid sarnastav kujutusviis, kas või korduvate sümbolite või koha­tunnetuse kaudu (nt kivide tähtsus romaani kõigis kolmes osas). Motogi toob sümboolsel-ideelisel tasandil esile, et käitumis­mustrid ja enamgi, ­elukäigud korduvad jonnakalt. Kui esimese osa minakuju on oma (vana)­ema mõneti teisenenud doppel­gänger – ta tunneb, et tema luud kasvavad välja vanaema luudest (lk 51) –, püstitab teos vaeva­rikka probleemi: kes ja kuidas on mu ema(d) minu jaoks ja kuivõrd saan ma üldse oma emast erineda? Kuidas seostub minategelase (ja tema noore ema) kogetav või kogetud kuulumatuse tunne² ema(de)­ga, laiemalt päritoluga, arvestades, et päritolu ei seostu romaanis rahvustaju ega isadega, vaid positiivselt feminiseeritud turva- ja kuuluvustundega ning soolistamata võrgustiku omamise sooviga?

Paljude teose avaosas kujutatud oleviku­probleemide põhjus peitub paari­kümne aasta taguses traumas. Põhikooli­ealise minategelase ema leiab uue elu­kaaslase, kes osutub peksjaks, alandajaks, joodikuks ja pedofiiliks. Tollasest süstemaatilisest väärkohtlemisest tingitud psüühilis-­kehalisi probleeme üritab jutustamis­ajal juba täiskasvanud protagonist küll kontrolli alla saada, kuid üsna ­edutult. Äärmiselt ebamugavatele reaktsioonidele proovib ta lahendusi leida samade võtetega, mida ta kasutas vägistamise ajal paanika mahasurumiseks, kutsudes esile tajusid, mis sulatavad ta justkui interjööri (või fooni) ning lõhnadesse, helidesse, teks­tuuridesse, tapeedimustrisse, seintesse (lk 89) või muutes ta samblaks (lk 103).³ Iseenesest lõõgastavana mõjuv võte hakkab aga naisele vastu töötama: Prousti koogikeste positiivse afektiivse võimekuse räige analoogina tuuakse teoses sisse hoopiski seebimullide krigin oraalse vägistamise mälestuse esilekutsujana (lk 53–54). Kätepesust ja selle helidest saab igavesti korduv põrgu.

Ema Leidaga suhtleb täiskasvanud mina edasi. Peategelase nukker võimetus oma ema – vägistamise, alandamise lubaja – kohvilekutsumistele „ei” öelda häirib. Vaikimisi küsib romaan seega, kust on murranguaja lastesse sisse jäänud kristlik kohusetunne äraolevaid, probleemidest läbi vahtivaid vanemaid toetada – sest „ikka ju armastad nagu” (lk 15). Minategelase emast on teose alguseks saanud maja ja iseenese eest hoolitsemisest loobunud patoloogiline koguja, kelle värvituid, lamedaid, tühje (lk 10, 35) eluvalikuid peategelasest tütar põlgab. Ometi teeb tütrele haiget mõtestatud sideme puudumine emaga. Pisut meenutab esimese osa protagonist iiri menukirjaniku Sally Rooney tegelast Francest romaanis „Vestlused sõpradega” (2017), kus puudub küll sõja ja okupatsiooniga (kaudselt) seotud seksuaalvägivald, kuid sarnane on tütarde pikalt keenud konflikt vaimselt häiritud, lähedusvõimetu ema või isaga ning raskus oma eluga just häirunud vanemlussuhte tõttu „normaalselt” edasi minna.⁴ On raske lugeda, kuidas Leida ei suuda isegi aastaid pärast lapsevägistajast elukaaslase surma tunnistada, et märkas mehe kuri­tegusid (lk 100), sõnades, et hoopis tütar oli liiga jäära­päine, konfliktne. Muidugi võib küsida, nagu Pihelgas ja samuti Lilli Luuk on viidanud, kuidas panna rääkima, minevikus toimunu üle reflekteerima ja andestust paluma emasid (nii Mašat, Ellit kui ka Leidat), kelle kehaline teadvus on tihkelt täis tollases elus harjumuspärast vaikimist ja kelle vanemad omakorda hoidsid suud kriipsuna, et ellu jääda või häbimärgis­tamisest pääseda.⁵ Õpitud vaikimise,⁶ samuti tunnete kriitiliselt väljendamise oskamatuse võrdkuju romaanis on hääletud tited Harku vangla beebi­palatis, kuhu vast­sünnitanud emasid lubatakse liiga lühikeseks ajaks – titade meeleheitlikule kisale järgneb vait jäämine, lakke vahtivate beebide (sh väikse Leida) pikk rivi sümboliseerimas passiivset alistumist läheduse puudumisele (lk 112).

Samas ei ole teose lugude võrgustik läbinisti nukker ega ängistav. Romaani esimeses osas on vihjeid, et varem – enne vägistaja sissekolimist – heljus laste elus imelisus, mida peategelane selgitab ajana, mil ema „kumas läbi minu päevadest”, ning oli „jagamatult meie, laste oma” (lk 13). Kunagises aistilises paradiisis tajusid lapsed, et ema on nende jaoks isegi ruumiliselt eemal olles täiesti ligipääsetav, kuidagi eriti olemas: jätab lauale võileivad, puhastab verise põlve. Sarnane dünaamika – lähedustaju, s.o teatava emakuma põimumine erisuguste pettumustega – esineb ka läti kirjanikul Nora Ikstenal. Ehkki keskne konflikt on Ikstena pea­teoses „Emapiim” (2015, e k 2018) erinev ehk emakuju kui teadlase ja arsti tööst ja vaimsest tasakaalutusest tulenevad probleemid, leidub mõlemas romaanis põgusaid hetki, mil ema ja tütar tahavad olla koos – kuidas iganes see koos siis välja näeb. Emakuma näib üldiselt tekkivat üsna argistel hetkedel, mil laste isiklikku ruumi ei ole otse või kaude jõudnud vägivald, Pihelga teoses siis, kui laste ja üksikema ellu ei ole tunginud halvad mehed. Tulevad nad aga paraku ikka – haavatavas olukorras naised otsivad sotsiaalse või majandusliku surve tõttu tuge, unistavad lähedusest traditsioonilisi soostereotüüpe murdmata ja soovivad kaitset teiste halbade meeste eest. Ema­kumast saab aga emapaine. Emade ja tütarde side(tus) – mida moodsatest klassikutest on käsitlenud Simone de Beauvoir jutustuses „Väga kerge surm” (1964) ning tänapäeva populaarsetest kirjanikest nt Elena Ferrante –, kolmandate osaliste mõju nendele sidemetele ning hõõrded ja (lõplikud) katkestused ongi Pihelga debüütromaani kandev teema. Nii ei käsitle autor mitte isade lugu isade maal – nagu eesti kaanonis tavaline –, vaid keskendub emaliinile sõja, okupatsioonide ja koloniaalvägivalla raamides.

Üldjoontes kõrget esteetilist taset taotlevas ja mitmetähenduslikus romaanis avaldub hillitsetult ühtlasi mingi eetilise põhimõtte pooldamine. Seega on teemaks ka vastutuse võtmine ning laste ja lähedaste märkamine. Seejuures ei tehta ettekirjutusi selles, kuidas märkamine ja kohalolu peaks väljenduma – turvatunde tekitamise teed on sageli erinevad. Oluline on kaitsta ja toetada last, kes otsis ja jääb alati otsima ema kaudu paradiisi. Selles seoses on aga kummaline Pihelga romaani lõpp, mis ­vihjab teoses kujutatud kannatuste olenemisele muu hulgas täiesti pimedast, sõgedast, destruktiivsest ihast, ülivõimsast tõmbest naudingute poole, mida kolmanda osa nooruke Leida seostab tollal ihaldatud Avoga – tõenäoliselt esimese osa mina­tegelase ja tema venna bioloogilise isaga – ja mis annab romaanile vägagi rahutuks tegeva lahenduse. Siin segab jutustaja osavalt vett, kergitades küsimuse, mille vaagimist oleks teoselt pisut enam oodanud: kuivõrd seostub kujutatud hädade­kuhil ajaloolise taaga, sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse ning pärilikkusega ning kuivõrd naiste vaatenurgast seksuaalse uudishimu, stiihilise, erakordseid joovastusi tõotava ihaga? Miks unustab loo lõpu nooruke Leida valusad kogemused lähiminevikust, selleks et sulada ühte huvi­äratava, aga selgelt ebausaldusväärse mehega? Uskudes, et romaani lõpus tihenevad tähendused eriti, kasvatab kinnissümbol öö viimases peatükis endale lisakihistuse. Öö, mida pealkirja põhjal vaadatakse ning Maris Kaskmanni kauni kujunduse järgi püütakse ja katsutakse,⁷ tähistab nii vägivalda ning vaevalistesse peremustritesse ja traumadesse kinnijäämist kui ka sensuaalsust, tunge ja ihasid, mis sugugi alati ei juhi konventsionaalselt mõistetud heale teele. Kui välja arvata viimase tähenduskihi selge allajäämine esmasele – õnnestunud teoses on peamiste probleemide tõlgendusrajad enam-vähem ühe kaaluga, võimendamaks mitmetähenduslikkust –, on Pihelga teos tugev, põhjalikule eeltööle naalduv, väga hästi läbimõeldud kompositsiooni ja sõnavaraga lisandus eesti nüüdisproosasse. Romaan kutsub iseäranis 1980-ndatel ja 1990. aastate alguses sündinuid (k.a siinkirjutajat) oma lapsepõlves toimunu ning selle (jubeda) eelloo üle sootundlikult mõtisklema ning kõiksugu pettumusi põhjalikult analüüsima.

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Nagu ikka alustasin raamatu lugemist tagantpoolt: kas nimeregister ja ilmumis­andmed on olemas? Jah, seda nad loomulikult on, register isegi peaaegu 11 lehekülge pikk, mis ütleb nii mõndagi autori hea lugemuse ja kasutatud allikate kohta. Ilmumisandmetest selgub, et kogumiku kahekümnest artiklist enamik on varem ilmunud Loomingus, Vikerkaares, kogumikes „Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest” ja „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest” ning Keeles ja Kirjanduses. See tähendab, et kõik on mu raamatukogus olemas, osaliselt loetudki. Ka ülejäänuga, mis pärineb eri välja­annetest (Ajalooline Ajakiri, Sirp, Methis, Estonian Art, kogumik „Noor-Eesti 100” ja üks Teater. Muusika. Kino lisa), võiksin suuremas osas juba tuttav olla. Aga tegelikkuses pole see muidugi nii: artiklid pole faksiimilena reprodutseeritud, vaid „korrastatud, parandatud, täiendatud, lühendatud, ühendatud”, nagu autor, kes oli ühtlasi koostaja, sissejuhatuses teatab (lk 7). Järelikult tuleks kõike uuesti lugeda ning alustada algusest.

See algus, viieleheküljeline tekst pealkirjaga „Sissejuhatuseks”, ongi kogumiku kõige uuem kirjutis, milles peitub tähtsaim sõnum. Selles ütleb autor nimelt välja oma kreedo, mida ta ise nimetab „raamatu paatoseks” ja mis seisneb selles, et „vähemalt 20. sajandist alates on teoste kõrval (ja mõnigi kord ka teoste ees) olulised manifestid, kirjanduslikud programmid, kirjanduslood, kirjandusõpikud jms, milles kirjutajad toovad välja oma arusaamad, mille abil vallutada ja hoida kirjanduselus kirjanduslikku võimu” (lk 7). See on ühelt poolt sedastus, millele – vähemalt mul – on raske vastu vaielda, teiselt poolt selge suunavõtt ja tees. See on Tiit Hennoste arvamus, mis ei pruugi olla üldiselt tunnustatud. Selle loogiline järeldus on formuleeritud eelmises lauses ja see võiks mõnda lugejat siiski üllatada: „Selles raamatus on teostest juttu minimaalselt ja kirjanike elust üldse mitte.” Kuid autori puhul, kes paneb metakirjanduslikud tekstid oma uurimuste keskmesse, nagu on tehtud käesolevas kogumikus, on see ju ainult loogiline. Ja kui minna veel ühe lause võrra tagasi, sissejuhatuse esimese lauseni, mõistame Hennoste hoiakut ja seisukohavõttu täiesti. „Kirjandusest kirjutamises on ikka peetud keskseks teoseid, mille kõrvale tõstetakse vähem olulisena kirjanik ja tema elu.” Autor läheb kohe alguses in medias res, et järgnevalt teatada, mida ta ei kavatse teha ja mida ta selle asemel teeb.

Nõnda olen, küll vastupidises järje­korras, tsiteerinud sissejuhatuse kogu esimest lõiku, mis võib kas viidata arvustaja saamatusele, parafraseerida korralikult avalõigu tuuma või osutada lihtsalt teksti selgusele ja tihedusele. Kaldun enda au päästmiseks arvama, et tegu on viimase variandiga: Hennoste armastab lühidalt ja selgelt asju paika panna ja välja ütelda, talle ei meeldi pikk keerutamine ega teoretiseerimine, ta ütleb otse, kuidas asi on (vähemalt tema meelest!). Sellest järeldub, et lugeja peab teksti algusest peale tähelepanelikult jälgima, et vajaduse korral protesteerida või kulm kortsu tõmmata.

See juhtub juba sissejuhatuse kolmanda lõigu juures, kus autor seletab üldistavalt raamatu teemat, milleks on eesti kirjanduse moderniseerumine Noor-Eesti aegadest alates, ning väidab peaaegu möödaminnes, et mainitud moderniseerumine „lõpeb 1990. aastatega, mil eesti kirjandus siseneb lõplikult Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma” (lk 7). Siinkohal komistasin esimest korda, pliiats tõusis ning pani märkuse servale: „On see nii?” Täiesti võimalik, et Hennostel, kes vist rohkem kui keegi teine on uurinud eesti kirjanduse globaalseid arenguid ning legendaarseid „hüppeid”,¹ on õigus ja kolmkümmend aastat tagasi eesti kirjandus „saabus” koos Eesti riigi iseseisvuse taastamisega tõe­poolest mainitud kultuuriruumi. Samas kujutan kohe ette protesteerivaid hääli: kas Jaan Kaplinski oleks sellega nõus? Mida ütleks Ain Kaalep? Uku Masingust rääkimata. Seda teab autor muidugi ise ka. Teisest küljest vajas ta ilmselt mingit tagumist piiri. Et moderniseerumise algus on Noor-Eesti tuntud lööklause juures, on muidugi selge – aga kus siis asub selle lõpp? Mingil määral ju sobib, kui see oleks kuskil 1990. aastate keskel: peaaegu sajand täis. Ka teised autorid teistes kontekstides on viidanud sellele, et 1990. aastate keskel miski muutus.² Kuid kas tingimata eesti kirjanduse sisenemine Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma? Selline järeldus on paratamatu ainult käesoleva raamatu vaate­vinklist, mis liigub justnimelt „läbi futurismi, ekspressionismi, uusrealismi, sotsialistliku realismi, sürrealismi, uusavangardismi, modernismi, lihtsalt realismi jm postmodernismini” (lk 7).

Edasi seletab autor sissejuhatuses raamatu kuut osa, millest esimene ja viimane koosnevad ainult ühest artiklist – neid oleks ka võinud nimetada proloogiks ja epiloogiks. Esimene on üldise vastuse otsimine „küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjandusteadus, ennekõike kirjanduslugu aidanud konstrueerida ja dekonstrueerida moodsat eesti rahvust” (lk 8), niisiis pisut üldteooria, mis esmalt ilmus 2018. aastal Keeles ja Kirjanduses.³ Ka epiloog on samas ajakirjas ilmunud, nimelt esseistlik „Vaid üks eesti kirjandus?”.⁴ Ülejäänud neli osa kõnelevad manifestidest ja programmidest (seitse artiklit), nõu­kogude aja kirjandusideoloogiast ja kirjanike vastu­panust (viis artiklit), enese­kolonisatsioonist (neli artiklit) ning filosoofiast ja eetikast (kaks artiklit). Viimases leidub ka ainus esmakordselt paberil ilmuv essee „Eesti eetika ehk est-eetika”, mis ­põhineb 2008. aastal peetud ettekandel ning oli varem olemas ainult DVD peal. See on hea ja elegantne kokkuvõte raamatut läbivast eetika-esteetika problemaatikast, samas kutsub kergelt lihtsustav esseistlik stiil esile kindlasti kõige rohkem vastuvaidlemist. Aga eks autor on seda teadlikult teinud, millele viitab juba mängleva-allitereeruva pealkirja suurepärane sõnamäng. Et eesti­keelne sõna „eetika” muutub Eesti rahvus­vahelise tunnusmärgi lisamise kaudu eestikeelseks sõnaks „esteetika”, on leid, millele tasub ehitada essee. Pealegi sulgeb autor sellega ringi, mille avas teose samuti väga leidlik ja sobiv pealkiri „Ilo ja elu”.

Need kõla poolest sarnased, kasutamis­valdkonna ja -sageduse poolest siiski erinevad sõnad moodustavad käesolevas kogumikus vastandid, mille vahel kõik lood, kogu eesti kirjanduslugu kõigub ja areneb. Jälle ruttan lisama: Hennoste maailmas, tema meelest. Selles mõttes on ta saavutanud suurepärase ühtsuse, mille puhul on paslik teda õnnitleda. Teosest kiirgab autori rõõmu sukelduda eesti kirjanduse uurimisse ning lugejad saavad sellest kasu, sest lugemine on tõenäoliselt lausa lust. Kirjutasin „tõenäoliselt”, sest mina seda veel ei tea: see siin on tegelikult ainult sisse­juhatuse arvustus. Aga ega Hennoste raamatud olegi ühe hooga läbi lugemiseks. Need seisku riiulis ja olgu käepärast. Sest neid on alati vaja.

Filmimehe ja folkloristi Aado Lintropi raamat koosneb sissejuhatavast vaatest asjaoludele, mis temast rännumehe tegid, millele järgneb pikk rida soome-ugri rahvaste juurde tehtud reiside kirjeldusi, alates Lennart Mere „Linnutee tuulte” (1977) filmi meeskonnas osalemisest (lk 16–58) ja ühest eraldi sõidust manside juurde (lk 59–70). Edasised reisid on omakorda jaotatud suurematesse plokkidesse: „Kaheksa­kümnendad Eesti Rahva Muuseumis” (lk 71–198) ja „Uus aeg, uued retked” (lk 199–333). Raamat lõpeb paari­leheküljelise lõppsõnaga.

Vahetust tunnistamisest

1990-ndate keskpaigas kirjutas tollane Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadus­direktor Heiki Pärdi, et välitööde päevikud on uurija kogemuse vahetud ja tahtmatud tunnistajad, erinevalt muudest objektiivsusele pretendeerivatest muuseumisse kogutavatest etnograafilistest andmetest.¹ Praegu tundub see väide liiga sirgjooneline ja ehk naiivnegi. Ent tollal otsisid etnoloogid väljapääsu seni rangelt objektiivsele reaalsusele keskendunud uurimispraktika süsteemist ning päevikud esindasid ainest, mis teadlasi elulähedasematele uurimisväljadele juhatas.

Aado Lintropi soome-ugri reiside kirjeldustes on palju seda igatsetud elu­lähedust, ehkki mitte kõikehõlmavalt. Lintrop ei otsi vahetut kogemust ERM-i arhiivist ega enda vanadest päevikutest. Samas kasutab ta ERM-i kauaaegse direktori Aleksei Petersoni päevikuid, mis on avaldatud ja seega hõlpsasti kättesaadavad,² ning reisikaaslaste märkmeid, millest on teinud varem välja­kirjutusi (lk 109–110, 114–115). Lisaks kasutab Lintrop mälu värskendamiseks muuseumide veebi­väravat MuIS (lk 126). Oma valikut seletab Lintrop ehedate mälestuste eelistamisega arhiivi­paberitele: „Aga ehk ongi huvitavam kirjutada nii, nagu praegu neid asju mäletan, mitte ajada täpsust taga” (lk 114).

Taoline valik kasutada juhuslikult käepäraseid reisikaaslaste lõike päevikutest, ent loobuda oma vanade materjalide ülevaatamisest ei ole ühemõtteline. Lintropi raamat ei dokumenteerigi võimalikult täpselt. Pigem lisavad hilisemad meenutused arhiivides olevatele, omas ajas vahetumatele mälestustele uue kihi. Pärdi teooria päevikutest kui vahetutest tunnistustest variseb igatahes selle raamatu valguses põrmu. Lintrop puudutab vahetu kogemuse peegeldamise teemat, väites, et ­1980-ndate välitööpäevikuid hakkas ERM-i rahvas „vürtsitama vaimukuste ja hüperboolidega” ning taolistena ei andnud päevikud „tuleviku jaoks kõige asjalikumat pilti” (lk 114).

ERM-i arhiivist Lintrop enda päevikuid välja ei otsinud ning tulemuseks on ka nende reiside meenutuste suhteline hõredus. Hilisemate reiside asjaolusid on esitatud palju detailsemalt. Näib, et tal on kõigi sõitude kohta märkmed olemas. Mõnikord on päeviku kasutamine ilmne, vahel pole selle kohta aga öeldud ei musta ega valget. Need on lihtsalt mingid lood ja kust nad täpselt võetud on, see pole alati selge ega vist nii oluline, et lugemist segaks.

Eesti Rahva Muuseumi aeg

Ühtlusega need reisikirjeldused just ei hiilga. Mõned ERM-i tööga seotud reisid jäävad visandlikuks, näiteks kolm retke Ingerimaale on kokku võetud neljal leheküljel (lk 122–135, ohtra pildimaterjaliga). Lintrop tunnistab, et need reisid moodustavad mälus „ühtse hägusa mälestuste kanga” (lk 122). Selles kohas tekib küsimus, miks siis mitte arhiivi abil asju täpsustada, kui selleks on võimalus ja mälestused ajus laiali valgunud. Samas on isegi varased udmurdi reisid väga ilmekalt kirjeldatud, millele lisab vurtsu Petersoni päevikute kasutamine. Udmurdi retki on rohkem kui rännakuid muude soome-ugri rahvaste juurde, aga siin näib toimivat ka mingi erilisem tunnetuslik side välja ja autori vahel, millele on otseselt viidatud (lk 167). See eriline udmurdi taju kujuneb tasapisi retkede pidevas kordumises. Saami väli­töödel oleks ka nagu sarnast emotsionaalset potentsiaali (lk 107–121). Kahju, et Lintrop seda liini edasi ei arendanud ja tema saami kontaktid ei süvenenud. Handi sõit 1989. aastal kubiseb iga­suguste ägedate asjade põgusast kogemisest (lk 181–189), aga ei teki muljet, nagu oleks autor äkiliselt etnograafilisse lovesse langenud.

ERM-i ekspeditsioonide ülevaadetest saab teada, kuidas 1970.–1980. aastatel muuseumi etnograafilised välitööd käisid. Tollases praktikas oli mõndagi eksootilist, kui võrrelda tänapäeva võimaluste ja arusaamadega. Muuseumi prioriteetidega seotud rahvaste juurde sõites võeti iga peenema töö jaoks kaasa spetsialist (fotograaf, filmimees, kunstnik) ja esemete kogumiseks anti etnograafidele abiks käputäis üliõpilasi. Praegu pole selleks võimalusi ning eks ole selline kompleksne lähenemisviiski teadusliku unustuse hõlma vajumas.

ERM-i retkede meenutustes on üks intrigeeriv liin, mis seostub direktor Petersoni (alias Peta) elu ja tööga. Paljuski seisneb see Petersoni tögamises, mis on läbivalt suhteliselt mahe. Näiteks märgib Lintrop, kuidas Peta suure etnograafilise filmi režissöörina filmimise tehnilistest asjaoludest midagi ei teadnud ega huvitunudki nendest (lk 74, 98, 159), välitöödeks kuidagi valmistuda ei osanud ega soovitanud teistelgi sellele aega raisata (lk 83), udmurdi vana rahvakultuuri filmimise jaoks lavastas (lk 85–86, 99–106, 141, 169), külades etnograafilisi esemeid krabas (lk 92) ja oma päevikus „poisse” viinahimus süüdistas, ent vaikis sellest, et oli ise igaõhtuste „sümpoosionide” peakorraldaja (lk 99).

Looritamine katkeb, kui Lintrop kirjeldab 1986. aasta udmurdi ekspeditsiooni eellugu (lk 136–137). Lintrop oli söandanud Peta filmialase geniaalsuse kahtluse alla seada ning ta saadeti pikemata täiendama töötute ridu. See oli nõukogude ajal väga ränk kõrvalekalle isiksuse harmoonilisest arengust – ametlikult oli lausa keelatud tööta olla. Kui Lintrop hiljem tööle tagasi võeti, hakkas Peta talle andma tööülesandeid, mida polnud võimalik täita. Aga tollal ei saanud selliste asjade pärast kellelegi kurta. Tuli joosta sinna, ei tea kuhu, ja tuua seda, ei tea mida. Mõni aasta hiljem tuli suur tüli ka sellest, et eks­peditsioonile kaasa võetud ungarlased eelistasid udmurdi asjus suhelda Lintropiga ja ignoreerisid Petat (lk 177). ERM-i aegne agoonia lõppes 1990. aastal Lintropi lahkumisega parematele jahi­maadele.

Peterson oli suur muuseumitöö ja soome-ugri asjade entusiast, ent tema pärand on ka väga vastuoluline. Petersoni jalajälg on kõigel, mis ERM-is nõu­kogude ajal soome-ugri liinis toimus. Peterson algatas nõukogudeaegse soome-ugri rah­vaste etnograafilise uurimise ja kõik toimus tema juhtimisel ning tahtmisel. Arvestades asjaolusid, on aasimine Peta kallal raamatus üldjuhul tõesti päris õrn. Pealegi jagus nende kirglikku töö­suhtesse ka helgemaid hetki. Näiteks aitas Peta Lintropil pääseda Tšornobõli saatmisest, nii et ta sõitis hoopis ekspeditsioonile Kaukaasia eesti küladesse (lk 142–143).

Soome-ugri muljete tulv

Lintropi sõidud soome-ugri aladele said alguse Tallinnfilmi kaudu. Ilmneb, et ­Lennart Mere „Linnutee tuulte” reise ja sellega seotud teaduslike andmete töötlemise asjaolusid mäletavad osalised erinevalt. Korrigeerides Mere ajal arvatut, kajastab Lintrop seda rahulikult, ent siiski selgelt oma positsiooni hoidvalt. Ta püüab selgitada, et kuigi Mere narratiivid ja töö­meetodid olid seotud teadusliku lähenemis­viisiga, ei tähenda see, et kõik, mida Meri puudutas, on tõde ja jääb muutumatult selleks. Teaduslikud arusaamad arenevad uute avastuste valguses ning metodoloogia täiustub. Apse võis ette tulla mitte Mere otsesel süül, vaid täiuslike informantide puudusel – näiteks nganassaani keele ja kultuuri tundjate ring oli väga piiratud (lk 38–44).

„Linnutee tuultest” alguse saanud põhja retked on justkui tükeldatud, kogu aeg peab Lintrop kellegi teise jaoks midagi tegema või otsima. Vahel see ei õnnestu ja siis on kõik eriti sõge. Ilmekalt esindab seda juhtum, kui Lintrop sõidab maha tuhanded kilomeetrid, ei saa aga mitte midagi filmilindile, isegi põhja­põdrad keelduvad talle poseerimast (lk 57).

Lintrop on hilisemaid nganassaani ja handi reise kirjeldanud palju tundlikumate kohaliku kultuuri ja ilmavaate detailide kaudu. Erinevus „Linnutee tuulte” kaootilisuse ja ERM-i aegse liinitööga on pikemata selge. Ilmselt mõningane vana aja vastikustunne ei kutsunudki Lint­ropit oma päevikuid arhiivist välja otsima. Mis peast kustunud, see kadunud ja las minna.

Kõik reisid pärast ERM-i on vabamad ja spontaansemad, asju aina juhtub kerges soome-ugri meelevaldsuses. Lintrop rändab pidevalt koos kahtlaste tegelastega, kohtab kogu aeg kedagi huvitavat, tal tekivad põnevad uitmõtted, ta satub ligi­tõmbavatesse paikadesse, kus toimub ikka midagi meeliköitvat. Õige hoog alles tekib. Nii põhjas kui ka udmurtide juures võib täiesti suvalisest reisist kujuneda avastuste ja kogemuste pillerkaar.

Need kogemused pole alati meeldivad ega ülevad. Näiteks teeb Lintrop end rahumeeles lolliks, kirjutades, kuidas ta on piisavalt tobu, et keset põnevat udmurdi initsiatsioonirituaali, mida keegi varem dokumenteerinud ei olnud, „häbistatult” tõvevoodisse pikutama sattuda (lk 264–268). Seda juhtumit hõõrusid udmurdid talle nina alla ka aastaid hiljem (lk 286). Kui kogenud uurija ei häbene oma äpardustest avalikult kirjutada, siis pole asi kõige hullem. Keegi meist pole kurja saatuse eest kaitstud.

Fotosid on raamatus nii palju, et tekib kahtlus, et see võib hoopis olla ­pikkade kommentaaridega album. Jõuline visuaalne lähenemine on halvasti mõjunud raamatu figuurile, ent on kokkuvõttes valgustav. Sõnadega on väga raske nähtut edasi anda, kui lugejatel on vähe võimalusi autori nähtud kohti, inimesi ja asju visuaalselt ette kujutada.

Lintropi muljetele rõhuv mäluteekond on loogiliselt ühtlane. Sellel on ka tunnetuslik väärtus, sest nüüd on paljudest reisidest olemas topeltmälestused. Esiteks on olemas kaasaegsed kirjapanekud – ehkki omas ajas filtreeritud tollaste tavade ja ametialaste inimsuhete tõttu – ja teiseks nüüd aastakümnete järel ülestähendatu, mis on kohati unustuse tõttu harvenenud, kohati ausam ja vahetum. Igatahes on selles raamatus palju tunnetuslikku intriigi.

Kild killu haaval on kirjanik ja kirjandusteadlane, kõige rohkem aga kirjanduse armastaja Rein Veidemann püstitanud monumendi eesti kirjandusele. Pole ime, et tal ses osas püsi piisab, on ta ju aastakümnete jooksul ja ka „Järjehoidja” tagakaanel sidunud eesti keele ja kirjanduse kestmise otse rahvuse kestmisega – ja hetkil, mil ta on kriitiline keele ja kirjanduse mõningate ilmingute suhtes või laiemalt kultuuri koha suhtes ühiskonnas, võib sellest paljugi järeldada ka Eesti riigi tervise kohta.

Killud on peamiselt artiklid ajakirjan­dusest, ka kogumikest, mõne raamatu peatüki aluseks on ettekanne juubeli- või mälestuskonverentsil. Kahjuks jääb selgusetuks, kust kirjutised pärinevad – selle kohta ei leidu märkeid tekstide ees ega järel, samuti mitte raamatu lõpus, kus on ainult nimeloend. Mitmed jutud tulevad tuttavad ette Postimehest, kus autor on aastaid töötanud või püsiautor olnud, aga lugeja mälu võib ju petta. Samuti puudub enamasti esmailmumise daatum. Üksikutel juhtudel on artikli järel siiski kirjas aastaarv.

Teos on kokkuvõttes võimas, hõlmab enam kui 700 leheküljel olulise osa eesti kirjanduselust autori pilgus ja valikus. Lisaks kirjanikele leiavad Veidemanni parnassil koha kriitikud, kirjandusteadlased, tõlkijad. Loodud monumenti tagasi kildudeks toksima hakata võiks tunduda väiklane: mis tähtsust on kuupäeval või väljaandel, kui eesti kirjandusinimesed on ajalikust meediaväljast toodud püsivamasse paika, raamatusse. Tegelikult tahaks ikkagi teada, millal ja kus. See pole etteheide autorile, vaid koostajale ja toimetajale.

Raamatus leiab koha 122 eesti kirja­sõna­kunstnikku Koidulast ja Kreutzwaldist Heinsaare ja Sauterini, kes on paigutatud tähestikujärjekorda. Selles mõttes on vormistus korrektne, et iga autori juures on sünni-, mitmel juhul muidugi ka surma-aasta. Juhul kui tegu on arvustusega või mingil raamatul põhineva esseega, on samuti kirjas teave kõne all oleva raamatu kohta, nagu see algses artikliski kindlasti oli: autor, pealkiri, kirjastus, aastaarv ja muu. Sisukord toob seejuures ära ainult vaadeldavate autorite nimed, mitte neid käsitlevate artiklite pealkirjad. Enim mahtu on „Järjehoidjas” pälvinud kolm meest: Jaan Kross 36, Hando Runnel 34 ja Mats Traat 33 leheküljel. Lutsust on juttu kaheksal leheküljel, Tammsaarest 24-l, Underist seitsmel, Koidulast kümnel jne. Tänapäeva rahvakirjanik Andrus Kivirähk mahub neljale leheküljele romaani „Sinine sarvedega loom” arvustusega.

Kaante vahel on valdavalt suurkujud, mõne erandina ka veidi tundmatumaid (Katrin Johanson) või tuntud, aga vähetunnustatud kirjanikke (Erik Tohvri), kes just tihti antoloogiatesse ei satu. Mõnel puhul on vaatlusaluse valikus aimata Rein Veidemanni isiklikku sidet persooniga (Arno Oja). Muidugi on see side tal pea kõigi autoritega isiklik, tunneb ta ju eesti kirjandust ning selle tegijaid läbi ja lõhki, need on tema kolleegid ja kaasteelised, liiati kohtleb Veidemann ka möödunud aegade autoreid kui sõpru või isiklikke tuttavaid. Tema toon polegi enamasti teaduslik, vaid pigem segu omamehelikkusest ja austusest, mis teeb lugemise kahtlemata ladusaks. Tuleb ka arvestada, et mitmed kaante vahele jõudnud lood on eelkõige ajendatud missioonitundest (lisaks Veidemanni enda kirjandusearmastusele). Nii võiks kogumiku jutte nimetada pühendus- või isegi pühitsuspaladeks. Seejuures pole tegu erudeeritud ja tundub et kogu kunstiks kvalifitseeruvat kirjandust lugenud autori õhkamisega. „[---] kriitikagi on kunst, nagu seda on iga täiuse poole püüdlev loominguline tegu,” nagu ta on öelnud.¹ „Järjehoidja” saatesõnas lisab Veidemann: „Kirjanduskriitika, laiemalt võttes sõnaloomingu esitlemine ja tõlgendus, on üks niisuguseid kultuuri tagasisidestamise viise, žanriliselt ja väljendusvõimalustelt niisama mitmekesine nagu kirja(ndus)­kultuur ise” (lk 7). Nõustun minagi seisukohaga, et kirjandusteose tähendusse kuuluvad seda ümbritsevad tekstid, sealjuures peale arhe-, inter- ja paratekstide ka metatekstid ehk mitmesugused tõlgendused ja analüüsid.

Valdavalt ei sisalda „Järjehoidja” põhjalikke teaduslikke kirjandusanalüüse, mis avaksid tuntud teoseid uue nurga alt või lahkaksid uudiskirjandust. Kriitika on kunst ka peegelduste ja tõlgenduste kaudu. Nagu kaanel märgitud, leidub žanriliselt raamatus lisaks arvustustele loomingulisi portreid, kaaskajasid, järelehüüdeid. Neile ma lisaks, täpsustamaks mõistet kaaskaja: tutvustused, mõtisklused, killud, kõned. Veidemann valdab hästi sellist laadi, mida võiks nimetada allakriipsutuseks artikli kujul. Olnud kunagi aastaid tema kolleeg Postimehes, tean, et mõnegi Eesti kultuurile olulise kirjaniku lahkumise jaoks leiti lehes kõigest paar tuhat tähemärki, samas kui näiteks Jaan Krossi tõenäolist surma valmistati temaatilise erinumbriga pikalt ette; ning arvustuse autor pidi tihti arvestama 3500 tähemärgiga, kui läks üle, lõi toimetaja õhtul käärid sisse. Veidemann on meister etteantud mahu raames kirjutama, misjuures ta jõuab põhilise ära öelda, ja jääb ruumi siiski märkida midagi sellist, nagu „piiratud leheruum ei võimalda põhjalikumat käsitlust selles ja selles punktis”.

Mis on üldse leheruum ja ajalik hetk Suure Kirjanduse kõrval? Mis on üldse inimene võrreldes igavikuga? Kõik sõltub vaatepunktist. „Järjehoidjat” läbivad metafüüsilised mõtted ja küsimused. Veidemann tsiteerib Madis Kõivust kõneldes Blaise Pascali „Mõtteid” (lk 259), iseloomustades sellega Kõivu, aga sama kehtib Veidemanni enda maailmanägemise kohta kirjanduse kaudu: „„Sest lõppude lõpuks, mis siis ikkagi on inimene looduses? Lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus; keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. Äärmuste mõistmisest lõputult kaugel – nii asjade lõpp kui nende algus on tema eest kättesaamatult varjatud läbitungimatu saladuskattega; ühtviisi võimetu nägema nii olematust, kust ta on väljakistud, kui lõpmatust, kuhu ta neelatakse.”” Sama ilmneb Veidemanni kirjandus­käsitluses: ühtaegu peegeldub selles alandlikkus lõputa kõiksuse ees meie surelikkuse juures, teisalt austus ajalise inimese visaduse ja pürgimuste vastu kõige mõõtmatu ja igavikulise kiuste – viljakas pinnas kire tekkeks.

Veidemann ei pisenda asju, ta toob jõuliselt välja vaadeldavate kirjanike tähenduse ja tähtsuse. Tuglast näiteks nimetab ta institutsiooniks: algataja, kehtestaja, korraldaja, järelevaataja, lisaks eesti novelli ja esseistika klassik (lk 651). Seejuures, ja õieti üleüldse, töötab raamatu koostamise loogiline põhimõte esitada ühe autori kohta käivad artiklid järjestikku: nii toetab peatükki „Tuglase-elamus” sellele eelnenud artikkel „Tuglas – eesti kultuuri suur illusionist”, mis põhjendab ära Tuglase eripära ja olulisuse tema müüdikesksuse kaudu: Tuglase maailmavaate ja käekirja kese kirjanduses, kultuuris, ühiskonnas oli müüt paleusliku tähistatavaga, mille ­kuhjumiskohad või kontsentrid ühiskonnas ja kultuuris olid lisaks kultuuritemplitele, kohtadele ka isiksused ja nende looming. Nii mõõtis Tuglas riigi väärtust kultuuri kaudu, viimast nimetas ta riigi „omamüüdiks” (lk 650). Mitmel pool kumab Veidemanni lahtiseletuste, tõlgenduste ja rõhutuste kaudu kirkalt tema enda vaade ühiskonnale, riigile ja kultuurile: ei saa olla riiki ega vabadust ilma kultuurita ning kui kultuur kipub manduma, langeb riik. Seetõttu tunneb ta pidevat muret (kõrg)­kultuuri vähese kajastuse ja kesise positsiooni üle kaasaja Eestis.

Nii muretseb Veidemann artiklis „Mida teha Vildega?” (kõne Vilde konverentsilt Kirjanike Majas 24. aprillil 2015) Eduard Vilde peaaegu unustamise üle Eesti avalikus ruumis kirjaniku 150. sünni­aastapäeval: oli vaid paar peokõnet, kirjandite võistluse korraldamine ja üritused raamatukogudes. Sellistel puhkudel asub Veidemann päästemissioonile, tuues ajakirjanduses (valdavalt Postimehes) väärika aastapäeva korral välja ühe või teise autori määratu kaalu Eesti riigile ja rahvale, nentides: „[---] kui riik, mille rajamise juured asuvad eesti kultuuris, jääb või hoidub kõrvale tema suurkujude mälestuse elavustamisest, siis ärgem imestagem seda hõredust ja pealiskaudsust, mis ilmneb suhtumises eesti kirjandusklassikasse” (lk 731). Veidemann lisab, et klassika all ei pea ta silmas ainult ajaproovile vastu pidanud või T. S. Elioti määratluse kohaselt nii-öelda küpseid teoseid, vaid kõiki tekste, mis osalevad rahvuskultuurilise identiteedi loomes ja kuuluvad kultuurikaanonisse.

Veidemanni missioonitunne väärib lugupidamist, ent ilmneb ka kuu ­varjus pool tema kultuurikäsitluse juures: ­paljutki taasiseseisvusajal ilmunust ta ilmselt Eesti ühisidentiteedi loomisse ja riiklikku kultuurikaanonisse kuuluvaks ei pea. Minu hinnangul on Kaur Kenderi „Iseseisvus­päev”, Mudlumi „Poola poisid”, Mait Vaigu „Juss ja vennad”, Jüri Ehlvesti ja Andrei Ivanovi looming jpm (rääkides ainult proosast, millele „Järjehoidja” peamiselt pühendub) Eesti kultuuris samuti olulised maamärgid ja vaba Eesti vaimu kandjad, kuid neid autoreid „Järjehoidjast” ei leia. Muidugi kohtab kaante vahel paljusid tänapäeva märgilisi autoreid: Mehis Heinsaar, Indrek Hirv, Andrus Kivirähk, Hasso Krull, Armin Kõomägi, Rein Raud, Toomas Raudam, Kaur Riismaa, Karl Martin Sinijärv, Tõnu Õnnepalu jpt – kui nimetada eelkõige neid, kelle loomingu olulisim osa just taasiseseisvusajal ­ilmunud. Ei saa öelda, et Veidemann on vanas kinni. On teada tema õhin, mis ilmutab end ka aina uute kirjanduslike leidude puhul. Ja eks kaanon on ikkagi inimeste loodud, Veidemann üks selle loojatest ning ta on teinud seda isiklikuks muudetud kirjandusmaailma kaudu – sinna kuuluvad kindlasti kõik XX sajandi kultuurilised pöörded ja uuenduslikud kirjandus­suunad. Veide­mann ei ole vanamoodne, aga ta on esteet – siin on vahe sees.

Ma ei nimetanud eespool Peeter Sauterit – tema näitel aga tuleb välja Veidemanni suhtumine tabude väljendamisse tekstis, häbi kategooria välistamine tabude kaotamise läbi, ning avatud teksti kui lõpetamata protsessi põhjendamine. Veidemann võrdleb Sauterit tolle iidoli Jack Kerouaciga ning toetub Sauteri kaudu eesti kirjanduse modernismini ja kohe ka postmodernismini jõudmist kirjeldades (lk 526–527; „Peeter Sauteri proosa”) Tiit Hennoste artiklile „Hüpped modernismi poole”.² Toon sellest omakorda välja kaks punkti: „aja voolamine tekstis toimub subjektiivselt, pindtekst on fragmentaarne ja läheneb kaosele” ning „domineerib sisemonoloog, teadvuse vool, mis omakorda hävitab lause struktuuri”. Ehkki ka Sauterit võiks kirjeldada Veidemannile südame­lähedase terminiga pihtimuslik, peitub toodud Hennoste määratlustes ehk põhjus, miks Veidemanni sümpaatia kuulub kirjanikele, kes kannavad loomingus üldist vastutust ja laiemaid tõeotsinguid, mitte niivõrd sisekaemuslikku vabamõtlemist. Kirjaniku vastutust Veidemanni silmis väljendab tabavalt Viivi Luige (ja Ene Mihkelsoni) kohta kirjutatu peatükis „Viivi Luige aegruum”: „Luige sõnakunst pole mõeldud meelt lahutama. See on pigem mäletamise kohustus. See sarnastab teda Ene Mihkelsoni luule ja proosaga – mõlemad seejuures põlvkonnakaaslased. // Kui mõni kriitik ongi leidnud nii Luige kui Mihkelsoni loomingus jäist „raskuse vaimu”, siis on see etteheide või ülestunnistus tehtud positsioonilt, kus kirjanduselt ei oodata piibellikke kuulutusi, moraalseid imperatiive või tähendamissõnu. Eelistatakse lihtsalt teist aegruumi, eelistatakse näivust olemusele.” (Lk 306) Mõistagi ei jõua selle vastanduse kaudu tagasi Sauterini (ja Margit Lõhmuseni jne), kelle looming on kõike muud kui ajaviiteks, vaid Luige ja Mihkelsoni näitel toodud Veidemanni tõelise olemuse kreedo pöörab kriitilise luubi selle kohale, mis eesti algupärase romaani kategoorias 95 protsendi ulatuses ilmub: madalate ambitsioonidega ajaviitekirjandus romaani­kunsti sildi all.

Nii ütleb Veidemann lausa, et Kirjanike ja Kirjanduse aeg näib olevat uue aastatuhande esimestel kümnenditel ümber saanud. „Kirjutan mõlemad sõnad, „Kirjaniku” ja „Kirjanduse” suure tähega, osutamaks nende olulisusele mitme eesti varasema inimpõlve jaoks, kes nüüd ka ise juba elulavalt lahkunud või lahkumas. Eestis pole vist kunagi olnud nii palju indiviide kui praegu, kes enda tiitliks „kirjaniku” pannud või lasknud panna, ent kelle tuntus sellisena on sõltunud rohkem meediakuvandist kui loomingust endast ning laiema lugejaskonna tunnustusest. Seesama puudutab ka kirjandust, mille ilmumisest aastaülevaadete tegemine muutub kvantiteedi tõttu üha raskemaks, kuid samas kõlab nõudlikumate lugejate ja nende kriitikutest esindajate hääles ootus kvaliteetkirjanduse, eesti suure romaani (resp. narratiivi) järele.” (Lk 712–713, peatükis „Arvo Valton siinpool lõpmatust. Kirjaniku 75. sünnipäeva puhul”.)

Monumentaalteoses häirivad Veidemanni täiuseotsingute ning kirjandusele esitatud kõrgete nõuete juures mõningad tekstilised ebatäpsused, millest enamik esines ilmselt juba algsetes artiklites, ent mida võinuks raamatusse raiumisel õigeks kohendada, sh iseenesest tühised käändevead („[---] millele annab „Eesti fraseologismide elektroonilisest alus­sõnastik” suure hulga variante”, lk 609). Tean liigagi hästi, kuidas sellised möödapanekud tekivad: viimasel hetkel enne lehe trükki­minekut selgub, et siit või sealt jääb rida üle, toimetaja kärbib, küljendaja seisab juba närviliselt selja taga, kuskilt pool lauset maha võttes jääb teine pool kuidagi ripakile, enam aga ei märgata seda, et vaja olnuks terve lause uuesti läbi kirjutada. Leheküljel 610 läheb ilmselt seetõttu lause algusega „Kuid juba 1982. aastal” kolmandas ja neljandas reas üsna lappama, ja neid kohti esineb raamatus veel.

Võib vaielda mõningate koostamis­põhimõtetega, ehk nuriseda ka kohati lohaka toimetamise üle, mis jättis sisse mõne algse hooletusvea, kuid just Veidemanni lakkamatu kirg ja üüratu pühendumus kirjandusele on need, mis kannavad teose karidest üle. Veidemanni missioon – tõsta kirjandus ühiskonnas troonile – tundub vapustavate päeva­uudiste ahelais võimatu, aga just sellepärast väärib see lugu­pidamist ja pidevalt ületatav takistuste rada muudab tema töö ka (lugejaile) põnevaks. Lõpuks on raamatul veel üks siht, millest annab aimu pealkiri: Veidemann on aastakümneid jälginud, et leheveergu­del saaksid kajastatud eesti kultuuris tähtsad teosed, suurkirjanike juubelid ning ilmuksid väärilised nekroloogid – kultuuri­toimetajad teavad, et Veide­mann ei tõrgu kunagi vajadusel vilkalt kirjutamast, kui tunneb missiooni. Nii on ta nüüd ennast jäädvustanud sellena, kes ta on: järje­hoidja.

 

Mõnd inimest oled justkui tundnud kogu aeg ja ei ole ka. Kirjanike puhul on see kindlasti nii. Mäletan täpselt, kuidas kohtusin Viivi Luigega, keda seni olin tundnud vaid tema kirjutatud sõna ja ta teoste retseptsiooni kaudu.

Sain Luigega tuttavaks 18. oktoobril 2014 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, kus tähistati konverentsiga Ene Mihkelsoni 70. sünnipäeva. Tundsin kuklas kellegi pilku. Pöördudes selgus, et see keegi on Viivi Luik. Ei ole liialdus öelda, et seal valges saalis sai sõna lihaks, eriti kohane on see võrdlus autori puhul, kes seda ise sageli kasutab. Kuidas võinuks Viivi Luik teada, missugust mõju on mulle avaldanud tema looming? Aga võib-olla teadis ka, sest vähe on neid, kellele see mõju ei avalda. Võisin näida pisut kohkunud, kuid Luike ei kohuta miski, tema naeratas laialt ja ütles tere ning tema teretus kõlas nagu teadaanne, nagu kuulutus, ja tõepoolest, sellest saadik olemegi tuttavad ning pidanud mõnegi meeldejääva vestluse.

Sama täpselt mäletan esimest kohtumist Lauri Sommeriga. Ka selle seiga on määranud üks suur kirjanik oma sündimise hetkega. Kristian Jaak Peterson ei osanud aimatagi, et tuleb aeg, mil tema samasuguseks pärisosaks kui maakeelsed luuletused saavad punane samet, kiiskavad kuldkerad, lillekimbud, suupisted ja lõuna­maa vein. Just nõnda tähistati 14. märtsil 2013 Tallinnas restoranis Gloria emakeele­päeva ning jagati Eesti Kultuur­kapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Saali keskmises lauas viibiv lärmakas-värvikas poeet täitis oma isiku ja häälega pea kogu ruumi ja ürituse, rohkem kui ametlik eeskava jäidki meelde tema etteasted. Lauri Sommer seevastu oli valinud koha saali servas, ta vaikis, tal oli seljas punasekirju paelaga ääristatud valge pluus ning tema naeratus oli pööratud sissepoole. Sommeri teoste juurde jõudsingi võib-olla alles selle vaikse naeratuse kaudu.

Nüüd on Viivi Luik ja Lauri Sommer saanud üsna samal ajal valmis mälestusteraamatu, mälestused inimestest.

Luik ja Sommer on küll eri põlvkondade kirjanikud, kuid neil on üksjagu ühist. Mõlemad on pärit Mulgimaalt, kasvanud soo veerel ning alustanud kirjaniku­teed luuletajana. Ka nende teostes ja inimeste tajumises on midagi ühist. Sarnaneb juba tajude sõnastamise aeglus: igal aastal uue raamatu ilmutamine ei ole kummalegi autorile omane, mälestusteraamatudki on valminud võrdlemisi pika aja jooksul. Sarnaneb ka tajude sõnastamise viis: „Kuldne kroon” ja „Toome tuled” kõlavad poeetiliselt, need on kirjutatud luuletaja sulega.

Mõned autorid, kellest nad kirjutavad, on samuti samad. Eriti silmapaistev on mõlemas raamatus Artur Alliksaare kohalolek, olgugi et talle pühendatud leheküljed ei hõlma kummastki kuigi suurt osa. Asi ei ole vaid Alliksaare juubeliaastast johtuvas kõrgendatud tähelepanus geniaalse looja vastu. Andres Ehini tsitaadi kaudu on Alliksaar andnud Luige raamatule lausa pealkirja: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas” (lk 7). Alliksaar kehastab ühtaegu põlvkonna saatust ja mõttepriiust kogu trööstituse kiuste. Samamoodi on mõlemas raamatus ja mõlema autori elus tähtis roll Uku Masingul ja Jaan Kaplinskil. Luige teoses saavad veel tähelepanu Juhan Viiding, Mati Unt, Ene Mihkelson, A. H. Tammsaare, Marju Lepajõe, Vello Salo, Jaan Kross, Lennart Meri, Andres Tolts, Mare Vint, Olev Subbi, Anne Fried, Thomas Mann, Hans Georg Heepe, autori onu Hans Kitsing ning vanemad Johannes ja Hilda Luik. Luik kirjutab „Kuldses kroonis” ennekõike lahkunutest („Sest elavate lood on veel pooleli”, lk 7).

Sommeri „Toome tulede” tähtsaim tegelane on alles väga noor. Tõtt-öelda läkski isa ja tütre lugu, millega raamat algab, mulle enim korda. Kena on lugeda, missugune näeb välja Liidi lapsepõlv Toome­mäel. Sommeri tütre sündimise ajaks oli naistekliinik Toomemäelt juba Maarjamõisa kolinud ja võib-olla seetõttu Sommer kirjutades eriti ei mõelnud sellele, et Toomemägi on olnud põlvkondade kaupa sündimise paik, kuid ega selle teema nappi käsitlust saa ka ette heita. Samavõrra ja kohati rohkemgi kui tütar pälvivad raamatus tähelepanu Indrek Hirv, erakkondlased ja paljud teised Sommeri kaas­teelised. Lahkunutest on esil juba mainitud Alliksaar ja Masing.

Tutvusin Sommeriga küll Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäeval, kuid Petersonist on „Toome tuledes” juttu üllatavalt napilt: ainult pool lehekülge tema auks püstitatud skulptuurist ja sellega seotud tavandist (lk 33). Ometi asus ajal, mil Peterson Tartus õppis, Toomemäel ülikooli raamatukogu. Eesti kultuuriloos erakordselt tähtis paik tuleb „Toome tuledes” jutuks vaid seoses paari kurioosumiga (lk 31–32). Võib-olla kirjutas Peterson just seal oma „Laulja”? Küllap liikus Toomemäel ka F. R. Faehlmann, kelle tähtsus eesti kirjanduse ajaloos on samuti määratu. (Kahe noore suurkuju võimalikku kohtumist ja vaimset lahknemist on romaanis „Seisab üksi mäe peal” (1987) huvitavalt kujutanud Maimu Berg.) Imestasin pisut Sommeri leiguse üle eesti kirjanduse lätete vastu, aga muidugi on tal õigus leida ja valida ise need tuled, kes tema Toomemäge valgustavad. Küllap piisabki sedastusest, et kõik Petersonile järgnevad poeedid on „tema poolt märgitud, tahavad nad seda või ei” (lk 33).

Õigupoolest ei allu „Kuldne kroon” ega „Toome tuled” arvustamisele, sest kuidas saaks arvustada kellegi mälestusi, muusasid ja südameautoreid? On, nagu on. Mõne retsensiooni on „Toome tuled” siiski pälvinud. Alvar Loog näeb teoses iselaadset katset tabada ja jäädvustada Toomemäe kaudu Tartu vaimu, portreteerida nii seda linna kui ka määratleda selle rolli autori elus ja kujunemises. Loog tõdeb: „Sommer tõestab meile, et mälestused on head seltsilised. „Toome tuledes” tegi ta näljaleivast kihilise tordi, mille maitse ja toiteväärtus hakkavad ajas ilmselt üksnes kasvama.” Kriitik nuriseb vaid selle üle, et ei saa kohati aru, kas tekstis on hooletusvead või viskab autor faktide üle nalja.¹

Maia Tammjärve etteheited on konkreetsemad. Ta osutab, et raamat kõneleb suurte (mees)poeetide suhetest naistega, kes küllap ongi Toome tuled, ning paneb pisut pahaks nii muusade kujutamise viisi („tibud” jm) kui ka asjaolu, et suurmehed on „Toome tuledes” asetatud „vilavi silmi ja valimatult naisi jõllitavasse positsiooni”. Õigusega osutab Tammjärv ka segasele ­viitamissüsteemile.²

„Toome tulede” viitamissüsteem on koguni arusaamatu. Sellest on kahju, sest olgugi tegu autori mälestustega, on nende kirjapanekule eelnenud mahukas uurimis­töö ning arhiividest lugeja ette toodud hulk väärtuslikku ja põnevat kultuuri­loolist teavet. Raamatu lõpus leidub küll tsiteeritud allikate loend, kuid seda on tekstisiseste viidetega raske kokku viia. Tulevastele uurijatele on antud hulk intrigeerivaid juhtlõngu ning siis lõng otsekui läbi lõigatud.

„Kuldses kroonis” puuduvad viited sootuks. Antud teose puhul on aga liig neid soovida, kuna autor rõhutab korduvalt, et tegu on pigem belletristika kui teatme­teosega, pigem mängu kui kroonikaga. Kohe eessõnas „Raamatu võti” teatatakse: „Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit” (lk 7). Alliksaare-peatükis tõdeb Luik mälu ekslikkust (vt lk 88–89), kohendades üht „Seitsmenda rahukevade” seika. Lõppu lisatud „Peategelased” otsekui muigab kirjandusleksikonide üle.

Mida ebausaldusväärsem näib „Kuldne kroon” kirjandusloolise andmestiku ja mäludokumendina, seda nauditavam on see ilukirjandusena. Tegu ongi ennekõike uue lüliga 1985. aastal alanud „Seitsmenda rahukevade” seerias, kuhu kuuluvad veel „Varjuteater” (2010) ja „Ma olen raamat” (koos Hedi Rosmaga, 2010). Luige raamatule eelnes ka raadioloeng.³ Samamoodi on seriaalsus omane Sommerile: „Toome tuled” moodustab mõttelise terviku paiga-aineliste teostega „Räestu raamat” (2012) ja „Sealpool sood” (2014). On niisiis paratamatu, et mõni episood tuleb kummagi autori teoste austajatele tuttav ette. Rohkem on siiski uusi. Just uued, et mitte öelda sensatsioonilised seigad tõstab „Kuldse krooni” puhul esile Vilja Kiisler artiklis „Kuidas Mati Unt oleks Viivi Luige äärepealt maha lasknud”.⁴ Teosele on mõistagi tähelepanu pööranud teisedki kriitikud,⁵ raamatukogus on sellele järjekord.

Ettevaatust siiski sensatsioonidega. „Kes arvab, et mälestused kedagi paljastavad, eksib,” alustab Luik peatükki Juhan Viidingust. „Kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab” (lk 39). Mida paljastab Luige mälestusteraamat mäletaja enda kohta? Õigupoolest mitte midagi. Kas või tõik, et noor inimene riskib odava rongipileti nimel dokumendi võltsimisega ja mässib sõbragi ettevõtmisse, ei ole ju üllatav. Omaenda tõelise „inimese kapikese” juurde laseb Luik ikka vaid oma lähedased, kui nemadki. On teemasid, mida ta ei käsitle oma teostes ilmselt mitte kunagi ja mille kohta ei sobi küsida.

Küll aga saavad kinnitust autori elujanu, pöörasevõitu huumorisoon ning oskus märgata pisiasju, mis teevad lihtsast töömehest või talunaisest suure isiksuse. „Tõe ja õiguse” ettelugemise saatel kasvanud Luik mõjub mõnikord justkui Tammsaare väike õde, ta jagab sama eetost ja imeihalust. Kuhjaga saab kinnitust tema varem sõnastatud kreedo: „Hall argipäev on tõesti olemas ainult seda võrd, kuivõrd me ISE laseme tal olemas olla. Meie kohustus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teistele nähtavaks elada. Kui on pime, saa ise lambiks.”⁶ Niisuguseid inimesi kirjeldab Viivi Luik „Kuldses kroonis”, niisugune on ta ka ise.

Imelambid, Toome tuled. Kuidas arvustada raamatut kellegi niisuguse sulest, kes on ise sõnaks saamist väärt? Kes ongi ise raamat? Saab vaid meenutada esimest kohtumist ja tunda tänu.

„Sireenide ja sähvatuste” luule on kirjutatud eri oludes, varaseim luuletus on 2014. aastast, kuid kõiki tekste ühendab teravalt isiklik vastukaja sündmustele maailmas ning Eestis või seos nendega. See ei ole luule, mis peidaks end roosade unelmate­pilvede taha või looks täiesti uue seni­nägemata maailma, vaid pigem on see iga­päevane kõige siiramas mõistes. Selles tulevad esile Igor Kotjuhi kui luuletaja ja inimese aktiivne eluhoiak, hingelised valud, vapustused, ärevused, aga ka mängulised leiud, mis on alati seotud ümberringi toimuvaga. Kogumikku võiks isegi käsitleda omataolise luulepäevikuna, sest paljude luuletuste kõrval on autori kommentaar, kus ta kirjeldab, mis toimus ühel või teisel kuupäeval, missugusest sündmusest on üks või teine luuletus inspireeritud. Sündmused võib jaotada kahte peamisse kategooriasse: Ukraina sõda koos eelmänguga ning koroonaaeg, aga neile lisandub ka olmelis-isikuline luule enesemääratlemise raskustest eesti ja vene keele ja kultuuri vahel.

Kolme kategooriat ühendav motiiv on poeetilise väljenduse raskus, mis on tingitud kas poliitilistest („Sõdade ajal peab kirjandus pausi,” nagu provotseerivalt ütleb kogumiku epigraafis Vladimir Sorokin) või kultuurilistest põhjustest. Kogumikku läbivad sõjašokist mõjutatud korduvad refleksioonid luule jõuetusest või kirjutamise võimatusest, millega õigupoolest raamat algabki: „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi” (lk 9). Luuletaja kui looja otsekui ei saaks oma rolliga hakkama: „võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui lõngakera, / sikutad lõngaotsa – katkeb. / sikutad uuesti – katkeb. [---] võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui vormitu mass. / nagu savi, ent ei hakka kokku.” (Lk 10) Kotjuhi esile tõstetud humanistlik küsimus, missugune on autori või kogu kirjanduse roll sõja, massimõrvade ja hävituste ajal, eeldaks traditsiooniliste kultuuri­mõistete läbivaatamist ja ümberhindamist. Uutes oludes „kirjandus pole kirjandus / teater pole teater / kevad pole kevad” (lk 12). Psühholoogiliselt oleks ju mugav olla vait, kui „ei saa enam naeratada / rõõmustada pisiasjade üle / tähistada pühi” (lk 136). Jõuetusest tingitud vaikus tõstabki kogumikus väga tihti pead kui võimalik ahvatlus ja põgenemisviis. Tähenduste totaalse nullimise ­olukorras (lk 123) ja teiste inimeste tragöödiale kaasa elades võivad tavaline meelt lahutav kirjandus ja samahästi ka esteetilised otsingud tunduda mõttetud, sobimatud, põgenemine kirjandusse aga oleks alatu. Kotjuh näitab, et valikud, „kas „vaikida” / või „läheks see kõik juba rutem mööda”” (lk 12), on tema jaoks vastuvõetamatud. Loobudes vaikimise või põgenemise võimalusest, kirjutab ta manifestilaadse luuletuse „see pole minu sõda”, kus vastandab kaks levinud hoiakulist käitumistendentsi: meelekindlusetult distantseerida ennast sõjast või siis väljendada aktiivset humanistlikku ja Ukrainat toetavat positsiooni, ja kinnitab, et Ukraina sõda on ka tema sõda, „sest ma olen agressiooni vastu [---] sest ma olen ohvri poolel [---] sest pole olemas abstraktset ülekohut ja abstraktset leina [---] sest mõned põgenesid tema eest minu kodumaale, elavad minu tänaval [---] sest täna on iga vaba inimene ukrainlane // seepärast kirjutan ma sõjavastast luulet / ja sõjaluulet samuti” (lk 138). Võikski öelda, et rõhutades luuletaja kaasarääkimise olulisust („sõna on сила”, lk 93), vaidleb Kotjuh oma aktiivse ja kindla hoiakuga raamatu epigraafis toodud Sorokini sõnadega ning leiab jõudu just oma selge positsiooni väljendamises. Tema luuleretke võiks võrrelda sarnase olukorraga Anna Ahmatova kuulsast luuletusest „Mul oli hääl” („Мне голос был”, 1917), kus minategelase kindel otsus jääda koos oma rahvaga ning jagada viimase saatust on vastandatud äramineku ja loobumise ahvatlusele.

Viibimine koos rahvaga on oluline ka „Sireenide ja sähvatuste” luules. Kui solidaarsus Ukraina rahvaga on sõnastatud väga selgelt, siis eesti ja vene suhete keerukus väärib eraldi käsitlemist. Siinjuures tuleb esile paradoks. Kotjuh rõhutab oma eestikeelsust: tegu on ju enamasti eestikeelse luulekoguga, mille luuletused on kas algselt kirjutatud eesti keeles või on autor need tõlkinud eesti keelde. Raamatu üks osa kannabki sümboolset pealkirja „In eesti keel we trust”. Kuid vaatamata tugevale soovile olla eesti kirjanduses oma, tunneb Kotjuh end võõrana, mida suurepäraselt annab edasi luuletus „Keel ja kirjandus” (lk 51):

eestis vene keeles kirjutav autor
on eestivene kirjanik
eesti venekeelne kirjanik
vene emakeelega eesti kirjanik
eestis elav vene kirjanik
kuid mitte eesti kirjanik

Keeleline ja kultuuriline sobimatus eesti kultuurikonteksti on paljude painajalike ning ka enesekriitiliste luuletuste aines – autor heidab karmi pilgu just endale. Sobimatuks ei osutu ainult vene taustale viitav nimi („mu nimi koormab mind / miks peaksin olema / igor kotjuh / kui elan eestis / kirjutan eesti keeles”, lk 88), vaid ka välimus („olen väsinud oma näost / olen väsinud olemast teiste keskel / nägu kui peegel / nägu kui mask”, lk 37) ja temperament („slaavilik temperament ja sõnaohtrus / kuidas saaks need eestikeelses tekstis välja lülitada?”, lk 89). Selline enese mahategemine osutab küll olulisele probleemile, kuid ei paku lahendust, vaid süvendab väsimuse ja jõuetuse tunnet. On märkimisväärne, et Kotjuh läheneb probleemile kontekstuaalselt, kõneldes mitte ainult endast, vaid ka teistest vene taustaga kultuuritegelastest Eestis, näiteks luuletuses „Visiitkaardihoidja” (lk 86). Luulekogust saab sisuliselt Kotjuhi koostatud kirjandus­teadusliku kogumiku „Isamaa ja emakeele vahel” (2022) poeetiline illustratsioon, nii et neid kahte raamatut võiks lugeda koos, põimides sissevaateid eesti venekeelse kirjanduse arengusse identsus­muredest kõnelevate luuletustega.

Lahenduseks saab aga oma olukorraga leppimine, binaarse opositsiooni ahelate eiramine. Või autori enda sõnul:

kas te olete eesti või vene luuletaja?
eesti ja vene luuletaja. (Lk 91)

Iseendaga leppimine annab palju mängulisi võimalusi, näiteks kakskeelsete luuletuste loomiseks, millele kogumikus lisandub ukraina keel (lk 110, 113).

„Sireene ja sähvatusi” võiks võrrelda nii kriisiaegade kroonikaga kui ka siseretkega: läbi vaikuse või loobumise ahvatluste ning võõraks tundmise kiuste jõutakse sisemise küpsuseni, millega kaasnevad kindel ühiskondlik positsioon ja multikultuursuse teadvustamine. Või nagu Igor Kotjuh kirjutab luuletuse ja meemi piire lõhkuvas tekstis: „kõigepealt luule” (lk 45).

Uurali keelte käsiraamatut „The Oxford Guide to the Uralic Languages” (OGUL) on koostatud pikka aega, kuid ootamine on olnud seda väärt. Esmalt aga tehnilised pisiasjad: raamatu mõõtmed on 27,9 × 22,5 cm, paksus 6,2 cm, see kaalub 2,9 kg ja koosneb 1184 leheküljest. Tegemist on seega tõepoolest nii suure raamatuga, et see vajab lauda, seda ei saa käes hoides mugavalt lugeda. Raamat koosneb sissejuhatusest (53 lk) ja kolmest põhiosast: esimene sisaldab sissejuhatavaid peatükke ajaloolistel ja tänapäevastel teemadel, teine keelekirjeldusi (need moodustavadki raamatu põhiosa) ja kolmas peatükke eri keeleteemadel, nagu „Astmevaheldus”, „Kääne”, „Informatsioonistruktuur” jne. Teos sarnaneb ulatuse poolest ehk kõige rohkem Denis Sinori toimetatud 35 aasta taguse uurali keelte käsiraamatuga.¹

Sissejuhatavad osad sisaldavad nii lühikest kui ka üksikasjalikku sisukorda. See on väga kasulik juhul, kui lugeja tahab kiiresti leida alajaotusi nt Lule saami või udmurdi keele ajavormide kohta või ehk neid võrrelda (kuigi numeratsioonid ei ole vastavuses; see on ka loogiline, sest teatud keelte kohta on alajaotusi teemadel, mis ei ole teiste juures olulised või on olematud). Üksikasjalik sisukord on 36 lehekülge pikk ning on kuni viietasemeline: nt „Isuri keel” > „Süntaks” > „Fraasistruktuur” > „Noomenifraasi struktuur” > „Kaassõnafraasid”. Sellele järgneb väga kasulik lühike transkriptsiooni ja glossi ehk morfeemtõlke osa (sellest hiljem), kaks värvilist uurali keelte kaarti, autorite nimekiri ja toimetajate lühitutvustus, kus selgitatakse, miks uus (põhjalik) uurali keelte käsiraamat on väga vajalik. Nende põhjuste hulka kuuluvad asjaolud, et paljude keelte (nt lõunasaami, isuri, idamansi ja tundraneenetsi) kohta varem teave inglise keeles puudus; et ­varasemad käsiraamatud ei hõlmanud uuematest tüpoloogilistest uuringutest saadud teadmisi; et süntaks oli sageli alaesindatud.² Lisaks juhivad toimetajad tähelepanu, et suur osa olemasolevatest uuringutest on sellistes „vähem ligipääsetavates” keeltes nagu saksa, vene, soome ja ungari keel (selleni oleme siis jõudnud: isegi saksa keel on tänapäeval „less accessible”). Lisad koosnevad viidetest (65 lk) ja põhjalikust registrist (mis näitab, et eesti keelt mainitakse väljaspool kahte põhiartiklit (ptk-d 20 ja 21) rohkem kui 100 korda); seda tuleks siis kasutada koos üksikasjaliku sisukorraga.

 

Transkriptsiooniküsimused

Kõikides varasemates käsiraamatutes kasutati soome-ugri transkriptsiooni (SUT) või selle variante, aga OGUL astub söaka sammu ning kasutab SUT-i asemel rahvusvahelist foneetilist tähestikku IPA, lisaks veel ladina tähestikku või kirillitsat sõltuvalt keele ametlikust ortograafiast, nii et ühel näitel võib olla kuni neli taset, kui tegu on kirillitsal põhineva ortograafiaga: originaal kirillitsas, transliteratsioon ­IPA-s, glossid ning ingliskeelne tõlge. Rekonstrueeritud algkeelte puhul otsustati siiski jääda SUT-i juurde põhjusel, et foneetilised üksikasjad on sageli ebaselged või vaieldavad. Toimetajad juhivad tähelepanu, et see võib põhjustada teatavat kokkusobimatust, kui tänapäeva keelt ja rekonstruktsioone kirjeldatakse samas peatükis. Peale selle ei ole IPA kursiivis, samas kui SUT on. Keeli, millel puudub kirjalik standard, nagu näiteks kamassi keel, kirjutatakse IPA-põhises fonoloogilises transkriptsioonis.

Võimaluste rohkus võib aeg-ajalt segadust tekitada, eriti kolmanda osa keeleliste nähtuste levikut võrdlevates peatükkides, kus eri keelte näited esitatakse erinevates transkriptsioonides. Nii võib ette tulla nt marikeelne näitelause, mis koosneb marikeelsest lausest kirillitsas (püstkirjas), IPA transliteratsioonist ladina tähestikus (püstkirjas), glossist (püstkirjas) ning ingliskeelsest tõlkest (püstkirjas), millele järgneb ungarikeelne näide (kaldkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas), ning sellele omakorda järgneb põhjamansi keele näide IPA-s (püstkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas). See püstkirja ja kaldkirja ning ladina ja kirillitsa segu tekitab segadust, eriti kui Venemaal kõneldavaid keeli, isegi kui neil on kirillitsal põhinev ortograafia, ei kirjutata mõnikord selles kirjaviisis, kuna allikas ei ole kirillitsas: nii leidub nt mari, põhjamansi ja neenetsi keele peatükkides näiteid nii kirillitsas kui ka ladina tähestikus, samas kui Kildini saami peatükis ei ole ükski näide kirillitsas, kuigi keelel on kirillitsas standardne ortograafia (seda tehti selleks, et viia see vastavusse teiste saami keeli käsitlevate peatükkidega). Mordva keelte pea­tükis on aga kõik näited kirillitsas, isegi need, mis algselt olid ladina tähestikus. Ka põhjahandi keele puhul on olukord keeruline: vaatamata sellele, et on olemas ortograafia (kirillitsas), ei ole teatavates ortograafilistes punktides üksmeelt, mistõttu otsustati kasutada ainult IPA-t. Mõnikord võivad kirjaviisid ka näidete sees vahelduda: põhja­mansi keele Ivdeli murde (püstkirjalises) näites (lk 1012) on vene laenud kaldkirjas. Ka morfeemide või sõnade kirjutamine paksus kirjas on veidi ebaühtlane: mõnes (nt lõunasaami või mari keele) peatükis ei kasutata paksu kirja üldse, ungari keele peatükis millegipärast ainult kolmes sõnas ning mõnes teises nii keelenäidete kui ka keeleteaduslike terminite puhul.

Õigekirja osas on OGUL laitmatu. Vaid mõnel juhul leidub samas artiklis (mittehäirivaid) dublette, näiteks Ižma ~ Izhma (komi murre) või Pim ~ Pym (jõgi Lääne-Siberis ja handi murre). Trükivigu on õnneks väga vähe. See on ülioluline: paljud selle raamatu näited jõuavad järgmise paarikümne aasta või pikemagi aja tüpoloogilisse kirjandusse.

 

Kaardid

Raamat sisaldab kauneid kaarte, mis on tehtud Turu ülikooli BEDLAN-projekti raames. Need on vabalt kättesaadavad³ ja juba praegu on näha, et neid kasutatakse usinalt uurali keeli käsitlevates artiklites ja raamatutes.

Tundub, et trükitud köite lehekülgede 552 ja 553 vahel⁴ olevaid värvilisi kaarte digiversioonis ei ole, kuigi neile viidatakse tekstis. Kõik keelekirjelduse peatükid sisaldavad üksikasjalikumaid (mustvalgeid) kaarte.

Kaarte ei saa kunagi joonistada nii, et need kõiki rahuldaksid. Kuna nad esitavad väiteid inimeste ja keelte asukoha kohta, võivad neil olla tõsised tagajärjed (nt seoses jahipidamise ja karjakasvatuse õigustega põlisrahvaste maal, kaevandamisega). Nii võib näiteks kaart 7.1, mis näitab saamide traditsioonilist asuala, tekitada teatavates ringkondades pahameelt: paljud saamid eelistaksid, et nende kodumaa oleks kaardistatud kuni Põhjalaheni. Kõik kaardid ei ole ka ühtemoodi detailsed: kaart 23.1 mordva keelte kohta näitab arvukaid väikeseid keelesaari, ent kaart 26.1 komi keele kohta jätab täiesti tähelepanuta komi keele­saared, mis asuvad Neenetsi autonoomse piirkonna kesk- ja lääneosas. Samuti tekib küsimus, miks on lisatud kaart 33.1 („Etnilised rühmad Kesk-Doonau madalikus 1495. aasta paiku”).

 

I osa

Esimene osa „The making of the Uralic Languages” (6 peatükki, 97 lk) käsitleb uurali keelte kujunemislugu ja koosneb ajaloolistest peatükkidest (uurali algkeele käsitluse autor on Luobbal Sámmol Sámmol Ánte [Ante Aikio], uurali algkeele lahknemist ja järeltulijaid kirjeldab Janne Saarikivi, Johanna Laakso kirjutab rahvusriiklike keelte (ingl nation-state languages) kujunemisest), nüüdisaegse tähtsusega peatükkidest, mis käsitlevad uurali vähemusi (Annika Pasanen, Laakso, Anneli Sarhimaa) ja Venemaa keelepoliitikat (Konstantin Zamyatin), ja ühest peatükist uurali vähemuskeelte kirjapanemise ja ortograafia kohta (Laakso ja Elena Skribnik).

Aikio vaatleb oma uurali algkeele ülevaates põhjalikult selle uurimisajalugu, esitab selle fonoloogia ja morfoloogia tänapäevased kirjeldused (millest paljud põhinevad tema enda töödel) ning kordab, et uurali algkeele süntaksit on endiselt väga vähe uuritud. Ta arutleb ka keelepuu taksonoomia üle: on põhjust vaidlustada traditsioonilist kaksikjaotust (soome-ugri ja samojeedi keeled), kuid ükski alternatiivne ettepanek ei ole veel saanud piisavat toetust. OGUL-ist aasta võrra uuemas uurali keelte käsiraamatus „The Uralic Languages” (TUL)⁵ on samuti uurali algkeele rekonstrueerimise peatükk⁶; nende peatükkide võrdlus oleks kindlasti huvitav.

Kahe sarnase teemaga peatükist, nimelt vähemuste ja keelepoliitika kohta („The Uralic minorities: Endangerment and revitalization”, „Language policy in Russia: The Uralic languages”), tuleb esile praegune olukord, näiteks see, millisel tasemel keelt hariduses kasutatakse (14 keelt, alates Pite saami keelest kuni lõuna­sölkupi keeleni, ei ole hariduses üldse esindatud), konkurents assimilatsiooni ja taaselustamise vahel, probleemid ja võimalikud lahendused. Seejuures ei saa jätta mõtlemata, milline on Vene-Ukraina sõja mõju Venemaa uurali rahvastele, kelle olukord oli niikuinii juba tõsiselt halvenenud.

 

II osa

Teises osas („Language descriptions”, 740 lk) on eraldi peatükk peaaegu iga uurali keele kohta, sealhulgas kuus saami keelt, kaheksa läänemeresoome keelt (ka seto keel), mordva keeled, mari keel, (sürja)­komi keel, udmurdi keel, kaks mansi keelt, kaks handi keelt (mis lõpuks näitab, et väga mitmekesised Obi ugri keeled väärivadki eraldi käsitlust), ungari keel, neenetsi keel, eenetsi keel, nganassaani keel, sölkupi keel ja viimasena kamassi keel. Artiklite pikkus varieerub märkimisväärselt: põhjasaami peatükk on peaaegu kolm korda pikem (30 lk) kui näiteks liivi keele peatükk (11 lk). Peatükid järgivad siiski kõik sama põhi­struktuuri, nii et lugeja saab enam-vähem sama põhjaliku ülevaate igast keelest ning keelte võrdlemine on väga lihtne, eriti üksik­asjaliku sisukorra abil.

Iga keelepeatüki esimene osa võib sisaldada ajaloolist ülevaadet, teavet keele klassi­fikatsiooni, sotsiolingvistilise olukorra, piirkondliku leviku kohta. Sellele järgnevad fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara (kuigi mitte kõigis pea­tükkides), glossiga tekstinäide ja (tavaliselt) kirjanduse soovitusnimekiri.

Selles raamistikus on autoritele siiski antud teatav vabadus ja peatükid mõnevõrra erinevad. Nii nimetavad mõned autorid konkreetselt, millised sõnaliigid võivad keeles olla (nt eenetsi ja sölkupi peatükkide autorid), teised mainivad interjektsioone, mõned jagavad leksikoni täiendavateks alajaotusteks sõnamoodustuse, laen­sõnade kihistuste ja mõnikord ka neologismide kohta (nii teeb komi peatüki autor, aga mitte udmurdi keele peatüki autor); kamassi peatüki autor liigitab sõnavara hoopis semantiliste valdkondade järgi. Samamoodi on nt erinevalt tõlgendatud vormihomonüümiat: seto keele peatükis öeldakse, et elatiiv ja translatiiv, mis mõlemad on st-lõpulised, on vaatamata homomorfeemsusele eraldi käänded, kuna neil on erinevad tähendused ja funktsioonid, samas jälle nt liivi keele peatükis öeldakse, et on üks ks-lõpuline kääne, n-ö instrumentaal, millel on translatiivseid, instrumentaalseid ja komitatiivseid funktsioone, kuigi see on (võib-olla) kahe käände, translatiivi ja komitatiivi, segunemise tulemus (vrd eesti –ks ning –ga < *kanssa).

Paljude keelepeatükkide eriline pluss on see, et nad ei piirdu ainult ühe keelevariandiga: mordva keelte peatükis käsitletakse võrdselt ersa ja mokša keelt ning mari keele peatükis mäe- ja niidumari keelt; samamoodi käsitlevad neenetsi ja eenetsi peatükid nii tundra- kui ka metsa­neenetsi ja -eenetsi keelt. Nende keelte kohta, kus see oleks variantide erinevuste tõttu liiga keeruline, nagu handi ja mansi, otsustati teha eraldi peatükid: üks põhja- ja teine idahandi ning üks põhja- ja teine idamansi kohta. Sölkupi peatüki autor, kellel oli põhimõtteliselt sama probleem (peamiste variantide väga suured ­erinevused), otsustas keskenduda kõige elujõulisemale variandile, põhjasölkupi keelele. Mõni valik ei kajastu nii selgelt keelepeatükkide pealkirjades: neenetsi peatükk („Nenets”) käsitleb kiiduväärselt võrdsel viisil nii tundra- kui ka metsaneenetsi keelt; nagu ka eenetsi peatükk käsitleb nii tundra- kui ka metsaeenetsi keelt, kandes (loogilisemat) mitmuslikku pealkirja „The Enets languages”.

 

Läänemeresoome keeled

Eesti lugejale pakuvad ilmselt erilist huvi peatükid eesti, seto ja teiste läänemeresoome keelte kohta. Läänemeresoome keelte arvu osas ei ole veel üksmeelt saavutatud (ega peagi olema), kuigi on märgata selget tendentsi, et „keelteks” peetavate variantide arv kasvab järk-järgult. Nii võis näiteks Aimo Turunen veel lihtsalt väita, et isuri „murdeid” ei ole eraldi keelena käsitletud,⁷ kuid tänapäeval on enesest­mõistetav rääkida isuri keelest. Teine äärmus on ehk Helena Sulkala, kes loetleb 13 „ohustatud läänemeresoome keelt”,⁸ nii et (ohustamata) eesti ja soome keele lisamine annaks kokku 15. Seetõttu on huvitav näha, milliseid valikuid OGUL on teinud. Lääne­meresoome keelte osa algab üldise (ajaloolise) peatükiga (Laakso), millele järgnevad peatükid karjala (Sarhimaa), vepsa (Riho Grünthal), isuri (Elena Markus, Fedor Rozhanskiy), vadja⁹ (Markus, Rozhanskiy), eesti (Helle Metslang), seto (Karl Pajusalu) ning liivi (Laakso) keele kohta. Eriti rõõmustav on see, et väiksemaid keeli käsitletakse võrdselt: näiteks isuri keele peatükk on sama pikk kui soome keele peatükk. Tuleb meeles pidada, et neist on palju raskem kirjutada, sest väiksemaid läänemeresoome keeli on palju vähem kirjeldatud kui eesti või soome keelt.

Anda keeltele nagu vepsa, isuri või liivi keel „peatüki staatus” on lihtne ja loogiline, kuid karjala, eesti ja soome keel võivad tekitada probleeme selles mõttes, et nende alla on koondatud eri staatusega variante. Sarhi­maa näiteks paigutab lüüdi keele karjala keele alla, kuid TUL-is peab Grünthal seda eraldi keeleks.¹⁰ Täna­päeval ei saa ka enam lõunaeesti keelt tähele­panuta jätta, nagu seda sageli tehti: OGUL on esimene uurali käsiraamat, kus on eraldi lõunaeesti keele peatükk; TUL-is on samuti võru keele peatükk, mis on tegelikult pikem kui sealne peatükk (põhja)­eesti keelest. Eesti keelt käsitleva peatüki on Metslang pealkirjastanud „North and Standard Estonian” ja märgib, et selles tuuakse välja ­olulised erinevused eesti kirjakeele ja põhja­poolsete murrete vahel (seda tehakse arusaadaval põhjusel suhteliselt harva). See, et OGUL on valinud lõunaeesti keel(t)e esindajaks seto keele, paneb küsima, miks ei valitud võru keelt, millel on palju rohkem kõnelejaid, elujõulisem kirjandus ja mida õpetatakse rohkem.¹¹ Võib-olla peetakse seto keelt vanapärasemaks. Teatavasti ei tunnusta Eesti riik ühtegi lõunaeesti keele varianti eraldi keelena, keeleseadus ütleb: „Riik toetab eesti keele piirkondlike eri­kujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist”,¹² nende „erikujude” keele­staatust eitades.

Peatükis „Finnish, Meänkieli and Kven” peab Laakso meä ja kveeni keelt keeleliselt põhjasoome murde hulka kuuluvaiks, kuid on lisanud need pealkirja, kuna neil on vastavalt Rootsis ja Norras keele staatus. Kirjeldus piirdub põhiliselt standardse soome keelega; alles päris lõpus tuuakse üks näide meä keele ja soome keele leksikaalsetest erinevustest. Tekstinäide ei ole siiski mitte soome keelest, vaid kveeni keelest. OGUL on esimene uurali keelte käsiraamat, kus meä keelt ning kveeni keelt ei ole täielikult ignoreeritud.

Isuri keele peatükk on muide esimene selle keele inglis­keelne kirjeldus. Võib-olla ei ole kõik eestlased teadlikud sellest, et isuri keel on ainus põhjaläänemeresoome keel, kus on samuti kolm väldet (vt lk 311), või et sarnaselt eesti keelega on CVCV-sõnades nagu kala teine vokaal poolpikk, kuigi see on pikem kui fonoloogiliselt pikk vokaal järgsilpides. Vadja keelest oleks ka palju huvitavat öelda, aga piirdugem siin seigaga, kus uuem vadja keel erineb oluliselt vanemast: impersonaal on enamasti üle võtnud kolmanda isiku mitmuse vormide rolli, kuid mitte kõikjal (lk 340–341). See on viinud näiteks mitmuse kolmanda isiku eitusparadigmade tekkimiseni, kus esialgne isikuline vorm on säilinud ainult oleviku eitavas kõneviisis: nämäd saavva ’nad saavad’ vs. nämäd eväd saa ’nad ei saa’, aga nämäd saati ’nad said’ vs. nämäd eväd saatu ’nad ei saanud’. Impersonaali kasutamine mitmuse kolmanda isiku asemel on idaläänemeresoome keeltes tavaline ja ei ole tundmatu ka eesti keeles (vrd Alutaguse siad `ulguti lahti, Jõhvi `mõisad põledetti süsi)¹³, kuid vadja keel on läinud sellega oma teed.

Võib-olla ei ole kõik keelekirjeldustes leiduvad faktid läänemeresoome keelte spetsialistidele uued, kuid OGUL-i üle­vaated pakuvad toredat lugemiselamust. Neid lugedes tekib automaatselt mõte, et aeg on küps kirjutada uus ulatuslik sissejuhatus läänemeresoome keeltesse; Arvo Laanesti oma ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi.¹⁴

 

Muud keeled

Keelekirjelduste osa sisaldab ka mitmeid üldisemaid keelepuu kõrgemate harude tutvustusi („Saami”, „Finnic”, „Permic”, „Ugric” ja „Samoyedic”). Need on erinevad selles mõttes, et saami ja läänemere­soome keelte peatükid on (peamiselt) ­ajaloolised (saami peatükki võiks ehk õigemini nimetada „algsaami keel”), samas kui permi ja ugri keelte peatükid on pigem võrdlevad sissejuhatused tänapäeva keeltesse; samojeedi keelte peatükk ühendab mõlemad lähenemisviisid. Keelepeatükke lugedes leiab hulgaliselt uut teavet ja uusi lähenemis­viise. Siinse arvustuse raames ei saa ma muidugi kõike käsitleda ja võin vaid välja tuua mõne huvitava seiga.

Traditsiooniliselt on saami keeled jagatud lääne- ja idarühmaks; piir on põhja- ja Inari saami keele vahel. Viimasel ajal on saami keelte sõnavara uurijad pakkunud välja uued jaotused, kus Inari saami keel paikneb ida ja lääne vahel või on lähemal läänesaami keeltele.¹⁵ Inari saami peatükis aga tuuakse välja, et see võib olla tingitud kultuurilistest põhjustest, kuna Inari saami piirkond paikneb lääne- ja idakristluse piiril; paljud uut teooriat tõendavad leksikaalsed elemendid on laenud. Lisaks tuleb, nagu põhjasaami peatükist selgub, arvestada ka põhjasaami keele murdeerinevusi: kõige lõunapoolsemate põhjasaami murrete sõnavara võrdlemine annaks kindlasti teistsuguse tulemuse.

Võib-olla on see ootamatu, kuid mõni väiksem saami keel on (deskriptiivsest vaate­vinklist) kirjeldatud paremini kui põhjasaami keel, mille kirjeldused on enamasti preskriptiivsed.¹⁶ Aikio ja Jussi Ylikoski toovad oma põhjasaami keele pea­tükis välja mitmeid probleeme, mis muudavad põhjasaami kirjeldamise keeruliseks: suured murdelised erinevused, tohutu paljudest tüpoloogiliselt ebatavalistest kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest vastanditest tulenev fonoloogiline keerukus, mis on avatud alternatiivsetele fonoloogilistele analüüsidele, ning süntaks, mida mõjutavad erinevad enamuskeeled (norra, rootsi ja soome), sõltuvalt riigist, kus põhjasaami keelt räägitakse.¹⁷

Aeg-ajalt on keelepeatükkide ja üldpeatükkide võrdlemisel märgata väiksemaid ebatäpsusi: eksistentsiaal-, lokatiiv- ja possessiivlausete peatükis väidetakse, et habeo-verb esineb lõunasaami keeles, Obi ugri keeltes ning nganassaani keeles, kuid tegelikult esinevad lõunasaami verbi utnedh samatüvelised ’evima’ tähendusega verbid kuni põhjasaami lõunapoolsete variantideni välja, ja seda kasutusviisi tegelikult ka mainitakse Lule saami peatükis (De ittjij Stállo ane áksjov [---] ‘Then the Ogre did not have an axe [---]’ lk 145). See näitab jälle, et saami keeled erinevad omavahel üsna suurel määral, nii et OGUL-i valik kirjeldada (peaaegu) kõiki neid on igati tervitatav.

Arja Hamari ja Regina Ajanki märgivad mordva keelte peatükis, et varem ablatiiviks nimetatud käände spatsiaalne (ja temporaalne) kasutus on marginaalne ja et seda kasutatakse muu hulgas osaobjekti tähistamiseks (nt ersa Сон симсь чайде ’ta jõi teed’), osaöeldistäite käändena ning ka kvantiteedi väljendamisel, ning et nemad kutsuvad seda partitiiviks nagu lääne­meresoome keeltes. Huvitav on näha, kas teised mordva keelte uurijad hakkavad seda terminoloogiat ka kasutama. Jack Rueter TUL-is seda ei tee, kuid mainib, et paljud grammatikad peavad ka ablatiivi üheks grammatiliseks käändeks.¹⁸

Idahandi keele peatükis mainitakse, et /k/ ja /q/ staatus pole veel selge: mõni uurija peab neid eraldi foneemideks, teised allofoonideks. László Fejes järeldab sellest, et arvamuste erinevus peegeldab muutust konsonantide süsteemis, kuna eri uurijad on oma materjali kogunud eri aegadel.¹⁹ See on samuti oluline punkt: OGUL jäädvustab praeguse (või mõne aasta taguse) olukorra ja näitab kõige uuemate uuringute tulemusi, samuti on selles palju viiteid toimuvatele muutustele. Näiteks sölkupi keele peatükk näitab ühte traditsioonilist eksistentsiaalse eitusverbiga eitusstruktuuri, kuid ütleb ka, et tänapäeva kõnelejad kipuvad kasutama (lihtsamat) konstruktsiooni eituspartikliga; Obi ugri keeltes kasutatakse nüüd sageli paaris kehaosade puhul ainsuse asemel kaksust, mis on tingitud vene keele arvühildumise mõjust (pangem tähele, et vene keeles pole kaksust). Vene keele mõju on toonud kaasa paljudes uurali keeltes ka SVO sõnajärje sageduse suurenemise. Näiteid, kus vene või turgi või skandinaavia keele mõju mainitakse, on praktiliselt igas keelepeatükis, ja siin­kohal on digiversioon ehk kasulikum, kui on huvi konkreetselt selliseid teemasid otsida.

 

III osa

Viimane osa (189 lk) on ehk kõige põnevam, sest see sisaldab 14 artiklit eri teemadel, palatalisatsioonist informatsiooni­struktuurini.

Osal on ka lühike, kuid väga huvitav sissejuhatus, kus ­OGUL-i toimetajad rõhutavad, et selline osa on midagi uut uurali käsiraamatute traditsioonis. Nad mainivad, et läänes põhines väikeste uurali keelte kirjeldustraditsioon suures osas enne Esimest maailmasõda kogutud materjalil, samal ajal kui Nõukogude Liidus ja postsovetlikul Venemaal teenis deskriptiivne keeleteadus sageli kirja­oskuse planeerimise ja hariduse eesmärke. Nagu eespool mainitud, ei olnud kaasaegse tüpoloogia tulemused seni veel käsiraamatutesse jõudnud. Selle osa peatükkide teemad, nagu kääne, isiku markeerimine, aeg-aspekt-kõneviis (TAM) ja evidentsiaalsus, eitus, informatsioonistruktuur, kajastavadki osaliselt seda suurenenud huvi tüpoloogia vastu. 15 peatükki on liiga palju, et neid kõiki üksikasjalikult arutada, seega piirdun esimese, palatalisatsiooni pea­tükiga (autor Marianne Bakró-Nagy). See on suurepärane uurali keelte tüpoloogiline klassifikatsioon, mis põhineb palataalsete ja palataliseeritud konsonantide jaotusel. Nende kahe erinevus on sageli tähele­panuta jäetud ja valesti mõistetud, peamiselt seetõttu, et soome-ugri transkriptsioon ei tee neil vahet (nt SUT-i ń vasted on IPA-s /nʲ/ ja /ɲ/ jne). Selles peatükis on võrdlev tabel uurali keelte kohta, rühmitades need palataalsete/palataliseeritud konsonantide alusel nelja rühma: keeled, 1) kus puuduvad palataalsed või palataliseeritud konsonandid (välja arvatud /j/) üldse (nagu soome keeles), 2) kus võivad palataliseeruda kõik konsonandid (nagu eesti keeles), 3) kus on ainult palataalsed konsonandid (nagu komi keeles), ja, mis on kõige haruldasem, 4) kus on mõlemad (nagu Kildini saami keeles). Tuleb rõhutada, et eriti siinkohal oleks mõttekas viidata konkreetsetele keele­variantidele, mitte üldnimetustele: lk 852 esitatud palataliseeritud alveolaarsete ja postalveolaarsete konsonantide tabelis on mõistlik loetleda eraldi sellised variandid nagu Kildini ja põhjasaami või Kazõmi, Obdorski ja Surguti handi keel, kuna neil on (väga) erinevad foneemisüsteemid, kuid tabelis on toodud ainult mordva keel, millel puuduvat palataliseeritud tremulant /r̥ʲ/. Vastab tõele, et ersa keeles seda ei ole, mokša keeles on see olemas. Ka siin juhitakse tähelepanu sellele, et tegemist on muutuvate süsteemidega: nt sekundaarne palatalisatsioon levib paljudes keeltes vene keele mõjul.

Neid üldisi peatükke lugedes pöördub lugeja pidevalt tagasi keelekirjelduste juurde: ülalmainitud tabel näitab, et kui neenetsi ja eenetsi keeltes on kolm kuni seitse palataliseeritud konsonanti (kusjuures tundra- ja metsavariandid erinevad), siis nganassaani keeles on neid ainult kolm. Nganassaani peatükki lugedes aga selgub, et seal on ebatavaline konsonantsüsteem, kus on nii palataalseid kui ka palataliseeritud konsonante, nagu Kildini ja Turja saami keeles. Nii täiendavad peatükid ka üksteist.

 

Kokkuvõte: raamat uralistidele ja tüpoloogidele

Kellele on raamat siis mõeldud? Uurali keele käsiraamatuid on olnud põhiliselt kahte tüüpi: need, mis sisaldavad üldist teavet uurali rahvaste ja nende keelte, ajaloo, kirjanduse kohta,²⁰ ja need, mis on keskendunud keelelisele kirjeldusele²¹. Esimest tüüpi käsiraamatutel on pikk eesti­keelne traditsioon alates Matthias Johann Eisenist,²² kuid eestikeelne uurali keelte käsiraamat puudub siiamaani. OGUL kuulub ilmselgelt teise tüüpi; ainult keele­kirjeldustes on lühidalt, kui üldse, mainitud mõningaid ajaloolisi fakte ja ilukirjandus on jäetud osundamata. Kolmas tüüp, kus keelte teatud omadusi kirjeldatakse võrdlevas raamistikus, ei ole olnud uralistikas väga populaarne; ainsad reaalsed näited on József Szinnyei soome-ugri keelte võrdlev käsitlus ning Björn Collinderi võrdlev grammatika.²³ Tänapäeval ei ole see võib-olla enam ühe inimese töö²⁴ ja suund näib olevat pigem tüpoloogiliselt orienteeritud kogumike koostamise poole: vrd hiljutisi kogumikke eituse ja essiivi kohta.²⁵

OGUL-i sissejuhatuses öeldakse: „See raamat on mõeldud lingvistikahuvilisele lugejaskonnale üle maailma, kogu keele­teadusele ja sellega seotud erialadele.” Peale ilmselge kasutuse uralistikas eeldan, et ka kogu maailma tüpoloogid rõõmustavad selle köite üle. Keegi ei oota neilt, et nad kasutaksid venekeelseid allikaid nt mordva keelte kohta, kuid tegelikult pole põhjust kasutada aastal 2013 Wiedemanni ersa keele grammatikat aastast 1865, et näitlikustada ühte mordva keelte morfo­süntaktilist seika (nagu Leon Stassen tegi keele­struktuuride atlases „The World Atlas of Language Structure”, WALS)²⁶; igaühel on kindlasti oma lemmiknäide.

Nüüd aga pole neil enam mingit vabandust: OGUL-is on peatükke praktiliselt iga uurali keele ning paljude grammatiliste teemade kohta, ja ma olen kindel, et ei lähe kaua aega, kuni raamat leiab tee tüpoloogide kätte. See ei tähenda mitte ainult seda, et me loodetavasti leiame tüpoloogilistes töödes ajakohast ja loodetavasti õiget teavet uurali keelte kohta, vaid ka seda, et käsitletavate uurali keelte arv suureneb. Ei ole juhus, et just mordva keelte puhul kasutasid WALS-i autorid Wiedemanni grammatikat, sest polnud veel olemas ühtegi ingliskeelset mordva keelte, samuti mitte mari, udmurdi ja komi keele grammatikat. See asjaolu seletab ka seda, miks selliseid keeli nagu Pite saami ja põhjasaami, neenetsi, eenetsi ja nganassaani mainitakse nüüd sagedamini tüpoloogilistes artiklites ja raamatutes – ainuüksi seetõttu, et neil on ingliskeelne grammatika.²⁷ Käesoleva köite kasutamine viib siis loodetavasti selleni, et uurali keelte huvitavamad aspektid leiavad tee üldkeeleteadlaste teadmistepagasisse.

 

Oma juubeliks rõõmustas Tiit Hennoste eesti kirjasõna huvilisi värske teosega, ajakirja Looming 100-aastaseks saamisele pühendatud Festschrift’iga. Seda kaunist ja rohkete piltidega raamatut võib lugeda mitmel viisil: esmalt juubelikohase tagasivaatena ühe väljaande väärikale ajaloole, mis algab lausa vanatestamentlikus stiilis: „Kirjandus on eesti kultuuri ja rahvuse üks põhitalasid” (lk 13). Teisalt on raamatus äratuntav Hennoste teoreetilistes käsitlustes välja arendatud kirjandusprotsessi analüüsi mudeli rakendamine.¹ Niisiis saab raamatut lugeda ka kirjandusloolise juhtumiuuringuna. Autor näibki sellist akadeemilist lugemisviisi eeldavat, kui ta oma väiteid lahti ei seleta, viidates oma varasematele põhjalikumatele käsitlustele. On aga ka kolmas võimalus: lugeda Loomingu ajaloo esitust pedagoogilise tekstina, mis pakub nii meetodit kui ka näidismaterjali Eesti kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamiseks-õppimiseks. Autor annab lõimimise võtme kohe alguses: „See raamat ongi „Loomingu” kirjanduslugu, milles põimuvad ajakirja lugu, selles ilmunud tekstide tähtsus ja tähendus ning eesti ja maailma kirjanduse suundumused, taustal pidevalt kumamas maailma sündmuste kaja. Lugu ise käib „Loomingu” kümnendite kaupa [---]. Need on hoopis huvitavamad piirid kui traditsioonilised ühest nullini või nullist üheksani. Kuigi kümnendipiiridega nurgeti, klapivad nad hästi kokku nii Eesti kui ka Eestit mõjutanud maailma ajaloo sõlmhetkedega.” (Lk 14–15)

Loomingu rolli kirjandusloos avab Hennoste kolmes mõõtmes. Esiteks, olla oma avaldamisvalikute ja arvustuspraktika kaudu kirjanduse kvaliteedi ja kirjandusliku kaanoni kujundaja (Hennoste osutab iga kümnendi puhul eraldi, millised sel ajal Loomingus esindatud autorid ja teosed tema arvates kaanonisse sobivad). Teiseks, olla institutsioon, mis vahendab vaimu ja võimu, ühendab kirjandust ja lugevat publikut ning mõjutab teoste avalikku retseptsiooni (Loomingu eripära näeb Hennoste just kirjanikele avaliku sõna foorumiks olemises ka väljaspool nende teoseid). Ja kolmandaks: kirjandusajakiri kui kirjandusliku kogukonna ühendaja, eri masti kirjanike ja kriitikute suhtlus­paik, samuti autorite elatusvahendite allikas. Nendest rollidest lähtuv Loomingu kui rühmituste­ülese kultuuri­ajakirja eesmärk kajastub ka väljaande struktuuris, mis on püsinud põhimõtteliselt muutumatuna: pool ilukirjandust, pool kriitikat, kirjandus­elu ülevaateid ja kirjanike mõtteavaldusi. Raamatust selgub, et Loomingu roll kirjanduselu „peavoolu” määrajana ja eri rühmituste avaldamisvõimaluste tasakaalu hoidjana kujunes välja juba ajakirja esimesel kümnendil. Kultuuriajakirja(de) läbi aegade püsinud olulist kohta Eesti ühiskonnas ­iseloomustab Hennoste väide, et Loomingu ja Eesti Kultuurkapitali asutamisega algab „eesti kirjanduse institutsionaliseeritud ja suuresti riigi poolt makstud elu” (lk 23).

Hennoste kirjandusloo käsitlustes on alati fookuses olnud eri vaadete põrkumine kirjandusväljal. Väga huvitav on jälgida ja võrrelda toonaste ja praeguste ­vastasseisude mustreid ka Loomingu ümber. Looming pidi algusajal olema ­parlament ja kompromiss eri vaadete vahel, olles avatud mitmesuguste tõeks­pidamistega, eri vanuses ja erineva kirjaniku­staatusega autoritele. Seetõttu saatis Loomingut pidev kahe tule vahel olek: ühelt poolt ähvardas kärbetega riigivõim, kelle meelest Looming oli liiga elitaarne, teiselt poolt ründasid radikaalidest kirjanikud, kes igatsesid kirjanike rühma-ajakirju tuglasliku parlamendi asemel (lk 25). Kirjanike maa­ilmavaatelisi vastandumisi Eesti Vabariigi alguskümnenditel on Hennoste põhjalikult käsitlenud paljudes artiklites ja raamatutes, ka Loomingu lugu jutustades toob ta välja samalaadsed eraldusjooned ja lahknemiskohad: „Vastamisi lähevad Eesti ja Euroopa, maa ja linn, rahvuslik ja internatsionaalne, rahvuslus ja sotsialism” (lk 36). Uutel murranguaastatel, 1990-ndate Loomingus näeb Hennoste kordumas sama mustrit, vastandades Loomingut kui konservatiivsemat (ja rahvuslikku) ajakirja Vikerkaarele kui radikaalsema ja avangardsema noorsoo välja­andele (lk 180).

Asutamiskümnendit 1923–1932 käsitleva peatüki esimene osa on saanud pealkirjaks „Hullunud kuldsed kahekümnendad”. Loomingu sünnikümnendi globaalset tausta iseloomustades viitab Hennoste maailmasõjajärgsele kadunud põlvkonna meeleheitlikule joovastusele ning „kahe radikaalse servaideoloogia” tugevnemisele Euroopas, mida märgistavad Mussolini, Franco, Hitleri, Stalini nimed. Tähistamaks kümnendi lootusrikast algust laob ta ritta lehekülje jagu modernismi suuri nimesid. Samas näeb Hennoste, et Euroopas hakkab kümnendi lõpuks võimust võtma „uusasjalikkus (Neue Sachlichkeit), uusrealism, uusklassitsism, mis reageerivad sõja hävitusele ja sõjaeelse avangardi radikalismile tagasipöördumisega korra juurde” (lk 22). Ka eesti kirjanduses näeb Hennoste 1920-ndate lõpul analoogseid tendentse, rõhutades tagasipöördumist korra poole ning minemist „omale teele” (lk 24).

Järgnevatest kümnenditest antakse pilt kui saatus­raskest dramaatiliste tormide ajast: „Vaikimise aegu” 1933–1941 (ise­seisvusaja lõpp, esimene sovetiseerimise aasta, sõja tõttu väljaande peatumine); „Stalin on meiega…” 1944–1952 (jäine stalinism) ja „Taastamine” 1953–1962 (Stalini surmale järgnenud sula). Nende kümnendite põhiteemaks saab kirjanduse ellu­jäämisvõime (moodsat sõna kasutades säile­nõtkus) katastroofi aegadel. Nende kolme aastakümne käsitluses ongi kesksel kohal Loomingu kui väljaande ja kirjandusliku loomingu suhe autoritaarse võimuga, nii toimetuse kui ka autorite võimekus käia oma teed kui tahes ränkades oludes. Kuna iseseisvusaja lõpuaastad ja esimesed soveti­aastad kuuluvad Hennoste liigenduse järgi samasse kümnendisse, ei jää lugejale märkamatuks kahe poliitiliselt erineva autoritaarse lähenemise samasugune püüd allutada kirjanduselu ideoloogilistele nõuetele. Kolmekümnendate lõpu vaatlusel ei varja Hennoste oma järsult taunivat suhtumist püüetesse muuta Looming kui kirjandusajakiri riiklikku ülesannet täitvaks meelsuse kujundajaks, isegi kui see sünniks õilsatel rahvuslikel eesmärkidel (vt lk 47, 50). Kirjeldades aga Loomingu kohanemist uue võimu repressiivsete nõuetega 1940. aastal, muutub ta stiil lõikavalt irooniliseks. Samas on Hennoste lähenemisviis ränkade valikute aegadele kõnekalt napisõnaline ja kaugel tava­päraseks saanud n-ö tühistamisest. Pigem on ta vaade kui murelikul aednikul, kelle aia on torm ära räsinud, puud ja põõsad maast rebinud ja piirded maatasa teinud. Hennoste ei kirjelda pikalt, vaid ainult viitab Loomingu ajaloo kõige mustematele kuudele, kus ajakirjast sai kaasosaline eesti kirjanduse väärikaimate nimede mustamises ja enesealandusele sundimises (lk 82). Samas ei jäta Hennoste märkamata detaile, mis annavad kirjanduslikust andekusest märku pilkase poliitilise pimeduse ajal (näiteks viitab ta mitmel korral noore Juhan Smuuli värsside tundeehedusele ja keelelisele värskusele). Alates 1950-ndate keskpaigast juhib Hennoste lugeja tähelepanu kirjanduse elluärkamise esimestele märkidele, mis ennustavad uute arengute algust. Nagu ta ütleb, saab Loomingust 1950-ndate teisel poolel jälle „eesti kirjandus­ajakiri” selle tõelises mõttes (lk 97). Kümnendit 1953–1962 käsitlev peatükk kannabki pealkirja „Taastamine”. ­Tõepoolest, arengud pärast Stalini surma 1953. aastal ning tema repressiivpoliitika hukkamõistu 1956. aastal on tunnistus eesti kirjanduse (resp. vaimuelu) kiiresti taastuvast elujõust. Hennoste ütluse kohaselt sai pärast Ungari mässu maha­surumist 1956. aastal selgeks, et nõu­kogude kord jääb kestma. „Intellektuaalid, teiste hulgas kirjanikud, seisid küsimuse ees, kuidas vastupanu-mugandumise-koostöö teljel ennast pikemaajaliselt positsioneerida” (lk 93–94). Inim­vaenulik nõukogude süsteem ei olnud selleks ajaks enam ootamatu ega tundmatu, vaid see oli põhjalikult tuntuks saanud kui ohtlik masinavärk, mille toimimisest teadlikuna on siiski võimalik loomeinimesena ellu jääda ja südametunnistuse järgi tegutseda.² Loomingust (ja teistest kultuuriväljaannetest) sai selles masina­värgis kahe­palgeline institutsioon, mis toimis nii võimu agendina kui ka turvalise kaitsemüürina (lk 102–103). Pakkudes kirjanikele loomingu- ja avaldamisvõimalusi, oli samal ajal võimalik ajakirja kasutada kirjandus­kriitika vormis laiemaks kriitiliseks aruteluks ühiskondlike nähtuste üle, mille suhtes muus ajakirjanduses otse sõna võtta polnud mõeldav. Kirjandusajakirjast otsiti (ja leiti) tuge vaimseks vastupanuks nõukogude süsteemile, mis väljendus ainuüksi ideoloogilistest kaanonitest mööda hiilimises ja kirjandusliku loomingu ise­väärtuse eest seismises.³ Ei ole juhus, et kuuekümnendatel hakkas ­kultuuriväljaannete lugejaskond kiiresti paisuma, ulatudes järgmisel kümnendil tehtud uuringute andmeil koguni veerandini eestlastest.⁴ Toimetuse tööks oli kaitsta nii hästi kui võimalik „ideoloogiliselt küsitavaid”, „apoliitilisi” või „aru­saamatult kirjutavaid” autoreid. Tolle aja Loomingu peatoimetajaid mäletatakse inimestena, kes suutsid võimu ja vaimu vahendamise rolli välja kanda, omades autoriteeti nii võimu- kui ka vaimu­inimeste silmis.

Viidates vaidlusele „kuldsete kuuekümnendate” tähenduse üle, paneb Hennoste vastavale peatükile (1963–1972) kahtleva pealkirja „„Noh, olid kuldsed kuue­kümnendad…””. Sellegipoolest ei jäta tema käsitlus kahtlust, et vaim sai võimust jagu ega taandunud oma autoritele kätte võidetud suuremast loomevabadusest ka siis, kui stagnajõud „sitastel seitsme­kümnendatel” (1973–1982) vastupealetungile läksid. Ehkki kuuekümnendate romantiline hoog sumbus üdilikku enese­irooniasse, säilitas kirjandus suhtelise suveräänsuse. Uus põlvkond kirjanduses sai domineerivaks ning Loomingu toimetuses võtsid ohjad enda kätte parteiliselt usaldus­väärsete kaitsemängijate asemel kriitilised uue põlvkonna mehed. Hennoste on tabanud toimunud pöörde olemuslikku mõju, kui ta väidab, et pärast kolme aastakümmet seiskunud kelladega elu raudse eesriide taga hakkas kuue­kümnendatel Eesti kirjandus end maa­ilmaga sünkroonima. Pärale jõudsid ­läänelikud eksistentsialismi ja absurdi hoovused, mis nõukogude absurdse tegelikkuse kajastamisel osutusid aga kõige ehtsamaks realismiks. Reaalse sotsialismi oludes hägustunud piir kirjandusliku kujutluse ja tegeliku elu vahel andis kirjanikele õiguse saada ­1980-ndatel avalikkuse eestkõnelejateks ning Looming nagu ka teised kultuuri­väljaanded said muutuda poliitiliste diskussioonide foorumiks. Laulva revolutsiooni eel tõusis kultuuriväljaannete loetavus kümnetesse tuhandetesse, need jõudsid veerandini eesti ­rahvast, et siis 1990-ndate vabale turumajandusele suundunud Eestis kukkuda mõne tuhandeni ehk kolme-nelja protsendini eesti keelt lugeda oskajatest (lk 259).

Iseseisvuse taastamise järel võidu­käigule asunud „[ü]limalt rahakeskses varakapitalismis” (lk 190) peab vähenenud lugejaskonnaga Looming võitlema elu­õiguse eest kultuuriajakirjade turul, jagades oma kokku tõmbuvat lugejaskonda mitme muu väljaandega, nagu Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga ka Sirp ja Müürileht. Hennoste rõhutab sajandi­vahetuse Loomingu olulisust kirjanduse kvaliteedi eest seisjana ning eesti kirjanduse ja ajaloo mõtestajana. Samas ka pöördelistel „netinuti nullindatel” (lk 206) ­jätkab Looming oluliste kultuuriteemade üle arutlevana. Järjest mitmehäälsemaks muutunud kirjandusmelus püsib ajakiri väärikalt traditsioonilises, juba Tuglase ajast välja kujunenud formaadis, teenides Hennostelt viimase kümnendi kohta muigel­sui antud pealkirja: „Rahulik rohumaa meeletus maailmas”.

Siiski annab Loomingu tulevik autorile põhjust lõpetada juubeliraamat murelikul toonil. Hennoste kasutab lõpulehekülgedel talle mitteomaselt pateetilist registrit, nimetades Loomingut eesti kirjanduse saja-aastaseks selgrooks ja Eesti kultuuri­elu müüdiks ning kõrvutades Loomingu kui institutsiooni tähtsust laulu­peo ja „Kalevipojaga”. Ja lisab küsimuse: „Kuidas edasi? [---] Kas ei liigu kirjandus- ja kultuuri­ajakirjad lihtsalt loogeldes loojan­gu poole?” Ning vastab ise: „Aga „Loomingut” on vaja. // Rahvus vajab pidevat loomist, et rahvusena püsida. Eestlase rahvusliku identiteedi alus on keel. Keel vajab pidevat loomist, et elus püsida. Keelelise loomise kese on alati olnud kirjandus. Nii on kirjanduslik looming olnud eesti rahvuse kui kultuurrahvuse üks suur looja. Looming aga vajab „Loomingut”.” (Lk 261)

Sellesse väitesse võime ja tahame uskuda. Aga et see kehtiks ka tulevikus, on vaja enamat kui usku. On vaja kirjandus­teadlaste, etnoloogide ja sotsiaalteadlaste ühisuuringuid, et anda teaduspõhine vastus küsimusele rahvuskeelte ja kirjanduste kestlikkusest, sealhulgas omakeelse kirja­sõna ja kultuurimeedia rollist tehisaju ümberkujundatud maailmas.

 

Carolina Pihelga väga oodatud debüüt­romaan uurib eelkõige Teisest maailma­sõjast ja üldiselt Nõukogude režiimist tingitud vohava vägivalla ning sellest (sihiliku) möödavaatamise pikaaegset lagundavat mõju haavatavatele sihtrühmadele. Teos käsitleb tundlikult ka tolle terrori kaudseid, aga tugevaid järeltõukeid: pikast okupatsiooniajast kohalikku elanikkonda imbunud ilmajäetustunnet ja umbusku nii Nõukogude Eestis kui ka taasiseseisvunud kodumaal, mil käivitus (hüper)individualistlik olelusvõitlus (lk 26–27). Poeetilises mõtiskelus on rambivalgus naistel: emadel ja tütardel ning nende sundoludes loodud nigelatel suhetel. Rõhutatult aistilise kujutusviisiga – nüüdisaegses afekti- ja kehakeskses kirjandus(teadus)es üsnagi levinud pruuk – ning mõneti deterministlikele hoiakutele toetudes vaeb Pihelgas pigem nukratoonilises romaanis, kuidas, kui üldse, tulla painava ajaloolise pagasiga toime isiklikus plaanis. Teisisõnu küsitakse, kuidas „elada, kui oled matnud kõik, mis sinus kõneleda suudab” (lk 71).

Hiina XI sajandi õpetlase Shen Kuo motoga „Kui miski juhtub ainult ühe korra, on see mõttetu” algav romaan „Vaadates ööd” koosneb kolmest üks­teisega haakuvast osast, igas on viiskümmend lühikest nummerdatud peatükki. Esimesest osast teise üleminekul tuleb sooritada umbes kolmveerand sajandi pikkune ajahüpe tagasi (tänapäevast 1940.–1950. aastatesse) ning teisest kolmandasse sisenedes ligikaudu paarikümneaastane hüpe edasi (1970. aastatesse). Avaosa fookuses on lugejaga üsna siiralt suhtlev, kuid oma elus usalduslikest, järjepidevatest kontaktidest pigem eemaldunud nimetu naismina­tegelane. Teise osa keskmes on tollele naisminale tundmatuks jäänud vanaema Maša ja tema perekonna katsumused Teise maailmasõja ning sellele järgnevate koleduste kontekstis Nõu­kogude Venemaal, Ida-Virumaal ja Harkus, kolmandas aga esimese osa peategelase hilisteismeline tulevane ema Leida ning tema kasuema Elli rutiinne elu nõukogude argireaalsuses. Teine ja kolmas osa pigem kontekstualiseerivad ja polsterdavad esimeses osas üles kerkinud probleeme, jäädes esimese osaga võrreldes emotsionaalselt mõneti kaugeks. Ju mängib selles rolli valitud narratiivne võte: teist ja kolmandat osa vahendab valdavalt kolmandas isikus jutustaja.

Romaani tooni ja rütmi määravast esimesest osast kooruvad ebaselgeks jäävas valdkonnas töötava ning sundmõtetest piinatud üksildase noore naise mineviku häirivad detailid. Sage viitamine ööle, tühjusele, lämbumisele ning magamisraskuste kirjeldamine võimendavad järk-järgult avanevat tõsiasja, et tegelane on lapse- ja teismeeas kogenud pere­sisest vägivalda, mistõttu on ta psüühiliselt liimist lahti, suutmata astuda oma elus ei „edasi ega tagasi” (lk 30), igatsedes vaid tormi, mis lapsepõlve ära puhuks (lk 64). Kas tahab too nimetu, krooniliselt väsinud pea­tegelane poeetilise pihi kaudu – sest mõneti meenutab teose esimene osa päevikut – minevikus kogetu vaagimise ära lõpetada ning sügava muutuseni pürgida? Selles sihis näib ta asetavat lootuse oma kadunud bioloogilise vanaema isikuandmete otsimisele. Põnevusloole omase arhiivides tuhnimise ja niidiotsakeste jälitamise kaudu loob minategelane ühelt poolt endale emotsionaalset ja intellektuaalset tuge pakkuva samastumisobjekti. Teiselt poolt igatseb ta vanaema isikut kindlaks tehes muuta amorfse sisekaose kuuluvustundeks, kindlakujulisemaks vor­miks,¹ vahest isegi identiteediks kui olemasolu kinnituseks (lk 15). On ju peategelane nimme ainus teose nimetu (s.o identiteeditu) – isegi tema lemmikloom kass saab erinevalt perenaisest sündmuste kulgedes nime.

Romaani kolmikstruktuur on ainult üks tahk, mis osutab (esi)vanemate ja järglaste elukulu sarnasusele. Selles, et eri tegelaste kogemused tunduvad sarnased ja seepärast põlvkonnaülesed, mängivad rolli veel (bioloogiliselt) seotud inimeste afektiivsete kalduvuste, traumade ise­ärasuste, valede valikute ja otsustamatuste spetsiifiline, nimme neid sarnastav kujutusviis, kas või korduvate sümbolite või koha­tunnetuse kaudu (nt kivide tähtsus romaani kõigis kolmes osas). Motogi toob sümboolsel-ideelisel tasandil esile, et käitumis­mustrid ja enamgi, ­elukäigud korduvad jonnakalt. Kui esimese osa minakuju on oma (vana)­ema mõneti teisenenud doppel­gänger – ta tunneb, et tema luud kasvavad välja vanaema luudest (lk 51) –, püstitab teos vaeva­rikka probleemi: kes ja kuidas on mu ema(d) minu jaoks ja kuivõrd saan ma üldse oma emast erineda? Kuidas seostub minategelase (ja tema noore ema) kogetav või kogetud kuulumatuse tunne² ema(de)­ga, laiemalt päritoluga, arvestades, et päritolu ei seostu romaanis rahvustaju ega isadega, vaid positiivselt feminiseeritud turva- ja kuuluvustundega ning soolistamata võrgustiku omamise sooviga?

Paljude teose avaosas kujutatud oleviku­probleemide põhjus peitub paari­kümne aasta taguses traumas. Põhikooli­ealise minategelase ema leiab uue elu­kaaslase, kes osutub peksjaks, alandajaks, joodikuks ja pedofiiliks. Tollasest süstemaatilisest väärkohtlemisest tingitud psüühilis-­kehalisi probleeme üritab jutustamis­ajal juba täiskasvanud protagonist küll kontrolli alla saada, kuid üsna ­edutult. Äärmiselt ebamugavatele reaktsioonidele proovib ta lahendusi leida samade võtetega, mida ta kasutas vägistamise ajal paanika mahasurumiseks, kutsudes esile tajusid, mis sulatavad ta justkui interjööri (või fooni) ning lõhnadesse, helidesse, teks­tuuridesse, tapeedimustrisse, seintesse (lk 89) või muutes ta samblaks (lk 103).³ Iseenesest lõõgastavana mõjuv võte hakkab aga naisele vastu töötama: Prousti koogikeste positiivse afektiivse võimekuse räige analoogina tuuakse teoses sisse hoopiski seebimullide krigin oraalse vägistamise mälestuse esilekutsujana (lk 53–54). Kätepesust ja selle helidest saab igavesti korduv põrgu.

Ema Leidaga suhtleb täiskasvanud mina edasi. Peategelase nukker võimetus oma ema – vägistamise, alandamise lubaja – kohvilekutsumistele „ei” öelda häirib. Vaikimisi küsib romaan seega, kust on murranguaja lastesse sisse jäänud kristlik kohusetunne äraolevaid, probleemidest läbi vahtivaid vanemaid toetada – sest „ikka ju armastad nagu” (lk 15). Minategelase emast on teose alguseks saanud maja ja iseenese eest hoolitsemisest loobunud patoloogiline koguja, kelle värvituid, lamedaid, tühje (lk 10, 35) eluvalikuid peategelasest tütar põlgab. Ometi teeb tütrele haiget mõtestatud sideme puudumine emaga. Pisut meenutab esimese osa protagonist iiri menukirjaniku Sally Rooney tegelast Francest romaanis „Vestlused sõpradega” (2017), kus puudub küll sõja ja okupatsiooniga (kaudselt) seotud seksuaalvägivald, kuid sarnane on tütarde pikalt keenud konflikt vaimselt häiritud, lähedusvõimetu ema või isaga ning raskus oma eluga just häirunud vanemlussuhte tõttu „normaalselt” edasi minna.⁴ On raske lugeda, kuidas Leida ei suuda isegi aastaid pärast lapsevägistajast elukaaslase surma tunnistada, et märkas mehe kuri­tegusid (lk 100), sõnades, et hoopis tütar oli liiga jäära­päine, konfliktne. Muidugi võib küsida, nagu Pihelgas ja samuti Lilli Luuk on viidanud, kuidas panna rääkima, minevikus toimunu üle reflekteerima ja andestust paluma emasid (nii Mašat, Ellit kui ka Leidat), kelle kehaline teadvus on tihkelt täis tollases elus harjumuspärast vaikimist ja kelle vanemad omakorda hoidsid suud kriipsuna, et ellu jääda või häbimärgis­tamisest pääseda.⁵ Õpitud vaikimise,⁶ samuti tunnete kriitiliselt väljendamise oskamatuse võrdkuju romaanis on hääletud tited Harku vangla beebi­palatis, kuhu vast­sünnitanud emasid lubatakse liiga lühikeseks ajaks – titade meeleheitlikule kisale järgneb vait jäämine, lakke vahtivate beebide (sh väikse Leida) pikk rivi sümboliseerimas passiivset alistumist läheduse puudumisele (lk 112).

Samas ei ole teose lugude võrgustik läbinisti nukker ega ängistav. Romaani esimeses osas on vihjeid, et varem – enne vägistaja sissekolimist – heljus laste elus imelisus, mida peategelane selgitab ajana, mil ema „kumas läbi minu päevadest”, ning oli „jagamatult meie, laste oma” (lk 13). Kunagises aistilises paradiisis tajusid lapsed, et ema on nende jaoks isegi ruumiliselt eemal olles täiesti ligipääsetav, kuidagi eriti olemas: jätab lauale võileivad, puhastab verise põlve. Sarnane dünaamika – lähedustaju, s.o teatava emakuma põimumine erisuguste pettumustega – esineb ka läti kirjanikul Nora Ikstenal. Ehkki keskne konflikt on Ikstena pea­teoses „Emapiim” (2015, e k 2018) erinev ehk emakuju kui teadlase ja arsti tööst ja vaimsest tasakaalutusest tulenevad probleemid, leidub mõlemas romaanis põgusaid hetki, mil ema ja tütar tahavad olla koos – kuidas iganes see koos siis välja näeb. Emakuma näib üldiselt tekkivat üsna argistel hetkedel, mil laste isiklikku ruumi ei ole otse või kaude jõudnud vägivald, Pihelga teoses siis, kui laste ja üksikema ellu ei ole tunginud halvad mehed. Tulevad nad aga paraku ikka – haavatavas olukorras naised otsivad sotsiaalse või majandusliku surve tõttu tuge, unistavad lähedusest traditsioonilisi soostereotüüpe murdmata ja soovivad kaitset teiste halbade meeste eest. Ema­kumast saab aga emapaine. Emade ja tütarde side(tus) – mida moodsatest klassikutest on käsitlenud Simone de Beauvoir jutustuses „Väga kerge surm” (1964) ning tänapäeva populaarsetest kirjanikest nt Elena Ferrante –, kolmandate osaliste mõju nendele sidemetele ning hõõrded ja (lõplikud) katkestused ongi Pihelga debüütromaani kandev teema. Nii ei käsitle autor mitte isade lugu isade maal – nagu eesti kaanonis tavaline –, vaid keskendub emaliinile sõja, okupatsioonide ja koloniaalvägivalla raamides.

Üldjoontes kõrget esteetilist taset taotlevas ja mitmetähenduslikus romaanis avaldub hillitsetult ühtlasi mingi eetilise põhimõtte pooldamine. Seega on teemaks ka vastutuse võtmine ning laste ja lähedaste märkamine. Seejuures ei tehta ettekirjutusi selles, kuidas märkamine ja kohalolu peaks väljenduma – turvatunde tekitamise teed on sageli erinevad. Oluline on kaitsta ja toetada last, kes otsis ja jääb alati otsima ema kaudu paradiisi. Selles seoses on aga kummaline Pihelga romaani lõpp, mis ­vihjab teoses kujutatud kannatuste olenemisele muu hulgas täiesti pimedast, sõgedast, destruktiivsest ihast, ülivõimsast tõmbest naudingute poole, mida kolmanda osa nooruke Leida seostab tollal ihaldatud Avoga – tõenäoliselt esimese osa mina­tegelase ja tema venna bioloogilise isaga – ja mis annab romaanile vägagi rahutuks tegeva lahenduse. Siin segab jutustaja osavalt vett, kergitades küsimuse, mille vaagimist oleks teoselt pisut enam oodanud: kuivõrd seostub kujutatud hädade­kuhil ajaloolise taaga, sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse ning pärilikkusega ning kuivõrd naiste vaatenurgast seksuaalse uudishimu, stiihilise, erakordseid joovastusi tõotava ihaga? Miks unustab loo lõpu nooruke Leida valusad kogemused lähiminevikust, selleks et sulada ühte huvi­äratava, aga selgelt ebausaldusväärse mehega? Uskudes, et romaani lõpus tihenevad tähendused eriti, kasvatab kinnissümbol öö viimases peatükis endale lisakihistuse. Öö, mida pealkirja põhjal vaadatakse ning Maris Kaskmanni kauni kujunduse järgi püütakse ja katsutakse,⁷ tähistab nii vägivalda ning vaevalistesse peremustritesse ja traumadesse kinnijäämist kui ka sensuaalsust, tunge ja ihasid, mis sugugi alati ei juhi konventsionaalselt mõistetud heale teele. Kui välja arvata viimase tähenduskihi selge allajäämine esmasele – õnnestunud teoses on peamiste probleemide tõlgendusrajad enam-vähem ühe kaaluga, võimendamaks mitmetähenduslikkust –, on Pihelga teos tugev, põhjalikule eeltööle naalduv, väga hästi läbimõeldud kompositsiooni ja sõnavaraga lisandus eesti nüüdisproosasse. Romaan kutsub iseäranis 1980-ndatel ja 1990. aastate alguses sündinuid (k.a siinkirjutajat) oma lapsepõlves toimunu ning selle (jubeda) eelloo üle sootundlikult mõtisklema ning kõiksugu pettumusi põhjalikult analüüsima.

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Nagu ikka alustasin raamatu lugemist tagantpoolt: kas nimeregister ja ilmumis­andmed on olemas? Jah, seda nad loomulikult on, register isegi peaaegu 11 lehekülge pikk, mis ütleb nii mõndagi autori hea lugemuse ja kasutatud allikate kohta. Ilmumisandmetest selgub, et kogumiku kahekümnest artiklist enamik on varem ilmunud Loomingus, Vikerkaares, kogumikes „Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest” ja „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest” ning Keeles ja Kirjanduses. See tähendab, et kõik on mu raamatukogus olemas, osaliselt loetudki. Ka ülejäänuga, mis pärineb eri välja­annetest (Ajalooline Ajakiri, Sirp, Methis, Estonian Art, kogumik „Noor-Eesti 100” ja üks Teater. Muusika. Kino lisa), võiksin suuremas osas juba tuttav olla. Aga tegelikkuses pole see muidugi nii: artiklid pole faksiimilena reprodutseeritud, vaid „korrastatud, parandatud, täiendatud, lühendatud, ühendatud”, nagu autor, kes oli ühtlasi koostaja, sissejuhatuses teatab (lk 7). Järelikult tuleks kõike uuesti lugeda ning alustada algusest.

See algus, viieleheküljeline tekst pealkirjaga „Sissejuhatuseks”, ongi kogumiku kõige uuem kirjutis, milles peitub tähtsaim sõnum. Selles ütleb autor nimelt välja oma kreedo, mida ta ise nimetab „raamatu paatoseks” ja mis seisneb selles, et „vähemalt 20. sajandist alates on teoste kõrval (ja mõnigi kord ka teoste ees) olulised manifestid, kirjanduslikud programmid, kirjanduslood, kirjandusõpikud jms, milles kirjutajad toovad välja oma arusaamad, mille abil vallutada ja hoida kirjanduselus kirjanduslikku võimu” (lk 7). See on ühelt poolt sedastus, millele – vähemalt mul – on raske vastu vaielda, teiselt poolt selge suunavõtt ja tees. See on Tiit Hennoste arvamus, mis ei pruugi olla üldiselt tunnustatud. Selle loogiline järeldus on formuleeritud eelmises lauses ja see võiks mõnda lugejat siiski üllatada: „Selles raamatus on teostest juttu minimaalselt ja kirjanike elust üldse mitte.” Kuid autori puhul, kes paneb metakirjanduslikud tekstid oma uurimuste keskmesse, nagu on tehtud käesolevas kogumikus, on see ju ainult loogiline. Ja kui minna veel ühe lause võrra tagasi, sissejuhatuse esimese lauseni, mõistame Hennoste hoiakut ja seisukohavõttu täiesti. „Kirjandusest kirjutamises on ikka peetud keskseks teoseid, mille kõrvale tõstetakse vähem olulisena kirjanik ja tema elu.” Autor läheb kohe alguses in medias res, et järgnevalt teatada, mida ta ei kavatse teha ja mida ta selle asemel teeb.

Nõnda olen, küll vastupidises järje­korras, tsiteerinud sissejuhatuse kogu esimest lõiku, mis võib kas viidata arvustaja saamatusele, parafraseerida korralikult avalõigu tuuma või osutada lihtsalt teksti selgusele ja tihedusele. Kaldun enda au päästmiseks arvama, et tegu on viimase variandiga: Hennoste armastab lühidalt ja selgelt asju paika panna ja välja ütelda, talle ei meeldi pikk keerutamine ega teoretiseerimine, ta ütleb otse, kuidas asi on (vähemalt tema meelest!). Sellest järeldub, et lugeja peab teksti algusest peale tähelepanelikult jälgima, et vajaduse korral protesteerida või kulm kortsu tõmmata.

See juhtub juba sissejuhatuse kolmanda lõigu juures, kus autor seletab üldistavalt raamatu teemat, milleks on eesti kirjanduse moderniseerumine Noor-Eesti aegadest alates, ning väidab peaaegu möödaminnes, et mainitud moderniseerumine „lõpeb 1990. aastatega, mil eesti kirjandus siseneb lõplikult Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma” (lk 7). Siinkohal komistasin esimest korda, pliiats tõusis ning pani märkuse servale: „On see nii?” Täiesti võimalik, et Hennostel, kes vist rohkem kui keegi teine on uurinud eesti kirjanduse globaalseid arenguid ning legendaarseid „hüppeid”,¹ on õigus ja kolmkümmend aastat tagasi eesti kirjandus „saabus” koos Eesti riigi iseseisvuse taastamisega tõe­poolest mainitud kultuuriruumi. Samas kujutan kohe ette protesteerivaid hääli: kas Jaan Kaplinski oleks sellega nõus? Mida ütleks Ain Kaalep? Uku Masingust rääkimata. Seda teab autor muidugi ise ka. Teisest küljest vajas ta ilmselt mingit tagumist piiri. Et moderniseerumise algus on Noor-Eesti tuntud lööklause juures, on muidugi selge – aga kus siis asub selle lõpp? Mingil määral ju sobib, kui see oleks kuskil 1990. aastate keskel: peaaegu sajand täis. Ka teised autorid teistes kontekstides on viidanud sellele, et 1990. aastate keskel miski muutus.² Kuid kas tingimata eesti kirjanduse sisenemine Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma? Selline järeldus on paratamatu ainult käesoleva raamatu vaate­vinklist, mis liigub justnimelt „läbi futurismi, ekspressionismi, uusrealismi, sotsialistliku realismi, sürrealismi, uusavangardismi, modernismi, lihtsalt realismi jm postmodernismini” (lk 7).

Edasi seletab autor sissejuhatuses raamatu kuut osa, millest esimene ja viimane koosnevad ainult ühest artiklist – neid oleks ka võinud nimetada proloogiks ja epiloogiks. Esimene on üldise vastuse otsimine „küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjandusteadus, ennekõike kirjanduslugu aidanud konstrueerida ja dekonstrueerida moodsat eesti rahvust” (lk 8), niisiis pisut üldteooria, mis esmalt ilmus 2018. aastal Keeles ja Kirjanduses.³ Ka epiloog on samas ajakirjas ilmunud, nimelt esseistlik „Vaid üks eesti kirjandus?”.⁴ Ülejäänud neli osa kõnelevad manifestidest ja programmidest (seitse artiklit), nõu­kogude aja kirjandusideoloogiast ja kirjanike vastu­panust (viis artiklit), enese­kolonisatsioonist (neli artiklit) ning filosoofiast ja eetikast (kaks artiklit). Viimases leidub ka ainus esmakordselt paberil ilmuv essee „Eesti eetika ehk est-eetika”, mis ­põhineb 2008. aastal peetud ettekandel ning oli varem olemas ainult DVD peal. See on hea ja elegantne kokkuvõte raamatut läbivast eetika-esteetika problemaatikast, samas kutsub kergelt lihtsustav esseistlik stiil esile kindlasti kõige rohkem vastuvaidlemist. Aga eks autor on seda teadlikult teinud, millele viitab juba mängleva-allitereeruva pealkirja suurepärane sõnamäng. Et eesti­keelne sõna „eetika” muutub Eesti rahvus­vahelise tunnusmärgi lisamise kaudu eestikeelseks sõnaks „esteetika”, on leid, millele tasub ehitada essee. Pealegi sulgeb autor sellega ringi, mille avas teose samuti väga leidlik ja sobiv pealkiri „Ilo ja elu”.

Need kõla poolest sarnased, kasutamis­valdkonna ja -sageduse poolest siiski erinevad sõnad moodustavad käesolevas kogumikus vastandid, mille vahel kõik lood, kogu eesti kirjanduslugu kõigub ja areneb. Jälle ruttan lisama: Hennoste maailmas, tema meelest. Selles mõttes on ta saavutanud suurepärase ühtsuse, mille puhul on paslik teda õnnitleda. Teosest kiirgab autori rõõmu sukelduda eesti kirjanduse uurimisse ning lugejad saavad sellest kasu, sest lugemine on tõenäoliselt lausa lust. Kirjutasin „tõenäoliselt”, sest mina seda veel ei tea: see siin on tegelikult ainult sisse­juhatuse arvustus. Aga ega Hennoste raamatud olegi ühe hooga läbi lugemiseks. Need seisku riiulis ja olgu käepärast. Sest neid on alati vaja.

Filmimehe ja folkloristi Aado Lintropi raamat koosneb sissejuhatavast vaatest asjaoludele, mis temast rännumehe tegid, millele järgneb pikk rida soome-ugri rahvaste juurde tehtud reiside kirjeldusi, alates Lennart Mere „Linnutee tuulte” (1977) filmi meeskonnas osalemisest (lk 16–58) ja ühest eraldi sõidust manside juurde (lk 59–70). Edasised reisid on omakorda jaotatud suurematesse plokkidesse: „Kaheksa­kümnendad Eesti Rahva Muuseumis” (lk 71–198) ja „Uus aeg, uued retked” (lk 199–333). Raamat lõpeb paari­leheküljelise lõppsõnaga.

Vahetust tunnistamisest

1990-ndate keskpaigas kirjutas tollane Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadus­direktor Heiki Pärdi, et välitööde päevikud on uurija kogemuse vahetud ja tahtmatud tunnistajad, erinevalt muudest objektiivsusele pretendeerivatest muuseumisse kogutavatest etnograafilistest andmetest.¹ Praegu tundub see väide liiga sirgjooneline ja ehk naiivnegi. Ent tollal otsisid etnoloogid väljapääsu seni rangelt objektiivsele reaalsusele keskendunud uurimispraktika süsteemist ning päevikud esindasid ainest, mis teadlasi elulähedasematele uurimisväljadele juhatas.

Aado Lintropi soome-ugri reiside kirjeldustes on palju seda igatsetud elu­lähedust, ehkki mitte kõikehõlmavalt. Lintrop ei otsi vahetut kogemust ERM-i arhiivist ega enda vanadest päevikutest. Samas kasutab ta ERM-i kauaaegse direktori Aleksei Petersoni päevikuid, mis on avaldatud ja seega hõlpsasti kättesaadavad,² ning reisikaaslaste märkmeid, millest on teinud varem välja­kirjutusi (lk 109–110, 114–115). Lisaks kasutab Lintrop mälu värskendamiseks muuseumide veebi­väravat MuIS (lk 126). Oma valikut seletab Lintrop ehedate mälestuste eelistamisega arhiivi­paberitele: „Aga ehk ongi huvitavam kirjutada nii, nagu praegu neid asju mäletan, mitte ajada täpsust taga” (lk 114).

Taoline valik kasutada juhuslikult käepäraseid reisikaaslaste lõike päevikutest, ent loobuda oma vanade materjalide ülevaatamisest ei ole ühemõtteline. Lintropi raamat ei dokumenteerigi võimalikult täpselt. Pigem lisavad hilisemad meenutused arhiivides olevatele, omas ajas vahetumatele mälestustele uue kihi. Pärdi teooria päevikutest kui vahetutest tunnistustest variseb igatahes selle raamatu valguses põrmu. Lintrop puudutab vahetu kogemuse peegeldamise teemat, väites, et ­1980-ndate välitööpäevikuid hakkas ERM-i rahvas „vürtsitama vaimukuste ja hüperboolidega” ning taolistena ei andnud päevikud „tuleviku jaoks kõige asjalikumat pilti” (lk 114).

ERM-i arhiivist Lintrop enda päevikuid välja ei otsinud ning tulemuseks on ka nende reiside meenutuste suhteline hõredus. Hilisemate reiside asjaolusid on esitatud palju detailsemalt. Näib, et tal on kõigi sõitude kohta märkmed olemas. Mõnikord on päeviku kasutamine ilmne, vahel pole selle kohta aga öeldud ei musta ega valget. Need on lihtsalt mingid lood ja kust nad täpselt võetud on, see pole alati selge ega vist nii oluline, et lugemist segaks.

Eesti Rahva Muuseumi aeg

Ühtlusega need reisikirjeldused just ei hiilga. Mõned ERM-i tööga seotud reisid jäävad visandlikuks, näiteks kolm retke Ingerimaale on kokku võetud neljal leheküljel (lk 122–135, ohtra pildimaterjaliga). Lintrop tunnistab, et need reisid moodustavad mälus „ühtse hägusa mälestuste kanga” (lk 122). Selles kohas tekib küsimus, miks siis mitte arhiivi abil asju täpsustada, kui selleks on võimalus ja mälestused ajus laiali valgunud. Samas on isegi varased udmurdi reisid väga ilmekalt kirjeldatud, millele lisab vurtsu Petersoni päevikute kasutamine. Udmurdi retki on rohkem kui rännakuid muude soome-ugri rahvaste juurde, aga siin näib toimivat ka mingi erilisem tunnetuslik side välja ja autori vahel, millele on otseselt viidatud (lk 167). See eriline udmurdi taju kujuneb tasapisi retkede pidevas kordumises. Saami väli­töödel oleks ka nagu sarnast emotsionaalset potentsiaali (lk 107–121). Kahju, et Lintrop seda liini edasi ei arendanud ja tema saami kontaktid ei süvenenud. Handi sõit 1989. aastal kubiseb iga­suguste ägedate asjade põgusast kogemisest (lk 181–189), aga ei teki muljet, nagu oleks autor äkiliselt etnograafilisse lovesse langenud.

ERM-i ekspeditsioonide ülevaadetest saab teada, kuidas 1970.–1980. aastatel muuseumi etnograafilised välitööd käisid. Tollases praktikas oli mõndagi eksootilist, kui võrrelda tänapäeva võimaluste ja arusaamadega. Muuseumi prioriteetidega seotud rahvaste juurde sõites võeti iga peenema töö jaoks kaasa spetsialist (fotograaf, filmimees, kunstnik) ja esemete kogumiseks anti etnograafidele abiks käputäis üliõpilasi. Praegu pole selleks võimalusi ning eks ole selline kompleksne lähenemisviiski teadusliku unustuse hõlma vajumas.

ERM-i retkede meenutustes on üks intrigeeriv liin, mis seostub direktor Petersoni (alias Peta) elu ja tööga. Paljuski seisneb see Petersoni tögamises, mis on läbivalt suhteliselt mahe. Näiteks märgib Lintrop, kuidas Peta suure etnograafilise filmi režissöörina filmimise tehnilistest asjaoludest midagi ei teadnud ega huvitunudki nendest (lk 74, 98, 159), välitöödeks kuidagi valmistuda ei osanud ega soovitanud teistelgi sellele aega raisata (lk 83), udmurdi vana rahvakultuuri filmimise jaoks lavastas (lk 85–86, 99–106, 141, 169), külades etnograafilisi esemeid krabas (lk 92) ja oma päevikus „poisse” viinahimus süüdistas, ent vaikis sellest, et oli ise igaõhtuste „sümpoosionide” peakorraldaja (lk 99).

Looritamine katkeb, kui Lintrop kirjeldab 1986. aasta udmurdi ekspeditsiooni eellugu (lk 136–137). Lintrop oli söandanud Peta filmialase geniaalsuse kahtluse alla seada ning ta saadeti pikemata täiendama töötute ridu. See oli nõukogude ajal väga ränk kõrvalekalle isiksuse harmoonilisest arengust – ametlikult oli lausa keelatud tööta olla. Kui Lintrop hiljem tööle tagasi võeti, hakkas Peta talle andma tööülesandeid, mida polnud võimalik täita. Aga tollal ei saanud selliste asjade pärast kellelegi kurta. Tuli joosta sinna, ei tea kuhu, ja tuua seda, ei tea mida. Mõni aasta hiljem tuli suur tüli ka sellest, et eks­peditsioonile kaasa võetud ungarlased eelistasid udmurdi asjus suhelda Lintropiga ja ignoreerisid Petat (lk 177). ERM-i aegne agoonia lõppes 1990. aastal Lintropi lahkumisega parematele jahi­maadele.

Peterson oli suur muuseumitöö ja soome-ugri asjade entusiast, ent tema pärand on ka väga vastuoluline. Petersoni jalajälg on kõigel, mis ERM-is nõu­kogude ajal soome-ugri liinis toimus. Peterson algatas nõukogudeaegse soome-ugri rah­vaste etnograafilise uurimise ja kõik toimus tema juhtimisel ning tahtmisel. Arvestades asjaolusid, on aasimine Peta kallal raamatus üldjuhul tõesti päris õrn. Pealegi jagus nende kirglikku töö­suhtesse ka helgemaid hetki. Näiteks aitas Peta Lintropil pääseda Tšornobõli saatmisest, nii et ta sõitis hoopis ekspeditsioonile Kaukaasia eesti küladesse (lk 142–143).

Soome-ugri muljete tulv

Lintropi sõidud soome-ugri aladele said alguse Tallinnfilmi kaudu. Ilmneb, et ­Lennart Mere „Linnutee tuulte” reise ja sellega seotud teaduslike andmete töötlemise asjaolusid mäletavad osalised erinevalt. Korrigeerides Mere ajal arvatut, kajastab Lintrop seda rahulikult, ent siiski selgelt oma positsiooni hoidvalt. Ta püüab selgitada, et kuigi Mere narratiivid ja töö­meetodid olid seotud teadusliku lähenemis­viisiga, ei tähenda see, et kõik, mida Meri puudutas, on tõde ja jääb muutumatult selleks. Teaduslikud arusaamad arenevad uute avastuste valguses ning metodoloogia täiustub. Apse võis ette tulla mitte Mere otsesel süül, vaid täiuslike informantide puudusel – näiteks nganassaani keele ja kultuuri tundjate ring oli väga piiratud (lk 38–44).

„Linnutee tuultest” alguse saanud põhja retked on justkui tükeldatud, kogu aeg peab Lintrop kellegi teise jaoks midagi tegema või otsima. Vahel see ei õnnestu ja siis on kõik eriti sõge. Ilmekalt esindab seda juhtum, kui Lintrop sõidab maha tuhanded kilomeetrid, ei saa aga mitte midagi filmilindile, isegi põhja­põdrad keelduvad talle poseerimast (lk 57).

Lintrop on hilisemaid nganassaani ja handi reise kirjeldanud palju tundlikumate kohaliku kultuuri ja ilmavaate detailide kaudu. Erinevus „Linnutee tuulte” kaootilisuse ja ERM-i aegse liinitööga on pikemata selge. Ilmselt mõningane vana aja vastikustunne ei kutsunudki Lint­ropit oma päevikuid arhiivist välja otsima. Mis peast kustunud, see kadunud ja las minna.

Kõik reisid pärast ERM-i on vabamad ja spontaansemad, asju aina juhtub kerges soome-ugri meelevaldsuses. Lintrop rändab pidevalt koos kahtlaste tegelastega, kohtab kogu aeg kedagi huvitavat, tal tekivad põnevad uitmõtted, ta satub ligi­tõmbavatesse paikadesse, kus toimub ikka midagi meeliköitvat. Õige hoog alles tekib. Nii põhjas kui ka udmurtide juures võib täiesti suvalisest reisist kujuneda avastuste ja kogemuste pillerkaar.

Need kogemused pole alati meeldivad ega ülevad. Näiteks teeb Lintrop end rahumeeles lolliks, kirjutades, kuidas ta on piisavalt tobu, et keset põnevat udmurdi initsiatsioonirituaali, mida keegi varem dokumenteerinud ei olnud, „häbistatult” tõvevoodisse pikutama sattuda (lk 264–268). Seda juhtumit hõõrusid udmurdid talle nina alla ka aastaid hiljem (lk 286). Kui kogenud uurija ei häbene oma äpardustest avalikult kirjutada, siis pole asi kõige hullem. Keegi meist pole kurja saatuse eest kaitstud.

Fotosid on raamatus nii palju, et tekib kahtlus, et see võib hoopis olla ­pikkade kommentaaridega album. Jõuline visuaalne lähenemine on halvasti mõjunud raamatu figuurile, ent on kokkuvõttes valgustav. Sõnadega on väga raske nähtut edasi anda, kui lugejatel on vähe võimalusi autori nähtud kohti, inimesi ja asju visuaalselt ette kujutada.

Lintropi muljetele rõhuv mäluteekond on loogiliselt ühtlane. Sellel on ka tunnetuslik väärtus, sest nüüd on paljudest reisidest olemas topeltmälestused. Esiteks on olemas kaasaegsed kirjapanekud – ehkki omas ajas filtreeritud tollaste tavade ja ametialaste inimsuhete tõttu – ja teiseks nüüd aastakümnete järel ülestähendatu, mis on kohati unustuse tõttu harvenenud, kohati ausam ja vahetum. Igatahes on selles raamatus palju tunnetuslikku intriigi.

Kild killu haaval on kirjanik ja kirjandusteadlane, kõige rohkem aga kirjanduse armastaja Rein Veidemann püstitanud monumendi eesti kirjandusele. Pole ime, et tal ses osas püsi piisab, on ta ju aastakümnete jooksul ja ka „Järjehoidja” tagakaanel sidunud eesti keele ja kirjanduse kestmise otse rahvuse kestmisega – ja hetkil, mil ta on kriitiline keele ja kirjanduse mõningate ilmingute suhtes või laiemalt kultuuri koha suhtes ühiskonnas, võib sellest paljugi järeldada ka Eesti riigi tervise kohta.

Killud on peamiselt artiklid ajakirjan­dusest, ka kogumikest, mõne raamatu peatüki aluseks on ettekanne juubeli- või mälestuskonverentsil. Kahjuks jääb selgusetuks, kust kirjutised pärinevad – selle kohta ei leidu märkeid tekstide ees ega järel, samuti mitte raamatu lõpus, kus on ainult nimeloend. Mitmed jutud tulevad tuttavad ette Postimehest, kus autor on aastaid töötanud või püsiautor olnud, aga lugeja mälu võib ju petta. Samuti puudub enamasti esmailmumise daatum. Üksikutel juhtudel on artikli järel siiski kirjas aastaarv.

Teos on kokkuvõttes võimas, hõlmab enam kui 700 leheküljel olulise osa eesti kirjanduselust autori pilgus ja valikus. Lisaks kirjanikele leiavad Veidemanni parnassil koha kriitikud, kirjandusteadlased, tõlkijad. Loodud monumenti tagasi kildudeks toksima hakata võiks tunduda väiklane: mis tähtsust on kuupäeval või väljaandel, kui eesti kirjandusinimesed on ajalikust meediaväljast toodud püsivamasse paika, raamatusse. Tegelikult tahaks ikkagi teada, millal ja kus. See pole etteheide autorile, vaid koostajale ja toimetajale.

Raamatus leiab koha 122 eesti kirja­sõna­kunstnikku Koidulast ja Kreutzwaldist Heinsaare ja Sauterini, kes on paigutatud tähestikujärjekorda. Selles mõttes on vormistus korrektne, et iga autori juures on sünni-, mitmel juhul muidugi ka surma-aasta. Juhul kui tegu on arvustusega või mingil raamatul põhineva esseega, on samuti kirjas teave kõne all oleva raamatu kohta, nagu see algses artikliski kindlasti oli: autor, pealkiri, kirjastus, aastaarv ja muu. Sisukord toob seejuures ära ainult vaadeldavate autorite nimed, mitte neid käsitlevate artiklite pealkirjad. Enim mahtu on „Järjehoidjas” pälvinud kolm meest: Jaan Kross 36, Hando Runnel 34 ja Mats Traat 33 leheküljel. Lutsust on juttu kaheksal leheküljel, Tammsaarest 24-l, Underist seitsmel, Koidulast kümnel jne. Tänapäeva rahvakirjanik Andrus Kivirähk mahub neljale leheküljele romaani „Sinine sarvedega loom” arvustusega.

Kaante vahel on valdavalt suurkujud, mõne erandina ka veidi tundmatumaid (Katrin Johanson) või tuntud, aga vähetunnustatud kirjanikke (Erik Tohvri), kes just tihti antoloogiatesse ei satu. Mõnel puhul on vaatlusaluse valikus aimata Rein Veidemanni isiklikku sidet persooniga (Arno Oja). Muidugi on see side tal pea kõigi autoritega isiklik, tunneb ta ju eesti kirjandust ning selle tegijaid läbi ja lõhki, need on tema kolleegid ja kaasteelised, liiati kohtleb Veidemann ka möödunud aegade autoreid kui sõpru või isiklikke tuttavaid. Tema toon polegi enamasti teaduslik, vaid pigem segu omamehelikkusest ja austusest, mis teeb lugemise kahtlemata ladusaks. Tuleb ka arvestada, et mitmed kaante vahele jõudnud lood on eelkõige ajendatud missioonitundest (lisaks Veidemanni enda kirjandusearmastusele). Nii võiks kogumiku jutte nimetada pühendus- või isegi pühitsuspaladeks. Seejuures pole tegu erudeeritud ja tundub et kogu kunstiks kvalifitseeruvat kirjandust lugenud autori õhkamisega. „[---] kriitikagi on kunst, nagu seda on iga täiuse poole püüdlev loominguline tegu,” nagu ta on öelnud.¹ „Järjehoidja” saatesõnas lisab Veidemann: „Kirjanduskriitika, laiemalt võttes sõnaloomingu esitlemine ja tõlgendus, on üks niisuguseid kultuuri tagasisidestamise viise, žanriliselt ja väljendusvõimalustelt niisama mitmekesine nagu kirja(ndus)­kultuur ise” (lk 7). Nõustun minagi seisukohaga, et kirjandusteose tähendusse kuuluvad seda ümbritsevad tekstid, sealjuures peale arhe-, inter- ja paratekstide ka metatekstid ehk mitmesugused tõlgendused ja analüüsid.

Valdavalt ei sisalda „Järjehoidja” põhjalikke teaduslikke kirjandusanalüüse, mis avaksid tuntud teoseid uue nurga alt või lahkaksid uudiskirjandust. Kriitika on kunst ka peegelduste ja tõlgenduste kaudu. Nagu kaanel märgitud, leidub žanriliselt raamatus lisaks arvustustele loomingulisi portreid, kaaskajasid, järelehüüdeid. Neile ma lisaks, täpsustamaks mõistet kaaskaja: tutvustused, mõtisklused, killud, kõned. Veidemann valdab hästi sellist laadi, mida võiks nimetada allakriipsutuseks artikli kujul. Olnud kunagi aastaid tema kolleeg Postimehes, tean, et mõnegi Eesti kultuurile olulise kirjaniku lahkumise jaoks leiti lehes kõigest paar tuhat tähemärki, samas kui näiteks Jaan Krossi tõenäolist surma valmistati temaatilise erinumbriga pikalt ette; ning arvustuse autor pidi tihti arvestama 3500 tähemärgiga, kui läks üle, lõi toimetaja õhtul käärid sisse. Veidemann on meister etteantud mahu raames kirjutama, misjuures ta jõuab põhilise ära öelda, ja jääb ruumi siiski märkida midagi sellist, nagu „piiratud leheruum ei võimalda põhjalikumat käsitlust selles ja selles punktis”.

Mis on üldse leheruum ja ajalik hetk Suure Kirjanduse kõrval? Mis on üldse inimene võrreldes igavikuga? Kõik sõltub vaatepunktist. „Järjehoidjat” läbivad metafüüsilised mõtted ja küsimused. Veidemann tsiteerib Madis Kõivust kõneldes Blaise Pascali „Mõtteid” (lk 259), iseloomustades sellega Kõivu, aga sama kehtib Veidemanni enda maailmanägemise kohta kirjanduse kaudu: „„Sest lõppude lõpuks, mis siis ikkagi on inimene looduses? Lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus; keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. Äärmuste mõistmisest lõputult kaugel – nii asjade lõpp kui nende algus on tema eest kättesaamatult varjatud läbitungimatu saladuskattega; ühtviisi võimetu nägema nii olematust, kust ta on väljakistud, kui lõpmatust, kuhu ta neelatakse.”” Sama ilmneb Veidemanni kirjandus­käsitluses: ühtaegu peegeldub selles alandlikkus lõputa kõiksuse ees meie surelikkuse juures, teisalt austus ajalise inimese visaduse ja pürgimuste vastu kõige mõõtmatu ja igavikulise kiuste – viljakas pinnas kire tekkeks.

Veidemann ei pisenda asju, ta toob jõuliselt välja vaadeldavate kirjanike tähenduse ja tähtsuse. Tuglast näiteks nimetab ta institutsiooniks: algataja, kehtestaja, korraldaja, järelevaataja, lisaks eesti novelli ja esseistika klassik (lk 651). Seejuures, ja õieti üleüldse, töötab raamatu koostamise loogiline põhimõte esitada ühe autori kohta käivad artiklid järjestikku: nii toetab peatükki „Tuglase-elamus” sellele eelnenud artikkel „Tuglas – eesti kultuuri suur illusionist”, mis põhjendab ära Tuglase eripära ja olulisuse tema müüdikesksuse kaudu: Tuglase maailmavaate ja käekirja kese kirjanduses, kultuuris, ühiskonnas oli müüt paleusliku tähistatavaga, mille ­kuhjumiskohad või kontsentrid ühiskonnas ja kultuuris olid lisaks kultuuritemplitele, kohtadele ka isiksused ja nende looming. Nii mõõtis Tuglas riigi väärtust kultuuri kaudu, viimast nimetas ta riigi „omamüüdiks” (lk 650). Mitmel pool kumab Veidemanni lahtiseletuste, tõlgenduste ja rõhutuste kaudu kirkalt tema enda vaade ühiskonnale, riigile ja kultuurile: ei saa olla riiki ega vabadust ilma kultuurita ning kui kultuur kipub manduma, langeb riik. Seetõttu tunneb ta pidevat muret (kõrg)­kultuuri vähese kajastuse ja kesise positsiooni üle kaasaja Eestis.

Nii muretseb Veidemann artiklis „Mida teha Vildega?” (kõne Vilde konverentsilt Kirjanike Majas 24. aprillil 2015) Eduard Vilde peaaegu unustamise üle Eesti avalikus ruumis kirjaniku 150. sünni­aastapäeval: oli vaid paar peokõnet, kirjandite võistluse korraldamine ja üritused raamatukogudes. Sellistel puhkudel asub Veidemann päästemissioonile, tuues ajakirjanduses (valdavalt Postimehes) väärika aastapäeva korral välja ühe või teise autori määratu kaalu Eesti riigile ja rahvale, nentides: „[---] kui riik, mille rajamise juured asuvad eesti kultuuris, jääb või hoidub kõrvale tema suurkujude mälestuse elavustamisest, siis ärgem imestagem seda hõredust ja pealiskaudsust, mis ilmneb suhtumises eesti kirjandusklassikasse” (lk 731). Veidemann lisab, et klassika all ei pea ta silmas ainult ajaproovile vastu pidanud või T. S. Elioti määratluse kohaselt nii-öelda küpseid teoseid, vaid kõiki tekste, mis osalevad rahvuskultuurilise identiteedi loomes ja kuuluvad kultuurikaanonisse.

Veidemanni missioonitunne väärib lugupidamist, ent ilmneb ka kuu ­varjus pool tema kultuurikäsitluse juures: ­paljutki taasiseseisvusajal ilmunust ta ilmselt Eesti ühisidentiteedi loomisse ja riiklikku kultuurikaanonisse kuuluvaks ei pea. Minu hinnangul on Kaur Kenderi „Iseseisvus­päev”, Mudlumi „Poola poisid”, Mait Vaigu „Juss ja vennad”, Jüri Ehlvesti ja Andrei Ivanovi looming jpm (rääkides ainult proosast, millele „Järjehoidja” peamiselt pühendub) Eesti kultuuris samuti olulised maamärgid ja vaba Eesti vaimu kandjad, kuid neid autoreid „Järjehoidjast” ei leia. Muidugi kohtab kaante vahel paljusid tänapäeva märgilisi autoreid: Mehis Heinsaar, Indrek Hirv, Andrus Kivirähk, Hasso Krull, Armin Kõomägi, Rein Raud, Toomas Raudam, Kaur Riismaa, Karl Martin Sinijärv, Tõnu Õnnepalu jpt – kui nimetada eelkõige neid, kelle loomingu olulisim osa just taasiseseisvusajal ­ilmunud. Ei saa öelda, et Veidemann on vanas kinni. On teada tema õhin, mis ilmutab end ka aina uute kirjanduslike leidude puhul. Ja eks kaanon on ikkagi inimeste loodud, Veidemann üks selle loojatest ning ta on teinud seda isiklikuks muudetud kirjandusmaailma kaudu – sinna kuuluvad kindlasti kõik XX sajandi kultuurilised pöörded ja uuenduslikud kirjandus­suunad. Veide­mann ei ole vanamoodne, aga ta on esteet – siin on vahe sees.

Ma ei nimetanud eespool Peeter Sauterit – tema näitel aga tuleb välja Veidemanni suhtumine tabude väljendamisse tekstis, häbi kategooria välistamine tabude kaotamise läbi, ning avatud teksti kui lõpetamata protsessi põhjendamine. Veidemann võrdleb Sauterit tolle iidoli Jack Kerouaciga ning toetub Sauteri kaudu eesti kirjanduse modernismini ja kohe ka postmodernismini jõudmist kirjeldades (lk 526–527; „Peeter Sauteri proosa”) Tiit Hennoste artiklile „Hüpped modernismi poole”.² Toon sellest omakorda välja kaks punkti: „aja voolamine tekstis toimub subjektiivselt, pindtekst on fragmentaarne ja läheneb kaosele” ning „domineerib sisemonoloog, teadvuse vool, mis omakorda hävitab lause struktuuri”. Ehkki ka Sauterit võiks kirjeldada Veidemannile südame­lähedase terminiga pihtimuslik, peitub toodud Hennoste määratlustes ehk põhjus, miks Veidemanni sümpaatia kuulub kirjanikele, kes kannavad loomingus üldist vastutust ja laiemaid tõeotsinguid, mitte niivõrd sisekaemuslikku vabamõtlemist. Kirjaniku vastutust Veidemanni silmis väljendab tabavalt Viivi Luige (ja Ene Mihkelsoni) kohta kirjutatu peatükis „Viivi Luige aegruum”: „Luige sõnakunst pole mõeldud meelt lahutama. See on pigem mäletamise kohustus. See sarnastab teda Ene Mihkelsoni luule ja proosaga – mõlemad seejuures põlvkonnakaaslased. // Kui mõni kriitik ongi leidnud nii Luige kui Mihkelsoni loomingus jäist „raskuse vaimu”, siis on see etteheide või ülestunnistus tehtud positsioonilt, kus kirjanduselt ei oodata piibellikke kuulutusi, moraalseid imperatiive või tähendamissõnu. Eelistatakse lihtsalt teist aegruumi, eelistatakse näivust olemusele.” (Lk 306) Mõistagi ei jõua selle vastanduse kaudu tagasi Sauterini (ja Margit Lõhmuseni jne), kelle looming on kõike muud kui ajaviiteks, vaid Luige ja Mihkelsoni näitel toodud Veidemanni tõelise olemuse kreedo pöörab kriitilise luubi selle kohale, mis eesti algupärase romaani kategoorias 95 protsendi ulatuses ilmub: madalate ambitsioonidega ajaviitekirjandus romaani­kunsti sildi all.

Nii ütleb Veidemann lausa, et Kirjanike ja Kirjanduse aeg näib olevat uue aastatuhande esimestel kümnenditel ümber saanud. „Kirjutan mõlemad sõnad, „Kirjaniku” ja „Kirjanduse” suure tähega, osutamaks nende olulisusele mitme eesti varasema inimpõlve jaoks, kes nüüd ka ise juba elulavalt lahkunud või lahkumas. Eestis pole vist kunagi olnud nii palju indiviide kui praegu, kes enda tiitliks „kirjaniku” pannud või lasknud panna, ent kelle tuntus sellisena on sõltunud rohkem meediakuvandist kui loomingust endast ning laiema lugejaskonna tunnustusest. Seesama puudutab ka kirjandust, mille ilmumisest aastaülevaadete tegemine muutub kvantiteedi tõttu üha raskemaks, kuid samas kõlab nõudlikumate lugejate ja nende kriitikutest esindajate hääles ootus kvaliteetkirjanduse, eesti suure romaani (resp. narratiivi) järele.” (Lk 712–713, peatükis „Arvo Valton siinpool lõpmatust. Kirjaniku 75. sünnipäeva puhul”.)

Monumentaalteoses häirivad Veidemanni täiuseotsingute ning kirjandusele esitatud kõrgete nõuete juures mõningad tekstilised ebatäpsused, millest enamik esines ilmselt juba algsetes artiklites, ent mida võinuks raamatusse raiumisel õigeks kohendada, sh iseenesest tühised käändevead („[---] millele annab „Eesti fraseologismide elektroonilisest alus­sõnastik” suure hulga variante”, lk 609). Tean liigagi hästi, kuidas sellised möödapanekud tekivad: viimasel hetkel enne lehe trükki­minekut selgub, et siit või sealt jääb rida üle, toimetaja kärbib, küljendaja seisab juba närviliselt selja taga, kuskilt pool lauset maha võttes jääb teine pool kuidagi ripakile, enam aga ei märgata seda, et vaja olnuks terve lause uuesti läbi kirjutada. Leheküljel 610 läheb ilmselt seetõttu lause algusega „Kuid juba 1982. aastal” kolmandas ja neljandas reas üsna lappama, ja neid kohti esineb raamatus veel.

Võib vaielda mõningate koostamis­põhimõtetega, ehk nuriseda ka kohati lohaka toimetamise üle, mis jättis sisse mõne algse hooletusvea, kuid just Veidemanni lakkamatu kirg ja üüratu pühendumus kirjandusele on need, mis kannavad teose karidest üle. Veidemanni missioon – tõsta kirjandus ühiskonnas troonile – tundub vapustavate päeva­uudiste ahelais võimatu, aga just sellepärast väärib see lugu­pidamist ja pidevalt ületatav takistuste rada muudab tema töö ka (lugejaile) põnevaks. Lõpuks on raamatul veel üks siht, millest annab aimu pealkiri: Veidemann on aastakümneid jälginud, et leheveergu­del saaksid kajastatud eesti kultuuris tähtsad teosed, suurkirjanike juubelid ning ilmuksid väärilised nekroloogid – kultuuri­toimetajad teavad, et Veide­mann ei tõrgu kunagi vajadusel vilkalt kirjutamast, kui tunneb missiooni. Nii on ta nüüd ennast jäädvustanud sellena, kes ta on: järje­hoidja.

 

Mõnd inimest oled justkui tundnud kogu aeg ja ei ole ka. Kirjanike puhul on see kindlasti nii. Mäletan täpselt, kuidas kohtusin Viivi Luigega, keda seni olin tundnud vaid tema kirjutatud sõna ja ta teoste retseptsiooni kaudu.

Sain Luigega tuttavaks 18. oktoobril 2014 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, kus tähistati konverentsiga Ene Mihkelsoni 70. sünnipäeva. Tundsin kuklas kellegi pilku. Pöördudes selgus, et see keegi on Viivi Luik. Ei ole liialdus öelda, et seal valges saalis sai sõna lihaks, eriti kohane on see võrdlus autori puhul, kes seda ise sageli kasutab. Kuidas võinuks Viivi Luik teada, missugust mõju on mulle avaldanud tema looming? Aga võib-olla teadis ka, sest vähe on neid, kellele see mõju ei avalda. Võisin näida pisut kohkunud, kuid Luike ei kohuta miski, tema naeratas laialt ja ütles tere ning tema teretus kõlas nagu teadaanne, nagu kuulutus, ja tõepoolest, sellest saadik olemegi tuttavad ning pidanud mõnegi meeldejääva vestluse.

Sama täpselt mäletan esimest kohtumist Lauri Sommeriga. Ka selle seiga on määranud üks suur kirjanik oma sündimise hetkega. Kristian Jaak Peterson ei osanud aimatagi, et tuleb aeg, mil tema samasuguseks pärisosaks kui maakeelsed luuletused saavad punane samet, kiiskavad kuldkerad, lillekimbud, suupisted ja lõuna­maa vein. Just nõnda tähistati 14. märtsil 2013 Tallinnas restoranis Gloria emakeele­päeva ning jagati Eesti Kultuur­kapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Saali keskmises lauas viibiv lärmakas-värvikas poeet täitis oma isiku ja häälega pea kogu ruumi ja ürituse, rohkem kui ametlik eeskava jäidki meelde tema etteasted. Lauri Sommer seevastu oli valinud koha saali servas, ta vaikis, tal oli seljas punasekirju paelaga ääristatud valge pluus ning tema naeratus oli pööratud sissepoole. Sommeri teoste juurde jõudsingi võib-olla alles selle vaikse naeratuse kaudu.

Nüüd on Viivi Luik ja Lauri Sommer saanud üsna samal ajal valmis mälestusteraamatu, mälestused inimestest.

Luik ja Sommer on küll eri põlvkondade kirjanikud, kuid neil on üksjagu ühist. Mõlemad on pärit Mulgimaalt, kasvanud soo veerel ning alustanud kirjaniku­teed luuletajana. Ka nende teostes ja inimeste tajumises on midagi ühist. Sarnaneb juba tajude sõnastamise aeglus: igal aastal uue raamatu ilmutamine ei ole kummalegi autorile omane, mälestusteraamatudki on valminud võrdlemisi pika aja jooksul. Sarnaneb ka tajude sõnastamise viis: „Kuldne kroon” ja „Toome tuled” kõlavad poeetiliselt, need on kirjutatud luuletaja sulega.

Mõned autorid, kellest nad kirjutavad, on samuti samad. Eriti silmapaistev on mõlemas raamatus Artur Alliksaare kohalolek, olgugi et talle pühendatud leheküljed ei hõlma kummastki kuigi suurt osa. Asi ei ole vaid Alliksaare juubeliaastast johtuvas kõrgendatud tähelepanus geniaalse looja vastu. Andres Ehini tsitaadi kaudu on Alliksaar andnud Luige raamatule lausa pealkirja: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas” (lk 7). Alliksaar kehastab ühtaegu põlvkonna saatust ja mõttepriiust kogu trööstituse kiuste. Samamoodi on mõlemas raamatus ja mõlema autori elus tähtis roll Uku Masingul ja Jaan Kaplinskil. Luige teoses saavad veel tähelepanu Juhan Viiding, Mati Unt, Ene Mihkelson, A. H. Tammsaare, Marju Lepajõe, Vello Salo, Jaan Kross, Lennart Meri, Andres Tolts, Mare Vint, Olev Subbi, Anne Fried, Thomas Mann, Hans Georg Heepe, autori onu Hans Kitsing ning vanemad Johannes ja Hilda Luik. Luik kirjutab „Kuldses kroonis” ennekõike lahkunutest („Sest elavate lood on veel pooleli”, lk 7).

Sommeri „Toome tulede” tähtsaim tegelane on alles väga noor. Tõtt-öelda läkski isa ja tütre lugu, millega raamat algab, mulle enim korda. Kena on lugeda, missugune näeb välja Liidi lapsepõlv Toome­mäel. Sommeri tütre sündimise ajaks oli naistekliinik Toomemäelt juba Maarjamõisa kolinud ja võib-olla seetõttu Sommer kirjutades eriti ei mõelnud sellele, et Toomemägi on olnud põlvkondade kaupa sündimise paik, kuid ega selle teema nappi käsitlust saa ka ette heita. Samavõrra ja kohati rohkemgi kui tütar pälvivad raamatus tähelepanu Indrek Hirv, erakkondlased ja paljud teised Sommeri kaas­teelised. Lahkunutest on esil juba mainitud Alliksaar ja Masing.

Tutvusin Sommeriga küll Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäeval, kuid Petersonist on „Toome tuledes” juttu üllatavalt napilt: ainult pool lehekülge tema auks püstitatud skulptuurist ja sellega seotud tavandist (lk 33). Ometi asus ajal, mil Peterson Tartus õppis, Toomemäel ülikooli raamatukogu. Eesti kultuuriloos erakordselt tähtis paik tuleb „Toome tuledes” jutuks vaid seoses paari kurioosumiga (lk 31–32). Võib-olla kirjutas Peterson just seal oma „Laulja”? Küllap liikus Toomemäel ka F. R. Faehlmann, kelle tähtsus eesti kirjanduse ajaloos on samuti määratu. (Kahe noore suurkuju võimalikku kohtumist ja vaimset lahknemist on romaanis „Seisab üksi mäe peal” (1987) huvitavalt kujutanud Maimu Berg.) Imestasin pisut Sommeri leiguse üle eesti kirjanduse lätete vastu, aga muidugi on tal õigus leida ja valida ise need tuled, kes tema Toomemäge valgustavad. Küllap piisabki sedastusest, et kõik Petersonile järgnevad poeedid on „tema poolt märgitud, tahavad nad seda või ei” (lk 33).

Õigupoolest ei allu „Kuldne kroon” ega „Toome tuled” arvustamisele, sest kuidas saaks arvustada kellegi mälestusi, muusasid ja südameautoreid? On, nagu on. Mõne retsensiooni on „Toome tuled” siiski pälvinud. Alvar Loog näeb teoses iselaadset katset tabada ja jäädvustada Toomemäe kaudu Tartu vaimu, portreteerida nii seda linna kui ka määratleda selle rolli autori elus ja kujunemises. Loog tõdeb: „Sommer tõestab meile, et mälestused on head seltsilised. „Toome tuledes” tegi ta näljaleivast kihilise tordi, mille maitse ja toiteväärtus hakkavad ajas ilmselt üksnes kasvama.” Kriitik nuriseb vaid selle üle, et ei saa kohati aru, kas tekstis on hooletusvead või viskab autor faktide üle nalja.¹

Maia Tammjärve etteheited on konkreetsemad. Ta osutab, et raamat kõneleb suurte (mees)poeetide suhetest naistega, kes küllap ongi Toome tuled, ning paneb pisut pahaks nii muusade kujutamise viisi („tibud” jm) kui ka asjaolu, et suurmehed on „Toome tuledes” asetatud „vilavi silmi ja valimatult naisi jõllitavasse positsiooni”. Õigusega osutab Tammjärv ka segasele ­viitamissüsteemile.²

„Toome tulede” viitamissüsteem on koguni arusaamatu. Sellest on kahju, sest olgugi tegu autori mälestustega, on nende kirjapanekule eelnenud mahukas uurimis­töö ning arhiividest lugeja ette toodud hulk väärtuslikku ja põnevat kultuuri­loolist teavet. Raamatu lõpus leidub küll tsiteeritud allikate loend, kuid seda on tekstisiseste viidetega raske kokku viia. Tulevastele uurijatele on antud hulk intrigeerivaid juhtlõngu ning siis lõng otsekui läbi lõigatud.

„Kuldses kroonis” puuduvad viited sootuks. Antud teose puhul on aga liig neid soovida, kuna autor rõhutab korduvalt, et tegu on pigem belletristika kui teatme­teosega, pigem mängu kui kroonikaga. Kohe eessõnas „Raamatu võti” teatatakse: „Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit” (lk 7). Alliksaare-peatükis tõdeb Luik mälu ekslikkust (vt lk 88–89), kohendades üht „Seitsmenda rahukevade” seika. Lõppu lisatud „Peategelased” otsekui muigab kirjandusleksikonide üle.

Mida ebausaldusväärsem näib „Kuldne kroon” kirjandusloolise andmestiku ja mäludokumendina, seda nauditavam on see ilukirjandusena. Tegu ongi ennekõike uue lüliga 1985. aastal alanud „Seitsmenda rahukevade” seerias, kuhu kuuluvad veel „Varjuteater” (2010) ja „Ma olen raamat” (koos Hedi Rosmaga, 2010). Luige raamatule eelnes ka raadioloeng.³ Samamoodi on seriaalsus omane Sommerile: „Toome tuled” moodustab mõttelise terviku paiga-aineliste teostega „Räestu raamat” (2012) ja „Sealpool sood” (2014). On niisiis paratamatu, et mõni episood tuleb kummagi autori teoste austajatele tuttav ette. Rohkem on siiski uusi. Just uued, et mitte öelda sensatsioonilised seigad tõstab „Kuldse krooni” puhul esile Vilja Kiisler artiklis „Kuidas Mati Unt oleks Viivi Luige äärepealt maha lasknud”.⁴ Teosele on mõistagi tähelepanu pööranud teisedki kriitikud,⁵ raamatukogus on sellele järjekord.

Ettevaatust siiski sensatsioonidega. „Kes arvab, et mälestused kedagi paljastavad, eksib,” alustab Luik peatükki Juhan Viidingust. „Kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab” (lk 39). Mida paljastab Luige mälestusteraamat mäletaja enda kohta? Õigupoolest mitte midagi. Kas või tõik, et noor inimene riskib odava rongipileti nimel dokumendi võltsimisega ja mässib sõbragi ettevõtmisse, ei ole ju üllatav. Omaenda tõelise „inimese kapikese” juurde laseb Luik ikka vaid oma lähedased, kui nemadki. On teemasid, mida ta ei käsitle oma teostes ilmselt mitte kunagi ja mille kohta ei sobi küsida.

Küll aga saavad kinnitust autori elujanu, pöörasevõitu huumorisoon ning oskus märgata pisiasju, mis teevad lihtsast töömehest või talunaisest suure isiksuse. „Tõe ja õiguse” ettelugemise saatel kasvanud Luik mõjub mõnikord justkui Tammsaare väike õde, ta jagab sama eetost ja imeihalust. Kuhjaga saab kinnitust tema varem sõnastatud kreedo: „Hall argipäev on tõesti olemas ainult seda võrd, kuivõrd me ISE laseme tal olemas olla. Meie kohustus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teistele nähtavaks elada. Kui on pime, saa ise lambiks.”⁶ Niisuguseid inimesi kirjeldab Viivi Luik „Kuldses kroonis”, niisugune on ta ka ise.

Imelambid, Toome tuled. Kuidas arvustada raamatut kellegi niisuguse sulest, kes on ise sõnaks saamist väärt? Kes ongi ise raamat? Saab vaid meenutada esimest kohtumist ja tunda tänu.

„Sireenide ja sähvatuste” luule on kirjutatud eri oludes, varaseim luuletus on 2014. aastast, kuid kõiki tekste ühendab teravalt isiklik vastukaja sündmustele maailmas ning Eestis või seos nendega. See ei ole luule, mis peidaks end roosade unelmate­pilvede taha või looks täiesti uue seni­nägemata maailma, vaid pigem on see iga­päevane kõige siiramas mõistes. Selles tulevad esile Igor Kotjuhi kui luuletaja ja inimese aktiivne eluhoiak, hingelised valud, vapustused, ärevused, aga ka mängulised leiud, mis on alati seotud ümberringi toimuvaga. Kogumikku võiks isegi käsitleda omataolise luulepäevikuna, sest paljude luuletuste kõrval on autori kommentaar, kus ta kirjeldab, mis toimus ühel või teisel kuupäeval, missugusest sündmusest on üks või teine luuletus inspireeritud. Sündmused võib jaotada kahte peamisse kategooriasse: Ukraina sõda koos eelmänguga ning koroonaaeg, aga neile lisandub ka olmelis-isikuline luule enesemääratlemise raskustest eesti ja vene keele ja kultuuri vahel.

Kolme kategooriat ühendav motiiv on poeetilise väljenduse raskus, mis on tingitud kas poliitilistest („Sõdade ajal peab kirjandus pausi,” nagu provotseerivalt ütleb kogumiku epigraafis Vladimir Sorokin) või kultuurilistest põhjustest. Kogumikku läbivad sõjašokist mõjutatud korduvad refleksioonid luule jõuetusest või kirjutamise võimatusest, millega õigupoolest raamat algabki: „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi” (lk 9). Luuletaja kui looja otsekui ei saaks oma rolliga hakkama: „võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui lõngakera, / sikutad lõngaotsa – katkeb. / sikutad uuesti – katkeb. [---] võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui vormitu mass. / nagu savi, ent ei hakka kokku.” (Lk 10) Kotjuhi esile tõstetud humanistlik küsimus, missugune on autori või kogu kirjanduse roll sõja, massimõrvade ja hävituste ajal, eeldaks traditsiooniliste kultuuri­mõistete läbivaatamist ja ümberhindamist. Uutes oludes „kirjandus pole kirjandus / teater pole teater / kevad pole kevad” (lk 12). Psühholoogiliselt oleks ju mugav olla vait, kui „ei saa enam naeratada / rõõmustada pisiasjade üle / tähistada pühi” (lk 136). Jõuetusest tingitud vaikus tõstabki kogumikus väga tihti pead kui võimalik ahvatlus ja põgenemisviis. Tähenduste totaalse nullimise ­olukorras (lk 123) ja teiste inimeste tragöödiale kaasa elades võivad tavaline meelt lahutav kirjandus ja samahästi ka esteetilised otsingud tunduda mõttetud, sobimatud, põgenemine kirjandusse aga oleks alatu. Kotjuh näitab, et valikud, „kas „vaikida” / või „läheks see kõik juba rutem mööda”” (lk 12), on tema jaoks vastuvõetamatud. Loobudes vaikimise või põgenemise võimalusest, kirjutab ta manifestilaadse luuletuse „see pole minu sõda”, kus vastandab kaks levinud hoiakulist käitumistendentsi: meelekindlusetult distantseerida ennast sõjast või siis väljendada aktiivset humanistlikku ja Ukrainat toetavat positsiooni, ja kinnitab, et Ukraina sõda on ka tema sõda, „sest ma olen agressiooni vastu [---] sest ma olen ohvri poolel [---] sest pole olemas abstraktset ülekohut ja abstraktset leina [---] sest mõned põgenesid tema eest minu kodumaale, elavad minu tänaval [---] sest täna on iga vaba inimene ukrainlane // seepärast kirjutan ma sõjavastast luulet / ja sõjaluulet samuti” (lk 138). Võikski öelda, et rõhutades luuletaja kaasarääkimise olulisust („sõna on сила”, lk 93), vaidleb Kotjuh oma aktiivse ja kindla hoiakuga raamatu epigraafis toodud Sorokini sõnadega ning leiab jõudu just oma selge positsiooni väljendamises. Tema luuleretke võiks võrrelda sarnase olukorraga Anna Ahmatova kuulsast luuletusest „Mul oli hääl” („Мне голос был”, 1917), kus minategelase kindel otsus jääda koos oma rahvaga ning jagada viimase saatust on vastandatud äramineku ja loobumise ahvatlusele.

Viibimine koos rahvaga on oluline ka „Sireenide ja sähvatuste” luules. Kui solidaarsus Ukraina rahvaga on sõnastatud väga selgelt, siis eesti ja vene suhete keerukus väärib eraldi käsitlemist. Siinjuures tuleb esile paradoks. Kotjuh rõhutab oma eestikeelsust: tegu on ju enamasti eestikeelse luulekoguga, mille luuletused on kas algselt kirjutatud eesti keeles või on autor need tõlkinud eesti keelde. Raamatu üks osa kannabki sümboolset pealkirja „In eesti keel we trust”. Kuid vaatamata tugevale soovile olla eesti kirjanduses oma, tunneb Kotjuh end võõrana, mida suurepäraselt annab edasi luuletus „Keel ja kirjandus” (lk 51):

eestis vene keeles kirjutav autor
on eestivene kirjanik
eesti venekeelne kirjanik
vene emakeelega eesti kirjanik
eestis elav vene kirjanik
kuid mitte eesti kirjanik

Keeleline ja kultuuriline sobimatus eesti kultuurikonteksti on paljude painajalike ning ka enesekriitiliste luuletuste aines – autor heidab karmi pilgu just endale. Sobimatuks ei osutu ainult vene taustale viitav nimi („mu nimi koormab mind / miks peaksin olema / igor kotjuh / kui elan eestis / kirjutan eesti keeles”, lk 88), vaid ka välimus („olen väsinud oma näost / olen väsinud olemast teiste keskel / nägu kui peegel / nägu kui mask”, lk 37) ja temperament („slaavilik temperament ja sõnaohtrus / kuidas saaks need eestikeelses tekstis välja lülitada?”, lk 89). Selline enese mahategemine osutab küll olulisele probleemile, kuid ei paku lahendust, vaid süvendab väsimuse ja jõuetuse tunnet. On märkimisväärne, et Kotjuh läheneb probleemile kontekstuaalselt, kõneldes mitte ainult endast, vaid ka teistest vene taustaga kultuuritegelastest Eestis, näiteks luuletuses „Visiitkaardihoidja” (lk 86). Luulekogust saab sisuliselt Kotjuhi koostatud kirjandus­teadusliku kogumiku „Isamaa ja emakeele vahel” (2022) poeetiline illustratsioon, nii et neid kahte raamatut võiks lugeda koos, põimides sissevaateid eesti venekeelse kirjanduse arengusse identsus­muredest kõnelevate luuletustega.

Lahenduseks saab aga oma olukorraga leppimine, binaarse opositsiooni ahelate eiramine. Või autori enda sõnul:

kas te olete eesti või vene luuletaja?
eesti ja vene luuletaja. (Lk 91)

Iseendaga leppimine annab palju mängulisi võimalusi, näiteks kakskeelsete luuletuste loomiseks, millele kogumikus lisandub ukraina keel (lk 110, 113).

„Sireene ja sähvatusi” võiks võrrelda nii kriisiaegade kroonikaga kui ka siseretkega: läbi vaikuse või loobumise ahvatluste ning võõraks tundmise kiuste jõutakse sisemise küpsuseni, millega kaasnevad kindel ühiskondlik positsioon ja multikultuursuse teadvustamine. Või nagu Igor Kotjuh kirjutab luuletuse ja meemi piire lõhkuvas tekstis: „kõigepealt luule” (lk 45).

Uurali keelte käsiraamatut „The Oxford Guide to the Uralic Languages” (OGUL) on koostatud pikka aega, kuid ootamine on olnud seda väärt. Esmalt aga tehnilised pisiasjad: raamatu mõõtmed on 27,9 × 22,5 cm, paksus 6,2 cm, see kaalub 2,9 kg ja koosneb 1184 leheküljest. Tegemist on seega tõepoolest nii suure raamatuga, et see vajab lauda, seda ei saa käes hoides mugavalt lugeda. Raamat koosneb sissejuhatusest (53 lk) ja kolmest põhiosast: esimene sisaldab sissejuhatavaid peatükke ajaloolistel ja tänapäevastel teemadel, teine keelekirjeldusi (need moodustavadki raamatu põhiosa) ja kolmas peatükke eri keeleteemadel, nagu „Astmevaheldus”, „Kääne”, „Informatsioonistruktuur” jne. Teos sarnaneb ulatuse poolest ehk kõige rohkem Denis Sinori toimetatud 35 aasta taguse uurali keelte käsiraamatuga.¹

Sissejuhatavad osad sisaldavad nii lühikest kui ka üksikasjalikku sisukorda. See on väga kasulik juhul, kui lugeja tahab kiiresti leida alajaotusi nt Lule saami või udmurdi keele ajavormide kohta või ehk neid võrrelda (kuigi numeratsioonid ei ole vastavuses; see on ka loogiline, sest teatud keelte kohta on alajaotusi teemadel, mis ei ole teiste juures olulised või on olematud). Üksikasjalik sisukord on 36 lehekülge pikk ning on kuni viietasemeline: nt „Isuri keel” > „Süntaks” > „Fraasistruktuur” > „Noomenifraasi struktuur” > „Kaassõnafraasid”. Sellele järgneb väga kasulik lühike transkriptsiooni ja glossi ehk morfeemtõlke osa (sellest hiljem), kaks värvilist uurali keelte kaarti, autorite nimekiri ja toimetajate lühitutvustus, kus selgitatakse, miks uus (põhjalik) uurali keelte käsiraamat on väga vajalik. Nende põhjuste hulka kuuluvad asjaolud, et paljude keelte (nt lõunasaami, isuri, idamansi ja tundraneenetsi) kohta varem teave inglise keeles puudus; et ­varasemad käsiraamatud ei hõlmanud uuematest tüpoloogilistest uuringutest saadud teadmisi; et süntaks oli sageli alaesindatud.² Lisaks juhivad toimetajad tähelepanu, et suur osa olemasolevatest uuringutest on sellistes „vähem ligipääsetavates” keeltes nagu saksa, vene, soome ja ungari keel (selleni oleme siis jõudnud: isegi saksa keel on tänapäeval „less accessible”). Lisad koosnevad viidetest (65 lk) ja põhjalikust registrist (mis näitab, et eesti keelt mainitakse väljaspool kahte põhiartiklit (ptk-d 20 ja 21) rohkem kui 100 korda); seda tuleks siis kasutada koos üksikasjaliku sisukorraga.

 

Transkriptsiooniküsimused

Kõikides varasemates käsiraamatutes kasutati soome-ugri transkriptsiooni (SUT) või selle variante, aga OGUL astub söaka sammu ning kasutab SUT-i asemel rahvusvahelist foneetilist tähestikku IPA, lisaks veel ladina tähestikku või kirillitsat sõltuvalt keele ametlikust ortograafiast, nii et ühel näitel võib olla kuni neli taset, kui tegu on kirillitsal põhineva ortograafiaga: originaal kirillitsas, transliteratsioon ­IPA-s, glossid ning ingliskeelne tõlge. Rekonstrueeritud algkeelte puhul otsustati siiski jääda SUT-i juurde põhjusel, et foneetilised üksikasjad on sageli ebaselged või vaieldavad. Toimetajad juhivad tähelepanu, et see võib põhjustada teatavat kokkusobimatust, kui tänapäeva keelt ja rekonstruktsioone kirjeldatakse samas peatükis. Peale selle ei ole IPA kursiivis, samas kui SUT on. Keeli, millel puudub kirjalik standard, nagu näiteks kamassi keel, kirjutatakse IPA-põhises fonoloogilises transkriptsioonis.

Võimaluste rohkus võib aeg-ajalt segadust tekitada, eriti kolmanda osa keeleliste nähtuste levikut võrdlevates peatükkides, kus eri keelte näited esitatakse erinevates transkriptsioonides. Nii võib ette tulla nt marikeelne näitelause, mis koosneb marikeelsest lausest kirillitsas (püstkirjas), IPA transliteratsioonist ladina tähestikus (püstkirjas), glossist (püstkirjas) ning ingliskeelsest tõlkest (püstkirjas), millele järgneb ungarikeelne näide (kaldkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas), ning sellele omakorda järgneb põhjamansi keele näide IPA-s (püstkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas). See püstkirja ja kaldkirja ning ladina ja kirillitsa segu tekitab segadust, eriti kui Venemaal kõneldavaid keeli, isegi kui neil on kirillitsal põhinev ortograafia, ei kirjutata mõnikord selles kirjaviisis, kuna allikas ei ole kirillitsas: nii leidub nt mari, põhjamansi ja neenetsi keele peatükkides näiteid nii kirillitsas kui ka ladina tähestikus, samas kui Kildini saami peatükis ei ole ükski näide kirillitsas, kuigi keelel on kirillitsas standardne ortograafia (seda tehti selleks, et viia see vastavusse teiste saami keeli käsitlevate peatükkidega). Mordva keelte pea­tükis on aga kõik näited kirillitsas, isegi need, mis algselt olid ladina tähestikus. Ka põhjahandi keele puhul on olukord keeruline: vaatamata sellele, et on olemas ortograafia (kirillitsas), ei ole teatavates ortograafilistes punktides üksmeelt, mistõttu otsustati kasutada ainult IPA-t. Mõnikord võivad kirjaviisid ka näidete sees vahelduda: põhja­mansi keele Ivdeli murde (püstkirjalises) näites (lk 1012) on vene laenud kaldkirjas. Ka morfeemide või sõnade kirjutamine paksus kirjas on veidi ebaühtlane: mõnes (nt lõunasaami või mari keele) peatükis ei kasutata paksu kirja üldse, ungari keele peatükis millegipärast ainult kolmes sõnas ning mõnes teises nii keelenäidete kui ka keeleteaduslike terminite puhul.

Õigekirja osas on OGUL laitmatu. Vaid mõnel juhul leidub samas artiklis (mittehäirivaid) dublette, näiteks Ižma ~ Izhma (komi murre) või Pim ~ Pym (jõgi Lääne-Siberis ja handi murre). Trükivigu on õnneks väga vähe. See on ülioluline: paljud selle raamatu näited jõuavad järgmise paarikümne aasta või pikemagi aja tüpoloogilisse kirjandusse.

 

Kaardid

Raamat sisaldab kauneid kaarte, mis on tehtud Turu ülikooli BEDLAN-projekti raames. Need on vabalt kättesaadavad³ ja juba praegu on näha, et neid kasutatakse usinalt uurali keeli käsitlevates artiklites ja raamatutes.

Tundub, et trükitud köite lehekülgede 552 ja 553 vahel⁴ olevaid värvilisi kaarte digiversioonis ei ole, kuigi neile viidatakse tekstis. Kõik keelekirjelduse peatükid sisaldavad üksikasjalikumaid (mustvalgeid) kaarte.

Kaarte ei saa kunagi joonistada nii, et need kõiki rahuldaksid. Kuna nad esitavad väiteid inimeste ja keelte asukoha kohta, võivad neil olla tõsised tagajärjed (nt seoses jahipidamise ja karjakasvatuse õigustega põlisrahvaste maal, kaevandamisega). Nii võib näiteks kaart 7.1, mis näitab saamide traditsioonilist asuala, tekitada teatavates ringkondades pahameelt: paljud saamid eelistaksid, et nende kodumaa oleks kaardistatud kuni Põhjalaheni. Kõik kaardid ei ole ka ühtemoodi detailsed: kaart 23.1 mordva keelte kohta näitab arvukaid väikeseid keelesaari, ent kaart 26.1 komi keele kohta jätab täiesti tähelepanuta komi keele­saared, mis asuvad Neenetsi autonoomse piirkonna kesk- ja lääneosas. Samuti tekib küsimus, miks on lisatud kaart 33.1 („Etnilised rühmad Kesk-Doonau madalikus 1495. aasta paiku”).

 

I osa

Esimene osa „The making of the Uralic Languages” (6 peatükki, 97 lk) käsitleb uurali keelte kujunemislugu ja koosneb ajaloolistest peatükkidest (uurali algkeele käsitluse autor on Luobbal Sámmol Sámmol Ánte [Ante Aikio], uurali algkeele lahknemist ja järeltulijaid kirjeldab Janne Saarikivi, Johanna Laakso kirjutab rahvusriiklike keelte (ingl nation-state languages) kujunemisest), nüüdisaegse tähtsusega peatükkidest, mis käsitlevad uurali vähemusi (Annika Pasanen, Laakso, Anneli Sarhimaa) ja Venemaa keelepoliitikat (Konstantin Zamyatin), ja ühest peatükist uurali vähemuskeelte kirjapanemise ja ortograafia kohta (Laakso ja Elena Skribnik).

Aikio vaatleb oma uurali algkeele ülevaates põhjalikult selle uurimisajalugu, esitab selle fonoloogia ja morfoloogia tänapäevased kirjeldused (millest paljud põhinevad tema enda töödel) ning kordab, et uurali algkeele süntaksit on endiselt väga vähe uuritud. Ta arutleb ka keelepuu taksonoomia üle: on põhjust vaidlustada traditsioonilist kaksikjaotust (soome-ugri ja samojeedi keeled), kuid ükski alternatiivne ettepanek ei ole veel saanud piisavat toetust. OGUL-ist aasta võrra uuemas uurali keelte käsiraamatus „The Uralic Languages” (TUL)⁵ on samuti uurali algkeele rekonstrueerimise peatükk⁶; nende peatükkide võrdlus oleks kindlasti huvitav.

Kahe sarnase teemaga peatükist, nimelt vähemuste ja keelepoliitika kohta („The Uralic minorities: Endangerment and revitalization”, „Language policy in Russia: The Uralic languages”), tuleb esile praegune olukord, näiteks see, millisel tasemel keelt hariduses kasutatakse (14 keelt, alates Pite saami keelest kuni lõuna­sölkupi keeleni, ei ole hariduses üldse esindatud), konkurents assimilatsiooni ja taaselustamise vahel, probleemid ja võimalikud lahendused. Seejuures ei saa jätta mõtlemata, milline on Vene-Ukraina sõja mõju Venemaa uurali rahvastele, kelle olukord oli niikuinii juba tõsiselt halvenenud.

 

II osa

Teises osas („Language descriptions”, 740 lk) on eraldi peatükk peaaegu iga uurali keele kohta, sealhulgas kuus saami keelt, kaheksa läänemeresoome keelt (ka seto keel), mordva keeled, mari keel, (sürja)­komi keel, udmurdi keel, kaks mansi keelt, kaks handi keelt (mis lõpuks näitab, et väga mitmekesised Obi ugri keeled väärivadki eraldi käsitlust), ungari keel, neenetsi keel, eenetsi keel, nganassaani keel, sölkupi keel ja viimasena kamassi keel. Artiklite pikkus varieerub märkimisväärselt: põhjasaami peatükk on peaaegu kolm korda pikem (30 lk) kui näiteks liivi keele peatükk (11 lk). Peatükid järgivad siiski kõik sama põhi­struktuuri, nii et lugeja saab enam-vähem sama põhjaliku ülevaate igast keelest ning keelte võrdlemine on väga lihtne, eriti üksik­asjaliku sisukorra abil.

Iga keelepeatüki esimene osa võib sisaldada ajaloolist ülevaadet, teavet keele klassi­fikatsiooni, sotsiolingvistilise olukorra, piirkondliku leviku kohta. Sellele järgnevad fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara (kuigi mitte kõigis pea­tükkides), glossiga tekstinäide ja (tavaliselt) kirjanduse soovitusnimekiri.

Selles raamistikus on autoritele siiski antud teatav vabadus ja peatükid mõnevõrra erinevad. Nii nimetavad mõned autorid konkreetselt, millised sõnaliigid võivad keeles olla (nt eenetsi ja sölkupi peatükkide autorid), teised mainivad interjektsioone, mõned jagavad leksikoni täiendavateks alajaotusteks sõnamoodustuse, laen­sõnade kihistuste ja mõnikord ka neologismide kohta (nii teeb komi peatüki autor, aga mitte udmurdi keele peatüki autor); kamassi peatüki autor liigitab sõnavara hoopis semantiliste valdkondade järgi. Samamoodi on nt erinevalt tõlgendatud vormihomonüümiat: seto keele peatükis öeldakse, et elatiiv ja translatiiv, mis mõlemad on st-lõpulised, on vaatamata homomorfeemsusele eraldi käänded, kuna neil on erinevad tähendused ja funktsioonid, samas jälle nt liivi keele peatükis öeldakse, et on üks ks-lõpuline kääne, n-ö instrumentaal, millel on translatiivseid, instrumentaalseid ja komitatiivseid funktsioone, kuigi see on (võib-olla) kahe käände, translatiivi ja komitatiivi, segunemise tulemus (vrd eesti –ks ning –ga < *kanssa).

Paljude keelepeatükkide eriline pluss on see, et nad ei piirdu ainult ühe keelevariandiga: mordva keelte peatükis käsitletakse võrdselt ersa ja mokša keelt ning mari keele peatükis mäe- ja niidumari keelt; samamoodi käsitlevad neenetsi ja eenetsi peatükid nii tundra- kui ka metsa­neenetsi ja -eenetsi keelt. Nende keelte kohta, kus see oleks variantide erinevuste tõttu liiga keeruline, nagu handi ja mansi, otsustati teha eraldi peatükid: üks põhja- ja teine idahandi ning üks põhja- ja teine idamansi kohta. Sölkupi peatüki autor, kellel oli põhimõtteliselt sama probleem (peamiste variantide väga suured ­erinevused), otsustas keskenduda kõige elujõulisemale variandile, põhjasölkupi keelele. Mõni valik ei kajastu nii selgelt keelepeatükkide pealkirjades: neenetsi peatükk („Nenets”) käsitleb kiiduväärselt võrdsel viisil nii tundra- kui ka metsaneenetsi keelt; nagu ka eenetsi peatükk käsitleb nii tundra- kui ka metsaeenetsi keelt, kandes (loogilisemat) mitmuslikku pealkirja „The Enets languages”.

 

Läänemeresoome keeled

Eesti lugejale pakuvad ilmselt erilist huvi peatükid eesti, seto ja teiste läänemeresoome keelte kohta. Läänemeresoome keelte arvu osas ei ole veel üksmeelt saavutatud (ega peagi olema), kuigi on märgata selget tendentsi, et „keelteks” peetavate variantide arv kasvab järk-järgult. Nii võis näiteks Aimo Turunen veel lihtsalt väita, et isuri „murdeid” ei ole eraldi keelena käsitletud,⁷ kuid tänapäeval on enesest­mõistetav rääkida isuri keelest. Teine äärmus on ehk Helena Sulkala, kes loetleb 13 „ohustatud läänemeresoome keelt”,⁸ nii et (ohustamata) eesti ja soome keele lisamine annaks kokku 15. Seetõttu on huvitav näha, milliseid valikuid OGUL on teinud. Lääne­meresoome keelte osa algab üldise (ajaloolise) peatükiga (Laakso), millele järgnevad peatükid karjala (Sarhimaa), vepsa (Riho Grünthal), isuri (Elena Markus, Fedor Rozhanskiy), vadja⁹ (Markus, Rozhanskiy), eesti (Helle Metslang), seto (Karl Pajusalu) ning liivi (Laakso) keele kohta. Eriti rõõmustav on see, et väiksemaid keeli käsitletakse võrdselt: näiteks isuri keele peatükk on sama pikk kui soome keele peatükk. Tuleb meeles pidada, et neist on palju raskem kirjutada, sest väiksemaid läänemeresoome keeli on palju vähem kirjeldatud kui eesti või soome keelt.

Anda keeltele nagu vepsa, isuri või liivi keel „peatüki staatus” on lihtne ja loogiline, kuid karjala, eesti ja soome keel võivad tekitada probleeme selles mõttes, et nende alla on koondatud eri staatusega variante. Sarhi­maa näiteks paigutab lüüdi keele karjala keele alla, kuid TUL-is peab Grünthal seda eraldi keeleks.¹⁰ Täna­päeval ei saa ka enam lõunaeesti keelt tähele­panuta jätta, nagu seda sageli tehti: OGUL on esimene uurali käsiraamat, kus on eraldi lõunaeesti keele peatükk; TUL-is on samuti võru keele peatükk, mis on tegelikult pikem kui sealne peatükk (põhja)­eesti keelest. Eesti keelt käsitleva peatüki on Metslang pealkirjastanud „North and Standard Estonian” ja märgib, et selles tuuakse välja ­olulised erinevused eesti kirjakeele ja põhja­poolsete murrete vahel (seda tehakse arusaadaval põhjusel suhteliselt harva). See, et OGUL on valinud lõunaeesti keel(t)e esindajaks seto keele, paneb küsima, miks ei valitud võru keelt, millel on palju rohkem kõnelejaid, elujõulisem kirjandus ja mida õpetatakse rohkem.¹¹ Võib-olla peetakse seto keelt vanapärasemaks. Teatavasti ei tunnusta Eesti riik ühtegi lõunaeesti keele varianti eraldi keelena, keeleseadus ütleb: „Riik toetab eesti keele piirkondlike eri­kujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist”,¹² nende „erikujude” keele­staatust eitades.

Peatükis „Finnish, Meänkieli and Kven” peab Laakso meä ja kveeni keelt keeleliselt põhjasoome murde hulka kuuluvaiks, kuid on lisanud need pealkirja, kuna neil on vastavalt Rootsis ja Norras keele staatus. Kirjeldus piirdub põhiliselt standardse soome keelega; alles päris lõpus tuuakse üks näide meä keele ja soome keele leksikaalsetest erinevustest. Tekstinäide ei ole siiski mitte soome keelest, vaid kveeni keelest. OGUL on esimene uurali keelte käsiraamat, kus meä keelt ning kveeni keelt ei ole täielikult ignoreeritud.

Isuri keele peatükk on muide esimene selle keele inglis­keelne kirjeldus. Võib-olla ei ole kõik eestlased teadlikud sellest, et isuri keel on ainus põhjaläänemeresoome keel, kus on samuti kolm väldet (vt lk 311), või et sarnaselt eesti keelega on CVCV-sõnades nagu kala teine vokaal poolpikk, kuigi see on pikem kui fonoloogiliselt pikk vokaal järgsilpides. Vadja keelest oleks ka palju huvitavat öelda, aga piirdugem siin seigaga, kus uuem vadja keel erineb oluliselt vanemast: impersonaal on enamasti üle võtnud kolmanda isiku mitmuse vormide rolli, kuid mitte kõikjal (lk 340–341). See on viinud näiteks mitmuse kolmanda isiku eitusparadigmade tekkimiseni, kus esialgne isikuline vorm on säilinud ainult oleviku eitavas kõneviisis: nämäd saavva ’nad saavad’ vs. nämäd eväd saa ’nad ei saa’, aga nämäd saati ’nad said’ vs. nämäd eväd saatu ’nad ei saanud’. Impersonaali kasutamine mitmuse kolmanda isiku asemel on idaläänemeresoome keeltes tavaline ja ei ole tundmatu ka eesti keeles (vrd Alutaguse siad `ulguti lahti, Jõhvi `mõisad põledetti süsi)¹³, kuid vadja keel on läinud sellega oma teed.

Võib-olla ei ole kõik keelekirjeldustes leiduvad faktid läänemeresoome keelte spetsialistidele uued, kuid OGUL-i üle­vaated pakuvad toredat lugemiselamust. Neid lugedes tekib automaatselt mõte, et aeg on küps kirjutada uus ulatuslik sissejuhatus läänemeresoome keeltesse; Arvo Laanesti oma ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi.¹⁴

 

Muud keeled

Keelekirjelduste osa sisaldab ka mitmeid üldisemaid keelepuu kõrgemate harude tutvustusi („Saami”, „Finnic”, „Permic”, „Ugric” ja „Samoyedic”). Need on erinevad selles mõttes, et saami ja läänemere­soome keelte peatükid on (peamiselt) ­ajaloolised (saami peatükki võiks ehk õigemini nimetada „algsaami keel”), samas kui permi ja ugri keelte peatükid on pigem võrdlevad sissejuhatused tänapäeva keeltesse; samojeedi keelte peatükk ühendab mõlemad lähenemisviisid. Keelepeatükke lugedes leiab hulgaliselt uut teavet ja uusi lähenemis­viise. Siinse arvustuse raames ei saa ma muidugi kõike käsitleda ja võin vaid välja tuua mõne huvitava seiga.

Traditsiooniliselt on saami keeled jagatud lääne- ja idarühmaks; piir on põhja- ja Inari saami keele vahel. Viimasel ajal on saami keelte sõnavara uurijad pakkunud välja uued jaotused, kus Inari saami keel paikneb ida ja lääne vahel või on lähemal läänesaami keeltele.¹⁵ Inari saami peatükis aga tuuakse välja, et see võib olla tingitud kultuurilistest põhjustest, kuna Inari saami piirkond paikneb lääne- ja idakristluse piiril; paljud uut teooriat tõendavad leksikaalsed elemendid on laenud. Lisaks tuleb, nagu põhjasaami peatükist selgub, arvestada ka põhjasaami keele murdeerinevusi: kõige lõunapoolsemate põhjasaami murrete sõnavara võrdlemine annaks kindlasti teistsuguse tulemuse.

Võib-olla on see ootamatu, kuid mõni väiksem saami keel on (deskriptiivsest vaate­vinklist) kirjeldatud paremini kui põhjasaami keel, mille kirjeldused on enamasti preskriptiivsed.¹⁶ Aikio ja Jussi Ylikoski toovad oma põhjasaami keele pea­tükis välja mitmeid probleeme, mis muudavad põhjasaami kirjeldamise keeruliseks: suured murdelised erinevused, tohutu paljudest tüpoloogiliselt ebatavalistest kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest vastanditest tulenev fonoloogiline keerukus, mis on avatud alternatiivsetele fonoloogilistele analüüsidele, ning süntaks, mida mõjutavad erinevad enamuskeeled (norra, rootsi ja soome), sõltuvalt riigist, kus põhjasaami keelt räägitakse.¹⁷

Aeg-ajalt on keelepeatükkide ja üldpeatükkide võrdlemisel märgata väiksemaid ebatäpsusi: eksistentsiaal-, lokatiiv- ja possessiivlausete peatükis väidetakse, et habeo-verb esineb lõunasaami keeles, Obi ugri keeltes ning nganassaani keeles, kuid tegelikult esinevad lõunasaami verbi utnedh samatüvelised ’evima’ tähendusega verbid kuni põhjasaami lõunapoolsete variantideni välja, ja seda kasutusviisi tegelikult ka mainitakse Lule saami peatükis (De ittjij Stállo ane áksjov [---] ‘Then the Ogre did not have an axe [---]’ lk 145). See näitab jälle, et saami keeled erinevad omavahel üsna suurel määral, nii et OGUL-i valik kirjeldada (peaaegu) kõiki neid on igati tervitatav.

Arja Hamari ja Regina Ajanki märgivad mordva keelte peatükis, et varem ablatiiviks nimetatud käände spatsiaalne (ja temporaalne) kasutus on marginaalne ja et seda kasutatakse muu hulgas osaobjekti tähistamiseks (nt ersa Сон симсь чайде ’ta jõi teed’), osaöeldistäite käändena ning ka kvantiteedi väljendamisel, ning et nemad kutsuvad seda partitiiviks nagu lääne­meresoome keeltes. Huvitav on näha, kas teised mordva keelte uurijad hakkavad seda terminoloogiat ka kasutama. Jack Rueter TUL-is seda ei tee, kuid mainib, et paljud grammatikad peavad ka ablatiivi üheks grammatiliseks käändeks.¹⁸

Idahandi keele peatükis mainitakse, et /k/ ja /q/ staatus pole veel selge: mõni uurija peab neid eraldi foneemideks, teised allofoonideks. László Fejes järeldab sellest, et arvamuste erinevus peegeldab muutust konsonantide süsteemis, kuna eri uurijad on oma materjali kogunud eri aegadel.¹⁹ See on samuti oluline punkt: OGUL jäädvustab praeguse (või mõne aasta taguse) olukorra ja näitab kõige uuemate uuringute tulemusi, samuti on selles palju viiteid toimuvatele muutustele. Näiteks sölkupi keele peatükk näitab ühte traditsioonilist eksistentsiaalse eitusverbiga eitusstruktuuri, kuid ütleb ka, et tänapäeva kõnelejad kipuvad kasutama (lihtsamat) konstruktsiooni eituspartikliga; Obi ugri keeltes kasutatakse nüüd sageli paaris kehaosade puhul ainsuse asemel kaksust, mis on tingitud vene keele arvühildumise mõjust (pangem tähele, et vene keeles pole kaksust). Vene keele mõju on toonud kaasa paljudes uurali keeltes ka SVO sõnajärje sageduse suurenemise. Näiteid, kus vene või turgi või skandinaavia keele mõju mainitakse, on praktiliselt igas keelepeatükis, ja siin­kohal on digiversioon ehk kasulikum, kui on huvi konkreetselt selliseid teemasid otsida.

 

III osa

Viimane osa (189 lk) on ehk kõige põnevam, sest see sisaldab 14 artiklit eri teemadel, palatalisatsioonist informatsiooni­struktuurini.

Osal on ka lühike, kuid väga huvitav sissejuhatus, kus ­OGUL-i toimetajad rõhutavad, et selline osa on midagi uut uurali käsiraamatute traditsioonis. Nad mainivad, et läänes põhines väikeste uurali keelte kirjeldustraditsioon suures osas enne Esimest maailmasõda kogutud materjalil, samal ajal kui Nõukogude Liidus ja postsovetlikul Venemaal teenis deskriptiivne keeleteadus sageli kirja­oskuse planeerimise ja hariduse eesmärke. Nagu eespool mainitud, ei olnud kaasaegse tüpoloogia tulemused seni veel käsiraamatutesse jõudnud. Selle osa peatükkide teemad, nagu kääne, isiku markeerimine, aeg-aspekt-kõneviis (TAM) ja evidentsiaalsus, eitus, informatsioonistruktuur, kajastavadki osaliselt seda suurenenud huvi tüpoloogia vastu. 15 peatükki on liiga palju, et neid kõiki üksikasjalikult arutada, seega piirdun esimese, palatalisatsiooni pea­tükiga (autor Marianne Bakró-Nagy). See on suurepärane uurali keelte tüpoloogiline klassifikatsioon, mis põhineb palataalsete ja palataliseeritud konsonantide jaotusel. Nende kahe erinevus on sageli tähele­panuta jäetud ja valesti mõistetud, peamiselt seetõttu, et soome-ugri transkriptsioon ei tee neil vahet (nt SUT-i ń vasted on IPA-s /nʲ/ ja /ɲ/ jne). Selles peatükis on võrdlev tabel uurali keelte kohta, rühmitades need palataalsete/palataliseeritud konsonantide alusel nelja rühma: keeled, 1) kus puuduvad palataalsed või palataliseeritud konsonandid (välja arvatud /j/) üldse (nagu soome keeles), 2) kus võivad palataliseeruda kõik konsonandid (nagu eesti keeles), 3) kus on ainult palataalsed konsonandid (nagu komi keeles), ja, mis on kõige haruldasem, 4) kus on mõlemad (nagu Kildini saami keeles). Tuleb rõhutada, et eriti siinkohal oleks mõttekas viidata konkreetsetele keele­variantidele, mitte üldnimetustele: lk 852 esitatud palataliseeritud alveolaarsete ja postalveolaarsete konsonantide tabelis on mõistlik loetleda eraldi sellised variandid nagu Kildini ja põhjasaami või Kazõmi, Obdorski ja Surguti handi keel, kuna neil on (väga) erinevad foneemisüsteemid, kuid tabelis on toodud ainult mordva keel, millel puuduvat palataliseeritud tremulant /r̥ʲ/. Vastab tõele, et ersa keeles seda ei ole, mokša keeles on see olemas. Ka siin juhitakse tähelepanu sellele, et tegemist on muutuvate süsteemidega: nt sekundaarne palatalisatsioon levib paljudes keeltes vene keele mõjul.

Neid üldisi peatükke lugedes pöördub lugeja pidevalt tagasi keelekirjelduste juurde: ülalmainitud tabel näitab, et kui neenetsi ja eenetsi keeltes on kolm kuni seitse palataliseeritud konsonanti (kusjuures tundra- ja metsavariandid erinevad), siis nganassaani keeles on neid ainult kolm. Nganassaani peatükki lugedes aga selgub, et seal on ebatavaline konsonantsüsteem, kus on nii palataalseid kui ka palataliseeritud konsonante, nagu Kildini ja Turja saami keeles. Nii täiendavad peatükid ka üksteist.

 

Kokkuvõte: raamat uralistidele ja tüpoloogidele

Kellele on raamat siis mõeldud? Uurali keele käsiraamatuid on olnud põhiliselt kahte tüüpi: need, mis sisaldavad üldist teavet uurali rahvaste ja nende keelte, ajaloo, kirjanduse kohta,²⁰ ja need, mis on keskendunud keelelisele kirjeldusele²¹. Esimest tüüpi käsiraamatutel on pikk eesti­keelne traditsioon alates Matthias Johann Eisenist,²² kuid eestikeelne uurali keelte käsiraamat puudub siiamaani. OGUL kuulub ilmselgelt teise tüüpi; ainult keele­kirjeldustes on lühidalt, kui üldse, mainitud mõningaid ajaloolisi fakte ja ilukirjandus on jäetud osundamata. Kolmas tüüp, kus keelte teatud omadusi kirjeldatakse võrdlevas raamistikus, ei ole olnud uralistikas väga populaarne; ainsad reaalsed näited on József Szinnyei soome-ugri keelte võrdlev käsitlus ning Björn Collinderi võrdlev grammatika.²³ Tänapäeval ei ole see võib-olla enam ühe inimese töö²⁴ ja suund näib olevat pigem tüpoloogiliselt orienteeritud kogumike koostamise poole: vrd hiljutisi kogumikke eituse ja essiivi kohta.²⁵

OGUL-i sissejuhatuses öeldakse: „See raamat on mõeldud lingvistikahuvilisele lugejaskonnale üle maailma, kogu keele­teadusele ja sellega seotud erialadele.” Peale ilmselge kasutuse uralistikas eeldan, et ka kogu maailma tüpoloogid rõõmustavad selle köite üle. Keegi ei oota neilt, et nad kasutaksid venekeelseid allikaid nt mordva keelte kohta, kuid tegelikult pole põhjust kasutada aastal 2013 Wiedemanni ersa keele grammatikat aastast 1865, et näitlikustada ühte mordva keelte morfo­süntaktilist seika (nagu Leon Stassen tegi keele­struktuuride atlases „The World Atlas of Language Structure”, WALS)²⁶; igaühel on kindlasti oma lemmiknäide.

Nüüd aga pole neil enam mingit vabandust: OGUL-is on peatükke praktiliselt iga uurali keele ning paljude grammatiliste teemade kohta, ja ma olen kindel, et ei lähe kaua aega, kuni raamat leiab tee tüpoloogide kätte. See ei tähenda mitte ainult seda, et me loodetavasti leiame tüpoloogilistes töödes ajakohast ja loodetavasti õiget teavet uurali keelte kohta, vaid ka seda, et käsitletavate uurali keelte arv suureneb. Ei ole juhus, et just mordva keelte puhul kasutasid WALS-i autorid Wiedemanni grammatikat, sest polnud veel olemas ühtegi ingliskeelset mordva keelte, samuti mitte mari, udmurdi ja komi keele grammatikat. See asjaolu seletab ka seda, miks selliseid keeli nagu Pite saami ja põhjasaami, neenetsi, eenetsi ja nganassaani mainitakse nüüd sagedamini tüpoloogilistes artiklites ja raamatutes – ainuüksi seetõttu, et neil on ingliskeelne grammatika.²⁷ Käesoleva köite kasutamine viib siis loodetavasti selleni, et uurali keelte huvitavamad aspektid leiavad tee üldkeeleteadlaste teadmistepagasisse.

 

Oma juubeliks rõõmustas Tiit Hennoste eesti kirjasõna huvilisi värske teosega, ajakirja Looming 100-aastaseks saamisele pühendatud Festschrift’iga. Seda kaunist ja rohkete piltidega raamatut võib lugeda mitmel viisil: esmalt juubelikohase tagasivaatena ühe väljaande väärikale ajaloole, mis algab lausa vanatestamentlikus stiilis: „Kirjandus on eesti kultuuri ja rahvuse üks põhitalasid” (lk 13). Teisalt on raamatus äratuntav Hennoste teoreetilistes käsitlustes välja arendatud kirjandusprotsessi analüüsi mudeli rakendamine.¹ Niisiis saab raamatut lugeda ka kirjandusloolise juhtumiuuringuna. Autor näibki sellist akadeemilist lugemisviisi eeldavat, kui ta oma väiteid lahti ei seleta, viidates oma varasematele põhjalikumatele käsitlustele. On aga ka kolmas võimalus: lugeda Loomingu ajaloo esitust pedagoogilise tekstina, mis pakub nii meetodit kui ka näidismaterjali Eesti kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamiseks-õppimiseks. Autor annab lõimimise võtme kohe alguses: „See raamat ongi „Loomingu” kirjanduslugu, milles põimuvad ajakirja lugu, selles ilmunud tekstide tähtsus ja tähendus ning eesti ja maailma kirjanduse suundumused, taustal pidevalt kumamas maailma sündmuste kaja. Lugu ise käib „Loomingu” kümnendite kaupa [---]. Need on hoopis huvitavamad piirid kui traditsioonilised ühest nullini või nullist üheksani. Kuigi kümnendipiiridega nurgeti, klapivad nad hästi kokku nii Eesti kui ka Eestit mõjutanud maailma ajaloo sõlmhetkedega.” (Lk 14–15)

Loomingu rolli kirjandusloos avab Hennoste kolmes mõõtmes. Esiteks, olla oma avaldamisvalikute ja arvustuspraktika kaudu kirjanduse kvaliteedi ja kirjandusliku kaanoni kujundaja (Hennoste osutab iga kümnendi puhul eraldi, millised sel ajal Loomingus esindatud autorid ja teosed tema arvates kaanonisse sobivad). Teiseks, olla institutsioon, mis vahendab vaimu ja võimu, ühendab kirjandust ja lugevat publikut ning mõjutab teoste avalikku retseptsiooni (Loomingu eripära näeb Hennoste just kirjanikele avaliku sõna foorumiks olemises ka väljaspool nende teoseid). Ja kolmandaks: kirjandusajakiri kui kirjandusliku kogukonna ühendaja, eri masti kirjanike ja kriitikute suhtlus­paik, samuti autorite elatusvahendite allikas. Nendest rollidest lähtuv Loomingu kui rühmituste­ülese kultuuri­ajakirja eesmärk kajastub ka väljaande struktuuris, mis on püsinud põhimõtteliselt muutumatuna: pool ilukirjandust, pool kriitikat, kirjandus­elu ülevaateid ja kirjanike mõtteavaldusi. Raamatust selgub, et Loomingu roll kirjanduselu „peavoolu” määrajana ja eri rühmituste avaldamisvõimaluste tasakaalu hoidjana kujunes välja juba ajakirja esimesel kümnendil. Kultuuriajakirja(de) läbi aegade püsinud olulist kohta Eesti ühiskonnas ­iseloomustab Hennoste väide, et Loomingu ja Eesti Kultuurkapitali asutamisega algab „eesti kirjanduse institutsionaliseeritud ja suuresti riigi poolt makstud elu” (lk 23).

Hennoste kirjandusloo käsitlustes on alati fookuses olnud eri vaadete põrkumine kirjandusväljal. Väga huvitav on jälgida ja võrrelda toonaste ja praeguste ­vastasseisude mustreid ka Loomingu ümber. Looming pidi algusajal olema ­parlament ja kompromiss eri vaadete vahel, olles avatud mitmesuguste tõeks­pidamistega, eri vanuses ja erineva kirjaniku­staatusega autoritele. Seetõttu saatis Loomingut pidev kahe tule vahel olek: ühelt poolt ähvardas kärbetega riigivõim, kelle meelest Looming oli liiga elitaarne, teiselt poolt ründasid radikaalidest kirjanikud, kes igatsesid kirjanike rühma-ajakirju tuglasliku parlamendi asemel (lk 25). Kirjanike maa­ilmavaatelisi vastandumisi Eesti Vabariigi alguskümnenditel on Hennoste põhjalikult käsitlenud paljudes artiklites ja raamatutes, ka Loomingu lugu jutustades toob ta välja samalaadsed eraldusjooned ja lahknemiskohad: „Vastamisi lähevad Eesti ja Euroopa, maa ja linn, rahvuslik ja internatsionaalne, rahvuslus ja sotsialism” (lk 36). Uutel murranguaastatel, 1990-ndate Loomingus näeb Hennoste kordumas sama mustrit, vastandades Loomingut kui konservatiivsemat (ja rahvuslikku) ajakirja Vikerkaarele kui radikaalsema ja avangardsema noorsoo välja­andele (lk 180).

Asutamiskümnendit 1923–1932 käsitleva peatüki esimene osa on saanud pealkirjaks „Hullunud kuldsed kahekümnendad”. Loomingu sünnikümnendi globaalset tausta iseloomustades viitab Hennoste maailmasõjajärgsele kadunud põlvkonna meeleheitlikule joovastusele ning „kahe radikaalse servaideoloogia” tugevnemisele Euroopas, mida märgistavad Mussolini, Franco, Hitleri, Stalini nimed. Tähistamaks kümnendi lootusrikast algust laob ta ritta lehekülje jagu modernismi suuri nimesid. Samas näeb Hennoste, et Euroopas hakkab kümnendi lõpuks võimust võtma „uusasjalikkus (Neue Sachlichkeit), uusrealism, uusklassitsism, mis reageerivad sõja hävitusele ja sõjaeelse avangardi radikalismile tagasipöördumisega korra juurde” (lk 22). Ka eesti kirjanduses näeb Hennoste 1920-ndate lõpul analoogseid tendentse, rõhutades tagasipöördumist korra poole ning minemist „omale teele” (lk 24).

Järgnevatest kümnenditest antakse pilt kui saatus­raskest dramaatiliste tormide ajast: „Vaikimise aegu” 1933–1941 (ise­seisvusaja lõpp, esimene sovetiseerimise aasta, sõja tõttu väljaande peatumine); „Stalin on meiega…” 1944–1952 (jäine stalinism) ja „Taastamine” 1953–1962 (Stalini surmale järgnenud sula). Nende kümnendite põhiteemaks saab kirjanduse ellu­jäämisvõime (moodsat sõna kasutades säile­nõtkus) katastroofi aegadel. Nende kolme aastakümne käsitluses ongi kesksel kohal Loomingu kui väljaande ja kirjandusliku loomingu suhe autoritaarse võimuga, nii toimetuse kui ka autorite võimekus käia oma teed kui tahes ränkades oludes. Kuna iseseisvusaja lõpuaastad ja esimesed soveti­aastad kuuluvad Hennoste liigenduse järgi samasse kümnendisse, ei jää lugejale märkamatuks kahe poliitiliselt erineva autoritaarse lähenemise samasugune püüd allutada kirjanduselu ideoloogilistele nõuetele. Kolmekümnendate lõpu vaatlusel ei varja Hennoste oma järsult taunivat suhtumist püüetesse muuta Looming kui kirjandusajakiri riiklikku ülesannet täitvaks meelsuse kujundajaks, isegi kui see sünniks õilsatel rahvuslikel eesmärkidel (vt lk 47, 50). Kirjeldades aga Loomingu kohanemist uue võimu repressiivsete nõuetega 1940. aastal, muutub ta stiil lõikavalt irooniliseks. Samas on Hennoste lähenemisviis ränkade valikute aegadele kõnekalt napisõnaline ja kaugel tava­päraseks saanud n-ö tühistamisest. Pigem on ta vaade kui murelikul aednikul, kelle aia on torm ära räsinud, puud ja põõsad maast rebinud ja piirded maatasa teinud. Hennoste ei kirjelda pikalt, vaid ainult viitab Loomingu ajaloo kõige mustematele kuudele, kus ajakirjast sai kaasosaline eesti kirjanduse väärikaimate nimede mustamises ja enesealandusele sundimises (lk 82). Samas ei jäta Hennoste märkamata detaile, mis annavad kirjanduslikust andekusest märku pilkase poliitilise pimeduse ajal (näiteks viitab ta mitmel korral noore Juhan Smuuli värsside tundeehedusele ja keelelisele värskusele). Alates 1950-ndate keskpaigast juhib Hennoste lugeja tähelepanu kirjanduse elluärkamise esimestele märkidele, mis ennustavad uute arengute algust. Nagu ta ütleb, saab Loomingust 1950-ndate teisel poolel jälle „eesti kirjandus­ajakiri” selle tõelises mõttes (lk 97). Kümnendit 1953–1962 käsitlev peatükk kannabki pealkirja „Taastamine”. ­Tõepoolest, arengud pärast Stalini surma 1953. aastal ning tema repressiivpoliitika hukkamõistu 1956. aastal on tunnistus eesti kirjanduse (resp. vaimuelu) kiiresti taastuvast elujõust. Hennoste ütluse kohaselt sai pärast Ungari mässu maha­surumist 1956. aastal selgeks, et nõu­kogude kord jääb kestma. „Intellektuaalid, teiste hulgas kirjanikud, seisid küsimuse ees, kuidas vastupanu-mugandumise-koostöö teljel ennast pikemaajaliselt positsioneerida” (lk 93–94). Inim­vaenulik nõukogude süsteem ei olnud selleks ajaks enam ootamatu ega tundmatu, vaid see oli põhjalikult tuntuks saanud kui ohtlik masinavärk, mille toimimisest teadlikuna on siiski võimalik loomeinimesena ellu jääda ja südametunnistuse järgi tegutseda.² Loomingust (ja teistest kultuuriväljaannetest) sai selles masina­värgis kahe­palgeline institutsioon, mis toimis nii võimu agendina kui ka turvalise kaitsemüürina (lk 102–103). Pakkudes kirjanikele loomingu- ja avaldamisvõimalusi, oli samal ajal võimalik ajakirja kasutada kirjandus­kriitika vormis laiemaks kriitiliseks aruteluks ühiskondlike nähtuste üle, mille suhtes muus ajakirjanduses otse sõna võtta polnud mõeldav. Kirjandusajakirjast otsiti (ja leiti) tuge vaimseks vastupanuks nõukogude süsteemile, mis väljendus ainuüksi ideoloogilistest kaanonitest mööda hiilimises ja kirjandusliku loomingu ise­väärtuse eest seismises.³ Ei ole juhus, et kuuekümnendatel hakkas ­kultuuriväljaannete lugejaskond kiiresti paisuma, ulatudes järgmisel kümnendil tehtud uuringute andmeil koguni veerandini eestlastest.⁴ Toimetuse tööks oli kaitsta nii hästi kui võimalik „ideoloogiliselt küsitavaid”, „apoliitilisi” või „aru­saamatult kirjutavaid” autoreid. Tolle aja Loomingu peatoimetajaid mäletatakse inimestena, kes suutsid võimu ja vaimu vahendamise rolli välja kanda, omades autoriteeti nii võimu- kui ka vaimu­inimeste silmis.

Viidates vaidlusele „kuldsete kuuekümnendate” tähenduse üle, paneb Hennoste vastavale peatükile (1963–1972) kahtleva pealkirja „„Noh, olid kuldsed kuue­kümnendad…””. Sellegipoolest ei jäta tema käsitlus kahtlust, et vaim sai võimust jagu ega taandunud oma autoritele kätte võidetud suuremast loomevabadusest ka siis, kui stagnajõud „sitastel seitsme­kümnendatel” (1973–1982) vastupealetungile läksid. Ehkki kuuekümnendate romantiline hoog sumbus üdilikku enese­irooniasse, säilitas kirjandus suhtelise suveräänsuse. Uus põlvkond kirjanduses sai domineerivaks ning Loomingu toimetuses võtsid ohjad enda kätte parteiliselt usaldus­väärsete kaitsemängijate asemel kriitilised uue põlvkonna mehed. Hennoste on tabanud toimunud pöörde olemuslikku mõju, kui ta väidab, et pärast kolme aastakümmet seiskunud kelladega elu raudse eesriide taga hakkas kuue­kümnendatel Eesti kirjandus end maa­ilmaga sünkroonima. Pärale jõudsid ­läänelikud eksistentsialismi ja absurdi hoovused, mis nõukogude absurdse tegelikkuse kajastamisel osutusid aga kõige ehtsamaks realismiks. Reaalse sotsialismi oludes hägustunud piir kirjandusliku kujutluse ja tegeliku elu vahel andis kirjanikele õiguse saada ­1980-ndatel avalikkuse eestkõnelejateks ning Looming nagu ka teised kultuuri­väljaanded said muutuda poliitiliste diskussioonide foorumiks. Laulva revolutsiooni eel tõusis kultuuriväljaannete loetavus kümnetesse tuhandetesse, need jõudsid veerandini eesti ­rahvast, et siis 1990-ndate vabale turumajandusele suundunud Eestis kukkuda mõne tuhandeni ehk kolme-nelja protsendini eesti keelt lugeda oskajatest (lk 259).

Iseseisvuse taastamise järel võidu­käigule asunud „[ü]limalt rahakeskses varakapitalismis” (lk 190) peab vähenenud lugejaskonnaga Looming võitlema elu­õiguse eest kultuuriajakirjade turul, jagades oma kokku tõmbuvat lugejaskonda mitme muu väljaandega, nagu Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga ka Sirp ja Müürileht. Hennoste rõhutab sajandi­vahetuse Loomingu olulisust kirjanduse kvaliteedi eest seisjana ning eesti kirjanduse ja ajaloo mõtestajana. Samas ka pöördelistel „netinuti nullindatel” (lk 206) ­jätkab Looming oluliste kultuuriteemade üle arutlevana. Järjest mitmehäälsemaks muutunud kirjandusmelus püsib ajakiri väärikalt traditsioonilises, juba Tuglase ajast välja kujunenud formaadis, teenides Hennostelt viimase kümnendi kohta muigel­sui antud pealkirja: „Rahulik rohumaa meeletus maailmas”.

Siiski annab Loomingu tulevik autorile põhjust lõpetada juubeliraamat murelikul toonil. Hennoste kasutab lõpulehekülgedel talle mitteomaselt pateetilist registrit, nimetades Loomingut eesti kirjanduse saja-aastaseks selgrooks ja Eesti kultuuri­elu müüdiks ning kõrvutades Loomingu kui institutsiooni tähtsust laulu­peo ja „Kalevipojaga”. Ja lisab küsimuse: „Kuidas edasi? [---] Kas ei liigu kirjandus- ja kultuuri­ajakirjad lihtsalt loogeldes loojan­gu poole?” Ning vastab ise: „Aga „Loomingut” on vaja. // Rahvus vajab pidevat loomist, et rahvusena püsida. Eestlase rahvusliku identiteedi alus on keel. Keel vajab pidevat loomist, et elus püsida. Keelelise loomise kese on alati olnud kirjandus. Nii on kirjanduslik looming olnud eesti rahvuse kui kultuurrahvuse üks suur looja. Looming aga vajab „Loomingut”.” (Lk 261)

Sellesse väitesse võime ja tahame uskuda. Aga et see kehtiks ka tulevikus, on vaja enamat kui usku. On vaja kirjandus­teadlaste, etnoloogide ja sotsiaalteadlaste ühisuuringuid, et anda teaduspõhine vastus küsimusele rahvuskeelte ja kirjanduste kestlikkusest, sealhulgas omakeelse kirja­sõna ja kultuurimeedia rollist tehisaju ümberkujundatud maailmas.

 

Carolina Pihelga väga oodatud debüüt­romaan uurib eelkõige Teisest maailma­sõjast ja üldiselt Nõukogude režiimist tingitud vohava vägivalla ning sellest (sihiliku) möödavaatamise pikaaegset lagundavat mõju haavatavatele sihtrühmadele. Teos käsitleb tundlikult ka tolle terrori kaudseid, aga tugevaid järeltõukeid: pikast okupatsiooniajast kohalikku elanikkonda imbunud ilmajäetustunnet ja umbusku nii Nõukogude Eestis kui ka taasiseseisvunud kodumaal, mil käivitus (hüper)individualistlik olelusvõitlus (lk 26–27). Poeetilises mõtiskelus on rambivalgus naistel: emadel ja tütardel ning nende sundoludes loodud nigelatel suhetel. Rõhutatult aistilise kujutusviisiga – nüüdisaegses afekti- ja kehakeskses kirjandus(teadus)es üsnagi levinud pruuk – ning mõneti deterministlikele hoiakutele toetudes vaeb Pihelgas pigem nukratoonilises romaanis, kuidas, kui üldse, tulla painava ajaloolise pagasiga toime isiklikus plaanis. Teisisõnu küsitakse, kuidas „elada, kui oled matnud kõik, mis sinus kõneleda suudab” (lk 71).

Hiina XI sajandi õpetlase Shen Kuo motoga „Kui miski juhtub ainult ühe korra, on see mõttetu” algav romaan „Vaadates ööd” koosneb kolmest üks­teisega haakuvast osast, igas on viiskümmend lühikest nummerdatud peatükki. Esimesest osast teise üleminekul tuleb sooritada umbes kolmveerand sajandi pikkune ajahüpe tagasi (tänapäevast 1940.–1950. aastatesse) ning teisest kolmandasse sisenedes ligikaudu paarikümneaastane hüpe edasi (1970. aastatesse). Avaosa fookuses on lugejaga üsna siiralt suhtlev, kuid oma elus usalduslikest, järjepidevatest kontaktidest pigem eemaldunud nimetu naismina­tegelane. Teise osa keskmes on tollele naisminale tundmatuks jäänud vanaema Maša ja tema perekonna katsumused Teise maailmasõja ning sellele järgnevate koleduste kontekstis Nõu­kogude Venemaal, Ida-Virumaal ja Harkus, kolmandas aga esimese osa peategelase hilisteismeline tulevane ema Leida ning tema kasuema Elli rutiinne elu nõukogude argireaalsuses. Teine ja kolmas osa pigem kontekstualiseerivad ja polsterdavad esimeses osas üles kerkinud probleeme, jäädes esimese osaga võrreldes emotsionaalselt mõneti kaugeks. Ju mängib selles rolli valitud narratiivne võte: teist ja kolmandat osa vahendab valdavalt kolmandas isikus jutustaja.

Romaani tooni ja rütmi määravast esimesest osast kooruvad ebaselgeks jäävas valdkonnas töötava ning sundmõtetest piinatud üksildase noore naise mineviku häirivad detailid. Sage viitamine ööle, tühjusele, lämbumisele ning magamisraskuste kirjeldamine võimendavad järk-järgult avanevat tõsiasja, et tegelane on lapse- ja teismeeas kogenud pere­sisest vägivalda, mistõttu on ta psüühiliselt liimist lahti, suutmata astuda oma elus ei „edasi ega tagasi” (lk 30), igatsedes vaid tormi, mis lapsepõlve ära puhuks (lk 64). Kas tahab too nimetu, krooniliselt väsinud pea­tegelane poeetilise pihi kaudu – sest mõneti meenutab teose esimene osa päevikut – minevikus kogetu vaagimise ära lõpetada ning sügava muutuseni pürgida? Selles sihis näib ta asetavat lootuse oma kadunud bioloogilise vanaema isikuandmete otsimisele. Põnevusloole omase arhiivides tuhnimise ja niidiotsakeste jälitamise kaudu loob minategelane ühelt poolt endale emotsionaalset ja intellektuaalset tuge pakkuva samastumisobjekti. Teiselt poolt igatseb ta vanaema isikut kindlaks tehes muuta amorfse sisekaose kuuluvustundeks, kindlakujulisemaks vor­miks,¹ vahest isegi identiteediks kui olemasolu kinnituseks (lk 15). On ju peategelane nimme ainus teose nimetu (s.o identiteeditu) – isegi tema lemmikloom kass saab erinevalt perenaisest sündmuste kulgedes nime.

Romaani kolmikstruktuur on ainult üks tahk, mis osutab (esi)vanemate ja järglaste elukulu sarnasusele. Selles, et eri tegelaste kogemused tunduvad sarnased ja seepärast põlvkonnaülesed, mängivad rolli veel (bioloogiliselt) seotud inimeste afektiivsete kalduvuste, traumade ise­ärasuste, valede valikute ja otsustamatuste spetsiifiline, nimme neid sarnastav kujutusviis, kas või korduvate sümbolite või koha­tunnetuse kaudu (nt kivide tähtsus romaani kõigis kolmes osas). Motogi toob sümboolsel-ideelisel tasandil esile, et käitumis­mustrid ja enamgi, ­elukäigud korduvad jonnakalt. Kui esimese osa minakuju on oma (vana)­ema mõneti teisenenud doppel­gänger – ta tunneb, et tema luud kasvavad välja vanaema luudest (lk 51) –, püstitab teos vaeva­rikka probleemi: kes ja kuidas on mu ema(d) minu jaoks ja kuivõrd saan ma üldse oma emast erineda? Kuidas seostub minategelase (ja tema noore ema) kogetav või kogetud kuulumatuse tunne² ema(de)­ga, laiemalt päritoluga, arvestades, et päritolu ei seostu romaanis rahvustaju ega isadega, vaid positiivselt feminiseeritud turva- ja kuuluvustundega ning soolistamata võrgustiku omamise sooviga?

Paljude teose avaosas kujutatud oleviku­probleemide põhjus peitub paari­kümne aasta taguses traumas. Põhikooli­ealise minategelase ema leiab uue elu­kaaslase, kes osutub peksjaks, alandajaks, joodikuks ja pedofiiliks. Tollasest süstemaatilisest väärkohtlemisest tingitud psüühilis-­kehalisi probleeme üritab jutustamis­ajal juba täiskasvanud protagonist küll kontrolli alla saada, kuid üsna ­edutult. Äärmiselt ebamugavatele reaktsioonidele proovib ta lahendusi leida samade võtetega, mida ta kasutas vägistamise ajal paanika mahasurumiseks, kutsudes esile tajusid, mis sulatavad ta justkui interjööri (või fooni) ning lõhnadesse, helidesse, teks­tuuridesse, tapeedimustrisse, seintesse (lk 89) või muutes ta samblaks (lk 103).³ Iseenesest lõõgastavana mõjuv võte hakkab aga naisele vastu töötama: Prousti koogikeste positiivse afektiivse võimekuse räige analoogina tuuakse teoses sisse hoopiski seebimullide krigin oraalse vägistamise mälestuse esilekutsujana (lk 53–54). Kätepesust ja selle helidest saab igavesti korduv põrgu.

Ema Leidaga suhtleb täiskasvanud mina edasi. Peategelase nukker võimetus oma ema – vägistamise, alandamise lubaja – kohvilekutsumistele „ei” öelda häirib. Vaikimisi küsib romaan seega, kust on murranguaja lastesse sisse jäänud kristlik kohusetunne äraolevaid, probleemidest läbi vahtivaid vanemaid toetada – sest „ikka ju armastad nagu” (lk 15). Minategelase emast on teose alguseks saanud maja ja iseenese eest hoolitsemisest loobunud patoloogiline koguja, kelle värvituid, lamedaid, tühje (lk 10, 35) eluvalikuid peategelasest tütar põlgab. Ometi teeb tütrele haiget mõtestatud sideme puudumine emaga. Pisut meenutab esimese osa protagonist iiri menukirjaniku Sally Rooney tegelast Francest romaanis „Vestlused sõpradega” (2017), kus puudub küll sõja ja okupatsiooniga (kaudselt) seotud seksuaalvägivald, kuid sarnane on tütarde pikalt keenud konflikt vaimselt häiritud, lähedusvõimetu ema või isaga ning raskus oma eluga just häirunud vanemlussuhte tõttu „normaalselt” edasi minna.⁴ On raske lugeda, kuidas Leida ei suuda isegi aastaid pärast lapsevägistajast elukaaslase surma tunnistada, et märkas mehe kuri­tegusid (lk 100), sõnades, et hoopis tütar oli liiga jäära­päine, konfliktne. Muidugi võib küsida, nagu Pihelgas ja samuti Lilli Luuk on viidanud, kuidas panna rääkima, minevikus toimunu üle reflekteerima ja andestust paluma emasid (nii Mašat, Ellit kui ka Leidat), kelle kehaline teadvus on tihkelt täis tollases elus harjumuspärast vaikimist ja kelle vanemad omakorda hoidsid suud kriipsuna, et ellu jääda või häbimärgis­tamisest pääseda.⁵ Õpitud vaikimise,⁶ samuti tunnete kriitiliselt väljendamise oskamatuse võrdkuju romaanis on hääletud tited Harku vangla beebi­palatis, kuhu vast­sünnitanud emasid lubatakse liiga lühikeseks ajaks – titade meeleheitlikule kisale järgneb vait jäämine, lakke vahtivate beebide (sh väikse Leida) pikk rivi sümboliseerimas passiivset alistumist läheduse puudumisele (lk 112).

Samas ei ole teose lugude võrgustik läbinisti nukker ega ängistav. Romaani esimeses osas on vihjeid, et varem – enne vägistaja sissekolimist – heljus laste elus imelisus, mida peategelane selgitab ajana, mil ema „kumas läbi minu päevadest”, ning oli „jagamatult meie, laste oma” (lk 13). Kunagises aistilises paradiisis tajusid lapsed, et ema on nende jaoks isegi ruumiliselt eemal olles täiesti ligipääsetav, kuidagi eriti olemas: jätab lauale võileivad, puhastab verise põlve. Sarnane dünaamika – lähedustaju, s.o teatava emakuma põimumine erisuguste pettumustega – esineb ka läti kirjanikul Nora Ikstenal. Ehkki keskne konflikt on Ikstena pea­teoses „Emapiim” (2015, e k 2018) erinev ehk emakuju kui teadlase ja arsti tööst ja vaimsest tasakaalutusest tulenevad probleemid, leidub mõlemas romaanis põgusaid hetki, mil ema ja tütar tahavad olla koos – kuidas iganes see koos siis välja näeb. Emakuma näib üldiselt tekkivat üsna argistel hetkedel, mil laste isiklikku ruumi ei ole otse või kaude jõudnud vägivald, Pihelga teoses siis, kui laste ja üksikema ellu ei ole tunginud halvad mehed. Tulevad nad aga paraku ikka – haavatavas olukorras naised otsivad sotsiaalse või majandusliku surve tõttu tuge, unistavad lähedusest traditsioonilisi soostereotüüpe murdmata ja soovivad kaitset teiste halbade meeste eest. Ema­kumast saab aga emapaine. Emade ja tütarde side(tus) – mida moodsatest klassikutest on käsitlenud Simone de Beauvoir jutustuses „Väga kerge surm” (1964) ning tänapäeva populaarsetest kirjanikest nt Elena Ferrante –, kolmandate osaliste mõju nendele sidemetele ning hõõrded ja (lõplikud) katkestused ongi Pihelga debüütromaani kandev teema. Nii ei käsitle autor mitte isade lugu isade maal – nagu eesti kaanonis tavaline –, vaid keskendub emaliinile sõja, okupatsioonide ja koloniaalvägivalla raamides.

Üldjoontes kõrget esteetilist taset taotlevas ja mitmetähenduslikus romaanis avaldub hillitsetult ühtlasi mingi eetilise põhimõtte pooldamine. Seega on teemaks ka vastutuse võtmine ning laste ja lähedaste märkamine. Seejuures ei tehta ettekirjutusi selles, kuidas märkamine ja kohalolu peaks väljenduma – turvatunde tekitamise teed on sageli erinevad. Oluline on kaitsta ja toetada last, kes otsis ja jääb alati otsima ema kaudu paradiisi. Selles seoses on aga kummaline Pihelga romaani lõpp, mis ­vihjab teoses kujutatud kannatuste olenemisele muu hulgas täiesti pimedast, sõgedast, destruktiivsest ihast, ülivõimsast tõmbest naudingute poole, mida kolmanda osa nooruke Leida seostab tollal ihaldatud Avoga – tõenäoliselt esimese osa mina­tegelase ja tema venna bioloogilise isaga – ja mis annab romaanile vägagi rahutuks tegeva lahenduse. Siin segab jutustaja osavalt vett, kergitades küsimuse, mille vaagimist oleks teoselt pisut enam oodanud: kuivõrd seostub kujutatud hädade­kuhil ajaloolise taaga, sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse ning pärilikkusega ning kuivõrd naiste vaatenurgast seksuaalse uudishimu, stiihilise, erakordseid joovastusi tõotava ihaga? Miks unustab loo lõpu nooruke Leida valusad kogemused lähiminevikust, selleks et sulada ühte huvi­äratava, aga selgelt ebausaldusväärse mehega? Uskudes, et romaani lõpus tihenevad tähendused eriti, kasvatab kinnissümbol öö viimases peatükis endale lisakihistuse. Öö, mida pealkirja põhjal vaadatakse ning Maris Kaskmanni kauni kujunduse järgi püütakse ja katsutakse,⁷ tähistab nii vägivalda ning vaevalistesse peremustritesse ja traumadesse kinnijäämist kui ka sensuaalsust, tunge ja ihasid, mis sugugi alati ei juhi konventsionaalselt mõistetud heale teele. Kui välja arvata viimase tähenduskihi selge allajäämine esmasele – õnnestunud teoses on peamiste probleemide tõlgendusrajad enam-vähem ühe kaaluga, võimendamaks mitmetähenduslikkust –, on Pihelga teos tugev, põhjalikule eeltööle naalduv, väga hästi läbimõeldud kompositsiooni ja sõnavaraga lisandus eesti nüüdisproosasse. Romaan kutsub iseäranis 1980-ndatel ja 1990. aastate alguses sündinuid (k.a siinkirjutajat) oma lapsepõlves toimunu ning selle (jubeda) eelloo üle sootundlikult mõtisklema ning kõiksugu pettumusi põhjalikult analüüsima.

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Nagu ikka alustasin raamatu lugemist tagantpoolt: kas nimeregister ja ilmumis­andmed on olemas? Jah, seda nad loomulikult on, register isegi peaaegu 11 lehekülge pikk, mis ütleb nii mõndagi autori hea lugemuse ja kasutatud allikate kohta. Ilmumisandmetest selgub, et kogumiku kahekümnest artiklist enamik on varem ilmunud Loomingus, Vikerkaares, kogumikes „Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest” ja „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest” ning Keeles ja Kirjanduses. See tähendab, et kõik on mu raamatukogus olemas, osaliselt loetudki. Ka ülejäänuga, mis pärineb eri välja­annetest (Ajalooline Ajakiri, Sirp, Methis, Estonian Art, kogumik „Noor-Eesti 100” ja üks Teater. Muusika. Kino lisa), võiksin suuremas osas juba tuttav olla. Aga tegelikkuses pole see muidugi nii: artiklid pole faksiimilena reprodutseeritud, vaid „korrastatud, parandatud, täiendatud, lühendatud, ühendatud”, nagu autor, kes oli ühtlasi koostaja, sissejuhatuses teatab (lk 7). Järelikult tuleks kõike uuesti lugeda ning alustada algusest.

See algus, viieleheküljeline tekst pealkirjaga „Sissejuhatuseks”, ongi kogumiku kõige uuem kirjutis, milles peitub tähtsaim sõnum. Selles ütleb autor nimelt välja oma kreedo, mida ta ise nimetab „raamatu paatoseks” ja mis seisneb selles, et „vähemalt 20. sajandist alates on teoste kõrval (ja mõnigi kord ka teoste ees) olulised manifestid, kirjanduslikud programmid, kirjanduslood, kirjandusõpikud jms, milles kirjutajad toovad välja oma arusaamad, mille abil vallutada ja hoida kirjanduselus kirjanduslikku võimu” (lk 7). See on ühelt poolt sedastus, millele – vähemalt mul – on raske vastu vaielda, teiselt poolt selge suunavõtt ja tees. See on Tiit Hennoste arvamus, mis ei pruugi olla üldiselt tunnustatud. Selle loogiline järeldus on formuleeritud eelmises lauses ja see võiks mõnda lugejat siiski üllatada: „Selles raamatus on teostest juttu minimaalselt ja kirjanike elust üldse mitte.” Kuid autori puhul, kes paneb metakirjanduslikud tekstid oma uurimuste keskmesse, nagu on tehtud käesolevas kogumikus, on see ju ainult loogiline. Ja kui minna veel ühe lause võrra tagasi, sissejuhatuse esimese lauseni, mõistame Hennoste hoiakut ja seisukohavõttu täiesti. „Kirjandusest kirjutamises on ikka peetud keskseks teoseid, mille kõrvale tõstetakse vähem olulisena kirjanik ja tema elu.” Autor läheb kohe alguses in medias res, et järgnevalt teatada, mida ta ei kavatse teha ja mida ta selle asemel teeb.

Nõnda olen, küll vastupidises järje­korras, tsiteerinud sissejuhatuse kogu esimest lõiku, mis võib kas viidata arvustaja saamatusele, parafraseerida korralikult avalõigu tuuma või osutada lihtsalt teksti selgusele ja tihedusele. Kaldun enda au päästmiseks arvama, et tegu on viimase variandiga: Hennoste armastab lühidalt ja selgelt asju paika panna ja välja ütelda, talle ei meeldi pikk keerutamine ega teoretiseerimine, ta ütleb otse, kuidas asi on (vähemalt tema meelest!). Sellest järeldub, et lugeja peab teksti algusest peale tähelepanelikult jälgima, et vajaduse korral protesteerida või kulm kortsu tõmmata.

See juhtub juba sissejuhatuse kolmanda lõigu juures, kus autor seletab üldistavalt raamatu teemat, milleks on eesti kirjanduse moderniseerumine Noor-Eesti aegadest alates, ning väidab peaaegu möödaminnes, et mainitud moderniseerumine „lõpeb 1990. aastatega, mil eesti kirjandus siseneb lõplikult Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma” (lk 7). Siinkohal komistasin esimest korda, pliiats tõusis ning pani märkuse servale: „On see nii?” Täiesti võimalik, et Hennostel, kes vist rohkem kui keegi teine on uurinud eesti kirjanduse globaalseid arenguid ning legendaarseid „hüppeid”,¹ on õigus ja kolmkümmend aastat tagasi eesti kirjandus „saabus” koos Eesti riigi iseseisvuse taastamisega tõe­poolest mainitud kultuuriruumi. Samas kujutan kohe ette protesteerivaid hääli: kas Jaan Kaplinski oleks sellega nõus? Mida ütleks Ain Kaalep? Uku Masingust rääkimata. Seda teab autor muidugi ise ka. Teisest küljest vajas ta ilmselt mingit tagumist piiri. Et moderniseerumise algus on Noor-Eesti tuntud lööklause juures, on muidugi selge – aga kus siis asub selle lõpp? Mingil määral ju sobib, kui see oleks kuskil 1990. aastate keskel: peaaegu sajand täis. Ka teised autorid teistes kontekstides on viidanud sellele, et 1990. aastate keskel miski muutus.² Kuid kas tingimata eesti kirjanduse sisenemine Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma? Selline järeldus on paratamatu ainult käesoleva raamatu vaate­vinklist, mis liigub justnimelt „läbi futurismi, ekspressionismi, uusrealismi, sotsialistliku realismi, sürrealismi, uusavangardismi, modernismi, lihtsalt realismi jm postmodernismini” (lk 7).

Edasi seletab autor sissejuhatuses raamatu kuut osa, millest esimene ja viimane koosnevad ainult ühest artiklist – neid oleks ka võinud nimetada proloogiks ja epiloogiks. Esimene on üldise vastuse otsimine „küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjandusteadus, ennekõike kirjanduslugu aidanud konstrueerida ja dekonstrueerida moodsat eesti rahvust” (lk 8), niisiis pisut üldteooria, mis esmalt ilmus 2018. aastal Keeles ja Kirjanduses.³ Ka epiloog on samas ajakirjas ilmunud, nimelt esseistlik „Vaid üks eesti kirjandus?”.⁴ Ülejäänud neli osa kõnelevad manifestidest ja programmidest (seitse artiklit), nõu­kogude aja kirjandusideoloogiast ja kirjanike vastu­panust (viis artiklit), enese­kolonisatsioonist (neli artiklit) ning filosoofiast ja eetikast (kaks artiklit). Viimases leidub ka ainus esmakordselt paberil ilmuv essee „Eesti eetika ehk est-eetika”, mis ­põhineb 2008. aastal peetud ettekandel ning oli varem olemas ainult DVD peal. See on hea ja elegantne kokkuvõte raamatut läbivast eetika-esteetika problemaatikast, samas kutsub kergelt lihtsustav esseistlik stiil esile kindlasti kõige rohkem vastuvaidlemist. Aga eks autor on seda teadlikult teinud, millele viitab juba mängleva-allitereeruva pealkirja suurepärane sõnamäng. Et eesti­keelne sõna „eetika” muutub Eesti rahvus­vahelise tunnusmärgi lisamise kaudu eestikeelseks sõnaks „esteetika”, on leid, millele tasub ehitada essee. Pealegi sulgeb autor sellega ringi, mille avas teose samuti väga leidlik ja sobiv pealkiri „Ilo ja elu”.

Need kõla poolest sarnased, kasutamis­valdkonna ja -sageduse poolest siiski erinevad sõnad moodustavad käesolevas kogumikus vastandid, mille vahel kõik lood, kogu eesti kirjanduslugu kõigub ja areneb. Jälle ruttan lisama: Hennoste maailmas, tema meelest. Selles mõttes on ta saavutanud suurepärase ühtsuse, mille puhul on paslik teda õnnitleda. Teosest kiirgab autori rõõmu sukelduda eesti kirjanduse uurimisse ning lugejad saavad sellest kasu, sest lugemine on tõenäoliselt lausa lust. Kirjutasin „tõenäoliselt”, sest mina seda veel ei tea: see siin on tegelikult ainult sisse­juhatuse arvustus. Aga ega Hennoste raamatud olegi ühe hooga läbi lugemiseks. Need seisku riiulis ja olgu käepärast. Sest neid on alati vaja.

Filmimehe ja folkloristi Aado Lintropi raamat koosneb sissejuhatavast vaatest asjaoludele, mis temast rännumehe tegid, millele järgneb pikk rida soome-ugri rahvaste juurde tehtud reiside kirjeldusi, alates Lennart Mere „Linnutee tuulte” (1977) filmi meeskonnas osalemisest (lk 16–58) ja ühest eraldi sõidust manside juurde (lk 59–70). Edasised reisid on omakorda jaotatud suurematesse plokkidesse: „Kaheksa­kümnendad Eesti Rahva Muuseumis” (lk 71–198) ja „Uus aeg, uued retked” (lk 199–333). Raamat lõpeb paari­leheküljelise lõppsõnaga.

Vahetust tunnistamisest

1990-ndate keskpaigas kirjutas tollane Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadus­direktor Heiki Pärdi, et välitööde päevikud on uurija kogemuse vahetud ja tahtmatud tunnistajad, erinevalt muudest objektiivsusele pretendeerivatest muuseumisse kogutavatest etnograafilistest andmetest.¹ Praegu tundub see väide liiga sirgjooneline ja ehk naiivnegi. Ent tollal otsisid etnoloogid väljapääsu seni rangelt objektiivsele reaalsusele keskendunud uurimispraktika süsteemist ning päevikud esindasid ainest, mis teadlasi elulähedasematele uurimisväljadele juhatas.

Aado Lintropi soome-ugri reiside kirjeldustes on palju seda igatsetud elu­lähedust, ehkki mitte kõikehõlmavalt. Lintrop ei otsi vahetut kogemust ERM-i arhiivist ega enda vanadest päevikutest. Samas kasutab ta ERM-i kauaaegse direktori Aleksei Petersoni päevikuid, mis on avaldatud ja seega hõlpsasti kättesaadavad,² ning reisikaaslaste märkmeid, millest on teinud varem välja­kirjutusi (lk 109–110, 114–115). Lisaks kasutab Lintrop mälu värskendamiseks muuseumide veebi­väravat MuIS (lk 126). Oma valikut seletab Lintrop ehedate mälestuste eelistamisega arhiivi­paberitele: „Aga ehk ongi huvitavam kirjutada nii, nagu praegu neid asju mäletan, mitte ajada täpsust taga” (lk 114).

Taoline valik kasutada juhuslikult käepäraseid reisikaaslaste lõike päevikutest, ent loobuda oma vanade materjalide ülevaatamisest ei ole ühemõtteline. Lintropi raamat ei dokumenteerigi võimalikult täpselt. Pigem lisavad hilisemad meenutused arhiivides olevatele, omas ajas vahetumatele mälestustele uue kihi. Pärdi teooria päevikutest kui vahetutest tunnistustest variseb igatahes selle raamatu valguses põrmu. Lintrop puudutab vahetu kogemuse peegeldamise teemat, väites, et ­1980-ndate välitööpäevikuid hakkas ERM-i rahvas „vürtsitama vaimukuste ja hüperboolidega” ning taolistena ei andnud päevikud „tuleviku jaoks kõige asjalikumat pilti” (lk 114).

ERM-i arhiivist Lintrop enda päevikuid välja ei otsinud ning tulemuseks on ka nende reiside meenutuste suhteline hõredus. Hilisemate reiside asjaolusid on esitatud palju detailsemalt. Näib, et tal on kõigi sõitude kohta märkmed olemas. Mõnikord on päeviku kasutamine ilmne, vahel pole selle kohta aga öeldud ei musta ega valget. Need on lihtsalt mingid lood ja kust nad täpselt võetud on, see pole alati selge ega vist nii oluline, et lugemist segaks.

Eesti Rahva Muuseumi aeg

Ühtlusega need reisikirjeldused just ei hiilga. Mõned ERM-i tööga seotud reisid jäävad visandlikuks, näiteks kolm retke Ingerimaale on kokku võetud neljal leheküljel (lk 122–135, ohtra pildimaterjaliga). Lintrop tunnistab, et need reisid moodustavad mälus „ühtse hägusa mälestuste kanga” (lk 122). Selles kohas tekib küsimus, miks siis mitte arhiivi abil asju täpsustada, kui selleks on võimalus ja mälestused ajus laiali valgunud. Samas on isegi varased udmurdi reisid väga ilmekalt kirjeldatud, millele lisab vurtsu Petersoni päevikute kasutamine. Udmurdi retki on rohkem kui rännakuid muude soome-ugri rahvaste juurde, aga siin näib toimivat ka mingi erilisem tunnetuslik side välja ja autori vahel, millele on otseselt viidatud (lk 167). See eriline udmurdi taju kujuneb tasapisi retkede pidevas kordumises. Saami väli­töödel oleks ka nagu sarnast emotsionaalset potentsiaali (lk 107–121). Kahju, et Lintrop seda liini edasi ei arendanud ja tema saami kontaktid ei süvenenud. Handi sõit 1989. aastal kubiseb iga­suguste ägedate asjade põgusast kogemisest (lk 181–189), aga ei teki muljet, nagu oleks autor äkiliselt etnograafilisse lovesse langenud.

ERM-i ekspeditsioonide ülevaadetest saab teada, kuidas 1970.–1980. aastatel muuseumi etnograafilised välitööd käisid. Tollases praktikas oli mõndagi eksootilist, kui võrrelda tänapäeva võimaluste ja arusaamadega. Muuseumi prioriteetidega seotud rahvaste juurde sõites võeti iga peenema töö jaoks kaasa spetsialist (fotograaf, filmimees, kunstnik) ja esemete kogumiseks anti etnograafidele abiks käputäis üliõpilasi. Praegu pole selleks võimalusi ning eks ole selline kompleksne lähenemisviiski teadusliku unustuse hõlma vajumas.

ERM-i retkede meenutustes on üks intrigeeriv liin, mis seostub direktor Petersoni (alias Peta) elu ja tööga. Paljuski seisneb see Petersoni tögamises, mis on läbivalt suhteliselt mahe. Näiteks märgib Lintrop, kuidas Peta suure etnograafilise filmi režissöörina filmimise tehnilistest asjaoludest midagi ei teadnud ega huvitunudki nendest (lk 74, 98, 159), välitöödeks kuidagi valmistuda ei osanud ega soovitanud teistelgi sellele aega raisata (lk 83), udmurdi vana rahvakultuuri filmimise jaoks lavastas (lk 85–86, 99–106, 141, 169), külades etnograafilisi esemeid krabas (lk 92) ja oma päevikus „poisse” viinahimus süüdistas, ent vaikis sellest, et oli ise igaõhtuste „sümpoosionide” peakorraldaja (lk 99).

Looritamine katkeb, kui Lintrop kirjeldab 1986. aasta udmurdi ekspeditsiooni eellugu (lk 136–137). Lintrop oli söandanud Peta filmialase geniaalsuse kahtluse alla seada ning ta saadeti pikemata täiendama töötute ridu. See oli nõukogude ajal väga ränk kõrvalekalle isiksuse harmoonilisest arengust – ametlikult oli lausa keelatud tööta olla. Kui Lintrop hiljem tööle tagasi võeti, hakkas Peta talle andma tööülesandeid, mida polnud võimalik täita. Aga tollal ei saanud selliste asjade pärast kellelegi kurta. Tuli joosta sinna, ei tea kuhu, ja tuua seda, ei tea mida. Mõni aasta hiljem tuli suur tüli ka sellest, et eks­peditsioonile kaasa võetud ungarlased eelistasid udmurdi asjus suhelda Lintropiga ja ignoreerisid Petat (lk 177). ERM-i aegne agoonia lõppes 1990. aastal Lintropi lahkumisega parematele jahi­maadele.

Peterson oli suur muuseumitöö ja soome-ugri asjade entusiast, ent tema pärand on ka väga vastuoluline. Petersoni jalajälg on kõigel, mis ERM-is nõu­kogude ajal soome-ugri liinis toimus. Peterson algatas nõukogudeaegse soome-ugri rah­vaste etnograafilise uurimise ja kõik toimus tema juhtimisel ning tahtmisel. Arvestades asjaolusid, on aasimine Peta kallal raamatus üldjuhul tõesti päris õrn. Pealegi jagus nende kirglikku töö­suhtesse ka helgemaid hetki. Näiteks aitas Peta Lintropil pääseda Tšornobõli saatmisest, nii et ta sõitis hoopis ekspeditsioonile Kaukaasia eesti küladesse (lk 142–143).

Soome-ugri muljete tulv

Lintropi sõidud soome-ugri aladele said alguse Tallinnfilmi kaudu. Ilmneb, et ­Lennart Mere „Linnutee tuulte” reise ja sellega seotud teaduslike andmete töötlemise asjaolusid mäletavad osalised erinevalt. Korrigeerides Mere ajal arvatut, kajastab Lintrop seda rahulikult, ent siiski selgelt oma positsiooni hoidvalt. Ta püüab selgitada, et kuigi Mere narratiivid ja töö­meetodid olid seotud teadusliku lähenemis­viisiga, ei tähenda see, et kõik, mida Meri puudutas, on tõde ja jääb muutumatult selleks. Teaduslikud arusaamad arenevad uute avastuste valguses ning metodoloogia täiustub. Apse võis ette tulla mitte Mere otsesel süül, vaid täiuslike informantide puudusel – näiteks nganassaani keele ja kultuuri tundjate ring oli väga piiratud (lk 38–44).

„Linnutee tuultest” alguse saanud põhja retked on justkui tükeldatud, kogu aeg peab Lintrop kellegi teise jaoks midagi tegema või otsima. Vahel see ei õnnestu ja siis on kõik eriti sõge. Ilmekalt esindab seda juhtum, kui Lintrop sõidab maha tuhanded kilomeetrid, ei saa aga mitte midagi filmilindile, isegi põhja­põdrad keelduvad talle poseerimast (lk 57).

Lintrop on hilisemaid nganassaani ja handi reise kirjeldanud palju tundlikumate kohaliku kultuuri ja ilmavaate detailide kaudu. Erinevus „Linnutee tuulte” kaootilisuse ja ERM-i aegse liinitööga on pikemata selge. Ilmselt mõningane vana aja vastikustunne ei kutsunudki Lint­ropit oma päevikuid arhiivist välja otsima. Mis peast kustunud, see kadunud ja las minna.

Kõik reisid pärast ERM-i on vabamad ja spontaansemad, asju aina juhtub kerges soome-ugri meelevaldsuses. Lintrop rändab pidevalt koos kahtlaste tegelastega, kohtab kogu aeg kedagi huvitavat, tal tekivad põnevad uitmõtted, ta satub ligi­tõmbavatesse paikadesse, kus toimub ikka midagi meeliköitvat. Õige hoog alles tekib. Nii põhjas kui ka udmurtide juures võib täiesti suvalisest reisist kujuneda avastuste ja kogemuste pillerkaar.

Need kogemused pole alati meeldivad ega ülevad. Näiteks teeb Lintrop end rahumeeles lolliks, kirjutades, kuidas ta on piisavalt tobu, et keset põnevat udmurdi initsiatsioonirituaali, mida keegi varem dokumenteerinud ei olnud, „häbistatult” tõvevoodisse pikutama sattuda (lk 264–268). Seda juhtumit hõõrusid udmurdid talle nina alla ka aastaid hiljem (lk 286). Kui kogenud uurija ei häbene oma äpardustest avalikult kirjutada, siis pole asi kõige hullem. Keegi meist pole kurja saatuse eest kaitstud.

Fotosid on raamatus nii palju, et tekib kahtlus, et see võib hoopis olla ­pikkade kommentaaridega album. Jõuline visuaalne lähenemine on halvasti mõjunud raamatu figuurile, ent on kokkuvõttes valgustav. Sõnadega on väga raske nähtut edasi anda, kui lugejatel on vähe võimalusi autori nähtud kohti, inimesi ja asju visuaalselt ette kujutada.

Lintropi muljetele rõhuv mäluteekond on loogiliselt ühtlane. Sellel on ka tunnetuslik väärtus, sest nüüd on paljudest reisidest olemas topeltmälestused. Esiteks on olemas kaasaegsed kirjapanekud – ehkki omas ajas filtreeritud tollaste tavade ja ametialaste inimsuhete tõttu – ja teiseks nüüd aastakümnete järel ülestähendatu, mis on kohati unustuse tõttu harvenenud, kohati ausam ja vahetum. Igatahes on selles raamatus palju tunnetuslikku intriigi.

Kild killu haaval on kirjanik ja kirjandusteadlane, kõige rohkem aga kirjanduse armastaja Rein Veidemann püstitanud monumendi eesti kirjandusele. Pole ime, et tal ses osas püsi piisab, on ta ju aastakümnete jooksul ja ka „Järjehoidja” tagakaanel sidunud eesti keele ja kirjanduse kestmise otse rahvuse kestmisega – ja hetkil, mil ta on kriitiline keele ja kirjanduse mõningate ilmingute suhtes või laiemalt kultuuri koha suhtes ühiskonnas, võib sellest paljugi järeldada ka Eesti riigi tervise kohta.

Killud on peamiselt artiklid ajakirjan­dusest, ka kogumikest, mõne raamatu peatüki aluseks on ettekanne juubeli- või mälestuskonverentsil. Kahjuks jääb selgusetuks, kust kirjutised pärinevad – selle kohta ei leidu märkeid tekstide ees ega järel, samuti mitte raamatu lõpus, kus on ainult nimeloend. Mitmed jutud tulevad tuttavad ette Postimehest, kus autor on aastaid töötanud või püsiautor olnud, aga lugeja mälu võib ju petta. Samuti puudub enamasti esmailmumise daatum. Üksikutel juhtudel on artikli järel siiski kirjas aastaarv.

Teos on kokkuvõttes võimas, hõlmab enam kui 700 leheküljel olulise osa eesti kirjanduselust autori pilgus ja valikus. Lisaks kirjanikele leiavad Veidemanni parnassil koha kriitikud, kirjandusteadlased, tõlkijad. Loodud monumenti tagasi kildudeks toksima hakata võiks tunduda väiklane: mis tähtsust on kuupäeval või väljaandel, kui eesti kirjandusinimesed on ajalikust meediaväljast toodud püsivamasse paika, raamatusse. Tegelikult tahaks ikkagi teada, millal ja kus. See pole etteheide autorile, vaid koostajale ja toimetajale.

Raamatus leiab koha 122 eesti kirja­sõna­kunstnikku Koidulast ja Kreutzwaldist Heinsaare ja Sauterini, kes on paigutatud tähestikujärjekorda. Selles mõttes on vormistus korrektne, et iga autori juures on sünni-, mitmel juhul muidugi ka surma-aasta. Juhul kui tegu on arvustusega või mingil raamatul põhineva esseega, on samuti kirjas teave kõne all oleva raamatu kohta, nagu see algses artikliski kindlasti oli: autor, pealkiri, kirjastus, aastaarv ja muu. Sisukord toob seejuures ära ainult vaadeldavate autorite nimed, mitte neid käsitlevate artiklite pealkirjad. Enim mahtu on „Järjehoidjas” pälvinud kolm meest: Jaan Kross 36, Hando Runnel 34 ja Mats Traat 33 leheküljel. Lutsust on juttu kaheksal leheküljel, Tammsaarest 24-l, Underist seitsmel, Koidulast kümnel jne. Tänapäeva rahvakirjanik Andrus Kivirähk mahub neljale leheküljele romaani „Sinine sarvedega loom” arvustusega.

Kaante vahel on valdavalt suurkujud, mõne erandina ka veidi tundmatumaid (Katrin Johanson) või tuntud, aga vähetunnustatud kirjanikke (Erik Tohvri), kes just tihti antoloogiatesse ei satu. Mõnel puhul on vaatlusaluse valikus aimata Rein Veidemanni isiklikku sidet persooniga (Arno Oja). Muidugi on see side tal pea kõigi autoritega isiklik, tunneb ta ju eesti kirjandust ning selle tegijaid läbi ja lõhki, need on tema kolleegid ja kaasteelised, liiati kohtleb Veidemann ka möödunud aegade autoreid kui sõpru või isiklikke tuttavaid. Tema toon polegi enamasti teaduslik, vaid pigem segu omamehelikkusest ja austusest, mis teeb lugemise kahtlemata ladusaks. Tuleb ka arvestada, et mitmed kaante vahele jõudnud lood on eelkõige ajendatud missioonitundest (lisaks Veidemanni enda kirjandusearmastusele). Nii võiks kogumiku jutte nimetada pühendus- või isegi pühitsuspaladeks. Seejuures pole tegu erudeeritud ja tundub et kogu kunstiks kvalifitseeruvat kirjandust lugenud autori õhkamisega. „[---] kriitikagi on kunst, nagu seda on iga täiuse poole püüdlev loominguline tegu,” nagu ta on öelnud.¹ „Järjehoidja” saatesõnas lisab Veidemann: „Kirjanduskriitika, laiemalt võttes sõnaloomingu esitlemine ja tõlgendus, on üks niisuguseid kultuuri tagasisidestamise viise, žanriliselt ja väljendusvõimalustelt niisama mitmekesine nagu kirja(ndus)­kultuur ise” (lk 7). Nõustun minagi seisukohaga, et kirjandusteose tähendusse kuuluvad seda ümbritsevad tekstid, sealjuures peale arhe-, inter- ja paratekstide ka metatekstid ehk mitmesugused tõlgendused ja analüüsid.

Valdavalt ei sisalda „Järjehoidja” põhjalikke teaduslikke kirjandusanalüüse, mis avaksid tuntud teoseid uue nurga alt või lahkaksid uudiskirjandust. Kriitika on kunst ka peegelduste ja tõlgenduste kaudu. Nagu kaanel märgitud, leidub žanriliselt raamatus lisaks arvustustele loomingulisi portreid, kaaskajasid, järelehüüdeid. Neile ma lisaks, täpsustamaks mõistet kaaskaja: tutvustused, mõtisklused, killud, kõned. Veidemann valdab hästi sellist laadi, mida võiks nimetada allakriipsutuseks artikli kujul. Olnud kunagi aastaid tema kolleeg Postimehes, tean, et mõnegi Eesti kultuurile olulise kirjaniku lahkumise jaoks leiti lehes kõigest paar tuhat tähemärki, samas kui näiteks Jaan Krossi tõenäolist surma valmistati temaatilise erinumbriga pikalt ette; ning arvustuse autor pidi tihti arvestama 3500 tähemärgiga, kui läks üle, lõi toimetaja õhtul käärid sisse. Veidemann on meister etteantud mahu raames kirjutama, misjuures ta jõuab põhilise ära öelda, ja jääb ruumi siiski märkida midagi sellist, nagu „piiratud leheruum ei võimalda põhjalikumat käsitlust selles ja selles punktis”.

Mis on üldse leheruum ja ajalik hetk Suure Kirjanduse kõrval? Mis on üldse inimene võrreldes igavikuga? Kõik sõltub vaatepunktist. „Järjehoidjat” läbivad metafüüsilised mõtted ja küsimused. Veidemann tsiteerib Madis Kõivust kõneldes Blaise Pascali „Mõtteid” (lk 259), iseloomustades sellega Kõivu, aga sama kehtib Veidemanni enda maailmanägemise kohta kirjanduse kaudu: „„Sest lõppude lõpuks, mis siis ikkagi on inimene looduses? Lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus; keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. Äärmuste mõistmisest lõputult kaugel – nii asjade lõpp kui nende algus on tema eest kättesaamatult varjatud läbitungimatu saladuskattega; ühtviisi võimetu nägema nii olematust, kust ta on väljakistud, kui lõpmatust, kuhu ta neelatakse.”” Sama ilmneb Veidemanni kirjandus­käsitluses: ühtaegu peegeldub selles alandlikkus lõputa kõiksuse ees meie surelikkuse juures, teisalt austus ajalise inimese visaduse ja pürgimuste vastu kõige mõõtmatu ja igavikulise kiuste – viljakas pinnas kire tekkeks.

Veidemann ei pisenda asju, ta toob jõuliselt välja vaadeldavate kirjanike tähenduse ja tähtsuse. Tuglast näiteks nimetab ta institutsiooniks: algataja, kehtestaja, korraldaja, järelevaataja, lisaks eesti novelli ja esseistika klassik (lk 651). Seejuures, ja õieti üleüldse, töötab raamatu koostamise loogiline põhimõte esitada ühe autori kohta käivad artiklid järjestikku: nii toetab peatükki „Tuglase-elamus” sellele eelnenud artikkel „Tuglas – eesti kultuuri suur illusionist”, mis põhjendab ära Tuglase eripära ja olulisuse tema müüdikesksuse kaudu: Tuglase maailmavaate ja käekirja kese kirjanduses, kultuuris, ühiskonnas oli müüt paleusliku tähistatavaga, mille ­kuhjumiskohad või kontsentrid ühiskonnas ja kultuuris olid lisaks kultuuritemplitele, kohtadele ka isiksused ja nende looming. Nii mõõtis Tuglas riigi väärtust kultuuri kaudu, viimast nimetas ta riigi „omamüüdiks” (lk 650). Mitmel pool kumab Veidemanni lahtiseletuste, tõlgenduste ja rõhutuste kaudu kirkalt tema enda vaade ühiskonnale, riigile ja kultuurile: ei saa olla riiki ega vabadust ilma kultuurita ning kui kultuur kipub manduma, langeb riik. Seetõttu tunneb ta pidevat muret (kõrg)­kultuuri vähese kajastuse ja kesise positsiooni üle kaasaja Eestis.

Nii muretseb Veidemann artiklis „Mida teha Vildega?” (kõne Vilde konverentsilt Kirjanike Majas 24. aprillil 2015) Eduard Vilde peaaegu unustamise üle Eesti avalikus ruumis kirjaniku 150. sünni­aastapäeval: oli vaid paar peokõnet, kirjandite võistluse korraldamine ja üritused raamatukogudes. Sellistel puhkudel asub Veidemann päästemissioonile, tuues ajakirjanduses (valdavalt Postimehes) väärika aastapäeva korral välja ühe või teise autori määratu kaalu Eesti riigile ja rahvale, nentides: „[---] kui riik, mille rajamise juured asuvad eesti kultuuris, jääb või hoidub kõrvale tema suurkujude mälestuse elavustamisest, siis ärgem imestagem seda hõredust ja pealiskaudsust, mis ilmneb suhtumises eesti kirjandusklassikasse” (lk 731). Veidemann lisab, et klassika all ei pea ta silmas ainult ajaproovile vastu pidanud või T. S. Elioti määratluse kohaselt nii-öelda küpseid teoseid, vaid kõiki tekste, mis osalevad rahvuskultuurilise identiteedi loomes ja kuuluvad kultuurikaanonisse.

Veidemanni missioonitunne väärib lugupidamist, ent ilmneb ka kuu ­varjus pool tema kultuurikäsitluse juures: ­paljutki taasiseseisvusajal ilmunust ta ilmselt Eesti ühisidentiteedi loomisse ja riiklikku kultuurikaanonisse kuuluvaks ei pea. Minu hinnangul on Kaur Kenderi „Iseseisvus­päev”, Mudlumi „Poola poisid”, Mait Vaigu „Juss ja vennad”, Jüri Ehlvesti ja Andrei Ivanovi looming jpm (rääkides ainult proosast, millele „Järjehoidja” peamiselt pühendub) Eesti kultuuris samuti olulised maamärgid ja vaba Eesti vaimu kandjad, kuid neid autoreid „Järjehoidjast” ei leia. Muidugi kohtab kaante vahel paljusid tänapäeva märgilisi autoreid: Mehis Heinsaar, Indrek Hirv, Andrus Kivirähk, Hasso Krull, Armin Kõomägi, Rein Raud, Toomas Raudam, Kaur Riismaa, Karl Martin Sinijärv, Tõnu Õnnepalu jpt – kui nimetada eelkõige neid, kelle loomingu olulisim osa just taasiseseisvusajal ­ilmunud. Ei saa öelda, et Veidemann on vanas kinni. On teada tema õhin, mis ilmutab end ka aina uute kirjanduslike leidude puhul. Ja eks kaanon on ikkagi inimeste loodud, Veidemann üks selle loojatest ning ta on teinud seda isiklikuks muudetud kirjandusmaailma kaudu – sinna kuuluvad kindlasti kõik XX sajandi kultuurilised pöörded ja uuenduslikud kirjandus­suunad. Veide­mann ei ole vanamoodne, aga ta on esteet – siin on vahe sees.

Ma ei nimetanud eespool Peeter Sauterit – tema näitel aga tuleb välja Veidemanni suhtumine tabude väljendamisse tekstis, häbi kategooria välistamine tabude kaotamise läbi, ning avatud teksti kui lõpetamata protsessi põhjendamine. Veidemann võrdleb Sauterit tolle iidoli Jack Kerouaciga ning toetub Sauteri kaudu eesti kirjanduse modernismini ja kohe ka postmodernismini jõudmist kirjeldades (lk 526–527; „Peeter Sauteri proosa”) Tiit Hennoste artiklile „Hüpped modernismi poole”.² Toon sellest omakorda välja kaks punkti: „aja voolamine tekstis toimub subjektiivselt, pindtekst on fragmentaarne ja läheneb kaosele” ning „domineerib sisemonoloog, teadvuse vool, mis omakorda hävitab lause struktuuri”. Ehkki ka Sauterit võiks kirjeldada Veidemannile südame­lähedase terminiga pihtimuslik, peitub toodud Hennoste määratlustes ehk põhjus, miks Veidemanni sümpaatia kuulub kirjanikele, kes kannavad loomingus üldist vastutust ja laiemaid tõeotsinguid, mitte niivõrd sisekaemuslikku vabamõtlemist. Kirjaniku vastutust Veidemanni silmis väljendab tabavalt Viivi Luige (ja Ene Mihkelsoni) kohta kirjutatu peatükis „Viivi Luige aegruum”: „Luige sõnakunst pole mõeldud meelt lahutama. See on pigem mäletamise kohustus. See sarnastab teda Ene Mihkelsoni luule ja proosaga – mõlemad seejuures põlvkonnakaaslased. // Kui mõni kriitik ongi leidnud nii Luige kui Mihkelsoni loomingus jäist „raskuse vaimu”, siis on see etteheide või ülestunnistus tehtud positsioonilt, kus kirjanduselt ei oodata piibellikke kuulutusi, moraalseid imperatiive või tähendamissõnu. Eelistatakse lihtsalt teist aegruumi, eelistatakse näivust olemusele.” (Lk 306) Mõistagi ei jõua selle vastanduse kaudu tagasi Sauterini (ja Margit Lõhmuseni jne), kelle looming on kõike muud kui ajaviiteks, vaid Luige ja Mihkelsoni näitel toodud Veidemanni tõelise olemuse kreedo pöörab kriitilise luubi selle kohale, mis eesti algupärase romaani kategoorias 95 protsendi ulatuses ilmub: madalate ambitsioonidega ajaviitekirjandus romaani­kunsti sildi all.

Nii ütleb Veidemann lausa, et Kirjanike ja Kirjanduse aeg näib olevat uue aastatuhande esimestel kümnenditel ümber saanud. „Kirjutan mõlemad sõnad, „Kirjaniku” ja „Kirjanduse” suure tähega, osutamaks nende olulisusele mitme eesti varasema inimpõlve jaoks, kes nüüd ka ise juba elulavalt lahkunud või lahkumas. Eestis pole vist kunagi olnud nii palju indiviide kui praegu, kes enda tiitliks „kirjaniku” pannud või lasknud panna, ent kelle tuntus sellisena on sõltunud rohkem meediakuvandist kui loomingust endast ning laiema lugejaskonna tunnustusest. Seesama puudutab ka kirjandust, mille ilmumisest aastaülevaadete tegemine muutub kvantiteedi tõttu üha raskemaks, kuid samas kõlab nõudlikumate lugejate ja nende kriitikutest esindajate hääles ootus kvaliteetkirjanduse, eesti suure romaani (resp. narratiivi) järele.” (Lk 712–713, peatükis „Arvo Valton siinpool lõpmatust. Kirjaniku 75. sünnipäeva puhul”.)

Monumentaalteoses häirivad Veidemanni täiuseotsingute ning kirjandusele esitatud kõrgete nõuete juures mõningad tekstilised ebatäpsused, millest enamik esines ilmselt juba algsetes artiklites, ent mida võinuks raamatusse raiumisel õigeks kohendada, sh iseenesest tühised käändevead („[---] millele annab „Eesti fraseologismide elektroonilisest alus­sõnastik” suure hulga variante”, lk 609). Tean liigagi hästi, kuidas sellised möödapanekud tekivad: viimasel hetkel enne lehe trükki­minekut selgub, et siit või sealt jääb rida üle, toimetaja kärbib, küljendaja seisab juba närviliselt selja taga, kuskilt pool lauset maha võttes jääb teine pool kuidagi ripakile, enam aga ei märgata seda, et vaja olnuks terve lause uuesti läbi kirjutada. Leheküljel 610 läheb ilmselt seetõttu lause algusega „Kuid juba 1982. aastal” kolmandas ja neljandas reas üsna lappama, ja neid kohti esineb raamatus veel.

Võib vaielda mõningate koostamis­põhimõtetega, ehk nuriseda ka kohati lohaka toimetamise üle, mis jättis sisse mõne algse hooletusvea, kuid just Veidemanni lakkamatu kirg ja üüratu pühendumus kirjandusele on need, mis kannavad teose karidest üle. Veidemanni missioon – tõsta kirjandus ühiskonnas troonile – tundub vapustavate päeva­uudiste ahelais võimatu, aga just sellepärast väärib see lugu­pidamist ja pidevalt ületatav takistuste rada muudab tema töö ka (lugejaile) põnevaks. Lõpuks on raamatul veel üks siht, millest annab aimu pealkiri: Veidemann on aastakümneid jälginud, et leheveergu­del saaksid kajastatud eesti kultuuris tähtsad teosed, suurkirjanike juubelid ning ilmuksid väärilised nekroloogid – kultuuri­toimetajad teavad, et Veide­mann ei tõrgu kunagi vajadusel vilkalt kirjutamast, kui tunneb missiooni. Nii on ta nüüd ennast jäädvustanud sellena, kes ta on: järje­hoidja.

 

Mõnd inimest oled justkui tundnud kogu aeg ja ei ole ka. Kirjanike puhul on see kindlasti nii. Mäletan täpselt, kuidas kohtusin Viivi Luigega, keda seni olin tundnud vaid tema kirjutatud sõna ja ta teoste retseptsiooni kaudu.

Sain Luigega tuttavaks 18. oktoobril 2014 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, kus tähistati konverentsiga Ene Mihkelsoni 70. sünnipäeva. Tundsin kuklas kellegi pilku. Pöördudes selgus, et see keegi on Viivi Luik. Ei ole liialdus öelda, et seal valges saalis sai sõna lihaks, eriti kohane on see võrdlus autori puhul, kes seda ise sageli kasutab. Kuidas võinuks Viivi Luik teada, missugust mõju on mulle avaldanud tema looming? Aga võib-olla teadis ka, sest vähe on neid, kellele see mõju ei avalda. Võisin näida pisut kohkunud, kuid Luike ei kohuta miski, tema naeratas laialt ja ütles tere ning tema teretus kõlas nagu teadaanne, nagu kuulutus, ja tõepoolest, sellest saadik olemegi tuttavad ning pidanud mõnegi meeldejääva vestluse.

Sama täpselt mäletan esimest kohtumist Lauri Sommeriga. Ka selle seiga on määranud üks suur kirjanik oma sündimise hetkega. Kristian Jaak Peterson ei osanud aimatagi, et tuleb aeg, mil tema samasuguseks pärisosaks kui maakeelsed luuletused saavad punane samet, kiiskavad kuldkerad, lillekimbud, suupisted ja lõuna­maa vein. Just nõnda tähistati 14. märtsil 2013 Tallinnas restoranis Gloria emakeele­päeva ning jagati Eesti Kultuur­kapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Saali keskmises lauas viibiv lärmakas-värvikas poeet täitis oma isiku ja häälega pea kogu ruumi ja ürituse, rohkem kui ametlik eeskava jäidki meelde tema etteasted. Lauri Sommer seevastu oli valinud koha saali servas, ta vaikis, tal oli seljas punasekirju paelaga ääristatud valge pluus ning tema naeratus oli pööratud sissepoole. Sommeri teoste juurde jõudsingi võib-olla alles selle vaikse naeratuse kaudu.

Nüüd on Viivi Luik ja Lauri Sommer saanud üsna samal ajal valmis mälestusteraamatu, mälestused inimestest.

Luik ja Sommer on küll eri põlvkondade kirjanikud, kuid neil on üksjagu ühist. Mõlemad on pärit Mulgimaalt, kasvanud soo veerel ning alustanud kirjaniku­teed luuletajana. Ka nende teostes ja inimeste tajumises on midagi ühist. Sarnaneb juba tajude sõnastamise aeglus: igal aastal uue raamatu ilmutamine ei ole kummalegi autorile omane, mälestusteraamatudki on valminud võrdlemisi pika aja jooksul. Sarnaneb ka tajude sõnastamise viis: „Kuldne kroon” ja „Toome tuled” kõlavad poeetiliselt, need on kirjutatud luuletaja sulega.

Mõned autorid, kellest nad kirjutavad, on samuti samad. Eriti silmapaistev on mõlemas raamatus Artur Alliksaare kohalolek, olgugi et talle pühendatud leheküljed ei hõlma kummastki kuigi suurt osa. Asi ei ole vaid Alliksaare juubeliaastast johtuvas kõrgendatud tähelepanus geniaalse looja vastu. Andres Ehini tsitaadi kaudu on Alliksaar andnud Luige raamatule lausa pealkirja: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas” (lk 7). Alliksaar kehastab ühtaegu põlvkonna saatust ja mõttepriiust kogu trööstituse kiuste. Samamoodi on mõlemas raamatus ja mõlema autori elus tähtis roll Uku Masingul ja Jaan Kaplinskil. Luige teoses saavad veel tähelepanu Juhan Viiding, Mati Unt, Ene Mihkelson, A. H. Tammsaare, Marju Lepajõe, Vello Salo, Jaan Kross, Lennart Meri, Andres Tolts, Mare Vint, Olev Subbi, Anne Fried, Thomas Mann, Hans Georg Heepe, autori onu Hans Kitsing ning vanemad Johannes ja Hilda Luik. Luik kirjutab „Kuldses kroonis” ennekõike lahkunutest („Sest elavate lood on veel pooleli”, lk 7).

Sommeri „Toome tulede” tähtsaim tegelane on alles väga noor. Tõtt-öelda läkski isa ja tütre lugu, millega raamat algab, mulle enim korda. Kena on lugeda, missugune näeb välja Liidi lapsepõlv Toome­mäel. Sommeri tütre sündimise ajaks oli naistekliinik Toomemäelt juba Maarjamõisa kolinud ja võib-olla seetõttu Sommer kirjutades eriti ei mõelnud sellele, et Toomemägi on olnud põlvkondade kaupa sündimise paik, kuid ega selle teema nappi käsitlust saa ka ette heita. Samavõrra ja kohati rohkemgi kui tütar pälvivad raamatus tähelepanu Indrek Hirv, erakkondlased ja paljud teised Sommeri kaas­teelised. Lahkunutest on esil juba mainitud Alliksaar ja Masing.

Tutvusin Sommeriga küll Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäeval, kuid Petersonist on „Toome tuledes” juttu üllatavalt napilt: ainult pool lehekülge tema auks püstitatud skulptuurist ja sellega seotud tavandist (lk 33). Ometi asus ajal, mil Peterson Tartus õppis, Toomemäel ülikooli raamatukogu. Eesti kultuuriloos erakordselt tähtis paik tuleb „Toome tuledes” jutuks vaid seoses paari kurioosumiga (lk 31–32). Võib-olla kirjutas Peterson just seal oma „Laulja”? Küllap liikus Toomemäel ka F. R. Faehlmann, kelle tähtsus eesti kirjanduse ajaloos on samuti määratu. (Kahe noore suurkuju võimalikku kohtumist ja vaimset lahknemist on romaanis „Seisab üksi mäe peal” (1987) huvitavalt kujutanud Maimu Berg.) Imestasin pisut Sommeri leiguse üle eesti kirjanduse lätete vastu, aga muidugi on tal õigus leida ja valida ise need tuled, kes tema Toomemäge valgustavad. Küllap piisabki sedastusest, et kõik Petersonile järgnevad poeedid on „tema poolt märgitud, tahavad nad seda või ei” (lk 33).

Õigupoolest ei allu „Kuldne kroon” ega „Toome tuled” arvustamisele, sest kuidas saaks arvustada kellegi mälestusi, muusasid ja südameautoreid? On, nagu on. Mõne retsensiooni on „Toome tuled” siiski pälvinud. Alvar Loog näeb teoses iselaadset katset tabada ja jäädvustada Toomemäe kaudu Tartu vaimu, portreteerida nii seda linna kui ka määratleda selle rolli autori elus ja kujunemises. Loog tõdeb: „Sommer tõestab meile, et mälestused on head seltsilised. „Toome tuledes” tegi ta näljaleivast kihilise tordi, mille maitse ja toiteväärtus hakkavad ajas ilmselt üksnes kasvama.” Kriitik nuriseb vaid selle üle, et ei saa kohati aru, kas tekstis on hooletusvead või viskab autor faktide üle nalja.¹

Maia Tammjärve etteheited on konkreetsemad. Ta osutab, et raamat kõneleb suurte (mees)poeetide suhetest naistega, kes küllap ongi Toome tuled, ning paneb pisut pahaks nii muusade kujutamise viisi („tibud” jm) kui ka asjaolu, et suurmehed on „Toome tuledes” asetatud „vilavi silmi ja valimatult naisi jõllitavasse positsiooni”. Õigusega osutab Tammjärv ka segasele ­viitamissüsteemile.²

„Toome tulede” viitamissüsteem on koguni arusaamatu. Sellest on kahju, sest olgugi tegu autori mälestustega, on nende kirjapanekule eelnenud mahukas uurimis­töö ning arhiividest lugeja ette toodud hulk väärtuslikku ja põnevat kultuuri­loolist teavet. Raamatu lõpus leidub küll tsiteeritud allikate loend, kuid seda on tekstisiseste viidetega raske kokku viia. Tulevastele uurijatele on antud hulk intrigeerivaid juhtlõngu ning siis lõng otsekui läbi lõigatud.

„Kuldses kroonis” puuduvad viited sootuks. Antud teose puhul on aga liig neid soovida, kuna autor rõhutab korduvalt, et tegu on pigem belletristika kui teatme­teosega, pigem mängu kui kroonikaga. Kohe eessõnas „Raamatu võti” teatatakse: „Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit” (lk 7). Alliksaare-peatükis tõdeb Luik mälu ekslikkust (vt lk 88–89), kohendades üht „Seitsmenda rahukevade” seika. Lõppu lisatud „Peategelased” otsekui muigab kirjandusleksikonide üle.

Mida ebausaldusväärsem näib „Kuldne kroon” kirjandusloolise andmestiku ja mäludokumendina, seda nauditavam on see ilukirjandusena. Tegu ongi ennekõike uue lüliga 1985. aastal alanud „Seitsmenda rahukevade” seerias, kuhu kuuluvad veel „Varjuteater” (2010) ja „Ma olen raamat” (koos Hedi Rosmaga, 2010). Luige raamatule eelnes ka raadioloeng.³ Samamoodi on seriaalsus omane Sommerile: „Toome tuled” moodustab mõttelise terviku paiga-aineliste teostega „Räestu raamat” (2012) ja „Sealpool sood” (2014). On niisiis paratamatu, et mõni episood tuleb kummagi autori teoste austajatele tuttav ette. Rohkem on siiski uusi. Just uued, et mitte öelda sensatsioonilised seigad tõstab „Kuldse krooni” puhul esile Vilja Kiisler artiklis „Kuidas Mati Unt oleks Viivi Luige äärepealt maha lasknud”.⁴ Teosele on mõistagi tähelepanu pööranud teisedki kriitikud,⁵ raamatukogus on sellele järjekord.

Ettevaatust siiski sensatsioonidega. „Kes arvab, et mälestused kedagi paljastavad, eksib,” alustab Luik peatükki Juhan Viidingust. „Kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab” (lk 39). Mida paljastab Luige mälestusteraamat mäletaja enda kohta? Õigupoolest mitte midagi. Kas või tõik, et noor inimene riskib odava rongipileti nimel dokumendi võltsimisega ja mässib sõbragi ettevõtmisse, ei ole ju üllatav. Omaenda tõelise „inimese kapikese” juurde laseb Luik ikka vaid oma lähedased, kui nemadki. On teemasid, mida ta ei käsitle oma teostes ilmselt mitte kunagi ja mille kohta ei sobi küsida.

Küll aga saavad kinnitust autori elujanu, pöörasevõitu huumorisoon ning oskus märgata pisiasju, mis teevad lihtsast töömehest või talunaisest suure isiksuse. „Tõe ja õiguse” ettelugemise saatel kasvanud Luik mõjub mõnikord justkui Tammsaare väike õde, ta jagab sama eetost ja imeihalust. Kuhjaga saab kinnitust tema varem sõnastatud kreedo: „Hall argipäev on tõesti olemas ainult seda võrd, kuivõrd me ISE laseme tal olemas olla. Meie kohustus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teistele nähtavaks elada. Kui on pime, saa ise lambiks.”⁶ Niisuguseid inimesi kirjeldab Viivi Luik „Kuldses kroonis”, niisugune on ta ka ise.

Imelambid, Toome tuled. Kuidas arvustada raamatut kellegi niisuguse sulest, kes on ise sõnaks saamist väärt? Kes ongi ise raamat? Saab vaid meenutada esimest kohtumist ja tunda tänu.

„Sireenide ja sähvatuste” luule on kirjutatud eri oludes, varaseim luuletus on 2014. aastast, kuid kõiki tekste ühendab teravalt isiklik vastukaja sündmustele maailmas ning Eestis või seos nendega. See ei ole luule, mis peidaks end roosade unelmate­pilvede taha või looks täiesti uue seni­nägemata maailma, vaid pigem on see iga­päevane kõige siiramas mõistes. Selles tulevad esile Igor Kotjuhi kui luuletaja ja inimese aktiivne eluhoiak, hingelised valud, vapustused, ärevused, aga ka mängulised leiud, mis on alati seotud ümberringi toimuvaga. Kogumikku võiks isegi käsitleda omataolise luulepäevikuna, sest paljude luuletuste kõrval on autori kommentaar, kus ta kirjeldab, mis toimus ühel või teisel kuupäeval, missugusest sündmusest on üks või teine luuletus inspireeritud. Sündmused võib jaotada kahte peamisse kategooriasse: Ukraina sõda koos eelmänguga ning koroonaaeg, aga neile lisandub ka olmelis-isikuline luule enesemääratlemise raskustest eesti ja vene keele ja kultuuri vahel.

Kolme kategooriat ühendav motiiv on poeetilise väljenduse raskus, mis on tingitud kas poliitilistest („Sõdade ajal peab kirjandus pausi,” nagu provotseerivalt ütleb kogumiku epigraafis Vladimir Sorokin) või kultuurilistest põhjustest. Kogumikku läbivad sõjašokist mõjutatud korduvad refleksioonid luule jõuetusest või kirjutamise võimatusest, millega õigupoolest raamat algabki: „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi” (lk 9). Luuletaja kui looja otsekui ei saaks oma rolliga hakkama: „võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui lõngakera, / sikutad lõngaotsa – katkeb. / sikutad uuesti – katkeb. [---] võtad sellise luuletuse / kätte, aga tema on kui vormitu mass. / nagu savi, ent ei hakka kokku.” (Lk 10) Kotjuhi esile tõstetud humanistlik küsimus, missugune on autori või kogu kirjanduse roll sõja, massimõrvade ja hävituste ajal, eeldaks traditsiooniliste kultuuri­mõistete läbivaatamist ja ümberhindamist. Uutes oludes „kirjandus pole kirjandus / teater pole teater / kevad pole kevad” (lk 12). Psühholoogiliselt oleks ju mugav olla vait, kui „ei saa enam naeratada / rõõmustada pisiasjade üle / tähistada pühi” (lk 136). Jõuetusest tingitud vaikus tõstabki kogumikus väga tihti pead kui võimalik ahvatlus ja põgenemisviis. Tähenduste totaalse nullimise ­olukorras (lk 123) ja teiste inimeste tragöödiale kaasa elades võivad tavaline meelt lahutav kirjandus ja samahästi ka esteetilised otsingud tunduda mõttetud, sobimatud, põgenemine kirjandusse aga oleks alatu. Kotjuh näitab, et valikud, „kas „vaikida” / või „läheks see kõik juba rutem mööda”” (lk 12), on tema jaoks vastuvõetamatud. Loobudes vaikimise või põgenemise võimalusest, kirjutab ta manifestilaadse luuletuse „see pole minu sõda”, kus vastandab kaks levinud hoiakulist käitumistendentsi: meelekindlusetult distantseerida ennast sõjast või siis väljendada aktiivset humanistlikku ja Ukrainat toetavat positsiooni, ja kinnitab, et Ukraina sõda on ka tema sõda, „sest ma olen agressiooni vastu [---] sest ma olen ohvri poolel [---] sest pole olemas abstraktset ülekohut ja abstraktset leina [---] sest mõned põgenesid tema eest minu kodumaale, elavad minu tänaval [---] sest täna on iga vaba inimene ukrainlane // seepärast kirjutan ma sõjavastast luulet / ja sõjaluulet samuti” (lk 138). Võikski öelda, et rõhutades luuletaja kaasarääkimise olulisust („sõna on сила”, lk 93), vaidleb Kotjuh oma aktiivse ja kindla hoiakuga raamatu epigraafis toodud Sorokini sõnadega ning leiab jõudu just oma selge positsiooni väljendamises. Tema luuleretke võiks võrrelda sarnase olukorraga Anna Ahmatova kuulsast luuletusest „Mul oli hääl” („Мне голос был”, 1917), kus minategelase kindel otsus jääda koos oma rahvaga ning jagada viimase saatust on vastandatud äramineku ja loobumise ahvatlusele.

Viibimine koos rahvaga on oluline ka „Sireenide ja sähvatuste” luules. Kui solidaarsus Ukraina rahvaga on sõnastatud väga selgelt, siis eesti ja vene suhete keerukus väärib eraldi käsitlemist. Siinjuures tuleb esile paradoks. Kotjuh rõhutab oma eestikeelsust: tegu on ju enamasti eestikeelse luulekoguga, mille luuletused on kas algselt kirjutatud eesti keeles või on autor need tõlkinud eesti keelde. Raamatu üks osa kannabki sümboolset pealkirja „In eesti keel we trust”. Kuid vaatamata tugevale soovile olla eesti kirjanduses oma, tunneb Kotjuh end võõrana, mida suurepäraselt annab edasi luuletus „Keel ja kirjandus” (lk 51):

eestis vene keeles kirjutav autor
on eestivene kirjanik
eesti venekeelne kirjanik
vene emakeelega eesti kirjanik
eestis elav vene kirjanik
kuid mitte eesti kirjanik

Keeleline ja kultuuriline sobimatus eesti kultuurikonteksti on paljude painajalike ning ka enesekriitiliste luuletuste aines – autor heidab karmi pilgu just endale. Sobimatuks ei osutu ainult vene taustale viitav nimi („mu nimi koormab mind / miks peaksin olema / igor kotjuh / kui elan eestis / kirjutan eesti keeles”, lk 88), vaid ka välimus („olen väsinud oma näost / olen väsinud olemast teiste keskel / nägu kui peegel / nägu kui mask”, lk 37) ja temperament („slaavilik temperament ja sõnaohtrus / kuidas saaks need eestikeelses tekstis välja lülitada?”, lk 89). Selline enese mahategemine osutab küll olulisele probleemile, kuid ei paku lahendust, vaid süvendab väsimuse ja jõuetuse tunnet. On märkimisväärne, et Kotjuh läheneb probleemile kontekstuaalselt, kõneldes mitte ainult endast, vaid ka teistest vene taustaga kultuuritegelastest Eestis, näiteks luuletuses „Visiitkaardihoidja” (lk 86). Luulekogust saab sisuliselt Kotjuhi koostatud kirjandus­teadusliku kogumiku „Isamaa ja emakeele vahel” (2022) poeetiline illustratsioon, nii et neid kahte raamatut võiks lugeda koos, põimides sissevaateid eesti venekeelse kirjanduse arengusse identsus­muredest kõnelevate luuletustega.

Lahenduseks saab aga oma olukorraga leppimine, binaarse opositsiooni ahelate eiramine. Või autori enda sõnul:

kas te olete eesti või vene luuletaja?
eesti ja vene luuletaja. (Lk 91)

Iseendaga leppimine annab palju mängulisi võimalusi, näiteks kakskeelsete luuletuste loomiseks, millele kogumikus lisandub ukraina keel (lk 110, 113).

„Sireene ja sähvatusi” võiks võrrelda nii kriisiaegade kroonikaga kui ka siseretkega: läbi vaikuse või loobumise ahvatluste ning võõraks tundmise kiuste jõutakse sisemise küpsuseni, millega kaasnevad kindel ühiskondlik positsioon ja multikultuursuse teadvustamine. Või nagu Igor Kotjuh kirjutab luuletuse ja meemi piire lõhkuvas tekstis: „kõigepealt luule” (lk 45).

Uurali keelte käsiraamatut „The Oxford Guide to the Uralic Languages” (OGUL) on koostatud pikka aega, kuid ootamine on olnud seda väärt. Esmalt aga tehnilised pisiasjad: raamatu mõõtmed on 27,9 × 22,5 cm, paksus 6,2 cm, see kaalub 2,9 kg ja koosneb 1184 leheküljest. Tegemist on seega tõepoolest nii suure raamatuga, et see vajab lauda, seda ei saa käes hoides mugavalt lugeda. Raamat koosneb sissejuhatusest (53 lk) ja kolmest põhiosast: esimene sisaldab sissejuhatavaid peatükke ajaloolistel ja tänapäevastel teemadel, teine keelekirjeldusi (need moodustavadki raamatu põhiosa) ja kolmas peatükke eri keeleteemadel, nagu „Astmevaheldus”, „Kääne”, „Informatsioonistruktuur” jne. Teos sarnaneb ulatuse poolest ehk kõige rohkem Denis Sinori toimetatud 35 aasta taguse uurali keelte käsiraamatuga.¹

Sissejuhatavad osad sisaldavad nii lühikest kui ka üksikasjalikku sisukorda. See on väga kasulik juhul, kui lugeja tahab kiiresti leida alajaotusi nt Lule saami või udmurdi keele ajavormide kohta või ehk neid võrrelda (kuigi numeratsioonid ei ole vastavuses; see on ka loogiline, sest teatud keelte kohta on alajaotusi teemadel, mis ei ole teiste juures olulised või on olematud). Üksikasjalik sisukord on 36 lehekülge pikk ning on kuni viietasemeline: nt „Isuri keel” > „Süntaks” > „Fraasistruktuur” > „Noomenifraasi struktuur” > „Kaassõnafraasid”. Sellele järgneb väga kasulik lühike transkriptsiooni ja glossi ehk morfeemtõlke osa (sellest hiljem), kaks värvilist uurali keelte kaarti, autorite nimekiri ja toimetajate lühitutvustus, kus selgitatakse, miks uus (põhjalik) uurali keelte käsiraamat on väga vajalik. Nende põhjuste hulka kuuluvad asjaolud, et paljude keelte (nt lõunasaami, isuri, idamansi ja tundraneenetsi) kohta varem teave inglise keeles puudus; et ­varasemad käsiraamatud ei hõlmanud uuematest tüpoloogilistest uuringutest saadud teadmisi; et süntaks oli sageli alaesindatud.² Lisaks juhivad toimetajad tähelepanu, et suur osa olemasolevatest uuringutest on sellistes „vähem ligipääsetavates” keeltes nagu saksa, vene, soome ja ungari keel (selleni oleme siis jõudnud: isegi saksa keel on tänapäeval „less accessible”). Lisad koosnevad viidetest (65 lk) ja põhjalikust registrist (mis näitab, et eesti keelt mainitakse väljaspool kahte põhiartiklit (ptk-d 20 ja 21) rohkem kui 100 korda); seda tuleks siis kasutada koos üksikasjaliku sisukorraga.

 

Transkriptsiooniküsimused

Kõikides varasemates käsiraamatutes kasutati soome-ugri transkriptsiooni (SUT) või selle variante, aga OGUL astub söaka sammu ning kasutab SUT-i asemel rahvusvahelist foneetilist tähestikku IPA, lisaks veel ladina tähestikku või kirillitsat sõltuvalt keele ametlikust ortograafiast, nii et ühel näitel võib olla kuni neli taset, kui tegu on kirillitsal põhineva ortograafiaga: originaal kirillitsas, transliteratsioon ­IPA-s, glossid ning ingliskeelne tõlge. Rekonstrueeritud algkeelte puhul otsustati siiski jääda SUT-i juurde põhjusel, et foneetilised üksikasjad on sageli ebaselged või vaieldavad. Toimetajad juhivad tähelepanu, et see võib põhjustada teatavat kokkusobimatust, kui tänapäeva keelt ja rekonstruktsioone kirjeldatakse samas peatükis. Peale selle ei ole IPA kursiivis, samas kui SUT on. Keeli, millel puudub kirjalik standard, nagu näiteks kamassi keel, kirjutatakse IPA-põhises fonoloogilises transkriptsioonis.

Võimaluste rohkus võib aeg-ajalt segadust tekitada, eriti kolmanda osa keeleliste nähtuste levikut võrdlevates peatükkides, kus eri keelte näited esitatakse erinevates transkriptsioonides. Nii võib ette tulla nt marikeelne näitelause, mis koosneb marikeelsest lausest kirillitsas (püstkirjas), IPA transliteratsioonist ladina tähestikus (püstkirjas), glossist (püstkirjas) ning ingliskeelsest tõlkest (püstkirjas), millele järgneb ungarikeelne näide (kaldkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas), ning sellele omakorda järgneb põhjamansi keele näide IPA-s (püstkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas). See püstkirja ja kaldkirja ning ladina ja kirillitsa segu tekitab segadust, eriti kui Venemaal kõneldavaid keeli, isegi kui neil on kirillitsal põhinev ortograafia, ei kirjutata mõnikord selles kirjaviisis, kuna allikas ei ole kirillitsas: nii leidub nt mari, põhjamansi ja neenetsi keele peatükkides näiteid nii kirillitsas kui ka ladina tähestikus, samas kui Kildini saami peatükis ei ole ükski näide kirillitsas, kuigi keelel on kirillitsas standardne ortograafia (seda tehti selleks, et viia see vastavusse teiste saami keeli käsitlevate peatükkidega). Mordva keelte pea­tükis on aga kõik näited kirillitsas, isegi need, mis algselt olid ladina tähestikus. Ka põhjahandi keele puhul on olukord keeruline: vaatamata sellele, et on olemas ortograafia (kirillitsas), ei ole teatavates ortograafilistes punktides üksmeelt, mistõttu otsustati kasutada ainult IPA-t. Mõnikord võivad kirjaviisid ka näidete sees vahelduda: põhja­mansi keele Ivdeli murde (püstkirjalises) näites (lk 1012) on vene laenud kaldkirjas. Ka morfeemide või sõnade kirjutamine paksus kirjas on veidi ebaühtlane: mõnes (nt lõunasaami või mari keele) peatükis ei kasutata paksu kirja üldse, ungari keele peatükis millegipärast ainult kolmes sõnas ning mõnes teises nii keelenäidete kui ka keeleteaduslike terminite puhul.

Õigekirja osas on OGUL laitmatu. Vaid mõnel juhul leidub samas artiklis (mittehäirivaid) dublette, näiteks Ižma ~ Izhma (komi murre) või Pim ~ Pym (jõgi Lääne-Siberis ja handi murre). Trükivigu on õnneks väga vähe. See on ülioluline: paljud selle raamatu näited jõuavad järgmise paarikümne aasta või pikemagi aja tüpoloogilisse kirjandusse.

 

Kaardid

Raamat sisaldab kauneid kaarte, mis on tehtud Turu ülikooli BEDLAN-projekti raames. Need on vabalt kättesaadavad³ ja juba praegu on näha, et neid kasutatakse usinalt uurali keeli käsitlevates artiklites ja raamatutes.

Tundub, et trükitud köite lehekülgede 552 ja 553 vahel⁴ olevaid värvilisi kaarte digiversioonis ei ole, kuigi neile viidatakse tekstis. Kõik keelekirjelduse peatükid sisaldavad üksikasjalikumaid (mustvalgeid) kaarte.

Kaarte ei saa kunagi joonistada nii, et need kõiki rahuldaksid. Kuna nad esitavad väiteid inimeste ja keelte asukoha kohta, võivad neil olla tõsised tagajärjed (nt seoses jahipidamise ja karjakasvatuse õigustega põlisrahvaste maal, kaevandamisega). Nii võib näiteks kaart 7.1, mis näitab saamide traditsioonilist asuala, tekitada teatavates ringkondades pahameelt: paljud saamid eelistaksid, et nende kodumaa oleks kaardistatud kuni Põhjalaheni. Kõik kaardid ei ole ka ühtemoodi detailsed: kaart 23.1 mordva keelte kohta näitab arvukaid väikeseid keelesaari, ent kaart 26.1 komi keele kohta jätab täiesti tähelepanuta komi keele­saared, mis asuvad Neenetsi autonoomse piirkonna kesk- ja lääneosas. Samuti tekib küsimus, miks on lisatud kaart 33.1 („Etnilised rühmad Kesk-Doonau madalikus 1495. aasta paiku”).

 

I osa

Esimene osa „The making of the Uralic Languages” (6 peatükki, 97 lk) käsitleb uurali keelte kujunemislugu ja koosneb ajaloolistest peatükkidest (uurali algkeele käsitluse autor on Luobbal Sámmol Sámmol Ánte [Ante Aikio], uurali algkeele lahknemist ja järeltulijaid kirjeldab Janne Saarikivi, Johanna Laakso kirjutab rahvusriiklike keelte (ingl nation-state languages) kujunemisest), nüüdisaegse tähtsusega peatükkidest, mis käsitlevad uurali vähemusi (Annika Pasanen, Laakso, Anneli Sarhimaa) ja Venemaa keelepoliitikat (Konstantin Zamyatin), ja ühest peatükist uurali vähemuskeelte kirjapanemise ja ortograafia kohta (Laakso ja Elena Skribnik).

Aikio vaatleb oma uurali algkeele ülevaates põhjalikult selle uurimisajalugu, esitab selle fonoloogia ja morfoloogia tänapäevased kirjeldused (millest paljud põhinevad tema enda töödel) ning kordab, et uurali algkeele süntaksit on endiselt väga vähe uuritud. Ta arutleb ka keelepuu taksonoomia üle: on põhjust vaidlustada traditsioonilist kaksikjaotust (soome-ugri ja samojeedi keeled), kuid ükski alternatiivne ettepanek ei ole veel saanud piisavat toetust. OGUL-ist aasta võrra uuemas uurali keelte käsiraamatus „The Uralic Languages” (TUL)⁵ on samuti uurali algkeele rekonstrueerimise peatükk⁶; nende peatükkide võrdlus oleks kindlasti huvitav.

Kahe sarnase teemaga peatükist, nimelt vähemuste ja keelepoliitika kohta („The Uralic minorities: Endangerment and revitalization”, „Language policy in Russia: The Uralic languages”), tuleb esile praegune olukord, näiteks see, millisel tasemel keelt hariduses kasutatakse (14 keelt, alates Pite saami keelest kuni lõuna­sölkupi keeleni, ei ole hariduses üldse esindatud), konkurents assimilatsiooni ja taaselustamise vahel, probleemid ja võimalikud lahendused. Seejuures ei saa jätta mõtlemata, milline on Vene-Ukraina sõja mõju Venemaa uurali rahvastele, kelle olukord oli niikuinii juba tõsiselt halvenenud.

 

II osa

Teises osas („Language descriptions”, 740 lk) on eraldi peatükk peaaegu iga uurali keele kohta, sealhulgas kuus saami keelt, kaheksa läänemeresoome keelt (ka seto keel), mordva keeled, mari keel, (sürja)­komi keel, udmurdi keel, kaks mansi keelt, kaks handi keelt (mis lõpuks näitab, et väga mitmekesised Obi ugri keeled väärivadki eraldi käsitlust), ungari keel, neenetsi keel, eenetsi keel, nganassaani keel, sölkupi keel ja viimasena kamassi keel. Artiklite pikkus varieerub märkimisväärselt: põhjasaami peatükk on peaaegu kolm korda pikem (30 lk) kui näiteks liivi keele peatükk (11 lk). Peatükid järgivad siiski kõik sama põhi­struktuuri, nii et lugeja saab enam-vähem sama põhjaliku ülevaate igast keelest ning keelte võrdlemine on väga lihtne, eriti üksik­asjaliku sisukorra abil.

Iga keelepeatüki esimene osa võib sisaldada ajaloolist ülevaadet, teavet keele klassi­fikatsiooni, sotsiolingvistilise olukorra, piirkondliku leviku kohta. Sellele järgnevad fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara (kuigi mitte kõigis pea­tükkides), glossiga tekstinäide ja (tavaliselt) kirjanduse soovitusnimekiri.

Selles raamistikus on autoritele siiski antud teatav vabadus ja peatükid mõnevõrra erinevad. Nii nimetavad mõned autorid konkreetselt, millised sõnaliigid võivad keeles olla (nt eenetsi ja sölkupi peatükkide autorid), teised mainivad interjektsioone, mõned jagavad leksikoni täiendavateks alajaotusteks sõnamoodustuse, laen­sõnade kihistuste ja mõnikord ka neologismide kohta (nii teeb komi peatüki autor, aga mitte udmurdi keele peatüki autor); kamassi peatüki autor liigitab sõnavara hoopis semantiliste valdkondade järgi. Samamoodi on nt erinevalt tõlgendatud vormihomonüümiat: seto keele peatükis öeldakse, et elatiiv ja translatiiv, mis mõlemad on st-lõpulised, on vaatamata homomorfeemsusele eraldi käänded, kuna neil on erinevad tähendused ja funktsioonid, samas jälle nt liivi keele peatükis öeldakse, et on üks ks-lõpuline kääne, n-ö instrumentaal, millel on translatiivseid, instrumentaalseid ja komitatiivseid funktsioone, kuigi see on (võib-olla) kahe käände, translatiivi ja komitatiivi, segunemise tulemus (vrd eesti –ks ning –ga < *kanssa).

Paljude keelepeatükkide eriline pluss on see, et nad ei piirdu ainult ühe keelevariandiga: mordva keelte peatükis käsitletakse võrdselt ersa ja mokša keelt ning mari keele peatükis mäe- ja niidumari keelt; samamoodi käsitlevad neenetsi ja eenetsi peatükid nii tundra- kui ka metsa­neenetsi ja -eenetsi keelt. Nende keelte kohta, kus see oleks variantide erinevuste tõttu liiga keeruline, nagu handi ja mansi, otsustati teha eraldi peatükid: üks põhja- ja teine idahandi ning üks põhja- ja teine idamansi kohta. Sölkupi peatüki autor, kellel oli põhimõtteliselt sama probleem (peamiste variantide väga suured ­erinevused), otsustas keskenduda kõige elujõulisemale variandile, põhjasölkupi keelele. Mõni valik ei kajastu nii selgelt keelepeatükkide pealkirjades: neenetsi peatükk („Nenets”) käsitleb kiiduväärselt võrdsel viisil nii tundra- kui ka metsaneenetsi keelt; nagu ka eenetsi peatükk käsitleb nii tundra- kui ka metsaeenetsi keelt, kandes (loogilisemat) mitmuslikku pealkirja „The Enets languages”.

 

Läänemeresoome keeled

Eesti lugejale pakuvad ilmselt erilist huvi peatükid eesti, seto ja teiste läänemeresoome keelte kohta. Läänemeresoome keelte arvu osas ei ole veel üksmeelt saavutatud (ega peagi olema), kuigi on märgata selget tendentsi, et „keelteks” peetavate variantide arv kasvab järk-järgult. Nii võis näiteks Aimo Turunen veel lihtsalt väita, et isuri „murdeid” ei ole eraldi keelena käsitletud,⁷ kuid tänapäeval on enesest­mõistetav rääkida isuri keelest. Teine äärmus on ehk Helena Sulkala, kes loetleb 13 „ohustatud läänemeresoome keelt”,⁸ nii et (ohustamata) eesti ja soome keele lisamine annaks kokku 15. Seetõttu on huvitav näha, milliseid valikuid OGUL on teinud. Lääne­meresoome keelte osa algab üldise (ajaloolise) peatükiga (Laakso), millele järgnevad peatükid karjala (Sarhimaa), vepsa (Riho Grünthal), isuri (Elena Markus, Fedor Rozhanskiy), vadja⁹ (Markus, Rozhanskiy), eesti (Helle Metslang), seto (Karl Pajusalu) ning liivi (Laakso) keele kohta. Eriti rõõmustav on see, et väiksemaid keeli käsitletakse võrdselt: näiteks isuri keele peatükk on sama pikk kui soome keele peatükk. Tuleb meeles pidada, et neist on palju raskem kirjutada, sest väiksemaid läänemeresoome keeli on palju vähem kirjeldatud kui eesti või soome keelt.

Anda keeltele nagu vepsa, isuri või liivi keel „peatüki staatus” on lihtne ja loogiline, kuid karjala, eesti ja soome keel võivad tekitada probleeme selles mõttes, et nende alla on koondatud eri staatusega variante. Sarhi­maa näiteks paigutab lüüdi keele karjala keele alla, kuid TUL-is peab Grünthal seda eraldi keeleks.¹⁰ Täna­päeval ei saa ka enam lõunaeesti keelt tähele­panuta jätta, nagu seda sageli tehti: OGUL on esimene uurali käsiraamat, kus on eraldi lõunaeesti keele peatükk; TUL-is on samuti võru keele peatükk, mis on tegelikult pikem kui sealne peatükk (põhja)­eesti keelest. Eesti keelt käsitleva peatüki on Metslang pealkirjastanud „North and Standard Estonian” ja märgib, et selles tuuakse välja ­olulised erinevused eesti kirjakeele ja põhja­poolsete murrete vahel (seda tehakse arusaadaval põhjusel suhteliselt harva). See, et OGUL on valinud lõunaeesti keel(t)e esindajaks seto keele, paneb küsima, miks ei valitud võru keelt, millel on palju rohkem kõnelejaid, elujõulisem kirjandus ja mida õpetatakse rohkem.¹¹ Võib-olla peetakse seto keelt vanapärasemaks. Teatavasti ei tunnusta Eesti riik ühtegi lõunaeesti keele varianti eraldi keelena, keeleseadus ütleb: „Riik toetab eesti keele piirkondlike eri­kujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist”,¹² nende „erikujude” keele­staatust eitades.

Peatükis „Finnish, Meänkieli and Kven” peab Laakso meä ja kveeni keelt keeleliselt põhjasoome murde hulka kuuluvaiks, kuid on lisanud need pealkirja, kuna neil on vastavalt Rootsis ja Norras keele staatus. Kirjeldus piirdub põhiliselt standardse soome keelega; alles päris lõpus tuuakse üks näide meä keele ja soome keele leksikaalsetest erinevustest. Tekstinäide ei ole siiski mitte soome keelest, vaid kveeni keelest. OGUL on esimene uurali keelte käsiraamat, kus meä keelt ning kveeni keelt ei ole täielikult ignoreeritud.

Isuri keele peatükk on muide esimene selle keele inglis­keelne kirjeldus. Võib-olla ei ole kõik eestlased teadlikud sellest, et isuri keel on ainus põhjaläänemeresoome keel, kus on samuti kolm väldet (vt lk 311), või et sarnaselt eesti keelega on CVCV-sõnades nagu kala teine vokaal poolpikk, kuigi see on pikem kui fonoloogiliselt pikk vokaal järgsilpides. Vadja keelest oleks ka palju huvitavat öelda, aga piirdugem siin seigaga, kus uuem vadja keel erineb oluliselt vanemast: impersonaal on enamasti üle võtnud kolmanda isiku mitmuse vormide rolli, kuid mitte kõikjal (lk 340–341). See on viinud näiteks mitmuse kolmanda isiku eitusparadigmade tekkimiseni, kus esialgne isikuline vorm on säilinud ainult oleviku eitavas kõneviisis: nämäd saavva ’nad saavad’ vs. nämäd eväd saa ’nad ei saa’, aga nämäd saati ’nad said’ vs. nämäd eväd saatu ’nad ei saanud’. Impersonaali kasutamine mitmuse kolmanda isiku asemel on idaläänemeresoome keeltes tavaline ja ei ole tundmatu ka eesti keeles (vrd Alutaguse siad `ulguti lahti, Jõhvi `mõisad põledetti süsi)¹³, kuid vadja keel on läinud sellega oma teed.

Võib-olla ei ole kõik keelekirjeldustes leiduvad faktid läänemeresoome keelte spetsialistidele uued, kuid OGUL-i üle­vaated pakuvad toredat lugemiselamust. Neid lugedes tekib automaatselt mõte, et aeg on küps kirjutada uus ulatuslik sissejuhatus läänemeresoome keeltesse; Arvo Laanesti oma ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi.¹⁴

 

Muud keeled

Keelekirjelduste osa sisaldab ka mitmeid üldisemaid keelepuu kõrgemate harude tutvustusi („Saami”, „Finnic”, „Permic”, „Ugric” ja „Samoyedic”). Need on erinevad selles mõttes, et saami ja läänemere­soome keelte peatükid on (peamiselt) ­ajaloolised (saami peatükki võiks ehk õigemini nimetada „algsaami keel”), samas kui permi ja ugri keelte peatükid on pigem võrdlevad sissejuhatused tänapäeva keeltesse; samojeedi keelte peatükk ühendab mõlemad lähenemisviisid. Keelepeatükke lugedes leiab hulgaliselt uut teavet ja uusi lähenemis­viise. Siinse arvustuse raames ei saa ma muidugi kõike käsitleda ja võin vaid välja tuua mõne huvitava seiga.

Traditsiooniliselt on saami keeled jagatud lääne- ja idarühmaks; piir on põhja- ja Inari saami keele vahel. Viimasel ajal on saami keelte sõnavara uurijad pakkunud välja uued jaotused, kus Inari saami keel paikneb ida ja lääne vahel või on lähemal läänesaami keeltele.¹⁵ Inari saami peatükis aga tuuakse välja, et see võib olla tingitud kultuurilistest põhjustest, kuna Inari saami piirkond paikneb lääne- ja idakristluse piiril; paljud uut teooriat tõendavad leksikaalsed elemendid on laenud. Lisaks tuleb, nagu põhjasaami peatükist selgub, arvestada ka põhjasaami keele murdeerinevusi: kõige lõunapoolsemate põhjasaami murrete sõnavara võrdlemine annaks kindlasti teistsuguse tulemuse.

Võib-olla on see ootamatu, kuid mõni väiksem saami keel on (deskriptiivsest vaate­vinklist) kirjeldatud paremini kui põhjasaami keel, mille kirjeldused on enamasti preskriptiivsed.¹⁶ Aikio ja Jussi Ylikoski toovad oma põhjasaami keele pea­tükis välja mitmeid probleeme, mis muudavad põhjasaami kirjeldamise keeruliseks: suured murdelised erinevused, tohutu paljudest tüpoloogiliselt ebatavalistest kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest vastanditest tulenev fonoloogiline keerukus, mis on avatud alternatiivsetele fonoloogilistele analüüsidele, ning süntaks, mida mõjutavad erinevad enamuskeeled (norra, rootsi ja soome), sõltuvalt riigist, kus põhjasaami keelt räägitakse.¹⁷

Aeg-ajalt on keelepeatükkide ja üldpeatükkide võrdlemisel märgata väiksemaid ebatäpsusi: eksistentsiaal-, lokatiiv- ja possessiivlausete peatükis väidetakse, et habeo-verb esineb lõunasaami keeles, Obi ugri keeltes ning nganassaani keeles, kuid tegelikult esinevad lõunasaami verbi utnedh samatüvelised ’evima’ tähendusega verbid kuni põhjasaami lõunapoolsete variantideni välja, ja seda kasutusviisi tegelikult ka mainitakse Lule saami peatükis (De ittjij Stállo ane áksjov [---] ‘Then the Ogre did not have an axe [---]’ lk 145). See näitab jälle, et saami keeled erinevad omavahel üsna suurel määral, nii et OGUL-i valik kirjeldada (peaaegu) kõiki neid on igati tervitatav.

Arja Hamari ja Regina Ajanki märgivad mordva keelte peatükis, et varem ablatiiviks nimetatud käände spatsiaalne (ja temporaalne) kasutus on marginaalne ja et seda kasutatakse muu hulgas osaobjekti tähistamiseks (nt ersa Сон симсь чайде ’ta jõi teed’), osaöeldistäite käändena ning ka kvantiteedi väljendamisel, ning et nemad kutsuvad seda partitiiviks nagu lääne­meresoome keeltes. Huvitav on näha, kas teised mordva keelte uurijad hakkavad seda terminoloogiat ka kasutama. Jack Rueter TUL-is seda ei tee, kuid mainib, et paljud grammatikad peavad ka ablatiivi üheks grammatiliseks käändeks.¹⁸

Idahandi keele peatükis mainitakse, et /k/ ja /q/ staatus pole veel selge: mõni uurija peab neid eraldi foneemideks, teised allofoonideks. László Fejes järeldab sellest, et arvamuste erinevus peegeldab muutust konsonantide süsteemis, kuna eri uurijad on oma materjali kogunud eri aegadel.¹⁹ See on samuti oluline punkt: OGUL jäädvustab praeguse (või mõne aasta taguse) olukorra ja näitab kõige uuemate uuringute tulemusi, samuti on selles palju viiteid toimuvatele muutustele. Näiteks sölkupi keele peatükk näitab ühte traditsioonilist eksistentsiaalse eitusverbiga eitusstruktuuri, kuid ütleb ka, et tänapäeva kõnelejad kipuvad kasutama (lihtsamat) konstruktsiooni eituspartikliga; Obi ugri keeltes kasutatakse nüüd sageli paaris kehaosade puhul ainsuse asemel kaksust, mis on tingitud vene keele arvühildumise mõjust (pangem tähele, et vene keeles pole kaksust). Vene keele mõju on toonud kaasa paljudes uurali keeltes ka SVO sõnajärje sageduse suurenemise. Näiteid, kus vene või turgi või skandinaavia keele mõju mainitakse, on praktiliselt igas keelepeatükis, ja siin­kohal on digiversioon ehk kasulikum, kui on huvi konkreetselt selliseid teemasid otsida.

 

III osa

Viimane osa (189 lk) on ehk kõige põnevam, sest see sisaldab 14 artiklit eri teemadel, palatalisatsioonist informatsiooni­struktuurini.

Osal on ka lühike, kuid väga huvitav sissejuhatus, kus ­OGUL-i toimetajad rõhutavad, et selline osa on midagi uut uurali käsiraamatute traditsioonis. Nad mainivad, et läänes põhines väikeste uurali keelte kirjeldustraditsioon suures osas enne Esimest maailmasõda kogutud materjalil, samal ajal kui Nõukogude Liidus ja postsovetlikul Venemaal teenis deskriptiivne keeleteadus sageli kirja­oskuse planeerimise ja hariduse eesmärke. Nagu eespool mainitud, ei olnud kaasaegse tüpoloogia tulemused seni veel käsiraamatutesse jõudnud. Selle osa peatükkide teemad, nagu kääne, isiku markeerimine, aeg-aspekt-kõneviis (TAM) ja evidentsiaalsus, eitus, informatsioonistruktuur, kajastavadki osaliselt seda suurenenud huvi tüpoloogia vastu. 15 peatükki on liiga palju, et neid kõiki üksikasjalikult arutada, seega piirdun esimese, palatalisatsiooni pea­tükiga (autor Marianne Bakró-Nagy). See on suurepärane uurali keelte tüpoloogiline klassifikatsioon, mis põhineb palataalsete ja palataliseeritud konsonantide jaotusel. Nende kahe erinevus on sageli tähele­panuta jäetud ja valesti mõistetud, peamiselt seetõttu, et soome-ugri transkriptsioon ei tee neil vahet (nt SUT-i ń vasted on IPA-s /nʲ/ ja /ɲ/ jne). Selles peatükis on võrdlev tabel uurali keelte kohta, rühmitades need palataalsete/palataliseeritud konsonantide alusel nelja rühma: keeled, 1) kus puuduvad palataalsed või palataliseeritud konsonandid (välja arvatud /j/) üldse (nagu soome keeles), 2) kus võivad palataliseeruda kõik konsonandid (nagu eesti keeles), 3) kus on ainult palataalsed konsonandid (nagu komi keeles), ja, mis on kõige haruldasem, 4) kus on mõlemad (nagu Kildini saami keeles). Tuleb rõhutada, et eriti siinkohal oleks mõttekas viidata konkreetsetele keele­variantidele, mitte üldnimetustele: lk 852 esitatud palataliseeritud alveolaarsete ja postalveolaarsete konsonantide tabelis on mõistlik loetleda eraldi sellised variandid nagu Kildini ja põhjasaami või Kazõmi, Obdorski ja Surguti handi keel, kuna neil on (väga) erinevad foneemisüsteemid, kuid tabelis on toodud ainult mordva keel, millel puuduvat palataliseeritud tremulant /r̥ʲ/. Vastab tõele, et ersa keeles seda ei ole, mokša keeles on see olemas. Ka siin juhitakse tähelepanu sellele, et tegemist on muutuvate süsteemidega: nt sekundaarne palatalisatsioon levib paljudes keeltes vene keele mõjul.

Neid üldisi peatükke lugedes pöördub lugeja pidevalt tagasi keelekirjelduste juurde: ülalmainitud tabel näitab, et kui neenetsi ja eenetsi keeltes on kolm kuni seitse palataliseeritud konsonanti (kusjuures tundra- ja metsavariandid erinevad), siis nganassaani keeles on neid ainult kolm. Nganassaani peatükki lugedes aga selgub, et seal on ebatavaline konsonantsüsteem, kus on nii palataalseid kui ka palataliseeritud konsonante, nagu Kildini ja Turja saami keeles. Nii täiendavad peatükid ka üksteist.

 

Kokkuvõte: raamat uralistidele ja tüpoloogidele

Kellele on raamat siis mõeldud? Uurali keele käsiraamatuid on olnud põhiliselt kahte tüüpi: need, mis sisaldavad üldist teavet uurali rahvaste ja nende keelte, ajaloo, kirjanduse kohta,²⁰ ja need, mis on keskendunud keelelisele kirjeldusele²¹. Esimest tüüpi käsiraamatutel on pikk eesti­keelne traditsioon alates Matthias Johann Eisenist,²² kuid eestikeelne uurali keelte käsiraamat puudub siiamaani. OGUL kuulub ilmselgelt teise tüüpi; ainult keele­kirjeldustes on lühidalt, kui üldse, mainitud mõningaid ajaloolisi fakte ja ilukirjandus on jäetud osundamata. Kolmas tüüp, kus keelte teatud omadusi kirjeldatakse võrdlevas raamistikus, ei ole olnud uralistikas väga populaarne; ainsad reaalsed näited on József Szinnyei soome-ugri keelte võrdlev käsitlus ning Björn Collinderi võrdlev grammatika.²³ Tänapäeval ei ole see võib-olla enam ühe inimese töö²⁴ ja suund näib olevat pigem tüpoloogiliselt orienteeritud kogumike koostamise poole: vrd hiljutisi kogumikke eituse ja essiivi kohta.²⁵

OGUL-i sissejuhatuses öeldakse: „See raamat on mõeldud lingvistikahuvilisele lugejaskonnale üle maailma, kogu keele­teadusele ja sellega seotud erialadele.” Peale ilmselge kasutuse uralistikas eeldan, et ka kogu maailma tüpoloogid rõõmustavad selle köite üle. Keegi ei oota neilt, et nad kasutaksid venekeelseid allikaid nt mordva keelte kohta, kuid tegelikult pole põhjust kasutada aastal 2013 Wiedemanni ersa keele grammatikat aastast 1865, et näitlikustada ühte mordva keelte morfo­süntaktilist seika (nagu Leon Stassen tegi keele­struktuuride atlases „The World Atlas of Language Structure”, WALS)²⁶; igaühel on kindlasti oma lemmiknäide.

Nüüd aga pole neil enam mingit vabandust: OGUL-is on peatükke praktiliselt iga uurali keele ning paljude grammatiliste teemade kohta, ja ma olen kindel, et ei lähe kaua aega, kuni raamat leiab tee tüpoloogide kätte. See ei tähenda mitte ainult seda, et me loodetavasti leiame tüpoloogilistes töödes ajakohast ja loodetavasti õiget teavet uurali keelte kohta, vaid ka seda, et käsitletavate uurali keelte arv suureneb. Ei ole juhus, et just mordva keelte puhul kasutasid WALS-i autorid Wiedemanni grammatikat, sest polnud veel olemas ühtegi ingliskeelset mordva keelte, samuti mitte mari, udmurdi ja komi keele grammatikat. See asjaolu seletab ka seda, miks selliseid keeli nagu Pite saami ja põhjasaami, neenetsi, eenetsi ja nganassaani mainitakse nüüd sagedamini tüpoloogilistes artiklites ja raamatutes – ainuüksi seetõttu, et neil on ingliskeelne grammatika.²⁷ Käesoleva köite kasutamine viib siis loodetavasti selleni, et uurali keelte huvitavamad aspektid leiavad tee üldkeeleteadlaste teadmistepagasisse.

 

Oma juubeliks rõõmustas Tiit Hennoste eesti kirjasõna huvilisi värske teosega, ajakirja Looming 100-aastaseks saamisele pühendatud Festschrift’iga. Seda kaunist ja rohkete piltidega raamatut võib lugeda mitmel viisil: esmalt juubelikohase tagasivaatena ühe väljaande väärikale ajaloole, mis algab lausa vanatestamentlikus stiilis: „Kirjandus on eesti kultuuri ja rahvuse üks põhitalasid” (lk 13). Teisalt on raamatus äratuntav Hennoste teoreetilistes käsitlustes välja arendatud kirjandusprotsessi analüüsi mudeli rakendamine.¹ Niisiis saab raamatut lugeda ka kirjandusloolise juhtumiuuringuna. Autor näibki sellist akadeemilist lugemisviisi eeldavat, kui ta oma väiteid lahti ei seleta, viidates oma varasematele põhjalikumatele käsitlustele. On aga ka kolmas võimalus: lugeda Loomingu ajaloo esitust pedagoogilise tekstina, mis pakub nii meetodit kui ka näidismaterjali Eesti kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamiseks-õppimiseks. Autor annab lõimimise võtme kohe alguses: „See raamat ongi „Loomingu” kirjanduslugu, milles põimuvad ajakirja lugu, selles ilmunud tekstide tähtsus ja tähendus ning eesti ja maailma kirjanduse suundumused, taustal pidevalt kumamas maailma sündmuste kaja. Lugu ise käib „Loomingu” kümnendite kaupa [---]. Need on hoopis huvitavamad piirid kui traditsioonilised ühest nullini või nullist üheksani. Kuigi kümnendipiiridega nurgeti, klapivad nad hästi kokku nii Eesti kui ka Eestit mõjutanud maailma ajaloo sõlmhetkedega.” (Lk 14–15)

Loomingu rolli kirjandusloos avab Hennoste kolmes mõõtmes. Esiteks, olla oma avaldamisvalikute ja arvustuspraktika kaudu kirjanduse kvaliteedi ja kirjandusliku kaanoni kujundaja (Hennoste osutab iga kümnendi puhul eraldi, millised sel ajal Loomingus esindatud autorid ja teosed tema arvates kaanonisse sobivad). Teiseks, olla institutsioon, mis vahendab vaimu ja võimu, ühendab kirjandust ja lugevat publikut ning mõjutab teoste avalikku retseptsiooni (Loomingu eripära näeb Hennoste just kirjanikele avaliku sõna foorumiks olemises ka väljaspool nende teoseid). Ja kolmandaks: kirjandusajakiri kui kirjandusliku kogukonna ühendaja, eri masti kirjanike ja kriitikute suhtlus­paik, samuti autorite elatusvahendite allikas. Nendest rollidest lähtuv Loomingu kui rühmituste­ülese kultuuri­ajakirja eesmärk kajastub ka väljaande struktuuris, mis on püsinud põhimõtteliselt muutumatuna: pool ilukirjandust, pool kriitikat, kirjandus­elu ülevaateid ja kirjanike mõtteavaldusi. Raamatust selgub, et Loomingu roll kirjanduselu „peavoolu” määrajana ja eri rühmituste avaldamisvõimaluste tasakaalu hoidjana kujunes välja juba ajakirja esimesel kümnendil. Kultuuriajakirja(de) läbi aegade püsinud olulist kohta Eesti ühiskonnas ­iseloomustab Hennoste väide, et Loomingu ja Eesti Kultuurkapitali asutamisega algab „eesti kirjanduse institutsionaliseeritud ja suuresti riigi poolt makstud elu” (lk 23).

Hennoste kirjandusloo käsitlustes on alati fookuses olnud eri vaadete põrkumine kirjandusväljal. Väga huvitav on jälgida ja võrrelda toonaste ja praeguste ­vastasseisude mustreid ka Loomingu ümber. Looming pidi algusajal olema ­parlament ja kompromiss eri vaadete vahel, olles avatud mitmesuguste tõeks­pidamistega, eri vanuses ja erineva kirjaniku­staatusega autoritele. Seetõttu saatis Loomingut pidev kahe tule vahel olek: ühelt poolt ähvardas kärbetega riigivõim, kelle meelest Looming oli liiga elitaarne, teiselt poolt ründasid radikaalidest kirjanikud, kes igatsesid kirjanike rühma-ajakirju tuglasliku parlamendi asemel (lk 25). Kirjanike maa­ilmavaatelisi vastandumisi Eesti Vabariigi alguskümnenditel on Hennoste põhjalikult käsitlenud paljudes artiklites ja raamatutes, ka Loomingu lugu jutustades toob ta välja samalaadsed eraldusjooned ja lahknemiskohad: „Vastamisi lähevad Eesti ja Euroopa, maa ja linn, rahvuslik ja internatsionaalne, rahvuslus ja sotsialism” (lk 36). Uutel murranguaastatel, 1990-ndate Loomingus näeb Hennoste kordumas sama mustrit, vastandades Loomingut kui konservatiivsemat (ja rahvuslikku) ajakirja Vikerkaarele kui radikaalsema ja avangardsema noorsoo välja­andele (lk 180).

Asutamiskümnendit 1923–1932 käsitleva peatüki esimene osa on saanud pealkirjaks „Hullunud kuldsed kahekümnendad”. Loomingu sünnikümnendi globaalset tausta iseloomustades viitab Hennoste maailmasõjajärgsele kadunud põlvkonna meeleheitlikule joovastusele ning „kahe radikaalse servaideoloogia” tugevnemisele Euroopas, mida märgistavad Mussolini, Franco, Hitleri, Stalini nimed. Tähistamaks kümnendi lootusrikast algust laob ta ritta lehekülje jagu modernismi suuri nimesid. Samas näeb Hennoste, et Euroopas hakkab kümnendi lõpuks võimust võtma „uusasjalikkus (Neue Sachlichkeit), uusrealism, uusklassitsism, mis reageerivad sõja hävitusele ja sõjaeelse avangardi radikalismile tagasipöördumisega korra juurde” (lk 22). Ka eesti kirjanduses näeb Hennoste 1920-ndate lõpul analoogseid tendentse, rõhutades tagasipöördumist korra poole ning minemist „omale teele” (lk 24).

Järgnevatest kümnenditest antakse pilt kui saatus­raskest dramaatiliste tormide ajast: „Vaikimise aegu” 1933–1941 (ise­seisvusaja lõpp, esimene sovetiseerimise aasta, sõja tõttu väljaande peatumine); „Stalin on meiega…” 1944–1952 (jäine stalinism) ja „Taastamine” 1953–1962 (Stalini surmale järgnenud sula). Nende kümnendite põhiteemaks saab kirjanduse ellu­jäämisvõime (moodsat sõna kasutades säile­nõtkus) katastroofi aegadel. Nende kolme aastakümne käsitluses ongi kesksel kohal Loomingu kui väljaande ja kirjandusliku loomingu suhe autoritaarse võimuga, nii toimetuse kui ka autorite võimekus käia oma teed kui tahes ränkades oludes. Kuna iseseisvusaja lõpuaastad ja esimesed soveti­aastad kuuluvad Hennoste liigenduse järgi samasse kümnendisse, ei jää lugejale märkamatuks kahe poliitiliselt erineva autoritaarse lähenemise samasugune püüd allutada kirjanduselu ideoloogilistele nõuetele. Kolmekümnendate lõpu vaatlusel ei varja Hennoste oma järsult taunivat suhtumist püüetesse muuta Looming kui kirjandusajakiri riiklikku ülesannet täitvaks meelsuse kujundajaks, isegi kui see sünniks õilsatel rahvuslikel eesmärkidel (vt lk 47, 50). Kirjeldades aga Loomingu kohanemist uue võimu repressiivsete nõuetega 1940. aastal, muutub ta stiil lõikavalt irooniliseks. Samas on Hennoste lähenemisviis ränkade valikute aegadele kõnekalt napisõnaline ja kaugel tava­päraseks saanud n-ö tühistamisest. Pigem on ta vaade kui murelikul aednikul, kelle aia on torm ära räsinud, puud ja põõsad maast rebinud ja piirded maatasa teinud. Hennoste ei kirjelda pikalt, vaid ainult viitab Loomingu ajaloo kõige mustematele kuudele, kus ajakirjast sai kaasosaline eesti kirjanduse väärikaimate nimede mustamises ja enesealandusele sundimises (lk 82). Samas ei jäta Hennoste märkamata detaile, mis annavad kirjanduslikust andekusest märku pilkase poliitilise pimeduse ajal (näiteks viitab ta mitmel korral noore Juhan Smuuli värsside tundeehedusele ja keelelisele värskusele). Alates 1950-ndate keskpaigast juhib Hennoste lugeja tähelepanu kirjanduse elluärkamise esimestele märkidele, mis ennustavad uute arengute algust. Nagu ta ütleb, saab Loomingust 1950-ndate teisel poolel jälle „eesti kirjandus­ajakiri” selle tõelises mõttes (lk 97). Kümnendit 1953–1962 käsitlev peatükk kannabki pealkirja „Taastamine”. ­Tõepoolest, arengud pärast Stalini surma 1953. aastal ning tema repressiivpoliitika hukkamõistu 1956. aastal on tunnistus eesti kirjanduse (resp. vaimuelu) kiiresti taastuvast elujõust. Hennoste ütluse kohaselt sai pärast Ungari mässu maha­surumist 1956. aastal selgeks, et nõu­kogude kord jääb kestma. „Intellektuaalid, teiste hulgas kirjanikud, seisid küsimuse ees, kuidas vastupanu-mugandumise-koostöö teljel ennast pikemaajaliselt positsioneerida” (lk 93–94). Inim­vaenulik nõukogude süsteem ei olnud selleks ajaks enam ootamatu ega tundmatu, vaid see oli põhjalikult tuntuks saanud kui ohtlik masinavärk, mille toimimisest teadlikuna on siiski võimalik loomeinimesena ellu jääda ja südametunnistuse järgi tegutseda.² Loomingust (ja teistest kultuuriväljaannetest) sai selles masina­värgis kahe­palgeline institutsioon, mis toimis nii võimu agendina kui ka turvalise kaitsemüürina (lk 102–103). Pakkudes kirjanikele loomingu- ja avaldamisvõimalusi, oli samal ajal võimalik ajakirja kasutada kirjandus­kriitika vormis laiemaks kriitiliseks aruteluks ühiskondlike nähtuste üle, mille suhtes muus ajakirjanduses otse sõna võtta polnud mõeldav. Kirjandusajakirjast otsiti (ja leiti) tuge vaimseks vastupanuks nõukogude süsteemile, mis väljendus ainuüksi ideoloogilistest kaanonitest mööda hiilimises ja kirjandusliku loomingu ise­väärtuse eest seismises.³ Ei ole juhus, et kuuekümnendatel hakkas ­kultuuriväljaannete lugejaskond kiiresti paisuma, ulatudes järgmisel kümnendil tehtud uuringute andmeil koguni veerandini eestlastest.⁴ Toimetuse tööks oli kaitsta nii hästi kui võimalik „ideoloogiliselt küsitavaid”, „apoliitilisi” või „aru­saamatult kirjutavaid” autoreid. Tolle aja Loomingu peatoimetajaid mäletatakse inimestena, kes suutsid võimu ja vaimu vahendamise rolli välja kanda, omades autoriteeti nii võimu- kui ka vaimu­inimeste silmis.

Viidates vaidlusele „kuldsete kuuekümnendate” tähenduse üle, paneb Hennoste vastavale peatükile (1963–1972) kahtleva pealkirja „„Noh, olid kuldsed kuue­kümnendad…””. Sellegipoolest ei jäta tema käsitlus kahtlust, et vaim sai võimust jagu ega taandunud oma autoritele kätte võidetud suuremast loomevabadusest ka siis, kui stagnajõud „sitastel seitsme­kümnendatel” (1973–1982) vastupealetungile läksid. Ehkki kuuekümnendate romantiline hoog sumbus üdilikku enese­irooniasse, säilitas kirjandus suhtelise suveräänsuse. Uus põlvkond kirjanduses sai domineerivaks ning Loomingu toimetuses võtsid ohjad enda kätte parteiliselt usaldus­väärsete kaitsemängijate asemel kriitilised uue põlvkonna mehed. Hennoste on tabanud toimunud pöörde olemuslikku mõju, kui ta väidab, et pärast kolme aastakümmet seiskunud kelladega elu raudse eesriide taga hakkas kuue­kümnendatel Eesti kirjandus end maa­ilmaga sünkroonima. Pärale jõudsid ­läänelikud eksistentsialismi ja absurdi hoovused, mis nõukogude absurdse tegelikkuse kajastamisel osutusid aga kõige ehtsamaks realismiks. Reaalse sotsialismi oludes hägustunud piir kirjandusliku kujutluse ja tegeliku elu vahel andis kirjanikele õiguse saada ­1980-ndatel avalikkuse eestkõnelejateks ning Looming nagu ka teised kultuuri­väljaanded said muutuda poliitiliste diskussioonide foorumiks. Laulva revolutsiooni eel tõusis kultuuriväljaannete loetavus kümnetesse tuhandetesse, need jõudsid veerandini eesti ­rahvast, et siis 1990-ndate vabale turumajandusele suundunud Eestis kukkuda mõne tuhandeni ehk kolme-nelja protsendini eesti keelt lugeda oskajatest (lk 259).

Iseseisvuse taastamise järel võidu­käigule asunud „[ü]limalt rahakeskses varakapitalismis” (lk 190) peab vähenenud lugejaskonnaga Looming võitlema elu­õiguse eest kultuuriajakirjade turul, jagades oma kokku tõmbuvat lugejaskonda mitme muu väljaandega, nagu Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga ka Sirp ja Müürileht. Hennoste rõhutab sajandi­vahetuse Loomingu olulisust kirjanduse kvaliteedi eest seisjana ning eesti kirjanduse ja ajaloo mõtestajana. Samas ka pöördelistel „netinuti nullindatel” (lk 206) ­jätkab Looming oluliste kultuuriteemade üle arutlevana. Järjest mitmehäälsemaks muutunud kirjandusmelus püsib ajakiri väärikalt traditsioonilises, juba Tuglase ajast välja kujunenud formaadis, teenides Hennostelt viimase kümnendi kohta muigel­sui antud pealkirja: „Rahulik rohumaa meeletus maailmas”.

Siiski annab Loomingu tulevik autorile põhjust lõpetada juubeliraamat murelikul toonil. Hennoste kasutab lõpulehekülgedel talle mitteomaselt pateetilist registrit, nimetades Loomingut eesti kirjanduse saja-aastaseks selgrooks ja Eesti kultuuri­elu müüdiks ning kõrvutades Loomingu kui institutsiooni tähtsust laulu­peo ja „Kalevipojaga”. Ja lisab küsimuse: „Kuidas edasi? [---] Kas ei liigu kirjandus- ja kultuuri­ajakirjad lihtsalt loogeldes loojan­gu poole?” Ning vastab ise: „Aga „Loomingut” on vaja. // Rahvus vajab pidevat loomist, et rahvusena püsida. Eestlase rahvusliku identiteedi alus on keel. Keel vajab pidevat loomist, et elus püsida. Keelelise loomise kese on alati olnud kirjandus. Nii on kirjanduslik looming olnud eesti rahvuse kui kultuurrahvuse üks suur looja. Looming aga vajab „Loomingut”.” (Lk 261)

Sellesse väitesse võime ja tahame uskuda. Aga et see kehtiks ka tulevikus, on vaja enamat kui usku. On vaja kirjandus­teadlaste, etnoloogide ja sotsiaalteadlaste ühisuuringuid, et anda teaduspõhine vastus küsimusele rahvuskeelte ja kirjanduste kestlikkusest, sealhulgas omakeelse kirja­sõna ja kultuurimeedia rollist tehisaju ümberkujundatud maailmas.

 

Carolina Pihelga väga oodatud debüüt­romaan uurib eelkõige Teisest maailma­sõjast ja üldiselt Nõukogude režiimist tingitud vohava vägivalla ning sellest (sihiliku) möödavaatamise pikaaegset lagundavat mõju haavatavatele sihtrühmadele. Teos käsitleb tundlikult ka tolle terrori kaudseid, aga tugevaid järeltõukeid: pikast okupatsiooniajast kohalikku elanikkonda imbunud ilmajäetustunnet ja umbusku nii Nõukogude Eestis kui ka taasiseseisvunud kodumaal, mil käivitus (hüper)individualistlik olelusvõitlus (lk 26–27). Poeetilises mõtiskelus on rambivalgus naistel: emadel ja tütardel ning nende sundoludes loodud nigelatel suhetel. Rõhutatult aistilise kujutusviisiga – nüüdisaegses afekti- ja kehakeskses kirjandus(teadus)es üsnagi levinud pruuk – ning mõneti deterministlikele hoiakutele toetudes vaeb Pihelgas pigem nukratoonilises romaanis, kuidas, kui üldse, tulla painava ajaloolise pagasiga toime isiklikus plaanis. Teisisõnu küsitakse, kuidas „elada, kui oled matnud kõik, mis sinus kõneleda suudab” (lk 71).

Hiina XI sajandi õpetlase Shen Kuo motoga „Kui miski juhtub ainult ühe korra, on see mõttetu” algav romaan „Vaadates ööd” koosneb kolmest üks­teisega haakuvast osast, igas on viiskümmend lühikest nummerdatud peatükki. Esimesest osast teise üleminekul tuleb sooritada umbes kolmveerand sajandi pikkune ajahüpe tagasi (tänapäevast 1940.–1950. aastatesse) ning teisest kolmandasse sisenedes ligikaudu paarikümneaastane hüpe edasi (1970. aastatesse). Avaosa fookuses on lugejaga üsna siiralt suhtlev, kuid oma elus usalduslikest, järjepidevatest kontaktidest pigem eemaldunud nimetu naismina­tegelane. Teise osa keskmes on tollele naisminale tundmatuks jäänud vanaema Maša ja tema perekonna katsumused Teise maailmasõja ning sellele järgnevate koleduste kontekstis Nõu­kogude Venemaal, Ida-Virumaal ja Harkus, kolmandas aga esimese osa peategelase hilisteismeline tulevane ema Leida ning tema kasuema Elli rutiinne elu nõukogude argireaalsuses. Teine ja kolmas osa pigem kontekstualiseerivad ja polsterdavad esimeses osas üles kerkinud probleeme, jäädes esimese osaga võrreldes emotsionaalselt mõneti kaugeks. Ju mängib selles rolli valitud narratiivne võte: teist ja kolmandat osa vahendab valdavalt kolmandas isikus jutustaja.

Romaani tooni ja rütmi määravast esimesest osast kooruvad ebaselgeks jäävas valdkonnas töötava ning sundmõtetest piinatud üksildase noore naise mineviku häirivad detailid. Sage viitamine ööle, tühjusele, lämbumisele ning magamisraskuste kirjeldamine võimendavad järk-järgult avanevat tõsiasja, et tegelane on lapse- ja teismeeas kogenud pere­sisest vägivalda, mistõttu on ta psüühiliselt liimist lahti, suutmata astuda oma elus ei „edasi ega tagasi” (lk 30), igatsedes vaid tormi, mis lapsepõlve ära puhuks (lk 64). Kas tahab too nimetu, krooniliselt väsinud pea­tegelane poeetilise pihi kaudu – sest mõneti meenutab teose esimene osa päevikut – minevikus kogetu vaagimise ära lõpetada ning sügava muutuseni pürgida? Selles sihis näib ta asetavat lootuse oma kadunud bioloogilise vanaema isikuandmete otsimisele. Põnevusloole omase arhiivides tuhnimise ja niidiotsakeste jälitamise kaudu loob minategelane ühelt poolt endale emotsionaalset ja intellektuaalset tuge pakkuva samastumisobjekti. Teiselt poolt igatseb ta vanaema isikut kindlaks tehes muuta amorfse sisekaose kuuluvustundeks, kindlakujulisemaks vor­miks,¹ vahest isegi identiteediks kui olemasolu kinnituseks (lk 15). On ju peategelane nimme ainus teose nimetu (s.o identiteeditu) – isegi tema lemmikloom kass saab erinevalt perenaisest sündmuste kulgedes nime.

Romaani kolmikstruktuur on ainult üks tahk, mis osutab (esi)vanemate ja järglaste elukulu sarnasusele. Selles, et eri tegelaste kogemused tunduvad sarnased ja seepärast põlvkonnaülesed, mängivad rolli veel (bioloogiliselt) seotud inimeste afektiivsete kalduvuste, traumade ise­ärasuste, valede valikute ja otsustamatuste spetsiifiline, nimme neid sarnastav kujutusviis, kas või korduvate sümbolite või koha­tunnetuse kaudu (nt kivide tähtsus romaani kõigis kolmes osas). Motogi toob sümboolsel-ideelisel tasandil esile, et käitumis­mustrid ja enamgi, ­elukäigud korduvad jonnakalt. Kui esimese osa minakuju on oma (vana)­ema mõneti teisenenud doppel­gänger – ta tunneb, et tema luud kasvavad välja vanaema luudest (lk 51) –, püstitab teos vaeva­rikka probleemi: kes ja kuidas on mu ema(d) minu jaoks ja kuivõrd saan ma üldse oma emast erineda? Kuidas seostub minategelase (ja tema noore ema) kogetav või kogetud kuulumatuse tunne² ema(de)­ga, laiemalt päritoluga, arvestades, et päritolu ei seostu romaanis rahvustaju ega isadega, vaid positiivselt feminiseeritud turva- ja kuuluvustundega ning soolistamata võrgustiku omamise sooviga?

Paljude teose avaosas kujutatud oleviku­probleemide põhjus peitub paari­kümne aasta taguses traumas. Põhikooli­ealise minategelase ema leiab uue elu­kaaslase, kes osutub peksjaks, alandajaks, joodikuks ja pedofiiliks. Tollasest süstemaatilisest väärkohtlemisest tingitud psüühilis-­kehalisi probleeme üritab jutustamis­ajal juba täiskasvanud protagonist küll kontrolli alla saada, kuid üsna ­edutult. Äärmiselt ebamugavatele reaktsioonidele proovib ta lahendusi leida samade võtetega, mida ta kasutas vägistamise ajal paanika mahasurumiseks, kutsudes esile tajusid, mis sulatavad ta justkui interjööri (või fooni) ning lõhnadesse, helidesse, teks­tuuridesse, tapeedimustrisse, seintesse (lk 89) või muutes ta samblaks (lk 103).³ Iseenesest lõõgastavana mõjuv võte hakkab aga naisele vastu töötama: Prousti koogikeste positiivse afektiivse võimekuse räige analoogina tuuakse teoses sisse hoopiski seebimullide krigin oraalse vägistamise mälestuse esilekutsujana (lk 53–54). Kätepesust ja selle helidest saab igavesti korduv põrgu.

Ema Leidaga suhtleb täiskasvanud mina edasi. Peategelase nukker võimetus oma ema – vägistamise, alandamise lubaja – kohvilekutsumistele „ei” öelda häirib. Vaikimisi küsib romaan seega, kust on murranguaja lastesse sisse jäänud kristlik kohusetunne äraolevaid, probleemidest läbi vahtivaid vanemaid toetada – sest „ikka ju armastad nagu” (lk 15). Minategelase emast on teose alguseks saanud maja ja iseenese eest hoolitsemisest loobunud patoloogiline koguja, kelle värvituid, lamedaid, tühje (lk 10, 35) eluvalikuid peategelasest tütar põlgab. Ometi teeb tütrele haiget mõtestatud sideme puudumine emaga. Pisut meenutab esimese osa protagonist iiri menukirjaniku Sally Rooney tegelast Francest romaanis „Vestlused sõpradega” (2017), kus puudub küll sõja ja okupatsiooniga (kaudselt) seotud seksuaalvägivald, kuid sarnane on tütarde pikalt keenud konflikt vaimselt häiritud, lähedusvõimetu ema või isaga ning raskus oma eluga just häirunud vanemlussuhte tõttu „normaalselt” edasi minna.⁴ On raske lugeda, kuidas Leida ei suuda isegi aastaid pärast lapsevägistajast elukaaslase surma tunnistada, et märkas mehe kuri­tegusid (lk 100), sõnades, et hoopis tütar oli liiga jäära­päine, konfliktne. Muidugi võib küsida, nagu Pihelgas ja samuti Lilli Luuk on viidanud, kuidas panna rääkima, minevikus toimunu üle reflekteerima ja andestust paluma emasid (nii Mašat, Ellit kui ka Leidat), kelle kehaline teadvus on tihkelt täis tollases elus harjumuspärast vaikimist ja kelle vanemad omakorda hoidsid suud kriipsuna, et ellu jääda või häbimärgis­tamisest pääseda.⁵ Õpitud vaikimise,⁶ samuti tunnete kriitiliselt väljendamise oskamatuse võrdkuju romaanis on hääletud tited Harku vangla beebi­palatis, kuhu vast­sünnitanud emasid lubatakse liiga lühikeseks ajaks – titade meeleheitlikule kisale järgneb vait jäämine, lakke vahtivate beebide (sh väikse Leida) pikk rivi sümboliseerimas passiivset alistumist läheduse puudumisele (lk 112).

Samas ei ole teose lugude võrgustik läbinisti nukker ega ängistav. Romaani esimeses osas on vihjeid, et varem – enne vägistaja sissekolimist – heljus laste elus imelisus, mida peategelane selgitab ajana, mil ema „kumas läbi minu päevadest”, ning oli „jagamatult meie, laste oma” (lk 13). Kunagises aistilises paradiisis tajusid lapsed, et ema on nende jaoks isegi ruumiliselt eemal olles täiesti ligipääsetav, kuidagi eriti olemas: jätab lauale võileivad, puhastab verise põlve. Sarnane dünaamika – lähedustaju, s.o teatava emakuma põimumine erisuguste pettumustega – esineb ka läti kirjanikul Nora Ikstenal. Ehkki keskne konflikt on Ikstena pea­teoses „Emapiim” (2015, e k 2018) erinev ehk emakuju kui teadlase ja arsti tööst ja vaimsest tasakaalutusest tulenevad probleemid, leidub mõlemas romaanis põgusaid hetki, mil ema ja tütar tahavad olla koos – kuidas iganes see koos siis välja näeb. Emakuma näib üldiselt tekkivat üsna argistel hetkedel, mil laste isiklikku ruumi ei ole otse või kaude jõudnud vägivald, Pihelga teoses siis, kui laste ja üksikema ellu ei ole tunginud halvad mehed. Tulevad nad aga paraku ikka – haavatavas olukorras naised otsivad sotsiaalse või majandusliku surve tõttu tuge, unistavad lähedusest traditsioonilisi soostereotüüpe murdmata ja soovivad kaitset teiste halbade meeste eest. Ema­kumast saab aga emapaine. Emade ja tütarde side(tus) – mida moodsatest klassikutest on käsitlenud Simone de Beauvoir jutustuses „Väga kerge surm” (1964) ning tänapäeva populaarsetest kirjanikest nt Elena Ferrante –, kolmandate osaliste mõju nendele sidemetele ning hõõrded ja (lõplikud) katkestused ongi Pihelga debüütromaani kandev teema. Nii ei käsitle autor mitte isade lugu isade maal – nagu eesti kaanonis tavaline –, vaid keskendub emaliinile sõja, okupatsioonide ja koloniaalvägivalla raamides.

Üldjoontes kõrget esteetilist taset taotlevas ja mitmetähenduslikus romaanis avaldub hillitsetult ühtlasi mingi eetilise põhimõtte pooldamine. Seega on teemaks ka vastutuse võtmine ning laste ja lähedaste märkamine. Seejuures ei tehta ettekirjutusi selles, kuidas märkamine ja kohalolu peaks väljenduma – turvatunde tekitamise teed on sageli erinevad. Oluline on kaitsta ja toetada last, kes otsis ja jääb alati otsima ema kaudu paradiisi. Selles seoses on aga kummaline Pihelga romaani lõpp, mis ­vihjab teoses kujutatud kannatuste olenemisele muu hulgas täiesti pimedast, sõgedast, destruktiivsest ihast, ülivõimsast tõmbest naudingute poole, mida kolmanda osa nooruke Leida seostab tollal ihaldatud Avoga – tõenäoliselt esimese osa mina­tegelase ja tema venna bioloogilise isaga – ja mis annab romaanile vägagi rahutuks tegeva lahenduse. Siin segab jutustaja osavalt vett, kergitades küsimuse, mille vaagimist oleks teoselt pisut enam oodanud: kuivõrd seostub kujutatud hädade­kuhil ajaloolise taaga, sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse ning pärilikkusega ning kuivõrd naiste vaatenurgast seksuaalse uudishimu, stiihilise, erakordseid joovastusi tõotava ihaga? Miks unustab loo lõpu nooruke Leida valusad kogemused lähiminevikust, selleks et sulada ühte huvi­äratava, aga selgelt ebausaldusväärse mehega? Uskudes, et romaani lõpus tihenevad tähendused eriti, kasvatab kinnissümbol öö viimases peatükis endale lisakihistuse. Öö, mida pealkirja põhjal vaadatakse ning Maris Kaskmanni kauni kujunduse järgi püütakse ja katsutakse,⁷ tähistab nii vägivalda ning vaevalistesse peremustritesse ja traumadesse kinnijäämist kui ka sensuaalsust, tunge ja ihasid, mis sugugi alati ei juhi konventsionaalselt mõistetud heale teele. Kui välja arvata viimase tähenduskihi selge allajäämine esmasele – õnnestunud teoses on peamiste probleemide tõlgendusrajad enam-vähem ühe kaaluga, võimendamaks mitmetähenduslikkust –, on Pihelga teos tugev, põhjalikule eeltööle naalduv, väga hästi läbimõeldud kompositsiooni ja sõnavaraga lisandus eesti nüüdisproosasse. Romaan kutsub iseäranis 1980-ndatel ja 1990. aastate alguses sündinuid (k.a siinkirjutajat) oma lapsepõlves toimunu ning selle (jubeda) eelloo üle sootundlikult mõtisklema ning kõiksugu pettumusi põhjalikult analüüsima.

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Nagu ikka alustasin raamatu lugemist tagantpoolt: kas nimeregister ja ilmumis­andmed on olemas? Jah, seda nad loomulikult on, register isegi peaaegu 11 lehekülge pikk, mis ütleb nii mõndagi autori hea lugemuse ja kasutatud allikate kohta. Ilmumisandmetest selgub, et kogumiku kahekümnest artiklist enamik on varem ilmunud Loomingus, Vikerkaares, kogumikes „Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest” ja „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest” ning Keeles ja Kirjanduses. See tähendab, et kõik on mu raamatukogus olemas, osaliselt loetudki. Ka ülejäänuga, mis pärineb eri välja­annetest (Ajalooline Ajakiri, Sirp, Methis, Estonian Art, kogumik „Noor-Eesti 100” ja üks Teater. Muusika. Kino lisa), võiksin suuremas osas juba tuttav olla. Aga tegelikkuses pole see muidugi nii: artiklid pole faksiimilena reprodutseeritud, vaid „korrastatud, parandatud, täiendatud, lühendatud, ühendatud”, nagu autor, kes oli ühtlasi koostaja, sissejuhatuses teatab (lk 7). Järelikult tuleks kõike uuesti lugeda ning alustada algusest.

See algus, viieleheküljeline tekst pealkirjaga „Sissejuhatuseks”, ongi kogumiku kõige uuem kirjutis, milles peitub tähtsaim sõnum. Selles ütleb autor nimelt välja oma kreedo, mida ta ise nimetab „raamatu paatoseks” ja mis seisneb selles, et „vähemalt 20. sajandist alates on teoste kõrval (ja mõnigi kord ka teoste ees) olulised manifestid, kirjanduslikud programmid, kirjanduslood, kirjandusõpikud jms, milles kirjutajad toovad välja oma arusaamad, mille abil vallutada ja hoida kirjanduselus kirjanduslikku võimu” (lk 7). See on ühelt poolt sedastus, millele – vähemalt mul – on raske vastu vaielda, teiselt poolt selge suunavõtt ja tees. See on Tiit Hennoste arvamus, mis ei pruugi olla üldiselt tunnustatud. Selle loogiline järeldus on formuleeritud eelmises lauses ja see võiks mõnda lugejat siiski üllatada: „Selles raamatus on teostest juttu minimaalselt ja kirjanike elust üldse mitte.” Kuid autori puhul, kes paneb metakirjanduslikud tekstid oma uurimuste keskmesse, nagu on tehtud käesolevas kogumikus, on see ju ainult loogiline. Ja kui minna veel ühe lause võrra tagasi, sissejuhatuse esimese lauseni, mõistame Hennoste hoiakut ja seisukohavõttu täiesti. „Kirjandusest kirjutamises on ikka peetud keskseks teoseid, mille kõrvale tõstetakse vähem olulisena kirjanik ja tema elu.” Autor läheb kohe alguses in medias res, et järgnevalt teatada, mida ta ei kavatse teha ja mida ta selle asemel teeb.

Nõnda olen, küll vastupidises järje­korras, tsiteerinud sissejuhatuse kogu esimest lõiku, mis võib kas viidata arvustaja saamatusele, parafraseerida korralikult avalõigu tuuma või osutada lihtsalt teksti selgusele ja tihedusele. Kaldun enda au päästmiseks arvama, et tegu on viimase variandiga: Hennoste armastab lühidalt ja selgelt asju paika panna ja välja ütelda, talle ei meeldi pikk keerutamine ega teoretiseerimine, ta ütleb otse, kuidas asi on (vähemalt tema meelest!). Sellest järeldub, et lugeja peab teksti algusest peale tähelepanelikult jälgima, et vajaduse korral protesteerida või kulm kortsu tõmmata.

See juhtub juba sissejuhatuse kolmanda lõigu juures, kus autor seletab üldistavalt raamatu teemat, milleks on eesti kirjanduse moderniseerumine Noor-Eesti aegadest alates, ning väidab peaaegu möödaminnes, et mainitud moderniseerumine „lõpeb 1990. aastatega, mil eesti kirjandus siseneb lõplikult Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma” (lk 7). Siinkohal komistasin esimest korda, pliiats tõusis ning pani märkuse servale: „On see nii?” Täiesti võimalik, et Hennostel, kes vist rohkem kui keegi teine on uurinud eesti kirjanduse globaalseid arenguid ning legendaarseid „hüppeid”,¹ on õigus ja kolmkümmend aastat tagasi eesti kirjandus „saabus” koos Eesti riigi iseseisvuse taastamisega tõe­poolest mainitud kultuuriruumi. Samas kujutan kohe ette protesteerivaid hääli: kas Jaan Kaplinski oleks sellega nõus? Mida ütleks Ain Kaalep? Uku Masingust rääkimata. Seda teab autor muidugi ise ka. Teisest küljest vajas ta ilmselt mingit tagumist piiri. Et moderniseerumise algus on Noor-Eesti tuntud lööklause juures, on muidugi selge – aga kus siis asub selle lõpp? Mingil määral ju sobib, kui see oleks kuskil 1990. aastate keskel: peaaegu sajand täis. Ka teised autorid teistes kontekstides on viidanud sellele, et 1990. aastate keskel miski muutus.² Kuid kas tingimata eesti kirjanduse sisenemine Lääne-Euroopa-USA kultuurimaailma? Selline järeldus on paratamatu ainult käesoleva raamatu vaate­vinklist, mis liigub justnimelt „läbi futurismi, ekspressionismi, uusrealismi, sotsialistliku realismi, sürrealismi, uusavangardismi, modernismi, lihtsalt realismi jm postmodernismini” (lk 7).

Edasi seletab autor sissejuhatuses raamatu kuut osa, millest esimene ja viimane koosnevad ainult ühest artiklist – neid oleks ka võinud nimetada proloogiks ja epiloogiks. Esimene on üldise vastuse otsimine „küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjandusteadus, ennekõike kirjanduslugu aidanud konstrueerida ja dekonstrueerida moodsat eesti rahvust” (lk 8), niisiis pisut üldteooria, mis esmalt ilmus 2018. aastal Keeles ja Kirjanduses.³ Ka epiloog on samas ajakirjas ilmunud, nimelt esseistlik „Vaid üks eesti kirjandus?”.⁴ Ülejäänud neli osa kõnelevad manifestidest ja programmidest (seitse artiklit), nõu­kogude aja kirjandusideoloogiast ja kirjanike vastu­panust (viis artiklit), enese­kolonisatsioonist (neli artiklit) ning filosoofiast ja eetikast (kaks artiklit). Viimases leidub ka ainus esmakordselt paberil ilmuv essee „Eesti eetika ehk est-eetika”, mis ­põhineb 2008. aastal peetud ettekandel ning oli varem olemas ainult DVD peal. See on hea ja elegantne kokkuvõte raamatut läbivast eetika-esteetika problemaatikast, samas kutsub kergelt lihtsustav esseistlik stiil esile kindlasti kõige rohkem vastuvaidlemist. Aga eks autor on seda teadlikult teinud, millele viitab juba mängleva-allitereeruva pealkirja suurepärane sõnamäng. Et eesti­keelne sõna „eetika” muutub Eesti rahvus­vahelise tunnusmärgi lisamise kaudu eestikeelseks sõnaks „esteetika”, on leid, millele tasub ehitada essee. Pealegi sulgeb autor sellega ringi, mille avas teose samuti väga leidlik ja sobiv pealkiri „Ilo ja elu”.

Need kõla poolest sarnased, kasutamis­valdkonna ja -sageduse poolest siiski erinevad sõnad moodustavad käesolevas kogumikus vastandid, mille vahel kõik lood, kogu eesti kirjanduslugu kõigub ja areneb. Jälle ruttan lisama: Hennoste maailmas, tema meelest. Selles mõttes on ta saavutanud suurepärase ühtsuse, mille puhul on paslik teda õnnitleda. Teosest kiirgab autori rõõmu sukelduda eesti kirjanduse uurimisse ning lugejad saavad sellest kasu, sest lugemine on tõenäoliselt lausa lust. Kirjutasin „tõenäoliselt”, sest mina seda veel ei tea: see siin on tegelikult ainult sisse­juhatuse arvustus. Aga ega Hennoste raamatud olegi ühe hooga läbi lugemiseks. Need seisku riiulis ja olgu käepärast. Sest neid on alati vaja.

Filmimehe ja folkloristi Aado Lintropi raamat koosneb sissejuhatavast vaatest asjaoludele, mis temast rännumehe tegid, millele järgneb pikk rida soome-ugri rahvaste juurde tehtud reiside kirjeldusi, alates Lennart Mere „Linnutee tuulte” (1977) filmi meeskonnas osalemisest (lk 16–58) ja ühest eraldi sõidust manside juurde (lk 59–70). Edasised reisid on omakorda jaotatud suurematesse plokkidesse: „Kaheksa­kümnendad Eesti Rahva Muuseumis” (lk 71–198) ja „Uus aeg, uued retked” (lk 199–333). Raamat lõpeb paari­leheküljelise lõppsõnaga.

Vahetust tunnistamisest

1990-ndate keskpaigas kirjutas tollane Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadus­direktor Heiki Pärdi, et välitööde päevikud on uurija kogemuse vahetud ja tahtmatud tunnistajad, erinevalt muudest objektiivsusele pretendeerivatest muuseumisse kogutavatest etnograafilistest andmetest.¹ Praegu tundub see väide liiga sirgjooneline ja ehk naiivnegi. Ent tollal otsisid etnoloogid väljapääsu seni rangelt objektiivsele reaalsusele keskendunud uurimispraktika süsteemist ning päevikud esindasid ainest, mis teadlasi elulähedasematele uurimisväljadele juhatas.

Aado Lintropi soome-ugri reiside kirjeldustes on palju seda igatsetud elu­lähedust, ehkki mitte kõikehõlmavalt. Lintrop ei otsi vahetut kogemust ERM-i arhiivist ega enda vanadest päevikutest. Samas kasutab ta ERM-i kauaaegse direktori Aleksei Petersoni päevikuid, mis on avaldatud ja seega hõlpsasti kättesaadavad,² ning reisikaaslaste märkmeid, millest on teinud varem välja­kirjutusi (lk 109–110, 114–115). Lisaks kasutab Lintrop mälu värskendamiseks muuseumide veebi­väravat MuIS (lk 126). Oma valikut seletab Lintrop ehedate mälestuste eelistamisega arhiivi­paberitele: „Aga ehk ongi huvitavam kirjutada nii, nagu praegu neid asju mäletan, mitte ajada täpsust taga” (lk 114).

Taoline valik kasutada juhuslikult käepäraseid reisikaaslaste lõike päevikutest, ent loobu