PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.

Joel Sanga sõnavõtust jäigi kõlama just provokatiivsem osa, mida rõhutasid nii pealkiri kui ka asjaolu, et vahetult selle kõrval ilmus samas ajakirjanumbris Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmeri ülevaade „Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012”,(2) milles kogude täienemist selgelt väärtustati. KK peatoimetaja sõnavõtt tundus selle taustal esialgu üsna kultuurivaenulik ja barbaarne, millele tuli vastu astuda. Ajakirjanumbri ilmumise järel vallanduski pahameeletorm veeklaasis ning, kõrvus kajamas kadunud professor Harald Peebu sõnad, et suure kirjaniku puhul on säilitamist väärt isegi tema rätsepaarve, kirjutasin pikemalt mõtlemata üsna emotsionaalses toonis vastulause.

Ent neid küsimusi väheke seedides ja pikemalt järele mõeldes jäi see vastus viimistlemata ja ära saatmata. Olen minagi kahetsenud kunagi vähemalt oletatavasti olemas olnud kirjavahetusi ja päevikuid, mis lootusetult kadunud või sihikindlalt hävitatud, ent pean ometi tunnistama, et mingit seadust, mis isiklikku materjali sisaldava ühe või teise eraarhiivi pärijaid sunniks seda mõnele riiklikule arhiivile loovutama, ei ole ega saagi olla. Ja mis vanakraami puutub, siis olen küll kuulnud lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi suurte kottidega laekunud väljakirjutustest ja loetamatutest konspektidest ja mustanditest, mis paratamatult kaasnevad artiklite ja suurte monograafiate valmimisega. Ja olen mõnevõrra nõutult lehitsenud kirjastustelt kastide kaupa laekunud toimetajamärkustega arvutikirja väljatrükke, millest võiks ehk hea tahtmise korral koostada uurimusi eesti kirjanike kirjaoskuse taseme kohta. Eelnenu taustal jäi aga hoopis tähelepanuta Joel Sanga üldsegi mitte barbaarne väide: „Tulevikku vaadates võiks Kirjandusmuuseum laekuva materjali kohe digiteerida ja originaalid utiliseerida või tagastada omanikele.” Nii olengi omaenda arhiivi korrastades toiminud: paari oma toimetatud kirjandusloolise monograafia algkäsikirja säilitan arvutifailina ja see ei võta mainimisväärset ruumi. Kuigi – kui miski on juba digiteerimist väärt, vanavara eraldatud vanakraamist, siis algset paberkandjat digikoopia mu veendumuse kohaselt siiski ei asenda. Kes teab, mille vastu ja milliste tehniliste vahenditega tuleviku uurija huvi tunneb. Ja uute hoidlate valmimise järel peaks ka Kirjandusmuuseumis ruumi jätkuma paberajastu lõpuni. Kui ma ei eksi, prognoosis riigiarhivaar Priit Pirsko uue arhiivihoone nurgakivi panekul sedasama. Arhiiv on meie rahvuskultuuri ja identiteedi vundament ja sellisena saame selle pidevale loomisele ja uuenemisele kõik oma teadlikkusega kaasa aidata. Küsimus ei olegi praegusel hetkel niivõrd ruumis, kuivõrd ikkagi tööjõu ja palgaraha nappuses, mis ei ole lubanud ära korraldada kõiki viimastel aastakümnetel nii kodu- kui eriti välismaalt laekunud mahukaid eraarhiive. Ehk siis ikkagi just vanavara.

Kui ametiasutuste arhiivide säilitamist reguleerivad ja selleks kohustavad teatud õigusaktid, siis see, kellele kuuluvad isikuarhiividesse puutuvad egodokumendid, mis kahtlemata on vanavara, on igivana vaidlusteema. Kui perekond või pärijad peavad vajalikuks ja kalliks neid arhivaale omaenda kodus säilitada ja selleks on nii ruumi kui ka tingimusi – miks ka mitte. Olgu looja kui tahes oluline, ei saa tema pärand automaatselt olla avaliku arhiivi omand, millega kes tahes võib teha mida iganes: paljundada, trükkida, levitada, trükitut müüa ja sellest kasu lõigata. Aga kui pärija või materjalide valdaja peab õigeks need loovutada, kas teatud tingimustel või suisa tingimusteta, võtab EKLA need vastu ja on tänulik. Ent loovutamine kultuurivarade säilitamise eesmärgil ei pruugi toimuda niisama. Minu hinnangul tuleb iga juhtum lahendada isemoodi, delikaatselt, veendes, lubades kasutada juurdepääsupiiranguid jne. Võib ju kõlada isegi sovetlikult, aga ma ei leia muud sõnastust kui: tõstes inimeste, loojate eneste, nende lähedaste, järglaste ja pärijate teadlikkust. See on võimalik ja see on tegelikult töö, mida EKLA inimesed on teinud, aga mida saab teha ehk veel tõhusamalt ja vahest ka heas mõttes kavalamalt. Selleks oleks tarvis veidi rohkem arhiiviinimeste koolitust ka kodumaal, mitte üksnes väliseesti arhiivientusiaste koondavas Balthernetis. Sest pahatihti ei oska inimesed ise hinnata nende valduses olevate kultuurilooliselt oluliste arhivaalide väärtust. Ning mida ma seejuures kardan ja ära hoida sooviks: nii delikaatset teavet kandvate arhivaalide vettimist poris ja tuules kuskil taaskasutuskeskusse toodud kilekottides, mida ongi juhtunud, kui ka sellise materjali sattumist erakogujate äritsemise objektiks.

Teine kogude täiendamisega seotud teema on välitööd. Mu Kirjandusmuuseumi kogemuse kohaselt on see sõna kuulunud pigem folkloristide mõistevarasse ja hõlmanud näiteks Anu Korbi tööd Siberi eestlastega, Mare Kõiva lähetusi rituaalide uurimiseks või ka kodumaiste pühapaikade ja pärimusmaastike kaardistamist. Kultuuriloo talletamisel on sellel sõnal olnud vahest isegi irooniline kõla, kuigi mööda Eestit kirjanikke pildistanud või ka keset Läänemerd kapten Lembit Uustulndi tööd jäädvustanud Alar Madissoni jaoks on see enesestmõistetav. Ometi toimusid kunagi Keele ja Kirjanduse Instituudi ja muuseumitöötajate ekspeditsioonid Eesti erinevatesse paikadesse, just sellistelt kogumismatkadelt Läänemaale tõi Oskar Kruus kaasa mälestusi ja fotosid Karl Ristikivi kohta, kirjutades sellest nii ise kui ka andes alust Endel Nirgile biograafia „Teeline ja tähed” kirjutamiseks. Praegu on sellised kogumismatkad – ja mis need muud on kui välitööd! – üsna juhuslikud ning neid korraldab mõni uudishimulikest entusiastidest koosnev MTÜ – näiteks Karl Ristikivi Selts. Viimase retkedega saadud ja Kirjandusmuuseumile loovutatud materjalist on ette näidata hulk fotomaterjali kodumaa kirjanduslikest paikadest, aga ka Pedro Krusteni arhiiv, mida järk-järgult on loovutanud kirjaniku Washingtonis elav lesk ja tütar, Edla ja Maarja Krusten, ning intervjuu Ristikivi kreeklasest pärija Spyros Arvanitisega. Rahvuskaaslaste programmi toel on välislähetusi materjali kogumise ja kodumaale toimetamise eesmärgil korraldatud maailma mitmetesse paikadesse, ometi pole neid tihatud nimetada välitöödeks.

Võtkem või ka selline näide. Uitasin ühel pimedal õhtul Tallinna vanalinnas ja juhuslikult sattus ette Valli baar. Hoobilt meenus Mihkel Muti „kõrtsikammija” ja turgatas pähe mõte hajameelset möödujat teeseldes heita pilk läbi akna sisse ja vaadata, mis ses legendaarses lokaalis toimub. Välitööd! Pilguheit sai aga saatuslikuks, sest läbi klaasi tekkis äratundev silmside sees istuva tuttava kirjanikuga. Astusin sisse, rääkisime veidi juttu ja ma ei teinud välja sellest, kui mu tuttav ühe daami äkilise lahkumise järel haaras mantli ja talle järele jooksis. Kellega oli tegemist, oleks kollase seltskonnakroonika teema, aga mõelgem nüüd sellele, kuidas ristusid, lõikusid ja kulgesid XX sajandi algul Tartu tänavatel Friedebert Tuglase ja Marie Heibergi jalutuskäigud – ja see on juba puhas kultuurilugu! Valmistusin minagi lahkuma, kui mu juurde astus minuvanune veidi tuttava ilmega mees ja küsis, kas ma olen Võrust ja ega mu nimi juhtumisi ole see, mis ta on. Ma ei olnud oma klassivenda, praegust Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professorit Urmas Raudseppa näinud vist veerand sajandit ega teadnud tema tegemistest mujalt kui vaid Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel. Urmas oli mõningal määral kursis minu tegemistega, vahest samuti tänu ETIS-ele, aga teda hämmastas see, et ma ennast ei pidanud kvalifitseeruvat teadlaseks. Ühel hetkel ta vaatas mulle tungivalt silma ja suisa karjatas: fieldwork. Ja teie kurdate rahapuuduse üle. See on ju fieldwork! Ja seda ka loodusteadlased mõistaksid!

Kas siin on kasutamata ressurssi ja ideid edaspidiseks, jääb igaühe otsustada. Aga igatahes andis see seik mulle julgust mõelda EKLA tegemistest võrdväärselt folkloristidega just välitööde kontekstis ja seda mõistet uue perspektiivitundega kasutada. Ning mitte ainult vanema, juba klassika paatinaga õilistatud kirjanduse puhul. Mõne aasta eest sõitsin ringi Põhja-Tartumaal, üritades leida noorema põlvkonna tunnustatud kirjaniku Andrus Kasemaa loomingus põlistatud Poeedirahu. Sel väiksel retkel kogesin postsovetlike kolhoosimaastike tardumist ning nende taaselustumist kirjanduses ja arvan seeläbi paremini mõistvat Kasemaa leskede kadunud maailma. Kirjandus ja pärimusmaastikud saavad siin kokku, seda tunnistavad vist ka folkloristid, ent kirjandus näib siin loovat uut, individualiseeritud algega pärimust. See võiks anda isegi teatud rakenduslikku väärtust, olgu siis kas või siseturismi arendamiseks.

Ja lõpuks ka veidi moraali. Kirjandusteadlane, või siis täpsemalt öeldes, kõigepealt kirjandusloolane peab teadma rohkem, kui ta kirjutab. Kui kõigest, mis teada on, kirjutada ei saa, saab kõike teades ja arvesse võttes ometi kirjutada pädeva ja ausa isikuloo. See on sisetunde ja stiili küsimus. Häda on aga siis, kui kirjandusteadlane kirjutab rohkem, kui ta teab. Teoretiseerival kirjandusteadlasel, kellel looja isikusse puutuvat uurimust kirjutades ei ole kasutada arhiivipõhist allikmaterjali või selle põhjal juba kirjutatud käsitlust, on mineviku tõlgendamisel kõik eeldused bluffida või täiskäigul puusse panna. Kas näiteks Juri Lotman oleks kirjutanud oma Puškini-biograafia üksnes semiootikale kui meetodile tuginedes ja ilma arhiivimaterjalide või eelnevate allikapublikatsioonideta?

Et sellised tekstid ei jääks kirjutamata, ongi meil tarvis kultuuriloolisi kogusid.

  1. J. Sang, Museaalne saaste. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 765–766.
    https://doi.org/10.54013/kk671a5
  2. V. Asmer, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 10, lk 762–764.
    https://doi.org/10.54013/kk671a4

    P a b e r t r ü k k

Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „…mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust.

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

  1. J. Kaplinski, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868.
    https://doi.org/10.54013/kk684a4
  2. M. Erelt, T. Erelt, K. Ross, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes.
  6. Н. Д. Русинов, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121;
    О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. Kont, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

Berk Vaher on käesoleva aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses võtnud ette tänuväärse ülesande arvustada ajakirja Methis 11. numbrit (2013), nn nullindate erinumbrit.(1) Kuna tegemist on ühele kindlale teemale pühendatud väljaandega, on tervitatav, et keegi ühe ajakirja erinumbrit niimoodi analüüsib. Sissejuhatavalt loetleb Vaher teemad, mida nullindate erinumbris ei ole: ulme, luule, Andrus Kivirähki looming, tõlkekirjandus jne. Tuleb möönda, et siin on Vaheril õigus, kindlasti on erinumbrist puudu veel rohkesti teemasid, mis nullindate kirjandusele iseloomulikud olid ja mida nullindate kontekstis oleks olnud vajalik käsitleda. Samas ei olnud teema ammendamine sugugi selle erinumbri eesmärgiks, see oli pigem lisandus senistele ja ka tulevastele käsitlustele. Methise nullindate erinumber pole kirjandusloo peatükk, vaid pigem üks allikas sellise peatüki kirjutamiseks kunagi tulevikus.

Vaher analüüsib kiitvalt mõningaid erinumbri artikleid (Aare Pilv, Priit Kruus), kuid on otsustanud kriitiliselt käsitleda minu artiklit „Digimodernistlik eesti kirjanik”. Ta märgib: „Kahtlemata on Piret Viiresel põhjalikud teadmised mitme viimase kümnendi kirjandusest ja kirjandusteadusest, ent neid on tumestanud mingi kummaline kirg ikka ja jälle kuulutada postmodernismi allakäiku” (lk 391). Vastukaaluna väidab Vaher, et postmodernistlikud võtted polnud nullindatel eesti kirjandusest veel kuhugi kadunud, „vaid olid omased selle eksperimentaalseimale osale” (lk 391). Postmodernismi ühte põhiteoreetikut Linda Hutcheoni, kes on väljendanud mõtteid postmodernismi lõpust, nimetab Vaher „õhtumaade targaks”, kes pole kursis nullindate eesti kirjandusega, ja arvab: „ma tõepoolest ei leia, et me peaksime postmodernismi kestmist eesti kirjanduses välismaiste „moekeisrite” ees mingi mahajäämusena häbenema” (lk 392).

Jätan siin kõrvale tõsiasja, et minu artikli eesmärgiks ei olnud sugugi käsitleda nullindatel ilmunud eesti postmodernistlikke tekste, vaid anda nullindate kirjanduse laiem kontekst, tutvustades maailmas levinud postmodernismijärgseid teoreetilisi lähenemisi, eriti keskendudes digimodernismile. Kuigi „õhtumaade targad” ja „välismaised moekeisrid” ei pruugi midagi teada eesti nullindate kirjandusest, olen veendunud, et eesti lugejal on kasulik teada laiemast taustast, kuhu Eestis loodav kirjandus asetub. Eesti pole enam suletud riik, isegi Tartu pole enam suletud linn, side maailmas võnkuvate impulssidega on tuntav. Ja nagu näitavad nullindate ja nüüd juba „kümnendate” kirjandustrendid, võngub siinne tegelikult täiesti kaasa.

Postmodernismist ja eesti kirjandusest olen ma varem kirjutanud mitmetel puhkudel.(2) Tooksin siia diskussiooni mõningaid mõtteid, millest mõnda olen postmodernismiga seoses ka varem arendanud, kuna ma ei eelda, et Vaher ja teised lugejad oleksid kõigi kirjutatuga kursis. Postmodernismi on peetud XX sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukamaks intellektuaalseks vooluks. Samas on mitmed uurijad leidnud, et XXI sajandil on postmodernism oma tähtsust kaotamas. Seesama „õhtumaade tark” Linda Hutcheon on kuulutanud postmodernismi XX sajandi fenomeniks ja öelnud väga selgelt: „Ütleme lihtsalt välja: see on läbi.”(3)

On aga selge, et kultuuris ei toimu muutused üleöö, nii et mingi asi äkki tekib, mingi asi kaob. Fredric Jameson on leidnud, et perioodidevahelised põhjalikud murrangud ei too kaasa täielikke muutusi, vaid pigem teatud elementide ümberstruktureerimise. Tunnused, mis eelmisel perioodil või eelmises süsteemis olid teisejärgulised, muutuvad nüüd dominantseks, ja tunnused, mis olid valitsevad, muutuvad omakorda sekundaarseks.(4) Nii võib olla ka postmodernismiga: eelneva perioodi dominant on taandunud, muutunud teisejärguliseks, on toimunud teatud ümberstruktureerimine ja dominandiks on kerkinud midagi muud. On see uus dominant realism, uussiirus, tõdede, väärtuste ja ilu taashindamine, jäägu praegu lahtiseks. Vaheril on selles suhtes õigus: postmodernism pole XXI sajandil eesti kirjandusest kuhugi kadunud. Priit Kruus on seda situatsiooni vaimukalt kirjeldanud: „…mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstu kaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid?”(5) Postmodernistlikke kultuuritekste on loodud nullindatel ja ka kümnendatel.

Kuid midagi on siiski muutunud. Ja muutunud on see, et postmodernism on kaotanud oma uuendusliku olemuse (mis oli olemas näiteks Kivisildniku „Märjas Viktoris”, Mati Undi romaanis „Öös on asju” ja ka Berk Vaheri „Lugulaulus”). Pigem on uuenduslik midagi muud, näiteks uussiiruse, uusrealismi, lihtsuse ja iluga seotud nähtused, mis ka nullindate erinumbris lähemalt tutvustatud said.

Sellega seoses on äärmiselt huvitav ka poleemika, mis on nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias tekkinud Kiwa koostatud kasseti „Olematute raamatute antoloogia” (2014) ümber. Tegemist on postmodernistliku projektiga par excellence. Tundub, et nii autorid ise kui ka üldine retseptsioon peavad seda uuenduslikuks avangardprojektiks ja tõrkeid retseptsioonis tulenevaks sellest, et vastandutakse „traditsioonilisele” kirjandusele. Samas märgib Linnar Priimägi oma arvustuses, et „„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter”.(6) Nii põrkub siin kokku kaks retseptsioonivõimalust. Üks suhestab „Olematute raamatute antoloogia” realistliku kirjanduse traditsiooniga ja näeb selles uuenduslikku vormieksperimenti. Teine retseptsioonivõimalus paigutab „Olematute raamatute antoloogia” postmodernistliku kirjanduse traditsiooni ega näe selles uuenduslikkust, vaid pigem kauakestnud kultuurisuuna järgimist. Need kaks eri retseptsioonivõimalust poleemikat toidavadki ja seetõttu ühist arusaama leida pole võimalik.

Kui prognoosida postmodernismi tulevikku eesti kirjanduses, siis tõenäoliselt võib oletada, et osa autoreid jätkab ka järgnevatel aastatel mingil määral postmodernistlikku tekstuaalset mängu. Samas kestab edasi dominantide ümberstruktureerumine ja postmodernismi tähtsuse edasine hajumine, aga seda pigem sujuvalt, ilma järskude pööreteta. Tõenäoliselt ka mujal maailmas ei kao postmodernism täiesti, vaid võime tunnistada tema avaldumist mingil kujul erinevates kultuuripraktikates, kuid kindlasti enam mitte dominantse kultuuriteoreetilise vooluna.

Mille ma tõin aga esile ka oma artiklis „Digimodernistlik eesti kirjanik”, on veendumus, et oleme ajajärkude ja kultuurisituatsioonide vahetuse piirihetkel. Praegune kultuurisituatsioon on kui fragmentaarium, millest tervikpilti on saada väga raske. Pigem meenub siin tuntud india mõistujutt elevandist, keda üks mees pidas londiks, teine sabaks, kolmas jalaks, kuid keegi ei osanud näha, milline on elevant tervenisti. Nii märgatakse ka praegu mitmeid erinevaid muutunud detaile, kuid suurt pilti on sellest kokku panna keeruline. Samas on muutuste olemasolu nii kultuuris kui terves ajastus teravalt tajutav. Langeb see ju ka kokku XXI sajandi alguse vapustustega poliitilises ja ühiskondlikus elus: tundub, et toimub üldine jõuväljade ümberstruktureerimine, maailm rappub ja on asetumas mingisse uude süsteemi.

Me oleme praegu üleminekuajastus, vaheruumis, kahe ukse vahel, ja tõde selle kohta, mis meie ajastul tegelikult toimus, selgub alles tagantjärele, kui me vaatame praegusele hetkele tulevikust tagasi.

Tundub, et sellega oleks nõus ka Berk Vaher.

  1. B. Vaher, Veel lõppemata nullindad. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 386–393.
  2. Vt nt P. Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008; P. Viires, Postmodernism in Estonian Literary Culture. Frankfurt am Main jt: Peter Lang Verlag, 2012.
    https://doi.org/10.3726/978-3-653-01334-4
  3. L. Hutcheon, The Politics of Postmodernism. 2nd edition. London–New York: Routledge, 2002, lk 166.
    https://doi.org/10.4324/9780203129876
  4. F. Jameson, Postmodernism and Consumer Society. – The Anti-Aesthetic. Essays on Postmodern Culture. Toim H. Foster. Port Townsend, Washington: Bay Press, 1983, lk 123.
  5. P. Kruus, Tasandiku vaevad. – Vikerkaar 2011, nr 4–5, lk 146.
  6. L. Priimägi, Rääbakad õied. – Sirp 30. V 2014.
PDF

Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

https://doi.org/10.54013/kk768a5

Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb kreekakeelsest sõnast κανών ehk reegel, on oma spetsiifiline tähendus nii kirjandusteaduses, teoloogias kui ka muusikas. Suure­pärane, kui ka kirjandusteadus ise suudab maailmale või vähemasti ühele keeleruumile sedavõrd elujõulisi mõisteid kinkida. See, et kõige „kõvemad” teadusedki ei suuda maailma poeetiliste metafooride abita seletada, on lausa omaette teema: suur pauk, universumi kärgstruktuur … ja tüvirakud!

Tüvirakk on õigekeelsussõnaraamatu järgi „rakk, mis on võimeline end taastootma, lõplikult diferentseerumata rakk”.(2) Tüviraku puhul on kõik võimalik, just tüvirakkudest tekivadki mitme­suguste ülesannetega organid.(3) Tüviteksti mõiste ise on samuti niisugune rakk.

Hiljuti jäi nimelt silma üks põnev „tüvirakumutatsioon”. See oli veebruaris, kui Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teater Variuse eestvedajale Heidi Sarapuule „Klassiku sõbra” auhinna. Toomas Haugi kummarduskõnes leidus niisugune mõttekäik: „Kui mõtlen „Variuse” peale, siis meenuvadki kõigepealt algusajad, sealhulgas legendaarne etendus „Arbujate aegu” 1988. aastal, mida mängiti menukalt mitmes muuseumis. [---] Nii nagu „Kalevipoeg” ja „Tõde ja õigus” on meie tüvitekstid, nii on XX sajandi 1930. aastad, muu hulgas seesama arbujate aeg, meie tüviaeg. Tarvitseb ainult kujutleda, et selle ajani jõudmist, sellele ajaharjale tõusmist poleks olemas olnud, ja tekib tunne, nagu libiseks pind jalge alt. See on tüviaeg, millest tuleb mingi tabamatu ajaloo- või identiteedimeelega kinni hoida, ja Heidi Sarapuu looming on siin üks sellise kinni­hoidmise ning selle kinnihoidmiselamuse teistega jagamise kaunis näide. [---] Kui läheme „Variuse” etendusele, [---] siis võime olla kindlad, et me mingis vormis, otse või kaude, puutume ikka ja jälle kokku oma tüviajaga.”(3)

Miks „tüviaeg”, kas nii saab öelda? Tüviaega eristab ju tüvitekstist kõigepealt suhteline ähmasus – ei ole päris selge, millal see algab ja lõpeb. Vähe sellest – kui tüviteksti tiitli au broneeriti esialgu ühele teosele, siis rahva ja riigi elus on kindlasti rohkem kui üks tüviaeg. Kui tüvesid on metsatäis, siis on, mille vastu selga toetada! Eri aegadel on moes eri tüved: ärkamisajal hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik, 1930. aastatel võidukas viikingiajastu ja viimastel aastatel võib tõepoolest täheldada 1930. aastate esiletõusu, sealt võetakse šnitti nii fassongis kui ka retoorikas. Miks just need tüviajad? Samahästi võiks eestlaste rahvuslik tüviaeg olla aastad 1917–1920 või laulva revolutsiooni aastad, aga tundub, et tõesti murrangulisest perioodist tüviaega ei saa – liiga ärev. Tüviaeg kätkeb unistust, see on natuke nagu roosamanna, nagu helesinised mäed. Liigne kiindumine tüviaega võib paraku ebaterveks osutuda, ivanoravalik kompleksivaba lähenemine on kindlasti mõistlikum viis tüviajaga toimetulekuks.

Tõtt-öelda olen isegi ühte tüviaega kiindunud. Lähtudes tüviteksti kitsast tähendusest, püüan sealjuures ka tüviaja au ühele kindlale aastale hoida. See on 1857. aasta. Sel aastal olid teadupärast Prantsusmaal kohtu all kaks ebamoraalseks peetud teost, Charles Baudelaire’i „Les Fleurs du mal” („Kurja lilled”) ja Gustave Flaubert’i „Madame Bovary”. Ja ka meil Eestis oli kirjandusliku mõtte areng sealmaal, et ilmuma hakkas kaks pöördumatute tagajärgedega nähtust: ajaleht Pärnu Postimees, mis tähendas järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algust ja laialt levinud müüdi järgi eestlastele nime andmist, ning eestlaste rahvus­eepos „Kalevipoeg”, mis tähendas Schultz-Bertramit parafraseerides, et nüüd on kõik võidetud. Tsensuuriga said rinda pista mõlemad. Kui tüviteksti puhul on selle „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid [---] rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”,(5) siis sama võib öelda 1857. aasta kui tüviaasta kohta.

Iseasi, kas tüviteksti mõiste laiendamine, et mitte öelda tüviteksti lõppematus, on see, mida vajatakse. Kui meditsiini vallast veel üks analoog tuua, siis tüvirakkudest arenevad paraku ka kasvajad. Tasub püüelda mõistelise selguse poole.

Viimaks mõni sõna seoses kimbatusega, mis tabab neid, kes inglise keeles kirjutades-rääkides aduvad, et miski tüviteksti mõistest tõlkes kaotsi läheb. Asko Künnapi luuletusest „Ja me ei surunud peale oma jumalaid” leiame tüvitekstiga seoses järgmised read:

Me sõlmisime vaikuse, sulgesime sõnad,
haabjad tahusime tüvitekstidest,
ühes rändraamatuparvedega kadusime
sellest metsast, mis võlvub unedes tume.
Ja me ei surunud peale oma jumalaid.(6)

Adam Culleni tõlkes inglise keelde kõlavad lõpuread nii:

We crisscrossed silence, closed up words,
congealed dugouts from trunk texts,
with the flocks of migrating books we vanished
from that forest, which arches dark in dreams.
And we forced not our gods upon them.(7)

Tüviteksti vaste ei ole siin core text, rääkimata seminal text’ist, vaid ongi lihtsalt sõnasõnaline trunk text. Ehk on tegu esimese tüvimõistega, mis väljub eesti keeleruumist? Sellest hetkest saaks siis küll eesti kirjandusteaduse tüviaeg.

 


  1. A. Merilai, Tüviteksti mõistest. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 10, lk 737–752.
    https://doi.org/10.54013/kk719a1
  2. http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=t%C3% BCvirakk (24. XI 2017).
  3. Vt P-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] – Sirp 4. VIII 2017, http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ellujaamine-ei-ole-iseenesestmoistetav/ (24. XI 2017).
  4. T. Haug, Kummardus Heidi Sarapuule. – Looming 2017, nr 3, lk 389–390.
  5. J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. [Järelsõna.] – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 148.
  6. Lõpmatuse lävel. Eesti luuletajad Niguliste kirikus. The Brink of Infinity. Estonian Poets in St. Nicholas’ Church. Koost V. Kivisilla. Tallinn: HeadRead MTÜ, 2015, lk 60.
  7. Lõpmatuse lävel, lk 61.

Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.

Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu jaoks kujunenud seesuguse „raamistikus” kirjutamise suurimateks miinusteks.

Alustada tuleks tegelikult küsimusest: mida kirjandusteadus uurib? Kirjandusteadus, mis liigitatakse humanitaar- ja sotsiaalteaduste alla, on viimastel aastatel (et mitte öelda aastakümnetel) liikunud aina enam sotsiaalteaduse poole. Pealkirjas esineva teooria all peangi silmas mitte kitsalt kirjandusteooriat, vaid laiemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste valda liigituvaid teoreetikuid. 1990. aastatel, mil Hasso Krulli jt vahendatud poststrukturalistlikud jm teoreetikud/filosoofid esmakordselt eestikeelsena meie lugemislauale ilmusid, pakkus kirjandusteoste ülelugemine uute diskursside valguses kahtlemata põnevust. See avardas vaatevälja, pani uutmoodi mõtlema. Paraku on aga nii, et avastuslik saab olla avastuslik ainult korra. Edaspidi saab sellest kordamine. Ning mehaanilisest kordamisest ongi saanud minu  meelest praeguse humanitaaria üks suuremaid nõrkusi.

Mis peaks olema teooria tugevus? See peaks olema intelligentsete, iseseisvalt mõtlevate isiksuste argumenteeritud tekst, mille üldistustasand on selline, et me võime sellele toetuda. Paraku, nagu igasugusele teadustekstile omane, ei esinda ükski teoreetik lõplikku tõde. Seetõttu tuleks teoreetilist baasi ülikoolides kasutada esiteks üliõpilaste maailmavaate ja teadmiste avardamiseks ning teiseks iseseisvalt mõtlemise harjutamiseks. Teooria peaks olema värav, mille kaudu õpitakse iseseisvalt ja omamoodi teoretiseerima. Teiste sõnadega: teooria võiks anda tiivad, mitte olla pomm jala küljes.

Kahjuks näib, et ülikoolides on mindud teist teed: teoreetik tuleb selgeks õppida ning edaspidi korrata tema mõtteid. Siis on „teaduslikkus” tagatud. See tähendab, et soodustatud ei ole mitte uute humanitaarsete mõtlejate, vaid „õigesti” mõtlejate pealekasv. Tulemusi on ühiskondlikul tasandilgi näha. Ülikoolidest tulevad humanitaar- ja sotsiaalharidusega lõpetajad, kes on treenitud kirjutama ja mõtlema rangelt (õigete) teoreetikute raamistikus ning kelle kirjatöödega – paraku – ei ole peale õppejõu suurt kellelgi midagi peale hakata. See kõik soodustab humanitaarteaduste kapseldumist elevandiluutornikesse, kus omavahel võib võtta mõõtu, kes rohkem ja osavamalt teoreetikutele viitab. Aga see kipub aina rohkem jääma eralõbuks, kus kirjandusteadus ei osale õieti kultuuriprotsessides (ja mistõttu tema positsioon ühiskonnas ka aina nõrgeneb). Ta lihtsalt kordab pidevalt juba ammu öeldut. Oleks päris kentsakas eeldada, et reaalteadustes võiks olla „kõva sõna” see, kui teadlane tuleb välja sama tulemusega, mis aluseks võetud valemis või mudelis olemas on. Aga just nii kipub olema humanitaarteaduslike kitsalt teoreetilisest raamistikust lähtuvate töödega. Kuivõrd teoreetik annab vastuse sellele, mida uuritakse, siis töö järeldus üldjuhul saab vaid kinnitada teoreetiku väiteid. Uut kvaliteeti ega teadmist uurimisobjekti kohta see üldjuhul ei anna.

Pigem tekib küsimus: mis üldse on uurimisobjekt? Nagu mainitud, kirjandusteadus on aina enam nihkunud sotsiaalteaduseks,(3) kus uuritakse peaaegu kõike muud kui kirjanduslikku teksti ja autorit ennast. Kirjandusteooriat kui sellist ei eeldatagi olemas olevat, rääkimata kirjandusloolisest käsitlusviisist – suur humanitaarne traditsioon, mis on peaaegu hääbunud (ja „halvamaiguline”). Kui palju ülikoolide uutest lõpetajatest üldse eesti kirjanduslugu korralikult tunneb,  kui suur on nende lugemus? Pidada kirjandusloo tundmist  sekundaarseks teooria kõrval on sama absurdne kui väita, et arvestamine selle ajajärguga, millal autor teose kirjutas, on „positivistlik” ja vanamoodne.

Nii on juhtunud, et valdav osa uurimisenergiast kipub kuluma teoreetikute tundmaõppimisele ning kirjandusest saab hea taustmaterjal teooriates esitatud väidete tõestuseks. Sellel ei ole kirjanduse uurimisega väga palju pistmist. Loomulikult tuleb uurida kirjandust ka sotsiaalteaduslikest vaatenurkadest, aga see peaks olema vaid üks võimalusi, mitte peavool. Defineerida seda kui ainuõiget teaduslikkust on vähemasti eksitav.

Suurim probleem ongi vast selles, et kõnealuse „kirjandusteaduse” uurimisobjekt ei ole nii või teisiti kirjandus ning uurimuste eesmärk ei ole tõlgendada ega uurida kirjandust, vaid kehtestada kindlaid mõtlemismalle. Nagu Märt Väljataga on iseloomustanud ingliskeelsete XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandusteoreetiliste käsiraamatute lähenemist: „Teooria ülesanne pole enam maailma tõlgendamine, vaid selle muutmine. Kirjanduse teoreetiline uurimine algas kirjanduslikkuse (kirjanduse esteetilise aspekti) keeleliste tingimuste otsinguga ning on päädinud lähenemisviisides, mille keskseteks mõisteteks on võim, sugu, rass ja klass.”(4)

Meenutada tasub ka Tiit Hennoste arvamust sama mõttevahetuse kontekstis: „Ma jätan kohe kõrvale theory, millel pole mu arvates suuremat pistmist kirjanduse ja tema teooriaga. See on mu arust ideoloogiline auk, kuhu seni kindlakskinnitatud Marxi-keskse maailma lagunemine paiskas hulga inimesi, kes kaotasid isakuju hellad käed pea kohalt. // Tõsisem asi on mõistega literary theory. [---] Ja nende raamatute olulisim probleem on mujal. // Nimelt läbib neid üksainus, kanooniline uurimisparadigmade valik, mis välistab kõik selle, mida ei saa siduda XX sajandi modernismi ja sellest arenenud kirjanduskogemusega.”(5)

Mõnes mõttes on nendes kahes tsitaadis juba ammu kõik ära öeldud. Olgu lisaks meenutatud, et ofitsiaalne nõukogude kirjandusteadus, mis valitses Eestis pikki aastakümneid, oli ennekõike sotsiaalteaduslik. Selle eesmärgiks ei olnud niivõrd kirjandusliku teadmuse avardamine, kuivõrd  eeskätt teose ideoloogiline paikapanemine „õige” ja „kaasaegse” teooria valguses.

Minu hinnangul peaks teooria olema taust, kirjandusteos ja autor uurimise kese. Teooria ei tohiks kunagi hakata domineerima tegeliku uurimisobjekti üle. Ma saan aru, et see teeb asjad keerulisemaks, sest ei anna ühtset metodoloogilist lähenemisviisi, vaid sunnib seda iga uue autori ja teose puhul teatud määral uuesti leiutama.  Aga autorid ja teosed ongi erinevad ja enamasti ei saa neid suruda kellegi valmis klopsitud kasti, et siis tulemust rahulolevalt silmitseda. Pigem tuleks kasutada õigust mõelda „kastist välja” – muidu järgneb sumbumine ja paigaltammumine, mis halvimal juhul viib küünilisemad inimesed küsimuseni: milleks meil humanitaariat üldse vaja on, sealt ei tule ju midagi?

Teaduses on kõige olulisem uue teadmise loomine ja väljatoomine. Tavaliselt ei sünni uus vana kordamisest. Küll aga vanale toetudes. Ei saa üldjuhul leiutada midagi, võtmata arvesse juba eelkäijate poolt leiutatut. Uurimused, mis ajaloolist perspektiivi eiravad, saavad olla üksnes tehislik konstruktsioon, mille eesmärgiks ei ole uurida ega avastada, vaid kirjeldada ja kehtestada.

Pean kokkuvõttes tunnistama, et Mirjam Hinrikuse arvustus minu raamatu kohta osutus minu seisukohalt kasutuks. Meie arusaamine ja lähtekohad kirjanduse uurimisest on lihtsalt niivõrd erinevad. Iseenesest on hea, kui ühte ja sama autorit, näiteks Tammsaaret, uuritakse väga erinevatelt positsioonidelt. Tõsisema diskussiooni tekkimiseks on aga vajalik mingigi arvestatav ühispind. Autorina on mul loomulikult kahju, et arvustusest ei koorunud välja uurimust sisuliselt puudutavaid intrigeerivaid aspekte. Kuid soovin Mirjamile tema valitud teel kordaminekuid.


  1. M. Hinrikus, Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 950–955.
  2. Nii bakalaureusetöö „Võim ja võimusuhted A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osas” (2004) kui ka magistritöö „Võimu diskursus A. H. Tammsaare näidendites „Juudit” ja „Kuningal on külm”” (2006) lähtusid Michel Foucault’ (ja sedakaudu ka Friedrich Nietzsche) teooriatest.
  3. Ka Marek Tamme koostatud koguteoses „Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid” (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 13–14) on humanitaar- ja sotsiaalteaduste eristamisest (valdavalt) teadlikult loobutud.
  4. M. Väljataga, Impeerium, deemon ja poeetika. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 683.
  5. T. Hennoste, Õhus on kõike. Eesti kirjandusteadus 2007. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 234.

2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?

Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad pöörata. Seni (Tähtede sõja eel) kehtinud reeglistikus polnud ju midagi ka filoloogide mõistusele ületamatut. Eesti keeles on ajaloosündmuste esisuurtähega kirjutamisel juba märkimisväärne ajalugu, traditsioon, mida on peetud vajalikuks ja põhjendatuks. 1930. aastatel võeti suund kõigi ajaloosündmuste läbiva suure algustähega kirjutamisele. Et kolm aastakümmet hiljem peeti mõistlikumaks piirduda vaid esisuurtähega, on samamoodi põhjendatud ja arusaadav. Ajastule arusaadavad olid ka tollased erandid, nagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni suurte algustähtedega kirjutamine, aga needki kadusid koos kommunistidega – taas kõigile arusaadaval moel.

Raadiku järgi olnuks ajaloosündmuste esisuurtähest loobumine samm „niigi keeruka algustähereeglistiku lihtsustamise teel”. Korrates taas ja veel kord, et esisuurtähe senises kasutamises ei ole vähimatki keerukust, paneb jahmatama Raadiku ettepanek hakata edaspidi ajaloosündmuste kirjutajaid jagama suisa kolmeks: kes praegu õpib, kirjutagu ajaloosündmusi väikese algustähega, ajaloolased – keda iganes Maire Raadik nende all mõistab – jäägu soovitud suure algustähe juurde ning vana reegli järgi õppinud otsustagu oma eratekstides ise, kumba varianti nad soovivad kasutada. Niipaljukest siis keelereeglistikust, mis Raadikut sulge haarama sundis. Ainus, mis selles väites heameelt valmistab, on teadaandmine, et vähemasti eratekstide ortograafiasse keeletoimkond hetkel sekkuda ei kavatse. Paraku tõotab Raadiku propageeritud sihipärane korralagedus, et ka ajaloolased saavad oma tahtmise üksnes „eratekstides”. Millegipärast ei usu, et keeletoimetajad – isegi kui nad on koolis käinud „vana reegli ajal”, taolise kolmainsusega kaasa lähevad. Kõige muu hulgas nõuaks see keeletoimetajalt selge vahe tegemist, kas teksti autor on ajaloolane või näiteks jurist, kes kirjutab ajaloost. Vähe sellest. Ta peab ilmtingimata ka välja selgitama, millal on autor hariduse omandanud, kas enne või pärast kolmeosalise reegli kehtimapanekut. Ja kuhu jääb siis elukestev õpe?

Nagu Raadik tunnistab, oli ajaloolaste vastuväide läbinisti väiketähega kirjutamisele see, et väiketähe puhul puudub lugejal võimalus aru saada, kas räägitakse konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid. Artiklis tsiteeritud Urve Pirso vastulause – „aru saadakse ennekõike konteksti najal” – paikapidamatust tõestab juba käesoleva kirjutise pealkiri. Pole raske ennustada, et sellist pealkirja nähes leidub lugejaid, kes on veendunud, et artiklis tuleb juttu EKRE poliitikast, teised aga loodavad siit leida midagi keskaja linnuste ajaloost. Aga võta näpust: nii ühtede kui ka teiste pettumuseks viitame selle pealkirjaga hoopiski Hermann Hesse „Klaaspärlimängule”.(3) Teksti looja meelevald kasutada kontekstiväliseid kujundeid (kohustuseta neid seletada, mida me siinkohal asja lihtsustamiseks tegime) tõestab, et üksnes kontekstist ühe või teise väljendi mõistmiseks alati siiski ei piisa.

Kui arendada edasi artiklis toodud võrdlust raadiokuulamisega, siis teksti kuuldes me saame aru, kus algab ja kus lõpeb lause, kuigi me suurt algustähte ei näe. Raadik väidab, et suurtähe puudumine ei kahjusta meie võimet öeldust-kirjutatust õigesti aru saada (kõnes ei ole suurtähte!), kuid suurtähe sund paneb meid tarbetute asjade üle pead murdma. Kas suur- ja väiketähtede eristamist on üldse vaja? Selline vahetegemine on pimeda keskaja leiutis ja võib-olla peabki see unustusse vajuma koos teiste keskajal meile jõudnud asjadega, nagu köidetud raamatud, destilleeritud alkohol või kivide ja mördi kasutamine ehitusmaterjalina? Kuid näiteks sakslased siiski säilitasid oma hiljutises õigekirjareformis kõigi nimisõnade suurtähelise kirjutamise (mida teksti kuulates kohe üldse ei taba). Põhjenduseks oli muuhulgas, et suurtähed on silmale abiks lugemisel ja tõstavad lugemiskiirust.(4) Ja siin ongi jõutud eesti õigekirjareeglite muutmise keskse ebakohani: reeglite eesmärk peaks olema mitte lihtsustada kirjutamist, vaid hõlbustada lugemist. Lugejaid on rohkem kui kirjutajaid ja iga kirjutaja eesmärk peaks ju olema tagada oma teksti võimalikult täpne mõistmine lugeja poolt.

Raadiku argumentatsioon lähtub sellest, et ajaloosündmusel ei ole nime, vaid on nimetus ehk mittenimi. Sündmust võib kirjutada suure algustähega Raadiku järgi kolmel juhul: kui rõhutatakse selle ametlikkust, püsikindlust või tundelisust. Neist esimene ja viimane olid läbiva suure algustähe õigustuseks soveti ajal ning selle juurde tagasipöördumist vaevalt keegi enam soovib, ükskõik kui „ametliku” või „tundelise” ajaloosündmusega meil ka tegu poleks.

Äärmiselt ebakindel on ka kolmas juhtum – ajaloosündmuste püsikindlus. Nüüdisaja filolooge pelutab, et ajaloosündmuste nimetusi tuleb järjest juurde. Et pole teada, millised neist on ikkagi püsikindlad, loodetakse taolist ebakindlust toestada totaalse unifitseerimisega. Nagu Raadik väidab: mida uuem nimetus, seda vähem on põhjust rääkida tema püsikindlusest või kinnistumisest ja seda loomulikum on kasutada universaalset väiketähte. Raadiku enda toodud näidetes kirjutame rooside revolutsiooni veel väikese, Rooside sõja aga juba suure algustähega. Raadik küsib, kas on ikka mõtet mitteajaloolasi sellise vahetegemisega koormata? Meie vastus on: ei ole. Kedagi ei koorma suure algustähe kasutamine. Kui ühel 2012. aasta arutelul ajaloolaste käest küsiti, kust saab teada, millised ajaloosündmuste nimetused on püsikindlad ja millised mitte, märgib Raadik, „oli vastus oma lihtsuses geniaalne: iga ajaloolane teab seda”. Nii lihtne (loe: geniaalne) see tõepoolest ongi. Kui madisepäev ja pärtliöö korduvad igal aastal, siis Madisepäeva lahinguid ja Pärtliöö tapatalguid on vaid üks. Me võime esimeseks maailmasõjaks (väikese algustähega) tituleerida mitmeid väga suurt territooriumi hõlmanud konflikte kas või antiikajast alates, Esimene maailmasõda (suure algustähega) on aga ainusündmus, mis toimus aastatel 1914–1918. Ning „kehtestanud” on selle püsikindluse traditsioon ja loonud kunagiste kirjutajate algatus kasutada sõnu Maailmasõda ja (mõni aastakümme hiljem) Esimene maailmasõda nimena. Orienteerujad korraldavad igal aastal Jüriööjooksu (või Jüriöö jooksu) ja kirjutavad oma ürituse nime suurtähega, Jüriöö ülestõus ja Jooks mere äärde (Esimese maailmasõja sündmus) tuleks aga uue reegli järgi kirjutada väiketähega. Suurtähe kasutamine ajaloosündmuste esiletõstmiseks tekstis pigem lihtsustab, tõsi küll, mitte filoloogide soovitult ortograafiat, vaid kommunikatsiooni, suhtlemist, milleks keel ju hea ongi.

Traditsiooni kaotamine pigem vaesestab keelt. Suurtäht võib lausele anda veel mõne tähenduskihi, mis muul viisil läheks kergesti kaotsi. Olgu siin näiteks lause: Venemaa hokimeeskond andis Saksa koondisele tõelise Jäälahingu. Võtta võimalus kasutada nii suurt kui ka väikest algustähte rööviks kirjakeelelt mänguilu ja muudaks teksti vähem nauditavaks. Ja lisaks traditsioonile on otsustamine sündmuse nime püsikindluse üle iga autori vabadus ja ülesanne: kui lapsele panevad nime vanemad, siis inimkonna ajaloos sündinule saab nime välja pakkuda igaüks meist. Ning ajalugu otsustab, mis saab omaseks ja läheb käibele ning mis mitte.

Teksti autor signaliseerib suurt algustähte kasutades lugejale, et tegu on ainukordse ajaloosündmusega. Kuidas ta seda just nimetab, on juba hoopis teine küsimus. Toome vaid ühe näite. Maire Raadik on nõus kirjutama Liivi sõda suure tähega ka uute ortograafiareeglite valguses, põhjendusel, et Liivi on koht. Sel juhul saaks tegu olla ehk Liivi mõisaga Läänemaal, mida pole kindlasti silmas peetud. Filoloogide valvsa pilgu all on siin end jänesena pardale sokutanud mitte miski muu kui „historiograafiline traditsioon”. Koha järgi peaks sündmus olema Liivimaa sõda, mida ajalookirjutuses kujunenud traditsioon tunneb ka Liivi sõjana. Liivi, XX sajandi esimesel poolel kasutatud lühivorm sõnast Liivimaa (analoogiliselt sõnale Eesti) ei jäänud käibele, kuid kinnistus ühe konkreetse ajaloosündmuse nimes. Selliste juhtumite juurest jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et elementaarsest ajalootundmise kohustusest, eriti mis puudutab oma maa ja rahva ajalugu, ei anna vabastust ükski ortograafiareegel.

Seepärast ei ole me nõus Maire Raadiku väitega, et tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane. Ajaloolastena ei saa me kuidagi toetada eesti keele madaldamist pelgalt köögikeele tasemele, millelt „kõrged teadused” jäävad kättesaamatuks. Ajaloosündmuste algustähe ortograafia kõrval vajavad jätkuvat arutelu ka ajalooliste institutsioonide, ajalooliste ja legendaarsete isikute, geoloogiliste, arheoloogiliste ja ajalooliste ajajärkude nimetused. Last but not least: lõplikult reeglistatud saab olla ainult surnud keel.

Käesolev artikkel on valminud SA Eesti Teadusagentuuri finantseeritavate teadusprojektide SF 0180006s11 „Imperiaalne survepoliitika Baltikumis 16. saj. algusest 19. saj. keskpaigani”, IUT18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis”, IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” ja PUT107 „Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand)” toel.

 


  1. M. Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.
    https://doi.org/10.54013/kk702a3
  2. Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. VI 2012. Selgitanud Urve Pirso. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016); Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16. XI 2012. http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (27. IX 2016).
  3. H. Hesse, Klaaspärlimäng: magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Tallinn: Tänapäev, 2005.
  4. H. Günther, E. Nünke, Warum das Kleine groß geschrieben wird, wie man das lernt und wie man das lehrt. – Kölner Beiträge zur Sprachdidaktik 2005, nr 1, lk 45–46. http://koebes.phil-fak.uni-koeln.de/sites/koebes/user_upload/koebes_01_2005.pdf (27. IX 2016).

1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.

Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.

Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja tema Tormivarju teooriaga, tuues omalt poolt esile muid keeleteaduses pakutavaid võimalusi. Teemat puudutasin lühidalt oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Tallinn – meistrite linn” kordustrükis (2015, lk 14).

Täna, 40 aastat hiljem tähendab Lindenes mulle endiselt Pärnaneeme. Neile, kel on kalduvus uskuda enam vanade tuntud teoreetikute targutusi kui noorema ajaloouurija lihtsat seletust, lisan mõne fakti, mis 40 aastat tagasi puudu jäi. Tookord ei tallatud mu seisukohta küll maha, kuid ka ei tunnustatud.

Mu koduaknast nähtavad kõrged ja kogukad puud, mis nii kevadel, suvel kui ka sügisel oma lehestikuga pilku püüavad, on pärnad. Nemad inspireerisidki kirjutama järgnevaid ridu.

Suur puu keset Suure Rannavärava mäe Roosiaeda oli pärn. Selle puu all said kaitsemüüride vahele surutud linnakese elanikud olla vabas looduses, hingata värsket mereõhku, korraldada pidustusi, tervitada sadamasse tulevaid purjekaid, jätta hüvasti merereisidele suundujatega ja viibata võõramaa kaubalaevadele, mis oma teekonnal läänest itta ja idast läände siit mööda seilasid. On ülimalt tõenäone, ja usun, et nii oligi, et just see pärn andis kuvandi, mille järgi seda sadamalinnakest laiemalt teati, ja juba palju varem kui ta sai tuntuks taanlaste Taanilinna ehk Tallinna nimega. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et Skandinaavias, milliste aladega meie esivanematel aegade algusest peale olid tihedad sidemed, peeti pärna kõige pühamaks puuks ja Lindeneski on olnud kohanimena tuntud (nt Rootsis ja Norras).

Ka eesti mütoloogias oli pärn üks kõige enam austatud hiie-, ohvri- ja ravipuudest. See traditsioon on läbi aastasadade mingil viisil ikka edasi elanud. Mõned näited.

Niguliste kiriku juurde pärnapuu alla maeti 1710. aastal katku surnud kiriku ülempastori, kroonika „Lifländische Historia” (1695) autori Christian Kelchi (1657–1710) põrm.

Harju mäe kohal, tema asendi tõttu, võis olla muistne pühapaik, millest hilisemate linnakindlustustööde tõttu enam muud märki ei jäänud kui Ingeri bastionile (Harjumäele) istutatud pärnad. Neist auväärsemad on üle elanud Teise maailmasõja.

Ei hakka kokku lugema teisi Tallinnas või selle lähemas ümbruses kasvanud/kasvavaid pärnapuid, ei saa aga ka ütlemata jätta, et Tallinna vanemaid ja suuremaid matmispaiku kannab nime Pärnamäe kalmistu.

Seega siis Lindenes – Pärnaneeme.

Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.

Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)

Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna Ülikooli praeguse eesti filoloogia õppekava kohta, ei saa mitme asjaga nõustuda. Kõigest aga järgnevalt allpool.

Konverentsi „Filoloogia lagunemine” üheks algtõukeks oli eeldus, et filoloogiat enam ei ole olemas, et see on lagunenud. Väideti, et kirjandusteadus ja keeleteadus on üksteisest lahku kasvanud ning ülikoolides õpetatakse kirjandust ja keeleteadust distsipliinidena lahus.

Siinne kirjutis lähtub just ülikooli õppejõu seisukohast, silmas pidades õppekavade arendamist. Tallinna Ülikoolis on saanud ja saab õppida bakalaureusetasemel eesti filoloogiat. Erinevalt Tartu Ülikoolist pole keeleteaduse ja kirjandusteaduse õpetamist lahku löödud, keeleteadlased ja kirjandusteadlased on töötanud ja töötavad ka ühes struktuuriüksuses, alates 2015. aasta sügisest on koos ühes instituudis ka võõrfiloloogid, filosoofid, ajaloolased, kultuuriteadlased, antropoloogid – kogu Tallinna Ülikooli humanitaaria. Õppekavana on „Eesti filoloogia” ka praegu täiesti olemas.

Eesti filoloogia kui õppekava säilimise algne põhjus on arvatavasti see, et TLÜ üks eelkäijatest Tallinna Pedagoogikaülikool keskendus õpetajakoolitusele ning eesti keele ja kirjanduse õpetajate magistritasemel ettevalmistamiseks oli vajalik bakalaureusetaseme pädevus nii eesti kirjanduses kui ka eesti keeles. Ka Tallinna Ülikooli asutamisel 2005. aastal jäädi sama malli juurde. Tõenäoliselt oli tolleaegse otsuse taust seotud õpetajakoolitusega ja võib-olla ka sooviga eristuda Tartu Ülikooli vastavatest õppekavadest.

2015. aastaks oli toimunud hulk muutusi. Ennekõike oli muutunud situatsioon kõrghariduses nii Eestis kui ka maailmas, selle taustaks olid üldised arengud, üliõpilaste ja ühiskonna ootuste ning hariduskontseptsioonide teisenemine.

Tallinna Ülikool reageeris neile muutustele päris paindlikult: läbi viidi struktuurireform, mille käigus koondusid kõik TLÜ humanitaarid ühte instituuti – TLÜ humanitaarteaduste instituuti (TÜHI). Muutunud situatsiooni tajudes ja aru saades, et endiselt jätkata ei saa, asus TÜHI läbi viima ka õppekavareformi, mille aluseks oli eelnevast erinev haridusfilosoofia. TÜHI õppekavareformi aluskontseptsiooniks on see, et tänapäeva maailmas on vaja laiapõhjalisi kombineeritud teadmisi, oskust seostada erinevaid erialasid, iseseisvat mõtlemist ja võimet ühendada õpitud teadmisi reaalse eluga.

Samas on TÜHI õppekavareformi taga ka eeldus, et kõrgharidust ei ole võimalik omandada kolme aastaga, bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe. Bakalaureuseõppekavade eesmärk on eelkõige vahendada laiapõhjalisi üldkultuurilisi teadmisi, õpetada koguma ja sünteesima infot ja anda ühe distsipliini alusteadmised. Seega võib öelda, et bakalaureuseõpe on alusetapp kõrghariduse omandamisel. Magistriõppekavade eesmärk on aga erialane spetsialiseerumine ning süvendatud erialateadmiste omandamine.

Sellist kontseptsiooni järgivadki kõik TÜHI uued bakalaureusekavad. Õppekavad on laia profiiliga, koosnevad üleülikoolilistest ainetest, ühistest üleinstituudilistest humanitaaria aluseid tutvustavatest üldainetest, peaerialast ja kõrvalerialast. Kõiki bakalaureuseõppekavade peaerialasid on võimalik võtta ka kõrvalerialana. Nii korreleeruvadki kõik TÜHI õppekavad üksteisega, peaerialasid on võimalik kombineerida erinevate kõrvalerialadega, kõik ained on võrdse mahuga (6 EAP) ja neist moodustuvad plokid, mida saab õppekavade raames vabalt kombineerida.(2)

Sellest kontseptsioonist ja muutunud haridussituatsioonist lähtub ka uus eesti filoloogia bakalaureuseõppekava, millel on kolm peaeriala: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) eesti keel teise keelena ja eesti kultuur; 3) referent-toimetaja. Kõiki peaerialasid on võimalik üliõpilastel omandada ka kõrvalerialana, nii eesti filoloogia õppekava sees kui ka juhul, kui nad õpivad teiste TÜHI õppekavade järgi.

Paraku oli professor Mati Hint oma ettekandes ja ka siin ajakirjas avaldatud artiklis selle uuendatud eesti filoloogia õppekava suhtes kriitiline. Toon välja mõned punktid, milles ta eksib, ja mõned, milles TÜHI õppekavareform lähtubki teistest alustest.

Esiteks on uue õppekava aluseks eeldus, et see annab alushariduse. Bakalaureuseõppele peab järgnema magistriõpe, mis tähendab ka seda, et kunagist viieaastast eesti filoloogia programmi pole võimalikki kolme aastasse ära mahutada. See seab piirid ainete hulgale ja sisule. Eesti filoloogia õppekavas keskendutakse kõige olulisemale, destilleeritakse välja eesti filoloogia tuum.

Mati Hindil on ekslik arvamus, et „Õppekava koostatakse pigem käepärast olevate õppejõudude harrastustest lähtudes, mitte ainevaldkonna sisemisest ja traditsioonilisest loogikast lähtudes.”(3) See pole kindlasti nii. Otsused, milliseid aineid pakkuda, on väga hoolega läbi mõeldud, eesmärgiks on keskenduda just kõige olulisematele teadmistele, mille kava lõpetaja peab omandama.

Nii koosnebki eesti filoloogia õppekavas eesti keele ja kirjanduse peaeriala kolmest moodulist: eesti keel, eesti kirjandus ja tekstiloome. Eesti keele mooduli eesmärk on anda üliõpilastele võimalused omandada teadmised eesti kirjakeelest, eesti keele struktuurist, eesti keele kohast ning variatiivsusest ajas ja ruumis. Eesti kirjanduse moodulis omandatakse teadmised eesti kirjanikest, võtmeteostest ja nende kirjandusloolisest kontekstist ning õpitakse tänapäevaseid teooriaid rakendades analüüsima erinevaid kirjandustekste. Tekstiloome moodulis õpitakse end kirjalikult väljendama korrektses eesti keeles, arvestades erinevaid tekstitüüpe, samuti õpitakse refereerima ja kirjutama akadeemilisi erialaseid tekste. Seega on nende kolme mooduli koondeesmärk anda üliõpilasele võimalus omandada eesti keele ja kirjanduse tuum: teadmised eesti keelest, teadmised eesti kirjandusest ja oskused neid teadmisi korrektselt ja loovalt eesti keeles väljendada.

Mati Hint heidab ette, et eesti filoloogia üliõpilasel pole võimalik õppida soome ja saksa keelt. Otse vastupidi, tänu kõrvalerialade süsteemile on eesti filoloogia õppekaval õppijal võimalik omandada terve kõrvaleriala kas saksa keelest ja kultuurist või soome keelest ja kultuurist, ja seda on märgatavalt rohkem, kui eesti filoloogia õppekava järgi on varem võimalik olnud saksa või soome keelt õppida. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, et vahepealsetel aastatel ei kuulunud soome ega saksa keel üldse eesti filoloogide õppeprogrammi.

Mati Hint on kriitiline ka referent-toimetaja peaeriala aine „Ingliskeelsete tekstide refereerimine” suhtes ja nimetab, et seda läbides saab üliõpilane „tehnikumi tasemel praktilised oskused”.(4) Otse vastupidi, see aine on võtmelise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just taandada inglise keele mõju erialases ja ametialases suhtluses ning õpetada ingliskeelsetes tekstides esitatud informatsiooni korrektses eesti keeles edasi andma.

Mati Hint kritiseerib ka instituudi üldainete ploki „Humanitaaria alused” õpiväljundeid („Õppija mõistab üleilmastumise sügavamaid juuri ja ajaloo kulgu mõjutavaid tegureid”) ja küsib: „Kas õppija mõistab ka eesti keele ja kultuuri osa üleilmastumise oludes omaenda identiteedi kujundamisel?”(5) Olen veendunud, et just kombinatsioon humanitaaria üldküsimustest ja meie rahvuskultuuri suhestumisest sellega on üks võtmeteema, millele eesti filoloogia õpingutes tuleb keskenduda. Meie rahvuskultuur on osa suuremast süsteemist ja omaenese rahvusliku identiteedi kujundamine selles ülemaailmses süsteemis on asi, mille üle nii õppejõud kui ka üliõpilased peavad mõtlema ja arutlema.

Mati Hint avaldab muret, et „Tallinna Ülikoolil on eeldused olla suurepärane ja efektiivne integratsioonimootor, aga see ei ole võimalik omaenda eesti identiteeti nõrgestades”.(6) Meie rahvuskultuuri ja identiteeti ei nõrgestata, eesti filoloogial on Tallinna Ülikoolis jätkuvalt oluline roll, kuid vaade sellele on avaram ja seda suhestatakse teiste humanitaarteadustega ning muu maailmaga.

Kõige olulisem on aga muidugi õppekava järgi õpetatavate ainete sisu. Ka õppekava sees peaks keeleteaduse ja kirjandusteaduse vahel looma suurema sünergia ja näiteks üliõpilastöödes tuleks ühendada keele ja kirjanduse erinevaid aspekte. Selliseid töid on küll ka praegu juba tehtud, nt on kasutatud keeletehnoloogilisi programme kirjandusteoste tekstikorpuses tekkivate sõnakorduste mustrite analüüsimiseks või on ühendatud lingvistiline tekstianalüüs ja ilukirjandusteose tekstianalüüs. Tavapärasemad käsitlused, nagu erinevate kirjanike stiili ja sõnakasutuse analüüsid, on esindatud niikuinii. Üpris suur tööpõld võiks olla digitaalhumanitaaria valdkonnas. Siit edasi laiemaks minnes saab kompleksselt uurida keele- ja kirjandusmuutusi internetis jms.

TÜHI õppekavade süsteemi tugevus ja võimalus on aga see, et kohustuslike kõrvalerialade kaudu on võimalik ettevalmistusbaasi ja ka üliõpilastööde fookust veelgi laiendada. Nii saavad eesti filoloogid juurde õppida näiteks ajalugu, kultuuriteadust, filosoofiat, teisi keeli ja kultuure (näiteks soome, saksa, itaalia, jaapani) või ka antropoloogiat. Ja süsteemi edasi arendades miks ka mitte ühiskonnateadusi, loodusteadusi, matemaatikat, digitaalhumanitaariat – nii et saadud bakalaureusekraad oleks kompleksne ja ühendaks erinevaid distsipliine.

See annaks lahenduse ka Martin Ehala esile toodud soovile, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus oleks laiapõhjalisem – hõlmaks lisaks keelele ja kirjandusele ka teisi valdkondi – ühiskonda, ajalugu jms.(7) Uue eesti filoloogia õppekava lõpetajatel on olnud võimalus omandada bakalaureusetaseme teadmised väga laias areaalis ja seega on neil hea ja laiapõhjaline alus magistritasemel eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppimisel.

Minu artikli pealkirjaks on „Eesti filoloogia on elus”. Tallinna Ülikoolis pole ta kunagi surnud olnudki, kuna õppekavana on ta kestnud kogu aeg. Väljakutseks on nüüd aga see, kuidas me eesti filoloogiat sisustame. Kas me jätkame vanaviisi, nagu on tehtud aastakümneid, või hoopis katsume sisu muuta, võib-olla lausa „refilologiseerida” Martin Ehala mõistes? Uute õppekavade loomine annab alati võimaluse seni tehtut üle vaadata, uut lisada ja ebaolulist kõrvale jätta.

Me peame tõdema, et maailm on muutunud, õppijad on muutunud ja kõrgharidus peab sellele muutumisele reageerima. Kui Mati Hint märgib, et arusaam eesti filoloogiast on 1920. aastatest kuni siiamaani olnud ühesugune, siis praegu ongi aeg eesti filoloogia sisu ja olemuse üle järele mõelda: keskenduda olulisele, eesti filoloogia tuumale, kombineerida seda teiste erialadega ja suhestada laiema maailmaga. Kui loome õppekavale tänapäevase, ühiskonda ja üliõpilasi kõnetava sisu, siis võime ka aastakümnete pärast kinnitada: „Eesti filoloogia on elus!”


  1. M. Hint, Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 627.
    https://doi.org/10.54013/kk706a4
  2. TÜHI õppekavade kohta vaata tutvustust ja veebirakendust TLÜ veebilehel
    http://tyhibaerialad.tlu.ee/
  3. M. Hint, Mõõtmine ei loo teooriat, lk 635.
  4. Samas, lk 635.
  5. Samas, lk 636.
  6. Samas, lk 636.
  7. Vt M. Ehala, Refiloloogia ja selle kolm komponenti. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 8–9, lk 609.
    https://doi.org/10.54013/kk706a2

Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.

Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist on tavaliselt juba õppinud heebrea ja kreeka keelt ning vahel ka muid vanu keeli. Neil keelekursustel on nad juba kokku puutunud võõrkeelse grammatikaterminoloogiaga ning selliste eelteadmiste olemasolust lähtub ka õpik „Lingua Latina in theologia”. Seega tulevaste teoloogide ladina keele kursuse tarbeks terminite iga hinna eest maakeelde tõlkimine ei ole eriti otstarbekas tegevus. Igas õppeaines on oluline näha seoseid varemõpituga, teoloogilises ladina keeles eelkõige kreeka keelega, milles kristlik terminoloogia algselt loodi.

Vaatamata spetsiifilisele sihtrühmale on õpik siiski mõeldud algajaile. Materjali on sinna valitud vastavalt sellele, kui palju on kahe semestri jooksul võimalik läbi töötada. Sellise kursuse lõpuks peaksid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased olema võimelised lugema tekste, mis eeldavad teadmisi klassikalisest ladina keelest, nt Vulgataja Augustinuse „Pihtimused”.

Õpiku koostamisel ei tulnud seista valiku ees, „milles järgida traditsiooni ja milles lähtuda praegustest vajadustest”, sest teoloogidele mõeldud ladina keele õpikuid on äärmiselt vähe ning traditsioonist siin rääkida ei saa. Samuti ei koondunud „keskne küsimus ja üldse mõte, miks meil sellist õpikut vaja on, ladina keele arengute väljatoomisele kristlikus kontekstis”. Keskne probleem, mis ajendas seda raamatut koostama, oli õpiku puudumine TÜ usuteaduskonna tudengite ladina keele algkursusel. „Ladina keele arengute väljatoomine kristlikus kontekstis” on eelkõige jätkukursuse teema neile, kel on sellest keelest juba ettekujutus olemas. Õpikus on üritatud leida optimaalne tasakaal klassikalise ladina keele ja olulisemate hilisemate eripärade vahel.

„Lingua Latina in theologia” keskmes ei ole „adressaatkeele jaoks eripärased raskused”, vaid pigem teoloogilist konteksti tundvate õppijate viimine lähtekeele ja selle mõistmise juurde. Eestikeelset piiblitõlget võivad teoloogiatudengid tihtilugu peastki teada, seda huvitavam on uurida, millisel kujul esineb juba tuttav lause heebrea, kreeka ja ladina keeles.

Nagu retsensent väga õigesti märgib, tuleb keeleõpikus suuremat tähelepanu pöörata sagedamini esinevatele vormidele. Seda on raamatus ka tehtud, seepärast ongi vähe näiteid gerundiumi (teonime) ning konstruktsiooni akusatiiv infinitiiviga kasutamise kohta. Vulgatas ja hilisemates tekstides esineb neid kaunis harva. Retsensendi toodud ülevaade vormide kasutamise sagedusest on toodud klassikalise ladina keele kohta ning hilisemas ladina keeles ei pruugi see enam kehtida. Asjaolu, et õpikus on nii perfekti kui ka futuurumi partitsiibile pühendatud pool lehekülge, ei tohiks küll kummagi mõistmist takistada. Oluline on välja tuua, et need kesksõnad moodustatakse samast tüvest. Kuna partitsiipide peatükile järgneb õpikus passiivi peatükk, kajastatakse perfekti partitsiipi kui passiivi aegade moodustamisel vajalikku koostisosa rohkem ja pikemalt.

Kuna õpik ei ole mõeldud filoloogidele, siis ei kajasta see ka neid huvitavaid teemasid, nagu ladina keele ajalooline areng ja värsiõpetus. Samal põhjusel ei anna raamat põhjalikku ülevaadet ladina süntaksist ega seostest eesti keelega. Selliseid teemasid käsitleb süvitsi Anne Lille, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi koostatud suurepärane ladina keele õpik „Studia Latina”.(2) Ent kahte ühesugust ladina keele õpikut ei ole mõtet Eesti oludes välja anda. Seega vastupidi „Studia Latina” ulatuslikele seletustele on „Lingua Latina in theologia” koostatud pigem lakoonilise ja skemaatilisena. Kogemus on näidanud, et ka iseseisvalt on selle õpiku materjaliga hakkama saadud, kuigi kõigile ei pruugi see jõukohane olla.

Kuna arvustaja on tähelepanu juhtinud depoonensverbidele ja nende mõistmisele, mida tulnuks käsitleda pikemalt, siis osutaksin sellele, et õpikus „Studia Latina” on depoonenseid käsitletud veel lühemalt (lk 181–183) kui raamatus „Lingua Latina in theologia” (lk 135–139) ning probleemi sellest tekkinud ei ole. Tulevased Eesti teoloogid peaksid nii passiivi kui ka depoonensite teemaga olema tuttavad juba Jaan Undi põhjalike seletustega õpikust „Uue Testamendi kreeka keel algajaile”.(3) Kuna depoonensverbid on kasutusel ka mitmes tänapäeva keeles (nt rootsi ja uuskreeka keeles), ei tohiks nende mõistmine ja tarvitamine ka ülearu keeruline olla.

Ma ei pea otstarbekaks vale rõhuga hääldatud ladina keele sõnadele osutamist, sest see võib vale rõhu kinnistada. Üliõpilane hääldab üldjuhul ikka nii, nagu õppejõud on õpetanud. Pisut kummastust tekitas asjaolu, et pärast pikka ülevaadet ladina keele ajaloos toimunud muutustest, kõnekeele ja kirjakeele vahekorrast ja vastastikusest mõjust peab retsensent vajalikuks lisada teoloogide õpikusse eesti keelest ladina keelde tõlkimise materjali. Millisesse ladina keelde tuleks seda siis tõlkida, kas klassikalisse või keskaegsesse keelde, kirja- või kõnekeelde? Ka ei näe ma midagi halba selles, et iga õppetükk lõpeb kokkuvõttega sellest, millele tuleks vastava teema omandamisel suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks lisan, et kõnealust õpikut välja andma õhutasid mind kolleegid ja üliõpilased TÜ usuteaduskonnast, kes olid minu publitseerimata materjalidega tutvunud ja neid kasutanud. Kuna sellesama materjali alusel on tulevased teoloogid juba aastaid ladina keelt õppinud ning kursuse edukalt läbinud, siis loodan, et õpiku olemasolu mitte ei raskenda, vaid lihtsustab selle keele õppimist.

Anne Lille täiendusettepanekud õpikule „Lingua Latina in theologia” on igati õigustatud ja teretulnud, kuid niivõrd suurt hulka materjali ei ole kahjuks võimalik paigutada väikesemahulise kursuse raamidesse. Olen omalt poolt teoloogilise suunitlusega ladina keele õppijatele abikäe juba ulatanud. Kui retsensent soovib, võib temagi seda teha. Raamatust praegu puuduva materjali saab välja anda õpiku lisana, et huviliste käsutuses oleks aines ladina keele kursuse täienduseks ning selle keele õpingute jätkamiseks.

  1. A. Lill, Ladina keele õppimisest teoloogias. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 141–145.
  2. A. Lill, M. Kanter, M. Ristikivi, Studia Latina. Toim Ivo Volt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 2004, 2015.
  3. J. Unt, Uue Testamendi kreeka keel algajaile. Tallinn: Logos, 1998.
    P a b e r t r ü k k

2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris.(1) See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid?