Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

8. oktoobrit 1922 peetakse Eesti Kirjanikkude Liidu asutamise daatumiks. Friede­bert Tuglasest ei saa eesti kirjanduselu institutsionaliseerumise juures kuidagi mööda, seetõttu lugegem tema „Eluloolistest märkmetest” selle päeva sissekannet: „Kolmas kirjanike kongress Tallinna raekoja saalis. Koos 26 kirjanikku ja arvustajat. Kongressi avasin mina, juhatas Metsanurk. Andsin aru keskkomitee tegevusest. Otsustati senise keskkomitee volitused lõpetada, EKL kirjanike keskedustuseks tunnistada ja temale keskkomitee volitused ning varandused üle anda. Tegin ettepaneku EKL-u ajakirja asutamiseks ja, teiseks, kirjandusnädalate korraldamiseks.”¹ Samal päeval toimus raekojas liidu 16 hääle­õigusliku liikmega üldkoosolek ja juhatuse valimine, seejärel juhatuse koosolek. Tuglase märkus „Olin sedapuhku EKL-u esimeheks 8. X 1922 – 7. III 1923” sealsamas tõendab, et trükiversiooni aluseks võetud päevamärkmeid on Tuglas hiljem ja vahest korduvalt redigeerinud ja täiendanud. Nagu talle omane oli.

Muidugi olid nii kirjandus kui ka kirjanduselu Eestis olemas ammu enne liitu ja Tuglast. Liidu asutamisele eelnesid kirjanike kongressid, kirjanike organiseerumisest kõnelevad Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita – kõik kolm Tuglase aktiivsel osalemisel. Ent need olid rohkem vaimu- ja hinge­sugulaste ühendused, mis sageli vastandusid või polemiseerisid teiste ja enamasti vanemameelsete sulepruukijatega. Kirjanduselu koos kriitikaga laiemas plaanis oli virgutanud 1906. aastal ilmumist alustanud ajakiri Eesti Kirjandus, mis peatselt muutus 1907. aastal asutatud Eesti Kirjanduse Seltsi häälekandjaks, mille esimestes numbrites vaadatakse uuriva pilguga tagasi saja-aastasele eestikeelsele kirjasõnale. XIX sajandile mõeldes kerkivadki meelde Väike-Maarja parnass, aga ka mitmed seltsid, eesotsas Õpetatud Eesti Seltsiga, veelgi varasemasse aega osutavad baltisakslaste ja estofiilide tegemised. Esimese eesti kirjandusloo kirjutamise kavatsust on täheldatud Valmieras sündinud baltisakslase ja estofiili Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) tegevuses, kes koostas selle tarbeks eestikeelse kirjasõna kommenteeritud ülevaate „Bibliotheca esthonica”.

Nagu Eesti riik ei sündinud rahva enese­teadvuse kasvuta ja ette valmistamata pinnasel tühjal kohal, nii oli aeg küps ka kirjanike professionaalse ühenduse sünniks alles iseseisvuse saavutamise järel. Aga tolleks ajaks oli piisavalt eneseteadlikke kirjanikke, kes ajakirjanduse toel ja selles ametis olles püüdsid kirjatööga hakkama saada – eeskätt Juhan Liiv ja ­Eduard Vilde. Kui Liivi vaesus on üldtuntud, siis Vilde puhul paistab silma see, kuidas tal ajakirjanduse ja kirjatööde toel õnnestus toime tulla nii Saksamaal kui ka Taanis elades. Samuti elas Tuglas pagulasaastail suuresti kodumaal trükitud teoste honoraridest, ent sama oluline oli vanemate toetus. Polnud veel reisikulusid lakke löövat üleilmset turismitööstust ja maapagu ei tähendanud raudset eesriiet, nagu pärast teist ilmasõda.

Eesti Kirjanikkude Liidu ajaloost sõdadevahelisel perioodil saab üksikasja­likumalt lugeda Katrin Raidi raamatust „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940” (2002). Kui ENSV Rahvakomissaride Nõukogu kuulutas Eesti Kirjanikkude Liidu likvideerituks alates 19. oktoobrist 1940, oli sellel 53 liiget. Edasi läks nii, nagu kogu rahvaga ja kõigil elualadel. Eesti Nõukogude Kirjanike Liit asutati Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 ja see pidi olema NSV Liidu Kirjanike Liidu osa ning täitma kõiki parteilisi suuniseid. Pagulusse pääsenud literaadid asutasid Välismaise Eesti Kirjanike Liidu 6. detsembril 1945 Stockholmis. Selle loo on kirja pannud Valev Uibopuu 1991. aastal – tolleks ajaks ainsa elus olnud asutaja­liikmena ja sellest kohustatuna. Varem ajakirjas Tulimuld avaldatud artiklisari koos järje ja liikmete nimekirjaga ilmus raamatuna 2012. aastal. Ma ei ole esimene, kes märgib, et mõlema liidu liikmete hulgas oli neid, kes vähemalt mõne aja jooksul põrnitsesid teineteist üle püssikirbu – olgu otseses või kaudses tähenduses.

On huvitav võrrelda mõlema ajas paralleelselt tegutsenud liidu liikmeskonda, kui võtta kõrvale ka liidu juubeliks värskelt ilmunud raamat, Sirje Oleski „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” (2022). Kui ma õigesti loendasin, siis on 1958. aastast ametlikult ENSV Kirjanike Liidu nime kandnud ühendusse aastail 1943–1991 kuulunud 306 liiget, 1991. aasta seisuga oli liidul ligemale 230 liiget. Nende hulgas on aga Teise maailmasõja käigus ja hiljem siia sattunud, ainult vene keeles kirjutanud ja ammu unustatud literaate, kelle Eestist või üldse siitilmast lahkumise daatumitki on olnud raske, kui mitte võimatu välja selgitada. Ent nad kõik on vähemalt liikmeks astumise hetkel elanud Eestis. Välismaisel Eesti Kirjanike Liidul (VEKL) on kogu tegevuse vältel olnud 41 (või 43?)² liiget, nad kõik on kirjutanud eelkõige või ainult eesti keeles, kuid neid on elanud peale juhatuse püsivaks asukohaks olnud Rootsi veel USA-s, Kanadas, Inglismaal, Saksamaal, Soomes, Prantsusmaal, Austraalias, Hispaanias ja Brasiilias. Näiteks polnud VEKL-i liige oma teosed rootsi keeles kirjutanud Käbi Laretei. Olgu veel mainitud, et ka Ilmar Laaban ei ole kunagi kuulunud VEKL-i, küll aga kutsuti ta 1989. aastal kodumaise ehk siis tollal veel ENSV Kirjanike Liidu auliikmeks, kuigi see staatus või au tähendus ei ole sugugi selge – vähemalt minu jaoks. Aga Laabanil polnud auliikme staatuse vastu midagi, nagu ka samamoodi auliikmeks kutsutud Bernard Kangrol, kes erinevalt Laabanist kunagi kodumaad ei külastanud. Mõlema liidu liikmeid lähendanud esimene ametlikum kohtumine toimus 1989. aasta mais neutraalsel pinnal Helsingis sealse Tuglase Seltsi korraldusel. Pärast VEKL-i esimehe Kalju Lepiku surma 1999. aastal Tallinnas valiti liidu esimeheks Enn Nõu, kelle ettepanekul inkorporeeriti kogu liit 2000. aastal Eesti Kirjanike Liidu koosseisu, milles võiks ühtlasi näha nõukogude võimu poolt katkestatud kirjanike kutseühingu järjepidevuse taastamist ja mõlemapoolset tunnustamist.

On veel üks allikas, mis pakub lihtsa võimaluse kaheks löödud kirjanduse võrdlemiseks. See on Bernard Kangro „Eesti kirjandus siin- ja sealpool piiri. Bibliograafiline ülevaade eesti algupärase kirjanduse esmatrükkidest 1945–1964” (1965). (Ei saa jätta mainimata, et suhteliselt usaldusväärse suulise pärimuse kohaselt koostas bibliograafiad või oli vähemalt suureks abiks Kangro abikaasa Maria, kes aga keelanud seda avalikustamast.) Sõjajärgsed aastad olid majanduslikus mõttes mõlemal pool mõistagi karmid ja trükivõimalused kesised. 1945. aastal ilmunud eesti uudiskirjandust loetleb Kangro paguluses kaheksa ja kodumaal 13 tiitlit, ent lehekülgede arvult vastavalt 1715 ja 1148 – kodumaal ilmus rohkem luulekogusid ja näidendeid. 1948. aastal on nimetuste arv tasavägine, aga pagulas­kirjandust ülekaalukalt 2661 lehekülge kodumaise 1598 lehekülje vastu. Ent hoopis kesiseks kisub olukord kodumaal 1950. aastate alguses. Näiteks 1951. aastal ilmus paguluses 22 (5470 lk) ja kodumaal seitse (1592 lk) uudisteost, 1952. aastal paguluses 18 (4560 lk) ja kodumaal ainult kolm (296 lk). Kui Kangro andmeis ongi infosulust tingitud väikseid ebatäpsusi, siis üldisi proportsioone need ei muuda. On selge, et neil aastail kandis eesti kirjanduse järjepidevust pagulaskirjandus, ent kodumaine liit toimis pealesurutud nõukogude rahvaste sõpruse vaimus, samal ajal kui liit paguluses ajas puhtalt eesti asja, suheldes küll mõningal määral Rootsi Kirjanike Liidu ja ka soomlastega. Kodumaine eesti kirjandus hakkas arvuliselt ja kvaliteedilt tooni andma 1950. aastate lõpus üksikute nimedega, aga peamiselt ikkagi alles 1960. aastate alguses.

2022. aasta 19. septembri seisuga on Eesti Kirjanike Liidul 336 liiget. Liikmeskond on avardunud: on kriitikuid, tõlkijaid, akadeemilisi kirjandusteadlasi, toimetajaid, kes enesestmõistetavalt ei pea end kirjanikeks. Ja on vene keeles kirjutavaid Eestis elavaid häid ja tunnustatud kirjanikke ning väljaspool Eestit elavaid eesti kirjanduse tõlkijaid, kelle töö kasvatab eesti kirjanduse rahvusvahelist tuntust. Nii et rahvustunnuse ja eesti emakeele väikse algustähe asemel on siin paslik kasutada suurt tähte Eesti tähenduses. Samas paistab meedias tihtilugu silma, kuidas igaüks, kellel väheke ambitsiooni, mõni jutuke või omakirjastuslik luulevihk ilmunud, võib end kirjanikuks kuulutada. Kirjanik olemine tuleb välja teenida ja teinekord ei aita isegi liitu vastuvõtmine.

Näppasin palgeraamatust Peeter Sauteri loal ühe tema 3. septembril poetatud repliigi: „loomingut tehakse mu meelest sentide eest ja pooleldi põlve otsas, samas saabub sinna lademetes rohkem tekste kui muiste. eestlased pole vaid kultuurihullud, aga grafomaania on rahvushaigus, jumal tänatud, ehk tagab see kunagi meie kestmise.” Sauter peab silmas eelkõige ajakirja Looming, kuid tabab mu meelest midagi tänapäeva eesti kirjanduse olukorrale olemuslikku. Vahest öeldi vanasti dialektilise materialismi vaimus selle kohta kvantiteedi kasvamine kvaliteediks. Kuid sellel grafomaania vohamise väljal võrsuvad ka eestikeelse või üldse Eestis tehtava kirjanduse uued, tulevased ja parimad tegijad. Ent lubatagu siinkohal jääda oma eesti emakeele keskseks. Eesti Kirjanike Liidu liikmete ja eestseisuse kohus on võtta need võimekad tegijad ning kirjandusliku sõna kaudu eesti keele uuendajad ja taasloojad endi hulka ja seista nende eest. Sest miski ei väära mu arusaama, et just emakeelne kirjandus on rahvuskultuuri olulisim alus, millel põhineb kõik muu: alates kaunitest kunstidest kuni nende kriitilise mõtestamiseni, teadustest nende saavutuste populariseerimiseni, omariiklusest selle juriidilise põhjendamiseni – kogu meie eksistentsi üle arutlemine.

Kuulun Eesti Kirjanike Liitu alates 1996. aastast. Sel rohkem kui veerand sajandi jooksul on olnud esimehed Mati Sirkel, Jan Kaus, Karl-Martin Sinijärv ja Tiit Aleksejev – igaüks neist isemoodi on andnud olulise panuse liidu, eesti kirjanduse ja kirjanike käekäiku. Selle aja jooksul on omandatud Käsmu kirjanike maja, avardunud nii institutsionaalsed kui ka isiklikud suhted eelkõige Euroopa, aga samuti muu maailma suunas, eesti kirjandust tõlgitakse rohkem kui kunagi varem, loodud on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, pandud alus just tänavu skandaalselt kiratsenud laenutushüvitisele, tehtud üldse tohutut tööd kirjanduse populariseerimiseks nii kodu- kui ka välismaal, korraldatud regulaarseid kirjandusüritusi, osaletud messidel ja festivalidel. Seejuures ilma püsiva tegevustoetuseta ja sõltudes peamiselt projektirahadest. Meenutagem siin­kohal, et nõukogude ajal täitis osaliselt neid rolle, mida EKL praegu, selleks ots­tarbeks ellu kutsutud Kirjanduse Propaganda Büroo. EKL-i viimaseks oluliseks saavutuseks on kirjanikupalk. Aga seegi idee ulatub juba liidueelsesse aega. Kirjaniku­palgast hakati rääkima 1919. aastal, niisiis Tuglase kõige aktiivsemal tegevusperioodil. Idee teostumiseni kulus ligi sajand. Protestin otsustavalt, kui mõnikord veidi põlgliku ala­tooniga kasutatakse väljendit „riigi­palgaline kirjanik” vms. Jah, raha tuleb riigilt ja selle andmine on riigi kohus, tänuvõlg ja lootus, aga selle jagamise filtri moodustab riigivõimust sõltumatu ja üksnes taotlejate loomingulist võimekust hindav komisjon.

Kirjanikel on rohkesti põhjust oma liidule tänulik olla. Liit väärib kingitust, kuid mida kirjanikul ongi kinkida? Karl Ristikivi on meenutanud August Gailiti sõnu nende viimsel kohtumisel: „[K]irjutage rohkem ja paremaid raamatuid.”³ Iga hea raamat, iga kirjapandud hea sõna on kirjaniku tegu, mis on ühtlasi kingitus nii liidule kui ka lugejale.

 

Kojuigatsus – kauguseigatsus,

kahte harusse kasvav puu

Karl Ristikivi

See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maa­ilmasõja järel.

Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt kõneldakse, seevastu kunstnikud käivad hoopis enam kokku kunstivoolude, õpetajate ja linnade kaudu. Aga kirjanikud on ka olnud otseselt paguluses juba antiigist peale, kord sunniviisil, kord vabatahtlikult. Paguluses elas Ovidius, pagu­luses elas Dante, elasid Voltaire, ­Victor Hugo ja Oscar Wilde… Enamasti ikka poliitilistel, harva muudel põhjustel.

Aga pagulusel ja pagulusel on vahe. Ka eesti kirjanikud elasid paguluses juba XX sajandi algul, kas või Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Aga nemad avaldasid oma teoseid ikka kodumaal ja Tuglas käis salaja ka ise mitu korda kohal. Võib siis küsida, kas see oli päriselt pagulus, kuigi jah, kodumaal oleks neid tabanud arreteerimine ja vangla? Millal algab pagulus? Jättes kõrvale paguluse, eksiili jm sõnade ideoloogilised nüansid, saab mu arvates päris pagulus alguse siis, kui saadakse aru, et ei ole enam tagasiteed. Teise maailmasõja põgenikud läksid ju valdavalt ajutiselt ja elasid mitmeid aastaid kohvrite otsas. Enne kui sai selgeks, et pagulus jääb. Ja ka Eestis oodati aastaid valget laeva, kuni saadi aru, et nõukogude võimust ei ole tagasiteed. Aga millal algas pagulaskirjandus? Kas hetkest, kui inimesed said aru tagasitee puudumisest, või siis, kui kirjani­kud mõistsid, et nende teostel, nende mõtetel ei ole teed koju? Paradoksaalselt saab kirjanduse pärispagulus alguse varem kui inimeste oma. Ja millal see pagulus lõppes? Kas siis, kui selgus, et inimeste tagasitee on olemas ja jääb? Või siis, kui tagasi hakkasid tulema teosed?

Jättes tsensuuri ja muud keelud praegu kõrvale, tuleb küsida ka seda, mida tähendab teoste tagasitulek. Jah, esimene ja oluline asi oli võimalus neid lugeda. Mäletan isegi, kui istusin päevade kaupa Tartu ülikooli raamatukogus ja lugesin Rootsist saabunud kirjandust, mis laudadele välja pandud (ja mida minu mälu pidi koju ei laenutatud). Ja mäletan ennast pidamas loenguid pagulaskirjandusest Tartus, Viljandis, Võrus. Ja pisikesi kartoteegikaarte, kuhu kogusin kätte saadud ja ikka katkendlikku infot välismail ilmunud teoste kohta. Mäletan ka oma palju paksu verd tekitanud ettekannet sealsamas ülikooli raamatukogus, kus mul jätkus jultumust öelda keset pagulaskirjanduse ülistust, et see on meile ikka veel võõras.

Ja siin jõuan Lepiku teise mõtte juurde, mida ta oma artiklivalimikus vähemalt kaks korda kordab. Nimelt, et kodueesti ja pagulaskirjandust kirjanduslooliselt ühte liita on võimatu ülesanne. Küsimus ei ole kirjanikes ega nende elukohas, füüsilistes teostes kaupluse või raamatukogu riiulitel, vaid kirjandusloos, seostes ja suhetes, mis luuakse tagantjärele. Ja siin seisame kirjanduse kahe haru küsimuse ees. Mis kasvas kahte harusse? Millal kasvas? Kuidas kasvas?

Kui vaadata lähemalt, siis näeme, et sõjajärgse kirjanduse lugu läheb tõepoolest kiiresti kaheks. On kirjandus välismail, ennekõike Rootsis, mida valitsesid rahvuslik ideoloogia ja rahvuslik identiteet, ning on nõukogude kirjandus Eestis, mida valitsesid stalinistlik ideoloogia ja klassikeskne identiteet. Ja suur meri nende vahel. See oli aeg, mil noored Kalju Lepik ja Raimond Kolk kuulutasid Rootsis, et nemad jätkavad nii Betti Alveri kui ka Juhan Sütiste teed ning eitavad võõrast (ja ka ideoloogiliselt punast) sürrealismi ehk Ilmar Laabanit ja tema kaaslasi. Ja see oli aeg, mil Nõukogude Eestis hakati viima ellu V. I. Lenini õpetust selle kohta, et kodanliku ühiskonna kirjandusest tuleks võtta sotsialistliku ühiskonna varasalve üksnes selle nn demokraatlik osa, sedagi vaid vastukaaluks nõukogude kirjandusele. Praktikas teadupärast visati ajaloost minema peaaegu kõik, alates avangardist ja estetismist ning lõpetades Alveriga. Sütiste siiski servapidi jäi. Ja muidugi lendas üle parda pagulaskirjandus.

Aga vaevalt viisteist aastat hiljem hakati rääkima midagi muud, nii siin- kui ka sealpool vett. See oli aeg, mil Ain Kaalep, Jaan Kross jt hakkasid taaslooma silda sõjaeelse kirjandusega, nii Alveri kui ka Sütistega. Nii et kodumaine kirjandus kasvatas oma oksa pagulaskirjandusega samale sõjaeelsele tüvele.

Teadupärast oli ka teine liikumine. Noorem põlvkond, olgu Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo ja teised 1960. aastatel alustajad, leidsid endale kirjanduse, mida tehti paguluses. Sealhulgas nii Lepiku kui ka Laabani, modernismi ja sürrealismi. Ja teisel pool vett kuulutas Lepik aastal 1965, et eesti kultuur on üks ja pagulaskultuur ei ole mingi terviklik nähtus. Tõmmates selle kaudu omapoolse piiri paguluse räige servaideoloogiaga. Paguluse noorem kirjanike põlvkond aga võttis omalt poolt vastu kodueesti noorte mõtted ja võtted. See kõik oli taandumine nii kodumaise kui ka paguluse räuskavatest ideoloogiaservadest. Ideoloogiat ei visatud päriselt minema, aga see suruti taga­plaanile ja ettepoole tõsteti identiteet. Üks eesti kirjandus. Samas, väga tähtis oli kodueesti ja paguluse nooremat põlvkonda ühendav uue aja maailma hõngus, autentsuse igatsus, biitnike revolutsioon, nooruse ja armastuse kuulutus. Kokku­võttes, kodueesti kirjandusest kadus stalinism ja pagulaskirjandus hakkas minu arusaamist mööda muutuma vaikselt väliseesti kirjanduseks, mida pagulaskirjandusest eristab just ideoloogiast eemaldumine. Muidugi jäid ideoloogilised servad nii siin kui ka seal alles. Aga suund oli selge ja aeg liikus vaatamata kõigele muutuste poole. Kuni ühel hetkel, 1989. aasta mais, saadi kokku Helsingis ja tõmmati joon alla. Siis tõusis ka esile mõte, et eesti kirjandus on kõigele vaatamata üks. Selles lauses kõlas tol ajal lootus ning veidi ka tahe unustada need vastuolud, mis olid olnud. Aga küsimus jäi. Kas saab neid kahte kirjandust kirjandusloos ühte liita? Mu vastus sellele on tegelikult vastusest kõrvale hiilimine. Kas on üldse vaja kokku liita?

Sellega tekkis aga omaette paradoksaalne olukord kirjandusloo jaoks. Kui panna näpp sõjajärgsele ajale, siis seisab paguluse poolel sõjaeelse kirjanduse jätkamine ning kodueesti poolel stalinistlik katkestuskirjandus. Ajaloost vaadates oli see poolsurnult sündinud irdharu, mida Loomingu Stalini-aegse toimetaja August Alle sõnu kasutades võiks iseloomustada kui virtsaniret toimetaja portfellist. Sealjuures polnud sellel pikka iga. Isegi sotsialistlik realism laiemalt kadus kiiresti perifeeriasse. Kui aga panna näpp 1990. aastatele, siis seisab ühel pool kodueesti kirjandus ja teisel pool üha selgemalt pagulas­kirjandus oma alguse ja lõpuga. Pole mõtet salata, kirjandusloo jaoks jääb igasugune pagulas­kirjandus kõrvalharuks. Ja mida pikemaks muutub kirjanduse aeg, seda lühem on selle haru suhteline aeg.

Neis kahes oma alguse ja lõpuga harus on varjatult olemas vastus kirjanduste liitmise kohta. Selleks tuleb minna ajas kaugemale ja kõrvale mööda kirjandusloo radu.

Juba üle sajandi on eesti kirjandusloos tegeletud sellega, et mingil viisil kokku ühendada baltisaksa ja eesti kirjandus. Veel enne Teist maailmasõda võeti eesti kirjanduslugudesse vaid neid baltlasi, kes kirjutasid eesti keeles, ja ainult see, mida nad eesti keeles kirjutasid. Ennekõike nõukogude ajal lisati need, kes kirjutasid saksa keeles, aga mingis mõttes eesti meeles, suhtudes pärismaalastesse positiivselt. Nagu XVIII sajandi esto-/baltofiilsed publitsistid. Ja siis hakkas esimesena vist O. A. Webermann kõnelema maiskondlikust kirjandusest, milles kahte kirjandust ühendab kodumaa, suhe selle maaga, mille kaudu nad ennast mõtestavad. Selles suunas mõtlevad mu arusaamist pidi ka praegused balti kirjanduse uurijad ees­otsas Jaan Unduski ja Liina Lukasega. Ühe­sõnaga, alguses oli ühendajaks keel, siis ideoloogia ja siis maa. Aga pildil on teinegi pool. Üha enam kirjutatakse varasemast kohalikust ladinakeelsest kirjandusest, mis kuulub samuti eesti kirjanduspilti (nagu XVII sajandi juhuluule). Mängu tulevad ka balti päritolu autorid, kelle olulised teosed on hoopis prantsuskeelsed (nagu Barbara Juliane von Krüdener). Lisaks, baltlased ise on arvanud ammu enda hulka rea kirjanikke, kes elasid ja töötasid Saksamaal, kuid väljendasid nn balti eluhoiakut (nagu Siegfried von Vegesack). Ja sama kehtib eesti uurijate kohta. Ühesõnaga, ühendajad on vaikselt hajumas. Taanduvad nii maa kui ka selle maa keel. Eestlastesse suhtumise ideoloogia ei paista olevat üldse oluline. Selle asemele on tõusmas midagi, mis kannab nime balti eluhoiak.

Ja teisalt eestivene kirjandus. Eestivene kirjandus ei huvitanud aastakümneid suurt kedagi. Kui, siis ehk sobiva hingena nõukogudevastases ideoloogilises võtmes (nagu Sergei Dovlatov, kes sattus elama mõne aasta Eestis). Aga umbes kümme aastat tagasi ilmusid areenile uued nimed, ennekõike Andrei Ivanov, kes ise ei taha ennast sugugi rahvuslikult või maiskondlikult identifitseerida, või kui, siis Tallinna kirjanikuna. Ja järsku hakkas eesti kirjandus teda endale tahtma. Ta oli otsekui katalüsaator, mis algatas debatid selle üle, mis on ja kuhu kuulub õieti eestivene kirjandus. Aga andku issand mulle andeks, mulle paistis siis ja paistab ka praegu, et Ivanovi endale himustamise taustal oli lihtne tõsiasi: ta on vaieldamatult väga hea kirjanik. Ideoloogia, elukoht ja keel ei ole olulised.

Niisiis, on olnud keel, ideoloogia ja maa. Aga kord on nad ühendajad ja kord eraldajad. Jäänud on eluhoiak ja kirjanduse tase. (Ideoloogiat ei maksa siiski ala­hinnata. Kunagi oli Ivanoviga natuke samalaadses seisus Mihhail Veller, auhinna­tud autor ja omaaegne Vikerkaare toimetaja. Vellerist on saanud väga konservatiivne, rassismi kalduv ja ka skandaalne tegelane. Kas keegi mäletab veel? Tema tekste refereeritakse Objektiivis…)

Aga kirjanduslugu ei saa piirduda nende piiridega. On veel vähemalt kaks vana teemat.

Üks on rahvaluule, mis kirjanduse lugudes on alati olnud probleemiks. Lahendused on lihtsad. On lugusid, kus see on välja jäetud, ja lugusid, kus sisse võetud. Põhjendusi üldiselt ei tooda. Arvata võib, et need on suulisus, anonüümsus ja variatiivsus. Lähemalt vaadates ei ole ükski eriti sobiv rahvaluule väljaarvamiseks. Vanemat poolsuulist kirjandust kõrvale jättes, ka XIX sajandi eesti luule kandis enamasti laulu nime. Ja kirjandusloos on alles peaaegu ainult need luuletused, mis on püsinud elus laulusõnadena. Olgu „Mu isamaa…”, „Kungla rahvas” või „Ööbikule” ehk „Õrn ööbik”. Lähemalt vaadates leiab kogu proosakirjandusest suulise keele jooni üsna palju, kuni selleni, et Oskar Lutsu suurklassika „Kevade” kubiseb suulise keele joontest. Anonüümsus on vanema kirjanduse üldtuntud omadus ja selle variant pseudonüümsus elab priskelt edasi. Kõne alla tuleks ehk variatiivsus, kuid sedagi leiab sadade ja sadade luule­tuste eri variantidest ja isegi pikemast proosast.

Kui minna keelele lähemale, siis tõuseb probleemiks ka murdekirjandus. Pikka aega oli see lihtsalt kirjanduskildude sari, kuhu käisid kokku ennekõike lõuna­eesti murdeid kasutav luule (Hendrik Adamson, Artur Adson, Raimond Kolk) ja natuke saartemurdelist proosat (Juhan Smuul, Jüri Tuulik). Ja piiril näiteks autorid, kes on kasutanud murret oma teoste otsekõnes (nagu A. H. Tammsaare), või XX sajandi alguse modernistid, kes laena­sid lõunaeesti murdemorfoloogia oma põhjaeesti tekstidesse ja/või ihalesid lõuna­eesti keelt kirjakeeleks (nagu Friedebert Tuglas). See pilt hakkas murenema hetkel, kui võro­kesed ja setod ei leppinud enam oma staatusega. Kui võru murdest sai uusvõru kirjakeel ja kirjanikud hakkasid vaatama oma töid kui omaette lõunaeesti kirjandust. Jah, selle lugu on katkendlik ja fragmentaarne ning kirjanikud ja uurijad on vaielnud, kas see on ühtse eesti kirjanduse osa või omaette kirjandus ning kas rahvaluule kuulub sellesse kirjandusse või mitte (loetagu Mart Velskri sissevaateid ja Kauksi Ülle kirjutisi). Aga lõunaeesti kirjandus on olemas. Veel enam, uuemad keele- ja arheoloogiauurimused kõnelevad ühemõtteliselt, et lõunaeesti keele eelkäija oli esimene, mis eraldus omaette keeleks siis, kui läänemeresoomlased siia maile saabusid. Nii võib öelda, et murdeks paigutab selle üksnes asjaolu, et lõunaeestlased on Eesti riigi alamad…

Ühesõnaga, keelte maailmale lisanduvad murreteks nimetatud allkeeled ja vaikimisi kirjalikule traditsioonile suuline pool.

Ja nüüd võib uuesti küsida. Kas jääda selle juurde, et on vaid üks eesti kirjandus? Mis on see üks eesti kirjandus selles maailmas? Küsimus ei ole demagoogia ega provokatsioon. Kui räägikski mitmest eesti kirjandusest? Kui mitmest, oleneb sellest, kuidas defineerida eestit ja kirjandust. Kodueesti kirjandus, pagulaskirjandus, välismaine eesti kirjandus, eestikeelne, võrukeelne, setokeelne, saksakeelne, venekeelne, kirjalik ja suuline…

Muidugi ei ole need kirjandused võrdsed, mõni on suurem ja mõni pisem. Mõni on kesksem ja mõni servapoolsem. Neil kõigil on ajaloos oma algus ja keskpaik ning mõnel ka lõpp. Puu metafoor nende jaoks ei sobi, looduse juurde jäädes moodustavad nad pigem hargnevate ja põimuvate väänkasvude kogumi. Ma eelistan tulla loodusest inimese juurde: parem metafoor on perekond. Selles on keele­sugulased ja maasugulased. Mõni on lähem ja mõni kaugem sugulane. Mõni vaid hõimlane, kes abielu kaudu tulnud. Mõni abielus ja mõni vabas kooselus. Mõni ema ja mõni laps. Eesti kirjandus kui kärgpere.

Eesti keele arengukava projektis aastateks 2021–2035 on seatud eesmärgiks eesti keele toimimise tagamine kõrgharidus- ja teadus­keelena.¹ Tegelikult suureneb kõrghariduses inglise keele osakaal vääramatult.² Juba aastaid ei kirjutata eestikeelseid doktoritöid loodus- ja tehnikateadustes, meditsiinis ega mitmel sotsiaalteaduste erialal. 2005–2012 kaitsti Tallinna Tehnika­ülikoolis (TTÜ) 14 eestikeelset tööd (4,2% kõigist kaitstud väite­kirjadest) ja Eesti Maa­ülikoolis aastatel 2007–2012 üks töö (1,7%). Ülejäänud väitekirjad olid inglis­keelsed.³ 2013–2016 ei kaitstud TTÜ-s ega Eesti Maaülikoolis enam ühtki eesti­keelset doktoriväitekirja.⁴ Tallinna Ülikoolis (TLÜ) ja Tartu ­Ülikoolis (TÜ) oli eestikeelseid doktoriväitekirju pisut enam. 2003–2012 kaitsti TLÜ-s 65 eestikeelset tööd (37,8%) ja aastatel 2000–2012 TÜ-s 184 tööd (16,5%), kuid näiteks meditsiini valdkonnas olid TÜ-s kõik väite­kirjad ingliskeelsed.⁵ Aastatel 2013–2016 kaitsti TLÜ-s 27 eestikeelset tööd (33,3%) ja TÜ-s 49 tööd (10,7%)⁶ ehk eestikeelsete tööde osakaal langes.

Eesti keele seisundit kõrghariduses on põhjalikult uuritud 2012. aastal ja 2017. aastal.⁷ Need ega teised eespool viidatud uurimused ei arvesta, et Eesti ülikoolides suureneb välisdoktorantide hulk, kellelt üldjuhul ei saagi eeldada eestikeelsete tööde kirjutamist ja kes tuleks seetõttu eesti keele seisundi analüüsist välistada. Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade, mis keeles kaitsti doktoriväitekirju TÜ humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas ­aastatel 2016–2020 ning millised tegurid võisid mõjutada eesti emakeelega dissertantide keelevalikut. Teguritena vaadeldakse dissertandi sugu, vanust kaitsmise ajal, väitekirja vormi (kas monograafia või teadusartiklid) ning eriala.

 

Andmestik

Algandmed (valdkond, kaitsmise aasta, dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri) pärinevad TÜ kodulehelt.⁸ Andmetele lisati käsitsi:

• väitekirja keel (st monograafia keel või teadusartiklitena kirjutatud väite­kirja katusartikli keel) – töö pealkirja põhjal;

• dissertandi eeldatav emakeel (st kas eesti või mitte-eesti) – nime ja Eesti Teadusinfosüsteemis (ETIS) avaldatud hariduskäigu põhjal; Eestis venekeelse gümnaasiumi lõpetanute emakeeleks määrati mitte-eesti keel;

• dissertandi sugu – nime ja sotsiaal­meedias avaldatud teabe põhjal.

Tabel 1. TÜ-s aastatel 2016–2020 eri vald­kondades kaitstud väitekirjade keel.

Väitekirja keel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	41	–	–	15	56
hispaania	1	–	–	–	1
inglise	51	301	82	82	516
prantsuse	2	–	–	–	2
saksa	1	–	–	–	1
vene	17	–	–	–	17
Kokku	113	301	82	97	593

Humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väite­kirjadele lisati veel:

• dissertandi sünniaasta – väitekirjas või ETIS-es avaldatud CV põhjal;

• eriala – DSpace’is avaldatud väitekirja publikatsiooni seeria põhjal;

• väitekirja vorm (st kas monograafia või teadusartiklid).

Kaitsmise aasta ja dissertandi sünni­aasta vahe põhjal arvutati dissertandi vanus kaitsmise ajal. Dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri kustutati andmestikust, kuna neid edasises analüüsis ei kasutata.⁹

 

Väitekirjade keel

TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud 593 väitekirjast umbes pooled olid loodus- ja täppisteaduste valdkonnas (vt tabelit 1). Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas kaitsti jätkuvalt üksnes inglis­keelseid väitekirju. Eestikeelseid doktoritöid oli humanitaarvaldkonnas 36,3% ja sotsiaalvaldkonnas 15,5%. Kõigist väitekirjadest moodustasid eestikeelsed tööd 9,4% ehk perioodiga 2013–2016 võrreldes (10,7%) on eestikeelsete tööde osakaal veelgi langenud. Humanitaarvaldkonnas kaitsti võõrkeelseid väitekirju peale inglise keele vene (15%), prantsuse (1,8%), hispaania (0,9%) ja saksa (0,9%) keeles. Sotsiaalvaldkonnas olid kõik võõrkeelsed väitekirjad ingliskeelsed.

 

Dissertantide emakeel

Dissertantide emakeel oli valdavalt eesti keel (78,4% kõigist kaitsnutest). Suhteliselt oli kõige enam muu emakeelega kaitsjaid humanitaarteaduste ja kunstide vald­konnas (28,3% valdkonnas kaitsnutest), ­teistes valdkondades jäi proportsioon umbes viiendiku juurde (vt tabelit 2).

Kuna loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas eestikeelseid dok­tori­töid ei kaitstud, uuritakse edasi humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väitekirju. Esimeses on vaatluse all 81 ja teises 79 väitekirja. Kõigi vaadeldavate tööde autorite emakeel on eesti keel (mitte-eesti emakeelega dissertandid ei kirjutanud eesti­keelseid töid). Ligi kolmveerand (72,8%) humanitaarvaldkonna dissertantidest olid naissoost. Keskmiselt kaitsti töö 36-aastasena ning kolme erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–52 aastat. Ka sotsiaalvaldkonnas olid üle kahe kolmandiku doktorikraadi kaitsnutest naissoost (70,9%). Keskmiselt kaitsti töö 37-aastasena ning paari erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–55 aastat.

Tabel 2. TÜ dissertantide emakeel.

Emakeel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	81	238	67	79	465
muu	32	63	15	18	128
Kokku	113	301	82	97	593

 

Keele- ja vormivalik humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas

Humanitaarvaldkonnas kirjutasid eesti emakeelega dissertantidest 50,6% väitekirja eesti keeles ning 43,2% inglise keeles. Eestikeelsete tööde osakaal oli suurem ajaloo (84,6%), kirjandusteaduse (83,3%), eesti filoloogia (77,8%) ja teoloogia (55,5%) erialal. Soome-ugri filoloogias ja teatri­teaduses olid kõik väitekirjad eestikeelsed, kuid neid oli muude erialadega võrreldes väga vähe. Inglise keel oli üle­kaalus semiootika (83,3%), filosoofia, folkloristika ja üld­keeleteaduse (kõigis 66,7%) ning arheoloogia (60%) erialal. Etnoloogias ja inglise filoloogias kaitsti ainult ingliskeelseid töid. Ka romaani filoloogias olid tööd võõrkeelsed, kuid prantsuse- ja hispaaniakeelsed, mitte ingliskeelsed.

Uuritavatest väitekirjadest natuke üle poole (55,6%) kirjutati teadusartiklitena. Etnoloogia erialal kaitsti üksnes artiklitena kirjutatud doktoritöid. Ainult monograafiana kirjutatud doktoritöid kaitsti filosoofias, teatriteaduses ning klassikalises, romaani ja soome-ugri filoloogias. Suhteliselt palju kirjutati monograafiaid teoloogias (55,6%), kirjandusteaduses (50%), ­ajaloos (46,2%) ja üldkeeleteaduses (41,7%).

Sotsiaalvaldkonna eesti emakeelega dissertantidest 19% kirjutasid väitekirja eesti keeles ning 81% inglise keeles. Üldiselt on aastate lõikes valdkonnas kaitstud 3–4 eestikeelset tööd, kuid 2020. aastal ei kaitstud ühtegi eestikeelset tööd.

Majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal kaitsti üksnes inglis­keelseid töid. Eestikeelseid väitekirju kaitsti õigusteaduse (40,9%), meedia ja kommunikatsiooni (33,3%), sotsioloogia (18,2%) ning pedagoogika (5,6%) erialal.

Uuritavatest väitekirjadest kolm­veerand (75,9%) kaitsti teadusartiklitena. Meedia ja kommunikatsiooni, pedagoogika, psühholoogia ega sotsioloogia erialal ei kaitstud ühtegi monograafiat. Kõige enam kaitsti monograafiana kirjutatud töid õigusteaduses (63,6%). Politoloogias olid pooled (50%) ja majandusteaduses 42,9% väitekirjadest monograafia vormis.

 

Keelevalikut mõjutanud tegurid

Väitekirja keele ja vormi ning dissertandi isiku (soo, vanuse) vaheliste seoste leid­miseks kasutati tingimusliku otsustuspuu ja logistilise regressiooni mudeleid. Humani­taarvaldkonnas vaadeldud töödest jäeti andmestikust erinditena välja muud keeled peale eesti ja inglise keele. Regressioonimudelis jäeti andmestikust välja humanitaarvaldkonnas üle 52-aastased ja sotsiaalvaldkonnas üle 55-aastased disser­tandid.

Kõige tugevam seos avaldus väitekirja keele ja vormi vahel sotsiaalvaldkonnas, kus monograafia kirjutatakse suurema tõenäosusega eesti keeles.

Keelevalikut mõjutab veel dissertandi vanus. Vanuse kasvades väheneb mõlemas valdkonnas ingliskeelse töö kaitsmise tõenäosus, kuid see on ootuspärane. Keele­valikut võib mõjutada keeleoskus: enne 1990. aastaid olid inglise keele seisund ja inglise keele õpe oluliselt nõrgemad kui praegu, avatud piiridega Eestis. Keele­oskuse mõju doktoritöö keelevalikule peaks eeldatavalt kiiresti vähenema.

Erialade kaupa seoste otsimiseks on paljudel erialadel kaitstud liiga vähe töid, kuid humanitaarvaldkonnas on teatav seos ­eriala ja keele vahel. Mõnevõrra suurema tõenäosusega kirjutavad eestikeelse töö aja­loolased, eesti filoloogid, kirjandus- ja teatri­teadlased ning teoloogid. Pigem inglis­keelse töö kirjutavad arheoloogid, etnoloogid, filosoofid, fokloristid, inglise filoloogid, semiootikud ja üldkeeleteadlased.

 

Järeldused ja kokkuvõte

Ligi 90% TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud doktoriväitekirjadest olid ingliskeelsed. Eestikeelsete väitekirjade osakaal langes alla 10%. Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas ei kirjutatud jätkuvalt ühtki eestikeelset doktoritööd.

Humanitaarvaldkonna 81 eesti emakeelega dissertandi kaitstud tööst umbes pooled olid eestikeelsed, sotsiaalvaldkonnas olid 79 tööst eestikeelsed vaid 19%.

Eestikeelseid töid ei kaitstud humanitaarvaldkonnas etnoloogia, semiootika, inglise ja romaani filoloogia ning sotsiaalvaldkonnas majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal. Eestikeelseid töid kaitsti humanitaarvaldkonnas enim ajaloo, eesti filoloogia, kirjandusteaduse ja teoloogia ning sotsiaalvaldkonnas õigusteaduse erialal. Humanitaarvaldkonnas tegutsevate rahvus­teaduste professuuride¹⁰ mõju väite­kirjade keelevalikule eraldi ei uuritud. Tulemuste põhjal võib siiski eeldada, et ajaloos, eesti filoloogias ja kirjandus­teaduses (tuleb arvestada, et professuurid ja väitekirjade erialad ei kattu täielikult) võib positiivne mõju esineda, samal ajal kui etnoloogias, semiootikas ja arheoloogias rahvusteaduse professuuril positiivne mõju doktoritööde keelevalikule kas puudub või on tagasihoidlik. Ma ei väida, et rahvus­teadust tuleb tingimata eesti keeles viljeleda, kuid nendin, et rahvusteaduste professuuride ülesanne on muu hulgas edendada eestikeelset haridust ja teadust.

Väitekirja keelevaliku võimalike tegurite (dissertandi sugu ja vanus ning väitekirja vorm) uurimisel tuvastati keelevaliku sõltuvus vanusest: vanuse kasvades tõenäosus kirjutada ingliskeelne töö vähenes. Sotsiaalvaldkonnas ilmnes lisaks seos väite­kirja vormi ja keele vahel: eestikeelseid töid kaitsti pigem monograafia vormis ning ingliskeelseid töid teadusartiklitena.

Doktoritöö keele ja vormi valikut mõjutavad peale uuritute muudki tegurid, nt valdkonna ja eriala tavad ja praktika (mh kas teadustööd tehakse põhiliselt uurimisrühmades või üksi), juhendaja emakeel ja eelistused jne. Mitmeid neist teguritest on võimalik uurida ka kvantitatiivsete meetoditega, näiteks kas doktori­töö ­aluseks olevad teadusartiklid on kirjutatud üksinda või koos teiste teadlastega, milline on juhendaja emakeel jne. Samuti tasub uurida ingliskeelsete teadusartiklitena kirjutatud doktoriväitekirjade seost teadustegevuse meetodite, rahastuse ja karjäärimudelitega. Akadeemilise karjääri tegemisel on ingliskeelsed teadusartiklid keskse tähtsusega.¹¹ Võimalik, et kõrgharidus­süsteem soosib sarnaselt loodus­teadustega ka humanitaar- ja sotsiaal­valdkonnas üha suuremat koostööd ning aspirantide kiiremat doktorikraadini jõudmist. Neid eesmärke võib olla lihtsam täita kollektiivselt kirjutatud teadusartiklitest koostatud väite­kirju kaitstes.

Tänan märkuste eest Maarja-Liisa Pilvikut ja Pärtel Lippust.

 

Keelekorraldusest ja õigekeelsussõnaraamatust (ÕS) ei ole väga kaua nii palju räägitud kui viimase poole aasta jooksul seoses sõnastikureformiga. On peetud hulk kõnekoosolekuid ja ilmunud on õige mitu artiklit. Kuigi keeleteemadest rääkimine on ääretult tähtis ja võib rõõmustada selle üle, et lõpuks ometi pakub keel ja keele­korraldus paljudele kõne­ainet, on arutelu­teemad olnud mõnikord liigagi laiali­valguvad ning tähelepanu on mõnelt oluliselt punktilt eemale nihkunud. Teemad on ulatunud sõnastikureformi tehnilistest üksikasjadest keelenormide muutmise vajaduseni, keelekorraldus­teooria ja selle puudumise ning ka keeletoimetajate töö ja keeleõpetuse rõhuasetusteni. Üldiselt iseloomustab tekkinud arutelu aga teatav segaduses olek ja puudulik arusaam selle kohta, keda või mida täpselt sõnastiku­reform puudutab ja kuivõrd on see seotud kirjakeele normi ja normingutega. Praeguseks on sõnastiku ja ÕS-i küsimus arutelu keskmesse jäänud.

Mis tahes normingute ja keele­korraldusallikate muutused on väga olulised keelega seotud kahe sihtrühma, emakeeleõpetajate ja keeletoimetajate igapäevatöös. Kuna ühendsõnastikust saab nende töövahend, peaks olema loomulik, et leksikograafiliste ja keeleteaduslike kaalutluste kõrval arvestataks õpetajate ja keele­toimetajate praktiliste vajaduste ning ettepanekutega. Need kaks rühma on sõnastikureformi ümber keerelnud arutelus ikka ja jälle esile kerkinud. Kui emakeele­õpetusega seotud teemad on kahtlemata komplekssemad ning eeldavad õpetamisparadigmade ja kogu emakeeleõppega seotu (ümber)mõtestamist, siis keele­toimetajate tööga seonduv on mõnevõrra lihtsamini piiritletav. Kuigi siinne kirjutis on eelkõige tõukunud Liina Lindströmi „Päevateema” rubriigis ilmunud artiklist „Keelekorraldus meie elu kujundamas”,¹ ei tegele see kõigi mainitud artiklis esitatud probleemidega, vaid on pilk tekkinud problemaatikale eeskätt keele­toimetaja vaatevinklist.

 

Keelekorraldus ja ÕS-i roll selles

Keelekorraldusel on praegu kaks tugi­sammast: sõnavaraga seotut kajastav ÕS ning õigekirjareeglite ja sõnamuutmis­normingutega tegelev Emakeele Seltsi keele­toimkond, mis on asutusteülene kogu, kuhu on koondunud keelega tegelevate inimeste erinevad vaatenurgad. Keele­toimkonna ja sõnastiku koostajate roll ja tööülesanded on põimunud, sest jõuavad ju vahel leksiko­graafide algatatud, toimkonnas tehtud ja sõnamuutmise kohta käivad otsused lõpuks ÕS-i ning keeletoimkonna liikmete seas on omakorda ÕS-i koostajaid. Praeguse arutelu kese on nihkunud järk-järgult sõnamuutmiselt sõnatähendusele: tähenduste esitusviisile sõnastikus ja tähenduste normimise võimalikkusele. Kuigi sõna­tähendusi keeletoimkond ei normi, ei ole see tähendanud seda, et need tähendused ei oleks olnud normitud. Normimiseks võib lugeda kas või sedagi, mis järje­korras ja kas üldse on mingid variandid ÕS-i sõnaartiklisse paigutatud.

Varem on iga sõnaraamatu uustrüki ilmumise järel toimunud laiem arutelu selle üle, missugused uued sõnad või tähendused olid sõnaraamatusse lisatud. Kuna sõnaraamatut ei uuendatud jooksvalt, oli raamatuga töötajail võimalik end uuendustega enam-vähem korraga kurssi viia. Et aga arendatavat ühendsõnastikku täiendatakse pidevalt, ei suuda keeletoime­taja parimagi tahtmise korral kõikidel muudatustel pilku peal hoida.

Kindlasti ei saa nõustuda väitega, et ÕS-ist ei tuleks üldse sõnatähendusi vaadata ja et enne kirjakeele normi rakendamise korda keelekasutaja seda ei teinudki. Esiteks ei ole kirjakeele normi eelsest ajast ühtki kasutusuuringut, mis seda väidet kinnitaks, ja teiseks ei oleks ÕS-il ilma tähendusteta (vähemalt probleemsemate sõnade tähendusteta) mõtet. Kujutades ette ÕS-i ilma sõnatähendusteta ja ainult käänamise-pööramise infoga, kerkib silme ette väga palju väiksem sõnaraamat, sest muutumatud sõnad moodustavad meie sõnavarast märkimisväärse osa. Kuna ÕS on mõeldud kirjutajat abistama, on loomulik, et see sisaldab muu keeleteabe kõrval ka sõnaseletusi, mida suurt täpsust nõudvate tekstide puhul aluseks võtta.

 

Keelekorraldus ja keeletoimkond ning kaasarääkimisvõimalused

Emakeele Seltsi keeletoimkonna (sõnamuutmist ja õigekirjareegleid puudutavate) otsuste kujundamises on kõigil olnud võimalik sõna sekka öelda, st ise ette­panekuid esitada ja otsuse kavandite kohta arvamust avaldada, ning neid võimalusi on ka kasutatud. Sarnased kaasarääkimis­võimalused võiksid olla ühendsõnastiku ja seal sees ÕS-i koostamise protsessis ning peale tagasisidenupu võiks olla ka avalikke arutelusid ja otsuste selgitamist mingi aja jooksul. Samuti võimaldaks otsuste arutlusele panek suurendada keele­korralduse läbipaistvust ja kummutada arusaama, et otsuseid tehakse üksiksõna kaupa ja laiema ringiga läbi rääkimata. Väga olulised on ühendsõnastiku ülesehituspõhimõtted ja sõnade esitusega seonduv, mistõttu võiks neis aruteludes osaleda palju laiem ring keeleinimesi kui ainult leksikograafid. See oleks tähtis seda enam, et sõnatähendused muutuvad märksa kiiremini kui vormimoodustust või kirjavahemärke puudutav ning Eestile on üldiselt olnud omane kollektiivne keelekorraldus.

Normingute kujundamisel ja soovituste vajalikkuse kaalumisel võiks usaldada uuringute (mida praegu kindlasti piisavalt ei ole) ja keeleteadlaste kõrval muid keeleasjatundjaid (sh keeletoimetajaid ja emakeeleõpetajaid, aga miks mitte ka tõlkijaid), kellel on hea ülevaade õigekeelsus-, arusaadavus- ja väljendusprobleemidest, või spetsialiste, kes võimalikult täpse väljenduse nimel peavad vahel juukse­karva lõhki ajama. Sarnaselt Emakeele Seltsi keele­toimkonnaga, kuhu kuulub keeleteadlaste kõrval keelega tegelevaid praktikuid, tagaks laiapõhjalisem spetsialistide kogu mitmekülgsema vaate. Läbitööta­tud tekstid on toimetajail omamoodi korpus, mis annab ettekujutuse, millised normingud ja soovitused toimivad ning millised mitte. Näiteks kui keeleteadlane näeb uuringute põhjal, et gi-/ki-liite kasutuses eksitakse palju ja normingut on vaja muuta, siis keeletoimetaja töölauale satub neid vigu üliharva. Kui autor juhtubki kirjutades eksima, on punane joon teksti­redaktoris aidanud tal viga märgata ja selle parandada. Seetõttu ei pruugi tänapäeva arvutikeskses maailmas selle normi vabakslaskmine erilist kasu tuua. Erinevate arvamuste ja andmete kõrvutamine võiks anda tulemuse, millega oleks rahul rohkem keelekasutajaid.

 

Keelekorralduse teooria ja selle rakendusväärtus keeletoimetaja jaoks

Nõustuda tuleb Liina Lindströmi väitega, et meil ei ole teaduspõhist keelekorraldust, mis vaatleks süsteemselt keelekasutust ja olemasolevaid norme. Emakeele Seltsi keeletoimkond koosneb vabatahtlikku tööd tegevatest spetsialistidest, kel on igaühel oma uurimis- või töövaldkond, ning neilt ei saa süsteemset ja pikaaegset keele­korraldusteooriaga tegelemist eeldada. Seega tuleks tõsiselt kaaluda, missuguse asutuse või organisatsiooni juures ja mis alustel ning milliste tööülesannetega võiks keelekorralduse teooria ja ka süsteemsete keelekasutusuuringutega tegeleva(te) spetsialisti(de) ametikoht olla. Vajadus sellise töö järele paistab praeguse arutelu taustal suur olevat.

Ka uue ühendsõnastiku (ÕS seal sees) loomine peaks olema teaduspõhise keele­korralduse tulem, iga muudatuse põhi ja võimalik tulemus ehk keelekorralduse üldisem suund peab olema läbi arutatud ning võimalusel uuringutega kontrollitud. Kindlasti aitaksid süsteemsed kasutus­uuringud vältida olukorda, kus sõnastikus tehakse otsuseid või sõnastikku kantakse muudatusi üksiksõnade kaupa (nt on ­silmast-silma nii sidekriipsuga kui ka lahku­kirjutatud variandina, palgest ­palgesse aga ainult lahkukirjutatuna) ja nende üksik­otsustega ei saagi keeletoimetajad pidevalt kursis olla.

On hea, et arendatav ühendsõnastik annab senisest põhjalikuma ülevaate sellest, kuidas võidakse üht või teist sõna mõista ja kasutada. Kuna varasemast enam lähtutakse tegelikust keelekasutusest, näeb ühendsõnastikus sünonüümidena ka sõnu, millel on siiani kas ÕS-is või muudes keelesoovitustes vahet tehtud. Kui eri allkeeli silmas pidades on see sobiv, siis ametlikus keelekasutuses ei ole teatavate tähenduste ja kasutusvõimaluste eristamise vajadus kuhugi kadunud. Süsteemselt võiks arvestada eeskätt neutraalse ametliku keelekasutuse eripära ning vajadust osutada keeletuge nende tekstide koostajatele ja toimetajatele. Läbimõtlemata muudatused, soovitustest loobumine ja süsteemitud märgendid mõjutavad seda keele­kasutusvarianti kõige enam. Kui sõnu, mille tähendust on siiani eristatud (näiteks kestus ja kestvus, enamus ja enamik, ehitis ja ehitus), kasutatakse korpuse tekstides samaväärsetena, tuleks uurida ka seda, kas ja kuidas mõjutaks nende sõnastikus sünonüümidena esitamine näiteks õigusaktide või lepingute tõlgendamist või õiguslikke vaidlusi. Keelekasutaja ja -toimetaja jaoks muudaks soovitustest loobumine valikute tegemise keeruliseks. Enamik seniseid ÕS-i soovitusi toimib päris hästi, olgugi et need ei põhine uuringutel, vaid arvatavasti keelenõuküsimustel ja keelenõustajate tööl ebaselgetele sõnastustele paremate lahenduste otsimisel.

Teadlikumat kasutajat võib ühend­sõnastiku lai, tegelikul keelekasutusel põhinev sünonüümivalik aidata, kuid neist valiku tegemine ei ole igaühele jõukohane – sünonüümikobaras tiireldes on lihtne pea kaotada. Suur abi on ühendsõnastikus sisalduvatest terminikogudest, kuid ÕS peaks aitama kasutaja sammukese edasi ka nende sõnade puhul, mida pole üheski terminikogus käsitletud.

Stiilisoovitused on samuti vajalikud, sest mitte kõikide sõnade juures ei saa toimetaja toetuda iseenda stiilitajule. Vahel võib näiteks ilukirjandustekstis stiililt sobiva sõna otsimine olla autori ja keeletoimetaja ühise suure ja väga keerulise töö tulemus.

 

Keel, selle varieerumine ja keeletoimetaja roll selles

Käimasolevast diskussioonist on jäänud mulje, nagu vähendaksid keeletoimetajad keele loomulikku varieerumist, tõrjudes paralleelvariante. Need, kes iga päev keele­toimetaja tööd teevad, teavad aga väga hästi, et tegelikkuses on keeletoime­taja hoopis see, kes püüab sageli just varieeruvust suurendada, pakkudes ühe üle­kasutatud ja väga sagedase (tihti pleekunud tähendusega) sõna asemele täpsemaid, huvitavamaid või selgemaid sünonüüme.

Kindlasti ei saa keeletoimetajad nõustuda, et „mehaaniline toimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates” on keeletoimetaja tööstiil või et toimetaja töö ei aita „tavakeelekasu­tajail teha teksti sobivaid valikuid” või et toimetaja ei peaks „mitte keskenduma normingukesksele mõtlemisele õige-vale”.² Nii nagu on meie keelekorraldus olnud pigem soovituste­keskne, õpetatakse ka keele­toimetajaid olema eelkõige soovitajad, ettepanekute tegijad, variantide pakkujad. Keele­toimetaja arutab parandusvariandid autoriga läbi, lepib muudatused kokku ja proovib ka keerulistes olukordades kompromissini jõuda. Ja nagu keeletoimetajad on kogenud, jäävad nende antud soovitused mõnigi kord tellija soovidele alla. Suhtle­misoskuse arendamist peetakse keele­toimetajaks õppimisel ja õpetamisel järjest olulisemaks. Kindlasti on keeletoimetaja ülesanne soovitada ja leida just konkreetse teksti jaoks kõige sobivam sõna, mitte keskenduda pelgalt sellele, mis on õige või vale. Samas ei peaks keelendite õigeteks ja valedeks jagamisse suhtuma halvustavalt, kuid nagu ka Liina Lindström mainib, võiks rääkida pigem sobivatest ja vähem sobivatest või sobimatutest, selgetest ja ebaselgetest keelenditest. Keeletoimetajad lähtuvad toimetamisel eelkõige tekstiliigist ehk sellest, mis laadi tekstiga on tegemist, kes on teksti potentsiaalne sihtrühm, mida ootab sellelt tekstilt lugeja jne. Seetõttu on keeletoimetaja jaoks tähtis see, mis kontekstis, mis liiki tekstis, mis tähenduses on mingi keelend sobivaim. On tekste, kus on häid sõnastusvõimalusi palju, ja on tekste, kus täpsus on väga oluline. Sellise ametliku, täpsust vajava teksti jaoks peab sõnastikus olema eristatav neutraalne asjalik sõna­varakiht, mis toimetamisel aluseks võtta.

Kui üldkeeles ei ole tähenduste ujuvus probleem, siis ametiteksti koostaja või toimetaja ei saa keele loomuliku lopsakusega leppida, vaid peab (sõnastiku abil) leidma täpse sõna (kas arve või konto, seadus või seadusandlus, annetamine, omistamine või andmine, hüvitus või hüvitis) ja üldarusaadava vaste võõrsõnale või toortõlkele (müratõkkeekraan, segregeeritud andmed, asutust profileerima). Samuti võib tal olla vaja selgitusi ja usaldusväärseid kasutusnäiteid, et otsustada, kas lausesse sobib näiteks kasvuhoonegaaside emissioon, heide, heitmed või heitkogus.

Kokkuvõtteks arvame, et keelekorral­dus, sh ühendsõnastikus kuvatav ÕS peaks lähtuma terviklikumast keelekorraldusest (keelekorraldusteooriast, muutuste mõtestamisest) ning kasutajate (nt õpetajate, keele­toimetajate ja teiste spetsialistide) praktilistest vajadustest. Muudatuste tegemisel tuleks keeletoimetajate teadmisi ja kogemusi arvestada, keeletoimetajad sooviksidki kaasa rääkida ja panustada. Muudatused peaksid olema toimetajaile kättesaadavad, st neist peaks olema võimalik teada saada. Mis vormis ja millise sagedusega seda tehakse, on juba kokku leppimise küsimus. Hea meel on tõdeda, et selliste kokkulepete poole juba liigutakse.

 

Emakeelepäeva paiku ja juba enne seda toimus mitmeid konverentse-üritusi, mille keskmes olid keelekorraldus ja keele­normid. 22. jaanuaril 2021 korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit seminari, mille eesmärk oli liidu poolt vaadates teada saada, mis toimub keelekorralduse ja õigekeelsus­sõnaraamatuga, ent see andis võimaluse teemat laiemalt arutada. 19. veebruaril peeti ajakirja Akadeemia ja Emakeele Seltsi ühisüritus „Keele­korralduse äärmised võimalused”, mis oli inspireeritud Jaan Kaplinski 2020. aastal ilmunud keele­teemaliste arutelude kogumikust „Eesti, estoranto ja teised keeled”. 12. märtsil korraldasid Tartu Ülikool ja Eesti Keele Insti­tuut arutelupäeva „Eesti keele normi ja vabaduse vahel”, mis kutsus kokku erinevaid eesti keelega tegelevaid huvigruppe, et arutleda keelekorralduse ja tuleviku eesti keele üle.

Kõigi ürituste ühisnimetajaks on see, et räägiti nii aiast kui ka aiaaugust: normide rakendamisest ja õigekeelsus­allikatest, aga ka laiemalt keelekorralduse rollist tänapäeval ning normide otstarbeku­sest ja ajakohasusest. Kõlama jäi mure eesti keele pärast, aga ka küsimus, kas normide range õpetamine ja rakendamine, nagu seni on kombeks olnud, aitab kaasa eesti keele edukale püsimisele.

Paljude jaoks jäi siiski õhku küsimus, miks see teema on aktuaalne ning miks sellest rääkima peab. Püüan selle tausta avada.

Kõigepealt olgu öeldud, et teema ei tõstatunud kuidagi äkki, vaid on olnud paljude keelega tegelevate inimeste – kõige enam keeleteadlaste – püsivate teemade hulgas. Pikalt lahati sama teemat näiteks 1978. aastal Tapa keelekonverentsil.¹ Peale seda vaadati mõningad normingud üle, eriti morfoloogias, ning lähendati need tegelikule kasutusele. See oli oluline muutus kirja­keelde suhtumises, võrreldes varasema üsna jäiga hoiakuga nõukogude perioodil. Ka peale Eesti taasiseseisvumist on suund olnud ennekõike keelelise vabaduse suurendamisele.²

 

Kust tulevad keelenormid?

Aastal 2011 võeti Eestis keeleseaduse täienduseks vastu määrus „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord”, mis määratles kirjakeele normi rolli ühiskonnas: „Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist.”³ Samuti määrati kirjakeele normi aluseks õige­keelsussõnaraamat ning Emakeele Seltsi keeletoimkonna poolt heaks kiidetud muud materjalid.

Seaduse interpreteerimine on läinud aga omasoodu. Kõigepealt – mida tähendab „ametlik keelekasutus” ja „keelekasu­tuse hea tava rakendamine”? Kes, mis olukorras ja kui rangelt seda ikkagi peab järgima? Teine üles kerkinud küsimus puudutab keelekorralduslikke allikaid, ennekõike ÕS-i. Kui ÕS-ist kirjakeele normi alus sai, oli arvatavasti ettekujutus, et see normeerib, kuidas sõnu kirjutada ja (võib-olla) ka käänata-pöörata. Tegelikkuses on seda hakatud üha enam kasutama selleks, milleks ÕS-i koostajad pole kunagi päriselt valmis olnud: kuna ÕS-is on viited ka sõnade tähenduste ja kasutuse kohta, on ÕS-i hakatud interpreteerima tähenduste normi allikana. Ehk siis ÕS-is esitatav sekundaarne info sai sama oluliseks kui see, milleks ta algselt mõeldud oli. Asi on läinud isegi selleni, et ÕS-i on kasutatud lausa nähtuse või valdkonna defineerimiseks (guugeldage näiteks „ÕS defineerib”). ÕS ei saa defineerida; ÕS saab vaid esitada üldistusi sõnade tähenduse kohta. Tähenduste normeerimisest loobumine on olnud keelekorralduse suund juba 1980. aastast, kui otsustati jätta normeerimata üksteise ja teineteise ning oma ja enda kasutus. Ülle Viks selgitas seda nii: „Sõnade tähenduste normeerimine on üldse väga riskantne ettevõte. Tähenduste täpne määratlemine on kindlasti vajalik võõrsõnade ja terminite puhul, mille vale kasutamine tekitaks väärarusaamist (kuid sealgi ei tohiks seletusi või definitsioone normingutena võtta). Kõrge tarvitamissagedusega üldkeelesõnade tähendusi ja kasutamist ei ole aga vist tarvilik ega võimalikki ettekirjutustega reguleerida. On ju leksikaalne tähendus kõige kiiremini muutuv element keeles, mille nihkeid ka kõige operatiivsem õigekeelsusorgan ei ole suuteline fikseerima.”⁴

Probleemi lahendamiseks on EKI asunud sõnastikusüsteemi ümbertegemise käigus ka ÕS-i märksõnu, soovitusi, tähenduste esitusi üle vaatama. Selle üheks osaks on deskriptiivsete (nagu seletussõna­raamat) ja preskriptiivsete sõnaraamatute (ÕS) omavahelise kooskõla suurendamine. See on omakorda tekitanud mullistusi huvigruppide seas: mis siis ikkagi muutub ja kuidas? Keeletoimetajate liidu algatusel 21. aprillil saadetud ühispöördumine Eesti Keele Instituudi poole on selle heaks näiteks. Minu isiklik veendumus on, et ÕS (ega ükski muu keelehooldeallikas) ei saa kunagi lahendada kõiki ettetulevaid küsimusi; varieerumine ja muutumine on keele loomulik osa ning sellega tuleb arvestada. Keeletoimetaja roll on muuhulgas hinnata ka seda, kui adekvaatsed ja ajakohased on kättesaadavad allikad ning kas kuskil normides määratletu on igal konkreetsel juhul õigustatud. Mehaaniline keeletoimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates ei peaks olema hea keeletoimetaja tööstiil.

Kui ÕS-i eest vastutab otseselt Eesti Keele Instituut, siis keerukam on muude kirjakeele normi materjalidega: ES-i keele­toimkond küll toimib ja arutab keeleküsi­musi, aga see protsess on üsna aeglane. Eraldi tähelepanu nõuab, kuidas suurendada kaasarääkimisvõimalust keelenormi kujundamisel.

 

Keelenormid on ajale jalgu jäänud

Teine laiem teema, mis diskussiooniga olulisena kaasas käib, on keelenormide ajakohasus ning nende roll väljaspool ametlikku sfääri.

Keelekorralduse algusaegadel tegeldi suuresti eesti kirjakeele haritlaskeeleks kujundamisega ning teiselt poolt võõr­mõjude, eriti saksa keele mõju vähendamisega. Tuletagem meelde kas või Johannes Aaviku tegevust, kes lõi kunstlikke sõnu ja uuendas grammatikat suuresti selleks, et võidelda saksa mõjudega, ent tekitas selle kaudu ühtlasi arusaama, et keelt saabki korraldada kunstlikult ja vastavalt oma maitsele ning see ei peagi põhinema rahva­keelel, nagu üritasid selgitada tema omaaegsed oponendid (nt Andrus Saareste). Ka Johannes Voldemar Veski tegevus käis samas suunas: ühelt poolt tegeles ta aktiivselt oskuskeele arendamisega, mis tollel perioodil oli hädavajalik, teiselt poolt üritas ta keelt süstematiseerida ka väljaspool oskuskeele arendamist viisil „üks sõna = üks tähendus”, mis pole aga loomulikule keelele omane (ega ilmselt võimalikki, kuna tähendus selgub kasutuses). Selline kunstlik, tegelikust keelekasutusest lahus seisev keelekorraldus kinnistas pikaks ajaks arusaama, et nii võib ja nii peabki. Olukord muidugi tasapisi stabiliseerus, vähemalt nii mastaapseid keele ümberkorraldamisi enam ei toimunud, ent üksikküsimustes võisid siiski üksikute keelekorraldajate maitse-eelistused otsustavaks saada.⁵

Kogu selle tegevuse juures oli puudu üks aspekt – üsna hägune oli teadmine eesti keelest endast, selle varieerumisest ning sisemisest loogikast; suhtumine keelde oligi pigem preskriptiivne. Ka keele­situatsioon oli XX sajandi algul hoopis teistsugune kui tänapäeval: maal elavate inimeste kodukeeleks oli suuresti kohalik murre; linnades oli palju mitme­keelsust; saksa keel domineeris asja­ajamiskeelena kuni Eesti iseseisvumiseni, pärast seda toimus riigisektori kiire eestikeelestamine.

Olukord on küll muutunud, aga ei ole ka. Ühelt poolt on keelekorraldus muutunud kollegiaalsemaks ja avatumaks (otsuseid teeb ES-i keeletoimkond). Teiselt poolt on keeleuurimine teinud suure arengu­hüppe ning me teame tänapäeva eesti keelest juba väga palju (aga kaugeltki mitte kõike!). Mida jätkuvalt eriti ei ole, on teaduspõhine keelekorraldus, mis tegeleks keelenormide mõju süsteemse analüüsiga ning vaataks tegeliku keelekasutuse põhjal üle olemasolevad normid: kas ja kus varasemad normingud lahknevad süstemaatiliselt sellest keelest, mida tänapäeval kasutab eestlane, kellel murdekeele mõjusid peaaegu enam pole. EKI püüab seda lünka täita ÕS-i süsteemselt üle vaadates ning preskriptiivset ja deskriptiivset vaatenurka ühendsõnastikus ühendades. Selle tegevuse raames on kogunenud kasutuspõhist infot mõningate sõnade ja sõnarühmade, nt verbi vabandama kohta.⁶

Tegelik keelekasutus esindab keele sisemisi, loomulikke norme, mida keele kõnelejad jagavad oma keelepädevuse põhjal ja mis võivad, ent ei pruugi järgida kirjakeele normi. Tegeliku keelekasutuse uurimine on tänapäeva keeleteaduses valdav suund, mida esindab eriti selgelt kasutuspõhine lingvistika (ingl usage-based linguistics). Selle laiem mõte on, et nii grammatika kui ka sõnavara kujunevad välja ning omandavad tähenduse kasutuse kaudu, kus seda mõjutavad suhtluskavatsused, mälu ja keele töötlemisega seotud asjaolud. Kasutus­sagedus omakorda kinnistab keele­lisi üksusi mälus.⁷

Tegelik keelekasutus ei ole muidugi mingi absoluutne näitaja, sest igas tekstis võib olla erandeid ja kõrvalekaldeid ka keele sisemise normi suhtes. Küll aga võimaldab see hinnata, mis on sage ja tavaline, mis marginaalne ja erandlik. Tõhus keelekorraldus hoiab kirjakeele normi võimalikult lähedal keele sisemisele loomulikule normile.⁸

Hea näide selle kohta, kus norming erineb oluliselt tegelikust kasutusest ja keele sisemisest normist, on seotud ­-gi-/-ki-lõpuliste indefiniitsete asesõnadega, mille käänamine on normeeritud nii, nagu tavalistel –gi-/-ki-liitelistel sõnadel, st –gi/-ki peaks paiknema peale käände­lõppu (nt kellessegi). Tegelikus kasutuses esineb variatiivsust oluliselt enam (kellegisse, kellegilegi, kumbagit, kummagile, kummagilegi), mis osutab, et –gi-/-ki-liidet ei tajuta rõhutava liitena, vaid indefiniitse pronoomeni tüve osana, mistõttu selle loomulik koht ongi enne käändelõppu. Eesti 2013. aasta veebi­korpuses etTenTen oli 18% sõna keegi, 7% sõna miski ning 5% sõna kumbki kasutustest norminguvastased.⁹ Õpilastega läbi­viidud katsete põhjal selgus, et mõnes käändevormis tajutakse ­norminguvastast vormi isegi vastuvõetavamana kui normingupärast; eriti tugev oli see seos ilmaütlevas käändes (nt millegita tajutakse sobivamana kui milletagi).¹⁰ gi/ki paiknemist pronoomenites on üritatud normeerida juba 100 aastat. Võib vaid küsida, et kui saja aasta jooksul ei ole normi kinnistamine õnnestunud, siis miks taolist normingut üldse vaja on.

Uurimusi oleks tarvis ka selle kohta, millised normingud valmistavad õppijatele enim raskusi ning kuidas normingud igapäevaelu mõjutavad. Kuidas mõjutavad näiteks erinevad keelevead ettevõtete edukust? Kas normingud toetavad kirjutatu mõistmist? Näiteks ütte koma kasutamine on e-kirjade alguses vägagi kõikuv, et mitte öelda haruldane. Võib küsida, kas koma kasutamine ütte eristamiseks (Tere, Peeter!) raskendab või kergendab tekstist arusaamist, või see on lihtsalt koormav reegel, mis pole funktsionaalselt vajalik.

Tartu Ülikooli eesti keele eriala üliõpilased on teinud bakalaureusetöödena mõne uurimuse selle kohta, millised eksimused keelenormide vastu mõjutavad enim keelekasutajate hinnangut teksti autorisse.¹¹ Näiteks selgub töödest, et täheortograafiavead mõjutavad suhtumist teksti autorisse negatiivselt ning tugevamini kui muud tüüpi vead (kokku-lahkukirjutamisvead, trükivead, tühikuvead vms). Teisalt antakse (näiteks värbamisprotsessis) rohkem vigu andeks, kui on teada, et teksti autori jaoks ei ole eesti keel emakeel. Taolised uurimused annavad aimu, mida üldse tajutakse veana või kuidas erinevad kasutajagrupid normingutesse suhtuvad.

 

Suhtumine keelenormidesse vajab muutust

Tänapäeva keelekorraldus on pigem soovituslik kui keelav-käskiv. Nii tuleks sellest ka aru saada: keelelised valikud ei ole olemuslikult õiged ja valed, vaid pigem sobivamad või ebasobivamad mingis kasutuskontekstis. Ma arvan, et meil on vaja kohandada suhtumist keelenormidesse: need ei ole tingimusteta rakendatavad käsud-keelud, vaid soovitused, kuidas keelt funktsionaalselt kasutada. See ei tähenda, et meie ümber valitseks seepeale keeleline kaos – alles jääb eesmärk olla oma lugejale/adressaadile usutav ning seetõttu me reeglina pigem järgime kirjakeele normi ja selle soovitusi.

Oluliselt enam vajab arendamist tekstide ja lausete koostamise oskus, sõnumi väljatoomise oskus. Need on teemad, mida keelekorraldus kuidagi ei kata – ÕS ei saa öelda, kas sõna mingis kontekstis on vale, kui see aitab välja tuua olulist mõtet; ÕS saab aidata vaid selle üleskirjutamisel. Samamoodi peaksid komareeglid teksti loomist hõlbustama, mitte seda raskemaks tegema. Nii kooli emakeele­õpetus kui ka keeletoimetajate ja teiste keeleprofessionaalide töö peaks ennekõike aitama tavakeelekasutajal teha teksti sobivaid valikuid, mitte keskenduma normingu­kesksele mõtlemisele õige-vale.

Suhtumise muutus keelenormidesse ning tegelikul kasutusel põhinev keele­korraldus on vajalik ennekõike noorte põlvkondade jaoks, kes suhtlevad igapäevaselt mitmekeelses (sotsiaal)meedias ning kelle keeleline kogemus on vägagi erinev vanematest põlvkondadest. Tegelikust kasutusest liiga kaugeks jäävad normid tekitavad trotsi kogu emakeeleõpetuse suhtes, halvemal juhul emakeele suhtes.

Kirjakeele norm võib küll ette kirjutada, kuidas sõnu ja lauseid vormistada, aga mitte seda, kuidas teksti funktsionaalselt üles ehitada, kuidas viia oma sõnum lugejani efektiivselt ja usutavalt. See on valdkond, mis vajab oluliselt enam tähele­panu nii keelekasutajate kui ka õpetajate ettevalmistuses.

Keset veidratel poliitilistel ajenditel tühjast kohast lõkkele puhutud abielureferendumi arutelusid saatis laulu-uurija Taive Särg e-kirjas pärimise sõna laulatus kohta. Otsides materjale sõnade laul ja hääl kasutamise kohta eesti keeles, oli ta avastanud, et naaberkeeltes sellele tähendusseoste poolest sobivat vastet ei leidu, ja kuna etümoloogiasõnastik seda kui tuletist ei kajasta, uuris ta, kas vana kirjakeel pakub sõna tekkele mingit selgitust. Kristliku terminoloogia kujunemise kontekstis oli laulatus juba varem tähelepanu äratanud ja nüüd sundisid abieluvaidlus ja Taive Särje küsimus taas mõtlema sõna ja mõiste keeruliste vahekordade üle. Sest kui referendumiküsimuse esimene variant („Kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?”) klassi­fitseerus viktoriiniküsimuseks, siis praegust (seisuga novembri lõpp 2020) võiks pidada suunatuks mingi tulevase sõnaraamatu koostajatele. Ehkki võib aimata, et küsimusega „Kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks?” ei taheta teada mitte seda, mida sõna abielu edaspidi peaks tähendama, vaid midagi hoopis muud.

Etümoloogiliselt on sõnade abielu, abikaasa algusosa kohta käibel kaks seletust. Kuue aasta eest ilmunud raamatus selgitab Udo Uibo, et abi– taustaks on germaanilaenuline aivoi-tüvi algse tähendusega ’seadus’ (millest pärineb ka saksa sõna Ehe ’abielu’), mis on häälikuliselt kokku langenud veel vanema indoiraani laenu abi nõrgaastmelise tüvekujuga avi. Rahva­etümoloogiliselt hakati liitsõna abielu esiosa seostama tähendusega ’abi’ ning see sisendab „kujutluspilti kaasadest, kes aitavad teineteisel elada”.¹ Paar aastat varasem etümoloogiasõnaraamat kinnitab samuti, et abi– on rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga abi, kuid ütleb selle päritolu ja algse tähenduse kohta ettevaatlikult, et abi– „[v]õib olla tuletis avama tüvest, esialgne tähendus on võinud olla ’avalik abieluühendus’”.² Sama päritolu sõna esineb peale eesti keele ka liivi, soome ja isuri keeles. Soome etümoloogiasõnastikeski pakutakse liitsõna avioliitto esiosale kahte erinevat selgitust. Omatüve ava-lähtelise algupära oletamisel on selgitatud, et avio-algulist sõna võis tähenduslikult motiveerida vastandus sala-algulistele suhet märkivatele sõnadele.³ Niisiis on algtähenduse mõttes tegemist kas ’seadustatud’ või (salajasele vastanduvalt) ’avaliku’ kooselu vormiga, millele eesti keeles lisandub rahvaetümoloogilise ühendamise tagajärjel abistamise tähendus. 2009. aastal ilmunud „Eesti keele seletav sõnaraamat” annab abielu tähenduseks: ’mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu’;⁴ selle aluseks olnud 1988. aastal ilmunud vihik toob tähenduse kirjelduses „seaduse” koguni eksplitsiitselt sisse: ’mehe ja naise (hrl. seadusega vormistatud) perekondlik liit ning kooselu’.⁵ Tähendusseletus küll rõhutab viidatava elamisvormi ametlikku seadustatust, kuid lausa vältimatuks seda ei pea ning näiteks liitsõna vabaabielu keegi ilmselt otsese oksüümoronina ei taju.

Sõna abielu oli tuntud juba vanas eesti kirjakeeles ja on fikseeritud esimest korda XVI sajandi lõpust pärinevas käsikirjalises 6. käsu sõnastuses: Sina ei peat se abbielo üleȃhstma.⁶ Kümne käsu ja kristliku õpetuse kontekstis ongi sõnad abielu ja abikaasa kirjakeele esimestel sajanditel saksa pastorite vahendusel eesti keeles jäädvustatud ning seetõttu kannavad nad seal muidugi just seda tähendust, mida need sõnad kristliku Euroopa ideaalide kohaselt pidid kandma. Nii et varasest kirjakeelest pole mõtet otsida kinnitusi sõnaosa abi– ühe või teise võimaliku „algtähenduse” toetuseks või kõrvaleheitmiseks. Sealses kontekstis tähistab sõna kiriklikult seadustatud kooselu vormi. Rahvalaulust võib leida natuke mitmekihilisemaid näiteid, nagu

Ööldi mind mehi magama,

ööldi mind poissa pidama,

abikaasa armastama! (Koeru)⁷

Aga rahvalaulu korral raskendavad täpsema tähenduse piiritlemist parallelismi ja alliteratsiooni nõuded, pealegi on enamik rahvalaule kirja pandud XIX sajandi lõpul (konkreetne näide 1888), nii et need peegeldavad igal juhul (peale kõige muu võimaliku) juba kristlikku tähendust.

Püüdes jõuda sõna ja selle tähenduse juurest mõiste ja selle arenguloo juurde, tuleb tõdeda, et XIX sajandist palju kaugemale minevikku minna on keeruline. Ka eesti n-ö traditsioonilised pulmakombed ulatuvad tagasi ainult XIX sajandini. Varasemast on siiski olemas üksikuid tähelepanekuid, mis pakuvad hoopis teistsugust pilti.⁸ Nende tõlgendamisel tuleb muidugi olla ettevaatlik, sest need on kirja pandud saksa kroonikute ja kirikuõpetajate moraaliprismast lähtuvalt. Kirjalikku teavet eestlaste seksuaalelu kohta leidub August Wilhelm Hupeli vahendusel üsna ohtralt XVIII sajandist.⁹ Ka Hupeli järgi ei vasta tollaste eestlaste arusaamad sugugi kristliku abielu kiriklikult seadustatud ideaalnormile, vaid on pigem väga vabad ja „avatud”. Aga taas: saksa valgustajast kirikuõpetaja kirjelduste põhjal eesti talupoegade tegelikke moraalinorme rekonstrueerida on problemaatiline. Ka varasemate pastorite sulest pärit märkmetes kurdetakse eestlaste kombelõtvuse üle. Kuivõrd järelevalve koguduseliikmete eluviiside üle kuulus vaimuliku kohustuste hulka, on igati ootuspärane, et pastorid kiriklikult seadustatud abielu nõude eiramise pärast muretsesid.

Abieluinstitutsioon on eri rahvaste juures eri aegadel olnud paikkonniti erinev ja pälvinud seetõttu kultuuri­antropoloogide seas palju tähelepanu. On teada, et Saksa­maalgi suhtusid talupojad näiteks abielu­eelsesse seksuaalvahekorda sallivalt, kuid Indrek Jürjo oletab, et Liivi­maa talu­poegade seksuaalkäitumine võis olla veelgi vabam ning rangete kristlike moraali­normidega veelgi vähem kokku sobida.¹⁰ Pole siiski põhjust arvata, nagu saanuks eestlaste ja meie eellaste abielu mõiste ümberkaudsete rahvaste omast kuigi drastiliselt erineda. Ja kui selle mõiste sisu ümberkaudu muutus või edaspidi muutub, siis muutus ja muutub see varem või hiljem ka eesti keelt kõnelevate inimeste n-ö vabas teadvuses, ükskõik kuidas seda seadustes defineeritakse või mis sõna või sõnu selle kohta otsustatakse kasutada. Sõna abielu võidi võtta kasutusele seadustatud kristliku kooselu tähenduses mingi muu sõna asemele, mis oli tähistanud teistsugust koos- või kokkuelamise vormi, aga sama hästi võis seesama sõna tähistada varem pisut teistsugust kooselu vormi ja hakata kristliku moraali levides tähistama kiriklikult seadustatud kooselu.

Nii pole nüüdki küsimus mitte sõnas, vaid mõistes. Või õieti muidugi hoopis milleski muus, sest sõna edaspidist tähendust või mõiste tulevast sisu ei saa määrata hääletamise teel ega isegi mitte seadusega. Keeleteaduslikus mõttes on referendumil esitada kavatsetav sõnaraamatu-küsimus sisutühi. See, mida sõna abielu edaspidi tähendama hakkab, sõltub sellest, kuidas seda kasutatakse. Kui sõnaga liiga palju poliitiliselt trikitada, võib sellele tekkida hoopis koomiline või lausa halvustav tähendusnüanss. Nagu juhtus näiteks juba XVII sajandist teada ilusa vana sõnaga seltsi­mees Nõukogude okupatsiooni sunnil. Koos elavatele inimestele riiklikult tagatud õigused ei tulene ühe või teise sõna tähendusest. Kui neid õigusi mingi inimrühma suhtes piirata tahetakse, siis öeldagugi nii.

Sõna laulatama taust on ühelt poolt palju lihtsam, teisalt aga huvitavamgi. Tegemist on kitsalt kristliku terminiga, mille tähenduseks on seletava sõnaraamatu järgi ’kiriklikult abielu õnnistama’. Niisugusena on see tuttav eesti kirjakeeles juba vähemalt alates 1622. aastal ilmunud katoliiklikust käsiraamatust „Agenda Parva”, kus üldiselt ladinakeelse teksti sees seisab abiellu astuvale mehele etteantud eestikeelne lause: Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abinaises, ning naisele: Mina N. wetta sinno N. Omas heiges nink laulatetus abi miehes (lk 45–46). Põnevaks teeb sõna asjaolu, et kuigi tegemist on ilmselge kristliku terminiga, puudub sel meie kristlikes eeskuju- ja laenukeeltes samasuguste tähendus­seostega vaste, mis võimaldaks seda käsitleda tavalise tõlkelaenuna. Näiteks saksa keeles kasutatakse sama toimingu kohta verbi trauen, mille tüve tähenduseks on ’uskuma, usaldama’. Vanemas saksa keeles ja meiegi vanemates kirikuraamatutes esineb saksa vastena ka ladinatüveline sõna kopulieren ’paari panema’. Rootsi keeles kasutatakse verbi viga, mille üldisem tähendus on ’pühitsema, õnnistama’, ja sealt on laenatud ka soome vihkiä. Vene keeles on kõnealuse talituse kohta kasutusel verb венчать laiema tähendusega ’pärjaga ehtima, kroonima’. Eesti keelega häälikuliselt kokkulangevat sõna laulāt ’laulatama’ kasutatakse küll läti keeles, aga laulu tähistava nimisõna jaoks on läti keeles hoopis teine tüvi ning verbi laulāt peetakse kas liivi või eesti laenuks,¹¹ nii et sõna tähenduslike seoste kohta läti keel selgust ei too. Tähenduslikke seoseid ei aita selgitada ka liivi keel, kus laul-tüvega sõnade hulgas esineb peale verbi ka noomen louliB ’laulatus’,¹² mis aga võib olla omakorda hoopis läti laen (vrd laulība ’laulatus’).

Valgust näivad eesti sõnale heitvat hoopis idapoolsed õigeusu alale jäävad sugulas­keeled, ehkki Lääne kristluse mõjusfääri kuuluvaid luterlikke eestlasi peaks Ida kristluse sfääri kuuluvatest hõimusugulastest justnagu lahutama oluline kultuuripiir. Vadja keeles on laul-tüveliste sõnade seas verbid laulottaa ~ lauluttaa ~ laulotuttaa ~ laulututtaa ~ laulõttaa, mille kõigi tähenduseks on toodud ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta; отпе/вать, -ть (покойника)’, mõnel juhul lisaks ka ’matusetalitusel õnnistada’ või ’(surijale) viimast võidmist teha’ või ’eestpalvet (surnutele mälestusjumalateenistusel) pidada’; ka ilma liiteta verb lauloa ’laulda’ võib esineda tähenduses ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta’.¹³ Isuri keeles esineb verb laulattā tähenduses ’haiget suremiseks ette valmistada; (surnut) õnnistada’.¹⁴ Ka karjala keeles kasutatakse nii verbi lauloa kui ka laulattoa surnu õnnistamise või matusetalituse pidamise tähenduses.¹⁵ Õigeusu alale jäävate sugulaskeelte ja eesti, liivi ning läti keele tähenduste peale kokku tundub, et laul-tüvelist ta-liitega verbi võidi algselt kasutada laiemalt mis tahes kirikliku talituse kohta, mida vaimulik laulu saatel läbi viis, lähteimpulsiks ilmselt vene rahvapärane kasutus (vrd eespool vadja verbi tõlkena esitatud отпе/вать, -ть (покойника), mis tähttäheliselt tõlkides olekski ’(kadunukest) laulatada’ või ’ära laulda’). Läänepoolsetel aladel ahenes selle tähendus abielutalituse tähistamisele, idapoolsetel matuseriituse ja viimse võidmise tähistamisele. Seesugune omapärane areaalselt levinud tuletis meenutab natuke eesti verbiga ristima ühist päritolu sõna levikut. Sellegi mõiste väljendamisel moodustavad eesti ja idapoolsed õigeusu ruumi kuuluvad läänemeresoome keeled koos läti (ja leedu) keelega ümberkaudsete slaavi keelte keskele jääva muukeelse terviku, milles esimest sakramenti tähistab vanavene verbiga krĭstiti ’risti lööma, ristima’ häälikuliselt kokku sobiv sõna, samal ajal kui Kesk- ja Lääne-Euroopas (samuti Soomes) seostub esimest sakramenti märkiv sõna tähendusega ’vette kastma’.¹⁶ Niisiis tunduvad laulatama ja ristima olevat huvitavad terminid, mille kasutusloogika läti, liivi ja eesti ning õigeusklikes läänemeresoome keeltes annab aimu mingitest sügavamatest kohaspetsiifilistest arengutest.

Ühtaegu kinnitavad nii abielu, laulatama kui ka ristima, et sõnad ja mõisted võivad areneda täiesti eri radu ja foneetilist sõnakuju ei tasu üritada sirgjooneliselt siduda seda kasutavate inimeste ideoloogiliste arusaamadega.

Riik vajab kirjakeelt

Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardi­seeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone  ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti kirja­keel üleöö koos Eesti riigiga. Aktiivne emakeelne kultuurielu oli tekkinud Eestis rahvusliku liikumise ajal XIX sajandi viimasel kolmandikul. Vabariigi sünni ajaks oli Johannes Aaviku eestvedamisel juba mitu aastat kestnud keeleuuendus­liikumine ja Johannes Voldemar Veski oli samal, 1918. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi keele­toimkonna ülesandel valmis saanud „Eesti keele õige­kirjutuse sõnaraamatu”.

Omakeelse riigi esimesel aastakümnel kasvas elujõuliseks eestikeelne Tartu ülikool, õigekeelsussõnaraamatute ja õpikute abiga kinnistati ühtne, ühesuguste normidega kirjakeel kogu Eesti jaoks. Seda hakati õpetama koolides, samuti võeti ajalehtede toimetustesse ja kirjastustesse tööle keeletoimetajad. Mõnikord arvatakse, et normikeel tõrjus keeleuuenduse kõrvale. Aga nii see ei olnud. Normitud kirjakeelde ja sõnaraamatutesse leidis tee ka suur osa keeleuuendajate ettepanekutest.

Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ega muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist. Me ei saa kunagi öelda, et eesti keel on valmis, et ta on piisavalt viimistletud ja lihvitud nagu hea tööriist ja sellisena alatiseks kasutuskõlblik. Eesti keele kasutamine on samal ajal eesti keele loomine, aga on ka eesti kultuuri loomine.

Muutumine hoiab keelt värskena

Eesti keel ei saa loodetavasti kunagi valmis. Kui keel enam ei arene, ei muutu ega kaasajastu, siis me võime ta muuseumi panna. Sest maailm areneb eest ära, keel ei tohi maha jääda. Me ju näeme, kuidas uusi sõnu tuleb keelde kogu aeg juurde. Kuna elame mitmekeelses kultuurikeskkonnas, siis on üsna loomulik, et võtame üle võõrkeelseid sõnu ja kohendame nad eesti sõnade sarnaseks, näiteks allutame nad eesti astmevaheldussüsteemile (laikima, mei­lima, surfama, klikkama) või lisame eesti tuletusliiteid (guugeldama, skannerdama, internetistuma, innovaatiline). Et säilitada emakeele kõla ja omapära, pakuvad keelekorraldajad sageli võõrkeelsete laenude asemele sobivaid eesti­keelseid vasteid, nt kommunikeerima asemel edastama, teatama või suhtlema; ­hashtag’i asemel teemaviide; proaktiivne asemel ennetav, ettevaatav; moderaatori asemel (koosoleku või väitluse) juhataja. Uue mõiste jaoks võib teha ka uue sõna, kõige lihtsam on teha liitsõna, mis sageli seletab ennast ise. Viimases ÕS-is esinevad näiteks eelpension, jagamismajandus, näotuvastus, tänava­toit, viipekaart.

Mõnikord hakkab jõudsalt levima mõni liitsõnatüüp, näiteks uuemal ajal põhine– ja laadne-lõpuga liitsõnad: ­veebi­põhine, internetipõhine, aatepõhine, väärtuspõhine või eriti populaarseks saanud õhinapõhine. Meie irooniasoont toidavad väljendid juustulaadne toode, luulelaadne looming, demokraatialaadne riigikord jts. Kahjuks moesõnadega juhtub sageli nii, et neid püütakse matkida ka siis, kui nende täpse tähenduse peale ei mõelda. Näiteks õhina­põhine tegevus on vabatahtlik tegevus, mille eest palka eriti ei maksta või raha pole tähtis. Hiljaaegu aga ilmus Posti­mehes töökuulutus, kus otsiti kooli õhina­põhiseid õpetajaid. Siin oli ilmselt küll mõeldud midagi muud: kool igatses vaimustusega või õhinaga töötavaid õpetajaid, vaevalt aga selliseid, kes üksnes õhina põhjal oleksid nõus töötama.

Mõnikord on sõna küll olemas, aga mingil põhjusel vahetame ta teise vastu, näiteks hakkame ütlema trükkima asemel printima või plakati asemel poster või makaronide asemel pasta. Nii esimesed kui ka teised on laensõnad, aga kuna meie kultuuritaust on muutunud, siis võtame üle inglise (või mõnes muus) keeles kasutusel oleva sõna. Sageli võetakse üle otse inglise keelest tõlgitud väljendeid. Näiteks keegi, kes tahtis öelda „mulle ei meeldi”, „ei ole just minu maitse”, tõlkis selle asemel inglise keelest „ei ole just minu tassike teed”. Alguses oli lõbus ja naljakas, siis hakkasid teised inglise keele oskajad seda samuti matkima ja nüüd on see sotsiaalmeedias juba üsna levinud. Või „ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis”. Need on praegu veel ainult kõnekeeles või sotsiaalmeedias kasutatavad ja paljudele tundmatud, aga mitmed niisugused väljendid on levinud juba üldkirjakeelde. Näiteks eesti keeles on vana hea väljend „keegi on kellegi mantlipärija”, moodsamad inimesed aga räägivad ja kirjutavad selle asemel juba üsna laialt „kellegi kingadesse astumisest”. Ja „kirss tordil” on vist juba peaaegu välja tõrjunud vana hea eesti väljendi „täpp i peal”. Sellisteks muutusteks pole tegelikult mingit objektiivset põhjust peale vaheldusrikkuse, ja ega me isegi ei tea, kas nad jäävad eesti keelde püsima või on siin ainult juhukülalised. Näeme mõnekümne aasta pärast. Ja igal juhul ei saa me sinna midagi parata. Läheb, nagu läheb. Kui keelekasutajatele meeldib, siis nad hakkavad kasutama, kui ei meeldi, siis unustavad ära. Ei ole erilist põhjust neid ka aktiivselt tõrjuda.

Seevastu mõned väljendid on küll sellised, mille kohta saab öelda, et parem, kui nad ei tuleks. Need on sellised, millel on juba eesti keeles mingi teine tähendus ja mis seetõttu tekitavad segadust. Näiteks „Päeva lõpuks ehitame selle tselluloositehase niikuinii”. Normaalne eestlane saab sellest aru nii, et õhtuks on valmis. Või „Täna on kultuurisaade OP eetris iga nädal”. Täna ja iga nädal on eesti keeles vastandlikud mõisted. Ka paljud eesti keele sõnadega sarnased soome laenud tekitavad segadust, kui neil on kummaski keeles eri tähendus. Näiteks spordireporterite keeles levinud hävima tähenduses ’kaotama’, kestma tähenduses ’vastu pidama’ või võim tähenduses ’jõud’. Niisuguseid laene tõrjuvad keele­korraldajad küll üsna aktiivselt ja pakuvad nende asemele sobivamaid väljendusviise.

Üks suur ümberütlemise ja uute väljendite keelde toomise põhjus on nn poliitiline korrektsus – soov hoiduda asjade, inimeste või nähtuste nimetamisel negatiivse suhtumis­värvinguga sõnadest. Kuigi küsimus ei ole sõnas, vaid mõistes, tundub keelekasutajale, et muutes nimetuse ära, muutub ka suhtumine. See ei ole tegelikult mingi uus asi, näiteks juba rohkem kui pool sajandit tagasi soovitas ÜRO hakata mahajäänud maade asemel kasutama väljendit arengumaad. Samuti ei piirdu see nähtus üldse poliitikaga või rahvusvahelise keele­kasutusega. Kui meie ajakirjandus ei räägi vaesusest, vaid toimetulekupiirist; ei räägi invaliididest, vaid erivajadustega inimestest, siis võib selle taga näha poliitikute keele­kombeid. Kui aga näiteks pornograafia nimetatakse ümber täiskasvanute meelelahutuseks ja prostitutsiooni kutsutakse intiim­teenusteks, siis sellel on puhtärilised kaalutlused. Samal põhjusel leiutasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandajad hiljaaegu koleda haisu asemele „poliitkorrektse” termini lõhnahäiring. Muidugi sõltub sõnavalik sageli kontekstist: ühe poole luurajad on teise poole jaoks spioonid; ühe poole vabadusvõitlejad on teise poole jaoks mässajad.

Siingi on vahel tarbetut otsetõlkimist inglise keelest, näiteks inglise tõlke­laenud kõneisik ja vilepuhuja. Kõneisik ei ole ju kõnemehe sooneutraalne vaste nagu inglise keeles. Meil polnuks uut terminit vaja, sest meil on juba sooneutraalsed eestkõneleja, eesträäkija või pressiesindaja. Kui väärnähtuste avalikustajat ei sobi nimetada peale­kaebajaks, keelekandjaks või koputajaks, vaid tuleks leida positiivse varjundiga või vähemalt neutraalne sõna, siis võinuks ju kasutada teavitajat, informeerijat, rikkumisest teatajat või lekitajat. Siiski elab vilepuhuja keelekorraldajate pahandamisest hoolimata ajakirjanduses oma elu.

Muidugi ei ole metafoore või muid kujundlikke väljendeid alati vaja laenata, ka eesti keele sõnamoodustus­vahendid võimaldavad isikupärast väljendust ja keelemängu. Näiteks nimetas keegi hiljaaegu Delfis lasteta naisi iibepuudelisteks, keegi teine kutsus sagedase liikmetevahetusega linnavolikogu rahvaste rändlaks. Kultuurikiht on muidugi ka väga oluline – meie saame aru, aga üsna keeruline on teistesse keeltesse tõlkida näiteks selliseid sõnu nagu teeme­äralised, rehepaplus või kavalantslus. Sotsiaalmeedias väitis keegi viletsa ilma kohta, et ilm koeratab, keegi teine andis teada, et koeratas terve tunni mööda linna, pidades silmas hoopis koeraga jalutamist. Neid sõnu ei ole üheski sõnaraamatus, nad on sündinud ja elavad oma elu ajakirjanduses või sotsiaalmeedias, aga ega nad sellepärast kehvemad sõnad ei ole.

Sõnavara kasvatamine ja laenamine on loomulik ja see ei ohusta ega muuda meie keele omapära kuigivõrd. Rohkem muret teevad need muutused, mis toimuvad võõrkeelte mõjul meie grammatikaga. Näiteks inglise keeles ei ole käände­vorme ja nii levivad ka eesti keeles nimetavas käändes täiendid, nagu Samsung telerid, Kodak filmid, Fiskars tooted, Solaris keskus, Vaal galerii. Alguses firma- ja tootenimedes, aga see kipub laienema, näiteks öeldakse, et elab Lai tänaval, mitte Laial tänaval; vaatab Tartu Uus Teatri etendusi, mitte Uue Teatri etendusi või emakeele päev on neliteist märts, mitte neljateistkümnendal märtsil. Ühelt poolt on need võõrmõjud, teiselt poolt keele lihtsustamine. Keelekasutaja püüab alateadlikult keelt lihtsustada. Keeleteadlased on märganud, et viimasel ajal hakkab meil isegi täissihitise kasutamine vähenema, sihitis seostub üha rohkem vaid osastava käändega, näiteks: Nii saame teada rahva arvamust, selle asemel et öelda Nii saame teada rahva arvamuse. Või veel üks muutus, mida me enam tähelegi ei pane, on see, et eestäiendite asemel on maad võtnud järeltäiendite kasutamine. Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde kriminaaljutu „Musta mantliga mees”. Mees mustas mantlis oleks olnud tollases eesti keeles väga võõras. Aastakümneid hiljem aga kirjutas Paul Kuusberg romaani „Inimesed sõduri­sinelis”. Keele­korraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatri­piletid, mitte piletid teatrisse. Aga ei midagi. Kui 50 aastat on õpetatud, aga tulu ei ole, siis tuleb vist leppida, et keele grammatika on võõra struktuuri omaks võtnud. Mõni muutus võib meile rohkem meeldida, teine üldse mitte, aga ükski muutus ei ole keelele ohtlik, ei sõnavara ega grammatika muutumine. Muutused on paratamatud ja aja jooksul me harjume nendega või hakkab neid omaks pidama vähemalt järgmine põlvkond.

Eesti keel on piisavalt rikas, et seda saab lahedalt kasutada kodusuhtlusest kuni ilukirjanduse ja kõrgteaduseni. Kogu sellest rikkalikust ja hästi kätte­saadavast ainestikust on aga vähe abi, kui keelekasutajad sellest ei huvitu. Meie olulisim ülesanne on seista selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav.

Hoolimine hoiab keelt elus

Väikerahvas on mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt palju haavatavam kui suurrahvas. Füüsilised piirid ei kaitse ega varja meie vaimset iseolemist, piirideta suhtlus toob kaasa ka niisuguseid mõjusid, mis muudavad suhtumisi ja hoiakuid. Siin on meie emakeelele kaks ohtu. Üks oht on keele kestlikkuse nõrgenemine olukorras, kus osa avaliku suhtluse valdkondi kipub üle minema inglise keelele. Teine oht on see, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirja­keelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda.

Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks, osa avalikust elust muutus venekeelseks ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi tagasi saime, siis emakeele kasutusvald­kondade hulk laienes, näiteks vahetas see välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmed keelekasutusvaldkonnad majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutavad üha rohkem inglise keelt. Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks. Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilu­kirjanduskeelt, ametikeelt. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab.

Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest. Riigi ja rahva kestmiseks on vaja emakeelset ülikooli, kust kasvab peale uus eestikeelne haritlaskond. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes eestikeelse hariduse eelistamist ingliskeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üheks ohumärgiks on mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigi­eksami mõnes osas. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keele­kasutus on üksnes koolihinde teema. Kui hinnet ei panda, siis faktiteadmiste kõrval on väljendusviis ja korrektne kirja­keel teisejärguline. Haridusjuhtidel on ununenud või nad ei ole selle peale mõelnud, et keel on töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eelduseks. Riik ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta, isegi magistriõppesse või doktoriõppesse võiks saada mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elu- ja töökogemust. Aga ülikoolis või doktori­õppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama; vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui seda ei tähtsustata, siis ei väärtustata ka emakeelt. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirja­keelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist seadu­sega juurutada. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madal­stiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuri­liste väärtushinnangutega, keele­kasu­taja ei taju vastutust emakeele ees.

Vahel ongi arvatud, et vabas ühiskonnas kirjakeele roll niikuinii taandub kõnekeele või ühiskeele ees. See võib nii olla isiklikus suhtluses ja argielus. Suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele ees. Aga töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab kõvasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame vaatama, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab ja milles Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Globaliseerumine ei pruugi tähendada keelevahetust, kui me ise seisame selle eest, et eesti keel oleks Eestis võimalikult laialt kasutatav.

Eesti kirjakeel, mis suures osas rajaneb põhjamurretel, tegi keelekorraldajate pingutusel XX sajandil läbi märkimisväärse kohandamise selleks, et olla kõigis valdkondades sobiv kompromislik kirjavahend. Erinevalt rahvuslikest liikumistest muudes maades on võõrlaenud olnud sallitud, osaliselt ajendatuna soovist hõlbustada ligipääsu Lääne-Euroopa kultuurile. Selle tulemusel tekkinud normingud on aga eestlasi üldiselt sundinud abi otsima mahukast õigekeelsuskäsi­raamatust, et teada õigekirjutus- ja morfoloogianorme.(1)

Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga normingu­usku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühi­grammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.

2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese ÕS-i ilmumisest. Raamatu täpne pealkiri oli „Eesti keele õigekirju­tuse-sõnaraamat” ja väljaandja Eesti Kirjanduse Selts. Selle eellugu on mõistagi pikem: nimelt 1905. aasta revolutsiooni järel hakati aastast 1906 lubama eestikeelse erahariduse andmist ja tekkis suur vajadus eestikeelse õppekirjan­duse järele.(2) Et Eesti jagunes kahe kubermangu vahel, tekkisid kirja­keelt korraldavad kogud algul eraldi: augustis 1906 asutati Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts, mille juurde sama aasta 10. detsembril moodustati kirjandusosakond. See hakkas arutama kirjaviisi küsimusi, korraldades 1907. aastal keele­koosolekuid, ning kavatses kokku kutsuda keeletundjate kongressi. Tegevad olid Ernst Peterson-Särgava, Johannes Voldemar Veski jt. Tartus asutati aastal 1907 Eesti Kirjanduse Selts (EKS), mille juurde 6. augustil loodi kirjaviisikomisjon, kus olid tegevad Kaarel Leetberg, Jaan Jõgever, Hans Einer, Karl August Hermann, Juhan Kurrik jt; hiljem nimetati see keele­toimkonnaks. Need kaks kogu võistlesid algul mingil määral oma­vahel, kuid suutsid siiski kokku leppida, korraldades aastatel 1908–1911 Tapal, Tallinnas ja Tartus neli keele­konverentsi, mis sõnastasid otsused tollal kõige enam vaieldud teemadel: kas pea või pää, kas sõna algusse h kirjutada või mitte, kuidas kirjutada ki-liidet jne.

Koostöömeeles sündis ka normiva sõnaraamatu idee. EKS-i sõnaraamatu kava seati kokku aastal 1908, alustati 1910 või 1911. See oli üks seni väheseid sõnaraamatuid, mis pandi kokku täiesti kollektiivselt, kokku 153 „istangul”, töö sai enamjaolt valmis 1916 ja põhiline teksti kokkukirjutaja oli Jaan Tamme­mägi.

Sõnaraamatu koostajatel oli kadestamisväärne ettenägemisvõime, sest see sai valmis just õigel ajal, õieti veel isegi enne seda. 1918. aastal, veel Saksa okupatsiooni ajal trükki antud sõnaraamatut hakati reklaamima septembris(3) ja kaks kuud hiljem, 11. novembril 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus faktilise võimu üle võttis, oli kirjakeele normi allikas kohe võtta. Ametlik keele­kasutus vajab normi või autoriteeti. On tähele­panuväärne, et veel Vabadussõja ajal pidas sõjaminister oma päevakäskudes, arvatavasti 1919. aasta I poolel, vajalikuks kaht keeleteemalist otsust: nr 36 (õigekirjutuse alal Eesti Kirjanduse Seltsi sõnaraamat juhtnööriks võtta) ja nr 51 (ametlikud dokumendid tuleb eesti keeles välja anda; tõlge võib juures olla)(4). Ka haridus­ministeerium võttis õpetuses aluseks selle sõnaraamatu, nagu näitavad 1921. aasta mais kinnitatud algkooli õppe- ja tunnikavad(5). Raamatu menu näitab asjaolu, et 1921. aastal ilmunud esimeses Raamatu Teatajas on märgitud: trükk otsas.

Et pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist lõpetas Eestimaa Rahvahariduse Selts tegevuse ning tegutsema jäi vaid Eesti Kirjanduse Selts, siis vaadati edaspidi EKS-i keele­toimkonna kui autoriteedi peale. Sellega paralleelselt andis keelesoovitusi ka 1920. aastal loodud Emakeele Seltsi juhatus, kes vastas keeleteemalistele küsimustele, eriti nimesid puudutavatele. Põhiliseks jäi siiski keeletoimkond, kelle otsused avaldati ajakirjades Eesti Keel ja Eesti Kirjandus.

Kaks asjaolu on sellest ajast jäänud eesti keelekorraldusele organisatoorses mõttes iseloomulikuks: keelekorraldusega tegeleb asjatundjate kogu, mitte riigiasutus, ja tulemused kajastuvad sõnaraamatus, mille traditsiooniliseks nimetuseks kujunes teisest trükist (1925) alates õigekeelsussõnaraamat. Riik on kogu selle aja usaldanud keelenormingute välja­töötamise kollektiivse otsustuskogu kätte; ei meenu ühtegi keelekorralduslikku otsust, mille oleks teinud Eestis riigiasutus. Lätis näiteks kehtestas riik 1919 iseseisvudes läti uue kirja­viisi – mille oli välja töötanud Läti Seltsi ortograafiakomisjon 1908 – ja 1940. aastal otsustas valitsus muuta ladina-kreeka päritoluga võõr­sõnade kirjutusviisi, kaotades neist pikad vokaalid, mida antiigiihalejad olid täpsema algupära jäljendamiseks ette kirjutanud. Ka Nõukogude Venemaal kehtestas hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski detsembris 1917 parandatud kirjaviisi, ilma jättide ja kõvendusmärkideta. Eestis, tõsi, oli uus kirjaviis juba 1870. aastatel juurdunud tänu Eesti Kirjameeste Seltsi tegevusele. On kuulda olnud väiteid, et Eesti enamlased ei leidnud hiljem eesti kirjaviisis midagi muud parandamisväärset kui kaotada sõnaalguse h, mida niigi ei hääldata, aga olid sellestki sunnitud loobuma.

1920.–1930. aastatel riik keele­korraldusse ei sekkunud, kuid tunnustas selle tulemusi ja ilmselt ka toetas seda tegevust rahaliselt. Oli riigi ülesehitamise aeg, ümber tuli korraldada terve haridussüsteem, arendada terminoloogiat jne. Tagantjärele mõeldes oli imetlusväärne see, et kahekümne aastaga jõuti eesti keelele anda nii tugev vundament, mis pidas vastu veel 50 aastat Nõu­kogude aega. Kui see praegu tundub enesestmõistetav, siis võrreldagu Eesti riigi ja eesti keele saatust Nõukogude Liidu vabariikidega, mis ei olnud vahepeal iseseisvad ja kus keeled olid eriti Nõukogude lõpuperioodil pigem dekoratiivse staatusega. Faktiliselt neid asjaajamises ei kasutatud.

Edasine eesti keelekorralduse ajalugu näeb korralduslikust küljest lühidalt välja järgmine. Eesti Kirjanduse Selts likvideeriti 1940. aastal ja seetõttu kadus ka keeletoimkond. Vahest mõtteliselt vaadati normiküsimustes seejärel Eesti Riikliku Kirjastuse poole, kus moodustati oma keeletoimkond, ent selle otsustest on suhteliselt vähe teada, vaid mõned ülevaated: näiteks revideeriti vene nimede transkribeerimise juhiseid. Kui 1947. aastal loodi Keele ja Kirjanduse Instituut, siis hakati normiküsimustes pöörduma selle asutuse, eeskätt sõna­raamatute sektori poole. Mõneks ajaks said keelekorralduses määravaks üksikisikud, näiteks Ernst Nurm, ent natuke vabamate aegade tulles 1950. aastate lõpus pöörduti tagasi kollektiivse keelekorraldusorgani poole. 1960. aastal moodustas Eesti NSV Ministrite Nõukogu vabariikliku õigekeelsus­komisjoni, mis sai tuttavaks lühendi VÕK all. See oli ka ainus kord, kui riigi­võim moodustas keelekorraldusorgani. Tuleb tunnistada, et väga bürokraatlikult moodustatud kogu ei hakanudki korralikult tööle ning pärast 1965. aastat sisulist tööd ei tehtud. Tööle hakkas hoopis VÕK-i teine koosseis, mille ­moodustas seekord juba teaduste akadeemia 1972. aastal ning mis tegi mitu otsust morfoloogia ja nt nimekirjutuse kohta. Vahepealsel ajal, kui VÕK ei toiminud, tegutses Emakeele Seltsi keeletoimkond (1969–1972), kelle tähtsündmuseks sai 1972. aastal toimunud uute sõnade võistlus, mis tõi käibele sõnad kohuke, pardel, linnak jms. Kõige tulemuslikumaks on Tiiu Erelt pidanud VÕK-i kolmanda koosseisu tööd (moodustati 1979, tegutses aktiivselt kuni 1983. aastani, paberi peal veel aastani 1997). Selle ajal tehti palju mor­foloogiaotsuseid (muuseum-tüübi, kõnelema-tüübi kohta jne) ning õigekirja­otsuseid, sh uus lühendireeglistik, kokku- ja lahkukirjutus jne.

Vaba riigi taas tekkides ei sobitunud vabariiklik õigekeelsuskomisjon uutesse oludesse enam hästi, mh oma nimetuse tõttu, ja seepärast on pöördutud tagasi keeletoimkonna, täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkonna nimetuse juurde. Toimkond moodustati 1993. aastal ja tegutseb tänini, keeletoimkonna vanema valib iga kahe aasta tagant ES-i üldkoosolek, praegu on vanem Maire Raadik. Kuigi riik tegevusse ei sekku, on erinevalt sõjaeelsest Eestist praegu kirjakeele norm määratud keeleseadusega ja kirjakeele normi rakendamise korraga.

Vaadakem otsa ka ÕS-ide pikale reale. Nagu öeldud, sai 1918. aasta „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” kohe otsa ja Eesti Kirjanduse Selts hakkas koostama selle teist trükki, mis aga paisus mahult mitmeks köiteks. 1925. aastal ilmus I köide, mille puhul Johannes Aavik rõõmustas, et keeleuuendusest on paljugi omaks võetud, kuigi mitte piisavalt. II köide ilmus 1930 ja III köide 1937, kavandatud lisadega IV köide jäigi ilmumata. Selle pika aja jooksul oli I köide juba osalt vananenud ning praktiliseks abivahendiks sai hoopis Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat”, mille esimene trükk ilmus 1933 ja millest peaaegu igal aastal ilmus uus, parandatud trükk kuni aastani 1946. Nõu­kogude ajal alustati 1948 „Suure õigekeelsuse-sõnaraamatu” koostamist, mis jäi pooleli, 1953. aastal ilmus nõukogulike põhimõtete järgi koostatud „Väike õigekeelsuse sõnaraamat” ning järgnevalt on õigekeelsus­sõnaraamatud, natuke erinevate pealkirjade all, ilmunud 1960, 1976, 1999, 2006 ja 2013. Sügisel 2018 ilmus ÕS-ide saja aasta tähistamiseks uus ÕS koos oma sajandivanuse paarilisega, mis annab ühtlasi võimaluse vaadelda kirjakeele normi muutumist saja aasta jooksul.

Selline on vormiline tagasivaade sajandi keelekorraldusele, ent milline on olnud keelekorralduse sisuline tähendus selle aja jooksul? Kuidas on ühiskond sellesse suhtunud? Siin tuleb paratamatult natuke meelevaldselt üldistada, kuid mulle näib, et sõjaeelses Eestis suhtuti keelekorraldusse entusiasmiga – eesti keel oli ju riigikeelena algaja ja kõike peeti võimalikuks. Vaieldi tuliselt ning mõnikord pälviti ka ajakirjanduse pilkavat tähelepanu – nagu Aaviku sõjas sõna uulits vastu –, kuid üle kõige lehvis vaba vaim, mis lubas ametlikesse normidesse suhtuda ka paindlikult. Palju on kuuldud Johannes Aaviku kirglikust keele­uuendusest ja sellele vastanduvast J. V. Veski keele­korraldusest (siin on see sõna kitsamas tähenduses), kuid see näib olevat hiljem belletristlikult suureks puhutud vastandus. Tegelikkus oli kirevam, ka Aavik järgis nt koolide inspektorina ametliku keele norme, kuigi tal oli eri­arvamusi, ja J. V. Veski mõnda uudissõna võiks ka Aaviku omadega võrrelda. Elmar Muuk seekõrval oli praktilise meelega keelekorraldaja, kes püüdis eri suundi ühendada, aga kõige enam jälgis ta tegelikku pruuki, jõudes seega päris lähedale tänapäevasele vaatele.

Ent poliitilised olud muutusid ja uutes, nõukogude korra viljastavates tingimustes kumas oht juba keelele endale. Seetõttu sai keelekorraldusele ja täpsemalt praktilisele keelehooldele omaseks kaitseseisundile tüüpiline hoiak: võideldi võõrmõjude vastu. Ajastule omane jäikus tingis ka keelekorralduse jäikuse, kohati tigedaltki võideldi kas keele rahvalikkuse säilitamise nimel või teadusliku lähenemise kaitseks ning vaidlused olid – selle aja kõnepruuki kasutades – printsipiaalsed. Keelekorral­dajad tajusid neile antud suurt võimu keele üle ja tegutsesid vastavalt. Ühiskond vaatas neile kui autoriteetidele ja ootas neilt eeskätt keeleasjade paika­panekut. Avalik kritiseerimine ei tulnud kõne alla.

Mõistagi on see lihtsustus ja keelekorralduski teisenes aja jooksul natuke ühiskonnast erinevalt. Eriti ilmnes see 1970. aastate teisel poolel, kui olid taastunud kontaktid Soomega ja tegutsema asus keelekorraldajate uus põlvkond. Keeleelu elavnes 1970. aastatel lausa erandlikult, 1972. aasta sõnavõistlus lõi selleks soodsa fooni; ilmus palju keele­teemalisi raamatuid. Keele­korraldus muutus jälle kritiseeritavaks, mis tähendas vähemalt keeleküsimuste osas ühiskonnas vaba arutelu. Mulle tundub, et selle vabaduse kasutamisega kompenseeriti poliitiliste vabaduste puudumist. Toon näiteks kas või võõrnimede kirjutuse üle vaidlemise. Kui kunagi uurisin nende vaidluste ajalugu, siis algul imestasin väga, et 1920.–1930. aastatel ei olnud nii kirglikke vaidlusi kui näiteks 1980-ndatel, kui VÕK tegi oma otsuse maade ja pealinnade nimede kirjutamise kohta. Ma enam ei imestanud, kui kätte jõudsid 1990. aastad ning võõrnimede teema vajus jälle kuhugi hämariku piirile, see ei erutanud enam murdosagi neist, kes nüüd ei pidanud enam asendustegevusega tegelema, vaid võisid end välja elada näiteks poliitikas.

Jõuamegi tänasesse päeva ja mulle tundub, et kohati me elame endiselt üleminekuajas. Me peaksime keelekorraldust võtma kui praktilist tegevust keele funktsionaalsuse tagamiseks, suhtuma sellesse paindlikult, teadvustama, et keelekorraldus ei ole kõikvõimas, vaid üksnes soovitav, nõuandev ja mõnikord ka suunav. Paljude eestlaste ihalus rangete normide järele või ideaalkeele taotlus on jäänud silma ka väljaspool Eestit, nagu näitab alguses esitatud Robert T. Harmsi tsitaat.(6) Keelekorraldus taandus käskimiselt-keelamiselt juba 1970. aastatel; tasapisi on otsuseid hakatud nimetama soovitusteks, sest vabas ühiskonnas ei saa inimesi käskida, ning tundub, et edaspidi võiks soovituste asemel või kõrval rääkida ka normi kirjeldamisest, st keele­korraldajate ülesandeks saab suurel määral kirjeldada seda, mis kogutud andmete põhjal on ühiskonnas kujunenud keelenormiks.

Tunnustatud arusaama järgi on kaht liiki norme: objektiivne keelenorm, mis mingis keeleühiskonnas vaikimisi kehtib, ja normingud, mida annavad autoriteetsed kogud näiteks mingite üksik­küsimuste reeglistamiseks. Vahel on neid nimetatud normiks A ja normiks B ning mõni keelekorraldaja, nt Henn Saari, on defineerinud ka normi C, ideaalkeele, mille suunas liikuda soovitakse. Keelenormi kirjeldus märgibki seda, et püütakse kindlaks teha objektiivne norm ja kasutajaid sellest informeerida. Alati ei ole see muidugi võimalik, sest keele­kasutajad on eri tausta ja huvidega ja ühtset normi siis pole.

Keelekorralduse enda teisenemise kohta võib ehk üldistada nii, et algus­aegade vahel heitlikud üksikküsimuste otsused on hiljem arenenud süsteemsemate muutuste tunnustamiseni, eriti puudutab see morfoloogiat. Ja üha enam on tuginetud keelekasutuse uurimise tulemustele.

On kaks vaikimisi eeldust, mida on läbi aegade silmas peetud: 1) senised normingud jäävad uute normingute kõrval samuti õigeks; 2) kirjakeele ehk standardkeele ning „tegeliku” keele vahe ei tohi kujuneda liiga suureks. Tõsi, me oleme olukorras, kus kirjakeele mõiste on kasutajate teadvuses hägustunud. Kirjakeel terminina ei tähenda kindlasti sama mis kirjutatud keel, tänapäeval on meie ümber teksti väga palju ja sellest suur osa ei ole kirjakeel ehk normikeel ehk standardkeel. Keelekasutajal tuleb valida, mis olukorras ta üldse kirjakeelt vajab. Ning ühiskond peab kokku leppima, millises olukorras kirjakeele kasutamist eeldatakse.

Keelekorralduse põhiülesandeks võiks tänapäeval olla seista vastu keele vaesumisele, selgitada keelekasutajale keele rikkusi ja õpetada neid teadlikult kasutama.

Keelekorraldus tugineb ka vabas ühiskonnas autoriteedile ja mõni seisu­koht paistab dogmana. Nagu sõjanduses on täheldatud, et võideldakse mineviku sõdu, nii ka keele­korralduses võideldakse vahel keelejoontega, mida on pikalt taunitud, kuid mis sellest hoolimata ei taandu. Vahel võib õigustatult küsida: kaua veel?

Rääkides keelekorraldaja rollist tänapäeva ühiskonnas, tundub mulle, et edukas keele­korraldaja peaks olema ühtlasi suhtekorraldaja, kes peab kannatlikult oma vaateid ja ettepanekuid selgitama ning hoolitsema ühtlasi selle eest, et sellele kõigele ei riputataks külge mõnda naeruväärset silti, nagu juhtus poolteist aastakümmet tagasi, kui muidu asjalik ülevaade ilmus ajalehes pealkirja all „Keelefüürerite käsud ja keelud”. Tänapäeva sildistamis­himuline ajakirjandus paneb vähegi tõsisema keelekorraldaja muretsema libastumisohu pärast ja kui oled sildi külge saanud, siis see jääb internetti igaveseks. Teisalt, kui ise sõna ei võta, siis täidavad selle ruumi teised „arvajad”, kes kinnistavad keele­korralduse kohta kujunenud stereotüüpe, näiteks et nüüd on kõik vabaks antud, reegleid polegi.

Üks raske teema on see, et ühiskond on vastandlike huvidega. Lihtsad mustvalged reeglid oleksid head kooliõpetuses ja neist on huvitatud ka keele­toimetajad, kes kõiki keele­korraldajate soovitusi rakendavad imetlusväärse innuga. Keelereegleid aga ei õnnestu peaaegu kunagi mustvalgeks sõnastada, ikka jääb piiripealseid asju. Näiteks on keeletoimkond otsustanud edaspidi mitte tõmmata kujundlike koha- ja isiku­nimede algustähe puhul piiri (sellised nagu Uus Maailm, Must Mander, tõusva päikese maa, igavene juut) ja jätta keele­tarvitaja otsustada, kas ta peab seda nimeks või mitte. Senine esitus jättis mulje, nagu oleks meil sahtlis mingi nimekiri, mille põhjal otsustada, ent niisugust pole kunagi olnud. Kindlasti on neid, keda see häirib.

Keelekorraldus peab kokku sobima ühiskonnaga ja kui see on demokraatlik, siis ei saa keelekorraldus olla autoritaarne. Paljud muidu sümpaatsed mõtted, mida keelekasutuse kohta sageli esitatakse, on sümpaatsed niikaua, kuni ei peeta silmas nende ellurakendamist. Viimane eeldab sageli hoopis teistsugust ühiskonda, mis ei ole nii sümpaatne, nt sisaldab tsensuuri.

Sajandile tagasi vaadates mõelgem eesti kirjakeelele kui aja- ja kultuuri­loolisele varandusele, keele esindus­kujule, mis on mitme põlvkonna kokku kantud ja mis on väärt, et seda edasi arendada.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

8. oktoobrit 1922 peetakse Eesti Kirjanikkude Liidu asutamise daatumiks. Friede­bert Tuglasest ei saa eesti kirjanduselu institutsionaliseerumise juures kuidagi mööda, seetõttu lugegem tema „Eluloolistest märkmetest” selle päeva sissekannet: „Kolmas kirjanike kongress Tallinna raekoja saalis. Koos 26 kirjanikku ja arvustajat. Kongressi avasin mina, juhatas Metsanurk. Andsin aru keskkomitee tegevusest. Otsustati senise keskkomitee volitused lõpetada, EKL kirjanike keskedustuseks tunnistada ja temale keskkomitee volitused ning varandused üle anda. Tegin ettepaneku EKL-u ajakirja asutamiseks ja, teiseks, kirjandusnädalate korraldamiseks.”¹ Samal päeval toimus raekojas liidu 16 hääle­õigusliku liikmega üldkoosolek ja juhatuse valimine, seejärel juhatuse koosolek. Tuglase märkus „Olin sedapuhku EKL-u esimeheks 8. X 1922 – 7. III 1923” sealsamas tõendab, et trükiversiooni aluseks võetud päevamärkmeid on Tuglas hiljem ja vahest korduvalt redigeerinud ja täiendanud. Nagu talle omane oli.

Muidugi olid nii kirjandus kui ka kirjanduselu Eestis olemas ammu enne liitu ja Tuglast. Liidu asutamisele eelnesid kirjanike kongressid, kirjanike organiseerumisest kõnelevad Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita – kõik kolm Tuglase aktiivsel osalemisel. Ent need olid rohkem vaimu- ja hinge­sugulaste ühendused, mis sageli vastandusid või polemiseerisid teiste ja enamasti vanemameelsete sulepruukijatega. Kirjanduselu koos kriitikaga laiemas plaanis oli virgutanud 1906. aastal ilmumist alustanud ajakiri Eesti Kirjandus, mis peatselt muutus 1907. aastal asutatud Eesti Kirjanduse Seltsi häälekandjaks, mille esimestes numbrites vaadatakse uuriva pilguga tagasi saja-aastasele eestikeelsele kirjasõnale. XIX sajandile mõeldes kerkivadki meelde Väike-Maarja parnass, aga ka mitmed seltsid, eesotsas Õpetatud Eesti Seltsiga, veelgi varasemasse aega osutavad baltisakslaste ja estofiilide tegemised. Esimese eesti kirjandusloo kirjutamise kavatsust on täheldatud Valmieras sündinud baltisakslase ja estofiili Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) tegevuses, kes koostas selle tarbeks eestikeelse kirjasõna kommenteeritud ülevaate „Bibliotheca esthonica”.

Nagu Eesti riik ei sündinud rahva enese­teadvuse kasvuta ja ette valmistamata pinnasel tühjal kohal, nii oli aeg küps ka kirjanike professionaalse ühenduse sünniks alles iseseisvuse saavutamise järel. Aga tolleks ajaks oli piisavalt eneseteadlikke kirjanikke, kes ajakirjanduse toel ja selles ametis olles püüdsid kirjatööga hakkama saada – eeskätt Juhan Liiv ja ­Eduard Vilde. Kui Liivi vaesus on üldtuntud, siis Vilde puhul paistab silma see, kuidas tal ajakirjanduse ja kirjatööde toel õnnestus toime tulla nii Saksamaal kui ka Taanis elades. Samuti elas Tuglas pagulasaastail suuresti kodumaal trükitud teoste honoraridest, ent sama oluline oli vanemate toetus. Polnud veel reisikulusid lakke löövat üleilmset turismitööstust ja maapagu ei tähendanud raudset eesriiet, nagu pärast teist ilmasõda.

Eesti Kirjanikkude Liidu ajaloost sõdadevahelisel perioodil saab üksikasja­likumalt lugeda Katrin Raidi raamatust „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940” (2002). Kui ENSV Rahvakomissaride Nõukogu kuulutas Eesti Kirjanikkude Liidu likvideerituks alates 19. oktoobrist 1940, oli sellel 53 liiget. Edasi läks nii, nagu kogu rahvaga ja kõigil elualadel. Eesti Nõukogude Kirjanike Liit asutati Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 ja see pidi olema NSV Liidu Kirjanike Liidu osa ning täitma kõiki parteilisi suuniseid. Pagulusse pääsenud literaadid asutasid Välismaise Eesti Kirjanike Liidu 6. detsembril 1945 Stockholmis. Selle loo on kirja pannud Valev Uibopuu 1991. aastal – tolleks ajaks ainsa elus olnud asutaja­liikmena ja sellest kohustatuna. Varem ajakirjas Tulimuld avaldatud artiklisari koos järje ja liikmete nimekirjaga ilmus raamatuna 2012. aastal. Ma ei ole esimene, kes märgib, et mõlema liidu liikmete hulgas oli neid, kes vähemalt mõne aja jooksul põrnitsesid teineteist üle püssikirbu – olgu otseses või kaudses tähenduses.

On huvitav võrrelda mõlema ajas paralleelselt tegutsenud liidu liikmeskonda, kui võtta kõrvale ka liidu juubeliks värskelt ilmunud raamat, Sirje Oleski „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” (2022). Kui ma õigesti loendasin, siis on 1958. aastast ametlikult ENSV Kirjanike Liidu nime kandnud ühendusse aastail 1943–1991 kuulunud 306 liiget, 1991. aasta seisuga oli liidul ligemale 230 liiget. Nende hulgas on aga Teise maailmasõja käigus ja hiljem siia sattunud, ainult vene keeles kirjutanud ja ammu unustatud literaate, kelle Eestist või üldse siitilmast lahkumise daatumitki on olnud raske, kui mitte võimatu välja selgitada. Ent nad kõik on vähemalt liikmeks astumise hetkel elanud Eestis. Välismaisel Eesti Kirjanike Liidul (VEKL) on kogu tegevuse vältel olnud 41 (või 43?)² liiget, nad kõik on kirjutanud eelkõige või ainult eesti keeles, kuid neid on elanud peale juhatuse püsivaks asukohaks olnud Rootsi veel USA-s, Kanadas, Inglismaal, Saksamaal, Soomes, Prantsusmaal, Austraalias, Hispaanias ja Brasiilias. Näiteks polnud VEKL-i liige oma teosed rootsi keeles kirjutanud Käbi Laretei. Olgu veel mainitud, et ka Ilmar Laaban ei ole kunagi kuulunud VEKL-i, küll aga kutsuti ta 1989. aastal kodumaise ehk siis tollal veel ENSV Kirjanike Liidu auliikmeks, kuigi see staatus või au tähendus ei ole sugugi selge – vähemalt minu jaoks. Aga Laabanil polnud auliikme staatuse vastu midagi, nagu ka samamoodi auliikmeks kutsutud Bernard Kangrol, kes erinevalt Laabanist kunagi kodumaad ei külastanud. Mõlema liidu liikmeid lähendanud esimene ametlikum kohtumine toimus 1989. aasta mais neutraalsel pinnal Helsingis sealse Tuglase Seltsi korraldusel. Pärast VEKL-i esimehe Kalju Lepiku surma 1999. aastal Tallinnas valiti liidu esimeheks Enn Nõu, kelle ettepanekul inkorporeeriti kogu liit 2000. aastal Eesti Kirjanike Liidu koosseisu, milles võiks ühtlasi näha nõukogude võimu poolt katkestatud kirjanike kutseühingu järjepidevuse taastamist ja mõlemapoolset tunnustamist.

On veel üks allikas, mis pakub lihtsa võimaluse kaheks löödud kirjanduse võrdlemiseks. See on Bernard Kangro „Eesti kirjandus siin- ja sealpool piiri. Bibliograafiline ülevaade eesti algupärase kirjanduse esmatrükkidest 1945–1964” (1965). (Ei saa jätta mainimata, et suhteliselt usaldusväärse suulise pärimuse kohaselt koostas bibliograafiad või oli vähemalt suureks abiks Kangro abikaasa Maria, kes aga keelanud seda avalikustamast.) Sõjajärgsed aastad olid majanduslikus mõttes mõlemal pool mõistagi karmid ja trükivõimalused kesised. 1945. aastal ilmunud eesti uudiskirjandust loetleb Kangro paguluses kaheksa ja kodumaal 13 tiitlit, ent lehekülgede arvult vastavalt 1715 ja 1148 – kodumaal ilmus rohkem luulekogusid ja näidendeid. 1948. aastal on nimetuste arv tasavägine, aga pagulas­kirjandust ülekaalukalt 2661 lehekülge kodumaise 1598 lehekülje vastu. Ent hoopis kesiseks kisub olukord kodumaal 1950. aastate alguses. Näiteks 1951. aastal ilmus paguluses 22 (5470 lk) ja kodumaal seitse (1592 lk) uudisteost, 1952. aastal paguluses 18 (4560 lk) ja kodumaal ainult kolm (296 lk). Kui Kangro andmeis ongi infosulust tingitud väikseid ebatäpsusi, siis üldisi proportsioone need ei muuda. On selge, et neil aastail kandis eesti kirjanduse järjepidevust pagulaskirjandus, ent kodumaine liit toimis pealesurutud nõukogude rahvaste sõpruse vaimus, samal ajal kui liit paguluses ajas puhtalt eesti asja, suheldes küll mõningal määral Rootsi Kirjanike Liidu ja ka soomlastega. Kodumaine eesti kirjandus hakkas arvuliselt ja kvaliteedilt tooni andma 1950. aastate lõpus üksikute nimedega, aga peamiselt ikkagi alles 1960. aastate alguses.

2022. aasta 19. septembri seisuga on Eesti Kirjanike Liidul 336 liiget. Liikmeskond on avardunud: on kriitikuid, tõlkijaid, akadeemilisi kirjandusteadlasi, toimetajaid, kes enesestmõistetavalt ei pea end kirjanikeks. Ja on vene keeles kirjutavaid Eestis elavaid häid ja tunnustatud kirjanikke ning väljaspool Eestit elavaid eesti kirjanduse tõlkijaid, kelle töö kasvatab eesti kirjanduse rahvusvahelist tuntust. Nii et rahvustunnuse ja eesti emakeele väikse algustähe asemel on siin paslik kasutada suurt tähte Eesti tähenduses. Samas paistab meedias tihtilugu silma, kuidas igaüks, kellel väheke ambitsiooni, mõni jutuke või omakirjastuslik luulevihk ilmunud, võib end kirjanikuks kuulutada. Kirjanik olemine tuleb välja teenida ja teinekord ei aita isegi liitu vastuvõtmine.

Näppasin palgeraamatust Peeter Sauteri loal ühe tema 3. septembril poetatud repliigi: „loomingut tehakse mu meelest sentide eest ja pooleldi põlve otsas, samas saabub sinna lademetes rohkem tekste kui muiste. eestlased pole vaid kultuurihullud, aga grafomaania on rahvushaigus, jumal tänatud, ehk tagab see kunagi meie kestmise.” Sauter peab silmas eelkõige ajakirja Looming, kuid tabab mu meelest midagi tänapäeva eesti kirjanduse olukorrale olemuslikku. Vahest öeldi vanasti dialektilise materialismi vaimus selle kohta kvantiteedi kasvamine kvaliteediks. Kuid sellel grafomaania vohamise väljal võrsuvad ka eestikeelse või üldse Eestis tehtava kirjanduse uued, tulevased ja parimad tegijad. Ent lubatagu siinkohal jääda oma eesti emakeele keskseks. Eesti Kirjanike Liidu liikmete ja eestseisuse kohus on võtta need võimekad tegijad ning kirjandusliku sõna kaudu eesti keele uuendajad ja taasloojad endi hulka ja seista nende eest. Sest miski ei väära mu arusaama, et just emakeelne kirjandus on rahvuskultuuri olulisim alus, millel põhineb kõik muu: alates kaunitest kunstidest kuni nende kriitilise mõtestamiseni, teadustest nende saavutuste populariseerimiseni, omariiklusest selle juriidilise põhjendamiseni – kogu meie eksistentsi üle arutlemine.

Kuulun Eesti Kirjanike Liitu alates 1996. aastast. Sel rohkem kui veerand sajandi jooksul on olnud esimehed Mati Sirkel, Jan Kaus, Karl-Martin Sinijärv ja Tiit Aleksejev – igaüks neist isemoodi on andnud olulise panuse liidu, eesti kirjanduse ja kirjanike käekäiku. Selle aja jooksul on omandatud Käsmu kirjanike maja, avardunud nii institutsionaalsed kui ka isiklikud suhted eelkõige Euroopa, aga samuti muu maailma suunas, eesti kirjandust tõlgitakse rohkem kui kunagi varem, loodud on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, pandud alus just tänavu skandaalselt kiratsenud laenutushüvitisele, tehtud üldse tohutut tööd kirjanduse populariseerimiseks nii kodu- kui ka välismaal, korraldatud regulaarseid kirjandusüritusi, osaletud messidel ja festivalidel. Seejuures ilma püsiva tegevustoetuseta ja sõltudes peamiselt projektirahadest. Meenutagem siin­kohal, et nõukogude ajal täitis osaliselt neid rolle, mida EKL praegu, selleks ots­tarbeks ellu kutsutud Kirjanduse Propaganda Büroo. EKL-i viimaseks oluliseks saavutuseks on kirjanikupalk. Aga seegi idee ulatub juba liidueelsesse aega. Kirjaniku­palgast hakati rääkima 1919. aastal, niisiis Tuglase kõige aktiivsemal tegevusperioodil. Idee teostumiseni kulus ligi sajand. Protestin otsustavalt, kui mõnikord veidi põlgliku ala­tooniga kasutatakse väljendit „riigi­palgaline kirjanik” vms. Jah, raha tuleb riigilt ja selle andmine on riigi kohus, tänuvõlg ja lootus, aga selle jagamise filtri moodustab riigivõimust sõltumatu ja üksnes taotlejate loomingulist võimekust hindav komisjon.

Kirjanikel on rohkesti põhjust oma liidule tänulik olla. Liit väärib kingitust, kuid mida kirjanikul ongi kinkida? Karl Ristikivi on meenutanud August Gailiti sõnu nende viimsel kohtumisel: „[K]irjutage rohkem ja paremaid raamatuid.”³ Iga hea raamat, iga kirjapandud hea sõna on kirjaniku tegu, mis on ühtlasi kingitus nii liidule kui ka lugejale.

 

Kojuigatsus – kauguseigatsus,

kahte harusse kasvav puu

Karl Ristikivi

See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maa­ilmasõja järel.

Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt kõneldakse, seevastu kunstnikud käivad hoopis enam kokku kunstivoolude, õpetajate ja linnade kaudu. Aga kirjanikud on ka olnud otseselt paguluses juba antiigist peale, kord sunniviisil, kord vabatahtlikult. Paguluses elas Ovidius, pagu­luses elas Dante, elasid Voltaire, ­Victor Hugo ja Oscar Wilde… Enamasti ikka poliitilistel, harva muudel põhjustel.

Aga pagulusel ja pagulusel on vahe. Ka eesti kirjanikud elasid paguluses juba XX sajandi algul, kas või Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Aga nemad avaldasid oma teoseid ikka kodumaal ja Tuglas käis salaja ka ise mitu korda kohal. Võib siis küsida, kas see oli päriselt pagulus, kuigi jah, kodumaal oleks neid tabanud arreteerimine ja vangla? Millal algab pagulus? Jättes kõrvale paguluse, eksiili jm sõnade ideoloogilised nüansid, saab mu arvates päris pagulus alguse siis, kui saadakse aru, et ei ole enam tagasiteed. Teise maailmasõja põgenikud läksid ju valdavalt ajutiselt ja elasid mitmeid aastaid kohvrite otsas. Enne kui sai selgeks, et pagulus jääb. Ja ka Eestis oodati aastaid valget laeva, kuni saadi aru, et nõukogude võimust ei ole tagasiteed. Aga millal algas pagulaskirjandus? Kas hetkest, kui inimesed said aru tagasitee puudumisest, või siis, kui kirjani­kud mõistsid, et nende teostel, nende mõtetel ei ole teed koju? Paradoksaalselt saab kirjanduse pärispagulus alguse varem kui inimeste oma. Ja millal see pagulus lõppes? Kas siis, kui selgus, et inimeste tagasitee on olemas ja jääb? Või siis, kui tagasi hakkasid tulema teosed?

Jättes tsensuuri ja muud keelud praegu kõrvale, tuleb küsida ka seda, mida tähendab teoste tagasitulek. Jah, esimene ja oluline asi oli võimalus neid lugeda. Mäletan isegi, kui istusin päevade kaupa Tartu ülikooli raamatukogus ja lugesin Rootsist saabunud kirjandust, mis laudadele välja pandud (ja mida minu mälu pidi koju ei laenutatud). Ja mäletan ennast pidamas loenguid pagulaskirjandusest Tartus, Viljandis, Võrus. Ja pisikesi kartoteegikaarte, kuhu kogusin kätte saadud ja ikka katkendlikku infot välismail ilmunud teoste kohta. Mäletan ka oma palju paksu verd tekitanud ettekannet sealsamas ülikooli raamatukogus, kus mul jätkus jultumust öelda keset pagulaskirjanduse ülistust, et see on meile ikka veel võõras.

Ja siin jõuan Lepiku teise mõtte juurde, mida ta oma artiklivalimikus vähemalt kaks korda kordab. Nimelt, et kodueesti ja pagulaskirjandust kirjanduslooliselt ühte liita on võimatu ülesanne. Küsimus ei ole kirjanikes ega nende elukohas, füüsilistes teostes kaupluse või raamatukogu riiulitel, vaid kirjandusloos, seostes ja suhetes, mis luuakse tagantjärele. Ja siin seisame kirjanduse kahe haru küsimuse ees. Mis kasvas kahte harusse? Millal kasvas? Kuidas kasvas?

Kui vaadata lähemalt, siis näeme, et sõjajärgse kirjanduse lugu läheb tõepoolest kiiresti kaheks. On kirjandus välismail, ennekõike Rootsis, mida valitsesid rahvuslik ideoloogia ja rahvuslik identiteet, ning on nõukogude kirjandus Eestis, mida valitsesid stalinistlik ideoloogia ja klassikeskne identiteet. Ja suur meri nende vahel. See oli aeg, mil noored Kalju Lepik ja Raimond Kolk kuulutasid Rootsis, et nemad jätkavad nii Betti Alveri kui ka Juhan Sütiste teed ning eitavad võõrast (ja ka ideoloogiliselt punast) sürrealismi ehk Ilmar Laabanit ja tema kaaslasi. Ja see oli aeg, mil Nõukogude Eestis hakati viima ellu V. I. Lenini õpetust selle kohta, et kodanliku ühiskonna kirjandusest tuleks võtta sotsialistliku ühiskonna varasalve üksnes selle nn demokraatlik osa, sedagi vaid vastukaaluks nõukogude kirjandusele. Praktikas teadupärast visati ajaloost minema peaaegu kõik, alates avangardist ja estetismist ning lõpetades Alveriga. Sütiste siiski servapidi jäi. Ja muidugi lendas üle parda pagulaskirjandus.

Aga vaevalt viisteist aastat hiljem hakati rääkima midagi muud, nii siin- kui ka sealpool vett. See oli aeg, mil Ain Kaalep, Jaan Kross jt hakkasid taaslooma silda sõjaeelse kirjandusega, nii Alveri kui ka Sütistega. Nii et kodumaine kirjandus kasvatas oma oksa pagulaskirjandusega samale sõjaeelsele tüvele.

Teadupärast oli ka teine liikumine. Noorem põlvkond, olgu Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo ja teised 1960. aastatel alustajad, leidsid endale kirjanduse, mida tehti paguluses. Sealhulgas nii Lepiku kui ka Laabani, modernismi ja sürrealismi. Ja teisel pool vett kuulutas Lepik aastal 1965, et eesti kultuur on üks ja pagulaskultuur ei ole mingi terviklik nähtus. Tõmmates selle kaudu omapoolse piiri paguluse räige servaideoloogiaga. Paguluse noorem kirjanike põlvkond aga võttis omalt poolt vastu kodueesti noorte mõtted ja võtted. See kõik oli taandumine nii kodumaise kui ka paguluse räuskavatest ideoloogiaservadest. Ideoloogiat ei visatud päriselt minema, aga see suruti taga­plaanile ja ettepoole tõsteti identiteet. Üks eesti kirjandus. Samas, väga tähtis oli kodueesti ja paguluse nooremat põlvkonda ühendav uue aja maailma hõngus, autentsuse igatsus, biitnike revolutsioon, nooruse ja armastuse kuulutus. Kokku­võttes, kodueesti kirjandusest kadus stalinism ja pagulaskirjandus hakkas minu arusaamist mööda muutuma vaikselt väliseesti kirjanduseks, mida pagulaskirjandusest eristab just ideoloogiast eemaldumine. Muidugi jäid ideoloogilised servad nii siin kui ka seal alles. Aga suund oli selge ja aeg liikus vaatamata kõigele muutuste poole. Kuni ühel hetkel, 1989. aasta mais, saadi kokku Helsingis ja tõmmati joon alla. Siis tõusis ka esile mõte, et eesti kirjandus on kõigele vaatamata üks. Selles lauses kõlas tol ajal lootus ning veidi ka tahe unustada need vastuolud, mis olid olnud. Aga küsimus jäi. Kas saab neid kahte kirjandust kirjandusloos ühte liita? Mu vastus sellele on tegelikult vastusest kõrvale hiilimine. Kas on üldse vaja kokku liita?

Sellega tekkis aga omaette paradoksaalne olukord kirjandusloo jaoks. Kui panna näpp sõjajärgsele ajale, siis seisab paguluse poolel sõjaeelse kirjanduse jätkamine ning kodueesti poolel stalinistlik katkestuskirjandus. Ajaloost vaadates oli see poolsurnult sündinud irdharu, mida Loomingu Stalini-aegse toimetaja August Alle sõnu kasutades võiks iseloomustada kui virtsaniret toimetaja portfellist. Sealjuures polnud sellel pikka iga. Isegi sotsialistlik realism laiemalt kadus kiiresti perifeeriasse. Kui aga panna näpp 1990. aastatele, siis seisab ühel pool kodueesti kirjandus ja teisel pool üha selgemalt pagulas­kirjandus oma alguse ja lõpuga. Pole mõtet salata, kirjandusloo jaoks jääb igasugune pagulas­kirjandus kõrvalharuks. Ja mida pikemaks muutub kirjanduse aeg, seda lühem on selle haru suhteline aeg.

Neis kahes oma alguse ja lõpuga harus on varjatult olemas vastus kirjanduste liitmise kohta. Selleks tuleb minna ajas kaugemale ja kõrvale mööda kirjandusloo radu.

Juba üle sajandi on eesti kirjandusloos tegeletud sellega, et mingil viisil kokku ühendada baltisaksa ja eesti kirjandus. Veel enne Teist maailmasõda võeti eesti kirjanduslugudesse vaid neid baltlasi, kes kirjutasid eesti keeles, ja ainult see, mida nad eesti keeles kirjutasid. Ennekõike nõukogude ajal lisati need, kes kirjutasid saksa keeles, aga mingis mõttes eesti meeles, suhtudes pärismaalastesse positiivselt. Nagu XVIII sajandi esto-/baltofiilsed publitsistid. Ja siis hakkas esimesena vist O. A. Webermann kõnelema maiskondlikust kirjandusest, milles kahte kirjandust ühendab kodumaa, suhe selle maaga, mille kaudu nad ennast mõtestavad. Selles suunas mõtlevad mu arusaamist pidi ka praegused balti kirjanduse uurijad ees­otsas Jaan Unduski ja Liina Lukasega. Ühe­sõnaga, alguses oli ühendajaks keel, siis ideoloogia ja siis maa. Aga pildil on teinegi pool. Üha enam kirjutatakse varasemast kohalikust ladinakeelsest kirjandusest, mis kuulub samuti eesti kirjanduspilti (nagu XVII sajandi juhuluule). Mängu tulevad ka balti päritolu autorid, kelle olulised teosed on hoopis prantsuskeelsed (nagu Barbara Juliane von Krüdener). Lisaks, baltlased ise on arvanud ammu enda hulka rea kirjanikke, kes elasid ja töötasid Saksamaal, kuid väljendasid nn balti eluhoiakut (nagu Siegfried von Vegesack). Ja sama kehtib eesti uurijate kohta. Ühesõnaga, ühendajad on vaikselt hajumas. Taanduvad nii maa kui ka selle maa keel. Eestlastesse suhtumise ideoloogia ei paista olevat üldse oluline. Selle asemele on tõusmas midagi, mis kannab nime balti eluhoiak.

Ja teisalt eestivene kirjandus. Eestivene kirjandus ei huvitanud aastakümneid suurt kedagi. Kui, siis ehk sobiva hingena nõukogudevastases ideoloogilises võtmes (nagu Sergei Dovlatov, kes sattus elama mõne aasta Eestis). Aga umbes kümme aastat tagasi ilmusid areenile uued nimed, ennekõike Andrei Ivanov, kes ise ei taha ennast sugugi rahvuslikult või maiskondlikult identifitseerida, või kui, siis Tallinna kirjanikuna. Ja järsku hakkas eesti kirjandus teda endale tahtma. Ta oli otsekui katalüsaator, mis algatas debatid selle üle, mis on ja kuhu kuulub õieti eestivene kirjandus. Aga andku issand mulle andeks, mulle paistis siis ja paistab ka praegu, et Ivanovi endale himustamise taustal oli lihtne tõsiasi: ta on vaieldamatult väga hea kirjanik. Ideoloogia, elukoht ja keel ei ole olulised.

Niisiis, on olnud keel, ideoloogia ja maa. Aga kord on nad ühendajad ja kord eraldajad. Jäänud on eluhoiak ja kirjanduse tase. (Ideoloogiat ei maksa siiski ala­hinnata. Kunagi oli Ivanoviga natuke samalaadses seisus Mihhail Veller, auhinna­tud autor ja omaaegne Vikerkaare toimetaja. Vellerist on saanud väga konservatiivne, rassismi kalduv ja ka skandaalne tegelane. Kas keegi mäletab veel? Tema tekste refereeritakse Objektiivis…)

Aga kirjanduslugu ei saa piirduda nende piiridega. On veel vähemalt kaks vana teemat.

Üks on rahvaluule, mis kirjanduse lugudes on alati olnud probleemiks. Lahendused on lihtsad. On lugusid, kus see on välja jäetud, ja lugusid, kus sisse võetud. Põhjendusi üldiselt ei tooda. Arvata võib, et need on suulisus, anonüümsus ja variatiivsus. Lähemalt vaadates ei ole ükski eriti sobiv rahvaluule väljaarvamiseks. Vanemat poolsuulist kirjandust kõrvale jättes, ka XIX sajandi eesti luule kandis enamasti laulu nime. Ja kirjandusloos on alles peaaegu ainult need luuletused, mis on püsinud elus laulusõnadena. Olgu „Mu isamaa…”, „Kungla rahvas” või „Ööbikule” ehk „Õrn ööbik”. Lähemalt vaadates leiab kogu proosakirjandusest suulise keele jooni üsna palju, kuni selleni, et Oskar Lutsu suurklassika „Kevade” kubiseb suulise keele joontest. Anonüümsus on vanema kirjanduse üldtuntud omadus ja selle variant pseudonüümsus elab priskelt edasi. Kõne alla tuleks ehk variatiivsus, kuid sedagi leiab sadade ja sadade luule­tuste eri variantidest ja isegi pikemast proosast.

Kui minna keelele lähemale, siis tõuseb probleemiks ka murdekirjandus. Pikka aega oli see lihtsalt kirjanduskildude sari, kuhu käisid kokku ennekõike lõuna­eesti murdeid kasutav luule (Hendrik Adamson, Artur Adson, Raimond Kolk) ja natuke saartemurdelist proosat (Juhan Smuul, Jüri Tuulik). Ja piiril näiteks autorid, kes on kasutanud murret oma teoste otsekõnes (nagu A. H. Tammsaare), või XX sajandi alguse modernistid, kes laena­sid lõunaeesti murdemorfoloogia oma põhjaeesti tekstidesse ja/või ihalesid lõuna­eesti keelt kirjakeeleks (nagu Friedebert Tuglas). See pilt hakkas murenema hetkel, kui võro­kesed ja setod ei leppinud enam oma staatusega. Kui võru murdest sai uusvõru kirjakeel ja kirjanikud hakkasid vaatama oma töid kui omaette lõunaeesti kirjandust. Jah, selle lugu on katkendlik ja fragmentaarne ning kirjanikud ja uurijad on vaielnud, kas see on ühtse eesti kirjanduse osa või omaette kirjandus ning kas rahvaluule kuulub sellesse kirjandusse või mitte (loetagu Mart Velskri sissevaateid ja Kauksi Ülle kirjutisi). Aga lõunaeesti kirjandus on olemas. Veel enam, uuemad keele- ja arheoloogiauurimused kõnelevad ühemõtteliselt, et lõunaeesti keele eelkäija oli esimene, mis eraldus omaette keeleks siis, kui läänemeresoomlased siia maile saabusid. Nii võib öelda, et murdeks paigutab selle üksnes asjaolu, et lõunaeestlased on Eesti riigi alamad…

Ühesõnaga, keelte maailmale lisanduvad murreteks nimetatud allkeeled ja vaikimisi kirjalikule traditsioonile suuline pool.

Ja nüüd võib uuesti küsida. Kas jääda selle juurde, et on vaid üks eesti kirjandus? Mis on see üks eesti kirjandus selles maailmas? Küsimus ei ole demagoogia ega provokatsioon. Kui räägikski mitmest eesti kirjandusest? Kui mitmest, oleneb sellest, kuidas defineerida eestit ja kirjandust. Kodueesti kirjandus, pagulaskirjandus, välismaine eesti kirjandus, eestikeelne, võrukeelne, setokeelne, saksakeelne, venekeelne, kirjalik ja suuline…

Muidugi ei ole need kirjandused võrdsed, mõni on suurem ja mõni pisem. Mõni on kesksem ja mõni servapoolsem. Neil kõigil on ajaloos oma algus ja keskpaik ning mõnel ka lõpp. Puu metafoor nende jaoks ei sobi, looduse juurde jäädes moodustavad nad pigem hargnevate ja põimuvate väänkasvude kogumi. Ma eelistan tulla loodusest inimese juurde: parem metafoor on perekond. Selles on keele­sugulased ja maasugulased. Mõni on lähem ja mõni kaugem sugulane. Mõni vaid hõimlane, kes abielu kaudu tulnud. Mõni abielus ja mõni vabas kooselus. Mõni ema ja mõni laps. Eesti kirjandus kui kärgpere.

Eesti keele arengukava projektis aastateks 2021–2035 on seatud eesmärgiks eesti keele toimimise tagamine kõrgharidus- ja teadus­keelena.¹ Tegelikult suureneb kõrghariduses inglise keele osakaal vääramatult.² Juba aastaid ei kirjutata eestikeelseid doktoritöid loodus- ja tehnikateadustes, meditsiinis ega mitmel sotsiaalteaduste erialal. 2005–2012 kaitsti Tallinna Tehnika­ülikoolis (TTÜ) 14 eestikeelset tööd (4,2% kõigist kaitstud väite­kirjadest) ja Eesti Maa­ülikoolis aastatel 2007–2012 üks töö (1,7%). Ülejäänud väitekirjad olid inglis­keelsed.³ 2013–2016 ei kaitstud TTÜ-s ega Eesti Maaülikoolis enam ühtki eesti­keelset doktoriväitekirja.⁴ Tallinna Ülikoolis (TLÜ) ja Tartu ­Ülikoolis (TÜ) oli eestikeelseid doktoriväitekirju pisut enam. 2003–2012 kaitsti TLÜ-s 65 eestikeelset tööd (37,8%) ja aastatel 2000–2012 TÜ-s 184 tööd (16,5%), kuid näiteks meditsiini valdkonnas olid TÜ-s kõik väite­kirjad ingliskeelsed.⁵ Aastatel 2013–2016 kaitsti TLÜ-s 27 eestikeelset tööd (33,3%) ja TÜ-s 49 tööd (10,7%)⁶ ehk eestikeelsete tööde osakaal langes.

Eesti keele seisundit kõrghariduses on põhjalikult uuritud 2012. aastal ja 2017. aastal.⁷ Need ega teised eespool viidatud uurimused ei arvesta, et Eesti ülikoolides suureneb välisdoktorantide hulk, kellelt üldjuhul ei saagi eeldada eestikeelsete tööde kirjutamist ja kes tuleks seetõttu eesti keele seisundi analüüsist välistada. Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade, mis keeles kaitsti doktoriväitekirju TÜ humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas ­aastatel 2016–2020 ning millised tegurid võisid mõjutada eesti emakeelega dissertantide keelevalikut. Teguritena vaadeldakse dissertandi sugu, vanust kaitsmise ajal, väitekirja vormi (kas monograafia või teadusartiklid) ning eriala.

 

Andmestik

Algandmed (valdkond, kaitsmise aasta, dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri) pärinevad TÜ kodulehelt.⁸ Andmetele lisati käsitsi:

• väitekirja keel (st monograafia keel või teadusartiklitena kirjutatud väite­kirja katusartikli keel) – töö pealkirja põhjal;

• dissertandi eeldatav emakeel (st kas eesti või mitte-eesti) – nime ja Eesti Teadusinfosüsteemis (ETIS) avaldatud hariduskäigu põhjal; Eestis venekeelse gümnaasiumi lõpetanute emakeeleks määrati mitte-eesti keel;

• dissertandi sugu – nime ja sotsiaal­meedias avaldatud teabe põhjal.

Tabel 1. TÜ-s aastatel 2016–2020 eri vald­kondades kaitstud väitekirjade keel.

Väitekirja keel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	41	–	–	15	56
hispaania	1	–	–	–	1
inglise	51	301	82	82	516
prantsuse	2	–	–	–	2
saksa	1	–	–	–	1
vene	17	–	–	–	17
Kokku	113	301	82	97	593

Humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väite­kirjadele lisati veel:

• dissertandi sünniaasta – väitekirjas või ETIS-es avaldatud CV põhjal;

• eriala – DSpace’is avaldatud väitekirja publikatsiooni seeria põhjal;

• väitekirja vorm (st kas monograafia või teadusartiklid).

Kaitsmise aasta ja dissertandi sünni­aasta vahe põhjal arvutati dissertandi vanus kaitsmise ajal. Dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri kustutati andmestikust, kuna neid edasises analüüsis ei kasutata.⁹

 

Väitekirjade keel

TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud 593 väitekirjast umbes pooled olid loodus- ja täppisteaduste valdkonnas (vt tabelit 1). Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas kaitsti jätkuvalt üksnes inglis­keelseid väitekirju. Eestikeelseid doktoritöid oli humanitaarvaldkonnas 36,3% ja sotsiaalvaldkonnas 15,5%. Kõigist väitekirjadest moodustasid eestikeelsed tööd 9,4% ehk perioodiga 2013–2016 võrreldes (10,7%) on eestikeelsete tööde osakaal veelgi langenud. Humanitaarvaldkonnas kaitsti võõrkeelseid väitekirju peale inglise keele vene (15%), prantsuse (1,8%), hispaania (0,9%) ja saksa (0,9%) keeles. Sotsiaalvaldkonnas olid kõik võõrkeelsed väitekirjad ingliskeelsed.

 

Dissertantide emakeel

Dissertantide emakeel oli valdavalt eesti keel (78,4% kõigist kaitsnutest). Suhteliselt oli kõige enam muu emakeelega kaitsjaid humanitaarteaduste ja kunstide vald­konnas (28,3% valdkonnas kaitsnutest), ­teistes valdkondades jäi proportsioon umbes viiendiku juurde (vt tabelit 2).

Kuna loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas eestikeelseid dok­tori­töid ei kaitstud, uuritakse edasi humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väitekirju. Esimeses on vaatluse all 81 ja teises 79 väitekirja. Kõigi vaadeldavate tööde autorite emakeel on eesti keel (mitte-eesti emakeelega dissertandid ei kirjutanud eesti­keelseid töid). Ligi kolmveerand (72,8%) humanitaarvaldkonna dissertantidest olid naissoost. Keskmiselt kaitsti töö 36-aastasena ning kolme erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–52 aastat. Ka sotsiaalvaldkonnas olid üle kahe kolmandiku doktorikraadi kaitsnutest naissoost (70,9%). Keskmiselt kaitsti töö 37-aastasena ning paari erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–55 aastat.

Tabel 2. TÜ dissertantide emakeel.

Emakeel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	81	238	67	79	465
muu	32	63	15	18	128
Kokku	113	301	82	97	593

 

Keele- ja vormivalik humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas

Humanitaarvaldkonnas kirjutasid eesti emakeelega dissertantidest 50,6% väitekirja eesti keeles ning 43,2% inglise keeles. Eestikeelsete tööde osakaal oli suurem ajaloo (84,6%), kirjandusteaduse (83,3%), eesti filoloogia (77,8%) ja teoloogia (55,5%) erialal. Soome-ugri filoloogias ja teatri­teaduses olid kõik väitekirjad eestikeelsed, kuid neid oli muude erialadega võrreldes väga vähe. Inglise keel oli üle­kaalus semiootika (83,3%), filosoofia, folkloristika ja üld­keeleteaduse (kõigis 66,7%) ning arheoloogia (60%) erialal. Etnoloogias ja inglise filoloogias kaitsti ainult ingliskeelseid töid. Ka romaani filoloogias olid tööd võõrkeelsed, kuid prantsuse- ja hispaaniakeelsed, mitte ingliskeelsed.

Uuritavatest väitekirjadest natuke üle poole (55,6%) kirjutati teadusartiklitena. Etnoloogia erialal kaitsti üksnes artiklitena kirjutatud doktoritöid. Ainult monograafiana kirjutatud doktoritöid kaitsti filosoofias, teatriteaduses ning klassikalises, romaani ja soome-ugri filoloogias. Suhteliselt palju kirjutati monograafiaid teoloogias (55,6%), kirjandusteaduses (50%), ­ajaloos (46,2%) ja üldkeeleteaduses (41,7%).

Sotsiaalvaldkonna eesti emakeelega dissertantidest 19% kirjutasid väitekirja eesti keeles ning 81% inglise keeles. Üldiselt on aastate lõikes valdkonnas kaitstud 3–4 eestikeelset tööd, kuid 2020. aastal ei kaitstud ühtegi eestikeelset tööd.

Majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal kaitsti üksnes inglis­keelseid töid. Eestikeelseid väitekirju kaitsti õigusteaduse (40,9%), meedia ja kommunikatsiooni (33,3%), sotsioloogia (18,2%) ning pedagoogika (5,6%) erialal.

Uuritavatest väitekirjadest kolm­veerand (75,9%) kaitsti teadusartiklitena. Meedia ja kommunikatsiooni, pedagoogika, psühholoogia ega sotsioloogia erialal ei kaitstud ühtegi monograafiat. Kõige enam kaitsti monograafiana kirjutatud töid õigusteaduses (63,6%). Politoloogias olid pooled (50%) ja majandusteaduses 42,9% väitekirjadest monograafia vormis.

 

Keelevalikut mõjutanud tegurid

Väitekirja keele ja vormi ning dissertandi isiku (soo, vanuse) vaheliste seoste leid­miseks kasutati tingimusliku otsustuspuu ja logistilise regressiooni mudeleid. Humani­taarvaldkonnas vaadeldud töödest jäeti andmestikust erinditena välja muud keeled peale eesti ja inglise keele. Regressioonimudelis jäeti andmestikust välja humanitaarvaldkonnas üle 52-aastased ja sotsiaalvaldkonnas üle 55-aastased disser­tandid.

Kõige tugevam seos avaldus väitekirja keele ja vormi vahel sotsiaalvaldkonnas, kus monograafia kirjutatakse suurema tõenäosusega eesti keeles.

Keelevalikut mõjutab veel dissertandi vanus. Vanuse kasvades väheneb mõlemas valdkonnas ingliskeelse töö kaitsmise tõenäosus, kuid see on ootuspärane. Keele­valikut võib mõjutada keeleoskus: enne 1990. aastaid olid inglise keele seisund ja inglise keele õpe oluliselt nõrgemad kui praegu, avatud piiridega Eestis. Keele­oskuse mõju doktoritöö keelevalikule peaks eeldatavalt kiiresti vähenema.

Erialade kaupa seoste otsimiseks on paljudel erialadel kaitstud liiga vähe töid, kuid humanitaarvaldkonnas on teatav seos ­eriala ja keele vahel. Mõnevõrra suurema tõenäosusega kirjutavad eestikeelse töö aja­loolased, eesti filoloogid, kirjandus- ja teatri­teadlased ning teoloogid. Pigem inglis­keelse töö kirjutavad arheoloogid, etnoloogid, filosoofid, fokloristid, inglise filoloogid, semiootikud ja üldkeeleteadlased.

 

Järeldused ja kokkuvõte

Ligi 90% TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud doktoriväitekirjadest olid ingliskeelsed. Eestikeelsete väitekirjade osakaal langes alla 10%. Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas ei kirjutatud jätkuvalt ühtki eestikeelset doktoritööd.

Humanitaarvaldkonna 81 eesti emakeelega dissertandi kaitstud tööst umbes pooled olid eestikeelsed, sotsiaalvaldkonnas olid 79 tööst eestikeelsed vaid 19%.

Eestikeelseid töid ei kaitstud humanitaarvaldkonnas etnoloogia, semiootika, inglise ja romaani filoloogia ning sotsiaalvaldkonnas majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal. Eestikeelseid töid kaitsti humanitaarvaldkonnas enim ajaloo, eesti filoloogia, kirjandusteaduse ja teoloogia ning sotsiaalvaldkonnas õigusteaduse erialal. Humanitaarvaldkonnas tegutsevate rahvus­teaduste professuuride¹⁰ mõju väite­kirjade keelevalikule eraldi ei uuritud. Tulemuste põhjal võib siiski eeldada, et ajaloos, eesti filoloogias ja kirjandus­teaduses (tuleb arvestada, et professuurid ja väitekirjade erialad ei kattu täielikult) võib positiivne mõju esineda, samal ajal kui etnoloogias, semiootikas ja arheoloogias rahvusteaduse professuuril positiivne mõju doktoritööde keelevalikule kas puudub või on tagasihoidlik. Ma ei väida, et rahvus­teadust tuleb tingimata eesti keeles viljeleda, kuid nendin, et rahvusteaduste professuuride ülesanne on muu hulgas edendada eestikeelset haridust ja teadust.

Väitekirja keelevaliku võimalike tegurite (dissertandi sugu ja vanus ning väitekirja vorm) uurimisel tuvastati keelevaliku sõltuvus vanusest: vanuse kasvades tõenäosus kirjutada ingliskeelne töö vähenes. Sotsiaalvaldkonnas ilmnes lisaks seos väite­kirja vormi ja keele vahel: eestikeelseid töid kaitsti pigem monograafia vormis ning ingliskeelseid töid teadusartiklitena.

Doktoritöö keele ja vormi valikut mõjutavad peale uuritute muudki tegurid, nt valdkonna ja eriala tavad ja praktika (mh kas teadustööd tehakse põhiliselt uurimisrühmades või üksi), juhendaja emakeel ja eelistused jne. Mitmeid neist teguritest on võimalik uurida ka kvantitatiivsete meetoditega, näiteks kas doktori­töö ­aluseks olevad teadusartiklid on kirjutatud üksinda või koos teiste teadlastega, milline on juhendaja emakeel jne. Samuti tasub uurida ingliskeelsete teadusartiklitena kirjutatud doktoriväitekirjade seost teadustegevuse meetodite, rahastuse ja karjäärimudelitega. Akadeemilise karjääri tegemisel on ingliskeelsed teadusartiklid keskse tähtsusega.¹¹ Võimalik, et kõrgharidus­süsteem soosib sarnaselt loodus­teadustega ka humanitaar- ja sotsiaal­valdkonnas üha suuremat koostööd ning aspirantide kiiremat doktorikraadini jõudmist. Neid eesmärke võib olla lihtsam täita kollektiivselt kirjutatud teadusartiklitest koostatud väite­kirju kaitstes.

Tänan märkuste eest Maarja-Liisa Pilvikut ja Pärtel Lippust.

 

Keelekorraldusest ja õigekeelsussõnaraamatust (ÕS) ei ole väga kaua nii palju räägitud kui viimase poole aasta jooksul seoses sõnastikureformiga. On peetud hulk kõnekoosolekuid ja ilmunud on õige mitu artiklit. Kuigi keeleteemadest rääkimine on ääretult tähtis ja võib rõõmustada selle üle, et lõpuks ometi pakub keel ja keele­korraldus paljudele kõne­ainet, on arutelu­teemad olnud mõnikord liigagi laiali­valguvad ning tähelepanu on mõnelt oluliselt punktilt eemale nihkunud. Teemad on ulatunud sõnastikureformi tehnilistest üksikasjadest keelenormide muutmise vajaduseni, keelekorraldus­teooria ja selle puudumise ning ka keeletoimetajate töö ja keeleõpetuse rõhuasetusteni. Üldiselt iseloomustab tekkinud arutelu aga teatav segaduses olek ja puudulik arusaam selle kohta, keda või mida täpselt sõnastiku­reform puudutab ja kuivõrd on see seotud kirjakeele normi ja normingutega. Praeguseks on sõnastiku ja ÕS-i küsimus arutelu keskmesse jäänud.

Mis tahes normingute ja keele­korraldusallikate muutused on väga olulised keelega seotud kahe sihtrühma, emakeeleõpetajate ja keeletoimetajate igapäevatöös. Kuna ühendsõnastikust saab nende töövahend, peaks olema loomulik, et leksikograafiliste ja keeleteaduslike kaalutluste kõrval arvestataks õpetajate ja keele­toimetajate praktiliste vajaduste ning ettepanekutega. Need kaks rühma on sõnastikureformi ümber keerelnud arutelus ikka ja jälle esile kerkinud. Kui emakeele­õpetusega seotud teemad on kahtlemata komplekssemad ning eeldavad õpetamisparadigmade ja kogu emakeeleõppega seotu (ümber)mõtestamist, siis keele­toimetajate tööga seonduv on mõnevõrra lihtsamini piiritletav. Kuigi siinne kirjutis on eelkõige tõukunud Liina Lindströmi „Päevateema” rubriigis ilmunud artiklist „Keelekorraldus meie elu kujundamas”,¹ ei tegele see kõigi mainitud artiklis esitatud probleemidega, vaid on pilk tekkinud problemaatikale eeskätt keele­toimetaja vaatevinklist.

 

Keelekorraldus ja ÕS-i roll selles

Keelekorraldusel on praegu kaks tugi­sammast: sõnavaraga seotut kajastav ÕS ning õigekirjareeglite ja sõnamuutmis­normingutega tegelev Emakeele Seltsi keele­toimkond, mis on asutusteülene kogu, kuhu on koondunud keelega tegelevate inimeste erinevad vaatenurgad. Keele­toimkonna ja sõnastiku koostajate roll ja tööülesanded on põimunud, sest jõuavad ju vahel leksiko­graafide algatatud, toimkonnas tehtud ja sõnamuutmise kohta käivad otsused lõpuks ÕS-i ning keeletoimkonna liikmete seas on omakorda ÕS-i koostajaid. Praeguse arutelu kese on nihkunud järk-järgult sõnamuutmiselt sõnatähendusele: tähenduste esitusviisile sõnastikus ja tähenduste normimise võimalikkusele. Kuigi sõna­tähendusi keeletoimkond ei normi, ei ole see tähendanud seda, et need tähendused ei oleks olnud normitud. Normimiseks võib lugeda kas või sedagi, mis järje­korras ja kas üldse on mingid variandid ÕS-i sõnaartiklisse paigutatud.

Varem on iga sõnaraamatu uustrüki ilmumise järel toimunud laiem arutelu selle üle, missugused uued sõnad või tähendused olid sõnaraamatusse lisatud. Kuna sõnaraamatut ei uuendatud jooksvalt, oli raamatuga töötajail võimalik end uuendustega enam-vähem korraga kurssi viia. Et aga arendatavat ühendsõnastikku täiendatakse pidevalt, ei suuda keeletoime­taja parimagi tahtmise korral kõikidel muudatustel pilku peal hoida.

Kindlasti ei saa nõustuda väitega, et ÕS-ist ei tuleks üldse sõnatähendusi vaadata ja et enne kirjakeele normi rakendamise korda keelekasutaja seda ei teinudki. Esiteks ei ole kirjakeele normi eelsest ajast ühtki kasutusuuringut, mis seda väidet kinnitaks, ja teiseks ei oleks ÕS-il ilma tähendusteta (vähemalt probleemsemate sõnade tähendusteta) mõtet. Kujutades ette ÕS-i ilma sõnatähendusteta ja ainult käänamise-pööramise infoga, kerkib silme ette väga palju väiksem sõnaraamat, sest muutumatud sõnad moodustavad meie sõnavarast märkimisväärse osa. Kuna ÕS on mõeldud kirjutajat abistama, on loomulik, et see sisaldab muu keeleteabe kõrval ka sõnaseletusi, mida suurt täpsust nõudvate tekstide puhul aluseks võtta.

 

Keelekorraldus ja keeletoimkond ning kaasarääkimisvõimalused

Emakeele Seltsi keeletoimkonna (sõnamuutmist ja õigekirjareegleid puudutavate) otsuste kujundamises on kõigil olnud võimalik sõna sekka öelda, st ise ette­panekuid esitada ja otsuse kavandite kohta arvamust avaldada, ning neid võimalusi on ka kasutatud. Sarnased kaasarääkimis­võimalused võiksid olla ühendsõnastiku ja seal sees ÕS-i koostamise protsessis ning peale tagasisidenupu võiks olla ka avalikke arutelusid ja otsuste selgitamist mingi aja jooksul. Samuti võimaldaks otsuste arutlusele panek suurendada keele­korralduse läbipaistvust ja kummutada arusaama, et otsuseid tehakse üksiksõna kaupa ja laiema ringiga läbi rääkimata. Väga olulised on ühendsõnastiku ülesehituspõhimõtted ja sõnade esitusega seonduv, mistõttu võiks neis aruteludes osaleda palju laiem ring keeleinimesi kui ainult leksikograafid. See oleks tähtis seda enam, et sõnatähendused muutuvad märksa kiiremini kui vormimoodustust või kirjavahemärke puudutav ning Eestile on üldiselt olnud omane kollektiivne keelekorraldus.

Normingute kujundamisel ja soovituste vajalikkuse kaalumisel võiks usaldada uuringute (mida praegu kindlasti piisavalt ei ole) ja keeleteadlaste kõrval muid keeleasjatundjaid (sh keeletoimetajaid ja emakeeleõpetajaid, aga miks mitte ka tõlkijaid), kellel on hea ülevaade õigekeelsus-, arusaadavus- ja väljendusprobleemidest, või spetsialiste, kes võimalikult täpse väljenduse nimel peavad vahel juukse­karva lõhki ajama. Sarnaselt Emakeele Seltsi keele­toimkonnaga, kuhu kuulub keeleteadlaste kõrval keelega tegelevaid praktikuid, tagaks laiapõhjalisem spetsialistide kogu mitmekülgsema vaate. Läbitööta­tud tekstid on toimetajail omamoodi korpus, mis annab ettekujutuse, millised normingud ja soovitused toimivad ning millised mitte. Näiteks kui keeleteadlane näeb uuringute põhjal, et gi-/ki-liite kasutuses eksitakse palju ja normingut on vaja muuta, siis keeletoimetaja töölauale satub neid vigu üliharva. Kui autor juhtubki kirjutades eksima, on punane joon teksti­redaktoris aidanud tal viga märgata ja selle parandada. Seetõttu ei pruugi tänapäeva arvutikeskses maailmas selle normi vabakslaskmine erilist kasu tuua. Erinevate arvamuste ja andmete kõrvutamine võiks anda tulemuse, millega oleks rahul rohkem keelekasutajaid.

 

Keelekorralduse teooria ja selle rakendusväärtus keeletoimetaja jaoks

Nõustuda tuleb Liina Lindströmi väitega, et meil ei ole teaduspõhist keelekorraldust, mis vaatleks süsteemselt keelekasutust ja olemasolevaid norme. Emakeele Seltsi keeletoimkond koosneb vabatahtlikku tööd tegevatest spetsialistidest, kel on igaühel oma uurimis- või töövaldkond, ning neilt ei saa süsteemset ja pikaaegset keele­korraldusteooriaga tegelemist eeldada. Seega tuleks tõsiselt kaaluda, missuguse asutuse või organisatsiooni juures ja mis alustel ning milliste tööülesannetega võiks keelekorralduse teooria ja ka süsteemsete keelekasutusuuringutega tegeleva(te) spetsialisti(de) ametikoht olla. Vajadus sellise töö järele paistab praeguse arutelu taustal suur olevat.

Ka uue ühendsõnastiku (ÕS seal sees) loomine peaks olema teaduspõhise keele­korralduse tulem, iga muudatuse põhi ja võimalik tulemus ehk keelekorralduse üldisem suund peab olema läbi arutatud ning võimalusel uuringutega kontrollitud. Kindlasti aitaksid süsteemsed kasutus­uuringud vältida olukorda, kus sõnastikus tehakse otsuseid või sõnastikku kantakse muudatusi üksiksõnade kaupa (nt on ­silmast-silma nii sidekriipsuga kui ka lahku­kirjutatud variandina, palgest ­palgesse aga ainult lahkukirjutatuna) ja nende üksik­otsustega ei saagi keeletoimetajad pidevalt kursis olla.

On hea, et arendatav ühendsõnastik annab senisest põhjalikuma ülevaate sellest, kuidas võidakse üht või teist sõna mõista ja kasutada. Kuna varasemast enam lähtutakse tegelikust keelekasutusest, näeb ühendsõnastikus sünonüümidena ka sõnu, millel on siiani kas ÕS-is või muudes keelesoovitustes vahet tehtud. Kui eri allkeeli silmas pidades on see sobiv, siis ametlikus keelekasutuses ei ole teatavate tähenduste ja kasutusvõimaluste eristamise vajadus kuhugi kadunud. Süsteemselt võiks arvestada eeskätt neutraalse ametliku keelekasutuse eripära ning vajadust osutada keeletuge nende tekstide koostajatele ja toimetajatele. Läbimõtlemata muudatused, soovitustest loobumine ja süsteemitud märgendid mõjutavad seda keele­kasutusvarianti kõige enam. Kui sõnu, mille tähendust on siiani eristatud (näiteks kestus ja kestvus, enamus ja enamik, ehitis ja ehitus), kasutatakse korpuse tekstides samaväärsetena, tuleks uurida ka seda, kas ja kuidas mõjutaks nende sõnastikus sünonüümidena esitamine näiteks õigusaktide või lepingute tõlgendamist või õiguslikke vaidlusi. Keelekasutaja ja -toimetaja jaoks muudaks soovitustest loobumine valikute tegemise keeruliseks. Enamik seniseid ÕS-i soovitusi toimib päris hästi, olgugi et need ei põhine uuringutel, vaid arvatavasti keelenõuküsimustel ja keelenõustajate tööl ebaselgetele sõnastustele paremate lahenduste otsimisel.

Teadlikumat kasutajat võib ühend­sõnastiku lai, tegelikul keelekasutusel põhinev sünonüümivalik aidata, kuid neist valiku tegemine ei ole igaühele jõukohane – sünonüümikobaras tiireldes on lihtne pea kaotada. Suur abi on ühendsõnastikus sisalduvatest terminikogudest, kuid ÕS peaks aitama kasutaja sammukese edasi ka nende sõnade puhul, mida pole üheski terminikogus käsitletud.

Stiilisoovitused on samuti vajalikud, sest mitte kõikide sõnade juures ei saa toimetaja toetuda iseenda stiilitajule. Vahel võib näiteks ilukirjandustekstis stiililt sobiva sõna otsimine olla autori ja keeletoimetaja ühise suure ja väga keerulise töö tulemus.

 

Keel, selle varieerumine ja keeletoimetaja roll selles

Käimasolevast diskussioonist on jäänud mulje, nagu vähendaksid keeletoimetajad keele loomulikku varieerumist, tõrjudes paralleelvariante. Need, kes iga päev keele­toimetaja tööd teevad, teavad aga väga hästi, et tegelikkuses on keeletoime­taja hoopis see, kes püüab sageli just varieeruvust suurendada, pakkudes ühe üle­kasutatud ja väga sagedase (tihti pleekunud tähendusega) sõna asemele täpsemaid, huvitavamaid või selgemaid sünonüüme.

Kindlasti ei saa keeletoimetajad nõustuda, et „mehaaniline toimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates” on keeletoimetaja tööstiil või et toimetaja töö ei aita „tavakeelekasu­tajail teha teksti sobivaid valikuid” või et toimetaja ei peaks „mitte keskenduma normingukesksele mõtlemisele õige-vale”.² Nii nagu on meie keelekorraldus olnud pigem soovituste­keskne, õpetatakse ka keele­toimetajaid olema eelkõige soovitajad, ettepanekute tegijad, variantide pakkujad. Keele­toimetaja arutab parandusvariandid autoriga läbi, lepib muudatused kokku ja proovib ka keerulistes olukordades kompromissini jõuda. Ja nagu keeletoimetajad on kogenud, jäävad nende antud soovitused mõnigi kord tellija soovidele alla. Suhtle­misoskuse arendamist peetakse keele­toimetajaks õppimisel ja õpetamisel järjest olulisemaks. Kindlasti on keeletoimetaja ülesanne soovitada ja leida just konkreetse teksti jaoks kõige sobivam sõna, mitte keskenduda pelgalt sellele, mis on õige või vale. Samas ei peaks keelendite õigeteks ja valedeks jagamisse suhtuma halvustavalt, kuid nagu ka Liina Lindström mainib, võiks rääkida pigem sobivatest ja vähem sobivatest või sobimatutest, selgetest ja ebaselgetest keelenditest. Keeletoimetajad lähtuvad toimetamisel eelkõige tekstiliigist ehk sellest, mis laadi tekstiga on tegemist, kes on teksti potentsiaalne sihtrühm, mida ootab sellelt tekstilt lugeja jne. Seetõttu on keeletoimetaja jaoks tähtis see, mis kontekstis, mis liiki tekstis, mis tähenduses on mingi keelend sobivaim. On tekste, kus on häid sõnastusvõimalusi palju, ja on tekste, kus täpsus on väga oluline. Sellise ametliku, täpsust vajava teksti jaoks peab sõnastikus olema eristatav neutraalne asjalik sõna­varakiht, mis toimetamisel aluseks võtta.

Kui üldkeeles ei ole tähenduste ujuvus probleem, siis ametiteksti koostaja või toimetaja ei saa keele loomuliku lopsakusega leppida, vaid peab (sõnastiku abil) leidma täpse sõna (kas arve või konto, seadus või seadusandlus, annetamine, omistamine või andmine, hüvitus või hüvitis) ja üldarusaadava vaste võõrsõnale või toortõlkele (müratõkkeekraan, segregeeritud andmed, asutust profileerima). Samuti võib tal olla vaja selgitusi ja usaldusväärseid kasutusnäiteid, et otsustada, kas lausesse sobib näiteks kasvuhoonegaaside emissioon, heide, heitmed või heitkogus.

Kokkuvõtteks arvame, et keelekorral­dus, sh ühendsõnastikus kuvatav ÕS peaks lähtuma terviklikumast keelekorraldusest (keelekorraldusteooriast, muutuste mõtestamisest) ning kasutajate (nt õpetajate, keele­toimetajate ja teiste spetsialistide) praktilistest vajadustest. Muudatuste tegemisel tuleks keeletoimetajate teadmisi ja kogemusi arvestada, keeletoimetajad sooviksidki kaasa rääkida ja panustada. Muudatused peaksid olema toimetajaile kättesaadavad, st neist peaks olema võimalik teada saada. Mis vormis ja millise sagedusega seda tehakse, on juba kokku leppimise küsimus. Hea meel on tõdeda, et selliste kokkulepete poole juba liigutakse.

 

Emakeelepäeva paiku ja juba enne seda toimus mitmeid konverentse-üritusi, mille keskmes olid keelekorraldus ja keele­normid. 22. jaanuaril 2021 korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit seminari, mille eesmärk oli liidu poolt vaadates teada saada, mis toimub keelekorralduse ja õigekeelsus­sõnaraamatuga, ent see andis võimaluse teemat laiemalt arutada. 19. veebruaril peeti ajakirja Akadeemia ja Emakeele Seltsi ühisüritus „Keele­korralduse äärmised võimalused”, mis oli inspireeritud Jaan Kaplinski 2020. aastal ilmunud keele­teemaliste arutelude kogumikust „Eesti, estoranto ja teised keeled”. 12. märtsil korraldasid Tartu Ülikool ja Eesti Keele Insti­tuut arutelupäeva „Eesti keele normi ja vabaduse vahel”, mis kutsus kokku erinevaid eesti keelega tegelevaid huvigruppe, et arutleda keelekorralduse ja tuleviku eesti keele üle.

Kõigi ürituste ühisnimetajaks on see, et räägiti nii aiast kui ka aiaaugust: normide rakendamisest ja õigekeelsus­allikatest, aga ka laiemalt keelekorralduse rollist tänapäeval ning normide otstarbeku­sest ja ajakohasusest. Kõlama jäi mure eesti keele pärast, aga ka küsimus, kas normide range õpetamine ja rakendamine, nagu seni on kombeks olnud, aitab kaasa eesti keele edukale püsimisele.

Paljude jaoks jäi siiski õhku küsimus, miks see teema on aktuaalne ning miks sellest rääkima peab. Püüan selle tausta avada.

Kõigepealt olgu öeldud, et teema ei tõstatunud kuidagi äkki, vaid on olnud paljude keelega tegelevate inimeste – kõige enam keeleteadlaste – püsivate teemade hulgas. Pikalt lahati sama teemat näiteks 1978. aastal Tapa keelekonverentsil.¹ Peale seda vaadati mõningad normingud üle, eriti morfoloogias, ning lähendati need tegelikule kasutusele. See oli oluline muutus kirja­keelde suhtumises, võrreldes varasema üsna jäiga hoiakuga nõukogude perioodil. Ka peale Eesti taasiseseisvumist on suund olnud ennekõike keelelise vabaduse suurendamisele.²

 

Kust tulevad keelenormid?

Aastal 2011 võeti Eestis keeleseaduse täienduseks vastu määrus „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord”, mis määratles kirjakeele normi rolli ühiskonnas: „Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist.”³ Samuti määrati kirjakeele normi aluseks õige­keelsussõnaraamat ning Emakeele Seltsi keeletoimkonna poolt heaks kiidetud muud materjalid.

Seaduse interpreteerimine on läinud aga omasoodu. Kõigepealt – mida tähendab „ametlik keelekasutus” ja „keelekasu­tuse hea tava rakendamine”? Kes, mis olukorras ja kui rangelt seda ikkagi peab järgima? Teine üles kerkinud küsimus puudutab keelekorralduslikke allikaid, ennekõike ÕS-i. Kui ÕS-ist kirjakeele normi alus sai, oli arvatavasti ettekujutus, et see normeerib, kuidas sõnu kirjutada ja (võib-olla) ka käänata-pöörata. Tegelikkuses on seda hakatud üha enam kasutama selleks, milleks ÕS-i koostajad pole kunagi päriselt valmis olnud: kuna ÕS-is on viited ka sõnade tähenduste ja kasutuse kohta, on ÕS-i hakatud interpreteerima tähenduste normi allikana. Ehk siis ÕS-is esitatav sekundaarne info sai sama oluliseks kui see, milleks ta algselt mõeldud oli. Asi on läinud isegi selleni, et ÕS-i on kasutatud lausa nähtuse või valdkonna defineerimiseks (guugeldage näiteks „ÕS defineerib”). ÕS ei saa defineerida; ÕS saab vaid esitada üldistusi sõnade tähenduse kohta. Tähenduste normeerimisest loobumine on olnud keelekorralduse suund juba 1980. aastast, kui otsustati jätta normeerimata üksteise ja teineteise ning oma ja enda kasutus. Ülle Viks selgitas seda nii: „Sõnade tähenduste normeerimine on üldse väga riskantne ettevõte. Tähenduste täpne määratlemine on kindlasti vajalik võõrsõnade ja terminite puhul, mille vale kasutamine tekitaks väärarusaamist (kuid sealgi ei tohiks seletusi või definitsioone normingutena võtta). Kõrge tarvitamissagedusega üldkeelesõnade tähendusi ja kasutamist ei ole aga vist tarvilik ega võimalikki ettekirjutustega reguleerida. On ju leksikaalne tähendus kõige kiiremini muutuv element keeles, mille nihkeid ka kõige operatiivsem õigekeelsusorgan ei ole suuteline fikseerima.”⁴

Probleemi lahendamiseks on EKI asunud sõnastikusüsteemi ümbertegemise käigus ka ÕS-i märksõnu, soovitusi, tähenduste esitusi üle vaatama. Selle üheks osaks on deskriptiivsete (nagu seletussõna­raamat) ja preskriptiivsete sõnaraamatute (ÕS) omavahelise kooskõla suurendamine. See on omakorda tekitanud mullistusi huvigruppide seas: mis siis ikkagi muutub ja kuidas? Keeletoimetajate liidu algatusel 21. aprillil saadetud ühispöördumine Eesti Keele Instituudi poole on selle heaks näiteks. Minu isiklik veendumus on, et ÕS (ega ükski muu keelehooldeallikas) ei saa kunagi lahendada kõiki ettetulevaid küsimusi; varieerumine ja muutumine on keele loomulik osa ning sellega tuleb arvestada. Keeletoimetaja roll on muuhulgas hinnata ka seda, kui adekvaatsed ja ajakohased on kättesaadavad allikad ning kas kuskil normides määratletu on igal konkreetsel juhul õigustatud. Mehaaniline keeletoimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates ei peaks olema hea keeletoimetaja tööstiil.

Kui ÕS-i eest vastutab otseselt Eesti Keele Instituut, siis keerukam on muude kirjakeele normi materjalidega: ES-i keele­toimkond küll toimib ja arutab keeleküsi­musi, aga see protsess on üsna aeglane. Eraldi tähelepanu nõuab, kuidas suurendada kaasarääkimisvõimalust keelenormi kujundamisel.

 

Keelenormid on ajale jalgu jäänud

Teine laiem teema, mis diskussiooniga olulisena kaasas käib, on keelenormide ajakohasus ning nende roll väljaspool ametlikku sfääri.

Keelekorralduse algusaegadel tegeldi suuresti eesti kirjakeele haritlaskeeleks kujundamisega ning teiselt poolt võõr­mõjude, eriti saksa keele mõju vähendamisega. Tuletagem meelde kas või Johannes Aaviku tegevust, kes lõi kunstlikke sõnu ja uuendas grammatikat suuresti selleks, et võidelda saksa mõjudega, ent tekitas selle kaudu ühtlasi arusaama, et keelt saabki korraldada kunstlikult ja vastavalt oma maitsele ning see ei peagi põhinema rahva­keelel, nagu üritasid selgitada tema omaaegsed oponendid (nt Andrus Saareste). Ka Johannes Voldemar Veski tegevus käis samas suunas: ühelt poolt tegeles ta aktiivselt oskuskeele arendamisega, mis tollel perioodil oli hädavajalik, teiselt poolt üritas ta keelt süstematiseerida ka väljaspool oskuskeele arendamist viisil „üks sõna = üks tähendus”, mis pole aga loomulikule keelele omane (ega ilmselt võimalikki, kuna tähendus selgub kasutuses). Selline kunstlik, tegelikust keelekasutusest lahus seisev keelekorraldus kinnistas pikaks ajaks arusaama, et nii võib ja nii peabki. Olukord muidugi tasapisi stabiliseerus, vähemalt nii mastaapseid keele ümberkorraldamisi enam ei toimunud, ent üksikküsimustes võisid siiski üksikute keelekorraldajate maitse-eelistused otsustavaks saada.⁵

Kogu selle tegevuse juures oli puudu üks aspekt – üsna hägune oli teadmine eesti keelest endast, selle varieerumisest ning sisemisest loogikast; suhtumine keelde oligi pigem preskriptiivne. Ka keele­situatsioon oli XX sajandi algul hoopis teistsugune kui tänapäeval: maal elavate inimeste kodukeeleks oli suuresti kohalik murre; linnades oli palju mitme­keelsust; saksa keel domineeris asja­ajamiskeelena kuni Eesti iseseisvumiseni, pärast seda toimus riigisektori kiire eestikeelestamine.

Olukord on küll muutunud, aga ei ole ka. Ühelt poolt on keelekorraldus muutunud kollegiaalsemaks ja avatumaks (otsuseid teeb ES-i keeletoimkond). Teiselt poolt on keeleuurimine teinud suure arengu­hüppe ning me teame tänapäeva eesti keelest juba väga palju (aga kaugeltki mitte kõike!). Mida jätkuvalt eriti ei ole, on teaduspõhine keelekorraldus, mis tegeleks keelenormide mõju süsteemse analüüsiga ning vaataks tegeliku keelekasutuse põhjal üle olemasolevad normid: kas ja kus varasemad normingud lahknevad süstemaatiliselt sellest keelest, mida tänapäeval kasutab eestlane, kellel murdekeele mõjusid peaaegu enam pole. EKI püüab seda lünka täita ÕS-i süsteemselt üle vaadates ning preskriptiivset ja deskriptiivset vaatenurka ühendsõnastikus ühendades. Selle tegevuse raames on kogunenud kasutuspõhist infot mõningate sõnade ja sõnarühmade, nt verbi vabandama kohta.⁶

Tegelik keelekasutus esindab keele sisemisi, loomulikke norme, mida keele kõnelejad jagavad oma keelepädevuse põhjal ja mis võivad, ent ei pruugi järgida kirjakeele normi. Tegeliku keelekasutuse uurimine on tänapäeva keeleteaduses valdav suund, mida esindab eriti selgelt kasutuspõhine lingvistika (ingl usage-based linguistics). Selle laiem mõte on, et nii grammatika kui ka sõnavara kujunevad välja ning omandavad tähenduse kasutuse kaudu, kus seda mõjutavad suhtluskavatsused, mälu ja keele töötlemisega seotud asjaolud. Kasutus­sagedus omakorda kinnistab keele­lisi üksusi mälus.⁷

Tegelik keelekasutus ei ole muidugi mingi absoluutne näitaja, sest igas tekstis võib olla erandeid ja kõrvalekaldeid ka keele sisemise normi suhtes. Küll aga võimaldab see hinnata, mis on sage ja tavaline, mis marginaalne ja erandlik. Tõhus keelekorraldus hoiab kirjakeele normi võimalikult lähedal keele sisemisele loomulikule normile.⁸

Hea näide selle kohta, kus norming erineb oluliselt tegelikust kasutusest ja keele sisemisest normist, on seotud ­-gi-/-ki-lõpuliste indefiniitsete asesõnadega, mille käänamine on normeeritud nii, nagu tavalistel –gi-/-ki-liitelistel sõnadel, st –gi/-ki peaks paiknema peale käände­lõppu (nt kellessegi). Tegelikus kasutuses esineb variatiivsust oluliselt enam (kellegisse, kellegilegi, kumbagit, kummagile, kummagilegi), mis osutab, et –gi-/-ki-liidet ei tajuta rõhutava liitena, vaid indefiniitse pronoomeni tüve osana, mistõttu selle loomulik koht ongi enne käändelõppu. Eesti 2013. aasta veebi­korpuses etTenTen oli 18% sõna keegi, 7% sõna miski ning 5% sõna kumbki kasutustest norminguvastased.⁹ Õpilastega läbi­viidud katsete põhjal selgus, et mõnes käändevormis tajutakse ­norminguvastast vormi isegi vastuvõetavamana kui normingupärast; eriti tugev oli see seos ilmaütlevas käändes (nt millegita tajutakse sobivamana kui milletagi).¹⁰ gi/ki paiknemist pronoomenites on üritatud normeerida juba 100 aastat. Võib vaid küsida, et kui saja aasta jooksul ei ole normi kinnistamine õnnestunud, siis miks taolist normingut üldse vaja on.

Uurimusi oleks tarvis ka selle kohta, millised normingud valmistavad õppijatele enim raskusi ning kuidas normingud igapäevaelu mõjutavad. Kuidas mõjutavad näiteks erinevad keelevead ettevõtete edukust? Kas normingud toetavad kirjutatu mõistmist? Näiteks ütte koma kasutamine on e-kirjade alguses vägagi kõikuv, et mitte öelda haruldane. Võib küsida, kas koma kasutamine ütte eristamiseks (Tere, Peeter!) raskendab või kergendab tekstist arusaamist, või see on lihtsalt koormav reegel, mis pole funktsionaalselt vajalik.

Tartu Ülikooli eesti keele eriala üliõpilased on teinud bakalaureusetöödena mõne uurimuse selle kohta, millised eksimused keelenormide vastu mõjutavad enim keelekasutajate hinnangut teksti autorisse.¹¹ Näiteks selgub töödest, et täheortograafiavead mõjutavad suhtumist teksti autorisse negatiivselt ning tugevamini kui muud tüüpi vead (kokku-lahkukirjutamisvead, trükivead, tühikuvead vms). Teisalt antakse (näiteks värbamisprotsessis) rohkem vigu andeks, kui on teada, et teksti autori jaoks ei ole eesti keel emakeel. Taolised uurimused annavad aimu, mida üldse tajutakse veana või kuidas erinevad kasutajagrupid normingutesse suhtuvad.

 

Suhtumine keelenormidesse vajab muutust

Tänapäeva keelekorraldus on pigem soovituslik kui keelav-käskiv. Nii tuleks sellest ka aru saada: keelelised valikud ei ole olemuslikult õiged ja valed, vaid pigem sobivamad või ebasobivamad mingis kasutuskontekstis. Ma arvan, et meil on vaja kohandada suhtumist keelenormidesse: need ei ole tingimusteta rakendatavad käsud-keelud, vaid soovitused, kuidas keelt funktsionaalselt kasutada. See ei tähenda, et meie ümber valitseks seepeale keeleline kaos – alles jääb eesmärk olla oma lugejale/adressaadile usutav ning seetõttu me reeglina pigem järgime kirjakeele normi ja selle soovitusi.

Oluliselt enam vajab arendamist tekstide ja lausete koostamise oskus, sõnumi väljatoomise oskus. Need on teemad, mida keelekorraldus kuidagi ei kata – ÕS ei saa öelda, kas sõna mingis kontekstis on vale, kui see aitab välja tuua olulist mõtet; ÕS saab aidata vaid selle üleskirjutamisel. Samamoodi peaksid komareeglid teksti loomist hõlbustama, mitte seda raskemaks tegema. Nii kooli emakeele­õpetus kui ka keeletoimetajate ja teiste keeleprofessionaalide töö peaks ennekõike aitama tavakeelekasutajal teha teksti sobivaid valikuid, mitte keskenduma normingu­kesksele mõtlemisele õige-vale.

Suhtumise muutus keelenormidesse ning tegelikul kasutusel põhinev keele­korraldus on vajalik ennekõike noorte põlvkondade jaoks, kes suhtlevad igapäevaselt mitmekeelses (sotsiaal)meedias ning kelle keeleline kogemus on vägagi erinev vanematest põlvkondadest. Tegelikust kasutusest liiga kaugeks jäävad normid tekitavad trotsi kogu emakeeleõpetuse suhtes, halvemal juhul emakeele suhtes.

Kirjakeele norm võib küll ette kirjutada, kuidas sõnu ja lauseid vormistada, aga mitte seda, kuidas teksti funktsionaalselt üles ehitada, kuidas viia oma sõnum lugejani efektiivselt ja usutavalt. See on valdkond, mis vajab oluliselt enam tähele­panu nii keelekasutajate kui ka õpetajate ettevalmistuses.

Keset veidratel poliitilistel ajenditel tühjast kohast lõkkele puhutud abielureferendumi arutelusid saatis laulu-uurija Taive Särg e-kirjas pärimise sõna laulatus kohta. Otsides materjale sõnade laul ja hääl kasutamise kohta eesti keeles, oli ta avastanud, et naaberkeeltes sellele tähendusseoste poolest sobivat vastet ei leidu, ja kuna etümoloogiasõnastik seda kui tuletist ei kajasta, uuris ta, kas vana kirjakeel pakub sõna tekkele mingit selgitust. Kristliku terminoloogia kujunemise kontekstis oli laulatus juba varem tähelepanu äratanud ja nüüd sundisid abieluvaidlus ja Taive Särje küsimus taas mõtlema sõna ja mõiste keeruliste vahekordade üle. Sest kui referendumiküsimuse esimene variant („Kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?”) klassi­fitseerus viktoriiniküsimuseks, siis praegust (seisuga novembri lõpp 2020) võiks pidada suunatuks mingi tulevase sõnaraamatu koostajatele. Ehkki võib aimata, et küsimusega „Kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks?” ei taheta teada mitte seda, mida sõna abielu edaspidi peaks tähendama, vaid midagi hoopis muud.

Etümoloogiliselt on sõnade abielu, abikaasa algusosa kohta käibel kaks seletust. Kuue aasta eest ilmunud raamatus selgitab Udo Uibo, et abi– taustaks on germaanilaenuline aivoi-tüvi algse tähendusega ’seadus’ (millest pärineb ka saksa sõna Ehe ’abielu’), mis on häälikuliselt kokku langenud veel vanema indoiraani laenu abi nõrgaastmelise tüvekujuga avi. Rahva­etümoloogiliselt hakati liitsõna abielu esiosa seostama tähendusega ’abi’ ning see sisendab „kujutluspilti kaasadest, kes aitavad teineteisel elada”.¹ Paar aastat varasem etümoloogiasõnaraamat kinnitab samuti, et abi– on rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga abi, kuid ütleb selle päritolu ja algse tähenduse kohta ettevaatlikult, et abi– „[v]õib olla tuletis avama tüvest, esialgne tähendus on võinud olla ’avalik abieluühendus’”.² Sama päritolu sõna esineb peale eesti keele ka liivi, soome ja isuri keeles. Soome etümoloogiasõnastikeski pakutakse liitsõna avioliitto esiosale kahte erinevat selgitust. Omatüve ava-lähtelise algupära oletamisel on selgitatud, et avio-algulist sõna võis tähenduslikult motiveerida vastandus sala-algulistele suhet märkivatele sõnadele.³ Niisiis on algtähenduse mõttes tegemist kas ’seadustatud’ või (salajasele vastanduvalt) ’avaliku’ kooselu vormiga, millele eesti keeles lisandub rahvaetümoloogilise ühendamise tagajärjel abistamise tähendus. 2009. aastal ilmunud „Eesti keele seletav sõnaraamat” annab abielu tähenduseks: ’mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu’;⁴ selle aluseks olnud 1988. aastal ilmunud vihik toob tähenduse kirjelduses „seaduse” koguni eksplitsiitselt sisse: ’mehe ja naise (hrl. seadusega vormistatud) perekondlik liit ning kooselu’.⁵ Tähendusseletus küll rõhutab viidatava elamisvormi ametlikku seadustatust, kuid lausa vältimatuks seda ei pea ning näiteks liitsõna vabaabielu keegi ilmselt otsese oksüümoronina ei taju.

Sõna abielu oli tuntud juba vanas eesti kirjakeeles ja on fikseeritud esimest korda XVI sajandi lõpust pärinevas käsikirjalises 6. käsu sõnastuses: Sina ei peat se abbielo üleȃhstma.⁶ Kümne käsu ja kristliku õpetuse kontekstis ongi sõnad abielu ja abikaasa kirjakeele esimestel sajanditel saksa pastorite vahendusel eesti keeles jäädvustatud ning seetõttu kannavad nad seal muidugi just seda tähendust, mida need sõnad kristliku Euroopa ideaalide kohaselt pidid kandma. Nii et varasest kirjakeelest pole mõtet otsida kinnitusi sõnaosa abi– ühe või teise võimaliku „algtähenduse” toetuseks või kõrvaleheitmiseks. Sealses kontekstis tähistab sõna kiriklikult seadustatud kooselu vormi. Rahvalaulust võib leida natuke mitmekihilisemaid näiteid, nagu

Ööldi mind mehi magama,

ööldi mind poissa pidama,

abikaasa armastama! (Koeru)⁷

Aga rahvalaulu korral raskendavad täpsema tähenduse piiritlemist parallelismi ja alliteratsiooni nõuded, pealegi on enamik rahvalaule kirja pandud XIX sajandi lõpul (konkreetne näide 1888), nii et need peegeldavad igal juhul (peale kõige muu võimaliku) juba kristlikku tähendust.

Püüdes jõuda sõna ja selle tähenduse juurest mõiste ja selle arenguloo juurde, tuleb tõdeda, et XIX sajandist palju kaugemale minevikku minna on keeruline. Ka eesti n-ö traditsioonilised pulmakombed ulatuvad tagasi ainult XIX sajandini. Varasemast on siiski olemas üksikuid tähelepanekuid, mis pakuvad hoopis teistsugust pilti.⁸ Nende tõlgendamisel tuleb muidugi olla ettevaatlik, sest need on kirja pandud saksa kroonikute ja kirikuõpetajate moraaliprismast lähtuvalt. Kirjalikku teavet eestlaste seksuaalelu kohta leidub August Wilhelm Hupeli vahendusel üsna ohtralt XVIII sajandist.⁹ Ka Hupeli järgi ei vasta tollaste eestlaste arusaamad sugugi kristliku abielu kiriklikult seadustatud ideaalnormile, vaid on pigem väga vabad ja „avatud”. Aga taas: saksa valgustajast kirikuõpetaja kirjelduste põhjal eesti talupoegade tegelikke moraalinorme rekonstrueerida on problemaatiline. Ka varasemate pastorite sulest pärit märkmetes kurdetakse eestlaste kombelõtvuse üle. Kuivõrd järelevalve koguduseliikmete eluviiside üle kuulus vaimuliku kohustuste hulka, on igati ootuspärane, et pastorid kiriklikult seadustatud abielu nõude eiramise pärast muretsesid.

Abieluinstitutsioon on eri rahvaste juures eri aegadel olnud paikkonniti erinev ja pälvinud seetõttu kultuuri­antropoloogide seas palju tähelepanu. On teada, et Saksa­maalgi suhtusid talupojad näiteks abielu­eelsesse seksuaalvahekorda sallivalt, kuid Indrek Jürjo oletab, et Liivi­maa talu­poegade seksuaalkäitumine võis olla veelgi vabam ning rangete kristlike moraali­normidega veelgi vähem kokku sobida.¹⁰ Pole siiski põhjust arvata, nagu saanuks eestlaste ja meie eellaste abielu mõiste ümberkaudsete rahvaste omast kuigi drastiliselt erineda. Ja kui selle mõiste sisu ümberkaudu muutus või edaspidi muutub, siis muutus ja muutub see varem või hiljem ka eesti keelt kõnelevate inimeste n-ö vabas teadvuses, ükskõik kuidas seda seadustes defineeritakse või mis sõna või sõnu selle kohta otsustatakse kasutada. Sõna abielu võidi võtta kasutusele seadustatud kristliku kooselu tähenduses mingi muu sõna asemele, mis oli tähistanud teistsugust koos- või kokkuelamise vormi, aga sama hästi võis seesama sõna tähistada varem pisut teistsugust kooselu vormi ja hakata kristliku moraali levides tähistama kiriklikult seadustatud kooselu.

Nii pole nüüdki küsimus mitte sõnas, vaid mõistes. Või õieti muidugi hoopis milleski muus, sest sõna edaspidist tähendust või mõiste tulevast sisu ei saa määrata hääletamise teel ega isegi mitte seadusega. Keeleteaduslikus mõttes on referendumil esitada kavatsetav sõnaraamatu-küsimus sisutühi. See, mida sõna abielu edaspidi tähendama hakkab, sõltub sellest, kuidas seda kasutatakse. Kui sõnaga liiga palju poliitiliselt trikitada, võib sellele tekkida hoopis koomiline või lausa halvustav tähendusnüanss. Nagu juhtus näiteks juba XVII sajandist teada ilusa vana sõnaga seltsi­mees Nõukogude okupatsiooni sunnil. Koos elavatele inimestele riiklikult tagatud õigused ei tulene ühe või teise sõna tähendusest. Kui neid õigusi mingi inimrühma suhtes piirata tahetakse, siis öeldagugi nii.

Sõna laulatama taust on ühelt poolt palju lihtsam, teisalt aga huvitavamgi. Tegemist on kitsalt kristliku terminiga, mille tähenduseks on seletava sõnaraamatu järgi ’kiriklikult abielu õnnistama’. Niisugusena on see tuttav eesti kirjakeeles juba vähemalt alates 1622. aastal ilmunud katoliiklikust käsiraamatust „Agenda Parva”, kus üldiselt ladinakeelse teksti sees seisab abiellu astuvale mehele etteantud eestikeelne lause: Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abinaises, ning naisele: Mina N. wetta sinno N. Omas heiges nink laulatetus abi miehes (lk 45–46). Põnevaks teeb sõna asjaolu, et kuigi tegemist on ilmselge kristliku terminiga, puudub sel meie kristlikes eeskuju- ja laenukeeltes samasuguste tähendus­seostega vaste, mis võimaldaks seda käsitleda tavalise tõlkelaenuna. Näiteks saksa keeles kasutatakse sama toimingu kohta verbi trauen, mille tüve tähenduseks on ’uskuma, usaldama’. Vanemas saksa keeles ja meiegi vanemates kirikuraamatutes esineb saksa vastena ka ladinatüveline sõna kopulieren ’paari panema’. Rootsi keeles kasutatakse verbi viga, mille üldisem tähendus on ’pühitsema, õnnistama’, ja sealt on laenatud ka soome vihkiä. Vene keeles on kõnealuse talituse kohta kasutusel verb венчать laiema tähendusega ’pärjaga ehtima, kroonima’. Eesti keelega häälikuliselt kokkulangevat sõna laulāt ’laulatama’ kasutatakse küll läti keeles, aga laulu tähistava nimisõna jaoks on läti keeles hoopis teine tüvi ning verbi laulāt peetakse kas liivi või eesti laenuks,¹¹ nii et sõna tähenduslike seoste kohta läti keel selgust ei too. Tähenduslikke seoseid ei aita selgitada ka liivi keel, kus laul-tüvega sõnade hulgas esineb peale verbi ka noomen louliB ’laulatus’,¹² mis aga võib olla omakorda hoopis läti laen (vrd laulība ’laulatus’).

Valgust näivad eesti sõnale heitvat hoopis idapoolsed õigeusu alale jäävad sugulas­keeled, ehkki Lääne kristluse mõjusfääri kuuluvaid luterlikke eestlasi peaks Ida kristluse sfääri kuuluvatest hõimusugulastest justnagu lahutama oluline kultuuripiir. Vadja keeles on laul-tüveliste sõnade seas verbid laulottaa ~ lauluttaa ~ laulotuttaa ~ laulututtaa ~ laulõttaa, mille kõigi tähenduseks on toodud ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta; отпе/вать, -ть (покойника)’, mõnel juhul lisaks ka ’matusetalitusel õnnistada’ või ’(surijale) viimast võidmist teha’ või ’eestpalvet (surnutele mälestusjumalateenistusel) pidada’; ka ilma liiteta verb lauloa ’laulda’ võib esineda tähenduses ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta’.¹³ Isuri keeles esineb verb laulattā tähenduses ’haiget suremiseks ette valmistada; (surnut) õnnistada’.¹⁴ Ka karjala keeles kasutatakse nii verbi lauloa kui ka laulattoa surnu õnnistamise või matusetalituse pidamise tähenduses.¹⁵ Õigeusu alale jäävate sugulaskeelte ja eesti, liivi ning läti keele tähenduste peale kokku tundub, et laul-tüvelist ta-liitega verbi võidi algselt kasutada laiemalt mis tahes kirikliku talituse kohta, mida vaimulik laulu saatel läbi viis, lähteimpulsiks ilmselt vene rahvapärane kasutus (vrd eespool vadja verbi tõlkena esitatud отпе/вать, -ть (покойника), mis tähttäheliselt tõlkides olekski ’(kadunukest) laulatada’ või ’ära laulda’). Läänepoolsetel aladel ahenes selle tähendus abielutalituse tähistamisele, idapoolsetel matuseriituse ja viimse võidmise tähistamisele. Seesugune omapärane areaalselt levinud tuletis meenutab natuke eesti verbiga ristima ühist päritolu sõna levikut. Sellegi mõiste väljendamisel moodustavad eesti ja idapoolsed õigeusu ruumi kuuluvad läänemeresoome keeled koos läti (ja leedu) keelega ümberkaudsete slaavi keelte keskele jääva muukeelse terviku, milles esimest sakramenti tähistab vanavene verbiga krĭstiti ’risti lööma, ristima’ häälikuliselt kokku sobiv sõna, samal ajal kui Kesk- ja Lääne-Euroopas (samuti Soomes) seostub esimest sakramenti märkiv sõna tähendusega ’vette kastma’.¹⁶ Niisiis tunduvad laulatama ja ristima olevat huvitavad terminid, mille kasutusloogika läti, liivi ja eesti ning õigeusklikes läänemeresoome keeltes annab aimu mingitest sügavamatest kohaspetsiifilistest arengutest.

Ühtaegu kinnitavad nii abielu, laulatama kui ka ristima, et sõnad ja mõisted võivad areneda täiesti eri radu ja foneetilist sõnakuju ei tasu üritada sirgjooneliselt siduda seda kasutavate inimeste ideoloogiliste arusaamadega.

Riik vajab kirjakeelt

Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardi­seeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone  ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti kirja­keel üleöö koos Eesti riigiga. Aktiivne emakeelne kultuurielu oli tekkinud Eestis rahvusliku liikumise ajal XIX sajandi viimasel kolmandikul. Vabariigi sünni ajaks oli Johannes Aaviku eestvedamisel juba mitu aastat kestnud keeleuuendus­liikumine ja Johannes Voldemar Veski oli samal, 1918. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi keele­toimkonna ülesandel valmis saanud „Eesti keele õige­kirjutuse sõnaraamatu”.

Omakeelse riigi esimesel aastakümnel kasvas elujõuliseks eestikeelne Tartu ülikool, õigekeelsussõnaraamatute ja õpikute abiga kinnistati ühtne, ühesuguste normidega kirjakeel kogu Eesti jaoks. Seda hakati õpetama koolides, samuti võeti ajalehtede toimetustesse ja kirjastustesse tööle keeletoimetajad. Mõnikord arvatakse, et normikeel tõrjus keeleuuenduse kõrvale. Aga nii see ei olnud. Normitud kirjakeelde ja sõnaraamatutesse leidis tee ka suur osa keeleuuendajate ettepanekutest.

Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ega muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist. Me ei saa kunagi öelda, et eesti keel on valmis, et ta on piisavalt viimistletud ja lihvitud nagu hea tööriist ja sellisena alatiseks kasutuskõlblik. Eesti keele kasutamine on samal ajal eesti keele loomine, aga on ka eesti kultuuri loomine.

Muutumine hoiab keelt värskena

Eesti keel ei saa loodetavasti kunagi valmis. Kui keel enam ei arene, ei muutu ega kaasajastu, siis me võime ta muuseumi panna. Sest maailm areneb eest ära, keel ei tohi maha jääda. Me ju näeme, kuidas uusi sõnu tuleb keelde kogu aeg juurde. Kuna elame mitmekeelses kultuurikeskkonnas, siis on üsna loomulik, et võtame üle võõrkeelseid sõnu ja kohendame nad eesti sõnade sarnaseks, näiteks allutame nad eesti astmevaheldussüsteemile (laikima, mei­lima, surfama, klikkama) või lisame eesti tuletusliiteid (guugeldama, skannerdama, internetistuma, innovaatiline). Et säilitada emakeele kõla ja omapära, pakuvad keelekorraldajad sageli võõrkeelsete laenude asemele sobivaid eesti­keelseid vasteid, nt kommunikeerima asemel edastama, teatama või suhtlema; ­hashtag’i asemel teemaviide; proaktiivne asemel ennetav, ettevaatav; moderaatori asemel (koosoleku või väitluse) juhataja. Uue mõiste jaoks võib teha ka uue sõna, kõige lihtsam on teha liitsõna, mis sageli seletab ennast ise. Viimases ÕS-is esinevad näiteks eelpension, jagamismajandus, näotuvastus, tänava­toit, viipekaart.

Mõnikord hakkab jõudsalt levima mõni liitsõnatüüp, näiteks uuemal ajal põhine– ja laadne-lõpuga liitsõnad: ­veebi­põhine, internetipõhine, aatepõhine, väärtuspõhine või eriti populaarseks saanud õhinapõhine. Meie irooniasoont toidavad väljendid juustulaadne toode, luulelaadne looming, demokraatialaadne riigikord jts. Kahjuks moesõnadega juhtub sageli nii, et neid püütakse matkida ka siis, kui nende täpse tähenduse peale ei mõelda. Näiteks õhina­põhine tegevus on vabatahtlik tegevus, mille eest palka eriti ei maksta või raha pole tähtis. Hiljaaegu aga ilmus Posti­mehes töökuulutus, kus otsiti kooli õhina­põhiseid õpetajaid. Siin oli ilmselt küll mõeldud midagi muud: kool igatses vaimustusega või õhinaga töötavaid õpetajaid, vaevalt aga selliseid, kes üksnes õhina põhjal oleksid nõus töötama.

Mõnikord on sõna küll olemas, aga mingil põhjusel vahetame ta teise vastu, näiteks hakkame ütlema trükkima asemel printima või plakati asemel poster või makaronide asemel pasta. Nii esimesed kui ka teised on laensõnad, aga kuna meie kultuuritaust on muutunud, siis võtame üle inglise (või mõnes muus) keeles kasutusel oleva sõna. Sageli võetakse üle otse inglise keelest tõlgitud väljendeid. Näiteks keegi, kes tahtis öelda „mulle ei meeldi”, „ei ole just minu maitse”, tõlkis selle asemel inglise keelest „ei ole just minu tassike teed”. Alguses oli lõbus ja naljakas, siis hakkasid teised inglise keele oskajad seda samuti matkima ja nüüd on see sotsiaalmeedias juba üsna levinud. Või „ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis”. Need on praegu veel ainult kõnekeeles või sotsiaalmeedias kasutatavad ja paljudele tundmatud, aga mitmed niisugused väljendid on levinud juba üldkirjakeelde. Näiteks eesti keeles on vana hea väljend „keegi on kellegi mantlipärija”, moodsamad inimesed aga räägivad ja kirjutavad selle asemel juba üsna laialt „kellegi kingadesse astumisest”. Ja „kirss tordil” on vist juba peaaegu välja tõrjunud vana hea eesti väljendi „täpp i peal”. Sellisteks muutusteks pole tegelikult mingit objektiivset põhjust peale vaheldusrikkuse, ja ega me isegi ei tea, kas nad jäävad eesti keelde püsima või on siin ainult juhukülalised. Näeme mõnekümne aasta pärast. Ja igal juhul ei saa me sinna midagi parata. Läheb, nagu läheb. Kui keelekasutajatele meeldib, siis nad hakkavad kasutama, kui ei meeldi, siis unustavad ära. Ei ole erilist põhjust neid ka aktiivselt tõrjuda.

Seevastu mõned väljendid on küll sellised, mille kohta saab öelda, et parem, kui nad ei tuleks. Need on sellised, millel on juba eesti keeles mingi teine tähendus ja mis seetõttu tekitavad segadust. Näiteks „Päeva lõpuks ehitame selle tselluloositehase niikuinii”. Normaalne eestlane saab sellest aru nii, et õhtuks on valmis. Või „Täna on kultuurisaade OP eetris iga nädal”. Täna ja iga nädal on eesti keeles vastandlikud mõisted. Ka paljud eesti keele sõnadega sarnased soome laenud tekitavad segadust, kui neil on kummaski keeles eri tähendus. Näiteks spordireporterite keeles levinud hävima tähenduses ’kaotama’, kestma tähenduses ’vastu pidama’ või võim tähenduses ’jõud’. Niisuguseid laene tõrjuvad keele­korraldajad küll üsna aktiivselt ja pakuvad nende asemele sobivamaid väljendusviise.

Üks suur ümberütlemise ja uute väljendite keelde toomise põhjus on nn poliitiline korrektsus – soov hoiduda asjade, inimeste või nähtuste nimetamisel negatiivse suhtumis­värvinguga sõnadest. Kuigi küsimus ei ole sõnas, vaid mõistes, tundub keelekasutajale, et muutes nimetuse ära, muutub ka suhtumine. See ei ole tegelikult mingi uus asi, näiteks juba rohkem kui pool sajandit tagasi soovitas ÜRO hakata mahajäänud maade asemel kasutama väljendit arengumaad. Samuti ei piirdu see nähtus üldse poliitikaga või rahvusvahelise keele­kasutusega. Kui meie ajakirjandus ei räägi vaesusest, vaid toimetulekupiirist; ei räägi invaliididest, vaid erivajadustega inimestest, siis võib selle taga näha poliitikute keele­kombeid. Kui aga näiteks pornograafia nimetatakse ümber täiskasvanute meelelahutuseks ja prostitutsiooni kutsutakse intiim­teenusteks, siis sellel on puhtärilised kaalutlused. Samal põhjusel leiutasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandajad hiljaaegu koleda haisu asemele „poliitkorrektse” termini lõhnahäiring. Muidugi sõltub sõnavalik sageli kontekstist: ühe poole luurajad on teise poole jaoks spioonid; ühe poole vabadusvõitlejad on teise poole jaoks mässajad.

Siingi on vahel tarbetut otsetõlkimist inglise keelest, näiteks inglise tõlke­laenud kõneisik ja vilepuhuja. Kõneisik ei ole ju kõnemehe sooneutraalne vaste nagu inglise keeles. Meil polnuks uut terminit vaja, sest meil on juba sooneutraalsed eestkõneleja, eesträäkija või pressiesindaja. Kui väärnähtuste avalikustajat ei sobi nimetada peale­kaebajaks, keelekandjaks või koputajaks, vaid tuleks leida positiivse varjundiga või vähemalt neutraalne sõna, siis võinuks ju kasutada teavitajat, informeerijat, rikkumisest teatajat või lekitajat. Siiski elab vilepuhuja keelekorraldajate pahandamisest hoolimata ajakirjanduses oma elu.

Muidugi ei ole metafoore või muid kujundlikke väljendeid alati vaja laenata, ka eesti keele sõnamoodustus­vahendid võimaldavad isikupärast väljendust ja keelemängu. Näiteks nimetas keegi hiljaaegu Delfis lasteta naisi iibepuudelisteks, keegi teine kutsus sagedase liikmetevahetusega linnavolikogu rahvaste rändlaks. Kultuurikiht on muidugi ka väga oluline – meie saame aru, aga üsna keeruline on teistesse keeltesse tõlkida näiteks selliseid sõnu nagu teeme­äralised, rehepaplus või kavalantslus. Sotsiaalmeedias väitis keegi viletsa ilma kohta, et ilm koeratab, keegi teine andis teada, et koeratas terve tunni mööda linna, pidades silmas hoopis koeraga jalutamist. Neid sõnu ei ole üheski sõnaraamatus, nad on sündinud ja elavad oma elu ajakirjanduses või sotsiaalmeedias, aga ega nad sellepärast kehvemad sõnad ei ole.

Sõnavara kasvatamine ja laenamine on loomulik ja see ei ohusta ega muuda meie keele omapära kuigivõrd. Rohkem muret teevad need muutused, mis toimuvad võõrkeelte mõjul meie grammatikaga. Näiteks inglise keeles ei ole käände­vorme ja nii levivad ka eesti keeles nimetavas käändes täiendid, nagu Samsung telerid, Kodak filmid, Fiskars tooted, Solaris keskus, Vaal galerii. Alguses firma- ja tootenimedes, aga see kipub laienema, näiteks öeldakse, et elab Lai tänaval, mitte Laial tänaval; vaatab Tartu Uus Teatri etendusi, mitte Uue Teatri etendusi või emakeele päev on neliteist märts, mitte neljateistkümnendal märtsil. Ühelt poolt on need võõrmõjud, teiselt poolt keele lihtsustamine. Keelekasutaja püüab alateadlikult keelt lihtsustada. Keeleteadlased on märganud, et viimasel ajal hakkab meil isegi täissihitise kasutamine vähenema, sihitis seostub üha rohkem vaid osastava käändega, näiteks: Nii saame teada rahva arvamust, selle asemel et öelda Nii saame teada rahva arvamuse. Või veel üks muutus, mida me enam tähelegi ei pane, on see, et eestäiendite asemel on maad võtnud järeltäiendite kasutamine. Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde kriminaaljutu „Musta mantliga mees”. Mees mustas mantlis oleks olnud tollases eesti keeles väga võõras. Aastakümneid hiljem aga kirjutas Paul Kuusberg romaani „Inimesed sõduri­sinelis”. Keele­korraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatri­piletid, mitte piletid teatrisse. Aga ei midagi. Kui 50 aastat on õpetatud, aga tulu ei ole, siis tuleb vist leppida, et keele grammatika on võõra struktuuri omaks võtnud. Mõni muutus võib meile rohkem meeldida, teine üldse mitte, aga ükski muutus ei ole keelele ohtlik, ei sõnavara ega grammatika muutumine. Muutused on paratamatud ja aja jooksul me harjume nendega või hakkab neid omaks pidama vähemalt järgmine põlvkond.

Eesti keel on piisavalt rikas, et seda saab lahedalt kasutada kodusuhtlusest kuni ilukirjanduse ja kõrgteaduseni. Kogu sellest rikkalikust ja hästi kätte­saadavast ainestikust on aga vähe abi, kui keelekasutajad sellest ei huvitu. Meie olulisim ülesanne on seista selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav.

Hoolimine hoiab keelt elus

Väikerahvas on mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt palju haavatavam kui suurrahvas. Füüsilised piirid ei kaitse ega varja meie vaimset iseolemist, piirideta suhtlus toob kaasa ka niisuguseid mõjusid, mis muudavad suhtumisi ja hoiakuid. Siin on meie emakeelele kaks ohtu. Üks oht on keele kestlikkuse nõrgenemine olukorras, kus osa avaliku suhtluse valdkondi kipub üle minema inglise keelele. Teine oht on see, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirja­keelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda.

Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks, osa avalikust elust muutus venekeelseks ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi tagasi saime, siis emakeele kasutusvald­kondade hulk laienes, näiteks vahetas see välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmed keelekasutusvaldkonnad majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutavad üha rohkem inglise keelt. Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks. Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilu­kirjanduskeelt, ametikeelt. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab.

Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest. Riigi ja rahva kestmiseks on vaja emakeelset ülikooli, kust kasvab peale uus eestikeelne haritlaskond. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes eestikeelse hariduse eelistamist ingliskeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üheks ohumärgiks on mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigi­eksami mõnes osas. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keele­kasutus on üksnes koolihinde teema. Kui hinnet ei panda, siis faktiteadmiste kõrval on väljendusviis ja korrektne kirja­keel teisejärguline. Haridusjuhtidel on ununenud või nad ei ole selle peale mõelnud, et keel on töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eelduseks. Riik ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta, isegi magistriõppesse või doktoriõppesse võiks saada mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elu- ja töökogemust. Aga ülikoolis või doktori­õppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama; vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui seda ei tähtsustata, siis ei väärtustata ka emakeelt. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirja­keelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist seadu­sega juurutada. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madal­stiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuri­liste väärtushinnangutega, keele­kasu­taja ei taju vastutust emakeele ees.

Vahel ongi arvatud, et vabas ühiskonnas kirjakeele roll niikuinii taandub kõnekeele või ühiskeele ees. See võib nii olla isiklikus suhtluses ja argielus. Suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele ees. Aga töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab kõvasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame vaatama, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab ja milles Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Globaliseerumine ei pruugi tähendada keelevahetust, kui me ise seisame selle eest, et eesti keel oleks Eestis võimalikult laialt kasutatav.

Eesti kirjakeel, mis suures osas rajaneb põhjamurretel, tegi keelekorraldajate pingutusel XX sajandil läbi märkimisväärse kohandamise selleks, et olla kõigis valdkondades sobiv kompromislik kirjavahend. Erinevalt rahvuslikest liikumistest muudes maades on võõrlaenud olnud sallitud, osaliselt ajendatuna soovist hõlbustada ligipääsu Lääne-Euroopa kultuurile. Selle tulemusel tekkinud normingud on aga eestlasi üldiselt sundinud abi otsima mahukast õigekeelsuskäsi­raamatust, et teada õigekirjutus- ja morfoloogianorme.(1)

Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga normingu­usku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühi­grammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.

2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese ÕS-i ilmumisest. Raamatu täpne pealkiri oli „Eesti keele õigekirju­tuse-sõnaraamat” ja väljaandja Eesti Kirjanduse Selts. Selle eellugu on mõistagi pikem: nimelt 1905. aasta revolutsiooni järel hakati aastast 1906 lubama eestikeelse erahariduse andmist ja tekkis suur vajadus eestikeelse õppekirjan­duse järele.(2) Et Eesti jagunes kahe kubermangu vahel, tekkisid kirja­keelt korraldavad kogud algul eraldi: augustis 1906 asutati Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts, mille juurde sama aasta 10. detsembril moodustati kirjandusosakond. See hakkas arutama kirjaviisi küsimusi, korraldades 1907. aastal keele­koosolekuid, ning kavatses kokku kutsuda keeletundjate kongressi. Tegevad olid Ernst Peterson-Särgava, Johannes Voldemar Veski jt. Tartus asutati aastal 1907 Eesti Kirjanduse Selts (EKS), mille juurde 6. augustil loodi kirjaviisikomisjon, kus olid tegevad Kaarel Leetberg, Jaan Jõgever, Hans Einer, Karl August Hermann, Juhan Kurrik jt; hiljem nimetati see keele­toimkonnaks. Need kaks kogu võistlesid algul mingil määral oma­vahel, kuid suutsid siiski kokku leppida, korraldades aastatel 1908–1911 Tapal, Tallinnas ja Tartus neli keele­konverentsi, mis sõnastasid otsused tollal kõige enam vaieldud teemadel: kas pea või pää, kas sõna algusse h kirjutada või mitte, kuidas kirjutada ki-liidet jne.

Koostöömeeles sündis ka normiva sõnaraamatu idee. EKS-i sõnaraamatu kava seati kokku aastal 1908, alustati 1910 või 1911. See oli üks seni väheseid sõnaraamatuid, mis pandi kokku täiesti kollektiivselt, kokku 153 „istangul”, töö sai enamjaolt valmis 1916 ja põhiline teksti kokkukirjutaja oli Jaan Tamme­mägi.

Sõnaraamatu koostajatel oli kadestamisväärne ettenägemisvõime, sest see sai valmis just õigel ajal, õieti veel isegi enne seda. 1918. aastal, veel Saksa okupatsiooni ajal trükki antud sõnaraamatut hakati reklaamima septembris(3) ja kaks kuud hiljem, 11. novembril 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus faktilise võimu üle võttis, oli kirjakeele normi allikas kohe võtta. Ametlik keele­kasutus vajab normi või autoriteeti. On tähele­panuväärne, et veel Vabadussõja ajal pidas sõjaminister oma päevakäskudes, arvatavasti 1919. aasta I poolel, vajalikuks kaht keeleteemalist otsust: nr 36 (õigekirjutuse alal Eesti Kirjanduse Seltsi sõnaraamat juhtnööriks võtta) ja nr 51 (ametlikud dokumendid tuleb eesti keeles välja anda; tõlge võib juures olla)(4). Ka haridus­ministeerium võttis õpetuses aluseks selle sõnaraamatu, nagu näitavad 1921. aasta mais kinnitatud algkooli õppe- ja tunnikavad(5). Raamatu menu näitab asjaolu, et 1921. aastal ilmunud esimeses Raamatu Teatajas on märgitud: trükk otsas.

Et pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist lõpetas Eestimaa Rahvahariduse Selts tegevuse ning tegutsema jäi vaid Eesti Kirjanduse Selts, siis vaadati edaspidi EKS-i keele­toimkonna kui autoriteedi peale. Sellega paralleelselt andis keelesoovitusi ka 1920. aastal loodud Emakeele Seltsi juhatus, kes vastas keeleteemalistele küsimustele, eriti nimesid puudutavatele. Põhiliseks jäi siiski keeletoimkond, kelle otsused avaldati ajakirjades Eesti Keel ja Eesti Kirjandus.

Kaks asjaolu on sellest ajast jäänud eesti keelekorraldusele organisatoorses mõttes iseloomulikuks: keelekorraldusega tegeleb asjatundjate kogu, mitte riigiasutus, ja tulemused kajastuvad sõnaraamatus, mille traditsiooniliseks nimetuseks kujunes teisest trükist (1925) alates õigekeelsussõnaraamat. Riik on kogu selle aja usaldanud keelenormingute välja­töötamise kollektiivse otsustuskogu kätte; ei meenu ühtegi keelekorralduslikku otsust, mille oleks teinud Eestis riigiasutus. Lätis näiteks kehtestas riik 1919 iseseisvudes läti uue kirja­viisi – mille oli välja töötanud Läti Seltsi ortograafiakomisjon 1908 – ja 1940. aastal otsustas valitsus muuta ladina-kreeka päritoluga võõr­sõnade kirjutusviisi, kaotades neist pikad vokaalid, mida antiigiihalejad olid täpsema algupära jäljendamiseks ette kirjutanud. Ka Nõukogude Venemaal kehtestas hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski detsembris 1917 parandatud kirjaviisi, ilma jättide ja kõvendusmärkideta. Eestis, tõsi, oli uus kirjaviis juba 1870. aastatel juurdunud tänu Eesti Kirjameeste Seltsi tegevusele. On kuulda olnud väiteid, et Eesti enamlased ei leidnud hiljem eesti kirjaviisis midagi muud parandamisväärset kui kaotada sõnaalguse h, mida niigi ei hääldata, aga olid sellestki sunnitud loobuma.

1920.–1930. aastatel riik keele­korraldusse ei sekkunud, kuid tunnustas selle tulemusi ja ilmselt ka toetas seda tegevust rahaliselt. Oli riigi ülesehitamise aeg, ümber tuli korraldada terve haridussüsteem, arendada terminoloogiat jne. Tagantjärele mõeldes oli imetlusväärne see, et kahekümne aastaga jõuti eesti keelele anda nii tugev vundament, mis pidas vastu veel 50 aastat Nõu­kogude aega. Kui see praegu tundub enesestmõistetav, siis võrreldagu Eesti riigi ja eesti keele saatust Nõukogude Liidu vabariikidega, mis ei olnud vahepeal iseseisvad ja kus keeled olid eriti Nõukogude lõpuperioodil pigem dekoratiivse staatusega. Faktiliselt neid asjaajamises ei kasutatud.

Edasine eesti keelekorralduse ajalugu näeb korralduslikust küljest lühidalt välja järgmine. Eesti Kirjanduse Selts likvideeriti 1940. aastal ja seetõttu kadus ka keeletoimkond. Vahest mõtteliselt vaadati normiküsimustes seejärel Eesti Riikliku Kirjastuse poole, kus moodustati oma keeletoimkond, ent selle otsustest on suhteliselt vähe teada, vaid mõned ülevaated: näiteks revideeriti vene nimede transkribeerimise juhiseid. Kui 1947. aastal loodi Keele ja Kirjanduse Instituut, siis hakati normiküsimustes pöörduma selle asutuse, eeskätt sõna­raamatute sektori poole. Mõneks ajaks said keelekorralduses määravaks üksikisikud, näiteks Ernst Nurm, ent natuke vabamate aegade tulles 1950. aastate lõpus pöörduti tagasi kollektiivse keelekorraldusorgani poole. 1960. aastal moodustas Eesti NSV Ministrite Nõukogu vabariikliku õigekeelsus­komisjoni, mis sai tuttavaks lühendi VÕK all. See oli ka ainus kord, kui riigi­võim moodustas keelekorraldusorgani. Tuleb tunnistada, et väga bürokraatlikult moodustatud kogu ei hakanudki korralikult tööle ning pärast 1965. aastat sisulist tööd ei tehtud. Tööle hakkas hoopis VÕK-i teine koosseis, mille ­moodustas seekord juba teaduste akadeemia 1972. aastal ning mis tegi mitu otsust morfoloogia ja nt nimekirjutuse kohta. Vahepealsel ajal, kui VÕK ei toiminud, tegutses Emakeele Seltsi keeletoimkond (1969–1972), kelle tähtsündmuseks sai 1972. aastal toimunud uute sõnade võistlus, mis tõi käibele sõnad kohuke, pardel, linnak jms. Kõige tulemuslikumaks on Tiiu Erelt pidanud VÕK-i kolmanda koosseisu tööd (moodustati 1979, tegutses aktiivselt kuni 1983. aastani, paberi peal veel aastani 1997). Selle ajal tehti palju mor­foloogiaotsuseid (muuseum-tüübi, kõnelema-tüübi kohta jne) ning õigekirja­otsuseid, sh uus lühendireeglistik, kokku- ja lahkukirjutus jne.

Vaba riigi taas tekkides ei sobitunud vabariiklik õigekeelsuskomisjon uutesse oludesse enam hästi, mh oma nimetuse tõttu, ja seepärast on pöördutud tagasi keeletoimkonna, täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkonna nimetuse juurde. Toimkond moodustati 1993. aastal ja tegutseb tänini, keeletoimkonna vanema valib iga kahe aasta tagant ES-i üldkoosolek, praegu on vanem Maire Raadik. Kuigi riik tegevusse ei sekku, on erinevalt sõjaeelsest Eestist praegu kirjakeele norm määratud keeleseadusega ja kirjakeele normi rakendamise korraga.

Vaadakem otsa ka ÕS-ide pikale reale. Nagu öeldud, sai 1918. aasta „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” kohe otsa ja Eesti Kirjanduse Selts hakkas koostama selle teist trükki, mis aga paisus mahult mitmeks köiteks. 1925. aastal ilmus I köide, mille puhul Johannes Aavik rõõmustas, et keeleuuendusest on paljugi omaks võetud, kuigi mitte piisavalt. II köide ilmus 1930 ja III köide 1937, kavandatud lisadega IV köide jäigi ilmumata. Selle pika aja jooksul oli I köide juba osalt vananenud ning praktiliseks abivahendiks sai hoopis Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat”, mille esimene trükk ilmus 1933 ja millest peaaegu igal aastal ilmus uus, parandatud trükk kuni aastani 1946. Nõu­kogude ajal alustati 1948 „Suure õigekeelsuse-sõnaraamatu” koostamist, mis jäi pooleli, 1953. aastal ilmus nõukogulike põhimõtete järgi koostatud „Väike õigekeelsuse sõnaraamat” ning järgnevalt on õigekeelsus­sõnaraamatud, natuke erinevate pealkirjade all, ilmunud 1960, 1976, 1999, 2006 ja 2013. Sügisel 2018 ilmus ÕS-ide saja aasta tähistamiseks uus ÕS koos oma sajandivanuse paarilisega, mis annab ühtlasi võimaluse vaadelda kirjakeele normi muutumist saja aasta jooksul.

Selline on vormiline tagasivaade sajandi keelekorraldusele, ent milline on olnud keelekorralduse sisuline tähendus selle aja jooksul? Kuidas on ühiskond sellesse suhtunud? Siin tuleb paratamatult natuke meelevaldselt üldistada, kuid mulle näib, et sõjaeelses Eestis suhtuti keelekorraldusse entusiasmiga – eesti keel oli ju riigikeelena algaja ja kõike peeti võimalikuks. Vaieldi tuliselt ning mõnikord pälviti ka ajakirjanduse pilkavat tähelepanu – nagu Aaviku sõjas sõna uulits vastu –, kuid üle kõige lehvis vaba vaim, mis lubas ametlikesse normidesse suhtuda ka paindlikult. Palju on kuuldud Johannes Aaviku kirglikust keele­uuendusest ja sellele vastanduvast J. V. Veski keele­korraldusest (siin on see sõna kitsamas tähenduses), kuid see näib olevat hiljem belletristlikult suureks puhutud vastandus. Tegelikkus oli kirevam, ka Aavik järgis nt koolide inspektorina ametliku keele norme, kuigi tal oli eri­arvamusi, ja J. V. Veski mõnda uudissõna võiks ka Aaviku omadega võrrelda. Elmar Muuk seekõrval oli praktilise meelega keelekorraldaja, kes püüdis eri suundi ühendada, aga kõige enam jälgis ta tegelikku pruuki, jõudes seega päris lähedale tänapäevasele vaatele.

Ent poliitilised olud muutusid ja uutes, nõukogude korra viljastavates tingimustes kumas oht juba keelele endale. Seetõttu sai keelekorraldusele ja täpsemalt praktilisele keelehooldele omaseks kaitseseisundile tüüpiline hoiak: võideldi võõrmõjude vastu. Ajastule omane jäikus tingis ka keelekorralduse jäikuse, kohati tigedaltki võideldi kas keele rahvalikkuse säilitamise nimel või teadusliku lähenemise kaitseks ning vaidlused olid – selle aja kõnepruuki kasutades – printsipiaalsed. Keelekorral­dajad tajusid neile antud suurt võimu keele üle ja tegutsesid vastavalt. Ühiskond vaatas neile kui autoriteetidele ja ootas neilt eeskätt keeleasjade paika­panekut. Avalik kritiseerimine ei tulnud kõne alla.

Mõistagi on see lihtsustus ja keelekorralduski teisenes aja jooksul natuke ühiskonnast erinevalt. Eriti ilmnes see 1970. aastate teisel poolel, kui olid taastunud kontaktid Soomega ja tegutsema asus keelekorraldajate uus põlvkond. Keeleelu elavnes 1970. aastatel lausa erandlikult, 1972. aasta sõnavõistlus lõi selleks soodsa fooni; ilmus palju keele­teemalisi raamatuid. Keele­korraldus muutus jälle kritiseeritavaks, mis tähendas vähemalt keeleküsimuste osas ühiskonnas vaba arutelu. Mulle tundub, et selle vabaduse kasutamisega kompenseeriti poliitiliste vabaduste puudumist. Toon näiteks kas või võõrnimede kirjutuse üle vaidlemise. Kui kunagi uurisin nende vaidluste ajalugu, siis algul imestasin väga, et 1920.–1930. aastatel ei olnud nii kirglikke vaidlusi kui näiteks 1980-ndatel, kui VÕK tegi oma otsuse maade ja pealinnade nimede kirjutamise kohta. Ma enam ei imestanud, kui kätte jõudsid 1990. aastad ning võõrnimede teema vajus jälle kuhugi hämariku piirile, see ei erutanud enam murdosagi neist, kes nüüd ei pidanud enam asendustegevusega tegelema, vaid võisid end välja elada näiteks poliitikas.

Jõuamegi tänasesse päeva ja mulle tundub, et kohati me elame endiselt üleminekuajas. Me peaksime keelekorraldust võtma kui praktilist tegevust keele funktsionaalsuse tagamiseks, suhtuma sellesse paindlikult, teadvustama, et keelekorraldus ei ole kõikvõimas, vaid üksnes soovitav, nõuandev ja mõnikord ka suunav. Paljude eestlaste ihalus rangete normide järele või ideaalkeele taotlus on jäänud silma ka väljaspool Eestit, nagu näitab alguses esitatud Robert T. Harmsi tsitaat.(6) Keelekorraldus taandus käskimiselt-keelamiselt juba 1970. aastatel; tasapisi on otsuseid hakatud nimetama soovitusteks, sest vabas ühiskonnas ei saa inimesi käskida, ning tundub, et edaspidi võiks soovituste asemel või kõrval rääkida ka normi kirjeldamisest, st keele­korraldajate ülesandeks saab suurel määral kirjeldada seda, mis kogutud andmete põhjal on ühiskonnas kujunenud keelenormiks.

Tunnustatud arusaama järgi on kaht liiki norme: objektiivne keelenorm, mis mingis keeleühiskonnas vaikimisi kehtib, ja normingud, mida annavad autoriteetsed kogud näiteks mingite üksik­küsimuste reeglistamiseks. Vahel on neid nimetatud normiks A ja normiks B ning mõni keelekorraldaja, nt Henn Saari, on defineerinud ka normi C, ideaalkeele, mille suunas liikuda soovitakse. Keelenormi kirjeldus märgibki seda, et püütakse kindlaks teha objektiivne norm ja kasutajaid sellest informeerida. Alati ei ole see muidugi võimalik, sest keele­kasutajad on eri tausta ja huvidega ja ühtset normi siis pole.

Keelekorralduse enda teisenemise kohta võib ehk üldistada nii, et algus­aegade vahel heitlikud üksikküsimuste otsused on hiljem arenenud süsteemsemate muutuste tunnustamiseni, eriti puudutab see morfoloogiat. Ja üha enam on tuginetud keelekasutuse uurimise tulemustele.

On kaks vaikimisi eeldust, mida on läbi aegade silmas peetud: 1) senised normingud jäävad uute normingute kõrval samuti õigeks; 2) kirjakeele ehk standardkeele ning „tegeliku” keele vahe ei tohi kujuneda liiga suureks. Tõsi, me oleme olukorras, kus kirjakeele mõiste on kasutajate teadvuses hägustunud. Kirjakeel terminina ei tähenda kindlasti sama mis kirjutatud keel, tänapäeval on meie ümber teksti väga palju ja sellest suur osa ei ole kirjakeel ehk normikeel ehk standardkeel. Keelekasutajal tuleb valida, mis olukorras ta üldse kirjakeelt vajab. Ning ühiskond peab kokku leppima, millises olukorras kirjakeele kasutamist eeldatakse.

Keelekorralduse põhiülesandeks võiks tänapäeval olla seista vastu keele vaesumisele, selgitada keelekasutajale keele rikkusi ja õpetada neid teadlikult kasutama.

Keelekorraldus tugineb ka vabas ühiskonnas autoriteedile ja mõni seisu­koht paistab dogmana. Nagu sõjanduses on täheldatud, et võideldakse mineviku sõdu, nii ka keele­korralduses võideldakse vahel keelejoontega, mida on pikalt taunitud, kuid mis sellest hoolimata ei taandu. Vahel võib õigustatult küsida: kaua veel?

Rääkides keelekorraldaja rollist tänapäeva ühiskonnas, tundub mulle, et edukas keele­korraldaja peaks olema ühtlasi suhtekorraldaja, kes peab kannatlikult oma vaateid ja ettepanekuid selgitama ning hoolitsema ühtlasi selle eest, et sellele kõigele ei riputataks külge mõnda naeruväärset silti, nagu juhtus poolteist aastakümmet tagasi, kui muidu asjalik ülevaade ilmus ajalehes pealkirja all „Keelefüürerite käsud ja keelud”. Tänapäeva sildistamis­himuline ajakirjandus paneb vähegi tõsisema keelekorraldaja muretsema libastumisohu pärast ja kui oled sildi külge saanud, siis see jääb internetti igaveseks. Teisalt, kui ise sõna ei võta, siis täidavad selle ruumi teised „arvajad”, kes kinnistavad keele­korralduse kohta kujunenud stereotüüpe, näiteks et nüüd on kõik vabaks antud, reegleid polegi.

Üks raske teema on see, et ühiskond on vastandlike huvidega. Lihtsad mustvalged reeglid oleksid head kooliõpetuses ja neist on huvitatud ka keele­toimetajad, kes kõiki keele­korraldajate soovitusi rakendavad imetlusväärse innuga. Keelereegleid aga ei õnnestu peaaegu kunagi mustvalgeks sõnastada, ikka jääb piiripealseid asju. Näiteks on keeletoimkond otsustanud edaspidi mitte tõmmata kujundlike koha- ja isiku­nimede algustähe puhul piiri (sellised nagu Uus Maailm, Must Mander, tõusva päikese maa, igavene juut) ja jätta keele­tarvitaja otsustada, kas ta peab seda nimeks või mitte. Senine esitus jättis mulje, nagu oleks meil sahtlis mingi nimekiri, mille põhjal otsustada, ent niisugust pole kunagi olnud. Kindlasti on neid, keda see häirib.

Keelekorraldus peab kokku sobima ühiskonnaga ja kui see on demokraatlik, siis ei saa keelekorraldus olla autoritaarne. Paljud muidu sümpaatsed mõtted, mida keelekasutuse kohta sageli esitatakse, on sümpaatsed niikaua, kuni ei peeta silmas nende ellurakendamist. Viimane eeldab sageli hoopis teistsugust ühiskonda, mis ei ole nii sümpaatne, nt sisaldab tsensuuri.

Sajandile tagasi vaadates mõelgem eesti kirjakeelele kui aja- ja kultuuri­loolisele varandusele, keele esindus­kujule, mis on mitme põlvkonna kokku kantud ja mis on väärt, et seda edasi arendada.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

8. oktoobrit 1922 peetakse Eesti Kirjanikkude Liidu asutamise daatumiks. Friede­bert Tuglasest ei saa eesti kirjanduselu institutsionaliseerumise juures kuidagi mööda, seetõttu lugegem tema „Eluloolistest märkmetest” selle päeva sissekannet: „Kolmas kirjanike kongress Tallinna raekoja saalis. Koos 26 kirjanikku ja arvustajat. Kongressi avasin mina, juhatas Metsanurk. Andsin aru keskkomitee tegevusest. Otsustati senise keskkomitee volitused lõpetada, EKL kirjanike keskedustuseks tunnistada ja temale keskkomitee volitused ning varandused üle anda. Tegin ettepaneku EKL-u ajakirja asutamiseks ja, teiseks, kirjandusnädalate korraldamiseks.”¹ Samal päeval toimus raekojas liidu 16 hääle­õigusliku liikmega üldkoosolek ja juhatuse valimine, seejärel juhatuse koosolek. Tuglase märkus „Olin sedapuhku EKL-u esimeheks 8. X 1922 – 7. III 1923” sealsamas tõendab, et trükiversiooni aluseks võetud päevamärkmeid on Tuglas hiljem ja vahest korduvalt redigeerinud ja täiendanud. Nagu talle omane oli.

Muidugi olid nii kirjandus kui ka kirjanduselu Eestis olemas ammu enne liitu ja Tuglast. Liidu asutamisele eelnesid kirjanike kongressid, kirjanike organiseerumisest kõnelevad Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita – kõik kolm Tuglase aktiivsel osalemisel. Ent need olid rohkem vaimu- ja hinge­sugulaste ühendused, mis sageli vastandusid või polemiseerisid teiste ja enamasti vanemameelsete sulepruukijatega. Kirjanduselu koos kriitikaga laiemas plaanis oli virgutanud 1906. aastal ilmumist alustanud ajakiri Eesti Kirjandus, mis peatselt muutus 1907. aastal asutatud Eesti Kirjanduse Seltsi häälekandjaks, mille esimestes numbrites vaadatakse uuriva pilguga tagasi saja-aastasele eestikeelsele kirjasõnale. XIX sajandile mõeldes kerkivadki meelde Väike-Maarja parnass, aga ka mitmed seltsid, eesotsas Õpetatud Eesti Seltsiga, veelgi varasemasse aega osutavad baltisakslaste ja estofiilide tegemised. Esimese eesti kirjandusloo kirjutamise kavatsust on täheldatud Valmieras sündinud baltisakslase ja estofiili Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) tegevuses, kes koostas selle tarbeks eestikeelse kirjasõna kommenteeritud ülevaate „Bibliotheca esthonica”.

Nagu Eesti riik ei sündinud rahva enese­teadvuse kasvuta ja ette valmistamata pinnasel tühjal kohal, nii oli aeg küps ka kirjanike professionaalse ühenduse sünniks alles iseseisvuse saavutamise järel. Aga tolleks ajaks oli piisavalt eneseteadlikke kirjanikke, kes ajakirjanduse toel ja selles ametis olles püüdsid kirjatööga hakkama saada – eeskätt Juhan Liiv ja ­Eduard Vilde. Kui Liivi vaesus on üldtuntud, siis Vilde puhul paistab silma see, kuidas tal ajakirjanduse ja kirjatööde toel õnnestus toime tulla nii Saksamaal kui ka Taanis elades. Samuti elas Tuglas pagulasaastail suuresti kodumaal trükitud teoste honoraridest, ent sama oluline oli vanemate toetus. Polnud veel reisikulusid lakke löövat üleilmset turismitööstust ja maapagu ei tähendanud raudset eesriiet, nagu pärast teist ilmasõda.

Eesti Kirjanikkude Liidu ajaloost sõdadevahelisel perioodil saab üksikasja­likumalt lugeda Katrin Raidi raamatust „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940” (2002). Kui ENSV Rahvakomissaride Nõukogu kuulutas Eesti Kirjanikkude Liidu likvideerituks alates 19. oktoobrist 1940, oli sellel 53 liiget. Edasi läks nii, nagu kogu rahvaga ja kõigil elualadel. Eesti Nõukogude Kirjanike Liit asutati Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 ja see pidi olema NSV Liidu Kirjanike Liidu osa ning täitma kõiki parteilisi suuniseid. Pagulusse pääsenud literaadid asutasid Välismaise Eesti Kirjanike Liidu 6. detsembril 1945 Stockholmis. Selle loo on kirja pannud Valev Uibopuu 1991. aastal – tolleks ajaks ainsa elus olnud asutaja­liikmena ja sellest kohustatuna. Varem ajakirjas Tulimuld avaldatud artiklisari koos järje ja liikmete nimekirjaga ilmus raamatuna 2012. aastal. Ma ei ole esimene, kes märgib, et mõlema liidu liikmete hulgas oli neid, kes vähemalt mõne aja jooksul põrnitsesid teineteist üle püssikirbu – olgu otseses või kaudses tähenduses.

On huvitav võrrelda mõlema ajas paralleelselt tegutsenud liidu liikmeskonda, kui võtta kõrvale ka liidu juubeliks värskelt ilmunud raamat, Sirje Oleski „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” (2022). Kui ma õigesti loendasin, siis on 1958. aastast ametlikult ENSV Kirjanike Liidu nime kandnud ühendusse aastail 1943–1991 kuulunud 306 liiget, 1991. aasta seisuga oli liidul ligemale 230 liiget. Nende hulgas on aga Teise maailmasõja käigus ja hiljem siia sattunud, ainult vene keeles kirjutanud ja ammu unustatud literaate, kelle Eestist või üldse siitilmast lahkumise daatumitki on olnud raske, kui mitte võimatu välja selgitada. Ent nad kõik on vähemalt liikmeks astumise hetkel elanud Eestis. Välismaisel Eesti Kirjanike Liidul (VEKL) on kogu tegevuse vältel olnud 41 (või 43?)² liiget, nad kõik on kirjutanud eelkõige või ainult eesti keeles, kuid neid on elanud peale juhatuse püsivaks asukohaks olnud Rootsi veel USA-s, Kanadas, Inglismaal, Saksamaal, Soomes, Prantsusmaal, Austraalias, Hispaanias ja Brasiilias. Näiteks polnud VEKL-i liige oma teosed rootsi keeles kirjutanud Käbi Laretei. Olgu veel mainitud, et ka Ilmar Laaban ei ole kunagi kuulunud VEKL-i, küll aga kutsuti ta 1989. aastal kodumaise ehk siis tollal veel ENSV Kirjanike Liidu auliikmeks, kuigi see staatus või au tähendus ei ole sugugi selge – vähemalt minu jaoks. Aga Laabanil polnud auliikme staatuse vastu midagi, nagu ka samamoodi auliikmeks kutsutud Bernard Kangrol, kes erinevalt Laabanist kunagi kodumaad ei külastanud. Mõlema liidu liikmeid lähendanud esimene ametlikum kohtumine toimus 1989. aasta mais neutraalsel pinnal Helsingis sealse Tuglase Seltsi korraldusel. Pärast VEKL-i esimehe Kalju Lepiku surma 1999. aastal Tallinnas valiti liidu esimeheks Enn Nõu, kelle ettepanekul inkorporeeriti kogu liit 2000. aastal Eesti Kirjanike Liidu koosseisu, milles võiks ühtlasi näha nõukogude võimu poolt katkestatud kirjanike kutseühingu järjepidevuse taastamist ja mõlemapoolset tunnustamist.

On veel üks allikas, mis pakub lihtsa võimaluse kaheks löödud kirjanduse võrdlemiseks. See on Bernard Kangro „Eesti kirjandus siin- ja sealpool piiri. Bibliograafiline ülevaade eesti algupärase kirjanduse esmatrükkidest 1945–1964” (1965). (Ei saa jätta mainimata, et suhteliselt usaldusväärse suulise pärimuse kohaselt koostas bibliograafiad või oli vähemalt suureks abiks Kangro abikaasa Maria, kes aga keelanud seda avalikustamast.) Sõjajärgsed aastad olid majanduslikus mõttes mõlemal pool mõistagi karmid ja trükivõimalused kesised. 1945. aastal ilmunud eesti uudiskirjandust loetleb Kangro paguluses kaheksa ja kodumaal 13 tiitlit, ent lehekülgede arvult vastavalt 1715 ja 1148 – kodumaal ilmus rohkem luulekogusid ja näidendeid. 1948. aastal on nimetuste arv tasavägine, aga pagulas­kirjandust ülekaalukalt 2661 lehekülge kodumaise 1598 lehekülje vastu. Ent hoopis kesiseks kisub olukord kodumaal 1950. aastate alguses. Näiteks 1951. aastal ilmus paguluses 22 (5470 lk) ja kodumaal seitse (1592 lk) uudisteost, 1952. aastal paguluses 18 (4560 lk) ja kodumaal ainult kolm (296 lk). Kui Kangro andmeis ongi infosulust tingitud väikseid ebatäpsusi, siis üldisi proportsioone need ei muuda. On selge, et neil aastail kandis eesti kirjanduse järjepidevust pagulaskirjandus, ent kodumaine liit toimis pealesurutud nõukogude rahvaste sõpruse vaimus, samal ajal kui liit paguluses ajas puhtalt eesti asja, suheldes küll mõningal määral Rootsi Kirjanike Liidu ja ka soomlastega. Kodumaine eesti kirjandus hakkas arvuliselt ja kvaliteedilt tooni andma 1950. aastate lõpus üksikute nimedega, aga peamiselt ikkagi alles 1960. aastate alguses.

2022. aasta 19. septembri seisuga on Eesti Kirjanike Liidul 336 liiget. Liikmeskond on avardunud: on kriitikuid, tõlkijaid, akadeemilisi kirjandusteadlasi, toimetajaid, kes enesestmõistetavalt ei pea end kirjanikeks. Ja on vene keeles kirjutavaid Eestis elavaid häid ja tunnustatud kirjanikke ning väljaspool Eestit elavaid eesti kirjanduse tõlkijaid, kelle töö kasvatab eesti kirjanduse rahvusvahelist tuntust. Nii et rahvustunnuse ja eesti emakeele väikse algustähe asemel on siin paslik kasutada suurt tähte Eesti tähenduses. Samas paistab meedias tihtilugu silma, kuidas igaüks, kellel väheke ambitsiooni, mõni jutuke või omakirjastuslik luulevihk ilmunud, võib end kirjanikuks kuulutada. Kirjanik olemine tuleb välja teenida ja teinekord ei aita isegi liitu vastuvõtmine.

Näppasin palgeraamatust Peeter Sauteri loal ühe tema 3. septembril poetatud repliigi: „loomingut tehakse mu meelest sentide eest ja pooleldi põlve otsas, samas saabub sinna lademetes rohkem tekste kui muiste. eestlased pole vaid kultuurihullud, aga grafomaania on rahvushaigus, jumal tänatud, ehk tagab see kunagi meie kestmise.” Sauter peab silmas eelkõige ajakirja Looming, kuid tabab mu meelest midagi tänapäeva eesti kirjanduse olukorrale olemuslikku. Vahest öeldi vanasti dialektilise materialismi vaimus selle kohta kvantiteedi kasvamine kvaliteediks. Kuid sellel grafomaania vohamise väljal võrsuvad ka eestikeelse või üldse Eestis tehtava kirjanduse uued, tulevased ja parimad tegijad. Ent lubatagu siinkohal jääda oma eesti emakeele keskseks. Eesti Kirjanike Liidu liikmete ja eestseisuse kohus on võtta need võimekad tegijad ning kirjandusliku sõna kaudu eesti keele uuendajad ja taasloojad endi hulka ja seista nende eest. Sest miski ei väära mu arusaama, et just emakeelne kirjandus on rahvuskultuuri olulisim alus, millel põhineb kõik muu: alates kaunitest kunstidest kuni nende kriitilise mõtestamiseni, teadustest nende saavutuste populariseerimiseni, omariiklusest selle juriidilise põhjendamiseni – kogu meie eksistentsi üle arutlemine.

Kuulun Eesti Kirjanike Liitu alates 1996. aastast. Sel rohkem kui veerand sajandi jooksul on olnud esimehed Mati Sirkel, Jan Kaus, Karl-Martin Sinijärv ja Tiit Aleksejev – igaüks neist isemoodi on andnud olulise panuse liidu, eesti kirjanduse ja kirjanike käekäiku. Selle aja jooksul on omandatud Käsmu kirjanike maja, avardunud nii institutsionaalsed kui ka isiklikud suhted eelkõige Euroopa, aga samuti muu maailma suunas, eesti kirjandust tõlgitakse rohkem kui kunagi varem, loodud on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, pandud alus just tänavu skandaalselt kiratsenud laenutushüvitisele, tehtud üldse tohutut tööd kirjanduse populariseerimiseks nii kodu- kui ka välismaal, korraldatud regulaarseid kirjandusüritusi, osaletud messidel ja festivalidel. Seejuures ilma püsiva tegevustoetuseta ja sõltudes peamiselt projektirahadest. Meenutagem siin­kohal, et nõukogude ajal täitis osaliselt neid rolle, mida EKL praegu, selleks ots­tarbeks ellu kutsutud Kirjanduse Propaganda Büroo. EKL-i viimaseks oluliseks saavutuseks on kirjanikupalk. Aga seegi idee ulatub juba liidueelsesse aega. Kirjaniku­palgast hakati rääkima 1919. aastal, niisiis Tuglase kõige aktiivsemal tegevusperioodil. Idee teostumiseni kulus ligi sajand. Protestin otsustavalt, kui mõnikord veidi põlgliku ala­tooniga kasutatakse väljendit „riigi­palgaline kirjanik” vms. Jah, raha tuleb riigilt ja selle andmine on riigi kohus, tänuvõlg ja lootus, aga selle jagamise filtri moodustab riigivõimust sõltumatu ja üksnes taotlejate loomingulist võimekust hindav komisjon.

Kirjanikel on rohkesti põhjust oma liidule tänulik olla. Liit väärib kingitust, kuid mida kirjanikul ongi kinkida? Karl Ristikivi on meenutanud August Gailiti sõnu nende viimsel kohtumisel: „[K]irjutage rohkem ja paremaid raamatuid.”³ Iga hea raamat, iga kirjapandud hea sõna on kirjaniku tegu, mis on ühtlasi kingitus nii liidule kui ka lugejale.

 

Kojuigatsus – kauguseigatsus,

kahte harusse kasvav puu

Karl Ristikivi

See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maa­ilmasõja järel.

Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt kõneldakse, seevastu kunstnikud käivad hoopis enam kokku kunstivoolude, õpetajate ja linnade kaudu. Aga kirjanikud on ka olnud otseselt paguluses juba antiigist peale, kord sunniviisil, kord vabatahtlikult. Paguluses elas Ovidius, pagu­luses elas Dante, elasid Voltaire, ­Victor Hugo ja Oscar Wilde… Enamasti ikka poliitilistel, harva muudel põhjustel.

Aga pagulusel ja pagulusel on vahe. Ka eesti kirjanikud elasid paguluses juba XX sajandi algul, kas või Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Aga nemad avaldasid oma teoseid ikka kodumaal ja Tuglas käis salaja ka ise mitu korda kohal. Võib siis küsida, kas see oli päriselt pagulus, kuigi jah, kodumaal oleks neid tabanud arreteerimine ja vangla? Millal algab pagulus? Jättes kõrvale paguluse, eksiili jm sõnade ideoloogilised nüansid, saab mu arvates päris pagulus alguse siis, kui saadakse aru, et ei ole enam tagasiteed. Teise maailmasõja põgenikud läksid ju valdavalt ajutiselt ja elasid mitmeid aastaid kohvrite otsas. Enne kui sai selgeks, et pagulus jääb. Ja ka Eestis oodati aastaid valget laeva, kuni saadi aru, et nõukogude võimust ei ole tagasiteed. Aga millal algas pagulaskirjandus? Kas hetkest, kui inimesed said aru tagasitee puudumisest, või siis, kui kirjani­kud mõistsid, et nende teostel, nende mõtetel ei ole teed koju? Paradoksaalselt saab kirjanduse pärispagulus alguse varem kui inimeste oma. Ja millal see pagulus lõppes? Kas siis, kui selgus, et inimeste tagasitee on olemas ja jääb? Või siis, kui tagasi hakkasid tulema teosed?

Jättes tsensuuri ja muud keelud praegu kõrvale, tuleb küsida ka seda, mida tähendab teoste tagasitulek. Jah, esimene ja oluline asi oli võimalus neid lugeda. Mäletan isegi, kui istusin päevade kaupa Tartu ülikooli raamatukogus ja lugesin Rootsist saabunud kirjandust, mis laudadele välja pandud (ja mida minu mälu pidi koju ei laenutatud). Ja mäletan ennast pidamas loenguid pagulaskirjandusest Tartus, Viljandis, Võrus. Ja pisikesi kartoteegikaarte, kuhu kogusin kätte saadud ja ikka katkendlikku infot välismail ilmunud teoste kohta. Mäletan ka oma palju paksu verd tekitanud ettekannet sealsamas ülikooli raamatukogus, kus mul jätkus jultumust öelda keset pagulaskirjanduse ülistust, et see on meile ikka veel võõras.

Ja siin jõuan Lepiku teise mõtte juurde, mida ta oma artiklivalimikus vähemalt kaks korda kordab. Nimelt, et kodueesti ja pagulaskirjandust kirjanduslooliselt ühte liita on võimatu ülesanne. Küsimus ei ole kirjanikes ega nende elukohas, füüsilistes teostes kaupluse või raamatukogu riiulitel, vaid kirjandusloos, seostes ja suhetes, mis luuakse tagantjärele. Ja siin seisame kirjanduse kahe haru küsimuse ees. Mis kasvas kahte harusse? Millal kasvas? Kuidas kasvas?

Kui vaadata lähemalt, siis näeme, et sõjajärgse kirjanduse lugu läheb tõepoolest kiiresti kaheks. On kirjandus välismail, ennekõike Rootsis, mida valitsesid rahvuslik ideoloogia ja rahvuslik identiteet, ning on nõukogude kirjandus Eestis, mida valitsesid stalinistlik ideoloogia ja klassikeskne identiteet. Ja suur meri nende vahel. See oli aeg, mil noored Kalju Lepik ja Raimond Kolk kuulutasid Rootsis, et nemad jätkavad nii Betti Alveri kui ka Juhan Sütiste teed ning eitavad võõrast (ja ka ideoloogiliselt punast) sürrealismi ehk Ilmar Laabanit ja tema kaaslasi. Ja see oli aeg, mil Nõukogude Eestis hakati viima ellu V. I. Lenini õpetust selle kohta, et kodanliku ühiskonna kirjandusest tuleks võtta sotsialistliku ühiskonna varasalve üksnes selle nn demokraatlik osa, sedagi vaid vastukaaluks nõukogude kirjandusele. Praktikas teadupärast visati ajaloost minema peaaegu kõik, alates avangardist ja estetismist ning lõpetades Alveriga. Sütiste siiski servapidi jäi. Ja muidugi lendas üle parda pagulaskirjandus.

Aga vaevalt viisteist aastat hiljem hakati rääkima midagi muud, nii siin- kui ka sealpool vett. See oli aeg, mil Ain Kaalep, Jaan Kross jt hakkasid taaslooma silda sõjaeelse kirjandusega, nii Alveri kui ka Sütistega. Nii et kodumaine kirjandus kasvatas oma oksa pagulaskirjandusega samale sõjaeelsele tüvele.

Teadupärast oli ka teine liikumine. Noorem põlvkond, olgu Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo ja teised 1960. aastatel alustajad, leidsid endale kirjanduse, mida tehti paguluses. Sealhulgas nii Lepiku kui ka Laabani, modernismi ja sürrealismi. Ja teisel pool vett kuulutas Lepik aastal 1965, et eesti kultuur on üks ja pagulaskultuur ei ole mingi terviklik nähtus. Tõmmates selle kaudu omapoolse piiri paguluse räige servaideoloogiaga. Paguluse noorem kirjanike põlvkond aga võttis omalt poolt vastu kodueesti noorte mõtted ja võtted. See kõik oli taandumine nii kodumaise kui ka paguluse räuskavatest ideoloogiaservadest. Ideoloogiat ei visatud päriselt minema, aga see suruti taga­plaanile ja ettepoole tõsteti identiteet. Üks eesti kirjandus. Samas, väga tähtis oli kodueesti ja paguluse nooremat põlvkonda ühendav uue aja maailma hõngus, autentsuse igatsus, biitnike revolutsioon, nooruse ja armastuse kuulutus. Kokku­võttes, kodueesti kirjandusest kadus stalinism ja pagulaskirjandus hakkas minu arusaamist mööda muutuma vaikselt väliseesti kirjanduseks, mida pagulaskirjandusest eristab just ideoloogiast eemaldumine. Muidugi jäid ideoloogilised servad nii siin kui ka seal alles. Aga suund oli selge ja aeg liikus vaatamata kõigele muutuste poole. Kuni ühel hetkel, 1989. aasta mais, saadi kokku Helsingis ja tõmmati joon alla. Siis tõusis ka esile mõte, et eesti kirjandus on kõigele vaatamata üks. Selles lauses kõlas tol ajal lootus ning veidi ka tahe unustada need vastuolud, mis olid olnud. Aga küsimus jäi. Kas saab neid kahte kirjandust kirjandusloos ühte liita? Mu vastus sellele on tegelikult vastusest kõrvale hiilimine. Kas on üldse vaja kokku liita?

Sellega tekkis aga omaette paradoksaalne olukord kirjandusloo jaoks. Kui panna näpp sõjajärgsele ajale, siis seisab paguluse poolel sõjaeelse kirjanduse jätkamine ning kodueesti poolel stalinistlik katkestuskirjandus. Ajaloost vaadates oli see poolsurnult sündinud irdharu, mida Loomingu Stalini-aegse toimetaja August Alle sõnu kasutades võiks iseloomustada kui virtsaniret toimetaja portfellist. Sealjuures polnud sellel pikka iga. Isegi sotsialistlik realism laiemalt kadus kiiresti perifeeriasse. Kui aga panna näpp 1990. aastatele, siis seisab ühel pool kodueesti kirjandus ja teisel pool üha selgemalt pagulas­kirjandus oma alguse ja lõpuga. Pole mõtet salata, kirjandusloo jaoks jääb igasugune pagulas­kirjandus kõrvalharuks. Ja mida pikemaks muutub kirjanduse aeg, seda lühem on selle haru suhteline aeg.

Neis kahes oma alguse ja lõpuga harus on varjatult olemas vastus kirjanduste liitmise kohta. Selleks tuleb minna ajas kaugemale ja kõrvale mööda kirjandusloo radu.

Juba üle sajandi on eesti kirjandusloos tegeletud sellega, et mingil viisil kokku ühendada baltisaksa ja eesti kirjandus. Veel enne Teist maailmasõda võeti eesti kirjanduslugudesse vaid neid baltlasi, kes kirjutasid eesti keeles, ja ainult see, mida nad eesti keeles kirjutasid. Ennekõike nõukogude ajal lisati need, kes kirjutasid saksa keeles, aga mingis mõttes eesti meeles, suhtudes pärismaalastesse positiivselt. Nagu XVIII sajandi esto-/baltofiilsed publitsistid. Ja siis hakkas esimesena vist O. A. Webermann kõnelema maiskondlikust kirjandusest, milles kahte kirjandust ühendab kodumaa, suhe selle maaga, mille kaudu nad ennast mõtestavad. Selles suunas mõtlevad mu arusaamist pidi ka praegused balti kirjanduse uurijad ees­otsas Jaan Unduski ja Liina Lukasega. Ühe­sõnaga, alguses oli ühendajaks keel, siis ideoloogia ja siis maa. Aga pildil on teinegi pool. Üha enam kirjutatakse varasemast kohalikust ladinakeelsest kirjandusest, mis kuulub samuti eesti kirjanduspilti (nagu XVII sajandi juhuluule). Mängu tulevad ka balti päritolu autorid, kelle olulised teosed on hoopis prantsuskeelsed (nagu Barbara Juliane von Krüdener). Lisaks, baltlased ise on arvanud ammu enda hulka rea kirjanikke, kes elasid ja töötasid Saksamaal, kuid väljendasid nn balti eluhoiakut (nagu Siegfried von Vegesack). Ja sama kehtib eesti uurijate kohta. Ühesõnaga, ühendajad on vaikselt hajumas. Taanduvad nii maa kui ka selle maa keel. Eestlastesse suhtumise ideoloogia ei paista olevat üldse oluline. Selle asemele on tõusmas midagi, mis kannab nime balti eluhoiak.

Ja teisalt eestivene kirjandus. Eestivene kirjandus ei huvitanud aastakümneid suurt kedagi. Kui, siis ehk sobiva hingena nõukogudevastases ideoloogilises võtmes (nagu Sergei Dovlatov, kes sattus elama mõne aasta Eestis). Aga umbes kümme aastat tagasi ilmusid areenile uued nimed, ennekõike Andrei Ivanov, kes ise ei taha ennast sugugi rahvuslikult või maiskondlikult identifitseerida, või kui, siis Tallinna kirjanikuna. Ja järsku hakkas eesti kirjandus teda endale tahtma. Ta oli otsekui katalüsaator, mis algatas debatid selle üle, mis on ja kuhu kuulub õieti eestivene kirjandus. Aga andku issand mulle andeks, mulle paistis siis ja paistab ka praegu, et Ivanovi endale himustamise taustal oli lihtne tõsiasi: ta on vaieldamatult väga hea kirjanik. Ideoloogia, elukoht ja keel ei ole olulised.

Niisiis, on olnud keel, ideoloogia ja maa. Aga kord on nad ühendajad ja kord eraldajad. Jäänud on eluhoiak ja kirjanduse tase. (Ideoloogiat ei maksa siiski ala­hinnata. Kunagi oli Ivanoviga natuke samalaadses seisus Mihhail Veller, auhinna­tud autor ja omaaegne Vikerkaare toimetaja. Vellerist on saanud väga konservatiivne, rassismi kalduv ja ka skandaalne tegelane. Kas keegi mäletab veel? Tema tekste refereeritakse Objektiivis…)

Aga kirjanduslugu ei saa piirduda nende piiridega. On veel vähemalt kaks vana teemat.

Üks on rahvaluule, mis kirjanduse lugudes on alati olnud probleemiks. Lahendused on lihtsad. On lugusid, kus see on välja jäetud, ja lugusid, kus sisse võetud. Põhjendusi üldiselt ei tooda. Arvata võib, et need on suulisus, anonüümsus ja variatiivsus. Lähemalt vaadates ei ole ükski eriti sobiv rahvaluule väljaarvamiseks. Vanemat poolsuulist kirjandust kõrvale jättes, ka XIX sajandi eesti luule kandis enamasti laulu nime. Ja kirjandusloos on alles peaaegu ainult need luuletused, mis on püsinud elus laulusõnadena. Olgu „Mu isamaa…”, „Kungla rahvas” või „Ööbikule” ehk „Õrn ööbik”. Lähemalt vaadates leiab kogu proosakirjandusest suulise keele jooni üsna palju, kuni selleni, et Oskar Lutsu suurklassika „Kevade” kubiseb suulise keele joontest. Anonüümsus on vanema kirjanduse üldtuntud omadus ja selle variant pseudonüümsus elab priskelt edasi. Kõne alla tuleks ehk variatiivsus, kuid sedagi leiab sadade ja sadade luule­tuste eri variantidest ja isegi pikemast proosast.

Kui minna keelele lähemale, siis tõuseb probleemiks ka murdekirjandus. Pikka aega oli see lihtsalt kirjanduskildude sari, kuhu käisid kokku ennekõike lõuna­eesti murdeid kasutav luule (Hendrik Adamson, Artur Adson, Raimond Kolk) ja natuke saartemurdelist proosat (Juhan Smuul, Jüri Tuulik). Ja piiril näiteks autorid, kes on kasutanud murret oma teoste otsekõnes (nagu A. H. Tammsaare), või XX sajandi alguse modernistid, kes laena­sid lõunaeesti murdemorfoloogia oma põhjaeesti tekstidesse ja/või ihalesid lõuna­eesti keelt kirjakeeleks (nagu Friedebert Tuglas). See pilt hakkas murenema hetkel, kui võro­kesed ja setod ei leppinud enam oma staatusega. Kui võru murdest sai uusvõru kirjakeel ja kirjanikud hakkasid vaatama oma töid kui omaette lõunaeesti kirjandust. Jah, selle lugu on katkendlik ja fragmentaarne ning kirjanikud ja uurijad on vaielnud, kas see on ühtse eesti kirjanduse osa või omaette kirjandus ning kas rahvaluule kuulub sellesse kirjandusse või mitte (loetagu Mart Velskri sissevaateid ja Kauksi Ülle kirjutisi). Aga lõunaeesti kirjandus on olemas. Veel enam, uuemad keele- ja arheoloogiauurimused kõnelevad ühemõtteliselt, et lõunaeesti keele eelkäija oli esimene, mis eraldus omaette keeleks siis, kui läänemeresoomlased siia maile saabusid. Nii võib öelda, et murdeks paigutab selle üksnes asjaolu, et lõunaeestlased on Eesti riigi alamad…

Ühesõnaga, keelte maailmale lisanduvad murreteks nimetatud allkeeled ja vaikimisi kirjalikule traditsioonile suuline pool.

Ja nüüd võib uuesti küsida. Kas jääda selle juurde, et on vaid üks eesti kirjandus? Mis on see üks eesti kirjandus selles maailmas? Küsimus ei ole demagoogia ega provokatsioon. Kui räägikski mitmest eesti kirjandusest? Kui mitmest, oleneb sellest, kuidas defineerida eestit ja kirjandust. Kodueesti kirjandus, pagulaskirjandus, välismaine eesti kirjandus, eestikeelne, võrukeelne, setokeelne, saksakeelne, venekeelne, kirjalik ja suuline…

Muidugi ei ole need kirjandused võrdsed, mõni on suurem ja mõni pisem. Mõni on kesksem ja mõni servapoolsem. Neil kõigil on ajaloos oma algus ja keskpaik ning mõnel ka lõpp. Puu metafoor nende jaoks ei sobi, looduse juurde jäädes moodustavad nad pigem hargnevate ja põimuvate väänkasvude kogumi. Ma eelistan tulla loodusest inimese juurde: parem metafoor on perekond. Selles on keele­sugulased ja maasugulased. Mõni on lähem ja mõni kaugem sugulane. Mõni vaid hõimlane, kes abielu kaudu tulnud. Mõni abielus ja mõni vabas kooselus. Mõni ema ja mõni laps. Eesti kirjandus kui kärgpere.

Eesti keele arengukava projektis aastateks 2021–2035 on seatud eesmärgiks eesti keele toimimise tagamine kõrgharidus- ja teadus­keelena.¹ Tegelikult suureneb kõrghariduses inglise keele osakaal vääramatult.² Juba aastaid ei kirjutata eestikeelseid doktoritöid loodus- ja tehnikateadustes, meditsiinis ega mitmel sotsiaalteaduste erialal. 2005–2012 kaitsti Tallinna Tehnika­ülikoolis (TTÜ) 14 eestikeelset tööd (4,2% kõigist kaitstud väite­kirjadest) ja Eesti Maa­ülikoolis aastatel 2007–2012 üks töö (1,7%). Ülejäänud väitekirjad olid inglis­keelsed.³ 2013–2016 ei kaitstud TTÜ-s ega Eesti Maaülikoolis enam ühtki eesti­keelset doktoriväitekirja.⁴ Tallinna Ülikoolis (TLÜ) ja Tartu ­Ülikoolis (TÜ) oli eestikeelseid doktoriväitekirju pisut enam. 2003–2012 kaitsti TLÜ-s 65 eestikeelset tööd (37,8%) ja aastatel 2000–2012 TÜ-s 184 tööd (16,5%), kuid näiteks meditsiini valdkonnas olid TÜ-s kõik väite­kirjad ingliskeelsed.⁵ Aastatel 2013–2016 kaitsti TLÜ-s 27 eestikeelset tööd (33,3%) ja TÜ-s 49 tööd (10,7%)⁶ ehk eestikeelsete tööde osakaal langes.

Eesti keele seisundit kõrghariduses on põhjalikult uuritud 2012. aastal ja 2017. aastal.⁷ Need ega teised eespool viidatud uurimused ei arvesta, et Eesti ülikoolides suureneb välisdoktorantide hulk, kellelt üldjuhul ei saagi eeldada eestikeelsete tööde kirjutamist ja kes tuleks seetõttu eesti keele seisundi analüüsist välistada. Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade, mis keeles kaitsti doktoriväitekirju TÜ humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas ­aastatel 2016–2020 ning millised tegurid võisid mõjutada eesti emakeelega dissertantide keelevalikut. Teguritena vaadeldakse dissertandi sugu, vanust kaitsmise ajal, väitekirja vormi (kas monograafia või teadusartiklid) ning eriala.

 

Andmestik

Algandmed (valdkond, kaitsmise aasta, dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri) pärinevad TÜ kodulehelt.⁸ Andmetele lisati käsitsi:

• väitekirja keel (st monograafia keel või teadusartiklitena kirjutatud väite­kirja katusartikli keel) – töö pealkirja põhjal;

• dissertandi eeldatav emakeel (st kas eesti või mitte-eesti) – nime ja Eesti Teadusinfosüsteemis (ETIS) avaldatud hariduskäigu põhjal; Eestis venekeelse gümnaasiumi lõpetanute emakeeleks määrati mitte-eesti keel;

• dissertandi sugu – nime ja sotsiaal­meedias avaldatud teabe põhjal.

Tabel 1. TÜ-s aastatel 2016–2020 eri vald­kondades kaitstud väitekirjade keel.

Väitekirja keel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	41	–	–	15	56
hispaania	1	–	–	–	1
inglise	51	301	82	82	516
prantsuse	2	–	–	–	2
saksa	1	–	–	–	1
vene	17	–	–	–	17
Kokku	113	301	82	97	593

Humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väite­kirjadele lisati veel:

• dissertandi sünniaasta – väitekirjas või ETIS-es avaldatud CV põhjal;

• eriala – DSpace’is avaldatud väitekirja publikatsiooni seeria põhjal;

• väitekirja vorm (st kas monograafia või teadusartiklid).

Kaitsmise aasta ja dissertandi sünni­aasta vahe põhjal arvutati dissertandi vanus kaitsmise ajal. Dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri kustutati andmestikust, kuna neid edasises analüüsis ei kasutata.⁹

 

Väitekirjade keel

TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud 593 väitekirjast umbes pooled olid loodus- ja täppisteaduste valdkonnas (vt tabelit 1). Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas kaitsti jätkuvalt üksnes inglis­keelseid väitekirju. Eestikeelseid doktoritöid oli humanitaarvaldkonnas 36,3% ja sotsiaalvaldkonnas 15,5%. Kõigist väitekirjadest moodustasid eestikeelsed tööd 9,4% ehk perioodiga 2013–2016 võrreldes (10,7%) on eestikeelsete tööde osakaal veelgi langenud. Humanitaarvaldkonnas kaitsti võõrkeelseid väitekirju peale inglise keele vene (15%), prantsuse (1,8%), hispaania (0,9%) ja saksa (0,9%) keeles. Sotsiaalvaldkonnas olid kõik võõrkeelsed väitekirjad ingliskeelsed.

 

Dissertantide emakeel

Dissertantide emakeel oli valdavalt eesti keel (78,4% kõigist kaitsnutest). Suhteliselt oli kõige enam muu emakeelega kaitsjaid humanitaarteaduste ja kunstide vald­konnas (28,3% valdkonnas kaitsnutest), ­teistes valdkondades jäi proportsioon umbes viiendiku juurde (vt tabelit 2).

Kuna loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas eestikeelseid dok­tori­töid ei kaitstud, uuritakse edasi humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väitekirju. Esimeses on vaatluse all 81 ja teises 79 väitekirja. Kõigi vaadeldavate tööde autorite emakeel on eesti keel (mitte-eesti emakeelega dissertandid ei kirjutanud eesti­keelseid töid). Ligi kolmveerand (72,8%) humanitaarvaldkonna dissertantidest olid naissoost. Keskmiselt kaitsti töö 36-aastasena ning kolme erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–52 aastat. Ka sotsiaalvaldkonnas olid üle kahe kolmandiku doktorikraadi kaitsnutest naissoost (70,9%). Keskmiselt kaitsti töö 37-aastasena ning paari erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–55 aastat.

Tabel 2. TÜ dissertantide emakeel.

Emakeel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	81	238	67	79	465
muu	32	63	15	18	128
Kokku	113	301	82	97	593

 

Keele- ja vormivalik humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas

Humanitaarvaldkonnas kirjutasid eesti emakeelega dissertantidest 50,6% väitekirja eesti keeles ning 43,2% inglise keeles. Eestikeelsete tööde osakaal oli suurem ajaloo (84,6%), kirjandusteaduse (83,3%), eesti filoloogia (77,8%) ja teoloogia (55,5%) erialal. Soome-ugri filoloogias ja teatri­teaduses olid kõik väitekirjad eestikeelsed, kuid neid oli muude erialadega võrreldes väga vähe. Inglise keel oli üle­kaalus semiootika (83,3%), filosoofia, folkloristika ja üld­keeleteaduse (kõigis 66,7%) ning arheoloogia (60%) erialal. Etnoloogias ja inglise filoloogias kaitsti ainult ingliskeelseid töid. Ka romaani filoloogias olid tööd võõrkeelsed, kuid prantsuse- ja hispaaniakeelsed, mitte ingliskeelsed.

Uuritavatest väitekirjadest natuke üle poole (55,6%) kirjutati teadusartiklitena. Etnoloogia erialal kaitsti üksnes artiklitena kirjutatud doktoritöid. Ainult monograafiana kirjutatud doktoritöid kaitsti filosoofias, teatriteaduses ning klassikalises, romaani ja soome-ugri filoloogias. Suhteliselt palju kirjutati monograafiaid teoloogias (55,6%), kirjandusteaduses (50%), ­ajaloos (46,2%) ja üldkeeleteaduses (41,7%).

Sotsiaalvaldkonna eesti emakeelega dissertantidest 19% kirjutasid väitekirja eesti keeles ning 81% inglise keeles. Üldiselt on aastate lõikes valdkonnas kaitstud 3–4 eestikeelset tööd, kuid 2020. aastal ei kaitstud ühtegi eestikeelset tööd.

Majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal kaitsti üksnes inglis­keelseid töid. Eestikeelseid väitekirju kaitsti õigusteaduse (40,9%), meedia ja kommunikatsiooni (33,3%), sotsioloogia (18,2%) ning pedagoogika (5,6%) erialal.

Uuritavatest väitekirjadest kolm­veerand (75,9%) kaitsti teadusartiklitena. Meedia ja kommunikatsiooni, pedagoogika, psühholoogia ega sotsioloogia erialal ei kaitstud ühtegi monograafiat. Kõige enam kaitsti monograafiana kirjutatud töid õigusteaduses (63,6%). Politoloogias olid pooled (50%) ja majandusteaduses 42,9% väitekirjadest monograafia vormis.

 

Keelevalikut mõjutanud tegurid

Väitekirja keele ja vormi ning dissertandi isiku (soo, vanuse) vaheliste seoste leid­miseks kasutati tingimusliku otsustuspuu ja logistilise regressiooni mudeleid. Humani­taarvaldkonnas vaadeldud töödest jäeti andmestikust erinditena välja muud keeled peale eesti ja inglise keele. Regressioonimudelis jäeti andmestikust välja humanitaarvaldkonnas üle 52-aastased ja sotsiaalvaldkonnas üle 55-aastased disser­tandid.

Kõige tugevam seos avaldus väitekirja keele ja vormi vahel sotsiaalvaldkonnas, kus monograafia kirjutatakse suurema tõenäosusega eesti keeles.

Keelevalikut mõjutab veel dissertandi vanus. Vanuse kasvades väheneb mõlemas valdkonnas ingliskeelse töö kaitsmise tõenäosus, kuid see on ootuspärane. Keele­valikut võib mõjutada keeleoskus: enne 1990. aastaid olid inglise keele seisund ja inglise keele õpe oluliselt nõrgemad kui praegu, avatud piiridega Eestis. Keele­oskuse mõju doktoritöö keelevalikule peaks eeldatavalt kiiresti vähenema.

Erialade kaupa seoste otsimiseks on paljudel erialadel kaitstud liiga vähe töid, kuid humanitaarvaldkonnas on teatav seos ­eriala ja keele vahel. Mõnevõrra suurema tõenäosusega kirjutavad eestikeelse töö aja­loolased, eesti filoloogid, kirjandus- ja teatri­teadlased ning teoloogid. Pigem inglis­keelse töö kirjutavad arheoloogid, etnoloogid, filosoofid, fokloristid, inglise filoloogid, semiootikud ja üldkeeleteadlased.

 

Järeldused ja kokkuvõte

Ligi 90% TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud doktoriväitekirjadest olid ingliskeelsed. Eestikeelsete väitekirjade osakaal langes alla 10%. Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas ei kirjutatud jätkuvalt ühtki eestikeelset doktoritööd.

Humanitaarvaldkonna 81 eesti emakeelega dissertandi kaitstud tööst umbes pooled olid eestikeelsed, sotsiaalvaldkonnas olid 79 tööst eestikeelsed vaid 19%.

Eestikeelseid töid ei kaitstud humanitaarvaldkonnas etnoloogia, semiootika, inglise ja romaani filoloogia ning sotsiaalvaldkonnas majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal. Eestikeelseid töid kaitsti humanitaarvaldkonnas enim ajaloo, eesti filoloogia, kirjandusteaduse ja teoloogia ning sotsiaalvaldkonnas õigusteaduse erialal. Humanitaarvaldkonnas tegutsevate rahvus­teaduste professuuride¹⁰ mõju väite­kirjade keelevalikule eraldi ei uuritud. Tulemuste põhjal võib siiski eeldada, et ajaloos, eesti filoloogias ja kirjandus­teaduses (tuleb arvestada, et professuurid ja väitekirjade erialad ei kattu täielikult) võib positiivne mõju esineda, samal ajal kui etnoloogias, semiootikas ja arheoloogias rahvusteaduse professuuril positiivne mõju doktoritööde keelevalikule kas puudub või on tagasihoidlik. Ma ei väida, et rahvus­teadust tuleb tingimata eesti keeles viljeleda, kuid nendin, et rahvusteaduste professuuride ülesanne on muu hulgas edendada eestikeelset haridust ja teadust.

Väitekirja keelevaliku võimalike tegurite (dissertandi sugu ja vanus ning väitekirja vorm) uurimisel tuvastati keelevaliku sõltuvus vanusest: vanuse kasvades tõenäosus kirjutada ingliskeelne töö vähenes. Sotsiaalvaldkonnas ilmnes lisaks seos väite­kirja vormi ja keele vahel: eestikeelseid töid kaitsti pigem monograafia vormis ning ingliskeelseid töid teadusartiklitena.

Doktoritöö keele ja vormi valikut mõjutavad peale uuritute muudki tegurid, nt valdkonna ja eriala tavad ja praktika (mh kas teadustööd tehakse põhiliselt uurimisrühmades või üksi), juhendaja emakeel ja eelistused jne. Mitmeid neist teguritest on võimalik uurida ka kvantitatiivsete meetoditega, näiteks kas doktori­töö ­aluseks olevad teadusartiklid on kirjutatud üksinda või koos teiste teadlastega, milline on juhendaja emakeel jne. Samuti tasub uurida ingliskeelsete teadusartiklitena kirjutatud doktoriväitekirjade seost teadustegevuse meetodite, rahastuse ja karjäärimudelitega. Akadeemilise karjääri tegemisel on ingliskeelsed teadusartiklid keskse tähtsusega.¹¹ Võimalik, et kõrgharidus­süsteem soosib sarnaselt loodus­teadustega ka humanitaar- ja sotsiaal­valdkonnas üha suuremat koostööd ning aspirantide kiiremat doktorikraadini jõudmist. Neid eesmärke võib olla lihtsam täita kollektiivselt kirjutatud teadusartiklitest koostatud väite­kirju kaitstes.

Tänan märkuste eest Maarja-Liisa Pilvikut ja Pärtel Lippust.

 

Keelekorraldusest ja õigekeelsussõnaraamatust (ÕS) ei ole väga kaua nii palju räägitud kui viimase poole aasta jooksul seoses sõnastikureformiga. On peetud hulk kõnekoosolekuid ja ilmunud on õige mitu artiklit. Kuigi keeleteemadest rääkimine on ääretult tähtis ja võib rõõmustada selle üle, et lõpuks ometi pakub keel ja keele­korraldus paljudele kõne­ainet, on arutelu­teemad olnud mõnikord liigagi laiali­valguvad ning tähelepanu on mõnelt oluliselt punktilt eemale nihkunud. Teemad on ulatunud sõnastikureformi tehnilistest üksikasjadest keelenormide muutmise vajaduseni, keelekorraldus­teooria ja selle puudumise ning ka keeletoimetajate töö ja keeleõpetuse rõhuasetusteni. Üldiselt iseloomustab tekkinud arutelu aga teatav segaduses olek ja puudulik arusaam selle kohta, keda või mida täpselt sõnastiku­reform puudutab ja kuivõrd on see seotud kirjakeele normi ja normingutega. Praeguseks on sõnastiku ja ÕS-i küsimus arutelu keskmesse jäänud.

Mis tahes normingute ja keele­korraldusallikate muutused on väga olulised keelega seotud kahe sihtrühma, emakeeleõpetajate ja keeletoimetajate igapäevatöös. Kuna ühendsõnastikust saab nende töövahend, peaks olema loomulik, et leksikograafiliste ja keeleteaduslike kaalutluste kõrval arvestataks õpetajate ja keele­toimetajate praktiliste vajaduste ning ettepanekutega. Need kaks rühma on sõnastikureformi ümber keerelnud arutelus ikka ja jälle esile kerkinud. Kui emakeele­õpetusega seotud teemad on kahtlemata komplekssemad ning eeldavad õpetamisparadigmade ja kogu emakeeleõppega seotu (ümber)mõtestamist, siis keele­toimetajate tööga seonduv on mõnevõrra lihtsamini piiritletav. Kuigi siinne kirjutis on eelkõige tõukunud Liina Lindströmi „Päevateema” rubriigis ilmunud artiklist „Keelekorraldus meie elu kujundamas”,¹ ei tegele see kõigi mainitud artiklis esitatud probleemidega, vaid on pilk tekkinud problemaatikale eeskätt keele­toimetaja vaatevinklist.

 

Keelekorraldus ja ÕS-i roll selles

Keelekorraldusel on praegu kaks tugi­sammast: sõnavaraga seotut kajastav ÕS ning õigekirjareeglite ja sõnamuutmis­normingutega tegelev Emakeele Seltsi keele­toimkond, mis on asutusteülene kogu, kuhu on koondunud keelega tegelevate inimeste erinevad vaatenurgad. Keele­toimkonna ja sõnastiku koostajate roll ja tööülesanded on põimunud, sest jõuavad ju vahel leksiko­graafide algatatud, toimkonnas tehtud ja sõnamuutmise kohta käivad otsused lõpuks ÕS-i ning keeletoimkonna liikmete seas on omakorda ÕS-i koostajaid. Praeguse arutelu kese on nihkunud järk-järgult sõnamuutmiselt sõnatähendusele: tähenduste esitusviisile sõnastikus ja tähenduste normimise võimalikkusele. Kuigi sõna­tähendusi keeletoimkond ei normi, ei ole see tähendanud seda, et need tähendused ei oleks olnud normitud. Normimiseks võib lugeda kas või sedagi, mis järje­korras ja kas üldse on mingid variandid ÕS-i sõnaartiklisse paigutatud.

Varem on iga sõnaraamatu uustrüki ilmumise järel toimunud laiem arutelu selle üle, missugused uued sõnad või tähendused olid sõnaraamatusse lisatud. Kuna sõnaraamatut ei uuendatud jooksvalt, oli raamatuga töötajail võimalik end uuendustega enam-vähem korraga kurssi viia. Et aga arendatavat ühendsõnastikku täiendatakse pidevalt, ei suuda keeletoime­taja parimagi tahtmise korral kõikidel muudatustel pilku peal hoida.

Kindlasti ei saa nõustuda väitega, et ÕS-ist ei tuleks üldse sõnatähendusi vaadata ja et enne kirjakeele normi rakendamise korda keelekasutaja seda ei teinudki. Esiteks ei ole kirjakeele normi eelsest ajast ühtki kasutusuuringut, mis seda väidet kinnitaks, ja teiseks ei oleks ÕS-il ilma tähendusteta (vähemalt probleemsemate sõnade tähendusteta) mõtet. Kujutades ette ÕS-i ilma sõnatähendusteta ja ainult käänamise-pööramise infoga, kerkib silme ette väga palju väiksem sõnaraamat, sest muutumatud sõnad moodustavad meie sõnavarast märkimisväärse osa. Kuna ÕS on mõeldud kirjutajat abistama, on loomulik, et see sisaldab muu keeleteabe kõrval ka sõnaseletusi, mida suurt täpsust nõudvate tekstide puhul aluseks võtta.

 

Keelekorraldus ja keeletoimkond ning kaasarääkimisvõimalused

Emakeele Seltsi keeletoimkonna (sõnamuutmist ja õigekirjareegleid puudutavate) otsuste kujundamises on kõigil olnud võimalik sõna sekka öelda, st ise ette­panekuid esitada ja otsuse kavandite kohta arvamust avaldada, ning neid võimalusi on ka kasutatud. Sarnased kaasarääkimis­võimalused võiksid olla ühendsõnastiku ja seal sees ÕS-i koostamise protsessis ning peale tagasisidenupu võiks olla ka avalikke arutelusid ja otsuste selgitamist mingi aja jooksul. Samuti võimaldaks otsuste arutlusele panek suurendada keele­korralduse läbipaistvust ja kummutada arusaama, et otsuseid tehakse üksiksõna kaupa ja laiema ringiga läbi rääkimata. Väga olulised on ühendsõnastiku ülesehituspõhimõtted ja sõnade esitusega seonduv, mistõttu võiks neis aruteludes osaleda palju laiem ring keeleinimesi kui ainult leksikograafid. See oleks tähtis seda enam, et sõnatähendused muutuvad märksa kiiremini kui vormimoodustust või kirjavahemärke puudutav ning Eestile on üldiselt olnud omane kollektiivne keelekorraldus.

Normingute kujundamisel ja soovituste vajalikkuse kaalumisel võiks usaldada uuringute (mida praegu kindlasti piisavalt ei ole) ja keeleteadlaste kõrval muid keeleasjatundjaid (sh keeletoimetajaid ja emakeeleõpetajaid, aga miks mitte ka tõlkijaid), kellel on hea ülevaade õigekeelsus-, arusaadavus- ja väljendusprobleemidest, või spetsialiste, kes võimalikult täpse väljenduse nimel peavad vahel juukse­karva lõhki ajama. Sarnaselt Emakeele Seltsi keele­toimkonnaga, kuhu kuulub keeleteadlaste kõrval keelega tegelevaid praktikuid, tagaks laiapõhjalisem spetsialistide kogu mitmekülgsema vaate. Läbitööta­tud tekstid on toimetajail omamoodi korpus, mis annab ettekujutuse, millised normingud ja soovitused toimivad ning millised mitte. Näiteks kui keeleteadlane näeb uuringute põhjal, et gi-/ki-liite kasutuses eksitakse palju ja normingut on vaja muuta, siis keeletoimetaja töölauale satub neid vigu üliharva. Kui autor juhtubki kirjutades eksima, on punane joon teksti­redaktoris aidanud tal viga märgata ja selle parandada. Seetõttu ei pruugi tänapäeva arvutikeskses maailmas selle normi vabakslaskmine erilist kasu tuua. Erinevate arvamuste ja andmete kõrvutamine võiks anda tulemuse, millega oleks rahul rohkem keelekasutajaid.

 

Keelekorralduse teooria ja selle rakendusväärtus keeletoimetaja jaoks

Nõustuda tuleb Liina Lindströmi väitega, et meil ei ole teaduspõhist keelekorraldust, mis vaatleks süsteemselt keelekasutust ja olemasolevaid norme. Emakeele Seltsi keeletoimkond koosneb vabatahtlikku tööd tegevatest spetsialistidest, kel on igaühel oma uurimis- või töövaldkond, ning neilt ei saa süsteemset ja pikaaegset keele­korraldusteooriaga tegelemist eeldada. Seega tuleks tõsiselt kaaluda, missuguse asutuse või organisatsiooni juures ja mis alustel ning milliste tööülesannetega võiks keelekorralduse teooria ja ka süsteemsete keelekasutusuuringutega tegeleva(te) spetsialisti(de) ametikoht olla. Vajadus sellise töö järele paistab praeguse arutelu taustal suur olevat.

Ka uue ühendsõnastiku (ÕS seal sees) loomine peaks olema teaduspõhise keele­korralduse tulem, iga muudatuse põhi ja võimalik tulemus ehk keelekorralduse üldisem suund peab olema läbi arutatud ning võimalusel uuringutega kontrollitud. Kindlasti aitaksid süsteemsed kasutus­uuringud vältida olukorda, kus sõnastikus tehakse otsuseid või sõnastikku kantakse muudatusi üksiksõnade kaupa (nt on ­silmast-silma nii sidekriipsuga kui ka lahku­kirjutatud variandina, palgest ­palgesse aga ainult lahkukirjutatuna) ja nende üksik­otsustega ei saagi keeletoimetajad pidevalt kursis olla.

On hea, et arendatav ühendsõnastik annab senisest põhjalikuma ülevaate sellest, kuidas võidakse üht või teist sõna mõista ja kasutada. Kuna varasemast enam lähtutakse tegelikust keelekasutusest, näeb ühendsõnastikus sünonüümidena ka sõnu, millel on siiani kas ÕS-is või muudes keelesoovitustes vahet tehtud. Kui eri allkeeli silmas pidades on see sobiv, siis ametlikus keelekasutuses ei ole teatavate tähenduste ja kasutusvõimaluste eristamise vajadus kuhugi kadunud. Süsteemselt võiks arvestada eeskätt neutraalse ametliku keelekasutuse eripära ning vajadust osutada keeletuge nende tekstide koostajatele ja toimetajatele. Läbimõtlemata muudatused, soovitustest loobumine ja süsteemitud märgendid mõjutavad seda keele­kasutusvarianti kõige enam. Kui sõnu, mille tähendust on siiani eristatud (näiteks kestus ja kestvus, enamus ja enamik, ehitis ja ehitus), kasutatakse korpuse tekstides samaväärsetena, tuleks uurida ka seda, kas ja kuidas mõjutaks nende sõnastikus sünonüümidena esitamine näiteks õigusaktide või lepingute tõlgendamist või õiguslikke vaidlusi. Keelekasutaja ja -toimetaja jaoks muudaks soovitustest loobumine valikute tegemise keeruliseks. Enamik seniseid ÕS-i soovitusi toimib päris hästi, olgugi et need ei põhine uuringutel, vaid arvatavasti keelenõuküsimustel ja keelenõustajate tööl ebaselgetele sõnastustele paremate lahenduste otsimisel.

Teadlikumat kasutajat võib ühend­sõnastiku lai, tegelikul keelekasutusel põhinev sünonüümivalik aidata, kuid neist valiku tegemine ei ole igaühele jõukohane – sünonüümikobaras tiireldes on lihtne pea kaotada. Suur abi on ühendsõnastikus sisalduvatest terminikogudest, kuid ÕS peaks aitama kasutaja sammukese edasi ka nende sõnade puhul, mida pole üheski terminikogus käsitletud.

Stiilisoovitused on samuti vajalikud, sest mitte kõikide sõnade juures ei saa toimetaja toetuda iseenda stiilitajule. Vahel võib näiteks ilukirjandustekstis stiililt sobiva sõna otsimine olla autori ja keeletoimetaja ühise suure ja väga keerulise töö tulemus.

 

Keel, selle varieerumine ja keeletoimetaja roll selles

Käimasolevast diskussioonist on jäänud mulje, nagu vähendaksid keeletoimetajad keele loomulikku varieerumist, tõrjudes paralleelvariante. Need, kes iga päev keele­toimetaja tööd teevad, teavad aga väga hästi, et tegelikkuses on keeletoime­taja hoopis see, kes püüab sageli just varieeruvust suurendada, pakkudes ühe üle­kasutatud ja väga sagedase (tihti pleekunud tähendusega) sõna asemele täpsemaid, huvitavamaid või selgemaid sünonüüme.

Kindlasti ei saa keeletoimetajad nõustuda, et „mehaaniline toimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates” on keeletoimetaja tööstiil või et toimetaja töö ei aita „tavakeelekasu­tajail teha teksti sobivaid valikuid” või et toimetaja ei peaks „mitte keskenduma normingukesksele mõtlemisele õige-vale”.² Nii nagu on meie keelekorraldus olnud pigem soovituste­keskne, õpetatakse ka keele­toimetajaid olema eelkõige soovitajad, ettepanekute tegijad, variantide pakkujad. Keele­toimetaja arutab parandusvariandid autoriga läbi, lepib muudatused kokku ja proovib ka keerulistes olukordades kompromissini jõuda. Ja nagu keeletoimetajad on kogenud, jäävad nende antud soovitused mõnigi kord tellija soovidele alla. Suhtle­misoskuse arendamist peetakse keele­toimetajaks õppimisel ja õpetamisel järjest olulisemaks. Kindlasti on keeletoimetaja ülesanne soovitada ja leida just konkreetse teksti jaoks kõige sobivam sõna, mitte keskenduda pelgalt sellele, mis on õige või vale. Samas ei peaks keelendite õigeteks ja valedeks jagamisse suhtuma halvustavalt, kuid nagu ka Liina Lindström mainib, võiks rääkida pigem sobivatest ja vähem sobivatest või sobimatutest, selgetest ja ebaselgetest keelenditest. Keeletoimetajad lähtuvad toimetamisel eelkõige tekstiliigist ehk sellest, mis laadi tekstiga on tegemist, kes on teksti potentsiaalne sihtrühm, mida ootab sellelt tekstilt lugeja jne. Seetõttu on keeletoimetaja jaoks tähtis see, mis kontekstis, mis liiki tekstis, mis tähenduses on mingi keelend sobivaim. On tekste, kus on häid sõnastusvõimalusi palju, ja on tekste, kus täpsus on väga oluline. Sellise ametliku, täpsust vajava teksti jaoks peab sõnastikus olema eristatav neutraalne asjalik sõna­varakiht, mis toimetamisel aluseks võtta.

Kui üldkeeles ei ole tähenduste ujuvus probleem, siis ametiteksti koostaja või toimetaja ei saa keele loomuliku lopsakusega leppida, vaid peab (sõnastiku abil) leidma täpse sõna (kas arve või konto, seadus või seadusandlus, annetamine, omistamine või andmine, hüvitus või hüvitis) ja üldarusaadava vaste võõrsõnale või toortõlkele (müratõkkeekraan, segregeeritud andmed, asutust profileerima). Samuti võib tal olla vaja selgitusi ja usaldusväärseid kasutusnäiteid, et otsustada, kas lausesse sobib näiteks kasvuhoonegaaside emissioon, heide, heitmed või heitkogus.

Kokkuvõtteks arvame, et keelekorral­dus, sh ühendsõnastikus kuvatav ÕS peaks lähtuma terviklikumast keelekorraldusest (keelekorraldusteooriast, muutuste mõtestamisest) ning kasutajate (nt õpetajate, keele­toimetajate ja teiste spetsialistide) praktilistest vajadustest. Muudatuste tegemisel tuleks keeletoimetajate teadmisi ja kogemusi arvestada, keeletoimetajad sooviksidki kaasa rääkida ja panustada. Muudatused peaksid olema toimetajaile kättesaadavad, st neist peaks olema võimalik teada saada. Mis vormis ja millise sagedusega seda tehakse, on juba kokku leppimise küsimus. Hea meel on tõdeda, et selliste kokkulepete poole juba liigutakse.

 

Emakeelepäeva paiku ja juba enne seda toimus mitmeid konverentse-üritusi, mille keskmes olid keelekorraldus ja keele­normid. 22. jaanuaril 2021 korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit seminari, mille eesmärk oli liidu poolt vaadates teada saada, mis toimub keelekorralduse ja õigekeelsus­sõnaraamatuga, ent see andis võimaluse teemat laiemalt arutada. 19. veebruaril peeti ajakirja Akadeemia ja Emakeele Seltsi ühisüritus „Keele­korralduse äärmised võimalused”, mis oli inspireeritud Jaan Kaplinski 2020. aastal ilmunud keele­teemaliste arutelude kogumikust „Eesti, estoranto ja teised keeled”. 12. märtsil korraldasid Tartu Ülikool ja Eesti Keele Insti­tuut arutelupäeva „Eesti keele normi ja vabaduse vahel”, mis kutsus kokku erinevaid eesti keelega tegelevaid huvigruppe, et arutleda keelekorralduse ja tuleviku eesti keele üle.

Kõigi ürituste ühisnimetajaks on see, et räägiti nii aiast kui ka aiaaugust: normide rakendamisest ja õigekeelsus­allikatest, aga ka laiemalt keelekorralduse rollist tänapäeval ning normide otstarbeku­sest ja ajakohasusest. Kõlama jäi mure eesti keele pärast, aga ka küsimus, kas normide range õpetamine ja rakendamine, nagu seni on kombeks olnud, aitab kaasa eesti keele edukale püsimisele.

Paljude jaoks jäi siiski õhku küsimus, miks see teema on aktuaalne ning miks sellest rääkima peab. Püüan selle tausta avada.

Kõigepealt olgu öeldud, et teema ei tõstatunud kuidagi äkki, vaid on olnud paljude keelega tegelevate inimeste – kõige enam keeleteadlaste – püsivate teemade hulgas. Pikalt lahati sama teemat näiteks 1978. aastal Tapa keelekonverentsil.¹ Peale seda vaadati mõningad normingud üle, eriti morfoloogias, ning lähendati need tegelikule kasutusele. See oli oluline muutus kirja­keelde suhtumises, võrreldes varasema üsna jäiga hoiakuga nõukogude perioodil. Ka peale Eesti taasiseseisvumist on suund olnud ennekõike keelelise vabaduse suurendamisele.²

 

Kust tulevad keelenormid?

Aastal 2011 võeti Eestis keeleseaduse täienduseks vastu määrus „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord”, mis määratles kirjakeele normi rolli ühiskonnas: „Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist.”³ Samuti määrati kirjakeele normi aluseks õige­keelsussõnaraamat ning Emakeele Seltsi keeletoimkonna poolt heaks kiidetud muud materjalid.

Seaduse interpreteerimine on läinud aga omasoodu. Kõigepealt – mida tähendab „ametlik keelekasutus” ja „keelekasu­tuse hea tava rakendamine”? Kes, mis olukorras ja kui rangelt seda ikkagi peab järgima? Teine üles kerkinud küsimus puudutab keelekorralduslikke allikaid, ennekõike ÕS-i. Kui ÕS-ist kirjakeele normi alus sai, oli arvatavasti ettekujutus, et see normeerib, kuidas sõnu kirjutada ja (võib-olla) ka käänata-pöörata. Tegelikkuses on seda hakatud üha enam kasutama selleks, milleks ÕS-i koostajad pole kunagi päriselt valmis olnud: kuna ÕS-is on viited ka sõnade tähenduste ja kasutuse kohta, on ÕS-i hakatud interpreteerima tähenduste normi allikana. Ehk siis ÕS-is esitatav sekundaarne info sai sama oluliseks kui see, milleks ta algselt mõeldud oli. Asi on läinud isegi selleni, et ÕS-i on kasutatud lausa nähtuse või valdkonna defineerimiseks (guugeldage näiteks „ÕS defineerib”). ÕS ei saa defineerida; ÕS saab vaid esitada üldistusi sõnade tähenduse kohta. Tähenduste normeerimisest loobumine on olnud keelekorralduse suund juba 1980. aastast, kui otsustati jätta normeerimata üksteise ja teineteise ning oma ja enda kasutus. Ülle Viks selgitas seda nii: „Sõnade tähenduste normeerimine on üldse väga riskantne ettevõte. Tähenduste täpne määratlemine on kindlasti vajalik võõrsõnade ja terminite puhul, mille vale kasutamine tekitaks väärarusaamist (kuid sealgi ei tohiks seletusi või definitsioone normingutena võtta). Kõrge tarvitamissagedusega üldkeelesõnade tähendusi ja kasutamist ei ole aga vist tarvilik ega võimalikki ettekirjutustega reguleerida. On ju leksikaalne tähendus kõige kiiremini muutuv element keeles, mille nihkeid ka kõige operatiivsem õigekeelsusorgan ei ole suuteline fikseerima.”⁴

Probleemi lahendamiseks on EKI asunud sõnastikusüsteemi ümbertegemise käigus ka ÕS-i märksõnu, soovitusi, tähenduste esitusi üle vaatama. Selle üheks osaks on deskriptiivsete (nagu seletussõna­raamat) ja preskriptiivsete sõnaraamatute (ÕS) omavahelise kooskõla suurendamine. See on omakorda tekitanud mullistusi huvigruppide seas: mis siis ikkagi muutub ja kuidas? Keeletoimetajate liidu algatusel 21. aprillil saadetud ühispöördumine Eesti Keele Instituudi poole on selle heaks näiteks. Minu isiklik veendumus on, et ÕS (ega ükski muu keelehooldeallikas) ei saa kunagi lahendada kõiki ettetulevaid küsimusi; varieerumine ja muutumine on keele loomulik osa ning sellega tuleb arvestada. Keeletoimetaja roll on muuhulgas hinnata ka seda, kui adekvaatsed ja ajakohased on kättesaadavad allikad ning kas kuskil normides määratletu on igal konkreetsel juhul õigustatud. Mehaaniline keeletoimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates ei peaks olema hea keeletoimetaja tööstiil.

Kui ÕS-i eest vastutab otseselt Eesti Keele Instituut, siis keerukam on muude kirjakeele normi materjalidega: ES-i keele­toimkond küll toimib ja arutab keeleküsi­musi, aga see protsess on üsna aeglane. Eraldi tähelepanu nõuab, kuidas suurendada kaasarääkimisvõimalust keelenormi kujundamisel.

 

Keelenormid on ajale jalgu jäänud

Teine laiem teema, mis diskussiooniga olulisena kaasas käib, on keelenormide ajakohasus ning nende roll väljaspool ametlikku sfääri.

Keelekorralduse algusaegadel tegeldi suuresti eesti kirjakeele haritlaskeeleks kujundamisega ning teiselt poolt võõr­mõjude, eriti saksa keele mõju vähendamisega. Tuletagem meelde kas või Johannes Aaviku tegevust, kes lõi kunstlikke sõnu ja uuendas grammatikat suuresti selleks, et võidelda saksa mõjudega, ent tekitas selle kaudu ühtlasi arusaama, et keelt saabki korraldada kunstlikult ja vastavalt oma maitsele ning see ei peagi põhinema rahva­keelel, nagu üritasid selgitada tema omaaegsed oponendid (nt Andrus Saareste). Ka Johannes Voldemar Veski tegevus käis samas suunas: ühelt poolt tegeles ta aktiivselt oskuskeele arendamisega, mis tollel perioodil oli hädavajalik, teiselt poolt üritas ta keelt süstematiseerida ka väljaspool oskuskeele arendamist viisil „üks sõna = üks tähendus”, mis pole aga loomulikule keelele omane (ega ilmselt võimalikki, kuna tähendus selgub kasutuses). Selline kunstlik, tegelikust keelekasutusest lahus seisev keelekorraldus kinnistas pikaks ajaks arusaama, et nii võib ja nii peabki. Olukord muidugi tasapisi stabiliseerus, vähemalt nii mastaapseid keele ümberkorraldamisi enam ei toimunud, ent üksikküsimustes võisid siiski üksikute keelekorraldajate maitse-eelistused otsustavaks saada.⁵

Kogu selle tegevuse juures oli puudu üks aspekt – üsna hägune oli teadmine eesti keelest endast, selle varieerumisest ning sisemisest loogikast; suhtumine keelde oligi pigem preskriptiivne. Ka keele­situatsioon oli XX sajandi algul hoopis teistsugune kui tänapäeval: maal elavate inimeste kodukeeleks oli suuresti kohalik murre; linnades oli palju mitme­keelsust; saksa keel domineeris asja­ajamiskeelena kuni Eesti iseseisvumiseni, pärast seda toimus riigisektori kiire eestikeelestamine.

Olukord on küll muutunud, aga ei ole ka. Ühelt poolt on keelekorraldus muutunud kollegiaalsemaks ja avatumaks (otsuseid teeb ES-i keeletoimkond). Teiselt poolt on keeleuurimine teinud suure arengu­hüppe ning me teame tänapäeva eesti keelest juba väga palju (aga kaugeltki mitte kõike!). Mida jätkuvalt eriti ei ole, on teaduspõhine keelekorraldus, mis tegeleks keelenormide mõju süsteemse analüüsiga ning vaataks tegeliku keelekasutuse põhjal üle olemasolevad normid: kas ja kus varasemad normingud lahknevad süstemaatiliselt sellest keelest, mida tänapäeval kasutab eestlane, kellel murdekeele mõjusid peaaegu enam pole. EKI püüab seda lünka täita ÕS-i süsteemselt üle vaadates ning preskriptiivset ja deskriptiivset vaatenurka ühendsõnastikus ühendades. Selle tegevuse raames on kogunenud kasutuspõhist infot mõningate sõnade ja sõnarühmade, nt verbi vabandama kohta.⁶

Tegelik keelekasutus esindab keele sisemisi, loomulikke norme, mida keele kõnelejad jagavad oma keelepädevuse põhjal ja mis võivad, ent ei pruugi järgida kirjakeele normi. Tegeliku keelekasutuse uurimine on tänapäeva keeleteaduses valdav suund, mida esindab eriti selgelt kasutuspõhine lingvistika (ingl usage-based linguistics). Selle laiem mõte on, et nii grammatika kui ka sõnavara kujunevad välja ning omandavad tähenduse kasutuse kaudu, kus seda mõjutavad suhtluskavatsused, mälu ja keele töötlemisega seotud asjaolud. Kasutus­sagedus omakorda kinnistab keele­lisi üksusi mälus.⁷

Tegelik keelekasutus ei ole muidugi mingi absoluutne näitaja, sest igas tekstis võib olla erandeid ja kõrvalekaldeid ka keele sisemise normi suhtes. Küll aga võimaldab see hinnata, mis on sage ja tavaline, mis marginaalne ja erandlik. Tõhus keelekorraldus hoiab kirjakeele normi võimalikult lähedal keele sisemisele loomulikule normile.⁸

Hea näide selle kohta, kus norming erineb oluliselt tegelikust kasutusest ja keele sisemisest normist, on seotud ­-gi-/-ki-lõpuliste indefiniitsete asesõnadega, mille käänamine on normeeritud nii, nagu tavalistel –gi-/-ki-liitelistel sõnadel, st –gi/-ki peaks paiknema peale käände­lõppu (nt kellessegi). Tegelikus kasutuses esineb variatiivsust oluliselt enam (kellegisse, kellegilegi, kumbagit, kummagile, kummagilegi), mis osutab, et –gi-/-ki-liidet ei tajuta rõhutava liitena, vaid indefiniitse pronoomeni tüve osana, mistõttu selle loomulik koht ongi enne käändelõppu. Eesti 2013. aasta veebi­korpuses etTenTen oli 18% sõna keegi, 7% sõna miski ning 5% sõna kumbki kasutustest norminguvastased.⁹ Õpilastega läbi­viidud katsete põhjal selgus, et mõnes käändevormis tajutakse ­norminguvastast vormi isegi vastuvõetavamana kui normingupärast; eriti tugev oli see seos ilmaütlevas käändes (nt millegita tajutakse sobivamana kui milletagi).¹⁰ gi/ki paiknemist pronoomenites on üritatud normeerida juba 100 aastat. Võib vaid küsida, et kui saja aasta jooksul ei ole normi kinnistamine õnnestunud, siis miks taolist normingut üldse vaja on.

Uurimusi oleks tarvis ka selle kohta, millised normingud valmistavad õppijatele enim raskusi ning kuidas normingud igapäevaelu mõjutavad. Kuidas mõjutavad näiteks erinevad keelevead ettevõtete edukust? Kas normingud toetavad kirjutatu mõistmist? Näiteks ütte koma kasutamine on e-kirjade alguses vägagi kõikuv, et mitte öelda haruldane. Võib küsida, kas koma kasutamine ütte eristamiseks (Tere, Peeter!) raskendab või kergendab tekstist arusaamist, või see on lihtsalt koormav reegel, mis pole funktsionaalselt vajalik.

Tartu Ülikooli eesti keele eriala üliõpilased on teinud bakalaureusetöödena mõne uurimuse selle kohta, millised eksimused keelenormide vastu mõjutavad enim keelekasutajate hinnangut teksti autorisse.¹¹ Näiteks selgub töödest, et täheortograafiavead mõjutavad suhtumist teksti autorisse negatiivselt ning tugevamini kui muud tüüpi vead (kokku-lahkukirjutamisvead, trükivead, tühikuvead vms). Teisalt antakse (näiteks värbamisprotsessis) rohkem vigu andeks, kui on teada, et teksti autori jaoks ei ole eesti keel emakeel. Taolised uurimused annavad aimu, mida üldse tajutakse veana või kuidas erinevad kasutajagrupid normingutesse suhtuvad.

 

Suhtumine keelenormidesse vajab muutust

Tänapäeva keelekorraldus on pigem soovituslik kui keelav-käskiv. Nii tuleks sellest ka aru saada: keelelised valikud ei ole olemuslikult õiged ja valed, vaid pigem sobivamad või ebasobivamad mingis kasutuskontekstis. Ma arvan, et meil on vaja kohandada suhtumist keelenormidesse: need ei ole tingimusteta rakendatavad käsud-keelud, vaid soovitused, kuidas keelt funktsionaalselt kasutada. See ei tähenda, et meie ümber valitseks seepeale keeleline kaos – alles jääb eesmärk olla oma lugejale/adressaadile usutav ning seetõttu me reeglina pigem järgime kirjakeele normi ja selle soovitusi.

Oluliselt enam vajab arendamist tekstide ja lausete koostamise oskus, sõnumi väljatoomise oskus. Need on teemad, mida keelekorraldus kuidagi ei kata – ÕS ei saa öelda, kas sõna mingis kontekstis on vale, kui see aitab välja tuua olulist mõtet; ÕS saab aidata vaid selle üleskirjutamisel. Samamoodi peaksid komareeglid teksti loomist hõlbustama, mitte seda raskemaks tegema. Nii kooli emakeele­õpetus kui ka keeletoimetajate ja teiste keeleprofessionaalide töö peaks ennekõike aitama tavakeelekasutajal teha teksti sobivaid valikuid, mitte keskenduma normingu­kesksele mõtlemisele õige-vale.

Suhtumise muutus keelenormidesse ning tegelikul kasutusel põhinev keele­korraldus on vajalik ennekõike noorte põlvkondade jaoks, kes suhtlevad igapäevaselt mitmekeelses (sotsiaal)meedias ning kelle keeleline kogemus on vägagi erinev vanematest põlvkondadest. Tegelikust kasutusest liiga kaugeks jäävad normid tekitavad trotsi kogu emakeeleõpetuse suhtes, halvemal juhul emakeele suhtes.

Kirjakeele norm võib küll ette kirjutada, kuidas sõnu ja lauseid vormistada, aga mitte seda, kuidas teksti funktsionaalselt üles ehitada, kuidas viia oma sõnum lugejani efektiivselt ja usutavalt. See on valdkond, mis vajab oluliselt enam tähele­panu nii keelekasutajate kui ka õpetajate ettevalmistuses.

Keset veidratel poliitilistel ajenditel tühjast kohast lõkkele puhutud abielureferendumi arutelusid saatis laulu-uurija Taive Särg e-kirjas pärimise sõna laulatus kohta. Otsides materjale sõnade laul ja hääl kasutamise kohta eesti keeles, oli ta avastanud, et naaberkeeltes sellele tähendusseoste poolest sobivat vastet ei leidu, ja kuna etümoloogiasõnastik seda kui tuletist ei kajasta, uuris ta, kas vana kirjakeel pakub sõna tekkele mingit selgitust. Kristliku terminoloogia kujunemise kontekstis oli laulatus juba varem tähelepanu äratanud ja nüüd sundisid abieluvaidlus ja Taive Särje küsimus taas mõtlema sõna ja mõiste keeruliste vahekordade üle. Sest kui referendumiküsimuse esimene variant („Kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?”) klassi­fitseerus viktoriiniküsimuseks, siis praegust (seisuga novembri lõpp 2020) võiks pidada suunatuks mingi tulevase sõnaraamatu koostajatele. Ehkki võib aimata, et küsimusega „Kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks?” ei taheta teada mitte seda, mida sõna abielu edaspidi peaks tähendama, vaid midagi hoopis muud.

Etümoloogiliselt on sõnade abielu, abikaasa algusosa kohta käibel kaks seletust. Kuue aasta eest ilmunud raamatus selgitab Udo Uibo, et abi– taustaks on germaanilaenuline aivoi-tüvi algse tähendusega ’seadus’ (millest pärineb ka saksa sõna Ehe ’abielu’), mis on häälikuliselt kokku langenud veel vanema indoiraani laenu abi nõrgaastmelise tüvekujuga avi. Rahva­etümoloogiliselt hakati liitsõna abielu esiosa seostama tähendusega ’abi’ ning see sisendab „kujutluspilti kaasadest, kes aitavad teineteisel elada”.¹ Paar aastat varasem etümoloogiasõnaraamat kinnitab samuti, et abi– on rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga abi, kuid ütleb selle päritolu ja algse tähenduse kohta ettevaatlikult, et abi– „[v]õib olla tuletis avama tüvest, esialgne tähendus on võinud olla ’avalik abieluühendus’”.² Sama päritolu sõna esineb peale eesti keele ka liivi, soome ja isuri keeles. Soome etümoloogiasõnastikeski pakutakse liitsõna avioliitto esiosale kahte erinevat selgitust. Omatüve ava-lähtelise algupära oletamisel on selgitatud, et avio-algulist sõna võis tähenduslikult motiveerida vastandus sala-algulistele suhet märkivatele sõnadele.³ Niisiis on algtähenduse mõttes tegemist kas ’seadustatud’ või (salajasele vastanduvalt) ’avaliku’ kooselu vormiga, millele eesti keeles lisandub rahvaetümoloogilise ühendamise tagajärjel abistamise tähendus. 2009. aastal ilmunud „Eesti keele seletav sõnaraamat” annab abielu tähenduseks: ’mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu’;⁴ selle aluseks olnud 1988. aastal ilmunud vihik toob tähenduse kirjelduses „seaduse” koguni eksplitsiitselt sisse: ’mehe ja naise (hrl. seadusega vormistatud) perekondlik liit ning kooselu’.⁵ Tähendusseletus küll rõhutab viidatava elamisvormi ametlikku seadustatust, kuid lausa vältimatuks seda ei pea ning näiteks liitsõna vabaabielu keegi ilmselt otsese oksüümoronina ei taju.

Sõna abielu oli tuntud juba vanas eesti kirjakeeles ja on fikseeritud esimest korda XVI sajandi lõpust pärinevas käsikirjalises 6. käsu sõnastuses: Sina ei peat se abbielo üleȃhstma.⁶ Kümne käsu ja kristliku õpetuse kontekstis ongi sõnad abielu ja abikaasa kirjakeele esimestel sajanditel saksa pastorite vahendusel eesti keeles jäädvustatud ning seetõttu kannavad nad seal muidugi just seda tähendust, mida need sõnad kristliku Euroopa ideaalide kohaselt pidid kandma. Nii et varasest kirjakeelest pole mõtet otsida kinnitusi sõnaosa abi– ühe või teise võimaliku „algtähenduse” toetuseks või kõrvaleheitmiseks. Sealses kontekstis tähistab sõna kiriklikult seadustatud kooselu vormi. Rahvalaulust võib leida natuke mitmekihilisemaid näiteid, nagu

Ööldi mind mehi magama,

ööldi mind poissa pidama,

abikaasa armastama! (Koeru)⁷

Aga rahvalaulu korral raskendavad täpsema tähenduse piiritlemist parallelismi ja alliteratsiooni nõuded, pealegi on enamik rahvalaule kirja pandud XIX sajandi lõpul (konkreetne näide 1888), nii et need peegeldavad igal juhul (peale kõige muu võimaliku) juba kristlikku tähendust.

Püüdes jõuda sõna ja selle tähenduse juurest mõiste ja selle arenguloo juurde, tuleb tõdeda, et XIX sajandist palju kaugemale minevikku minna on keeruline. Ka eesti n-ö traditsioonilised pulmakombed ulatuvad tagasi ainult XIX sajandini. Varasemast on siiski olemas üksikuid tähelepanekuid, mis pakuvad hoopis teistsugust pilti.⁸ Nende tõlgendamisel tuleb muidugi olla ettevaatlik, sest need on kirja pandud saksa kroonikute ja kirikuõpetajate moraaliprismast lähtuvalt. Kirjalikku teavet eestlaste seksuaalelu kohta leidub August Wilhelm Hupeli vahendusel üsna ohtralt XVIII sajandist.⁹ Ka Hupeli järgi ei vasta tollaste eestlaste arusaamad sugugi kristliku abielu kiriklikult seadustatud ideaalnormile, vaid on pigem väga vabad ja „avatud”. Aga taas: saksa valgustajast kirikuõpetaja kirjelduste põhjal eesti talupoegade tegelikke moraalinorme rekonstrueerida on problemaatiline. Ka varasemate pastorite sulest pärit märkmetes kurdetakse eestlaste kombelõtvuse üle. Kuivõrd järelevalve koguduseliikmete eluviiside üle kuulus vaimuliku kohustuste hulka, on igati ootuspärane, et pastorid kiriklikult seadustatud abielu nõude eiramise pärast muretsesid.

Abieluinstitutsioon on eri rahvaste juures eri aegadel olnud paikkonniti erinev ja pälvinud seetõttu kultuuri­antropoloogide seas palju tähelepanu. On teada, et Saksa­maalgi suhtusid talupojad näiteks abielu­eelsesse seksuaalvahekorda sallivalt, kuid Indrek Jürjo oletab, et Liivi­maa talu­poegade seksuaalkäitumine võis olla veelgi vabam ning rangete kristlike moraali­normidega veelgi vähem kokku sobida.¹⁰ Pole siiski põhjust arvata, nagu saanuks eestlaste ja meie eellaste abielu mõiste ümberkaudsete rahvaste omast kuigi drastiliselt erineda. Ja kui selle mõiste sisu ümberkaudu muutus või edaspidi muutub, siis muutus ja muutub see varem või hiljem ka eesti keelt kõnelevate inimeste n-ö vabas teadvuses, ükskõik kuidas seda seadustes defineeritakse või mis sõna või sõnu selle kohta otsustatakse kasutada. Sõna abielu võidi võtta kasutusele seadustatud kristliku kooselu tähenduses mingi muu sõna asemele, mis oli tähistanud teistsugust koos- või kokkuelamise vormi, aga sama hästi võis seesama sõna tähistada varem pisut teistsugust kooselu vormi ja hakata kristliku moraali levides tähistama kiriklikult seadustatud kooselu.

Nii pole nüüdki küsimus mitte sõnas, vaid mõistes. Või õieti muidugi hoopis milleski muus, sest sõna edaspidist tähendust või mõiste tulevast sisu ei saa määrata hääletamise teel ega isegi mitte seadusega. Keeleteaduslikus mõttes on referendumil esitada kavatsetav sõnaraamatu-küsimus sisutühi. See, mida sõna abielu edaspidi tähendama hakkab, sõltub sellest, kuidas seda kasutatakse. Kui sõnaga liiga palju poliitiliselt trikitada, võib sellele tekkida hoopis koomiline või lausa halvustav tähendusnüanss. Nagu juhtus näiteks juba XVII sajandist teada ilusa vana sõnaga seltsi­mees Nõukogude okupatsiooni sunnil. Koos elavatele inimestele riiklikult tagatud õigused ei tulene ühe või teise sõna tähendusest. Kui neid õigusi mingi inimrühma suhtes piirata tahetakse, siis öeldagugi nii.

Sõna laulatama taust on ühelt poolt palju lihtsam, teisalt aga huvitavamgi. Tegemist on kitsalt kristliku terminiga, mille tähenduseks on seletava sõnaraamatu järgi ’kiriklikult abielu õnnistama’. Niisugusena on see tuttav eesti kirjakeeles juba vähemalt alates 1622. aastal ilmunud katoliiklikust käsiraamatust „Agenda Parva”, kus üldiselt ladinakeelse teksti sees seisab abiellu astuvale mehele etteantud eestikeelne lause: Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abinaises, ning naisele: Mina N. wetta sinno N. Omas heiges nink laulatetus abi miehes (lk 45–46). Põnevaks teeb sõna asjaolu, et kuigi tegemist on ilmselge kristliku terminiga, puudub sel meie kristlikes eeskuju- ja laenukeeltes samasuguste tähendus­seostega vaste, mis võimaldaks seda käsitleda tavalise tõlkelaenuna. Näiteks saksa keeles kasutatakse sama toimingu kohta verbi trauen, mille tüve tähenduseks on ’uskuma, usaldama’. Vanemas saksa keeles ja meiegi vanemates kirikuraamatutes esineb saksa vastena ka ladinatüveline sõna kopulieren ’paari panema’. Rootsi keeles kasutatakse verbi viga, mille üldisem tähendus on ’pühitsema, õnnistama’, ja sealt on laenatud ka soome vihkiä. Vene keeles on kõnealuse talituse kohta kasutusel verb венчать laiema tähendusega ’pärjaga ehtima, kroonima’. Eesti keelega häälikuliselt kokkulangevat sõna laulāt ’laulatama’ kasutatakse küll läti keeles, aga laulu tähistava nimisõna jaoks on läti keeles hoopis teine tüvi ning verbi laulāt peetakse kas liivi või eesti laenuks,¹¹ nii et sõna tähenduslike seoste kohta läti keel selgust ei too. Tähenduslikke seoseid ei aita selgitada ka liivi keel, kus laul-tüvega sõnade hulgas esineb peale verbi ka noomen louliB ’laulatus’,¹² mis aga võib olla omakorda hoopis läti laen (vrd laulība ’laulatus’).

Valgust näivad eesti sõnale heitvat hoopis idapoolsed õigeusu alale jäävad sugulas­keeled, ehkki Lääne kristluse mõjusfääri kuuluvaid luterlikke eestlasi peaks Ida kristluse sfääri kuuluvatest hõimusugulastest justnagu lahutama oluline kultuuripiir. Vadja keeles on laul-tüveliste sõnade seas verbid laulottaa ~ lauluttaa ~ laulotuttaa ~ laulututtaa ~ laulõttaa, mille kõigi tähenduseks on toodud ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta; отпе/вать, -ть (покойника)’, mõnel juhul lisaks ka ’matusetalitusel õnnistada’ või ’(surijale) viimast võidmist teha’ või ’eestpalvet (surnutele mälestusjumalateenistusel) pidada’; ka ilma liiteta verb lauloa ’laulda’ võib esineda tähenduses ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta’.¹³ Isuri keeles esineb verb laulattā tähenduses ’haiget suremiseks ette valmistada; (surnut) õnnistada’.¹⁴ Ka karjala keeles kasutatakse nii verbi lauloa kui ka laulattoa surnu õnnistamise või matusetalituse pidamise tähenduses.¹⁵ Õigeusu alale jäävate sugulaskeelte ja eesti, liivi ning läti keele tähenduste peale kokku tundub, et laul-tüvelist ta-liitega verbi võidi algselt kasutada laiemalt mis tahes kirikliku talituse kohta, mida vaimulik laulu saatel läbi viis, lähteimpulsiks ilmselt vene rahvapärane kasutus (vrd eespool vadja verbi tõlkena esitatud отпе/вать, -ть (покойника), mis tähttäheliselt tõlkides olekski ’(kadunukest) laulatada’ või ’ära laulda’). Läänepoolsetel aladel ahenes selle tähendus abielutalituse tähistamisele, idapoolsetel matuseriituse ja viimse võidmise tähistamisele. Seesugune omapärane areaalselt levinud tuletis meenutab natuke eesti verbiga ristima ühist päritolu sõna levikut. Sellegi mõiste väljendamisel moodustavad eesti ja idapoolsed õigeusu ruumi kuuluvad läänemeresoome keeled koos läti (ja leedu) keelega ümberkaudsete slaavi keelte keskele jääva muukeelse terviku, milles esimest sakramenti tähistab vanavene verbiga krĭstiti ’risti lööma, ristima’ häälikuliselt kokku sobiv sõna, samal ajal kui Kesk- ja Lääne-Euroopas (samuti Soomes) seostub esimest sakramenti märkiv sõna tähendusega ’vette kastma’.¹⁶ Niisiis tunduvad laulatama ja ristima olevat huvitavad terminid, mille kasutusloogika läti, liivi ja eesti ning õigeusklikes läänemeresoome keeltes annab aimu mingitest sügavamatest kohaspetsiifilistest arengutest.

Ühtaegu kinnitavad nii abielu, laulatama kui ka ristima, et sõnad ja mõisted võivad areneda täiesti eri radu ja foneetilist sõnakuju ei tasu üritada sirgjooneliselt siduda seda kasutavate inimeste ideoloogiliste arusaamadega.

Riik vajab kirjakeelt

Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardi­seeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone  ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti kirja­keel üleöö koos Eesti riigiga. Aktiivne emakeelne kultuurielu oli tekkinud Eestis rahvusliku liikumise ajal XIX sajandi viimasel kolmandikul. Vabariigi sünni ajaks oli Johannes Aaviku eestvedamisel juba mitu aastat kestnud keeleuuendus­liikumine ja Johannes Voldemar Veski oli samal, 1918. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi keele­toimkonna ülesandel valmis saanud „Eesti keele õige­kirjutuse sõnaraamatu”.

Omakeelse riigi esimesel aastakümnel kasvas elujõuliseks eestikeelne Tartu ülikool, õigekeelsussõnaraamatute ja õpikute abiga kinnistati ühtne, ühesuguste normidega kirjakeel kogu Eesti jaoks. Seda hakati õpetama koolides, samuti võeti ajalehtede toimetustesse ja kirjastustesse tööle keeletoimetajad. Mõnikord arvatakse, et normikeel tõrjus keeleuuenduse kõrvale. Aga nii see ei olnud. Normitud kirjakeelde ja sõnaraamatutesse leidis tee ka suur osa keeleuuendajate ettepanekutest.

Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ega muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist. Me ei saa kunagi öelda, et eesti keel on valmis, et ta on piisavalt viimistletud ja lihvitud nagu hea tööriist ja sellisena alatiseks kasutuskõlblik. Eesti keele kasutamine on samal ajal eesti keele loomine, aga on ka eesti kultuuri loomine.

Muutumine hoiab keelt värskena

Eesti keel ei saa loodetavasti kunagi valmis. Kui keel enam ei arene, ei muutu ega kaasajastu, siis me võime ta muuseumi panna. Sest maailm areneb eest ära, keel ei tohi maha jääda. Me ju näeme, kuidas uusi sõnu tuleb keelde kogu aeg juurde. Kuna elame mitmekeelses kultuurikeskkonnas, siis on üsna loomulik, et võtame üle võõrkeelseid sõnu ja kohendame nad eesti sõnade sarnaseks, näiteks allutame nad eesti astmevaheldussüsteemile (laikima, mei­lima, surfama, klikkama) või lisame eesti tuletusliiteid (guugeldama, skannerdama, internetistuma, innovaatiline). Et säilitada emakeele kõla ja omapära, pakuvad keelekorraldajad sageli võõrkeelsete laenude asemele sobivaid eesti­keelseid vasteid, nt kommunikeerima asemel edastama, teatama või suhtlema; ­hashtag’i asemel teemaviide; proaktiivne asemel ennetav, ettevaatav; moderaatori asemel (koosoleku või väitluse) juhataja. Uue mõiste jaoks võib teha ka uue sõna, kõige lihtsam on teha liitsõna, mis sageli seletab ennast ise. Viimases ÕS-is esinevad näiteks eelpension, jagamismajandus, näotuvastus, tänava­toit, viipekaart.

Mõnikord hakkab jõudsalt levima mõni liitsõnatüüp, näiteks uuemal ajal põhine– ja laadne-lõpuga liitsõnad: ­veebi­põhine, internetipõhine, aatepõhine, väärtuspõhine või eriti populaarseks saanud õhinapõhine. Meie irooniasoont toidavad väljendid juustulaadne toode, luulelaadne looming, demokraatialaadne riigikord jts. Kahjuks moesõnadega juhtub sageli nii, et neid püütakse matkida ka siis, kui nende täpse tähenduse peale ei mõelda. Näiteks õhina­põhine tegevus on vabatahtlik tegevus, mille eest palka eriti ei maksta või raha pole tähtis. Hiljaaegu aga ilmus Posti­mehes töökuulutus, kus otsiti kooli õhina­põhiseid õpetajaid. Siin oli ilmselt küll mõeldud midagi muud: kool igatses vaimustusega või õhinaga töötavaid õpetajaid, vaevalt aga selliseid, kes üksnes õhina põhjal oleksid nõus töötama.

Mõnikord on sõna küll olemas, aga mingil põhjusel vahetame ta teise vastu, näiteks hakkame ütlema trükkima asemel printima või plakati asemel poster või makaronide asemel pasta. Nii esimesed kui ka teised on laensõnad, aga kuna meie kultuuritaust on muutunud, siis võtame üle inglise (või mõnes muus) keeles kasutusel oleva sõna. Sageli võetakse üle otse inglise keelest tõlgitud väljendeid. Näiteks keegi, kes tahtis öelda „mulle ei meeldi”, „ei ole just minu maitse”, tõlkis selle asemel inglise keelest „ei ole just minu tassike teed”. Alguses oli lõbus ja naljakas, siis hakkasid teised inglise keele oskajad seda samuti matkima ja nüüd on see sotsiaalmeedias juba üsna levinud. Või „ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis”. Need on praegu veel ainult kõnekeeles või sotsiaalmeedias kasutatavad ja paljudele tundmatud, aga mitmed niisugused väljendid on levinud juba üldkirjakeelde. Näiteks eesti keeles on vana hea väljend „keegi on kellegi mantlipärija”, moodsamad inimesed aga räägivad ja kirjutavad selle asemel juba üsna laialt „kellegi kingadesse astumisest”. Ja „kirss tordil” on vist juba peaaegu välja tõrjunud vana hea eesti väljendi „täpp i peal”. Sellisteks muutusteks pole tegelikult mingit objektiivset põhjust peale vaheldusrikkuse, ja ega me isegi ei tea, kas nad jäävad eesti keelde püsima või on siin ainult juhukülalised. Näeme mõnekümne aasta pärast. Ja igal juhul ei saa me sinna midagi parata. Läheb, nagu läheb. Kui keelekasutajatele meeldib, siis nad hakkavad kasutama, kui ei meeldi, siis unustavad ära. Ei ole erilist põhjust neid ka aktiivselt tõrjuda.

Seevastu mõned väljendid on küll sellised, mille kohta saab öelda, et parem, kui nad ei tuleks. Need on sellised, millel on juba eesti keeles mingi teine tähendus ja mis seetõttu tekitavad segadust. Näiteks „Päeva lõpuks ehitame selle tselluloositehase niikuinii”. Normaalne eestlane saab sellest aru nii, et õhtuks on valmis. Või „Täna on kultuurisaade OP eetris iga nädal”. Täna ja iga nädal on eesti keeles vastandlikud mõisted. Ka paljud eesti keele sõnadega sarnased soome laenud tekitavad segadust, kui neil on kummaski keeles eri tähendus. Näiteks spordireporterite keeles levinud hävima tähenduses ’kaotama’, kestma tähenduses ’vastu pidama’ või võim tähenduses ’jõud’. Niisuguseid laene tõrjuvad keele­korraldajad küll üsna aktiivselt ja pakuvad nende asemele sobivamaid väljendusviise.

Üks suur ümberütlemise ja uute väljendite keelde toomise põhjus on nn poliitiline korrektsus – soov hoiduda asjade, inimeste või nähtuste nimetamisel negatiivse suhtumis­värvinguga sõnadest. Kuigi küsimus ei ole sõnas, vaid mõistes, tundub keelekasutajale, et muutes nimetuse ära, muutub ka suhtumine. See ei ole tegelikult mingi uus asi, näiteks juba rohkem kui pool sajandit tagasi soovitas ÜRO hakata mahajäänud maade asemel kasutama väljendit arengumaad. Samuti ei piirdu see nähtus üldse poliitikaga või rahvusvahelise keele­kasutusega. Kui meie ajakirjandus ei räägi vaesusest, vaid toimetulekupiirist; ei räägi invaliididest, vaid erivajadustega inimestest, siis võib selle taga näha poliitikute keele­kombeid. Kui aga näiteks pornograafia nimetatakse ümber täiskasvanute meelelahutuseks ja prostitutsiooni kutsutakse intiim­teenusteks, siis sellel on puhtärilised kaalutlused. Samal põhjusel leiutasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandajad hiljaaegu koleda haisu asemele „poliitkorrektse” termini lõhnahäiring. Muidugi sõltub sõnavalik sageli kontekstist: ühe poole luurajad on teise poole jaoks spioonid; ühe poole vabadusvõitlejad on teise poole jaoks mässajad.

Siingi on vahel tarbetut otsetõlkimist inglise keelest, näiteks inglise tõlke­laenud kõneisik ja vilepuhuja. Kõneisik ei ole ju kõnemehe sooneutraalne vaste nagu inglise keeles. Meil polnuks uut terminit vaja, sest meil on juba sooneutraalsed eestkõneleja, eesträäkija või pressiesindaja. Kui väärnähtuste avalikustajat ei sobi nimetada peale­kaebajaks, keelekandjaks või koputajaks, vaid tuleks leida positiivse varjundiga või vähemalt neutraalne sõna, siis võinuks ju kasutada teavitajat, informeerijat, rikkumisest teatajat või lekitajat. Siiski elab vilepuhuja keelekorraldajate pahandamisest hoolimata ajakirjanduses oma elu.

Muidugi ei ole metafoore või muid kujundlikke väljendeid alati vaja laenata, ka eesti keele sõnamoodustus­vahendid võimaldavad isikupärast väljendust ja keelemängu. Näiteks nimetas keegi hiljaaegu Delfis lasteta naisi iibepuudelisteks, keegi teine kutsus sagedase liikmetevahetusega linnavolikogu rahvaste rändlaks. Kultuurikiht on muidugi ka väga oluline – meie saame aru, aga üsna keeruline on teistesse keeltesse tõlkida näiteks selliseid sõnu nagu teeme­äralised, rehepaplus või kavalantslus. Sotsiaalmeedias väitis keegi viletsa ilma kohta, et ilm koeratab, keegi teine andis teada, et koeratas terve tunni mööda linna, pidades silmas hoopis koeraga jalutamist. Neid sõnu ei ole üheski sõnaraamatus, nad on sündinud ja elavad oma elu ajakirjanduses või sotsiaalmeedias, aga ega nad sellepärast kehvemad sõnad ei ole.

Sõnavara kasvatamine ja laenamine on loomulik ja see ei ohusta ega muuda meie keele omapära kuigivõrd. Rohkem muret teevad need muutused, mis toimuvad võõrkeelte mõjul meie grammatikaga. Näiteks inglise keeles ei ole käände­vorme ja nii levivad ka eesti keeles nimetavas käändes täiendid, nagu Samsung telerid, Kodak filmid, Fiskars tooted, Solaris keskus, Vaal galerii. Alguses firma- ja tootenimedes, aga see kipub laienema, näiteks öeldakse, et elab Lai tänaval, mitte Laial tänaval; vaatab Tartu Uus Teatri etendusi, mitte Uue Teatri etendusi või emakeele päev on neliteist märts, mitte neljateistkümnendal märtsil. Ühelt poolt on need võõrmõjud, teiselt poolt keele lihtsustamine. Keelekasutaja püüab alateadlikult keelt lihtsustada. Keeleteadlased on märganud, et viimasel ajal hakkab meil isegi täissihitise kasutamine vähenema, sihitis seostub üha rohkem vaid osastava käändega, näiteks: Nii saame teada rahva arvamust, selle asemel et öelda Nii saame teada rahva arvamuse. Või veel üks muutus, mida me enam tähelegi ei pane, on see, et eestäiendite asemel on maad võtnud järeltäiendite kasutamine. Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde kriminaaljutu „Musta mantliga mees”. Mees mustas mantlis oleks olnud tollases eesti keeles väga võõras. Aastakümneid hiljem aga kirjutas Paul Kuusberg romaani „Inimesed sõduri­sinelis”. Keele­korraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatri­piletid, mitte piletid teatrisse. Aga ei midagi. Kui 50 aastat on õpetatud, aga tulu ei ole, siis tuleb vist leppida, et keele grammatika on võõra struktuuri omaks võtnud. Mõni muutus võib meile rohkem meeldida, teine üldse mitte, aga ükski muutus ei ole keelele ohtlik, ei sõnavara ega grammatika muutumine. Muutused on paratamatud ja aja jooksul me harjume nendega või hakkab neid omaks pidama vähemalt järgmine põlvkond.

Eesti keel on piisavalt rikas, et seda saab lahedalt kasutada kodusuhtlusest kuni ilukirjanduse ja kõrgteaduseni. Kogu sellest rikkalikust ja hästi kätte­saadavast ainestikust on aga vähe abi, kui keelekasutajad sellest ei huvitu. Meie olulisim ülesanne on seista selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav.

Hoolimine hoiab keelt elus

Väikerahvas on mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt palju haavatavam kui suurrahvas. Füüsilised piirid ei kaitse ega varja meie vaimset iseolemist, piirideta suhtlus toob kaasa ka niisuguseid mõjusid, mis muudavad suhtumisi ja hoiakuid. Siin on meie emakeelele kaks ohtu. Üks oht on keele kestlikkuse nõrgenemine olukorras, kus osa avaliku suhtluse valdkondi kipub üle minema inglise keelele. Teine oht on see, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirja­keelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda.

Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks, osa avalikust elust muutus venekeelseks ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi tagasi saime, siis emakeele kasutusvald­kondade hulk laienes, näiteks vahetas see välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmed keelekasutusvaldkonnad majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutavad üha rohkem inglise keelt. Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks. Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilu­kirjanduskeelt, ametikeelt. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab.

Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest. Riigi ja rahva kestmiseks on vaja emakeelset ülikooli, kust kasvab peale uus eestikeelne haritlaskond. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes eestikeelse hariduse eelistamist ingliskeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üheks ohumärgiks on mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigi­eksami mõnes osas. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keele­kasutus on üksnes koolihinde teema. Kui hinnet ei panda, siis faktiteadmiste kõrval on väljendusviis ja korrektne kirja­keel teisejärguline. Haridusjuhtidel on ununenud või nad ei ole selle peale mõelnud, et keel on töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eelduseks. Riik ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta, isegi magistriõppesse või doktoriõppesse võiks saada mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elu- ja töökogemust. Aga ülikoolis või doktori­õppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama; vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui seda ei tähtsustata, siis ei väärtustata ka emakeelt. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirja­keelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist seadu­sega juurutada. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madal­stiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuri­liste väärtushinnangutega, keele­kasu­taja ei taju vastutust emakeele ees.

Vahel ongi arvatud, et vabas ühiskonnas kirjakeele roll niikuinii taandub kõnekeele või ühiskeele ees. See võib nii olla isiklikus suhtluses ja argielus. Suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele ees. Aga töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab kõvasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame vaatama, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab ja milles Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Globaliseerumine ei pruugi tähendada keelevahetust, kui me ise seisame selle eest, et eesti keel oleks Eestis võimalikult laialt kasutatav.

Eesti kirjakeel, mis suures osas rajaneb põhjamurretel, tegi keelekorraldajate pingutusel XX sajandil läbi märkimisväärse kohandamise selleks, et olla kõigis valdkondades sobiv kompromislik kirjavahend. Erinevalt rahvuslikest liikumistest muudes maades on võõrlaenud olnud sallitud, osaliselt ajendatuna soovist hõlbustada ligipääsu Lääne-Euroopa kultuurile. Selle tulemusel tekkinud normingud on aga eestlasi üldiselt sundinud abi otsima mahukast õigekeelsuskäsi­raamatust, et teada õigekirjutus- ja morfoloogianorme.(1)

Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga normingu­usku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühi­grammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.

2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese ÕS-i ilmumisest. Raamatu täpne pealkiri oli „Eesti keele õigekirju­tuse-sõnaraamat” ja väljaandja Eesti Kirjanduse Selts. Selle eellugu on mõistagi pikem: nimelt 1905. aasta revolutsiooni järel hakati aastast 1906 lubama eestikeelse erahariduse andmist ja tekkis suur vajadus eestikeelse õppekirjan­duse järele.(2) Et Eesti jagunes kahe kubermangu vahel, tekkisid kirja­keelt korraldavad kogud algul eraldi: augustis 1906 asutati Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts, mille juurde sama aasta 10. detsembril moodustati kirjandusosakond. See hakkas arutama kirjaviisi küsimusi, korraldades 1907. aastal keele­koosolekuid, ning kavatses kokku kutsuda keeletundjate kongressi. Tegevad olid Ernst Peterson-Särgava, Johannes Voldemar Veski jt. Tartus asutati aastal 1907 Eesti Kirjanduse Selts (EKS), mille juurde 6. augustil loodi kirjaviisikomisjon, kus olid tegevad Kaarel Leetberg, Jaan Jõgever, Hans Einer, Karl August Hermann, Juhan Kurrik jt; hiljem nimetati see keele­toimkonnaks. Need kaks kogu võistlesid algul mingil määral oma­vahel, kuid suutsid siiski kokku leppida, korraldades aastatel 1908–1911 Tapal, Tallinnas ja Tartus neli keele­konverentsi, mis sõnastasid otsused tollal kõige enam vaieldud teemadel: kas pea või pää, kas sõna algusse h kirjutada või mitte, kuidas kirjutada ki-liidet jne.

Koostöömeeles sündis ka normiva sõnaraamatu idee. EKS-i sõnaraamatu kava seati kokku aastal 1908, alustati 1910 või 1911. See oli üks seni väheseid sõnaraamatuid, mis pandi kokku täiesti kollektiivselt, kokku 153 „istangul”, töö sai enamjaolt valmis 1916 ja põhiline teksti kokkukirjutaja oli Jaan Tamme­mägi.

Sõnaraamatu koostajatel oli kadestamisväärne ettenägemisvõime, sest see sai valmis just õigel ajal, õieti veel isegi enne seda. 1918. aastal, veel Saksa okupatsiooni ajal trükki antud sõnaraamatut hakati reklaamima septembris(3) ja kaks kuud hiljem, 11. novembril 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus faktilise võimu üle võttis, oli kirjakeele normi allikas kohe võtta. Ametlik keele­kasutus vajab normi või autoriteeti. On tähele­panuväärne, et veel Vabadussõja ajal pidas sõjaminister oma päevakäskudes, arvatavasti 1919. aasta I poolel, vajalikuks kaht keeleteemalist otsust: nr 36 (õigekirjutuse alal Eesti Kirjanduse Seltsi sõnaraamat juhtnööriks võtta) ja nr 51 (ametlikud dokumendid tuleb eesti keeles välja anda; tõlge võib juures olla)(4). Ka haridus­ministeerium võttis õpetuses aluseks selle sõnaraamatu, nagu näitavad 1921. aasta mais kinnitatud algkooli õppe- ja tunnikavad(5). Raamatu menu näitab asjaolu, et 1921. aastal ilmunud esimeses Raamatu Teatajas on märgitud: trükk otsas.

Et pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist lõpetas Eestimaa Rahvahariduse Selts tegevuse ning tegutsema jäi vaid Eesti Kirjanduse Selts, siis vaadati edaspidi EKS-i keele­toimkonna kui autoriteedi peale. Sellega paralleelselt andis keelesoovitusi ka 1920. aastal loodud Emakeele Seltsi juhatus, kes vastas keeleteemalistele küsimustele, eriti nimesid puudutavatele. Põhiliseks jäi siiski keeletoimkond, kelle otsused avaldati ajakirjades Eesti Keel ja Eesti Kirjandus.

Kaks asjaolu on sellest ajast jäänud eesti keelekorraldusele organisatoorses mõttes iseloomulikuks: keelekorraldusega tegeleb asjatundjate kogu, mitte riigiasutus, ja tulemused kajastuvad sõnaraamatus, mille traditsiooniliseks nimetuseks kujunes teisest trükist (1925) alates õigekeelsussõnaraamat. Riik on kogu selle aja usaldanud keelenormingute välja­töötamise kollektiivse otsustuskogu kätte; ei meenu ühtegi keelekorralduslikku otsust, mille oleks teinud Eestis riigiasutus. Lätis näiteks kehtestas riik 1919 iseseisvudes läti uue kirja­viisi – mille oli välja töötanud Läti Seltsi ortograafiakomisjon 1908 – ja 1940. aastal otsustas valitsus muuta ladina-kreeka päritoluga võõr­sõnade kirjutusviisi, kaotades neist pikad vokaalid, mida antiigiihalejad olid täpsema algupära jäljendamiseks ette kirjutanud. Ka Nõukogude Venemaal kehtestas hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski detsembris 1917 parandatud kirjaviisi, ilma jättide ja kõvendusmärkideta. Eestis, tõsi, oli uus kirjaviis juba 1870. aastatel juurdunud tänu Eesti Kirjameeste Seltsi tegevusele. On kuulda olnud väiteid, et Eesti enamlased ei leidnud hiljem eesti kirjaviisis midagi muud parandamisväärset kui kaotada sõnaalguse h, mida niigi ei hääldata, aga olid sellestki sunnitud loobuma.

1920.–1930. aastatel riik keele­korraldusse ei sekkunud, kuid tunnustas selle tulemusi ja ilmselt ka toetas seda tegevust rahaliselt. Oli riigi ülesehitamise aeg, ümber tuli korraldada terve haridussüsteem, arendada terminoloogiat jne. Tagantjärele mõeldes oli imetlusväärne see, et kahekümne aastaga jõuti eesti keelele anda nii tugev vundament, mis pidas vastu veel 50 aastat Nõu­kogude aega. Kui see praegu tundub enesestmõistetav, siis võrreldagu Eesti riigi ja eesti keele saatust Nõukogude Liidu vabariikidega, mis ei olnud vahepeal iseseisvad ja kus keeled olid eriti Nõukogude lõpuperioodil pigem dekoratiivse staatusega. Faktiliselt neid asjaajamises ei kasutatud.

Edasine eesti keelekorralduse ajalugu näeb korralduslikust küljest lühidalt välja järgmine. Eesti Kirjanduse Selts likvideeriti 1940. aastal ja seetõttu kadus ka keeletoimkond. Vahest mõtteliselt vaadati normiküsimustes seejärel Eesti Riikliku Kirjastuse poole, kus moodustati oma keeletoimkond, ent selle otsustest on suhteliselt vähe teada, vaid mõned ülevaated: näiteks revideeriti vene nimede transkribeerimise juhiseid. Kui 1947. aastal loodi Keele ja Kirjanduse Instituut, siis hakati normiküsimustes pöörduma selle asutuse, eeskätt sõna­raamatute sektori poole. Mõneks ajaks said keelekorralduses määravaks üksikisikud, näiteks Ernst Nurm, ent natuke vabamate aegade tulles 1950. aastate lõpus pöörduti tagasi kollektiivse keelekorraldusorgani poole. 1960. aastal moodustas Eesti NSV Ministrite Nõukogu vabariikliku õigekeelsus­komisjoni, mis sai tuttavaks lühendi VÕK all. See oli ka ainus kord, kui riigi­võim moodustas keelekorraldusorgani. Tuleb tunnistada, et väga bürokraatlikult moodustatud kogu ei hakanudki korralikult tööle ning pärast 1965. aastat sisulist tööd ei tehtud. Tööle hakkas hoopis VÕK-i teine koosseis, mille ­moodustas seekord juba teaduste akadeemia 1972. aastal ning mis tegi mitu otsust morfoloogia ja nt nimekirjutuse kohta. Vahepealsel ajal, kui VÕK ei toiminud, tegutses Emakeele Seltsi keeletoimkond (1969–1972), kelle tähtsündmuseks sai 1972. aastal toimunud uute sõnade võistlus, mis tõi käibele sõnad kohuke, pardel, linnak jms. Kõige tulemuslikumaks on Tiiu Erelt pidanud VÕK-i kolmanda koosseisu tööd (moodustati 1979, tegutses aktiivselt kuni 1983. aastani, paberi peal veel aastani 1997). Selle ajal tehti palju mor­foloogiaotsuseid (muuseum-tüübi, kõnelema-tüübi kohta jne) ning õigekirja­otsuseid, sh uus lühendireeglistik, kokku- ja lahkukirjutus jne.

Vaba riigi taas tekkides ei sobitunud vabariiklik õigekeelsuskomisjon uutesse oludesse enam hästi, mh oma nimetuse tõttu, ja seepärast on pöördutud tagasi keeletoimkonna, täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkonna nimetuse juurde. Toimkond moodustati 1993. aastal ja tegutseb tänini, keeletoimkonna vanema valib iga kahe aasta tagant ES-i üldkoosolek, praegu on vanem Maire Raadik. Kuigi riik tegevusse ei sekku, on erinevalt sõjaeelsest Eestist praegu kirjakeele norm määratud keeleseadusega ja kirjakeele normi rakendamise korraga.

Vaadakem otsa ka ÕS-ide pikale reale. Nagu öeldud, sai 1918. aasta „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” kohe otsa ja Eesti Kirjanduse Selts hakkas koostama selle teist trükki, mis aga paisus mahult mitmeks köiteks. 1925. aastal ilmus I köide, mille puhul Johannes Aavik rõõmustas, et keeleuuendusest on paljugi omaks võetud, kuigi mitte piisavalt. II köide ilmus 1930 ja III köide 1937, kavandatud lisadega IV köide jäigi ilmumata. Selle pika aja jooksul oli I köide juba osalt vananenud ning praktiliseks abivahendiks sai hoopis Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat”, mille esimene trükk ilmus 1933 ja millest peaaegu igal aastal ilmus uus, parandatud trükk kuni aastani 1946. Nõu­kogude ajal alustati 1948 „Suure õigekeelsuse-sõnaraamatu” koostamist, mis jäi pooleli, 1953. aastal ilmus nõukogulike põhimõtete järgi koostatud „Väike õigekeelsuse sõnaraamat” ning järgnevalt on õigekeelsus­sõnaraamatud, natuke erinevate pealkirjade all, ilmunud 1960, 1976, 1999, 2006 ja 2013. Sügisel 2018 ilmus ÕS-ide saja aasta tähistamiseks uus ÕS koos oma sajandivanuse paarilisega, mis annab ühtlasi võimaluse vaadelda kirjakeele normi muutumist saja aasta jooksul.

Selline on vormiline tagasivaade sajandi keelekorraldusele, ent milline on olnud keelekorralduse sisuline tähendus selle aja jooksul? Kuidas on ühiskond sellesse suhtunud? Siin tuleb paratamatult natuke meelevaldselt üldistada, kuid mulle näib, et sõjaeelses Eestis suhtuti keelekorraldusse entusiasmiga – eesti keel oli ju riigikeelena algaja ja kõike peeti võimalikuks. Vaieldi tuliselt ning mõnikord pälviti ka ajakirjanduse pilkavat tähelepanu – nagu Aaviku sõjas sõna uulits vastu –, kuid üle kõige lehvis vaba vaim, mis lubas ametlikesse normidesse suhtuda ka paindlikult. Palju on kuuldud Johannes Aaviku kirglikust keele­uuendusest ja sellele vastanduvast J. V. Veski keele­korraldusest (siin on see sõna kitsamas tähenduses), kuid see näib olevat hiljem belletristlikult suureks puhutud vastandus. Tegelikkus oli kirevam, ka Aavik järgis nt koolide inspektorina ametliku keele norme, kuigi tal oli eri­arvamusi, ja J. V. Veski mõnda uudissõna võiks ka Aaviku omadega võrrelda. Elmar Muuk seekõrval oli praktilise meelega keelekorraldaja, kes püüdis eri suundi ühendada, aga kõige enam jälgis ta tegelikku pruuki, jõudes seega päris lähedale tänapäevasele vaatele.

Ent poliitilised olud muutusid ja uutes, nõukogude korra viljastavates tingimustes kumas oht juba keelele endale. Seetõttu sai keelekorraldusele ja täpsemalt praktilisele keelehooldele omaseks kaitseseisundile tüüpiline hoiak: võideldi võõrmõjude vastu. Ajastule omane jäikus tingis ka keelekorralduse jäikuse, kohati tigedaltki võideldi kas keele rahvalikkuse säilitamise nimel või teadusliku lähenemise kaitseks ning vaidlused olid – selle aja kõnepruuki kasutades – printsipiaalsed. Keelekorral­dajad tajusid neile antud suurt võimu keele üle ja tegutsesid vastavalt. Ühiskond vaatas neile kui autoriteetidele ja ootas neilt eeskätt keeleasjade paika­panekut. Avalik kritiseerimine ei tulnud kõne alla.

Mõistagi on see lihtsustus ja keelekorralduski teisenes aja jooksul natuke ühiskonnast erinevalt. Eriti ilmnes see 1970. aastate teisel poolel, kui olid taastunud kontaktid Soomega ja tegutsema asus keelekorraldajate uus põlvkond. Keeleelu elavnes 1970. aastatel lausa erandlikult, 1972. aasta sõnavõistlus lõi selleks soodsa fooni; ilmus palju keele­teemalisi raamatuid. Keele­korraldus muutus jälle kritiseeritavaks, mis tähendas vähemalt keeleküsimuste osas ühiskonnas vaba arutelu. Mulle tundub, et selle vabaduse kasutamisega kompenseeriti poliitiliste vabaduste puudumist. Toon näiteks kas või võõrnimede kirjutuse üle vaidlemise. Kui kunagi uurisin nende vaidluste ajalugu, siis algul imestasin väga, et 1920.–1930. aastatel ei olnud nii kirglikke vaidlusi kui näiteks 1980-ndatel, kui VÕK tegi oma otsuse maade ja pealinnade nimede kirjutamise kohta. Ma enam ei imestanud, kui kätte jõudsid 1990. aastad ning võõrnimede teema vajus jälle kuhugi hämariku piirile, see ei erutanud enam murdosagi neist, kes nüüd ei pidanud enam asendustegevusega tegelema, vaid võisid end välja elada näiteks poliitikas.

Jõuamegi tänasesse päeva ja mulle tundub, et kohati me elame endiselt üleminekuajas. Me peaksime keelekorraldust võtma kui praktilist tegevust keele funktsionaalsuse tagamiseks, suhtuma sellesse paindlikult, teadvustama, et keelekorraldus ei ole kõikvõimas, vaid üksnes soovitav, nõuandev ja mõnikord ka suunav. Paljude eestlaste ihalus rangete normide järele või ideaalkeele taotlus on jäänud silma ka väljaspool Eestit, nagu näitab alguses esitatud Robert T. Harmsi tsitaat.(6) Keelekorraldus taandus käskimiselt-keelamiselt juba 1970. aastatel; tasapisi on otsuseid hakatud nimetama soovitusteks, sest vabas ühiskonnas ei saa inimesi käskida, ning tundub, et edaspidi võiks soovituste asemel või kõrval rääkida ka normi kirjeldamisest, st keele­korraldajate ülesandeks saab suurel määral kirjeldada seda, mis kogutud andmete põhjal on ühiskonnas kujunenud keelenormiks.

Tunnustatud arusaama järgi on kaht liiki norme: objektiivne keelenorm, mis mingis keeleühiskonnas vaikimisi kehtib, ja normingud, mida annavad autoriteetsed kogud näiteks mingite üksik­küsimuste reeglistamiseks. Vahel on neid nimetatud normiks A ja normiks B ning mõni keelekorraldaja, nt Henn Saari, on defineerinud ka normi C, ideaalkeele, mille suunas liikuda soovitakse. Keelenormi kirjeldus märgibki seda, et püütakse kindlaks teha objektiivne norm ja kasutajaid sellest informeerida. Alati ei ole see muidugi võimalik, sest keele­kasutajad on eri tausta ja huvidega ja ühtset normi siis pole.

Keelekorralduse enda teisenemise kohta võib ehk üldistada nii, et algus­aegade vahel heitlikud üksikküsimuste otsused on hiljem arenenud süsteemsemate muutuste tunnustamiseni, eriti puudutab see morfoloogiat. Ja üha enam on tuginetud keelekasutuse uurimise tulemustele.

On kaks vaikimisi eeldust, mida on läbi aegade silmas peetud: 1) senised normingud jäävad uute normingute kõrval samuti õigeks; 2) kirjakeele ehk standardkeele ning „tegeliku” keele vahe ei tohi kujuneda liiga suureks. Tõsi, me oleme olukorras, kus kirjakeele mõiste on kasutajate teadvuses hägustunud. Kirjakeel terminina ei tähenda kindlasti sama mis kirjutatud keel, tänapäeval on meie ümber teksti väga palju ja sellest suur osa ei ole kirjakeel ehk normikeel ehk standardkeel. Keelekasutajal tuleb valida, mis olukorras ta üldse kirjakeelt vajab. Ning ühiskond peab kokku leppima, millises olukorras kirjakeele kasutamist eeldatakse.

Keelekorralduse põhiülesandeks võiks tänapäeval olla seista vastu keele vaesumisele, selgitada keelekasutajale keele rikkusi ja õpetada neid teadlikult kasutama.

Keelekorraldus tugineb ka vabas ühiskonnas autoriteedile ja mõni seisu­koht paistab dogmana. Nagu sõjanduses on täheldatud, et võideldakse mineviku sõdu, nii ka keele­korralduses võideldakse vahel keelejoontega, mida on pikalt taunitud, kuid mis sellest hoolimata ei taandu. Vahel võib õigustatult küsida: kaua veel?

Rääkides keelekorraldaja rollist tänapäeva ühiskonnas, tundub mulle, et edukas keele­korraldaja peaks olema ühtlasi suhtekorraldaja, kes peab kannatlikult oma vaateid ja ettepanekuid selgitama ning hoolitsema ühtlasi selle eest, et sellele kõigele ei riputataks külge mõnda naeruväärset silti, nagu juhtus poolteist aastakümmet tagasi, kui muidu asjalik ülevaade ilmus ajalehes pealkirja all „Keelefüürerite käsud ja keelud”. Tänapäeva sildistamis­himuline ajakirjandus paneb vähegi tõsisema keelekorraldaja muretsema libastumisohu pärast ja kui oled sildi külge saanud, siis see jääb internetti igaveseks. Teisalt, kui ise sõna ei võta, siis täidavad selle ruumi teised „arvajad”, kes kinnistavad keele­korralduse kohta kujunenud stereotüüpe, näiteks et nüüd on kõik vabaks antud, reegleid polegi.

Üks raske teema on see, et ühiskond on vastandlike huvidega. Lihtsad mustvalged reeglid oleksid head kooliõpetuses ja neist on huvitatud ka keele­toimetajad, kes kõiki keele­korraldajate soovitusi rakendavad imetlusväärse innuga. Keelereegleid aga ei õnnestu peaaegu kunagi mustvalgeks sõnastada, ikka jääb piiripealseid asju. Näiteks on keeletoimkond otsustanud edaspidi mitte tõmmata kujundlike koha- ja isiku­nimede algustähe puhul piiri (sellised nagu Uus Maailm, Must Mander, tõusva päikese maa, igavene juut) ja jätta keele­tarvitaja otsustada, kas ta peab seda nimeks või mitte. Senine esitus jättis mulje, nagu oleks meil sahtlis mingi nimekiri, mille põhjal otsustada, ent niisugust pole kunagi olnud. Kindlasti on neid, keda see häirib.

Keelekorraldus peab kokku sobima ühiskonnaga ja kui see on demokraatlik, siis ei saa keelekorraldus olla autoritaarne. Paljud muidu sümpaatsed mõtted, mida keelekasutuse kohta sageli esitatakse, on sümpaatsed niikaua, kuni ei peeta silmas nende ellurakendamist. Viimane eeldab sageli hoopis teistsugust ühiskonda, mis ei ole nii sümpaatne, nt sisaldab tsensuuri.

Sajandile tagasi vaadates mõelgem eesti kirjakeelele kui aja- ja kultuuri­loolisele varandusele, keele esindus­kujule, mis on mitme põlvkonna kokku kantud ja mis on väärt, et seda edasi arendada.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

8. oktoobrit 1922 peetakse Eesti Kirjanikkude Liidu asutamise daatumiks. Friede­bert Tuglasest ei saa eesti kirjanduselu institutsionaliseerumise juures kuidagi mööda, seetõttu lugegem tema „Eluloolistest märkmetest” selle päeva sissekannet: „Kolmas kirjanike kongress Tallinna raekoja saalis. Koos 26 kirjanikku ja arvustajat. Kongressi avasin mina, juhatas Metsanurk. Andsin aru keskkomitee tegevusest. Otsustati senise keskkomitee volitused lõpetada, EKL kirjanike keskedustuseks tunnistada ja temale keskkomitee volitused ning varandused üle anda. Tegin ettepaneku EKL-u ajakirja asutamiseks ja, teiseks, kirjandusnädalate korraldamiseks.”¹ Samal päeval toimus raekojas liidu 16 hääle­õigusliku liikmega üldkoosolek ja juhatuse valimine, seejärel juhatuse koosolek. Tuglase märkus „Olin sedapuhku EKL-u esimeheks 8. X 1922 – 7. III 1923” sealsamas tõendab, et trükiversiooni aluseks võetud päevamärkmeid on Tuglas hiljem ja vahest korduvalt redigeerinud ja täiendanud. Nagu talle omane oli.

Muidugi olid nii kirjandus kui ka kirjanduselu Eestis olemas ammu enne liitu ja Tuglast. Liidu asutamisele eelnesid kirjanike kongressid, kirjanike organiseerumisest kõnelevad Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita – kõik kolm Tuglase aktiivsel osalemisel. Ent need olid rohkem vaimu- ja hinge­sugulaste ühendused, mis sageli vastandusid või polemiseerisid teiste ja enamasti vanemameelsete sulepruukijatega. Kirjanduselu koos kriitikaga laiemas plaanis oli virgutanud 1906. aastal ilmumist alustanud ajakiri Eesti Kirjandus, mis peatselt muutus 1907. aastal asutatud Eesti Kirjanduse Seltsi häälekandjaks, mille esimestes numbrites vaadatakse uuriva pilguga tagasi saja-aastasele eestikeelsele kirjasõnale. XIX sajandile mõeldes kerkivadki meelde Väike-Maarja parnass, aga ka mitmed seltsid, eesotsas Õpetatud Eesti Seltsiga, veelgi varasemasse aega osutavad baltisakslaste ja estofiilide tegemised. Esimese eesti kirjandusloo kirjutamise kavatsust on täheldatud Valmieras sündinud baltisakslase ja estofiili Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) tegevuses, kes koostas selle tarbeks eestikeelse kirjasõna kommenteeritud ülevaate „Bibliotheca esthonica”.

Nagu Eesti riik ei sündinud rahva enese­teadvuse kasvuta ja ette valmistamata pinnasel tühjal kohal, nii oli aeg küps ka kirjanike professionaalse ühenduse sünniks alles iseseisvuse saavutamise järel. Aga tolleks ajaks oli piisavalt eneseteadlikke kirjanikke, kes ajakirjanduse toel ja selles ametis olles püüdsid kirjatööga hakkama saada – eeskätt Juhan Liiv ja ­Eduard Vilde. Kui Liivi vaesus on üldtuntud, siis Vilde puhul paistab silma see, kuidas tal ajakirjanduse ja kirjatööde toel õnnestus toime tulla nii Saksamaal kui ka Taanis elades. Samuti elas Tuglas pagulasaastail suuresti kodumaal trükitud teoste honoraridest, ent sama oluline oli vanemate toetus. Polnud veel reisikulusid lakke löövat üleilmset turismitööstust ja maapagu ei tähendanud raudset eesriiet, nagu pärast teist ilmasõda.

Eesti Kirjanikkude Liidu ajaloost sõdadevahelisel perioodil saab üksikasja­likumalt lugeda Katrin Raidi raamatust „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940” (2002). Kui ENSV Rahvakomissaride Nõukogu kuulutas Eesti Kirjanikkude Liidu likvideerituks alates 19. oktoobrist 1940, oli sellel 53 liiget. Edasi läks nii, nagu kogu rahvaga ja kõigil elualadel. Eesti Nõukogude Kirjanike Liit asutati Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 ja see pidi olema NSV Liidu Kirjanike Liidu osa ning täitma kõiki parteilisi suuniseid. Pagulusse pääsenud literaadid asutasid Välismaise Eesti Kirjanike Liidu 6. detsembril 1945 Stockholmis. Selle loo on kirja pannud Valev Uibopuu 1991. aastal – tolleks ajaks ainsa elus olnud asutaja­liikmena ja sellest kohustatuna. Varem ajakirjas Tulimuld avaldatud artiklisari koos järje ja liikmete nimekirjaga ilmus raamatuna 2012. aastal. Ma ei ole esimene, kes märgib, et mõlema liidu liikmete hulgas oli neid, kes vähemalt mõne aja jooksul põrnitsesid teineteist üle püssikirbu – olgu otseses või kaudses tähenduses.

On huvitav võrrelda mõlema ajas paralleelselt tegutsenud liidu liikmeskonda, kui võtta kõrvale ka liidu juubeliks värskelt ilmunud raamat, Sirje Oleski „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” (2022). Kui ma õigesti loendasin, siis on 1958. aastast ametlikult ENSV Kirjanike Liidu nime kandnud ühendusse aastail 1943–1991 kuulunud 306 liiget, 1991. aasta seisuga oli liidul ligemale 230 liiget. Nende hulgas on aga Teise maailmasõja käigus ja hiljem siia sattunud, ainult vene keeles kirjutanud ja ammu unustatud literaate, kelle Eestist või üldse siitilmast lahkumise daatumitki on olnud raske, kui mitte võimatu välja selgitada. Ent nad kõik on vähemalt liikmeks astumise hetkel elanud Eestis. Välismaisel Eesti Kirjanike Liidul (VEKL) on kogu tegevuse vältel olnud 41 (või 43?)² liiget, nad kõik on kirjutanud eelkõige või ainult eesti keeles, kuid neid on elanud peale juhatuse püsivaks asukohaks olnud Rootsi veel USA-s, Kanadas, Inglismaal, Saksamaal, Soomes, Prantsusmaal, Austraalias, Hispaanias ja Brasiilias. Näiteks polnud VEKL-i liige oma teosed rootsi keeles kirjutanud Käbi Laretei. Olgu veel mainitud, et ka Ilmar Laaban ei ole kunagi kuulunud VEKL-i, küll aga kutsuti ta 1989. aastal kodumaise ehk siis tollal veel ENSV Kirjanike Liidu auliikmeks, kuigi see staatus või au tähendus ei ole sugugi selge – vähemalt minu jaoks. Aga Laabanil polnud auliikme staatuse vastu midagi, nagu ka samamoodi auliikmeks kutsutud Bernard Kangrol, kes erinevalt Laabanist kunagi kodumaad ei külastanud. Mõlema liidu liikmeid lähendanud esimene ametlikum kohtumine toimus 1989. aasta mais neutraalsel pinnal Helsingis sealse Tuglase Seltsi korraldusel. Pärast VEKL-i esimehe Kalju Lepiku surma 1999. aastal Tallinnas valiti liidu esimeheks Enn Nõu, kelle ettepanekul inkorporeeriti kogu liit 2000. aastal Eesti Kirjanike Liidu koosseisu, milles võiks ühtlasi näha nõukogude võimu poolt katkestatud kirjanike kutseühingu järjepidevuse taastamist ja mõlemapoolset tunnustamist.

On veel üks allikas, mis pakub lihtsa võimaluse kaheks löödud kirjanduse võrdlemiseks. See on Bernard Kangro „Eesti kirjandus siin- ja sealpool piiri. Bibliograafiline ülevaade eesti algupärase kirjanduse esmatrükkidest 1945–1964” (1965). (Ei saa jätta mainimata, et suhteliselt usaldusväärse suulise pärimuse kohaselt koostas bibliograafiad või oli vähemalt suureks abiks Kangro abikaasa Maria, kes aga keelanud seda avalikustamast.) Sõjajärgsed aastad olid majanduslikus mõttes mõlemal pool mõistagi karmid ja trükivõimalused kesised. 1945. aastal ilmunud eesti uudiskirjandust loetleb Kangro paguluses kaheksa ja kodumaal 13 tiitlit, ent lehekülgede arvult vastavalt 1715 ja 1148 – kodumaal ilmus rohkem luulekogusid ja näidendeid. 1948. aastal on nimetuste arv tasavägine, aga pagulas­kirjandust ülekaalukalt 2661 lehekülge kodumaise 1598 lehekülje vastu. Ent hoopis kesiseks kisub olukord kodumaal 1950. aastate alguses. Näiteks 1951. aastal ilmus paguluses 22 (5470 lk) ja kodumaal seitse (1592 lk) uudisteost, 1952. aastal paguluses 18 (4560 lk) ja kodumaal ainult kolm (296 lk). Kui Kangro andmeis ongi infosulust tingitud väikseid ebatäpsusi, siis üldisi proportsioone need ei muuda. On selge, et neil aastail kandis eesti kirjanduse järjepidevust pagulaskirjandus, ent kodumaine liit toimis pealesurutud nõukogude rahvaste sõpruse vaimus, samal ajal kui liit paguluses ajas puhtalt eesti asja, suheldes küll mõningal määral Rootsi Kirjanike Liidu ja ka soomlastega. Kodumaine eesti kirjandus hakkas arvuliselt ja kvaliteedilt tooni andma 1950. aastate lõpus üksikute nimedega, aga peamiselt ikkagi alles 1960. aastate alguses.

2022. aasta 19. septembri seisuga on Eesti Kirjanike Liidul 336 liiget. Liikmeskond on avardunud: on kriitikuid, tõlkijaid, akadeemilisi kirjandusteadlasi, toimetajaid, kes enesestmõistetavalt ei pea end kirjanikeks. Ja on vene keeles kirjutavaid Eestis elavaid häid ja tunnustatud kirjanikke ning väljaspool Eestit elavaid eesti kirjanduse tõlkijaid, kelle töö kasvatab eesti kirjanduse rahvusvahelist tuntust. Nii et rahvustunnuse ja eesti emakeele väikse algustähe asemel on siin paslik kasutada suurt tähte Eesti tähenduses. Samas paistab meedias tihtilugu silma, kuidas igaüks, kellel väheke ambitsiooni, mõni jutuke või omakirjastuslik luulevihk ilmunud, võib end kirjanikuks kuulutada. Kirjanik olemine tuleb välja teenida ja teinekord ei aita isegi liitu vastuvõtmine.

Näppasin palgeraamatust Peeter Sauteri loal ühe tema 3. septembril poetatud repliigi: „loomingut tehakse mu meelest sentide eest ja pooleldi põlve otsas, samas saabub sinna lademetes rohkem tekste kui muiste. eestlased pole vaid kultuurihullud, aga grafomaania on rahvushaigus, jumal tänatud, ehk tagab see kunagi meie kestmise.” Sauter peab silmas eelkõige ajakirja Looming, kuid tabab mu meelest midagi tänapäeva eesti kirjanduse olukorrale olemuslikku. Vahest öeldi vanasti dialektilise materialismi vaimus selle kohta kvantiteedi kasvamine kvaliteediks. Kuid sellel grafomaania vohamise väljal võrsuvad ka eestikeelse või üldse Eestis tehtava kirjanduse uued, tulevased ja parimad tegijad. Ent lubatagu siinkohal jääda oma eesti emakeele keskseks. Eesti Kirjanike Liidu liikmete ja eestseisuse kohus on võtta need võimekad tegijad ning kirjandusliku sõna kaudu eesti keele uuendajad ja taasloojad endi hulka ja seista nende eest. Sest miski ei väära mu arusaama, et just emakeelne kirjandus on rahvuskultuuri olulisim alus, millel põhineb kõik muu: alates kaunitest kunstidest kuni nende kriitilise mõtestamiseni, teadustest nende saavutuste populariseerimiseni, omariiklusest selle juriidilise põhjendamiseni – kogu meie eksistentsi üle arutlemine.

Kuulun Eesti Kirjanike Liitu alates 1996. aastast. Sel rohkem kui veerand sajandi jooksul on olnud esimehed Mati Sirkel, Jan Kaus, Karl-Martin Sinijärv ja Tiit Aleksejev – igaüks neist isemoodi on andnud olulise panuse liidu, eesti kirjanduse ja kirjanike käekäiku. Selle aja jooksul on omandatud Käsmu kirjanike maja, avardunud nii institutsionaalsed kui ka isiklikud suhted eelkõige Euroopa, aga samuti muu maailma suunas, eesti kirjandust tõlgitakse rohkem kui kunagi varem, loodud on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, pandud alus just tänavu skandaalselt kiratsenud laenutushüvitisele, tehtud üldse tohutut tööd kirjanduse populariseerimiseks nii kodu- kui ka välismaal, korraldatud regulaarseid kirjandusüritusi, osaletud messidel ja festivalidel. Seejuures ilma püsiva tegevustoetuseta ja sõltudes peamiselt projektirahadest. Meenutagem siin­kohal, et nõukogude ajal täitis osaliselt neid rolle, mida EKL praegu, selleks ots­tarbeks ellu kutsutud Kirjanduse Propaganda Büroo. EKL-i viimaseks oluliseks saavutuseks on kirjanikupalk. Aga seegi idee ulatub juba liidueelsesse aega. Kirjaniku­palgast hakati rääkima 1919. aastal, niisiis Tuglase kõige aktiivsemal tegevusperioodil. Idee teostumiseni kulus ligi sajand. Protestin otsustavalt, kui mõnikord veidi põlgliku ala­tooniga kasutatakse väljendit „riigi­palgaline kirjanik” vms. Jah, raha tuleb riigilt ja selle andmine on riigi kohus, tänuvõlg ja lootus, aga selle jagamise filtri moodustab riigivõimust sõltumatu ja üksnes taotlejate loomingulist võimekust hindav komisjon.

Kirjanikel on rohkesti põhjust oma liidule tänulik olla. Liit väärib kingitust, kuid mida kirjanikul ongi kinkida? Karl Ristikivi on meenutanud August Gailiti sõnu nende viimsel kohtumisel: „[K]irjutage rohkem ja paremaid raamatuid.”³ Iga hea raamat, iga kirjapandud hea sõna on kirjaniku tegu, mis on ühtlasi kingitus nii liidule kui ka lugejale.

 

Kojuigatsus – kauguseigatsus,

kahte harusse kasvav puu

Karl Ristikivi

See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maa­ilmasõja järel.

Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt kõneldakse, seevastu kunstnikud käivad hoopis enam kokku kunstivoolude, õpetajate ja linnade kaudu. Aga kirjanikud on ka olnud otseselt paguluses juba antiigist peale, kord sunniviisil, kord vabatahtlikult. Paguluses elas Ovidius, pagu­luses elas Dante, elasid Voltaire, ­Victor Hugo ja Oscar Wilde… Enamasti ikka poliitilistel, harva muudel põhjustel.

Aga pagulusel ja pagulusel on vahe. Ka eesti kirjanikud elasid paguluses juba XX sajandi algul, kas või Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Aga nemad avaldasid oma teoseid ikka kodumaal ja Tuglas käis salaja ka ise mitu korda kohal. Võib siis küsida, kas see oli päriselt pagulus, kuigi jah, kodumaal oleks neid tabanud arreteerimine ja vangla? Millal algab pagulus? Jättes kõrvale paguluse, eksiili jm sõnade ideoloogilised nüansid, saab mu arvates päris pagulus alguse siis, kui saadakse aru, et ei ole enam tagasiteed. Teise maailmasõja põgenikud läksid ju valdavalt ajutiselt ja elasid mitmeid aastaid kohvrite otsas. Enne kui sai selgeks, et pagulus jääb. Ja ka Eestis oodati aastaid valget laeva, kuni saadi aru, et nõukogude võimust ei ole tagasiteed. Aga millal algas pagulaskirjandus? Kas hetkest, kui inimesed said aru tagasitee puudumisest, või siis, kui kirjani­kud mõistsid, et nende teostel, nende mõtetel ei ole teed koju? Paradoksaalselt saab kirjanduse pärispagulus alguse varem kui inimeste oma. Ja millal see pagulus lõppes? Kas siis, kui selgus, et inimeste tagasitee on olemas ja jääb? Või siis, kui tagasi hakkasid tulema teosed?

Jättes tsensuuri ja muud keelud praegu kõrvale, tuleb küsida ka seda, mida tähendab teoste tagasitulek. Jah, esimene ja oluline asi oli võimalus neid lugeda. Mäletan isegi, kui istusin päevade kaupa Tartu ülikooli raamatukogus ja lugesin Rootsist saabunud kirjandust, mis laudadele välja pandud (ja mida minu mälu pidi koju ei laenutatud). Ja mäletan ennast pidamas loenguid pagulaskirjandusest Tartus, Viljandis, Võrus. Ja pisikesi kartoteegikaarte, kuhu kogusin kätte saadud ja ikka katkendlikku infot välismail ilmunud teoste kohta. Mäletan ka oma palju paksu verd tekitanud ettekannet sealsamas ülikooli raamatukogus, kus mul jätkus jultumust öelda keset pagulaskirjanduse ülistust, et see on meile ikka veel võõras.

Ja siin jõuan Lepiku teise mõtte juurde, mida ta oma artiklivalimikus vähemalt kaks korda kordab. Nimelt, et kodueesti ja pagulaskirjandust kirjanduslooliselt ühte liita on võimatu ülesanne. Küsimus ei ole kirjanikes ega nende elukohas, füüsilistes teostes kaupluse või raamatukogu riiulitel, vaid kirjandusloos, seostes ja suhetes, mis luuakse tagantjärele. Ja siin seisame kirjanduse kahe haru küsimuse ees. Mis kasvas kahte harusse? Millal kasvas? Kuidas kasvas?

Kui vaadata lähemalt, siis näeme, et sõjajärgse kirjanduse lugu läheb tõepoolest kiiresti kaheks. On kirjandus välismail, ennekõike Rootsis, mida valitsesid rahvuslik ideoloogia ja rahvuslik identiteet, ning on nõukogude kirjandus Eestis, mida valitsesid stalinistlik ideoloogia ja klassikeskne identiteet. Ja suur meri nende vahel. See oli aeg, mil noored Kalju Lepik ja Raimond Kolk kuulutasid Rootsis, et nemad jätkavad nii Betti Alveri kui ka Juhan Sütiste teed ning eitavad võõrast (ja ka ideoloogiliselt punast) sürrealismi ehk Ilmar Laabanit ja tema kaaslasi. Ja see oli aeg, mil Nõukogude Eestis hakati viima ellu V. I. Lenini õpetust selle kohta, et kodanliku ühiskonna kirjandusest tuleks võtta sotsialistliku ühiskonna varasalve üksnes selle nn demokraatlik osa, sedagi vaid vastukaaluks nõukogude kirjandusele. Praktikas teadupärast visati ajaloost minema peaaegu kõik, alates avangardist ja estetismist ning lõpetades Alveriga. Sütiste siiski servapidi jäi. Ja muidugi lendas üle parda pagulaskirjandus.

Aga vaevalt viisteist aastat hiljem hakati rääkima midagi muud, nii siin- kui ka sealpool vett. See oli aeg, mil Ain Kaalep, Jaan Kross jt hakkasid taaslooma silda sõjaeelse kirjandusega, nii Alveri kui ka Sütistega. Nii et kodumaine kirjandus kasvatas oma oksa pagulaskirjandusega samale sõjaeelsele tüvele.

Teadupärast oli ka teine liikumine. Noorem põlvkond, olgu Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo ja teised 1960. aastatel alustajad, leidsid endale kirjanduse, mida tehti paguluses. Sealhulgas nii Lepiku kui ka Laabani, modernismi ja sürrealismi. Ja teisel pool vett kuulutas Lepik aastal 1965, et eesti kultuur on üks ja pagulaskultuur ei ole mingi terviklik nähtus. Tõmmates selle kaudu omapoolse piiri paguluse räige servaideoloogiaga. Paguluse noorem kirjanike põlvkond aga võttis omalt poolt vastu kodueesti noorte mõtted ja võtted. See kõik oli taandumine nii kodumaise kui ka paguluse räuskavatest ideoloogiaservadest. Ideoloogiat ei visatud päriselt minema, aga see suruti taga­plaanile ja ettepoole tõsteti identiteet. Üks eesti kirjandus. Samas, väga tähtis oli kodueesti ja paguluse nooremat põlvkonda ühendav uue aja maailma hõngus, autentsuse igatsus, biitnike revolutsioon, nooruse ja armastuse kuulutus. Kokku­võttes, kodueesti kirjandusest kadus stalinism ja pagulaskirjandus hakkas minu arusaamist mööda muutuma vaikselt väliseesti kirjanduseks, mida pagulaskirjandusest eristab just ideoloogiast eemaldumine. Muidugi jäid ideoloogilised servad nii siin kui ka seal alles. Aga suund oli selge ja aeg liikus vaatamata kõigele muutuste poole. Kuni ühel hetkel, 1989. aasta mais, saadi kokku Helsingis ja tõmmati joon alla. Siis tõusis ka esile mõte, et eesti kirjandus on kõigele vaatamata üks. Selles lauses kõlas tol ajal lootus ning veidi ka tahe unustada need vastuolud, mis olid olnud. Aga küsimus jäi. Kas saab neid kahte kirjandust kirjandusloos ühte liita? Mu vastus sellele on tegelikult vastusest kõrvale hiilimine. Kas on üldse vaja kokku liita?

Sellega tekkis aga omaette paradoksaalne olukord kirjandusloo jaoks. Kui panna näpp sõjajärgsele ajale, siis seisab paguluse poolel sõjaeelse kirjanduse jätkamine ning kodueesti poolel stalinistlik katkestuskirjandus. Ajaloost vaadates oli see poolsurnult sündinud irdharu, mida Loomingu Stalini-aegse toimetaja August Alle sõnu kasutades võiks iseloomustada kui virtsaniret toimetaja portfellist. Sealjuures polnud sellel pikka iga. Isegi sotsialistlik realism laiemalt kadus kiiresti perifeeriasse. Kui aga panna näpp 1990. aastatele, siis seisab ühel pool kodueesti kirjandus ja teisel pool üha selgemalt pagulas­kirjandus oma alguse ja lõpuga. Pole mõtet salata, kirjandusloo jaoks jääb igasugune pagulas­kirjandus kõrvalharuks. Ja mida pikemaks muutub kirjanduse aeg, seda lühem on selle haru suhteline aeg.

Neis kahes oma alguse ja lõpuga harus on varjatult olemas vastus kirjanduste liitmise kohta. Selleks tuleb minna ajas kaugemale ja kõrvale mööda kirjandusloo radu.

Juba üle sajandi on eesti kirjandusloos tegeletud sellega, et mingil viisil kokku ühendada baltisaksa ja eesti kirjandus. Veel enne Teist maailmasõda võeti eesti kirjanduslugudesse vaid neid baltlasi, kes kirjutasid eesti keeles, ja ainult see, mida nad eesti keeles kirjutasid. Ennekõike nõukogude ajal lisati need, kes kirjutasid saksa keeles, aga mingis mõttes eesti meeles, suhtudes pärismaalastesse positiivselt. Nagu XVIII sajandi esto-/baltofiilsed publitsistid. Ja siis hakkas esimesena vist O. A. Webermann kõnelema maiskondlikust kirjandusest, milles kahte kirjandust ühendab kodumaa, suhe selle maaga, mille kaudu nad ennast mõtestavad. Selles suunas mõtlevad mu arusaamist pidi ka praegused balti kirjanduse uurijad ees­otsas Jaan Unduski ja Liina Lukasega. Ühe­sõnaga, alguses oli ühendajaks keel, siis ideoloogia ja siis maa. Aga pildil on teinegi pool. Üha enam kirjutatakse varasemast kohalikust ladinakeelsest kirjandusest, mis kuulub samuti eesti kirjanduspilti (nagu XVII sajandi juhuluule). Mängu tulevad ka balti päritolu autorid, kelle olulised teosed on hoopis prantsuskeelsed (nagu Barbara Juliane von Krüdener). Lisaks, baltlased ise on arvanud ammu enda hulka rea kirjanikke, kes elasid ja töötasid Saksamaal, kuid väljendasid nn balti eluhoiakut (nagu Siegfried von Vegesack). Ja sama kehtib eesti uurijate kohta. Ühesõnaga, ühendajad on vaikselt hajumas. Taanduvad nii maa kui ka selle maa keel. Eestlastesse suhtumise ideoloogia ei paista olevat üldse oluline. Selle asemele on tõusmas midagi, mis kannab nime balti eluhoiak.

Ja teisalt eestivene kirjandus. Eestivene kirjandus ei huvitanud aastakümneid suurt kedagi. Kui, siis ehk sobiva hingena nõukogudevastases ideoloogilises võtmes (nagu Sergei Dovlatov, kes sattus elama mõne aasta Eestis). Aga umbes kümme aastat tagasi ilmusid areenile uued nimed, ennekõike Andrei Ivanov, kes ise ei taha ennast sugugi rahvuslikult või maiskondlikult identifitseerida, või kui, siis Tallinna kirjanikuna. Ja järsku hakkas eesti kirjandus teda endale tahtma. Ta oli otsekui katalüsaator, mis algatas debatid selle üle, mis on ja kuhu kuulub õieti eestivene kirjandus. Aga andku issand mulle andeks, mulle paistis siis ja paistab ka praegu, et Ivanovi endale himustamise taustal oli lihtne tõsiasi: ta on vaieldamatult väga hea kirjanik. Ideoloogia, elukoht ja keel ei ole olulised.

Niisiis, on olnud keel, ideoloogia ja maa. Aga kord on nad ühendajad ja kord eraldajad. Jäänud on eluhoiak ja kirjanduse tase. (Ideoloogiat ei maksa siiski ala­hinnata. Kunagi oli Ivanoviga natuke samalaadses seisus Mihhail Veller, auhinna­tud autor ja omaaegne Vikerkaare toimetaja. Vellerist on saanud väga konservatiivne, rassismi kalduv ja ka skandaalne tegelane. Kas keegi mäletab veel? Tema tekste refereeritakse Objektiivis…)

Aga kirjanduslugu ei saa piirduda nende piiridega. On veel vähemalt kaks vana teemat.

Üks on rahvaluule, mis kirjanduse lugudes on alati olnud probleemiks. Lahendused on lihtsad. On lugusid, kus see on välja jäetud, ja lugusid, kus sisse võetud. Põhjendusi üldiselt ei tooda. Arvata võib, et need on suulisus, anonüümsus ja variatiivsus. Lähemalt vaadates ei ole ükski eriti sobiv rahvaluule väljaarvamiseks. Vanemat poolsuulist kirjandust kõrvale jättes, ka XIX sajandi eesti luule kandis enamasti laulu nime. Ja kirjandusloos on alles peaaegu ainult need luuletused, mis on püsinud elus laulusõnadena. Olgu „Mu isamaa…”, „Kungla rahvas” või „Ööbikule” ehk „Õrn ööbik”. Lähemalt vaadates leiab kogu proosakirjandusest suulise keele jooni üsna palju, kuni selleni, et Oskar Lutsu suurklassika „Kevade” kubiseb suulise keele joontest. Anonüümsus on vanema kirjanduse üldtuntud omadus ja selle variant pseudonüümsus elab priskelt edasi. Kõne alla tuleks ehk variatiivsus, kuid sedagi leiab sadade ja sadade luule­tuste eri variantidest ja isegi pikemast proosast.

Kui minna keelele lähemale, siis tõuseb probleemiks ka murdekirjandus. Pikka aega oli see lihtsalt kirjanduskildude sari, kuhu käisid kokku ennekõike lõuna­eesti murdeid kasutav luule (Hendrik Adamson, Artur Adson, Raimond Kolk) ja natuke saartemurdelist proosat (Juhan Smuul, Jüri Tuulik). Ja piiril näiteks autorid, kes on kasutanud murret oma teoste otsekõnes (nagu A. H. Tammsaare), või XX sajandi alguse modernistid, kes laena­sid lõunaeesti murdemorfoloogia oma põhjaeesti tekstidesse ja/või ihalesid lõuna­eesti keelt kirjakeeleks (nagu Friedebert Tuglas). See pilt hakkas murenema hetkel, kui võro­kesed ja setod ei leppinud enam oma staatusega. Kui võru murdest sai uusvõru kirjakeel ja kirjanikud hakkasid vaatama oma töid kui omaette lõunaeesti kirjandust. Jah, selle lugu on katkendlik ja fragmentaarne ning kirjanikud ja uurijad on vaielnud, kas see on ühtse eesti kirjanduse osa või omaette kirjandus ning kas rahvaluule kuulub sellesse kirjandusse või mitte (loetagu Mart Velskri sissevaateid ja Kauksi Ülle kirjutisi). Aga lõunaeesti kirjandus on olemas. Veel enam, uuemad keele- ja arheoloogiauurimused kõnelevad ühemõtteliselt, et lõunaeesti keele eelkäija oli esimene, mis eraldus omaette keeleks siis, kui läänemeresoomlased siia maile saabusid. Nii võib öelda, et murdeks paigutab selle üksnes asjaolu, et lõunaeestlased on Eesti riigi alamad…

Ühesõnaga, keelte maailmale lisanduvad murreteks nimetatud allkeeled ja vaikimisi kirjalikule traditsioonile suuline pool.

Ja nüüd võib uuesti küsida. Kas jääda selle juurde, et on vaid üks eesti kirjandus? Mis on see üks eesti kirjandus selles maailmas? Küsimus ei ole demagoogia ega provokatsioon. Kui räägikski mitmest eesti kirjandusest? Kui mitmest, oleneb sellest, kuidas defineerida eestit ja kirjandust. Kodueesti kirjandus, pagulaskirjandus, välismaine eesti kirjandus, eestikeelne, võrukeelne, setokeelne, saksakeelne, venekeelne, kirjalik ja suuline…

Muidugi ei ole need kirjandused võrdsed, mõni on suurem ja mõni pisem. Mõni on kesksem ja mõni servapoolsem. Neil kõigil on ajaloos oma algus ja keskpaik ning mõnel ka lõpp. Puu metafoor nende jaoks ei sobi, looduse juurde jäädes moodustavad nad pigem hargnevate ja põimuvate väänkasvude kogumi. Ma eelistan tulla loodusest inimese juurde: parem metafoor on perekond. Selles on keele­sugulased ja maasugulased. Mõni on lähem ja mõni kaugem sugulane. Mõni vaid hõimlane, kes abielu kaudu tulnud. Mõni abielus ja mõni vabas kooselus. Mõni ema ja mõni laps. Eesti kirjandus kui kärgpere.

Eesti keele arengukava projektis aastateks 2021–2035 on seatud eesmärgiks eesti keele toimimise tagamine kõrgharidus- ja teadus­keelena.¹ Tegelikult suureneb kõrghariduses inglise keele osakaal vääramatult.² Juba aastaid ei kirjutata eestikeelseid doktoritöid loodus- ja tehnikateadustes, meditsiinis ega mitmel sotsiaalteaduste erialal. 2005–2012 kaitsti Tallinna Tehnika­ülikoolis (TTÜ) 14 eestikeelset tööd (4,2% kõigist kaitstud väite­kirjadest) ja Eesti Maa­ülikoolis aastatel 2007–2012 üks töö (1,7%). Ülejäänud väitekirjad olid inglis­keelsed.³ 2013–2016 ei kaitstud TTÜ-s ega Eesti Maaülikoolis enam ühtki eesti­keelset doktoriväitekirja.⁴ Tallinna Ülikoolis (TLÜ) ja Tartu ­Ülikoolis (TÜ) oli eestikeelseid doktoriväitekirju pisut enam. 2003–2012 kaitsti TLÜ-s 65 eestikeelset tööd (37,8%) ja aastatel 2000–2012 TÜ-s 184 tööd (16,5%), kuid näiteks meditsiini valdkonnas olid TÜ-s kõik väite­kirjad ingliskeelsed.⁵ Aastatel 2013–2016 kaitsti TLÜ-s 27 eestikeelset tööd (33,3%) ja TÜ-s 49 tööd (10,7%)⁶ ehk eestikeelsete tööde osakaal langes.

Eesti keele seisundit kõrghariduses on põhjalikult uuritud 2012. aastal ja 2017. aastal.⁷ Need ega teised eespool viidatud uurimused ei arvesta, et Eesti ülikoolides suureneb välisdoktorantide hulk, kellelt üldjuhul ei saagi eeldada eestikeelsete tööde kirjutamist ja kes tuleks seetõttu eesti keele seisundi analüüsist välistada. Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade, mis keeles kaitsti doktoriväitekirju TÜ humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas ­aastatel 2016–2020 ning millised tegurid võisid mõjutada eesti emakeelega dissertantide keelevalikut. Teguritena vaadeldakse dissertandi sugu, vanust kaitsmise ajal, väitekirja vormi (kas monograafia või teadusartiklid) ning eriala.

 

Andmestik

Algandmed (valdkond, kaitsmise aasta, dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri) pärinevad TÜ kodulehelt.⁸ Andmetele lisati käsitsi:

• väitekirja keel (st monograafia keel või teadusartiklitena kirjutatud väite­kirja katusartikli keel) – töö pealkirja põhjal;

• dissertandi eeldatav emakeel (st kas eesti või mitte-eesti) – nime ja Eesti Teadusinfosüsteemis (ETIS) avaldatud hariduskäigu põhjal; Eestis venekeelse gümnaasiumi lõpetanute emakeeleks määrati mitte-eesti keel;

• dissertandi sugu – nime ja sotsiaal­meedias avaldatud teabe põhjal.

Tabel 1. TÜ-s aastatel 2016–2020 eri vald­kondades kaitstud väitekirjade keel.

Väitekirja keel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	41	–	–	15	56
hispaania	1	–	–	–	1
inglise	51	301	82	82	516
prantsuse	2	–	–	–	2
saksa	1	–	–	–	1
vene	17	–	–	–	17
Kokku	113	301	82	97	593

Humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väite­kirjadele lisati veel:

• dissertandi sünniaasta – väitekirjas või ETIS-es avaldatud CV põhjal;

• eriala – DSpace’is avaldatud väitekirja publikatsiooni seeria põhjal;

• väitekirja vorm (st kas monograafia või teadusartiklid).

Kaitsmise aasta ja dissertandi sünni­aasta vahe põhjal arvutati dissertandi vanus kaitsmise ajal. Dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri kustutati andmestikust, kuna neid edasises analüüsis ei kasutata.⁹

 

Väitekirjade keel

TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud 593 väitekirjast umbes pooled olid loodus- ja täppisteaduste valdkonnas (vt tabelit 1). Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas kaitsti jätkuvalt üksnes inglis­keelseid väitekirju. Eestikeelseid doktoritöid oli humanitaarvaldkonnas 36,3% ja sotsiaalvaldkonnas 15,5%. Kõigist väitekirjadest moodustasid eestikeelsed tööd 9,4% ehk perioodiga 2013–2016 võrreldes (10,7%) on eestikeelsete tööde osakaal veelgi langenud. Humanitaarvaldkonnas kaitsti võõrkeelseid väitekirju peale inglise keele vene (15%), prantsuse (1,8%), hispaania (0,9%) ja saksa (0,9%) keeles. Sotsiaalvaldkonnas olid kõik võõrkeelsed väitekirjad ingliskeelsed.

 

Dissertantide emakeel

Dissertantide emakeel oli valdavalt eesti keel (78,4% kõigist kaitsnutest). Suhteliselt oli kõige enam muu emakeelega kaitsjaid humanitaarteaduste ja kunstide vald­konnas (28,3% valdkonnas kaitsnutest), ­teistes valdkondades jäi proportsioon umbes viiendiku juurde (vt tabelit 2).

Kuna loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas eestikeelseid dok­tori­töid ei kaitstud, uuritakse edasi humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väitekirju. Esimeses on vaatluse all 81 ja teises 79 väitekirja. Kõigi vaadeldavate tööde autorite emakeel on eesti keel (mitte-eesti emakeelega dissertandid ei kirjutanud eesti­keelseid töid). Ligi kolmveerand (72,8%) humanitaarvaldkonna dissertantidest olid naissoost. Keskmiselt kaitsti töö 36-aastasena ning kolme erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–52 aastat. Ka sotsiaalvaldkonnas olid üle kahe kolmandiku doktorikraadi kaitsnutest naissoost (70,9%). Keskmiselt kaitsti töö 37-aastasena ning paari erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–55 aastat.

Tabel 2. TÜ dissertantide emakeel.

Emakeel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	81	238	67	79	465
muu	32	63	15	18	128
Kokku	113	301	82	97	593

 

Keele- ja vormivalik humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas

Humanitaarvaldkonnas kirjutasid eesti emakeelega dissertantidest 50,6% väitekirja eesti keeles ning 43,2% inglise keeles. Eestikeelsete tööde osakaal oli suurem ajaloo (84,6%), kirjandusteaduse (83,3%), eesti filoloogia (77,8%) ja teoloogia (55,5%) erialal. Soome-ugri filoloogias ja teatri­teaduses olid kõik väitekirjad eestikeelsed, kuid neid oli muude erialadega võrreldes väga vähe. Inglise keel oli üle­kaalus semiootika (83,3%), filosoofia, folkloristika ja üld­keeleteaduse (kõigis 66,7%) ning arheoloogia (60%) erialal. Etnoloogias ja inglise filoloogias kaitsti ainult ingliskeelseid töid. Ka romaani filoloogias olid tööd võõrkeelsed, kuid prantsuse- ja hispaaniakeelsed, mitte ingliskeelsed.

Uuritavatest väitekirjadest natuke üle poole (55,6%) kirjutati teadusartiklitena. Etnoloogia erialal kaitsti üksnes artiklitena kirjutatud doktoritöid. Ainult monograafiana kirjutatud doktoritöid kaitsti filosoofias, teatriteaduses ning klassikalises, romaani ja soome-ugri filoloogias. Suhteliselt palju kirjutati monograafiaid teoloogias (55,6%), kirjandusteaduses (50%), ­ajaloos (46,2%) ja üldkeeleteaduses (41,7%).

Sotsiaalvaldkonna eesti emakeelega dissertantidest 19% kirjutasid väitekirja eesti keeles ning 81% inglise keeles. Üldiselt on aastate lõikes valdkonnas kaitstud 3–4 eestikeelset tööd, kuid 2020. aastal ei kaitstud ühtegi eestikeelset tööd.

Majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal kaitsti üksnes inglis­keelseid töid. Eestikeelseid väitekirju kaitsti õigusteaduse (40,9%), meedia ja kommunikatsiooni (33,3%), sotsioloogia (18,2%) ning pedagoogika (5,6%) erialal.

Uuritavatest väitekirjadest kolm­veerand (75,9%) kaitsti teadusartiklitena. Meedia ja kommunikatsiooni, pedagoogika, psühholoogia ega sotsioloogia erialal ei kaitstud ühtegi monograafiat. Kõige enam kaitsti monograafiana kirjutatud töid õigusteaduses (63,6%). Politoloogias olid pooled (50%) ja majandusteaduses 42,9% väitekirjadest monograafia vormis.

 

Keelevalikut mõjutanud tegurid

Väitekirja keele ja vormi ning dissertandi isiku (soo, vanuse) vaheliste seoste leid­miseks kasutati tingimusliku otsustuspuu ja logistilise regressiooni mudeleid. Humani­taarvaldkonnas vaadeldud töödest jäeti andmestikust erinditena välja muud keeled peale eesti ja inglise keele. Regressioonimudelis jäeti andmestikust välja humanitaarvaldkonnas üle 52-aastased ja sotsiaalvaldkonnas üle 55-aastased disser­tandid.

Kõige tugevam seos avaldus väitekirja keele ja vormi vahel sotsiaalvaldkonnas, kus monograafia kirjutatakse suurema tõenäosusega eesti keeles.

Keelevalikut mõjutab veel dissertandi vanus. Vanuse kasvades väheneb mõlemas valdkonnas ingliskeelse töö kaitsmise tõenäosus, kuid see on ootuspärane. Keele­valikut võib mõjutada keeleoskus: enne 1990. aastaid olid inglise keele seisund ja inglise keele õpe oluliselt nõrgemad kui praegu, avatud piiridega Eestis. Keele­oskuse mõju doktoritöö keelevalikule peaks eeldatavalt kiiresti vähenema.

Erialade kaupa seoste otsimiseks on paljudel erialadel kaitstud liiga vähe töid, kuid humanitaarvaldkonnas on teatav seos ­eriala ja keele vahel. Mõnevõrra suurema tõenäosusega kirjutavad eestikeelse töö aja­loolased, eesti filoloogid, kirjandus- ja teatri­teadlased ning teoloogid. Pigem inglis­keelse töö kirjutavad arheoloogid, etnoloogid, filosoofid, fokloristid, inglise filoloogid, semiootikud ja üldkeeleteadlased.

 

Järeldused ja kokkuvõte

Ligi 90% TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud doktoriväitekirjadest olid ingliskeelsed. Eestikeelsete väitekirjade osakaal langes alla 10%. Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas ei kirjutatud jätkuvalt ühtki eestikeelset doktoritööd.

Humanitaarvaldkonna 81 eesti emakeelega dissertandi kaitstud tööst umbes pooled olid eestikeelsed, sotsiaalvaldkonnas olid 79 tööst eestikeelsed vaid 19%.

Eestikeelseid töid ei kaitstud humanitaarvaldkonnas etnoloogia, semiootika, inglise ja romaani filoloogia ning sotsiaalvaldkonnas majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal. Eestikeelseid töid kaitsti humanitaarvaldkonnas enim ajaloo, eesti filoloogia, kirjandusteaduse ja teoloogia ning sotsiaalvaldkonnas õigusteaduse erialal. Humanitaarvaldkonnas tegutsevate rahvus­teaduste professuuride¹⁰ mõju väite­kirjade keelevalikule eraldi ei uuritud. Tulemuste põhjal võib siiski eeldada, et ajaloos, eesti filoloogias ja kirjandus­teaduses (tuleb arvestada, et professuurid ja väitekirjade erialad ei kattu täielikult) võib positiivne mõju esineda, samal ajal kui etnoloogias, semiootikas ja arheoloogias rahvusteaduse professuuril positiivne mõju doktoritööde keelevalikule kas puudub või on tagasihoidlik. Ma ei väida, et rahvus­teadust tuleb tingimata eesti keeles viljeleda, kuid nendin, et rahvusteaduste professuuride ülesanne on muu hulgas edendada eestikeelset haridust ja teadust.

Väitekirja keelevaliku võimalike tegurite (dissertandi sugu ja vanus ning väitekirja vorm) uurimisel tuvastati keelevaliku sõltuvus vanusest: vanuse kasvades tõenäosus kirjutada ingliskeelne töö vähenes. Sotsiaalvaldkonnas ilmnes lisaks seos väite­kirja vormi ja keele vahel: eestikeelseid töid kaitsti pigem monograafia vormis ning ingliskeelseid töid teadusartiklitena.

Doktoritöö keele ja vormi valikut mõjutavad peale uuritute muudki tegurid, nt valdkonna ja eriala tavad ja praktika (mh kas teadustööd tehakse põhiliselt uurimisrühmades või üksi), juhendaja emakeel ja eelistused jne. Mitmeid neist teguritest on võimalik uurida ka kvantitatiivsete meetoditega, näiteks kas doktori­töö ­aluseks olevad teadusartiklid on kirjutatud üksinda või koos teiste teadlastega, milline on juhendaja emakeel jne. Samuti tasub uurida ingliskeelsete teadusartiklitena kirjutatud doktoriväitekirjade seost teadustegevuse meetodite, rahastuse ja karjäärimudelitega. Akadeemilise karjääri tegemisel on ingliskeelsed teadusartiklid keskse tähtsusega.¹¹ Võimalik, et kõrgharidus­süsteem soosib sarnaselt loodus­teadustega ka humanitaar- ja sotsiaal­valdkonnas üha suuremat koostööd ning aspirantide kiiremat doktorikraadini jõudmist. Neid eesmärke võib olla lihtsam täita kollektiivselt kirjutatud teadusartiklitest koostatud väite­kirju kaitstes.

Tänan märkuste eest Maarja-Liisa Pilvikut ja Pärtel Lippust.

 

Keelekorraldusest ja õigekeelsussõnaraamatust (ÕS) ei ole väga kaua nii palju räägitud kui viimase poole aasta jooksul seoses sõnastikureformiga. On peetud hulk kõnekoosolekuid ja ilmunud on õige mitu artiklit. Kuigi keeleteemadest rääkimine on ääretult tähtis ja võib rõõmustada selle üle, et lõpuks ometi pakub keel ja keele­korraldus paljudele kõne­ainet, on arutelu­teemad olnud mõnikord liigagi laiali­valguvad ning tähelepanu on mõnelt oluliselt punktilt eemale nihkunud. Teemad on ulatunud sõnastikureformi tehnilistest üksikasjadest keelenormide muutmise vajaduseni, keelekorraldus­teooria ja selle puudumise ning ka keeletoimetajate töö ja keeleõpetuse rõhuasetusteni. Üldiselt iseloomustab tekkinud arutelu aga teatav segaduses olek ja puudulik arusaam selle kohta, keda või mida täpselt sõnastiku­reform puudutab ja kuivõrd on see seotud kirjakeele normi ja normingutega. Praeguseks on sõnastiku ja ÕS-i küsimus arutelu keskmesse jäänud.

Mis tahes normingute ja keele­korraldusallikate muutused on väga olulised keelega seotud kahe sihtrühma, emakeeleõpetajate ja keeletoimetajate igapäevatöös. Kuna ühendsõnastikust saab nende töövahend, peaks olema loomulik, et leksikograafiliste ja keeleteaduslike kaalutluste kõrval arvestataks õpetajate ja keele­toimetajate praktiliste vajaduste ning ettepanekutega. Need kaks rühma on sõnastikureformi ümber keerelnud arutelus ikka ja jälle esile kerkinud. Kui emakeele­õpetusega seotud teemad on kahtlemata komplekssemad ning eeldavad õpetamisparadigmade ja kogu emakeeleõppega seotu (ümber)mõtestamist, siis keele­toimetajate tööga seonduv on mõnevõrra lihtsamini piiritletav. Kuigi siinne kirjutis on eelkõige tõukunud Liina Lindströmi „Päevateema” rubriigis ilmunud artiklist „Keelekorraldus meie elu kujundamas”,¹ ei tegele see kõigi mainitud artiklis esitatud probleemidega, vaid on pilk tekkinud problemaatikale eeskätt keele­toimetaja vaatevinklist.

 

Keelekorraldus ja ÕS-i roll selles

Keelekorraldusel on praegu kaks tugi­sammast: sõnavaraga seotut kajastav ÕS ning õigekirjareeglite ja sõnamuutmis­normingutega tegelev Emakeele Seltsi keele­toimkond, mis on asutusteülene kogu, kuhu on koondunud keelega tegelevate inimeste erinevad vaatenurgad. Keele­toimkonna ja sõnastiku koostajate roll ja tööülesanded on põimunud, sest jõuavad ju vahel leksiko­graafide algatatud, toimkonnas tehtud ja sõnamuutmise kohta käivad otsused lõpuks ÕS-i ning keeletoimkonna liikmete seas on omakorda ÕS-i koostajaid. Praeguse arutelu kese on nihkunud järk-järgult sõnamuutmiselt sõnatähendusele: tähenduste esitusviisile sõnastikus ja tähenduste normimise võimalikkusele. Kuigi sõna­tähendusi keeletoimkond ei normi, ei ole see tähendanud seda, et need tähendused ei oleks olnud normitud. Normimiseks võib lugeda kas või sedagi, mis järje­korras ja kas üldse on mingid variandid ÕS-i sõnaartiklisse paigutatud.

Varem on iga sõnaraamatu uustrüki ilmumise järel toimunud laiem arutelu selle üle, missugused uued sõnad või tähendused olid sõnaraamatusse lisatud. Kuna sõnaraamatut ei uuendatud jooksvalt, oli raamatuga töötajail võimalik end uuendustega enam-vähem korraga kurssi viia. Et aga arendatavat ühendsõnastikku täiendatakse pidevalt, ei suuda keeletoime­taja parimagi tahtmise korral kõikidel muudatustel pilku peal hoida.

Kindlasti ei saa nõustuda väitega, et ÕS-ist ei tuleks üldse sõnatähendusi vaadata ja et enne kirjakeele normi rakendamise korda keelekasutaja seda ei teinudki. Esiteks ei ole kirjakeele normi eelsest ajast ühtki kasutusuuringut, mis seda väidet kinnitaks, ja teiseks ei oleks ÕS-il ilma tähendusteta (vähemalt probleemsemate sõnade tähendusteta) mõtet. Kujutades ette ÕS-i ilma sõnatähendusteta ja ainult käänamise-pööramise infoga, kerkib silme ette väga palju väiksem sõnaraamat, sest muutumatud sõnad moodustavad meie sõnavarast märkimisväärse osa. Kuna ÕS on mõeldud kirjutajat abistama, on loomulik, et see sisaldab muu keeleteabe kõrval ka sõnaseletusi, mida suurt täpsust nõudvate tekstide puhul aluseks võtta.

 

Keelekorraldus ja keeletoimkond ning kaasarääkimisvõimalused

Emakeele Seltsi keeletoimkonna (sõnamuutmist ja õigekirjareegleid puudutavate) otsuste kujundamises on kõigil olnud võimalik sõna sekka öelda, st ise ette­panekuid esitada ja otsuse kavandite kohta arvamust avaldada, ning neid võimalusi on ka kasutatud. Sarnased kaasarääkimis­võimalused võiksid olla ühendsõnastiku ja seal sees ÕS-i koostamise protsessis ning peale tagasisidenupu võiks olla ka avalikke arutelusid ja otsuste selgitamist mingi aja jooksul. Samuti võimaldaks otsuste arutlusele panek suurendada keele­korralduse läbipaistvust ja kummutada arusaama, et otsuseid tehakse üksiksõna kaupa ja laiema ringiga läbi rääkimata. Väga olulised on ühendsõnastiku ülesehituspõhimõtted ja sõnade esitusega seonduv, mistõttu võiks neis aruteludes osaleda palju laiem ring keeleinimesi kui ainult leksikograafid. See oleks tähtis seda enam, et sõnatähendused muutuvad märksa kiiremini kui vormimoodustust või kirjavahemärke puudutav ning Eestile on üldiselt olnud omane kollektiivne keelekorraldus.

Normingute kujundamisel ja soovituste vajalikkuse kaalumisel võiks usaldada uuringute (mida praegu kindlasti piisavalt ei ole) ja keeleteadlaste kõrval muid keeleasjatundjaid (sh keeletoimetajaid ja emakeeleõpetajaid, aga miks mitte ka tõlkijaid), kellel on hea ülevaade õigekeelsus-, arusaadavus- ja väljendusprobleemidest, või spetsialiste, kes võimalikult täpse väljenduse nimel peavad vahel juukse­karva lõhki ajama. Sarnaselt Emakeele Seltsi keele­toimkonnaga, kuhu kuulub keeleteadlaste kõrval keelega tegelevaid praktikuid, tagaks laiapõhjalisem spetsialistide kogu mitmekülgsema vaate. Läbitööta­tud tekstid on toimetajail omamoodi korpus, mis annab ettekujutuse, millised normingud ja soovitused toimivad ning millised mitte. Näiteks kui keeleteadlane näeb uuringute põhjal, et gi-/ki-liite kasutuses eksitakse palju ja normingut on vaja muuta, siis keeletoimetaja töölauale satub neid vigu üliharva. Kui autor juhtubki kirjutades eksima, on punane joon teksti­redaktoris aidanud tal viga märgata ja selle parandada. Seetõttu ei pruugi tänapäeva arvutikeskses maailmas selle normi vabakslaskmine erilist kasu tuua. Erinevate arvamuste ja andmete kõrvutamine võiks anda tulemuse, millega oleks rahul rohkem keelekasutajaid.

 

Keelekorralduse teooria ja selle rakendusväärtus keeletoimetaja jaoks

Nõustuda tuleb Liina Lindströmi väitega, et meil ei ole teaduspõhist keelekorraldust, mis vaatleks süsteemselt keelekasutust ja olemasolevaid norme. Emakeele Seltsi keeletoimkond koosneb vabatahtlikku tööd tegevatest spetsialistidest, kel on igaühel oma uurimis- või töövaldkond, ning neilt ei saa süsteemset ja pikaaegset keele­korraldusteooriaga tegelemist eeldada. Seega tuleks tõsiselt kaaluda, missuguse asutuse või organisatsiooni juures ja mis alustel ning milliste tööülesannetega võiks keelekorralduse teooria ja ka süsteemsete keelekasutusuuringutega tegeleva(te) spetsialisti(de) ametikoht olla. Vajadus sellise töö järele paistab praeguse arutelu taustal suur olevat.

Ka uue ühendsõnastiku (ÕS seal sees) loomine peaks olema teaduspõhise keele­korralduse tulem, iga muudatuse põhi ja võimalik tulemus ehk keelekorralduse üldisem suund peab olema läbi arutatud ning võimalusel uuringutega kontrollitud. Kindlasti aitaksid süsteemsed kasutus­uuringud vältida olukorda, kus sõnastikus tehakse otsuseid või sõnastikku kantakse muudatusi üksiksõnade kaupa (nt on ­silmast-silma nii sidekriipsuga kui ka lahku­kirjutatud variandina, palgest ­palgesse aga ainult lahkukirjutatuna) ja nende üksik­otsustega ei saagi keeletoimetajad pidevalt kursis olla.

On hea, et arendatav ühendsõnastik annab senisest põhjalikuma ülevaate sellest, kuidas võidakse üht või teist sõna mõista ja kasutada. Kuna varasemast enam lähtutakse tegelikust keelekasutusest, näeb ühendsõnastikus sünonüümidena ka sõnu, millel on siiani kas ÕS-is või muudes keelesoovitustes vahet tehtud. Kui eri allkeeli silmas pidades on see sobiv, siis ametlikus keelekasutuses ei ole teatavate tähenduste ja kasutusvõimaluste eristamise vajadus kuhugi kadunud. Süsteemselt võiks arvestada eeskätt neutraalse ametliku keelekasutuse eripära ning vajadust osutada keeletuge nende tekstide koostajatele ja toimetajatele. Läbimõtlemata muudatused, soovitustest loobumine ja süsteemitud märgendid mõjutavad seda keele­kasutusvarianti kõige enam. Kui sõnu, mille tähendust on siiani eristatud (näiteks kestus ja kestvus, enamus ja enamik, ehitis ja ehitus), kasutatakse korpuse tekstides samaväärsetena, tuleks uurida ka seda, kas ja kuidas mõjutaks nende sõnastikus sünonüümidena esitamine näiteks õigusaktide või lepingute tõlgendamist või õiguslikke vaidlusi. Keelekasutaja ja -toimetaja jaoks muudaks soovitustest loobumine valikute tegemise keeruliseks. Enamik seniseid ÕS-i soovitusi toimib päris hästi, olgugi et need ei põhine uuringutel, vaid arvatavasti keelenõuküsimustel ja keelenõustajate tööl ebaselgetele sõnastustele paremate lahenduste otsimisel.

Teadlikumat kasutajat võib ühend­sõnastiku lai, tegelikul keelekasutusel põhinev sünonüümivalik aidata, kuid neist valiku tegemine ei ole igaühele jõukohane – sünonüümikobaras tiireldes on lihtne pea kaotada. Suur abi on ühendsõnastikus sisalduvatest terminikogudest, kuid ÕS peaks aitama kasutaja sammukese edasi ka nende sõnade puhul, mida pole üheski terminikogus käsitletud.

Stiilisoovitused on samuti vajalikud, sest mitte kõikide sõnade juures ei saa toimetaja toetuda iseenda stiilitajule. Vahel võib näiteks ilukirjandustekstis stiililt sobiva sõna otsimine olla autori ja keeletoimetaja ühise suure ja väga keerulise töö tulemus.

 

Keel, selle varieerumine ja keeletoimetaja roll selles

Käimasolevast diskussioonist on jäänud mulje, nagu vähendaksid keeletoimetajad keele loomulikku varieerumist, tõrjudes paralleelvariante. Need, kes iga päev keele­toimetaja tööd teevad, teavad aga väga hästi, et tegelikkuses on keeletoime­taja hoopis see, kes püüab sageli just varieeruvust suurendada, pakkudes ühe üle­kasutatud ja väga sagedase (tihti pleekunud tähendusega) sõna asemele täpsemaid, huvitavamaid või selgemaid sünonüüme.

Kindlasti ei saa keeletoimetajad nõustuda, et „mehaaniline toimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates” on keeletoimetaja tööstiil või et toimetaja töö ei aita „tavakeelekasu­tajail teha teksti sobivaid valikuid” või et toimetaja ei peaks „mitte keskenduma normingukesksele mõtlemisele õige-vale”.² Nii nagu on meie keelekorraldus olnud pigem soovituste­keskne, õpetatakse ka keele­toimetajaid olema eelkõige soovitajad, ettepanekute tegijad, variantide pakkujad. Keele­toimetaja arutab parandusvariandid autoriga läbi, lepib muudatused kokku ja proovib ka keerulistes olukordades kompromissini jõuda. Ja nagu keeletoimetajad on kogenud, jäävad nende antud soovitused mõnigi kord tellija soovidele alla. Suhtle­misoskuse arendamist peetakse keele­toimetajaks õppimisel ja õpetamisel järjest olulisemaks. Kindlasti on keeletoimetaja ülesanne soovitada ja leida just konkreetse teksti jaoks kõige sobivam sõna, mitte keskenduda pelgalt sellele, mis on õige või vale. Samas ei peaks keelendite õigeteks ja valedeks jagamisse suhtuma halvustavalt, kuid nagu ka Liina Lindström mainib, võiks rääkida pigem sobivatest ja vähem sobivatest või sobimatutest, selgetest ja ebaselgetest keelenditest. Keeletoimetajad lähtuvad toimetamisel eelkõige tekstiliigist ehk sellest, mis laadi tekstiga on tegemist, kes on teksti potentsiaalne sihtrühm, mida ootab sellelt tekstilt lugeja jne. Seetõttu on keeletoimetaja jaoks tähtis see, mis kontekstis, mis liiki tekstis, mis tähenduses on mingi keelend sobivaim. On tekste, kus on häid sõnastusvõimalusi palju, ja on tekste, kus täpsus on väga oluline. Sellise ametliku, täpsust vajava teksti jaoks peab sõnastikus olema eristatav neutraalne asjalik sõna­varakiht, mis toimetamisel aluseks võtta.

Kui üldkeeles ei ole tähenduste ujuvus probleem, siis ametiteksti koostaja või toimetaja ei saa keele loomuliku lopsakusega leppida, vaid peab (sõnastiku abil) leidma täpse sõna (kas arve või konto, seadus või seadusandlus, annetamine, omistamine või andmine, hüvitus või hüvitis) ja üldarusaadava vaste võõrsõnale või toortõlkele (müratõkkeekraan, segregeeritud andmed, asutust profileerima). Samuti võib tal olla vaja selgitusi ja usaldusväärseid kasutusnäiteid, et otsustada, kas lausesse sobib näiteks kasvuhoonegaaside emissioon, heide, heitmed või heitkogus.

Kokkuvõtteks arvame, et keelekorral­dus, sh ühendsõnastikus kuvatav ÕS peaks lähtuma terviklikumast keelekorraldusest (keelekorraldusteooriast, muutuste mõtestamisest) ning kasutajate (nt õpetajate, keele­toimetajate ja teiste spetsialistide) praktilistest vajadustest. Muudatuste tegemisel tuleks keeletoimetajate teadmisi ja kogemusi arvestada, keeletoimetajad sooviksidki kaasa rääkida ja panustada. Muudatused peaksid olema toimetajaile kättesaadavad, st neist peaks olema võimalik teada saada. Mis vormis ja millise sagedusega seda tehakse, on juba kokku leppimise küsimus. Hea meel on tõdeda, et selliste kokkulepete poole juba liigutakse.

 

Emakeelepäeva paiku ja juba enne seda toimus mitmeid konverentse-üritusi, mille keskmes olid keelekorraldus ja keele­normid. 22. jaanuaril 2021 korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit seminari, mille eesmärk oli liidu poolt vaadates teada saada, mis toimub keelekorralduse ja õigekeelsus­sõnaraamatuga, ent see andis võimaluse teemat laiemalt arutada. 19. veebruaril peeti ajakirja Akadeemia ja Emakeele Seltsi ühisüritus „Keele­korralduse äärmised võimalused”, mis oli inspireeritud Jaan Kaplinski 2020. aastal ilmunud keele­teemaliste arutelude kogumikust „Eesti, estoranto ja teised keeled”. 12. märtsil korraldasid Tartu Ülikool ja Eesti Keele Insti­tuut arutelupäeva „Eesti keele normi ja vabaduse vahel”, mis kutsus kokku erinevaid eesti keelega tegelevaid huvigruppe, et arutleda keelekorralduse ja tuleviku eesti keele üle.

Kõigi ürituste ühisnimetajaks on see, et räägiti nii aiast kui ka aiaaugust: normide rakendamisest ja õigekeelsus­allikatest, aga ka laiemalt keelekorralduse rollist tänapäeval ning normide otstarbeku­sest ja ajakohasusest. Kõlama jäi mure eesti keele pärast, aga ka küsimus, kas normide range õpetamine ja rakendamine, nagu seni on kombeks olnud, aitab kaasa eesti keele edukale püsimisele.

Paljude jaoks jäi siiski õhku küsimus, miks see teema on aktuaalne ning miks sellest rääkima peab. Püüan selle tausta avada.

Kõigepealt olgu öeldud, et teema ei tõstatunud kuidagi äkki, vaid on olnud paljude keelega tegelevate inimeste – kõige enam keeleteadlaste – püsivate teemade hulgas. Pikalt lahati sama teemat näiteks 1978. aastal Tapa keelekonverentsil.¹ Peale seda vaadati mõningad normingud üle, eriti morfoloogias, ning lähendati need tegelikule kasutusele. See oli oluline muutus kirja­keelde suhtumises, võrreldes varasema üsna jäiga hoiakuga nõukogude perioodil. Ka peale Eesti taasiseseisvumist on suund olnud ennekõike keelelise vabaduse suurendamisele.²

 

Kust tulevad keelenormid?

Aastal 2011 võeti Eestis keeleseaduse täienduseks vastu määrus „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord”, mis määratles kirjakeele normi rolli ühiskonnas: „Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist.”³ Samuti määrati kirjakeele normi aluseks õige­keelsussõnaraamat ning Emakeele Seltsi keeletoimkonna poolt heaks kiidetud muud materjalid.

Seaduse interpreteerimine on läinud aga omasoodu. Kõigepealt – mida tähendab „ametlik keelekasutus” ja „keelekasu­tuse hea tava rakendamine”? Kes, mis olukorras ja kui rangelt seda ikkagi peab järgima? Teine üles kerkinud küsimus puudutab keelekorralduslikke allikaid, ennekõike ÕS-i. Kui ÕS-ist kirjakeele normi alus sai, oli arvatavasti ettekujutus, et see normeerib, kuidas sõnu kirjutada ja (võib-olla) ka käänata-pöörata. Tegelikkuses on seda hakatud üha enam kasutama selleks, milleks ÕS-i koostajad pole kunagi päriselt valmis olnud: kuna ÕS-is on viited ka sõnade tähenduste ja kasutuse kohta, on ÕS-i hakatud interpreteerima tähenduste normi allikana. Ehk siis ÕS-is esitatav sekundaarne info sai sama oluliseks kui see, milleks ta algselt mõeldud oli. Asi on läinud isegi selleni, et ÕS-i on kasutatud lausa nähtuse või valdkonna defineerimiseks (guugeldage näiteks „ÕS defineerib”). ÕS ei saa defineerida; ÕS saab vaid esitada üldistusi sõnade tähenduse kohta. Tähenduste normeerimisest loobumine on olnud keelekorralduse suund juba 1980. aastast, kui otsustati jätta normeerimata üksteise ja teineteise ning oma ja enda kasutus. Ülle Viks selgitas seda nii: „Sõnade tähenduste normeerimine on üldse väga riskantne ettevõte. Tähenduste täpne määratlemine on kindlasti vajalik võõrsõnade ja terminite puhul, mille vale kasutamine tekitaks väärarusaamist (kuid sealgi ei tohiks seletusi või definitsioone normingutena võtta). Kõrge tarvitamissagedusega üldkeelesõnade tähendusi ja kasutamist ei ole aga vist tarvilik ega võimalikki ettekirjutustega reguleerida. On ju leksikaalne tähendus kõige kiiremini muutuv element keeles, mille nihkeid ka kõige operatiivsem õigekeelsusorgan ei ole suuteline fikseerima.”⁴

Probleemi lahendamiseks on EKI asunud sõnastikusüsteemi ümbertegemise käigus ka ÕS-i märksõnu, soovitusi, tähenduste esitusi üle vaatama. Selle üheks osaks on deskriptiivsete (nagu seletussõna­raamat) ja preskriptiivsete sõnaraamatute (ÕS) omavahelise kooskõla suurendamine. See on omakorda tekitanud mullistusi huvigruppide seas: mis siis ikkagi muutub ja kuidas? Keeletoimetajate liidu algatusel 21. aprillil saadetud ühispöördumine Eesti Keele Instituudi poole on selle heaks näiteks. Minu isiklik veendumus on, et ÕS (ega ükski muu keelehooldeallikas) ei saa kunagi lahendada kõiki ettetulevaid küsimusi; varieerumine ja muutumine on keele loomulik osa ning sellega tuleb arvestada. Keeletoimetaja roll on muuhulgas hinnata ka seda, kui adekvaatsed ja ajakohased on kättesaadavad allikad ning kas kuskil normides määratletu on igal konkreetsel juhul õigustatud. Mehaaniline keeletoimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates ei peaks olema hea keeletoimetaja tööstiil.

Kui ÕS-i eest vastutab otseselt Eesti Keele Instituut, siis keerukam on muude kirjakeele normi materjalidega: ES-i keele­toimkond küll toimib ja arutab keeleküsi­musi, aga see protsess on üsna aeglane. Eraldi tähelepanu nõuab, kuidas suurendada kaasarääkimisvõimalust keelenormi kujundamisel.

 

Keelenormid on ajale jalgu jäänud

Teine laiem teema, mis diskussiooniga olulisena kaasas käib, on keelenormide ajakohasus ning nende roll väljaspool ametlikku sfääri.

Keelekorralduse algusaegadel tegeldi suuresti eesti kirjakeele haritlaskeeleks kujundamisega ning teiselt poolt võõr­mõjude, eriti saksa keele mõju vähendamisega. Tuletagem meelde kas või Johannes Aaviku tegevust, kes lõi kunstlikke sõnu ja uuendas grammatikat suuresti selleks, et võidelda saksa mõjudega, ent tekitas selle kaudu ühtlasi arusaama, et keelt saabki korraldada kunstlikult ja vastavalt oma maitsele ning see ei peagi põhinema rahva­keelel, nagu üritasid selgitada tema omaaegsed oponendid (nt Andrus Saareste). Ka Johannes Voldemar Veski tegevus käis samas suunas: ühelt poolt tegeles ta aktiivselt oskuskeele arendamisega, mis tollel perioodil oli hädavajalik, teiselt poolt üritas ta keelt süstematiseerida ka väljaspool oskuskeele arendamist viisil „üks sõna = üks tähendus”, mis pole aga loomulikule keelele omane (ega ilmselt võimalikki, kuna tähendus selgub kasutuses). Selline kunstlik, tegelikust keelekasutusest lahus seisev keelekorraldus kinnistas pikaks ajaks arusaama, et nii võib ja nii peabki. Olukord muidugi tasapisi stabiliseerus, vähemalt nii mastaapseid keele ümberkorraldamisi enam ei toimunud, ent üksikküsimustes võisid siiski üksikute keelekorraldajate maitse-eelistused otsustavaks saada.⁵

Kogu selle tegevuse juures oli puudu üks aspekt – üsna hägune oli teadmine eesti keelest endast, selle varieerumisest ning sisemisest loogikast; suhtumine keelde oligi pigem preskriptiivne. Ka keele­situatsioon oli XX sajandi algul hoopis teistsugune kui tänapäeval: maal elavate inimeste kodukeeleks oli suuresti kohalik murre; linnades oli palju mitme­keelsust; saksa keel domineeris asja­ajamiskeelena kuni Eesti iseseisvumiseni, pärast seda toimus riigisektori kiire eestikeelestamine.

Olukord on küll muutunud, aga ei ole ka. Ühelt poolt on keelekorraldus muutunud kollegiaalsemaks ja avatumaks (otsuseid teeb ES-i keeletoimkond). Teiselt poolt on keeleuurimine teinud suure arengu­hüppe ning me teame tänapäeva eesti keelest juba väga palju (aga kaugeltki mitte kõike!). Mida jätkuvalt eriti ei ole, on teaduspõhine keelekorraldus, mis tegeleks keelenormide mõju süsteemse analüüsiga ning vaataks tegeliku keelekasutuse põhjal üle olemasolevad normid: kas ja kus varasemad normingud lahknevad süstemaatiliselt sellest keelest, mida tänapäeval kasutab eestlane, kellel murdekeele mõjusid peaaegu enam pole. EKI püüab seda lünka täita ÕS-i süsteemselt üle vaadates ning preskriptiivset ja deskriptiivset vaatenurka ühendsõnastikus ühendades. Selle tegevuse raames on kogunenud kasutuspõhist infot mõningate sõnade ja sõnarühmade, nt verbi vabandama kohta.⁶

Tegelik keelekasutus esindab keele sisemisi, loomulikke norme, mida keele kõnelejad jagavad oma keelepädevuse põhjal ja mis võivad, ent ei pruugi järgida kirjakeele normi. Tegeliku keelekasutuse uurimine on tänapäeva keeleteaduses valdav suund, mida esindab eriti selgelt kasutuspõhine lingvistika (ingl usage-based linguistics). Selle laiem mõte on, et nii grammatika kui ka sõnavara kujunevad välja ning omandavad tähenduse kasutuse kaudu, kus seda mõjutavad suhtluskavatsused, mälu ja keele töötlemisega seotud asjaolud. Kasutus­sagedus omakorda kinnistab keele­lisi üksusi mälus.⁷

Tegelik keelekasutus ei ole muidugi mingi absoluutne näitaja, sest igas tekstis võib olla erandeid ja kõrvalekaldeid ka keele sisemise normi suhtes. Küll aga võimaldab see hinnata, mis on sage ja tavaline, mis marginaalne ja erandlik. Tõhus keelekorraldus hoiab kirjakeele normi võimalikult lähedal keele sisemisele loomulikule normile.⁸

Hea näide selle kohta, kus norming erineb oluliselt tegelikust kasutusest ja keele sisemisest normist, on seotud ­-gi-/-ki-lõpuliste indefiniitsete asesõnadega, mille käänamine on normeeritud nii, nagu tavalistel –gi-/-ki-liitelistel sõnadel, st –gi/-ki peaks paiknema peale käände­lõppu (nt kellessegi). Tegelikus kasutuses esineb variatiivsust oluliselt enam (kellegisse, kellegilegi, kumbagit, kummagile, kummagilegi), mis osutab, et –gi-/-ki-liidet ei tajuta rõhutava liitena, vaid indefiniitse pronoomeni tüve osana, mistõttu selle loomulik koht ongi enne käändelõppu. Eesti 2013. aasta veebi­korpuses etTenTen oli 18% sõna keegi, 7% sõna miski ning 5% sõna kumbki kasutustest norminguvastased.⁹ Õpilastega läbi­viidud katsete põhjal selgus, et mõnes käändevormis tajutakse ­norminguvastast vormi isegi vastuvõetavamana kui normingupärast; eriti tugev oli see seos ilmaütlevas käändes (nt millegita tajutakse sobivamana kui milletagi).¹⁰ gi/ki paiknemist pronoomenites on üritatud normeerida juba 100 aastat. Võib vaid küsida, et kui saja aasta jooksul ei ole normi kinnistamine õnnestunud, siis miks taolist normingut üldse vaja on.

Uurimusi oleks tarvis ka selle kohta, millised normingud valmistavad õppijatele enim raskusi ning kuidas normingud igapäevaelu mõjutavad. Kuidas mõjutavad näiteks erinevad keelevead ettevõtete edukust? Kas normingud toetavad kirjutatu mõistmist? Näiteks ütte koma kasutamine on e-kirjade alguses vägagi kõikuv, et mitte öelda haruldane. Võib küsida, kas koma kasutamine ütte eristamiseks (Tere, Peeter!) raskendab või kergendab tekstist arusaamist, või see on lihtsalt koormav reegel, mis pole funktsionaalselt vajalik.

Tartu Ülikooli eesti keele eriala üliõpilased on teinud bakalaureusetöödena mõne uurimuse selle kohta, millised eksimused keelenormide vastu mõjutavad enim keelekasutajate hinnangut teksti autorisse.¹¹ Näiteks selgub töödest, et täheortograafiavead mõjutavad suhtumist teksti autorisse negatiivselt ning tugevamini kui muud tüüpi vead (kokku-lahkukirjutamisvead, trükivead, tühikuvead vms). Teisalt antakse (näiteks värbamisprotsessis) rohkem vigu andeks, kui on teada, et teksti autori jaoks ei ole eesti keel emakeel. Taolised uurimused annavad aimu, mida üldse tajutakse veana või kuidas erinevad kasutajagrupid normingutesse suhtuvad.

 

Suhtumine keelenormidesse vajab muutust

Tänapäeva keelekorraldus on pigem soovituslik kui keelav-käskiv. Nii tuleks sellest ka aru saada: keelelised valikud ei ole olemuslikult õiged ja valed, vaid pigem sobivamad või ebasobivamad mingis kasutuskontekstis. Ma arvan, et meil on vaja kohandada suhtumist keelenormidesse: need ei ole tingimusteta rakendatavad käsud-keelud, vaid soovitused, kuidas keelt funktsionaalselt kasutada. See ei tähenda, et meie ümber valitseks seepeale keeleline kaos – alles jääb eesmärk olla oma lugejale/adressaadile usutav ning seetõttu me reeglina pigem järgime kirjakeele normi ja selle soovitusi.

Oluliselt enam vajab arendamist tekstide ja lausete koostamise oskus, sõnumi väljatoomise oskus. Need on teemad, mida keelekorraldus kuidagi ei kata – ÕS ei saa öelda, kas sõna mingis kontekstis on vale, kui see aitab välja tuua olulist mõtet; ÕS saab aidata vaid selle üleskirjutamisel. Samamoodi peaksid komareeglid teksti loomist hõlbustama, mitte seda raskemaks tegema. Nii kooli emakeele­õpetus kui ka keeletoimetajate ja teiste keeleprofessionaalide töö peaks ennekõike aitama tavakeelekasutajal teha teksti sobivaid valikuid, mitte keskenduma normingu­kesksele mõtlemisele õige-vale.

Suhtumise muutus keelenormidesse ning tegelikul kasutusel põhinev keele­korraldus on vajalik ennekõike noorte põlvkondade jaoks, kes suhtlevad igapäevaselt mitmekeelses (sotsiaal)meedias ning kelle keeleline kogemus on vägagi erinev vanematest põlvkondadest. Tegelikust kasutusest liiga kaugeks jäävad normid tekitavad trotsi kogu emakeeleõpetuse suhtes, halvemal juhul emakeele suhtes.

Kirjakeele norm võib küll ette kirjutada, kuidas sõnu ja lauseid vormistada, aga mitte seda, kuidas teksti funktsionaalselt üles ehitada, kuidas viia oma sõnum lugejani efektiivselt ja usutavalt. See on valdkond, mis vajab oluliselt enam tähele­panu nii keelekasutajate kui ka õpetajate ettevalmistuses.

Keset veidratel poliitilistel ajenditel tühjast kohast lõkkele puhutud abielureferendumi arutelusid saatis laulu-uurija Taive Särg e-kirjas pärimise sõna laulatus kohta. Otsides materjale sõnade laul ja hääl kasutamise kohta eesti keeles, oli ta avastanud, et naaberkeeltes sellele tähendusseoste poolest sobivat vastet ei leidu, ja kuna etümoloogiasõnastik seda kui tuletist ei kajasta, uuris ta, kas vana kirjakeel pakub sõna tekkele mingit selgitust. Kristliku terminoloogia kujunemise kontekstis oli laulatus juba varem tähelepanu äratanud ja nüüd sundisid abieluvaidlus ja Taive Särje küsimus taas mõtlema sõna ja mõiste keeruliste vahekordade üle. Sest kui referendumiküsimuse esimene variant („Kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?”) klassi­fitseerus viktoriiniküsimuseks, siis praegust (seisuga novembri lõpp 2020) võiks pidada suunatuks mingi tulevase sõnaraamatu koostajatele. Ehkki võib aimata, et küsimusega „Kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks?” ei taheta teada mitte seda, mida sõna abielu edaspidi peaks tähendama, vaid midagi hoopis muud.

Etümoloogiliselt on sõnade abielu, abikaasa algusosa kohta käibel kaks seletust. Kuue aasta eest ilmunud raamatus selgitab Udo Uibo, et abi– taustaks on germaanilaenuline aivoi-tüvi algse tähendusega ’seadus’ (millest pärineb ka saksa sõna Ehe ’abielu’), mis on häälikuliselt kokku langenud veel vanema indoiraani laenu abi nõrgaastmelise tüvekujuga avi. Rahva­etümoloogiliselt hakati liitsõna abielu esiosa seostama tähendusega ’abi’ ning see sisendab „kujutluspilti kaasadest, kes aitavad teineteisel elada”.¹ Paar aastat varasem etümoloogiasõnaraamat kinnitab samuti, et abi– on rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga abi, kuid ütleb selle päritolu ja algse tähenduse kohta ettevaatlikult, et abi– „[v]õib olla tuletis avama tüvest, esialgne tähendus on võinud olla ’avalik abieluühendus’”.² Sama päritolu sõna esineb peale eesti keele ka liivi, soome ja isuri keeles. Soome etümoloogiasõnastikeski pakutakse liitsõna avioliitto esiosale kahte erinevat selgitust. Omatüve ava-lähtelise algupära oletamisel on selgitatud, et avio-algulist sõna võis tähenduslikult motiveerida vastandus sala-algulistele suhet märkivatele sõnadele.³ Niisiis on algtähenduse mõttes tegemist kas ’seadustatud’ või (salajasele vastanduvalt) ’avaliku’ kooselu vormiga, millele eesti keeles lisandub rahvaetümoloogilise ühendamise tagajärjel abistamise tähendus. 2009. aastal ilmunud „Eesti keele seletav sõnaraamat” annab abielu tähenduseks: ’mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu’;⁴ selle aluseks olnud 1988. aastal ilmunud vihik toob tähenduse kirjelduses „seaduse” koguni eksplitsiitselt sisse: ’mehe ja naise (hrl. seadusega vormistatud) perekondlik liit ning kooselu’.⁵ Tähendusseletus küll rõhutab viidatava elamisvormi ametlikku seadustatust, kuid lausa vältimatuks seda ei pea ning näiteks liitsõna vabaabielu keegi ilmselt otsese oksüümoronina ei taju.

Sõna abielu oli tuntud juba vanas eesti kirjakeeles ja on fikseeritud esimest korda XVI sajandi lõpust pärinevas käsikirjalises 6. käsu sõnastuses: Sina ei peat se abbielo üleȃhstma.⁶ Kümne käsu ja kristliku õpetuse kontekstis ongi sõnad abielu ja abikaasa kirjakeele esimestel sajanditel saksa pastorite vahendusel eesti keeles jäädvustatud ning seetõttu kannavad nad seal muidugi just seda tähendust, mida need sõnad kristliku Euroopa ideaalide kohaselt pidid kandma. Nii et varasest kirjakeelest pole mõtet otsida kinnitusi sõnaosa abi– ühe või teise võimaliku „algtähenduse” toetuseks või kõrvaleheitmiseks. Sealses kontekstis tähistab sõna kiriklikult seadustatud kooselu vormi. Rahvalaulust võib leida natuke mitmekihilisemaid näiteid, nagu

Ööldi mind mehi magama,

ööldi mind poissa pidama,

abikaasa armastama! (Koeru)⁷

Aga rahvalaulu korral raskendavad täpsema tähenduse piiritlemist parallelismi ja alliteratsiooni nõuded, pealegi on enamik rahvalaule kirja pandud XIX sajandi lõpul (konkreetne näide 1888), nii et need peegeldavad igal juhul (peale kõige muu võimaliku) juba kristlikku tähendust.

Püüdes jõuda sõna ja selle tähenduse juurest mõiste ja selle arenguloo juurde, tuleb tõdeda, et XIX sajandist palju kaugemale minevikku minna on keeruline. Ka eesti n-ö traditsioonilised pulmakombed ulatuvad tagasi ainult XIX sajandini. Varasemast on siiski olemas üksikuid tähelepanekuid, mis pakuvad hoopis teistsugust pilti.⁸ Nende tõlgendamisel tuleb muidugi olla ettevaatlik, sest need on kirja pandud saksa kroonikute ja kirikuõpetajate moraaliprismast lähtuvalt. Kirjalikku teavet eestlaste seksuaalelu kohta leidub August Wilhelm Hupeli vahendusel üsna ohtralt XVIII sajandist.⁹ Ka Hupeli järgi ei vasta tollaste eestlaste arusaamad sugugi kristliku abielu kiriklikult seadustatud ideaalnormile, vaid on pigem väga vabad ja „avatud”. Aga taas: saksa valgustajast kirikuõpetaja kirjelduste põhjal eesti talupoegade tegelikke moraalinorme rekonstrueerida on problemaatiline. Ka varasemate pastorite sulest pärit märkmetes kurdetakse eestlaste kombelõtvuse üle. Kuivõrd järelevalve koguduseliikmete eluviiside üle kuulus vaimuliku kohustuste hulka, on igati ootuspärane, et pastorid kiriklikult seadustatud abielu nõude eiramise pärast muretsesid.

Abieluinstitutsioon on eri rahvaste juures eri aegadel olnud paikkonniti erinev ja pälvinud seetõttu kultuuri­antropoloogide seas palju tähelepanu. On teada, et Saksa­maalgi suhtusid talupojad näiteks abielu­eelsesse seksuaalvahekorda sallivalt, kuid Indrek Jürjo oletab, et Liivi­maa talu­poegade seksuaalkäitumine võis olla veelgi vabam ning rangete kristlike moraali­normidega veelgi vähem kokku sobida.¹⁰ Pole siiski põhjust arvata, nagu saanuks eestlaste ja meie eellaste abielu mõiste ümberkaudsete rahvaste omast kuigi drastiliselt erineda. Ja kui selle mõiste sisu ümberkaudu muutus või edaspidi muutub, siis muutus ja muutub see varem või hiljem ka eesti keelt kõnelevate inimeste n-ö vabas teadvuses, ükskõik kuidas seda seadustes defineeritakse või mis sõna või sõnu selle kohta otsustatakse kasutada. Sõna abielu võidi võtta kasutusele seadustatud kristliku kooselu tähenduses mingi muu sõna asemele, mis oli tähistanud teistsugust koos- või kokkuelamise vormi, aga sama hästi võis seesama sõna tähistada varem pisut teistsugust kooselu vormi ja hakata kristliku moraali levides tähistama kiriklikult seadustatud kooselu.

Nii pole nüüdki küsimus mitte sõnas, vaid mõistes. Või õieti muidugi hoopis milleski muus, sest sõna edaspidist tähendust või mõiste tulevast sisu ei saa määrata hääletamise teel ega isegi mitte seadusega. Keeleteaduslikus mõttes on referendumil esitada kavatsetav sõnaraamatu-küsimus sisutühi. See, mida sõna abielu edaspidi tähendama hakkab, sõltub sellest, kuidas seda kasutatakse. Kui sõnaga liiga palju poliitiliselt trikitada, võib sellele tekkida hoopis koomiline või lausa halvustav tähendusnüanss. Nagu juhtus näiteks juba XVII sajandist teada ilusa vana sõnaga seltsi­mees Nõukogude okupatsiooni sunnil. Koos elavatele inimestele riiklikult tagatud õigused ei tulene ühe või teise sõna tähendusest. Kui neid õigusi mingi inimrühma suhtes piirata tahetakse, siis öeldagugi nii.

Sõna laulatama taust on ühelt poolt palju lihtsam, teisalt aga huvitavamgi. Tegemist on kitsalt kristliku terminiga, mille tähenduseks on seletava sõnaraamatu järgi ’kiriklikult abielu õnnistama’. Niisugusena on see tuttav eesti kirjakeeles juba vähemalt alates 1622. aastal ilmunud katoliiklikust käsiraamatust „Agenda Parva”, kus üldiselt ladinakeelse teksti sees seisab abiellu astuvale mehele etteantud eestikeelne lause: Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abinaises, ning naisele: Mina N. wetta sinno N. Omas heiges nink laulatetus abi miehes (lk 45–46). Põnevaks teeb sõna asjaolu, et kuigi tegemist on ilmselge kristliku terminiga, puudub sel meie kristlikes eeskuju- ja laenukeeltes samasuguste tähendus­seostega vaste, mis võimaldaks seda käsitleda tavalise tõlkelaenuna. Näiteks saksa keeles kasutatakse sama toimingu kohta verbi trauen, mille tüve tähenduseks on ’uskuma, usaldama’. Vanemas saksa keeles ja meiegi vanemates kirikuraamatutes esineb saksa vastena ka ladinatüveline sõna kopulieren ’paari panema’. Rootsi keeles kasutatakse verbi viga, mille üldisem tähendus on ’pühitsema, õnnistama’, ja sealt on laenatud ka soome vihkiä. Vene keeles on kõnealuse talituse kohta kasutusel verb венчать laiema tähendusega ’pärjaga ehtima, kroonima’. Eesti keelega häälikuliselt kokkulangevat sõna laulāt ’laulatama’ kasutatakse küll läti keeles, aga laulu tähistava nimisõna jaoks on läti keeles hoopis teine tüvi ning verbi laulāt peetakse kas liivi või eesti laenuks,¹¹ nii et sõna tähenduslike seoste kohta läti keel selgust ei too. Tähenduslikke seoseid ei aita selgitada ka liivi keel, kus laul-tüvega sõnade hulgas esineb peale verbi ka noomen louliB ’laulatus’,¹² mis aga võib olla omakorda hoopis läti laen (vrd laulība ’laulatus’).

Valgust näivad eesti sõnale heitvat hoopis idapoolsed õigeusu alale jäävad sugulas­keeled, ehkki Lääne kristluse mõjusfääri kuuluvaid luterlikke eestlasi peaks Ida kristluse sfääri kuuluvatest hõimusugulastest justnagu lahutama oluline kultuuripiir. Vadja keeles on laul-tüveliste sõnade seas verbid laulottaa ~ lauluttaa ~ laulotuttaa ~ laulututtaa ~ laulõttaa, mille kõigi tähenduseks on toodud ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta; отпе/вать, -ть (покойника)’, mõnel juhul lisaks ka ’matusetalitusel õnnistada’ või ’(surijale) viimast võidmist teha’ või ’eestpalvet (surnutele mälestusjumalateenistusel) pidada’; ka ilma liiteta verb lauloa ’laulda’ võib esineda tähenduses ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta’.¹³ Isuri keeles esineb verb laulattā tähenduses ’haiget suremiseks ette valmistada; (surnut) õnnistada’.¹⁴ Ka karjala keeles kasutatakse nii verbi lauloa kui ka laulattoa surnu õnnistamise või matusetalituse pidamise tähenduses.¹⁵ Õigeusu alale jäävate sugulaskeelte ja eesti, liivi ning läti keele tähenduste peale kokku tundub, et laul-tüvelist ta-liitega verbi võidi algselt kasutada laiemalt mis tahes kirikliku talituse kohta, mida vaimulik laulu saatel läbi viis, lähteimpulsiks ilmselt vene rahvapärane kasutus (vrd eespool vadja verbi tõlkena esitatud отпе/вать, -ть (покойника), mis tähttäheliselt tõlkides olekski ’(kadunukest) laulatada’ või ’ära laulda’). Läänepoolsetel aladel ahenes selle tähendus abielutalituse tähistamisele, idapoolsetel matuseriituse ja viimse võidmise tähistamisele. Seesugune omapärane areaalselt levinud tuletis meenutab natuke eesti verbiga ristima ühist päritolu sõna levikut. Sellegi mõiste väljendamisel moodustavad eesti ja idapoolsed õigeusu ruumi kuuluvad läänemeresoome keeled koos läti (ja leedu) keelega ümberkaudsete slaavi keelte keskele jääva muukeelse terviku, milles esimest sakramenti tähistab vanavene verbiga krĭstiti ’risti lööma, ristima’ häälikuliselt kokku sobiv sõna, samal ajal kui Kesk- ja Lääne-Euroopas (samuti Soomes) seostub esimest sakramenti märkiv sõna tähendusega ’vette kastma’.¹⁶ Niisiis tunduvad laulatama ja ristima olevat huvitavad terminid, mille kasutusloogika läti, liivi ja eesti ning õigeusklikes läänemeresoome keeltes annab aimu mingitest sügavamatest kohaspetsiifilistest arengutest.

Ühtaegu kinnitavad nii abielu, laulatama kui ka ristima, et sõnad ja mõisted võivad areneda täiesti eri radu ja foneetilist sõnakuju ei tasu üritada sirgjooneliselt siduda seda kasutavate inimeste ideoloogiliste arusaamadega.

Riik vajab kirjakeelt

Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardi­seeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone  ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti kirja­keel üleöö koos Eesti riigiga. Aktiivne emakeelne kultuurielu oli tekkinud Eestis rahvusliku liikumise ajal XIX sajandi viimasel kolmandikul. Vabariigi sünni ajaks oli Johannes Aaviku eestvedamisel juba mitu aastat kestnud keeleuuendus­liikumine ja Johannes Voldemar Veski oli samal, 1918. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi keele­toimkonna ülesandel valmis saanud „Eesti keele õige­kirjutuse sõnaraamatu”.

Omakeelse riigi esimesel aastakümnel kasvas elujõuliseks eestikeelne Tartu ülikool, õigekeelsussõnaraamatute ja õpikute abiga kinnistati ühtne, ühesuguste normidega kirjakeel kogu Eesti jaoks. Seda hakati õpetama koolides, samuti võeti ajalehtede toimetustesse ja kirjastustesse tööle keeletoimetajad. Mõnikord arvatakse, et normikeel tõrjus keeleuuenduse kõrvale. Aga nii see ei olnud. Normitud kirjakeelde ja sõnaraamatutesse leidis tee ka suur osa keeleuuendajate ettepanekutest.

Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ega muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist. Me ei saa kunagi öelda, et eesti keel on valmis, et ta on piisavalt viimistletud ja lihvitud nagu hea tööriist ja sellisena alatiseks kasutuskõlblik. Eesti keele kasutamine on samal ajal eesti keele loomine, aga on ka eesti kultuuri loomine.

Muutumine hoiab keelt värskena

Eesti keel ei saa loodetavasti kunagi valmis. Kui keel enam ei arene, ei muutu ega kaasajastu, siis me võime ta muuseumi panna. Sest maailm areneb eest ära, keel ei tohi maha jääda. Me ju näeme, kuidas uusi sõnu tuleb keelde kogu aeg juurde. Kuna elame mitmekeelses kultuurikeskkonnas, siis on üsna loomulik, et võtame üle võõrkeelseid sõnu ja kohendame nad eesti sõnade sarnaseks, näiteks allutame nad eesti astmevaheldussüsteemile (laikima, mei­lima, surfama, klikkama) või lisame eesti tuletusliiteid (guugeldama, skannerdama, internetistuma, innovaatiline). Et säilitada emakeele kõla ja omapära, pakuvad keelekorraldajad sageli võõrkeelsete laenude asemele sobivaid eesti­keelseid vasteid, nt kommunikeerima asemel edastama, teatama või suhtlema; ­hashtag’i asemel teemaviide; proaktiivne asemel ennetav, ettevaatav; moderaatori asemel (koosoleku või väitluse) juhataja. Uue mõiste jaoks võib teha ka uue sõna, kõige lihtsam on teha liitsõna, mis sageli seletab ennast ise. Viimases ÕS-is esinevad näiteks eelpension, jagamismajandus, näotuvastus, tänava­toit, viipekaart.

Mõnikord hakkab jõudsalt levima mõni liitsõnatüüp, näiteks uuemal ajal põhine– ja laadne-lõpuga liitsõnad: ­veebi­põhine, internetipõhine, aatepõhine, väärtuspõhine või eriti populaarseks saanud õhinapõhine. Meie irooniasoont toidavad väljendid juustulaadne toode, luulelaadne looming, demokraatialaadne riigikord jts. Kahjuks moesõnadega juhtub sageli nii, et neid püütakse matkida ka siis, kui nende täpse tähenduse peale ei mõelda. Näiteks õhina­põhine tegevus on vabatahtlik tegevus, mille eest palka eriti ei maksta või raha pole tähtis. Hiljaaegu aga ilmus Posti­mehes töökuulutus, kus otsiti kooli õhina­põhiseid õpetajaid. Siin oli ilmselt küll mõeldud midagi muud: kool igatses vaimustusega või õhinaga töötavaid õpetajaid, vaevalt aga selliseid, kes üksnes õhina põhjal oleksid nõus töötama.

Mõnikord on sõna küll olemas, aga mingil põhjusel vahetame ta teise vastu, näiteks hakkame ütlema trükkima asemel printima või plakati asemel poster või makaronide asemel pasta. Nii esimesed kui ka teised on laensõnad, aga kuna meie kultuuritaust on muutunud, siis võtame üle inglise (või mõnes muus) keeles kasutusel oleva sõna. Sageli võetakse üle otse inglise keelest tõlgitud väljendeid. Näiteks keegi, kes tahtis öelda „mulle ei meeldi”, „ei ole just minu maitse”, tõlkis selle asemel inglise keelest „ei ole just minu tassike teed”. Alguses oli lõbus ja naljakas, siis hakkasid teised inglise keele oskajad seda samuti matkima ja nüüd on see sotsiaalmeedias juba üsna levinud. Või „ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis”. Need on praegu veel ainult kõnekeeles või sotsiaalmeedias kasutatavad ja paljudele tundmatud, aga mitmed niisugused väljendid on levinud juba üldkirjakeelde. Näiteks eesti keeles on vana hea väljend „keegi on kellegi mantlipärija”, moodsamad inimesed aga räägivad ja kirjutavad selle asemel juba üsna laialt „kellegi kingadesse astumisest”. Ja „kirss tordil” on vist juba peaaegu välja tõrjunud vana hea eesti väljendi „täpp i peal”. Sellisteks muutusteks pole tegelikult mingit objektiivset põhjust peale vaheldusrikkuse, ja ega me isegi ei tea, kas nad jäävad eesti keelde püsima või on siin ainult juhukülalised. Näeme mõnekümne aasta pärast. Ja igal juhul ei saa me sinna midagi parata. Läheb, nagu läheb. Kui keelekasutajatele meeldib, siis nad hakkavad kasutama, kui ei meeldi, siis unustavad ära. Ei ole erilist põhjust neid ka aktiivselt tõrjuda.

Seevastu mõned väljendid on küll sellised, mille kohta saab öelda, et parem, kui nad ei tuleks. Need on sellised, millel on juba eesti keeles mingi teine tähendus ja mis seetõttu tekitavad segadust. Näiteks „Päeva lõpuks ehitame selle tselluloositehase niikuinii”. Normaalne eestlane saab sellest aru nii, et õhtuks on valmis. Või „Täna on kultuurisaade OP eetris iga nädal”. Täna ja iga nädal on eesti keeles vastandlikud mõisted. Ka paljud eesti keele sõnadega sarnased soome laenud tekitavad segadust, kui neil on kummaski keeles eri tähendus. Näiteks spordireporterite keeles levinud hävima tähenduses ’kaotama’, kestma tähenduses ’vastu pidama’ või võim tähenduses ’jõud’. Niisuguseid laene tõrjuvad keele­korraldajad küll üsna aktiivselt ja pakuvad nende asemele sobivamaid väljendusviise.

Üks suur ümberütlemise ja uute väljendite keelde toomise põhjus on nn poliitiline korrektsus – soov hoiduda asjade, inimeste või nähtuste nimetamisel negatiivse suhtumis­värvinguga sõnadest. Kuigi küsimus ei ole sõnas, vaid mõistes, tundub keelekasutajale, et muutes nimetuse ära, muutub ka suhtumine. See ei ole tegelikult mingi uus asi, näiteks juba rohkem kui pool sajandit tagasi soovitas ÜRO hakata mahajäänud maade asemel kasutama väljendit arengumaad. Samuti ei piirdu see nähtus üldse poliitikaga või rahvusvahelise keele­kasutusega. Kui meie ajakirjandus ei räägi vaesusest, vaid toimetulekupiirist; ei räägi invaliididest, vaid erivajadustega inimestest, siis võib selle taga näha poliitikute keele­kombeid. Kui aga näiteks pornograafia nimetatakse ümber täiskasvanute meelelahutuseks ja prostitutsiooni kutsutakse intiim­teenusteks, siis sellel on puhtärilised kaalutlused. Samal põhjusel leiutasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandajad hiljaaegu koleda haisu asemele „poliitkorrektse” termini lõhnahäiring. Muidugi sõltub sõnavalik sageli kontekstist: ühe poole luurajad on teise poole jaoks spioonid; ühe poole vabadusvõitlejad on teise poole jaoks mässajad.

Siingi on vahel tarbetut otsetõlkimist inglise keelest, näiteks inglise tõlke­laenud kõneisik ja vilepuhuja. Kõneisik ei ole ju kõnemehe sooneutraalne vaste nagu inglise keeles. Meil polnuks uut terminit vaja, sest meil on juba sooneutraalsed eestkõneleja, eesträäkija või pressiesindaja. Kui väärnähtuste avalikustajat ei sobi nimetada peale­kaebajaks, keelekandjaks või koputajaks, vaid tuleks leida positiivse varjundiga või vähemalt neutraalne sõna, siis võinuks ju kasutada teavitajat, informeerijat, rikkumisest teatajat või lekitajat. Siiski elab vilepuhuja keelekorraldajate pahandamisest hoolimata ajakirjanduses oma elu.

Muidugi ei ole metafoore või muid kujundlikke väljendeid alati vaja laenata, ka eesti keele sõnamoodustus­vahendid võimaldavad isikupärast väljendust ja keelemängu. Näiteks nimetas keegi hiljaaegu Delfis lasteta naisi iibepuudelisteks, keegi teine kutsus sagedase liikmetevahetusega linnavolikogu rahvaste rändlaks. Kultuurikiht on muidugi ka väga oluline – meie saame aru, aga üsna keeruline on teistesse keeltesse tõlkida näiteks selliseid sõnu nagu teeme­äralised, rehepaplus või kavalantslus. Sotsiaalmeedias väitis keegi viletsa ilma kohta, et ilm koeratab, keegi teine andis teada, et koeratas terve tunni mööda linna, pidades silmas hoopis koeraga jalutamist. Neid sõnu ei ole üheski sõnaraamatus, nad on sündinud ja elavad oma elu ajakirjanduses või sotsiaalmeedias, aga ega nad sellepärast kehvemad sõnad ei ole.

Sõnavara kasvatamine ja laenamine on loomulik ja see ei ohusta ega muuda meie keele omapära kuigivõrd. Rohkem muret teevad need muutused, mis toimuvad võõrkeelte mõjul meie grammatikaga. Näiteks inglise keeles ei ole käände­vorme ja nii levivad ka eesti keeles nimetavas käändes täiendid, nagu Samsung telerid, Kodak filmid, Fiskars tooted, Solaris keskus, Vaal galerii. Alguses firma- ja tootenimedes, aga see kipub laienema, näiteks öeldakse, et elab Lai tänaval, mitte Laial tänaval; vaatab Tartu Uus Teatri etendusi, mitte Uue Teatri etendusi või emakeele päev on neliteist märts, mitte neljateistkümnendal märtsil. Ühelt poolt on need võõrmõjud, teiselt poolt keele lihtsustamine. Keelekasutaja püüab alateadlikult keelt lihtsustada. Keeleteadlased on märganud, et viimasel ajal hakkab meil isegi täissihitise kasutamine vähenema, sihitis seostub üha rohkem vaid osastava käändega, näiteks: Nii saame teada rahva arvamust, selle asemel et öelda Nii saame teada rahva arvamuse. Või veel üks muutus, mida me enam tähelegi ei pane, on see, et eestäiendite asemel on maad võtnud järeltäiendite kasutamine. Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde kriminaaljutu „Musta mantliga mees”. Mees mustas mantlis oleks olnud tollases eesti keeles väga võõras. Aastakümneid hiljem aga kirjutas Paul Kuusberg romaani „Inimesed sõduri­sinelis”. Keele­korraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatri­piletid, mitte piletid teatrisse. Aga ei midagi. Kui 50 aastat on õpetatud, aga tulu ei ole, siis tuleb vist leppida, et keele grammatika on võõra struktuuri omaks võtnud. Mõni muutus võib meile rohkem meeldida, teine üldse mitte, aga ükski muutus ei ole keelele ohtlik, ei sõnavara ega grammatika muutumine. Muutused on paratamatud ja aja jooksul me harjume nendega või hakkab neid omaks pidama vähemalt järgmine põlvkond.

Eesti keel on piisavalt rikas, et seda saab lahedalt kasutada kodusuhtlusest kuni ilukirjanduse ja kõrgteaduseni. Kogu sellest rikkalikust ja hästi kätte­saadavast ainestikust on aga vähe abi, kui keelekasutajad sellest ei huvitu. Meie olulisim ülesanne on seista selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav.

Hoolimine hoiab keelt elus

Väikerahvas on mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt palju haavatavam kui suurrahvas. Füüsilised piirid ei kaitse ega varja meie vaimset iseolemist, piirideta suhtlus toob kaasa ka niisuguseid mõjusid, mis muudavad suhtumisi ja hoiakuid. Siin on meie emakeelele kaks ohtu. Üks oht on keele kestlikkuse nõrgenemine olukorras, kus osa avaliku suhtluse valdkondi kipub üle minema inglise keelele. Teine oht on see, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirja­keelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda.

Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks, osa avalikust elust muutus venekeelseks ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi tagasi saime, siis emakeele kasutusvald­kondade hulk laienes, näiteks vahetas see välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmed keelekasutusvaldkonnad majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutavad üha rohkem inglise keelt. Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks. Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilu­kirjanduskeelt, ametikeelt. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab.

Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest. Riigi ja rahva kestmiseks on vaja emakeelset ülikooli, kust kasvab peale uus eestikeelne haritlaskond. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes eestikeelse hariduse eelistamist ingliskeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üheks ohumärgiks on mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigi­eksami mõnes osas. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keele­kasutus on üksnes koolihinde teema. Kui hinnet ei panda, siis faktiteadmiste kõrval on väljendusviis ja korrektne kirja­keel teisejärguline. Haridusjuhtidel on ununenud või nad ei ole selle peale mõelnud, et keel on töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eelduseks. Riik ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta, isegi magistriõppesse või doktoriõppesse võiks saada mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elu- ja töökogemust. Aga ülikoolis või doktori­õppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama; vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui seda ei tähtsustata, siis ei väärtustata ka emakeelt. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirja­keelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist seadu­sega juurutada. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madal­stiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuri­liste väärtushinnangutega, keele­kasu­taja ei taju vastutust emakeele ees.

Vahel ongi arvatud, et vabas ühiskonnas kirjakeele roll niikuinii taandub kõnekeele või ühiskeele ees. See võib nii olla isiklikus suhtluses ja argielus. Suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele ees. Aga töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab kõvasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame vaatama, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab ja milles Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Globaliseerumine ei pruugi tähendada keelevahetust, kui me ise seisame selle eest, et eesti keel oleks Eestis võimalikult laialt kasutatav.

Eesti kirjakeel, mis suures osas rajaneb põhjamurretel, tegi keelekorraldajate pingutusel XX sajandil läbi märkimisväärse kohandamise selleks, et olla kõigis valdkondades sobiv kompromislik kirjavahend. Erinevalt rahvuslikest liikumistest muudes maades on võõrlaenud olnud sallitud, osaliselt ajendatuna soovist hõlbustada ligipääsu Lääne-Euroopa kultuurile. Selle tulemusel tekkinud normingud on aga eestlasi üldiselt sundinud abi otsima mahukast õigekeelsuskäsi­raamatust, et teada õigekirjutus- ja morfoloogianorme.(1)

Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga normingu­usku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühi­grammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.

2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese ÕS-i ilmumisest. Raamatu täpne pealkiri oli „Eesti keele õigekirju­tuse-sõnaraamat” ja väljaandja Eesti Kirjanduse Selts. Selle eellugu on mõistagi pikem: nimelt 1905. aasta revolutsiooni järel hakati aastast 1906 lubama eestikeelse erahariduse andmist ja tekkis suur vajadus eestikeelse õppekirjan­duse järele.(2) Et Eesti jagunes kahe kubermangu vahel, tekkisid kirja­keelt korraldavad kogud algul eraldi: augustis 1906 asutati Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts, mille juurde sama aasta 10. detsembril moodustati kirjandusosakond. See hakkas arutama kirjaviisi küsimusi, korraldades 1907. aastal keele­koosolekuid, ning kavatses kokku kutsuda keeletundjate kongressi. Tegevad olid Ernst Peterson-Särgava, Johannes Voldemar Veski jt. Tartus asutati aastal 1907 Eesti Kirjanduse Selts (EKS), mille juurde 6. augustil loodi kirjaviisikomisjon, kus olid tegevad Kaarel Leetberg, Jaan Jõgever, Hans Einer, Karl August Hermann, Juhan Kurrik jt; hiljem nimetati see keele­toimkonnaks. Need kaks kogu võistlesid algul mingil määral oma­vahel, kuid suutsid siiski kokku leppida, korraldades aastatel 1908–1911 Tapal, Tallinnas ja Tartus neli keele­konverentsi, mis sõnastasid otsused tollal kõige enam vaieldud teemadel: kas pea või pää, kas sõna algusse h kirjutada või mitte, kuidas kirjutada ki-liidet jne.

Koostöömeeles sündis ka normiva sõnaraamatu idee. EKS-i sõnaraamatu kava seati kokku aastal 1908, alustati 1910 või 1911. See oli üks seni väheseid sõnaraamatuid, mis pandi kokku täiesti kollektiivselt, kokku 153 „istangul”, töö sai enamjaolt valmis 1916 ja põhiline teksti kokkukirjutaja oli Jaan Tamme­mägi.

Sõnaraamatu koostajatel oli kadestamisväärne ettenägemisvõime, sest see sai valmis just õigel ajal, õieti veel isegi enne seda. 1918. aastal, veel Saksa okupatsiooni ajal trükki antud sõnaraamatut hakati reklaamima septembris(3) ja kaks kuud hiljem, 11. novembril 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus faktilise võimu üle võttis, oli kirjakeele normi allikas kohe võtta. Ametlik keele­kasutus vajab normi või autoriteeti. On tähele­panuväärne, et veel Vabadussõja ajal pidas sõjaminister oma päevakäskudes, arvatavasti 1919. aasta I poolel, vajalikuks kaht keeleteemalist otsust: nr 36 (õigekirjutuse alal Eesti Kirjanduse Seltsi sõnaraamat juhtnööriks võtta) ja nr 51 (ametlikud dokumendid tuleb eesti keeles välja anda; tõlge võib juures olla)(4). Ka haridus­ministeerium võttis õpetuses aluseks selle sõnaraamatu, nagu näitavad 1921. aasta mais kinnitatud algkooli õppe- ja tunnikavad(5). Raamatu menu näitab asjaolu, et 1921. aastal ilmunud esimeses Raamatu Teatajas on märgitud: trükk otsas.

Et pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist lõpetas Eestimaa Rahvahariduse Selts tegevuse ning tegutsema jäi vaid Eesti Kirjanduse Selts, siis vaadati edaspidi EKS-i keele­toimkonna kui autoriteedi peale. Sellega paralleelselt andis keelesoovitusi ka 1920. aastal loodud Emakeele Seltsi juhatus, kes vastas keeleteemalistele küsimustele, eriti nimesid puudutavatele. Põhiliseks jäi siiski keeletoimkond, kelle otsused avaldati ajakirjades Eesti Keel ja Eesti Kirjandus.

Kaks asjaolu on sellest ajast jäänud eesti keelekorraldusele organisatoorses mõttes iseloomulikuks: keelekorraldusega tegeleb asjatundjate kogu, mitte riigiasutus, ja tulemused kajastuvad sõnaraamatus, mille traditsiooniliseks nimetuseks kujunes teisest trükist (1925) alates õigekeelsussõnaraamat. Riik on kogu selle aja usaldanud keelenormingute välja­töötamise kollektiivse otsustuskogu kätte; ei meenu ühtegi keelekorralduslikku otsust, mille oleks teinud Eestis riigiasutus. Lätis näiteks kehtestas riik 1919 iseseisvudes läti uue kirja­viisi – mille oli välja töötanud Läti Seltsi ortograafiakomisjon 1908 – ja 1940. aastal otsustas valitsus muuta ladina-kreeka päritoluga võõr­sõnade kirjutusviisi, kaotades neist pikad vokaalid, mida antiigiihalejad olid täpsema algupära jäljendamiseks ette kirjutanud. Ka Nõukogude Venemaal kehtestas hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski detsembris 1917 parandatud kirjaviisi, ilma jättide ja kõvendusmärkideta. Eestis, tõsi, oli uus kirjaviis juba 1870. aastatel juurdunud tänu Eesti Kirjameeste Seltsi tegevusele. On kuulda olnud väiteid, et Eesti enamlased ei leidnud hiljem eesti kirjaviisis midagi muud parandamisväärset kui kaotada sõnaalguse h, mida niigi ei hääldata, aga olid sellestki sunnitud loobuma.

1920.–1930. aastatel riik keele­korraldusse ei sekkunud, kuid tunnustas selle tulemusi ja ilmselt ka toetas seda tegevust rahaliselt. Oli riigi ülesehitamise aeg, ümber tuli korraldada terve haridussüsteem, arendada terminoloogiat jne. Tagantjärele mõeldes oli imetlusväärne see, et kahekümne aastaga jõuti eesti keelele anda nii tugev vundament, mis pidas vastu veel 50 aastat Nõu­kogude aega. Kui see praegu tundub enesestmõistetav, siis võrreldagu Eesti riigi ja eesti keele saatust Nõukogude Liidu vabariikidega, mis ei olnud vahepeal iseseisvad ja kus keeled olid eriti Nõukogude lõpuperioodil pigem dekoratiivse staatusega. Faktiliselt neid asjaajamises ei kasutatud.

Edasine eesti keelekorralduse ajalugu näeb korralduslikust küljest lühidalt välja järgmine. Eesti Kirjanduse Selts likvideeriti 1940. aastal ja seetõttu kadus ka keeletoimkond. Vahest mõtteliselt vaadati normiküsimustes seejärel Eesti Riikliku Kirjastuse poole, kus moodustati oma keeletoimkond, ent selle otsustest on suhteliselt vähe teada, vaid mõned ülevaated: näiteks revideeriti vene nimede transkribeerimise juhiseid. Kui 1947. aastal loodi Keele ja Kirjanduse Instituut, siis hakati normiküsimustes pöörduma selle asutuse, eeskätt sõna­raamatute sektori poole. Mõneks ajaks said keelekorralduses määravaks üksikisikud, näiteks Ernst Nurm, ent natuke vabamate aegade tulles 1950. aastate lõpus pöörduti tagasi kollektiivse keelekorraldusorgani poole. 1960. aastal moodustas Eesti NSV Ministrite Nõukogu vabariikliku õigekeelsus­komisjoni, mis sai tuttavaks lühendi VÕK all. See oli ka ainus kord, kui riigi­võim moodustas keelekorraldusorgani. Tuleb tunnistada, et väga bürokraatlikult moodustatud kogu ei hakanudki korralikult tööle ning pärast 1965. aastat sisulist tööd ei tehtud. Tööle hakkas hoopis VÕK-i teine koosseis, mille ­moodustas seekord juba teaduste akadeemia 1972. aastal ning mis tegi mitu otsust morfoloogia ja nt nimekirjutuse kohta. Vahepealsel ajal, kui VÕK ei toiminud, tegutses Emakeele Seltsi keeletoimkond (1969–1972), kelle tähtsündmuseks sai 1972. aastal toimunud uute sõnade võistlus, mis tõi käibele sõnad kohuke, pardel, linnak jms. Kõige tulemuslikumaks on Tiiu Erelt pidanud VÕK-i kolmanda koosseisu tööd (moodustati 1979, tegutses aktiivselt kuni 1983. aastani, paberi peal veel aastani 1997). Selle ajal tehti palju mor­foloogiaotsuseid (muuseum-tüübi, kõnelema-tüübi kohta jne) ning õigekirja­otsuseid, sh uus lühendireeglistik, kokku- ja lahkukirjutus jne.

Vaba riigi taas tekkides ei sobitunud vabariiklik õigekeelsuskomisjon uutesse oludesse enam hästi, mh oma nimetuse tõttu, ja seepärast on pöördutud tagasi keeletoimkonna, täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkonna nimetuse juurde. Toimkond moodustati 1993. aastal ja tegutseb tänini, keeletoimkonna vanema valib iga kahe aasta tagant ES-i üldkoosolek, praegu on vanem Maire Raadik. Kuigi riik tegevusse ei sekku, on erinevalt sõjaeelsest Eestist praegu kirjakeele norm määratud keeleseadusega ja kirjakeele normi rakendamise korraga.

Vaadakem otsa ka ÕS-ide pikale reale. Nagu öeldud, sai 1918. aasta „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” kohe otsa ja Eesti Kirjanduse Selts hakkas koostama selle teist trükki, mis aga paisus mahult mitmeks köiteks. 1925. aastal ilmus I köide, mille puhul Johannes Aavik rõõmustas, et keeleuuendusest on paljugi omaks võetud, kuigi mitte piisavalt. II köide ilmus 1930 ja III köide 1937, kavandatud lisadega IV köide jäigi ilmumata. Selle pika aja jooksul oli I köide juba osalt vananenud ning praktiliseks abivahendiks sai hoopis Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat”, mille esimene trükk ilmus 1933 ja millest peaaegu igal aastal ilmus uus, parandatud trükk kuni aastani 1946. Nõu­kogude ajal alustati 1948 „Suure õigekeelsuse-sõnaraamatu” koostamist, mis jäi pooleli, 1953. aastal ilmus nõukogulike põhimõtete järgi koostatud „Väike õigekeelsuse sõnaraamat” ning järgnevalt on õigekeelsus­sõnaraamatud, natuke erinevate pealkirjade all, ilmunud 1960, 1976, 1999, 2006 ja 2013. Sügisel 2018 ilmus ÕS-ide saja aasta tähistamiseks uus ÕS koos oma sajandivanuse paarilisega, mis annab ühtlasi võimaluse vaadelda kirjakeele normi muutumist saja aasta jooksul.

Selline on vormiline tagasivaade sajandi keelekorraldusele, ent milline on olnud keelekorralduse sisuline tähendus selle aja jooksul? Kuidas on ühiskond sellesse suhtunud? Siin tuleb paratamatult natuke meelevaldselt üldistada, kuid mulle näib, et sõjaeelses Eestis suhtuti keelekorraldusse entusiasmiga – eesti keel oli ju riigikeelena algaja ja kõike peeti võimalikuks. Vaieldi tuliselt ning mõnikord pälviti ka ajakirjanduse pilkavat tähelepanu – nagu Aaviku sõjas sõna uulits vastu –, kuid üle kõige lehvis vaba vaim, mis lubas ametlikesse normidesse suhtuda ka paindlikult. Palju on kuuldud Johannes Aaviku kirglikust keele­uuendusest ja sellele vastanduvast J. V. Veski keele­korraldusest (siin on see sõna kitsamas tähenduses), kuid see näib olevat hiljem belletristlikult suureks puhutud vastandus. Tegelikkus oli kirevam, ka Aavik järgis nt koolide inspektorina ametliku keele norme, kuigi tal oli eri­arvamusi, ja J. V. Veski mõnda uudissõna võiks ka Aaviku omadega võrrelda. Elmar Muuk seekõrval oli praktilise meelega keelekorraldaja, kes püüdis eri suundi ühendada, aga kõige enam jälgis ta tegelikku pruuki, jõudes seega päris lähedale tänapäevasele vaatele.

Ent poliitilised olud muutusid ja uutes, nõukogude korra viljastavates tingimustes kumas oht juba keelele endale. Seetõttu sai keelekorraldusele ja täpsemalt praktilisele keelehooldele omaseks kaitseseisundile tüüpiline hoiak: võideldi võõrmõjude vastu. Ajastule omane jäikus tingis ka keelekorralduse jäikuse, kohati tigedaltki võideldi kas keele rahvalikkuse säilitamise nimel või teadusliku lähenemise kaitseks ning vaidlused olid – selle aja kõnepruuki kasutades – printsipiaalsed. Keelekorral­dajad tajusid neile antud suurt võimu keele üle ja tegutsesid vastavalt. Ühiskond vaatas neile kui autoriteetidele ja ootas neilt eeskätt keeleasjade paika­panekut. Avalik kritiseerimine ei tulnud kõne alla.

Mõistagi on see lihtsustus ja keelekorralduski teisenes aja jooksul natuke ühiskonnast erinevalt. Eriti ilmnes see 1970. aastate teisel poolel, kui olid taastunud kontaktid Soomega ja tegutsema asus keelekorraldajate uus põlvkond. Keeleelu elavnes 1970. aastatel lausa erandlikult, 1972. aasta sõnavõistlus lõi selleks soodsa fooni; ilmus palju keele­teemalisi raamatuid. Keele­korraldus muutus jälle kritiseeritavaks, mis tähendas vähemalt keeleküsimuste osas ühiskonnas vaba arutelu. Mulle tundub, et selle vabaduse kasutamisega kompenseeriti poliitiliste vabaduste puudumist. Toon näiteks kas või võõrnimede kirjutuse üle vaidlemise. Kui kunagi uurisin nende vaidluste ajalugu, siis algul imestasin väga, et 1920.–1930. aastatel ei olnud nii kirglikke vaidlusi kui näiteks 1980-ndatel, kui VÕK tegi oma otsuse maade ja pealinnade nimede kirjutamise kohta. Ma enam ei imestanud, kui kätte jõudsid 1990. aastad ning võõrnimede teema vajus jälle kuhugi hämariku piirile, see ei erutanud enam murdosagi neist, kes nüüd ei pidanud enam asendustegevusega tegelema, vaid võisid end välja elada näiteks poliitikas.

Jõuamegi tänasesse päeva ja mulle tundub, et kohati me elame endiselt üleminekuajas. Me peaksime keelekorraldust võtma kui praktilist tegevust keele funktsionaalsuse tagamiseks, suhtuma sellesse paindlikult, teadvustama, et keelekorraldus ei ole kõikvõimas, vaid üksnes soovitav, nõuandev ja mõnikord ka suunav. Paljude eestlaste ihalus rangete normide järele või ideaalkeele taotlus on jäänud silma ka väljaspool Eestit, nagu näitab alguses esitatud Robert T. Harmsi tsitaat.(6) Keelekorraldus taandus käskimiselt-keelamiselt juba 1970. aastatel; tasapisi on otsuseid hakatud nimetama soovitusteks, sest vabas ühiskonnas ei saa inimesi käskida, ning tundub, et edaspidi võiks soovituste asemel või kõrval rääkida ka normi kirjeldamisest, st keele­korraldajate ülesandeks saab suurel määral kirjeldada seda, mis kogutud andmete põhjal on ühiskonnas kujunenud keelenormiks.

Tunnustatud arusaama järgi on kaht liiki norme: objektiivne keelenorm, mis mingis keeleühiskonnas vaikimisi kehtib, ja normingud, mida annavad autoriteetsed kogud näiteks mingite üksik­küsimuste reeglistamiseks. Vahel on neid nimetatud normiks A ja normiks B ning mõni keelekorraldaja, nt Henn Saari, on defineerinud ka normi C, ideaalkeele, mille suunas liikuda soovitakse. Keelenormi kirjeldus märgibki seda, et püütakse kindlaks teha objektiivne norm ja kasutajaid sellest informeerida. Alati ei ole see muidugi võimalik, sest keele­kasutajad on eri tausta ja huvidega ja ühtset normi siis pole.

Keelekorralduse enda teisenemise kohta võib ehk üldistada nii, et algus­aegade vahel heitlikud üksikküsimuste otsused on hiljem arenenud süsteemsemate muutuste tunnustamiseni, eriti puudutab see morfoloogiat. Ja üha enam on tuginetud keelekasutuse uurimise tulemustele.

On kaks vaikimisi eeldust, mida on läbi aegade silmas peetud: 1) senised normingud jäävad uute normingute kõrval samuti õigeks; 2) kirjakeele ehk standardkeele ning „tegeliku” keele vahe ei tohi kujuneda liiga suureks. Tõsi, me oleme olukorras, kus kirjakeele mõiste on kasutajate teadvuses hägustunud. Kirjakeel terminina ei tähenda kindlasti sama mis kirjutatud keel, tänapäeval on meie ümber teksti väga palju ja sellest suur osa ei ole kirjakeel ehk normikeel ehk standardkeel. Keelekasutajal tuleb valida, mis olukorras ta üldse kirjakeelt vajab. Ning ühiskond peab kokku leppima, millises olukorras kirjakeele kasutamist eeldatakse.

Keelekorralduse põhiülesandeks võiks tänapäeval olla seista vastu keele vaesumisele, selgitada keelekasutajale keele rikkusi ja õpetada neid teadlikult kasutama.

Keelekorraldus tugineb ka vabas ühiskonnas autoriteedile ja mõni seisu­koht paistab dogmana. Nagu sõjanduses on täheldatud, et võideldakse mineviku sõdu, nii ka keele­korralduses võideldakse vahel keelejoontega, mida on pikalt taunitud, kuid mis sellest hoolimata ei taandu. Vahel võib õigustatult küsida: kaua veel?

Rääkides keelekorraldaja rollist tänapäeva ühiskonnas, tundub mulle, et edukas keele­korraldaja peaks olema ühtlasi suhtekorraldaja, kes peab kannatlikult oma vaateid ja ettepanekuid selgitama ning hoolitsema ühtlasi selle eest, et sellele kõigele ei riputataks külge mõnda naeruväärset silti, nagu juhtus poolteist aastakümmet tagasi, kui muidu asjalik ülevaade ilmus ajalehes pealkirja all „Keelefüürerite käsud ja keelud”. Tänapäeva sildistamis­himuline ajakirjandus paneb vähegi tõsisema keelekorraldaja muretsema libastumisohu pärast ja kui oled sildi külge saanud, siis see jääb internetti igaveseks. Teisalt, kui ise sõna ei võta, siis täidavad selle ruumi teised „arvajad”, kes kinnistavad keele­korralduse kohta kujunenud stereotüüpe, näiteks et nüüd on kõik vabaks antud, reegleid polegi.

Üks raske teema on see, et ühiskond on vastandlike huvidega. Lihtsad mustvalged reeglid oleksid head kooliõpetuses ja neist on huvitatud ka keele­toimetajad, kes kõiki keele­korraldajate soovitusi rakendavad imetlusväärse innuga. Keelereegleid aga ei õnnestu peaaegu kunagi mustvalgeks sõnastada, ikka jääb piiripealseid asju. Näiteks on keeletoimkond otsustanud edaspidi mitte tõmmata kujundlike koha- ja isiku­nimede algustähe puhul piiri (sellised nagu Uus Maailm, Must Mander, tõusva päikese maa, igavene juut) ja jätta keele­tarvitaja otsustada, kas ta peab seda nimeks või mitte. Senine esitus jättis mulje, nagu oleks meil sahtlis mingi nimekiri, mille põhjal otsustada, ent niisugust pole kunagi olnud. Kindlasti on neid, keda see häirib.

Keelekorraldus peab kokku sobima ühiskonnaga ja kui see on demokraatlik, siis ei saa keelekorraldus olla autoritaarne. Paljud muidu sümpaatsed mõtted, mida keelekasutuse kohta sageli esitatakse, on sümpaatsed niikaua, kuni ei peeta silmas nende ellurakendamist. Viimane eeldab sageli hoopis teistsugust ühiskonda, mis ei ole nii sümpaatne, nt sisaldab tsensuuri.

Sajandile tagasi vaadates mõelgem eesti kirjakeelele kui aja- ja kultuuri­loolisele varandusele, keele esindus­kujule, mis on mitme põlvkonna kokku kantud ja mis on väärt, et seda edasi arendada.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

8. oktoobrit 1922 peetakse Eesti Kirjanikkude Liidu asutamise daatumiks. Friede­bert Tuglasest ei saa eesti kirjanduselu institutsionaliseerumise juures kuidagi mööda, seetõttu lugegem tema „Eluloolistest märkmetest” selle päeva sissekannet: „Kolmas kirjanike kongress Tallinna raekoja saalis. Koos 26 kirjanikku ja arvustajat. Kongressi avasin mina, juhatas Metsanurk. Andsin aru keskkomitee tegevusest. Otsustati senise keskkomitee volitused lõpetada, EKL kirjanike keskedustuseks tunnistada ja temale keskkomitee volitused ning varandused üle anda. Tegin ettepaneku EKL-u ajakirja asutamiseks ja, teiseks, kirjandusnädalate korraldamiseks.”¹ Samal päeval toimus raekojas liidu 16 hääle­õigusliku liikmega üldkoosolek ja juhatuse valimine, seejärel juhatuse koosolek. Tuglase märkus „Olin sedapuhku EKL-u esimeheks 8. X 1922 – 7. III 1923” sealsamas tõendab, et trükiversiooni aluseks võetud päevamärkmeid on Tuglas hiljem ja vahest korduvalt redigeerinud ja täiendanud. Nagu talle omane oli.

Muidugi olid nii kirjandus kui ka kirjanduselu Eestis olemas ammu enne liitu ja Tuglast. Liidu asutamisele eelnesid kirjanike kongressid, kirjanike organiseerumisest kõnelevad Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita – kõik kolm Tuglase aktiivsel osalemisel. Ent need olid rohkem vaimu- ja hinge­sugulaste ühendused, mis sageli vastandusid või polemiseerisid teiste ja enamasti vanemameelsete sulepruukijatega. Kirjanduselu koos kriitikaga laiemas plaanis oli virgutanud 1906. aastal ilmumist alustanud ajakiri Eesti Kirjandus, mis peatselt muutus 1907. aastal asutatud Eesti Kirjanduse Seltsi häälekandjaks, mille esimestes numbrites vaadatakse uuriva pilguga tagasi saja-aastasele eestikeelsele kirjasõnale. XIX sajandile mõeldes kerkivadki meelde Väike-Maarja parnass, aga ka mitmed seltsid, eesotsas Õpetatud Eesti Seltsiga, veelgi varasemasse aega osutavad baltisakslaste ja estofiilide tegemised. Esimese eesti kirjandusloo kirjutamise kavatsust on täheldatud Valmieras sündinud baltisakslase ja estofiili Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) tegevuses, kes koostas selle tarbeks eestikeelse kirjasõna kommenteeritud ülevaate „Bibliotheca esthonica”.

Nagu Eesti riik ei sündinud rahva enese­teadvuse kasvuta ja ette valmistamata pinnasel tühjal kohal, nii oli aeg küps ka kirjanike professionaalse ühenduse sünniks alles iseseisvuse saavutamise järel. Aga tolleks ajaks oli piisavalt eneseteadlikke kirjanikke, kes ajakirjanduse toel ja selles ametis olles püüdsid kirjatööga hakkama saada – eeskätt Juhan Liiv ja ­Eduard Vilde. Kui Liivi vaesus on üldtuntud, siis Vilde puhul paistab silma see, kuidas tal ajakirjanduse ja kirjatööde toel õnnestus toime tulla nii Saksamaal kui ka Taanis elades. Samuti elas Tuglas pagulasaastail suuresti kodumaal trükitud teoste honoraridest, ent sama oluline oli vanemate toetus. Polnud veel reisikulusid lakke löövat üleilmset turismitööstust ja maapagu ei tähendanud raudset eesriiet, nagu pärast teist ilmasõda.

Eesti Kirjanikkude Liidu ajaloost sõdadevahelisel perioodil saab üksikasja­likumalt lugeda Katrin Raidi raamatust „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940” (2002). Kui ENSV Rahvakomissaride Nõukogu kuulutas Eesti Kirjanikkude Liidu likvideerituks alates 19. oktoobrist 1940, oli sellel 53 liiget. Edasi läks nii, nagu kogu rahvaga ja kõigil elualadel. Eesti Nõukogude Kirjanike Liit asutati Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 ja see pidi olema NSV Liidu Kirjanike Liidu osa ning täitma kõiki parteilisi suuniseid. Pagulusse pääsenud literaadid asutasid Välismaise Eesti Kirjanike Liidu 6. detsembril 1945 Stockholmis. Selle loo on kirja pannud Valev Uibopuu 1991. aastal – tolleks ajaks ainsa elus olnud asutaja­liikmena ja sellest kohustatuna. Varem ajakirjas Tulimuld avaldatud artiklisari koos järje ja liikmete nimekirjaga ilmus raamatuna 2012. aastal. Ma ei ole esimene, kes märgib, et mõlema liidu liikmete hulgas oli neid, kes vähemalt mõne aja jooksul põrnitsesid teineteist üle püssikirbu – olgu otseses või kaudses tähenduses.

On huvitav võrrelda mõlema ajas paralleelselt tegutsenud liidu liikmeskonda, kui võtta kõrvale ka liidu juubeliks värskelt ilmunud raamat, Sirje Oleski „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” (2022). Kui ma õigesti loendasin, siis on 1958. aastast ametlikult ENSV Kirjanike Liidu nime kandnud ühendusse aastail 1943–1991 kuulunud 306 liiget, 1991. aasta seisuga oli liidul ligemale 230 liiget. Nende hulgas on aga Teise maailmasõja käigus ja hiljem siia sattunud, ainult vene keeles kirjutanud ja ammu unustatud literaate, kelle Eestist või üldse siitilmast lahkumise daatumitki on olnud raske, kui mitte võimatu välja selgitada. Ent nad kõik on vähemalt liikmeks astumise hetkel elanud Eestis. Välismaisel Eesti Kirjanike Liidul (VEKL) on kogu tegevuse vältel olnud 41 (või 43?)² liiget, nad kõik on kirjutanud eelkõige või ainult eesti keeles, kuid neid on elanud peale juhatuse püsivaks asukohaks olnud Rootsi veel USA-s, Kanadas, Inglismaal, Saksamaal, Soomes, Prantsusmaal, Austraalias, Hispaanias ja Brasiilias. Näiteks polnud VEKL-i liige oma teosed rootsi keeles kirjutanud Käbi Laretei. Olgu veel mainitud, et ka Ilmar Laaban ei ole kunagi kuulunud VEKL-i, küll aga kutsuti ta 1989. aastal kodumaise ehk siis tollal veel ENSV Kirjanike Liidu auliikmeks, kuigi see staatus või au tähendus ei ole sugugi selge – vähemalt minu jaoks. Aga Laabanil polnud auliikme staatuse vastu midagi, nagu ka samamoodi auliikmeks kutsutud Bernard Kangrol, kes erinevalt Laabanist kunagi kodumaad ei külastanud. Mõlema liidu liikmeid lähendanud esimene ametlikum kohtumine toimus 1989. aasta mais neutraalsel pinnal Helsingis sealse Tuglase Seltsi korraldusel. Pärast VEKL-i esimehe Kalju Lepiku surma 1999. aastal Tallinnas valiti liidu esimeheks Enn Nõu, kelle ettepanekul inkorporeeriti kogu liit 2000. aastal Eesti Kirjanike Liidu koosseisu, milles võiks ühtlasi näha nõukogude võimu poolt katkestatud kirjanike kutseühingu järjepidevuse taastamist ja mõlemapoolset tunnustamist.

On veel üks allikas, mis pakub lihtsa võimaluse kaheks löödud kirjanduse võrdlemiseks. See on Bernard Kangro „Eesti kirjandus siin- ja sealpool piiri. Bibliograafiline ülevaade eesti algupärase kirjanduse esmatrükkidest 1945–1964” (1965). (Ei saa jätta mainimata, et suhteliselt usaldusväärse suulise pärimuse kohaselt koostas bibliograafiad või oli vähemalt suureks abiks Kangro abikaasa Maria, kes aga keelanud seda avalikustamast.) Sõjajärgsed aastad olid majanduslikus mõttes mõlemal pool mõistagi karmid ja trükivõimalused kesised. 1945. aastal ilmunud eesti uudiskirjandust loetleb Kangro paguluses kaheksa ja kodumaal 13 tiitlit, ent lehekülgede arvult vastavalt 1715 ja 1148 – kodumaal ilmus rohkem luulekogusid ja näidendeid. 1948. aastal on nimetuste arv tasavägine, aga pagulas­kirjandust ülekaalukalt 2661 lehekülge kodumaise 1598 lehekülje vastu. Ent hoopis kesiseks kisub olukord kodumaal 1950. aastate alguses. Näiteks 1951. aastal ilmus paguluses 22 (5470 lk) ja kodumaal seitse (1592 lk) uudisteost, 1952. aastal paguluses 18 (4560 lk) ja kodumaal ainult kolm (296 lk). Kui Kangro andmeis ongi infosulust tingitud väikseid ebatäpsusi, siis üldisi proportsioone need ei muuda. On selge, et neil aastail kandis eesti kirjanduse järjepidevust pagulaskirjandus, ent kodumaine liit toimis pealesurutud nõukogude rahvaste sõpruse vaimus, samal ajal kui liit paguluses ajas puhtalt eesti asja, suheldes küll mõningal määral Rootsi Kirjanike Liidu ja ka soomlastega. Kodumaine eesti kirjandus hakkas arvuliselt ja kvaliteedilt tooni andma 1950. aastate lõpus üksikute nimedega, aga peamiselt ikkagi alles 1960. aastate alguses.

2022. aasta 19. septembri seisuga on Eesti Kirjanike Liidul 336 liiget. Liikmeskond on avardunud: on kriitikuid, tõlkijaid, akadeemilisi kirjandusteadlasi, toimetajaid, kes enesestmõistetavalt ei pea end kirjanikeks. Ja on vene keeles kirjutavaid Eestis elavaid häid ja tunnustatud kirjanikke ning väljaspool Eestit elavaid eesti kirjanduse tõlkijaid, kelle töö kasvatab eesti kirjanduse rahvusvahelist tuntust. Nii et rahvustunnuse ja eesti emakeele väikse algustähe asemel on siin paslik kasutada suurt tähte Eesti tähenduses. Samas paistab meedias tihtilugu silma, kuidas igaüks, kellel väheke ambitsiooni, mõni jutuke või omakirjastuslik luulevihk ilmunud, võib end kirjanikuks kuulutada. Kirjanik olemine tuleb välja teenida ja teinekord ei aita isegi liitu vastuvõtmine.

Näppasin palgeraamatust Peeter Sauteri loal ühe tema 3. septembril poetatud repliigi: „loomingut tehakse mu meelest sentide eest ja pooleldi põlve otsas, samas saabub sinna lademetes rohkem tekste kui muiste. eestlased pole vaid kultuurihullud, aga grafomaania on rahvushaigus, jumal tänatud, ehk tagab see kunagi meie kestmise.” Sauter peab silmas eelkõige ajakirja Looming, kuid tabab mu meelest midagi tänapäeva eesti kirjanduse olukorrale olemuslikku. Vahest öeldi vanasti dialektilise materialismi vaimus selle kohta kvantiteedi kasvamine kvaliteediks. Kuid sellel grafomaania vohamise väljal võrsuvad ka eestikeelse või üldse Eestis tehtava kirjanduse uued, tulevased ja parimad tegijad. Ent lubatagu siinkohal jääda oma eesti emakeele keskseks. Eesti Kirjanike Liidu liikmete ja eestseisuse kohus on võtta need võimekad tegijad ning kirjandusliku sõna kaudu eesti keele uuendajad ja taasloojad endi hulka ja seista nende eest. Sest miski ei väära mu arusaama, et just emakeelne kirjandus on rahvuskultuuri olulisim alus, millel põhineb kõik muu: alates kaunitest kunstidest kuni nende kriitilise mõtestamiseni, teadustest nende saavutuste populariseerimiseni, omariiklusest selle juriidilise põhjendamiseni – kogu meie eksistentsi üle arutlemine.

Kuulun Eesti Kirjanike Liitu alates 1996. aastast. Sel rohkem kui veerand sajandi jooksul on olnud esimehed Mati Sirkel, Jan Kaus, Karl-Martin Sinijärv ja Tiit Aleksejev – igaüks neist isemoodi on andnud olulise panuse liidu, eesti kirjanduse ja kirjanike käekäiku. Selle aja jooksul on omandatud Käsmu kirjanike maja, avardunud nii institutsionaalsed kui ka isiklikud suhted eelkõige Euroopa, aga samuti muu maailma suunas, eesti kirjandust tõlgitakse rohkem kui kunagi varem, loodud on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, pandud alus just tänavu skandaalselt kiratsenud laenutushüvitisele, tehtud üldse tohutut tööd kirjanduse populariseerimiseks nii kodu- kui ka välismaal, korraldatud regulaarseid kirjandusüritusi, osaletud messidel ja festivalidel. Seejuures ilma püsiva tegevustoetuseta ja sõltudes peamiselt projektirahadest. Meenutagem siin­kohal, et nõukogude ajal täitis osaliselt neid rolle, mida EKL praegu, selleks ots­tarbeks ellu kutsutud Kirjanduse Propaganda Büroo. EKL-i viimaseks oluliseks saavutuseks on kirjanikupalk. Aga seegi idee ulatub juba liidueelsesse aega. Kirjaniku­palgast hakati rääkima 1919. aastal, niisiis Tuglase kõige aktiivsemal tegevusperioodil. Idee teostumiseni kulus ligi sajand. Protestin otsustavalt, kui mõnikord veidi põlgliku ala­tooniga kasutatakse väljendit „riigi­palgaline kirjanik” vms. Jah, raha tuleb riigilt ja selle andmine on riigi kohus, tänuvõlg ja lootus, aga selle jagamise filtri moodustab riigivõimust sõltumatu ja üksnes taotlejate loomingulist võimekust hindav komisjon.

Kirjanikel on rohkesti põhjust oma liidule tänulik olla. Liit väärib kingitust, kuid mida kirjanikul ongi kinkida? Karl Ristikivi on meenutanud August Gailiti sõnu nende viimsel kohtumisel: „[K]irjutage rohkem ja paremaid raamatuid.”³ Iga hea raamat, iga kirjapandud hea sõna on kirjaniku tegu, mis on ühtlasi kingitus nii liidule kui ka lugejale.

 

Kojuigatsus – kauguseigatsus,

kahte harusse kasvav puu

Karl Ristikivi

See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maa­ilmasõja järel.

Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt kõneldakse, seevastu kunstnikud käivad hoopis enam kokku kunstivoolude, õpetajate ja linnade kaudu. Aga kirjanikud on ka olnud otseselt paguluses juba antiigist peale, kord sunniviisil, kord vabatahtlikult. Paguluses elas Ovidius, pagu­luses elas Dante, elasid Voltaire, ­Victor Hugo ja Oscar Wilde… Enamasti ikka poliitilistel, harva muudel põhjustel.

Aga pagulusel ja pagulusel on vahe. Ka eesti kirjanikud elasid paguluses juba XX sajandi algul, kas või Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Aga nemad avaldasid oma teoseid ikka kodumaal ja Tuglas käis salaja ka ise mitu korda kohal. Võib siis küsida, kas see oli päriselt pagulus, kuigi jah, kodumaal oleks neid tabanud arreteerimine ja vangla? Millal algab pagulus? Jättes kõrvale paguluse, eksiili jm sõnade ideoloogilised nüansid, saab mu arvates päris pagulus alguse siis, kui saadakse aru, et ei ole enam tagasiteed. Teise maailmasõja põgenikud läksid ju valdavalt ajutiselt ja elasid mitmeid aastaid kohvrite otsas. Enne kui sai selgeks, et pagulus jääb. Ja ka Eestis oodati aastaid valget laeva, kuni saadi aru, et nõukogude võimust ei ole tagasiteed. Aga millal algas pagulaskirjandus? Kas hetkest, kui inimesed said aru tagasitee puudumisest, või siis, kui kirjani­kud mõistsid, et nende teostel, nende mõtetel ei ole teed koju? Paradoksaalselt saab kirjanduse pärispagulus alguse varem kui inimeste oma. Ja millal see pagulus lõppes? Kas siis, kui selgus, et inimeste tagasitee on olemas ja jääb? Või siis, kui tagasi hakkasid tulema teosed?

Jättes tsensuuri ja muud keelud praegu kõrvale, tuleb küsida ka seda, mida tähendab teoste tagasitulek. Jah, esimene ja oluline asi oli võimalus neid lugeda. Mäletan isegi, kui istusin päevade kaupa Tartu ülikooli raamatukogus ja lugesin Rootsist saabunud kirjandust, mis laudadele välja pandud (ja mida minu mälu pidi koju ei laenutatud). Ja mäletan ennast pidamas loenguid pagulaskirjandusest Tartus, Viljandis, Võrus. Ja pisikesi kartoteegikaarte, kuhu kogusin kätte saadud ja ikka katkendlikku infot välismail ilmunud teoste kohta. Mäletan ka oma palju paksu verd tekitanud ettekannet sealsamas ülikooli raamatukogus, kus mul jätkus jultumust öelda keset pagulaskirjanduse ülistust, et see on meile ikka veel võõras.

Ja siin jõuan Lepiku teise mõtte juurde, mida ta oma artiklivalimikus vähemalt kaks korda kordab. Nimelt, et kodueesti ja pagulaskirjandust kirjanduslooliselt ühte liita on võimatu ülesanne. Küsimus ei ole kirjanikes ega nende elukohas, füüsilistes teostes kaupluse või raamatukogu riiulitel, vaid kirjandusloos, seostes ja suhetes, mis luuakse tagantjärele. Ja siin seisame kirjanduse kahe haru küsimuse ees. Mis kasvas kahte harusse? Millal kasvas? Kuidas kasvas?

Kui vaadata lähemalt, siis näeme, et sõjajärgse kirjanduse lugu läheb tõepoolest kiiresti kaheks. On kirjandus välismail, ennekõike Rootsis, mida valitsesid rahvuslik ideoloogia ja rahvuslik identiteet, ning on nõukogude kirjandus Eestis, mida valitsesid stalinistlik ideoloogia ja klassikeskne identiteet. Ja suur meri nende vahel. See oli aeg, mil noored Kalju Lepik ja Raimond Kolk kuulutasid Rootsis, et nemad jätkavad nii Betti Alveri kui ka Juhan Sütiste teed ning eitavad võõrast (ja ka ideoloogiliselt punast) sürrealismi ehk Ilmar Laabanit ja tema kaaslasi. Ja see oli aeg, mil Nõukogude Eestis hakati viima ellu V. I. Lenini õpetust selle kohta, et kodanliku ühiskonna kirjandusest tuleks võtta sotsialistliku ühiskonna varasalve üksnes selle nn demokraatlik osa, sedagi vaid vastukaaluks nõukogude kirjandusele. Praktikas teadupärast visati ajaloost minema peaaegu kõik, alates avangardist ja estetismist ning lõpetades Alveriga. Sütiste siiski servapidi jäi. Ja muidugi lendas üle parda pagulaskirjandus.

Aga vaevalt viisteist aastat hiljem hakati rääkima midagi muud, nii siin- kui ka sealpool vett. See oli aeg, mil Ain Kaalep, Jaan Kross jt hakkasid taaslooma silda sõjaeelse kirjandusega, nii Alveri kui ka Sütistega. Nii et kodumaine kirjandus kasvatas oma oksa pagulaskirjandusega samale sõjaeelsele tüvele.

Teadupärast oli ka teine liikumine. Noorem põlvkond, olgu Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo ja teised 1960. aastatel alustajad, leidsid endale kirjanduse, mida tehti paguluses. Sealhulgas nii Lepiku kui ka Laabani, modernismi ja sürrealismi. Ja teisel pool vett kuulutas Lepik aastal 1965, et eesti kultuur on üks ja pagulaskultuur ei ole mingi terviklik nähtus. Tõmmates selle kaudu omapoolse piiri paguluse räige servaideoloogiaga. Paguluse noorem kirjanike põlvkond aga võttis omalt poolt vastu kodueesti noorte mõtted ja võtted. See kõik oli taandumine nii kodumaise kui ka paguluse räuskavatest ideoloogiaservadest. Ideoloogiat ei visatud päriselt minema, aga see suruti taga­plaanile ja ettepoole tõsteti identiteet. Üks eesti kirjandus. Samas, väga tähtis oli kodueesti ja paguluse nooremat põlvkonda ühendav uue aja maailma hõngus, autentsuse igatsus, biitnike revolutsioon, nooruse ja armastuse kuulutus. Kokku­võttes, kodueesti kirjandusest kadus stalinism ja pagulaskirjandus hakkas minu arusaamist mööda muutuma vaikselt väliseesti kirjanduseks, mida pagulaskirjandusest eristab just ideoloogiast eemaldumine. Muidugi jäid ideoloogilised servad nii siin kui ka seal alles. Aga suund oli selge ja aeg liikus vaatamata kõigele muutuste poole. Kuni ühel hetkel, 1989. aasta mais, saadi kokku Helsingis ja tõmmati joon alla. Siis tõusis ka esile mõte, et eesti kirjandus on kõigele vaatamata üks. Selles lauses kõlas tol ajal lootus ning veidi ka tahe unustada need vastuolud, mis olid olnud. Aga küsimus jäi. Kas saab neid kahte kirjandust kirjandusloos ühte liita? Mu vastus sellele on tegelikult vastusest kõrvale hiilimine. Kas on üldse vaja kokku liita?

Sellega tekkis aga omaette paradoksaalne olukord kirjandusloo jaoks. Kui panna näpp sõjajärgsele ajale, siis seisab paguluse poolel sõjaeelse kirjanduse jätkamine ning kodueesti poolel stalinistlik katkestuskirjandus. Ajaloost vaadates oli see poolsurnult sündinud irdharu, mida Loomingu Stalini-aegse toimetaja August Alle sõnu kasutades võiks iseloomustada kui virtsaniret toimetaja portfellist. Sealjuures polnud sellel pikka iga. Isegi sotsialistlik realism laiemalt kadus kiiresti perifeeriasse. Kui aga panna näpp 1990. aastatele, siis seisab ühel pool kodueesti kirjandus ja teisel pool üha selgemalt pagulas­kirjandus oma alguse ja lõpuga. Pole mõtet salata, kirjandusloo jaoks jääb igasugune pagulas­kirjandus kõrvalharuks. Ja mida pikemaks muutub kirjanduse aeg, seda lühem on selle haru suhteline aeg.

Neis kahes oma alguse ja lõpuga harus on varjatult olemas vastus kirjanduste liitmise kohta. Selleks tuleb minna ajas kaugemale ja kõrvale mööda kirjandusloo radu.

Juba üle sajandi on eesti kirjandusloos tegeletud sellega, et mingil viisil kokku ühendada baltisaksa ja eesti kirjandus. Veel enne Teist maailmasõda võeti eesti kirjanduslugudesse vaid neid baltlasi, kes kirjutasid eesti keeles, ja ainult see, mida nad eesti keeles kirjutasid. Ennekõike nõukogude ajal lisati need, kes kirjutasid saksa keeles, aga mingis mõttes eesti meeles, suhtudes pärismaalastesse positiivselt. Nagu XVIII sajandi esto-/baltofiilsed publitsistid. Ja siis hakkas esimesena vist O. A. Webermann kõnelema maiskondlikust kirjandusest, milles kahte kirjandust ühendab kodumaa, suhe selle maaga, mille kaudu nad ennast mõtestavad. Selles suunas mõtlevad mu arusaamist pidi ka praegused balti kirjanduse uurijad ees­otsas Jaan Unduski ja Liina Lukasega. Ühe­sõnaga, alguses oli ühendajaks keel, siis ideoloogia ja siis maa. Aga pildil on teinegi pool. Üha enam kirjutatakse varasemast kohalikust ladinakeelsest kirjandusest, mis kuulub samuti eesti kirjanduspilti (nagu XVII sajandi juhuluule). Mängu tulevad ka balti päritolu autorid, kelle olulised teosed on hoopis prantsuskeelsed (nagu Barbara Juliane von Krüdener). Lisaks, baltlased ise on arvanud ammu enda hulka rea kirjanikke, kes elasid ja töötasid Saksamaal, kuid väljendasid nn balti eluhoiakut (nagu Siegfried von Vegesack). Ja sama kehtib eesti uurijate kohta. Ühesõnaga, ühendajad on vaikselt hajumas. Taanduvad nii maa kui ka selle maa keel. Eestlastesse suhtumise ideoloogia ei paista olevat üldse oluline. Selle asemele on tõusmas midagi, mis kannab nime balti eluhoiak.

Ja teisalt eestivene kirjandus. Eestivene kirjandus ei huvitanud aastakümneid suurt kedagi. Kui, siis ehk sobiva hingena nõukogudevastases ideoloogilises võtmes (nagu Sergei Dovlatov, kes sattus elama mõne aasta Eestis). Aga umbes kümme aastat tagasi ilmusid areenile uued nimed, ennekõike Andrei Ivanov, kes ise ei taha ennast sugugi rahvuslikult või maiskondlikult identifitseerida, või kui, siis Tallinna kirjanikuna. Ja järsku hakkas eesti kirjandus teda endale tahtma. Ta oli otsekui katalüsaator, mis algatas debatid selle üle, mis on ja kuhu kuulub õieti eestivene kirjandus. Aga andku issand mulle andeks, mulle paistis siis ja paistab ka praegu, et Ivanovi endale himustamise taustal oli lihtne tõsiasi: ta on vaieldamatult väga hea kirjanik. Ideoloogia, elukoht ja keel ei ole olulised.

Niisiis, on olnud keel, ideoloogia ja maa. Aga kord on nad ühendajad ja kord eraldajad. Jäänud on eluhoiak ja kirjanduse tase. (Ideoloogiat ei maksa siiski ala­hinnata. Kunagi oli Ivanoviga natuke samalaadses seisus Mihhail Veller, auhinna­tud autor ja omaaegne Vikerkaare toimetaja. Vellerist on saanud väga konservatiivne, rassismi kalduv ja ka skandaalne tegelane. Kas keegi mäletab veel? Tema tekste refereeritakse Objektiivis…)

Aga kirjanduslugu ei saa piirduda nende piiridega. On veel vähemalt kaks vana teemat.

Üks on rahvaluule, mis kirjanduse lugudes on alati olnud probleemiks. Lahendused on lihtsad. On lugusid, kus see on välja jäetud, ja lugusid, kus sisse võetud. Põhjendusi üldiselt ei tooda. Arvata võib, et need on suulisus, anonüümsus ja variatiivsus. Lähemalt vaadates ei ole ükski eriti sobiv rahvaluule väljaarvamiseks. Vanemat poolsuulist kirjandust kõrvale jättes, ka XIX sajandi eesti luule kandis enamasti laulu nime. Ja kirjandusloos on alles peaaegu ainult need luuletused, mis on püsinud elus laulusõnadena. Olgu „Mu isamaa…”, „Kungla rahvas” või „Ööbikule” ehk „Õrn ööbik”. Lähemalt vaadates leiab kogu proosakirjandusest suulise keele jooni üsna palju, kuni selleni, et Oskar Lutsu suurklassika „Kevade” kubiseb suulise keele joontest. Anonüümsus on vanema kirjanduse üldtuntud omadus ja selle variant pseudonüümsus elab priskelt edasi. Kõne alla tuleks ehk variatiivsus, kuid sedagi leiab sadade ja sadade luule­tuste eri variantidest ja isegi pikemast proosast.

Kui minna keelele lähemale, siis tõuseb probleemiks ka murdekirjandus. Pikka aega oli see lihtsalt kirjanduskildude sari, kuhu käisid kokku ennekõike lõuna­eesti murdeid kasutav luule (Hendrik Adamson, Artur Adson, Raimond Kolk) ja natuke saartemurdelist proosat (Juhan Smuul, Jüri Tuulik). Ja piiril näiteks autorid, kes on kasutanud murret oma teoste otsekõnes (nagu A. H. Tammsaare), või XX sajandi alguse modernistid, kes laena­sid lõunaeesti murdemorfoloogia oma põhjaeesti tekstidesse ja/või ihalesid lõuna­eesti keelt kirjakeeleks (nagu Friedebert Tuglas). See pilt hakkas murenema hetkel, kui võro­kesed ja setod ei leppinud enam oma staatusega. Kui võru murdest sai uusvõru kirjakeel ja kirjanikud hakkasid vaatama oma töid kui omaette lõunaeesti kirjandust. Jah, selle lugu on katkendlik ja fragmentaarne ning kirjanikud ja uurijad on vaielnud, kas see on ühtse eesti kirjanduse osa või omaette kirjandus ning kas rahvaluule kuulub sellesse kirjandusse või mitte (loetagu Mart Velskri sissevaateid ja Kauksi Ülle kirjutisi). Aga lõunaeesti kirjandus on olemas. Veel enam, uuemad keele- ja arheoloogiauurimused kõnelevad ühemõtteliselt, et lõunaeesti keele eelkäija oli esimene, mis eraldus omaette keeleks siis, kui läänemeresoomlased siia maile saabusid. Nii võib öelda, et murdeks paigutab selle üksnes asjaolu, et lõunaeestlased on Eesti riigi alamad…

Ühesõnaga, keelte maailmale lisanduvad murreteks nimetatud allkeeled ja vaikimisi kirjalikule traditsioonile suuline pool.

Ja nüüd võib uuesti küsida. Kas jääda selle juurde, et on vaid üks eesti kirjandus? Mis on see üks eesti kirjandus selles maailmas? Küsimus ei ole demagoogia ega provokatsioon. Kui räägikski mitmest eesti kirjandusest? Kui mitmest, oleneb sellest, kuidas defineerida eestit ja kirjandust. Kodueesti kirjandus, pagulaskirjandus, välismaine eesti kirjandus, eestikeelne, võrukeelne, setokeelne, saksakeelne, venekeelne, kirjalik ja suuline…

Muidugi ei ole need kirjandused võrdsed, mõni on suurem ja mõni pisem. Mõni on kesksem ja mõni servapoolsem. Neil kõigil on ajaloos oma algus ja keskpaik ning mõnel ka lõpp. Puu metafoor nende jaoks ei sobi, looduse juurde jäädes moodustavad nad pigem hargnevate ja põimuvate väänkasvude kogumi. Ma eelistan tulla loodusest inimese juurde: parem metafoor on perekond. Selles on keele­sugulased ja maasugulased. Mõni on lähem ja mõni kaugem sugulane. Mõni vaid hõimlane, kes abielu kaudu tulnud. Mõni abielus ja mõni vabas kooselus. Mõni ema ja mõni laps. Eesti kirjandus kui kärgpere.

Eesti keele arengukava projektis aastateks 2021–2035 on seatud eesmärgiks eesti keele toimimise tagamine kõrgharidus- ja teadus­keelena.¹ Tegelikult suureneb kõrghariduses inglise keele osakaal vääramatult.² Juba aastaid ei kirjutata eestikeelseid doktoritöid loodus- ja tehnikateadustes, meditsiinis ega mitmel sotsiaalteaduste erialal. 2005–2012 kaitsti Tallinna Tehnika­ülikoolis (TTÜ) 14 eestikeelset tööd (4,2% kõigist kaitstud väite­kirjadest) ja Eesti Maa­ülikoolis aastatel 2007–2012 üks töö (1,7%). Ülejäänud väitekirjad olid inglis­keelsed.³ 2013–2016 ei kaitstud TTÜ-s ega Eesti Maaülikoolis enam ühtki eesti­keelset doktoriväitekirja.⁴ Tallinna Ülikoolis (TLÜ) ja Tartu ­Ülikoolis (TÜ) oli eestikeelseid doktoriväitekirju pisut enam. 2003–2012 kaitsti TLÜ-s 65 eestikeelset tööd (37,8%) ja aastatel 2000–2012 TÜ-s 184 tööd (16,5%), kuid näiteks meditsiini valdkonnas olid TÜ-s kõik väite­kirjad ingliskeelsed.⁵ Aastatel 2013–2016 kaitsti TLÜ-s 27 eestikeelset tööd (33,3%) ja TÜ-s 49 tööd (10,7%)⁶ ehk eestikeelsete tööde osakaal langes.

Eesti keele seisundit kõrghariduses on põhjalikult uuritud 2012. aastal ja 2017. aastal.⁷ Need ega teised eespool viidatud uurimused ei arvesta, et Eesti ülikoolides suureneb välisdoktorantide hulk, kellelt üldjuhul ei saagi eeldada eestikeelsete tööde kirjutamist ja kes tuleks seetõttu eesti keele seisundi analüüsist välistada. Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade, mis keeles kaitsti doktoriväitekirju TÜ humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas ­aastatel 2016–2020 ning millised tegurid võisid mõjutada eesti emakeelega dissertantide keelevalikut. Teguritena vaadeldakse dissertandi sugu, vanust kaitsmise ajal, väitekirja vormi (kas monograafia või teadusartiklid) ning eriala.

 

Andmestik

Algandmed (valdkond, kaitsmise aasta, dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri) pärinevad TÜ kodulehelt.⁸ Andmetele lisati käsitsi:

• väitekirja keel (st monograafia keel või teadusartiklitena kirjutatud väite­kirja katusartikli keel) – töö pealkirja põhjal;

• dissertandi eeldatav emakeel (st kas eesti või mitte-eesti) – nime ja Eesti Teadusinfosüsteemis (ETIS) avaldatud hariduskäigu põhjal; Eestis venekeelse gümnaasiumi lõpetanute emakeeleks määrati mitte-eesti keel;

• dissertandi sugu – nime ja sotsiaal­meedias avaldatud teabe põhjal.

Tabel 1. TÜ-s aastatel 2016–2020 eri vald­kondades kaitstud väitekirjade keel.

Väitekirja keel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	41	–	–	15	56
hispaania	1	–	–	–	1
inglise	51	301	82	82	516
prantsuse	2	–	–	–	2
saksa	1	–	–	–	1
vene	17	–	–	–	17
Kokku	113	301	82	97	593

Humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väite­kirjadele lisati veel:

• dissertandi sünniaasta – väitekirjas või ETIS-es avaldatud CV põhjal;

• eriala – DSpace’is avaldatud väitekirja publikatsiooni seeria põhjal;

• väitekirja vorm (st kas monograafia või teadusartiklid).

Kaitsmise aasta ja dissertandi sünni­aasta vahe põhjal arvutati dissertandi vanus kaitsmise ajal. Dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri kustutati andmestikust, kuna neid edasises analüüsis ei kasutata.⁹

 

Väitekirjade keel

TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud 593 väitekirjast umbes pooled olid loodus- ja täppisteaduste valdkonnas (vt tabelit 1). Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas kaitsti jätkuvalt üksnes inglis­keelseid väitekirju. Eestikeelseid doktoritöid oli humanitaarvaldkonnas 36,3% ja sotsiaalvaldkonnas 15,5%. Kõigist väitekirjadest moodustasid eestikeelsed tööd 9,4% ehk perioodiga 2013–2016 võrreldes (10,7%) on eestikeelsete tööde osakaal veelgi langenud. Humanitaarvaldkonnas kaitsti võõrkeelseid väitekirju peale inglise keele vene (15%), prantsuse (1,8%), hispaania (0,9%) ja saksa (0,9%) keeles. Sotsiaalvaldkonnas olid kõik võõrkeelsed väitekirjad ingliskeelsed.

 

Dissertantide emakeel

Dissertantide emakeel oli valdavalt eesti keel (78,4% kõigist kaitsnutest). Suhteliselt oli kõige enam muu emakeelega kaitsjaid humanitaarteaduste ja kunstide vald­konnas (28,3% valdkonnas kaitsnutest), ­teistes valdkondades jäi proportsioon umbes viiendiku juurde (vt tabelit 2).

Kuna loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas eestikeelseid dok­tori­töid ei kaitstud, uuritakse edasi humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna väitekirju. Esimeses on vaatluse all 81 ja teises 79 väitekirja. Kõigi vaadeldavate tööde autorite emakeel on eesti keel (mitte-eesti emakeelega dissertandid ei kirjutanud eesti­keelseid töid). Ligi kolmveerand (72,8%) humanitaarvaldkonna dissertantidest olid naissoost. Keskmiselt kaitsti töö 36-aastasena ning kolme erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–52 aastat. Ka sotsiaalvaldkonnas olid üle kahe kolmandiku doktorikraadi kaitsnutest naissoost (70,9%). Keskmiselt kaitsti töö 37-aastasena ning paari erandiga jäi dissertantide vanus vahemikku 28–55 aastat.

Tabel 2. TÜ dissertantide emakeel.

Emakeel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	81	238	67	79	465
muu	32	63	15	18	128
Kokku	113	301	82	97	593

 

Keele- ja vormivalik humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas

Humanitaarvaldkonnas kirjutasid eesti emakeelega dissertantidest 50,6% väitekirja eesti keeles ning 43,2% inglise keeles. Eestikeelsete tööde osakaal oli suurem ajaloo (84,6%), kirjandusteaduse (83,3%), eesti filoloogia (77,8%) ja teoloogia (55,5%) erialal. Soome-ugri filoloogias ja teatri­teaduses olid kõik väitekirjad eestikeelsed, kuid neid oli muude erialadega võrreldes väga vähe. Inglise keel oli üle­kaalus semiootika (83,3%), filosoofia, folkloristika ja üld­keeleteaduse (kõigis 66,7%) ning arheoloogia (60%) erialal. Etnoloogias ja inglise filoloogias kaitsti ainult ingliskeelseid töid. Ka romaani filoloogias olid tööd võõrkeelsed, kuid prantsuse- ja hispaaniakeelsed, mitte ingliskeelsed.

Uuritavatest väitekirjadest natuke üle poole (55,6%) kirjutati teadusartiklitena. Etnoloogia erialal kaitsti üksnes artiklitena kirjutatud doktoritöid. Ainult monograafiana kirjutatud doktoritöid kaitsti filosoofias, teatriteaduses ning klassikalises, romaani ja soome-ugri filoloogias. Suhteliselt palju kirjutati monograafiaid teoloogias (55,6%), kirjandusteaduses (50%), ­ajaloos (46,2%) ja üldkeeleteaduses (41,7%).

Sotsiaalvaldkonna eesti emakeelega dissertantidest 19% kirjutasid väitekirja eesti keeles ning 81% inglise keeles. Üldiselt on aastate lõikes valdkonnas kaitstud 3–4 eestikeelset tööd, kuid 2020. aastal ei kaitstud ühtegi eestikeelset tööd.

Majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal kaitsti üksnes inglis­keelseid töid. Eestikeelseid väitekirju kaitsti õigusteaduse (40,9%), meedia ja kommunikatsiooni (33,3%), sotsioloogia (18,2%) ning pedagoogika (5,6%) erialal.

Uuritavatest väitekirjadest kolm­veerand (75,9%) kaitsti teadusartiklitena. Meedia ja kommunikatsiooni, pedagoogika, psühholoogia ega sotsioloogia erialal ei kaitstud ühtegi monograafiat. Kõige enam kaitsti monograafiana kirjutatud töid õigusteaduses (63,6%). Politoloogias olid pooled (50%) ja majandusteaduses 42,9% väitekirjadest monograafia vormis.

 

Keelevalikut mõjutanud tegurid

Väitekirja keele ja vormi ning dissertandi isiku (soo, vanuse) vaheliste seoste leid­miseks kasutati tingimusliku otsustuspuu ja logistilise regressiooni mudeleid. Humani­taarvaldkonnas vaadeldud töödest jäeti andmestikust erinditena välja muud keeled peale eesti ja inglise keele. Regressioonimudelis jäeti andmestikust välja humanitaarvaldkonnas üle 52-aastased ja sotsiaalvaldkonnas üle 55-aastased disser­tandid.

Kõige tugevam seos avaldus väitekirja keele ja vormi vahel sotsiaalvaldkonnas, kus monograafia kirjutatakse suurema tõenäosusega eesti keeles.

Keelevalikut mõjutab veel dissertandi vanus. Vanuse kasvades väheneb mõlemas valdkonnas ingliskeelse töö kaitsmise tõenäosus, kuid see on ootuspärane. Keele­valikut võib mõjutada keeleoskus: enne 1990. aastaid olid inglise keele seisund ja inglise keele õpe oluliselt nõrgemad kui praegu, avatud piiridega Eestis. Keele­oskuse mõju doktoritöö keelevalikule peaks eeldatavalt kiiresti vähenema.

Erialade kaupa seoste otsimiseks on paljudel erialadel kaitstud liiga vähe töid, kuid humanitaarvaldkonnas on teatav seos ­eriala ja keele vahel. Mõnevõrra suurema tõenäosusega kirjutavad eestikeelse töö aja­loolased, eesti filoloogid, kirjandus- ja teatri­teadlased ning teoloogid. Pigem inglis­keelse töö kirjutavad arheoloogid, etnoloogid, filosoofid, fokloristid, inglise filoloogid, semiootikud ja üldkeeleteadlased.

 

Järeldused ja kokkuvõte

Ligi 90% TÜ-s aastatel 2016–2020 kaitstud doktoriväitekirjadest olid ingliskeelsed. Eestikeelsete väitekirjade osakaal langes alla 10%. Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiini valdkonnas ei kirjutatud jätkuvalt ühtki eestikeelset doktoritööd.

Humanitaarvaldkonna 81 eesti emakeelega dissertandi kaitstud tööst umbes pooled olid eestikeelsed, sotsiaalvaldkonnas olid 79 tööst eestikeelsed vaid 19%.

Eestikeelseid töid ei kaitstud humanitaarvaldkonnas etnoloogia, semiootika, inglise ja romaani filoloogia ning sotsiaalvaldkonnas majandusteaduse, politoloogia ja psühholoogia erialal. Eestikeelseid töid kaitsti humanitaarvaldkonnas enim ajaloo, eesti filoloogia, kirjandusteaduse ja teoloogia ning sotsiaalvaldkonnas õigusteaduse erialal. Humanitaarvaldkonnas tegutsevate rahvus­teaduste professuuride¹⁰ mõju väite­kirjade keelevalikule eraldi ei uuritud. Tulemuste põhjal võib siiski eeldada, et ajaloos, eesti filoloogias ja kirjandus­teaduses (tuleb arvestada, et professuurid ja väitekirjade erialad ei kattu täielikult) võib positiivne mõju esineda, samal ajal kui etnoloogias, semiootikas ja arheoloogias rahvusteaduse professuuril positiivne mõju doktoritööde keelevalikule kas puudub või on tagasihoidlik. Ma ei väida, et rahvus­teadust tuleb tingimata eesti keeles viljeleda, kuid nendin, et rahvusteaduste professuuride ülesanne on muu hulgas edendada eestikeelset haridust ja teadust.

Väitekirja keelevaliku võimalike tegurite (dissertandi sugu ja vanus ning väitekirja vorm) uurimisel tuvastati keelevaliku sõltuvus vanusest: vanuse kasvades tõenäosus kirjutada ingliskeelne töö vähenes. Sotsiaalvaldkonnas ilmnes lisaks seos väite­kirja vormi ja keele vahel: eestikeelseid töid kaitsti pigem monograafia vormis ning ingliskeelseid töid teadusartiklitena.

Doktoritöö keele ja vormi valikut mõjutavad peale uuritute muudki tegurid, nt valdkonna ja eriala tavad ja praktika (mh kas teadustööd tehakse põhiliselt uurimisrühmades või üksi), juhendaja emakeel ja eelistused jne. Mitmeid neist teguritest on võimalik uurida ka kvantitatiivsete meetoditega, näiteks kas doktori­töö ­aluseks olevad teadusartiklid on kirjutatud üksinda või koos teiste teadlastega, milline on juhendaja emakeel jne. Samuti tasub uurida ingliskeelsete teadusartiklitena kirjutatud doktoriväitekirjade seost teadustegevuse meetodite, rahastuse ja karjäärimudelitega. Akadeemilise karjääri tegemisel on ingliskeelsed teadusartiklid keskse tähtsusega.¹¹ Võimalik, et kõrgharidus­süsteem soosib sarnaselt loodus­teadustega ka humanitaar- ja sotsiaal­valdkonnas üha suuremat koostööd ning aspirantide kiiremat doktorikraadini jõudmist. Neid eesmärke võib olla lihtsam täita kollektiivselt kirjutatud teadusartiklitest koostatud väite­kirju kaitstes.

Tänan märkuste eest Maarja-Liisa Pilvikut ja Pärtel Lippust.

 

Keelekorraldusest ja õigekeelsussõnaraamatust (ÕS) ei ole väga kaua nii palju räägitud kui viimase poole aasta jooksul seoses sõnastikureformiga. On peetud hulk kõnekoosolekuid ja ilmunud on õige mitu artiklit. Kuigi keeleteemadest rääkimine on ääretult tähtis ja võib rõõmustada selle üle, et lõpuks ometi pakub keel ja keele­korraldus paljudele kõne­ainet, on arutelu­teemad olnud mõnikord liigagi laiali­valguvad ning tähelepanu on mõnelt oluliselt punktilt eemale nihkunud. Teemad on ulatunud sõnastikureformi tehnilistest üksikasjadest keelenormide muutmise vajaduseni, keelekorraldus­teooria ja selle puudumise ning ka keeletoimetajate töö ja keeleõpetuse rõhuasetusteni. Üldiselt iseloomustab tekkinud arutelu aga teatav segaduses olek ja puudulik arusaam selle kohta, keda või mida täpselt sõnastiku­reform puudutab ja kuivõrd on see seotud kirjakeele normi ja normingutega. Praeguseks on sõnastiku ja ÕS-i küsimus arutelu keskmesse jäänud.

Mis tahes normingute ja keele­korraldusallikate muutused on väga olulised keelega seotud kahe sihtrühma, emakeeleõpetajate ja keeletoimetajate igapäevatöös. Kuna ühendsõnastikust saab nende töövahend, peaks olema loomulik, et leksikograafiliste ja keeleteaduslike kaalutluste kõrval arvestataks õpetajate ja keele­toimetajate praktiliste vajaduste ning ettepanekutega. Need kaks rühma on sõnastikureformi ümber keerelnud arutelus ikka ja jälle esile kerkinud. Kui emakeele­õpetusega seotud teemad on kahtlemata komplekssemad ning eeldavad õpetamisparadigmade ja kogu emakeeleõppega seotu (ümber)mõtestamist, siis keele­toimetajate tööga seonduv on mõnevõrra lihtsamini piiritletav. Kuigi siinne kirjutis on eelkõige tõukunud Liina Lindströmi „Päevateema” rubriigis ilmunud artiklist „Keelekorraldus meie elu kujundamas”,¹ ei tegele see kõigi mainitud artiklis esitatud probleemidega, vaid on pilk tekkinud problemaatikale eeskätt keele­toimetaja vaatevinklist.

 

Keelekorraldus ja ÕS-i roll selles

Keelekorraldusel on praegu kaks tugi­sammast: sõnavaraga seotut kajastav ÕS ning õigekirjareeglite ja sõnamuutmis­normingutega tegelev Emakeele Seltsi keele­toimkond, mis on asutusteülene kogu, kuhu on koondunud keelega tegelevate inimeste erinevad vaatenurgad. Keele­toimkonna ja sõnastiku koostajate roll ja tööülesanded on põimunud, sest jõuavad ju vahel leksiko­graafide algatatud, toimkonnas tehtud ja sõnamuutmise kohta käivad otsused lõpuks ÕS-i ning keeletoimkonna liikmete seas on omakorda ÕS-i koostajaid. Praeguse arutelu kese on nihkunud järk-järgult sõnamuutmiselt sõnatähendusele: tähenduste esitusviisile sõnastikus ja tähenduste normimise võimalikkusele. Kuigi sõna­tähendusi keeletoimkond ei normi, ei ole see tähendanud seda, et need tähendused ei oleks olnud normitud. Normimiseks võib lugeda kas või sedagi, mis järje­korras ja kas üldse on mingid variandid ÕS-i sõnaartiklisse paigutatud.

Varem on iga sõnaraamatu uustrüki ilmumise järel toimunud laiem arutelu selle üle, missugused uued sõnad või tähendused olid sõnaraamatusse lisatud. Kuna sõnaraamatut ei uuendatud jooksvalt, oli raamatuga töötajail võimalik end uuendustega enam-vähem korraga kurssi viia. Et aga arendatavat ühendsõnastikku täiendatakse pidevalt, ei suuda keeletoime­taja parimagi tahtmise korral kõikidel muudatustel pilku peal hoida.

Kindlasti ei saa nõustuda väitega, et ÕS-ist ei tuleks üldse sõnatähendusi vaadata ja et enne kirjakeele normi rakendamise korda keelekasutaja seda ei teinudki. Esiteks ei ole kirjakeele normi eelsest ajast ühtki kasutusuuringut, mis seda väidet kinnitaks, ja teiseks ei oleks ÕS-il ilma tähendusteta (vähemalt probleemsemate sõnade tähendusteta) mõtet. Kujutades ette ÕS-i ilma sõnatähendusteta ja ainult käänamise-pööramise infoga, kerkib silme ette väga palju väiksem sõnaraamat, sest muutumatud sõnad moodustavad meie sõnavarast märkimisväärse osa. Kuna ÕS on mõeldud kirjutajat abistama, on loomulik, et see sisaldab muu keeleteabe kõrval ka sõnaseletusi, mida suurt täpsust nõudvate tekstide puhul aluseks võtta.

 

Keelekorraldus ja keeletoimkond ning kaasarääkimisvõimalused

Emakeele Seltsi keeletoimkonna (sõnamuutmist ja õigekirjareegleid puudutavate) otsuste kujundamises on kõigil olnud võimalik sõna sekka öelda, st ise ette­panekuid esitada ja otsuse kavandite kohta arvamust avaldada, ning neid võimalusi on ka kasutatud. Sarnased kaasarääkimis­võimalused võiksid olla ühendsõnastiku ja seal sees ÕS-i koostamise protsessis ning peale tagasisidenupu võiks olla ka avalikke arutelusid ja otsuste selgitamist mingi aja jooksul. Samuti võimaldaks otsuste arutlusele panek suurendada keele­korralduse läbipaistvust ja kummutada arusaama, et otsuseid tehakse üksiksõna kaupa ja laiema ringiga läbi rääkimata. Väga olulised on ühendsõnastiku ülesehituspõhimõtted ja sõnade esitusega seonduv, mistõttu võiks neis aruteludes osaleda palju laiem ring keeleinimesi kui ainult leksikograafid. See oleks tähtis seda enam, et sõnatähendused muutuvad märksa kiiremini kui vormimoodustust või kirjavahemärke puudutav ning Eestile on üldiselt olnud omane kollektiivne keelekorraldus.

Normingute kujundamisel ja soovituste vajalikkuse kaalumisel võiks usaldada uuringute (mida praegu kindlasti piisavalt ei ole) ja keeleteadlaste kõrval muid keeleasjatundjaid (sh keeletoimetajaid ja emakeeleõpetajaid, aga miks mitte ka tõlkijaid), kellel on hea ülevaade õigekeelsus-, arusaadavus- ja väljendusprobleemidest, või spetsialiste, kes võimalikult täpse väljenduse nimel peavad vahel juukse­karva lõhki ajama. Sarnaselt Emakeele Seltsi keele­toimkonnaga, kuhu kuulub keeleteadlaste kõrval keelega tegelevaid praktikuid, tagaks laiapõhjalisem spetsialistide kogu mitmekülgsema vaate. Läbitööta­tud tekstid on toimetajail omamoodi korpus, mis annab ettekujutuse, millised normingud ja soovitused toimivad ning millised mitte. Näiteks kui keeleteadlane näeb uuringute põhjal, et gi-/ki-liite kasutuses eksitakse palju ja normingut on vaja muuta, siis keeletoimetaja töölauale satub neid vigu üliharva. Kui autor juhtubki kirjutades eksima, on punane joon teksti­redaktoris aidanud tal viga märgata ja selle parandada. Seetõttu ei pruugi tänapäeva arvutikeskses maailmas selle normi vabakslaskmine erilist kasu tuua. Erinevate arvamuste ja andmete kõrvutamine võiks anda tulemuse, millega oleks rahul rohkem keelekasutajaid.

 

Keelekorralduse teooria ja selle rakendusväärtus keeletoimetaja jaoks

Nõustuda tuleb Liina Lindströmi väitega, et meil ei ole teaduspõhist keelekorraldust, mis vaatleks süsteemselt keelekasutust ja olemasolevaid norme. Emakeele Seltsi keeletoimkond koosneb vabatahtlikku tööd tegevatest spetsialistidest, kel on igaühel oma uurimis- või töövaldkond, ning neilt ei saa süsteemset ja pikaaegset keele­korraldusteooriaga tegelemist eeldada. Seega tuleks tõsiselt kaaluda, missuguse asutuse või organisatsiooni juures ja mis alustel ning milliste tööülesannetega võiks keelekorralduse teooria ja ka süsteemsete keelekasutusuuringutega tegeleva(te) spetsialisti(de) ametikoht olla. Vajadus sellise töö järele paistab praeguse arutelu taustal suur olevat.

Ka uue ühendsõnastiku (ÕS seal sees) loomine peaks olema teaduspõhise keele­korralduse tulem, iga muudatuse põhi ja võimalik tulemus ehk keelekorralduse üldisem suund peab olema läbi arutatud ning võimalusel uuringutega kontrollitud. Kindlasti aitaksid süsteemsed kasutus­uuringud vältida olukorda, kus sõnastikus tehakse otsuseid või sõnastikku kantakse muudatusi üksiksõnade kaupa (nt on ­silmast-silma nii sidekriipsuga kui ka lahku­kirjutatud variandina, palgest ­palgesse aga ainult lahkukirjutatuna) ja nende üksik­otsustega ei saagi keeletoimetajad pidevalt kursis olla.

On hea, et arendatav ühendsõnastik annab senisest põhjalikuma ülevaate sellest, kuidas võidakse üht või teist sõna mõista ja kasutada. Kuna varasemast enam lähtutakse tegelikust keelekasutusest, näeb ühendsõnastikus sünonüümidena ka sõnu, millel on siiani kas ÕS-is või muudes keelesoovitustes vahet tehtud. Kui eri allkeeli silmas pidades on see sobiv, siis ametlikus keelekasutuses ei ole teatavate tähenduste ja kasutusvõimaluste eristamise vajadus kuhugi kadunud. Süsteemselt võiks arvestada eeskätt neutraalse ametliku keelekasutuse eripära ning vajadust osutada keeletuge nende tekstide koostajatele ja toimetajatele. Läbimõtlemata muudatused, soovitustest loobumine ja süsteemitud märgendid mõjutavad seda keele­kasutusvarianti kõige enam. Kui sõnu, mille tähendust on siiani eristatud (näiteks kestus ja kestvus, enamus ja enamik, ehitis ja ehitus), kasutatakse korpuse tekstides samaväärsetena, tuleks uurida ka seda, kas ja kuidas mõjutaks nende sõnastikus sünonüümidena esitamine näiteks õigusaktide või lepingute tõlgendamist või õiguslikke vaidlusi. Keelekasutaja ja -toimetaja jaoks muudaks soovitustest loobumine valikute tegemise keeruliseks. Enamik seniseid ÕS-i soovitusi toimib päris hästi, olgugi et need ei põhine uuringutel, vaid arvatavasti keelenõuküsimustel ja keelenõustajate tööl ebaselgetele sõnastustele paremate lahenduste otsimisel.

Teadlikumat kasutajat võib ühend­sõnastiku lai, tegelikul keelekasutusel põhinev sünonüümivalik aidata, kuid neist valiku tegemine ei ole igaühele jõukohane – sünonüümikobaras tiireldes on lihtne pea kaotada. Suur abi on ühendsõnastikus sisalduvatest terminikogudest, kuid ÕS peaks aitama kasutaja sammukese edasi ka nende sõnade puhul, mida pole üheski terminikogus käsitletud.

Stiilisoovitused on samuti vajalikud, sest mitte kõikide sõnade juures ei saa toimetaja toetuda iseenda stiilitajule. Vahel võib näiteks ilukirjandustekstis stiililt sobiva sõna otsimine olla autori ja keeletoimetaja ühise suure ja väga keerulise töö tulemus.

 

Keel, selle varieerumine ja keeletoimetaja roll selles

Käimasolevast diskussioonist on jäänud mulje, nagu vähendaksid keeletoimetajad keele loomulikku varieerumist, tõrjudes paralleelvariante. Need, kes iga päev keele­toimetaja tööd teevad, teavad aga väga hästi, et tegelikkuses on keeletoime­taja hoopis see, kes püüab sageli just varieeruvust suurendada, pakkudes ühe üle­kasutatud ja väga sagedase (tihti pleekunud tähendusega) sõna asemele täpsemaid, huvitavamaid või selgemaid sünonüüme.

Kindlasti ei saa keeletoimetajad nõustuda, et „mehaaniline toimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates” on keeletoimetaja tööstiil või et toimetaja töö ei aita „tavakeelekasu­tajail teha teksti sobivaid valikuid” või et toimetaja ei peaks „mitte keskenduma normingukesksele mõtlemisele õige-vale”.² Nii nagu on meie keelekorraldus olnud pigem soovituste­keskne, õpetatakse ka keele­toimetajaid olema eelkõige soovitajad, ettepanekute tegijad, variantide pakkujad. Keele­toimetaja arutab parandusvariandid autoriga läbi, lepib muudatused kokku ja proovib ka keerulistes olukordades kompromissini jõuda. Ja nagu keeletoimetajad on kogenud, jäävad nende antud soovitused mõnigi kord tellija soovidele alla. Suhtle­misoskuse arendamist peetakse keele­toimetajaks õppimisel ja õpetamisel järjest olulisemaks. Kindlasti on keeletoimetaja ülesanne soovitada ja leida just konkreetse teksti jaoks kõige sobivam sõna, mitte keskenduda pelgalt sellele, mis on õige või vale. Samas ei peaks keelendite õigeteks ja valedeks jagamisse suhtuma halvustavalt, kuid nagu ka Liina Lindström mainib, võiks rääkida pigem sobivatest ja vähem sobivatest või sobimatutest, selgetest ja ebaselgetest keelenditest. Keeletoimetajad lähtuvad toimetamisel eelkõige tekstiliigist ehk sellest, mis laadi tekstiga on tegemist, kes on teksti potentsiaalne sihtrühm, mida ootab sellelt tekstilt lugeja jne. Seetõttu on keeletoimetaja jaoks tähtis see, mis kontekstis, mis liiki tekstis, mis tähenduses on mingi keelend sobivaim. On tekste, kus on häid sõnastusvõimalusi palju, ja on tekste, kus täpsus on väga oluline. Sellise ametliku, täpsust vajava teksti jaoks peab sõnastikus olema eristatav neutraalne asjalik sõna­varakiht, mis toimetamisel aluseks võtta.

Kui üldkeeles ei ole tähenduste ujuvus probleem, siis ametiteksti koostaja või toimetaja ei saa keele loomuliku lopsakusega leppida, vaid peab (sõnastiku abil) leidma täpse sõna (kas arve või konto, seadus või seadusandlus, annetamine, omistamine või andmine, hüvitus või hüvitis) ja üldarusaadava vaste võõrsõnale või toortõlkele (müratõkkeekraan, segregeeritud andmed, asutust profileerima). Samuti võib tal olla vaja selgitusi ja usaldusväärseid kasutusnäiteid, et otsustada, kas lausesse sobib näiteks kasvuhoonegaaside emissioon, heide, heitmed või heitkogus.

Kokkuvõtteks arvame, et keelekorral­dus, sh ühendsõnastikus kuvatav ÕS peaks lähtuma terviklikumast keelekorraldusest (keelekorraldusteooriast, muutuste mõtestamisest) ning kasutajate (nt õpetajate, keele­toimetajate ja teiste spetsialistide) praktilistest vajadustest. Muudatuste tegemisel tuleks keeletoimetajate teadmisi ja kogemusi arvestada, keeletoimetajad sooviksidki kaasa rääkida ja panustada. Muudatused peaksid olema toimetajaile kättesaadavad, st neist peaks olema võimalik teada saada. Mis vormis ja millise sagedusega seda tehakse, on juba kokku leppimise küsimus. Hea meel on tõdeda, et selliste kokkulepete poole juba liigutakse.

 

Emakeelepäeva paiku ja juba enne seda toimus mitmeid konverentse-üritusi, mille keskmes olid keelekorraldus ja keele­normid. 22. jaanuaril 2021 korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit seminari, mille eesmärk oli liidu poolt vaadates teada saada, mis toimub keelekorralduse ja õigekeelsus­sõnaraamatuga, ent see andis võimaluse teemat laiemalt arutada. 19. veebruaril peeti ajakirja Akadeemia ja Emakeele Seltsi ühisüritus „Keele­korralduse äärmised võimalused”, mis oli inspireeritud Jaan Kaplinski 2020. aastal ilmunud keele­teemaliste arutelude kogumikust „Eesti, estoranto ja teised keeled”. 12. märtsil korraldasid Tartu Ülikool ja Eesti Keele Insti­tuut arutelupäeva „Eesti keele normi ja vabaduse vahel”, mis kutsus kokku erinevaid eesti keelega tegelevaid huvigruppe, et arutleda keelekorralduse ja tuleviku eesti keele üle.

Kõigi ürituste ühisnimetajaks on see, et räägiti nii aiast kui ka aiaaugust: normide rakendamisest ja õigekeelsus­allikatest, aga ka laiemalt keelekorralduse rollist tänapäeval ning normide otstarbeku­sest ja ajakohasusest. Kõlama jäi mure eesti keele pärast, aga ka küsimus, kas normide range õpetamine ja rakendamine, nagu seni on kombeks olnud, aitab kaasa eesti keele edukale püsimisele.

Paljude jaoks jäi siiski õhku küsimus, miks see teema on aktuaalne ning miks sellest rääkima peab. Püüan selle tausta avada.

Kõigepealt olgu öeldud, et teema ei tõstatunud kuidagi äkki, vaid on olnud paljude keelega tegelevate inimeste – kõige enam keeleteadlaste – püsivate teemade hulgas. Pikalt lahati sama teemat näiteks 1978. aastal Tapa keelekonverentsil.¹ Peale seda vaadati mõningad normingud üle, eriti morfoloogias, ning lähendati need tegelikule kasutusele. See oli oluline muutus kirja­keelde suhtumises, võrreldes varasema üsna jäiga hoiakuga nõukogude perioodil. Ka peale Eesti taasiseseisvumist on suund olnud ennekõike keelelise vabaduse suurendamisele.²

 

Kust tulevad keelenormid?

Aastal 2011 võeti Eestis keeleseaduse täienduseks vastu määrus „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord”, mis määratles kirjakeele normi rolli ühiskonnas: „Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist.”³ Samuti määrati kirjakeele normi aluseks õige­keelsussõnaraamat ning Emakeele Seltsi keeletoimkonna poolt heaks kiidetud muud materjalid.

Seaduse interpreteerimine on läinud aga omasoodu. Kõigepealt – mida tähendab „ametlik keelekasutus” ja „keelekasu­tuse hea tava rakendamine”? Kes, mis olukorras ja kui rangelt seda ikkagi peab järgima? Teine üles kerkinud küsimus puudutab keelekorralduslikke allikaid, ennekõike ÕS-i. Kui ÕS-ist kirjakeele normi alus sai, oli arvatavasti ettekujutus, et see normeerib, kuidas sõnu kirjutada ja (võib-olla) ka käänata-pöörata. Tegelikkuses on seda hakatud üha enam kasutama selleks, milleks ÕS-i koostajad pole kunagi päriselt valmis olnud: kuna ÕS-is on viited ka sõnade tähenduste ja kasutuse kohta, on ÕS-i hakatud interpreteerima tähenduste normi allikana. Ehk siis ÕS-is esitatav sekundaarne info sai sama oluliseks kui see, milleks ta algselt mõeldud oli. Asi on läinud isegi selleni, et ÕS-i on kasutatud lausa nähtuse või valdkonna defineerimiseks (guugeldage näiteks „ÕS defineerib”). ÕS ei saa defineerida; ÕS saab vaid esitada üldistusi sõnade tähenduse kohta. Tähenduste normeerimisest loobumine on olnud keelekorralduse suund juba 1980. aastast, kui otsustati jätta normeerimata üksteise ja teineteise ning oma ja enda kasutus. Ülle Viks selgitas seda nii: „Sõnade tähenduste normeerimine on üldse väga riskantne ettevõte. Tähenduste täpne määratlemine on kindlasti vajalik võõrsõnade ja terminite puhul, mille vale kasutamine tekitaks väärarusaamist (kuid sealgi ei tohiks seletusi või definitsioone normingutena võtta). Kõrge tarvitamissagedusega üldkeelesõnade tähendusi ja kasutamist ei ole aga vist tarvilik ega võimalikki ettekirjutustega reguleerida. On ju leksikaalne tähendus kõige kiiremini muutuv element keeles, mille nihkeid ka kõige operatiivsem õigekeelsusorgan ei ole suuteline fikseerima.”⁴

Probleemi lahendamiseks on EKI asunud sõnastikusüsteemi ümbertegemise käigus ka ÕS-i märksõnu, soovitusi, tähenduste esitusi üle vaatama. Selle üheks osaks on deskriptiivsete (nagu seletussõna­raamat) ja preskriptiivsete sõnaraamatute (ÕS) omavahelise kooskõla suurendamine. See on omakorda tekitanud mullistusi huvigruppide seas: mis siis ikkagi muutub ja kuidas? Keeletoimetajate liidu algatusel 21. aprillil saadetud ühispöördumine Eesti Keele Instituudi poole on selle heaks näiteks. Minu isiklik veendumus on, et ÕS (ega ükski muu keelehooldeallikas) ei saa kunagi lahendada kõiki ettetulevaid küsimusi; varieerumine ja muutumine on keele loomulik osa ning sellega tuleb arvestada. Keeletoimetaja roll on muuhulgas hinnata ka seda, kui adekvaatsed ja ajakohased on kättesaadavad allikad ning kas kuskil normides määratletu on igal konkreetsel juhul õigustatud. Mehaaniline keeletoimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates ei peaks olema hea keeletoimetaja tööstiil.

Kui ÕS-i eest vastutab otseselt Eesti Keele Instituut, siis keerukam on muude kirjakeele normi materjalidega: ES-i keele­toimkond küll toimib ja arutab keeleküsi­musi, aga see protsess on üsna aeglane. Eraldi tähelepanu nõuab, kuidas suurendada kaasarääkimisvõimalust keelenormi kujundamisel.

 

Keelenormid on ajale jalgu jäänud

Teine laiem teema, mis diskussiooniga olulisena kaasas käib, on keelenormide ajakohasus ning nende roll väljaspool ametlikku sfääri.

Keelekorralduse algusaegadel tegeldi suuresti eesti kirjakeele haritlaskeeleks kujundamisega ning teiselt poolt võõr­mõjude, eriti saksa keele mõju vähendamisega. Tuletagem meelde kas või Johannes Aaviku tegevust, kes lõi kunstlikke sõnu ja uuendas grammatikat suuresti selleks, et võidelda saksa mõjudega, ent tekitas selle kaudu ühtlasi arusaama, et keelt saabki korraldada kunstlikult ja vastavalt oma maitsele ning see ei peagi põhinema rahva­keelel, nagu üritasid selgitada tema omaaegsed oponendid (nt Andrus Saareste). Ka Johannes Voldemar Veski tegevus käis samas suunas: ühelt poolt tegeles ta aktiivselt oskuskeele arendamisega, mis tollel perioodil oli hädavajalik, teiselt poolt üritas ta keelt süstematiseerida ka väljaspool oskuskeele arendamist viisil „üks sõna = üks tähendus”, mis pole aga loomulikule keelele omane (ega ilmselt võimalikki, kuna tähendus selgub kasutuses). Selline kunstlik, tegelikust keelekasutusest lahus seisev keelekorraldus kinnistas pikaks ajaks arusaama, et nii võib ja nii peabki. Olukord muidugi tasapisi stabiliseerus, vähemalt nii mastaapseid keele ümberkorraldamisi enam ei toimunud, ent üksikküsimustes võisid siiski üksikute keelekorraldajate maitse-eelistused otsustavaks saada.⁵

Kogu selle tegevuse juures oli puudu üks aspekt – üsna hägune oli teadmine eesti keelest endast, selle varieerumisest ning sisemisest loogikast; suhtumine keelde oligi pigem preskriptiivne. Ka keele­situatsioon oli XX sajandi algul hoopis teistsugune kui tänapäeval: maal elavate inimeste kodukeeleks oli suuresti kohalik murre; linnades oli palju mitme­keelsust; saksa keel domineeris asja­ajamiskeelena kuni Eesti iseseisvumiseni, pärast seda toimus riigisektori kiire eestikeelestamine.

Olukord on küll muutunud, aga ei ole ka. Ühelt poolt on keelekorraldus muutunud kollegiaalsemaks ja avatumaks (otsuseid teeb ES-i keeletoimkond). Teiselt poolt on keeleuurimine teinud suure arengu­hüppe ning me teame tänapäeva eesti keelest juba väga palju (aga kaugeltki mitte kõike!). Mida jätkuvalt eriti ei ole, on teaduspõhine keelekorraldus, mis tegeleks keelenormide mõju süsteemse analüüsiga ning vaataks tegeliku keelekasutuse põhjal üle olemasolevad normid: kas ja kus varasemad normingud lahknevad süstemaatiliselt sellest keelest, mida tänapäeval kasutab eestlane, kellel murdekeele mõjusid peaaegu enam pole. EKI püüab seda lünka täita ÕS-i süsteemselt üle vaadates ning preskriptiivset ja deskriptiivset vaatenurka ühendsõnastikus ühendades. Selle tegevuse raames on kogunenud kasutuspõhist infot mõningate sõnade ja sõnarühmade, nt verbi vabandama kohta.⁶

Tegelik keelekasutus esindab keele sisemisi, loomulikke norme, mida keele kõnelejad jagavad oma keelepädevuse põhjal ja mis võivad, ent ei pruugi järgida kirjakeele normi. Tegeliku keelekasutuse uurimine on tänapäeva keeleteaduses valdav suund, mida esindab eriti selgelt kasutuspõhine lingvistika (ingl usage-based linguistics). Selle laiem mõte on, et nii grammatika kui ka sõnavara kujunevad välja ning omandavad tähenduse kasutuse kaudu, kus seda mõjutavad suhtluskavatsused, mälu ja keele töötlemisega seotud asjaolud. Kasutus­sagedus omakorda kinnistab keele­lisi üksusi mälus.⁷

Tegelik keelekasutus ei ole muidugi mingi absoluutne näitaja, sest igas tekstis võib olla erandeid ja kõrvalekaldeid ka keele sisemise normi suhtes. Küll aga võimaldab see hinnata, mis on sage ja tavaline, mis marginaalne ja erandlik. Tõhus keelekorraldus hoiab kirjakeele normi võimalikult lähedal keele sisemisele loomulikule normile.⁸

Hea näide selle kohta, kus norming erineb oluliselt tegelikust kasutusest ja keele sisemisest normist, on seotud ­-gi-/-ki-lõpuliste indefiniitsete asesõnadega, mille käänamine on normeeritud nii, nagu tavalistel –gi-/-ki-liitelistel sõnadel, st –gi/-ki peaks paiknema peale käände­lõppu (nt kellessegi). Tegelikus kasutuses esineb variatiivsust oluliselt enam (kellegisse, kellegilegi, kumbagit, kummagile, kummagilegi), mis osutab, et –gi-/-ki-liidet ei tajuta rõhutava liitena, vaid indefiniitse pronoomeni tüve osana, mistõttu selle loomulik koht ongi enne käändelõppu. Eesti 2013. aasta veebi­korpuses etTenTen oli 18% sõna keegi, 7% sõna miski ning 5% sõna kumbki kasutustest norminguvastased.⁹ Õpilastega läbi­viidud katsete põhjal selgus, et mõnes käändevormis tajutakse ­norminguvastast vormi isegi vastuvõetavamana kui normingupärast; eriti tugev oli see seos ilmaütlevas käändes (nt millegita tajutakse sobivamana kui milletagi).¹⁰ gi/ki paiknemist pronoomenites on üritatud normeerida juba 100 aastat. Võib vaid küsida, et kui saja aasta jooksul ei ole normi kinnistamine õnnestunud, siis miks taolist normingut üldse vaja on.

Uurimusi oleks tarvis ka selle kohta, millised normingud valmistavad õppijatele enim raskusi ning kuidas normingud igapäevaelu mõjutavad. Kuidas mõjutavad näiteks erinevad keelevead ettevõtete edukust? Kas normingud toetavad kirjutatu mõistmist? Näiteks ütte koma kasutamine on e-kirjade alguses vägagi kõikuv, et mitte öelda haruldane. Võib küsida, kas koma kasutamine ütte eristamiseks (Tere, Peeter!) raskendab või kergendab tekstist arusaamist, või see on lihtsalt koormav reegel, mis pole funktsionaalselt vajalik.

Tartu Ülikooli eesti keele eriala üliõpilased on teinud bakalaureusetöödena mõne uurimuse selle kohta, millised eksimused keelenormide vastu mõjutavad enim keelekasutajate hinnangut teksti autorisse.¹¹ Näiteks selgub töödest, et täheortograafiavead mõjutavad suhtumist teksti autorisse negatiivselt ning tugevamini kui muud tüüpi vead (kokku-lahkukirjutamisvead, trükivead, tühikuvead vms). Teisalt antakse (näiteks värbamisprotsessis) rohkem vigu andeks, kui on teada, et teksti autori jaoks ei ole eesti keel emakeel. Taolised uurimused annavad aimu, mida üldse tajutakse veana või kuidas erinevad kasutajagrupid normingutesse suhtuvad.

 

Suhtumine keelenormidesse vajab muutust

Tänapäeva keelekorraldus on pigem soovituslik kui keelav-käskiv. Nii tuleks sellest ka aru saada: keelelised valikud ei ole olemuslikult õiged ja valed, vaid pigem sobivamad või ebasobivamad mingis kasutuskontekstis. Ma arvan, et meil on vaja kohandada suhtumist keelenormidesse: need ei ole tingimusteta rakendatavad käsud-keelud, vaid soovitused, kuidas keelt funktsionaalselt kasutada. See ei tähenda, et meie ümber valitseks seepeale keeleline kaos – alles jääb eesmärk olla oma lugejale/adressaadile usutav ning seetõttu me reeglina pigem järgime kirjakeele normi ja selle soovitusi.

Oluliselt enam vajab arendamist tekstide ja lausete koostamise oskus, sõnumi väljatoomise oskus. Need on teemad, mida keelekorraldus kuidagi ei kata – ÕS ei saa öelda, kas sõna mingis kontekstis on vale, kui see aitab välja tuua olulist mõtet; ÕS saab aidata vaid selle üleskirjutamisel. Samamoodi peaksid komareeglid teksti loomist hõlbustama, mitte seda raskemaks tegema. Nii kooli emakeele­õpetus kui ka keeletoimetajate ja teiste keeleprofessionaalide töö peaks ennekõike aitama tavakeelekasutajal teha teksti sobivaid valikuid, mitte keskenduma normingu­kesksele mõtlemisele õige-vale.

Suhtumise muutus keelenormidesse ning tegelikul kasutusel põhinev keele­korraldus on vajalik ennekõike noorte põlvkondade jaoks, kes suhtlevad igapäevaselt mitmekeelses (sotsiaal)meedias ning kelle keeleline kogemus on vägagi erinev vanematest põlvkondadest. Tegelikust kasutusest liiga kaugeks jäävad normid tekitavad trotsi kogu emakeeleõpetuse suhtes, halvemal juhul emakeele suhtes.

Kirjakeele norm võib küll ette kirjutada, kuidas sõnu ja lauseid vormistada, aga mitte seda, kuidas teksti funktsionaalselt üles ehitada, kuidas viia oma sõnum lugejani efektiivselt ja usutavalt. See on valdkond, mis vajab oluliselt enam tähele­panu nii keelekasutajate kui ka õpetajate ettevalmistuses.

Keset veidratel poliitilistel ajenditel tühjast kohast lõkkele puhutud abielureferendumi arutelusid saatis laulu-uurija Taive Särg e-kirjas pärimise sõna laulatus kohta. Otsides materjale sõnade laul ja hääl kasutamise kohta eesti keeles, oli ta avastanud, et naaberkeeltes sellele tähendusseoste poolest sobivat vastet ei leidu, ja kuna etümoloogiasõnastik seda kui tuletist ei kajasta, uuris ta, kas vana kirjakeel pakub sõna tekkele mingit selgitust. Kristliku terminoloogia kujunemise kontekstis oli laulatus juba varem tähelepanu äratanud ja nüüd sundisid abieluvaidlus ja Taive Särje küsimus taas mõtlema sõna ja mõiste keeruliste vahekordade üle. Sest kui referendumiküsimuse esimene variant („Kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?”) klassi­fitseerus viktoriiniküsimuseks, siis praegust (seisuga novembri lõpp 2020) võiks pidada suunatuks mingi tulevase sõnaraamatu koostajatele. Ehkki võib aimata, et küsimusega „Kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks?” ei taheta teada mitte seda, mida sõna abielu edaspidi peaks tähendama, vaid midagi hoopis muud.

Etümoloogiliselt on sõnade abielu, abikaasa algusosa kohta käibel kaks seletust. Kuue aasta eest ilmunud raamatus selgitab Udo Uibo, et abi– taustaks on germaanilaenuline aivoi-tüvi algse tähendusega ’seadus’ (millest pärineb ka saksa sõna Ehe ’abielu’), mis on häälikuliselt kokku langenud veel vanema indoiraani laenu abi nõrgaastmelise tüvekujuga avi. Rahva­etümoloogiliselt hakati liitsõna abielu esiosa seostama tähendusega ’abi’ ning see sisendab „kujutluspilti kaasadest, kes aitavad teineteisel elada”.¹ Paar aastat varasem etümoloogiasõnaraamat kinnitab samuti, et abi– on rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga abi, kuid ütleb selle päritolu ja algse tähenduse kohta ettevaatlikult, et abi– „[v]õib olla tuletis avama tüvest, esialgne tähendus on võinud olla ’avalik abieluühendus’”.² Sama päritolu sõna esineb peale eesti keele ka liivi, soome ja isuri keeles. Soome etümoloogiasõnastikeski pakutakse liitsõna avioliitto esiosale kahte erinevat selgitust. Omatüve ava-lähtelise algupära oletamisel on selgitatud, et avio-algulist sõna võis tähenduslikult motiveerida vastandus sala-algulistele suhet märkivatele sõnadele.³ Niisiis on algtähenduse mõttes tegemist kas ’seadustatud’ või (salajasele vastanduvalt) ’avaliku’ kooselu vormiga, millele eesti keeles lisandub rahvaetümoloogilise ühendamise tagajärjel abistamise tähendus. 2009. aastal ilmunud „Eesti keele seletav sõnaraamat” annab abielu tähenduseks: ’mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu’;⁴ selle aluseks olnud 1988. aastal ilmunud vihik toob tähenduse kirjelduses „seaduse” koguni eksplitsiitselt sisse: ’mehe ja naise (hrl. seadusega vormistatud) perekondlik liit ning kooselu’.⁵ Tähendusseletus küll rõhutab viidatava elamisvormi ametlikku seadustatust, kuid lausa vältimatuks seda ei pea ning näiteks liitsõna vabaabielu keegi ilmselt otsese oksüümoronina ei taju.

Sõna abielu oli tuntud juba vanas eesti kirjakeeles ja on fikseeritud esimest korda XVI sajandi lõpust pärinevas käsikirjalises 6. käsu sõnastuses: Sina ei peat se abbielo üleȃhstma.⁶ Kümne käsu ja kristliku õpetuse kontekstis ongi sõnad abielu ja abikaasa kirjakeele esimestel sajanditel saksa pastorite vahendusel eesti keeles jäädvustatud ning seetõttu kannavad nad seal muidugi just seda tähendust, mida need sõnad kristliku Euroopa ideaalide kohaselt pidid kandma. Nii et varasest kirjakeelest pole mõtet otsida kinnitusi sõnaosa abi– ühe või teise võimaliku „algtähenduse” toetuseks või kõrvaleheitmiseks. Sealses kontekstis tähistab sõna kiriklikult seadustatud kooselu vormi. Rahvalaulust võib leida natuke mitmekihilisemaid näiteid, nagu

Ööldi mind mehi magama,

ööldi mind poissa pidama,

abikaasa armastama! (Koeru)⁷

Aga rahvalaulu korral raskendavad täpsema tähenduse piiritlemist parallelismi ja alliteratsiooni nõuded, pealegi on enamik rahvalaule kirja pandud XIX sajandi lõpul (konkreetne näide 1888), nii et need peegeldavad igal juhul (peale kõige muu võimaliku) juba kristlikku tähendust.

Püüdes jõuda sõna ja selle tähenduse juurest mõiste ja selle arenguloo juurde, tuleb tõdeda, et XIX sajandist palju kaugemale minevikku minna on keeruline. Ka eesti n-ö traditsioonilised pulmakombed ulatuvad tagasi ainult XIX sajandini. Varasemast on siiski olemas üksikuid tähelepanekuid, mis pakuvad hoopis teistsugust pilti.⁸ Nende tõlgendamisel tuleb muidugi olla ettevaatlik, sest need on kirja pandud saksa kroonikute ja kirikuõpetajate moraaliprismast lähtuvalt. Kirjalikku teavet eestlaste seksuaalelu kohta leidub August Wilhelm Hupeli vahendusel üsna ohtralt XVIII sajandist.⁹ Ka Hupeli järgi ei vasta tollaste eestlaste arusaamad sugugi kristliku abielu kiriklikult seadustatud ideaalnormile, vaid on pigem väga vabad ja „avatud”. Aga taas: saksa valgustajast kirikuõpetaja kirjelduste põhjal eesti talupoegade tegelikke moraalinorme rekonstrueerida on problemaatiline. Ka varasemate pastorite sulest pärit märkmetes kurdetakse eestlaste kombelõtvuse üle. Kuivõrd järelevalve koguduseliikmete eluviiside üle kuulus vaimuliku kohustuste hulka, on igati ootuspärane, et pastorid kiriklikult seadustatud abielu nõude eiramise pärast muretsesid.

Abieluinstitutsioon on eri rahvaste juures eri aegadel olnud paikkonniti erinev ja pälvinud seetõttu kultuuri­antropoloogide seas palju tähelepanu. On teada, et Saksa­maalgi suhtusid talupojad näiteks abielu­eelsesse seksuaalvahekorda sallivalt, kuid Indrek Jürjo oletab, et Liivi­maa talu­poegade seksuaalkäitumine võis olla veelgi vabam ning rangete kristlike moraali­normidega veelgi vähem kokku sobida.¹⁰ Pole siiski põhjust arvata, nagu saanuks eestlaste ja meie eellaste abielu mõiste ümberkaudsete rahvaste omast kuigi drastiliselt erineda. Ja kui selle mõiste sisu ümberkaudu muutus või edaspidi muutub, siis muutus ja muutub see varem või hiljem ka eesti keelt kõnelevate inimeste n-ö vabas teadvuses, ükskõik kuidas seda seadustes defineeritakse või mis sõna või sõnu selle kohta otsustatakse kasutada. Sõna abielu võidi võtta kasutusele seadustatud kristliku kooselu tähenduses mingi muu sõna asemele, mis oli tähistanud teistsugust koos- või kokkuelamise vormi, aga sama hästi võis seesama sõna tähistada varem pisut teistsugust kooselu vormi ja hakata kristliku moraali levides tähistama kiriklikult seadustatud kooselu.

Nii pole nüüdki küsimus mitte sõnas, vaid mõistes. Või õieti muidugi hoopis milleski muus, sest sõna edaspidist tähendust või mõiste tulevast sisu ei saa määrata hääletamise teel ega isegi mitte seadusega. Keeleteaduslikus mõttes on referendumil esitada kavatsetav sõnaraamatu-küsimus sisutühi. See, mida sõna abielu edaspidi tähendama hakkab, sõltub sellest, kuidas seda kasutatakse. Kui sõnaga liiga palju poliitiliselt trikitada, võib sellele tekkida hoopis koomiline või lausa halvustav tähendusnüanss. Nagu juhtus näiteks juba XVII sajandist teada ilusa vana sõnaga seltsi­mees Nõukogude okupatsiooni sunnil. Koos elavatele inimestele riiklikult tagatud õigused ei tulene ühe või teise sõna tähendusest. Kui neid õigusi mingi inimrühma suhtes piirata tahetakse, siis öeldagugi nii.

Sõna laulatama taust on ühelt poolt palju lihtsam, teisalt aga huvitavamgi. Tegemist on kitsalt kristliku terminiga, mille tähenduseks on seletava sõnaraamatu järgi ’kiriklikult abielu õnnistama’. Niisugusena on see tuttav eesti kirjakeeles juba vähemalt alates 1622. aastal ilmunud katoliiklikust käsiraamatust „Agenda Parva”, kus üldiselt ladinakeelse teksti sees seisab abiellu astuvale mehele etteantud eestikeelne lause: Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abinaises, ning naisele: Mina N. wetta sinno N. Omas heiges nink laulatetus abi miehes (lk 45–46). Põnevaks teeb sõna asjaolu, et kuigi tegemist on ilmselge kristliku terminiga, puudub sel meie kristlikes eeskuju- ja laenukeeltes samasuguste tähendus­seostega vaste, mis võimaldaks seda käsitleda tavalise tõlkelaenuna. Näiteks saksa keeles kasutatakse sama toimingu kohta verbi trauen, mille tüve tähenduseks on ’uskuma, usaldama’. Vanemas saksa keeles ja meiegi vanemates kirikuraamatutes esineb saksa vastena ka ladinatüveline sõna kopulieren ’paari panema’. Rootsi keeles kasutatakse verbi viga, mille üldisem tähendus on ’pühitsema, õnnistama’, ja sealt on laenatud ka soome vihkiä. Vene keeles on kõnealuse talituse kohta kasutusel verb венчать laiema tähendusega ’pärjaga ehtima, kroonima’. Eesti keelega häälikuliselt kokkulangevat sõna laulāt ’laulatama’ kasutatakse küll läti keeles, aga laulu tähistava nimisõna jaoks on läti keeles hoopis teine tüvi ning verbi laulāt peetakse kas liivi või eesti laenuks,¹¹ nii et sõna tähenduslike seoste kohta läti keel selgust ei too. Tähenduslikke seoseid ei aita selgitada ka liivi keel, kus laul-tüvega sõnade hulgas esineb peale verbi ka noomen louliB ’laulatus’,¹² mis aga võib olla omakorda hoopis läti laen (vrd laulība ’laulatus’).

Valgust näivad eesti sõnale heitvat hoopis idapoolsed õigeusu alale jäävad sugulas­keeled, ehkki Lääne kristluse mõjusfääri kuuluvaid luterlikke eestlasi peaks Ida kristluse sfääri kuuluvatest hõimusugulastest justnagu lahutama oluline kultuuripiir. Vadja keeles on laul-tüveliste sõnade seas verbid laulottaa ~ lauluttaa ~ laulotuttaa ~ laulututtaa ~ laulõttaa, mille kõigi tähenduseks on toodud ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta; отпе/вать, -ть (покойника)’, mõnel juhul lisaks ka ’matusetalitusel õnnistada’ või ’(surijale) viimast võidmist teha’ või ’eestpalvet (surnutele mälestusjumalateenistusel) pidada’; ka ilma liiteta verb lauloa ’laulda’ võib esineda tähenduses ’matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta’.¹³ Isuri keeles esineb verb laulattā tähenduses ’haiget suremiseks ette valmistada; (surnut) õnnistada’.¹⁴ Ka karjala keeles kasutatakse nii verbi lauloa kui ka laulattoa surnu õnnistamise või matusetalituse pidamise tähenduses.¹⁵ Õigeusu alale jäävate sugulaskeelte ja eesti, liivi ning läti keele tähenduste peale kokku tundub, et laul-tüvelist ta-liitega verbi võidi algselt kasutada laiemalt mis tahes kirikliku talituse kohta, mida vaimulik laulu saatel läbi viis, lähteimpulsiks ilmselt vene rahvapärane kasutus (vrd eespool vadja verbi tõlkena esitatud отпе/вать, -ть (покойника), mis tähttäheliselt tõlkides olekski ’(kadunukest) laulatada’ või ’ära laulda’). Läänepoolsetel aladel ahenes selle tähendus abielutalituse tähistamisele, idapoolsetel matuseriituse ja viimse võidmise tähistamisele. Seesugune omapärane areaalselt levinud tuletis meenutab natuke eesti verbiga ristima ühist päritolu sõna levikut. Sellegi mõiste väljendamisel moodustavad eesti ja idapoolsed õigeusu ruumi kuuluvad läänemeresoome keeled koos läti (ja leedu) keelega ümberkaudsete slaavi keelte keskele jääva muukeelse terviku, milles esimest sakramenti tähistab vanavene verbiga krĭstiti ’risti lööma, ristima’ häälikuliselt kokku sobiv sõna, samal ajal kui Kesk- ja Lääne-Euroopas (samuti Soomes) seostub esimest sakramenti märkiv sõna tähendusega ’vette kastma’.¹⁶ Niisiis tunduvad laulatama ja ristima olevat huvitavad terminid, mille kasutusloogika läti, liivi ja eesti ning õigeusklikes läänemeresoome keeltes annab aimu mingitest sügavamatest kohaspetsiifilistest arengutest.

Ühtaegu kinnitavad nii abielu, laulatama kui ka ristima, et sõnad ja mõisted võivad areneda täiesti eri radu ja foneetilist sõnakuju ei tasu üritada sirgjooneliselt siduda seda kasutavate inimeste ideoloogiliste arusaamadega.

Riik vajab kirjakeelt

Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardi­seeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone  ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti kirja­keel üleöö koos Eesti riigiga. Aktiivne emakeelne kultuurielu oli tekkinud Eestis rahvusliku liikumise ajal XIX sajandi viimasel kolmandikul. Vabariigi sünni ajaks oli Johannes Aaviku eestvedamisel juba mitu aastat kestnud keeleuuendus­liikumine ja Johannes Voldemar Veski oli samal, 1918. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi keele­toimkonna ülesandel valmis saanud „Eesti keele õige­kirjutuse sõnaraamatu”.

Omakeelse riigi esimesel aastakümnel kasvas elujõuliseks eestikeelne Tartu ülikool, õigekeelsussõnaraamatute ja õpikute abiga kinnistati ühtne, ühesuguste normidega kirjakeel kogu Eesti jaoks. Seda hakati õpetama koolides, samuti võeti ajalehtede toimetustesse ja kirjastustesse tööle keeletoimetajad. Mõnikord arvatakse, et normikeel tõrjus keeleuuenduse kõrvale. Aga nii see ei olnud. Normitud kirjakeelde ja sõnaraamatutesse leidis tee ka suur osa keeleuuendajate ettepanekutest.

Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ega muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist. Me ei saa kunagi öelda, et eesti keel on valmis, et ta on piisavalt viimistletud ja lihvitud nagu hea tööriist ja sellisena alatiseks kasutuskõlblik. Eesti keele kasutamine on samal ajal eesti keele loomine, aga on ka eesti kultuuri loomine.

Muutumine hoiab keelt värskena

Eesti keel ei saa loodetavasti kunagi valmis. Kui keel enam ei arene, ei muutu ega kaasajastu, siis me võime ta muuseumi panna. Sest maailm areneb eest ära, keel ei tohi maha jääda. Me ju näeme, kuidas uusi sõnu tuleb keelde kogu aeg juurde. Kuna elame mitmekeelses kultuurikeskkonnas, siis on üsna loomulik, et võtame üle võõrkeelseid sõnu ja kohendame nad eesti sõnade sarnaseks, näiteks allutame nad eesti astmevaheldussüsteemile (laikima, mei­lima, surfama, klikkama) või lisame eesti tuletusliiteid (guugeldama, skannerdama, internetistuma, innovaatiline). Et säilitada emakeele kõla ja omapära, pakuvad keelekorraldajad sageli võõrkeelsete laenude asemele sobivaid eesti­keelseid vasteid, nt kommunikeerima asemel edastama, teatama või suhtlema; ­hashtag’i asemel teemaviide; proaktiivne asemel ennetav, ettevaatav; moderaatori asemel (koosoleku või väitluse) juhataja. Uue mõiste jaoks võib teha ka uue sõna, kõige lihtsam on teha liitsõna, mis sageli seletab ennast ise. Viimases ÕS-is esinevad näiteks eelpension, jagamismajandus, näotuvastus, tänava­toit, viipekaart.

Mõnikord hakkab jõudsalt levima mõni liitsõnatüüp, näiteks uuemal ajal põhine– ja laadne-lõpuga liitsõnad: ­veebi­põhine, internetipõhine, aatepõhine, väärtuspõhine või eriti populaarseks saanud õhinapõhine. Meie irooniasoont toidavad väljendid juustulaadne toode, luulelaadne looming, demokraatialaadne riigikord jts. Kahjuks moesõnadega juhtub sageli nii, et neid püütakse matkida ka siis, kui nende täpse tähenduse peale ei mõelda. Näiteks õhina­põhine tegevus on vabatahtlik tegevus, mille eest palka eriti ei maksta või raha pole tähtis. Hiljaaegu aga ilmus Posti­mehes töökuulutus, kus otsiti kooli õhina­põhiseid õpetajaid. Siin oli ilmselt küll mõeldud midagi muud: kool igatses vaimustusega või õhinaga töötavaid õpetajaid, vaevalt aga selliseid, kes üksnes õhina põhjal oleksid nõus töötama.

Mõnikord on sõna küll olemas, aga mingil põhjusel vahetame ta teise vastu, näiteks hakkame ütlema trükkima asemel printima või plakati asemel poster või makaronide asemel pasta. Nii esimesed kui ka teised on laensõnad, aga kuna meie kultuuritaust on muutunud, siis võtame üle inglise (või mõnes muus) keeles kasutusel oleva sõna. Sageli võetakse üle otse inglise keelest tõlgitud väljendeid. Näiteks keegi, kes tahtis öelda „mulle ei meeldi”, „ei ole just minu maitse”, tõlkis selle asemel inglise keelest „ei ole just minu tassike teed”. Alguses oli lõbus ja naljakas, siis hakkasid teised inglise keele oskajad seda samuti matkima ja nüüd on see sotsiaalmeedias juba üsna levinud. Või „ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis”. Need on praegu veel ainult kõnekeeles või sotsiaalmeedias kasutatavad ja paljudele tundmatud, aga mitmed niisugused väljendid on levinud juba üldkirjakeelde. Näiteks eesti keeles on vana hea väljend „keegi on kellegi mantlipärija”, moodsamad inimesed aga räägivad ja kirjutavad selle asemel juba üsna laialt „kellegi kingadesse astumisest”. Ja „kirss tordil” on vist juba peaaegu välja tõrjunud vana hea eesti väljendi „täpp i peal”. Sellisteks muutusteks pole tegelikult mingit objektiivset põhjust peale vaheldusrikkuse, ja ega me isegi ei tea, kas nad jäävad eesti keelde püsima või on siin ainult juhukülalised. Näeme mõnekümne aasta pärast. Ja igal juhul ei saa me sinna midagi parata. Läheb, nagu läheb. Kui keelekasutajatele meeldib, siis nad hakkavad kasutama, kui ei meeldi, siis unustavad ära. Ei ole erilist põhjust neid ka aktiivselt tõrjuda.

Seevastu mõned väljendid on küll sellised, mille kohta saab öelda, et parem, kui nad ei tuleks. Need on sellised, millel on juba eesti keeles mingi teine tähendus ja mis seetõttu tekitavad segadust. Näiteks „Päeva lõpuks ehitame selle tselluloositehase niikuinii”. Normaalne eestlane saab sellest aru nii, et õhtuks on valmis. Või „Täna on kultuurisaade OP eetris iga nädal”. Täna ja iga nädal on eesti keeles vastandlikud mõisted. Ka paljud eesti keele sõnadega sarnased soome laenud tekitavad segadust, kui neil on kummaski keeles eri tähendus. Näiteks spordireporterite keeles levinud hävima tähenduses ’kaotama’, kestma tähenduses ’vastu pidama’ või võim tähenduses ’jõud’. Niisuguseid laene tõrjuvad keele­korraldajad küll üsna aktiivselt ja pakuvad nende asemele sobivamaid väljendusviise.

Üks suur ümberütlemise ja uute väljendite keelde toomise põhjus on nn poliitiline korrektsus – soov hoiduda asjade, inimeste või nähtuste nimetamisel negatiivse suhtumis­värvinguga sõnadest. Kuigi küsimus ei ole sõnas, vaid mõistes, tundub keelekasutajale, et muutes nimetuse ära, muutub ka suhtumine. See ei ole tegelikult mingi uus asi, näiteks juba rohkem kui pool sajandit tagasi soovitas ÜRO hakata mahajäänud maade asemel kasutama väljendit arengumaad. Samuti ei piirdu see nähtus üldse poliitikaga või rahvusvahelise keele­kasutusega. Kui meie ajakirjandus ei räägi vaesusest, vaid toimetulekupiirist; ei räägi invaliididest, vaid erivajadustega inimestest, siis võib selle taga näha poliitikute keele­kombeid. Kui aga näiteks pornograafia nimetatakse ümber täiskasvanute meelelahutuseks ja prostitutsiooni kutsutakse intiim­teenusteks, siis sellel on puhtärilised kaalutlused. Samal põhjusel leiutasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandajad hiljaaegu koleda haisu asemele „poliitkorrektse” termini lõhnahäiring. Muidugi sõltub sõnavalik sageli kontekstist: ühe poole luurajad on teise poole jaoks spioonid; ühe poole vabadusvõitlejad on teise poole jaoks mässajad.

Siingi on vahel tarbetut otsetõlkimist inglise keelest, näiteks inglise tõlke­laenud kõneisik ja vilepuhuja. Kõneisik ei ole ju kõnemehe sooneutraalne vaste nagu inglise keeles. Meil polnuks uut terminit vaja, sest meil on juba sooneutraalsed eestkõneleja, eesträäkija või pressiesindaja. Kui väärnähtuste avalikustajat ei sobi nimetada peale­kaebajaks, keelekandjaks või koputajaks, vaid tuleks leida positiivse varjundiga või vähemalt neutraalne sõna, siis võinuks ju kasutada teavitajat, informeerijat, rikkumisest teatajat või lekitajat. Siiski elab vilepuhuja keelekorraldajate pahandamisest hoolimata ajakirjanduses oma elu.

Muidugi ei ole metafoore või muid kujundlikke väljendeid alati vaja laenata, ka eesti keele sõnamoodustus­vahendid võimaldavad isikupärast väljendust ja keelemängu. Näiteks nimetas keegi hiljaaegu Delfis lasteta naisi iibepuudelisteks, keegi teine kutsus sagedase liikmetevahetusega linnavolikogu rahvaste rändlaks. Kultuurikiht on muidugi ka väga oluline – meie saame aru, aga üsna keeruline on teistesse keeltesse tõlkida näiteks selliseid sõnu nagu teeme­äralised, rehepaplus või kavalantslus. Sotsiaalmeedias väitis keegi viletsa ilma kohta, et ilm koeratab, keegi teine andis teada, et koeratas terve tunni mööda linna, pidades silmas hoopis koeraga jalutamist. Neid sõnu ei ole üheski sõnaraamatus, nad on sündinud ja elavad oma elu ajakirjanduses või sotsiaalmeedias, aga ega nad sellepärast kehvemad sõnad ei ole.

Sõnavara kasvatamine ja laenamine on loomulik ja see ei ohusta ega muuda meie keele omapära kuigivõrd. Rohkem muret teevad need muutused, mis toimuvad võõrkeelte mõjul meie grammatikaga. Näiteks inglise keeles ei ole käände­vorme ja nii levivad ka eesti keeles nimetavas käändes täiendid, nagu Samsung telerid, Kodak filmid, Fiskars tooted, Solaris keskus, Vaal galerii. Alguses firma- ja tootenimedes, aga see kipub laienema, näiteks öeldakse, et elab Lai tänaval, mitte Laial tänaval; vaatab Tartu Uus Teatri etendusi, mitte Uue Teatri etendusi või emakeele päev on neliteist märts, mitte neljateistkümnendal märtsil. Ühelt poolt on need võõrmõjud, teiselt poolt keele lihtsustamine. Keelekasutaja püüab alateadlikult keelt lihtsustada. Keeleteadlased on märganud, et viimasel ajal hakkab meil isegi täissihitise kasutamine vähenema, sihitis seostub üha rohkem vaid osastava käändega, näiteks: Nii saame teada rahva arvamust, selle asemel et öelda Nii saame teada rahva arvamuse. Või veel üks muutus, mida me enam tähelegi ei pane, on see, et eestäiendite asemel on maad võtnud järeltäiendite kasutamine. Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde kriminaaljutu „Musta mantliga mees”. Mees mustas mantlis oleks olnud tollases eesti keeles väga võõras. Aastakümneid hiljem aga kirjutas Paul Kuusberg romaani „Inimesed sõduri­sinelis”. Keele­korraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatri­piletid, mitte piletid teatrisse. Aga ei midagi. Kui 50 aastat on õpetatud, aga tulu ei ole, siis tuleb vist leppida, et keele grammatika on võõra struktuuri omaks võtnud. Mõni muutus võib meile rohkem meeldida, teine üldse mitte, aga ükski muutus ei ole keelele ohtlik, ei sõnavara ega grammatika muutumine. Muutused on paratamatud ja aja jooksul me harjume nendega või hakkab neid omaks pidama vähemalt järgmine põlvkond.

Eesti keel on piisavalt rikas, et seda saab lahedalt kasutada kodusuhtlusest kuni ilukirjanduse ja kõrgteaduseni. Kogu sellest rikkalikust ja hästi kätte­saadavast ainestikust on aga vähe abi, kui keelekasutajad sellest ei huvitu. Meie olulisim ülesanne on seista selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav.

Hoolimine hoiab keelt elus

Väikerahvas on mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt palju haavatavam kui suurrahvas. Füüsilised piirid ei kaitse ega varja meie vaimset iseolemist, piirideta suhtlus toob kaasa ka niisuguseid mõjusid, mis muudavad suhtumisi ja hoiakuid. Siin on meie emakeelele kaks ohtu. Üks oht on keele kestlikkuse nõrgenemine olukorras, kus osa avaliku suhtluse valdkondi kipub üle minema inglise keelele. Teine oht on see, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirja­keelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda.

Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks, osa avalikust elust muutus venekeelseks ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi tagasi saime, siis emakeele kasutusvald­kondade hulk laienes, näiteks vahetas see välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmed keelekasutusvaldkonnad majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutavad üha rohkem inglise keelt. Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks. Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilu­kirjanduskeelt, ametikeelt. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab.

Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest. Riigi ja rahva kestmiseks on vaja emakeelset ülikooli, kust kasvab peale uus eestikeelne haritlaskond. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes eestikeelse hariduse eelistamist ingliskeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üheks ohumärgiks on mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigi­eksami mõnes osas. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keele­kasutus on üksnes koolihinde teema. Kui hinnet ei panda, siis faktiteadmiste kõrval on väljendusviis ja korrektne kirja­keel teisejärguline. Haridusjuhtidel on ununenud või nad ei ole selle peale mõelnud, et keel on töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eelduseks. Riik ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta, isegi magistriõppesse või doktoriõppesse võiks saada mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elu- ja töökogemust. Aga ülikoolis või doktori­õppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama; vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui seda ei tähtsustata, siis ei väärtustata ka emakeelt. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirja­keelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist seadu­sega juurutada. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madal­stiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuri­liste väärtushinnangutega, keele­kasu­taja ei taju vastutust emakeele ees.

Vahel ongi arvatud, et vabas ühiskonnas kirjakeele roll niikuinii taandub kõnekeele või ühiskeele ees. See võib nii olla isiklikus suhtluses ja argielus. Suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele ees. Aga töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab kõvasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame vaatama, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab ja milles Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Globaliseerumine ei pruugi tähendada keelevahetust, kui me ise seisame selle eest, et eesti keel oleks Eestis võimalikult laialt kasutatav.

Eesti kirjakeel, mis suures osas rajaneb põhjamurretel, tegi keelekorraldajate pingutusel XX sajandil läbi märkimisväärse kohandamise selleks, et olla kõigis valdkondades sobiv kompromislik kirjavahend. Erinevalt rahvuslikest liikumistest muudes maades on võõrlaenud olnud sallitud, osaliselt ajendatuna soovist hõlbustada ligipääsu Lääne-Euroopa kultuurile. Selle tulemusel tekkinud normingud on aga eestlasi üldiselt sundinud abi otsima mahukast õigekeelsuskäsi­raamatust, et teada õigekirjutus- ja morfoloogianorme.(1)

Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga normingu­usku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühi­grammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.

2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese ÕS-i ilmumisest. Raamatu täpne pealkiri oli „Eesti keele õigekirju­tuse-sõnaraamat” ja väljaandja Eesti Kirjanduse Selts. Selle eellugu on mõistagi pikem: nimelt 1905. aasta revolutsiooni järel hakati aastast 1906 lubama eestikeelse erahariduse andmist ja tekkis suur vajadus eestikeelse õppekirjan­duse järele.(2) Et Eesti jagunes kahe kubermangu vahel, tekkisid kirja­keelt korraldavad kogud algul eraldi: augustis 1906 asutati Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts, mille juurde sama aasta 10. detsembril moodustati kirjandusosakond. See hakkas arutama kirjaviisi küsimusi, korraldades 1907. aastal keele­koosolekuid, ning kavatses kokku kutsuda keeletundjate kongressi. Tegevad olid Ernst Peterson-Särgava, Johannes Voldemar Veski jt. Tartus asutati aastal 1907 Eesti Kirjanduse Selts (EKS), mille juurde 6. augustil loodi kirjaviisikomisjon, kus olid tegevad Kaarel Leetberg, Jaan Jõgever, Hans Einer, Karl August Hermann, Juhan Kurrik jt; hiljem nimetati see keele­toimkonnaks. Need kaks kogu võistlesid algul mingil määral oma­vahel, kuid suutsid siiski kokku leppida, korraldades aastatel 1908–1911 Tapal, Tallinnas ja Tartus neli keele­konverentsi, mis sõnastasid otsused tollal kõige enam vaieldud teemadel: kas pea või pää, kas sõna algusse h kirjutada või mitte, kuidas kirjutada ki-liidet jne.

Koostöömeeles sündis ka normiva sõnaraamatu idee. EKS-i sõnaraamatu kava seati kokku aastal 1908, alustati 1910 või 1911. See oli üks seni väheseid sõnaraamatuid, mis pandi kokku täiesti kollektiivselt, kokku 153 „istangul”, töö sai enamjaolt valmis 1916 ja põhiline teksti kokkukirjutaja oli Jaan Tamme­mägi.

Sõnaraamatu koostajatel oli kadestamisväärne ettenägemisvõime, sest see sai valmis just õigel ajal, õieti veel isegi enne seda. 1918. aastal, veel Saksa okupatsiooni ajal trükki antud sõnaraamatut hakati reklaamima septembris(3) ja kaks kuud hiljem, 11. novembril 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus faktilise võimu üle võttis, oli kirjakeele normi allikas kohe võtta. Ametlik keele­kasutus vajab normi või autoriteeti. On tähele­panuväärne, et veel Vabadussõja ajal pidas sõjaminister oma päevakäskudes, arvatavasti 1919. aasta I poolel, vajalikuks kaht keeleteemalist otsust: nr 36 (õigekirjutuse alal Eesti Kirjanduse Seltsi sõnaraamat juhtnööriks võtta) ja nr 51 (ametlikud dokumendid tuleb eesti keeles välja anda; tõlge võib juures olla)(4). Ka haridus­ministeerium võttis õpetuses aluseks selle sõnaraamatu, nagu näitavad 1921. aasta mais kinnitatud algkooli õppe- ja tunnikavad(5). Raamatu menu näitab asjaolu, et 1921. aastal ilmunud esimeses Raamatu Teatajas on märgitud: trükk otsas.

Et pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist lõpetas Eestimaa Rahvahariduse Selts tegevuse ning tegutsema jäi vaid Eesti Kirjanduse Selts, siis vaadati edaspidi EKS-i keele­toimkonna kui autoriteedi peale. Sellega paralleelselt andis keelesoovitusi ka 1920. aastal loodud Emakeele Seltsi juhatus, kes vastas keeleteemalistele küsimustele, eriti nimesid puudutavatele. Põhiliseks jäi siiski keeletoimkond, kelle otsused avaldati ajakirjades Eesti Keel ja Eesti Kirjandus.

Kaks asjaolu on sellest ajast jäänud eesti keelekorraldusele organisatoorses mõttes iseloomulikuks: keelekorraldusega tegeleb asjatundjate kogu, mitte riigiasutus, ja tulemused kajastuvad sõnaraamatus, mille traditsiooniliseks nimetuseks kujunes teisest trükist (1925) alates õigekeelsussõnaraamat. Riik on kogu selle aja usaldanud keelenormingute välja­töötamise kollektiivse otsustuskogu kätte; ei meenu ühtegi keelekorralduslikku otsust, mille oleks teinud Eestis riigiasutus. Lätis näiteks kehtestas riik 1919 iseseisvudes läti uue kirja­viisi – mille oli välja töötanud Läti Seltsi ortograafiakomisjon 1908 – ja 1940. aastal otsustas valitsus muuta ladina-kreeka päritoluga võõr­sõnade kirjutusviisi, kaotades neist pikad vokaalid, mida antiigiihalejad olid täpsema algupära jäljendamiseks ette kirjutanud. Ka Nõukogude Venemaal kehtestas hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski detsembris 1917 parandatud kirjaviisi, ilma jättide ja kõvendusmärkideta. Eestis, tõsi, oli uus kirjaviis juba 1870. aastatel juurdunud tänu Eesti Kirjameeste Seltsi tegevusele. On kuulda olnud väiteid, et Eesti enamlased ei leidnud hiljem eesti kirjaviisis midagi muud parandamisväärset kui kaotada sõnaalguse h, mida niigi ei hääldata, aga olid sellestki sunnitud loobuma.

1920.–1930. aastatel riik keele­korraldusse ei sekkunud, kuid tunnustas selle tulemusi ja ilmselt ka toetas seda tegevust rahaliselt. Oli riigi ülesehitamise aeg, ümber tuli korraldada terve haridussüsteem, arendada terminoloogiat jne. Tagantjärele mõeldes oli imetlusväärne see, et kahekümne aastaga jõuti eesti keelele anda nii tugev vundament, mis pidas vastu veel 50 aastat Nõu­kogude aega. Kui see praegu tundub enesestmõistetav, siis võrreldagu Eesti riigi ja eesti keele saatust Nõukogude Liidu vabariikidega, mis ei olnud vahepeal iseseisvad ja kus keeled olid eriti Nõukogude lõpuperioodil pigem dekoratiivse staatusega. Faktiliselt neid asjaajamises ei kasutatud.

Edasine eesti keelekorralduse ajalugu näeb korralduslikust küljest lühidalt välja järgmine. Eesti Kirjanduse Selts likvideeriti 1940. aastal ja seetõttu kadus ka keeletoimkond. Vahest mõtteliselt vaadati normiküsimustes seejärel Eesti Riikliku Kirjastuse poole, kus moodustati oma keeletoimkond, ent selle otsustest on suhteliselt vähe teada, vaid mõned ülevaated: näiteks revideeriti vene nimede transkribeerimise juhiseid. Kui 1947. aastal loodi Keele ja Kirjanduse Instituut, siis hakati normiküsimustes pöörduma selle asutuse, eeskätt sõna­raamatute sektori poole. Mõneks ajaks said keelekorralduses määravaks üksikisikud, näiteks Ernst Nurm, ent natuke vabamate aegade tulles 1950. aastate lõpus pöörduti tagasi kollektiivse keelekorraldusorgani poole. 1960. aastal moodustas Eesti NSV Ministrite Nõukogu vabariikliku õigekeelsus­komisjoni, mis sai tuttavaks lühendi VÕK all. See oli ka ainus kord, kui riigi­võim moodustas keelekorraldusorgani. Tuleb tunnistada, et väga bürokraatlikult moodustatud kogu ei hakanudki korralikult tööle ning pärast 1965. aastat sisulist tööd ei tehtud. Tööle hakkas hoopis VÕK-i teine koosseis, mille ­moodustas seekord juba teaduste akadeemia 1972. aastal ning mis tegi mitu otsust morfoloogia ja nt nimekirjutuse kohta. Vahepealsel ajal, kui VÕK ei toiminud, tegutses Emakeele Seltsi keeletoimkond (1969–1972), kelle tähtsündmuseks sai 1972. aastal toimunud uute sõnade võistlus, mis tõi käibele sõnad kohuke, pardel, linnak jms. Kõige tulemuslikumaks on Tiiu Erelt pidanud VÕK-i kolmanda koosseisu tööd (moodustati 1979, tegutses aktiivselt kuni 1983. aastani, paberi peal veel aastani 1997). Selle ajal tehti palju mor­foloogiaotsuseid (muuseum-tüübi, kõnelema-tüübi kohta jne) ning õigekirja­otsuseid, sh uus lühendireeglistik, kokku- ja lahkukirjutus jne.

Vaba riigi taas tekkides ei sobitunud vabariiklik õigekeelsuskomisjon uutesse oludesse enam hästi, mh oma nimetuse tõttu, ja seepärast on pöördutud tagasi keeletoimkonna, täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkonna nimetuse juurde. Toimkond moodustati 1993. aastal ja tegutseb tänini, keeletoimkonna vanema valib iga kahe aasta tagant ES-i üldkoosolek, praegu on vanem Maire Raadik. Kuigi riik tegevusse ei sekku, on erinevalt sõjaeelsest Eestist praegu kirjakeele norm määratud keeleseadusega ja kirjakeele normi rakendamise korraga.

Vaadakem otsa ka ÕS-ide pikale reale. Nagu öeldud, sai 1918. aasta „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” kohe otsa ja Eesti Kirjanduse Selts hakkas koostama selle teist trükki, mis aga paisus mahult mitmeks köiteks. 1925. aastal ilmus I köide, mille puhul Johannes Aavik rõõmustas, et keeleuuendusest on paljugi omaks võetud, kuigi mitte piisavalt. II köide ilmus 1930 ja III köide 1937, kavandatud lisadega IV köide jäigi ilmumata. Selle pika aja jooksul oli I köide juba osalt vananenud ning praktiliseks abivahendiks sai hoopis Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat”, mille esimene trükk ilmus 1933 ja millest peaaegu igal aastal ilmus uus, parandatud trükk kuni aastani 1946. Nõu­kogude ajal alustati 1948 „Suure õigekeelsuse-sõnaraamatu” koostamist, mis jäi pooleli, 1953. aastal ilmus nõukogulike põhimõtete järgi koostatud „Väike õigekeelsuse sõnaraamat” ning järgnevalt on õigekeelsus­sõnaraamatud, natuke erinevate pealkirjade all, ilmunud 1960, 1976, 1999, 2006 ja 2013. Sügisel 2018 ilmus ÕS-ide saja aasta tähistamiseks uus ÕS koos oma sajandivanuse paarilisega, mis annab ühtlasi võimaluse vaadelda kirjakeele normi muutumist saja aasta jooksul.

Selline on vormiline tagasivaade sajandi keelekorraldusele, ent milline on olnud keelekorralduse sisuline tähendus selle aja jooksul? Kuidas on ühiskond sellesse suhtunud? Siin tuleb paratamatult natuke meelevaldselt üldistada, kuid mulle näib, et sõjaeelses Eestis suhtuti keelekorraldusse entusiasmiga – eesti keel oli ju riigikeelena algaja ja kõike peeti võimalikuks. Vaieldi tuliselt ning mõnikord pälviti ka ajakirjanduse pilkavat tähelepanu – nagu Aaviku sõjas sõna uulits vastu –, kuid üle kõige lehvis vaba vaim, mis lubas ametlikesse normidesse suhtuda ka paindlikult. Palju on kuuldud Johannes Aaviku kirglikust keele­uuendusest ja sellele vastanduvast J. V. Veski keele­korraldusest (siin on see sõna kitsamas tähenduses), kuid see näib olevat hiljem belletristlikult suureks puhutud vastandus. Tegelikkus oli kirevam, ka Aavik järgis nt koolide inspektorina ametliku keele norme, kuigi tal oli eri­arvamusi, ja J. V. Veski mõnda uudissõna võiks ka Aaviku omadega võrrelda. Elmar Muuk seekõrval oli praktilise meelega keelekorraldaja, kes püüdis eri suundi ühendada, aga kõige enam jälgis ta tegelikku pruuki, jõudes seega päris lähedale tänapäevasele vaatele.

Ent poliitilised olud muutusid ja uutes, nõukogude korra viljastavates tingimustes kumas oht juba keelele endale. Seetõttu sai keelekorraldusele ja täpsemalt praktilisele keelehooldele omaseks kaitseseisundile tüüpiline hoiak: võideldi võõrmõjude vastu. Ajastule omane jäikus tingis ka keelekorralduse jäikuse, kohati tigedaltki võideldi kas keele rahvalikkuse säilitamise nimel või teadusliku lähenemise kaitseks ning vaidlused olid – selle aja kõnepruuki kasutades – printsipiaalsed. Keelekorral­dajad tajusid neile antud suurt võimu keele üle ja tegutsesid vastavalt. Ühiskond vaatas neile kui autoriteetidele ja ootas neilt eeskätt keeleasjade paika­panekut. Avalik kritiseerimine ei tulnud kõne alla.

Mõistagi on see lihtsustus ja keelekorralduski teisenes aja jooksul natuke ühiskonnast erinevalt. Eriti ilmnes see 1970. aastate teisel poolel, kui olid taastunud kontaktid Soomega ja tegutsema asus keelekorraldajate uus põlvkond. Keeleelu elavnes 1970. aastatel lausa erandlikult, 1972. aasta sõnavõistlus lõi selleks soodsa fooni; ilmus palju keele­teemalisi raamatuid. Keele­korraldus muutus jälle kritiseeritavaks, mis tähendas vähemalt keeleküsimuste osas ühiskonnas vaba arutelu. Mulle tundub, et selle vabaduse kasutamisega kompenseeriti poliitiliste vabaduste puudumist. Toon näiteks kas või võõrnimede kirjutuse üle vaidlemise. Kui kunagi uurisin nende vaidluste ajalugu, siis algul imestasin väga, et 1920.–1930. aastatel ei olnud nii kirglikke vaidlusi kui näiteks 1980-ndatel, kui VÕK tegi oma otsuse maade ja pealinnade nimede kirjutamise kohta. Ma enam ei imestanud, kui kätte jõudsid 1990. aastad ning võõrnimede teema vajus jälle kuhugi hämariku piirile, see ei erutanud enam murdosagi neist, kes nüüd ei pidanud enam asendustegevusega tegelema, vaid võisid end välja elada näiteks poliitikas.

Jõuamegi tänasesse päeva ja mulle tundub, et kohati me elame endiselt üleminekuajas. Me peaksime keelekorraldust võtma kui praktilist tegevust keele funktsionaalsuse tagamiseks, suhtuma sellesse paindlikult, teadvustama, et keelekorraldus ei ole kõikvõimas, vaid üksnes soovitav, nõuandev ja mõnikord ka suunav. Paljude eestlaste ihalus rangete normide järele või ideaalkeele taotlus on jäänud silma ka väljaspool Eestit, nagu näitab alguses esitatud Robert T. Harmsi tsitaat.(6) Keelekorraldus taandus käskimiselt-keelamiselt juba 1970. aastatel; tasapisi on otsuseid hakatud nimetama soovitusteks, sest vabas ühiskonnas ei saa inimesi käskida, ning tundub, et edaspidi võiks soovituste asemel või kõrval rääkida ka normi kirjeldamisest, st keele­korraldajate ülesandeks saab suurel määral kirjeldada seda, mis kogutud andmete põhjal on ühiskonnas kujunenud keelenormiks.

Tunnustatud arusaama järgi on kaht liiki norme: objektiivne keelenorm, mis mingis keeleühiskonnas vaikimisi kehtib, ja normingud, mida annavad autoriteetsed kogud näiteks mingite üksik­küsimuste reeglistamiseks. Vahel on neid nimetatud normiks A ja normiks B ning mõni keelekorraldaja, nt Henn Saari, on defineerinud ka normi C, ideaalkeele, mille suunas liikuda soovitakse. Keelenormi kirjeldus märgibki seda, et püütakse kindlaks teha objektiivne norm ja kasutajaid sellest informeerida. Alati ei ole see muidugi võimalik, sest keele­kasutajad on eri tausta ja huvidega ja ühtset normi siis pole.

Keelekorralduse enda teisenemise kohta võib ehk üldistada nii, et algus­aegade vahel heitlikud üksikküsimuste otsused on hiljem arenenud süsteemsemate muutuste tunnustamiseni, eriti puudutab see morfoloogiat. Ja üha enam on tuginetud keelekasutuse uurimise tulemustele.

On kaks vaikimisi eeldust, mida on läbi aegade silmas peetud: 1) senised normingud jäävad uute normingute kõrval samuti õigeks; 2) kirjakeele ehk standardkeele ning „tegeliku” keele vahe ei tohi kujuneda liiga suureks. Tõsi, me oleme olukorras, kus kirjakeele mõiste on kasutajate teadvuses hägustunud. Kirjakeel terminina ei tähenda kindlasti sama mis kirjutatud keel, tänapäeval on meie ümber teksti väga palju ja sellest suur osa ei ole kirjakeel ehk normikeel ehk standardkeel. Keelekasutajal tuleb valida, mis olukorras ta üldse kirjakeelt vajab. Ning ühiskond peab kokku leppima, millises olukorras kirjakeele kasutamist eeldatakse.

Keelekorralduse põhiülesandeks võiks tänapäeval olla seista vastu keele vaesumisele, selgitada keelekasutajale keele rikkusi ja õpetada neid teadlikult kasutama.

Keelekorraldus tugineb ka vabas ühiskonnas autoriteedile ja mõni seisu­koht paistab dogmana. Nagu sõjanduses on täheldatud, et võideldakse mineviku sõdu, nii ka keele­korralduses võideldakse vahel keelejoontega, mida on pikalt taunitud, kuid mis sellest hoolimata ei taandu. Vahel võib õigustatult küsida: kaua veel?

Rääkides keelekorraldaja rollist tänapäeva ühiskonnas, tundub mulle, et edukas keele­korraldaja peaks olema ühtlasi suhtekorraldaja, kes peab kannatlikult oma vaateid ja ettepanekuid selgitama ning hoolitsema ühtlasi selle eest, et sellele kõigele ei riputataks külge mõnda naeruväärset silti, nagu juhtus poolteist aastakümmet tagasi, kui muidu asjalik ülevaade ilmus ajalehes pealkirja all „Keelefüürerite käsud ja keelud”. Tänapäeva sildistamis­himuline ajakirjandus paneb vähegi tõsisema keelekorraldaja muretsema libastumisohu pärast ja kui oled sildi külge saanud, siis see jääb internetti igaveseks. Teisalt, kui ise sõna ei võta, siis täidavad selle ruumi teised „arvajad”, kes kinnistavad keele­korralduse kohta kujunenud stereotüüpe, näiteks et nüüd on kõik vabaks antud, reegleid polegi.

Üks raske teema on see, et ühiskond on vastandlike huvidega. Lihtsad mustvalged reeglid oleksid head kooliõpetuses ja neist on huvitatud ka keele­toimetajad, kes kõiki keele­korraldajate soovitusi rakendavad imetlusväärse innuga. Keelereegleid aga ei õnnestu peaaegu kunagi mustvalgeks sõnastada, ikka jääb piiripealseid asju. Näiteks on keeletoimkond otsustanud edaspidi mitte tõmmata kujundlike koha- ja isiku­nimede algustähe puhul piiri (sellised nagu Uus Maailm, Must Mander, tõusva päikese maa, igavene juut) ja jätta keele­tarvitaja otsustada, kas ta peab seda nimeks või mitte. Senine esitus jättis mulje, nagu oleks meil sahtlis mingi nimekiri, mille põhjal otsustada, ent niisugust pole kunagi olnud. Kindlasti on neid, keda see häirib.

Keelekorraldus peab kokku sobima ühiskonnaga ja kui see on demokraatlik, siis ei saa keelekorraldus olla autoritaarne. Paljud muidu sümpaatsed mõtted, mida keelekasutuse kohta sageli esitatakse, on sümpaatsed niikaua, kuni ei peeta silmas nende ellurakendamist. Viimane eeldab sageli hoopis teistsugust ühiskonda, mis ei ole nii sümpaatne, nt sisaldab tsensuuri.

Sajandile tagasi vaadates mõelgem eesti kirjakeelele kui aja- ja kultuuri­loolisele varandusele, keele esindus­kujule, mis on mitme põlvkonna kokku kantud ja mis on väärt, et seda edasi arendada.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

8. oktoobrit 1922 peetakse Eesti Kirjanikkude Liidu asutamise daatumiks. Friede­bert Tuglasest ei saa eesti kirjanduselu institutsionaliseerumise juures kuidagi mööda, seetõttu lugegem tema „Eluloolistest märkmetest” selle päeva sissekannet: „Kolmas kirjanike kongress Tallinna raekoja saalis. Koos 26 kirjanikku ja arvustajat. Kongressi avasin mina, juhatas Metsanurk. Andsin aru keskkomitee tegevusest. Otsustati senise keskkomitee volitused lõpetada, EKL kirjanike keskedustuseks tunnistada ja temale keskkomitee volitused ning varandused üle anda. Tegin ettepaneku EKL-u ajakirja asutamiseks ja, teiseks, kirjandusnädalate korraldamiseks.”¹ Samal päeval toimus raekojas liidu 16 hääle­õigusliku liikmega üldkoosolek ja juhatuse valimine, seejärel juhatuse koosolek. Tuglase märkus „Olin sedapuhku EKL-u esimeheks 8. X 1922 – 7. III 1923” sealsamas tõendab, et trükiversiooni aluseks võetud päevamärkmeid on Tuglas hiljem ja vahest korduvalt redigeerinud ja täiendanud. Nagu talle omane oli.

Muidugi olid nii kirjandus kui ka kirjanduselu Eestis olemas ammu enne liitu ja Tuglast. Liidu asutamisele eelnesid kirjanike kongressid, kirjanike organiseerumisest kõnelevad Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita – kõik kolm Tuglase aktiivsel osalemisel. Ent need olid rohkem vaimu- ja hinge­sugulaste ühendused, mis sageli vastandusid või polemiseerisid teiste ja enamasti vanemameelsete sulepruukijatega. Kirjanduselu koos kriitikaga laiemas plaanis oli virgutanud 1906. aastal ilmumist alustanud ajakiri Eesti Kirjandus, mis peatselt muutus 1907. aastal asutatud Eesti Kirjanduse Seltsi häälekandjaks, mille esimestes numbrites vaadatakse uuriva pilguga tagasi saja-aastasele eestikeelsele kirjasõnale. XIX sajandile mõeldes kerkivadki meelde Väike-Maarja parnass, aga ka mitmed seltsid, eesotsas Õpetatud Eesti Seltsiga, veelgi varasemasse aega osutavad baltisakslaste ja estofiilide tegemised. Esimese eesti kirjandusloo kirjutamise kavatsust on täheldatud Valmieras sündinud baltisakslase ja estofiili Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) tegevuses, kes koostas selle tarbeks eestikeelse kirjasõna kommenteeritud ülevaate „Bibliotheca esthonica”.

Nagu Eesti riik ei sündinud rahva enese­teadvuse kasvuta ja ette valmistamata pinnasel tühjal kohal, nii oli aeg küps ka kirjanike professionaalse ühenduse sünniks alles iseseisvuse saavutamise järel. Aga tolleks ajaks oli piisavalt eneseteadlikke kirjanikke, kes ajakirjanduse toel ja selles ametis olles püüdsid kirjatööga hakkama saada – eeskätt Juhan Liiv ja ­Eduard Vilde. Kui Liivi vaesus on üldtuntud, siis Vilde puhul paistab silma see, kuidas tal ajakirjanduse ja kirjatööde toel õnnestus toime tulla nii Saksamaal kui ka Taanis elades. Samuti elas Tuglas pagulasaastail suuresti kodumaal trükitud teoste honoraridest, ent sama oluline oli vanemate toetus. Polnud veel reisikulusid lakke löövat üleilmset turismitööstust ja maapagu ei tähendanud raudset eesriiet, nagu pärast teist ilmasõda.

Eesti Kirjanikkude Liidu ajaloost sõdadevahelisel perioodil saab üksikasja­likumalt lugeda Katrin Raidi raamatust „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940” (2002). Kui ENSV Rahvakomissaride Nõukogu kuulutas Eesti Kirjanikkude Liidu likvideerituks alates 19. oktoobrist 1940, oli sellel 53 liiget. Edasi läks nii, nagu kogu rahvaga ja kõigil elualadel. Eesti Nõukogude Kirjanike Liit asutati Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 ja see pidi olema NSV Liidu Kirjanike Liidu osa ning täitma kõiki parteilisi suuniseid. Pagulusse pääsenud literaadid asutasid Välismaise Eesti Kirjanike Liidu 6. detsembril 1945 Stockholmis. Selle loo on kirja pannud Valev Uibopuu 1991. aastal – tolleks ajaks ainsa elus olnud asutaja­liikmena ja sellest kohustatuna. Varem ajakirjas Tulimuld avaldatud artiklisari koos järje ja liikmete nimekirjaga ilmus raamatuna 2012. aastal. Ma ei ole esimene, kes märgib, et mõlema liidu liikmete hulgas oli neid, kes vähemalt mõne aja jooksul põrnitsesid teineteist üle püssikirbu – olgu otseses või kaudses tähenduses.

On huvitav võrrelda mõlema ajas paralleelselt tegutsenud liidu liikmeskonda, kui võtta kõrvale ka liidu juubeliks värskelt ilmunud raamat, Sirje Oleski „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” (2022). Kui ma õigesti loendasin, siis on 1958. aastast ametlikult ENSV Kirjanike Liidu nime kandnud ühendusse aastail 1943–1991 kuulunud 306 liiget, 1991. aasta seisuga oli liidul ligemale 230 liiget. Nende hulgas on aga Teise maailmasõja käigus ja hiljem siia sattunud, ainult vene keeles kirjutanud ja ammu unustatud literaate, kelle Eestist või üldse siitilmast lahkumise daatumitki on olnud raske, kui mitte võimatu välja selgitada. Ent nad kõik on vähemalt liikmeks astumise hetkel elanud Eestis. Välismaisel Eesti Kirjanike Liidul (VEKL) on kogu tegevuse vältel olnud 41 (või 43?)² liiget, nad kõik on kirjutanud eelkõige või ainult eesti keeles, kuid neid on elanud peale juhatuse püsivaks asukohaks olnud Rootsi veel USA-s, Kanadas, Inglismaal, Saksamaal, Soomes, Prantsusmaal, Austraalias, Hispaanias ja Brasiilias. Näiteks polnud VEKL-i liige oma teosed rootsi keeles kirjutanud Käbi Laretei. Olgu veel mainitud, et ka Ilmar Laaban ei ole kunagi kuulunud VEKL-i, küll aga kutsuti ta 1989. aastal kodumaise ehk siis tollal veel ENSV Kirjanike Liidu auliikmeks, kuigi see staatus või au tähendus ei ole sugugi selge – vähemalt minu jaoks. Aga Laabanil polnud auliikme staatuse vastu midagi, nagu ka samamoodi auliikmeks kutsutud Bernard Kangrol, kes erinevalt Laabanist kunagi kodumaad ei külastanud. Mõlema liidu liikmeid lähendanud esimene ametlikum kohtumine toimus 1989. aasta mais neutraalsel pinnal Helsingis sealse Tuglase Seltsi korraldusel. Pärast VEKL-i esimehe Kalju Lepiku surma 1999. aastal Tallinnas valiti liidu esimeheks Enn Nõu, kelle ettepanekul inkorporeeriti kogu liit 2000. aastal Eesti Kirjanike Liidu koosseisu, milles võiks ühtlasi näha nõukogude võimu poolt katkestatud kirjanike kutseühingu järjepidevuse taastamist ja mõlemapoolset tunnustamist.

On veel üks allikas, mis pakub lihtsa võimaluse kaheks löödud kirjanduse võrdlemiseks. See on Bernard Kangro „Eesti kirjandus siin- ja sealpool piiri. Bibliograafiline ülevaade eesti algupärase kirjanduse esmatrükkidest 1945–1964” (1965). (Ei saa jätta mainimata, et suhteliselt usaldusväärse suulise pärimuse kohaselt koostas bibliograafiad või oli vähemalt suureks abiks Kangro abikaasa Maria, kes aga keelanud seda avalikustamast.) Sõjajärgsed aastad olid majanduslikus mõttes mõlemal pool mõistagi karmid ja trükivõimalused kesised. 1945. aastal ilmunud eesti uudiskirjandust loetleb Kangro paguluses kaheksa ja kodumaal 13 tiitlit, ent lehekülgede arvult vastavalt 1715 ja 1148 – kodumaal ilmus rohkem luulekogusid ja näidendeid. 1948. aastal on nimetuste arv tasavägine, aga pagulas­kirjandust ülekaalukalt 2661 lehekülge kodumaise 1598 lehekülje vastu. Ent hoopis kesiseks kisub olukord kodumaal 1950. aastate alguses. Näiteks 1951. aastal ilmus paguluses 22 (5470 lk) ja kodumaal seitse (1592 lk) uudisteost, 1952. aastal paguluses 18 (4560 lk) ja kodumaal ainult kolm (296 lk). Kui Kangro andmeis ongi infosulust tingitud väikseid ebatäpsusi, siis üldisi proportsioone need ei muuda. On selge, et neil aastail kandis eesti kirjanduse järjepidevust pagulaskirjandus, ent kodumaine liit toimis pealesurutud nõukogude rahvaste sõpruse vaimus, samal ajal kui liit paguluses ajas puhtalt eesti asja, suheldes küll mõningal määral Rootsi Kirjanike Liidu ja ka soomlastega. Kodumaine eesti kirjandus hakkas arvuliselt ja kvaliteedilt tooni andma 1950. aastate lõpus üksikute nimedega, aga peamiselt ikkagi alles 1960. aastate alguses.

2022. aasta 19. septembri seisuga on Eesti Kirjanike Liidul 336 liiget. Liikmeskond on avardunud: on kriitikuid, tõlkijaid, akadeemilisi kirjandusteadlasi, toimetajaid, kes enesestmõistetavalt ei pea end kirjanikeks. Ja on vene keeles kirjutavaid Eestis elavaid häid ja tunnustatud kirjanikke ning väljaspool Eestit elavaid eesti kirjanduse tõlkijaid, kelle töö kasvatab eesti kirjanduse rahvusvahelist tuntust. Nii et rahvustunnuse ja eesti emakeele väikse algustähe asemel on siin paslik kasutada suurt tähte Eesti tähenduses. Samas paistab meedias tihtilugu silma, kuidas igaüks, kellel väheke ambitsiooni, mõni jutuke või omakirjastuslik luulevihk ilmunud, võib end kirjanikuks kuulutada. Kirjanik olemine tuleb välja teenida ja teinekord ei aita isegi liitu vastuvõtmine.

Näppasin palgeraamatust Peeter Sauteri loal ühe tema 3. septembril poetatud repliigi: „loomingut tehakse mu meelest sentide eest ja pooleldi põlve otsas, samas saabub sinna lademetes rohkem tekste kui muiste. eestlased pole vaid kultuurihullud, aga grafomaania on rahvushaigus, jumal tänatud, ehk tagab see kunagi meie kestmise.” Sauter peab silmas eelkõige ajakirja Looming, kuid tabab mu meelest midagi tänapäeva eesti kirjanduse olukorrale olemuslikku. Vahest öeldi vanasti dialektilise materialismi vaimus selle kohta kvantiteedi kasvamine kvaliteediks. Kuid sellel grafomaania vohamise väljal võrsuvad ka eestikeelse või üldse Eestis tehtava kirjanduse uued, tulevased ja parimad tegijad. Ent lubatagu siinkohal jääda oma eesti emakeele keskseks. Eesti Kirjanike Liidu liikmete ja eestseisuse kohus on võtta need võimekad tegijad ning kirjandusliku sõna kaudu eesti keele uuendajad ja taasloojad endi hulka ja seista nende eest. Sest miski ei väära mu arusaama, et just emakeelne kirjandus on rahvuskultuuri olulisim alus, millel põhineb kõik muu: alates kaunitest kunstidest kuni nende kriitilise mõtestamiseni, teadustest nende saavutuste populariseerimiseni, omariiklusest selle juriidilise põhjendamiseni – kogu meie eksistentsi üle arutlemine.

Kuulun Eesti Kirjanike Liitu alates 1996. aastast. Sel rohkem kui veerand sajandi jooksul on olnud esimehed Mati Sirkel, Jan Kaus, Karl-Martin Sinijärv ja Tiit Aleksejev – igaüks neist isemoodi on andnud olulise panuse liidu, eesti kirjanduse ja kirjanike käekäiku. Selle aja jooksul on omandatud Käsmu kirjanike maja, avardunud nii institutsionaalsed kui ka isiklikud suhted eelkõige Euroopa, aga samuti muu maailma suunas, eesti kirjandust tõlgitakse rohkem kui kunagi varem, loodud on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, pandud alus just tänavu skandaalselt kiratsenud laenutushüvitisele, tehtud üldse tohutut tööd kirjanduse populariseerimiseks nii kodu- kui ka välismaal, korraldatud regulaarseid kirjandusüritusi, osaletud messidel ja festivalidel. Seejuures ilma püsiva tegevustoetuseta ja sõltudes peamiselt projektirahadest. Meenutagem siin­kohal, et nõukogude ajal täitis osaliselt neid rolle, mida EKL praegu, selleks ots­tarbeks ellu kutsutud Kirjanduse Propaganda Büroo. EKL-i viimaseks oluliseks saavutuseks on kirjanikupalk. Aga seegi idee ulatub juba liidueelsesse aega. Kirjaniku­palgast hakati rääkima 1919. aastal, niisiis Tuglase kõige aktiivsemal tegevusperioodil. Idee teostumiseni kulus ligi sajand. Protestin otsustavalt, kui mõnikord veidi põlgliku ala­tooniga kasutatakse väljendit „riigi­palgaline kirjanik” vms. Jah, raha tuleb riigilt ja selle andmine on riigi kohus, tänuvõlg ja lootus, aga selle jagamise filtri moodustab riigivõimust sõltumatu ja üksnes taotlejate loomingulist võimekust hindav komisjon.

Kirjanikel on rohkesti põhjust oma liidule tänulik olla. Liit väärib kingitust, kuid mida kirjanikul ongi kinkida? Karl Ristikivi on meenutanud August Gailiti sõnu nende viimsel kohtumisel: „[K]irjutage rohkem ja paremaid raamatuid.”³ Iga hea raamat, iga kirjapandud hea sõna on kirjaniku tegu, mis on ühtlasi kingitus nii liidule kui ka lugejale.

 

Kojuigatsus – kauguseigatsus,

kahte harusse kasvav puu

Karl Ristikivi

See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maa­ilmasõja järel.

Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt kõneldakse, seevastu kunstnikud käivad hoopis enam kokku kunstivoolude, õpetajate ja linnade kaudu. Aga kirjanikud on ka olnud otseselt paguluses juba antiigist peale, kord sunniviisil, kord vabatahtlikult. Paguluses elas Ovidius, pagu­luses elas Dante, elasid Voltaire, ­Victor Hugo ja Oscar Wilde… Enamasti ikka poliitilistel, harva muudel põhjustel.

Aga pagulusel ja pagulusel on vahe. Ka eesti kirjanikud elasid paguluses juba XX sajandi algul, kas või Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Aga nemad avaldasid oma teoseid ikka kodumaal ja Tuglas käis salaja ka ise mitu korda kohal. Võib siis küsida, kas see oli päriselt pagulus, kuigi jah, kodumaal oleks neid tabanud arreteerimine ja vangla? Millal algab pagulus? Jättes kõrvale paguluse, eksiili jm sõnade ideoloogilised nüansid, saab mu arvates päris pagulus alguse siis, kui saadakse aru, et ei ole enam tagasiteed. Teise maailmasõja põgenikud läksid ju valdavalt ajutiselt ja elasid mitmeid aastaid kohvrite otsas. Enne kui sai selgeks, et pagulus jääb. Ja ka Eestis oodati aastaid valget laeva, kuni saadi aru, et nõukogude võimust ei ole tagasiteed. Aga millal algas pagulaskirjandus? Kas hetkest, kui inimesed said aru tagasitee puudumisest, või siis, kui kirjani­kud mõistsid, et nende teostel, nende mõtetel ei ole teed koju? Paradoksaalselt saab kirjanduse pärispagulus alguse varem kui inimeste oma. Ja millal see pagulus lõppes? Kas siis, kui selgus, et inimeste tagasitee on olemas ja jääb? Või siis, kui tagasi hakkasid tulema teosed?

Jättes tsensuuri ja muud keelud praegu kõrvale, tuleb küsida ka seda, mida tähendab teoste tagasitulek. Jah, esimene ja oluline asi oli võimalus neid lugeda. Mäletan isegi, kui istusin päevade kaupa Tartu ülikooli raamatukogus ja lugesin Rootsist saabunud kirjandust, mis laudadele välja pandud (ja mida minu mälu pidi koju ei laenutatud). Ja mäletan ennast pidamas loenguid pagulaskirjandusest Tartus, Viljandis, Võrus. Ja pisikesi kartoteegikaarte, kuhu kogusin kätte saadud ja ikka katkendlikku infot välismail ilmunud teoste kohta. Mäletan ka oma palju paksu verd tekitanud ettekannet sealsamas ülikooli raamatukogus, kus mul jätkus jultumust öelda keset pagulaskirjanduse ülistust, et see on meile ikka veel võõras.

Ja siin jõuan Lepiku teise mõtte juurde, mida ta oma artiklivalimikus vähemalt kaks korda kordab. Nimelt, et kodueesti ja pagulaskirjandust kirjanduslooliselt ühte liita on võimatu ülesanne. Küsimus ei ole kirjanikes ega nende elukohas, füüsilistes teostes kaupluse või raamatukogu riiulitel, vaid kirjandusloos, seostes ja suhetes, mis luuakse tagantjärele. Ja siin seisame kirjanduse kahe haru küsimuse ees. Mis kasvas kahte harusse? Millal kasvas? Kuidas kasvas?

Kui vaadata lähemalt, siis näeme, et sõjajärgse kirjanduse lugu läheb tõepoolest kiiresti kaheks. On kirjandus välismail, ennekõike Rootsis, mida valitsesid rahvuslik ideoloogia ja rahvuslik identiteet, ning on nõukogude kirjandus Eestis, mida valitsesid stalinistlik ideoloogia ja klassikeskne identiteet. Ja suur meri nende vahel. See oli aeg, mil noored Kalju Lepik ja Raimond Kolk kuulutasid Rootsis, et nemad jätkavad nii Betti Alveri kui ka Juhan Sütiste teed ning eitavad võõrast (ja ka ideoloogiliselt punast) sürrealismi ehk Ilmar Laabanit ja tema kaaslasi. Ja see oli aeg, mil Nõukogude Eestis hakati viima ellu V. I. Lenini õpetust selle kohta, et kodanliku ühiskonna kirjandusest tuleks võtta sotsialistliku ühiskonna varasalve üksnes selle nn demokraatlik osa, sedagi vaid vastukaaluks nõukogude kirjandusele. Praktikas teadupärast visati ajaloost minema peaaegu kõik, alates avangardist ja estetismist ning lõpetades Alveriga. Sütiste siiski servapidi jäi. Ja muidugi lendas üle parda pagulaskirjandus.

Aga vaevalt viisteist aastat hiljem hakati rääkima midagi muud, nii siin- kui ka sealpool vett. See oli aeg, mil Ain Kaalep, Jaan Kross jt hakkasid taaslooma silda sõjaeelse kirjandusega, nii Alveri kui ka Sütistega. Nii et kodumaine kirjandus kasvatas oma oksa pagulaskirjandusega samale sõjaeelsele tüvele.

Teadupärast oli ka teine liikumine. Noorem põlvkond, olgu Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo ja teised 1960. aastatel alustajad, leidsid endale kirjanduse, mida tehti paguluses. Sealhulgas nii Lepiku kui ka Laabani, modernismi ja sürrealismi. Ja teisel pool vett kuulutas Lepik aastal 1965, et eesti kultuur on üks ja pagulaskultuur ei ole mingi terviklik nähtus. Tõmmates selle kaudu omapoolse piiri paguluse räige servaideoloogiaga. Paguluse noorem kirjanike põlvkond aga võttis omalt poolt vastu kodueesti noorte mõtted ja võtted. See kõik oli taandumine nii kodumaise kui ka paguluse räuskavatest ideoloogiaservadest. Ideoloogiat ei visatud päriselt minema, aga see suruti taga­plaanile ja ettepoole tõsteti identiteet. Üks eesti kirjandus. Samas, väga tähtis oli kodueesti ja paguluse nooremat põlvkonda ühendav uue aja maailma hõngus, autentsuse igatsus, biitnike revolutsioon, nooruse ja armastuse kuulutus. Kokku­võttes, kodueesti kirjandusest kadus stalinism ja pagulaskirjandus hakkas minu arusaamist mööda muutuma vaikselt väliseesti kirjanduseks, mida pagulaskirjandusest eristab just ideoloogiast eemaldumine. Muidugi jäid ideoloogilised servad nii siin kui ka seal alles. Aga suund oli selge ja aeg liikus vaatamata kõigele muutuste poole. Kuni ühel hetkel, 1989. aasta mais, saadi kokku Helsingis ja tõmmati joon alla. Siis tõusis ka esile mõte, et eesti kirjandus on kõigele vaatamata üks. Selles lauses kõlas tol ajal lootus ning veidi ka tahe unustada need vastuolud, mis olid olnud. Aga küsimus jäi. Kas saab neid kahte kirjandust kirjandusloos ühte liita? Mu vastus sellele on tegelikult vastusest kõrvale hiilimine. Kas on üldse vaja kokku liita?

Sellega tekkis aga omaette paradoksaalne olukord kirjandusloo jaoks. Kui panna näpp sõjajärgsele ajale, siis seisab paguluse poolel sõjaeelse kirjanduse jätkamine ning kodueesti poolel stalinistlik katkestuskirjandus. Ajaloost vaadates oli see poolsurnult sündinud irdharu, mida Loomingu Stalini-aegse toimetaja August Alle sõnu kasutades võiks iseloomustada kui virtsaniret toimetaja portfellist. Sealjuures polnud sellel pikka iga. Isegi sotsialistlik realism laiemalt kadus kiiresti perifeeriasse. Kui aga panna näpp 1990. aastatele, siis seisab ühel pool kodueesti kirjandus ja teisel pool üha selgemalt pagulas­kirjandus oma alguse ja lõpuga. Pole mõtet salata, kirjandusloo jaoks jääb igasugune pagulas­kirjandus kõrvalharuks. Ja mida pikemaks muutub kirjanduse aeg, seda lühem on selle haru suhteline aeg.

Neis kahes oma alguse ja lõpuga harus on varjatult olemas vastus kirjanduste liitmise kohta. Selleks tuleb minna ajas kaugemale ja kõrvale mööda kirjandusloo radu.

Juba üle sajandi on eesti kirjandusloos tegeletud sellega, et mingil viisil kokku ühendada baltisaksa ja eesti kirjandus. Veel enne Teist maailmasõda võeti eesti kirjanduslugudesse vaid neid baltlasi, kes kirjutasid eesti keeles, ja ainult see, mida nad eesti keeles kirjutasid. Ennekõike nõukogude ajal lisati need, kes kirjutasid saksa keeles, aga mingis mõttes eesti meeles, suhtudes pärismaalastesse positiivselt. Nagu XVIII sajandi esto-/baltofiilsed publitsistid. Ja siis hakkas esimesena vist O. A. Webermann kõnelema maiskondlikust kirjandusest, milles kahte kirjandust ühendab kodumaa, suhe selle maaga, mille kaudu nad ennast mõtestavad. Selles suunas mõtlevad mu arusaamist pidi ka praegused balti kirjanduse uurijad ees­otsas Jaan Unduski ja Liina Lukasega. Ühe­sõnaga, alguses oli ühendajaks keel, siis ideoloogia ja siis maa. Aga pildil on teinegi pool. Üha enam kirjutatakse varasemast kohalikust ladinakeelsest kirjandusest, mis kuulub samuti eesti kirjanduspilti (nagu XVII sajandi juhuluule). Mängu tulevad ka balti päritolu autorid, kelle olulised teosed on hoopis prantsuskeelsed (nagu Barbara Juliane von Krüdener). Lisaks, baltlased ise on arvanud ammu enda hulka rea kirjanikke, kes elasid ja töötasid Saksamaal, kuid väljendasid nn balti eluhoiakut (nagu Siegfried von Vegesack). Ja sama kehtib eesti uurijate kohta. Ühesõnaga, ühendajad on vaikselt hajumas. Taanduvad nii maa kui ka selle maa keel. Eestlastesse suhtumise ideoloogia ei paista olevat üldse oluline. Selle asemele on tõusmas midagi, mis kannab nime balti eluhoiak.

Ja teisalt eestivene kirjandus. Eestivene kirjandus ei huvitanud aastakümneid suurt kedagi. Kui, siis ehk sobiva hingena nõukogudevastases ideoloogilises võtmes (nagu Sergei Dovlatov, kes sattus elama mõne aasta Eestis). Aga umbes kümme aastat tagasi ilmusid areenile uued nimed, ennekõike Andrei Ivanov, kes ise ei taha ennast sugugi rahvuslikult või maiskondlikult identifitseerida, või kui, siis Tallinna kirjanikuna. Ja järsku hakkas eesti kirjandus teda endale tahtma. Ta oli otsekui katalüsaator, mis algatas debatid selle üle, mis on ja kuhu kuulub õieti eestivene kirjandus. Aga andku issand mulle andeks, mulle paistis siis ja paistab ka praegu, et Ivanovi endale himustamise taustal oli lihtne tõsiasi: ta on vaieldamatult väga hea kirjanik. Ideoloogia, elukoht ja keel ei ole olulised.

Niisiis, on olnud keel, ideoloogia ja maa. Aga kord on nad ühendajad ja kord eraldajad. Jäänud on eluhoiak ja kirjanduse tase. (Ideoloogiat ei maksa siiski ala­hinnata. Kunagi oli Ivanoviga natuke samalaadses seisus Mihhail Veller, auhinna­tud autor ja omaaegne Vikerkaare toimetaja. Vellerist on saanud väga konservatiivne, rassismi kalduv ja ka skandaalne tegelane. Kas keegi mäletab veel? Tema tekste refereeritakse Objektiivis…)

Aga kirjanduslugu ei saa piirduda nende piiridega. On veel vähemalt kaks vana teemat.

Üks on rahvaluule, mis kirjanduse lugudes on alati olnud probleemiks. Lahendused on lihtsad. On lugusid, kus see on välja jäetud, ja lugusid, kus sisse võetud. Põhjendusi üldiselt ei tooda. Arvata võib, et need on suulisus, anonüümsus ja variatiivsus. Lähemalt vaadates ei ole ükski eriti sobiv rahvaluule väljaarvamiseks. Vanemat poolsuulist kirjandust kõrvale jättes, ka XIX sajandi eesti luule kandis enamasti laulu nime. Ja kirjandusloos on alles peaaegu ainult need luuletused, mis on püsinud elus laulusõnadena. Olgu „Mu isamaa…”, „Kungla rahvas” või „Ööbikule” ehk „Õrn ööbik”. Lähemalt vaadates leiab kogu proosakirjandusest suulise keele jooni üsna palju, kuni selleni, et Oskar Lutsu suurklassika „Kevade” kubiseb suulise keele joontest. Anonüümsus on vanema kirjanduse üldtuntud omadus ja selle variant pseudonüümsus elab priskelt edasi. Kõne alla tuleks ehk variatiivsus, kuid sedagi leiab sadade ja sadade luule­tuste eri variantidest ja isegi pikemast proosast.

Kui minna keelele lähemale, siis tõuseb probleemiks ka murdekirjandus. Pikka aega oli see lihtsalt kirjanduskildude sari, kuhu käisid kokku ennekõike lõuna­eesti murdeid kasutav luule (Hendrik Adamson, Artur Adson, Raimond Kolk) ja natuke saartemurdelist proosat (Juhan Smuul, Jüri Tuulik). Ja piiril näiteks autorid, kes on kasutanud murret oma teoste otsekõnes (nagu A. H. Tammsaare), või XX sajandi alguse modernistid, kes laena­sid lõunaeesti murdemorfoloogia oma põhjaeesti tekstidesse ja/või ihalesid lõuna­eesti keelt kirjakeeleks (nagu Friedebert Tuglas). See pilt hakkas murenema hetkel, kui võro­kesed ja setod ei leppinud enam oma staatusega. Kui võru murdest sai uusvõru kirjakeel ja kirjanikud hakkasid vaatama oma töid kui omaette lõunaeesti kirjandust. Jah, selle lugu on katkendlik ja fragmentaarne ning kirjanikud ja uurijad on vaielnud, kas see on ühtse eesti kirjanduse osa või omaette kirjandus ning kas rahvaluule kuulub sellesse kirjandusse või mitte (loetagu Mart Velskri sissevaateid ja Kauksi Ülle kirjutisi). Aga lõunaeesti kirjandus on olemas. Veel enam, uuemad keele- ja arheoloogiauurimused kõnelevad ühemõtteliselt, et lõunaeesti keele eelkäija oli esimene, mis eraldus omaette keeleks siis, kui läänemeresoomlased siia maile saabusid. Nii võib öelda, et murdeks paigutab selle üksnes asjaolu, et lõunaeestlased on Eesti riigi alamad…

Ühesõnaga, keelte maailmale lisanduvad murreteks nimetatud allkeeled ja vaikimisi kirjalikule traditsioonile suuline pool.

Ja nüüd võib uuesti küsida. Kas jääda selle juurde, et on vaid üks eesti kirjandus? Mis on see üks eesti kirjandus selles maailmas? Küsimus ei ole demagoogia ega provokatsioon. Kui räägikski mitmest eesti kirjandusest? Kui mitmest, oleneb sellest, kuidas defineerida eestit ja kirjandust. Kodueesti kirjandus, pagulaskirjandus, välismaine eesti kirjandus, eestikeelne, võrukeelne, setokeelne, saksakeelne, venekeelne, kirjalik ja suuline…

Muidugi ei ole need kirjandused võrdsed, mõni on suurem ja mõni pisem. Mõni on kesksem ja mõni servapoolsem. Neil kõigil on ajaloos oma algus ja keskpaik ning mõnel ka lõpp. Puu metafoor nende jaoks ei sobi, looduse juurde jäädes moodustavad nad pigem hargnevate ja põimuvate väänkasvude kogumi. Ma eelistan tulla loodusest inimese juurde: parem metafoor on perekond. Selles on keele­sugulased ja maasugulased. Mõni on lähem ja mõni kaugem sugulane. Mõni vaid hõimlane, kes abielu kaudu tulnud. Mõni abielus ja mõni vabas kooselus. Mõni ema ja mõni laps. Eesti kirjandus kui kärgpere.

Eesti keele arengukava projektis aastateks 2021–2035 on seatud eesmärgiks eesti keele toimimise tagamine kõrgharidus- ja teadus­keelena.¹ Tegelikult suureneb kõrghariduses inglise keele osakaal vääramatult.² Juba aastaid ei kirjutata eestikeelseid doktoritöid loodus- ja tehnikateadustes, meditsiinis ega mitmel sotsiaalteaduste erialal. 2005–2012 kaitsti Tallinna Tehnika­ülikoolis (TTÜ) 14 eestikeelset tööd (4,2% kõigist kaitstud väite­kirjadest) ja Eesti Maa­ülikoolis aastatel 2007–2012 üks töö (1,7%). Ülejäänud väitekirjad olid inglis­keelsed.³ 2013–2016 ei kaitstud TTÜ-s ega Eesti Maaülikoolis enam ühtki eesti­keelset doktoriväitekirja.⁴ Tallinna Ülikoolis (TLÜ) ja Tartu ­Ülikoolis (TÜ) oli eestikeelseid doktoriväitekirju pisut enam. 2003–2012 kaitsti TLÜ-s 65 eestikeelset tööd (37,8%) ja aastatel 2000–2012 TÜ-s 184 tööd (16,5%), kuid näiteks meditsiini valdkonnas olid TÜ-s kõik väite­kirjad ingliskeelsed.⁵ Aastatel 2013–2016 kaitsti TLÜ-s 27 eestikeelset tööd (33,3%) ja TÜ-s 49 tööd (10,7%)⁶ ehk eestikeelsete tööde osakaal langes.

Eesti keele seisundit kõrghariduses on põhjalikult uuritud 2012. aastal ja 2017. aastal.⁷ Need ega teised eespool viidatud uurimused ei arvesta, et Eesti ülikoolides suureneb välisdoktorantide hulk, kellelt üldjuhul ei saagi eeldada eestikeelsete tööde kirjutamist ja kes tuleks seetõttu eesti keele seisundi analüüsist välistada. Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade, mis keeles kaitsti doktoriväitekirju TÜ humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas ­aastatel 2016–2020 ning millised tegurid võisid mõjutada eesti emakeelega dissertantide keelevalikut. Teguritena vaadeldakse dissertandi sugu, vanust kaitsmise ajal, väitekirja vormi (kas monograafia või teadusartiklid) ning eriala.

 

Andmestik

Algandmed (valdkond, kaitsmise aasta, dissertandi nimi ja väitekirja pealkiri) pärinevad TÜ kodulehelt.⁸ Andmetele lisati käsitsi:

• väitekirja keel (st monograafia keel või teadusartiklitena kirjutatud väite­kirja katusartikli keel) – töö pealkirja põhjal;

• dissertandi eeldatav emakeel (st kas eesti või mitte-eesti) – nime ja Eesti Teadusinfosüsteemis (ETIS) avaldatud hariduskäigu põhjal; Eestis venekeelse gümnaasiumi lõpetanute emakeeleks määrati mitte-eesti keel;

• dissertandi sugu – nime ja sotsiaal­meedias avaldatud teabe põhjal.

Tabel 1. TÜ-s aastatel 2016–2020 eri vald­kondades kaitstud väitekirjade keel.

Väitekirja keel	Valdkond
	Humanitaaria	Loodus- ja täppisteadused	Meditsiin	Sotsiaal	Kokku
eesti	41	–	–	15	56
hispaania	1	–	–	–	1
inglise	51	301	82	82	516
prantsuse	2	–	–	–	2
saksa	1	–	–